23.5.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 155/1

(1)

Digitaalmajandus muudab siseturgu põhjalikult. Tänu innovaatilisusele, kiirusele ja piiriülesele ulatusele on sellel potentsiaali, mis võib viia siseturu integratsiooni uuele tasemele. Liidu eesmärk on arendada välja digitaalmajandus, mis nüüdisaegsete võrguteenuste ja kiire interneti ühenduse abil annaks jätkusuutlikku majanduslikku ja sotsiaalset kasu. Kvaliteetne digitaalne taristu toetab praktiliselt kõiki nüüdisaegse ja innovaatilise majanduse sektoreid ning omab sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse seisukohast strateegilist tähtsust. Seetõttu peab kõigil kodanikel ning samuti era- ja avalikul sektoril ja ettevõtjatel olema võimalus osaleda digitaalmajanduses.

(2)

Liikmesriigid on tunnistanud kiirele lairibaühendusele ülemineku tähtsust ja heaks kiitnud komisjoni teatises „Euroopa digitaalarengu tegevuskava — Euroopa majanduskasvu kiirendamine digitaalsete vahenditega” („digitaalarengu tegevuskava”) sätestatud kaugelepürgivad eesmärgid seoses lairibaühendusega, nimelt võimaldada 2013. aastaks kõigile eurooplastele lairibaühenduse baasteenus ja tagada, et 2020. aastaks on kõigil eurooplastel juurdepääs palju kiiremale internetiühendusele kiirusega üle 30 Mbit/s ning et 50 % või enamal liidu kodumajapidamistest on internetiühendus kiirusega üle 100 Mbit/s.

(3)

Arvestades tehnoloogia kiiret arengut, lairibaühenduse liikluse eksponentsiaalset kasvu ja kasvavat nõudlust e-teenuste järele, tuleks digitaalarengu tegevuskavas määratletud eesmärke lugeda absoluutseks miinimumiks ja liit peaks seadma endale suuremad lairibaühendusega seotud eesmärgid, et saavutada suurem majanduskasv, konkurentsivõime ja tootlikkus. Käesoleva direktiivi läbivaatamise raames peaks komisjon hindama, kas käesolev direktiiv saab sellele eesmärgi saavutamisele veelgi kaasa aidata ja kui saab, siis kuidas.

(4)

Digitaalarengu tegevuskavas tehti kindlaks ka vajadus poliitika järele, mis aitaks vähendada lairibaühenduse kasutuselevõtu kulusid kogu liidu territooriumil, muu hulgas nõuetekohase planeerimise ja koordineerimise ning halduskoormuse vähendamisega. Sellega seoses peavad liikmesriigid tegema märkimisväärseid eelnevaid investeeringuid, et teha võimalikuks füüsilise taristu jagamine. Võttes arvesse digitaalarengu tegevuskava eesmärke, teadvustades samal ajal Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1316/2013 (4) loodud Euroopa ühendamise rahastu kaudu lairibaühenduste jaoks eraldatud rahaliste vahendite olulist vähenemist, peaksid liikmesriigid saama käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamiseks kasutada kohaldatavate liidu õigusaktide kohaselt kättesaadavaid liidu vahendeid.

(5)

Kiire elektroonilise side võrkude kasutuselevõtukulude vähendamine aitaks kaasa ka avaliku sektori digiteerimisele, võimaldades lisaks avaliku halduse kulude vähendamisele ja kodanikele pakutavate teenuste tõhustamisele saavutada digitaalne võimendav mõju majanduse kõigile valdkondadele.

(6)

Pidades silmas vajadust võtta liidu tasandi meetmeid parema lairibaühenduse kättesaadavuse tagamiseks, sealhulgas kiire lairibaühenduse taristuga seotud kulude vähendamiseks, nagu on kajastatud 13.-14. detsembri 2012. aasta Euroopa Ülemkogu järeldustes, rõhutatakse komisjoni teatises „Ühtse turu akt II” vajadust täiendavate pingutuste järele, et saavutada kiiresti digitaalarengu tegevuskavaga seatud eesmärgid, muu hulgas käsitledes kiiretesse võrkudesse investeerimisega seotud probleemi.

(7)

Kiire elektroonilise side traadita ja traadiga võrkude kasutuselevõtuks kogu liidus on vaja teha suuri investeeringuid, millest märkimisväärse osa moodustavad tsiviilehitustööde kulud. Teatud kulukate tsiviilehitustööde piiramine muudaks lairibaühenduse kasutuselevõtu tõhusamaks.

(8)

Suure osa nendest kuludest võib omistada tõhususe puudumisele kasutuselevõtuprotsessis seoses olemasoleva passiivse taristu (näiteks kaablikanalid, juhtmed, juurdepääsuluugid, kaablikapid, postid, mastid, antennirajatised, tornid ja muud tugikonstruktsioonid) kasutamisega, ehitustööde koordineerimisega seotud kitsaskohtadele, koormavale halduslubade andmise menetlusele ning võrkude hoonesisese kasutuselevõtuga seotud kitsaskohtadele, mis põhjustavad suuri rahalisi takistusi, eriti maapiirkondades.

(9)

Meetmed, mille eesmärk on tõhustada olemasolevate taristute kasutamist ning vähendada uute tsiviilehitustööde läbiviimise kulusid ja takistusi, peaksid olulisel määral kaasa aitama kiire elektroonilise side võrkude hoogsa ja ulatusliku kasutuselevõtu tagamisele, säilitades samas tõhusa konkurentsi, ilma et see avaldaks negatiivset mõju olemasoleva avaliku taristu ohutusele, turvalisusele ja sujuvale toimimisele.

(10)

Mõned liikmesriigid on võtnud lairibaühenduse kasutuselevõtukulude vähendamisele suunatud meetmeid. Sellised tavad jäävad siiski piiratuks ja killustatuks. Nende meetmete parimate tavade kasutamise laiendamine kogu liidus võiks oluliselt kaasa aidata digitaalse ühtse turu loomisele. Lisaks ei võimalda regulatiivsete nõuete erinevused mõnikord kommunaalettevõtjate koostööd ning võivad takistada uute võrguoperaatorite turule sisenemist ja uute ärivõimaluste kasutamist, pidurdades siseturu arendamist lairibaühenduse füüsiliste taristute kasutuseks ja kasutuselevõtuks seoses kiire elektroonilise side võrkudega. Lisaks sellele tundub, et liikmesriikide tasandil rakendatavad algatused ei ole alati terviklikud, ehkki meetmeid tuleks ühtse ja ulatusliku mõju saavutamiseks võtta tingimata kogu kasutuselevõtuprotsessi vältel ja kõigi sektorite lõikes.

(11)

Käesoleva direktiiviga soovitakse kehtestada teatavad liiduüleselt kohaldatavad minimaalsed õigused ja kohustused, et hõlbustada kiire elektroonilise side võrkude kasutuselevõttu ja sektoriülest koordineerimist. Tagada tuleks minimaalsed võrdsed tingimused, kuid see ei tohiks kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega piirata riiklikul ja kohalikul tasandil kehtestatud olemasolevaid parimaid tavasid ja meetmeid, mis hõlmavad üksikasjalikumaid sätteid ja tingimusi, ega ka kõnealuseid õigusi ja kohustusi täiendavaid lisameetmeid.

(12)

Kui kooskõlas liidu õigusega kohaldatakse täpsemaid reguleerivaid meetmeid, peaksid need lex specialis põhimõtet silmas pidades olema ülimuslikud käesolevas direktiivis sätestatud miinimumõiguste ja -kohustuste suhtes. Seega ei tohiks käesoleva direktiivi kohaldamine piirata liidu elektroonilise side õigusraamistikku, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2002/21/EÜ (5) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2002/19/EÜ, (6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2002/20/EÜ, (7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2002/22/EÜ (8) ning komisjoni direktiivis 2002/77/EÜ, (9) sealhulgas kõnealuse õigusraamistiku alusel vastu võetud riiklikke meetmeid, nagu sümmeetrilisi või asümmeetrilisi õiguslikke erimeetmeid.

(13)

Elektroonilise side võrkude operaatorite ja eelkõige uute turuletulijate jaoks võib olla palju tõhusam taaskasutada elektroonilise side võrkude kasutuselevõtmiseks olemasolevaid füüsilisi taristuid, sealhulgas neid, mis kuuluvad teistele kommunaalettevõtjatele, eriti piirkondades, kus sobivat elektroonilise side võrku ei ole või kus uue füüsilise taristu ehitamine ei pruugi olla majanduslikult otstarbekas. Lisaks võib sektoritevaheline sünergia oluliselt vähendada vajadust elektroonilise side võrkude kasutuselevõtust tingitud ehitustööde järele ja seeläbi ka nendega seotud sotsiaalseid ja keskkonnakulusid, näiteks seoses saaste, häiringute ja liiklusummikutega. Seetõttu ei tuleks käesolevat direktiivi kohaldada üksnes üldkasutatavate sidevõrkude pakkujatele, vaid kõigile, kes omavad või valdavad õigust kasutada (ilma et viimane mõjutaks kolmandate isikute omandiõigust) ulatuslikke ja täieliku katvusega füüsilisi taristuid, millele saab lisada elektroonilise side võrgu elemente; see puudutab näiteks füüsilisi võrke elektri, gaasi, vee ja kanalisatsiooni pakkumiseks, äravoolusüsteemide võrke, küttevõrke ning transporditeenuste võrke.

(14)

Kiirete üldkasutatavate sidevõrkude kasutuselevõtu parandamiseks siseturul tuleks käesolevas direktiivis sätestada üldkasutatavate sidevõrkude pakkujate õigused saada juurdepääs füüsilisele taristule sõltumata selle asukohast õiglastel ja mõistlikel tingimustel, mis on kooskõlas omandiõiguste tavalise kasutamisega. Kohustus anda juurdepääs füüsilisele taristule ei tohiks piirata taristu asukohaks oleva maa või hoone omaniku õigusi.

(15)

Võrkude vähese diferentseerituse tõttu saab võrgu füüsilistes struktuurides samaaegselt majutada mitmesuguseid elektroonilise side võrgu elemente, sealhulgas neid, mille abil saab kooskõlas tehnoloogilise neutraalsuse põhimõttega pakkuda lairibajuurdepääsu teenuseid kiirusega vähemalt 30 Mbit/s, mõjutamata võrgu peamist teenust ning kandes minimaalseid kohandamiskulusid. Seetõttu saab füüsilisse taristusse, mis on mõeldud üksnes võrgu muude elementide majutamiseks ega ole ise võrgu aktiivne element (näiteks kasutamata valguskaabli puhul) põhimõtteliselt paigutada elektroonilise side kaableid, seadmeid või elektroonilise side võrkude muid elemente, sõltumata selle tegelikust kasutusest või omandist, kui sellega ei ole seotud turvalisusprobleeme ja ei kahjustata taristu omaniku tulevasi ärihuvisid. Üldkasutatavate sidevõrkude füüsilist taristut võib põhimõtteliselt kasutada ka muude võrkude elementide majutamiseks ja seega võivad liikmesriigid otsustada kohaldada asjakohastel juhtudel vastastikkuse põhimõtet ning lubada üldkasutatavate sidevõrkude pakkujatel võimaldada juurdepääsu oma võrkudele muude võrkude kasutuselevõtmiseks. Ilma et see piiraks peamise teenuse osutamisega seotud üldistes huvides oleva konkreetse eesmärgi poole püüdlemist, tuleks edendada võrguoperaatorite vahelist sünergiat, et aidata samal ajal kaasa digitaalarengu tegevuskava eesmärkide saavutamisele.

(16)

Kuigi käesolev direktiiv ei tohiks piirata konkreetseid kaitsemeetmeid, mida on vaja ohutuse ja rahvatervise ning võrkude (eelkõige kriitiliselt tähtsa taristu) turvalisuse ja terviklikkuse tagamiseks ning selle kindlustamiseks, et ei mõjutata võrguoperaatori pakutavat peamist teenust, eelkõige võrkude puhul, mis pakuvad inimtarbimiseks mõeldud vett, võivad siseriiklikes õigusaktides sätestatud üldised eeskirjad, mis keelavad võrguoperaatoritel pidada läbirääkimisi elektroonilise side võrkude pakkujatega juurdepääsuks füüsilistele taristutele, takistada füüsilisele taristule juurdepääsu turu rajamist. Sellised üldeeskirjad tuleks seega kaotada. Samal ajal ei tohiks käesolevas direktiivis sätestatud meetmed piirata liikmesriikide võimalust muuta taristule juurdepääsu võimaldamine kommunaalettevõtjate jaoks atraktiivsemaks, jättes kõnealuselt teenuselt saadava tulu välja oma peamise tegevuse või peamiste tegevuste lõppkasutajate tariifide arvutamise alusest kooskõlas kohaldatava liidu õigusega.

(17)

Võrguoperaator võib objektiivsetel põhjustel keelduda juurdepääsu võimaldamisest teatavatele füüsilistele taristutele. Põhjuseks võib olla eelkõige see, et füüsiline taristu ei ole tehniliselt sobiv eriliste asjaolude tõttu seoses taristutega, millele on juurdepääsu taotletud; erilisteks asjaoludeks võivad olla näiteks sel ajal kättesaadava ruumi vähesus või tulevased ruumivajadused, mis on piisavalt tõendatud, näiteks avalikult kättesaadavates investeerimiskavades. Samuti võib taristu jagamine teatavates olukordades ähvardada ohutust või rahvatervist, võrgu (sealhulgas kriitiliselt tähtsa taristu) terviklikkust ja turvalisust või ohustada sama taristu vahendusel peamiselt pakutavate teenuste osutamist. Lisaks, kui võrguoperaator juba pakub taotleja vajadustele vastavat hulgijuurdepääsu füüsilisele võrgutaristule, võib juurdepääs füüsilisele alustaristule avaldada kahjulikku majanduslikku mõju selle ärimudelile ja investeerimisstiimulitele, millega võib kaasneda võrguelementide ebatõhus dubleerimine. Samas, kui liidu elektroonilise side õigusraamistiku kohaselt kehtestatakse näiteks märkimisväärse turujõuga ettevõtjate suhtes füüsilisele taristule juurdepääsu pakkumise kohustused, siis see oleks juba hõlmatud konkreetsete õiguslike kohustustega, mida käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada.

(18)

Kui üldkasutatavaid sidevõrke pakkuvad või selleks õigust omavad ettevõtjad taotlevad juurdepääsu konkreetses piirkonnas, peaksid võrguoperaatorid tegema pakkumise oma vahendite ühiseks kasutamiseks õiglastel ja mõistlikel tingimustel, sealhulgas õiglase hinna eest, välja arvatud juhul, kui juurdepääsust keeldutakse objektiivsetel põhjustel. Sõltuvalt asjaoludest võivad juurdepääsuõiguse andmise tingimusi mõjutada mitmed tegurid: hooldamise ja kohandamisega seotud lisakulud; ennetavad kaitsemeetmed, mida rakendatakse võrgu ohutusele, turvalisusele ja terviklikkusele avalduva kahjuliku mõju piiramiseks; konkreetne vastutuskord võimaliku kahju korral; taristu ehitamiseks antud riikliku toetuse kasutamine, sealhulgas konkreetsed tingimused, mis on seotud toetusega või tulenevad siseriiklikust õigusest kooskõlas liidu õigusega; võime pakkuda või anda infrastruktuuri võimsust avaliku teenistuse kohustuse täitmiseks; siseriiklikest sätetest tulenevad piirangud, mille eesmärk on kaitsta keskkonda, rahvatervist, avalikku julgeolekut või saavutada asulaplaneerimise eesmärke.

(19)

Kui äriläbirääkimistel ei jõuta tehnilistes ja ärilistes tingimustes kokkuleppele, peaks mõlemal osapoolel olema võimalik pöörduda riikliku tasandi vaidluste lahendamise organi poole, kes teeks osapooltele kohustusliku lahenduse, et vältida põhjendamatuid keeldumisi või ebaõiglaste tingimuste kehtestamist. Juurdepääsu andmise hinna määramisel peaks vaidluste lahendamise organ tagama, et juurdepääsu pakkujal on õiglane võimalus saada tagasi füüsilisele taristule juurdepääsu võimaldamiseks tehtud kulutused, võttes arvesse riigi eritingimusi ja kehtestatud tariifistruktuure, millega antakse õiglane võimalus kulude tagasisaamiseks, võttes arvesse riigi reguleerivate asutuste poolt mõistetud varasemaid kahjutasusid. Seda tehes peaks vaidluste lahendamise organ arvestama ka taotletud juurdepääsu mõju juurdepääsu pakkuja äriplaanile, sealhulgas juurdepääsutaotluse saanud juurdepääsu pakkuja tehtud investeeringutele, eelkõige investeeringutele seoses füüsilise taristuga, millele juurdepääsu taotletakse. Erijuhtudel, kui antakse juurdepääs üldkasutatavate sidevõrkude pakkujate füüsilisele taristule võivad sellisesse taristusse tehtud investeeringud otseselt kaasa aidata digitaalarengu tegevuskava eesmärkide saavutamisele ning olemasolevate hüvede ärakasutamine võib mõjutada hilisemat konkurentsi. Seega tuleks juurdepääsukohustuste puhul võtta täielikult arvesse kõnealuste investeeringute majanduslikku tasuvust, võttes aluseks nende riskiprofiili, investeeringutasuvuse ajakava, juurdepääsu mõju hilisemale konkurentsile ning seeläbi hindadele ja investeerimistulule, võrguvarade amortisatsiooni juurdepääsutaotluse esitamise ajal, tehtud investeeringute aluseks olnud ärimudelit, eriti kui tegemist on kiire elektroonilise side teenuste osutamiseks kasutatavatesse füüsilistesse taristutesse tehtud investeeringutega, ning juurdepääsu taotlejale varem pakutud ühise kasutuselevõtu võimalusi.

(20)

Kiire elektroonilise side võrkude kasutuselevõtu tõhusaks kavandamiseks ning elektroonilise side võrkude kasutuselevõtuks sobilike olemasolevate taristute tõhusaima kasutuse tagamiseks peaks üldkasutatavaid sidevõrke pakkuvatele või selleks õigust omavatele ettevõtjatele olema tagatud juurdepääs miinimumteabele kasutuselevõtupiirkonnas eksisteerivate füüsiliste taristute kohta. Selline miinimumteave peaks võimaldama hinnata olemasoleva taristu kasutuspotentsiaali konkreetses piirkonnas ning samuti vähendada kahju olemasolevatele füüsilistele taristutele. Arvestades hõlmatud sidusrühmade arvu ning selleks, et hõlbustada juurdepääsu kõnealusele teabele, sealhulgas sektorite vahel ja piiriüleselt, tuleks selline miinimumteave teha kättesaadavaks ühtse teabepunkti kaudu. Selline ühtne teabepunkt peaks võimaldama juurdepääsu elektroonilisel kujul juba kättesaadavale miinimumteabele, kooskõlas piirangutega, mille eesmärk on tagada võrgu (eelkõige kriitiliselt tähtsa taristu) turvalisus ja terviklikkus või kaitsta õigustatud tegevus- ja ärisaladusi.

(21)

Liikmesriikidele uusi kaardistamise kohustusi kehtestamata peaks käesolev direktiiv nägema ette, et elektroonilisel kujul kättesaadav miinimumteave, mida avaliku sektori asutused juba koguvad riiklike algatuste ja liidu õigusaktide (näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2007/2/EÜ) (10) kohaselt, tuleks näiteks hüperlingi kaudu teha kättesaadavaks ühtsele teabepunktile. See võimaldaks üldkasutatavate sidevõrkude pakkujatele kooskõlastatud juurdepääsu füüsilisi taristuid käsitlevatele andmetele, tagades samas sellise teabe turvalisuse ja terviklikkuse, eelkõige seoses riikliku kriitilise tähtsusega taristuga. Sellise teabe kättesaadavaks tegemine ei tohiks piirata läbipaistvusnõudeid, mida juba kohaldatakse avaliku sektori valduses oleva teabe taaskasutamise suhtes vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2003/98/EÜ (11). Kui avaliku sektori käsutuses olev teave ei anna piisavat ülevaadet konkreetses piirkonnas eksisteerivatest või teatavat tüüpi füüsilistest taristutest, peaksid võrguoperaatorid tegema teabe kättesaadavaks üldkasutatavaid sidevõrke pakkuvatele või selleks õigust omavatele ettevõtjatele.

(22)

Kui miinimumteave ei ole ühtse teabepunkti kaudu kättesaadav, tuleks üldkasutatavaid sidevõrke pakkuvatele või selleks õigust omavatele ettevõtjatele siiski tagada võimalus taotleda sellist konkreetset teavet otse ükskõik milliselt vastava piirkonna võrguoperaatorilt. Lisaks, kui taotlus on mõistlik ja kui teave on vajalik eelkõige olemasoleva füüsilise taristu võimalikuks jagamiseks või ehitustööde koordineerimiseks, tuleks üldkasutatavaid sidevõrke pakkuvatele või selleks õigust omavatele ettevõtjatele anda läbipaistvatel, proportsionaalsetel ja mittediskrimineerivatel tingimustel võimalus kohapealseteks vaatlusteks ja kavandatud ehitustöid käsitleva teabe küsimiseks, ilma et see piiraks võrgu turvalisuse ja terviklikkuse tagamiseks võetud kaitsemeetmeid ning konfidentsiaalsuse ja tegevus- ja ärisaladuste kaitset. Tuleks anda stiimuleid selleks, et võrguoperaatorid avaldaksid ise laiaulatuslikku teavet planeeritud ehitustööde kohta või et selle teeksid kättesaadavaks ühtsed teabepunktid, eelkõige kõige kasulikumates valdkondades, teavitades sellest teabe olemasolu korral õigust omavaid operaatoreid.

(23)

Kui kiire elektroonilise side võrkude kasutuselevõtmisel tekib vaidlusi seoses juurdepääsuga füüsilisi taristuid käsitlevale teabele, peaks vaidluste lahendamise organ saama lahendada sellised vaidlused siduva otsusega. Igal juhul ei tohiks sellise organi otsus mõjutada ühegi poole võimalust pöörduda kohtusse.

(24)

Füüsiliste taristute ehitustööde koordineerimisega on võimalik saavutada oluline kokkuhoid ja vähendada ebamugavusi piirkonnas, mida mõjutab uute elektroonilise side võrkude kasutuselevõtt. Seetõttu peaksid olema keelatud regulatiivsed piirangud, mis üldjuhul takistavad võrguoperaatorite vaheliste läbirääkimiste pidamist selliste tööde kooskõlastamiseks muu hulgas kiire elektroonilise side võrkude kasutuselevõtuks. Kui ehitustöid ei rahastata riiklikest vahenditest, ei tohiks käesolev direktiiv piirata sidusrühmade võimalust sõlmida ehitustööde koordineerimise lepinguid oma investeerimis- ja äriplaanide ning eelistatud ajakava kohaselt.

(25)

Täielikult või osaliselt riiklikest vahenditest rahastatavate ehitustöödega tuleks püüda saavutada võimalikult positiivne ühine tulemus, kasutades ära nende tööde positiivset välismõju sektorite lõikes ning tagades võrdsed võimalused olemasoleva ja kavandatava füüsilise taristu jagamiseks elektroonilise side võrkude kasutuselevõtmise eesmärgil. Ehitustöid otseselt või kaudselt (näiteks alltöövõtja kaudu) teostav võrguoperaator peaks rahuldama proportsionaalsetel, mittediskrimineerivatel ja läbipaistvatel tingimustel õigeaegsed ja põhjendatud taotlused kiire elektroonilise side võrkude elementide kasutuselevõtu koordineerimise kohta, millega tagatakse näiteks lisakulude (sealhulgas viivitustest tulenevate lisakulude) katmine ja esialgsetesse kavadesse tehtavate muudatuste miinimumini viimine, kuid see ei tohiks avaldada kahjulikku mõju riiklikest vahenditest rahastatavate ehitustööde peamisele otstarbele. Ilma et see piiraks riigiabi eeskirjade kohaldamist, peaks liikmesriikidel olema võimalik täiendavalt ette näha eeskirjad koordineeritud kasutuselevõtuga seotud kulude jagamise kohta. Nende koordineerimislepingute läbirääkimistega seotud vaidluste kiire lahendamise tagamiseks proportsionaalsetel, õiglastel ja mittediskrimineerivatel tingimustel peaks saama kasutada vaidluste lahendamise erimenetlusi. Sellised sätted ei tohiks piirata liikmesriikide õigust reserveerida võimsust elektroonilise side võrkude jaoks, isegi kui konkreetset taotlust ei ole esitatud, et tulevikus füüsilise taristu järele tekkiva nõudluse rahuldamise huvides maksimeerida ehitustööde väärtus või võtta vastu meetmeid, mis hõlmavad muude võrguliikide (nt gaas või elekter) operaatorite sarnaseid õigusi koordineerida ehitustöid.

(26)

Riiklike ja liidu üldiste huvide kaitsmiseks võib elektroonilise side võrkude või uute võrguelementide kasutuselevõtuks vaja minna mitmesuguseid lubasid, näiteks ehitus-, planeerimis-, keskkonna- ja muud load. Erinevat tüüpi elektroonilise side võrkude kasutuselevõtuks vajalike lubade arv ja kasutuselevõtu kohaspetsiifilisus võib tähendada, et kohaldatakse mitmesuguseid menetlusi ja tingimusi. Säilitades kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega iga pädeva asutuse õiguse osaleda otsuste tegemises ja säilitada otsustamisõigus, peaks kogu asjakohane teave ehitustööde suhtes kohaldatavate menetluste ja üldtingimuste kohta olema kättesaadav ühtse teabepunkti kaudu. See võiks vähendada keerukust ning suurendada tõhusust ja läbipaistvust, eelkõige uute turuletulijate või väiksemate operaatorite jaoks, kes ei tegutse kõnealuses piirkonnas. Lisaks peaksid liikmesriigid saama ette näha, et üldkasutatavaid sidevõrke pakkuvad või selleks õigust omavad ettevõtjad võivad esitada loataotluse ühtse kontaktpunkti kaudu.

(27)

Tagamaks, et lubade andmise menetlus ei takista investeeringute tegemist ega mõjuta negatiivselt siseturgu, peaksid liikmesriigid tagama, et otsus elektroonilise side võrkude või uute võrguelementide kasutuselevõtu lubade taotluste rahuldamise või tagasilükkamise kohta tuleks teha kättesaadavaks hiljemalt nelja kuu jooksul, ilma et see piiraks muid menetluse nõuetekohaseks läbiviimiseks sätestatud konkreetseid tähtaegu või kohustusi, mida kohaldatakse lubade andmise menetluse suhtes kooskõlas siseriikliku või liidu õigusega. Sellise otsuse võib teha vaikimisi või selgesõnaliselt, vastavalt kohaldatavatele õigussätetele. Kui see on asjakohane, peaksid liikmesriigid nägema ette, et pakkujatel, kes saavad kahju seoses sellega, et nad ei saa pädeva asutuse viivituse tõttu kohaldatavate tähtaegade jooksul luba, on õigus saada hüvitist.

(28)

Tagamaks, et kõnealused lubade andmise menetlused viiakse lõpule mõistliku tähtaja jooksul, võivad liikmesriigid kehtestada mitmeid kaitsemeetmeid, näiteks vaikiva nõusoleku, või lihtsustada lubade andmise menetlusi, muu hulgas vähendades elektroonilise side võrkude kasutuselevõtuks vajalike lubade arvu või vabastades teatavad väikesemahuliste või standardiseeritud ehitustööde kategooriad loakohustusest. Riikliku, piirkondliku või kohaliku tasandi ametiasutused peaksid põhjendama sellise loa andmisest keeldumist oma pädevusvaldkonnas, võttes aluseks objektiivsed, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja proportsionaalsed kriteeriumid ja tingimused. Seejuures ei tohiks piirata liikmesriikide võetud meetmeid, millega vabastatakse elektroonilise side võrkude teatavad passiivsed või aktiivsed elemendid loakohustusest.

(29)

Digitaalse tegevuskava eesmärkide saavutamine eeldab, et taristu kasutuselevõtt tuuakse lõppkasutaja asukoha lähedale, järgides samas täielikult proportsionaalsuse põhimõtet seoses igasuguse omandiõiguse piiramisega üldise huvi eesmärgil. Tuleks toetada lõppkasutajateni rajatud kiire elektroonilise side võrkude olemasolu, tagades samas tehnoloogilise neutraalsuse, seda eelkõige kiiret ühendust toetava hoonesisese füüsilise taristu abil. Arvestades, et hoone varustamine väikeste kaablikanalitega ehituse ajal tekitab ainult piiratud lisakulusid, samas kui kiire taristu tagantjärele paigaldamine hoonetesse võib moodustada olulise osa kiire võrgu kasutuselevõtmise kuludest, tuleks kõik uued hooned või põhjalikult renoveeritavad hooned varustada füüsilise taristuga, mis võimaldab lõppkasutajate ühendamist kiiretesse võrkudesse. Samuti tuleks kiire elektroonilise side võrgu kasutuselevõtu huvides varustada uued korterelamud ja põhjalikult rekonstrueeritavad korterelamud juurdepääsupunktiga, mille kaudu teenuseosutaja saab ligipääsu hoonesisesele taristule. Lisaks peaksid kinnisvaraarendajad nägema ette iga korteri varustamise tühjade kaablikanalitega, mis lõpevad korterelamu sees või sellest väljaspool asuvas juurdepääsupunktis. Võib esineda juhtumeid — näiteks uued ühepereelamud või teatavat tüüpi põhjalikud rekonstrueerimistööd eraldatud piirkondades –, kus kiire ühenduse loomise võimalust peetakse objektiivsetel põhjustel liiga kaugeks, et kiiret ühendust toetava hoonesisese füüsilise taristu või juurdepääsupunkti kasutuselevõtt oleks põhjendatud või kui sellise taristu loomine oleks ebaproportsionaalne muudel majanduslikel, linna kultuuripärandi säilitamise või keskkonnaalastel põhjustel, nagu teatud mälestusmärkide kategooriate puhul.

(30)

Selleks, et aidata võimalikel ostjatel ja üürnikel kindlaks teha hooned, mis on varustatud kiiret ühendust toetava hoonesisese füüsilise taristuga ja võimaldavad seega olulist kokkuhoidu, ning et edendada hoonete kiire ühenduse toetamist, peaks liikmesriikidel olema võimalik välja töötada vabatahtliku lairibavalmiduse märgise hoonetele, mis on vastavalt käesolevale direktiivile varustatud sellise taristu ja juurdepääsupunktiga.

(31)

Kui üldkasutatavate sidevõrkude pakkujad võtavad konkreetses piirkonnas kasutusele kiired elektroonilise side võrgud, saavutatakse märkimisväärne mastaabisääst, kui nad saavad ühendada oma võrgu hoone juurdepääsupunktiga, olenemata sellest, kas abonent on selleks hetkeks väljendanud selgesõnalist huvi teenuse vastu, kuid tingimusel, et mõju eraomandile on võimalikult väike, kasutades olemasolevat füüsilist taristut ja taastades kahjustatud ala. Kui võrk on ühendatud juurdepääsupunktiga, saab uue kliendi ühendada oluliselt väiksemate kuludega, kasutades selleks eelkõige kiiret ühendust toetavat hoonesisest vertikaalsegmenti, kui see on juba olemas. See eesmärk on täidetud ka siis, kui hoone ise on juba varustatud kiire elektroonilise side võrguga, millele antakse juurdepääs läbipaistvatel, proportsionaalsetel ja mittediskrimineerivatel tingimustel igale üldkasutatava sidevõrgu pakkujale, kellel on hoones aktiivne abonent. See võib eelkõige olla nii liikmesriikides, kes on võtnud direktiivi 2002/21/EÜ artikli 12 kohaseid meetmeid.

(32)

Uued hooned peaksid olema varustatud kiiret ühendust toetava hoonesisese taristuga ning korterelamute puhul juurdepääsupunktiga, peaks liikmesriikidele olema selle eesmärgi saavutamiseks võimaldatud teatud paindlikkus. Selles osas ei taheta käesoleva direktiiviga ühtlustada eeskirju, mis on seotud kuludega, sealhulgas hoonete kiiret ühendust toetava hoonesisese füüsilise taristu ja juurdepääsupunktiga varustamise kulude katmisega.

(33)

Võttes arvesse digitaalsest kaasatustest tulenevaid sotsiaalseid hüvesid ja kiire elektroonilise side võrkude kasutuselevõtu majanduslikku külge, peaks juhul, kui lõppkasutaja ruumid ei ole varustatud ei olemasoleva passiivse ega aktiivse kiiret ühendust toetava taristuga ning puuduvad alternatiivid kiire elektroonilise side võrkude pakkumiseks abonendile, peaks kõigil üldkasutatavate sidevõrkude pakkujatel olema õigus ühendada oma võrk omal kulul eravaldusega, tingimusel et mõju eraomandile on võimalikult väike, näiteks taaskasutades võimaluse korral hoones juba olevat füüsilist taristut või tagades kahjustatud alade täieliku taastamise.

(34)

Kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega ei tohiks käesoleva direktiivi kohaldamine piirata liikmesriikide võimalust määrata sätestatud regulatiivsete ülesannete täitmine ametiasutustele, kes sobivad nende täitmiseks kõige paremini kooskõlas liikmesriigi volituste ja pädevuste jaotamise põhiseadusliku süsteemiga ning käesolevas direktiivis sätestatud nõuetega.

(35)

Liikmesriigi poolt vaidluste lahendamiseks määratud organ peaks tagama erapooletuse ja sõltumatuse asjaomastest osapooltest ning tal peaksid olema asjakohased pädevused ja vahendid.

(36)

Liikmesriigid peaksid kehtestama asjakohased, tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused juhuks, kui käesoleva direktiivi alusel võetud siseriiklikke meetmeid ei täideta.

(37)

Käesoleva direktiiviga ettenähtud ühtse teabepunktide tõhususe tagamiseks peaksid liikmesriigid tagama piisavad vahendid ning ka konkreetset piirkonda käsitleva asjakohase teabe kättesaadavuse ühtse teabepunktides optimaalsel koondatuse tasemel, et määratud ülesandeid silmas pidades võiks tagada olulise tõhususe, sealhulgas kohalikus katastris. Sellega seoses võivad liikmesriigid kaaluda ka sünergiat ja mitmekülgsussäästu, mida on ühtsete kontaktpunktide puhul võimalik saavutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/123/EÜ (12) artikli 6 tähenduses, et arendada edasi olemasolevaid struktuure ja maksimeerida lõppkasutajate kasu.

(38)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, et edendada kiire elektroonilise side võrkude jaoks sobilike füüsiliste taristute kasutuselevõttu kogu liidus, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(39)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse iseäranis Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid, eelkõige õigust eraelu puutumatusele ja ärisaladuste kaitsele, ettevõtlusvabadust, omandiõigust ja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile. Liikmesriigid peavad käesolevat direktiivi kohaldama kooskõlas kõnealuste õiguste ja põhimõtetega,

a)

osutada tootmis-, transpordi- või jaotusteenuseid:

b)

transporditeenuseid, sealhulgas raudteed, maanteed, sadamad ja lennujaamad;

a)

nad on asutatud kindlal eesmärgil rahuldada üldisi huve ja ei tegele tööstuse ega kaubandusega;

b)

neil on juriidilise isiku staatus ning

c)

neid rahastavad täielikult või põhiliselt riik, piirkondlikud või kohalikud omavalitsused või teised avalik-õiguslikud isikud või nende juhtimist kontrollivad nimetatud omavalitsused või isikud või neil on haldus-, juhtimis- või järelevalveorgan, millesse riik, piirkondlik või kohalik omavalitsus või teised avalik-õiguslikud isikud nimetavad üle poole liikmetest;

a)

juurdepääsutaotluses käsitletava füüsilise taristu tehniline sobivus lõikes 2 osutatud kiire elektroonilise side võrkude mis tahes elementide majutamiseks;

b)

lõikes 2 osutatud kiire elektroonilise side võrkude elementide majutamiseks vajaliku ruumi olemasolu, arvestades ka võrguoperaatori tulevasi ruumivajadusi, mis peavad olema piisavalt tõendatud;

c)

ohutuse ja rahvatervisega seotud küsimused;

d)

kõigi võrkude (eelkõige kriitiliselt tähtsa riikliku taristu) terviklikkus ja turvalisus;

e)

oht, et kavandatud elektroonilise side teenused põhjustavad tõsiseid häireid teistes sama füüsilise taristu kaudu osutatavates teenustes;

f)

teostatavate alternatiivsete võimaluste olemasolu saada hulgijuurdepääs võrguoperaatori pakutavale füüsilisele võrgutaristule, mis on sobilik kiire elektroonilise side võrkude pakkumise jaoks, tingimusel, et sellist juurdepääsu pakutakse õiglastel ja mõistlikel tingimustel.

a)

asukoht ja trass;

b)

taristu liik ja praegune kasutus ning

c)

kontaktpunkt.

a)

see ei suurenda algselt plaanitud ehitustöödega seotud kulusid, sealhulgas kulusid, mis tekkisid täiendavate viivituste tõttu;

b)

ei halvenda kontrolli tööde koordineerimise üle ning

c)

koordineerimistaotlus esitatakse niipea kui võimalik ja igal juhul vähemalt üks kuu enne seda, kui pädevatele asutustele esitatakse loa saamiseks lõplik projekt.

a)

tööde asukoht ja liik;

b)

asjaomased võrguelemendid;

c)

tööde eeldatav alguskuupäev ja kestus ning

d)

kontaktpunkt.

a)

ta on teinud taotletud teabe üldsusele elektroonilisel kujul kättesaadavaks või

b)

juurdepääs sellisele teabele on tagatud ühtse teabepunkti kaudu.

23.5.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 155/15

(1)

Määrusele (EMÜ) nr 2658/87 lisatud kombineeritud nomenklatuuri ühetaolise kohaldamise tagamiseks on vaja vastu võtta meetmed, mis käsitlevad käesoleva määruse lisas osutatud kaupade klassifitseerimist.

(2)

Määrusega (EMÜ) nr 2658/87 on kehtestatud kombineeritud nomenklatuuri klassifitseerimise üldreeglid. Neid üldreegleid kohaldatakse ka kombineeritud nomenklatuuril täielikult või osaliselt põhinevate või sellele täiendavaid alajaotisi lisavate teiste nomenklatuuride suhtes, mis on kehtestatud liidu erisätetega kaubavahetust käsitlevate tariifsete või muude meetmete kohaldamiseks.

(3)

Vastavalt nimetatud üldreeglitele tuleb käesoleva määruse lisas esitatud tabeli 1. veerus kirjeldatud kaubad klassifitseerida 2. veerus esitatud CN-koodi alla, lähtuvalt tabeli 3. veerus esitatud põhjendusest.

(4)

On asjakohane sätestada, et siduvale tariifiinformatsioonile, mis on antud käesolevas määruses käsitletavate kaupade kohta, kuid mis ei ole kooskõlas käesoleva määrusega, võib määruse (EMÜ) nr 2913/92 (millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik) (2) artikli 12 lõike 6 kohaselt tugineda veel teatava perioodi vältel. Kõnealuseks ajavahemikuks tuleks kehtestada kolm kuud.

(5)

Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas tolliseadustiku komitee arvamusega,

23.5.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 155/18

(1)

Rakendusmääruses (EL) nr 543/2011 on sätestatud vastavalt mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemustele kriteeriumid, mille alusel kehtestab komisjon kolmandatest riikidest importimisel kõnealuse määruse XVI lisa A osas sätestatud toodete ja ajavahemike kohta kindlad impordiväärtused.

(2)

Iga turustuspäeva kindel impordiväärtus on arvutatud rakendusmääruse (EL) nr 543/2011 artikli 136 lõike 1 kohaselt, võttes arvesse päevaandmete erinevust. Seetõttu peaks käesolev määrus jõustuma selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeval,

23.5.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 155/20

(1)

Komisjoni määruses (EÜ) nr 1484/95 (2) on sätestatud täiendava imporditollimaksu süsteemi rakendamise üksikasjalikud eeskirjad ning on kinnitatud kodulinnuliha- ja munasektori ning ovoalbumiini tüüpilised hinnad.

(2)

Kodulinnuliha- ja munasektori ning ovoalbumiini impordihindade määramise aluseks oleva teabe korrapärase kontrollimise tulemusel tuleks muuta teatavate toodete tüüpilisi impordihindu, võttes arvesse päritolule vastavaid hinnaerinevusi.

(3)

Seetõttu tuleks määrust (EÜ) nr 1484/95 vastavalt muuta.

(4)

Selleks et kõnealust meedet saaks kohaldada võimalikult kiiresti pärast ajakohastatud andmete kättesaadavaks tegemist, peaks käesolev määrus jõustuma selle avaldamise päeval,

23.5.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 155/22

(1)

Liit sõlmis tagasivõtulepingud Hiina Rahvavabariigi Aomeni erihalduspiirkonnaga (nõukogu otsus 2004/424/EÜ) (1), Albaania Vabariigiga (nõukogu otsus 2005/809/EÜ), (2) Sri Lanka Demokraatliku Sotsialistliku Vabariigiga (nõukogu otsus 2005/372/EÜ), (3) Vene Föderatsiooniga (nõukogu otsus 2007/341/EÜ), (4) Montenegro Vabariigiga (nõukogu otsus 2007/818/EÜ), (5) Serbia Vabariigiga (nõukogu otsus 2007/819/EÜ), (6) Bosnia ja Hertsegoviinaga (nõukogu otsus 2007/820/EÜ), (7) endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigiga (nõukogu otsus 2007/817/EÜ), (8) Moldova Vabariigiga (nõukogu otsus 2007/826/EÜ), (9) Pakistani Islamivabariigiga (nõukogu otsus 2010/649/EL (10) ja Gruusiaga (nõukogu otsus 2011/118/EL) (11).

(2)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osalenud Iirimaa kõnealuste otsuste vastuvõtmisel, millega sõlmitakse tagasivõtulepingud, ning need ei ole tema suhtes siduvad ega kohaldatavad.

(3)

Nimetatud protokolli artikli 4 kohaselt on Iirimaa oma 11. detsembri 2013. aasta kirjaga teavitanud komisjoni oma soovist nimetatud lepingud heaks kiita ja nõusolekust end nende lepingutega siduda.

(4)

Komisjon peaks kirjalikult teavitama asjaomaseid kolmandaid riike, et Iirimaa on otsustanud end nende lepingutega siduda,

a)

leping Hiina Rahvavabariigi Aomeni erihalduspiirkonnaga (sõlmitud otsusega 2004/424/EÜ);

b)

leping Albaania Vabariigiga (sõlmitud otsusega 2005/809/EÜ);

c)

leping Sri Lanka Demokraatliku Sotsialistliku Vabariigiga (sõlmitud otsusega 2005/372/EÜ);

d)

leping Vene Föderatsiooniga (sõlmitud otsusega 2007/341/EÜ);

e)

leping Montenegro Vabariigiga (sõlmitud otsusega 2007/818/EÜ);

f)

leping Serbia Vabariigiga (sõlmitud otsusega 2007/819/EÜ);

g)

leping Bosnia ja Hertsegoviinaga (sõlmitud otsusega 2007/820/EÜ);

h)

leping endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigiga (sõlmitud otsusega 2007/817/EÜ);

i)

leping Moldova Vabariigiga (sõlmitud otsusega 2007/826/EÜ);

j)

leping Pakistani Islamivabariigiga (sõlmitud otsusega 2010/649/EL);

k)

leping Gruusiaga (sõlmitud otsusega 2011/118/EL).