(1)

Euro kui euroala liikmesriikide ühisraha on muutunud oluliseks teguriks liidu majanduses ja kodanike igapäevaelus. Alates euro kui vääringu, mis on pidevalt raha võltsimisega tegelevate organiseeritud kuritegelike rühmituste huviorbiidis, kasutuselevõtust 2002. aastal on selle võltsimine siiski tekitanud vähemalt 500 miljoni euro ulatuses rahalist kahju. Liidu kui terviku huvides on võidelda iga võltsimisega seotud tegevuse vastu, mis seab ohtu euro ehtsuse, ja selle eest karistada.

(2)

Raha võltsimisel on ühiskonnale märkimisväärne kahjulik mõju. Selle tagajärjel saavad kodanikud ja ettevõtjad kahju, mida neile ei hüvitata isegi juhul, kui nad on saanud võltsingud heauskselt. See võib panna tarbijad muretsema, kas raha ikka on piisavalt kaitstud, ning põhjustada hirmu saada võltsitud pangatähti ja münte. Seetõttu on äärmiselt oluline tagada kõikides liikmesriikides ja kolmandates riikides kodanike, ettevõtete ja finantsasutuste usaldus pangatähtede ja müntide ehtsuse vastu.

(3)

Oluline on tagada, et tulemuslikud ja tõhusad kriminaalõiguslikud meetmed kaitseksid asjakohasel viisil eurot ja muid seaduslikus käibes vääringuid kõigis liikmesriikides.

(4)

Nõukogu määruses (EÜ) nr 974/98 (4) kohustatakse liikmesriike, kelle vääring on euro, tagama euro pangatähtede ja müntide järeletegemise ja võltsimise vastaste piisavate karistuste olemasolu.

(5)

Nõukogu määrustes (EÜ) nr 1338/2001 (5) ja (EÜ) nr 1339/2001 (6) sätestatakse euro võltsimise takistamiseks vajalikud meetmed, eelkõige meetmed võltsitud euro pangatähtede ja müntide ringlusest kõrvaldamiseks.

(6)

20. aprillil 1929. aastal Genfis alla kirjutatud rahavõltsimise vastu võitlemise rahvusvahelises konventsioonis ja selle juurde kuuluvas protokollis („Genfi konventsioon”) (7) sätestatakse normid rahavõltsimise tõhusaks ärahoidmiseks, selle eest süüdistuste esitamiseks ja karistamiseks. Eelkõige on selle eesmärk tagada, et sularaha võltsimise eest saaks mõista rangeid kriminaalkaristusi ja muid karistusi. Kõik Genfi konventsiooni osalised peavad kohaldama mittediskrimineerimise põhimõtet ka kõigi muude vääringute suhtes peale nende oma vääringu.

(7)

Käesoleva direktiiviga täiendatakse Genfi konventsiooni sätteid ja lihtsustatakse selle kohaldamist liikmesriikides. Selle saavutamiseks on oluline, et liikmesriigid oleksid Genfi konventsiooni osalised.

(8)

Käesolev direktiiv põhineb nõukogu raamotsusel 2000/383/JSK (8) ja ajakohastab seda. See täiendab seda raamotsust lisasätetega karistuste tasemete, uurimisvahendite ning euro pangatähtede ja müntide võltsingute analüüsi, kindlakstegemise ja tuvastamise kohta kohtumenetluste raames.

(9)

Käesolev direktiiv peaks kaitsma kõiki seaduslikus käibes olevaid pangatähti ja münte, sõltumata sellest, kas need on valmistatud paberist, metallist või mingist muust materjalist.

(10)

Euro ja muude vääringute kaitse nõuab sularaha võltsimisega seotud kuritegude ühist määratlust ning ühiseid, tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi nii füüsilistele kui ka juriidilistele isikutele. Et tagada kooskõla Genfi konventsiooniga, tuleks käesoleva direktiiviga ette näha karistused samade kuritegude eest nagu Genfi konventsioonis. Seepärast peaks pangatähtede ja müntide võltsimine ning võltsitud pangatähtede ja müntide levitamine olema kuritegu. Nimetatud kuritegude oluline ettevalmistamine, näiteks võltsimiseks vajalike töövahendite ja komponentide valmistamine, peaks olema eraldi karistatav. Kuritegude määratluste ühine eesmärk peaks olema võltsitud pangatähtede ja müntide ning võltsimiseks vajalike töö- ja muude vahendite igasuguse käitlemise tõkestamine.

(11)

Volitatud trükikodade või rahapajade seaduslike vahendite või materjalide väärkasutamist pangatähtede ja müntide valmistamiseks pettusliku kasutuse eesmärgil tuleks samuti pidada kuriteoks. Niisugune väärkasutamine hõlmab olukordi, kui riigi keskpank või rahapaja või muu volitatud ettevõtja valmistab Euroopa Keskpanga (edaspidi „EKP”) kinnitatud piirmäärast rohkem pangatähti või münte. See hõlmab ka olukordi, kui volitatud trükikoja või rahapaja töötaja kuritarvitab vahendeid oma tarbeks. Nimetatud käitumine peaks olema kriminaalkorras karistatav isegi juhul, kui lubatud koguseid ei ole ületatud, sest valmistatud pangatähed ja mündid ei oleks käibelelaskmise korral eristatavad seaduslikust sularahast.

(12)

Käesolevas direktiivis sätestatud kaitse all peaksid olema ka need pangatähed ja mündid, mida EKP või riigi keskpangad ei ole veel ametlikult emiteerinud. Seega peaksid näiteks euromündid, millel on uus riiki tähistav külg, ja uued euro pangatähtede seeriad olema enne nende ametlikku käibelelaskmist kaitstud.

(13)

Kui see on asjakohane, peaks olema karistatav ka peamisele võltsimisega seotud kuriteole kihutamine, sellele kaasaaitamine ja kuriteokatse, sealhulgas seaduslike vahendite või materjalide väärkasutamine ning ringlusse laskmiseks mõeldud, kuid veel emiteerimata pangatähtede ja müntide võltsimine. Käesoleva direktiiviga ei nõuta, et liikmesriigid tunnistaksid karistatavaks võltsimiseks vajaliku töövahendi või komponendiga seotud kuriteokatsed.

(14)

Tahtlus peaks olema osa kõikidest elementidest, mis kujutavad endast käesolevas direktiivis sätestatud kuritegusid.

(15)

Sularaha võltsimine on liikmesriikides traditsiooniliselt rangelt karistatav kuritegu. Selle põhjuseks on kõnealuse kuriteo raskus ja mõju kodanikele ja ettevõtjatele ning vajadus tagada kodanike ja ettevõtjate usaldus euro ja muude vääringute ehtsuse vastu. See kehtib iseäranis euro kohta, mis on euroala üle 330 miljoni elaniku ühisraha ja ühtlasi tähtsuselt teine rahvusvaheline vääring.

(16)

Liikmesriigid peaksid oma siseriiklikus õiguses nägema ette sellised kriminaalkaristused, mis on seotud sularaha võltsimise vastast võitlust käsitlevate liidu õiguse sätetega. Need karistused peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning hõlmama vangistust. Käesolevas direktiivis sätestatud kuritegude eest ettenähtud vangistuse maksimummäära miinimumtaset tuleks kohaldada vähemalt selliste kuritegude kõige raskemate vormide puhul.

(17)

Karistuste tasemed peaksid olema tõhusad ja hoiatavad, kuid need ei tohiks olla kuritegu arvestades ebaproportsionaalselt kõrged. Ehkki liikmesriikide siseriiklikus õiguses võib heauskselt saadud võltsitud sularaha tahtliku edasiandmise eest mõista muud liiki kriminaalkaristuse, sealhulgas rahalise karistuse, võiks nimetatud siseriiklikes õigusaktides maksimaalse karistusmäärana ette näha vangistuse. Füüsilistele isikutele vangistuse mõistmisel on kogu liidus tugev tõkestav toime võimalike kuritegude toimepanijate jaoks.

(18)

Kuna käesoleva direktiiviga nähakse ette miinimumnormid, võivad liikmesriigid võtta vastu või säilitada sularaha võltsimisega seotud kuritegude suhtes rangemaid norme.

(19)

Käesoleva direktiiviga ei piirata siseriikliku karistusõiguse üldsätete ja üldpõhimõtete kohaldamist karistuste mõistmisel ja kohaldamisel vastavalt iga üksikjuhtumi konkreetsetele asjaoludele.

(20)

Kuna usaldust pangatähtede ja müntide ehtsuse vastu võib kahjustada või ohustada ka juriidiliste isikute käitumine, peaksid juriidilised isikud vastutama nende nimel toime pandud kuritegude eest.

(21)

Sularaha võltsimise juhtude uurimise ja nende eest süüdistuste esitamise edu tagamiseks peaks niisuguste kuritegude uurimise ja nende eest süüdistuste esitamise eest vastutajatel olema võimalik kasutada tulemuslikke uurimisvahendeid, näiteks organiseeritud kuritegevuse või muude raskete kuritegude vastases võitluses kasutatavaid vahendeid. Selliste vahendite hulka võivad vajaduse korral kuuluda näiteks kõnede pealtkuulamine, varjatud jälgimine, sealhulgas elektrooniline jälgimine, ning pangakontode kontrollimine ja muu finantsuurimine. Võttes muu hulgas arvesse proportsionaalsuse põhimõtet, peaks selliste vahendite siseriiklike õigusaktide kohane kasutamine olema vastavuses uuritavate kuritegude laadi ja raskusega. Tagada tuleks isikuandmete kaitse.

(22)

Liikmesriigid peaksid nägema ette nende territooriumil toime pandud ja nende kodanike poolt toime pandud kuritegude alluvuse oma kohtutele Genfi konventsiooni ja muude liidu kriminaalõiguse kohtualluvust käsitlevate sätetega kooskõlas oleval viisil, võttes arvesse asjaolu, et kuritegusid käsitletakse üldiselt kõige tõhusamini selle riigi karistusõigussüsteemis, kus need toime pandi.

(23)

Euro väljapaistev roll liidu majanduses ja ühiskonnas ning konkreetne oht eurole kui ülemaailmse tähtsusega vääringule, millele viitab suure hulga kolmandates riikides asuvate trükikodade olemasolu, nõuab täiendavat meedet euro kaitsmiseks. Seepärast tuleks ette näha väljaspool nimetatud liikmesriigi territooriumi toime pandud kuritegude alluvus kõnealuse liikmesriigi kohtutele, kui teo toimepanija asub selle liikmesriigi territooriumil ja teda ei ole välja antud või kui kuriteoga seotud võltsitud euro pangatähti või münte avastatakse selles liikmesriigis.

Arvestades eurot vääringuna kasutavate liikmesriikide objektiivselt erinevat olukorda, on asjakohane ette näha, et sellise kohtualluvuse ettenägemise kohustus on ainult kõnealustel liikmesriikidel. Süüdistuse esitamisel artikli 3 lõike 1 punktis a ning artikli 3 lõigetes 2 ja 3, kui need on seotud artikli 3 lõike 1 punktiga a, osutatud kuriteo eest, samuti sellisele kuriteole kihutamise, kaasaaitamise ja sellise kuriteokatse eest, ei tohiks kohtualluvuse ettenägemine sõltuda tingimusest, et need teod on kuriteod nende toimepanemise kohas. Kui asi allub liikmesriigi kohtule, tuleks arvesse võtta asjaolu, kas tegusid käsitletakse kuritegudena selle riigi kriminaalõigussüsteemis, kus need toime pandi, ning järgima proportsionaalsuse põhimõtet, eelkõige seoses kolmandate riikide poolt sama tegevuse suhtes tehtud kohtuotsustega.

(24)

Euro puhul on võltsitud euro pangatähtede ja müntide analüüs ja kindlakstegemine keskendatud vastavalt siseriiklikesse analüüsikeskustesse ja siseriiklikesse müntide analüüsi keskustesse, mis on määratud või asutatud kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1338/2001. Võltsitud euro pangatähtede ja müntide analüüs, kindlakstegemine ja tuvastamine peaks olema võimalik ka käimasoleva kohtumenetluse käigus, et kiirendada asjaomase kriminaalasja uurimise või süüdistuse esitamise raames võltsingute valmistaja tuvastamist ning vältida seda liiki võltsingute edasist käibimist ja see peatada, järgides nõuetekohaselt õiglase ja tulemusliku kohtuliku arutamise põhimõtet. See tõhustaks võltsimisega seotud kuritegude vastast võitlust ning suurendaks konfiskeeritud võltsingute edastamise hulka poolelioleva kriminaalmenetluse ajal, välja arvatud piiratud arvu erandite korral, kui tuleks ette näha üksnes võltsingutele juurdepääsu andmine. Pädevad asutused peaksid üldjuhul lubama võltsingute füüsilist edastamist siseriiklikesse analüüsikeskustesse ja siseriiklikesse müntide analüüsi keskustesse. Teatavate asjaolude korral, näiteks juhul, kui kriminaalmenetluse tõenditeks on vaid mõned võltsitud pangatähed või mündid või kui füüsilise edastamise korral on tõendite (näiteks sõrmejälgede) hävimise oht, peaks pädevatel asutustel olema võimalus otsustada ise pangatähtedele ja müntidele juurdepääsu andmise üle.

(25)

Käesolevas direktiivis sätestatud kuritegude kohta tuleb koguda võrreldavaid andmeid. Selleks et saada täielikum ülevaade võltsimisprobleemist liidu tasandil ning aidata seega kaasa tõhusamate lahenduste väljatöötamisele, peaksid liikmesriigid edastama komisjonile asjaomaseid statistilisi andmeid võltsitud pangatähtede ja müntidega seotud kuritegude arvu kohta ning niisuguste isikute arvu kohta, kellele on esitatud süüdistus ja kes on süüdi mõistetud.

(26)

Selleks et püüelda eesmärgi poole, mis seisneb euro pangatähtede ja müntide võltsimise vastases võitluses, tuleks aluslepingus sätestatud asjaomaste menetluste kohaselt püüelda kokkulepete sõlmimise poole kolmandate riikidega, eelkõige niisuguste riikidega, kes kasutavad vääringuna eurot.

(27)

Käesolevas direktiivis austatakse eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhiõigusi ja põhimõtteid, eriti õigust vabadusele ja turvalisusele, õigust era- ja pereelu austamisele, kutsevabadust ja õigust teha tööd, ettevõtlusvabadust, õigust omandile, õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, süütuse presumptsiooni ja kaitseõigust, kuritegude ja karistuste seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtet ning mitmekordse kohtumõistmise ja karistamise keeldu. Käesoleva direktiivi eesmärk on tagada nimetatud õiguste ja põhimõtete täielik austamine ja sellest tuleks lähtuda ka käesoleva direktiivi rakendamisel.

(28)

Käesoleva direktiivi eesmärk on muuta ja laiendada raamotsuse 2000/383/JSK sätteid. Kuna tehtavad muudatused on arvukad ja sisulised, tuleks kõnealune raamotsus selguse huvides täielikult asendada liikmesriikide puhul, kelle jaoks on käesolev direktiiv siduv.

(29)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt kaitsta eurot ja muid vääringuid võltsimise eest, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning selle ulatuse ja toime tõttu on seda parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu („ELi leping”) artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(30)

ELi lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule („ELi toimimise leping”) lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(31)

ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artikli 3 kohaselt on Iirimaa teatanud oma soovist osaleda käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ja kohaldamisel.

(32)

ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artiklite 1 ja 2 ning artikli 4a lõike 1 kohaselt, ja ilma et see piiraks kõnealuse protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale Ühendkuningriik käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav,

(1)

Euroopa Liidu ja Tuneesia Vabariigi („Tuneesia”) vaheliste suhete alus on Euroopa naabruspoliitika. Euroopa — Vahemere piirkonna assotsieerimisleping ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Tuneesia vahel (2) (ELi-Tuneesia assotsieerimisleping) jõustus 1. märtsil 1998. Vastavalt ELi–Tuneesia assotsieerimislepingule viis Tuneesia 2008. aastal lõpule tööstustoodangu tariifide kaotamise, saades seeläbi esimeseks Vahemere lõunapiirkonna riigiks, kes sõlmis liiduga vabakaubanduslepingu. Kahepoolset poliitilist dialoogi ja majanduskoostööd on edasi arendatud Euroopa naabruspoliitika tegevuskavade raames, millest viimane, arutlusel olev kava hõlmab ajavahemikku 2013–2017.

(2)

Tuneesia majandust on märkimisväärselt mõjutanud riigisisesed sündmused, mis olid seotud Vahemere lõunapiirkonnas alates 2010. aasta lõpust toimunud sündmustega, mida tuntakse nn araabia kevadena, ning seejärel piirkonnas, eelkõige naaberriigis Liibüas, alanud rahutustega. Kõnealused sündmused ja halb üleilmne majanduskeskkond, eriti majanduslangus euroalal, mis on Tuneesia peamine kaubandus- ja finantspartner, on Tuneesia majandust väga negatiivselt mõjutanud, põhjustanud majanduskasvu aeglustumise ning tekitanud suure välisrahastamis- ja eelarvepuudujäägi.

(3)

Pärast president Ben Ali võimult kukutamist 14. jaanuaril 2011 toimusid sama aasta 23. oktoobril Tuneesia esimesed vabad ja demokraatlikud valimised. Alates sellest ajast on tegutsenud ka riigi põhiseaduslik kogu ja kuigi poliitiline üleminek ei ole kulgenud raskusteta, on peamised poliitilised jõud teinud ühiseid jõupingutusi, et reforme jätkata ja liikuda täieliku demokraatliku süsteemi poole.

(4)

Tuneesia põhiseaduslikus kogus vastuvõetud põhiseaduses on teataval määral suurendatud üksikisikute õigusi ja vabadusi ning soolist võrdõiguslikkust, mis suunab Tuneesiat demokraatia ja õigusriigi suunas.

(5)

Alates araabia kevade algusest on liit mitmel korral väljendanud oma valmisolekut toetada Tuneesia majanduslikku ja poliitilist reformiprotsessi. Seda valmisolekut kinnitati taas 2012. aasta novembris toimunud liidu ja Tuneesia assotsiatsiooninõukogu kohtumise järeldustes. Liidu poliitiline ja majanduslik toetus Tuneesia reformiprotsessile on kooskõlas Euroopa naabruspoliitika kontekstis kehtestatud liidu Vahemere lõunapiirkonna poliitikaga.

(6)

Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühisdeklaratsiooniga, mis võeti vastu koos Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega nr 778/2013/EL, (3) peaks liidu antav makromajanduslik finantsabi olema erandlik rahastamisvahend, millega antakse sidumata ja mittesihtotstarbelist maksebilansitoetust, et taastada toetusesaaja jätkusuutlik välisrahastamine, ning sellega peaks kaasnema sellise poliitilise programmi rakendamine, mis hõlmaks eelkõige programmitöö perioodil maksebilansi olukorra parandamiseks võetavaid tugevaid kohandamis- ja struktuurireformimeetmeid, samuti peaks see abi tõhustama liiduga sõlmitud asjaomaste lepingute ja programmide rakendamist.

(7)

2013. aasta aprillis leppisid Tuneesia ametiasutused ja Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) kokku kolmeaastases mitte-ennetavas tugilaenus („IMFi programm”), mille maht on 1 146 miljonit SDRi (IMFi arvestusühikud), et toetada Tuneesia majanduslikku kohandamis- ja reformiprogrammi. IMFi programmi eesmärgid on kooskõlas liidu antava makromajandusliku finantsabi eesmärkidega, milleks on lühiajaliste maksebilansi raskuste leevendamine ja selliste jõuliste kohandamismeetmete rakendamine, mis on vastavuses liidu antava makromajandusliku finantsabi eesmärkidega.

(8)

Aastatel 2011–2013 andis liit oma tavapärase koostööprogrammi raames Tuneesia majanduslikule ja poliitilisele reformikavale 290 miljonit eurot toetust. Lisaks anti ajavahemikuks 2011–2013 Tuneesiale programmist partnerluse, reformide ja kaasava majanduskasvu toetuseks (SPRING) 155 miljonit eurot.

(9)

Halveneva majandusolukorra ja tulevikuväljavaate tõttu palus Tuneesia 2013. aasta augustis liidult makromajanduslikku finantsabi.

(10)

Arvestades, et Euroopa naabruspoliitika hõlmab Tuneesiat, peaks tal olema õigus saada liidu makromajanduslikku finantsabi.

(11)

Pidades silmas asjaolu, et Tuneesia maksebilansis on jätkuvalt märkimisväärne välisrahastuse puudujääk ka pärast IMFi ja teiste mitmepoolsete institutsioonide ressursside eraldamist ning seda vaatamata sellele, et Tuneesia on rakendanud jõulisi majanduse stabiliseerimis- ja reformikavasid, on liidu makromajanduslik finantsabi Tuneesiale (edaspidi „liidu makromajanduslik finantsabi”) praeguses erandlikus olukorras asjakohane, et toetada majanduse stabiliseerimist koostoimes IMFi programmiga. Liidu makromajanduslik finantsabi toetaks Tuneesia majanduse stabiliseerimist ja struktuurireformikava, täiendades IMFi rahastamisvahendeid.

(12)

Liidu makromajandusliku finantsabi eesmärk peaks olema toetada jätkusuutliku välisrahastamise taastamist Tuneesias, toetades seeläbi Tuneesia majanduslikku ja sotsiaalset arengut.

(13)

Liidu makromajandusliku finantsabi suuruse kindlaksmääramisel võetakse aluseks täielikud kvantitatiivsed hinnangud, mis käsitlevad Tuneesia täiendavat vajadust välisrahastuse järele, ning võetakse arvesse Tuneesia suutlikkust end rahastada omavahenditest, eelkõige tema käsutuses olevatest rahvusvahelistest reservidest. Liidu makromajanduslik finantsabi peaks täiendama IMFi ja Maailmapanga programme ja ressursse. Makromajandusliku finantsabi suuruse kindlaksmääramisel võetakse samuti arvesse mitmepoolsete rahastajate eeldatavat rahalist panust ning vajadust tagada koormuse õiglane jagunemine liidu ja muude rahastajate vahel, Tuneesias juba kasutatavaid liidu muid välisrahastamisvahendeid ning liidu osalemisega saavutatavat lisaväärtust.

(14)

Komisjon peaks tagama, et liidu makromajanduslik finantsabi oleks õiguslikult ja olemuslikult kooskõlas välistegevuse eri valdkondade peamiste põhimõtete, eesmärkide ja meetmetega ning liidu muu asjaomase poliitikaga.

(15)

Liidu makromajanduslik finantsabi peaks toetama liidu välispoliitikat Tuneesia suhtes. Komisjoni talitused ja Euroopa välisteenistus peaksid tegema makromajandusliku finantsabi kestuse käigus tihedat koostööd, et kooskõlastada liidu välispoliitikat ja tagada selle järjepidevus.

(16)

Liidu makromajanduslik finantsabi peaks toetama Tuneesia pühendumist väärtustele, mis on liiduga ühised, sealhulgas demokraatiale, õigusriigi põhimõtte järgimisele, heale valitsemistavale, inimõiguste austamisele, säästvale arengule ja vaesuse vähendamisele, ning ka tema pühendumist avatud, eeskirju järgiva ja õiglase kaubanduse põhimõtetele.

(17)

Liidu makromajandusliku finantsabi andmise eeltingimus peaks olema see, et Tuneesia järgib tõhusaid demokraatlikke mehhanisme, nagu parlamentaarne mitmeparteisüsteem ja õigusriigi põhimõte, ning tagab inimõiguste austamise. Lisaks peaksid liidu makromajandusliku finantsabi konkreetsed eesmärgid suurendama Tuneesias riigi rahanduse juhtimise süsteemide tõhusust ja läbipaistvust ja nendega seotud aruandekohustusi ning soodustama struktuurireforme, mis on suunatud jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu saavutamisele, töökohtade loomisele ja eelarve konsolideerimisele. Komisjon peaks korrapäraselt jälgima nii selle eeltingimuse täitmist kui ka kõnealuste eesmärkide saavutamist.

(18)

Selleks et tagada liidu makromajandusliku finantsabiga seotud liidu finantshuvide tõhus kaitse, peaks Tuneesia võtma asjakohased meetmed kõnealuse abiga seotud pettuste, korruptsiooni ja muude rikkumiste ärahoidmiseks ja tõkestamiseks. Lisaks tuleks sätestada, et komisjon teostab kontrolli ja kontrollikoda auditeid.

(19)

Liidu makromajandusliku finantsabi andmisega ei piirata Euroopa Parlamendi ja nõukogu volitusi.

(20)

Liidu makromajandusliku finantsabi jaoks vajalike eraldiste suurus peaks olema kooskõlas mitmeaastases finantsraamistikus sätestatud eelarveassigneeringutega.

(21)

Liidu makromajandusliku finantsabi andmist peaks korraldama komisjon. Selleks et Euroopa Parlament ja nõukogu suudaksid jälgida käesoleva otsuse rakendamist, peaks komisjon neid abiga seotud suundumustest korrapäraselt teavitama ning edastama neile asjakohased dokumendid.

(22)

Et tagada käesoleva otsuse ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (4).

(23)

Liidu makromajandusliku finantsabi suhtes tuleks kohaldada majanduspoliitilisi tingimusi, mis sätestatakse vastastikuse mõistmise memorandumis. Selleks et tagada ühtsed rakendamistingimused ja tõhusus, tuleks komisjonile anda volitused pidada Tuneesia ametiasutustega kõnealuste tingimuste üle läbirääkimisi määruse (EL) nr 182/2011 kohase liikmesriikide esindajate komitee järelevalve all. Nimetatud määruse kohaselt tuleks kõikidel muudel kui kõnealuses määruses sätestatud juhtudel üldreeglina kohaldada nõuandemenetlust. Võttes arvesse asjaolu, et üle 90 miljoni euro suurusel abil võib olla oluline mõju, on nii mahukate tehingute puhul asjakohane kasutada kontrollimenetlust. Pidades silmas Tuneesiale antava liidu makromajandusliku finantsabi suurust, tuleks vastastikuse mõistmise memorandumi vastuvõtmise ning abi igasuguse vähendamise, peatamise või tühistamise suhtes kohaldada kontrollimenetlust,

(1)

Nõukogu 17. jaanuari 2013. aasta otsuse 2013/34/ÜVJP, mis käsitleb Mali relvajõudude väljaõppe toetamiseks läbiviidavat Euroopa Liidu sõjalist missiooni (EUTM Mali) (1) artikli 8 lõikes 3 sätestatakse, et kolmandate riikide osalemist käsitlev üksikasjalik kord kehtestatakse kokkulepetega, mis sõlmitakse lähtuvalt Euroopa Liidu lepingu artiklist 37 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 218 sätestatud korras.

(2)

Nõukogu võttis 10. veebruaril 2014 vastu otsuse, millega anti luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepingu üle Šveitsi Konföderatsiooni osalemise kohta Mali relvajõudude väljaõppe toetamiseks läbiviidaval Euroopa Liidu sõjalisel missioonil (EUTM Mali) (edaspidi „leping”).

(3)

Leping tuleks heaks kiita,

—

nõukogu 17. jaanuari 2013. aasta otsust 2013/34/ÜVJP, mis käsitleb Mali relvajõudude väljaõppe toetamiseks läbiviidavat Euroopa Liidu sõjalist missiooni (EUTM Mali) (1),

—

Šveitsi Konföderatsiooni välisministeeriumi juhataja 18. septembri 2013. aasta kirja, milles pakuti missiooni EUTM Mali toetuseks panust, mis piirdub tsiviilvõimetega,

—

poliitika- ja julgeolekukomitee 12. novembri 2013. aasta otsust EUTM Mali/3/2013, millega kiidetakse heaks kolmandate riikide panus Mali relvajõudude väljaõppe toetamiseks läbiviidavale Euroopa Liidu sõjalisele missioonile (EUTM Mali) (2),

—

poliitika- ja julgeolekukomitee 12. novembri 2013. aasta otsust EUTM Mali/2/2013 Mali relvajõudude väljaõppe toetamiseks läbiviidava Euroopa Liidu sõjalise missiooni (EUTM Mali) panustajate komitee asutamise kohta (3),

(1)

Rakendusmääruses (EL) nr 543/2011 on sätestatud vastavalt mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemustele kriteeriumid, mille alusel kehtestab komisjon kolmandatest riikidest importimisel kõnealuse määruse XVI lisa A osas sätestatud toodete ja ajavahemike kohta kindlad impordiväärtused.

(2)

Iga turustuspäeva kindel impordiväärtus on arvutatud rakendusmääruse (EL) nr 543/2011 artikli 136 lõike 1 kohaselt, võttes arvesse päevaandmete erinevust. Seetõttu peaks käesolev määrus jõustuma selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeval,

(1)

Nõukogu võttis 22. mail 2013. aastal vastu otsuse 2013/233/ÜVJP, (1) mis käsitleb Euroopa Liidu integreeritud piirihalduse abimissiooni loomist Liibüas (EUBAM Libya). Otsuse 2013/233/ÜVJP kehtivusaeg lõpeb 21. mail 2015. Selles sätestatud lähtesumma katab ajavahemikku 22. maist 2013 kuni 21. maini 2014.

(2)

Otsust 2013/233/ÜVJP tuleks muuta, et pikendada lähtesummaga kaetud ajavahemikku 21. maini 2015.

(3)

EUBAM Libya viiakse läbi olukorras, mis võib halveneda ja takistada aluslepingu artiklis 21 sätestatud liidu välistegevuse eesmärkide saavutamist,