24.7.2012

Euroopa Liidu Teataja

L 197/1

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2012/18/EL,

4. juuli 2012,

ohtlike ainetega seotud suurõnnetuse ohu ohjeldamise ning nõukogu direktiivi 96/82/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 192 lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

olles konsulteerinud Regioonide Komiteega,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (2)

ning arvestades järgmist:

(1)

Nõukogu 9. detsembri 1996. aasta direktiivis 96/82/EÜ (ohtlike ainetega seotud suurõnnetuste ohu ohjeldamise kohta) (3) on sätestatud eeskirjad suurõnnetuse vältimiseks, mis võib tuleneda teatavast tööstuslikust tegevusest, ning selle tagajärjel inimeste tervisele ja keskkonnale avalduva mõju piiramiseks.

(2)

Suurõnnetuse tagajärjed on sageli rängad, nagu seda on näidanud Sevesos, Bhopalis, Schweizerhalles, Enschedes, Toulouse’is ja Buncefieldis toimunud katastroofid. Suurõnnetuse mõju võib kanduda ka üle riigipiiride. Seega tuleb võtta asjakohased ennetavad meetmed, et tagada kogu liidu ulatuses kodanike, kogukondade ja keskkonna kõrgetasemeline kaitse. Seepärast on vaja tagada praeguse kõrge kaitsetaseme säilimine samas ulatuses või selle tõstmine.

(3)

Direktiiv 96/82/EÜ on aidanud vähendada kõnealuste õnnetuste tõenäosust ja tagajärgi ning loonud seeläbi kogu liidus parema kaitsetaseme. Nimetatud direktiivi läbivaatamine on kinnitanud, et suurõnnetuste arv ei ole muutunud. Kuigi üldiselt on olemasolevad sätted eesmärgikohased, tuleb teha mõned muudatused, et tõsta veelgi kaitsetaset, eriti mis puudutab suurõnnetuste ärahoidmist. Samas tuleks direktiiviga 96/82/EÜ kehtestatud süsteem kohandada selles viidatud liidus ainete ja segude klassifitseerimise süsteemis tehtud muudatustega. Mitmeid sätteid tuleks ka täpsustada ja ajakohastada.

(4)

Seepärast on olemasoleva kaitsetaseme säilitamise ja edasise tõstmise tagamiseks asjakohane asendada direktiiv 96/82/EÜ, muutes sätted tõhusamaks ning vähendades võimaluse korral tarbetut halduskoormust menetluste sujuvamaks muutmise ja lihtsustamise abil tingimusel, et sellega ei kahjustata ohutust, keskkonna- ja inimese tervise kaitset. Samas peavad uued sätted olema selged, seostatud ja kergesti mõistetavad, et muuta rakendamine ja jõustatavus paremaks, samal ajal kui inimese tervise ja keskkonnakaitse tase jääb vähemalt samaks või tõuseb. Komisjon peaks tegema direktiivi tegelikul rakendamisel liikmesriikidega koostööd. See koostöö peaks muu hulgas puudutama ainete ja segude iseliigitumise teemat. Vajaduse korral tuleks direktiivi rakendamisse kaasata sidusrühmad, nagu tööstuse, töötajate ning inimese tervise kaitset või keskkonnakaitset edendavate vabaühenduste esindajad.

(5)

ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni tööstusõnnetuste piiriülese mõju konventsioonis, mille liit kiitis heaks nõukogu 23. märtsi 1998. aasta otsusega 98/685/EÜ tööstusõnnetuste piiriülese mõju konventsiooni sõlmimise kohta, (4) on sätestatud võimaliku piiriülese mõjuga tööstusõnnetuste ärahoidmise, nendeks valmisoleku ja neile reageerimise, samuti kõnealuse valdkonna rahvusvahelise koostöö meetmed. Direktiiviga 96/82/EÜ on konventsioon üle võetud liidu õigusesse.

(6)

Suurõnnetuse tagajärjed võivad olla piiriülesed ning sellega seotud ökoloogilisi ja majanduslikke kulusid ei kanna mitte üksnes kahjustatud käitis, vaid ka asjaomased liikmesriigid. Seepärast on vaja kehtestada ohutusmeetmed ja riskide vähendamise meetmed ning neid kohaldada, et vältida võimalikke õnnetusi, vähendada õnnetuste tekkimise riski ja leevendada nende võimalikke tagajärgi, võimaldades tagada kõrgetasemelise kaitse kogu liidu ulatuses.

(7)	Käesoleva direktiivi sätteid tuleks kohaldada liidu töötervishoiu- ja tööohutus- ning töökeskkonnaalaste sätete, eriti nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiivi 89/391/EMÜ (töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta) (5) kohaldamist piiramata.

(8)

Teatav tööstuslik tegevus tuleks käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jätta, juhul kui selle suhtes kohaldatakse muid liidu või liikmesriikide õigusakte, mis tagavad samaväärse kaitsetaseme. Komisjon peaks jätkuvalt kontrollima, kas kehtivas õiguslikus raamistikus on suuri lünki, eriti seoses uute ja alles kujunevate tootmisharude ning konkreetsetest ohtlikest ainetest tulenevate riskidega, ning esitama seadusandliku ettepaneku nende lünkade kaotamiseks, kui see on asjakohane.

(9)

Direktiivi 96/82/EÜ I lisas on loetletud selle reguleerimisalas olevad ohtlikud ained, viitega muu hulgas teatavatele sätetele nõukogu 27. juuni 1967. aasta direktiivis 67/548/EMÜ (ohtlike ainete liigitamist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta) (6) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. mai 1999. aasta direktiivis 1999/45/EÜ (ohtlike preparaatide klassifitseerimist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta) (7). Direktiivid 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ on asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1272/2008 (mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist), (8) millega rakendatakse liidus ÜRO raames rahvusvahelisel tasandil vastu võetud ühtne ülemaailmne kemikaalide klassifitseerimise ja märgistamise süsteem. Nimetatud määrusega on võetud kasutusele uued ohuklassid ja -kategooriad, mis vaid osaliselt vastavad kehtetuks tunnistatud direktiivide alusel kasutatud klassifikatsioonile. Teatavaid aineid või segusid selle süsteemi raames aga ei klassifitseeritaks, kuna selles raamistikus puuduvad vastavad kriteeriumid. Direktiivi 96/82/EÜ I lisa on vaja seepärast muuta, et viia see vastavusse kõnealuse määrusega, jättes samas muutmata kõnealuses direktiivis ette nähtud kaitsetaseme või tõstes seda veelgi.

(10)	Vääristatud biogaasi klassifitseerimisel tuleks võtta arvesse Euroopa Standardikomitee (CEN) standardite arengut.

(11)

Määrusega (EÜ) nr 1272/2008 vastavusse viimisel võib olla soovimatuid kõrvaltoimeid ja selle määruse hilisem kohandamine võib mõjutada ainete ja segude klassifikatsiooni. Käesolevas direktiivis esitatud kriteeriumide alusel peaks komisjon hindama, kas on ohtlikke aineid, mis ei ole vaatamata nende ohuklassile suurõnnetusohtlikud, ning esitama vajaduse korral seadusandliku ettepaneku asjaomaste ohtlike ainete välistamiseks käesoleva direktiivi reguleerimisalast. Hindamine peaks algama kiiresti, eelkõige pärast aine või segu klassifikatsiooni muutmist, et vältida käitajatele ja liikmesriikide pädevatele asutustele langevat tarbetut koormust. Erandid käesoleva direktiivi reguleerimisalast ei tohiks takistada ühtki liikmesriiki säilitamast või võtmast rangemaid kaitsemeetmeid.

(12)

Käitajate suhtes peaks kehtima üldine kohustus võtta kõik vajalikud meetmed suurõnnetuse ärahoidmiseks, selle tagajärgede leevendamiseks ja kõrvaldamiseks. Kui käitises olevad ohtlike ainete kogused ületavad teatava piiri, annavad käitajad pädevale asutusele piisaval määral teavet, et asutus või asutused saaks kindlaks teha käitise, selles olevad ohtlikud ained ja võimalikud ohud. Käitaja peaks töötama välja ka suurõnnetuse vältimise põhimõtted ja – kui seda nõutakse siseriikliku õigusega – esitama need pädevale asutusele, nähes suurõnnetuse ohu ohjeldamiseks ette üldise lähenemisviisi ja meetmed, sealhulgas asjakohase ohutuse juhtimise süsteemi. Kui käitajad teevad kindlaks ja hindavad suurõnnetuse ohtu, tuleks arvesse võtta ka ohtlikke aineid, mis võivad tekkida käitises toimuva raske õnnetuse ajal.

(13)	Suurõnnetuse põhjustatud keskkonnakahjustuste suhtes kohaldatakse tavaliselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/35/EÜ (keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta) (9).

(14)	Kui käitised paiknevad selliselt või nii lähestikku, et see suurendab suurõnnetuse tõenäosust või raskendab selle tagajärgi, tuleks doominoefekti riski vähendamiseks teha käitajatel koostööd asjakohase teabe vahetamisel ja üldsuse, sealhulgas mõjualas olevate naaberkäitiste teavitamisel.

(15)

Näitamaks et suurõnnetuse vältimiseks ning hädaolukorras toimimise plaanide koostamiseks ja vastumeetmete kavandamiseks on tehtud kõik vajalik, peaks käitaja käitiste puhul, kus on märkimisväärses koguses ohtlikke aineid, andma pädevale asutusele ohutusaruande kujul teavet. Nimetatud ohutusaruanne peaks sisaldama üksikasju käitise, seal leiduvate ohtlike ainete, seadmete ja ladustamisrajatiste, võimaliku suurõnnetuse ja riskianalüüsi, ennetus- ja sekkumismeetmete ning kasutatavate juhtimissüsteemide kohta, et vältida ja vähendada suurõnnetuse riski ja võimaldada astuda vajalikke samme sellise õnnetuse tagajärgede piiramiseks. Suurõnnetuse riski võib suurendada käitise asukohaga seotud loodusõnnetuste toimumise tõenäosus. Seda tuleks arvestada suurõnnetuste stsenaariumide koostamisel.

(16)

Käitiste puhul, kus on märkimisväärses koguses ohtlikke aineid, on hädaolukorraks valmistumiseks vaja koostada käitisesisene ja -väline hädaolukorras toimimise plaan ning luua menetlused, mis tagaksid selliste plaanide kontrollimise ja läbivaatamise vastavalt vajadusele ja nende rakendamise suurõnnetuse või selle tõenäosuse korral. Käitise personaliga tuleks konsulteerida käitisesisese hädaolukorras toimimise plaani küsimuses ja asjaomasel üldsusel peaks olema võimalus avaldada arvamust käitisevälise hädaolukorras toimimise plaani kohta. Allhange võib mõjutada käitise ohutust. Liikmesriigid peaksid nõudma, et käitajad võtaksid seda arvesse suurõnnetuse vältimise põhimõtete, ohutusaruande või käitisesisese hädaolukorras toimimise plaani väljatöötamisel.

(17)	Sobivate käitamismeetodite, sealhulgas järelevalve- ja kontrollimeetodite valimisel peaksid käitajad võtma arvesse parimate tavade kohta kättesaadavat teavet.

(18)

Elamurajoonide, ühiskondliku kasutamise seisukohast oluliste alade ja looduse poolest erilist huvi pakkuvate või eriti tundlike alade paremaks kaitsmiseks on liikmesriikides vaja kohaldada maakasutuse või muid asjakohaseid põhimõtteid, et tagada selliste alade ja sellist ohtu kujutavate käitiste vahel sobiv vahemaa ning et olemasolevate käitiste puhul rakendataks vajaduse korral täiendavaid tehnilisi meetmeid, et oht inimestele ja keskkonnale püsiks vastuvõetaval tasemel. Otsuste tegemisel tuleks arvesse võtta piisaval määral teavet riskide kohta ja nendega seotud tehnilisi nõuandeid. Eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete halduskoormuse vähendamiseks tuleks menetlused ja meetmed võimaluse korral ühitada muudest asjakohastest liidu õigusaktidest tulenevate menetluste ja meetmetega.

(19)

Juurdepääsu hõlbustamiseks keskkonnateabele tuleks vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni konventsioonile, milles käsitletakse juurdepääsu teabele, avalikkuse kaasamist otsuste langetamisse ja õiguskaitse kättesaadavust keskkonnaküsimustes („Århusi konventsioon”) ning mis kiideti liidu nimel heaks nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsusega 2005/370/EÜ (keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel), (10) suurendada üldsusele pakutava teabe mahtu ja parandada teabe kvaliteeti. Eelkõige tuleks piisavalt teavitada isikuid, kelle puhul on tõenäosus sattuda suurõnnetuse mõjualasse, sellises olukorras võetavatest meetmetest. Liikmesriigid peaksid tegema kättesaadavaks teabe selle kohta, kust leida teavet nende isikute õiguste kohta, keda suurõnnetus mõjutab. Üldsusele antav teave peaks olema sõnastatud selgelt ja arusaadavalt. Lisaks aktiivsele teavitamisele, mis ei eelda päringu esitamist üldsuse poolt, ning välistamata muid teabelevi viise, peaks kõnealusele teabele olema püsijuurdepääs ning seda peaks elektrooniliselt ajakohastama. Samal ajal tuleks turvalisuse kaalutlusel muu hulgas võtta asjakohaseid konfidentsiaalsusmeetmeid.

(20)

Teabe haldamine peaks olema kooskõlas ühise keskkonnateabe süsteemi algatusega, mida tutvustati komisjoni 1. veebruari 2008. aasta teatises pealkirja „Ühise keskkonnateabesüsteemi (SEIS) väljakujundamine” all. Samuti peaks teabe haldamine olema kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2007. aasta direktiiviga 2007/2/EÜ (millega rajatakse Euroopa Ühenduse ruumiandmete infrastruktuur (INSPIRE)) (11) ja selle rakenduseeskirjadega, mille eesmärk on võimaldada jagada keskkonnaalast ruumiteavet avaliku sektori organisatsioonide vahel ja hõlbustada üldsuse juurdepääsu ruumiandmetele kogu liidu ulatuses. Teavet tuleks hoida üldsusele juurdepääsetavas üleeuroopalises andmebaasis, mis hõlbustab ka rakendamise kontrollimist ja aruandlust.

(21)

Århusi konventsiooni kohaselt võimaldab üldsuse tõhus kaasamine otsuste tegemisse asjaomasel üldsusel väljendada ja otsustajatel arvesse võtta arvamusi ja probleeme, mis võivad olla selliste otsuste puhul asjakohased, ning suurendada otsustamise vastutustundlikkust ja läbipaistvust, aidata parandada üldsuse keskkonnateadlikkust ja tagada üldsuse toetus vastuvõetavatele otsustele.

(22)	Suurõnnetuse korral asjakohaste päästemeetmete võtmise tagamiseks peaks käitaja teatama õnnetusest viivitamata pädevale asutusele ja edastama talle teabe, mille põhjal on võimalik hinnata kõnealuse õnnetuse mõju inimese tervisele ja keskkonnale.

(23)	Kohalikud ametiasutused on huvitatud suurõnnetuste vältimisest ja nende tagajärgede leevendamisest ning neil võib olla tähtis roll. Seda peaksid liikmesriigid käesoleva direktiivi rakendamisel arvesse võtma.

(24)

Teabevahetuse lihtsustamiseks ja samalaadsete õnnetuste vältimiseks tulevikus peaksid liikmesriigid edastama komisjonile teabe oma territooriumil toimunud suurõnnetuste kohta, et komisjon saaks analüüsida nende õnnetustega seotud ohte ja käivitada süsteemi eelkõige suurõnnetusi ja nendest saadud õppetunde käsitleva teabe levitamiseks. Kõnealune teabevahetus peaks käsitlema ka esinenud ohtlikke olukordi, mida liikmesriigid peavad suurõnnetuse vältimisel ja selle tagajärgede piiramisel tehniliselt eriti oluliseks. Liikmesriigid ja komisjon peaksid püüdma tagada, et suurõnnetuste kohta teabe vahetamise lihtsustamiseks loodud teabesüsteemid sisaldavad täielikku teavet.

(25)

Liikmesriikidel tuleks määrata pädevad asutused, kes vastutavad selle eest, et käitajad täidaksid oma ülesanded. Pädevad asutused ja komisjon peaksid tegema koostööd rakendamise toetamiseks, koostama näiteks asjakohased suunised ja korraldama parimate tavade vahetamist. Tarbetu halduskoormuse vältimiseks tuleks teavitamiskohustus ühitada muude liidu õigusnormide reguleerimisalasse kuuluvate kohustustega, kui see on asjakohane.

(26)

Liikmesriigid peaksid tagama, et pädevad asutused võtavad vajalikke meetmeid käesoleva direktiivi sätete täitmatajätmise korral. Tõhusa rakendamise ja jõustamise tagamiseks tuleks sisse seada inspekteerimissüsteem, mis hõlmab korrapäraste kindla ajavahemiku järel toimuvate inspekteerimiste ja pisteliste inspekteerimiste kava. Kui see on võimalik, tuleks inspekteerimist kooskõlastada muude liidu õigusaktide, sealhulgas vajaduse korral Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiivi 2010/75/EL (tööstusheidete kohta (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll)) (12) kohaselt toimuva kontrollimisega. Liikmesriigid peaksid tagama, et kontrolli tõhusaks teostamiseks on piisavalt vajalike oskuste ja kvalifikatsiooniga töötajaid. Pädevad asutused peaksid pakkuma asjakohast tuge, kasutades vahendeid ja mehhanisme kogemuste vahetamiseks ning koondades teadmisi, sealhulgas liidu tasandil.

(27)

Tehnika arengu arvessevõtmiseks peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte II–VI lisa muutmiseks, et kohandada neid tehnika arenguga. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(28)

Selleks et tagada käesoleva direktiivi rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusega (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (13).

(29)	Liikmesriigid peaksid kehtestama eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud riigi õigusaktide rikkumise korral, ja tagama nende rakendamise. Kõnealused karistused peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(30)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt inimese tervise ja keskkonna kõrgetasemelise kaitse tagamine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seda on parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(31)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (14) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide edastamine on põhjendatud.

(32)	Direktiivi 96/82/EÜ tuleks seetõttu muuta ja see hiljem kehtetuks tunnistada,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Sisu

Käesoleva direktiiviga kehtestatakse eeskirjad ohtlike ainetega seotud suurõnnetuse vältimiseks ja sellest inimese tervisele ja keskkonnale tuleneva mõju piiramiseks, et järjepidevalt ja tulemuslikult tagada kõrgetasemeline kaitse kogu liidus.

Artikkel 2

Reguleerimisala

1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse artikli 3 punktis 1 määratletud käitiste suhtes.

2. Käesolevat direktiivi ei kohaldata

a)	sõjaväekäitistele, -rajatistele ja sõjaväe ladustamisrajatistele;

b)	ainetest lähtuva ioniseeriva kiirguse tekitatud ohtudele;

ohtlike ainete veole ja sellega otseselt seotud ajutisele vaheladustamisele maanteel, raudteedel, siseveekogudel, merel või õhus väljaspool käesoleva direktiiviga hõlmatud käitisi, kaasa arvatud laadimine, lossimine ja vedu muudesse transpordivahenditesse ja neist välja dokkides, kaidel ja sorteerimisjaamades;

d)	ohtlike ainete edasitoimetamisele mööda torujuhtmeid, sealhulgas pumbajaamades, väljaspool käesoleva direktiiviga hõlmatud käitisi;

e)	mineraalide tootmisele, nimelt nende otsimisele, kaevandamisele ning töötlemisele kaevandustes ja karjäärides, sealhulgas puuraukude abil;

f)	mineraalide, sh süsivesinike puurimisele ja kaevandamisele avamerel;

g)	gaasi maa-alustele ladustamispaikadele avamerel; see hõlmab nii spetsiaalseid hoidlaid kui ka kohti, kus toimub lisaks mineraalide, sealhulgas süsivesinike uurimine ja kasutamine;

h)	jäätmete matmispaikadele, sealhulgas jäätmete maa-alusele ladustamisele.

Ilma et see piiraks esimese lõigu punktide e ja h kohaldamist, kuuluvad direktiivi reguleerimisalasse gaasi maa-alune ladustamine maismaal looduslikes kihtides, põhjaveekihtides, soolakaevandustes ja suletud kaevandustes ning ohtlike ainetega seotud keemilised ja termilised töötlemistoimingud ja nende toimingutega kaasnev ladustamine, samuti toimivad rikastamisjäätmete kõrvaldamise rajatised, sh nende tiigid ja tammid, mis sisaldavad ohtlikke aineid.

Artikkel 3

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1) „käitis”– kogu käitaja kontrolli all olev ala, kus on ohtlikke aineid ühes või mitmes rajatises, kaasa arvatud ühised või seotud infrastruktuur ja toimingud; eristatakse madalama tasandi käitiseid ja kõrgema tasandi käitiseid;

2) „madalama tasandi käitis”– käitis, kus on ohtlikke aineid niisama palju või rohkem, kui on loetletud I lisa 1. või 2. osa tabeli teises veerus, kuid vähem, kui on loetletud I lisa 1. või 2. osa tabeli kolmandas veerus, kasutades I lisa märkuses 4 esitatud liitmisreeglit, kui see on asjakohane;

3) „kõrgema tasandi käitis”– käitis, kus on ohtlikke aineid niisama palju või rohkem, kui on loetletud I lisa 1. või 2. osa tabeli kolmandas veerus, kasutades I lisa märkuses 4 esitatud liitmisreeglit, kui see on asjakohane;

4) „naaberkäitis”– käitis, mis asub teisele käitisele nii lähedal, et see suurendab suurõnnetuse riski või raskendab selle tagajärgi;

5) „uus käitis”–

a)	käitis, mis on käivitatud või ehitatud 1. juunil 2015 või hiljem, või

tegevuskoht, mis kuulub käesoleva direktiivi reguleerimisalasse, või madalama tasandi käitis, millest saab kõrgema tasandi käitis või vastupidi 1. juunil 2015 või hiljem selle rajatiste või seal tehtavate toimingute muutumise tõttu, mis toob kaasa tegevuskoha või käitise ohtlike ainete loetelu muutumise;

6) „olemasolev käitis”– käitis, mis 31. mail 2015 kuulub direktiivi 96/82/EÜ reguleerimisalasse ja alates 1. juunist 2015 kuulub käesoleva direktiivi reguleerimisalasse, ilma et muutuks käitise liigitus madalama tasandi käitiseks või kõrgema tasandi käitiseks;

7) „muu käitis”– tegevuskoht, mis kuulub käesoleva direktiivi reguleerimisalasse, või madalama tasandi käitis, millest saab kõrgema tasandi käitis või vastupidi 1. juunil 2015 või hiljem muudel kui punktis 5 osutatud põhjustel;

8) „rajatis”– maapinnal või maa all asuv tehniline üksus käitises, milles toodetakse, kasutatakse, käideldakse või ladustatakse ohtlikke aineid; see hõlmab kõiki rajatise tööks vajalikke seadmeid, ehitisi, torusid, masinaid, tööriistu, erakasutuses olevaid haruraudteid, dokke, rajatist teenindavaid lossimiskaisid, maabumissildu, ladusid ja muid samalaadseid, sealhulgas ujuvkonstruktsiooniga ehitisi;

9) „käitaja”– füüsiline või juriidiline isik, kes käitab või kontrollib käitist või rajatist või, kui see on sätestatud siseriiklikus õiguses, kellele on antud määrav majanduslik võim või otsustusõigus käitise või rajatise tehnilise toimimise üle;

10) „ohtlik aine”– aine või segu, mis on hõlmatud I lisa 1. osaga või nimetatud I lisa 2. osas, sealhulgas tooraine, toote, kõrvaltoote, jääkaine või vahesaaduse kujul;

11) „segu”– kahest või enamast ainest koosnev segu või lahus;

12) „ohtlike ainete olemasolu”– ohtlike ainete tegelik või eeldatav olemasolu käitises või selliste ohtlike ainete olemasolu, mis võivad käitise rajatistes läbi viidavate menetluste, kaasa arvatud ladustamistegevuse kontrolli alt väljumisel mõistliku oletuse kohaselt tekkida kogustes, mis on samaväärsed I lisa 1. või 2. osas sätestatud piirväärtustega või neist suuremad;

13) „suurõnnetus”– suur heide, tulekahju või plahvatus, mis tekib käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluva käitise töö kontrolli alt väljumise tagajärjel ja seab inimese tervise või keskkonna kohe või hiljem ilmnevasse tõsisesse ohtu käitise sees või väljaspool seda ja mis on seotud ühe või mitme ohtliku ainega;

14) „oht”– ohtliku aine või teatava olukorra olemuslik omadus, mis võib põhjustada kahju inimese tervisele või keskkonnale;

15) „risk”– teatava tagajärje ilmnemise tõenäosus teatava aja jooksul või teatavate asjaolude korral;

16) „ladustamine”– ohtlike ainete koguse hoidmine kaubavaruna turvalises hoidlas või laos;

17) „üldsus”– üks või mitu füüsilist või juriidilist isikut ja, vastavalt siseriiklikule õigusele või tavale, nende ühendused, organisatsioonid või rühmad;

18) „asjaomane üldsus”– üldsus, keda artikli 15 lõikega 1 hõlmatud küsimustes tehtavad otsused mõjutavad või tõenäoliselt mõjutavad või kes on huvitatud kõnealuste otsuste tegemisest; käesoleva mõiste puhul loetakse, et kõnealune huvi on vabaühendustel, kes edendavad keskkonnakaitset ja vastavad siseriiklikust õigusest tulenevatele nõuetele;

19) „inspekteerimine”– kõik meetmed, sealhulgas paikvaatlus, sisemeetmete, süsteemide ja aruannete ning järeldokumentide kontrollimine, samuti vajalikud järelkontrollimeetmed, mida võtavad pädevad asutused või mis võetakse nende nimel selleks, et kontrollida ja suurendada käitiste vastavust käesoleva direktiiviga kehtestatud nõuetele.

Artikkel 4

Teatava ohtliku aine suurõnnetusohtlikkuse hindamine

1. Asjakohastel juhtudel või vastavalt lõikele 2 esitatud liikmesriigi teate põhjal hindab komisjon, kas on tegelikult võimatu, et teatav ohtlik aine, mis on hõlmatud I lisa 1. osaga või loetletud I lisa 2. osas, põhjustab aine või energia vabanemise, mis võib põhjustada suurõnnetuse nii tava- kui ka erandlikes tingimustes, mida on võimalik mõistlikult ette näha. Sellisel hindamisel võetakse arvesse lõikes 3 osutatud teavet ja hindamine peab põhinema ühel või mitmel järgmisel tunnusel:

a)	ohtliku aine olek tavapärastes töötlemis- või käitlemistingimustes või lekke korral;

b)	ohtliku aine omadused, eriti need, mis on seotud eraldumisega suurõnnetuse korral, nagu molekulmass ja aururõhk;

c)	ainete maksimaalne kontsentratsioon segude puhul.

Esimese lõigu kohaldamisel tuleks vajaduse korral arvesse võtta ka ohtliku aine säilitamise seadet ja tavakohast pakendit, eriti siis, kui selle kohta kehtivad liidu eriõigusaktid.

2. Kui liikmesriik leiab, et ohtlik aine ei ole suurõnnetusohtlik vastavalt lõikele 1, teavitab liikmesriik sellest komisjoni ja esitab asjakohase põhjenduse, sealhulgas lõikes 3 osutatud teabe.

3. Lõigete 1 ja 2 kohaldamisel hõlmab teave, mis on vajalik hindamaks ohtliku aine ohtlikke omadusi tervisele ja keskkonnale ning füüsikaliselt ohtlikke omadusi, järgmist:

a)	kõikehõlmav loetelu omadustest, mis on vajalikud selleks, et hinnata ohtliku aine potentsiaali põhjustada füüsilist kahju, kahju tervisele või keskkonnale;

b)	füüsikalised ja keemilised omadused (näiteks molekulmass, aururõhk, toksilisus, keemistemperatuur, reaktiivsus, viskoossus, lahustuvus ja muud olulised omadused);

c)	ohuga tervisele ja füüsikalise ohuga seotud omadused (näiteks reaktiivsus, süttivus, toksilisus koos lisateguritega, nagu organismi kahjustamise viis, vigastuste ja surmajuhtumite suhe ning pikaajaline mõju ning muud tähtsad omadused);

d)	keskkonnaohuga seotud omadused (näiteks ökotoksilisus, püsivus, bioakumulatsioon, keskkonnas pikaajalise edasikandumise potentsiaal ja muud tähtsad omadused);

e)	aine või segu klassifikatsioon liidu süsteemis, kui see on olemas;

f)	teave aine eriomaste käitamistingimuste kohta (näiteks temperatuur, rõhk ja muud asjaomased tingimused), mille kohaselt ohtlikku ainet ladustatakse, kasutatakse ja/või milles ohtlik aine võib esineda ettenähtava tavapäratu käitamise või õnnetuse, näiteks tulekahju korral.

4. Pärast lõikes 1 osutatud hindamist esitab komisjon vajaduse korral Euroopa Parlamendile ja nõukogule seadusandliku ettepaneku, et arvata asjaomane ohtlik aine käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja.

Artikkel 5

Käitaja üldised kohustused

1. Liikmesriik tagab, et käitaja on kohustatud võtma kõik vajalikud meetmed suurõnnetuse vältimiseks ja selle tagajärgede piiramiseks inimese tervisele ja keskkonnale.

2. Liikmesriik tagab, et käitaja on kohustatud tõendama artiklis 6 osutatud pädevale asutusele mis tahes ajal, eelkõige artiklis 20 osutatud inspekteerimiste ja kontrollimise jaoks, et ta on võtnud kõik vajalikud käesoleva direktiivi kohased meetmed.

Artikkel 6

Pädev asutus

1. Ilma et see piiraks käitaja kohustusi, loob või määrab liikmesriik pädeva asutuse, kes vastutab käesolevas direktiivis sätestatud kohustuste täitmise eest („pädev asutus”), ja vajaduse korral ka organid, kes abistavad pädevat asutust tehniliselt. Liikmesriik, kes loob või määrab rohkem kui ühe pädeva asutuse, tagab ülesannete täitmiseks kasutatavate menetluste täieliku kooskõlastatuse.

2. Pädevad asutused ja komisjon teevad käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalike meetmete võtmisel koostööd, kaasates sellesse vajaduse korral sidusrühmi.

3. Liikmesriik tagab, et pädevad asutused võtavad vastu käesoleva direktiivi kohaldamise seisukohast samaväärse teabe, mille käitaja on esitanud muude asjakohaste liidu õigusaktide kohaselt ja mis vastab käesolevas direktiivis sätestatud nõuetele. Sellistel juhtudel tagavad pädevad asutused käesolevas direktiivis sätestatud nõuete täitmise.

Artikkel 7

Teatamine

1. Liikmesriigid kohustavad käitajat saatma pädevale asutusele teatise järgmise teabega:

a)	käitaja nimi ja/või ärinimi ja asjaomase käitise täielik aadress;

b)	käitaja registrijärgne tegevuskoht ja selle täielik aadress;

c)	käitise eest vastutava isiku nimi ja ametikoht, kui see erineb punktis a nimetatust;

d)	piisav teave käitises esinevate või käitises tõenäoliselt esinevate ohtlike ainete ja ainekategooriate kindlakstegemiseks;

e)	asjaomase ohtliku aine või ohtlike ainete kogus ja olek;

f)	rajatise või hoidla tegevus või kavandatud tegevus;

käitise vahetu ümbrus, asjaolud, mis võiksid tõenäoliselt põhjustada suurõnnetuse või raskendada selle tagajärgi, sealhulgas kättesaadavad üksikasjad naaberkäitiste, samuti käesoleva direktiiviga hõlmamata territooriumide, alade ja muutuste kohta, mis võivad põhjustada suurõnnetuse või suurendada selle ohtu, raskendada tagajärgi või põhjustada doominoefekti.

2. Teatis või selle ajakohastatud versioon saadetakse pädevale asutusele järgmiste tähtaegade jooksul:

a)	uue käitise puhul mõistliku aja jooksul enne ehitustööde või tegevuse alustamist või enne selliste muudatuste tegemist, mis toovad kaasa muutuse ohtlike ainete loetelus;

b)	kõigil muudel juhtudel ühe aasta jooksul alates kuupäevast, mil asjaomase käitise suhtes kohaldatakse käesolevat direktiivi.

3. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui käitaja on siseriikliku õiguse nõuete kohaselt saatnud pädevale asutusele teatise enne 1. juunit 2015 ning teatises sisalduvad andmed on kooskõlas käesoleva artikli lõikega 1 ja need ei ole muutunud.

4. Käitaja eelteavitab pädevat asutust järgmistest asjaoludest:

a)	käitaja poolt vastavalt lõikele 1 esitatud teatises märgitud ohtlike ainete koguse märkimisväärne suurenemine või vähenemine või laadi või oleku märkimisväärne muutumine või ainete kasutamise protsessi märkimisväärne muutumine;

b)	muudatuste tegemine käitises või rajatises, mis võib oluliselt mõjutada suurõnnetusohtlikkust;

c)	käitise alaline sulgemine või tegevuse lõpetamine;

d)	lõike 1 punktis a, b või c osutatud teabe muutumine.

Artikkel 8

Suurõnnetuse vältimise põhimõtted

1. Liikmesriik nõuab, et käitaja koostaks kirjaliku dokumendi, milles ta esitab suurõnnetuse vältimise põhimõtted, ja tagaks nende põhimõtete nõuetekohase rakendamise. Põhimõtete abil tagatakse inimese tervise ja keskkonna kõrgetasemeline kaitse. Põhimõtted peavad vastama suurõnnetuse ohule. Need peavad hõlmama käitaja üldisi tegevuseesmärke ja -põhimõtteid, juhtkonna rolli ja vastutust ning kohustust parandada pidevalt suurõnnetuse ohu ohjeldamist ja tagada kõrge kaitsetase.

2. Suurõnnetuse vältimise põhimõtted koostatakse ja – kui see on siseriikliku õiguse kohaselt nõutav – saadetakse pädevale asutusele järgmise tähtaja jooksul:

a)	uue käitise puhul mõistliku aja jooksul enne ehitustööde või tegevuse alustamist või enne selliste muudatuste tegemist, mis toovad kaasa muutuse ohtlike ainete loetelus;

b)	kõigil muudel juhtudel ühe aasta jooksul alates kuupäevast, mil asjaomase käitise suhtes kohaldatakse käesolevat direktiivi.

3. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui käitaja on juba kehtestanud suurõnnetuse vältimise põhimõtted ja saatnud need enne 1. juunit 2015 pädevale asutusele, kui siseriiklik õigus seda nõuab, ning teatises sisalduvad andmed on kooskõlas lõikega 1 ja need ei ole muutunud.

4. Ilma et see piiraks artikli 11 kohaldamist, vaatab käitaja suurõnnetuse vältimise põhimõtted regulaarselt vähemalt iga viie aasta järel läbi ja vajaduse korral ajakohastab neid. Kui see on siseriikliku õiguse kohaselt nõutav, edastatakse suurõnnetuse vältimise ajakohastatud põhimõtted viivitamata pädevale asutusele.

5. Suurõnnetuse vältimise põhimõtteid rakendatakse kohaste vahendite, struktuuride ja ohutusjuhtimise süsteemi abil kooskõlas III lisaga vastavalt suurõnnetuse ohu suurusele ning käitise ülesehituse või tegevuse keerukusele. Madalama tasandi käitiste puhul võib suurõnnetuse vältimise põhimõtteid rakendada muude asjakohaste vahendite, struktuuride ja juhtimissüsteemide abil vastavalt suurõnnetuse ohu suurusele, võttes arvesse III lisas sätestatud põhimõtteid.

Artikkel 9

Doominoefekt

1. Liikmesriik tagab, et pädev asutus teeb artiklite 7 ja 10 kohaselt käitajatelt saadud teavet kasutades või pärast pädeva asutuse poolt täiendava teabe saamiseks esitatud taotlust või artikli 20 kohaste inspekteerimiste käigus saadud teavet kasutades kindlaks kõik madalama tasandi ja kõrgema tasandi käitised või käitiste rühmad, mille puhul võib suurõnnetuse risk olla suurem või selle tagajärjed tõsisemad käitiste geograafilise asukoha ja vastastikuse kauguse ning nendes paiknevate ohtlike ainete varude tõttu.

2. Kui pädeval asutusel on täiendavat teavet lisaks sellele, mille esitas käitaja vastavalt artikli 7 lõike 1 punktile g, teeb ta selle asjaomasele käitajale kättesaadavaks, juhul kui see on vajalik käesoleva artikli kohaldamiseks.

3. Liikmesriik tagab, et lõike 1 kohaselt määratletud käitiste käitajad

a)	vahetavad asjakohast teavet, mis võimaldab kõnealustel käitistel võtta suurõnnetuse vältimise põhimõtetes, ohutusjuhtimise süsteemides, ohutusaruannetes ja käitisesisestes hädaolukorras toimimise plaanides kohaselt arvesse suurõnnetuse üldise ohu laadi ja ulatust;

b)	teevad koostööd, et teavitada üldsust ja naabruses paiknevaid tegevuskohti, mida direktiivi reguleerimisala ei hõlma, ning edastada teave käitiseväliste hädaolukorras toimimise plaanide koostamise eest vastutavale asutusele.

Artikkel 10

Ohutusaruanne

1. Liikmesriik kohustab kõrgema tasandi käitise käitajat esitama ohutusaruande, mille eesmärk on

a)	näidata, et suurõnnetuse vältimise põhimõtted ja nende rakendamiseks loodud ohutuse juhtimise süsteem on jõustatud kooskõlas III lisas sätestatud teabega;

b)	näidata, et suurõnnetusohud ja võimalikud suurõnnetuse stsenaariumid on kindlaks tehtud ning et on võetud vajalikud meetmed suurõnnetuse vältimiseks ja selleks, et piirata selle mõju inimese tervisele ja keskkonnale;

c)	näidata, et käitise rajatiste, hoidlate, seadmete ja nende toimimisega seotud infrastruktuuride kavandamisel, ehitamisel, töös hoidmisel ja hooldamisel on piisavalt arvestatud ohutust ja töökindlust ning peetud silmas käitise tegevusega seotud suurõnnetuse ohtu;

d)	näidata, et käitises on koostatud käitisesisesed hädaolukorras toimimise plaanid, ning esitada vajalik teave käitiseväliste hädaolukorras toimimise plaanide koostamiseks;

e)	esitada pädevale asutusele piisavalt teavet, mis võimaldaks teha uue tegevuse jaoks asukoha määramise otsuseid või muudatusi olemasolevates käitistes.

2. Ohutusaruanne sisaldab vähemalt II lisas loetletud teavet ja andmeid. Selles nimetatakse asjaomased aruande koostamises osalevad organisatsioonid.

3. Ohutusaruanne saadetakse pädevale asutusele järgmiste tähtaegade jooksul:

a)	uue käitise puhul mõistliku aja jooksul enne ehitustööde või tegevuse alustamist või enne selliste muudatuste tegemist, mis toovad kaasa muutuse ohtlike ainete loetelus;

b)	olemasoleva kõrgema tasandi käitise puhul 1. juunist 2016;

c)	muude käitiste puhul kahe aasta jooksul alates kuupäevast, mil asjaomase käitise suhtes kohaldatakse käesolevat direktiivi.

4. Lõikeid 1, 2 ja 3 ei kohaldata, kui käitaja on riigi õigusaktides sätestatud nõuete kohaselt saatnud pädevale asutusele ohutusaruande enne 1. juunit 2015 ning teatises sisalduvad andmed on kooskõlas käesoleva artikli lõigetega 1 ja 2 ning neid ei muudeta. Selleks et täita lõikeid 1 ja 2, esitab käitaja ohutusaruande kõik muudetud osad pädeva asutuse poolt ette nähtud vormingus lõikes 3 osutatud aja jooksul.

5. Ilma et see piiraks artikli 11 kohaldamist, vaatab käitaja ohutusaruande regulaarselt vähemalt iga viie aasta järel läbi ja vajaduse korral ajakohastab seda.

Samuti vaatab käitaja omal algatusel või pädeva asutuse taotluse korral pärast tema käitises toimunud suurõnnetust ja mis tahes muul ajal ohutusaruande läbi ning vajaduse korral ajakohastab seda, kui see on põhjendatud uute asjaolude tõttu või kui see on vajalik selleks, et võtta arvesse uusi ohutust käsitlevaid tehnilisi teadmisi, mis on saadud näiteks õnnetusi või, kui võimalik, ohuolukordi analüüsides ja ohtude hindamist käsitlevate teadmiste analüüsimisel.

Ajakohastatud ohutusaruanne või selle ajakohastatud osad edastatakse viivitamata pädevale asutusele.

6. Enne kui käitaja alustab ehitustöid või tegevust ning käesoleva artikli lõike 3 punktides b ja c ning käesoleva artikli lõikes 5 osutatud juhtudel edastab pädev asutus mõistliku aja jooksul pärast aruande saamist käitajale ohutusaruande läbivaatamise tulemused, kui see on asjakohane, kooskõlas artikliga 19 keelab asjaomase käitise kasutuselevõtmise või edaspidise kasutamise.

Artikkel 11

Rajatise, käitise või hoidla muutmine

Kui rajatist, käitist, hoidlat või protsessi või ohtlike ainete laadi või olekut või kogust muudetakse viisil, mis võib oluliselt mõjutada suurõnnetuse ohtu või mille tagajärjel võib madalama tasandi käitisest saada kõrgema tasandi käitis või vastupidi, tagab liikmesriik, et käitaja vaatab läbi ja vajaduse korral ajakohastab teatist, suurõnnetuse vältimise põhimõtteid, ohutuse juhtimise süsteemi ja ohutusaruannet ning teatab pädevale asutusele ajakohastamise üksikasjad enne muutmist.

Artikkel 12

Hädaolukorras toimimise plaanid

1. Liikmesriik tagab, et kõigi kõrgema tasandi käitiste puhul

a)	koostab käitaja käitisesisese hädaolukorras toimimise plaani, mis hõlmab käitises võetavaid meetmeid;

b)	esitab käitaja pädevale asutusele andmed, mida asutus vajab käitisevälise hädaolukorras toimimise plaani koostamiseks;

c)	koostab liikmesriigi selleks määratud asutus kahe aasta jooksul pärast seda, kui punkti b kohane vajalik teave on käitajalt laekunud, käitisevälise hädaolukorras toimimise plaani selle kohta, milliseid meetmeid tuleb võtta väljaspool käitist.

2. Käitaja täidab lõike 1 punktides a ja b sätestatud kohustused järgmiste tähtaegade jooksul:

a)	uue käitise puhul mõistliku aja jooksul enne tegevuse alustamist või enne selliste muudatuste tegemist, mis toovad kaasa muutuse ohtlike ainete loetelus;

olemasoleva kõrgema tasandi käitise puhul 1. juuniks 2016, välja arvatud juhul, kui enne nimetatud kuupäeva on vastavalt riigi õigusaktides sätestatud nõuetele koostatud käitisesisene hädaolukorras toimimise plaan ja lõike 1 punktis b osutatud teave on kooskõlas käesoleva artikliga ja seda ei muudeta;

c)	muude käitiste puhul kahe aasta jooksul alates kuupäevast, mil asjaomase käitise suhtes hakatakse kohaldama käesolevat direktiivi.

3. Hädaolukorras toimimise plaanide koostamisel tuleb silmas pidada järgmisi eesmärke:

a)	õnnetuse ohjeldamine ja kontrolli alla saamine, et minimeerida selle tagajärgi ja piirata mõju, mida see avaldab inimese tervisele, keskkonnale ja varale;

b)	vajalike meetmete rakendamine inimese tervise ja keskkonna kaitsmiseks suurõnnetuse mõju eest;

c)	vajaliku teabe edastamine üldsusele ja piirkonna asjaomastele teenistustele või asutustele;

d)	keskkonna suurõnnetusejärgse taastamise ja puhastamise sätestamine.

Hädaolukorras toimimise plaanid sisaldavad IV lisas sätestatud teavet.

4. Liikmesriik tagab, et käesolevas direktiivis sätestatud käitisesiseste hädaolukorras toimimise plaanide koostamisel konsulteeritakse käitises töötavate inimestega, sealhulgas allhangete teostajate asjaomaste pikaajaliste töötajatega.

5. Liikmesriik tagab, et asjaomasel üldsusel oleks võimalus avaldada aegsasti arvamust käitiseväliste hädaolukorras toimimise plaanide kohta, kui neid koostatakse või oluliselt muudetakse.

6. Liikmesriik tagab, et käitajad ja määratud asutused vaatavad käitisesisesed ja käitisevälised hädaolukorras toimimise plaanid läbi, katsetavad neid ning vajaduse korral ajakohastavad neid sobiva aja järel, kuid vähemalt kord kolme aasta jooksul. Läbivaatamisel võetakse arvesse asjaomastes käitistes või hädaabiteenistustes toimunud muudatusi ning uusi teadmisi tehnika ja suurõnnetusele reageerimise kohta.

Käitiseväliste hädaolukorras toimimise plaanide puhul võtab liikmesriik arvesse vajadust hõlbustada kodanikukaitse abijõudude tugevdatud koostööd suurõnnetuse korral.

7. Liikmesriik tagab, et hädaolukorras toimimise plaani viib viivitamata ellu käitaja ja vajaduse korral, kui toimub suurõnnetus või leiab aset kontrollimatu sündmus, mille laad võib põhjustada suurõnnetuse, selleks määratud pädev asutus.

8. Ohutusaruandes sisalduvat teavet arvesse võttes võib pädev asutus teha põhistatud otsuse mitte kohaldada lõikes 1 osutatud käitisevälise hädaolukorras toimimise plaani esitamise nõuet.

Artikkel 13

Maakasutuse planeerimine

1. Liikmesriik tagab, et maakasutuse põhimõtetes või muudes asjakohastes põhimõtetes võetakse arvesse eesmärki vältida suurõnnetusi ja piirata selliste õnnetuste tagajärgi inimese tervisele ja keskkonnale. Nimetatud eesmärkide poole püüdlemiseks kontrollitakse

a)	uute käitiste paigutust;

b)	artikliga 11 hõlmatud käitiste muutmist;

c)	muutusi, mis on seotud ühendusteede, üldkülastatavate kohtade ja elamurajoonidega käitiste läheduses, kui nende paigutus või areng on selline, et võib põhjustada suurõnnetuse, suurendada suurõnnetuse riski või raskendada selle tagajärgi.

2. Liikmesriik tagab, et maakasutuse põhimõtetes või muudes asjakohastes põhimõtetes ja nende rakendamise menetluses võetakse pikas perspektiivis arvesse järgmisi vajadusi:

a)	säilitada ohutuse tagamiseks vajalik vahemaa käesoleva direktiivi reguleerimisalas oleva käitise ning elamurajoonide, üldkasutuses olevate hoonete ja alade, puhkealade ning võimaluse korral peamiste transpordiliinide vahel;

b)	kaitsta looduse poolest erilist huvi pakkuvaid või eriti tundlikke alasid käitise läheduses, tagades selleks ohutu vahemaa või võttes muid asjakohaseid meetmeid, kui see on asjakohane;

c)	võtta olemasoleva käitise puhul täiendavaid tehnilisi meetmeid vastavalt artiklile 5, et mitte suurendada riski inimese tervisele ja keskkonnale.

3. Liikmesriik tagab, et kõik pädevad asutused ja planeerimisasutused, kes vastutavad otsuste tegemise eest kõnealuses valdkonnas, võtavad kasutusele konsulteerimismenetlused, et soodustada lõike 1 alusel kehtestatud põhimõtete rakendamist. Menetlused peavad olema sellised, et käitajalt saadav teave käitises tekkivate riskide kohta oleks piisav ja otsuste tegemise puhul oleks tagatud tehnilise nõustamise kättesaadavus kas juhtumipõhiselt või üldiselt.

Liikmesriik tagab, et madalama tasandi käitise käitajad edastavad pädeva asutuse taotluse korral piisavalt maakasutuse planeerimiseks vajalikku teavet käitises esinevate riskide kohta.

4. Käesoleva artikli lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud nõuete kohaldamine ei piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/92/EL (teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta) (15), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiivi 2001/42/EÜ (teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta) (16) ning liidu muude asjakohaste õigusaktide kohaldamist. Liikmesriigid võivad näha ette kooskõlastatud või ühised menetlused käesolevas artiklis ja nimetatud õigusaktides sätestatud nõuete järgimiseks, et muu hulgas vältida hindamise ja nõustamise dubleerimist.

Artikkel 14

Üldsuse teavitamine

1. Liikmesriik tagab, et V lisas osutatud teave on üldsusele pidevalt kättesaadav, ka elektrooniliselt. Teavet ajakohastatakse vajaduse korral, sealhulgas artikliga 11 hõlmatud muudatuste puhul.

2. Kõrgema tasandi käitiste puhul tagab liikmesriik ka, et

a)	isikud, keda suurõnnetus võib mõjutada, saaksid, ilma et peaksid seda taotlema, korrapäraselt ja sobivaimas vormis selgelt ja arusaadavalt sõnastatud teavet ohutusmeetmete ja suurõnnetuse korral käitumise kohta;

ohutusaruanne tehakse taotluse korral üldsusele kättesaadavaks, arvestades artikli 22 lõikes 3 sätestatut; artikli 22 lõike 3 kohaldamise korral tehakse kättesaadavaks aruande muudetud versioon, näiteks tehniliste üksikasjadeta kokkuvõtte kujul, mis hõlmab vähemalt teavet suurõnnetuse ohu, inimese tervisele ja keskkonnale avalduvate võimalike tagajärgede ja suurõnnetuse korral kohustusliku käitumise kohta;

c)	ohtlike ainete loetelu tehakse taotluse korral üldsusele kättesaadavaks, arvestades artikli 22 lõikes 3 sätestatut.

Käesoleva lõike esimese lõigu punkti a kohaselt esitatav teave sisaldab vähemalt V lisas nimetatud teavet. Kõnealune teave edastatakse samuti kõigile avalikult kasutatavatele hoonetele ja aladele, sealhulgas koolidele ja haiglatele, ning artikliga 9 hõlmatud käitiste puhul kõigile naaberkäitistele. Liikmesriik tagab teabe esitamise vähemalt kord viie aasta jooksul ning selle korrapärase läbivaatamise ja vajaduse korral ajakohastamise, sealhulgas artikliga 11 hõlmatud muutmiste puhul.

3. Liikmesriik esitab kõrgema tasandi käitisest alguse saava piiriülese mõjuga suurõnnetuse toimumise tõenäosuse kohta piisavalt teavet liikmesriikidele, keda selline õnnetus võiks mõjutada, et võimalikud mõjutatud liikmesriigid saaksid vajaduse korral kohaldada artiklite 12 ja 13 ning käesoleva artikli asjakohaseid sätteid.

4. Kui asjaomane liikmesriik on otsustanud, et teise liikmesriigi territooriumi lähedal asuv käitis ei saa tekitada suurõnnetuse ohtu väljaspool selle riigi territooriumi vastavalt artikli 12 lõikele 8, ja seega ei ole vaja esitada käitisevälist hädaolukorras toimimise plaani vastavalt artikli 12 lõikele 1, teatab ta oma põhistatud otsusest teisele liikmesriigile.

Artikkel 15

Üldsusega konsulteerimine ja üldsuse kaasamine otsuste tegemisse

1. Liikmesriik tagab, et asjaomasel üldsusel oleks võimalik esitada aegsasti oma arvamus üksikute eriprojektide kohta, mis on seotud järgmiste valdkondadega:

a)	uue käitise planeerimine vastavalt artiklile 13;

b)	artikliga 11 hõlmatud käitise oluline muutmine, kui muutmise suhtes kohaldatakse artiklis 13 sätestatud planeerimiskohustusi;

c)	käitise ümbruse kasutuselevõtt, mille puhul asukoht või muutmine võib suurendada suurõnnetuse riski või raskendada selle tagajärgi vastavalt artiklile 13.

2. Lõikes 1 osutatud üksikute eriprojektide puhul teavitatakse üldsust otsuse tegemise varases etapis või hiljemalt siis, kui teavet saab nõuetekohaselt esitada, kas avalike teadaannete või muude sobivate vahendite, näiteks võimaluse korral elektroonilise meedia abil järgmistest küsimustest:

a)	eriprojekti objekt;

b)	tõsiasi, et projekti puhul tuleb viia läbi riikliku või piiriülese keskkonnamõju hindamine või liikmesriikide vahelised konsultatsioonid vastavalt artikli 14 lõikele 3, kui hindamine või konsultatsioonid tuleb läbi viia;

c)	üksikasjad pädeva asutuse kohta, kes vastutab otsuse tegemise eest, kellelt saab asjakohast teavet ja kellele võib esitada märkusi ja küsimusi, ning märkuste ja küsimuste edastamise ajakava koha;

d)	võimalike otsuste laad ja olemasolu korral otsuse eelnõu;

e)	teadaanne selle kohta, millal, kus ja kuidas tehakse asjakohane teave kättesaadavaks;

f)	üksikasjad käesoleva artikli lõike 7 kohase üldsuse kaasamise korra ja konsultatsioonide läbiviimise kohta.

3. Lõikes 1 osutatud üksikute eriprojektide puhul tagab liikmesriik, et asjaomasele üldsusele tehakse asjakohaste tähtaegade jooksul kättesaadavaks järgmine:

a)	kooskõlas liikmesriigi õigusaktidega peamised aruanded ja nõuanded, mis on pädevale asutusele esitatud ajal, mil asjaomast üldsust teavitati lõike 2 kohaselt;

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/4/EÜ (keskkonnateabele avaliku juurdepääsu kohta) (17) sätete kohaselt muu kui käesoleva artikli lõikes 2 osutatud teave, mis on vajalik kõnealuse otsuse tegemiseks ja mis saab kättesaadavaks alles pärast seda, kui asjaomast üldsust on nimetatud lõike kohaselt teavitatud.

4. Liikmesriik tagab, et asjaomasel üldsusel on enne lõikes 1 osutatud üksikut eriprojekti käsitleva otsuse tegemist võimalus pädevale asutusele arvamust avaldada ja märkusi teha ning et otsuse tegemisel võetakse asjakohaselt arvesse lõike 1 kohaste konsultatsioonide tulemusi.

5. Liikmesriik tagab, et asjaomase otsuse vastuvõtmise korral teeb pädev asutus üldsusele kättesaadavaks järgmise:

a)	otsuse sisu ja põhjendused, sealhulgas hilisemad ajakohastamised;

b)	enne otsuse tegemist peetud konsultatsioonide tulemused ja selgituse selle kohta, kuidas kõnealuseid tulemusi otsuse tegemisel arvesse võeti.

6. Lõike 1 punktis a või c osutatud valdkondadega seotud üldkavade või -programmide koostamisel tagab liikmesriik, et üldsusele antakse võimalus võtta aegsasti ja tõhusalt osa nende ettevalmistamisest, muutmisest ja läbivaatamisest menetluste abil, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta direktiivi 2003/35/EÜ (milles sätestatakse üldsuse kaasamine teatavate keskkonnaga seotud kavade ja programmide koostamisse) (18) artikli 2 lõikes 2.

Liikmesriik määrab kindlaks üldsuse, kellel on vastavalt käesolevale lõikele õigus osaleda, sealhulgas asjakohased vabaühendused, mis vastavad siseriiklike õigusaktidega kehtestatud asjakohastele nõuetele, näiteks keskkonnakaitset edendavad ühendused.

Käesolevat lõiget ei kohaldata kavade ja programmide suhtes, mille puhul kasutatakse üldsuse kaasamise menetlust vastavalt direktiivile 2001/42/EÜ.

7. Üldsuse teavitamise ja asjaomase üldsusega konsulteerimise üksikasjaliku korralduse määrab kindlaks liikmesriik.

Menetluse eri etappidele nähakse ette mõistlikud tähtajad, jättes piisavalt aega üldsuse teavitamiseks ning asjaomase üldsuse ettevalmistamiseks ja tõhusaks osalemiseks keskkonnaalaste otsuste tegemisel vastavalt käesoleva artikli sätetele.

Artikkel 16

Käitaja poolt esitav teave ja pärast suurõnnetust võetavad meetmed

Liikmesriik tagab, et võimalikult kiiresti pärast suurõnnetust teeb käitaja kõige otstarbekamaid vahendeid kasutades järgmist:

a)	teavitab pädevat asutust;

esitab pädevale asutusele järgmised andmed niipea, kui need saavad teatavaks:

i)	õnnetuse asjaolud;

ii)	õnnetusega seotud ohtlikud ained;

iii)	teadaolevad andmed, mille põhjal saab hinnata õnnetuse mõju inimese tervisele, keskkonnale ja varale;

iv)	võetud erakorralised meetmed;

teatab pädevale asutusele, millised meetmed on kavandatud selleks, et

i)	leevendada õnnetuse keskmise kestusega ja pikaajalist mõju;

ii)	välistada õnnetuse kordumine;

d)	ajakohastab esitatud teabe, kui hilisema uurimise käigus ilmnevad täiendavad asjaolud, mille tõttu kõnealune teave või tehtud järeldused muutuvad.

Artikkel 17

Pädeva asutuse poolt pärast suurõnnetust võetavad meetmed

Pärast suurõnnetust kohustab liikmesriik pädevat asutust

a)	tagama, et võetakse kõik kiireloomulised, keskmise kestusega ja pikaajalised meetmed, mis võivad osutuda vajalikuks;

b)	koguma inspekteerimise ja uurimise teel või muul otstarbekal viisil teavet, mis on vajalik õnnetuse tehniliste, organisatsiooniliste ja juhtimisega seotud aspektide täielikuks analüüsimiseks;

c)	tegutsema asjakohaselt, et käitaja võtaks vajalikud heastavad meetmed;

d)	andma soovitusi edaspidiste ennetusmeetmete kohta ning

e)	teavitama toimunud õnnetusest isikuid, keda see tõenäoliselt mõjutab, ning andma neile vajaduse korral teavet meetmete kohta, mida on võetud suurõnnetuse tagajärgede leevendamiseks.

Artikkel 18

Liikmesriigi poolt pärast suurõnnetust esitatav teave

1. Suurõnnetuste vältimist ja nende tagajärgede leevendamist silmas pidades teatab liikmesriik komisjonile oma territooriumil toimunud suurõnnetusest, mis vastab VI lisa kriteeriumidele. Ta esitab komisjonile järgmised üksikasjad:

a)	liikmesriik, aruande eest vastutava asutuse nimi ja aadress;

b)	õnnetuse toimumise kuupäev, kellaaeg ja koht ning asjaomase käitaja täielik nimi ja käitise aadress;

c)	lühiülevaade õnnetuse asjaoludest, sealhulgas õnnetusega seotud ohtlikest ainetest ja õnnetuse vahetust mõjust inimese tervisele ja keskkonnale;

d)	lühiülevaade võetud erakorralistest meetmetest ja õnnetuse kordumise vältimiseks rakendatud vajalikest ettevaatusabinõudest;

e)	oma analüüsi tulemused ja soovitused.

2. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud teave esitatakse võimalikult kiiresti, kuid mitte hiljem kui aasta jooksul alates õnnetuse toimumise kuupäevast, kasutades selleks artikli 21 lõikes 4 osutatud andmebaasi. Kui selle ajavahemiku jooksul saab andmebaasi lisamiseks esitada lõike 1 punkti e alusel vaid esialgset teavet, ajakohastatakse seda siis, kui on olemas täiendavate analüüside tulemused ja täiendavad soovitused.

Liikmesriik võib viivitada lõike 1 punktis e osutatud teabe edastamisega, kui on vaja lõpetada kohtumenetlus, mida selline aruandmine võiks mõjutada.

3. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud teabe edastamiseks liikmesriikide poolt kehtestatakse aruande vorm rakendusaktidega. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 27 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

4. Liikmesriik teatab komisjonile kõikide nende organite nimed ja aadressid, kellel võiks olla olulist teavet suurõnnetuse kohta ja kes võiks anda nõu teiste liikmesriikide pädevatele asutustele, kes peavad sellise õnnetuse puhul sekkuma.

Artikkel 19

Kasutamise keelamine

1. Liikmesriik keelab käitise, rajatise või hoidla või nende mis tahes osa kasutamise või kasutuselevõtmise, kui käitaja võetud meetmetes suurõnnetuse vältimiseks ja selle tagajärgede leevendamiseks on tõsiseid puudujääke. Selleks võtavad liikmesriigid muu hulgas arvesse tõsiseid puudujääke inspekteerimisaruandes vajalikuks peetud meetmete võtmisel.

Liikmesriik võib keelata käitise, rajatise või hoidla või nende mis tahes osa kasutamise või kasutuselevõtmise, kui käitaja ei ole teatisi, aruandeid või muud käesoleva direktiivi kohaselt nõutavat teavet esitanud sätestatud tähtaja jooksul.

2. Liikmesriik tagab, et käitaja võib pädeva asutuse poolt vastavalt lõikele 1 välja antud keelava korralduse edasi kaevata siseriiklike õigusaktide ja korra kohaselt kindlaks määratud asjakohasele organile.

Artikkel 20

Inspekteerimine

1. Liikmesriik tagab, et pädev asutus kehtestab inspekteerimissüsteemi.

2. Inspekteerimise laad peab vastama asjaomase käitise liigile. Inspekteerimine ei sõltu ohutusaruande või muu esitatud aruande saamisest. Inspekteerimine peab olema piisav käitises kasutatavate tehniliste, korralduslike ja juhtimissüsteemide plaanipäraseks ja süstemaatiliseks läbivaatamiseks, tagades eelkõige selle, et

a)	käitaja suudab tõendada, et ta on võtnud erinevate käitises toimuvate tegevuste puhul suurõnnetuse vältimiseks vajalikud meetmed;

b)	käitaja suudab tõendada, et ta on näinud ette vajalikud vahendid õnnetuse tagajärgede piiramiseks nii käitise territooriumil kui ka väljaspool seda;

c)	ohutusaruandes või mis tahes muus esitatud aruandes sisalduvad andmed ja teave kajastavad asjakohaselt käitises valitsevaid olusid;

d)	üldsust on teavitatud vastavalt artiklile 14.

3. Liikmesriik tagab, et kõik käitised on hõlmatud inspekteerimiskavaga riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil ning et kava vaadatakse korrapäraselt läbi ja vajaduse korral ajakohastatakse.

Iga inspekteerimiskava sisaldab järgmist:

a)	asjaomaste ohutusküsimuste üldhinnang;

b)	kavaga hõlmatud geograafilise piirkonna määratlus;

c)	kavaga hõlmatud käitiste loetelu;

d)	selliste käitiserühmade loetelu, mille puhul võib tekkida artikli 9 kohane doominoefekt;

e)	selliste käitiste loetelu, mille puhul teatavad välised riskid või ohuallikad võivad suurendada suurõnnetuse riski või raskendada selle tagajärgi;

f)	rutiinse inspekteerimise puhul kasutatavad menetlused, sealhulgas lõike 4 kohased inspekteerimisprogrammid;

g)	lõike 6 kohase pistelise inspekteerimise menetlused;

h)	sätted eri inspekteerimisasutuste koostöö kohta.

4. Pädev asutus koostab lõikes 3 osutatud inspekteerimiskavade põhjal korrapäraselt kõigi käitiste korrapärase inspekteerimise programmid, määrates sealhulgas eri käitiseliikide puhul kindlaks kohapealse kontrollimise sageduse.

Kahe järjestikuse kohapealse kontrollimise vahele jääv ajavahemik ei ole kõrgema tasandi käitise puhul pikem kui üks aasta ja madalama tasandi käitise puhul pikem kui kolm aastat, välja arvatud juhul, kui pädev asutus on asjaomase käitise suurõnnetusohtlikkuse süstemaatilise hindamise põhjal koostanud inspekteerimisprogrammi.

5. Asjaomaste käitistega seotud ohtude süstemaatiline hindamine põhineb vähemalt järgmistel kriteeriumidel:

a)	asjaomaste käitiste võimalik mõju inimese tervisele ja keskkonnale;

b)	registreeritud andmed käesoleva direktiivi nõuete täitmise kohta.

Muude liidu õigusaktide kohase inspekteerimise tulemusi võetakse samuti arvesse, kui see on asjakohane.

6. Oluliste kaebuste, raskete õnnetuste ja ohtlike olukordade, vahejuhtumite ja nõuetele mittevastavuste uurimiseks tehakse erakorraline inspekteerimine nii kiiresti kui võimalik.

7. Nelja kuu jooksul pärast inspekteerimist teatab pädev asutus käitajale selle tulemused ja vajalikuks peetavad meetmed. Pädev asutus tagab, et käitaja võtab kõik vajalikud meetmed mõistliku aja jooksul pärast teatise saamist.

8. Kui inspekteerimise käigus tuvastatakse käesoleva direktiivi oluline rikkumine, kontrollitakse käitist kuue kuu jooksul uuesti.

9. Kui võimalik, kooskõlastatakse kõnealune inspekteerimine muude liidu õigusaktide kohaselt toimuva inspekteerimisega ja ühitatakse, kui see on asjakohane.

10. Liikmesriik soovitab pädeval asutusel luua mehhanismid ja vahendid kogemuste vahetamiseks ja teadmiste süvendamiseks ning osaleda sellises tegevuses liidu tasandil, kui see on asjakohane.

11. Liikmesriik tagab, et käitaja pakub pädevale asutusele vajalikku abi inspekteerimise tegemiseks ja käesoleva direktiivi kohaste kohustuste täitmiseks vajaliku teabe kogumiseks, eelkõige selleks, et pädev asutus saaks täies ulatuses hinnata suurõnnetuse tõenäosust ja määrata kindlaks suurõnnetuse tõenäosuse võimaliku suurenemise või selle tagajärgede muutumise raskemaks, et koostada käitiseväline hädaolukorras toimimise plaan ja võtta arvesse ohtlikud ained, mis oma oleku, eriomaste tingimuste või asukoha tõttu võivad nõuda eritähelepanu.

Artikkel 21

Infosüsteem ja teabevahetus

1. Liikmesriigid ja komisjon vahetavad teavet kogemuste kohta, mis on omandatud seoses suurõnnetuste vältimise ja nende tagajärgede ulatuse piiramisega. Kõnealune teave käsitleb eelkõige käesolevas direktiivis sätestatud meetmete toimimist.

2. Liikmesriik esitab komisjonile 30. septembriks 2019 ja seejärel iga nelja aasta järel aruande käesoleva direktiivi rakendamise kohta.

3. Käesoleva direktiiviga hõlmatud käitiste puhul annavad liikmesriigid komisjonile vähemalt järgmist teavet:

a)	käitaja nimi või ärinimi ja asjaomase käitise täielik aadress;

b)	käitise tegevus või tegevused.

Komisjon loob liikmesriikide esitatud teavet sisaldava andmebaasi ja ajakohastab seda. Üksnes komisjoni volitatud isikutel ja liikmesriikide pädevatel asutustel on andmebaasile juurdepääs.

4. Komisjon loob ja teeb liikmesriikidele kättesaadavaks andmebaasi, mis sisaldab eelkõige üksikasju liikmesriikide territooriumil toimunud suurõnnetuste kohta, selleks et

a)	teave, mida liikmesriigid esitavad vastavalt artikli 18 lõigetele 1 ja 2, jõuaks kiiresti kõigi pädevate asutusteni;

b)	edastada pädevatele asutustele suurõnnetuse põhjuste analüüs ja selle põhjal tehtud järeldused;

c)	jagada pädevatele asutustele teavet ennetusmeetmete kohta;

d)	edastada teavet organisatsioonide kohta, kes võivad anda nõu või vajalikku teavet suurõnnetuste toimumise, vältimise ja nende tagajärgede leevendamise kohta.

5. Komisjon võtab 1. jaanuariks 2015 vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse teabe edastamise vorm käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 osutatud teabe edastamiseks liikmesriikide poolt ning lõigetes 3 ja 4 osutatud liidu asjakohastest andmebaasidest. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 27 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

6. Lõikes 4 osutatud andmebaas sisaldab vähemalt järgmist:

a)	teave, mida liikmesriigid edastavad vastavalt artikli 18 lõigetele 1 ja 2;

b)	õnnetuse põhjuste analüüs;

c)	pärast õnnetust tehtud järeldused;

d)	ennetusmeetmed, mis on vajalikud õnnetuse kordumise välistamiseks.

7. Komisjon teeb mittekonfidentsiaalse teabe avalikult kättesaadavaks.

Artikkel 22

Juurdepääs teabele ja andmete konfidentsiaalsus

1. Läbipaistvust silmas pidades tagab liikmesriik, et pädev asutus on kohustatud avaldama kogu käesoleva direktiivi kohaselt saadud teabe kõigile füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kes seda direktiivi 2003/4/EÜ kohaselt taotlevad.

2. Pädev asutus võib käesoleva direktiivi, sealhulgas artikli 14 kohaselt taotletava teabe avaldamisest keelduda või seda piirata, kui direktiivi 2003/4/EÜ artiklis 4 sätestatud tingimused on täidetud.

3. Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõike 2 kohaldamist, võib pädev asutus talle laekunud, artikli 14 lõike 2 punktide b ja c kohase täieliku teabe avaldamisest keelduda, kui käitaja on soovinud jätta ohutusaruande või ohtlike ainete loetelu teatavad osad avalikustamata direktiivi 2003/4/EÜ artiklis 4 sätestatud põhjustel.

Pädev asutus võib samadel põhjustel aruande või loetelu teatavatele osadele juurdepääsu mitte lubada. Sellisel juhul esitab käitaja nimetatud pädeva asutuse nõusolekul pädevale asutusele aruande muudetud versiooni, millest nimetatud osad on välja jäetud.

Artikkel 23

Õiguskaitse kättesaadavus

Liikmesriigid tagavad, et

a)	käesoleva direktiivi artikli 14 lõike 2 punkti b või c või artikli 22 lõike 1 kohase teabe taotlejal on õigus taotleda vastavalt direktiivi 2003/4/EÜ artiklile 6 pädeva asutuse tegevuse või tegevusetuse läbivaatamist seoses kõnealuse taotlusega vastavalt käesolevale direktiivile;

b)	asjaomase üldsuse esindajatel on oma siseriikliku õigussüsteemi raames juurdepääs direktiivi 2011/92/EL artiklis 11 sätestatud läbivaatamismenetlusele, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi artikli 15 lõike 1 kohaste juhtude suhtes.

Artikkel 24

Juhised

Komisjon võib välja töötada juhised ohutu kauguse ja doominoefekti kohta.

Artikkel 25

Lisade muutmine

Komisjon võtab kooskõlas artikliga 26 vastu delegeeritud õigusakte II–VI lisa kohandamiseks tehnika arenguga. Selliste kohandustega ei tohi olulisel määral muuta käesolevas direktiivis sätestatud liikmesriikide ja käitajate kohustusi.

Artikkel 26

Delegeeritud volituste rakendamine

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2. Artiklis 25 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 13. augustist 2012. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist uuendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite, tehes seda hiljemalt neli kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 25 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5. Artikli 25 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväiteid või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Artikkel 27

Komiteemenetlus

1. Komisjoni abistab direktiivi 96/82/EÜ alusel asutatud komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

Artikkel 28

Karistused

Liikmesriik määrab kindlaks karistused, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral. Kehtestatavad karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriik teatab need sätted komisjonile 1. juuniks 2015 ja annab viivitamata teada nende edaspidisest muutmisest.

Artikkel 29

Aruandlus ja läbivaatamine

1. Liikmesriikide poolt artikli 18 ja artikli 21 lõike 2 kohaselt esitatud teabe ja artikli 21 lõigetes 3 ja 4 osutatud andmebaasides sisalduva teabe põhjal ning artikli 4 rakendamist arvesse võttes esitab komisjon 30. septembriks 2020 ning pärast seda iga nelja aasta järel Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi tulemusliku rakendamise ja toimimise kohta, mis sisaldab ka teavet liidus toimunud suurõnnetuste ning nende õnnetuste võimaliku mõju kohta käesoleva direktiivi tõhusale toimimisele. Komisjon lisab esimesse aruandesse hinnangu käesoleva direktiivi reguleerimisala muutmise vajaduse kohta. Aruandele lisatakse seadusandlik ettepanek, kui see on asjakohane.

2. Komisjon võib asjakohaste liidu õigusaktide raames hinnata vajadust tegeleda käitaja finantskohustuste, sealhulgas kindlustusega seotud küsimustega, suurõnnetuste puhul.

Artikkel 30

Direktiivi 96/82/EÜ muutmine

Direktiivi 96/82/EÜ I lisa 1. osa kategooriasse „Naftatooted” lisatakse sõnad „d) rasked kütteõlid”.

Artikkel 31

Ülevõtmine

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid 31. maiks 2015. Nad kohaldavad neid alates 1. juunist 2015.

Sõltumata esimeses lõigus sätestatust jõustavad liikmesriigid käesoleva direktiivi artikli 30 järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 14. veebruariks 2014. Nad kohaldavad neid alates 15. veebruarist 2014.

Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse meetmetesse või nende meetmete ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 32

Kehtetuks tunnistamine

1. Käesolevaga tunnistatakse direktiiv 96/82/EÜ kehtetuks alates 1. juunist 2015.

2. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ja loetakse vastavalt VII lisas esitatud vastavustabelile.

Artikkel 33

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 34

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Strasbourg, 4. juuli 2012

Euroopa Parlamendi nimel

president

M. SCHULZ

Nõukogu nimel

eesistuja

A. D. MAVROYIANNIS

(1) ELT C 248, 25.8.2011, lk 138.

(2) Euroopa Parlamendi 14. juuni 2012. aasta seisukoht ja nõukogu 26. juuni 2012. aasta otsus.

(3) EÜT L 10, 14.1.1997, lk 13.

(4) EÜT L 326, 3.12.1998, lk 1.

(5) EÜT L 183, 29.6.1989, lk 1.

(6) EÜT 196, 16.8.1967, lk 1.

(7) EÜT L 200, 30.7.1999, lk 1.

(8) ELT L 353, 31.12.2008, lk 1.

(9) ELT L 143, 30.4.2004, lk 56.

(10) ELT L 124, 17.5.2005, lk 1.

(11) ELT L 108, 25.4.2007, lk 1.

(12) ELT L 334, 17.12.2010, lk 17.

(13) ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.

(14) ELT C 369, 17.12.2011, lk 14.

(15) ELT L 26, 28.1.2012, lk 1.

(16) EÜT L 197, 21.7.2001, lk 30.

(17) ELT L 41, 14.2.2003, lk 26.

(18) ELT L 156, 25.6.2003, lk 17.

LISADE LOETELU

I lisa.	Ohtlike ainete loetelu
II lisa.	Minimaalsed andmed ja teave, mis tuleb esitada artiklis 10 osutatud ohutusaruandes
III lisa.	Suurõnnetuste vältimise seisukohast tähtis artikli 8 lõikes 5 ja artiklis 10 osutatud teave käitise ohutuse juhtimise süsteemi ja korralduse kohta
IV lisa.	Andmed ja teave, mis peavad sisalduma artiklis 12 osutatud hädaolukorras toimimise plaanis
V lisa.	Üldsusele artikli 14 lõike 1 ja artikli 14 lõike 2 punkti a kohaselt edastatav teave
VI lisa.	Artikli 18 lõikes 1 sätestatud kriteeriumid, mille kohaselt suurõnnetusest tuleb teatada komisjonile
VII lisa.	Vastavustabel

I LISA

OHTLIKE AINETE LOETELU

Käesoleva lisa 1. osa tabeli 1. veerus loetletud ohukategooriatega hõlmatud ohtlikele ainetele kohaldatakse 1. osa tabeli 2. ja 3. veerus sätestatud piirkoguseid.

Kui ohtlik aine on hõlmatud käesoleva lisa 1. osaga ning on samuti loetletud 2. osas, kohaldatakse 2. osa tabeli 2. ja 3. veerus sätestatud piirkoguseid.

1. OSA

Ohtlike ainete kategooriad

Käesolev osa hõlmab kõiki ohtlikke aineid, mille kohta kehtivad 1. veerus loetletud ohukategooriad.

1. veerg

2. veerg

3. veerg

Määruse (EÜ) nr 1272/2008 kohased ohukategooriad

Artikli 3 lõikes 10 osutatud ohtlike ainete piirkogused (tonnides) järgmiste käitisetüüpide kohaldamiseks

Madalama tasandi nõuded

Kõrgema tasandi nõuded

H osa.

Oht tervisele

H1 – AKUUTNE TOKSILISUS, 1. kategooria, kõik kokkupuuteviisid

H2 – AKUUTNE TOKSILISUS

—	2. kategooria, kõik kokkupuuteviisid

—	3. kategooria, kokkupuude sissehingamise kaudu (vt märkus 7)

200

H3 STOT (specific target organ toxicity) – TOKSILISUS SIHTORGANI SUHTES – ÜHEKORDNE KOKKUPUUDE

STOT SE 1. kategooria

200

P osa.

Füüsiline oht

P1a – PLAHVATUSOHTLIKUD (vt märkus 8)

—	Ebapüsivad plahvatusohtlikud või

—	plahvatusohtlikud, alamklassid 1.1, 1.2, 1.3, 1.5 või 1.6 või

—	ained või segud, millel määruse (EÜ) nr 440/2008 meetodi A.14 järgi on lõhkeaine omadused (vt märkus 9) ja mis ei kuulu ohuklassidesse „Orgaanilised peroksiidid” või „Isereageerivad ained ja segud”

P1b – PLAHVATUSOHTLIKUD (vt märkus 8)

Plahvatusohtlikud, alamklass 1.4 (vt märkus 10)

200

P2 – TULEOHTLIKUD GAASID

Tuleohtlikud gaasid, 1. või 2. kategooria

P3a – TULEOHTLIKUD AEROSOOLID (vt märkus 11.1)

1. või 2. kategooria tuleohtlikud aerosoolid, mis sisaldavad 1. või 2. kategooria tuleohtlikke gaase või 1. kategooria tuleohtlikke vedelikke

150 (neto)

500 (neto)

P3b – TULEOHTLIKUD AEROSOOLID (vt märkus 11.1)

1. või 2. kategooria tuleohtlikud aerosoolid, mis ei sisalda 1. või 2. kategooria tuleohtlikke gaase ega 1. kategooria tuleohtlikke vedelikke (vt märkus 11.2)

5 000 (neto)

50 000 (neto)

P4 – OKSÜDEERIVAD GAASID

Oksüdeerivad gaasid, 1. kategooria

200

P5a – TULEOHTLIKUD VEDELIKUD

—	1. kategooria tuleohtlikud vedelikud või

—	2. või 3. kategooria tuleohtlikud vedelikud, mida hoitakse nende keemistemperatuurist kõrgemal temperatuuril, või

—	muud kuni 60 °C leektäpiga vedelikud, mida hoitakse nende keemistemperatuurist kõrgemal temperatuuril (vt märkus 12)

P5b – TULEOHTLIKUD VEDELIKUD

—	2. või 3. kategooria tuleohtlikud vedelikud, mille puhul sellised konkreetsed töötlemistingimused nagu kõrge rõhk või kõrge temperatuur võivad tekitada suurõnnetuse ohu, või

—	muud kuni 60 °C leektäpiga vedelikud, mille puhul sellised konkreetsed töötlemistingimused nagu kõrge rõhk või kõrge temperatuur võivad tekitada suurõnnetuse ohu (vt märkus 12)

200

P5c – TULEOHTLIKUD VEDELIKUD

2. või 3. kategooria tuleohtlikud vedelikud, mida ei hõlma P5a ega P5b

5 000

50 000

P6a – ISEREAGEERIVAD AINED JA SEGUD ning ORGAANILISED PEROKSIIDID

Isereageerivad ained ja segud, tüüp A või B või orgaanilised peroksiidid, tüüp A või B

P6b – ISEREAGEERIVAD AINED JA SEGUD ning ORGAANILISED PEROKSIIDID

Isereageerivad ained ja segud, tüübid C, D, E või F või orgaanilised peroksiidid, tüübid C, D, E või F

200

P7 – PÜROFOORSED VEDELIKUD JA TAHKED AINED

Pürofoorsed vedelikud, 1. kategooria

Pürofoorsed tahked ained, 1. kategooria

200

P8 – OKSÜDEERIVAD VEDELIKUD JA TAHKED AINED

Oksüdeerivad vedelikud, 1., 2. või 3. kategooria, või

oksüdeerivad tahked ained, 1., 2. või 3. kategooria

200

E osa.

Keskkonnaoht

E1 – ohtlikud veekeskkonnale Akuutse toksilisuse 1. kategooria või kroonilise toksilisuse 1. kategooria

100

200

E2 – ohtlikud veekeskkonnale Kroonilise toksilisuse 2. kategooria

200

500

Osa O.

Muud ohud

O1 – ained või segud ohulausega EUH014

100

500

O2 – ained ja segud, millest kokkupuutel veega eraldub tuleohtlikke gaase (1. kategooria)

100

500

O3 – ained või segud ohulausega EUH029

200

2. OSA

Nimetatud ohtlikud ained

1. veerg

CASi number (1)

2. veerg

3. veerg

Piirkogused (tonnides) järgmiste käitisetüüpide kohaldamiseks

Ohtlikud ained

Madalama tasandi nõuded

Kõrgema tasandi nõuded

1.	Ammooniumnitraat (vaata märkust 13)

—

5 000

10 000

2.	Ammooniumnitraat (vaata märkust 14)

—

1 250

5 000

3.	Ammooniumnitraat (vaata märkust 15)

—

350

2 500

4.	Ammooniumnitraat (vaata märkust 16)

—

5.	Kaaliumnitraat (vaata märkust 17)

—

5 000

10 000

6.	Kaaliumnitraat (vaata märkust 18)

—

1 250

5 000

7.	Arseenpentoksiid, arseen(V)hape ja/või selle soolad

1303-28-2

8.	Arseentrioksiid, arseenis(III)hape ja/või selle soolad

1327-53-3

0,1

Broom

7726-95-6

100

10.

Kloor

7782-50-5

11.	Nikliühendid sissehingatava pulbri kujul: nikkelmonooksiid, nikkeldioksiid, nikkelsulfiid, trinikkeldisulfiid, dinikkeltrioksiid

—

12.	Etüleenimiin

151-56-4

13.

Fluor

7782-41-4

14.	Formaldehüüd (kontsentratsioonis ≥ 90 %)

50-00-0

15.

Vesinik

1333-74-0

16.	Vesinikkloriid (veeldatud gaas)

7647-01-0

250

17.	Pliialküülid

—

18.	Tuleohtlikud veeldatud gaasid, 1. ja 2. kategooria gaasid (k.a veeldatud naftagaas) ja maagaas (vaata märkust 19)

—

200

19.	Atsetüleen

74-86-2

20.	Etüleenoksiid

75-21-8

21.	Propüleenoksiid

75-56-9

22.

Metanool

67-56-1

500

5 000

23.	4,4′-metüleen bis (2-kloraniliin) ja/või selle soolad, pulbri kujul

101-14-4

0,01

24.	Metüülisotsüanaat

624-83-9

0,15

25.

Hapnik

7782-44-7

200

2 000

26.	2,4-tolueendiisotsüanaat

584-84-9

100

2,6-tolueendiisotsüanaat

91-08-7

27.	Karbonüüldikloriid (fosgeen)

75-44-5

0,3

0,75

28.	Arsiin (arseentrihüdriid)

7784-42-1

0,2

29.	Fosfiin (fosfortrihüdriid)

7803-51-2

0,2

30.	Vääveldikloriid

10545-99-0

31.	Vääveltrioksiid

7446-11-9

32.	Polüklorodibensofuraanid ja polüklorodibensodioksiinid (k.a TCDD), arvutatud TCDD-ekvivalendina (vaata märkust 20)

—

0,001

33.

Järgmised KANTSEROGEENID või segud, milles järgmiste kantserogeenide sisaldus on üle 5 massiprotsendi:

4-aminobifenüül ja/või selle soolad, bensotrikloriid, bensidiin ja/või selle soolad, bis (klorometüül)eeter, klorometüülmetüüleeter, 1,2-dibromoetaan, dietüülsulfaat, dimetüülsulfaat, dimetüülkarbamoüülkloriid, 1,2-dibromo-3-kloropropaan, 1,2-dimetüülhüdrasiin, dimetüülnitrosamiin, heksametüülfosfortriamiid, hüdrasiin, 2- naftüülamiin ja/või selle soolad, 4-nitrodifenüül ning 1,3-propaansultoon

—

0,5

34.

Naftasaadused ja alternatiivkütused

a)	Mootoribensiin ja ligroiin,

b)	petrooleum (sh reaktiivkütus),

c)	gaasiõlid (sh diislikütused, tarbekütteõlid ja gaasiõli kokkusegamisosised),

d)	raske kütteõli,

e)	alternatiivkütused, mis on sama otstarbega ning süttivuse ja keskkonnaohtude osas sarnaste omadustega kui punktides a–d osutatud tooted

—

2 500

25 000

35.	Veevaba ammoniaak

7664-41-7

200

36.	Boortrifluoriid

7637-07-2

37.	Vesiniksulfiid

7783-06-4

38.	Piperidiin

110-89-4

200

39.	Bis(2-dimetüülaminoetüül) (metüül)amiin

3030-47-5

200

40.	3-(2-etüülheksüüloksü)propüülamiin

5397-31-9

200

41.	Naatriumhüpokloritit sisaldavaid segud (*1), mis on klassifitseeritud ohtlikuks veekeskkonnale akuutse toksilisuse 1. kategooriasse [H400], sisaldab vähem kui 5 % aktiivkloori ja ei ole liigitatud mõne teise I lisa 1. osa ohukategooriatesse.

200

500

42.	Propüülamiin (vt märkus 21)

107-10-8

500

2 000

43.	Tert-butüülakrülaat (vt märkus 21)

1663-39-4

200

500

44.	2-metüül-3-buteennitriil (vt märkus 21)

16529-56-9

500

2 000

45.	Tetrahüdro-3,5-dimetüül-1,3,5-tiadiasinaan-2-tioon (dasomet) (vt märkus 21)

533-74-4

100

200

46.	Metüülakrülaat (vt märkus 21)

96-33-3

500

2 000

47.	3-metüülpüridiin (vt märkus 21)

108-99-6

500

2 000

48.	1-bromo-3-kloropropaan (vt märkus 21)

109-70-6

500

2 000

I LISA MÄRKUSED

1.	Ained ja segud on klassifitseeritud vastavalt määrusele (EÜ) nr 1272/2008.

Segusid käsitletakse puhaste ainetega samaväärsena, kui nende kontsentratsioon jääb piiridesse, mis on vastavalt nende omadustele määratud kindlaks määruse (EÜ) nr 1272/2008 kohaselt või selle viimase tehnika arengut arvesse võtva muudatuse põhjal, kui ei ole eriomaselt esitatud nende protsentuaalset koostist või muud kirjeldust.

Ülaltoodud loetelus on sätestatud piirkogused iga käitise kohta.

Kogused, mida tuleb silmas pidada asjakohaste artiklite kohaldamisel, on maksimaalsed kogused, mis on või võivad olla mis tahes ajal olemas. Kui käitises on ohtlikke aineid ainult kuni 2 % asjaomasest piirmäärast, ei võeta seda kogust olemasoleva summaarse koguse arvutamisel arvesse, kui nende ainete asukoht käitises ei saa põhjustada suurõnnetust mujal käitise territooriumil.

Ohtlike ainete või ohtlike ainete kategooriate lisamise kohta kohaldatakse vajaduse korral järgmisi eeskirju.

Käitises, kus ei ole üksikut ohtlikku ainet asjaomasest piirkogusest rohkem või sellega võrdselt, kohaldatakse järgmist reeglit, et teha kindlaks, kas käitis on hõlmatud käesoleva direktiiviga ette nähtud asjakohaste nõuetega.

Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõrgema tasandi käitistele, kui järgmise tehte summa

q1 / QU1 + q2 / QU2 + q3 / QU3 + q4 / QU4 + q5 / QU5 + … on vähemalt 1,

kus qx on käesoleva lisa 1. või 2. osaga hõlmatud ohtliku aine (või ohtlike ainete) x kogus

ja QUX on käesoleva lisa 1. või 2. osa 3. veerus oleva ohtliku aine või kategooria x asjaomane piirkogus.

Käesolevat direktiivi kohaldatakse madalama tasandi käitistele, kui järgmise tehte summa

q1 / QL1 + q2 / QL2 + q3 / QL3 + q4 / QL4 + q5 / QL5 + … on vähemalt 1,

kus qx on käesoleva lisa 1. või 2. osaga hõlmatud ohtliku aine (või ohtlike ainete kategooria) x kogus

ja QLX on käesoleva lisa 1. või 2. osa 2. veerus oleva ohtliku aine või kategooria x asjaomane piirkogus.

Kõnealust eeskirja kasutatakse selleks, et hinnata ohtu tervisele, füüsilist ohtu ja keskkonnaohtu. Seepärast tuleb seda rakendada kolm korda:

a)	et lisada ohtlikke aineid, mis on loetletud 2. osas ja mis on klassifitseeritud akuutse toksilisuse 1., 2. või 3. kategooriasse (sissehingamise kaudu) või STOT 1. kategooriasse, koos ohtlike ainetega, mis kuuluvad 1. osa H osasse: kanded H1 kuni H3;

et lisada ohtlikke aineid, mis on loetletud 2. osas ja mis on klassifitseeritud plahvatusohtlikuks, tuleohtlikuks gaasiks, tuleohtlikuks aerosooliks, oksüdeerivaks gaasiks, tuleohtlikuks vedelikuks, isereageerivaks aineks või seguks, orgaaniliseks peroksiidiks, pürofoorseks vedelikuks või tahkeks aineks, oksüdeerivaks vedelikuks või tahkeks aineks, koos ohtlike ainetega, mis kuuluvad 1. osa P osasse: kanded P1 kuni P8;

c)	et lisada ohtlikke aineid, mis on loetletud 2. osas ja mis on klassifitseeritud ohtlikuks veekeskkonnale akuutse toksilisuse 1. kategooriasse või kroonilise toksilisuse 1. või 2. kategooriasse, koos ohtlike ainetega, mis kuuluvad 1. osa E osasse: kanded E1 ja E2.

Käesoleva direktiivi asjakohaseid sätteid kohaldatakse, kui vastavalt punktile a, b või c saadud summa on 1 või sellest suurem.

Ohtlike ainete, sealhulgas selliste jäätmete puhul, mida ei ole määrusega (EÜ) nr 1272/2008 kaetud, kuid mis on käitises või võivad olla käitises ja millel on või võib olla käitises valitsevate olude korral omadusi, mis on samaväärsed suurõnnetusi põhjustada võivate omadustega, liigitatakse need ajutiselt neile kõige sarnasema kategooria või nimetatud ohtliku ainena, mis jääb käesoleva direktiivi reguleerimisalasse.

Ohtlike ainete puhul, mida võib nende omaduste põhjal klassifitseerida rohkem kui ühte kategooriasse, kasutatakse käesoleva direktiivi kohaldamisel madalaimat piirkogust. Märkuses 4 sätestatud reegli kohaldamisel tuleks kasutada antud märkuse punktides a, b ja c nimetatud kategooriate asjaomasele klassifikatsioonile vastavat madalaimat piirkogust.

Ohtlikud ained, mis kuuluvad suukaudse akuutse toksilisuse 3. kategooriasse (H 301), kuuluvad ohuklassi H2 – AKUUTNE TOKSILISUS, kui ei ole klassifitseeritav ei akuutne toksilisus sissehingamise kaudu ega akuutne nahakaudne toksilisus, näiteks kui puuduvad lõplikud sissehingamise või naha kaudu avalduva toksilisuse andmed.

Ohuklass „plahvatusohtlikud” hõlmab lõhkeainetooteid (vt määruse (EÜ) nr 1272/2008 I lisa punkt 2.1). Kui plahvatusohtliku aine või segu kogus tootes on teada, arvestatakse käesoleva direktiivi kohaldamisel osutatud kogust. Kui plahvatusohtliku aine või segu kogus tootes on teadmata, käsitatakse käesoleva direktiivi kohaldamisel kogu toodet lõhkeainena.

Ainete ja segude plahvatusohtlikkuse katsetamine on vajalik ainult siis, kui ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu (2) (edaspidi „ÜRO katsete ja kriteeriumide käsiraamat”) 6. liite 3. osa kohase sõelumismenetlusega on leitud, et aine või segu võib olla plahvatusohtlik.

10.	Kui punkti 1.4 kohaseid plahvatusohtlikke aineid vabastatakse pakendist või pakitakse ümber, klassifitseeritakse need kande P1a alla, kui ei ole näidatud, et oht vastab määruse (EÜ) nr 1272/2008 kohaselt ikkagi veel punktile 1.4.

11.1.

Tuleohtlikke aerosoole klassifitseeritakse vastavalt nõukogu 20. mai 1975. aasta direktiivile 75/324/EMÜ (aerosoole käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) (3) (aerosoolide direktiiv). Direktiivi 75/324/EMÜ kohased eriti tuleohtlikud ja tuleohtlikud aerosoolid vastavad määruse (EÜ) nr 1272/2008 tuleohtlike aerosoolide 1. ja 2. kategooriale.

11.2.

Kõnealuse kande kasutamiseks peab olema dokumenteeritud, et aerosoolimahutis ei ole 1. ega 2. kategooria tuleohtlikku gaasi ega 1. kategooria tuleohtlikku vedelikku.

12.

Vastavalt määruse (EÜ) nr 1272/2008 I lisa punktile 2.6.4.5 tuleb vedelikud leektäpiga üle 35 °C klassifitseerida 3. kategooriasse, kui ÜRO katsete ja kriteeriumide käsiraamatu III osa punktis 32 kirjeldatud põlemisvõime ülalhoidmise katse L.2 tulemused on negatiivsed. See ei kehti aga kõrgendatud rõhu ja temperatuuri puhul ja seepärast on sellised vedelikud käesolevas kategoorias.

13.

Ammooniumnitraat (5 000 / 10 000): väetised, mis on võimelised oma lagunemist toetavaks lagunemiseks

Öeldu kehtib ammooniumnitraadipõhiste kompleks- ja täisväetiste kohta (kompleks- ja täisväetised sisaldavad ammooniumnitraati koos fosfaadi ja/või potasega), mis vastavalt ÜRO künakatsele (vt ÜRO katsete ja kriteeriumide käsiraamatu III osa alapunkt 38.2) võivad hakata oma lagunemist toetavalt lagunema ja milles ammooniumnitraadis oleva lämmastiku protsent on

—	15,75 (4) ja 24,5 (5) massiprotsendi vahemikus ja mis ei sisalda põlevaid/orgaanilisi aineid kokku üle 0,4 % või mis vastavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2003/2003 (väetiste kohta) (6) III-2 lisa nõuetele;

—	kuni 15,75 massiprotsenti ja põlevate ainete kogus ei ole piiratud.

14.

Ammooniumnitraat (1 250 / 5 000): väetisele sobiva puhtusastmega

Kohaldatakse ammooniumnitraadipõhiste lihtväetiste ning kompleks- ja täisväetiste suhtes, mis vastavad määruse (EÜ) nr 2003/2003 III-2 lisa nõuetele ja mille ammooniumnitraadipõhise lämmastiku sisaldus on

—	üle 24,5 massiprotsendi, välja arvatud ammooniumnitraadipõhise lihtväetise segud dolomiidi, lubjakivi ja/või kaltsiumkarbonaadiga, mille puhtusaste on vähemalt 90 %;

—	üle 15,75 massiprotsendi ammooniumnitraadi ja ammooniumsulfaadi segude puhul;

—	üle 28 massiprotsendi (7), kui kõne all on ammooniumnitraadipõhise lihtväetise segu dolomiidi, lubjakivi ja/või kaltsiumkarbonaadiga, mille puhtusaste on vähemalt 90 %.

15.

Ammooniumnitraat (350 / 2 500): tehnilise puhtusastmega

See kehtib ammooniumnitraadi ja ammooniumnitraadi segude suhtes, milles ammooniumnitraadipõhise lämmastiku sisaldus on

—	24,5–28 massiprotsenti ja mis sisaldab kuni 0,4 % põlevaid aineid;

—	üle 28 massiprotsendi ja mis sisaldab kuni 0,2 % põlevaid aineid.

Samuti kehtib see ammooniumnitraadi vesilahuste suhtes, mille ammooniumnitraadisisaldus on üle 80 massiprotsendi.

16.

Ammooniumnitraat (10/50): nõuetele mitte vastavad materjalid ja väetised, mis ei läbi detonatsioonitesti

See kehtib järgmistel juhtudel:

—

tootmisprotsessist kõrvaldatud materjal, ammooniumnitraat ja ammooniumnitraadi segud, ammooniumnitraadipõhised lihtväetised ning märkustes 14 ja 15 osutatud ammooniumnitraadipõhised kompleks- ja täisväetised, mis lõppkasutaja tagastab või on tagastanud tootjale, saatnud ajutiseks ladustamiseks või ümbertöötamiskäitisele ümbertöötamiseks, ringlussevõtuks või ohutu kasutamise jaoks ümbertöötamiseks, kuna need ei vasta enam märkuste 14 ja 15 nõuetele;

—	käesoleva lisa märkuse 13 esimeses taandes ja märkuses 14 osutatud väetiste suhtes, mis ei vasta enam määruse (EÜ) nr 2003/2003 III-2 lisa nõuetele.

17. Kaaliumnitraat (5 000 / 10 000)

See kehtib selliste granuleeritud/mikrogranuleeritud kaaliumnitraadipõhiste liitväetiste kohta, mille omadused on sama ohtlikud kui puhtal kaaliumnitraadil.

18. Kaaliumnitraat (1 250 / 5 000)

See kehtib selliste kristallitud kaaliumnitraadipõhiste liitväetiste kohta, mille omadused on sama ohtlikud kui puhtal kaaliumnitraadil.

19. Vääristatud biogaas

Käesoleva direktiivi rakendamiseks võib vääristatud biogaasi klassifitseerida I lisa 2. osa kandesse 18, kui seda on töödeldud kooskõlas puhastatud ja vääristatud biogaasi puhul kohaldatavate standarditega, millega tagatakse maagaasile vastav kvaliteet, kaasa arvatud metaanisisaldus, ning kui selle hapnikusisaldus ei ületa 1 %.

20. Polüklorodibensofuraanid ja polüklorodibensodioksiinid

Polüklorodibensofuraanide ja polüklorodibensodioksiinide koguste arvutamiseks kasutatakse järgmisi tegureid.

Maailma Terviseorganisatsiooni TEFid (2005)
2,3,7,8-TCDD	1	2,3,7,8-TCDF	0,1
1,2,3,7,8-PeCDD	1	2,3,4,7,8-PeCDF	0,3
		1,2,3,7,8-PeCDF	0,03

1,2,3,4,7,8-HxCDD	0,1
1,2,3,6,7,8-HxCDD	0,1	1,2,3,4,7,8-HxCDF	0,1
1,2,3,7,8,9-HxCDD	0,1	1,2,3,7,8,9-HxCDF	0,1
		1,2,3,6,7,8-HxCDF	0,1
1,2,3,4,6,7,8-HpCDD	0,01	2,3,4,6,7,8-HxCDF	0,1

OCDD	0,0003	1,2,3,4,6,7,8-HpCDF	0,01
		1,2,3,4,7,8,9-HpCDF	0,01

		OCDF	0,0003
(T = tetra, P = penta, Hx = heksa, Hp = hepta ja O = okta)
Viide: Van den Berg et al., „The 2005 World Health Organization Re-evaluation of Human and Mammalian Toxic Equivalency Factors for Dioxins and Dioxin-like Compounds” (Dioksiinide ja dioksiinilaadsete ühendite toksilisust inimesele ja imetajatele iseloomustavate toksilisuse ekvivalentfaktorite ümberhindamine Maailma Terviseorganisatsiooni poolt 2005. aastal).

21.	Kui nimetatud ohtlik aine kuulub ka tuleohtlike vedelike ohukategooriasse P5a või P5b, siis kasutatakse käesoleva direktiivi kohaldamisel madalaimat piirkogust.

(1) CASi number on näidatud üksnes viitena.

(*1) Tingimusel et segu ei liigitata naatriumhüpokloriti puudumisel ohtlikuks veekeskkonnale akuutse toksilisuse 1. kategooriasse [H400].

(2) Rohkem juhiseid katsetustest loobumise kohta on esitatud meetodi A.14 kirjelduses, vt komisjoni 30. mai 2008. aasta määrust (EÜ) nr 440/2008, millega kehtestatakse katsemeetodid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) (ELT L 142, 31.5.2008, lk 1).

(3) EÜT L 147, 9.6.1975, lk 40.

(4) 15,75 massiprotsenti ammooniumnitraadipõhist lämmastikku vastab 45 protsendile ammooniumnitraadile.

(5) 24,5 massiprotsenti ammooniumnitraadipõhist lämmastikku vastab 70 protsendile ammooniumnitraadile.

(6) ELT L 304, 21.11.2003, lk 1.

(7) 28 massiprotsenti ammooniumnitraadipõhist lämmastikku vastab 80 protsendile ammooniumnitraadile.

II LISA

Minimaalsed andmed ja teave, mis tuleb esitada artiklis 10 osutatud ohutusaruandes

Suurõnnetuse vältimise seisukohast vajalik teave käitise juhtimissüsteemi ja korralduse kohta

Kõnealune teave sisaldab III lisas osutatud üksikasju.

Käitise ümbruse kirjeldus:

a)	käitise territooriumi ja ümbruse, sealhulgas geograafilise asukoha, meteoroloogiliste, geoloogiliste, hüdroloogiliste tingimuste ja vajaduse korral ka ajaloo kirjeldus;

b)	käitise seadmed ja muu tegevus, mis võib tekitada suurõnnetuse ohtu;

c)	olemasoleva teabe põhjal naabruses asuvad asutused, muud käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jäävad territooriumid, alad ja muutused, mis võivad olla suurõnnetuse allikaks või suurendada suurõnnetuse ohtu, raskendada selle tagajärgi ja põhjustada doominoefekti;

d)	selliste alade kirjeldus, kus võib aset leida suurõnnetus.

Käitise kirjeldus:

a)	ohutuse, suurõnnetuse ohu peamiste allikate ja sellist suurõnnetust põhjustavate tingimuste seisukohast tähtsate käitise peamiste tegevusalade ja osade ning toodete kirjeldus koos kavandatud ennetusmeetmete kirjeldusega;

b)	tööprotsesside, eriti käitamismeetodite kirjeldus; vajaduse korral võttes arvesse olemasolevat teavet parimate tavade kohta;

ohtlike ainete kirjeldus:

ohtlike ainete ülevaade, kaasa arvatud:

—	ohtlike ainete tunnusandmed: keemiline nimetus, CASi number, nimetus Rahvusvahelise Puhta Keemia ja Rakenduskeemia Liidu nomenklatuuris,

—	käitises olevate või olla võivate ohtlike ainete maksimumkogus;

ii)	ohtliku kemikaali füüsikalised, keemilised, toksikoloogilised omadused ning inimese tervishoiu ja keskkonnaga seotud ohud, nii vahetu kui ka hiljem avalduva toimega;

iii)	aine füüsikaline ja keemiline käitumine tavatingimustel kasutamise ja võimaliku õnnetuse korral.

Võimalike õnnetuste ohu tuvastamine ja analüüsimine ning õnnetuste vältimise meetodid:

suurõnnetuse võimaliku stsenaariumi üksikasjalik kirjeldus ja selle tõenäosus või tingimused, mille juures suurõnnetus on võimalik, samuti ülevaade sündmustest, mis võivad olla olulised stsenaariumi käivitumisel ettevõttesisestel või -välistel põhjustel, kusjuures näidatakse konkreetselt

i)	töökorraldusega seotud põhjused;

ii)	välised põhjused, näiteks niisugused, mis on seotud doominoefektiga või naabruses asuvate muude käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jäävate territooriumide, alade ja võimalike muutustega, mis võivad olla suurõnnetuse allikaks, suurendada suurõnnetuse ohtu ja raskendada selle tagajärgi;

iii)	looduslikud põhjused, näiteks maavärinad või üleujutused;

b)	kindlakstehtud võimaliku suurõnnetuse ulatuse ja tagajärgede raskuse hindamine, sealhulgas kaardid, pildid või vajaduse korral samaväärne kirjeldus, kus näidatakse piirkonnad, mida selline käitise põhjustatud õnnetus võib mõjutada;

c)	ülevaade varasematest õnnetustest ja vahejuhtumitest samade ainete ja kasutatavate protsessidega, nendest saadud õppetundide analüüs ja selgesõnalised viited konkreetsetele meetmetele, mis on võetud selliste õnnetuste ärahoidmiseks;

d)	käitise ohutuse tagamiseks kasutatud tehniliste parameetrite ja seadmete kirjeldus.

Kaitse- ja sekkumismeetmed suurõnnetuse tagajärgede piiramiseks:

käitisesse paigaldatud selliste seadmete kirjeldus, millega piiratakse suurõnnetuse mõju inimese tervisele ja keskkonnale, sealhulgas näiteks anduri- ja kaitsesüsteemid, tehnilised seadised võimalike juhuslike lekete piiramiseks (sealhulgas sprinklersüsteem, aurutõkkeekraanid, hädaolukorra jaoks ette nähtud kogumisnõud või -anumad, kaitseklapid; inertimissüsteemid; tulekustutusvee laialivoolamise piiramine);

b)	häire andmise ja sekkumise korraldus;

c)	mobiliseeritavate sise- ja välisressursside kirjeldus;

d)	suurõnnetuse mõju vähendamiseks oluliste tehniliste ja mittetehniliste meetmete kirjeldus.

III LISA

Suurõnnetuste vältimise seisukohast tähtis artikli 8 lõikes 5 ja artiklis 10 osutatud teave käitise ohutuse juhtimise süsteemi ja korralduse kohta

Käitaja ohutuse juhtimise süsteemi rakendamisel võetakse arvesse järgmisi elemente:

ohutuse juhtimise süsteem peab vastama võimaliku ohu suurusele, ettevõtte tootmistegevusele ja organisatsiooni keerukusele ning tugineb ohtude hinnangule. Ohutuse juhtimise süsteem peaks sisaldama seda osa üldisest juhtimissüsteemist, mis hõlmab suurõnnetuse vältimise põhimõtete määratlemise ja rakendamisega seotud organisatsioonilist struktuuri, vastutusalade jaotust, tavasid, korda, protsesse ja vahendeid;

ohutuse juhtimise süsteemis käsitletakse järgmisi küsimusi:

korraldus ja töötajad – kõigil korraldustasemetel suurõnnetuse ohu juhtimisega seotud töötajate ülesanded ja kohustused ning meetmed, mille sihiks on suurendada pideva täiustamise vajaduse mõistmist. Selliste töötajate koolitusvajaduste kindlakstegemine ja vastava koolituse pakkumine. Ohutuse seisukohast oluliste töötajate ja käitises töötavate allhankijate kaasamine;

ii)	tõsiste ohtude kindlakstegemine ja hindamine – tava- ja erandkäitamisest, sealhulgas vajaduse korral allhankijate tegevusest tulenevate tõsiste ohtude süstemaatilise kindlakstegemise korra vastuvõtmine ja rakendamine ning selliste ohtude tõenäosuse ja raskusastme hindamine;

iii)

töökorralduslikud meetmed – käitist, selle tööd, seadmeid, häireolukorras toimimist ja ajutist seiskamist käsitleva korra ja juhendite vastuvõtmine ning rakendamine; parimaid seire- ja kontrollitavasid käsitleva teabe arvessevõtmine, et vähendada süsteemi rikke ohtu; käitisesse paigaldatud seadmete vananemise ja korrosiooniga seotud ohtude juhtimine ja kontrollimine; käitise seadmete loetelu, seadmete seisundi seire ja kontrollimise strateegia ja metoodika; sobivad järelmeetmed ja vajalikud vastumeetmed;

iv)	muudatuste juhtimine – uute käitiste, protsesside või hoidlate planeerimise või nende muutmise kavandamise menetluste vastuvõtmine ja rakendamine;

plaanide koostamine hädaolukordadeks – menetluste vastuvõtmine ja rakendamine tõenäoliste õnnetusjuhtumite kindlakstegemiseks süstemaatilise analüüsiga ja hädaolukorras toimimise plaanide ettevalmistamine, katsetamine ja läbivaatamine sellistele õnnetustele reageerimiseks ja asjaomastele töötajatele erikoolituse andmiseks. Selline koolitamine hõlmab kõiki käitises töötavaid isikuid, sealhulgas asjakohaseid allhankijaid;

vi)

tegevuse jälgimine – menetluste vastuvõtmine ja rakendamine käitaja suurõnnetuse vältimise põhimõtete ja ohutuse juhtimise süsteemiga kehtestatud eesmärkide täitmise pidevaks hindamiseks ning uurimise ja parandusmeetmete võtmise mehhanismid juhuks, kui neid eesmärke ei järgita. Menetlused hõlmavad käitaja süsteemi suurõnnetusest või ohtlikest olukordadest teatamiseks, eriti kui kaitsemeetmetes on olnud puudujääke, ning nende uurimiseks ja saadud õppetundide põhjal järelmeetmete võtmiseks. Menetlused võiksid hõlmata ka tulemuslikkuse näitajaid, nagu ohutusalase tulemuslikkuse näitajad ja/või muud asjakohased näitajad;

vii)

auditeerimine ja läbivaatamine – suurõnnetuse vältimise põhimõtete ning ohutuse juhtimise süsteemi tulemuslikkuse ja sobivuse korrapärase süstemaatilise hindamise menetluste vastuvõtmine ja rakendamine; põhimõtete ja ohutuse juhtimise süsteemi toimimise dokumenteeritud läbivaatamine ja ajakohastamine juhtkonna poolt, sealhulgas auditi ja läbivaatamisega kindlaks tehtud vajalike muudatuste kavandamine ja kasutusse võtmine.

IV LISA

Andmed ja teave, mis peavad sisalduma artiklis 12 osutatud hädaolukorras toimimise plaanis

Käitisesisesed hädaolukorras toimimise plaanid:

a)	hädaolukorras toimimise korra käivitamiseks volitatud isikute ja käitise territooriumil tagajärgede leevendamise eest vastutava ja seda tegevust koordineeriva isiku nimi või ametikoht;

b)	sellise isiku nimi või ametikoht, kelle ülesanne on pidada sidet asutusega, kes vastutab käitisevälise hädaolukorras toimimise plaani eest;

c)	suurõnnetuse tekkimise seisukohast oluliste ettenähtavate tingimuste või sündmuste puhul nende kontrolli alla saamiseks võetavate meetmete, samuti nende tagajärgede piiramise meetmete kirjeldus, sealhulgas ohutusseadmete ja olemasolevate vahendite kirjeldus;

d)	käitise territooriumil inimesi ähvardavate ohtude piiramise kord, sealhulgas hoiatuste andmise viis ja meetmed, mida inimesed peavad võtma pärast hoiatuse saamist;

e)	meetodid, kuidas õnnetuse eest varakult hoiatatakse käitisevälise hädaolukorras toimimise plaani käivitamise eest vastutavat asutust, teave, mida esialgne hoiatus peaks sisaldama, ja edaspidi saadava üksikasjalikuma teabe edastamise kord;

f)	vajaduse korral personali koolitamise kord vastavalt ülesannetele, mida ta peab täitma, ja selle korra kooskõlastamine väljaspool käitist paiknevate hädaabiteenistustega;

g)	väljaspool käitise territooriumi võetavate tagajärgede leevendamise meetmete toetamise kord.

Käitisevälised hädaolukorras toimimise plaanid:

a)	hädaolukorras toimimise korra käivitamiseks volitatud isikute ja väljaspool käitise territooriumi võetava meetme juhtimise eest vastutavate ja seda koordineerivate isikute nimi või ametikoht;

b)	õnnetusjuhtumite eest varase hoiatamise kord ning häire andmise ja abi kutsumise kord;

c)	käitisevälise hädaolukorras toimimise plaani rakendamiseks vajalike vahendite koordineerimise kord;

d)	käitise territooriumil võetava tagajärgede leevendamise meetme toetamise kord;

e)	väljaspool käitist võetavad leevendusmeetmed, sealhulgas reageerimine ohutusaruandes esitatud suurõnnetuse, ka keskkonda kahjustavate suurõnnetuse stsenaariumide korral ning võimaliku doominoefekti arvessevõtmine;

f)	õnnetust käsitleva konkreetse teabe artikli 9 kohane üldsusele ja kõigile naaberkäitistele või käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jäävatele territooriumidele edastamise ja üldsuse õigest käitumisest teavitamise kord;

g)	suurõnnetuse võimaliku piiriülese mõju korral teiste liikmesriikide hädaabiteenistuste teavitamise kord.

V LISA

Üldsusele artikli 14 lõike 1 ja artikli 14 lõike 2 punkti a kohaselt edastatav teave

1. OSA

Kõigi käesoleva direktiiviga hõlmatud asutuste puhul:

1.	käitaja nimi või ärinimi ja asjaomase käitise täielik aadress;

2.	kinnitus, et käitise suhtes kohaldatakse käesoleva direktiivi rakendamiseks võetud õigusnorme ja et pädevale asutusele on esitatud artikli 7 lõikes 1 osutatud teatis või artikli 10 lõikes 1 osutatud ohutusaruanne;

3.	käitise tegevusala(de) kergesti arusaadav selgitus;

4.	käitises olevate ja suurõnnetuse ohtu tekitada võivate asjaomaste ohtlike ainete tavanimetused ja I lisa 1. osaga hõlmatud ohtlike ainete puhul üldnimetused ja üldised ohuklassifikatsioonid koos peamiste ohtlike omaduste kergesti arusaadava kirjeldusega;

5.	üldteave selle kohta, kuidas asjaomast üldsust vajaduse korral hoiatatakse; piisav teave suurõnnetuse korral asjakohase käitumise kohta või viide selle kohta, kust niisugust teavet elektroonilisel teel leida;

viimase kohapealse kontrollimise kuupäev vastavalt artikli 20 lõikele 4 või viide sellele, kust vastavat teavet elektroonilisel teel leida; taotluse alusel teave selle kohta, kust leida üksikasjalikumat teavet viimase inspekteerimise ja sellega seotud inspekteerimiskava kohta vastavalt artiklis 22 sätestatud nõuetele;

7.	üksikasjad selle kohta, kust saab täiendavat teavet, võttes arvesse artiklis 22 sätestatud nõudeid.

2. OSA

Kõrgema tasandi käitiste puhul lisaks käesoleva lisa 1. osas osutatud teabele:

1.	üldine teave suurõnnetuse ohtude iseloomu kohta, kaasa arvatud nende võimalik mõju inimese tervisele ja keskkonnale ja kokkuvõtlik faktiteave peamiste suurõnnetuse stsenaariumide ning nende korral võetavate kontrollimeetmete kohta;

2.	kinnitus selle kohta, et käitaja peab oma territooriumil võtma piisavad meetmed eelkõige koostöös hädaabiteenistustega, et suurõnnetustega toime tulla ja minimeerida nende mõju;

3.	vajalik teave käitisevälise hädaolukorras toimimise plaani kohta, mille alusel leevendatakse õnnetuse võimalikke tagajärgi väljaspool käitise territooriumi. Selles peaks sisalduma nõuanne järgida õnnetuse ajal kõiki hädaabiteenistuste juhtnööre ja korraldusi;

4.	vajaduse korral märkida ära, kas käitis asub muu liikmesriigi territooriumi läheduses ja kas on võimalik piiriülese mõjuga suurõnnetus, mille puhul kohaldatakse ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni tööstusõnnetuste piiriülese mõju konventsiooni.

VI LISA

Artikli 18 lõikes 1 sätestatud kriteeriumid, mille kohaselt suurõnnetusest tuleb teatada komisjonile

I. Komisjonile tuleb teatada kõigist lõikega 1 hõlmatud suurõnnetustest ja suurõnnetustest, millel on vähemalt üks lõikes 2, 3, 4 või 5 osutatud tagajärg.

1. Asjaomased ohtlikud ained

Tulekahju või plahvatus või juhuslik leke, mis hõlmab sellist ohtlike ainete kogust, mis moodustab vähemalt 5 % I lisa 1. või 2. osas 3. veerus sätestatud piirkogusest.

2. Inimestele ja kinnisvarale tekitatud kahju

a)	Surmajuhtum;

b)	käitises on viga saanud ja vähemalt 24 tunniks haiglaravile saadetud kuus inimest;

c)	väljaspool käitist on vähemalt 24 tunniks haiglaravile saadetud üks inimene;

d)	õnnetuse tagajärjel on saanud kannatada ja muutunud kasutamiskõlbmatuks väljaspool käitist asuv(ad) elamu(d);

e)	inimeste evakueerimine või kinnipidamisruumidesse paigutamine rohkem kui kaheks tunniks (inimeste arv × tundide arv): korrutise väärtus on vähemalt 500;

f)	joogivee-, elektri- või gaasivarustuse või telefoniteenuste katkemine rohkem kui kaheks tunniks (inimeste arv × tundide arv): korrutise väärtus on vähemalt 1 000.

3. Vahetu keskkonnakahju:

alaline või pikaajaline kahju elupaikadele maismaal:

i)	0,5 ha või rohkem õigusnormidega kaitstud keskkonna- või looduskaitse seisukohast olulisest elupaigast;

ii)	vähemalt 10 hektarit ulatuslikumast elupaigast, sealhulgas põllumajandusmaast;

märkimisväärne või pikaajaline kahju magevee- ja merekeskkonnale:

i)	10 km või rohkem jõest või kanalist;

ii)	1 ha või rohkem järve või tiigi pindalast;

iii)	2 ha või rohkem delta pindalast;

iv)	2 ha või rohkem rannikualast või avamerest;

c)	märkimisväärne kahju põhjaveekihtidele: 1 ha või rohkem.

4. Varaline kahju:

a)	kahju käitise varale vähemalt 2 000 000 eurot;

b)	kahju väljaspool käitist asuvale varale vähemalt 500 000 eurot.

5. Piiriülene kahju

Kõik ohtlike ainetega seotud suurõnnetused, mille tagajärjed ilmnevad väljaspool asjaomase liikmesriigi territooriumi.

II. Komisjonile tuleks teatada õnnetustest või ohtlikest olukordadest, mida liikmesriigid peavad erilist tehnilist huvi pakkuvateks suurõnnetuste vältimisel ja nende tagajärgede piiramisel ning mis ei vasta eespool sätestatud kriteeriumidele.

VII LISA

VASTAVUSTABEL

Direktiiv 96/82/EÜ	Käesolev direktiiv
Artikkel 1	Artikkel 1
Artikli 2 lõike 1 esimene lõik	Artikli 2 lõige 1 ja artikli 3 lõiked 2 ja 3
Artikli 2 lõike 1 teine lõik	Artikli 3 punkt 12
Artikli 2 lõige 2	—
Artikli 3 punkt 1	Artikli 3 punkt 1
Artikli 3 punkt 2	Artikli 3 punkt 8
Artikli 3 punkt 3	Artikli 3 punkt 9
Artikli 3 punkt 4	Artikli 3 punkt 10
Artikli 3 punkt 5	Artikli 3 punkt 13
Artikli 3 punkt 6	Artikli 3 punkt 14
Artikli 3 punkt 7	Artikli 3 punkt 15
Artikli 3 punkt 8	Artikli 3 punkt 16
—	Artikli 3 punktid 2–7, 11 ja 12 ning 17–19
Artikkel 4	Artikli 2 lõike 2 esimese lõigu punktid a–f ja punkt h
—	Artikli 2 lõike 2 esimese lõigu punkt g ja artikli 2 lõike 2 teine lõik
—	Artikkel 4
Artikkel 5	Artikkel 5
Artikli 6 lõige 1	Artikli 7 lõige 2
Artikli 6 lõike 2 punktid a–g	Artikli 7 lõike 1 punktid a–g
Artikli 6 lõige 3	Artikli 7 lõige 3
Artikli 6 lõige 4	Artikli 7 lõike 4 punktid a–c
—	Artikli 7 lõike 4 punkt d
Artikli 7 lõige 1	Artikli 8 lõige 1
—	Artikli 8 lõike 2 punktid a ja b
Artikli 7 lõige 1a	Artikli 8 lõike 2 punkt a
Artikli 7 lõige 2	Artikli 8 lõige 5
Artikli 7 lõige 3	—
—	Artikli 8 lõige 3
—	Artikli 8 lõige 4
—	Artikli 8 lõige 5
Artikli 8 lõiked 1 ja 2	Artikli 9 lõiked 1 ja 2
—	Artikli 9 lõige 2
Artikli 9 lõige 1	Artikli 10 lõige 1
Artikli 9 lõike 2 esimene lõik	Artikli 10 lõige 2
Artikli 9 lõike 2 teine lõik	—
Artikli 9 lõige 3	Artikli 10 lõige 3
Artikli 9 lõige 4	Artikli 10 lõige 6
Artikli 9 lõige 5	Artikli 10 lõige 5
Artikli 9 lõige 6	—
—	Artikli 10 lõige 4
Artikkel 10	Artikkel 11
Artikli 11 lõike 1 punktid a ja b	Artikli 12 lõike 1 punktid a ja b ja artikli 12 lõige 2
Artikli 11 lõike 1 punkt c	Artikli 12 lõike 1 punkt c
Artikli 11 lõige 2	Artikli 12 lõige 3
Artikli 11 lõige 3	Artikli 12 lõiked 4 ja 5
Artikli 11 lõige 4	Artikli 12 lõike 6 esimene lõik
Artikli 11 lõige 4a	Artikli 12 lõike 6 teine lõik
Artikli 11 lõige 5	Artikli 12 lõige 7
Artikli 11 lõige 6	Artikli 12 lõige 8
Artikli 12 lõike 1 esimene lõik	Artikli 13 lõige 1
Artikli 12 lõike 1 teine lõik	Artikli 13 lõige 2
Artikli 12 lõige 1a	—
Artikli 12 lõige 2	Artikli 13 lõige 3
—	Artikli 13 lõige 4
Artikli 13 lõike 1 esimene lõik	Artikli 14 lõike 2 esimese lõigu punkt a ja artikli 14 lõike 2 teise lõigu teine lause
Artikli 13 lõike 1 teise lõigu esimene ja kolmas lause	Artikli 14 lõike 2 teise lõigu viimane lause
Artikli 13 lõike 1 teise lõigu teine lause	Artikli 14 lõige 1
Artikli 13 lõike 1 kolmas lõik	Artikli 14 lõike 2 teise lõigu esimene lause
—	Artikli 14 lõike 1 teine lause
Artikli 13 lõige 2	Artikli 14 lõige 3
Artikli 13 lõige 3	Artikli 14 lõige 4
Artikli 13 lõike 4 esimene lause	Artikli 14 lõike 2 punkt b
Artikli 13 lõike 4 teine ja kolmas lause	Artikli 22 lõike 3 esimene ja teine lõik
Artikli 13 lõige 5	Artikli 15 lõige 1
Artikli 13 lõige 6	Artikli 14 lõike 2 punkt c
—	Artikli 15 lõiked 2–7
Artikli 14 lõige 1	Artikkel 16
Artikli 14 lõige 2	Artikkel 17
Artikli 15 lõike 1 punktid a–d	Artikli 18 lõike 1 punktid a–d ja artikli 18 lõike 2 esimene lõik
Artikli 15 lõike 2 esimene lõik	Artikli 18 lõike 1 punkt e ja artikli 18 lõige 3
Artikli 15 lõike 2 teine lõik	Artikli 18 lõike 2 teine lõik
Artikli 15 lõige 3	Artikli 18 lõige 4
Artikkel 16	Artikli 6 lõige 1
—	Artikli 6 lõiked 2 ja 3
Artikkel 17	Artikkel 19
Artikli 18 lõige 1	Artikli 20 lõiked 1 ja 2
Artikli 18 lõike 2 punkt a	Artikli 20 lõige 4
Artikli 18 lõike 2 punktid b ja c	Artikli 20 lõige 7
Artikli 18 lõige 3	Artikli 20 lõige 11
—	Artikli 20 lõiked 3, 5, 6, 8, 9 ja 10
Artikli 19 lõige 1	Artikli 21 lõige 1
Artikli 19 lõike 1a esimene lõik	Artikli 21 lõike 3 esimene lõik
Artikli 19 lõike 1a teine lõik	Artikli 21 lõike 3 teine lõik
Artikli 19 lõike 2 esimene lõik	Artikli 21 lõige 4
Artikli 19 lõike 2 teine lõik	Artikli 21 lõige 6
Artikli 19 lõige 3	Artikli 21 lõige 7
—	Artikli 21 lõige 5
Artikli 19 lõige 4	Artikli 21 lõige 2
Artikli 20 lõike 1 esimene lõik	Artikli 22 lõige 1
Artikli 20 lõike 1 teine lõik	Artikli 22 lõige 2
Artikli 20 lõige 2	—
—	Artikkel 23
—	Artikkel 24
Artikli 21 lõige 1	Artikkel 25
Artikli 21 lõige 2	Artikli 21 lõige 5
Artikkel 22	Artikkel 27
Artikkel 23	Artikkel 32
Artikkel 24	Artikkel 31
Artikkel 25	Artikkel 33
Artikkel 26	Artikkel 34
—	Artikkel 26 ja artiklid 28–30
—	I lisa sissejuhatavad lõigud
I lisa sissejuhatuse punktid 1–5	I lisa märkused 1–3
I lisa sissejuhatuse punktid 6–7	—
I lisa 1. osa	I lisa 2. osa
I lisa 1. osa märkused 1–6	I lisa märkused 13–18
I lisa 1. osa märkus 7	I lisa märkus 20
—	I lisa märkus 7
I lisa 2. osa	I lisa 1. osa
I lisa 2. osa märkus 1	I lisa märkused 1, 5 ja 6
I lisa 2. osa märkus 2	I lisa märkused 8–10
I lisa 2. osa märkus 3	I lisa märkused 11.1, 11.2 ja 12
I lisa 2. osa märkus 4	I lisa märkus 4
II lisa I–III osa	II lisa punktid 1–3
II lisa IV osa punkt A	II lisa punkti 4 alapunkt a
—	II lisa punkti 4 alapunkti a taanded i–iii
II lisa IV osa punkt B	II lisa punkti 4 alapunkt b
—	II lisa punkti 4 alapunkt c
II lisa IV osa punkt C	II lisa punkti 4 alapunkt d
II lisa V osa punktid A–C	II lisa punkti 5 alapunktid a–c
II lisa V osa punkt D	—
—	II lisa punkti 5 alapunkt d
III lisa sissejuhatav lõik ning punktid a ja b	III lisa sissejuhatav lõik ja punkt a Artikli 8 lõiked 1 ja 5
III lisa punkti c taanded i–iv	III lisa punkti b taanded i–iv
III lisa punkti c taanded v–vii	III lisa punkti b taanded v–vii
IV lisa	IV lisa
V lisa punkt 1	V lisa 1. osa punkt 1
V lisa punkt 2	—
V lisa punktid 3–5	V lisa 1. osa punktid 2–4
V lisa punkt 6	V lisa 2. osa punkt 1
V lisa punktid 7 ja 8	V lisa 1. osa punkt 5
—	V lisa 1. osa punkt 6
V lisa punktid 9 ja 10	V lisa 2. osa punktid 2 ja 3
V lisa punkt 11	V lisa 1. osa punkt 7
—	V lisa 2. osa punkt 4
VI lisa I osa	VI lisa I osa
VI lisa II osa	VI lisa II osa
—	VII lisa

24.7.2012

Euroopa Liidu Teataja

L 197/38

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2012/19/EL,

4. juuli 2012,

elektri- ja elektroonikaseadmetest tekkinud jäätmete (elektroonikaromude) kohta

(uuesti sõnastatud)

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 192 lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust (2),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (3)

ning arvestades järgmist:

(1)	Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2002/96/EÜ (elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete kohta) (4) tuleb teha mitmeid olulisi muudatusi. Selguse huvides tuleks kõnealune direktiiv uuesti sõnastada.

(2)

Liidu keskkonnapoliitika eesmärgiks on eelkõige säilitada, kaitsta ja parandada keskkonna kvaliteeti, kaitsta inimeste tervist ning kasutada loodusressursse kaalutletult ja mõistlikult. See poliitika rajaneb ettevaatusprintsiibil ja põhimõtetel, mille järgi tuleb võtta ennetusmeetmeid, keskkonnakahjustus tuleb heastada eeskätt kahjustuse kohas ning maksma peab saastaja.

(3)

Ühenduse keskkonnapoliitika ja säästva arengu alases tegevusprogrammis (viies keskkonnaalane tegevusprogramm) (5) märgiti, et säästva arengu saavutamiseks tuleb praegusi arengu-, tootmis-, tarbimis- ja käitumismudeleid oluliselt muuta, ning kutsuti muu hulgas üles loodusvarade raiskamist vähendama ja saastamist vältima. Selles märgiti elektri- ja elektroonikaseadmetest tekkinud jäätmeid (edaspidi „elektroonikaromud”) ühe reguleerimist vajava sihtvaldkonnana, et saaks kohaldada jäätmetekke vältimise, jäätmete taaskasutamise ja ohutu kõrvaldamise põhimõtteid.

(4)

Käesolev direktiiv täiendab üldisi liidu jäätmekäitlusalaseid õigusakte, nagu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/98/EÜ (jäätmete kohta) (6). Selles osutatakse kõnealuse direktiivi mõistetele, sealhulgas jäätmete ja üldiste jäätmekäitlustoimingute mõistetele. Direktiivis 2008/98/EÜ sätestatud kogumise mõiste hõlmab jäätmete eelsortimist ja eelladustamist, eesmärgiga vedada need jäätmekäitluskohta. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/125/EÜ (7) on kehtestatud raamistik energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks ja see võimaldab vastu võtta ökodisaini erinõuded energiamõjuga toodete jaoks, mis võivad olla hõlmatud ka käesoleva direktiiviga. Direktiivi 2009/125/EÜ ja selle kohaselt vastuvõetud rakendusmeetmete kohaldamine ei piira liidu jäätmekäitlusalaste õigusaktide kohaldamist. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiiviga 2002/95/EÜ (teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise kohta elektri- ja elektroonikaseadmetes) (8) on nõutud keelatud ainete asendamine kõikides selle reguleerimisalasse kuuluvates elektri- ja elektroonikaseadmetes.

(5)

Kuna turg laieneb jätkuvalt ja uuendustsüklid muutuvad lühemaks, asendatakse seadmed kiiremini, mistõttu on elektri- ja elektroonikaseadmed kiiresti kasvav jäätmeallikas. Kuigi direktiiv 2002/95/EÜ on aidanud tõhusalt vähendada ohtlike ainete sisaldust uutes elektri- ja elektroonikaseadmetes, säilivad ohtlikud ained, nagu elavhõbe, kaadmium, plii, kuuevalentne kroom, polüklooritud bifenüülid (PCB) ja osoonikihti kahandavad ained, elektroonikaromudes veel palju aastaid. Ohtlike osade sisaldus elektri- ja elektroonikaseadmetes põhjustab suuri probleeme jäätmekäitluses ning elektroonikaromusid ei võeta piisaval määral ringlusse. Ringlussevõtuta kaovad väärtuslikud ressursid.

(6)

Käesoleva direktiivi kõige tähtsam eesmärk on säästva tarbimise ja tootmise toetamine elektroonikaromude tekke vältimise ning lisaks sellele nende korduskasutamise, ringlussevõtu ja muude taaskasutamise viiside teel, et vähendada jäätmete kõrvaldamist ja toetada ressursside tõhusat kasutamist ning väärtuslike teiseste toorainete saamist. Direktiiviga püütakse parandada ka kõikide elektri- ja elektroonikaseadmete olelusringis osalejate, näiteks tootjate, turustajate ja tarbijate ning eelkõige vahetult elektroonikaromude kogumise ja töötlemisega tegelevate ettevõtjate keskkonnategevuse tulemuslikkust. Eelkõige võib tootjavastutuse põhimõtte erinev rakendamine eri riikides põhjustada märgatavaid erinevusi ettevõtjate finantskohustustes. Elektroonikaromude käitlusega seotud riigisiseste tegevuspõhimõtete erinevus takistab ringlussevõtu tegevuspõhimõtete tõhusat rakendamist. Selleks tuleks liidu tasandil sätestada põhikriteeriumid ning välja töötada elektroonikaromude töötlemise miinimumstandardid.

(7)

Käesoleva direktiivi sätteid tuleks kohaldada toodete ja tootjate suhtes müügiviisist olenemata, sealhulgas kaugmüügi ja elektroonilise müügi suhtes. Sellega seoses peaks kaugmüügi ja elektroonilise müügi kanaleid kasutavate tootjate ja turustajate kohustused olema samasugused ja neid tuleks jõustada samal viisil kui muude turustuskanalite puhul, kui see on praktiliselt võimalik, et vältida olukorda, kus kõnealused muud turustuskanalid peavad kandma käesoleva direktiivi kohaldamisest tekkivad kulud nende elektroonikaromude osas, mille puhul seadmed müüdi kaugmüügi või elektroonilise müügi teel.

(8)

Et täita oma käesoleva direktiivi kohaseid kohustusi teatavas liikmesriigis, peaks tootjal olema kõnealuses liikmesriigis tegevuskoht. Selleks et vähendada olemasolevaid tõkkeid siseturu tõrgeteta toimimisele ning halduskoormust, peaksid liikmesriigid erandkorras lubama tootjatel, kellel ei ole nende territooriumil tegevuskohta, kuid kellel on tegevuskoht mõnes teises liikmesriigis, määrata volitatud esindaja, kes vastutab kohustuste täitmise eest, mis kõnealusel tootjal käesoleva direktiivi alusel on. Lisaks tuleks halduskoormuse vähendamiseks lihtsustada registreerimis- ja aruandlusmenetlusi ning tagada, et liikmesriigis ei võetaks registreerimise eest topelttasu.

(9)

Käesoleva direktiivi reguleerimisala peaks hõlmama kõiki tavatarbijatele mõeldud elektri- ja elektroonikaseadmeid ning erialaseks kasutamiseks mõeldud elektri- ja elektroonikaseadmeid. Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada, ilma et see piiraks selliste liidu ohutus- ja tervishoiunõudeid käsitlevate õigusaktide kohaldamist, millega kaitstakse kõiki elektroonikaromudega kokkupuutujaid, ja liidu jäätmekäitlust käsitlevate eriõigusaktide kohaldamist, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta direktiivi 2006/66/EÜ (mis käsitleb patareisid ja akusid ning patarei- ja akujäätmeid) (9) ning tootedisaini käsitlevate liidu õigusaktide, eelkõige direktiivi 2009/125/EÜ kohaldamist. Jahutusseadmetest tekkinud jäätmete ning neis sisalduvate ainete, segude ja osade korduskasutamise, ringlussevõtu ja taaskasutamise ettevalmistamine peaks toimuma kooskõlas asjakohaste liidu õigusaktidega, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 1005/2009 (osoonikihti kahandavate ainete kohta) (10) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 842/2006 (teatavate fluoritud kasvuhoonegaaside kohta) (11). Käesoleva direktiivi eesmärgid saab saavutada, hõlmamata selle reguleerimisalas suuri tööstuslikke paigaldisi, nagu naftaplatvormid, lennujaamades kasutatavad pagasi vedamise süsteemid ja liftid. Samas kõnealustes paigaldistes sisalduvad seadmed, mis ei ole kavandatud või paigaldatud nende paigaldiste eriomase osana ja mis võivad täita omi ülesandeid ka nende paigaldiste osaks olemata, peaksid kuuluma käesoleva direktiivi reguleerimisalasse. Siinkohal viidatakse eelkõige sellistele seadmetele nagu valgustusseadmed ja päikesepaneelid.

(10)

Käesolevas direktiivis tuleks esitada mitme mõiste määratlus, et täpsustada direktiivi reguleerimisala. Mõiste „elektri- ja elektroonikaseade” määratlust tuleks reguleerimisala läbivaatamise käigus selgemaks muuta, et lähendada liikmesriikide riigisiseseid meetmeid ja nüüdisaegseid, kohaldatavaid ja juurdunud tavasid.

(11)	Elektroonikaromude korduskasutamist, demonteerimist ja taaskasutamist hõlbustavad ökodisaini nõuded tuleks kehtestada direktiivi 2009/125/EÜ rakendusmeetmete raames. Korduskasutamise ja taaskasutamise optimeerimiseks tootedisaini abil tuleks arvesse võtta toote kogu olelusringi.

(12)

Käesoleva direktiiviga kehtestatud tootjavastutus on üks vahend, mis julgustab kavandama ja valmistama elektri- ja elektroonikaseadmeid, mille puhul võetakse täielikult arvesse nende seadmete parandamist, võimalikku ajakohastamist, korduskasutamist, demonteerimist ja ringlussevõttu ning hõlbustatakse neid toiminguid.

(13)

Elektroonikaromude tagasivõtu ja käitlemisega tegeleva turustaja personali ohutuse ja tervise tagamiseks peaksid liikmesriigid kooskõlas ohutus- ja tervishoiunõudeid käsitlevate siseriiklike ja liidu õigusaktidega määratlema tingimused, mille kohaselt turustajad võivad keelduda seadmeid tagasi võtta.

(14)

Liigiti kogumine on elektroonikaromude eritöötluse ja ringlussevõtu tagamise eeltingimus ning vajalik inimeste tervise ning keskkonnakaitse soovitud taseme saavutamiseks liidus. Tarbijad peavad niisuguse kogumise õnnestumisele aktiivselt kaasa aitama ning neid tuleks julgustada elektroonikaromusid tagastama. Sel eesmärgil tuleks elektroonikaromude tagastamiseks luua sobivad käitluskohad, sealhulgas avalikud kogumiskohad, kuhu saaks kodumajapidamistest pärit elektroonikaromusid vähemalt tasuta tagastada. Turustajatel on oluline osa elektroonikaromude kogumise edendamisel. Väga väikeste elektroonikaromude kogumiskohad tuleks avada müügikohtades ja nende suhtes ei tuleks kohaldada direktiivist 2008/98/EÜ tulenevaid registreerimis- ja loanõudeid.

(15)

Kaitstuse soovitud taseme ja ühtsete keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks liidus peaksid liikmesriigid vastu võtma asjakohased meetmed, et vähendada elektroonikaromude kõrvaldamist sortimata olmejäätmetena ja saavutada elektroonikaromude liigiti kogumise kõrge tase. Liikmesriikidelt tuleks tõhusate kogumissüsteemide rajamise tagamiseks nõuda, et nad saavutaksid elektroonikaromude kogumise kõrge taseme, eelkõige osooni kahandavaid aineid ja fluoritud kasvuhoonegaase sisaldavate jahutus- ja külmutusseadmete puhul, arvestades nende suurt keskkonnamõju ning määrustega (EÜ) nr 842/2006 ja (EÜ) nr 1005/2009 ettenähtud kohustusi. Komisjoni 2008. aasta mõjuhinnangus esitatud andmetest nähtub, et 65 % turule lastud elektri- ja elektroonikaseadmetest oli juba siis liigiti kogutud, kuid üle poole nendest töödeldi arvatavasti nõuetevastaselt ja eksporditi ebaseaduslikult ning isegi kui neid töödeldi nõuetekohaselt, ei teatatud sellest. Seetõttu kaovad väärtuslikud teisesed toormaterjalid, keskkonnaseisund halveneb ja andmeid esitatakse ebajärjekindlalt. Selle vältimiseks on vaja kehtestada ambitsioonikas kogumise määr ja tagada, et kogutud elektroonikaromusid töödeldakse keskkonnaohutult ja sellest teavitatakse nõuetekohaselt. On asjakohane kehtestada miinimumnõuded kasutatud elektri- ja elektroonikaseadmete saadetistele, mille puhul kahtlustatakse, et tegemist on elektroonikaromudega, ning miinimumnõuete kohaldamisel võivad liikmesriigid lähtuda saadetisi käsitlevatest suunistest, mis on välja töötatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) 1013/2006 (jäätmesaadetiste kohta) (12) rakendamisel. Selliste miinimumnõuete eesmärk peaks olema igal juhul hoida ära soovimatu mittetöötavate elektri- ja elektroonikaseadmete vedu arenguriikidesse.

(16)

Ambitsioonika kogumise määra kehtestamine peaks põhinema tekkivate elektroonikaromude hulgal, võttes kohaselt arvesse toodete erinevat olelusringi liikmesriikides, küllastamata turgusid ja pika olelusringiga elektri- ja elektroonikaseadmeid. Seetõttu tuleks lähitulevikus töötada välja metoodika tekkinud elektroonikaromudel põhineva kogumise määra arvutamiseks. Praeguste hinnangute kohaselt on tekkinud elektroonikaromude 85 % kogumise määr ligikaudu samaväärne 65 % kogumise määraga eelnenud kolmel aastal turulelastud elektri- ja elektroonikaseadmete keskmisest massist aasta kohta.

(17)

Elektroonikaromude eritöötlus on möödapääsmatu, kui tahetakse vältida saasteainete hajumist ringlussevõetud materjalidesse või jäätmevoogu. Niisugune töötlus on kõige tõhusam vahend, mis tagab, et tegutsetakse liidu keskkonnakaitse soovitud taseme saavutamiseks. Kõik ettevõtted ja ettevõtjad, kes teevad kogumise, ringlussevõtu ja töötlemisega seotud toiminguid, peaksid täitma miinimumnõudeid, et vältida elektroonikaromude käitlemisega seotud negatiivset keskkonnamõju. Töötlemisel, taaskasutamisel ja ringlussevõtul tuleks kasutada parimat võimalikku tehnikat, kui see tagab inimeste tervise ja keskkonnakaitse kõrge taseme. Parimat võimalikku töötlemis-, taaskasutus- ja ringlussevõtutehnikat võib täiendavalt määratleda Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta direktiivis 2008/1/EÜ (saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta) (13) sätestatud korras.

(18)

Tekkivate ja hiljuti avastatud terviseriskide teaduskomitee märkis oma 19. jaanuari 2009. aasta arvamuses nanotehnoloogiatoodete riskianalüüsi kohta, et suurtesse struktuuridesse (nt elektroonikaskeemidesse) kindlalt paigutatud nanomaterjalidega võib toimuda jäätmekäitluse ja ringlussevõtu etapis kokkupuude. Et kontrollida võimalikke riske inimeste tervisele ja keskkonnale, mis tulenevad nanomaterjale sisaldavate elektroonikaromude töötlemisest, oleks asjakohane, et komisjon hindaks eritöötlemise vajalikkust.

(19)

Elektroonikaromude kogumine, hoiustamine, vedamine, töötlemine ja ringlussevõtt ning samuti nende korduskasutamiseks ettevalmistamine tuleb läbi viia keskkonna ja inimeste tervise kaitsmist ja toorainete säästmist silmas pidades ning eesmärgiga võtta ringlusse elektri- ja elektroonikaseadmetes sisalduvaid väärtuslikke ressursse, et tagada parem toorainetega varustamine liidus.

(20)

Kui see on asjakohane, tuleks esmatähtsaks pidada elektroonikaromude ja nende osade, alakoostude ja tarvikute korduskasutamiseks ettevalmistamist. Kui see ei ole soovitav, tuleks kõik liigiti kogutud elektroonikaromud saata taaskasutamiseks, mille käigus tuleks saavutada ringlussevõtu ja taaskasutamise kõrge tase. Lisaks sellele tuleks tootjaid julgustada kasutama uutes seadmetes ringlussevõetud materjali.

(21)

Elektroonikaromude taaskasutamist, korduskasutamiseks ettevalmistamist ja ringlussevõttu tuleks käsitada sammudena käesolevas direktiivis sätestatud eesmärkide suunas üksnes juhul, kui kõnealune taaskasutamine, korduskasutamiseks ettevalmistamine või ringlussevõtt ei ole vastuolus liidu või siseriiklike muude õigusaktidega, mida kohaldatakse seadmete suhtes. Elektroonikaromude nõuetekohane korduskasutamiseks ettevalmistamine, ringlussevõtt ja taaskasutamine aitavad oluliselt kaasa ressursside mõistlikule kasutusele ja optimaalsele ressurssidega varustatusele.

(22)	Elektroonikaromude käitluse rahastamise põhimõtted tuleks kindlaks määrata liidu tasandil ning rahastamiskavad peavad kaasa aitama ulatuslikule kogumisele ja tootjavastutuse põhimõtte rakendamisele.

(23)

Kodumajapidamiste elektri- ja elektroonikaseadmete kasutajatel peaks olema võimalus elektroonikaromusid vähemalt tasuta tagastada. Tootjad peaksid rahastama vähemalt elektroonikaromude kogumist kogumiskohtades, töötlemist, taaskasutamist ja kõrvaldamist. Liikmesriigid peaksid julgustama tootjaid võtma endale täieliku vastutuse elektroonikaromude kogumise eest, eelkõige rahastama elektroonikaromude kogumist kogu jäätmete olelustsükli ulatuses, sealhulgas kogumist kodumajapidamistest, selleks et vältida liigiti kogutud elektroonikaromude nõuetevastast töötlemist ja ebaseaduslikku eksporti, luua võrdsed võimalused, ühtlustades tootjapoolset rahastamist kogu liidus, ning kanda kõnealuste jäätmete kogumise kulud maksumaksjatelt üle elektri- ja elektroonikaseadmete tarbijatele, kooskõlas „saastaja maksab” põhimõttega. Tootjavastutuse põhimõtte parimaks tagamiseks peaks iga tootja rahastama oma toodetest pärinevate jäätmete käitlust. Tootja peaks saama valida, kas ta täidab selle kohustuse individuaalselt või ühineb kollektiivse süsteemiga. Iga tootja peaks toote turulelaskmisel esitama finantstagatise, et vältida peremeheta toodetest pärinevate elektroonikaromude käitluskulude langemist ühiskonnale või ülejäänud tootjatele. Kohustus rahastada endisaegsete jäätmete käitlust tuleks jaotada kõikide olemasolevate tootjate vahel kollektiivsete rahastamissüsteemide abil, milles kõik kulude tekkimise ajal turul olevad tootjad osalevad proportsionaalselt. Kollektiivsetest rahastamissüsteemidest ei tohi kitsal alal tegutsevaid tootjaid, väiketootjaid, importijaid ega uusi tulijaid välja jätta. Kollektiivsed süsteemid peaksid võimaldama tootjatele diferentseeritud tasusid sõltuvalt sellest, kui lihtsalt on võimalik tooteid ja neis sisalduvaid väärtuslikke teiseseid tooraineid ringlusse võtta. Pika olelusringiga seadmete puhul, mille suhtes kohaldatakse käesolevat direktiivi, nagu näiteks päikesepaneelid, tuleks parimal võimalikul viisil kasutada olemasolevaid kogumise ja taaskasutamise struktuure, tingimusel et järgitakse käesolevas direktiivis sätestatud nõudeid.

(24)

Tootjatel võiks olla lubatud näidata uute toodete ostmisel ostjale vabatahtlikult elektroonikaromude kogumise, töötlemise ja keskkonnaohutu kõrvaldamisega seotud kulusid. See on kooskõlas komisjoni teatisega säästva tarbimise ja tootmise ning säästva tööstuspoliitika tegevuskava kohta, eelkõige seoses arukama tarbimise ja keskkonnasäästlike riigihangetega.

(25)

Kasutajate teavitamine nõudest mitte kõrvaldada elektroonikaromusid sortimata olmejäätmetena ja koguda elektroonikaromusid liigiti ning teave kogumissüsteemidest ja nende tähtsusest elektroonikaromude käitlusel on elektroonikaromude kogumise õnnestumiseks möödapääsmatu. Selline teavitamine tingib ka prügikastidesse või muudesse olmejäätmete kogumise vahenditesse sattuda võivate elektri- ja elektroonikaseadmete nõuetekohase märgistamise.

(26)	Teave, mida tootjad peavad andma osade ja materjalide identifitseerimiseks, on oluline, sest see aitab kaasa elektroonikaromude käitlusele, eelkõige nende töötlemisele ja taaskasutamisele või ringlussevõtule.

(27)

Liikmesriigid peaksid tagama, et kontrolli- ja järelevalve taristu võimaldab kindlustada käesoleva direktiivi nõuetekohast rakendamist, võttes muu hulgas arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. aprilli 2001. aasta soovitust 2001/331/EÜ (milles on sätestatud liikmesriikide keskkonnajärelevalve miinimumkriteeriumid) (14).

(28)

Liikmesriigid peaksid ette nägema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused, mida kohaldatakse jäätmekäitluse eest vastutavate füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes käesoleva direktiivi sätete rikkumise korral. Samuti peaks liikmesriikidel olema võimalik võtta meetmeid, et nõuda tagasi kohustuste täitmata jätmisest ja heastavatest meetmetest tulenevad kulud, ilma et sellega piirataks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/35/EÜ (keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta) (15) kohaldamist.

(29)

Käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamise seireks on vaja saada teavet liidu turule lastud elektri- ja elektroonikaseadmete massi kohta ning kogumise, korduskasutamiseks ettevalmistamise (sealhulgas niivõrd kui võimalik tervikseadmete korduskasutamiseks ettevalmistamise), taaskasutamise või ringlussevõtu ja käesoleva direktiivi kohaselt kogutud elektroonikaromude ekspordi määrade kohta. Kogumise määra arvutamiseks tuleks välja töötada elektri- ja elektroonikaseadmete massi arvutamise ühine metoodika, et teha muu hulgas kindlaks, kas nimetatud mõiste hõlmab kogu seadme tegelikku massi turustataval kujul, sealhulgas kõiki osi, alakoostusid, lisaseadmeid ja tarvikuid, välja arvatud pakend, patareid ja akud, kasutusjuhendid ja käsiraamatud.

(30)	On asjakohane lubada liikmesriikidel rakendada käesoleva direktiivi teatavaid sätteid pädevate asutuste ja asjaomase majandussektori vahel sõlmitud kokkulepete abil, kui teatavad tingimused on täidetud.

(31)

Et võtta arvesse liikmesriikides esinevaid raskusi seoses kogumise määrade saavutamisega, teaduse ja tehnika arengu arvessevõtmiseks ning et täiendada sätteid taaskasutamise sihtarvude kohta, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte üleminekumeetmete kehtestamiseks teatud liikmesriikidele, teaduse ja tehnika arenguga kohandumiseks ning üksikasjalike eeskirjade kehtestamiseks liidust eksporditavate elektroonikaromude arvestamise kohta taaskasutamise sihtarvude saavutamisel. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(32)

Selleks et tagada käesoleva direktiivi rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Selliseid volitusi tuleks teostada vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusele (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (16).

(33)	Käesoleva direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise kohustus peaks piirduma sätetega, mille sisu on võrreldes varasemate direktiividega muutunud. Kohustus võtta üle muutmata sätted tuleneb varasematest direktiividest.

(34)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (17) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide edastamine on põhjendatud.

(35)	Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriikide kohustusi, mis on seotud XI lisa B osas nimetatud direktiivide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise ja kohaldamise tähtpäevadega.

(36)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning probleemi ulatuse tõttu on seda parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Sisu

Käesolevas direktiivis sätestatakse meetmed keskkonna ja inimese tervise kaitsmiseks selliselt, et välditakse või vähendatakse elektri- ja elektroonikaseadmetest tekkinud jäätmete (edaspidi „elektroonikaromud”) tekke ja käitluse ebasoodsat mõju ning vähendatakse ressursside kasutamise üldmõju ja suurendatakse nende kasutamise tõhusust vastavalt direktiivi 2008/98/EÜ artiklitele 1 ja 4, aidates sellega kaasa säästvale arengule.

Artikkel 2

Reguleerimisala

1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse elektri- ja elektroonikaseadmete suhtes järgmiselt:

alates 13. augustist 2012 kuni 14. augustini 2018 (edaspidi „üleminekuperiood”) ning arvestades lõikes 3 sätestatut – I lisas sätestatud kategooriatesse kuuluvate elektri- ja elektroonikaseadmete suhtes. II lisas on I lisas sätestatud kategooriatesse kuuluvate elektri- ja elektroonikaseadmete näidisloetelu;

alates 15. augustist 2018 ning arvestades lõigetes 3 ja 4 sätestatut – kõigi elektri- ja elektroonikaseadmete suhtes. Kõik elektri- ja elektroonikaseadmed tuleb jagada III lisas sätestatud kategooriatesse. IV lisas on III lisas sätestatud kategooriatesse kuuluvate elektri- ja elektroonikaseadmete mitteammendav loetelu. (avatud reguleerimisala).

2. Käesolevat direktiivi kohaldatakse, ilma et see piiraks ohutust ja tervishoidu ning kemikaale käsitlevate liidu õigusaktide, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1907/2006 (mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ning millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet) (18) ning jäätmekäitlust või tootedisaini käsitlevate liidu eriõigusaktide kohaldamist.

3. Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmiste elektri- ja elektroonikaseadmete suhtes:

a)	seadmed, mis on vajalikud liikmesriikide esmatähtsate julgeolekuhuvide kaitsmiseks, sealhulgas sõjaliseks eriotstarbeks ettenähtud relvad, laskemoon ja sõjatarvikud;

b)	seadmed, mis on projekteeritud ja paigaldatud muud tüüpi seadme eriomase osana, mis on käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jäetud või ei kuulu käesoleva direktiivi reguleerimisalasse, ja mis toimivad üksnes kõnealuse muud tüüpi seadme osana;

c)	hõõglambid.

4. Lisaks lõikes 3 loetletud seadmetele ei kohaldata käesolevat direktiivi alates 15. augustist 2018 järgmiste elektri- ja elektroonikaseadmete suhtes:

a)	kosmosesse saatmiseks ettenähtud seadmed;

b)	suured paiksed tööstuslikud tööriistad;

c)	suured paigaldised, välja arvatud seadmed, mis olles küll kõnealuste paigaldiste osaks, ei ole projekteeritud ja paigaldatud kõnealuste paigaldiste eriomase osana;

d)	inimeste või kaupade veoks ettenähtud transpordivahendid, välja arvatud kaherattalised elektrisõidukid, millel puudub tüübikinnitus;

e)	üksnes majandus- ja kutsetegevuseks kättesaadavaks tehtud maanteevälised liikurmasinad;

f)	seadmed, mis on projekteeritud üksnes teadus- ja arendustegevuse eesmärgil ja mis on kättesaadavad vaid ettevõtjatele;

g)	meditsiiniseadmed ja meditsiinilised in vitro diagnostikavahendid, mis eeldatakse olevat nakatunud enne kasutusaja lõppu, ning aktiivsed siirdatavad meditsiiniseadmed.

5. Hiljemalt 14. augustiks 2015 vaatab komisjon läbi lõike 1 punktis b sätestatud käesoleva direktiivi reguleerimisala, sealhulgas parameetrid, mille alusel eristatakse III lisas osutatud suuri ja väikeseid seadmeid, ning esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule sellekohase aruande. Aruandele lisatakse seadusandlik ettepanek, kui see on asjakohane.

Artikkel 3

Mõisted

1. Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a) „elektri- ja elektroonikaseade”– seade, mis vajab nõuetekohaseks toimimiseks elektrivoolu või elektromagnetvälja, ja seade, mida kasutatakse elektrivoolu ja elektromagnetväljade loomiseks, ülekandmiseks ja mõõtmiseks, ning mis on kavandatud kasutamiseks kuni 1 000-voldise vahelduvvooluga ja 1 500-voldise alalisvooluga;

b) „suured paiksed tööstuslikud tööriistad”– masinate, seadmete ja/või osade suuremõõtmeline kogum, mis toimib üheskoos eriomase kasutuse tarvis ja mille spetsialistid kindlas asukohas alaliselt paigaldavad ja demonteerivad ning mida spetsialistid kasutavad ja hooldavad tööstuslikus tootmisrajatises või uurimis- ja arendusasutuses;

c) „suur paigaldis”– mitut liiki aparaatide ja vajaduse korral muude seadmete suuremõõtmeline kombinatsioon,

i)	mida monteerivad, paigaldavad ja demonteerivad spetsialistid,

ii)	mis on hoone või struktuuri osana mõeldud alaliseks kasutamiseks eelnevalt selleks otstarbeks määratud kasutuskohas ja

iii)	mis on asendatav üksnes samasuguse konkreetseks otstarbeks kavandatud seadmega;

d) „maanteevälised liikurmasinad”– sisseehitatud jõuallikaga masinad, mille kasutamine nõuab töötamise käigus kas liikuvust või pidevat või vaheaegadega liikumist järjestikuste kindlate töökohtade vahel;

e) „elektri- ja elektroonikaseadmest tekkinud jääde” või „elektroonikaromu”– elektri- ja elektroonikaseade, mis on direktiivi 2008/98/EÜ artikli 3 punkti 1 tähenduses jääde, sealhulgas kõik osad, alakoostud ja tarvikud, mis on toote osad selle kasutuselt kõrvaldamise ajal;

f) „tootja”– füüsiline või juriidiline isik, kes müügiviisist olenemata, sealhulgas müük sidevahendite abil Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 1997. aasta direktiivi 97/7/EÜ (tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral) (19) tähenduses,

i)	omab tegevuskohta liikmesriigis ja valmistab oma nime või kaubamärgi all elektri- ja elektroonikaseadmeid või kes laseb elektri- ja elektroonikaseadme projekteerida või valmistada ning kes turustab neid oma nime või kaubamärgi all selle liikmesriigi territooriumil,

ii)	omab tegevuskohta liikmesriigis ja müüb selle liikmesriigi territooriumil muude tarnijate toodetud seadmeid oma nime ja kaubamärgi all edasi, kuid edasimüüjat ei käsitata tootjana, kui tootja kaubamärk esineb seadmel alapunkti i kohaselt,

iii)	omab tegevuskohta liikmesriigis ja laseb kolmandast riigist või teisest liikmesriigist elektri- ja elektroonikaseadmeid majandus- või kutsetegevuse korras selle liikmesriigi turule või

iv)	müüb elektri- ja elektroonikaseadmeid sidevahendite abil otse kodumajapidamistele või muudele kasutajatele kui kodumajapidamistele liikmesriigis, kuid tema tegevuskoht on teises liikmesriigis või kolmandas riigis.

Isikut, kes üksnes rahastab rahastamislepingu alusel, ei käsitata tootjana, välja arvatud juhul, kui ta tegutseb ka tootjana alapunktide i–iv tähenduses;

g) „turustaja”– tarneahelas osalev füüsiline või juriidiline isik, kes teeb elektri- või elektroonikaseadme turul kättesaadavaks. Käesolev mõiste ei takista turustajat olemast samal ajal tootja punkti f tähenduses;

h) „kodumajapidamiste elektroonikaromud”– kodumajapidamistest pärinevad elektroonikaromud ning kaubandusest, tööstusest, asutustest jm pärinevad elektroonikaromud, mis oma laadi ja koguse tõttu sarnanevad kodumajapidamiste elektroonikaromudega. Elektri- ja elektroonikaseadmetest, mida kasutatakse tõenäoliselt nii kodumajapidamistes kui mujal, tekkinud jäätmeid peetakse igal juhul kodumajapidamiste elektroonikaromudeks;

i) „rahastamisleping”– laenu-, liisingu-, rendi- või järelmaksuga müügileping või -kokkulepe, mis on seotud seadmetega, olenemata sellest, kas nimetatud lepingus või kokkuleppes või tagatislepingus või tagatiskokkuleppes sätestatakse, et nende seadmete omandiõigus läheb üle või võib üle minna;

j) „turul kättesaadavaks tegemine”– toote tasu eest või tasuta tarnimine liikmesriigi turule kaubandustegevuse käigus toote turustamiseks, tarbimiseks või kasutamiseks;

k) „turule laskmine”– toote esmakordne majandus- või kutsetegevuse käigus liikmesriigi territooriumil turul kättesaadavaks tegemine;

l) „eemaldamine”– käsitsitehtav, mehaaniline, keemiline või metallurgiline käitlemine, mille tulemusel ohtlikud ained, segud ja osad moodustavad töötlemisprotsessi raames ülejäänust selgesti eristuva materjalivoo või eristuva osa materjalivoost. Aine, segu või osa on eristatav, kui seda saab jälgida, et tõendada keskkonnaohutut töötlemist;

m) „meditsiiniseade”– vastavalt kas meditsiiniseade või abiseade nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiivi 93/42/EMÜ (meditsiiniseadmete kohta) (20) artikli 1 lõike 2 punkti a või b tähenduses, mis on elektri- või elektroonikaseade;

n) „meditsiiniline in vitro diagnostikavahend”– vastavalt kas in vitro diagnostikavahend või tarvik Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 1998. aasta direktiivi 98/79/EÜ (meditsiiniliste in vitro diagnostikavahendite kohta) (21) artikli 1 lõike 2 punkti b või c tähenduses, mis on elektri- või elektroonikaseade;

o) „aktiivne siirdatav meditsiiniseade”– aktiivne siirdatav meditsiiniseade nõukogu 20. juuni 1990. aasta direktiivi 90/385/EMÜ (aktiivseid siirdatavaid meditsiiniseadmeid käsitlevate liikmesriikide õigusnormide ühtlustamise kohta) (22) artikli 1 lõike 2 punkti c tähenduses, mis on elektri- või elektroonikaseade.

2. Lisaks kasutatakse direktiivi 2008/98/EÜ artiklis 3 määratletud mõisteid „ohtlikud jäätmed”, „kogumine”, „liigiti kogumine”, „vältimine”, „korduskasutamine”, „töötlemine”, „ringlussevõtt”, „korduskasutamiseks ettevalmistamine”, „taaskasutamine” ja „kõrvaldamine”.

Artikkel 4

Tootedisain

Ilma et see mõjutaks siseturu nõuetekohast toimimist ja tootedisaini käsitlevate liidu õigusaktide, sealhulgas direktiivi 2009/125/EÜ nõuete kohaldamist, edendavad liikmesriigid tootjate ja ringlussevõtjate vahelist koostööd ja meetmeid, et soodustada niisuguste elektri- ja elektroonikaseadmete kavandamist ja tootmist, mille puhul hõlbustatakse elektroonikaromude, nende osade ja materjalide korduskasutamist, demonteerimist ja taaskasutamist. Seetõttu võtavad liikmesriigid asjakohaseid meetmeid, millega tagatakse, et kohaldatakse direktiivi 2009/125/EÜ raames kehtestatud ökodisaini nõudeid, mis hõlbustavad elektroonikaromude korduskasutamist ja et tootjad ei takista konstruktsiooni iseärasuste või tootmisprotsesside kaudu elektroonikaromude korduskasutamist, kui konstruktsiooni iseärasuste või tootmisprotsesside kasutamisega ei saavutata tunduvalt suuremat kasu, näiteks seoses keskkonnakaitse ja/või ohutusnõuetega.

Artikkel 5

Liigiti kogumine

1. Liikmesriigid võtavad vastu asjakohased meetmed, et vähendada elektroonikaromude kõrvaldamist sortimata olmejäätmetena, tagada kõigi kogutud elektroonikaromude nõuetekohane töötlemine ning saavutada elektroonikaromude liigiti kogumise kõrge tase, eelkõige osoonikihti kahandavate ainete ja fluoritud kasvuhoonegaase sisaldavate soojusvahetusseadmete, elavhõbedat sisaldavate luminofoorlampide, päikesepaneelide ning III lisa kategooriates 5 ja 6 osutatud väikeste seadmete puhul.

2. Kodumajapidamiste elektroonikaromude puhul tagavad liikmesriigid, et:

a)	rajatakse süsteemid, mis võimaldavad lõppvaldajatel ja turustajatel kodumajapidamiste elektroonikaromud tasuta tagastada. Liikmesriigid tagavad, et kogumiskohti on eelkõige rahvastikutihedust arvestades piisavalt ja nende juurde on kerge pääseda;

turustajad vastutavad uue toote tarnimisel selle eest, et on tagatud niisuguste jäätmete turustajale tagastamine vähemalt tasuta arvulise vastavuse alusel, kui seadmed on tarnitud seadmega sama tüüpi ning täitnud tarnitud seadmega samasugust otstarvet. Liikmesriigid võivad sellest sättest kõrvale kalduda, kui nad tagavad, et elektroonikaromude tagastamine ei muutu sellega lõppvaldajale raskemaks ja lõppvaldajalt ei nõuta selle eest tasu. Liikmesriigid, kes kõnealust erandit kasutavad, teavitavad sellest komisjoni;

turustajad näevad elektri- ja elektroonikaseadmetega seotud jaemüügikohtades, mille müügipind on vähemalt 400 m2, või nende vahetus läheduses ette väga väikeste elektroonikaromude (ükski väline mõõde ei ületa 25 cm) lõppkasutaja jaoks tasuta kogumise ilma kohustuseta osta sama tüüpi elektri- või elektroonikaseade, välja arvatud juhul, kui hindamise tulemusel selgub, et alternatiivsed olemasolevad kogumissüsteemid on tõenäoliselt vähemalt sama tulemuslikud. Hindamine avalikustatakse. Kogutud elektroonikaromusid töödeldakse nõuetekohaselt vastavalt artiklile 8;

d)	ilma et see piiraks punktide a, b ja c kohaldamist, on tootjatel lubatud rajada ja hallata individuaalseid ja/või kollektiivseid kodumajapidamiste elektroonikaromude tagasivõtusüsteeme, kui need on käesoleva direktiivi eesmärkidega kooskõlas;

e)	võttes arvesse riigisiseseid ja liidu tervishoiu- ja ohutusnorme, võib elektroonikaromude punktides a, b ja c sätestatud tagasivõtmisest keelduda, kui jäätmed on saastunud ja ohustavad seetõttu personali tervist ja ohutust. Liikmesriigid kehtestavad selliste elektroonikaromude kohta erikorra.

Liikmesriigid võivad ette näha erikorra elektroonikaromude tagastamiseks punktides a, b ja c osutatu kohaselt, kui need ei sisalda selle olulisi osi või kui need sisaldavad muid jäätmeid kui elektroonikaromud.

3. Liikmesriigid võivad määrata käitajad, kellel on lubatud koguda elektroonikaromusid kodumajapidamistest, nagu on osutatud lõikes 2.

4. Liikmesriigid võivad nõuda, et lõigetes 2 ja 3 osutatud kogumiskohtadesse toodud elektroonikaromud antakse üle tootjatele või nende nimel tegutsevatele kolmandatele isikutele või korduskasutamiseks ettevalmistamise eesmärgil selleks määratud asutustele või ettevõtjatele.

5. Ilma, et see piiraks artikli 13 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et tootjad või nende nimel tegutsevad kolmandad isikud korraldavad muude kui kodumajapidamiste elektroonikaromude kogumise.

Artikkel 6

Kogutud elektroonikaromude kõrvaldamine ja vedu

1. Liikmesriigid keelustavad liigiti kogutud elektroonikaromude kõrvaldamise, mida ei ole veel artiklis 8 määratletud viisil töödeldud.

2. Liikmesriigid tagavad, et liigiti kogutud elektroonikaromude kogumine ja vedu teostatakse viisil, mis võimaldab luua optimaalsed tingimused korduskasutamiseks ettevalmistamiseks, ringlussevõtuks ning ohtlike ainete kinnipidamiseks.

Korduskasutamiseks ettevalmistamise maksimeerimiseks soodustavad liikmesriigid korduskasutamiseks ettevalmistamiseks mõeldud elektroonikaromude eraldamist muudest kogumissüsteemides või -kohtades liigiti kogutud elektroonikaromudest enne järgnevat üleandmist, eelkõige võimaldades juurdepääsu korduskasutuskeskuste töötajatele.

Artikkel 7

Kogumise määr

1. Ilma et see piiraks artikli 5 lõike 1 kohaldamist, tagab iga liikmesriik tootja vastutuse põhimõtte rakendamise ning selle alusel minimaalse kogumise määra iga-aastase saavutamise. Alates 2016. aastast on minimaalne kogumise määr 45 % ja see arvutatakse asjaomasel aastal asjaomases liikmesriigis artiklite 5 ja 6 kohaselt kogutud elektroonikaromude kogumassi alusel, väljendatuna protsendimäärana asjaomases liikmesriigis kolmel eelneval aastal turule lastud elektri- ja elektroonikaseadmete keskmisest massist aasta kohta. Liikmesriigid tagavad, et kogutud elektroonikaromude maht kasvab järk-järgult ajavahemikus 2016 kuni 2019, välja arvatud juhul, kui teises lõigus osutatud kogumise määr on juba saavutatud.

Alates 2019. aastast on igal aastal saavutatav minimaalne kogumise määr 65 % asjaomases liikmesriigis kolmel eelneval aastal turule lastud elektri- ja elektroonikaseadmete keskmisest massist või 85 % kõnealuse liikmesriigi territooriumil tekkinud elektroonikaromude massist.

Kuni 31. detsembrini 2015 kohaldatakse jätkuvalt liigiti kogumise määra, milleks on keskmiselt vähemalt neli kilogrammi kodumajapidamiste elektroonikaromusid elaniku kohta aastas või elektroonikaromude kogus, mis vastab asjaomases liikmesriigis kolme eelneva aasta jooksul keskmiselt kogutud elektroonikaromude massile – sõltuvalt sellest, kumb kogus on suurem.

Liikmesriigid võivad kehtestada elektroonikaromude liigiti kogumiseks kõrgemad määrad ning teavitavad sellest komisjoni.

2. Minimaalse kogumise määra saavutamise kindlakstegemiseks tagavad liikmesriigid, et teave artikli 5 kohaselt liigiti kogutud elektroonikaromude kohta esitatakse liikmesriikidele tasuta, sealhulgas vähemalt teave selliste elektroonikaromude kohta, mille on:

a)	vastu võtnud kogumis- ja töötlemiskäitised;

b)	vastu võtnud turustajad;

c)	liigiti kogunud tootjad või nende nimel tegutsevad kolmandad isikud.

3. Erandina lõikes 1 sätestatust võivad Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Rumeenia, Sloveenia ja Slovakkia ebapiisava taristu ning elektri- ja elektroonikaseadmete tarbimise madala taseme tõttu otsustada:

a)	saavutada alates 14. augustist 2016 kogumise määra, mis on madalam kui 45 %, kuid kõrgem kui 40 % eelnenud kolmel aastal turulelastud elektri- ja elektroonikaseadmete keskmisest massist, ja

b)	lükata edasi lõike 1 teises lõigus osutatud kogumise määra saavutamise enda valitud kuupäevani, mis ei ole hilisem kui 14. august 2021.

4. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 20 vastu delegeeritud õigusakte vajalike üleminekumeetmete kehtestamiseks, et võtta arvesse liikmesriikides esinevaid raskusi lõikes 1 sätestatud nõuetest kinnipidamisel.

5. Käesoleva artikli rakendamise ühetaoliste tingimuste tagamiseks võtab komisjon hiljemalt 14. augustiks 2015 vastu rakendusaktid, millega kehtestab ühise metoodika, mille põhjal arvutatakse liikmesriigi turule lastud elektri- ja elektroonikaseadmete mass, ja ühise metoodika, mille põhjal arvutatakse igas liikmesriigis tekkinud elektroonikaromude kogus massi alusel. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 21 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

6. Komisjon esitab hiljemalt 14. augustiks 2015 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande lõikes 1 osutatud kogumise määradega seotud tähtaja uuesti läbivaatamise ning individuaalsete kogumise määrade kehtestamise võimalikkuse ühe või mitme III lisas sätestatud kategooria kohta, eelkõige soojusvahetusseadmete, päikesepaneelide, väikeste seadmete, väikeste infotehnoloogia- ja telekommunikatsiooniseadmete ning elavhõbedat sisaldavate lampide kohta. Kui see on asjakohane, lisatakse aruandele seadusandlik ettepanek.

7. Kui komisjon leiab mõjuhinnangu alusel, et tekkinud elektroonikaromudel põhinev kogumise määr tuleb läbi vaadata, esitab ta Euroopa Parlamendile ja nõukogule seadusandliku ettepaneku.

Artikkel 8

Nõuetekohane töötlemine

1. Liikmesriigid tagavad, et liigiti kogutud elektroonikaromud töödeldakse nõuetekohaselt.

2. Nõuetekohane töötlemine, välja arvatud korduskasutamiseks ettevalmistamine, ja taaskasutamise või ringlussevõtuga seotud tegevus hõlmab vähemalt kõikide vedelike eemaldamist ja VII lisa kohast selektiivset töötlemist.

3. Liikmesriigid tagavad, et tootjad või nende nimel tegutsevad kolmandad isikud kasutavad elektroonikaromude taaskasutamise süsteemide rajamisel parimat võimalikku tehnikat. Tootjad võivad süsteeme rajada individuaalselt või kollektiivselt. Liikmesriigid tagavad, et kõik kogumise või töötlemisega tegelevad asutused ja ettevõtjad ladustavad ja töötlevad elektroonikaromusid VIII lisas ettenähtud tehniliste nõuete kohaselt.

4. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 20 vastu delegeeritud õigusakte VII lisa muutmiseks, et lisada sellesse muid töötlemistehnoloogiaid, mis tagavad inimeste tervise ja keskkonna kaitse vähemalt samal tasemel.

Komisjon hindab esmajärjekorras, kas tuleb muuta punkte, mis on seotud mobiiltelefonide trükkplaatide ja vedelkristallkuvaritega. Komisjonil palutakse hinnata, kas seoses elektri- ja elektroonikaseadmetes sisalduvate nanomaterjalidega on VII lisa muutmine vajalik.

5. Liikmesriigid võivad keskkonnakaitse eesmärgil kehtestada kogutud elektroonikaromude töötlemise kvaliteedi miinimumstandardid.

Liikmesriigid, kes kehtestavad kvaliteedistandardi, teavitavad sellest komisjoni, kes need normid avaldab.

Komisjon teeb hiljemalt 14. veebruariks 2013 Euroopa standardiorganisatsioonidele ülesandeks töötada välja elektroonikaromude töötlemise, sealhulgas taaskasutamise, ringlussevõtu ja korduskasutamiseks ettevalmistamise Euroopa standardid. Kõnealused standardid kajastavad tehnika taset.

Käesoleva artikli rakendamise ühetaoliste tingimuste tagamiseks võib komisjon võtta vastu rakendusakte, millega kehtestatakse kvaliteedi miinimumstandardid, mis põhinevad eelkõige Euroopa standardiorganisatsioonide väljatöötatud standarditel. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 21 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Viide komisjoni vastuvõetud standarditele avaldatakse.

6. Liikmesriigid ergutavad töötlemisega tegelevaid asutusi või ettevõtjaid võtma kasutusele sertifitseeritud keskkonnajuhtimissüsteeme kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 1221/2009 (organisatsioonide vabatahtliku osalemise kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis (EMAS)) (23).

Artikkel 9

Tegevusluba

1. Liikmesriigid tagavad, et kõik töötlemisega tegelevad asutused ja ettevõtjad saavad pädevatelt asutustelt tegevusloa vastavalt direktiivi 2008/98/EÜ artiklile 23.

2. Loanõudest vabastamine, vabastamise tingimused ja registreerimine peavad vastavalt olema kooskõlas direktiivi 2008/98/EÜ artikliga 24, 25 või 26.

3. Liikmesriigid tagavad, et lõigetes 1 ja 2 osutatud tegevusluba või registrikanne sisaldab kõiki vajalikke tingimusi artikli 8 lõigete 2, 3 ja 5 nõuete täitmiseks ning artiklis 11 sätestatud taaskasutamise sihtarvude saavutamiseks.

Artikkel 10

Elektroonikaromude saadetis

1. Töötlustoiminguid võib läbi viia ka väljaspool asjaomast liikmesriiki või liitu tingimusel, et elektroonikaromude saadetis on kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1013/2006 ja komisjoni 29. novembri 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 1418/2007 (milles käsitletakse teatavate Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1013/2006 III või IIIA lisas loetletud jäätmete väljavedu taaskasutamise eesmärgil teatavatesse riikidesse, mille suhtes ei kohaldata OECD otsust jäätmete riikidevahelise veo kontrolli kohta) (24).

2. Elektroonikaromusid, mida eksporditakse liidust, võetakse käesoleva direktiivi artiklis 11 sätestatud kohustuste ja sihtarvude täitmisel arvesse ainult siis, kui eksportija tõendab kooskõlas määrustega (EÜ) nr 1013/2006 ja (EÜ) nr 1418/2007, et töötlemine toimus käesoleva direktiivi nõuetega samaväärsetel tingimustel.

3. Komisjon võtab hiljemalt 14. veebruariks 2014 kooskõlas artikliga 20 vastu delegeeritud õigusaktid käesoleva artikli lõike 2 sätteid täiendavate üksikasjalike nõuete kehtestamiseks, eelkõige samaväärsete tingimuste hindamise kriteeriumide kohta.

Artikkel 11

Taaskasutamise sihtarv

1. Artikli 5 kohaselt liigiti kogutud ja artiklite 8, 9 ja 10 kohasele töötlemisele saadetud elektroonikaromude puhul tagavad liikmesriigid, et tootjad saavutavad V lisas sätestatud minimaalsed sihtarvud.

2. Sihtarvude saavutamist arvutatakse iga kategooria puhul taaskasutusrajatisse või ringlussevõtu / korduskasutamiseks ettevalmistamisega tegelevasse rajatisse saabuvate elektroonikaromude, mida on vastavalt artikli 8 lõikele 2 nõuetekohaselt töödeldud seoses taaskasutuse või ringlussevõtuga, massi jagamisel iga kategooria puhul kõigi liigiti kogutud elektroonikaromude massiga ja neid väljendatakse protsentides.

Sihtarvude saavutamisel ei võeta arvesse taaskasutusele eelnevaid toiminguid, sealhulgas sortimist ja ladustamist.

3. Käesoleva artikli rakendamise ühetaoliste tingimuste tagamiseks võib komisjon võtta vastu rakendusakte, millega kehtestatakse täiendavad eeskirjad minimaalsete sihtarvude kohaldamiseks vajalike arvutusmeetodite kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 21 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

4. Liikmesriigid tagavad, et nende sihtarvude arvutamiseks peavad tootjad või nende nimel tegutsevad kolmandad isikud elektroonikaromude, nende osade, materjalide või ainete massi kohta arvestust, kui need väljuvad (väljund) kogumisskohast, antakse üle (sisend) töötlemiskohta või lahkuvad (väljund) sealt ja kui need antakse üle (sisend) taaskasutamise või ringlussevõtu / korduskasutamiseks ettevalmistamise kohta.

Liikmesriigid tagavad samuti, et lõike 6 eesmärkide saavutamiseks peetakse arvestust toodete ja materjalide massi kohta, kui need väljuvad (väljund) taaskasutamise, ringlussevõtu või korduskasutamiseks ettevalmistamise kohast.

5. Liikmesriigid ergutavad uute taaskasutamise, ringlussevõtu ja töötlemisega seotud tehnoloogiate arendamist.

6. Euroopa Parlament ja nõukogu vaatavad komisjoni aruande põhjal, millele on vajaduse korral lisatud seadusandlik ettepanek, hiljemalt 14. augustiks 2016 läbi V lisa 3. osas osutatud taaskasutamise sihtarvud, hindavad võimalust kehtestada eraldi sihtarvud korduskasutamiseks ettevalmistatavatele elektroonikaromudele ja vaatavad läbi lõikes 2 osutatud arvutusmeetodi, et analüüsida sihtarvude seadmise teostatavust, kui sihtarvud lähtuvad taaskasutamise, ringlussevõtu ja korduskasutamiseks ettevalmistamise protsessi tulemusel saadavatest (väljund) toodetest ja materjalidest.

Artikkel 12

Kodumajapidamiste elektroonikaromude käitluse rahastamine

1. Liikmesriigid tagavad, et tootjad rahastavad vähemalt artikli 5 lõike 2 kohaselt rajatud kogumiskohtadesse toodud kodumajapidamiste elektroonikaromude kogumist, töötlemist, taaskasutamist ja keskkonnaohutut kõrvaldamist.

2. Liikmesriigid võivad vajaduse korral julgustada tootjaid rahastama ka kulusid, mis on seotud kodumajapidamiste elektroonikaromude kogumisega kogumiskohtadesse.

3. Toodete puhul, mis on turule lastud pärast 13. augustit 2005, vastutab iga tootja lõikes 1 osutatud toimingute rahastamise eest, mis on seotud tema enda toodetest tekkinud jäätmetega. Tootja võib valida, kas ta täidab selle kohustuse individuaalselt või ühineb kollektiivse süsteemiga.

Liikmesriigid tagavad, et kui tootja laseb toote turule, esitab ta tagatise, milles märgitakse, et elektroonikaromude käitluskulud rahastatakse ja et tootja tähistab selgelt oma tooted vastavalt artikli 15 lõikele 2. Tagatis kindlustab asjaomase tootega seotud ja lõikes 1 osutatud toimingute rahastamise. Tagatiseks võib olla tootja osalemine elektroonikaromude käitluse asjakohastes rahastamissüsteemides, ringlussevõtu kindlustus või kinnine pangakonto.

4. 13. augustil 2005 või enne seda turule lastud toodetest pärinevate elektroonikaromude (edaspidi „endisaegsed jäätmed”) käitluskulud rahastatakse ühe või mitme süsteemi poolt, milles kõik tootjad, kes vastavate kulude tekkimise ajal turul tegutsevad, osalevad proportsionaalselt, st proportsionaalselt nende vastava osaga seda tüüpi seadmete turul.

5. Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed tagamaks, et töötatakse välja asjakohased mehhanismid või tagasimaksete kord, et hüvitada tootjatele nende sissemaksed, kui elektri- ja elektroonikaseadmed viiakse turule laskmiseks asjaomase liikmesriigi territooriumilt välja. Kõnealuse mehhanismi või korra võivad välja töötada tootjad või nende nimel tegutsevad kolmandad isikud.

6. Komisjonil palutakse esitada hiljemalt 14. augustiks 2015 aruanne võimaluse kohta töötada välja elektroonikaromude tootjapoolse rahastamise kriteeriumid, mis võtavad arvesse toote kasutuselt kõrvaldamise tegelikke kulusid, ja vajaduse korral esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule seadusandlik ettepanek.

Artikkel 13

Muudelt kasutajatelt kui kodumajapidamised pärinevate elektroonikaromude käitluse rahastamine

1. Liikmesriigid tagavad, et tootjad rahastavad muude kasutajate kui kodumajapidamiste elektroonikaromude kogumisest, töötlemisest, taaskasutamisest ja keskkonnaohutust kõrvaldamisest tulenevad kulud, mis tulenevad pärast 13. augustit 2005 turule lastud toodetest.

Käitluskulud endisaegsete jäätmete puhul, mis asendatakse uute samaväärsete toodetega või sama funktsiooni täitvate uute toodetega, rahastavad kõnealuste toodete tootjad toodete tarnimisel. Liikmesriigid võivad alternatiivina sätestada, et muud kasutajad kui kodumajapidamised on samuti osaliselt või täielikult rahastamise eest vastutavad.

Muude endisaegsete jäätmete käitluskulude rahastamise eest vastutavad muud kasutajad kui kodumajapidamised.

2. Tootjad ja muud kasutajad kui kodumajapidamised võivad sõlmida lepinguid muude rahastamisviiside kohta, ilma et see piiraks käesoleva direktiivi kohaldamist.

Artikkel 14

Kasutajateave

1. Liikmesriigid võivad nõuda, et tootjad esitaksid ostjatele uute toodete ostmise ajal jäätmete kogumise, töötlemise ja keskkonnaohutu kõrvaldamisega seotud kulud. Esitatud kulud ei tohi ületada võimalikult täpselt hinnatud tegelikke kulusid.

2. Liikmesriigid tagavad, et kodumajapidamiste elektri- ja elektroonikaseadmete kasutajatele antakse vajalikku teavet

a)	nõude kohta mitte kõrvaldada elektroonikaromusid sortimata olmejäätmetena ning elektroonikaromusid liigiti koguda;

b)	neile kättesaadavate tagastamis- ja kogumissüsteemide kohta, soodustades kättesaadavaid kogumiskohti käsitleva teabe kooskõlastamist, olenemata sellest, milline tootja või muu käitleja koha rajanud on;

c)	selle kohta, kuidas nad saavad kaasa aidata elektroonikaromude korduskasutamisele, ringlussevõtule ja muudele taaskasutamisviisidele;

d)	elektri- ja elektroonikaseadmetes sisalduvate ohtlike ainete võimalik mõju kohta keskkonnale ja inimeste tervisele;

e)	IX lisas esitatud tähise tähendus kohta.

3. Liikmesriigid võtavad vastu asjakohased meetmed tarbijate osalemiseks elektroonikaromude kogumises ja meetmed, mille abil julgustatakse tarbijaid hõlbustama korduskasutamise, töötlemise ja taaskasutamise protsessi.

4. Elektroonikaromude sortimata olmejäätmetena kõrvaldamise vähendamiseks ja nende liigiti kogumise soodustamiseks tagavad liikmesriigid, et tootjad märgistavad turulelastud elektri- ja elektroonikaseadmed nõuetekohaselt IX lisas esitatud tähisega eelistatavalt kooskõlas Euroopa standardiga EN 50419 (25). Tähise võib toote suurusest või funktsioonist tulenevatel erandjuhtudel kanda elektri- ja elektroonikaseadmete pakendile, kasutamisjuhendile ja garantiidokumendile.

5. Liikmesriigid võivad nõuda, et tootjad ja/või turustajad esitavad osa lõigetes 2, 3 ja 4 osutatud teabest või kogu teabe, näiteks kasutusjuhendis, müügikohas ja teadlikkuse parandamise kampaaniate kaudu.

Artikkel 15

Teave töötlemiskohtadele

1. Elektroonikaromude korduskasutamiseks ettevalmistamise ja keskkonnaohutu töötlemise, sealhulgas hooldusremondi, ajakohastamise, parandamise ja ringlussevõtu hõlbustamiseks võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid, et tagada, et tootjad annavad korduskasutamise ja töötlemisega seotud teavet iga turule lastud uut tüüpi elektri- ja elektroonikaseadme kohta tasuta ühe aasta jooksul alates seadme esimest korda liidu turule laskmisest. Korduskasutuskeskuste ning töötlemise ja ringlussevõtu rajatiste jaoks käesoleva direktiivi sätete järgimiseks vajalikus ulatuses esitatakse teabes kõik elektri- ja elektroonikaseadmete osad ja materjalid ning ohtlike ainete ja segude asukoht elektri- ja elektroonikaseadmetes. Teave tehakse korduskasutuskeskustele ning töötlemise ja ringlussevõtuga tegelevatele ettevõtetele kättesaadavaks juhendite vormis või elektrooniliste vahendite abil (näiteks CD-ROM, sidusteenused).

2. Elektri- ja elektroonikaseadme turulelaskmise kuupäeva üheseks kindlaksmääramiseks tagavad liikmesriigid, et seadmel on tähis, millel on märgitud, et seade on turule lastud pärast 13. augustit 2005. Sel eesmärgil kohaldatakse eelistatavalt Euroopa standardit EN 50419.

Artikkel 16

Registreerimine, teave ja aruandlus

1. Liikmesriigid loovad kooskõlas lõikega 2 tootjate registri, mis hõlmab muu hulgas tootjaid, kes pakuvad elektri- ja elektroonikaseadmeid sidevahendite abil. Kõnealust registrit kasutatakse käesoleva direktiivi nõuetele vastavuse kontrollimiseks.

Artikli 3 lõike 1 punkti f alapunktis iv määratletud tootjad, kes pakuvad elektri- ja elektroonikaseadmeid sidevahendite abil, kantakse registrisse selles liikmesriigis, kuhu nad kõnealuseid seadmeid müüvad. Kui nimetatud tootjad ei ole registreeritud liikmesriigis, kuhu nad seadmeid müüvad, registreeritakse nad nende volitatud esindajate kaudu vastavalt artikli 17 lõikele 2.

2. Liikmesriigid tagavad järgmise:

a)	iga tootja, või artikli 17 alusel määratud volitatud esindaja, on nõuetekohaselt registreeritud ja saab interneti teel kanda riiklikusse registrisse kõik asjakohased andmed, mis kajastavad kõnealuse tootja tegevust selles liikmesriigis;

b)	iga tootja, või artikli 17 alusel määratud volitatud esindaja, esitab registreerimisel X lisa A osas osutatud andmed, kohustudes neid asjakohastel juhtudel ajakohastama;

c)	iga tootja, või artikli 17 alusel määratud volitatud esindaja, esitab X lisa B osas osutatud andmed;

d)	riiklikud registrid avaldavad oma veebilehel lingid teiste liikmesriikide registritele, et hõlbustada kõigis liikmesriikides tootjate või artikli 17 alusel määratud volitatud esindajate registreerimist.

3. Käesoleva artikli rakendamise ühetaoliste tingimuste tagamiseks võtab komisjon vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse register ja aruandluse vorm ning registrile aruandluse esitamise sagedus. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 21 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

4. Liikmesriigid koguvad teavet, sealhulgas põhjendatud hinnanguid, liikmesriikides igal aastal turule lastud, igal viisil kogutud, korduskasutuseks ette valmistatud, ringlussevõetud ja taaskasutatud elektri- ja elektroonikaseadmete koguste ja kategooriate kohta ning liigiti kogutud elektroonikaromude ekspordi kohta massi järgi.

5. Liikmesriigid saadavad komisjonile käesoleva direktiivi rakendamise aruande ja lõikega 4 ettenähtud teabe iga kolme aasta tagant. Rakendamise aruanne koostatakse komisjoni otsustes 2004/249/EÜ (26) ja 2005/369/EÜ (27) sätestatud küsimustike alusel. Aruanne esitatakse komisjonile üheksa kuu jooksul pärast selles käsitletud kolmeaastase ajavahemiku lõppu.

Esimene aruanne hõlmab ajavahemikku alates 14. veebruarist 2014 kuni 31. detsembrini 2015.

Komisjon avaldab käesoleva direktiivi rakendamise aruande üheksa kuu jooksul pärast aruannete saamist liikmesriikidelt.

Artikkel 17

Volitatud esindaja

1. Iga liikmesriik tagab, et artikli 3 lõike 1 punkti f alapunktides i–iii määratletud tootjal, kelle tegevuskoht on teises liikmesriigis, on erandina artikli 3 lõike 1 punkti f alapunktidest i–iii õigus määrata tema territooriumil tegevuskohta omav juriidiline või füüsiline isik oma volitatud esindajaks, kes vastutab tootja käesoleva direktiivi kohaste kohustuste täitmise eest tema territooriumil.

2. Iga liikmesriik tagab, et artikli 3 lõike 1 punkti f alapunktis iv määratletud tootja, kellel on tema territooriumil tegevuskoht ja kes müüb elektri- ja elektroonikaseadmeid teises liikmesriigis, kus tal ei ole tegevuskohta, määrab kõnealuses teises liikmesriigis volitatud esindaja, kes vastutab tootja käesoleva direktiivi kohaste kohustuste täitmise eest teise liikmesriigi territooriumil.

3. Volitatud esindaja määratakse kirjaliku volitusega.

Artikkel 18

Halduskoostöö ja teabevahetus

Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi rakendamise eest vastutavad pädevad asutused teevad omavahel koostööd, luues eelkõige piisava teabevahetuse, et tagada käesoleva direktiivi sätete täitmine tootjate poolt, ning edastavad vajaduse korral üksteisele ja komisjonile teavet, eesmärgiga hõlbustada käesoleva direktiivi nõuetekohast rakendamist. Halduskoostööks ja teabevahetuseks, eelkõige liikmesriikide registrite vahel, kasutatakse muu hulgas elektroonilisi suhtlusvahendeid.

Koostöö hõlmab muu hulgas juurdepääsu andmist asjassepuutuvatele dokumentidele ja teabele, sealhulgas mis tahes kontrolli tulemustele, võttes arvesse andmekaitseõigust, mis kehtib selle asutuse liikmesriigis, kellele koostöötaotlus esitati.

Artikkel 19

Kohandamine teaduse ja tehnika arenguga

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 20 vastu delegeeritud õigusakte muudatuse kohta, mis on vajalikud artikli 16 lõike 5 ning IV, VII, VIII ja IX lisa kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga. VII lisa muutmisel võetakse arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2011. aasta direktiiviga 2011/65/EL (teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise kohta elektri- ja elektroonikaseadmetes) (28) ette nähtud erandeid.

Enne lisade muutmist konsulteerib komisjon muu hulgas elektri- ja elektroonikaseadmete tootjate, jäätmekäitlusettevõtjate, töötlemisega tegelevate ettevõtjate, keskkonnaorganisatsioonide ning töötajate ja tarbijate ühingutega.

Artikkel 20

Delegeeritud volituste rakendamine

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2. Artikli 7 lõikes 4, artikli 8 lõikes 4, artikli 10 lõikes 3 ja artiklis 19 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 13. augustist 2012. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist uuendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite, tehes seda hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 7 lõikes 4, artikli 8 lõikes 4, artikli 10 lõikes 3 ja artiklis 19 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5. Artikli 7 lõike 4, artikli 8 lõike 4, artikli 10 lõike 3 ja artikli 19 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväiteid või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Artikkel 21

Komiteemenetlus

1. Komisjoni abistab direktiivi 2008/98/EÜ artikli 39 alusel loodud komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

Kui komitee arvamust ei esita, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ja kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku.

Artikkel 22

Karistused

Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud riiklike õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende rakendamine. Kehtestatavad karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teavitavad neist sätetest komisjoni hiljemalt 14. veebruariks 2014 ja annavad viivitamata teada nende edaspidistest muudatustest.

Artikkel 23

Kontroll ja järelevalve

1. Liikmesriigid teostavad asjakohast kontrolli ja järelevalvet, et kontrollida käesoleva direktiivi nõuetekohast rakendamist.

Kontrollid hõlmavad vähemalt järgmist:

a)	tootjate registri raames esitatud teavet,

b)	elektroonikaromude saadetisi, eelkõige eksporti väljapoole liitu kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1013/2006 ja määrusega (EÜ) nr 1418/2007, ja

c)	käitlusrajatiste toiminguid kooskõlas direktiiviga 2008/98/EÜ ja käesoleva direktiivi VII lisaga.

2. Liikmesriigid tagavad, et kasutatud elektri- ja elektroonikaseadmetest, mida kahtlustatakse olevat elektroonikaromud, koosnevad saadetised vastavad VI lisas sätestatud miinimumnõuetele ning teostavad selliste saadetiste üle asjakohast järelevalvet.

3. Elektroonikaromudeks peetavate kasutatud elektri- ja elektroonikaseadmete nõuetekohase analüüsi ja kontrolli kulud, sealhulgas ladustamiskulud, võib sisse nõuda tootjatelt, nende nimel tegutsevatelt kolmandatelt isikutelt või teistelt isikutelt, kes korraldavad kasutatud elektri- ja elektroonikaseadmete saatmist, mida kahtlustatakse olevat elektroonikaromud.

4. Käesoleva artikli ja VI lisa rakendamise ühetaoliste tingimuste tagamiseks võib komisjon võtta vastu rakendusakte, millega kehtestatakse täiendavad kontrolli- ja järelevalve-eeskirjad ning eelkõige ühtsed tingimused VI lisa punkti 2 rakendamiseks. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 21 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 24

Ülevõtmine

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 14. veebruariks 2014. Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid need sätted vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Samuti lisavad liikmesriigid märkuse, et kehtivates õigus- ja haldusnormides esinevaid viiteid käesoleva direktiiviga kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi ja kõnealuse märkuse sõnastuse näevad ette liikmesriigid.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

3. Kui käesolevas direktiivis sätestatud eesmärgid on saavutatud, võivad liikmesriigid artikli 8 lõike 6, artikli 14 lõike 2 ja artikli 15 sätted üle võtta kokkulepete abil pädevate asutuste ja asjaomaste majandussektorite vahel. Kõnealused kokkulepped peavad vastama järgmistele nõuetele:

a)	kokkulepete täitmine peab olema tagatud riikliku sunniga;

b)	kokkulepetes määratakse kindlaks eesmärgid ning nendele vastavad tähtajad;

c)	kokkulepped avaldatakse riigi ametlikus väljaandes või üldsusele võrdväärselt kättesaadavas ametlikus dokumendis ning edastatakse komisjonile;

d)	saadud tulemusi kontrollitakse korrapäraselt, need edastatakse pädevatele asutustele ja komisjonile ning tehakse kokkuleppes ettenähtud tingimustel üldsusele teatavaks;

e)	pädevad asutused tagavad, et kontrollitakse kokkulepete raames saavutatud edusamme;

f)	kokkuleppe täitmata jätmise korral peavad liikmesriigid õigus- või haldusnormide abil rakendama käesoleva direktiivi asjakohaseid sätteid.

Artikkel 25

Kehtetuks tunnistamine

Direktiiv 2002/96/EÜ, mida on muudetud XI lisa A osas loetletud direktiividega, tunnistatakse kehtetuks alates 15. veebruarist 2014, ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud XI lisa B osas nimetatud direktiivide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise ja kohaldamise tähtpäevadega.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ja neid loetakse vastavalt XII lisas esitatud vastavustabelile.

Artikkel 26

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 27

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Strasbourg, 4. juuli 2012

Euroopa Parlamendi nimel

president

M. SCHULZ

Nõukogu nimel

eesistuja

A. D. MAVROYIANNIS

(1) ELT C 306, 16.12.2009, lk 39.

(2) ELT C 141, 29.5.2010, lk 55.

(3) Euroopa Parlamendi 3. veebruari 2011. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 19. juuli 2011. aasta esimese lugemise seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata). Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2012. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 7. juuni 2012. aasta otsus.

(4) ELT L 37, 13.2.2003, lk 24.

(5) EÜT C 138, 17.5.1993, lk 5.

(6) ELT L 312, 22.11.2008, lk 3.

(7) ELT L 285, 31.10.2009, lk 10.

(8) ELT L 37, 13.2.2003, lk 19.

(9) ELT L 266, 26.9.2006, lk 1.

(10) ELT L 286, 31.10.2009, lk 1.

(11) ELT L 161, 14.6.2006, lk 1.

(12) ELT L 190, 12.7.2006, lk 1.

(13) ELT L 24, 29.1.2008, lk 8.

(14) EÜT L 118, 27.4.2001, lk 41.

(15) ELT L 143, 30.4.2004, lk 56.

(16) ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.

(17) ELT C 369, 17.12.2011, lk 14.

(18) ELT L 396, 30.12.2006, lk 1.

(19) EÜT L 144, 4.6.1997, lk 19.

(20) EÜT L 169, 12.7.1993, lk 1.

(21) EÜT L 331, 7.12.1998, lk 1.

(22) EÜT L 189, 20.7.1990, lk 17.

(23) ELT L 342, 22.12.2009, lk 1.

(24) ELT L 316, 4.12.2007, lk 6.

(25) Cenelec kiitis kõnealuse standardi heaks märtsis 2006.

(26) ELT L 78, 16.3.2004, lk 56.

(27) ELT L 119, 11.5.2005, lk 13.

(28) ELT L 174, 1.7.2011, lk 88.

I LISA

Üleminekuperioodi jooksul käesoleva direktiiviga hõlmatud elektri- ja elektroonikaseadmete kategooriad, nagu on sätestatud artikli 2 lõike 1 punktis a

Suured kodumajapidamisseadmed

Väikesed kodumajapidamisseadmed

Infotehnoloogia- ja telekommunikatsiooniseadmed

Tarbijatele määratud seadmed ja päikesepaneelid

Valgustusseadmed

Elektri- ja elektrontööriistad (välja arvatud suured paiksed tööstuslikud tööriistad)

Mänguasjad, vaba aja veetmise ja spordivahendid

Meditsiiniseadmed (välja arvatud kõik implantaadid ja nakatunud tooted)

Seire- ja valveseadmed

10.

Automaatsed väljastusseadmed

II LISA

I lisas loetletud kategooriatesse kuuluvate elektri- ja elektroonikaseadmete näidisloetelu

1. SUURED KODUMASINAD

Suured jahutusseadmed

Külmikud

Sügavkülmikud

Muud suured seadmed, mida kasutatakse toiduainete külmutamiseks, säilitamiseks ja hoidmiseks

Pesumasinad

Pesukuivatid

Nõudepesumasinad

Toiduvalmistamise masinad

Elektripraeahjud

Elektrikeeduplaadid

Mikrolaineahjud

Muud suured seadmed, mida kasutatakse toidu valmistamiseks ja muuks toiduainete töötlemiseks

Elektrilised kütteseadmed

Elektriradiaatorid

Muud suured seadmed tubade, voodite ja istmete soojendamiseks

Elektriventilaatorid

Kliimaseadmed

Muud tuulutus-, tõmbeventilatsiooni- ja konditsioneerimisseadmed

2. VÄIKESED KODUMASINAD

Tolmuimejad

Vaibaharjad

Muud puhastusseadmed

Õmblus-, kangakudumis- ja silmkudumismasinad ning muud tekstiilmaterjali töötlemise masinad

Triikrauad ja muud seadmed triikimiseks, pesu rullimiseks ning muuks rõivaste hoolduseks

Rösterid

Fritterid

Kohviveskid, kohvimasinad ja seadmed mahutite ja pakendite avamiseks ja sulgemiseks

Elektrilised noad

Juukselõikusmasinad, föönid, hambaharjad, habemeajamisaparaadid, massaažiaparaadid ja muud kehahooldusseadmed

Kellad, käekellad ja seadmed aja mõõtmiseks, näidustamiseks või registreerimiseks

Kaalud

3. INFOTEHNOLOOGIA- JA TELEKOMMUNIKATSIOONISEADMED

Tsentraliseeritud andmetöötluse seadmed:

Suurarvutid

Väikearvutid

Printerid

Personaalne andmetöötlus:

Personaalarvutid (keskseade, hiir, ekraan ja klaviatuur kaasa arvatud)

Sülearvutid (keskseade, hiir, ekraan ja klaviatuur kaasa arvatud)

Väiksemad sülearvutid

Märkmikarvutid

Printerid

Koopiamasinad

Elektrilised ja elektroonilised kirjutusmasinad

Tasku- ja lauakalkulaatorid

ja muud tooted ja seadmed andmete elektrooniliseks kogumiseks, salvestamiseks, töötlemiseks, esitamiseks või edastamiseks

Kasutajaterminalid ja -süsteemid

Faksimasinad

Teleksid

Telefonid

Taksofonid

Traadita telefonid

Mobiiltelefonid

Automaatvastajad

ja muud tooted või seadmed heli, kujutise või muu teabe ülekandmiseks

4. TARBIJATELE MÄÄRATUD SEADMED JA PÄIKESEPANEELID

Raadiod

Televiisorid

Videokaamerad

Videosalvestid

Kõrgekvaliteedilise heliga salvestusseadmed

Helivõimendid

Muusikainstrumendid

ja muud tooted ja seadmed, mis on ette nähtud selleks, et salvestada või taasesitada heli või kujutist, kaasa arvatud signaale, ning muud kui telekommunikatsioonitehnoloogiavahendid heli ja kujutise ülekandeks

Päikesepaneelid

5. VALGUSTUSSEADMED

Luminofoorlampide valgustid, välja arvatud kodumajapidamiste valgustid

Sirged luminofoorlambid

Kompaktluminofoorlambid

Suure valgustugevusega lahenduslambid, kaasa arvatud kõrgrõhunaatriumlambid ja metallhaliidlambid

Madalrõhunaatriumlambid

Muud valgustid ja seadmed valguse levitamiseks või juhtimiseks, välja arvatud hõõglambid

6. ELEKTRI- JA ELEKTRONTÖÖRIISTAD (VÄLJA ARVATUD SUURED PAIKSED TÖÖSTUSLIKUD TÖÖRIISTAD)

Trellpuurid

Saed

Õmblusmasinad

Seadmed puu, metalli või muu materjali treimiseks, freesimiseks, lihvimiseks, saagimiseks, lõikamiseks, puurimiseks, augustamiseks, mulgustamiseks, kantimiseks, painutamiseks või muuks sarnaseks töötlemiseks

Tööriistad neetimiseks, naelutamiseks, kruvimiseks või neetide, naelte, kruvide eemaldamiseks või sarnaseks otstarbeks

Tööriistad keevitamiseks, jootmiseks või sarnaseks otstarbeks

Seadmed vedelike või gaasiliste ainete pihustamiseks, nendega katmiseks, pritsimiseks või nende muul viisil käsitlemiseks

Niidukid ja muud aiatööriistad

7. MÄNGUASJAD, VABA AJA VEETMISE JA SPORDIVAHENDID

Elektriraudtee- ja autovõidusõidukomplektid

Käeshoitavad videomängukonsoolid

Videomänguseadmed

Arvutid jalgrattasõidu, sukeldumise, jooksmise, sõudmise jms tegevuse jaoks

Elektriliste või elektrooniliste osadega spordivahendid

Müntidega käivitatavad mänguautomaadid

8. MEDITSIINISEADMED (VÄLJA ARVATUD KÕIK IMPLANTAADID JA NAKATUNUD TOOTED)

Kiiritusravi aparatuur

Kardioloogiaseadmed

Dialüüsi aparatuur

Hingamisaparaadid

Tuumameditsiini seadmed

In vitro-diagnostikas kasutatavad laboriseadmed

Analüsaatorid

Sügavkülmikud

Rasedustestid

Muud seadmed haiguse, vigastuse või puude avastamiseks, vältimiseks, jälgimiseks, ravimiseks või leevendamiseks

9. SEIRE- JA VALVESEADMED

Suitsuandurid

Kütteregulaatorid

Termostaadid

Kodumajapidamises ja laboratooriumis kasutatavad mõõtmis-, kaalumis- ja reguleerimisseadmed

Muud tööstusrajatistes kasutatavad seire- ja kontrolliseadmed (nt juhtpaneelid)

10. AUTOMAATSED VÄLJASTUSSEADMED

Soojade jookide automaadid

Soojade või külmade joogipudelite või -purkide automaadid

Tahkeid tooteid väljastavad automaadid

Sularahaautomaadid

Igat liiki toodete väljastamise automaadid

III LISA

KÄESOLEVA DIREKTIIVIGA HÕLMATUD ELEKTRI- JA ELEKTROONIKASEADMETE KATEGOORIAD

Soojusvahetusseadmed

Ekraanid, kuvarid ja suurema kui 100 cm2 ekraaniga varustatud seadmed

Lambid

Suured seadmed (mille mis tahes väline mõõde on üle 50 cm), sealhulgas, kuid mitte ainult:

kodumajapidamisseadmed; infotehnoloogia- ja telekommunikatsiooniseadmed; tarbijatele määratud seadmed; valgustid, heli või kujutise taasesitamise seadmed, muusikaseadmed; elektri- ja elektrontööriistad; mänguasjad, vaba aja veetmise ja spordivahendid; meditsiiniseadmed; seire- ja valveseadmed; automaatsed väljastusseadmed; elektrivoolu tootmise seadmed. See kategooria ei hõlma kategooriatesse 1–3 kuuluvaid seadmeid.

Väikesed seadmed (mille ükski väline mõõde ei ületa 50 cm), sealhulgas, kuid mitte ainult:

kodumajapidamisseadmed; tarbijatele määratud seadmed; valgustid, heli või kujutise taasesitamise seadmed, muusikaseadmed; elektri- ja elektrontööriistad; mänguasjad, vaba aja veetmise ja spordivahendid; meditsiiniseadmed; seire- ja valveseadmed; automaatsed väljastusseadmed; elektrivoolu tootmise seadmed. See kategooria ei hõlma kategooriatesse 1–3 ja 6 kuuluvaid seadmeid.

Väikesed infotehnoloogia- ja telekommunikatsiooniseadmed (mille ükski väline mõõde ei ületa 50 cm).

IV LISA

III lisas sätestatud kategooriatesse kuuluvate elektri- ja elektroonikaseadmete mitteammendav loetelu

1. Soojusvahetusseadmed

Külmikud, sügavkülmikud, automaatselt külmutatud/jahutatud tooteid valmistavad seadmed, kliimaseadmed ja õhukonditsioneerid, niiskusekogujad, soojuspumbad, õliradiaatorid ja muud soojusvahetusseadmed, milles kasutatakse temperatuuri muutmiseks muid vedelikke peale vee.

2. Ekraanid, kuvarid ja suurema kui 100 cm2 ekraaniga varustatud seadmed

Ekraanid, televiisorid, LCD ekraaniga fotoraamid, kuvarid, sülearvutid, väiksed sülearvutid.

3. Lambid

Sirged luminofoorlambid, kompaktluminofoorlambid, luminofoorlambid, suure valgustugevusega lahenduslambid, sh kõrgrõhunaatriumlambid ja metallhaliidlambid, madalrõhunaatriumlambid, LED-tooted.

4. Suured seadmed

Pesumasinad, pesukuivatid, nõudepesumasinad, toiduvalmistamise masinad, elektripraeahjud, elektrikeeduplaadid, valgustid, heli või kujutise taasesitamise seadmed, muusikaseadmed (välja arvatud kirikutesse paigaldatud orelid), silmuskudumis- ja kangakudumismasinad, suurarvutid, suured printerid, koopiamasinad, suured müntidega käivitatavad mänguautomaadid, suured meditsiiniseadmed, suured seire- ja valveseadmed, suured toodete ja raha väljastamise automaadid, päikesepaneelid.

5. Väikesed seadmed

Tolmuimejad, vaibaharjad, õmblusmasinad, valgustid, mikrolaineahjud, ventilatsiooniseadmed, triikrauad, röstrid, elektrinoad, elektrilised veekeedunõud, kellad ja käekellad, elektrilised habemeajamisaparaadid, kaalud, juukse- ja kehahooldusseadmed, kalkulaatorid, raadiod, videokaamerad, videomagnetofonid, kvaliteetse heliga magnetofonid, muusikariistad, heli või kujutise taasesitamise seadmed, elektri- ja elektronmänguasjad, spordivahendid, arvutid jalgrattasõidu, sukeldumise, jooksmise, sõudmise jm tegevuse jaoks, suitsuandurid, kütteregulaatorid, termostaadid, väikesed elektri- ja elektrontööriistad, väikesed meditsiiniseadmed, väikesed seire- ja valveseadmed, väikesed toodete väljastamise automaadid, integreeritud päikesepaneelidega väikeseadmed.

6. Väikesed infotehnoloogia- ja telekommunikatsiooniseadmed (mille ükski väline mõõde ei ületa 50 cm)

Mobiiltelefonid, GPS, taskuarvutid, marsruuterid, personaalarvutid, printerid, telefonid.

V LISA

ARTIKLIS 11 OSUTATUD MINIMAALSED TAASKASUTAMISE SIHTARVUD

1. osa. Minimaalsed sihtarvud, mida kohaldatakse kategooria kaupa alates 13. augustist 2012 kuni 14. augustini 2015 seoses I lisas loetletud kategooriatega.

I lisas esitatud kategooriasse 1 või 10 kuuluvate elektroonikaromude puhul

—	80 % taaskasutatakse ja

—	75 % võetakse ringlusse;

I lisas esitatud kategooriasse 3 või 4 kuuluvate elektroonikaromude puhul

—	75 % taaskasutatakse ja

—	65 % võetakse ringlusse;

I lisas esitatud kategooriasse 2, 5, 6, 7, 8 või 9 kuuluvate seadmete elektroonikaromude puhul

—	70 % taaskasutatakse ja

—	50 % võetakse ringlusse;

d)	gaaslahenduslampide puhul võetakse ringlusse 80 %.

2. osa. Minimaalsed sihtarvud, mida kohaldatakse kategooria kaupa alates 15. augustist 2015 kuni 14. augustini 2018 seoses I lisas loetletud kategooriatega.

I lisas esitatud kategooriasse 1 või 10 kuuluvate elektroonikaromude puhul

—	85 % taaskasutatakse ja

—	80 % valmistatakse ette korduskasutamiseks ja võetakse ringlusse;

I lisas esitatud kategooriasse 3 või 4 kuuluvate elektroonikaromude puhul

—	80 % taaskasutatakse ja

—	70 % valmistatakse ette korduskasutamiseks ja võetakse ringlusse;

I lisas esitatud kategooriasse 2, 5, 6, 7, 8 või 9 kuuluvate elektroonikaromude puhul

—	75 % taaskasutatakse ja

—	55 % valmistatakse ette korduskasutamiseks ja võetakse ringlusse;

d)	gaaslahenduslampide puhul 80 % võetakse ringlusse.

3. osa. Minimaalsed sihtarvud, mida kohaldatakse kategooria kaupa alates 15. augustist 2018 seoses III lisas loetletud kategooriatega.

III lisas esitatud kategooriasse 1 või 4 kuuluvate elektroonikaromude puhul

—	85 % taaskasutatakse ja

—	80 % valmistatakse ette korduskasutamiseks ja võetakse ringlusse;

III lisas esitatud kategooriasse 2 kuuluvate elektroonikaromude puhul

—	80 % taaskasutatakse ja

—	70 % valmistatakse ette korduskasutamiseks ja võetakse ringlusse;

III lisas esitatud kategooriasse 5 või 6 kuuluvate elektroonikaromude puhul

—	75 % taaskasutatakse ja

—	55 % valmistatakse ette korduskasutamiseks ja võetakse ringlusse;

d)	III lisas esitatud kategooriasse 3 kuuluvate elektroonikaromude puhul 80 % võetakse ringlusse.

VI LISA

SAADETISTE MIINIMUMNÕUDED

Selleks et teha vahet elektri- ja elektroonikaseadme ning elektroonikaromu vahel, kui seadme valdaja väidab, et ta veab või kavatseb vedada kasutatud elektri- ja elektroonikaseadmeid, mitte elektroonikaromusid, nõuavad liikmesriigid seadme valdajalt väite põhistamiseks järgneva olemasolu:

a)	arve koopia ja müügileping ja/või leping elektri- ja elektroonikaseadme omandiõiguse ülevõtmise kohta, mis tõendab, et seade on mõeldud otseseks korduskasutamiseks ja et see on töökorras;

b)	hindamist või katsetamist tõendavate dokumentide koopiad (katsetunnistus, töökorda tõendav dokument) iga eseme kohta saadetises ja protokoll, mis sisaldab kõiki punkti 3 kohaseid andmeid;

c)	elektri- ja elektroonikaseadmete vedu korraldava valdaja tunnistus selle kohta, et saadetises ei ole mitte ühegi materjali ega seadme puhul tegemist jäätmetega direktiivi 2008/98/EÜ artikli 3 punktis 1 määratletud tähenduses, ning

d)	nõuetekohane kaitse kahjustuste eest vedamisel, laadimisel ja mahalaadimisel, eelkõige piisava pakendamise ja koorma nõuetekohase virnastamise abil.

Erandina ei kohaldata punkti 1 alapunkte a ja b ning punkti 3, kui dokumentidega on veenvalt tõendatud, et saadetis toimub ettevõtetevahelise veolepingu raames, ning:

a)	elektri- ja elektroonikaseadmed saadetakse tootjale või tema nimel tegutsevale kolmandale isikule vigasena tagasi garantii raames parandamiseks korduskasutamise eesmärgil, või

erialaseks kasutamiseks mõeldud kasutatud elektri- ja elektroonikaseadmed saadetakse tootjale või tema nimel tegutsevale kolmandale isikule või kolmanda isiku rajatistesse riikides, mille suhtes kohaldatakse OECD nõukogu otsust C(2001)107/lõplik, millega vaadatakse üle otsus C(92)39/lõplik (taaskasutamistoiminguteks ettenähtud jäätmete riikidevahelise veo kontrolli kohta), kehtiva lepingu alusel korrastamiseks või parandamiseks korduskasutamise eesmärgil, või

vigased erialaseks kasutamiseks mõeldud kasutatud elektri- ja elektroonikaseadmed, nagu meditsiiniseadmed ja nende osad, saadetakse tootjale või tema nimel tegutsevale kolmandale isikule kehtiva lepingu alusel vea algpõhjuse analüüsimiseks, kui sellist analüüsi saab teostada üksnes tootja või tema nimel tegutsev kolmas isik.

Selleks et tõendada, et veetavad esemed on pigem elektri- ja elektroonikaseadmed kui elektroonikaromud, nõuavad liikmesriigid, et kasutatud elektri- ja elektroonikaseadmete puhul tehakse järgmised katsetused ja nendele kinnitatakse järgmised andmed.

1. etapp: katsetused

a)	Kontrollitakse seadme töökorras olekut ja hinnatakse ohtlike ainete olemasolu. Läbiviidavad kontrollid sõltuvad elektri- ja elektroonikaseadme tüübist. Enamiku kasutatud elektri- ja elektroonikaseadmete puhul piisab põhifunktsioonide toimimise kontrollimisest.

b)	Hindamiste ja katsetuste tulemused registreeritakse.

2. etapp: andmed

a)	Andmed kinnitatakse kindlalt, aga mitte jäädavalt elektri- ja elektroonikaseadmele (kui pakend puudub) või selle pakendile nii, et seda saaks lugeda ilma pakendit avamata.

Andmed sisaldavad järgmist teavet:

—	eseme nimetus (vastavalt II või IV lisas loetletud seadme nimetus ja vastavalt I või III lisas esitatud kategooria);

—	eseme identifitseerimisnumber (tüübi nr), kui see on asjakohane;

—	tootmisaasta (olemasolu korral);

—	seadme töökorras oleku tõendamise eest vastutava ettevõtte nimi ja aadress;

—	1. etapis kirjeldatud katsetuste tulemus (sealhulgas töökorras oleku kontrolli sooritamise kuupäev);

—	läbiviidud katsetuste tüübid.

Lisaks punktides 1, 2 ja 3 nõutud dokumentidele peab iga kasutatud elektri- ja elektroonikaseadmete saadetisega (nt veokonteiner, veoauto) kaasas olema:

a)	asjakohane veodokument, nt CMR-saateleht või veokiri,

b)	vastutava isiku avaldus tema vastutuse kohta.

Kui punktides 1, 2, 3 ja 4 nõutud asjakohaste dokumentide kujul puuduvad tõendid selle kohta, et tegemist on kasutatud elektri- ja elektroonikaseadmega, mitte elektroonikaromuga, ja kui puudub asjakohane kaitse kahjustuste eest vedamisel, laadimisel ja mahalaadimisel, eelkõige piisava pakendamise ja koorma nõuetekohase virnastamise abil, mis kuuluvad vedu korraldava valdaja kohustuste hulka, siis käsitavad liikmesriigid seadet elektroonikaromuna ja lähtuvad sellest, et tegemist on ebaseadusliku saadetisega. Sellistel asjaoludel käsitatakse saadetist kooskõlas määruse (EÜ) nr 1013/2006 artiklitega 24 ja 25.

VII LISA

Elektroonikaromude materjalide ja osade selektiivne töötlemine artikli 8 lõike 2 kohaselt

Liigiti kogutud elektroonikaromudest tuleb eemaldada vähemalt järgmised ained, segud ja osad:

—	polüklooritud bifenüülid (PCBd), mis sisaldavad kondensaatoreid nõukogu 16. septembri 1996. aasta direktiivi 96/59/EÜ (polüklooritud bifenüülide ja polüklooritud terfenüülide (PCB/PCT) kõrvaldamise kohta) (1) kohaselt;

—	elavhõbedat sisaldavad osad, nt lülitid ja taustavalgustid;

—

akud;

—	mobiiltelefonide ja muude seadmete trükkplaadid, kui trükkplaadi pindala on suurem kui 10 cm2;

—	toonerikassetid ning vedelad, pastataolised ja värvitoonerid;

—	põlemist takistav broomitud plast;

—	asbestijäätmed ja asbesti sisaldavad osad;

—	elektronkiiretorud;

—	klorofluorosüsivesinikud (CFC), osaliselt halogeenitud klorofluorosüsivesinikud (HCFC) ja fluorosüsivesinikud (HFC), süsivesinikud (HC);

—	gaaslahenduslambid;

—	üle 100 cm2 projektsioonipinnaga vedelkristallkuvarid (vajaduse korral koos metallraamiga) ja kõik kuvarid, mille taustavalgus on gaaslahenduslamp;

—	välised elektrijuhtmed;

—

tulekindlaid keraamilisi kiude sisaldavad osad komisjoni 5. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/69/EÜ (millega kohandatakse kahekümne kolmandat korda tehnika arenguga nõukogu direktiivi 67/548/EMÜ ohtlike ainete liigitamist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta) (2) kohaselt;

—

radioaktiivseid aineid sisaldavad osad, välja arvatud need, mis jäävad allapoole nõukogu 13. mai 1996. aasta direktiivi 96/29/Euratom (millega sätestatakse põhilised ohutusnormid töötajate ja muu elanikkonna tervise kaitsmiseks ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest) (3) I lisa artiklis 3 sätestatud künniseid;

—	probleemseid aineid sisaldavad elektrolüütkondensaatorid (kõrgus > 25 mm, läbimõõt > 25 mm või proportsionaalselt sama suurusega).

Need ained, segud ja osad kõrvaldatakse või taaskasutatakse direktiivi 2008/98/EÜ kohaselt.

Järgmisi liigiti kogutud elektroonikaromude osi tuleb töödelda märgitud viisil:

—	elektronkiiretorud: fluorestseeriv kate tuleb eemaldada;

—

seadmed, mis sisaldavad osoonikihti kahandavaid gaase või mille globaalset soojenemist põhjustav potentsiaal (GWP) on üle 15, näiteks külmutusvahus ja külmutusringis kasutatavad gaasid: gaasid tuleb nõuetekohaselt eraldada ja nõuetekohaselt töödelda. Osoonikihti kahandavaid gaase tuleb töödelda määruse (EÜ) nr 1005/2009 kohaselt;

—	gaaslahenduslambid: elavhõbe eemaldatakse.

Võttes arvesse keskkonnakaalutlusi ning korduskasutamiseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu soovitavust, kohaldatakse punkte 1 ja 2 nii, et ei takistataks osade või tervikseadmete keskkonnaohutut korduskasutamiseks ettevalmistamist ega ringlussevõttu.

(1) EÜT L 243, 24.9.1996, lk 31.

(2) EÜT L 343, 13.12.1997, lk 19.

(3) EÜT L 159, 29.6.1996, lk 1.

VIII LISA

ARTIKLI 8 LÕIKE 3 KOHASED TEHNILISED NÕUDED

Elektroonikaromude ladustamiskohad (sealhulgas ajutine ladustamine) enne nende töötlemist (ilma et see piiraks 26. aprilli 1999. aasta direktiivi 1999/31/EÜ (prügilate kohta) (1) nõuete kohaldamist) peavad olema:

—	mitteläbilaskva pinnasega asjakohased alad, mis on varustatud vedelike kogumisseadmete ja vajaduse korral dekanterite ja puhastite-rasvaärastitega;

—	ilmastikukindla kattega asjakohased alad.

Elektroonikaromude käitluskohtades peavad olema:

—	kaalud töödeldud jäätmete kaalumiseks;

—	mitteläbilaskva pinnasega ja ilmastikukindla kattega asjakohased alad, mis on varustatud vedelike kogumisseadmete ja vajaduse korral dekanterite ja puhastite-rasvaärastitega;

—	demonteeritud varuosade asjakohane ladustamiskoht;

—	asjakohased mahutid akude, PCBsid/PCTsid sisaldavate kondensaatorite ja muude ohtlike jäätmete, näiteks radioaktiivsete jäätmete ladustamiseks;

—	seadmed vee puhastamiseks kooskõlas tervishoiu- ja keskkonnaalaste eeskirjadega.

(1) EÜT L 182, 16.7.1999, lk 1.

IX LISA

ELEKTRI- JA ELEKTROONIKASEADMETE MÄRGISTAMISE TÄHIS

Elektri- ja elektroonikaseadmete liigiti kogumist märgistav tähis on allpool esitatud ratastega prügikonteiner, millele on rist peale tõmmatud. Tähis tuleb kanda seadmetele nähtavalt, loetavalt ja kustumatult.

X LISA

ARTIKLI 16 KOHASE REGISTREERIMISE JA ARUANDLUSE PUHUL NÕUTAVAD ANDMED

A. Registreerimiseks esitatavad andmed

1.	Tootja või artikli 17 alusel määratud volitatud esindaja nimi ja aadress (postiindeks ja asukoht, tänava nimi ja maja number, riik, telefoni- ja faksinumber, e-posti aadress ning kontaktisik). Artiklis 17 määratletud volitatud esindaja puhul ka esindatava tootja kontaktandmed.

2.	Tootja riigisisene tunnuskood, k.a tootja Euroopa või riigisisese maksukohustuslasena registreerimise number.

3.	Elektri- ja elektroonikaseadmete kategooria, mis on esitatud vastavalt I või III lisas.

4.	Elektri- ja elektroonikaseadmete liik (kodumajapidamisseadmed või muud kui kodumajapidamisseadmed).

5.	Elektri- ja elektroonikaseadme kaubamärk.

6.	Teave selle kohta, kuidas tootja täidab oma kohustusi: individuaalne või kollektiivne süsteem, sealhulgas teave rahalise tagatise kohta.

7.	Kasutatud müügiviis (nt kaugmüük).

8.	Kinnitus esitatud andmete õigsuse kohta.

B. Aruandluseks esitatavad andmed

1.	Tootja riigisisene tunnuskood.

2.	Aruandlusperiood.

3.	Elektri- ja elektroonikaseadmete kategooria, mis on esitatud vastavalt I või III lisas.

4.	Liikmesriigi turule lastud elektri- ja elektroonikaseadmete kogus (mass).

5.	Elektroonikaromude kogus (mass), mis on liigiti kogutud, ringlussevõetud (sealhulgas korduskasutamiseks ettevalmistatud), taaskasutatud ja kõrvaldatud liikmesriigis või veetud teise liikmesriiki või väljapoole liitu.

Märkus: punktides 4 ja 5 nõutud andmed tuleb esitada kategooriate kaupa.

XI LISA

A OSA

Kehtetuks tunnistatud direktiiv ja selle hilisemad muudatused

(osutatud artiklis 25)

Direktiiv 2002/96/EÜ elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete kohta	(ELT L 37, 13.2.2003, lk 24)
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/108/EÜ	(ELT L 345, 31.12.2003, lk 106)
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/34/EÜ	(ELT L 81, 20.3.2008, lk 65)

B OSA

Siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtpäevad

(osutatud artiklis 25)

Direktiiv	Ülevõtmise tähtpäev
2002/96/EÜ	13. august 2004
2003/108/EÜ	13. august 2004
2008/34/EÜ	—

XII LISA

VASTAVUSTABEL

Direktiiv 2002/96/EÜ	Käesolev direktiiv
Artikkel 1	—
—	Artikkel 1
Artikli 2 lõige 1	Artikli 2 lõige 1
Artikli 2 lõige 2	Artikli 2 lõige 2
Artikli 2 lõige 3	Artikli 2 lõike 3 punkt a
Artikli 2 lõige 1 osaliselt	Artikli 2 lõike 3 punkt b
IB lisa punkti 5 viimane toode	Artikli 2 lõike 3 punkt c
IB lisa punkt 8	Artikli 2 lõike 4 punkt g
—	Artikli 2 lõike 4 punktid a–f ning lõige 5
Artikli 3 punkt a	Artikli 3 lõike 1 punkt a
—	Artikli 3 lõike 1 punktid b–d
Artikli 3 punkt b	Artikli 3 lõike 1 punkt e
Artikli 3 punktid c–h	Artikli 3 lõige 2
Artikli 3 punkt i	Artikli 3 lõike 1 punkt f
Artikli 3 punkt j	Artikli 3 lõike 1 punkt g
Artikli 3 punkt k	Artikli 3 lõike 1 punkt h
Artikli 3 punkt l	—
Artikli 3 punkt m	Artikli 3 lõike 1 punkt i
—	Artikli 3 lõike 1 punktid j–o
Artikkel 4	Artikkel 4
Artikli 5 lõiked 1–2	Artikli 5 lõiked 1–2
—	Artikli 5 lõiked 3–4
Artikli 5 lõige 3	Artikli 5 lõige 5
—	Artikli 6 lõige 1
Artikli 5 lõige 4	Artikli 6 lõige 2
Artikli 5 lõige 5	artikli 7 lõiked 1 ja 2
—	Artikli 8 lõige 1
Artikli 6 lõike 1 esimene ja teine lõik ning lõige 3	Artikli 8 lõiked 2, 3 ja 4
II lisa punkt 4	Artikli 8 lõike 4 teise lõigu esimene lause
Artikli 6 lõike 1 kolmas lõik	Artikli 8 lõige 5
Artikli 6 lõige 6	Artikli 8 lõige 6
Artikli 6 lõige 2	Artikli 9 lõiked 1 ja 2
Artikli 6 lõige 4	Artikli 9 lõige 3
Artikli 6 lõige 5	Artikli 10 lõiked 1 ja 2
—	Artikli 10 lõige 3
Artikli 7 lõige 1	—
Artikli 7 lõige 2	Artikli 11 lõige 1 ja V lisa
—	Artikli 11 lõige 2
—	Artikli 11 lõige 3
Artikli 7 lõike 3 esimene lõik	Artikli 11 lõige 4
Artikli 7 lõike 3 teine lõik	—
Artikli 7 lõige 4	—
Artikli 7 lõige 5	Artikli 11 lõige 5
—	Artikli 11 lõige 6
Artikli 8 lõige 1	Artikli 12 lõige 1
—	Artikli 12 lõige 2
Artikli 8 lõike 2 esimene ja teine lõik	Artikli 12 lõige 3
Artikli 8 lõike 2 kolmas lõik	Artikkel 14 lõige 1 osaliselt
Artikli 8 lõike 3 esimene lõik	Artikli 12 lõige 4
—	Artikli 12 lõige 5
Artikli 8 lõike 3 teine lõik	Artikkel 14 lõige 1 osaliselt
Artikli 8 lõige 4	—
Artikli 9 lõike 1 esimene lõik	Artikli 13 lõike 1 esimene lõik
Artikli 9 lõike 1 teine lõik	—
Artikli 9 lõike 1 kolmas lõik	Artikli 13 lõike 1 teine lõik
Artikli 9 lõike 1 neljas lõik	Artikli 13 lõike 1 kolmas lõik
Artikli 9 lõige 2	Artikli 13 lõige 2
Artikli 10 lõige 1	Artikli 14 lõige 2
Artikli 10 lõige 2	Artikli 14 lõige 3
Artikli 10 lõige 3	Artikli 14 lõige 4
Artikli 10 lõige 4	Artikli 14 lõige 5
Artikkel 11	Artikkel 15
Artikli 12 lõige 1 (osaliselt)	Artikli 16 lõiked 1–3
Artikli 12 lõike 1 esimene lõik (osaliselt)	Artikli 16 lõige 4
Artikli 12 lõike 1 teine lõik	Artikli 16 lõiked 1 ja 2 ning artikli 17 lõiked 2 ja 3
Artikli 12 lõike 1 kolmas lõik	Artikli 16 lõiked 3 ja 5
—	Artikli 17 lõige 1
Artikli 12 lõike 1 neljas lõik	Artikkel 18
Artikli 12 lõige 2	Artikli 16 lõige 5
Artikkel 13	Artikkel 19
—	Artikkel 20
Artikkel 14	Artikkel 21
Artikkel 15	Artikkel 22
Artikkel 16	Artikli 23 lõige 1
—	Artikli 23 lõiked 2–4
Artikli 17 lõiked 1–3	Artikli 24 lõiked 1–3
Artikli 17 lõige 4	Artikli 7 lõige 3
Artikli 17 lõige 5	Artikli 7 lõiked 4–7, artikli 11 lõige 6 ja artikli 12 lõige 6
—	Artikkel 25
Artikkel 18	Artikkel 26
Artikkel 19	Artikkel 27
IA lisa	I lisa
IB lisa	II lisa
—	III, IV ja VI lisa
II–IV lisa	VII–IX lisa
—	X ja XI lisa
—	XII lisa

		ISSN 1977-0650 doi:10.3000/19770650.L_2012.197.est
Euroopa Liidu Teataja		L 197

Eestikeelne väljaanne	Õigusaktid	55. aastakäik 24. juuli 2012

Sisukord		I Seadusandlikud aktid	Lehekülg
		DIREKTIIVID
	*	Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2012/18/EL, 4. juuli 2012, ohtlike ainetega seotud suurõnnetuse ohu ohjeldamise ning nõukogu direktiivi 96/82/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta ( 1 )	1
	*	Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2012/19/EL, 4. juuli 2012, elektri- ja elektroonikaseadmetest tekkinud jäätmete (elektroonikaromude) kohta ( 1 )	38


	(1) EMPs kohaldatav tekst