12.2.2014

Euroopa Liidu Teataja

L 42/1

Rahvusvahelise avaliku õiguse alusel on õiguslik toime ainult ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni originaaltekstidel. Käesoleva eeskirja staatust ja jõustumiskuupäeva tuleb kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni staatust käsitleva dokumendi TRANS/WP.29/343 uusimast versioonist, mis on kättesaadav Internetis:

http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29fdocstts.html

ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskiri nr 43: ühtsed sätted ohutute klaaspindade ja nende sõidukitele paigaldamise tüübikinnituse kohta

Sisaldab kogu kehtivat teksti kuni:

01-seeria muudatuste 2. täiendus – jõustumise kuupäev: 3. november 2013

SISUKORD

EESKIRI

Reguleerimisala

Mõisted

Tüübikinnituse taotlemine

Märgistus

Tüübikinnitus

Üldnõuded

Erinõuded

Katsed

Ohutu klaaspinnamaterjali tüübikinnituse muutmine või laiendamine

10.

Toodangu vastavus nõuetele

11.

Karistused toodangu nõuetele mittevastavuse korral

12.

Üleminekusätted

13.

Tootmise lõpetamine

14.

Tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ja tüübikinnitusasutuste nimed ja aadressid

LISAD

Teatis

1.A.

Teatis

Üksikosa tüübikinnitusmärkide kujundus

2.A.

Sõiduki tüübikinnitusmärgi kujundus

Üldised katsetingimused

Karastatud klaasist tuuleklaasid

Ühtlaselt karastatud klaaspaneelid

Tavalisest laminaatklaasist tuuleklaasid

Laminaatklaaspaneelid

Töödeldud laminaatklaasist tuuleklaasid

Plastmaterjaliga kaetud ohutud klaaspinnad (plastkate siseküljel)

10.

Klaasplastist tuuleklaasid

11.

Klaasplastist paneelid

12.

Mitmekordsed klaaspaketid

13.

Tuuleklaaside rühmitamine tüübikinnituskatsete jaoks

14.

Jäigast plastist paneelid

15.

Paindplastist paneelid

16.

Jäigast plastist mitmekordsed klaaspaketid

17.

Segmendi kõrguse ja löögipunktide asukoha mõõtmine

18.

Sõidukite tuuleklaasi katsetsoonide määramine V-punkti suhtes

19.

Mootorsõiduki istekohtade H-punkti ja torso tegeliku kaldenurga kindlaksmääramise kord

20.

Toodangu nõuetele vastavuse kontrollimine

21.

Sätted ohutute klaaspindade sõidukile paigaldamise kohta

1. REGULEERIMISALA

Käesolevat eeskirja kohaldatakse:

a)	ohutu klaaspinnamaterjali suhtes, mis on ette nähtud paigaldamiseks tuuleklaasi või muu klaaspaneelina või vaheseinana kerega L-kategooria ja M-, N-, O- või T-kategooria (1) sõidukisse;

b)	M-, N- ja O-kategooria sõidukite suhtes seoses nende materjalide paigaldamisega;

mõlemal juhul on reguleerimisalast välja jäetud valgustus- ja valgussignaalseadmete ning armatuurlaudade klaaspinnad, kuulikindlad klaaspinnad ja topeltklaasiga aknad.

2. MÕISTED

Käesolevas eeskirjas kasutatakse järgmisi mõisteid:

2.1. „karastatud klaas”– klaaspind, mis koosneb ühest klaasikihist, mis on mehaanilise vastupidavuse suurendamiseks ja purunemise korral killunemise piiramiseks eriliselt töödeldud;

2.2. „laminaatklaas”– klaaspind, mis koosneb kahest või enamast klaasikihist, mida hoiab koos üks või enam plastmaterjalist vahekihti; see klaaspaneel võib olla:

2.2.1. „tavaline laminaatklaas”– klaaspind, mille ükski seda moodustav klaasikiht ei ole töödeldud; või

2.2.2. „töödeldud laminaatklaas”– klaaspind, mille puhul vähemalt üks seda moodustav klaasikiht on eriliselt töödeldud, et suurendada selle mehaanilist vastupidavust ja piirata purunemise korral killunemist;

2.3. „vahekiht”– mis tahes materjal, mida kasutatakse laminaatklaasi kihtide kooshoidmiseks;

2.4. „plastmaterjaliga kaetud ohutu klaas”– klaaspind, mis vastab punkti 2.1 või 2.2 määratlusele ning millel on siseküljel plastmaterjalist kiht;

2.5. „klaasplast”– klaaspind, mis koosneb mis tahes klaaspinnamaterjalist, millel on üks klaasikiht ja üks või rohkem plastikihti ning kus plastpind on siseküljel;

2.6. „plast-klaaspind”– klaaspinnamaterjal, mis olulise komponendina sisaldab üht või enamat suure molekulmassiga orgaanilist polümeerset ainet, on valmiskujul tahkes olekus ja mida lõpptoote valmistamise mingis töötlemisetapis saab vormida valu teel;

2.6.1. „jäigast plastist klaaspind”– plastist klaaspinnamaterjal, mis painduvuskatsel (3. lisa punkt 12) ei paindu vertikaalsuunas rohkem kui 50 mm;

2.6.2. „paindplastist klaaspind”– plastist klaaspinnamaterjal, mis painduvuskatsel (3. lisa punkt 12) paindub vertikaalsuunas rohkem kui 50 mm;

2.7. „topeltklaasiga aken”– moodul, mis koosneb kahest sõiduki samasse avausse eraldi paigaldatavast paneelist;

2.8. „mitmekordne klaaspakett”– moodul, mis koosneb vähemalt kahest tehases jäävalt kokku monteeritud paralleelsest paneelist, mis on eraldatud ühe või mitme vahega;

2.8.1. „sümmeetriline mitmekordne klaaspakett”– mitmekordne klaaspakett, mille kõik osapaneelid on identsed (nt kõik ühtlaselt karastatud klaas);

2.8.2. „asümmeetriline mitmekordne klaaspakett”– mitmekordne klaaspakett, mis ei ole sümmeetriline mitmekordne klaaspakett;

2.9. „kuulikindel klaaspind”– klaaspind, mis on valmistatud nii, et see oleks tulirelvadele vastupidav;

2.10. „põhiomadus”– omadus, mis märgatavalt muudab ohutu klaaspinnamaterjali optilisi ja/või mehaanilisi näitajaid viisil, mis on oluline selle otstarbe seisukohalt, mida kõnealune klaaspind on ette nähtud sõidukis täitma. See mõiste hõlmab ka tüübikinnituse omaniku poolt kindlaks määratud kaubanimesid ja kaubamärke;

2.11. „kõrvalomadus”– omadus, mis võib muuta ohutu klaaspinnamaterjali optilisi ja/või mehaanilisi näitajaid viisil, mis on oluline selle otstarbe seisukohalt, mida kõnealune klaaspind on ette nähtud sõidukis täitma. Sellise muutuse ulatust hinnatakse probleemsuse näitajate suhtes;

2.12. mõiste „probleemsuse näitajad”– hõlmab kaheastmelist hindamissüsteemi, mida rakendatakse iga kõrvalomaduse puhul praktikas täheldatud variatsioonide suhtes; muutus näitajalt „1” näitajale „2” osutab lisakatsete vajadusele;

2.13. „tuuleklaas”– juhi ees paiknev klaaspind, läbi mille näeb juht eespool olevat teed;

2.14. „tuuleklaasi pinnalaotusristkülik”– väikseim ristkülikukujuline klaaspind, millest on võimalik valmistada tuuleklaasi;

2.15. „tuuleklaasi kaldenurk”– nurk vertikaalsirge ning tuuleklaasi ülemist ja alumist serva lõikava sirgjoone vahel, kusjuures mõlemad viimati nimetatud sirgjooned asetsevad vertikaaltasandil, millel asub ka sõiduki pikitelg;

2.15.1.

kaldenurga arvutamiseks peab sõiduk asuma tasasel pinnal ning reisijate veoks ettenähtud sõiduk peab olema töökorras, täis kütusepaagi, jahutusvedeliku ja õlikogusega, tööriistade ja ühe või mitme tagavararattaga (kui sõiduki tootja on arvanud need standardvarustuse hulka); seejuures tuleb arvesse võtta juhi massi ja reisijate veoks ette nähtud sõiduki puhul ka esiistmel istuva kaassõitja massi; nii juhi kui ka kaassõitja massiks loetakse 75 ± 1 kg;

2.15.2.

hüdropneumaatilise, hüdraulilise või pneumaatilise vedrustusega varustatud või automaatselt kliirensit koormusega kohandava seadmega sõidukeid katsetatakse tootja poolt kindlaks määratud normaalsetes töötingimustes;

2.16. „tuuleklaaside rühm”– rühm erineva suuruse ja kujuga tuuleklaase, mille puhul uuritakse nende mehaanilisi omadusi, killunemisviisi ning käitumist keskkonnaagressiivsusele vastupidavuse katsetes;

2.16.1. „tasapinnaline tuuleklaas”– tuuleklaas, mille nimikumerus on selline, et selle segmendi kõrgus ei ületa 10 mm jooksva meetri kohta;

2.16.2. „kumer tuuleklaas”– tuuleklaas, mille nimikumerus väljendub segmendi kõrguses üle 10 mm jooksva meetri kohta;

2.17. „paneel”– üks mis tahes klaaspind, mis ei ole tuuleklaas;

2.17.1. „kumer paneel”– paneel, mille segmendi kõrgus (h) on üle 10 mm jooksva meetri kohta;

2.17.2. „tasapinnaline paneel”– paneel, mille segmendi kõrgus on 10 mm jooksva meetri kohta või alla selle;

2.18. „segmendi kõrgus (h)”– klaaspinnaga ligilähedaselt täisnurga all mõõdetud maksimaalne kaugus klaasi sisepinna ja klaasi servi läbiva tasandi vahel (vt 17. lisa joonis 1);

2.19. „ohutu klaaspinnamaterjali tüüp”– klaaspind, mis vastab punktide 2.1–2.7 määratlustele ja millel puuduvad olulised erinevused, eelkõige 4.–12. ja 14.–16. lisas määratletud põhi- ja kõrvalomadustes;

2.19.1.

kuigi põhiomaduste muutus näitab, et toode on uut tüüpi, tunnistatakse siiski, et teatud juhtudel ei ole kuju ja mõõtmete muutmise korral vaja kõiki katseid ellu viia; teatavate lisades ette nähtud katsete puhul võib klaaspindu rühmitada, kui on ilmne, et nende põhiomadused on sarnased;

2.19.2.

klaaspindu, mis erinevad üksnes kõrvalomaduste poolest, võib käsitada samasse tüüpi kuuluvana. Selliste klaaspindade proovidega võib siiski teha teatavaid katseid, kui need on katsetingimustes sõnaselgelt ette nähtud;

2.20. „nimipaksus”– projektikohane paksus, millel on lubatud hälve ± (n × 0,2 mm), kus n on klaasikihtide arv klaaspinnas;

2.21. „kumerus (r)”– tuuleklaasi kaare väiksema raadiuse ligikaudne väärtus, mõõdetuna maksimaalse kumeruse alas;

2.22. „peavigastuse kontrollväärtus”– väärtus, mis kirjeldab kolju-peaajuvigastusi, mis on tingitud inertsjõust, mis tuleneb mitteläbistavast löögist risti vastu klaaspinda;

2.23. „juhtimisnähtavuse jaoks vajalik ohutu klaaspinnamaterjal”2.23.1. „juhi eesmise vaatevälja jaoks vajalik ohutu klaaspinnamaterjal”– kõik klaaspinnad, mis asuvad eespool tasandit, mis läbib juhi R-punkti ja on risti sõiduki pikikesktasandiga ning läbi mille näeb juht sõidukit juhtides ja manöövreid tehes teed;2.23.2. „juhi tagumise vaatevälja jaoks vajalik ohutu klaaspinnamaterjal”– kõik klaaspinnad, mis asuvad tagapool tasandit, mis läbib juhi R-punkti ja on risti sõiduki pikikesktasandiga ning läbi mille näeb juht sõidukit juhtides ja manöövreid tehes teed;–

2.24. „läbipaistmatu ala”– klaaspinna selline ala, mis ei lase valgust läbi, sealhulgas katkematu või punktilise sõeltrükiga kaetud ala, kuid välja arvatud varjutavad ääred;

2.25. „varjutav äär”– klaaspinna selline ala, mille võime valgust läbi lasta on vähendatud, välja arvatud kõik läbipaistmatud alad;

2.26. „tuuleklaasi läbipaistev ala”– projektikohases klaasikontuuris paiknev klaaspinna ala, välja arvatud kõik lubatud läbipaistmatud alad (vt 18. lisa), kuid kaasa arvatud kõik varjutavad ääred;

2.27. „projektikohane klaasikontuur”– projektikohane suurim tõkestamatu sõidukiava, mis on ette nähtud klaaspinnaga katmiseks, enne klaaspinna paigaldamist või monteerimist, sealhulgas kogu raamistus, kuid välja arvatud varjutavad ääred;

2.28. „optiline moonutus”– tuuleklaasi optiline defekt, mis muudab läbi tuuleklaasi vaadatava objekti välimust;

2.29. „teisene kujutis”– parasiit- või kõrvaline kujutis, mida tavaliselt öösel nähakse lisaks eredale esmasele kujutisele, kui vaadatav objekt on väga ere ümbruse taustal, näiteks läheneva sõiduki esitulede valguses;

2.30. „teisese kujutise eraldumine”– esmase ja teisese kujutise asukohtade vaheline nurkkaugus;

2.31. „tavaläbipaistvus”– klaaspinna suhtes risti mõõdetud läbipaistvus;

2.32. „seljatoe projektikohane kaldenurk”– sõiduki tootja määratletud nurk läbi R-punkti kulgeva vertikaaljoone ja torsojoone vahel;

2.33. „proov”– spetsiaalselt valmistatud tükk valmistoote tüüpilisest klaaspinnast või valmistoote küljest lõigatud tükk;

2.34. „katsekeha”– klaaspinna proov või valmistoode;

2.35. „sõiduki tüüp” seoses ohutute klaaspindade paigaldusega– sõidukid, mis kuuluvad samasse kategooriasse ega erine üksteisest vähemalt järgmistes olulistes aspektides:

tootja;

b)	tootja tüübimärgistus;

c)	olulised konstruktsiooni ja ehituse aspektid;

2.36. „keskne juhtimiskoht”– on määratletud + või – 60 mm täpsusega kohas, kus R-punkti y-telje asukoht on y0.

3. TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE

3.1. Klaaspinna tüübikinnitus

Klaaspinna tüübikinnituse taotluse esitab tootja või isik, kes tegutseb tema nõuetekohaselt volitatud esindajana riigis, kus taotlus esitatakse.

3.2. Iga klaaspinna tüübi kohta lisatakse taotlusele järgmised dokumendid kolmes eksemplaris ja järgmised andmed:

3.2.1. tehniline kirjeldus, mis sisaldab kõiki põhi- ja kõrvalomadusi, ning

3.2.1.1.

muude klaaspindade kui tuuleklaaside puhul joonised, mille formaat ei ole suurem kui A4 või mis on kokku voldituna selles formaadis ning millel on näidatud:

suurim pindala,

väikseim nurk pinna kahe kõrvuti asetseva külje vahel,

vajaduse korral suurim segmendi kõrgus;

3.2.1.2.

tuuleklaaside puhul:

3.2.1.2.1.

nende tuuleklaaside mudelite loetelu, mille jaoks tüübikinnitust taotletakse, kusjuures märgitakse sõiduki tootja nimi ning sõidukitüüp ja -kategooria;

3.2.1.2.2.

M1-kategooria puhul joonised mõõtkavas 1:1, kõikide muude kategooriate puhul joonised mõõtkavas 1:1 või 1:10 ning piisavalt üksikasjalikud diagrammid tuuleklaaside ja nende paigutuse kohta sõidukis, millelt oleks näha:

3.2.1.2.2.1.

tuuleklaasi paiknemine juhiistme R-punkti suhtes, kui see on vajalik,

3.2.1.2.2.2.

tuuleklaasi kaldenurk,

3.2.1.2.2.3.

seljatoe kaldenurk,

3.2.1.2.2.4.

selle ala asukoht ja suurus, mille optilised omadused on kontrollitud ja mis on vajaduse korral läbinud diferentseeriva karastuse,

3.2.1.2.2.5.

tuuleklaasi pinnalaotusristkülik,

3.2.1.2.2.6.

tuuleklaasi segmendi suurim kõrgus,

3.2.1.2.2.7.

tuuleklaasi väikseim kumerusraadius (üksnes tuuleklaaside rühmitamise jaoks).

3.2.1.3.

Mitmekordsete klaaspakettide puhul esitatakse diagrammid, mille formaat ei ole suurem kui A4 või mis on kokku voldituna selles formaadis ning millelt lisaks punktis 3.2.1.1 nimetatud andmetele on näha järgmised andmed:

iga osapaneeli tüüp,

tihendi tüüp,

kahe paneeli vahe nimilaius.

3.3. Peale selle esitab tüübikinnituse taotleja asjaomaste mudelite kohta piisava arvu valmis klaaspindade katsekehasid ja proove, mille arv määratakse vajaduse korral kindlaks kokkuleppel katseid tegeva tehnilise teenistusega.

3.4. Sõiduki tüübikinnitus

Sõiduki tüübikinnituse taotluse seoses selle ohutute klaaspindade paigaldusega esitab sõiduki tootja või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja.

3.5. Taotlusele lisatakse allpool nimetatud dokumendid kolmes eksemplaris ning järgmised üksikasjad:

3.5.1. sõiduki joonised sobivas mõõtkavas, millelt on näha:

3.5.1.1.

tuuleklaasi paiknemine sõiduki R-punkti suhtes,

3.5.1.2.

tuuleklaasi kaldenurk,

3.5.1.3.

seljatoe kaldenurk;

3.5.2. tuuleklaasi ja kõigi muude klaaspindade tehnilised üksikasjad, eelkõige:

3.5.2.1.

kasutatud materjalid,

3.5.2.2.

tüübikinnitusnumbrid,

3.5.2.3.

kõik muud märgistused, nagu on kirjeldatud punktis 5.5;

3.6. tüübikinnituskatsete eest vastutavale tehnilisele teenistusele esitatakse kinnitatava sõidukitüübi representatiivsõiduk.

4. MÄRGISTUS

4.1. Kõikidel ohutust klaaspinnamaterjalist osadel, kaasa arvatud tüübikinnituseks esitatud proovidel ja katsekehadel, on tootja kaubanimi või -märk, nagu on märgitud 1. lisa kirjes nr 3. Valmisosad kannavad ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 43 kohast numbrit, mis on antud esmavalmistajale. Märgistus peab olema selgesti loetav ja kustumatu.

5. TÜÜBIKINNITUS

5.1. Klaaspinna tüübikinnitus

Kui tüübikinnituse saamiseks esitatud proovid vastavad käesoleva eeskirja punktide 6–8 nõuetele, antakse asjaomasele ohutule klaaspinnamaterjalile tüübikinnitus.

5.2. Igale 5., 7., 11., 12., 14., 15. või 16. lisas määratletud tüübile või – tuuleklaaside puhul igale tüübikinnituse saanud rühmale – antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest kohta (praegu 01, mis tähendab eeskirja algversiooni) näitavad tüübikinnituse andmise ajaks käesolevasse eeskirja viimati tehtud oluliste tehniliste muudatuste seeriat. Sama kokkuleppeosaline ei tohi anda sama numbrit teisele ohutu klaaspinnamaterjali tüübile.

5.3. Teade ohutule klaaspinnamaterjalile käesoleva eeskirja alusel tüübikinnituse andmise, tüübikinnituse laiendamise või tüübikinnituse andmisest keeldumise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele vormil, mis vastab käesoleva eeskirja 1. lisas ja selle liidetes esitatud näidisele.

5.3.1. Tuuleklaaside puhul tuleb osa tüübikinnitusteatele 1. lisa 8. liite kohaselt lisada dokument, milles on loetletud kõik tüübikinnituse saanud rühma kuuluvad tuuleklaasimudelid ning rühma omadused.

5.4. Igale klaaspinnale ja mitmekordsele klaaspaketile, mis vastab käesoleva eeskirja alusel tüübikinnituse saanud tüübile, kinnitatakse lisaks punktis 4.1 ette nähtud märgistusele hästi nähtavasse kohta rahvusvaheline tüübikinnitusmärk. Samuti võib mitmekordse klaaspaketi moodustavale mis tahes paneelile kinnitada spetsiaalse tüübikinnitusmärgi. Tüübikinnitusmärk koosneb järgmistest elementidest:

5.4.1. ringiga ümbritsetud E-täht, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi tunnusnumber (2);

5.4.2. punktis 5.4.1 ette nähtud ringist paremal käesoleva eeskirja number, millele järgneb R-täht, kriips ja tüübikinnitusnumber.

5.5. Eespool kirjeldatud tüübikinnitusmärgi lähedale kantakse järgmised täiendavad sümbolid:

5.5.1. tuuleklaasi puhul:

I	karastatud klaas,

II	tavaline laminaatklaas,

III	töödeldud laminaatklaas,

IV	klaasplastist pind,

5.5.2.

ohutu klaaspind, mille tavaläbipaistvus on vähem kui 70 %,

5.5.3.

mitmekordne klaaspakett,

5.5.4.

VII

ühtlaselt karastatud klaaspind, mida võib kasutada tuuleklaasina aeglaselt liikuvatel sõidukitel, mis oma konstruktsiooni tõttu ei liigu kiiremini kui 40 km/h,

5.5.5.

VIII

jäigast plastist klaaspind. Lisaks tähistavad järgmised märgised nõuetekohast kasutust:

A	eesmine paneel,

B	külgmine, tagumine või katuse klaaspind,

C	paigaldatakse kohta, kus tõenäosus lüüa pea vastu seda pinda on väike või puudub.

Lisaks kantakse plast-klaaspinnale, millega on tehtud 3. lisa punktis 4 kirjeldatud hõõrdkulumiskindluse katse, vastavalt vajadusele järgmised märgised:

/L	klaaspind, mille puhul valguse hajumine ei ületa pärast 1 000 tsüklit välispinnal 2 % ja pärast 100 tsüklit sisepinnal 4 % (vt 14. ja 16. lisa punkt 6.1.3.1),

/M	klaaspind, mille puhul valguse hajumine ei ületa pärast 500 tsüklit välispinnal 10 % ja pärast 100 tsüklit sisepinnal 4 % (vt 14. ja 16. lisa punkt 6.1.3.2),

5.5.6.

jäigast plastist klaaspind,

5.5.7.

jäigast plastist mitmekordne klaaspakett. Lisaks tähistavad järgmised märgised nõuetekohast kasutust:

/A	eesmine paneel,

/B	külgmine, tagumine või katuse klaaspind,

/C	paigaldatakse kohta, kus tõenäosus lüüa pea vastu seda pinda on väike või puudub.

Lisaks kantakse plast-klaaspinnale, millega on tehtud 3. lisa punktis 4 kirjeldatud hõõrdkulumiskindluse katse, vastavalt vajadusele järgmised märgised:

/L	klaaspind, mille puhul valguse hajumine ei ületa pärast 1 000 tsüklit välispinnal 2 % ja pärast 100 tsüklit sisepinnal 4 % (vt 16. lisa punkt 6.1.3.1),

/M	klaaspind, mille puhul valguse hajumine ei ületa pärast 500 tsüklit välispinnal 10 % ja pärast 100 tsüklit sisepinnal 4 % (vt 16. lisa punkt 6.1.3.2),

5.5.8.

laminaatklaasist paneel,

5.5.9.

XII

klaasplastist paneel,

5.5.10.

klaasist valmistatud ohutu klaaspind, mille siseküljel on plastmaterjali kiht.

5.6. Tüübikinnitusmärk ja lisasümbol peavad olema selgelt loetavad ja kustutamatud. Lisasümboleid kasutatakse koos tüübikinnitusmärgiga.

5.7. Tüübikinnitusmärkide kujunduse näited on esitatud käesoleva eeskirja 2. lisas.

5.8. Sõiduki tüübikinnitus

Kui käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnitamiseks esitatud sõiduk vastab käesoleva eeskirja 21. lisa nõuetele, antakse sellele sõidukitüübile tüübikinnitus.

5.9. Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest kohta (praegu 01, mis tähendab eeskirja algversiooni) näitavad tüübikinnituse andmise ajaks käesolevasse eeskirja viimati tehtud oluliste tehniliste muudatuste seeriat. Sama kokkuleppeosaline ei tohi sama numbrit anda teisele sõidukitüübile punkti 2.35 tähenduses.

5.10. Teade sõidukitüübile käeoleva eeskirja kohaselt kinnituse andmise või laiendamise või sellest keeldumise või selle tühistamise või sõidukitüübi tootmise lõpetamise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele vormil, mis vastab käesoleva eeskirja 1.A lisas esitatud näidisele.

5.11. Igale sõidukile, mis vastab käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud sõidukitüübile, kinnitatakse hästi nähtavasse ja kergesti juurdepääsetavasse kohta rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, mis koosneb järgmistest elementidest:

5.11.1. ringiga ümbritsetud E-täht, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi tunnusnumber (3);

5.11.2. punktis 5.11.1 ette nähtud ringist paremal käesoleva eeskirja number, millele järgneb R-täht, kriips ja tüübikinnitusnumber.

5.12. Kui sõiduk vastab ühe või mitme teise kokkuleppele lisatud eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud sõidukitüübile, ei pea käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse andnud riik punktis 5.11.1 ette nähtud sümbolit kordama; sellisel juhul paigutatakse punktis 5.11.1 ette nähtud sümbolist paremale üksteise alla tulpa kõigi eeskirjade numbrid ja sümbolid, mille kohaselt on antud kinnitus riigis, mis on andnud kinnituse käesoleva eeskirja kohaselt.

5.13. Tüübikinnitusmärk peab olema selgesti loetav ja kustumatu.

5.14. Tüübikinnitusmärk asub tootja paigaldatud sõiduki andmeplaadi läheduses või selle peal.

5.15. Tüübikinnitusmärkide kujunduse näited on esitatud käesoleva eeskirja 2.A lisas.

6. ÜLDNÕUDED

6.1. Kõik klaaspinnamaterjalid, sealhulgas tuuleklaaside tootmiseks ette nähtud klaaspinnamaterjal, peavad olema sellised, et purunemise korral oleks kehavigastuste oht võimalikult väike. Klaaspinnamaterjal peab olema piisavalt vastupidav normaalses liikluses tõenäoliselt esinevatele oludele ning ilmastiku- ja temperatuuritingimustele, kemikaalide mõjule, põlemisele ja hõõrdkulumisele.

6.2. Ohutu klaaspinnamaterjal peab lisaks olema piisavalt läbipaistev, ei tohi põhjustada läbi tuuleklaasi nähtavate objektide märgatavaid moonutusi ega liiklusmärkide ja -märguannete puhul kasutatavate värvide segiajamist. Tuuleklaasi purunemise korral tuleb juhil siiski piisavalt selgesti teed näha, et ohutult pidurdada ja sõiduk peatada.

7. ERINÕUDED

Kõik ohutute klaaspindade tüübid peavad olenevalt kategooriast, millesse nad kuuluvad, vastama järgmistele erinõuetele:

7.1.	karastatud klaasist tuuleklaasid peavad vastama 4. lisa nõuetele;

7.2.	ühtlaselt karastatud klaasist paneelid peavad vastama 5. lisa nõuetele;

7.3.	tavalisest laminaatklaasist tuuleklaasid peavad vastama 6. lisa nõuetele;

7.4.	tavalisest laminaatklaasist paneelid, mis pole tuuleklaasid, peavad vastama 7. lisa nõuetele;

7.5.	töödeldud laminaatklaasist tuuleklaasid peavad vastama 8. lisa nõuetele;

7.6.	plastmaterjaliga kaetud ohutud klaaspinnad peavad lisaks eespool loetletud asjakohastele nõuetele vastama ka 9. lisa nõuetele;

7.7.	klaasplastist tuuleklaasid peavad vastama 10. lisa nõuetele;

7.8.	klaasplastist paneelid peavad vastama 11. lisa nõuetele;

7.9.	mitmekordsed klaaspaketid peavad vastama 12. lisa nõuetele;

7.10.

jäigast plastist paneelid peavad vastama 14. lisa nõuetele;

7.11.

paindplastist paneelid peavad vastama 15. lisa nõuetele;

7.12.

jäigast plastist mitmekordsed klaaspaketid peavad vastama 16. lisa nõuetele.

8. KATSED

8.1. Käesoleva eeskirjaga nähakse ette järgmised katsed.

8.1.1. Killunemiskatse

Katse eesmärk on:

8.1.1.1.

kontrollida, et klaaspaneeli tükkideks ja kildudeks mõranemisel oleks vigastusoht minimaalne, ning

8.1.1.2.

tuuleklaaside puhul kontrollida purunemisjärgset jääknähtavust.

8.1.2. Mehaanilise tugevuse katse

8.1.2.1. Kuulipõrkumise katse

Katse tehakse kahel viisil, millest ühe puhul kasutatakse 227 g kuuli ja teisel puhul 2 260 g kuuli.

8.1.2.1.1.

Katse 227 g kuuliga: katse eesmärk on hinnata laminaatklaasi vahekihi nakkumist ja ühtlaselt karastatud klaaspinna ning plast-klaaspinna mehaanilist tugevust.

8.1.2.1.2.

Katse 2 260 g kuuliga: katse eesmärk on hinnata laminaatklaasi vastupidavust kuulipurustusele.

8.1.2.2. Katse mudelpeaga

Katse eesmärk on kontrollida klaaspinna vastavust nõuetele seoses vigastuste vähendamisega, mis tekivad pea kokkupõrkel tuuleklaasiga või laminaatklaasist, klaasplastist või jäigast plastist klaaspindadega, mis ei ole tuuleklaasid, samuti külgakendes kasutatavate mitmekordsete klaaspakettidega.

8.1.3. Keskkonnaagressiivsusele vastupidavuse katse

8.1.3.1. Hõõrdkulumiskindluse katse

Katse eesmärk on kindlaks teha, kas ohutu klaaspinna hõõrdkulumiskindlus ületab kindlaksmääratud väärtuse.

8.1.3.2. Kõrgtemperatuurikindluse katse

Katse eesmärk on kontrollida, et laminaatklaasist või klaasplastist pinna vahekihis ei teki pikaajalisel kõrge temperatuuri käes viibimisel õhumulle ega muid defekte.

8.1.3.3. Kiirguskindluse katse

Katse eesmärk on kindlaks teha, kas laminaatklaaspaneelide, klaasplastist klaaspindade või plastmaterjaliga kaetud klaasist klaaspindade läbipaistvus väheneb märkimisväärselt või klaasi värvus muutub märkimisväärselt klaaspinna pikaajalisel kiiritamisel.

8.1.3.4. Niiskuskindluse katse

Katse eesmärk on kindlaks teha, kas laminaatklaaspaneelid, klaasplastist paneelid, plastmaterjaliga kaetud klaasist ning jäigast plastmaterjalist klaaspinnad peavad ilma märkimisväärsete kahjustusteta vastu pikaajalisele kokkupuutele õhuniiskusega.

8.1.3.5. Temperatuurimuutustele vastupidavuse katse

Katse eesmärk on kontrollida, kas ohutus klaaspinnas kasutatud plastmaterjalid peavad ilma märkimisväärsete kahjustusteta vastu pikaajalisele kokkupuutele äärmuslike temperatuuridega.

8.1.3.6. Simuleeritud vananemiskindluse katse

Katse eesmärk on kontrollida, kas ohutu plast-klaaspind peab vastu simuleeritud vanandamise tingimustele.

8.1.3.7. Lõikekatse

Katse eesmärk on kindlaks teha, kas jäigast plastist klaaspinna hõõrdkulumiskindel pinne on piisavalt nakkunud.

8.1.4. Optilised omadused

8.1.4.1. Läbipaistvuse katse

Katse eesmärk on kindlaks teha, kas ohutu klaaspinna tavaläbipaistvus ületab kindlaksmääratud väärtuse.

8.1.4.2. Optilise moonutuse katse

Katse eesmärk on kontrollida, et läbi tuuleklaasi nähtavate objektide moonutus ei oleks nii tugev, et võiks viia juhi segadusse.

8.1.4.3. Teisese kujutise eralduskatse

Katse eesmärk on kontrollida, et esmase kujutise ja teisese kujutise nurkeraldus ei ületaks kindlaksmääratud väärtust.

8.1.5. Tulekindluse katse

Katse eesmärk on kontrollida, et ohutul klaaspinnamaterjalil on piisavalt madal põlemistase.

8.1.6. Kemikaalikindluse katse

Katse eesmärk on kindlaks teha, kas ohutu klaaspinnamaterjal peab ilma märkimisväärsete kahjustusteta vastu kokkupuutele sõidukis harilikult esinevate või kasutatavate kemikaalidega (nt puhastusvahenditega).

8.1.7. Painduvus- ja voltimiskatse

Katse eesmärk on kindlaks teha, kas plastist klaaspinnamaterjal kuulub jäikade või paindmaterjalide kategooriasse.

8.2. Ettenähtud katsed

8.2.1. Ohutu klaaspinnamaterjaliga tehakse tabelites 8.2.1.1 ja 8.2.1.2 loetletud katsed.

8.2.1.1. Ohutu klaaspinnaga tehakse järgmises tabelis loetletud katsed:

Katsed

Tuuleklaas

Klaaspaneelid

Karastatud klaas

Tavaline laminaatklaas

Töödeldud laminaatklaas

Klaasplast

Karastatud klaas

Laminaat-klaas

Klaas-plast

I-P

II-P

III

III-P

Killunemine

A4/2

—

A8/4

—

A5/2

—

Mehaaniline tugevus

—	227 g kuul

—

A6/4.3

A5/3.1

A7/3

A11/3

—	2 260 g kuul

—

A6/4.2

—

Katse mudelpeaga (4)

A4/3

A6/3

A10/3

—

Hõõrdkulumine

Välispind

—

A6/5.1

—

A6/5.1

Sisepind

—

A9/2

—

A9/2

—

A9/2

A9/2 (5)

A9/2

Kõrge temperatuur

—

A3/5

—

A3/5

Kiirgus

—

A3/6

—

A3/6

Niiskus

—

A3/7

A3/7 (5)

A3/7

Läbipaistvus

A3/9.1

Optiline moonutus

A3/9.2

A3/9.2 (6)

—

Teisene kujutis

A3/9.3

A3/9.3 (6)

—

Vastupidavus temperatuurimuutustele

—

A3/8

—

A3/8

—

A3/8

A3/8 (5)

A3/8

Tulekindlus

—

A3/10

—

A3/10

—

A3/10

A3/10 (5)

A3/10

Kemikaalikindlus

—

A3/11.2.1

—

A3/11.2.1

—

A3/11.2.1

A3/11.2.1 (5)

A3/11.2.1

8.2.1.2. Plastist klaaspinnamaterjaliga tehakse järgmises tabelis loetletud katsed:

	Plast-klaaspinnad, mis ei ole tuuleklaasid
	Jäik plastmaterjal		Mitmekordne klaaspind
Katse	Mootor-sõidukid	Haagised ja mehitamata sõidukid	Mootor-sõidukid	Haagised ja mehitamata sõidukid	Paindplast-materjal
Painduvus	A3/12	A3/12	A3/12	A3/12	A3/12
227 g kuul	A14/5	A14/5	A16/5	A16/5	A15/4
Mudelpea (7)	A14/4	—	A16/4	—	—
Läbipaistvus (8)	A3/9.1	—	A3/9.1	—	A3/9.1
Tulekindlus	A3/10	A3/10	A3/10	A3/10	A3/10
Kemikaalikindlus	A3/11	A3/11	A3/11	A3/11	A3/11.2.1
Hõõrdkulumine	A14/6.1	—	A16/6.1	—	—
Vanandamine	A3/6.4	A3/6.4	A3/6.4	A3/6.4	A3/6.4
Niiskus	A14/6.4	A14/6.4	A16/6.4	A16/6.4	—
Lõikekatse (8)	A3/13	—	A3/13	—	—

8.2.2. Ohutule klaaspinnamaterjalile antakse tüübikinnitus, kui see vastab nõuetele, mis on ette nähtud punktides 8.2.1.1 ja 8.2.1.2 osutatud asjakohaste sätetega.

9. OHUTU KLAASPINNAMATERJALI TÜÜBIKINNITUSE MUUTMINE VÕI LAIENDAMINE

9.1. Igasugusest ohutu klaaspinnamaterjali tüübi muutmisest või – tuuleklaaside puhul – igast tuuleklaasi lisamisest rühma – tuleb teatada tüübikinnitusasutusele, kes on andnud ohutule klaaspinnamaterjalile tüübikinnituse. Seejärel võib kõnealune asutus kas:

9.1.1.

leida, et tehtud muudatustest ei tulene tõenäoliselt märgatavat negatiivset mõju ning – tuuleklaaside puhul – et uus tüüp sobib kinnitatud tuuleklaaside rühma ning et igal juhul vastab ohutu klaaspinnamaterjal endiselt nõuetele, või

9.1.2.

nõuda katsete eest vastutavalt tehniliselt teenistuselt täiendava katsearuande esitamist.

9.2. Teabevahetus

9.2.1. Tüübikinnituse (või tüübikinnituse laienduse) andmisest või sellest keeldumisest teatatakse käesolevat eeskirja rakendavatele kokkuleppeosalistele punktis 5.3 kindlaks määratud korras.

9.2.2. Tüübikinnituse andnud pädev asutus kannab igasse tüübikinnituse laiendamise teatesse seerianumbri.

10. TOODANGU VASTAVUS NÕUETELE

10.1. Toodangu nõuetele vastavuse järelevalvemenetlus peab olema kooskõlas kokkuleppe 2. liitega (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2) ja vastab järgmistele nõuetele.

10.2. Erisätted

Kokkuleppe 2. liite punktis 2.2 osutatud kontrollide hulka kuulub käesoleva eeskirja 20. lisas sätestatud nõuetele vastavuse kontroll.

10.3. Kokkuleppe 2. liite punktis 2.4 osutatud kontrollide tavapärane sagedus on kord aastas.

11. KARISTUSED TOODANGU NÕUETELE MITTEVASTAVUSE KORRAL

11.1. Ohutu klaaspinnamaterjali tüübile käesoleva eeskirja kohaselt antud kinnituse võib tühistada, kui punktis 10.1 sätestatud nõue ei ole täidetud.

11.2. Kui käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline tühistab tüübikinnituse, mille ta on enne andnud, teatab ta sellest kohe teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele, kasutades selleks käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidise kohast teatisevormi.

12. ÜLEMINEKUSÄTTED

12.1. Alates käesoleva eeskirja 12. täienduse ametlikust jõustumiskuupäevast ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelduda andmast tüübikinnitust käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud eeskirja algversiooni 12. täiendusega.

12.2. 24 kuu möödumisel jõustumiskuupäevast annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tüübikinnituse vaid siis, kui kinnitatav üksikosa või mooduli tüüp vastab käesoleva eeskirja 12. täienduse nõuetele.

12.3. 24 kuu möödumisel 12. täienduse jõustumiskuupäevast võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised keelduda tunnustamast sellise ohutu klaaspinna tüübikinnitust, mis ei kanna käesoleva eeskirja punktis 5.5 ette nähtud sümboleid.

12.4. Alates käesoleva eeskirja 01-seeria muudatuste ametlikust jõustumiskuupäevast ei või ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelduda tüübikinnituse andmisest käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud 01-seeria muudatustega.

12.5. 24 kuu möödumisel jõustumiskuupäevast annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tüübikinnituse vaid siis, kui kinnitatav ohutu klaaspinnamaterjali tüüp vastab 01-seeria muudatustega muudetud käesoleva eeskirja nõuetele.

12.6. Ka pärast käesoleva eeskirja 01-seeria muudatuste jõustumist jäävad kehtima käesoleva eeskirja 00-seeria muudatuste kohased ohutute klaaspinnamaterjalide tüübikinnitused ning eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tunnustavad neid jätkuvalt ega keeldu käesoleva eeskirja 00-seeria muudatuste kohaste tüübikinnituste laienduste andmisest.

12.7. Ka pärast 01-seeria muudatuste jõustumiskuupäeva jäävad kehtima käesoleva eeskirja 00-seeria muudatuste kohased sõidukitüüpide tüübikinnitused ning eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tunnustavad neid jätkuvalt ega keeldu käesoleva eeskirja 00-seeria muudatuste kohaste tüübikinnituste laienduste andmisest.

13. TOOTMISE LÕPETAMINE

Kui tüübikinnituse omanik lõpetab täielikult käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud ohutu klaaspinnamaterjali tootmise, teatab ta sellest tüübikinnituse andnud asutusele. Sellise teate saanud tüübikinnitusasutus teatab tootmise lõpetamisest teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele, kasutades selleks käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidisele vastavat vormi.

14. TÜÜBIKINNITUSKATSETE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE JA TÜÜBIKINNITUSASUTUSTE NIMED JA AADRESSID

Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised edastavad ÜRO sekretariaadile tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste nimed ja aadressid ning tüübikinnitusi andvate tüübikinnitusasutuste nimed ja aadressid, kellele tuleb saata vormikohased teated teistes riikides välja antud tüübikinnituste, tüübikinnituste laiendamise, tüübikinnituste andmisest keeldumise või tüübikinnituste tühistamise kohta.

Tüübikinnituskatsete läbiviimise eest vastutavad tehnilised teenistused peavad vastama ühtlustatud standarditele katselaborite töö kohta (ISO/CEI juhend 25). Lisaks peaks nad olema määranud see tüübikinnitusasutus, kelle jaoks nad tüübikinnituskatseid teevad

(1) Nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitlevas konsolideeritud resolutsioonis (R.E.3), dokument ECE/TRANS/WP.29/78/Rev.2, punkt 2.

(2) 1958. aasta kokkuleppe osalisriikide tunnusnumbrid on esitatud sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) 3. lisas (dokument ECE/TRANS/WP.29/78/Rev.2/Amend.1).

(3) Vt joonealune märkus 2.

(4) Lisaks tehakse see katse mitmekordsete klaaspakettide puhul vastavalt 12. lisa punktile 3 (A12/3).

(5) Juhul kui sisekülg on kaetud plastmaterjaliga.

(6) Katse tehakse ainult ühtlaselt karastatud klaaspaneelide puhul, mida kasutatakse tuuleklaasina aeglaselt liikuvatel sõidukitel, mis oma konstruktsiooni tõttu ei liigu kiiremini kui 40 km/h.

Märkus.:

Tabeli viited, näiteks A4/3, viitavad 4. lisale ja selle lisa punktile 3, milles on kirjeldatud vastavat katset ja määratud kindlaks vastuvõetavuse nõuded.

(7) Katsenõuded sõltuvad klaaspinna asukohast sõidukis.

(8) Kohaldatakse ainult juhul, kui klaaspinda kasutatakse asukohas, mis nõuab juhtimisnähtavust.

1. LISA

TEATIS

(suurim formaat: A4 (210 × 297 mm)

1. liide

Karastatud klaasist tuuleklaasid

(Põhi- ja kõrvalomadused vastavalt eeskirja nr 43 4. või 9. lisas esitatud määratlusele)

2. liide

Ühtlaselt karastatud klaaspaneelid

(Põhi- ja kõrvalomadused vastavalt eeskirja nr 43 5. või 9. lisas esitatud määratlusele)

3. liide

Laminaatklaasist tuuleklaasid

(Põhi- ja kõrvalomadused vastavalt eeskirja nr 43 6., 8. või 9. lisas esitatud määratlusele)

4. liide

Laminaatklaaspaneelid

(Põhi- ja kõrvalomadused vastavalt eeskirja nr 43 7. või 9. lisas esitatud määratlusele)

5. liide

Klaasplastist tuuleklaasid

(Põhi- ja kõrvalomadused vastavalt eeskirja nr 43 10. lisas esitatud määratlusele)

6. liide

Klaasplastist paneelid

(Põhi- ja kõrvalomadused vastavalt eeskirja nr 43 11. lisas esitatud määratlusele)

7. liide

Mitmekordsed klaaspaketid

(Põhi- ja kõrvalomadused vastavalt eeskirja nr 43 12. või 16. lisas esitatud määratlusele)

8. liide

Jäigast plastist paneelid

(Põhi- ja kõrvalomadused vastavalt 14. lisale)

9. liide

Paindplastist paneelid

(Põhi- ja kõrvalomadused vastavalt 15. lisale)

10. liide

Tuuleklaaside loetelu sisu (1)

Iga käesoleva tüübikinnitusega hõlmatud tuuleklaasi puhul tuleb esitada vähemalt järgmised üksikasjad:

sõiduki tootja

sõidukitüüp

sõidukikategooria

pinnalaotusristkülik (F)

segmendi kõrgus (h)

kumerus (r)

paigaldusnurk (α)

seljatoe kaldenurk (β)

R-punkti koordinaadid (A, B, C) tuuleklaasi ülaserva keskpunkti suhtes

(1) Kõnealused andmed tuleb lisada käesoleva lisa 1., 2. (vajaduse korral), 3. ja 5. liitele.

1.A LISA

TEATIS

(suurim formaat: A4 (210 × 297 mm))

2. LISA

ÜKSIKOSA TÜÜBIKINNITUSMÄRKIDE KUJUNDUS

(vt käesoleva eeskirja punkt 5.5)

Karastatud klaasist tuuleklaasid

Karastatud klaasist tuuleklaasile kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane osa on kinnitatud Madalmaades (E4) vastavalt eeskirjale nr 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 012439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud 01-seeria muudatustega muudetud eeskirja nr 43 nõuete kohaselt.

Plastmaterjaliga kaetud karastatud klaasist tuuleklaasid

Plastmaterjaliga kaetud karastatud klaasist tuuleklaasile kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane osa on kinnitatud Madalmaades (E4) vastavalt eeskirjale nr 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 012439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud 01-seeria muudatustega muudetud eeskirja nr 43 nõuete kohaselt.

Tavalisest laminaatklaasist tuuleklaasid

Tavalisest laminaatklaasist tuuleklaasile kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane osa on kinnitatud Madalmaades (E4) vastavalt eeskirjale nr 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 012439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud 01-seeria muudatustega muudetud eeskirja nr 43 nõuete kohaselt.

Plastmaterjaliga kaetud tavalisest laminaatklaasist tuuleklaasid

Plastmaterjaliga kaetud tavalisest laminaatklaasist tuuleklaasile kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane osa on kinnitatud Madalmaades (E4) vastavalt eeskirjale nr 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 012439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud 01-seeria muudatustega muudetud eeskirja nr 43 nõuete kohaselt.

Töödeldud laminaatklaasist tuuleklaasid

Töödeldud laminaatklaasist tuuleklaasile kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane osa on kinnitatud Madalmaades (E4) vastavalt eeskirjale nr 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 012439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud 01-seeria muudatustega muudetud eeskirja nr 43 nõuete kohaselt.

Klaasplastist tuuleklaasid

Klaasplastist tuuleklaasile kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane osa on kinnitatud Madalmaades (E4) vastavalt eeskirjale nr 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 012439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud 01-seeria muudatustega muudetud eeskirja nr 43 nõuete kohaselt.

Klaaspaneelid tavaläbipaistvusega < 70 %

Klaaspaneelile, mille suhtes kehtivad 3. lisa punkti 9.1.4 tingimused, kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane osa on kinnitatud Madalmaades (E4) vastavalt eeskirjale nr 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 012439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud 01-seeria muudatustega muudetud eeskirja nr 43 nõuete kohaselt.

Mitmekordsed klaaspaketid tavaläbipaistvusega < 70 %

Mitmekordsele klaaspaketile kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane osa on kinnitatud Madalmaades (E4) vastavalt eeskirjale nr 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 012439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud 01-seeria muudatustega muudetud eeskirja nr 43 nõuete kohaselt.

Ühtlaselt karastatud klaas, mida võib kasutada tuuleklaasina aeglaselt liikuvatel sõidukitel, mis oma konstruktsiooni tõttu ei liigu kiiremini kui 40 km/h

Ühtlaselt karastatud klaasile kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane osa, mis on ette nähtud kasutamiseks tuuleklaasina aeglaselt liikuvatel sõidukitel, mis oma konstruktsiooni tõttu ei liigu kiiremini kui 40 km/h, on kinnitatud Madalmaades (E4) vastavalt eeskirjale nr 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 012439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud 01-seeria muudatustega muudetud eeskirja nr 43 nõuete kohaselt.

Ühtlaselt karastatud klaaspaneelid tavaläbipaistvusega ≥ 70 %

Jäigast plastist paneelid

Eespool kujutatud tüübikinnitusmärk, mis on kinnitatud jäigast plastist eesmisele paneelile, mille puhul valguse hajumine ei ületa pärast 1 000 tsüklit välispinnal 2 % ja pärast 100 tsüklit sisepinnal 4 %, näitab, et asjaomane osa on kinnitatud Madalmaades (E4) vastavalt eeskirjale nr 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 012439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud 01-seeria muudatustega muudetud eeskirja nr 43 nõuete kohaselt.

Paindplastist paneelid

Paindplastist paneelile kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane osa on kinnitatud Madalmaades (E4) vastavalt eeskirjale nr 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 012439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud 01-seeria muudatustega muudetud eeskirja nr 43 nõuete kohaselt.

Jäigast plastist mitmekordsed klaaspaketid

Jäigast plastist mitmekordsele klaaspaketile kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane osa on kinnitatud Madalmaades (E4) vastavalt eeskirjale nr 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 012439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud 01-seeria muudatustega muudetud eeskirja nr 43 nõuete kohaselt.

Laminaatklaaspaneelid

Laminaatklaaspaneelile kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane osa on kinnitatud Madalmaades (E4) vastavalt eeskirjale nr 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 012439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud 01-seeria muudatustega muudetud eeskirja nr 43 nõuete kohaselt.

Klaasplastist paneelid

Klaasplastist paneelile kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane osa on kinnitatud Madalmaades (E4) vastavalt eeskirjale nr 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 012439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud 01-seeria muudatustega muudetud eeskirja nr 43 nõuete kohaselt.

2.A LISA

SÕIDUKI TÜÜBIKINNITUSMÄRGI KUJUNDUS

NÄIDIS A

(vt käesoleva eeskirja punkt 5.11)

Sõidukile kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane sõidukitüüp on klaaspindade paigalduse osas kinnitatud Madalmaades (E4) vastavalt eeskirjale nr 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 012439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud 01-seeria muudatustega muudetud eeskirja nr 43 nõuete kohaselt.

NÄIDIS B

(vt käesoleva eeskirja punkt 5.12)

Sõidukile kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane sõidukitüüp on kinnitatud Madalmaades (E4) vastavalt eeskirjadele nr 43 ja 52. Tüübikinnitusnumbrid näitavad, et eeskiri nr 43 hõlmas vastavate tüübikinnituste andmise ajal 01-seeria muudatusi ning eeskiri nr 52 hõlmas 01-seeria muudatusi.

3. LISA

ÜLDISED KATSETINGIMUSED

1. KILLUNEMISKATSE

1.1.

Katsetatav klaaspaneel ei tohi olla jäigalt kinnitatud; see võib siiski olla kõikidest servadest kleeplindiga kinnitatud samasugusele klaaspaneelile.

1.2.

Killunemise saavutamiseks kasutatakse 75 g vasarat või muud vahendit, millega saadakse samaväärne tulemus. Löögipea kumerusraadius peab olema 0,2 ±0,05 mm.

1.3.

Igas ettenähtud löögipunktis tehakse üks katse.

1.4.

Kildude uurimiseks kasutatakse meetodit, mis on tunnustatult usaldusväärne nii loendamistäpsuse poolest kui ka võime poolest leida õige koht, kust võtta miinimum- ja maksimumlugem.

Mõranemismustri püsisalvestamine peab algama 10 sekundi jooksul ning lõppema kõige rohkem 3 minutit pärast lööki. Tehniline teenistus säilitab mõranemismustri püsisalvestuse.

2. KUULIPÕRKUMISE KATSED

2.1. Katse 227 g kuuliga

2.1.1. Seadmed

2.1.1.1. Karastatud terasest kuul massiga 227 g ±2 g ja läbimõõduga ligikaudu 38 mm.

2.1.1.2. Seade kuuli kukutamiseks kindlaksmääratud kõrguselt või seade, millega antakse kuulile vabal langemisel tekkiva kiirusega samaväärne kiirus. Kui kasutatakse kuuli viskamise seadet, võib kiiruse hälve olla ±1 % kiirusest, mis on samaväärne vabal langemisel saavutatava kiirusega.

2.1.1.3. Tugikonstruktsioon (nagu on kujutatud joonisel 1), mis koosneb terasraamidest, millel on 15 mm laiused töödeldud ääred, mis käivad üksteise peale, ning millel on ligikaudu 3 mm paksused, 15 mm laiused ja 50 IRHD kõvadusega kummist tihendid.

Alumine raam asetseb teraskastil kõrgusega ligikaudu 150 mm. Katsekeha hoiab paigal ülemine raam, mille mass on ligikaudu 3 kg. Tugiraam keevitatakse ligikaudu 12 mm paksusele terasplaadile, mis asetseb põrandal ligikaudu 3 mm paksuse ja 50 IRHD kõvadusega kummiplaadi peal.

Joonis 1

Tugikonstruktsioon kuulipõrkumiskatse jaoks

2.1.2. Katsetingimused

Temperatuur: 20 °C ±5 °C

Rõhk: 860–1 060 mbar

Suhteline niiskus: 60 ±20 %

2.1.3. Katsekeha

Katsekeha on tasapinnaline ruudukujuline tükk küljepikkusega 300 +10/-0 mm või tükk, mis on välja lõigatud tuuleklaasi või muu kumera paneeli kõige tasapinnalisemast osast.

Katse võib teha ka kumera paneeliga. Sel juhul tuleb tagada, et ohutu klaaspinna ja tugikonstruktsiooni kontakt oleks piisav.

2.1.4. Katse käik

Katsekeha hoitakse kindlaksmääratud temperatuuril vähemalt neli tundi vahetult enne katset.

Katsekeha asetatakse tugikonstruktsioonile (punkt 2.1.1.3). Katsetatav pind peab olema kuuli langemise suunaga risti täpsusega 3°.

Paindplastist klaaspinna puhul peab katsekeha olema klambritega tugikonstruktsiooni külge kinnitatud.

Löögipunkt peab langemiskõrgusel 6 m või vähem jääma katsekeha geomeetrilisest keskpunktist 25 mm raadiusse ning langemiskõrgusel üle 6 m katsekeha keskpunktist 50 mm raadiusse. Kuul peab tabama katsekeha seda külge, mis on sõidukile paigaldatuna ohutust klaaspinnamaterjalist paneeli väliskülg. Kuul võib teha üksnes ühe löögi.

2.2. Katse 2 260 g kuuliga

2.2.1. Seadmed

2.2.1.1. Karastatud terasest kuul massiga 2 260 g ±20 g ja läbimõõduga ligikaudu 82 mm.

2.2.1.2. Seade kuuli kukutamiseks kindlaksmääratud kõrguselt või seade, millega antakse kuulile vabal langemisel tekkiva kiirusega samaväärne kiirus. Kui kasutatakse kuuli viskamise seadet, võib kiiruse hälve olla ±1 % kiirusest, mis on samaväärne vabal langemisel saavutatava kiirusega.

2.2.1.3. Kasutatakse joonisel 1 kujutatud ja punktis 2.1.1.3 kirjeldatud tugikonstruktsiooni.

2.2.2. Katsetingimused

Temperatuur: 20 °C ±5 °C

Rõhk: 860–1 060 mbar

Suhteline niiskus: 60 ±20 %

2.2.3. Katsekeha

Katsekeha on tasapinnaline ruudukujuline tükk küljepikkusega 300 +10/–0 mm või tükk, mis on välja lõigatud tuuleklaasi või muu ohutust klaaspinnamaterjalist kumera paneeli kõige tasapinnalisemast osast.

Katse võib teha ka terve tuuleklaasi või muu ohutust klaaspinnamaterjalist kumera paneeliga. Sel juhul tuleb tagada, et ohutust klaaspinnamaterjalist paneeli ja tugikonstruktsiooni kontakt oleks piisav.

2.2.4. Katse käik

Katsekeha hoitakse kindlaksmääratud temperatuuril vähemalt neli tundi vahetult enne katset.

Katsekeha asetatakse tugikonstruktsioonile (punkt 2.1.1.3). Katsetatav pind peab olema kuuli langemise suunaga risti täpsusega 3°.

Klaasplastist pinna puhul peab katsekeha olema klambritega tugikonstruktsiooni külge kinnitatud.

Löögipunkt peab jääma katsekeha geomeetrilisest keskpunktist 25 mm raadiusse.

Kuul peab tabama katsekeha seda külge, mis on sõidukile paigaldatuna ohutust klaasist paneeli sisekülg.

Kuul võib teha üksnes ühe löögi.

3. KATSE MUDELPEAGA

3.1. Katse mudelpeaga ilma aeglustuse mõõtmiseta

3.1.1. Seadmed

Kerajas või poolkerajas mudelpea, mis on valmistatud lamineeritud lehtpuidust ja kaetud äravõetava vildiga ning varustatud puidust risttalaga või ilma risttalata. Keraja osa ja risttala vahel on kaelakujuline vahetükk ning risttala teisel küljel on paigaldusvarras.

Mõõtmed on esitatud joonisel 2. Seadme kogumass on 10 kg ±0,2 kg.

Joonis 2

Mudelpea

3.1.2. Seade mudelpea kukutamiseks kindlaksmääratud kõrguselt või seade, millega antakse mudelpeale vabal langemisel saavutatava kiirusega samaväärne kiirus. Kui kasutatakse mudelpea viskamise seadet, võib kiiruse hälve olla ±1 % kiirusest, mis on samaväärne vabal langemisel saavutatava kiirusega.

3.1.3. Tugikonstruktsioon (nagu on kujutatud joonisel 3) tasapinnaliste katsekehade katsetamiseks. Tugikonstruktsioon koosneb kahest terasraamist, millel on 50 mm laiused töödeldud ääred, mis asetatakse üksteise peale ning millel on ligikaudu 3 mm paksused, 15 mm ±1 mm laiused ja 70 IRHD kõvadusega kummist tihendid. Ülemine raam on surutud vastu alumist raami ja kinnitatud vähemalt kaheksa poldiga.

3.1.4. Katsetingimused

Temperatuur: 20 °C ±5 °C

Rõhk: 860–1 060 mbar

Suhteline niiskus: 60 ±20 %

3.1.5. Katse käik

3.1.5.1. Katse tasapinnalise katsekehaga

Tasapinnalist katsekeha, mille pikkus on 1 100 +5/-2 mm ja laius 500 +5/-2 mm, hoitakse vähemalt neli tundi vahetult enne katset ühtlasel temperatuuril 20 °C ±5 °C.

Joonis 3

Tugikonstruktsioon mudelpeakatse jaoks

Katsekeha kinnitatakse tugiraamidele (punkt 3.1.3); poldid kinnitatakse nii, et katsekeha ei liiguks katse ajal üle 2 mm. Katsetatav pind peab silma järgi vaadates olema mudelpea langemise suunaga risti. Mudelpea peab tabama katsekeha seda külge, mis sõidukile paigaldatuna on ohutu klaaspinna sisekülg; löögipunkt peab jääma 40 mm raadiusse katsekeha geomeetrilisest keskpunktist ning mudelpea võib teha üksnes ühe löögi.

Vildist kate löögipinnal asendatakse 12 katse järel.

3.1.5.2. Katse terviktuuleklaasiga (kasutatakse üksnes kuni 1,5 m langemiskõrguse puhul)

Tuuleklaas asetatakse tugikonstruktsioonile ning nende vahel on 70 IRHD kõvadusega 3 mm paksune kummiriba, nii et kogu tuuleklaasi ümbermõõdu ulatuses on 15 mm laiune kontaktpind.

Tugikonstruktsioon koosneb jäigast tükist, mis vastab tuuleklaasi kujule ja tagab, et mudelpea tabab tuuleklaasi sisekülge. Vajaduse korral kinnitatakse tuuleklaas klambritega tugikonstruktsiooni külge.

Tugikonstruktsioon asetseb jäigal alusel ligikaudu 3 mm paksuse ja 70 IRHD kõvadusega kummiplaadi peal. Tuuleklaasi pind peab silma järgi vaadates olema mudelpea langemise suunaga risti.

Mudelpea peab tabama tuuleklaasi seda külge, mis sõidukile paigaldatuna on ohutu klaaspinna sisekülg; löögipunkt peab jääma 40 mm raadiusse tuuleklaasi geomeetrilisest keskpunktist ning mudelpea võib teha üksnes ühe löögi.

Vildist kate löögipinnal asendatakse 12 katse järel.

3.2. Katse mudelpeaga aeglustuse mõõtmisega

3.2.1 Seadmed

Mudelpeakatsetes, mille puhul määratakse samaaegselt peavigastuse kontrollväärtus, on kukutatavaks raskuseks joonisel 2.1 kujutatud peakujuline raskus. Peakujulise raskuse kogumass peaks olema 10,0 +0,2/–0,0 kg.

Alusplaadi (24) keskele paigaldatakse raskuskeskmesse kolmeteljeline paigaldusplokk (26), millele kinnitatakse kiirendusmõõturid (27). Kiirendusmõõturid tuleb paigaldada nii, et nad mõõdavad vertikaalkaalsuunalist kiirendust.

Alusplaadi (24) all asetseval vannil (18) ja kaanel (19) on enam-vähem sama elastsus nagu inimese koljul. Peakujulise raskuse elastsuse löögi korral määravad vaherõnga (13) ja vanni kõvadus ja paksus.

Joonis 2.1

10 kg mudelpea

10 kg mudelpea osade loetelu vastavalt joonisele 2.1

Osa nr	Osade arv	Standardkirjeldus	Materjal	Märkused
1	1	Magnethoidik	Teras DIN 17100	—
2	1	Vibratsioonisummuti	Kummi/teras	Läbimõõt: 50 mm Paksus: 30 mm Keere: M10
3	4	HF BNC-pistik	—	—
4	1	Kuuskantmutter DIN 985	—	—
5	6	Seib DIN 125	—	—
6	3	Siirdemuhv	—	—
7	6	Silinderkruvi DIN 912	—	—
8	3	Kuuskantmutter	—	—
9	3	Seib	Teras DIN 17100	Ava läbimõõt: 8 mm Välisläbimõõt: 35 mm Paksus: 1,5 mm
10	3	Kummirõngas	Kummi, kõvadus 60 IRHD	Ava läbimõõt: 8 mm Välisläbimõõt: 30 mm Paksus: 10 mm
11	1	Summutusrõngas	Pakkepaber	Ava läbimõõt: 120 mm Välisläbimõõt:199 mm Paksus: 0,5 mm
12	—	—	—	—
13	1	Vaherõngas	Butadieenkautšuk, kõvadus ligikaudu 80 IRHD	Ava läbimõõt: 129 mm Välisläbimõõt: 192 mm Paksus: 4 mm
14	3	Juhtkanal	Polütetrafluoreteen (PTFE)	Siseläbimõõt: 8 mm Välisläbimõõt: 10 mm Pikkus: 40 mm
15	3	Kuuskantmutter	—	—
16	3	Keermestatud polt DIN 976	—	—
17	3	Sissekruvitav puks	Valusulam DIN 1709-GD- CuZn 37Pb	—
18	1	Vann	Polüamiid 12	—
19	1	Kaas	Butadieenkautšuk	Paksus: 6 mm Ühelt küljelt ribitatud
20	1	Juhtpuks	Teras DIN 17100	—
21	4	Peitpeakruvi	—	—
22	1	Summutusseib	Pakkepaber	Läbimõõt: 65 mm Paksus: 0,5 mm
23	—	—	—	—
24	1	Alusplaat	Teras DIN 17100	—
25	1	Kuuskantauguga seadekruvi	Tugevusklass 45H	—
26	1	Kolmeteljeline paigaldusplokk	—	—
27	3	Kiirendusmõõtur	—	—
28	1	Puitosa	Valgepöök, kihiti liimitud	—
29	1	Katteplaat	Sulam (AlMg5)	—
30	1	Kaitsekork	Polüamiid 12	—

3.2.2. Seadistamine ja kaliibrimine

Mudelpeakatse tegemiseks kinnitatakse peakujuline raskus juhtsüsteemi (joonis 2.2) risttala külge ja viiakse tõsteseadme abil nõutavale kukutamiskõrgusele. Katse käigus lastakse risttalal koos mudelpeaga kukkuda. Kui see on möödunud valguskiir-tõkisest, mille kõrgus on reguleeritav, siis vabastatakse mudelpea risttala küljest, risttala kukkumine pidurdub amortisaatorite tõttu, mudelpea aga kukub katsetatavale pinnale.

Kukutamisseade ega mõõteköis ei tohi mudelpeale mingit tõuget anda; see peab kukkuma vertikaalselt ainult raskuskiirenduse mõjul.

Joonis 2.2

Aeglustuse mõõtmisega mudelpeakatse seade

3.2.2.1. Mõõteseade, mis võimaldab punktis 3.2.1 kirjeldatud mudelpea abil määrata peavigastuse kontrollväärtusi.

3.2.2.2. Seadmed mudelpea kaliibrimiseks

Kukutamisseadmel peab olema võimalik valida kukutamiskõrgusi vahemikus 50–254 mm ja seda peab saama seadistada 1 mm täpsusega. Nende väikeste kukutamiskõrguste jaoks ei ole vaja juhtsüsteemi.

Terasest löögiplaat suurusega 600 mm × 600 mm ja paksusega vähemalt 50 mm. Löögipind peab olema poleeritud,

pinnakaredusega Rmax = 1 mm, tasapinnalisuse tolerantsiga t = 0,05 mm.

3.2.2.3. Mudelpea kaliibrimine ja seadistamine

Enne iga katseseeriat ja hiljemalt pärast sama seeria iga 50. katset mudelpea kaliibritakse ja vajaduse korral seadistatakse.

Löögiplaat peab olema puhas ja kuiv ning lebab katse käigus sileda või nõgusa poolega vastu betoonalust.

Mudelpeal lastakse tabada löögiplaati vertikaalsuunaliselt. Kukutamiskõrgused (mõõdetuna mudelpea kõige alumisest punktist kuni löögiplaadi pinnani) on 50, 100, 150 ja 254 mm. Registreeritakse aeglustuskõverad.

Suurim aeglustus az erinevatelt kukutamiskõrgustelt z-teljel peab jääma järgmises tabelis esitatud väärtuste piiresse:

Kukutamiskõrgus mm	Suurim aeglustus az raskuskiirenduse g korrutisena
50	64 ± 5
100	107 ± 5
150	150 ± 7
254	222 ± 12

Aeglustuskõver peaks põhinema unimodaalsel vibratsioonil. Aeglustuskõver kukutamiskõrgusel 254 mm peab olema kõige vähem 1,2 ms ja kõige rohkem 1,5 ms 100 g kohta.

Kui punkti 3.2.2.3 nõuded ei ole täidetud, kohandatakse mudelpea elastsust, varieerides alusplaadis (24) asuva vaherõnga (13) paksust. Võib korrigeerida kolme iselukustuvat kuuskantmutrit (8) keermestatud poltidel (16), millega vann (18) on kinnitatud alusplaadi (24) külge. Kuuskantmutrite (8) all olevad kummirõngad (10) ei tohi olla rabedad ega pragunenud.

Löögipinna kaas (19) ja vaherõngas (13) tuleb kahjustuse korral alati viivitamata ära vahetada, eriti juhul, kui mudelpead ei saa enam seadistada.

3.2.3. Punktis 3.1.3 kirjeldatud tugikonstruktsioon tasapinnaliste katsekehade katsetamiseks.

3.2.4. Katsetingimused on esitatud punktis 3.1.4.

3.2.5. Katsed tervete klaaspindadega (kukutamiskõrgus vahemikus 1,5–3 m). Klaaspind asetatakse vabalt tugikonstruktsioonile ligikaudu 3 mm paksuse ja 70 IRHD kõvadusega kummiplaadi peale.

Klaaspind kinnitatakse asjakohaste seadmete abil kindlalt tugikonstruktsiooni külge. Klaaspind peab silma järgi olema mudelpea langemise suunaga risti. Mudelpea peab tabama klaaspinna seda külge, mis sõidukile paigaldatuna on plast-klaaspinna sisekülg; löögipunkt peab jääma 40 mm raadiusse klaaspinna geomeetrilisest keskpunktist ning mudelpeaga võib teha üksnes ühe löögi.

Kukutamist alustatakse valitud algkõrguselt ning kukutamiskõrgust suurendatakse iga katsega 0,5 m võrra. Löögil vastu katsekeha tekkiva aeglustuse kõverad ax, ay ja az registreeritakse aja t funktsioonina.

Pärast mudelpeakatset kontrollitakse, ega klaaspinna serv ei ole alusel liikunud rohkem kui 2 mm ja kas löögipunkti suhtes kehtiv nõue sai täidetud. Kiirenduse komponendid ax ja ay peaksid vertikaallöögi puhul olema väiksemad kui 0,1 az.

3.2.6. Hindamine

Aeglustuskõveraid tuleb hinnata järgmiselt.

Mõõdetud aeglustuskõveratest ax(t), ay(t) ja az(t) valemi 1 järgi leitav resultantaeglustus ares(t) raskuskeskmes määratakse raskuskiirenduse korrutisena.

Formula

Määratakse ajavahemik, mille jooksul aeglustus ares ületab pidevalt 80 g piiri, ning suurim aeglustus ares. Peavigastuse kontrollväärtus, mis näitab mitteläbistava kolju-ajuvigastuse ohu määra, arvutatakse järgmise valemi 2 järgi:

Formula

Integraali rajad t1 ja t2 tuleb valida nii, et integraal saavutaks maksimaalse väärtuse.

4. HÕÕRDKULUMISKINDLUSE KATSE

4.1. Seadmed

4.1.1. Abrasiivtööriist (1), mis on kujutatud joonisel 4 ja mis koosneb horisontaalsest pöördlauast, mille keskel on kinnitus ja mis pöörleb vastupäeva 65–75 p/min,

Joonis 4

Abrasiivtööriista joonis

kahest paralleelsest raskusega võllist, millest kummalgi on spetsiaalne abrasiivketas, mis pöörleb kuullaagritel horisontaalsel võllil; kumbki ketas surub katsekehale 500 g raskusega.

Abrasiivtööriista pöördlaud pöörleb ühtlaselt, võimalikult ühel tasapinnal (kõrvalekalle sellest tasapinnast võib 1,6 mm kaugusel pöördlaua servast olla kõige rohkem ± 0,05 mm).

Kettad peavad olema paigaldatud nii, et kui need on kontaktis pöörleva katsekehaga, pöörlevad nad vastassuunas, nii et katsekeha iga pöörde jooksul tekib kahel korral surve ja abrasiivtoime mööda ringjoont ringpindalal suurusega ligikaudu 30 cm2.

4.1.2. Abrasiivkettad, (2) kumbki läbimõõduga 45–50 mm ja paksusega 12,5 mm, on valmistatud spetsiaalsest peeneteralisest abrasiivainest ja sideaineks on keskmise kõvadusega kummi. Kettad peavad olema kõvadusega 72 ±5 IRHD, mõõdetuna neljas üksteisest võrdsel kaugusel asuvas punktis abrasiivpinna keskjoonel, kusjuures survet rakendatakse vertikaalselt mööda ketta diameetrit ning näidud võetakse 10 sekundit pärast surve täielikku rakendamist.

Abrasiivkettad valmistatakse kasutamiseks ette, lastes neil väga aeglaselt pöörelda vastu tasapinnalist klaasi, et nende pind oleks täiesti tasane.

4.1.3. Valgusallikas, mis koosneb hõõglambist, mille hõõgniit asub rööptahukakujulises torus mõõtmetega 1,5 mm × 1,5 mm × 3 mm. Lambi hõõgniidi pinge peab olema selline, et värvustemperatuur oleks 2 856 ±50 K. Pinge stabiliseeritakse vahemikus ±1/1 000. Pinge kontrollimiseks kasutatav seade peab olema nõuetekohase täpsusega.

4.1.4. Optiline süsteem, mis koosneb läätsest, mille fookuskaugus f on vähemalt 500 mm ning mis on korrigeeritud kromaatilise aberratsiooni jaoks. Läätse lauskaader ei või ületada f/20. Läätse ja valgusallika vahelist kaugust kohandatakse nii, et tekkiv valgusvihk oleks võimalikult paralleelne. Valgusvihu läbimõõdu piiramiseks 7 mm ±1 mm-ni paigaldatakse diafragma. Diafragma asub läätsest 100 mm ±50 mm kaugusel sellel poolel, mis on valgusallikast kaugemal.

4.1.5. Hajuvalguse mõõtmise seade (vt joonis 5), mis koosneb fotoelemendist koos Ulbrichti kuuliga, mille läbimõõt on 200–250 mm. Kuulil on valguse sisse- ja väljapääsu avad. Sissepääsuava on ringikujuline ja selle läbimõõt on vähemalt kaks korda suurem kui valgusvihu läbimõõt. Väljapääsuaval on kas valguspüünis või peegeldusetalon vastavalt punktis 4.4.3 kirjeldatud menetlusele. Valguspüünis neelab kogu valguse, kui valgusvihus ei ole ühtegi katsekeha.

Valgusvihu telg läbib sisse- ja väljapääsuava keskpunkti. Väljapääsuava läbimõõt (b) on b = 2 a.tan 4°, kus a. on kuuli läbimõõt. Fotoelement paigaldatakse nii, et otse sissepääsuavast või peegeldusetalonilt tulev valgus selleni ei ulatu.

Ulbrichti kuuli ja peegeldusetaloni sisepinnad peavad olema samaväärse peegeldusega ning matid ja mitteselektiivsed.

Fotoelemendi väljund peab olema ± 2 % ulatuses lineaarne kasutatavate valgustugevuste ulatusega. Seadme ehitus peab olema selline, et kui kuul on tume, ei teki galvanomeetri osuti kõrvalekallet.

Kogu seadet kontrollitakse regulaarselt kindlaksmääratud hägususega kaliibrimisstandardite abil.

Kui hägusust mõõdetakse eespool kirjeldatud seadmest või meetodist erinevate seadmete või meetodite abil, tuleb tulemusi vajaduse korral korrigeerida, et need oleksid vastavuses eespool kirjeldatud seadmete kasutamisel saadavate tulemustega.

Joonis 5

Hägususe mõõtja

4.2. Katsetingimused

Temperatuur: 20 °C ±5 °C

Rõhk: 860–1 060 mbar

Suhteline niiskus: 60 ±20 %

4.3. Katsekehad

Katsekehad peavad olema tasapinnalised ruudukujulised tükid küljepikkusega 100 mm, mille mõlemad pooled on enam-vähem tasased ja paralleelsed ning mille keskele on vajaduse korral puuritud 6,4 mm läbimõõduga kinnitusauk.

4.4. Katse käik

Hõõrdkulumiskatse tehakse katsekeha sellel küljel, mis sõidukisse paigaldatuna on klaaspinna väliskülg; plastmaterjali puhul tehakse katse ka siseküljel.

4.4.1. Vahetult enne ja pärast hõõrdkulutamist puhastatakse katsekeha järgmisel viisil:

a)	pühitakse linasest riidest lapiga puhta jooksva vee all;

b)	loputatakse destilleeritud või demineraliseeritud veega;

c)	puhutakse kuivaks hapniku või lämmastikuga;

d)	eemaldatakse võimalikud veejäljed niiske linasest riidest lapiga kergelt tupsutades. Vajaduse korral kuivatatakse, surudes katsekeha õrnalt kahe linasest riidest lapi vahel.

Ei kasutata ultraheliseadmeid. Pärast puhastamist võib katsekehasid puudutada üksnes servadest ning neid tuleb hoida nii, et vältida pinna kahjustumist või määrdumist.

4.4.2. Katsekehi hoitakse vähemalt 48 tundi temperatuuril 20 °C ±5 °C ja suhtelise niiskuse 60 ±20 % juures.

4.4.3. Kohe seejärel asetatakse katsekeha Ulbrichti kuuli sissepääsuava vastu. Nurk katsekeha pinnaga risti oleva telje ja valgusvihu telje vahel ei tohi olla üle 8°.

Võetakse neli näitu vastavalt järgmisele tabelile:

Lugem	Koos katsekehaga	Koos valguspüünisega	Koos peegeldusetaloniga	Mõõdetav valgusvoog
T1	Ei	Ei	Jah	Kaldvalgus
T2	Jah	Ei	Jah	Kogu katsekeha läbiv valgus
T3	Ei	Jah	Ei	Seadme hajutatud valgus
T4	Jah	Jah	Ei	Seadme ja katsekeha hajutatud valgus

Et teha kindlaks näitude ühtlikkus, mõõdetakse näidud T1, T2, T3, ja T4 katsekeha muude kindlaksmääratud asendite puhul.

Arvutatakse koguläbitustegur Formula .

Hajuläbitustegur Td arvutatakse järgmiselt:

Arvutatakse varju või valguse või mõlema hajumise määr protsentides:

Formula

Katsekeha esialgne hägusus määratakse vähemalt neljas üksteisest võrdsel kaugusel asetsevas punktis hõõrdkulutamata pinnal vastavalt eespool esitatud valemile. Arvutatakse iga katsekeha keskmised tulemused. Nelja mõõtmise asemel võib mõõta keskmise väärtuse, pöörates katsekeha ühtlaselt 3 või rohkem pööret sekundis.

Iga turvaklaasiga tehakse sama koormuse juures kolm katset. Pärast hõõrdkulumiskatset kasutatakse hägusust katsekeha mittepindmise hõõrdkulumise mõõtmiseks.

Valguse hajumist kulutatud ribal mõõdetakse vähemalt neljas üksteisest võrdsel kaugusel asetsevas punktis vastavalt eespool esitatud valemile. Arvutatakse iga katsekeha keskmised tulemused. Nelja mõõtmise asemel võib mõõta keskmise väärtuse, pöörates katsekeha ühtlaselt 3 või rohkem pööret sekundis.

4.5. Hõõrdkulumiskatse tehakse üksnes juhul, kui katset tegev laboratoorium seda vajalikuks peab, võttes arvesse juba tema käsutuses olevat teavet.

Välja arvatud klaasplastmaterjalide puhul, ei ole vahekihi või materjalide paksuse muutmise korral täiendavaid katseid harilikult vaja.

4.6. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

5. KÕRGTEMPERATUURIKINDLUSE KATSE

5.1. Katse käik

Kolm proovi või kolm ruudukujulist katsekeha suurusega vähemalt 300 mm × 300 mm, mis on lõigatud laboratooriumis olenevalt olukorrast kas kolmest tuuleklaasist või kolmest klaaspaneelist ning mille üks serv vastab klaaspinnamaterjali ülaservale, kuumutatakse temperatuurini 100 °C. Seda temperatuuri hoitakse kaks tundi, seejärel lastakse proovidel või katsekehadel jahtuda toatemperatuurini. Kui ohutust klaasist klaaspinna mõlemad välispinnad on anorgaanilisest ainest, võib katse teha, kastes vertikaalasendis proovi kindlaksmääratud ajaks keevasse vette ning jälgides, et ei tekiks liigset termolööki. Kui proovid on välja lõigatud tuuleklaasist, peab iga proovi üks serv olema tuuleklaasi serva osa.

5.2. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

	Värvitu	Toonitud
Vahekihi värvus	1	2

Muid asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

5.3. Tulemuste tõlgendamine

5.3.1.

Kõrgtemperatuurikindluse katse tulemus loetakse positiivseks, kui ei teki õhumulle ega muid defekte kaugemal kui 15 mm katsekeha lõikamata servast või 25 mm lõigatud servast või kaugemal kui 10 mm katse ajal tekkida võivatest pragudest.

5.3.2.

Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehade või proovide komplekt loetakse kõrgtemperatuurikindluse katse puhul nõuetele vastavaks, kui kõikide katsete tulemus on rahuldav.

6. KIIRGUSKINDLUSE KATSE

6.1 Katsemeetod

6.1.1. Seadmed

6.1.1.1. Kiirgusallikas, mis koosneb keskrõhu-elavhõbedakaarlambist, millel on osoonivaba torukujuline kvartslamp; kvartslambi telg on vertikaalne. Kaarlambi nimimõõtmed on: pikkus 360 mm ja läbimõõt 9,5 mm. Kaare pikkus on 300 mm ±4 mm. Lampi tuleb kasutada võimsusel 750 W ±50 W.

Võib kasutada ka muud kiirgusallikat, millel on eespool kirjeldatud lambiga sama mõju. Teise kiirgusallika mõju samaväärsuse kontrollimiseks võrreldakse energiahulka, mis vabaneb lainepikkusel 300–450 nm, kui kõik muud lainepikkused on asjakohaste filtritega eemaldatud. Muud kiirgusallikat kasutatakse nimetatud filtritega.

Selliste ohutute klaaspindade puhul, millel ei ole rahuldavat korrelatsiooni kõnealuse katse ning kasutustingimuste vahel, tuleb katsetingimused üle vaadata.

6.1.1.2. Toiteallika trafo ja kondensaator, mis suudavad varustada lampi (punkt 6.1.1.1) süttimispingega vähemalt 1 100 V ja talitluspingega 500 V ±50 V.

6.1.1.3. Seade, millele katsekehad paigaldatakse ja mis paneb need pöörlema ümber keskele paigutatud kiirgusallika kiirusega 1–5 p/min, et tagada ühtlane kiiritus.

6.1.2. Katsekehad

6.1.2.1. Katsekehade suurus on 76 mm × 300 mm.

6.1.2.2. Katsekehad lõigatakse laboratooriumis klaaspindade ülemisest osast nii, et:

klaaspaneelide puhul ühtib katsekehade ülemine serv klaaspaneeli ülemise servaga;

tuuleklaaside puhul ühtib katsekeha ülemine serv selle piirkonna ülemise servaga, mille tavaläbipaistvust mõõdetakse; see piirkond määratakse vastavalt käesoleva lisa punktile 9.1.2.2.

6.1.3. Katse käik

Enne kiiritust kontrollitakse kolme katsekeha tavaläbipaistvust vastavalt käesoleva lisa punktidele 9.1.1–9.1.2. Iga katsekeha üks osa kaitstakse kiirguse eest ning seejärel asetatakse katsekehad katseseadmesse nii, et nende pikitelg oleks lambi teljega paralleelne ja sellest 230 mm kaugusel. Kogu katse jooksul peab katsekehade temperatuur olema 45 °C ±5 °C.

Iga katsekeha see pool, mis moodustab sõiduki välimise klaaspinna, peab olema lambi poole. Punktis 6.1.1.1 kirjeldatud lambitüübi puhul on kiiritamise aeg 100 tundi. Pärast kiiritamist mõõdetakse tavaläbipaistvust uuesti iga katsekeha kiiritatud osas.

6.1.4. Iga katsekeha või proovi (kokku kolm) kiiritatakse vastavalt eespool kirjeldatud menetlusele nii, et katsekeha iga punkti kiiritamine mõjub kasutatud vahekihile samamoodi kui päikesekiirguse toime 1 400 W/m2 100 tunni jooksul.

6.2. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

	Värvitu	Toonitud
Klaasi värvus	2	1
Vahekihi värvus	1	2

Muid asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

6.3. Tulemuste tõlgendamine

6.3.1. Kiirguskindluskatse tulemus on positiivne, kui on täidetud järgmised tingimused:

6.3.1.1. käesoleva lisa punktide 9.1.1 ja 9.1.2 kohaselt mõõdetud koguläbitus ei ole alla 95 % kiirituseelsest algväärtusest ega jää ühelgi juhul alla järgmisi tasemeid:

6.3.1.1.1. alla 70 % tuuleklaaside ja muude klaaspindade puhul, mida kasutatakse asukohas, mis nõuab juhtimisnähtavust.

6.3.2. Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehade või proovide komplekt loetakse kiirituskindluse katse puhul nõuetele vastavaks, kui kõik katsed on andnud rahuldava tulemuse.

6.4. Simuleeritud vananemiskindluse katse

6.4.1. Katsemeetod

6.4.1.1. Seadmed

6.4.1.1.1. Pikk-ksenoonkaarlamp

Kiiritusseadmes (3) kasutatakse kiirgusallikana pikk-ksenoonkaarlampi, aga lubatud on ka muud meetodid, mis annavad nõutava ultraviolettkiirguse doosi. Pikk-ksenoonkaarlamp on eelistatav selle poolest, et õigete filtrite ja õige hooldusega annab ta spektri, mis vastab kõige paremini loomuliku päikesevalguse spektrile. Selleks varustatakse kvartsist ksenoonikolb sobivate optiliste borosilikaatklaasfiltritega (4). Ksenoonlampide toiteks kasutatakse sobivat 50 või 60 Hz toiteallikat, sobivaid reaktantstrafosid ja elektriseadmeid.

Kiiritusseadme juurde kuuluvad seadmed, millega saab mõõta ja/või reguleerida:

a)	kiiritustihedust,

b)	musta keha temperatuuri,

c)	veepihustust,

d)	tööprogrammi või -tsüklit.

Katseseade on valmistatud inertsetest materjalidest, mis ei saasta katsel kasutatavat vett.

Kiiritustihedust mõõdetakse katsekeha pinnal ja seda reguleeritakse vastavalt katseseadme tootja soovitustele.

Kogu ultraviolettkiirguse (5) doos (džaulides ruutmeetri kohta) mõõdetakse või arvutatakse ja see loetakse katsekeha kiirituse lähtemõõduks.

6.4.1.2. Katsekehad

Katsekeha mõõtmed vastavad harilikult mõõtmetele, mis on iga kiiritusjärgselt mõõdetava omaduse jaoks kindlaks määratud asjakohases katsemeetodis.

Iga katsetingimuse või kiiritusetapi jaoks ette nähtud kontroll- ja katsekehade arv sõltub katsemeetodist; neile lisanduvad visuaalseks hindamiseks vajalikud katsekehad.

Visuaalseks hindamiseks soovitatakse võtta kõige suuremad katsekehad.

6.4.1.3. Katse käik

Käesoleva lisa punkti 9.1 kohaselt mõõdetakse kiiritatava(te) katsekeha(de) läbipaistvus. Käesoleva lisa punkti 4 kohaselt mõõdetakse kontrollkeha(de) hõõrdkulumiskindlus. Iga katsekeha see pool, mis moodustab sõiduki välimise klaaspinna, peab olema lambi poole. Ülejäänud katsetingimused on järgmised.

6.4.1.3.1. Kiiritustihedus ei erine kogu katsekeha pinnal rohkem kui ±10 % ulatuses.

6.4.1.3.2. Sobivate vaheaegade järel puhastatakse lambi filtreid pesuaine ja veega. Ksenoonkaarlambi filtrid vahetatakse välja vastavalt seadme tootja soovitustele.

6.4.1.3.3. Tsükli kuiva faasi jooksul reguleeritakse kiiritusseadmes valitsevat temperatuuri piisava õhuringluse abil, et hoida temperatuuri pidevalt musta keha temperatuuri juures.

Ksenoonkaarlambiga kiiritusseadmes on selleks temperatuuriks 70 °C ±3 °C ning seda mõõdetakse musta keha termomeetri või samaväärse seadmega.

Musta keha termomeeter paigaldatakse katsekehade raamile ja lugemid võetakse punktis, kus valguskiirguse mõjul tekib kõige rohkem soojust.

6.4.1.3.4. Suhteline niiskus hoitakse kiiritusseadmes tsükli kuiva faasi ajal 50 ±5 % juures.

6.4.1.3.5. Veepihustustsüklis kasutatav deioniseeritud vesi sisaldab vähem kui 1 miljondik tahkeid ränidioksiidiosakesi ega jäta katsekehale püsivaid sadestisi ega jääke, mis mõjutaksid edaspidiseid mõõtmisi.

6.4.1.3.6. Vee pH tase on vahemikus 6,0–8,0 ning elektrijuhtivus alla 5 mikrosiimensi.

6.4.1.3.7. Kiiritusaparaati sisenevas veejuhtmes peab vesi olema ümbritseva vee temperatuuril.

6.4.1.3.8. Vesi langeb katsekehadele peene veetolmuna, mida pihustatakse piisavas koguses, et katsekeha saaks kohe veega kokkupuutel ühtlaselt märjaks.

Pihustatav vesi suunatakse ainult vastu katsekeha seda külge, mis on valgusallika poole. Pihustuseks kasutatava vee tagastus ega katsekeha vette kastmine ei ole lubatud.

6.4.1.3.9. Katsekehi pööritatakse ümber kaarlambi, et valgus jaotuks ühtlaselt. Kiiritusaparaadis täidetakse kõik katsekehade kohad kas katsekehade või asenduskehadega, et säiliks temperatuuri ühtlane jaotumine. Katsekehi hoitakse raamis nii, et nende tagakülg on pööratud ümbritseva katsekambri poole. Kambri seintelt peegelduv valgus ei tohi siiski langeda katsekeha tagaküljele. Vajaduse korral võib katsekehade tagakülje kinni katta, et sellist peegeldumist ära hoida, ent seejuures ei tohi takistada õhu vaba liikumist katsekeha pinnal.

6.4.1.3.10. Kiiritusaparaat peab töötama nii, et kahetunniste tsüklite vältel oleks tagatud pidev valgus ja perioodilised veepihustused. Iga kahetunnine tsükkel jaguneb perioodideks: 102 minuti jooksul on katsekehad valguse käes ilma veepihustuseta ning 18 minuti jooksul valguse käes koos vee pihustamisega.

6.4.1.4. Hindamine

Pärast kiiritamist võib katsekehad vajaduse korral puhastada nende tootja soovitatud meetodil, et eemaldada nendelt kõik jäägid.

Kiiritatud katsekehadel hinnatakse visuaalselt järgmisi omadusi:

a)	õhumullide olemasolu

värvus

hägusus

d)	märgatav lagunemine.

Mõõdetakse kiiritatud katsekehade läbipaistvus.

6.4.1.5. Tulemuste esitamine

Kiiritatud katsekehade visuaalse hindamise tulemused registreeritakse ja igaühe välimust võrreldakse kiiritamata kontrollkeha omaga.

Mõõdetud tavaläbipaistvus ei tohi kiiritamata proovidega tehtud esialgsel katsel saadust erineda rohkem kui 5 % ega jääda alla:

70 % tuuleklaasi ja muude klaaspindade puhul, mis asuvad kohas, mis nõuab juhtimisnähtavust.

7. NIISKUSKINDLUSE KATSE

7.1. Katse käik

Kolme proovi või kolme katsekeha mõõtmetega vähemalt 300 mm × 300 mm hoitakse kahe nädala vältel vertikaalasendis kinnises konteineris, kus temperatuuri hoitakse 50 °C ±2 °C ja suhtelist niiskust 95 ±4 % juures. Jäigast plastist klaaspindade ja jäigast plastist mitmekordsete klaaspakettide puhul võetakse kümme proovi.

Katsekehad valmistatakse ette nii, et:

a)	vähemalt üks katsekeha serv ühtib klaaspaneeli servaga,

b)	kui mitut katsekeha katsetatakse üheaegselt, jäetakse nende vahele piisavalt ruumi.

Tuleb võtta ettevaatusabinõud, et katsekambri seintele ja laele tekkiv kondensaat ei langeks katsekehadele.

7.2. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

	Värvitu	Toonitud
Vahekihi värvus	1	2

Muid asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

7.3. Tulemuste tõlgendamine

7.3.1.

Ohutu klaaspinnamaterjal loetakse niiskuskindluse seisukohast rahuldavaks, kui ei ole märgata suuri muutusi kaugemal kui 10 mm lõikamata servadest või kaugemal kui 15 mm lõigatud servadest pärast seda, kui tavaline või töödeldud laminaatklaasist klaaspind on olnud välisõhu käes kaks tundi, plastmaterjaliga kaetud või klaasplastist klaaspind aga 48 tundi.

7.3.2.

Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehade või proovide komplekt loetakse niiskuskindluse katse seisukohast rahuldavaks, kui kõik katsed on saanud rahuldava tulemuse.

8. TEMPERATUURIMUUTUSTELE VASTUPIDAVUSE KATSE

8.1. Katsemeetod

Kaks katsekeha mõõtmetega 300 mm × 300 mm asetatakse 6 tunniks suletud ruumi temperatuuril –40 °C ±5 °C; seejärel hoitakse neid välisõhus temperatuuril 23 °C ±2 °C tund aega või seni, kuni katsekehad on jõudnud sama temperatuurini. Seejärel asetatakse need 3 tunniks ringleva õhu kätte temperatuuril 72 °C ±2 °C. Siis hoitakse neid uuesti vabas õhus temperatuuril 23 °C ±2 °C ning lastakse jahtuda sama temperatuurini, misjärel neid uuritakse.

8.2. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

	Värvitu	Toonitud
Vahekihi või plastist kattekihi värvus	1	2

Muid asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

8.3. Tulemuste tõlgendamine

Temperatuurimuutustele vastupidavuse katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui katsekehadel ei ilmne mõrasid, hägustumist, kihtide eraldumist ega muid lagunemise tundemärke.

9. OPTILISED OMADUSED

9.1. Läbipaistvuse katse

9.1.1. Seadmed

9.1.1.1. Valgusallikas, mis koosneb hõõglambist, mille hõõgniit asub rööptahukakujulises torus mõõtmetega 1,5 mm × 1,5 mm × 3 mm. Lambi hõõgniidi pinge peab olema selline, et värvustemperatuur oleks 2 856 K ±50 K. Pinge stabiliseeritakse vahemikus ±1/1 000. Pinge kontrollimiseks kasutatav seade peab olema nõuetekohase täpsusega.

9.1.1.2. Optiline süsteem, mis koosneb läätsest, mille fookuskaugus f on vähemalt 500 mm ning mis on korrigeeritud kromaatilise aberratsiooni jaoks. Läätse lauskaader ei ületa f/20. Läätse ja valgusallika vahelist kaugust kohandatakse nii, et tekkiv valgusvihk oleks võimalikult paralleelne. Valgusvihu läbimõõdu piiramiseks 7 mm ±1 mm-ni paigaldatakse diafragma. Diafragma asub läätsest 100 mm ±50 mm kaugusel sellel poolel, mis on valgusallikast kaugemal. Mõõtepunkt on valgusvihu keskel.

9.1.1.3. Mõõteseadmed

Vastuvõtja suhteline spektraaltundlikkus peab üldjoontes vastama CIE (6) standardse fotomeetrilise vaatleja suhtelisele spektraalsele valgusviljakusele päevanägemise osas. Vastuvõtja tundlik pind on kaetud hajutusvahendiga ning see peab olema optilisest süsteemist väljastatud valgusvihu vähemalt kahekordse ristlõike suurune. Kui kasutatakse Ulbrichti kuuli, peab kuuli ava ristlõike pindala olema vähemalt valgusvihu paralleelse osa kahekordse ristlõike suurune.

Vastuvõtja ja sellega seotud indikaatori lineaarsus on suurem kui 2 % skaala efektiivsest osast.

Vastuvõtja peab asuma valgusvihu teljel.

9.1.2. Katse käik

Mõõtesüsteemi tundlikkust kohandatakse nii, et kui katsekeha ei ole asetatud valgusvihku, näitab vastuvõtja signaali indikaator 100 mõõtosa. Kui vastuvõtjale ei lange valgust, peab seadme näit olema null.

Katsekeha asetatakse vastuvõtjast kaugusele, mis võrdub ligikaudu vastuvõtja viiekordse läbimõõduga. Ohutust klaasist paneel asetatakse diafragma ja vastuvõtja vahele ning selle asukohta kohandatakse nii, et valgusvihu langemisnurk oleks 0° ±5°. Mõõdetakse katsekeha tavaläbipaistvus ning iga mõõdetava punkti kohta loetakse indikaatorilt mõõtosade arv n. Tavaläbipaistvus tr võrdub n/100.

9.1.2.1. Tuuleklaaside puhul võib kasutada muid katsemeetodeid, kasutades kas tuuleklaasi kõige tasapinnalisemast osast lõigatud katsekeha või spetsiaalselt ettevalmistatud tasapinnalist ruudukujulist tükki, mille materjali omadused ja paksus on samad, mis tuuleklaasil endal, kusjuures mõõtmised tehakse klaaspinna suhtes risti.

9.1.2.2. M1-kategooria sõidukite (7) tuuleklaaside puhul tehakse katse B-tsoonis, mis on määratletud 18. lisa punktis 2.3, kuid millest on välja arvatud selle piiresse ulatuv läbipaistmatu ala.

N1-kategooria sõidukite tuuleklaaside puhul võib tootja taotleda, et sama katse tehtaks kas 18. lisa punktis 2.3 määratletud B-tsoonis, millest arvatakse välja selle piiresse ulatuv läbipaistmatu ala, või käesoleva lisa punktis 9.2.5.2.3 määratletud I tsoonis.

Muude sõidukikategooriate tuuleklaaside puhul tehakse katse käesoleva lisa punktis 9.2.5.2.3 määratletud I tsoonis.

Põllumajandus- ja metsatraktorite ning ehitusmasinate puhul, millel ei ole võimalik I tsooni kindlaks määrata, tehakse katse käesoleva lisa punktis 9.2.5.3 määratletud I’ tsoonis.

9.1.3. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

	Värvitu	Toonitud
Klaasi värvus	1	2
Vahekihi värvus (lamineeritud tuuleklaaside puhul)	1	2
	Ei sisalda	Sisaldab
Varjutatud ja/või läbipaistmatu ala	1	2

Muid asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

9.1.4. Tulemuste tõlgendamine

Tavaläbipaistvus mõõdetakse käesoleva lisa punkti 9.1.2 kohaselt ning tulemus registreeritakse. Tuuleklaasi puhul ei tohi see olla alla 70 %. Klaaspindade puhul, mis ei ole tuuleklaasid, on nõuded esitatud 21. lisas.

9.2. Optilise moonutuse katse

9.2.1. Rakendusala

Kõnealune meetod on projektsioonimeetod, mille abil saab hinnata ohutu klaaspinna optilist moonutust.

9.2.1.1. Mõisted

9.2.1.1.1. „Optiline kõrvalekalle” – läbi tuuleklaasi nähtava punkti tegeliku ja näiva suuna vaheline nurk, kusjuures nurga suurus sõltub vaatekiire langemisnurga, tuuleklaasi paksuse ja kalde ning langemispunkti kumerusraadiuse r suurusest.

9.2.1.1.2. „Optiline moonutus suunas M-M’” – klaaspaneeli pinnal mõõdetud kahe punkti (M ja M’) vaheline algebraline erinevus nurkhälbes Δα, kusjuures nende kahe punkti vaheline kaugus on selline, et nende projektsioonid vaatesuunaga risti paikneval tasandil on üksteisest nimetatud kaugusel Δx (vt joonis 6).

Vastupäeva kõrvalekalle loetakse positiivseks ja päripäeva kõrvalekalle negatiivseks.

9.2.1.1.3. „Optiline moonutus punktis M” – maksimaalne optiline moonutus kõikides punktist M lähtuvates suundades M–M’.

Joonis 6

Optilise moonutuse diagrammkujutis

9.2.1.2. Seadmed

Selle meetodi puhul projitseeritakse sobiv slaid (raster) läbi katsetatava ohutu klaaspinna ekraanile. Projitseeritava kujutise kuju muutus, mis tekib ohutu klaaspinna valgusvihku asetamisel, näitab moonutust.

Seade koosneb järgmistest osadest, mis asetsevad vastavalt joonisele 9.

9.2.1.2.1. Hea kvaliteediga projektor koos kõrgintensiivse punktvalgusallikaga; projektoril on näiteks järgmised omadused:

fookuskaugus vähemalt 90 mm

ava ligikaudu 1/2,5

150 W kvarts-halogeenlamp (kui kasutatakse ilma filtrita)

250 W kvarts-halogeenlamp (kui kasutatakse rohelist filtrit).

Projektori skeem on esitatud joonisel 7. Eesmisest läätsest ligikaudu 10 mm kaugusele asetatakse 8 mm läbimõõduga diafragma.

Joonis 7

Projektori optiline ehitus

9.2.1.2.2. Slaidid (rastrid), mis koosnevad näiteks hulgast heledatest ringidest tumedal pinnal (vt joonis 8). Slaidid peavad olema piisavalt hea kvaliteedi ning kontrastsusega, et mõõtmistulemuse viga oleks alla 5 %.

Kontrollitava ohutu klaaspinna puudumisel peavad ringikujuliste objektide mõõtmed olema sellised, et kui need projitseeritakse, moodustavad nad massiivi ringidest, mille läbimõõt on:

Formula , kus Δx = 4 mm (vt joonised 6 ja 9).

Joonis 8

Slaidi suurendatud osa

Joonis 9

Optilise moonutuse katse seadme ehitus

9.2.1.2.3. Tugikonstruktsioon, soovitatavalt selline, millega saab ohutut klaaspinda pöörata ja paigutada nii vertikaalselt kui horisontaalselt.

9.2.1.2.4. Kontrollšabloon mõõtmete muutuste mõõtmiseks, kui on vaja kiiret hinnangut. Sobiva šablooni kujutis on esitatud joonisel 10.

Joonis 10

Sobiva kontrollšablooni kujutis

9.2.1.3. Katse käik

9.2.1.3.1. Üldosa

Tuuleklaas paigaldatakse ettenähtud kaldenurga all tugikonstruktsioonile (punkt 9.2.1.2.3). Kujutis projitseeritakse läbi kontrollitava piirkonna. Tuuleklaasi pööratakse või liigutatakse kas horisontaalselt või vertikaalselt, et kontrollida kogu ettenähtud piirkonda.

9.2.1.3.2. Hindamine kontrollšablooni abil

Kui piisab kiirest hinnangust võimaliku veamääraga kuni 20 %, arvutatakse väärtus A (vt joonis 10) piirväärtuse ΔαL (kõrvalekalde muutus) ning suuruse R2 (ohutu klaaspinna kaugus ekraanist) põhjal:

Formula

Projitseeritud kujutise läbimõõdu muudu Δd ja nurkhälbe muutuse Δα seos esitatakse valemiga:

Formula

kus:

Δd	on esitatud millimeetrites,
A	on esitatud millimeetrites,
ΔαL	on esitatud kaareminutites,
Δα	on esitatud kaareminutites,
R2	on esitatud meetrites.

9.2.1.3.3. Mõõtmine fotoelektrilise seadme abil

Kui nõutakse täpset mõõtmist võimaliku veamääraga alla 10 % piirväärtusest, mõõdetakse Δd projektsiooniteljel, kusjuures laigu laiuse väärtus saadakse punktis, kus heledus on pool valgustäpi maksimaalväärtusest.

9.2.1.4. Tulemuste esitamine

Tuuleklaaside optilise moonutuse hindamiseks mõõdetakse Δd pinna mis tahes punktis ja kõikides suundades, et leida Δd maksimaalne väärtus.

9.2.1.5. Teine meetod

Teise võimalusena võib projitseerimismeetodi asemel kasutada varjumeetodit tingimusel, et säilib punktides 9.2.1.3.2 ja 9.2.1.3.3 esitatud mõõtmiste täpsus.

9.2.1.6. Kaugus Δ x peab olema 4 mm

9.2.1.7. Tuuleklaas paigaldatakse sama kaldenurgaga, nagu see paigaldatakse sõidukile.

9.2.1.8. Projektsioonitelg horisontaaltasandil peab jääma ligikaudselt risti tuuleklaasi lõikumisjoonega kõnealusel tasandil.

9.2.2. Mõõtmised tehakse:

9.2.2.1. M1-kategooria sõidukite puhul A-tsoonis, mida laiendatakse sõiduki kesktasandini, ning tuuleklaasi selles osas, mis asub sümmeetriliselt teisel pool sõiduki pikikesktasandit, samuti 18. lisa punktis 2.4 määratletud vähendatud B-tsoonis.

9.2.2.2. M- ja N-kategooria, kuid mitte M1-kategooria sõidukite puhul:

a)	M2-, M3-, N2- ja N3-kategooria sõidukite puhul käesoleva lisa punktis 9.2.5.2 määratletud I tsoonis;

b)	N1-kategooria sõidukite puhul kas käesoleva lisa punktis 9.2.5.2 määratletud I tsoonis või A-tsoonis, mida laiendatakse sõiduki kesktasandini, ning tuuleklaasi selles osas, mis asub sümmeetriliselt teisel pool sõiduki pikikesktasandit, samuti 18. lisa punktis 2.4 määratletud vähendatud B-tsoonis;

9.2.2.3. põllumajandus- ja metsatraktorite ning ehitusmasinate puhul, millel ei ole võimalik I tsooni kindlaks määrata, käesoleva lisa punktis 9.2.5.3 määratletud I’ tsoonis.

9.2.2.4. Sõidukitüüp

Katset korratakse, kui tuuleklaas paigaldatakse sellist tüüpi sõidukile, mille eesmine vaateväli erineb seda tüüpi sõidukite eesmisest vaateväljast, mille jaoks tuuleklaas on juba tüübikinnituse saanud.

9.2.3. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

9.2.3.1. Materjali laad

Poleeritud tahvelklaas	Valuklaas	Lehtklaas
1	1	2

9.2.3.2. Muud kõrvalomadused

Muid asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

9.2.4. Tuuleklaaside arv

Katsetamiseks esitatakse neli katsekeha.

9.2.5. Tsoonid

9.2.5.1. Sõidukikategooriate M1 ja N1 tuuleklaaside A- ja B-tsoon on määratletud käesoleva eeskirja 18. lisas.

9.2.5.2. M- ja N-kategooria, kuid mitte M1-kategooria sõidukite tuuleklaaside tsoonid määratakse kindlaks, lähtudes:

9.2.5.2.1. silmapunktist ehk O-punktist – see on punkt, mis asub 625 mm ülalpool juhiistme R-punkti vertikaaltasandil, mis on paralleelne selle sõiduki pikikesktasandiga, mille jaoks tuuleklaas on ette nähtud, ning läbib sõiduki roolitelge;

9.2.5.2.2. sirgjoonest OQ – see on horisontaalne sirge, mis läbib silmapunkti 0 ja on risti sõiduki pikikesktasandiga.

9.2.5.2.3. I tsoon on tuuleklaasi tsoon, mis on määratud nelja järgnevalt piiritletud tasandiga, mis lõikuvad tuuleklaasiga:

P1	–	vertikaaltasand, mis läbib punkti 0 ning moodustab 15° nurga sõiduki pikikesktasandist vasakul;
P2	–	vertikaaltasand, mis on sümmeetriline P1-ga, kuid asub sõiduki pikikesktasandist paremal. Kui see ei ole võimalik (näiteks sümmeetrilise pikikesktasandi puudumisel), on P2 tasand, mis on sümmeetriline P1-ga sõiduki pikitasandi suhtes, mis läbib punkti 0;
P3	–	tasand, mis läbib sirgjoone OQ ning moodustab 10° nurga horisontaaltasandist ülalpool;
P4	–	tasand, mis läbib sirgjoone OQ ning moodustab 8° nurga horisontaaltasandist allpool.

9.2.5.3. Põllumajandus- ja metsatraktorite ning ehitusmasinate puhul, millel ei ole võimalik I tsooni kindlaks määrata, loetakse I’ tsooniks kogu tuuleklaasi pind.

9.2.6. Tulemuste tõlgendamine

Tuuleklaasitüüp loetakse optilise moonutuse seisukohast rahuldavaks, kui nelja katsetamiseks esitatud tuuleklaasi puhul ei ületa optiline moonutus järgnevas tabelis iga tsooni või katsetsooni jaoks esitatud väärtust.

Sõidukikategooria	Tsoon	Optilise moonutuse suurim väärtus
M1 ja N1	A – laiendatud punkti 9.2.2.1 kohaselt	2 kaareminutit
M1 ja N1	B – vähendatud 18. lisa punkti 2.4 kohaselt	6 kaareminutit
M- ja N-kategooria, välja arvatud M1	I	2 kaareminutit
Põllumajandussõidukid jms, millel ei ole võimalik I tsooni kindlaks määrata	I’	2 kaareminutit

9.2.6.1. Mõõtmisi ei tehta klaasi projektikohasest kontuurist ega läbipaistmatust alast sissepoole jääval 25 mm laiusel äärealal tingimusel, et see ala ei ulatu laiendatud A-tsooni või I tsooni.

9.2.6.2. Põllumajandus- ja metsatraktoritel ning ehitusmasinatel ei tehta mõõtmisi 100 mm laiusel äärealal.

9.2.6.3. Jaotatud tuuleklaaside puhul ei tehta mõõtmisi 35 mm laiusel ribal tuuleklaasi sellest servast, mis asub vastu jaotusposti.

9.2.6.4. I tsooni ja A-tsooni kõikide osade äärealal, mis jääb klaasi projektikohasest kontuurist 100 mm sissepoole, on lubatud suurim väärtus 6 kaareminutit.

9.2.6.5. Vähendatud B-tsoonis, mis on määratletud 18. lisa punktis 2.4, võib lubada kergeid kõrvalekaldeid nõuetest, tingimusel et need on piiratud ulatusega ning et need märgitakse katseprotokolli.

9.3. Teisese kujutise eralduskatse

9.3.1. Rakendusala

Tunnustatakse kahte katsemeetodit:

sihtmärgikatse ja

katse kollimaatoriga.

Neid katsemeetodeid võib vastavalt vajadusele kasutada tüübikinnituseks, kvaliteedikontrolliks või tootehindamiseks.

9.3.1.1. Sihtmärgikatse

9.3.1.1.1. Seadmed

Selle meetodi järgi vaadeldakse valgustatud sihtmärki läbi ohutu klaaspinna. Sihtmärk võib olla kujundatud nii, et katse saab teha lihtsalt põhimõttel „kõlbab – ei kõlba”.

Sihtmärk vastab soovitatavalt ühele järgmistest tüüpidest:

a)	valgustatud rõngakujuline sihtmärk, mille välisdiameeter D moodustab nurga suurusega n kaareminutit punktis, mis asub x meetri kaugusel (joonis 11a), või

valgustatud rõngakujuline sihtmärk, mille keskel on ringikujuline laik ja mille mõõtmed on sellised, et vähim kaugus D kesklaigu äärel asuvast punktist sellele kõige lähemal asuva punktini rõnga sisemisel ringjoonel moodustab n kaareminuti suuruse nurga punktis, mis asub x meetri kaugusel (joonis 11b); kus

n on teisese kujutise eraldumise piirväärtus,

x on kaugus ohutu klaaspinna ja sihtmärgi vahel (vähemalt 7 m),

D saadakse valemiga: D = x · tg n

Valgustatud sihtmärk koosneb valguskastist mõõtmetega ligikaudu 300 mm × 300 mm × 150 mm, mille eesküljeks sobib kõige paremini klaas, mis on kaetud läbipaistmatu musta paberi või musta mattvärviga.

Kasti valgustab sobiv valgusallikas. Võib kasutada ka teistsuguseid sihtmärke, näiteks joonisel 14 esitatut. Sihtmärgi võib asendada ka projitseeritud sihtmärgiga ning vaadata kujutist ekraanilt.

9.3.1.1.2. Katse käik

Tuuleklaas paigaldatakse kindlaksmääratud kaldenurga all sobivale alusele nii, et vaatlus tehakse sihtmärgi keskpunkti läbival horisontaalsel tasandil. Valguskasti vaadatakse pimedas või poolpimedas ruumis läbi uuritava ala iga osa, et tuvastada igasugune valgustatud sihtmärgi teisene kujutis. Tuuleklaasi pööratakse vajaduse korral, et hoida õiget vaatesuunda. Vaatamiseks võib kasutada monokulaari.

9.3.1.1.3. Tulemuste esitamine

Tehakse kindlaks järgmine:

kui kasutatakse sihtmärki a (vt joonis 11a), kas ringi esmane ja teisene kujutis eralduvad, st kas ületatakse piirväärtus n, või

kui kasutatakse sihtmärki b (vt joonis 11b), kas laigu teisene kujutis ületab puutepunkti ringjoone sisemisel äärel, st kas ületatakse piirväärtus n.

Joonis 11

Sihtmärkide mõõtmed

Joonis 12

Seadmete paigutus

Joonis 13

Seade kollimaatorikatse jaoks

9.3.1.2. Katse kollimaatoriga

Vajaduse korral kasutatakse käesolevas punktis kirjeldatud menetlust.

9.3.1.2.1. Seadmed

Seade koosneb kollimaatorist ja teleskoobist ning võib olla paigaldatud vastavalt joonisele 13. Võib kasutada ka muud samaväärset optilist süsteemi.

9.3.1.2.2. Katse käik

Kollimaatoriga moodustatakse lõpmatusse polaarkoordinaadistik, mille keskpunktis on ere täpp (vt joonis 14).

Vaatlusteleskoobi fookusse asetatakse optilisele teljele väike läbipaistmatu täpp, mille läbimõõt on veidike suurem projitseeritavast eredast täpist ning mis seega varjab ereda täpi.

Kui tuuleklaas, millel ilmneb teisene kujutis, asetatakse teleskoobi ja kollimaatori vahele, ilmub teatavale kaugusele polaarkoordinaadistiku keskpunktist teine, vähem ere punkt. Teisese kujutise eristumist võib vaadata kui kaugust kahe läbi vaatlusteleskoobi nähtava punkti vahel (vt joonis 14). (Tumeda täpi ja ereda täpi vaheline kaugus polaarkoordinaadistiku keskpunktis kujutab optilist kõrvalekallet.)

9.3.1.2.3. Tulemuste esitamine

Tuuleklaasi uuritakse kõigepealt tavalise vaatluse teel, et teha kindlaks piirkond, kus esineb tugevaim teisene kujutis. Seejärel uuritakse seda piirkonda kollimaatoriga sobiva langemisnurga all. Mõõdetakse maksimaalne teisese kujutise eraldumine.

9.3.1.3. Vaatlussuund horisontaaltasandil peab olema enam-vähem risti tuuleklaasi lõikumisjoonega kõnealusel tasandil.

9.3.2. Mõõtmised tehakse vastavalt sõidukikategooriatele punktis 9.2.2 määratletud tsoonides.

9.3.2.1. Sõidukitüüp

9.3.3. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

9.3.3.1. Materjali laad

Poleeritud tahvelklaas	Valuklaas	Lehtklaas
1	1	2

9.3.3.2. Muud kõrvalomadused

Muid asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

9.3.4. Tuuleklaaside arv

Katsetamiseks esitatakse neli tuuleklaasi.

Joonis 14

Vaatlus kollimaatorikatse puhul

9.3.5. Tulemuste tõlgendamine

Tuuleklaasitüüp loetakse teisese kujutise eraldumise seisukohast rahuldavaks, kui katseks esitatud nelja tuuleklaasi puhul ei ületa esmase ja teisese kujutise eraldumine järgnevas tabelis iga tsooni või katsetsooni jaoks esitatud väärtusi.

Sõidukikategooria	Tsoon	Optilise moonutuse suurim väärtus
M1 ja N1	A – laiendatud punkti 9.2.2.1 kohaselt	15 kaareminutit
M1 ja N1	B – vähendatud 18. lisa punkti 2.4 kohaselt	25 kaareminutit
M- ja N-kategooria, välja arvatud M1	I	15 kaareminutit
Põllumajandussõidukid jms, millel ei ole võimalik I tsooni kindlaks määrata	I’	15 kaareminutit

9.3.5.1. Mõõtmisi ei tehta klaasi projektikohasest kontuurist ega läbipaistmatust alast sissepoole jääval 25 mm laiusel äärealal tingimusel, et see ala ei ulatu laiendatud A-tsooni või I tsooni.

9.3.5.2. Põllumajandus- ja metsatraktoritel ning ehitusmasinatel ei tehta mõõtmisi 100 mm laiusel äärealal.

9.3.5.3. Jaotatud tuuleklaaside puhul ei tehta mõõtmisi 35 mm laiusel ribal tuuleklaasi sellest servast, mis asub vastu jaotusposti.

9.3.5.4. I tsooni ja A-tsooni kõikide osade äärealal, mis jääb klaasi projektikohasest kontuurist 100 mm sissepoole, on lubatud suurim väärtus 25 kaareminutit.

9.3.5.5. Vähendatud B-tsoonis, mis on määratletud 18. lisa punktis 2.4, võib lubada kergeid kõrvalekaldeid nõuetest, tingimusel et need on piiratud ulatusega ning et need märgitakse katseprotokolli.

10. TULEKINDLUSE KATSE

10.1. Eesmärk ja rakendusala

Selle meetodiga saab kindlaks määrata mootorsõidukite (sõiduautod, veoautod, universaalid, bussid) salongis kasutatud materjalide horisontaalset põlemistaset kokkupuutel väikese leegiga.

Selle meetodiga saab kontrollida sõiduki sisustuselementide materjale ja osi eraldi või üheskoos kuni paksuseni 13 mm. Seda kasutatakse materjalide tootepartiide ühtsuse määramiseks nende tulekindluse seisukohast.

Kuna tegelike olukordade (kasutamine ja asukoht sõidukis, kasutamistingimused, süüteallikad jne) ning siin kirjeldatud täpsete katsetingimuste vahel on palju erinevusi, ei saa seda meetodit pidada sobivaks, et hinnata kõiki tegelikke sõidukisiseseid põlemisomadusi.

10.2. Mõisted

10.2.1. „Põlemistase”– selle meetodi kohaselt mõõdetud põlenud tee ja selle põlemiseks kulunud aja suhe. Seda väljendatakse millimeetrites minuti kohta.

10.2.2. „Komposiitmaterjal”– materjal, mis koosneb mitmest sama või eri materjali kihist, mille pinnad on üksteise külge kinnitatud liimi vm sideaine abil, plakeerimise, keevitamise jms teel.

Kui eri materjalid on omavahel ühendatud katkeliselt (näiteks õmblemise, kõrgsageduskeevituse, neetimise teel), ei käsitata selliseid materjale punkti 10.5 kohaselt üksikproovide ettevalmistamise seisukohast komposiitmaterjalidena.

10.2.3. „Avatud külg”– külg, mis jääb materjali sõidukile paigaldamisel salongi poole.

10.3. Põhimõte

Proovi hoitakse horisontaalasendis U-kujulise hoidiku abil põlemiskambris reguleeritud vähese soojuskiirgusega leegis 15 sekundit, kusjuures leek ulatub proovi vaba servani. Katse näitab, kas ja millal leek kustub või kui kaua kulub leegil teatava vahemaa läbimiseks.

10.4. Seadmed

10.4.1. Põlemiskamber (joonis 15), mis on eelistatavalt roostevabast terasest ning joonisel 16 esitatud mõõtmetega.

Kambri esiosas on tulekindel vaateaken, mis võib katta kogu esiosa ja mis võib funktsioneerida ka juurdepääsuluugina.

Kambri põhjas on tõmbeavad ning laes ümber kogu kambri ulatuv tõmbepilu. Põlemiskamber asetatakse neljale 10 mm kõrgusele jalale. Kambril võib ühes otsas olla ava proovihoidiku ja proovi sisseviimiseks; vastasotsas on ava gaasijuhtme jaoks. Sulanud materjal püütakse tilkumisvanni (vt joonis 17), mis asetatakse kambri põhjale tõmbeavade vahele, ilma et see kataks ühtki tõmbeava.

Joonis 15

Näidispõlemiskamber koos proovihoidiku ja tilkumisvanniga

10.4.2. Proovihoidik, mis koosneb kahest U-kujulisest metallplaadist või -raamist, mis on valmistatud korrosioonikindlast materjalist. Mõõdud on näidatud joonisel 18.

Alumine plaat on varustatud tihvtidega ning ülemine vastavate avadega, et tagada proovi kindel kohalpüsimine. Tihvtid on ka põlemispikkuse alguses ja lõpus mõõtepunktideks.

Alumise U-kujulise raami kohal on toetuspind, mis koosneb 0,25 mm läbimõõduga kuumakindlatest traatidest, mis toestavad raami 25 mm vahemaadega (vt joonis 19).

Proovi alumise külje tasand asub põrandaplaadist 178 mm kõrgusel. Proovihoidiku esiserva kaugus kambri seinast on 22 mm; proovihoidiku pikiservade kaugus kambri külgedest on 50 mm (kõik sisemõõdud). (Vt joonised 15 ja 16.)

10.4.3. Gaasipõleti

Väikeseks süüteallikaks on Bunseni põleti, mille sisemine läbimõõt on 9,5 mm. See asetseb katsekambris nii, et selle düüsi keskpunkt on 19 mm allpool proovi lahtise otsa allserva keskkohta (vt joonis 16).

10.4.4. Katsegaas

Põletisse viidava gaasi kütteväärtus peab olema umbes 38 MJ/m3 (näiteks maagaas).

10.4.5. Metallkamm, vähemalt 110 mm pikkune, seitsme kuni kaheksa sileda ümara piiga iga 25 mm kohta.

Joonis 16

Näidispõlemiskamber

Joonis 17

Tüüpiline tilkumisvann

Joonis 18

Proovihoidiku näidis

Joonis 19

Näidis alumise U-kujulise raami osast, millel on sooned traatide jaoks

10.4.6. Stopper, 0,5-sekundilise mõõtmistäpsusega.

10.4.7. Tõmbekapp

Põlemiskambri võib asetada tõmbekappi, kui tõmbekapi siseruumala on vähemalt 20 korda, ent kõige rohkem 110 korda suurem kui põlemiskambri ruumala ning kui tõmbekapi ükski kõrgus-, laius- ega pikkusmõõt ei ole rohkem kui 2,5 korda suurem kui kumbki teine mõõt.

Enne katse tegemist mõõdetakse õhu liikumiskiirust tõmbekapis põlemiskambri lõplikust asukohast 100 mm ees- ja tagapool. See peab olema vahemikus 0,10 ja 0,30 m/s, et põlemissaadused ei häiriks kasutajat. Võib kasutada loomuliku ventilatsiooni ja sellele vastava õhu liikumiskiirusega tõmbekappi.

10.5. Proovid

10.5.1. Kuju ja mõõtmed

Proovide kuju ja mõõtmed on näidatud joonisel 20. Proovi paksus vastab katsetatava toote paksusele. See ei tohi olla üle 13 mm. Kui proovivõtmine võimaldab, on proov kogu pikkuses sama ristlõikega. Kui toote kuju ja mõõtmed ei võimalda antud suurusega proovi võtta, tuleb järgida järgmisi miinimummõõtmeid:

a)	proovid laiusega 3–60 mm on 356 mm pikad. Sel juhul katsetatakse materjali kogu laiuses;

b)	proovid laiusega 60–100 mm on vähemalt 138 mm pikad. Sel juhul vastab võimalik põlemispikkus proovi pikkusele, kusjuures mõõtmist alustatakse esimese mõõtepunkti juurest;

c)	proove laiusega alla 60 mm ja pikkusega alla 356 mm ning proove laiusega 60–100 mm ja pikkusega alla 138 mm, samuti proove laiusega alla 3 mm ei saa kõnealuse meetodiga katsetada.

Joonis 20

Proov

10.5.2. Proovide võtmine

Katsetatavast materjalist võetakse vähemalt viis proovi. Kui materjalil on eri suunas erinevad põlemistasemed (see tehakse kindlaks eelkatsel), võetakse viis (või rohkem) proovi ning asetatakse need katseseadmesse nii, et mõõdetakse suurimat põlemistaset.

Kui materjal on esitatud kindla laiusega tükkidena, lõigatakse kogu laiuse ulatuses vähemalt 500 mm pikkune tükk. Selliselt lõigatud tükist võetakse proovid vähemalt 100 mm kauguselt materjali servast ning võrdsete vahemaade tagant.

Samal viisil võetakse proovid valmistoodetest, kui toote kuju seda võimaldab. Kui toode on paksem kui 13 mm, vähendatakse selle paksust 13 millimeetrini mehaanilise menetluse abil, mida rakendatakse materjali sellel poolel, mis ei ole pööratud salongi poole.

Komposiitmaterjale (vt punkt 10.2.2) katsetatakse nii, nagu need oleksid homogeense koostisega materjalid.

Üksteise peale kantud erineva koostisega kihtidest koosnevate materjalide puhul, mis ei ole komposiitmaterjalid, katsetatakse ükshaaval kõiki materjalikihte, mis asuvad kuni 13 mm sügavusel salongi poole pööratud pinnast.

10.5.3. Proovide ettevalmistamine

Proove hoitakse vähemalt 24 tundi, ent mitte rohkem kui 7 ööpäeva temperatuuril 23 °C ±2 °C ning suhtelise niiskuse 50 % ±5 % juures ning neis tingimustes hoitakse proove kuni vahetult katse-eelse ajani.

10.6. Katse käik

10.6.1. Karestatud või karvastatud pinnaga proovid asetatakse tasasele pinnale ning kammitakse kammiga (punkt 10.4.5) kaks korda vastukarva.

10.6.2. Proov asetatakse proovihoidikusse (punkt 10.4.2) nii, et katsetatav külg on suunatud allapoole leegi suunas.

10.6.3. Gaasileek seatakse 38 mm kõrguseks, kasutades selleks kambris olevat märki; põleti õhu sisselaskeava hoitakse suletuna. Enne esimese katse algust peab leek põlema vähemalt 1 min, et see stabiliseeruks.

10.6.4. Proovihoidik lükatakse põlemiskambrisse nii, et proovi serv ulatub leegini, ning 15 sekundi pärast katkestatakse gaasi juurdevool.

10.6.5. Põlemisaega hakatakse mõõtma hetkest, mil tulekolde piir möödub esimesest mõõtepunktist. Tule levikut jälgitakse küljel (kas ülemisel või alumisel), mis põleb kiiremini kui teine külg.

10.6.6. Põlemisaja mõõtmine lõpetatakse, kui leek on jõudnud viimase mõõtepunktini või kui leek kustub enne viimase mõõtepunktini jõudmist. Kui leek ei jõua viimase mõõtepunktini, mõõdetakse põlenud tee kuni punktini, kus leek kustus. Põlenud tee on proovi see osa, mis on pinnalt või seest põlemise teel hävinud.

10.6.7. Kui proov ei võta tuld või ei jätka põlemist pärast põleti kustutamist või kui leek kustub enne esimese mõõtepunktini jõudmist, nii et põlemisaega ei saa mõõta, märgitakse katseprotokolli, et põlemistase on 0 mm/min.

10.6.8. Katseseeriat või korduvkatseid tehes tagatakse, et põlemiskambri ja proovihoidiku temperatuur on enne katse alustamist kõige rohkem 30 °C.

10.7. Arvutamine

Põlemistase B, väljendatuna millimeetrites minuti kohta, saadakse valemiga:

Formula ,

kus:

s on põlenud tee millimeetrites;

t on aeg sekundites, mis kulus tee s läbipõlemiseks.

10.8. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

10.9. Tulemuste tõlgendamine

10.9.1. Plastmaterjaliga kaetud ohutud klaaspinnad (käesoleva eeskirja punkt 2.4) ja klaasplast (käesoleva eeskirja punkt 2.5) loetakse tulekindluse seisukohast rahuldavaks, kui põlemistase ei ületa 90 mm/min.

10.9.2 Jäigast plastist paneelid (käesoleva eeskirja punkt 2.6.1), paindplastist paneelid (käesoleva eeskirja punkt 2.6.2) ja jäigast plastist mitmekordsed klaaspaketid loetakse tulekindluse seisukohast rahuldavaks, kui põlemistase ei ületa 110 mm/min.

11. KEMIKAALIKINDLUSE KATSE

11.1. Katsel kasutatavad kemikaalid

11.1.1. Mitteabrasiivne seebilahus: 1 massiprotsent kaaliumoleaati deioniseeritud vees.

11.1.2. Aknapuhastusvahend: isopropanooli ja dipropüleenglükoolmonometüüleetri (5–10 massiprotsenti kumbagi) ning ammooniumhüdroksiidi (1–5 massiprotsenti) vesilahus.

11.1.3. Lahjendamata denatureeritud alkohol: üks mahuosa metüülalkoholi 10 mahuosa etüülalkoholi kohta.

11.1.4. Bensiin või samaväärne etalonbensiin: 50 mahuprotsenti tolueeni, 30 mahuprotsenti 2,2,4-trimetüülpentaani, 15 mahuprotsenti 2,4,4-trimetüül-1-penteeni ja 5 mahuprotsenti etüülalkoholi.

NB! Kasutatava bensiini koostis märgitakse katseprotokolli.

11.1.5. Etalonpetrool: segu, milles on 50 mahuprotsenti n-oktaani ja 50 mahuprotsenti n-dekaani.

11.2. Katsemeetod

11.2.1. Sukelduskatse

Iga punktis 11.1 nimetatud katse ja kemikaaliga katsetatakse nelja proovi mõõtmetega 180 mm × 25 mm, kusjuures igaks katseks ja iga puhastusvahendi jaoks võetakse uus katsekeha.

Enne iga katset puhastatakse proovid vastavalt tootja juhistele, seejärel hoitakse neid 48 tundi temperatuuril 23 °C ±2 °C ja suhtelise niiskuse 50 ±5 % juures. Need tingimused säilitatakse katsete jooksul.

Proovid kastetakse täielikult katsevedelikku ja hoitakse seal üks minut, seejärel võetakse välja ning kuivatatakse otsekohe puhta absorbeeriva puuvillase lapiga.

11.2.2. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

	Värvitu	Toonitud
Plastkatte või vahekihi värvus	2	2

Muid asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

11.2.3. Tulemuste tõlgendamine

11.2.3.1. Kemikaalikindluse katse tulemus on rahuldav, kui proov ei ole pehmenenud, kleepunud, juuspragunenud ega muutunud oluliselt vähem läbipaistvaks.

11.2.3.2. Proovide komplekt loetakse kemikaalikindluse seisukohast rahuldavaks, kui iga kemikaaliga tehtud neljast katsest vähemalt kolm on andnud rahuldava tulemuse.

11.2.4. Koormuskatse käik

11.2.4.1. Proov kinnitatakse ühte otsa pidi nii, et see toetub kogu laiuses teravale servale (tugipunktile), mis asub 51 mm kaugusel otsa kinnituskohast, moodustades niiviisi horisontaalse kangi. Katsekeha vaba otsa külge 102 mm kaugusele tugipunktist riputatakse raskus, nagu on näidatud joonisel 21.

Joonis 21

Proovi paigaldus

11.2.4.2. Raskuse mass on 28,7 . t2g, kus t on katsekeha paksus millimeetrites. Selle tulemusena tekib proovi väliskius ligikaudu 6,9 MPa suurune pinge.

Näide:

kui 3 mm paksune proov asetseb horisontaalselt otsakinnituspunkti (kus talle mõjub allasuunaline jõud) ning sellest 51 mm kaugusel asuva tugipunktiks oleva serva (kus mõjub ülessuunaline jõud) vahel, siis rakendatakse sellele 102 mm kaugusel tugipunktist allapoole suunatud koormust 258 g.

11.2.4.3. Kui proov on pinge all, kantakse proovi ülapinnale tugipunkti kohale üht ettenähtud kemikaalidest. Kemikaal kantakse peale pehme, 13 mm laiuse pintsliga, mida niisutatakse enne iga pintslitõmmet. Ühesekundilise intervalliga tehakse kümme pintslitõmmet proovi kogu laiuses, vältides proovi otsi ja servi (vt joonis 22).

Joonis 22

Kemikaalide kandmine proovi pinnale

11.2.5. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

	Värvitu	Toonitud
Plastkatte või plast-klaaspinna värvus	1	2

Muid asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

11.2.6. Tulemuste tõlgendamine

11.2.6.1. Kemikaalikindluse katse tulemus on rahuldav, kui proov ei ole pehmenenud, kleepunud, juuspragunenud ega muutunud oluliselt vähem läbipaistvaks.

11.2.6.2. Proovide komplekt loetakse kemikaalikindluse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

11.2.6.2.1.

kõikide katsete tulemus on rahuldav;

11.2.6.2.2.

ühe katse tulemus ei vasta nõuetele, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue proovide komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

12. PAINDUVUS- JA VOLTIMISKATSE

12.1. Rakendusala

Katsega tehakse kindlaks, kas plastmaterjal tuleb klassifitseerida jäigaks või paindplastiks.

12.2. Katsemeetod

Nimipaksusega materjalist lõigatakse välja ristkülikukujuline tasapinnaline proov pikkusega 300 mm ja laiusega 25 mm ning kinnitatakse see horisontaalasendis klamberkinnitisse nii, et proovi pikkusest 275 mm ulatub vabalt üle hoidiku. Seda vaba otsa hoitakse sobiva toetusseadme abil kuni katse alguseni horisontaalasendis. Kuuskümmend sekundit pärast selle toe eemaldamist määratakse vaba otsa vertikaalsuunaline kõrvalekalle millimeetrites. Kui kõrvalekalle on rohkem kui 50 mm, tehakse seejärel 180° voltimiskatse. Proov volditakse korraks kokku ja seejärel volditakse ümber 0,5 mm paksuse metall-lehe niiviisi, et proov on mõlemalt poolt tihedalt vastu seda lehte.

12.3. Katsetingimused

Temperatuur: 20 °C ±2 °C

Suhteline niiskus: 60 ±5 %

12.4. Nõuded

Vertikaalsuunaline kõrvalekalle peab paindplasti puhul olema üle 50 mm ning 10 sekundit pärast 180° voltimist ei tohi materjalil painutuskohas ilmneda pragunemist (vt joonis 23).

13. LÕIKEKATSE

13.1 Rakendusala

Katse abil on hõlpsasti võimalik määrata, kas kattekiht on aluspinnaga nakkunud. Saab hinnata haprust ja muid tugevusomadusi.

13.2. Seadmed

Lõikeriist kuue teraga, mis on üksteisest 1 mm kaugusel. Kahekordse suurendusega suurendusklaas lõigatud proovi uurimiseks (vt joonis 24).

Joonis 23

Painduvuskatse seadistus

Joonis 24

Kuueteraline lõikeriist

13.3. Katsemeetod

Tehakse lõige, mis ulatub läbi pinnakatte kuni aluspinnani, tekitades kuus sisselõiget, ning seejärel teine lõige, nii et tekib 25 ruudust koosnev ruudustik.

Lõikeriista tõmmatakse ühtlaselt kiirusega 2–5 cm/s, nii et sisselõige ulatuks aluspinnani, aga ei tungiks sellesse liiga sügavalt sisse.

Lõige tehakse nii, et lõikeriista servadel olevad kaks juhttera puudutavad pinda ühtlaselt. Pärast katset vaadeldakse sisselõikeid suurendusklaasiga, et kontrollida, kas need ulatuvad aluspinnani. Katse tehakse proovil vähemalt kahes kohas. Pärast lõigete tegemist harjatakse sisselõikeid viis korda kergelt vajutades mõlemas diagonaalsuunas, kasutades polüamiidharjastega harja.

13.4. Tulemuste tõlgendamine

Sisselõigatud ruudustikku vaadeldakse suurendusklaasiga. Kui lõikeservad on täiesti tasased ja kui pinnakate ei ole kusagilt lahti, märgitakse lõikeväärtuseks Gt0. Kui sisselõigete ristumiskohal on lahtitulnud osakesi ja kui paljandunud ala moodustab ligikaudu 5 % ruudustiku pindalast, märgitakse lõikeväärtuseks Gt1.

Suuremad pinnakatte lahtituleku alad hinnatakse vahemikus Gt2–Gt5.

Lõikeväärtuse aste	Ruudustiku ala, kus pinnakate on lahti tulnud
Gt2	vahemikus 5–15 %
Gt3	vahemikus 15–35 %
Gt4	vahemikus 35–65 %
Gt5	üle 65 %

(1) Sobivat abrasiivtööriista pakub Teledyne Taber (Ameerika Ühendriigid).

(2) Sobivaid abrasiivkettaid pakub Teledyne Taber (Ameerika Ühendriigid).

(3) Näiteks järgmiste seeriate tooted: Atlas Ci, Heraeus Xenotest, Suga WEL-X.

(4) Näiteks Corning 7740 Pyrex või Heraeus Suprax.

(5) Kogu ultraviolettkiirguseks loetakse kogu kiirgus lainepikkusel alla 400 nm.

(6) Rahvusvaheline Valgustuskomisjon (Commission internationale de l'éclairage, CIE).

(7) Nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3), (dokument TRANS/WP.29/78/Rev.2, punkt 2) 7. lisas.

4. LISA

KARASTATUD KLAASIST TUULEKLAASID

1. TÜÜBI MÄÄRATLUS

Karastatud klaasist tuuleklaasid kuuluvad eri tüüpidesse, kui need erinevad vähemalt ühe järgnevalt nimetatud põhi- või kõrvalomaduse poolest.

1.1.

Põhiomadused on järgmised:

1.1.1.

kaubanimed või kaubamärgid;

1.1.2.

kuju ja mõõtmed;

killunemiskatse ja mehaaniliste omaduste katse seisukohast jaotatakse karastatud klaasist tuuleklaasid kahte järgmisse klassi:

1.1.2.1.

tasapinnalised tuuleklaasid ja

1.1.2.2.

kumerad tuuleklaasid;

1.1.3.

paksuskategooria, kuhu kuulub nimipaksus e (lubatud on valmistamisest tingitud hälve ± 0,2 mm):

I kategooria	e ≤ 4,5 mm
II kategooria	4,5 mm < e ≤ 5,5 mm
III kategooria	5,5 mm < e ≤ 6,5 mm
IV kategooria	6,5 mm < e

1.2.

Kõrvalomadused on järgmised:

1.2.1.

materjali laad (poleeritud tahvelklaas, valuklaas, lehtklaas);

1.2.2.

värvus (värvitu või toonitud);

1.2.3.

elektrijuhtide olemasolu või puudumine;

1.2.4.

läbipaistmatu ala olemasolu või puudumine.

2. KILLUNEMISKATSE

2.1. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

2.1.1.

Arvestada tuleb üksnes materjali laadi.

2.1.2.

Valuklaasil ja lehtklaasil on sama probleemsuse näitaja.

2.1.3.

Killunemiskatset korratakse üleminekul poleeritud tahvelklaasilt valuklaasile või lehtklaasile ja vastupidi.

2.2. Katsekehade arv

Katse tehakse kuue katsekehaga, mis on saadud väikseima pinnalaotusristkülikuga klaasidest, ning kuue prooviga, mis on saadud suurima pinnalaotusristkülikuga klaasidest; klaasid valitakse vastavalt 13. lisale.

2.3. Klaasi eri tsoonid

Karastatud klaasist tuuleklaasil on kaks peamist tsooni: FI ja FII. Sellel võib olla ka vahetsoon FIII. Tsoonid määratletakse järgmiselt.

2.3.1.

FI tsoon

–

vähemalt 7 cm laiune peenkillunemisega ääretsoon, mis kulgeb piki tuuleklaasi kõiki servi ning mis hõlmab 2 cm laiuse välimise riba, mida ei hinnata.

2.3.2.

FII tsoon

–

varieeruva killunemisega nähtavustsoon, mis hõlmab alati vähemalt 20 cm kõrguse ja 50 cm pikkuse ristkülikukujulise osa.

2.3.2.1.

M1-kategooria sõidukite puhul asub ristküliku keskpunkt ringis, mille raadius on 10 cm ja mille keskpunkt asub segmendi V1-V2 keskme projektsioonil.

2.3.2.2.

M- või N-kategooria sõidukite puhul (välja arvatud M1-kategooria sõidukid) asub ristküliku keskpunkt ringis, mille raadius on 10 cm ja mille keskpunkt asub punkti 0 projektsioonil.

2.3.2.3.

Põllumajandus- ja metsatraktoritel ning ehitusmasinatel märgitakse nähtavustsooni asukoht katseprotokolli.

2.3.2.4.

Tuuleklaaside puhul, mille kõrgus on alla 44 cm, võib eespool nimetatud ristküliku kõrgust vähendada 15 cm-ni.

2.3.3.

FIII tsoon

–

FI ja FII tsooni vahel asuv vahetsoon, mille laius ei ole rohkem kui 5 cm.

2.4. Katsemeetod

Kasutatakse 3. lisa punktis 1 kirjeldatud meetodit.

2.5. Löögipunktid (vt 17. lisa joonis 2)

2.5.1.

Löögipunktid valitakse järgmiselt.

Punkt 1	:	FII tsooni keskmises osas kõrge või madala pingega piirkonnas.
Punkt 2	:	FIII tsoonis võimalikult lähedal FII tsooni vertikaalsele sümmeetriatasandile.
Punktid 3 ja 3’	:	katsekeha ühe mediaani servadest 3 cm kaugusel; kui serval on tangijälg, on üks löögipunkt selle serva lähedal, kus on tangijälg, ning teine vastasserva lähedal.
Punkt 4	:	kohas, kus kumerusraadius on pikimal mediaanil väikseim.
Punkt 5	:	3 cm kaugusel katsekeha servast kohas, kus serva kumerusraadius on väikseim, kas vasakul või paremal pool.

2.5.2.

Killunemiskatse tehakse kõikides punktides (1, 2, 3, 3’, 4 ja 5).

2.6. Tulemuste tõlgendamine

2.6.1.

Katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui killunemine vastab kõikidele punktides 2.6.1.1, 2.6.1.2 ja 2.6.1.3 esitatud tingimustele.

2.6.1.1.

FI tsoon

2.6.1.1.1.

Iga 5 cm × 5 cm ruudu kildude arv on vähemalt 40, kuid mitte üle 350; kui leitakse vähem kui 40 kildu, on katse tulemus rahuldav, kui igas 10 cm × 10 cm ruudus, mis sisaldab seda 5 cm × 5 cm ruutu, on kildude arv vähemalt 160.

2.6.1.1.2.

Eespool esitatud reegli kohaldamisel loetakse kild, mis ulatub üle ruudu serva, pooleks killuks.

2.6.1.1.3.

Killunemist ei kontrollita 2 cm laiusel ribal proovide servadest, kuna selle riba suurune on klaasi raam, ega 7,5 cm raadiuses löögipunktist.

2.6.1.1.4.

Üle 3 cm2 suuruse pindalaga kilde võib esineda kõige rohkem kolm tükki. Samas 10 cm läbimõõduga ringis ei tohi selliseid kilde leiduda rohkem kui üks.

2.6.1.1.5.

Piklikud killud on lubatud, tingimusel, et need ei tohi olla teravaservalised ning nende pikkus ei ületa 7,5 cm, välja arvatud punktis 2.6.2.2 sätestatud juhul. Kui piklikud killud ulatuvad klaasi servani, ei tohi nende nurk klaasi serva suhtes olla suurem kui 45°.

2.6.1.2

FII tsoon

2.6.1.2.1.

Jääknähtavust pärast klaasi purunemist kontrollitakse punktis 2.3.2 määratletud ristkülikukujulises piirkonnas. Selles ristkülikus peab üle 2 cm2 suuruste kildude koondpindala moodustama vähemalt 15 % ristküliku pindalast; tuuleklaaside puhul, mille kõrgus on alla 44 cm või mille paigaldusnurk vertikaali suhtes on väiksem kui 15°, peab nähtavus olema vähemalt 10 % asjaomase nelinurga pindalast.

2.6.1.2.2.

Ükski kild ei tohi olla suurem kui 16 cm2, välja arvatud punktis 2.6.2.2 sätestatud juhul.

2.6.1.2.3.

10 cm raadiuses löögipunktist, kuid üksnes selles ringi osas, mis kuulub FII tsooni, võib olla kolm kildu, mille pindala on üle 16 cm2, kuid alla 25 cm2.

2.6.1.2.4.

Killud peavad olema enam-vähem ühtlase kujuga ning neil ei tohi olla punktis 2.6.1.2.4.1 kirjeldatud teravikke. 50 cm × 20 cm suuruses ristkülikus võib siiski olla kuni kümme ning kogu tuuleklaasis kuni 25 ebaühtlase kujuga kildu.

Ühelgi sellisel killul ei või olla pikemat teravikku kui 35 mm, mõõdetuna vastavalt punktile 2.6.1.2.4.1.

2.6.1.2.4.1.

Kild on ebaühtlase kujuga, kui see ei mahu 40 mm läbimõõduga ringjoone sisse, kui sellel on vähemalt üks üle 15 mm pikkune teravik (mõõdetuna teraviku tipust selle osani, mille paksus on võrdne klaasi paksusega) ning kui sellel on üks või rohkem teravikku, mille tipunurk on alla 40°.

2.6.1.2.5.

Pikliku kujuga killud on lubatud terves FII tsoonis, kui need on alla 10 cm pikad, välja arvatud punktis 2.6.2.2 sätestatud juhul.

2.6.1.3.

FIII tsoon

Selle tsooni killunemisomadused jäävad kahe kõrvalasuva tsooni (FI ja FII) puhul lubatud killunemisomaduste vahepeale.

2.6.2.

Tüübikinnituse saamiseks esitatud tuuleklaas loetakse killunemise seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest:

2.6.2.1.

kõik katsed punktis 2.5.1 määratletud löögipunktidega on andnud rahuldava tulemuse;

2.6.2.2.

kõigist katsetest punktis 2.5.1 määratletud löögipunktidega on üks andnud mitterahuldava tulemuse, kuid kõrvalekalded ei ületa järgmisi piirnorme:

FI tsoon	:	kuni viis kildu pikkusega 7,5–15 cm;
FII tsoon	:	kuni kolm kildu pindalaga 16–20 cm2 väljaspool ringi, mille raadius on 10 cm ja mille keskpunkt on löögipunkt;
FIII tsoon	:	kuni neli kildu pikkusega 10–17,5 cm;

ning seda katset korratakse uue prooviga, mis vastab punkti 2.6.1 nõuetele või mille puhul kõrvalekalded jäävad eespool kindlaks määratud piiresse;

2.6.2.3.

kui kõikidest punktis 2.5.1 ettenähtud löögipunktidega tehtud katsetest kaks annavad mitterahuldava tulemuse, kuid kõrvalekalded ei ületa punktis 2.6.2.2 kindlaks määratud piirnorme, ning kui uue proovide komplektiga tehtud uus katseseeria vastab punkti 2.6.1 nõuetele või kui uuest proovide komplektist kõige rohkem kahe proovi puhul jääb kõrvalekalle punktis 2.6.2.2 kindlaks määratud piiresse.

2.6.3.

Kui avastatakse eespool nimetatud kõrvalekalded, märgitakse need katseprotokolli ning protokollile lisatakse tuuleklaasi vastavate osade mõranemismustri püsisalvestis.

3. KATSE MUDELPEAGA

3.1. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

3.2. Katsekehade arv

3.2.1.

Iga karastatud klaasist tuuleklaasi rühma kohta tehakse katse nelja katsekehaga, mille pinnalaotusristkülik on väikseim, ning nelja katsekehaga, mille pinnalaotusristkülik on suurim, kusjuures kõik kaheksa proovi on sama tüüpi nagu killunemiskatseks valitud proovid (vt punkt 2.2).

3.2.2.

Teise võimalusena võib katseid tegeva laboratooriumi äranägemisel võtta katsete jaoks iga tuuleklaasi paksuskategooria kohta kuus katsekeha mõõtmetega (1 100 mm × 500 mm) ± 5/2 mm.

3.3. Katsemeetod

3.3.1.

Kasutatakse 3. lisa punktis 3.1 kirjeldatud meetodit.

3.3.2.

Kukutamiskõrgus on 1,5 m± 0/5 mm.

3.4. Tulemuste tõlgendamine

3.4.1.

Katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui tuuleklaas või katsekeha praguneb.

3.4.2.

Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehade komplekt loetakse mudelpeakatse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

3.4.2.1.

kõik katsed on andnud rahuldava tulemuse;

3.4.2.2.

ühe katse tulemus ei vasta nõuetele, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

4. OPTILISED OMADUSED

Kõikide tuuleklaasitüüpide suhtes kohaldatakse 3. lisa punktis 9 sätestatud optiliste omaduste nõudeid.

5. LISA

ÜHTLASELT KARASTATUD KLAASPANEELID (1)

1. TÜÜBI MÄÄRATLUS

Ühtlaselt karastatud klaaspaneelid kuuluvad eri tüüpidesse, kui need erinevad vähemalt ühe järgnevalt nimetatud põhi- või kõrvalomaduse poolest.

1.1. Põhiomadused on järgmised:

1.1.1.

kaubanimed või kaubamärgid;

1.1.2.

karastamisprotsessi laad (termiline või keemiline);

1.1.3.

kuju kategooria; eristatakse kahte kategooriat:

1.1.3.1.

tasapinnalised klaaspaneelid,

1.1.3.2.

tasapinnalised ja kumerad klaaspaneelid;

1.1.4.

paksuskategooria, kuhu kuulub nimipaksus e (lubatud on valmistamisest tingitud hälve ± 0,2 mm):

I kategooria	e ≤ 3,5 mm
II kategooria	3,5 mm < e ≤ 4,5 mm
III kategooria	4,5 mm < e ≤ 6,5 mm
IV kategooria	6,5 mm < e

1.2. Kõrvalomadused on järgmised:

1.2.1.

materjali laad (poleeritud tahvelklaas, valuklaas, lehtklaas);

1.2.2.

värvus (värvitu või toonitud);

1.2.3.

elektrijuhtide olemasolu või puudumine;

1.2.4.

läbipaistmatu ala olemasolu või puudumine.

2. KILLUNEMISKATSE

2.1. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Materjal	Probleemsuse näitaja
Tahvelklaas	2
Valuklaas	1
Lehtklaas	1

Muid asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

2.2. Katsekehade valimine

2.2.1. Katse tegemiseks valitakse järgmiste kriteeriumide alusel katsekehad igast kuju- ja paksuskategooriast, mida on keeruline toota.

2.2.1.1.

Tasapinnaliste klaaspaneelide puhul võetakse kaks katsekehade komplekti, mis vastavad:

2.2.1.1.1.

suurimale pinnalaotusristkülikule,

2.2.1.1.2.

väikseimale nurgale kahe kõrvuti asetseva külje vahel.

2.2.1.2.

Tasapinnaliste ja kumerate klaaspaneelide puhul võetakse kolm proovide komplekti, mis vastavad:

2.2.1.2.1.

suurimale pinnalaotusristkülikule,

2.2.1.2.2.

väikseimale nurgale kahe kõrvuti asetseva külje vahel,

2.2.1.2.3.

segmendi suurimale kõrgusele.

2.2.2. Katsed, mis tehakse katsekehadega, mis vastavad suurimale pinnalaotusristkülikule S, loetakse kehtivaks mis tahes muu pinna suhtes, mis on väiksem kui S + 5 %.

2.2.3. Kui esitatud proovidel esineb nurk γ, mis on väiksem kui 30°, loetakse katsed kehtivaks kõikide esitatud klaaspaneelide suhtes, mille nurk on suurem kui γ – 5°.

Kui esitatud proovidel esineb nurk γ, mis on 30° või suurem, loetakse katsed kehtivaks kõikide esitatud klaaspaneelide suhtes, mille nurk on 30° või suurem.

2.2.4. Kui esitatud proovide segmendi kõrgus h on suurem kui 100 mm, loetakse katsed kehtivaks kõikide esitatud klaaspaneelide suhtes, mille segmendi kõrgus on väiksem kui h + 30 mm.

Kui esitatud proovide segmendi kõrgus h on 100 mm või väiksem, loetakse katsed kehtivaks kõikide klaaspaneelide suhtes, mille segmendi kõrgus on 100 mm või väiksem.

2.3. Katsekehade arv komplektis

Katsekehade arv igas rühmas on punktis 1.1.3 kindlaksmääratud kujukategooriate kaupa järgmine:

Klaaspaneeli tüüp	Katsekehade arv
Tasapinnaline	4
Kumer (minimaalne kumerusraadius ≥ 200 mm)
Kumer (minimaalne kumerusraadius < 200 mm)	8

2.4. Katsemeetod

2.4.1. Kasutatakse 3. lisa punktis 1 kirjeldatud meetodit.

2.5. Löögipunktid (vt 17. lisa joonis 3)

2.5.1. Tasapinnaliste klaaspaneelide ja kumerate klaaspaneelide puhul on löögipunktid, mis on esitatud vastavalt 17. lisa joonistel 3a ja 3b ning 17. lisa joonisel 3c, järgmised.

Punkt 1	:	klaasi geomeetrilises keskpunktis.
Punkt 2	:	kumeratel klaaspaneelidel, mille minimaalne kumerusraadius r on väiksem kui 200 mm. Punkt valitakse suurimal mediaanil klaaspaneeli selles osas, kus kumerusraadius on väikseim.

2.5.2. Igas ettenähtud löögipunktis tehakse katsed nelja katsekehaga.

2.6. Tulemuste tõlgendamine

2.6.1. Katse tulemus on rahuldav, kui killunemine vastab järgmistele tingimustele:

2.6.1.1.

Igas 5 cm × 5 cm tükis on kildude arv vähemalt 40.

2.6.1.2.

Eespool esitatud reegli kohaldamisel loetakse kild, mis ulatub üle ruudu serva, pooleks killuks.

2.6.1.3.

Killunemist ei kontrollita 2 cm laiusel ribal proovi servadest, kuna selle riba suurune on klaasi raam, ega 7,5 cm raadiuses löögipunktist.

2.6.1.4.

Kui kild ulatub üle väljaarvatava ala, hinnatakse üksnes killu seda osa, mis jääb alast väljapoole.

2.6.1.5.

Killud, mille pindala on üle 3 cm2, ei ole lubatud, välja arvatud punktis 2.6.1.3 määratletud osades.

2.6.1.6.

Killud, mis on pikemad kui 100 mm, ei ole lubatud, välja arvatud punktis 2.6.1.3 määratletud osades tingimusel, et:

2.6.1.6.1.

kildude otsad ei koondu punktiks;

2.6.1.6.2.

kui killud ulatuvad paneeli servani, ei ole nende nurk paneeli serva suhtes suurem kui 45°.

2.6.2. Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehade komplekt loetakse killunemise seisukohast rahuldavaks, kui vähemalt kolm neljast katsest, mis on tehtud punktis 2.5.1 määratletud iga löögipunktiga, on andnud rahuldava tulemuse.

2.6.3. Kui avastatakse eespool nimetatud kõrvalekalded, märgitakse need katseprotokolli ning protokollile lisatakse klaaspaneeli vastavate osade mõranemismustri püsisalvestis.

3. MEHAANILISE TUGEVUSE KATSE

3.1. Katse 227 g kuuliga

3.1.1. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Materjal	Probleemsuse näitaja	Värvus	Probleemsuse näitaja
Poleeritud klaas	2	värvitu	1
Valuklaas	1	toonitud	2
Lehtklaas	1

Muud kõrvalomadused (elektrijuhtide olemasolu või puudumine) ei ole asjassepuutuvad.

3.1.2. Katsekehade arv

Iga punktis 1.1.4 kindlaks määratud paksuskategooria kohta võetakse katseks kuus katsekeha.

3.1.3. Katsemeetod

3.1.3.1.

Kasutatakse 3. lisa punktis 2.1 kirjeldatud meetodit.

3.1.3.2.

Kukutamiskõrgus (kuuli alumisest küljest katsekeha ülemise pinnani) on 2,0 m ± 0/5 mm.

3.1.4. Tulemuste tõlgendamine

3.1.4.1.

Katse tulemus on rahuldav, kui vähemalt viis katsekeha ei purune.

4. OPTILISED OMADUSED

4.1. Ühtlaselt karastatud klaaspaneelide või klaaspaneelide osade suhtes, mis asuvad juhi vaatevälja jaoks olulistes kohtades, kohaldatakse 3. lisa punktis 9.1 sätestatud tavaläbipaistvuse nõudeid.

4.2. Ühtlaselt karastatud klaaspaneelide suhtes, mida kasutatakse tuuleklaasidena aeglaselt liikuvatel sõidukitel, mis oma konstruktsiooni tõttu ei liigu kiiremini kui 40 km/h, kohaldatakse 3. lisa punkti 9 sätteid. Neid sätteid ei kohaldata tasapinnaliste tuuleklaaside suhtes, mis kuuluvad juba tüübikinnituse saanud rühma.

(1) Seda tüüpi ühtlaselt karastatud klaaspaneeli võib kasutada ka tuuleklaasina aeglaselt liikuvatel sõidukitel, mis oma konstruktsiooni tõttu ei liigu kiiremini kui 40 km/h.

6. LISA

TAVALISEST LAMINAATKLAASIST TUULEKLAASID

1. TÜÜBI MÄÄRATLUS

Tavalisest laminaatklaasist tuuleklaasid kuuluvad eri tüüpidesse, kui need erinevad vähemalt ühe järgnevalt nimetatud põhi- või kõrvalomaduse poolest.

1.1. Põhiomadused on järgmised:

1.1.1.

kaubanimed või kaubamärgid;

1.1.2.

kuju ja mõõtmed;

mehaaniliste omaduste katse ja keskkonnaagressiivsusele vastupidavuse katse puhul loetakse tavalisest laminaatklaasist tuuleklaasid ühte gruppi kuuluvaks;

1.1.3.

klaasikihtide arv;

1.1.4.

tuuleklaasi nimipaksus e, kusjuures lubatud on valmistamisest tingitud hälve 0,2 · n mm ülal- või allpool nimiväärtust (n on tuuleklaasi klaasikihtide arv);

1.1.5.

vahekihi või vahekihtide nimipaksus;

1.1.6.

vahekihi või vahekihtide laad ja tüüp (nt polüvinüülbutüraalist või muust plastmaterjalist vahekiht või vahekihid).

1.2. Kõrvalomadused on järgmised:

1.2.1.

materjali laad (poleeritud tahvelklaas, valuklaas, lehtklaas);

1.2.2.

vahekihi või vahekihtide värvus (täielik või osaline) (värvitu või toonitud);

1.2.3.

klaasi värvus (värvitu või toonitud);

1.2.4.

elektrijuhtide olemasolu või puudumine;

1.2.5.

läbipaistmatu ala olemasolu või puudumine.

2. ÜLDOSA

2.1. Tavalisest laminaatklaasist tuuleklaaside puhul tehakse katsed, v.a katse mudelpeaga (punkt 3.2) ja optiliste omaduste katse, tasapinnaliste katsekehadega, mis on lõigatud tegelikust tuuleklaasist või on spetsiaalselt katse jaoks valmistatud. Mõlemal juhul peavad katsekehad olema igati tüüpilised masstoodanguna valmistatud tuuleklaaside suhtes, millele soovitakse saada tüübikinnitust.

2.2. Enne iga katset hoitakse katsekehi vähemalt neli tundi temperatuuril 23 ± 2 °C. Katsed tehakse nii kiiresti kui võimalik pärast katsekehade väljavõtmist mahutist, kus neid hoiti.

3. KATSE MUDELPEAGA

3.1. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

3.2. Mudelpeakatse terviktuuleklaasiga

3.2.1. Katsekehade arv

Katse tehakse nelja katsekehaga, mis on saadud väikseima pinnalaotusristkülikuga seeriast, ning nelja prooviga, mis on saadud suurima pinnalaotusristkülikuga seeriast, mis valitakse vastavalt 13. lisa sätetele.

3.2.2. Katsemeetod

3.2.2.1.

Kasutatakse 3. lisa punktis 3.1 kirjeldatud meetodit.

3.2.2.2.

Kukutamiskõrgus on 1,5 m ± 0/5 mm.

3.2.3. Tulemuste tõlgendamine

3.2.3.1.

Katse tulemus on rahuldav, kui on täidetud järgmised tingimused:

3.2.3.1.1.

katsekeha puruneb nii, et löögipunkti ümber on palju ringmõrasid, kusjuures ükski mõra ei ole löögipunktist kaugemal kui 80 mm;

3.2.3.1.2.

klaasikihid jäävad plastmaterjalist vahekihi külge. Mõrast kummalgi pool võib olla üks või rohkem alla 4 mm laiust vahet klaasikihi ja vahekihi vahel, tingimusel, et need jäävad löögipunkti ümbritsevast 60 mm läbimõõduga ringist väljapoole.

3.2.3.1.3.

Löögiküljel:

3.2.3.1.3.1.

ei või vahekiht paljastuda rohkem kui 20 cm2 ulatuses,

3.2.3.1.3.2.

lubatud on vahekihi rebenemine kuni 35 mm ulatuses.

3.2.3.2.

Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehade komplekt loetakse mudelpeakatse seisukohast rahuldavaks, kui kõik katsed on andnud rahuldava tulemuse.

4. MEHAANILISE TUGEVUSE KATSE

4.1. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

4.2. Katse 2 260 g kuuliga

4.2.1. Katse tehakse 12 ruudukujulise katsekehaga, mille küljepikkus on 300 mm ± 0/10 mm.

4.2.2. Katsemeetod

4.2.2.1.

Kasutatakse 3. lisa punktis 2.2 kirjeldatud meetodit.

4.2.2.2.

Kukutamiskõrgus (kuuli alumisest küljest katsekeha ülemise pinnani) on 4 m ± 0/25 mm.

4.2.3. Tulemuste tõlgendamine

4.2.3.1.

Katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui viie sekundi jooksul alates löögihetkest ei läbista kuul klaaspinda.

4.2.3.2.

Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehad loetakse 2 260 g kuuliga tehtava katse seisukohast rahuldavaks, kui 12 katsest vähemalt 11 on andnud rahuldava tulemuse.

4.3. Katse 227 g kuuliga

4.3.1. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

4.3.2. Katsekehade arv

Katse tehakse 20 ruudukujulise katsekehaga, mille küljepikkus on 300 mm ± 0/10 mm.

4.3.3. Katsemeetod

4.3.3.1.

Kasutatakse 3. lisa punktis 2.1 kirjeldatud meetodit.

Kümne katsekehaga tehakse katse temperatuuril + 40 ± 2 °C ning kümne katsekehaga temperatuuril – 20 ± 2 °C.

4.3.3.2.

Kukutamiskõrgused erinevate paksuskategooriate ja eraldunud kildude massi kohta on esitatud järgmises tabelis:

	+ 40 °C ± 2 °C		– 20 °C ± 2 °C
Katsekeha nimipaksus (mm)	Kukutamis-kõrgus (m)	Kildude lubatud maksi-maalne mass (g)	Kukutamis-kõrgus (m)	Kildude lubatud maksi-maalne mass (g)
e ≤ 4,5	9	12	8,5	12
4,5 < e ≤ 5,5	9	15	8,5	15
5,5 < e ≤ 6,5	9	20	8,5	20
e > 6,5	9	25	8,5	25

4.3.4. Tulemuste tõlgendamine

4.3.4.1.

Katse tulemus on rahuldav, kui on täidetud järgmised tingimused:

—	kuul ei läbista katsekeha,

—	katsekeha ei purune mitmeks tükiks,

—	kui vahekiht ei ole rebenenud, ei ületa löögipunkti vastas olevalt klaasiküljelt eraldunud kildude mass punktis 4.3.3.2 esitatud asjakohaseid väärtusi.

4.3.4.2.

Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehad loetakse 227 g kuuliga tehtava katse seisukohast rahuldavaks, kui igal temperatuuril tehtud kümnest katsest vähemalt kaheksa on andnud rahuldava tulemuse.

5. KESKKONNAAGRESSIIVSUSELE VASTUPIDAVUSE KATSE

5.1. Hõõrdkulumiskindluse katse

5.1.1. Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 4 nõudeid, kusjuures katsetsükleid tehakse 1 000.

5.1.2. Tulemuste tõlgendamine

Ohutust klaasist paneel loetakse hõõrdkulumiskindluse seisukohast rahuldavaks, kui hõõrdkulumisest tulenev valguse hajumine ei ületa katsekehal 2 %.

5.2. Kõrgtemperatuurikindluse katse

Kohaldatakse 3. lisa punkti 5 nõudeid.

5.3. Kiirguskindluse katse

5.3.1. Üldnõue

Katse tehakse üksnes juhul, kui laboratoorium peab seda vajalikuks, võttes arvesse laboratooriumi valduses olevat teavet vahekihi kohta.

5.3.2. Kohaldatakse 3. lisa punkti 6.3 nõudeid.

5.4. Niiskuskindluse katse

Kohaldatakse 3. lisa punkti 7 nõudeid.

6. OPTILISED OMADUSED

Kõikide tuuleklaasitüüpide suhtes kohaldatakse 3. lisa punktis 9 sätestatud optiliste omaduste nõudeid. See ei kehti tasapinnaliste tuuleklaaside suhtes, mis kuuluvad juba tüübikinnituse saanud rühma, kui nende kaldenurk vertikaali suhtes on väiksem kui 40°.

7. LISA

LAMINAATKLAASPANEELID

1. TÜÜBI MÄÄRATLUS

Laminaatklaaspaneelid kuuluvad eri tüüpidesse, kui need erinevad vähemalt ühe järgnevalt nimetatud põhi- või kõrvalomaduse poolest.

1.1. Põhiomadused on järgmised:

1.1.1.

kaubanimed või kaubamärgid;

1.1.2.

paneeli paksuskategooria, kuhu kuulub nimipaksus e, kusjuures lubatud on valmistamisest tingitud hälve ± 0,2. n mm, kus n on klaasikihtide arv paneelis:

I kategooria	e ≤ 5,5 mm
II kategooria	5,5 mm < e ≤ 6,5 mm
III kategooria	6,5 mm < e

1.1.3.

vahekihi või vahekihtide nimipaksus;

1.1.4.

vahekihi või vahekihtide laad ja tüüp, nt polüvinüülbutüraalist või muust plastmaterjalist vahekiht või vahekihid;

1.1.5.

eritöötlus, mis võib olla tehtud ühele või mitmele klaasikihile.

1.2. Kõrvalomadused on järgmised:

1.2.1.

materjali laad (poleeritud tahvelklaas, valuklaas, lehtklaas);

1.2.2.

vahekihi või vahekihtide värvus (täielik või osaline) (värvitu või toonitud);

1.2.3.

klaasi värvus (värvitu või toonitud);

1.2.4.

läbipaistmatu ala olemasolu või puudumine.

2. ÜLDOSA

2.1. Laminaatklaaspaneelide puhul tehakse katsed tasapinnaliste katsekehadega, mis on lõigatud tegelikust klaaspinnast või on spetsiaalselt katse jaoks valmistatud. Mõlemal juhul peavad katsekehad olema igati tüüpilised klaaspindade suhtes, mille tootmisele soovitakse saada tüübikinnitust.

2.2. Enne iga katset hoitakse laminaatklaasist katsekehi vähemalt neli tundi temperatuuril 23 ± 2 °C. Katsed tehakse kohe pärast katsekehade väljavõtmist mahutist, kus neid hoiti.

2.3. Käesoleva lisa nõuded loetakse täidetuks, kui tüübikinnituseks esitatud klaaspinnamaterjal on sama koostisega nagu 6., 8. või 9. lisa sätete alusel tüübikinnituse saanud tuuleklaasid.

3. MEHAANILISE TUGEVUSE KATSE – KATSE 227 G KUULIGA

3.1. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

3.2. Katsekehade arv

Katse tehakse kaheksa tasapinnalise prooviga, mille mõõtmed on 300 mm × 300 mm ja mis on spetsiaalselt katse jaoks valmistatud või lõigatud paneeli kõige tasapinnalisemast osast.

3.2.1.

Katsekehad võivad olla ka valmistooted, mida võib toetada 3. lisa punktides 2.1.1–2.1.1.3 kirjeldatud seadmetele.

3.2.2.

Kui katsekehad on kumerad, tuleb jälgida, et katsekehadel oleks piisav kontakt tugikonstruktsiooniga.

3.3. Katsemeetod

3.3.1.

Kasutatakse 3. lisa punktis 2.1 kirjeldatud meetodit.

3.3.2.

Kukutamiskõrgus kuuli alumisest küljest katsekeha või proovi ülemise pinnani on 9 m ± 0/25 mm.

3.4. Tulemuste tõlgendamine

3.4.1.

Katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui on täidetud järgmised tingimused:

a)	kuul ei läbista katsekeha;

b)	laminaatklaas ei purune mitmeks osaks;

otse löögipunkti vastas olevas punktis võib katsekehast eralduda väikesi kilde, kuid selliselt mõjutatud väike ala hõlmab alla 645 mm2 sard- või tugevdusmaterjali, mille pind on ikkagi tihedalt kaetud kõvasti nakkuva klaasi väikeste osakestega. Klaasi täielik eraldumine sard- või tugevdusmaterjalist ei ületa kummalgi poolel 1 935 mm2. Löögipunkti vastas oleva välimise klaaspinna ja löögiala kõrval oleva ala killunemist ei loeta katse ebaõnnestumiseks.

3.4.2.

Tüübikinnituskatsete tegemiseks esitatud katsekehade komplekt loetakse mehaanilise tugevuse katse seisukohast rahuldavaks, kui kaheksast katsest vähemalt kuus on andnud rahuldava tulemuse.

4. KESKKONNAAGRESSIIVSUSELE VASTUPIDAVUSE KATSE

4.1. Hõõrdkulumiskindluse katse

4.1.1. Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 4 nõudeid, kusjuures katsetsükleid tehakse 1 000.

4.1.2. Tulemuste tõlgendamine

Ohutust klaasist paneel loetakse hõõrdkulumiskindluse seisukohast rahuldavaks, kui hõõrdkulumisest tulenev valguse hajumine ei ületa katsekehal 2 %.

4.2. Kõrgtemperatuurikindluse katse

Kohaldatakse 3. lisa punkti 5 nõudeid.

4.3. Kiirguskindluse katse

4.3.1. Üldnõue

Katse tehakse üksnes juhul, kui laboratoorium peab seda vajalikuks, võttes arvesse laboratooriumi valduses olevat teavet vahekihi kohta.

4.3.2. Proovide või katsekehade arv

Kohaldatakse 3. lisa punkti 6.3 nõudeid.

4.4. Niiskuskindluse katse

Kohaldatakse 3. lisa punkti 7 nõudeid.

5. OPTILISED OMADUSED

Klaaspaneelide ja nende osade suhtes, mis asuvad juhi vaatevälja jaoks olulistes kohtades, kohaldatakse 3. lisa punktis 9.1 sätestatud tavaläbipaistvuse nõudeid.

8. LISA

TÖÖDELDUD LAMINAATKLAASIST TUULEKLAASID

1. TÜÜBI MÄÄRATLUS

Töödeldud laminaatklaasist tuuleklaasid kuuluvad eri tüüpidesse, kui need erinevad vähemalt ühe järgnevalt nimetatud põhi- või kõrvalomaduse poolest.

1.1. Põhiomadused on järgmised:

1.1.1.

kaubanimed või kaubamärgid;

1.1.2.

kuju ja mõõtmed;

killunemiskatse, mehaaniliste omaduste katse ja keskkonnaagressiivsusele vastupidavuse katse puhul loetakse töödeldud laminaatklaasist tuuleklaasid ühte gruppi kuuluvaks;

1.1.3.

klaasikihtide arv;

1.1.4.

tuuleklaasi nimipaksus e, kusjuures lubatud on valmistamisest tingitud hälve 0,2. n mm ülal- või allpool nimiväärtust (n on tuuleklaasi klaasikihtide arv);

1.1.5.

eritöötlus, mis võib olla tehtud ühele või mitmele klaasikihile;

1.1.6.

vahekihi või vahekihtide nimipaksus;

1.1.7.

vahekihi või vahekihtide laad ja tüüp (nt polüvinüülbutüraalist või muust plastmaterjalist vahekiht või vahekihid).

1.2. Kõrvalomadused on järgmised:

1.2.1.

materjali laad (poleeritud tahvelklaas, valuklaas, lehtklaas);

1.2.2.

vahekihi või vahekihtide värvus (täielik või osaline) (värvitu või toonitud);

1.2.3.

klaasi värvus (värvitu või toonitud);

1.2.4.

elektrijuhtide olemasolu või puudumine;

1.2.5.

läbipaistmatu ala olemasolu või puudumine.

2. ÜLDOSA

2.1. Töödeldud laminaatklaasist tuuleklaaside puhul tehakse katsed, v.a terviktuuleklaasiga tehtav mudelpeakatse ja optiliste omaduste katse, selleks spetsiaalselt valmistatud proovide ja/või tasapinnaliste katsekehadega. Katsekehad peavad siiski olema igati tüüpilised masstoodanguna valmistatud tuuleklaaside suhtes, millele soovitakse saada tüübikinnitust.

2.2. Enne iga katset hoitakse katsekehi või proove vähemalt neli tundi temperatuuril 23 °C ± 2 °C. Katsed tehakse nii kiiresti kui võimalik pärast katsekehade või proovide väljavõtmist mahutist, kus neid hoiti.

3. ETTENÄHTUD KATSED

Töödeldud laminaatklaasist tuuleklaasidega tehakse:

3.1.	tavalisest laminaatklaasist tuuleklaaside jaoks 6. lisas ettenähtud katsed,

3.2.	käesoleva lisa punktis 4 kirjeldatud killunemiskatse.

4. KILLUNEMISKATSE

4.1. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Materjal	Probleemsuse näitaja
Tahvelklaas	2
Valuklaas	1
Lehtklaas	1

4.2. Katsekehade või proovide arv

Katse tehakse ühe katsekehaga, mille mõõtmed on (1 100 mm × 500 mm) ± 5/2 mm, või ühe prooviga iga löögipunkti kohta.

4.3. Katsemeetod

Kasutatakse 3. lisa punktis 1 kirjeldatud meetodit.

4.4. Löögipunkt või -punktid

Löök tehakse klaaspaneeli mõlemale välimisele töödeldud lehele katsekeha või proovi keskele.

4.5. Tulemuste tõlgendamine

4.5.1. Iga löögipunkti puhul loetakse killunemiskatse tulemus rahuldavaks, kui 4. lisa punktis 2.3.2 määratletud ristküliku piires on üle 2 cm2 suuruste kildude pindala kokku vähemalt 15 % ristküliku pinnast.

4.5.1.1. Proovi puhul:

4.5.1.1.1.

M1-kategooria sõidukite puhul asub ristküliku keskpunkt ringis, mille raadius on 10 cm ja mille keskpunkt asub segmendi V1-V2 keskme projektsioonil.

4.5.1.1.2.

M- või N-kategooria sõidukite puhul (välja arvatud M1-kategooria sõidukid) asub ristküliku keskpunkt ringis, mille raadius on 10 cm ja mille keskpunkt asub punkti 0 projektsioonil.

4.5.1.1.3.

Põllumajandus- ja metsatraktoritel ning ehitusmasinatel märgitakse nähtavustsooni asukoht katseprotokolli.

4.5.1.1.4.

Tuuleklaaside puhul, mille kõrgus on alla 44 cm või mille paigaldusnurk on vertikaali suhtes väiksem kui 15°, võib ristküliku kõrgust vähendada 15 cm-ni; nähtavus olema vähemalt 10 % asjaomase ristküliku pindalast.

4.5.1.2. Katsekeha puhul peab ristküliku keskkoht asuma katsekeha pikemal teljel 450 mm kaugusel katsekeha ühest servast.

4.5.2. Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehad või valmisosad loetakse killunemise seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

4.5.2.1.

katse tulemus on iga löögipunkti puhul rahuldav või

4.5.2.2.

iga löögipunkti puhul, mille kohta saadakse esialgsel katsel mitterahuldav tulemus, korratakse ka katset nelja uue katsekehaga ning nelja uue katse tulemused samade löögipunktide puhul on rahuldavad.

9. LISA

PLASTMATERJALIGA KAETUD OHUTUD KLAASPINNAD

(plastkate siseküljel)

1. TÜÜBI MÄÄRATLUS

4.–8. lisas määratletud ohutud klaaspinnamaterjalid, mis on siseküljelt kaetud plastmaterjalist kihiga, peavad lisaks asjaomaste lisade nõuetele vastama ka järgmistele nõuetele.

2. HÕÕRDKULUMISKINDLUSE KATSE

2.1. Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Plastkattega tehakse 100 tsüklit vältav katse vastavalt 3. lisa punktis 4 sätestatud nõuetele.

2.2. Tulemuste tõlgendamine

Plastkate loetakse hõõrdkulumise seisukohast rahuldavaks, kui hõõrdkulumisest tulenev valguse hajumine ei ületa katsekehal 4 %.

3. NIISKUSKINDLUSE KATSE

3.1. Plastmaterjaliga kaetud karastatud ohutu klaaspinnamaterjali puhul tehakse niiskuskindluse katse.

3.2. Kohaldatakse 3. lisa punkti 7 nõudeid.

4. TEMPERATUURIMUUTUSTELE VASTUPIDAVUSE KATSE

Kohaldatakse 3. lisa punkti 8 nõudeid.

5. TULEKINDLUSE KATSE

Kohaldatakse 3. lisa punkti 10 nõudeid.

6. KEMIKAALIKINDLUSE KATSE

Kohaldatakse 3. lisa punkti 11.2.1 nõudeid.

10. LISA

KLAASPLASTIST TUULEKLAASID

1. TÜÜBI MÄÄRATLUS

Klaasplastist tuuleklaasid kuuluvad eri tüüpidesse, kui need erinevad vähemalt ühe järgnevalt nimetatud põhi- või kõrvalomaduse poolest.

1.1. Põhiomadused on järgmised:

1.1.1.

kaubanimed või kaubamärgid;

1.1.2.

kuju ja mõõtmed;

mehaanilise tugevuse katse, keskkonnaagressiivsusele vastupidavuse katse, temperatuurimuutustele vastupidavuse katse ja kemikaalikindluse katse puhul loetakse klaasplastist tuuleklaasid ühte gruppi kuuluvaks;

1.1.3.

plastikihtide arv;

1.1.4.

tuuleklaasi nimipaksus e, kusjuures lubatud on valmistamisest tingitud hälve ± 0,2 mm;

1.1.5.

klaasikihi nimipaksus;

1.1.6.

vahekihina toimivate plastmaterjalist kihtide nimipaksus;

1.1.7.

vahekihina toimivate plastmaterjalist kihtide laad ja tüüp (nt polüvinüülbutüraal või muu materjal) ning siseküljel asuva plastmaterjalist kihi laad ja tüüp;

1.1.8.

eritöötlus, mis võib olla klaaspinnale tehtud.

1.2. Kõrvalomadused on järgmised:

1.2.1

materjali laad (tahvelklaas, valuklaas, lehtklaas);

1.2.2.

plastmaterjalist kihi või kihtide värvus (täielik või osaline) (värvitu või toonitud);

1.2.3.

klaasi värvus (värvitu või toonitud);

1.2.4.

elektrijuhtide olemasolu või puudumine;

1.2.5.

läbipaistmatu ala olemasolu või puudumine.

2. ÜLDOSA

2.1. Klaasplastist tuuleklaaside puhul tehakse katsed, v.a katse mudelpeaga (punkt 3.2) ja optiliste omaduste katse, tasapinnaliste katsekehadega, mis on lõigatud tegelikust tuuleklaasist või on spetsiaalselt katse jaoks valmistatud. Mõlemal juhul peavad katsekehad olema igati tüüpilised masstoodanguna valmistatud tuuleklaaside suhtes, millele soovitakse saada tüübikinnitust.

2.2. Enne iga katset hoitakse katsekehi vähemalt neli tundi temperatuuril 23 ± 2 °C. Katsed tehakse nii kiiresti kui võimalik pärast katsekehade väljavõtmist mahutist, kus neid hoiti.

3. KATSE MUDELPEAGA

3.1. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

3.2. Mudelpeakatse terviktuuleklaasiga

3.2.1. Katsekehade arv

Katse tehakse nelja katsekehaga, mis on võetud väikseima pinnalaotusristkülikuga seeriast, ning nelja katsekehaga, mis on võetud suurima pinnalaotusristkülikuga seeriast, mis valitakse vastavalt 13. lisa sätetele.

3.2.2. Katsemeetod

3.2.2.1. Kasutatakse 3. lisa punktis 3.1 kirjeldatud meetodit.

3.2.2.2. Kukutamiskõrgus on 1,50 m ± 0/5 mm.

3.2.3. Tulemuste tõlgendamine

3.2.3.1. Katse tulemus on rahuldav, kui on täidetud järgmised tingimused:

3.2.3.1.1.

klaasikiht puruneb nii, et löögipunkti ümber on palju ringmõrasid, kusjuures ükski mõra ei ole löögipunktist kaugemal kui 80 mm;

3.2.3.1.2.

klaasikihid jäävad vahekihi külge. Mõrast kummalgi pool võib olla üks või rohkem alla 4 mm laiust vahet klaasikihi ja vahekihi vahel, tingimusel et need jäävad löögipunkti ümbritsevast 60 mm läbimõõduga ringist väljapoole;

3.2.3.1.3.

vahekiht võib olla löögiküljelt rebenenud kuni 35 mm ulatuses.

3.2.3.2. Tüübikinnituse saamiseks esitatud proovide komplekt loetakse mudelpeakatse seisukohast rahuldavaks, kui kõik katsed on andnud rahuldava tulemuse.

4. MEHAANILISE TUGEVUSE KATSE

4.1. Probleemsuse näitajad, katsemeetod ja tulemuste tõlgendamine

Kohaldatakse 6. lisa punkti 4 nõudeid.

4.2. Siiski ei kohaldata 6. lisa punktis 4.3.4.1 sätestatud kolmandat nõuet.

5. KESKKONNAAGRESSIIVSUSELE VASTUPIDAVUSE KATSE

5.1. Hõõrdkulumiskindluse katse

5.1.1. Klaasi välimise poole hõõrdkulumiskindluse katse

5.1.1.1. Kohaldatakse 6. lisa punkti 5.1 nõudeid.

5.1.2. Klaasi sisemise poole hõõrdkulumiskindluse katse

5.1.2.1. Kohaldatakse 9. lisa punkti 2 nõudeid.

5.2. Kõrgtemperatuurikindluse katse

Kohaldatakse 3. lisa punkti 5 nõudeid.

5.3. Kiirguskindluse katse

Kohaldatakse 3. lisa punkti 6.3 nõudeid.

5.4. Niiskuskindluse katse

Kohaldatakse 3. lisa punkti 7 nõudeid.

5.5. Temperatuurimuutustele vastupidavuse katse

Kohaldatakse 3. lisa punkti 8 nõudeid.

6. OPTILISED OMADUSED

Kõikide tuuleklaasitüüpide suhtes kohaldatakse 3. lisa punktis 9 sätestatud optiliste omaduste nõudeid.

7. TULEKINDLUSE KATSE

Kohaldatakse 3. lisa punkti 10 nõudeid.

8. KEMIKAALIKINDLUSE KATSE

Kohaldatakse 3. lisa punkti 11.2.1 nõudeid.

11. LISA

KLAASPLASTIST PANEELID

1. TÜÜBI MÄÄRATLUS

Klaasplastist paneelid kuuluvad eri tüüpidesse, kui need erinevad vähemalt ühe järgnevalt nimetatud põhi- või kõrvalomaduse poolest.

1.1.

Põhiomadused on järgmised:

1.1.1.

kaubanimed või kaubamärgid;

1.1.2.

paksuskategooria, kuhu kuulub nimipaksus e, kusjuures lubatud on valmistamisest tingitud hälve ± 0,2 mm:

I kategooria	e ≤ 3,5 mm
II kategooria	3,5 mm < e ≤ 4,5 mm
III kategooria	4,5 mm < e

1.1.3.

vahekihina toimivate plastmaterjalist kihtide nimipaksus;

1.1.4.

klaaspaneeli nimipaksus;

1.1.5.

vahekihina toimivate plastmaterjalist kihtide laad ja tüüp (nt polüvinüülbutüraal või muu materjal) ning siseküljel asuva plastikihi laad ja tüüp;

1.1.6.

eritöötlus, mis võib olla klaasikihile tehtud.

1.2.

Kõrvalomadused on järgmised:

1.2.1.

materjali laad (tahvelklaas, valuklaas, lehtklaas);

1.2.2.

plastmaterjalist kihi või kihtide värvus (täielik või osaline) (värvitu või toonitud);

1.2.3.

klaasi värvus (värvitu või toonitud);

1.2.4.

läbipaistmatu ala olemasolu või puudumine.

2. ÜLDOSA

2.1.

Klaasplastist paneelide puhul tehakse katsed tasapinnaliste katsekehadega, mis on kas lõigatud harilikust klaaspaneelist või spetsiaalselt katse jaoks valmistatud. Mõlemal juhul peavad katsekehad olema igati tüüpilised klaaspaneelide suhtes, mille tootmisele soovitakse saada tüübikinnitust.

2.2.

Enne iga katset hoitakse klaasplastist paneelide katsekehi vähemalt neli tundi temperatuuril 23 °C ± 2 °C. Katsed tehakse nii kiiresti kui võimalik pärast katsekehade väljavõtmist mahutist, kus neid hoiti.

2.3.

Käesoleva lisa nõuded loetakse täidetuks, kui tüübikinnituseks esitatud klaaspaneel on sama koostisega nagu 10. lisa sätete alusel tüübikinnituse saanud tuuleklaas.

3. MEHAANILISE TUGEVUSE KATSE – KATSE 227 G KUULIGA

Kohaldatakse 7. lisa punkti 3 sätteid.

4. KESKKONNAAGRESSIIVSUSELE VASTUPIDAVUSE KATSE

4.1 Hõõrdkulumiskindluse katse

4.1.1. Klaasi välimise poole hõõrdkulumiskindluse katse

Kohaldatakse 7. lisa punkti 5.1 nõudeid.

4.1.2. Klaasi sisemise poole hõõrdkulumiskindluse katse

Kohaldatakse 9. lisa punkti 2.1 nõudeid.

4.2. Kõrgtemperatuurikindluse katse

Kohaldatakse 3. lisa punkti 5 nõudeid.

4.3. Kiirguskindluse katse

Kohaldatakse 3. lisa punkti 6.3 nõudeid.

4.4. Niiskuskindluse katse

Kohaldatakse 3. lisa punkti 7 nõudeid.

4.5. Temperatuurimuutustele vastupidavuse katse

Kohaldatakse 3. lisa punkti 8 nõudeid.

5. OPTILISED OMADUSED

Klaasist klaaspindade või klaaspaneelide osade suhtes, mis asuvad juhi vaatevälja jaoks olulistes kohtades, kohaldatakse 3. lisa punktis 9.1 sätestatud tavaläbipaistvuse nõudeid.

6. TULEKINDLUSE KATSE

Kohaldatakse 3. lisa punkti 10 nõudeid.

7. KEMIKAALIKINDLUSE KATSE

Kohaldatakse 3. lisa punkti 11.2.1 nõudeid.

12. LISA

MITMEKORDSED KLAASPAKETID

1. TÜÜBI MÄÄRATLUS

Mitmekordsed klaaspaketid kuuluvad eri tüüpidesse, kui need erinevad vähemalt ühe järgnevalt nimetatud põhi- või kõrvalomaduse poolest.

1.1.

Põhiomadused on järgmised:

1.1.1.

kaubanimed või kaubamärgid;

1.1.2.

osapaneelide arv;

1.1.3.

mitmekordse klaaspaketi ehitus (sümmeetriline/asümmeetriline);

1.1.4.

iga osapaneeli tüüp vastavalt käesoleva eeskirja 5., 7. või 11. lisa punktis 1 esitatud määratlusele;

1.1.5.

klaaspaneelidevahelis(t)e vahe(de) nimilaius;

1.1.6.

tihendi tüüp.

1.2.

Kõrvalomadused on järgmised:

1.2.1.

iga osapaneeli kõrvalomadused vastavalt käesoleva eeskirja 5., 7. või 11. lisa punktis 1.2 esitatud määratlusele.

2. ÜLDOSA

2.1.

Mitmekordse klaaspaketi igale osapaneelile peab olema antud tüübikinnitus või see peab vastama käesoleva eeskirja asjakohases lisas (5., 7. või 11. lisa) sätestatud nõuetele.

2.2.

Katsed mitmekordsete klaasipakettidega, millel on üks vahe või mitu vahet nimilaiusega e1 (… en), loetakse kehtivaks kõikide mitmekordsete klaaspakettide suhtes, millel on samad omadused ja vahe(de) nimilaius e1 ± 3 mm (… en ± 3 mm). Tüübikinnituse taotleja võib siiski katse jaoks esitada väikseima(te) vahe(de)ga proovi ja suurima(te) vahe(de)ga proovi.

2.3.

Mitmekordsete klaaspakettide puhul, millel on vähemalt üks laminaatklaasist osapaneel või üks klaasplastist osapaneel, hoitakse katsekehasid vähemalt neli tundi enne katset temperatuuril 23 °C ± 2 °C. Katsed tehakse kohe pärast katsekehade väljavõtmist mahutist, kus neid hoiti.

3. KATSE MUDELPEAGA

3.1. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

3.2. Katsekehade arv

Igas osapaneeli paksuse kategoorias ja igas vahe laiuse kategoorias, mis on määratletud käesoleva lisa punktis 1.1.4, tehakse katse kuue katsekehaga, mille mõõtmed on (1 100 mm × 500 mm) ± 5/2 .

3.3. Katsemeetod

3.3.1.

Kasutatakse 3. lisa punktis 3.1 kirjeldatud meetodit.

3.3.2.

Kukutamiskõrgus on 1,50 m ± 0/5 mm.

3.3.3.

Asümmeetrilise mitmekordse klaaspaketi puhul tehakse kolm katset ühel küljel ning kolm teisel küljel.

3.4. Tulemuste tõlgendamine

3.4.1.

Mitmekordne klaaspakett, mis koosneb ainult ühtlaselt karastatud klaaspaneelidest:

katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui kõik osapaneelid purunevad.

3.4.2.

Mitmekordne klaaspakett, mis koosneb laminaatklaaspaneelidest ja/või klaasplastist paneelidest:

katse tulemus on rahuldav, kui on täidetud järgmised tingimused:

3.4.2.1.

osapaneelid annavad järele ja purunevad nii, et neile tekib löögipunkti ümber arvukalt ringmõrasid;

3.4.2.2.

vahekihid võivad olla rebenenud, tingimusel, et mudelpea ei läbista katsekeha;

3.4.2.3.

vahekihi küljest ei eraldu suuri klaasikilde.

3.4.3.

Mitmekordne klaaspakett, mis koosneb vähemalt ühest ühtlaselt karastatud klaaspaneelist ja vähemalt ühest laminaatklaaspaneelist või klaasplastist paneelist ning mis ei ole tuuleklaas:

3.4.3.1.

ühtlaselt karastatud klaaspaneelid purunevad;

3.4.3.2.

laminaatklaaspaneelid või klaasplastist paneelid annavad järele ja purunevad nii, et neile tekib löögipunkti ümber arvukalt ringmõrasid;

3.4.3.3.

vahekihid võivad olla rebenenud, tingimusel et mudelpea ei läbista katsekeha;

3.4.3.4.

vahekihi küljest ei eraldu suuri klaasikilde.

3.4.4.

Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehade komplekti käitumine pea löögi korral loetakse rahuldavaks, kui kõik katsed on andnud rahuldava tulemuse.

4. OPTILISED OMADUSED

Mitmekordsete klaaspakettide ja nende osade suhtes, mis asuvad juhi vaatevälja jaoks olulistes kohtades, kohaldatakse 3. lisa punktis 9.1 sätestatud tavaläbipaistvuse nõudeid.

13. LISA

TUULEKLAASIDE RÜHMITAMINE TÜÜBIKINNITUSKATSETE JAOKS

Tuuleklaaside puhul võetakse arvesse järgmised näitajad:

1.1.	pinnalaotusristkülik,

1.2.	segmendi kõrgus,

1.3.

kumerus.

Rühmitatakse paksuskategooriatesse.

Klassifitseeritakse pinnalaotusristküliku alusel kasvavas järjestuses.

Valitakse viis suurimat ja viis väikseimat pinnalaotusristkülikut, mis nummerdatakse järgmiselt:

1 – suurim	1 – väikseim
2 – suuruselt teine	2 – 1-st vahetult suurem
3 – suuruselt kolmas	3 – 2-st vahetult suurem
4 – suuruselt neljas	4 – 3-st vahetult suurem
5 – suuruselt viies	5 – 4-st vahetult suurem

Kummagi punktis 3 määratletud seeria puhul märgitakse segmendi kõrgused järgmiselt:

1 – segmendi suurim kõrgus,

2 – suuruselt järgmine,

3 – suuruselt järgmine

jne.

Kummagi punktis 3 määratletud seeria puhul märgitakse kumerus järgmiselt:

1 – väikseim kumerusraadius,

2 – suuruselt järgmine kumerusraadius,

3 – suuruselt järgmine kumerusraadius

jne.

Igale tuuleklaasile punktis 3 määratletud kahe seeria alusel antud numbrid liidetakse kokku.

6.1.

Viie suurima pindalaga tuuleklaasi hulka kuuluv tuuleklaas, mille summa on väikseim, ning viie väikseima pindalaga tuuleklaasi hulka kuuluv tuuleklaas, mille summa on väikseim, valitakse täielike katsete tegemiseks vastavalt 4., 6., 8., 9. või 10. lisale.

6.2.

Ülejäänute sama seeria tuuleklaasidega tehakse 3. lisa punktis 9 kirjeldatud optiliste omaduste katsed.

Samuti võib teha katseid tuuleklaasidega, mille kuju ja/või kumerusraadiuse parameetrid erinevad märkimisväärselt valitud rühma äärmistest näitajatest, kui katseid tegev tehniline teenistus leiab, et kõnealustel parameetritel on tõenäoliselt oluline negatiivne mõju.

Rühma piirid määratakse kindlaks tuuleklaasi pinnalaotuse järgi. Kui tüübikinnituse saamiseks esitatud tuuleklaasi pinnalaotus ületab kinnitatud piirid ja/või selle tuuleklaasi segmendi kõrgus on oluliselt suurem või kumerusraadius oluliselt väiksem, loetakse see tuuleklaas uude tüüpi kuuluvaks ning sellega tuleb teha lisakatsed, kui tehniline teenistus leiab, et sellised katsed on tehniliselt vajalikud, võttes arvesse tehnilise teenistuse käsutuses olevat teavet toote ja kasutatud materjali kohta.

Kui tüübikinnituse omanik toodab juba tüübikinnituse saanud paksusklassis edaspidi muid tuuleklaasimudeleid:

9.1.	tuleb kindlaks teha, kas mudeli saab lisada asjaomasest rühmast tüübikinnituseks valitud viie suurima või viie väikseima klaasi hulka;

9.2.	nummerdatakse klaasid uuesti punktides 3, 4 ja 5 määratletud korras;

9.3.

kui uuele viie suurima või viie väikseima tuuleklaasi hulka arvatud tuuleklaasile antud numbrite summa:

9.3.1.

on väikseim, tehakse järgmised katsed:

9.3.1.1.

karastatud klaasist tuuleklaaside puhul:

9.3.1.1.1.

killunemiskatse,

9.3.1.1.2.

katse mudelpeaga,

9.3.1.1.3.

optilise moonutuse katse,

9.3.1.1.4.

teisese kujutise eraldumise katse,

9.3.1.1.5.

läbipaistvuse katse;

9.3.1.2.

tavalisest laminaatklaasist või klaasplastist tuuleklaaside puhul:

9.3.1.2.1.

katse mudelpeaga,

9.3.1.2.2.

optilise moonutuse katse,

9.3.1.2.3.

teisese kujutise eraldumise katse,

9.3.1.2.4.

läbipaistvuse katse;

9.3.1.3.

töödeldud laminaatklaasist tuuleklaaside puhul punktides 9.3.1.1.1, 9.3.1.1.2 ja 9.3.1.2 ette nähtud katsed;

9.3.1.4.

plastmaterjaliga kaetud tuuleklaaside puhul vastavalt vajadusele kas punktis 9.3.1.1 või 9.3.1.2 ette nähtud katsed;

9.3.2.

ei ole väikseim, siis tehakse ainult katsed, mis on ette nähtud optiliste omaduste kontrollimiseks vastavalt 3. lisa punktile 9.

14. LISA

JÄIGAST PLASTIST PANEELID

1. TÜÜBI MÄÄRATLUS

Jäigast plastist klaaspinnad kuuluvad eri tüüpidesse, kui need erinevad vähemalt ühe järgnevalt nimetatud põhi- või kõrvalomaduse poolest.

1.1.

Põhiomadused on järgmised:

1.1.1.

kaubanimed või kaubamärgid;

1.1.2.

materjali keemiline nimetus;

1.1.3.

materjali tootjapoolne klassifikatsioon;

1.1.4.

tootmisprotsess;

1.1.5.

kuju ja mõõtmed;

1.1.6.

nimipaksus. Paksuse lubatud hälve on pressitud plasttoodete puhul ± 10 % nimipaksusest. Muul viisil toodetud plasttoodete (nt valatud akrüüllehed) puhul arvutatakse paksuse lubatud hälve valemiga

Formula

, kus e on lehe paksus millimeetrites. Võrdlusstandard on ISO 7823/1;

1.1.7.

plasttoote värvus;

1.1.8.

pinnakatte laad.

1.2.

Kõrvalomadused on järgmised:

1.2.1.

elektrijuhtide või kütteelementide olemasolu või puudumine.

2. ÜLDOSA

2.1.

Jäigast plastist paneelide puhul tehakse katsed kas tasapinnaliste katsekehadega, mis on valmistoodete suhtes igati tüüpilised, või valmisosadega. Kõik optilised mõõtmised tehakse tegelikel osadel.

2.2.

Katsekehad vabastatakse kaitsemaskidest ning neid tuleb enne katset hoolikalt puhastada.

2.2.1.

Neid hoitakse vähemalt 48 tundi temperatuuril 23 °C ±2 °C ja suhtelise niiskuse 50 % ±5 % juures.

2.3.

Et hinnata purunemiskäitumist dünaamilise pinge tingimustes, moodustatakse plastmaterjali kasutusviisist sõltuvalt klassid. Need klassid on seotud inimpea ja plastist klaaspinnamaterjali kokkupuute tõenäosusega ning sisaldavad mitmesuguseid nõudeid seoses mudelpeakatsega.

3. PAINDUVUSKATSE

3.1. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

3.2. Katsekehade arv

Katse tehakse ühe tasapinnalise katsekehaga, mille mõõtmed on 300 mm × 25 mm.

3.3. Katsemeetod

3.3.1.

Kasutatakse 3. lisa punktis 12 kirjeldatud meetodit.

3.4. Tulemuste tõlgendamine

Et katsekeha või proovi saaks pidada jäigaks, peab katsekeha kõrvalekalle vertikaalsuunas 60 sekundi järel olema 50 mm või vähem.

4. KATSE MUDELPEAGA

4.1. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

4.2. Katsekehade arv

Katse tehakse kuue tasapinnalise katsekehaga, mille mõõtmed on (1 170 mm × 570 +0/–2 mm), või kuue tervikklaasiga.

4.3. Katsemeetod

4.3.1.

Kasutatakse 3. lisa punktis 3.2 kirjeldatud meetodit.

4.3.2.

Selliste klaaspindade puhul nagu vaheseinad ja eraldusaknad, mille puhul esineb pea löögi tõenäosus (klassifikatsioon VIII/A), on kukutamiskõrgus 3 m. Samuti tuleb mõõta peavigastuse kontrollväärtust.

4.3.3.

Selliste klaaspindade puhul nagu külg-, taga- ja katuseaknad, mille puhul esineb pea löögi tõenäosus (klassifikatsioon VIII/B), on kukutamiskõrgus 1,5 m. Samuti tuleb mõõta peavigastuse kontrollväärtust.

4.3.4.

Selliste klaaspindadega, mille puhul pea löögi tõenäosust ei esine, ning samuti sõidukites kasutatavate väikeste akende ja kõigi haagiseakendega (klassifikatsioon VIII/C) mudelpeakatseid ei tehta. Väike aken on aken, millesse ei saa tõmmata 150 mm läbimõõduga ringjoont.

4.4. Tulemuste tõlgendamine

Katse tulemus on rahuldav, kui on täidetud järgmised tingimused:

4.4.1.

katsekeha ei läbistata ning see ei murdu suurteks, täiesti eraldunud tükkideks;

4.4.2.

peavigastuse kontrollväärtus on väiksem kui 1 000.

4.4.3.

Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehad loetakse mudelpeakatse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

4.4.3.1.

kõikide katsete tulemused on rahuldavad või

4.4.3.2.

ühe katse tulemus ei vasta nõuetele, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

5. MEHAANILISE TUGEVUSE KATSE – KATSE 227 G KUULIGA

5.1. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad:

1)	ilma elektrijuhtide ja kütteelementideta,

2)	elektrijuhtide või kütteelementidega.

5.2. Katsekehade arv

Katse tehakse kümne tasapinnalise ruudukujulise katsekehaga, mille küljepikkus on 300 mm +10/–0 mm, või kümne enam-vähem tasapinnalise osaga.

5.3. Katsemeetod

5.3.1.

Kasutatakse 3. lisa punktis 2.1 kirjeldatud meetodit.

5.3.2.

Kukutamiskõrgus eri paksuste puhul on näidatud järgmises tabelis:

Lehe paksus (mm)	Kukutamiskõrgus (m)
< 3	2
4	3
5	4
> 6	5

Kui katsekeha paksus jääb vahemikus 3–6 mm tabelis märgitud väärtuste vahele, kukutamiskõrgus interpoleeritakse.

5.4. Tulemuste tõlgendamine

5.4.1.

Kuulipõrkumise katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui on täidetud järgmised tingimused:

a)	kuul ei läbista katsekeha,

b)	katsekeha ei purune mitmeks tükiks.

Löögi tulemusena on siiski lubatud mõrad ja praod klaaspinnas.

5.4.2.

Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehad loetakse 227 g kuuliga tehtava katse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

5.4.2.1.

kaheksa või enam eraldi katset annavad ettenähtud kukutamiskõrgusel rahuldava tulemuse;

5.4.2.2.

kolme või enama katse tulemus ei ole rahuldav, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

5.5. Katse 227 g kuuliga temperatuuril – 18 °C ± 2 °C

5.5.1.

Et minimeerida katsekeha temperatuuri muutust, tehakse see katse 30 sekundi jooksul pärast katsekeha väljavõtmist ettevalmistusseadmest.

5.5.2.

Kasutatakse käesoleva lisa punktis 5.3 kirjeldatud katsemeetodit, kuid katsetemperatuuriks on – 18 °C ± 2 °C.

5.5.3.

Tulemusi tõlgendatakse vastavalt käesoleva lisa punktile 5.4.

6. KESKKONNAAGRESSIIVSUSELE VASTUPIDAVUSE KATSE

6.1. Hõõrdkulumiskindluse katse

6.1.1. Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 4 nõudeid; toote pinna hõõrdkulumise mõõtmiseks tehakse katsetsükleid 1 000, 500 või 100.

6.1.2. Katse tehakse igast tüübist kolme ruudukujulise katsekehaga, mille küljepikkus on 100 mm.

6.1.3. Tulemuste tõlgendamine

6.1.3.1.

L-klassi klaaspinnamaterjali puhul loetakse hõõrdkulumiskatse tulemus rahuldavaks, kui hõõrdkulumise järel ei ületa valguse hajumine pärast 1 000 tsüklit katsekeha välispinnal 2 % ja pärast 100 tsüklit katsekeha sisepinnal 4 %.

6.1.3.2.

M-klassi klaaspinnamaterjali puhul loetakse hõõrdkulumiskatse tulemus rahuldavaks, kui hõõrdkulumise järel ei ületa valguse hajumine pärast 500 tsüklit katsekeha välispinnal 10 % ja pärast 100 tsüklit katsekeha sisepinnal 4 %.

6.1.3.3.

Katuseakende puhul hõõrdkulumiskatset ei nõuta.

6.1.4. Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehade komplekt loetakse rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

a)	kõik katsekehad vastavad nõuetele või

b)	üks katsekeha ei vasta nõuetele, kuid korduskatsel uue katsekehade komplektiga saadakse rahuldavad tulemused.

6.2. Simuleeritud vananemiskindluse katse

6.2.1. Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 6.4 nõudeid. Kogu ultraviolettkiirguse doos pikk-ksenoonkaarlambiga on 500 MJ/m2. Kiiritamise käigus pihustatakse katsekehadele regulaarsete tsüklitena vett. 120-minutilise tsükli käigus on katsekehad 102 minuti jooksul valguse käes ilma veepihustuseta ning 18 minuti jooksul valguse käes koos vee pihustamisega.

6.2.1.1.

Lubatud on ka muud meetodid, mis annavad samaväärse tulemuse.

6.2.2. Katsekehade arv

Katse tehakse kolme tasapinnalise katsekehaga mõõtmetega 130 mm × 40 mm, mis on lõigatud tasapinnalise lehtklaasi proovist.

6.2.3. Tulemuste tõlgendamine

6.2.3.1.

Simuleeritud vananemiskindluse katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui:

6.2.3.1.1.

3. lisa punkti 9.1 kohaselt mõõdetud läbipaistvus ei jää alla 95 % vanandamiseelsest väärtusest; lisaks ei jää see väärtus juhtimisnähtavuse jaoks vajalike akende puhul alla 70 %;

6.2.3.1.2.

vanandamise käigus ei teki õhumulle ega muid märgatavaid lagunemise, värvuse kao, hägususe ega juuspragunemise ilminguid.

6.2.4. Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehade komplekt loetakse simuleeritud vananemiskindluse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

6.2.4.1.

kõikide katsekehade puhul on tulemus rahuldav;

6.2.4.2.

ühe katsekeha puhul ei vasta tulemus nõuetele, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade või proovide komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

6.3. Lõikekatse

6.3.1. Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

3. lisa punkti 13 nõudeid kohaldatakse üksnes pinnatud jäigast plastist toodete suhtes.

6.3.2. Lõikekatse tehakse ühel punktis 6.2 nimetatud katsekehadest.

6.3.3. Tulemuste tõlgendamine

6.3.3.1.

Lõikekatse tulemus loetakse rahuldavaks, kui:

6.3.3.1.1.

saavutatakse lõikeväärtus Gt1.

6.3.3.2.

Katsekeha loetakse tüübikinnituse saamise eesmärgil rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

6.3.3.2.1.

katse tulemus on rahuldav;

6.3.3.2.2.

katse tulemus ei ole rahuldav, kuid uuel katsel, mis tehakse teise katsekehaga punkti 6.2 katse ülejäänud katsekehade hulgast, saadakse rahuldav tulemus.

6.4. Niiskuskindluse katse

6.4.1. Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 7 nõudeid.

6.4.2. Katse tehakse kümne tasapinnalise ruudukujulise katsekehaga, mille küljepikkus on 300 mm.

6.4.3. Tulemuste tõlgendamine

6.4.3.1.

Niiskuskindluse katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui:

6.4.3.1.1.

ühelgi katsekehal ei teki märgatavaid lagunemise ilminguid, nagu õhumulle või hägusust;

6.4.3.1.2.

ning 3. lisa punkti 9.1 kohaselt mõõdetud läbipaistvus ei jää alla 95 % katse-eelsest väärtusest ning seejuures ei lange juhtimisnähtavuse jaoks vajalike akende puhul alla 70 % taseme.

6.4.4. Pärast katset hoitakse katsekehi vähemalt 48 tundi temperatuuril 23 °C ±2 °C ja suhtelise niiskuse 50 % ±5 % juures ning seejärel tehakse nendega kuulipõrkumiskatse 227 g kuuliga, nagu on kirjeldatud käesoleva lisa punktis 5.

7. OPTILISED OMADUSED

Toodete suhtes, mis on juhtimisnähtavuse jaoks vajalikud, kohaldatakse 3. lisa punkti 9.1 nõudeid.

7.1. Tulemuste tõlgendamine

Katsekehade komplekti võib lugeda rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

7.1.1.

kõigi katsekehadega on saadud rahuldavad tulemused;

7.1.2.

ühe katsekehaga on saadud mitterahuldav tulemus, kuid uue katsekehade komplektiga saadakse rahuldav tulemus.

8. TULEKINDLUSE KATSE

8.1. Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 10 nõudeid.

8.2. Tulemuste tõlgendamine

Tulekindluse katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui põlemistase on alla 110 mm/min.

8.2.1.

Tüübikinnituse saamiseks esitatud proovide komplekt loetakse rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

8.2.1.1.

kõigi proovidega on saadud rahuldavad tulemused;

8.2.1.2.

ühe prooviga on saadud mitterahuldav tulemus, kuid teise proovide komplektiga saadakse rahuldav tulemus.

9. KEMIKAALIKINDLUS

9.1. Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 11 nõudeid.

9.2. Tulemuste tõlgendamine

Proovide komplekti võib lugeda rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

9.2.1.

kõigi proovidega on saadud rahuldavad tulemused;

9.2.2.

ühe prooviga on saadud mitterahuldav tulemus, kuid teise proovide komplektiga saadakse rahuldav tulemus.

15. LISA

PAINDPLASTIST PANEELID

1. TÜÜBI MÄÄRATLUS

Paindplastist paneelid kuuluvad eri tüüpidesse, kui need erinevad vähemalt ühe järgnevalt nimetatud põhi- või kõrvalomaduse poolest.

1.1.

Põhiomadused on järgmised:

1.1.1.

kaubanimed või kaubamärgid;

1.1.2.

materjali keemiline nimetus;

1.1.3.

materjali tootjapoolne klassifikatsioon;

1.1.4.

tootmisprotsess;

1.1.5.

nimipaksus e, kusjuures lubatud on valmistamisest tingitud hälve: ± (0,1 mm + 0,1 . e); d > 0,1 mm;

1.1.6.

plasttoote värvus;

1.1.7.

pinnakatte laad.

1.2.

Kõrvalomadused on järgmised:

1.2.1.

asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

2. ÜLDOSA

2.1.

Paindplastist klaaspindade puhul tehakse katsed tasapinnalistel katsekehadel, mis on kas lõigatud valmistootest või spetsiaalselt katse jaoks valmistatud. Mõlemal juhul on katsekehad igati tüüpilised seeriatoodanguna valmistatud klaaspindade suhtes, millele soovitakse saada tüübikinnitust

2.2.

Katsekehad vabastatakse kaitsemaskidest ning neid tuleb enne katset hoolikalt puhastada.

2.2.1.

Neid hoitakse vähemalt 48 tundi temperatuuril 23 °C ± 2 °C ja suhtelise niiskuse 50 % ± 5 % juures.

3. PAINDUVUS- JA VOLTIMISKATSE

3.1. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

3.2. Katsekehade arv

Katse tehakse ühe tasapinnalise katsekehaga, mille mõõtmed on 300 mm × 25 mm.

3.3. Katsemeetod

3.3.1.

Kasutatakse 3. lisa punktis 12 kirjeldatud meetodit.

3.4. Tulemuste tõlgendamine

Et katsekeha või proovi saaks pidada painduvaks, peab selle kõrvalekalle vertikaalsuunas 60 sekundi järel olema rohkem kui 50 mm.

10 sekundit pärast 180° voltimist ei või materjalil painutuskohas ilmneda pragunemist.

4. MEHAANILISE TUGEVUSE KATSED

4.1. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

4.2. Katse 227 g kuuliga temperatuuril 20 °C ± 5 °C

4.2.1. Katsekehade arv

Katse tehakse kümne tasapinnalise ruudukujulise katsekehaga, mille küljepikkus on 300 mm + 10/– 0 mm.

4.2.2. Katsemeetod

4.2.2.1.

Kasutatakse 3. lisa punktis 2.1 kirjeldatud meetodit.

4.2.2.2.

Kukutamiskõrgus on kõigi paksuste puhul 2 m.

4.2.3. Tulemuste tõlgendamine

4.2.3.1.

Kuulipõrkumise katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui kuul ei läbista katsekeha.

4.2.3.2.

Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehad loetakse 227 g kuuliga tehtava katse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

4.2.3.2.1.

kaheksa või rohkem katset annavad ettenähtud kukutamiskõrgusel rahuldava tulemuse;

4.2.3.2.2.

rohkem kui kaks katset on vähimal kukutamiskõrgusel andnud mitterahuldava tulemuse, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

4.3. Katse 227 g kuuliga temperatuuril – 18 °C ± 2 °C

4.3.1. Et minimeerida katsekeha temperatuuri muutust, tehakse see katse 30 sekundi jooksul pärast katsekeha väljavõtmist ettevalmistusseadmest.

4.3.2. Kasutatakse käesoleva lisa punktis 4.2.2 kirjeldatud katsemeetodit, kuid katsekeha temperatuur on – 18 °C ± 2 °C.

4.3.3. Tulemusi tõlgendatakse vastavalt käesoleva lisa punktile 4.2.3.

5. KESKKONNAAGRESSIIVSUSELE VASTUPIDAVUSE KATSE

5.1. Simuleeritud vananemiskindluse katse

5.1.1. Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 6.4 nõudeid. Kogu ultraviolettkiirguse doos pikk-ksenoonkaarlambiga on 500 MJ/m2. Kiiritamise käigus pihustatakse katsekehadele regulaarsete tsüklitena vett. 120-minutise tsükli käigus on katsekehad 102 minuti jooksul valguse käes ilma veepihustuseta ning 18 minuti jooksul valguse käes koos vee pihustamisega.

5.1.1.1.

Lubatud on ka muud meetodid, mis annavad samaväärse tulemuse.

5.1.2. Katsekehade arv

Katse tehakse kolme tasapinnalise katsekehaga mõõtmetega 130 mm × 40 mm, mis on lõigatud tasapinnalise lehtklaasi proovist.

5.1.3. Tulemuste tõlgendamine

Simuleeritud vananemiskindluse katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui:

5.1.3.1.

3. lisa punkti 9.1 kohaselt mõõdetud läbipaistvus ei jää alla 95 % vanandamiseelsest väärtusest; lisaks ei jää see väärtus juhtimisnähtavuse jaoks vajalike akende puhul alla 70 %;

5.1.3.2.

vanandamise käigus ei teki õhumulle ega muid märgatavaid lagunemise, värvuse kao, hägususe ega juuspragunemise ilminguid.

5.1.4. Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehade või proovide komplekt loetakse simuleeritud vananemiskindluse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

5.1.4.1.

kõikide katsekehade puhul on tulemus rahuldav;

5.1.4.2.

ühe katsekeha puhul ei vasta tulemus nõuetele, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade või proovide komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

6. OPTILISED OMADUSED

Toodete suhtes, mis on juhtimisnähtavuse jaoks vajalikud, kohaldatakse 3. lisa punkti 9.1 nõudeid.

6.1. Tulemuste tõlgendamine

Proovide komplekti võib lugeda rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

6.1.1.

kõikide proovide puhul on tulemus rahuldav;

6.1.2.

ühe prooviga on saadud mitterahuldav tulemus, kuid uue katsekehade komplektiga saadakse rahuldav tulemus.

7. TULEKINDLUSE KATSE

7.1. Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 10 nõudeid.

7.2. Tulemuste tõlgendamine

Tulekindluse katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui põlemistase on alla 110 mm/min.

7.2.1.

Tüübikinnituse saamiseks esitatud proovide komplekt loetakse rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

7.2.1.1.

kõigi proovidega on saadud rahuldavad tulemused;

7.2.1.2.

ühe prooviga on saadud mitterahuldav tulemus, kuid teise proovide komplektiga saadakse rahuldav tulemus.

8. KEMIKAALIKINDLUS

8.1. Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 11.2.1 nõudeid.

8.2. Tulemuste tõlgendamine

Proovide komplekti võib lugeda rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

8.2.1.

kõigi proovidega on saadud rahuldavad tulemused;

8.2.2.

ühe prooviga on saadud mitterahuldav tulemus, kuid teise proovide komplektiga saadakse rahuldav tulemus.

16. LISA

JÄIGAST PLASTIST MITMEKORDSED KLAASPAKETID

1. TÜÜBI MÄÄRATLUS

(16. lisa kehtib üksnes kahest paneelist koosnevate mitmekordsete klaaspaneelide kohta)

Mitmekordsed klaaspaketid kuuluvad eri tüüpidesse, kui need erinevad vähemalt ühe järgnevalt nimetatud põhi- või kõrvalomaduse poolest.

1.1. Põhiomadused on järgmised:

1.1.1.

kaubanimed või kaubamärgid;

1.1.2.

klaaspinna osade lehtmaterjali keemiline nimetus;

1.1.3.

lehtmaterjali tootjapoolne klassifikatsioon;

1.1.4.

klaaspinna osade lehtmaterjali paksus;

1.1.5.

tootmisprotsess;

1.1.6.

plastlehtedevahelise õhuvahe laius;

1.1.7.

plastlehtede värvus;

1.1.8.

pinnakatte laad ja tüüp.

1.2. Kõrvalomadused on järgmised:

1.2.1.

asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

2. ÜLDOSA

2.1. Jäigast plastist mitmekordsete klaaspakettide puhul tehakse katsed kas tasapinnaliste katsekehadega või valmisosadega, olenevalt katse nõuetest.

2.2. Katsekehad vabastatakse kaitsemaskidest ning enne katset puhastatakse hoolikalt. Neid hoitakse vähemalt 24 tundi enne katset temperatuuril 23 °C ± 2 °C ja suhtelise niiskuse 50 % ± 5 % juures.

2.3. Paksuse lubatud hälve on pressitud plasttoodete puhul ± 10 % nimipaksusest. Muul viisil toodetud plasttoodete (nt valatud akrüüllehed) puhul arvutatakse paksuse lubatud hälve järgmise valemi järgi:

Formula

kus e on lehe paksus millimeetrites.

Võrdlusstandardiks on ISO 7823/1.

NB! Kui paksus ei ole vormimistehnika tulemusena konstantne, mõõdetakse paksus mooduli geomeetrilises keskpunktis.

2.4. Katsed jäigast plastist mitmekordsete klaasipakettidega, mille geomeetrilises keskpunktis mõõdetud vahe nimilaius on e, loetakse kehtivaks kõikide jäigast plastist mitmekordsete klaaspakettide suhtes, millel on samad omadused ja mille vahe nimilaius on e ± 5 mm.

Teise võimalusena võib tüübikinnituse taotleja esitada katseteks kõige suurema ja kõige väiksema vahe nimilaiusega proovid.

3. PAINDUVUSKATSE

3.1. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

3.2. Katsekehade arv

Katse tehakse ühe katsekehaga akna iga osapaneeli kohta; katsekeha mõõtmed on 300 mm × 25 mm.

3.3. Katsemeetod

3.3.1.

Kasutatakse 3. lisa punktis 12 kirjeldatud meetodit.

3.4. Tulemuste tõlgendamine

Mõlema osapaneeli kõrvalekalle vertikaalsuunas peab 60 sekundi pärast olema vähem kui 50 mm.

4. KATSE MUDELPEAGA

4.1. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

4.2. Katsekehade arv

Katse tehakse kuue tüüpilise aknaga, mille mõõtmed on 1 170 mm × 570 mm (± 0/2 mm mõlemas suunas). Katsekehi peab saama äärtest klambritega kinnitada.

4.3. Katsemeetod

4.3.1.

Kasutatakse 3. lisa punktis 3.2 kirjeldatud meetodit. Löök antakse akna siseküljele.

4.3.2.

Selliste klaaspindade puhul nagu vaheseinad ja eraldusaknad, mille puhul pea löögi tõenäosus on suur, on kukutamiskõrguseks 3 m.

Samuti tuleb mõõta peavigastuse kontrollväärtust.

4.3.3.

Selliste klaaspindade puhul nagu külg-, taga- ja katuseaknad, mille puhul pea löögi tõenäosus on väike, on kukutamiskõrguseks 1,5 m.

Samuti tuleb mõõta peavigastuse kontrollväärtust.

4.3.4.

Selliste klaaspindade puhul, mille puhul pea löögi tõenäosust ei esine, näiteks haagiselamute aknad, ning samuti väikeste akende puhul mudelpeakatseid ei tehta. Väike aken on aken, millesse ei saa tõmmata 150 mm läbimõõduga ringjoont.

4.4. Tulemuste tõlgendamine

Katse tulemus on rahuldav, kui on täidetud järgmised tingimused:

4.4.1.

katsekeha ei läbistata ning see ei murdu suurteks, täiesti eraldunud tükkideks;

4.4.2.

peavigastuse kontrollväärtus on väiksem kui 1 000.

4.4.3.

Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehad loetakse mudelpeakatse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

4.4.3.1.

kõikide katsete tulemused on rahuldavad või

4.4.3.2.

ühe katse tulemus ei vasta nõuetele, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

5. MEHAANILISE TUGEVUSE KATSE – KATSE 227 G KUULIGA

5.1. Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

5.2. Katsekehade arv

Katse tehakse kümne tasapinnalise katsekehaga välimisest osapaneelist või kümne valmisosaga, mille mõõtmed on 300 mm × 300 mm (± 10/0 mm).

5.3. Katsemeetod

5.3.1.

Kasutatakse 3. lisa punktis 2.1 kirjeldatud meetodit.

Löök antakse katseakna välisküljele.

5.3.2.

Kukutamiskõrgused akna välimise osapaneeli erinevate paksuste kohta on esitatud järgmises tabelis:

Välimise osa lehtmaterjali paksus

(mm)

Kukutamiskõrgus

(m)

< 3

> 6

Kui katsekeha paksus jääb vahemikus 3–6 mm tabelis märgitud väärtuste vahele, kukutamiskõrgus interpoleeritakse.

5.4. Tulemuste tõlgendamine

5.4.1.

Kuulipõrkumise katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui on täidetud järgmised tingimused:

a)	kuul ei läbista katsekeha,

b)	katsekeha ei purune mitmeks tükiks.

5.4.2.

Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehad loetakse 227 g kuuliga tehtava katse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

5.4.2.1.

kaheksa või rohkem eraldi katset annavad ettenähtud kukutamiskõrgusel rahuldava tulemuse;

5.4.2.2.

kolme või enama katse tulemus ei ole rahuldav, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

5.5. Katse 227 g kuuliga temperatuuril – 18 °C ± 2 °C

5.5.1.

Et minimeerida katsekeha temperatuuri muutust, tehakse see katse 30 sekundi jooksul pärast katsekeha väljavõtmist ettevalmistusseadmest.

5.5.2.

Kasutatakse käesoleva lisa punktis 5.3 kirjeldatud katsemeetodit, kuid katsetemperatuuriks on – 18 °C ± 2 °C.

5.5.3.

Tulemusi tõlgendatakse vastavalt käesoleva lisa punktile 5.4.

6. KESKKONNAAGRESSIIVSUSELE VASTUPIDAVUSE KATSE

6.1. Hõõrdkulumiskindluse katse

6.1.1. Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 4 nõudeid; toote pinna hõõrdkulumise mõõtmiseks tehakse katsetsükleid 1 000, 500 või 100.

6.1.2. Katse tehakse igast tüübist kolme ruudukujulise katsekehaga, mille küljepikkus on 100 mm.

6.1.3. Tulemuste tõlgendamine

6.1.3.1.

6.1.3.2.

6.1.3.3.

Katuseakende puhul hõõrdkulumiskatset ei nõuta.

6.1.4. Tüübikinnituse saamiseks esitatud proovide komplekt loetakse rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

a)	kõik proovid vastavad nõuetele või

b)	üks proov ei vasta nõuetele, kuid korduskatsel uue proovide komplektiga saadakse rahuldavad tulemused.

6.2. Simuleeritud vananemiskindluse katse

6.2.1. Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 6.4 nõudeid. Kogu ultraviolettkiirguse doos pikk-ksenoonkaarlambiga on 500 MJ/m2. Kiiritamise käigus pihustatakse katsekehadele regulaarsete tsüklitena vett. 120-minutise tsükli käigus on katsekehad 102 minuti jooksul valguse käes ilma veepihustuseta ning 18 minuti jooksul valguse käes koos vee pihustamisega.

6.2.1.1. Lubatud on ka muud meetodid, mis annavad samaväärse tulemuse.

6.2.2. Katsekehade arv

Katse tehakse kolme tasapinnalise katsekehaga mõõtmetega 130 mm × 40 mm, mis on lõigatud akna välislehest.

6.2.3. Tulemuste tõlgendamine

6.2.3.1. Simuleeritud vananemiskindluse katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui:

6.2.3.1.1.

3. lisa punkti 9.1 kohaselt mõõdetud läbipaistvus ei jää alla 95 % vanandamiseelsest väärtusest; lisaks ei jää see väärtus juhtimisnähtavuse jaoks vajalike akende puhul alla 70 %;

6.2.3.1.2.

vanandamise käigus ei teki õhumulle ega muid märgatavaid lagunemise, värvuse kao, hägususe ega juuspragunemise ilminguid.

6.2.4. Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehade komplekt loetakse simuleeritud vananemiskindluse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

6.2.4.1.

kõikide katsekehade puhul on tulemus rahuldav;

6.2.4.2.

ühe katsekeha puhul ei vasta tulemus nõuetele, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

6.3. Lõikekatse

6.3.1. Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

3. lisa punkti 13 nõudeid kohaldatakse üksnes pinnatud toodete suhtes.

6.3.2. Lõikekatse tehakse ühel punktis 6.2 nimetatud katsekehadest.

6.3.3. Tulemuste tõlgendamine

6.3.3.1.

Lõikekatse tulemus loetakse rahuldavaks, kui:

saavutatakse lõikeväärtus Gt1.

6.3.3.2.

Katsekeha loetakse tüübikinnituse saamise eesmärgil rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

6.3.3.2.1.

katse tulemus on rahuldav;

6.3.3.2.2.

katse tulemus ei ole rahuldav, kuid uuel katsel, mis tehakse teise katsekehaga punkti 6.2 ülejäänud katsekehade hulgast, saadakse rahuldav tulemus.

6.4. Niiskuskindluse katse

6.4.1. Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 7 nõudeid.

6.4.2. Katse tehakse kümne ruudukujulise katsekeha või katseaknaga, mille mõõtmed on 300 × 300 mm.

6.4.3. Tulemuste tõlgendamine

6.4.3.1.

Niiskuskindluse katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui:

6.4.3.1.1.

ühelgi katsekehal ei teki märgatavaid lagunemise ilminguid, nagu õhumulle või hägusust.

6.4.3.1.2.

ning 3. lisa punkti 9.1 kohaselt mõõdetud läbipaistvus ei jää alla 95 % katse-eelsest väärtusest ning seejuures ei lange juhtimisnähtavuse jaoks vajalike akende puhul alla 70 % taseme.

6.4.4. Pärast katset hoitakse katsekehi vähemalt 48 tundi temperatuuril 23 °C ± 2 °C ja suhtelise niiskuse 50 % ± 5 % juures ning seejärel tehakse nendega kuulipõrkumiskatse 227 g kuuliga, nagu on kirjeldatud käesoleva lisa punktis 5.

7. OPTILISED OMADUSED

Toodete suhtes, mis on juhtimisnähtavuse jaoks vajalikud, kohaldatakse 3. lisa punkti 9.1 nõudeid.

7.1 Tulemuste tõlgendamine

Proovide komplekti võib lugeda rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

7.1.1.

kõigi proovidega on saadud rahuldavad tulemused;

7.1.2.

ühe prooviga on saadud mitterahuldav tulemus, kuid uue proovide komplektiga saadakse rahuldav tulemus.

8. TULEKINDLUSE KATSE

8.1. Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 10 nõudeid.

8.2. Tulemuste tõlgendamine

Mitmekordse klaaspaketi kummagi pinnaga tuleb katse teha eraldi.

Tulekindluse katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui põlemistase on alla 110 mm/min.

8.2.1. Tüübikinnituse saamiseks esitatud proovide komplekt loetakse rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

8.2.1.1.

kõigi proovidega on saadud rahuldavad tulemused;

8.2.1.2.

ühe prooviga on saadud mitterahuldav tulemus, kuid teise proovide komplektiga saadakse rahuldav tulemus.

9. KEMIKAALIKINDLUS

9.1. Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 11 nõudeid.

Katsed tehakse üksnes proovidega, mis on mitmekordse klaaspaketi välispinna suhtes tüüpilised.

9.2. Tulemuste tõlgendamine

Proovide komplekti võib lugeda rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

9.2.1.

kõigi proovidega on saadud rahuldavad tulemused;

9.2.2.

ühe prooviga on saadud mitterahuldav tulemus, kuid teise proovide komplektiga saadakse rahuldav tulemus.

17. LISA

SEGMENDI KÕRGUSE JA LÖÖGIPUNKTIDE ASUKOHA MÕÕTMINE

Joonis 1

Segmendi kõrguse h määramine

Kui ohutust klaaspinnamaterjalist paneel on ühesihilise kumerusega, võrdub segmendi kõrgus h1 maksimumväärtusega.

Kui ohutust klaaspinnamaterjalist paneel on kahesihilise kumerusega, võrdub segmendi kõrgus h1 maksimumväärtuse ja h2 maksimumväärtuse summaga.

Joonis 2

Tuuleklaaside puhul ettenähtud löögipunktid

Joonis 3

Ühtlaselt karastatud klaaspaneelide puhul ettenähtud löögipunktid

Joonistel 3a, 3b ja 3c näidatud punktid on näited 5. lisa punktis 2.5 ette nähtud löögipunktide asukohast.

18. LISA

SÕIDUKI TUULEKLAASI KATSETSOONIDE MÄÄRAMINE V-PUNKTI SUHTES

1. V-PUNKTIDE ASUKOHT

1.1. V-punktide asukoht R-punkti suhtes (vt käesoleva eeskirja 19. lisa) asukoht kolmemõõtmelisel teljestikul x-, y- ja z-koordinaadina on näidatud tabelites 1 ja 2.

1.2. Tabelis 1 on esitatud baaskoordinaadid seljatoe projektikohase kaldenurga 25° korral. Koordinaatteljestiku positiivne suund on kujutatud käesoleva lisa joonisel 3.

Tabel 1

V-punkt	a	b	c (d)
V1	68 mm	–5 mm	665 mm
V2	68 mm	–5 mm	589 mm

1.3. Korrektsioon 25° erinevate projektikohaste seljatoe kaldenurkade korral

1.3.1.

Tabelis 2 on näidatud korrektsioonid, mis tuleb teha iga V-punkti x- ja z-koordinaadis, kui seljatoe projektikohane kaldenurk ei ole 25°. Koordinaatteljestiku positiivne suund on kujutatud käesoleva lisa joonisel 3.

Tabel 2

Seljatoe kaldenurk (kraadides)	Horisontaal-koordinaadid x	Vertikaal-koordinaadid z	Seljatoe kaldenurk (kraadides)	Horisontaal-koordinaadid x	Vertikaal-koordinaadid z
5	– 186 mm	28 mm	23	–17 mm	5 mm
6	– 176 mm	27 mm	24	–9 mm	2 mm
7	– 167 mm	27 mm	25	0 mm	0 mm
8	– 157 mm	26 mm	26	9 mm	–3 mm
9	– 147 mm	26 mm	27	17 mm	–5 mm
10	– 137 mm	25 mm	28	26 mm	–8 mm
11	– 128 mm	24 mm	29	34 mm	–11 mm
12	– 118 mm	23 mm	30	43 mm	–14 mm
13	– 109 mm	22 mm	31	51 mm	–17 mm
14	–99 mm	21 mm	32	59 mm	–21 mm
15	–90 mm	20 mm	33	67 mm	–24 mm
16	–81 mm	18 mm	34	76 mm	–28 mm
17	–71 mm	17 mm	35	84 mm	–31 mm
18	–62 mm	15 mm	36	92 mm	–35 mm
19	–53 mm	13 mm	37	100 mm	–39 mm
20	–44 mm	11 mm	38	107 mm	–43 mm
21	–35 mm	9 mm	39	115 mm	–47 mm
22	–26 mm	7 mm	40	123 mm	–52 mm

2. KATSETSOONID

2.1. V-punktide alusel määratakse kindlaks kaks katsetsooni.

2.2. „A-tsoon” on tuuleklaasi välispinna ala, mille piirideks on järgmise nelja tasandiga lõikumise joon (vt joonised 1a ja 1b):

a)	tasand, mis on x-telje suhtes 3° nurga all ülespoole kaldu, läbib punkti V1 ja on paralleelne y-teljega (tasand 1);

b)	tasand, mis on x-telje suhtes 1° nurga all allapoole kaldu, läbib punkti V2 ja on paralleelne y-teljega (tasand 2);

c)	vertikaaltasand, mis läbib punkte V1 ja V2 ning on x-telje suhtes 13° nurga all vasakpoolse rooliga sõidukitel x-teljest vasakule ja parempoolse rooliga sõidukitel paremale kaldu (tasand 3);

d)	vertikaaltasand, mis läbib punkte V1 ja V2 ning on x-telje suhtes 20° nurga all vasakpoolse rooliga sõidukitel x-teljest paremale, parempoolse rooliga sõidukitel vasakule kaldu (tasand 4).

ühe keskse juhtimiskoha puhul kaks ülespoole ja allapoole jäävat tasandit, nagu on määratletud punkti 2.2 alapunktides a ja b, ning kaks vertikaaltasandit, mis läbivad punkte V1 ja V2 ja on x-telje suhtes 15° nurga all x-teljest vasakule kaldu (tasand 3) ja 15° nurga all x-teljest paremale kaldu (tasand 4) (vt joonis 1b).

2.3. „B-tsoon” on tuuleklaasi välispinna ala, mille piirideks on järgmise nelja tasandiga lõikumise joon:

a)	tasand, mis on x-telje suhtes 7° nurga all ülespoole kaldu, läbib punkti V1 ja on paralleelne y-teljega (tasand 5);

b)	tasand, mis on x-telje suhtes 5° nurga all allapoole kaldu, läbib punkti V2 ja on paralleelne y-teljega (tasand 6);

c)	vertikaaltasand, mis läbib punkte V1 ja V2 ning on x-telje suhtes 17° nurga all vasakpoolse rooliga sõidukitel x-teljest vasakule ja parempoolse rooliga sõidukitel paremale kaldu (tasand 7);

d)	tasand, mis on sõiduki pikikesktasandi suhtes sümmeetriline tasandiga 7 (tasand 8).

2.4. „Vähendatud B-tsoon” on B-tsoon, millest on välja arvatud järgmised tsoonid (1) (vt joonised 2 ja 3):

2.4.1. punktis 2.2 määratletud A-tsoon, mida on laiendatud vastavalt 3. lisa punktile 9.2.2.1;

2.4.2. kui sõiduki tootja nii otsustab, võib kohaldada üht kahest järgmisest punktist:

2.4.2.1.

läbipaistmatu ala, mille allpiiriks on tasand 1 ja küljepiiriks tasand 4, ning sellega sõiduki pikikesktasandi suhtes sümmeetriline ala (tasand 4′);

2.4.2.2.

läbipaistmatu ala, mille allpiiriks on tasand 1 tingimusel, et see asub 300 mm laiuses alas, mille keskpunkt on sõiduki pikikesktasandil, ning tingimusel, et läbipaistmatu ala, mis jääb allapoole tasandiga 5 lõikumise joont, asub alas, mida küljelt piirab lõikumisjoon tasanditega, mis kulgevad läbi 150 mm laiuse segmendi (2) piiride ja on paralleelsed vastavalt tasandite 4 ja 4′ lõikumisjoontega;

2.4.3. läbipaistmatu ala, mille piiriks on tuuleklaasi välispinna lõikumisjoon järgmiste tasanditega:

a)	tasand, mis on x-telje suhtes 4° nurga all allapoole kaldu, läbib punkti V2 ja on paralleelne y-teljega (tasand 9);

tasand 6;

c)	tasandid 7 ja 8 või tuuleklaasi välispinna serv, kui tasandi 6 lõikumisjoon tasandiga 7 (tasandi 6 lõikumisjoon tasandiga 8) ei läbi tuuleklaasi välispinda;

2.4.4. läbipaistmatu ala, mille piiriks on tuuleklaasi välispinna lõikumisjoon järgmiste tasanditega:

a)	horisontaaltasandi, mis läbib punkti V1 (tasand 10);

b)	tasand 3 (3);

c)	tasand 7 (4) või tuuleklaasi välispinna serv, kui tasandi 6 lõikumisjoon tasandiga 7 (tasandi 6 lõikumisjoon tasandiga 8) ei läbi tuuleklaasi välispinda;

tasand 9;

2.4.5. ala, mis asub kuni 25 mm kaugusel tuuleklaasi välispinna servast või mis tahes läbipaistmatust alast. See ala ei või ulatuda laiendatud A-tsooni.

2.5. Aluspunktide määramine (vt joonis 3)

Aluspunktid on punktid, mis paiknevad tuuleklaasi välispinna ja V-punktidest lähtuvate sirgete lõikepunktides järgmiselt:

2.5.1. ülemine vertikaal-aluspunkt punktist V1 eespool ja 7° horisontaaltasandist ülalpool (Pr1);

2.5.2. alumine vertikaal-aluspunkt punktist V2 eespool ja 5° horisontaaltasapinnast allpool (Pr2);

2.5.3 horisontaal-aluspunkt punktist V1 eespool ja 17° vasakul (Pr3);

2.5.4. veel kolm aluspunkti, mis paiknevad punktides 2.5.1–2.5.3 määratletud punktidega sõiduki pikikesktasandi suhtes sümmeetriliselt (vastavalt P′r1, P′r2, P′r3).

Joonis 1a

A-tsoon (näidis vasakpoolse rooliga sõidukist)

Joonis 1b

A-tsoon (näidis kesksest juhtimiskohast)

Joonis 2a

Vähendatud B-tsoon (näidis vasakpoolse rooliga sõidukist) – ülemine läbipaistmatu ala on määratletud punktis 2.4.2.2

Joonis 2b

Vähendatud B-tsoon (näidis vasakpoolse rooliga sõidukist) – ülemine läbipaistmatu ala on määratletud punktis 2.4.2.1

Joonis 3

Aluspunktide määramine (näidis vasakpoolse rooliga sõidukist)

(1) Seejuures võetakse arvesse asjaolu, et punktis 2.5 määratletud aluspunktid peavad asuma läbipaistvas alas.

(2) Mõõdetuna tuuleklaasi välispinnal ja lõikumisjoonel tasandiga 1.

(3) Tuuleklaasi teise poole puhul tasand, mis on sõiduki pikikesktasandi suhtes sümmeetriline tasandiga 3.

(4) Tuuleklaasi teise poole puhul tasand 8.

19. LISA

MOOTORSÕIDUKI ISTEKOHTADE H-PUNKTI JA TORSO TEGELIKU KALDENURGA KINDLAKSMÄÄRAMISE KORD (1)

1. liide	Kolmemõõtmelise H-punkti seadme kirjeldus (3-DH-seade)
2. liide	Kolmemõõtmeline teljestik
3. liide	Istekohtade võrdlusandmed

(1) Kõnealust korda on kirjeldatud sõidukite ehitust käsitlevas konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) 1. lisas ja selle liidetes (dokument ECE/TRANS/WP.29/78/Rev.2, kättesaadav aadressil: www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29resolutions.html).

20. LISA

TOODANGU NÕUETELE VASTAVUSE KONTROLLIMINE

1. MÕISTED

Käesolevas lisas kasutatakse järgmiseid mõisteid:

1.1. „tootetüüp”– kõik samade põhiomadustega klaaspinnad;

1.2. „paksusklass”– kõik klaaspinnad, mille osade paksus on lubatud hälvete piires sama;

1.3. „tootmisüksus”– kõik samas kohas asuvad üht või mitut tüüpi klaaspindade tootmise seadmed; üksus võib koosneda mitmest tootmisliinist;

1.4. „vahetus”– sama tootmisliini tootmisperiood ühe päeva töötundide jooksul;

1.5. „tootmistsükkel”– samal tootmisliinil toodetud sama tootetüübi pidev tootmisperiood;

1.6. „Ps”– samas vahetuses toodetud samasse tootetüüpi kuuluvate klaaspindade arv;

1.7. „Pr”– tootmistsükli jooksul toodetud samasse tootetüüpi kuuluvate klaaspindade arv.

2. KATSED

Klaaspindadega tehakse järgmised katsed.

2.1. Karastatud klaasist tuuleklaasid:

2.1.1.

killunemiskatse vastavalt 4. lisa punkti 2 nõuetele;

2.1.2.

läbipaistvuse mõõtmine vastavalt 3. lisa punkti 9.1 nõuetele;

2.1.3.

optilise moonutuse katse vastavalt 3. lisa punkti 9.2 nõuetele;

2.1.4.

teisese kujutise eralduskatse vastavalt 3. lisa punkti 9.3 nõuetele.

2.2. Ühtlaselt karastatud klaaspaneelid:

2.2.1.

killunemiskatse vastavalt 5. lisa punkti 2 nõuetele;

2.2.2.

läbipaistvuse mõõtmine vastavalt 3. lisa punkti 9.1 nõuetele,

2.2.3.

juhul kui klaaspaneele kasutatakse tuuleklaasidena:

2.2.3.1.

optilise moonutuse katse vastavalt 3. lisa punkti 9.2 nõuetele;

2.2.3.2.

teisese kujutise eralduskatse vastavalt 3. lisa punkti 9.3 nõuetele.

2.3. Tavalisest laminaatklaasist tuuleklaasid ja klaasplastist tuuleklaasid:

2.3.1.

katse mudelpeaga vastavalt 6. lisa punkti 3 nõuetele;

2.3.2.

katse 2 260 g kuuliga vastavalt 6. lisa punkti 4.2 ja 3. lisa punkti 2.2 nõuetele;

2.3.3.

kõrgtemperatuurikindluse katse vastavalt 3. lisa punkti 5 nõuetele;

2.3.4.

läbipaistvuse mõõtmine vastavalt 3. lisa punkti 9.1 nõuetele;

2.3.5.

optilise moonutuse katse vastavalt 3. lisa punkti 9.2 nõuetele;

2.3.6.

teisese kujutise eralduskatse vastavalt 3. lisa punkti 9.3 nõuetele,

2.3.7.

ainult klaasplastist tuuleklaaside puhul:

2.3.7.1.

hõõrdkulumiskindluse katse vastavalt 9. lisa punkti 2.1 nõuetele;

2.3.7.2.

niiskuskindluse katse vastavalt 9. lisa punkti 3 nõuetele;

2.3.7.3.

kemikaalikindluse katse vastavalt 3. lisa punkti 11.2.1 nõuetele.

2.4. Tavalisest laminaatklaasist ja klaasplastist paneelid:

2.4.1.

katse 227 g kuuliga vastavalt 7. lisa punkti 4 nõuetele;

2.4.2.

kõrgtemperatuurikindluse katse vastavalt 3. lisa punkti 5 nõuetele;

2.4.3.

läbipaistvuse mõõtmine vastavalt 3. lisa punkti 9.1 nõuetele,

2.4.4.

ainult klaasplastist klaaspindade puhul:

2.4.4.1.

hõõrdkulumiskindluse katse vastavalt 9. lisa punkti 2.1 nõuetele;

2.4.4.2.

niiskuskindluse katse vastavalt 9. lisa punkti 3 nõuetele;

2.4.4.3.

kemikaalikindluse katse vastavalt 3. lisa punkti 11.2.1 nõuetele.

2.4.5.

Eespool nimetatud sätted loetakse täidetuks, kui vastavad katsed on tehtud samasuguse koostisega tuuleklaasidega.

2.5. Töödeldud laminaatklaasist tuuleklaasid:

2.5.1.

lisaks käesoleva lisa punktis 2.3 ette nähtud katsetele tehakse killunemiskatse vastavalt 8. lisa punkti 4 nõuetele.

2.6. Plastmaterjaliga kaetud ohutud klaaspinnad:

lisaks käesoleva lisa eri punktides ette nähtud katsetele tehakse järgmised katsed:

2.6.1.

hõõrdkulumiskindluse katse vastavalt 9. lisa punkti 2.1 nõuetele;

2.6.2.

niiskuskindluse katse vastavalt 9. lisa punkti 3 nõuetele;

2.6.3.

kemikaalikindluse katse vastavalt 3. lisa punkti 11.2.1 nõuetele;

2.7. Mitmekordsed klaaspaketid:

2.7.1.

tehakse katsed, mis on käesolevas lisas ette nähtud igale klaaspaneelile, millest mitmekordne klaaspakett koosneb, ning sama sagedusega ja vastavalt samadele nõuetele;

2.7.2.

mitmekordse klaaspaketi puhul mõõdetakse läbipaistvust vastavalt 3. lisa punkti 9.1 nõuetele.

2.8. Jäigast plastist paneelid:

2.8.1.

kuulipõrkumiskatse 227 g kuuliga vastavalt 14. lisa punkti 5 nõuetele;

2.8.2.

läbipaistvuse mõõtmine vastavalt 3. lisa punkti 9.1 nõuetele;

2.8.3.

hõõrdkulumiskindluse katse vastavalt 14. lisa punkti 6.1 nõuetele;

2.8.4.

lõikekatse vastavalt 14. lisa punkti 6.3 nõuetele.

NB! Punktis 2.8.2 nimetatud katse tehakse ainult juhul, kui klaaspinda kasutatakse asukohas, mis nõuab juhtimisnähtavust.

Punktis 2.8.4 nimetatud katse tehakse proovidega, millega ei ole tehtud 14. lisa punkti 6.2 kohast katset;

2.8.5.

kemikaalikindluse katse vastavalt 3. lisa punkti 11 nõuetele.

2.9. Paindplastist klaaspinnad, mis ei ole tuuleklaasid:

2.9.1.

kuulipõrkumiskatse 227 g kuuliga vastavalt 15. lisa punkti 4 nõuetele;

2.9.2.

läbipaistvuse mõõtmine vastavalt 3. lisa punkti 9.1 nõuetele.

NB! Punktis 2.9.2 nimetatud katse tehakse ainult juhul, kui klaaspinda kasutatakse asukohas, mis nõuab juhtimisnähtavust;

2.9.3.

kemikaalikindluse katse vastavalt 3. lisa punkti 11.2.1 nõuetele.

2.10. Jäigast plastist mitmekordsed klaaspaketid:

2.10.1.

kuulipõrkumiskatse 227 g kuuliga vastavalt 16. lisa punkti 5 nõuetele;

2.10.2.

läbipaistvuse mõõtmine vastavalt 3. lisa punkti 9.1 nõuetele.

NB! Punktis 2.10.2 nimetatud katse tehakse ainult juhul, kui klaaspinda kasutatakse asukohas, mis nõuab juhtimisnähtavust;

2.10.3.

kemikaalikindluse katse vastavalt 3. lisa punkti 11 nõuetele.

3. KATSETE SAGEDUS JA TULEMUSED

3.1. Killunemiskatse

3.1.1. Katsed

3.1.1.1.

Esimene katseseeria, mis koosneb löökidest kõigisse käesolevas eeskirjas ette nähtud löögipunktidesse, tehakse iga uut tüüpi klaaspinna tootmise alguses, et teha kindlaks kõige ohtlikum purunemispunkt. Katsete tulemused talletatakse.

Karastatud klaasist tuuleklaaside puhul tehakse esimene katseseeria ainult juhul, kui seda tüüpi klaaspindade toodang on üle 200 ühiku aastas.

3.1.1.2.

Tootmistsükli jooksul tehakse kontrollkatse, kasutades punktis 3.1.1.1 kindlaks määratud purunemispunkti.

3.1.1.3.

Kontrollkatse tehakse iga tootmistsükli alguses või pärast värvimuutust.

3.1.1.4.

Tootmistsükli ajal tehakse kontrollkatsed järgmise miinimumsagedusega:

Karastatud klaasist tuuleklaasid	Karastatud klaasist paneelid	Töödeldud laminaatklaasist tuuleklaasid
Ps ≤ 200: üks purustus tootmistsükli kohta	Pr ≤ 500: üks vahetuse kohta	0,1 % tüübi kohta
Ps > 200: üks purustus iga nelja tootmistunni kohta	Pr > 500: kaks vahetuse kohta

3.1.1.5.

Kontrollkatse tehakse tootmistsükli lõpus ühega viimastest toodetud klaaspindadest.

3.1.1.6.

Pr < 20 puhul tehakse ainult üks killunemiskatse tootmistsükli kohta.

3.1.2. Tulemused

Kõik tulemused registreeritakse, sealhulgas ka need tulemused, mille puhul mõranemismustrit ei ole püsisalvestatud.

Lisaks tehakse üks katse, mille puhul mõranemismuster püsisalvestatakse, üks kord vahetuse jooksul, välja arvatud juhul, kui Pr ≤ 500. Viimasel juhul tehakse ainult üks mõranemismustri püsisalvestamisega katse tootmistsükli kohta.

3.2. Katse mudelpeaga

3.2.1. Katsed

Kontrollkatse tehakse katsekehadega, mis moodustavad vähemalt 0,5 % laminaatklaasist tuuleklaaside ühe tootmisliini päevatoodangust. Kontrollimiseks võetakse kõige rohkem 15 tuuleklaasi päevas.

Katsekehade valik on eri tüüpi tuuleklaaside toodangut esindav.

Teise võimalusena võib haldusasutuse nõusolekul need katsed asendada katsega 2 260 g kuuliga (vt punkt 3.3). Igal juhul kontrollitakse klaaspinna käitumist peaga kokkupõrke korral vähemalt kahe prooviga igast paksusklassist aastas.

3.2.2. Tulemused

Kõik tulemused registreeritakse.

3.3. Kuulipõrkumiskatse 2 260 g kuuliga

3.3.1. Katsed

Kontrollkatsete miinimumsagedus on üks täielik katse kuus iga paksusklassi kohta.

3.3.2. Tulemused

Kõik tulemused registreeritakse.

3.4. Kuulipõrkumiskatse 227 g kuuliga

3.4.1. Katsed

Katsekehad lõigatakse valmisosadest. Praktilistel põhjustel võib katsed siiski teha valmistoodete või nende osadega.

Kontrollkatse tehakse proovidega, mis moodustavad vähemalt 0,5 % ühe vahetuse toodangust, kuid maksimaalselt kümne prooviga päevas.

3.4.2. Tulemused

Kõik tulemused registreeritakse.

3.5. Kõrgtemperatuurikindluse katse

3.5.1. Katsed

Katsekehad lõigatakse valmisosadest. Praktilistel põhjustel võib katsed siiski teha valmistoodete või nende osadega. Need valitakse nii, et kõiki vahekihte katsetatakse proportsionaalselt nende kasutusega.

Katsetamiseks võetakse päevatoodangust iga vahekihi värvuse kohta vähemalt kolm proovi.

3.5.2. Tulemused

Kõik tulemused registreeritakse.

3.6. Läbipaistvus

3.6.1. Katsed

Katse tehakse toonitud valmistoodete tüüpiliste proovidega.

Kontrollkatse tehakse vähemalt iga tootmistsükli alguses, kui klaaspinna omadustes ilmneb katse tulemusi mõjutavaid muutusi.

Tuuleklaasid ja paneelid, mille tüübikinnituse käigus mõõdetud tavaläbipaistvus on vähemalt 75 %, ning klaasist klaaspinnad, mille tähis on V (vt käesoleva eeskirja punkt 5.5.2), on sellest katsest vabastatud.

Teise võimalusena võib karastatud klaasi puhul klaasi tarnija esitada sertifikaadi selle kohta, et toode vastab eespool nimetatud nõuetele.

3.6.2. Tulemused

Tavaläbipaistvuse mõõtmistulemus registreeritakse. Peale selle tuleb läbipaistmatu alaga tuuleklaaside puhul käesoleva eeskirja punktis 3.2.1.2.2.4 osutatud jooniste põhjal kontrollida, et sõidukikategooria puhul, millele need tuuleklaasid on mõeldud, paikneksid sellised läbipaistmatud alad väljaspool B-tsooni või I tsooni. Läbipaistmatu ala vastab 18. lisas sätestatud nõuetele.

3.7. Optilise moonutuse katse ja teisese kujutise eralduskatse

3.7.1. Katsed

Kõiki tuuleklaase kontrollitakse silmaga nähtavate vigade suhtes. Lisaks tehakse eri nägemispiirkondades mõõtmisi, kasutades käesolevas eeskirjas ette nähtud meetodeid või nendega samaväärseid tulemusi andvaid meetodeid, järgmise miinimumsagedusega:

kui Ps ≤ 200, üks proov vahetuse kohta,

või kui Ps > 200, kaks proovi vahetuse kohta,

või 1 % kogutoodangust, kusjuures valitakse kogu toodangu suhtes tüüpilised katsekehad.

3.7.2. Tulemused

Kõik tulemused registreeritakse.

3.8. Hõõrdkulumiskindluse katse

3.8.1. Katsed

Katse tehakse üksnes plastmaterjaliga kaetud, klaasplastist ja plast-klaaspindade puhul. Iga plastist kattematerjali plastmaterjali tüübi kohta tehakse vähemalt üks kontrollkatse kuus.

3.8.2. Tulemused

Valguse hajumise mõõtmistulemus registreeritakse.

3.9. Niiskuskindluse katse

3.9.1. Katsed

Katse tehakse üksnes plastmaterjaliga kaetud ja klaasplastist klaaspindade puhul. Iga plastist pinnakattematerjali või plastmaterjali tüübi kohta tehakse vähemalt üks kontrollkatse kuus.

3.9.2. Tulemused

Kõik tulemused registreeritakse.

3.10. Kemikaalikindluse katse

3.10.1. Katsed

Katse tehakse üksnes plastmaterjaliga kaetud, klaasplastist ja plast-klaaspindade puhul. Iga plastist pinnakattematerjali või plastmaterjali tüübi kohta tehakse vähemalt üks kontrollkatse kuus.

3.10.2. Tulemused

Kõik tulemused registreeritakse.

3.11. Lõikekatse

3.11.1. Katsed

Katse tehakse üksnes jäigast plastist klaaspinnamaterjali puhul, millel on hõõrdkulumiskindel pinne. Iga plastmaterjali ja selle pinnakattematerjali tüübi kohta tehakse vähemalt üks kontrollkatse nädalas, võttes selleks proovid, millega ei ole tehtud simuleeritud vananemiskindluse katset (14. lisa punkt 6.2).

Vanandatud proovidega tehakse katse iga kolme kuu järel.

3.11.2. Tulemused

Kõik tulemused registreeritakse.

21. LISA

SÄTTED OHUTUTE KLAASPINDADE SÕIDUKILE PAIGALDAMISE KOHTA

1. REGULEERIMISALA

Käesolevas lisas on sätestatud nõuded ohutute klaaspindade paigaldamise kohta M-, N- ja O-kategooria sõidukitele, (1) et tagada sõitjate ohutuse kõrge tase ning eelkõige tagada juhile hea juhtimisnähtavus kõikides liiklustingimustes ning mitte ainult ette, vaid ka taha ja küljele.

See ei kehti soomussõidukite suhtes punktis 2.3 määratletud tähenduses.

2. MÕISTED

Käesolevas lisas kasutatakse järgmisi mõisteid:

2.1.	„sõiduk” – iga mootorsõiduk või haagis, mis on ette nähtud kasutamiseks maanteel ja millel on vähemalt neli ratast ja maksimaalne valmistajakiirus üle 25 km/h, välja arvatud rööbastel liikuvad sõidukid ja kõik liikurmasinad;

2.2.	„sõidukikategooria” – kõik sõidukid, mis kuuluvad asjaomasesse kategooriasse vastavalt sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) (1) 7. lisas vastu võetud klassifikatsioonile;

2.3.	„eriotstarbeline sõiduk”, „autoelamu”, „soomussõiduk”, „kiirabiauto”, „surnuveok”, „kabriolett” on määratletud vastavalt sõidukite ehitust käsitlevas konsolideeritud resolutsioonis (R.E.3) (1);

2.4.	„kahekorruseline sõiduk” on määratletud eeskirja nr 107 punktis 2.1.2.

3. M-, N- JA O-KATEGOORIA SÕIDUKITE SUHTES KEHTIVAD ÜLDSÄTTED

3.1.

Ohutud klaaspinnad paigaldatakse selliselt, et hoolimata sõidukile tavapärastes kasutustingimustes avalduvatest pingetest jäävad need oma kohale ning tagavad jätkuvalt sõidukis asuvatele sõitjatele nähtavuse ja ohutuse.

3.2.

Ohutud klaaspinnad kannavad asjakohast üksikosa tüübikinnitusmärki, mis on ette nähtud käesoleva eeskirja punktis 5.4 ning millele vajaduse korral järgneb mõni punktis 5.5 ette nähtud täiendav sümbol.

4. M- JA N-KATEGOORIA SÕIDUKITE (1) SUHTES KEHTIVAD ERISÄTTED

4.1. Tuuleklaasid

4.1.1. Tavaläbipaistvus ei tohi olla alla 70 %.

4.1.2. Tuuleklaasil on tüübikinnitus selle sõidukitüübi jaoks, millele see kavatsetakse paigaldada.

4.1.3. Tuuleklaas on sõidukijuhi R-punkti suhtes õigesti paigaldatud.

4.1.4. Sõidukitele, mille maksimaalne valmistajakiirus on üle 40 km/h, ei tohi paigaldada karastatud klaasist tuuleklaasi.

4.2. Klaaspinnad, mis ei ole tuuleklaasid ega eraldusklaaspinnad

4.2.1. Juhi eesmise vaatevälja jaoks vajalikud ohutud klaaspinnad

4.2.1.1.

Ohututel klaaspindadel, mis tagavad juhi eesmise vaatevälja käesoleva eeskirja punkti 2.23.1 tähenduses, on tavaläbipaistvus vähemalt 70 %.

4.2.1.2.

Plastist ohutud klaaspinnad kannavad käesoleva eeskirja punktides 5.5.5 ja 5.5.7 määratletud lisasümbolit /B/L.

4.2.2. Juhi tagumise vaatevälja jaoks vajalikud ohutud klaaspinnad

4.2.2.1.

Käesoleva eeskirja punktis 2.23.2 määratletud ohututel klaaspindadel on läbipaistvus vähemalt 70 %, aga kui on paigaldatud kaks välimist tahavaatepeeglit, võib klaaspinna läbipaistvus olla alla 70 %, juhul kui see kannab käesoleva eeskirja punktis 5.5.2 nimetatud lisasümbolit V.

4.2.2.2.

Plastist ohutud klaaspinnad kannavad käesoleva eeskirja punktides 5.5.5 ja 5.5.7 määratletud lisasümbolit A/L või /B/L.

Teise võimalusena võib kabriolettsõiduki kokkuvolditava katuse tagumine klaaspind kanda lisasümbolit /B/M.

Kabriolettsõiduki kokkuvolditava katuse tagumine klaaspind võib olla tehtud paindplastist.

4.2.3. Muud ohutud klaaspinnad

4.2.3.1.

Ohutud klaaspinnad, mis ei kuulu käesoleva eeskirja punktides 2.23.1 ja 2.23.2 esitatud määratluse alla, kannavad käesoleva eeskirja punktis 5.5.2 nimetatud lisasümbolit V, kui nende läbipaistvus on alla 70 %.

4.2.3.2.

Plastist ohutud klaaspinnad kannavad üht käesoleva eeskirja punktides 5.5.5, 5.5.6 ja 5.5.7 määratletud lisasümbolitest. Kui sõiduk on ette nähtud reisijate veoks, ei ole lubatud kasutada klaaspindu lisasümbolitega /C/L või /C/M kohtades, kus esineb oht lüüa pea vastu seda klaaspinda.

4.2.4. Erandid

Plastist ohutute klaaspindade puhul ei kohaldata järgnevalt loetletud sõidukite ja klaaspinna asukohtade suhtes käesoleva lisa punktides 4.2.2.2 ja 4.2.3.2 osutatud hõõrdkulumiskindluse sätteid:

a)	kiirabiautod,

b)	surnuveokid,

c)	haagised, k.a haagiselamud,

d)	katuseaknad jm sõiduki katusel paiknevad klaaspinnad,

e)	kõik kahekorruselise sõiduki ülemisel korrusel asuvad klaaspinnad.

Hõõrdkulumiskindluse katset ja vastavat sümbolit ei nõuta.

4.3. Erinõuded

4.3.1.

Kõik eesmised klaaspinnad, mis ei ole tuuleklaasid, koosnevad kas laminaatklaasist või plastpaneelist, mis kannab lisasümbolit /A, nagu on määratletud käesoleva eeskirja punktides 5.5.5 ja 5.5.7.

4.3.2.

Punkti 4.3.1 ei kohaldata sõidukite suhtes, mille maksimaalne valmistajakiirus on alla 40 km/h.

(1) Nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitlevas konsolideeritud resolutsioonis (R.E.3) (TRANS/WP.29/78/Rev.2, punkt 2).

		ISSN 1977-0650 doi:10.3000/19770650.L_2014.042.est
Euroopa Liidu Teataja		L 42

Eestikeelne väljaanne	Õigusaktid	57. köide 12. veebruar 2014

Sisukord		II Muud kui seadusandlikud aktid	Lehekülg
		RAHVUSVAHELISTE LEPINGUTEGA LOODUD ORGANITE VASTU VÕETUD AKTID
	*	ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskiri nr 43: ühtsed sätted ohutute klaaspindade ja nende sõidukitele paigaldamise tüübikinnituse kohta	1