27.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 175/1

(1)

Liikmesriikide avaliku sektori asutuste koostatud dokumendid on hiiglaslik, mitmekesine ja väärtuslik varamu, mis võib teadmistepõhisele majandusele kasu tuua.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. novembri 2003. aasta direktiiviga 2003/98/EÜ avaliku sektori valduses oleva teabe taaskasutamise kohta (3) kehtestatakse miinimumeeskirjad, mis reguleerivad liikmesriikide avaliku sektori asutuste valduses olevate olemasolevate dokumentide taaskasutamist ja nende taaskasutamist soodustavaid praktilisi abinõusid.

(3)

Avatud andmepoliitika, mis soodustab minimaalsete või puuduvate õiguslike, tehniliste või rahaliste piirangutega avaliku sektori teabe laialdast kättesaadavust ja taaskasutamist ärilisel või mitteärilisel eesmärgil ning edendab teabe liikumist mitte ainult majanduselus osalejate, vaid ka kodanike huvides, võib täita olulist rolli uute teenuste käivitamisel, mis põhinevad kõnealuse teabe uuenduslikel kombineerimis- ja kasutamisviisidel, stimuleerida majanduskasvu ning edendada sotsiaalset kaasatust. See eeldab aga, et dokumentide taaskasutamist lubatakse liidu tasandil samadel tingimustel, kuid seda ei ole võimalik saavutada, kohaldades liikmesriikide või asjaomaste avaliku sektori asutuste erinevaid eeskirju ja tavasid.

(4)

Avaliku sektori asutuse valduses olevate dokumentide taaskasutamise lubamine annab lisaväärtust taaskasutajatele, lõppkasutajatele ja ühiskonnale tervikuna ning sageli ka asjaomasele avaliku sektori asutusele endale, sest sellega edendatakse läbipaistvust ja vastutust ning saadakse taaskasutajatelt ja lõppkasutajatelt tagasisidet, mille abil saab asjaomane avaliku sektori asutus parandada kogutud teabe kvaliteeti.

(5)

Pärast seda, kui 2003. aastal võeti vastu esimesed avaliku sektori teabe taaskasutamist käsitlevad eeskirjad, on maailmas eksisteerivate andmete, sealhulgas avalike andmete hulk hüppeliselt suurenenud ning on hakatud looma ja koguma uusi andmeliike. Samal ajal oleme tunnistajaks andmete analüüsimise, kasutamise ja töötlemise tehnoloogiate pidevale arengule. Kiire tehnoloogiline areng võimaldab luua uusi teenuseid ja rakendusi, mis põhinevad andmete kasutamisel, koondamisel ja kombineerimisel. 2003. aastal vastu võetud eeskirjad ei ole suutnud nende kiirete muudatustega sammu pidada, mistõttu eksisteerib oht, et ei kasutata ära avalike andmete taaskasutamise pakutavaid majanduslikke ja sotsiaalseid võimalusi.

(6)

Samal ajal on liikmesriigid nüüdseks kehtestanud direktiivi 2003/98/EÜ alusel taaskasutamise poliitika ning osa liikmesriike on selleks, et teha kättesaadavate avalike andmete taaskasutamine kodanikele ja ettevõtjatele lihtsamaks, võtnud vastu ambitsioonikad avatud andmete strateegiad, mis lähevad kaugemale kõnealuses direktiivis sätestatud miinimumtasemest. Et liikmesriigiti erinevad eeskirjad ei takistaks toodete ja teenuste piiriülest pakkumist ning võimaldamaks võrreldavate avalike andmekogumite taaskasutamist nendel põhinevates üleeuroopalistes rakendustes, on vaja miinimumnõudeid, mis määravad kooskõlas asjaomase juurdepääsukorraga, milline avalik teave on liidusisesel teabeturul taaskasutamiseks kättesaadav.

(7)

Direktiiviga 2003/98/EÜ ei ole ette nähtud dokumentidele juurdepääsu andmise ega nende taaskasutamise lubamise kohustust. Taaskasutamise lubamise või mittelubamise üle otsustamine jääb liikmesriikide või asjaomase avaliku sektori asutuse pädevusse. Samas tugineb direktiiv 2003/98/EÜ dokumentidele juurdepääsu käsitlevatele siseriiklikele eeskirjadele, mistõttu dokumentide taaskasutamise lubamine ei ole kõnealuse direktiivi kohaselt nõutav, kui juurdepääs dokumentidele on piiratud (nt siseriiklike eeskirjadega piiratakse juurdepääsu kodanike või ettevõtjate jaoks, kes peavad tõendama oma konkreetset huvi juurdepääsuks dokumentidele) või välistatud (nt siseriiklike eeskirjadega välistatakse juurdepääs dokumentidele, mis on muu hulgas riigi julgeoleku, riigikaitse või avaliku korra seisukohast tundliku loomuga). Mõned liikmesriigid on taaskasutamise õiguse sidunud otseselt juurdepääsuõigusega, nii et kõik üldiselt kättesaadavad dokumendid on taaskasutatavad. Teistes liikmesriikides on kahe eeskirjade kogumi vaheline seos ebaselgem ning see tekitab õiguslikku ebakindlust.

(8)

Direktiivi 2003/98/EÜ tuleks seetõttu muuta, et kehtestada liikmesriikidele selge kohustus lubada kõikide dokumentide taaskasutamist, välja arvatud juhul, kui juurdepääs on piiratud või välistatud siseriiklike juurdepääsu reguleerivate eeskirjade alusel või kuulub muude käesoleva direktiiviga kehtestatud erandite alla. Käesoleva direktiiviga tehtavate muudatuste eesmärk ei ole kindlaks määrata liikmesriikides kehtiv juurdepääsukord ega seda muuta, see on jätkuvalt liikmesriikide ülesanne.

(9)

Võttes arvesse liidu õigust ning liidu ja liikmesriikide rahvusvahelisi kohustusi, eelkõige neid, mis tulenevad Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsioonist ning intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingust, tuleks direktiivi 2003/98/EÜ reguleerimisalast välja jätta dokumendid, mille suhtes on kolmandatel isikutel intellektuaalomandi õigused. Kui raamatukogude, sh ülikoolide raamatukogude, muuseumide või arhiivide valduses oleva dokumendi intellektuaalomandi õigused kuulusid algselt kolmandale isikule ja kõnealuste õiguste kaitsetähtaeg ei ole lõppenud, tuleks seda dokumenti käesoleva direktiivi rakendamisel pidada dokumendiks, mille intellektuaalomandi õigused kuuluvad kolmandatele isikutele.

(10)

Direktiivi 2003/98/EÜ tuleks kohaldada dokumentide suhtes, mille väljastamine kuulub asjaomaste avaliku sektori asutuste avalik-õiguslike ülesannete hulka, mis on ette nähtud liikmesriigi seaduste või muude siduvate eeskirjadega. Selliste eeskirjade puudumise korral tuleks avalik-õiguslikud ülesanded kindlaks määrata vastavalt liikmesriigis kehtivale haldustavale tingimusel, et avalik-õiguslike ülesannete ulatus on läbipaistev ja see vaadatakse läbi. Avalik-õiguslikud ülesanded võib kindlaks määrata üldiselt või iga avaliku sektori asutuse jaoks eraldi.

(11)

Käesolevat direktiivi tuleks rakendada ja kohaldada täielikus vastavuses isikuandmete kaitse põhimõtetega, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivis 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (4). Eriti väärib märkimist, et direktiivi kohaselt peavad liikmesriigid kindlaks määrama isikuandmete seadusliku töötlemise tingimused. Lisaks on üks direktiivi põhimõtteid see, et isikuandmeid ei tohiks kogumise järgselt töödelda viisil, mis ei ole kooskõlas kõnealuste andmete kogumisel kindlaks määratud täpse, selge ja õiguspärase eesmärgiga.

(12)

Direktiiv 2003/98/EÜ ei tohiks piirata siseriiklikest eeskirjadest tulenevaid avaliku sektori asutuste töötajate võimalikke õigusi, sealhulgas majanduslikke ja mittevaralisi intellektuaalomandi õigusi.

(13)

Lisaks, kui dokument tehakse taaskasutamiseks kättesaadavaks, peaks asjaomasele avaliku sektori asutusele jääma õigus dokumenti kasutada.

(14)

Direktiivi 2003/98/EÜ reguleerimisala tuleks laiendada raamatukogudele, sh ülikoolide raamatukogudele, muuseumidele ja arhiividele.

(15)

Siseturu loomise üks peamisi eesmärke on kogu liitu hõlmavate teenuste arengut soodustavate tingimuste loomine. Raamatukogudes, muuseumides ja arhiivides on märkimisväärne kogus väärtuslikke avaliku sektori teaberessursse, eelkõige seetõttu, et digiteerimisprojektid on mitmekordistanud digitaalse avaliku teabe hulka. Kultuuripärandi kogud ja nendega seotud metaandmed võivad olla digitaalse sisuga toodete ja teenuste algmaterjaliks ja neil on suur potentsiaal innovatiivseks taaskasutuseks sellistes valdkondades nagu õpe ja turism. Avaliku sektori valduses oleva kultuurimaterjali laiem taaskasutatavus võimaldab muu hulgas liidu ettevõtetel ära kasutada selle teabe potentsiaali ning toetada majanduskasvu ja töökohtade loomist.

(16)

Avaliku sektori valduses olevate kultuurivarade kasutamisega seotud õigusnormid ja tavad on liikmesriikides märkimisväärselt erinevad, mistõttu nende varade kogu majandusliku potentsiaali kasutuselevõtmine on takistatud. Et raamatukogud, muuseumid ja arhiivid jätkavad investeerimist digiteerimisse, teevad paljud neist oma üldkasutatava infosisu juba praegu taaskasutamiseks kättesaadavaks ja paljud neist otsivad aktiivselt võimalusi oma infosisu taaskasutamiseks. Kuna kultuuriasutused tegutsevad siiski regulatiivselt ja kultuuriliselt erinevates keskkondades, on nende infosisu kasutamise tavad kujunenud välja eri viisidel.

(17)

Kuna siseriiklike eeskirjade ja tavade erinevused või ebaselgus takistavad siseturu sujuvat toimimist ja infoühiskonna nõuetekohast arengut liidus, tuleks läbi viia raamatukogude, muuseumide ja arhiivide valduses olevate kultuurimaterjalide taaskasutamisega seotud siseriiklike eeskirjade ja tavade minimaalne ühtlustamine.

(18)

Direktiivi 2003/98/EÜ reguleerimisala laiendamine peaks piirduma kolme liiki kultuuriasutustega: raamatukogud, sealhulgas ülikoolide raamatukogud, muuseumid ja arhiivid, sest nende kogud on ja muutuvad järjest rohkem paljudes toodetes, näiteks mobiilsetes rakendustes, taaskasutatavaks väärtuslikuks materjaliks. Muud liiki kultuuriasutused (näiteks orkestrid, ooperi- ja balletiteatrid ning teatrid), kaasa arvatud nende asutuste alla kuuluvad arhiivid, peaksid lavakunstialase olemuse tõttu jääma reguleerimisalast välja. Kuna peaaegu kogu nende materjal on kaitstud kolmandate isikute intellektuaalomandi õigustega ja jääks seetõttu direktiivi reguleerimisalast välja, oleks nende lisamisel reguleerimisalasse vähene mõju.

(19)

Digiteerimine on oluline vahend, et tagada parem juurdepääs kultuurivaradele ja nende kasutamine hariduses, töös ja vaba aja veetmises. Samuti pakub see olulisi majanduslikke võimalusi, hõlbustades kultuurimaterjalide integreerimist digitaalsetesse teenustesse ja toodetesse, mis toetab töökohtade loomist ja majanduskasvu. Neid aspekte rõhutati muu hulgas Euroopa Parlamendi 5. mai 2010. aasta resolutsioonis teatise „Europeana – järgmised sammud” (5) kohta, komisjoni 27. oktoobri 2011. aasta soovituses 2011/711/EL kultuurimaterjali digiteerimise, sellele sidusjuurdepääsu tagamise ja selle digitaalse säilitamise kohta (6) ning nõukogu 10. mai 2012. aasta järeldustes kultuurimaterjali digiteerimise, sellele sidusjuurdepääsu tagamise ja selle digitaalse säilitamise kohta (7). Eelnimetatud dokumentides määratakse kindlaks edasised sammud tegelemiseks Euroopa kultuuripärandi digiteerimise ja selle internetis kättesaadavaks tegemise õiguslike, finants- ja organisatsiooniliste aspektidega.

(20)

Kui see on võimalik ja asjakohane, peaksid avaliku sektori asutused tegema taaskasutamise soodustamiseks dokumendid võimalikult täpselt ja detailselt kättesaadavaks avatud ja masinloetavas vormingus koos metaandmetega, ning sellises vormingus, mis tagab koostalitlusvõime, näiteks töödeldes neid viisil, mis on kooskõlas ruumiandmete kokkusobivuse ja kasutatavuse nõudeid reguleerivate põhimõtetega vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2007. aasta direktiivile 2007/2/EÜ, millega rajatakse Euroopa Ühenduse ruumiandmete infrastruktuur (INSPIRE) (8).

(21)

Dokumenti tuleks pidada masinloetavas vormingus olevaks, kui tegemist on sellises failivormingus struktureeritud dokumendiga, mida tarkvararakendused suudavad kergesti tuvastada, ära tunda ja sellest vajalikku teavet välja lugeda. Masinloetavas vormingus struktureeritud failides sisalduvad andmed on masinloetavad andmed. Masinloetavad vormingud võivad olla avatud või litsentsitud; nad võivad, kuid ei pruugi olla ametlikud standardid. Dokumente, mis on sellises automaatset töötlemist piiravas failivormingus, et andmeid kas ei saa või ei saa kergesti dokumendist kätte, ei tuleks pidada masinloetavas vormingus dokumentideks. Liikmesriigid peaksid soodustama masinloetavate avatud vormingute kasutamist, kui see on asjakohane.

(22)

Kui avaliku sektori asutused võtavad dokumentide taaskasutamise lubamise eest tasu, peaksid kõnealused tasud põhimõtteliselt piirduma piirkuludega. Samas tuleks arvesse võtta vajadust mitte takistada selliste avaliku sektori asutuste normaalset toimimist, kes peavad teenima tulu, et katta oluline osa oma avalik-õiguslike ülesannete täitmisega seotud kuludest või kuludest, mis on seotud teatavate taaskasutamiseks kättesaadavaks tehtavate dokumentide kogumise, koostamise, paljundamise ja levitamisega. Sellistel juhtudel peaks avaliku sektori asutustel olema õigus küsida piirkulusid ületavat tasu. Kõnealuse tasu suurus tuleks määrata objektiivsete, läbipaistvate ja kontrollitavate kriteeriumide alusel ning dokumentide väljastamisest ja taaskasutamise lubamisest saadav kogutulu ei tohiks ületada dokumentide kogumise, koostamise, paljundamise ja levitamise kulusid, millele lisandub mõistlik investeeringutulu. Nõue tulu teenimiseks, et katta oluline osa avaliku sektori asutuse avalik-õiguslike ülesannete täitmisega seotud kuludest või kuludest, mis on seotud teatavate taaskasutamiseks kättesaadavaks tehtavate dokumentide kogumise, koostamise, paljundamise ja levitamisega, ei pea olema õiguslik nõue ja võib tuleneda näiteks liikmesriikide haldustavadest. Liikmesriigid peaksid kõnealuse nõude korrapäraselt läbi vaatama.

(23)

Raamatukogudel, muuseumidel ja arhiividel peaks olema võimalik küsida piirkulusid ületavat tasu, et nende tavapärane toimimine ei oleks takistatud. Kõnealuste avaliku sektori asutuste puhul ei tohiks dokumentide väljastamisest ja taaskasutamise lubamisest vastaval arvestamisperioodil saadav kogutulu ületada dokumentide kogumise, koostamise, paljundamise, levitamise, säilitamise ja õiguste kindlakstegemise kulusid, millele lisandub mõistlik investeeringutulu. Raamatukogude, muuseumite ja arhiivide puhul tuleks nende eripära silmas pidades võtta mõistliku investeeringutulu arvutamisel arvesse erasektori poolt identsete või samalaadsete dokumentide taaskasutamise eest võetavat tasu.

(24)

Käesolevas direktiivis sätestatud tasude ülemmäär ei mõjuta liikmesriikide õigust kohaldada madalamaid tasusid või tasu mitte võtta.

(25)

Liikmesriigid peaksid kehtestama piirkulusid ületava tasu võtmise kriteeriumid. Selleks võivad liikmesriigid näiteks kehtestada need kriteeriumid siseriiklike eeskirjadega või nimetada avaliku sektori asutusest erineva(d) asjaomase(d) asutuse(d), kes on pädev(ad) kõnealuseid kriteeriume kehtestama. Sellise asutuse tegevus tuleks korraldada liikmesriikide põhiseaduslike ja õigussüsteemide alusel. See võiks olla tegutsev asutus, kellel on eelarve täitmise volitused ja kes kannab poliitilist vastutust.

(26)

Dokumendi taaskasutamisele võivad avaliku sektori asutused seada tingimusi, asjakohasel juhul litsentsi kaudu, näiteks nõuda allika äramärkimist ja märget selle kohta, kas dokumendi taaskasutaja on dokumenti mingil viisil muutnud. Avaliku sektori teabe taaskasutamise litsentsidega tuleks igal juhul kehtestada taaskasutamisele võimalikult vähe piiranguid, piirdudes eelistatavalt allikale viitamisega. Siin peaks olema oluline roll ka veebis kättesaadavatel avatud litsentsidel, mis annavad suuremad taaskasutamise õigused ilma tehnoloogiliste, rahaliste ja geograafiliste piiranguteta ning põhinevad avatud andmevormingutel. Seetõttu peaksid liikmesriigid soodustama avatud litsentside kasutamist, mis peaks aja jooksul saama üldiseks tavaks kogu liidus.

(27)

Komisjon toetas veebipõhise avaliku sektori teabe tulemustabeli koostamist, mis hõlmab asjakohaseid näitajaid avaliku sektori valduses oleva teabe taaskasutamise kohta kõikides liikmesriikides. Kõnealuse tulemustabeli korrapärane ajakohastamine aitab parandada liidus rakendatavate poliitikate ja tavade alase teabe vahetamist liikmesriikide vahel ja sellise teabe kättesaadavust.

(28)

Õiguskaitsevahendid peaksid hõlmama erapooletu asutuse poolse läbivaatamise võimalust. Selline asutus võiks olla juba olemasolev riigiasutus, näiteks liikmesriigi konkurentsiamet, dokumentidele juurdepääsu eest vastutav liikmesriigi asutus või liikmesriigi kohtuasutus. Sellise asutuse tegevus tuleks korraldada liikmesriikide põhiseaduslike ja õigussüsteemide alusel ning see ei tohiks piirata taaskasutamise taotleja täiendavaid õiguskaitsevahendeid. See peaks siiski olema selgelt eraldatud liikmesriigi mehhanismist, millega kehtestatakse piirikulusid ületava tasu võtmise kriteeriumid. Õiguskaitsevahendid peaksid hõlmama võimalust vaadata läbi nii keeldumise otsused kui ka otsused, mis küll lubavad taaskasutamist, kuid võivad siiski mõjutada taotlejaid muudel põhjustel, eelkõige seoses tasu võtmise eeskirjade kohaldamisega. Läbivaatamisprotsess peaks toimuma kiiresti vastavalt kiiresti muutuva turu vajadustele.

(29)

Dokumentide taaskasutamise tingimuste kehtestamisel tuleks järgida konkurentsireegleid, vältides niivõrd, kui see on võimalik, avaliku sektori asutuste ja erasektori partneritega sõlmitavaid ainuõiguste kokkuleppeid. Siiski võib spetsiifiliste avaliku sektori dokumentide taaskasutamise ainuõigus olla vahel vajalik teatavate üldhuviteenuste pakkumiseks. Selline olukord võib muu hulgas tekkida, kui ükski kaubanduslikel eesmärkidel tegutsev avaldaja ainuõiguse puudumise korral kõnealust teavet ei avaldaks. Selle probleemi lahendamiseks on direktiivis 2003/98/EÜ sätestatud korrapäraselt läbi vaadatavate ainuõiguste kokkulepete sõlmimine, juhul kui ainuõigus on üldhuviteenuste osutamiseks vajalik.

(30)

Kuna direktiivi 2003/98/EÜ reguleerimisala laiendatakse raamatukogudele, sealhulgas ülikoolide raamatukogudele, muuseumidele ja arhiividele, on asjakohane võtta arvesse erinevusi, mis eksisteerivad liikmesriikides kultuurivarade digiteerimise puhul, mida ei ole võimalik kõnealuse direktiivi ainuõiguste kokkuleppeid käsitlevate sätetega tulemuslikult reguleerida. Raamatukogud, sealhulgas ülikoolide raamatukogud, muuseumid, arhiivid ja erasektori partnerid teevad sageli koostööd, mis hõlmab kultuurivarade digiteerimist, mille puhul antakse erasektori partneritele ainuõigused. Kogemused on näidanud, et kõnealused avaliku ja erasektori partnerlused võivad hõlbustada kultuurikogude otstarbekat kasutamist ja kiirendada samas üldsuse juurdepääsu kultuuripärandile.

(31)

Kui ainuõigus on seotud kultuurivarade digiteerimisega, on ainuõiguse jaoks vajalik teatav ajavahemik, et anda erasektori partneritele võimalus oma investeeringud tasa teenida. Kõnealuse ajavahemiku pikkus tuleks piiritleda ja see peaks olema võimalikult lühike, et kinni pidada põhimõttest, mille kohaselt peaks avaliku sektori teave jääma pärast digiteerimist avaliku sektori valdusesse. Kultuurivarade digiteerimise ainuõiguse kestus ei tohiks üldiselt ületada kümmet aastat. Ainuõiguste kestus, mis on pikem kui kümme aastat, tuleks läbi vaadata, võttes arvesse pärast lepingu sõlmimist keskkonnas toimunud tehnoloogilisi, finantsilisi ja halduslikke muutusi. Lisaks sellele peaks kõik avaliku ja erasektori kultuurivarade digiteerimise alased partnerlused andma partneritest kultuuriasutustele kõik õigused, mis on seotud digiteeritud kultuurivarade kasutamisega pärast ainuõiguste kestuse lõppemist.

(32)

Et võtta nõuetekohaselt arvesse lepinguid ja muid kokkuleppeid, millega antakse ainuõigused ja mis sõlmiti enne käesoleva direktiivi jõustumist, tuleks kehtestada asjakohased üleminekumeetmed, et kaitsta lepinguosaliste huve juhul, kui nende ainuõigused ei kuulu käesolevas direktiivis toodud erandite hulka. Üleminekumeetmed peaksid võimaldama lepinguosaliste ainuõiguste kehtimist lepingu lõpuni või tähtajatute või väga pika kehtimisajaga lepingute puhul ainuõiguste kehtimise jätkumist piisavalt kaua, et osalised saavad võtta asjakohaseid meetmeid. Üleminekumeetmeid ei tohiks kohaldada lepingute ja muude eeskirjade suhtes, mis on sõlmitud pärast käesoleva direktiivi jõustumist, kuid enne käesoleva direktiivi ülevõtmise siseriiklike meetmete kohaldamist, et vältida olukordi, mil käesoleva direktiiviga vastuolus olevaid lepinguid või muid pikaajalisi kokkuleppeid sõlmitakse, et hiilida kõrvale tulevastest siseriiklikest ülevõtmismeetmetest. Lepingud ja muud kokkulepped, mis on sõlmitud pärast käesoleva direktiivi jõustumist, kuid enne käesoleva direktiivi ülevõtmise meetmete kohaldamist, peavad seepärast olema alates käesoleva direktiivi ülevõtmise siseriiklike meetmete kohaldamise kuupäevast käesoleva direktiiviga kooskõlas.

(33)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt soodustada kogu liitu hõlmavate avaliku sektori dokumentidel põhinevate teabetoodete ja -teenuste väljaarendamist ning tagada avaliku sektori dokumentide tõhus ja piiriülene kasutamine ühelt poolt eraettevõtjate, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate poolt lisandväärtusega teabetoodete ja -teenuste puhul ja teiselt poolt kodanike poolt teabe vaba liikumise ning kommunikatsiooni hõlbustamiseks, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning kavandatava meetme üleeuroopalist ulatust silmas pidades on neid parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(34)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid, sealhulgas õigust isikuandmete kaitsele (artikkel 8) ja õigust omandile (artikkel 17). Direktiivi ei tohi tõlgendada ega rakendada viisil, mis läheb vastuollu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga.

(35)

On vaja tagada, et liikmesriigid esitavad komisjonile aruande avaliku sektori teabe taaskasutamise ulatuse, kõnealuse teabe kättesaadavaks tegemise tingimuste ja õiguskaitsetavade kohta.

(36)

Komisjon peaks abistama liikmesriike käesoleva direktiivi järjekindlal rakendamisel, andes pärast konsulteerimist huvitatud isikutega suuniseid, eelkõige soovituslike standardlitsentside, andmekogude ja dokumentide taaskasutamise eest tasu võtmise kohta.

(37)

Seetõttu tuleks direktiivi 2003/98/EÜ vastavalt muuta,

1)

Artiklit 1 muudetakse järgmiselt:

2)

Artiklile 2 lisatakse järgmised punktid:

„6.   „masinloetav vorming”– failivorming, mis on struktureeritud selliselt, et tarkvararakendused suudavad spetsiifilisi andmeid, sealhulgas üksikuid faktiväiteid, ja nende sisemist struktuuri kergelt tuvastada, ära tunda ja välja lugeda;

7.   „avatud vorming”– platvormist sõltumatu failivorming, mis tehakse üldsusele kättesaadavaks ilma dokumendi taaskasutamise piiranguteta;

8.   „ametlik avatud standard”– kirjalikult kehtestatud standard, mis sisaldab üksikasjalikke nõudeid selle kohta, kuidas tagada andmehaldustarkvara koostalitlusvõimelisus;

9.   „ülikool”– kõik avaliku sektori organisatsioonid, mis pakuvad akadeemilise kraadi omandamiseni viivaid keskharidusjärgseid kõrgharidusprogramme.”

3)

Artikkel 3 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 3

Üldpõhimõte

1.   Kui lõikes 2 ei ole sätestatud teisiti, tagavad liikmesriigid, et dokumendid, mille suhtes kohaldatakse käesolevat direktiivi vastavalt artiklile 1, on ärilistel või mitteärilistel eesmärkidel taaskasutatavad III ja IV peatükis sätestatud tingimustel.

2.   Kui tegemist on dokumentidega, mille intellektuaalomandi õigused kuuluvad raamatukogudele, sh ülikoolide raamatukogudele, muuseumidele ja arhiividele, tagavad liikmesriigid, et kui dokumentide taaskasutamine on lubatud, on need dokumendid ärilistel või mitteärilistel eesmärkidel taaskasutatavad III ja IV peatükis sätestatud tingimustel.”

4)

Artikli 4 lõiked 3 ja 4 asendatakse järgmisega:

„3.   Eitava otsuse korral teatavad avaliku sektori asutused taotlejale keeldumise põhjused vastavalt liikmesriigis kehtivale juurdepääsukorrale või käesoleva direktiivi, eriti selle artikli 1 lõike 2 punktide a–cc või artikli 3 alusel vastu võetud siseriiklikele sätetele. Kui eitava otsuse aluseks on artikli 1 lõike 2 punkt b, lisab avaliku sektori asutus viite õiguse füüsilisest või juriidilisest isikust omanikule, kui see on teada, või viite litsentsiandjale, kellelt avaliku sektori asutus on vastava materjali saanud. Raamatukogud, sh ülikoolide raamatukogud, muuseumid ja arhiivid ei ole kohustatud viidet lisama.

4.   Taaskasutamisalane otsus peab sisaldama viidet õiguskaitsevahenditele juhuks, kui taotleja soovib otsuse edasi kaevata. Õiguskaitsevahendid hõlmavad võimalust sellise sõltumatu asutuse poolseks läbivaatamiseks, kellel on asjakohased teadmised; kõnealusteks asutusteks võivad olla liikmesriigi konkurentsiamet, dokumentidele juurdepääsu eest vastutav liikmesriigi asutus või liikmesriigi kohtuasutus, kelle otsused on asjaomasele avaliku sektori asutusele siduvad.”

5)

Artikkel 5 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 5

Pakutavad vormid

1.   Avaliku sektori asutused teevad dokumendid kättesaadavaks mis tahes olemasolevas vormis või keeles ning, kui see on võimalik ja asjakohane, avatud ja masinloetavas vormingus koos metaandmetega. Nii vorming kui ka metaandmed peaksid olema võimalikult suures ulatuses kooskõlas ametlike avatud standarditega.

2.   Lõikest 1 ei tulene avaliku sektori asutustele kohustust luua või mugandada dokumente või anda dokumentidest väljavõtteid, et järgida kõnealust lõiget, kui see nõuaks ebaproportsionaalseid jõupingutusi, mis ei ole pelgalt lihtsad toimingud.

3.   Käesoleva direktiivi alusel ei või avaliku sektori asutustelt nõuda teatavat liiki dokumentide koostamise ja säilitamise jätkamist selleks, et mõni era- või avaliku sektori organisatsioon saaks neid taaskasutada.”

6)

Artikkel 6 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 6

Tasu võtmise põhimõtted

1.   Kui dokumentide taaskasutamise eest võetakse tasu, piirduvad kõnealused tasud dokumentide paljundamisest, esitamisest ja levitamisest tulenevate piirkuludega.

2.   Lõiget 1 ei kohaldata:

3.   Lõike 2 punktides a ja b osutatud juhtudel arvutavad asjaomased avaliku sektori asutused tasu välja liikmesriikide kehtestatud objektiivsete, läbipaistvate ja kontrollitavate kriteeriumide alusel. Dokumentide väljastamisest ja taaskasutamise lubamisest vastaval arvestusperioodil kõnealuste asutuste saadav kogutulu ei tohi ületada dokumentide kogumise, koostamise, paljundamise ja levitamise kulusid, millele lisandub mõistlik investeeringutulu. Tasu arvutatakse vastavalt asjaomaste avaliku sektori asutuste suhtes kohaldatavatele arvestuspõhimõtetele.

4.   Kui tasu võtavad lõike 2 punktis c osutatud avaliku sektori asutused, ei tohi dokumentide väljastamisest ja taaskasutamise lubamisest vastaval arvestamisperioodil saadav kogutulu ületada dokumentide kogumise, koostamise, paljundamise, levitamise, säilitamise ja õiguste väljaselgitamise kulusid, millele lisandub mõistlik investeeringutulu. Tasu arvutatakse vastavalt asjaomaste avaliku sektori asutuste suhtes kohaldatavatele arvestuspõhimõtetele.”

7)

Artikkel 7 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 7

Läbipaistvus

1.   Avaliku sektori asutuse valduses olevate dokumentide taaskasutamise standardtasude puhul määratakse eelnevalt kindlaks ja avaldatakse, kui see on võimalik ja asjakohane, siis elektrooniliselt, tasu kohaldamise tingimused ja tasu tegelik summa, sealhulgas tasu arvutamise alus.

2.   Kui tegemist on muude taaskasutamise tasudega kui lõikes 1 osutatud tasud, teatab asjaomane avaliku sektori asutus eelnevalt, milliseid tegureid võetakse nende tasude arvutamisel arvesse. Taotluse korral näitab kõnealune avaliku sektori asutus samuti seda, kuidas need tasud arvutati konkreetse taaskasutamistaotluse puhul.

3.   Artikli 6 lõike 2 punktis b osutatud nõuded määratakse eelnevalt kindlaks. Nad avalikustatakse võimaluse ja vajaduse korral elektroonilises vormis.

4.   Avaliku sektori asutused tagavad, et dokumentide taaskasutamise taotlejaid teavitatakse olemasolevatest õiguskaitsevahenditest seoses neid mõjutavate otsuste või tavadega.”

8)

Artikli 8 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Avaliku sektori asutused võivad taaskasutamist lubada tingimusteta või kehtestada tingimusi, vajaduse korral litsentside abil. Need tingimused ei tohi taaskasutamist põhjendamatult piirata ning neid ei tohi kasutada konkurentsi piiramiseks.”

9)

Artikkel 9 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 9

Praktilised vahendid

Liikmesriigid rakendavad praktilisi vahendeid taaskasutamiseks kättesaadavate dokumentide otsingu hõlbustamiseks, näiteks veebis ja masinloetavas vormingus, kui see on võimalik ja asjakohane, kättesaadavad sisuloetelud põhidokumentidest koos asjaomaste metaandmetega, ning portaalid, mis on seotud sisuloeteluga. Võimaluse korral hõlbustavad liikmesriigid dokumentide keeltevahelist otsingut.”

10)

Artiklit 11 muudetakse järgmiselt:

11)

Artikkel 13 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 13

Läbivaatamine

1.   Komisjon viib enne 18. juulit 2018 läbi käesoleva direktiivi kohaldamise läbivaatamise ning esitab selle tulemused Euroopa Parlamendile ja nõukogule koos võimalike direktiivi muutmise ettepanekutega.

2.   Liikmesriigid esitavad iga kolme aasta järel komisjonile aruande avaliku sektori valduses oleva taaskasutatava teabe kättesaadavuse, kõnealuse teabe kättesaadavaks tegemise tingimuste ja õiguskaitsetavade kohta. Aruanne avalikustatakse ja liikmesriigid viivad selle põhjal läbi artikli 6 rakendamise läbivaatamise, eriti piirkulusid ületava tasu võtmise osas.

3.   Lõikes 1 osutatud läbivaatamise objekt on eelkõige direktiivi reguleerimisala ja mõju, sealhulgas avaliku sektori dokumentide taaskasutamise suurenemise ulatus, tasu võtmise põhimõtete ja ametlike õigusloomeliste ja haldusdokumentide taaskasutamise mõju, andmekaitse-eeskirjade ja taaskasutusvõimaluste koostoime ning täiendavad võimalused siseturu nõuetekohase toimimise ja Euroopa infosisutööstuse arengu parandamiseks.”

27.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 175/9

(1)

Määrusele (EMÜ) nr 2658/87 lisatud kombineeritud nomenklatuuri ühetaolise kohaldamise tagamiseks on vaja vastu võtta meetmed, mis käsitlevad käesoleva määruse lisas osutatud kaupade klassifitseerimist.

(2)

Määrusega (EMÜ) nr 2658/87 on kehtestatud kombineeritud nomenklatuuri klassifitseerimise üldreeglid. Neid üldreegleid kohaldatakse ka kombineeritud nomenklatuuril täielikult või osaliselt põhinevate või sellele täiendavaid alajaotisi lisavate teiste nomenklatuuride suhtes, mis on kehtestatud liidu erisätetega kaubavahetust käsitlevate tariifsete või muude meetmete kohaldamiseks.

(3)

Vastavalt nimetatud üldreeglitele tuleb käesoleva määruse lisas esitatud tabeli 1. veerus kirjeldatud kaubad klassifitseerida 2. veerus esitatud CN-koodi alla, lähtuvalt tabeli 3. veerus esitatud põhjendusest.

(4)

On asjakohane sätestada, et liikmesriikide tolliasutuste väljastatud siduvale tariifiinformatsioonile, mis käsitleb kombineeritud nomenklatuuri kaupade klassifitseerimist, kuid mis ei ole kooskõlas käesoleva määrusega, võib siduva tariifiinformatsiooni valdaja tugineda veel kolme kuu vältel vastavalt nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92 (millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik) (2) artikli 12 lõikele 6.

(5)

Tolliseadustiku komitee ei ole oma eesistuja määratud tähtaja jooksul arvamust esitanud,

27.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 175/11

(1)

Määrusele (EMÜ) nr 2658/87 lisatud kombineeritud nomenklatuuri ühetaolise kohaldamise tagamiseks on vaja vastu võtta meetmed, mis käsitlevad käesoleva määruse lisas osutatud kaupade klassifitseerimist.

(2)

Määrusega (EMÜ) nr 2658/87 on kehtestatud kombineeritud nomenklatuuri klassifitseerimise üldreeglid. Neid üldreegleid kohaldatakse ka kombineeritud nomenklatuuril täielikult või osaliselt põhinevate või sellele täiendavaid alajaotisi lisavate teiste nomenklatuuride suhtes, mis on kehtestatud liidu erisätetega kaubavahetust käsitlevate tariifsete või muude meetmete kohaldamiseks.

(3)

Vastavalt nimetatud üldreeglitele tuleb käesoleva määruse lisas esitatud tabeli 1. veerus kirjeldatud kaubad klassifitseerida 2. veerus esitatud CN-koodi alla, lähtuvalt tabeli 3. veerus esitatud põhjendusest.

(4)

On asjakohane sätestada, et liikmesriikide tolliasutuste väljastatud siduvale tariifiinformatsioonile, mis käsitleb kombineeritud nomenklatuuri kaupade klassifitseerimist, kuid mis ei ole kooskõlas käesoleva määrusega, võib siduva tariifiinformatsiooni valdaja tugineda veel kolme kuu vältel vastavalt nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92 (millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik) (2) artikli 12 lõikele 6.

(5)

Tolliseadustiku komitee ei ole oma eesistuja määratud tähtaja jooksul arvamust esitanud,

27.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 175/13

(1)

Direktiivi 2009/125/EÜ kohaselt kehtestab komisjon ökodisaininõuded energiamõjuga toodetele, mida müüakse ja turustatakse märkimisväärses mahus ning millel on märkimisväärne keskkonnamõju ja head võimalused keskkonnamõju vähendamiseks ilma liigsete kuludeta.

(2)

Direktiivi 2009/125/EÜ artikli 16 lõike 2 punktis a on sätestatud, et komisjon peab artikli 19 lõikes 3 osutatud korras, täites artiklis 15 sätestatud kriteeriume ja olles konsulteerinud ökodisaini nõuandefoorumiga, vajaduse korral vastu võtma rakendusmeetme kontoriseadmete kohta.

(3)

Komisjon on teinud ettevalmistava uuringu, milles analüüsiti arvutite tehnilisi, keskkonnaalaseid ja majanduslikke aspekte. Uuringusse kaasati sidusrühmad ning liidu ja kolmandate riikide huvitatud isikud ja selle tulemused on avaldatud.

(4)

Ettevalmistavas uuringus tehtud prognooside kohaselt saaks arvutite elektritarbimist aastatel 2011–2020 kulutõhusalt vähendada umbes 93 TWh, mis tähendaks CO2-heite vähenemist 43 Mt võrra, ning 2020. aastal 12,5–16,3 TWh, mis tähendaks CO2-heite vähenemist 5–6,5 Mt võrra. Järelikult on arvutid tooterühm, mille suhtes tuleks kehtestada ökodisaininõuded.

(5)

Käesoleva määruse sätteid sisemise toiteallika tõhususe kohta tuleks kohaldada ka kõhnklient-lauaarvutite, tööjaamade, väikeserverite ja serverarvutite suhtes, sest nende energiasäästupotentsiaal on suuresti seotud nende sisemise toiteallika tõhususega ning nende toodete sisemise toiteallika tehnilised spetsifikatsioonid on lauaarvutite ja integreeritud lauaarvutite omade sarnased. Kõhnklient-lauaarvutite, tööjaamade, väikeserverite ja serverarvutite muid keskkonnatoime aspekte võiks käsitleda konkreetsemas direktiivi 2009/125/EÜ rakendamise meetmes.

(6)

Kuvarite eriliste tunnuste tõttu tuleks need seadmed käesoleva määruse reguleerimisalast välja jätta. Arvestades aga nende seadmete märkimisväärset keskkonnamõju ja häid keskkonnamõju vähendamise võimalusi, võiks neid käsitleda eraldiseisvas meetmes, millega rakendatakse direktiivi 2009/125/EÜ ja/või Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiivi 2010/30/EL energiamõjuga toodete energia- ja muude ressursside tarbimise näitamise kohta märgistuses ja ühtses tootekirjelduses (2).

(7)

Ökodisaininõuetel ei tohiks olla suurt negatiivset mõju toote kasutusomadustele ega tarbijatele ning eelkõige hinna vastuvõetavusele, olelusringi kuludele ja tööstusharu konkurentsivõimele. Lisaks ei tohiks nõuded tootjatele kaasa tuua ühe kindla tootja tehnoloogia kasutamist ja ülemäärast halduskoormust ega negatiivselt mõjutada tervist, ohutust ja keskkonda.

(8)

Arvutid tuleks muuta energiatõhusamaks selliste olemasolevate kulutõhusate, omandiõigusega kaitsmata tehniliste lahenduste abil, millega on võimalik vähendada nimetatud toodete ostmise ja kasutamise kogukulu.

(9)

Ökodisaininõuded tuleks kehtestada järk-järgult, et jätta tootjatele piisav ajavaru käesoleva määrusega reguleeritavate toodete ümberdisainimiseks. Ajastus peaks olema selline, et välditaks negatiivset mõju arvutite pakkumisele ja võetaks arvesse tootjate, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate kulusid, tagades samal ajal käesoleva määruse eesmärkide õigeaegse saavutamise.

(10)

Käesolev määrus tuleks läbi vaadata hiljemalt kolm ja pool aastat pärast selle jõustumist.

(11)

Arvutite energiatõhusus tuleks kindlaks teha usaldusväärsete, täpsete ja korratavate mõõtmismeetoditega, milles on võetud arvesse tänapäevast üldtunnustatud tehnika taset ja (kui need on olemas) ühtlustatud standardeid, mis on kehtestatud kooskõlas kohaldatavate Euroopa standardimisõigusaktidega (3).

(12)

Kuna ökodisaininõuded elektriliste ja elektrooniliste kodumasinate ja kontoriseadmete elektritarbimisele oote- ja väljalülitatud olekus ei ole arvutite tunnuste jaoks täiesti asjakohased, ei tuleks arvutite suhtes kohaldada komisjoni 17. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1275/2008 (millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/32/EÜ seoses ökodisaini nõuetega elektriliste ja elektrooniliste kodumasinate ja kontoriseadmete elektrienergia tarbimisele ooteseisundis ja väljalülitatud seisundis) (4) nõudeid. Seega tuleks sätestada arvutite toitehalduse ning nende puhkeoleku, väljalülitatud oleku ja väikseima energiatarbega oleku elektritarbimise erinõuded käesolevas määruses ja määrust (EÜ) nr 1275/2008 tuleks vastavalt muuta.

(13)

Vaatamata sellele, et arvutid jäetakse määruse (EÜ) nr 1275/2008 reguleerimisalast välja, kohaldatakse arvutitega koos turule lastavate väliste toiteallikate suhtes komisjoni 6. aprilli 2009. aasta määrust (EÜ) nr 278/2009, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/32/EÜ seoses ökodisaininõuetega välistoiteallikate elektrienergiatarbimisele koormamata seisundis ja tööseisundi keskmisele kasutegurile (5).

(14)

Direktiivi 2009/125/EÜ artikli 8 kohaselt tuleks käesolevas määruses täpsustada kohaldatavad vastavushindamise menetlused.

(15)

Vastavuskontrolli hõlbustamiseks tuleks tootjatelt nõuda direktiivi 2009/125/EÜ IV ja V lisas osutatud tehnilistes dokumentides sisalduva teabe esitamist sellises ulatuses, mis on seotud käesolevas määruses sätestatud nõuetega.

(16)

Ausa konkurentsi tagamiseks, võimaliku energiasäästu saavutamiseks ja tarbijatele toote energiatarbimise kohta täpse teabe andmiseks tuleks käesolevas määruses täpsustada, et lubatud kõrvalekaldeid, mis on ette nähtud riiklikele turujärelevalveasutustele, kui nad kontrollivad katseliselt energiamõjuga toote mudeli vastavust käesolevale määrusele, ei tohiks kasutada tootjad, et esitada kõnealuse mudeli näitajaid paremana, kui oleks õigustatud toote tehnilistes dokumentides avaldatud mõõtmiste ja arvutuste põhjal.

(17)

Tuleks kindlaks määrata praegu saadaval olevate väga energiatõhusate toodete võrdlusalused. See aitab tagada, et teave on eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele hästi kättesaadav ja juurdepääsetav, ning hõlbustab veelgi parimate disainimisviiside kasutuselevõtmist ja tõhusamate toodete väljatöötamist energiatarbimise vähendamiseks.

(18)

Käesolevas määruses kavandatud meetmed on kooskõlas direktiivi 2009/125/EÜ artikli 19 lõike 1 alusel loodud komitee arvamusega,

a)

lauaarvutid;

b)

integreeritud lauaarvutid;

c)

sülearvutid (sh klaviatuuriga ja klaviatuurita tahvelarvutid ning mobiilsed kõhnklientarvutid);

d)

kõhnklient-lauaarvutid;

e)

tööjaamad;

f)

mobiilsed tööjaamad;

g)

väikeserverid;

h)

serverarvutid.

a)

plaatsüsteem ja selle komponendid;

b)

serverseadmed;

c)

mitmesõlmelised serverid;

d)

rohkem kui nelja protsessoripesaga serverarvutid;

e)

mängukonsoolid;

f)

dokid.

—

süsteemimälu maht on vähemalt kaks gigabaiti ja/või

—

kasutatakse eraldi graafikakaarti (dGfx);

—

süsteemimälu maht on vähemalt neli gigabaiti ja/või

—

kasutatakse eraldi klassi G3 (esisiini (FB) andmelaius > 128 bitti), G4, G5, G6 või G7 kuuluvat graafikakaarti (dGfx).

—

süsteemimälu maht on vähemalt kaks gigabaiti ja/või

—

kasutatakse eraldi graafikakaarti (dGfx);

—

süsteemimälu maht on vähemalt neli gigabaiti ja/või

—

kasutatakse eraldi klassi G3 (esisiini (FB) andmelaius > 128 bitti), G4, G5, G6 või G7 kuuluvat graafikakaarti (dGfx).

1)

sellel on täiendav toitetugi võimsama graafika toetamiseks (st 12-voldine lisatoide kuuekontaktilisele välisseadmeühendusele);

2)

süsteemi emaplaadil on lisaks graafika jaoks ette nähtud pesadele ja/või PCI-X toele kõrgem kui x4 PCI-E siin;

3)

see ei toeta ühendatud mälu poole pöördumise (UMA) graafikat;

4)

sellel on vähemalt viis PCI, PCI-E või PCI-X pesa;

5)

see on võimeline toetama vähemalt kahte protsessorit (peab füüsiliselt toetama eraldiseisvaid protsessori pakette/pesi, st neid, mida ei toeta ühe mitme tuumaga protsessori tugi);

a)

kaadripuhvri ribalaiust väljendatakse gigabaitides sekundi kohta (GB/s);

b)

andmekiirus on mälu tegelik andmesagedus megahertsides (MHz);

c)

andmelaius on mälu kaadripuhvri (FB) andmelaius bittides (b);

d)

kaheksaga korrutamisel saadakse tulemused baitides;

e)

tuhandega jagamise kaudu arvutatakse megabaidid ümber gigabaitideks;

„2.

Infotehnoloogiaseadmed, mis on ette nähtud kasutamiseks eelkõige kodukeskkonnas, v.a lauaarvutid, integreeritud lauaarvutid ja sülearvutid, mis on määratletud komisjoni määruses (EL) nr 617/2013 (6).

„g)

see on mõeldud kasutamiseks koos määruse (EÜ) nr 1275/2008 artikli 2 lõike 1 kohaste elektriliste ja elektrooniliste kodu- ja kontoriseadmetega või komisjoni määruses (EL) nr 617/2013 (7) määratletud arvutitega.

27.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 175/34

(1)

Komisjoni määruses (EÜ) nr 669/2009 (2) on sätestatud selle I lisas nimetatud mitteloomse sööda ja toidu kõrgendatud rangusastmega ametlik kontrollimine impordil (edaspidi „nimekiri”) määruse (EÜ) nr 882/2004 I lisas loetletud territooriumidele sisenemise kohtades.

(2)

Määruse (EÜ) nr 669/2009 artikliga 2 on ette nähtud, et nimekirja tuleb ajakohastada korrapäraselt ning vähemalt kord kvartalis, võttes arvesse vähemalt kõnealuses artiklis osutatud teabeallikaid.

(3)

Toidu- ja söödaalase kiirhoiatussüsteemi kaudu teatatud toiduga seotud juhtumite sagedus ja asjakohasus, kolmandates riikides korraldatud Toidu- ja Veterinaarameti uurimiste tulemused ning liikmesriikide poolt määruse (EÜ) nr 669/2009 artikli 15 kohaselt komisjonile esitatud kvartaliaruanded mitteloomse sööda ja toidu saadetiste kohta viitavad sellele, et nimekirja tuleks muuta.

(4)

Eelkõige osutavad asjakohased teabeallikad, et Nigeeriast pärit kuivatatud ubade puhul on tekkinud uued ohud, mistõttu tuleks rakendada kõrgendatud rangusastmega ametlikke kontrolle. Seega tuleks nimekirja lisada kanne kõnealuste saadetiste kohta.

(5)

Samuti tuleks nimekirja muuta, et suurendada selliste toodete ametlike kontrollide sagedust, mille puhul jäetakse samade teabeallikate kohaselt sagedamini täitmata asjakohased liidu õigusaktid, ning mille tõttu on õigustatud ametlike kontrollide rangusastme kõrgendamine. Seetõttu tuleks nimekirjas vastavalt muuta kannet Hiinast pärit Brassica oleracea kohta.

(6)

Lisaks tuleks nimekirja muuta, et vähendada ametlike kontrollide sagedust nende toodete puhul, mille puhul asjaomaste liidu õigusaktide nõuetele vastavuse tase on kättesaadava teabe kohaselt üldiselt paranenud ning mille puhul puudub seega vajadus jätkata praeguse rangusastmega kontrollimist. Seetõttu tuleks nimekirjas vastavalt muuta kannet Taist pärit kapsasköögiviljade kohta.

(7)

Lisaks tuleks nimekirjast kustutada need tooted, mis kättesaadava teabe kohaselt vastavad üldjoontes rahuldavalt liidu õigusaktidega ette nähtud asjaomastele ohutusnõuetele ja mille puhul puudub seega vajadus jätkata kõrgendatud rangusastmega ametlikku kontrollimist. Seetõttu tuleks nimekirjas muuta kandeid Lõuna-Aafrikast pärit maapähklite ning Egiptusest pärit granaatõunte osas.

(8)

Selguse huvides on vaja muuta pestitsiidijääkide loetelu määruse (EÜ) nr 669/2009 I lisas sätestatud lõpumärkustes, et tagada nende kooskõla määratlusega, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. veebruari 2005. aasta määruses (EÜ) nr 396/2005 taimses ja loomses toidus ja söödas või nende pinnal esinevate pestitsiidide jääkide piirnormide ja nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ muutmise kohta (3).

(9)

Järjepidevuse ja selguse tagamiseks on asjakohane asendada määruse (EÜ) nr 669/2009 I lisa käesoleva määruse lisas sätestatud tekstiga.

(10)

Määrust (EÜ) nr 669/2009 tuleks seepärast vastavalt muuta.

(11)

Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas toiduahela ja loomatervishoiu alalise komitee arvamusega,

27.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 175/43

(1)

Nõukogu 21. jaanuari 2013. aasta määrusega (EL) nr 40/2013 (millega määratakse 2013. aastaks kindlaks kalapüügivõimalused ELi vetes ning ELi laevade kalapüügivõimalused teatavates väljaspool ELi asuvates vetes teatavate selliste kalavarude ja kalavarude rühmade püügiks, mis kuuluvad rahvusvaheliste läbirääkimiste või kokkulepete reguleerimisalasse) (2) on kindlaks määratud hariliku tuuni kogus, mida tohib Euroopa Liidu kalalaevade ja mõrdadega 2013. aastal püüda Atlandi ookeanis ida pool 45° läänepikkust ja Vahemeres.

(2)

Nõukogu 6. aprilli 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 302/2009, milles käsitletakse Atlandi ookeani idaosas ja Vahemeres hariliku tuuni varude taastamise mitmeaastast kava, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 43/2009 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1559/2007, (3) on ette nähtud, et liikmesriigid teatavad komisjonile üle 24 meetri pikkustele laevadele eraldatud individuaalsed kvoodid. Kui tegemist on alla 24 meetri pikkuste kalapüügilaevade ja mõrdadega, peavad liikmesriigid komisjonile teatama vähemalt tootjaorganisatsioonidele või samalaadse püügivahendiga kala püüdvate kalapüügilaevade rühmale eraldatud kvoodi.

(3)

Ühise kalanduspoliitika eesmärk on tagada kalandussektori pikaajaline elujõulisus vee-elusressursside säästva kasutamise kaudu, tuginedes ettevaatusprintsiibile.

(4)

Nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 36 lõike 2 kohaselt teavitab komisjon asjaomaseid liikmesriike, kui ta leiab liikmesriikide esitatud teabe või tema enda käsutuses oleva muu teabe põhjal, et ELile, liikmesriigile või liikmesriikide rühmale kättesaadavad kalapüügivõimalused loetakse ammendatuks ühe või enama püügivahendi või laeva jaoks, ning keelustab vastava kalavaru või kalavarude rühma püügi vastavas piirkonnas ja vastavate püügivahendite kasutamise sellise püügitegevusega seotud laevadele.

(5)

Komisjoni käsutuses oleva teabe põhjal loetakse Prantsusmaa, Kreeka, Itaalia, Malta ja Hispaania lipu all sõitvatele või neis riikides registreeritud seineritele eraldatud hariliku tuuni püügivõimalused Atlandi ookeanis ida pool 45° läänepikkust ja Vahemeres ammendatuks.

(6)

Prantsusmaa teatas komisjonile 3., 5., 8. ja 17. juunil, et ta peatas oma 2013. aastal tuunipüügiga tegelenud 17 seineri püügitegevuse järgmiselt: 10 laeval alates 3. juunist, 4 laeval alates 5. juunist, 2 laeval alates 8. juunist ja viimasel laeval alates 17. juunist; selle tulemusena on igasugune püügitegevus keelatud alates 17. juunist 2013 kell 17.22.

(7)

Kreeka teatas komisjonile 3. juunil, et ta peatas oma 2013. aastal tuunipüügiga tegelenud seineri püügitegevuse alates 3. juunist 2013 kell 8.00.

(8)

Itaalia teatas komisjonile 13. juunil, et ta peatas oma 2013. aastal tuunipüügiga tegelenud 12 seineri püügitegevuse järgmiselt: 4 laeval alates 5. juunist, 4 laeval alates 6. juunist, 3 laeval alates 9. juunist ja viimasel laeval alates 13. juunist; selle tulemusena on igasugune püügitegevus keelatud alates 13. juunist 2013 kell 15.27.

(9)

Malta teatas komisjonile 8. juunil, et ta peatas oma 2013. aastal tuunipüügiga tegelenud seineri püügitegevuse alates 8. juunist 2013 kell 21.56.

(10)

Hispaania teatas komisjonile 3. ja 17. juunil, et ta peatas oma 2013. aastal tuunipüügiga tegelenud 6 seineri püügitegevuse järgmiselt: 5 laeval alates 3. juunist ja viimasel laeval alates 17. juunist; selle tulemusena on igasugune püügitegevus keelatud alates 17. juunist 2013 kell 00.00.

(11)

Ilma et see piiraks Prantsusmaa, Kreeka, Itaalia, Malta ja Hispaania poolt võetud eespool nimetatud meetmeid, peaks komisjon kinnitama Atlandi ookeanis ida pool 45° läänepikkust ja Vahemeres hariliku tuuni püügi keelamise seineritel, mis sõidavad asjaomaste ELi liikmesriikide lipu all või on seal registreeritud, järgmiselt: Prantsusmaa puhul alates 17. juunist 2013 hiljemalt kell 17.22, Kreeka puhul alates 3. juunist 2013 kell 8.00, Itaalia puhul alates 13. juunist 2013 hiljemalt kell 15.27, Malta puhul alates 8. juunist 2013 kell 21.56 ja Hispaania puhul alates 17. juunist 2013 hiljemalt kell 00.00,

27.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 175/45

(1)

Määruses (EL) nr 543/2011 on sätestatud vastavalt mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemustele kriteeriumid, mille alusel kehtestab komisjon kolmandatest riikidest importimisel kõnealuse määruse XVI lisa A osas sätestatud toodete ja ajavahemike kohta kindlad impordiväärtused.

(2)

Iga turustuspäeva kindel impordiväärtus on arvutatud rakendusmääruses (EL) nr 543/2011 artikli 136 lõike 1 kohaselt, võttes arvesse päevaandmete erinevust. Seetõttu peaks käesolev määrus jõustuma selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeval,

27.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 175/47

(1)

Portugali taotluse alusel andis nõukogu 17. mail 2011 Portugalile finantsabi (nõukogu rakendusotsus 2011/344/EL (2)), et toetada jõulist majandus- ja rahandusreformi programmi („programm”), mille eesmärk on taastada usaldus, võimaldada majandusel tagasi pöörduda jätkusuutliku kasvu teele ning tagada Portugali, euroala ja liidu finantsstabiilsus.

(2)

Kooskõlas rakendusotsuse 2011/344/EL artikli 3 lõikega 10 vaatas komisjon ajavahemikul 25. veebruarist kuni 14. märtsini koostöös Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) ja Euroopa Keskpangaga (EKP) seitsmendat korda läbi edusammud, mida Portugali ametiasutused on programmis kokkulepitud meetmete rakendamisel saavutanud. Lisaks hinnati 14.–17. aprillil 2013 ja 8.–11. mail 2013 täiendavalt mõnda eelarvemeedet.

(3)

Liidu laenude maksimaalse keskmise tagasimaksetähtaja pikendamine oleks kasulik, sest see toetaks Portugali püüdlusi taastada täielik juurdepääs turule ning edukalt programmist väljuda. Selleks et saada täielikult kasu liidu laenu maksimaalse keskmise tagasimaksetähtaja pikendamisest, peaks komisjonil olema õigus pikendada osamaksete ja nende osade tagasimaksetähtaega.

(4)

Reaalne sisemajanduse koguprodukt (SKP) vähenes 2012. aastal 3,2 % pärast ootamatult suurt majandustegevuse ja tööhõive langust aasta viimases kvartalis. Need suundumused nõudsid majandusväljavaate korrigeerimist allapoole: uute prognooside kohaselt väheneb reaalne SKP 2013. aastal 2,3 %, põhjuseks 2012. aastast ülekanduv oodatust negatiivsem mõju, sisetarbimise suurem vähenemine tulenevalt varem oodatust suuremast töötuse määrast ning välisnõudluse kehvem väljavaade. Prognooside kohaselt saab ka majanduse elavnemine olema tagasihoidlikum kui varem eeldati: reaalne SKP kasv peaks olema madalaim aasta teisel poolel ning kasvama 2014. aastal keskmiselt 0,6 %, kusjuures SKP reaalkasv peaks 2015. aastal olema 1,5 %. Eeldatavalt saavutab töötuse määr tipu 18½ protsenti tööjõust 2014. aastal.

(5)

Valitsemissektori eelarve puudujääk oli 2012. aastal 6,4 % SKPst, mis on rohkem kui programmis sisalduv eesmärk 5 % SKPst. Valitsemissektori eelarve puudujäägile avaldasid mõju mitmed suured ühekordsed tehingud, mille mõju eelarvele ei olnud eelmise läbivaatamise ajal teada. Nende tehingute hulka kuuluvad kapitalisüstid riigiosalusega panka CGD (0,5 % SKPst), valitsuse kaudu Parpúblicalt aktsionärilaenude konverteerimine SAGESTAMO omakapitaliks (kaks väljapoole valitsemissektorit jäävat äriühingut; 0,5 % SKPst) ja BPNist vara ülekandmisega seotud väärtuse langus (0,1 % SKPst). Lisaks käsitati pärast Eurostati antud nõuandeid Portugali peamiste lennujaamade käitamise kontsessiooni müügist saadud tulu kapitali vähendamisena ja seega ei mõjutanud see valitsemissektori eelarve positsiooni; vastupidiselt sellele, mida valitsus oli eelarves ette näinud (0,7 % SKPst). Kui jätta arvesse võtmata nende ühekordsete tegurite mõju valitsemissektori eelarve positsioonile, oleks valitsemissektori eelarve puudujääk olnud 4,7 % SKPst, mis jääb allapoole eesmärki. Eelarvepuudujäägi hoidmine sellel tasemel oli keeruline, sest makromajanduslikust olukorrast põhjustatud tulude alalaekumist tuli korvata eelarves kavandatust suuremate kärbetega, eelkõige avaliku sektori palgakulude, vahetarbimise ja uutele investeerimisprojektidele eraldatud summade puhul.

(6)

Kokkuvõttes oli eelarve konsolideerimine 2012. aastal 2,4 % SKPst (mõõdetuna struktuurse eelarvepositsiooni paranemisega), mis on kooskõlas nõukogu 9. oktoobri 2012. aasta soovitusega valitsemissektori ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamiseks Portugalis. Struktuurse esmase eelarvepositsiooni paranemine oli veelgi suurem: 2,7 % SKPst.

(7)

Pärast 2012. aasta suundumusi eeldatakse uues 2013. aasta eelarve lähtestsenaariumis, et tulude alalaekumine ja suurenenud mitterahalised sotsiaalsed siirded jätkuvad, kusjuures suurt osa 2012. aasta viimase kvartali kulude kokkuhoiust käsitatakse ajutisena, mistõttu on negatiivne ülekanduv mõju 2013. aastal ligikaudu 0,4 % SKPst. Lisaks halvendas makromajanduse väljavaate oluline halvenemine 2013. aastal kavandatud eelarvepositsiooni veel 0,5 % SKPst. Neid suundumusi arvesse võttes ei ole programmi viiendal läbivaatamisel seatud eelarve-eesmärgid (4,5 % SKPst 2013. aastal ja 2,5 % SKPst 2014. aastal) enam saavutatavad. Kuna kõrvalekallete põhjused on hinnangute kohaselt peamiselt väljaspool valitsuse kontrolli, näib eelarve kohandamise läbivaatamine olevat asjakohane.

(8)

Seepärast on puudujäägieesmärke kohandatud 5,5 %-le SKPst 2013. aastaks, 4,0 %-le SKPst 2014. aastaks ning 2,5 %-le SKPst 2015. aastaks. Eelarvestrateegiat on kohandatud, et säilitada ajavahemikul 2011–2015 struktuurne esmane kohandamine ligikaudu 9 %, võimaldades samal ajal toimida automaatsetel stabilisaatoritel ning võttes arvesse nii rahastamise ja võla piiranguid kui ka kohandamise sotsiaalseid kulusid. Isegi läbivaadatud eesmärkide kohaselt on vaja võtta märkimisväärses mahus konsolideerimismeetmeid – 3,5 % SKPst 2013. aastal ja 2 % SKPst 2014. aastal. Programmiperioodil kavandatud kohandamist toetatakse eri struktuursete kulu- ja tulumeetmetega. Konsolideerimine peaks eeldatavalt jätkuma ka pärast programmiperioodi lõppu, et vähendada eelarvepuudujääk 2015. aastaks kindlalt allapoole kontrollväärtust 3 % SKPst.

(9)

2013. aasta eelarveseadus sisaldas kaalutlusõigusel põhinevaid struktuurseid meetmeid mahus veidi rohkem kui 3 % SKPst pärast seda, kui on arvesse võetud avaliku sektori töötajate kahest lisatasust ühe taaskehtestamist ning pensionäride kahest lisamaksest 1,1 kordse lisamakse taaskehtestamist, mida oli kärbitud 2012. aastal. Konstitutsioonikohus tegi 5. aprillil 2013 siiski otsuse, et mõni 2013. aasta eelarve säte on põhiseadusega vastuolus, sealhulgas avaliku sektori töötajate ühe lisatasu jätkuv kärpimine, pensionäride lisatasu vähendamine (jättes kahest lisatasust alles ühe mahus 90 %), ning uus lisamaks töötus- ja haigushüvitistele ning seega tekitas otsus eelarvelõhe mahus 0,8 % SKPst. Et kõrvaldada see lõhe ja toetada eelarve nõutud kohandamist 2014. ja 2015. aastal, võttis valitsus aprilli ja mai jooksul vastu kulusid vähendavate alaliste meetmete paketi, mis tervikuna peaks aitama kokku hoida 4,7 miljardit eurot või 2,8 % SKPst aastatel 2013–2014 ning millest meetmeid mahus 0,8 % SKPst rakendatakse 2013. aastal. 2014. aastal tulu- ja kulupõhise konsolideerimise tasakaal taastatakse.

(10)

Avaliku sektori töötajate ja pensionäride kahe lisatasu täieliku taastamise tõttu moodustab tulude suurenemine rohkem kui kaks kolmandikku eelarve konsolideerimisest 2013. aastal, samas kulude kärped moodustavad vähem kui kolmandiku, mis on vastuolus esialgsete kavatsustega keskenduda konsolideerimisel kuludele.

(11)

2013. aastal hõlmavad tulude poole meetmed muu hulgas järgmist: füüsilise isiku tulumaksu restruktureerimine; miinimumpalka ületava maksustatava tulu lisamaks 3,5 %; solidaarsusmaks kõrgemate astmete tulule; maksubaasi laiendamine ja muud tulusid suurendavad muudatused äriühingute maksustamisel; tubaka, alkoholi ja maagaasi aktsiisimaksu tõus; omandimaksu baasi laiendamine pärast kinnisvara ümberhindamist ning erakorraline solidaarsusmaks pensionidele, et tulla toime elanikkonna vananemisega seotud jätkusuutlikkuse probleemidega. Kulude poolel nähakse meetmetega ette avaliku sektori palgakulude märkimisväärne vähendamine, optimeerides vahendite eraldamist ning vähendades avaliku sektori töötajate arvu ja vähendades ületunnitasusid, lisasoodustusi ja hüvitisi erakorralise puhkuse ajal. Muud kulude kokkuhoiu meetmed hõlmavad muu hulgas järgmist: ratsionaliseerimise jätkamine tervishoiusektoris; sotsiaalhüvitiste süsteemi tõhustamine ja sotsiaalabi parem suunamine; haruministeeriumide vahetarbimise vähendamine; kokkuhoid avaliku ja erasektori partnerluse lepingute üle uuesti läbirääkimisest ja riigi osalusega ettevõtete täiendavast restruktureerimisest. Osa kavandatud kokkuhoiust tuleneb avaliku sektori kulude läbivaatamise raames kavandatud meetmete võtmisest peamiselt perioodi alguses.

(12)

Kuna ülalnimetatud meetmed on alalised, võtab valitsus ka ajutisi meetmeid, sealhulgas kandes Ühtekuuluvusfondi vahendid rakendamise algjärgus projektidelt rakendamises kaugemale jõudnud projektidele, ning veelgi vähendades kapitalikulusid (programm Polis).

(13)

Lisaks lisaeelarves sisalduvatele konsolideerimismeetmetele võtab valitsus vastu või esitab parlamendile istungite perioodi lõpuks juuli keskel 2013 avaliku sektori kulude läbivaatamisega seotud reformide elluviimiseks vajalikud muud õigusaktide muudatused või ettepanekud.

(14)

2014. aasta puhul jätkub eelarve kohandamine avaliku sektori kulude läbivaatamise alusel, mille valitsus on eelnevatel kuudel teostanud, ning sisaldab 2014. aastal kulusid vähendavaid alalisi meetmeid mahus 2 % SKPst. Avaliku sektori kulude läbivaatamise meetmete põhimõju avaldub kolmel suunal: 1) avaliku sektori palgakulude vähendamine; 2) pensionihüvitiste vähendamine ja 3) valdkondlikud kulude kärped eri haruministeeriumide ja programmide puhul. Avaliku sektori kulude läbivaatamisega seotud meetmed on osa suuremast püüdlusest riiki reformida, et suurendada sotsiaalsete siirete ja avalike teenuste osutamise puhul võrdsust ja tõhusust. Palgakulude vähendamise eesmärk 2014. aastal on vähendada avaliku sektori töötajate arvu ja samal ajal suurendada kõrgema kvalifikatsiooniga töötajate osakaalu, viia avaliku sektori tööeeskirjad kooskõlla erasektori eeskirjadega ning muuta tasustamispoliitika läbipaistvamaks ja tulemuspõhisemaks. Konkreetsete reformide hulka kuuluvad liikuvuse erikava muutmine ümberõppe programmiks, avaliku sektori töötundide kooskõlla viimine erasektori töötundidega (st töötundide arvu suurenemine 35-lt tunnilt 40-le tunnile nädalas), paindliku tööaja süsteemi kasutuselevõtt, puhkuseõiguste vähendamine, vabatahtliku koondamiskava rakendamine (mis hinnanguliselt tekitab ühekordset algset kulu umbes 0,3 % SKPst) ning palga ja lisatasu ühtse skaala kehtestamine. Ulatuslik pensionireform annab veel ühe olulise osa kokkuhoiust ning põhineb võrdsuse põhimõttel ja tulu progressiivsusel, seega kaitstes madalaima pensioni saajaid. Eelkõige on reformide eesmärk vähendada praeguseid erinevusi avalike teenistujate süsteemi (CGA) ja üldise süsteemi vahel, tõsta ametlikku pensioniiga, muutes demograafilise jätkusuutlikkuse tegurit ning kehtestades äärmise vajaduse korral astmelise jätkusuutlikkuse makse. Lisaks intensiivistatakse vahetarbimise ja kulutuste programmidega seotud kokkuhoidu kõigis haruministeeriumides.

(15)

Silmas pidades rakendamisprotsessiga seotud poliitilisi ja õiguslikke riske, võib sotsiaal- ja poliitiliste partneritega käimasoleva konsultatsiooni protsessi käigus asendada mõne avaliku sektori kulude läbivaatamise meetme muude samaväärse mahu ja kvaliteediga meetmetega.

(16)

Eelarve kohandamist toetavad mitmed fiskaalsed struktuurimeetmed, millega parandatakse kontrolli valitsemissektori kulutuste üle ja tulude laekumist. Eelkõige aitab eelarveraamistiku põhjalik reform, sealhulgas keskvalitsuse ning piirkondliku ja kohaliku omavalitsuse tasandil, viia selle vastavusse eelarvemenetluste ja -juhtimise parima tavaga. Eelarveraamistiku seadust muudeti, et inkorporeerida sellesse liidu eelarvejuhtimise tugevdatud raamistik, võttes üle majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingus ning majanduse juhtimist käsitlevas kuue seadusandliku akti paketis sätestatud nõuded. Uus kohustuste kontrollimise süsteem annab tulemusi, kuid selle rakendamist tuleb hoolega jälgida, et tagada kohustuste ja rahastamise kooskõla. Avaliku halduse reformid jätkuvad avaliku sektori tööhõive ja avaliku sektori üksuste olulise ratsionaliseerimisega. Tulude haldamise reformiga tehakse edusamme ning ametiasutused tugevdavad järelevalvet ja maksukuulekust. Avaliku ja erasektori partnerluste üle on alustatud uusi läbirääkimisi ning alates 2013. aastast prognoositakse märkimisväärset kokkuhoidu. Riigi osalusega ettevõtete tegevus jõudis keskmiselt tasakaalu 2012. aasta lõpuks ning tulemusi peaks veelgi parandama täiendavad tõhusust suurendavad reformid. Tervishoiusektori reformid annavad märkimisväärset kokkuhoidu ja nende rakendamine jätkub üldiselt kooskõlas eesmärkidega.

(17)

Võttes arvesse komisjoni praegusi prognoose SKP nominaalkasvu kohta (-1,0 % 2013. aastal, 1,6 % 2014. aastal ja 3,3 % 2015. aastal) ning valitsemissektori eelarve puudujäägi kohta (5,5 % SKPst 2013. aastal, 4,0 % SKPst 2014. aastal ja 2,5 % SKPst 2015. aastal), kujuneb valitsemissektori võla suhe SKPsse eeldatavalt järgmiseks: 122,9 % SKPst 2013. aastal, 124,2 % SKPst 2014. aastal ja 123,1 % SKPst 2015. aastal. Seega hakkaks võla suhe SKPsse vähenema alates 2014. aastast, eeldusel et eelarvepuudujääk edaspidi väheneb. Võla kujunemist mõjutavad mitmesugused eelarvevälised tehingud, sealhulgas mahukad finantsvara omandamised, eelkõige võimalikuks pankade rekapitaliseerimiseks ja riigile kuuluvate ettevõtete rahastamiseks, ning erinevused tekke- ja kassapõhiste intressimaksete vahel.

(18)

2012. aastal viidi lõpule pankade kapitali suurendamine ja see võimaldas osalevatel pankadel täita Euroopa Pangandusjärelevalve kehtestatud kapitalipuhvri nõuet ning samuti saavutada 2012. aasta keskel 2012. aasta lõpuks seatud eesmärk suurendada esimese taseme põhiomavahendite määra 10 %ni. Tõenäoliselt täidetakse eesmärk viia 2014. aastaks soovituslik laenude ja hoiuste suhe 120 %ni, kuna mõnel pangal oli see näitaja alla künnisväärtuse juba 2012. aasta keskel. Tugevdatakse ka jõupingutusi ettevõttesektoris rahastamisallikate mitmekesistamiseks. Käimas on olemasolevate valitsemissektori rahastatavate krediidiliinide tulemuslikkuse ja valitsemise parandamise võimaluste hindamine. Analüüsitakse pankade maksevõime taastamise kavasid ja koostatakse solveerimiskavasid.

(19)

Täiendavaid edusamme on tehtud majanduskasvu ja konkurentsivõimet edendavate struktuurireformide rakendamisel. Lisaks aktiivse tööturupoliitika tugevdamisele on ametiasutused vastu võtnud ulatusliku tööturureformi. Silmas pidades tööturu paindlikkuse ja töökohtade loomise soodustamist, vähendatakse uue õigusraamistikuga töölepingute lõpetamisel makstavaid lahkumistasusid, lihtsustatakse õiglase vallandamise tingimusi, suurendatakse tööaja paindlikkust, suurendatakse läbirääkimiste võimalusi asutuse tasandil ning vaadatakse läbi töötuskindlustushüvitiste süsteem, et suurendada stiimuleid kiireks tööle naasmiseks, tagades samal ajal kaitse piisava taseme. Kesk- ja kutsehariduse tegevuskava rakendamine kulgeb üldiselt plaanide kohaselt.

(20)

Heas tempos edeneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ (teenuste kohta siseturul) (3) rakendamine, mille eesmärk on vähendada tõkkeid turule sisenemisel ning elavdada konkurentsi ja majandustegevust, muutes eri riikide turule esmase sisenemise lihtsamaks. Parlamendile esitatakse varsti raamseadus, milles sätestatakse kõige olulisemate riiklike reguleerivate asutuste toimimise põhimõtted, sealhulgas nende suur sõltumatus ja autonoomia. Olulisi edusamme on tehtud kolmanda energiapaketi ülevõtmisel ning käimas on elektrienergia tariifi võla vähendamine, et tagada süsteemi jätkusuutlikkus. Lihtsustatakse litsentsimismenetlusi ja vähendatakse muud halduskoormust majanduse eri sektorites, nt keskkonna, territoriaalse planeerimise, põllumajanduse, maaelu arengu, tööstuse, turismi ja geoloogia valdkonnas.

(21)

2012. aasta novembris jõustus eluaseme üürituru ulatuslik reform, mis peaks muutma eluasemeturu dünaamilisemaks. Kohtusüsteemi reformid edenevad vastavalt kokkulepitud ajakavale. Kuhjunud kohtuasjade vähendamisel on tehtud edusamme ning läbi on viidud laiemaid reforme, nt kohtupiirkondade geograafiline reorganiseerimine ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku reform.

(22)

Seda arengut arvestades tuleks rakendusotsust 2011/344/EL muuta,

1)

Artiklit 1 muudetakse järgmiselt:

2)

Artiklit 3 muudetakse järgmiselt:

27.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 175/54

(1)

Euroopa Keskpanga (EKP) ja nende liikmesriikide, mille rahaühik on euro, keskpankade raamatupidamist auditeerivad EKP nõukogu soovitatud ja Euroopa Liidu Nõukogu poolt heakskiidetud sõltumatud välisaudiitorid.

(2)

EKP välisaudiitorite volitused lõppesid pärast majandusaasta 2012 auditeerimist. Seetõttu tuleb välisaudiitorid ametisse määrata alates majandusaastast 2013.

(3)

EKP on valinud oma välisaudiitoriks majandusaastateks 2013–2017 Ernst & Young GmbH Wirtschaftsprüfungsgesellschaft’i.

(4)

EKP nõukogu soovitas määrata EKP välisaudiitoriks majandusaastateks 2013–2017 Ernst & Young GmbH Wirtschaftsprüfungsgesellschaft’i.

(5)

On asjakohane järgida EKP nõukogu soovitust ning muuta vastavalt nõukogu otsust 98/481/EÜ (2),

27.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 175/55

(1)

Euroopa Keskpanga (EKP) ja nende liikmesriikide, mille rahaühik on euro, keskpankade raamatupidamist auditeerivad EKP nõukogu soovitatud ja Euroopa Liidu Nõukogu poolt heakskiidetud sõltumatud välisaudiitorid.

(2)

Suomen Pankki välisaudiitori volitused lõppesid pärast majandusaasta 2012 auditeerimist. Seetõttu tuleb välisaudiitor ametisse määrata alates majandusaastast 2013.

(3)

Suomen Pankki on valinud oma välisaudiitoriks majandusaastateks 2013–2019 PricewaterhouseCoopers Oy.

(4)

EKP nõukogu soovitas määrata Suomen Pankki välisaudiitoriks majandusaastateks 2013–2019 PricewaterhouseCoopers Oy.

(5)

On asjakohane järgida EKP nõukogu soovitust ning muuta vastavalt nõukogu otsust 1999/70/EÜ (2),