19.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 343/1

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ (3) artikli 10 lõikes 4 ei ole täpsustatud, kuidas tuleb kauplemisperioodil jaotada enampakkumisel müüdavate saastekvootide maht.

(2)

Õiguskindluse ja turu prognoositavuse huvides tuleks täpsustada, et turu nõuetekohase toimimise tagamiseks on komisjonil erandlikel asjaoludel õigus direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10 lõike 4 kohaselt kohandada enampakkumiste ajakava.

(3)

Seepärast tuleks direktiivi 2003/87/EÜ vastavalt muuta,

19.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 343/2

(1)

Nõukogu määrus (EÜ) nr 1260/2001, (1) eriti selle artikli 15 lõike 8 esimene taane ning artikli 16 lõige 5 ja artikli 18 lõige 5 andsid komisjonile õiguse võtta vastu üksikasjalikud eeskirjad suhkrusektori turgude ühise korralduse raames kvoodiomanikelt kogutava põhitoodangumaksu ja B-maksu, lisamaksu arvutamise koefitsiendi ning suhkrupeedimüüjatele tehtavate tagasimaksete või maksete osalise hüvitamise kohta.

(2)

Komisjon määras kindlaks toodangumaksud turustusaastateks 2001/2002, (2) 2002/2003, (3) 2003/2004, (4) 2004/2005 (5) ja 2005/2006 (6).

(3)

Määruse (EÜ) nr 1260/2001 artikli 18 lõige 2 nägi ette, et kui põhitoodangumaksu summa on väiksem kui artikli 15 lõikes 3 osutatud maksimumsumma või kui selles artiklis osutatud B-maks on väiksem kui kõnealuse määruse artikli 15 lõikes 4 osutatud maksimumsumma, mida vajaduse korral on korrigeeritud artikli 15 lõike 5 kohaselt, peavad suhkrutootjad maksma suhkrupeedimüüjatele 60 % kõnealuse maksu maksimumsumma ja tasutava maksusumma vahest.

(4)

Vastavalt komisjoni määruse (EÜ) nr 314/2002 (7) artikli 9 lõikele 1 määrati kindlaks suhkrutootjate poolt suhkrupeedimüüjatele põhitoodangumaksu maksimumsumma ja B-maksu ning nende maksude vahe tõttu turustusaastate 2002/2003, (8) 2003/2004 (9) ja 2005/2006 (10) eest makstav summa.

(5)

Suhkrusektori ühise turukorralduse reformi raames on määrus (EÜ) nr 1260/2001 tunnistatud kehtetuks ja asendatud alates turustusaastast 2006/2007 nõukogu määrusega (EÜ) nr 318/2006 (11). Määrus (EÜ) nr 318/2006, mis tunnistati hiljem kehtetuks ja lisati nõukogu määrusesse (EÜ) nr 1234/2007, (12) asendab muutliku suhkrutoodangu isefinantseerimise maksusüsteemi tootmiskvootide abil uue toodangumaksuga, mille eesmärk on aidata kaasa suhkrusektori ühises turukorralduses tekkivate kulude rahastamisele.

(6)

Euroopa Kohus tunnistas 8. mail 2008 liidetud kohtuasjades C-5/06 ja C-23/06–C-36/06 kehtetuks komisjoni määrused (EÜ) nr 1762/2003 (13) ja (EÜ) nr 1775/2004 (14). Oma otsuses leidis Euroopa Kohus, et tootetonni hinnangulise keskmise kahjumi arvutamisel tuleb arvesse võtta kõiki eksporditud toodangu suhkrukoguseid, olenemata sellest, kas nendega seoses maksti tegelikult eksporditoetusi või mitte.

(7)

Samuti tunnistas Euroopa Kohus liidetud kohtuasjades C-175/07–C184/07 ning kohtuasjades C-466/06 ja C-200/06 kehtetuks komisjoni määruse (EÜ) nr 1686/2005 (15).

(8)

Selleks et täita Euroopa Kohtu otsuseid, võttis komisjon vastu määruse (EÜ) nr 1193/2009 (16).

(9)

29. septembril 2011 tegi Üldkohus kohtuasjas T-4/06 otsuse, milles sedastati, et lisamaksu diferentseeritud koefitsiendiks suhkrusektoris puudub õiguslik alus, ja tühistas määruse (EÜ) nr 1686/2005 artikli 2, mida on muudetud määruse (EÜ) nr 1193/2009 artikliga 3.

(10)

Euroopa Kohus tunnistas 27. septembril 2012 liidetud kohtuasjades C-113/10, C-147/10 ja C-234/10 kehtetuks määruse (EÜ) nr 1193/2009, sedastades, et hinnangulise keskmise kahjumi arvutamiseks tootetonni kohta tuleb määruse (EÜ) nr 1260/2001 artikli 15 lõike 1 punkti d tõlgendada nii, et toetuse kogusumma hõlmab tegelikult makstud eksporditoetuste kogusummat.

(11)

Seega tuleks suhkrusektori maksud kehtestada sobiva määraga. Komisjoni määruse (EÜ) nr 314/2002 artikli 6 lõike 5 kohaselt määratletud ekspordi puhul tuleks määruse (EÜ) nr 1260/2001 artikli 15 lõike 1 punkti d tähenduses keskmise kahjumi arvutamiseks jagada tegelikult makstud eksporditoetused ekspordikogustega, olenemata sellest, kas toetust maksti või mitte. Eksporditav ülejääk määruse (EÜ) nr 1260/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c tähenduses tuleks samuti arvutada kogueksporti kasutades, olenemata sellest, kas toetust maksti või mitte.

(12)

Arvestades et turustusaasta 2001/2002 maksude arvutamiseks kasutatud meetod oli sama, mille Euroopa Kohus tühistas, tuleks ka turustusaastal 2001/2002 kehtinud põhitoodangumakse ja lisamaksu koefitsienti vastavalt muutma.

(13)

Euroopa Kohtu otsusest tuleneb, et muudetud makse tuleks kohaldada alates samast kuupäevast, mil hakkasid kehtima kehtetuks tunnistatud maksud.

(14)

Tulenevalt suhkrumaksude kindlaksmääramisest põhjenduses 11 osutatud meetodi kohaselt, tuleks uuesti kindlaks määrata ka suhkrutootjate poolt suhkrupeedimüüjatele maksu maksimumsumma ja tasutava maksusumma vahe tõttu turustusaastate 2002/2003, 2003/2004 ja 2005/2006 eest makstav summa ja kohaldada seda tagasiulatuvalt.

(15)

Põhjenduses 11 osutatud meetodi kohaselt arvutatud katmata kogukahjum turustusaasta 2001/2002 kohta on 14 123 937 eurot. Määruse (EÜ) nr 1260/2001 artikli 16 lõikes 2 osutatud koefitsient tuleks vastavalt kindlaks määrata ning seda tuleks kohaldada kõnealuse turustusaasta suhtes tagasiulatuvalt.

(16)

Põhjenduses 11 osutatud meetodit turustusaasta 2002/2003 suhtes kohaldades on põhitoodangumaksu määr 2 % ja B-maksu määr 16,371 %, mida tuleks kõnealuse turustusaasta suhtes kohaldata tagasiulatuvalt. Ümber arvutatud kogukahjum kaetakse täielikult põhitoodangumaksust ja B-maksust saadud tuludest. Seepärast ei ole vaja kõnealuseks turustusaastaks kindlaks määrata määruse (EÜ) nr 1260/2001 artikli 16 lõikes 2 osutatud täiendavat koefitsienti.

(17)

Turustusaastaks 2002/2003 kehtestati komisjoni määrusega (EÜ) nr 1440/2002 (17) B-maksu ülemmääraks 37,5 % valge suhkru sekkumishinnast. Põhjenduses 11 osutatud meetodi kohaselt läbi vaadatud B-maksuks kõnealusel turustusaastal on aga 16,371 % valge suhkru sekkumishinnast. Sellise vahe tõttu tuleb suhkrutootjate poolt suhkrupeedimüüjatele makstav summa kõnealuseks turustusaastaks kindlaks määrata standardkvaliteediga suhkrupeedi tonni kohta vastavalt määruse (EÜ) nr 1260/2001 artikli 18 lõikele 2.

(18)

Põhjenduses 11 osutatud uut meetodit turustusaasta 2003/2004 suhtes kohaldades on põhitoodangumaksu määr 2 % ja B-maksu määr 17,259 %. Ümber arvutatud kogukahjum kaetakse täielikult põhitoodangumaksust ja B-maksust saadud tuludest. Seepärast ei ole kõnealuseks turustusaastaks vaja kindlaks määrata määruse (EÜ) nr 1260/2001 artikli 16 lõikes 2 osutatud täiendavat koefitsienti.

(19)

Turustusaastaks 2003/2004 kehtestati määrusega (EÜ) nr 1440/2002 B-maksu ülemmääraks 37,5 % valge suhkru sekkumishinnast. Põhjenduses 11 osutatud meetodi kohaselt läbi vaadatud B-maksuks kõnealuse turustusaastal on aga 17,259 % valge suhkru sekkumishinnast. Sellise vahe tõttu tuleb suhkrutootjate poolt suhkrupeedimüüjatele makstav summa kõnealuseks turustusaastaks kindlaks määrata standardkvaliteediga suhkrupeedi tonni kohta vastavalt määruse (EÜ) nr 1260/2001 artikli 18 lõikele 2.

(20)

Põhjenduses 11 osutatud meetodi kohaldamine turustusaasta 2004/2005 suhtes ei muuda põhitoodangumaksu ja B-maksu. Põhjenduses 11 osutatud meetodi järgi arvutatud katmata kogukahjum kõnealuse turustusaasta kohta on 57 648 788 eurot. Seega tuleks kindlaks määrata määruse (EÜ) nr 1260/2001 artikli 16 lõikes 2 osutatud koefitsient. Põhjenduses 9 osutatud Euroopa Kohtu otsusest järeldub, et koefitsient peaks olema ühesugune nii 30. aprilli 2004. aasta kui ka 1. mai 2004. aasta seisuga liitu kuulunud liikmesriikidele.

(21)

Põhjenduses 11 osutatud meetodit turustusaasta 2005/2006 suhtes kohaldades on põhitoodangumaksu määr 1,2335 %, ilma et oleks vaja B-maksu. Ümber arvutatud kogukahjum kaetakse täielikult põhitoodangumaksust saadud tuludest ning määruse (EÜ) nr 1260/2001 artikli 16 lõikes 2 osutatud täiendavat koefitsienti ei ole kõnealuseks turustusaastaks vaja kindlaks määrata.

(22)

Turustusaastaks 2005/2006 kehtestati komisjoni määrusega (EÜ) nr 1296/2005 (18) B-maksu ülemmääraks 37,5 % valge suhkru sekkumishinnast. Kuna põhjenduses 11 osutatud meetodi kohaselt kõnealuse turustusaasta suhtes kohaldatav põhitoodangumaks on 1,2335 % valge suhkru sekkumishinnast, ei ole vajadust kehtestada B-maksu. Kõnealuste erinevuste tõttu tuleb suhkrutootjate poolt suhkrupeedimüüjatele makstavad summad kõnealuseks turustusaastaks kindlaks määrata standardkvaliteediga suhkrupeedi tonni kohta vastavalt määruse (EÜ) nr 1260/2001 artikli 18 lõikele 2.

(23)

Õiguskindluse ja eri liikmesriikide asjaomaste ettevõtjate ühetaolise kohtlemise huvides on vaja kindlaks määrata käesoleva määrusega kehtestatavate maksude kindlaksmääramise ühine kuupäev nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1150/2000 (19) artikli 2 lõike 2 teise lõigu tähenduses. Seda tähtaega ei tuleks siiski kohaldada juhul, kui riigisisese õiguse kohaselt peab liikmesriik tegema asjaomastele ettevõtjatele tagasimakse pärast nimetatud kuupäeva,

—

16. oktoobrist 2002 turustusaasta 2001/2002 puhul,

—

8. oktoobrist 2003 turustusaasta 2002/2003 puhul,

—

15. oktoobrist 2004 turustusaasta 2003/2004 puhul,

—

18. oktoobrist 2005 turustusaasta 2004/2005 puhul ja

—

23. veebruarist 2007 turustusaasta 2005/2006 puhul.

—

16. oktoobrist 2002 turustusaasta 2001/2002 puhul ja

—

18. oktoobrist 2005 turustusaasta 2004/2005 puhul.

—

8. oktoobrist 2003 turustusaasta 2002/2003 puhul,

—

15. oktoobrist 2004 turustusaasta 2003/2004 puhul ja

—

23. veebruarist 2007 turustusaasta 2005/2006 puhul.

19.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 343/7

(1)

Nõukogu võttis 23. märtsil 2012 vastu määruse (EL) nr 267/2012.

(2)

Euroopa Liidu Kohtu poolt kohtuasjas C-280/12 P 28. novembril 2013 tehtud otsuse kohaselt ei kuulu Fereydoun MAHMOUDIAN ja Fulmen nende isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse nõukogu otsuse 2010/413/ÜVJP (2) II lisas sätestatud piiravaid meetmeid.

(3)

Fereydoun MAHMOUDIAN ja Fulmen tuleks välja jätta määruse (EL) nr 267/2012 IX lisas esitatud isikute ja üksuste loetelust, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid,

19.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 343/9

(1)

Määruse (EMÜ) nr 2658/87 lisaks olevas kombineeritud nomenklatuuris on grupi 2 lisamärkuses 6a kuumtöötlemata „maitsestatud liha” määratletud kui „kuumtöötlemata liha, mille sisse või kogu pealispinnale on lisatud maitseaineid, mis on palja silmaga näha või maitstes selgesti tunda”.

(2)

Tagamaks, et tolliasutused kohaldaksid kaupade klassifitseerimisel ühetaolist lähenemisviisi, on vaja sätestada meetod, et teha kindlaks, kas kuumtöötlemata linnuliha on maitsestatud kombineeritud nomenklatuuri grupi 2 lisamärkuse 6a tähenduses.

(3)

Euroopa tollilaborite rühma läbiviidud uuringuid silmas pidades peaks meetod, millega tehakse kindlaks, kas kuumtöötlemata linnuliha on maitsestatud või ei, koosnema esiteks visuaalsest vaatlusest ja teiseks proovi maitsmisest.

(4)

Proovi maitsetesti tuleks kasutada üksnes siis, kui visuaalse vaatluse meetod ei võimalda teha lõplikke järeldusi.

(5)

Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas tolliseadustiku komitee arvamusega,

19.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 343/26

(1)

Määruse (EL) nr 1169/2011 artikli 18 lõikes 3 on sätestatud, et tarbija teavitamise tagamiseks märgitakse kõik tehisnanomaterjali kujul esinevad toidukoostisosad selgesõnaliselt koostisosade loetelus. Lisaks peab tehisnanomaterjali kujul esinevate toidukoostisosade nimetusele sulgudes järgnema sõna „nano”. Seega on määruses (EL) nr 1169/2011 sätestatud mõiste „tehisnanomaterjal”.

(2)

Kõnealuse määruse eesmärkide saavutamiseks antakse komisjonile sama määruse artikli 18 lõikega 5 õigus delegeeritud õigusaktidega muuta tehisnanomaterjalide määratlust ja kohandada seda tehnika ja teaduse arenguga või rahvusvaheliselt kokkulepitud määratlustega.

(3)

18. oktoobril 2011. aastal võeti vastu komisjoni soovitus 2011/696/EL, (2) millega muu hulgas vastati Euroopa Parlamendi palvele võtta liidu õigusaktides kasutusele igakülgne ja teaduslikult põhjendatud nanomaterjali määratlus. Kõnealuses soovituses esitatud määratlus põhineb üksnes materjali koostisosakeste suurusel ja hõlmab looduslikke, juhuslikke või toodetud materjale. Selles võeti muu hulgas arvesse Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse vaatlusaruannet „Considerations on a Definition of Nanomaterials for Regulatory purposes” (Kaalutlused nanomaterjalide kasutamise reguleerimiseks loodava määratluse teemal), (3) tekkivate ja hiljuti avastatud terviseriskide teaduskomitee (SCENIHR) arvamust mõiste „nanomaterjal” määratlemise teadusliku aluse kohta (4) ning Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni (ISO) poolt välja töötatud nanomaterjali määratlust (5).

(4)

Vastavalt soovitusele 2011/696/EL ei piira ega kajasta soovituses esitatud nanomaterjali määratlus ühegi ELi õigusakti kohaldamisala.

(5)

Teatises Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele „Teine nanomaterjale käsitlev õigusalane läbivaatus” (6) teatas komisjon oma kavatsusest kasutada liidu õigusaktides nanomaterjali määratlust komisjoni soovituses 2011/696/EL sätestatud kujul. Kui ELi õigusaktides kasutatakse muid määratlusi, tehakse sätetes kohandusi, et tagada ühtne lähenemisviis, kuid võib osutuda vajalikuks näha ette valdkonniti erinevaid lahendusi.

(6)

Seetõttu on asjakohane kohandada määruses (EL) nr 1169/2011 sätestatud tehisnanomaterjali määratlust soovituses 2011/696/EL kehtestatud määratlusega, mis kajastab tehnika ja teaduse senist arengut.

(7)

Kuna määruses (EL) nr 1169/2011 sätestatud määratlus osutab tehisnanomaterjalidele, mitte nanomaterjalidele üldiselt, siis ei tuleks selle määratlusega hõlmata looduslikke ega juhuslikke nanomaterjale.

(8)

Lisaks sellele on asjakohane siduda tehisnanomaterjali määratlus kindlal eesmärgil valmistatud materjaliga, mis tuleks täpselt määratleda. Selles määratluses tuleks arvesse võtta ISO vastuvõetud määratlust, mille kohaselt tehisnanomaterjal on kindla eesmärgi või ülesande jaoks loodud nanomaterjal (7).

(9)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1333/2008 (8) artikli 4 kohaselt võib pärast ohutushindamist toidu lisaainena lasta turule ja kasutada toidus, toidu lisaainetes, toiduensüümides ning toidu lõhna- ja maitseainetes kõnealuses määruses ettenähtud kasutustingimustel üksnes heakskiidetud toidu lisaaineid, mis on esitatud liidu loeteludes.

(10)

Nimetatud liidu loetelud on kehtestatud komisjoni määrustega (EL) nr 1129/2011 (9) ja (EL) nr 1130/2011 (10). Kõnealustes loeteludes on esitatud toidu lisaained, mida lubati kasutada enne määruse (EÜ) nr 1333/2008 jõustumist pärast seda, kui vaadati läbi nende vastavus kõnealuse määruse sätetele. Kooskõlas komisjoni määrusega (EL) nr 257/2010 (11) kohaldatakse praegu kõigi nende heakskiidetud toidu lisaainete suhtes Euroopa Toiduohutusameti (edaspidi „toiduohutusamet”) uuesti hindamise kava. Toidu lisaainete uuesti hindamine viiakse läbi kooskõlas kõnealuses määruses sätestatud prioriteetidega ning toidu lisaainete rühmade kaupa, võttes aluseks funktsionaalrühmad, millesse need kuuluvad. See hõlmab ühtlasi kõiki nanotehnoloogiaalaseid küsimusi, mida võib käsitleda kasutamistingimuste ülevaatamisel, kui see on asjakohane. Selle tulemusena on juba hinnatud 30 toiduvärvi. Ühtegi neist toiduvärvidest ei toodeta nanomaterjali kujul. Kaltsiumkarbonaadi (E170) ja taimse süsi (E153) puhul soovitas toiduohutusamet nende kirjelduses määratleda osakeste suurus. Muude nanomaterjalide kujul esineda võivate toidu lisaainete hindamine viiakse lõpule järgmiste tähtaegade jooksul:

(11)

Teatavad toidu lisaained, mis on esitatud määrustega (EL) nr 1129/2011 ja (EL) nr 1130/2011 kehtestatud loeteludes, võivad lõpp-toiduaines esineda tehisnanomaterjalidena. Selliste lisaainete märkimine koostisosade loetelus koos sulgudes järgneva sõnaga „nano” võib tarbijates segadust tekitada, kuna see võib tähendada, et need lisaained on uued, kuigi tegelikkuses on neid toidus sellisel kujul kasutatud aastakümneid.

(12)

Seetõttu ei tuleks määruste (EL) nr 1129/2011 ja (EL) nr 1130/2011 loeteludes esitatud toidu lisaaineid koostisosade loetelus [kohustuslikult] liigitada nano-aineteks ning neid ei tohiks ka hõlmata tehisnanomaterjali määratlusega. Vajadust konkreetsete nanotehnoloogiaga seotud märgistamisnõuete järele seoses kõnealuste lisaainetega tuleks käsitleda uuesti hindamise kava raames ja muuta vajaduse korral kõnealuste lisaainete kasutustingimusi, mis on sätestatud määruse (EÜ) nr 1333/2008 II lisas, ja spetsifikatsioone, mis on sätestatud komisjoni määruses (EL) nr 231/2012 (12). Seda erandit ei tohiks kohaldada selliste toidu lisaainete suhtes, mis on loeteludesse lisatud hiljem, sealhulgas määruse (EÜ) nr 1333/2008 artikli 12 kohaste uute kannete suhtes.

(13)

Arvupõhine suurusjaotuse piirmäär 50 % tuleks läbi vaadata, et hinnata, kas see tuleks asendada piirmääraga vahemikus 1 % – 50 %, et võtta arvesse avastamise ja sisalduse määramise meetodite tulevast tehnoloogilist arengut ning, kui see on põhjendatud, tervise ja ohutusega seotud põhjusi.

(14)

Seepärast tuleks määrust (EL) nr 1169/2011 vastavalt muuta,

a)

esimeses lõigus sätestatud määratlusega hõlmatud toidu lisaaineid ei loeta tehisnanomaterjalideks, kui need on komisjoni määrustega (EL) nr 1129/2011 (13) ja (EL) nr 1130/2011 (14) kantud määruse (EÜ) nr 1333/2008 artiklis 4 osutatud liidu loeteludesse;

b)

fullereenid, grafeenihelbed ja ühekihilised süsiniknanotorud, mille üks või mitu välismõõdet on alla 1 nm, loetakse tehisnanomaterjalideks.

Esimeses lõigus sätestatud määratluse kohaldamisel:

i)   „osake”– väga väike aineosa, millel on selged füüsilised piirid;

ii)   „aglomeraat”– nõrgalt seotud osakeste või agregaatide kogum, mille välispindala on suuruselt sarnane üksikute komponentide pindalade summaga;

iii)   „agregaat”– tugevalt seotud või liitunud osakestest koosnev osake;

iv)   „tahtlikult toodetud”– valmistatud konkreetse otstarbe või ülesande jaoks;.

19.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 343/29

(1)

Määrusega (EÜ) nr 834/2007 on kehtestatud merevetikate ja vesiviljelusloomade mahepõllumajandusliku tootmise põhinõuded. Üksikasjalikud eeskirjad nende nõuete rakendamiseks on sätestatud komisjoni määruses (EÜ) nr 889/2008 (2).

(2)

Ajavahemikus 2012. aasta novembrist kuni 2013. aasta aprillini esitasid teatavad liikmesriigid taotlused mahepõllumajanduslikus vesiviljelustootmises kasutada lubatud tooteid, aineid ja tehnoloogiat käsitlevate eeskirjade läbivaatamiseks. Neid taotlusi peaks hindama komisjoni otsusega (EÜ) nr 2009/427 (3) loodud mahepõllumajandusliku tootmise tehnilise nõuande eksperdirühm; kõnealusele hindamisele tuginedes kavatseb komisjon välja selgitada, kas on vaja kõnealused eeskirjad 2014. aastal läbi vaadata.

(3)

Mõnes neist taotlustest väideti, et turul ei ole mahepõllumajanduslike vesiviljelusloomade noorvorme ja karploomade vastseid piisavalt selleks, et oleks võimalik täita määruse (EÜ) nr 889/2008 artiklites 25e ja 25o sätestatud nõudeid.

(4)

Kuna mahepõllumajanduslikke noorvorme ja karploomade vastseid ei ole veel saada piisavas koguses, et tagada järjepidevus, vältida häireid liidu mahepõllumajanduslikus vesiviljelustootmises ja anda aega mahepõllumajanduslike noorvormide ja karploomade vastsete turu arenguks, on eksperdiabi ootamise ajal põhjendatud määruse (EÜ) nr 889/2008 artikli 25e lõikes 3 ja artikli 25o lõike 1 kolmandas lõigus sätestatud 50 % kohaldamise edasilükkamine ühe aasta võrra kuni 31. detsembrini 2014.

(5)

Määrust (EÜ) nr 889/2008 tuleks seepärast vastavalt muuta.

(6)

Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas mahepõllumajandusliku tootmise regulatiivkomitee arvamusega,

1.

Artikli 25e lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3.   Kasvandusse toodavate mittemahepõllumajanduslike vesiviljelusloomade noorvormide suurim osakaal võib alates 2011. aasta 31. detsembrist olla 80 %, 2014. aasta 31. detsembrist 50 % ja 2015. aasta 31. detsembrist 0 %.”

2.

Artikli 25o lõike 1 kolmas lõik asendatakse järgmisega:

„Kahepoolmeliste limuste mittemahepõllumajanduslikest haudemajadest saadud vastseid võib siiski viia mahepõllumajanduslikku tootmisüksusesse järgmiste maksimummäärade piires: alates 2011. aasta 31. detsembrist 80 %, 2014. aasta 31. detsembrist 50 % ja 2015. aasta 31. detsembrist 0 %.”

19.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 343/31

(1)

Määruses (EÜ) nr 1831/2003 on sätestatud loomasöötades kasutatavate söödalisandite lubade andmise kord ning selliste lubade andmise alused ja menetlused.

(2)

Määruse (EÜ) nr 1831/2003 artikli 7 kohaselt esitati taotlus Saccharomyces cerevisiae’st (CBS 615.94) saadud α-galaktosidaasi ja Aspergillus niger’ist (CBS 120604) saadud endo-1,4-β-glükanaasi valmistise uue kasutusviisi lubamiseks. Taotlusele on lisatud määruse (EÜ) nr 1831/2003 artikli 7 lõikes 3 nõutud andmed ja dokumendid.

(3)

Kõnealune taotlus käsitleb Saccharomyces cerevisiae’st (CBS 615.94) saadud α-galaktosidaasi ja Aspergillus niger’ist (CBS 120604) saadud endo-1,4-β-glükanaasi valmistise uue kasutusviisi lubamist vähe levinud kodulinnuliikide nuumlindude ja munakanade söödalisandina ning selle klassifitseerimist söödalisandite kategooriasse „zootehnilised lisandid”.

(4)

Komisjoni rakendusmäärusega (EL) nr 237/2012 (2) on antud kümneks aastaks luba kasutada kõnealust valmistist broilerkanade puhul.

(5)

Euroopa Toiduohutusamet (edaspidi „toiduohutusamet”) jõudis oma 18. juuni 2013. aasta arvamuses (3) järeldusele, et kavandatud kasutustingimustes ei kahjusta Saccharomyces cerevisiae’st (CBS 615.94) saadud α-galaktosidaasi ja Aspergillus niger’ist (CBS 120604) saadud endo-1,4-β-glükanaasi valmistis loomade ja inimeste tervist ega keskkonda ning võib anda tulemusi munakanade puhul ning, et neid tulemusi võib üle kanda vähe levinud kodulinnuliikide nuumlindudele. Toiduohutusameti arvates ei ole vajadust turustamisjärgse järelevalve erinõuete järele. Toiduohutusamet kinnitas ka määruse (EÜ) nr 1831/2003 kohaselt asutatud referentlabori aruande söödas sisalduva söödalisandi analüüsimeetodi kohta.

(6)

Saccharomyces cerevisiae’st (CBS 615.94) saadud α-galaktosidaasi ja Aspergillus niger’ist (CBS 120604) saadud endo-1,4-β-glükanaasi valmistise hindamisel ilmnes, et määruse (EÜ) nr 1831/2003 artiklis 5 sätestatud tingimused kasutamise lubamiseks on täidetud. Seepärast tuleks anda luba kõnealuse valmistise kasutamiseks käesoleva määruse lisas esitatud tingimustel.

(7)

Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas toiduahela ja loomatervishoiu alalise komitee arvamusega,

19.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 343/34

(1)

Otsusega 2012/734/EL on nõukogu andnud loa allkirjastada leping, millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Kesk-Ameerika vahel (edaspidi „leping”). Otsuse 2012/734/EL kohaselt kohaldatakse lepingut ajutiselt kuni selle sõlmimiseks vajalike menetluste lõpuleviimiseni.

(2)

Lepingu II lisas on määratletud mõiste „päritolustaatusega tooted” ja käsitletud halduskoostöö viise. Mitme toote puhul on kõnealuse lisa 2.A liitega nähtud ette võimalus teha II lisa 2. liites sätestatud päritolureeglitest aastakvootide raames erandeid. Kuna Euroopa Liit on otsustanud osutatud võimalust kasutada, on vaja ette näha tingimused kõnealuste erandite kohaldamiseks Guatemalast pärit impordi puhul.

(3)

II lisa 2.A liites sätestatud kvoote tuleks hallata põhimõttel „kes ees, see mees” kooskõlas komisjoni 2. juuli 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (2).

(4)

Tariifsete soodustuste saamiseks tuleb tolliasutusele esitada asjakohane päritolutõend, nagu on sätestatud lepingus.

(5)

Kuna lepingut kohaldatakse ajutiselt alates 1. detsembrist 2013, tuleks käesolevat määrust kohaldada alates samast kuupäevast.

(6)

Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas tolliseadustiku komitee arvamusega,

19.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 343/38

(1)

Määruses (EL) nr 543/2011 on sätestatud vastavalt mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemustele kriteeriumid, mille alusel kehtestab komisjon kolmandatest riikidest importimisel kõnealuse määruse XVI lisa A osas sätestatud toodete ja ajavahemike kohta kindlad impordiväärtused.

(2)

Iga turustuspäeva kindel impordiväärtus on arvutatud rakendusmääruses (EL) nr 543/2011 artikli 136 lõike 1 kohaselt, võttes arvesse päevaandmete erinevust. Seetõttu peaks käesolev määrus jõustuma selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeval,

19.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 343/40

(1)

Gijs DE VRIESI, Henri GRETHENI, Michel CRETINI, Ioannis SARMASE ja David BOSTOCKI ametiaeg lõpeb 31. detsembril 2013.

(2)

Seetõttu tuleks ametisse nimetada uued liikmed,

—

Alex BRENNINKMEIJER,

—

Henri GRETHEN,

—

Danièle LAMARQUE,

—

Nikolaos MILIONIS,

—

Phil WYNN OWEN.

19.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 343/41

(1)

Nõukogu võttis 22. detsembril 2009 ja 18. jaanuaril 2010 vastu otsused 2009/1014/EL (1) ja 2010/29/EL (2) Regioonide Komitee liikmete ja asendusliikmete ametisse nimetamise kohta ajavahemikuks 26. jaanuarist 2010 kuni 25. jaanuarini 2015.

(2)

Regioonide Komitees vabaneb liikmekoht seoses Emilia MÜLLERI ametiaja lõppemisega,

—

Beate MERK, Bayerische Staatsministerin für Europaangelegenheiten und regionale Beziehungen.

19.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 343/42

(1)

Direktiivi 98/8/EÜ I lisas on esitatud nimekiri toimeainetest, mille kasutamine biotsiidides on liidu tasandil heaks kiidetud. Komisjoni direktiiviga 2009/92/EÜ (2) lisati nimekirja toimeaine bromadioloon selle kasutamiseks toodetes, mis kuuluvad direktiivi 98/8/EÜ V lisas määratletud tooteliiki 14 (näriliste tõrjevahendid).

(2)

Bromadioloon on antikoagulandina toimiv näriliste tõrjevahend, mis võib põhjustada õnnetusjuhtumeid lastega, samuti tekitada riske muude kui sihtloomade ja keskkonna jaoks. Bromadiolooni kohta on tehtud kindlaks, et see võib olla püsiv, bioakumuleeruv ja toksiline (PBT) või väga püsiv ja väga bioakumuleeruv (vPvB).

(3)

Leiti, et rahva tervise ja hügieeni vajadused on siiski piisav põhjus, et kanda bromadioloon ja muud antikoagulandina toimivad näriliste tõrjevahendid direktiivi 98/8/EÜ I lisasse, et liikmesriigid saaksid välja anda lubasid bromadioloonipõhiste toodete kasutamiseks. Liikmesriike kohustati bromadioloonipõhiste toodete lubade andmisel siiski tagama, et kaalutakse ja rakendatakse kõiki sobivaid ja kättesaadavaid riskivähendamismeetmeid, et viia inimeste, muude kui sihtloomade ning keskkonna esmane ja teisene kokkupuude bromadiolooniga miinimumini. Seepärast hõlmavad direktiivis 2009/92/EÜ nimetatud riskivähendamismeetmed muu hulgas kasutamise piiramist üksnes kutseliste kasutajatega.

(4)

Ettevõtja Belgagri SA (edaspidi „taotleja”) on vastavalt direktiivi 98/8/EÜ artiklile 8 esitanud Iirimaale taotluse loa saamiseks neljale bromadiolooni sisaldavale näriliste tõrjevahendile (edaspidi „tooted”).

(5)

Iirimaa andis toodetele load 30. septembril 2012. Toodetele anti load piirangutega, millega tagatakse, et Iirimaal täidetakse direktiivi 98/8/EÜ artiklis 5 osutatud tingimused. Piirangud ei hõlmanud kasutamise piiramist üksnes väljaõppe saanud või litsentseeritud kutseliste kasutajatega.

(6)

Taotleja esitas 5. veebruaril 2013 Saksamaale täieliku taotluse kõnealuste toodete esimeste lubade vastastikuseks tunnustamiseks.

(7)

Saksamaa teatas 17. aprillil 2013 komisjonile, muudele liikmesriikidele ja taotlejale oma ettepanekust piirata esimesi lubasid vastavalt direktiivi 98/8/EÜ artikli 4 lõikele 4. Saksamaa tegi ettepaneku kehtestada toodetele piirang, mille kohaselt neid võib kasutada ainult väljaõppe saanud või litsentseeritud kutseline kasutaja.

(8)

Komisjon palus muudel liikmesriikidel ja taotlejal esitada märkused teate kohta kirjalikult 90 päeva jooksul kooskõlas direktiivi 98/8/EÜ artikli 27 lõikega 1. Ettenähtud tähtajaks ei esitatud mitte ühtegi märkust. Teadet arutati ka komisjoni ja liikmesriikides biotsiidide eest vastutavate pädevate asutuste vahel tootelubade ja vastastikuse tunnustamise hõlbustamise töörühma kohtumisel 14. mail 2013.

(9)

Vastavalt direktiivile 98/8/EÜ tuleb bromadioloonipõhiste toodete lubade kohaselt rakendada kõiki sobivaid ja kättesaadavaid riskivähendamismeetmeid, sealhulgas kasutamise piiramist üksnes kutseliste kasutajatega. Teaduslikul hindamisel, mis eelnes bromadiolooni kandmisele direktiivi 98/8/EÜ, tehti järeldus, et muudele kui sihtloomadele avalduva teisese mürgisuse ohu vähendamise juhendite järgimist ning toodete kasutamist selliselt, et välditakse loomade selektsiooni resistentsuse järgi ja resistentsuse levikut, saab oodata vaid kutseliselt kasutajalt. Kasutamise piiramist üksnes kutseliste kasutajatega tuleks seepärast põhimõtteliselt pidada sobivaks riskivähendamismeetmeks, eelkõige liikmesriikides, kus esineb resistentsust bromadiolooni suhtes.

(10)

Kuna vastupidise tõendamiseks tõendeid ei ole, on kasutamise piiramine üksnes kutseliste kasutajatega sobiv ja kättesaadav riskivähendamismeede seoses lubade andmisega bromadiolooni sisaldavate toodete kasutamiseks Saksamaal. Seda järeldust toetavad Saksamaa esitatud argumendid, mille kohaselt on rottide puhul täheldatud resistentsust bromadiolooni suhtes ning arvatakse, et selline resistentsus laieneb Saksamaal veelgi. Kuna Saksamaal on kutsealase väljaõppe saanud ja litsentseeritud kutseliste närilistetõrjujate (nt põllumajandustootjad, aednikud ja metsandustöötajad) hästi toimiv organisatsioon, siis kavandatud piirang ei takista nakkuste ärahoidmist.

(11)

Käesoleva otsusega ettenähtud meetmed on kooskõlas alalise biotsiidide komitee arvamusega,

19.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 343/44

(1)

Lindude gripp on kodulindude ja teiste vangistuses elavate lindude nakkuslik viirushaigus, mis kahjustab tõsiselt kodulinnukasvatuse tulusust ja põhjustab häireid liidusiseses kaubanduses ning ekspordis kolmandatesse riikidesse.

(2)

Lindude gripi puhangu korral on oht, et haigusetekitaja levib eluslindude ja linnulihatoodete kaubanduse teel asjaomase liikmesriigi teistesse kodulinnukasvatustesse, aga ka teistesse liikmesriikidesse ja kolmandatesse riikidesse.

(3)

Nõukogu direktiivis 2005/94/EÜ, (2) millega kehtestatakse lindude gripi tõrjet käsitlevad ühenduse meetmed, on sätestatud meetmed, mida liikmesriigid peavad puhangu korral viivitamata rakendama, et hoida ära viiruse edasine levik.

(4)

Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (3) artikliga 84 eelneb liidu eelarvest kulukohustuse võtmisele rahastamisotsus, milles sätestatakse sellise meetme olulised osad, millega kaasneb kulude rahastamine eelarvest; rahastamisotsuse teeb institutsioon või asutus, kelle institutsioon on selleks volitanud.

(5)

Otsuses 2009/470/EÜ on sätestatud kord, millega reguleeritakse veterinaariaalaste erimeetmete jaoks, sealhulgas erakorraliste meetmete jaoks antavat liidu rahalist toetust. Vastavalt kõnealuse otsuse artikli 4 lõikele 2 saavad liikmesriigid rahalist toetust teatavate linnugripi tõrjemeetmetega seonduvate kulude katmiseks.

(6)

Otsuse 2009/470/EÜ artikli 4 lõike 3 esimeses ja teises taandes on sätestatud eeskirjad selle kohta, mitu protsenti liikmesriigi kantud kuludest võidakse katta liidu rahalisest toetusest.

(7)

Liidu rahalise toetuse maksmine linnugripi erakorraliste tõrjemeetmete rakendamiseks on reguleeritud komisjoni 28. veebruari 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 349/2005, millega kehtestatakse eeskirjad ühenduse toetuse osas erakorraliste ning teatavate loomahaiguste vastaste meetmete jaoks, mis on ette nähtud nõukogu otsusega 90/424/EMÜ (4).

(8)

Lindude gripi puhanguid esines Itaalias, Madalmaades ja Saksamaal 2012. ja 2013. aastal ning Hispaanias ja Taanis 2013. aastal. Hispaania, Itaalia, Madalmaad, Saksamaa ja Taani võtsid vastavalt nõukogu direktiivile 2003/85/EÜ (5) meetmeid nende haiguspuhangute vastu võitlemiseks.

(9)

Hispaania, Itaalia, Madalmaade, Saksamaa ja Taani ametiasutused teatasid toiduahela ja loomatervishoiu alalise komitee raames komisjonile ja teistele liikmesriikidele kooskõlas loomahaigustest teatamist ja nende likvideerimist käsitlevate liidu õigusaktidega kohaldatud meetmetest ning nende tulemustest.

(10)

Seega on Hispaania, Itaalia, Madalmaade, Saksamaa ja Taani ametiasutused täielikult täitnud kõik tehnilised ja halduskohustused, mis on sätestatud otsuse 2009/470/EÜ artikli 4 lõikes 2 ja määruse (EÜ) nr 349/2005 artiklis 6.

(11)

Praeguses etapis ei ole võimalik kindlaks määrata liidu rahalise toetuse täpset summat, sest hüvitamis- ja tegevuskulude kohta esitatud teave on hinnanguline.

(12)

Käesoleva otsusega ettenähtud meetmed on kooskõlas toiduahela ja loomatervishoiu alalise komitee arvamusega,

19.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 343/46

(1)

Määrusega (EÜ) nr 58/2003 antakse komisjonile õigus delegeerida rakendusametitele volitusi liidu programmi või projekti täielikuks või osaliseks rakendamiseks komisjoni nimel ja tema vastutusel kooskõlas kõnealuse määrusega.

(2)

Rakendusametitele rakendusülesannete usaldamise eesmärk on võimaldada komisjonil keskenduda oma põhitegevusele ja -ülesannetele, mida ei ole võimalik täitmiseks volitada, loovutamata seejuures kontrolli kõnealuste rakendusametite tegevuse üle ega lõplikku vastutust selle eest.

(3)

Programmide rakendamise delegeerimiseks rakendusametile on vaja selgelt eristada projekti kavandamise etappe, mis hõlmavad suurt kaalutlusõigust poliitilistest kaalutlustest tulenevate otsuste tegemisel ja mida viib ellu komisjon, ning programmi rakendamist, mis tuleks usaldada rakendusametile.

(4)

Komisjon asutas otsusega 2005/56/EÜ (2) Hariduse, Audiovisuaalvaldkonna ja Kultuuri Täitevasutuse (edaspidi „asutus”) ning usaldas sellele asutusele ühenduse haridus-, audiovisuaal- ja kultuuri meetmete juhtimise.

(5)

Komisjon muutis mitu korda asutuse volitusi, et hõlmata haridust, audiovisuaalvaldkonda, kodakondsust ja noori käsitlevate projektide ja programmide juhtimine, ning asendas otsuse 2005/56/EÜ komisjoni otsusega 2009/336/EÜ (3).

(6)

Komisjon tegi 29. juuni 2011. aasta teatises „Euroopa 2020. aasta strateegia aluseks olev eelarve” (4) ettepaneku senisest enam kasutada olemasolevaid rakendusameteid liidu programmide rakendamiseks järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames

(7)

Asutus on tõendanud, et tal on kõrgel tasemel tehnilised ja finantsteadmised ja kogemused liidu programmide juhtimisel. EACEA esimese ja teise vahehindamise (2009 ja 2013) raames korraldatud rahulolu-uuringud näitavad, et abisaajate ja muude sidusrühmade arvates osutab EACEA varasemast (tehnilise abi büroo) kvaliteetsemaid teenuseid. EACEA suudab ligi meelitada ja säilitada kvalifitseeritud töötajaid, mis tähendab töötajate arvu stabiilsust. Asutus ühtlustab pidevalt oma sisetoiminguid, et suurendada tõhusust ja standardida lähenemisviise programmide kaupa. See on avalik-õiguslik asutus, mis on spetsiaalselt loodud haridus-, audiovisuaal- ja kultuuriprogrammide juhtimiseks ning see suurendab ELi programmide nähtavust sidusrühmade ja üldsuse jaoks. Üks üksus, mis juhib mitmeid teineteist täiendavaid programme, aitab ELi meetmeid nähtavamaks muuta, millest saavad kasu kõik programmid. Järelkontrolli veamäärad on EACEA puhul madalad ja jäävad alla 2 % piirmäära. Teine vahehindamine näitas, et EACEA on pidevalt suurendanud oma tehnilist ja finantspädevust, mis omakorda kajastub asutuse tulemuslikkuse üldises suurenemises, nagu näitavad tulemuslikkuse põhinäitajad.

(8)

Vastavalt määruse (EÜ) nr 58/2003 artikli 3 lõikele 1 tehtud tasuvusanalüüs on näidanud, et üleannete täitmine komisjonis oleks nüüdispuhasväärtusena 23 % kulukam. EACEA-le delegeeritavad uued programmid on kooskõlas asutuse praeguse volituse ja missiooniga ning on selle praeguse tegevuse jätkuks. Asutus on aastate jooksul arendanud pädevust, oskusi ja suutlikkust kõnealuste programmide juhtimisel. Uute programmide puhul oleks seega kasu EACEA kogemustest ja eksperditeadmistest programmijuhtimise valdkonnas ja sellest tulenevast tulemuslikkuse suurenemisest. Üleminek programmide juhtimisele komisjonis oleks kahjulik, kuna enamik peadirektoraate ei ole kunagi neid programme juhtinud ja neil puudub sellekohane suutlikkus. Programmide juhtimise delegeerimine EACEA-le tagaks seega programmi abisaajate ja sidusrühmade jaoks talituspidevuse. Programmide juhtimise delegeerimine EACEA-le võimaldab komisjonil paremini keskenduda oma institutsioonilistele ülesannetele.

(9)

Selleks et anda rakendusametitele järjepidev identiteet, on komisjon nende uute volituste kehtestamisel võimaluse korral rühmitanud töö temaatiliste poliitikavaldkondade kaupa.

(10)

Asutus peaks vastutama järgmiste liidu uute programmide ja meetmete osade juhtimise eest:

(11)

Asutuse ülesandeks peaks jääma rakendada järgmisi olemasolevaid liidu programme ja meetmeid:

(12)

Nende programmide ja meetmete osade juhtimine hõlmab selliste tehniliste projektide rakendamist, mis ei eelda poliitiliste otsuste tegemist ja vajavad kogu projekti vältel kõrgetasemelist tehnilist ja finantsekspertiisi.

(13)

Selleks et tagada käesoleva otsuse ja asjaomaste programmide õigeaegne rakendamine, on vaja tagada, et asutus täidab kõnealuste programmide rakendamisega seotud ülesandeid alates kuupäevast, mil need programmid jõustuvad.

(14)

Tuleks asutada Hariduse, Audiovisuaalvaldkonna ja Kultuuri Rakendusamet. See peaks asendama komisjoni rakendusotsusega 2009/336/EÜ asutatud Hariduse, Audiovisuaalvaldkonna ja Kultuuri Täitevasutust ja olema selle õigusjärglane. See peaks tegutsema kooskõlas määrusega (EÜ) nr 58/2003 sätestatud üldise põhieeskirjaga.

(15)

Otsus 2009/336/EÜ täitevasutuse asutamise kohta tuleks kehtetuks tunnistada ja tuleks sätestada üleminekusätted.

(16)

Käesoleva otsusega ette nähtud meetmed on kooskõlas täitevasutuste komitee arvamusega,

a)

„Erasmus+”;

b)

programm „Loov Euroopa”;

c)

programm „Kodanike Euroopa”;

d)

„Euroopa vabatahtlik humanitaarabikorpus (ELi humanitaarabi vabatahtlikud)”;

e)

kõrgharidusprojektid järgmiste väliste koostöövahendite raames:

a)

kõrgharidusprojektid, mida rahastatakse vastavalt määrusele (EMÜ) nr 3906/89, mis käsitleb majandusabi andmist teatavatele Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele („Phare”);

b)

Euroopa päritoluga audiovisuaalteoste arendamise ja levitamise soodustamiseks ettenähtud programm („MEDIA II – arendamine ja levitamine”, 1996–2000), mis kiideti heaks otsusega 95/563/EÜ;

c)

Euroopa audiovisuaaltööstuse kvalifitseeritud tööjõu koolitusprogramm („MEDIA II – koolitus”, 1996–2000), mis kiideti heaks otsusega 95/564/EÜ;

d)

ühenduse haridusalase tegevusprogrammi „Socrates” teine etapp (2000–2006), mis kiideti heaks Euroopa Parlamendi ja otsusega nr 253/2000/EÜ;

e)

ühenduse kutseõpet käsitleva tegevusprogrammi „Leonardo da Vinci” teine etapp (2000–2006), mis kiideti heaks otsusega 1999/382/EÜ;

f)

ühenduse tegevusprogramm „Noored” (2000–2006), mis kiideti heaks otsusega nr 1031/2000/EÜ;

g)

Programm „Kultuur 2000” (2000–2006), mis kiideti heaks otsusega nr 508/2000/EÜ;

h)

kõrgharidusprojektid, mida rahastatakse vastavalt määruse (EÜ, Euratom) nr 99/2000 sätetele, mis käsitlevad abi andmist partnerriikidele Ida-Euroopas ja Kesk-Aasias (2000–2006);

i)

kõrgharidusprojektid, mida rahastatakse Albaaniale, Bosniale ja Hertsegoviinale, Horvaatiale, endisele Jugoslaavia Makedoonia Vabariigile, Montenegrole, Serbiale ja Kosovole antavast abist (UNSCR 1244) (2000–2006) ning mis kiideti heaks määrusega (EÜ) nr 2666/2000;

j)

kõrgharidusprojektid, mida rahastatakse majandus- ja sotsiaalstruktuuride reformiga kaasnevaid finants- ja tehnilisi meetmeid (MEDA) käsitlevate sätete kohaselt Euroopa-Vahemere piirkonna partnerluse raames ning mis kiideti heaks määrusega (EÜ) nr 2698/2000;

k)

üleeuroopalise kõrgharidusalase koostööprogrammi kolmas etapp („Tempus III”) (2000–2006), mis kiideti heaks otsusega 1999/311/EÜ;

l)

projektid, mida rahastatakse Euroopa Ühenduse ja Ameerika Ühendriikide vahelise kõrg- ning kutseharidusalase koostööprogrammi uuendamise lepingu (2001–2005) raames, mis on heaks kiidetud otsusega 2001/196/EÜ;

m)

projektid, mida rahastatakse Euroopa Ühenduse ja Kanada valitsuse vahelise kõrg- ning kutseharidusalase koostööprogrammi uuendamise lepingu (2001–2005) raames, mis kiideti heaks otsusega 2001/197/EÜ;

n)

Euroopa päritoluga audiovisuaalteoste arendamise soodustamise programm („MEDIA Plus – arendamine, levitamine ja müügi edendamine”, 2001–2006), mis kiideti heaks otsusega 2000/821/EÜ;

o)

Euroopa audiovisuaaltööstuse kvalifitseeritud tööjõu koolitusprogramm („MEDIA – koolitus”, 2001–2006), mis kiideti heaks otsusega nr 163/2001/EÜ;

p)

mitmeaastane programm (2004–2006) info- ja sidetehnoloogiate (IKT) tõhusaks integreerimiseks Euroopa haridus- ja koolitussüsteemidesse (e-õppe programm), mis kiideti heaks otsusega nr 2318/2003/EÜ;

q)

ühenduse tegevusprogramm (2004–2006) aktiivse Euroopa Liidu kodakondsuse edendamiseks (kodanike osalus), mis on heaks kiidetud otsusega 2004/100/EÜ;

r)

ühenduse tegevusprogramm (2004–2006) noorte valdkonnas Euroopa tasandil tegutsevate organisatsioonide edendamiseks, mis kiideti heaks kiidetud otsusega nr 790/2004/EÜ;

s)

ühenduse tegevusprogramm (2004–2006) Euroopa tasandil tegutsevate asutuste edendamiseks ning haridus- ja koolitusalaste eritegevuste edendamiseks, mis kiideti heaks kiidetud otsusega nr 791/2004/EÜ;

t)

ühenduse tegevusprogramm (2004–2006) Euroopa tasandil kultuuri valdkonnas tegutsevate asutuste edendamiseks, mis on heaks kiidetud otsusega nr 792/2004/EÜ;

u)

programm kõrghariduse kvaliteedi parandamiseks ja kultuuridevahelise mõistmise edendamiseks kolmandate riikidega tehtava koostöö kaudu („Erasmus Mundus”, 2004–2008), mis kiideti heaks otsusega nr 2317/2003/EÜ;

v)

projektid, mida rahastatakse Euroopa Ühenduse ja Ameerika Ühendriikide vahelise kõrg- ning kutseharidusalase koostööprogrammi uuendamise lepingu (2006–2013) raames, mis on heaks kiidetud otsusega 2006/910/EÜ;

w)

projektid, mida rahastatakse Euroopa Ühenduse ja Kanada valitsuse vahelise kõrghariduse-, koolituse- ja noortevaldkonna koostööraamistikku käsitleva lepingu (2006–2013) raames, mis on heaks kiidetud otsusega 2006/964/EÜ;

x)

elukestva õppe tegevusprogramm (2007–2013), mis on heaks kiidetud otsusega nr 1720/2006/EÜ;

y)

programm „Kultuur” (2007–2013), mis on heaks kiidetud otsusega nr 1855/2006/EÜ;

z)

programm „Kodanike Euroopa” aktiivse Euroopa Liidu kodakondsuse edendamiseks (2007–2013), mis on heaks kiidetud otsusega nr 1904/2006/EÜ;

aa)

programm „Aktiivsed noored” (2007–2013), mis on heaks kiidetud otsusega nr 1719/2006/EÜ;

bb)

Euroopa audiovisuaalsektori toetusprogramm „MEDIA 2007” (2007–2013), mis on heaks kiidetud otsusega nr 1718/2006/EÜ;

cc)

tegevusprogramm kõrghariduse kvaliteedi parandamiseks ja kultuuridevahelise mõistmise edendamiseks kolmandate riikidega tehtava koostöö kaudu („Erasmus Mundus II”, 2009–2013), mis on heaks kiidetud otsusega nr 1298/2008/EÜ;

dd)

audiovisuaalvaldkonna koostööprogramm kolmandate riikide valdkondlike asjatundjatega („MEDIA Mundus”, 2011–2013), mis on loodud otsusega nr 1041/2009/EÜ;

ee)

kõrgharidusprojektid, mida rahastatakse Aasia arengumaadega tehtavaks majanduskoostööks antava abi raames, mis on heaks kiidetud määrusega (EMÜ) nr 443/92;

ff)

kõrgharidus- ja noorsooprogrammid, mida rahastatakse ühinemiseelse abi rahastamisvahendist (IPA), mis on loodud määrusega (EÜ) nr 1085/2006;

gg)

põhi-, kesk- ja kõrgharidus- ning noorsooprojektid, mida rahastatakse Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendist, mis on loodud määrusega (EÜ) nr 1638/2006;

hh)

kõrgharidusprojektid, mida rahastatakse arengukoostöö rahastamisvahendist, mis on loodud määrusega (EÜ) nr 1905/2006;

ii)

kõrgharidus- ja noorsooprogrammid, mida rahastatakse tööstus- ning teiste suure sissetulekuga riikide ja territooriumidega tehtava koostöö rahastamisvahendist, mis on loodud määrusega (EÜ) nr 1934/2006;

jj)

kõrgharidusprojektid, mida rahastatakse Euroopa Arengufondi vahenditest vastavalt koostöölepingule ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele kirjutati alla Cotonous 23. juunil 2000 (otsus 2003/159/EÜ) ning mille muudetud versioonile kirjutati alla Luxembourgis 25. juunil 2005 (otsus 2005/599/EÜ).

a)

programmi rakendamise kõikide etappide juhtimine ja eriprojektide kõikide etappide kõikide faaside juhtimine komisjonis vastu võetud asjaomaste tööprogrammide alusel, kui komisjon on ametit nii volikirjas volitanud;

b)

eelarve täitmise aktide vastuvõtmine tulude ja kulude osas ning programmi juhtimiseks vajalike kõigi toimingute tegemine, kui komisjon on ametit nii volikirjas volitanud;

c)

programmi rakendamise toetamine, kui komisjon on seda volikirjas vastavalt volitanud, sealhulgas teabe levitamine, vajaduse korral koostöös liikmesriikide ametitega;

d)

Euroopa haridusalase teabevõrgu „Eurydice” rakendamine liidu tasandil ja noorsoovaldkonna paremale mõistmisele ja tundmaõppimisele suunatud tegevused;

e)

kutseharidus- ja -koolitusvaldkonna paremale mõistmisele ja tundmaõppimisele suunatud tegevuste rakendamine liidu tasandil.

19.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 343/54

19.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 343/63

(1)

7. jaanuari 2009. aasta kirjaga esitati Narviki omavalitsuse (edaspidi „Narvik”) vastu kaebus seoses sellega, et omavalitsus müüs oma kontsessioonienergia saamise õiguse ettevõtjale Narvik Energi AS (edaspidi „NEAS”). Järelevalveamet sai ja registreeris kõnealuse kirja 14. jaanuaril 2009 (2). 16. juuli 2009. aasta kirjas (3) taotles järelevalveamet Norra ametiasutustelt lisateavet. Norra ametiasutused vastasid teabenõudele 2. oktoobri 2009. aasta kirjaga (4).

(2)

14. detsembril 2011 algatas järelevalveamet järelevalve- ja kohtulepingu protokolli nr 3 I osa artikli 1 lõikes 2 sätestatud menetluse otsusega 393/11/COL (edaspidi „otsus 393/11/COL”). Norra ametiasutused esitasid märkused selle otsuse kohta 23. veebruari 2012. aasta kirjas (5).

(3)

Otsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas ja selle EMP kaasandes 26. aprillil 2012. aastal (6). 25. mai 2012. aasta e-kirjas (7) esitas järelevalveametile märkused huvitatud isik. 28. juuni 2012. aasta e-kirjaga (8) edastas järelevalveamet need Norra ametiasutustele. 30. novembri 2012. aasta kirjaga (9) esitasid Norra ametiasutused täiendavat teavet.

(4)

Kaebuse esitaja väidab, et sõlmides NEASiga 50,5 aastat kestva lepingu igal aastal 128 GWh kontsessioonienergia müügiks, müüs Narvik oma kontsessioonienergia ostuõiguse turuhinnast märkimisväärselt madalama hinnaga ning andis NEASile seega ebaseaduslikku riigiabi.

(5)

Lisaks väidab kaebuse esitaja, et Narviki linnavolikogu võttis vastu otsuse sõlmida leping ebatäpse ja/või ebatäieliku teabe põhjal. Väidetavalt ei olnud linnavolikogule enne lepingu sõlmimise otsuse vastuvõtmist avaldatud ekspertide aruandeid, milles kritiseeriti lepingu kestust ning elektrienergia turuhinna määramise olemuslikku keerukust.

(6)

Norras on suuremate hüdroelektrijaamade käitamiseks üldiselt tarvis kontsessiooni. Kontsessiooni omavad jaamad peavad teatud hulga oma aastasest toodangust müüma kohalikule omavalitsusele, mille haldusalas nad asuvad. Kohaliku omavalitsuse ostuõiguse alla kuuluvat elektrienergiat nimetatakse kontsessioonienergiaks. See süsteem on sätestatud tööstusettevõtete litsentsimise seaduse (10) 2. jao lõikes 12 ja koskede kasutamise reguleerimise seaduse (11) 12. jao lõikes 15.

(7)

Seaduste eesmärk on tagada kohalikele omavalitsustele juurdepääs piisavale hulgale elektrienergiale õiglase hinnaga ning seega otsustatakse kontsessioonienergia hulk iga kohaliku omavalitsuse elektrienergia vajaduse põhjal eraldi (12) ning võib ulatuda kuni kümne protsendini elektrijaama aastatoodangust. Kohalike omavalitsuste poolsele kontsessioonienergia kasutamisele aga piiranguid seatud ei ole. Järelikult võivad kohalikud omavalitsused seda ise tarbida, edasi müüa või muidu oma äranägemise järgi kasutada.

(8)

Ostuõigusega ei kaasne aga ostukohustust. Enne 1983. aastat määratud kontsessioonide puhul kehtib üldiselt tingimus, et kui kohalik omavalitsus otsustab oma kontsessioonienergia ostuõigust mitte kasutada, kaotab ta selleks tulevikus õiguse.

(9)

Õigusaktidega on kontsessioonienergia jaoks ette nähtud kaks erinevat hinnakujunduse korda. Esimene käsitleb kontsessioone, mis anti enne 10. aprilli 1959, ning teine kontsessioone, mis anti 10. aprillil 1959 või hiljem.

(10)

Enne 10. aprilli 1959 antud kontsessioonide elektrienergia hind arvutatakse energia tootmismaksumuse põhjal, millele lisatakse 20 % suurune lisatasumäär. Seda hinnakujunduse korda rakendatakse enne 10. aprilli 1959 antud kontsessioonide puhul endiselt ning seda nimetatakse järgnevas tekstis tootmismaksumuse põhiseks hinnaks. Selle hinnakujunduse korra põhjal müüdud kontsessioonienergiat nimetatakse järgnevas tekstis tootmiskulu põhiseks kontsessioonienergiaks.

(11)

Pärast 10. aprilli 1959 antud kontsessioonide puhul määrab kontsessioonienergia hinna kindlaks Energia- ja Naftaministeerium, võttes aluseks riigi hüdroelektrijaamade esindusliku valimi keskmise kulu. Seda hinnakujunduse korda nimetatakse järgnevas tekstis ministeeriumihinna meetodiks. Selle hinnakujunduse korra põhjal müüdud kontsessioonienergiat nimetatakse järgnevas tekstis ministeeriumihinna põhiseks kontsessioonienergiaks.

(12)

Tööstusettevõtete litsentsimise seadus näeb ette, et 20 aastat pärast kontsessiooni andmist võib Norra veevarude ja energia direktoraat (edaspidi „NVE”) kohalike omavalitsuste kontsessioonienergia saamise õiguse üle vaadata (13). Norra ametiasutused on selgitanud, et kuigi ülevaatusprotsess võib lõppeda müüdava kontsessioonienergia hulga väiksemahulise muutmisega NVE poolt, ei saa see kaasa tuua märkimisväärseid muudatusi kohaliku omavalitsuse kontsessioonienergia saamise õiguses. Õigused enamikule Narviki kontsessioonienergiast kuuluvad ülevaatamisele aastal 2019.

(13)

Kontsessioonienergia elektrivõrku juhtimise kulud kannab kohalik omavalitsus.

(14)

Narvikil on aastas õigus umbes 128 GWh kontsessioonienergiale. Umbes 116,3 GWh sellest on ministeeriumihinna põhine kontsessioonienergia ja ülejäänud umbes 11,7 GWh on tootmiskulu põhine kontsessioonienergia. Norra ametiasutused on selgitanud, et 2000. aastal oli ministeeriumihind umbes 0,10 Norra krooni ning Håkviki ja Nygårdi tootmiskulupõhine hind jäi vahemikku 0,14-0,178 Norra krooni.

(15)

NEAS asub Narviki kohalikus omavalitsuses Nordlandi maakonnas. Ettevõte toodab ja müüb elektrienergiat. Kuni 2001. aastani kuulus NEAS täielikult Narviki omavalitsusele. 2001. aastal müüs Narvik 49,99 % ettevõtte aktsiatest energiafirmadele Vesterålskraft AS ja Hålogalandskraft AS.

(16)

Pärast 2006. aastal toimunud ühinemist ning 2009. aastal aset leidnud nimevahetust on NEAS nüüd osa ettevõttest Nordkraft AS (edaspidi „Nordkraft”).

(17)

Kuni 1998. aasta lõpuni müüs Narvik oma õiguse 128 GWh kontsessioonienergiale aastas lühi- või pikemaajaliste lepingute kaudu NEASile. Kuid 1999. aasta alguses ei õnnestunud NEASiga kokkuleppele jõuda ning Narvik müüs oma kontsessioonienergia elektribörsil hetkehinnaga.

(18)

1999. aasta märtsis alustas Narviki omavalitsus ülejäänud 1999. aasta kontsessioonienergia müügiks pakkumismenetlust. 30. märtsil 1999 sõlmis Narvik lepingu kõrgeima hinna pakkujaga, kelleks oli Kraftinor AS. Hinnaks oli 109,50 NOK/MWh. Kuna Narvik maksis kontsessioonienergia eest 111,10 NOK/MWh pluss 20 NOK/MWh käitlemiskulusid, kaotas Narvik tehinguga umbes 2,3 mln Norra krooni. Algselt olid Narviki võimud tehingult oodanud umbes 3,5 mln Norra krooni suurust tulu.

(19)

19. oktoobril 1999 esitas linnavolikogu täitevkomitee (edaspidi „täitevkomitee”) linnavolikogule soovituse, et omavalitsuse üldsiht kontsessioonienergia käitlemisel peaks olema pikas perspektiivis suurima tulu tagamine, et saavutada stabiilne kavandamisperiood. Selle eesmärgi saavutamiseks soovitatud strateegia koosnes neljast osast:

(20)

Linnavolikogu kinnitas täitevkomitee ettepaneku üheainsa muudatusega, mille pani ette linnapea ja mis strateegia muudatusena kinnitati: Selle asemel et anda linnapeale „volitus linnavolikogu poolt kindlaks määratud strateegia alusel lepinguid sõlmida”, nägi lõplik otsus ette, et „esimese sammuna strateegia elluviimisel kutsutakse NEAS selgitama nende huvi käesolevas asjas, nagu kirjeldatud nende 9. novembri kirjas linnavalitsusele”.

(21)

9. novembri 1999. aasta NEASi kiri linnavalitsusele kritiseeris soovitatud strateegiat, mis nägi ette kontsessioonienergia müümist mitme erineva kestusega lepingu alusel, et riske hajutada. Selle asemel soovitas NEAS üht pikaajalist lepingut („näiteks 50-aastase kestusega”) ning oli valmis Narvikiga sõlmitud lepingusse ka hindade kohandamise sätte lisama.

(22)

15. aprilli 1999. aasta kirjas teatas NEAS lisaks oma huvist Narvikiga kontsessioonienergia suhtes pikaajaline leping sõlmida, eelistatavalt ühekordse ettemaksuga või alternatiivina pikaajalise lepingu alusel – esialgne ettepanek kestuse kohta oli 60 aastat – ning Narvikile tehtaks iga-aastaseid makseid.

(23)

Lisaks kontsessioonienergia küsimusele käsitleti ka NEASi rolli energiaturul tulevikus ning Narviki rolli NEASi omanikuna.

(24)

Norra ametiasutuste andmetel täheldas NEAS sel ajal energeetikaettevõtete hulgas laialdast regionaalset koondumist ning riikliku ja rahvusvahelise tasandi ettevõtete sisenemist kohalikele turgudele. NEASil tuli suurendada omakapitali baasi, et omandada teiste elektriettevõtete, eriti Nordkraft ASi, aktsiaid. Lisaks oli NEAS andnud tagatiskirjad regionaalse energiatootmisfirma ja regionaalse energiatranspordifirma loomiseks Hålogaland Kraft AS’ile ja Vesterålskraft AS’ile. Nimetatud muudatused pidid jõustuma 1. jaanuaril 2001. Selleks et NEAS need tehingud omakapitali ja laenatud kapitali abil läbi viia saaks, oli tarvis, et NEASi ainuomanik Narvik firmale täiendavaid omavahendeid võimaldaks.

(25)

16. detsembril 1999. aastal toimunud linnavolikogu koosolekul otsustati luua läbirääkimisrühm, mille liikmeteks on linnapea, aselinnapea, opositsiooniliider ning linnavalitsuse juht, juhiabi ja hankejuht ning mille ülesanneteks on hinnata linna omandiosalust NEASis, NEASi vajadust täiendavate omavahendite järele ning kontsessioonienergia kasutamist.

(26)

NEAS tellis ministeeriumihinnaga kontsessioonienergia väärtuse hindamiseks aruanded ettevõtjatelt Arthur Andersen (edaspidi „AA”) ja Deloitte & Touche (edaspidi „DT”). AA aruanne kasutas nüüdispuhasväärtuse meetodit (edaspidi „NPV”), kuid ei kirjeldanud analüüsi aluseks võetud eeldusi üksikasjalikult. Ka DT aruanne kasutas NPV meetodit, kuid selgitas asjaomaseid eeldusi ja arvestusi AA aruandest täpsemalt. Näiteks selgitas DT aruanne üksikasjalikult, kuidas nõutava tulu arvutamiseks kasutati finantsvara hindamismudelit ning kuidas määrati kapitali kaalutud keskmine hind. Nende analüüs sisaldas ka kontsessioonihinna arvutamise üksikasjalikku kirjeldust ning nii elektrihinna kui ka kapitali kaalutud keskmise hinna järjestikustel muudatustel põhinevat tundlikkusanalüüsi.

(27)

Narvik tellis kaks aruannet ka ettevõtjalt Danske Securities (edaspidi „DS1” ja „DS2”). Esimese aruande ehk DS1 jaoks telliti ettevõtjalt Danske Securities hinnang selle kohta, kas linn peaks oma kontsessioonienergia saamise õiguse müüma energiaturul või selle NEASile üle kandma. Danske Securities andis aruandes DS1 omaalgatuslikult hinnangu linna kontsessioonienergia õiguse väärtusele 50 aastase perioodi jooksul. Välja arvatud eeldused elektrihindade muutuste kohta tulevikus, ei kirjeldanud Danske Securities täpselt seda, kuidas kontsessioonienergia saamise õiguse väärtust arvutati.

(28)

Aruandes DS2 tellis Danske Securities kolmelt turul tegutsevalt ettevõtjalt hinna- ja kuluootuste hinnangu. Ettevõtjateks olid CBF Kraftmegling AS (edaspidi „CBF”), Norwegian Energy Brokers AS (edaspidi „NEB”) ja Statkraft SF (edaspidi „Statskraft”). Nende hinnangute põhjal arvutas Danske Securities välja linna kontsessioonienergia õiguse hinnangulise turuväärtuse. CBF baashinnang kontsessioonienergia saamise õiguse hinnale oli 127 mln Norra krooni. NEB baashinnang kontsessioonienergia saamise õiguse hinnale oli 75 mln Norra krooni. Kuivõrd NEBi hinna- ja kuluootuste hinnang ei võtnud arvesse inflatsiooni, rõhutas Danske Securities, et ei pidanud NEBi hinnangut usutavaks. Statkrafti hinnanguks oli vahemik 115-140 mln Norra krooni. Nende kolme väärtushinnangu põhjal järeldas Danske Securities, et linna kontsessioonienergia õiguse hinnanguline nüüdispuhasväärtus jääb vahemikku 100-140 mln Norra krooni.

(29)

Järgnev tabel võtab kõnealused neli aruannet kokku. Edasises viidatakse aruannetele koos kui „neljale aruandele”.

(30)

Lisaks välisnõuannetele koostas Narviki linna hankejuht ka ise hinnangud.

(31)

Esimeses hinnangus, mis esitati täitevkomiteele 1999. aasta oktoobris, järeldas ta, et pikaajaliste lepingute (kestusega 10 kuni 40 aastat) puhul oli üldine risk linna jaoks kõrge.

(32)

Teises hinnangus, mis esitati läbirääkimisrühmale 16. märtsil 2000, käsitles hankejuht võimalikke kontsessioonienergia kasutamise variante. Kuid selleks ajaks oli läbirääkimisrühm oma volituste ulatust piiranud, et hinnata ainult riski, nõude rahuldamise aega, maksumõjusid ja tulu maksimeerimist kolme stsenaariumi korral (mis kõik nägid ette, et Narvik annab õiguse kontsessioonienergiale 50 aastaks üle NEASile ja kahandab oma osalust NEASis). Vaatamata sellele keskendus hankejuht oma teises hinnangus endiselt lepingu pikkuse tähtsuse küsimusele. Tema hinnang kontsessioonienergia õiguse marginaalsele väärtusele aja jooksul oli selline: „…väga pika, näiteks 50-aastase, kestusega lepingu sõlmimine annab meile kui müüjatele väga väikese lisaväärtuse võrreldes lühema kestusega lepinguga (näiteks 20-aastase kestusega lepinguga, mille väärtus on 83 miljonit Norra krooni)”.

(33)

Pärast siseläbirääkimisi pikaajalise lepingu eeliste ja puuduste üle esitas läbirääkimisrühm linnavolikogule soovituse, milles soovitati linna riski kahandamiseks ning pikaajalise kavandamisperioodi võimaldamiseks valida lepingu kestuseks 50,5 aastat.

(34)

NEAS soovis algselt osta vaid 116,3 GWh ministeeriumihinnaga kontsessioonienergiat. Läbirääkimistes äriühinguga nõudis Narvik aga, et kontsessioonienergia saamise õigus ostetaks täies mahus – lisaks ministeeriumihinnaga kontsessioonienergiale ka linna 11,7 GWh tootmiskulupõhise hinnaga kontsessioonienergiat.

(35)

2000. aasta mais leppisid pooled kokku, et leping katab kogu kontsessioonienergia mahtu 128 GWh ja et NEAS maksab ministeeriumihinnaga kontsessioonienergia eest 120 miljonit Norra krooni ning tootmiskulupõhise hinnaga kontsessioonienergia eest 6 miljonit Norra krooni.

(36)

25. mail 2000. aastal võttis linnavolikogu vastu ametliku otsuse, mille kohaselt linn peaks müüma oma õiguse 128 GWh-le kontsessioonienergiale aastas 50,5 aastaks firmale NEAS hinnaga 126 miljonit Norra krooni.

(37)

16. oktoobril 2000 vormistasid Narvik ja NEAS kõnealuse lepingu, millega Narvik müüs oma kontsessioonienergia saamise õiguse eelkirjeldatud tingimustel NEASile. Leping ei sisaldanud ühtki hinna kohandamise mehhanismi ning nägi ette, et raha makstakse ühekordse maksena ette.

(38)

29. novembril 2000 allkirjastasid Narvik ja NEAS täiendava lepingu, millega NEAS kohustus kontsessioonienergia õiguse ostu eest Narvikile maksma 60 miljonit Norra krooni rahas ning ülejäänud 66 miljonit Norra krooni mitterahalise omakapitali toetusena NEASile (mis kuulus sel ajal täielikult linnale).

(39)

2001. aastal müüs Narvik 49,99 % NEASi aktsiatest ettevõtjatele Vesterålskraft AS ja Hålogalandskraft AS.

(40)

Norra ametiasutused on seisukohal, et leping NEASiga sõlmiti turutingimustel. Nad rõhutavad, et leping sõlmiti seetõttu, et Narviki rahalised vahendid olid piiratud ning linnal oli tarvis likviidset kapitali. Teiseks tuli NEASil viia läbi rekapitaliseerimine, et ettevõte suurema regionaalse ulatusega ettevõtte loomiseks ümber struktureerida. Lisaks müüs linn lepingu sõlmimise hetkel kontsessioonienergiat kahjudega, sest kontsessioonienergia hind linnale oli turuhinnast kõrgem. Näiteks 1999. aasta aprillist sama aasta detsembrini jäi Narvik kontsessioonienergia müügiga 2,3 miljoni Norra krooni suurusesse kahjumisse.

(41)

Regulatiivse riski kohta on Norra ametiasutused selgitanud, et kogu risk on NEASi kanda. Nad väidavad, et tõenäoliselt hõlmab risk pigem kontsessioonienergia väiksemat kui suuremat hulka, mis kahandaks abi tõenäosust.

(42)

Norra ametiasutuste väitel on 50,5 aasta pikkuse lepingu jaoks sobivaks turu võrdlushinnaks jõujaama müügihind ja et pärast asjaomaste erinevuste korrigeerimist on NEASi saadud müügihind samal ajal müüdud jõujaamade müügihindadega sarnane.

(43)

Norra ametiasutused saavad hinnaandmeid 2000. aasta jõujaamade müügitehingute kohta Pareto poolt 2000. aasta elektrituru kohta tehtud nn. reaalaja ülevaatest (edaspidi „Pareto aruanne”). Ülevaatest selgub, et 2000. aastal müüdud jõujaamade müügihinnad jäid vahemikku 1,64-1,77 Norra krooni aastase tootmisvõimsuse kilovatt-tunni kohta. Narviki kontsessioonienergiaõiguse müügihind võrdub umbes 1,00 norra krooniga aastase tootmisvõimsuse kilovatt-tunni kohta. Norra ametiasutuste väitel on erinevus selgitatav järgmiselt.

(44)

Esiteks olid 2000. aastal hiljuti rajatud jõujaama tüüpilised tegevuskulud, sh pidev taasinvesteering (amortisatsioonita) umbes 0,05 Norra krooni kilovatt-tunni kohta aastas (sellele lisanduvad toitekulud). NEASi eeldatavad maksekohustused olid kaht liiki; umbes 0,10 Norra krooni kilovatt-tunni kohta aastas (pluss toitekulud) ministeeriumihinnaga kontsessioonienergia jaoks ning vahemikus 0,14 kuni 0,178 Norra krooni kilovatt-tunni kohta aastas (pluss toitekulud) tootmiskulupõhise hinnaga kontsessioonienergia jaoks enne 10. aprilli 1959 antud kontsessiooni korral. 2000. aastal oli ühe kilovatt-tunni oodatav turuhind umbes 0,12 Norra krooni. Seega 2000. aasta stsenaariumi kohaselt teeniks jõujaama omanik kilovatt-tunni pealt 0,07 Norra krooni puhaskasumit, võrreldes 0,02 Norra krooniga kontsessioonienergia kilovatt-tunni pealt. Lepingu sõlmimise ajal oli hinnanguline hind 2010. aastal 0,20 Norra krooni kilovatt-tunni eest. Seega 2010. aasta stsenaariumi kohaselt teeniks jõujaama omanik kilovatt-tunni pealt 0,15 Norra krooni puhaskasumit, võrreldes 0,10 Norra krooniga kontsessioonienergia kilovatt-tunni eest.

(45)

Teiseks väidavad Norra ametiasutused, et Pareto ülevaates kasutatud viie jõujaama müügihindasid tuleb umbes 10-15 % alandada, kui rakendada 4 %-list kapitaliseerimismäära, et tasandada erinevus lõpmatu aja vältel kapitaliseerimise vahel (kapitaliseerimisfaktor 25) ja 50 aasta vältel kapitaliseerimise vahel (kapitaliseerimisfaktor 21,48).

(46)

Norra ametiasutused lisavad veel, et NPV arvutusi mõjutavad kõige enam lepingu esimesed aastad ja et omandiõigusega kaasnevad taasinvesteerimiskulud tekivad üldiselt hiljem ega vähenda seega oluliselt NPV arvutuste tulemust.

(47)

Seda arvesse võttes väidavad Norra ametiasutused, et jõujaamade müük hinnaga umbes 1,64-1,77 Norra krooni aastase toodanguvõimsuse kilovatt-tunni pealt ja jõujaamade rentimine (maksmine 50,5-aastase õiguse eest elektrienergiale) hinnaga umbes 1,00 Norra krooni kontsessioonienergia kilovatt-tunni kohta on võrreldavad.

(48)

Niisiis väidavad Norra ametiasutused, et eelpool toodud asjaolusid arvestav võrdlus näitab, et hind, mida NEAS maksis kontsessioonienergia eest, on võrreldav samal ajal müüdud jõujaamade hinnaga, ja lisavad, et hinnataseme kohta tehtud järeldust toetavad DT aruanne ja mõlemad DS aruanded, mis valmisid enne 50,5-aastase kontsessioonienergialepingu sõlmimist.

(49)

Viidates järelevalveameti riigiabi suunistele ametiasutuste korraldatavas maa ja hoonete müügis sisalduvate riigiabi elementide kohta (edaspidi „suunised”), (16) väidavad Norra ametiasutused, et konkurentsile avatud ja tingimusteta pakkumismenetlus on vaid üks järelevalveameti poolt tunnustatud meetod riigi vara turuhinna määramiseks. Norra ametiasutused rõhutavad, et suunistega kinnitab järelevalveamet ka seda, et ilma riigiabita turuhinna saab kindlaks määrata sõltumatu eksperthinnanguga. Norra ametiasutused märgivad, et DT ja mõlemad DS aruanded valmisid enne 50,5 aasta pikkuse lepingu sõlmimist. Teine DS aruanne määras müüdava vara väärtuse kindlaks „otsese turu-uuringu” põhjal, mis Norra ametiasutuste väitel päädis turundusuuringuga, mis sarnaneb pakkumismenetluse uuringule. Lisaks märgivad Norra ametiasutused, et lõpphind ei ületanud kolme hinnangu ülempiiri.

(50)

Lisaks väidavad Norra ametiasutused, et hinnakohandamise sätte ärajätmine oli kohane, kuna ostuhind maksti ühekordse maksena, mitte regulaarsete maksetena. Norra ametiasutused väidavad, et kuna müügihind maksti tehingu sõlmimisel – osaliselt rahas ja osaliselt mitterahaliste vahenditena – nagu jõujaama müügitehingu puhul, oleks „ebaloomulik ja väga ebatavaline” lisada lepingusse hinnakohandamise mehhanism. Lisaks väidavad Norra ametiasutused, et piiratud vastutusega äriühingute seaduse mitterahaliste vahendite kasutamise mudeli (17) kohaselt oleks hinna hilisem kohandamine tõenäoliselt olnud ebaseaduslik.

(51)

Otsuse 393/11/COL kohta on märkuse esitanud üks kolmas isik – NEAS (nüüd Nordkraft). NEAS nõustub põhimõtteliselt Norra ametiasutuste seisukohaga.

(52)

EMP lepingu artikli 61 lõike 1 sõnastus on järgmine:

„Kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti, on igasugune EÜ liikmesriikide või EFTA riikide poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis moonutab või ähvardab moonutada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, käesoleva lepinguga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see mõjutab lepinguosaliste vahelist kaubandust.”

(53)

Sellest sättest tulenevalt peab meede, et seda saaks pidada riigiabiks, andma abisaajale majandusliku eelise. Järgnevalt hindab järelevalveamet majandusliku eelise olemasolu käesoleva juhtumi puhul.

(54)

Euroopa Liidu Kohus märkis, et hindamaks, kas riikliku meetme puhul on tegemist abiga, tuleb kindlaks teha, kas see annab abisaajale tavapärastes turutingimustes välistatud majandusliku eelise (18). Majandusliku eelise olemasolu hindamiseks kohaldab järelevalveamet (hüpoteetilist) turumajandusliku investeerimise põhimõtet (19).

(55)

Kui kõnealune tehing tehti turumajandusliku investeerimise põhimõtet järgides, st kui omavalitsus müüs kontsessioonienergia saamise õiguse turuväärtuse eest ning tehingu hind ja tingimused olid turumajanduse tingimustes tegutsevale arukale erainvestorile vastuvõetavad, siis ei anna tehing NEASile majanduslikku eelist ning sellega ei kaasne riigiabi. Tehinguga kaasneks riigiabi siis, kui tehingut ei oleks tehtud turuhinnaga.

(56)

Järelevalveamet ei saa asendada hindamisel Narviki ärilist mõtlemist enda omaga, mis tähendab, et omavalitsusel kui kontsessioonienergia õiguse omanikul on tavapärastes konkurentsitingimustes tegutsemise viisi valikul ulatuslik otsustusõigus.

(57)

Omavalitsuse ja NEASi vahelise lepingu hinna asjakohasuse ja tingimuste hindamine peaks põhinema teabel, mis oli Narvikile kättesaadav lepingu sõlmimise ajal. Tavaliselt piisab riigiabi olemasolu välistamiseks põhjendatud eelhinnangust, isegi kui hiljem selgub, et hindamisel arvesse võetud eeldused olid valed.

(58)

Järelevalveamet hindab järgnevalt, kas Narvik tegutses turumajandusliku erainvestorina, kui sõlmis kontsessioonienergia õiguse müügilepingu.

(59)

Järelevalveamet pöörab tähelepanu tehingu toimumise taustale. Norra ametiasutustelt saadud teabe põhjal mõistab järelevalveamet, et lepingu sõlmimise ajal vajas omavalitsus nii juurdepääsu likviidsusele (et täita oma laenukohustusi) kui ka kapitali, mida NEASi paigutada. Lisaks märgitakse, et piiratud vastutusega äriühingute seadus piirab võimalust lepingusse lisada hinna kohandamise mehhanismi makse tegemise ajal. Enne müügilepingu sõlmimist 2000. aastal oli Narvik kandnud 1999. aastal kontsessioonienergia müügil kahjusid. Omavalitsus otsustas seega müüa pikaajaliselt oma kontsessioonienergia õigus, järgides samal ajal selget strateegiat, mille kaudu maksimeerida kontsessioonienergiast saadavat tulu.

(60)

Norra ametiasutused väitsid, et järelevalveametil peaks olema võimalik välistada eelise olemasolu, kui käesoleva juhtumi puhul rakendatakse suuniseid. Järelevalveamet märgib, et kuigi suunised ei kehti kontsessioonienergia ostuõiguse müügi puhul, nähakse nendega ette kaks meetodit, millega ametiasutused saavad tavaliselt turuhinna eest müüa riigile kuuluvat maad ja hooneid ning seeläbi kindlustada, et müük ei hõlma riigiabi. Esimene meetod, mille kaudu abi välistada, on müük tingimusteta pakkumismenetluse teel. Teine, üldtunnustatud hindamisstandardite järgi läbi viidud sõltumatu eksperthinnangu teel kindlaks määratud hinnaga müük.

(61)

Järelevalveamet märgib, et tavaliselt välistab vara müük tingimusteta pakkumismenetluse kaudu eelise olemasolu vähemalt avatud menetluse puhul, kus on enam kui üks pakkuja (20) Narviki kontsessioonienergia õigust ei müüdud aga tingimusteta pakkumismenetluse kaudu.

(62)

Samas tellisid Narvik ja NEAS mõlemad välisnõustajatelt kaks hinnangut, mida on selgitatud eespool põhjendustes 26–29. DS1, DS2 ja AA aruanne ei anna põhjalikku selgitust selle kohta, millist meetodit kasutati väärtuse hinnangu määramisel. Kuna puuduvad edasised selgitused, ei saa järelevalveamet hinnata, kas turuväärtuse hinnangud on tehtud üldtunnustatud turunäitajate ja hindamisstandardite alusel. Seetõttu ei ole järelevalveameti arvates DS1, DS2 ega AA aruanded piisavad, et hinnata kontsessioonienergia õiguse väärtust. Samas selgitatakse hindamisi üksikasjalikult DT aruandes. Seetõttu on aruande tulemusi võimalik kontrollida. Järelevalveameti arvates on DT aruanne kõige usaldusväärsem. Järelevalveamet leiab, et kuna kõigi nelja aruande tulemused (21) on sarnased, siis kinnitab see nii DT kui ka kolme eelneva aruande tulemusi.

(63)

Järelevalveamet märgib, et kuigi sõltumatu hindaja määratud hinna korral võib tavaliselt oodata eelise olemasolu välistamist lihtsalt hinnatavate tavaliste maa-alade või hoonete müügil, millega on juba mitmeid tehinguid tehtud, siis ei ole see nii maa ja ehitiste puhul, millel on ainulaadsemad omadused või mille müügiga seotud asjaolud annavad alust kahelda, kas eksperthinnang näitab vara tegelikku turuväärtust (22).

(64)

Nagu järgnevalt selgitatakse, ei ole fikseeritud hinnaga elektrienergia tarnelepingud, mis kehtivad üle 6 aasta, tavalised ega sagedad. Kuna puudub võrreldavate hindadega turg ning elektrihinnad on kõikuvad, ei piisa eksperthinnangust, et määrata kindlaks turuhind fikseeritud hinnaga 50,5 aastase kestusega elektrilepingu jaoks (23).

(65)

Järelevalveamet tuletab meelde, et riigi maa ja hoonete müügi puhul kehtivad turumajandusliku investeerimise, mitte suuniste kriteeriumid, ning nende järgi hinnatakse, kas ametiasutusega sõlmitud elektrilepinguga antakse ettevõttele eelis. See, et turumajandusliku investeerimise põhimõte kehtib pikaajaliste elektrilepingute korral, leidis kinnitust Üldkohtu poolt kohtuasjas Budapesti Erőmű Zrt vs. Euroopa Komisjon, kus Üldkohus kiitis heaks Euroopa Komisjoni (edaspidi „komisjon”) lähenemisviisi Ungari ametiasutuste sõlmitud pikaajaliste elektrilepingute juhtumile (24).

(66)

Kõnealuse juhtumi puhul selgitas komisjon analüüsi jaoks välja ettevõtjate peamised asjakohased tavad Euroopa elektriturgudel ning hindas, kas käesoleva juhtumiga seotud kokkulepped on nende tavadega kooskõlas. Samuti hindas komisjon, kas lepingud sõlmiti tingimustel, mis ei oleks olnud vastuvõetavad üksnes majanduslikel põhjustel tegutsevale ettevõttele (25).

(67)

Komisjon leidis, et üle 6 aasta kehtivaid pikaajalisi elektrilepinguid sõlmitakse Euroopa turul harva (26). Seda asjaolu kinnitab järelevalveametile kättesaadav teave. Selliseid pikaajalisi elektrilepinguid, millega määratakse kindlaks elektri müügihind järgnevaks 50,5 aastaks, on vähe.

(68)

Pikaajalise prognoosi tulevikus kehtivate elektrihindade kohta peavad aga tegema elektrijaamade võimalikud ostjad ja müüjad. Selle alusel väitsid Norra ametiasutused, et Narviki kontsessioonienergia õiguse müüki võiks võrrelda hüdroelektrijaama müügiga. Oma väite toetamiseks edastasid Norra ametiasutused järelevalveametile Pareto aruande, millega antakse ülevaade Norras 2000. aastal müüdud viie hüdroelektrijaama kohta.

(69)

Norra ametiasutused väidavad, et nii hüdroelektrijaama kui ka Narviki kontsessioonienergia õiguse müügi puhul näitab müügihind tootmismahuga seotud eeldatavate rahavoogude nüüdispuhasväärtust. Nagu Narviki ja NEASi juhtumi puhul, nii peab ka hüdroelektrijaama iga ostja või müüja hindama elektrijaama väärtust eeldatavate tootmisest tulenevatele sissetulekute alusel, lahutades sellest vastava diskontomääraga diskonteeritud eeldatavad kulud ajavahemikus, mil uus omanik saab hüdroenergiat kasutada.

(70)

Norra ametiasutused väidavad, et Pareto aruandes mainitud viie hüdroelektrijaama hinnad, kui neid teatud tegurite järgi korrigeerida, on võrreldavad Narviki kontsessiooniõiguse müügi eest saadud hinnaga. Siinkohal märgib järelevalveamet, et korrigeerimistegurid, millele Norra ametiasutused viitavad, on esitatud I peatüki põhjenduses 11.

(71)

Viies hüdroelektrijaamas oli müügihind KWh tootmisvõimsuse kohta vahemikus 1,66–1,74 Norra krooni. Varade müük suurendab vara nüüdispuhasväärtust vastupidiselt kontsessioonienergia õiguse müügile 50,5 aasta pikkuseks perioodiks, kuna eeldatavalt on varaga seotud rahavoog positiivne ka pärast 50,5 aastat. Selleks et võrrelda müüki kontsessiooniõiguse müügiga teatud perioodiks, määrasid Norra ametiasutused 4 % suuruse kapitaliseerimismäära, mille tulemusena väheneb müügihind 10 %–15 % (27).

(72)

Teine erinevus elektrijaama müügi ja kontsessiooniõiguse 50,5 aasta pikkuseks perioodiks müügi vahel on seotud kulubaasiga, mida nüüdispuhasväärtuse arvutamisel kasutada, st tootmise kogutulud vs. kontsessiooni hind. Norra ametiasutused väitsid, et tavaline tegevuskulu, mille sisse arvestati ka uuemasse elektrijaama reinvesteerimine, oli ligikaudu 0,05 Norra krooni KWh kohta, samas kui ministeeriumi hind oli sel ajal ligikaudu 0,10 Norra krooni KWh kohta.

(73)

Selleks et hinnata, kas elektrijaamade hinnad sisaldavad kõnealuse kontsessioonienergia turuhinna määramiseks sobivaid näitajaid, tuleb iga elementi vaadelda üksikasjalikumalt. Järelevalveameti hinnang põhineb Norra ametiasutuste antud ning muul avalikult kättesaadaval teabel.

(74)

Järgnevas analüüsis kasutatakse arvutustes nimiväärtusi (28).

(75)

Pareto aruandes mainitud viie hüdroelektrijaama müügihinnad olid vahemikus 1,66 – 1,74 Norra krooni KWh tootmisvõimsuse kohta. Majandusalane konsultatsiooniettevõte Econ Pöyry analüüsis oma aruandes elektrijaama 1996. –2005. aasta müügitulemusi ning leidis, et keskmine tehinguväärtus 2000. aastal oli mõnevõrra suurem, hinnanguliselt ligikaudu 1,85 Norra krooni. Selle aruande järgi oli ka 1999. aastal hind ligikaudu sama. Võrreldav hinnavahemik on veidi suurem kui Pareto aruande oma. Kuna ECONi aruanne annab kõrgema keskmise tehinguväärtuse võrreldes Pareto aruandega, siis kasutab järelevalveamet edasise analüüsi jooksul hinnavahemikku 1,70–1,80 Norra krooni.

(76)

Teine tegur, mida arvesse tuleb võtta, on üle 50,5 aasta pikkuseks perioodiks müümise korral hinnatasemete korrigeerimine elektrijaama müügi järgi. Norra ametiasutused väitsid, et sobiv korrigeerimisindeks, mis põhineb 4 % kapitaliseerimismääral, on 10–15 %. Järelevalveamet leiab, et kapitaliseerimismäära valik on lähedalt seotud nüüdispuhasväärtuse arvutamisel kasutatava diskontomääraga. DT aruandes kasutatud nominaalne tulumaksujärgne diskontomäär oli 6,8 %, samas kui AA aruandes oli see 7 %. Märgiti ka seda, et uute hüdroelektrijaama projektide hindamisel kasutas Norra veevarude ja energeetika direktoraat arvutamisel 6,5 % määra (29). Omahinna arvutamisel kasutati 6 % määra (30). Järelevalveamet on eelnevat arvesse võttes arvamusel, et sobiv diskontomäär ja seega sobiv kapitaliseerimismäär, mida kohaldada müügi ja piiratud ajaks müügi võrdlemisel, on pärast maksustamist vahemikus nominaalselt 6 %–7 %. Selle järgi on väärtuse sobiv korrigeerimisindeks müügilt 50,5 aastaks müügile Norra ametiasutuste väidetud 10 %–15 % asemel pigem 4 %–5 %.

(77)

Kolmas tegur, millega arvestada, on elektri eeldatav turuhind tulevikus. Nagu eespool selgitatud, on järgmiseks 50 aastaks või pikemaks ajaks energiahindasid keeruline prognoosida. Ülaltoodud hindamisaruannetes (eelkõige AA ja DT aruandes) eeldati, et energia turuhind tõuseb püsivalt järgmise 10–20 aasta jooksul ja hiljem peaks hindade tegelik väärtus olema stabiilne (st tõusma vaid inflatsiooni korral) (31). Siit võib järeldada, et turul arvati üksmeelselt, et tulevased energiahinnad püsivad pikas perspektiivis ühtlase tegeliku väärtusega ega tõuse enam (32). Järelevalveamet eeldab, et sama ebakindlus seoses tulevaste energiahindadega valitses kõigi turuosaliste seas, ka nende seas, kes ostsid ja müüsid elektrijaamu sel ajal, kui müüdi kontsessioonienergia õigust. Üldiselt ei ole põhjust arvata, et erinevatel turuosalistel on ligipääs märkimisväärselt erinevale teabele turuhinnaootuste kohta.

(78)

Kui vaadelda tulude asemel kulusid, siis viitab Norra ametiasutuste esitatud võrdlus stsenaariumile, kus on erinevad väljuvad rahavood KWh kohta, kui võrrelda müüki ja kontsessioonienergia müüki 0,05 Norra krooni eest, sest eeldatav kontsessioonihind on ligikaudu 0,10 Norra krooni ning tegevuskulud hõlmavad reinvesteeringuid ligikaudu 0,05 Norra krooni eest.

(79)

Seoses ministeeriumihinna põhise kontsessioonienergiaga eeldasid Narviki ja NEASi nõustajad, et hindade tegelik väärtus püsib suhteliselt ühtlasena, seega ei oodatud tähelepanuväärset tõhusust ega ka kulubaasi ulatuslikku kõikumist. Põhimõtteliselt eeldati, et kontsessioonienergia ministeeriumihind tõuseb inflatsiooni ajal (33). Järelevalveamet järeldab olemasoleva teabe põhjal, et mõistlik investor oleks eeldanud sama, ning leiab seega, et kontsessioonienergia omahind ei oleks edasise analüüsi käigus väga muutunud. Need kulud moodustavad kontsessioonienergia väärtuse arvutamisel vastavad raha väljavood (34)).

(80)

Kuna on mitmeid muutujaid, mis võivad mõjutada sularahakulusid aja jooksul, tuleb 0,05 Norra krooni suurust summat, millesse on hõlmatud tegevus- ja reinvesteerimiskulud, hinnata selle eri elementide alusel.

(81)

On selge, et elektrijaamal on teatud üldiste tegevus- ja hoolduskulude tase. Eeldatavalt on hüdroelektrijaama tegevus- ja hoolduskulud suhteliselt madalad ja püsivad vahemikus 0,02–0,05 Norra krooni KWh kohta (35). Seda toetavad ka ministeeriumihinna määramiseks kasutatud kuluandmed. 2000. aastal oli selle mudeli järgi hüvitis tegevus- ja hoolduskulude jaoks 0,267 Norra krooni KWh kohta.

(82)

Nüüdispuhasväärtuse arvutamiseks on olulised ka teised rahavood. Ministeeriumihinna arvutamisel kompenseeriti 2000. aastal makse 0,021 Norra krooni ulatuses. Asjaomase elektrijaama tegelik maksukoormus sõltub loomulikult kasumist, kuid arvestades, et ministeeriumihind peaks näitama tavalise elektrijaama keskmist kulu Norras, näib mõistlik kehtestada maksukulu ligikaudu 0,02 Norra krooni KWh kohta.

(83)

Nüüdispuhasväärtuse arvutamisel moodustavad rahavoogude viimase osa reinvesteerimiskulud, mis sõltuvad palju ajastusest ja elektrijaama reinvesteerimise vajadusest. Järelevalveamet mõistab, et arvestuste tegemist silmas pidades on hüdroelektrijaama majanduslik eluiga 40 aastat, (36) kuid tegelik kasutusaeg võib olla pikem. Reinvesteerimise tase on mitmel puhul märkimisväärne ning seetõttu on rahavoogude ajastamine nüüdispuhasväärtuse arvutamiseks väga oluline, mida väitsid ka Norra ametiasutused. Kui reinvesteeritakse arvestusperioodi alguses, väheneb nüüdispuhasväärtus oluliselt, võrreldes reinvesteerimisega arvestusperioodi hilisemas osas. Norra ametiasutused ei ole siiski edastanud järelevalveametile teavet 1999. ja 2000. aastal müüdud ning võrdluse aluseks võetud hüdroelektrijaamade reinvesteerimisvajaduse kohta. Järelevalveamet märgib, et elektrijaamade vanuse ning teabe tundlikkuse tõttu ei ole see tõenäoliselt hõlpsasti kättesaadav.

(84)

Asjaomaste hüdroelektrijaamade hindade korrigeerimisel kahe ülalmainitud erinevuse, ajavahemiku ja kulubaasi järgi, võib Norra ametiasutuste väitel hinnavahemikku 1,66 ja 1,74 Norra krooni KWh kohta võrrelda hinnaga, mis saadi kontsessioonienergia eest ning mis oli ligikaudu 1,00 Norra krooni KWh kohta (37). Järelevalveametile kättesaadav teave näitab, et keskmine tehinguväärtus 1999. ja 2000. aastal oli sellest vahemikust mõnevõrra kõrgem (ligikaudu 1,85 Norra krooni). Järelevalveamet võrdleb hinnavahemikku 1,70–1,80 Norra krooni KWh kohta Narvikilt saadud 1,00 Norra krooni suuruse hinnaga.

(85)

Kõigepealt korrigeeritakse müügi hindasid nii, et need oleksid võrreldavad 50,5 aastaks sõlmitava lepinguga. Järelevalveamet kasutas 6 % kapitaliseerimismäära, millega vähendatakse müügi hindasid ligikaudu 5,5 %. Elektrijaamade müügist saadud võrreldav hinnavahemik on seega 1,61–1,70 Norra krooni. 0,61–0,70 Norra krooni suurune erinevus netorahavoogudes KWh kohta kontsessioonienergia hindade ja elektrijaama tegevuskulude vahel peaks seda erinevust selgitama, et olla vastavuses turumajandusliku investeerimise põhimõttega ja välistada abi.

(86)

Tegevuse kogukulud on hinnanguliselt vahemikus 0,02–0,05 Norra krooni KWh kohta, pluss hinnanguline 0,02 Norra krooni KWh kohta maksudes, mis võrdub 0,04–0,07 Norra krooniga KWh kohta. Lisaks tuleb arvesse võtta reinvesteerimist, mille finantsmõju sõltub ajastusest ja investeeringu suurusest ning mida on seega keeruline määrata.

(87)

Seda arvesse võttes viis järelevalveamet läbi tundlikkusanalüüsi 128GWh (38) kontsessioonienergia müügi kohta 50,5 aasta pikkuse perioodi jooksul. Järelevalveamet on vaadelnud erinevaid kulude ja diskontomäärade kombinatsioone, mille nominaalne tulumaksujärgne diskontomäär on vahemikus 5,5 %–7,5 % ning tegevuse kogukulu 0,05 ja 0,09 Norra krooni KWh kohta. See on esitatud alljärgnevas tabelis.