ISSN 1977-0650

doi:10.3000/19770650.L_2012.175.est

Euroopa Liidu

Teataja

L 175

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Õigusaktid

55. köide
5. juuli 2012


Sisukord

 

II   Muud kui seadusandlikud aktid

Lehekülg

 

 

RAHVUSVAHELISED LEPINGUD

 

 

2012/357/EL

 

*

AKV-ELi ministrite nõukogu otsus nr 2/2012, 15. juuni 2012, mis käsitleb Lõuna-Sudaani Vabariigi staatust seoses koostöölepinguga ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel

1

 

 

MÄÄRUSED

 

*

Komisjoni määrus (EL) nr 587/2012, 7. juuni 2012, millega keelatakse Portugali lipu all sõitvatel laevadel sinise marliini püük Atlandi ookeanil

3

 

*

Komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 588/2012, 3. juuli 2012, millega registreeritakse kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste registris nimetus [Kalocsai fűszerpaprika-őrlemény (KPN)]

5

 

*

Komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 589/2012, 4. juuli 2012, millega kiidetakse heaks toimeaine fluksapüroksaad vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise kohta ning muudetakse komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 540/2011 lisa ( 1 )

7

 

 

Komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 590/2012, 4. juuli 2012, millega kehtestatakse kindlad impordiväärtused, et määrata kindlaks teatava puu- ja köögivilja hind piiril

11

 

 

Komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 591/2012, 4. juuli 2012, millega muudetakse teatavate suhkrusektori toodete suhtes turustusaastaks 2011/2012 rakendusmäärusega (EL) nr 971/2011 kehtestatud tüüpilisi hindu ja täiendavaid impordimakse

13

 

 

OTSUSED

 

 

2012/358/EL

 

*

Komisjoni rakendusotsus, 3. juuli 2012, millega kehtestatakse liidu rahaline toetus kulutuste katteks, mis on tehtud 2010. aasta novembris Saksamaal seoses linnugripi vastu võitlemise erakorraliste meetmetega (teatavaks tehtud numbri C(2012) 4359 all)

15

 

 

2012/359/EL

 

*

Euroopa Keskpanga otsus, 28. juuni 2012, millega muudetakse otsust EKP/2011/25 täiendavate ajutiste meetmete kohta seoses eurosüsteemi refinantseerimisoperatsioonide ja tagatise kõlblikkusega (EKP/2012/11)

17

 

 

III   Muud aktid

 

 

EUROOPA MAJANDUSPIIRKOND

 

 

205/2011/COL

 

*

EFTA järelevalveameti otsus nr 205/11/COL, 29. juuni 2011, ettevõtja Hurtigruten osutatavat teenust käsitleva lisalepingu kohta (Norra)

19

 


 

(1)   EMPs kohaldatav tekst

ET

Aktid, mille peakiri on trükitud harilikus trükikirjas, käsitlevad põllumajandusküsimuste igapäevast korraldust ning nende kehtivusaeg on üldjuhul piiratud.

Kõigi ülejäänud aktide pealkirjad on trükitud poolpaksus kirjas ja nende ette on märgitud tärn.


II Muud kui seadusandlikud aktid

RAHVUSVAHELISED LEPINGUD

5.7.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 175/1


AKV-ELi MINISTRITE NÕUKOGU OTSUS nr 2/2012,

15. juuni 2012,

mis käsitleb Lõuna-Sudaani Vabariigi staatust seoses koostöölepinguga ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel

(2012/357/EL)

AKV-ELi MINISTRITE NÕUKOGU,

võttes arvesse koostöölepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud Cotonous 23. juunil 2000, (1) mida on muudetud esimest korda 25. juunil 2005 Luxembourgis (2) ja teist korda 22. juunil 2010 Ouagadougous (3) (edaspidi „AKV-ELi koostööleping”), eriti selle artiklit 94,

võttes arvesse AKV-EÜ ministrite nõukogu 8. märtsi 2005. aasta otsust nr 1/2005 AKV-EÜ ministrite nõukogu kodukorra vastuvõtmise kohta, (4) eriti selle artikli 8 lõiget 3,

ning arvestades järgmist:

(1)

AKV-ELi koostöölepingu teist muudatust on ajutiselt kohaldatud alates 31. oktoobrist 2010.

(2)

AKV-ELi koostöölepingu artiklis 94 on sätestatud, et riik esitab ühinemistaotluse ministrite nõukogule, kes peab selle heaks kiitma.

(3)

Lõuna-Sudaani Vabariik esitas 20. märtsil 2012 taotluse AKV-ELi koostöölepinguga ühinemiseks vastavalt selle artiklile 94 ning taotluse vaatlejastaatuse saamiseks, mis võimaldaks tal kuni ühinemismenetluse lõpuleviimiseni osaleda Cotonou lepinguga loodud ühisinstitutsioonides.

(4)

Vaatlejastaatus kehtib kuni 20. novembrini 2012. Lõuna-Sudaan peaks ühinemisakti hiljemalt selleks kuupäevaks hoiule andma AKV-ELi koostöölepingu hoiulevõtjatele, kelleks on Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaat ja AKV riikide sekretariaat,

ON TEINUD JÄRGMISE OTSUSE:

Artikkel 1

Ühinemistaotluse ja vaatlejastaatuse taotluse heakskiitmine

Lõuna-Sudaani Vabariigi taotlus ühinemiseks koostöölepinguga ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud Cotonous 23. juunil 2000 ja mida on muudetud esimest korda Luxembourgis 25. juunil 2005 ning teist korda Ouagadougous 22. juunil 2010, kiidetakse heaks.

Lõuna-Sudaanil on vaatlejastaatus 20. novembrini 2012 vastavalt AKV-ELi koostöölepingule.

Lõuna-Sudaan annab oma ühinemisakti hiljemalt nimetatud kuupäevaks hoiule AKV-ELi koostöölepingu hoiulevõtjatele, kelleks on Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaat ja AKV riikide sekretariaat.

Artikkel 2

Jõustumine

Käesolev otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle vastuvõtmist.

Port Vila, 15. juuni 2012

AKV-ELi ministrite nõukogu nimel

eesistuja

A. BAPTISTE


(1)  EÜT L 317, 15.12.2000, lk 3.

(2)  Leping, millega muudetakse koostöölepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud Cotonous 23. juunil 2000 (ELT L 209, 11.8.2005, lk 27).

(3)  Leping, millega muudetakse teist korda partnerluslepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud 23. juunil 2000 Cotonous ja mida on muudetud esimest korda 25. juunil 2005 Luxembourgis (ELT L 287, 4.11.2010, lk 3).

(4)  ELT L 95, 14.4.2005, lk 44.


MÄÄRUSED

5.7.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 175/3


KOMISJONI MÄÄRUS (EL) nr 587/2012,

7. juuni 2012,

millega keelatakse Portugali lipu all sõitvatel laevadel sinise marliini püük Atlandi ookeanil

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, (1) eriti selle artikli 36 lõiget 2,

ning arvestades järgmist:

(1)

Nõukogu 17. jaanuari 2012. aasta määrusega (EL) nr 44/2012, millega määratakse 2012. aastaks kindlaks kalapüügivõimalused ELi vetes ning ELi laevade kalapüügivõimalused teatavates väljaspool ELi asuvates vetes teatavate selliste kalavarude ja kalavarude rühmade püügiks, mis kuuluvad rahvusvaheliste läbirääkimiste või kokkulepete kohaldamisalasse, (2) on kehtestatud kvoodid 2012. aastaks.

(2)

Komisjonile esitatud teabe kohaselt on käesoleva määruse lisas osutatud kalavaru püük samas lisas osutatud liikmesriigi lipu all sõitvate või selles liikmesriigis registreeritud laevade puhul ammendanud 2012. aastaks eraldatud kvoodi.

(3)

Seepärast on vaja keelata nimetatud kalavaru püük,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Kvoodi ammendumine

Käesoleva määruse lisas osutatud liikmesriigile 2012. aastaks samas lisas osutatud kalavaru püügiks eraldatud kvooti käsitatakse ammendatuna alates lisas sätestatud kuupäevast.

Artikkel 2

Keelud

Käesoleva määruse lisas osutatud liikmesriigi lipu all sõitvatel või selles liikmesriigis registreeritud laevadel on keelatud püüda samas lisas osutatud kalavaru alates lisas sätestatud kuupäevast. Kõnealustel laevadel on keelatud pardal hoida, ümber paigutada, ümber laadida või lossida sellist püütud kalavaru pärast nimetatud kuupäeva.

Artikkel 3

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub Euroopa Liidu Teatajas avaldamisele järgneval päeval.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 7. juuni 2012

Komisjoni nimel presidendi eest

merendus- ja kalandusasjade peadirektor

Lowri EVANS


(1)  ELT L 343, 22.12.2009, lk 1.

(2)  ELT L 25, 27.1.2012, lk 55.


LISA

Nr

5/T&Q

Liikmesriik

Portugal

Kalavaru

BUM/ATLANT

Liik

Sinine marliin (Makaira nigricans)

Piirkond

Atlandi ookean

Kuupäev

13. mai 2012


5.7.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 175/5


KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) nr 588/2012,

3. juuli 2012,

millega registreeritakse kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste registris nimetus [„Kalocsai fűszerpaprika-őrlemény” (KPN)]

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse nõukogu 20. märtsi 2006. aasta määrust (EÜ) nr 510/2006 põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta, (1) eriti selle artikli 7 lõike 4 esimest lõiku,

ning arvestades järgmist:

(1)

Vastavalt määruse (EÜ) nr 510/2006 artikli 6 lõike 2 esimesele lõigule ja kohaldades kõnealuse määruse artikli 17 lõiget 2 avaldati Euroopa Liidu Teatajas Ungari taotlus registreerida nimetus „Kalocsai fűszerpaprika-őrlemény” (2).

(2)

Kuna komisjon ei ole saanud ühtegi määruse (EÜ) nr 510/2006 artikli 7 kohast vastuväidet, tuleks kõnealune nimetus registreerida,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Käesoleva määruse lisas esitatud nimetus registreeritakse.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 3. juuli 2012

Komisjoni nimel presidendi eest

komisjoni liige

Dacian CIOLOȘ


(1)  ELT L 93, 31.3.2006, lk 12.

(2)  ELT C 303, 14.10.2011, lk 16.


LISA

Aluslepingu I lisas loetletud inimtoiduks ettenähtud põllumajandustooted:

Klass 1.8.   Aluslepingu I lisas loetletud muud tooted (vürtsid jne)

UNGARI

Kalocsai fűszerpaprika-őrlemény (KPN)


5.7.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 175/7


KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) nr 589/2012,

4. juuli 2012,

millega kiidetakse heaks toimeaine fluksapüroksaad vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise kohta ning muudetakse komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 540/2011 lisa

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise ja nõukogu direktiivide 79/117/EMÜ ja 91/414/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta, (1) eriti selle artikli 13 lõiget 2 ja artikli 78 lõiget 2,

ning arvestades järgmist:

(1)

Vastavalt määruse (EÜ) nr 1107/2009 artikli 80 lõike 1 punktile a kohaldatakse direktiivi 91/414/EMÜ (2) seoses heakskiitmise menetluse ja tingimustega toimeainete suhtes, mille kohta on vastu võetud otsus kooskõlas nimetatud direktiivi artikli 6 lõikega 3 enne 14. juunit 2011. aastal. Fluksapüroksaadi puhul on määruse (EÜ) nr 1107/2009 artikli 80 lõike 1 punkti a tingimused täidetud komisjoni otsusega 2010/672/EL (3).

(2)

Kooskõlas direktiivi 91/414/EMÜ artikli 6 lõikega 2 esitas BASF SE 11. detsembril 2009 Ühendkuningriigile taotluse toimeaine fluksapüroksaadi lisamiseks direktiivi 91/414/EMÜ I lisasse. Komisjoni otsusega 2010/672/EL kinnitati, et toimik on täielik ning seda võib pidada põhimõtteliselt vastavaks direktiivi 91/414/EMÜ II ja III lisas loetletud andmete ja teabega seotud nõuetele.

(3)

Kõnealuse toimeaine mõju inimeste ja loomade tervisele ning keskkonnale taotleja poolt kavandatud kasutusviiside puhul on hinnatud vastavalt direktiivi 91/414/EMÜ artikli 6 lõigetele 2 ja 4. Määratud referentliikmesriik esitas esialgse hindamisaruande 11. jaanuaril 2011.

(4)

Esialgse hindamisaruande kohta on esitanud vastastikused eksperdihinnangud liikmesriigid ja Euroopa Toiduohutusamet (edaspidi „toiduohutusamet”). Toiduohutusamet esitas komisjonile oma järeldused toimeaine fluksapüroksaadi pestitsiidina kasutamise riskihindamist käsitleva vastastikuse eksperdiarvamuse (4) kohta 16. detsembril 2011. Liikmesriigid ja komisjon vaatasid esialgse hindamisaruande läbi alalises toiduahela ja loomatervishoiu komitees ning see vormistati 1. juunil 2012 komisjoni läbivaatamisaruandena fluksapüroksaadi kohta.

(5)

Mitmest senisest uuringust on ilmnenud, et fluksapüroksaadi sisaldavad taimekaitsevahendid võivad eeldatavalt üldjoontes vastata direktiivi 91/414/EMÜ artikli 5 lõike 1 punktides a ja b ning artikli 5 lõikes 3 sätestatud nõuetele, eelkõige seoses komisjoni läbivaatamisaruandes uuritud ja üksikasjalikult kirjeldatud kasutusviisidega. Seetõttu on asjakohane fluksapüroksaad heaks kiita.

(6)

Ilma et see piiraks määruses (EÜ) nr 1107/2009 sätestatud kohustusi, mis kaasnevad toimeaine heakskiitmisega, võttes arvesse eriolukorda, mille põhjustas üleminek direktiivilt 91/414/EMÜ määrusele (EÜ) nr 1107/2009, kohaldatakse siiski järgmist. Liikmesriikidele tuleks pärast toimeaine heakskiitmist anda kuus kuud fluksapüroksaadi sisaldavate taimekaitsevahendite lubade läbivaatamiseks. Liikmesriikidel tuleks vajaduse korral lubasid muuta, asendada või tagasi võtta. Erandina kõnealusest tähtajast tuleks ette näha pikem ajavahemik iga taimekaitsevahendit ja selle iga kavandatud kasutusala käsitlevate täielike, direktiivi 91/414/EMÜ III lisa kohaste ajakohastatud toimikute esitamiseks ja hindamiseks kooskõlas ühtsete põhimõtetega.

(7)

Komisjoni 11. detsembri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 3600/92 (millega nähakse ette taimekaitsevahendite turuleviimist käsitleva nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ artikli 8 lõikes 2 osutatud tööprogrammi esimese etapi üksikasjalikud rakenduseeskirjad) (5) raames hinnatud toimeainete direktiivi 91/414/EMÜ I lisasse kandmise varasem kogemus on näidanud, et raskusi võib tekkida kehtivate lubade valdajate kohustuste tõlgendamisega andmetele juurdepääsu osas. Raskuste vältimiseks tulevikus on vaja täpsustada liikmesriikide kohustused, eelkõige kohustus kontrollida, kas loa valdaja on tõendanud, et kõnealuse direktiivi II lisa nõuetele vastav toimik on kättesaadav. Selline täpsustamine ei too liikmesriikidele ega loa valdajatele kaasa uusi kohustusi võrreldes kõnealuse direktiivi I lisa muutmiseks seni vastu võetud direktiividega või määrustega, millega kiidetakse heaks toimeaineid.

(8)

Määruse (EÜ) nr 1107/2009 artikli 13 lõike 4 kohaselt tuleks komisjoni 25. mai 2011. aasta rakendusmääruse (EL) nr 540/2011 (millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1107/2009 seoses heakskiidetud toimeainete loeteluga) (6) lisa vastavalt muuta.

(9)

Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas alalise toiduahela ja loomatervishoiu komitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Toimeaine heakskiitmine

Toimeaine fluksapüroksaad kiidetakse heaks vastavalt I lisas esitatud tingimustele.

Artikkel 2

Taimekaitsevahendite uuestihindamine

1.   Liikmesriigid muudavad vajaduse korral määruse (EÜ) nr 1107/2009 kohaselt toimeainena fluksapüroksaadi sisaldavate taimekaitsevahendite kehtivaid lube või tühistavad need 30. juuniks 2013.

Liikmesriigid veenduvad nimetatud tähtpäevaks eelkõige selles, et käesoleva määruse I lisas sätestatud tingimused on täidetud, välja arvatud nimetatud lisa erisätete osas nimetatud tingimused, ning et loa valdajal on vastavalt määruse (EÜ) nr 1107/2009 artiklis 62 ja direktiivi 91/414/EMÜ artikli 13 lõigetes 1–4 sätestatud tingimustele olemas kõnealuse direktiivi II lisa nõuetele vastav toimik või juurdepääs sellele.

2.   Erandina lõikest 1 hindavad liikmesriigid uuesti iga lubatud taimekaitsevahendit, mis sisaldab fluksapüroksaadi kas ainsa toimeainena või ühena mitmest toimeainest, mis kõik on hiljemalt 31. detsembriks 2012 kantud rakendusmääruse (EL) nr 540/2011 lisasse, lähtudes määruse (EÜ) nr 1107/2009 artikli 29 lõikes 6 sätestatud ühtsetest põhimõtetest, tuginedes direktiivi 91/414/EMÜ III lisa nõuetele vastavale toimikule ja võttes arvesse käesoleva määruse I lisa erisätete osa. Kõnealuse hindamise alusel teevad liikmesriigid kindlaks, kas toode vastab määruse (EÜ) nr 1107/2009 artikli 29 lõikes 1 sätestatud tingimustele.

Pärast otsustamist toimivad liikmesriigid järgmiselt:

a)

muudavad vajaduse korral luba või tühistavad selle hiljemalt 30. juuniks 2014, juhul kui taimekaitsevahend sisaldab fluksapüroksaadi ainsa toimeainena, või

b)

kui toode sisaldab fluksapüroksaadi ühena mitmest toimeainest, muudavad vajaduse korral luba või tühistavad selle hiljemalt 30. juuniks 2014 või kuupäevaks, mis on ette nähtud loa muutmiseks või tühistamiseks vastavas õigusaktis või vastavates õigusaktides, millega asjaomane toimeaine või asjaomased toimeained on kantud direktiivi 91/414/EMÜ I lisasse või millega asjaomane toimeaine või asjaomased toimeained on heaks kiidetud, olenevalt sellest, kumb kuupäev on hilisem.

Artikkel 3

Rakendusmääruse (EL) nr 540/2011 muutmine

Rakendusmääruse (EL) nr 540/2011 lisa muudetakse vastavalt käesoleva määruse II lisale.

Artikkel 4

Jõustumine ja kohaldamise kuupäev

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2013.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 4. juuli 2012

Komisjoni nimel

president

José Manuel BARROSO


(1)  ELT L 309, 24.11.2009, lk 1.

(2)  EÜT L 230, 19.8.1991, lk 1.

(3)  ELT L 290, 6.11.2010, lk 51.

(4)  EFSA Journal (2012); 10(1): 2522. Kättesaadav internetis: www.efsa.europa.eu

(5)  EÜT L 366, 15.12.1992, lk 10.

(6)  ELT L 153, 11.6.2011, lk 1.


I LISA

Üldnimetus, tunnuskoodid

IUPACi nimetus

Puhtus (1)

Heakskiitmine

Heakskiitmise aegumine

Erisätted

Fluksapüroksaad

CASi nr: 907204-31-3

CIPACi nr 828

3-(difluorometüül)-1-metüül-N-(3′,4′,5′-trifluorobifenüül-2-üül)pürasool-4-karboksamiid

> 950 g/kg

Lisandi tolueeni sisaldus tehnilises materjalis ei tohi olla üle 1 g/kg

1. jaanuar 2013

31. detsember 2022

Määruse (EÜ) nr 1107/2009 artikli 29 lõikes 6 osutatud ühtsete põhimõtete rakendamisel võetakse arvesse 1. juunil 2012 alalises toiduahela ja loomatervishoiu komitees fluksapüroksaadi kohta koostatud läbivaatusaruande järeldusi, eelkõige selle I ja II lisa.

Üldhinnangu andmisel pööravad liikmesriigid erilist tähelepanu põhjaveele avaldatavale ohule, kui toimeainet kasutatakse tundlike mullastiku- ja/või kliimatingimustega oludes.

Vajaduse korral sisaldavad kasutustingimused riskide vähendamise meetmeid.

Käesolevas kandes esitatud puhtus põhineb katsetootmise tulemustel. Vastavalt määruse (EÜ) nr 1107/2009 artiklile 38 teavitab läbivaatav liikmesriik komisjoni kaubanduslikult toodetud tehnilise materjali üksikasjadest.


(1)  Täiendavad andmed toimeaine kirjelduse ja spetsifikatsiooni kohta on esitatud läbivaatusaruandes.


II LISA

Rakendusmääruse (EL) nr 540/2011 lisa B osasse lisatakse järgmine kanne:

Number

Üldnimetus, tunnuskoodid

IUPACi nimetus

Puhtus (1)

Heakskiitmine

Heakskiitmise aegumine

Erisätted

„24

Fluksapüroksaad

CASi nr: 907204-31-3

CIPACi nr 828

3-(difluorometüül)-1-metüül-N-(3′,4′,5′-trifluorobifenüül-2-üül)pürasool-4-karboksamiid

> 950 g/kg

Lisandi tolueeni sisaldus tehnilises materjalis ei tohi olla üle 1 g/kg

1. jaanuar 2013

31. detsember 2022

Määruse (EÜ) nr 1107/2009 artikli 29 lõikes 6 osutatud ühtsete põhimõtete rakendamisel võetakse arvesse 1. juunil 2012 alalises toiduahela ja loomatervishoiu komitees fluksapüroksaadi kohta koostatud läbivaatusaruande järeldusi, eelkõige selle I ja II lisa.

Üldhinnangu andmisel pööravad liikmesriigid erilist tähelepanu põhjaveele avaldatavale ohule, kui toimeainet kasutatakse tundlike mullastiku- ja/või kliimatingimustega oludes.

Vajaduse korral sisaldavad kasutustingimused riskide vähendamise meetmeid.

Käesolevas kandes esitatud puhtus põhineb katsetootmise tulemustel. Vastavalt määruse (EÜ) nr 1107/2009 artiklile 38 teavitab läbivaatav liikmesriik komisjoni kaubanduslikult toodetud tehnilise materjali üksikasjadest.”


(1)  Täiendavad andmed toimeaine kirjelduse ja spetsifikatsiooni kohta on esitatud läbivaatusaruandes.


5.7.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 175/11


KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) nr 590/2012,

4. juuli 2012,

millega kehtestatakse kindlad impordiväärtused, et määrata kindlaks teatava puu- ja köögivilja hind piiril

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus) (1),

võttes arvesse komisjoni 7. juuni 2011. aasta rakendusmäärust (EL) nr 543/2011, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1234/2007 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses puu- ja köögiviljasektori ning töödeldud puu- ja köögivilja sektoriga, (2) eriti selle artikli 136 lõiget 1,

ning arvestades järgmist:

(1)

Määruses (EL) nr 543/2011 on sätestatud vastavalt mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemustele kriteeriumid, mille alusel kehtestab komisjon kolmandatest riikidest importimisel kõnealuse määruse XVI lisa A osas sätestatud toodete ja ajavahemike kohta kindlad impordiväärtused.

(2)

Iga turustuspäeva kindel impordiväärtus on arvutatud rakendusmääruses (EL) nr 543/2011 artikli 136 lõike 1 kohaselt, võttes arvesse päevaandmete erinevust. Seetõttu peaks käesolev määrus jõustuma selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeval,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Käesoleva määruse lisas määratakse kindlaks rakendusmääruse (EL) nr 543/2011 artikliga 136 ette nähtud kindlad impordiväärtused.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 4. juuli 2012

Komisjoni nimel presidendi eest

põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektor

José Manuel SILVA RODRÍGUEZ


(1)  ELT L 299, 16.11.2007, lk 1.

(2)  ELT L 157, 15.6.2011, lk 1.


LISA

Kindlad impordiväärtused, et määrata kindlaks teatava puu- ja köögivilja hind piiril

(eurot 100 kg kohta)

CN-kood

Kolmanda riigi kood (1)

Kindel impordiväärtus

0702 00 00

TR

50,2

ZZ

50,2

0707 00 05

TR

103,7

ZZ

103,7

0709 93 10

TR

119,0

ZZ

119,0

0805 50 10

AR

63,5

TR

54,0

UY

93,7

ZA

93,8

ZZ

76,3

0808 10 80

AR

205,4

BR

81,6

CL

105,8

CN

100,6

NZ

131,5

US

177,2

UY

58,9

ZA

106,0

ZZ

120,9

0808 30 90

AR

173,5

CL

108,9

CN

83,4

NZ

207,2

ZA

112,5

ZZ

137,1

0809 10 00

TR

187,1

ZZ

187,1

0809 29 00

TR

328,9

ZZ

328,9

0809 30

TR

214,9

ZZ

214,9


(1)  Riikide nomenklatuur on sätestatud komisjoni määruses (EÜ) nr 1833/2006 (ELT L 354, 14.12.2006, lk 19). Kood „ZZ” tähistab „muud päritolu”.


5.7.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 175/13


KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) nr 591/2012,

4. juuli 2012,

millega muudetakse teatavate suhkrusektori toodete suhtes turustusaastaks 2011/2012 rakendusmäärusega (EL) nr 971/2011 kehtestatud tüüpilisi hindu ja täiendavaid impordimakse

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus) (1),

võttes arvesse komisjoni 30. juuni 2006. aasta määrust (EÜ) nr 951/2006, millega kehtestati nõukogu määruse (EÜ) nr 318/2006 üksikasjalikud rakenduseeskirjad kolmandate riikidega kauplemise suhtes suhkrusektoris, (2) eriti selle artikli 36 lõike 2 teise lõigu teist lauset,

ning arvestades järgmist:

(1)

Valge suhkru, toorsuhkru ja teatavate siirupite tüüpilised hinnad ja täiendavad impordimaksud turustusaastaks 2011/2012 on kehtestatud komisjoni rakendusmäärusega (EL) nr 971/2011 (3). Kõnealuseid hindu ja makse on viimati muudetud komisjoni rakendusmäärusega (EL) nr 574/2012 (4).

(2)

Praegu komisjoni käsutuses olevast teabest lähtuvalt tuleks eespool osutatud hindu ja tollimakse muuta määruse (EÜ) nr 951/2006 artikli 36 kohaselt.

(3)

Vajadusest tagada, et kõnealust meedet hakataks kohaldama võimalikult kiiresti pärast ajakohastatud andmete kättesaadavaks tegemist, peaks käesolev määrus jõustuma avaldamise päeval,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määruse (EÜ) nr 951/2006 artiklis 36 osutatud toodetele rakendusmäärusega (EL) nr 971/2011 kehtestatud tüüpilisi hindu ja täiendavaid impordimakse turustusaastaks 2011/2012 muudetakse käesoleva määruse lisa kohaselt.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 4. juuli 2012

Komisjoni nimel presidendi eest

põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektor

José Manuel SILVA RODRÍGUEZ


(1)  ELT L 299, 16.11.2007, lk 1.

(2)  ELT L 178, 1.7.2006, lk 24.

(3)  ELT L 254, 30.9.2011, lk 12.

(4)  ELT L 169, 29.6.2012, lk 55.


LISA

Valge suhkru, toorsuhkru ja CN-koodi 1702 90 95 alla kuuluvate toodete muudetud tüüpilised hinnad ja täiendavad impordimaksud, mida kohaldatakse alates 5. juulist 2012

(eurodes)

CN-kood

Tüüpiline hind kõnealuse toote 100 kg netomassi kohta

Täiendav imporditollimaks kõnealuse toote 100 kg netomassi kohta

1701 12 10 (1)

39,85

0,00

1701 12 90 (1)

39,85

2,65

1701 13 10 (1)

39,85

0,00

1701 13 90 (1)

39,85

2,95

1701 14 10 (1)

39,85

0,00

1701 14 90 (1)

39,85

2,95

1701 91 00 (2)

50,39

2,35

1701 99 10 (2)

50,39

0,00

1701 99 90 (2)

50,39

0,00

1702 90 95 (3)

0,50

0,22


(1)  Kindlaksmääratud hind määruse (EÜ) nr 1234/2007 IV lisa III punktis määratletud standardkvaliteedi puhul.

(2)  Kindlaksmääratud hind määruse (EÜ) nr 1234/2007 IV lisa II punktis määratletud standardkvaliteedi puhul.

(3)  Kindlaksmääratud hind 1 % sahharoosisisalduse puhul.


OTSUSED

5.7.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 175/15


KOMISJONI RAKENDUSOTSUS,

3. juuli 2012,

millega kehtestatakse liidu rahaline toetus kulutuste katteks, mis on tehtud 2010. aasta novembris Saksamaal seoses linnugripi vastu võitlemise erakorraliste meetmetega

(teatavaks tehtud numbri C(2012) 4359 all)

(Ainult saksakeelne tekst on autentne)

(2012/358/EL)

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse nõukogu 25. mai 2009. aasta otsust 2009/470/EÜ kulutuste kohta veterinaaria valdkonnas, (1) eriti selle artiklit 4,

ning arvestades järgmist:

(1)

Kooskõlas finantsmääruse artikliga 75 ja rakenduseeskirjade artikli 90 lõikega 1 eelneb liidu eelarvest kulukohustuse võtmisele rahastamisotsus, milles sätestatakse sellise meetme olulised osad, millega kaasneb kulude rahastamine eelarvest; rahastamisotsuse teeb institutsioon või asutus, kelle institutsioon on selleks volitanud.

(2)

Otsuses 2009/470/EÜ on sätestatud kord, millega reguleeritakse veterinaariaalastele erimeetmetele, sealhulgas erakorralistele meetmetele antavat liidu rahalist toetust. Selleks et aidata kaasa linnugripi võimalikult kiirele likvideerimisele, peaks liit oma rahalise toetusega osalema liikmesriigi tehtud abikõlblike kulutuste kandmises. Kõnealuse otsuse artikli 4 lõike 3 esimeses ja teises taandes on sätestatud eeskirjad protsendimäära kohta, mida tuleb kohaldada liikmesriigi kantud kulutuste suhtes.

(3)

Komisjoni 28. veebruari 2005. aasta määruse (EÜ) nr 349/2005 (millega kehtestatakse eeskirjad ühenduse toetuse osas erakorraliste ning teatavate loomahaiguste vastaste meetmete jaoks, mis on ette nähtud nõukogu otsuses 90/424/EMÜ) (2) artiklis 3 on sätestatud, millistele kulutustele võib anda liidu rahalist toetust.

(4)

Komisjoni 7. juuli 2011. aasta rakendusotsusega 2011/404/EL liidu rahalise toetuse kohta seoses Saksamaal 2010. aasta novembris linnugripi vastu võitlemiseks võetud erakorraliste meetmetega (3) andis liit rahalist toetust Saksamaal 2010. aasta novembris linnugripi vastu võitlemiseks võetud erakorralistele meetmetele. Saksamaa esitas 5. septembril 2011 ametliku hüvitise taotluse, nagu on sätestatud määruse (EÜ) nr 349/2005 artikli 7 lõigetes 1 ja 2.

(5)

Liidu rahalist toetust antakse üksnes tingimusel, et kavandatud tegevus on tegelikult ellu viidud ja ametiasutused on kogu vajaliku teabe esitanud ettenähtud tähtaegadeks.

(6)

Saksamaa on vastavalt otsuse 2009/470/EÜ artikli 3 lõikele 4 teatanud viivitamata komisjonile ja teistele liikmesriikidele meetmetest, mida on rakendatud kooskõlas teatavakstegemist ja tauditõrjet käsitlevate liidu õigusaktidega, ning nende meetmete tulemustest. Vastavalt määruse (EÜ) nr 349/2005 artiklile 7 olid hüvitise taotlusele lisatud finantsaruanne, täiendavad dokumendid, epidemioloogiline aruanne iga ettevõtte kohta, kus loomad tapeti ja likvideeriti, ja vastavate auditite tulemused.

(7)

Komisjoni tähelepanekud, abikõlblike kulutuste arvutamise meetod ja lõppjäreldused edastati Saksamaale 16. märtsil 2012. aastal.

(8)

Seetõttu tuleks nüüd kinnitada liidu rahalise toetuse kogusumma abikõlblike kulutuste katteks, mis tehti seoses linnugripi likvideerimisega Saksamaal 2010. aasta novembris.

(9)

Käesoleva otsusega ettenähtud meetmed on kooskõlas toiduahela ja loomatervishoiu alalise komitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Liidu rahaline toetus kulutuste katteks, mis tehti seoses linnugripi likvideerimisega Saksamaal 2010. aastal, on 177 181,83 eurot.

Artikkel 2

Käesolev otsus kujutab endast rahastamisotsust finantsmääruse artikli 75 tähenduses ning see on adresseeritud Saksamaa Liitvabariigile.

Brüssel, 3. juuli 2012

Komisjoni nimel

komisjoni liige

John DALLI


(1)  ELT L 155, 18.6.2009, lk 30.

(2)  ELT L 55, 1.3.2005, lk 12.

(3)  ELT L 180, 8.7.2011, lk 50.


5.7.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 175/17


EUROOPA KESKPANGA OTSUS,

28. juuni 2012,

millega muudetakse otsust EKP/2011/25 täiendavate ajutiste meetmete kohta seoses eurosüsteemi refinantseerimisoperatsioonide ja tagatise kõlblikkusega

(EKP/2012/11)

(2012/359/EL)

EUROOPA KESKPANGA NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eelkõige selle artikli 127 lõike 2 esimest taanet,

võttes arvesse Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja, eelkõige selle artikli 3.1 esimest taanet ja artiklit 18.2,

ning arvestades järgmist:

(1)

Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja artikli 18.1 kohaselt võivad Euroopa Keskpank (EKP) ja selliste liikmesriikide keskpangad (edaspidi „RKPd”), mille rahaühik on euro, teha krediiditehinguid krediidiasutustega ja muude turul osalejatega, kui laen on piisavalt tagatud. Tagatiskõlblikkuse kriteeriumid eurosüsteemi rahapoliitika tehingute jaoks on sätestatud 20. septembri 2011. aasta suunise EKP/2011/14 (eurosüsteemi rahapoliitika instrumentide ja menetluste kohta) (1) I lisas.

(2)

EKP nõukogu on arvamusel, et eurosüsteemi rahapoliitika operatsioonide tehingupooltele likviidsuse andmise suurendamiseks tuleb laiendada eurosüsteemi rahapoliitika operatsioonides tagatisena kasutatavate varaga tagatud väärtpaberite kõlblikkust määravaid kriteeriume.

(3)

Neid meetmeid kohaldatakse ajutiselt, kuni EKP nõukogu leiab, et finantssüsteemi stabiilsus võimaldab eurosüsteemi rahapoliitika operatsioonide üldise raamistiku kohaldamist.

(4)

Seetõttu tuleb 14. detsembri 2011. aasta otsust EKP/2011/25 täiendavate ajutiste meetmete kohta seoses eurosüsteemi refinantseerimisoperatsioonide ja tagatise kõlblikkusega (2) vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Muudatus

Otsuse EKP/2011/25 artikkel 3 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 3

Teatavate täiendavate varaga tagatud väärtpaberite vastuvõtmine

1.   Lisaks varaga tagatud väärtpaberitele, mis on kõlblikud suunise EKP/2011/14 I lisa 6. peatüki kohaselt, on eurosüsteemi rahapoliitika operatsioonide jaoks tagatisena kõlblikud ka need varaga tagatud väärtpaberid, mis ei vasta suunise EKP/2011/14 I lisa punktis 6.3.2 sätestatud krediidihinnangu nõuetele, kuigi muus osas vastavad kõikidele suunise EKP/2011/14 kohaselt varaga tagatud väärtpaberite suhtes kehtivatele kõlblikkuskriteeriumidele, tingimusel et neile on emiteerimisel ja mis tahes sellele järgneval ajal antud kaks vähemalt kolmekordse B reitingut (3). Need peavad vastama ka järgmistele nõuetele:

a)

rahavoogu tekitavad varad, mis tagavad väärtpaberit, peavad kuuluma ühte järgmistest varaliikidest: i) eluasemelaenud; ii) laenud väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele; iii) ärikinnisvara hüpoteegid; iv) autolaenud; v) liisingud ja muud tarbimislaenud;

b)

erinevaid varaliike rahavoogu tekitavates varades ei ühendata;

c)

rahavoogu tekitavad varad, mis tagavad väärtpaberit, ei või hõlmata laene, mis on

i)

varaga tagatud väärtpaberi emiteerimisel tähtajaks tasumata või

ii)

varaga tagatud väärtpaberis hõlmatud ja varaga tagatud väärtpaberi tähtaja jooksul tähtajaks tasumata, näiteks rahavooge tekitavate varade asendamise või suurendamise kaudu;

iii)

mis tahes ajal struktureeritud, sündikaatlaenud või kõrgendatud intressimääraga laenud (leveraged loan);

d)

varaga tagatud väärtpaberi tehingu dokumendid peavad sätestama teenuse järjepidevuse.

2.   Lõikes 1 osutatud varaga tagatud väärtpaberite suhtes, millel on kaks vähemal ühekordse A reitingut (4), kohaldatakse väärtuse 16 % allahindlust.

3.   Lõikes 1 osutatud varaga tagatud väärtpaberite suhtes, millele ei ole antud kaht vähemalt ühekordse A reitingut, kohaldatakse järgmist väärtuse allahindlust: a) ärikinnisvara hüpoteegiga tagatud väärtpaberite suhtes kohaldatakse 32 % väärtuse allahindlust, b) kõikide muude varaga tagatud väärtpaberite suhtes 26 % väärtuse allahindlust.

4.   Tehingupool ei tohi esitada lõikele 1 vastavat varaga tagatud väärtpaberit tagatiseks, kui tehingupool või temaga lähedalt seotud mis tahes kolmas isik on varaga tagatud väärtpaberi osas intressiriski lepingu sõlmija.

5.   Käesolevas artiklis on mõistetel „väike ettevõtja” ja „keskmise suurusega ettevõtja” komisjoni 6. mai 2003. aasta soovituses 2003/361/EÜ (mikroettevõtjate, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratluse kohta) (5) määratletud tähendus.

6.   RKPd võivad eurosüsteemi rahapoliitika operatsioonide tagatisena vastu võtta varaga tagatud väärtpabereid, mille alusvarasse kuulub eluasemelaen, laen väikestele ettevõtjatele või mõlemad ning mis ei vasta suunise EKP/2011/14 I lisa punktis 6.3.2 sätestatud krediidihinnangu nõuetele ja nõuetele eespool lõike 1 punktides a–d ja lõikes 4, kuid mis muus osas vastavad suunise EKP/2011/14 varaga tagatud väärtpaberi suhtes kehtivatele kõlblikkuskriteeriumidele ja millel on kaks vähemalt kolmekordse B reitingut. Sellised varaga tagatud väärtpaberid on ainult need, mis on emiteeritud enne 20. juunit 2012 ja nende suhtes kohaldatakse väärtuse 32 % allahindlust.

Artikkel 2

Jõustumine

Käesolev otsus jõustub 29. juunil 2012.

Frankfurt Maini ääres, 28. juuni 2012

EKP president

Mario DRAGHI


(1)  ELT L 331, 14.12.2011, lk 1.

(2)  ELT L 341, 22.12.2011, lk 65.

(3)  Kolmekordse B reiting on vähemalt Moody’se Baa3, Fitchi või Standard & Poor’si BBB- või DBRSi BBB.

(4)  Ühekordse A reiting on vähemalt Moody’se A3, Fitchi või Standard & Poor’si A- või DBRSi AL.

(5)  ELT L 124, 20.5.2003, lk 36.”


III Muud aktid

EUROOPA MAJANDUSPIIRKOND

5.7.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 175/19


EFTA JÄRELEVALVEAMETI OTSUS

nr 205/11/COL,

29. juuni 2011,

ettevõtja Hurtigruten osutatavat teenust käsitleva lisalepingu kohta (Norra)

EFTA JÄRELEVALVEAMET (EDASPIDI „JÄRELEVALVEAMET”),

VÕTTES ARVESSE Euroopa Majanduspiirkonna lepingut (edaspidi „EMP leping”), eriti selle artikli 59 lõiget 2, artiklit 61 ja protokolli nr 26,

VÕTTES ARVESSE EFTA riikide vahel sõlmitud järelevalveameti ja kohtu asutamist käsitlevat lepingut (edaspidi „järelevalve- ja kohtuleping”), eriti selle artiklit 24,

VÕTTES ARVESSE järelevalve- ja kohtulepingu protokolli nr 3 (edaspidi „protokoll nr 3”), eelkõige selle I osa artikli 1 lõiget 2 ja II osa artikli 7 lõiget 5 ja artiklit 14,

VÕTTES ARVESSE järelevalveameti 14. juuli 2004. aasta otsuse nr 195/04/COL (protokolli nr 3 II osa artiklis 27 osutatud rakendussätete kohta) konsolideeritud versiooni (edaspidi „rakendussätteid käsitlev otsus”) (1),

OLLES kutsunud huvitatud isikuid üles esitama oma märkuseid vastavalt neile sätetele (2)

ning arvestades järgmist:

I.   ASJAOLUD

1.   MENETLUS

Norra ametiasutused teavitasid järelevalveametit 28. novembri 2008. aasta kirjaga (viitenumber 500143) sellise Norra ametiasutuste ja ettevõtja Hurtigruten ASA vahelise lepingu läbivaatamisest, mis käsitleb transporditeenuste osutamist Bergeni ja Kirkenesi vahel.

Pärast mitmekordset kirjavahetust (3) teatas järelevalveamet Norra ametiasutustele oma 14. juuli 2010. aasta kirjas, et ta on otsustanud algatada protokolli nr 3 I osa artikli 1 lõikes 2 sätestatud ametliku uurimismenetluse seoses ettevõtjale Hurtigruten 2008. aastal tehtud lisamaksetega.

Järelevalveameti otsus nr 325/10/COL menetluse algatamise kohta (edaspidi „menetluse algatamise otsus”) avaldati Euroopa Liidu Teatajas ning selle EMP kaasandes (4). Järelevalveamet kutsus huvitatud isikuid üles esitama oma märkuseid selle otsuse kohta. Järelevalveamet ei saanud kolmandatelt isikutelt ühtegi märkust.

30. septembri 2010. aasta kirjaga (viitenumber 571486) edastasid Norra ametiasutused oma märkused menetluse algatamise otsuse kohta (viitenumber 563570). Nad saatsid lisateavet 20. aprilli (viitenumber 595326), 4. mai (viitenumber 596802) ja 6. mai 2011. aasta (viitenumber 597151) e-kirjadega.

2.   TAUSTTEAVE – HURTIGRUTENI LEPING

Ettevõtja Hurtigruten ASA tegeleb meretransporditeenuste osutamisega (reisijate- ja kaubavedu) piki Norra rannikut Bergenist Kirkenesini, kus ta teenindab aastaringselt ja igapäevaselt 34 sadamat.

Image

2004. aasta juunis algatati hankemenetlus teenuste osutamiseks ajavahemikul 1. jaanuarist 2005 kuni 31. detsembrini 2012. Ettevõtjad Ofotens og Vesteraalens Dampskipsselskap ASA ja Troms Fylkes Dampskipsselskap (edaspidi „Hurtigruteni äriühingud”) (5) olid ainsad pakkujad ning nad allkirjastasid Norra ametiasutustega lepingu 17. detsembril 2004 (edaspidi „Hurtigruteni leping”). Kõnealused kaks äriühingut ühinesid 2006. aasta märtsis, et moodustada praegu teenuseid osutav üksus Hurtigruten ASA (edaspidi „ettevõtja Hurtigruten”). Järelevalveametit ei teavitatud 2004. aastal allkirjastatud Hurtigruteni lepingust ning järelevalveamet ei ole seda EMP lepingus sätestatud riigiabi eeskirjade alusel hinnanud.

Hurtigruteni lepingu kohaselt osutab ettevõtja Hurtigruten aastaringselt ja igapäevaselt teenuseid 34 kindlaksmääratud sadamas kindla graafiku alusel ning mahus, mis põhineb nõudel osutada liinil teenuseid 11 laevaga, mille Norra ametiasutused on eelnevalt heaks kiitnud, ning reisijate kaugveoliinide jaoks ette nähtud maksimaalsete hindadega. Ettevõtjal Hurtigruten on õigus kehtestada oma hinnad edasi-tagasi reisidele, kajutitele, toitlustusele ning sõidukite- ja kaubaveole.

Hurtigruteni lepinguga hõlmatud teenuste eest maksavad Norra ametiasutused lepingu 8-aastase kehtivusaja jooksul hüvitist kokku 1 899,7 miljonit Norra krooni väljendatuna 2005. aasta hindades:

2005. aasta eest

217,5 miljonit Norra krooni

2006. aasta eest

247,5 miljonit Norra krooni

2007. aasta eest

247,5 miljonit Norra krooni

2008. aasta eest

240,0 miljonit Norra krooni

2009. aasta eest

236,8 miljonit Norra krooni

2010. aasta eest

236,8 miljonit Norra krooni

2011. aasta eest

236,8 miljonit Norra krooni

2012. aasta eest

236,8 miljonit Norra krooni

Makseid kohandatakse vastavalt Hurtigruteni lepingu artikli 6 lõikes 2 sätestatud hinnaindeksi klauslile, võttes arvesse meretranspordis kasutatava gaasiõli hinda, palgakulusid meretranspordisektoris ja NIBORit (6).

Norra ametiasutuste väitel on ettevõtja Hurtigruten kohustatud pidama eraldi raamatupidamisarvestust ettevõtja poolt Bergen-Kirkenesi liinil osutatavate teenuste kohta ja muu tegevuse kohta, mis ei ole selle liiniga seotud, kuid kehtiva lepingu kohaselt ei ole ettevõtja Hurtigruten kohustatud pidama eraldi raamatupidamisarvestust Bergen-Kirkenesi liini avaliku teenindamise kohustusega hõlmatud osa ja samal liinil kommertsteenuse osutamisega hõlmatud osa kohta.

Ettevõtja Hurtigruten on äriettevõte ning pakub peale Hurtigruteni lepinguga hõlmatud teenuste Bergen-Kirkenesi liinil ka edasi-tagasi reise, ekskursioone ja toitlustust. Peale selle osutab ettevõtja Hurtigruten kõnealuse liiniga seoses k. Ettevõtja Hurtigruten korraldab ka mitmeid erinevaid ristlusi erinevates Euroopa riikides, Venemaal, Antarktikas, Lääne-Teravmägedes ja Gröönimaal.

30. juunil 2010 algatasid Norra ametiasutused hankemenetluse Bergeni ja Kirkenesi vahelise liini teenindamiseks 8 aasta jooksul alates hiljemalt 1. jaanuarist 2013. Norra ametiasutused teatasid järelevalveametile, et 13. aprillil 2011 allkirjastati ettevõtjaga Hurtigruten uus leping teenuse osutamiseks ajavahemikul 1. jaanuarist 2012 kuni 31. detsembrini 2019. Käesolevas otsuses seda lepingut ei hinnata.

3.   HINDAMISEL OLEVA KOLME MEETME KIRJELDUS

3.1.   Kolm meedet

Norra ametiasutused on selgitanud, et 27. oktoobril 2008 sõlmiti Norra ametiasutuste ja ettevõtja Hurtigruten vahel leping, mille alusel suurendati Bergeni ja Kirkenesi vahel osutatavate transporditeenuste eest riigi poolt tehtavaid makseid järgmiselt (edaspidi koos „kolm meedet”):

1)

nn NOx maksust 90 % hüvitamine 2007. aastal ning NOx fondi alates 2008. aasta jaanuarist kuni Hurtigruteni lepingu kehtivusaja lõpuni, s.t kuni 31. detsembrini 2012 tehtavatest sissemaksetest 90 % hüvitamine (7);

2)

2008. aasta eest maksti nn üldhüvitist 66 miljonit Norra krooni ettevõtja Hurtigruten kehva finantsseisundi tõttu, mis tulenes osutatud teenusega seotud kulude üldisest kallinemisest. Üldhüvitist makstakse igal aastal kuni lepingu kehtivusaja lõpuni, s.t kuni 31. detsembrini 2012, tingimusel et ettevõtja finantsseisund seoses avaliku teenuse osutamisega olulisel määral ei parane; (8) ning

3)

laevade arvu vähendamine 11-st 10-ni talvehooajal (1. novembrist 31. märtsini) kuni Hurtigruteni lepingu kehtivusaja lõpuni, vähendamata teenuse osutamise eest makstavat tasu, nagu on ette nähtud Hurtigruteni lepingus (9). Sellist vähendatud mahus teenuse osutamist kavatsetakse jätkata kuni Hurtigruteni lepingu kehtivusaja lõpuni, s.t 31. detsembrini 2012.

3.2.   Hurtigruteni lepingu tingimuste läbivaatamine

3.2.1.   Läbivaatamisklausel

Hurtigruteni lepingu artikkel 8 sisaldab läbivaatamisklauslit, mille kohaselt võivad mõlemad lepinguosalised algatada läbivaatamismenetluse. Läbivaatamisklausel on sõnastatud järgmiselt (järelevalveameti tõlge):

„Kui võetakse vastu õigusnormid, millega kaasnevad märkimisväärsed muutused kuludes ning samuti väga suured muutused sisendite hindades, mida lepinguosalised ei suutnud mõistlikul määral ette näha, võib kumbki lepinguosaline nõuda riikliku hüvitise erakorralist kohandamist, osutatava teenuse muutmist või muude meetmete võtmist. Sellise läbivaatamise korral on teisel lepinguosalisel õigus tutvuda kõigi vajalike dokumentidega” (10).

3.2.2.   Lisaleping

Nagu eespool osutatud, viidi Hurtigruteni lepingu läbivaatamist käsitlevad läbirääkimised lõpule 27. oktoobril 2008 ning selle tulemusel suurendati avaliku teenuse osutamise eest ettevõtjale Hurtigruten makstavat hüvitist eespool nimetatud kolme erineva meetme kaudu.

Kõnealuse lepingu sõlmimist kinnitati Norra ametiasutuste poolt 5. novembril 2008. aastal allkirjastatud kirjaga, milles osutati 27. oktoobril 2008. aastal lõpule viidud läbirääkimistele.

Norra ametiasutused ja ettevõtja Hurtigruten allkirjastasid vastavalt 8. juulil 2009 ja 19. augustil 2009 dokumendi, millega formaliseeriti algse Hurtigruteni lepingu läbivaatamine (edaspidi „lisaleping”), osutades Norra ametiasutuste poolt 5. novembril 2008 allkirjastatud kirjale.

3.2.3.   Kolme meetme alusel tehtud maksed

Vastavalt läbivaadatud lepingule ja sellele järgnevalt Norra parlamendis heaks kiidetud eelarveassigneeringutele (11) maksti ettevõtjale Hurtigruten 2008. aasta detsembris aastate 2007 ja 2008 eest lisahüvitisena 125 miljonit Norra krooni (12).

Järelevalveametile kättesaadava teabe kohaselt on pärast lepingu läbivaatamist ja lisalepingu sõlmimist juba tehtud lisamakseid järgmiselt:

 

Hüvitis NOx maksu / NOx fondi tehtavate sissemaksete eest

Üldhüvitis

Teenuste mahu vähendamine; 10 laeva 11 laeva asemel talvehooajal

(november–märts)

2007. aasta eest

53,4 miljonit Norra krooni

 

 

2008. aasta I poole eest

5,4 miljonit Norra krooni

66 miljonit Norra krooni

 

2008. aasta II poole eest

 

11,3 miljonit Norra krooni

2009. aasta I poole eest

5,9 miljonit Norra krooni

 

Norra ametiasutused on järelevalveametile teatanud, et NOx maksu / NOx fondi tehtavate maksete eest jäi haldusvea tõttu 2008. aasta II poole eest välja maksmata hüvitist summas 7,2 miljonit Norra krooni. Peale selle ei tehtud makseid 2009. aasta II poole ja 2010. aasta kolme esimese kvartali eest, sest järelevalveamet võttis vastu otsuse algatada ametlik uurimismenetlus. Lisaks on Norra ametiasutused järelevalveametile teada andnud, et 2009., 2010. ega 2011. aasta eest ei ole seni makstud nn üldhüvitist ning kuni järelevalveameti lõpliku otsuseni ei tehta ühtegi edasist makset lisalepingu alusel.

Peale selle, alates 16. novembrist 2008 anti ettevõtjale Hurtigruten õigus vähendada talvehooajal (1. november kuni 31. märts) laevade arvu 11-lt 10-le, vähendamata seejuures avaliku teenuse osutamise eest talle makstavat hüvitist. Norra ametiasutuste esitatud teabe kohaselt vastab selline vähendamine 2008.–2009. aasta talvehooajal 11,3 miljoni Norra krooni (13) suurusele lisahüvitisele, mille arvutamisel on lähtutud hüvitise vähendamisest, mida teenuse mahu vähendamise korral vastasel juhul ettevõtja Hurtigruten suhtes vastavalt Hurtigruteni lepingule kohaldataks. See kord oli jõus ka 2009.–2010. aasta talvehooajal ning järelevalveametile kättesaadava teabe kohaselt ka 2010.–2011. aasta talvehooajal, kuid selle ajavahemiku kohta ei ole arvutusi esitatud.

Lisaks Hurtigruteni lepingu artikli 6 lõike 2 kohasele hindade kohandamisele suurenes 2008. aasta eest makstav hüvitis Norra ametiasutuste sõnul lisalepingu tulemusena kokku 26 % (14).

4.   MENETLUSE ALGATAMISE ALUSED

Järelevalveamet algatas ametliku uurimismenetluse selle alusel, et ettevõtjale Hurtigruten tehtud lisamaksed võivad kujutada endast riigiabi. Eelkõige kahtles järelevalveamet, kas lepingu tingimuste läbivaatamise ja lisalepingu sõlmimisega ette nähtud suurem hüvitis vastab 2004. aastal läbi viidud hankemenetluse tulemusel sõlmitud lepingu tingimustele.

Samuti kahtles järelevalveamet, kas Norra ametiasutuste vastu võetud meetmed on kooskõlas EMP lepingu artikli 59 lõike 2 nõuetega selles mõttes, et neid kohaldatakse üksnes avaliku teenuse osutamise eest makstava hüvitise suhtes. Peale selle väljendas järelevalveamet kahtlust, kas sekkumist võib pidada kooskõlas olevaks EMP lepinguga, eriti vastavalt EMP lepingu artikli 61 lõikele 3 koostoimes järelevalveameti suunistega raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta (edaspidi „päästmis- ja ümberkorraldamissuunised”) (15).

5.   NORRA AMETIASUTUSTE MÄRKUSED

5.1.   Lisamaksed ei kujuta endast riigiabi või on avaliku teenuse osutamiseks vajalik hüvitis vastavalt EMP lepingu artikli 59 lõikele 2

Norra ametiasutused on väitnud, et kõnealused kolm meedet ei kujuta endast riigiabi. Nad on kinnitanud, et kuna lisamaksete puhul piirduti vaid sellega, mis oli hädavajalik avaliku teenuse osutamise jätkamise tagamiseks, ei kujuta need lisamaksed endast majanduslikku eelist EMP lepingu artikli 61 lõike 1 ja Altmarki kohtuasja tähenduses.

Norra ametiasutused on seisukohal, et 2008. aasta oktoobris võetud meetmed olid erakorralised meetmed, mis võeti eesmärgiga leevendada ettevõtja Hurtigruten eriti rasket majanduslikku olukorda 2008. aastal, et tagada teenuse osutamise jätkamine vahepealsel ajal kuni uue hankemenetluse lõpuleviimiseni. Seda tehes toimisid nad mõistliku turuosalisena. Selle väite toetamiseks osutavad Norra ametiasutused Esimese Astme Kohtu otsusele Linde kohtuasjas (16).

Peale selle väidavad Norra ametiasutused, et NOx maksu ja NOx fondi tehtavate sissemaksete eest makstav hüvitis ei ole valikuline, sest samasugust hüvitist kohaldatakse kõigi reisijate mereveoteenuste suhtes, mida osutatakse avaliku teenindamise kohustuse raames.

Kui järelevalveamet peaks siiski leidma, et kõnealused kolm meedet kujutavad endast riigiabi vastavalt EMP lepingu artikli 61 lõikele 1, siis sellega seoses väitsid Norra ametiasutused teise võimalusena, et kõnealused meetmed kujutavad endast hüvitist, mis on vajalik avaliku teenindamise kohustuse täitmiseks vastavalt EMP lepingu artikli 59 lõikele 2.Põhjendamaks väidet, et ettevõtjale Hurtigruten ei ole avaliku teenuse osutamise eest makstud ülemäärast hüvitist vastavalt EMP lepingu artikli 59 lõikele 2, on Norra ametiasutused esitanud järelevalveametile ühe audiitorfirmalt PricewaterhouseCoopers (edaspidi „PwC”) tellitud aruande ja kaks audiitorfirmalt BDO Noraudit tellitud aruannet. Aruannetes märgitakse, et ettevõtja Hurtigruten ei ole nõuetekohaselt järginud kohustust eristada avaliku teenuse osutamisega seotud raamatupidamisarvestust muud, avaliku teenuse osutamisest väljapoole jäävat tegevust käsitlevast raamatupidamisarvestusest (17). Sellest tulenevalt on kulude ja tulude ex post jaotus simuleeritud.

Need kolm aruannet sisaldavad järgmist:

i)

PwC 14. oktoobri 2008. aasta aruanne

PwC 14. oktoobri 2008. aasta aruandes ja selle aluseks olevates materjalides (edaspidi „PwC aruanne”) (18) esitatakse kolm alternatiivset meetodit näitamaks, kui suurel määral on ettevõtja Hurtigruten saanud liiga vähe hüvitist avalike teenuste osutamise eest.

Esimesed kaks meetodit, mida kasutatakse, on tootmiskulusid käsitlevad mudelid, mille puhul püütakse eraldada avaliku teenuse osutamisega seotud kulud ja tulud äritegevusega seotud kuludest ja tuludest. Esimese meetodi puhul kasutatakse ühe laeva (M/S Narvik) 2006. aasta kulusid ja tulusid, et nende abil näidata, et ettevõtja Hurtigruten on saanud liiga vähe hüvitist avaliku teenuse osutamise eest. Teine meetod sarnaneb esimesele, kuid hindamisel ei piirduta ainult laeva M/S Narvik kohta käivate andmetega, vaid arvutused on tehtud ettevõtja Hurtigruten kogu laevastiku 2006. aasta tulude ja kuludega.

Kolmanda meetodi puhul ei tehta vahet avalike teenuste osutamise ja äritegevuse vahel. Selle meetodi kohased arvutused põhinevad ettevõtja Hurtigruten kogu laevastiku 2006. aasta aruandlusel. Mõte on selles, et Norra ametiasutused saavad abi andes tagada, et avaliku teenuse osutamine äritegevusega kombineerituna on ettevõtja Hurtigruten jaoks kasumlik, sest kõik kulud on kaetud ja ettevõtja Hurtigruten saab kapitalitulu vahemikus 3–5 % brutotulust või 10 % ärikasumist enne kulumit (EBITDA) (19).

PwC aruandes esitatud kolmanda meetodiga näivad Norra ametiasutused väitvat, et avaliku teenuse osutamist ja äritegevust ei ole vaja eristada ning et abi võib anda selleks, et tagada lepingu kasumlikkus (võttes arvesse nii avaliku teenuse osutamise kui ka äritegevusega seotud tulusid ja kulusid).

ii)

BDO Noraudit 23. märtsi 2009. aasta aruanne

BDO Norauditi esimeses, 23. märtsi 2009. aasta aruandes (edaspidi „BDO esimene aruanne”) selgitatakse, kuidas kõnealused kolm meedet (20) ei hõlmanud ülemäärse hüvitise maksmist, võttes hindamisel aluseks ettevõtja Hurtigruten kogu laevastiku suurenenud kombineeritud kulud seoses i) NOx maksu kehtestamisega (2007. aasta kohta ja 2008. aasta I poole kohta) ning ii) kütusehinna tõusuga 2008. aastal. Aruandes väidab BDO Noraudit, et ettevõtja Hurtigruten kütusekuludega seotud riskide maandamise kulusid ja tulusid ei tohiks kütusekulude arvutamisel arvesse võtta.

iii)

BDO Noraudit 27. septembri 2010. aasta aruanne

BDO Norauditi teises, 27. septembri 2010. aasta aruandes (edaspidi „BDO teine aruanne”) esitatakse alternatiivne selgitus selle kohta, kuidas vaatlusalused kolm meedet (21) ei hõlmanud ülemäärase hüvitise maksmist. Esimese aruandega võrreldes oli kaks olulist erinevust: i) selle asemel, et uurida ettevõtja Hurtigruten kogu laevastiku tõendatavaid tegevuskulusid, kasutatakse avaliku teenuse osutamise kulude arvutamiseks tegelikke kulusid, mis on seotud ühe sellise laeva käitamisega, mis vastab kõige paremini avaliku teenindamise kohustuse täitmiseks kehtestatud miinimumnõuetele (22) (M/S Vesterålen); ning ii) hüvitis on seotud ettevõtja Hurtigruten avaliku teenuse osutamisest tuleneva 2007. ja 2008. aasta kogukahjumiga, mitte kütusehinna tõusuga 2008. aastal.

Aruannetes kasutatud kulude paigutamise meetodiga seoses tundub, et PwC aruandes esitatud kahe esimese meetodi puhul ja kahe BDO aruande puhul liigitatakse ärikuludena üksnes äritegevusega seotud lisakulud (sh Geirangerfjordis korraldatud ristlusega seoses tekkinud lisakütusekulud ja NOx-kulu). Tundub, et ülejäänud kulud paigutatakse üldjuhul avaliku teenuse poolele. Teisisõnu püsikulud, mis on avaliku teenuse osutamise ja äritegevuse puhul ühised, paigutatakse enamasti avaliku teenuse poolele. Teisest küljest aga paigutatakse avaliku teenuse osutamise tulemusel saadud tulu avaliku teenuse poolele, samas kui avaliku teenuse osutamisest väljapoole jääva tegevuse tulemusel saadud tulu paigutatakse äripoolele.

Sellist paigutamise meetodit saab piltlikustada PwC aruandes esitatud näitega, milles antakse ülevaade laeva M/S Narvik kulude (joonis 1) ja tulude (joonis 2) paigutamisest (tegemist on laevaga, mis vastab kõige täpsemalt avaliku teenindamise kohustuse täitmiseks kehtestatud miinimumnõuetele, kuid mille suhtes ei kohaldata NOx maksu) (23):

Joonis 1

Kulud

 

Narvik faktisk 06

Anslag tjenestekjøp

Varekostnader

5 728

2 635

Personalkostnader

32 009

25 607

Bunkers

16 554

16 089

Havnekostnader

4 798

4 798

Vedlikehold

6 709

6 709

Forsikring

1 001

801

Administrasjonskostnader

7 993

3 997

Landturkostnader

2 348

 

Salgs- og markedskostnader

5 635

1 127

Andre kostnader

4 615

2 308

Sum kostnader

87 390

64 070

 

Joonis 2

Tulud

 

Narvik faktisk 06

Anslag tjenestekjøp

Rundtursinntekter

18 756

 

Distanseinntekter

14 231

14 231

Godsinntekter

4 722

4 722

Bilinnteker

987

987

Salg kost rundreise

6 205

 

Salg kost distansereise

1 104

1 104

Cateringinntekter

6 853

5 482

Landturinntekter

3 645

 

Andre inntekter

3 346

1 673

Sum inntekter

59 849

28 199

Eespool esitatud arvudest nähtub, et ühised püsikulud, sh kütusekulu (välja arvatud Geirangerfjordi ristlusega seotud tarbimine), sadamamaksud ja hoolduskulud (kokku 27,6 miljonit Norra krooni) on paigutatud avaliku teenuse osutamise kuludesse (tjenestekjøp), samas kui avaliku teenuse tuludesse on paigutatud ainult teatavast reisijateveost, kogu kaubaveost ja sõidukite veost saadud tulu ning osa tulust, mis saadi toidu müügist, toitlustusest ja muude teenuste osutamisest (kokku 28,2 miljonit Norra krooni). Ristluste korraldamisest saadud tulu (vt nt Rundtursinntekter – 18,8 miljonit Norra krooni) on paigutatud siiski avaliku teenuse osutamisest väljapoole jääva tegevuse tulemusel saadud tulusse.

5.2.   Lisamakseid tuleb käsitada EMP lepinguga kokkusobivatena EMP lepingu artikli 61 lõike 3 punkti c alusel

Kui järelevalveamet peaks siiski leidma, et kõnealused kolm meedet kujutavad endast riigiabi vastavalt EMP lepingu artikli 61 lõikele 1 ning et artikli 59 lõikes 2 esitatud erandit ei saa kohaldada, siis sellega seoses väidavad Norra ametiasutused teise võimalusena, et Hurtigruteni lepingu läbivaatamise ajal 2008. aasta oktoobris oli ettevõtja Hurtigruten raskustes olev äriühing, mistõttu tuleks hüvitist käsitada EMP lepinguga kokkusobiva restruktureerimiseks antava abina EMP lepingu artikli 61 lõike 3 ning päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste alusel.

Selle väite põhjendamiseks on Norra ametiasutused esitanud teabe neljast punktist koosneva täiustamise programmi kohta, mis kiideti heaks 15. mail 2008 ettevõtja Hurtigruten iga-aastasel üldkoosolekul (24).

See kava hõlmas järgmisi punkte:

1)

tulu suurendamine – täiustamise programm „Black Belt”;

2)

võla vähendamine – põhitegevusest väljapoole jäävate tegevusvaldkondade müük;

3)

kulude vähendamise programm – kulusid vähendatakse 150 miljonit Norra krooni võrra aastas alates 2010. aastast; ning

4)

Hurtigruteni leping – uued ja suuremad maksed avalike teenuste eest.

Hiljem, 2009. aasta veebruaris seda täiustamise programmi laiendati ja lisati järgmised punktid:

5)

rahaline ümberkorraldamine. Selle peamised elemendid olid:

a)

314 miljoni Norra krooni ulatuses täiendavat omakapitali suurimatelt aktsionäridelt võimalusega saada veel 170 miljonit Norra krooni teistelt aktsionäridelt/tööandjatelt;

b)

300 miljoni Norra krooni suurune lühiajaline laen maksetähtajaga 2009. aasta lõpus;

c)

3,3 miljardi Norra krooni refinantseerimine osamaksete edasilükkamisega kolmeks aastaks, säilitades siiski võimaluse teha ennetähtaegselt tagasimakseid, kasutades nn cash sweep-lahendust;

d)

Kystruten KS-ilt / KirBerg Shipping KS-ilt laevapereta prahitud laeva rendilepingu osamaksete edasilükkamine kolmeks aastaks, kuid mõlemad võivad siiski osaleda eespool nimetatud cash sweep-lahenduses; ning

e)

150 miljoni Norra krooni suuruse vahetusvõlakirjade laenu (tähtaeg 2009. aasta juunis) edasilükkamine kolmeks aastaks ning üheaastane vabastus intressimaksete tasumisest.

Norra ametiasutuste sõnul on eespool kirjeldatud restruktureerimiskava kooskõlas päästmis- ja ümberkorraldamissuunistes esitatud sisuliste tingimustega. Norra ametiasutused tegid ettepaneku, et järelevalveamet peaks Norra ametiasutuste 4. märtsi 2010. aasta kirja käsitama ametliku teatena abi restruktureerimisabina andmise kohta.

II.   HINDAMINE

1.   RIIGIABI OLEMASOLU

EMP lepingu artikli 61 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti, on igasugune EÜ liikmesriikide või EFTA riikide poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, käesoleva lepinguga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see mõjutab lepinguosaliste vahelist kaubandust.”

Järgnevalt hindab järelevalveamet, kas kõnealused kolm meedet (milleks on i) hüvitis NOx maksu tasumise / NOx fondi tehtavate sissemaksete eest, ii) nn üldhüvitis ja iii) talvehooajal käitatavate laevade arvu vähendamine võrreldes avaliku teenindamise lepingus kokkulepituga) kujutavad endast riigiabi EMP lepingu artikli 61 lõike 1 tähenduses. Järelevalveamet leiab, et neid kolme meedet tuleb hinnata ühiselt kui kava, (25) sest need hõlmavad ettevõtjale Hurtigruten lisahüvitise maksmise mehhanismi, mida kohaldatakse 2007. aastast kuni lepingu lõppemiseni ehk algselt 31. detsembrini 2012.

1.1.   Riigi ressursid

Esimese kahe meetme alusel tehtavad maksed hõlmavad riigi ressursse EMP lepingu artikli 61 lõike 1 tähenduses, sest neid makseid rahastatakse riigieelarvelistest assigneeringutest (26). Asjaolu, et vastavalt kolmandale meetmele vähendatakse laevade arvu talvehooajal 11-lt 10-le seejuures hüvitist vastaval määral vähendamata, tähendab seda, et teenuse mahtu vähendatakse, kuid makset mitte. Sellest tulenevalt on hõlmatud riigi ressursid EMP lepingu artikli 61 lõike 1 tähenduses.

1.2.   Ettevõtja mõiste

Selleks, et tegemist oleks riigiabiga EMP lepingu artikli 61 lõike 1 tähenduses, peab meede andma ettevõtjale valikulise majandusliku eelise.

Ettevõtja on mis tahes üksus, mis tegeleb majandustegevusega (27). Majandustegevus tähendab kaupade pakkumist ja teenuste osutamist asjaomasel turul (28). Ettevõtja Hurtigruten osutab transpordi- ja ristlusteenuseid (NACE koodid 50.1 ja 50.2). Sellest tulenevalt on ettevõtja Hurtigruten ettevõtja EMP lepingu artikli 61 lõike 1 tähenduses.

1.3.   Eelise olemasolu

Selleks et meetmed kujutaksid endast riigiabi, peab nendega olema antud ettevõtjale Hurtigruten eelis, mis vabastab ettevõtja kuludest, mida ta tavaliselt tasub oma eelarvest.

1.3.1.   Riik kui eraõiguslik turuosaline – Linde kohtuasja asjakohasus

Norra ametiasutused on väitnud, et nad toimisid lepingu läbivaatamise protsessi käigus sarnaselt mõistliku turuosalisega, kinnitades, et nad lihtsalt võimaldasid ettevõtjal Hurtigruten saada üle tõsistest rahalistest raskustest, et ettevõtja saaks jätkata oluliste avalike teenuste osutamist, mida ükski teine ettevõtja ei saaks lühiajaliselt või keskmise tähtaja jooksul osutada. Seda silmas pidades on nad väitnud, et kõnealuse kolme meetmega ei antud ettevõtjale Hurtigruten eelist. Selle väite toetamiseks viitavad Norra ametiasutused Esimese Astme Kohtu otsusele Linde kohtuasjas (29).

Järelevalveamet ei näe käesolevas otsuses hinnatava juhtumi puhul seost Linde kohtuasja asjaolude (30) ja riigi tegevuse vahel.

Linde kohtuasi käsitleb tööstusettevõtte erastamise lepingute paketti. Kohus leidis, et ettevõtjale Linde AG tehtud makse, mis oli mõeldud nende kohustuste täitmiseks, mille Saksamaa ametiasutused olid võtnud kolmanda isikuga sõlmitud lepinguga, kujutas endast tavapärast äritehingut, mille puhul Saksamaa ametiasutused toimisid turumajanduse tingimustes tegutseva mõistliku turuosalisena, ning et kõnealune tehing oli ärilistel kaalutlustel põhjendatud (31). See kohtuasi ei ole kuidagi seotud avaliku teenuse eest hüvitise maksmisega, millega on seotud kolm käesolevas otsuses hinnatavat meedet. Avaliku teenuse ostmisel ei toimi riik kui ostja, kes soetab kaupu ja teenuseid turult. Vastupidi, riik peab avalike teenuste ostmise kaudu sekkuma, sest turg kas ei saa pakkuda, mida riik soovib, või pakub seda riigile mittesobivatel tingimustel. Avalike teenuste osutamise puhul makstakse hüvitist teenuseosutaja kulude alusel ja mitte selle alusel, milline on asjaomase teenuse väärtus riigi jaoks.

1.3.2.   Hüvitis avaliku teenuse osutamise eest – eraõigusliku turuosalise mõiste ja Altmarki kohtuasi

Euroopa Kohus on sõnaselgelt selgitanud, mida saab ja mida ei saa käsitada riigiabina avaliku teenuse osutamise eest hüvitise maksmisel. Altmarki kohtuasjas tehtud otsuse kohaselt ei ole hüvitis, mida riik maksab avaliku teenuse osutamise eest ning mis vastab kõigile neljale kõnealuses kohtuotsuses esitatud kriteeriumile (32) (edaspidi „Altmarki kriteeriumid”), riigiabi EMP lepingu artikli 61 tähenduses (33). Seevastu tuleb selliseid riigi võetud meetmeid, mis ei vasta ühele või mitmele tingimusele, käsitada riigiabina EMP lepingu artikli 61 tähenduses (34).

Järgmises jaotises hindab järelevalveamet, kas hindamise all oleva kolme meetme puhul on Altmarki kriteeriumid täidetud.

Peale selle märgib järelevalveamet igal juhul, et Norra ametiasutused ei ole mingil moel selgitanud, kuidas sarnaneb kõnealuse kolme meetme rakendamine eraõigusliku turuosalisena toimimisele, ning nad ei ole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et erainvestor oleks toiminud samamoodi. Sellega seoses märgib järelevalveamet, et Norra ametiasutused on esitanud üksnes üldisi märkusi selle kohta, et nad pidid need meetmed rakendama ettevõtja Hurtigruten kehva finantsseisundi tõttu (35) eesmärgiga tagada, et ettevõtja saaks jätkata avaliku teenuse osutamist, sest Norra ametiasutustel oleks raske leida teenuse osutamiseks teist ettevõtjat (vähemalt lühikeseks kuni keskmise pikkusega ajavahemikuks). Norra ametiasutused ei ole teinud ühtegi katset selleks, et võrrelda mis tahes moel oma tegevust eraõigusliku turuosalise tegevusega, vaid on üksnes üldiselt viidanud asjaolule, et kõnealused kolm meedet kujutasid endast kõige kulutõhusamat alternatiivi ning et läbirääkimised toimusid PwC aruande aluseks olevates materjalides esitatud järeldustele tuginedes. Peale selle on nad esitanud hilisemaid selgitusi (kaks BDO aruannet) selle kohta, et kõnealuse kolme meetmega ei võimaldatud mingit ülemäärast hüvitist, kuid nad ei ole seejuures mis tahes moel võrrelnud oma tegevust eraõigusliku turuosalise tegevusega.

1.3.3.   Hüvitis avaliku teenuse osutamise eest – Altmarki kriteeriumide hindamine

Norra ametiasutused on väitnud, et hüvitise suurendamine toimus kooskõlas Hurtigruteni lepinguga (mis sõlmiti 2004. aastal korraldatud hankemenetluse tulemusena) ning et Altmarki kriteeriumid on täidetud. Seda silmas pidades väidavad nad, et kõnealuse kolme meetmega ei antud ettevõtjale Hurtigruten eelist.

Järelevalveametit ei teavitatud Hurtigruteni lepingust (mis sõlmiti 17. detsembril 2004) ning seepärast ei ole selle suhtes viidud läbi riigiabieeskirjade kohast hindamist, et teha kindlaks, kas see vastab Altmarki kriteeriumidele.

Järgnevalt hindab järelevalveamet, kas lisalepingus sisalduvad kolm meedet on kooskõlas Altmarki kriteeriumidega.

1.3.3.1.   Neljas ja teine Altmarki kriteerium

Neljanda Altmarki kriteeriumi kohaselt tuleb abisaaja valida avaliku pakkumise kaudu. Teise võimalusena ei tohi hüvitis olla suurem hästi korraldatud juhtimisega ja avaliku teenuse osutamiseks sobivalt varustatud ettevõtja kuludest (36).

Seda kriteeriumit tuleb lugeda koostoimes teise kriteeriumiga, mille kohaselt peavad hüvitise arvutamise aluseks olevad parameetrid olema eelnevalt objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määratud (37).

Ettevõtja Hurtigruten valiti avaliku teenuse osutamiseks välja 2004. aastal korraldatud riigihankemenetlusega, mille tulemusel sõlmiti Hurtigruteni leping. Hüvitise kohandamises lepiti kokku 27. oktoobril 2008. aastal Hurtigruteni lepingu artikli 8 alusel. Järelevalveamet tuletab meelde, et artikkel 8 on läbivaatamisklausel, mis võimaldab mõlemal lepinguosalisel taotleda lepingu tingimuste läbivaatamist seoses riigi makstava hüvitise erakorralise kohandamisega, ning see on sõnastatud järgmiselt (järelevalveameti tõlge):

„Kui õigusaktidega kaasnevad märkimisväärsed muutused kuludes ning samuti suured hindu mõjutavad muutused, mida lepinguosalised ei suutnud mõistlikul määral ette näha, võib kumbki lepinguosaline nõuda riikliku hüvitise erakorralist kohandamist, osutatava teenuse muutmist või muude meetmete võtmist. Sellise läbivaatamise korral on teisel lepinguosalisel õigus tutvuda kõigi vajalike dokumentidega” (38).

Kuigi läbivaatamisklausel oli osa avaliku pakkumise menetlusest, tuleb järelevalveameti arvates hinnata, kas kõnealuse sätte kasutamine hiljem lepingu kehtivusaja jooksul on hõlmatud algse hankemenetlusega neljanda Altmarki kriteeriumi tähenduses.

Norra ametiasutused on väitnud, et artikkel 8 on tavapärane ja üldine läbivaatamist/muutmist käsitlev säte, ning et kõnealuse kolme meetmega ei kaasnenud Hurtigruteni lepingu sisulist muutmist, sest lisahüvitise maksmine on seotud avaliku teenuse osutamisega seotud kulude dokumenteeritud suurenemisega. Norra ametiasutuste esitatud väidete kohaselt ei ole sellepärast tegemist ülemäärase hüvitise maksmisega, vaid pigem lepingu tasakaalu taastamisega selliselt, nagu see oleks toimunud juhul, kui oleks kohaldatud Norra lepinguseaduse artiklit 36 ja Norra õigusaktide muid sarnaseid sätteid.

Järelevalveamet märgib esiteks, et üldised riigihankepõhimõtted näevad ette, et lepingute oluline muutmine nõuab tavaliselt uue hankemenetluse korraldamist (39). Võttes arvesse, et antud juhul oli artikli 8 – mille kohaselt on lubatud leping läbi vaadata, kui toimuvad märkimisväärsed muutused kuludes ja suured hindu mõjutavad muutused – kohaldamise tulemuseks, et ettevõtjale Hurtigruten makstud riiklikku hüvitist suurendati olulisel määral (40) lisalepingus sätestatud kolme meetme abil, on järelevalveamet seisukohal, et hüvitise selline suurendamine oleks põhimõtteliselt võinud tingida uue hankemenetluse väljakuulutamise.

Järelevalveamet leiab, et lisalepingus sätestatud kolme meetme alusel suurendatud riikliku hüvitise puhul ei saa järeldada, et see hüvitis oli hõlmatud algse pakkumismenetlusega.

Järelevalveamet ei väida tingimata, et mis tahes erakorraline hüvitis, mida makstakse hankemenetluse alusel sõlmitud lepingus sisalduva läbivaatamisklausli alusel, ei vasta neljandale Altmarki kriteeriumile ning hõlmab seega riigiabi. Nagu eespool selgitatud, ei esitata artiklis 8 vastavalt teisele Altmarki kriteeriumile siiski objektiivseid ja läbipaistvaid parameetreid, mille alusel arvutati hüvitis kõnealuse kolme meetme kujul.

Järelevalveamet märgib, et artikliga 8 ei anta ettevõtjale Hurtigruten õigust saada suurendatud hüvitist eelnevalt kindlaks määratud parameetrite alusel. Kõnealuse sättega antakse äriühingule üksnes õigus alustada uuesti läbirääkimisi kas i) juhul, kui õigusaktidega kaasnevad märkimisväärsed muutused kuludes, mida ei olnud võimalik mõistlikul määral ette näha, või ii) juhul, kui muutuvad olulisel määral sisendtegurite hinnad.

Peale selle ei esitata artiklis 8 konkreetseid suuniseid selle kohta, kuidas tuleks lisahüvitist arvutada. Kõnealuse sätte tekst ei sisalda parameetreid, millega määratakse kindlaks, millised sisendtegurid on läbivaatamisklausliga hõlmatud või kuidas sellised kulud tuleks hüvitada. Peale selle puuduvad piirangud seoses sellega, kui palju võib lisahüvitist maksta. Pelgalt läbirääkimisklausli põhjal hinnates näib sätte konkreetsel juhul kohaldamine sõltuvat suurel määral Norra ametiasutuste kaalutlusõigusest ning samuti asjaomaste lepinguosaliste läbirääkimisoskustest. Teisest küljest on Norra ametiasutused väitnud, et artikli 8 teksti tuleb tõlgendada selle sisu, eesmärgi ja püüde põhjal saavutada õiglane tasakaal poolte õiguste ja kohustuste vahel (41). Kuid isegi juhul, kui nimetatud tegureid arvesse võetakse, näitab sätte konkreetne kohaldamine antud juhtumi puhul – nagu järgnevalt selgitatakse –, et see ei vasta teises Altmarki kriteeriumis sisalduvatele nõuetele läbipaistvuse ja objektiivsuse kohta.

Konkreetselt seoses NOx maksuga on Norra ametiasutused selgitanud, et ettevõtjaga Hurtigruten peetud läbirääkimiste tulemusel kehtestati hüvitise määr 90 % (42) ning et kõigi NOx maksuga seotud kulude täiel määral hüvitamisega soovisid Norra ametiasutused jätta ettevõtjale Hurtigruten stiimuli NOx heite vähendamiseks. Norra ametiasutused ei ole siiski selgitanud järelevalveametile arvutamispõhimõtteid. Oma selgitustega, et muud avaliku teenindamise lepingud, näiteks piirkondliku autopraamiteenuse osutamist käsitlevad lepingud, sisaldavad sarnaseid klausleid (43) ning et nende sarnaste klauslite kohaselt hüvitatakse piirkondlike autopraamide reederitele nende poolt makstud NOx maks ja NOx fondi tehtud sissemaksed 100 % ulatuses, (44) on Norra ametiasutused just vastupidiselt näidanud, et artikli 8 kohaldamine on äärmiselt suvakohane.

Peale selle ei ole Norra ametiasutused esitanud järelevalveametile parameetreid, mille alusel arvutati i) üldhüvitis (66 miljonit Norra krooni) ning ii) vähendatud nõue seoses avaliku teenindamise lepingu kohaselt käitatavate laevade arvuga (hinnanguliselt 3,6 miljonit Norra krooni ajavahemikul 16. novembrist 2008 kuni 31. detsembrini 2008 ning 7,7 miljonit Norra krooni ajavahemikul 1. jaanuarist 2009 kuni 31. märtsini 2009). Selle asemel viitasid Norra ametiasutused algselt ettevõtja Hurtigruten kehvale finantsseisundile (45) ning PwC aruande aluseks olevatele dokumentidele, mille põhjal toimusid laiaulatuslikud läbirääkimised, mille tulemusel lepiti kokku avaliku teenuse osutamise jätkamise tagamiseks lisamaksete tegemine väidetavalt äriliste kaalutluste ning avaliku teenuse osutamisega seotud suuremate kulude põhjal. Hiljem on Norra ametiasutused esitanud järelevalveametile kõigest kaks audiitorbüroolt BDO Noraudit tellitud aruannet, et põhjendada ex post, et kõnealused kolm meedet ei hõlma ülemäärase hüvitise maksmist. Vastupidiselt Norra ametiasutuste arvamusele on järelevalveamet aga siiski seisukohal, et kolm aruannet näitavad, et kõnealused kolm meedet hõlmavad tegelikult ülemäärase hüvitise maksmist – sest hüvitis ei piirdu avaliku teenuse osutamisega seotud suurema kuluga – ning nendes ei selgitata kulude kindlaksmääramise parameetreid (46).

Lisaks näib BDO Norauditi teine aruanne põhinevat tõekspidamisel, et kõik avaliku teenuse osutamisega seotud suurenenud kulud saab katta artikli 8 kohaselt antava lisahüvitisega, olenemata sellest, kas need kulud on suurenenud selliste suurte muutuste tulemusel, mida oleks olnud mõistlikul määral võimalik ette näha (või mis vastavad muul moel artikli 8 kriteeriumidele).

Kütusehinna tõusuga seoses sisaldas Hurtigruteni leping juba hinnakohandusmehhanismi (artikli 6 lõige 2). Järelevalveamet on seisukohal, et potentsiaalsed hankemenetluses osalejad eeldavad mõistlikul määral, et selle sätte abil käsitletakse kütusehinna tõusu küsimust. Kuna kütusehind on ristluslaevade/praamide reederite jaoks oluline kuluartikkel, eeldab järelevalveamet, et kõnealuses sektoris tegutsevad ettevõtjad võtavad tavaliselt meetmeid selle tagamiseks, et hinnakõikumised ei põhjusta neile põhjendamatut rahalist riski. Tegelikult ettevõtja Hurtigruten tõepoolest maandas mõningaid kütusekuludega seotud riske. Sellest olenemata otsustasid Norra ametiasutused teha lisamakseid, tuginedes artiklis 8 sätestatud läbivaatamisklauslile.

Eespool toodut silmas pidades on järelevalveamet seisukohal, et artikli 8 konkreetse kohaldamise tulemused näitavad, et kohaldamine ei olnud läbipaistev ja objektiivne, ning leiab, et on väga vähetõenäoline, et mis tahes turuosaline oleks osanud eeldada artikli 8 sellisel moel kohaldamist.

Neljandas Altmarki kriteeriumis sätestatakse, et kui hankemenetlust ei korraldata, tuleb nõutava hüvitise tase kindlaks määrata kulude põhjal, mida tüüpiline, hästi korraldatud juhtimise ja vajaliku avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks sobivate transpordivahenditega varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud, arvestades nende kohustuste täitmisega seotud tulusid ja mõistlikku kasumit. Norra ametiasutused ei ole esitanud mingit teavet selle põhjendamiseks, et on täidetud neljandas Altmarki kriteeriumis sätestatud nn tõhususe kriteerium (47). Vastupidi, järelevalveametile esitatud aruannetest nähtub, et ettevõtjale Hurtigruten on avaliku teenuse osutamise eest makstud ülemäärast hüvitist (48). Sellest tulenevalt ei saa järelevalveamet nõustuda, et kõnealused kolm meedet vastavad neljandale Altmarki kriteeriumile.

Eespool toodut silmas pidades järeldab järelevalveamet seega, et teine Altmarki kriteerium ei ole täidetud. Peale selle järeldab järelevalveamet, et pidades silmas artikli 8 kohaldamist ja 2008. aastal toimunud läbirääkimiste tulemusi (s.t kolme meedet), ei saa nende põhjal sõlmitud lisalepingut käsitada hankemenetlusega hõlmatud lepinguna neljanda Altmarki kriteeriumi tähenduses. Peale selle ei ole Norra ametiasutused tõendanud, et on täidetud neljandas Altmarki kriteeriumis sätestatud nn tõhususe kriteerium. Sellest tulenevalt järeldab järelevalveamet, et antud juhtumi puhul ei ole täidetud ka neljas Altmarki kriteerium.

1.3.3.2.   Kolmas Altmarki kriteerium

Kolmanda kriteeriumi kohaselt ei tohi hüvitis olla suurem avaliku teenuse osutamiseks kantud kuludest, millest on maha arvatud teenuse osutamise tulemusel saadud tulu (hüvitis võib siiski hõlmata mõistlikku kasumit) (49).

Ettevõtja Hurtigruten tegeleb äritegevusega, mis jääb väljapoole avaliku teenuse valdkonda, sh vedades ettevõtja Hurtigruten laevadel ristlusreisijaid. Kolmandat Altmarki kriteeriumi tuleb lugeda koostoimes kulude paigutamise üldiste põhimõtetega, mis on muu hulgas sätestatud Chronoposti kohtuotsuses (50). See tähendab, et juhul kui avaliku teenuse osutajad tegelevad avaliku teenuse osutamisega paralleelselt ka äritegevusega, peab äritegevus kandma proportsionaalse osa ühistest püsikuludest (51).

Norra ametiasutuste esitatud aruannetest nähtub, et kõnealused kolm meedet ei hõlmanud üksnes avaliku teenuse osutamise kulude suurenemist, vaid nende eesmärk oli samuti hüvitada väljapoole avaliku teenuse valdkonda jääva tegevusega seotud kulud (52). Lisaks nähtub BDO teisest aruandest, et kõnealused kolm meedet hõlmasid ka nende kulude suurenemist, mis ei kaasnenud suurte muutustega, mida ei olnud võimalik mõistlikul määral ette näha (s.t mitte kõik hüvitatud kulud ei olnud sellised kulud, mida saab vastavalt artiklile 8 seaduslikult hüvitada) (53).

Peale selle ei ole ettevõtja Hurtigruten seadnud sisse eraldi raamatupidamisarvestust avaliku teenuse ja avaliku teenuse osutamisest välja jääva tegevuse jaoks (54) ning kõnealuse kolme meetmega seotud arvutused näivad kas i) põhinevat arusaamal, et avaliku teenuse osutamise alla tuleks paigutada kõik või suurem osa püsikuludest, mis on ühised avaliku teenuse osutamise ja sellega mitteseotud tegevuse puhul, või ii) eeldusel, et avalikku teenust ja selle alla mittekuuluvaid teenuseid ei ole vaja eristada ning et abi võib anda eesmärgiga muuta kasumlikuks kõik ettevõtja Hurtigruten tegevused (s.t nii avaliku teenuse osutamise kui ka selle alla mittekuuluvate teenuste osutamise) (55). Seega ei ole äritegevusele eraldatud proportsionaalset osa ühistest püsikuludest, mistõttu ei ole seda teenuse eest makstava riikliku hüvitise kindlaksmääramisel ka maha arvatud.

II jaotise punktis 3.2 esitatud üksikasjalikumas hinnangus (ülemäärase hüvitise maksmise küsimuse kohta) selgitatakse, et kuna ei ole sisse seatud nõuetekohast eraldi raamatupidamisarvestust ja meetmetega seotud arvutused ei ole kooskõlas eespool nimetatud kriteeriumidega – eelkõige kuna kasutatakse mitterepresentatiivseid hüpoteetilisi kulusid ja tulusid, kui tegelikud kulud ja tulud on teada –, jõudis järelevalveamet järeldusele, et kolmas Altmarki kriteerium ei ole antud juhtumi puhul täidetud.

1.3.3.3.   Altmarki kriteeriumid – järeldus

Kuna kolm Altmarki kriteeriumi neljast ei ole täidetud ning kuna avaliku teenuse osutamise eest riikliku hüvitise maksmisega seoses võib täitmata olla ainult üks kriteerium, ei saa kõnealuse kolme meetme puhul järeldada, et nendega ei anta ettevõtjale Hurtigruten eelist EMP lepingu artikli 61 tähenduses.

1.4.   Kolme meetme valikuline laad

Meetmed peavad olema valikulised selles tähenduses, et nendega soodustatakse teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist. Valikulise majandusliku eelisega on tegemist siis, kui leitakse, et meedet ei kohaldata ühe EMP riigi kõigi ettevõtjate suhtes üldiselt (56).

Järelevalveamet leiab, et kõnealuse kolme meetmega suurendati ettevõtjale Hurtigruten antavat riiklikku hüvitist ning need meetmed võeti vastu selle ettevõtjaga peetud individuaalsete läbirääkimiste tulemusel. Ainult ettevõtjal Hurtigruten oli võimalus pidada uuesti läbirääkimisi, et suurendada teenuste eest saadavat hüvitist, sest ta oli ainus teenuseosutaja. Sellepärast järeldab järelevalveamet, et kõnealused kolm meedet kujutavad endast ettevõtjale Hurtigruten antavat valikulist eelist.

Seoses NOx maksu / NOx fondi tehtavate sissemaksete hüvitamisega on Norra ametiasutused siiski esitanud järelevalveametile lisateavet avaliku teenuse osutajatele selliste maksude hüvitamist käsitleva haldustava kohta. Norra ametiasutused on selgitanud, et nad ei käsita hüvitisi valikulistena, sest „samasugust hüvitist kohaldatakse kõigi reisijate mereveoteenuste suhtes, mida osutatakse avaliku teenindamise kohustuse raames (…). Kõiki muid sarnastel tingimustel osutatavaid transporditeenuseid käsitletakse samal moel. Nimetatud muud transporditeenused hõlmavad regulaarset riiklikku ja piirkondlikku autopraamiühendust ning regulaarset reisijatevedu kiirpraamidega” (57).

Pärast NOx maksu kehtestamist on Norra ametiasutuste haldustava olnud hüvitada täielikult NOx maks / NOx fondi tehtava sissemaksed avaliku teenindamise kohustusega veoettevõtjatele sel määral, mil need maksed olid seotud sellise kohustuse täitmisega (58). Ettevõtja Hurtigruten puhul otsustasid Norra ametiasutused siiski hüvitamise määra piirata 90 %-ga avaliku teenindamise kohustusega seotud NOx maksust / NOx fondi tehtavatest sissemaksetest. NOx-kulude täielikku hüvitamist peeti ebasoovitavaks, sest selle tulemusel kaotaks ettevõtja Hurtigruten stiimuli vähendada heitkoguseid (59).

Kohtud on sedastanud, et maksumeetmed, millega antakse eeliseid teatavatele ettevõtjatele, ei ole valikulised, sest üldise süsteemi – mille osa need meetmed on – laad ja üldine struktuur õigustasid nende meetmete võtmist (60). Adria-Wien Pipeline’i juhtumi puhul (61) hindas Euroopa Kohus Austria kava, mille kohaselt kehtestati kõigile ettevõtjatele energiatarbimise keskkonnamaks ning mille kohaselt kaupu tootvatel ettevõtjatel oli õigus makstud maksu osalisele hüvitamisele. Teenuseid osutavatel ettevõtjatel sarnast õigust hüvitisele ei olnud. Küsimus oli selles, kas kaupu tootvatele ettevõtjatele võimaldatud hüvitis kujutas endast riigiabi. Euroopa Kohus ei leidnud mingit põhjendust süsteemi laadis või üldises struktuuris, sest siseriikliku õigusnormi aluseks olevad ökoloogilised kaalutlused ei õigustanud teenuseid osutatavate ettevõtjate energiatarbimise käsitlemist erinevalt kaupu tootvate ettevõtjate energiatarbimisest. Euroopa Kohus sedastas, et kummagi sektori energiatarbimine on keskkonna jaoks ühtemoodi kahjulik (62).

Antud juhtumi puhul võib teha sarnaseid tähelepanekuid. NOx maksu eesmärk on vähendada lämmastikoksiidi (NOx) heitkoguseid (63). Küsimus on selles, kas NOx maksu / NOx fondi tehtavate sissemaksete eest avaliku teenuse osutajatele antav hüvitis on NOx maksu süsteemi laadi ja üldise struktuuriga põhjendatud. NOx maksu süsteemi eesmärk on innustada ettevõtjaid vähendama oma NOx heitkoguseid ning seeläbi vähendama keskkonnareostust. Need NOx maksu aluseks olevad kaalutlused ei õigusta avaliku teenuse osutajate erinevat kohtlemist nendest ettevõtjatest, kes avalikku teenust ei osuta. Avaliku teenuse osutajate NOx heited kahjustavad keskkonda võrdväärselt. Isegi kui see oleks NOx maksu süsteemi loogika kohaselt põhjendatud, siis ettevõtja Hurtigruten täidab avaliku teenindamise kohustust ning tegeleb samal ajal ka äritegevusega, kuid NOx maksu / NOx fondi tehtavate sissemaksete eest hüvitise maksmise puhul ei eristata neid kahte tegevusliiki nõuetekohaselt (64).

Sellepärast saab järelevalveamet järeldada ainult seda, et ettevõtjale Hurtigruten antav hüvitis, mis moodustab 90 % NOx maksust / NOx fondi tehtavatest sissemaksetest, kujutab endast valikulist meedet, sest teised sarnaseid avalike teenuste hulka mittekuuluvaid transporditeenuseid osutavad ettevõtjad peavad kandma NOx maksu / NOx fondi tehtavate sissemaksetega seotud kulud täies ulatuses.

Sellepärast järeldab järelevalveamet, et kõnealused kolm meedet kujutavad endast ettevõtjale Hurtigruten antavat valikulist eelist.

1.5.   Konkurentsi moonutamine ja lepinguosaliste vahelise kaubanduse mõjutamine

Kui finantsabi tugevdab ettevõtja seisundit võrreldes teiste EMP-siseses kaubanduses konkureerivate ettevõtjatega, tuleb viimati nimetatud ettevõtjaid käsitada abi tõttu kannatanud ettevõtjatena (65).

Nagu eespool näidatud, antakse ettevõtjale Hurtigruten kõnealuse kolme meetmega valikuline majanduslik eelis. Siseriiklike meretransporditeenuste (merekabotaaži) turg, kus ettevõtja Hurtigruten tegutseb, avati kogu EMPd hõlmavale konkurentsile 1998. aastal (66). Peale selle tegutseb ettevõtja Hurtigruten ka turismisektoris, eelkõige korraldades Norra rannikul ristlusi / edasi-tagasi reise. Teised ettevõtjad pakuvad ristlusi Norra ranniku samades osades (67). Ettevõtja Hurtigruten korraldab erinevaid ristlusi ka erinevates Euroopa riikides.

Sellest tulenevalt järeldab järelevalveamet, et ettevõtjale Hurtigruten antud hüvitis võib moonutada konkurentsi ja mõjutada EMP-sisest kaubandust.

2.   MENETLUSNÕUDED

Vastavalt protokolli nr 3 I osa artikli 1 lõikele 3 „teavitatakse EFTA järelevalveametit piisavalt aegsasti abi andmise või selle muutmise kavadest, et võimaldada tal esitada märkusi (…). Asjaomane riik ei tohi oma kavandatavat meedet jõustada enne, kui menetluse käigus on võetud vastu lõplik otsus.”

Norra ametiasutused ei teavitanud järelevalveametit kõnealusest kolmest meetmest. Sellest tulenevalt järeldab järelevalveamet, et Norra ametiasutused ei ole täitnud protokolli nr 3 I osa artikli 1 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustust.

3.   ABI KOKKUSOBIVUS

Norra ametiasutused tuginevad EMP lepingu artikli 59 lõikele 2 ja väidavad, et kõnealused meetmed kujutavad endast hüvitist, mis on vajalik avaliku teenindamise kohustuse täitmiseks vastavalt järelevalveameti suunistele meretranspordile abi andmise kohta ning vastavalt avaliku teenuse osutamise eest hüvitise maksmise üldpõhimõtetele. Peale selle tuginevad nad artikli 61 lõike 3 punktile c ning väidavad, et analüüsitavaid meetmeid võib pidada EMP lepinguga kokkusobivateks kui päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste kohaseid restruktureerimismeetmeid.

Järgnevalt hindab järelevalveamet abi kui EMP lepingu artikli 59 lõike 2 kohase avalike teenuste osutamise eest antava hüvitise ning kui artikli 61 lõike 3 kohase päästmis- ja restruktureerimismeetme või erakorralise meetme kokkusobivust EMP lepinguga.

3.1.   Avalike mereveoteenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi hindamise õigusraamistik

Vastavalt merekabotaaži määruse artiklile 4 ja mereveoteenustele antavat abi käsitlevate järelevalveameti suuniste punktile 9 võivad EFTA riigid kehtestada avaliku teenindamise kohustuse või sõlmida avaliku teenindamise lepinguid teatavate mereveoteenuste osutamiseks eeldusel, et hüvitis on kooskõlas EMP lepingus sätestatud eeskirjadega ja riigiabi andmise menetlusega.

EMP lepingu artikli 59 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Ettevõtjad, kellele on usaldatud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine või kes on fiskaalmonopolid, alluvad käesoleva lepingu eeskirjadele, eelkõige konkurentsieeskirjadele niivõrd, kuivõrd nimetatud eeskirjade kohaldamine ei takista juriidiliselt ega faktiliselt nendele määratud eriülesannete täitmist. Kaubanduse arengut ei tohi mõjutada määral, mis oleks vastuolus lepinguosaliste huvidega.”

Järelevalveamet märgib, et kuigi järelevalveameti suuniseid avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi kohta (edaspidi „avalike teenuste eest makstavat hüvitist käsitlevad suunised”) ei kohaldata transpordisektori suhtes, (68) esitatakse neis suurel määral kokkuvõte põhimõtetest, mida kohaldatakse üldiselt avalike teenuste eest hüvitise maksmise suhtes. Järgnevalt viidatakse avalike teenuste eest makstavat hüvitist käsitlevatele suunistele üksnes niivõrd, kui need väljendavad selliseid üldkohaldatavaid põhimõtteid.

Selleks et riigiabi kujutaks endast avaliku teenuse eest makstavat hüvitist, mis on kokkusobiv EMP lepinguga artikli 59 lõike 2 alusel, peab asjaomane teenus esiteks kujutama endast üldist majandushuvi pakkuvat teenust. Teiseks peab EFTA riik olema teinud asjaomasele ettevõtjale ülesandeks selle teenuse osutamise. Kolmandaks, hüvitist tuleb anda läbipaistval moel, (69) see peab olema proportsionaalne, (70) s.t see ei tohi olla suurem, kui on vajalik (71) avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevate kulude katmiseks, hõlmates mõistlikku kasumit (72).

Ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses ei seadnud järelevalveamet kahtluse alla kahe esimese kriteeriumi täitmist (73). Järelevalveameti arvates ei saa Norra ametiasutuste esitatud teabe põhjal siiski järeldada, et on täidetud kolmas kriteerium. Alguses kordab järelevalveamet, et Hurtigruteni leping sõlmiti avaliku pakkumise tulemusel. Üldises plaanis märgib järelevalveamet, et nõuetekohase hankemenetlusega tagatakse tavaliselt see, et selle tulemusel sõlmitud leping ei hõlma abi andmist. Teatavatel asjaoludel peab ametiasutustel olema võimalik tühistada avaliku pakkumise tulemusel sõlmitud avaliku teenindamise lepingud ning sõlmida nende asemel uued avaliku teenindamise lepingud, mis hõlmavad riigiabi. Antud juhtumi puhul Norra ametiasutused seda lähenemisviisi siiski ei soosinud. Nagu eespool nimetatud, ei antud kolme meetme vormis makstud hüvitist läbipaistval moel hankemenetluse raames, vaid see tulenes uutest kahepoolsetest läbirääkimistest, mis viidi läbi aastaid pärast lepingu sõlmimist.

Abi andmisega avalike teenuste eest makstava hüvitisena peavad Norra ametiasutused tagama, et kõnealune abi on kokkusobiv sellise abi suhtes kohaldatavate eeskirjadega. Oluline on, et kui abi saaval ettevõtjal on ka väljapoole avaliku teenuse osutamist jääv äritegevus, peab see tegevus kandma asjakohase osa mõlema tegevusvaldkonna ühistest püsikuludest (74).

3.2.   Avaliku teenuse osutamise eest makstava hüvitise summa

Norra ametiasutuste esitatud selgituste põhjal oli kõnealuse kolme meetme eesmärk hüvitada ettevõtjale Hurtigruten: i) uued kulud, mis olid seotud avaliku teenuse osutamisega ja tulenesid NOx maksu kehtestamisest, ning ii) avaliku teenuse osutamisega seotud sisendtegurite üldine hinnatõus. Järelevalveamet on seisukohal, et Norra ametiasutuste poolt kulude paigutamise suhtes võetud lähenemisviis ei näita, et kõnealused kolm meedet ei põhjusta ülemäärase hüvitise maksmist avaliku teenuse osutamise eest.

3.2.1.   Ühiste püsikulude suhtes võetud ebajärjepidev lähenemisviis

Juhul kui avaliku teenuse osutajad tegelevad avaliku teenuse osutamisega paralleelselt ka äritegevusega, peab äritegevus kandma proportsionaalse osa ühistest püsikuludest (75). Avalike teenuste eest makstavat hüvitist käsitlevates suunistes on sätestatud järgmist:

„Arvesse võetavad kulud sisaldavad kõiki üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamisega seonduvaid kulusid. Kui kõnealuse ettevõtja tegevus piirdub üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamisega, võib arvesse võtta kõik ettevõtja kantud kulud. Juhul kui ettevõtja tegevus ei piirdu üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamisega, võib arvesse võtta vaid üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamisega seonduvad kulud. Seoses üldist majandushuvi pakkuvate teenustega tehtud kulud võivad katta kõnealuste teenuste osutamisel tekkivad muutuvkulud, asjakohase osa üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise ja muu tegevusega seotud ühistest püsikuludest ja piisava kasumi omakapitalilt, mis on paigutatud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamisse” (76).

Sellest põhimõttest kõrvalekaldumine on põhjendatud ainult erandlikel asjaoludel; järelevalveameti suunistes riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta avalik-õigusliku ringhäälingu suhtes märgitakse, et kulude paigutamine avaliku teenuse osutamise ja muu tegevuse vahel ei ole kohustuslik, kui kulude eristamine ei ole põhjendatult võimalik (77). Neil juhtudel tuleb netotulu, mis saadi sellise väljapoole avaliku teenuse osutamist jääva tegevuse tulemusel, millel on avaliku teenindamise kohtustega hõlmatud tegevusega ühised kulud, paigutada siiski avaliku teenuse alla (78). Järelevalveamet ei leia, et ettevõtja Hurtigruten oleks sellises erandlikus olukorras. Kuigi võib väita, et ettevõtja Hurtigruten avaliku teenuse osutamisega seotud ja mitteseotud tegevuse ühiste püsikulude eristamine ei pruugi alati olla lihtne ülesanne, on siiski võimalik kulusid eristada muu hulgas kahte liiki tegevuse käibest tuleneva tulu alusel (79).

Selle põhjal järeldab järelevalveamet, et antud juhtumi puhul kohaldatakse kulude jagamise üldkohaldatavat põhimõtet. Sellepärast ei saa järelevalveamet kiita heaks PwC aruandes esitatud kolmanda meetodi alusel võetud lähenemisviisi, mille puhul ei eristata avaliku teenuse osutamist ja ettevõtja Hurtigruten äritegevust.

Kuigi ettevõtja Hurtigruten tegeleb majandustegevusega ka väljaspool avaliku teenuse osutamist, ei võeta kolmes aruandes järjepidevalt arvesse asjaolu, et äritegevus peab kandma proportsionaalse osa püsikuludest, mis on ühised avaliku teenuse osutamise ja äritegevuse puhul, nagu nõutakse eespool nimetatud kohtupraktikaga.

Aruannetes paigutatakse mitu sellist kulukategooriat avalike teenuste poolele (nt sadamamaksud, hoolduskulud, kütusekulud (välja arvatud Geirangerfjordenis osutatava teenusega seotud tarbimine)), samas kui muud liiki ühised püsikulud, mis ei ole küll täiel määral kaetud avalike teenuste poolelt, ei näi olevat paigutatud proportsionaalselt ühelt poolt avaliku teenindamise kohustuse ja teiselt poolt äritegevuse vahel (avaliku teenuse poolele on paigutatud 90 % kütusetarbimisega seonduvast NOx-kulust) (80).

Ühiste püsikulude ebapiisava paigutamise tõttu ei saa järelevalveamet järeldada, et kaks esimest PwC aruandes või kahes BDO aruandes nimetatud meetodit näitavad, et kõnealused kolm meedet ei hõlma ülemäärase hüvitise maksmist avalike teenuste osutamise eest.

Kokkuvõtteks järeldab järelevalveamet ühiste püsikulude suhtes võetud ja eespool kirjeldatud ebajärjepideva lähenemisviisi tõttu, et ühegi PwC aruandes nimetatud kolme meetodi või kahes BDO aruandes nimetatud meetodite puhul ei ole ühised kulud nõuetekohaselt paigutatud avalike teenuste ja äritegevuse vahel, nii et arvesse oleks võetud ainult üldist majandushuvi pakkuvate teenustega seotud kulud. Sellepärast ei saa tõendada, et kõnealused kolm meedet ei hõlma ülemäärase hüvitise maksmist avalike teenuste osutamise eest.

3.2.2.   Raamatupidamisarvestuse mitteeristamine

Kuigi ettevõtjal Hurtigruten on tegevus ka väljaspool avaliku teenuse osutamist, ei ole ta järginud kohustust eristada avaliku teenuse osutamisega seotud raamatupidamisarvestust muud tegevust käsitlevast raamatupidamisarvestusest (81). Seega võib järeldada, et ei ole täidetud avalike teenuste eest hüvitise maksmise süsteemi läbipaistvuse oluline eeltingimus (82).

3.2.3.   Arvutused põhinevad mitterepresentatiivsetel hüpoteetilistel kuludel ja tuludel, kuigi tegelikud kulud ja tulud on teada

Hüvitise arvutamisel tuleks kasutada ettevõtja Hurtigruten tegelikke kulusid ja tulusid.

Järelevalveamet märgib esiteks, et PwC aruandes ja BDO teises aruandes arvutatakse avaliku teenindamise kulud hüpoteetilise minimaalse arvu laevade käitamisega seotud kulude ja tulude põhjal (83). Norra ametiasutused näivad põhjendavat ühiste kulude paigutamata jätmist väljapoole avaliku teenuse osutamist sellega, et nad rõhutavad, et arvutused ei põhine ettevõtja Hurtigruten kogu laevastiku käitamisega seotud tegelikel kuludel ja tuludel, vaid pigem laevade M/S Narvik või M/S Vesterålen kuludel ja tuludel. Nad näivad väitvat, et kui avalike teenuse osutamise kulud ja tulud arvutatakse rangelt hüpoteetilise n-ö miinimumlaevastiku käitamisega seotud kulude alusel, mis on tõenäoliselt väiksemad ettevõtja Hurtigruten tegeliku laevastiku käitamise kuludest, ei ületa hüvitis avaliku teenuse osutamisel kantud tegelikke kulusid.

Selle meetodi puhul ei võeta siiski arvesse asjaolu, et avaliku teenuse osutamisega mittehõlmatud tegevus peab kandma proportsionaalse osa ühistest kuludest. Järelevalveamet eeldab, et ühelt poolt avaliku teenuse osutamine ja teiselt poolt selle alla mittekuuluv äritegevus ei moodusta sarnast osa tegeliku laevastiku ja hüpoteetilise miinimumlaevastiku käitamisel. Nn miinimumlaevastiku meetod põhineb – nagu viitab ka selle nimi – minimaalse teenindusmahuga laevastikul. On väga tõenäoline, et tegeliku (suurema võimsusega/teenindusmahuga) laevastiku tegevusest jääb väljapoole avaliku teenindamise valdkonda suurem osa kui hüpoteetilise miinimumlaevastiku puhul. Sellisel juhul peaks avaliku teenuse osutamisega mittehõlmatud tegevus kandma suurema osa ühistest püsikuludest.

Selle põhjal lükkab järelevalveamet ümber väite, et hüpoteetilisel miinimumlaevastikul põhinevad arvutused näitavad, et ettevõtjale Hurtigruten ei ole makstud ülemäärast hüvitist.

Teiseks, avaliku teenuse osutamise eest makstava hüvitise ex post arvutamise puhul tuleb avaliku teenuse osutamise kulude arvutamisel võtta aluseks tegelik kütusekulu. Norra ametiasutused ei saa jätta lihtsalt tähelepanuta ettevõtja Hurtigruten riskide maandamise alast tegevust, sest riskide maandamise õnnestumise korral võib see põhjustada ülemäärase hüvitise maksmist (sest riskide maandamise tulemusel saavutatakse madalam hind).

Kolmandaks ei ole järelevalveametil põhjust uskuda, et Norra ametiasutustel puudub juurdepääs ettevõtja Hurtigruten tegelikele kuludele ja tuludele; PwC aruandes esitatud teine meetod ja BDO esimene aruanne näivad põhinevat tegeliku laevastiku kuludel ja tuludel. Nagu eespool märgitud, on avaliku teenuse osutamise kulude arvutamisel asjakohased tegelikud ja representatiivsed kulud. Mitterepresentatiivsete hüpoteetiliste kulude hindamine seda ei asenda.

3.2.4.   Järeldus

Eraldi raamatupidamisarvestuse puudumine avalike teenuste osutamise ja muu äritegevuse jaoks, ebajärjepidev lähenemisviis kulude paigutamisele ning tuginemine mitterepresentatiivsetele ja hüpoteetilistele (ja mitte tegelikele) kuludele tähendab, et järelevalveamet ei saa järeldada, et kõnealused kolm meedet ei hõlma mingit ülemäärase hüvitise maksmist. Sellest tulenevalt järeldab järelevalveamet, et kõnealused kolm meedet ei saa kujutada endast avaliku teenuse eest makstavat hüvitist, mis on kokkusobiv EMP lepinguga selle lepingu artikli 59 lõike 2 alusel.

3.3.   Meetme kui erakorralise meetme või restruktureerimisabi kokkusobivus

Järelevalveamet tuletab meelde, et tegevuskahjumi katmiseks antav abi ei ole üldjuhul kokkusobiv EMP lepinguga.

Kuna käesolevas otsuses uuritava lisahüvitisega kaetakse ettevõtja Hurtigruten igapäevase toimimisega seotud kulusid, tuleb meetmeid käsitada tegevusabina (84).

Sellise tegevusabi võib erandjuhtudel heaks kiita, kui on täidetud EMP lepingu erandeid sisaldavates sätetes kindlaks määratud tingimused. Sellised erandid on sätestatud EMP lepingu artikli 61 lõikes 3. Norra ametiasutused on menetluse algatamise otsusega seoses saadetud vastuses tuginenud artikli 61 lõike 3 punktis c sätestatud erandile ning päästmis- ja ümberkorraldamissuunistele. Sellele antakse hinnang allpool, kuid esmalt käsitleb järelevalveamet Norra ametiasutuste esitatud teavet, milles viidatakse nn erakorralistele meetmetele.

3.3.1.   Erakorralised meetmed – artikli 61 lõike 3 punkt b, või EMP lepingu artikli 61 lõike 3 punkti c kohane päästmismeede

Norra ametiasutused on osutanud ettevõtja Hurtigruten finantsseisundile 2008. aastal ning reaalsele ohule, et ettevõtja Hurtigruten lõpetab lepingu pankroti vältimiseks. Norra ametiasutuste sõnul sundisid need asjaolud neid võtma erakorralisi meetmeid teenuste osutamise jätkamise tagamiseks. Norra ametiasutused on väitnud, et erakorralisi meetmeid võib käsitada õiguspärastena eesmärgiga tagada teenuste osutamise jätkamine. Ametiasutused ei ole siiski osutanud artikli 61 lõikes 3 sätestatud erandile või mis tahes muule EMP lepingu sättele. Järelevalveameti arvates ei saa seda argumenti hinnata artikli 61 lõike 3 punkti c ning päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste kohase päästmisabina, sest suuniste kohane päästmisabi on oma laadilt ajutine ja tagastatav abi. Kõnealused kolm meedet seda ei ole.

Peale selle on järelevalveamet uurinud, kas Norra ametiasutuste kirjeldatud olukorda võib käsitada tõsise häirena artikli 61 lõike 3 punkti b tähenduses (kuigi Norra ametiasutused ei ole sellele sättele osutanud) ja sellest tulenevalt kokkusobiva abina.

Kohtupraktikast on selge, et EMP lepingu artikli 61 lõike 3 punktis b sätestatud erandit tuleb kohaldada piiravalt ning see peab olema suunatud sellise häire kõrvaldamisele, mis mõjutab liikmesriigi kogu majandust (mitte üksnes sektorit või piirkonda) (85).

Norra ametiasutuste esitatud teabes ei sisaldu midagi, mis annaks märku sellest, et abi oli suunatud kogu Norra majandust mõjutava häire kõrvaldamisele. Isegi kõige halvema stsenaariumi korral, mille kohaselt ettevõtja Hurtigruten oleks lõpetanud teenuse osutamise ja riik oleks olnud sunnitud sõlmima uue lepingu kogu liini või selle osa kohta, ei oleks teenuse ajutist katkemist võinud pidada kogu Norra majandust mõjutavaks tõsiseks häireks, isegi kui võtta arvesse ettevõtja Hurtigruten osutatava teenuse kultuurilist, sotsiaalset ja majanduslikku tähtsust.

Sellepärast leiab järelevalveamet, et artikli 61 lõike 3 punkti b kohast erandit ei saa antud juhtumi puhul kohaldada. Järelevalveamet käsitleb siiski seda Norra ametiasutuste esitatud argumenti samuti EMP lepingu artikli 61 lõike 3 punkti c alusel, mida arutatakse allpool.

3.3.2.   Restruktureerimismeetmed – EMP lepingu artikli 61 lõike 3 punkt c

Norra ametiasutused on osutanud EMP lepingu artikli 61 lõike 3 punktis c sätestatud erandile ning väitnud, et riigi sekkumine kujutab endast restruktureerimisabi.

Norra ametiasutused on esitanud oma seisukoha, et järelevalveameti päästmis- ja ümberkorraldamissuunistes sätestatud olulised kriteeriumid, mille alusel on tegemist restruktureerimisabiga, võivad olla täidetud. Nad väidavad, et ettevõtja Hurtigruten oli ja on oluline ettevõtja vastavalt päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste jaotise 1 punktile 7 ning et tegemist oli raskustes ettevõtjaga samades suunistes esitatud määratluse kohaselt (86).

Päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste üldpõhimõte on võimaldada anda restruktureerimisabi ainult olukorras, kus ettevõtja ellujäämisest tulenev kasu kaalub üles mis tahes konkurentsimoonutused. Luba antakse ainult juhul, kui on täidetud ranged tingimused, sealhulgas i) et abi antakse tingimusel, et rakendada tuleb selline restruktureerimiskava, mille abil taastatakse ettevõtja pikaajaline elujõulisus mõistliku aja jooksul; ii) abisaaja peab rahastama olulise osa oma restruktureerimiskuludest (suurte ettevõtjate puhul vähemalt 50 %); iii) tuleb võtta kompenseerivad meetmed, et ennetada või minimeerida konkurentsi moonutamise riske (vara loovutamist, tootmisvõimsuse või turuosa vähendamist jne); iv) abi peab rangelt piirduma vajamineva miinimumiga; v) restruktureerimiskava tuleb viie ellu täies ulatuses ning vi) järelevalveametil peab asjaomase EFTA riigi poolt korrapäraselt esitatud aruannete kaudu olema võimalik saada kinnitust restruktureerimiskava nõuetekohase rakendamise kohta.

Järelevalveameti arvates ei täida kõnealused kolm meedet abi lubamise tingimusi, mis on sätestatud päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste jaotises 3.2.2. Kõigepealt peab abi andmise tingimuseks olema, et abisaaja rakendab restruktureerimiskava, (87) millest tuleb järelevalveametit teavitada ja mille järelevalveamet peab heaks kiitma (88). Norra ametiasutused ei teatanud järelevalveametile restruktureerimiskavast, kuigi ettevõtjaga Hurtigruten peeti läbirääkimisi lepingu artikli 8 alusel.

Kohtupraktika kinnitab, (89) et riigi käsutuses peab abi andmise ajal olema usaldusväärne restruktureerimiskava ning see peab olema tema suhtes siduv. Järelevalveamet kahtleb, kas riikliku hüvitise kohandamine kujutab endast restruktureerimisabi, ning Norra ametiasutuste esitatud teavet ettevõtja Hurtigruten saneerimise ja reformide kohta, mille ettevõtja Hurtigruten viis peamiselt läbi 2008. aastal selleks, et tuua äriühing välja finantsraskustest, saab käsitada restruktureerimiskavana päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste tähenduses.

Samuti ei näe järelevalveamet seost ettevõtja Hurtigruten ja riigi vahel Hurtigruteni lepingu artikli 8 kohaselt avaliku teenuse osutamiseks kokku lepitud lisamaksete suuruse ning äriühingu restruktureerimiskulude vahel.

Järelevalveametile ei ole esitatud mingit teavet, mille põhjal saaks järeldada, et ettevõtja Hurtigruten restruktureerimine oli abimeetme võimaldamise eeltingimus. Vastupidi, Norra ametiasutuste allkirjastatud 5. novembri 2008. aasta kirjas ei osutata mingile restruktureerimisele ega restruktureerimiskavale. Sama kehtib lisalepingu kohta, millele Norra ametiasutused ja ettevõtja Hurtigruten kirjutasid alla vastavalt 8. juulil 2009 ja 19. augustil 2009; selles kinnitatakse hoopis lisahüvitise andmist avaliku teenuse osutamise eest vastavalt 2004. aastal sõlmitud algsele lepingule ning selles ei viidata, nagu kujutaksid maksed endast restruktureerimisabi. Peale selle, kui Norra parlament abi andmise 2008. aasta detsembris heaks kiitis, ei viidatud sellele, et kõnealune abi on osa ettevõtja Hurtigruten restruktureerimisest (90). Lisaks näib, et Norra ametiasutustele ei ole saadetud ettevõtja Hurtigruten poolt 9. jaanuaril 2009. aastal pankadele saadetud kirja, (91) milles viidatakse nn põhjalikule restruktureerimiskavale; isegi kui see kiri saadeti Norra ametiasutustele, ei olnud see nende käsutuses abi andmist käsitleva otsuse tegemise ajal, sest see kiri koostati alles pärast abi andmist käsitleva otsuse tegemist. Peale selle ei toetanud ettevõtja Hurtigruten juristi koostatud kaks märgukirja ega Norra ametiasutuste poolt sellele järgnevalt esitatud teave järeldust, et 2008. aastal kõnealuse kolme meetme kohta otsuse tegemise ajal ei olnud ametiasutuste käsutuses restruktureerimiskava.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Norra ametiasutuste poolt antud juhtumiga seoses esitatud teave näib tõendavat, et kõnealuse kolme meetme võimaldamise ajal 2008. aastal ei võtnud riik arvesse mingeid restruktureerimisega seonduvaid kaalutlusi, vaid eesmärk oli üksnes katta avaliku teenuse osutamisega seotud lisakulud (92).

Järelevalveamet on seisukohal, et restruktureerimiskava tegelik olemasolu ajal, mil EFTA riik abi annab, on päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste kohaldamise vajalik eeltingimus. Vaidlusaluse abi andmise ajal peab abi andva EFTA riigi käsutuses olema [päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste] nõuetele vastav restruktureerimiskava (93).

Kooskõlas päästmis- ja ümberkorraldamissuunistega oleks – kui abi oleks antud restruktureerimisabina – ettevõtja Hurtigruten restruktureerimiskava pidanud olema Norra ametiasutuste käsutuses hiljemalt siis, kui ametiasutused tegid 2008. aasta detsembris 125 miljoni Norra krooni suuruse makse. Norra ametiasutuste esitatud teabest ei nähtu, et Norra ametiasutustel oli võimalik kontrollida, kas restruktureerimiskava oli elujõuline või kas see põhines realistlikel oletustel, nagu on nõutav päästmis- ja restruktureerimiskava kohaselt. Sellest tulenevalt järeldab järelevalveamet, et ettevõtjale Hurtigruten anti abi, ilma et Norra ametiasutuste käsutuses oleks olnud restruktureerimiskava.

Kuna käesolevas otsuses kindlaksmääratud abimeetmed ei ole seotud sellise elujõulise restruktureerimiskavaga, mida asjaomane EFTA riik kohustub rakendama, (94) ei ole päästmis- ja ümberkorraldamissuunistes sätestatud tingimused antud juhtumi puhul täidetud.

Peale selle, vastavalt päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste jaotisele 2.2 peab restruktureerimine põhinema realistlikul, ühtsel ja laiaulatuslikul kaval, mille eesmärk on taastada äriühingu pikaajaline elujõulisus. Restruktureerimine ei saa piirduda finantsabiga, mille eesmärk on korvata varasem kahju, tegelemata selle kahju põhjustega.

Nagu kirjeldatud eespool I jaotise punktis 5.2, on Norra ametiasutused esitanud teabe neljast punktis koosneva täiustamise programmi kohta, mille ettevõtja Hurtigruten võttis vastu 15. mail 2008 oma iga-aastasel üldkoosolekul (tulude suurendamine, võla vähendamine, kulude vähendamine ning uued ja suuremad maksed avalike teenuste eest) ning millele lisati seejärel 2009. aasta veebruaris viienda punktina rahaline ümberkorraldamine.

Norra ametiasutused taotlevad, et ettevõtja Hurtigruten juristide 23. märtsil 2009 ja 24. veebruaril 2010 saadetud kahte märgukirja koos lisadega käsitataks äriühingu restruktureerimiskavana. Järelevalveamet märgib, et esitatud dokumendid ei vasta päästmis- ja ümberkorraldamissuunistes sätestatud tingimustele. Eelkõige ei kirjeldata nendes mingil moel asjaolusid, mis viisid äriühingu raskustesse ning mis võimaldaks seeläbi hinnata abimeetmete asjakohasust, ning märgukirjad ei sisalda suunistes nõutavat turu-uuringut. Võttes arvesse üldiseid konkurentsiprobleeme ning abi lubamise rangeid tingimusi vastavalt päästmis- ja ümberkorraldamissuunistele, järeldab järelevalveamet, et abimeetmed ei ole EMP lepinguga kokkusobivad vastavalt EMP lepingu artikli 61 lõike 3 punktile c koostoimes päästmis- ja ümberkorraldamissuunistega.

Lisapunktina on Norra ametiasutused esitanud oma seisukoha, et järelevalveamet peaks võtma arvesse asjaolu, et ettevõtja Hurtigruten osutab mereveoteenuseid piirkondades, mis kuuluvad suures ulatuses abi saavate piirkondade hulka.

Päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste jaotise 3.2.3 punktis 55 nähakse ette, et järelevalveamet võtab abistatavates piirkondades antava restruktureerimisabi hindamisel arvesse regionaalarengu vajadust, kohaldades leebemaid tingimusi kompenseerivate meetmete rakendamise ja abisaaja panuse suuruse osas. Kuna ettevõtja Hurtigruten esitatud restruktureerimiskava ei hõlma kompenseerivaid meetmeid (95) ning Norra ametiasutused ei ole esitanud ühtegi argumenti selle kohta, kuidas suuniste selle sättega võiks antud juhtumi puhul põhjendada restruktureerimisse antavat väiksemat omapanust, lükkab järelevalveamet selle väite tagasi.

4.   JÄRELDUS KOKKUSOBIVUSE KOHTA

Eelnenud hinnangu põhjal leiab järelevalveamet, et kõnealused kolm meedet ei ole kooskõlas EMP lepingus sätestatud riigiabi eeskirjadega.

5.   ABI TAGASINÕUDMINE

Vastavalt EMP lepingule ja Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale on järelevalveamet pädev otsustama, et asjaomane riik peab abi andmise lõpetama või abi muutma, (96) kui kõnealune abi on järelevalveameti arvates EMP lepinguga kokkusobimatu. Euroopa Kohus on samuti korduvalt sedastanud, et riigi kohustus lõpetada sellise abi andmine, mis on Euroopa Komisjoni arvates siseturuga kokkusobimatu, on kehtestatud eesmärgiga taastada eelnevalt kehtinud olukord (97). Sellega seoses on kohus leidnud, et see eesmärk on saavutatud, kui abisaaja on maksnud tagasi ebaseaduslikult antud abisummad, loobudes seeläbi eelisest, mis tal turul oma konkurentidega võrreldes oli, ning on taastatud olukord, mis kehtis enne abi maksmist (98).

Eespool nimetatud põhjustel leiab järelevalveamet, et kõnealused kolm meedet võivad hõlmata ülemäärase hüvitise maksmist avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest, mistõttu on tegemist EMP lepinguga kokkusobimatu riigiabiga. Kuna kõnealustest meetmetest järelevalveametile ei teatatud, tuleneb protokolli nr 3 II osa artiklist 14, et järelevalveamet otsustab, et EMP lepingus sätestatud riigiabi eeskirjadega kokkusobimatu ebaseaduslik abi tuleb abisaajatelt tagasi nõuda.

Tagasinõudmisel peab järelevalveamet lähtuma proportsionaalsuse üldpõhimõttest (99). Kooskõlas tagasinõudmise eesmärgi ja proportsionaalsuse põhimõttega nõuab järelevalveamet tagasi üksnes selle osa abist, mis on EMP lepinguga kokkusobimatu. Osa kõnealuse kolme meetme alusel tehtud maksetest võib käsitada EMP lepinguga kokkusobivatena kui avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest makstavat hüvitist. Seega nõutakse tagasi ainult see osa kõnealuse kolme meetme alusel tehtud maksetest, mis kujutab endast ülemäärast hüvitist.

Norra ametiasutusi kutsutakse üles esitama üksikasjalikku ja täpset teavet ettevõtjale Hurtigruten makstud ülemäärase hüvitise kohta. Selle kindlaksmääramiseks, kui suurt osa maksetest võib EMP lepingu artikli 59 lõike 2 alusel pidada EMP lepinguga kokkusobivaks kui avaliku teenindamise eest makstavat hüvitist, tuleb võtta nõuetekohaselt arvesse selles valdkonnas kohaldatavaid üldpõhimõtteid ja eelkõige järgmist:

i)

avaliku teenuse osutamise ja sellega mitteseotud tegevuse kulud ja tulud peavad olema nõuetekohaselt paigutatud;

ii)

avaliku teenuse osutamise eest makstav hüvitis ei tohi katta rohkem kui proportsionaalse osa avaliku teenuse osutamise ja sellest väljapoole jääva tegevuse ühistest püsikuludest; ning

iii)

avaliku teenuse osutamise eest makstava hüvitise arvutamine ei tohi põhineda mitterepresentatiivsetel hüpoteetilistel kuludel, kui tegelikud kulud on teada.

Sellega seoses on oluline tuletada meelde, et kooskõlas avalike teenuste eest makstavat hüvitist käsitlevate suuniste punktiga 22 ei tohi liigne hüvitis jääda ettevõtja käsutusse põhjendusega, et tegemist on muude sätete või suuniste kohaselt EMP lepingule vastava abiga, välja arvatud juhul, kui selleks on luba antud,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Lisalepingus sätestatud kolm meedet kujutavad endast riigiabi, mis on EMP lepinguga kokkusobimatu EMP lepingu artikli 61 lõike 1 tähenduses, niivõrd kui nende abil antakse avaliku teenuse eest ülemäärast hüvitist.

Artikkel 2

Norra ametiasutused võtavad kõik vajalikud meetmed, et nõuda ettevõtjalt Hurtigruten tagasi artiklis 1 osutatud abi, mida anti ettevõtjale Hurtigruten ebaseaduslikult.

Artikkel 3

Tagasinõudmine peab toimuma viivitamatult ja siseriiklikes õigusnormides sätestatud korra kohaselt, eeldusel et need õigusnormid võimaldavad otsuse viivitamata ja tõhusalt täide viia. Abi nõutakse tagasi koos intressiga ja liitintressiga, mida arvutatakse kuupäevast, mil abi tehti ettevõtjale Hurtigruten kättesaadavaks, kuni selle tagasinõudmise kuupäevani. Intress arvutatakse vastavalt EFTA järelevalveameti otsuse nr 195/04/COL artiklile 9.

Artikkel 4

Norra teatab järelevalveametile 30. augustiks 2011 abisaajalt tagasinõutava kogusumma (põhisumma ja intressid) ning samuti meetmed, mida kavandatakse või mis on võetud abi tagasinõudmiseks.

30. oktoobriks 2011 peab Norra olema täitnud järelevalveameti otsuse ja abi täies ulatuses tagasi nõudnud.

Artikkel 5

Käesolev otsus on adresseeritud Norra Kuningriigile.

Artikkel 6

Ainult käesoleva otsuse ingliskeelne tekst on autentne.

Brüssel, 29. juuni 2011

EFTA järelevalveameti nimel

eesistuja

Per SANDERUD

kolleegiumi liege

Sabine MONAUNI-TÖMÖRDY


(1)  Kättesaadav aadressil http://www.eftasurv.int/media/decisions/195-04-COL.pdf.

(2)  Avaldatud väljaandes ELT C 320, 25.11.2010, lk 6 ja EMP kaasandes nr 65, 25.11.2010, lk 4.

(3)  Täpsema teabe saamiseks järelevalveameti ja Norra ametiasutuste vahelise kirjavahetuse kohta vt järelevalveameti otsus ametliku uurimismenetluse algatamise kohta, otsus nr 325/10/COL. Andmed avaldamise kohta on esitatud joonealuses märkuses nr 2.

(4)  Andmed avaldamise kohta on esitatud joonealuses märkuses nr 2.

(5)  Ajavahemikul 1. jaanuarist 2002 kuni 31. detsembrini 2004 oli teenuse osutamine usaldatud kahele laevandusettevõtjale, nimelt ettevõtjatele Ofotens og Vesteraalens Dampskipsselskap ASA ja Troms Fylkes Dampskipsselskap.

(6)  Norra pankadevaheline intressimäär.

(7)  Norra ametiasutuste poolt esitatud audiitorfirma BDO Noraudit 23. märtsi 2009. aasta aruande leheküljel 13 selgitatakse, et Geirangerfjordis osutatav teenus moodustas 2 % kütuse kogutarbimisest 2007. aastal. 90 % arvutamisel lahutati eelnevalt Geirangerfjordis osutatava teenusega seotud kütusetarbimine, mis tähendas, et NOx maksust hüvitati 88,2 %.

(8)  Lisalepingus on sätestatud järgmist: „I tråd med St. prp. nr. 24 (2008-2009) har Hurtigruten ASA fått en generell kompensasjon på 66 mill kr for 2008. Denne ordningen videreføres på årlig basis i resten av avtaleperioden forutsatt at selskapets lønnsomhet knyttet til det statlige kjøpet ikke forbedres vesentlig. Det forutsettes dog at denne kompensasjonen bare er nødvendig for å sikre kostnadsdekning relatert til statens kjøp av denne tjenesten.”

(9)  Hurtigruteni lepingu artiklis 4 on sätestatud hüvitise vähendamine teenuste vähendatud mahus osutamise korral.

(10)  Hurtigruteni lepingus on sätestatud järgmist: „Offentlige pålegg som medfører betydelige kostnadsendringer samt radikale endringer av priser på innsatsfaktorer som partene ikke med rimelighet kunne forutse, gir hver av partene rett til a kreve forhandlinger om ekstraordinære reguleringer av statens godtgjørelse, endring av produksjonen eller andre tiltak. Motparten har i slike forhandlinger krav på all nødvendig dokumentasjon.”

(11)  St. prp. nr 24 (2008–2009), Innst. S. nr 92 (2008–2009), Prop. 50 S (2009–2010), Innst. 74 S (2009–2010) ja Prop. 125 S (2009–2010).

(12)  See näitaja on saadud järgmiselt: i) 53,4 miljonit Norra krooni NOx maksu hüvitisena 2007. aasta eest; ii) 5,4 miljonit Norra krooni hüvitisena NOx fondi tehtud sissemaksete eest 2008. aasta esimese poole eest; ning iii) 66 miljonit Norra krooni üldhüvitisena 2008. aasta eest.

(13)  3,6 miljonit Norra krooni ajavahemiku 16. november 2008 kuni 31. detsember 2008 eest ja 7,7 miljonit Norra krooni ajavahemiku 1.jaanuar 2009 kuni 31. märts 2009 eest.

(14)  Hurtigruteni lepingu kohaselt oleks hüvitise suurus olnud 288 miljonit Norra krooni 2008. aasta eest ning seda summat oleks kohandatud hinna korrigeerimise sätte alusel. Lisalepingus kokku lepitud kolme meetme alusel tehtud lisamaksete summa on 75 miljonit Norra krooni 2008. aasta eest. Seega oli 2008. aasta eest makstav hüvitis kokku 363 miljonit Norra krooni, mis tähendab Hurtigruteni lepingu alusel korrigeeritud hinnast 26 % suuremat summat. Vt Norra ametiasutuste 3. aprilli 2009. aasta kiri (viitenumber 514420), lk 5.

(15)  Kättesaadavad aadressil http://www.eftasurv.int/state-aid/legal-framework/state-aid-guidelines/

ELT L 107, 28.4.2005, lk 28, EMP kaasanne nr 21, 28.4.2005, lk 1.

(16)  Kohtuasi T-98/00: Linde, EKL 2002, lk II-3961.

(17)  Vt PwC aruande aluseks olev 27. septembri 2007. aasta aruanne Hurtigruteavtalen – økonomiske beregninger, lk 3, BDO esimene aruanne, lk 7 (mõlema viitenumber 514420), ning BDO teine aruanne, lk 4 (viitenumber 571486).

(18)  PwC aruanne koosneb PwC 14. oktoobri 2008. aasta kirjast ettevõtjale Hurtigruten ning aruande aluseks olevatest materjalidest, mis on esitatud kolme eraldi dokumendina: i) Hurtigruteavtalen –økonomiske beregninger, 27.9.2007; ii) Tilleggsopplysninger knyttet til Hurtigruteavtalen – økonomiske beregninger, 4.10.2007; ning iii) Hurtigruteavtalen – økonomiske beregninger, 12.10.2007 (kõik kolm dokumenti võib leida viitenumbri 514420 alt, lk 52–96).

(19)  Ärikasum enne intressikulusid, makse, põhivara väärtuse langust ja amortisatsiooni.

(20)  Täpsemalt: i) NOx maksu hüvitis 2007. aasta ja 2008. aasta I poole eest, ii) üldhüvitis summas 66 miljonit Norra krooni ning iii) 3,6 miljoni Norra krooni suurune eelis 2008. aastal seoses sellega, et vähendati avaliku teenindamise lepingu kohaselt käitatavate laevade arvuga seotud kohustust.

(21)  Täpsemalt: i) NOx maksu hüvitis 2007. aasta ja 2008. aasta I poole eest, ii) üldhüvitis summas 66 miljonit Norra krooni ning iii) 3,6 miljoni Norra krooni suurune eelis 2008. aastal seoses sellega, et vähendati avaliku teenindamise lepingu kohaselt käitatavate laevade arvuga seotud kohustust.

(22)  S.t veomaht 400 reisijat, võimalus pakkuda kajutimajutust 150 reisijale ning kaubaveomaht 150 euroalust.

(23)  Vt PwC aruande aluseks olev 27. septembri 2007. aasta aruanne Hurtigruteavtalen – økonomiske beregninger (viitenumber 514420, lk 57).

(24)  Teave on esitatud ettevõtja Hurtigruten juristide kahes 23. märtsi 2009. aasta märgukirjas, mis olid lisatud Norra ametiasutuste 3. aprilli 2009. aasta kirjale (viitenumber 514420), ja 24. veebruari 2010. aasta märgukirjas koos lisadega, mis oli lisatud Norra ametiasutuste poolt järelevalveametile saadetud 8. märtsi 2010. aasta kirjale (viitenumber 549465).

(25)  Vastavalt protokolli nr 3 II osa artikli 1 punktile d tähendab abikava mis tahes õigusakti, mille alusel võidakse ilma edasiste rakendusmeetmeteta anda individuaalset abi õigusaktis üldiselt ja abstraktselt määratletud ettevõtjatele, ja mis tahes õigusakti, mille alusel võidakse anda eriprojektiga sidumata abi ühele või mitmele ettevõtjale määramata ajaks ja/või määramata ulatuses.

(26)  St. prp. nr 24 (2008–2009), Innst. S. nr 92 (2008–2009), Prop. 50 S (2009–2010), Innst. 74 S (2009–2010) ja Prop. 125 S (2009–2010).

(27)  Kohtuasi E-5/07: Private Barnehagers Landsforbund, EFTA kohtu lahendid 2008, lk 62, punkt 78.

(28)  Liidetud kohtuasjad C-180/98 kuni C-184/98: Pavlov, EKL 2000, lk I-6451, punkt 75.

(29)  Kohtuasi T-98/00: Linde, EKL 2002, lk II-3961.

(30)  Kõnealuse kohtuasja asjaolude kohaselt müüs endise Saksa Demokraatliku Vabariigi ettevõtjate haldamise, restruktureerimise ja erastamise eest vastutav avalik-õiguslik organ (edaspidi „THA”) ettevõtja Leuna Werke AG (ettevõtja Leuna-Werke GmbH (edaspidi „LWG”) õiguseellane) ettevõtjale UCB Chemie GmbH (edaspidi „UCB”). Müügilepingule lisati mitu lisalepingut, nende hulgas leping, mille kohaselt kohustusid THA ja LGW tarnima ettevõtjale UCB turuhinnaga kindlaksmääratud kogustes süsinikoksiidi (CO) kümne aasta jooksul õigusega lepingut tähtajatult pikendada. Ettevõtjal LWG oli õigus leping lõpetada üksnes juhul, kui ettevõtja UCB sõlmib teise tarnelepingu kolmanda isikuga tingimustel, mis ei ole vähem soodsad kõnealuses lepingus sätestatud tingimustest, või kui ettevõtja UCB ehitab isikliku CO tootmise rajatise. Viimasel juhul tuleks THA-l maksta ettevõtjale UCB investeerimistoetust 5 miljonit Saksa marka. THA ja LWG kandsid selle lepingu alusel suurt kahju. Kuna ettevõtja UCB ei soovinud isiklikku rajatist ehitada ja ükski teine tootja selles valdkonnas ei tegutsenud, ei olnud Saksamaa ametiasutustel õigust lepingut lõpetada. Lõpuks maksid nad ettevõtjale Linde AG 9 miljonit Saksa marka CO tootmise rajatise ehitamiseks ja käitamiseks ning ettevõtjale UCB CO pikaajalise tarnimise tagamiseks nende asemel. Vt kohtuasi T-98/00: Linde, EKL 2002, lk II-3961, punktid 2–6.

(31)  Ibidem, punktid 49–50.

(32)  Kohtuasi C-280/00: Altmark Trans, EKL 2003, lk I-7747, punktid 89–93.

(33)  Ibidem, punkt 94 ning otsus kohtuasjas C-451/03: Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, EKL 2006, lk I-2941, punkt 60.

(34)  Kohtuasi C-280/00: Altmark Trans, EKL 2003, lk I-7747, punkt 94.

(35)  Nagu selgitasid Norra ametiasutused oma 8. märtsi 2010. aasta kirjas (viitenumber 549465).

(36)  Kohtuasi C-280/00: Altmark Trans, EKL 2003, lk I-7747, punkt 93: „Neljandaks, kui avaliku teenindamise kohustust täitvat ettevõtjat ei valitud konkreetsel juhul avalikus hankemenetluses, mis võimaldab välja valida kandidaadi, kes suudab üldsusele asjassepuutuvaid teenuseid osutada kõige odavamalt, peab sobiva hüvitise tase olema kindlaks määratud selliste kulude analüüsi alusel, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjassepuutuva avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate transpordivahenditega varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud, arvestades nende kohustuste täitmisega seotud tulusid ja mõistlikku kasumit.”

(37)  Kohtuasi C-280/00: Altmark Trans, EKL 2003, lk I-7747, punktid 90–91: „Teiseks, vältimaks, et hüvitis annab abi saavale ettevõtjale majandusliku eelise võrreldes konkureerivate ettevõtjatega, peavad parameetrid, mille alusel see hüvitis arvutatakse, olema eelnevalt objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määratud. Kui liikmesriik hüvitab ettevõtjale tekkinud kahju, ilma et eelnevalt oleks kindlaks määratud hüvitise maksmise parameetrid, ja hiljem selgub, et avaliku teenindamise kohustuse täitmisel ei olnud teatud teenuste osutamine majanduslikult tasuv, on see hüvitis rahaline sekkumine, mis vastab riigiabi määratlusele asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses.”

(38)  Norrakeelse originaalteksti kohta vt joonealune märkus nr 10.

(39)  Kohtuasi C-454/06: Pressetext Nachrichtenagentur GmbH, EKL 2008, lk I-4401, punktid 59–60 ja punkt 70.

(40)  Järelevalveamet tuletab meelde, et Norra ametiasutused esitasid arvutused, mis näitasid, et 27. oktoobril 2008 kokku lepitud lisamaksed suurendasid Hurtigruteni lepingu kohaselt 2008. aasta eest makstavat hüvitist 26 % lisaks Hurtigruteni lepingu artikli 6 lõikes 2 sätestatud hinnakohandusklausli alusel tehtud korrektsioonile. Vt joonealune märkus nr 14.

(41)  Norra ametiasutuste 30. septembri 2010. aasta kirja (viitenumber 571486) punkt 11.

(42)  Ettevõtja Hurtigruten NOx maksu / NOx fondi tehtud sissemaksetest, millest on maha arvatud Geirangerfjordenis osutatava teenusega seotud osa.

(43)  Norra ametiasutuste 15. aprilli 2011. aasta e-kiri (viitenumber 595326) ning 6. mai 2011. aasta e-kiri (viitenumber 597151).

(44)  Norra ametiasutuste 6. mai 2011. aasta e-kiri (viitenumber 597151).

(45)  Nagu põhjendatud Norra ametiasutuste 8. märtsi 2010. aasta kirjas (viitenumber 549465) esitatud teabega.

(46)  Vt II jaotise punkt 3.2.

(47)  S.t, et „sobiva hüvitise tase [peab] olema kindlaks määratud selliste kulude analüüsi alusel, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjassepuutuva avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate transpordivahenditega varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud, arvestades nende kohustuste täitmisega seotud tulusid ja mõistlikku kasumit”.

(48)  Vt II jaotise punkt 3.2.

(49)  Kohtuasi C-280/00: Altmark Trans, EKL 2003, lk I-7747, punkt 92. „Kolmandaks ei tohi hüvitis olla suurem, kui on vajalik avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevate kulude täielikuks või osaliseks katmiseks, arvestades selle kohustuse täitmisega seotud tulu ja mõistlikku kasumit. Selle tingimuse täitmine on hädavajalik, tagamaks, et abi saav ettevõtja ei saaks mingit soodustust, mis kahjustaks või ähvardaks kahjustada konkurentsi, tugevdades selle ettevõtja konkurentsipositsiooni.”

(50)  Liidetud kohtuasjad C-83/01 P, C-93/01 P ja C-94/01 P: Chronopost, EKL 2003, lk I-6993.

(51)  Ibidem, punkt 40.

(52)  Vt I jaotise punkt 5.1.

(53)  Vt I jaotise punkt 4.2.

(54)  Eespool viidatud.

(55)  Vt II jaotise punkt 3.2 edasiste viidete kohta.

(56)  Kohtuasi C-256/97: Déménagements-Manutention Transport SA, EKL 1999, lk I-3913, punkt 27.

(57)  Norra ametiasutuste 3. septembri 2010. aasta kirja (viitenumber 571786) punkt 14.

(58)  Transpordi- ja kommunikatsiooniministeeriumi 13. mai 2008. aasta kiri Norra Ettevõtete Konföderatsioonile (Næringslivets Hovedorganisasjon) (viitenumber 595326) ja Norra ametiasutuste 3. mai 2011. aasta e-kiri (viitenumber 596802).

(59)  Norra ametiasutuste 6. mai 2011. aasta e-kiri (viitenumber 597151).

(60)  Liidetud kohtuasjad E-4/10, E-6/10 ja E-7/10: Liechtensteini Vürstiriik ja teised vs. EFTA järelevalveamet (ELT C 294, 6.10.2011, lk 7 ja EMP kaasanne nr 53, 6.10.2011, lk 1), punkt 87, ning kohtuasi C-143/99: Adria-Wien Pipeline, EKL 2001, lk I-3913, punkt 41.

(61)  Kohtuasi C-143/99: Adria-Wien Pipeline, EKL 2001, lk I-3913.

(62)  Kohtuasi C-143/99: Adria-Wien Pipeline, EKL 2001, lk I-3913, punktid 49–53.

(63)  Vt järelevalveameti otsuse nr 501/08/COL (millega kiidetakse heaks NOx fondi skeem) I jaotise punkt 2.1. Otsus on kättesaadav aadressil http://www.eftasurv.int/?1=1&showLinkID=14653&1=1.

(64)  Vt II jaotise punkt 3.2.

(65)  Kohtuasi 730/79: Philip Morris, EKL 1989, lk 2671, punkt 11.

(66)  EÜT L 30, 5.2.1998, lisatud EMP lepingusse kui XIII lisa punkt 53a.

(67)  Sh Seabourn Cruise Line Limited ja Silversea Cruises Ltd.

(68)  Järelevalveameti suunised avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi kohta, punkt 2.

(69)  Vt järelevalveameti suunised mereveole antava riigiabi kohta, punkt 2.2: „Riigiabi peab alati piirduma sellega, mis on vajalik abi eesmärgi saavutamiseks ning seda tuleb alati anda läbipaistval moel.”

(70)  Vt komisjoni otsus, mis käsitleb juhtumit N 62/05 (Itaalia), punkt 46, ning komisjoni otsus, mis käsitleb juhtumit N 265/06 (Itaalia), punkt 48.

(71)  Vt järelevalveameti suunised mereveole antava riigiabi kohta, punkt 2.2.

(72)  Vt avalike teenuste eest makstavat hüvitist käsitlevate suuniste punkt 2.4.

(73)  Otsuse nr 325/10/COL II osa punkt 3.

(74)  Vt liidetud kohtuasjad C-83/01 P, C-93/01 P ja C-94/01 P: Chronopost, EKL 2003, lk I-6993, punkt 40. Vt ka avalike teenuste eest makstavat hüvitist käsitlevate suuniste punkt 15.

(75)  Otsus liidetud kohtuasjades C-83/01 P, C-93/01 P ja C-94/01 P: Chronopost, EKL 2003, lk I-6993, punkt 40.

(76)  Avalike teenuste eest makstavat hüvitist käsitlevate suuniste punkti 15 neli esimest lauset.

(77)  Järelevalveameti suunised riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta avalik-õigusliku ringhäälingu suhtes, punktid 66–67, vt ELT L 124, 11.5.2012, lk 40 ja EMP kaasanne nr 26, 11.5.2012, lk 1; samuti kättesaadavad järgmisel aadressil: http://www.eftasurv.int/media/state-aid-guidelines/Part-IV—The-application-of-the-state-aid-rules-to-public-service-broadcasting.pdf.

(78)  Ibidem, punkt 67.

(79)  Sellise lähenemisviisi kiitis Euroopa Kohus heaks seoses kohtuasjaga T-106/95: Fédération française des sociétés d’assurances (FFSA) vs. komisjon, EKL 1997, lk II-229, punkt 105.

(80)  PwC aruandes esitatud kaks esimest meetodit (vt aluseks olevad materjalid: Hurtigruteavtalen – økonomiske beregninger, 27.9.2007), BDO esimene aruanne, lk 11–21, ning BDO teine aruanne, lk 5–11.

(81)  Vt PwC aruande aluseks olev 27. septembri 2007. aasta aruanne Hurtigruteavtalen – økonomiske beregninger, lk 3, BDO esimene aruanne, lk 7 (mõlema viitenumber 514420), ning BDO teine aruanne, lk 4 (viitenumber 571486).

(82)  Vt järelevalveameti suunised mereveole antava riigiabi kohta punkt 2.2: „Riigiabi (…) tuleb alati anda läbipaistval moel.” Vt ka avalike teenuste eest makstavat hüvitist käsitlevate suuniste punkt 18: „Kui ettevõtja tegevus hõlmab nii üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamist kui ka muud tegevust, peavad sisemisest raamatupidamisest üheselt selguma üldist majandushuvi pakkuvate teenuste ning muude teenuste osutamisega seonduvad kulud ja tulud ning nende eraldamise põhimõtted.”

(83)  S.t arvutused põhinevad laeva M/S Narvik käsitlevatel andmetel (PwC 27. septembri 2007. aasta aruandes Hurtigruteavtalen – økonomiske beregninger (viitenumber 514420, lk 57) esitatud esimene võimalus) või laeva M/S Vesterålen käsitlevatel andmetel (BDO teine aruanne, lk 4 (viitenumber 571486)).

(84)  Kohtuasi T-459/93: Siemens SA vs. komisjon, EKL 1995, lk II-1675, punktid 76 ja 77.

(85)  Vt liidetud kohtuasjad T-132/96 ja T-143/96: Freistaat Sachsen ja Volkswagen AG vs. komisjon, EKL 1999, lk II-3663, punkt 167. Sellele lisaks vt komisjoni otsus, mis käsitleb juhtumit C 47/1996, Crédit Lyonnais (EÜT L 221, 8.8.1998, lk 28, punkt 10.1), komisjoni otsus, mis käsitleb juhtumit C 28/02, Bankgesellshaft Berlin (ELT L 116, 4.5.2005 lk 1 punktid 153 jj), ning komisjoni otsus, mis käsitleb juhtumit C 50/06, BAWAG, punkt 166. Vt komisjoni 5. detsembri 2007. aasta otsus, mis käsitleb juhtumit NN 70/07, Northern Rock (ELT C 43, 16.2.2008, lk 1), komisjoni 30. aprilli 2008. aasta otsus, mis käsitleb juhtumit NN 25/08, päästmisabi ettevõtjale WestLB, (ELT C 189, 26.7.2008, lk 3), komisjoni 4. juuni 2008. aasta otsus, mis käsitleb juhtumit C 9/08, SachsenLB (ELT C 71, 18.3.2008, lk 14).

(86)  Vt päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste punkt 32 ning punktid 8–12.

(87)  Vt päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste punkt 33. Ettevõtja Hurtigruten ei ole VKE.

(88)  Vt päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste punkt 34.

(89)  Kohtuasi C-17/99: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 2001, lk I-2481, punkt 46, ning liidetud kohtuasjad C-278/92, C-279/92 ja C-280/92: Hispaania vs. komisjon, EKL 1994, lk I-4103, punkt 67.

(90)  St.prp. nr 24 (2008–2009), 14. november 2008, ja Innst. S. nr 92 (2008–2009), 4.detsember 2008.

(91)  Viidatud Norra ametiasutuste 8. märtsi 2010. aasta kirja (viitenumber 549465) lk 9.

(92)  Norra ametiasutuste esitatud teabe põhjal on selge, et lisahüvitise maksmiseks nende poolt 2008. aastal võetud kohustus ei olnud seotud tingimusega, et ettevõtja Hurtigruten tuleb restruktureerida.

(93)  Vt kohtuasi C-17/99: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 2001, lk I-2481, punkt 46.

(94)  Vt päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste punktid 33–34.

(95)  Menetluse algatamise otsusega seoses saadetud vastuse (viitenumber 571486) leheküljel 28 on Norra ametiasutused viidanud ettevõtja Hurtigruten juristide 24. veebruari 2010. aasta teise märgukirja punktile 3.2 (märgukiri on lisatud Norra ametiasutuste poolt 8. märtsil 2010 järelevalveametile saadetud kirjale (viitenumber 549465)). Kõnealuses märgukirjas lihtsalt loetletakse mõned varad ja tegevused, millest äriühing on loobunud eesmärgiga vähendada võlga ja millest ta kavatseb edaspidi loobuda, kuid märgukirjas ei esitata järelevalveameti arvates ühtegi usaldusväärset kava kompenseerivate meetmete kohta.

(96)  Kohtuasi C-70/72: Saksamaa vs. komisjon, EKL 1973, lk 813, punkt 13.

(97)  Liidetud kohtuasjad C-278/92, C-279/92 ja C-280/92: Hispaania vs. komisjon, EKL 1994, lk I-4103, punkt 75.

(98)  Kohtuasi C-75/97: Belgia vs. komisjon, EKL 1999, lk I-3671, punktid 64 ja 65. Vt liidetud kohtuasjad E-5/04, E-6/04 ja E-7/04: Fesil ja Finnfjord, PIL ja teised ning Norra vs. EFTA järelevalveamet, EFTA kohtu lahendid 2005, lk 121, punkt 178, ning kohtuasi C-310/99: Itaalia vs. komisjon, EKL 2002, lk I-2289, punkt 98. Vt ka ebaseadusliku ja kokkusobimatu riigiabi tagasinõudmist käsitlevate järelevalveameti suuniste jaotis 2.2.1, mis on kättesaadav väljaandes ELT L 105, 21.4.2011, lk 32 ja EMP kaasandes nr 23, 21.4.2011, lk 1 ning järgmisel aadressil: http://www.eftasurv.int/state-aid/legal-framework/state-aid-guidelines/.

(99)  Vt liidetud kohtuasjad E-5/04, E-6/04 ja E-7/04: Fesil ja Finnfjord, PIL ja teised ning Norra vs. EFTA järelevalveamet, EFTA kohtu lahendid 2005, lk 121, punktid 178–181, ning kohtuasi 301/87: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1990, lk I-307, punkt 61.