ISSN 1977-0650

doi:10.3000/19770650.L_2012.042.est

Euroopa Liidu

Teataja

L 42

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Õigusaktid

55. köide
15. veebruar 2012


Sisukord

 

II   Muud kui seadusandlikud aktid

Lehekülg

 

 

RAHVUSVAHELISTE LEPINGUTEGA LOODUD ORGANITE VASTU VÕETUD AKTID

 

*

ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 83 – Sõidukite tüübikinnituse ühtsed sätted seoses mootorist eralduvate saasteainete heitkogustega vastavalt mootorile ette nähtud kütusele

1

ET

Aktid, mille peakiri on trükitud harilikus trükikirjas, käsitlevad põllumajandusküsimuste igapäevast korraldust ning nende kehtivusaeg on üldjuhul piiratud.

Kõigi ülejäänud aktide pealkirjad on trükitud poolpaksus kirjas ja nende ette on märgitud tärn.


II Muud kui seadusandlikud aktid

RAHVUSVAHELISTE LEPINGUTEGA LOODUD ORGANITE VASTU VÕETUD AKTID

15.2.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 42/1


Rahvusvahelise avaliku õiguse alusel on õiguslik toime ainult ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni originaaltekstidel. Käesoleva eeskirja staatust ja jõustumiskuupäeva tuleb kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjade staatust käsitleva dokumendi TRANS/WP.29/343 uusimast versioonist, mis on kättesaadav Internetis:

http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29fdocstts.html

ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 83 – Sõidukite tüübikinnituse ühtsed sätted seoses mootorist eralduvate saasteainete heitkogustega vastavalt mootorile ette nähtud kütusele

Sisaldab kogu kehtivat teksti kuni:

06-seeria muudatuste 1. täiendus – jõustumiskuupäev: 23. juuni 2011

SISUKORD

EESKIRI

1.

Reguleerimisala

2.

Mõisted

3.

Tüübikinnituse taotlemine

4.

Tüübikinnitus

5.

Tehnilised nõuded ja katsed

6.

Sõidukitüübi muutmine

7.

Tüübikinnituse laiendamine

8.

Toodangu vastavus nõuetele

9.

Kasutusel olevate sõidukite vastavus

10.

Karistused toodangu nõuetele mittevastavuse korral

11.

Tootmise lõpetamine

12.

Üleminekusätted

13.

Tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ja haldusasutuste nimed ja aadressid

LIITED

1. liide.

Menetlus toodangu vastavuse kontrollimiseks, kui tootja esitatud standardhälve on nõuetekohane

2. liide.

Menetlus toodangu vastavuse kontrollimiseks, kui tootja esitatud toodangu standardhälve ei ole nõuetekohane või puudub

3. liide.

Kasutusel olevate sõidukite vastavuskontroll

4. liide.

Kasutusel olevate sõidukite vastavuskontrolli statistiline meetod

5. liide.

Kasutusel olevate sõidukite vastavusega seotud kohustused

6. liide.

Nõuded sõidukitele, mille heitgaasi järeltöötlussüsteemis kasutatakse reaktiive

LISAD

1. lisa.

Mootori ja sõiduki karakteristikud ning teave katsete tegemise kohta

Liide –

Teave katsetingimuste kohta

2. lisa.

Teatis

1. liide –

OBD-seadmega seotud teave

2. liide –

Tootja tõend OBD-seadmete toimivusnõuetele vastavuse kohta

3. lisa.

Tüübikinnitusmärgi paigutus

4.a lisa.

I tüübi katse (heitmete kontroll pärast külmkäivitust)

1. liide –

Šassiidünamomeeter

2. liide –

Heitgaasilahjendussüsteem

3. liide –

Gaasiliste heitmete mõõteseadmed

4. liide –

Tahkete osakeste massi mõõtmise seadmed

5. liide –

Mõõteseadmed tahkete osakeste arvu mõõtmiseks heitgaasis

6. liide –

Simuleeritud inertsi kontrollimine

7. liide –

Sõiduki sõidutakistuse mõõtmine

5. lisa.

II tüübi katse (süsinikmonooksiidi heitkoguste kontroll tühikäigul)

6. lisa.

III tüübi katse (karterigaaside heitkoguste kontroll)

7. lisa.

IV tüübi katse (ottomootoriga sõidukite kütuseaurude kontroll)

1. liide –

Seadmete kalibreerimine kütuseaurude katseks

2. liide

 

8. lisa.

VI tüübi katse (süsinikmonooksiidi ja süsivesiniku keskmiste heitkoguste kontroll pärast külmkäivitust madalal välisõhu temperatuuril)

9. lisa.

V tüübi katse (saastetõrjeseadmete töökindluse kontrollimise kestvuskatse kirjeldus)

1. liide –

Katsestendi standardtsükkel

2. liide –

Diiselmootoriga sõidukite katsestendi standardtsükkel

3. liide –

Standardtsükkel maanteel

10. lisa.

Etalonkütuste spetsifikatsioonid

10.a lisa.

Gaasiliste etalonkütuste spetsifikatsioonid

11. lisa.

Mootorsõidukite pardadiagnostikasüsteem (OBD-süsteem)

1. liide –

Pardadiagnostikasüsteemide (OBD-süsteemide) toimimine

2. liide –

Sõidukitüüpkonna olulised karakteristikud

12. lisa.

Euroopa Majanduskomisjoni tüübikinnituse andmine vedelgaasiga või maagaasiga/biometaaniga töötavale sõidukile

13. lisa.

Perioodiliselt regenereeruva süsteemiga sõiduki heitkoguste katsemenetlus

14. lisa.

Elektriliste hübriidsõidukite (HEV) heitkoguste katsemenetlus

Liide –

Elektrienergia-/voolusalvestusseadme laadimisoleku (SOC) profiil väliselt laetava elektrilise hübriidsõiduki I tüübi katse puhul

1.   REGULEERIMISALA

Käesoleva eeskirjaga kehtestatakse mootorsõidukite tüübikinnitusetehnilised nõuded.

Lisaks sellele on eeskirjas sätestatud eeskirjad kasutusel olevate sõidukite vastavuse, saastetõrjeseadmete töökindluse ja pardadiagnostikasüsteemide (OBD-süsteemide) kohta.

1.1.

Käesolevat eeskirja kohaldatakse M1-, M2-, N1- ja N2-kategooria sõidukite suhtes, mille tuletatud mass ei ületa 2 610 kg (1).

Tootja taotluse korral võib käesoleva eeskirja alusel antud tüübikinnitust laiendada eespool nimetatud sõidukitelt M1-, M2-, N1- ja N2-kategooria sõidukitele, mille tuletatud mass ei ületa 2 840 kg ja mis vastavad käesolevas eeskirjas sätestatud tingimustele.

2.   MÕISTED

Käesolevas eeskirjas kasutatakse järgmisi mõisteid:

2.1.   „sõidukitüüp” – sõidukid, mis ei erine üksteisest järgmiste tunnuste poolest:

2.1.1.

tuletatud massi suhtes 4.a lisa tabeli 3 kohaselt määratud ekvivalentne inerts ning

2.1.2.

mootori ja sõiduki karakteristikud 1. lisa määratluse kohaselt;

2.2.   „tuletatud mass” – sõiduki „tühimass”, millele on 4.a ja 8. lisa kohaselt toimuva katse puhuks liidetud ühesugune mass 100 kg;

2.2.1.   „tühimass”– töökorras sõiduki mass ilma juhi massita (ühetaoliselt 75 kg), sõitjate ja koormata, kusjuures kütusepaak on 90 % ulatuses kütusega täidetud ning sõidukis on tavapärane tööriistade komplekt ja varuratas;

2.2.2.   „sõidukorras sõiduki mass”– käesoleva eeskirja 1. lisa punktis 2.6 kirjeldatud mass; sõidukite puhul, mis on projekteeritud ja ehitatud rohkem kui 9 inimese veoks (lisaks juhile), lisatakse meeskonnaliikme mass (75 kg), kui üheksa või enama istme seas on ette nähtud koht meeskonnaliikmele;

2.3.   „täismass” – tootja poolt kindlaksmääratud tehniliselt lubatud maksimaalne mass (see võib olla riikliku ametiasutuse lubatud täismassist suurem);

2.4.   „gaasilised heitmed” – heitgaasid, mis koosnevad süsinikmonooksiidist, lämmastikoksiididest, väljendatuna lämmastikdioksiidi (NO2) ekvivalendina, ning süsivesinikest järgmistes arvatavates suhetes:

a)

vedelgaasi (LPG) puhul C1H2,525;

b)

maagaasi ja biometaani puhul C1H4;

c)

bensiini (E5) puhul C1H1,89O0,016;

d)

diislikütuse (B5) puhul C1H1,86O0,005;

e)

etanooli (E85) puhul C1H2,74O0,385;

2.5.   „tahkete osakeste heitmed” – heitgaasi komponendid, mis eraldatakse lahjendatud heitgaasist maksimaalsel temperatuuril 325 K (52 °C) 4.a lisa 4. liites kirjeldatud filtreid kasutades;

2.5.1.   „tahkete osakeste arv”– üle 23 mm läbimõõduga tahkete osakeste koguarv lahjendatud heitgaasis pärast seda, kui sellest on eemaldatud lenduvad ained, nagu on kirjeldatud 4.a lisa 5. liites;

2.6.   „heitgaasid”:

ottomootorite puhul gaasilised ja tahkete osakeste heitmed;

diiselmootorite puhul gaasiliste ja tahkete osakeste heitmed ning tahkete osakeste arv;

2.7.   „kütuseaurud” – mootorsõiduki kütusesüsteemist kaduvad süsivesinike aurud, välja arvatud heitgaasid;

2.7.1.   „kütusepaagi hingamiskaod”– kütusepaagi temperatuuri muutuste põhjustatud süsivesinike heide (arvatavas suhtes C1H2,33);

2.7.2.   „mootori seiskamisel tekkivad kaod”– seisva sõiduki kütusesüsteemist pärast sõiduperioodi eralduvad süsivesinikuheitmed (arvatavas suhtes C1 H2,20);

2.8.   „mootori karter” – mootori sees või väljaspool mootorit asuv ruum, mis on ühendatud karteripõhjaga sisemise või välimise torustiku abil, mille kaudu väljuvad gaasid ja aur;

2.9.   „külmkäivitusseade” – seade, mis ajutiselt rikastab mootori õhu ja kütuse segu ning aitab seega mootoril käivituda;

2.10.   „käivitusseade” – seade, mis aitab mootoril käivituda ilma mootori õhu ja kütuse segu rikastamata, nt hõõgküünlad, sissepritse ajastuse muutmine vms;

2.11.   „mootori töömaht”:

2.11.1.

kolbmootorite puhul mootori nominaalne töömaht;

2.11.2.

rootormootorite (vankelmootorite) puhul põlemiskambri kahekordne nominaalne töömaht kolvi kohta;

2.12.   „saastetõrjeseadmed” – sõiduki osad, mis reguleerivad ja/või piiravad heitgaaside ja kütuseaurude eraldumist;

2.13.   „pardadiagnostikaseade” ehk „OBD-seade” – pardadiagnostikasüsteem heitkoguste piiramiseks, mis võimaldab arvutimällu salvestatud veakoodi abil kindlaks määrata rikke arvatava asukoha;

2.14.   „kasutusel oleva sõiduki katse” – vastavuse katsetamine ja hindamine käesoleva eeskirja punkti 9.2.1 kohaselt;

2.15.   „nõuetekohaselt hooldatud ja kasutatud” – katsetatava sõiduki vastavus väljavalitud sõidukite vastuvõetavuse kriteeriumidele, mis on sätestatud käesoleva eeskirja 3. liite punktis 2;

2.16.   „katkestusseade” – konstruktsioonielement, mille abil mõõdetakse temperatuuri, sõiduki kiirust, mootori pöörlemiskiirust, ülekandemehhanismi, sisselasketorustiku rõhku või muid parameetreid, et heitekontrollisüsteemi mõne osa tööd selliselt aktiveerida, muuta, aeglustada või deaktiveerida, et heitekontrollisüsteemi efektiivsus sõiduki tavapärasel kasutamisel esinevates tingimustes väheneb. Sellist konstruktsioonielementi ei või pidada katkestusseadmeks, kui:

2.16.1.

seade on vajalik mootori kaitsmiseks kahjustuse või õnnetuse eest ning sõiduki ohutuks kasutamiseks või

2.16.2.

seade töötab ainult kuni mootori käivitamiseni või

2.16.3.

tingimused sisalduvad sisuliselt I või VI tüübi katsemenetluses;

2.17.   „sõiduki tüüpkond” – sõidukitüüpide rühm, mis määratakse kindlaks algsõiduki põhjal 12. lisa tähenduses;

2.18.   „mootorile ette nähtud kütus” – mootoris tavapäraselt kasutatav kütuseliik:

a)

bensiin (E5)

b)

LPG (vedelgaas)

c)

maagaas/biometaan

d)

bensiin (E5) või vedelgaas

e)

bensiin (E5) või maagaas/biometaan

f)

diislikütus (B5)

g)

etanooli (E85) ja bensiini (E5) segu (segakütus)

h)

biodiisli ja diislikütuse (B5) segu (segakütus)

i)

vesinik

j)

kas bensiin (E5) või vesinik (kaksikkütus);

2.18.1.   „biokütus”– transpordis kasutatav vedel- või gaaskütus, mis on toodetud biomassist;

2.19.   „sõiduki tüübikinnitus” – sõiduki tüübikinnitus seoses järgmiste tingimuste piiramisega (2):

2.19.1.

pliivaba bensiiniga töötavate sõidukite või kas pliivaba bensiini või vedelgaasiga või maagaasi/biometaani või biokütusega töötavate sõidukite puhul piirangud heitgaasidele, kütuseaurudele ja karteri heitmetele, saastetõrjeseadmete töökindlusele, saasteainete heitele külmkäivitusel ja pardadiagnostikaseadmetele (tüübikinnitus B);

2.19.2.

diislikütusel töötavate sõidukite puhul (tüübikinnitus C) või sõidukite puhul, mis töötavad kas diislikütuse ja biokütusega või biokütusega, piirangud gaasilistele ja tahkete osakeste heitmetele, saastetõrjeseadmete töökindlusele ja pardadiagnostikaseadmetele;

2.19.3.

vedelgaasi või maagaasi/biometaaniga töötavate sõidukite puhul piirangud mootori gaasilistele heitmetele ning karteri heitmetele, saastetõrjeseadmete töökindlusele, külmkäivitusega seotud heitmetele ja pardadiagnostikaseadmetele (tüübikinnitus D);

2.20.   „perioodiliselt regenereeruv süsteem” – saastetõrjeseade (nt katalüüsmuundur, tahkete osakeste püüdur), mis peab sõiduki tavapärase käitamise korral perioodiliselt enne 4 000 km läbimist regenereeruma. Regeneratsioonitsüklite ajal võib heitenorme ületada. Kui saastetõrjeseadme regeneratsioon toimub vähemalt kord I tüübi katse jooksul ja on sõiduki ettevalmistustsükli jooksul toimunud juba vähemalt ühe korra, loetakse seda pidevalt regenereeruvaks süsteemiks, mis ei nõua spetsiaalset katsemenetlust. Pidevalt regenereeruvate süsteemide suhtes ei kohaldata 13. lisa.

Tootja taotluse korral ei kohaldata perioodiliselt regenereeruvatele süsteemidele omast katsemenetlust regeneratiivse seadme suhtes, kui tootja esitab tüübikinnitusasutusele andmed selle kohta, et regeneratsioonitsüklite ajal on heited madalamad punktis 5.3.1.4 toodud normidest, mida kohaldatakse asjaomase sõidukikategooria suhtes pärast tehnilise teenistuse nõusolekut.

2.21.   Hübriidsõidukid

2.21.1.

Hübriidsõidukite üldmõiste:

„hübriidsõiduk”– sõiduk, millel on liikumapanemiseks vähemalt kaks erinevat energiamuundurit ja kaks erinevat energiatalletussüsteemi (sõidukile paigaldatud).

2.21.2.

Elektriliste hübriidsõidukite mõiste:

„elektriline hübriidsõiduk”– sõiduk, mis kasutab mehaaniliseks käitamiseks energiat mõlemast järgmisest sõidukil asuvast salvestatud energia-/toiteallikast:

a)tarbitav kütus;b)elektrienergia-/voolusalvestusseade (nt aku, kondensaator, hooratas/generaator jne);

2.22.   „ühekütuseline sõiduk” – sõiduk, mis on konstrueeritud töötama peamiselt üht tüüpi kütusel;

2.22.1.   „ühekütuseline gaasisõiduk”– sõiduk, mis on konstrueeritud pidevalt töötama vedelgaasil või maagaasil/biometaanil või vesinikkütusel, kuid millel on hädajuhtumiks või käivitamiseks ka bensiinisüsteem, kusjuures bensiinipaagi mahutavus ei ületa 15 liitrit;

2.23.   „kahekütuseline sõiduk” – kahe eraldi kütusemahutiga sõiduk, mis kasutab vaheldumisi kaht eri kütust ning on konstrueeritud töötama korraga ühel kütusel;

2.23.1.   „kahekütuseline gaasisõiduk”– sõiduk, mis töötab osalt bensiinikütusel ja osalt kas vedelgaasil, maagaasil/biometaanil või vesinikkütusel;

2.24.   „alternatiivkütuseid kasutav sõiduk” – sõiduk, mille konstruktsioon lubab töötada vähemalt üht liiki kütusel, mis on kas gaaskütus atmosfääritemperatuuril ja -rõhul või kütus, mille peamine koostisosa ei ole mineraalõli;

2.25.   „segakütuseline sõiduk” – ühe kütusemahutiga sõiduk, mis on konstrueeritud töötama mitmesugustel kahe või enama kütuse segudel;

2.25.1.   „segakütuseline etanoolisõiduk”– segakütuseline sõiduk, mis töötab bensiinikütusel või bensiini ja etanooli segukütusel, mis sisaldab kuni 85 % etanooli (E85);

2.25.2.   „segakütuseline biodiiselsõiduk”– segakütuseline sõiduk, mis töötab mineraaldiislikütusel või mineraaldiisli ja biodiisli segukütusel;

2.26.   „kindlateks sotsiaalseteks vajadusteks ette nähtud sõidukid” – M1-kategooria diiselsõidukid, mis on kas:

a)

eriotstarbelised sõidukid, mille tuletatud mass on üle 2 000 kg (3);

b)

sõidukid, mille tuletatud mass on üle 2 000 kg ja mis on ette nähtud seitsme või enama sõitja veoks (juht kaasa arvatud), välja arvatud M1G3 kategooria sõidukid alates 1. septembrist 2012;

c)

sõidukid, mille tuletatud mass on rohkem kui 1 760 kg ning mis on ehitatud spetsiaalselt äriotstarbeks ja mis on kohandatud ratastooli kasutamiseks sõidukis.

3.   TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE

3.1.

Sõiduki tüübikinnitustaotluse seoses sõiduki heitgaaside, karteri heitmete, kütuseaurude, saastetõrjeseadmete töökindluse ning pardadiagnostikasüsteemiga esitab tüübikinnitusasutusele sõiduki tootja või tema volitatud esindaja.

3.1.1.

Lisaks peab tootja esitama järgmised andmed:

a)

ottomootoriga sõidukite puhul töötakti vahelejättude minimaalne protsendimäär töötaktide koguarvust, millest tekkivad heitkogused oleksid ületanud 11. lisa punktis 3.3.2 esitatud piirnorme, kui kõnealune vahelejättude protsendimäär oleks esinenud alates käesoleva eeskirja 4.a lisas kirjeldatud I tüüpi katse algusest, või võiks kaasa tuua heitgaasikatalüsaatori(te) ülekuumenemise ning põhjustada pöördumatu kahjustuse;

b)

üksikasjalikud kirjalikud andmed, mis sisaldavad OBD-süsteemi töökarakteristikute täielikku kirjeldust koos loeteluga sõiduki heitekontrollisüsteemi kõigist asjakohastest osadest, mille seire toimub OBD-süsteemi abil;

c)

rikkeindikaatori kirjeldus, mille abil OBD-süsteem teatab sõiduki juhile rikkest;

d)

tootja deklaratsioon, et OBD-süsteem vastab käesoleva eeskirja 11. lisa 1. liite punktis 7 sätestatud toimivusnõuetele kõikide mõistlikult eeldatavate sõiduolude korral;

e)

kava, milles kirjeldatakse üksikasjalikke tehnilisi kriteeriume ja esitatakse põhjendused iga seirevahendi lugeja ja nimetaja suurendamiseks, mis peab vastama 11. lisa 1. liite punktide 7.2 ja 7.3 nõuetele, ning lugejate, nimetajate ja üldnimetaja deaktiveerimiseks 11. lisa 1. liite punktis 7.7 kirjeldatud olukorras;

f)

meetmed, mida on võetud andmete loata kopeerimise ja muutmise vastu heitekontrolliarvutis;

g)

vajaduse korral sõidukitüüpkonna üksikasjalikud andmed vastavalt 11. lisa 2. liitele;

h)

vajaduse korral muude tüübikinnituste koopiad koos tüübikinnituste laiendamist ja halvendustegurite kindlaksmääramist võimaldavate andmetega.

3.1.2.

11. lisa punktis 3 kirjeldatud katseteks esitatakse tüübikinnituskatsete eest vastutavale tehnilisele teenistusele sõidukitüüpi või -tüüpkonda esindav sõiduk, millele on paigaldatud tüübikinnitust vajav OBD-süsteem. Kui tehniline teenistus otsustab, et esitatud sõiduk ei esinda täiel määral 11. lisa 2. liites kirjeldatud sõidukitüüpi või -tüüpkonda, siis esitatakse 11. lisa punktile 3 vastavaks katseks teine sõiduk ja vajaduse korral lisasõiduk.

3.2.

Heitgaase, kütuseaurusid, töökindlust ja pardadiagnostikasüsteemi (OBD-süsteemi) käsitleva teatise näidis on esitatud 1. lisas. 1. lisa punktis 3.2.12.2.7.6 nimetatud andmed lisatakse 2. lisas esitatud tüübikinnitusteatise 1. liitesse „OBD-SEADMEGA SEOTUD TEAVE”.

3.2.1.

Vajaduse korral esitatakse muude tüübikinnituste koopiad, mis sisaldavad tüübikinnituste laiendamist ja halvendustegurite kindlaksmääramist võimaldavaid andmeid.

3.3.

Käesoleva eeskirja punktis 5 kirjeldatud katsete jaoks esitatakse tüübikinnituskatsete eest vastutavale tehnilisele teenistusele kinnitatavat sõidukitüüpi esindav sõiduk.

3.4.1.

Punktis 3.1 nimetatud taotlus koostatakse 1. lisas esitatud näidisteatise alusel.

3.4.2.

Punkti 3.1.1 alapunkti d kohaldamisel peab tootja kasutama 2. lisa 2. liites esitatud näidist tootja tõendist OBD-seadmete toimivusnõuetele vastavuse kohta.

3.4.3.

Punkti 3.1.1 alapunkti e kohaldamisel teeb tüübikinnitust andev tüübikinnitusasutus selles punktis nimetatud andmed taotluse korral kättesaadavaks teistele tüübikinnitusasutustele.

3.4.4.

Punkti 3.1.1 alapunktide d ja e kohaldamisel ei anna tüübikinnitusasutused sõidukile tüübikinnitust, kui tootja esitatud andmetest ei piisa 11. lisa 1. liite punkti 7 nõuete täitmiseks. Kõikide mõistlikult eeldatavate sõiduolude puhul kohaldatakse 11. lisa 1. liite punkte 7.2, 7.3 ja 7.7. Esimese ja teise lõigu nõuete täitmist hinnates võtavad tüübikinnitusasutused arvesse tehnoloogia taset.

3.4.5.

Punkti 3.1.1 alapunkti f kohaldamisel peavad heitekontrolliarvuti andmete loata kopeerimise ja muutmise vältimiseks kehtestatavad sätted sisaldama ajakohastamisvõimalust tootja poolt heaks kiidetud programmi või kalibreerimise abil.

3.4.6.

Tabelis A esitatud katseteks esitab tootja tüübikinnituskatsete eest vastutavale tehnilisele teenistusele kinnitatavat sõidukitüüpi esindava sõiduki.

3.4.7.

Segakütuseliste sõidukite tüübikinnituse taotlus peab vastama punktides 4.9.1 ja 4.9.2 sätestatud lisanõuetele.

3.4.8.

Süsteemides, osades või eraldi seadmestikes pärast tüübikinnituse saamist tehtavad muudatused ei muuda tüübikinnitust automaatselt kehtetuks, juhul kui algsete karakteristikute või tehniliste näitajate muutmine ei halvenda mootori või saastetõrjesüsteemi talitlust.

4.   TÜÜBIKINNITUS

4.1.   Kui käesolevate muudatuse järel kinnitamiseks esitatud sõidukitüüp vastab punkti 5 nõuetele, antakse sellele sõidukitüübile tüübikinnitus.

4.2.   Igale kinnituse saanud tüübile antakse tüübikinnitusnumber.

Selle kaks esimest kohta näitavad muudatuste seeriat, mille kohaselt tüübikinnitus on antud. Sama kokkuleppeosaline ei või anda sama kinnitusnumbrit teisele sõidukitüübile.

4.3.   Teatis sõidukile tüübikinnituse andmise, laiendamise või andmisest keeldumise kohta vastavalt käesolevale eeskirjale edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele käesoleva eeskirja 2. lisas esitatud näidisele vastaval vormil.

4.3.1.

Käesoleva teksti muutmise korral, näiteks kui nähakse ette uued piirnormid, antakse kokkuleppeosalistele teada, millised juba tüübikinnituse saanud sõidukitüübid vastavad uutele sätetele.

4.4.   Igale sõidukile, mis vastab käesoleva eeskirja kohaselt kinnitatud sõidukitüübile, paigaldatakse tüübikinnituse vormil kindlaks määratud hästi märgatavasse ja kergesti juurdepääsetavasse kohta rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, mis koosneb:

4.4.1.

ringjoonega ümbritsetud E-tähest, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi tunnusnumber (4);

4.4.2.

punktis 4.4.1 kirjeldatud ringist paremal asuvast käesoleva eeskirja numbrist, millele järgneb R-täht, sidekriips ja tüübikinnitusnumber.

4.4.3.

Tüübikinnitusmärgil on tüübikinnitusnumbri järel täiendav täht, mille eesmärk on eristada sõidukikategooriat ja -klassi, millele tüübikinnitus on antud. See täht tuleb valida käesoleva eeskirja 3. lisa tabeli 1 põhjal.

4.5.   Kui sõiduk vastab ühe või mitme teise kokkuleppele lisatud eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud sõiduki tüübile, ei pea käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse andnud riik punktis 4.4.1 nimetatud sümbolit kordama; sellisel juhul paigutatakse punktis 4.4.1 ettenähtud sümbolist paremale üksteise alla tulpa kõigi eeskirjade numbrid ja tüübikinnitusnumbrid ning kõigi nende eeskirjade lisasümbolid, mille kohaselt on antud kinnitus riigis, mis on andnud kinnituse käesoleva eeskirja kohaselt.

4.6.   Tüübikinnitusmärk peab olema selgelt loetav ja kustutamatu.

4.7.   Tüübikinnitusmärk tuleb kinnitada sõiduki andmesildi lähedale või selle peale.

4.8.   Käesoleva eeskirja 3. lisas on esitatud näiteid tüübikinnitusmärgi kujunduse kohta.

4.9.   Segakütuseliste sõidukite tüübikinnituse lisanõuded

4.9.1.

Segakütuselise etanooli- või biodiiselsõiduki tüübikinnituse saamiseks peab sõidukitootja kirjeldama sõiduki võimet kohanduda igasuguste turul pakutavate bensiini ja etanooli kütusesegudega (etanoolisisaldusega kuni 85 %) või diisli ja biodiisli segudega.

4.9.2.

Segakütuseliste sõidukite puhul peab katsete käigus üleminek ühelt etalonkütuselt teisele toimuma ilma, et mootori seadeid käsitsi muudetaks.

4.10.   OBD-süsteemi tüübikinnituse nõuded

4.10.1.

Tootja peab tagama, et kõik sõidukid on varustatud pardadiagnostikasüsteemiga (OBD-süsteemiga).

4.10.2.

OBD-süsteem peab olema konstrueeritud, ehitatud ja sõidukile paigaldatud nii, et see võimaldab halvenemiste ja rikete liike kindlaks määrata sõiduki kogu kasutusaja jooksul.

4.10.3.

OBD-süsteem peab tavapärastes kasutustingimustes vastama käesoleva eeskirja nõuetele.

4.10.4.

Defektse osaga katsetamisel, nagu on sätestatud 11. lisa 1. liites, peab käivituma OBD-süsteemi rikkeindikaator. OBD-süsteemi rikkeindikaator võib selle katse käigus käivituda ka siis, kui heitkoguste tase jääb alla 11. lisas sätestatud OBD-seadmete käivitusväärtuste.

4.10.5.

Tootja peab tagama, et OBD-süsteem vastab käesoleva eeskirja 11. lisa 1. liite punktis 7 sätestatud toimivusnõuetele kõikide mõistlikult eeldatavate sõiduolude korral.

4.10.6.

Tootja peab 11. lisa 1. liite punkti 7.6 kohaselt salvestatavad ja sõiduki OBD-süsteemi kaudu esitatavad toimivusandmed tegema hõlpsasti ja krüpteerimata kujul kättesaadavaks riigi ametiasutustele ja sõltumatutele ettevõtjatele.

5.   TEHNILISED NÕUDED JA KATSED

Väiketootjad

Alternatiivina käesolevas punktis esitatud nõuetele võivad sõidukitootjad, kelle ülemaailmne aastatoodang on alla 10 000 ühiku, saada tüübikinnituse vastavate tehniliste nõuete põhjal, mis on määratletud alljärgnevas tabelis.

Õigusakt

Nõuded

California Code of Regulations, Title 13, paragrahvid 1961 (a) ja 1961(b)(1)(C)(1), mida kohaldatakse 2001. ja hilisemate mudeliaastate sõidukite suhtes, 1968.1, 1968.2, 1968.5, 1976 ja 1975; väljaandja Barclay’s Publishing.

Tüübikinnitus tuleb anda vastavalt California Code of Regulations’ile, mida kohaldatakse kõige hilisema mudeliaasta kergsõidukite suhtes

Et saada käesoleva punkti alusel tüübikinnitus seoses heitkogustega, tuleb siiski läbida 5. lisas sätestatud tehnoülevaatuse heitmekatsed ning täita 11. lisa punktis 5 sätestatud sõiduki OBD teabe kättesaadavuse nõue.

Tüübikinnitusasutus peab teatama teiste kokkuleppeosaliste tüübikinnitusasutustele kõikidest käesoleva punkti alusel antud tüübikinnitusega seotud asjaoludest.

5.1.   Üldosa

5.1.1.   Komponendid, mis võivad mõjutada saasteainete heitkoguseid, peavad olema konstrueeritud, ehitatud ja paigaldatud nii, et normaaltingimustes kasutatav sõiduk vastab käesoleva eeskirja sätetele, sõltumata sellele mõjuda võivast vibratsioonist.

5.1.2.   Tootja võetavad tehnilised meetmed peavad kooskõlas käesoleva eeskirja sätetega tagama heitgaaside ja kütuseaurude tõhusa piiramise sõiduki kogu normaalse kasutusaja jooksul ja tavapärastes kasutustingimustes. Turvalised peavad olema ka heitekontrollisüsteemides kasutatavad voolikud ning nende ühendused ja liited, mis peavad vastama originaalkonstruktsiooni eesmärkidele. Heitgaaside puhul loetakse need tingimused täidetuks, kui on täidetud vastavalt punktide 5.3.1.4 ja 8.2.3.1 sätted. Kütuseaurude puhul loetakse need tingimused täidetuks, kui on täidetud vastavalt punktide 5.3.1.4 ja 8.2.3.1 sätted.

5.1.2.1.

Katkestusseadme kasutamine on keelatud.

5.1.3.   Bensiinipaakide täiteavad

5.1.3.1.

Kui punktist 5.1.3.2 ei tulene teisiti, peab bensiini- või etanoolipaagi täiteava olema konstrueeritud nii, et paaki ei oleks võimalik täita tankuri püstolist, mille välisdiameeter on 23,6 mm või üle selle.

5.1.3.2.

Punkti 5.1.3.1 ei kohaldata sõidukite suhtes, mille puhul on täidetud mõlemad järgmised tingimused:

5.1.3.2.1.

sõiduk on konstrueeritud ja ehitatud nii, et pliibensiin ei kahjusta ühtki gaasiliste heitmete piiramiseks ettenähtud seadet, ning

5.1.3.2.2.

sõiduk on silmatorkavalt, loetavalt ja kustutamatult märgistatud ISO 2575:1982 kohase pliivaba bensiini tähisega kohas, kus see on bensiinipaaki täitvale isikule kohe nähtav. Lisamärgistus on lubatud.

5.1.4.   Tuleb võtta meetmeid, et vältida ülemäärast kütuseaurude eraldumist ning kütuse väljavoolamist täiteava korgi puudumise tõttu.

Selleks võib kasutada ühte järgmistest lahendustest:

5.1.4.1.

automaatselt avanev ja sulguv kütuse täiteava kork, mis ei ole eemaldatav;

5.1.4.2.

konstruktsiooni iseärasused, mis täiteava korgi puudumise korral ei lase kütuseaurudel ülemäärases koguses eralduda;

5.1.4.3.

mõni muu samasuguse mõjuga meede. Näiteks täiteava korgi kinnitamine ketiga või muul viisil või sõiduki süütevõtme kasutamine täiteava lukustamiseks. Sellisel juhul peab võtit saama täiteava korgist välja tõmmata ainult juhul, kui täiteava on lukustatud.

5.1.5.   Elektroonikasüsteemide turvalisust käsitlevad sätted

5.1.5.1.

Igal heitekontrolliarvutiga sõidukil peab saama vältida andmete muutmist, välja arvatud tootja poolt lubatud juhul. Tootja annab andmete muutmise loa juhul, kui muutmine on vajalik sõiduki diagnostikaks, hoolduseks, kontrollimiseks, moderniseerimiseks või remondiks. Kõik ümberprogrammeeritavad arvutikoodid ja tööparameetrid peavad olema kaitstud omavolilise muutmise eest ning pakkuma kaitset vähemalt tasemel, mis vastab 1998. aasta oktoobri standardile ISO DIS 15031-7 (SAE J2186 – oktoober 1996) tingimusel, et turvalisusega seotud teabevahetus toimub 2. lisa 1. liite punktis 6.5 ette nähtud protokollide ja diagnostikaliidese abil. Kõik eemaldatavad kalibreerimismälukiibid peavad olema isoleermaterjaliga kapseldatud, kaetud pitseeritud ümbrisega või kaitstud elektronalgoritmidega ega tohi olla ilma erivahendeid või -meetodeid kasutamata muudetavad.

5.1.5.2.

Arvutikoodiga mootori tööparameetrid ei tohi olla ilma erivahendeid või -meetodeid kasutamata muudetavad (näiteks joodetud või kapseldatud arvutiosad või pitseeritud (või joodetud) arvutikorpused).

5.1.5.3.

Diiselmootoritesse paigaldatud mehaaniliste sissepritsepumpade puhul peavad tootjad võtma nõuetekohased meetmed kaitsmaks kütuse maksimaalse etteande seadet omavolilise muutmise eest sõiduki kasutuseloleku ajal.

5.1.5.4.

Tootjad võivad taotleda tüübikinnitusasutuselt erandit seoses ühe eelnimetatud nõudega sõidukite puhul, mis tõenäoliselt ei vaja kaitset. Kriteeriumide hulgas, mida tüübikinnitusasutus erandi kaalumisel arvesse võtab, on järgmised (kuid need ei tarvitse olla ainsad kriteeriumid): töökiipide kättesaadavus, sõiduki head tehnilised näitajad ning sõiduki kavandatud müügimaht.

5.1.5.5.

Tootjad, kes kasutavad programmeeritavaid arvutikoodide süsteeme (näiteks programmeeritav elekterkustutusega püsimälu, EEPROM), peavad tõkestama loata ümberprogrammeerimist. Tootjad peavad kasutama tugevdatud kopeerimisvastase kaitse strateegiaid ja kirjutuskaitsefunktsioone, mis nõuavad elektroonilist juurdepääsu tootja välisarvutile. Kopeerimiskaitse meetodid peavad olema tüübikinnitusasutuse poolt nõuetekohaselt heaks kiidetud.

5.1.6.   Sõiduki tehnoseisundit peab olema võimalik kontrollida, et teha kindlaks selle sooritusvõime seoses käesoleva eeskirja punkti 5.3.7 kohaselt kogutud andmetega. Kui kontrollimiseks on vaja eriprotseduuri, peab see olema üksikasjalikult kirjeldatud kasutusjuhendis (või mõnel muul kandjal). Sellise eriprotseduuri teostamiseks ei ole vaja erivarustust, vaid piisab sellest, millega sõiduk on juba varustatud.

5.2.   Katse käik

Tabelis A on esitatud mitmesugused võimalused sõidukitüübi kinnitamiseks.

5.2.1.   Ottomootoriga sõidukid ja ottomootoriga elektrilised hübriidsõidukid peavad läbima järgmised katsed:

 

I tüübi katse (keskmiste heitkoguste kontrollimine pärast külmkäivitust),

 

II tüübi katse (süsinikmonooksiidi heitkogus tühikäigul),

 

III tüübi katse (karterigaaside heide),

 

IV tüübi katse (kütuseaurud),

 

V tüübi katse (saastetõrjeseadmete töökindlus),

 

VI tüübi katse (süsinikmonooksiidi ja süsivesinike keskmiste heitkoguste kontroll pärast külmkäivitust madalal välisõhu temperatuuril),

 

OBD-katse.

5.2.2.   Ottomootoriga sõidukid ja ottomootoriga elektrilised hübriidsõidukid, mis kasutavad kütusena vedelgaasi või maagaasi/biometaani (ühe- või kahekütuselised), peavad läbima järgmised katsed (vastavalt tabelile A):

 

I tüübi katse (keskmiste heitkoguste kontrollimine pärast külmkäivitust),

 

II tüübi katse (süsinikmonooksiidi heitkogus tühikäigul),

 

III tüübi katse (karterigaaside heide),

 

vajaduse korral IV tüübi katse (kütuseaurud),

 

V tüübi katse (saastetõrjeseadmete töökindlus),

 

vajaduse korral VI tüübi katse (süsinikmonooksiidi ja süsivesinike keskmiste heitkoguste kontroll pärast külmkäivitust madalal välisõhu temperatuuril),

 

OBD-katse.

5.2.3.   Diiselmootoriga sõidukid ja diiselmootoriga elektrilised hübriidsõidukid peavad läbima järgmised katsed:

 

I tüübi katse (keskmiste heitkoguste kontrollimine pärast külmkäivitust),

 

V tüübi katse (saastetõrjeseadmete töökindlus),

 

OBD-katse.

Tabel A

Nõuded

Tüübikinnituse andmiseks ja laiendamiseks nõutavad katsed

 

Ottomootoriga sõidukid, sealhulgas hübriidsõidukid

Diiselmootoriga sõidukid, sealhulgas hübriidsõidukid

Ühekütuselised

Kahekütuselised (5)

Segakütuselised (5)

Segakütuselised

Ühekütuselised

Etalonkütus

Bensiin

(E5)

Vedelgaas

Maagaas/biometaan

Vesinik

Bensiin

(E5)

Bensiin

(E5)

Bensiin

(E5)

Bensiin

(E5)

Diisel

(B5)

Diisel

(B5)

Vedelgaas

Maagaas/biometaan

Vesinik

Etanool

(E85)

Biodiisel

Gaasilised heitmed

(I tüübi katse)

Jah

Jah

Jah

 

Jah

(mõlemad kütused)

Jah

(mõlemad kütused)

Jah

(ainult bensiin) (6)

Jah

(mõlemad kütused)

Jah

(ainult B5) (6)

Jah

Tahked osakesed

(I tüübi katse)

Jah

(otsesissepritse)

 

Jah

(otsesissepritse)

(ainult bensiin)

Jah

(otsesissepritse)

(ainult bensiin)

Jah

(otsesissepritse)

(ainult bensiin) (6)

Jah

(otsesissepritse)

(mõlemad kütused)

Jah

(ainult B5) (6)

Jah

Heitmed tühikäigul

(II tüübi katse)

Jah

Jah

Jah

 

Jah

(mõlemad kütused)

Jah

(mõlemad kütused)

Jah

(ainult bensiin) (6)

Jah

(mõlemad kütused)

Karteri heitmed

(III tüübi katse)

Jah

Jah

Jah

 

Jah

(ainult bensiin)

Jah

(ainult bensiin)

Jah

(ainult bensiin) (6)

Jah

(bensiin)

Kütuseaurud

(IV tüübi katse)

Jah

 

Jah

(ainult bensiin)

Jah

(ainult bensiin)

Jah

(ainult bensiin) (6)

Jah

(bensiin)

Töökindlus

(V tüübi katse)

Jah

Jah

Jah

 

Jah

(ainult bensiin)

Jah

(ainult bensiin)

Jah

(ainult bensiin) (6)

Jah

(bensiin)

Jah

(ainult B5) (6)

Jah

Heitmed madalal temperatuuril

(VI tüübi katse)

Jah

 

Jah

(ainult bensiin)

Jah

(ainult bensiin)

Jah

(ainult bensiin) (6)

Jah

(mõlemad kütused) (7)

Kasutusel olevate sõidukite vastavus

Jah

Jah

Jah

 

Jah

(mõlemad kütused)

Jah

(mõlemad kütused)

Jah

(ainult bensiin) (6)

Jah

(mõlemad kütused)

Jah

(ainult B5) (6)

Jah

Pardadiagnostikaseade

Jah

Jah

Jah

 

Jah

Jah

Jah

Jah

Jah

(ainult B5)

Jah

5.3.   Katsete kirjeldus

5.3.1.   I tüübi katse (pärast külmkäivitust väljuvate heitgaaside keskmiste koguste simulatsioonkatse).

5.3.1.1.

Joonisel 1 on kujutatud I tüübi katse võimalused. See katse viiakse läbi kõigi punktis 1 ja selle alapunktides osutatud sõidukitega.

5.3.1.2.

Sõiduk asetatakse koormus- ja inertsisimulaatoritega varustatud šassiidünamomeetrile.

5.3.1.2.1.

Teostatakse katkestusteta katse, mis kestab kokku 19 minutit ja 40 sekundit ning koosneb kahest osast. Tootja nõusolekul võib katseseadmete reguleerimise hõlbustamiseks teha esimese osa lõpu ja teise osa alguse vahel kuni 20-sekundilise pausi, mida ei arvata katse hulka.

5.3.1.2.1.1.

Kütusena vedelgaasi või maagaasi/biometaani tarvitavaid sõidukeid katsetatakse I tüübi katsel vedelgaasi või maagaasi/biometaani koostise variatsioonide suhtes, nagu sätestatud 12. lisas. Sõidukeid, mille kütus võib olla kas bensiin või vedelgaas või maagaas/biometaan, katsetatakse mõlema kütusega, kusjuures vedelgaas- või maagaas/biometaankütusega sõidukeid katsetatakse vedelgaasi või maagaasi/biometaani koostise variatsioonide suhtes, nagu sätestatud 12. lisas.

5.3.1.2.1.2.

Olenemata punkti 5.3.1.2.1.1 nõuetest loetakse sõidukid, milles võib kütusena kasutada nii bensiini kui gaaskütust, kuid mille bensiiniseadmed on paigaldatud kasutamiseks üksnes hädaolukorras või käivitamiseks ning mille bensiinipaak mahutab ainult kuni 15 liitrit bensiini, I tüübi katses sõidukiteks, milles tohib kütusena kasutada ainult gaaskütust.

5.3.1.2.2.

Katse esimene osa koosneb neljast linnasõidu põhitsüklist. Igas linnasõidu põhitsüklis on viisteist faasi (tühikäigul töötamine, kiirendamine, püsikiirus, aeglustamine jne).

5.3.1.2.3.

Katse teine osa koosneb ühest täiendavast linnasõidutsüklist. Linnavälise sõidu tsüklis on 13 faasi (tühikäigul töötamine, kiirendamine, püsikiirus, aeglustamine jne).

5.3.1.2.4.

Heitgaase lahjendatakse katse ajal ning ühte või mitmesse kotti kogutakse proportsionaalne proov. Katsetatava sõiduki heitgaase lahjendatakse, võetakse proov ja analüüsitakse allpool kirjeldatud meetodil ning mõõdetakse lahjendatud heitgaaside kogumaht. Lisaks süsinikmonooksiidi, süsivesinike ja lämmastikoksiidi heitkogustele registreeritakse ka diiselmootoriga sõidukite tahkete osakeste heitkogus.

5.3.1.3.

Katse läbiviimisel kasutatakse 4.a lisas kirjeldatud I tüübi katse menetlust. Gaaside kogumise ja analüüsimise meetodit on kirjeldatud 4.a lisa 2. ja 3. liites ning tahkete osakeste proovide võtmise ja analüüsi meetod peab vastama 4.a lisa 4. ja 5. liitele.

5.3.1.4.

Kui punkti 5.3.1.5 nõuetest ei tulene teisiti, korratakse katset kolm korda. Tulemused korrutatakse punktist 5.3.6 saadud asjakohaste halvendusteguritega ja punktis 2.20 määratletud perioodiliselt regenereeruvate süsteemide korral tuleb need lisaks korrutada 13. lisast saadud teguritega Ki. Iga katse puhul tulemuseks saadud gaasiliste heitmete mass ja – diiselmootoriga sõidukite puhul – tahkete osakeste mass peab olema väiksem tabelis 1 esitatud piirnormidest.

Tabel 1

Heitkoguste piirnormid

Piirnormid

 

Tuletatud mass (TM)

(kg)

Süsinikmonooksiidi mass

(CO)

Süsivesinike üldmass

(THC)

Metaanist erinevate süsivesinike mass

(NMHC)

Lämmastikoksiidide mass

(NOx)

Süsivesinike ja lämmastikoksiidide mass kokku

(THC + NOx)

Tahkete osakeste mass

(PM)

Tahkete osakeste arv

(P)

L1

(mg/km)

L2

(mg/km)

L3

(mg/km)

L4

(mg/km)

L2 + L3

(mg/km)

L5

(mg/km)

L6

(arv/km)

Kategooria

Klass

 

O

D

O

D

O

D

O

D

O

D

O (8)

D

O

D

M

Kõik

1 000

500

100

68

60

180

230

4,5

4,5

6,0 × 1011

N1

I

TM ≤ 1 305

1 000

500

100

68

60

180

230

4,5

4,5

6,0 × 1011

II

1 305 < TM ≤ 1 760

1 810

630

130

90

75

235

295

4,5

4,5

6,0 × 1011

III

1 760 < TM

2 270

740

160

108

82

280

350

4,5

4,5

6,0 × 1011

N2

Kõik

2 270

740

160

108

82

280

350

4,5

4,5

6,0 × 1011

Lühendite selgitus: O = ottomootor, D = diiselmootor.

5.3.1.4.1.

Punkti 5.3.1.4 nõuetest olenemata võib iga saasteaine või saasteainete kombinatsiooni puhul üks kolmest tulemuseks saadud massist olla ettenähtud piirnormist kuni 10 protsenti suurem, juhul kui kolme katsetulemuse aritmeetiline keskmine on ettenähtud piirnormist väiksem. Kui rohkem kui ühe saasteaine kogused ületavad ettenähtud piirnormi, siis ei ole oluline, kas see selgub ühe ja sama katse või eri katsete tulemusena.

5.3.1.4.2.

Gaaskütustega katsete puhul peab saadud gaasiliste heitmete mass olema väiksem kui eeltoodud tabelis esitatud bensiinimootoritega sõidukite piirnormid.

5.3.1.5.

Punktis 5.3.1.4 ettenähtud katsete arvu vähendatakse alljärgnevalt kindlaks määratud tingimustel, kus V1 on iga piiratava saasteaine või kahe piiratava saasteaine summaarse heitkoguse mõõtmisel esimese katse tulemus ja V2 teise katse tulemus.

5.3.1.5.1.

Kui esimeses katses on iga piiratava saasteaine või kahe saasteaine kombinatsiooni kohta saadud tulemus väiksem kui või võrdne 0,70 L (st V1 ≤ 0,70 L), tehakse ainult üks katse.

5.3.1.5.2.

Kui punkti 5.3.1.5.1 nõuded ei ole täidetud, tehakse ainult kaks katset, juhul kui iga piiratava saasteaine heitkoguse või kahe saasteaine summaarse heitkoguse mõõtmisel on täidetud järgmised nõuded:

V1 ≤ 0,85 L ja V1 + V2 ≤ 1,70 L ja V2 ≤ L.

Joonis 1

I tüübi tüübikinnitusprotsessi diagramm

Image

5.3.2.   II tüübi katse (süsinikmonooksiidi heitkogus tühikäigul)

5.3.2.1.

See katse tehakse kõigi ottomootoriga sõidukitega vastavalt järgmistele tingimustele:

5.3.2.1.1.

sõidukitega, mis tarvitavad kütusena kas bensiini või vedelgaasi või maagaasi/biometaani, tehakse II tüübi katse mõlema kütusega.

5.3.2.1.2.

Olenemata punkti 5.3.2.1.1 nõuetest loetakse sõidukid, milles võib kütusena kasutada nii bensiini kui gaaskütust, kuid mille bensiiniseadmed on paigaldatud kasutamiseks üksnes hädaolukorras või käivitamiseks ning mille bensiinipaak mahutab ainult kuni 15 liitrit bensiini, II tüübi katses sõidukiteks, milles saab kütusena kasutada ainult gaaskütust.

5.3.2.2.

5. lisas sätestatud II tüüpi katse puhul on mootori tavapärase tühikäigu pöörlemiskiiruse korral heitgaaside maksimaalne lubatav süsinikmonooksiidi sisaldus sõiduki tootja deklareeritud sisaldus. Maksimaalne süsinikmonooksiidi sisaldus ei tohi siiski ületada 0,3 mahuprotsenti.

Suure pöörlemiskiirusega tühikäigul ei tohi süsinikmonooksiidi sisaldus heitgaasides ületada 0,2 mahuprotsenti, kusjuures mootori pöörlemiskiirus peab olema vähemalt 2 000 min–1 ning lambda 1 ± 0,03 vastavalt tootja spetsifikatsioonidele.

5.3.3.   III tüübi katse (karterigaaside heitkoguste kontroll)

5.3.3.1.

See katse tehakse kõigi punktis 1 osutatud sõidukitega, välja arvatud diiselmootoriga sõidukid.

5.3.3.1.1.

Sõidukitel, milles võib kütusena kasutada kas bensiini või vedel- või maagaasi, tehakse III tüübi katse ainult bensiiniga.

5.3.3.1.2.

Olenemata punkti 5.3.3.1.1 nõuetest loetakse sõidukid, milles võib kütusena kasutada nii bensiini kui gaaskütust, kuid mille bensiiniseadmed on paigaldatud kasutamiseks üksnes hädaolukorras või käivitamiseks ning mille bensiinipaak mahutab ainult kuni 15 liitrit bensiini, III tüübi katses sõidukiteks, milles saab kütusena kasutada ainult gaaskütust.

5.3.3.2.

Kui katseid tehakse vastavalt 6. lisale, ei tohi mootori karteri õhutussüsteem võimaldada karterigaaside paiskumist atmosfääri.

5.3.4.   IV tüübi katse (kütuseaurude määramine)

5.3.4.1.

See katse tehakse kõigi punktis 1 osutatud sõidukitega, välja arvatud diiselmootoriga sõidukid ning kütusena vedelgaasi või maagaasi/biometaani kasutavad sõidukid.

5.3.4.1.1.

Sõidukitel, milles võib kütusena kasutada kas bensiini või vedelgaasi või maagaasi/biometaani, tehakse IV tüübi katse ainult bensiiniga.

5.3.4.2.

Kui katseid tehakse vastavalt 7. lisale, peab kütuseaurude heitkogus olema väiksem kui 2 g katse kohta.

5.3.5.   VI tüübi katse (süsinikmonooksiidi ja süsivesiniku keskmiste heitkoguste kontroll pärast külmkäivitust madalal välisõhutemperatuuril).

5.3.5.1.

See katse tuleb teha kõigi ottomootoriga M1- ja N1-kategooria sõidukitega, välja arvatud ainult gaaskütusel (vedelgaas või maagaas) töötavad sõidukid. Sõidukid, milles saab kütusena kasutada nii bensiini kui gaaskütust, kuid mille bensiiniseadmed on paigaldatud kasutamiseks üksnes hädaolukorras või käivitamiseks ning mille bensiinipaak mahutab ainult kuni 15 liitrit bensiini, loetakse VI tüübi katses sõidukiteks, milles saab kütusena kasutada ainult gaaskütust. Sõidukitel, milles võib kütusena kasutada bensiini ja vedel- või maagaasi, tehakse VI tüübi katse ainult bensiiniga.

Käesolevat punkti kohaldatakse N1- ja M1- kategooria sõidukite uute tüüpide suhtes, mille täismass ei ületa 3 500 kg.

5.3.5.1.1.

Sõiduk asetatakse koormus- ja inertsisimulaatoritega varustatud šassiidünamomeetrile.

5.3.5.1.2.

Katse koosneb neljast linnasõidu põhitsüklist, mis moodustavad I tüübi katse esimese osa. Katse esimest osa on kirjeldatud 4.a lisa punktis 6.1.1 ja illustreeritud sama lisa joonisel 1. Katse madalal välisõhutemperatuuril, mis kestab kokku 780 sekundit, peab toimuma katkestusteta ning peab algama mootori käivitamisest.

5.3.5.1.3.

Katse madalal välisõhutemperatuuril viiakse läbi ümbritseva õhu temperatuuril 266 K (– 7 °C). Enne katset valmistatakse sõidukid ette ühel ja samal viisil, et tagada katsetulemuste korratavus. Sõidukite ettevalmistamine ja muud katsemenetlused toimuvad 8. lisas kirjeldatud viisil.

5.3.5.1.4.

Heitgaase lahjendatakse katse ajal ning kogutakse proportsionaalne proov. Katsetatava sõiduki heitgaase lahjendatakse, võetakse proov ja analüüsitakse 8. lisas kirjeldatud meetodil ning mõõdetakse lahjendatud heitgaaside kogumaht. Lahjendatud heitgaasides määratakse süsinikmonooksiidi sisaldus ja süsivesinike üldsisaldus.

5.3.5.2.

Kui punktidest 5.3.5.2.2 ja 5.3.5.3 ei tulene teisiti, korratakse katset kolm korda. Katsete tulemusena saadud süsinikmonooksiidi ja süsivesiniku mass peab olema väiksem alljärgnevas tabelis esitatud piirnormidest.

Pärast külmkäivituskatset summutitorust väljuvate süsinikmonooksiidi ja süsivesinike heitkoguste piirnormid

Katsetemperatuur 266 K (– 7 °C)

Kategooria

Klass

Süsinikmonooksiidi (CO) mass

L1 (g/km)

Süsivesinike (HC) mass

L2 (g/km)

M1  (9)

15

1,8

N1

I

15

1,8

N1  (10)

II

24

2,7

III

30

3,2

5.3.5.2.1.

Punkti 5.3.5.2 nõuetest olenemata võib iga saasteaine puhul kõige rohkem üks kolmest tulemuseks saadud massist olla ettenähtud piirnormist kuni 10 protsenti suurem, juhul kui kolme katsetulemuse aritmeetiline keskmine on ettenähtud piirnormist väiksem. Kui rohkem kui ühe saasteaine kogused ületavad ettenähtud piirnormi, siis ei ole oluline, kas see selgub ühe ja sama katse või eri katsete tulemusena.

5.3.5.2.2.

Punktis 5.3.5.2 ettenähtud katsete arvu võib tootja taotlusel suurendada kümneni, kui esimese kolme katse tulemuste aritmeetiline keskmine on alla 110 % piirnormist. Sellisel juhul on ainus katsetejärgne nõue, et kõigi kümne katse tulemuste aritmeetiline keskmine peab olema väiksem kui piirnorm.

5.3.5.3.

Punktis 5.3.5.2 ettenähtud katsete arvu võib vähendada punktide 5.3.5.3.1 ja 5.3.5.3.2 kohaselt.

5.3.5.3.1.

Juhul, kui esimeses katses iga saasteaine kohta saadud tulemus on väiksem kui 0,70 L või sellega võrdne, tehakse ainult üks katse.

5.3.5.3.2.

Kui punktis 5.3.5.3.1 esitatud nõue ei ole täidetud, siis tehakse ainult kaks katset, juhul kui esimese katse tulemus iga saasteaine kohta on väiksem kui 0,85 L või sellega võrdne ning esimeses kahes katses saadud väärtuste summa on väiksem kui 1,70 L või sellega võrdne ning teise katse tulemus on väiksem kui L või sellega võrdne.

(V1 ≤ 0,85 L ja V1 + V2 ≤ 1,70 L ja V2 ≤ L).

5.3.6.   V tüübi katse (saastetõrjeseadmete töökindlus)

5.3.6.1.

See katse viiakse läbi kõigi punktis 1 osutatud sõidukitega, mille suhtes kohaldatakse punktis 5.3.1 nimetatud katset. Katse kujutab endast vananemiskatset, mille puhul läbitakse vastavalt 9. lisas kirjeldatud programmile 160 000 km katserajal, teel või šassiidünamomeetril.

5.3.6.1.1.

Sõidukitel, milles võib kütusena kasutada kas bensiini või vedelgaasi või maagaasi, tehakse V tüübi katse ainult bensiiniga. Sel juhul kasutatakse pliivaba bensiiniga leitud halvendustegurit ka vedelgaasi ja maagaasi puhul.

5.3.6.2.

Punkti 5.3.6.1 nõudest olenemata võib tootja alternatiivina punkti 5.3.6.1 kohasele katsetamisele valida kasutamiseks halvendustegurid järgmisest tabelist.

Mootori kategooria

Kindlaksmääratud halvendustegurid

CO

THC

NMHC

NOx

HC + NOx

Tahkete

osakeste mass (PM)

Tahked osakesed

Ottomootor

1,5

1,3

1,3

1,6

1,0

1,0

Diiselmootor

1,5

1,1

1,1

1,0

1,0

Tootja taotlusel võib tehniline teenistus teha I tüübi katse enne V tüübi katse lõpuleviimist, kasutades eespool toodud tabelis esitatud halvendustegureid. V tüübi katse lõpetamisel võib tehniline teenistus muuta 2. lisas registreeritud tüübikinnituskatsete tulemusi, asendades eeltoodud tabeli halvendustegurid V tüübi katsel mõõdetud teguritega.

5.3.6.3.

Halvendustegurid määratakse kindlaks punktis 5.3.6.1 ettenähtud menetluse või punktis 5.3.6.2 esitatud tabeli abil. Tegureid kasutatakse punktide 5.3.1.4 ja 8.2.3.1 nõuetele vastavuse kontrollimiseks.

5.3.7.   Tehnoseisundi kontrollimiseks vajalikud heitkoguste andmed

5.3.7.1.

See nõue kehtib kõigi ottomootoriga sõidukite kohta, millele taotletakse tüübikinnitust käesoleva muudatuse kohaselt.

5.3.7.2.

Katsetamisel 5. lisa kohaselt (II tüübi katse) normaalsel tühikäigul registreeritakse:

a)

heitgaaside süsinikmonooksiidisisaldus mahuprotsentides,

b)

mootori pöörlemiskiirus katse ajal, kaasa arvatud võimalikud hälbed.

5.3.7.3.

Suurel tühikäigu pöörlemiskiirusel (st > 2 000 min–1) tuleb registreerida:

a)

heitgaaside süsinikmonooksiidisisaldus mahuprotsentides,

b)

lambda väärtus (11),

c)

mootori pöörlemiskiirus katse ajal, kaasa arvatud võimalikud hälbed.

5.3.7.4.

Mõõdetakse ja registreeritakse mootoriõli temperatuur katse ajal.

5.3.7.5.

Täidetakse 2. lisa punktis 2.2 esitatud tabel.

5.3.7.6.

Tootja peab kinnitama, et tüübikinnituskatsete ajal punkti 5.3.7.3 kohaselt registreeritud lambda väärtus on õige ja vastab 24 kuu jooksul pärast pädeva asutuse poolt antud tüübikinnituse kuupäeva tootmises olevate sõidukitüüpide lambda väärtusele. Hinnang antakse tootmises olevate sõidukite kontrollimise ja uurimise põhjal.

5.3.8.   Pardadiagnostika (OBD) katse

See katse viiakse läbi kõigi punktis 1 osutatud sõidukitega. Järgitakse 11. lisa punktis 3. kirjeldatud katsemenetlust.

6.   SÕIDUKITÜÜBI MUUTMINE

6.1.

Igast sõidukitüübi muudatusest teatatakse sõidukitüübile tüübikinnituse andnud tehnilisele teenistusele. Seejärel võib kõnealune asutus kas:

6.1.1.

leida, et tõenäoliselt ei kahjusta tehtud muudatused märgatavalt nõuetele vastavust ning et sõiduk vastab endiselt nõuetele või

6.1.2.

nõuda katsete läbiviimise eest vastutavalt tehniliselt teenistuselt täiendavat katsearuannet.

6.2.

Teatis tüübikinnituse kinnitamise või sellest keeldumise kohta koos muudatuste kirjeldusega edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele punktis 4.3 ettenähtud korras.

6.3.

Tüübikinnituse laienduse andnud tüübikinnitusasutus määrab kõnealusele laiendusele seerianumbri ja teatab sellest teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele, kasutades käesoleva eeskirja 2. lisas esitatud näidisele vastavat teatisevormi.

7.   TÜÜBIKINNITUSE LAIENDAMINE

7.1.   Laiendus seoses summutitoru heitmetega (I, II ja VI tüübi katse)

7.1.1.   Erineva tuletatud massiga sõidukid

7.1.1.1.   Tüübikinnitust võib laiendada ainult sellise tuletatud massiga sõidukitele, mille puhul tuleb kasutada järgmist kahte suuremat ekvivalentset inertsi või mis tahes väiksemat ekvivalentset inertsi.

7.1.1.2.   N-kategooria sõidukite puhul võib tüübikinnitust laiendada üksnes väiksema tuletatud massiga sõidukitele, juhul kui tüübikinnitusega sõiduki heitkogused jäävad piiridesse, mis on ette nähtud sõiduki puhul, millele tüübikinnituse laiendamist taotletakse.

7.1.2.   Erineva jõuülekandearvuga sõidukid

7.1.2.1.   Tüübikinnitust laiendatakse erineva jõuülekandearvuga sõidukitele üksnes teatavatel tingimustel.

7.1.2.2.   Tüübikinnituse laiendatavuse üle otsustamiseks tehakse igas I ja VI tüübi katses kasutatava ülekandearvu puhul kindlaks suhtarv

E = |(V2 - V1)|/V1

kus mootori pöörlemiskiirusel 1 000 min–1 on V1 tüübikinnituse saanud sõiduki kiirus ja V2 selle sõidukitüübi kiirus, millele taotletakse tüübikinnituse laiendamist.

7.1.2.3.   Kui iga ülekandearvu puhul E ≤ 8 %, siis antakse laiendus ilma I ja VI tüübi katset kordamata.

7.1.2.4.   Kui kas või ühe ülekandearvu puhul E > 8 % ning iga ülekandearvu puhul E ≤ 13 %, siis tuleb I ja VI tüübi katseid korrata. Tehnilise teenistuse heakskiidul võib need katsed teha tootja valitud laboris. Katseprotokoll saadetakse tüübikinnituskatsete eest vastutavale tehnilisele teenistusele.

7.1.3.   Erineva tuletatud massi ja jõuülekandearvuga sõidukid

Tüübikinnitust laiendatakse erineva tuletatud massi ja jõuülekandearvuga sõidukitele üksnes juhul, kui on täidetud kõik punktides 7.1.1 ja 7.1.2 sätestatud tingimused.

7.1.4.   Perioodiliselt regenereeruvate süsteemidega sõidukid

Perioodiliselt regenereeruva süsteemiga varustatud sõidukitüübi tüübikinnitust laiendatakse muudele perioodiliselt regenereeruvate süsteemidega sõidukitele, mille allpool kirjeldatud parameetrid on identsed või jäävad lubatud kõikumise piiresse. Laiendus hõlmab üksnes kindlaksmääratud perioodiliselt regenereeruvale süsteemile iseloomulikke mõõtmisi.

7.1.4.1.   Tüübikinnituse laiendamisel on identsed parameetrid järgmised:

a)

mootor,

b)

kütuse põlemise protsess,

c)

perioodiliselt regenereeruv süsteem (st katalüsaator, tahkete osakeste püüdur),

d)

konstruktsioon (st mõõtmisruumi tüüp, väärismetalli tüüp, substraadi tüüp, elemendi tihedus),

e)

tüüp ja tööpõhimõte,

f)

doseerimis- ja lisaainesüsteem,

g)

maht ±10 %,

h)

asukoht (temperatuur ±50 °C kiirusel 120 km/h või 5 % erinevus maksimaalse temperatuuri/rõhu korral).

7.1.4.2.   Ki tegurite kasutamine erineva tuletatud massiga sõidukite puhul

Perioodiliselt regenereeruva süsteemiga sõidukite tüübi kinnitamiseks käesoleva eeskirja 13. lisa punktis 3 sätestatud korra kohaselt määratavat tegurit Ki võib kasutada ka muude sõidukite puhul, mis vastavad punktis 7.1.4.1 nimetatud tingimustele ning mille tuletatud mass jääb kahte järgmisse kõrgemasse ekvivalentse inertsi klassi või mis tahes madalamasse ekvivalentse inertsi klassi.

7.1.5.   Laienduste kohaldamine muude sõidukite suhtes

Punktide 7.1.1–7.1.4 kohaselt antud laiendust ei laiendata omakorda teistele sõidukitele.

7.2.   Laiendused kütuseaurude puhul (IV tüübi katse)

7.2.1.   Tüübikinnitust võib laiendada sõidukitele, mille kütuseaurude kontrollisüsteem vastab järgmistele tingimustele:

7.2.1.1.

kütuse/õhu mõõtmise põhisüsteem (nt ühepunktipritse) on sama;

7.2.1.2.

kütusepaagi kuju ja materjal ning vedelkütuse voolikud on identsed.

7.2.1.3.

Katsetatakse sõidukit, mille vooliku läbilõige ja ligikaudne pikkus on halvimad. Tüübikinnituskatsete eest vastutav tehniline teenistus otsustab, kas mitteidentsed auru/vedeliku eraldajad on vastuvõetavad.

7.2.1.4.

Kütusepaagi mahu erinevus peab jääma ±10 % piiresse;

7.2.1.5.

paagi rõhualandusventiili seadistus on identne;

7.2.1.6.

kütuseaurude kogumise meetod on identne, st püüduri vorm ja maht, kogumiskeskkond, õhupuhasti (kui seda kasutatakse kütuseaurude reguleerimiseks) jms;

7.2.1.7.

kogutud auru eemaldamise meetod on identne (st õhuvool, alguspunkt või eemaldamise maht eelkonditsioneerimistsükli jooksul);

7.2.1.8.

kütuse mõõtmise süsteemi tihendus- ja õhutussüsteemid on identsed.

7.2.2.   Tüübikinnitust laiendatakse sõidukitele, millel on:

7.2.2.1.

erinevate mahtudega mootorid;

7.2.2.2.

erinevad mootorivõimsused;

7.2.2.3.

automaat- ja käsikäigukastid;

7.2.2.4.

kahe ja nelja ratta jõuülekanne;

7.2.2.5.

erinevad keretüübid ning

7.2.2.6.

erinevad ratta ja rehvi suurused.

7.3.   Laiendused saastetõrjeseadme töökindluse puhul (V tüübi katse)

7.3.1.   Tüübikinnitust laiendatakse erinevatele sõidukitüüpidele tingimusel, et sõiduki, mootori või saastetõrjesüsteemi allpool loetletud parameetrid on identsed või jäävad lubatud kõikumise piiresse.

7.3.1.1.   Sõiduk

Inertsikategooria: kaks vahetult kõrgemat inertsikategooriat ja kõik madalamad inertsikategooriad.

Sõidutakistus kiirusel 80 km/h kokku: kuni 5 % suurem või kui tahes palju väiksem.

7.3.1.2.   Mootor

a)

mootori töömaht (± 15 %),

b)

klappide arv ja juhtimine,

c)

kütusesüsteem,

d)

jahutussüsteemi tüüp,

e)

põlemisprotsess.

7.3.1.3.   Saastetõrjesüsteemi parameetrid

a)

katalüüsmuundurid ja tahkete osakeste filtrid:

i)

katalüüsmuundurite, filtrite ja elementide arv;

ii)

katalüüsmuundurite ja filtrite suurus (monoliidi maht ± 10 %);

iii)

katalüütilise reaktsiooni tüüp (oksüdatsioon, kolmeastmelisus, lahja NOx püüdur, SCR, lahja NOx katalüsaator vm);

iv)

väärismetallide kogus (identne või suurem);

v)

väärismetallide liik ja suhe (± 15 %);

vi)

substraat (struktuur ja materjal);

vii)

elemendi tihedus;

viii)

temperatuurierinevused kuni 50 K katalüüsmuunduri või filtri sisendil. Seda temperatuurimuutust kontrollitakse stabiilsetes tingimustes kiirusel 120 km/h ning I tüübi katse koormuse juures.

b)

Õhu sissepuhe:

i)

olemas või puudub;

ii)

tüüp (pulseeriv õhk, õhupumbad vm).

c)

Heitgaasitagastus:

i)

olemas või puudub;

ii)

tüüp (jahutusega või ilma, aktiiv- või passiivjuhtimisega, kõrg- või madalsurvega).

7.3.1.4.   Töökindluse katse tegemisel võib kasutada sõidukit, mille kerekuju, käigukast (automaat- või käsikäigukast) ning rataste või rehvide suurus erineb selle sõidukitüübi omadest, millele tüübikinnitust taotletakse.

7.4.   Laiendused pardadiagnostikasüsteemi puhul

7.4.1.   Tüübikinnitust laiendatakse sõidukitele, millel on identne mootor ja heitekontrollisüsteem vastavalt 11. lisa 2. liite määratlusele. Tüübikinnituse laiendamisel ei võeta arvesse järgmisi sõiduki tunnuseid:

a)

mootori abiseadmed,

b)

rehvid,

c)

ekvivalentne inerts,

d)

jahutussüsteem,

e)

jõuülekandearv,

f)

jõuülekande tüüp ning

g)

keretüüp.

8.   TOODANGU VASTAVUS NÕUETELE

8.1.   Iga käesolevas eeskirjas ettenähtud tüübikinnitusmärki kandva sõiduki mootori gaasiliste saasteainete ja tahkete osakeste, karteri ja kütuseaurude heitkoguseid mõjutavad komponendid peavad vastama kinnitatud tüübile. Tootmismenetluste vastavus on kooskõlas 1958. aasta kokkuleppe 2. liites (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2) sätestatud korraga, arvestades alljärgnevates punktides sätestatud nõudeid.

8.1.1.

Vajaduse korral tehakse I, II, III ja IV tüübi katse ning OBD-katse, nagu on kirjeldatud käesoleva eeskirja tabelis A. Toodangu vastavuse hindamise konkreetne kord on sätestatud punktides 8.2–8.10.

8.2.   Sõiduki vastavuskontroll I tüübi katse tarvis

8.2.1.

I Tüübi katse tehakse sõidukiga, mille spetsifikatsioon vastab tüübikinnitustunnistuses kirjeldatule. Kui tuleb teha I tüübi katse ja sõiduki tüübikinnitusel on juba üks või mitu laiendust, tehakse I tüübi katsed kas esialgses tehnilises toimikus kirjeldatud sõidukiga või sõidukiga, mida on kirjeldatud asjaomase laiendusega seotud tehnilises toimikus.

8.2.2.

Kui tüübikinnitusasutus on oma valiku teinud, et tohi tootja teha valitud sõidukitele ühtegi kohandust.

8.2.2.1.

Seeriast valitakse juhuslikult kolm sõidukit ning nendega tehakse katsed käesoleva eeskirja punkti 5.3.1 kohaselt. Halvendustegureid kasutatakse samamoodi. Piirnormid on esitatud punkti 5.3.1.4 tabelis 1.

8.2.2.2.

Kui tüübikinnitusasutus jääb tootja esitatud toodangu standardhälbega rahule, tehakse katsed käesoleva eeskirja 1. liite kohaselt. Kui tüübikinnitusasutus ei ole rahul tootja esitatud toodangu standardhälbega, tehakse katsed käesoleva eeskirja 2. liite kohaselt.

8.2.2.3.

Seeriast valitud sõidukil tehtud katse põhjal loetakse seeria toodang vastavaks juhul, kui asjakohases liites ettenähtud kriteeriumide kohane otsus kõigi saasteainete kohta on positiivne, ning mittevastavaks juhul, kui ühe saasteaine kohta tehtud otsus on negatiivne.

Ühe saasteainega seotud positiivset otsust ei muudeta mitte ühegi täiendava katse põhjal, mis tehakse otsuse langetamiseks teiste saasteainete kohta.

Kui kõigi saasteainete suhtes ei saada positiivset otsust ja kui ühe saasteaine suhtes ei saada negatiivset otsust, tehakse katse teise sõidukiga (vt joonis 2).

Joonis 2

Image

8.2.3.

Olenemata käesoleva eeskirja punkti 5.3.1 nõuetest, tehakse katsed otse tootmisliinilt tulnud sõidukitega.

8.2.3.1.

Tootja taotluse korral võib katseid siiski teha ka sõidukitega, mille läbisõit on:

a)

kuni 3 000 km, kui tegemist on ottomootoriga sõidukiga;

b)

kuni 15 000 km, kui tegemist on diiselmootoriga sõidukiga.

Sõiduki sõidab sisse tootja, kes kohustub hoiduma kõnealuseid sõidukeid mis tahes viisil kohandamast.

8.2.3.2.

Kui tootja soovib sõidukid sisse sõita (x km, kus ottomootoriga sõidukite puhul x ≤ 3 000 km ja diiselmootoriga sõidukite puhul x ≤ 15 000 km), on menetlus järgmine:

a)

esimese katsetatava sõiduki saasteainete heitkogused (I tüüp) määratakse 0 km ja x km juures;

b)

arvutatakse iga saasteaine heitkoguste 0 km ja x km vaheline eraldumiskoefitsient:

heitkogus x km / heitkogus 0 km

Eraldumiskoefitsient võib olla väiksem kui 1, ning

c)

teisi sõidukeid ei sõideta sisse, nende heitkogus 0 km juures korrutatakse eraldumiskoefitsiendiga.

Sel juhul võetakse aluseks järgmised väärtused:

i)

esimese sõiduki x km väärtused;

ii)

teiste sõidukite 0 km väärtused, korrutatuna eraldumiskoefitsiendiga.

8.2.3.3.

Kõik need katsed tuleb teha müügil oleva kütusega. Tootja taotlusel võib siiski kasutada ka 10. lisas või 10.a lisas kirjeldatud etalonkütuseid.

8.3.   Sõiduki vastavuskontroll III tüübi katse tarvis

8.3.1.

Kui viiakse läbi III tüübi katse, tuleb see teha kõigi sõidukitega, mis on valitud punktis 8.2 sätestatud I tüübi toodangu vastavuse katseks. Sel juhul kohaldatakse 6. lisas sätestatud tingimusi.

8.4.   Sõiduki vastavuskontroll IV tüübi katse tarvis

8.4.1.

Kui tehakse IV tüübi katse, tuleb see teha 7. lisa kohaselt.

8.5.   Sõiduki pardadiagnostikaseadme (OBD) vastavuskontroll

8.5.1.

Kui kontrollitakse OBD-süsteemi vastavust, peab see toimuma järgmiste nõuete kohaselt.

8.5.1.1.

Kui tüübikinnitusasutuse arvates toodangu kvaliteet ei ole rahuldav, siis võetakse seeriast üks juhuslikult valitud sõiduk ning sellega tehakse 11. lisa 1. liites kirjeldatud katsed.

8.5.1.2.

Toodang loetakse vastavaks, kui see sõiduk vastab 11. lisa 1. liites kirjeldatud katsete nõuetele.

8.5.1.3.

Kui seeriast valitud sõiduk ei vasta punktis 8.5.1.1 ette nähtud nõuetele, siis võetakse seeriast veel neli juhuslikult valitud sõidukit, millega tehakse 11. lisa 1. liites kirjeldatud katsed. Katsed võib teha sõidukitel, mille läbisõidetud kilomeetrite arv on kuni 15 000 km.

8.5.1.4.

Toodang loetakse vastavaks, kui vähemalt kolm sõidukit vastavad 11. lisa 1. liites kirjeldatud katsete nõuetele.

8.6.   Vedelgaasi või maagaasi/biometaaniga käitatava sõiduki vastavuskontroll

8.6.1.

Toodangu vastavuse katsed võib teha müügil oleva kütusega, mille C3/C4 suhe on vedelgaasi puhul etalonkütuste C3/C4 suhete vahemikus, või mille Wobbe indeks maagaasi/biometaani puhul jääb piirvahemiku kahe äärmise etalonkütuse Wobbe indeksite vahemikku. Sellisel juhul tuleb tüübikinnitusasutusele esitada kütuse analüüs.

9.   KASUTUSEL OLEVATE SÕIDUKITE VASTAVUS

9.1.   Sissejuhatus

Käesolevas punktis nähakse ette käesoleva eeskirja alusel tüübikinnituse saanud kasutusel olevate sõidukite vastavusnõuded.

9.2.   Kasutusel olevate sõidukite vastavuse kontrollimine

9.2.1.   Tüübikinnitusasutus kontrollib kasutusel olevate sõidukite vastavust, võttes aluseks kogu asjassepuutuva teabe, mis tootjal on, ning tegutsedes sama korra kohaselt, nagu on ette nähtud kokkuleppe (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2) 2. liites toodangu vastavuse kontrolliks. Tootja esitatavatele kasutusel olevate sõidukite vastavuskontrolli aruannetele võib täienduseks lisada tüübikinnitusasutuse andmed ja kokkuleppeosalise järelevalveandmed.

9.2.2.   Kasutusel olevate sõidukite vastavuskontrolli menetlus on esitatud käesoleva eeskirja 4. liite joonistel 4/1 ja 4/2. Kasutusel olevate sõidukite vastavuskontrolli protsessi on kirjeldatud käesoleva eeskirja 5. liites.

9.2.3.   Koos kasutusel olevate sõidukite vastavuskontrolli andmetega esitab tootja tüübikinnitusasutuse taotlusel viimasele aruande garantiinõuete, teostatud garantiiremondi ning hoolduse käigus registreeritud OBD-seadmete rikete kohta, koostades selle tüübikinnituse andmisel kokku lepitud vormingus. See teave peab sisaldama andmeid heitmetega seotud osade ja seadmete rikete esinemissageduse kohta ja rikete kirjeldust. Aruanded esitatakse vähemalt üks kord aastas iga sõidukimudeli kohta seni, kuni sõiduk saab 5-aastaseks või täitub 100 000 km läbisõitu, olenevalt sellest, kumb on varasem.

9.2.4.   Kasutusel oleva tüüpkonna määratlemise parameetrid

Kasutusel olevat tüüpkonda võib määratleda põhiliste konstruktsiooniparameetrite alusel, mis peavad olema kõigil tüüpkonna sõidukitel ühised. Vastavalt sellele võib lugeda samasse kasutusel olevasse tüüpkonda kuuluvaks sõidukitüüpe, millel vähemalt järgmised parameetrid on ühesugused või lubatud hälbe piires:

9.2.4.1.

põlemisprotsess (kahetaktiline, neljataktiline, rootortsükkel);

9.2.4.2.

silindrite arv;

9.2.4.3.

silindriploki konfiguratsioon (reas-, V-, täht-, lamamootor või muu). Silindrite kalle ja suund ei ole olulised;

9.2.4.4.

mootori kütusetoite viis (kaud- või otsesissepritse);

9.2.4.5.

jahutussüsteemi tüüp (õhk-, vesi-, õlijahutus);

9.2.4.6.

õhu sissevõtu viis (ülelaadimiseta, ülelaadimisega mootor);

9.2.4.7.

mootorikütus (bensiin, diislikütus, maagaas/biometaan, vedelgaas vms). Kahekütuselised sõidukid võib arvata samasse rühma ühekütuselistega, kui üks kütustest on neil ühine;

9.2.4.8.

katalüüsmuunduri tüüp (kolmeastmeline katalüsaator, lahja NOx püüdur, SCR, lahja NOx katalüsaator vm);

9.2.4.9.

tahkete osakeste püüduri olemasolu (olemas või puudub);

9.2.4.10.

heitgaasitagastus (heitgaasitagastusega või ilma, jahutusega või ilma), ning

9.2.4.11.

tüüpkonna võimsaima mootori silindrimaht miinus 30 %.

9.2.5.   Nõutav teave

Tüübikinnitusasutus kontrollib kasutusel olevate sõidukite vastavust tootjalt saadud teabe põhjal. See teave peab sisaldama eelkõige järgmist:

9.2.5.1.

tootja nimi ja aadress,

9.2.5.2.

tootja teatises märgitud piirkondades volitatud esindaja nimi, aadress, telefoni- ja faksinumber ning e-posti aadress;

9.2.5.3.

tootja teatises märgitud sõidukite mudeli(te) nimi (nimed);

9.2.5.4.

vajaduse korral tootja teatises esitatud sõidukitüüpide nimekiri, st punkti 9.2.1 kohane kasutusel olev tüüpkond;

9.2.5.5.

kasutusel olevasse tüüpkonda kuuluvate sõidukitüüpide puhul kasutatav tehasetähise (VIN) kood (VIN-prefiks);

9.2.5.6.

kasutusel olevasse tüüpkonda kuuluvatele sõidukitüüpidele antud tüübikinnituste numbrid, sealhulgas vajaduse korral kõigi tüübikinnituse laienduste ja tooteparanduste/sõidukite tagasikutsumiste numbrid;

9.2.5.7.

tootja teatises märgitud sõidukite tüübikinnituste laienduste ja tooteparanduste / sõidukite tagasikutsumiste üksikasjad (tüübikinnitusasutuse nõudmisel);

9.2.5.8.

tootja teatises märgitud andmete kogumise aeg;

9.2.5.9.

tootja teatisega hõlmatud sõidukite valmistamise ajavahemik (nt 2007. kalendriaasta jooksul valmistatud sõidukid);

9.2.5.10.

tootjapoolse kasutusel olevate sõidukite vastavuskontrolli menetlus, kaasa arvatud:

a)

sõidukite asukoha kindlakstegemise viis,

b)

sõidukite valimisse võtmise ja valimist väljajätmise kriteeriumid,

c)

programmis kasutatavate katsete tüübid ja katsemenetlused,

d)

tootjapoolsed kasutusel olevasse tüüpkonnagruppi arvamise / grupist väljajätmise kriteeriumid,

e)

geograafiline piirkond, kust tootja teavet kogus,

f)

kasutatud valimi maht ja valimivõtu kava;

9.2.5.11.

tootjapoolse kasutusel olevate sõidukite vastavuskontrolli tulemused, sealhulgas:

a)

programmi kaasatud (katsetatud või katsetamata) sõidukite kirjeldus. Kirjelduses tuleb esitada järgmised andmed:

i)

mudeli nimi,

ii)

tehasetähis (VIN),

iii)

sõiduki registreerimisnumber,

iv)

valmistamiskuupäev,

v)

kasutuspiirkond (kui see on teada),

vi)

paigaldatud rehvid;

b)

sõiduki valimist väljajätmise põhjus(ed);

c)

iga valimisse kuuluva sõiduki hoolduse ajalugu (kaasa arvatud ümberehitamised);

d)

iga valimisse kuuluva sõiduki remondilugu (kui see on teada);

e)

katseandmed, sealhulgas:

i)

katse kuupäev,

ii)

katse toimumiskoht,

iii)

läbisõidumõõdiku näit,

iv)

katsetamisel kasutatud kütuse spetsifikatsioon (nt etalonkütus või müügilolev kütus),

v)

katsetingimused (temperatuur, niiskus, dünamomeetri inertsmass),

vi)

dünamomeetri seadistus (nt võimsuse seadistus),

vii)

katsetulemused (vähemalt kolmelt sõidukilt iga tüüpkonna kohta);

9.2.5.12.

OBD-süsteemi registreeritud näidud.

9.3.   Kasutusel olevate sõidukite valimine vastavuskontrolliks

9.3.1.   Tootja kogutud teave peab olema piisavalt põhjalik, tagamaks, et oleks võimalik punkti 9.2 kohaselt hinnata kasutusel olevate sõidukite tööd tavapärastes kasutustingimustes. Tootja peab võtma valimi vähemalt kahest kokkuleppes osalevast riigist, kus sõidukite kasutustingimused on märkimisväärselt erinevad. Nende riikide valimisel võetakse arvesse selliseid tegureid nagu kütuste erinevused, keskkonnatingimused, keskmised sõidukiirused maanteedel ning linnas ja linnast väljas sõitmise suhe.

9.3.2.   Sõidukivalimi võtmiseks kokkuleppes osalevaid riike valides võib tootja valida sõidukeid ühest kokkuleppeosalisest, mida peetakse eriti tüüpiliseks. Sel juhul peab tootja tüübikinnituse andnud asutusele tõendama, et valim on tüüpiline (nt võetud turult, kus vastava kokkuleppeosalise selle sõidukitüüpkonna aastane läbimüük on suurim). Kui mõne kasutusel oleva sõidukitüüpkonna puhul on vaja punkti 9.3.5 kohaselt katsetada mitut valimit, peavad teise ja kolmanda valimi sõidukid esindama esimesest valimist erinevaid sõidukite kasutustingimusi.

9.3.3.   Heitmekatseid võib teha katsetamisüksuses, mis asub muul turul või muus piirkonnas kui see, kust sõidukid pärinevad.

9.3.4.   Tootja peab kasutusel olevate sõidukite vastavuskontrolli teostama pidevalt ja nii, et see peegeldaks vastavate sõidukitüüpide tootmistsüklit konkreetse kasutusel oleva sõidukitüüpkonna piires. Vaheaeg kasutusel olevate sõidukite kahe vastavuskontrolli vahel ei tohi ületada 18 kuud. Tüübikinnituse laienduse alla kuuluvatel sõidukitel, mille puhul heitmekatseid ei nõutud, võib seda aega pikendada 24 kuuni.

9.3.5.   Kui rakendatakse 4. liites sätestatud statistilist menetlust, sõltub valimite arv kasutusel oleva tüüpkonna aastasest müügimahust piirkondliku organisatsiooni (nt Euroopa Ühendus) territooriumil vastavalt järgmisele tabelile:

Registreerimisi kalendriaastas

Valimite arv

Kuni 100 000

1

100 001 – 200 000

2

Üle 200 000

3

9.4.   Tüübikinnitusasutus peab punktis 9.2 nimetatud kontrolli põhjal vastu võtma ühe alljärgnevatest otsustest või meetmetest:

a)

otsustama, et kasutusel olevate sõidukite või kasutusel oleva tüüpkonna vastavus on nõuetekohane ja edasisi meetmeid ei ole vaja võtta;

b)

otsustama, et tootja esitatud andmed on otsuse tegemiseks ebapiisavad, ja nõudma tootjalt lisateavet või täiendavaid katseandmeid;

c)

otsustama, et tüübikinnitusasutuselt või kokkuleppeosalise järelevalveprogrammist saadud andmetest lähtudes on tootja esitatud andmed otsuse tegemiseks ebapiisavad, ning nõudma tootjalt lisateavet või täiendavaid katseandmeid;

d)

otsustama, et kasutusel olevasse tüüpkonda kuuluva kasutusel oleva sõidukitüübi vastavus ei ole nõuetekohane, ning algatama selle sõidukitüübi katsetamise vastavalt 3. liitele.

9.4.1.   Kui selleks, et kontrollida heitekontrolliseadmete vastavust sõiduki kasutuseloleku ajal kehtivatele töötamisnõuetele, peetakse vajalikuks I tüübi katseid, siis kasutatakse nendes katsetes 2. liites määratletud statistilistele kriteeriumidele vastavat menetlust.

9.4.2.   Tüübikinnitusasutus valib koostöös tootjaga sõidukite valimi, mis koosneb piisava arvu kilomeetreid läbinud sõidukitest ning mille puhul on võimalik usutavalt tõendada, et sõidukeid on kasutatud tavapärastes tingimustes. Tootjaga konsulteeritakse sõidukite valiku üle valimis ning talle antakse võimalus osaleda sõidukite vastavust kinnitavas kontrollimises.

9.4.3.   Tootjal on õigus tüübikinnitusasutuse järelevalve all kontrollida sõidukeid, mille heitkogused ületavad piirnorme, sealhulgas teha purustavaid katseid, et teha kindlaks halvenemise võimalikud põhjused, mida ei saa omistada tootjale (näiteks pliisisaldusega bensiini kasutamine enne katsekuupäeva). Kui sellised põhjused leiavad kontrollimistel kinnitust, siis jäetakse vastavad katsetulemused vastavuse kontrollimisel arvesse võtmata.

10.   KARISTUSED TOODANGU NÕUETELE MITTEVASTAVUSE KORRAL

10.1.

Sõidukitüübile käesoleva muudatuse kohaselt antud tüübikinnituse võib tühistada, kui punktis 8.1 sätestatud nõuded ei ole täidetud või kui valimisse võetud sõiduk või sõidukid ei läbi punktis 8.1.1 ettenähtud katseid.

10.2.

Kui käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline tühistab tema poolt varem antud tüübikinnituse, teatab ta sellest kohe teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele, kasutades käesoleva eeskirja 2. lisas esitatud näidisele vastavat teatise vormi.

11.   TOOTMISE LÕPETAMINE

Kui tüübikinnituse omanik lõpetab käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud sõidukitüübi tootmise, teatab ta sellest tüübikinnituse andnud asutusele. Sellise teatise saamisel teatab kõnealune tüübikinnitusasutus sellest teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele, kasutades selleks käesoleva eeskirja 2. lisas esitatud näidise kohast teatisevormi.

12.   ÜLEMINEKUSÄTTED

12.1.   Üldsätted

12.1.1.

Alates 06-seeria muudatuste jõustumiskuupäevast ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelduda andmast tüübikinnitust käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud 06-seeria muudatustega.

12.2.   Erisätted

12.2.1.

Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised võivad jätkuvalt anda tüübikinnitusi sõidukitele, mis vastavad käesoleva eeskirja varasematele versioonidele, tingimusel, et sõidukid on mõeldud ekspordiks riikidesse, mis oma siseriiklike õigusaktidega kohaldavad vastavaid nõudeid.

13.   TÜÜBIKINNITUSKATSETE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE NING HALDUSASUTUSTE NIMED JA AADRESSID

Käesolevat eeskirja kohaldavad 1958. aasta kokkuleppe osalised edastavad ÜRO sekretariaadile tüübikinnituskatsete ning teistes riikides tüübikinnituse andmist, laiendamist, andmisest keeldumist või tühistamist tõendavate vormide adressaadiks olevate tehniliste teenistuste nimed ja aadressid.


(1)  Nagu on määratletud sõidukite tootmist käsitleva resolutsiooni täisteksti 7. lisas (R.E.3) (dokument TRANS/WP.29/78/Rev.1/Amend.2 viimati tehtud muudatuse Amend.4 kohaselt).

(2)  Tüübikinnitus A tühistatud. Käesoleva eeskirja 05-seeria muudatustega keelatakse kasutada pliibensiini.

(3)  Nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3), (dokument TRANS/WP.29/78/Rev.1/Amend.2, mida on viimati muudetud 4. muudatusega) 7. lisas.

(4)  1 – Saksamaa, 2 – Prantsusmaa, 3 – Itaalia, 4 – Madalmaad, 5 – Rootsi, 6 – Belgia, 7 – Ungari, 8 – Tšehhi Vabariik, 9 – Hispaania, 10 – Serbia, 11 – Ühendkuningriik, 12 – Austria, 13 – Luksemburg, 14 – Šveits, 15 (vaba), 16 – Norra, 17 – Soome, 18 – Taani, 19 – Rumeenia, 20 – Poola, 21 – Portugal, 22 – Venemaa Föderatsioon, 23 – Kreeka, 24 – Iirimaa, 25 – Horvaatia, 26 – Sloveenia, 27 – Slovakkia, 28 – Valgevene, 29 – Eesti, 30 (vaba), 31 – Bosnia ja Hertsegoviina, 32 – Läti, 33 (vaba), 34 – Bulgaaria, 35 (Kasahstan), 36 – Leedu, 37 – Türgi, 38 (vaba), 39 – Aserbaidžaan, 40 – endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, 41 (vaba), 42 – Euroopa Ühendus (tüübikinnitusi annavad Euroopa Ühenduse liikmesriigid, kasutades oma vastavaid EMK sümboleid), 43 – Jaapan, 44 (vaba), 45 – Austraalia, 46 – Ukraina, 47 – Lõuna-Aafrika Vabariik, 48 – Uus-Meremaa, 49 – Küpros, 50 – Malta, 51 – Korea Vabariik, 52 – Malaisia, 53 – Tai, 54 ja 55 (vabad) ja 56 – Montenegro, 57 (vaba) ja 58 – Tuneesia. Edaspidised numbrid antakse teistele riikidele niisuguses kronoloogilises järjestuses, nagu nad ratifitseerivad kokkuleppe, milles käsitletakse ratassõidukile ning sellele paigaldatavatele ja/või sellel kasutatavatele seadmetele ja osadele ühtsete tehnonõuete kehtestamist ja nende nõuete alusel väljastatud tüübikinnituste vastastikust tunnustamist, või ühinevad selle kokkuleppega, ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär teeb sel viisil antud numbrid teatavaks kokkuleppe osapooltele.

(5)  Kui kahekütuseline ja segakütuseline sõiduk on omavahel kombineeritud, kohaldatakse mõlemaid katsenõudeid.

(6)  See säte on ajutine, edasised nõuded biodiisli ja vesiniku suhtes kavandatakse hiljem.

(7)  Selle katse puhul tuleks kasutada madala õhutemperatuuri jaoks ette nähtud kütust. Kui puudub etalon-talikütuse spetsifikatsioon, peaksid tüübikinnitusasutus ja tootja selles katses kasutatava talikütuse asjus kokku leppima vastavalt turul olemasolevatele spetsifikatsioonidele. Selliseks otstarbeks kasutatav etalonkütus on väljatöötamisel.

(8)  Ottomootorite tahkete osakeste massi norme kohaldatakse ainult otsesissepritsega mootoriga sõidukite suhtes.

(9)  Välja arvatud sõidukitel, mis on mõeldud rohkem kui kuuele sõitjale, ja sõidukid täismassiga üle 2 500 kg.

(10)  Ning märkuses (1) nimetatud M1-kategooria sõidukid.

(11)  Lambda väärtuse arvutamiseks kasutatakse järgmist lihtsustatud Brettschneideri võrrandit:

Formula

kus:

[]

=

kontsentratsioon mahuprotsentides

K1

=

teisendustegur NDIR-mõõtmisväärtuse teisendamisel FID-mõõtmisväärtuseks (esitab mõõteseadmete tootja)

Hcv

=

vesiniku ja süsiniku aatomsuhe

a)

bensiini (E5) puhul 1,89

b)

vedelgaasi puhul 2,53

c)

maagaasi/biometaani puhul 4,0

d)

etanooli (E85) puhul 2,74

Ocv

=

hapniku ja süsiniku aatomsuhe

a)

bensiini (E5) puhul 0,016

b)

vedelgaasi puhul 0,0

c)

maagaasi/biometaani puhul 0,0

d)

etanooli (E85) puhul 0,39


1. liide

Menetlus toodangu vastavuse kontrollimiseks, kui tootja esitatud standardhälve on nõuetekohane

1.

Käesolevas liites kirjeldatakse toodangu vastavuse tõendamise menetlust I tüübi katse puhul, kui toodangu tootja esitatud standardhälve on nõuetekohane.

2.

Valimi koostamise menetlus on ette nähtud nii, et vähemalt kolmest näidisest koosneva valimi puhul, kui 40 % toodangust on defektne, on partii katse läbimise tõenäosus 0,95 (tootjarisk 5 %) ning partii vastuvõtmise tõenäosus, kui 65 % toodangust on defektne, on 0,1 (tarbijarisk 10 %).

3.

Iga käesoleva eeskirja punkti 5.3.1.4 tabelis 1 esitatud saasteaine puhul kasutatakse järgmist menetlust (vt käesoleva eeskirja joonist 2).

Seejuures:

L

=

saasteaine piirnormi naturaallogaritm,

xi

=

naturaallogaritm valimisse kuuluva i-nda sõiduki mõõtmisel saadud väärtusest,

s

=

toodangu arvestuslik standardhälve (pärast mõõtmisel saadud väärtusest naturaallogaritmi võtmist),

n

=

valimi suurus.

4.

Arvutatakse valimi katsestatistik, mis võrdub piirmäära standardhälvete summaga ja määratletakse järgmiselt:

Formula

5.

Siis kehtib järgmine:

5.1.

kui katsestatistik on suurem kui valimi suhtes tabelis 1/1 antud positiivsete otsuste arv, siis tehakse saasteaine suhtes positiivne otsus,

5.2.

kui katsestatistik on väiksem kui valimi suhtes tabelis 1/1 antud negatiivsete otsuste arv, siis tehakse saasteaine suhtes negatiivne otsus; muul juhul katsetatakse veel üht sõidukit ning arvutamisel võetakse aluseks ühe ühiku võrra suurendatud valim.

Tabel 1/1

Katsetatud sõidukite kumulatiivne arv

(konkreetse valimi suurus)

Positiivse otsuse lävi

Negatiivse otsuse lävi

3

3,327

–4,724

4

3,261

–4,79

5

3,195

–4,856

6

3,129

–4,922

7

3,063

–4,988

8

2,997

–5,054

9

2,931

–5,12

10

2,865

–5,185

11

2,799

–5,251

12

2,733

–5,317

13

2,667

–5,383

14

2,601

–5,449

15

2,535

–5,515

16

2,469

–5,581

17

2,403

–5,647

18

2,337

–5,713

19

2,271

–5,779

20

2,205

–5,845

21

2,139

–5,911

22

2,073

–5,977

23

2,007

–6,043

24

1,941

–6,109

25

1,875

–6,175

26

1,809

–6,241

27

1,743

–6,307

28

1,677

–6,373

29

1,611

–6,439

30

1,545

–6,505

31

1,479

–6,571

32

–2,112

–2,112


2. liide

Menetlus toodangu vastavuse kontrollimiseks, kui tootja esitatud toodangu standardhälve ei ole nõuetekohane või puudub

1.   Käesolevas liites kirjeldatakse toodangu vastavuse tõendamise menetlust I tüübi katse puhul, kui tootja esitatud toodangu standardhälve ei ole nõuetekohane või puudub.

2.   Valimi koostamise menetlus on ette nähtud nii, et vähemalt kolmest näidisest koosneva valimi puhul, kui 40 % toodangust on defektne, on partii katse läbimise tõenäosus 0,95 (tootjarisk 5 %) ning partii vastuvõtmise tõenäosus, kui 65 % toodangust on defektne, on 0,1 (tarbijarisk 10 %).

3.   Käesoleva eeskirja punkti 5.3.1.4 tabelis 1 esitatud saasteainete mõõtmistulemused loetakse logaritmiliselt normaalselt jaotunuteks ning need tuleb esmalt teisendada naturaallogaritmideks. Sümbolid m0 ja m tähistavad vastavalt minimaalse ja maksimaalse suurusega valimit (m0 = 3 ja m = 32) ning n on konkreetse valimi suurus.

4.   Kui x1, x2, xi on seerias mõõdetud väärtuste naturaallogaritmid ning L on saasteaine piirnormi naturaallogaritm, siis:

d1 = x1 – L

Formula

ning

Formula

5.   Tabelis 1/2 on esitatud konkreetsele valimi suurusele vastavad positiivse (An) ja negatiivse (Bn) otsuse väärtused. Katsestatistik kujutab endast suhet Formula, mille abil tehakse seeria suhtes positiivne või negatiivne otsus järgmisel viisil:

kui mo ≤ n ≤ m

i)

seeria kohta positiivne otsus, kui

Formula

ii)

seeria kohta negatiivne otsus, kui

Formula

iii)

teha uus mõõtmine, kui

Formula

6.   Märkused

Katsestatistiku järjestikuste väärtuse arvutamisel on kasulikud järgmised rekursiivsed valemid:

Formula

Formula

(n = 2, 3, …; Formula; V1 = 0)

Tabel 1/2

Valimi minimaalne suurus = 3

Valimi suurus

(n)

Positiivse otsuse lävi

(An)

Negatiivse otsuse lävi

(Bn)

3

–0,80381

16,64743

4

–0,76339

7,68627

5

–0,72982

4,67136

6

–0,69962

3,25573

7

–0,67129

2,45431

8

–0,64406

1,94369

9

–0,61750

1,59105

10

–0,59135

1,33295

11

–0,56542

1,13566

12

–0,53960

0,97970

13

–0,51379

0,85307

14

–0,48791

0,74801

15

–0,46191

0,65928

16

–0,43573

0,58321

17

–0,40933

0,51718

18

–0,38266

0,45922

19

–0,35570

0,40788

20

–0,32840

0,36203

21

–0,30072

0,32078

22

–0,27263

0,28343

23

–0,24410

0,24943

24

–0,21509

0,21831

25

–0,18557

0,18970

26

–0,15550

0,16328

27

–0,12483

0,13880

28

–0,09354

0,11603

29

–0,06159

0,09480

30

–0,02892

0,07493

31

0,00449

0,05629

32

0,03876

0,03876


3. liide

Kasutusel olevate sõidukite vastavuskontroll

1.   SISSEJUHATUS

Käesolevas liites kehtestatakse käesoleva eeskirja punktis 8.2.7 nimetatud kriteeriumid seoses sõidukite valikuga katsetamiseks ning kasutusel olevate sõidukite vastavuskontrolli meetodid.

2.   VALIKUKRITEERIUMID

Valitud sõiduki aktsepteerimise kriteeriumid on määratletud käesoleva liite punktides 2.1–2.8. Andmete kogumine toimub sõiduki ülevaatamise ja omanikuga/juhiga vestlemise teel.

2.1.

Sõiduk peab kuuluma käesoleva eeskirja alusel tüübikinnituse saanud sõidukitüüpi ning sellel peab olema 1958. aasta kokkuleppe kohane vastavussertifikaat. See peab olema registreeritud ja kasutusel kokkuleppeosalises riigis.

2.2.

Sõiduk peab olema läbinud vähemalt 15 000 km või kasutusel olnud vähemalt 6 kuud, olenevalt sellest, kumb on hilisem, kuid läbitud kilomeetrite arv ei tohi olla üle 100 000 km või kasutusaeg üle 5 aasta, olenevalt sellest, kumb on varasem.

2.3.

Sõidukil peab olema hooldusregister, millest selgub, et sõidukit on nõuetekohaselt hooldatud, st et hooldustööd on tehtud tootja soovituste kohaselt.

2.4.

Sõidukil ei tohi olla ebaotstarbeka kasutamise märke (näiteks võidusõit, ülekoormus, ebaõige kütus vms) või muid tegureid (näiteks omavolilised muudatused), mis võiksid mõjutada heidet. OBD-süsteemiga varustatud sõidukite puhul võetakse arvesse arvutisse salvestatud veakoodi ja andmeid läbisõidetud kilomeetrite kohta. Sõidukit ei tohi katsetamiseks valida, kui arvutisse salvestatud andmed näitavad, et sõidukit on kasutatud pärast veakoodi salvestamist ega ole suhteliselt kiiresti remonditud.

2.5.

Mootor ega sõiduk ei tohi olla ilma loata ulatuslikult remonditud.

2.6.

Sõiduki kütusepaagist võetud kütuseproovi plii- ja väävlisisaldus peab vastama kehtivatele standarditele ning tõendeid ebaõige kütuse kasutamise kohta ei tohi olla. Võib kontrollida väljalaskesüsteemi jne.

2.7.

Ei tohi olla viiteid ühelegi probleemile, mis võiks ohustada laboritöötajate turvalisust.

2.8.

Kõik sõiduki saastetõrjesüsteemi osad peavad vastama kehtivale tüübikinnitusele.

3.   DIAGNOSTIKA JA TEHNOHOOLDUS

Katsetamiseks vastuvõetud sõidukite diagnostika ja vajalik tehnohooldus tehakse allpool punktides 3.1–3.7 ettenähtud korras enne heitgaaside mõõtmist.

3.1.

Kontrollida tuleb järgmist: õhufilter, kõik turvavööd, kõigi vedelike tase, radiaatori kork, kõigi vaakumvoolikute ja saastetõrjesüsteemi elektrijuhtmete seisund; reguleerimisvigade ja/või omavoliliste muudatuste avastamiseks kontrollitakse süüdet, kütuse doseerimist ja saastetõrjeseadme osi. Kõik kõrvalekalded registreeritakse.

3.2.

Kontrollitakse OBD-süsteemi nõuetekohast toimimist. Kõik OBD-seadme mälus sisalduvad rikketeated registreeritakse ning tehakse nõutavad parandused. Kui OBD rikkeindikaator registreerib eelkonditsioneerimistsükli jooksul rikke, siis võib rikke kindlaks teha ja parandada. Katse võib uuesti teha ning kõnealuse parandatud sõiduki katsetulemusi kasutada.

3.3.

Kontrollitakse süütesüsteemi ja asendatakse defektsed osad, näiteks süüteküünlad, juhtmed jne.

3.4.

Kontrollitakse survet. Kui tulemus ei vasta nõuetele, siis sõidukit ei kasutata.

3.5.

Kontrollitakse mootori parameetrite vastavust tootja spetsifikatsioonidele ning vajaduse korral reguleeritakse mootorit.

3.6.

Kui sõidukile on hiljemalt järgmise 800 sõidukilomeetri täitumisel ette nähtud plaanipärane tehniline hooldus, siis tehakse kõnealune hooldus tootja juhendi kohaselt. Olenemata läbisõidumõõdiku näidust, võib tootja soovil vahetada õli- ja õhufiltri.

3.7.

Sõiduki vastuvõtmisel asendatakse kütus asjakohase heitmekatses kasutatava etalonkütusega, välja arvatud juhul, kui tootja aktsepteerib turul oleva kütuse kasutamist.

3.8.

Punktis 2.20 määratletud perioodiliselt regenereeruvate süsteemidega varustatud sõidukite puhul tehakse kindlaks, et sõiduki regeneratsiooniperiood ei ole lähenemas. (Tootjale tuleb anda võimalus seda kinnitada.)

3.8.1.

Sel juhul tuleb sõidukiga regeneratsiooni lõpuni sõita. Kui regeneratsioon toimub heitkoguste mõõtmise ajal, tuleb läbi viia täiendav katse veendumaks, et regeneratsioon on lõpule jõudnud. Seejärel viiakse läbi uus täielik katse ning esimese ja teise katse tulemusi ei võeta arvesse.

3.8.2.

Alternatiivina punktile 3.8.1 võib tootja sõiduki regeneratsiooniperioodi lähenedes taotleda spetsiaalse konditsioneerimistsükli kasutamist regeneratsiooni tagamiseks (nt võib see hõlmata suurt kiirust, suure koormusega sõitmist).

Tootja võib taotleda katsete läbiviimist vahetult pärast regeneratsiooni või pärast tootja poolt määratletud eelkonditsioneerimistsüklit ja tavapärast katseteks ettevalmistamist.

4.   KASUTUSEL OLEVATE SÕIDUKITE KATSETAMINE

4.1.

Kui sõidukite kontrollimist peetakse vajalikuks, siis tehakse käesoleva eeskirja 4.a lisa kohased heitmekatsed eelkonditsioneeritud sõidukitega, mis on välja valitud käesoleva liite punktides 2 ja 3 sisalduvate nõuete kohaselt. Muid eelkonditsioneerimistsükleid lisaks neile, mis on sätestatud käesoleva eeskirja 4.a lisa punktis 6.3, lubatakse üksnes juhul, kui need vastavad tavapärastele sõiduoludele.

4.2.

OBD-süsteemiga varustatud sõidukitel võib kontrollida rikkeindikaatori toimimist sõiduki kasutamisel (näiteks käesoleva eeskirja 11. lisas määratletud rikkenäitude piirnorme) jms, lähtudes tüübikinnitusspetsifikaatides ettenähtud heitkogustest.

4.3.

OBD-süsteemil võib näiteks kontrollida, kas esineb selliseid kehtestatud piirnorme ületavaid heitkoguseid, mida rikkeindikaator ei näita, kas esineb rikkeindikaatori korduvat ekslikku käivitumist ning kas OBD-süsteemis on leitud vigadega või kahjustatud osi.

4.4.

Juhul kui osa või süsteemi toimimine ei ole kooskõlas kõnesolevate sõidukitüüpide tüübikinnitustunnistuses ja/või infopaketis esitatud andmetega ning selline kõrvalekalle ei ole 1958. aasta kokkuleppe kohaselt lubatud, kuid OBD-seade ei näita rikke esinemist, ei tohi kõnealust osa või süsteemi asendada enne heitmekatsete tegemist, välja arvatud juhul, kui tehakse kindlaks, et osa või süsteemi on omavoliliselt muudetud või valesti kasutatud viisil, mille tõttu OBD-seade riket ei avasta.

5.   TULEMUSTE HINDAMINE

5.1.

Katsetulemusi hinnatakse 4. liites esitatud korra kohaselt.

5.2.

Katsetulemusi ei korrutata halvendusteguritega.

5.3.

Punktis 2.20 määratletud perioodiliselt regenereeruvate süsteemidega varustatud sõidukite puhul korrutatakse tulemused teguriga Ki, mis on saadud tüübikinnituse andmise ajal.

6.   PARANDUSMEETMETE KAVA

6.1.

Kui leitakse, et üks või mitu saastavat sõidukit

a)

vastavad 4. liite punkti 3.2.3 nõuetele, kusjuures nii tüübikinnitusasutus kui ka tootja nõustuvad, et ülemääraste heitkoguste põhjus on sama, või

b)

vastavad 4. liite punkti 3.2.4 nõuetele, kusjuures tüübikinnitusasutus on kindlaks teinud, et ülemääraste heitkoguste põhjus on sama,

peab tüübikinnitusasutus tootjalt nõudma mittevastavuse kõrvaldamiseks vajalike parandusmeetmete kava esitamist.

6.2.

Parandusmeetmete kava peab saabuma tüübikinnitusasutusse hiljemalt 60 tööpäeva jooksul pärast punktis 6.1 osutatud teatamise kuupäeva. Tüübikinnitusasutus teatab 30 tööpäeva jooksul, kas ta on parandusmeetmete kava kinnitanud või kinnitamata jätnud. Kui tootja suudab pädevale tüübikinnitusasutusele veenvalt tõendada, et vajab parandusmeetmete kava koostamisel lisaaega, et uurida nõuetest kõrvalekaldumist, siis antakse ajapikendust.

6.3.

Parandusmeetmeid kohaldatakse kõigi sõidukite suhtes, millel tõenäoliselt esineb sama viga. Tehakse kindlaks tüübikinnitusdokumentide muutmise vajadus.

6.4.

Tootja esitab kogu parandusmeetmete kavaga seotud kirjavahetuse koopiad, peab registrit toodangu turult tagasivõtmise kohta ning annab olukorrast tüübikinnitusasutusele korrapäraselt aru.

6.5.

Parandusmeetmete kava peab sisaldama kõiki punktides 6.5.1–6.5.11 ettenähtud nõudeid. Tootja peab andma parandusmeetmete kavale kordumatu tunnusnime või -numbri.

6.5.1.

Iga parandusmeetmete kavas sisalduva sõidukitüübi kirjeldus.

6.5.2.

Konkreetsete muudatuste, ümberkujunduste, hooldustööde, paranduste, reguleerimiste või muude sõiduki vastavusse viimiseks tehtavate muudatuste kirjeldus, mis sisaldab lühikokkuvõtet andmetest ja tehnilistest uuringutest, mis toetavad tootja otsust vastavusest kõrvalekaldumise parandamiseks võetavate konkreetsete meetmete kohta.

6.5.3.

Tootja poolt sõidukiomanike teavitamiseks kasutatava meetodi kirjeldus.

6.5.4.

Nõuetekohase hoolduse või kasutamise kirjeldus, mille tootja seab valikukõlblikkuse tingimuseks parandustööde tegemisel parandusmeetmete kava alusel, ning iga sellise tingimuse kehtestamist põhjendav selgitus. Hoolduse või kasutamisega seotud tingimusi võib kehtestada ainult juhul, kui see on tõendatavalt seotud mittevastavuse ja parandusmeetmetega.

6.5.5.

Menetluse kirjeldus, mida peavad järgima sõidukiomanikud, kes taotlevad mittevastavuse parandamist. Selles peab kirjas olema kuupäev, millest alates võib parandusmeetmeid võtta, parandustööde tegemise arvestuslik aeg töökojas ning tööde tegemise koht. Parandustööd tehakse kiiresti, mõistliku aja jooksul pärast sõiduki kohaletoimetamist.

6.5.6.

Sõidukiomanikule antud andmete koopia.

6.5.7.

Süsteemi lühikirjeldus, mida tootja kasutab, et tagada parandustööde tegemiseks vajalike osade või süsteemide piisavad varud. Tuleb teatada aeg, millal osade ja süsteemide varud on piisavad, et võiks alustada meetmete võtmist.

6.5.8.

Koopia kõikidest juhenditest, mis saadetakse parandustöid teostatavatele isikutele.

6.5.9.

Kavandatavate parandusmeetmete mõju iga parandusmeetmete kava alusel parandatava sõidukitüübi heitkogustele, kütusekulule, juhitavusele ja turvalisusele, kaasa arvatud kõnealuseid järeldusi kinnitavad andmed, tehnilised uuringud jne.

6.5.10.

Muu teave, aruanded või andmed, mis tüübikinnitusasutuse asjakohase otsuse põhjal võivad parandusmeetmete kava hindamisel vajalikuks osutuda.

6.5.11.

Kui parandusmeetmete kava sisaldab sõidukite tagasivõtmist, tuleb tüübikinnitusasutusele esitada sõidukite parandustööde registreerimise viisi kirjeldus. Märgise kasutamise korral esitatakse selle näidis.

6.6.

Tootjat võib kohustada tegema asjakohaselt väljatöötatud ning vajalikke katseid osade ja sõidukitega, millele on tehtud kavandatud muudatus, parandus või ümberehitus, et tõendada sellise muudatuse, paranduse või ümberehituse tõhusust.

6.7.

Tootja kohustus on pidada registrit kõigi tagasivõetud ja parandatud sõidukite ning kõigi parandustöid teinud töökodade kohta. Tüübikinnitusasutus peab taotluse korral saama andmeid kasutada 5 aasta jooksul, arvates parandusmeetmete kava rakendamisest.

6.8.

Parandus- ja/või ümberehitustööd või uute seadmete lisamine kantakse sertifikaadile, mille tootja annab sõiduki omanikule.


4. liide

Kasutusel olevate sõidukite vastavuskontrolli statistiline meetod

1.   Käesolevas liites kirjeldatakse meetodit, mida tuleb kasutada kasutusel olevate sõidukite vastavuse tõendamisel I tüübi katses.

2.   Kasutada tuleb kahte eri menetlust:

i)

esimese puhul tegeldakse selliste valimisse kuuluvate sõidukitega, millel on avastatud heitkogustega seotud vigu, mis põhjustavad kõrvalekaldeid (punkt 3);

ii)

teise puhul tegeldakse kogu valimiga (punkt 4).

3.   Meetod, mida kasutatakse valimis esinevate saastavate sõidukite puhul

3.1.

Valimist, mille minimaalne maht on kolm ja maksimaalne maht on kindlaks määratud punktis 4 ettenähtud korras, võetakse juhuvalikuliselt sõiduk ja mõõdetakse reguleeritud saasteainete heitkogused, et kindlaks teha, kas sõiduk on saastav.

3.2.

Sõiduk loetakse saastavaks, kui see vastab punktis 3.2.1 sätestatud tingimustele.

3.2.1.

Juhul kui on tegemist sõidukiga, millele on antud tüübikinnitus punkti 5.3.1.4 tabelis 1 märgitud piirnormide põhjal, on sõiduk saastav, kui ükskõik millise reguleeritud saasteaine piirnorm ületatakse 1,5 korda.

3.2.2.

Erijuhtum, kui reguleeritud saasteaine puhul jääb sõiduki heitkoguste mõõtmistulemus vahetsooni (1).

3.2.2.1.

Kui sõiduk vastab käesoleva punkti tingimustele, tehakse kindlaks ülemääraste heitkoguste põhjus ja valimist võetakse juhuvalikuliselt veel üks sõiduk.

3.2.2.2.

Kui mitu sõidukit vastavad käesoleva punkti tingimustele, peavad haldusasutus ja tootja kindlaks tegema, kas ülemääraste heitkoguste põhjus on sama.

3.2.2.2.1.

Kui haldusasutus ja tootja nõustuvad, et ülemääraste heitkoguste põhjus on sama, loetakse valimi katsetulemused mitterahuldavaks ja rakendatakse 3. liite punktis 6 kirjeldatud parandusmeetmete kava.

3.2.2.2.2.

Kui haldusasutus ja tootja ei jõua kokkuleppele teatava sõiduki ülemääraste heitkoguste põhjuse üle või selle üle, kas mitme sõiduki ülemääraste heitkoguste põhjus on sama, võetakse samast valimist juhuvalikuliselt veel üks sõiduk, kui valimi maksimaalne maht ei ole veel saavutatud.

3.2.2.3.

Kui on leitud ainult üks käesoleva punkti tingimustele vastav sõiduk või kui on leitud mitu sellist sõidukit ning haldusasutus ja tootja nõustuvad, et selle põhjused on erinevad, võetakse valimist juhuvalikuliselt veel üks sõiduk, kui valimi maksimaalne maht ei ole veel saavutatud.

3.2.2.4.

Kui valimi maksimaalne maht on saavutatud ja on leitud kõige rohkem üks käesoleva punkti tingimustele vastav sõiduk, mille puhul ülemääraste heitkoguste põhjus on sama, loetakse valimi katsetulemused käesoleva liite punkti 3 nõudeid rahuldavaks.

3.2.2.5.

Kui esialgne valim ammendatakse, lisatakse esialgsesse valimisse veel üks sõiduk ja see võetakse katsetamiseks.

3.2.2.6.

Kui valimist võetakse veel üks sõiduk, rakendatakse suurendatud valimi suhtes käesoleva liite punktis 4 ette nähtud statistilist menetlust.

3.2.3.

Erijuhtum, kui reguleeritud saasteaine puhul jääb sõiduki heitkoguste mõõtmistulemus mitterahuldavuse tsooni (2).

3.2.3.1.

Kui sõiduk vastab käesoleva punkti tingimustele, teeb haldusasutus kindlaks ülemääraste heitkoguste põhjuse ja seejärel võetakse valimist juhuvalikuliselt veel üks sõiduk.

3.2.3.2.

Kui käesoleva punkti tingimustele vastab rohkem kui üks sõiduk ja haldusasutus teeb kindlaks, et ülemääraste heitkoguste põhjus on sama, tuleb tootjale teatada, et valimi katsetulemused loetakse mitterahuldavaks, esitada selle otsuse põhjendused ja teatada, et rakendatakse 3. liite punktis 6 kirjeldatud parandusmeetmete kava.

3.2.3.3.

Kui on leitud ainult üks käesoleva punkti tingimustele vastav sõiduk või kui on leitud mitu sellist sõidukit ning haldusasutus on kindlaks teinud, et põhjused on erinevad, võetakse valimist juhuvalikuliselt veel üks sõiduk, kui valimi maksimaalne maht ei ole veel saavutatud.

3.2.3.4.

Kui valimi maksimaalne maht on saavutatud ja on leitud kõige rohkem üks käesoleva punkti tingimustele vastav sõiduk, mille puhul ülemääraste heitkoguste põhjus on sama, loetakse valimi katsetulemused käesoleva liite punkti 3 nõudeid rahuldavaks.

3.2.3.5.

Kui esialgne valim ammendatakse, lisatakse esialgsesse valimisse veel üks sõiduk ja see võetakse katsetamiseks.

3.2.3.6.

Kui valimist võetakse veel üks sõiduk, rakendatakse suurendatud valimi suhtes käesoleva liite punktis 4 ette nähtud statistilist menetlust.

3.2.4.

Kui leitakse, et sõiduk ei ole saastav, võetakse valimist juhuvalikuliselt veel üks sõiduk.

3.3.

Saastava sõiduki leidmise korral tuleb kindlaks teha ülemääraste heitkoguste tekkimise põhjus.

3.4.

Mitme samal põhjusel saastavaks osutuva sõiduki avastamise korral loetakse valimi katsetulemused mitterahuldavaks.

3.5.

Ainult ühe saastava sõiduki leidmise korral või mitme erineval põhjusel saastava sõiduki leidmise korral suurendatakse valimit ühe sõiduki võrra, kui valimi maksimaalne maht ei ole juba saavutatud.

3.5.1.

Kui suurendatud valimis leitakse mitu samal põhjusel saastavat sõidukit, siis loetakse valimi katsetulemused mitterahuldavaks.

3.5.2.

Kui maksimaalse suurusega valimis avastatakse ainult üks saastav sõiduk ning ülemääraste heitkoguste põhjus on sama, siis loetakse valim käesoleva lisa punktis 3 ette nähtud nõuetele vastavaks.

3.6.

Kui valimit punkti 3.5 nõuete kohaselt suurendatakse, rakendatakse suurendatud valimi suhtes käesoleva liite punktis 4 ette nähtud statistilist menetlust.

4.   Meetod, mille puhul valimis esinevaid saastavaid sõidukeid ei hinnata eraldi

4.1.

Valimi koostamise menetlus on ette nähtud nii, et vähemalt kolmest näidisest koosneva valimi puhul, kui 40 protsenti toodangust on defektne, on partii katse läbimise tõenäosus 0,95 (tootjarisk 5 protsenti) ning partii vastuvõtmise tõenäosus, kui 75 protsenti toodangust on defektne, on 0,15 (tarbijarisk 15 protsenti).

4.2.

Iga käesoleva eeskirja punkti 5.3.1.4 tabelis 1 esitatud saasteaine puhul kasutatakse järgmist menetlust (vt joonist 4/2).

kus:

L

=

saasteaine piirnorm,

xi

=

valimi i-nda sõiduki mõõteväärtus,

n

=

valimi suurus.

4.3.

Arvutatakse valimi katsestatistik, mis iseloomustab nõuetele mittevastavate sõidukite arvu, näiteks xi > L.

4.4.

Siis kehtib järgmine:

i)

kui teatava suurusega valimi puhul ei ületa katsestatistik alljärgnevas tabelis esitatud positiivsete otsuste arvu, tehakse saasteaine suhtes positiivne otsus;

ii)

kui teatava suurusega valimi puhul on katsestatistik võrdne alljärgnevas tabelis esitatud negatiivsete otsuste arvuga või sellest suurem, tehakse saasteaine suhtes negatiivne otsus;

iii)

muul juhul katsetatakse veel üht sõidukit ning arvutamisel võetakse aluseks ühe ühiku võrra suurendatud valim.

Järgmises tabelis esitatud positiivsete ja negatiivsete kinnitusotsuste piirarvud on saadud rahvusvahelise standardi ISO 8422:1991 kohaselt.

5.   Valim loetakse katse läbinuks, kui täidetud on käesoleva liite punktide 3 ja 4 nõuded.

Tabel 4/1

Valimisse võtmise ja valimist väljajätmise tabel atribuutide kaupa

Valimi kumulatiivne suurus (n)

Positiivsete otsuste arv

Negatiivsete otsuste arv

3

0

4

1

5

1

5

6

2

6

7

2

6

8

3

7

9

4

8

10

4

8

11

5

9

12

5

9

13

6

10

14

6

11

15

7

11

16

8

12

17

8

12

18

9

13

19

9

13

20

11

12

Joonis 4/1

Kasutusel olevate sõidukite vastavuskontrolli läbiviimise kord

Image

Joonis 4/2

Kasutusel olevate sõidukite katsetamine – sõidukite valimisse võtmine ja katsed

Image


(1)  Vahetsoon määratakse kõikide sõidukite puhul kindlaks järgmiselt. Sõiduk peab vastama kas punktis 3.2.1 esitatud tingimustele ning peale selle peab reguleeritud saasteaine mõõdetud tase olema madalamal tasemest, mis saadakse, kui punkti 5.3.1.4. tabelis 1 märgitud sama saasteaine piirnorm korrutatakse teguriga 2,5.

(2)  Mitterahuldavuse tsoon määratakse kõikide sõidukite puhul kindlaks järgmiselt. Ükskõik millise reguleeritud saasteaine mõõdetud tase ületab korrutise, mis saadakse, kui punkti 5.3.1.4 tabelis 1 märgitud saasteaine piirnorm korrutatakse teguriga 2,5.


5. liide

Kasutusel olevate sõidukite vastavusega seotud kohustused

1.

Vastavuse kontrollimise protsess on esitatud joonisel 1.

2.

Tootja peab koguma kokku kogu teabe, mis on vajalik käesoleva lisa nõuete täitmiseks. Tüübikinnitusasutus võib arvesse võtta ka järelevalveprogrammidest saadud andmeid.

3.

Tüübikinnitusasutus viib läbi kõik protseduurid ja katsed, mis on vajalikud, tagamaks, et kasutusel olevate sõidukite vastavusnõuded on täidetud (2.–4. etapp).

4.

Esitatud andmete hindamisega seotud lahknevuste või erimeelsuste korral taotleb tüübikinnitusasutus tüübikinnituskatse teinud tehniliselt teenistuselt selgitust.

5.

Tootja kehtestab parandusmeetmete kava ja rakendab seda. Enne selle kava rakendamist peab tüübikinnitusasutus selle heaks kiitma (5. etapp).

Joonis 1

Kasutusel olevate sõidukite vastavuskontrolli skeem

Image


6. liide

Nõuded sõidukitele, mille heitgaasi järeltöötlussüsteemis kasutatakse reaktiive

1.   SISSEJUHATUS

Käesolevas lisas nähakse ette nõuded sõidukitele, mille järeltöötlussüsteemides kasutatakse heitkoguste vähendamiseks reaktiive.

2.   REAKTIIVI NÄIDIK

2.1.

Sõidukil peab armatuurlaual olema eraldi näidik, mis teavitab juhti, kui reaktiivipaak on peaaegu tühi ja täiesti tühi.

3.   JUHI HOIATAMISE SÜSTEEM

3.1.

Sõidukil peab olema hoiatussüsteem, mille visuaalne märguanne hoiatab juhti, kui reaktiivi on vähe, kui paaki on vaja täita või kui reaktiivi kvaliteet ei vasta tootja spetsifikatsioonidele. Hoiatussüsteem võib sisaldada ka juhi tähelepanu äratavat helisignaali.

3.2.

Hoiatussüsteemi märguanne peab olema seda intensiivsem, mida vähem on reaktiivi. Suurima intensiivsusega märguanne peab olema niisugune, mida juht ei saa kergesti summutada või eirata. Süsteem ei tohi olla väljalülitatav enne, kui reaktiivi on lisatud.

3.3.

Visuaalne hoiatus peab sisaldama teadet reaktiivi vähesuse kohta. Hoiatus ei tohi olla sama, mida kasutatakse OBD-seadme või muude mootori hooldustööde puhul. Hoiatus peab olema piisavalt selge, et juhile oleks reaktiivi vähesus arusaadav (nt „karbamiid peaaegu otsas”, „AdBlue peaaegu otsas”, „reaktiiv peaaegu otsas”).

3.4.

Algul ei pea hoiatussüsteem pidevalt töötama, kuid hoiatus peab muutuma üha tugevamaks ning lõpuks pidevaks, kui reaktiivi on alles nii vähe, et käivitub punkti 8 kohane juhi meeldetuletussüsteem. Tuleb kuvada selgesõnaline hoiatus (nt „lisada karbamiidi”, „lisada AdBlued”, „lisada reaktiivi”). Pideva hoiatuse võivad ajutiselt katkestada muud hoiatussignaalid, mis annavad olulisi ohutusalaseid teateid.

3.5.

Hoiatussüsteem peab käivituma hiljemalt siis, kui vahemaa reaktiivipaagi tühjakssaamiseni on vähemalt 2 400 km.

4.   VALE REAKTIIVI TUVASTAMINE

4.1.

Sõiduk peab olema varustatud seadistega, millega määratakse kindlaks, kas sõidukis on tootja poolt kinnitatud ja käesoleva eeskirja 1. lisas märgitud omadustele vastav reaktiiv.

4.2.

Kui paagis olev reaktiiv ei vasta tootja deklareeritud miinimumnõuetele, käivitatakse punktis 3 kirjeldatud hoiatussüsteem ning kuvatakse vastava hoiatusega teade (nt „karbamiidi viga”, „AdBlue viga”, „reaktiivi viga”). Kui reaktiivi kvaliteet ei ole paranenud pärast 50 km möödumist hoiatussüsteemi käivitumisest, rakendatakse punktis 8 sätestatud juhi meeldetuletussüsteemi nõudeid.

5.   REAKTIIVI KULU JÄLGIMINE

5.1.

Sõiduk peab olema varustatud vahenditega, mille abil määratakse kindlaks reaktiivi kulu ning võimaldatakse sõidukiväline juurdepääs kuluandmetele.

5.2.

Reaktiivi keskmine kulu ning keskmine nõutav reaktiivi kulu mootorisüsteemis peavad olema kättesaadavad standardse diagnostikaliidese jadapordi kaudu. Andmed peavad olema kättesaadavad sõiduki kasutamise kogu viimase 2 400 km kohta.

5.3.

Reaktiivi kulu jälgimiseks tuleb jälgida vähemalt järgmisi sõiduki parameetreid:

a)

reaktiivi kogus sõiduki paagis;

b)

reaktiivivool või reaktiivi sissepritse heitgaasi järeltöötlussüsteemi sissepritsekohale nii lähedalt kui tehniliselt võimalik.

5.4.

Kui sõiduki kasutamise 30-minutilise ajavahemiku jooksul on reaktiivi keskmise kulu ja mootorisüsteemi keskmise nõutava reaktiivikulu erinevus rohkem kui 50 %, tuleb aktiveerida punkti 3 kohane juhi hoiatamise süsteem ning kuvada vastavat hoiatust sisaldav teade (nt „viga karbamiidi doseerimisel”, „viga AdBlue doseerimisel” või „viga reaktiivi doseerimisel”). Kui reaktiivi kvaliteet ei ole paranenud pärast 50 km möödumist hoiatussüsteemi käivitumisest, rakendatakse punktis 8 sätestatud juhi meeldetuletussüsteemi nõudeid.

5.5.

Kui reaktiivi doseerimine katkeb, käivitatakse punktis 3 nimetatud juhi hoiatamise süsteem ning kuvatakse vastavat hoiatust sisaldav teade. Süsteemi käivitumine ei ole vajalik, kui katkestuse kutsub esile mootori elektrooniline juhtseade, kuna mootori töötingimused on sellised, et reaktiivi doseerimine pole heitkoguste seisukohalt nõutav, tingimusel, et tootja on tüübikinnitusasutusele selgesõnaliselt teatanud, millal sellised töötingimusi kohaldatakse. Kui reaktiivi kvaliteet ei ole paranenud pärast 50 km möödumist hoiatussüsteemi käivitumisest, rakendatakse punktis 8 sätestatud juhi meeldetuletussüsteemi nõudeid.

6.   NOX HEITMETE SEIRE

6.1.

Punktides 4 ja 5 sätestatud seirenõuete alternatiivina võivad tootjad kasutada heitgaasiandureid ülemäärase NOx-taseme vahetuks tuvastamiseks väljalaskesüsteemis.

6.2.

Tootja peab tõendama, et nende ja muude andurite kasutamine sõidukil toob kaasa punktis 3 nimetatud juhi hoiatamise süsteemi käivitamise, asjakohast hoiatust sisaldava teate kuvamise (nt „ülemäärased heitmed – kontrolli karbamiidi”, „ülemäärased heitmed – kontrolli AdBlued”, „ülemäärased heitmed – kontrolli reaktiivi”) ning punktis 8.3 kirjeldatud juhi meeldetuletussüsteemi rakendamise punktides 4.2, 5.4 ja 5.5 sätestatud juhtudel.

7.   RIKKEANDMETE SÄILITAMINE

7.1.

Kui on viidatud käesolevale punktile, tuleb salvestada kustutamatu parameetritähis (PID), mis tähistab meeldetuletussüsteemi käivitamise põhjust. PID kirjet ning andmeid sõidukiga pärast meeldetuletussüsteemi käivitamist läbitud teepikkuse kohta säilitatakse sõidukis kuni vähemalt 800 päeva möödumiseni või 30 000 km läbimiseni. PID peab olema tavalise skanneriga kättesaadav standardse diagnostikaliidese jadapordi kaudu.

7.2.

Reaktiivi doseerimissüsteemi tehnilisest (mehhaanika- või elektri-) rikkest tingitud tõrgete suhtes kohaldatakse samuti 11. lisas sätestatud OBD nõudeid.

8.   JUHI MEELDETULETUSSÜSTEEM

8.1.

Sõidukil peab olema juhi meeldetuletussüsteem sõiduki heitkoguste kontrollisüsteemi pideva toimimise tagamiseks sõiduki kasutamise ajal. Meeldetuletussüsteem peab olema konstrueeritud selliselt, et tühja reaktiivipaagiga sõidukit ei saa kasutada.

8.2.

Meeldetuletussüsteem peab käivituma hiljemalt ajal, kui reaktiivi kogus paagis on vähenenud tasemeni, millega saab läbida sama teepikkuse kui täis kütusepaagiga. Süsteem käivitub ka punktides 4, 5 ja 6 sätestatud rikete korral, olenevalt NOx seireks kasutatavast meetodist. Kui tuvastatakse tühi reaktiivipaak või punktides 4, 5 ja 6 nimetatud rikked, rakenduvad punktis 7 kirjeldatud rikkeandmete salvestamise nõuded.

8.3.

Kasutatava meeldetuletusseadme tüübi valib tootja. Võimalikud süsteemid on kirjeldatud punktides 8.3.1, 8.3.2, 8.3.3 ja 8.3.4.

8.3.1.

Meetod „mootor ei käivitu pärast loenduse lõppu” võimaldab loendada mootorikäivituste arvu või järelejäänud distantsi alates meeldetuletussüsteemi käivitumisest. Ei loendata sõiduki juhtseadise tehtud mootorikäivitusi, näiteks käivitava/seiskava süsteemi puhul. Mootori taaskäivitamine blokeeritakse vahetult pärast reaktiivipaagi tühjenemist või kui pärast meeldetuletussüsteemi käivitumist läbitud teepikkus ületab ühe paagitäie kütusega läbitava teepikkuse, olenevalt sellest, kumb tingimus saabub esimesena.

8.3.2.

„Pärast tankimist ei käivitu” süsteem blokeerib sõiduki käivitamise pärast tankimist, kui eelnevalt on käivitunud meeldetuletussüsteem.

8.3.3.

„Kütuseblokaadi” meetod takistab sõiduki tankimist, lukustades pärast meeldetuletussüsteemi käivitumist kütuse sisselaskesüsteemi. Blokeerimissüsteem peab olema nii vastupidav, et seda ei oleks võimalik rikkuda.

8.3.4.

„Sõidupiirangute” meetod piirab pärast meeldetuletussüsteemi käivitumist sõiduki kiirust. Kiirusepiirang peab olema juhile märgatav ning peab sõiduki suurimat kiirust oluliselt vähendama. Piirang rakendub järk-järgult või pärast mootori käivitamist. Vahetult enne mootori taaskäivitamine blokeerimist ei tohi sõiduki kiirus ületada 50 km/h. Mootori taaskäivitamine blokeeritakse vahetult pärast reaktiivipaagi tühjenemist või kui pärast meeldetuletussüsteemi käivitamist läbitud teepikkus ületab ühe paagitäie kütusega läbitava teepikkuse, olenevalt sellest, kumb tingimus saabub esimesena.

8.4.

Kui meeldetuletussüsteem on täielikult käivitatud ning sõiduk liikumisvõimetuks muudetud, peab olema võimalik meeldetuletussüsteem välja lülitada üksnes juhul, kui lisatakse keskmiselt 2 400 km läbimiseks vajalik kogus reaktiivi või kõrvaldatakse punktides 4, 5 ja 6 nimetatud rikked. Pärast remonditöid sellise rikke kõrvaldamiseks, mille puhul OBD-süsteem on punkti 7.2 kohaselt käivitatud, võib meeldetuletussüsteemi lähtestada OBD jadapordi kaudu (nt tavalise skanneriga), et sõidukit oleks võimalik käivitada autodiagnostika eesmärgil. Sõidukiga peab olema võimalik läbida kuni 50 km, et kontrollida remonditöö tulemuslikkust. Kui pärast seda kontrolli on rike endiselt olemas, taaskäivitatakse süsteem täiel määral.

8.5.

Punktis 3 nimetatud juhi hoiatamise süsteem peab kuvama teate, milles on selgelt märgitud:

a)

allesjäänud taaskäivituste arv ja/või teekonna pikkus ja

b)

tingimused sõiduki taaskäivitamiseks.

8.6.

Juhi meeldetuletussüsteem tuleb välja lülitada, kui selle käivitumise esile kutsunud tingimused on kõrvaldatud. Juhi meeldetuletussüsteem ei tohi automaatselt välja lülituda, kui selle käivitumise põhjused pole kõrvaldatud.

8.7.

Tüübikinnitusasutusele esitatakse tüübikinnituse ajal üksikasjalikud kirjalikud andmed, mis sisaldavad juhi meeldetuletussüsteemi töökarakteristikute täielikku kirjeldust.

8.8.

Käesoleva eeskirja alusel tüübikinnitust taotledes peab tootja tõendama juhi hoiatus- ja meeldetuletussüsteemide toimimist.

9.   NÕUTAV TEAVE

9.1.

Tootja peab kõikidele uute sõidukite omanikele andma kirjaliku teabe heitekontrollisüsteemi kohta. Teave peab sisaldama selgitust, et kui sõiduki heitekontrollisüsteem ei tööta nõuetekohaselt, antakse juhile sellest hoiatussüsteemi abil teada ning seejärel blokeerib juhi meeldetuletussüsteem sõiduki käivitamise.

9.2.

Juhendis peavad olema kirjas sõiduki nõuetekohase kasutamise ja hoolduse nõuded, sealhulgas tarbitavate reaktiivide kasutamise nõuded.

9.3.

Juhendis tuleb märkida, kas sõiduki kasutaja peab tarbitavaid reaktiive lisama tavapäraste tehniliste hoolduste vahelisel ajal. Juhendis täpsustatakse, kuidas juht peab reaktiivipaaki täitma. Andmetes märgitakse ära ka eeldatav reaktiivi kulu seda liiki sõidukil ning reaktiivi lisamise välp.

9.4.

Juhendis selgitatakse, et nõuetekohaste omadustega reaktiivi kasutamine ja lisamine on kohustuslik, et sõiduk vastaks asjaomase sõidukitüübile välja antud vastavustunnistusele.

9.5.

Juhendis märgitakse, et sõiduki kasutamine heitkoguseid vähendava reaktiivita võib olla kuritegu.

9.6.

Juhendis tuleb selgitada hoiatussüsteemi ja juhi meeldetuletussüsteemi tööpõhimõtteid. Lisaks selgitatakse hoiatussüsteemi eiramise ja reaktiivi lisamatajätmise tagajärgi.

10.   JÄRELTÖÖTLUSSÜSTEEMI TÖÖTINGIMUSED

Tootjad peavad tagama, et heitekontrollisüsteemi võime heitkoguseid piirata säilib kõikides kliimatingimustes, eelkõige madalal välisõhu temperatuuril. Selleks tuleb muu hulgas võtta meetmeid reaktiivi läbikülmumise vältimiseks kuni 7-päevase parkimise ajal temperatuuril 258 K (–15 °C), kui reaktiivipaak on täidetud 50 % ulatuses. Et tagada reaktiivi külmumise korral heitekontrollisüsteemi nõuetekohane toimimine, peab tootja tagama, et kui reaktiivipaagi sees mõõdetud temperatuur on 258 K (–15 °C), on reaktiiv kasutusvalmis 20 minutit pärast sõiduki käivitamist.


1. LISA

MOOTORI JA SÕIDUKI KARAKTERISTIKUD NING TEAVE KATSETE TEGEMISE KOHTA

Vajaduse korral esitatakse järgmine teave kolmes eksemplaris koos sisukorraga.

Kui kasutatakse jooniseid, peavad need olema sobivas mõõtkavas ja piisavalt üksikasjalikud. Need tuleb esitada A4-formaadis või sellesse formaati voldituna. Kui lisatakse fotod, peavad need olema piisavalt üksikasjalikud.

Kui süsteemidel, osadel või eraldi seadmestikel on elektroonilisi kontrollplokke, tuleb esitada teave ka nende tööomaduste kohta.

0.   Üldosa

0.1.   Mark (ettevõtte nimi): …

0.2.   Tüüp: …

0.2.1.   Kaubanimi/kaubanimed (võimaluse korral): …

0.3.   Tüübi identifitseerimisandmed, kui need on märgitud sõidukile (1): …

0.3.1.   Märgistuse asukoht: …

0.4.   Sõiduki kategooria (2): …

0.5.   Valmistaja nimi ja aadress: …

0.8.   Koostetehas(t)e nimi (nimed) ja aadress(id): …

0.9.   Vajaduse korral tootja volitatud esindaja nimi ja aadress: …

1.   Sõiduki konstruktsioonist tulenevad üldised omadused

1.1.   Tüüpsõiduki fotod ja/või joonised: …

1.3.3.   Veoteljed (arv, asukoht, ühendusviis): …

2.   Massid ja mõõtmed (3) (kilogrammides ja millimeetrites) (vajaduse korral viide joonisele) …

2.6.   Sõiduki mass koos kerega ning muu kui M1-kategooria sõidukorras veduki korral koos haakeseadisega, kui see on tootja poolt paigaldatud; või šassii mass või kabiiniga šassii mass ilma kere ja/või haakeseadiseta, kui kere ja/või haakeseadis on tootja poolt paigaldamata (kaasa arvatud vedelikud, tööriistad, varuratas, kui see on paigaldatud, ja juht ning busside korral meeskonnaliige, kui sõidukis on meeskonnaliikme iste) (4) (iga variandi suurim ja vähim väärtus): …

2.8.   Tootja määratud suurim tehniliselt lubatud täismass (5), (6): …

3.   Energiamuundurid ja jõuallikas (7) (sõiduki korral, mis võib kasutada bensiini, diislikütust jne, ka kombineeritult muu kütusega, tuleb esitada andmed iga käitusviisi jaoks eraldi (8)) …

3.1.   Mootori tootja: …

3.1.1.   Tootja mootorikood (märgitud mootorile või muud identifitseerimisandmed): …

3.2.   Sisepõlemismootor: …

3.2.1.   Eriandmed mootori kohta: …

3.2.1.1.   Tööpõhimõte: ottomootor/diiselmootor, neljataktiline/kahetaktiline/rootortsükkel (9)

3.2.1.2.   Silindrite arv ja paigutus: …

3.2.1.2.1.   Silindri läbimõõt (10): … mm

3.2.1.2.2.   Kolvikäigu pikkus (10): … mm

3.2.1.2.3.   Tööjärjekord: …

3.2.1.3.   Mootori töömaht (11): … cm3

3.2.1.4.   Surveaste (12): …

3.2.1.5.   Põlemiskambri ja kolvipea joonised ning ottomootori puhul ka kolvirõngaste joonised: …

3.2.1.6.   Mootori normaalne pöörlemiskiirus tühikäigul (12): …

3.2.1.6.1.   Mootori suur pöörlemiskiirus tühikäigul (12): …

3.2.1.7.   Süsinikmonooksiidi sisaldus heitgaasis mahuprotsentides mootori tühikäigul (vastavalt tootja spetsifikatsioonidele, ainult ottomootorite puhul) (12): … protsenti

3.2.1.8.   Maksimaalne kasulik võimsus (12): … kW pöörlemiskiirusel … min–1

3.2.1.9.   Tootja poolt ettenähtud suurim lubatud mootori pöörlemiskiirus: … min–1

3.2.1.10.   Maksimaalne kasulik pöördemoment (13): … Nm pöörlemiskiirusel … min– 1 (tootja deklareeritud väärtus)

3.2.2.   Kütus: diisel/bensiin/vedelgaas/maagaas-biometaan/etanool (E85)/biodiisel/vesinik (9)

3.2.2.2.   Uurimismeetodil määratud oktaaniarv (RON), pliivaba: …

3.2.2.3.   Kütusepaagi täiteava: ahendatud suudmega / märgistus (9)

3.2.2.4.   Sõiduki kütuseliik: üks kütus / kaks kütust / segakütus (9)

3.2.2.5.   Biokütuse suurim lubatud hulk kütuses (tootja andmetel): … mahuprotsenti

3.2.4.   Kütuse etteanne

3.2.4.2.   Sissepritsega (ainult diiselmootorid): jah/ei (9)

3.2.4.2.1.   Süsteemi kirjeldus: …

3.2.4.2.2.   Tööpõhimõte: otsesissepritse/eelkambriga/keeriskambriga (9)

3.2.4.2.3.   Pritsepump

3.2.4.2.3.1.   Mark (margid): …

3.2.4.2.3.2.   Tüüp (tüübid): …

3.2.4.2.3.3.   Suurim etteantava kütuse kogus (9), (12) … mm3 töökäigu või takti kohta mootori pöörlemikiirusel (9), (12): … min– 1 või selle epüür: …

3.2.4.2.3.5.   Eelsissepritse kõver (12): …

3.2.4.2.4.   Regulaator

3.2.4.2.4.2.   Mootoritoite katkestuspunkt: …

3.2.4.2.4.2.1.   Mootoritoite katkestuspunkt koormusega töötamisel: … min– 1

3.2.4.2.4.2.2.   Mootoritoite katkestuspunkt koormuseta töötamisel: … min– 1

3.2.4.2.6.   Sissepritsedüüs(id): …

3.2.4.2.6.1.   Mark (margid): …

3.2.4.2.6.2.   Tüüp (tüübid): …

3.2.4.2.7.   Külmkäivitussüsteem …

3.2.4.2.7.1.   Mark (margid): …

3.2.4.2.7.2.   Tüüp (tüübid): …

3.2.4.2.7.3.   Kirjeldus: …

3.2.4.2.8.   Lisakäivitusseade

3.2.4.2.8.1.   Mark (margid): …

3.2.4.2.8.2.   Tüüp (tüübid): …

3.2.4.2.8.3.   Süsteemi kirjeldus: …

3.2.4.2.9.   Elektrooniliselt juhitav sissepritse: jah/ei (9)

3.2.4.2.9.1.   Mark (margid): …

3.2.4.2.9.2.   Tüüp (tüübid): …

3.2.4.2.9.3.   Süsteemikirjeldus, muude süsteemide puhul peale pideva sissepritse esitada samaväärsed andmed: …

3.2.4.2.9.3.1.   Juhtimisseadise mark ja tüüp: …

3.2.4.2.9.3.2.   Kütuseregulaatori mark ja tüüp: …

3.2.4.2.9.3.3.   Õhuvooluanduri mark ja tüüp: …

3.2.4.2.9.3.4.   Kütusejaoturi mark ja tüüp: …

3.2.4.2.9.3.5.   Seguklapikoja mark ja tüüp: …

3.2.4.2.9.3.6.   Veetemperatuuri anduri mark ja tüüp: …

3.2.4.2.9.3.7.   Õhutemperatuurianduri mark ja tüüp …

3.2.4.2.9.3.8.   Õhurõhuanduri mark ja tüüp: …

3.2.4.3.   Sissepritsega (ainult ottomootorid): jah/ei (9)

3.2.4.3.1.   Tööpõhimõte: sisselaskekollektor (ühepunkti-/mitmepunkti-) / otse sissepritse / muu (täpsustada) …

3.2.4.3.2.   Mark (margid): …

3.2.4.3.3.   Tüüp (tüübid): …

3.2.4.3.4.   Süsteemikirjeldus, muude süsteemide puhul peale pideva sissepritse esitada samaväärsed andmed: …

3.2.4.3.4.1.   Juhtimisseadise mark ja tüüp: …

3.2.4.3.4.2.   Kütuseregulaatori mark ja tüüp: …

3.2.4.3.4.3.   Õhuvooluanduri mark ja tüüp: …

3.2.4.3.4.6.   Mikrolüliti mark ja tüüp: …

3.2.4.3.4.8.   Seguklapikoja mark ja tüüp: …

3.2.4.3.4.9.   Veetemperatuuri anduri mark ja tüüp: …

3.2.4.3.4.10.   Õhutemperatuuri anduri mark ja tüüp: …

3.2.4.3.5.   Sissepritsedüüsid: avanemisrõhk (9), (12): … kPa või epüür: …

3.2.4.3.5.1.   Mark (margid): …

3.2.4.3.5.2.   Tüüp (tüübid): …

3.2.4.3.6.   Sissepritse ajastus: …

3.2.4.3.7.   Külmkäivitussüsteem: …

3.2.4.3.7.1.   Tööpõhimõtted: …

3.2.4.3.7.2.   Käitamispiirangud/seadistus (9), (12): …

3.2.4.4.   Kütusepump …

3.2.4.4.1.   Rõhk (9), (12) … kPa või selle epüür: …

3.2.5.   Elektrisüsteem …

3.2.5.1.   Nimipinge: … V, maandatud plussiga/miinusega (9)

3.2.5.2.   Generaator

3.2.5.2.1.   Tüüp: …

3.2.5.2.2.   Nimivõimsus: … VA

3.2.6.   Süüde …

3.2.6.1.   Mark (margid): …

3.2.6.2.   Tüüp (tüübid): …

3.2.6.3.   Tööpõhimõte: …

3.2.6.4.   Varase süüte kõver (12): …

3.2.6.5.   Staatiline süüte ajastus (12): … kraadi enne ülemist surnud seisu …

3.2.7.   Jahutussüsteem: vedelik-/õhkjahutus (9)

3.2.7.1.   Temperatuuri nimiväärtused mootori temperatuuri regulaatoril: …

3.2.7.2.   Vedelikjahutus

3.2.7.2.1.   Jahutusvedeliku tüüp: …

3.2.7.2.2.   Tsirkulatsioonipump (-pumbad): jah/ei (9)

3.2.7.2.3.   Tehniline iseloomustus: … või

3.2.7.2.3.1.   Mark (margid): …

3.2.7.2.3.2.   Tüüp (tüübid): …

3.2.7.2.4.   Ülekandearv/-arvud: …

3.2.7.2.5.   Ventilaatori ja selle ajami kirjeldus: …

3.2.7.3.   Õhk

3.2.7.3.1.   Puhur: jah/ei (9)

3.2.7.3.2.   Tehniline iseloomustus: …või

3.2.7.3.2.1.   Mark (margid): …

3.2.7.3.2.2.   Tüüp (tüübid): …

3.2.7.3.3.   Ülekandesuhe/-suhted: …

3.2.8.   Sisselaskesüsteem: …

3.2.8.1.   Ülelaadur: jah/ei (9)

3.2.8.1.1.   Mark (margid): …

3.2.8.1.2.   Tüüp (tüübid): …

3.2.8.1.3.   Süsteemi kirjeldus (ülelaadimise suurim rõhk: … kPa, piirdeklapp, kui see on asjakohane) …

3.2.8.2.   Vahejahuti: jah/ei (9)

3.2.8.2.1.   Tüüp: õhk-õhk/õhk-vesi (9)

3.2.8.3.   Sisselaskesüsteemi hõrendus mootori nimipöörlemiskiirusel täiskoormuse korral (ainult diiselmootoritel)

Minimaalne lubatud väärtus: … kPa

Maksimaalne lubatud väärtus: … kPa

3.2.8.4.   Sisselasketorude ja nende manuste (rõhuühtlustuskamber, soojendusseade, täiendavad õhu sisselaskeseadised jne) kirjeldus ja joonised: …

3.2.8.4.1.   Sisselasketorustiku kirjeldus (joonised ja/või fotod): …

3.2.8.4.2.   Õhufilter, joonised: … või

3.2.8.4.2.1.   Mark (margid): …

3.2.8.4.2.2.   Tüüp (tüübid): …

3.2.8.4.3.   Sisselaskesummuti, joonised … või

3.2.8.4.3.1.   Mark (margid): …

3.2.8.4.3.2.   Tüüp (tüübid): …

3.2.9.   Väljalaskesüsteem …

3.2.9.1.   Väljalaskekollektori kirjeldus ja/või joonis: …

3.2.9.2.   Väljalaskesüsteemi kirjeldus ja/või joonis: …

3.2.9.3.   Suurim lubatud väljalaske vasturõhk mootori nimipöörlemiskiirusel täiskoormuse korral (üksnes diiselmootoritel): … kPa

3.2.9.10.   Sisse- ja väljalaskeavade minimaalne ristlõikepindala: …

3.2.11.   Gaasijaotusfaasid või samaväärsed andmed: …

3.2.11.1.   Suurim klapitõusukõrgus, avanemis- ja sulgumisnurgad või muude võimalike jaotussüsteemide ajastusandmed surnud seisude suhtes (muudetava ajastusega süsteemide puhul miinimum- ja maksimumajastus): …

3.2.11.2.   Lävilõtk ja/või seadistusulatus (9), (12): …

3.2.12.   Õhusaaste vältimiseks võetud meetmed: …

3.2.12.1.   Karterigaaside tagasijuhtimisseade (kirjeldus ja joonised): …

3.2.12.2.   Täiendavad saastetõrjeseadmed (kui need on olemas ja kui neid ei ole kirjeldatud muus punktis): …

3.2.12.2.1.   Katalüüsmuundur: jah/ei (9)

3.2.12.2.1.1.   Katalüüsmuundurite ja nende elementide arv (esitada allpool nimetatud teave kõigi eraldi seadmete kohta): …

3.2.12.2.1.2.   Katalüüsmuunduri(te) mõõtmed ja kuju (maht, ...): …

3.2.12.2.1.3.   Katalüütilise reaktsiooni tüüp: …

3.2.12.2.1.4.   Väärismetallide koguhulk: …

3.2.12.2.1.5.   Suhteline kontsentratsioon: …

3.2.12.2.1.6.   Substraat (struktuur ja materjal): …

3.2.12.2.1.7.   Elemendi tihedus: …

3.2.12.2.1.8.   Katalüüsmuunduri(te) korpuse tüüp: …

3.2.12.2.1.9.   Katalüüsmuunduri(te) paigutus (asukoht ja etalonkaugus väljalasketorustikus): …

3.2.12.2.1.10.   Kuumuskate: jah/ei (9)

3.2.12.2.1.11.   Heitgaaside järeltöötlussüsteemide regeneratsioonisüsteemid/-metoodika, kirjeldus: …

3.2.12.2.1.11.1.   I tüübi töötsüklite või samaväärsete mootori katsestendi tsüklite arv kahe I tüübi katsega samaväärsetes tingimustes toimuvate regeneratsioonifaasidega tsükli vahel (vahemaa „D” 13. lisa joonisel 1): …

3.2.12.2.1.11.2.   Kahe regeneratsioonifaasi esinemistsükli vahele jäävate tsüklite arvu kindlaksmääramiseks kasutatava meetodi kirjeldus: …

3.2.12.2.1.11.3.   Parameetrid, millega määratakse kindlaks laadimise tase enne regeneratsiooni toimumist (st temperatuur, rõhk jne): …

3.2.12.2.1.11.4.   13. lisa punktis 3.1 kirjeldatud katsemenetluses katsemenetluses süsteemi koormamiseks kasutatud meetodi kirjeldus: …

3.2.12.2.1.11.5.   Normaalsete töötemperatuuride vahemik (K): …

3.2.12.2.1.11.6.   Kasutatavad reaktiivid (vajaduse korral): …

3.2.12.2.1.11.7.   Katalüüsreaktsiooniks vajaliku reaktiivi tüüp ja kontsentratsioon (vajaduse korral): …

3.2.12.2.1.11.8.   Reaktiivi normaalsete töötemperatuuride vahemik (vajaduse korral): …

3.2.12.2.1.11.9.   Rahvusvaheline standard (vajaduse korral): …

3.2.12.2.1.11.10   Reaktiivi lisamise sagedus: pidev/hooldusel (9) (vajaduse korral): …

3.2.12.2.1.12.   Katalüüsmuunduri mark: …

3.2.12.2.1.13.   Identifitseerimiseks vajalik osanumber: …

3.2.12.2.2.   Hapnikuandur: jah/ei (9)

3.2.12.2.2.1.   Tüüp …

3.2.12.2.2.2.   Hapnikuanduri asukoht: …

3.2.12.2.2.3.   Hapnikuanduri reguleerimisulatus (12): …

3.2.12.2.2.4.   Hapnikuanduri mark: …

3.2.12.2.2.5.   Identifitseerimiseks vajalik osanumber: …

3.2.12.2.3.   Õhu sissepuhe: jah/ei (9)

3.2.12.2.3.1.   Tüüp (muutuv õhuvool, õhupump jne): …

3.2.12.2.4.   Heitgaasitagastus: jah/ei (9)

3.2.12.2.4.1.   Omadused (läbivooluhulk jne): …

3.2.12.2.4.2.   Vesijahutussüsteem: jah/ei (9)

3.2.12.2.5.   Eralduvate kütuseaurude hulga piiramise süsteem: jah/ei (9)

3.2.12.2.5.1.   Seadmete ja nende häälestuse üksikasjalik kirjeldus: …

3.2.12.2.5.2.   Kütuseaurude kontrollsüsteemi joonis: …

3.2.12.2.5.3.   Süsinikukanistri joonis: …

3.2.12.2.5.4.   Kuiva aktiivsöe mass: … g

3.2.12.2.5.5.   Kütusepaagi skemaatiline joonis koos andmetega mahu ja materjali kohta: …

3.2.12.2.5.6.   Kütusepaagi ja heitgaasisüsteemi vahelise soojuskaitsekilbi joonis: …

3.2.12.2.6.   Tahkete osakeste püüdur: jah/ei (9)

3.2.12.2.6.1.   Kübemepüüduri mõõtmed ja kuju (maht):

3.2.12.2.6.2.   Tahkete osakeste püüduri tüüp ja konstruktsioon: …

3.2.12.2.6.3.   Tahkete osakeste püüduri asukoht (etalonkaugus väljalaskesüsteemis): …

3.2.12.2.6.4.   Regeneratsioonisüsteem/-meetod. Kirjeldus ja/või joonised: …

3.2.12.2.6.4.1.   I tüübi töötsüklite või samaväärsete mootori katsestendi tsüklite arv kahe I tüübi katsega samaväärsetes tingimustes toimuvate regeneratsioonifaasidega tsükli vahel (vahemaa „D” 13. lisa joonisel 1): …

3.2.12.2.6.4.2.   Kahe regeneratsioonifaasi esinemistsükli vahele jäävate tsüklite arvu kindlaksmääramiseks kasutatava meetodi kirjeldus: …

3.2.12.2.6.4.3.   Parameetrid, millega määratakse kindlaks laadimise tase enne regeneratsiooni toimumist (nt temperatuur, rõhk jne): …

3.2.12.2.6.4.4.   13. lisa punktis 3.1 kirjeldatud katsemenetluses süsteemi koormamiseks kasutatud meetodi kirjeldus: …

3.2.12.2.6.5.   Tahkete osakeste püüduri mark: …

3.2.12.2.6.6.   Identifitseerimiseks vajalik osanumber: …

3.2.12.2.7.   Pardadiagnostikasüsteem (OBD-süsteem): (jah/ei) (9)

3.2.12.2.7.1.   Rikkeindikaatori kirjalik kirjeldus ja/või joonis: …

3.2.12.2.7.2.   Kõigi OBD-süsteemi abil kontrollitavate osade loetelu ja otstarve: …

3.2.12.2.7.3.   Järgmiste seadmete ja toimingute kirjalik kirjeldus (üldised tööpõhimõtted): …

3.2.12.2.7.3.1.   Ottomootorid

3.2.12.2.7.3.1.1.   Katalüsaatori seire: …

3.2.12.2.7.3.1.2.   Töötakti vahelejättude avastamine: …

3.2.12.2.7.3.1.3.   Hapnikuanduri seire: …

3.2.12.2.7.3.1.4.   Muud OBD-süsteemi abil kontrollitavad osad: …

3.2.12.2.7.3.2.   Diiselmootorid

3.2.12.2.7.3.2.1.   Katalüsaatori seire: …

3.2.12.2.7.3.2.2.   Tahkete osakeste püüduri seire: …

3.2.12.2.7.3.2.3.   Elektroonilise kütusesüsteemi seire: …

3.2.12.2.7.3.2.4.   Muud OBD-süsteemi abil kontrollitavad osad: …

3.2.12.2.7.4.   Rikkeindikaatori aktiveerimise kriteeriumid (kindlaksmääratud sõidutsüklite arv või statistiline meetod): …

3.2.12.2.7.5.   Kõigi kasutatavate OBD väljundkoodide ja vormingute loetelu (koos selgitustega): …

3.2.12.2.7.6.   Selleks, et võimaldada OBD-seadmega ühildatavate varu- ja talitlusosade, diagnostikavahendite ning katseseadmete valmistamist, peab sõiduki tootja esitama järgmise lisateabe, välja arvatud juhul, kui kõnealune teave on kaitstud intellektuaalomandi õigustega või kui see on tootjate või algseadmete valmistajatega seotud tarnijate oskusteabe osa.

3.2.12.2.7.6.1.   Sõidukile algse tüübikinnituse andmisel kasutatud eelkonditsioneerimistsüklite liigi ja arvu kirjeldus.

3.2.12.2.7.6.2.   Sõiduki OBD-seadme abil jälgitava osaga seotud algse tüübikinnituse andmisel kasutatud OBD-näidistsüklite liigi kirjeldus.

3.2.12.2.7.6.3.   Ammendav dokument, milles kirjeldatakse kõiki andurite abil jälgitavaid osi ning vigade avastamise strateegiat ja rikkeindikaatori aktiveerimist (kindlaksmääratud sõidutsüklite arv või statistiline meetod) ning milles on iga OBD-süsteemi abil kontrollitava osa puhul esitatud ka jälgitavate sekundaarparameetrite loend. Kõigi kasutatud OBD-väljundkoodide ja -vormingute nimekiri (koos selgitustega) heidet mõjutavate jõuseadme osade ja heidet mittemõjutavate individuaalsete osade puhul, juhul kui rikkeindikaatori aktiveerimise kindlaksmääramisel kasutatakse nende osade monitooringut. Esitatakse ammendav selgitus eeskätt teenustega $05 (katsed ID $21 – FF) ja $06 seotud andmete kohta. Kui teatava sõidukitüübi puhul kasutatakse standardile ISO 15765-4 „Maanteesõidukid – Kontrolleri-ala võrgu (CAN) diagnostika – 4. osa: Nõuded heidet mõjutavatele seadmetele” vastavat sidelüli, esitatakse iga ID-tugiteenusega OBD-monitori puhul ammendav selgitus teenustega $06 (katsed ID $00 – FF) seotud andmete kohta.

3.2.12.2.7.6.4.   Selles punktis nõutud teabe võib näiteks kindlaks määrata, täites allpool esitatud tabeli, mis lisatakse käesolevale lisale.

Koostisaine

Veakood

Seirestrateegia

Vea avastamise kriteeriumid

Rikkeindikaatori aktiveerimise kriteeriumid

Teisesed parameetrid

Eelkonditsioneerimine

Näidiskatse

Katalüsaator

P0420

I ja II hapnikuanduri signaalid

I ja II anduri signaalide erinevus

3. tsükkel

Mootori pöörlemiskiirus, mootori koormus, A/F-režiim, katalüsaatori temperatuur

Kaks I tüübi tsüklit

I tüüp

3.2.12.2.8.   Muud süsteemid (kirjeldus ja töötamine): …

3.2.13.   Absorptsioonikordaja tähistuse asukoht (ainult diiselmootoritel): …

3.2.14.   Andmed kütuse säästmiseks ettenähtud seadmete kohta (kui ei ole esitatud muude osade kirjeldustes):

3.2.15.   Vedelgaasi kütuseseade: jah/ei (9)

3.2.15.1.   Tüübikinnitusnumber (vastavalt eeskirjale nr 67): …

3.2.15.2.   Mootori elektrooniline juhtimisseade vedelgaasi kütuseseadmes

3.2.15.2.1.   Mark (margid): …

3.2.15.2.2.   Tüüp (tüübid): …

3.2.15.2.3.   Heitgaasiga seotud reguleerimisvõimalused: …

3.2.15.3.   Lisadokumentatsioon: …

3.2.15.3.1.   Katalüsaatori kaitse kirjeldus ümberlülitamisel bensiinilt vedelgaasile või vastupidi: …

3.2.15.3.2.   Seadme skeem (elektriühendused, vaakumühendused, kompensatsioonitorud jne):

3.2.15.3.3.   Tähise joonis: …

3.2.16.   Maagaasi-kütuseseade: jah/ei (9)

3.2.16.1.   Tüübikinnitusnumber (vastavalt eeskirjale nr 110): …

3.2.16.2.   Mootori elektrooniline juhtseade maagaasi-kütuseseadme jaoks

3.2.16.2.1.   Mark (margid): …

3.2.16.2.2.   Tüüp (tüübid): …

3.2.16.2.3.   Heitgaasiga seotud reguleerimisvõimalused: …

3.2.16.3.   Lisadokumentatsioon: …

3.2.16.3.1.   Katalüsaatori kaitse kirjeldus ümberlülitamisel bensiinilt maagaasile või tagasi: …

3.2.16.3.2.   Seadme skeem (elektriühendused, vaakumühendused, kompensatsioonitorud jne): …

3.2.16.3.3.   Tähise joonis: …

3.4.   Mootorid või mootorikombinatsioonid

3.4.1.   Elektriline hübriidsõiduk: jah/ei (9)

3.4.2.   Elektrilise hübriidsõiduki kategooria:

Sõidukivälise laadimisega / sõidukivälise laadimiseta (9)

3.4.3.   Töörežiimi lüliti: olemas/puudub (9)

3.4.3.1.   Valitavad režiimid

3.4.3.1.1.   Ainult elektriline: jah/ei (9)

3.4.3.1.2.   Ainult kütuserežiim: jah/ei (9)

3.4.3.1.3.   Hübriidrežiimid: jah/ei (9)

(kui jah, siis lühikirjeldus …)

3.4.4.   Energiasalvesti kirjeldus: (aku, kondensaator, hooratas/generaator vms)

3.4.4.1.   Mark (margid): …

3.4.4.2.   Tüüp (tüübid): …

3.4.4.3.   Identifitseerimisnumber: …

3.4.4.4.   Elektrokeemilise sidestuse tüüp: …

3.4.4.5.   Energia: … (aku: pinge ja maht Ah kahe tunni jooksul, kondensaatori puhul: J, …)

3.4.4.6.   Laadur: pardal/väline/puudub (9)

3.4.5.   Elektriseadmed (kirjeldada iga elektriseadet eraldi)

3.4.5.1.   Mudel: …

3.4.5.2.   Tüüp: …

3.4.5.3.   Esmane kasutus: veomootor/generaator (9)

3.4.5.3.1.   Veomootorina kasutamise puhul: üks mootor / mitu mootorit (nende arv) (9): …

3.4.5.4.   Suurim võimsus: … kW

3.4.5.5.   Tööpõhimõte: …

3.4.5.5.1.   alalisvool / vahelduvvool / faaside arv: …

3.4.5.5.2.   võõrergutus/jadaergutus/ühendergutus (9)

3.4.5.5.3.   Sünkroonne/asünkroonne (9)

3.4.6.   Juhtimisseadis

3.4.6.1.   Mark: …

3.4.6.2.   Tüüp: …

3.4.6.3.   Identifitseerimisnumber: …

3.4.7.   Võimsuse regulaator

3.4.7.1.   Mark: …

3.4.7.2.   Tüüp: …

3.4.7.3.   Identifitseerimisnumber: …

3.4.8.   Sõiduki ühe laadimisega läbitav vahemaa … km (vastavalt eeskirja nr 101 lisale 7): …

3.4.9.   Tootja soovitus eelkonditsioneerimiseks:

3.6.   Tootja poolt lubatud temperatuurid

3.6.1.   Jahutussüsteem

3.6.1.1.   Vedelikjahutus

3.6.1.1.1.   Maksimaalne temperatuur väljundpunktis: … K

3.6.1.2.   Õhkjahutus

3.6.1.2.1.   Võrdluspunkt:

3.6.1.2.2.   Maksimaalne temperatuur võrdluspunktis: … K

3.6.2.   Maksimaalne temperatuur sisselaske vahejahuti väljundpunktis: … K

3.6.3.   Heitgaasi kõrgeim temperatuur väljalasketoru(de) punktis, mis külgneb väljalaskekollektori välisääriku(te)ga: … K

3.6.4.   Kütuse temperatuur

3.6.4.1.   Miinimum: … K

3.6.4.2.   Maksimum: … K

3.6.5.   Määrdeõli temperatuur

3.6.5.1.   Miinimum: … K

3.6.5.2.   Maksimum: … K

3.8.   Määrdesüsteem

3.8.1.   Süsteemi kirjeldus

3.8.1.1.   Õlipaagi asukoht: …

3.8.1.2.   Toitesüsteem (pumbaga / sissepritse sissevõtukohas / kütuse hulka segamine jne) (9)

3.8.2.   Õlipump

3.8.2.1.   Mark (margid): …

3.8.2.2.   Tüüp (tüübid): …

3.8.3.   Kütuse hulka segamine

3.8.3.1.   Seguvahekord: …

3.8.4.   Õliradiaator: jah/ei (9)

3.8.4.1.   Joonis(ed): … või

3.8.4.1.1.   Mark (margid): …

3.8.4.1.2.   Tüüp (tüübid): …

4.   Jõuülekanne (14)

4.3.   Mootori hooratta inertsimoment: …

4.3.1.   Täiendav inertsimoment, kui käiku ei ole sisse lülitatud: …

4.4.   Sidur (tüüp): …

4.4.1.   Maksimaalne pöördemomendi muutus: …

4.5.   Käigukast: …

4.5.1.   Tüüp (käsitsilülitusega/automaatne/astmeteta käigukast) (9)

4.6.   Ülekandearvud …

Indeks

Käigukasti ülekandearv (mootori ja käigukasti väljundvõlli pöörete arvu suhe)

Peaülekanne (käigukasti väljundvõlli ja veoratta pöörete arvu suhe)

Üldülekandearv

Maksimum CVT (15) puhul

 

 

 

1

 

 

 

2

 

 

 

3

 

 

 

4, 5, muud

 

 

 

Miinimum CVT (15) puhul

 

 

 

Tagasikäik

 

 

 

6.   Vedrustus

6.6.   Rehvid ja veljed

6.6.1.   Rehvi/velje kombinatsioon(id)

a)

Iga rehvitüübi kohta märkida rehvimõõtme tähis, kandevõime indeks, kiirusekategooria tähis;

b)

Z-kategooria rehvide kohta, mis on ette nähtud paigaldamiseks sõidukitele, mille maksimumkiirus ületab 300 km/h, esitatakse samaväärsed andmed; velgede puhul märkida velje mõõde (mõõtmed) ja nihk (nihud).

6.6.1.1.   Teljed

6.6.1.1.1.   Esimene telg: …

6.6.1.1.2.   Teine telg: …

6.6.1.1.3.   Kolmas telg: …

6.6.1.1.4.   Neljas telg: … jne.

6.6.2.   Veereraadiuste/veereümbermõõdu (16) ülemine ja alumine piir: …

6.6.2.1.   Teljed

6.6.2.1.1.   Esimene telg: …

6.6.2.1.2.   Teine telg: …

6.6.2.1.3.   Kolmas telg: …

6.6.2.1.4.   Neljas telg: … jne.

6.6.3.   Tootja soovitatav rehvirõhk (soovitatavad rehvirõhud): … kPa

9.   Kere

9.1.   Kere tüüp (2): …

9.10.3.   Istmed

9.10.3.1.   Istmete arv: …


(1)  Kui tüübi identifitseerimisandmed sisaldavad märke, mis ei ole käesolevas teatises kirjeldatud sõiduki, osa või eraldi seadmestiku kirjeldamisel asjakohased, asendatakse need märgid dokumentides sümboliga „?” (näiteks ABC??123??).

(2)  Nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3), (dokument TRANS/WP.29/78/Rev.1/Amend.2, mida on viimati muudetud muudatusega Amend.4) 7. lisas.

(3)  Kui sõiduki üks variant on tavalise juhikabiiniga ja teine magamiskohaga kabiiniga, esitatakse mass ja mõõtmed mõlema variandi kohta.

(4)  Juhi massiks ja (vajaduse korral) meeskonnaliikme massiks arvestatakse 75 kg (selle moodustavad sõitja mass 68 kg ja pagasi mass 7 kg vastavalt ISO standardile 2416–1992), kütusepaak on täidetud 90 protsendi ulatuses ja muud vedelikke sisaldavad süsteemid (välja arvatud kasutatud vee süsteemid) 100 protsendi ulatuses tootja määratud mahust.

(5)  Haagiste või sadulhaagiste puhul ning sõidukite puhul, mis on ühendatud haagise või sadulhaagisega ning mille haakeseadisele või sadulale mõjub oluline tugikoormus, tuleb see koormus jagatuna maa raskuskiirendusega lisada tehniliselt lubatud täismassile.

(6)  Palun märkida siia iga variandi jaoks maksimaalsed ja minimaalsed väärtused.

(7)  Tavapärastest erinevate mootorite ja süsteemide kohta esitab valmistaja siin osutatud andmetega samaväärsed andmed.

(8)  Sõidukid, mis võivad kütusena kasutada nii bensiini kui gaaskütust, kuid mille bensiiniseadmed on paigaldatud kasutamiseks üksnes hädaolukorras või käivitamiseks ning mille bensiinipaak ei mahuta rohkem kui 15 liitrit bensiini, loetakse katsetamisel ainult gaaskütusel töötavateks sõidukiteks.

(9)  Mittevajalik maha tõmmata.

(10)  Ümardatakse lähima kümnendikmillimeetrini.

(11)  Selle väärtuse arvutamisel kasutatakse piid (π = 3,1416) ja see ümardatakse lähima väärtuseni kuupsentimeetrites (cm3).

(12)  Märkida lubatud hälve.

(13)  Määratud vastavalt eeskirja nr 85 nõuetele.

(14)  Nimetatud andmed tuleb esitada kõigi kavandatud variantide kohta.

(15)  CVT – astmeteta käigukast

(16)  Märkida, kumb.

Liide

Teave katsetingimuste kohta

1.   Süüteküünal

1.1.   Mark: …

1.2.   Tüüp: …

1.3.   Sädevahemik: …

2.   Süütespiraal

2.1.   Mark: …

2.2.   Tüüp: …

3.   Kasutatud määrdeõli

3.1.   Mark: …

3.2.   Tüüp: (õli ja kütuse segu korral märkida õli protsent segus) …

4.   Dünamomeetri koormuse reguleerimise andmed (märkida eraldi iga dünamomeetrikatse kohta)

4.1.   Sõiduki keretüüp (variant/versioon) …

4.2.   Käigukasti tüüp (käsitsilülitusega/automaatne/astmeteta) …

4.3.   Fikseeritud koormuskõveraga dünamomeetri reguleerimise andmed (kui kasutatakse) …

4.3.1.   Kasutatavad dünamomeetri koormuse reguleerimise alternatiivsed meetodid (jah/ei) …

4.3.2.   Inertsmass (kg): …

4.3.3.   Kiirusel 80 km/h neeldunud kasulik võimsus, sealhulgas sõiduki dünamomeetril liikumise kaod (kW) …

4.3.4.   Kiirusel 50 km/h neeldunud kasulik võimsus, sealhulgas sõiduki dünamomeetril liikumise kaod (kW) …

4.4.   Muudetava koormuskõveraga dünamomeetri reguleerimise andmed (kui kasutatakse) …

4.4.1.   Vabakäiguga sõidu andmed katserajal …

4.4.2.   Rehvide mark ja tüüp: …

4.4.3.   Rehvi mõõtmed (ees/taga): …

4.4.4.   Rehvirõhk (ees/taga) (kPa): …

4.4.5.   Sõiduki katsemass koos juhiga (kg): …

4.4.6.   Vabakäiguga sõidu andmed maanteel (kui kasutatakse)

V (km/h)

V2 (km/h)

V1 (km/h)

Keskmine korrigeeritud vabakäigu aeg (s)

120

 

 

 

100

 

 

 

80

 

 

 

60

 

 

 

40

 

 

 

20

 

 

 

4.4.7.   Keskmine korrigeeritud võimsus maanteel (kui kasutatakse)

V (km/h)

Korrigeeritud võimsus (kW)

120

 

100

 

80

 

60

 

40

 

20

 


2. LISA

TEATIS

(suurim formaat: A4 (210 × 297 mm))

Image

Image

Lisaleht

tüübikinnitusteatisele nr …, milles käsitletakse sõiduki tüübikinnitust seoses mootorist väljapaisatavate heitgaasidega vastavalt eeskirja nr 83 muudatuste seeriaga 06

1.   LISATEAVE

1.1.   Sõidukorras sõiduki mass: …

1.2.   Sõiduki tuletatud mass: …

1.3.   Sõiduki täismass: …

1.4.   Kohtade arv (koos juhiga): …

1.6.   Kere tüüp:

1.6.1.   M1 ja M2 puhul: sedaan/luukpära/universaal/kupee/kabriolett/mitmeotstarbeline sõiduk (1)

1.6.2.   N1 ja N2 puhul: veoauto, kaubik (1)

1.7.   Veorattad: esirattad, tagarattad, 4 × 4 (1)

1.8.   Elektrisõiduk: jah/ei (1)

1.9.   Hübriidelektrisõiduk: jah/ei (1)

1.9.1.   Hübriidelektrisõiduki kategooria: sõidukivälise laadimisega / sõidukivälise laadimiseta (1)

1.9.2.   Töörežiimi lüliti: olemas/puudub (1)

1.10.   Mootori tehasetähis: …

1.10.1.   Mootori töömaht: …

1.10.2.   Mootori toitesüsteem: otsesissepritse/kaudsissepritse (1)

1.10.3.   Tootja soovitatav kütus: …

1.10.4.   Suurim võimsus: … kW pöörlemiskiirusel … min– 1

1.10.5.   Ülelaadur: jah/ei (1)

1.10.6.   Süütesüsteem: survesüüde/sädesüüde (1)

1.11.   Jõuallikas (elektri- või hübriidelektrisõiduki puhul) (1)

1.11.1.   Maksimaalne kasulik võimsus: … kW pöörlemiskiirusel … kuni … min– 1

1.11.2.   Suurim võimsus kolmekümne minuti jooksul: … kW

1.12.   Veoaku (elektri- või hübriidelektrisõiduki puhul)

1.12.1.   Nimipinge: … V

1.12.2.   Mahtuvus (2 h jooksul): … Ah

1.13.   Jõuülekanne

1.13.1.   Käsikäigukast või automaatkäigukast või astmeteta käigukast (1)  (2): …

1.13.2.   Ülekandearve kokku: …

1.13.3.   Üldülekandearv (sh koormatud rehvide veereümbermõõt): kiirused (km/h) maanteel 1 000 min– 1 kohta

Esimene käik: … Kuues käik: …

Teine käik: … Seitsmes käik: …

Kolmas käik: … Kaheksas käik: …

Neljas käik: … Kiirkäik: …

Viies käik:…

1.13.4.   Peaülekanne: …

1.14.   Rehvid: …

1.14.1.   Tüüp: …

1.14.2.   Mõõtmed: …

1.14.3.   Koormatud rehvide veereümbermõõt: …

1.14.4.   I tüübi katses kasutatud rehvide veereümbermõõt:

2.   KATSETULEMUSED

2.1.   Summutitoru heitmete katsetulemused: …

Heitmete klassifikatsioon: 06. muudatuste seeria

Tüübikinnitusnumber, kui tegemist ei ole algsõidukiga (1):

I tüübi katse tulemus

Katse

CO

(mg/km)

THC

(mg/km)

NMHC

(mg/km)

NOx

(mg/km)

THC + NOx

(mg/km)

Tahkete osakeste mass

(mg/km)

Tahkete osakeste arv

(arv/km)

Mõõdetud (3)  (6)

1

 

 

 

 

 

 

 

2

 

 

 

 

 

 

 

3

 

 

 

 

 

 

 

Mõõdetud keskmine

(M) (3)  (6)

 

 

 

 

 

 

 

 

Ki (3)  (7)

 

 

 

 

 

 (4)

 

 

Mõõdetud keskmine pärast Ki arvutamist

(M.Ki) (6)

 

 

 

 

 

 (5)

 

 

DF (3)  (7)

 

 

 

 

 

 

 

 

Lõplik keskmine pärast Ki ja DF arvutamist

(M.Ki.DF) (8)

 

 

 

 

 

 

 

 

Piirnorm

 

 

 

 

 

 

 

 

Mootori jahutusventilaatori asetus katse ajal:

Alumise serva kõrgus maapinnast: … cm

Ventilaatori keskpunkti asukoht sõiduki laiuse suhtes: … cm

Paremal/vasakul sõiduki keskjoonest (1)

Regeneratsioonisüsteemi andmed

D– töötsüklite arv kahe (2) tsükli vahel, millel on regeneratiivne faas: …

d– regenereerumiseks vajalik töötsüklite arv: …

II tüüp: … protsenti

III tüüp: …

IV tüüp: … g/katse

V tüüp: töökindluskatse tüüp: katse kogu sõidukiga / vanandamine katsestendil / ei ole tehtud (1)

Halvendustegur DF: arvutatud/määratud (1)

Määratakse kindlaks väärtused (DF): …

VI tüüp:

VI tüüp

CO (mg/km)

THC (mg/km)

Mõõdetud väärtus

 

 

2.1.1.   Tabelit korratakse ühekütuseliste gaasisõidukite puhul kõigi vedelgaasi või maagaasi/biometaani etalonkütuste kohta, kusjuures näidatakse, kas tulemused on mõõdetud või arvutatud. Kahekütuseliste gaasisõidukite puhul, mis on konstrueeritud töötama kas bensiinil või vedelgaasil või maagaasil/biometaanil: tabelit korratakse bensiini kohta ja kõigi etalonkütusena kasutatavate vedelgaaside ja maagaaside/biometaanide kohta, märkides, kas tulemused on mõõdetud või arvutatud, ning samuti korratakse tabelit vedelgaasi või maagaasi/biometaani puhul saadud heitkoguseid iseloomustava (üheainsa) lõpptulemuse kohta. Muude kahekütuseliste ja segakütuseliste sõidukite puhul esitada andmed mõlema etalonkütuse kohta.

OBD katse

2.1.2.   Rikkeindikaatori kirjalik kirjeldus ja/või joonis: …

2.1.3.   Kõigi OBD-süsteemi abil kontrollitavate osade loetelu ja funktsioon: …

2.1.4.   Järgmiste seadmete ja toimingute kirjalik kirjeldus (üldised tööpõhimõtted): …

2.1.4.1.

Töötakti vahelejättude avastamine (9): …

2.1.4.2.

Katalüsaatori seire (9): …

2.1.4.3.

Hapnikuanduri seire (9): …

2.1.4.4.

Muud OBD-süsteemi abil kontrollitavad osad (9): …

2.1.4.5.

Katalüsaatori seire (10): …

2.1.4.6.

Tahkete osakeste püüduri seire (10): …

2.1.4.7.

Elektroonilise kütusesüsteemi ajami seire (10): …

2.1.4.8.

Muud OBD-süsteemi abil kontrollitavad osad: …

2.1.5.   Rikkeindikaatori aktiveerimise kriteeriumid (kindlaksmääratud sõidutsüklite arv või statistiline meetod): …

2.1.6.   Kõigi kasutatavate OBD väljundkoodide ja vormingute loetelu (koos selgitustega): …

2.2.   Tehnoseisundi kontrolliks vajalikud heitkoguste andmed

Katse

CO väärtus

(mahuprotsent)

Lambda (11)

Mootori pöörlemiskiirus

(min – 1)

Mootoriõli temperatuur

(°C)

Tühikäigukatse madalal pöörlemiskiirusel

 

ei kohaldata

 

 

Tühikäigukatse kõrgel pöörlemiskiirusel

 

 

 

 

2.3.   Katalüüsmuundurid: jah/ei (1)

2.3.1.   Kõigi asjakohaste käesoleva eeskirja nõuete kohaselt katsetatud originaalkatalüüsmuundurid jah/ei (1)

2.4.   Heitgaasi suitsususe katsetulemused (12)  (1)

2.4.1.   Püsikiirusel: vt tehnilise teenistuse katseprotokoll nr: …

2.4.2.   Vaba kiirenduse katsed

2.4.2.1.

Neeldumisteguri mõõdetud väärtus: … m– 1

2.4.2.2.

Neeldumisteguri korrigeeritud väärtus: … m– 1

2.4.2.3.

Neeldumisteguri tähise asukoht sõidukil: …

4.   MÄRKUSED:


(1)  Mittevajalik maha tõmmata (kui sobib rohkem kui üks vastus, ei pruugi olla vaja midagi maha tõmmata).

(2)  Automaatkäigukastiga sõidukite puhul tuuakse ära kõik asjassepuutuvad tehnilised andmed.

(3)  Kui see on asjakohane.

(4)  Ei kohaldata.

(5)  Keskmise väärtuse arvutamiseks liidetakse THC ja NOx arvutatud keskmised väärtused (M.Ki).

(6)  Ümardada kahe kohani pärast koma.

(7)  Ümardada nelja kohani pärast koma.

(8)  Ümardada ühe kümnendkohani rohkem kui piirnormi puhul.

(9)  Diiselmootoriga sõidukitele.

(10)  Ottomootoriga sõidukitele.

(11)  Lambda valem: vt käesoleva eeskirja punkti 5.3.7.3.

(12)  Heitgaasi suitsusust tuleb mõõta vastavalt eeskirja nr 24 sätetele.

1. liide

OBD-seadmega seotud teave

Käesoleva eeskirja 1. lisa teatise punkti 3.2.12.2.7.6 kohaselt esitab sõiduki tootja käesoleva liite teabe selleks, et võimaldada OBD-seadmega ühildatavate varu- ja talitlusosade, diagnostikavahendite ning katseseadmete tootmist.

Taotluse korral tehakse kõikidele osade, diagnostikavahendite ja katseseadmete tootjatele, kes on sellest huvitatud, võrdse kohtlemise põhimõtet järgides kättesaadavaks järgmised andmed.

1.

Sõidukile algse tüübikinnituse andmisel kasutatud eelkonditsioneerimistsüklite liigi kirjeldus ja arv.

2.

Sõiduki OBD-seadme abil jälgitavale osale algse tüübikinnituse andmisel kasutatud OBD-näidistsüklite liigi kirjeldus.

3.

Ammendav dokument, milles kirjeldatakse kõiki andurite abil jälgitavaid osi ning vigade avastamise strateegiat ja rikkeindikaatori aktiveerimist (kindlaksmääratud sõidutsüklite arv või statistiline meetod) ning milles on iga OBD-süsteemi abil kontrollitava osa kohta esitatud ka jälgitavate sekundaarparameetrite nimekiri ja kõigi kasutatud OBD-väljundkoodide ja -vormingute nimekiri (koos selgitustega) seoses heidet mõjutavate ja mittemõjutavate jõuülekande eraldi osadega, juhul kui nende osade seiret kasutatakse rikkeindikaatori aktiveerimise kindlaksmääramisel. Esitatakse ammendav selgitus eelkõige teenustega $05 (katsed ID $21–FF) ja $06 seotud andmete kohta. Kui teatava sõidukitüübi puhul kasutatakse ISO 15765-4 „Maanteesõidukid – Kontrolleri-ala võrgu (CAN) diagnostika – 4. osa: Nõuded väljalaskesüsteemiga seotud seadmetele” vastavat sidelüli, esitatakse iga ID-tugiteenusega OBD-monitori korral ammendav selgitus hooldusega $ 06 (katsed ID $ 00–FF) seotud andmete kohta.

Nimetatud andmed võib esitada järgmise tabeli kujul:

Osa

Veakood

Seirestrateegia

Vea avastamise kriteeriumid

Rikkeindikaatori aktiveerumiskriteeriumid

Teisesed parameetrid

Eelkonditsioneerimine

Näidiskatse

Katalüsaator

P0420

I ja II hapnikuanduri signaalid

I ja II anduri signaalide erinevus

3. tsükkel

Mootori pöörlemiskiirus, mootori koormus, A/F-režiim, katalüsaatori temperatuur

Kaks I tüübi tsüklit

I tüüp

2. liide

Tootja tõend OBD-seadmete toimivusnõuetele vastavuse kohta

(tootja)

(tootja aadress)

tõendab, et:

1.

käesoleva tõendi lisas loetletud sõidukitüübid vastavad käesoleva eeskirja 11. lisa 1. liite punktis 7 sätestatud OBD-süsteemi toimivusnõuetele kõikide mõistlikult eeldatavate sõiduolude korral;

2.

käesolevale tõendile lisatud kava(d), milles kirjeldatakse üksikasjalikke tehnilisi kriteeriume iga seirevahendi lugeja ja nimetaja suurendamiseks, on kõikide käesoleva tõendiga hõlmatud sõidukitüüpide kohta õige(d) ja täielik(ud).

… …

[koht]

[kuupäev]

[tootja esindaja allkiri]

Lisad:

a)

Käesoleva tõendiga hõlmatud sõidukitüüpide loend;

b)

kava(d), milles kirjeldatakse üksikasjalikke tehnilisi kriteeriume iga seirevahendi lugeja ja nimetaja suurendamiseks, ning kava(d) lugejate, nimetajate ja üldnimetaja väljalülitamiseks.


3. LISA

TÜÜBIKINNITUSMÄRGI PAIGUTUS

Sõidukile käesoleva eeskirja punkti 4 kohaselt kinnitatud tüübikinnitusmärgil lisatakse tüübikinnitusnumbrile käesoleva lisa tabeli 1 kohaselt määratud täht, mis tähistab sõidukikategooriat ja -klassi, mille kohta tüübikinnitus kehtib.

Käesolevas lisas kirjeldatakse selle märgi välimust ja esitatakse näide märgi koostamise kohta.

Alljärgneval joonisel on kujutatud märgi üldine paigutus, mõõtmed ja elemendid, millest märk koosneb. Näidatakse numbrite ja tähtede tähendus ja viidatakse allikatele, mille põhjal teha iga tüübikinnitusjuhu puhul kindlaks vastavad alternatiivid.

Image

Alljärgnev joonis on praktiline näide tähise koostamisest.

Image

Eeltoodud tüübikinnitusmärk, mis on kinnitatud sõidukile kooskõlas käesoleva eeskirja punktiga 4, näitab, et asjaomane sõidukitüüp on saanud kinnituse Ühendkuningriigis (E11) vastavalt eeskirjale nr 83 ja kannab tüübikinnitusnumbrit 2439. See number näitab, et tüübikinnitus on antud kooskõlas käesoleva eeskirjaga, millesse on inkorporeeritud 06-seeria muudatused. Lisaks näitab lisatud täht (J), et sõiduk kuulub kategooriasse M või N1,I.

Tabel 1

Kütust, mootorit ja sõidukikategooriat tähistavad tähed

Täht

Sõiduki kategooria ja klass

Mootori tüüp

J

M, N1 I klass

O

D

K

M1 sotsiaalseteks erivajadusteks

(v.a M1G)

D

L

N1 II klass

O

D

M

N1 III klass, N2

O

D


4.A LISA

I   TÜÜBI KATSE

(Heitmete kontroll pärast külmkäivitust)

1.   RAKENDUSALA

Käesolev lisa asendab endise 4. lisa.

2.   SISSEJUHATUS

Käesolevas lisas kirjeldatakse käesoleva eeskirja punktis 5.3.1 määratletud I tüübi katse menetlust. Kui kasutatavaks etalonkütuseks on vedelgaas või maagaas/biometaan, kohaldatakse täiendavalt 12. lisa sätteid.

3.   KATSETINGIMUSED

3.1.   Keskkonnatingimused

3.1.1.   Katse ajal peab katseruumi temperatuur olema vahemikus 293–303 K (20–30 °C). Katseruumis oleva õhu või mootori poolt sissevõetava õhu absoluutniiskus (H) peab rahuldama tingimust:

5,5 ≤ H ≤ 12,2 (g H2O kuiva õhu kg kohta)

Mõõdetakse absoluutniiskus (H).

Mõõdetakse järgmised temperatuurid:

 

Katseruumi õhu temperatuur

 

Lahjendus- ja proovivõtusüsteemi temperatuurid, mida on vaja käesoleva lisa 2.–5. liites määratletud heitkoguste mõõtmise süsteemide jaoks.

Mõõdetakse õhurõhk.

3.2.   Katsesõiduk

3.2.1.   Sõiduk peab olema mehaaniliselt korras. Sõiduk peab olema sisse sõidetud ning selle läbisõit enne katset peab olema vähemalt 3 000 kilomeetrit.

3.2.2.   Väljalaskeseadmes ei tohi esineda lekkeid, mis tõenäoliselt vähendaksid kogutava gaasi kogust; viimane peab olema võrdne mootorist väljapaisatava gaasi kogusega.

3.2.3.   Sisselaskesüsteemi õhutihedust võib kontrollida, veendumaks, et juhuslik õhu sissevõtt ei mõjuta karbureerimist.

3.2.4.   Mootori seadistus ja sõiduki juhtimisseadised peavad vastama tootja poolt ettenähtud nõuetele. Käesolev nõue kehtib eelkõige tühikäiguseadistuse (pöörlemiskiirus ja süsinikmonooksiidi sisaldus heitgaasides) ning külmkäivitusseadme ja heitgaasi puhastussüsteemi seadistuste suhtes.

3.2.5.   Katsetatav sõiduk või sellega samaväärne sõiduk peab olema vajaduse korral varustatud seadmega, mis võimaldab vastavalt käesoleva lisa punktile 5 mõõta šassiidünamomeetri seadistamiseks vajalikke parameetreid.

3.2.6.   Katsete eest vastutav tehniline teenistus võib kontrollida sõiduki vastavust tootja poolt ettenähtud tööomadustele, selle kasutatavust tavasõidul ning eelkõige käivitumist nii külma kui kuuma mootoriga.

3.3.   Katsekütus

3.3.1.   Katsetamiseks tuleb kasutada käesoleva eeskirja 10. lisas kirjeldatud sobivat etalonkütust.

3.3.2.   Sõidukeid, milles kasutatakse kütusena kas bensiini või vedelgaasi või maagaasi/biometaani, katsetatakse 12. lisa kohaselt ühe või mitme asjakohase etalonkütusega, nagu sätestatud 10.a lisas.

3.4.   Sõiduki paigaldus

3.4.1.   Sõiduk peab katse ajal olema ligikaudu horisontaalses asendis, vältimaks kütuse ebanormaalset jaotumist.

3.4.2.   Sõidukile juhitakse muutuva kiirusega õhuvoog. Ventilaatori kiirus peab olema töövahemikus 10 km/h kuni vähemalt 50 km/h või töövahemikus 10 km/h kuni vähemalt kasutatava katsetsükli maksimumkiiruseni. Õhu lineaarkiirus ventilaatori väljalaskeava juures peab olema ±5 km/h vastavast rulli kiirusest vahemikus 10 km/h kuni 50 km/h. Kiirusvahemikus üle 50 km/h peab õhu lineaarkiirus olema vahemikus ± 10 km/h vastavast rulli kiirusest. Rulli kiirustel alla 10 km/h võib õhukiirus võrduda nulliga.

Eelnimetatud õhukiirus määratakse mitmes punktis mõõdetud väärtuste keskmisena ja mõõtepunktid määratakse järgmiselt:

a)

nelinurksete avadega ventilaatorite puhul asetsevad need iga ristküliku keskpunktis, kusjuures need ristkülikud saadakse, kui väljalaskeava kogupind jagatakse 9 pinnaks (so. nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt 3 võrdseks osaks);

b)

ümmarguse väljalaskeavaga ventilaatorite puhul jagatakse väljalaskeava vertikaalselt, horisontaalselt ja 45° all asetsevate joontega 8 võrdseks sektoriks. Mõõtepunktid asuvad iga sektori radiaalkeskjoonel (22,5°) ringi keskpunktist kahe kolmandiku raadiuse kaugusel (vt alljärgnevat joonist).

Image

Nende mõõtmiste tegemisel ei tohi ventilaatori ees olla ühtki sõidukit ega muud takistust.

Seade õhu lineaarkiiruse mõõtmiseks peab olema 0–20 cm kaugusel õhu väljalaskeavast.

Väljavalitud ventilaatori omadused peavad olema järgmised:

a)

pindala: vähemalt 0,2 m2;

b)

alumise serva kõrgus maapinnast: ligikaudu 0,2 m;

c)

kaugus sõiduki esiosast: ligikaudu 0,3 m.

Teise võimalusena tuleb ventilaator seadistada selliselt, et õhu kiirus oleks vähemalt 6 m/s (21,6 km/h).

Jahutusventilaatori kõrgust ja asukohta sõiduki laiuse suhtes võib muuta, kui see on asjakohane.

4.   KATSESEADMED

4.1.   Šassiidünamomeeter

Šassiidünamoneetri nõuded on esitatud 1. liites.

4.2.   Heitgaasilahjendussüsteem

Heitgaasilahjendussüsteemi nõuded on esitatud 2. liites.

4.3.   Gaasilistest heitmetest proovide võtmine ja analüüs

Gaasilistest heitmetest proovide võtmise ja analüüsi seadmetele esitatavad nõuded on esitatud 3. liites.

4.4.   Tahkete osakeste massi mõõtmise seadmed

Tahkete osakeste massi proovivõtu- ja mõõtmisseadmetele esitatavad nõuded on esitatud 4. liites.

4.5.   Tahkete osakeste arvu mõõtmise seadmed

Tahkete osakeste arvu proovivõtu- ja mõõtmisseadmetele esitatavad nõuded on esitatud 5. liites.

4.6.   Katseruumi üldseadmed

Järgmisi temperatuure tuleb mõõta täpsusega ± 1,5 K:

a)

katseruumi õhu temperatuur;

b)

mootori sissevõetava õhu temperatuur;

c)

lahjendus- ja proovivõtusüsteemi temperatuurid, mida on vaja käesoleva lisa 2.–5. liites määratletud heitkoguste mõõtmise süsteemide jaoks.

Atmosfäärirõhk peab olema mõõdetav täpsusega ± 0,1 kPa.

Absoluutniiskus (H) peab olema mõõdetav täpsusega ± 5 %.

5.   SÕIDUKI SÕIDUTAKISTUSE MÄÄRAMINE

5.1.   Katse käik

Sõiduki sõidutakistuse mõõtmise menetlust on kirjeldatud 7. liites.

Seda menetlust ei ole vaja rakendada, kui šassiidünamomeetri koormus seadistatakse vastavalt sõiduki tuletatud massile.

6.   HEITMEKATSE KÄIK

6.1.   Katsetsükkel

Töötsüklit, mis koosneb esimesest osast (linnasõit) ja teisest osast (linnaväline sõit), on kujutatud joonisel 1. Kogu katse käigus korratakse linnasõidu põhitsüklit neli korda, sellele järgneb teine osa.

6.1.1.   Linnasõidu põhitsükkel

Katsetsükli esimene osa koosneb 4 korda korratavast linnasõidu põhitsüklist, mis on määratletud tabelis 1, kirjeldatud joonisel 2 ja kokkuvõtlikult esitatud alljärgnevalt.

 

Jaotus faaside alusel:

 

Aeg (s)

%

Tühikäik

60

30,8

35,4

Aeglustus lahutatud siduriga

9

4,6

Käiguvahetus

8

4,1

Kiirendused

36

18,5

Püsikiiruse perioodid

57

29,2

Aeglustused

25

12,8

Kokku

195

100

 

Jaotus kasutatavate käikude alusel:

 

Aeg (s)

%

Tühikäik

60

30,8

35,4

Aeglustus lahutatud siduriga

9

4,6

Käiguvahetus

8

4,1

Esimene käik

24

12,3

Teine käik

53

27,2

Kolmas käik

41

21

Kokku

195

100

 

Üldteave

Keskmine kiirus katse ajal

:

19 km/h

Tegelik käitamisaeg

:

195 s

Teoreetiline läbitud vahemaa tsükli kohta

:

1,013 km

Samaväärne vahemaa nelja tsükli kohta

:

4,052 km

6.1.2.   Linnavälise sõidu tsükkel

Katsetsükli teine osa koosneb linnavälise sõidu tsüklist, mis on määratletud tabelis 2, kirjeldatud joonisel 3 ja kokkuvõtlikult esitatud alljärgnevalt.

 

Jaotus faaside alusel:

 

Aeg (s)

%

Tühikäik

20

5

Aeglustus lahutatud siduriga

20

5

Käiguvahetus

6

1,5

Kiirendused

103

25,8

Püsikiiruse perioodid

209

52,2

Aeglustused

42

10,5

Kokku

400

100

 

Jaotus kasutatavate käikude alusel:

 

Aeg (s)

%

Tühikäik

20

5

Aeglustus lahutatud siduriga

20

5

Käiguvahetus

6

1,5

Esimene käik

5

1,3

Teine käik

9

2,2

Kolmas käik

8

2

Neljas käik

99

24,8

Viies käik

233

58,2

Kokku

400

100

 

Üldteave

Keskmine kiirus katse ajal

:

62,6 km/h

Tegelik käitamisaeg

:

400 s

Teoreetiline läbitud vahemaa tsükli kohta

:

6,955 km

Suurim kiirus

:

120 km/h

Maksimaalne kiirendus

:

0,833 m/s2

Maksimaalne aeglustus

:

–1,389 m/s2

6.1.3.   Käigukasti kasutamine

6.1.3.1.   Kui suurim esimese käiguga saavutatav kiirus on alla 15 km/h, kasutatakse linnasõidutsüklis (esimene osa) teist, kolmandat ja neljandat käiku ning linnavälise sõidu tsüklis (teine osa) teist, kolmandat, neljandat ja viiendat käiku. Linnasõidutsüklis (esimene osa) võib kasutada teist, kolmandat ja neljandat käiku ning linnavälise sõidu tsüklis (teine osa) võib kasutada teist, kolmandat, neljandat ja viiendat käiku ka siis, kui tootja juhendites soovitatakse tasasel maapinnal sõitu alustada teise käiguga või kui esimene käik on seal määratletud maastikusõidul, roomikutel liikumisel või pukseerimisel kasutatava käiguna.

Sõidukeid, mis ei saavuta töötsüklis nõutavaid kiirenduse ja suurima kiiruse väärtusi, kasutatakse nii, et gaasipedaal oleks vajutatud täielikult põhja, kuni saavutatakse uuesti nõutav töökõver. Kõrvalekalded töötsüklist registreeritakse katseprotokollis.

Poolautomaatse käigukastiga sõidukite katsetamisel kasutatakse tavasõidul kasutatavaid käike ning käike vahetatakse vastavalt tootja juhendile.

6.1.3.2.   Täisautomaatse käigukastiga sõidukite katsetamisel kasutatakse kõrgeimat käiku („sõit”). Gaasipedaali kasutatakse viisil, mis tagab võimalikult ühtlase kiirendamise, rakendades eri käike nende tavapärases järjestuses. Peale selle ei kehti antud juhul käesoleva lisa tabelites 1 ja 2 toodud käiguvahetuspunktid; kiirendamist jätkatakse kogu selle ajavahemiku vältel, mida kujutatakse sirgjoonena iga tühikäigul töötamise perioodi lõpu ja järgmise püsikiirusel liikumise perioodi alguse vahel. Kohaldatakse allpool punktides 6.1.3.4. ja 6.1.3.5. esitatud lubatud hälbeid.

6.1.3.3.   Juhi poolt käivitatava kiirkäiguga varustatud sõidukite katsetamisel peab kiirkäik olema linnasõidutsüklis (esimene osa) välja lülitatud ja linnavälise sõidu tsüklis (teine osa) sisse lülitatud.

6.1.3.4.   Mõõdetud kiiruse ja teoreetilise kiiruse lubatud hälve kiirendamisel, püsikiirusel sõitmisel ja aeglustamisel sõiduki pidureid kasutades võib olla ± 2 km/h. Kui sõiduk aeglustub pidureid kasutamata kiiremini, kohaldatakse ainult allpool toodud punkti 6.4.4.3 sätteid. Ettenähtud hälvetest suuremad kiiruse hälbed faasivahetuste ajal on lubatud tingimusel, et neid hälbeid ei ületata ühelgi juhul enam kui 0,5 sekundi vältel.

6.1.3.5.   Lubatud ajahälbed on ± 1 s. Eespool nimetatud hälbed kehtivad linnasõidutsükli puhul (esimene osa) iga käiguvahetusperioodi alguses ja lõpus ning linnavälise sõidu tsükli puhul (teine osa) toimingutes nr 3, 5 ja 7. Tuleb arvestada, et vastav kahe sekundi pikkune ettenähtud periood hõlmab käiguvahetuse aega ning vajaduse korral teatavat lisaaega töötsükli nõuetekohaseks jätkamiseks.

6.2.   Katse ettevalmistamine

6.2.1.   Koormuse ja inertsi seadistused

6.2.1.1.   Koormuse määramine sõiduki teekatsetusel

Dünamomeeter reguleeritakse nii, et pöörlevate masside summaarne inerts simuleeriks sõidukile maanteesõidul mõjuvat inertsi ja muid sõidutakistusjõude. Kõnealuse koormuse määramist on kirjeldatud käesoleva lisa punktis 5.

Fikseeritud koormuskõveraga dünamomeeter: koormusesimulaator peab olema reguleeritud nii, et sellel neelduks veoratastel püsikiirusel 80 km/h rakendatud võimsus ja et registreeritakse kiirusel 50 km/h neeldunud võimsus.

Muudetava koormuskõveraga dünamomeeter: koormusesimulaator peab olema reguleeritud nii, et sellel neelduks veoratastel püsikiirustel 120, 100, 80, 60, 40 ja 20 km/h rakendatud võimsus.

6.2.1.2.   Koormuse määramine sõiduki tuletatud massi järgi

Tootja nõusolekul võib kasutada järgmist meetodit.

Pidur reguleeritakse nii, et sellel neelduks veoratastel rakendatud koormus püsikiirusel 80 km/h vastavalt tabelile 3.

Kui dünamomeetril ei ole vastavat ekvivalentset inertsi, kasutatakse sõiduki tuletatud massile lähimat suuremat väärtust.

Muude sõidukite puhul kui sõiduautod, mille tuletatud mass on üle 1 700 kg, või pideva täisveoga sõidukite puhul korrutatakse tabelis 3 esitatud võimsused koefitsiendiga 1,3.

6.2.1.3.   Kasutatud meetod ja saadud väärtused (ekvivalentne inerts – iseloomulik seadistusparameeter) registreeritakse katsearuandes.

6.2.2.   Eelkatsetsüklid

Vajaduse korral tuleks teha eelkatsetsüklid, et kindlaks määrata, kuidas oleks kõige parem käitada gaasi- ja piduripedaali, et saada tsükli läbiviimiseks ettenähtud piirides teoreetilisele tsüklile kõige lähem töötsükkel.

6.2.3.   Rehvirõhk

Rehvirõhk peab vastama tootja poolt ettenähtud ja pidurite reguleerimiseks ettenähtud esialgse teekatse käigus kasutatud väärtustele. Kahe rulliga dünamomeetri puhul võib rehvirõhk olla tootja poolt ettenähtust kuni 50 % suurem. Tegelik kasutatud rõhk registreeritakse katseprotokollis.

6.2.4.   Taustosakeste massi mõõtmine

Lahjendusõhu tahkete osakeste fooni taseme võib määrata filtreeritud lahjendusõhu juhtimise teel läbi tahkete osakeste filtri. See võetakse samast punktist nagu tahkete osakeste proov. Ühe mõõtmise võib teha kas enne või pärast katset. Tahkete osakeste massi mõõtmistulemust võib korrigeerida, lahutades lahjendussüsteemist fooni osa. Fooni lubatud tase on ≤ 1 mg/km (või samaväärne mass filtril). Kui foon ületab selle taseme, kasutatakse vaikimisi väärtust 1 mg/km (või samaväärset massi filtril). Kui fooni osa lahutamisel saadakse tulemuseks negatiivne väärtus, loetakse tahkete osakeste massi väärtuseks null.

6.2.5.   Taustosakeste arvu mõõtmine

Lahutatava tahkete osakeste arvu võib määrata, viies tahkete osakeste arvu mõõtesüsteemi proovi, mis on võetud lahjendusõhust punktis, mis asub tahkete osakeste ja süsivesinike filtritest allavoolu. Tahkete osakeste arvu mõõtmistulemust ei ole tüübikinnituse puhul lubatud fooni võrra korrigeerida, kuid selline korrigeerimine on lubatud tootja taotlusel toodangu vastavuse kontrolliks ja kasutusel olevate sõidukite vastavuse kontrolliks, kui on märke, et fooni tase tunnelis on märkimisväärne.

6.2.6.   Tahkete osakeste massi filtri valik

Nii kogutsüklisse kuuluvas linnasõidufaasis kui ka linnavälise sõidu faasis kasutatakse ühtainsat tahkete osakeste filtrit ilma varufiltrita.

Kaksikfiltrit, millest üks on linnasõidu, teine linnavälise sõidu faasi jaoks, võib kasutada ilma varufiltriteta ning ainult juhul, kui rõhu languse suurenemine heitmekatse lõpus võrreldes katse algusega oleks proovivõtufiltril eeldatavasti muidu suurem kui 25 kPa.

6.2.7.   Tahkete osakeste massi filtri ettevalmistamine

6.2.7.1.   Tahkete osakeste proovivõtufiltreid konditsioneeritakse (temperatuuri ja niiskuse suhtes) enne katset konditsioneeritud õhuga kambris tolmu ligipääsu eest kaitstud lahtises anumas vähemalt 2 ja mitte kauem kui 80 tundi. Pärast sellist konditsioneerimist kaalutakse saastamata filtrid ning hoiustatakse kuni nende kasutuselevõtmiseni. Kui filtreid ei kasutata ühe tunni jooksul pärast seda, kui nad kaalumiskambrist välja võetakse, tuleb need uuesti kaaluda.

6.2.7.2.   Ühe tunni piirangu võib asendada kaheksa tunni piiranguga, kui on täidetud üks või mõlemad järgmistest tingimustest:

6.2.7.2.1.

stabiliseeritud filter asetatakse tihendatud filtrialusele, mille otsad on suletud, ja hoitakse sellel alusel või

6.2.7.2.2.

stabiliseeritud filter asetatakse tihendatud filtrialusele, mis asetatakse seejärel otsekohe proovivõtutoruse, mida ei läbi vool.

6.2.7.3.   Tahkete osakeste proovivõtusüsteem käivitatakse ja valmistatakse ette proovivõtuks.

6.2.8.   Ettevalmistus tahkete osakeste arvu mõõtmiseks

6.2.8.1.   Tahkete osakeste jaoks mõeldud lahjendussüsteem ja mõõtevahendid käivitatakse ja valmistatakse ette proovivõtuks.

6.2.8.2.   Enne katset (katseid) kontrollitakse tahkete osakeste proovivõtusüsteemi osakesteloenduri ja lenduvate osakeste püüduri elementide toimimist vastavalt 5. liite punktidele 2.3.1 ja 2.3.3.

 

Osakesteloenduri tundlikkust kontrollitakse enne iga katset nullilähedasel tasemel ja iga päev tahkete osakeste kõrge kontsentratsiooni juures, kasutades ümbritsevat õhku.

 

Kui sisselaskeava on varustatud HEPA filtriga, tuleb näidata, et kogu tahkete osakeste proovivõtusüsteemis ei esine lekkeid.

6.2.9.   Gaasianalüsaatorite kontrollimine

Heitgaasianalüsaatorid nullitakse ja kalibreeritakse. Proovivõtukotid tühjendatakse.

6.3.   Konditsioneerimine

6.3.1.   Tahkete osakeste mõõtmisel kasutatakse sõiduki eelkonditsioneerimiseks käesoleva lisa punktis 6.1 kirjeldatud teise osa tsüklit, lõpetades selle kõige varem 36 ja kõige hiljem kuus tundi enne katset. Läbi sõidetakse kolm järjestikust tsüklit. Dünamomeeter reguleeritakse punkti 6.2.1 kohaselt.

Tootja taotluse korral võib kaudsissepritsega ottomootoriga sõidukeid eelkonditsioneerida ühe esimese osa sõidutsükli ja kahe teise osa sõidutsükli abil.

Katserajatises, kus vähese tahkete osakeste heitkogusega sõiduki katsel võib esineda saastumine varasema katse tõttu, mis on tehtud suure tahkete osakeste heitkogusega sõidukiga, soovitatakse proovivõtuseadmete eelkonditsioneerimiseks teha väikese tahkete osakeste heitkogusega sõidukiga 20 minuti jooksul sõidutsükkel püsikiirusel 120 km/h ja seejärel kolm järjestikust teise osa tsüklit.

Pärast seda eelkonditsioneerimist ja enne katsetamist hoitakse sõidukit ruumis, mille temperatuur on suhteliselt konstantne, püsides vahemikus 293–303 K (20–30 °C). Kõnealune konditsioneerimine peab kestma vähemalt kuus tundi, kuni mootoriõli temperatuur ja jahutusvedelik (kui see on olemas) saavutavad ruumi temperatuuri ± 2 K.

Tootja taotlusel tehakse katse hiljemalt 30 tundi pärast seda, kui sõidukit on käitatud selle tavalisel töötemperatuuril.

6.3.3.   Ottomootoriga sõidukid, mille kütusena kasutatakse vedelgaasi või maagaasi/biometaani või mille seadmed võimaldavad kasutada kütusena niihästi bensiini kui ka vedelgaasi või maagaasi/biometaani, tuleb eelkonditsioneerida esimese gaasilise etalonkütusega katse ja teise gaasilise etalonkütusega katse vahel, enne teise etalonkütusega katsetamist. Kõnealuseks eelkonditsioneerimiseks tehakse teise etalonkütusega eelkonditsioneeriv sõidutsükkel, mis koosneb käesoleva lisa 1. liites kirjeldatud sõidutsükli ühest esimesest osast (linnasõit) ja kahest teisest osast (linnaväline sõit). Tootja taotluse korral ning tehnilise teenistuse nõusolekul võib kõnealust eelkonditsioneerimist pikendada. Dünamomeetri seadistus peab vastama käesoleva lisa punktis 6.2 esitatud seadistusele.

6.4.   Katse käik

6.4.1.   Mootori käivitamine

6.4.1.1.   Mootor käivitatakse selleks ettenähtud seadmete abil vastavalt tootja juhenditele, mis on esitatud tootmises olevate sõidukite kasutusjuhendis.

6.4.1.2.   Esimene tsükkel algab mootori käivitamise hetkest.

6.4.1.3.   Kui kütusena kasutatakse vedelgaasi või maagaasi/biometaani, võib mootori käivitada bensiiniga ning lülitada ümber vedelgaasile või maagaasile/biometaanile pärast kindlaksmääratud ajavahemiku möödumist, mida juht ei saa muuta.

6.4.2.   Tühikäik

6.4.2.1.   Käsikäigukasti ja poolautomaatse käigukasti kohta vt tabeleid 1 ja 2.

6.4.2.2.   Automaatkäigukast

Pärast esialgset sisselülitamist ei tohi käiguvalitsat katse jooksul kasutada, välja arvatud allpool punktis 6.4.3.3 määratletud juhul või kui käiguvalitsaga saab sisse lülitada kiirkäigu (kui see on olemas).

6.4.3.   Kiirendused

6.4.3.1.   Kiirendamise käigus peab kiirendus olema kogu aeg võimalikult ühtlane.

6.4.3.2.   Kui kiirendamist ei ole võimalik viia lõpule ettenähtud aja jooksul, võetakse vajalik lisaaeg võimaluse korral käiguvahetuseks ettenähtud aja arvelt, selle võimaluse puudumisel aga järgneva püsikiiruse perioodi arvelt.

6.4.3.3.   Automaatkäigukastid

Kui kiirendamist ei ole võimalik viia lõpule ettenähtud aja jooksul, kasutatakse käiguvalitsat käsikäigukastide puhul kohaldatavate nõuete kohaselt.

6.4.4.   Aeglustused

6.4.4.1.   Kõigi linnasõidu põhitsükli (esimene osa) aeglustamiste korral võetakse jalg gaasipedaalilt, sidur jääb ühendatuks. Sidur lahutatakse käigukangi kasutamata alltoodud kiiruste seast kõrgemal kiirusel: 10 km/h või mootori tühikäigukiirusele vastav kiirus.

Kõigi linnavälise sõidu (teine osa) aeglustamiste korral võetakse jalg gaasipedaalilt, sidur jääb ühendatuks. Sidur lahutatakse käigukangi kasutamata kiirusel 50 km/h viimaseks aeglustamiseks.

6.4.4.2.   Kui aeglustusperiood on vastava katsefaasi puhul ettenähtust pikem, rakendatakse katsetsükli aegadest kinnipidamiseks sõiduki pidureid.

6.4.4.3.   Kui aeglustusperiood on vastava katsefaasi puhul ettenähtust lühem, kasutatakse teoreetilise tsükli taastamiseks järgneva perioodiga sujuvalt liituvat püsikiiruse või tühikäigul töötamise perioodi.

6.4.4.4.   Linnasõidu põhitsükli (esimene osa) aeglustusaja lõpus (sõiduki seismajäämine rullidel) pannakse käik neutraalasendisse ning sidur ühendatakse.

6.4.5.   Püsikiirused

6.4.5.1.   Kiirendamiselt püsikiirusele üleminekul tuleb hoiduda „pumpamisest” või seguklapi sulgemisest.

6.4.5.2.   Püsikiiruse perioodide vältel hoitakse gaasipedaali fikseeritud asendis.

6.4.6.   Proovide võtmine

Proovide võtmine algab (BS) enne mootori käivitamist või käivitamise hetkest ning lõpeb linnavälise sõidu viimase tühikäiguaja lõppemisel (teine osa, proovivõtu lõpp, ES) või VI tüübi katsete puhul viimase linnasõidu põhitsükli (esimene osa) viimase tühikäiguaja lõppemisel.

6.4.7.   Katse ajal tuleb kiirus registreerida reaalajas või koguda andmekogumissüsteemi abil, et oleks võimalik määrata sooritatud töötsüklite täpsust.

6.4.8.   Tahkeid osakesi mõõdetakse tahkete osakeste proovivõtusüsteemis pidevalt. Keskmised kontsentratsioonid määratakse analüsaatori signaalide integreerimise teel katsetsükli kestel.

6.5.   Katsejärgsed menetlused

6.5.1.   Gaasianalüsaatori kontroll

Kontrollitakse pidevaks mõõtmiseks kasutatavate analüsaatorite nullgaasi ja võrdlusgaasi lugemeid. Katse loetakse kehtivaks, kui enne ja pärast katset saadud väärtuste erinevus ei ületa 2 % võrdlusgaasi puhul leitud väärtusest.

6.5.2.   Tahkete osakeste filtri kaalumine

Võrdlusfiltreid kaalutakse 8 tunni jooksul katsefiltri kaalumisest arvates. Saastunud tahkete osakeste katsefilter viiakse kaalumiskambrisse ühe tunni jooksul pärast heitgaaside analüüsimist. Katsefiltrit konditsioneeritakse vähemalt 2 tundi ja kõige rohkem 80 tundi ning seejärel kaalutakse.

6.5.3.   Kogumiskoti analüüs

6.5.3.1.   Kotis sisalduvate gaaside analüüs tuleb teostada võimalikult kiiresti ning mitte mingil juhul hiljem kui 20 minutit pärast katsetsükli lõppu.

6.5.3.2.   Enne iga proovi analüüsimist tuleb analüsaator igale saasteainele vastava mõõtepiirkonna puhul asjakohase nullgaasiga nullida.

6.5.3.3.   Seejärel reguleeritakse analüsaatorid kalibreerimiskõveratele vastavaks, kasutades võrdlusgaase, mille nimikontsentratsioonid jäävad vahemikku 70–100 % mõõtepiirkonnast.

6.5.3.4.   Järgmiseks kontrollitakse uuesti analüsaatorite nullpunkte. Kui näidu erinevus punkti 6.5.3.2 kohaselt saadud näidust on suurem kui 2 % mõõtepiirkonnast, tuleb selle analüsaatori puhul menetlust korrata.

6.5.3.5.   Seejärel analüüsitakse proove.

6.5.3.6.   Pärast analüüsimist kontrollitakse null- ja võrdluspunkte samade gaaside abil uuesti. Kui nimetatud järelkontrollimiste tulemused ei erine eespool punktis 6.5.3.3 saadud tulemustest rohkem kui ± 2 %, loetakse analüüsi tulemused vastuvõetavaks.

6.5.3.7.   Käesoleva punkti kõigis alapunktides peavad erinevate gaaside voolukiirused ja rõhud olema samad kui analüsaatorite kalibreerimisel kasutatud voolukiirused ja rõhud.

6.5.3.8.   Iga gaasides sisalduva mõõdetud saasteaine kontsentratsiooniks loetakse väärtus, mis on saadud pärast mõõteseadme näidu stabiliseerumist. Süsivesinike mass diiselmootorite heitgaasides arvutatakse HFID-seadme integreeritud näitude põhjal ning seda korrigeeritakse vajaduse korral vooluhulga kõikumiste kompenseerimiseks, nagu on näidatud punktis 6.6.6.

6.6.   Heitmete arvutamine

6.6.1.   Mahu määramine

6.6.1.1.   Mahu arvutamine juhul, kui kasutatakse muutuva lahjenduse seadet koos pidevat voolu tagava regulaatoriga, mis toimib Venturi toru või ava abil.

Mahuvoolu parameetreid registreeritakse pidevalt ning arvutatakse välja üldmaht katse vältel.

6.6.1.2.   Mahu arvutamine mahtpumba kasutamisel.

Mahtpumbaga süsteemides mõõdetud lahjendatud heitgaasi maht arvutatakse järgmise valemi abil:

V = Vo · N

kus:

V

=

lahjendatud gaasi maht liitrites katse kohta (enne korrigeerimist),

Vo

=

katsetingimustes mahtpumba abil siirdatud gaasi maht liitrites pöörde kohta;

N

=

pöörete arv katse kohta.

6.6.1.3.   Mahu korrigeerimine vastavalt standardtingimustele

Lahjendatud heitgaasi mahtu korrigeeritakse järgmise valemi abil:

Formula

(1)

kus:

Formula

(2)

PB

=

õhurõhk katseruumis (kPa),

P1

=

vaakum mahtpumba sisselaskeava juures ümbritseva õhu rõhu suhtes (kPa),

Tp

=

katse ajal mahtpumpa siseneva lahjendatud heitgaasi keskmine temperatuur (K).

6.6.2.   Väljapaisatud gaasiliste ja tahkete osakeste heitmete üldmass

Iga sõidukist katse ajal väljapaisatud saasteaine massi M määramiseks korrutatakse asjaomase gaasi mahtkontsentratsioon selle gaasi mahuga, arvestades järgmisi tihedusi, mis saavutatakse eespool mainitud standardtingimustes:

süsinikmonooksiidi (CO) puhul:

d = 1,25 g/l

süsivesinike puhul:

 

bensiini (E5) puhul (C1H1,89O0,016):

d = 0,631 g/1

diislikütuse (B5) puhul (C1H1,86O0,005):

d = 0,622 g/1

vedelgaasi puhul (C1H2,525):

d = 0,649 g/l

maagaasi/biometaani puhul (C1H4):

d = 0,714 g/l

etanooli (E85) puhul (C1H2,74O0,385):

d = 0,932 g/l

lämmastikoksiidide (NOx) puhul:

d = 2,05 g/1

6.6.3.   Gaasiliste heitmete massi arvutamiseks kasutatakse järgmist võrrandit:

Formula

(3)

kus:

Mi

=

saasteaine i heitmete mass grammides kilomeetri kohta,

Vmix

=

lahjendatud heitgaasi maht, väljendatuna liitrites katse kohta ning korrigeerituna standardtingimustele vastavaks (273,2 K ja 101,33 kPa),

Qi

=

saasteaine i tihedus grammides liitri kohta normaaltemperatuuril ja -rõhu juures (273,2 K ja 101,33 kPa),

kh

=

niiskuskorrektsioonitegur, mille abil arvutatakse heitgaasis sisalduvate lämmastikoksiidide heitkogused. Süsivesinike ja CO puhul niiskuskorrektsiooni ei kasutata,

Ci

=

saasteaine i kontsentratsioon lahjendatud heitgaasis, korrigeerituna lahjendusõhus sisalduva saasteaine i kogusele vastavaks, ppm,

d

=

töötsüklile vastav vahemaa kilomeetrites.

6.6.4.   Korrektsioon lahjendusõhus sisalduva kontsentratsiooni suhtes

Saasteaine kontsentratsiooni lahjendatud heitgaasis korrigeeritakse selle saasteaine koguse võrra lahjendusõhus järgmiselt:

Formula

(4)

kus:

Ci

=

saasteaine i kontsentratsioon lahjendatud heitgaasis, väljendatuna miljondikes (ppm) ja korrigeerituna lahjendusõhus sisalduva saasteaine i kontsentratsiooni suhtes,

Ce

=

lahjendatud heitgaasis mõõdetud saasteaine i kontsentratsioon, väljendatuna miljondikes (ppm),

Cd

=

saasteaine i kontsentratsioon lahjendusõhus, väljendatuna miljondikes (ppm),

DF

=

lahjendustegur.

Lahjendustegur arvutatakse järgmise valemi abil:

Formula

bensiini (E5) puhul

(5a)

Formula

diisli (B5) puhul

(5a)

Formula

vedelgaasi puhul

(5b)

Formula

maagaasi/biometaani puhul

(5c)

Formula

etanooli (E85) puhul

(5d)

Nendes valemites:

CCO2

=

CO2 kontsentratsioon kogumiskotis sisalduvas lahjendatud heitgaasis, väljendatuna mahuprotsentides,

CHC

=

süsivesinike kontsentratsioon kogumiskotis sisalduvas lahjendatud heitgaasis, väljendatuna süsiniku ekvivalendina miljondikes (ppm),

CCO

=

CO kontsentratsioon kogumiskotis sisalduvas lahjendatud heitgaasis, väljendatuna miljondikes (ppm).

Muude süsivesinike kui metaani kontsentratsioon arvutatakse järgmiselt:

CNMHC = CTHC – (Rf CH4 · CCH4)

kus:

CNMHC

=

NMHC korrigeeritud kontsentratsioon lahjendatud heitgaasis, väljendatuna süsiniku ekvivalendina miljondikes (ppm),

CTHC

=

THC kontsentratsioon lahjendatud heitgaasis, väljendatuna süsiniku ekvivalendina miljondikes (ppm) ja korrigeerituna lahjendusõhus sisalduva THC kontsentratsiooni võrra,

CCH4

=

CH4 kontsentratsioon lahjendatud heitgaasis, väljendatuna süsiniku ekvivalendina miljondikes (ppm) ja korrigeerituna lahjendusõhus sisalduva CH4 kontsentratsiooni võrra,

Rf CH4

=

metaani FID kalibreerimistegur, nagu on sätestatud 4.a lisa 3. liite punktis 2.3.3.

6.6.5.   NO niiskuskorrektsiooniteguri arvutamine

Korrigeerimaks niiskuse mõju lämmastikoksiidide puhul saadud tulemustele, kasutatakse järgmisi arvutusi:

Formula

(6)

kus:

Formula

kus:

H

=

absoluutne niiskus, väljendatuna vee kogusena grammides kilogrammi kuiva õhu kohta,

Ra

=

ümbritseva õhu suhteline niiskus, väljendatuna protsentides,

Pd

=

küllastunud auru rõhk ümbritseva õhu temperatuuril (kPa),

PB

=

õhurõhk ruumis (kPa).

6.6.6.   Süsivesinike mõõtmine diiselmootorite puhul

Süsivesinike heitkoguste määramiseks diiselmootorite puhul arvutatakse keskmine süsivesinike kontsentratsioon järgmiselt:

Formula

(7)

kus:

Formula

=

kuumutatava FID-seadme näitude integraal kogu katse lõikes (t2–t1)

Ce

=

CHC asendatakse kõigis asjakohastes võrrandites lahjendatud heitgaasis mõõdetud süsivesinike kontsentratsiooniga Ci miljondikes (ppm)

6.6.7.   Tahkete osakeste määramine

Tahkete osakeste heitkoguse Mp (g/km) arvutamiseks kasutatakse võrrandit:

Formula

kui heitgaasid suunatakse tunnelist välja;

Formula

kui heitgaasid suunatakse tagasi tunnelisse;

kus:

Vmix

=

lahjendatud heitgaaside maht (vt punkt 6.6.1) standardtingimustes;

Vep

=

tahkete osakeste filtrit läbivate heitgaaside maht standardtingimustes;

Pe

=

filtri(te)sse kogutud tahkete osakeste mass;

d

=

töötsüklile vastav vahemaa kilomeetrites;

Mp

=

tahkete osakeste heitkogus (g/km).

Kui näitu korrigeeritakse tahkete osakeste fooni taseme võrra lahjendussüsteemis, määratakse viimane vastavalt punktile 6.2.4. Sellisel juhul arvutatakse tahkete osakeste mass (g/km) järgmiselt:

Formula

kui heitgaasid suunatakse tunnelist välja;

Formula

kui heitgaasid suunatakse tagasi tunnelisse;

kus:

Vap

=

tahkete osakeste taustafiltrit läbiva tunneliõhu maht standardtingimustes;

Pa

=

taustafiltrisse kogutud tahkete osakeste mass;

DF

=

punktis 6.6.4 määratletud lahjendustegur.

Kui foonikorrektsiooni kasutamisel saadakse tulemuseks negatiivne tahkete osakeste mass (g/km), loetakse tahkete osakeste massiks null g/km.

6.6.8.   Tahkete osakeste arvu määramine

Tahkete osakeste arvu leidmiseks kasutatakse järgmist võrrandit:

Formula

kus:

N

=

tahkete osakeste hulk, väljendatuna tahkete osakeste arvuna kilomeetri kohta;

V

=

lahjendatud heitgaasi maht, väljendatuna liitrites katse kohta ning korrigeerituna standardtingimustele vastavaks (273,2 K ja 101,33 kPa);

K

=

kalibreerimisfaktor, millega korrigeeritakse tahkete osakeste loenduri mõõt võrdlusseadme taseme suhtes, kui selline korrektsioon ei toimu juba tahkete osakeste loenduri sees. Kui kalibreerimisfaktorit kohaldatakse loenduris, loetakse ülaltoodud võrrandis k väärtuseks 1;

Formula

=

tahkete osakeste korrigeeritud kontsentratsioon lahjendatud heitgaasis, väljendatuna tahkete osakeste keskmise arvuna kuupsentimeetri kohta heitmekatse jooksul, kaasa arvatud kogu sõidutsükli kestel. Kui osakeste loendurist saadavad keskmise mahtkontsentratsiooni tulemused (Formula) ei ole esitatud standardtingimustel (273,2 K ja 101,33 kPa), tuleb need nendele tingimustele vastavaks korrigeerida (Formula);

Formula

=

lenduvate osakeste püüduri keskmise osakeste kontsentratsiooni vähenduskoefitsient katses kasutatava lahjendusseadistuse juures;

d

=

töötsüklile vastav vahemaa kilomeetrites;

Formula

=

arvutatakse järgmisest võrrandist:

Formula

kus:

Ci =

lahjendatud heitgaasis sisalduvate tahkete osakeste kontsentratsioon diskreetsel mõõtmisel tahkete osakeste loenduris, väljendatuna tahkete osakeste arvus kuupsentimeetri kohta ja korrigeerituna samaaegsuse suhtes;

n =

töötsüklis tehtud tahkete osakeste kontsentratsiooni diskreetsete mõõtmiste koguarv;

n

arvutatakse järgmisest võrrandist:

n = T · f

kus:

T

=

töötsükli kestus sekundites;

f

=

osakeste loenduri andmesalvestussagedus (Hz).

6.6.9.   Perioodiliselt regenereeruvate seadmetega varustatud sõidukite heitmete massi arvestamine

Kui sõiduk on varustatud eeskirja nr 83 06-seeria muudatuste 13. lisas määratletud perioodiliselt regenereeruva süsteemiga, kohaldatakse 13. lisa „Perioodiliselt regenereeruva süsteemiga sõiduki heitkoguste katsemenetlus”.

6.6.9.1.

13. lisa kohaldatakse ainult osakeste massi mõõtmiseks, mitte aga osakeste arvu mõõtmiseks.

6.6.9.2.

Kui sõidukil on käimas regulaarne regeneratsioonitsükkel, ei tohi osakeste massi mõõtmiseks proovide võtmisel filtripinna temperatuur olla üle 192 °C.

6.6.9.3.

Kui regeneratsioonisüsteem on stabiilsetes koormustingimustes (st kui parajasti ei ole käimas regeneratsioonitsükkel), soovitatakse katse ajal osakeste massi proovide võtmisel, et sõiduk oleks läbinud > 1/3 läbisõidust, mis jääb kahe ettenähtud regeneratsioonitsükli vahele, või et perioodiliselt regenereeruv süsteem saaks vastava koormuse sõidukilt maha monteerituna.

Toodangu vastavuse kontrolli puhul võib tootja tagada, et see oleks arvestatud eraldumiskoefitsiendi sisse. Sellisel juhul asendatakse käesoleva eeskirja punkt 8.2.3.2.2 käesoleva lisa punktiga 6.6.9.3.1.

6.6.9.3.1.

Kui tootja soovib sõidukid sisse sõita (x km, kus ottomootoriga sõidukite puhul x ≤ 3 000 km ja diiselmootoriga sõidukite puhul x ≤ 15 000 km ning kui sõiduk on läbinud > 1/3 kahe järjestikuse regeneratsioonitsükli vahelisest läbisõidust), on menetlus järgmine:

a)

esimese katsetatava sõiduki saasteainete heitkogused (I tüüp) määratakse 0 km ja x km juures,

b)

arvutatakse iga saasteaine heitkoguste 0 km ja x km vaheline eraldumiskoefitsient:

Formula

See võib olla väiksem kui 1,

a)

teisi sõidukeid ei sõideta sisse, nende heitkogus 0 km juures korrutatakse eraldumiskoefitsiendiga.

Sel juhul määratakse kindlaks järgmised väärtused:

a)

esimese sõiduki x km väärtused;

b)

teiste sõidukite 0 km väärtused, korrutatuna eraldumiskoefitsiendiga.

Tabel 1

Linnasõidu põhitöötsükkel šassiidünamomeetril (esimene osa)

 

Toiming

Faas

Kiirendus

(m/s2)

Kiirus

(km/h)

Iga

Kumulatiivne aeg (s)

Käik, mida tuleb kasutada käsikäigukasti puhul

toimingu kestus (s)

faasi kestus (s)

1

Tühikäik

1

0

0

11

11

11

6 s PM + 5 s K1  (1)

2

Kiirendus

2

1,04

0–15

4

4

15

1

3

Püsikiirus

3

0

15

9

8

23

1

4

Aeglustus

4

–0,69

15–10

2

5

25

1

5

Aeglustus lahutatud siduriga

 

–0,92

10–0

3

 

28

K1  (1)

6

Tühikäik

5

0

0

21

21

49

16 s PM + 5 s K1  (1)

7

Kiirendus

6

0,83

0–15

5

12

54

1

8

Käiguvahetus

 

 

15

2

 

56

 

9

Kiirendus

0,94

15–32

5

61

2

10

Püsikiirus

7

0

32

24

24

85

2

11

Aeglustus

8

–0,75

32–10

8

11

93

2

12

Aeglustus lahutatud siduriga

 

–0,92

10–0

3

 

96

K 2  (1)

13

Tühikäik

9

0

0

21

 

117

16 s PM + 5 s K1  (1)

14

Kiirendus

10

0,83

0–15

5

26

122

1

15

Käiguvahetus

 

 

15

2

 

124

 

16

Kiirendus

0,62

15–35

9

133

2

17

Käiguvahetus

 

35

2

135

 

18

Kiirendus

0,52

35–50

8

143

3

19

Püsikiirus

11

0

50

12

12

155

3

20

Aeglustus

12

–0,52

50–35

8

8

163

3

21

Püsikiirus

13

0

35

13

13

176

3

22

Käiguvahetus

14

 

35

2

12

178

 

23

Aeglustus

 

–0,99

35–10

7

 

185

2

24

Aeglustus lahutatud siduriga

–0,92

10–0

3

188

K2  (1)

25

Tühikäik

15

0

0

7

7

195

7 s PM (1)


Tabel 2

I tüübi katse linnaväline sõit (teine osa)

Toimingu jrk

Toiming

Faas

Kiirendus

(m/s 2)

Kiirus

(km/h)

Iga

Kumulatiivne aeg (s)

Käik, mida tuleb kasutada käsikäigukasti puhul

toimingu kestus (s)

faasi kestus (s)

1

Tühikäik

1

0

0

20

20

20

K1  (2)

2

Kiirendus

2

0,83

0–15

5

41

25

1

3

Käiguvahetus

 

15

2

27

4

Kiirendus

0,62

15–35

9

36

2

5

Käiguvahetus

 

35

2

38

6

Kiirendus

0,52

35–50

8

46

3

7

Käiguvahetus

 

50

2

48

8

Kiirendus

0,43

50–70

13

61

4

9

Püsikiirus

3

0

70

50

50

111

5

10

Aeglustus

4

–0,69

70–50

8

8

119

4 s.5 + 4 s.4

11

Püsikiirus

5

0

50

69

69

188

4

12

Kiirendus

6

0,43

50–70

13

13

201

4

13

Püsikiirus

7

0

70

50

50

251

5

14

Kiirendus

8

0,24

70–100

35

35

286

5

15

Püsikiirus (3)

9

0

100

30

30

316

5 (3)

16

Kiirendus (3)

10

0,28

100–120

20

20

336

5 (3)

17

Püsikiirus (3)

11

0

120

10

20

346

5 (3)

18

Aeglustus (3)

12

–0,69

120–80

16

34

362

5 (3)

19

Aeglustus (3)

–1,04

80–50

8

370

5 (3)

20

Aeglustus lahutatud siduriga

1,39

50–0

10

380

K5  (2)

21

Tühikäik

13

0

0

20

20

400

PM (2)


Tabel 3

Simuleeritud inerts ja dünamomeetri koormusnõuded

Sõiduki tuletatud mass TM (kg)

Ekvivalentne inerts

Dünamomeetril neelduv võimsus ja koormus kiirusel 80 km/h

Sõidutakistuse koefitsient

 

kg

kW

N

a (N)

b (N/kph)

TM ≤ 480

455

3,8

171

3,8

0,0261

480 < TM ≤ 540

510

4,1

185

4,2

0,0282

540 < TM ≤ 595

570

4,3

194

4,4

0,0296

595 < TM ≤ 650

625

4,5

203

4,6

0,0309

650 < TM ≤ 710

680

4,7

212

4,8

0,0323

710 < TM ≤ 765

740

4,9

221

5,0

0,0337

765 < TM ≤ 850

800

5,1

230

5,2

0,0351

850 < TM ≤ 965

910

5,6

252

5,7

0,0385

965 < TM ≤ 1 080

1 020

6,0

270

6,1

0,0412

1 080 < TM ≤ 1 190

1 130

6,3

284

6,4

0,0433

1 190 < TM ≤ 1 305

1 250

6,7

302

6,8

0,0460

1 305 < TM ≤ 1 420

1 360

7,0

315

7,1

0,0481

1 420 < TM ≤ 1 530

1 470

7,3

329

7,4

0,0502

1 530 < TM ≤ 1 640

1 590

7,5

338

7,6

0,0515

1 640 < TM ≤ 1 760

1 700

7,8

351

7,9

0,0536

1 760 < TM ≤ 1 870

1 810

8,1

365

8,2

0,0557

1 870 < TM ≤ 1 980

1 930

8,4

378

8,5

0,0577

1 980 < TM ≤ 2 100

2 040

8,6

387

8,7

0,0591

2 100 < TM ≤ 2 210

2 150

8,8

396

8,9

0,0605

2 210 < TM ≤ 2 380

2 270

9,0

405

9,1

0,0619

2 380 < TM ≤ 2 610

2 270

9,4

423

9,5

0,0646

2 610 < RW

2 270

9,8

441

9,9

0,0674

Joonis 1

I tüübi katse töötsükkel

Image

Joonis 2

I tüübi katse linnasõidu põhitsükkel

Image

Joonis 3

I tüübi katse linnavälise sõidu tsükkel (teine osa)

Image


(1)  PM = vabakäik, sidur ühendatud. K1, K2 = esimene või teine käik sisse lülitatud, sidur lahutatud.

(2)  PM = vabakäik, sidur ühendatud. K1, K5 = esimene või viies käik sisse lülitatud, sidur lahutatud.

(3)  Kui sõiduk on varustatud enama kui viie käiguga jõuülekandega, võib vastavalt tootja soovitustele kasutada täiendavaid käike.

1. liide

Šassiidünamomeeter

1.   SPETSIFIKATSIOON

1.1.   Üldnõuded

1.1.1.

Dünamomeeter peab simuleerima sõidutakistust vastavalt ühele järgmistest liigitustest:

a)

fikseeritud koormuskõveraga dünamomeeter, st dünamomeeter, mille füüsikalised omadused tagavad fikseeritud kujuga koormuskõvera,

b)

muudetava koormuskõveraga dünamomeeter, st dünamomeeter, mille puhul koormuskõvera kuju saab muuta vähemalt kahe teekoormuse parameetri muutmise kaudu.

1.1.2.

Dünamomeetrite puhul, millel on elektriline inertsi simuleerimise seade, tuleb tõestada nende samaväärsust mehaaniliste inertsisüsteemidega. Samaväärsuse tõestamine viiakse läbi käesoleva lisa 6. liites kirjeldatud viisil.

1.1.3.

Juhul, kui šassiidünamomeetril ei ole võimalik kiiruste vahemikus 10–120 km/h simuleerida kogu sõidutakistust teel, soovitatakse kasutada järgmiste omadustega šassiidünamomeetrit.

1.1.3.1.

Piduril neelduv koormus ja šassiidünamomeetri sisehõõrdemõju kiirusel 0–120 km/h on järgmine:

F = (a + b · V2) ± 0,1 · F80 (ei ole negatiivne)

kus:

F

=

šassiidünamomeetril neelduv kogukoormus (N),

a

=

veeretakistusjõule vastav väärtus (N),

b

=

õhutakistuse koefitsiendile vastav väärtus (N/(km/h)2),

V

=

kiirus (km/h),

F80

=

koormus kiirusel 80 km/h (N).

1.2.   Erinõuded

1.2.1.

Dünamomeetri seadistus ei tohi aja jooksul muutuda. See ei tohi põhjustada sõiduki juures tajutavat vibratsiooni, mis võiks halvendada sõiduki tavapäraseid tööomadusi.

1.2.2.

Šassiidünamomeetril võib olla üks või kaks rulli. Eesmise rulli abil käitatakse otseselt või kaudselt inertsmasse ja võimsuse rakendamise seadet.

1.2.3.

Koormuse näitu peab olema võimalik mõõta ja registreerida täpsusega ±5 %.

1.2.4.

Fikseeritud koormuskõveraga dünamomeetri puhul peab koormuse reguleerimise täpsus kiirusel 80 km/h olema ±5 %. Muudetava koormuskõveraga dünamomeetri puhul peab dünamomeetri koormust saama reguleerida sõidutakistusele vastavaks 120, 100, 80, 60 ja 40 km/h juures täpsusega ±5 % ja 20 km/h juures ±10 %. Väiksemate kiiruste puhul peab dünamomeetril neelduv võimsus olema positiivne.

1.2.5.

Pöörlevate osade koguinerts (vajaduse korral koos simuleeritud inertsiga) peab olema teada ning jääma katse puhul kasutatava inertsiklassi väärtuse suhtes vahemikku ±20 kg.

1.2.6.

Sõiduki kiirust mõõdetakse rulli pöörlemiskiiruse alusel (kahe rulliga dünamomeetri puhul esirulli pöörlemiskiiruse alusel). Kiiruste puhul üle 10 km/h peab mõõtmiste täpsus olema ±1 km/h.

Sõiduki läbitud tegelikku vahemaad mõõdetakse rulli pöörlemise alusel (kahe rulliga dünamomeetri puhul esirulli pöörlemise alusel).

2.   DÜNAMOMEETRI KALIBREERIMINE

2.1.   Sissejuhatus

Käesolevas jaos kirjeldatakse meetodit, mida kasutatakse dünamomeetri piduril neelduva koormuse määramiseks. Neelduv koormus koosneb hõõrdumisel neelduvast koormusest ja võimsuse neeldumisseadmel neelduvast koormusest.

Dünamomeeter pannakse tööle väljaspool katsekiiruste vahemikku. Seejärel ühendatakse dünamomeetri käitamiseks kasutatav seade lahti: rulli pöörlemiskiirus väheneb.

Rullide kineetiline energia hajub võimsuse neeldumise seadmes ja hõõrdumise tagajärjel. See meetod ei võta arvesse rullide sisehõõrdemõju erinevusi, mis tekivad vastavalt sellele, kas rullidel on sõiduk või mitte. Vabalt pöörleva tagumise rulli hõõrdumisest tulenevad mõjud jäetakse arvestamata.

2.2.   Koormusnäidiku kalibreerimine kiirusel 80 km/h

Järgmist menetlust kasutatakse koormusnäidiku kalibreerimiseks 80 km/h neelduva koormuse funktsioonina.

2.2.1.

Määratakse rulli pöörlemiskiirus (kui seda ei ole tehtud varem). Selleks võib kasutada lisamõõteratast, pöörete loendurit või mõnda muud meetodit.

2.2.2.

Sõiduk paigutatakse dünamomeetrile või kasutatakse mõnda muud meetodit dünamomeetri töölerakendamiseks.

2.2.3.

Kasutatavale inertsiklassile vastava inertsi simuleerimiseks kasutatakse vastavat hooratast või mõnda muud süsteemi.

Joonis 4

Šassiidünamomeetris neelduvat võimsust illustreeriv joonis

Image

2.2.4.

Dünamomeeter viiakse kiirusele 80 km/h.

2.2.5.

Registreeritakse koormuse näit Fi (N).

2.2.6.

Dünamomeeter viiakse kiirusele 90 km/h.

2.2.7.

Dünamomeetri käivitamiseks kasutatav seade ühendatakse lahti.

2.2.8.

Registreeritakse aeg, mis dünamomeetril kulub kiiruselt 85 km/h kiiruseni 75 km/h jõudmiseks.

2.2.9.

Võimsuse rakendamise seade reguleeritakse erinevale tasemele.

2.2.10.

Punktides 2.2.4–2.2.9 kirjeldatud toiminguid korratakse nii mitu korda, kui on vaja, et kasutatav koormuste vahemik saaks kaetud.

2.2.11.

Arvutatakse neelduv koormus, kasutades valemit:

Formula

kus:

F

=

neelduv koormus (N),

Mi

=

ekvivalentne inerts (kg) (välja arvatud vaba tagumise rulli inertsimõju),

ΔV

=

kiiruse muut (m/s) (10 km/h = 2,775 m/s),

t

=

aeg, mis kulub rullil üleminekuks kiiruselt 85 km/h kiirusele 75 km/h.

2.2.12.

Joonisel 5 on näidatud 80 km/h juures mõõdetud koormus 80 km/h juures neelduva koormuse funktsioonina.

Joonis 5

80 km/h juures mõõdetud koormus 80 km/h juures neelduva koormuse funktsioonina

Image

2.2.13.

Eespool punktides 2.2.3–2.2.12 kirjeldatud toiminguid tuleb korrata kõigi kasutatavate inertsiklasside puhul.

2.3.   Koormusnäidiku kalibreerimine muudel kiirustel

Eespool punktis 2.2 kirjeldatud menetlust korratakse valitud kiiruste puhul nii tihti kui vaja.

2.4.   Jõu või pöördemomendi kalibreerimine

Sama menetlust kasutatakse ka jõu ja pöördemomendi kalibreerimiseks.

3.   KOORMUSKÕVERA KONTROLL

3.1.   Menetlus

Dünamomeetril neelduva võimsuse kõverat kontrollitakse vastavalt etalonseadistusele kiirusel 80 km/h järgmiselt.

3.1.1.

Sõiduk paigutatakse dünamomeetrile või kasutatakse mõnda muud meetodit dünamomeetri töölerakendamiseks.

3.1.2.

Dünamomeeter reguleeritakse kiirusel 80 km/h neelduvale koormusele (F).

3.1.3.

Registreeritakse koormused, mis neelduvad kiirustel 120, 100, 80, 60, 40 ja 20 km/h.

3.1.4.

Joonestatakse kõver F(V) ning kontrollitakse selle vastavust käesoleva liite punkti 1.1.3.1 nõuetele.

3.1.5.

Punktides 3.1.1–3.1.4 kirjeldatud menetlust korratakse teiste kiirusele 80 km/h vastavate võimsuse F väärtuste puhul ning teiste inertsi väärtuste puhul.

2. liide

Heitgaasilahjendussüsteem

1.   SÜSTEEMI SPETSIFIKATSIOON

1.1.   Süsteemi ülevaade

Kasutatakse täisvoolu-lahjendussüsteemi. See nõuab sõiduki heitgaaside pidevat lahjendamist kontrollitud tingimustes välisõhuga. Heitgaaside ja lahjendusõhu segu kogumaht mõõdetakse ja analüüsiks kogutakse selle mahu suhtes püsivalt proportsionaalne proov. Saasteainete kogused määratakse proovis leiduva kontsentratsiooni põhjal, mida korrigeeritakse välisõhu saasteainesisalduse ja katseperioodi kogu vooluhulga suhtes.

Heitgaasilahjendussüsteem koosneb ülekandetorust, segamiskambrist ja lahjendustunnelist, lahjendusõhu konditsioneerimisseadmest, imiseadmest ja voolumõõturist. Lahjendustunnelisse paigaldatakse proovivõtturid, nagu on sätestatud 3., 4. ja 5. liites.

Eespool kirjeldatud segamiskamber kujutab endast anumat (näiteks sellist, nagu on kujutatud joonistel 6 ja 7), milles sõiduki heitgaasid ja lahjendusõhk segunevad, moodustades kambri väljalaskeava juures homogeense segu.

1.2.   Üldnõuded

1.2.1.   Sõiduki heitgaase lahjendatakse piisava koguse välisõhuga, vältimaks vee kondenseerumist proovivõtu- ja mõõtesüsteemis kõigi katse käigus esineda võivate tingimuste puhul.

1.2.2.   Õhu ja heitgaasi segu peab proovivõtturi asukohas olema homogeenne (vt punkt 1.3.3 allpool). Proovivõttur peab võtma lahjendatud heitgaasidest representatiivse proovi.

1.2.3.   Süsteem peab võimaldama mõõta lahjendatud heitgaaside üldmahtu.

1.2.4.   Proovivõtusüsteem peab olema gaasitihe. Muutuval lahjendamisel põhineva proovivõtusüsteemi ehitus ja materjalid peavad olema sellised, et need ei mõjutaks saasteaine kontsentratsiooni lahjendatud heitgaasis. Kui süsteemi mõni komponent (soojusvaheti, tsüklon, ülelaadur vms) muudab saasteaine kontsentratsiooni lahjendatud heitgaasis ning viga ei ole võimalik parandada, võetakse vastava saasteaine proov asjaomasest komponendist ülesvoolu.

1.2.5.   Kõik lahjendussüsteemi osad, mis puutuvad kokku lahjendamata ja lahjendatud heitgaasiga, peavad olema konstrueeritud nii, et tahkete osakeste sadestumine või muutumine oleks võimalikult vähene. Kõik osad peavad olema valmistatud elektrit juhtivast materjalist, mis ei reageeri heitgaasi komponentidega, ning need peavad olema maandatud, et vältida elektrostaatilist toimet.

1.2.6.   Kui katsetatav sõiduk on varustatud mitmeharulise väljalasketoruga, ühendatakse ühendustorud omavahel võimalikult sõiduki lähedal, kahjustamata seejuures selle tööd.

1.2.7.   Muutuvlahjendusega proovivõtusüsteemi ehitus peab võimaldama võtta heitgaasidest proove nii, et vasturõhk väljalasketoru ava juures oluliselt ei muutuks.

1.2.8.   Sõiduki ja lahjendussüsteemi vaheline ühendustoru peab olema konstrueeritud nii, et soojuskadu oleks minimaalne.

1.3.   Erinõuded

1.3.1.   Ühendus sõiduki väljalaskesüsteemiga

Sõiduki väljalasketorude ja lahjendussüsteemi vaheline ühendustoru peab olema võimalikult lühike ja vastama järgmistele nõuetele:

a)

selle pikkus peab olema alla 3,6 m pikk või soojusisolatsiooniga toru puhul alla 6,1 m. Toru sisediameeter ei või olla suurem kui 105 mm;

b)

see ei tohi muuta katsetatava sõiduki süsteemiga ühendamata väljalasketorudes mõõdetud staatilist rõhku kiirusel 50 km/h rohkem kui ± 0,75 kPa võrra või kogu katse vältel rohkem kui ± 1,25 kPa võrra. Rõhku mõõdetakse väljalasketorus või sama diameetriga pikendustorus toruotsale võimalikult lähedal. Proovivõtusüsteemi, mis on suuteline hoidma staatilist rõhku täpsusega ± 0,25 kPa, võidakse kasutada juhul, kui sõiduki tootja esitab tehnilisele teenistusele kirjaliku taotluse, milles ta põhjendab väiksema lubatud hälbe kasutamise vajalikkust;

c)

see ei tohi muuta heitgaasi omadusi;

d)

kui kasutatakse elastomeerühendusi, peavad need olema termiliselt võimalikult püsivad ja heitgaasiga võimalikult vähe kokku puutuma.

1.3.2.   Lahjendusõhu konditsioneerimine

Heitgaasi esmaseks lahjendamiseks püsimahuproovivõtutunnelis (CVS-tunnelis) kasutatav lahjendusõhk lastakse läbi filtreeriva materjali, mis suudab vähendada filtrit kõige kergemini läbiva suurusega osakeste hulka ≥ 99,95 %, või läbi filtri, mille klass on standardi EN 1822:1998 järgi vähemalt H13. See vastab HEPA-filtri (High Efficiency Particulate Air) spetsifikatsioonile. Soovi korral võib juhtida lahjendusõhu läbi puusöekihi, enne kui see HEPA filtrisse juhitakse. Enne HEPA-filtrit ja pärast söefiltrit (kui seda kasutatakse) on soovitav paigaldada veel lisaks jämeosakeste filter.

Tootja nõudmise korral võetakse heade inseneritavade kohaselt lahjendusõhu proov tunneli taustosakeste fooni määramiseks, mis seejärel lahutatakse lahjendatud heitgaasis mõõdetud väärtustest.

1.3.3.   Lahjendustunnel

Nähakse ette võimalused sõiduki heitgaasi ja lahjendusõhu segamiseks. Kasutada võib segamisotsikut.

Rõhk segamiskambris ei tohi erineda atmosfäärirõhust rohkem kui ± 0,25 kPa, minimeerimaks selle mõju tingimustele väljalasketorus ning piiramaks rõhukadu lahjendusõhu konditsioneerimisseadmes (kui see on olemas).

Segu homogeensus proovivõtturi asukoha mis tahes ristlõikel ei tohi erineda rohkem kui ± 2 % nende väärtuste keskmisest, mis on saadud vähemalt viiest punktist, mis asuvad gaasivoolu ristlõike diameetril üksteisest võrdsel kaugusel.

Tahkete osakeste heitmete proovivõtuks kasutatakse lahjendustunnelit, mis:

a)

koosneb elektrit juhtivast materjalist sirgest torust, mis peab olema maandatud;

b)

peab olema piisavalt väikese läbimõõduga, et tekiks turbulentne vool (Reynoldsi arv ≥ 4 000), ja piisavalt pikk, et heitgaasid ja lahjendusõhk saaksid täielikult seguneda;

c)

peab olema vähemalt 200 mm diameetriga;

d)

võib olla isoleeritud.

1.3.4.   Imiseade

See seade võib töötada mitmel kindlaksmääratud kiirusel, et tagada piisav gaasivool vee kondenseerumise ärahoidmiseks. See tulemus saavutatakse üldjuhul, kui voolukiirus on:

a)

sõidutsükli kiirendusperioodidel tekkivast maksimaalsest heitgaasivoolust kaks korda suurem või

b)

piisav tagamaks, et CO2 kontsentratsioon lahjendatud heitgaaside kogumiskotis on bensiini ja diislikütuse puhul alla 3 mahuprotsendi, vedelgaasi puhul alla 2,2 mahuprotsendi ning maagaasi/biometaani puhul alla 1,5 mahuprotsendi.

1.3.5.   Mahu mõõtmine esmase lahjendamise süsteemis

Püsimahuproovi võtmise seadmega kogutud lahjendatud heitgaasi üldmahu mõõtmiseks kasutatava meetodi puhul peab mõõtmistäpsus kõikides töötingimustes olema ± 2 %. Kui seade ei suuda kompenseerida heitgaaside ja lahjendusõhu segu temperatuuri muutusi mõõtepunktis, tuleb kasutada soojusvahetit, et temperatuur püsiks ± 6 K piires kindlaksmääratud töötemperatuurist.

Vajaduse korral võib mahumõõteseadme kaitseks kasutada nt tsüklonit, jämefiltrit vmt.

Temperatuuriandur peab olema paigaldatud vahetult enne mahumõõteseadet. Temperatuurianduri mõõtetäpsus ja kordustäpsus peab olema ± 1 K ja selle reageerimisaeg 62 % juures antud temperatuurimuutusest peab olema 0,1 s (silikoonõlis mõõdetud väärtus).

Rõhu erinevus atmosfäärirõhust registreeritakse mahumõõteseadmest ülesvoolu ja vajaduse korral allavoolu.

Rõhu mõõtmisel peab mõõtetäpsus ja kordustäpsus olema kogu katse vältel ± 0,4 kPa.

1.4.   Soovitatava süsteemi kirjeldus

Joonistel 6 ja 7 on kujutatud kaht tüüpi soovitatavaid heitgaasilahjendussüsteeme, mis vastavad käesoleva lisa nõuetele.

Kuna täpseid tulemusi on võimalik saada erinevaid konfiguratsioone kasutades, ei ole skeemi täpne järgimine vajalik. Lisateabe hankimiseks ja erinevate osade talitluse juhtimiseks võib kasutada täiendavaid komponente, näiteks erinevaid seadmeid, ventiile, solenoide ja lüliteid.

1.4.1.   Mahtpumbaga täisvoolu-lahjendussüsteem

Joonis 6

Mahtpumbaga lahjendussüsteem

Image

Mahtpumbaga (PDP) täisvoolu-lahjendussüsteem vastab käesoleva lisa nõuetele, kasutades püsival temperatuuril ja rõhul pumpa läbiva gaasihulga mõõtmise meetodit. Üldmaht määratakse kalibreeritud mahtpumba pöörete arvu lugemise teel. Proportsionaalse proovi saamiseks võetakse proov püsival voolukiirusel pumba, voolumõõturi ja voolu reguleerimise ventiili abil. Kogumisseade koosneb järgmistest osadest:

1.4.1.1.

lahjendusõhu filter (DAF), mida võib vajaduse korral eelnevalt kuumutada. Filter koosneb järgmistest järjestikku paigutatud filtritest: aktiivsöefilter (sissevooluküljel; vabatahtlik) ja HEPA-filter (väljavooluküljel). Enne HEPA-filtrit ja pärast söefiltrit (kui seda kasutatakse) on soovitav paigaldada täiendav jämeosakeste filter. Söefiltri otstarve on vähendada ja stabiliseerida lahjendusõhus sisalduvate välisõhu heitgaaside süsivesinike kontsentratsiooni;

1.4.1.2.

ülekandetoru (TT), mille kaudu sõiduki heitgaasid viiakse lahjendustunnelisse (DT), kus heitgaasid ja lahjendusõhk segunevad homogeenselt;

1.4.1.3.

mahtpump (PDP), mis tekitab õhu ja heitgaasi segu püsimahuvoolu. PDP pöörete arvu ja sellega seonduva temperatuuri ja rõhumõõtmise teel määratakse voolukiirus;

1.4.1.4.

soojusvaheti (HE), millel on piisav võimsus, tagamaks, et vahetult enne mahtpumpa asuvas punktis mõõdetud õhu ja heitgaasi segu temperatuur jääks kogu katse vältel kavandatud töötemperatuurist vahemikku ±6 K. See seade ei tohi mõjutada järgnevalt analüüsiks võetud lahjendatud gaaside saasteainete kontsentratsioone;

1.4.1.5.

segamiskamber (MC), kus heitgaas ja õhk segatakse homogeenselt ning mis võib asetseda sõiduki läheduses, nii et ülekandetoru (TT) oleks võimalikult lühike.

1.4.2.   Kriitilise voolu Venturi toruga täisvoolu-lahjendussüsteem

Joonis 7

Kriitilise voolu Venturi toruga lahjendussüsteem

Image

Kriitilise voolu Venturi toru (CFV) kasutamine täisvoolu-lahjendussüsteemis tugineb kriitilise voolu põhimõtetele voolumehaanikas. Heitgaasi ja lahjendusõhu muutuva segu voolukiirust hoitakse helikiirusel, mis on võrdeline gaasi temperatuuri ruutjuurega. Vooluhulka mõõdetakse, arvutatakse ja integreeritakse katse vältel pidevalt.

Täiendava kriitilise voolu Venturi toru kasutamine tagab lahjendustunnelist võetavate gaasiproovide proportsionaalsuse. Kuna rõhk ja temperatuur on mõlema Venturi toru sisselaskeava juures samad, on proovivõtmiseks kõrvalejuhitud gaasivoolu maht proportsionaalne lahjendatud heitgaasisegu üldmahuga ning käesoleva lisa nõuded on seega täidetud. Kogumisseade koosneb järgmistest osadest:

1.4.2.1.

lahjendusõhu filter (DAF), mida võib vajaduse korral eelnevalt kuumutada. Filter koosneb järgmistest järjestikku paigutatud filtritest: aktiivsöefilter (sissevooluküljel; vabatahtlik) ja HEPA-filter (väljavooluküljel). Enne HEPA-filtrit ja pärast söefiltrit (kui seda kasutatakse) on soovitav paigaldada täiendav jämeosakeste filter. Söefiltri otstarve on vähendada ja stabiliseerida lahjendusõhus sisalduvate välisõhu heitgaaside süsivesinike kontsentratsiooni;

1.4.2.2.

segamiskamber (MC), kus heitgaas ja õhk segatakse homogeenselt ning mis võib asetseda sõiduki läheduses, nii et ülekandetoru (TT) oleks võimalikult lühike;

1.4.2.3.

lahjendustunnel (DT), kust võetakse tahkete osakeste proovid;

1.4.2.4.

mõõtesüsteemi kaitseks võib kasutada nt tsüklonit, jämeosakeste filtrit vmt;

1.4.2.5.

kriitilise voolu Venturi toru (CFV) lahjendatud heitgaasi vooluhulga mõõtmiseks;

1.4.2.6.

puhur (BL), mille võimsus on piisav lahjendatud heitgaasi üldkoguse käitlemiseks.

2.   CVS-SÜSTEEMI KALIBREERIMISMENETLUS

2.1.   Üldnõuded

Püsimahuproovi süsteemi (CVS-süsteemi) kalibreeritakse täpse voolumõõturi ja piiramisseadme abil. Süsteemi läbivat vooluhulka mõõdetakse erinevatel rõhu väärtustel, samuti registreeritakse süsteemi kontrollparameetrid ja seostatakse need vooluga. Kasutatakse dünaamilist voolumõõturit, mis võimaldab teostada mõõtmisi püsimahuproovi võtmisel esinevate suurte voolukiiruste juures. Seadme sertifitseeritud täpsus peab olema vastavuses heakskiidetud siseriikliku või rahvusvahelise standardiga.

2.1.1.   Võib kasutada eri tüüpi voolumõõtureid, näiteks kalibreeritud Venturi toru, laminaarset voolumõõturit või kalibreeritud turbiinmõõturit, tingimusel, et tegemist on käesoleva liite punkti 1.3.5 nõuetele vastavate dünaamiliste mõõtesüsteemidega.

2.1.2.   Järgmistes punktides kirjeldatakse üksikasjalikult PDP- ja CFV-seadmete kalibreerimismeetodeid, mille puhul kasutatakse piisavalt täpset laminaarset voolumõõturit ning kontrollitakse ühtlasi statistiliselt kalibreerimistulemuste kehtivust.

2.2.   Mahtpumba (PDP) kalibreerimine

2.2.1.   Järgnevas kalibreerimismenetluse kirjelduses käsitletakse kalibreerimiseks vajalikke seadmeid, katsekonfiguratsiooni ja mitmesuguseid CVS-pumba voolukiiruse määramiseks mõõdetavaid parameetreid. Kõik pumbaga seotud parameetrid mõõdetakse samaaegselt pumbaga jadaühenduses oleva voolumõõturiga seotud parameetritega. Arvutatud voolukiirus (m3/min pumba sisselaskeava juures absoluutsel rõhul ja temperatuuril) seatakse sõltuvusse korrelatsioonifunktsioonist, mis väljendab pumba parameetrite teatavale kombinatsioonile vastavat väärtust. Seejärel koostatakse pumba voolukiiruse ja korrelatsioonifunktsiooni vahelist seost väljendav lineaarvõrrand. Kui CVS-süsteem töötab mitmel kiirusel, viiakse kalibreerimine läbi kõigi kasutatavate tööpiirkondade puhul.

2.2.2.   Käesolev kalibreerimismenetlus põhineb pumba ja voolumõõturite voolukiirust igas punktis ühendavate parameetrite absoluutväärtuse mõõtmisel. Kalibreerimiskõvera täpsuse ja terviklikkuse tagamiseks järgitakse kolme tingimust:

2.2.2.1.

pumbarõhkusid ei mõõdeta mitte pumba sisse- ja väljalaskeavadega ühendatud torudes, vaid pumba enese rõhumõõtekohtade kaudu. Pumba ajami kaane ülemise ja alumise osa keskele tehtud rõhumõõtekohtades mõjub tegelik pumbasisene rõhk ja seega kajastavad need absoluutse rõhu erinevusi;

2.2.2.2.

kalibreerimise ajal hoitakse temperatuuri konstantsena. Laminaarne voolumõõtur on sisselaskeava juures aset leidvate temperatuurikõikumiste suhtes tundlik ning see põhjustab mõõdetud väärtuste hajumist. Temperatuuri astmelised muutused ±1 K on vastuvõetavad, kuivõrd need toimuvad mitmeminutilise ajavahemiku jooksul;

2.2.2.3.

voolumõõturi ja CVS-pumba vahelised ühendused ei tohi lekkida.

2.2.3.   Nende pumbaparameetrite mõõtmine võimaldab kasutajal kasutada heitgaaside mõõtmise katse puhul voolukiiruse arvutamiseks asjakohast kalibreerimisvõrrandit.

2.2.4.   Käesoleva liite joonisel 8 on esitatud üks võimalikest katsekonfiguratsioonidest. Variatsioonid on lubatud, juhul kui tehniline teenistus on need heaks kiitnud, sest need tagavad võrreldava täpsuse. Kui kasutatakse joonisel 8 esitatud konfiguratsiooni, peab järgmiste näitajate kordustäpsus jääma allpool sätestatud piiridesse:

atmosfäärirõhk (korrigeeritud) (Pb)

± 0,03 kPa,

ümbritseva õhu temperatuur (T)

± 0,2 K,

õhutemperatuur LFE juures (ETI)

± 0,15 K,

hõrendus LFE ees (EPI)

± 0,01 kPa,

rõhukadu LFE maatriksis (EDP)

± 0,0015 kPa,

õhutemperatuur CVS-pumba sisselaskeava juures (PTI)

± 0,2 K,

õhutemperatuur CVS-pumba väljalaskeava juures (PTO)

± 0,2 K,

hõrendus CVS-pumba sisselaskeava juures (PPI)

± 0,22 kPa,

Surve CVS-pumba väljalaskeava juures (PPO)

± 0,22 kPa,

pumba pöörete arv katseperioodi vältel (n)

± 1 min-1,

katse algusest möödunud aeg (vähemalt 250 s) (t)

± 0,1 s.

Joonis 8

Mahtpumba kalibreerimiskonfiguratsioon

Image

2.2.5.   Kui süsteem on käesoleva liite joonisel 8 näidatud viisil ühendatud, seatakse piiramisseade lõpuni avatud asendisse ning lastakse CVS-pumbal enne kalibreerimise alustamist 20 minutit töötada.

2.2.6.   Piiramisseadme ventiil seatakse uuesti voolu piiravasse asendisse, reguleerides seda järk-järgult pumba sisselaskeava juures tekkiva hõrenduse suurendamiseks (umbes 1 kPa kaupa) selliselt, et kalibreerimiseks saadakse kokku vähemalt kuus andmepunkti. Süsteemil lastakse kolme minuti vältel stabiliseeruda ning seejärel korratakse andmekogumist.

2.2.7.   Õhu voolukiirus (Qs) igas katsepunktis arvutatakse tootja poolt ettenähtud meetodil voolumõõturi andmete põhjal ja väljendatakse standardkujul m3/min.

2.2.8.   Seejärel arvutatakse õhu voolukiirus ümber pumba voolukiiruseks (V0) kuupmeetrites pöörde kohta pumba sisselaskeava juures mõõdetud absoluutsel temperatuuril ja rõhul.

Formula

kus:

V0

=

pumba voolukiirus väärtustel Tp ja Pp (m3/pööre),

Qs

=

õhu voolukiirus väärtustel 101,33 kPa ja 273,2 K (m3/min),

Tp

=

temperatuur pumba sisselaskeava juures (K),

Pp

=

absoluutne rõhk pumba sisselaskeava juures (kPa),

N

=

pumba pöörlemiskiirus (min-1).

2.2.9.   Pumba pöörlemiskiirusest tulenevate rõhukõikumiste ning pumba nihkemäära vastastikuse mõju kompenseerimiseks arvutatakse pumba pöörlemiskiiruse (n), pumba sisse- ja väljalaskeava juures mõõdetud rõhkude vahe ja pumba absoluutse väljalaskerõhu vaheline korrelatsioonifunktsioon (x0) järgmiselt:

Formula

kus:

x0

=

korrelatsioonifunktsioon,

ΔΡp

=

pumba sisse- ja väljalaskeava juures mõõdetud rõhkude vahe (kPa),

Pe

=

absoluutne väljalaskerõhk (PPO + Pb) (kPa).

Vähimruutude meetodi lineaarse kohanduse rakendamisel saadakse järgmised kalibreerimisvõrrandid:

 

V0 = D0 – M (x0)

 

n = A – B (ΔΡp)

D0, M, A ja B on jooni kirjeldavad lõikepunkti ja tõusu konstandid.

2.2.10.   Kui CVS-süsteem töötab mitmel kiirusel, kalibreeritakse seade igal kasutataval kiirusel. Pumba erinevatele voolukiirustele vastavad kalibreerimiskõverad peavad olema ligikaudu paralleelsed ning lõikepunktide väärtused (D0) peavad pumba voolukiiruse vähenedes kasvama.

2.2.11.   Kui kalibreerimine on teostatud hoolikalt, vastavad võrrandi alusel arvutatud väärtused mõõdetud väärtustele V0 täpsusega ± 0,5 %. Suuruse M väärtus on iga pumba puhul erinev. Kalibreerimine viiakse läbi pumba kasutuselevõtmisel ja pärast suuremaid hooldustöid.

2.3.   Kriitilise voolu Venturi toru (CFV) kalibreerimine

2.3.1.   CFV kalibreerimisel võetakse aluseks kriitilise voolu Venturi toru võrrand:

Formula

kus:

Qs

=

voolukiirus,

Kv

=

kalibreerimiskoefitsient,

P

=

absoluutne rõhk (kPa),

T

=

absoluutne temperatuur (K).

Gaasi voolukiirust väljendatakse sisselaskerõhu ja temperatuuri funktsioonina.

Rõhu, temperatuuri ja õhu voolukiiruse mõõdetud väärtustele vastava kalibreerimiskoefitsiendi väärtus määratakse allpool kirjeldatud kalibreerimismenetlusega.

2.3.2.   CFV elektrooniliste osade kalibreerimisel järgitakse tootja poolt soovitatud menetlust.

2.3.3.   Kriitilise voolu Venturi toru vooluhulga kalibreerimiseks tuleb läbi viia mõõtmised, kusjuures järgmiste näitajate kordustäpsus peab jääma allpool sätestatud piiridesse:

atmosfäärirõhk (korrigeeritud) (Pb)

± 0,03 kPa,

õhutemperatuur LFE (voolumõõturi) juures (ETI)

± 0,15 K,

hõrendus LFE ees (EPI)

± 0,01 kPa,

rõhukadu LFE maatriksis (EDP)

± 0,0015 kPa,

õhu voolukiirus (Qs)

± 0,5 %,

hõrendus CVS-pumba sisselaskeava juures (PPI)

± 0,02 kPa,

temperatuur Venturi toru sisselaskeava juures (Tv)

± 0,2 K.

2.3.4.   Seadmed tuleb paigaldada käesoleva liite joonisel 9 esitatud skeemi kohaselt ning veenduda lekete puudumises. Lekked voolumõõturi ja kriitilise voolu Venturi toru vahel mõjutavad oluliselt kalibreerimistäpsust.

Joonis 9

CFV kalibreerimiskonfiguratsioon

Image

2.3.5.   Voolu piiramisseade seatakse lõpuni avatud asendisse, puhur lülitatakse sisse ning süsteemil lastakse stabiliseeruda. Registreeritakse kõikide seadmete näidud.

2.3.6.   Voolu piiramisseadme asendit varieeritakse ning Venturi toru kriitilise voolu piirkonna ulatuses registreeritakse vähemalt kaheksa näitu.

2.3.7.   Kalibreerimise käigus registreeritud andmeid kasutatakse järgmistes arvutustes. Õhu voolukiirus (Qs) igas katsepunktis arvutatakse tootja poolt ettenähtud meetodil voolumõõturi andmete põhjal.

Kalibreerimiskoefitsiendi väärtused arvutatakse iga katsepunkti jaoks järgmise valemi abil:

Formula

kus:

Qs

=

õhu voolukiirus (m3/min) väärtustel 273,2 K ja 101,33 kPa,

Tv

=

temperatuur Venturi toru sissevooluava juures (K),

Pv

=

absoluutne rõhk Venturi toru sisselaskeava juures (kPa).

Kv väljendatakse Venturi toru sisselaskerõhu funktsioonina. Helikiirusele vastava voolukiiruse korral on Kv väärtus suhteliselt konstantne. Rõhu langedes (vaakumi suurenedes) voolutõkestus Venturi torus kaob ning Kv väheneb. Sellest tulenevad Kv muutused ei ole lubatud.

Vähemalt kaheksa kriitilise voolu piirkonna punkti põhjal arvutatakse Kv keskmine väärtus ja standardhälve.

Kui standardhälve on suurem kui 0,3 % Kv keskmisest väärtusest, rakendatakse parandusmeetmeid.

3.   SÜSTEEMI KONTROLLIMINE

3.1.   Üldnõuded

Kogu CVS-proovivõtusüsteemi ja analüüsisüsteemi täpsuse määramiseks juhitakse teadaolev gaasilise saasteaine mass süsteemi, mis töötab nagu tavapärase katse puhul, ning analüüsitakse ja arvutatakse seejärel saasteaine mass 4.a lisa punktis 6.6 esitatud valemi järgi, välja arvatud propaani puhul, mille tiheduseks võetakse standardtingimustel 1,967 grammi liitri kohta. Kasutatakse ühte järgmisest kahest piisava täpsuse saavutamist võimaldavast meetodist.

Suurim lubatud erinevus süsteemi siseneva ja mõõdetud gaasikoguse vahel võib olla 5 %.

3.2.   Voolu mõõtmine kriitilise avaga (CFO)

3.2.1.   Puhta gaasi (CO või C3H8) püsivoolu mõõtmine kriitilise voolu avaga seadet kasutades.

3.2.2.   Teadaolev kogus puhast gaasi (CO või C3H8) juhitakse kalibreeritud kriitilise ava kaudu CVS-süsteemi. Piisavalt kõrge sisselaskerõhu korral ei sõltu kriitilise ava abil reguleeritav voolukiirus (q) ava väljalaskerõhust (kriitilisest voolust). Kui hälve on suurem kui 5 %, tuleb tuvastada ja likvideerida talitlushäire põhjus. CVS-süsteemil lastakse töötada tavapärasele heitgaasikatsele vastavates tingimustes umbes 5–10 minutit. Gaasiproovi analüüsitakse tavapäraste seadmetega ning tulemusi võrreldakse gaasiproovide eelnevalt teada olevate kontsentratsioonidega.

3.3.   Gravimeetriline meetod

3.3.1.   Piiratud koguse puhta gaasi (CO või C3H8) mõõtmine gravimeetrilise meetodiga.

3.3.2.   CVS-süsteemi vastavustõendamiseks võib kasutada järgmist gravimeetrilist meetodit.

Süsinikmonooksiidi või propaaniga täidetud väike silinder kaalutakse ± 0,01 g täpsusega. CVS-süsteemi juhitakse süsinikmonooksiidi või propaani ning süsteemil lastakse töötada 5–10 minutit tavapärasele heitgaasikatsele vastavates tingimustes. Kasutatud puhta gaasi kogus määratakse massierinevuste mõõtmise teel. Gaasiproovi analüüsitakse tavapäraste heitgaasi analüüsiks kasutatavate seadmetega. Tulemusi võrreldakse eelnevalt arvutatud kontsentratsioonidega.

3. liide

Gaasiliste heitmete mõõteseadmed

1.   SPETSIFIKATSIOON

1.1.   Süsteemi ülevaade

Analüüsiks kogutakse lahjendatud heitgaaside ja lahjendusõhu püsivalt proportsionaalne proov.

Gaasiliste heitmete kogused määratakse proportsionaalses proovis sisalduvate heitmete kontsentratsiooni ja katse vältel mõõdetud üldmahu põhjal. Heitmete kontsentratsiooni proovis korrigeeritakse, et võtta arvesse välisõhu saasteainete sisaldust.

1.2.   Nõuded proovivõtusüsteemile

1.2.1.   Lahjendatud heitgaasi proov võetakse imiseadmest ülesvoolu, kuid konditsioneerimisseadmetest (kui need on olemas) allavoolu.

1.2.2.   Voolukiirus ei tohi keskmisest erineda rohkem kui ± 2 % võrra.

1.2.3.   Voolukiirus proovivõtmisel peab olema vähemalt 5 liitrit minutis ega tohi ületada lahjendatud heitgaaside voolukiirust rohkem kui 0,2 % võrra. Samasugune piirang kehtib ka püsimassi-proovivõtuseadmete puhul.

1.2.4.   Lahjendusõhu proov võetakse ühtlase voolukiiruse juures välisõhu sisselaskeava lähedalt (filtri olemasolul pärast filtrit).

1.2.5.   Lahjendusõhu proov ei tohi olla segamiskambrist pärinevate heitgaasidega saastunud.

1.2.6.   Lahjendusõhu voolukiirus proovivõtul peab olema võrreldav lahjendatud heitgaaside voolukiirusega proovivõtul.

1.2.7.   Proovivõtutoimingute käigus kasutatavad materjalid ei tohi muuta saasteainete kontsentratsiooni.

1.2.8.   Tahkete osakeste eemaldamiseks proovist võib kasutada filtreid.

1.2.9.   Heitgaaside juhtimiseks kasutatavad ventiilid peavad olema kiiresti reguleeritavad ja kiire toimega.

1.2.10.   Kolmikventiilide ja kogumiskottide vahel võib kasutada kogumiskoti-poolsest otsast automaatselt sulguvaid gaasitihedaid kiirkinnitusega liitmikke. Proovide juhtimiseks analüsaatorisse võib kasutada ka muid seadmeid (näiteks kolmiksulgeventiile).

1.2.11.   Proovide säilitamine

Gaasiproovid kogutakse kogumiskottidesse, mis on piisava mahutavusega, et mitte takistada proovigaasi voolu. Kottide materjal ei tohi mõjutada ei mõõtmisi ega gaasiproovide keemilist koostist rohkem kui ± 2 % pärast 20 minuti möödumist (näiteks lamineeritud polüetüleen-/polüamiidkile või fluoritud polümeersed süsivesinikud).

1.2.12.   Süsivesinike proovivõtusüsteem diiselmootorite puhul

1.2.12.1.

Süsivesinike proovivõtusüsteem koosneb kuumutatavast proovivõtturist, torust, filtrist ja pumbast. Proovivõttur peab olema paigaldatud heitgaaside sisselaskeavast tahkete osakeste proovivõtturiga samale kaugusele nii, et kumbki ei mõjuta teise talitlust. Proovivõtturi siseläbimõõt peab olema vähemalt 4 mm.

1.2.12.2.

Kuumutussüsteem peab hoidma kõiki kuumutatavaid osi temperatuuril 463 K (190 °C) ± 10 K.

1.2.12.3.

Süsivesinike keskmine kontsentratsioon määratakse integreerimise teel.

1.2.12.4.

Kuumutatavale proovivõtutorule peab olema paigaldatud kuumutatav filter (FH), mis eemaldab 99 % tõhususega ≥ 0,3 μm tahked osakesed, et eraldada analüüsiks vajalikust pidevast gaasivoolust kõik tahked osakesed.

1.2.12.5.

Proovivõtusüsteemi reageerimisaeg (proovivõtturist analüsaatori sisselaskeavani) ei tohi ületada nelja sekundit.

1.2.12.6.

Representatiivse proovi saamiseks kasutatakse HFID-seadmeid koos konstantse voolu (soojusvaheti) süsteemiga, välja arvatud juhul, kui kasutatakse CFV- või CFO-voolu varieerumise kompenseerimist.

1.3.   Nõuded gaasianalüsaatoritele

1.3.1.   Süsinikmonooksiidi (CO) ja süsinikdioksiidi (CO2) analüüs:

kasutada tuleb mittedispergeerivat infrapuna-absorbtsioonitüüpi (NDIR) analüsaatorit.

1.3.2.   Üldsüsivesinike (THC) analüüs ottomootorite puhul:

kasutada tuleb leekionisatsioonidetektori (FID) tüüpi analüsaatorit, mis on kalibreeritud propaaniga, mida väljendatakse süsinikuaatomite ekvivalendina (C1).

1.3.3.   Üldsüsivesinike (THC) analüüs diiselmootorite puhul:

kasutada tuleb leekionisatsioonidetektori tüüpi analüsaatorit detektori, klappide, torustikuga jms, mis on kuumutatud temperatuurini 463 K (190 °C) ± 10 K (kuumleek-ionisatsioonidetektor, HFID). Analüsaator kalibreeritakse gaasilise propaaniga, mille kogust väljendatakse süsinikuaatomite (C1) ekvivalendina.

1.3.4.   Lämmastikoksiidide (NOx) analüüs:

analüüsimisel tuleb kasutada kas kemoluminestsentsanalüsaatori (CLA) või mittehajuva ultraviolettkiirguse resonantsneelduri (NDUVR) tüüpi analüsaatorit, mõlemad peavad olema varustatud NOx–NO muunduriga.

1.3.5.   Metaani (CH4) analüüs:

kasutada tuleb kas gaasikromatograafi koos leekionisatsioonidetektori (FID) tüüpi analüsaatoriga või leekionisatsioonidetektori (FID) tüüpi analüsaatorit, milles eraldajaks ei ole metaan ning mis on kalibreeritud gaasilise metaaniga, väljendatuna süsinikuaatomite ekvivalendina (C1).

1.3.6.   Analüsaatorite mõõtepiirkond peab vastama heitgaasides sisalduvate saasteainete kontsentratsioonide mõõtmiseks nõutavale täpsusele.

1.3.7.   Vaatamata kalibreerimisgaaside tegelikule väärtusele ei tohi mõõteviga olla suurem kui ± 2 % (analüsaatori siseviga).

1.3.8.   Kontsentratsioonide puhul alla 100 ppm võib mõõtmisviga olla kuni ± 2 ppm.

1.3.9.   Ümbritseva õhu proov mõõdetakse sobiva mõõtepiirkonnaga samal analüsaatoril.

1.3.10.   Enne analüsaatorit ei tohi kasutada ühtki gaasi kuivatamise seadet, kui ei ole tõestatud, et see ei mõjuta saasteainete sisaldust gaasivoolus.

1.4.   Soovitatava süsteemi kirjeldus

Joonisel 10 on kujutatud gaasiliste heitmete proovivõtusüsteem.

Joonis 10

Gaasiliste heitmete proovivõtusüsteemi skeem

Image

Süsteemi komponendid on järgmised:

1.4.1.

kaks proovivõtturit (S1 ja S2) pidevaks proovide võtmiseks lahjendusõhust ning lahjendatud heitgaasi ja õhu segust;

1.4.2.

filter (F) tahkete osakeste eemaldamiseks analüüsiks kogutud gaasivooludest;

1.4.3.

pumbad (P) lahjendusõhu ning lahjendatud heitgaasi ja õhu segu püsiva voo kogumiseks katse vältel;

1.4.4.

vooluregulaator (N) proovivõtturite S1 ja S2 kaudu võetavate gaasiproovide püsiva ja ühtlase voolu tagamiseks katse vältel (PDP-CVS puhul); gaasiproovide voolukiirus peab olema selline, et iga katse lõppedes oleks saadud proovi kogus analüüsi teostamiseks piisav (ligikaudu 10 liitrit minutis);

1.4.5.

voolumõõturid (FL) gaasiproovide püsiva voolu reguleerimiseks ja jälgimiseks katse vältel;

1.4.6.

kiirventiilid (V) gaasiproovide püsiva voolu juhtimiseks kogumiskottidesse või õhutusavasse;

1.4.7.

gaasitihedad kiirlukustuvad liitmikud (Q) kiirventiilide ja kogumiskottide vahel; liitmikud peavad kogumiskoti poolsest otsast automaatselt sulguma; alternatiivina võib proovide juhtimiseks analüsaatorisse kasutada ka muid seadmeid (näiteks kolmik-korkkraane);

1.4.8.

kotid (B) lahjendatud heitgaasi ja lahjendusõhu proovide kogumiseks katse jooksul;

1.4.9.

kriitilise voolu Venturi toru (SV) lahjendatud heitgaasist proportsionaalsete proovide võtmiseks proovivõttur S2 kaudu (ainult CFV-CVS puhul);

1.4.10.

puhastusfilter (PS) proovivõtutorustikus (ainult CFV-CVS puhul);

1.4.11.

Komponendid süsivesinike proovivõtuks HFID-seadmete abil:

Fh– kuumutatav filter,

S3– proovivõtukoht segamiskambri läheduses,

Vh– kuumutatav mitmekäiguventiil,

Q– kiirühendus, mis võimaldab HFID-iga analüüsida välisõhu proovi BA,

FID– kuumleek-ionisatsioonidetektor,

R ja I– süsivesinike kontsentratsiooni hetkväärtuste integreerimise ja registreerimise seadmed,

Lh– kuumutatav proovivõtutoru.

2.   KALIBREERIMINE

2.1.   Analüsaatori kalibreerimine

2.1.1.   Kõiki analüsaatoreid kalibreeritakse nii tihti, kui vaja, kuid kindlasti tüübikinnituskatsetele eelneval kuul ning vähemalt kord kuue kuu jooksul toodangu vastavuse kontrollimiseks.

2.1.2.   Iga tavapäraselt kasutatav tööpiirkond kalibreeritakse järgmise korra kohaselt.

2.1.2.1.

Analüsaatori kalibreerimiskõver määratakse vähemalt viie võimalikult ühtlaselt paigutatud kalibreerimispunkti abil. Kõrgeima kontsentratsiooniga kalibreerimisgaasi nimikontsentratsioon peab olema vähemalt 80 % skaala maksimumväärtusest.

2.1.2.2.

Kalibreerimisgaaside vajaliku kontsentratsiooni saamiseks võib kasutada ka gaasijaoturit, milles lahjendamine toimub puhastatud N2 või puhastatud sünteetilise õhuga. Segamisseade peab võimaldama määrata lahjendatud kalibreerimisgaaside kontsentratsioone täpsusega ± 2 %.

2.1.2.3.

Kalibreerimiskõvera arvutamisel kasutatakse vähimruutude meetodit. Kui saadava polünoomi aste on suurem kui 3, peab kalibreerimispunktide arv olema kõnealuse polünoomi astmest vähemalt kahe võrra suurem.

2.1.2.4.

Kalibreerimiskõver ei tohi erineda ühegi kalibreerimisgaasi nimiväärtusest rohkem kui ± 2 %.

2.1.3.   Kalibreerimiskõvera teekond

Kalibreerimiskõvera teekonna ning kalibreerimispunktide järgi on võimalik kontrollida, kas kalibreerimine on tehtud õigesti. Analüsaatori kohta tuleb esitada erinevad, eelkõige järgmised andmed:

 

mõõtepiirkond,

 

tundlikkus,

 

nullpunkt,

 

kalibreerimise kuupäev.

2.1.4.   Alternatiivse tehnoloogia (näiteks arvuti, elektrooniliselt kontrollitava mõõtepiirkonna vahetumise jne) kasutamine on lubatud juhul, kui tehnilisele teenistusele suudetakse tõendada, et nende meetodite kasutamisel saavutatakse samaväärne täpsus.

2.2.   Analüsaatori kontrollimine

2.2.1.   Kõiki tavaliselt kasutatavaid tööpiirkondi kontrollitakse enne iga analüüsimist järgmise korra kohaselt.

2.2.2.   Kalibreerimist kontrollitakse nullgaasi abil ja võrdlusgaasi abil, mille nimiväärtus jääb vahemikku 80–95 % eeldatavast analüüsitavast väärtusest.

2.2.3.   Kui nendes kahes punktis ei ole erinevus saadud väärtuse ja teoreetilise väärtuse vahel suurem kui ± 5 % skaala maksimumväärtusest, siis võib reguleerimisparameetreid muuta. Vastasel juhul määratakse käesoleva liite punkti 1 kohaselt kindlaks uus kalibreerimiskõver.

2.2.4.   Pärast katset tuleb nullgaasi ja sama võrdlusgaasiga teha uus kontrollimine. Analüüsi tulemus loetakse nõuetekohaseks, kui kahe kõnealuse mõõtmistulemuse vaheline erinevus on väiksem kui 2 %.

2.3.   Leekionisatsioonidetektori (FID) süsivesinike näidu kontrollimine

2.3.1.   Detektori reaktsiooni optimeerimine

FID reguleeritakse seadme tootja poolt ettenähtud nõuete kohaselt. Näidu optimeerimiseks kõige tavalisemas tööpiirkonnas tuleks kasutada propaani õhus.

2.3.2.   Süsivesinike analüsaatori kalibreerimine

Analüsaator kalibreeritakse propaani sisaldava õhu ja puhastatud tehisõhu abil (vt käesoleva liite punkt 3).

Kalibreerimiskõver koostatakse nii, nagu on kirjeldatud käesoleva liite punktis 2.1.

2.3.3.   Erinevate süsivesinike kalibreerimistegurid ja soovitatavad piirmäärad

Teatava konkreetse süsivesiniku kalibreerimistegur (Rf) on suhe FID C1 väärtuse ja silindris oleva gaasi kontsentratsiooni vahel, väljendatuna ppm C1 väärtusena.

Katsegaasi kontsentratsioonitase peab tekitama näidu, mis moodustab antud mõõtepiirkonna puhul ligikaudu 80 % mõõteskaalast. Kontsentratsioon peab olema teada ± 2 % täpsusega, võttes aluseks mahus väljendatud gravimeetrilise standardi. Peale selle eelkonditsioneeritakse gaasisilindrit 24 tundi temperatuuril vahemikus 293–303 K (25–30 °C).

Kalibreerimistegurid tuleks määrata pärast analüsaatori kasutuselevõtmist ning seejärel suuremate hooldustööde tegemisel. Kasutatavad katsegaasid ja soovitatavad kalibreerimistegurid on järgmised:

 

metaan ja puhastatud sünteetiline õhk: 1,00 < Rf < 1,15

või kütusena maagaasi/biometaani kasutavate sõidukite puhul 1,00 < Rf < 1,05

 

propüleen ja puhastatud õhk: 0,90 < Rf < 1

 

tolueen ja puhastatud õhk: 0,90 < Rf < 1

mis vastavad propaani ja puhastatud õhu kalibreerimisteguri (Rf) väärtusele 1.

2.3.4.   Hapniku interferentsi kontrollimine ja soovitatavad piirmäärad

Kalibreerimistegur määratakse eespool punktis 2.3.3 kirjeldatud viisil. Kasutatav katsegaas ja soovitatav kalibreerimisteguri vahemik on järgmised:

propaan ja lämmastik: 0,95 < Rf < 1,05

2.4.   NOx konverteri kasuteguri katse

Lämmastikdioksiidi (NO2) lämmastikoksiidiks (NO) muundamisel kasutatava konverteri kasutegur määratakse järgmiselt.

Konverterite kasuteguri määramiseks võib kasutada osonaatorit, järgides joonisel 11 esitatud katseskeemi ning allpool kirjeldatud menetlust.

2.4.1.   Analüsaator kalibreeritakse kõige sagedamini kasutatavas mõõtepiirkonnas tootja spetsifikatsioonide kohaselt, kasutades selleks null- ja võrdlusgaasi (mille NO sisaldus peab olema ligikaudu 80 % mõõtepiirkonnast ning gaasisegu NO2 kontsentratsioon alla 5 % NO kontsentratsioonist). NOx analüsaator peab olema NO asendis, et võrdlusgaas ei läbiks konverterit. Registreeritakse kontsentratsiooninäit.

2.4.2.   Võrdlusgaasi voole lisatakse T-liitmiku kaudu pidevalt hapnikku või sünteetilist õhku, kuni mõõdetud kontsentratsioon on ligikaudu 10 % väiksem kui eespool punktis 2.4.1 sätestatud kalibreerimiskontsentratsioon. Registreeritakse kontsentratsiooninäit (c). Osonaator on kogu kõnealuse protsessi vältel välja lülitatud.

2.4.3.   Seejärel aktiveeritakse osonaator, et tekitada piisaval hulgal osooni, alandamaks NO kontsentratsiooni 20 protsendini (minimaalselt 10 protsendini) punktis 2.4.1 sätestatud kalibreerimiskontsentratsioonist. Registreeritakse kontsentratsiooni näit (d).

2.4.4.   Seejärel lülitatakse NOx analüsaator ümber NOx režiimile selliselt, et gaasisegu (mis sisaldab NO, NO2, O2 ja N2) juhitakse nüüd läbi konverteri. Registreeritakse kontsentratsiooninäit (a).

2.4.5.   Seejärel lülitatakse osonaator välja. Punktis 2.4.2 kirjeldatud gaaside segu voolab läbi konverteri detektorisse. Registreeritakse kontsentratsiooninäit (b).

Joonis 11

NOx konverteri kasuteguri katsekonfiguratsioon

Image

2.4.6.   Väljalülitatud osonaatoriga süsteemis katkestatakse ka hapniku või sünteetilise õhu juurdevool. Sellele järgnevalt ei tohi analüsaatori NO2 näit ületada punktis 2.4.1 sätestatud väärtust rohkem kui 5 % võrra.

2.4.7.   NOx konverteri kasutegur arvutatakse järgmiselt:

Formula

2.4.8.   Konverteri kasutegur ei tohi olla väiksem kui 95 %.

2.4.9.   Konverteri kasutegurit kontrollitakse vähemalt kord nädalas.

3.   ETALONGAASID

3.1.   Puhtad gaasid

Vajaduse korral peavad kalibreerimiseks ja kasutamiseks saadaval olema järgmised gaasid:

 

puhastatud lämmastik (puhtus: ≤ 1 ppm C, ≤ 1 ppm CO, ≤ 400 ppm CO2, ≤ 0,1 ppm NO);

 

puhastatud sünteetiline õhk (puhtus: ≤ 1 ppm C, ≤ 1 ppm CO, ≤ 400 ppm CO2, ≤ 0,1 ppm NO); hapnikusisaldus 18 ja 21 mahuprotsendi vahel;

 

puhastatud hapnik (puhtus > 99,5 mahuprotsenti O2);

 

puhastatud vesinik (ja heeliumi sisaldav segu): (puhtus ≤ 1 ppm C, ≤ 400 ppm CO2);

 

süsinikmonooksiid (minimaalne puhtus 99,5 %);

 

propaan (minimaalne puhtus 99,5 %).

3.2.   Kalibreerimis- ja võrdlusgaasid

Tuleb tagada järgmise keemilise koostisega gaasisegude kättesaadavus:

a)

C3H8 ja puhastatud tehisõhk (vt punkt 3.1);

b)

CO ja puhastatud lämmastik;

c)

CO2 ja puhastatud lämmastik.

NO ja puhastatud lämmastik (NO2 sisaldus selles kalibreerimisgaasis ei tohi ületada NO sisaldust enam kui 5 % võrra).

Kalibreerimisgaasi tegelik kontsentratsioon peab jääma ettenähtud väärtuse suhtes vahemikku ± 2 %.

4. liide

Seadmed tahkete osakeste massi mõõtmiseks heitgaasides

1.   SPETSIFIKATSIOON

1.1.   Süsteemi ülevaade

1.1.1.   Tahkete osakeste proovivõtuseade koosneb lahjendustunnelis asuvast proovivõtturist, tahkete osakeste ülekande torust, filtrihoidjast, osavoolupumbast, voolukiiruse regulaatoritest ja mõõteseadmetest.

1.1.2.   Soovitatav on paigaldada filtrihoidjast ülesvoolu tahkete osakeste suuruse eelseparaator (nt tsüklon või inertsseparaator). Lubatud on siiski kasutada ka proovivõtturit, mis toimib sobiva tahkete osakeste suuruse eelseparaatorina, nagu näidatud joonisel 13.

1.2.   Üldnõuded

1.2.1.   Proovivõttur tahkete osakeste proovi võtmiseks katsegaasivoost peab asuma lahjendustunnelis selliselt, et lahjendusõhu ja heitgaasi homogeensest segust saaks võtta gaasivoo representatiivse proovi.

1.2.2.   Tahkete osakeste proovi voolukiirus peab olema proportsionaalne lahjendatud heitgaasi koguvoolukiirusega lahjendustunnelis, lubatud hälbega ±5 % tahkete osakeste proovi voolukiirusest.

1.2.3.   Lahjendatud heitgaasi proovi hoitakse temperatuuril alla 325 K (52 °C) kuni 20 cm üles- või allavoolu tahkete osakeste filtri pinnast, välja arvatud regeneratsioonikatse puhul, mil temperatuur peab olema alla 192 °C.

1.2.4.   Tahkete osakeste proov võetakse üheltainsalt filtrilt, mis on paigaldatud filtrihoidjale, mis asub lahjendatud heitgaasi voos, millest proovi võetakse.

1.2.5.   Kõik lahjendamata või lahjendatud heitgaasiga kokkupuutuvad lahjendussüsteemi ja proovivõtusüsteemi osad, alates väljalasketorust kuni filtrihoidjani, peavad olema konstrueeritud nii, et tahkete osakeste sadestumine või muutumine oleks võimalikult vähene. Kõik osad peavad olema valmistatud elektrit juhtivast materjalist, mis ei reageeri heitgaasi komponentidega, ning need peavad olema maandatud, et vältida elektrostaatilist toimet.

1.2.6.   Kui voolukiiruse muutusi ei ole võimalik kompenseerida, tuleb kasutada 2. liites nimetatud soojusvahetit ja temperatuuri reguleerimise seadet, tagamaks, et voolukiirus süsteemis on konstantne ja voolukiirus proovivõtul vastavalt proportsionaalne.

1.3.   Erinõuded

1.3.1.   Tahkete osakeste proovivõttur

1.3.1.1.   Proovivõtturi jõudlus osakeste suuruse eelseparaatorina peab vastama punktile 1.3.1.4. Soovitatavalt tuleks selle jõudluse saavutamiseks kasutada teravaservalist avatud otsaga sondi, mille ots on otse voolusuunas, ning lisaks eelseparaatorit (tsüklon või inertsseparaator vmt). Alternatiivina võib kasutada sobivat proovivõtturit, nagu näiteks joonisel 13 kujutatut, tingimusel, et selle eelsepareerimisjõudlus vastab punktis 1.3.1.4 sätestatule.

1.3.1.2.   Proovivõttur peab olema paigaldatud tunneli keskjoone lähedale heitgaasi sisselaskeavast tunneli 10–20 läbimõõdu kaugusele allavoolu ning selle siseläbimõõt peab olema vähemalt 12 mm.

Kui sama proovivõtturiga võetakse üheaegselt rohkem kui üks proov, tuleb selle proovivõtturiga võetav voog jagada võrdseteks alamvoogudeks, et vältida vääraid tulemusi.

Kui kasutatakse mitut proovivõtturit, peavad kõik need olema terava servaga, avatud otsaga ning suunatud otse voolu suunas. Proovivõtturid peavad asuma lahjendustunneli piki-keskteljel üksteisest võrdsetel kaugustel ning nendevaheline kaugus peab olema vähemalt 5 cm.

1.3.1.3.   Proovivõtturi otsa ja filtrihoidja vaheline kaugus peab olema vähemalt viis proovivõtturi läbimõõtu, kuid mitte rohkem kui 1 020 mm.

1.3.1.4.   Eelseparaator (nt tsüklon või inertsseparaator vmt) peab asuma filtrihoidjast ülesvoolu. Tahkete osakeste massi proovi võtmiseks valitud voolu mahtkiiruse juures peab eelseparaator eraldama 50 % tahketest osakestest, mille mõõtmed on vahemikus 2,5–10 μm. Tahkete osakeste massi proovi võtmiseks valitud voolu mahtkiiruse juures peab 1 μm suuruste tahkete osakeste massikontsentratsioonist, mis eelseparaatorisse suunatakse, vähemalt 99 % eelseparaatorist väljuma. Alternatiivina on eelseparaatorina lubatud siiski kasutada ka proovivõtturit, mis toimib sobiva tahkete osakeste suuruse eelseparaatorina, nagu näidatud joonisel 13.

1.3.2.   Proovivõtupump ja voolumõõtur

1.3.2.1.   Proovigaasi voolumõõteseade koosneb pumpadest, gaasivoolu regulaatoritest ja voolumõõturist.

1.3.2.2.   Gaasivoolu temperatuur voolumõõturis ei tohi kõikuda rohkem kui ±3 K, välja arvatud regeneratsioonikatse ajal sõidukite puhul, mis on varustatud perioodiliselt regenereeruvate järeltöötlusseadmetega. Lisaks peab proovi massi voolukiirus olema proportsionaalne lahjendatud heitgaasi koguvoolukiirusega, lubatud hälbega ±5 % tahkete osakeste proovi voolukiirusest. Kui vooluhulga muutus tulenevalt filtri liigsest koormatusest on lubamatult suur, siis katse peatatakse. Kui katset korratakse, tuleb voolukiirust vähendada.

1.3.3.   Filter ja filtrihoidja

1.3.3.1.   Filtrist allavoolu paigaldatakse ventiil. Ventiil peab olema piisavalt kiiretoimeline, et avaneda ja sulguda kõige rohkem 1 s jooksul katse algusest ja lõpust arvates.

1.3.3.2.   Filtrile diameetriga 47 mm (Pe) kogutud mass peaks soovitatavalt olema ≥ 20 μg ning filtri koormatus tuleks maksimeerida vastavalt punktide 1.2.3 ja 1.2.2 nõuetele.

1.3.3.3.   Konkreetse katse puhul reguleeritakse gaasivoolu kiirus filtrisisendil üheleainsale väärtusele, mis jääb vahemikku 20–80 cm/s, välja arvatud juhul, kui lahjendussüsteemi käitatakse selliselt, et proovivõtu vooluhulk on proportsionaalne CVS vooluhulgaga.

1.3.3.4.   Filtritena kasutatakse fluorosüsinikkattega klaaskiudfiltreid või fluorosüsinik-membraanfiltreid. Filtri pinda läbiva gaasivoolu kiirusel vähemalt 35 cm/s peab 0,3 μm dioktüülftalaatosakeste kogumise efektiivsus olema kõikide filtritüüpide puhul vähemalt 99 %.

1.3.3.5.   Filtrihoidja ehitus peab võimaldama saavutada voolu ühtlane jaotus filtri sadestuspinnal. Filtri sadestuspinna pindala peab olema vähemalt 1 075 mm2.

1.3.4.   Filtrikaalumiskamber ja kaal

1.3.4.1.   Filtrite kaalu määramiseks kasutatava mikrogrammkaalu täpsus (standardhälve) peab olema 2 μg ja eraldusvõime 1 μg või parem.

Mikrogrammkaalu soovitatakse kontrollida iga kaalumissessiooni algul, kaaludes etalonraskust massiga 50 mg. Seda raskust kaalutakse kolm korda ning reguleeritakse tulemuste keskmine. Kui kaalumistulemuste keskmine on vahemikus ±5 μg eelmise kaalumissessiooni tulemusest, loetakse kaalumissessioon ja kaalud kehtivaks.

Kaalumiskamber peab kõikide filtri konditsioneerimise ja kaalumise toimingute vältel vastama järgmistele tingimustele:

 

temperatuur püsivalt 295 ± 3 K (22 ± 3 °C);

 

suhteline niiskus püsivalt 45 ± 8 %;

 

kastepunkt püsivalt 9,5 °C ± 3 °C.

Koos proovi- ja võrdlusfiltri kaaluga soovitatakse registreerida ka temperatuur ja niiskus.

1.3.4.2.   Üleslükkejõu korrektsioon

Iga filtri kaalu tuleb korrigeerida sellele õhus mõjuva üleslükkejõu suhtes.

Üleslükkejõu korrektsioon sõltub proovifiltri filtreeriva materjali tihedusest, õhutihedusest ja kaalu kalibreerimiseks kasutatava vihi tihedusest. Õhu tihedus sõltub õhurõhust, temperatuurist ja niiskusest.

Kaalumiskeskkonna temperatuuri soovitatakse hoida 22 °C ± 1 °C ja kastepunkti vastavalt 9,5 °C ± 1 °C juures. Siiski annavad ka punktis 1.3.4.1 sätestatud miinimumnõuded tulemuseks vastuvõetava üleslükkejõu korrektsiooni. Üleslükkejõu korrektsiooni kohaldatakse järgmiselt:

mcorr = muncorr · (1–((ρair)/(ρweight)))/(1–((ρair)/(ρmedia)))

kus:

mcorr

=

üleslükkejõu võrra korrigeeritud tahkete osakeste mass,

muncorr

=

üleslükkejõu võrra korrigeerimata tahkete osakeste mass,

ρair

=

õhu tihedus kaalumiskeskkonnas,

ρweight

=

kaalu kalibreerimiseks kasutatud vihi tihedus,

ρmedia

=

tahkete osakeste proovivõtu filtri tihedus vastavalt alljärgnevale tabelile:

Filtreeriv materjal

ρmedia

teflonkattega klaaskiud (nt TX40)

2 300 kg/m3

ρair arvutatakse järgmiselt:

Formula

kus:

Pabs

=

absoluutne rõhk kaalumiskeskkonnas,

Mmix

=

õhu molaarmass kaalumiskeskkonnas (28,836 gmol–1),

R

=

universaalne gaasikonstant (8,314 Jmol–1K–1),

Tamb

=

kaalumiskeskkonna absoluutne õhutemperatuur.

Kambris (või ruumis) ei tohi olla saastet (näiteks tolmu), mis võiks langeda tahkete osakeste filtritele stabiliseerumise ajal.

Lubatud on piiratud kõrvalekalded kaalumiskambri temperatuuri- ja niiskusnõuetest, tingimusel, et nende kogukestus ühe filtrikonditsioneerimisperioodi jooksul ei ületa 30 min. Kaalumiskamber peaks enne personali sisenemist ruumi vastama ettenähtud tingimustele. Kaalumistoimingute ajal ei ole ettenähtud tingimustest kõrvalekaldumine lubatud.

1.3.4.3.   Staatilise elektri mõju neutraliseeritakse. Selleks võib kaalu maandada, asetades selle antistaatilisele alusele ja neutraliseerides tahkete osakeste filtrid enne kaalumist polooniumneutralisaatori või samaväärse mõjuga seadme abil. Teise võimalusena võib staatilise elektri mõju neutraliseerimiseks kasutada staatilise elektrilaengu kompenseerimist.

1.3.4.4.   Katsefiltreid ei eemaldata kambrist varem kui üks tund enne katse algust.

1.4.   Soovitatava süsteemi kirjeldus

Joonisel 12 on kujutatud soovitatav tahkete osakeste proovivõtusüsteem. Kuna samaväärseid tulemusi on võimalik saada erinevaid konfiguratsioone kasutades, ei ole skeemi täpne järgimine vajalik. Täiendava teabe saamiseks ja allsüsteemide töö kooskõlastamiseks võib kasutada lisaseadmeid, nagu mõõteriistad, ventiilid, solenoidid, pumbad ja lülitid. Lisakomponendid, mida ei vajata süsteemi muude konfiguratsioonide täpsuse säilitamiseks, võib ära jätta, kui see on hea inseneritavaga kooskõlas.

Joonis 12

Tahkete osakeste proovivõtusüsteem

Image

Täisvoolu-lahjendussüsteemi lahjendustunnelist DT võetakse lahjendatud heitgaasi proov ja juhitakse see pumba P abil läbi tahkete osakeste proovivõtturi PSP ja tahkete osakeste ülekandetoru PTT. Proovigaas läbib osakeste suuruse eelseparaatori PCF ning filtrihoidja(d) FH, milles on tahkete osakeste proovivõtufilter (-filtrid). Vooluregulaator FC määrab proovivõtul kasutatava voolukiiruse.

2.   KALIBREERIMINE JA KONTROLLIMINE

2.1.   Voolumõõturi kalibreerimine

Tehniline teenistus peab tagama voolumõõturi kalibreerimistunnistuse olemasolu, mis kinnitab voolumõõturi vastavust jälgitavatele standarditele 12 kuu jooksul enne katset või alates remondist või muudatusest, mis võib kalibreerimist mõjutada.

2.2.   Mikrogrammkaalu kalibreerimine

Tehniline teenistus peab tagama mikrogrammkaalu loenduri kalibreerimistunnistuse olemasolu, mis kinnitab kaalu vastavust jälgitavatele standarditele 12 kuu jooksul enne heitmete katset.

2.3.   Võrdlusfiltri kaalumine

Et määrata võrdlusfiltrite kaalu, kaalutakse vähemalt kaht kasutamata võrdlusfiltrit 8 tunni jooksul proovifiltri kaalumisest, aga eelistatavalt proovifiltri kaalumisega samal ajal. Võrdlusfiltrid peavad olema proovivõtufiltritega ühesuurused ja samast materjalist.

Kui mõne võrdlusfiltri kaal muutub proovifiltrite kaalumiste vahel rohkem kui ±5 μg, tuleb proovifilter ja võrdlusfiltrid uuesti kaalumiskambris konditsioneerida ja seejärel uuesti kaaluda.

Võrdlusfiltrite kaalumistulemuste võrdlemisel võrreldakse kõnealuse võrdlusfiltri kaalu ja mahukaalude libisevat keskmist.

Libisev keskmine arvutatakse võrdlusfiltrite kaalumiskambrisse asetamisest saadik mõõdetud kaalude põhjal. Keskmistamise ajavahemik peab olema vähemalt 1 päev, kuid mitte üle 30 päeva.

Proovi- ja võrdlusfiltrite mitmekordne konditsioneerimine ja kaalumine on lubatud kuni 80 tunni möödumiseni heitmekatse gaaside mõõtmisest.

Kui enne 80 tunni möödumist või selle möödumise hetkeks on rohkem kui pooled võrdlusfiltritest täitnud ± 5 μg kriteeriumi, loetakse proovifiltri kaalumistulemused kehtivaks.

Kui 80 tunni möödumise hetkel kasutatakse kaht võrdlusfiltrit ja üks neist kahest ei täida ±5 μg kriteeriumi, võib proovifiltri kaalumistulemused lugeda kehtivaks tingimusel, et nende kahe võrdlusfiltri kaalu ja libisevate keskmiste absoluutsete erinevuste summa on 10 μg või väiksem.

Kui vähem kui pooled võrdlusfiltrid vastavad ±5 μg kriteeriumile, heidetakse proovifilter kõrvale ja heitmekatset tuleb korrata. Kõik võrdlusfiltrid tuleb 48 tunni jooksul kõrvale heita ja asendada.

Kõikidel muudel juhtudel tuleb võrdlusfiltrid asendada vähemalt iga 30 päeva järel ja selliselt, et ühtki proovifiltrit ei kaalutaks, ilma et seda võrreldaks võrdlusfiltriga, mis on viibinud kaalumiskambris vähemalt 1 päeva.

Kui punktis 1.3.4 esitatud kaalumiskambri stabiilsuse nõuded ei ole täidetud, kuid võrdlusfiltri kaalumise tulemused vastavad eespool nimetatud kriteeriumidele, siis võib sõiduki tootja valida, kas tunnistada proovivõtufiltrite kaalud vastuvõetavaks või tunnistada katsed kehtetuks; viimasel juhul tuleb parandada kaalumiskambri kontrollsüsteemi ja katset korrata.

Joonis 13

Tahkete osakeste proovivõtturi konfiguratsioon

Image

5. liide

Mõõteseadmed tahkete osakeste arvu mõõtmiseks heitgaasis

1.   SPETSIFIKATSIOON

1.1.   Süsteemi ülevaade

1.1.1.   Tahkete osakeste proovivõtu süsteem koosneb lahjendustunnelist, proovivõtturist ja lenduvate osakeste püüdurist (VPR), mis on paigutatud tahkete osakeste loendurist (PNC) ülesvoolu, ning sobivatest ülekandetorudest.

1.1.2.   Soovitatav on paigaldada lenduvate osakeste püüduri sisendi ette tahkete osakeste suuruse eelseparaator (nt tsüklon, inertsseparaator vmt). Alternatiivina on eelseparaatorina lubatud siiski kasutada ka proovivõtturit, mis toimib sobiva tahkete osakeste suuruse eelseparaatorina, nagu näidatud joonisel 13.

1.2.   Üldnõuded

1.2.1.   Tahkete osakeste proovivõtukoht peab asuma lahjendustunnelis.

Proovivõtturi otsik (PSP) ja tahkete osakeste ülekandetoru (PTT) moodustavad üheskoos tahkete osakeste ülekandesüsteemi (PTS). Tahkete osakeste ülekandesüsteem suunab proovi lahjendustunnelist lenduvate osakeste püüduri sisendisse. Tahkete osakeste ülekandesüsteem peab vastama järgmistele tingimustele:

 

see peab olema paigaldatud tunneli kesktelje lähedusse, tunneli 10–20 diameetri võrra gaasisisendist allavoolu, esiküljega vastu gaasivoolu tunnelis ning otsiku teljed paralleelselt lahjendustunneli telgedega;

 

toru siseläbimõõt on ≥ 8 mm.

Ülekandesüsteemi läbiv gaasiproov peab vastama järgmistele tingimustele:

 

voolu Reynoldsi arv (Re) peab olema < 1 700;

 

viibeaeg ülekandesüsteemis ≤ 3 sekundit.

Vastuvõetavaks loetakse ka ülekandesüsteemi muud proovivõtukonfiguratsioonid, mille puhul on võimalik tõestada samaväärset 30 nm suuruste tahkete osakeste läbivoolu.

Väljalasketoru (OT), mis suunab lahjendatud proovi lenduvate osakeste püüdurist osakesteloenduri sisendisse, peab vastama järgmistele nõuetele:

 

selle siseläbimõõt on ≥ 4 mm;

 

gaasiproovi viibeaeg väljalasketorus on ≤ 0,8 sekundit.

Vastuvõetavaks loetakse ka väljalasketoru muud proovivõtukonfiguratsioonid, mille puhul on võimalik tõestada samaväärset 30 nm suuruste tahkete osakeste läbivoolu.

1.2.2.   Lenduvate osakeste püüdur peab sisaldama seadet proovi lahjendamiseks ja lenduvate tahkete osakeste püüdmiseks. Proovivõttur proovi võtmiseks katsegaasivoost peab asuma lahjendustunnelis selliselt, et lahjendusõhu ja heitgaasi homogeensest segust saaks võtta gaasivoo representatiivse proovi.

1.2.3.   Kõik lahjendamata või lahjendatud heitgaasiga kokkupuutuvad lahjendus- ja proovivõtusüsteemi osad, alates heitgaasi väljalasketorust kuni tahkete osakeste loendurini, peavad olema konstrueeritud nii, et tahkete osakeste sadestumine oleks võimalikult vähene. Kõik osad peavad olema valmistatud elektrit juhtivast materjalist, mis ei reageeri heitgaasi komponentidega, ning need peavad olema maandatud, et vältida elektrostaatilist toimet.

1.2.4.   Tahkete osakeste proovivõtusüsteem peab olema kooskõlas aerosooli proovivõtu hea tavaga, millega nähakse ette, et tuleb vältida järske pööranguid ja muutusi ristlõikes, kasutada siledat sisepinda ja vähendada proovivõtutoru pikkust miinimumini. Ristlõike järkjärguline muutmine on lubatud.

1.3.   Erinõuded

1.3.1.   Enne tahkete osakeste loenduri läbimist ei tohi tahkete osakeste proov läbida pumpa.

1.3.2.   Soovitatakse kasutada proovi eelseparaatorit.

1.3.3.   Proovi eelkonditsioneerimise seade peab vastama järgmistele tingimustele:

1.3.3.1.

see võimaldab proovi lahjendada ühes või mitmes järgus, et saavutada tahkete osakeste kontsentratsioon, mis oleks alla tahkete osakeste loenduri üksikute osakeste loendusrežiimi ülemise piirmäära, ning hoiab gaasi temperatuuri loenduri sisendis alla 35 °C;

1.3.3.2.

see sisaldab esialgset kuumutamisega lahjendamise järku, mille tulemusena proovi temperatuur on vahemikus ≥ 150 °C and ≤ 400 °C ning lahjendustegur vähemalt 10;

1.3.3.3.

hoiab kuumutamisetappidel nominaalset töötemperatuuri pidevalt punktis 1.3.3.2. nimetatud vahemikus, kusjuures lubatud hälve on ± 10 °C. Annab märku sellest, kas kuumutamisetapis on ettenähtud töötemperatuur saavutatud või mitte;

1.3.3.4.

tagab, et lenduvate tahkete osakeste püüduris ei oleks punkti 2.2.2 kohane tahkete osakeste kontsentratsiooni vähendustegur (fr(di)) tahkete osakeste puhul, mille elektrilise liikuvuse läbimõõt on 30 nm ja 50 nm, vastavalt mitte üle 30 % ja 20 % suurem ning mitte üle 5 % väiksem, võrreldes tahkete osakestega, mille elektrilise liikuvuse läbimõõt on 100 nm;

1.3.3.5.

see peab samuti tagama tetrakontaani (CH3(CH2)38CH3) 30 nm suuruste tahkete osakeste aurustumise > 99 % ulatuses, kusjuures sisselaskekontsentratsioon on ≥ 10 000 cm–3; selleks tuleb tetrakontaani kuumutada ja vähendada selle osarõhku.

1.3.4.   Tahkete osakeste loendur peab vastama järgmistele tingimustele:

1.3.4.1.

toimima täisvoolu töötingimustel,

1.3.4.2.

tagama kooskõlas jälgitava standardiga vahemikus 1 cm–3 kuni tahkete osakeste loenduri üksikute osakeste loendusrežiimi ülemise piirmäärani loendustäpsuse ± 10 %. Kui kontsentratsioon on alla 100 cm–3, võib nõuda mõõtmisi, mis on keskmistatud pikemate proovivõtuperioodide kaupa, et näidata tahkete osakeste loenduri täpsust kõrgel statistilise usaldusväärsuse tasemel;

1.3.4.3.

selle lugemi täpsus peab olema vähemalt 0,1 osakest cm–3, kui kontsentratsioon on alla 100 cm–3;

1.3.4.4.

see peab andma lineaarse tulemuse tahkete osakeste kontsentratsiooni kohta kogu üksikute osakeste loendusrežiimi mõõtepiirkonnas;

1.3.4.5.

see peab edastama mõõteandmeid sagedusel vähemalt 0,5 Hz;

1.3.4.6.

selle reageerimisaeg T90 peab mõõdetud kontsentratsioonivahemikus olema alla 5 s;

1.3.4.7.

see peab sisaldama juhuslikkuse korrigeerimise funktsiooni, mille korrektsioon on kuni 10 %, ning võib kasutada punktis 2.1.3 kirjeldatud sisemist kalibreerimisfaktorit, kuid loendustõhususe korrigeerimiseks või määramiseks ei tohi kasutada ühtki muud algoritmi;

1.3.4.8.

see peab tagama tahkete osakeste puhul, mille elektrilise liikuvuse läbimõõt on 23 nm (± 1 nm), 50 % (± 12 %) loendustõhususe ning tahkete osakeste puhul, mille elektrilise liikuvuse läbimõõt on 41 nm (± 1 nm), > 90 % loendustõhususe. Loendustõhususe võib saavutada sisemiste (nt instrumendi konfiguratsioon) või välimiste (nt suuruse eelseparaator) vahenditega.

1.3.4.9.

Kui tahkete osakeste loenduris kasutatakse vedelikku, vahetatakse seda seadme tootja poolt kindlaksmääranud sagedusega.

1.3.5.   Kui punktis, kus kontrollitakse voolukiirust tahkete osakeste loenduris, ei hoita püsivat rõhku ja/või temperatuuri, tuleb neid mõõta tahkete osakeste loenduri sisendis ning tulemused registreerida, et korrigeerida tahkete osakeste kontsentratsioon standardtingimustele vastavaks.

1.3.6.   Viibeaeg tahkete osakeste ülekandesüsteemis, lenduvate tahkete osakeste püüduris ja väljalasketorus ning tahkete osakeste loenduri reageerimiseaeg T90 ei tohi kokku kesta kauem kui 20s.

1.4.   Soovitatava süsteemi kirjeldus

Järgmistes punktides kirjeldatakse soovituslikku tahkete osakeste arvu mõõtmise viisi. Samas võib kasutada kõiki süsteeme, mis vastavad punktides 1.2 ja 1.3 esitatud spetsifikatsioonidele.

Joonisel 14 on kujutatud soovitatav tahkete osakeste proovivõtusüsteem.

Joonis 14

Soovitatava tahkete osakeste proovivõtusüsteemi skeem

Image

1.4.1.   Proovivõtusüsteemi kirjeldus

Tahkete osakeste proovivõtusüsteem koosneb lahjendustunnelisse avanevast proovivõtturi otsikust (PSP), tahkete osakeste ülekandetorust (PTT), tahkete osakeste eelseparaatorist (PCF) ja lenduvate tahkete osakeste püüdurist (VPR), mis on paigaldatud tahkete osakeste kontsentratsioonimõõturist (PNC) ülesvoolu. Lenduvate tahkete osakeste püüdur peab sisaldama seadet proovi lahjendamiseks (tahkete osakeste kontsentratsiooni lahjendid: PND1 ja PND2) ja tahkete osakeste aurustamiseks (aurustumistoru, ET). Proovivõttur proovi võtmiseks katsegaasivoost peab asuma lahjendustunnelis selliselt, et lahjendusõhu ja heitgaasi homogeensest segust saaks võtta gaasivoo representatiivse proovi. Viibeaeg süsteemis ning tahkete osakeste loenduri reageerimiseaeg T90 ei tohi kokku kesta kauem kui 20 s.

1.4.2.   Tahkete osakeste ülekandesüsteem

Proovivõtturi otsik (PSP) ja tahkete osakeste ülekandetoru (PTT) moodustavad üheskoos tahkete osakeste ülekandesüsteemi (PTS). Tahkete osakeste ülekandesüsteem suunab proovi lahjendustunnelist tahkete osakeste kontsentratsiooni esimese lahjendi sisendisse. Tahkete osakeste ülekandesüsteem peab vastama järgmistele tingimustele.

 

See peab olema paigaldatud tunneli kesktelje lähedusse, tunneli 10–20 diameetri võrra gaasisisendist allavoolu, esiküljega vastu gaasivoolu tunnelis ning otsiku teljed paralleelselt lahjendustunneli telgedega.

 

Selle siseläbimõõt on ≥ 8 mm.

Ülekandesüsteemi läbiv gaasiproov peab vastama järgmistele tingimustele:

 

voolu Reynoldsi arv (Re) peab olema < 1 700;

 

viibeaeg ülekandesüsteemis peab olema ≤ 3 sekundit.

Vastuvõetavaks loetakse ka ülekandesüsteemi muud proovivõtukonfiguratsioonid, mille puhul on võimalik tõestada elektrilise liikuvuse läbimõõduga 30 nm tahkete osakeste samaväärset läbivoolu.

Väljalasketoru (OT), mis suunab lahjendatud proovi lenduvate osakeste püüdurist osakesteloenduri sisendisse, peab vastama järgmistele nõuetele:

 

selle siseläbimõõt peab olema ≥ 4 mm;

 

gaasiproovi viibeaeg väljalasketorus on ≤ 0,8 sekundit.

Vastuvõetavaks loetakse ka väljalasketoru muud proovivõtukonfiguratsioonid, mille puhul on võimalik tõestada elektrilise liikuvuse läbimõõduga 30 nm tahkete osakeste samaväärset läbivoolu.

1.4.3.   Tahkete osakeste eelseparaator

Soovitatav on paigutada tahkete osakeste eelseparaator lenduvate tahkete osakeste püüdurist ülesvoolu. Tahkete osakeste heitkoguse proovi võtmiseks valitud voolu mahtkiiruse juures peab eelseparaator eraldama 50 % tahketest osakestest, mille mõõtmed on vahemikus 2,5–10 μm. Tahkete osakeste heitkoguse proovi võtmiseks valitud voolu mahtkiiruse juures peab 1 μm suuruste tahkete osakeste massikontsentratsioonist, mis eelseparaatorisse suunatakse, vähemalt 99 % eelseparaatorist väljuma.

1.4.4.   Lenduvate tahkete osakeste püüdur (VPR)

Lenduvate tahkete osakeste püüdur koosneb järjestikku ühendatud esimesest tahkete osakeste lahjendist (PND1), aurustumistorust ja teisest lahjendist (PND2). Sellise lahjendamise eesmärk on vähendada tahkete osakeste kontsentratsiooni proovides, et see oleks tahkete osakeste kontsentratsiooni loendurisse sisenedes väiksem kui üksikute osakeste loendusrežiimi ülemine piirmäär, ning vähendada kristallisatsioonikeskmete teket proovis. Lenduvate tahkete osakeste püüdur peab andma teavet selle kohta, kas PND1 ja aurustumistoru on saavutanud ettenähtud töötemperatuuri või mitte.

Lenduvate tahkete osakeste püüdur peab tagama tetrakontaani (CH3(CH2)38CH3) 30 nm suuruste tahkete osakeste aurustumise > 99 % ulatuses, kui sisselaskekontsentratsioon on ≥ 10 000 cm–3; selleks tuleb tetrakontaani kuumutada ja vähendada selle osarõhku. Lisaks tuleb tagada, et lenduvate tahkete osakeste püüduris oleks tahkete osakeste kontsentratsiooni vähendustegur (fr) osakeste puhul, mille elektrilise liikuvuse läbimõõt on 30 nm ja 50 nm, vastavalt mitte üle 30 % ja 20 % suurem ning mitte üle 5 % väiksem, võrreldes tahkete osakestega, mille elektrilise liikuvuse läbimõõt on 100 nm.

1.4.4.1.   Esimene tahkete osakeste kontsentratsiooni lahjendi (PND1)

Esimene lahjendi on ette nähtud tahkete osakeste kontsentratsiooni lahjendamiseks ning selle (seina)temperatuur peab olema 150 °C – 400 °C. Seinatemperatuuri sättepunkti hoitakse pidevalt nominaalsel töötemperatuuril nimetatud vahemikus (tolerantsiga ± 10 °C) ning see ei tohi ületada aurustumistoru seinatemperatuuri (punkt 1.4.4.2). Lahjendis kasutatakse HEPA-filtri läbinud lahjendusõhku ning lahjendi peab tagama lahjendusteguri 10–200.

1.4.4.2.   Aurustumistoru

Aurustumistoru seinatemperatuur peab kogu toru pikkuses olema kõrgem või samaväärne osakeste kontsentratsiooni esimese lahjendi seinatemperatuuriga ning seinatemperatuuri hoitakse fikseeritud nominaalsel töötemperatuuril vahemikus 300 °C – 400 °C (tolerantsiga ± 10 °C).

1.4.4.3.   Teine tahkete osakeste kontsentratsiooni lahjendi (PND2)

PND2 on ette nähtud tahkete osakeste kontsentratsiooni lahjendamiseks. Lahjendis kasutatakse HEPA-filtri läbinud lahjendusõhku ning lahjendi ühekordse lahjenduse tegur peab püsima vahemikus 10–30. PND2 lahjendustegur valitakse vahemikus 10–15, et tahkete osakeste kontsentratsioon teisest lahjendist allavoolu oleks väiksem kui tahkete osakeste loenduri üksikute osakeste loendusrežiimi ülemine piirmäär ning gaasi temperatuur enne loendurisse sisenemist oleks < 35 °C.

1.4.5.   Tahkete osakeste loendur (PNC)

Tahkete osakeste loendur peab vastama punktis 1.3.4 esitatud nõuetele.

2.   TAHKETE OSAKESTE PROOVIVÕTUSÜSTEEMI KALIBREERIMINE JA VALIDEERIMINE (1)

2.1.   Tahkete osakeste loenduri kalibreerimine

2.1.1.   Tehniline teenistus peab tagama tahkete osakeste loenduri kalibreerimistunnistuse olemasolu, mis kinnitab selle vastavust jälgitavatele standarditele 12 kuu jooksul enne heitmete katset.

2.1.2.   Pärast iga suuremat hooldust tuleb tahkete osakeste loendurit uuesti kalibreerida ja väljastada uus kalibreerimistunnistus.

2.1.3.   Kalibreerimine peab vastama kalibreerimise standardmeetodile:

a)

võrreldakse kalibreeritava tahkete osakeste loenduri tulemust kalibreeritud aerosool-elektromeetri omaga, võttes üheaegselt proove ka elektrostaatiliselt fraktsioneeritud kalibreerimisosakestest, või

b)

võrreldakse kalibreeritava tahkete osakeste loenduri tulemust muu tahkete osakeste loenduri tulemusega, mida on kalibreeritud eespool kirjeldatud meetodi kohaselt.

Elektromeetri puhul peab kalibreerimisel kasutama vähemalt kuut standardkontsentratsiooni, mille korral oleks tahkete osakeste loenduri mõõtepiirkond kaetud võimalikult ühtlaselt. Kõnealused kontsentratsioonid peavad hõlmama nominaalset null-kontsentratsiooni, mis saavutatakse vähemalt standardi EN 1822:2008 klassi H13 kuuluvate või samaväärse tõhususega HEPA filtrite ühendamisel iga seadme sisendiga. Kui tahkete osakeste loenduri kalibreerimisel ei kohaldata kalibreerimisfaktorit, võib mõõdetud kontsentratsioon iga kasutatud kontsentratsiooni (välja arvatud null-kontsentratsiooni) korral erineda standardkontsentratsioonist ±10 %, vastasel korral kalibreeritav tahkete osakeste loendur ei kvalifitseeru. Arvutatakse kahe andmekogumi lineaarse regressiooni gradient ja see registreeritakse. Kalibreeritava tahkete osakeste loenduri suhtes kohaldatakse kalibreerimisfaktorit, mis on pöördvõrdeline gradiendiga. Näitude lineaarsus arvutatakse kahe andmekogumi Pearsoni korrelatsioonikoefitsiendina (R2) ning see peab olema vähemalt 0,97. Nii gradiendi kui ka R2 arvutamisel pannakse lineaarse regressiooni sirge läbi koordinaatide alguspunkti (nullkontsentratsioon mõlemal seadmel).

Tahkete osakeste etalonloenduri puhul peab kalibreerimisel kasutama vähemalt kuut standardset kontsentratsiooni tahkete osakeste loenduri mõõtepiirkonnas. Vähemalt kolm kontsentratsiooni peavad olema väiksemad kui 1 000 cm–3, ülejäänud kontsentratsioonid peavad paiknema lineaarselt 1 000 cm–3 ja loenduri üksikute osakeste loendusrežiimi ülemise mõõtepiiri vahel. Kõnealused kontsentratsioonid peavad hõlmama nominaalset null-kontsentratsiooni, mis saavutatakse vähemalt standardi EN 1822:2008 klassi H13 kuuluvate või samaväärse tõhususega HEPA filtrite ühendamisel iga seadme sisendiga. Kui tahkete osakeste loenduri kalibreerimisel ei kohaldata kalibreerimisfaktorit, võib mõõdetud kontsentratsioon iga kasutatud kontsentratsiooni (välja arvatud null-kontsentratsiooni) korral erineda standardkontsentratsioonist ±10 %, vastasel korral kalibreeritav tahkete osakeste loendur ei kvalifitseeru. Arvutatakse kahe andmekogumi lineaarse regressiooni gradient ja see registreeritakse. Kalibreeritava tahkete osakeste loenduri suhtes kohaldatakse kalibreerimisfaktorit, mis on pöördvõrdeline gradiendiga. Näitude lineaarsus arvutatakse kahe andmekogumi Pearsoni korrelatsioonikoefitsiendina (R2) ning see peab olema vähemalt 0,97. Nii gradiendi kui ka R2 arvutamisel pannakse lineaarse regressiooni sirge läbi koordinaatide alguspunkti (nullkontsentratsioon mõlemal seadmel).

2.1.4.   Kalibreerimisel tuleb kontrollida ka vastavust punktis 1.3.4.8 sätestatud nõuetele, mis käsitlevad tahkete osakeste loenduri tõhusust avastada tahkeid osakesi, mille elektrilise liikuvuse läbimõõt on 23 nm. Loenduri tõhusust loendada tahkeid osakesi, mille elektrilise liikuvuse läbimõõt of 41 nm, ei ole vaja kontrollida.

2.2.   Lenduvate tahkete osakeste püüduri kalibreerimine ja valideerimine

2.2.1.   Lenduvate tahkete osakeste püüduri tahkete osakeste kontsentratsiooni vähendustegureid kõikide lahjendusastmete puhul seadme kinnitatud nominaalsete töötemperatuuride juures kalibreeritakse uue seadme puhul ja pärast iga suuremat hooldust. Püüduri tahkete osakeste kontsentratsiooni vähendusteguri perioodilise valideerimise nõue hõlmab vaid selle seadistuse kontrollimist, mida tavaliselt kasutatakse mõõtmiste puhul sõidukitel, mis on varustatud diislikütuse tahkete osakeste filtriga. Tehniline teenistus peab tagama lenduvate tahkete osakeste püüduri kalibreerimis- või valideerimistunnistuse olemasolu, mis kinnitab selle vastavust 6 kuu jooksul enne heitmekatset. Kui lenduvate tahkete osakeste püüdur on varustatud temperatuurianduritega, võib valideerimiste vahe olla 12 kuud.

Lenduvate tahkete osakeste püüduri tahkete osakeste kontsentratsiooni vähendustegur hõlmab selliste tahkete osakeste kontsentratsiooni, mille elektrilise liikuvuse läbimõõt on 30 nm, 50 nm ja 100 nm. Lenduvate tahkete osakeste püüduri tahkete osakeste kontsentratsiooni vähendustegurid (fr(d)) tahkete osakeste puhul, mille elektrilise liikuvuse läbimõõt on 30 nm ja 50 nm, peavad olema vastavalt mitte üle 30 % ja 20 % suuremad ning mitte üle 5 % väiksemad, võrreldes tahkete osakestega, mille elektrilise liikuvuse läbimõõt on 100 nm. Valideerimiseks peab tahkete osakeste kontsentratsiooni keskmine vähendustegur olema ± 10 % lenduvate tahkete osakeste püüduri esmase kalibreerimise käigus kindlaks määratud tahkete osakeste kontsentratsiooni keskmisest vähendustegurist (Formula).

2.2.2.   Mõõtmisel kasutatav aerosool peab sisaldama tahkeid osakesi, mille elektrilise liikuvuse läbimõõt on 30 nm, 50 nm ja 100 nm, ning tahkete osakeste miinimumkontsentratsioon lenduvate tahkete osakeste püüduri sisendis peab olema 5 000 tahket osakest cm–3. Tahkete osakeste kontsentratsiooni tuleb mõõta seadeldistest nii üles- kui ka allavoolu.

Tahkete osakeste kontsentratsiooni vähendustegur (fr(di)) arvutatakse tahkete osakeste kõikide suuruste puhul järgmiselt:

Formula

kus:

Nin(di)

=

diameetriga di tahkete osakeste kontsentratsioon ülesvoolu;

Nout(di)

=

diameetriga di tahkete osakeste kontsentratsioon allavoolu, ning

di

=

tahkete osakeste elektrilise liikuvuse läbimõõt (30, 50 või 100 nm).

Näitajad Nin(di ) ja Nout(di ) tuleb korrigeerida samadele tingimustele.

Tahkete osakeste kontsentratsiooni keskmine vähendustegur (Formula) konkreetse lahjendusseadistuse korral arvutatakse järgmiselt:

Formula

Lenduvate tahkete osakeste püüdurit on soovitatav kalibreerida ja valideerida tervikliku üksusena.

2.2.3.   Tehniline teenistus peab tagama lenduvate tahkete osakeste püüduri valideerimistunnistuse olemasolu, mis kinnitab seadme lenduvate tahkete osakeste püüdmise tõhusust 6 kuu jooksul enne heitmekatset. Kui lenduvate tahkete osakeste püüdur on varustatud temperatuurianduritega, võib valideerimiste vahe olla 12 kuud. Sisselaskekontsentratsiooni puhul ≥ 10 000 cm–3 peab lenduvate tahkete osakeste püüdur kõrvaldama tetrakontaani (CH3(CH2)38CH3) tahked osakesed, mille elektrilise liikuvuse läbimõõt on 30 nm, rohkem kui 99 % ulatuses minimaalse lahjendusseadistuse korral ja tootja soovitatud töötemperatuuril.

2.3.   Tahkete osakeste arvu mõõtesüsteemi kontrollimismenetlus

2.3.1.   Enne iga katset peab tahkete osakeste loendur andma mõõt