30.3.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 92/1

---

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS nr 281/2012/EL,

29. märts 2012,

millega muudetakse otsust nr 573/2007/EÜ, millega luuakse üldprogrammi „Solidaarsus ja rändevoogude juhtimine” raames Euroopa Pagulasfond aastateks 2008–2013

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 78 lõike 2 punkti g,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (1)

ning arvestades järgmist:

(1)

Arvestades ELi ühise ümberasustamisprogrammi loomist, mille eesmärk on suurendada liidu jõupingutuste mõju, mida tehakse ümberasustamise alal kaitse pakkumiseks pagulastele, ja maksimeerida ümberasustamise strateegilist mõju, suunates seda paremini isikutele, kes seda kõige enam vajavad, tuleks ühised prioriteedid ümberasustamise valdkonnas kindlaks määrata liidu tasandil.

(2)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 80 sätestatakse, et piirikontrolli-, varjupaiga- ja sisserändepoliitikat käsitlevas peatükis sätestatud liidu poliitika kavandamisel ja elluviimisel juhindutakse solidaarsuse ning vastutuse, sealhulgas finantskoormuse liikmesriikide vahelise õiglase jagamise põhimõtetest, ning kõnealuse peatüki põhjal vastu võetud liidu õigusaktides sisalduvad vajaduse korral asjakohased meetmed nimetatud põhimõtete rakendamiseks.

(3)

Selleks määratletakse liidu 2013. aasta ühised eriprioriteedid ümberasustamise valdkonnas käesoleva otsusega Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusele nr 573/2007/EÜ (2) lisatud lisas esitatud kujul kahe kategooria põhjal: neist esimene peaks hõlmama isikuid, kes kuuluvad ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ümberasustamiskriteeriumidele vastavate isikute erikategooriasse, ja teine isikuid, kes pärinevad ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti koostatud iga-aastases ümberasustamisvajaduste prognoosis nimetatud riigist või piirkonnast, kus liidu ühismeetmetel oleks kaitsevajaduste rahuldamisel märkimisväärne mõju.

(4)

Arvestades ümberasustamisvajadusi, mis on sätestatud käesoleva otsusega otsusele nr 573/2007/EÜ lisatud lisas, milles on loetletud liidu ühised eriprioriteedid ümberasustamise valdkonnas, tuleb anda täiendavat rahalist toetust ka konkreetsesse geograafilisse piirkonda, rahvusesse või erikategooriasse kuuluvate pagulaste ümberasustamiseks, kui ümberasustamine on nende erivajadusi silmas pidades kõige asjakohasem meede.

(5)

Võttes arvesse piirkondlike kaitseprogrammide rakendamiseks kindlaksmääratud riikidest või piirkondadest ümberasustamise strateegilise kasutamise olulisust, on vaja anda täiendavat rahalist toetust isikute ümberasustamiseks Tansaaniast, Ida-Euroopast (Valgevene, Moldova Vabariik ja Ukraina), Aafrika Sarve piirkonnast (Djibouti, Kenya ja Jeemen) ja Põhja-Aafrikast (Egiptus, Liibüa ja Tuneesia) ning kõikidest teistest riikidest või piirkondadest, mis sellistena tulevikus määratletakse.

(6)	Selleks et soodustada enamate liikmesriikide osalemist ümberasustamismeetmetes, on samuti vajalik anda täiendavat rahalist toetust nendele liikmesriikidele, kes otsustavad esimest korda isikuid ümber asustada.

(7)	Lisaks tuleb kehtestada eeskirjad ümberasustamiseks antava täiendava rahalise toetuse kulude abikõlblikkuse kohta.

(8)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artikli 3 ja artikli 4a lõike 1 kohaselt on Ühendkuningriik teatanud oma soovist osaleda käesoleva otsuse vastuvõtmisel ja kohaldamisel.

(9)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artiklite 1 ja 2 ning artikli 4a lõike 1 kohaselt, ja ilma et see piiraks kõnealuse protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale Iirimaa käesoleva otsuse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(10)	Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva otsuse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Otsust nr 573/2007/EÜ muudetakse järgmiselt.

1)

Artiklit 13 muudetakse järgmiselt: a) lõige 3 asendatakse järgmisega: „3.   Liikmesriigid saavad vastavalt lõikele 3a fikseeritud summa iga isiku kohta, kes asustatakse ümber ühe või mitme järgmise prioriteedi alusel: a) piirkondlike kaitseprogrammide rakendamiseks määratud riikidest või piirkondadest pärinevad isikud; b) ühte või mitmesse järgmisesse haavatavasse rühma kuuluvad isikud: — ohustatud lapsed ja naised; — saatjata alaealised; — vägivalla ja/või piinamise ohvrid; — isikud, kellel on tõsised meditsiinilised vajadused, mida saab lahendada üksnes nende ümberasustamise teel; — isikud, kes vajavad erakorralist ümberasustamist või kiiret ümberasustamist õigusliku ja/või füüsilise kaitse vajadusega seotud põhjustel; c) käesoleva otsuse lisas loetletud liidu 2013. aasta ühised eriprioriteedid ümberasustamise valdkonnas.”; b) lisatakse järgmine lõige: „3a.   Liikmesriigid saavad fikseeritud summa 4 000 eurot iga isiku kohta, kes asustatakse ümber lõikes 3 loetletud prioriteetide alusel. Alljärgnevatel juhtudel suurendatakse fikseeritud summat järgmiselt: — 6 000 eurot ümberasustatud isiku kohta nende liikmesriikide puhul, kes saavad fondilt esmakordselt ümberasustamise eest makstava fikseeritud summa; — 5 000 eurot ümberasustatud isiku kohta nende liikmesriikide puhul, kes on fondilt eelmistel fondi tegutsemise aastatel juba ühe korra saanud ümberasustamise eest makstava fikseeritud summa.”; c) lõige 4 asendatakse järgmisega: „4.   Kui liikmesriik asustab isiku ümber rohkem kui ühe lõikes 3 loetletud liidu ümberasustamise valdkonna prioriteedi kohaselt, saab ta selle isiku kohta eraldatava fikseeritud summa ainult ühekordselt.”; d) lõige 6 asendatakse järgmisega: „6.   Liikmesriigid esitavad 1. maiks 2012 komisjonile hinnangu isikute arvu kohta, kelle nad järgmise kalendriaasta jooksul lõikes 3 loetletud prioriteetide alusel ümber asustavad, sealhulgas isikute jagunemise selles lõikes osutatud kategooriate järgi. Komisjon edastab selle teabe artiklis 52 osutatud komiteele.”; e) lisatakse järgmine lõige: „7.   Lõikes 3 loetletud prioriteetide alusel teostatud ümberasustamismeetmeteks eraldatud rahalise stiimuli tulemustest ja mõjust annavad liikmesriigid aru artikli 50 lõikes 2 osutatud aruandes ning komisjon artikli 50 lõikes 3 osutatud aruandes.”

2.	Artiklisse 35 lisatakse järgmine lõige: „5.   Liikmesriikidele eraldatav fikseeritud summa iga ümberasustatud isiku kohta antakse neile ühekordselt iga tegelikult ümberasustatud isiku kohta.”

3.	Käesoleva otsuse lisas esitatud tekst lisatakse lisana otsusele nr 573/2007/EÜ.

Artikkel 2

Käesolev otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 3

Käesolev otsus on adresseeritud liikmesriikidele kooskõlas aluslepingutega.

---

(1)  Euroopa Parlamendi 18. mai 2010. aasta seisukoht (ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 161) ja nõukogu 8. märtsi 2012. aasta esimese lugemise seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata). Euroopa Parlamendi 29. märtsi 2012. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(2)  ELT L 144, 6.6.2007, lk 1.

---

---

30.3.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 92/4

---

KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) nr 282/2012,

28. märts 2012,

millega sätestatakse põllumajandustoodete tagatissüsteemi üksikasjalikud rakenduseeskirjad

(kodifitseeritud tekst)

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus), (1) eriti selle artikli 43 punkte a, d, f ja j, artikli 47 lõiget 2, artiklit 134, artikli 143 punkti b, artiklit 148, artikli 161 lõiget 3, artiklit 171 ja artikli 172 lõiget 2,

võttes arvesse nõukogu 17. detsembri 1999. aasta määrust (EÜ) nr 104/2000 kalandus- ja akvakultuuritooteturu ühise korralduse kohta, (2) eriti selle artikleid 37 ja 38,

võttes arvesse nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1216/2009, millega nähakse ette põllumajandussaaduste töötlemisel saadud teatavate kaupadega kauplemise kord, (3) eriti selle artikli 4 lõiget 4, artikli 6 lõiget 4, artikli 7 lõiget 3 ja artikli 11 lõiget 4,

võttes arvesse nõukogu 30. jaanuari 2006. aasta määrust (EÜ) nr 247/2006, millega sätestatakse erimeetmed Euroopa Liidu äärepoolseimate piirkondade jaoks põllumajandusvaldkonnas, (4) eriti selle artiklit 25,

võttes arvesse nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta määrust (EÜ) nr 73/2009, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, muudetakse määruseid (EÜ) nr 1290/2005, (EÜ) nr 247/2006, (EÜ) nr 378/2007 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1782/2003, (5) eriti selle artikli 142 punkti c,

võttes arvesse nõukogu 15. detsembri 1998. aasta määrust (EÜ) nr 2799/98, millega kehtestatakse põllumajanduse eurol põhinev valuutakord, (6) eriti selle artiklit 9,

ning arvestades, et:

(1)	Komisjoni 22. juuli 1985. aasta määrust (EMÜ) nr 2220/85, millega sätestatakse põllumajandustoodete tagatissüsteemi üksikasjalikud rakenduseeskirjad, (7) on korduvalt oluliselt muudetud (8). Selguse ja otstarbekuse huvides tuleks kõnealune määrus kodifitseerida.

(2)

Euroopa Liidu põllumajandusmääruste mitmete sätete kohaselt on tarvis anda tagatis, mis on vajalik, et tagada kohustuse täitmata jätmise korral ettenähtud summa maksmine. Kogemused on näidanud, et praktikas tõlgendatakse seda nõuet väga erineval viisil. Ebavõrdsetest konkurentsitingimustest hoidumiseks tuleks nõue määratleda.

(3)	Eelkõige tuleks määratleda tagatise vorm.

(4)

Mitmed Euroopa Liidu põllumajandusmäärused näevad tagatisega seotud kohustuse rikkumise korral ette antud tagatise kaotamise, kusjuures ei tehta vahet põhikohustuse või teisejärgulise või madalama järgu kohustuste rikkumiste vahel. Võrdse kohtlemise huvides tuleks vahet teha põhikohustuse või teisejärgulise või madalama järgu kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede vahel. Eelkõige tuleks ette näha tagatise osalise kaotamise võimalus, kui põhikohustus on täidetud, kuid selle täitmise tähtaega on vähesel määral ületatud, või kui täitmata on jäetud teisejärguline või madalama järgu kohustus.

(5)	Kohustuse täitmata jätmisest tulenevate tagajärgede vahel ei tuleks vahet teha selle põhjal, kas ettemakse on tehtud või mitte. Sellest lähtuvalt tuleks reguleerida ettemakse vastu antavaid tagatisi eraldi eeskirjadega.

(6)

Nii tagatist andva isiku kui ka pädeva asutuse tagatise andmisega seotud kulud ei tarvitse olla vastavuses tagatava summaga, kui see summa on väiksem kui teatav ülemmäär. Pädevatel asutustel peaks seetõttu olema õigus loobuda kõnealusest ülemmäärast väiksema summa tagatisenõudest. Peale selle peaks pädev asutus olema volitatud loobuma tagatisenõudest, kui kõnealune nõue ei ole kohustuse täitmise eest vastutava isiku olemuse tõttu vajalik.

(7)	Pädeval asutusel peaks olema õigus pakutavast tagatisest keelduda, kui ta peab tagatist nõuetele mittevastavaks.

(8)	Tuleks ette näha tagatissumma tagastamiseks vajalike tõendite esitamise tähtaeg, kui sellist tähtaega ei ole mujal ette nähtud.

(9)	Seoses vahetuskursiga, mida tuleb kasutada eurodes väljendatud tagatissumma ümberarvestamisel riigi vääringusse, tuleks säilitada määruse (EÜ) nr 2799/98 artiklis 3 nimetatud rakendusjuht kooskõlas komisjoni määrusega (EÜ) nr 1913/2006 (9).

(10)	Tuleks sätestada tagatise kaotamise korral kehtiv kord.

(11)	Komisjonile tuleks anda võimalus jälgida tagatisi käsitlevate sätete rakendamist.

(12)	Käesoleva määrusega nähakse ette üldeeskirjad kohaldamiseks, kui Euroopa Liidu vastavaid sektoreid käsitlevates õigusaktides ei nähta ette teisiti.

(13)	Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas põllumajandusturgude ühise korralduse komitee arvamusega ja on saadetud teadmiseks asjaomastele komiteedele,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I   PEATÜKK

REGULEERIMISALA JA MÕISTED

Artikkel 1

Käesoleva määrusega nähakse ette kas järgmiste määruste või nimetatud määruste alusel vastu võetud määruste kohaselt antavaid tagatisi reguleerivad eeskirjad, kui kõnealustes määrustes ei ole sätestatud teisiti:

a)	määrused, mis sätestavad teatavate põllumajandustoodete turgude ühise korralduse: — nõukogu määrus (EÜ) nr 104/2000 (kala- ja akvakultuuritooted), — nõukogu määrus (EÜ) nr 1234/2007 (ühise turukorralduse ühtne määrus);

b)	määrus (EÜ) nr 73/2009 (otsetoetuskavad);

c)	nõukogu määrus (EÜ) nr 1216/2009 (põllumajandustoodete töötlemisel saadud teatavatele kaupadele kohaldatav kauplemise kord).

Artikkel 2

Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi artiklis 1 nimetatud määrustega ettenähtud tagatiste puhul, mis on määratletud artiklis 3, olenemata sellest, kas terminit „tagatis” kasutatakse või mitte.

Käesolevat määrust ei kohaldata tagatiste suhtes, mis esitatakse nõukogu määruses (EMÜ) nr 2913/92 (10) osutatud impordi- või eksporditollimaksude tasumise tagamiseks.

Artikkel 3

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)   „tagatis”– kinnitus rahasumma pädevale asutusele maksmise või pädevalt asutuselt kinnipidamise kohta, kui teatavat konkreetset kohustust ei täideta;

b)   „üldtagatis”– tagatis, mis antakse pädevale asutusele eesmärgiga tagada mitme kohustuse täitmine;

c)   „kohustus”– määrusega kehtestatud nõue või nõuete kogum seoses teatava toimingu sooritamise või sooritamata jätmisega;

d)   „pädev asutus”– asutus, kes on volitatud tagatist vastuvõetavaks tunnistama, või asutus, kes on volitatud asjakohase määruse alusel otsustama tagatise tagastamise või selle kaotamise üle.

II   PEATÜKK

TAGATISENÕUE

Artikkel 4

Tagatise annab isik, või see antakse isiku kasuks, kes vastutab kohustuse täitmata jätmise puhul rahasumma maksmise eest.

Artikkel 5

1.   Pädev asutus võib loobuda tagatisenõudest, kui tagatissumma on väiksem kui 500 eurot.

2.   Kui kasutatakse lõikes 1 ettenähtud võimalust, siis võtab asjaomane isik kirjaliku kohustuse maksta selle summaga võrdne summa, mis tal oleks tulnud maksta tagatise andmise puhul, mis hiljem kas osaliselt või täielikult kaotati.

Artikkel 6

Pädev asutus võib loobuda tagatisenõudest, kui kohustuse täitmise eest vastutav isik on kas:

a)	avalik-õiguslik asutus, mis täidab riigiasutuse ülesandeid, või

b)	eraõiguslik asutus, mis täidab punktis a nimetatud ülesandeid riigi kontrolli all.

III   PEATÜKK

TAGATISE VORM

Artikkel 7

1.   Tagatise võib anda:

a)	artiklites 12 ja 13 nimetatud sularaha sissemaksena ja/või

b)	artikli 15 lõikes 1 nimetatud garandina.

2.   Pädeva asutuse äranägemisel võib tagatise anda:

a)	hüpoteegina ja/või

b)	rahalise hoiuse pantimise teel ja/või

c)	mis on esitatud avalik-õiguslike asutuste või avalike fondide tähtajaliste võlgnevuste kohta esitatud tunnustatud nõuete pantimise teel, kui kõnealuste nõuete suhtes ei esitata ülimuslikke nõudeid, ja/või

d)	asjaomase liikmesriigi kaubeldavate väärtpaberite pantimise teel, tingimusel et kõnealune liikmesriik on need emiteerinud või garanteerinud, ja/või

e)	hüpoteeklaenuliitude poolt välja lastud, avalikul börsil registreeritud ja turul vabalt müüdavate võlakirjade pantimise teel, tingimusel et nende krediidireiting on võrdne riigi võlakirjade krediidireitinguga.

3.   Pädev asutus võib kehtestada täiendavaid tähtaegu seoses lõikes 2 loetletud liiki tagatiste vastuvõetavaks tunnistamisega.

Artikkel 8

Pädev asutus keeldub tagatist vastuvõetavaks tunnistamast, või nõuab selle asendamist juhul, kui tagatis on tema arvates ebapiisav, ei vasta nõuetele või ei hõlma piisavalt pikka ajavahemikku.

Artikkel 9

1.   Vastavalt artikli 7 lõike 2 punktile a hüpoteegitud vara või vastavalt artikli 7 lõike 2 punktidele d ja e panditud väärtpaberite või võlakirjade kasutusväärtus peab tagatise andmise hetkel olema vähemalt 115 % nõutava tagatise väärtusest.

Pädev asutus võib artikli 7 lõike 2 punktides a, d või e loetletud liiki tagatise vastuvõetavaks tunnistada ainult juhul, kui tagatist pakkuv isik kirjalikult kohustub andma kas täiendava tagatise või asendama algtagatise, kui kõnealuse vara, väärtpaberite või võlakirjade kasutusväärtus on kolme kuu jooksul olnud alla 105 % nõutava tagatise väärtusest. Kirjalikku kohustust ei ole tarvis juhul, kui siseriiklikud õigusaktid seda juba ette näevad. Pädev asutus kontrollib reeglipäraselt sellist vara, väärtpabereid ja võlakirju.

2.   Pädev asutus hindab artikli 7 lõike 2 punktides a, d ja e nimetatud tagatise kasutusväärtust realiseerimiskulusid arvesse võttes.

Väärtpaberite või võlakirjade kasutusväärtus arvestatakse viimase kasutusel oleva noteeringu alusel.

Tagatist andev isik tõendab pädeva asutuse taotluse korral tagatise kasutusväärtuse.

Artikkel 10

1.   Tagatise võib teise tagatisega asendada.

Pädeva asutuse luba on tarvis juhul, kui:

a)	algtagatis on kinni peetud, kuid veel realiseerimata, või

b)	asendav tagatis on artikli 7 lõikes 2 loetletud liiki.

2.   Üldtagatise võib teise üldtagatisega asendada tingimusel, et uus üldtagatis hõlmab vähemalt seda osa algsest üldtagatisest, mis asendamise ajal on määratud tagama ühe või mitme seni veel täitmata kohustuse täitmist.

Artikkel 11

1.   Artiklis 1 osutatud tagatised esitatakse eurodes.

2.   Erandina lõikest 1, kui tagatis võetakse vastu eurotsooni mittekuuluvas liikmesriigis omavääringus, konverteeritakse eurodes esitatud tagatissumma kõnealuse liikmesriigi omavääringusse vastavalt määruse (EÜ) nr 1913/2006 artiklile 10. Tagatisele vastav kohustus ja eeskirjade eiramise või neist kõrvalekaldumise korral kinnipeetav summa jääb kinnitatuks eurodesse.

Artikkel 12

Sularahaülekande puhul loetakse tagatis antuks siis, kui pädev asutus veendub, et summa on tema kontole laekunud.

Artikkel 13

1.   Tšekki summale, mille maksmise garanteerib asjaomase pädeva asutuse liikmesriigi poolt selleks volitatud rahaasutus, käsitatakse sularaha sissemaksena. Pädev asutus võib sellise tšeki väljamaksmiseks esitada alles enne tagatise kehtivusaja lõppu.

2.   Tšekk, v.a lõikes 1 nimetatud tšekk, loetakse tagatiseks ainult siis, kui pädev asutus veendub, et summa on tema kontole laekunud.

3.   Kõik rahaasutuse poolt arvestatavad kulud jäävad tagatist andva isiku kanda.

Artikkel 14

Sularaha vormis tagatise andnud isikule ei maksta intressi.

Artikkel 15

1.   Garant peab olema ühenduse resident või tal peab olema registreeritud asukoht Euroopa Liidu territooriumil ning garandil peab olema tagatise andnud liikmesriigi pädeva asutuse poolt saadud tegevusluba, kui asutamislepingu teenuste osutamise vabadust käsitlevates sätetes ei nähta ette teisiti. Garant on seotud kirjaliku tagatisega.

2.   Kirjalik tagatis sisaldab vähemalt järgmisi andmeid:

a)	kohustus või, üldtagatise puhul, kohustuse liik (liigid), mille täitmist rahasumma väljamaksega tagatakse;

b)	garandi poolt aktsepteeritav maksimaalne maksmisele kuuluv summa;

c)	garandi kohustus solidaarselt maksekohustuse täitmise eest vastutava isikuga 30 päeva jooksul pädeva asutuse nõudest arvates maksta tagatise piires ettenähtud summa, kui tagatis kaotatakse.

3.   Pädev asutus võib garandi telekommunikatsiooni teel saadud kirjalikku dokumenti kirjaliku garantiina aktsepteerida. Aktsepteerimise puhul teeb pädev asutus kõiki nõuetekohaseid meetmeid võttes kindlaks telekommunikatsioonivahendite abil saadud dokumendi ehtsuse.

4.   Kui kirjalik üldtagatis on juba antud, määrab pädev asutus kindlaks korra, mille alusel tagatis tervikuna või tagatise osa seotakse konkreetsete kohustustega.

Artikkel 16

Pärast üldtagatise osa sidumist konkreetse kohustusega arvestatakse välja ülejäänud üldtagatise saldo.

IV   PEATÜKK

ETTEMAKSED

Artikkel 17

Käesoleva peatüki sätteid kohaldatakse kõigi Euroopa Liidu erieeskirjadega sätestatud juhtude suhtes, mille puhul saab ettemakse teha enne, kui kohustus on täidetud.

Artikkel 18

1.   Tagatis tagastatakse, kui:

a)	ettemaksesumma saamise õigus on kindlaks tehtud või

b)	ettemaksesumma ning Euroopa Liidu erieeskirjadega ettenähtud täiendavad summad on tagasi makstud.

2.   Kui ületatakse ettemaksesumma saamise õiguse tõestamiseks määratud tähtaeg ning ei esitata õiguse saamist kinnitavaid tõendeid, siis toimib pädev asutus viivitamata artiklis 28 ettenähtud korras.

Vääramatu jõu korral võib tähtaega pikendada.

Kui Euroopa Liidu õigusaktis nii ette nähakse, võib tõendeid tagatise osalise tagasimaksu kohta esitada ka pärast kõnealust kuupäeva.

3.   Kui vääramatut jõudu käsitlevates Euroopa Liidu õigusaktides sätestatakse, et tagasimaks piirdub ainult ettemaksega, siis kehtivad järgmised lisatingimused:

a)	vääramatu jõuna esinevatest asjaoludest tuleb pädevale asutusele teatada hiljemalt 30 päeva arvates asjaomasele isikule vääramatu jõuga seotud asjaoludest teatamise päevast, ja

b)	asjaomane isik maksab tagasi ettemakstud summa või selle asjakohase osa 30 päeva jooksul arvates pädeva asutuse poolt väljastatud tagasimaksenõude kuupäevast.

Punktides a ja b ettenähtud tingimuste täitmata jätmise korral kehtivad sellised tagasimaksetingimused nagu juhul, kui vääramatut jõudu ei esine.

V   PEATÜKK

TAGATISTE TAGASTAMINE JA TAGATISTE, V.A IV PEATÜKIS NIMETATUD TAGATISTE KAOTAMINE

Artikkel 19

1.   Kohustus võib sisaldada esmajärgulisi, teisejärgulisi ja madalama järgu nõudeid.

2.   Esmajärguline on sellise toimingu sooritamise või sooritamata jätmise nõue, mis kõnealuse nõude kehtestanud määruse kohaldamisel on põhilise tähtsusega.

3.   Teisejärguline nõue on esmajärgulise nõude täitmiseks ettenähtud tähtajast kinnipidamise nõue.

4.   Madalama järgu nõue on iga muu määruses ettenähtud nõue.

5.   Käesolevat peatükki ei kohaldata juhul, kui esmajärgulised nõuded on asjakohastes Euroopa Liidu erieeskirjades määratlemata.

6.   Käesoleva peatüki kohaldamisel tähendab „tagatissumma asjakohane osa” tagatissumma osa selle koguse ulatuses, millega seotud nõuet on rikutud.

Artikkel 20

Tagatis kaotatakse niipea, kui Euroopa Liidu erieeskirjades ettenähtud tõendid esmajärguliste, teisejärguliste ja madalama järgu nõuete täitmise kohta on esitatud.

Artikkel 21

1.   Tagatisest jäädakse täielikult ilma selle koguse ulatuses, millega seotud esmanõuet on rikutud, välja arvatud vääramatu jõu korral.

2.   Esmanõude rikkumisena käsitatakse asjakohaste tõendite esitamata jätmist selleks ettenähtud aja jooksul, v.a juhul, kui vääramatu jõud takistas kõnealuste tõendite esitamist tähtaja jooksul. Artiklis 28 ettenähtud korda kinnipeetud summa sissenõudmiseks rakendatakse viivitamata.

3.   Kui tõendid esmajärguliste nõuete täitmise kohta esitatakse 18 kuu jooksul lõikes 2 ettenähtud tähtajast arvates, makstakse tagasi 85 % kinni peetud summast.

Kui tõendid esmajärguliste nõuete täitmise kohta esitatakse 18 kuu jooksul kõnealusest tähtajast arvates, kuid asjakohased teisejärgulised nõuded on täitmata, siis võrdub tagasimaksmisele kuuluv summa artikli 22 lõike 2 alusel tagasi maksmisele kuuluva summaga, millest arvatakse maha 15 % tagatissumma asjakohasest osast.

4.   Tagasimakset ei tehta, kui tõendid esmajärguliste nõuete täitmise kohta esitatakse pärast lõikes 3 nimetatud 18 kuu möödumist, v.a juhul, kui vääramatu jõud takistas kõnealuste tõendite esitamist tähtaja jooksul.

Artikkel 22

1.   Kui erimääruses ettenähtud tõendid kõigi esmajärguliste nõuete täitmise kohta esitatakse kindlaksmääratud aja jooksul, kuid rikutud on teisejärgulist nõuet, tagastatakse tagatis osaliselt ning ülejäänud summa peetakse kinni. Asutakse viivitamata täitma kinni peetud summa artiklis 28 ettenähtud sissenõudmise korda.

2.   Tagatisest osalise vabastamise määr on: võrdne tagatissumma asjakohast osa hõlmava tagatisega, millest arvatakse maha 15%, ja

a)	10 % summast, mis jääb üle pärast 15 % mahaarvamist päevas: i) maksimaalselt 40 päeva pikkuse või lühema tähtaja ületamise korral, ii) kui ei ole kinni peetud vähemalt 40 päeva pikkusest või lühemast tähtajast;

b)	5 % summast, mis jääb üle pärast 15 % mahaarvamist päevas: i) maksimaalselt 41–80 päeva pikkuse tähtaja ületamise korral, ii) kui ei ole kinni peetud minimaalselt 41–80 päeva pikkusest tähtajast;

c)	2 % summast, mis jääb üle pärast 15 % mahaarvamist päevas: i) maksimaalselt 81 päeva pikkuse või pikema tähtaja ületamise korral, ii) kui ei ole kinni peetud vähemalt 81 päeva pikkusest või pikemast tähtajast.

3.   Käesolevat artiklit ei kohaldata impordi- ja ekspordilitsentside taotlemise või kasutamisega seotud tähtaegade, impordi- ja ekspordimaksude ning pakkumise teel kindlaks määratavate eksporditoetuste kindlaksmääramisega seotud tähtaegade suhtes.

Artikkel 23

1.   Ühe või mitme alama järgu nõude rikkumise tulemusena kaotatakse 15 % tagatissumma asjakohasest osast, v.a vääramatu jõu korral.

2.   Tuleb viivitamata rakendada mahaarvatud summa artiklis 28 ettenähtud sissenõudmise korda.

3.   Käesolevat artiklit ei kohaldata artikli 21 lõike 3 rakendamise korral.

Artikkel 24

Kui esitatakse tõendid kõigi esmanõuete täitmise kohta, kuid rikutud on nii teisejärguliste kui ka alama järgu nõuete täitmist, kohaldatakse artikleid 22 ja 23 ning kaotatav kogusumma on võrdne artikli 22 alusel kaotatava summaga, millele lisatakse 15 % tagatissumma asjakohasest osast.

Artikkel 25

Mahaarvatav kogusumma ei tohi olla suurem kui 100 % tagatissumma asjakohasest osast.

VI   PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 26

1.   Taotluse korral tagastatakse tagatis osaliselt, kui esitatakse tootekoguse osaga seotud asjakohased tõendid, tingimusel et kõnealune osa ei ole väiksem kui tagatisenõuet sätestava määrusega kindlaks määratud miinimumkogus.

Kui asjakohastes Euroopa Liidu erieeskirjades ei ole miinimumkogust ette nähtud, siis võib pädev asutus ise piirata iga tagatise osaliselt tagastamiste arvu ning kindlaks määrata iga sellise tagastamisega seotud minimaalse summa.

2.   Enne tagatise osalist või täielikku tagastamist võib pädev asutus nõuda kirjalikku tagastamistaotlust.

3.   Kui tagatis vastavalt artikli 9 lõikele 1 hõlmab üle 100 % nõutavast tagatissummast, siis tagastatakse üle 100 % ulatuv osa tagatisest, kui ülejäänud tagatissumma lõplikult tagastatakse või maha arvatakse.

Artikkel 27

1.   Kui tagatissumma tagastamiseks vajalike tõendite esitamise tähtaega ei ole ette nähtud, siis rakendatakse järgmist tähtaega:

a)	12 kuud kõigi esmajärguliste nõuete täitmiseks kindlaksmääratud tähtajast arvates või

b)	juhul kui punktis a nimetatud tähtaega ei ole kindlaks määratud, siis 12 kuud arvates kõigi esmajärguliste nõuete täitmiseks ettenähtud kuupäevast.

2.   Lõikes 1 ettenähtud tähtaeg ei tohi olla pikem kui kolm aastat tagatise konkreetse kohustusega sidumise ajast arvates, v.a juhul, kui tegemist on vääramatu jõuga.

Artikkel 28

1.   Pädev asutus, kes saab teate tagatise osalist või täielikku kaotamist ajendanud asjaolude kohta, nõuab viivitamata kohustuse täitmisega seotud isikult mahaarvatava summa väljamaksmist kuni 30 päeva jooksul maksenõude kättesaamise kuupäevast arvates.

Kui makse ei ole selleks ajaks tehtud, siis pädev asutus:

a)	kannab iga artikli 7 lõike 1 punktis a kirjeldatud liiki tagatise viivitamata asjakohasele kontole;

b)	nõuab viivitamata artikli 7 lõike 1 punktis b kirjeldatud garandi maksmist kuni 30 päeva jooksul maksunõude kättesaamise kuupäevast arvates;

c)	võtab viivitamata meetmed: i) artikli 7 lõike 2 punktides a, c, d ja e kirjeldatud tagatiste ümberarvestamiseks sularahasse, millest piisab maksta oleva summa katmiseks; ii) selleks, et kanda artikli 7 lõike 2 punktis b nimetatud panditud sularahasissemaksed oma kontole.

Pädev asutus võib asjaomaselt isikult makse tegemist nõudmata iga artikli 7 lõike 1 punktis a kirjeldatud liiki tagatise viivitamata asjakohasele kontole kanda.

2.   Pädev asutus võib alla 60 euro suuruse summa tagastamata jätmisest loobuda tingimusel, et õigusaktidega on samalaadseteks juhtudeks sätestatud samasugused siseriiklikud sätted.

3.   Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, maksab asjaomane pool juhul, kui on tehtud otsus tagatise tagastamata jätmise kohta ja kui seda on taotluse korral kooskõlas siseriiklike õigusaktidega edasi lükatud, intressi ajavahemiku eest, mis algab 30 päeva pärast lõike 1 esimeses lõigus osutatud maksenõude saamist ja lõpeb tegelikult tagastamata jäetud summa maksmisele eelneval päeval.

Kui apellatsioonimenetluse tulemustest lähtudes nõutakse, et asjaomane pool peab maksma 30 päeva jooksul kinni peetud summa, võib liikmesriik intressi arvutamise eesmärgil käsitada makse tegemise päevana kõnealuse nõude kuupäevale järgnevat 20. päeva.

Kohaldatav intressimäär arvutatakse vastavalt siseriiklikele õigusaktidele, kuid see ei tohi mingil juhul olla madalam kui selle riigi poolt kohaldatav väljamaksete sissenõudmisel kehtiv intressimäär.

Makseasutused lahutavad makstud intressid Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) poolt finantseeritud kulutustest kooskõlas nõukogu määruse (EMÜ) nr 352/78 (11) sätetega.

Liikmesriigid võivad kindlate ajavahemike järel nõuda intresside osas täiendava tagatise esitamist.

Kui tagatisest on ilma jäädud ja kui vastav summa on juba kantud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi arvele ning kui apellatsioonimenetluse tulemusel tuleb ilma jäädud summa täielikult või osaliselt tagasi maksta, kannab selle kulu EAGF, välja arvatud juhul, kui tagatisest ilmajäämise põhjuseks on liikmesriigi haldusasutuste või muude asutuste tõsine hooletus või viga.

Artikkel 29

Komisjon võib määruse (EÜ) nr 1234/2007 artikli 195 lõikes 2 ning muude asjakohaste turgude ühist korraldust käsitlevate määruste vastavates artiklites sätestatud korras anda erandi seoses eespool nimetatud sätetega.

VII   PEATÜKK

TEAVE

Artikkel 30

1.   Liikmesriigid hoiavad komisjoni jaoks kättesaadavana igal aastal kaotatud tagatiste üldarvu ja kogusumma, olenemata artiklis 28 osutatud menetluse etapist, eristades mõlemal juhul riigieelarvesse krediteeritud ja Euroopa Liidu eelarvesse krediteeritud tagatised.

2.   Lõikes 1 osutatud teave hoitakse kättesaadavana kõikide kaotatud tagatiste puhul, mille summa ületab 1 000 eurot, ja Euroopa Liidu iga sätte puhul, millega nähakse ette tagatise esitamine.

3.   Teave hõlmab nii huvitatud isiku poolt otse makstud rahasummasid kui ka tagatise realiseerimisel sisse nõutud summasid.

Artikkel 31

Liikmesriigid hoiavad komisjoni jaoks kättesaadavana järgmise teabe:

a)	asutused, kellel on lubatud tegutseda garandina, ja sätestatud nõuded;

b)	vastavalt artikli 7 lõikele 2 vastu võetavate tagatiste liigid ja sätestatud nõuded.

Artikkel 32

Määrus (EMÜ) nr 2220/85 tunnistatakse kehtetuks.

Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele kooskõlas II lisas esitatud vastavustabeliga.

Artikkel 33

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

---

(1)  EÜT L 299, 16.11.2007, lk 1.

(2)  EÜT L 17, 21.1.2000, lk 22.

(3)  EÜT L 328, 15.12.2009, lk 10.

(4)  EÜT L 42, 14.2.2006, lk 1.

(5)  EÜT L 30, 31.1.2009, lk 16.

(6)  EÜT L 349, 24.12.1998, lk 1.

(7)  EÜT L 205, 3.8.1985, lk 5.

(8)  Vt I lisa.

(9)  EÜT L 365, 21.12.2006, lk 52.

(10)  EÜT L 302, 19.10.1992, lk 1.

(11)  EÜT L 50, 22.2.1978, lk 1.

---

---

---

30.3.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 92/15

---

KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) nr 283/2012,

29. märts 2012,

millega kehtestatakse kindlasummaline tasu põllumajandusliku raamatupidamise andmevõrguga seotud põllumajandusaruande kohta alates 2012. aruandeaastast

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1217/2009, millega luuakse Euroopa Ühenduse põllumajanduslike majapidamiste tulusid ja majandustegevust käsitlevate raamatupidamisandmete kogumise võrk (1),

võttes arvesse komisjoni 13. juuli 1983. aasta määrust (EMÜ) nr 1915/83 teatavate raamatupidamist käsitlevate üksikasjalike rakenduseeskirjade kohta põllumajandustootjate tulude kindlaksmääramiseks, (2) eriti selle artikli 5 lõiget 3,

ning arvestades järgmist:

(1)	Määruse (EMÜ) nr 1915/83 artikli 5 lõikes 1 on sätestatud, et komisjon maksab liikmesriikidele kindlasummalist tasu iga nõuetekohaselt koostatud põllumajandusaruande kohta, mis on talle edastatud kõnealuse määruse artiklis 3 sätestatud tähtaja jooksul.

(2)

Komisjoni 7. märtsi 2011. aasta määrusega (EL) nr 224/2011 (millega kehtestatakse kindlasummaline tasu põllumajandusliku raamatupidamise andmevõrguga seotud põllumajandusaruande kohta alates 2011. aruandeaastast) (3) kehtestati 2011. aruandeaastaks kindlasummaline tasu 157 eurot põllumajandusaruande kohta. Kulude dünaamika ja selle mõju tõttu põllumajandusaruannete koostamise kuludele on vaja kõnealuse tasu määr läbi vaadata.

(3)	Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas ühenduse põllumajandusliku raamatupidamise andmesidevõrgu komitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määruse (EMÜ) nr 1915/83 artikli 5 lõikega 1 ettenähtud kindlasummalise tasu määraks kehtestatakse 160 eurot.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub kolmandal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Määrust kohaldatakse alates 2012. aruandeaastast.

---

(1)  ELT L 328, 15.12.2009, lk 27.

(2)  EÜT L 190, 14.7.1983, lk 25.

(3)  ELT L 61, 8.3.2011, lk 1.

---

30.3.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 92/16

---

KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) nr 284/2012,

29. märts 2012,

millega kehtestatakse eritingimused Jaapanist pärit või Jaapanist lähetatud sööda ja toidu impordi suhtes pärast Fukushima tuumaelektrijaamas toimunud avariid ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) nr 961/2011

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrust (EÜ) nr 178/2002 (millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused), (1) eriti selle artikli 53 lõike 1 punkti b alapunkti ii,

ning arvestades järgmist:

(1)

Määruse (EÜ) nr 178/2002 artikliga 53 on ette nähtud võimalus võtta asjakohaseid liidu tasandi kiireloomulisi meetmeid kolmandast riigist imporditud toidu või sööda suhtes, et kaitsta inimeste või loomade tervist või keskkonda, kui riski ei saa rahuldavalt juhtida liikmesriikide võetavate meetmete abil.

(2)

Pärast Fukushima tuumaelektrijaamas 11. märtsil 2011 toimunud avariid on komisjonile teatatud, et Jaapanist pärit teatavas toidus esinev radionukliidide tase ületab taset, mille puhul Jaapanis kohaldatakse meetmeid (nn häiretase). Selline saaste võib olla ohtlik liidus asuvate inimeste ja loomade tervisele, seepärast on vastu võetud komisjoni 25. märtsi 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 297/2011, millega kehtestatakse eritingimused Jaapanist pärit või Jaapanist lähetatud sööda ja toidu impordi suhtes pärast Fukushima tuumaelektrijaamas toimunud avariid (2). Kõnealune määrus asendati hiljem komisjoni rakendusmäärusega (EL) nr 961/2011 (3).

(3)

Jaapani ametiasutused on edastanud komisjonile teabe, et sakest ja muudest piiritusjookidest (viski ja shochu) võetud proovidest mitte üheski ei leitud radioaktiivseid aineid. Selitus-, kääritamis- ja destilleerimisprotsessi käigus kõrvaldatakse radioaktiivsus piiritusjoogist peaaegu täielikult. Seda valdkonda kontrollitakse pidevalt, Jaapani ametiasutused võtavad sakest, viskist ja shochust jätkuvalt proove. Et vähendada Jaapani ametiasutuste ja ka sellest riigist importivate liikmesriikide pädevate asutuste halduskoormust, on seega asjakohane jätta sake, viski ja shochu käesoleva määruse kohaldamisalast välja.

(4)

24. veebruaril 2012 võtsid Jaapani ametiasutused vastu uued alates 1. aprillist 2012 kehtima hakkavad radioaktiivsuse piirmäärad toidus ja söödas sisalduva tseesium-134 ja tseesium-137 summaarse koguse kohta ning üleminekumeetmed riisi, veiseliha ja sojaubade ning neist valmistatud toodete suhtes; kõnealused piirmäärad on väiksemad nõukogu 22. detsembri 1987. aasta määruses (Euratom) nr 3954/87 (toiduainete ja loomasööda radioaktiivse saastatuse lubatud piirmäärade kehtestamise kohta tuuma- või muu kiirgusavarii korral) (4) sätestatud piirmääradest. Veiseliha suhtes kehtestatud üleminekumeetmed ei oma tähtsust liitu importimise seisukohast, sest Jaapanist pärit veiseliha ei tohi ELi importida ka muudel looma- ja rahvatervisega seotud põhjustel kui radioaktiivsus. Samuti on Jaapani ametiasutused komisjonile teatanud, et tooteid, mida ei lubata Jaapanis turule viia, ei lubata ka eksportida. Seega on asjakohane tagada, kuigi see ei ole ohutuse seisukohast vajalik, et Jaapani ametiasutuste korraldatav ekspordieelne kontroll ja Jaapanist pärit või Jaapanist lähetatud sööda ja toidu radionukliidide taseme kontroll ELi importimisel oleksid omavahel vastavuses, ning kohaldada ELis Jaapanist pärit sööda ja toidu suhtes samu radionukliidide piirmäärasid kui Jaapanis kohaldatavad piirmäärad, tingimusel et need piirmäärad on madalamad kui määruses (Euratom) nr 3954/87 kehtestatud piirmäärad.

(5)

Varsti pärast tuumaelektrijaamas toimunud avariid hakati nõudma, et Jaapanist pärit söödas ja toidus kontrollitaks jood-131 ning tseesium-134 ja tseesium-137 summaarset sisaldust, sest oli tõendeid, et keskkonda eraldunud radioaktiivsed ained olid peamiselt jood-131, tseesium-134 ja tseesium-137, samas kui radionukliide strontsiumi (Sr-90), plutooniumi (Pu-239) ja ameriitsiumi (Am-241) eraldus väga vähesel hulgal või üldse mitte. Kuna jood-131 on lühikese poolestusajaga (8 päeva), viimastel kuudel ei ole kahjustatud tuumaelektrijaamast rohkem radioaktiivseid aineid keskkonda eraldunud, kahjustatud tuumareaktor on nüüdseks stabiilses seisundis ja uut keskkonnareostust ei ole ette näha, siis jood-131 enam keskkonnas ei leidu ja sellest tulenevalt ei leidu seda ainet ka Jaapanist pärit söödas ja toidus. Jood-131 sisalduse kontrollimist ei nõutud seepärast enam komisjoni 21. detsembri 2011. aasta rakendusmääruses (EL) nr 1371/2011 (millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 961/2011, millega kehtestatakse eritingimused Jaapanist pärit või Jaapanist lähetatud sööda ja toidu impordi suhtes pärast Fukushima tuumaelektrijaamas toimunud avariid) (5). Seega ei ole vaja, et käesolevas määruses oleksid endiselt sätestatud jood-131 piirmäärad.

(6)

Rakendusmääruses (EL) nr 961/2011 on sätestatud strontsiumi, plutooniumi ja ameriitsiumi piirmäärad juhuks, kui keskkonda satub uuesti radioaktiivseid heiteid, milles sisalduvad nimetatud radionukliidid. Kuna aga kahjustatud tuumareaktor on nüüdseks stabiilses seisundis, on välistatud võimalus, et keskkonda satub uuesti radioaktiivseid aineid, või siis on see võimalus minimaalne, ning kuna pärast tuumaelektrijaamas toimunud avariid eraldus keskkonda strontsiumi, plutooniumi ja ameriitsiumi väga tühisel hulgal, on selge, et Jaapanist pärit toidus ja söödas ei ole nende radionukliidide sisaldust vaja kontrollida. Seega ei ole vaja, et käesolevas määruses oleksid endiselt sätestatud nende radionukliidide piirmäärad.

(7)

Olukorras toimunud muutuste arvesse võtmiseks on rakendusmäärust (EL) nr 961/2011 kaks korda muudetud. Kuna käesolevas määruses sätestatakse täiendavad muudatused, mille tõttu tuleks muuta rakendusmääruse (EL) nr 961/2011 paljusid sätteid, on asjakohane asendada rakendusmäärus (EL) nr 961/2011 uue määrusega.

(8)	Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas toiduahela ja loomatervishoiu alalise komitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Reguleerimisala

Käesolevat määrust kohaldatakse määruse (Euratom) nr 3954/87 artikli 1 lõike 2 tähenduses sööda ja toidu suhtes, mis on pärit või lähetatud Jaapanist, välja arvatud järgmiste toodete suhtes:

a)	tooted, mis saadeti Jaapanist enne 28. märtsi 2011;

b)	tooted, mille puhul saak on koristatud ja/või mida on töödeldud enne 11. märtsi 2011;

c)	CN-koodide ex 2206 00 39 (vahutavad joogid), ex 2206 00 59 (mittevahutavad, nõudes mahuga kuni 2 liitrit) või ex 2206 00 89 (mittevahutavad, nõudes mahuga üle 2 liitri) alla kuuluv sake;

d)	CN-koodi 2208 30 alla kuuluv viski;

e)	CN-koodide ex 2208 90 56, ex 2208 90 69, ex 2208 90 77 või ex 2208 90 78 alla kuuluv shochu.

Artikkel 2

Mõisted

Käesoleva määruse tähenduses on Jaapani õigusaktides sätestatud üleminekumeetmed sellised tseesium-134 ja tseesium-137 summaarse sisalduse piirmäärasid käsitlevad meetmed, mis Jaapani ametiasutused võtsid vastu 24. veebruaril 2012. aastal ja mis on sätestatud käesoleva määruse III lisas.

Artikkel 3

Import Euroopa Liitu

Artiklis 1 osutatud toitu ja sööta (edaspidi „tooted”) võib Euroopa Liitu importida üksnes käesoleva määruse sätete kohaselt.

Artikkel 4

Tseesium-134 ja tseesium-137 piirmäärad

1.   Artiklis 1 osutatud toodete (välja arvatud riis ja sojaoad ning neist valmistatud tooted) puhul peab tseesium-134 ja tseesium-137 summaarse sisalduse piirmäär vastama käesoleva määruse II lisas sätestatud summaarse sisalduse piirmäärale.

2.   Riisi ja sojaubade ning neist valmistatud toodete puhul peab tseesium-134 ja tseesium-137 summaarse sisalduse piirmäär vastama käesoleva määruse III lisas sätestatud summaarse sisalduse piirmäärale.

Artikkel 5

Deklaratsioon

1.   Artiklis 1 osutatud toodete iga saadetisega peab olema kaasas kehtiv deklaratsioon, mis on koostatud ja allkirjastatud artikli 6 kohaselt.

2.   Lõikes 1 osutatud deklaratsioon:

a)	kinnitab, et toode vastab Jaapanis kehtivatele õigusaktidele ja

b)	täpsustab, kas toote suhtes kehtivad (või ei kehti) Jaapani õigusaktidega ettenähtud üleminekumeetmed.

3.   Lõikes 1 osutatud deklaratsioonis tuleb esitada kinnitus, et:

a)	tooted on koristatud ja/või töödeldud enne 11. märtsi 2011 või

b)	tooted on pärit ja lähetatud mujalt kui Fukushima, Gunma, Ibaraki, Tochigi, Miyagi, Yamanashi, Saitama, Tokyo, Chiba, Kanagawa või Shizuoka prefektuurist või

c)	tooted on lähetatud Fukushima, Gunma, Ibaraki, Tochigi, Miyagi, Yamanashi, Saitama, Tokyo, Chiba, Kanagawa või Shizuoka prefektuurist, kuid ei ole pärit ühestki nimetatud prefektuurist ning saadetis ei ole teeloleku ajal saanud radioaktiivset kiirgust või

d)	juhul, kui tooted on pärit Fukushima, Gunma, Ibaraki, Tochigi, Miyagi, Yamanashi, Saitama, Tokyo, Chiba, Kanagawa või Shizuoka prefektuurist, on saadetisega kaasas analüüside aruanne, kus on esitatud proovivõtu- ja analüüsitulemused.

4.   Lõike 3 punkt d kehtib ka selles punktis nimetatud prefektuuride rannikuvetest püütud või korjatud toodete suhtes, sõltumata sellest, kus tooted maale tuuakse.

Artikkel 6

Deklaratsiooni koostamine ja allkirjastamine

1.   Artiklis 5 osutatud deklaratsioon tuleb koostada I lisas esitatud näidise järgi.

2.   Artikli 5 lõike 3 punktides a, b või c osutatud toodete deklaratsioonile kirjutab alla Jaapani pädeva ametiasutuse volitatud esindaja või Jaapani pädeva ametiasutuse volitatud üksuse volitatud esindaja, kes toimib Jaapani pädeva asutuse volituse alusel ja järelevalve all.

3.   Artikli 5 lõike 3 punktis d osutatud toodete deklaratsioonidele kirjutab alla Jaapani pädeva ametiasutuse volitatud esindaja; iga sellise deklaratsiooniga peab kaasas olema proovivõtu- ja analüüsi tulemuste aruanne.

Artikkel 7

Identifitseerimine

Iga artiklis 1 osutatud toodete saadetis märgistatakse koodiga, mis märgitakse artikli 5 lõikes 1 osutatud deklaratsioonile, artikli 6 lõikes 3 osutatud proovivõtu- ja analüüsitulemuste aruandele, sanitaarsertifikaadile ja kõikidele saadetisega kaasasolevatele äridokumentidele.

Artikkel 8

Piiripunktid ja määratud sisenemiskohad

Artiklis 1 osutatud toodete saadetised, välja arvatud nõukogu direktiivi 97/78/EÜ (6) kohaldamisalasse kuuluvate toodete saadetised, sisenevad liidu territooriumile määratud sisenemiskoha kaudu (edaspidi „määratud sisenemiskoht”, nagu see on määratletud komisjoni määruse (EÜ) nr 669/2009 (7) artikli 3 punktis b).

Artikkel 9

Eelteatis

Toidu- ja söödakäitlejad või nende esindajad teatavad piiripunkti või määratud sisenemiskoha pädevatele asutustele ette iga artiklis 1 osutatud toodete saadetise saabumisest vähemalt kaks tööpäeva enne saadetise tegelikku kohalejõudmist.

Artikkel 10

Ametlik kontroll

1.   Piiripunkti või määratud sisenemiskoha pädevad asutused

a)	kontrollivad kõikide artiklis 1 osutatud toodete saadetiste dokumente;

b)

identifitseerivad ja kontrollivad füüsiliselt, teevad sealhulgas laboratoorsed analüüsid, et kindlaks teha tseesium-134 ja tseesium-137 sisaldus, vähemalt: i) 5 % artikli 5 lõike 3 punktis d osutatud toodete saadetistest ning ii) 10 % artikli 5 lõike 3 punktides b ja c osutatud toodete saadetistest.

2.   Saadetised jäetakse ametliku järelevalve alla maksimaalselt viieks tööpäevaks sõltuvalt laboratoorse analüüsi tulemuste kättesaadavusest.

3.   Kui laboratoorse analüüsi tulemused näitavad, et deklaratsioonis esitatud tagatised on valed, siis loetakse deklaratsioon kehtetuks ning sel juhul ei vasta sööda ja toidu saadetis käesoleva määruse sätetele.

Artikkel 11

Kulud

Kõik artiklis 10 osutatud ametlike kontrollimistega ning nõuetele mittevastavuse tõttu võetavate mis tahes meetmetega kaasnevad kulud kannab toidu- ja söödakäitleja.

Artikkel 12

Vabasse ringlusse lubamine

Saadetise võib lubada vabasse ringlusse üksnes juhul, kui toidu- ja söödakäitleja või tema esindaja esitab tolliasutustele artikli 5 lõike 1 kohase deklaratsiooni,

a)	mille piiripunkti või määratud sisenemiskoha pädev asutus on nõuetekohaselt kinnitanud ja

b)	mis tõendab, et artiklis 10 osutatud ametlikud kontrollid on tehtud ja et nende kontrollide tulemused on olnud soodsad.

Artikkel 13

Nõuetele mittevastavad tooted

Käesoleva määruse sätetele mittevastavaid tooteid ei tohi turule viia. Sellised tooted kõrvaldatakse ohutult või saadetakse tagasi päritoluriiki.

Artikkel 14

Aruandlus

Liikmesriigid annavad komisjonile toidu- ja söödaalase kiirhoiatussüsteemi (RASFF) kaudu iga kuu teada kõikidest analüüsitulemustest.

Artikkel 15

Kehtetuks tunnistamine

Rakendusmäärus (EL) nr 961/2011 tunnistatakse kehtetuks.

Viiteid kehtetuks tunnistatud määrustele tõlgendatakse viidetena käesolevale määrusele.

Artikkel 16

Üleminekumeede

Erandina artiklis 3 sätestatust võib artiklis 1 osutatud tooteid liitu importida, kui need on kooskõlas rakendusmäärusega (EL) nr 961/2011 ja

a)	on saadetud Jaapanist välja enne käesoleva määruse jõustumist või

b)	toodetega on kaasas rakendusmääruse (EL) nr 961/2011 kohane deklaratsioon, mis on välja antud enne 1. aprilli 2012 ja tooted on Jaapanist välja saadetud enne 15. aprilli 2012.

Artikkel 17

Jõustumine ja kohaldamisaeg

Käesolev määrus jõustub kolmandal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates jõustumiskuupäevast kuni 31. oktoobrini 2012. Saastatuse olukorras toimuvate muutuste arvessevõtmiseks vaadatakse määrus kindlate ajavahemike järel läbi.

---

(1)  EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1.

(2)  ELT L 80, 26.3.2011, lk 5.

(3)  ELT L 252, 28.9.2011, lk 10.

(4)  EÜT L 371, 30.12.1987, lk 11.

(5)  ELT L 341, 22.12.2011, lk 41.

(6)  EÜT L 24, 30.1.1998, lk 9.

(7)  ELT L 194, 25.7.2009, lk 11.

---

---

---

---

30.3.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 92/24

---

KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) nr 285/2012,

29. märts 2012,

millega kehtestatakse kindlad impordiväärtused, et määrata kindlaks teatava puu- ja köögivilja hind piiril

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus) (1),

võttes arvesse komisjoni 7. juuni 2011. aasta rakendusmäärust (EL) nr 543/2011, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1234/2007 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses puu- ja köögiviljasektori ning töödeldud puu- ja köögivilja sektoriga, (2) eriti selle artikli 136 lõiget 1,

ning arvestades järgmist:

(1)	Määruses (EL) nr 543/2011 on sätestatud vastavalt mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemustele kriteeriumid, mille alusel kehtestab komisjon kolmandatest riikidest importimisel kõnealuse määruse XVI lisa A osas sätestatud toodete ja ajavahemike kohta kindlad impordiväärtused.

(2)	Iga turustuspäeva kindel impordiväärtus on arvutatud rakendusmääruses (EL) nr 543/2011 artikli 136 lõike 1 kohaselt, võttes arvesse päevaandmete erinevust. Seetõttu peaks käesolev määrus jõustuma selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeval,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Käesoleva määruse lisas määratakse kindlaks rakendusmääruse (EL) nr 543/2011 artikliga 136 ette nähtud kindlad impordiväärtused.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

---

(1)  ELT L 299, 16.11.2007, lk 1.

(2)  ELT L 157, 15.6.2011, lk 1.

---

---

30.3.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 92/26

---

NÕUKOGU RAKENDUSOTSUS,

26. märts 2012,

mille kohaselt lubatakse Rumeenial kehtestada erimeede, millega tehakse erand direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) artiklist 287

(2012/181/EL)

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, (1) eriti selle artikli 395 lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut

ning arvestades järgmist:

(1)

Komisjonis 30. augustil 2011 registreeritud kirjaga taotles Rumeenia luba kehtestada erimeede, millega tehakse erand direktiivi 2006/112/EÜ artikli 287 punktist 18, et kohaldada maksuvabastust maksukohustuslaste suhtes, kelle aastakäive riigi valuutas Rumeenia Euroopa Liiduga ühinemise kuupäeval kehtinud vahetuskursi kohaselt arvutatult ei ületa 65 000 eurot. Kõnealuse meetme alusel vabastatakse maksukohustuslased teatavatest või kõikidest direktiivi 2006/112/EÜ XI jaotise 2.–6. peatükis osutatud käibemaksukohustustest.

(2)	Kooskõlas direktiivi 2006/112/EÜ artikli 395 lõike 2 teise lõiguga teavitas komisjon 8. novembri 2011. aasta kirjaga teisi liikmesriike Rumeenia taotlusest. Komisjon teatas 9. novembri 2011. aasta kirjaga Rumeeniale, et tal on taotluse hindamiseks kogu vajalik teave.

(3)

Liikmesriikidel on juba praegu võimalik kasutada direktiivi 2006/112/EÜ XII jaotise kohast väikeettevõtjate erikorda. Kõnealune meede on erand direktiivi 2006/112/EÜ XII jaotisest ainult selles osas, et maksukohustuslase aastakäibe ülempiir on kõnealuse korra kohaselt kõrgem kui direktiivi 2006/112/EÜ artikli 287 punkti 18 kohaselt Rumeeniale lubatud piirmäär 35 000 eurot.

(4)

Väikeettevõtjate erikorra kohane kõrgem ülempiir on lihtsustamismeede, kuna see võib kõige väiksemate ettevõtjate käibemaksukohustusi oluliselt vähendada; samas on selline erikord maksukohustuslastest ettevõtjatele vabatahtlik. Üldiselt loodetakse, et kõnealuse meetmega parandatakse käibemaksueeskirjade täitmise üldist taset.

(5)

Komisjon lisas oma 29. oktoobri 2004. aasta ettepanekule nõukogu direktiivi 77/388/EMÜ muutmise kohta, et lihtsustada käibemaksuga seotud kohustusi, sätted, mille kohaselt lubatakse liikmesriikidel kehtestada käibemaksuvabastuskorra kohase aastakäibe ülempiiriks 100 000 eurot või samaväärne summa liikmesriigi valuutas, kusjuures kõnealust ülempiiri võidakse igal aastal kohandada. Rumeenia esitatud taotlus on kooskõlas kõnealuse ettepanekuga.

(6)	Meetme kohaldamine ei mõjuta käibemaksust tulenevaid liidu omavahendeid ja sellel ei ole peaaegu mingisugust mõju Rumeenia poolt lõpptarbimise etapis kogutud käibemaksutulude kogusummale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Erandina direktiivi 2006/112/EÜ artikli 287 punktist 18 võib Rumeenia kohaldada käibemaksuvabastust selliste maksukohustuslaste suhtes, kelle aastakäive riigi valuutas Euroopa Liiduga ühinemise kuupäeval kehtinud vahetuskursi kohaselt arvutatult ei ületa 65 000 eurot.

Artikkel 2

Käesolev otsus jõustub selle teatavakstegemise päeval.

Otsust kohaldatakse kuupäevani, mil jõustuvad sellise direktiivi sätted, millega muudetakse aastakäibe ülempiire, millest väiksema käibega maksukohustuslaste suhtes võidakse kohaldada käibemaksuvabastust, või 31. detsembrini 2014, olenevalt sellest, kumb kuupäev saabub varem.

Artikkel 3

Käesolev otsus on adresseeritud Rumeeniale.

---

(1)  ELT L 347, 11.12.2006, lk 1.

---

30.3.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 92/28

---

KOMISJONI RAKENDUSOTSUS,

28. märts 2012,

liidu rahalise toetuse kohta taimi ja taimseid saadusi kahjustavate organismide tõrje programmi jaoks Prantsusmaa ülemeredepartemangudes 2012. aastal

(teatavaks tehtud numbri C(2012) 1954 all)

(Ainult prantsuskeelne tekst on autentne)

(2012/182/EL)

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse nõukogu 30. jaanuari 2006. aasta määrust (EÜ) nr 247/2006, millega sätestatakse põllumajanduse erimeetmed liidu äärepoolseimate piirkondade jaoks, (1) eriti selle artikli 17 lõike 3 esimese lõigu esimest lauset,

ning arvestades järgmist:

(1)

Prantsusmaa ametiasutused esitasid 8. novembril 2011 komisjonile Prantsusmaa ülemeredepartemangudes rakendatavaid taimetervisemeetmeid käsitleva 2012. aasta programmi. Kõnealuses programmis täpsustatakse eesmärke, oodatavaid tulemusi, võetavaid meetmeid, nende kestust ja maksumust liidu võimalikku rahalist toetust silmas pidades.

(2)

Kõnealuses programmis ette nähtud meetmed vastavad nõuetele, mis on sätestatud komisjoni 10. septembri 2007. aasta otsuses 2007/609/EÜ abikõlblike meetmete määratlemise kohta ühenduse toetuse saamiseks taimedele või taimsetele saadustele kahjulike organismide tõrje programmidele Prantsusmaa ülemeredepartemangudes, Assooridel ja Madeiral (2).

(3)	Komisjon on programmis sätestatud meetmeid hinnanud ja neid arutati 24.-25. novembril 2011 kokku tulnud taimetervise alalises komitees. Selle tulemusena leiab komisjon, et programm ja selle eesmärgid vastavad määruse (EÜ) nr 247/2006 artikli 17 lõike 1 nõuetele.

(4)	Liidu rahalise toetuse asjakohane ülemmäär tuleks kehtestada kooskõlas määruse (EÜ) nr 247/2006 artikli 17 lõikega 3 ning maksmine peab toimuma Prantsusmaa esitatud dokumentide põhjal.

(5)

Liidu rahalist toetust taimetervisemeetmetele rahastatakse Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist kooskõlas nõukogu 21. juuni 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1290/2005 (ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta) (3) artikli 3 lõike 2 punktiga a. Kõnealuste meetmete finantskontrolli teostatakse nimetatud määruse artiklite 9, 36 ja 37 alusel.

(6)

Nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust) (4) artikli 75 kohaselt ning komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002 (millega kehtestatakse Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust käsitleva nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad) (5) artikli 90 lõike 1 kohaselt peab liidu eelarvest tuleneva kulukohustuse võtmisele eelnema rahastamisotsus, mille võtab vastu selleks volitatud institutsioon või ametiasutus ja milles sätestatakse kuludega seonduva meetme olulised osad.

(7)

Prantsusmaa ametiasutused esitasid programmi 8. novembril 2011 ja nägid selles ette meetmed 2012. kalendriaastaks. Määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 artikli 112 kohaselt võib alustatud meetmele toetust anda vaid juhul, kui taotleja suudab tõestada, et tal on vaja meedet alustada enne toetuse saamist. Prantsusmaa on tõestanud, et tal oli vaja alustada kõnealust programmi 2012. aasta algusest, et tagada asjakohane rahastamine ja alustada asjaomaste meetmete elluviimist enne, kui antakse käesolevas otsuses sätestatud liidu rahaline toetus.

(8)	Käesolev otsus kujutab endast rahastamisotsust finantsmääruse artiklis 75 määratletud tähenduses lubatud maksimumsummade ulatuses kulutuste jaoks, mille Prantsusmaa on programmi kaasrahastamistaotluses esitanud.

(9)	Käesoleva otsusega ettenähtud meetmed on kooskõlas alalise taimetervise komitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Prantsusmaale antakse liidu rahalist toetust taimi ja taimseid saadusi kahjustavate organismide ametliku tõrjeprogrammi (nagu täpsustatud lisa A osas) rakendamiseks Prantsusmaa ülemeredepartemangudes 2012. aastaks.

Rahalise toetuse ülempiir on maksimaalselt 60 % abikõlblikest kogukuludest, mida on täpsustatud lisa B osas, kuid mitte üle 180 000 euro (ilma käibemaksuta).

Artikkel 2

1.   60 päeva jooksul pärast Prantsusmaa asjakohase taotluse kättesaamist tehakse 100 000 euro suurune ettemakse.

2.   Liidu rahalise toetuse jääksumma makstakse välja tingimusel, et programmi rakendamise lõpparuanne esitatakse komisjonile elektrooniliselt hiljemalt 15. märtsil 2013 ning et komisjon on kõnealuse aruande heaks kiitnud.

Kõnealune aruanne sisaldab vähemalt järgmist:

a)

kogu programmi kokkuvõtlik tehniline hindamine, sealhulgas materiaalsete ja kvalitatiivsete eesmärkide saavutamise tase. Kõnealuses hinnangus seostatakse Prantsusmaa esitatud esialgses programmis sätestatud eesmärgid saavutatud tulemustega, väljendatuna oodatavate tulemustena ja töö valmimise etappidena. Aruandes selgitatakse saavutatud edusamme ja hinnatakse võetud meetmete vahetut fütosanitaarset ja majanduslikku mõju; ning

b)	rahaliste kulude aruanne, milles kavandatud ja tegelikud kulud on esitatud allprogrammide ja meetmete kaupa. Sellele lisatakse tõendid kulude maksete kohta asjakohaste dokumentidena, näiteks arvete või kviitungitena.

3.   Lisa B osas esitatud eelarve soovitusliku jaotumise puhul võib Prantsusmaa kohandada rahastamiskavasid sama allprogrammi eri meetmete vahel 15 % piires liidu rahalisest toetusest sellele allprogrammile, tingimusel et programmiga ette nähtud abikõlblike kulutuste kogusummat ei ületata ega ohustata programmi peamiste eesmärkide saavutamist.

Prantsusmaa teatab sellistest kohandustest komisjonile.

Artikkel 3

Käesolevat otsust kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2012.

Artikkel 4

Käesolev otsus on adresseeritud Prantsuse Vabariigile.

---

(1)  ELT L 42, 14.2.2006, lk 1.

(2)  ELT L 242, 15.9.2007, lk 20.

(3)  ELT L 209, 11.8.2005, lk 1.

(4)  EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1.

(5)  EÜT L 357, 31.12.2002, lk 1.

---

---