26.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 315/1

26.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 315/2

(1)

27. mail 2013 kehtestas Euroopa Komisjon (edaspidi „komisjon”) määrusega (EL) nr 490/2013 (2) (edaspidi „ajutine määrus”) ajutise dumpinguvastase tollimaksu Argentinast ja Indoneesiast (edaspidi „vaatlusalused riigid”) pärit biodiisli impordi suhtes.

(2)

Menetlus algatati 29. augustil 2012 (3) kaebuse põhjal, mis esitati liidu tootjate nimel (edaspidi „kaebuse esitajad”), kelle toodang moodustab rohkem kui 60 % liidu biodiisli kogutoodangust.

(3)

Nagu on kirjeldatud ajutise määruse põhjenduses 5, hõlmas dumpingu ja kahju uurimine ajavahemikku 1. juuli 2011 kuni 30. juuni 2012 (edaspidi „uurimisperiood”). Kahju hindamise seisukohalt oluliste suundumuste uurimine hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 2009 kuni uurimisperioodi lõpuni (edaspidi „vaatlusalune periood”).

(4)

Pärast oluliste asjaolude ja kaalutluste avalikustamist, mille alusel otsustati kehtestada ajutine dumpinguvastane tollimaks (edaspidi „esialgsete järelduste avalikustamine”), esitas mitu huvitatud isikut kirjalikud esildised, milles nad avaldasid oma seisukohti esialgsete järelduste suhtes. Isikutele, kes taotlesid ärakuulamist, anti selleks võimalus.

(5)

Komisjon jätkas niisuguse teabe otsimist ja kontrollimist, mida ta pidas lõplike järelduste jaoks oluliseks. Kaaluti huvitatud isikute esitatud suulisi ja kirjalikke märkusi ja vajaduse korral tehti esialgsetes järeldustes asjakohased parandused.

(6)

Seejärel teavitati kõiki huvitatud isikuid olulistest asjaoludest ja kaalutlustest, mille alusel kavatseti soovitada lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestamist Argentinast ja Indoneesiast pärit biodiisli impordi suhtes ja ajutise tollimaksu alusel tagatud summade lõplikku sissenõudmist (edaspidi „lõplike järelduste avalikustamine”). Kõigile huvitatud isikutele anti aega märkuste esitamiseks lõplike järelduste avalikustamise kohta.

(7)

Huvitatud isikute märkusi kaaluti ja võeti võimaluse korral arvesse.

(8)

Kuna Argentina ja Indoneesia eksportivate tootjate väljavõttelise uuringu kohta märkusi ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendustes 10–14 ja 16–20 tehtud esialgsed järeldused.

(9)

Üks huvitatud isik palus lisateavet liidu tootjate valimi esindavuse kohta nii esialgse valimi (ajutise määruse põhjendus 23) kui ka lõpliku valimi etapis (ajutise määruse põhjendus 83).

(10)

Liidu tootjate esialgne valim moodustas uurimisperioodil 32,5 % biodiisli kogutoodangust liidus. Pärast ajutise määruse põhjenduses 24 selgitatud muudatusi sisaldas lõplik valim kaheksat äriühingut, kes esindasid 27 % liidu kogutoodangust. Valimit peeti seega liidu tootmisharu jaoks tüüpiliseks.

(11)

Üks huvitatud isikutest väitis, et valimisse kuulunud kaks liidu tootjat tuleks sellest välja jätta, kuna neil on sidemed Argentina eksportivate tootjatega. Väidetavaid sidemeid kontrolliti enne ajutiste meetmete kehtestamist ja komisjoni järelduste avaldamist ajutise määruse põhjenduses 82.

(12)

Kõiki väidetavaid sidemeid Argentina eksportivate tootjate ja kahe valimisse kuulunud ettevõtja vahel analüüsiti veel kord, kuid ei tuvastatud sellist vahetut sidet, mis annaks alust kummagi eemaldamiseks valimist. Seepärast valimit ei muudetud.

(13)

Üks huvitatud isik väitis, et komisjoni menetlus liidu tootjate valimi koostamiseks on vigane, kuna komisjon esitas valimi juba enne uurimise algatamist.

(14)

Kõnealune väide lükatakse tagasi. Komisjon valis lõpliku valimi välja alles pärast uurimise algatamist ning tegi seda täielikult kooskõlas algmäärusega.

(15)

Kuna muid väiteid või märkusi eiesitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 22–25.

(16)

Nagu on esitatud ajutise määruse põhjenduses 29, on vaatlusalune toode esialgu määratletud kui Argentinast ja Indoneesiast pärit, mittefossiilse päritoluga, sünteesi ja/või hüdrogeenimise teel toodetud rasvhappe monoalküülestrid ja/või parafiinsed gaasiõlid kas puhtal kujul või osana segust, mis praegu kuuluvad CN-koodide ex 1516 20 98, ex 1518 00 91, ex 1518 00 95, ex 1518 00 99, ex 2710 19 43, ex 2710 19 46, ex 2710 19 47, 2710 20 11, 2710 20 15, 2710 20 17, ex 3824 90 97, 3826 00 10 ja ex 3826 00 90 alla (edaspidi „vaatlusalune toode”, üldtuntud nimetusega „biodiisel”).

(17)

Üks Indoneesia eksportiv tootja väitis, et vastupidiselt ajutise määruse põhjendusele 34 ei ole Indoneesias toodetud palmi metüülester samasugune kui liidus toodetud rapsi metüülester ja muud biodiislid või Argentinas toodetud sojaõlist saadud metüülester, seda põhjusel, et palmi metüülestri biodiisli külmfiltri ummistuspunkt on palju kõrgem, mistõttu tuleb seda enne liidus kasutamist segada.

(18)

Kõnealune väide lükatakse tagasi. Indoneesias toodetud palmi metüülestri biodiisel konkureerib liidus toodetud biodiisliga, mis ei ole üksnes rapsi metüülester, vaid võib olla saadud ka palmiõlist või muust lähteainest. Palmi metüülestrit saab kasutada liidus aastaringselt – seda saab enne kasutamist segada muude biodiislitega samamoodi nagu rapsi metüülestrit või sojaõli metüülestrit. Seega on palmi metüülester asendatav liidus valmistatud biodiisliga ning tegemist on samasuguse tootega.

(19)

Ajutise määruse põhjenduses 35 on märgitud, et üks Indoneesia tootja taotles fraktsioneeritud metüülestrite väljajätmist menetlusega hõlmatud tootevalikust. Oma märkustes esialgsete järelduste avalikustamise kohta säilitas sama tootja nimetatud taotluse, korrates oma argumenti, mille ta esitas enne esialgsete järelduste avalikustamist.

(20)

Liidu vastava tootmisharu esindajad aga vaidlustasid selle väite ning kinnitasid, et fraktsioneeritud metüülestrid kujutavad endast biodiislit ning peavad ka edaspidi kuuluma toote määratluse alla.

(21)

Võttes arvesse pärast esialgset etappi saadud märkusi, kinnitatakse ajutise määruse põhjenduses 36 esitatud komisjoni otsus. Hoolimata asjaolust, et rasvhapete metüülestritel on erinevad Chemical Abstracts Service’i (CAS) registrinumbrid, et nimetatud estrite tootmisel kasutatakse eri protsesse ning neid on võimalik kasutada eri eesmärkidel, jäävad fraktsioneeritud metüülestrid siiski rasvhapete metüülestriteks ning neid saab kasutada kütusena. Väite tagasilükkamine jäeti jõusse, võttes arvesse raskusi rasvhapete metüülestrite üksteisest eristamisel impordikohas ilma keemilise analüüsita ning sellest tulenevat võimalikku tollimaksudest kõrvalehoidmist, samuti asjaolu, et palmi metüülestri biodiislit deklareeritakse palmiõlist saadud fraktsioneeritud metüülestrina.

(22)

Ajutise määruse põhjenduses 37 on märgitud, et üks Euroopa importija, kes impordib Indoneesiast palmituumaõlil põhinevat rasvhapete metüülestrit, taotles lõppkasutusest tulenevat soodustust oma impordi jaoks või vastasel korral oma toote väljajätmist menetluse tootevalikust.

(23)

Liidu tootmisharu esindajad esitasid pärast esialgsete järelduste avaldamist oma märkused seoses lõppkasutusest tuleneva soodustusega palmituumaõlil põhineva rasvhapete metüülestri impordi suhtes ning võimalusega hoiduda kavandatud maksudest kõrvale. Nad avaldasid vastuseisu komisjoni loale sellist dumpinguvastase tollimaksu soodusskeemi kasutada, tuues põhjuseks biodiisli samaväärsuse; muuks otstarbeks kui kütusena kasutamiseks deklareeritud biodiislit saab tegelikkuses kasutada kütusena, kuna sellel on samad füüsikalised omadused. Palmituumaõlil põhinevat rasvhapete metüülestrit saab kasutada kütusena ning sellest saadava küllastumata rasvalkoholi töötlemine annab samuti biodiisli, samuti on tolliasutuste kontrollivõimalused lõppkasutusest tuleneva soodustusega hõlmatud importkauba puhul piiratud ning skeemi kasutamisest tekkiv majanduslik koormus endiselt märkimisväärne.

(24)

Võttes arvesse selleteemalisi konsultatsioone ning asjaolu, et muuks otstarbeks kui kütusena kasutamiseks deklareeritud biodiisli füüsikalised omadused on samad, mis kütusena kasutataval biodiislil, ei ole kohane lubada käesoleval juhul palmituumaõli metüülestri suhtes lõppkasutusest tuleneva soodustuse kohaldamist.

(25)

Üks Saksa importija kordas oma taotlust jätta teatav palmituumaõlist toodetud rasvhappe metüülester, mis oli ette nähtud ELis kasutamiseks muul otstarbel kui kütusena, toote määratluse alt välja ja/või kohaldada selle suhtes lõppkasutusest tulenevat soodustust. Oma märkustes kordas ta seisukohta, mis lükati tagasi juba esialgses etapis, ega esitanud uusi tõendeid, mis muutnuksid järeldust, et lõppkasutusest tulenevat soodustust ei võimaldata ja et palmituumaõli metüülester peaks jääma toote määratluse sisse.

(26)

Üks Indoneesia eksportiv tootja viitas samuti oma taotlusele saada fraktsioneeritud metüülestrile lõppkasutusest tulenev soodustus ja taotles lõppkasutusest tuleneva soodustuse võimaldamist selle toote importimisel küllastunud rasvalkoholi tootmiseks. Nagu on märgitud eespool, on kõik lõppkasutusest tuleneva soodustuse taotlused tagasi lükatud ja ka selle huvitatud isiku esitatud argumendid ei muutnud seda järeldust.

(27)

Kuna muid märkusi vaatlusaluse ja samasuguse toote kohta esitatud ei ole, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 29–39.

(28)

Ajutise määruse põhjendustes 44 ja 64 on sedastatud, et Argentinas ja Indoneesias reguleerib biodiisli turgu tugevasti riik ning et omamaist müügitegevust ei käsitata tavapärase kaubandustegevuse käigus toimuvana. Seepärast tuli samasuguse toote normaalväärtus määrata algmääruse artikli 2 lõigete 3 ja 6 alusel. Et ükski huvitatud isik järeldust ei vaidlustanud, see kinnitatakse.

(29)

Nii Argentina kui ka Indoneesia puhul arvutati normaalväärtus esialgses etapis äriühingute endi tegelike (ja dokumenteeritud) tootmishindade alusel uurimisperioodil, võttes arvesse müügi-, üldisi ja halduskulusid ning mõistlikku kasumimarginaali. Ajutise määruse põhjendustes 45 ja 63 märgiti eelkõige, et komisjon uurib lähemalt väidet, et Argentina ja Indoneesia diferentseeritud ekspordimaksu süsteem lööb alla tooraine hinnad ning seetõttu ei kajastanud dokumenteeritud kulud mõistlikul viisil vaatlusaluse toote tootmisega seotud kulusid.

(30)

Edasisest uurimisest nähtus, et diferentseeritud ekspordimaksu süsteem viis peamise sisendtooraine hinnad nii Argentina kui ka Indoneesia puhul tõepoolest kunstlikult madalale, nagu on selgitatud allpool põhjenduses 35 ja edaspidi Argentina kohta ning põhjenduses 66 Indoneesia kohta, ning et see mõjutas mõlema riigi biodiislitootjate kulusid. Nimetatud tähelepaneku valguses peetakse asjakohaseks, et põhitoorainete hinnamoonutusi tuleks mõlema riigi puhul normaalväärtuse määramisel arvesse võtta, arvestades nii Argentinas kui ka Indoneesias valitsevat erilist turuolukorda.

(31)

Üldkohus on kinnitanud, (4) et kui tooraine hindu reguleeritakse viisil, mis viib need omamaisel turul kunstlikult madalale, võib eeldada, et vaatlusaluse toote tootmiskulu on moonutatud. Üldkohus leidis, et liidu institutsioonidel on sellises olukorras õigus järeldada, et ühte dokumenteeritud kirjet ei saa pidada mõistlikuks ning seetõttu võib seda kohandada.

(32)

Ühtlasi järeldas Üldkohus, et algmääruse artikli 2 lõike 5 esimesest lõigust ilmneb, et kui uuritava toote tootmiskulud ei kajastu mõistlikult uuritava isiku dokumentides, siis ei saa võtta selle isiku dokumente aluseks normaalväärtuse määramisel. Sama lõigu teise lause kohaselt tuleb sel juhul dokumentide korrigeerimiseks või koostamiseks võtta aluseks mõni muu teabeallikas. Aluseks võib võtta teiste tootjate või eksportijate kulud, kui aga selline teave ei ole kättesaadav või seda ei ole võimalik kasutada, võib valida mõne muu mõistliku aluse, sealhulgas teabe teiste tüüpiliste turgude kohta.

(33)

Esialgsetes arvutustes võeti Argentina ja Indoneesia eksportivate tootjate tootmiskulude kindlakstegemisel aluseks vastavalt sojaoa tavaline omamaine sisseostuhind ja toorpalmiõli tavaline dokumenteeritud kulu.

(34)

Arvestades, et teatavad tootmiskulud, täpsemalt põhitooraine (sojaõli ja sojauba Argentinas ning toorpalmiõli Indoneesias) hind, leiti olevat moonutatud, määrati tootmiskulud kindlaks vaatlusaluste riikide pädevate asutuste avaldatud võrdlushindade põhjal. Nimetatud hinnad kajastavad rahvusvahelisi hindu.

(35)

Nagu eespool öeldud, on komisjon jõudnud järeldusele, et diferentseeritud ekspordimaksu süsteem moonutab Argentinas biodiisli tootjate tootmiskulusid. Uurimise käigus tuvastati, et uurimisperioodil olid tooraine ekspordimaksud (sojauba 35 %, sojaõli 32 %) märkimisväärselt kõrgemad kui lõpptootel (biodiisli nominaalmäär 20 %, kusjuures kui võtta arvesse maksutoetust, siis oli tegelik määr 14,58 %). Uurimisperioodil oli sojaoa ja biodiisli ekspordimaksu vahe 20,42 protsendipunkti, sojaõli ja biodiisli vahe aga 17,42 protsendipunkti.

(36)

Sojaoa ja sojaõli ekspordimaksu määramiseks avaldab Argentina põllumajandus-, loomakasvatus- ja kalandusministeerium iga päev sojaoa ja sojaõli FOB-hinna – võrdlushinna (5). Võrdlushind kajastab rahvusvahelisi hindu (6) ja seda kasutatakse maksuametile tasutava ekspordimaksu arvutamiseks.

(37)

Omamaised hinnad järgivad rahvusvahelisi hinnasuundumusi. Uurimisel tuvastati, et sojaoa ja sojaõli rahvusvaheliste ja omamaiste hindade vahe on võrdne toodete vastavate ekspordimaksude ja muude ekspordikuludega. Argentina põllumajandusministeerium avaldab ka sojaoa ja sojaõli omamaiseid võrdlushindu nimetuse „teoreetilised FAS-hinnad” all (7). Sojaoa ja sojaõli tootjad saavad seega nii ekspordi- kui ka omamaise müügi puhul kätte sama netohinna.

(38)

Kokkuvõtteks võib öelda, et Argentina biodiislitootjate kasutatud peamiste toorainete omamaised hinnad osutusid rahvusvahelistest hindadest kunstlikult madalamaks Argentina ekspordimaksusüsteemi tekitatud moonutuse tõttu ning seepärast ei kajastunud peamise tooraine kulud vaatlusaluste Argentina tootjate dokumentides mõistlikult algmääruse artikli 2 lõike 5 tähenduses, nagu seda on vastavalt eespool osutatule tõlgendanud Üldkohus.

(39)

Seega otsustas komisjon vaadata läbi ajutise määruse põhjenduse 63 ning mitte võtta arvesse vaatlusaluste äriühingute arvepidamistes kajastuvaid sojaoa (kui peamise ostetava ja biodiisli tootmisel kasutatava tooraine) tegelikke kulusid, vaid asendada need hinnaga, mida asjaomased äriühingud oleksid maksnud sojaoa eest moonutuse puudumisel.

(40)

Selleks et määrata hind, mida asjaomased äriühingud oleksid maksnud sojaoa eest eespool kirjeldatud moonutuse puudumisel, arvutas komisjon välja Argentina põllumajandusministeeriumi poolt uurimisperioodil avaldatud sojaoa FOB-ekspordihindade keskmise (8).

(41)

Argentina eksportivate tootjate liit (CARBIO) ja Argentina ametiasutused väitsid, et äriühingute kantud kulude kohandamine algmääruse artikli 2 lõike 5 alusel on võimalik üksnes siis, kui dokumendid (mitte aga äriühingute kantud kulud) on need, kus vaatlusaluse toote tootmise ja müügiga seotud kulud ei kajastu mõistlikult. Nad väitsid, et praktikas lisas komisjon ekspordimaksud hinnale, mida äriühingud maksid sojaube ostes, arvates seega tootmiskulude hulka kulu, mis ei ole seotud vaatlusaluse toote tootmise või müügiga. Nad lisasid, et Üldkohtu otsus Acroni kohtuasjas, mida tsiteeriti järelduste avaldamise dokumendis, (9) põhineb WTO dumpinguvastase lepingu artikli 2.2.1.1 valel tõlgendamisel ning selle kohta on praegu esitatud Euroopa Kohtusse kaebus ja igal juhul on faktilised järeldused erinevad kui käesoleval juhul, sest Argentinas ei ole toormaterjali hinnad „reguleeritud” nagu gaasi hind Venemaal ning pole moonutatud, vaid kujunevad vabalt ilma riigi sekkumiseta ning seepärast ei valitse Argentinas mingi eriline turuolukord, mis võimaldaks komisjonil kohaldada algmääruse artikli 2 lõiget 5. Nad kinnitasid, et Argentina diferentseeritud ekspordimaksu süsteem ei ole vastuolus kaubandusreeglitega. Peale selle väitis CARBIO, et kuna ekspordihinna kindlaksmääramisel ekspordimakse ei arvestatud, ei olnud komisjoni võrdlus arvestusliku normaalväärtuse (milles võetakse arvesse ekspordimakse) ja ekspordihinna (milles ei võeta arvesse ekspordimakse) vahel õiglane.

Peale selle väitsid nad, et viidates normaalväärtuse kindlakstegemisel sojaoa rahvusvahelistele hindadele, mille määrab kindlaks Chicago kaubabörs, ent jättes ekspordihinna kindlakstegemisel arvestamata Chicago kaubabörsil tehtavate riskitehingute kasumid või kahjumid (vt allpool), on komisjoni võrdlus normaalväärtuse ja ekspordihinna vahel taas kord ebaõiglane. Lisaks väitis CARBIO, et juba pelgalt sellega, et uuritavate äriühingute kirjendatud kulud asendati rahvusvahelise hinnaga, ei võtnud komisjon arvesse Argentina tootjate loomulikku konkurentsieelist. Lõpuks kaebas CARBIO veel, et komisjon ei võtnud arvesse asjaolu, et kui Argentinas puudunuks diferentseeritud ekspordimaksu süsteem, olnuksid sojaubade hinnad Chicago kaubabörsil palju madalamad.

(42)

Need väited tuleb tagasi lükata. Isegi kui Acroni kohtuasja asjaolud ei ole samad kui käesoleva juhtumi puhul, on Üldkohus siiski määranud kindlaks õiguspõhimõtte, et kui uurimisaluse toote tootmisega seotud kulud ei kajastu mõistlikult äriühingute dokumentides, siis ei saa neid normaalväärtuse arvutamisel aluseks võtta. Acroni kohtuasjas ei olnud kulud asjaomase äriühingu dokumentides mõistlikult kajastatud, sest gaasihind oli reguleeritud. Käesoleval juhul leiti, et vaatlusaluse toote tootmisega seotud kulud ei kajastu mõistlikult asjaomaste äriühingute dokumentides, sest nad on Argentina diferentseeritud ekspordimaksu süsteemi põhjustatud moonutuste tõttu kunstlikult madalad. See tõsiasi kehtib, olenemata sellest, kas diferentseeritud ekspordimaksu süsteemid kui niisugused on vastuolus WTO lepinguga või mitte. Peale selle on komisjon seisukohal, et Üldkohus lähtus dumpinguvastase lepingu korrektsest tõlgendusest. Hiina kaebuses broilerite asjus (10) leidiski vaekogu, et ehkki dumpinguvastase lepingu artiklis 2.2.1.1 on loodud eeldus, et harilikult kasutatakse tootmiskulude arvutamisel kostja raamatupidamist ja dokumente, jätab uurimise korraldaja endale õiguse keelduda sellise raamatupidamise kasutamisest, kui ta teeb kindlaks, et see on i) vastuolus üldtunnustatud raamatupidamispõhimõtetega või ii) ei kajasta mõistlikult vaatlusaluse toote tootmise ja müügiga seotud kulusid. Ent kui uurimise korraldaja otsustab sel viisil normist kõrvale kalduda, peab ta esitama põhjused, miks ta seda teeb. Kooskõlas selle tõlgendusega ning arvestades diferentseeritud ekspordimaksu süsteemi põhjustatud moonutusi, mis tekitavad erilise turuolukorra, asendas komisjon asjaomaste äriühingute poolt Argentinas peamise tooraine ostuks tehtud kulud hinnaga, mis oleks tulnud maksta, kui kindlakstehtud moonutust poleks esinenud. Asjaolu, et puhtalt arvuliselt võttes on tulemused sarnased, ei tähenda, et komisjoni kasutatud metoodika seisneks lihtsalt ekspordimaksude lisamises tooraine kuludele. Rahvusvahelised kaubahinnad määratakse kindlaks pakkumise ja nõudluse põhjal ning ei ole tõendeid, et Argentina diferentseeritud ekspordimaksu süsteem mõjutaks Chicago kaubabörsi hindu. Seepärast on alusetud kõik väited ja kinnitused, et rahvusvahelist hinda kasutades ei võrrelnud komisjon normaalväärtust ja ekspordihinda õiglaselt. Sama kehtib ka väite suhtes, et komisjon ei võtnud arvesse Argentina tootjate loomulikku konkurentsieelist, sest äriühingute kajastatud kulude asendamine tulenes tooraine ebanormaalselt madalast hinnast riigi siseturul, mitte aga mingist konkurentsieelisest.

(43)

Ajutise määruse põhjenduses 45 selgitati, et kuna müüki ei käsitletud tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud müügina, tuli normaalväärtus määrata algmääruse artikli 2 lõike 6 punkti c alusel, kasutades mõistlikku kasumimarginaali 15 %. Mõned eksportivad tootjad väitsid, et komisjoni poolt normaalväärtuse määramisel kasutatud mõistlik kasumimarginaal 15 % oli ebarealistlikult kõrge ning et tegemist oli radikaalse hüppega, võrreldes väljakujunenud praktikaga arvukate muude uurimiste puhul, mis on viidud läbi sarnaste toorainega seotud turgude suhtes (nende puhul kasutati kasumimarginaali 5 %).

(44)

See väide tuleb tagasi lükata. Esiteks ei ole õige, et komisjon kasutab normaalväärtuse määramisel järjekindlalt 5 % kasumimarginaali. Iga juhtumit vaadeldakse eraldi ning arvesse võetakse selle kõiki asjaolusid. 2009. aastal kasutati näiteks Ameerika Ühendriike käsitlevas juhtumis erinevaid marginaale, mille kaalutud keskmine oli oluliselt rohkem kui 15 %. Teiseks vaatles komisjon ka lühikese ja keskmise tähtajaga laenude intressimäära Argentinas, mis on Maailmapanga andmetel umbes 14 %. Kindlasti tundub mõistlik eeldada omamaisel biodiisliturul tegutsedes kasumimarginaali, mis on suurem kui kapitali laenukulud. Lisaks on määratud kasum madalamgi kui vaatlusaluse toote tootjate uurimisperioodil saadud kasum, sest marginaal on saadud hinnamoonutuste alusel, mis kaasnesid diferentseeritud ekspordimaksu süsteemiga ning riigi reguleeritavate omamaiste biodiislihindadega. Sellel ning lisaks eespool kirjeldatud põhjustel jääb komisjon arvamusele, et 15 % kasumimarginaal on mõistlik määr, mis on Argentinas võrdlemisi uue ja kapitalimahuka tootmisharu jaoks saavutatav.

(45)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitsid CARBIO ja Argentina ametivõimud, et i) viide USA kasumimääradele ei ole õigustatud, ii) viites keskpika perspektiivi laenuintressidele puudub loogika, seda pole kunagi varem kasutatud ja kui kasutada sellist võrdlustaset, ei peaks see olema Argentina intress, sest investeeringud tehti koos välismaiste üksustega USA dollarites, iii) Argentina tootjate tegelikult teenitud kasumeid ei saa erilise turuolukorra tõttu arvesse võtta ning iv) liidu tootmisharu sihtkasumimarginaaliks määrati 11 %.

(46)

Need väited tuleb tagasi lükata. Komisjon leidis, et 15 % kasumimarginaal on Argentina biodiislitööstuse jaoks mõistlik, sest nimetaud riigis oli see tootmisharu uurimisperioodil veel noor ja kapitalimahukas. Viide kasumimarginaalile USA juhtumi puhul esitati selleks, et lükata ümber väide, et komisjon kasutab normaalväärtuse arvutamisel süstemaatiliselt 5 % kasumimarginaali. Ka viide keskpika perspektiivi laenuintressidele ei olnud mõeldud võrdlustasemena, vaid selleks, et vaadata, kas kasutatud marginaal on mõistlik. Sama kehtib ka valimisse kaasatud äriühingute poolt tegelikult teenitud kasumi suhtes. Kuna aga normaalväärtust arvutatakse hoopis muul otstarbel kui liidu tootmise sihtkasumimarginaali dumpinguhinnaga impordi puudumise korral, ei puutu nende kahe omavaheline võrdlus üldse asjasse. Seega kinnitatakse ajutise määruse põhjendus 46.

(47)

Üks eksportiv tootja valmistab biodiislit osaliselt enda tootmisettevõtetes ning osaliselt ühe sõltumatu tootjaga sõlmitud töötlemislepingu alusel. Osutatud eksportiv tootja taotles oma tootmiskulu ümberarvutamist, see tähendab komisjoni poolt esialgses etapis kasutatud kaalutud keskmise asemel tema enda tootmiskuludel ning töötleja tootmiskuludel põhineva kaalutud keskmise kasutamist. Taotlust analüüsiti ja leiti, et see on õigustatud, mistõttu arvutati asjaomase äriühingu tootmiskulu vastavalt ümber.

(48)

Komisjoni laekus ka väiksemaid äriühinguspetsiifilisi väiteid, mis siiski muutusid pärast eespool selgitatud normaalväärtuse määramise meetodi muutmist tühiseks. Seetõttu kiidetakse heaks ajutise määruse põhjendused 40–46 eespool selgitatud muudetud kujul.

(49)

Ajutise määruse põhjenduses 49 selgitati, et kui eksportmüük liitu toimus liidus paiknevate seotud kaubandusettevõtete kaudu, kohandati ekspordihinda, sealhulgas vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 9 hinna alusel, millega imporditud toode esimest korda seotud kaubandusettevõttele edasi müüdi, võttes arvesse kasumit. Kõnealuse arvutuse eesmärgil käsitleti mõistlikuna 5 % suurust kasumit liidus paiknevale seotud kaubandusettevõttele. Eksportivate tootjate väitel on 5 % kasumimarginaal liidus paikneva seotud kaubandusettevõtte suhtes asjaomase kauba turuga võrreldes liiga kõrge ning kasutada tuleks kas nullkasumit või madalamat protsendimäära (sõltuvalt äriühingust kuni 2 %).

(50)

Asjaomase väite kinnitamiseks ei esitatud ühtegi tõendit. Seepärast kinnitatakse liidus paiknevate seotud kaubandusettevõtete 5 % kasumimarginaal.

(51)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kordas CARBIO seisukohta, et 5 % kasumimarginaal on börsikaubaga kauplemise puhul liiga kõrge, ning viitas uuringule, mille KPMG oli spetsiaalselt sel otstarbel koostanud ja 1. juulil 2013, pärast ajutise määruse avalikustamist, komisjonile esitanud. Komisjon leidis, et uuringu järeldustele ei saa tugineda uuringus endas osutatud analüüsi piirangute tõttu, mille tulemusena valiti piiratud arv kaubandusettevõtteid, millest pooled ei tegelenud põllumajandussaaduste müügiga. Seepärast leitakse, et esitatud tõendid ei ole veenvad. Seega kinnitatakse ELis asuvate seotud kaubandusettevõtete jaoks 5 % kasumimarginaal.

(52)

Ühe eksportiva tootja väite kohaselt ei võtnud komisjon ekspordihinna määramisel arvesse nn riskitehinguid, s.o tootja kasumit või kahjumit seoses sojaoa tulevaste ostu-müügitehingute sõlmimisega Chicago kaubabörsil. Äriühing rõhutas, et riskitehingud on tooraine hindade volatiilsuse tõttu biodiislikaubanduse oluline osa ning et biodiisli müüja netotulu ei koosne üksnes ostja makstud hinnast, vaid ka vastavate riskitehingute kasumist (või kahjumist).

(53)

Komisjon peab selle väite tagasi lükkama, sest algmääruse artikli 2 lõikes 8 on selgelt sätestatud, et ekspordihind on ekspordiriigist ühendusse ekspordiks müüdud toote eest tegelikult makstud või makstav hind, olenemata mis tahes muust (seotud) kasumist või kahjumist, mis kaasneb riskitehingutega.

(54)

Kuna täiendavaid märkusi ekspordihindade kohta esitatud ei ole, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 47–49 eespool selgitatud muudetud kujul.

(55)

Ajutise määruse põhjenduses 53 selgitati, et kui ekspordimüük liitu toimus väljaspool liitu paiknevate seotud kaubandusettevõtete kaudu, uuris komisjon, kas neid seotud kaubandusettevõtteid tuleks käsitleda vahendustasu alusel töötava agendina; sellisel juhul tehti kohandus vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 10 punktile i, et võtta arvesse müüja saadud oletatavat hinnalisandit.

(56)

Ühe äriühingu väitel oli komisjoni poolt väljaspool liitu paikneva seotud kaubandusettevõtte suhtes kasutatud kasumimarginaal kui müüja saadud oletatav hinnalisand liiga kõrge ning mõistlikum olnuks madalama kasumimarginaali määramine.

(57)

Komisjon analüüsis eksportiva tootja argumente väga põhjalikult, kuid tegi järelduse, et seotud kaubandusettevõtete ulatusliku tegevuse valguses peetakse 5 % kasumimarginaali mõistlikuks. Seega tuleb nimetatud väide tagasi lükata.

(58)

Kuna muid märkusi võrdluse kohta eiesitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 50–55.

(59)

Kõik koostööd tegevad Argentina tootjad taotlesid dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise korral Argentinast pärit biodiisli impordi suhtes kõigile koostööd tegevatele eksportivatele tootjatele ühesugust tollimaksu, mis põhineks kõigi valimisse kaasatud eksportivate tootjate suhtes määratud eri dumpinguvastaste tollimaksude kaalutud keskmisel. Oma taotlust põhjendasid nad väitega, et kõigil valimisse kaasatud tootjatel on omavahel kaubanduslikud või muud sidemed, et nad toodavad, müüvad, laenavad või vahetavad üksteisele biodiislit ning et sageli lastitakse eri äriühingute tooted koos samale ookeanilaevale, et transportida need ELi, mistõttu ei ole tolliasutustel enam võimalik eri tootjate kaupa kindlaks teha ja eristada. Need erilised asjaolud muudaksid nende sõnul eraldi tollimaksud teostamatuks.

(60)

Olenemata asjaolust, et tegemist on kõigi eksportivate tootjate ühise taotlusega, mis hõlmas isegi tootjaid, kelle dumpingumarginaal oleks eraldi väiksem kui kaalutud keskmine, ning olenemata menetluse võimalikust lihtsustumisest tolliasutustele tuleb asjaomane taotlus tagasi lükata. Väidetavaid praktilisi probleeme ei tohiks kasutada vabandusena algmääruse eiramiseks, v.a juhul, kui see on vältimatu. Käesoleval juhul ei muuda äriühingute tavad seoses vaatlusaluse toote vahetamise, laenamise või muu toiminguga eraldi tollimaksu kehtestamist iseenesest teostamatuks algmääruse artikli 9 lõike 6 tähenduses.

(61)

Kolm äriühingut taotles enda lisamist koostööd tegevate eksportivate tootjate nimekirja, et nende suhtes kehtestataks valimisse kaasamata koostööd tegevate äriühingute dumpinguvastane tollimaksu määr ja mitte kõigile muudele äriühingutele kehtestatav jääktollimaks.

(62)

Kolmest nimetatud äriühingust kaks on juba uurimisperioodil tootnud biodiislit omamaisele turule või siis töötlemislepingute alusel eksportivatele tootjatele, kuid ise mitte eksportinud liitu. Kolmas äriühing ei tootnud uurimisperioodi ajal biodiislit, sest tema tootmisobjekt oli sel ajal veel ehitamisjärgus.

(63)

Komisjoni arvamusel ei ole nimetatud kolme äriühingu puhul täidetud tingimused nende käsitlemiseks koostööd tegevate eksportivate tootjatena. See kehtib nii äriühingu kohta, kes ei tootnud biodiislit terve uurimisperioodi vältel, kui ka äriühingute kohta, kes tegid uurimise ajal koostööd väljavõttelise uuringu vormi esitamise näol, kuna vormis esitatud vastustes selgitasid nad selgesõnaliselt, et tootsid kas omamaisele turule või kolmandatele isikutele, kuid ei eksportinud biodiislit liitu oma nime all.

(64)

Seega peab komisjon taotluse tagasi lükkama ja kehtestama kolme kõnealuse äriühingu suhtes kõigile ülejäänud äriühingutele kehtiva dumpinguvastase tollimaksu.

(65)

Võttes arvesse normaalväärtuses ja ekspordihinnas tehtud kohandusi, nagu on kirjeldatud eespool, ning kuna täiendavaid märkusi ei ole esitatud, asendatakse ajutise määruse põhjenduses 59 esitatud tabel järgmisega ning lõplikud dumpingumarginaalid, väljendatuna protsendimäärana CIF-hinnast liidu piiril enne tollimaksude tasumist, on järgmised:

(66)

Nagu on sätestatud eespool põhjendustes 28–34, on komisjon jõudnud järeldusele, et diferentseeritud ekspordimaksu süsteem moonutab Indoneesias biodiisli tootjate tootmiskulusid ning seetõttu ei kajastanud uuritavate Indoneesia tootjate dokumenteeritud kulud mõistlikul viisil vaatlusaluse toote tootmise ja müügiga seotud kulusid.

(67)

Seega otsustas komisjon vaadata läbi ajutise määruse põhjenduse 63 ning mitte võtta arvesse vaatlusaluste äriühingute arvepidamistes kajastuvaid toorpalmiõli (kui ostetud ja biodiisli tootmisel kasutatud peamise tooraine) tegelikke kulusid, vaid asendada need hinnaga, mida asjaomased äriühingud oleksid maksnud toorpalmiõli eest moonutuse puudumisel.

(68)

Uurimine kinnitas, et toorpalmiõli hinnad olid omamaisel turul oluliselt madalamad, kui oli rahvusvaheline võrdlushind, ning vahe oli väga sarnane toorpalmiõli suhtes kehtivale ekspordimaksule. Et diferentseeritud ekspordimaksu süsteem piirab toorpalmiõli eksportimise võimalusi, tähendab see suuremate koguste jäämist omamaisele turule ning see võtab maha toorpalmiõli riigisisese hinnasurve. See kujutab endast erilist turuolukorda.

(69)

Uurimisperioodil kehtis biodiisli ekspordi suhtes ekspordimaks suurusjärgus 2–5 %. Samal ajavahemikul kohaldati toorpalmiõli ekspordi suhtes 15–20 % ekspordimaksu, kusjuures RBDPO (rafineeritud, pleegitatud ja desodoreeritud palmiõli) ekspordimaks oli 5–18,5 %. Vastavate võrdlushindade, mis sõltuvad rahvusvahelise turu suundumustest ja mis ei näita mingil viisil kvaliteedierinevusi, alusel kohaldatakse eri tariifikvoote. Palmivilja ekspordimaksu kindlasummaline määr on 40 %.

(70)

Eespool nimetatud põhjustel on vaadatud läbi ajutise määruse põhjendus 63 ning vaatlusaluste äriühingute dokumentides sisalduv peamise tooraine (toorpalmiõli) hind on asendatud kooskõlas algmääruse artikli 2 lõikega 5 toorpalmiõli ekspordi võrdlushinnaga, (11) mida avaldavad Indoneesia pädevad asutused ja mis omakorda põhinevad avaldatud rahvusvahelistel hindadel (Rotterdam, Malaisia ja Indoneesia). Kohandamisel on arvestatud nii seotud kui ka sõltumatutelt äriühingutelt ostetud toorpalmiõli. Ühe ja sama juriidilise isiku sees toodetud toorpalmiõli kui omatoodangu hinda aktsepteeritakse, kuna ei ole leitud tõendeid selle kohta, et kõnealuse äriühingusiseselt toodetud toorpalmiõli kui omatoodangu hinda oleks moonutatud.

(71)

Kõik Indoneesia eksportivad tootjad ja ka Indoneesia valitsus väidavad, et äriühingute raamatupidamises kajastatud toorpalmi kulude asendamine Indoneesia toorpalmiõli võrdlushinnaga ei ole lubatud ei WTO reeglite ega algmääruse artikli 2 lõike 5 alusel ning on seetõttu ebaseaduslik. Sellega seoses väitis Indoneesia valitsus, et komisjon kohtleb Indoneesia Vabariiki ebaõigesti mitteturumajandusena. Äriühingute esitatud väited võib kokku võtta järgmiselt. Esiteks ei ole komisjon näidanud põhjust, miks ta tegelikest kajastatud kuludest kõrvale kaldub või miks need kulud ei kajasta mõistlikult vaatlusaluse toote tootmisega seotud kulusid, vaid on pelgalt väitnud, et kajastatud kulud on kunstlikult madalad, võrreldes rahvusvaheliste hindadega, ja tuleks seetõttu asendada.

See on vastuolus WTO reeglitega, mille kohaselt see, kas mingit konkreetset kulu saab kasutada tootmiskulude arvutamiseks, määratakse kindlaks selle järgi, kas see kulu on seotud toote tootmise ja müügiga, mitte aga selle järgi, kas see kulu kajastab mõistlikul määral turuväärtust. Teiseks, isegi kui algmääruse artikli 2 lõige 5 lubab näiliselt teha korrektsioone, piirdub selle artikli kohaldamine olukordadega, kus riik sekkub otseselt turu toimimisse, kehtestades või reguleerides hindu selliselt, et need on kunstlikult madalad. Antud juhul aga väidab komisjon, et toorpalmiõli omamaine hind ei ole mitte riigi poolt reguleeritud, vaid on kunstlikult madal lihtsalt seetõttu, et toorpalmiõlile on kehtestatud ekspordimaks. Isegi kui see vastaks tõele, tuleb selle mõju omamaisele hinnale pidada üksnes juhuslikuks või pelgaks ekspordimaksu kõrvalmõjuks. Kolmandaks tugineb komisjon ebaõigelt Acroni kohtuotsusele, et õigustada toorpalmiõli korrektsiooni õiguspärasust. Nimetatud otsus on praegu edasi kaevatud ja sellele ei saa tugineda kui pretsedendile. Igal juhul olid faktilised asjaolud Acroni juhtumis teistsugused, sest see oli seotud olukorraga, kus riik reguleeris gaasi hindu, erinevalt toorpalmiõli hindadest Indoneesias, mis kujunevad turul vabalt. Lõpuks väitis Indoneesia valitsus, et artikli 2 lõike 5 kohane korrektsioon tehti üksnes selleks, et maksuerinevuste tõttu suurendada dumpingumarginaale.

(72)

Väide, et algmääruse artikli 2 lõike 5 kohane korrektsioon on WTO ja/või liidu eeskirjade alusel ebaseaduslik, tuleb tagasi lükata. Algmäärusega võeti üle WTO dumpinguvastane leping ja seega ollakse seisukohal, et kõik nimetatud määruse sätted, kaasa arvatud artikli 2 lõige 5, on kooskõlas liidu kohustustega, mis tulenevad dumpinguvastasest lepingust. Sellega seoses meenutatakse, et algmääruse artikli 2 lõiget 5 kohaldatakse ühtmoodi nii turumajandusriikide kui ka mitteturumajandusriikide puhul. Nagu eespool (põhjenduses 42) mainitud, sedastas Üldkohus Acroni kohtuasjas õiguspõhimõtte, et kui uurimisaluse toote tootmisega seotud kulud ei kajasta mõistlikult äriühingu dokumentides, siis ei võeta neid normaalväärtuse arvutamisel aluseks ning sellised kulud võib algmääruse artikli 2 lõike 5 alusel asendada kuludega, mis kajastavad turujõudude kujundatud hinda. Asjaolu, et Acroni kohtuasi puudutas riigi poolt reguleeritud hindu, ei saa siiski tõlgendada selliselt, et komisjon ei saa kohaldada artikli 2 lõiget 5 juhtudel, kus riik sekkub mõnes muus vormis, moonutades otseselt või kaudselt mingit konkreetset turgu, surudes sealsed hinnad kunstlikult madalale. Vaekogu on Hiina kaebuses broilerite asjus hiljuti jõudnud samasugusele järeldusele, tõlgendades dumpinguvastase lepingu artiklit 2.2.1.1. Käesoleval juhul leidis komisjon, et vaatlusaluse toote tootmisega seotud kulud ei kajastu mõistlikult asjaomaste äriühingute dokumentides, sest nad on Indoneesia diferentseeritud ekspordimaksu süsteemi tõttu kunstlikult madalad. Seepärast korrigeeris komisjon täiesti õigustatult algmääruse artikli 2 lõike 5 alusel toorpalmiõli kulusid. Seoses Indoneesia valitsuse väitega märgitakse, et artikli 2 lõike 5 kohane korrektsioon põhineb tõendatud erinevusel toorpalmiõli omamaiste ja rahvusvaheliste hindade vahel, mitte aga maksustamise erinevustel.

(73)

Kaks Indoneesia eksportivat tootjat väitsid, et komisjon ei ole tõendanud, et Indoneesia omamaine toorpalmiõli hind on moonutatud. Nende väitel on ekslik komisjoni põhieeldus, et diferentseeritud ekspordimaksu süsteem piirab toorpalmiõli eksportimise võimalusi ja selle tulemusena on suuremad kogused toorpalmiõli saadaval riigi siseturul, mis viib alla toorpalmiõli omamaise hinna, sest toorpalmiõli eksporditakse suurtes kogustes (70 % kogu toodangust). Igal juhul isegi kui toorpalmiõliturgu tuleks diferentseeritud ekspordimaksu tõttu pidada moonutatuks, on ka ekspordi võrdlushind samavõrra moonutatud, sest see põhineb rahvusvahelistel ekspordihindadel, mis sisaldavad ekspordimaksu. Seepärast ei saa toorpalmiõli kulude korrigeerimisel pidada ekspordi võrdlushinda sobivaks toorpalmiõli sihthinnaks.

(74)

Olenemata asjaolust, et toorpalmiõli eksporditakse Indoneesiast suurtes kogustes, on uurimise käigus ilmnenud, et toorpalmiõli omamaine hind on rahvusvaheliste hindadega võrreldes kunstlikult madal. Peale selle on leitud hinnaerinevus lähedane diferentseeritud ekspordimaksu süsteemis kehtestatud ekspordimaksule. Seepärast on mõistlik järeldada, et omamaiste hindade madal tase tuleneb diferentseeritud ekspordimaksu tingitud moonutusest. Peale selle määratakse börsikaupade, s.h toorpalmiõli rahvusvahelised hinnad kindlaks nõudluse ja pakkumise põhjal, mis kajastab turujõudude dünaamikat. Ei ole esitatud mingeid uusi tõendeid selle kohta, et need turujõud oleksid Indoneesia diferentseeritud ekspordimaksu süsteemi tõttu moonutatud. Väide, et ekspordi võrdlushind ei ole sobiv sihthind, lükatakse seega tagasi.

(75)

Üks eksportiv tootja, kelle müüki omamaisel turul ei peetud piisavalt tüüpiliseks (ajutise määruse põhjendus 60), väitis, et komisjon on võtnud tüüpilisuse kontrolli aluseks ekslikult üksikute seotud äriühingute müügikogused, kuigi oleks pidanud võtma aluseks kõigi kontserni kuuluvate seotud äriühingute kogumüügi. Siiski tunnistas ta, et väidetav eksimus ei mõjutanud sellega seotud ajutist järeldust. Siinkohal tuletatakse meelde, et seoses nimetatud eksportiva tootjaga ei olnud ükski seotud üksik äriühing tüüpilisuse kontrollis edukas. Olenemata väite paikapidavusest on selge, et kõigi seotud äriühingute kogumüügil põhinev tüüpilisuse kontroll ei oleks mõjutanud ajutisi järeldusi, nagu tunnistas ka asjaomane eksportiv tootja. Kuna täiendavaid märkusi ei ole esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 60–62.

(76)

Ühe huvitatud isiku väitel on ajutise määruse põhjenduse 63 tähenduses tema müügi-, üld- ja halduskulud üle hinnatud. Väite kontrollimise järel selgus, et normaalväärtuse määramisel oli võetud arvesse nii omamaist kui ka eksportmüüki. Sellest tulenevalt tehti vajalikud korrektsioonid, et võtta müügi-, üld- ja halduskulude puhul arvesse üksnes omamaist müüki.

(77)

Üks huvitatud isik tõstatas küsimuse normaalväärtuse määramise kohta, eeskätt algmääruse artikli 2 lõike 6 kohase meetodi kasutamise kohta, nagu on märgitud ajutise määruse põhjenduses 65. Algmääruse artikli 2 lõikes 6 nähakse müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi määramiseks ette kolm alternatiivset meetodit juhuks, kui äriühingu tegelikke andmeid ei ole võimalik kasutada. Nimetatud huvitatud isiku väitel tuleks kõnealuseid kolme meetodit kasutada nende esitamise järjekorras ehk esimesena tuleks kohaldada artikli 2 lõike 6 punkte a ja b.

(78)

Kuna ajutises määruses käsitleti ilmselt ainult artikli 2 lõike 6 punktis c osutatud meetodit, selgitatakse alljärgnevates põhjendustes, miks ei ole artikli 2 lõike 6 punktid a ja b käesoleval juhul kohaldatavad.

(79)

Artikli 2 lõike 6 punkt a ei ole kohaldatav seetõttu, et mitte ühegi valimisse kaasatud Indoneesia (ja Argentina) äriühingu puhul ei saanud määrata tegelikke summasid, sest neil ei olnud müügitegevust, mida saanuks käsitleda tavapärase kaubandustegevuse käigus toimuvana. Seega ei ole andmed teiste (valimisse kuuluvate) eksportijate või tootjate tegelike summade kohta kättesaadavad, et saaks kohaldada artikli 2 lõike 6 punkti a.

(80)

Artikli 2 lõike 6 punkt b ei ole kohaldatav, sest kõigi Indoneesia (ja Argentina) valimisse kaasatud äriühingute müügitegevus tavapärase kaubandustegevuse käigus ei hõlma sama üldkategooria tooteid.

(81)

Seoses artikli 2 lõike 6 punktiga b väitis eespool nimetatud huvitatud isik, et algmäärus on vastuolus WTO regulatsiooniga niivõrd, kui selle artikli 2 lõike 6 punkti b kohaselt peab müügitegevus toimuma tavapärase kaubandustegevuse käigus. Ent nagu on mainitud põhjenduses 72, on algmäärusega üle võetud WTO dumpinguvastane leping ja seetõttu ollakse seisukohal, et kõik käesoleva määruse sätted, kaasa arvatud artikli 2 lõige 6, on kooskõlas liidu kohustustega, mis tulenevad dumpinguvastasest lepingust, ja et tavapärase kaubandustegevuse käigus toimuva müügi nõue on sellega täielikult kooskõlas.

(82)

Seepärast kinnitatakse artikli 2 lõike 6 punkti c kohaldamine, mis näeb ette iga muu põhjendatud meetodi kasutamise kasumimarginaali kindlaksmääramiseks.

(83)

Mitmed huvitatud isikud leidsid, et normaalväärtuse määramisel kasutatud 15 % kasumimarginaal oli liiga kõrge. Nende väitel ei selgitata ajutises määruses, mil viisil on komisjon saanud arvutuste tulemuseks 15 %, mistõttu nad eeldavad, et komisjon on võtnud selle arvu kahjude arvutamisel kasutatud kasumimarginaalist. Nende väitel on komisjon kasutanud mitme muu kaupu käsitleva juhtumi puhul kasumimarginaali suurusjärgus 5 %. Mitu huvitatud isikut tegi ettepaneku kasutada sama kasumimarginaali, mis Ameerika Ühendriike käsitlevas bioetanooli juhtumis. Üks huvitatud isik tegi ka ettepaneku kasutada madalamat kasumimarginaali tema müügitegevuse suhtes biodiisli ja mineraaldiisli segu puhul. Peale selle väitis Indoneesia valitsus, et toorpalmiõli kulude asendamine algmääruse artikli 2 lõike 5 alusel ja samal ajal 15 % kasumimarginaali kasutamine algmääruse artikli 2 lõike 6 punkti c alusel, mis kajastaks moonutamata turu kasumimarginaali, annab topeltmõju.

(84)

Esiteks ei ole õige, et komisjon kasutab normaalväärtuse määramisel järjekindlalt 5 % kasumimarginaali. Iga juhtumit vaadeldakse eraldi ning arvesse võetakse selle kõiki asjaolusid. 2009. aastal kasutati näiteks Ameerika Ühendriike käsitlevas juhtumis erinevaid marginaale, mille kaalutud keskmine oli oluliselt rohkem kui 15 %. Teiseks, arvestades et Maailmapanga andmetel on Indoneesia lühikese ja keskmise tähtajaga laenude intressimäär 12 %, tundub mõistlik eeldada, et omamaisel biodiisliturul kauplemisel on kasumimarginaal kõrgem kui laenukulu. Kolmandaks ei ole vahet, kas biodiisli ja mineraaldiisli segu müügitegevus hõlmab sama üldkategooria tooteid, sest nagu on öeldud eespool põhjenduses 80, peab algmääruse artikli 2 lõike 6 punkti b kohaselt toimuma selline müügitegevus tavapärase kaubandustegevuse käigus. Et omamaist müügitegevust ei käsitleta tavapärase kaubandustegevuse käigus toimuvana, ei käsitleta biodiisli ja mineraaldiisli segu müüki mutatis mutandis tavapärase kaubandustegevuse käigus toimuvana. Seepärast ning eespool kirjeldatud põhjustel on 15 % kasumimarginaal mõistlik määr, mida Indoneesia võrdlemisi uus ja kapitalimahukas tootmisharu on võimeline saavutama. Indoneesia valitsuse väidet topeltmõju kohta ei saa toetada, sest kulude korrigeerimine artikli 2 lõike 5 alusel ja mõistlik kasum artikli 2 lõike 6 punkti c alusel on kaks täiesti erinevat teemat. Seega kinnitatakse ajutise määruse põhjendus 65.

(85)

Üks huvitatud isik väitis, et kuna toorpalmiõli ekspordi võrdlushind sisaldab rahvusvahelise transpordi kulusid ja kuna toorpalmiõli omamaise hinna korrigeerimine rahvusvahelise hinnatasemeni toimub selleks, et leida toorpalmiõli moonutamata omamaine hind, tuleks toorpalmiõli ekspordi võrdlushinda korrigeerida allapoole, et jätta välja transpordikulud.

(86)

See väide tuleb tagasi lükata. Komisjon kaalus mitmeid alternatiive, et valida kõige sobivam hind, mida kasutada rahvusvahelise võrdlushinnana. Siinkohal tuleks meenutada, et Indoneesia ametiasutused ise kasutavad ekspordi võrdlushinda igakuiste ekspordi-tollimaksude arvutamisel võrdlustasemena. Ekspordi võrdlushinda, nagu Indoneesia ametivõimud seda määratlevad, peeti seetõttu kõige sobivamaks rahvusvaheliseks võrdlushinnaks, mille põhjal teha kindlaks biodiisli tootmiskulude moonutatuse tase Indoneesias.

(87)

Kaks isikut avaldasid arvamust, et komisjon ei ole võtnud arvesse seda, et nad toodavad biodiislit lähteainest, mis ei ole toorpalmiõli, st palmiõli rasvhappe destillaadist, rafineeritud palmiõlist või rafineeritud palmisteariinist. Kuna tegelikku biodiisli tootmisel kasutatavat toorainet arvesse ei võetud, siis kohaldati toorpalmiõli korrektsiooni (nagu on kirjeldatud põhjenduses 70) ebaõige tooraine suhtes ja see on andnud tulemuseks ebaõige arvestusliku normaalväärtuse.

(88)

Need väited tuleb tagasi lükata. Tuleb toonitada, et komisjon asendas üksnes sellise toorpalmiõli kulu, mis osteti biodiisli tootmiseks seotud või sõltumatutelt tarnijatelt. Selliste kõrvalsaaduste puhul nagu palmiõli rasvhappe destillaat, rafineeritud palmiõli või rafineeritud palmisteariin, mis saadi ostetud toorpalmiõli töötlemise tulemusena ja mis samuti töödeldakse edasi biodiisliks, korrektsioone ei tehtud.

(89)

Kolm isikut väitsid, et komisjon ei tunnistanud, et asjaolu, et nad ostavad toorpalmiõli seotud äriühingutelt, tuleks käsitleda samaväärsena äriühingusisese tootmisega ja seega ei tohiks selle suhtes kohaldada artikli 2 lõike 5 kohast korrektsiooni (nagu on selgitatud põhjenduses 70). Isikute väitel toimusid kontsernisisesed tehingud reaalturuväärtuse alusel ja seepärast ei tohiks neid korrigeerida ja asendada rahvusvahelise hinnaga. Lisaks väitis üks eksportiv tootja, et normaalväärtus tuleks arvutada uurimisperioodi iga kuu kohta.

(90)

Kuna äriühingusisest siirdehinda ei saa pidada usaldusväärseks, on komisjonil tavaks kontrollida, kas tehingud seotud isikute vahel tehakse tõepoolest reaalturuväärtuse alusel. Selleks võrdleb komisjon seotud äriühingute vahelisi hindu reaalse turuhinnaga. Kuna reaalne omamaine turuhind on moonutatud, ei saa komisjon sellist kontrolli teha. Seepärast peab komisjon asendama niisuguse ebausaldusväärse hinna mõistliku hinnaga, mis kehtiks reaalturuväärtusena tavapärastes turutingimustes. Antud juhul on selleks rahvusvaheline hind. Mis puutub nõudesse arvutada normaalväärtus iga kuu kohta, siis saadud ja kontrollitud teave ei sisaldanud piisavalt üksikasjalikke andmeid, mis võimaldanuks seda niiviisi arvutada. Seetõttu lükati mõlemad väited tagasi.

(91)

Liidu tootmisharu väitis, et ka sama juriidilise isiku sees toodetud toorpalmiõli kulu tuleks algmääruse artikli 2 lõike 5 alusel korrigeerida, sest ka seda mõjutab diferentseeritud ekspordimaksu süsteemist tingitud moonutus.

(92)

See väide tuleb tagasi lükata. Kui tooraine liigub biodiisli tootmise protsessis ühest rafineerimis- või tootmisetapist teise, võib nende tootmisetappide kulusid pidada usaldusväärseks, sest need toimuvad sama juriidilise isiku sees ja eespool kirjeldatud ebausaldusväärsete siirdehindade probleemi ei teki.

(93)

Üks eksportiv tootja väitis, et komisjon oleks pidanud arvutatud normaalväärtusest lahutama nõndanimetatud hinnasoodustused. Selle väitega ei saa nõustuda. Arvestuslik normaalväärtus arvutati kulude põhjal. Seepärast ei oleks kohane teha hinna kaalutlusel sellesse parandusi.

(94)

Üks huvitatud isik väljendas kahtlust seoses ekspordihinna määramisega. Tema arvates oleks tulnud arvesse võtta nii riskitehingute kasumit kui ka kahjumit ning tema väitel oli biodiisli riskitehingute kasum ja kahjum arvepidamisse kirjendatud ebajärjekindlalt.

(95)

Väide, et nii riskitehingute kasum kui ka kahjum tuleb arvesse võtta, tuleb tagasi lükata. Algmääruse artikli 2 lõikes 8 on selgelt sätestatud, et ekspordihind on ekspordiriigist ühendusse ekspordiks müüdud toote eest tegelikult makstud või makstav hind, olenemata mis tahes muust (seotud) kasumist või kahjumist, mis kaasneb riskitehingutega. Seepärast kinnitatakseajutise määruse põhjendustes 66 ja 67 esitatud meetodid.

(96)

Komisjon tunnistab, et esialgses etapis leidis aset ühe huvitatud isiku biodiisli riskitehingute kasumi ja kahjumi ebajärjekindel kirjendamine arvepidamises. Asjaomase väitega nõustuti ning tehti vajalikud korrektsioonid.

(97)

Seoses ajutise määruse põhjendusega 68 väitis üks huvitatud isik, et liidus paiknevate seotud kaubandusettevõtete puhul kasutatud kasumimarginaal 5 % põhineb ülemäärasel kapitali tulususel, mistõttu on sõltumatute kaubandusettevõtete teostatava biodiislimüügi puhul tavaliselt saadavat kasumit üle hinnatud. Tema väitel väljendub tavaline kapitali tulusus kasumimarginaalis, mis jääb vahemikku 1,3–1,8 %.

(98)

Võttes arvesse sõltumatute importijate omavahelise koostöö puudumist ning asjaolu, et kaubandusettevõtted on teenuseosutajad, kes ei ole teinud märkimisväärseid kapitaliinvesteeringuid, ning et seetõttu on nimetatud kapitalitulu käsitlev väide alusetu, lükkab komisjon selle tagasi ja käsitleb käesoleval juhul 5 % kasumimarginaali mõistlikuna. Seega kinnitatakse ajutise määruse põhjendus 68.

(99)

Seoses ajutise määruse põhjendusega 69 väitis üks huvitatud isik, et ekspordihinnale tuleb lisada biodiisli topeltarvestamisega seotud hinnalisand, mis tuleneb üksnes Itaalia õiguse kohaldamisest.

(100)

Isegi kui komisjon peaks väidet vastuvõetavaks ning lisaks ekspordihinnale asjaomase hinnalisandi, tuleks see artikli 2 lõike 10 punkti k alusel taas maha arvata, et võrrelda ekspordihinda samasuguse normaalväärtusega, kusjuures nõuetekohaselt võetakse arvesse erinevusi, mis mõjutavad hinna võrreldavust. Et Indoneesias ei kohaldata biodiisli kahekordse arvestamisega seotud hinnalisandit, ei ole kõrgem ekspordihind Itaalias seega vahetult võrreldav. Seetõttu lükatakse väide tagasi ning kinnitatakse ajutise määruse põhjendus 69.

(101)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kordas kõnealune isik seda väidet. Ta ei esitanud aga sisulisi lisaargumente, mis muutnuksid komisjoni seisukohta. Seega jääb ajutise määruse põhjendus 69 kinnitatuks.

(102)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist juhtis mitu eksportivat tootjat komisjoni tähelepanu väidetavatele tehnilistele vigadele dumpinguarvutustes. Neid väiteid uuriti, ja kui see oli õigustatud, tehti arvutustes parandusi.

(103)

Kuna muid märkusi võrdluse kohta ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 70–75.

(104)

Võttes arvesse normaalväärtuse ja ekspordihinna kohandusi, mida on kirjeldatud eespool esitatud põhjendustes, ning kuna muid märkusi ei esitatud, on lõplikud dumpingumarginaalid, väljendatuna protsendimäärana CIF-hinnast liidu piiril enne tollimaksude tasumist, järgmised:

(105)

Liidu tootmisharu on määratletud ajutise määruse põhjendustes 80–82, milles kinnitati ühtlasi, et kolm äriühingut jäeti liidu tootmisharu määratlusest välja, kuna nende tegevus tugines impordile vaatlusalustest riikidest, see tähendab, et nad importisid märkimisväärselt rohkem biodiislit vaatlusalustest riikidest, kui nad seda ise tootsid.

(106)

Tootmisharu määratlusest jäeti lisaks välja kaks äriühingut, kuna nad ei olnud uurimisperioodil biodiislit tootnud.

(107)

Pärast ajutise määruse avaldamist laekus märkusi selle kohta, et liidu tootmisharu määratlusest tuleks välja jätta veel teisigi äriühinguid vaatlusalustest riikidest biodiisli importimise tõttu ning seetõttu, et neil oli sidemeid Argentina ja Indoneesia eksportivate tootjatega ning nad kaitsesid end sel moel dumpingu halbade tagajärgede eest.

(108)

Märkused lükatakse tagasi. Olles analüüsinud väidet eksportivate tootjate ja liidu tootmisharu vahelise seotuse kohta, tuvastati, et ühel valdusettevõttel oli osalus nii Argentina eksportivas tootjas kui ka liidu tootjas.

(109)

Esiteks tuvastati, et asjaomased äriühingud konkureerisid avalikult omavahel samade klientide pärast liidu turul, mis näitab, et sidemetel ei olnud mingit mõju ei Argentina eksportiva tootja ega liidu tootja äritavadele.

(110)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist palus üks huvitatud isik teavet komisjoni järelduse kohta, et Argentina eksportijad ja liidu tootmisharu konkureerivad Euroopa turul samade klientide pärast. Liidu tootjate uurimine ja Argentina eksportijate uurimine näitasid seda asjaolu ja ei ole esitatud mingeid tõendeid, mis kinnitaksid väidet, et Argentina eksportijad ja liidu tootjad on leppinud kokku, et nad ei konkureeri omavahel biodiisli müügis lõpptarbijatele. Lõpptarbijaskond on suhteliselt väikesearvuline ja koosneb peamiselt suurtest rafineerimistehastest, mis ostavad nii liidu tootjatelt kui ka importijatelt.

(111)

Teiseks leiti, et põhjenduses 108 osutatud liidu tootja huvikese on liit, eeskätt mis puudutab tootmist ja sellega seotud müügitegevust, aga ka uurimistegevust. Selle tulemusel jõuti järeldusele, et nimetatud sidemed ei andnud alust asjaomase äriühingu väljajätmiseks liidu tootmisharu määratlusest kooskõlas algmääruse artikli 4 lõike 1 punktiga a.

(112)

Liidu tootmisharu määratluse muutmiseks ei piisa iseenesest asjaolust, et liidu tootmisharu on importinud vaatlusalustest riikidest biodiislit. Nagu on ajutises määruses selgitatud, toimus liidu tootmisharu import vaatlusalustest riikidest enesekaitseks. Lisaks tuvastati, et mõnede vaatlusalustest riikidest importinud liidu tootjate huvikese oli endiselt liit – nende tootmismahud olid suuremad kui impordimahud ning samuti arendasid nad uurimistegevust liidus.

(113)

Ühe huvitatud isiku ettepaneku kohaselt võiks liidu tootmisharu määratlus sisaldada ka äriühinguid, kes segasid ostetud biodiislit mineraaldiisliga, kuna selline segu kujutab endast samuti vaatlusalust toodet. Väide lükatakse tagasi. Vaatlusalune toode on kas biodiisel puhtal kujul või osana segust. Seepärast on vaatlusaluse toote tootjad biodiisli tootjad ning mitte äriühingud, kes valmistavad biodiisli ja mineraaldiisli segusid.

(114)

Seega kinnitatakse ajutise määruse põhjendustes 80–82 osutatud liidu tootmisharu määratlus ning vastavalt põhjendusele 83 kindlaks määratud tootmismaht uurimisperioodil.

(115)

Pärast esialgsete järelduste avaldamist tegi liidu tootmisharu väikeseid parandusi oma 2009. aasta müügiandmetes, kohandades seeläbi liidu tarbimist asjaomasel aastal. Nimetatud korrigeerimine ei muutnud suundumusi ega järeldusi, mis olid koostatud ajutise määruse andmete alusel. Allpool esitatakse korrigeeritud tabel 1. Kuna muid märkusi ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 84–86.

(116)

Ajutise määruse põhjendustes 88–90 sedastas komisjon, et täidetud on tingimused Argentinast ja Indoneesiast pärit impordi mõju kumulatiivseks hindamiseks. Selle vaidlustas üks huvitatud isik, kelle väitel ei konkureerinud Indoneesiast pärit palmi metüülester liidus toodetud biodiisliga samadel alustel kui Argentinast pärit sojaõli metüülester ning et palmi metüülester oli odavam kui liidus toodetud biodiisel, kuna tooraine (ehk lähteaine) oli odavam kui liidus kättesaadav lähteaine.

(117)

Need argumendid lükatakse tagasi. Nii sojaõli metüülestrit kui ka palmi metüülestrit imporditakse liitu ning neid ka toodetakse liidus, samuti segatakse rapsi metüülestriga ja muude liidus valmistatud biodiislitega kas enne müüki või enne segamist mineraaldiisliga. Segajad saavad biodiislit ostes ja oma lõpptoodet tootes valida eri lähteainete ja päritolu vahel, mis sõltub turust ja kliimaoludest läbi aasta. Palmi metüülestrit müüakse suuremates kogustes suvekuudel ning vähem talvehooajal, kuid sellegipoolest konkureerib see rapsi metüülestriga ja liidus valmistatud biodiisliga, aga ka Argentinast pärit sojaõli metüülestriga.

(118)

Seega kinnitatakse ajutise määruse põhjendus 90.

(119)

Üks huvitatud isik tõstatas küsimuse ajutise määruse tabelis 2 esitatud impordiandmete kohta, väites, et Indoneesiast pärit import oli tabelis näidatust palju väiksem. Tabelis 2 esitatud impordiandmed põhinesid Eurostati andmetel, mida kontrolliti hoolikalt ning peeti korrektseteks ning kooskõlas olevaks Indoneesia eksportijatelt saadud andmetega. Biodiisel on üsna uus toode, mistõttu on selle impordi suhtes kehtivad nomenklatuurikoodid viimastel aastatel muutunud. Seepärast tuleb Eurostatist andmete kogumisel kasutada vastaval ajal kehtinud koode, et tagada andmete õigsus. See selgitab huvitatud isiku kogutud andmete puudulikkust ning asjaolu, et need näitavad väiksemat importi kui tabeli 2 täielikud andmed.

(120)

Võttes arvesse, et tabelis 1 on veidi muutunud liidu tarbimist käsitlevad arvandmed, muutus ka pisut Argentina turuosa 2009. aastal, mis on esitatud tabelis 2. Indoneesia puhul muutusi ei ole. See ei muuda andmete suundumusi ega sellest tehtud järeldusi. Korrigeeritud turuosa on esitatud allpool.

(121)

Nagu on märgitud ajutise määruse põhjendustes 94–96, võrreldi hindade allalöömise kindlakstegemiseks Argentina ja Indoneesia impordihindu valimisse kaasatud liidu tootjate müügihindadega. Võrdluses sisalduvatest hindade allalöömise arvutustest jäeti välja biodiisel, mille liidu tootmisharu importis edasimüügi eesmärgil.

(122)

Huvitatud isikud märkisid, et käesoleval juhul kasutatud meetod (külmfiltri ummistuspunkt, CFPP) erines eelmises dumpinguvastases uurimises Ameerika Ühendriikidest pärit biodiisli suhtes kasutatud meetodist, kus võrreldi lähteaineid.

(123)

Erinevalt Argentina ja Indoneesia eksportivatest tootjatest ei müü liidu tootjad vaid ühel lähteainel põhinevat biodiislit, vaid segavad lõppmüügiks mineva biodiisli valmistamiseks kokku mitu lähteainet. Lõppklient ei ole teadlik ega huvitatud ostetud toote koostisest ning kõige olulisem on toote vastavus külmfiltri ummistuspunktiga seotud nõuetele. Kliendi jaoks on seega oluline külmfiltri ummistuspunkti nõuetekohasus, olenemata kasutatud lähteainetest. Seepärast leiti, et käesolevas menetluses on asjakohane võrrelda hindu külmfiltri ummistuspunkti alusel.

(124)

Indoneesiast pärit impordi puhul, mille CFPP oli 13 °C või rohkem, kohandati hinda, lähtudes hinnaerinevustest liidu tootmisharu müüdud toote, mille CFPP oli 13 °C, ja sellise toote, mille CFPP oli 0 °C, vahel, eesmärgiga võrrelda sellise Indoneesiast pärit toote müüki, mille CFPP oli 13 °C ja rohkem, liidus toodetud ja segatud CFPP 0 °C toote müügiga. Üks Indoneesia eksportiv tootja märkis, et kuna liidu tootmisharu sellise toote müük, mille CFPP oli 13 °C, toimus väikestes kogustes tehingu kohta, tuleb hindu võrrelda sama suurusega tehingutega, mis on tehtud toodetega, mille CFPP oli 0 °C. Uurides sarnaste kogustega tehtud tehinguid tootega, mille CFPP oli 0 °C, tuvastati, et hinnaerinevus oli sama mis kõigi CFPP 0 °C toodetega tehtud tehingute puhul, kusjuures hinnaerinevus kõikus keskmisest hinnaerinevusest nii kõrgemale kui ka madalamale. Seetõttu ei muudetud ajutise määruse põhjenduses 97 tuvastatud hindade allalöömise taset.

(125)

Üks Indoneesia eksportiv tootja palus, et komisjon avaldaks liidu tootmisharu müüdavate segude täieliku toote kontrollnumbri ja seega kõigi liidu tootmisharu enda toodetud toodetes sisalduvate lähteainete osakaalu. Arvestades, et võrdlus kahju kindlakstegemiseks tehti ainuüksi CFPP põhjal, lükati see taotlus tagasi.

(126)

Ühe huvitatud isiku väitel oli olemas hinnaerinevus taastuvenergia direktiivi kriteeriumidele vastava (direktiivikohase) biodiisli ja kriteeriumidele mitte vastava biodiisli vahel. Tema arvamusel oleks vaja teha korrektsioon, kuna Indoneesiast pärit import ei olnud direktiivikohane ning kuna direktiivikohase biodiisli börsihind oli kõrgem.

(127)

See väide lükati tagasi. Peaaegu kogu Indoneesiast uurimisperioodil imporditud biodiisel oli direktiivikohane. Igal juhul võtsid liikmesriigid taastuvenergia direktiivis sätestatud säästvuskriteeriumid oma riigisisesesse õigusse üle alles 2012. aasta jooksul, mistõttu ei mõjutanud asjaolu, kas biodiisel oli direktiivikohane või mitte, valdavat osa uurimisperioodist.

(128)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kommenteeris üks Indoneesia eksportiv tootja hinna allalöömise arvutusi ja väitis, et palmi metüülestri importi Indoneesiast tuleks võrrelda liidu tootmisharu kogumüügiga. Hinna allalöömine arvutati tegelikult selleks, et võrrelda Indoneesiast pärit palmi metüülestri müüki liidu tootmisharu sellise toote kogumüügiga, mille CFPP on 0 °C, suurendades Indoneesia palmi-metüülestri impordi hinda teguri võrra, mis arvutati, võrreldes omavahel CFPP väärtusega 0 °C ja CFPP väärtusega 13 °C liidu tootmisharu toodete müüki. Seepärast lükatakse väide tagasi. Sama huvitatud isiku väide, et kahju arvutused sisaldasid imporditud toodet, ei ole faktiliselt õige ja lükatakse seepärast tagasi. Igal juhul segati imporditud biodiislit ja liidus toodetud biodiislit omavahel ja müüdi sama hinnaga nagu segusid, mis ei sisaldanud üldse imporditud biodiislit.

(129)

Üks Indoneesia eksportiv tootja seadis kahtluse alla ka impordijärgsete kulude arvutuse. Ent need kulud olid kontrolli kohaselt biodiisli importimise tegelikud kulud miinus lõppsihtkohta toimetamise kulud ja seega ei ole vaja neid muuta.

(130)

Nagu on märgitud ajutise määruse põhjenduses 101, analüüsiti kogu liidu tootmisharu kohta saadud andmete põhjal järgmisi makromajanduslikke näitajaid: toodang, tootmisvõimsus, tootmisvõimsuse rakendamine, müügimaht, turuosa, kasv, tööhõive, tootlikkus, dumpingumarginaali suurus ja taastumine varasemast dumpingust.

(131)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist märkisid liidu tootmisharu esindajad, et ajutise määruse tabelis 4 esitatud tootmisvõimsuse andmed sisaldasid tootmisvõimsust, mida ei olnud küll likvideeritud, kuid mis ei olnud uurimisperioodil ja sellele eelnenud aastatel biodiisli tootmiseks kasutamiskõlblik. Nad määratlesid asjaomase tootmisvõimsuse kui „kasutamata võimsuse”, mida ei tuleks kasutamiskõlbliku võimsusena arvesse võtta. Tabelis 4 esitatud tootmisvõimsuse rakendamise arvandmeid vähendati vastavalt. Pärast uuesti esitatud andmete põhjalikku kontrolli kiideti korrektsioon heaks ning muudeti tabelit 4 alljärgnevalt. Ajutises määruses esitatud tootmisvõimsuse rakendamise määr 43–41 % muutus nüüd vastavalt määraks 46–55 %. Liidu tootmisharu parandas ka 2009. aasta tootmisandmeid ja nii saadi alljärgnev tabel:

(132)

Ajutise määruse põhjenduses 103 analüüsiti varasemaid andmeid tootmisvõimsuse rakendamise kohta ning märgiti, et tootmine kasvas, kuid tootmisvõimsus püsis stabiilsena. Läbivaadatud andmete puhul kasvas samal ajavahemikul endiselt tootmine, kuid rakendatav tootmisvõimsus kahanes. Sellest nähtub, et liidu tootmisharu vähendas olemasolevat tootmisvõimsust Argentinast ja Indoneesiast pärit impordi kasvu tõttu, reageerides seeläbi turusignaalidele. Läbivaadatud andmed on paremini kooskõlas liidu tootmisharu esindajate ja liidu tootjate avalike avaldustega, mille kohaselt suleti vaatlusalusel perioodil tootmine mitmel tootmisobjektil ning olemasolevat võimsust ei saanud kohe kasutada või oleks seda saanud teha pärast märkimisväärset reinvesteerimist.

(133)

Mitmed huvitatud isikud seadsid muudetud andmed tootmisvõimsuse ja tootmisvõimsuse rakendamise kohta küsimärgi alla. Siiski ei esitanud ükski huvitatud isik alternatiive. Muudatus põhineb muudetud tootmisvõimsuse andmetel, mille esitas kaebuse esitaja ja mis hõlmavad kogu liidu tootmisharu. Muudetud andmeid võrreldi avalikult kättesaadavate andmetega, eelkõige kasutamata tootmisvõimsuse kohta ja selliste tootjate tootmisvõimsuse kohta, kes lõpetasid finantsraskuste tõttu tegevuse. Nagu on selgitatud 6. jaos „Makromajanduslikud näitajad”, annavad muudetud andmed vaatlusalusel perioodil biodiisli tootmiseks kasutada olnud tootmisvõimsusest täpsema ülevaate kui esialgu esitatud ja ajutises määruses avaldatud andmestik.

(134)

Ühe huvitatud isiku väitel ei saanud liidu tootmisharu kahju, sest tootmismahud kasvasid vastavalt tarbimisele. See väide lükatakse tagasi, sest muudest olulistest kahjunäitajatest ilmneb selgelt kahju olemasolu, eeskätt turuosa kaotamise näol vaatlusalustest riikidest pärit impordi tulemusel ning kasumlikkuse vähenemise näol, mis viisid kahjumiteni.

(135)

Üks teine huvitatud isik märkis, et liidu tootmisharu ei saanud kahju, kui võrrelda suundumusi üksnes 2011. aasta ja uurimisperioodi vahelisel ajal ja mitte ajavahemikus 1. jaanuarist 2009 kuni uurimisperioodi lõpuni (vaatlusalune periood). Arvestades, et uurimisperiood hõlmab poolt 2011. aastat, ei ole võrdlus 2011. aasta ja uurimisperioodi vahelise ajaga täpne. Pealegi, et võrdlusel oleks mõtet, on vaja uurida kahju hindamisega seotud suundumusi piisavalt pika aja jooksul, mida käesoleval juhul tehtigi. Väide lükatakse seetõttu tagasi.

(136)

Sama huvitatud isik märkis, et komisjon ei avaldanud ajutises määruses ühenduse tootmisharu müügi koguväärtust, ning nõudis asjaomase arvu avaldamist. Sellegipoolest uuriti kõiki algmääruse artikli 3 lõikes 5 osutatud asjakohaseid tegureid, et kahju põhjalikult hinnata. Müügiväärtus saadi ja kontrolliti valimisse kaasatud äriühingute andmete põhjal, kes esindasid liidu tootmisharu tervikuna.

(137)

Sama huvitatud isik märkis ka, et liidu tootmisharu suutis tööhõivet suurendada ning seega ei esinenud uurimisperioodil halba mõju liidu tootmisharule.

(138)

Nagu on selgitatud ajutise määruse põhjenduses 106, on tööhõive selles kapitalimahukas tootmisharus siiski üsna madal. Seega võivad väikesed muutused numbrites avaldada laiaulatuslikku mõju indekseeritud andmetele. Üldise tööhõive suurenemine ei muuda olematuks liidule tekitatud kahju, mis on ilmnenud muude näitajate alusel.

(139)

Kuna täiendavaid märkusi ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 103–110.

(140)

Nagu on märgitud ajutise määruse põhjenduses 102, analüüsiti valimisse kaasatud liidu tootjatelt kogutud kontrollitud andmete alusel järgmisi mikromajanduslikke näitajaid: keskmine ühikuhind, ühikukulu, tööjõukulu, varud, kasumlikkus, rahavoog, investeeringud, investeeringutasuvus ja kapitali kaasamise võime.

(141)

Kuna asjakohaseid märkusi ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 111–117.

(142)

Mitu huvitatud isikut vaidlustasid ajutises määruses esitatud järelduse kahju kohta, väites, et 2011. aasta ja uurimisperioodi vahelisel ajal ilmnesid mõnede näitajate puhul paranemise märgid. On tõsi, et 2011. aasta ja uurimisperioodi vahelisel ajal mõned näitajad kasvasid (näiteks tootmine ja müük), kuid nagu on märgitud ajutise määruse põhjenduses 111, ei olnud tootmisharu suuteline sel ajavahemikul suurenenud kulusid katma. See muutis tootmisharu olukorra veelgi hullemaks. Kui 2011. aastal oli kahjum 0,2 %, siis uurimisperioodil oli see 2,5 %. Seepärast tuleks ka juhul, kui kahjuanalüüs oleks piiratud 2011. aasta ja uurimisperioodi vahelise ajaga, järeldada, et tootmisharu kannatas materiaalset kahju.

(143)

Kuna muid märkusi eiesitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 118–120.

(144)

Üks huvitatud isik väitis, et import Argentinast ei saanud olla kahju põhjus, sest impordimahud püsisid alates 2010. aastast kuni uurimisperioodi lõpuni stabiilsena, vähenedes veidi alates 2011. aastast kuni uurimisperioodi lõpuni.

(145)

Need andmed pärinevad ajutise määruse tabelist 2 ja on täpsed. Komisjoni analüüs hõlmab aga ajavahemikku alates vaatlusaluse perioodi algusest kuni uurimisperioodi lõpuni ning sellest nähtub, et põhiimport kasvas 48 %, mis tõi kaasa turuosa kasvu 41 %. Lisaks, nagu on selgitatud ajutise määruse põhjenduses 90, võeti arvesse mitte üksnes Argentinast, vaid ka Indoneesiast pärit importi.

(146)

Olles võrrelnud hindu aastate lõikes, märkis sama huvitatud isik, et Argentinast pärit impordi hinnad kasvasid kiiremini kui liidu tootmisharu müügihinnad. Argentinast pärit importkauba hinnad lõid siiski alla liidu tootmisharu hinnad, mis selgitab liidu hindade tagasihoidlikumat kasvu.

(147)

Kuna dumpinguhinnaga impordi mõju kohta muid märkusi ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 123–128.

(148)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjenduse 129 järeldus, et import muudest riikidest ei põhjustanud kahju.

(149)

Artikli 2 lõike 5 kohaldamisel eespool põhjendustes 38 ja 70 kirjeldatud viisil ei tuvastatud dumpinguhinnata importi vaatlusalustest riikidest. Käesolevaga muudetakse seega vastavalt ajutise määruse põhjendust 130.

(150)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendus 131.

(151)

Nagu on märgitud ajutise määruse põhjendustes 132–136, importis liidu tootmisharu vaatlusalusel perioodil vaatlusalustest riikidest suurtes kogustes biodiislit, mis moodustas uurimisperioodil vaatlusalustest riikidest pärit koguimpordist kuni 60 %.

(152)

Ühe huvitatud isiku väitel ei olnud nimetatud import kaugeltki enesekaitse, vaid osa liidu tootmisharu hoolikalt kavandatud pikaajalisest strateegiast investeerida Argentinast pärit biodiislisse ja seda sealt liitu vedada.

(153)

Tema sõnul ei ole sojaõli importimine liitu ja selle liidusisene töötlemine biodiisliks olnud kunagi majanduslikult põhjendatud ning et majanduslikult on üksnes otstarbekas töödelda sojaõli Argentinas ja eksportida saadud biodiislit.

(154)

Need väited tuleks tagasi lükata. Pikaajalise strateegia kohta ei ole esitatud tõendeid, samuti eitab seda liidu tootmisharu. On selge, et kui liidu tootmisharu strateegia oleks ette näinud biodiisli tootmise täiendamist selle tootmisega Argentinas ja lõpptoote importimist, tundub mõttetu ja ebaloogiline esitada sellise impordi vastu kaebus.

(155)

Üks huvitatud isik kordas, et biodiisli importimine liidu tootmisharu poolt, mis toimus enesekaitseks, toimus tegelikult pikaajalise kaubandusstrateegia raames. See väide ei ole põhjendatud ja lükatakse tagasi. Sellise strateegia kohta ei ole esitatud mingeid tõendeid peale paljaste väidete. Samuti oleks ebaloogiline, kui asjaomased liidu tootjad toetaksid kaebust ja suurendaksid mõnel juhul oma tootmisvõimsust liidus, järgides samal ajal strateegiat, mille kohaselt tootmisvajadus täidetakse impordi teel.

(156)

Sama huvitatud isik väitis ka, et liidu tootmisharu turuosa arvutamisel tuleks lisada sellesse nende enesekaitseotstarbeline import. See väide lükati tagasi, kuna turuosa arvutused peavad kajastama liidu tootmisharu oma toodetud toodete müüki, mitte nende kauplemist valmistootega olukorras, kus dumpinghinnaga impordi maht kasvab.

(157)

Eelnevatel aastatel on liidu tootmisharu ka näidanud, et sojaõli ja palmiõli importimine biodiisliks töötlemise eesmärgil on majanduslikult elujõuline. Huvitatud isik ei esitanud vastupidise tõendamiseks ühtegi tõendit. Lõpptoote import muutub majanduslikult mõttekaks vaid juhul, kui diferentseeritud ekspordimaksu süsteemi moonutav mõju muudab biodiisli ekspordi tooraine omast odavamaks.

(158)

Ühe huvitatud isiku väitel põhjustas asjaomane import kahju seepärast, et ainult liidu tootmisharu oli suuteline segama Argentinast pärit sojaõli metüülestrit ja toorpalmiõli liidus toodetud biodiisliga, et müüa see edasi diisli rafineerimise tehastele. Nimetatud väide ei pea paika. Segamine on lihtne toiming, mida on suutelised oma hoidlates tegema paljud kaubandusettevõtted. Kuna ei esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et üksnes liidu tootjad on suutelised tegelema sellise segamisega, lükati väide tagasi.

(159)

Üks Indoneesia eksportiv tootja väitis lisaks, et liidu tootmisharu import ei toimunud enesekaitseks, ning võrdles kalendriaasta 2011 andmeid uurimisperioodi andmetega, mille hulka jäi kuus kuud samast aastast. Nende kahe omavaheline võrdlemine ei ole seega täpne, ilma et uurimisperioodi saaks jaotada kaheks pooleks. Seepärast lükatakse kõnealune väide tagasi.

(160)

Kuna muid märkusi liidu tootmisharu ekspordi kohta ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 132–136.

(161)

Ajutise määruse põhjendustes 137–140 on märgitud, et liidu tootmisharu tootmisvõimsuse kasutamine jäi kogu vaatlusalusel perioodil madalaks, kuid kui valimisse kaasatud äriühingute olukord halvenes, siis nende tootmismahu rakendamine ei vähenenud samal määral.

(162)

Seepärast järeldati esialgu, et tootmisvõimsuse rakendamise madal määr ei olnud püsiva näitajana liidu tootmisharule tekkinud kahju põhjus.

(163)

Üks huvitatud isik märkis ajutise määruse andmete kohta, et isegi kui importi ei oleks üldse olnud, oleks liidu tootmisharu rakendanud tootmisvõimsust uurimisperioodil vaid 53 % ulatuses. Ühtlasi viitas ta tootmisvõimsuse suurenemisele 2009. aasta ja uurimisperioodi lõpu vahelisel ajal, mis viis tootmisvõimsuse rakendamise vähenemisele vaatlusalusel perioodil.

(164)

Huvitatud isik ei esitanud aga tõendeid, mis näitaksid, et tootmisvõimsuse madal rakendamine põhjustas sellises ulatuses kahju, mis kõrvaldaks dumpinguhinnaga impordi ja liidu tootmisharu olukorra halvenemise vahelise põhjusliku seose. Püsikulud (umbes 5 %) moodustavad vaid väikese osa tootmise kogukuludest ning see näitab, et tootmisvõimsuse vähene rakendamine oli vaid üks ning mitte otsustav kahju põhjustaja. Üks tootmisvõimsuse vähese rakendamise põhjuseid on asjaolu, et erilise turuolukorra tõttu importis liidu tootmisharu ise lõpptoodet.

(165)

Tootmisvõimsust ja tootmisvõimsuse rakendamist käsitlevate muudetud andmete lisamise järel vähendas liidu tootmisharu vaatlusalusel perioodil tootmisvõimsust ning suurendas selle rakendamise määra 46 %-lt 55 %-le. See näitab, et liidu tootmisharu tootmisvõimsuse rakendamine oleks olnud dumpinguhinnaga impordi puudumisel märkimisväärselt suurem kui eespool osutatud 53 %.

(166)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist seadis mitu huvitatud isikut kahtluse alla järelduse, et tootmisvõimsuse madal rakendusaste ei olnud kahju põhjustamisel otsustav tegur. Väideti, et biodiislitööstuse püsikulud on palju kõrgemad kui eespool esitatud väike kulumäär. Selle väite kinnituseks ei esitatud siiski mingeid tõendeid ja seega lükatakse see tagasi. Igal juhul ei ole püsikulud mitte kuidagi seotud tootmise rakendusastmega. Valimisse kaasatud äriühingute kontrollimise käigus leiti, et püsikulud moodustasid tootmise kogukuludest uurimisperioodil 3–10 %.

(167)

Samuti väideti sellega seoses, et liidu tootmisharu liigne tootmisvõimsus on nii suur, et isegi impordi puudumise korral ei saaks see olla piisavalt kasumlik. Selle väite kinnituseks tõendeid ei esitatud ja asjaolu, et liidu tootmisharu oli kasumlik aastal 2009 tootmisvõimsuse madala rakendusastme juures, näitab, et dumpinghinnaga impordi puudumisel oleks selle kasumlikkus veelgi suurem.

(168)

Lisaks väideti, et liidu tootmisharu tootmisvõimsuse vähendamine põhjustab juba iseenesest tehaste sulgemise kulude ja tegevust jätkavate tehaste tootmisvõimsuse vähendamise kulude näol kahju. Seda väidet ei põhjendatud ja ei esitatud mingeid tõendeid, mis näidanuks, et tootmisvõimsuse vähendamise või tervete tehaste või firmade sulgemise kulud kujutaksid endast märkimisväärseid summasid.

(169)

Lõpuks väideti tootmisvõimsuse asjus, et iga äriühing, kes suurendanuks vaatlusalusel perioodil biodiisli tootmise võimsust, teinuks sellega vastutustundetu äriotsuse. Selle väite kinnituseks ei esitatud mingeid tõendeid. Lisaks tõsiasjale, et mõned äriühingud suutsid oma tootmisvõimsust tingimustes, kus Argentinast ja Indoneesiast pärit dumpinghinnaga importbiodiisli kogused kasvasid, näitab turu nõudlust nende konkreetsete toodete järele.

(170)

Ka muudetud makromajanduslikest näitajatest nähtub, et vaatlusalusel perioodil kasutasid äriühingud oma tootmisvõimsuse ära, uurimisperioodi lõpupoole aga alustasid mitteelujõuliste tootmisobjektide sulgemise protsessi. Äriühingute tasandil toimunud tootmisvõimsuse kasv oli seotud peamiselt nn teise põlvkonna biodiisli tehaste levikuga, kus biodiislit toodetakse vanaõlidest või hüdrogeenitud taimeõlidest. Seega oli ja on liidu tootmisharu oma tootmisvõimsust ratsionaliseerimas, et järgida liidu nõudlust.

(171)

Kuna muid märkusi liidu tootmisharu tootmisvõimsuse kohta ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 137–140.

(172)

Kuna mingeid uusi märkusi ligipääsu kohta toorainele ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 141–142.

(173)

Ajutise määruse põhjendustes 143–146 käsitleti väidet, mille kohaselt on topeltarvestuse süsteem (vanaõlist valmistatud biodiisli kahekordne arvestamine seoses kütuste segamise kohustusega mõnes liikmesriigis) kahjustanud liidu tootmisharu või vähemalt liidu neid tootjaid, kes valmistavad biodiislit neitsiõlidest.

(174)

Üks huvitatud isik juhtis tähelepanu ühe liidu tootja märkusele, et 2011. aastal kaotasid nad turuosa tootjate kasuks, kes tootsid kahekordselt arvestatavat biodiislit.

(175)

Nimetatud ühele tootjale avaldunud halb mõju oli siiski piiratud, ajutine ning hõlmas uurimisperioodi vaid osaliselt, kuna topeltarvestuse süsteem võeti asjaomase äriühingu asukohaliikmesriigis kasutusele alles 2011. aasta septembris. Arvestades, et pärast 2011. aasta septembrit halvenesid valimisse kaasatud äriühingute finantsnäitajad ning et asjaomane tootja kuulus samuti valimisse, ei saa pidada topeltarvestust kahju põhjustajaks.

(176)

Et liidu tootmisharusse kuulub nii äriühinguid, kes toodavad biodiislit vanaõlist ja kes saavad mõnes liikmesriigis kasu topeltarvestusest, kui ka äriühinguid, kes toodavad biodiislit neitsiõlist, toimuvad nõudluse kõikumised liidu tootmisharu sees. Et kahekordselt arvestatava biodiisli tootmiseks vajalike vanaõlide pakkumine on piiratud, on sellise biodiisli tootmise oluline suurendamine keeruline. Seepärast on endiselt suur nõudlus esimese põlvkonna biodiisli järele. Uurimisperioodil ei tuvastatud märkimisväärses ulatuses kahekordselt arvestatava biodiisli importi, mis annab kinnitust selle kohta, et topeltarvestamine suunab nõudlust liidu tootmisharu siseselt ega tekita nõudlust impordi järele. Komisjon ei ole saanud huvitatud isikutelt andmeid, mis tõendaksid, et biodiisli topeltarvestamine on vaatlusalusel perioodil surunud neitsiõlist valmistatud biodiisli hinna alla. Andmetest nähtub, et kahekordselt arvestataval biodiislil on väike hinnaedu neitsiõlist valmistatud biodiisli ees, mille hind on seotud mineraaldiisliga.

(177)

Mõlemat liiki tootjatest koosneva liidu tootmisharu finantsnäitajate langust ei saa pidada mõnes liikmesriigis kehtiva topeltarvestuse süsteemi süüks. Asjaolu, et valimisse kaasatud kahekordselt arvestatavat biodiislit tootvate äriühingute finantsnäitajad on samuti langenud (nagu on osutatud ajutise määruse põhjenduses 145), näitab, et dumpinguhinnaga import on kahjustanud kogu liidu tootmisharu.

(178)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis mitu huvitatud isikut, et topeltarvestatud biodiisli koguseid on alahinnatud. Ent liidu turul saadaolevad topeltarvestatud biodiisli kogused olid piiratud, võrreldes kogu uurimisperioodi vältel müüdud biodiisli kogustega. Pealegi tuleb arvestada, et kui mõnes liikmesriigis kehtib topeltarvestus, siis biodiisel, mis täidab tingimused, et seda saaks arvestada topelt, on toodetud liidus ja seepärast jääb selle nõudlus liidu tootmisharu sisse. Ei esitatud mingeid uusi tõendeid, mis seda järeldust muudaksid.

(179)

Kuna mingeid uusi märkusi reguleerivate tegurite kohta ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 143–146.

(180)

Ajutise määruse põhjendustes 147–153 käsitleti huvitatud isikute väiteid, et liikmesriikide selliste piirangute nagu kvoodi- ja maksusüsteemide eesmärk on piirata importi vaatlusalustest riikidest, mistõttu ei saa ükski liidu tootmisharule tekkinud kahju, eriti mõnes liikmesriigis, olla põhjustatud impordist.

(181)

Need argumendid lükati esialgu tagasi, muu hulgas seetõttu, et vaatlusalustest riikidest pärit dumpinguhinnaga import hõlmas enamikku liikmesriike. Lisaks oli asjaomast kaupa võimalik pärast kindlasse liikmesriiki importimist ka muudesse liikmesriikidesse transportida ja müüa.

(182)

Üks huvitatud isik märkis, et 2011. aastal läbis väike kogus Argentinast pärit biodiislit tollivormistuse Prantsusmaa tollis ning samal ajavahemikul deklareeriti Saksamaal samuti väike kogus impordina.

(183)

Esiteks, nagu on osutatud eespool, võib ühes liikmesriigis tollivormistuse läbinud biodiislit müüa teises liikmesriigis. Seega on sellised andmed ebausaldusväärsed. Teiseks suutsid valimisse kaasatud Prantsuse ja Saksa äriühingud tõendada oma toodangu ja vaatlusalustest riikidest pärit importkauba vahelist hinnakonkurentsi ja neile sellest tekkinud kahju.

(184)

Ühe huvitatud isiku väitel vähendas biodiislitootjate tulu vaatlusalusel perioodil biodiislitööstuse soodusskeemide kaotamine paljudes liikmesriikides ning see põhjustas tootjatele kahju. Eeskätt osutatakse järkjärgulisele maksusoodustuse kaotamisele Prantsusmaal ning nn rohelise kütuse maksustamisele Saksamaal.

(185)

Siiski puudub ilmne ajaline kokkulangevus nimetatud muutuste ja liidu tootmisharu finantsnäitajate halvenemise vahel. Paljud soodustused olid suunatud biodiisli kasutajatele ja mitte tootjatele ning enamik neist kehtis uurimisperioodil edasi. Esitatud ei ole tõendeid selle kohta, et selles valdkonnas liikmesriikide tehtud strateegiline valik liikuda segusid käsitlevate nõuete kehtestamise poole on põhjustanud kahju liidu tootmisharule.

(186)

Üks Indoneesia eksportiv tootja tõstis esile konkurentsi peadirektoraadi käimasolevat uurimist, mis käsitleb väidetavat moonutatud hindade esitamist Plattsi nafta- ja biokütusetoodete noteeringute jaoks teabe esitamisel, ning taotles selle uurimise teema käsitlemist kahju ühe võimaliku põhjusena. Taotlus lükati tagasi, sest uurimine on pooleli ja järeldusi ei ole veel avalikustatud.

(187)

Kuna mingeid uusi märkusi liikmesriikide strateegiate kohta ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 147–153.

(188)

Uurimisperioodil toimus vaatlusaluse toote import vaatlusalustest riikidest dumpinguhinnaga, mis lõi alla liidu tootmisharu hinnad. Dumpinguhinnaga impordi kasvu ja liidu tootmisharu olukorra halvenemise vahel on selge ajaline kokkulangevus. Dumpinguhinnaga import konkureeris vahetult liidu tootmisharu toodanguga ning selle tulemusel kaotas liidu tootmisharu vaatlusalusel perioodil kasumlikkuse ja turuosa. Olgugi et ka muud eespool nimetatud tegurid võisid mingil määral mõjutada liidu tootmisharu finantsnäitajaid, on selge, et vaatlusalustest riikidest pärit dumpinguhinnaga import tekitab kahju liidu tootmisharule.

(189)

Ei esitatud uusi tõendeid, mis muudaksid järeldust, et muud tegurid kas üksi või üheskoos ei saanud avaldada piisavat mõju dumpinguhinnaga impordi ja liidu tootmisharu kantud kahju vahel oleva põhjusliku seose kõrvaldamiseks. Kuna muid märkusi põhjusliku seose kohta ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 154–157.

(190)

Kuna muid märkusi liidu tootmisharu huvide kohta ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 159–161.

(191)

Ühe Indoneesia eksportiva tootja väitel avaldab kavandatav tollimaks halba mõju importijatele ja kaubandusettevõtetele, kuid oma väite toetamiseks ta tõendeid ei esitanud. Väide kinnitas tegelikult vastupidist – selles oli öeldud, et tollimaks võib kanduda kõrgemate hindade näol üle kasutajatele ja tarbijatele, mis eeldatavalt ei avalda tegelikkuses mõju importijatele ega kaubandusettevõtetele.

(192)

Pärast ajutiste meetmete avaldamist ei laekunud märkusi üheltki biodiisli importijalt ega kaubandusettevõttelt.

(193)

Kuna muid märkusi sõltumatute importijate/kaubandusettevõtete huvi kohta ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 162–163.

(194)

Üks Indoneesia eksportiv tootja väitis, et kavandatav tollimaks tõstab biodiisli hinda, mis kahandab tarbijate soovi osta biokütustel töötavaid sõidukeid.

(195)

Nimetatud väide lükati tagasi. Biodiisli peamine kasutuseesmärk on selle segamine mineraaldiisliga müügiks tarbijatele ning viimastel ei ole vajadust osta puhtal biokütusel töötavat erisõidukit.

(196)

Olgugi et biodiisli komponendi hind kasvaks, juhul kui biodiislit imporditakse Argentinast või Indoneesiast (nagu on sedastatud ajutises määruses), on tarbijale müüdavas diislis biodiisli sisaldus väike ning seetõttu oleks ka hinnatõus väike ja tarbijale märkamatu.

(197)

Meetmete võimalik mõju diiselkütuse tarbijate makstavale lõpphinnale, mis eeldatakse olevat vähene, nagu on sätestatud eespool, ei kahjusta taastuvenergia direktiivi eesmärke.

(198)

Ajutise määruse kohta ei ole märkusi esitanud ükski kasutaja, tarbija ega neid esindav ühendus või organisatsioon.

(199)

Kuna mingeid täiendavaid märkusi tarbijate huvide kohta ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 164–166.

(200)

Kuna mingeid märkusi tooraine tarnijate huvide kohta ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 167–169.

(201)

Kuna ei esitatud märkusi, mis muudaksid ajutises määruses tehtud analüüsi liidu huvide kohta, siis on liidu huvides endiselt meetmete kehtestamine. Seepärast kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 170 ja 171.

(202)

Mitu huvitatud isikut vaidlustasid ajutise määruse põhjenduses 175 esitatud 15 % määra kasutamise liidu tootmisharu sihtkasumimarginaalina, nimetades seda liidu tootmisharu ebareaalselt kõrgeks ootuseks,

(203)

Enamik huvitatud isikuid pakkus seejärel välja 15 % kasumimarginaali asendamise muudest ajavahemikest või uurimistest pärit muude andmetega, jättes selgitamata, miks sobib üks ajavahemik või uurimine teisest paremini.

(204)

Nagu on selgitatud ajutises määruses, on 15 % kasumimarginaal kasum, mis on esitatud protsendimäärana käibest, mille liidu tootmisharu saavutas dumpinguhinnaga impordi puudumisel aastatel 2004–2006. See oli kõige hilisem ajavahemik, kui kasumit ei mõjutanud dumpinguhinnaga import, sest alates 2006. aastast on selline import liitu alati toimunud – alguses Ameerika Ühendriikidest ning seejärel Argentinast ja Indoneesiast.

(205)

Liidu biodiisliturg on pärast ajavahemikku 2004–2006 märkimisväärselt küpsemaks muutunud. Ajavahemikus 2004–2006 oli dumpinguhinnaga impordi turuosa pea olematu ning ka muu import madalal tasemel. Uurimisperioodil oli dumpinguhinnaga impordi turuosa 19 %. Kui ajavahemikus 2004–2006 koosnes liidu tootmisharu 40 äriühingust, siis nüüdseks on neid tekkinud üle 200 ning see on tõstnud valdkondlikku konkurentsi.

(206)

Ajavahemikus 2004–2006 kasvas tarbimine hüppeliselt 2 miljonilt tonnilt 5 miljonile tonnile, vaatlusalusel perioodil oli kasv aga väga tagasihoidlik. Tootmisvõimsuse rakendamine, mis oli 2004.–2006. aastal 90 %, moodustas uurimisperioodil 55 %.

(207)

Seepärast peetakse kohaseks võtta arvesse eespool kirjeldatud turuarengut ning kohandada vastavalt sihtkasumit, et see peegeldaks kasu, mida liidu tootmisharu võiks oodata praegustes turutingimustest.

(208)

Seepärast arvutati nimetatud kolme aasta puhul kasumimarginaali asemel välja reaalne kasum miljoni tonni kohta eurodes. Iga aasta puhul arvutati reaalne kasum 2011. aasta hindade kajastamiseks ning seejärel arvutati välja keskmine. Väljendatuna protsendina käibest, on liidu tootmisharu sihtkasum uurimisperioodil 11,0 %.

(209)

Selle põhjal arvutati ümber kahju kõrvaldamist võimaldav marginaal.

(210)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kahjumarginaali arvutamise kohta väitis üks huvitatud isik, et 5,1 % imporditollimaks, mis kehtib ELi imporditava rafineeritud, pleegitatud ja desodoreeritud palmiõli suhtes, tuleks liidu tootjate tootmiskuludest maha arvata. See väide lükatakse tagasi, kuna kõnealune tollimaks kujutab endast liidu tootjate jaoks kulu, sest nad impordivad palmiõli, ja seega tuleks seda arvesse võtta.

(211)

Üks Indoneesia eksportiv tootja seadis kahtluse alla liidu tootmisharu sihtkasumimarginaali arvutamise ja aastate 2004–2006 andmete kasutamise ning soovitas arvutada sihtkasum üksnes 2004. aasta põhjal. Ent eelmise uurimise käigus, mis käsitles Ameerika Ühendriikidest pärit importi, tehti kindlaks, et kolme aasta keskmine on täpsem kui ainult 2004. aasta andmete kasutamine. Argumente, mis oleksid viinud teistsugusele järeldusele, ei esitatud.

(212)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitsid kaebuse esitajad, et esialgses etapis kavandatud 15 % sihtkasumimäär tuleks säilitada. Ent kaebuse esitajate esitatud argumendid ei ole seotud eesmärgiga, mille jaoks sihtkasumimäär tuleb kindlaks teha, st kasum, mida liidu tootmisharu sai dumpinguhinnaga impordi puudumise tingimustes. Seepärast lükatakse nende väide tagasi.

(213)

Kuna muid märkusi kahju kõrvaldamist võimaldava marginaali kohta ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 176 ja 177.

(214)

Dumpingu, tekitatud kahju, põhjuslike seoste ja liidu huvide kohta tehtud järeldusi silmas pidades ning algmääruse artikli 9 lõiget 4 arvesse võttes tuleks kehtestada vaatlusaluse toote suhtes lõplikud dumpinguvastased meetmed sellisel tasemel, mis vastaks dumpingu- või kahjumarginaali määrale, olenevalt sellest, kumb on väiksem.

(215)

Dumpinguvastase tollimaksu määrad kehtestati, võrreldes kahju kõrvaldamist võimaldavat marginaali ja dumpingumarginaali. Sellest tulenevalt on lõplikud dumpinguvastased tollimaksu määrad, mida väljendatakse protsentides CIF-hinnast liidu piiril enne tollimaksude tasumist, järgmised:

(216)

Kuna dumpinguvastast tollimaksu kohaldatakse nii segude suhtes, mis sisaldavad biodiislit (proportsionaalselt nende biodiisli sisaldusele kaalu järgi), kui ka puhta biodiisli suhtes, oleks tollimaksu nõuetekohase kohaldamise eesmärgil täpsem ja asjakohasem, kui liikmesriikide tolliasutused väljendaksid tollimaksu kindlaksmääratud summana eurodes netomassi tonni kohta ning kohaldaksid seda puhtale imporditavale biodiislile või biodiisli osale segatud tootes.

(217)

Ajutise määruse põhjenduses 183 märgiti, et vaatlusalustest riikidest pärineva biodiisli impordi suhtes on kehtestatud registreerimisnõue, nii et vajaduse korral saab tollimaksu sisse nõuda kuni 90 päeva jooksul enne ajutiste meetmete kehtestamist.

(218)

Registreeritud toodete suhtes saab tollimaksu sisse nõuda vaid algmääruse artikli 10 lõike 4 tingimuste täitmisel. Kui vaadata registreerimisjärgse impordi statistikat, nähtub, et enne ajutiste meetmete kehtestamist ei ole toimunud impordi olulist kasvu, vaid see on märkimisväärselt vähenenud. Seega ei ole nimetatud tingimused täidetud ning registreeritud impordi suhtes tollimaksu sisse ei nõuta.

(219)

Käesolevas määruses sätestatud äriühingute individuaalsed dumpinguvastased tollimaksud määrati kindlaks käesoleva uurimise järelduste põhjal. Seepärast peegeldavad need olukorda, mis uurimise käigus nende äriühingute puhul kindlaks tehti. Nimetatud tollimaksumäärasid (erinevalt üleriigilisest tollimaksust, mida kohaldatakse „kõikide muude äriühingute” suhtes) kohaldatakse eranditult selliste toodete impordi puhul, mis on pärit vaatlusalustest riikidest ning mille on tootnud nimetatud äriühingud, seega konkreetsed juriidilised isikud. Imporditavate toodete suhtes, mille tootjaks on mõni teine äriühing, keda ei ole käesoleva määruse regulatiivosas konkreetselt nimetatud, sealhulgas konkreetselt nimetatud äriühingutega seotud üksus, ei tohi nimetatud määrasid kohaldada ning nende puhul kehtib „kõikide muude äriühingute” suhtes kohaldatav tollimaksu määr.

(220)

Taotlus kohaldada individuaalse äriühingu jaoks ette nähtud dumpinguvastast tollimaksumäära (näiteks pärast juriidilise isiku nimevahetust või uute tootmise või müügiga tegelevate üksuste asutamist) tuleb saata viivitamata komisjonile (12) koos kogu asjakohase teabega, eelkõige teabega muudatuste kohta äriühingu tegevuses seoses tootmise ning riigisisese ja eksportmüügiga, mis on seotud näiteks kõnealuse nimemuutusega või kõnealuste tootmis- ja müügiüksuste loomisega. Vajaduse korral muudetakse käesolevat määrust, ajakohastades nende äriühingute nimekirja, kelle suhtes kohaldatakse individuaalseid tollimaksumäärasid.

(221)

Kõiki huvitatud isikuid on teavitatud olulistest asjaoludest ja kaalutlustest, mille alusel kavatsetakse soovitada lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestamist Argentinast ja Indoneesiast pärit biodiisli impordi suhtes ja ajutise tollimaksu alusel tagatud summade lõplikku sissenõudmist (edaspidi „lõplike järelduste avalikustamine”). Kõigile huvitatud isikutele on antud aega märkuste esitamiseks lõplike järelduste avalikustamise kohta.

(222)

Huvitatud isikute suulisi ja kirjalikke märkusi on kaalutud ja võimaluse korral arvesse võetud.

(223)

Kaks Indoneesia eksportivat tootjat pakkusid vastavalt algmääruse artikli 8 lõikele 1 välja ühesugused hinnakohustised. Märgitakse, et arvestades tooraine hinna märkimisväärseid hinnaerinevusi, ei peeta toodet kindlaksmääratud hinnakohustise jaoks sobivaks. Sellega seoses pakkusid mõlemad äriühingud välja, et minimaalset impordihinda indekseeritakse korrapäraselt toorpalmiõli hinna kõikumiste suhtes, korrutades selle tooraine kulu teatava koefitsiendiga.

(224)

Seoses kahe eksportiva tootja pakkumisega märgitakse, et selleks, et määrata kindlaks tõsiseltvõetav indekseeritud minimaalne impordihind, tuleks võtta arvesse arvukaid lisaparameetreid, mis mängivad biodiisliturul olulist rolli ja näitavad selle turu volatiilsust. Biodiisliturg on väga kõikuv ja biodiisliäri mõjutavad mitmesugused lisategurid, nagu biodiisliga kauplemise süsteemi keerukus, gaasiõli ja biodiisli diferentseeritud hind, taimsete õlide turu volatiilsus ja areng ning eri tüüpi taimeõlide omavaheline sõltuvus, aga ka USA dollari ja euro vahetuskursi kõikumised. Sellised tegurid nõuaksid väga keerukat ja mitmekordset igapäevast indekseerimist, et indeks saaks oma otstarvet täita. Seepärast leitakse, et indekseerimine üksnes toorpalmiõli hindade põhjal ja igakuiselt, nagu see välja pakuti, on ebasobiv ega täida soovitud eesmärki.

(225)

Lisaks tuvastati nende Indoneesia eksportijate ja nende klientide puhul oluline ristkompenseerimisrisk, sest nad ekspordivad liitu peale biodiisli ka muid tooteid, samuti seetõttu, et selles valdkonnas on tavaks teha biodiisli, toorpalmiõli ja ka muude toodetega äriühingute vahel laenu- ja vahetustehinguid.

(226)

Seega muudavad eespool nimetatud tegurid kohustise tulemusliku rakendamise ja järelevalve äärmiselt koormavaks, kui mitte lausa teostamatuks. Järelikult ei saa eespool nimetatud põhjustel neid kohustise pakkumisi vastu võtta.

(227)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis üks huvitatud isik, et esialgses etapis tehti dumpingumarginaalide arvutamisel mõned tehnilised vead ning et selliste vigade puudumisel oleks dumpingumarginaalid olnud minimaalsed. Selle tulemusena taotles huvitatud isik, et ajutisi dumpinguvastaseid tollimakse ei nõutaks sisse. See väide tuleb tagasi lükata, kuna lõplik dumpinguvastane tollimaks on ilmselgelt kõrgem kui ajutine tollimaks.

(228)

Võttes arvesse tuvastatud dumpingumarginaale ja liidu tootmisharule põhjustatud kahju suurust, tuleks ajutise määrusega kehtestatud ajutise dumpinguvastase tollimaksu alusel tagatud summad lõplikult sisse nõuda,

—

ta ei eksportinud uurimisperioodil (1. juuli 2011 – 30. juuni 2012) liitu artikli 1 lõikes 1 kirjeldatud toodet,

—

ta ei ole seotud ühegi Argentinas ega Indoneesias tegutseva eksportija või tootjaga, kelle suhtes kohaldatakse käesoleva määrusega kehtestatud meetmeid ning

—

ta on tegelikult eksportinud liitu vaatlusalust toodet pärast meetmetega seotud uurimisperioodi või ta on võtnud endale tagasivõetamatu lepingulise kohustuse eksportida liitu oluline kogus,

26.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 315/27

(1)

Vastavalt määruse (EÜ) nr 1107/2009 artikli 80 lõike 1 punktile a kohaldatakse nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ (2) seoses heakskiitmise menetluse ja tingimustega nende toimeainete suhtes, mille kohta on enne 14. juunit 2011 vastu võetud otsus kooskõlas nimetatud direktiivi artikli 6 lõikega 3. Naatriumihõbetiosulfaadi puhul, millele on komisjoni otsuses 2003/850/EÜ (3) viidatud kui hõbetiosulfaadile, on nimetatud otsusega täidetud määruse (EÜ) nr 1107/2009 artikli 80 lõike 1 punktis a sätestatud tingimused.

(2)

Kooskõlas direktiivi 91/414/EMÜ artikli 6 lõikega 2 esitas Enhold B.V 27. jaanuaril 2003 Madalmaadele taotluse toimeaine naatriumhõbetiosulfaadi lisamiseks direktiivi 91/414/EMÜ I lisasse. Otsusega 2003/850/EÜ kinnitati, et toimik on täielik ning seda võib pidada põhimõtteliselt vastavaks direktiivi 91/414/EMÜ II ja III lisas esitatud andmete ja teabega seotud nõuetele.

(3)

Kõnealuse toimeaine mõju inimeste ja loomade tervisele ning keskkonnale taotleja kavandatud kasutusviiside puhul on hinnatud vastavalt direktiivi 91/414/EMÜ artikli 6 lõigetele 2 ja 4. Määratud referentliikmesriik esitas esialgse hindamisaruande 4. juulil 2005. Komisjoni määruse (EL) nr 188/2011 (4) artikli 11 lõike 6 kohaselt nõuti taotlejalt 1. veebruaril 2012 täiendavat teavet. Madalmaade hinnang täiendavatele andmetele esitati ajakohastatud esialgse hindamisaruandena 2012. aasta novembris.

(4)

Esialgse hindamisaruande on läbi vaadanud liikmesriigid ja Euroopa Toiduohutusamet (edaspidi „toiduohutusamet”). Toiduohutusamet esitas komisjonile oma järeldused toimeaine naatriumhõbetiosulfaadi pestitsiidina kasutamise riskihindamise kohta (5)1. märtsil 2013. Liikmesriigid ja komisjon vaatasid hindamisaruande eelnõu ja toiduohutusameti järeldused läbi toiduahela ja loomatervishoiu alalises komitees ning 3. oktoobril 2013 vormistati see komisjoni läbivaatusaruandena naatriumhõbetiosulfaadi kohta.

(5)

Mitmest senisest uuringust on ilmnenud, et naatriumhõbetiosulfaati sisaldavad taimekaitsevahendid võivad eeldatavasti üldjoontes vastata direktiivi 91/414/EMÜ artikli 5 lõike 1 punktides a ja b ning artikli 5 lõikes 3 sätestatud nõuetele, eelkõige komisjoni läbivaatamisaruandes uuritud ja üksikasjalikult kirjeldatud kasutusviiside korral. Seepärast on asjakohane naatriumhõbetiosulfaat heaks kiita.

(6)

Enne toimeaine heakskiitmist tuleks jätta piisav ajavahemik, et liikmesriigid ja huvitatud isikud saaksid teha ettevalmistusi heakskiitmisest tulenevate uute nõuete täitmiseks.

(7)

Ilma et see piiraks määruses (EÜ) nr 1107/2009 sätestatud kohustusi, mis kaasnevad toimeaine heakskiitmisega, ja võttes arvesse eriolukorda, mille põhjustas üleminek direktiivilt 91/414/EMÜ määrusele (EÜ) nr 1107/2009, tuleks siiski kohaldada järgmisi meetmeid. Liikmesriikidel tuleks pärast toimeaine heakskiitmist anda kuus kuud naatriumhõbetiosulfaati sisaldavate taimekaitsevahendite lubade läbivaatamiseks. Liikmesriigid peaksid vajaduse korral lubasid muutma, need asendama või tagasi võtma. Erandina kõnealusest tähtajast tuleks ette näha pikem ajavahemik iga taimekaitsevahendit ja iga selle kavandatud kasutusala käsitleva täieliku, direktiivi 91/414/EMÜ III lisa kohase toimiku esitamiseks ja hindamiseks kooskõlas ühtsete põhimõtetega.

(8)

Kogemused, mis saadi komisjoni määruse (EMÜ) nr 3600/92 (6) raames hinnatud toimeainete direktiivi 91/414/EMÜ I lisasse kandmisel, on näidanud, et seoses andmetele juurdepääsuga võib tekkida raskusi kehtivate lubade omanike kohustuste tõlgendamisega. Raskuste vältimiseks tulevikus on vaja täpsustada liikmesriikide kohustusi, eelkõige kohustust kontrollida, et loa omanik on näidanud, et tal on juurdepääs kõnealuse direktiivi II lisa nõuetele vastavale toimikule. Selline täpsustamine ei too liikmesriikidele ega loa omanikele kaasa uusi kohustusi võrreldes kõnealuse direktiivi I lisa muutmiseks seni vastu võetud direktiividega või määrustega, millega kiidetakse heaks toimeaineid.

(9)

Määruse (EÜ) nr 1107/2009 artikli 13 lõike 4 kohaselt tuleks komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 540/2011 (7) lisa vastavalt muuta.

(10)

Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas toiduahela ja loomatervishoiu alalise komitee arvamusega,

a)

kui toode sisaldab naatriumhõbetiosulfaati ainsa toimeainena, muudavad nad vajaduse korral luba või tühistavad selle hiljemalt 31. oktoobriks 2015, või

b)

kui toode sisaldab naatriumhõbetiosulfaati ühena mitmest toimeainest, muudavad nad vajaduse korral luba või tühistavad selle hiljemalt 31. oktoobriks 2015 või kuupäevaks, mis on ette nähtud loa muutmiseks või tühistamiseks vastavas õigusaktis või vastavates õigusaktides, millega asjaomane toimeaine või asjaomased toimeained on kantud direktiivi 91/414/EMÜ I lisasse või millega asjaomane toimeaine või asjaomased toimeained on heaks kiidetud, olenevalt sellest, kumb kuupäev on hilisem.

26.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 315/32

(1)

Vastavalt määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 50 lõike 2 punktile a avaldati Euroopa Liidu Teatajas Leedu taotlus registreerida nimetus „Stakliškės” (2).

(2)

Kuna komisjon ei ole saanud ühtegi määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 51 kohast vastuväidet, tuleks nimetus „Stakliškės” registreerida,

26.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 315/34

(1)

Pärast teadusliku uurimuse „Püsijuuksevärvide kasutamine ja oht haigestuda kusepõievähki” avaldamist 2001. aastal jõudis kosmeetikatoodete ja tarbijatele mõeldud toiduks mittekasutatavate toodete teaduskomitee, mis on seejärel komisjoni 3. märtsi 2004. aasta otsusega 2004/210/EÜ, millega moodustatakse teaduskomiteed tarbijaohutuse, rahvatervise ja keskkonnaga seotud valdkondades, (2) asendatud tarbekaupade teaduskomiteega, järeldusele, et juuksevärvidest tulenev võimalik oht on murettekitav. Tarbekaupade teaduskomitee soovitas oma arvamuses komisjonil täiendavalt kontrollida juuksevärvainete kasutamist.

(2)

Samuti soovitas tarbekaupade teaduskomitee koostada juuksevärvide ohutuse hindamiseks üldstrateegia, sealhulgas kehtestada juuksevärvide koostisainete võimaliku genotoksilisuse või mutageensuse katsetamise nõuded.

(3)

Pärast tarbekaupade teaduskomitee arvamusega tutvumist leppis komisjon liikmesriikide ja sidusrühmadega kokku juuksevärvides kasutatavate ainete reguleerimise üldstrateegias, mille kohaselt peavad tootjad esitama tarbekaupade teaduskomiteele riskihindamiseks ajakohastatud teaduslikud andmed juuksevärvides kasutatavate ainete ohutuse kohta.

(4)

Tarbekaupade teaduskomitee, mis komisjoni 5. augusti 2008. aasta otsusega 2008/721/EÜ (millega luuakse teaduskomiteede ja ekspertide nõuandev struktuur tarbijaohutuse, rahvatervise ja keskkonnaga seotud valdkondades ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2004/210/EÜ) (3) asendati tarbijaohutuse komiteega, hindas nende üksikute ainete ohutust, mille kohta tööstusharu oli esitanud ajakohastatud toimikud.

(5)

Hinnates võimalikku tervisohtu, mis tuleneb juuste värvimise käigus oksüdeerivate juuksevärvainete poolt moodustatud reaktsioonisaadustest, ei hinnanud tarbijaohutuse komitee oma 21. septembri 2010. aasta arvamuses, mis põhines kättesaadavatel ohutusandmetel, praegu liidus kasutatavate juuksevärvide ja nende reaktsioonisaaduste genotoksilisuse ja kantserogeensusega seonduvat olukorda murettekitavaks.

(6)

Selleks, et tagada juuksevärvide ohutus inimeste tervisele, on asjakohane piirata 21 hinnatud juuksevärvaine kontsentratsioone ning lisada need juuksevärvained määruse (EÜ) nr 1223/2009 III lisasse, võttes arvesse tarbijaohutuse komitee esitatud lõplikku arvamust nende ohutuse kohta.

(7)

Tarbijaohutuse komitee on hinnanud määruse (EÜ) nr 1223/2009 III lisa kandes 9a esitatud ainet Toluene-2,5-Diamine ning selle hinnangu põhjal on asjakohane muuta selle aine suurimat lubatud sisaldust valmis kosmeetikatootes.

(8)

Määruses (EÜ) nr 1223/2009 esitatud määratlus juuste ja näokarvade jaoks ettenähtud toote kohta välistab sellise toote kasutamise ripsmetel. Selline välistamine oli ajendatud asjaolust, et kosmeetikatoodete riskitase on nende kasutamisel juuste või ripsmete puhul erinev. Seetõttu oli vaja teha konkreetne ohutushinnang juuksevärvainete kasutamise kohta ripsmetel.

(9)

Tarbijaohutuse komitee järeldas oma 2012. aasta 12. oktoobri arvamuses oksüdeerivate juuksevärvainete ja ripsmevärvides kasutatava vesinikperoksiidi kohta, et määruse (EÜ) nr 1223/2009 III lisas loetletud oksüdeerivaid juuksevärvaineid, mis on ohutud kasutamiseks juuksevärvides – p-Phenylenediamine, Resorcinol, 6-Methoxy-2-Methylamino-3-Aminopyridine HCl, m-Aminophenol, 2-Methyl-5-Hydroxyethyl Aminophenol, 4-Amino-2-Hydroxytoluene, 2,4-Diaminophenoxyethanol HCl, 4-Amino-m-Cresol, 2-Amino-4-Hydroxyethylaminoanisole ja 2,6-Diaminopyridine – võivad kutselised kasutajad julgesti kasutada ripsmete värvimiseks ettenähtud toodetes. Lisaks järeldas tarbijaohutuse komitee, et määruse (EÜ) nr 1223/2009 III lisa 12. kandesse kantud kuni 2 %-list vesinikperoksiidi võib pidada tarbijatele ohutuks ripsmetele kandmisel.

(10)

Nimetatud ainete teadusliku hinnangu alusel tuleks lubada nende kasutamist ripsmete värvimiseks ettenähtud toodetes samas kontsentratsioonis kui juuksevärvides. Siiski, selleks, et hoida ära ohte, mis võivad tekkida, kui tarbijad ripsmevärve ise kasutavad, tuleks neid lubada ainult kutsealaseks kasutamiseks. Selleks, et kutselised kasutajad saaksid teavitada tarbijaid ripsmete värvimise võimalikest kahjulikest mõjudest ja vähendada nendest toodetest tulenevat naha ülitundlikkuse tekke ohtu, tuleks toodete märgistusele trükkida asjakohased hoiatused.

(11)

Määrust (EÜ) nr 1223/2009 tuleks seepärast vastavalt muuta.

(12)

Turuhäirete vältimiseks üleminekul nõukogu 27. juuli 1976. aasta kosmeetikatooteid käsitlevalt direktiivilt 76/768/EMÜ (4) määrusele (EÜ) nr 1223/2009, tuleks käesolevat määrust kohaldada samast kuupäevast kui määrust (EÜ) nr 1223/2009.

(13)

Ettevõtjatele tuleks ette näha piisav üleminekuperiood ripsmete värvimiseks ettenähtud toodetele kantavate uute hoiatustega seotud nõuete täitmiseks.

(14)

Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas alalise kosmeetikavahendite komitee arvamusega,

a)

punkti 1 ning punktide 3–9 veeru „i” sätted seoses ainete kasutamisega ripsmete värvimiseks ettenähtud toodetes;

b)

punktid 2 ja 10.