I LISA

Mõõtmed ja järelveetavad massid

1.   MÕISTED

1.1.   Pikkus:

—	pikkus, mida mõõdetakse traktori pikitelje suhtes täisnurga all paiknevate vertikaaltasapindade kõige välimiste punktide vahelt, kuid millest väljapoole jäävad: — kõik peeglid, — kõik käivitusvändad, — kõik eesmised või külgmised ääretulelaternad.

1.2.   Laius

—

laius, mida mõõdetakse traktori pikitelje suhtes paralleelselt paiknevate vertikaaltasapindade kõige välimiste punktide vahelt, kuid millest väljapoole jäävad: — kõik peeglid, — kõik suunatulelaternad, — kõik eesmised, tagumised või külgmised ääretulelaternad; kõik seisutulelaternad, — kõik traktori massist tingitud rehvide deformatsioonid, — kõik kokkukäivad osad, nagu ülestõstetavad jalatoed ja painduvad poripõlled.

1.3.   Kõrgus – vahemaa maapinna ja maapinnast kõrgeimal paikneva traktori punkti (v.a antenni) vahel.

—	Kõrguse kindlaksmääramisel peavad traktoril olema uued rehvid, mille veereraadius on suurim nende valmistaja poolt kindlaksmääratud raadius.

1.4.   Lubatav järelveetav mass

—	mass, mida teatavat tüüpi traktor võib vedada. See võib koosneda näiteks ühest või mitmest järelhaagisest või põllu- või metsatööriistast. Vahet tehakse valmistaja poolt määratud tehniliselt lubatava järelveetava massi ja punktis 2.2 sätestatud lubatava järelveetava massi vahel.

1.5.   Pukseerimisseadis

traktori osa, mis on kavandatud toimima traktori ja veetava tehnoloogilise haagismasina mehhaanilise vahelülina.

1.6.   „Töökorras traktori tühimass (mt)”

direktiivi 2003/37/EÜ I lisa punktis 2.1.1 määratletud mass.

1.7.   Tehniliselt lubatav(ad) järelveetav(ad) mass(id):

—	pidurisüsteemita järelveetav mass,

—	eraldi pidurisüsteemiga varustatud järelveetav mass (vastavalt nõukogu direktiivi 76/432/EMÜ (1) I lisa punktis 1.12 esitatud määratlusele),

—	inertspiduriga varustatud järelveetav mass (vastavalt direktiivi 76/432/EMÜ I lisa punktis 1.14 esitatud määratlusele),

—	hüdrauliliste või pneumaatiliste piduritega varustatud järelveetav mass: sellised pidurid võivad olla pidevatoimelised, poolpidevatoimelised või sõltumatu energiaallikaga (vastavalt direktiivi 76/432/EMÜ I lisa punktides 1.9, 1.10 ja 1.11 esitatud määratlustele).

2.   NÕUDED

2.1.   Mõõtmed

Traktori suurimad mõõtmed on järgmised:

2.1.1.   Pikkus: 12 m;

2.1.2.   Laius: 2,55 m (arvestamata rehvide maapinnaga kokkupuutes olevate osade väljakummumist);

2.1.3.   Kõrgus: 4 m.

2.1.4.   Nimetatud mõõtmete kontrollimiseks tehtavad mõõtmised viiakse läbi järgmiselt:

—	traktor peab olema tühi ja töökorras vastavalt punktile 1.6,

—	traktor peab olema tasasel horisontaalsel pinnal,

—	traktor peab olema paigal ja selle mootor peab olema välja lülitatud,

—	traktoril peavad olema uued rehvid, mille rõhk vastab valmistaja poolt soovitatule,

—	traktori uksed ja aknad peavad olema suletud,

—	traktori rooliratas peab olema otseasendis,

—	traktori külge ei tohi olla kinnitatud põllu- ega metsatööriistu.

2.2.   Lubatav järelveetav mass

Lubatav järelveetav mass ei tohi olla suurem kui:

2.2.1.1.   punktis 1.7 määratletud tehniliselt lubatav järelveetav mass, mida on soovitanud traktori valmistaja;

2.2.1.2.   osa EÜ tüübikinnituse kohaselt pukseerimisseadise jaoks sätestatud järelveetav mass.

2.2.2.   Kui liikmesriik kohaldab artikli 2 lõiget 2, tuleb(tulevad) järelveetav(ad) mass(id) märkida traktori registreerimistunnistusse.

---

(1)  Nõukogu 6. aprilli 1976. aasta direktiiv 76/432/EMÜ põllu- või metsamajanduslike ratastraktorite piduriseadmeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 122, 8.5.1976, lk 1).

II LISA

Kiirusregulaator ning ajami osade, eenduvate osade ja rataste kaitse

1.   KIIRUSREGULAATOR

1.1.   Kui kiirusregulaator on monteeritud valmistaja poolt standardvarustusena, peab see olema paigaldatud ja kavandatud nii, et traktor vastaks valmistajakiirust käsitlevale direktiivile 2009/60/EÜ (1).

2.   AJAMI OSADE, EENDUVATE OSADE JA RATASTE KAITSE

2.1.   Üldosa

2.1.1.   Traktori ajami osad, eenduvad osad ja rattad peavad olema konstrueeritud, paigaldatud ja kaitstud nii, et need ei põhjustakse tavapärastes kasutustingimustes inimestele õnnetusi.

2.1.2.   Punktis 2.1.1 sätestatud nõudeid käsitatakse täidetuna, kui on täidetud punktis 2.3 sätestatud nõuded. Muud kui punktis 2.3 kirjeldatud lahendused on lubatud juhul, kui valmistaja tõendab, et need on vähemalt samaväärsed punkti 2.3 nõuetega.

2.1.3.   Ohutusseadised peavad olema kinnitatud tugevasti traktori külge. „Tugevasti kinnitatud” tähendab seda, et selliste seadiste eemaldamine on võimalik üksnes tööriistade abil.

2.1.4.   Kapott, kaaned ja katted, mis võivad tekitada sulgumisel vigastusi, tuleb valmistada nii, et oleks välistatud nende juhuslik sulgumine (nt ohutusseadiste või sobiva paigalduse või väliskujunduse abil).

2.1.5.   Üks ohutusseadis võib kaitsta mitut ohtlikku kohta. Kui ühe ohutusseadise alla on koondatud reguleerimis-, hooldamis- või häiresummutusseadised, mida on võimalik kasutada üksnes siis, kui mootor töötab, tuleb siiski paigaldada täiendavad ohutusseadised.

2.1.6.   Kinnitusseadised (nt vedrukinnised või klapid),

—	millega kinnitatakse kiiresti valla päästetavad kinnitusseadised (kinnituspoldid); ja sellised ohutusseadiste osad,

—	mida on võimalik avada ilma tööriistade abita (nt mootori kapott),

peavad olema kinnitatud tugevasti traktori või ohutusseadise külge.

2.2.   Mõisted

Ohutusseadis – seadis, mis on nähtud ette ohtlike osade kaitsmiseks. Käesoleva direktiivi kohaldamisel on ohutusseadised kaitsekilbid, katted või piirded.

2.2.1.1.   Kaitsekilp – ohutusseadis, mis asub vahetult ohtliku osa ees ja mis hoiab kas üksi või koos masina muude osadega ära kokkupuutumise ohtliku osaga.

2.2.1.2.   Kate või kapott – ohutusseadis, mis asub ohtliku osa ees ja mis hoiab kaetud küljel ära kokkupuutumise ohtliku osaga.

2.2.1.3.   Piire – ohutusseadis, mis tagab reelingu, võre või muu sarnase seadise abil vajaliku ohutu kauguse, mis hoiab ära kokkupuutumise ohtliku osaga.

Ohtlik osa – mis tahes koht, mis võib tingituna traktori liikumatu või liikuva osa asetusest või ehitusest põhjustada vigastusi. Ohtlikud osad on eelkõige muljumis-, rebenemis-, lõike-, torke-, läbistus-, takerdumis-ja kinnijäämiskohad.

2.2.2.1.   Muljumiskoht – mis tahes ohtlik koht, kus traktori osad liiguvad üksteise või liikumatute osade suhtes nii, et see võib põhjustada inimeste või nende teatavate kehaosade muljumise.

2.2.2.2.   Rebenemiskoht – mis tahes ohtlik koht, kus traktori osad liiguvad üksteise või muude osade suhtes nii, et see võib põhjustada inimeste või nende teatavate kehaosade muljumise või rebenemise.

2.2.2.3.   Lõike-, torke- või läbistuskoht – mis tahes ohtlik koht, kus traktori liikuvad või liikumatud, teravaservalised või -otsalised või tömbid osad võivad vigastada inimesi või nende teatavaid kehaosi.

2.2.2.4.   Takerdumiskoht – mis tahes ohtlik koht, kus teravaservalised eenduvad osad, hambad, tihvtid, kruvid ja poldid, määrdeniplid, võllid, võlliotsad ja muud osad liiguvad nii, et inimesed, nende teatavad kehaosad või riided võivad nende külge takerduda ja koos nendega edasi liikuda.

2.2.2.5.   Kinnijäämiskoht – mis tahes ohtlik koht, mille osade avad kitsenevad liikudes nii, et inimesed, nende teatavad kehaosad või riided võivad sinna kinni jääda.

2.2.3.   Siruulatus – pikim vahemaa, kuhu inimesed või nende teatavad kehaosad võivad abivahendeid kasutamata ulatuda suunaga üles-, alla- või sissepoole, üle, ümber või läbi (joonis 1).

2.2.4.   Ohutu kaugus – vahemaa, mis vastab siruulatuse või kehamõõtmete ning ohutusvaru summale (joonis 1).

2.2.5.   Juhtimispide – mis tahes seadis, mille otsene käivitamine võimaldab muuta traktori või sellega ühendatud seadmete seisundit või toimingut.

2.2.6.   Tavakäitamine – traktori kasutamine tootja ettenähtud tegevuseks traktori omadusi tundva juhi poolt, kes järgib tootja edastatud traktori kasutus-, hooldamis- ja ohutu kasutamise juhendeid, mille on koostanud tootja ja mille kohta on traktoril märgistus.

2.2.7.   Tahtmatu kokkupuude – tavakäitamisest ja traktori tavahooldamisest tulenev inimese kavandamata kokkupuude ohtu põhjustada võiva asukohaga.

2.3.   Ohutud kaugused ohtlike osadega kokkupuutumise vältimiseks

2.3.1.   Ohutut kaugust mõõdetakse nendest kohtadest, milleni võib inimene ulatuda traktori käivitamisel, hooldamisel ja kontrollimisel ning samuti maapinna tasandilt. „Traktori hooldamine ja kontrollimine” tähendab üksnes juhi enda poolt vastavalt kasutamisjuhendile läbiviidavaid toiminguid. Ohutu kauguse kindlaksmääramisel lähtutakse põhimõttest, et traktor on seisundis, milleks see on ette nähtud, ja ohtliku osani ulatumiseks ei kasutata mingeid abivahendeid.

Ohutud kaugused on sätestatud punktides 2.3.2.1–2.3.2.5. Teatavates eripiirkondades ja teatavate eriosade jaoks nähakse asjakohane ohutu kaugus ette juhul, kui traktor vastab punktides 2.3.2.6–2.3.2.14 sätestatud nõuetele.

Ohtlike kohtade kaitse

2.3.2.1.   Ülespoole

Püsti seisva inimese puhul on ohutu kaugus suunaga ülespoole 2 500 mm (vt joonis 1).

2.3.2.2.   Allapoole, üle

Ohutu kaugus üle piirde sirutumise puhul on:

a	=	maapinnast kuni ohtliku kohani;
b	=	piirde või kaitseseadise kõrgus;
c	=	ohtliku koha ja piirde vaheline horisontaalne kaugus (vt joonis 2).

Nii allapoole kui üle sirutumise puhul tuleb pidada kinni tabelis 1 sätestatud ohututest kaugustest.

Tabel 1

(mm)
a: vahemaa maapinnast ohtliku kohani	b: piirde või kaitseseadise kõrgus
	2 400	2 200	2 000	1 800	1 600	1 400	1 200	1 000
	c: horisontaalne kaugus ohtlikust kohast
2 400	—	100	100	100	100	100	100	100
2 200	—	250	350	400	500	500	600	600
2 000	—	—	350	500	600	700	900	1 100
1 800	—	—	—	600	900	900	1 000	1 100
1 600	—	—	—	500	900	900	1 000	1 300
1 400	—	—	—	100	800	900	1 000	1 300
1 200	—	—	—	—	500	900	1 000	1 400
1 000	—	—	—	—	300	900	1 000	1 400
800	—	—	—	—	—	600	900	1 300
600	—	—	—	—	—	—	500	1 200
400	—	—	—	—	—	—	300	1 200
200	—	—	—	—	—	—	200	1 100

2.3.2.3.   Ümberulatumine

Selleks, et asjaomane kehaosa ei ulatuks ohtliku kohani, tuleb pidada kinni vähemalt tabelis 2 esitatud ohutust kaugusest. Ohutu kauguse kohaldamisel oletatakse, et asjaomase kehaosa põhiliiges on surutud kindlalt vastu ohutusseadise serva. Ohutut kaugust käsitatakse järgituna alles siis, kui on tehtud kindlaks, et asjaomane kehaosa ei saa enam liikuda ega tungida lähemale ohtlikule kohale.

Tabel 2

Kehaosa	Ohutu kaugus	Joonis
käelaba esimesest sõrmenukist kuni sõrmeotsteni	≥ 120
käelaba randmest kuni sõrmeotsteni	≥ 230

Kehaosa	Ohutu kaugus	Joonis
käelaba küünarnukist kuni sõrmeotsteni	≥ 550
käsi õlast kuni sõrmeotsteni	≥ 850

2.3.2.4.   Sisse- ja läbiulatumine

Kui ohtliku kohani võib ulatuda torgates avasse või läbi selle, tuleb pidada kinni tabelites 3 ja 4 sätestatud ohututest kaugustest.

Üksteise suhtes liikuvaid või liikumatute osade külge kinnitatud osi ei käsitata riskiteguritena, tingimusel et nendevaheline kaugus on kuni 8 mm.

Tabel 3

Ohutud kaugused piklike ja paralleelsete avade puhul

a = ava väikseim mõõt

b = ohutu kaugus ohtlikust kohast.

Sõrmeots	Sõrm		Sõrmeotstest kuni sõrmenukkideni	Sõrmeotstest kuni kaenlaauguni	—
4 < a ≤ 8	8 < a ≤ 12	12 < a ≤ 20	20 < a ≤ 30	30 < a ≤ 135 maksimaalselt	> 135
b ≥ 15	b ≥ 80	b ≥ 120	b ≥ 200	b ≥ 850	—

Tabel 4

Ohutud kaugused nelinurksete või ümarate avade puhul

a = ava laius/läbimõõt või külje pikkus

b = ohutu kaugus ohtlikust kohast.

Sõrmeots	Sõrm		Sõrmeotstest kuni sõrmenukkideni	Sõrmeotstest kuni kaenlaauguni	—
4 < a ≤ 8	8 < a ≤ 12	12 < a ≤ 25	25 < a ≤ 40	40 < a ≤ 250 maksimaalselt	> 250
b ≥ 15	b ≥ 80	b ≥ 120	b ≥ 200	b ≥ 850	—

2.3.2.5.   Ohutud kaugused muljumiskohtade puhul

Muljumiskohta ei käsitata näidatud kehaosale ohtlikuna, kui ohutud kaugused ei ole väiksemad tabelis 5 sätestatutest ja kui on tagatud, et järgmine, suurem kehaosa ei sattu kõnealusesse kohta.

Tabel 5

Kehaosa	Keha	Jalg	Labajalg	Käsi	Käelaba	Sõrm
Ohutud kaugused	500	180	120		100	25
Kujutis

2.3.2.6.   Juhtimispidemed

Tühimikku, mis jääb kahe pedaali ja juhtimispidemete läbiminekuavade vahele, ei käsitata muljumis- ega rebenemiskohana.

2.3.2.7.   Tagumine kolmepunktiline haakeseadis

2.3.2.7.1.   Kolmepunktilise haakesüsteemi tõstevarraste pöördepunktide keskmist tasapinda läbiva tasapinna taga tuleb pidada kinni 25-millimeetrisest ohutust kaugusest liikuvate osade vahel või tõsteseadise käigupikkuse igas punktis, v.a kõige ülemises ja alumises positsioonis 0,1 n, ning 25-millimeetrisest kaugusest või 30° nurgast nende nihkuvate osade puhul, mis võivad põhjustada nurga muutumise (vt joonis 3). Käigupikkus n, millest on lahutatud nii ülevalt- kui altpoolt 0,1 n, on määratletud järgmiselt (vt joonis 4). Alumiste ühenduste otsese aktiveerimise korral tõsteseadise poolt määratakse võrdlustasand nende ühenduste vertikaalse keskristtasandi abil.

2.3.2.7.2.   Hüdraulilise tõsteüksuse käigupikkuse n jaoks piiratakse alumise ühenduse haakepunkti alumine positsioon A mõõtmega „14” vastavalt detsembri 1994 ISO standardi 730 osale 1 ja ülemine positsioon B piiratakse suurima hüdraulilise käigupikkusega. Käigupikkus n′ vastab käigupikkusele n, millest on ülevalt- ja altpoolt lahutatud 0,1 n, ja see moodustab A′ ja B′ vahelise vertikaalkauguse.

2.3.2.7.3.   Lisaks sellele tuleb käigupikkuse n′ puhul pidada tõstevarda profiili ümber kinni 25-millimeetrisest ohutust kaugusest kõrvalasuvate osade suhtes.

2.3.2.7.4.   Kui kolmepunktilise haakesüsteemi puhul kasutatakse haakeseadiseid, mis ei nõua haakimise ajal juhi kohalviibimist traktori ja haakeseadise juures (nt kiirhaakurite puhul), ei kohaldata punkti 2.3.2.7.3 sätteid.

2.3.2.7.5.   Kasutamisjuhend peaks sisaldama eriteavet punkti 2.3.2.7.1 esimeses lauses määratletud tasapinna ees asuvate ohtlikke kohtade kohta.

2.3.2.8.   Eesmine kolmepunktiline haakeseadis

2.3.2.8.1.   Tõsteüksuse käigupikkuse n igas punktis, v.a kõige ülemises ja alumises positsioonis 0,1 n, tuleb pidada kinni 25-millimeetrisest ohutust kaugusest liikuvate osade vahel ning 25-millimeetrisest kaugusest või 30° nurgast nende nihkuvate osade puhul, mis võivad põhjustada nurga muutumise. Käigupikkus n′, millest on lahutatud nii ülevalt- kui altpoolt 0,1 n, on määratletud järgmiselt (vt ka joonis 4).

2.3.2.8.2.   Hüdraulilise tõsteüksuse käigupikkuse n jaoks piiratakse alumise ühenduse haakepunkti kõige alumine positsioon A mõõtmega „14” vastavalt märtsi 1998 ISO standardi 8759 osale 2 ja kõige ülemine positsioon B piiratakse suurima hüdraulilise käigupikkusega. Käigupikkuse n′ saamiseks lahutatakse käigupikkusest n ülevalt- ja altpoolt 0,1 n ja see moodustab A′ ja B′ vahelise vertikaalkauguse.

2.3.2.8.3.   Kui kolmepunktilise haakesüsteemi alumiste ühenduste puhul kasutatakse haakeseadiseid, mis ei nõua haakimise ajal juhi kohalviibimist traktori ja haakeseadise juures (nt kiirhaakurite puhul), ei kohaldata punkti 2.3.2.8.1 nõudeid kuni 250-millimeetri kaugusel kohtadest, kus alumised ühendused haagitakse traktori külge. Tõstevarraste ja -silindrite välispinna ümber tuleb määratletud käigupikkuse n′ piires pidada siiski kinni 25-millimeetrisest ohutust kaugusest kõrvalasuvate osade suhtes.

2.3.2.9.   Juhiiste ja keskkond

Kui juht on istuvas asendis, peavad kõik muljumis- või rebenemiskohad olema väljaspool tema käe- ja jalaulatust. Seda nõuet käsitatakse täidetuna, kui on täidetud järgmised tingimused.

2.3.2.9.1.   Juhiiste on nii piki- kui vertikaalsuunas reguleerimise ala keskkohas. Juhi siruulatus on jagatud tsoonideks A ja B. Nende tsoonide keskkoht asub 60 mm istme indekspunktist eespool ja 580 mm sellest ülalpool (vt joonis 5). Tsoon A on kera, mille läbimõõt on 550 mm, ning tsoon B asub tsooni A ja 1 000-millimeetrise raadiusega kera vahel.

2.3.2.9.2.   Muljumis- ja rebenemiskohtade läheduses tuleb tsoonis A pidada kinni 120-millimeetrisest ohutust kaugusest ja tsoonis B 25-millimeetrisest ohutust kaugusest ning rebenemiskohtades, mis võivad põhjustada nurga muutumise, tuleb pidada kinni 30° nurgast.

2.3.2.9.3.   Tsoonis A tuleb arvesse võtta üksnes neid muljumis- ja rebenemiskohti, mida põhjustavad osad, mille paneb liikuma väline energiaallikas.

2.3.2.9.4.   Kui ohtlik koht on tingitud istmega külgnevast konstruktsiooni osast, tuleb nimetatud konstruktsiooni osa ja istme vahel pidada kinni vähemalt 25-millimeetrisest ohutust kaugusest. Istme seljatoe ja seljatoe taga asuvate konstruktsiooni osade vahel ei ole ohtlikku kohta, kui nimetatud konstruktsiooni osad on siledad ja seljatugi ise on selle ümber ümar ja ilma teravate kohtadeta.

2.3.2.10.   Kaassõitja iste (juhul kui on olemas)

2.3.2.10.1.   Kui konstruktsiooni osad võivad ohustada jalgu, tuleb näha ette poolkerajad kaitseseadised, mille raadius on 800 mm ning mis algavad istmepadja servast ja on suunatud allapoole.

2.3.2.10.2.   Nagu on kirjeldatud punktis 2.3.2.9 (vt joonis 6), peavad tsoonide A ja B ohtlikud kohad olema kaitstud ala piires, mille keskpunkt on 670 mm kõrgusel kaassõitja istme esiserva keskkohast.

Kitsarööpmeline traktor (traktorid, mille rattarööbe on määratletud nõukogu direktiivi 87/402/EMÜ (2) artikli 1 teises taandes).

2.3.2.11.1.   Kitsarööpmeliste traktorite puhul ei kohaldata punkti 2.3.2.9 nõudeid tsooni suhtes, mis asub 45° nurga all tahapoole kaldu oleva ja liikumissuuna suhtes püstise tasapinna all, kui kõnealune tasapind läbib punkti, mis asub 230 mm istme indekspunktist tagapool (vt joonis 7). Kui kõnealuses tsoonis on ohtlikke kohti, tuleb traktorile kinnitada vastavad hoiatused.

2.3.2.11.2.   Nõukogu direktiivi 80/720/EMÜ (3) I lisa punkte II.1 ja II.2 kohaldatakse juhiistmele ligipääsemise suhtes.

2.3.2.11.3.   Direktiivi 80/720/EMÜ I lisa punkti I.6 kohaldatakse juhtimispidemete suhtes.

2.3.2.11.4.   Võrdlustasapinna ees, mis asub sõiduki pikitelje suhtes täisnurga all ja läbib koormamata pedaali (siduri või sõidupiduri) keskosa, tuleb heitgaasisüsteemi väga kuumi osi kaitsta ülemises tsoonis (700 mm maapinnast) 300-millimeetri ulatuses ja alumises tsoonis 150-millimeetri ulatuses (vt joonis 8). Külgsuunas on kaitstav ala piiratud traktori väliskontuuridega ja heitgaasisüsteemi väliskontuuridega.

Heitgaasisüsteemi väga kuumad osad, mis jooksevad läbi astmelaua alt, peavad olema vertikaalsuunas kaetud või muul viisil termiliselt kaitstud.

2.3.2.12.   Painduvate hüdrauliliste voolikute asend ja märgistus

2.3.2.12.1.   Painduvad hüdraulilised voolikud peavad paiknema nii, et oleks välditud nende mehhaaniline ja termiline vigastamine.

2.3.2.12.2.   Painduvad hüdraulilised voolikud peavad olema selgelt äratuntavad ja neile tuleb märkida kustutamatult järgmised andmed:

—	painduva vooliku tootja märgistus,

—	valmistamiskuupäev (valmistamise kuu ja aasta),

—	suurim lubatav dünaamiline ülerõhk kasutamise ajal.

2.3.2.12.3.   Juhi- või kaassõitja istme läheduses asuvad painduvad hüdraulilised voolikud peavad olema paigutatud või kaitstud nii, et purunemise korral ei kujuta need endast inimesele mingit ohtu.

2.3.2.13.   Pööramine ja pöördetelg

Üksteise suhtes või liikumatute osade suhtes liikuvad osad peavad olema kaitstud, kui nad asuvad punktides 2.3.2.9 ja 2.3.2.10 määratletud tsoonis.

Kui traktor on liigendjuhtimisega, peab traktori mõlemal küljel olema liigendala piires kustutamatu ja selge märgistus, kus on kujundlikult või sõnade abil märgitud, et kaitsmata liigendalal viibimine on keelatud. Vastav märgistus peab olema ka kasutamisjuhendis.

2.3.2.14.   Traktori ülekandevõll

Ülekandevõlle (nt neljarattaveo võll, mida saab pöörata üksnes siis, kui traktor liigub) tuleb kaitsta, kui need asuvad punktides 2.3.2.9 ja 2.3.2.10 määratletud tsoonis.

2.3.2.15.   Veorataste ümber olev liikumisruum

2.3.2.15.1.   Rattakaitsete ümber olev liikumisruum peab vastama järgmistele nõuetele.

2.3.2.15.2.   „Liikumisruum” on ruum, mis peab jääma vabaks veorataste rehvide ja sõiduki muude osade vahel.

Kui veorattad on varustatud suurimate rehvidega, peab rataste ümber olev liikumisruum vastama joonisel 9 ja tabelis 6 sätestatud mõõtmetele.

Tabel 6

Tavalised traktorid		Kitsarööpmelised traktorid
a	h	a	h
mm	mm	mm	mm
40	60	15	30

Joonisel 9 ja tabelis 6 kirjeldatust väiksem liikumisruum on lubatud lisaks punktides 2.3.2.9 ja 2.3.2.10 nimetatud tsoonidele ka kitsarööpmeliste traktorite puhul, kui rataste külge kinni jäänud maapinna mahakraapimiseks kasutatakse ka ratta porikaitsmeid.

2.3.2.16.   Kuumad pinnad

Kuumad pinnad, mida juht võib tavakäitamise käigus puudutada, kaetakse kinni või isoleeritakse. Seda eeskirja rakendatakse astmete, käsipuude, käepidemete ning traktori osade puhul, mida kasutatakse sõidukisse sissepääsemiseks ja mida võidakse tahtmatult puudutada.

2.3.2.17.   Aku klemmide kate

Maandamata akud peavad olema kaitstud juhusliku lühiühenduse eest.

2.4.   Istme indekspunkti kindlaksmääramise meetod

2.4.1.   Üldosa

Mis tahes tüüpi polsterdatud istme indekspunkti kindlaksmääramise meetod ja seade on kirjeldatud allpool.

2.4.2.   Mõisted

Istme indekspunkt (SIP) –

punkt, mis asub punktide 2.4.4 ja 2.4.6 kohaselt juhiistmele paigutatud ja joonisel 10 näidatud istme indekspunkti asukoha määramise seade vertikaalsel keskpikitasapinnal.

Istme indekspunkt määratakse kindlaks sõiduki suhtes ja see ei muutu istme reguleerimise ja/või võnkumise mõjul.

2.4.3.   Istme indekspunkti kindlaksmääramise seade

Istme indekspunkti kindlaksmääramise seade peab vastama joonisele 10. Kõnealuse seadme mass on 6 ± 1 kg ja selle alumine külg peab olema sile ja poleeritud.

2.4.4.   Istme reguleerimine indekspunkti kindlaksmääramise jaoks

Kui istet ja selle vedrustust on võimalik reguleerida, tehakse seda enne indekspunkti kindlaksmääramist järgmiselt:

a)	iste peab olema reguleeritud nii ette/taha-, kõrval- kui kaldsuunas keskmisesse asendisse. Kui see ei ole võimalik, tuleks kasutada keskasendile ülal- või allpool lähimat asendit;

b)	reguleeritav vedrustus peab olema reguleeritud nii, et vedrustus oleks keskmises asendis ja asukoha määramise seade oleks paigal ja koormatud. Indekspunkti kindlaksmääramisel võib vedrustuse selles asendis mehhaaniliselt lukustada;

c)	vedrustuse, mis ei ole reguleeritav, võib lukustada püstiasendis, mille saavutamiseks peab asukoha määramise seade olema paigal ja koormatud;

d)	kui eespool nimetatud nõuded on vastuolus valmistaja erijuhendiga, tuleb neid järgida sedavõrd, et oleks saavutatud asend, mida soovitatakse 75-kilogrammisele juhile.

NB: 75-kilogrammine juht vastab ligikaudselt 65-kilogrammise massiga koormatud ja istmele paigutatud asukoha määramise seadmele.

2.4.5.   Istme indekspunkti kolme võrdlustelje x', y', ja z' kindlaksmääramine

Koordinaadid tuleb määrata kindlaks järgmiselt:

a)	määratakse kindlaks istme kinnituse ühe poole kõige tagumise kinnitusaugu asukoht;

b)	kui selle augu telg on paralleelne seadme määratletud pöördeteljega, käsitatakse seda teljena y', mis osutab istuva juhi suhtes vasakult paremale (vt joonis 11);

c)	kui selle augu telg on paralleelne istme keskjoont läbiva vertikaalse tasapinnaga, käsitatakse teljena y' sirgjoont, mis jookseb paralleelselt nimetatud pöördeteljega ja läbib istme tugitasapinna ja eespool nimetatud augu telje lõikepunkti (vt joonis 12);

d)	kõikidel muudel juhtudel määratakse telg y' kindlaks vastavalt mõõdetava istme parameetritele;

e)	teljed x' ja z' määratletakse y' läbivate horisontaal- ja vertikaaltasapindade ja istme keskjoont läbivate vertikaaltasapindade lõikepunktidena. Teljed x' ja z' on suunaga ette ja üles (vt joonised 11 ja 12).

2.4.6.   Istme indekspunkti kindlaksmääramise meetod

Istme indekspunkt määratakse kindlaks joonisel 10 näidatud seadme abil järgmiselt:

a)	iste kaetakse riidetükiga, et hõlbustada seadme õiget paigutamist;

b)	seade paigutatakse istmepadjale (ilma lisamassita), lükates seda tahapoole vastu seljatuge;

c)	massi suurendatakse nii, et seadme kogumass tõuseks 6 ± 1 kilogrammilt 26 ± 1 kilogrammini. Vertikaaljõu kese peab asuma 40 mm istme indekspunkti märgist eespool seadme horisontaalsel osal (vt joonis 10);

d)	istme indekspunktis kohaldatakse seadme suhtes kaks korda umbes 100 N suurust horisontaaljõudu, nagu on näidatud joonisel 10;

e)	massi suurendatakse veel, nii et seadme kogumass tõuseks 26 ± 1 kilogrammilt 65 ± 1 kilogrammini. Lisatud massi vertikaaljõu kese peab asuma 40 mm istme indekspunkti märgist eespool seadme horisontaalsel osal (vt joonis 10);

f)

istme keskmisest pikijoonest võrdsel kaugusel oleva kahe vertikaalse tasapinna ja seadme abil märgitud istme indekspuntki telje lõikepunkti punktis 2.4.5 määratletud koordinaadid mõõdetakse istme mõlemal täpsusega ±1 mm. Kõnealusel kahel tasapinnal tehtud mõõtmiste aritmeetilised keskmised registreeritakse istme indekspunkti koordinaatidena;

g)	määramismeetodist tulenevad tingimused, mis erinevad käesolevas lisas sätestatud menetlusest või mis võivad anda vigaseid tulemusi, võib kirja panna nagu ka nende põhjused.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/60/EÜ põllu- ja metsamajanduslike ratastraktorite maksimaalse valmistajakiiruse ja koormaplatvormide kohta (kodifitseeritud versioon) (ELT L 198, 30.7.2009, lk 15).

(2)  Nõukogu 25. juuni 1987. aasta direktiiv 87/402/EMÜ kitsarööpmeliste põllu- ja metsamajanduslike ratastraktorite juhiistme ette kinnitatud ümbermineku kaitsekonstruktsioonide kohta (EÜT L 220, 8.8.1987, lk 1).

(3)  Nõukogu 24. juuni 1980. aasta direktiiv põllu- ja metsamajanduslike ratastraktorite juhtimisruumi, ligipääsu juhtimiskohale ning uksi ja aknaid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 194, 28.7.1980, lk 1).

III A LISA

Tuuleklaasid ja muud klaaspinnad Nõuded seadmetele, mõisted, osa tüübikinnituse taotlemine, osa tüübikinnitus, märgistused, üldnõuded, katsed ja toodangu vastavus

1.   NÕUDED SEADMETELE

Põllumajandus- ja metsatraktoreid võib nende tootja valikul varustada:

1.1.1.   käesoleva lisa sätetega hõlmatud tuuleklaasidega ja muude klaaspindadega;

1.1.2.   tuuleklaasidega, mis on hõlmatud muude klaaspindade kui tuuleklaaside jaoks ettenähtud nõuetega, v.a. käesoleva direktiivi lisa III C punkti 9.1.4.2 nõuded (klaaspinnad valgusläbivusega alla 70 %);

1.1.3.   jäika klaasplastist klaasi lubatakse nõukogu direktiivi 92/22/EMÜ (1) ning ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 43 lisa 14 kohaselt kasutada kõikjal, v.a tuuleklaaside puhul.

2.   MÕISTED

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

2.1.   karastatud klaas – mehaanilise vastupidavuse suurendamiseks ja purunemise korral killustumise piiramiseks eriliselt töödeldud ühekihiline klaaspind;

lamineeritud klaas – kahest või enamast ühe või enama plastmaterjalist vahekihi abil kooshoitavast klaasikihist koosnev klaaspind; see klaaspind võib olla:

2.2.1.   tavaline klaaspind – klaaspind, mille puhul ei ole töödeldud ühtegi klaasi moodustavat klaasikihti, või

2.2.2.   töödeldud klaaspind – klaaspind, mille puhul vähemalt ühte klaasi moodustavat klaasikihti on eriliselt töödeldud mehaanilise vastupidavuse suurendamiseks ja purunemise korral killustumise piiramiseks;

2.3.   plastmaterjaliga kaetud turvaklaas – punktis 2.1 või 2.2 määratletud klaaspind, mille sisepinnal on plastmaterjalist kiht;

2.4.   klaasplastist turvaklaas – lamineeritud klaas, millel on üks klaasist kiht ja üks või rohkem plastmaterjalist kihti, millest vähemalt üks toimib vahekihina; traktorile paigaldatuna jääb klaaspinna plastkiht siseküljele;

tuuleklaaside rühm – rühm erinevate mõõtmete ja kujuga tuuleklaase, mille puhul uuritakse nende mehaanilisi omadusi, killustumise viisi ning keskkonnakindlust;

2.5.1.   lame tuuleklaas – ilma nimikumeruseta tuuleklaas, mille segmendi kõrgus on alla 10 mm jooksva meetri kohta;

2.5.2.   kumer tuuleklaas – nimikumerusega tuuleklaas, mille segmendi kõrgus on üle 10 mm jooksva meetri kohta;

2.6.   topeltaken – kahest traktori samasse avausse eraldi paigaldatavast klaaspinnast koosnev üksus;

topeltklaas – klaas, mis koosneb kahest tehases jäävalt kokku monteeritud klaaspinnast, mida eraldab ühtlane vahe;

2.7.1.   sümmeetriline topeltklaas – topeltklaas, mille kaks klaaspinda on sama tüüpi (karastatud või lamineeritud klaas vms) ning samade põhi- ja kõrvalomadustega;

2.7.2.   asümmeetriline topeltklaas – topeltklaas, mille kaks klaaspinda on erinevat tüüpi (karastatud või lamineeritud klaas vms) või erinevate põhi- ja kõrvalomadustega;

2.8.   põhiomadus – omadus, mis märgatavalt muudab klaaspinna optilisi ja/või mehaanilisi näitajaid viisil, mis on oluline kõnealuse klaaspinna funktsiooni puhul traktoris. Kõnealune mõiste hõlmab samuti kaubanime või -märki;

2.9.   kõrvalomadus – omadus, mis võib muuta klaaspinna optilisi ja/või mehaanilisi näitajaid viisil, mis on oluline kõnealuse klaaspinna jaoks ettenähtud funktsiooni puhul traktoris; sellise muutuse ulatuse hindamisel peetakse silmas keerukuse näitajaid;

2.10.   keerukuse näitajad – näitajad, mis hõlmavad kaheastmelist hindamissüsteemi, mida rakendatakse iga kõrvalomaduse puhul praktikas täheldatud variatsioonide suhtes; muutus näitajalt „1” näitajale „2” osutab lisakatsete vajadusele;

2.11.   tuuleklaasi pinnalaotus – väikseim nelinurkne klaaspind, millest on tuuleklaasi võimalik valmistada;

tuuleklaasi kaldenurk – vertikaalsirge ja tuuleklaasi ülemist ja alumist serva lõikava sirgjoone vaheline nurk, mille puhul kulgevad mõlemad sirged piki traktori pikitelge asetsevat vertikaaltasapinda;

2.12.1.   kaldenurga mõõtmise ajal seisab tühimassiga traktor horisontaalsel pinnal;

2.12.2.   hüdropneumaatilise, hüdraulilise või pneumaatilise vedrustusega varustatud või automaatselt koormusega kohanduva kliirensi seadistusega traktoreid testitakse tootja poolt määratletud normaalsetes töötingimustes;

2.13.   segmendi kõrgus, h – klaaspinnaga ligilähedaselt täisnurga all mõõdetud maksimaalne kaugus klaaspinna sisepinna ja klaaspinna servi läbiva tasandi vahel (vt lisa III N, joonis 1);

klaaspinna tüüp – punktides 2.1–2.4 määratletud klaaspind, millel ei ole olulisi erinevusi lisades III D–III L nimetatud põhi-ja kõrvalomaduste osas;

2.14.1.   kuigi põhiomaduste muutus näitab, et toode on uut tüüpi, tunnistatakse siiski, et teatud juhtudel ei ole kuju ja mõõtmete puhul vaja kõiki katseid läbi viia; eraldi lisadega ettenähtud teatavate katsete puhul võib klaaspindu rühmitada, kui on ilmne, et nende põhiomadused on sarnased;

2.14.2.   vaid kõrvalomaduste poolest erinevaid klaaspindu võib käsitada samasse tüüpi kuuluvatena; teatavaid katseid võib siiski teha selliste klaaspindade proovidega, kui need katsed on katsetingimustes selgesõnaliselt ette nähtud;

2.15.   kumerus, r – tuuleklaasi kõveruse väiksema raadiuse ligikaudne väärtus, mõõdetuna maksimaalse kumeruse alas.

3.   OSA TÜÜBIKINNITUSE TAOTLUS

3.1.   Osa EÜ tüübikinnituse taotluse esitab klaaspinna tüübi jaoks turvaklaasi tootja või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja iga turvaklaasi tüübi kohta. Taotluse võib esitada vaid ühes liikmesriigis.

Iga turvaklaasi tüübi kohta lisatakse taotlusele kolm koopiat järgmistest dokumentidest ja andmetest:

kõiki põhi- ja kõrvalomadusi hõlmav tehniline kirjeldus; ning

3.2.1.1.   muude klaaspindade kui tuuleklaaside puhul joonised, mille formaat ei ole suurem kui A4 või mis on nimetatud formaadiks kokku murtud ning millel on näidatud:

—	suurim pindala,

—	väikseim nurk klaaspinna kahe kõrvuti asetseva külje vahel ja

—	segmendi olemasolu korral selle suurim kõrgus;

tuuleklaaside puhul:

3.2.1.2.1.   loetelu tuuleklaaside mudelitest, mille kohta osa tüübikinnitust soovitakse, märkides traktori tootja nime ning traktori tüübi/tüübid;

piisavalt üksikasjalikud joonised mõõtkavas 1:10 ja diagrammid tuuleklaaside ja nende traktorile paigaldamise kohta, et näidata:

3.2.1.2.2.1.   tuuleklaasi paiknemist punkti R suhtes, mis on määratletud direktiivi 2008/2/EÜ (2) I lisa punktis 1.2;

3.2.1.2.2.2.   tuuleklaasi kaldenurka;

3.2.1.2.2.3.   selle ala asukohta ja suurust, mille optilised omadused on kontrollitud ja mida on vajadusel diferentseeritult tugevdatud;

3.2.1.2.2.4.   tuuleklaasi pinnalaotust;

3.2.1.2.2.5.   tuuleklaasi segmendi suurimat kõrgust ja

3.2.1.2.2.6.   tuuleklaasi kumerust (üksnes tuuleklaaside rühmitamise eesmärgil);

3.2.1.3.   topeltklaasi puhul tuleb esitada joonised, mille formaat ei ole suurem kui A4 või mis on nimetatud formaadiks kokku murtud, märkides lisaks punktis 3.2.1.1 osutatud andmetele:

—	iga koostisosaks oleva klaaspinna tüübi,

—	sidususe tüübi (orgaaniline, klaas-klaas või klaas-metall),

—	kahe klaaspinna vaheline nominaalne vahe.

3.3.   Lisaks peab taotleja asjaomaste mudelite puhul esitama piisava arvu valmis klaaspindade katsekehasid ja proove, mille arv määratakse vajadusel kindlaks kokkuleppel katsete läbiviimise eest vastutava tehnilise teenistusega.

3.4.   Pädev asutus peab enne osa tüübikinnituse andmist kontrollima toodangu vastavuse tõhusaks jälgimiseks vajalike meetmete olemasolu.

4.   MÄRGISTUSED

4.1.   Kõik turvaklaasid, sealhulgas osa tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehad ja proovid peavad kandma tootja kaubanime või -märki. Märgistus peab olema selgesti loetav ja kustutamatu.

5.   OSA TÜÜBIKINNITUS

5.1.   Kui osa tüübikinnituse saamiseks esitatud proovid vastavad jagudes 5–7 esitatud nõudmistele, antakse vastavale turvaklaasi tüübile kinnitus.

5.2.   Igale lisades III E, III G, III K ja III L määratletud tüübi või tuuleklaaside puhul iga heakskiidetud rühma jaoks antakse osa tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest numbrit (direktiivi 89/173/EMÜ puhul selle algkujul – 00) näitavad kinnituse avaldamise ajaks käesoleva direktiiviga asendatud direktiivis 89/173/EMÜ viimati tehtud peamisi tehnilisi muudatusi hõlmavat muudatuste seeriat. Liikmeesriik ei või anda sama numbrit teisele turvaklaasi tüübile või rühmale.

Liikmesriikidele teatatakse käesoleva direktiivi kohasest turvaklaasi tüübi osa tüübikinnituse andmisest, laiendamisest või andmisest keeldumisest käesoleva direktiivi III B lisas ja selle liidetes esitatud näidise kohaselt koostatud teatisega.

5.3.1.   Tuuleklaaside puhul tuleb osa EÜ tüübikinnitusteatisele III B lisa liite 8 kohaselt lisada dokument, milles on loetletud kõik kinnitatud rühma kuuluvad tuuleklaasimudelid ning rühma omadused.

Lisaks punktis 4.1 määratletud märgistusele tuleb kõikidele turvaklaasidele ja käesoleva direktiivi alusel kinnitatud tüüpidele vastavatele topeltklaasidele silmatorkavalt kanda osa EÜ tüübikinnitusmärk. Samuti võib kummalegi topeltklaasi klaaspinnale kanda spetsiaalse osa tüübikinnitusmärgi.

Kõnealune osa tüübikinnitusmärk koosneb:

5.4.1.   väikest e-tähte ümbritsevast ristkülikust, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi eraldusnumber (3);

5.4.2.   osa tüübikinnitusnumbrist, mis asub punktiga 5.4.1 ettenähtud ristkülikust paremal.

Eespool kirjeldatud EÜ tüübikinnitusmärgi lähedale kantakse järgmised täiendavad sümbolid:

5.5.1.   tuuleklaasi puhul:

I	:	karastatud klaasile (I/P eestvaates) (4),
II	:	tavalisele lamineeritud klaasile (II/P eestvaates) (4),
III	:	töödeldud lamineeritud klaasile (III/P eestvaates) (4),
IV	:	klaasplastist klaasile;

V

:

III C lisa punkti 9.1.4.2. sätetega hõlmatud muu klaaspinna kui tuuleklaasi puhul;

VI

:

topeltklaasi puhul;

T

:

tuuleklaaside puhul, mis vastavad muude klaaspindade kui tuuleklaaside jaoks ettenähtud nõuetele, v.a. III C lisa punkti 9.1.4.2 nõuded (klaaspinnad valgusläbivusega alla 70 %); tuuleklaaside puhul, mis vastavad muude klaaspindade kui tuuleklaaside jaoks ettenähtud nõuetele, võib sümbolit „T” kasutada üksnes pärast III G lisa punktis 3.3.2 määratletud katset peakujulise mudeliga, kui langemiskõrgus on 4,0 m + 25/-0 mm.

5.6.   Osa EÜ tüübikinnitusmärk ja sümbol peavad olema selgesti loetavad ja kustutamatud.

5.7.   Käesoleva lisa liites on esitatud osa tüübikinnitusmärkide näidised.

6.   ÜLDNÕUDED

6.1.   Kõik klaaspinnad, eriti tuuleklaaside tootmiseks ettenähtud klaaspinnad, peavad olema piisavalt kõrge kvaliteediga, et klaasi purunemisel võimalikult palju vähendada kehavigastuste tekkimise ohtu. Klaas peab olema piisavalt vastupidav normaalses liikluses tõenäoliselt esinevatele juhtumitele ning ilmastiku- ja temperatuuritingimustele, keemilisele mõjule, põlemisele ja kriimustustele.

6.2.   Turvaklaas peab lisaks olema piisavalt läbipaistev ning ei tohi põhjustada läbi tuuleklaasi nähtavate objektide märgatavaid moonutusi ega segadust liiklusmärkide ja -märguannete puhul kasutatavate värvide suhtes. Tuuleklaasi purunemise korral peab juht teed siiski piisavalt nägema, et traktor ohutult pidurdada ja peatada.

7.   ERINÕUDED

Kõik turvaklaaside tüübid peavad olenevalt kategooriast, millesse need kuuluvad, vastama järgmistele erinõuetele:

7.1.   karastatud klaasist tuuleklaasid III D lisa nõuetele;

7.2.   ühtlaselt karastatud klaaspinnad (v.a tuuleklaasid) III E lisa nõuetele;

7.3.   tavalisest lamineeritud klaasist tuuleklaasid III F lisa nõuetele;

7.4.   tavalised lamineeritud klaaspinnad (v. a tuuleklaasid) III G lisa nõuetele;

7.5.   töödeldud lamineeritud klaasist tuuleklaasid III H lisa nõuetele;

7.6.   plastmaterjaliga kaetud turvaklaasid III I lisa nõuetele ja eespool kirjeldatud asjakohastele nõuetele;

7.7.   klaasplastist tuuleklaasid III J lisa nõuetele;

7.8.   klaasplastist klaaspinnad (v.a tuuleklaasid) III K lisa nõuetele;

7.9.   topeltklaasid III L lisa nõuetele.

8.   KATSED

Tuleb teha järgmised katsed.

8.1.1.   Killunemiskatse

Kõnealuse katse eesmärk on:

8.1.1.1.   kontrollida, kas klaaspinna purunemisel tükkideks ja kildudeks on vigastusoht minimaalne, ning

8.1.1.2.   tuuleklaaside puhul kontrollida nähtavust pärast purunemist.

8.1.2.   Mehaaniline vastupidavus

8.1.2.1.   Löögikindluskatse kuuliga

Seda katset viiakse läbi kahel viisil, millest ühe puhul kasutatakse 227 g kuuli ja teisel puhul 2 260 g kuuli.

8.1.2.1.1.   Löögikindluskatse 227 g kuuliga: kõnealuse katse eesmärk on hinnata lamineeritud klaasi vahekihi haardumist ja ühtlaselt karastatud klaaspinna mehaanilist vastupidavust.

8.1.2.1.2.   Löögikindluskatse 2 260 g kuuliga: kõnealuse katse eesmärk on hinnata lamineeritud klaasi vastupidavust kuuli läbitungimisele.

8.1.2.2.   Katse peakujulise mudeliga

Kõnealuse katse eesmärk on kontrollida klaaspinna vastavust nõuetele vigastuste vähendamise kohta pea kokkupõrkel tuuleklaasiga, lamineeritud klaasist või klaasplastist klaaspindadega (v.a tuuleklaasid) ja külgakendena kasutatavate topeltklaasidega.

8.1.3.   Keskkonnakindlus

8.1.3.1.   Kulumiskindluskatse

Kõnealuse katse eesmärk on kontrollida, kas turvaklaasi kulumiskindlus ületab kehtestatud väärtust.

8.1.3.2.   Katse kõrge temperatuuriga

Käesoleva katse eesmärk on kontrollida, et lamineeritud klaasist või klaasplastist klaaspinna pikaajalisel kokkupuutel kõrge temperatuuriga ei tekiks vahekihis õhumulle või muid defekte.

8.1.3.3.   Kiirguskindluskatse

Kõnealuse katse eesmärk on kontrollida, kas lamineeritud klaasist, klaasplastist või plastkattega klaaspinna valgusläbivus väheneb märkimisväärselt või klaasi värvus muutub märkimisväärselt klaaspinna pikaajalisel kiiritamisel.

8.1.3.4.   Niiskuskindluskatse

Kõnealuse katse eesmärk on kontrollida, kas lamineeritud klaasist, klaasplastist või plastkattega klaaspind peab ilma märkimisväärsete kahjustusteta vastu pikaajalisele kokkupuutele õhuniiskusega.

8.1.3.5.   Vastupidavus temperatuurimuutustele

Kõnealuse katse eesmärk on kontrollida, kas punktides 2.3 ja 2.4 määratletud turvaklaasis kasutatud plastmaterjal(id) peab/peavad ilma märkimisväärsete kahjustusteta vastu pikaajalisele kokkupuutele äärmuslike temperatuuridega.

8.1.4.   Optilised omadused

8.1.4.1.   Valgusläbivuskatse

Kõnealuse katse eesmärk on kontrollida, kas turvaklaasi valgusläbivus ületab kehtestatud väärtust.

8.1.4.2.   Optilise moonutuse katse

Kõnealuse katse eesmärk on kontrollida, kas läbi tuuleklaasi nähtavate objektide moonutused võivad viia juhi segadusse.

8.1.4.3.   Teisese kujutise eralduskatse

Kõnealuse katse eesmärk on kontrollida, kas esmase kujutise ja teisese kujutise vaheline nurk ei ületa kindlaksmääratud väärtust.

8.1.4.4.   Värvuste äratundmise katse

Kõnealuse katse eesmärk on kontrollida, et ei esineks läbi tuuleklaasi nähtavate värvuste segiajamisohtu.

8.1.5.   Tulekindluskatse

Kõnealuse katse eesmärk on kontrollida, kas punktides 2.3 ja 2.4 määratletud turvaklaasi siseküljel on piisavalt madal põlevusaste.

8.1.6.   Vastupidavus keemilistele mõjuritele

Kõnealuse katse eesmärk on kindlaks määrata, kas punktides 2.3 ja 2.4 määratletud turvaklaasi sisekülg peab kahjustusteta vastu kokkupuutele traktoris tõenäoliselt esinevate või kasutatavate kemikaalidega (nt puhastusvahendid).

8.2.   Punktides 2.1–2.4 määratletud kategooriatesse kuuluvate klaaspindade jaoks ettenähtud katsed

8.2.1.   Turvaklaaside suhtes kohaldatakse järgmises tabelis loetletud katseid:

	Tuuleklaasid							Muud klaaspinnad kui tuuleklaasid
	Karastatud klaas		Tavalisest lamineeritud klaas		Töödeldud lamineeritud klaas		Klaasplast	Karastatud klaas	Lamineeritud klaas	Klaasplast
	I	I/P	II	II/P	III	III/P	IV
Killunemine	D/2	D/2	—	—	H/4	H/4	—	E/2	—	—
Mehaaniline vastupidavus:
227 g kuul	—	—	F/4.3.	F/4.3.	F/4.3.	F/4.3.	F/4.3.	E/3.1.	G/4	G/4
2 260 g kuul	—	—	F/4.2.	F/4.2.	F/4.2.	F/4.2.	—	—	—	—
Katse peakujulise mudeliga (5)	D/3	D/3	F/3	F/3	F/3	F/3	J/3	—	C/3 (7)	K/3 (7)
Kulumine:
väliskülg	—	—	F/5.1.	F/5.1.	F/5.1.	F/5.1.	F/5.1.	—	F/5.1.	F/5.1.
sisekülg	—	I/2	—	I/2	—	I/2	I/2	I/2 (6)	I/2 (6)	I/2
Kõrge temperatuur	—	—	C/5	C/5	C/5	C/5	C/5	—	C/5	C/5
Kiirgus	—	C/6	C/6	C/6	C/6	C/6	C/6	—	C/6	C/6
Niiskus	—	C/7	C/7	C/7	C/7	C/7	C/7	C/7 (6)	C/7	C/7
Valgusläbivus	C/9.1.	C/9.1.	C/9.1.	C/9.1.	C/9.1.	C/9.1.	C/9.1.	C/9.1.	C/9.1.	C/9.1.
Optiline moonutus	C/9.2.	C/9.2.	C/9.2.	C/9.2.	C/9.2.	C/9.2.	C/9.2.	—	—	—
Teisene kujutis	C/9.3	C/9.3	C/9.3	C/9.3	C/9.3	C/9.3	C/9.3	—	—	—
Värvuste äratundmine	C/9.4.	C/9.4.	C/9.4.	C/9.4.	C/9.4.	C/9.4.	C/9.4.	—	—	—
Vastupidavus temperatuurimuutustele	—	C/8	—	C/8	—	C/8	C/8	C/8 (6)	C/8 (6)	C/8
Tulekindlus	—	C/10	—	C/10	—	C/10	C/10	C/10 (6)	C/10 (6)	C/10
Vastupidavus kemikaalidele	—	C/11	—	C/11	—	C/11	C/11	C/11 (6)	C/11 (6)	C/11
NB: Tabeli viitega K/3 viidatakse lisale III K ja selle lisa punktile 3, milles on kirjeldatud vastavat katset ja määratletud vastuvõetavuse nõuded.

8.2.2.   Turvaklaasile antakse osa tüübikinnitus, kui see vastab eespool esitatud tabelis osutatud asjakohastes sätetes ettenähtud nõuetele.

9.   TURVAKLAASI TÜÜBIKINNITUSE MUUTMINE VÕI LAIENDAMINE

Kõigist turvaklaasi tüübi muutmistest või tuuleklaaside puhul kõigist tuuleklaasi rühma lisamistest tuleb teatada haldusasutusele, kes andis kinnituse sellele turvaklaasi tüübile. Kõnealune asutus võib:

9.1.1.   leida, et tehtud muudatustest ei tulene tõenäoliselt negatiivset mõju ning, tuuleklaaside puhul, et uus tüüp sobib kinnitatud tuuleklaaside rühma ning et kõnealune turvaklaas vastab siiski kõikidel juhtudel nõuetele, või

9.1.2.   nõuda katsete läbiviimise eest vastutavalt tehniliselt teenistuselt täiendavat katsearuannet.

9.2.   Teatamine

9.2.1.   Liikmesriikidele teatatakse osa tüübikinnituse andmisest, andmisest keeldumisest või selle laiendamisest punktis 5.3 sätestatud korras.

9.2.2.   Osa tüübikinnituse laienduse andud pädev asutus peab panema järjekorranumbri igale laiendamist käsitlevale teatisele.

10.   TOODANGU VASTAVUS

10.1.   Käesoleva ja järgmiste lisade kohaselt tüübikinnituse saanud turvaklaaside tootmine peab vastama kinnitatud tüübile ja vastama punktides 6, 7 ja 8 sätestatud nõuetele.

10.2.   Punkti 10.1 nõuete täitmise kontrollimiseks tuleb tootmist pidevalt jälgida.

Osa tüübikinnituse omanik peab eelkõige:

10.3.1.   tagama toote kvaliteedi kontrollimise korra olemasolu,

10.3.2.   omama juurdepääsu iga kinnitatud tüübi vastavuse kontrollimiseks vajalikele seadmetele,

10.3.3.   registreerima katsete tulemused ning tegema lisadokumendid (8) kättesaadavaks kokkuleppel haldusasutusega kindlaksmääratavaks ajavahemikuks,

10.3.4.   analüüsima iga katsetüübi tulemusi, et tagada toote omaduste püsivus, arvestades siiski tööstuslikus tootmises lubatud muutustega,

10.3.5.   tagama, et iga tootetüübi puhul viiakse läbi vähemalt III O lisaga ettenähtud katsed, ning

10.3.6.   tagama, et kui katsekehad või proovid ei vasta asjaomasele katsetüübile, tehakse katsed uute proovidega.

Asjaomase toodangu vastavuse taastamiseks tuleb võtta kõik vajalikud meetmed.

Pädev asutus võib alati kontrollida iga tootmisüksuse suhtes kohaldatavaid vastavuse järgimise meetodeid (vt III O lisa punkt 1.3).

10.4.1.   Iga kontrolli puhul tuleb kontrollijale esitada andmed katsete ja tootmise kohta.

10.4.2.   Kontrollija võib pisteliselt valida proove, millega tehakse tootja laboris katseid. Proovide väikseima arvu kindlaksmääramisel võib arvesse võtta tootja tehtud kontrollide tulemusi.

10.4.3.   Kui kvaliteedistandard osutub ebarahuldavaks või kui on vaja kontrollida punkti 10.4.2 alusel läbiviidud katsete kehtivust, võib kontrollija valida proovid, mis saadetakse osa tüübikatsetusi teinud tehnilisele teenistusele.

10.4.4.   Pädev asutus võib teha mis tahes käesoleva direktiiviga ettenähtud katseid.

10.4.5.   Tavaliselt viiakse kontrolle läbi kaks korda aastas. Kui selliste kontrollide ajal leitakse ebarahuldavaid tulemusi, peab pädev asutus tagama, et toodangu vastavuse võimalikult kiireks taastamiseks võetakse kõik vajalikud meetmed.

11.   KARISTUSED TOODANGU MITTEVASTAVUSE KORRAL

11.1.   Turvaklaasi tüübile käesoleva direktiivi kohaselt antud osa tüübikinnituse võib tühistada, kui punktis 10.1 sätestatud nõue ei ole täidetud.

11.2.   Kui liikmesriik tühistab varem antud tüübikinnituse, peab ta viivitamata teatama sellest teistele liikmesriikidele osa tüübikinnitustunnistuse allkirjastatud ja kuupäevastatud koopiaga, mille allserva on suurtähtedega kirjutatud „OSA TÜÜBIKINNITUS TÜHISTATUD”.

12.   TOOTMISE LÕPLIK LÕPETAMINE

Kui osa tüübikinnituse omanik lõpetab täielikult käesoleva direktiivi kohaselt tüübikinnituse saanud turvaklaasi tüübi tootmise, peab ta sellest teatama kõnealuse kinnituse andnud asutusele. See asutus peab omakorda teatama sellest teistele liikmesriikidele osa tüübikinnitusteatise koopiaga, mis vastab III B lisas esitatud näidisele.

13.   OSA TÜÜBIKATSETUSTE LÄBIVIIMISE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE NING TÜÜBIKINNITUSI ANDVATE HALDUSASUTUSTE NIMED JA AADRESSID

Iga liikmesriik peab teatama teistele liikmesriikidele ja komisjonile osa tüübikatsetuste läbiviimise eest vastutavate tehniliste teenistuste ja osa EÜ tüübikinnitusi andvate haldusasutuste nimed ja aadressid, millele saadetakse osa tüübikinnitustunnistus ning teatised teistes liikmesriikides välja antud osa tüübikinnituse andmisest keeldumise või tüübikinnituse tühistamise kohta.

---

(1)  Nõukogu 31. märtsi 1992. aasta direktiiv 92/22/EMÜ mootorsõidukite ja nende haagiste turvaklaaside ja klaasmaterjali kohta (EÜT L 129, 14.5.1992, lk 11).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta direktiiv 2008/2/EÜ põllu- ja metsamajanduslike ratastraktorite vaatevälja ja klaasipuhastite kohta (kodifitseeritud versioon).(ELT L 24, 29.1.2008, lk 30).

(3)  1 – Saksamaa, 2 – Prantsusmaa, 3 – Itaalia, 4 – Madalamaad, 5 – Rootsi, 6 – Belgia, 7 - Ungari, 8 – Tšehhi Vabariik, 9 – Hispaania, 11 – Ühendkuningriik, 12 – Austria, 13 - Luksemburg, 17 – Soome, 18 – Taani, 19 - Rumeenia, 20 – Poola, 21 – Portugal, 23 - Kreeka, 24 – Iirimaa, 26 – Sloveenia, 27 – Slovakkia, 29 – Eesti, 32 – Läti, 34 – Bulgaaria, 36 - Leedu, 49 – Küpros, 50 – Malta.

(4)  Nagu on määratletud punktis 2.3.

(5)  See katse tuleb läbi viia ka topeltklaasidega vastavalt III lisa L liite punktile 3.

(6)  Juhul kui sisekülg on kaetud plastmaterjaliga.

(7)  Langemiskõrguse 1,5 m + 25/-0 mm asemel tuleb katsed läbi viia langemiskõrgusel 4 m + 25/-0 mm, kui klaaspindu kasutatakse traktori tuuleklaasidena.

NB: Tabeli viitega K/3 viidatakse lisale III K ja selle lisa punktile 3, milles on kirjeldatud vastavat katset ja määratletud vastuvõetavuse nõuded.

(8)  Killunemiskatse tulemused tuleb registreerida isegi siis, kui fotosid ei nõuta.

III B LISA

(Suurim formaat: A 4 (210 × 297 mm))

Teatis turvaklaasi

—	osa EÜ tüübikinnituse andmise,

—	osa tüübikinnituse andmisest keeldumise,

—	osa tüübikinnituse laiendamise,

—	osa tüübikinnituse tühistamise kohta (1) vastavalt direktiivile 2009/144/EÜ

Osa EÜ tüübikinnitus nr: … Laiendus nr: …

1.   Turvaklaasi kategooria:

…

2.   Klaaspinna kirjeldus (vt liiteid 1, 2, 3, 4, 5, 6 ja 7 (1) ning, tuuleklaaside puhul, liite 8 kohast loetelu):

…

…

3.   Kaubanimi või -mark:

…

4.   Tootja nimi ja aadress:

…

…

5.   Vajaduse korral tootja esindaja nimi ja aadress:

…

6.   Osa tüübikinnituse saamiseks esitamise kuupäev:

…

7.   Osa tüübikatsetuste läbiviimise eest vastutav tehniline teenistus:

…

8.   Katsearuande esitamise kuupäev:

…

9.   Katsearuande number:

…

10.   Osa tüübikinnitus(e) antud/andmisest keeldutud/laiendatud/tühistatud (1):

…

11.   Tüübikinnituse laiendamise põhjus(ed):

…

…

…

12.   Märkused:

…

…

…

13.   Koht: …

14.   Kuupäev: …

15.   Allkiri: …

16.   Käesolevale teatisele on lisatud loetelu dokumentidest, mis moodustavad osa tüübikinnitustoimiku, mis esitatakse osa tüübikinnitust andvale haldusasutusele; kõnealused dokumendid on soovi korral kättesaadavad.

---

(1)  Mittevajalik maha tõmmata.

III C LISA

Üldised katsetingimused

1.   KILLUNEMISKATSED

1.1.   Testitav klaaspind ei tohi olla kõvasti kinnitatud; see võib siiski olla kõikidest servadest kleeplindiga kinnitatud samasugusele klaaspinnale.

1.2.   Killunemise saavutamiseks kasutatakse 75 grammist haamrit või muud vahendit, millega saadakse samaväärne tulemus. Punkti kõverusraadius on 0,2 ±0,05 mm.

1.3.   Igas ettenähtud löögipunktis tuleb teha üks katse.

1.4.   Kilde tuleb uurida fotopaberil, alustades hiljemalt kümme sekundit pärast lööki ja lõpetades hiljemalt kolme minuti pärast. Arvesse võetakse üksnes kõige tumedamaid jooni, mis märgivad esialgset killunemist. Laboratoorium peab alles hoidma killunemisest tehtud fotoreproduktsioonid.

2.   LÖÖGIKINDLUSKATSED

2.1.   Löögikindluskatse 227 g kuuliga

2.1.1.   Seadmed

2.1.1.1.   Karastatud terasest kuul massiga 227 ± 2 g ja läbimõõduga ligikaudu 38 mm.

2.1.1.2.   Seade kuuli kukutamiseks kindlaksmääratud kõrguselt või seade, millega antakse kuulile samaväärne kiirus kui vaba langemisega tekkiv kiirus. Kui kasutatakse seadet kuuli viskamiseks, võib kiiruse hälve olla ±1 % kiirusest, mis on samaväärne vaba langemisega saavutatava kiirusega.

2.1.1.3.   Tugikonstruktsioon (esitatud joonisel 1), mis koosneb terasraamidest, millel on 15 mm laiad töödeldud ääred ja mis paiknevad üksteise peal ning millel on ligikaudu 3 mm paksud, 15 mm laiad ja 50 IRHD kõvadusega kummist tihendid.

Alumine raam asetseb teraskastil kõrgusega ligikaudu 150 mm. Katsekeha hoitakse paigal ülemise raami abil, mille mass on ligikaudu 3 kg. Tugiraam keevitatakse ligikaudu 12 mm paksusele terasplaadile, mis asetseb põrandal ligikaudu 3 mm paksuse ja 50 IRHD kõvadusega kummiplaadi peal.

2.1.2.   Katsetingimused

—	Temperatuur: 20 ± 5 °C.

—	Rõhk: 860–1 060 mbar.

—	Suhteline õhuniiskus: 60 ± 20 %.

2.1.3.   Katsekeha

Katsekeha peab olema tasapinnaline ruudukujuline tükk küljepikkusega 300 + 10/-0 mm.

2.1.4.   Katse läbiviimine

Katsekeha tuleb hoida määratletud temperatuuril vähemalt neli tundi vahetult enne katset.

Katsekeha asetatakse tugikonstruktsioonile (2.1.1.3). Katsekeha peab olema kuuli langemise suunaga risti, täpsusega ± 3°.

Löögipunkt peab langemiskõrgusel 6 m või vähem jääma katsekeha geomeetrilisest keskpunktist 25 mm raadiusse ning langemiskõrgusel üle 6 m katsekeha keskpunktist 50 mm raadiusse. Kuul peab tabama katsekeha seda külge, mis on sõidukile paigaldatuna turvaklaasi väliskülg. Kuul võib teha üksnes ühe löögi.

2.2.   Löögikindluskatse 2 260 g kuuliga

2.2.1.   Seadmed

2.2.1.1.   Karastatud terasest kuul massiga 2 260 ± 20 g ja läbimõõduga ligikaudu 82 mm.

2.2.1.2.   Seade kuuli kukutamiseks kindlaksmääratud kõrguselt või seade, millega antakse kuulile samaväärne kiirus kui vaba langemisega tekkiv kiirus. Kui kasutatakse seadet kuuli viskamiseks, võib kiiruse hälve olla ±1 % kiirusest, mis on samaväärne vaba langemisega saavutatava kiirusega.

2.2.1.3.   Kasutatakse joonisel 1 esitatud ja punktis 2.1.1.3 kirjeldatud tugikonstruktsiooni.

2.2.2.   Katsetingimused

—	Temperatuur: 20 ± 5 °C.

—	Rõhk: 860–1 060 mbar.

—	Suhteline õhuniiskus 60 ± 20 %.

2.2.3.   Katsekeha

Katsekeha peab olema tasapinnaline ruudukujuline tükk küljepikkusega 300 + 10/-0 mm või tükk, mis on välja lõigatud tuuleklaasi või muu kumera turvaklaasi lamedaimast osast.

Katse võib teha ka terve tuuleklaasi või muu kumera turvaklaasiga. Sel juhul peab tagama, et turvaklaasi ja toetuspinna kontakt oleks piisav.

2.2.4.   Katse läbiviimine

Katsekeha tuleb hoida määratletud temperatuuril vähemalt neli tundi vahetult enne katset.

Katsekeha asetatakse tugikonstruktsioonile (2.1.1.3). Katsekeha peab olema kuuli langemise suunaga risti, täpsusega ± 3°.

Klaasplastist klaasi puhul peab katsekeha olema kindlalt toetuspinna külge kinnitatud.

Löögipunkt peab jääma katsekeha geomeetrilisest keskpunktist 25 mm raadiusse. Kuul peab tabama katsekeha seda külge, mis on sõidukile paigaldatuna turvaklaasi sisekülg. Kuul võib teha üksnes ühe löögi.

3.   KATSE PEAKUJULISE MUDELIGA

3.1.   Seadmed

3.1.1.   Kerajas või poolkerajas peakujuline mudel, valmistatud lamineeritud lehtpuidust ja kaetud äravõetava vildiga ning varustatud puidust põiktalaga või mitte. Keraja osa ja põiktala vahel on kaelakujuline vahetükk ning põiktala teisel küljel on kinnitusvarras.

Mõõtmed on esitatud joonisel 2.

Seadme kogumass on 10 ±0,2 kg.

3.1.2.   Seade peakujulise mudeli kukutamiseks kindlaksmääratud kõrguselt või seade, millega antakse mudelile vaba langemisega saavutatava kiirusega samaväärne kiirus.

Kui kasutatakse seadet peakujulise mudeli viskamiseks, võib kiiruse hälve olla ±1 % kiirusest, mis on samaväärne vaba langemisega saavutatava kiirusega.

3.1.3.   Joonisel 3 esitatud tugikonstruktsioon tasapinnaliste katsekehade testimiseks. Tugikonstruktsioon koosneb kahest terasraamist, millel on 50 mm laiad töödeldud ääred, mis asetsevad üksteise peal ja millel on ligikaudu 3 mm paksud, 15 ± 1 mm laiad ja 70 IRHD kõvadusega kummist tihendid.

Ülemine raam on kinnitatud kõvasti alumise raami külge vähemalt kaheksa poldiga.

3.2.   Katsetingimused

3.2.1.   Temperatuur: 20 ± 5 °C.

3.2.2.   Rõhk: 860–1 060 mbar.

3.2.3.   Suhteline õhuniiskus: 60 ± 20 %.

3.3.   Katse läbiviimine

3.3.1.   Katse tasapinnalise katsekehaga

Tasapinnalist katsekeha, mille pikkus on 1 100 +5/-2 mm ja laius 500 +5/-2 mm, hoitakse vähemalt neli tundi vahetult enne katset ühtlasel temperatuuril 20 ± 5 °C. Katsekeha kinnitatakse tugiraamidele (3.1.3); poldid kinnitatakse nii, et katsekeha ei liiguks katse ajal üle 2 mm. Katsekeha peab olema peakujulise mudeli langemise suunaga täiesti risti. Mudel peab tabama katsekeha 40 mm raadiuses selle geomeetrilisest keskpunktist küljele, mis on sõidukile paigaldatuna turvaklaasi sisekülg, ning mudeliga võib teha üksnes ühe löögi.

Vildist kate löögipinna kohal tuleb asendada 12 katse järel.

3.3.2.   Katse kogu tuuleklaasiga (kasutatakse üksnes kuni 1,5 m langemiskõrguse puhul)

Tuuleklaas asetatakse tugikonstruktsioonile ning nende vahel on 70 IRHD kõvadusega 3 mm paksune kummiriba, mis peab kogu ümbermõõdu katma laiuses 15 mm. Tugikonstruktsioon koosneb tuuleklaasikujulisest jäigast tükist ja peakujuline mudel tabab selle sisekülge. Vajaduse korral võib tuuleklaasi sobiva vahendiga kindlalt toetuspinna külge kinnitada. Tugikonstruktsioon peab olema jäigal alusel ning nende vahel on 70 IRHD kõvadusega ja ligikaudu 3 mm paksune kummiplaat.

Tuuleklaasi pind peab olema peakujulise mudeli langemise suunaga täiesti risti.

Peakujuline mudel peab tabama tuuleklaasi 40 mm raadiuses selle geomeetrilisest keskpunktist küljele, mis on sõidukile paigaldatuna turvaklaasi sisekülg, ning mudeliga võib teha üksnes ühe löögi.

Vildist kate löögipinna kohal tuleb asendada 12 katse järel.

4.   KULUMISKINDLUSKATSE

4.1.   Seadmed

4.1.1.   Kulutamisseade, (1) mis on esitatud joonisel 4 ja mis koosneb:

—	horisontaalsest pöördlauast, millel on keskel kinnitus ja mis pöörleb vastupäeva 65–75 p/min, ning

—	kahest raskusega paralleelset käepidemest, millel mõlemal on spetsiaalne abrasiivne ketas ja mis pöörlevad kuullaagritel horisontaalsel võllil; mõlemad kettad suruvad katsekehale 500 g raskusega.

Kulutamisseadme pöördlaud peab pöörlema ühtlaselt ühel tasapinnal (kõrvalekalle sellest tasapinnast võib olla ±0,05 mm pöördlaua servast 1,6 mm kaugusel). Kettad peavad olema paigaldatud nii, et kui need on kontaktis pöörleva katsekehaga, pöörlevad nad vastassuunas, nii et katsekeha iga ringi jooksul tekib kahel korral surumistoime ja abrasiivne toime mööda ringjoont ringikujulisel pinnal suurusega ligikaudu 30 cm2.

4.1.2.   Abrasiivsed kettad, (2) kumbki läbimõõduga 45–50 mm ja paksusega 12,5 mm, mis on valmistatud spetsiaalsest peenest abrasiivainest ja ümbritsetud keskmise kõvadusega kummiga. Kettad peavad olema kõvadusega 72 ± 5 IRHD, mõõdetuna võrdsete vahedega neljast punktist abrasiivpinna keskjoonel, kusjuures surve tekib vertikaalselt mööda ketta diameetrit ning näidud võetakse 10 sekundit pärast surve täielikku rakendamist.

Abrasiivsed kettad tuleb kasutamiseks ette valmistada väga aeglasel pöörlemisel vastu lamedat klaasi, et nende pind oleks täiesti tasane.

4.1.3.   Valgusallikas, mis koosneb hõõglambist, mille hõõgniit asub paralleelses torus mõõtmetega 1,5 × 1,5 × 3 mm. Hõõgniidi pinge peab olema selline, et värvustemperatuur on 2 856 K ± 50 K. Pinge tuleb stabiliseerida vahemikus ± 1/1 000. Pinge kontrollimiseks kasutatav seade peab olema nõutava täpsusega.

4.1.4.   Optiline süsteem, mis koosneb läätsest fookuskaugusega f vähemalt 500 mm ning mis on korrigeeritud kromaatilise aberratsiooni jaoks. Läätse koguava ei või ületada f/20. Läätse ja valgusallika vahelist kaugust kohandatakse peaaegu paralleelse valgusvihu saamiseks. Valgusvihu läbimõõdu piiramiseks 7 mm-ni ± 1 mm paigaldatakse diafragma. Diafragma peab olema 100 ± 50 mm kaugusel läätse sellest poolest, mis on valgusallikast kaugemal.

4.1.5.   Hajuvalguse mõõtmise seade (vt joonis 5), mis koosneb fotoelemendist koos Ulbrichti kuuliga, mille läbimõõt on 200–250 mm. Kuulil on valguse sisse- ja väljapääsuavad. Sissepääsuava peab olema ringikujuline ja selle läbimõõt peab olema vähemalt kaks korda suurem kui valgusvihu läbimõõt. Kuuli väljapääsuaval peab olema kas valgusetõke või peegeldusetalon vastavalt punktis 4.4.3 kirjeldatud korrale. Valgusetõke neelab kogu valguse, kui valgusvihus ei ole ühtegi katsekeha.

Valgusvihu telg peab läbima sisse- ja väljapääsuavade keskpunkte. Väljapääsuava läbimõõt (b) peab olema võrdne 2a tan 4°, kus a on kuuli läbimõõt.

Fotoelement peab olema paigaldatud nii, et selleni ei ulatu valgus, mis tuleb otse sissepääsuavast või peegeldusetalonilt.

Ulbrichti kuuli ja peegeldusetaloni sisepinnad peavad olema samaväärse peegeldusega ning matid ja mitte-selektiivsed. Fotoelemendi väljund peab olema ±2 % ulatuses lineaarne kasutatavate valgustugevuste ulatusega.

Seadme ehitus peab olema selline, et ei teki galvanomeetrilist häiret, kui kuul on tume. Kogu seadet tuleb regulaarselt kontrollida kindlaksmääratud hämardumisega kaliibrimislahuste abil. Kui hämardumist mõõdetakse muude seadmete abil või muude meetoditega kui eespool kirjeldatud, tuleb tulemusi vajaduse korral korrigeerida, et need oleksid vastavuses eespool kirjeldatud seadmetega saadud tulemustega.

4.2.   Katsetingimused

4.2.1.   Temperatuur: 20 ± 5 °C.

4.2.2.   Rõhk: 860–1 060 mbar.

4.2.3.   Suhteline õhuniiskus: 60 ± 20 %.

4.3.   Katsekehad

Katsekehad peavad olema tasapinnalised ruudukujulised tükid küljepikkusega 100 mm, mille mõlemad pooled on tasased ja paralleelsed ning millel on vajaduse korral keskele puuritud 6,4 + 0,2/-0 mm läbimõõduga kinnitusauk.

4.4.   Katse läbiviimine

Kulumiskindluskatse tehakse katsekeha sellel pinnal, mis on sõidukile paigaldatuna turvaklaasi välispind, ning ka sisepinnal, kui klaas on plastmaterjaliga kaetud.

4.4.1.   Vahetult enne ja pärast kulumiskindluskatset tuleb katsekeha puhastada järgmisel viisil:

a)	pühkida linasest riidest lapiga puhta jooksva vee all;

b)	loputada destilleeritud või demineraliseeritud veega;

c)	puhuda kuivaks hapniku või lämmastikuga;

d)	eemaldada võimalikud veejäljed niiske linasest riidest lapiga kergelt tupsutades. Vajaduse korral kuivatada, surudes katsekeha õrnalt kahe linasest riidest lapi vahel.

Ei tohi kasutada ultraheliseadmeid. Pärast puhastamist võib katsekehasid puudutada üksnes servadest ning neid tuleb hoida nii, et välditakse pinna kahjustumist või määrdumist.

4.4.2.   Katsekehasid tuleb hoida vähemalt 48 tundi temperatuuril 20 ± 5 °C ja suhtelise õhuniiskuse 60 ± 20 % juures.

4.4.3.   Katsekeha asetatakse kohe Ulbrichti kuuli sissepääsuava vastu. Nurk katsekeha pinnaga risti oleva telje ja valgusvihu telje vahel ei või ületada 8°.

Võetakse neli näitu vastavalt järgmisele tabelile:

Näit	Koos katsekehaga	Koos valgusetõkkega	Koos peegeldusetaloniga	Mõõdetud kogus
T1	Ei	Ei	Jah	Kaldvalgus
T2	Jah	Ei	Jah	Kogu katsekeha poolt läbilastav valgus
T3	Ei	Jah	Ei	Seadme poolt hajutatud valgus
T4	Jah	Jah	Ei	Seadme ja katsekeha poolt hajutatud valgus

Koondtulemuse saamiseks mõõdetakse näidud T1, T2, T3 ja T4 katsekeha muudest määratletud kohtadest.

Arvutatakse koguläbitustegur Tt = T2/T1.

Arvutatakse hajuläbitustegur Td:

Td = (T4 – T3(T2/T1))/T1

Arvutatakse hajuläbituse või valgusläbivuse või mõlema määr protsentides:

(Td/Tt) × 100 %

Mõõdetakse katsekeha esialgne hämardumine vähemalt neljast võrdsel kaugusel asetsevast punktist kulutamata pinnalt vastavalt eespool esitatud valemile. Arvutatakse iga katsekeha keskmised tulemused. Nelja mõõtmise asemel võib saada keskmise väärtuse, pöörates katsekeha ühtlaselt 3 või rohkem pööret sekundis.

Iga turvaklaasiga tehakse samamoodi kolm katset. Hämardumist kasutatakse mittepindmise kulumise mõõtmiseks pärast katsekehaga kulumiskindluskatse tegemist.

Mõõdetakse hajutatud valgust kulutatud ribal vähemalt neljast võrdsel kaugusel asetsevast punktist vastavalt eespool esitatud valemile. Arvutatakse iga katsekeha keskmised tulemused. Nelja mõõtmise asemel võib saada keskmise väärtuse, pöörates katsekeha ühtlaselt 3 või rohkem pööret sekundis.

4.5.   Kulumiskindluskatse tehakse üksnes selle laboratooriumi äranägemisel, kus katse tehakse, võttes arvesse selles laboratooriumis juba olemasolevat teavet, nt vahekihi või materjali paksuse muutuste puhul ei ole tavaliselt vaja rohkem katseid teha.

4.6.   Kõrvalomaduste keerukuse näitajad.

Kõrvalomadusi ei esine.

5.   KATSE KÕRGE TEMPERATUURIGA

5.1.   Katse läbiviimine

Kolm proovi või kolm 300 mm × 300 mm suurust katsekeha, mis on laboratooriumi poolt lõigatud tuuleklaasist või vajadusel muust klaaspinnast, ning mille üks külg on sama pikk kui klaaspinna ülemine serv, kuumutatakse 100 °C.

Seda temperatuuri hoitakse kaks tundi, seejärel lastakse katsekeha(de)l jahtuda toatemperatuurini. Kui turvaklaasi mõlemad välispinnad on anorgaanilisest ainest, võib katse teha, kastes katsekeha kindlaksmääratud ajaks keevasse vette ning jälgides, et ei tekiks liigset termolööki. Kui katsekehad on välja lõigatud tuuleklaasist, peab iga katsekeha üks serv olema tuuleklaasi serva osa.

5.2.   Kõrvalomaduste keerukuse näitajad

	Värvitu	Toonitud
Vahekihi värvus:	1	2

Muid kõrvalomadusi ei ole.

5.3.   Tulemuste tõlgendamine

5.3.1.   Kõrge temperatuuri katse tulemus on positiivne, kui ei teki õhumulle ega muid defekte kaugemale kui 15 mm katsekeha lõikamata servast või 25 mm lõigatud servast või kaugemale kui 10 mm katse ajal tekkida võivatest pragudest.

Osa tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehasid käsitatakse kõrge temperatuuri katse puhul rahuldavatena, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

5.3.2.1.   kõikide katsete tulemus on rahuldav või

5.3.2.2.   kui ühe katse tulemus ei vasta nõuetele, on uute katsekehadega tehtud uute katsete tulemused rahuldavad.

6.   KIIRGUSKINDLUSKATSE

6.1.   Katsemeetod

6.1.1.   Seadmed

6.1.1.1.   Kiirgusallikas, mis koosneb keskmise rõhuga elavhõbe-kvartslambist, millel on osoonivaba torukujuline kvartspirn; pirni telg on vertikaalne. Lambi nominaalmõõtmed on: pikkus 360 mm ja läbimõõt 9,5 mm. Kaare pikkus on 300 ± 4 mm. Lamp peab töötama võimsusel 750 ± 50 W.

Võib kasutada ka mis tahes muud kiirgusallikat, millel on eespool kirjeldatud lambiga sama mõju. Selle kontrollimiseks, et teise kiirgusallika mõju oleks samaväärne, võrreldakse energiahulka, mis väljub lainepikkusel vahemikus 300-450 nm, kui kõik muud lainepikkused on asjakohaste filtritega eemaldatud. Muud kiirgusallikat kasutatakse nimetatud filtritega.

Turvaklaaside puhul, mille korral ei ole rahuldavat korrelatsiooni kõnealuse katse ning kasutustingimuste vahel, tuleb katsetingimused üle vaadata.

6.1.1.2.   Toiteallika trafo ja kondensaator, mis suudavad varustada lampi (6.1.1.1) maksimumpingega vähemalt 1 100 V ja toitluspingega 500 ± 50 V.

6.1.1.3.   Seade katsekehade paigaldamiseks ja pööramiseks 1–5 p/min keskel asetseva kiirgusallika suhtes, et tagada ühtlane kiiritus.

6.1.2.   Katsekehad

6.1.2.1.   Katsekehade suurus on 76 mm × 300 mm.

6.1.2.2.   Katsekehad lõigatakse laboratooriumi poolt klaaside ülemisest osast nii, et:

—	muude klaaside kui tuuleklaaside puhul on katsekehade ülemine serv sama mis klaasi ülemine serv,

—	tuuleklaaside puhul on katsekeha ülemine serv sama mis selle piirkonna ülemine serv, mille valgusläbivust kontrollitakse ja määratakse vastavalt käesoleva lisa punktile 9.1.2.2.

6.1.3.   Katse läbiviimine

Enne kiiritust kontrollitakse kolme katsekeha valgusläbivust vastavalt käesoleva lisa punktidele 9.1.1 ja 9.1.2. Iga katsekeha ühte osa kaitstakse kiirguse eest ning seejärel asetatakse katsekehad katseseadmesse lambi peateljest 230 mm kaugusele ja sellega paralleelselt. Kogu katse jooksul peab katsekehade temperatuur olema 45 ± 5 °C. Iga katsekeha see pool, mis moodustab traktori välise osa, peab olema lambi poole. Punktis 6.1.1.1 määratletud lambitüübi puhul on kiiritamise aeg 100 tundi.

Pärast kiiritamist mõõdetakse uuesti valgusläbivust iga katsekeha kiiritatud osas.

6.1.4.   Iga katsekeha või proovi (kokku kolm) kiiritatakse vastavalt eespool kirjeldatud menetlusele, nii et iga katsekeha punkti kiiritamine mõjub kasutatud vahekihile samamoodi kui päikesekiirguse toime 1 400 W/m2 100 tunni jooksul.

6.2.   Kõrvalomaduste keerukuse näitajad

	Värvitu	Toonitud
Klaasi värvus	2	1
Vahekihi värvus	1	2

Muid kõrvalomadusi ei ole.

6.3.   Tulemuste tõlgendamine

Kiirguskindluskatse tulemus on positiivne, kui on täidetud järgmised tingimused:

vastavalt käesoleva lisa punktidele 9.1.1 ja 9.1.2 mõõdetud kogu valgusläbivus on vähemalt 95 % esialgsest väärtusest enne kiiritust ning mingil juhul ei ole väiksem kui:

6.3.1.1.1.   70 % muude klaaspindade kui tuuleklaaside puhul, mis peavad vastama nõuetele juhi vaatevälja kohta igas suunas;

6.3.1.1.2.   75 % tuuleklaaside puhul piirkonnas, kus tuleb kontrollida valgusläbivust, nagu on määratletud punktis 9.1.2.2.

6.3.1.2.   Katsekehal või proovil võib siiski pärast kiiritamist esineda kerge värvivarjund, kui katsekeha vaadeldakse valgel taustal, kuid muid defekte ei tohi olla.

Osa tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehasid või proove käsitatakse kiirguskindluskatse puhul rahuldavatena, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

6.3.2.1.   kõikide katsete tulemus on rahuldav või

6.3.2.2.   kui ühe katse tulemus ei vasta nõuetele, on uute katsekehadega tehtud uute katsete tulemused rahuldavad.

7.   NIISKUSKINDLUSKATSE

7.1.   Katse läbiviimine

Kolme proovi või kolme katsekeha suurusega vähemalt 300 × 300 mm hoitakse kaks nädalat suletud mahutis, kus temperatuur on 50 ± 2 °C ning suhteline õhuniiskus 95 % ± 4 % (3).

Katsekehad valmistatakse ette nii, et:

—	üks katsekeha serv moodustab osa tuuleklaasi servast,

—	kui katse tehakse mitme katsekehaga samal ajal, peab nende vahel olema piisavalt ruumi.

Tuleb võtta ettevaatusabinõud, et katsekambri seintele ja laele tekkiv kondensatsioon ei satuks katsekehade peale.

7.2.   Kõrvalomaduste keerukuse näitajad

	Värvitu	Toonitud
Vahekihi värvus	1	2

Muid kõrvalomadusi ei ole.

7.3.   Tulemuste tõlgendamine

7.3.1.   Turvaklaase käsitatakse niiskuskindlatena, kui ei ole märgata suuri muutusi kaugemal kui 10 mm lõikamata servadest või kaugemal kui 15 mm lõigatud servadest pärast seda, kui klaasid on olnud kaks tundi välisõhu käes tavaliste ja töödeldud lamineeritud klaaside puhul ning 48 tundi välisõhu käes plastmaterjaliga kaetud või klaasplastist klaaside puhul.

Osa tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehade või proovide hulka käsitatakse niiskuskindluskatse puhul rahuldavatena, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

7.3.2.1.   kõikide katsete tulemus on rahuldav; või

7.3.2.2.   kui ühe katse tulemus ei vasta nõuetele, on uute katsekehadega tehtud uute katsete tulemused rahuldavad.

8.   TEMPERATUURIMUUTUSTELE VASTUPIDAVUSE KATSE

8.1.   Katsemeetod

Kaks 300 × 300 mm katsekeha asetatakse kuueks tunniks temperatuuril –40 ± 5 °C suletud ruumi; seejärel asetatakse need üheks tunniks välisõhu kätte temperatuuril 23 ± 2 °C või seni, kuni katsekeha on saavutanud stabiilse temperatuuri. Siis asetatakse need kolmeks tunniks õhuvoolu kätte temperatuuril 72 ± 2 °C. Katsekehasid vaadeldakse, kui need on asetatud tagasi välisõhu kätte temperatuuril 23 ± 2 °C ning jahutatud selle temperatuurini.

8.2.   Kõrvalomaduste keerukuse näitaja

	Värvitu	Toonitud
Plastmaterjalist vahekihi või katte värvumine	1	2

Muid kõrvalomadusi ei ole.

8.3.   Tulemuste tõlgendamine

Temperatuurimuutustele vastupidavuse katse tulemus on positiivne, kui katsekehad ei ole pragunenud, matistunud, kihistunud ega muul viisil nähtavalt kahjustunud.

9.   OPTILISED OMADUSED

9.1.   Valgusläbivuskatse

9.1.1.   Seadmed

9.1.1.1.   Valgusallikas, mis koosneb hõõglambist, mille hõõgniit asub paralleelses torus mõõtmetega 1,5 × 1,5 × 3mm. Hõõgniidi pinge peab olema selline, et värvustemperatuur on 2 856 K ± 50 K. Pinge stabiliseeritakse vahemikus 1/1 000. Pinge kontrollimiseks kasutatav seade peab olema nõuetekohase täpsusega.

9.1.1.2.   Optiline süsteem, mis koosneb läätsest fookuskaugusega vähemalt 500 mm ning mida korrigeeritakse kromaatilise aberratsiooni jaoks. Läätse koguava ei või ületada f/20. Läätse ja valgusallika vahelist kaugust kohandatakse peaaegu paralleelse valgusvihu saamiseks.

Valgusvihu läbimõõdu piiramiseks 7 ± 1 mm-ni paigaldatakse diafragma. Diafragma peab olema 100 ± 50 mm kaugusel läätse sellest poolest, mis on valgusallikast kaugemal. Mõõtepunkt on valgusvihu keskel.

9.1.1.3.   Mõõteseadmed. Vastuvõtjal peab olema suhteline spektraalne tundlikkus ning suhteline spektraalne valgusefektiivsus vastavalt Rahvusvahelise Valgustuskomisjoni (CIE ehk Commission Internationale de l'Éclairage) standardile fotomeetrilise vaatlusseadme kohta päevanägemise jaoks. Vastuvõtja tundlik pind on kaetud hajutava ainega ning see peab olema optilise süsteemi poolt väljastatava valgusvihu vähemalt kahekordse ristlõike suurune. Kui kasutatakse Ulbrichti kuuli, peab kuuli ava olema valgusvihu paralleelse osa vähemalt kahekordse ristlõike suurune ala.

Vastuvõtja ja sellega seotud seadme lineaarsus peab olema suurem kui 2 % skaala efektiivsest osast. Vastuvõtja peab asuma valgusvihu teljel.

9.1.2.   Katse läbiviimine

Vastuvõtja signaali näitav seade kohandatakse nii, et see näitab 100 mõõtosa, kui turvaklaas ei ole asetatud valgusvihku. Kui vastuvõtjale ei lange valgust, peab seadme näit olema null.

Turvaklaas asetatakse vastuvõtjast kaugusele, mis võrdub ligikaudu vastuvõtja läbimõõdu viiekordse korrutisega. Turvaklaas asetatakse diafragma ja vastuvõtja vahele ning selle asukohta kohandatakse nii, et valgusvihk langeb nurga all 0° ± 5°. Mõõdetakse turvaklaasi valgusläbivust ning iga mõõdetava punkti kohta mõõdetakse mõõtosade arv n vastavalt mõõteseadmele. Valgusläbivus tr võrdub n/100.

9.1.2.1.   Tuuleklaaside puhul võib kohaldada muid katsemeetodeid, kasutades kas tuuleklaasi lamedaimast osast lõigatud katsekeha või spetsiaalselt ettevalmistatud tasapinnalist ruudukujulist tükki, mille materjal ja paksus on samad mis tegelikul tuuleklaasil, kusjuures mõõtmised tehakse klaaspinna suhtes risti.

9.1.2.2.   Katse tehakse käesoleva lisa punktis 9.2.5.2 määratletud I tsoonis.

9.1.2.3.   Traktorite puhul, mille jaoks ei saa kindlaks määrata punktis 9.2.5.2 määratletud I tsooni, tehakse katse käesoleva lisa punktis 9.2.5.3 määratletud tsoonis I'.

9.1.3.   Kõrvalomaduste keerukuse näitajad

	Värvitu	Toonitud
Klaasi värvus	1	2
Vahekihi värvus (lamineeritud tuuleklaaside puhul)	1	2
	Ei sisalda	Sisaldab
Toonitud või matistatud ribad	1	2

Muid kõrvalomadusi ei ole.

9.1.4.   Tulemuste tõlgendamine

9.1.4.1.   Vastavalt punktile 9.1.2 mõõdetud valgusläbivus peab tuuleklaaside puhul olema vähemalt 75 % ning muude klaaspindade kui tuuleklaaside puhul vähemalt 70 %.

9.1.4.2.   Klaaspindade puhul, mis asuvad kohtades, mis ei ole juhi vaatevälja jaoks olulised (näiteks klaaskatus), võib valgusläbivus olla alla 70 %. Aknad, mille valgusläbivus on alla 70 %, peavad olema tähistatud asjakohase tähisega.

9.2.   Optilise moonutuse katse

9.2.1.   Kohaldamisala

Kõnealune meetod on projitseerimismeetod, mille abil saab hinnata turvaklaasi optilist moonutust.

9.2.1.1.   Mõisted

9.2.1.1.1.   Optiline kõrvalekalle – läbi turvaklaasi nähtava punkti tegeliku ja näiva suuna vaheline nurk, kusjuures nurga suurus sõltub vaatekiire langemisnurga, klaasi paksuse ja kalde ning langemispunkti kõverusraadiuse suurusest.

9.2.1.1.2.   Optiline moonutus suunas MM' – turvaklaasi pinnal mõõdetud kahe punkti (M ja M') vaheline algebraline erinevus nurga kõrvalekaldes Δα, kusjuures kahe punkti vaheline kaugus on selline, et nende projektsioonid vaatesuuna suhtes ristnurga all paikneval tasandil on üksteisest nimetatud kaugusel Δx (vt joonis 6).

Vastupäeva kõrvalekalle loetakse positiivseks ja päripäeva kõrvalekalle negatiivseks.

9.2.1.1.3.   Optiline moonutus punktis M – optilise moonutuse maksimaalne summa kõikides suundades MM' punktist M.

9.2.1.2.   Seadmed

Selle meetodi puhul projitseeritakse sobiv slaid (raster) ekraanile läbi testitava turvaklaasi. Projitseeritava kujutise kuju muutus turvaklaasi valgusvihku asetamisel näitab moonutust. Seade koosneb järgmistest osadest, mis asetsevad vastavalt joonisele 9.

Märkused:	Δα = α1 – α2,	st optiline moonutus suunas MM'.
	Δx = MC,	st vaatesuunaga paralleelse ja punkte M ja M' läbiva kahe sirge vaheline kaugus.

9.2.1.2.1.   Hea kvaliteediga projektor koos tugeva punktvalgusallikaga ning millel on näiteks järgmised omadused:

—	fookuskaugus vähemalt 90 mm,

—	ava ligikaudu 1/2,5,

—	150 W kvarts-halogeenlamp (kui kasutatakse ilma filtrita),

—	250 W kvarts-halogeenlamp (kui kasutatakse rohelist filtrit).

Projektori skeem on esitatud joonisel 7. Eesmisest läätsest ligikaudu 10 mm kaugusele asetatakse 8 mm läbimõõduga diafragma.

9.2.1.2.2.   Slaidid (rastrid), mis koosnevad näiteks ringikujuliste nähtavate objektide hulgast tumedal pinnal (vt joonis 8). Slaid peab olema piisavalt hea kvaliteediga ning kontrastsusega, et mõõtmise tulemuse viga oleks alla 5 %. Kontrollitava turvaklaasi puudumisel peavad ringikujuliste objektide mõõtmed olema sellised, et kui need projitseeritakse, moodustavad nad massiivi ringidest, mille läbimõõt on: (R1 + R2)/R1) kus Δx = 4 mm (vt jooniseid 6 ja 9).

9.2.1.2.3.   Tugikonstruktsioon, soovitatavalt selline, millega saab turvaklaasi pöörata ja paigutada nii vertikaalselt kui horisontaalselt.

9.2.1.2.4.   Kontrollžabloon mõõtmete muutuste mõõtmiseks, kui on vaja kiiret hinnangut. Sobiva žablooni kujutis on esitatud joonisel 10.

9.2.1.3.   Katse läbiviimine

9.2.1.3.1.   Üldosa

Turvaklaas paigaldatakse tugikonstruktsioonile (9.2.1.2.3) määratletud kaldenurgaga. Kujutis projitseeritakse läbi kontrollitava piirkonna. Turvaklaasi pööratakse või liigutatakse kas horisontaalselt või vertikaalselt, et kontrollida kogu määratletud piirkonda.

9.2.1.3.2.   Hindamine kontrollžablooni abil

Kui piisab kiirest hinnangust võimaliku vea ülemmääraga kuni 20 %, arvutatakse väärtus A (vt joonis 10) suuruste ΔαL (kõrvalekalde muutus) ning R2 (kaugus turvaklaasist ekraanini) põhjal:

A = 0,145 ΔαL · R2

Projitseeritud kujutise läbimõõdu muudu Δd ja nurga kõrvalekalde muutuse Δα vaheline seos esitatakse:

Δd = 0,29 Δα · R2

kus:

Δd	on esitatud millimeetrites,
A	on esitatud millimeetrites,
ΔαL	on esitatud kaareminutites,
Δα	on esitatud kaareminutites,
R2	on esitatud meetrites.

9.2.1.3.3.   Mõõtmine fotoelektrilise seadme abil

Kui nõutakse täpset mõõtmist lubatud vea ülemmääraga alla 10 %, mõõdetakse Δd projektsiooniteljel, kusjuures laigu laiuse väärtus saadakse punktis, kus heledus on pool maksimaalsest punkti heleduse väärtusest.

9.2.1.4.   Tulemuste esitamine

Hinnatakse turvaklaaside optilist moonutust, mõõtes Δd pinna mis tahes punktis ja kõikides suundades, et leida Δd maksimaalne väärtus.

9.2.1.5.   Teine meetod

Lisaks projitseerimismeetodile võib kasutada ka strioskoopilist meetodit, tingimusel et säilib punktides 9.2.1.3.2 ja 9.2.1.3.3 esitatud mõõtmiste täpsus.

9.2.1.6.   Kaugus Δx peab olema 4 mm.

9.2.1.7.   Tuuleklaas tuleb asetada sama kaldenurga alla kui traktori külge paigaldatuna.

9.2.1.8.   Projektsioonitelg horisontaalpinnal peab jääma praktiliselt risti tuuleklaasi tasapinna suhtes.

Mõõtmised tehakse I tsoonis, nagu on määratletud käesoleva lisa punktis 9.2.5.2.

9.2.2.1.   Traktorite puhul, mille jaoks ei saa kindlaks määrata käesoleva lisa punktis 9.2.5.2 määratletud I tsooni, tehakse katse käesoleva lisa punktis 9.2.5.3 määratletud tsoonis I'.

9.2.2.2.   Traktori tüüp

Katset tuleb korrata, kui tuuleklaas tuleb paigaldada sellist tüüpi traktorile, mille ettepoole jääv vaateväli erineb seda tüüpi traktorite vaateväljast, mille jaoks tuuleklaas on juba heaks kiidetud.

9.2.3.   Kõrvalomaduste keerukuse näitajad

9.2.3.1.   Materjali laad

Poleeritud tahvelklaas	Floatklaas	Lehtklaas
1	1	2

9.2.3.2.   Muud kõrvalomadused

Muid kõrvalomadusi ei ole.

9.2.4.   Proovide arv

Katsete jaoks tuleb esitada neli proovi.

9.2.5.   Traktori tuuleklaasi vaatevälja määratlus.

Vaateväli määratletakse järgmiste näitajate põhjal:

9.2.5.1.1.   võrdluspunkt, mis on määratletud direktiivi 2008/2/EÜ I lisa punktis 1.2. Edaspidi on see punkt tähistatud tähega „O”;

9.2.5.1.2.   sirgjoon OQ on horisontaalne, läbib võrdluspunkti ja on risti traktori keskmise pikitasapinnaga;

9.2.5.2.   I tsoon on tuuleklaasi tsoon, mis on määratud kindlaks tuuleklaasi lõikumisel nelja tasapinnaga, mis on määratletud järgmiselt:

P1	—	vertikaalne tasapind, mis läbib O ning moodustab 15° nurga traktori keskmisest pikitasapinnast vasakul,
P2	—	vertikaalne tasapind, mis on sümmeetriline P1-ga, kuid asub traktori keskmisest pikitasapinnast paremal. Kui see ei ole võimalik (näiteks sümmeetrilise keskmise pikitasapinna puudumisel), on P2 tasapind, mis on sümmeetriline P1-ga võrdluspunkti läbiva pikitasapinna suhtes,
P3	—	tasapind, mis läbib sirgjoone OQ ning moodustab 10° nurga horisontaalsest tasapinnast ülalpool,
P4	—	tasapind, mis läbib sirgjoone OQ ning moodustab 8° nurga horisontaalsest tasapinnast allpool.

9.2.5.3.   Traktorite puhul, mille jaoks ei ole võimalik määrata I tsooni vastavalt käesoleva lisa punktile 9.2.5.2, koosneb piirkond I' kogu tuuleklaasi pinnast.

9.2.6.   Tulemuste tõlgendamine

Tuuleklaasi tüüpi käsitatakse optilise moonutuse katse puhul rahuldavana, kui katse jaoks esitatud nelja proovi puhul ei ületa optiline moonutus ei I tsoonis ega I' tsoonis maksimumväärtust 2 kaareminutit.

9.2.6.1.   Mõõtma ei pea äärtest 100 mm laiuses.

9.2.6.2.   Mitmeosaliste tuuleklaaside puhul ei mõõdeta riba laiuses 35 mm alates klaasi äärest, mis võib olla kõrvuti klaasivahega.

9.3.   Teisese kujutise eralduskatse

9.3.1.   Kohaldamisala

Tunnustatakse kahte meetodit:

—	sihtmärgikatse ja

—	kollimatsiooniteleskoobi katse.

Neid katsemeetodeid võib vastavalt vajadusele kasutada osa tüübikinnituseks, kvaliteedikontrolliks või tootehindamiseks.

9.3.1.1.   Sihtmärgikatse

9.3.1.1.1.   Seadmed

Selle meetodi järgi vaadeldakse valgustatud sihtmärki läbi turvaklaasi. Sihtmärk võib olla kujutatud nii, et katse saab teha lihtsalt jah/ei põhimõttel.

Sihtmärk peab olema soovitatavalt üks järgmistest tüüpidest:

a)	valgustatud rõngakujuline sihtmärk, mille välisdiameeter D moodustab nurga suurusega η kaareminutit punktis, mis asub x meetri kaugusel (joonis 11a); või

b)	valgustatud rõngakujuline sihtmärk, mille keskel on ringikujuline laik ja mille mõõtmed on sellised, et vähim kaugus D rõnga sisemisel ringjoonel asuva punkti ja laigu äärel asuva punkti vahel moodustab nurga η kaareminutit punktis, mis asub x meetri kaugusel (joonis 11b);

kus:

η	on teisese kujutise eralduvuse piirväärtus,
x	on kaugus turvaklaasist sihtmärgini (vähemalt 7 m),
D	saadakse valemiga:

D = x · tan η

Valgustatud sihtmärk koosneb heledast kastist mõõtmetega ligikaudu 300 × 300 × 150 mm, mille eesküljeks sobib kõige paremini klaas, mis on kaetud läbipaistmatu musta paberiga või musta mattvärviga. Kasti valgustab sobiv valgusallikas. Kasti sisemus on kaetud valge mattvärviga. Võib kasutada ka teistsuguseid sihtmärke, näiteks joonisel 14 esitatuid. Sihtmärgi võib asendada ka projitseeritud sihtmärgiga ning vaadata kujutist ekraanilt.

9.3.1.1.2.   Katse läbiviimine

Turvaklaas paigaldatakse määratletud kaldenurga all sobivale alusele nii, et vaatlus tehakse sihtmärgi keskpunkti läbival horisontaalsel tasapinnal.

Heledat kasti tuleb vaadata pimedas või poolpimedas ruumis läbi uuritava piirkonna iga osa, et teha kindlaks valgustatud sihtmärgiga seotud mis tahes teisene kujutis. Turvaklaasi pööratakse vajadusel, et tagada õige vaatesuuna säilimine. Vaatamiseks võib kasutada monokulaari.

9.3.1.1.3.   Tulemuste esitamine

Määratakse kindlaks, kas:

—	kasutades sihtmärki a (vt joonis 11a), eristuvad ringi esmane ja teisene kujutis, st kas ületatakse piirväärtus η, või

—	kasutades sihtmärki b (vt joonis 11b), laigu teisene kujutis ületab puutepunkti ringjoone sisemisel äärel, st kas ületatakse piirväärtus η.

9.3.1.2.   Kollimatsiooniteleskoobi test

Vajaduse korral kasutatakse käesolevas punktis kirjeldatud menetlust.

9.3.1.2.1.   Seadmed

Seade koosneb kollimaatorist ja teleskoobist ning võib olla paigaldatud vastavalt joonisele 13. Võib kasutada ka muud samalaadset optilist süsteemi.

9.3.1.2.2.   Katse läbiviimine

Kollimatsiooniteleskoobiga moodustatakse lõpmatusse polaarkoordinaatide süsteem, mille keskel on ere täpp (vt joonis 14). Vaatlusteleskoobi fookusse asetatakse optilisele teljele väike läbipaistmatu täpp, mille läbimõõt on veidike suurem projitseeritavast eredast täpist, mis seega varjab ereda täpi.

Kui katsekeha, millel ilmneb teisene kujutis, asetatakse teleskoobi ja kollimaatori vahele, ilmub teatavale kaugusele polaarkoordinaatide süsteemi keskkohast teine vähem ere punkt. Teisese kujutise eristumist võib vaadata kui kaugust läbi vaatlusteleskoobi nähtava kahe punkti vahel (vt joonis 14). (Tumeda täpi ja ereda täpi vaheline kaugus polaarkoordinaatide süsteemi keskel kujutab optilist kõrvalekallet.)

9.3.1.2.3.   Tulemuste esitamine

Turvaklaasi uuritakse kõigepealt tavalise vaatluse teel, et teha kindlaks piirkond, kus esineb tugevaim teisene kujutis. Seejärel uuritakse seda piirkonda kollimatsiooniteleskoobiga sobiva langemisnurga all. Mõõdetakse maksimaalne teisese kujutise eristumine.

9.3.1.3.   Vaatlussuund horisontaaltasapinnal peab olema praktiliselt risti tuuleklaasi tasapinnaga.

Mõõtmised tehakse vastavalt traktori kategooriale punktis 9.2.2 määratletud tsoonides.

9.3.2.1.   Traktoritüüp

Katset tuleb korrata, kui tuuleklaas tuleb paigaldada seda tüüpi traktorile, mille ettepoole jääv vaateväli erineb seda tüüpi traktorite vaateväljast, mille jaoks tuuleklaas on juba heaks kiidetud.

9.3.3.   Kõrvalomaduste keerukuse näitajad

9.3.3.1.   Materjali laad

Poleeritud tahvelklaas	Floatklaas	Lehtklaas
1	1	2

9.3.3.2.   Muud kõrvalomadused

Muid kõrvalomadusi ei esine.

9.3.4.   Proovide arv

Katsete jaoks tuleb esitada neli proovi.

9.3.5.   Tulemuste tõlgendamine

Tuuleklaasi tüüpi käsitatakse teisese kujutise eralduskatse puhul rahuldavana, kui katse jaoks esitatud nelja proovi puhul ei ületa esmase ja teisese kujutise eristumine maksimumväärtust 15 kaareminutit.

9.3.5.1.   Mõõtma ei pea äärtest 100 mm laiuses.

9.3.5.2.   Mitmeosaliste tuuleklaaside puhul ei mõõdeta riba laiuses 35 mm alates klaasi äärest, mis võib olla kõrvuti klaasivahega.

9.4.   Värvuste äratundmise katse

Kui tuuleklaas on punktides 9.2.5.2 või 9.2.5.3 määratletud tsoonides toonitud, tehakse katse nelja tuuleklaasiga järgmiste värvuste identifitseerimiseks:

—

valge,

—	valikkollane,

—

punane,

—

roheline,

—

sinine,

—	merevaigukollane.

10.   TULEKINDLUSKATSE

10.1.   Eesmärk ja kohaldamisala

Selle meetodiga saab kindlaks määrata traktori sõitjateruumis kasutatud materjalide horisontaalset põlemiskiirust kokkupuutel väikese leegiga. Selle meetodiga saab kontrollida traktori sisustuselementide materjale ja osasid eraldi või koos kuni paksuseni 15 mm. Seda kasutatakse materjalide tootepartiide ühtsuse määramiseks nende põlemiskäitumise osas. Kuna tegelike olukordade (kasutamine ja asukoht traktoris, kasutamistingimused, süüteallikad jne) ning siin kirjeldatud täpsete katsetingimuste vahel on palju erinevusi, ei saa seda meetodit pidada sobivaks kõikide traktorisiseste põlemisomaduste hindamisel.

10.2.   Mõisted

10.2.1.   Põlemiskiirus – kõnealuse meetodiga mõõdetud põlengu sügavuse ja selle põlemiseks kulunud aja suhe.

Seda väljendatakse millimeetrites minuti kohta.

10.2.2.   Komposiitmaterjal – materjal, mis koosneb mitmest ühe või erineva materjali kihist, mille pinnad on üksteise külge kinnitatud liimi vm sideaine abil, plakeerimise, keevitamise jms teel. Kui eri materjalid on omavahel ühendatud vahelduvalt (näiteks õmblemise, kõrgsageduskeevituse, neetimise teel), ei loeta selliseid materjale komposiitmaterjalideks, et võimaldada vastavalt punktile 10.5 ette valmistada eri materjale.

10.2.3.   Testitav külg – külg, mis jääb materjali traktorile paigaldamisel sõitjateruumi poole.

10.3.   Põhimõte

Proovi hoitakse horisontaalasendis U-kujulise hoidiku abil põlemiskambris reguleeritud vähese soojuskiirgusega leegis 15 sekundit, kusjuures leek ulatub proovi vaba servani. Katse näitab, kas ja millal leek kustub või kui kaua kulub leegil teatava vahemaa läbimiseks.

10.4.   Seadmed

10.4.1.   Põlemiskamber (joonis 15), mis on eelistatavalt roostevabast terasest ning joonisel 16 toodud mõõtmetega. Kambri esiosas on tulekindel vaateaken, mis võib katta kogu esiosa ja mis võib funktsioneerida ka juurdepääsuluugina.

Kambri põhjas on tõmbeavad ning laes ümber kogu kambri ulatuv tõmbepilu. Põlemiskamber asetatakse neljale 10 mm kõrgusele jalale.

Kambril võib ühes otsas olla ava proovi hoidja ja proovi sisseviimiseks; vastasotsas on ava gaasijuhtme jaoks. Sulanud materjal püütakse pritsmepanni (vt joonis 17), mis asetatakse kambri põhjale tõmbeavade vahele, ilma et see kataks ühtki tõmbeava.

10.4.2.   Proovihoidja, mis koosneb kahest U-kujulisest korrosioonikindlast materjalist metallplaadist. Mõõtmed on esitatud joonisel 18.

Alumine plaat on varustatud tihvtidega ning ülemine vastavate avadega, et tagada proovi kindel kohalpüsimine. Tihvtid on ka mõõtepunktideks põlemissügavuse alguses ja lõpus.

Alumise U-kujulise raami kohal on toetuspind, mis koosneb 0,25 mm läbimõõduga kuumakindlatest traatidest, mis toestavad raami 25 mm vahemaadega (vt joonis 19).

Proovi alumise külje tasapind asub põrandaplaadist 178 mm kõrgusel. Proovihoidja esiserva kaugus kambri seinast on 22 mm; proovihoidja pikiservade kaugus kambri külgedest on 50 mm (kõik sisemõõdud). (Vt jooniseid 15 ja 16.)

10.4.3.   Gaasipõleti. Väikeseks süüteallikaks on Bunseni põleti, mille sisemine läbimõõt on 9,5 mm. See asetseb katsekambris nii, et selle otsaku keskpunkt on 19 mm allpool proovi lahtise otsa allserva keskkohta (vt joonis 16).

10.4.4.   Katsegaas. Põletisse viidava gaasi kütteväärtus peab olema umbes 38 MJ/m3 (näiteks maagaas).

10.4.5.   Metallkamm, vähemalt 110 mm pikkune, seitsme kuni kaheksa sileda ümara piiga iga 25 mm kohta.

10.4.6.   Stopper, 0,5-sekundilise mõõtmistäpsusega.

10.4.7.   Tõmbekapp. Põlemiskambri võib asetada tõmbekappi, kui selle siseruumala on vähemalt 20 korda, ent kõige rohkem 110 korda suurem kui põlemiskambri ruumala, ning kui tõmbekapi mis tahes üks kõrgus-, laius- või pikkusmõõt ei ole rohkem kui 2 ½ korda suurem kui kumbki teine mõõt.

Enne katse tegemist mõõdetakse õhu liikumise kiirust tõmbekapis 100 mm põlemiskambri lõplikust asukohast ees- ja tagapool. See peab olema vahemikus 0,10 ja 0,30 m/s, et põlemissaadused ei häiriks kasutajat. Võib kasutada loomuliku ventilatsiooni ja sellele vastava õhu liikumiskiirusega tõmbekappi.

10.5.   Proovid

10.5.1.   Kuju ja mõõtmed

Proovide kuju ja mõõtmed on näidatud joonisel 20. Proovi paksus vastab katsetatava toote paksusele. See ei tohi olla üle 13 mm. Kui proovivõtmine seda võimaldab, koosneb proov kogu pikkuses ühest tükist. Kui toote kuju ja mõõtmed ei võimalda antud suurusega proovi võtta, tuleb järgida järgmisi miinimummõõtmeid:

a)	proovid laiusega 3–60 mm on 356 mm pikad. Sel juhul katsetatakse materjali toote laiuse ulatuses;

b)	proovid laiusega 60–100 mm on vähemalt 138 mm pikad. Sel juhul vastab võimalik põlemissügavus proovi pikkusele, kusjuures mõõtmist alustatakse esimese mõõtepunkti juurest;

c)	proove laiusega alla 60 mm ja pikkusega alla 356 mm ning proove laiusega 60–100 mm ja pikkusega alla 138 mm, samuti proove laiusega alla 3 mm ei saa kõnealuse meetodiga testida.

10.5.2.   Proovide võtmine

Testitavast materjalist tuleb võtta vähemalt viis proovi. Kui materjalil on erinevad põlemiskiirused vastavalt materjali suunale (see tehakse kindlaks eelkatsel), tuleb viis (või rohkem) proovi võtta ning asetada katseseadmesse nii, et mõõdetakse suurimat põlemiskiirust. Kui materjal on esitatud kindla laiusega tükkides, lõigatakse kogu laiuse ulatuses vähemalt 500 mm pikkune tükk. Selliselt lõigatud tükist võetakse proovid vähemalt 100 mm kauguselt materjali servast ning võrdsete vahemaade tagant.

Samal viisil võetakse proovid valmistoodetest, kui toote kuju seda võimaldab. Kui toode on paksem kui 13 mm, vähendatakse seda 13 millimeetrini mehaanilise menetluse abil, mida rakendatakse sellel materjalipoolel, mis ei ole pööratud sõitjateruumi poole.

Komposiitmaterjale (vt punkt 10.2.2) katsetatakse nii, nagu oleks tegemist ühtse koostisega materjaliga.

Üksteise peale kantud erineva koostisega kihtidest koosnevate materjalide puhul, mis ei ole komposiitmaterjalid, katsetatakse ükshaaval kõiki materjalikihte, mis asuvad kuni 13 mm sügavusel sõitjateruumi poole pööratud pinnast.

10.5.3.   Konditsioneerimine

Proove hoitakse vähemalt 24 tundi, ent mitte rohkem kui 7 päeva temperatuuril 23 ± 2 °C ning suhtelise õhuniiskuse 50 ± 5 % juures ning neis tingimustes hoitakse proove kuni vahetult katse-eelse ajani.

10.6.   Katse läbiviimine

10.6.1.   Asetage karestatud või karvastatud pinnaga proovid tasasele pinnale ning kammige kammiga (10.4.5) kaks korda vastukarva.

10.6.2.   Asetage proov proovihoidjasse (10.4.2) nii, et testitav külg on suunatud allapoole leegi suunas.

10.6.3.   Seadke gaasileek 30 mm kõrguseks, kasutades selleks kambris olevat märki, hoides põleti õhu sisselaskeava suletuna. Leek peab stabiliseerumiseks põlema vähemalt ühe minuti enne esimese testi alustamist.

10.6.4.   Lükake proovihoidja põlemiskambrisse nii, et proovi serv ulatub leegini, ning 15 sekundi pärast katkestage gaasi juurdevool.

10.6.5.   Põlemisaega hakatakse mõõtma hetkest, mil tulekolde piir möödub esimesest mõõtepunktist. Jälgige tule levikut küljel, mis põleb kiiremini kui teine külg (ülemisel või alumisel küljel).

10.6.6.   Põlemisaja mõõtmine lõpetatakse, kui leek on jõudnud viimase mõõtepunktini või kui leek kustub enne viimase mõõtepunktini jõudmist. Kui leek ei jõua viimase mõõtepunktini, mõõdetakse põlemissügavust kuni punktini, kus leek kustus. Põlemissügavus on proovi kahjustunud osa, mis on pinnalt või seest põlemise teel hävinud.

10.6.7.   Kui proov ei võta tuld või ei jätka põlemist pärast põleti kustutamist või kui leek kustub enne esimese mõõtepunktini jõudmist, nii et põlemisaega ei saa mõõta, märgitakse katsearuandesse, et põlemiskiirus on 0 mm/min.

10.6.8.   Katseseeriat või korduvkatseid tehes tagatakse, et põlemiskambri ja proovihoidja temperatuur on enne järgmise katse alustamist kõige rohkem 30 °C.

10.7.   Arvutamine

Põlemiskiirus B, väljendatuna millimeetrites minuti kohta, saadakse valemiga:

B = (s/t) × 60

kus

s	on põlemissügavus millimeetrites;
t	on aeg sekundites, mis kulus sügavuse s läbipõlemiseks.

10.8.   Kõrvalomaduste keerukuse näitajad

Kõrvalomadusi ei ole.

10.9.   Tulemuste tõlgendamine

Plastmaterjaliga kaetud (2.3) ja klaasplastist klaase (2.4) käsitatakse põlemiskäitumise (tulekindluse) osas rahuldavana, kui põlemiskiirus on alla 250 mm/min.

11.   KATSE KEEMILISTELE MÕJURITELE VASTUPIDAVUSE KOHTA

11.1.   Kasutatavad keemilised mõjurid

11.1.1.   Mitteabrasiivne seebilahus: 1 massiprotsent kaaliumoleaati deioniseeritud vees.

11.1.2.   Aknapuhastusvahend: isopropanooli ja dipropüleenglükoolmonometüüleetri (mõlemaid aineid 5–10 massiprotsenti) ning ammooniumhüdroksiidi (1-5 massiprotsenti) vesilahus.

11.1.3.   Lahjendamata denatureeritud alkohol: üks mahuosa metüülalkoholi 10 mahuosa etüülalkoholi kohta.

11.1.4.   Mootoribensiini standardsegu, kus on 50 mahuprotsenti tolueeni, 30 mahuprotsenti 2,2,4-trimetüülpentaani, 15 mahuprotsenti 2,4,4-trimetüül-1-pentaani ja 5 mahuprotsenti etüülalkoholi.

11.1.5.   Standardpetrool: segu, milles on 50 mahuprotsenti n-oktaani ja 50 mahuprotsenti n-dekaani.

11.2.   Katsemeetod

Kahe 180 × 25 mm katsekehaga tehakse katse keemiliste mõjuritega vastavalt punktis 11.1 sätestatule, kusjuures iga katse ja toote puhul kasutatakse uut katsekeha. Pärast iga katset tuleb katsekehad puhastada vastavalt tootja juhistele ning hoida 48 tundi temperatuuril 23 ± 2 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 50 ± 5 %. Need tingimused peavad olema katsete jooksul samad. Katsekehad tuleb kasta üheks minutiks täielikult katsevedelikku, võtta välja ning seejärel kohe kuivatada (puhta) absorbeeriva puuvillase lapiga.

11.3.   Kõrvalomaduste keerukuse näitajad

	Värvitu	Toonitud
Plastmaterjalist vahekihi või katte värvumine	1	2

Kõrvalomadusi ei ole.

11.4.   Tulemuste tõlgendamine

11.4.1.   Keemilistele mõjuritele vastupidavuse katse tulemus on positiivne, kui katsekehad ei ole pehmenenud, kleepunud, pindmiselt pragunenud ega muutunud oluliselt vähem läbipaistvaks.

Osa tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehasid käsitatakse keemilistele mõjuritele vastupidavuse katse puhul rahuldavatena, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

11.4.2.1.   kõikide katsete tulemused on rahuldavad;

11.4.2.2.   kui ühe katse tulemus ei vasta nõetele, on uute katsekehadega tehtud uute katsete tulemused rahuldavad.

---

(1)  Sobiv kulutamisseade on Teledyne Taberi pakutav (Ameerika Ühendriigid).

(2)  Sobivad abrasiivsed kettad on Teledyne Taberi pakutavad (Ameerika Ühendriigid).

(3)  Nende katsetingimuste puhul ei tohi kondensatsioon mingil juhul tekkida katsekehade peale.

III D LISA

Karastatud klaasist tuuleklaasid

1.   TÜÜBI MÄÄRATLUS

Karastatud klaasist tuuleklaasid kuuluvad eri tüüpidesse, kui need erinevad vähemalt ühe põhi- või kõrvalomaduse poolest.

1.1.   Põhiomadused on järgmised:

1.1.1.   kaubanimi või -märk;

kuju ja mõõtmed.

Karastatud klaasist tuuleklaase loetakse kuuluvaks ühte järgmisest kahest klassist killunemiskatse ja mehaaniliste omaduste katse puhul, s.o:

1.1.2.1.   lamedad tuuleklaasid ja

1.1.2.2.   kumerad tuuleklaasid;

1.1.3.   paksuskategooriad, kus nimipaksus e on (lubatud on valmistamisest tingitud hälve ±0,2 mm):

— I kategooria:		e ≤ 4,5 mm
— II kategooria:	4,5 mm <	e ≤ 5,5 mm
— III kategooria:	5,5 mm <	e ≤ 6,5 mm
— IV kategooria:	6,5 mm <	e

1.2.   Kõrvalomadused on järgmised:

1.2.1.   materjali laad (poleeritud (tahvel)klaas, floatklaas, lehtklaas),

1.2.2.   värvus (värvitu või toonitud),

1.2.3.   elektrijuhtide olemasolu või puudumine,

1.2.4.   pimestusvastaste ribade olemasolu või puudumine.

2.   KILLUNEMISKATSE

2.1.   Kõrvalomaduste keerukuse näitajad

2.1.1.   Hõlmatud on üksnes materjali laad.

2.1.2.   Floatklaasil ja lehtklaasil on sama keerukuse näitaja.

2.1.3.   Killunemiskatset tuleb korrata üleminekul poleeritud tahvelklaasilt floatklaasile või lehtklaasile ja vastupidi.

2.1.4.   Katset tuleb korrata, kui kasutatakse muid pimestusvastaseid ribasid kui värvitud ribad.

2.2.   Proovide arv

Katse tehakse kuue prooviga väikseima pinnalaotusega klaasidest ning kuue prooviga suurima pinnalaotusega klaasidest, mis valitakse vastavalt III M lisale.

2.3.   Klaasi eri tsoonid

Karastatud klaasist tuuleklaasil on kaks peamist tsooni: FI ja FII. Sellel võib olla ka vahetsoon FIII.

Tsoonid määratletakse järgmiselt:

2.3.1.   FI tsoon – peene killunemisega äärmine tsoon vähemalt 7 cm laiuses tuuleklaasi kõikidest servadest ning mis hõlmab 2 cm laia välimise riba, mida ei hinnata;

FII tsoon – vahelduva killunemisega nähtavustsoon, mis hõlmab alati vähemalt 20 cm kõrge ja 50 cm pika nelinurkse osa.

2.3.2.1.   Nelinurga keskpunkt on ringi keskel, mille raadius on 10 cm ja mille keskel asub projitseeritud võrdluspunkt.

2.3.2.2.   Traktorite puhul, mille korral ei saa määrata kindlaks võrdluspunkti, tuleb katsearuandes viidata nähtavustsooni asukohale.

2.3.2.3.   Tuuleklaaside puhul, mille kõrgus on alla 44 cm, võib eespool nimetatud nelinurga kõrgust vähendada 15 cm-ni;

2.3.3.   FIII tsoon – FI ja FII tsooni vahel asuv vahetsoon, mille laius ei ole rohkem kui 5 cm.

2.4.   Katsemeetod

Kasutatakse III C lisa punktis 1 kirjeldatud meetodit.

2.5.   Löögipunktid (vt III N lisa, joonis 2).

2.5.1.   Löögipunktid valitakse järgmiselt:

punkt 1: FII tsooni keskmises osas kõrge või madala pingega piirkonnas;

punkt 2: FIII tsoonis võimalikult lähedal FII tsooni vertikaalsele sümmeetriatasandile;

punktid 3 ja 3': proovi ühe mediaani äärtest 3 cm kaugusel; kui serval on tangijälg, on üks löögipunkt selle serva lähedal, kus on tangijälg, ning teine vastasserva lähedal;

punkt 4: koht, kus kõveruse raadius on pikimal mediaanil väikseim;

punkt 5: 3 cm kaugusel proovi servast vasakule või paremale kohas, kus serva kõveruse raadius on väikseim.

2.5.2.   Killunemiskatse tehakse kõikides punktides (1, 2, 3, 3', 4 ja 5).

2.6.   Tulemuste tõlgendamine

Katse tulemus on rahuldav, kui killunemine vastab kõikidele punktides 2.6.1.1, 2.6.1.2 ja 2.6.1.3 esitatud tingimustele.

2.6.1.1.   FI tsoon

2.6.1.1.1.   Iga 5 × 5 cm ruudu kildude arv on 40–350; kui leitakse vähem kui 40 kildu, on katse tulemus rahuldav, kui igas 10 × 10 cm ruudus, mis sisaldab seda 5 × 5 cm ruutu, on kildude arv vähemalt 160.

2.6.1.1.2.   Eespool esitatud reegli kohaldamisel loetakse kild, mis ulatub üle ruudu serva, pooleks killuks.

2.6.1.1.3.   Killunemist ei kontrollita proovide servadest 2 cm laiuses, kuna selle riba suurune on klaasi raam, ega 7,5 cm raadiuses löögipunktist.

2.6.1.1.4.   Üle 3 cm2 suuruse pindalaga kilde võib esineda üksnes kolm tükki. Kaks kildu ei tohi olla samas 10 cm läbimõõduga ringis.

2.6.1.1.5.   Piklikud killud on lubatud, tingimusel et need ei tohi olla teravate äärtega ning nende pikkus ei ületa 7,5 cm, välja arvatud punktis 2.6.2.2 sätestatud juhul. Kui piklikud killud ulatuvad klaasi servani, ei tohi nende nurk klaasi serva suhtes olla suurem kui 45°.

2.6.1.2.   FII tsoon

2.6.1.2.1.   Nähtavust pärast klaasi purunemist kontrollitakse punktis 2.3.2 määratletud nelinurkses piirkonnas. Selles nelinurgas ei või üle 2 cm2 suuruste kildudega pindala ületada 15 % nelinurga pindalast; tuuleklaaside puhul, mille kõrgus on alla 44 cm või mis paigaldatakse vertikaalselt väiksema kui 15° nurga all, peab nähtavus olema vähemalt 10 % asjaomase nelinurga pindalast.

2.6.1.2.2.   Ükski kild ei tohi olla suurem kui 16 cm2, välja arvatud punktis 2.6.2.2 sätestatud juhul.

2.6.1.2.3.   10 cm raadiuses löögipunktist, kuid üksnes selles ringi osas, mis kuulub FII tsooni, võib olla kolm kildu suurusega 16 cm2–25 cm2.

Killud peavad olema ühtlase kujuga ning neil ei tohi olla punktis 2.6.1.2.4.1 kirjeldatud teravikke. 50 × 20 cm suuruses nelinurgas võib siiski olla kuni 10 ning kogu tuuleklaasis kuni 25 ebaühtlase kujuga kildu.

Ühelgi killul ei või olla pikemat teravikku kui 35 mm, mõõdetuna vastavalt punktile 2.6.1.2.4.1.

2.6.1.2.4.1.   Kild on ebaühtlase kujuga, kui see ei mahu 40 mm läbimõõduga ringjoone sisse, kui sellel on vähemalt üks üle 15 mm pikkune teravik (mõõdetuna teraviku tipust selle osani, mille paksus on võrdne klaasi paksusega) ning kui sellel on üks või rohkem teravikku, mille tipunurk on alla 40°.

2.6.1.2.5.   Pikliku kujuga killud on lubatud terves FII tsoonis, kui need on alla 10 cm pikad, välja arvatud punktis 2.6.2.2 sätestatud juhul.

2.6.1.3.   FIII tsoon

Selle tsooni killunemise omadused peavad jääma kahe kõrvalasuva tsooni (FI ja FII) puhul lubatud killunemise omaduste vahepeale.

Osa tüübikinnituse saamiseks esitatud tuuleklaasi käsitatakse killunemise puhul rahuldavana, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest:

2.6.2.1.   kui kõik katsed punktis 2.5.1 määratletud löögipunktidega on andnud rahuldava tulemuse;

2.6.2.2.   kui ühe katse tulemus kõikidest punktis 2.5.1 ettenähtud löögipunktidega tehtud katsetest on mitterahuldav, võttes arvesse kõrvalekaldeid järgmistes piirides:

FI tsoon: kuni viis kildu pikkusega 7,5–15 cm;

FII tsoon: kuni kolm kildu pindalaga 16–20 cm2 väljaspool ringi, mille raadius on 10 cm ja mille keskpunkt on löögipunkt;

FIII tsoon: kuni neli kildu pikkusega 10–17,5 cm;

ning seda katset korratakse uue prooviga, mis vastab punkti 2.6.1 nõuetele või mille puhul esinevad nimetatud kõrvalekalded eespool määratletud piirides.

2.6.2.3.   kui kahe katse tulemused kõikidest punktis 2.5.1 ettenähtud löögipunktidega tehtud katsetest on mitterahuldavad, võttes arvesse ka kõrvalekaldeid, mis ei ületa punktis 2.6.2.2 määratletud piire, ning uus katsete seeria uute proovidega vastab punkti 2.6.1 nõuetele või kui uutest proovidest jääb kuni kahe proovi puhul kõrvalekalle punktis 2.6.2.2 määratletud piiridesse.

2.6.3.   Kui avastatakse eespool nimetatud kõrvalekalded, tuleb need märkida katsearuandesse ning sellele tuleb lisada tuuleklaaside asjaomaste osade fotod.

3.   KATSE PEAKUJULISE MUDELIGA

3.1.   Kõrvalomaduste keerukuse näitajad

Kõrvalomadusi ei ole.

3.2.   Proovide arv

3.2.1.   Iga karastatud klaasist tuuleklaasi rühma kohta tehakse katse nelja suurima ja nelja väikseima pinnalaotusega prooviga, kusjuures kõik kaheksa proovi on sama tüüpi mis killunemiskatseks valitud proovid (vt punkti 2.2).

3.2.2.   Teise võimalusena võib selle laboratooriumi äranägemisel, kus katsed tehakse, võtta katsete jaoks iga tuuleklaasi paksuskategooria jaoks kuus proovi mõõtmetega (1 100 × 500 mm) +5/-2 mm.

3.3.   Katsemeetod

3.3.1.   Kasutatakse III C lisa punktis 3 kirjeldatud meetodit.

3.3.2.   Langemiskõrgus on 1,5 m +0/-5 mm.

3.4.   Tulemuste tõlgendamine

3.4.1.   Katse tulemus on rahuldav, kui tuuleklaas või katsekeha praguneb.

Osa tüübikinnituse saamiseks esitatud proove võib käsitada peakujulise mudeliga katse puhul rahuldavatena, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

3.4.2.1.   kõikide katsete tulemus on rahuldav; või

3.4.2.2.   kui ühe katse tulemus ei vasta nõuetele, on uute proovidega tehtud uute katsete tulemused rahuldavad.

4.   OPTILISED OMADUSED

Kõikide tuuleklaasi tüüpide suhtes kohaldatakse III C lisa punktis 9 sätestatud nõudeid optiliste omaduste kohta.

III E LISA

Ühtlaselt karastatud klaaspinnad (v.a tuuleklaasid) (1)

1.   TÜÜBI MÄÄRATLUS

Ühtlaselt karastatud klaaspinnad kuuluvad eri tüüpidesse, kui need erinevad vähemalt ühe põhi- või kõrvalomaduse poolest.

1.1.   Põhiomadused on järgmised:

1.1.1.   kaubanimi või -märk;

1.1.2.   karastamistoimingu laad (termiline või keemiline);

kuju kategooria; eristatakse kahte kategooriat:

1.1.3.1.   lamedad klaaspinnad,

1.1.3.2.   lamedad ja kumerad klaaspinnad;

1.1.4.   paksuskategooriad, kus nimipaksus e on (lubatud on valmistamisest tingitud hälve ±0,2 mm):

— I kategooria:		e ≤ 3,5 mm
— II kategooria:	3,5 mm <	e ≤ 4,5 mm
— III kategooria:	4,5 mm <	e ≤ 6,5 mm
— IV kategooria:	6,5 mm <	e

1.2.   Kõrvalomadused on järgmised:

1.2.1.   materjali laad (poleeritud (tahvel)klaas, floatklaas, lehtklaas),

1.2.2.   värvus (värvitu või toonitud),

1.2.3.   elektrijuhtide olemasolu või puudumine,

2.   KILLUNEMISKATSE

2.1.   Kõrvalomaduste keerukuse näitajad

Materjal	Keerukuse näitaja
Tahvelklaas	2
Floatklaas	1
Lehtklaas	1

Muid kõrvalomadusi ei ole.

2.2.   Proovide valimine

Katse tegemiseks valitakse järgmiste kriteeriumide alusel proovid igast kuju- ja paksuskategooriast, mida on keeruline toota:

lamedate klaaspindade puhul kasutatakse kahte proovide komplekti, mis vastavad:

2.2.1.1.1.   suurimale pinnalaotusele,

2.2.1.1.2.   väikseimale nurgale kahe kõrvuti asetseva külje vahel.

Lehtklaasi ja kumerate klaaspindade puhul kasutatakse kahte proovide komplekti, mis vastavad:

2.2.1.2.1.   suurimale pinnalaotusele,

2.2.1.2.2.   väikseimale nurgale kahe kõrvuti asetseva külje vahel,

2.2.1.2.3.   segmendi suurimale kõrgusele.

2.2.2.   Katseid, mis tehakse proovidega, mis vastavad suurimale pinnalaotusele S, saab teha mis tahes muu pinnaga, mis on väiksem kui S + 5 %.

2.2.3.   Kui esitatud proovide nurk γ on väiksem kui 30°, saab katseid teha kõikide klaaspindadega, mille nurk on suurem kui γ – 5°.

Kui esitatud proovide nurk γ on 30° või suurem, saab katseid teha kõikide klaaspindadega, mille nurk on 30° või suurem.

2.2.4.   Kui esitatud proovide segmendi kõrgus h on suurem kui 100 mm, saab katseid teha kõikide klaaspindadega, mille segmendi kõrgus on väiksem kui h + 30 mm.

Kui esitatud proovide segmendi kõrgus h on 100 mm või väiksem, saab katseid teha kõikide klaaspindadega, mille segmendi kõrgus on 100 mm või väiksem.

2.3.   Proovide arv komplektis

Võttes arvesse punktis 1.1.3 määratletud kujukategooriat, on proovide arv igas grupis järgmine:

Klaaspinna tüüp	Proovide arv
Lehtklaas (kaks komplekti)	4
Lamedad ja kumerad klaaspinnad (kolm komplekti)	5

2.4.   Katsemeetod

2.4.1.   Kasutatakse III C lisa punktis 1 kirjeldatud meetodit.

2.5.   Löögipunktid(vt III N lisa, joonis 3).

2.5.1.   Lamedate ja kumerate klaaspindade puhul on löögipunktid, mis on vastavalt esitatud III N lisa joonistel 3a ja 3b ning III N lisa joonisel 3c, järgmised:

punkt 1: 3 cm klaaspinna servadest kohas, kus serva kõverusraadius on väikseim;

punkt 2: 3 cm ühe mediaani äärest, kusjuures klaasi küljel (kui on olemas) on tangijäljed;

punkt 3: klaasi geomeetrilises keskpunktis;

punkt 4: üksnes kumerate klaaspindade puhul; see punkt valitakse suurimal mediaanil väikseima kõverusraadiusega klaaspinna osas.

2.5.2.   Igas ettenähtud löögipunktis tehakse ainult üks katse.

2.6.   Tulemuste tõlgendamine

Katse tulemus on rahuldav, kui killunemine vastab järgmistele tingimustele:

2.6.1.1.   Igas 5 × 5 cm tükis on kildude arv 40–400 või alla 3,5 mm paksusega klaasi puhul 450.

2.6.1.2.   Eespool esitatud reegli kohaldamisel loetakse kild, mis ulatub üle ruudu serva, pooleks killuks.

2.6.1.3.   Killunemist ei kontrollita proovi servadest 2 cm laiuses, kuna selle riba suurune on klaasi raam; ega 7,5 cm raadiuses löögipunktist.

2.6.1.4.   Ei tohi olla üle 3 cm2 suuruseid kilde, välja arvatud punktis 2.6.1.3 määratletud osades.

2.6.1.5.   Lubatud on üksikud pikliku kujuga killud, tingimusel et:

—	nende otsad ei ole teravad,

—	kui need killud ulatuvad klaasi servani, ei tohi nende nurk klaasi serva suhtes olla suurem kui 45°,

ning kui need on alla 7,5 cm pikad, välja arvatud punktis 2.6.2.2 sätestatud juhul.

Osa tüübikinnituse saamiseks esitatud proovide komplekti käsitatakse killunemise puhul rahuldavana, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest:

2.6.2.1.   kui kõik katsed punktis 2.5.1 määratletud löögipunktidega on andnud rahuldava tulemuse;

2.6.2.2.   kui ühe katse tulemus kõikidest punktis 2.5.1 ettenähtud löögipunktidega tehtud katsetest on mitterahuldav, võttes arvesse kõrvalekaldeid järgmistes piirides:

—	kuni viis kildu pikkusega 6—7,5 cm,

—	kuni viis kildu pikkusega 7,5—10 cm,

ning seda katset korratakse uue prooviga, mis vastab punkti 2.6.1 nõuetele või mille puhul kõrvalekalded jäävad eespool määratletud piiridesse;

2.6.2.3.   kui kahe katse tulemused kõikidest punktis 2.5.1 ettenähtud löögipunktidega tehtud katsetest on mitterahuldavad võttes arvesse ka punktis 2.6.2.2 määratletud kõrvalekaldeid ning uus katsete seeria uute proovidega vastab punkti 2.6.1 nõuetele või kui uutest proovidest jääb kuni kahe proovi puhul kõrvalekalle punktis 2.6.2.2 määratletud piiridesse.

2.6.3.   Kui avastatakse eespool nimetatud kõrvalekalded, tuleb need märkida katsearuandesse ning sellele tuleb lisada klaasi asjaomaste osade fotod.

3.   MEHAANILISE VASTUPIDAVUSE KATSE

3.1.   Löögikindluskatse 227 kuuliga

3.1.1.   Kõrvalomaduste keerukuse näitajad

Materjal	Keerukuse näitaja	Värvus	Keerukuse näitaja
Poleeritud klaas	2	värvitu	1
Floatklaas	1	toonitud	2
Lehtklaas	1

Muid kõrvalomadusi (elektrijuhtide olemasolu või puudumine) ei esine.

3.1.2.   Katsekehade arv

Punktis 1.1.4 määratletud igas paksuskategoorias tehakse katse kuue katsekehaga.

3.1.3.   Katsemeetod

3.1.3.1.   Kasutatakse III C lisa punktis 2.1 kirjeldatud meetodit.

3.1.3.2.   Langemiskõrgus (kuuli alumisest küljest katsekeha ülemise küljeni) on esitatud järgmises tabelis vastavalt klaaspinna paksusele:

Klaasi nimipaksus (e)	Langemiskõrgus
e ≤ 3,5 mm	2,0 m + 5/-0 mm
3,5 mm < e	2,5 m + 5/-0 mm

3.1.4.   Tulemuste tõlgendamine

3.1.4.1.   Katse tulemus on rahuldav, kui katsekeha ei purune.

Osa tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehade komplekti käsitatakse mehaanilise tugevuse katse puhul rahuldavana, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest:

3.1.4.2.1.   kui üle ühe katse tulemus ei ole mitterahuldav,

3.1.4.2.2.   kui kahe katse tulemused on olnud mitterahuldavad ja on tehtud uued katsed kuue uue katsekehaga ning nende katsete tulemused on olnud rahuldavad.

4.   OPTILISED OMADUSED

4.1.   Valgusläbivus

III C lisa punktis 9.1 sätestatud valgusläbivuse nõudeid kohaldatakse ühtlaselt karastatud klaaspindade või klaaspindade osade puhul, mis asuvad juhi vaatevälja jaoks olulistes kohtades.

---

(1)  Seda tüüpi ühtlaselt karastatud klaaspindasid võib kasutada ka traktorite tuuleklaasidena.