27.5.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 157/1

(1)

Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala järkjärguliseks loomiseks on Euroopa Liidu toimimise lepingus (ELi toimimise leping) sätestatud meetmed, mis tuleb võtta sisserände valdkonnas ja mis on kolmandate riikide kodanike suhtes õiglased.

(2)

ELi toimimise lepingus sätestatakse, et liit töötab välja ühise sisserändepoliitika, mille eesmärk on tagada kõigil etappidel sisserändevoogude tõhus juhtimine ja liikmesriikides seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanike õiglane kohtlemine. Selleks võtavad Euroopa Parlament ja nõukogu vastu meetmed, mis käsitlevad liikmesriiki sisenemise ja seal elamise tingimusi ning liikmesriikide poolt pikaajaliste viisade ja elamislubade andmist käsitlevaid norme, ning kolmandate riikide kodanike õiguste määratlemist, mis hõlmab nende teistes liikmesriikides liikumise ja elamise vabadust reguleerivaid tingimusi.

(3)

Komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatises „Euroopa 2020. aastal: aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” seatakse eesmärgiks rajada liidu majandus teadmistele ja innovatsioonile, vähendada ettevõtjate halduskoormust ning ühtlustada tööjõu nõudluse ja pakkumise suhet. Meetmeid, millega lihtsustatakse kolmandate riikide kodanikest juhtivtöötajate, spetsialistide ja praktikantide sisenemist liitu ettevõtjasisese üleviimise raames, vaadeldakse laiemas kontekstis.

(4)

11. detsembri 2009 Euroopa Ülemkogu vastu võetud Stockholmi programmis tunnistatakse, et tööjõu sisseränne võib toetada konkurentsivõime ja majandusaktiivsuse suurenemist ning et paindlik sisserändepoliitika annab tulevikus liidu ees seisvate oluliste demograafiliste probleemide ning tööjõunõudluse suurenemise tingimustes olulise panuse liidu majandusarengusse ja majandustulemustesse pikemas perspektiivis. Stockholmi programmiga kutsutakse seega komisjoni ja nõukogu jätkama komisjoni 21. detsembri 2005. aasta teatises sätestatud seadusliku rände poliitikakava elluviimist.

(5)

Rahvusvaheliste kontsernide filiaalide ja tütarettevõtjate ajutiselt ettevõtja teistesse üksustesse lühikesteks lähetusteks üleviidud juhtivtöötajate, spetsialistide ja praktikantide liikumine on viimastel aastatel äritegevuse üleilmastumise, kaubanduse hoogustumise ning rahvusvaheliste ettevõtjate kasvu ja laienemise tulemusena üha sagenenud.

(6)

Juhtivtöötajate niisuguste ettevõtjasiseste üleviimiste tulemusena antakse vastuvõtvatele üksustele edasi uusi oskusi ja teadmisi, innovaatilisi ideid ja paremaid majanduslikke võimalusi, edendades seega liidu teadmistel põhinevat majandust ning investeeringuid kogu liidus. Ettevõtjasisesed üleviimised kolmandatest riikidest võivad lihtsustada ka ettevõtjasiseseid üleviimisi liidust kolmandate riikide ettevõtjatesse ning tugevdada liidu positsiooni suhetes rahvusvaheliste partneritega. Ettevõtjasiseste üleviimiste lihtsustamine võimaldab rahvusvahelistel ettevõtjatel oma inimressursse paremini hallata.

(7)

Käesoleva direktiiviga kehtestatud eeskirjadest võivad kasu saada ka rändajate päritoluriigid, kuna see ajutine ränne võib sellekohaste väljakujunenud eeskirjade alusel edendada oskuste, teadmiste, tehnoloogia ja oskusteabe edasiandmist.

(8)

Käesoleva direktiivi kohaldamine ei tohiks piirata liikmesriikide tööturule juurdepääsu suhtes kohaldatavat liidu kodanike eelistamise põhimõtet, nagu seda on väljendatud asjakohaste ühinemisaktide vastavates sätetes.

(9)

Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriikide õigust väljastada mis tahes töötamiseks lube, mis ei ole ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja load, kui kolmanda riigi kodanik ei kuulu käesoleva direktiivi reguleerimisalasse.

(10)

Käesoleva direktiiviga tuleks luua ettevõtjasiseselt üleviidud töötajate riiki lubamiseks läbipaistev ja lihtsustatud menetlus, mille aluseks on ühine määratlus ja ühtlustatud kriteeriumid.

(11)

Liikmesriigid peaksid tagama, et käesoleva direktiivi nõuetekohase jõustamise tagamiseks tehakse asjakohased uurimised ja tõhusad kontrollid. Asjaolu, et on väljastatud ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja luba, ei tohiks liikmesriike mõjutada või takistada neil ettevõtjasisese üleviimise kestel kohaldada siseriikliku tööõiguse sätteid, kui kooskõlas liidu õigusega on nende eesmärk kontrollida vastavust artikli 18 lõikes 1 sätestatud töötingimustele.

(12)

Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriigi võimalust kehtestada siseriikliku õiguse alusel karistusi ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja tööandjale, kes asub kolmandas riigis.

(13)

Käesoleva direktiivi kohaldamisel peaksid ettevõtjasiseselt üleviidud töötajad tähendama juhtivtöötajaid, spetsialiste ja praktikante. Nende määratluste aluseks peaks olema teenustekaubanduse üldlepingu (GATS) ja kahepoolsete lepingute raames võetud kohustused. Kuna need GATSi alusel võetud kohustused ei hõlma riiki sisenemist, seal viibimist ja töötamist käsitlevaid tingimusi, tuleks käesoleva direktiiviga täiendada ja lihtsustada nende kohustuste rakendamist. Direktiivi reguleerimisalasse kuuluvad ettevõtjasisesed üleviimised peaksid olema ulatuslikumad kui kaubanduskohustustes ette nähtud, kuna üleviimised ei pea tingimata toimuma teenustesektoris ning neid võib teostada kolmandast riigist, mis ei ole lepinguosaline kaubanduslepingus.

(14)

Selleks et kvalifikatsiooni võrreldaval ja läbipaistval viisil hinnata, peaksid liikmesriigid ettevõtjasiseselt üleviidud töötajate kvalifikatsiooni hindamiseks vajaduse korral kasutama pidevõppe Euroopa kvalifikatsiooniraamistikku (EQF). Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku riiklikud koordineerimisasutused võivad anda teavet ja juhiseid selle kohta, kuidas riiklikud kvalifikatsioonitasemed Euroopa kvalifikatsiooniraamistikuga vastavuses on.

(15)

Ettevõtjasiseselt üleviidud töötajate teenistustingimused peaksid olema vähemalt samasugused kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 96/71/EÜ (4) määratletud lähetatud töötajatel, kelle tööandja asub liidu territooriumil. Liikmesriigid peaksid nõudma, et ettevõtjasiseselt üleviidud töötajaid koheldaks kogu üleviimise vältel makstava töötasu osas võrdselt võrdväärsel ametikohal töötavate kodanikega. Iga liikmesriik peaks olema vastutav ettevõtjasiseselt üleviidud töötajatele tema territooriumil viibimise vältel makstava töötasu kontrollimise eest. Selle eesmärk on kaitsta töötajaid ja tagada liikmesriikides asuvate ja kolmandates riikides asuvate ettevõtjate aus konkurents, kuna sellega tagatakse, et viimati nimetatud ei saa vähem rangete töönormide tõttu konkurentsieelist.

(16)

Tagamaks, et ettevõtjasiseselt üleviidud töötajal on vastuvõtva üksuse jaoks vajalikud oskused, peaks üleviidav töötaja olema enne üleviimist töötanud samasse kontserni kuuluvas ettevõtjas juhtivtöötajate ja spetsialistide puhul vähemalt kolm kuni 12 kuud järjest ning praktikantide puhul vähemalt kolm kuni kuus kuud järjest.

(17)

Kuna ettevõtjasisesed üleviimised kujutavad endast ajutist rännet, ei tohiks ühe liitu üleviimise maksimaalne kestus, mis hõlmab ka liikmesriikidevahelist liikuvust, ületada juhtivtöötajate ja spetsialistide puhul kolme aastat ning praktikantide puhul üht aastat, pärast mida asjaomased isikud peaksid lahkuma kolmandasse riiki, välja arvatud juhul, kui nad saavad kooskõlas liidu või siseriikliku õigusega elamisloa muul alusel. Üleviimise maksimaalne kestus hõlmab kumuleeruvalt üksteisele järgnevate ettevõtjasisese üleviimise lubade kestusi. Veelkordne liitu üleviimine võib toimuda pärast kolmanda riigi kodaniku liikmesriikide territooriumilt lahkumist.

(18)

Selleks et tagada ettevõtjasisese üleviimise ajutine laad ning vältida kuritarvitusi, peaks liikmesriikidel olema võimalus nõuda, et pärast maksimaalse üleviimisperioodi lõppu mööduks teatav ajavahemik, enne kui sama kolmanda riigi kodaniku kohta saab samas liikmesriigis teha käesoleva direktiivi kohase uue taotluse.

(19)

Kuna ettevõtjasisesed üleviimised kujutavad endast ajutist lähetamist, peaks taotleja esitama osana töölepingust või suunamiskirjast tõendid, et asjaomane kolmanda riigi kodanik saab pärast lähetuse lõppu naasta samasse kontserni kuuluvasse kolmandas riigis asuvasse üksusesse. Taotleja peaks esitama tõendid ka selle kohta, et kolmanda riigi kodanikust juhtivtöötajal või spetsialistil on vastuvõtvas üksuses töötamiseks vajalik kvalifikatsioon ja piisav asjakohane töökogemus.

(20)

Kolmandate riikide kodanikud, kes taotlevad riiki lubamist praktikantidena, peaksid esitama akadeemilist kraadi tõendava dokumendi. Lisaks sellele peaksid nad esitama nõudmise korral praktikalepingu koos praktika programmi kirjeldusega, kus on esitatud selle kestus ning tingimused, mille alusel teostatakse praktikantide üle järelevalvet, ning millest nähtub, et neid tõepoolest õpetatakse välja, mitte ei kasutata tavatöötajatena.

(21)

Juhul kui see ei ole vastuolus asjaomaste ühinemisaktide vastavates sätetes nimetatud liidu kodanike eelistamise põhimõttega, ei ole tööturu uuringu tegemine vajalik.

(22)

Liikmesriik peaks tunnustama kolmanda riigi kodaniku kutsekvalifikatsiooni, mis on saadud teises liikmesriigis, samal viisil kui liidu kodanike oma ning kolmandas riigis saadud kvalifikatsiooni tuleks võtta arvesse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2005/36/EÜ (5). Niisugune tunnustamine ei tohiks piirata selliste reguleeritud kutsealadele juurdepääsupiirangute kohaldamist, mis tulenevad liidu või liidu ja tema liikmesriikide poolt kaubanduslepingute raames reguleeritud kutsealade osas võetud kohustuste suhtes kehtivatest reservatsioonidest. Igal juhul ei tohiks käesolevas direktiivis näha ette ettevõtjasiseselt üleviidud töötajate eeliskohtlemist võrreldes liidu või Euroopa Majanduspiirkonna kodanikega seoses juurdepääsuga reguleeritud kutsealadele liikmesriigis.

(23)

Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriikide õigust otsustada kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 79 lõikega 5 seda, kui palju lubada oma territooriumile kolmandate riikide kodanikke.

(24)

Et vältida käesoleva direktiivi võimalikku kuritarvitamist, peaks liikmesriikidel olema võimalik elamisloa väljastamisest keelduda, elamisluba kehtetuks tunnistada või seda mitte pikendada, kui vastuvõttev üksus on loodud peamiselt ettevõtjasiseselt üleviidud töötajate riiki sisenemise hõlbustamiseks ja/või sellel ei ole reaalset tegevust.

(25)

Käesoleva direktiivi eesmärk on hõlbustada ettevõtjasiseselt üleviidud töötajate liikuvust liidu sees (ELi-sisene liikuvus) ja vähendada mitmes liikmesriigis tööülesannete täitmisega seotud halduskoormust. Sel eesmärgil kehtestatakse käesoleva direktiiviga spetsiaalne ELi-sisese liikuvuse kava, mille kohaselt isik, kellel on liikmesriigi väljastatud kehtiv ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja luba, tohib siseneda ühte või mitmesse liikmesriiki, seal elada ja töötada vastavalt käesoleva direktiivi lühiajalist ja pikaajalist liikuvust reguleerivatele sätetele. Käesoleva direktiivi kohaldamisel peaks lühiajaline liikuvus hõlmama viibimist muudes liikmesriikides kui selles, mis andis välja ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja loa, kuni 90 päeva pikkusel ajavahemikul liikmesriigi kohta. Käesoleva direktiivi kohaldamisel peaks pikaajaline liikuvus hõlmama viibimist muudes liikmesriikides kui selles, mis andis välja ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja loa, rohkem kui 90 päeva pikkusel ajavahemikul liikmesriigi kohta. Et vältida kõrvalehoidmist vahe tegemisest lühiajalise ja pikaajalise liikuvuse vahel, peaks lühiajaline liikuvus ühes liikmesriigis olema piiratud kuni 90 päevaga mis tahes 180-päevase ajavahemiku jooksul ning lühiajalise liikuvuse teadet ja pikaajalise liikuvuse taotlust ei tohiks olla võimalik esitada samal ajal. Kui vajadus pikaajalise liikuvuse järele tekib pärast seda, kui ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja lühiajalise liikuvuse periood on alanud, võib teine liikmesriik nõuda, et taotlus esitataks vähemalt 20 päeva enne lühiajalise liikuvuse perioodi lõppu.

(26)

Käesolevas direktiivis ette nähtud spetsiaalse liikuvussüsteemi raames peaks kehtestatama sõltumatud eeskirjad, mis reguleerivad muusse kui ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja loa väljastanud liikmesriiki ettevõtjasiseselt üleviidud töötajana töötamise eesmärgil sisenemist ja seal viibimist, kuid samal ajal jäävad kõik muud asjaomastes Schengeni acquis' sätetes ette nähtud isikute üle piiri liikumist reguleerivad eeskirjad kehtima.

(27)

Kui üleviimine hõlmab mitmeid asukohti erinevates liikmesriikides, tuleks sellest kohaldatavuse korral teavitada teiste liikmesriikide pädevaid asutusi, et hõlbustada kontrolle.

(28)

Kui ettevõtjasiseselt üleviidud töötajad on kasutanud oma liikuvuse õigust, peaks teisel liikmesriigil teatavatel tingimustel olema võimalik võtta meetmeid takistamaks ettevõtjasiseselt üleviidud töötajal rikkuda käesoleva direktiivi asjaomaseid sätteid.

(29)

Liikmesriigid peaksid ette nägema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused, näiteks rahatrahvid, mida kohaldatakse juhul, kui rikutakse käesoleva direktiivi sätteid. Need karistused võiksid muu hulgas hõlmata Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/52/EÜ (6) artiklis 7 sätestatud meetmeid. Need karistused võidakse määrata asjaomases liikmesriigis asuvale vastuvõtvale üksusele.

(30)

Sellise ühtse menetluse sätestamine, mille tulemuseks on nii elamis- kui ka tööluba hõlmav ühtne luba (edaspidi „ühtne luba”), peaks kaasa aitama praegu liikmesriikides kohaldatavate eeskirjade lihtsustamisele.

(31)

Peaks olema võimalik seada sisse lihtsustatud menetlus üksuste või kontsernide suhtes, mida on sellel eesmärgil tunnustatud. Tunnustust tuleks korrapäraselt hinnata.

(32)

Kui liikmesriik on otsustanud riiki lubada kolmanda riigi kodaniku, kes vastab käesolevas direktiivis sätestatud kriteeriumidele, peaks kõnealune kolmanda riigi kodanik saama ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja loa, mis võimaldab tal täita teatud tingimustel tööülesandeid samasse rahvusvahelisse kontserni kuuluvates erinevates üksustes, kaasa arvatud teatavatel tingimustel teistes liikmesriikides asuvates üksustes.

(33)

Kui nõutav on viisa ning kolmanda riigi kodanik vastab ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja loa väljastamise kriteeriumidele, peaks liikmesriik tagama kolmanda riigi kodanikule kõik võimalused nõutava viisa saamiseks ning selle, et pädevad asutused teevad selle nimel tõhusalt koostööd.

(34)

Kui ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja loa on väljastanud liikmesriik, kes ei kohalda täielikult Schengeni acquis'd, ja kui ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja ületab ELi-sisese liikuvuse raames välispiiri Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 562/2006 (7) tähenduses, peaks liikmesriigil olema õigus nõuda tõendeid, mis kinnitavad, et ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja liigub tema territooriumile ettevõtjasisese üleviimise eesmärgil. Kui kõnealune isik ületab välispiiri määruse (EÜ) nr 562/2006 tähenduses, peaksid Schengeni acquis'd täielikult kohaldavad liikmesriigid tegema tema kohta otsingu Schengeni infosüsteemis ning keelduma riiki lubamast isikuid või esitama vastuväiteid selliste isikute liikuvusele, kelle kohta on nimetatud süsteemi sisestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1987/2006 (8) kohane hoiatusteade riiki sisenemise või riigis viibimise keelamiseks.

(35)

Liikmesriikidel peaks olema võimalus esitada täiendavat teavet paberkandjal või säilitada sellist teavet elektroonilisel kujul, nagu on osutatud nõukogu määruse (EÜ) nr 1030/2002 (9) artiklis 4 ja selle määruse lisa punkti a alapunktis 16, et anda täpsemat teavet ettevõtjasisese üleviimise kestel tehtava töö kohta. Sellise täiendava teabe esitamine peaks olema liikmesriikidele vabatahtlik ning sellest ei tohiks kujuneda täiendavat nõuet, mis seaks ohtu ühtse loa ja ühtse taotlusmenetluse.

(36)

Käesoleva direktiivi sätted ei tohiks takistada ettevõtjasiseselt üleviidud töötajaid täitmast spetsiifilisi ülesandeid klientide asukohas, kes asuvad vastuvõtva üksuse asukoha liikmesriigis, kooskõlas vastavas liikmesriigis sellise tegevuse suhtes kohaldatavate eeskirjadega.

(37)

Käesolev direktiiv ei mõjuta ELi toimimise lepingu artikli 56 kohaseid teenuste osutamise tingimusi. Eelkõige ei mõjuta käesolev direktiiv teenistustingimusi, mida vastavalt direktiivile 96/71/EÜ kohaldatakse töötajate suhtes, kelle on lähetanud liikmesriigis asuv ettevõtja teise liikmesriigi territooriumile teatavat teenust osutama. Käesolevat direktiivi ei tuleks kohaldada kolmandate riikide kodanike suhtes, kelle on direktiivi 96/71/EÜ alusel lähetanud liikmesriigis asuv ettevõtja seoses teenuste osutamisega. Ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja luba omavad kolmandate riikide kodanikud ei saa kasutada direktiivist 96/71/EÜ tulenevaid õigusi. Vastavalt direktiivi 96/71/EÜ artikli 1 lõikele 4 ei tohiks käesolevas direktiivis näha ette seda, et kolmandas riigis asuvaid ettevõtjaid koheldakse soodsamalt kui mõnes liikmesriigis asuvaid ettevõtjaid.

(38)

Ettevõtjasiseselt üleviidud töötajate piisav sotsiaalkindlustuskate, sealhulgas vajaduse korral nende pereliikmele pakutavad hüved, on olulised rahuldavate töö- ja elamistingimuste tagamiseks liidus viibimise ajal. Siseriiklike õigusaktidega tuleks tagada võrdne kohtlemine nendes sotsiaalkindlustuse valdkondades, mis on loetletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 883/2004 (10) artiklis 3. Käesolev direktiiv ei ühtlusta liikmesriikide sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte. Direktiivis piirdutakse sotsiaalkindlustusvaldkonnas võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamisega selle reguleerimisalasse kuuluvate isikute suhtes. Õigust võrdsele kohtlemisele sotsiaalkindlustusvaldkonnas kohaldatakse kolmandate riikide kodanikele, kes vastavad selle liikmesriigi õiguses, kus töid tehakse, ette nähtud objektiivsetele ja mittediskrimineerivatele tingimustele, mis puudutavad sotsiaalkindlustussüsteemi kuulumist ja õigust saada sotsiaalkindlustushüvitisi.

Paljudes liikmesriikides on perehüvitiste saamise õiguse eeltingimuseks teatav seos asjaomase liikmesriigiga, sest hüvitiste eesmärk on toetada positiivset demograafilist arengut, et tagada liikmesriigis tulevikus tööjõu olemasolu. Kuna ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja ja temaga kaasasolevad pereliikmed viibivad liikmesriigis ajutiselt, ei tohiks käesolev direktiiv mõjutada kõnealuses liikmesriigi õigust piirata teatavatel tingimustel võrdset kohtlemist perehüvitiste osas. Sotsiaalkindlustusalased õigused tuleks tagada, ilma et see piiraks nende siseriikliku õiguse ja/või kahepoolsete lepingute sätete kohaldamist, millega nähakse ette päritoluriigi sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide kohaldamine. Ettevõtjasiseselt üleviidud töötajate sotsiaalkindlustuse alaseid õigusi käsitlevates kahepoolsetes lepingutes või siseriiklikus õiguses, mis võetakse vastu pärast käesoleva direktiivi jõustumist, ei tohiks ette näha vähem soodsat kohtlemist kui see, mis saab osaks selle liikmesriigi kodanikele, kus tööd tehakse. Siseriikliku õiguse või selliste lepingute alusel võib näiteks olla ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja huvides jääda kindlustatuks oma päritoluriigi sotsiaalkindlustussüsteemis, kui tema kindlustussuhte katkestamine mõjutaks kahjulikult tema õigusi või kui tema kindlustussuhe tooks kaasa kahekordse kindlustuskatte kulud. Liikmesriikidel peaks alati olema võimalus anda ettevõtjasiseselt üleviidud töötajatele soodsamad sotsiaalkindlustusalased õigused. Miski käesolevas direktiivis ei tohiks mõjutada ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja surma korral tema ülalpidamisel olnud ja tema kaudu õigusi omavate isikute õigust saada kolmandas riigis elades toitjakaotuspensioni.

(39)

Liikmesriikidevahelise liikumise puhul tuleks vastavalt kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1231/2010 (11). Käesoleva direktiiviga ei tohiks kolmandate riikide kodanikele, kellel on liikmesriikidevahelisi piiriüleseid huvisid, anda sotsiaalkindlustuse valdkonnas ulatuslikumaid õigusi kui need, mis on ette nähtud kehtiva liidu õigusega.

(40)

Muutmaks käesoleva direktiiviga kehtestatud eeskirjad huvipakkuvamaks ning võimaldamaks neil tekitada liidu ettevõtjate konkurentsivõimele loodetud kasu, tuleks kolmandate riikide kodanikest ettevõtjasiseselt üleviidud töötajatele kehtestada soodsamad tingimused perekonna taasühinemiseks liikmesriigis, kes andis välja ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja loa, ja liikmesriikides, kes lubavad ettevõtjasiseselt üleviidud töötajal elada ja töötada oma territooriumil. Sellega kõrvaldataks potentsiaalsetelt ettevõtjasiseselt üleviidavatelt töötajatelt oluline põhjus lähetusest loobuda. Pereliikmete kokkujäämise huvides peaks pereliikmetel olema võimalik ühineda ettevõtjasiseselt üleviidud töötajaga teises liikmesriigis ning tuleks hõlbustada nende juurdepääsu tööturule.

(41)

Selleks et hõlbustada taotluste kiiret menetlemist, peaksid liikmesriigid eelistama elektroonilist teabe vahetamist ja asjakohaste dokumentide edastamist, välja arvatud juhul, kui ilmnevad tehnilised probleemid või kui olulised huvid nõuavad teisiti.

(42)

Dokumente ja andmeid peaks vastu võtma ning edastama vastavalt asjaomastele andmekaitsenõuetele ja turvaeeskirjadele.

(43)

Käesolevat direktiivi ei tuleks kohaldada kolmandate riikide kodanike suhtes, kes taotlevad teadlasena liikmesriigis elamise luba, et tegeleda uurimisprojektiga, kuna nad kuuluvad nõukogu direktiivi 2005/71/EÜ (12) reguleerimisalasse.

(44)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt riiki lubamise erimenetlust ning sissesõidu- ja elamistingimuste kehtestamist kolmandate riikide kodanikest ettevõtjasiseselt üleviidud töötajate suhtes, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetme ulatuse või toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nende eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(45)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja peetakse kinni Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tunnustatud põhimõtetest, mis omakorda tuginevad õigustele, mis tulenevad liidu ja Euroopa Nõukogu poolt vastu võetud sotsiaalhartadest.

(46)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (13) kohustuvad liikmesriigid lisama põhjendatud juhtudel ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi komponentide ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide edastamine on põhjendatud.

(47)

ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artiklite 1 ja 2 kohaselt ning ilma, et see piiraks kõnealuse protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale kõnealused liikmesriigid käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole nende suhtes siduv ega kohaldatav.

(48)

ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav,

a)

kolmandate riikide kodanike ja nende pereliikmete rohkem kui 90 päevaks ettevõtjasisese üleviimise eesmärgil liikmesriigi territooriumile sisenemise ja seal elamise tingimused ning nende õigused;

b)

tingimused, mis puudutavad punktis a osutatud kolmandate riikide kodanike riiki sisenemist ja elamist muus liikmesriigis kui see liikmesriik, kes annab esimesena kolmanda riigi kodanikule ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja loa käesoleva direktiivi alusel, ning nende kolmandate riikide kodanike õigused.

a)

kes taotlevad direktiivi 2005/71/EÜ tähenduses teadlasena liikmesriigis elamise luba, et tegeleda uurimisprojektiga;

b)

kellel on liidu ja selle liikmesriikide ning kolmandate riikide vaheliste lepingute alusel samasugune liikumisvabadus kui liidu kodanikel või kes on kolmandas riigis asuva ettevõtja teenistuses;

c)

kes on lähetatud direktiivi 96/71/EÜ kohaselt;

d)

kes täidavad tööülesandeid füüsilisest isikust ettevõtjana;

e)

kes täidavad tööülesandeid tööhõivebüroo, ajutist renditööd pakkuva agentuuri või muu ettevõtja ülesandel, kes pakub tööjõudu teise ettevõtja järelevalve ja juhendamise all töötamiseks;

f)

kes on riiki lubatud täiskoormusega üliõpilastena või kes sooritavad osana oma õpingutest lühiajalist järelevalve all toimuvat õppepraktikat.

a)

liidu õigus, sealhulgas ühelt poolt liidu ja tema liikmesriikide ning teiselt poolt ühe või enama kolmanda riigi vahel sõlmitud kahe- ja mitmepoolsed lepingud;

b)

kahe- või mitmepoolsed lepingud, mis on sõlmitud ühe või mitme liikmesriigi ning ühe või mitme kolmanda riigi vahel.

a)

esitama tõendid, et vastuvõttev üksus ja kolmandas riigis asuv ettevõtja kuuluvad samasse ettevõtjasse või kontserni;

b)

esitama tõendid, et ta on vahetult enne ettevõtjasisese üleviimise kuupäeva töötanud samas ettevõtjas või kontserni kuuluvas ettevõtjas juhtivtöötajate ja spetsialistide puhul vähemalt kolm kuni 12 kuud järjest ning praktikantide puhul vähemalt kolm kuni kuus kuud järjest;

c)

esitama töölepingu ja vajaduse korral tööandja suunamiskirja, mis sisaldab järgmist:

d)

esitama tõendid, et kolmanda riigi kodanikul on vastuvõtvas üksuses, kuhu ta üle viiakse, juhtivtöötaja või spetsialistina töötamiseks vajalik kvalifikatsioon ja kogemused või praktikandi puhul nõutav akadeemiline kraad;

e)

esitama vajaduse korral dokumendid, mis tõendavad, et kolmanda riigi kodanik vastab tingimustele, mis on kehtestatud asjaomase liikmesriigi õigusega liidu kodanikele tegutsemiseks reguleeritud kutsealal, millega taotlus on seotud;

f)

esitama siseriikliku õigusega ette nähtud kehtiva kolmanda riigi kodaniku reisidokumendi ning vajaduse korral viisataotluse või viisa; liikmesriigid võivad nõuda, et reisidokument kehtiks vähemalt ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja loa kehtivusaja jooksul;

g)

ilma et see piiraks kehtivaid kahepoolseid kokkuleppeid, esitama tõendid, mille kohaselt taotlejal on ravikindlustus või, kui see on siseriiklikus õiguses ette nähtud, tõendid, mille kohaselt ta on taotlenud ravikindlustust, mis katab kõik tavaliselt asjaomase liikmesriigi kodanike puhul kaetud riskid ning kehtib ajavahemikul, mil sellist kindlustuskaitset ja vastavat õigust hüvitistele ei ole ette nähtud seoses kõnealuses liikmesriigis tehtava tööga või sellest tulenevalt.

a)

kõik asjaomastes tegevusvaldkondades kohaldatavate õigus- ja haldusnormide ja/või üldiselt kohaldatavate kollektiivlepingute kohaselt samalaadses olukorras olevate lähetatud töötajate suhtes kohaldatavad tingimused oleks ettevõtjasisese üleviimise kestel muude teenistustingimuste kui makstava töötasu osas täidetud.

Kui puudub kollektiivlepingute üldiselt kohaldatavaks tunnistamise süsteem, võivad liikmesriigid aluseks võtta kollektiivlepingud, mida tavaliselt kohaldatakse kõigi asjaomases geograafilises piirkonnas asuvate ja asjaomases valdkonnas või tööstusharus tegutsevate samalaadsete ettevõtjate suhtes, ja/või kollektiivlepingud, mille on sõlminud riigi tasandil kõige representatiivsemad tööandjate ja töötajate organisatsioonid ning mida kohaldatakse kogu riigi territooriumil;

b)

kolmanda riigi kodanikule kogu ettevõtjasisese üleviimise kestel makstav töötasu ei oleks väiksem kui tasu, mida makstakse samalaadsetel ametikohtadel töötavatele selle liikmesriigi kodanikele, kus tööd tehakse, vastavalt vastuvõtva üksuse asukohaliikmesriigis kohaldatavatele õigusaktidele, kollektiivlepingutele või tavadele.

a)

kui artiklit 5 ei täideta;

b)

kui esitatud dokumendid omandati pettusega, võltsiti või neid muudeti omavoliliselt;

c)

kui vastuvõttev üksus loodi peamiselt ettevõtjasiseselt üleviidud töötajate riiki sisenemise hõlbustamiseks;

d)

kui on saavutatud artikli 12 lõikes 1 kindlaks määratud maksimaalne riigis viibimise kestus.

a)

kui tööandja või vastuvõttev üksus ei täida oma juriidilisi kohustusi seoses sotsiaalkindlustuse, maksustamise, tööõiguste või töötingimustega;

b)

kui tööandja või vastuvõtva üksuse äritegevus lõpetatakse või on lõpetatud riiklike maksejõuetusalaste õigusaktide alusel või kui majandustegevust ei toimu;

c)

kui ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja ajutise kohaloleku eesmärk või tagajärg on sekkumine töötajate ja juhtkonna vaidlustesse või läbirääkimistesse või nende tulemuste mõjutamine muul viisil.

a)

kui see omandati pettusega, võltsiti või seda muudeti omavoliliselt;

b)

kui ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja elab asjaomases liikmesriigis muul eesmärgil kui see, milleks tal lubati sinna elama asuda;

c)

kui vastuvõttev üksus loodi peamiselt ettevõtjasiseselt üleviidud töötajate riiki sisenemise hõlbustamiseks.

a)

kui see omandati pettusega, võltsiti või seda muudeti omavoliliselt;

b)

kui ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja elab asjaomases liikmesriigis muul eesmärgil kui see, milleks tal lubati sinna elama asuda;

c)

kui vastuvõttev üksus loodi peamiselt ettevõtjasiseselt üleviidud töötajate riiki sisenemise hõlbustamiseks;

d)

kui on saavutatud artikli 12 lõikes 1 kindlaks määratud maksimaalne riigis viibimise kestus.

a)

kui artiklit 5 ei täideta või enam ei täideta;

b)

kui tööandja või vastuvõttev üksus ei täida oma juriidilisi kohustusi seoses sotsiaalkindlustuse, maksustamise, tööõiguste või töötingimustega;

c)

kui tööandja või vastuvõtva üksuse äritegevus lõpetatakse või on lõpetatud siseriiklike maksejõuetusalaste õigusaktide alusel või kui majandustegevust ei toimu;

d)

kui ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja ei ole täitnud artiklites 21 ja 22 sätestatud liikuvust reguleerivaid eeskirju.

a)

taotleja vabastamine osade artiklis 5 või artikli 22 lõike 2 punktis a osutatud tõendite esitamisest;

b)

riiki lubamise kiirmenetlus, mis võimaldab ettevõtjasiseselt üleviidud töötajate lube ja pikaajalise liikuvuse lube väljastada kiiremini, kui on sätestatud artikli 15 lõikes 1 või artikli 22 lõike 2 punktis b, ja/või

c)

lihtsustatud ja/või kiirendatud menetlus seoses vajalike viisade väljastamisega.

a)

õigus siseneda esimese liikmesriigi territooriumile ja seal viibida;

b)

liikuda vabalt esimese liikmesriigi kogu territooriumil kooskõlas tema siseriikliku õigusega;

c)

õigus teha loaga lubatud konkreetset tööd vastavalt siseriiklikule õigusele vastuvõtvas üksuses, kes kuulub ettevõtjale või ettevõtjate kontserni esimeses liikmesriigis.

a)

ühinemisvabadus, õigus liituda töötajate või tööandjate organisatsioonidega ja kutseühingutega ning olla nende liikmeks, sealhulgas selliste organisatsioonide pakutavad õigused ja eelised, ilma et see piiraks avalikku korda ja julgeolekut käsitlevaid siseriiklikke sätteid;

b)

diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tunnustamine asjaomase siseriikliku menetluse kohaselt;

c)

siseriiklikud õigusnormid, mis käsitlevad neid sotsiaalkindlustuse valdkondi, mis on määratletud määruse (EÜ) nr 883/2004 artiklis 3, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse selle liikmesriigi õigust, kus tööd tehakse, tulenevalt kahepoolsetest lepingutest või vastuvõtva liikmesriigi õigusest, millega tagatakse, et ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja suhtes kehtivad neist ühe riigi sotsiaalkindlustusalased õigusaktid. Ilma et see piiraks selliste kahepoolsete lepingute kohaldamist, millega tagatakse, et ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja suhtes kehtib päritoluriigi õigus, kohaldatakse ELi-sisese liikuvuse puhul vastavalt määrust (EÜ) nr 1231/2010;

d)

ilma et see piiraks määruse (EÜ) nr 1231/2010 ja kahepoolsete lepingute kohaldamist, sellise vanadus-, invaliidsus- ja toitjakaotuspensioni ning kohustusliku pensioni maksmine, mis põhineb ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja varasematel töösuhetel ja mille kolmandasse riiki koliv ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja või ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja ülalpidamisel olnud isikud, kes elavad kolmandas riigis ning kelle õigused tulenevad sellest ettevõtjasiseselt üleviidud töötajast, on omandanud kooskõlas määruse (EÜ) nr 883/2004 artiklis 3 loetletud õigusaktidega, samadel tingimustel ja samas ulatuses kui asjaomase liikmesriigi kodanikele kolmandasse riiki kolimise korral;

e)

juurdepääs kaupadele ja teenustele ning üldsusele kättesaadavate kaupade ja teenuste pakkumisele, välja arvatud siseriikliku õiguse kohased elamispinna saamisega seotud menetlused, piiramata liidu ja siseriikliku õiguse kohast lepinguvabaduse põhimõtet, ning riiklike tööhõiveametite pakutavad teenused.

a)

esimeses liikmesriigis taotluse esitamise ajal, kui liikuvus teise liikmesriiki on selles etapis juba kavandatud, või

b)

pärast ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja lubamist esimesse liikmesriiki, niipea kui on teada kavandatav liikuvus teise liikmesriiki.

a)

tõendid, et teise liikmesriigi vastuvõttev üksus ja kolmandas riigis asuv ettevõtja kuuluvad samasse ettevõtjasse või kontserni;

b)

tööleping ja vajaduse korral suunamiskiri, mis esitati esimesele liikmesriigile, kooskõlas artikli 5 lõike 1 punktiga c;

c)

vajaduse korral dokumendid, mis tõendavad, et kolmanda riigi kodanik vastab tingimustele, mis on kehtestatud asjaomase liikmesriigi õigusega liidu kodanikele tegutsemiseks reguleeritud kutsealal, millega taotlus on seotud;

d)

kehtiv reisidokument, nagu on sätestatud artikli 5 lõike 1 punktis f, ning

e)

liikuvuse kavandatav kestus ja kuupäevad, kui neid ei ole üheski eelnevas dokumendis täpsustatud.

a)

artikli 5 lõike 4 punktis b või käesoleva artikli lõike 3 punktis a, c või d sätestatud tingimused ei ole täidetud;

b)

esitatud dokumendid omandati pettusega, võltsiti või muudeti omavoliliselt;

c)

on saavutatud artikli 12 lõikes 1 või käesoleva artikli lõikes 1 kindlaks määratud maksimaalne riigis viibimise kestus.

a)

kohaldada artikli 21 sätteid ja lubada ettevõtjasiseselt üleviidud töötajal elada ja töötada oma territooriumil liikmesriigi väljastatud üleviidud töötaja loa alusel ja selle kehtivusaja jooksul, võttes aluseks esimese kehtiva ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja loa ja selle kehtivusaja, või

b)

kohaldada lõigetes 2–7 sätestatud menetlust.

a)

teine liikmesriik võib nõuda, et taotleja edastaks osa järgmistest dokumentidest või kõik järgmised dokumendid, kui need on teises liikmesriigis nõutavad esmakordse taotluse jaoks:

Teine liikmesriik võib nõuda, et taotleja esitaks hiljemalt pikaajalise liikuvuse loa väljastamise ajaks asjaomase ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja aadressi teise liikmesriigi territooriumil.

Teine liikmesriik võib nõuda, et need dokumendid ja see teave oleks esitatud asjaomase liikmesriigi ametlikus keeles;

b)

teine liikmesriik võtab vastu pikaajalise liikuvuse taotlust käsitleva otsuse ja teavitab taotlejat sellest otsusest kirjalikult nii kiiresti kui võimalik, aga mitte hiljem kui 90 päeva pärast taotluse ja punktis a ette nähtud dokumentide esitamist teise liikmesriigi pädevatele asutustele;

c)

taotluse esitamiseks ei pea ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja liikmesriikide territooriumilt lahkuma ja temalt ei nõuta viisat;

d)

ettevõtjasiseselt üleviidud töötajal lubatakse teises liikmesriigis töötada niikaua, kuni pädevad asutused on vastu võtnud otsuse pikaajalise liikuvuse taotluse kohta, tingimusel et

e)

pikaajalise liikuvuse loa taotlust ei või esitada samal ajal lühiajalise liikuvuse teatega. Kui vajadus pikaajalise liikuvuse järele tekib pärast seda, kui ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja lühiajaline liikuvus on alanud, võib teine liikmesriik nõuda, et pikaajalise liikuvuse taotlus esitataks vähemalt 20 päeva enne lühiajalise liikuvuse lõppemist.

a)

käesoleva artikli lõike 2 punktis a sätestatud tingimused või artikli 5 lõikes 4, 5 või 8 sätestatud kriteeriumid ei ole täidetud;

b)

tegemist on ühega põhjustest, mis on hõlmatud artikli 7 lõike 1 punktiga b või d või artikli 7 lõikega 2, 3 või 4, või

c)

ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja luba aegub menetluse käigus.

a)

koopia esimese liikmesriigi vastuvõtva üksuse poolt vastavalt artikli 21 lõikele 2 saadetud teatest või

b)

teise liikmesriigi vastuvõtva üksuse kiri, milles on täpsustatud vähemalt üksikasjad ELi-sisese liikuvuse kestuse ja vastuvõtva üksuse või vastuvõtvate üksuste asukoha kohta teises liikmesriigis.

a)

teda ei ole artikli 21 lõigete 2 ja 3 kohaselt teavitatud ja kui ta nõuab sellist teavitamist;

b)

ta on esitanud liikuvusele artikli 21 lõike 6 kohaselt vastuväiteid;

c)

ta on artikli 22 lõike 3 kohaselt lükanud tagasi pikaajalise liikuvuse taotluse;

d)

ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja luba või pikaajalise liikuvuse luba kasutatakse muudel eesmärkidel kui need, milleks see on väljastatud;

e)

tingimused, mille alusel liikuvuse lubamine toimus, ei ole enam täidetud.

a)

vastuvõttev üksus ei ole ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja liikuvusest vastavalt artikli 21 lõigetele 2 ja 3 teada andnud;

b)

ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja luba või pikaajalise liikuvuse luba kasutatakse muudel eesmärkidel kui need, milleks see on väljastatud;

c)

ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja loa taotlus esitatakse muule liikmesriigile kui see, kus ettenähtud viibimine on kõige pikem;

d)

ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja ei vasta enam kriteeriumidele ja tingimustele, mille alusel liikuvuse lubamine toimus, ja vastuvõttev üksus ei ole teise liikmesriigi pädevaid asutusi sellest muudatusest teavitanud;

e)

ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja alustas tööd teises liikmesriigis, kuigi liikuvuse tingimused ei olnud juhtudel, kui kohaldatakse artikli 21 lõiget 5 või artikli 22 lõike 2 punkti d, täidetud.

27.5.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 157/23

(1)

2011. aasta ühinemisakti artikli 4 lõike 1 kohaselt peab 1. juulil 2013 liiduga ühinenud Horvaatia kohaldama alates nimetatud kuupäevast nõukogu määruse (EÜ) nr 539/2001 (2) I lisas loetletud kolmandate riikide kodanike suhtes viisanõuet.

(2)

2011. aasta ühinemisakti artikli 4 lõike 2 kohaselt kohaldatakse Horvaatia suhtes Schengeni acquis' sätteid ühtsete viisade väljaandmise tingimuste ja kriteeriumide, viisade vastastikuse tunnustamise ning elamislubade/pikaajaliste viisade ja lühiajaliste viisade võrdväärsuse kohta üksnes pärast nõukogu sellekohase otsuse tegemist. Need sätted on siiski Horvaatiale siduvad alates ühinemiskuupäevast.

(3)

Seetõttu nõutakse Horvaatialt oma riigi viisade väljaandmist oma territooriumile sisenemiseks või sellelt läbisõiduks kolmandate riikide kodanikele, kellel on Schengeni acquis'd täielikult rakendava liikmesriigi välja antud ühtne viisa, pikaajaline viisa või elamisluba või samalaadne dokument, mille on välja andnud Bulgaaria, Küpros või Rumeenia, kes Schengeni acquis'd veel täielikult ei rakenda.

(4)

Isikud, kellel on Schengeni acquis'd täielikult rakendavate liikmesriikide välja antud dokumendid ning Bulgaaria, Küprose ja Rumeenia välja antud dokumendid, ei kujuta endast Horvaatiale mingit ohtu, sest nimetatud liikmesriigid on kõnealuste isikute suhtes rakendanud kõiki vajalikke kontrollimeetmeid. Selleks et Horvaatiale ei tekiks põhjendamatut täiendavat halduskoormust, tuleks vastu võtta ühised eeskirjad, millega antakse Horvaatiale õigus ühepoolselt tunnustada teatavaid kõnealuste liikmesriikide välja antud dokumente võrdväärsena oma riigi viisadega ja kehtestada selle ühepoolse võrdväärsuse alusel oma välispiiridel isikute kontrollimise lihtsustatud kord.

(5)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsustega nr 895/2006/EÜ (3) ja nr 582/2008/EÜ (4) kehtestatud ühised eeskirjad tuleks tunnistada kehtetuks. Seoses Küprosega, kes on rakendanud otsusega nr 895/2006/EÜ kehtestatud ühist korda alates 10. juulist 2006, ning Bulgaaria ja Rumeeniaga, kes on rakendanud otsusega nr 582/2008/EÜ kehtestatud ühist korda alates 18. juulist 2008, tuleks vastu võtta ühised eeskirjad, millega antakse Bulgaariale, Küprosele ja Rumeeniale nii nagu Horvaatiale õigus ühepoolselt tunnustada teatavaid Schengeni acquis'd täielikult rakendavate liikmesriikide välja antud dokumente või samalaadseid Horvaatia välja antud dokumente võrdväärsena oma riigi viisadega ning kehtestada selle ühepoolse võrdväärsuse alusel oma välispiiridel isikute kontrollimise lihtsustatud kord. Käesolev otsus ei mõjuta Bulgaaria ja Rumeenia eesmärki saada viivitamata Schengeni liikmesriigiks.

(6)

Käesolevas otsuses sätestatud lihtsustatud korda tuleks kohaldada üleminekuperioodi jooksul Küprose suhtes kuni 2003. aasta ühinemisakti artikli 3 lõike 2 esimeses lõigus, Bulgaaria ja Rumeenia suhtes 2005. aasta ühinemisakti artikli 4 lõike 2 esimeses lõigus ning Horvaatia suhtes 2011. aasta ühinemisakti artikli 4 lõike 2 esimeses lõigus viidatud nõukogu otsusega määratava kuupäevani, võttes arvesse võimalikke üleminekusätteid dokumentide kohta, mis on välja antud enne seda kuupäeva.

(7)

Lihtsustatud korras osalemine peaks olema vabatahtlik, panemata uutele liikmesriikidele täiendavaid kohustusi lisaks 2003., 2005. või 2011. aasta ühinemisaktis ette nähtud kohustustele.

(8)

Ühiseid eeskirju tuleks kohaldada ühtsete lühiajaliste viisade, pikaajaliste viisade ja elamislubade suhtes, mille on välja andnud Schengeni acquis'd täielikult rakendavad liikmesriigid, piiratud territoriaalse kehtivusega viisade suhtes, mis on välja antud taotlejale, kelle reisidokumenti ei tunnusta üks või mitu liikmesriiki, kuid mitte kõik liikmesriigid, kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 810/2009 (5) (viisaeeskiri), ja riigid, kes osalevad Schengeni acquis' rakendamises, kohaldamises ja edasiarendamises, ning samuti lühiajaliste viisade, pikaajaliste viisade ja elamislubade suhtes, mille on välja andnud Bulgaaria, Horvaatia, Küpros või Rumeenia. Dokumendi tunnustamine peaks piirduma selle kehtivusajaga.

(9)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 562/2006 (6) kolmandate riikide kodanikele kuue kuu jooksul kuni kolmekuuliseks riigis viibimiseks kehtestatud sisenemise tingimusi, välja arvatud tingimust omada kehtivat viisat, kui seda määruse (EÜ) nr 539/2001 kohaselt nõutakse, peab täitma niivõrd, kuivõrd käesoleva otsusega kehtestatakse kord, mille alusel on Bulgaarial, Horvaatial, Küprosel ja Rumeenial õigus ühepoolselt tunnustada teatavaid Schengeni acquis'd täielikult rakendavate liikmesriikide välja antud dokumente ning samalaadseid Bulgaaria, Horvaatia, Küprose või Rumeenia välja antud dokumente nende territooriumilt läbisõiduks või kuni 90-päevaseks kavatsetavaks viibimiseks nende territooriumil mis tahes 180-päevase perioodi jooksul.

(10)

Kuna käesoleva otsuse eesmärki, nimelt sellise korra kehtestamist, mille alusel Bulgaaria, Horvaatia, Küpros ja Rumeenia tunnustavad ühepoolselt teatavaid teiste liikmesriikide välja antud dokumente, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, vaid pigem on seda eesmärki parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev otsus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(11)

Islandi ja Norra puhul kujutab käesolev otsus endast nende Schengeni acquis' sätete edasiarendamist Euroopa Liidu Nõukogu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahel sõlmitud lepingu (nende kahe riigi ühinemiseks Schengeni acquis' sätete rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) (7) tähenduses, mis kuuluvad nõukogu otsuse 1999/437/EÜ (8) artikli 1 punktis B osutatud valdkonda.

(12)

Šveitsi puhul kujutab käesolev otsus endast nende Schengeni acquis' sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel sõlmitud lepingu (Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis' rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) (9) tähenduses, mis kuuluvad valdkonda, millele on osutatud otsuse 1999/437/EÜ artikli 1 punktis B, mida tõlgendatakse koostoimes nõukogu otsuse 2008/146/EÜ (10) artikliga 3.

(13)

Liechtensteini puhul kujutab käesolev otsus endast nende Schengeni acquis' sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse, Šveitsi Konföderatsiooni ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise protokolli (mis käsitleb Liechtensteini Vürstiriigi ühinemist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepinguga Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis' rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) (11) tähenduses, mis kuuluvad valdkonda, millele on osutatud otsuse 1999/437/EÜ artikli 1 punktis B, mida tõlgendatakse koostoimes nõukogu otsuse 2011/350/EL (12) artikliga 3.

(14)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli nr 22 artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva otsuse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(15)

Käesolev otsus kujutab endast nende Schengeni acquis' sätete edasiarendamist, milles Ühendkuningriik ei osale vastavalt nõukogu otsusele 2000/365/EÜ (13); seetõttu ei osale Ühendkuningriik käesoleva otsuse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(16)

Käesolev otsus kujutab endast nende Schengeni acquis' sätete edasiarendamist, milles Iirimaa ei osale vastavalt nõukogu otsusele 2002/192/EÜ (14); seetõttu ei osale Iirimaa käesoleva otsuse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav,

a)

viisaeeskirja artikli 2 punktis 3 määratletud ühtne viisa, mis kehtib kaheks või mitmekordseks sisenemiseks;

b)

Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni (15) artiklis 18 osutatud pikaajaline viisa;

c)

määruse (EÜ) nr 562/2006 artikli 2 punktis 15 määratletud elamisluba.

a)

lühiajalised ja pikaajalised viisad, mille Bulgaaria, Horvaatia, Küpros või Rumeenia on välja andnud nõukogu määruses (EÜ) nr 1683/95 (16) kehtestatud ühtses viisavormis;

b)

elamisload, mille Bulgaaria, Horvaatia, Küpros või Rumeenia on välja andnud määruses (EÜ) nr 1030/2002 (17) kehtestatud ühtses viisavormis,

27.5.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 157/31

(1)

Nõukogu volitas 5. juuni 2003. aasta otsusega komisjoni alustama kolmandate riikidega läbirääkimisi kehtivate kahepoolsete lepingute teatavate sätete asendamiseks liidu tasandil sõlmitava lepinguga.

(2)

Komisjon on pidanud liidu nimel Sri Lanka Demokraatliku Sotsialistliku Vabariigi valitsusega läbirääkimisi teatavaid lennundusküsimusi käsitleva lepingu (1) („leping”) üle kooskõlas nõukogu 5. juuni 2003. aasta otsuse lisas loetletud menetluste ja suunistega.

(3)

Kooskõlas nõukogu otsusega 2013/100/EL (2) allkirjastati kõnealune leping liidu nimel 27. septembril 2012, tingimusel et leping sõlmitakse hilisemal kuupäeval.

(4)

Leping tuleks liidu nimel heaks kiita,

27.5.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 157/33

(1)

Vastavalt nõukogu otsusele 2014/204/EL (1) kirjutati 19. märtsil 2014 alla Euroopa Liidu ja Norra Kuningriigi vahelisele lepingule, mis käsitleb Norra Kuningriigi Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametis osalemise üksikasju (edaspidi „leping”), tingimusel et kõnealune leping sõlmitakse.

(2)

Kõnealune leping tuleks heaks kiita.

(3)

Nagu on täpsustatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 439/2010 (2) põhjenduses 21, osalevad Ühendkuningriik ja Iirimaa kõnealuses määruses ning see on nende suhtes siduv. Seepärast peaksid nad määruse (EL) nr 439/2010 artikli 49 lõike 1 jõustamiseks osalema käesolevas otsuses. Seepärast osalevad Ühendkuningriik ja Iirimaa käesolevas otsuses.

(4)

Nagu on täpsustatud määruse (EL) nr 439/2010 põhjenduses 22, ei osale Taani kõnealuses määruses ning see ei ole tema suhtes siduv. Seepärast ei osale Taani käesolevas otsuses,

27.5.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 157/35

(1)

Nõukogu otsusega 2013/759/EL (3) kehtestati Euroopa Arengufondi („EAF”) juhtimise üleminekumeetmed („üleminekurahastu”), millega tagatakse rahaliste vahendite kättesaadavus nii koostööks Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani riikide ning ülemeremaade ja -territooriumidega kui ka toetuskuludeks alates 1. jaanuarist 2014 kuni 11. EAFi jõustumiseni.

(2)

On vaja muuta nõukogu määrust (EÜ) nr 617/2007 (4) üleminekurahastu komisjonipoolse tegev- ja finantsjuhtimise osas 10. EAFi ja 11. EAFi vahelisel üleminekuperioodil kuni 11. EAFi sisekokkuleppe ja 11. EAFi rakendusmääruse jõustumiseni.

(3)

On asjakohane samal viisil muuta rakenduseeskirju investeerimisrahastu tegev- ja finantsjuhtimiseks kõnealuse üleminekuperioodi jooksul.

(4)

Euroopa välisteenistuse korraldus ja toimimine on sätestatud nõukogu otsuses 2010/427/EL (5).

(5)

Määrust (EÜ) nr 617/2007 tuleks seetõttu vastavalt muuta,

27.5.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 157/52

(1)

Nõukogu otsusega 2013/759/EL (3) kehtestati Euroopa Arengufondi (EAF) juhtimise üleminekumeetmed (üleminekurahastu), millega tagatakse rahaliste vahendite kättesaadavus nii koostööks Aafrika, Kariibi mere (AKV) ja Vaikse ookeani piirkonna riikide ning ülemeremaade ja -territooriumidega kui ka toetuskuludeks alates 1. jaanuarist 2014 kuni 11. EAFi sisekokkuleppe jõustumiseni.

(2)

On vaja muuta nõukogu määrust (EÜ) nr 215/2008 (4) seoses üleminekurahastu tegev- ja finantsjuhtimisega komisjoni poolt 10. EAFi ja 11. EAFi vahelisel üleminekuperioodil kuni 11. EAFi sisekokkuleppe ja 11. EAFi rakendusmääruse jõustumiseni.

(3)

On asjakohane muuta samal viisil Euroopa Investeerimispanga (EIP) rakendatud investeerimisrahastu tegev- ja finantsjuhtimist käsitlevaid rakenduseeskirju kõnealuse üleminekuperioodi ajal ja kuni 11. EAFi sisekokkuleppe jõustumiseni.

(4)

Määrust (EÜ) nr 215/2008 tuleks seetõttu vastavalt muuta,

27.5.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 157/76

(1)

Määruse (EL) nr 305/2011 artikli 28 kohaselt hinnatakse ja kontrollitakse ehitustoodete põhiomadustega seotud toimivuse püsivust vastavalt määruse (EL) nr 305/2011 V lisas sätestatud süsteemidele.

(2)

V lisa tuleks kohandada, et reageerida tehnika arengule, näha ette erisäte toodete kohta, millele on antud Euroopa tehniline hinnang, ning suurendada lisas kasutatavate kirjelduste ja tingimuste selgust, täpsust ja ühtsust vastavalt V lisa kohaldamisel saadud praktilistele kogemustele.

(3)

Kohandamine lihtsustaks tootjate tööd ning toimivuse püsivuse hindamisel ja kontrollimisel kolmandate isikute ülesandeid täitvate teavitatud asutuste tööd, vähendaks halduskoormust ja suurendaks selgust määruse (EL) nr 305/2011 tõlgendamisel, mõjutades seega soodsalt Euroopa ehitussektori kui terviku konkurentsivõimet.

(4)

Määruses (EL) nr 305/2011 on sätestatud, et tootja määrab kindlaks tootetüübi iga toote puhul, mida ta soovib turule lasta. Samuti ei eelda määruse (EL) nr 305/2011 loogika toote sertifitseerimise olemasolu; teavitatud asutused hindavad vaid ehitustoodete toimivust, mille püsivust tuleb seejärel sertifitseerida. Tootja ja teavitatud asutuste pädevuste lahusus tuleks V lisas paremini edasi anda, ilma et see nihutaks kõnealuste osalejate vahelist vastutust.

(5)

Kuna teavitatud asutused ei saa teha pidevat järelevalvet tehase tootmisohje üle ja praktikas seda ka ei tehta, tuleb viidata järelevalve püsivale iseloomule.

(6)

Ühtlustatud standarditega hõlmamata või täielikult hõlmamata ehitustoodete puhul võib Euroopa tehnilise hinnangu anda tehnilise hindamise asutus. Vastavalt määruse (EL) nr 305/2011 artikli 2 lõikele 13 sisaldab selline Euroopa tehniline hinnang juba ehitustoote põhiomadustega seotud toimivuse hinnangut. Hindamise õigsuse täiendav kontrollimine ei annaks mingit lisaväärtust, vaid põhjustaks tootjatele tarbetuid kulusid. Ettevõtted on juba taotlenud Euroopa tehnilisi hinnanguid ja neil on vaja õiguskindlust seoses ülesannetega, mida täidavad kolmandad isikud ehitustoodete toimivuse püsivuse hindamisel ja kontrollimisel.

(7)

Praeguse tava paremaks selgitamiseks tuleks kohandada teavitatud asutuste liike ja nende ülesannete kirjeldusi.

(8)

Tehniline kohandamine on vajalik seoses määruse (EL) nr 305/2011 V lisa 3. jaos osutatud mõistega „müra neelduvus”, et koostada hinnatavate põhiomaduste täpsem kirjeldus ja saavutada suurem ühtsus vastavates ühtlustatud tehnilistes kirjeldustes kasutatud terminoloogiaga.

(9)

Tootjad peaksid sujuva ülemineku tagamiseks saama edasi kasutada selliseid sertifikaate ja muid dokumente, mille teavitatud asutused on välja andnud kooskõlas määruse (EL) nr 305/2011 V lisaga enne käesoleva määruse jõustumist,

27.5.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 157/80

(1)

2005. aasta oktoobris kehtestas nõukogu määrusega (EÜ) nr 1631/2005 (2) (edaspidi „esialgne määrus”) Hiina Rahvavabariigist (edaspidi „Hiina RV”) pärit trikloroisotsüanuurhappe impordi suhtes lõpliku dumpinguvastase tollimaksu. Tollimaksu määrad ulatusid 7,3 % kuni 42,6 %.

(2)

Rakendusmäärusega (EL) nr 855/2010 (3) muutis nõukogu esialgset määrust ja alandas dumpinguvastase tollimaksumäära ühe eksportiva tootja jaoks 3,2 %.

(3)

Pärast aegumise läbivaatamist algmääruse artikli 11 lõike 2 kohaselt kehtestas nõukogu rakendusmäärusega (EL) nr 1389/2011 (4) Hiina RVst pärit trikloroisotsüanuurhappe impordi suhtes lõplikud dumpinguvastased meetmed, mis koosnesid individuaalsest tollimaksust alates 3,2 % kuni 40,5 % ja jääktollimaksust 42,6 %.

(4)

Euroopa Komisjon (edaspidi „komisjon”) sai 3. mail 2013 taotluse algmääruse artikli 11 lõike 4 kohase uue eksportijaga seotud läbivaatamise algatamiseks. Taotluse esitas ettevõtja Liaocheng City Zhonglian Industry Co. Ltd. (edaspidi „taotluse esitaja”), Hiina RVs registreeritud eksportiv tootja.

(5)

Taotluse esitaja väitis, et esialgse uurimisperioodi jooksul, s.o perioodil 1. aprillist 2003 kuni 31. märtsini 2004 (edaspidi „esialgne uurimisperiood”), ei eksportinud ta trikloroisotsüanuurhapet liitu.

(6)

Peale selle väitis taotluse esitaja, et ta ei ole seotud ühegi eksportiva tootjaga, kes toodab trikloroisotsüanuurhapet ja kelle suhtes on kehtestatud eespool nimetatud dumpinguvastased meetmed.

(7)

Taotluse esitaja väitis veel, et ta alustas trikloroisotsüanuurhappe eksportimist liitu pärast esialgse uurimisperioodi lõppu.

(8)

Komisjon tutvus taotluse esitaja edastatud esmapilgul usutavate tõenditega, mida ta pidas piisavaks, et algatada läbivaatamine vastavalt algmääruse artikli 11 lõikele 4. Pärast nõuandekomiteega konsulteerimist ja liidu tootmisharule märkuste esitamiseks võimaluse andmist algatas komisjon määrusega (EL) nr 809/2013 (5) taotluse esitaja suhtes rakendusmääruse (EL) nr 1389/2011 läbivaatamise.

(9)

Määruse (EL) nr 809/2013 kohaselt tunnistati kehtetuks rakendusmäärusega (EL) nr 1389/2011 kehtestatud dumpinguvastane tollimaks taotluse esitaja toodetud ja liitu eksportimiseks müüdud trikloroisotsüanuurhappe impordi suhtes. Samal ajal anti tolliasutustele vastavalt algmääruse artikli 14 lõikele 5 korraldus astuda samme asjaomase impordi registreerimiseks.

(10)

Käesolevas läbivaatamises vaadeldav toode on sama, mida on kirjeldatud esialgses määruses, st Hiina Rahvavabariigist pärit CN-koodide ex 2933 69 80 ja ex 3808 94 20 alla kuuluv trikloroisotsüanuurhape ja sellest valmistatud tooted (tuntakse ka rahvusvahelise mittekaubandusliku nimetuse „sümkloseen” all) (edaspidi „vaatlusalune toode”).

(11)

Trikloroisotsüanuurhape on keemiatoode, mida kasutatakse laialdaselt orgaanilise kloori baasil desinfektsioonivahendina ja pleegitusvahendina, eelkõige vee desinfitseerimiseks basseinides. Seda müüakse pulbrina, graanulitena, tablettidena ja laastudena. Kõikidel trikloroisotsüanuurhappe vormidel ja sellest valmistatud toodetel on samad põhitunnused (keemiline koostis) ja omadused (desinfektsioonivahend) ning need on kõik nähtud ette sarnaseks kasutuseks, mistõttu neid käsitletakse ühe tootena.

(12)

Komisjon teavitas läbivaatamise algatamisest ametlikult taotluse esitajat, liidu tootmisharu ning eksportiva riigi esindajaid. Huvitatud isikutele anti võimalus oma seisukohad kirjalikult ja suuliselt teatavaks teha.

(13)

Uurimiseks vajaliku teabe saamiseks saatis komisjon taotluse esitajale turumajandusliku kohtlemise taotluse vormi ja küsimustiku ning sai ettenähtud tähtaja jooksul vastused. Komisjon soovis kontrollida kõiki uue eksportija staatuse ja dumpingumarginaali kindlakstegemiseks vajalikke andmeid. Taotluse esitaja valdustesse Hiina RVs tehti kontrollkäik.

(14)

Dumpingu uurimine hõlmas ajavahemikku 1. augustist 2012 kuni 31. juulini 2013 (edaspidi „uurimisperiood”).

(15)

Uurimine kinnitas, et taotluse esitaja ei olnud eksportinud vaatlusalust toodet esialgse uurimisperioodi jooksul ja et ta oli alustanud vaatlusaluse toote liitu eksportimist pärast nimetatud ajavahemikku.

(16)

Muude uue eksportija staatuse saamiseks vajalike tingimuste osas suutis taotluse esitaja tõendada, et tal ei olnud otseseid ega kaudseid sidemeid Hiina eksportivate tootjatega, kelle suhtes kohaldatakse vaatlusaluse toote osas kehtivaid dumpinguvastaseid meetmeid.

(17)

Sellest tulenevalt kinnitatakse, et taotluse esitajat tuleks käsitada uue eksportijana vastavalt algmääruse artikli 11 lõikele 4 ja seega tuleks tema jaoks määrata kindlaks individuaalne dumpingumarginaal.

(18)

Vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 7 punktile b määratakse Hiina RVst pärit importi käsitlevates dumpinguvastastes uurimistes normaalväärtus kindlaks vastavalt algmääruse artikli 2 lõigetele 1–6 selliste eksportivate tootjate puhul, kes täidavad algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c kehtestatud tingimusi, st kelle puhul samasuguse toote valmistamine ja müük toimuvad tõestatult turumajanduse tingimustes.

(19)

Need tingimused on kokkuvõtlikult järgmised:

(20)

Uurimise käigus tehti kindlaks, et taotluse esitaja raamatupidamisdokumendid ei olnud kooskõlas rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega ja et seetõttu ei vasta tema raamatupidamistavad teisele tingimusele. Eelkõige ei kajastanud taotluse esitaja raamatupidamises juhtkonnale mõeldud soodustuste kava rakendamist kooskõlas rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega.

(21)

Selle tagajärjel ei kajastanud bilanss äriühingu finantsseisundit tõeselt ning kasumiaruanne ja rahavoogude aruanne sisaldasid põhjendamata finantseerimiskulusid.

(22)

Nendele kaalutlustele tuginedes ei saa taotluse esitajale võimaldada turumajanduslikku kohtlemist.

(23)

Taotluse esitajale ja teistele huvitatud isikutele anti võimalus eespool esitatud järeldusi kommenteerida.

(24)

Taotluse esitaja märkis, et soodustuste kava hakatakse kajastama 2013. aastal, et sellel ei ole seost 2012. aasta bilansiga ja et 2012. aastal ei olnud veel selge, milline see kava olema saab. Taotluse esitaja väitis, et soodustuste kava sisu määratakse kindlaks vastavalt audiitorite soovitustele, kes tegelevad praegu 2013. aasta raamatupidamise auditeerimisega, ja et soodustused võivad olla tasu, laenu pealt makstava intressi või kvaasi-osaluse kujul.

(25)

Soodustuste kava loodi lepinguga äriühingu ja selle juhtkonna vahel 2012. aastal. Seda ei mainitud aga 2012. aasta auditeeritud raamatupidamisaruandes, isegi mitte finantsaruande lisades. Ka 2013. majandusaasta jooksul ei tehtud soodustuste kava kohta raamatupidamiskannet kuni uurimise alguseni (2013. aasta novembris).

(26)

Soodustuste kava raamatupidamisaruandes kajastamata jätmine on tõsine probleem. Näiteks uurimisperioodi lõpus, 31. juulil 2013 koostatud proovibilansis olid kohustused oluliselt alakajastatud, kuna juhtkonna liikmete lubatud laenude summa oleks kohustuste kogumahtu suurendanud 14 % võrra. Lisaks sisaldab 2013. aasta kasumiaruanne finantseerimiskulusid, millel ei ole õiguslikku alust, kuna soodustuste kavale vastavat sissetulevat rahavoogu ei olnud ja sellest hoolimata maksti 2013. aastal tegelikult intressi. Selle tagajärjel on 2013. aasta finantseerimiskulud üheksa korda suuremad kui 2012. aasta aruandes kajastatud kulud. See tähendab, et raamatupidamisaruandes esitatud finantsteave ei andnud äriühingu finantsseisundist usaldusväärset ja tõest ülevaadet.

(27)

Samuti tuleks märkida, et soodustuste kava sisu ja selle kajastamine raamatupidamisaruandes ei saa sõltuda sellest, millisena audiitor seda määratleb, ning et selle kirjendamine peaks toimuma nõuetekohaselt ja õigeaegselt, mitte tagantjärele. Seetõttu tuleb soodustuste kavaga seotud finantsseisundi ja voogude ebakorrektne kajastamine lugeda rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega vastuolus olevaks.

(28)

Vastusena komisjoni järelduste teatavakstegemisele kordas taotluse esitaja oma taotlust, et talle võimaldataks turumajanduslikku kohtlemist, ilma ühtegi uut argumenti esitamata. Seepärast kinnitatakse turumajandusliku kohtlemise määramise käigus tehtud järeldused.

(29)

Vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 7 punktile a tuleb mitteturumajanduslike riikide puhul ning ulatuses, mil turumajanduslikku kohtlemist ei saa kohaldada, siirderiikide puhul normaalväärtus määrata võrdlusriigis kehtivate hindade või arvestusliku väärtuse põhjal.

(30)

Määruses (EL) nr 809/2013 on märgitud, et juhul, kui taotluse esitajale ei võimaldata turumajanduslikku kohtlemist, kavatses komisjon kasutada tema puhul normaalväärtuse määramiseks võrdlusriigina Jaapanit, nagu seda tehti ka uurimise käigus, mille tulemusena kehtestati esialgse määrusega meetmed.

(31)

Huvitatud isikutel paluti esitada oma märkused Jaapani sobivuse kohta võrdlusriigina ja nad ei esitanud märkusi. Komisjon võttis ühendust ka tootjatega Ameerika Ühendriikides, kuid neid ei õnnestunud koostöösse kaasata. Seetõttu loetakse Jaapan võrdlusriigina sobivaks. Üks tootja Jaapanis nõustus koostööd tegema ja esitas taotletud teabe.

(32)

Vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 2 uuris komisjon kõigepealt, kas Jaapani tootja omamaine trikloroisotsüanuurhappe müük sõltumatutele klientidele on representatiivne. Seoses sellega leiti, et niisuguse müügi kogumaht võrdub vähemalt 5 % taotluse esitaja liitu suunatud eksportmüügi kogumahust.

(33)

Seejärel uuris komisjon, kas koostööd tegeva Jaapani tootja oma riigis müüdava trikloroisotsüanuurhappe mõned liigid on taotluse esitaja poolt liitu ekspordiks müüdava trikloroisotsüanuurhappe liikidega piisavalt võrreldavad. Komisjon tegi kindlaks trikloroisotsüanuurhappe liigid, mis olid identsed või otseselt võrreldavad liikidega, mida taotluse esitaja müüs ekspordiks liitu. Kindlaks tehti ka asjaolu, et Jaapani äriühing müüb neid trikloroisotsüanuurhappe liike tulutoovalt tavapärase äritegevuse käigus ja et nende omamaiseid müügihindu võib normaalväärtuse kindlakstegemisel arvesse võtta.

(34)

Seetõttu tugines normaalväärtus võrreldavaks loetud trikloroisotsüanuurhappe toote liikide tegeliku omamaise müügihinna kaalutud keskmisele.

(35)

Kuna vaatlusalust toodet eksporditi otse liidu sõltumatutele klientidele, määrati ekspordihind kooskõlas algmääruse artikli 2 lõikega 8, st tegelikult liitu eksportimisel makstud või makstava hinna alusel.

(36)

Normaalväärtust ja ekspordihindu võrreldi tehasest hankimise tasandil ja samal kaubandustasandil. Normaalväärtuse ja ekspordihinna õiglase võrdluse tagamiseks võeti algmääruse artikli 2 lõike 10 järgi arvesse tegurite erinevust, mis mõjutab hindade võrreldavust. Selleks jäeti nii Hiina ekspordihindadest kui ka koostööd tegeva Jaapani tootja omamaistest müügihindadest välja transpordi- ja pakendamiskulud.

(37)

Nagu on sätestatud algmääruse artikli 2 lõikes 11, määrati dumpingumarginaal kindlaks vaatlusaluse toote liikide kaupa kaalutud keskmise normaalväärtuse ja vastava tooteliigi kaalutud keskmise ekspordihinna võrdlemise teel. Võrdlus näitas dumpingu esinemist.

(38)

Taotluse esitaja dumpingumarginaal, väljendatud protsendina vabast netohinnast liidu piiril oli 32,8 %.

(39)

Uurimise järeldusi silmas pidades ja väiksema tollimaksu reeglit arvesse võttes leitakse, et taotluse esitaja suhtes tuleks kehtestada lõplik dumpinguvastane meede, mis vastaks tuvastatud dumpingumarginaali tasemele, mis on käesoleval juhul madalam kui esialgse uurimise käigus tuvastatud kahjumarginaal.

(40)

Eespool nimetatud uurimistulemustest lähtudes kehtestatakse taotluse esitajale tagasiulatuva jõuga dumpinguvastane tollimaks sellise vaatlusaluse toote impordi suhtes, mis kuulus registreerimisele vastavalt määruse (EL) nr 809/2013 artiklile 3.

(41)

Asjaomastele isikutele tehti teatavaks olulised faktid ja kaalutlused, mille põhjal kavatseti taotluse esitajalt pärit trikloroisotsüanuurhappe impordi suhtes kehtestada muudetud lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõuda see tollimaks registreeritud impordilt tagasiulatuvalt sisse. Taotluse esitaja esitas oma märkused, kuid nagu eespool selgitatud, ei olnud need eelkirjeldatud järelduste muutmiseks asjakohased.

(42)

Käesolev läbivaatamine ei mõjuta kuupäeva, mil rakendusmäärusega (EL) nr 1389/2011 kehtestatud meetmed kaotavad kehtivuse.

(43)

Käesolevas määruses sätestatud meetmed on kooskõlas algmääruse artikli 15 lõike 1 kohaselt asutatud komitee arvamusega,

27.5.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 157/85

(1)

Nõukogu on kehtestanud rakendusmäärusega (EL) nr 1138/2011 (2) (edaspidi „lõplik määrus”) teatavate Indiast, Indoneesiast ja Malaisiast pärit rasvalkoholide ja nende segude impordi suhtes lõpliku dumpinguvastase tollimaksu. Lõplikule määrusele eelnes komisjoni määrus (EL) nr 446/2011, (3) millega kehtestatakse ajutine dumpinguvastane tollimaks Indiast, Indoneesiast ja Malaisiast pärit rasvalkoholide ja nende segude impordi suhtes (edaspidi „ajutine määrus”). Järeldusi, mis viisid lõplike dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamiseni, nimetatakse edaspidi „esialgse uurimise järeldusteks”.

(2)

21. jaanuaril 2012 esitasid PT Ecogreen Oleochemicals (Indoneesias paiknev rasvalkoholide ja nende segude eksportiv tootja), Ecogreen Oleochemicals (Singapur) Pte. Ltd ja Ecogreen Oleochemicals GmbH (edaspidi ühise nimetusega „Ecogreen”) üldkohtule taotluse (kohtuasi T-28/12), milles taotleti lõpliku määruse tühistamist Ecogreeni suhtes kehtestatud dumpinguvastase tollimaksu osas. Ecogreen vaidlustas kohanduse, mis oli tehtud algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel ekspordihinnas selleks, et võrrelda ekspordihinda äriühingu normaalväärtusega.

(3)

Üldkohus tühistas kohtuasjas T-249/06 (Interpipe Nikopolsky Seamless Tubes Plant Niko Tube ZAT (Interpipe Niko Tube ZAT) ja Interpipe Nizhnedneprovsky Tube Rolling Plant VAT (Interpipe NTRP VAT) versus Euroopa Liidu Nõukogu) seoses äriühinguga Interpipe NTRP VAT määruse (EÜ) nr 954/2006 artikli 1 muu hulgas hinnangu ilmse vea tõttu, mis oli tekkinud artikli 2 lõike 10 punkti i alusel kohanduse tegemisel, ja seoses äriühinguga Interpipe Niko Tube ZAT muudel põhjustel. 16. veebruaril 2012 lükkas Euroopa Kohus nõukogu ja komisjoni esitatud apellatsioonkaebuse tagasi (liidetud kohtuasjad C-191/09 P ja C-200/09 P).

(4)

Arvestades, et vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 10 punktile i tehtud kohandusele olid Ecogreeniga seotud faktilised asjaolud samasugused nagu äriühingu Interpipe NTRP VAT puhul, leiti, et on asjakohane arvutada Ecogreeni dumpingumarginaal uuesti, tegemata artikli 2 lõike 10 punkti i alusel kohandust.

(5)

Seepärast avaldati 21. detsembril 2012 nõukogu 11. detsembri 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1241/2012, (4) millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 1138/2011, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Indiast, Indoneesiast ja Malaisiast pärit rasvalkoholide ja nende segude impordi suhtes ning nõutakse lõplikult sisse sellise impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks, ning mida kohaldatakse tagasiulatuvalt 12. novembrist 2011 (edaspidi „muutmismäärus”).

(6)

Selles määruses Ecogreeni suhtes kindlaks tehtud dumpingumarginaal oli algmääruse artikli 9 lõike 3 kohaselt miinimumtasemel. Seetõttu lõpetati Ecogreeni suhtes uurimine meetmeid kehtestamata. Üldkohus otsustas seejärel 9. aprillil 2013, et otsus hagi üle kohtuasjas T-28/12 ei ole vajalik.

(7)

Ehkki kõigi teiste India, Indoneesia ja Malaisia eksportivate tootjate suhtes jäid tollimaksud kehtima, tuleks esialgse uurimise järeldusi, eriti dumpinguhinnaga impordi kahjulikku mõju hinnata muutmismääruses sisalduvaid dumpingu kohta tehtud uusi järeldusi silmas pidades.

(8)

Teade teatavate Indiast, Indoneesiast ja Malaisiast (edaspidi „asjaomased riigid”) pärit rasvalkoholide ja nende segude importi käsitleva dumpinguvastase uurimise osalise taasalustamise kohta avaldati 28. veebruaril 2013 (5) (edaspidi „taasalustamine”). Teates on märgitud, et taasalustamise raames uuriti üksnes äsja kehtestatud dumpingumarginaalide võimalikku mõju järeldustele, mis on seotud eeskätt esialgse uurimise käigus kindlaks tehtud kahju ja põhjuslike seostega (edaspidi „kordusuurimine”).

(9)

Komisjon teavitas ametlikult kõiki teadaolevalt asjast huvitatud eksportivaid tootjaid, importijaid ja kasutajaid ning liidu tootmisharu uurimise osalisest taasalustamisest. Huvitatud isikutele anti võimalus teha oma seisukohad kirjalikult teatavaks ja taotleda ärakuulamist teates sätestatud tähtaja jooksul.

(10)

Mitu huvitatud isikut väitis, et on ebaselge, millisel seaduslikul alusel komisjon esialgset uurimist taasalustas ning milliseid andmeid on komisjonil kavas koguda asjaolude kindlakstegemiseks ja järeldustele jõudmiseks praeguse kordusuurimise käigus.

(11)

Ühtlasi väitsid huvitatud isikud, et puudub selgus, mis tüüpi uurimine algatati, milline on selle lõpptulemus seoses lõplike meetmete tasemega, millist perioodi käsitletakse ning milliseid esialgse uurimise aspekte ümber hinnatakse.

(12)

Meenutatakse, et taasalustamise tingis paratamatult muutmismäärus, mis omakorda tulenes üldkohtu järeldustest kohtuasjas T-249/06 (Interpipe Nikopolsky Seamless Tubes Plant Niko Tube ZAT (Interpipe Niko Tube ZAT) ja Interpipe Nizhnedneprovsky Tube Rolling Plant VAT (Interpipe NTRP VAT) versus Euroopa Liidu Nõukogu).

(13)

Meenutatakse, et esialgse uurimise käigus vältas uurimisperiood 1. juulist 2009 kuni 30 juunini 2010. Kahju hindamine käsitles ajavahemikku 1. jaanuarist 2007 kuni uurimisperioodi lõpuni ning sellele osutati kui „vaatlusalusele perioodile”.

(14)

Praeguses kordusuurimises vaadeldakse sama uurimisperioodi ning sama vaatlusalust perioodi. Nimetatud perioodide kohta esialgse uurimise käigus tehtud järeldusi kahju ja põhjuslike seoste kohta hinnatakse ümber Indoneesia eksportijate suhtes äsja muutmismääruses kehtestatud dumpingumarginaale silmas pidades.

(15)

Täpsemalt, nagu on märgitud ka taasalustamist käsitlevas teates, on praeguse kordusuurimise eesmärk teha kindlaks, kas ühe Indoneesia eksportiva tootja suhtes kehtestatud miinimumtasemega dumpingumarginaal ning muutmismäärusega sätestatud muutus teiste Indoneesia äriühingute dumpingumarginaalide tasemes võivad mõjutada esialgse uurimise järeldusi kahju ja põhjuslike seoste kohta.

(16)

Kordusuurimise tulemused on esitatud allpool. Nagu esialgse uurimise puhul, on teatavad andmed ja teave esitatud võrdlusaluse põhjal, et säilitada eeskätt algselt esitatud andmete konfidentsiaalsust.

(17)

Tuletatakse meelde, et vaatlusalune toode on sama, mis esialgses uurimises määratletud, nimelt Indiast, Indoneesiast ja Malaisiast pärit küllastunud rasvalkoholid, mille süsinikuahela pikkus on C8, C10, C12, C14, C16 või C18 (välja arvatud hargahelaga isomeerid), sealhulgas individuaalsed küllastunud rasvalkoholid ja segud, mis sisaldavad peamiselt süsinikuahelaid pikkusega C6–C8, C6–C10, C8–C10, C10–C12 (mida üldiselt liigitatakse C8–C10 alla), ning segud, mis sisaldavad peamiselt süsinikuahelaid pikkusega C12–C14, C12–C16, C12–C18, C14–C16 (mida üldiselt liigitatakse C12–C14 alla), ning segud, mis sisaldavad peamiselt süsinikuahelaid pikkusega C16–C18, ja mida praegu liigitatakse CN-koodide ex 2905 16 85, 2905 17 00, ex 2905 19 00 ja ex 3823 70 00 alla (edaspidi „rasvalkohol”).

(18)

Muutmismääruse järeldused ei mõjuta esialgse uurimise käigus tehtud järeldusi vaatlusaluse toote ja samasuguse toote kohta.

(19)

Nagu märgitud muutmismääruse põhjenduses 7, vaadati läbi kõikide Indoneesia äriühingute suhtes kehtivad dumpingumarginaalid, välja arvatud Indoneesia teise eksportiva tootja puhul, kelle individuaalne dumpingumarginaal põhineb koostööd teinud Indoneesia eksportivate tootjate kõrgeimal dumpingumarginaalil, et võtta arvesse Ecogreeni jaoks uuesti arvutatud dumpingumarginaali.

(20)

Muutmismäärus ei mõjutanud lõpliku määruse põhjenduses 23 India eksportivatele tootjatele kehtestatud dumpingumarginaale ega põhjenduses 55 Malaisia eksportivatele tootjatele kehtestatud dumpingumarginaale.

(21)

Nagu märgitud muutmismääruse põhjenduses 6, määrati Ecogreeni dumpingumarginaaliks vähem kui 2 %, mis on seega alla algmääruse artikli 9 lõikega 3 ette nähtud minimaalse piirmäära. Kõnealuse eksportiva tootja importi liitu tuleks seega kordusuurimisel käsitleda dumpinguvaba impordina.

(22)

Nimetatud Indoneesia eksportiva tootja dumpinguvaba impordi maht, hind ja turuosa muutusid vaatlusalusel perioodil vastavalt alltoodud tabelile. Nagu märgitud põhjenduses 16, on andmed esitatud võrdlusaluse kujul.

(23)

Nagu on märgitud ajutise määruse põhjenduses 70 esitatud tabelis, mida on kinnitatud lõpliku määruse põhjenduses 64, ning eespool olevas tabelis, näitas uurimine, et dumpinguvaba import moodustas piiratud osa asjaomaste riikide koguimpordist ning kasvas vaatlusaluse perioodi vältel proportsionaalselt vähem kui dumpinguhinnaga import. Dumpinguvaba import moodustas 2007. aastal tõepoolest ligikaudu 15–18 % asjaomaste riikide koguimpordist ning uurimisperioodil vaid ligikaudu 10–13 %.

(24)

Kordusuurimisest nähtub, et Ecogreeni dumpinguvaba impordi keskmised hinnad vähenesid vaatlusalusel perioodil 9 %, kuid püsisid stabiilsena 2009. aasta ja uurimisperioodi vahel.

(25)

Kordusuurimine ei mõjuta lõpliku määruse põhjendustes 57–61 esitatud järeldusi liidu toodangu ja liidu tootmisharu kohta ja need järeldused kinnitatakse.

(26)

Ajutise määruse põhjendustes 64–66 esitatud järeldustele, mida kinnitas lõpliku määruse põhjendus 62, mõju puudub. Nagu alljärgnevast tabelist näha võib, oli rasvalkoholide tarbimine liidus küllaltki stabiilne ning kasvas vaatlusaluse perioodi jooksul vaid 2 %. Nagu märgitud ajutise määruse põhjenduses 64, esitati tarbimist käsitlev teave võrdlusaluse kujul, et säilitada andmete konfidentsiaalsust.

(27)

Sarnaselt esialgse uurimisega vaadeldi, kas dumpinguhinnaga impordi kumulatiivne hindamine kolme asjaomase riigi puhul on endiselt põhjendatud algmääruse artikli 3 lõike 4 sätete kohaselt, võttes arvesse Indoneesia eksportivate tootjate korrigeeritud dumpingumarginaale põhjendustes 19 ja 21.

(28)

Meenutatakse, et algmääruse artikli 3 lõikes 4 on sätestatud, et kui dumpinguvastast uurimist kohaldatakse samaaegselt toote impordi suhtes, mis pärineb rohkem kui ühest riigist, hinnatakse sellise impordi mõju kumulatiivselt ainult sel juhul, kui on kindlaks tehtud, et: a) igast riigist pärineva impordi puhul kindlaks määratud dumpingumarginaal on suurem kõnealuse määruse artikli 9 lõikes 3 määratletud miinimumtasemest ning et igast kõnesolevast riigist pärit impordi maht ei ole tähtsusetu; ja b) impordi mõju kumulatiivne hindamine on importtoodete vahelise konkurentsi tingimusi ning importtoodete ja samasuguste liidu toodete vahelise konkurentsi tingimusi arvesse võttes asjakohane.

(29)

Järeldused dumpinguhinnaga impordi mahu ja hinna kohta iga asjaomase riigi puhul ning vaatlusalust perioodi arvestades hinnati ümber. Impordikogusega seotud teave, mida kasutati lõpliku määruse põhjenduse 63 punkti b tabelis esitatud keskmiste hindade määramiseks, jäävad Malaisia ja India puhul muutmata. Indoneesiat käsitlevad andmed vaadati läbi, et võtta arvesse põhjenduses 21 nimetatud asjaolu, et üks eksportiv tootja ei müünud oma tooteid liidu turule enam dumpinguhinnaga. Äsja kehtestatud dumpinguhinnaga import muutus vastavalt alljärgnevale tabelile. Nagu on märgitud põhjenduses 16, esitatakse impordikogust käsitlev teave võrdlusaluse kujul iga asjaomase riigi kohta eraldi.

(30)

Uurimine näitas, et dumpinguhinnaga impordi kogus iga asjaomase riigi puhul oli uurimisperioodil märkimisväärne ning et dumpinguhinnaga impordi kogus liidu turul jäi märkimisväärseks vaatlusalusel perioodil ja eriti uurimisperioodil. Asjaolu, et ühe Indoneesia eksportiva tootja puhul muutmismääruse kohaselt dumpingut ei tuvastatud, ei muuda seda järeldust.

(31)

Dumpinguhinnaga impordi hinnakujundust käsitlevad järeldused hinnati iga asjaomase riigi ja vaatlusaluse perioodi puhul samuti ümber ning need on esitatud alljärgnevas tabelis. Lõpliku määruse põhjenduse 63 punkti b tabelis esitatud keskmised hinnad jäävad Malaisia ja India puhul muutmata. Indoneesiat käsitlevad andmed vaadati läbi, et võtta arvesse põhjenduses 21 nimetatud asjaolu, et üks tootja ei ekspordi dumpinguhinnaga tooteid liidu turule. Nagu on märgitud põhjenduses 16, esitatakse dumpinguhinnaga eksportiva Indoneesia tootja hindasid käsitlev teave võrdlusaluse kujul.

(32)

Uurimine näitas, et kui välja arvata 2007. aasta, mil importi Indoneesiast ei olnud, jäi Indoneesia eksportivate tootjate hinnakujundus peaaegu samaks, nagu esialgse uurimise puhul. Seega võib kinnitada lõpliku määruse põhjenduse 63 punktis b tehtud järeldust, et asjaomaste riikide hinnakujundus ja hinnadünaamika olid suuresti sarnased eeskätt uurimisperioodil. Asjaolu, et ühe Indoneesia eksportiva tootja puhul muutmismääruse kohaselt dumpingut ei tuvastatud, ei muuda seda järeldust.

(33)

Lisaks sellele jäävad kehtima ajutise määruse põhjenduses 127 tehtud ning lõpliku määruse põhjenduses 122 kinnitust leidnud järeldused selle kohta, et asjaomaste riikide suhtes kehtestatud kahju kõrvaldamise tasemed olid minimaalsest 2 % piirmäärast tunduvalt kõrgemal. Lisaks analüüsiti iga asjaomase riigi puhul müügikanaleid ja hinnasuundumisi ja leiti, et need on sarnased, nagu näitab eespool olev tabel. Asjaomastest riikidest imporditud toodete hinnad järgisid pärast 2008. aasta tipptaset langustendentsi ning olid, nagu uurimine näitas, globaalsel tasandil eriti madalad, võrreldes liidu tootmisharu keskmiste hindadega.

(34)

Allolevast tabelist võib näha, et igast asjaomasest riigist pärit dumpinguhinnaga impordi turuosa tervikuna suurenes vaatlusaluse perioodi vältel. Nagu on märgitud põhjenduses 16, esitatakse teave võrdlusaluse kujul.

(35)

Eespool esitatud asjaolude ja kaalutluste põhjal nähtub kordusuurimisest, et esialgse uurimise järeldused kumulatsiooni kohta on jäänud kehtima. Seega võib väita, et algmääruse artikli 3 lõikes 4 esitatud tingimused asjaomastest riikidest pärit dumpinguhinnaga impordi kumulatiivse hindamise kohta on endiselt täidetud. Asjaomastest riikidest pärit dumpinguhinnaga impordi mõju võib seega kahju ja põhjuslikke seoseid käsitleva kordusuurimise seisukohast hinnata ühiselt.

(36)

Selleks, et määrata kindlaks liidu turule jõudnud dumpinguhinnaga impordi kumulatiivne tase vaatlusalusel perioodil, võetakse arvesse asjaolu, et muutmismäärus kinnitas dumpingu olemasolu kõigi Indoneesia eksportivate tootjate puhul, välja arvatud Ecogreen. Nende eksporti võib pidada dumpinguks ja seega kehtivad selle suhtes dumpinguvastased tollimaksud.

(37)

Ühtlasi on kordusuurimises võetud arvesse asjaolu, et esialgse uurimise põhjal kehtestatud dumpingumarginaalid kõikide India ja Malaisia eksportivate tootjate suhtes jäävad muutumatuks ning et nende importi võib pidada dumpinguks, mille suhtes kehtivad dumpinguvastased tollimaksud.

(38)

Asjaomastest riikidest pärit dumpinguhinnaga impordi mahtu on kohandatud, lahutades sellest ühelt Indoneesia tootjalt pärineva dumpinguvaba impordi mahu, nagu märgitud põhjenduses 29.

(39)

Eelnevat arvesse võttes korrigeeritakse alljärgnevalt ajutise määruse põhjenduses 70 nimetatud ja lõpliku määruse põhjenduses 64 kinnitust leidnud andmeid ning ajutise määruse põhjendustes 71–73 sisalduvaid järeldusi, mis käsitlevad dumpinguhinnaga impordi hindamist vaatlusalusel perioodil, nagu on kinnitatud lõpliku määruse põhjenduses 65. Nagu on märgitud põhjenduses 16, esitatakse impordi kogumahtu ja dumpinguhinnaga impordi turuosa käsitlev teave võrdlusaluse kujul.

(40)

Asjaomastest riikidest pärit ning kordusuurimise käigus kindlaks tehtud dumpinguhinnaga impordi maht suurenes vaatlusaluse perioodi jooksul märkimisväärselt ehk 65 %. Kasv oli suurim 2007–2008, kui import suurenes 67 %. Import vähenes seejärel pisut 2009. aastal, kuid suurenes uurimisperioodi jooksul jälle peaaegu 2008. aasta tasemeni.

(41)

Asjaomastest riikidest pärit dumpinguhinnaga impordi korrigeeritud keskmised hinnad kõikusid vaatlusaluse perioodi jooksul märkimisväärselt, näidates üldist 6 % langust. Väärib aga märkimist, et 2008. aasta ja uurimisperioodi vahel oli langus koguni 14 %. Kogu vaatlusaluse perioodi vältel olid asjaomaste riikide keskmised impordihinnad alati madalamad kui muu maailma hinnad ja lõid alla ka liidu tootmisharu hinnad, mille tulemuseks oli seega dumpinguhinnaga impordi turuosa suurenemine.

(42)

Asjaomastest riikidest pärit dumpinguhinnaga impordi turuosa suurenes vaatlusaluse perioodi jooksul märkimisväärselt ehk 62 %. Suurim tõus toimus 2007.–2008. aastal. Import vähenes pisut majanduskriisi ajal, mis vähendas 2008.–2009. aastal asjaomaste riikide turuosa 4 % võrra, kuid seejärel taastasid nad turuosa vaatlusaluse perioodi lõpuks.

(43)

Ecogreenilt pärineva dumpinguvaba impordi väljajätmine ei muuda seega mingil moel esialgse uurimise järeldusi dumpinguhinnaga impordi mahu, hinna ja turuosa suhtes ning need järeldused on seega kinnitatud.

(44)

Meenutatakse, et esialgse uurimise käigus kindlaks tehtud hinna allalöömise vahemikke on selgitatud ajutise määruse põhjendustes 74 ja 75 ning kinnitatud lõpliku määruse põhjenduses 67. Muutmismäärus ei mõjutanud iga asjaomase eksportija kohta eraldi koostatud arvutusi. Need järeldused seega kinnitatakse.

(45)

Dumpinguhinnaga impordi puhul kindlaks tehtud keskmine hindade allalöömine, mida hinnati kumulatiivselt kolme riigi kohta pärast dumpinguvaba impordi väljajätmist, on 2 %. Selle näiliselt väikese allalöömise puhul tuleks silmas pidada asjaolu, et liidu tootmisharu oli sunnitud hindu langetama madala hinnaga imporditud toodete olemasolu tõttu ELi turul. Nimetatud hinnad ei sisaldanud aga tootmiskulusid, seda eeskätt uurimisperioodi vältel. Kumulatiivselt hinnatud dumpinguhinnaga importi, kui Ecogreen välja arvata, müüdi turuhinnast keskmiselt 22 % madalama hinnaga.

(46)

Reaktsioonina komisjoni järelduste avalikustamisele väitis üks Indoneesiast pärit rasvalkoholide ja nende segude importija, et dumpinguvaba impordi keskmine hind on madalam kui nendel imporditud toodetel, mida toodab Indoneesia eksportiv tootja, kelle suhtes meetmed jäävad kehtima. Selline väide ei mõjuta aga järeldust hinna allalöömise kohta kumulatiivselt hinnatud dumpinguhinnaga impordi puhul.

(47)

Ajutise määruse põhjendustes 76–91 tehtud ja lõpliku määruse põhjendustes 71–84 kinnitatud järeldusi liidu tootmisharu majandusliku olukorra kohta muutmismäärus ei mõjuta ja seega võib need kinnitada.

(48)

Meenutatakse, et esialgse uurimise tulemusena selgus, et enamik liidu tootmisharuga seotud kahjunäitajatest nagu tootmismaht (–17 %), tootmisvõimsuse rakendamine (–15 %), müügimaht (–18 %), turuosa (–12 %) ja tööhõive (–13 %) halvenesid vaatlusalusel perioodil. Eeskätt halvenesid tunduvalt liidu tootmisharu finantstulemustega seotud näitajad nagu rahavoog ja kasumlikkus. See tähendab, et ka liidu tootmisharu suutlikkus kaasata kapitali vähenes eelkõige uurimisperioodil.

(49)

Eelöeldut arvesse võttes võib kinnitada järeldust, et liidu tootmisharu kandis olulist kahju algmääruse artikli 3 lõike 5 tähenduses.

(50)

Täienduseks kinnitusele, et liidu tootmisharu on kandnud olulist kahju, on antud uus hinnang küsimuses, kas muutmismääruses sätestatud dumpingu korrigeeritud järeldustest tuleneva ülalnimetatud kahju ning asjaomastest riikidest pärineva ja korrigeeritud dumpinguhinnaga impordi vahel on endiselt olemas põhjuslik seos.

(51)

Nagu on märgitud põhjenduses 26, oli liidu tarbimine küllaltki stabiilne ja kasvas vaatlusaluse perioodi jooksul kõigest 2 %.

(52)

Põhjenduse 39 tabelist, millest on välja jäetud selle Indoneesia eksportija import, kes muutmismääruse kohaselt ei eksportinud dumpinguhinnaga tooteid liidu turule, selgub, et dumpinguhinnaga impordi korrigeeritud maht kolmest asjaomasest riigist oli vaatlusalusel perioodil märkimisväärne ning suurenes absoluutarvudes 60 000 tonni võrra ja suhtarvuna enam kui 60 %. Ühtlasi suurenes dumpinguhinnaga impordi turuosa märkimisväärselt, kasvades kõnealuse perioodi jooksul enam kui viis protsendipunkti.

(53)

Need suundumused on väga sarnased esialgse uurimise käigus tuvastatud ning eriti lõpliku uurimise põhjendustes 86–94 esitatud suundumustega. Turuosa suurenemine vaatlusalusel perioodil, mis esialgse uurimise põhjal oli 57 %, on nüüdseks korrigeeritud andmete põhjal enam kui 60 %.

(54)

Kordusuurimine kinnitaski, et dumpinguhinnaga import asjaomastest riikidest avaldas survet liidu tootmisharule eriti alates 2008. aastast, kui kõnealune import kasvas 67 %. Kõnealusel aastal olid dumpinguhinnaga impordi hinnad, nagu selgub põhjendusest 39, märksa madalamad liidu tootmisharu hindadest. See põhjustas liidu tootmisharule märkimisväärset langust müügimahus (–15,4 %) ja turuosas, mida ülejäänud vaatlusaluse perioodi jooksul ei suudetud taastada. Samal ajal suurenes asjaomastest riikidest pärineva dumpinguhinnaga impordi turuosa enam kui üheksa protsendipunkti võrra.

(55)

Lõpliku määruse põhjenduses 72 on märgitud, et sellisele survele reageerimiseks pidi liidu tootmisharu langetama oma müügihindu märkimisväärselt (16,9 %) 2009. aastal ning tegema seda uurimisperioodi jooksul täiendavalt veelgi (5,3 %). Isegi kui selline hinnadünaamika võimaldas liidu tootmisharul turuosa kaotust piirata, põhjustas see vaatlusaluse perioodi jooksul tervikuna märkimisväärseid kaotusi, nagu selgub ajutise määruse põhjendusest 86 ning mida kinnitab lõpliku määruse põhjendus 78. Selle olukorraga kaasnes suure koguse odavate dumpinguhinnaga importtoodete kättesaadavus liidu turul eeskätt uurimisperioodi vältel.

(56)

Ehkki 2009. aastal vähenes asjaomastest riikidest pärit dumpinguhinnaga impordi absoluutmaht 7,3 %, millega kaasnes majanduslangus ja ELi turu kahanemine, langes dumpinguhinnaga impordi keskmine hind 17,9 %, mis on enam kui liidu tootmisharu hinnalangus 16,9 %. Uurimisperioodi vältel pidi liidu tootmisharu langetama hindu ja vähendama kuhjunud finantskahju.

(57)

Eespool esitatud kaalutlustest selgub, kui tõsised tagajärgi põhjustab suure koguse odavate dumpinguhinnaga importtoodete olemasolu liidu turul liidu tootmisharu hinnadünaamikale oma peamisel turul ning kui negatiivset mõju avaldas see tootmisharu majanduslikule olukorrale eeskätt uurimisperioodi vältel.

(58)

Eespool nimetatud importija väitis, et põhjusliku seose analüüsimisel tuleks ülejäänud osa Indoneesiast pärit dumpinguhinnaga impordist lahutada Indiast ja Malaisiast pärinevast impordist, tuues põhjuseks tegurid nagu kõnealuse Indoneesiast pärit impordi stabiilne turuosa, kõrgem hinnatase, allalöömise puudumine ja turuhinnast odavama müügi madalam marginaal ning Indoneesia ja liidu tootmisharu turuosade paralleelne areng. Lisaks sellele väitis importija, et koguimpordist lahutatud Indoneesiast pärit dumpinguhinnaga impordi ja kahju vahel ei ole põhjuslikku seost.

(59)

See väide lükati tagasi, sest importija esitatud kohati selektiivsed tegurid ei ole algmääruse artikli 3 lõike 4 järgi asjakohased, et hinnata kumulatsiooni rakendamise otstarbekust, eriti seoses konkurentsitingimustega importtoodete ja liidu toodete vahel. Esialgses uurimises järeldati tõepoolest, et asjaomane toode on vahetoode, mida kasutatakse peamiselt lähteainena rasvalkoholi sulfaatide, etoksülaatide ja eetersulfaatide tootmiseks, ning et imporditud toode konkureerib otseselt liidus toodetud tootega, sõltumata päritoluriigist. Liidu turu konkurentsi ühtsus nõuab seega impordi kumulatiivset hindamist algmääruse artikli 3 lõike 4 punkti b tähenduses. Importija ei käsitle seda järeldust oma argumentides, mis võivad osutuda asjakohasteks üksnes pärast koguimpordist lahutamist. Võttes arvesse, et esialgse uurimise järeldusi kumulatsiooni kohta ei ole põhjust muuta, kinnitatakse dumpinguhinnaga impordi mõjude analüüs.

(60)

Lisaks sellele tuleb märkida, et Indoneesiast pärit ülejäänud tooted imporditi dumpinguhindadega, need suurendasid vaatlusalusel perioodil tunduvalt oma turuosa ning neid müüdi liidu tootmisharu turuhindadest odavamalt.

(61)

Lõpuks märkis importija, et Ecogreen müüs turuhinnast veelgi odavamalt kui teine Indoneesia eksportiv tootja ning et seetõttu, võttes arvesse Ecogreeni impordi tühist mõju, peaks sama järeldus seda enam kehtima Indoneesiast pärit ülejäänud impordi suhtes.

(62)

See järeldus põhineb valel eeldusel. Kohtu otsus põhjustas muutuse Ecogreeni dumpinguarvutustes, millega saavutati miinimumtase. See on ainus põhjus, miks Ecogreeni impordi mõju tuli pidada tühiseks. Seega lükatakse väide tagasi.

(63)

Eespool esitatud järelduste põhjal võib teha kokkuvõtte, et dumpinguhinnaga import põhjustas olulist kahju liidu tootmisharule.

(64)

Ühtlasi uuriti uuesti muude tegurite mõju liidu tootmisharu olukorrale põhjuslike seoste kontekstis.

(65)

Nagu on märgitud põhjenduses 23, kasvas dumpinguvaba import proportsionaalselt vähem kui dumpinguhinnaga import ning moodustas uurimisperioodil vältel üksnes piiratud osa asjaomastest riikidest pärit koguimpordist. Lisaks selgus uurimisest, et nimetatud impordi turuosa oli vaatlusalusel perioodil ja eriti uurimisperioodil tagasihoidlik.

(66)

Dumpinguhinnaga impordi maht kasvas 2009. aasta ja uurimisperioodi vahelisel ajal 6,5 %, mis on enam kui turu taastumine, mida näitab liidu tarbimise kasv 4,6 % võrra, ning seega suurenes ka turuosa.

(67)

Seetõttu võib väita, et dumpinguvaba impordi võimalik mõju liidu turule uurimisperioodi vältel ei kaalu üles dumpinguhinnaga impordi märkimisväärset negatiivset mõju, mida on üksikasjalikult kirjeldatud põhjendustes 51–57.

(68)

Eespool esitatud järelduste põhjal võib väita, et Ecogreenilt pärineva dumpinguvaba impordi olemasolu liidu turul uurimisperioodi vältel ei katkesta põhjuslikku seost dumpinguhinnaga impordi ja liidu tootmisharu kantud kahju vahel sama uurimisperioodi vältel.

(69)

Muud esialgse uurimise käigus vaadeldud tegurid liidu tootmisharu kantud olulise kahju võimalike põhjuste kontekstis olid: liidu import mujalt maailmast, liidu tootmisharu eksporditegevus, majanduskriisi mõju ning hargahelaga isomeeride müük, mida vaatlusaluse toote määratlus ei hõlma.

(70)

Võttes arvesse, et Indoneesia eksportivate tootjate puhul kindlaks tehtud korrigeeritud dumpingumarginaalid nimetatud tegureid ei mõjuta, võib kinnitada lõpliku määruse põhjendustes 95–100 tehtud järeldusi ja lõppjäreldust seoses kõnealuste teguritega. Nende tegurite mõju ei kõrvalda dumpinguhinnaga impordi ja liidu tootmisharu kantud kahju vahelist põhjuslikku seost.

(71)

Praegune kordusuurimine näitab, et endiselt on alles selge ja otsene seos dumpinguhinnaga impordi mahu kasvu ja negatiivse hinnamõju ning liidu tootmisharu kantud olulise kahju vahel uurimisperioodi vältel.

(72)

Eelnev analüüs näitab, et dumpinguvaba impordi maht oli asjaomastest riikidest imporditud dumpinguhinnaga toodete kogusega võrreldes piiratud. Küllaltki stabiilse tarbimise kontekstis kasvas kõnealune dumpinguhinnaga import vaatlusaluse perioodi jooksul märkimisväärselt nii absoluut- kui ka suhtarvudes ning sellel oli tugev negatiivne mõju liidu turule. Tõepoolest pidi liidu tootmisharu turu moonutuse tõttu oma hindu alates 2008. aastast märkimisväärselt ehk 22,2 % võrra langetama ning ei suutnud eeskätt uurimisperioodil oma kulusid katta ega mõistlikku kasumit saavutada.

(73)

Kordusuurimine kinnitas ühtlasi, et muude tegurite mõju peale dumpinguhinnaga impordi ei suutnud katkestada põhjuslikku seost dumpinguhinnaga impordi ja liidu tootmisharu kantud kahju vahel.

(74)

Sellest järelduvalt näitab kordusuurimine, et Indiast, Indoneesiast ja Malaisiast pärit dumpinguhinnaga impordi ning uurimisperioodi vältel liidu tootmisharu kantud olulise kahju vahel eksisteerib põhjuslik seos. Käesolevaga kinnitatakse järeldused, milleni jõuti lõpliku määruse põhjenduses 101 ja 102.

(75)

Muutmismäärus ei ole mõjutanud lõpliku määruse põhjenduses 118 tehtud lõppjäreldust liidu huvi kohta ning käesolevaga kinnitatakse seda.

(76)

Nagu eespool nimetatud, selgus esialgse uurimise asjakohaste faktide ja järelduste kordusuurimisest, mille käigus võeti arvesse muutmismäärusega kehtestatud uusi dumpingumarginaale, et ülejäänud dumpinguhinnaga import Indiast, Indoneesiast ja Malaisiast liidu turule põhjustas liidu tootmisharule uurimisperioodi vältel olulist kahju.

(77)

Pidades silmas esialgse uurimise lõppjäreldusi seoses dumpingu, kahju, põhjusliku seose ja liidu huvidega ning arvestades, et praegune kordusuurimine on kinnitanud põhjusliku seose olemasolu liidu tootmisharu kantud olulise kahju ning asjaomastest riikidest pärit ülejäänud dumpinguhinnaga impordi vahel, tuleks muutmismäärusega kehtestatud lõplikud meetmed kinnitada samal tasemel. Seega järeldatakse, et kõnealune kordusuurimine tuleb lõpetada ilma lõpliku määrusega kehtestatud lõplikke meetmeid muutmata.

(78)

Nõukogu rakendusmäärusega (EL) nr 1241/2012 muudetud nõukogu rakendusmäärusega (EL) nr 1138/2011 kehtestatud kehtivad dumpinguvastased meetmed on jätkuvalt põhjendatud ja peaksid seega jääma kehtima. Meenutatakse, et kohaldatud meetmed olid koguselised tollimaksud ning need määrati iga eksportiva tootja puhul järgmiselt:

(79)

Asjaomaste riikide ametiasutusi, eksportijaid ja nende ühendusi, kõiki huvitatud isikuid liidus, eriti liidu tootmisharu, importijaid ning tarbijate ja kauplejate ühendusi teavitati peamistest asjaoludest ja kaalutlustest, mille põhjal kavatseti lõpetada dumpinguvastase kordusuurimise osaline taasalustamine seoses asjaomastest riikidest pärit rasvalkoholide impordiga, ning neile anti võimalus teha oma seisukohad teatavaks ja taotleda ärakuulamist. Nimetatud isikute suuliselt ja kirjalikult esitatud seisukohad võeti arvesse, kuid need ei muutnud käesoleva määruse järeldusi.

(80)

Üks eksportiv tootja pakkus välja hinnakohustuse kooskõlas algmääruse artikli 8 lõikega 1.

(81)

Seejuures leiti, et kõnealune eksportiv tootja toodab lisaks asjaomasele tootele mitmesuguseid muid tooteid ja müüb neid samadele klientidele. See tekitaks tõsise ristkompenseerimise ohu ning muudaks hinnakohustuse tulemusliku jälgimise äärmiselt raskeks, kahjustades kõnealuse juhtumi puhul hinnakohustuse tulemuslikkust. Eespool kirjeldatu alusel on komisjon seisukohal, et pakutud hinnakohustusega ei saa nõustuda.

(82)

Käesolevas määruses sätestatud meetmed on kooskõlas algmääruse artikli 15 lõike 1 alusel loodud komitee arvamusega,

27.5.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 157/96