I EÜ asutamislepingu / Euratomi asutamislepingu kohaselt vastu võetud aktid, mille avaldamine on kohustuslik

22.12.2009

Euroopa Liidu Teataja

L 343/1

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 1224/2009

20. november 2009

millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, muudetakse määrusi (EÜ) nr 847/96, (EÜ) nr 2371/2002, (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 768/2005, (EÜ) nr 2115/2005, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007, (EÜ) nr 676/2007, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1300/2008, (EÜ) nr 1342/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1627/94 ja (EÜ) nr 1966/2006

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 37,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust (1),

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (2),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust (3),

võttes arvesse Euroopa Andmekaitseinspektori arvamust (4)

ning arvestades järgmist:

(1)

Ühise kalanduspoliitika eesmärk, nagu on sätestatud nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määruses (EÜ) nr 2371/2002 (ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta), (5) on tagada vee-elusressursside kasutamine säästvates majandus-, keskkonna- ja sotsiaalsetes tingimustes.

(2)

Kuna ühise kalanduspoliitika edukus on seotud tõhusa kontrollisüsteemi rakendamisega, püütakse käesolevas määruses sätestatud meetmetega luua kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega globaalse ja integreeritud lähenemisviisiga ühenduse kontrolli-, inspektsiooni- ja rakendussüsteem kõigi ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, et kanda hoolt vee-elusressursside säästva kasutamise eest, hõlmates kõnealuse poliitika kõiki aspekte.

(3)	Nõukogu 12. oktoobri 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2847/93 (millega luuakse ühise kalanduspoliitika suhtes rakendatav kontrollisüsteem) (6) kohaldamisest saadud kogemus on näidanud, et praegune kontrollisüsteem ei ole enam piisav ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks.

(4)

Praegu sisalduvad kontrollisätted mitmetes kattuvates ja keerukates õigustekstides. Mõnda kontrollisüsteemi osa on liikmesriigid rakendanud puudulikult, mille tulemuseks on ebapiisavad ja lahknevad meetmed ühise kalanduspoliitika eeskirjade eiramise puhul, takistades seeläbi võrdsete võimaluste loomist kaluritele kogu ühenduses. Seetõttu tuleks kehtivat korda ja kõiki kohustusi selles konsolideerida, ratsionaliseerida ja lihtsustada, eriti topeltreguleerimiste ja halduskoormuse vähendamise kaudu.

(5)

Silmas pidades mereressursside ammendumise ulatust on ülioluline, et Euroopa Ühendus võtaks vastu vajalikud meetmed, et arendada ühise kalanduspoliitika eeskirjade ning säästva arengu teemalisel tippkohtumisel 2002. aastal kehtestatud ja ka Euroopa Ülemkogu säästva arengu strateegia eesmärkide järgimise tava kõigi käitajate seas. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb kindlustada, ühtlustada ja ka tugevdada kalavarude kaitse- ja majandamismeetmete, struktuurimeetmete ja turu ühist korraldust käsitlevate meetmete kontrolli-, inspektsiooni- ja rakenduseeskirju.

(6)

Võttes arvesse, et nõukogu 29. septembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1005/2008 (millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks) (7) kohustab liikmesriike võtma asjakohaseid meetmeid igasuguse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi ja sellega seotud tegevuse vastase võitluse tõhususe tagamiseks, ning arvestades, et nõukogu 29. septembri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1006/2008 (milles käsitletakse ühenduse kalalaevadele loa andmist püügiks ühenduse vetest väljaspool ning kolmandate riikide laevade juurdepääsu ühenduse vetele) (8) nähakse ette sätted lubade kohta ühenduse kalalaevadele tegeleda püügitegevusega ühenduse vetest väljaspool ja lubade kohta kolmandate riikide kalalaevadele tegeleda püügitegevusega ühenduse vetes, peaks käesolev määrus olema täienduseks nendele määrustele ning tagama, et ei esineks diskrimineerimist liikmesriikide ja kolmandate riikide kodanike vahel.

(7)

Käesolev määrus ei tohiks mõjutada rahvusvaheliste lepingute või piirkondlike kalandusorganisatsioonide raames kohaldatavaid erisätteid ega ühtegi sellist riiklikku kontrollisätet, mis kuulub määruse reguleerimisalasse, kuid ületab kõnealuse määruse miinimumnõudeid sisaldavaid sätteid, tingimusel et sellised riiklikud sätted on kooskõlas ühenduse õigusega.

(8)

Tuleks kasutada tänapäevaseid tehnoloogiaid, nagu laevaseiresüsteem, laevade tuvastamise süsteem ja automaatse identifitseerimise süsteem, kuna need võimaldavad tõhusat seiret, kiiret süstemaatilist ja automatiseeritud ristkontrolli ning hõlbustavad haldusmenetlusi nii riiklike ametiasutuste kui ka käitajate jaoks ja võimaldavad seega kogu asjakohase kontrolliteabe varajasi riskianalüüse ja globaalseid hindamisi. Kontrollisüsteem peaks seega võimaldama liikmesriikidel ühendada erinevate kontrollivahendite kasutamist tõhusaima kontrollimeetodi tagamiseks.

(9)

Tuleks kasutusele võtta uus ühine lähenemisviis kalanduskontrollile, mis sisaldab püügi laiaulatuslikku seiret, et tagada kalandussektoris võrdsed võimalused, mille puhul võetaks arvesse erinevusi laevastiku eri segmentide vahel; sel eesmärgil tuleks luua ühised kriteeriumid kalanduskontrolli rakendamiseks ning eelkõige kehtestada standarditud ja koordineeritud inspektsioonimenetlused merel, maismaal ning kogu turuahelas. Osana uuest lähenemisviisist tuleb liikmesriikide, komisjoni ja Ühenduse Kalanduskontrolli Agentuuri vastavad kohustused muuta selgemaks.

(10)	Kalavarude majandamine ühenduse tasandil rajaneb eelkõige lubatud kogupüügil (TAC), kvootidel, püügikoormuse reguleerimise korral ja tehnilistel meetmetel. Tuleks astuda asjakohased sammud tagamaks, et liikmesriigid võtaksid vajalikud meetmed kõnealuste majandamismeetmete tõhusaks rakendamiseks.

(11)	Kontrollitegevus ja -meetodid peaksid põhinema riskijuhtimisel, mille käigus liikmesriigid kasutavad süstemaatiliselt ja terviklikult ristkontrolli menetlusi. Vajalik on ka asjakohase teabe vahetus liikmesriikide vahel.

(12)	Ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise edendamiseks tuleks tugevdada koostööd ja koordineerimist liikmesriikide vahel, komisjoniga ning Ühenduse Kalanduskontrolli Agentuuriga.

(13)

Tagamaks, et püügitegevus toimub üksnes kooskõlas ühise kalanduspoliitikaga, peaks sellise tegevuse suhtes kohaldama kalalaevatunnistuse nõuet ning eritingimuste korral kalapüügiloa nõuet. Samuti tuleks kohaldada kalalaevade ja nende püügivahendite märgistamise ja identifitseerimisega seotud eeskirju.

(14)

Tõhusa kontrolli tagamiseks peaksid liikmesriigid kasutama laevaseiresüsteemi ning kalalaevad, mille kogupikkus on 12 meetrit või rohkem, peaksid olema varustatud seadmega, mis võimaldaks liikmesriikidel nende asukohta automaatselt kindlaks määrata ja neid identifitseerida. Lisaks peaksid kalalaevad olema varustatud automaatse identifitseerimise süsteemiga vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2002. aasta direktiivi 2002/59/EÜ (millega luuakse ühenduse laevaliikluse seire- ja teabesüsteem) (9) sätetele ning liikmesriigid peaksid sellise süsteemi andmeid kasutama ristkontrolli otstarbel.

(15)

Tugevdada tuleks ühenduse asutuste omavahelist ja liikmesriikide asutuste omavahelist koostööd. Sel eesmärgil peaks olema võimalik edastada laevaseiresüsteemi, automaatse identifitseerimise süsteemi ja laevade tuvastamise süsteemi andmeid ühenduse ametitele ja liikmesriikide pädevatele ametiasutustele, kes osalevad järelevalvetoimingutes mereturvalisuse ja meresõiduohutuse, piirikontrolli, merekeskkonna kaitse ning õiguskorra tagamise eesmärgil.

(16)	See peaks olema nõukogu otsustada, kuidas edaspidi kasutada elektroonilisi seireseadmeid ja jälgimisvahendeid, nagu geneetilist analüüsi ja muid kalanduskontrolli tehnoloogiaid, kui sellise tehnoloogia abil saab kulutasuval viisil ühise kalanduspoliitika eeskirju paremini täita.

(17)

Liikmesriigid peaksid jälgima oma kalalaevade tegevust nii ühenduse vetes kui ka neist väljaspool. Selliste ühenduse kalalaevade kaptenid, mille kogupikkus on kümme meetrit või rohkem, peaksid tõhusa seire hõlbustamiseks olema kohustatud pidama püügipäevikut ning esitama lossimis- ja ümberlaadimisdeklaratsioone. Tänapäevase tehnoloogia kasutamise eesmärgil peaks selliste kalalaevade püügipäevik, mille kogupikkus on 12 meetrit või rohkem, olema elektroonilises vormis ning lossimis- ja ümberlaadimisdeklaratsioonid tuleks esitada elektrooniliselt.

(18)	Kalalaevade püügipäevikutes sisalduvat teavet tuleks kontrollida lossimise ajal. Seetõttu peaks kalade ja kalandustoodete lossimise ja turustamisega tegelevad isikud olema kohustatud deklareerima lossitud, ümberlaaditud, müügiks pakutud või ostetud kogused.

(19)

Väikestele, alla kümnemeetrise kogupikkusega kalalaevadele oleks püügipäeviku pidamise või lossimisdeklaratsiooni täitmise kohustus nende püügivõimsust arvestades liiga koormav. Kõnealuste laevade üle piisava tasemega kontrolli tagamiseks peaksid liikmesriigid jälgima nende tegevust, võttes kasutusele proovivõtukava.

(20)	Ümberlaadimisi merel ei suuda nõuetekohaselt kontrollida ei laevade lipuriigid ega rannikuriigid ning seega on käitajatel võimalus vedada ebaseaduslikku saaki. Kontrolli parandamiseks peaksid ümberlaadimistoimingud ühenduses olema lubatud vaid ettenähtud sadamates.

(21)

Liikmesriikide ametiasutustel peab olema võimalik jälgida lossimist oma sadamates. Sel eesmärgil peaksid mitmeaastaste kavadega hõlmatud kalavarude püügiga tegelevad kalalaevad, kes peavad andmed püügipäevikusse registreerima elektrooniliselt, olema kohustatud ametiasutusi eelnevalt teavitama oma kavatsusest nende sadamates lossida. Liikmesriikidel peaks olema võimalik keelata kalalaevadel sadamasse siseneda, kui nõutav teave ei ole täielik.

(22)

Kuna kalaressursside majandamise aluseks on kalapüügivõimalused, tuleks tagada, et saak ja kasutatud püügikoormus oleksid täpselt registreeritud ning et saak ja kasutatud püügikoormus arvestataks maha antud lipuliikmesriigile eraldatud kvootidest ja püügivõimalustest. Kalapüük tuleb keelata, kui eraldatud kvoot või püügivõimalus on ammendatud.

(23)

Silmas pidades ühenduse kalalaevastiku püügivõimsuse nõudeid, mis on sätestatud nõukogu määruse (EÜ) nr 2371/2002 artiklis 13, nõukogu 30. märtsi 2004. aasta määruses (EÜ) nr 639/2004 ühenduse äärepoolseimates piirkondades registreeritud kalalaevastike haldamise kohta, (10) komisjoni 12. augusti 2003. aasta määruses (EÜ) nr 1438/2003, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 2371/2002 III peatükis määratletud ühenduse laevastikupoliitika rakenduseeskirjad, (11) ning komisjoni 9. detsembri 2004. aasta määruses (EÜ) nr 2104/2004, millega sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 639/2004 üksikasjalikud rakenduseeskirjad, (12) tuleks kasutusele võtta vahendid laevastiku püügivõimsuse kontrolliks, mille hulka peaks kuuluma mootorivõimsuse ja püügivahendite kasutamise seire. Seetõttu peaksid liikmesriigid võtma meetmeid tagamaks, et kalalaevatunnistusele märgitud koguvõimsus ei ületa maksimaalset võimsustaset ning et kalalaevade peajõuseadme võimsus ei ületa nende sertifitseeritud mootorivõimsust. Liikmesriigid peaksid sel eesmärgil sertifitseerima selliste kalalaevade peajõuseadme võimsuse, mille peajõuseadme võimsus on üle 120 kW, ning samuti proovivõtukava alusel kontrollima mootorivõimsuse kooskõla muu kättesaadava teabega.

(24)	Mitmeaastaste kavade puhul tuleks asjaomaste kalavarude ühe kaitsevormina kohaldada konkreetseid meetmeid. Mitmeaastase kavaga hõlmatud liikide ümberlaadimist tuleks lubada ainult määratud sadamates ja ainult siis, kui selline saak on kaalutud.

(25)	Tuleks ette näha erisätted, et kasutatakse üksnes lubatud püügivahendeid ja et kaotatud püügivahendid otsitakse üles.

(26)	Erieeskirju tuleks kohaldada püügikeelualade suhtes. Tuleks selgelt ette näha püügipiirkondade reaalajas sulgemise kehtestamise ja tühistamise menetlus.

(27)

Kuna harrastuskalapüügil võib kalavarudele olla suur mõju, peaksid liikmesriigid tagama harrastuskalapüügi kooskõla ühise kalanduspoliitika eesmärkidega. Taastamiskavaga hõlmatud varude kohta peaksid liikmesriigid koguma harrastuskalapüügi andmeid. Kui harrastuskalapüük avaldab ressurssidele märkimisväärset mõju, peaks nõukogul olema võimalik otsustada majandamise erimeetmete üle.

(28)

Tervikliku kontrollisüsteemi loomiseks peaks selline süsteem hõlmama kogu tootmisahelat ja turustamist. See peaks sisaldama ühtset jälgitavussüsteemi, täiendades Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määruses (EÜ) nr 178/2002 (millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused) (13) sisalduvaid sätteid ja tootjaorganisatsioonide tõhustatud kontrolli. Samuti peaks see kaitsma tarbijate huve, andes teavet toote nimetuse, tootmismeetodi ja püügipiirkonna kohta kõikidel turustusetappidel, nagu on sätestatud komisjoni 22. oktoobri 2001. aasta määruses (EÜ) nr 2065/2001, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 104/2000 üksikasjalikud rakenduseeskirjad tarbijate teavitamise kohta kalandus- ja akvakultuuritoodetest (14). Kõnealune süsteem peaks tagama tootjaorganisatsioonide jälgimise vastavalt komisjoni 15. novembri 2000. aasta määrusele (EÜ) nr 2508/2000, milles sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 104/2000 üksikasjalikud rakenduseeskirjad kalandussektori tegevuskavade kohta (15).

(29)

Kogu püügi nõuetekohase kontrolli eesmärgil peaksid liikmesriigid tagama, et kõikide kalandustoodete esmaturustus toimub või need registreeritakse enampakkumiskeskuses registreeritud ostjatele või tootjaorganisatsioonidele. Kuna saagi täpset kaalu on vaja teada kvootide kasutamise jälgimiseks, peaksid liikmesriigid tagama, et kõik kalatooted kaalutakse, välja arvatud juhul, kui on olemas ühisel metoodikal rajanevad proovivõtukavad.

(30)

Registreeritud ostjad, registreeritud enampakkumiste korraldajad või muud liikmesriikide volitatud asutused või isikud peaksid esitama müügiteatised, et saaks jälgida saagi liikumist ja kontrollida selle kooskõla püügiandmetega. Kui kalandustoodete esmamüügi aastakäive on üle 200 000 euro, tuleks müügiteatised edastada elektrooniliselt.

(31)

Et tagada ühenduses kehtivate kaitse- ja kaubandusmeetmete täitmine, tuleks võtta meetmeid nõudmaks, et kõikide kalandustoodetega, mille kohta ei ole esitatud müügiteatist ega ülevõtmisdeklaratsiooni ning mis on transporditud mujale kui lossimispaika, oleks kaasas nende liiki, päritolu ja kaalu tõendav veodokument, välja arvatud juhul, kui veodokument on enne transportimist edastatud elektrooniliselt.

(32)	Liikmesriigid peaksid tootjaorganisatsioone regulaarselt kontrollima, et tagada õigusaktidest tulenevate nõuete täitmine. Nad peaksid kontrollima ka hinnakorraldust ja sekkumiskorda.

(33)	Liikmesriigid peaksid sooritama järelevalvet ühenduse vetes ning võtma vajalikud meetmed, kui märkamine või tuvastus ei vasta neile kättesaadavale teabele.

(34)	Kontrolliülesandega vaatlejate tegevuspõhimõte ja ülesanded peaksid olema tulevaste kontrolli- ja vaatluskavade jaoks selgelt kindlaks määratud. Samal ajal tuleks kehtestada inspektsioonide tegemise eeskirjad.

(35)

Järjepidevaks ja tõhusaks rikkumiste menetlemiseks tuleks lisada säte, mis võimaldab komisjoni ametnike, ühenduse inspektorite ja liikmesriikide ametnike koostatud inspekteerimis- ja järelevalvearuandeid kasutada samamoodi nagu siseriiklikke aruandeid. Samal ajal peaksid liikmesriigid looma elektroonilised andmebaasid nende ametnike koostatud inspekteerimis- ja järelevalvearuannetest.

(36)	Ühenduse vetes ühtsel tasemel kontrolli tõhustamiseks tuleks luua ühenduse inspektorite nimekiri ning tuleks täpsustada inspektorite ülesandeid ja volitusi. Samal põhjusel peaks kalalaevade inspekteerimine olema teatud tingimustel võimalik inspekteeriva liikmesriigi vetest väljaspool.

(37)

Rikkumise korral tuleks tagada asjakohaste meetmete võtmine ning et rikkumise suhtes saaks võtta tõhusalt järelmeetmeid sõltumata sellest, kus see aset leiab. Teatavate tõsiste rikkumiste puhul peaks kasutama tõhustatud järelmeetmeid, et võimaldada rikkumise kohest uurimist. Liikmesriigid peaksid samuti olema kohustatud võtma asjakohaseid meetmeid, kui ühenduse inspektor on avastanud rikkumise. Teatavatel tingimustel peaks olema võimalik menetluse üleandmine lipuliikmesriigile või liikmesriigile, kelle kodanik rikkuja on.

(38)

Tuleks ära hoida ühise kalanduspoliitika eeskirjade eiramised liikmesriikide kodanike poolt. Kuna nende eeskirjade rikkumise järel võetavad meetmed erinevad liikmesriigiti suuresti, põhjustades seega kalurite jaoks diskrimineerimist ja ebaõiglaseid konkurentsieeskirju, ning arvestades, et hoiatavate, proportsionaalsete ja tõhusate karistuste puudumine teatavates liikmesriikides vähendab kontrolli efektiivsust, on asjakohane võtta kasutusele halduskaristused koos punktisüsteemiga tõsiste rikkumiste korral, et pakkuda tõelist hoiatusvahendit.

(39)

Endiselt esineb arvukalt ühise kalanduspoliitika eeskirjade tõsiseid rikkumisi, mis pannakse toime ühenduse vetes või ühenduse käitajate poolt, ning see tuleneb suuresti sellest, et kõnealuste eeskirjade tõsise rikkumise eest siseriiklikus õiguses sätestatud karistused ei ole piisavalt hoiatava mõjuga. Seda nõrkust suurendab omakorda liikmesriikide karistuste suuresti erinev tase, mis õhutab seadust rikkuvaid käitajaid tegutsema selliste liikmesriikide vetes või territooriumil, kus karistuste tase on madalaim. Seetõttu on asjakohane täiendada määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklis 44 sätestatud ühise kalanduspoliitika eeskirjade tõsiste rikkumiste puhul ette nähtud karistuste maksimummäärasid hoiatavate karistustega, võttes arvesse tekitatud kahju iseloomu, tõsise rikkumise toimepanemise teel saadud kalandustoodete väärtust, rikkuja majanduslikku seisu ja rikkumiste kordumist. Tuleks ette näha ka vahetud täitemeetmed ja täiendavad meetmed.

(40)

Karistuste kehtestamist tuleks täiendada tõsiste rikkumiste eest määratava punktisüsteemiga, mille alusel tuleks kalalaevatunnistus peatada, kui tunnistuse omanikule on pärast tõsiste rikkumiste eest karistuste määramist antud teatud arv punkte. Kui kalalaevatunnistus on selle süsteemi kohaselt viis korda peatatud ning taas määratakse teatav arv punkte, tuleks tunnistus tühistada. Liikmesriigid peaksid kõik ühise kalanduspoliitika eeskirjade rikkumised kandma riiklikku andmebaasi.

(41)

Ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamise tagamiseks peaks komisjonil olema võimalik võtta tõhusaid parandusmeetmeid; sel eesmärgil tuleks tugevdada komisjoni haldussuutlikkust ning tema võimet sekkuda võrdeliselt sellega, kui suurel määral on liikmesriik sätted täitmata jätnud. Komisjon peaks olema volitatud algatama inspektsioone ette teatamata ning sõltumatult, et kontrollida liikmesriikide pädevate asutuste kontrollitoiminguid.

(42)

Ühenduse finantshuvide kaitseks ja esmaste huvide tagamiseks kalavarude kaitsmisel tuleks nõukogu 27. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1198/2006 (Euroopa Kalandusfondi kohta) (16) ja nõukogu 22. mai 2006. aasta määruse (EÜ) nr 861/2006 (millega kehtestatakse ühenduse finantsmeetmed ühise kalanduspoliitika rakendamiseks ja mereõiguse valdkonnas) (17) raames antav rahaline abi seada sõltuvusse sellest, kas liikmesriigid täidavad oma kohustusi kalanduskontrolli valdkonnas, ning seega tuleks ette näha kõnealuse rahalise abi peatamine või tühistamine juhtudel, kui liikmesriigid ei rakenda ühise kalanduspoliitika eeskirju adekvaatselt, mis avaldab mõju rahastatavate meetmete tulemuslikkusele.

(43)

Komisjonile tuleks anda volitused kalapüük keelata, kui liikmesriigi kvoot või liikmesriigi lubatud kogupüük on ammendatud. Lisaks tuleks komisjonile anda volitus arvata kvootidest ja eraldatud püügikoormusest maha, et tagada püügivõimaluste piirangutest täielik kinnipidamine. Komisjoni pädevuses peaks olema ka erakorraliste meetmete võtmine, kui esineb tõendeid, et liikmesriigi püügitegevus või meetmed õõnestavad majandamiskavade kaitse- ja majandamismeetmeid või kahjustavad mere ökosüsteemi.

(44)

Tuleks tagada teabe elektrooniline vahetamine teiste liikmesriikide ja komisjoni või tema määratud asutusega. Komisjon või tema määratud asutus peaks pääsema vahetult ligi liikmesriikide kalandusandmetele, et oleks võimalik kontrollida, kas liikmesriigid täidavad oma kohustusi, ning sekkuda, kui tuvastatakse ebakõlasid.

(45)

Parema teavitamise eesmärgil peaksid liikmesriikide pädevad asutused looma veebisaidid, mille avalikul osal on kättesaadav üldine teave ning turvalisel osal operatiivteave. Tuleks samuti tagada, et käesoleva määruse rakendamise eest vastutavad liikmesriikide pädevad asutused teevad koostööd omavahel, komisjoni ja tema määratud asutusega ning kolmandate riikide pädevate asutustega.

(46)

Määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (18). Kõik käesoleva määruse rakendamiseks komisjoni poolt võetud meetmed peaksid vastama proportsionaalsuse põhimõttele.

(47)

Ühenduse Kalanduskontrolli Agentuuri volitusi tuleks kohandada ja laiendada, et toetada ühise kalanduspoliitika kontrolli süsteemi ühtlast rakendamist, tagada operatiivkoostöö korraldamine, abistada liikmesriike ning võimaldada tal rajade erakorraline üksus, kui tuvastatakse tõsine risk ühisele kalanduspoliitikale. Agentuuril peaks olema võimalik ka hankida vajalik varustus ühiskasutuskavade rakendamiseks ning teha koostööd ELi integreeritud merenduspoliitika elluviimisel.

(48)

Käesoleva määrusega seoses kogutud ja vahetatud andmeid tuleks käsitleda kooskõlas kohaldatavate konfidentsiaalsuseeskirjadega. Liikmesriigi poolt käesoleva määruse kohaldamisel isikuandmete töötlemise suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (19). Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 45/2001 (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta) (20) peaks reguleerima komisjoni teostatud isikuandmete töötlemist käesoleva määruse kohaldamisel.

(49)	Ühenduse õigusaktide vastavusse viimiseks käesoleva määrusega tuleks muuta teatavaid määrusi, mis käsitlevad kontrollisätteid.

(50)

Kuna käesolev määrus kehtestab uue igakülgse kontrollisüsteemi, tuleks tunnistada kehtetuks määrus (EMÜ) nr 2847/93, nõukogu 27. juuni 1994. aasta määrus (EÜ) nr 1627/94 (millega nähakse ette kalapüügilube käsitlevad üldsätted) (21) ning nõukogu 21. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1966/2006 (kalapüügi elektroonilise registreerimise ja aruandluse ning kaugseirevahendite kohta) (22).

(51)	Selleks et anda liikmesriikidele vajalikku aega kohanemiseks mõnede käesolevas määruses sätestatud uute kohustustega, on sobiv lükata edasi teatavate sätete kohaldamise kuupäeva,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I JAOTIS

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Sisu

Käesoleva määrusega luuakse ühenduse kontrolli, seire ja rakendamise süsteem (edaspidi „ühenduse kontrollisüsteem”), et tagada ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimine.

Artikkel 2

Reguleerimisala

1. Käesolevat määrust kohaldatakse mis tahes ühise kalanduspoliitikaga reguleeritud toimingute suhtes, mis viiakse läbi liikmesriikide territooriumil või ühenduse vetes või mida viivad läbi ühenduse kalalaevad või, lipuliikmesriigi esmavastutust piiramata, liikmesriikide kodanikud.

2. Toiminguid asutamislepingu II lisas nimetatud ülemeremaade ja -territooriumite mereakvatooriumis käsitatakse nii nagu kolmandate riikide mereakvatooriumis läbi viidavaid toiminguid.

Artikkel 3

Suhe rahvusvaheliste ja riiklike sätetega

1. Käesolev määrus ei piira nende sätete kohaldamist, mis on ühenduse ja kolmandate riikide vahel sõlmitud kalanduskokkulepetes või kohaldatavad piirkondlike kalandusorganisatsioonide või samalaadsete kokkulepete raames, milles ühendus on lepinguosaline või koostööd tegev mitteosaline.

2. Käesoleva määruse kohaldamine ei piira miinimumnõudeid ületavate siseriiklike kontrollimeetmete võtmist tingimusel, et need järgivad ühenduse õigusakte ning on kooskõlas ühise kalanduspoliitikaga. Komisjoni taotlusel teatavad liikmesriigid nendest kontrollimeetmetest.

Artikkel 4

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse nõukogu määruses (EÜ) nr 2371/2002 sätestatud mõisteid. Samuti kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)	„püügitegevus” – kalade otsimine, püügivahendite vettelaskmine, paigaldamine, vedamine ja haalamine, saagi pardale võtmine, ümberlaadimine, pardal hoidmine, pardal töötlemine, kalade ja kalandustoodete üleandmine, sumpadesse paigutamine, nuumamine ja lossimine;

2)	„ühise kalanduspoliitika eeskirjad” – ühenduse õigusaktid vee-elusressursside kaitse, majandamise ja kasutamise, vesiviljeluse ning kalandus- ja vesiviljelustoodete töötlemise, transpordi ja turustamise kohta;

3)	„kontroll” – seire ja järelevalve;

4)	„inspektsioon” – igasugune inspektorite tehtud kontroll seoses ühise kalanduspoliitika eeskirjade täitmisega, mis märgitakse ära inspekteerimisaruandes;

5)	„järelevalve” – kalapüügi jälgimine inspektsioonilaevade või järelevalve õhusõidukite poolse märkamise alusel ning tehnilise tuvastamise ja identifitseerimise meetodid;

6)	„ametnik” – isik, kelle riiklik ametiasutus, komisjon või Ühenduse Kalanduskontrolli Agentuur on volitanud inspektsiooni tegema;

7)	„ühenduse inspektorid” – liikmesriigi, komisjoni või selle määratud asutuse ametnikud, nagu on osutatud käesoleva määruse artiklis 79 sätestatud loetelus;

8)	„kontrolliülesandega vaatleja” – isik, kelle riiklik asutus on volitanud jälgima ühise kalanduspoliitika eeskirjade rakendamist;

„kalalaevatunnistus” – ametlik dokument, mis annab selle omanikule õiguse kasutada riiklike eeskirjade kohaselt teatavat püügivõimsust vee-elusressursside töönduslikul eesmärgil kasutamiseks. See sisaldab miinimumnõudeid seoses ühenduse kalalaeva identifitseerimise, tehniliste näitajatega ja seadistamisega;

10)	„kalapüügiluba” – ühenduse kalalaevale lisaks kalalaevatunnistusele väljastatud kalapüügiluba, mis annab laevale õiguse teha konkreetsetel tingimustel konkreetseid püügitoiminguid kindla ajavahemiku jooksul teatavas piirkonnas ja/või teatud kalaliikide suhtes;

11)

„automaatne identifitseerimise süsteem” – automaatne ja pidev laeva identifitseerimise ja seire süsteem, mis võimaldab laevadel vahetada elektrooniliselt teiste lähedal asuvate laevadega ning kaldal asuvate ametiasutustega laeva andmeid, sealhulgas identifitseerimisandmeid ning andmeid asukoha, kursi ja kiiruse kohta;

12)	„laevaseiresüsteemi andmed” – andmed kalalaeva identifitseerimise, geograafilise asukoha, kuupäeva, kellaaja, kursi ja kiiruse kohta, mis edastatakse kalalaeva pardale paigaldatud satelliitseireseadmete teel lipuliikmesriigi kalapüügi seire keskusele;

13)	„laevade tuvastamise süsteem” – satelliitsidel põhinev kaugseire tehnoloogia, mille abil saab laevu identifitseerida ja teha kindlaks nende asukoha merel;

14)	„püügikeeluala” – liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluv mis tahes mereala, mille on kindlaks määranud nõukogu ja kus püügitegevus on kas piiratud või keelatud;

15)	„kalapüügi seire keskus” – lipuliikmesriigi loodud operatiivkeskus, mis on varustatud arvuti riist- ja tarkvaraga, mis võimaldab andmete automaatset vastuvõtmist, töötlemist ja andmete elektroonilist edastamist;

16)	„ümberlaadimine” – kõigi või osade kalalaeval olevate kalandus- või vesiviljelustoodete laadimine teisele kalalaevale;

17)	„risk” – sellise sündmuse juhtumise tõenäosus, mis rikuks ühise kalanduspoliitika eeskirju;

18)

„riskijuhtimine” – riski süstemaatiline kindlaksmääramine ja kõikide ohutegurite ilmnemise vähendamiseks vajalike meetmete rakendamine. See sisaldab rahvusvahelistel, ühenduse ja siseriiklikel allikatel ning strateegiatel põhinevaid tegevusi, nagu andmete ja teabe kogumine, riski analüüsimine ja hindamine, meetmete määramine ja võtmine ning protsessi ja selle tulemuste korrapärane jälgimine ja läbivaatamine;

19)	„käitaja” – füüsiline või juriidiline isik, kes käitab või kellele kuulub mis tahes ettevõte, mis tegeleb mis tahes tegevusega, mis on seotud kalandus- ja vesiviljelustoodete tootmise, töötlemise, turustamise, levitamise ning jaemüügi mis tahes etapiga;

20)	„partii” – samal viisil esitatud teatavat liiki kalandus- ja vesiviljelustoodete kogus, mis on saadud samast asjakohasest geograafilisest piirkonnast ja samast kalalaevast või kalalaevade rühmast või samast vesiviljeluse tootmisüksusest;

21)	„töötlemine” – protsess, mille kaudu jõuti kala esitamise viisini. Selle hulka kuuluvad fileerimine, pakkimine, konservimine, külmutamine, suitsutamine, soolamine, kuumtöötlus, marineerimine, kuivatamine või kala mõnel muul viisil turuks ette valmistamine;

22)	„lossimine” – kalandustoodete mis tahes koguse esialgne laadimine kalalaevalt kaldale;

23)	„jaemüük” – vee-elusressursitoodete käitlemine ja/või töötlemine ning hoiustamine müügikohas või tarnimine lõpptarbijale, sealhulgas laialivedu/turustamine;

24)

„mitmeaastased kavad” – taastamiskavad, millele viidatakse määruse (EÜ) nr 2371/2002 artiklis 5, majandamiskavad, millele viidatakse määruse (EÜ) nr 2371/2002 artiklis 6 ning samuti muudes ühenduse sätetes, mis on vastu võetud Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 37 põhjal ning milles on sätestatud konkreetsed majandamismeetmed teatavate kalavarude jaoks mitmeks aastaks;

25)	„rannikuriik” – riik, kelle jurisdiktsiooni või suveräänsete õiguste alla kuuluvates vetes või kelle sadamates toiminguid tehakse;

26)	„jõustamine” – mis tahes toiming ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks;

27)	„sertifitseeritud mootorivõimsus” – liikmesriigi ametiasutuste või klassifikatsiooniühingute või nende poolt määratud muude asutuste väljastatud sertifikaadi kohane mootori maksimumvõimsus pideval töörežiimil, mida mõõdetakse väljundvõlli äärikult;

28)	„harrastuspüük” – mittetöönduslikud püügitoimingud, mille puhul vee-elusressursse kasutatakse meelelahutuslikul, turismi ja sportlikul eesmärgil;

29)	„ümberpaigutamine” – püügitoimingud, mille puhul kogu saak või selle osa viiakse üle või paigutatakse ümber ühisest püügivahendist laevale või kalalaeva lastiruumist või selle püügivahendist, et hoida võrku, konteinerit või sumpa, kus saaki hoitakse kuni lossimiseni, väljaspool laeva;

30)

„asjakohane geograafiline piirkond” – mereala, mida käsitatakse kalapüügi geograafilise klassifitseerimise eesmärgil ühikuna ning mis on väljendatud viitega FAO alapiirkonnale, rajoonile ja alarajoonile, või vajaduse korral ICESi statistiline ruut, majandustsoon või -piirkond, mis on piiritletud geograafiliste koordinaatidega;

31)	„kalalaev” – laev, mille seadmestik on ette nähtud vee-elusressursside kaubanduslikuks kasutamiseks;

32)	„kalapüügivõimalus” – koguseliselt kindlaks määratud kalapüügiõigus, väljendatuna saagis ja/või püügikoormuses.

II JAOTIS

ÜLDPÕHIMÕTTED

Artikkel 5

Üldpõhimõtted

1. Liikmesriigid kontrollivad ühise kontrollipoliitika reguleerimisalas oma territooriumil ja jurisdiktsiooni või suveräänsete õiguste alla kuuluvates vetes mis tahes füüsilise või juriidilise isiku tehtavaid toiminguid, eelkõige püügitegevust, ümberlaadimisi, kalade üleviimist sumpadesse või vesiviljelusrajatistesse, sealhulgas nuumaseadmetesse, kalandus- ja vesiviljelustoodete lossimist, importi, transporti, töötlemist, turustamist ja ladustamist.

2. Liikmesriigid kontrollivad ka oma lipu all sõitvate ühenduse kalalaevade ja, piiramata lipuliikmesriigi esmavastutust, oma riigi kodanike juurdepääsu vetele ja kalavarudele ning kontrollivad tegevust ühenduse vetest väljaspool.

3. Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid, jaotavad piisavalt rahalisi vahendeid, inimressursse ja tehnilisi vahendeid ning loovad kõik vajalikud haldus- ja tehnilised struktuurid ühise kalanduspoliitika reguleerimisalas tehtavate toimingute kontrolli, inspektsiooni ja jõustamise tagamiseks. Nad teevad oma pädevatele asutustele ja ametnikele kättesaadavaks kõik asjaomased vahendid, mis võimaldaksid neil oma ülesandeid täita.

4. Iga liikmesriik tagab, et kontroll, inspektsioon ja jõustamine toimub mittediskrimineerival viisil seoses sektorite, laevade või isikutega ja riskijuhtimise põhjal.

5. Igas liikmesriigis peab üks ametiasutus koordineerima kõigi riiklike kontrolliasutuste kontrollitegevust. Ta vastutab ka püügitegevusega seotud teabe kogumise, töötlemise ja kinnitamise koordineerimise eest ning aruannete ja teabe edastamise eest komisjonile, kooskõlas määrusega (EÜ) nr 768/2005 (23) asutatud Ühenduse Kalanduskontrolli Agentuurile, teistele liikmesriikidele ning vajaduse korral kolmandatele riikidele, samuti koostöö eest nimetatutega.

6. Kooskõlas artiklis 103 sätestatud menetlusega sõltuvad määruse (EÜ) nr 1198/2006 alusel Euroopa Kalandusfondist saadav rahaline toetus ja määruse (EÜ) nr 861/2006 artikli 8 punktis a osutatud meetmete puhul antav ühenduse finantsabi sellest, kuidas liikmesriigid täidavad oma kohustust tagada ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimine ja jõustamine seoses rahastatavate meetmetega või nende mõjuga ning kuidas nad tagavad sel eesmärgil tõhusa kontrolli-, inspektsiooni- ja rakendussüsteemi toimimise.

7. Komisjon ja liikmesriigid tagavad vastavalt oma pädevusele, et käesoleva määruse eesmärgid seoses ühenduse finantsabi haldamise ja kontrollimisega täidetakse.

III JAOTIS

VETELE JA VARUDELE JUURDEPÄÄSU ÜLDTINGIMUSED

Artikkel 6

Kalalaevatunnistus

1. Ühenduse kalalaeva võib kasutada vee-elusressursside töönduslikul eesmärgil kasutamiseks vaid juhul, kui tal on kehtiv kalalaevatunnistus.

2. Lipuliikmesriik tagab, et kalalaevatunnistusel sisalduv teave on täpne ning kooskõlas määruse (EÜ) nr 2371/2002 artiklis 15 osutatud ühenduse kalalaevastiku registris sisalduva teabega.

3. Lipuliikmesriik peatab ajutiselt kalalaevatunnistuse laeval, mille suhtes rakendatakse ajutist peatamist, mille kohta on teinud otsuse kõnealune liikmesriik või mille kalapüügiluba on peatatud vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 45 lõikele 4.

4. Lipuliikmesriik võtab jäädavalt ära kalalaevatunnistuse laevalt, mille suhtes rakendatakse määruse (EÜ) nr 2371/2002 artikli 11 lõikes 3 viidatud püügivõimsuse korrigeerimise meedet või mille kalapüügiluba on ära võetud vastavalt määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 45 lõikele 4.

5. Lipuliikmesriik väljastab kalalaevatunnistuse, haldab seda ja võtab selle tagasi kooskõlas üksikasjalike eeskirjadega, mis on vastu võetud vastavalt artiklis 119 sätestatud menetlusele.

Artikkel 7

Kalapüügiluba

1. Ühenduse vetes tegutseval ühenduse kalalaeval on lubatud teha konkreetseid püügitoiminguid vaid juhul, kui need on märgitud tema kehtivale kalapüügiloale, kui püügi või püügipiirkondade suhtes, mille puhul nimetatud toimingud on lubatud, kohaldatakse

a)	püügikoormuse reguleerimise kava;

b)	mitmeaastast kava;

c)	püügikeeluala;

d)	teadusuuringute otstarbel toimuvat kalapüüki;

e)	muid ühenduse õigusaktidega ette nähtud tingimusi.

2. Kui liikmesriigil on riiklik kalapüügilubade süsteem, saadab ta komisjonile selle taotlusel kokkuvõtte loal sisalduvast teabest ning seotud püügikoormuse koondandmed.

3. Kui lipuliikmesriik on vastu võtnud riikliku kalapüügilubade süsteemi üksikutele laevadele ette nähtud kalapüügivõimaluste jaotamiseks, saadab ta komisjonile selle taotlusel teavet kalalaevade kohta, millel on lubatud teostada püügitegevust teatavas püügipiirkonnas, eelkõige teavet kalalaeva pardatähise, asjaomaste kalalaevade nime ning neile eraldatud individuaalsete kalapüügivõimaluste kohta.

4. Kalapüügiluba ei väljastata, kui asjaomane kalalaev ei ole saanud vastavalt artiklile 6 kalalaevatunnistust või kui tema kalalaevatunnistus on peatatud või ära võetud. Kalapüügiluba tühistatakse automaatselt, kui laevale vastav kalalaevatunnistus on jäädavalt ära võetud. Luba peatatakse, kui kalalaevatunnistus on ajutiselt peatatud.

5. Käesoleva artikli üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artiklis 119 osutatud korras.

Artikkel 8

Püügivahendite märgistamine

1. Kalalaeva kapten järgib kalalaevade ja nende püügivahendite märgistamise ning identifitseerimisega seotud tingimusi ja piiranguid.

2. Kalalaevade ja nende püügivahendite märgistamise ning identifitseerimise üksikasjalikud eeskirjad võetakse vastu artiklis 119 osutatud korras.

Artikkel 9

Laevaseiresüsteem

1. Liikmesriigid kasutavad satelliitsidel põhinevat laevaseiresüsteemi, et jälgida tõhusalt oma lipu all sõitvate kalalaevade püügitegevust, hoolimata nimetatud kalalaevade asukohast, ning liikmesriikide vetes toimuvat püügitegevust.

2. Ilma et see piiraks mitmeaastase kava konkreetsete sätete kohaldamist, on sellise kalalaeva pardale, mille kogupikkus on 12 meetrit või rohkem, paigaldatud täielikult toimiv seade, mis võimaldab laevaseiresüsteemi kaudu automaatselt määrata laeva asukoha ning laeva identifitseerida, edastades regulaarselt asukoha andmeid. Samuti peab see võimaldama lipuliikmesriigi kalapüügi seire keskusel kalalaeva kohta andmeid küsida. Kalalaevade suhtes, mille kogupikkus on 12 meetrit või rohkem ja mille kogupikkus on alla 15 meetri, kohaldatakse käesolevat artiklit alates 1. jaanuarist 2012.

3. Kui kalalaev on teise liikmesriigi vetes, teeb lipuliikmesriik kättesaadavaks kõnealuse laeva seiresüsteemi andmed, edastades need automaatselt rannikuliikmesriigi kalapüügi seire keskusele. Laevaseiresüsteemi andmed tehakse taotluse korral kättesaadavaks ka liikmesriigile, kelle sadamates kalalaev tõenäoliselt lossib oma saagi või kelle vetes kalalaev tõenäoliselt jätkab oma püügitegevust.

4. Kui ühenduse kalalaev tegutseb kolmanda riigi vetes või avamerel, kus kalavarusid majandab rahvusvaheline organisatsioon, ning kui leping asjaomase kolmanda riigiga või asjaomase rahvusvahelise organisatsiooni kohaldatavad eeskirjad näevad nii ette, tehakse need andmed kättesaadavaks ka asjaomasele riigile või organisatsioonile.

5. Liikmesriik võib alla 15meetrise kogupikkusega ühenduse kalalaevad vabastada nõudest olla varustatud laevaseiresüsteemiga, kui nad

a)	tegutsevad üksnes lipuliikmesriigi territoriaalmeredel või

b)	ei viibi merel kunagi rohkem kui 24 tundi alates väljumisajast kuni sadamasse jõudmiseni.

6. Kolmanda riigi kalalaevade puhul, mille kogupikkus on 12 meetrit või rohkem, ja kolmanda riigi abikalalaevade puhul, mis osalevad püügitegevuse kõrvaltegevuses, kui sellised laevad tegutsevad ühenduse vetes, peab nende pardale olema paigaldatud täielikult toimiv seade, mis võimaldab laevaseiresüsteemi kaudu automaatselt määrata laeva asukoha ning laeva identifitseerida, edastades regulaarselt asukoha andmeid nii nagu ühenduse kalalaevade puhul.

7. Liikmesriigid rajavad kalapüügi seire keskused, mis jälgivad püügitegevust ja püügikoormuseid, ning haldavad neid. Konkreetse liikmesriigi kalapüügi seire keskus jälgib oma lipu all sõitvaid kalalaevu, ükskõik mis vetes need tegutsevad või mis sadamas need asuvad, ning samuti teiste liikmesriikide lipu all sõitvaid ühenduse kalalaevu ja kolmandate riikide kalalaevu, mille suhtes kohaldatakse laevaseiresüsteemi ja mis tegutsevad selle konkreetse liikmesriigi jurisdiktsiooni või suveräänsete õiguste alla kuuluvates vetes.

8. Iga lipuliikmesriik määrab pädevad asutused, kes vastutavad kalapüügi seire keskuse eest, ning võtab asjakohased meetmed tagamaks, et tema kalapüügi seire keskusel oleks nõuetekohased personaliressursid ning nad oleksid varustatud arvuti riist- ja tarkvaraga, mis võimaldavad andmete automaatset töötlemist ning elektroonilist edastamist. Liikmesriigid näevad ette varundamis- ja taastamisprotseduurid süsteemis tekkinud häire korral. Liikmesriigid võivad kasutada ühist kalapüügi seire keskust.

9. Liikmesriik võib kohustada või volitada iga oma lipu all sõitvat kalalaeva varustama laeva laevaseiresüsteemiga.

10. Käesoleva artikli üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artiklis 119 sätestatud korras.

Artikkel 10

Automaatne identifitseerimise süsteem

1. Vastavalt direktiivi 2002/59/EÜ artikli II lisa I osa punktile 3 on üle 15meetrise kogupikkusega kalalaev varustatud automaatse identifitseerimise süsteemiga ning hoiab seda kasutuses ning see süsteem vastab Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni 1974. aasta SOLAS konventsiooni V peatüki eeskirja 19 jaotises 2.4.5 sätestatud nõuetele.

2. Lõiget 1 kohaldatakse

a)	alates 31. maist 2014 ühenduse kalalaevade suhtes, mille kogupikkus on 15 meetrit või rohkem, ja kalalaevade suhtes, mille kogupikkus on alla 18 meetri;

b)	alates 31. maist 2013 ühenduse kalalaevade suhtes, mille kogupikkus on 18 meetrit või rohkem, ja kalalaevade suhtes, mille kogupikkus on alla 24 meetri;

c)	alates 31. maist 2012 ühenduse kalalaevade suhtes, mille kogupikkus on 24 meetrit või rohkem, ja kalalaevade suhtes, mille kogupikkus on alla 45 meetri.

3. Liikmesriigid võivad kasutada automaatse identifitseerimise süsteemi andmeid, kui need on kättesaadavad, ristkontrolliks muude kättesaadavate andmetega vastavalt artiklitele 109 ja 110. Sel eesmärgil tagavad liikmesriigid, et automaatse identifitseerimise süsteemi andmed nende lipu all sõitvate kalalaevade kohta oleksid nende riiklikele kalanduskontrolli ametiasutustele kättesaadavad.

Artikkel 11

Laevade tuvastamise süsteem

Kui liikmesriikidel on selgeid tõendeid, et see on kalalaevade tuvastamisel võrreldes tavapäraste kontrollivahenditega kulutasuvam, kasutavad nad laevade tuvastamise süsteemi, mis võimaldab neil ühitada kaugkujutiste abil saadud positsioone, mille on koos laevaseiresüsteemilt või automaatselt identifitseerimissüsteemilt saadud andmetega maale saatnud satelliidid või muud samalaadsed süsteemid, et hinnata kalalaevade viibimist konkreetses piirkonnas. Liikmesriigid tagavad, et nende kalapüügi seire keskustel on tehnilised võimalused laevade tuvastamise süsteemi kasutamiseks.

Artikkel 12

Andmete edastamine järelevalvetoiminguteks

Käesoleva määruse raames kogutud laevaseiresüsteemi, automaatse identifitseerimise süsteemi ja laevade tuvastamise süsteemi andmeid võib edastada ühenduse ametitele ja liikmesriikide pädevatele ametiasutustele, kes osalevad järelevalvetoimingutes mereturvalisuse ja meresõiduohutuse, piirikontrolli, merekeskkonna kaitse ning õiguskorra tagamise eesmärgil.

Artikkel 13

Uued tehnoloogiad

1. Nõukogu võib Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 37 põhjal otsustada kohustuse üle kasutada elektroonilisi seireseadmeid ja jälgitavussüsteeme, näiteks geneetilist analüüsi. Kasutatava tehnoloogia hindamiseks viivad liikmesriigid kas omal algatusel või koostöös komisjoni või selle määratud asutusega enne 1. juunit 2013 ellu katseprojektid jälgimisvahendite, näiteks geneetilise analüüsi kohta.

2. Nõukogu võib Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 37 põhjal otsustada muude uute kalanduse kontrolli tehnoloogiate kasutusele võtmise üle, kui sellise tehnoloogia abil saab kulutasuval viisil ühise kalanduspoliitika eeskirju paremini täita.

IV JAOTIS

KALAPÜÜGI KONTROLL

I PEATÜKK

Kalapüügivõimaluste kasutamise kontroll

1. jagu

Üldsätted

Artikkel 14

Püügipäeviku täitmine ja esitamine

1. Ilma et see piiraks mitmeaastaste kavade konkreetsete sätete kohaldamist, peavad ühenduse kalalaevade puhul, mille kogupikkus on 10 meetrit või rohkem, nende kaptenid püügipäevikut laeva toimingute kohta, märkides konkreetselt ära kõik püütud ja pardal hoitud kogused liikide kaupa, kui kogus on suurem kui 50 kg eluskaalu ekvivalenti.

2. Lõikes 1 osutatud püügipäevik sisaldab eelkõige järgmist teavet:

a)	kalalaeva pardatähis ja nimi;

b)	iga liigi FAO kolmetäheline kood ning asjakohane geograafiline piirkond, kust saak saadi;

c)	saagi saamise kuupäev;

d)	sadamast lahkumise ja sadamasse saabumise kuupäev ning püügireisi kestus;

e)	püügivahendi tüüp, võrgusilma suurus ja mõõtmed;

f)	iga liigi hinnanguline kogus kilogrammides, väljendatuna elusakaalus, või vajaduse korral isendite arv;

g)	püügitoimingute arv.

3. Püügipäevikusse kantud hinnanguliste koguste ja pardal asuva saagi kilogrammides mõõdetud koguste vaheline lubatud kõikumine on 10 % kõigi liikide puhul.

4. Ühenduse kalalaevade kaptenid registreerivad püügipäevikus samuti kõik hinnangulised vette tagasi lastud kogused üle 50 kg eluskaalu ekvivalenti mis tahes liikide puhul.

5. Püügi puhul, mille suhtes rakendatakse püügikoormuse reguleerimise kava, peavad ühenduse kalalaevade kaptenid püügipäevikutesse registreerima piirkonnas veedetud aja ja esitama järgmised andmed:

seoses veetavate püünistega:

i)	antud piirkonnas asuvasse sadamasse sisenemine ja sealt lahkumine;

ii)	iga sisenemine merepiirkonda, kus kohaldatakse vetele ja kalavarudele juurdepääsu käsitlevaid erieeskirju, ja lahkumine sellisest merepiirkonnast;

iii)	pardal hoitud saak eluskaalu kilogrammides liikide kaupa kõnealusest piirkonnast väljumise või selles piirkonnas asuvasse sadamasse sissesõidu ajal;

seoses seisevpüünistega:

i)	antud piirkonnas asuvasse sadamasse sisenemine ja sealt lahkumine;

ii)	iga sisenemine merepiirkonda, kus kohaldatakse vetele ja kalavarudele juurdepääsu käsitlevaid erieeskirju, ja lahkumine sellisest merepiirkonnast;

iii)	kõnealustes piirkondades seisevpüüniste paigaldamise või ümberpaigutamise kuupäev ja kellaaeg;

iv)	seisevpüünistega kalapüügi lõpetamise kuupäev ja kellaaeg;

v)	pardal hoitud saak eluskaalu kilogrammides liikide kaupa kõnealusest piirkonnast väljumise või selles piirkonnas asuvasse sadamasse sissesõidu ajal.

6. Ühenduse kalalaevade kaptenid edastavad püügipäeviku võimalikult kiiresti ning mitte hiljem kui 48 tundi pärast lossimist

a)	oma lipuliikmesriigile ja

b)	asjaomase sadamaliikmesriigi pädevatele asutustele, kui lossimine on aset leidnud mõne teise liikmesriigi sadamas.

7. Säilitatud või töödeldud kala kaalu ümberarvestamisel eluskaaluks kohaldavad ühenduse kalalaevade kaptenid vastavalt artiklis 119 osutatud korrale kindlaks määratud ümberarvestustegurit.

8. Ühenduse vetes tegutsevate kolmandate riikide kalalaevade kaptenid registreerivad käesolevas artiklis viidatud teabe nii nagu ühenduse kalalaevade kaptenid.

9. Püügipäevikusse registreeritud andmete täpsuse eest vastutab kapten.

10. Käesoleva artikli üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artiklis 119 sätestatud korras.

Artikkel 15

Püügipäeviku elektrooniline täitmine ja edastamine

1. Ühenduse selliste kalalaevade kaptenid, mille kogupikkus on 12 meetrit või rohkem, registreerivad elektrooniliselt artiklis 14 osutatud andmed ning saadavad need elektroonilisel teel lipuliikmesriigi pädevale asutusele vähemalt korra päevas.

2. Ühenduse selliste kalalaevade kaptenid, mille kogupikkus on 12 meetrit või rohkem, saadavad artiklis 14 osutatud andmed ka lipuliikmesriigi pädeva asutuse taotlusel ning edastavad igal juhul asjaomased püügipäeviku andmed pärast viimast püügitoimingut ning enne sadamasse sisenemist.

3. Lõiget 1 kohaldatakse

a)	alates 1. jaanuar 2012 ühenduse kalalaevade suhtes, mille kogupikkus on 12 meetrit või rohkem, ja kalalaevade suhtes, mille kogupikkus on alla 15 meetri;

b)	alates 1. juulist 2011 ühenduse kalalaevade suhtes, mille kogupikkus on 15 meetrit või rohkem, ja kalalaevade suhtes, mille kogupikkus on alla 24 meetri, ja

c)	alates 1. jaanuarist 2010 ühenduse kalalaevade suhtes, mille kogupikkus on 24 meetrit või rohkem.

4. Liikmesriik võib tema lipu all sõitvate alla 15meetrise kogupikkusega ühenduse kalalaevade kaptenid vabastada lõikest 1, kui nad

a)	tegutsevad üksnes lipuliikmesriigi territoriaalmeredel või

b)	ei viibi merel kunagi rohkem kui 24 tundi alates väljumisajast kuni sadamasse jõudmiseni.

5. Ühenduse kalalaevade kaptenid, kes registreerivad ja kannavad ette elektrooniliselt oma püügitegevuse andmed, vabastatakse kohustusest täita paberkandjal püügipäevikut, lossimisdeklaratsiooni ja ümberlaadimisdeklaratsiooni.

6. Liikmesriigid võivad sõlmida kahepoolseid lepinguid elektrooniliste aruandlussüsteemide kasutamise kohta nende lipu all sõitvatel laevadel nende suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes. Selliste lepingute kohaldamisalasse kuuluvad laevad vabastatakse paberkandjal püügipäeviku täitmise kohustusest kõnealustes vetes.

7. Liikmesriik võib alates 1. jaanuarist 2010 kohustada või volitada oma lipu all sõitvate kalalaevade kapteneid elektrooniliselt registreerima ja edastama artiklis 14 osutatud andmed.

8. Rannikuliikmesriigi pädevad asutused aktsepteerivad lipuliikmesriigilt saadud elektroonilisi aruandeid, mis sisaldavad lõigetes 1 ja 2 osutatud kalalaevadelt edastatud andmeid.

9. Käesoleva artikli üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artiklis 119 sätestatud korras.

Artikkel 16

Kalalaevad, mille suhtes ei kohaldata püügipäeviku nõudeid

1. Iga liikmesriik jälgib proovivõtu alusel nende kalalaevade tegevust, mille suhtes ei kohaldata artiklites 14 ja 15 kindlaks määratud nõudeid, tagamaks et kõnealused laevad täidavad ühise kalanduspoliitika eeskirju.

2. Lõikes 1 osutatud jälgimise eesmärgil kehtestab iga liikmesriik komisjoni poolt artiklis 119 osutatud korras vastu võetud metoodika põhjal koostatud proovivõtukava ning edastab selle igal aastal 31. jaanuariks komisjonile, näidates ära kõnealuse kava kehtestamiseks kasutatud meetodid. Proovivõtukavad peavad olema ajalises lõikes võimalikult stabiilsed ning asjakohaste geograafiliste piirkondade lõikes võimalikult standarditud.

3. Liikmesriigid, kes nõuavad oma lipu all sõitvatelt kalalaevadelt, mille kogupikkus on alla 10 meetri, artiklis 14 osutatud püügipäeviku esitamist vastavalt oma siseriiklikule õigusele, vabastatakse käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustusest.

4. Erandina käesoleva artikli lõigetest 1 ja 2 tunnustatakse artiklite 62 ja 63 kohaselt esitatud müügiteatisi kui alternatiivset meedet proovivõtukavadele.

Artikkel 17

Eelteatis

1. Ühenduse selliste kalalaevade, mille kogupikkus on 12 meetrit või rohkem ning mis tegelevad mitmeaastaste kavadega hõlmatud kalavarude püügiga, kaptenid, kellele on vastavalt artiklile 15 kohustuslik täita püügipäevikut elektrooniliselt, teatavad oma lipuliikmesriigi pädevatele asutustele vähemalt neli tundi enne eeldatavat sadamasse jõudmist järgmise teabe

a)	kalalaeva pardatähis ja nimi;

b)	sihtsadama nimi ja külastuse eesmärgid, nagu lossimine, ümberlaadimine või juurdepääs sadamateenustele;

c)	püügireisi kuupäevad ning asjakohased geograafilised piirkonnad, kust saak püüti;

d)	eeldatav sadamasse saabumise kuupäev ja kellaaeg;

e)	püügipäevikusse kantud kogused liikide kaupa;

f)	lossitavad või ümberlaaditavad kogused kalaliikide kaupa.

2. Kui ühenduse kalalaev kavatseb siseneda sadamasse mõnes muus liikmesriigis kui lipuliikmesriigis, saadavad lipuliikmesriigi pädevad asutused elektroonilise eelteatise selle kättesaamisel kohe edasi selle rannikuliikmesriigi pädevatele asutustele.

3. Rannikuliikmesriigi pädevad asutused võivad anda loa sadamasse varem sisenemiseks.

4. Artiklis 15 osutatud elektroonilised püügipäeviku andmed ja elektroonilise eelteatise võib saata ühe elektroonilise edastusena.

5. Elektroonilises eelteatises esitatud andmete täpsuse eest vastutab kapten.

6. Komisjon võib artiklis 119 osutatud korras teha ühenduse teatavat liiki kalalaevadele erandi lõikega 1 ette nähtud kohustusest teatavaks ajaks, mida saab pikendada, või kehtestada uue teatamistähtaja, võttes muu hulgas arvesse kalandustoodete liiki ning kaugust püügipiirkondade, lossimiskohtade ja sadamate vahel, mille registrisse laevad on kantud.

Artikkel 18

Teises liikmesriigis lossimise eelteatis

1. Kalalaevade kaptenid, kellel ei ole kohustust täita püügipäevikut elektrooniliselt sõltuvalt artikli 15 lõike 3 sätete jõustumisest ning kes soovivad kasutada muu rannikuliikmesriigi kui oma lipuliikmesriigi sadamat või lossimisrajatisi, esitavad rannikuliikmesriigi pädevatele asutustele vähemalt neli tundi enne eeldatavat sadamasse jõudmist artikli 17 lõikes 1 esitatud teabe.

2. Rannikuliikmesriigi pädevad asutused võivad anda loa varem sisenemiseks.

Artikkel 19

Sadamasse sissesõidu luba

Rannikuliikmesriigi pädevad asutused võivad keelata kalalaevadel sadamasse siseneda, kui artiklites 17 ja 18 osutatud teave ei ole täielik, välja arvatud vääramatu jõu korral.

Artikkel 20

Ümberlaadimistoimingud

1. Ümberlaadimised merel on ühenduse vetes keelatud. Need on lubatud vaid loa alusel ja käesolevas määruses sätestatud tingimustel selleks määratud liikmesriikide sadamates või rannikuäärsetes paikades ning vastavalt artikli 43 lõikes 5 sätestatud tingimustele.

2. Kui ümberlaadimine katkestatakse, võidakse nõuda loa olemasolu ümberlaadimise taasalustamiseks.

3. Käesoleva artikli kohaldamisel ei loeta ümberlaadimiseks ümberpaigutamist, paaristraalide kasutamist ning püügitoiminguid, mis hõlmavad kahe või enama ühenduse kalalaeva ühistegevust.

Artikkel 21

Ümberlaadimisdeklaratsiooni täitmine ja esitamine

1. Ilma et see piiraks mitmeaastaste kavade konkreetsete sätete kohaldamist, peavad ümberlaadimises osalevate ühenduse kalalaevade puhul, mille kogupikkus on 10 meetrit või rohkem, nende kaptenid täitma ümberlaadimisdeklaratsiooni, märkides konkreetselt ära kõik ümber laaditud või vastu võetud kogused liikide kaupa, kui kogus on suurem kui 50 kg eluskaalu ekvivalenti.

2. Lõikes 1 osutatud ümberlaadimisdeklaratsioon peab sisaldama vähemalt järgmist teavet:

a)	nii ümberlaadiva kui ka vastuvõtva kalalaeva pardatähis ja nimi;

b)	iga liigi FAO kolmetäheline kood ning asjakohane geograafiline piirkond, kust saak saadi;

c)	iga liigi hinnanguline kogus toote massina kilogrammides, toote esitamise viisi lõikes, või vajaduse korral isendite arv;

d)	vastuvõtva laeva sihtsadam;

e)	määratud ümberlaadimissadam.

3. Ümberlaadimisdeklaratsiooni kantud hinnanguliste koguste ja ümberlaaditud või vastuvõetud saagi kilogrammides mõõdetud koguste vaheline lubatud kõikumine on 10 % kõigi liikide puhul.

4. Nii ümberlaadiva kui vastuvõtva kalalaeva kapten esitavad ümberlaadimisdeklaratsiooni võimalikult kiiresti ning hiljemalt 48 tundi pärast ümberlaadimist

a)	oma lipuliikmesriigile/-riikidele ja

b)	asjaomase sadamaliikmesriigi pädevatele asutustele, kui ümberlaadimine on aset leidnud mõne teise liikmesriigi sadamas.

5. Nii ümberlaadiva kui ka vastuvõtva kalalaeva kaptenid on mõlemad vastutavad nende ümberlaadimisdeklaratsiooni kantud andmete täpsuse eest.

6. Komisjon võib artiklis 119 osutatud korras teha ühenduse teatavat liiki kalalaevadele erandi lõikega 1 ette nähtud kohustusest teatavaks ajaks, mida saab pikendada, või kehtestada uue teatamistähtaja, võttes muu hulgas arvesse kalandustoodete liiki, kaugust püügipiirkondade, ümberlaadimiskohtade ja sadamate vahel, mille registrisse laevad on kantud.

7. Ümberlaadimise deklareerimise kord ja vormid määratakse kindlaks artiklis 119 osutatud korras.

Artikkel 22

Ümberlaadimisdeklaratsiooni elektrooniline täitmine ja edastamine

1. Ühenduse sellise kalalaeva kapten, mille kogupikkus on 12 meetrit või rohkem, registreerib elektrooniliselt artiklis 21 osutatud andmed ning saadab need elektroonilisel teel lipuliikmesriigi pädevale asutusele 24 tunni jooksul pärast ümberlaadimise lõpetamist.

2. Lõiget 1 kohaldatakse

a)	alates 1. jaanuar 2012 ühenduse kalalaevade suhtes, mille kogupikkus on 12 meetrit või rohkem, ja kalalaevade suhtes, mille kogupikkus on alla 15 meetri;

b)	alates 1. juulist 2011 ühenduse kalalaevade suhtes, mille kogupikkus on 15 meetrit või rohkem, ja kalalaevade suhtes, mille kogupikkus on alla 24 meetri, ja

c)	alates 1. jaanuarist 2010 ühenduse kalalaevade suhtes, mille kogupikkus on 24 meetrit või rohkem.

3. Liikmesriik võib tema lipu all sõitvate kuni 15meetrise kogupikkusega ühenduse kalalaevade kaptenid vabastada lõikest 1, kui nad

a)	tegutsevad üksnes lipuliikmesriigi territoriaalmeredel või

b)	ei viibi merel kunagi rohkem kui 24 tundi alates väljumisajast kuni sadamasse jõudmiseni.

4. Rannikuliikmesriigi pädevad asutused aktsepteerivad lipuliikmesriigilt saadud elektroonilisi aruandeid, mis sisaldavad lõigetes 1 ja 2 osutatud kalalaevadelt edastatud andmeid.

5. Kui ühenduse kalalaev laadib ümber oma saagi liikmesriigis, mis ei ole tema lipuliikmesriik, edastavad lipuriigi pädevad asutused viivitamata pärast ümberlaadimisdeklaratsiooni andmete saamist need elektrooniliselt selle liikmesriigi pädevatele asutustele, kus saak ümber laaditi ja kuhu saak saadetakse.

6. Liikmesriik võib alates 1. jaanuarist 2010 kohustada või volitada oma lipu all sõitvate kalalaevade kapteneid elektrooniliselt registreerima ja edastama artiklis 21 osutatud andmeid.

7. Käesoleva artikli üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artiklis 119 sätestatud korras.

Artikkel 23

Lossimisdeklaratsiooni täitmine ja esitamine

1. Ilma et see piiraks mitmeaastaste kavade erisätete kohaldamist, peab sellise kalalaeva kapten, mille kogupikkus on 10 meetrit või rohkem, või tema esindaja täitma lossimisdeklaratsiooni, märkides konkreetselt ära kõik lossitud kogused liikide kaupa.

2. Lõikes 1 osutatud lossimisdeklaratsioon peab sisaldama vähemalt järgmist teavet:

a)	kalalaeva pardatähis ja nimi;

b)	iga liigi FAO kolmetäheline kood ning asjakohane geograafiline piirkond, kust saak saadi;

c)	iga liigi kogus toote massina kilogrammides, toote esitamise viisi lõikes, või vajaduse korral isendite arv;

d)	lossimissadam.

3. Ühenduse kalalaeva kapten või tema esindaja edastab lossimisdeklaratsiooni võimalikult kiiresti ning hiljemalt 48 tundi pärast lossimise lõpetamist

a)	oma lipuliikmesriigile ja

b)	asjaomase sadamaliikmesriigi pädevatele asutustele, kui lossimine on aset leidnud mõne teise liikmesriigi sadamas.

4. Lossimisdeklaratsiooni kantud andmete täpsuse eest vastutab kapten.

5. Käesoleva artikli üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artiklis 119 sätestatud korras.

Artikkel 24

Lossimisdeklaratsiooni elektrooniline täitmine ja edastamine

1. Ühenduse sellise kalalaeva kapten, mille kogupikkus on 12 meetrit või rohkem, või tema esindaja registreerib elektrooniliselt artiklis 23 osutatud andmed ning saadab need elektroonilisel teel lipuliikmesriigi pädevale asutusele 24 tunni jooksul pärast lossimise lõpetamist.

2. Lõiget 1 kohaldatakse

a)	alates 1. jaanuar 2012 ühenduse kalalaevade suhtes, mille kogupikkus on 12 meetrit või rohkem, ja kalalaevade suhtes, mille kogupikkus on alla 15 meetri;

b)	alates 1. juulist 2011 ühenduse kalalaevade suhtes, mille kogupikkus on 15 meetrit või rohkem, ja kalalaevade suhtes, mille kogupikkus on alla 24 meetri, ja

c)	alates 1. jaanuarist 2010 ühenduse kalalaevade suhtes, mille kogupikkus on 24 meetrit või rohkem.

3. Liikmesriik võib tema lipu all sõitvate alla 15meetrise kogupikkusega ühenduse kalalaevade kaptenid vabastada lõikest 1, kui nad

a)	tegutsevad üksnes lipuliikmesriigi territoriaalmeredel või

b)	ei viibi merel kunagi rohkem kui 24 tundi alates väljumisajast kuni sadamasse jõudmiseni.

4. Kui ühenduse kalalaev lossib oma saagi liikmesriigis, mis ei ole tema lipuliikmesriik, edastavad lipuriigi pädevad asutused viivitamata pärast lossimisdeklaratsiooni andmete saamist need elektrooniliselt selle liikmesriigi pädevatele asutustele, kus saak lossiti.

5. Ühenduse kalalaevade kaptenid või nende esindajad, kes registreerivad elektrooniliselt artiklis 23 osutatud teavet ning kes lossivad oma saagi muus liikmesriigis kui nende lipuliikmesriigis, vabastatakse kohustusest esitada rannikuliikmeriigile paberkandjal lossimisdeklaratsioon.

6. Liikmesriik võib alates 1. jaanuarist 2010 kohustada või volitada oma lipu all sõitvate kalalaevade kapteneid elektrooniliselt registreerima ja edastama artiklis 23 osutatud andmeid.

7. Rannikuliikmesriigi pädevad asutused aktsepteerivad lipuliikmesriigilt saadud elektroonilisi aruandeid, mis sisaldavad lõigetes 1 ja 2 osutatud kalalaevadelt edastatud andmeid.

8. Lossimise deklareerimise kord ja vormid määratakse kindlaks artiklis 119 osutatud korras.

Artikkel 25

Laevad, mille suhtes ei kohaldata lossimisdeklaratsiooni nõudeid

1. Iga liikmesriik jälgib proovivõtu alusel nende kalalaevade tegevust, mille suhtes ei kohaldata artiklites 23 ja 24 kindlaks määratud lossimisdeklaratsiooni nõudeid, tagamaks et kõnealused laevad täidavad ühise kalanduspoliitika eeskirju.

2. Lõikes 1 osutatud jälgimise eesmärgil koostavad liikmesriigid komisjoni poolt artiklis 119 osutatud korras vastu võetud metoodika põhjal koostatud proovivõtukava ning edastavad selle igal aastal 31. jaanuariks komisjonile, näidates ära kõnealuse kava kehtestamiseks kasutatud meetodid. Proovivõtukavad peavad olema ajalises lõikes võimalikult stabiilsed ning asjakohaste geograafiliste piirkondade lõikes võimalikult standarditud.

3. Liikmesriigid, kes nõuavad oma lipu all sõitvatelt alla 10meetrise kogupikkusega kalalaevadelt artiklis 23 osutatud lossimisdeklaratsiooni esitamist vastavalt oma siseriiklikule õigusele, vabastatakse käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustusest.

4. Erandina käesoleva artikli lõigetest 1 ja 2 tunnustatakse artiklite 62 ja 63 kohaselt esitatud müügiteatisi kui alternatiivset meedet proovivõtukavadele.

2. jagu

Püügikoormuse kontrollimine

Artikkel 26

Püügikoormuse seire

1. Liikmesriigid kontrollivad püügikoormuse reguleerimise korra täitmist geograafilistes piirkondades, kus kohaldatakse maksimaalset lubatud püügikoormust. Nad tagavad, et nende lipu all sõitvad kalalaevad viibivad geograafilises piirkonnas, mille suhtes kohaldatakse püügikoormuse reguleerimise korda, kui nad hoiavad pardal või, kui see on asjakohane, kasutavad selle püügikoormuse reguleerimise korraga hõlmatud püügivahendit või püügivahendeid või, kui see on asjakohane, tegelevad selle püügikoormuse reguleerimise korraga hõlmatud kalapüügiga, ainult siis, kui ei ole jõutud neile eraldatud lubatud püügikoormuse maksimaalsele tasemele ning kui individuaalsele kalalaevale eraldatud püügikoormus ei ole ammendatud.

2. Ilma et see piiraks erieeskirjade kohaldamist, arvatakse juhul, kui laev, mis hoiab pardal või, kui see on asjakohane, kasutab püügikoormuse reguleerimise korraga hõlmatud püügivahendeid või tegeleb püügikoormuse reguleerimise korraga hõlmatud kalapüügiga, läbib ühe päeva jooksul kaks või enam geograafilist piirkonda, mille suhtes kohaldatakse kõnealust püügikoormuse reguleerimise korda, kasutatud püügikoormus maha selliste püügivahendite või sellise kalapüügi ja sellise geograafilise piirkonnaga seotud maksimaalsest lubatud püügikoormusest, kus veedeti suurem osa päevast.

3. Kui liikmesriik on kalalaeval lubanud vastavalt artikli 27 lõikele 2 kasutada mitmesse püügivahendite rühma kuuluvat mitut püügivahendit, mille suhtes kohaldatakse püügikoormuse reguleerimise korda, teataval püügiretkel geograafilises piirkonnas, mille suhtes kohaldatakse seda püügikoormuse reguleerimise korda, arvatakse kõnealuse püügiretke kestel kasutatud püügikoormus iga püügivahendi või püügivahendite rühma ja geograafilise piirkonna puhul samal ajal maha kõnealuse liikmesriigi maksimaalsest lubatud püügikoormusest.

4. Kui püügivahendid kuuluvad püügikoormuse reguleerimise korraga hõlmatud samasse püügivahendite rühma, arvatakse kalalaevade kasutatud püügikoormus geograafilises piirkonnas, kui nad hoiavad selliseid püügivahendeid pardal, maha üksnes selliste püügivahendite rühmade ja sellise geograafilise piirkonna puhul lubatud maksimaalsest püügikoormusest.

5. Liikmesriigid reguleerivad oma laevastiku püügikoormust geograafilistes piirkondades, mille suhtes kohaldatakse püügikoormuse reguleerimise korda, kui nad hoiavad pardal või, kui see on asjakohane, kasutavad selle püügikoormuse reguleerimise korraga hõlmatud püügivahendit või püügivahendeid või tegelevad selle püügikoormuse reguleerimise kavaga hõlmatud kalapüügiga, võttes asjakohaseid meetmeid, kui lubatud püügikoormus läheneb maksimaalsele tasemele, tagamaks et kasutatud püügikoormus ei ületaks kehtestatud piirnorme.

6. Piirkonnas viibimise päev on mis tahes katkematu 24tunnine ajavahemik (või osa sellest), mille kestel kalalaev viibib antud geograafilises piirkonnas ega ole sadamas või, kui see on asjakohane, kasutab oma püügivahendeid. Ajahetke, millest seda katkematut ajavahemikku mõõtma hakatakse, määrab kindlaks liikmesriik, kelle lipu all asjaomane laev sõidab. Sadamast äraoleku päev on mis tahes katkematu 24tunnine ajavahemik või osa sellest, mille jooksul kalalaev ei ole sadamas.

Artikkel 27

Püügivahenditest teatamine

1. Ilma et see piiraks erieeskirjade kohaldamist, teatab kalalaeva kapten või tema esindaja asjakohastes geograafilistes piirkondades, kus kehtib püügikoormuse reguleerimise kord, kus kohaldatakse püügivahendite piiranguid või kus erinevatele püügivahenditele või püügivahendite rühmadele on kehtestatud maksimaalsed lubatud püügikoormused, lipuliikmesriigi pädevatele asutustele enne ajavahemikku, mille suhtes kohaldatakse maksimaalset lubatud püügikoormust, millist püügivahendit või vajaduse korral püügivahendeid ta kavatseb eelseisval ajavahemikul kasutada. Enne nimetatud teate esitamist ei tohi kalalaev kala püüda geograafilistes piirkondades, kus kehtib püügikoormuse reguleerimise kord.

2. Kui püügikoormuse reguleerimise kord lubab geograafilises piirkonnas kasutada mitmesse püügivahendite rühma kuuluvaid vahendeid, on püügiretkel mitme püügivahendi kasutamiseks vaja lipuliikmesriigi eelnevat luba.

Artikkel 28

Püügikoormust käsitlev aruanne

1. Kui nõukogu teeb vastava otsuse ühenduse kalalaevade suhtes, mis ei ole varustatud artiklis 9 osutatud toimiva laevaseiresüsteemiga või mis ei edastada püügipäeviku andmeid elektrooniliselt vastavalt artiklile 15 ja mille suhtes kehtib püügikoormuse reguleerimise kord, edastavad nende kalalaevade kaptenid teleksi, faksi, telefonisõnumi või e-kirja teel, mille vastuvõtja nõuetekohaselt salvestab, või raadioside teel ühenduse eeskirjade kohaselt heaks kiidetud raadiojaama kaudu oma lipuliikmesriigi pädevatele asutustele ja, kui see on asjakohane, rannikuliikmesriigile vahetult enne iga sisenemist selle püügikoormuse reguleerimise korraga hõlmatud geograafilisse piirkonda ja sealt väljumist püügikoormust käsitleva aruande vormis järgmise teabe:

a)	kalalaeva nimi, pardatähis, raadiokutsung ja kapteni nimi,

b)	kalalaeva geograafiline asukoht, millele teates osutatakse,

c)	antud piirkonda ja, kui see on asjakohane, selle osadesse sisenemise ning nendest väljumise kuupäev ja kellaaeg,

d)	pardal hoitud saak eluskaalu kilogrammides liikide kaupa.

2. Liikmesriigid võivad rakendada kooskõlas liikmesriikidega, kes on seotud nende laevade püügitegevusega, alternatiivseid kontrollimeetmeid püügikoormust käsitlevate aruandekohustuste täitmise tagamiseks. Sellised meetmed on sama tõhusad ja läbipaistvad kui lõikes 1 sätestatud aruandekohustused ning meetmetest teatatakse komisjonile enne nende rakendamist.

Artikkel 29

Erandid

1. Kalalaeval, mille pardal hoitakse püügivahendeid, mille suhtes kohaldatakse püügikoormuse reguleerimise korda, lubatakse geograafilisest piirkonnast, mille suhtes kohaldatakse seda püügikoormuse reguleerimise korda, läbi sõita, kui tal ei ole antud piirkonnas tegutsemiseks püügiluba või ta on oma pädevatele ametiasutustele ette teatanud oma kavatsusest läbi sõita. Kalalaeva viibimise ajal antud geograafilises piirkonnas peavad kõik püügivahendid, mille suhtes kohaldatakse seda püügikoormuse reguleerimise korda ja mida hoitakse pardal, olema soritud ja stoovitud vastavalt artiklis 47 sätestatud tingimustele.

2. Liikmesriik võib otsustada maksimaalsest lubatud püügikoormusest mitte maha arvata sellise kalalaeva tegevust, mis tegeleb muu tegevusega kui kalapüük püügikoormuse reguleerimise korraga hõlmatud geograafilises piirkonnas, tingimusel et kõnealune kalalaev teavitab oma lipuliikmesriiki ette oma kavatsusest ja tegevuse laadist ning loobub kõnealuseks ajaks oma kalapüügiloast. Kõnealuste kalalaevade pardal ei tohi sellel ajal olla ühtegi püügivahendit ega kalaliiki.

3. Liikmesriik võib otsustada maksimaalsest lubatud püügikoormusest mitte maha arvata sellise kalalaeva tegevust püügikoormuse reguleerimise korraga hõlmatud geograafilises piirkonnas, mis viibis asjaomases geograafilises piirkonnas, kuid ei saanud kala püüda, sest aitas teist, hädaabi vajavat kalalaeva või transportis vigastatud inimest meditsiinilist hädaabi saama. Lipuliikmesriik teavitab sellest komisjoni ühe kuu jooksul pärast otsuse langetamist ja esitab tõendi osutatud hädaabi kohta.

Artikkel 30

Püügikoormuse ammendumine

1. Ilma et see piiraks artiklite 29 ja 31 kohaldamist, peab laev, mille pardal on püügikoormuse reguleerimise korraga hõlmatud püügivahend või püügivahendid, geograafilises piirkonnas, mille suhtes kohaldatakse seda püügikoormuse reguleerimise korda, jääma sadamasse või väljapoole seda geograafilist piirkonda kõnealuse püügikoormuse reguleerimise korra kohaldamise järelejäänud ajaks, kui

a)	ta on ammendanud sellise geograafilise piirkonnaga ja sellise püügivahendi või selliste püügivahenditega seotud temale eraldatud maksimaalse lubatud püügikoormuse osa või

b)	sellise geograafilise piirkonna ja sellise püügivahendi või selliste püügivahenditega seotud ja tema lipuliikmesriigile eraldatud maksimaalne lubatud püügikoormus on ammendatud.

2. Ilma et see piiraks artikli 29 kohaldamist, ei tegele kalalaev geograafilises piirkonnas, kus kalapüügi suhtes kohaldatakse püügikoormuse reguleerimise korda, sellise kalapüügiga, kui

a)	ta on ammendanud sellise geograafilise piirkonnaga ja sellise kalapüügiga seotud temale eraldatud maksimaalse lubatud püügikoormuse osa või

b)	sellise geograafilise piirkonna ja sellise kalapüügiga seotud ja tema lipuliikmesriigile eraldatud maksimaalne lubatud püügikoormus on ammendatud.

Artikkel 31

Kalalaevad, mis on vabastatud püügikoormuse reguleerimise korra kohaldamisest

Käesolevat jagu ei kohaldata kalalaevade suhtes, kui nad on vabastatud püügikoormuse reguleerimise korra kohaldamisest.

Artikkel 32

Üksikasjalikud eeskirjad

Üksikasjalikud eeskirjad käesoleva jao kohaldamiseks võidakse vastu võtta artiklis 119 osutatud korras.

3. jagu

Liikmesriikidepoolne andmete registreerimine ja vahetamine

Artikkel 33

Püügi ja püügikoormuse registreerimine

1. Iga lipuliikmesriik registreerib kõik asjakohased andmed, eelkõige artiklites 14, 21, 23, 28 ja 62 osutatud andmed, kalapüügivõimaluste kohta vastavalt käesolevas peatükis viidatule väljendatuna nii lossimise kui ka vajaduse korral püügikoormuse suhtes ning säilitab nende andmete originaale kolm aastat või kauem vastavalt riiklikele eeskirjadele.

2. Ilma et see piiraks ühenduse õigusaktides sätestatud erieeskirjade kohaldamist, teatab iga lipuliikmesriik enne iga kuu 15. kuupäeva komisjonile või selle määratud asutusele elektrooniliselt koondandmed

a)	kõikidest eelmise kuu jooksul lossitud kogustest, mis kuuluvad TACi või kvoodiga reguleeritavasse varusse või varude rühma, ja

b)	eelmise kuu jooksul kasutatud püügikoormusest iga püügipiirkonna kohta, mille suhtes kohaldatakse püügikoormuse reguleerimise korda või, kui see on asjakohane, iga kalapüügi kohta, mille suhtes kohaldatakse püügikoormuse reguleerimise korda.

3. Erandina lõike 2 punktist a registreerivad 1. jaanuarist 2010 kuni 31. detsembrini 2010 lossitud koguste puhul teiste liikmesriikide poolt oma sadamates lossitud kogused liikmesriigid ja edastavad andmed koguste kohta kooskõlas käesolevas artiklis sätestatud korraga komisjonile.

4. Lipuliikmesriigid esitavad enne iga kvartali esimese kuu lõppu komisjonile elektrooniliselt koondandmed eelmise kvartali jooksul lossitud muude kalakoguste kohta, välja arvatud lõikes 2 mainitud kogused.

5. Kogu ühenduse kalalaevade püütud kvoodile alluva kalavaru või kalavarude rühma saak loetakse lipuliikmesriigile kõnealuse varu või varude rühma kohta kehtestatud kvootide osaks, olenemata lossimise kohast.

6. Kui teadusuuringute raames püütud saak, mis on turustatud ja müüdud, ületab 2 % asjaomasest kvoodist, siis arvestatakse see maha lipuliikmesriigile kohaldatavast kvoodist. Nõukogu 25. veebruari 2008. aasta määruse (EÜ) nr 199/2008 (kalandussektori andmete kogumist, haldamist ja kasutamist käsitleva ühenduse raamistiku loomise ning ühise kalanduspoliitikaga seotud teadusliku nõustamise toetamise kohta) (24) artikli 12 lõiget 2 ei kohaldata teadusuuringute eesmärgil tehtud merereiside suhtes, mille käigus selline saak püüti.

7. Ilma et see piiraks XII jaotise kohaldamist, võivad liikmesriigid koos komisjoni ja selle määratud asutusega viia kuni 30. juunini 2011 ellu katseprojekte, mis käsitlevad reaalajas kaugjuurdepääsu vastavalt käesolevale määrusele registreeritud ja kontrollitud liikmesriikide andmetele. Andmetele juurdepääsu formaati ja menetlust tuleb käsitleda ja testida. Liikmesriigid teatavad komisjonile kavatsusest viia ellu katseprojekte enne 1. jaanuari 2011. Alates 1. jaanuarist 2012 võib nõukogu teha otsuse liikmesriikidelt komisjonile andmete edastamise erinevate võimaluste ja erineva sageduse kohta.

8. Kui ühenduse kalalaevad hoiavad pardal või, kui see on asjakohane, kasutavad püügivahendit või -vahendeid, mille suhtes kohaldatakse püügikoormuse reguleerimise korda, või kui nad tegelevad kalapüügiga, mille suhtes kohaldatakse püügikoormuse reguleerimise korda, geograafilises piirkonnas, mille suhtes kohaldatakse seda püügikoormuse reguleerimise korda, tuleb nende kalalaevade kogu kasutatud püügikoormus, välja arvatud püügikoormuse reguleerimise korra kohaldamisest vabastatud kalalaevade poolt kasutatud püügikoormus, arvata maha sellise geograafilise piirkonnaga ja sellise püügivahendi või selliste püügivahenditega seotud maksimaalsest lubatud püügikoormusest, mis kõnealusele lipuliikmesriigile on eraldatud.

9. Kui kalalaev viibib geograafilises piirkonnas, mille suhtes kohaldatakse püügikoormuse reguleerimise korda, ning laeva pardal hoitakse püügikoormuse reguleerimise korraga hõlmatud püügivahendit või püügivahendeid või kui laev tegeleb püügikoormuse reguleerimise korraga hõlmatud kalapüügiga, arvatakse teadusuuringute raames kasutatud püügikoormus maha tema lipuliikmesriigile eraldatud maksimaalsest lubatud püügikoormusest, mis on seotud sellise püügivahendi või selliste püügivahendite või sellise kalapüügiga ja sellise geograafilise piirkonnaga, kui uuringute käigus püütud saak turustatakse ja müüakse ning ületab seejuures 2 % eraldatud püügikoormusest. Määruse (EÜ) nr 199/2008 artikli 12 lõiget 2 ei kohaldata teadusuuringute eesmärgil tehtud merereiside suhtes, mille käigus selline saak püüti.

10. Komisjon võib artiklis 119 osutatud korras kindlaks määrata käesolevas artiklis osutatud andmete edastamise vorme.

Artikkel 34

Andmed kalapüügivõimaluste ammendumise kohta

Liikmesriik teavitab viivitamatult komisjoni, kui ta tuvastab, et

a)	tema lipu all sõitvate kalalaevade püütud kvoodi alusel püütud kalavaru või kalavarude rühma püügid loetakse olevat ammendanud 80 % sellest kvoodist või

b)	80 % püügivahendite või kalapüügiga ja geograafilise piirkonnaga seotud maksimaalsest püügikoormusest, mida kohaldatakse kõikide tema lipu all sõitvate kalalaevade või kalalaevade rühma suhtes, loetakse saavutatuks.

Sellisel juhul esitab liikmesriik komisjonile viimase nõudmisel üksikasjalikuma ja sagedasema teabe, kui on sätestatud artiklis 33.

4. jagu

Püügikeeld

Artikkel 35

Liikmesriikide kehtestatud püügikeeld

1. Iga liikmesriik määrab kindlaks kuupäeva, millest alates

a)	tema lipu all sõitvate kalalaevade püütud kvoodi alusel püütud kalavaru või kalavarude rühma püügid loetakse olevat ammendanud vastava kvoodi;

b)	püügivahendite või kalapüügiga ja geograafilise piirkonnaga seotud maksimaalne lubatud püügikoormus, mida kohaldatakse kõigi tema lipu all sõitvate kalalaevade või kalalaevad rühma suhtes, loetakse saavutatuks.

2. Lõikes 1 osutatud kuupäevast alates keelab asjaomane liikmesriik kõikidel või osadel tema lipu all sõitvatel kalalaevadel kvoodi ammendanud kalavaru või kalavarude rühma püügi asjakohase kalapüügi käigus või kui laeva pardal on asjakohased püügivahendid kõnealuses geograafilises piirkonnas, kus on saavutatud maksimaalne lubatud püügikoormus, eelkõige pärast nimetatud kuupäeva püütud kala pardale jätmise, ümberlaadimise, ümberpaigutamise ja lossimise, ning otsustab, millise kuupäevani on püükide ümberlaadimised, üleviimised ja lossimised ning lõplik deklareerimine lubatud.

3. Asjaomane liikmesriik avalikustab lõikes 2 osutatud otsuse ning sellest teatatakse viivitamatult komisjonile. See avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas (C-seeria) ja komisjoni avalikul veebisaidil. Alates kuupäevast, mil asjaomane liikmesriik avalikustas kõnealuse otsuse, tagavad liikmesriigid, et nende vetes ja nende territooriumil selle liikmesriigi lipu all sõitvad kalalaevad või laevade rühmad ei jäta pardale, laadi ümber, paiguta ümber ega lossi ühtegi asjaomast kala ega tee seda siis, kui nende pardal on asjakohased püügivahendid asjakohastes geograafilistes piirkondades.

4. Komisjon teeb vastavalt käesolevale artiklile saadud teatised liikmesriikidele elektrooniliselt kättesaadavaks.

Artikkel 36

Komisjoni kehtestatud püügikeeld

1. Kui komisjon avastab, et liikmesriik ei ole täitnud kohustust teatada igakuised andmed kalapüügivõimaluste kohta artikli 33 lõikes 2 sätestatud viisil, võib ta määrata kuupäeva, mil 80 % kõnealuse liikmesriigi kalapüügivõimalustest loetakse olevat ammendatud, ning ta võib määrata eeldatava kuupäeva, mil need kalapüügivõimalused loetakse olevat ammendatud.

2. Kui komisjon leiab artiklis 35 sätestatud teabe põhjal või omal algatusel, et ühendusele, liikmesriigile või liikmesriikide rühmale kättesaadavad kalapüügivõimalused loetakse olevat ammendatud, teavitab komisjon sellest asjaomaseid liikmesriike ning keelustab püügitegevuse antud püügitegevusega seotud vastava piirkonna, püügivahendite, kalavaru, kalavarude rühma või laevastiku jaoks.

Artikkel 37

Parandusmeetmed

1. Kui komisjon on keelanud kalapüügi liikmesriigile või liikmesriikide rühmale või ühendusele kättesaadavate kalapüügivõimaluste väidetava ammendamise tõttu ning selgub, et liikmesriik ei ole tegelikult oma kalapüügivõimalusi ammendanud, kohaldatakse käesolevat artiklit.

2. Kui enne kalapüügivõimaluste ammendumist püügikeelu saanud liikmesriigile tekitatud kahju ei ole korvatud, võetakse piirangust tulenevat kahju asjakohasel viisil korvavad meetmed artiklis 119 osutatud korras. Kõnealused meetmed võivad sisaldada mahaarvamisi rohkem püüdnud liikmesriigi kalapüügivõimalustest ning sellisel viisil maha arvatud püügikoguste asjakohast jaotamist liikmesriikide vahel, kes said püügikeelu enne oma kalapüügivõimaluste ammendamist.

3. Lõikes 2 osutatud mahaarvamisi ja nendest tulenevaid jaotamisi tehakse eelkõige neid kalaliike ja asjakohaseid geograafilisi piirkondi arvesse võttes, mille kohta on kehtestatud kalapüügivõimalused. Neid võib teha piirangu kehtestamise aasta või sellele järgneva aasta või aastate jooksul.

4. Käesoleva artikli kohaldamise ning eriti asjakohaste koguste määramise üksikasjalikud eeskirjad võetakse vastu artiklis 119 osutatud korras.

II PEATÜKK

Laevastiku haldamise kontroll

1. jagu

Püügivõimsus

Artikkel 38

Püügivõimsus

1. Liikmesriigid vastutavad vajaliku kontrolli tegemise eest, tagamaks et liikmesriigi väljastatud kalalaevatunnistustele vastav koguvõimsus kogumahutavuses ja kilovattides ei oleks mingil ajal suurem kui selle liikmesriigi maksimaalsed võimsustasemed, mis on kindlaks määratud vastavalt

a)	määruse (EÜ) nr 2371/2002 artiklile 13;

b)	määrusele (EÜ) nr 639/2004;

c)	määrusele (EÜ) nr 1438/2003 ja

d)	määrusele (EÜ) nr 2104/2004.

2. Üksikasjalikud eeskirjad käesoleva artikli kohaldamiseks ning eelkõige seoses

a)	kalalaevade registreerimisega;

b)	kalalaevade mootorivõimsuse kontrollimisega;

c)	kalalaevade mahutavuse kontrollimisega;

d)	püügivahendite liigi, arvu ja omaduste kontrollimisega

võib vastu võtta artiklis 119 osutatud korras.

3. Liikmesriigid teatavad komisjonile osana artiklis 118 osutatud aruandest kasutatud kontrollimeetodid ning käesoleva artikli lõikes 2 osutatud kontrollimise eest vastutavate asutuste nimed ja aadressid.

2. jagu

Mootorivõimsus

Artikkel 39

Mootorivõimsuse jälgimine

1. Keelatud on kalapüük kalalaevaga, mis on varustatud mootoriga, mille võimsus ületab kalalaevatunnistusel märgitud võimsust.

2. Liikmesriigid tagavad, et sertifitseeritud mootorivõimsust ei ületata. Liikmesriigid teatavad komisjonile osana artiklis 118 osutatud aruandest kontrollimeetmed, mida nad on võtnud sertifitseeritud mootorivõimsuse ületamise vältimiseks.

3. Liikmesriigid võivad mootorivõimsuse sertifitseerimisega kaasnevad kulud täielikult või osaliselt sisse nõuda kalalaevade käitajatelt.

Artikkel 40

Mootorivõimsuse sertifitseerimine

1. Liikmesriigid vastutavad ühenduse kalalaevade, mille peajõuseadme võimsus on suurem kui 120 kilovatti (kW) – välja arvatud üksnes seisevpüüniseid või tragimisvahendeid kasutavate kalalaevade, abilaevade ja üksnes vesiviljeluses kasutatavate laevade – mootorivõimuse sertifitseerimise ja mootori sertifikaadi väljastamise eest.

2. Lõikes 1 osutatud kalalaevade uue peajõuseadme, asenduspeajõuseadme ja tehniliselt muudetud peajõuseadme puhul sertifitseerivad liikmesriikide pädevad asutused ametlikult, et mootor ei suuda arendada suuremat maksimumvõimsust pideval töörežiimil, kui on määratud kalalaevatunnistusel. Selline tunnistus väljastatakse vaid juhul, kui mootor ei suuda arendada rohkem määratud mootori maksimumvõimsusest pideval töörežiimil.

3. Liikmesriikide pädevad ametiasutused võivad määrata mootorivõimsuse sertifitseerimise klassifikatsiooniühingutele või muudele käitajatele, kel on vajalik kompetentsus mootori võimsuse tehniliseks kontrolliks. Kõnealused klassifikatsiooniühingud või muud käitajad kinnitavad, et peajõuseade ei suuda ületada ametlikult määratud võimsust vaid juhul, kui ei ole mingit võimalust suurendada peajõuseadme talitlust üle sertifitseeritud võimsuse.

4. Keelatud on kasutada asjaomase liikmesriigi poolt ametlikult sertifitseerimata uut peajõuseadet, asenduspeajõuseadet ja tehniliselt muudetud peajõuseadet.

5. Käesolevat artiklit kohaldatakse selliste kalalaevade suhtes, mis on hõlmatud püügikoormuse reguleerimise korraga alates 1. jaanuarist 2012. Teiste kalalaevade suhtes kohaldatakse seda alates 1. jaanuarist 2013.

6. Käesoleva jao üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artiklis 119 sätestatud korras.

Artikkel 41

Mootorivõimsuse kontrollimine

1. Liikmesriigid teevad pärast riskianalüüsi andmete kontrolli vastavalt proovivõtukavale, mis on koostatud komisjoni poolt artiklis 119 osutatud korras vastu võetud metoodika alusel, et kontrollida mootorivõimsuse kooskõla, kasutades kogu haldusüksusele kättesaadavat teavet seoses asjaomase laeva tehniliste omadustega. Eelkõige kontrollivad liikmesriigid teavet, mis sisaldub

a)	laevaseiresüsteemi protokollides;

b)	püügipäevikus;

c)	mootorite põhjustatud õhusaaste vältimise rahvusvahelises (EIAPP) sertifikaadis, mis on mootori puhul välja antud kooskõlas MARPOLi 73/78 konventsiooni VI lisaga;

d)	klassifikatsioonitunnistuses, mille on väljastanud tunnustatud laeva inspektsiooni ja järelevalve organisatsioon direktiivi 94/57/EÜ tähenduses;

e)	proovisõidu tunnistuses;

f)	ühenduse kalalaevastiku registris ja

g)	kõikides muudes dokumentides, mis annavad asjakohast teavet laeva võimsuse või mõne muu asjaomase tehnilise omaduse kohta.

2. Kui pärast lõikes 1 osutatud andmete analüüsi selgub, et kalalaeva mootorivõimsus on suurem kui tema kalalaevatunnistusel määratud võimsus, jätkavad liikmesriigid mootorivõimsuse füüsilise kontrolliga.

III PEATÜKK

Mitmeaastaste kavade kontroll

Artikkel 42

Ümberlaadimine sadamas

1. Mitmeaastase kavaga hõlmatud ja kalapüügiga tegelevad kalalaevad ei tohi määratud sadamas või rannikuäärsetes paikades oma saaki mõne teise laeva pardale ümber laadida, kui saak ei ole kaalutud vastavalt artiklile 60.

2. Erandina lõikest 1 võivad kalalaevad määratud sadamates või rannikuäärsetes kohtades ümber laadida mitmeaastase kavaga hõlmatud pelaagilise püügi kaalumata saagi, tingimusel et vastuvõtva laeva pardal viibib kontrolliülesandega vaatleja või ametnik või et vastuvõtval laeval tehakse pärast ümberlaadimise lõpetamist ja enne lahkumist inspekteerimine. Vastuvõtva laeva kapten on kohustatud teavitama rannikuliikmesriigi pädevaid asutusi vastuvõtva laeva eeldatavast lahkumisest 24 tundi ette. Kontrolliülesandega vaatleja või ametniku määravad vastuvõtva laeva lipuliikmesriigi pädevad asutused. Kui vastuvõttev laev tegeleb enne või pärast sellise saagi saamist kalapüügiga, viibib vaatleja või ametnik laeva pardal vastuvõetud saagi lossimiseni. Vastuvõttev laev lossib vastuvõetud saagi selleks otstarbeks artikli 43 lõikes 4 sätestatud tingimuste kohaselt määratud liikmesriigi sadamas, kus saak kaalutakse vastavalt artiklitele 60 ja 61.

Artikkel 43

Kindlaksmääratud sadamad

1. Nõukogu võib mitmeaastase kava vastuvõtmisel otsustada mitmeaastase kavaga hõlmatud liikide eluskaalu suhtes kohaldatava lubatud piirkoguse üle, mille ületanud kalalaev on kohustatud lossima oma püügi määratud sadamas või rannikuäärses kohas.

2. Kui lossitakse lõikes 1 osutatud kala lubatud piirkogusest rohkem, tagab ühenduse kalalaeva kapten, et selline lossimine tehakse vaid ühenduses asuvas määratud sadamas või rannikuäärses kohas.

3. Kui mitmeaastast kava kohaldatakse piirkondliku kalandusorganisatsiooni raames, võib lossida või ümber laadida kõnealuse organisatsiooni lepinguosalise või koostööd tegeva mitteosalise sadamas vastavalt piirkondliku kalandusorganisatsiooni sätestatud eeskirjadele.

4. Iga liikmesriik määrab sadamad või rannikuäärsed kohad, kus toimub lõikes 2 osutatud lossimine.

5. Selleks et sadam või rannikuäärne koht oleks määratletud määratud sadamana, peavad olema täidetud järgmised tingimused:

a)	kehtestatud lossimis- või ümberlaadimisajad;

b)	kehtestatud lossimis- või ümberlaadimiskohad;

c)	kehtestatud inspekteerimis- ja järelevalvekord.

6. Kui sadam või rannikuäärne koht on nimetatud teatavate mitmeaastase kavaga hõlmatud liikide lossimise määratud sadamaks, võib seda kasutada mis tahes muude liikide lossimiseks.

7. Liikmesriigid vabastatakse lõike 5 punkti c täitmisest, kui vastavalt artiklile 46 vastu võetud riiklik kontrollimeetmete programm sisaldab kava, kuidas määratud sadamates viia läbi kontrolli, et tagada ametiasutuste kontrolliga samaväärset kontrolli. See kava tunnistatakse rahuldavaks, kui komisjon selle artiklis 119 osutatud korras heaks kiidab.

Artikkel 44

Mitmeaastase kavaga hõlmatud põhjalähedaste liikide saagi eraldi ladustamine

1. Ühenduse selliste kalalaevade pardal, mille kogupikkus on 12 meetrit või rohkem, hoitav mitmeaastase kavaga hõlmatud põhjalähedaste liikide kogu saak pannakse iga kalaliigi kaupa eraldi kastidesse, lahtritesse või konteineritesse, mis on eristatavad muudest kastidest, lahtritest või konteineritest.

2. Ühenduse kalalaevade kaptenid hoiavad mitmeaastase kavaga hõlmatud põhjalähedaste liikide saaki vastavalt lastiplaanile, milles on kirjeldatud eri liikide asukoht trümmides.

3. Ühenduse kalalaeva pardal ei tohi üheski kastis, lahtris või konteineris hoida mis tahes koguses mitmeaastase kavaga hõlmatud põhjalähedaste liikide saaki segamini mis tahes muude kalandustoodetega.

Artikkel 45

Kvootide reaalajas kasutamine

1. Kui mitmeaastase kavaga hõlmatud kalaliikide kogusaak on jõudnud riikliku kvoodi teatava künniseni, tuleb kalaliikide andmeid komisjonile sagedamini saata.

2. Nõukogu otsustab kohaldatava künnise ja lõikes 1 osutatud andmete edastamise sageduse üle.

Artikkel 46

Riiklikud kontrollimeetmete programmid

1. Liikmesriigid määratlevad iga mitmeaastase kava suhtes kohaldatava riikliku kontrollimeetmete programmi. Kõikidest riiklikest kontrollimeetmete programmidest teavitatakse komisjoni või need tehakse kättesaadavaks liikmesriikide veebisaidi turvalises osas vastavalt artikli 115 punktile a.

2. Liikmesriigid sätestavad inspekteerimise erikriteeriumid vastavalt I lisale. Need kriteeriumid määratletakse riskijuhtimise põhjal ja vaadatakse korrapäraselt läbi pärast saadud tulemuste analüüsi. Inspekteerimiskriteeriumid kujunevad järk-järgult, kuni I lisas määratud kriteeriumid on saavutatud.

IV PEATÜKK

Tehniliste meetmete kontroll

1. jagu

Püügivahendite kasutamine

Artikkel 47

Püügivahendid

Kalapüügil, mille käigus on lubatud kasutada vaid ühte liiki püügivahendeid, peavad kõik muud püügivahendid olema soritud ja stoovitud vastavalt järgmistele tingimustele selliselt, et neid ei saa hõlpsasti kasutada:

a)	võrgud, raskused ja muu sellelaadne varustus tuleb traallaudade, puksiir- ja haalamisköite ning -trosside küljest lahti võtta;

b)	tekil või teki kohale paigutatud võrgud on kindlalt soritud ja stoovitud;

c)	õngejadad on paigutatud madalamatele tekkidele.

Artikkel 48

Kaotatud püügivahendite tagasi toomine

1. Ühenduse kalalaeva pardal peab olema varustus kaotatud püügivahendite leidmiseks ja väljatoomiseks.

2. Püügivahendid või osa nendest kaotanud ühenduse kalalaeva kapten peab püüdma need võimalikult kiiresti tagasi tuua.

3. Kui kaotatud püügivahendit ei õnnestu tagasi tuua, teatab laeva kapten oma lipuliikmesriigi pädevale asutusele, kes seejärel teatab rannikuliikmesriigi pädevale asutusele 24 tunni jooksul järgmised andmed:

a)	kalalaeva pardatähis ja nimi;

b)	kaotatud püügivahendi liik;

c)	püügivahendi kaotamise aeg;

d)	püügivahendi kaotamise koht;

e)	püügivahendi tagasi toomiseks võetud meetmed.

4. Kui liikmesriigi asutuste leitud püügivahendi kaotamisest ei ole teatatud, võivad kõnealused asutused kulud sisse nõuda püügivahendi kaotanud kalalaeva kaptenilt.

5. Liikmesriik võib vabastada tema lipu all sõitvad alla 12meetrise kogupikkusega ühenduse kalalaevad lõikes 1 ette nähtud nõudest, kui nad

a)	tegutsevad üksnes lipuliikmesriigi territoriaalmeredel või

b)	ei viibi merel kunagi rohkem kui 24 tundi alates väljumisajast kuni sadamasse jõudmiseni.

Artikkel 49

Saagi koostis

1. Kui ühenduse kalalaeva pardal asuv saak on püütud ühe ja sama reisi ajal võrkudega, mis erinevad väikseima võrgusilma suuruse poolest, tuleb saagi liigiline koostis välja arvestada iga eri tingimustes püütud saagi osa kohta eraldi. Selleks tuleb kõik varem kasutatud võrgusilmasuuruse muutmised ning selliste muutmiste hetkel laeval asuva saagi liigiline koostis kanda püügipäevikusse.

2. Artikli 44 kohaldamist piiramata võetakse artiklis 119 osutatud korras vastu üksikasjalikud eeskirjad töödeldud kalandustoodete lastiplaani kohta, mis on koostatud vastavalt kalaliikidele ja näitab toodete hoidmise kohta lastiruumis.

2. jagu

Püügikeelualade kontroll

Artikkel 50

Püügikeelualade kontroll

1. Ühenduse kalalaevade ja kolmanda riigi kalalaevade püügitegevust nõukogu poolt püügikeelualaks kehtestatud kalastusvööndites kontrollib rannikuliikmesriigi kalapüügi seire keskus, millel on laeva püügikeelualasse sisenemise, läbisõitmise ja väljumise tuvastamise ning registreerimise süsteem.

2. Lisaks lõikele 1 kehtestab nõukogu kuupäeva, millest alates peab kalalaevade pardal olema töötav süsteem, mis hoiatab kaptenit püügikeelualasse sisenemisest ja sealt väljumisest.

3. Andmete edastamise sageduseks on vähemalt kord iga 30 minuti järel, kui kalalaev siseneb püügikeelualasse.

4. Läbisõit püügikeelualalt on lubatud kõikidele kalalaevadele, millel ei ole lubatud sellistes alades kala püüda, järgmistel tingimustel:

a)	kõik pardal hoitavad püügivahendid on läbisõidu ajal soritud ja stoovitud ning

b)	kiirus läbisõidu ajal ei ole väiksem kui kuus sõlme, välja arvatud vääramatu jõuga seotud juhtudel või ebasoodsate tingimuste korral. Sellistel juhtudel teavitab kapten viivitamata lipuliikmesriigi kalapüügi seire keskust, kes seejärel teavitab rannikuliikmesriigi pädevat asutust.

5. Käesolevat artiklit kohaldatakse ühenduse ja kolmandate riikide kalalaevade suhtes, mille kogupikkus on 12 meetrit või rohkem.

3. jagu

Püügipiirkondade reaalajas sulgemine

Artikkel 51

Üldsätted

1. Kui on saavutatud artiklis 119 osutatud korras määratletud konkreetse liigi või liikide rühma püügi piirmäära tase, suletakse asjaomane piirkond ajutiselt vastavaks kalapüügiks vastavalt käesolevale jaotisele.

2. Püügi piirmäära tase arvutatakse komisjoni poolt artiklis 119 osutatud korras vastu võetud proovivõtumetoodika alusel konkreetsete liikide või liikide rühma protsendina või kaaluna võrreldes asjaomase kalaliigi kogusega loomuse kogupüügist.

3. Üksikasjalikud eeskirjad käesoleva jao kohaldamiseks võidakse vastu võtta artiklis 119 osutatud korras.

Artikkel 52

Püügi piirmäära tase kahes loomuses

1. Kui püütud kogused ületavad kahes järjestikuses loomuses püügi piirmäära taseme, muudab kalalaev enne kalapüügi jätkamist püügipiirkonda vähemalt viie meremiili võrra või alla 12meetrise kogupikkusega kalalaevade puhul vähemalt kahe meremiili võrra eelmise loomuse asukohast ning teavitab viivitamatult rannikuliikmesriigi pädevaid asutusi.

2. Komisjon võib artiklis 119 osutatud korras omal algatusel või asjaomase liikmesriigi taotlusel muuta lõikes 1 osutatud vahemaid.

Artikkel 53

Püügipiirkonna reaalajas sulgemine liikmesriikide poolt

1. Kui ametnik, kontrolliülesandega vaatleja või teadusuuringute tegija tuvastab, et on saavutatud püügi piirmäära tase, teavitab rannikuliikmesriigi või ühiskasutuskava raames ühistegevuses osaleva liikmesriigi ametnik või kontrolliülesandega vaatleja viivitamata rannikuliikmesriigi pädevaid asutusi.

2. Vastavalt lõikele 1 saadud teabe põhjal teeb rannikuliikmesriik viivitamata otsuse asjaomase püügipiirkonna reaalajas sulgemise kohta. Samuti võib ta otsuse tegemisel kasutada vastavalt artiklile 52 saadud või mis tahes muud kättesaadavat teavet. Reaalajas sulgemise otsuses määratakse täpselt mõjualuse või mõjustatud püügipiirkonna geograafiline ala, sulgemise kestus ning antud piirkonnas püügikeelu ajal kalapüüki reguleerivad tingimused.

3. Kui lõikes 2 osutatud piirkond kuulub mitme jurisdiktsiooni alla, teavitavad asjaomased liikmesriigid viivitamata naabrist rannikuliikmesriiki tulemustest ja sulgemisotsusest. Naabrist rannikuliikmesriik sulgeb viivitamata oma osa kõnealusest piirkonnast.

4. Lõikes 2 osutatud reaalajas sulgemine ei tohi olla diskrimineeriv ja seda kohaldatakse üksnes nende kalalaevade suhtes, mis on varustatud asjaomase liigi püügiks vajalike seadmetega ja/või millel on püügiluba asjaomastes püügipiirkondades püügiks.

5. Rannikuliikmesriik teavitab reaalajas sulgemise kehtestamisest viivitamatult komisjoni, kõiki liikmesriike ning kolmandaid riike, kelle kalalaevadel on lubatud asjaomases piirkonnas tegutseda.

6. Komisjon võib nõuda liikmesriigilt igal ajal reaalajas sulgemise viivitamata tühistamist või muutmist, kui asjaomane liikmesriik ei ole esitanud piisavat teavet selle kohta, et püügi piirmäära tase on vastavalt artiklile 51 saavutatud.

7. Lõikes 2 osutatud püügitegevus keelustatakse reaalajas sulgemise otsuses määratud viisil.

Artikkel 54

Komisjonipoolne reaalajas sulgemine

1. Teabe põhjal, mis näitab püügi piirmäära tasemeni jõudmist, võib komisjon otsustada mõne piirkonna ajutiselt sulgeda, kui rannikuliikmesriik ei ole ise sellist sulgemist kehtestanud.

2. Komisjon teavitab viivitamatult kõiki liikmesriike ja kolmandaid riike, kelle kalalaevad suletud piirkonnas tegutsevad, ning teeb viivitamatult oma ametlikul veebisaidil kättesaadavaks kaardi ajutiselt suletud piirkonna koordinaatidega, täpsustades sulgemise kestuse ning kõnealuse konkreetse püügipiirkonna suhtes kehtestatud tingimused.

V PEATÜKK

Harrastuskalapüügi kontroll

Artikkel 55

Harrastuskalapüük

1. Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil ja ühenduse vetes teostatav harrastuskalapüük oleks kooskõlas ühise kalanduspoliitika eesmärkide ja eeskirjadega.

2. Harrastuskalapüügi käigus püütud saagi turustamine on keelatud.

3. Ilma et see piiraks määruse (EÜ) nr 199/2008 kohaldamist, teevad liikmesriigid proovivõtukava alusel taastamiskavadega hõlmatud selliste kalavarude püügi seiret, mis püütakse nende lipu all sõitvate ja kolmandate riikide laevade harrastuskalapüügi käigus kõnealuste liikmesriikide suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes. See ei hõlma püüki kaldalt.

4. Kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) hindab lõikes 3 osutatud harrastuskalapüügi bioloogilist mõju. Kui leitakse, et harrastuskalapüük avaldab märkimisväärset mõju, võib nõukogu teha asutamislepingu artiklis 37 osutatud korras otsuse kohaldada lõikes 3 osutatud harrastuskalapüügi suhtes majandamise erimeetmeid, näiteks kalapüügilubade ja püügiaruannete nõuet.

5. Käesoleva artikli üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artiklis 119 sätestatud korras.

V JAOTIS

TURUSTAMISE KONTROLL

I PEATÜKK

Üldsätted

Artikkel 56

Turustamise kontrolli põhimõtted

1. Iga liikmesriik vastutab oma territooriumil ühise kalanduspoliitika eeskirjade kohaldamise kontrolli eest kalandus- ja vesiviljelustoodete turustamise igal etapil esmamüügist jaemüügini, sealhulgas transport.

2. Kui ühenduse õigusaktides on konkreetsele liigile kinnitatud alammõõt, peavad ostmise, müümise, ladustamise või transportimise eest vastutavad käitajad suutma tõestada toodete asjakohase geograafilise piirkonna päritolu.

3. Liikmesriigid tagavad, et kõigist püügist või saagikogumisest saadud kalandus- ja vesiviljelustoodetest koostatakse enne esmamüüki partiid.

4. Tootjaorganisatsioon, mille liige on kalalaeva käitaja, või registreeritud ostja võib enne esmamüüki koostada mitme kalalaeva poolt samast majandamispiirkonnast püütud ühe kalaliigi alla 30 kg kogustest partiid. Tootjaorganisatsioon ja registreeritud ostja säilitavad vähemalt kolm aastat arvestust selliste partiide päritolu kohta, mille koostamisel on kasutatud mitme kalalaeva saaki.

Artikkel 57

Ühised turustusnormid

1. Liikmesriigid tagavad, et tooteid, mille suhtes kehtivad ühised turustusnormid, pannakse esmamüügiks välja, pakutakse esmamüügiks, müüakse või turustatakse muul viisil vaid juhul, kui need vastavad kõnealustele normidele.

2. Vastavalt määrusele (EÜ) nr 104/2000 peavad turult kõrvaldatud tooted vastama ühistele turustusnormidele, eelkõige värskuse kategooriatele.

3. Kalandus- ja vesiviljelustoodete partiide ostmise, müümise, ladustamise või transportimise eest vastutavad käitajad peavad suutma tõendada, et need tooted vastavad igal etapil kõnealustele minimaalsetele turustusnormidele.

Artikkel 58

Jälgitavus

1. Ilma et see piiraks määruse (EÜ) nr 178/2002 kohaldamist, peavad kõik kalandus- ja vesiviljelustoodete partiid olema jälgitavad kõikidel tootmis-, töötlemis- ja levitamisetappidel alates püügist või saagikoristusest kuni jaemüügini.

2. Kalandus- ja vesiviljelustooted, mis viiakse või tõenäoliselt viiakse ühenduse turule, peavad olema nõuetekohaselt märgistatud iga partii jälgitavuse tagamiseks.

3. Kalandus- ja vesiviljelustoodete partiisid võib pärast esmamüüki ühendada või mitmeks jagada ainult juhul, kui neid on võimalik tagantjärele jälgida kuni püügi või saagikoristuseni.

4. Liikmesriigid tagavad, et käitajad kasutavad süsteeme ja menetlusi, mis võimaldavad kindlaks määrata kõik käitajad, kellelt nad on saanud kalandus- ja vesiviljelustoodete partiisid ja kellele nad on nimetatud tooteid tarninud. Kõnealune teave tuleb pädevatele asutustele taotluse korral kättesaadavaks teha.

5. Kõikide kalandus- ja vesiviljelustoodete partiide puhul tuleb esitada vähemalt järgmine märgistus ja teave:

a)	iga partii identifitseerimisnumber;

b)	kalalaeva pardatähis ja nimi või vesiviljelustootmisüksuse nimi;

c)	iga liigi FAO kindlaksmääratud kolmetäheline kood;

d)	saagi saamise või tootmise kuupäev;

e)	iga liigi kogus kilogrammides, väljendatuna netokaalus, või vajaduse korral isendite arv;

f)	tarnijate nimi ja aadress;

g)	määruse (EÜ) nr 2065/2001 artikliga 8 ette nähtud teave tarbijatele: tootenimetus, teaduslik nimi, asjakohane geograafiline piirkond ja tootmismeetod;

h)	kas kalandustooteid on eelnevalt külmutatud.

6. Liikmesriigid tagavad, et lõike 5 punktides g ja h nimetatud teave on tarbijatele kättesaadav jaemüügi etapil.

7. Lõike 5 punktides a–f esitatud teabenõue ei kehti kalandus- ja vesiviljelustoodete suhtes, mis on imporditud ühendusse koos vastavalt nõukogu määrusele (EÜ) nr 1005/2008 esitatud püügisertifikaatidega.

8. Liikmesriik võib vabastada käesolevas artiklis sätestatud nõuetest vahetult kalalaevadelt tarbijatele müüdavad väikesed tootekogused, tingimusel et nende ostuväärtus ei ületa 50 eurot päevas. Selle künnise mis tahes muudatused võetakse vastu artiklis 119 sätestatud korras.

9. Üksikasjalikud eeskirjad käesoleva artikli kohaldamiseks võetakse vastu artiklis 119 osutatud korras.

II PEATÜKK

Lossimisjärgne tegevus

Artikkel 59

Kalandustoodete esmamüük

1. Liikmesriigid tagavad, et kõikide kalandustoodete esmaturustus toimub või need registreeritakse enampakkumiskeskuses registreeritud ostjatele või tootjaorganisatsioonidele.

2. Ostja, kes ostab kalandustooteid kalalaeval toimuvalt esmamüügilt, peab olema registreeritud selle liikmesriigi ametiasutustes, kus esmamüük toimub. Registreerimiseks identifitseeritakse iga ostja riiklikes andmebaasides oleva käibemaksukohustuslasena registreerimise numbri, maksuviitenumbri või muu kordumatu tunnuse järgi.

3. Kui kalatoodete kogus on kuni 30 kg ja neid ei viida pärast ostmist turule, vaid kasutatakse üksnes oma tarbeks, tehakse ostjale erand käesoleva artikli nõuetest. Selle künnise mis tahes muudatused võetakse vastu artiklis 119 sätestatud korras.

Artikkel 60

Kalandustoodete kaalumine

1. Liikmesriik tagab, et kõik kalandustooted kaalutakse pädevate asutuste poolt tunnustatud kaalumissüsteemidega, välja arvatud juhul, kui liikmesriik on võtnud vastu proovivõtukava, mille komisjon on heaks kiitnud ning mis põhineb komisjoni poolt artiklis 119 osutatud korras vastu võetud riskipõhisel metoodikal.

2. Ilma et see piiraks erisätete kohaldamist, kaalutakse kalandustooted lossimisel enne nende hoidlas hoidmist, transportimist või müüki.

3. Erandina lõikest 2 võib liikmesriik lubada kaaluda kalandustooteid sellise kalalaeva pardal, mille suhtes kehtib lõikes 1 nimetatud proovivõtukava.

4. Registreeritud ostjad, registreeritud enampakkumiste korraldajad või muud liikmesriigis lossitud kalandustoodete esmaturustuse eest vastutavad asutused või isikud vastutavad kaalumise täpsuse eest, välja arvatud juhul, kui vastavalt lõikele 3 toimub kaalumine kalalaeva pardal, millisel juhul vastutab selle eest laeva kapten.

5. Kaalumisel saadud näit märgitakse lossimisdeklaratsiooni, veodokumenti, müügiteatisesse ja vastuvõtudeklaratsiooni.

6. Liikmesriigi pädevad asutused võivad nõuda, et kõik kalandustoodete kogused, mida esmakordselt lossitakse selles liikmesriigis, kaalutakse enne lossimiskohast edasi transportimist ametnike juuresolekul.

7. Kaalumise riskipõhise meetodi ja korra üksikasjalikud eeskirjad kehtestatakse artiklis 119 osutatud korras.

Artikkel 61

Kalandustoodete kaalumine pärast lossimiskohast transportimist

1. Erandina artikli 60 lõikest 2 võivad liikmesriigid lubada kalandustoodete kaalumist pärast lossimiskohast transportimist juhul, kui need transporditakse sihtkohta asjaomase liikmesriigi territooriumil ning kui kõnealune liikmesriik on komisjoni poolt artiklis 119 osutatud korras vastu võetud riskipõhise metoodika põhjal võtnud vastu kontrollikava, mille komisjon on heaks kiitnud.

2. Erandina lõikest 1 võivad selle liikmesriigi pädevad asutused, kus kalandustooted lossitakse, lubada enne kaalumist selliste toodete transportimist registreeritud ostjatele, registreeritud enampakkumiste korraldajatele või muudele kalandustoodete esmaturustuse eest vastutavatele asutustele või isikutele teises liikmesriigis. Sellise loa suhtes, kus kohaldatakse asjaomaste liikmesriikide vahelist artiklis 94 osutatud kontrolliprogrammi, mille komisjon on heaks kiitnud ning mis põhineb komisjoni poolt artiklis 119 osutatud korras vastu võetud riskipõhisel metoodikal.

Artikkel 62

Müügiteatiste täitmine ja esitamine

1. Liikmesriikide volitatud registreeritud ostjad, registreeritud enampakkumiste korraldajad või muud liikmesriigis lossitud kalandustoodete esmaturustuse eest vastutavad asutused või isikud, kelle kalandustoodete esmamüügi aastakäive on alla 200 000 euro, esitavad võimalusel elektrooniliselt 48 tunni jooksul pärast esmamüüki müügiteatise pädevatele asutustele selles liikmesriigis, kelle territooriumil esmamüük toimub. Müügiteatise täpsuse eest vastutavad kõnealused ostjad, enampakkumiste korraldajad, asutused või isikud.

2. Liikmesriik võib kohustada või volitada registreeritud ostjaid, registreeritud enampakkumiste korraldajaid või teisi liikmesriigi volitatud asutusi või isikuid, kelle kalandustoodete esmamüügi aastakäive on alla 200 000 euro, elektrooniliselt registreerima ja edastama artikli 64 lõikes 1osutatud teavet.

3. Kui liikmesriik, kelle territooriumil esmamüük toimub, ei ole kala lossinud kalalaeva lipuliikmesriik, peab ta tagama, et müügiteatise koopia edastatakse, võimaluse korral elektrooniliselt, asjaomase teabe saamisel lipuliikmesriigi pädevatele asutustele.

4. Kui kalandustoodete esmaturustus ei toimu selles liikmesriigis, kus tooted lossiti, peab esmaturustuse kontrolli eest vastutav liikmesriik tagama, et pärast müügiteatise saamist edastatakse selle koopia, võimaluse korral elektrooniliselt, asjaomaste toodete lossimise kontrolli eest vastutavatele pädevatele ametiasutustele ning kalalaeva lipuliikmesriigi pädevatele ametiasutustele.

5. Kui lossitakse väljaspool ühendust ja esmamüük toimub kolmandas riigis, peab kalalaeva kapten või tema esindaja edastama võimaluse korral elektrooniliselt müügiteatise koopia või samal tasemel teavet sisaldava mis tahes võrdväärse dokumendi lipuliikmesriigi pädevale asutusele 48 tunni jooksul pärast esmamüüki.

6. Kui müügiteatis ei vasta arvele või seda asendavale dokumendile, nagu osutatud nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) (25) artiklites 218 ja 219, peavad asjaomased liikmesriigid võtma vastu vajalikud sätted tagamaks, et teave hinna kohta, millest on välja jäetud tasu kauba ostjale kättetoimetamise eest, on arvel näidatud hinnaga samane. Liikmesriigid võtavad vastu vajalikud sätted tagamaks, et teave hinna kohta, millest on välja jäetud tasu kauba ostjale kättetoimetamise eest, on arvel näidatud hinnaga samane.

Artikkel 63

Müügiteatiste elektrooniline täitmine ja edastamine

1. Liikmesriikide volitatud registreeritud ostjad, registreeritud enampakkumiste korraldajad või muud asutused või isikud, kelle kalandustoodete esmamüügi aastakäive on 200 000 eurot või rohkem, registreerivad elektrooniliselt artikli 64 lõikes 1 osutatud teabe ning saadavad selle elektrooniliselt 24 tunni jooksul pärast esmamüüki pädevatele asutustele selles liikmesriigis, kelle territooriumil esmamüük toimub.

2. Liikmesriigid esitavad samamoodi elektrooniliselt artikli 62 lõigetes 3 ja 4 osutatud müügiteatist käsitleva teabe.

Artikkel 64

Müügiteatise sisu

1. Artiklites 62 ja 63 osutatud müügiteatised peavad sisaldama järgmisi andmeid:

a)	asjaomased tooted lossinud kalalaeva pardatähis ja nimi;

b)	sadam ja lossimise kuupäev;

c)	kalalaeva käitaja või kapteni nimi ning müüja nimi, kui see on erinev;

d)	ostja nimi ja käibemaksukohustuslase number, maksuviitenumber või muu kordumatu tunnus;

e)	iga liigi FAO kolmetäheline kood ning asjakohane geograafiline piirkond, kust saak saadi;

f)	iga liigi kogus toote massina kilogrammides, toote esitamise viisi lõikes, või vajaduse korral isendite arv;

g)	vajaduse korral kõigi selliste toodete individuaalne suurus või kaal, sort, esitamise viis ja värskusaste, mille suhtes kehtivad turustusnormid;

h)	vajaduse korral turult kõrvaldatud toodete sihtkoht (ülekanne, kasutamine loomasöödaks, loomasööda tootmiseks, söödaks või toiduks mittekasutatavatel eesmärkidel);

i)	müügikoht ja -kuupäev;

j)	võimaluse korral arve ning vajaduse korral müügilepingu viitenumber ja kuupäev;

k)	vajaduse korral viide artiklis 66 osutatud ülevõtmisdeklaratsioonile või artiklis 68 osutatud veodokumendile;

hind.

2. Käesoleva artikli üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artiklis 119 sätestatud korras.

Artikkel 65

Erandid müügiteatise nõuetest

1. Komisjon võib artiklis 119 osutatud korras teha erandi liikmesriigi pädevatele asutustele või muudele liikmesriigi volitatud asutustele müügiteatise esitamise kohustusest seoses kalandustoodetega, mis on lossitud ühenduse teatavat liiki kalalaevadelt kogupikkusega alla 10 meetri, või seoses lossitud kalandustoodete kogustega, mille eluskaal ei ületa kalaliikide lõikes 50 kg. Selliseid erandeid võib teha ainult juhtudel, kui kõnealuses liikmesriigis on sisse seatud nõuetekohane proovivõtusüsteem vastavalt artiklitele 16 ja 25.

2. Kui ostetud toodete kogus on kuni 30 kg ja neid ei viida pärast ostmist turule, vaid kasutatakse üksnes oma tarbeks, tehakse ostjale erand artiklite 62, 63 ja 64 sätetest. Selle künnise mis tahes muudatused võetakse vastu artiklis 119 sätestatud korras.

Artikkel 66

Ülevõtmisdeklaratsioon

1. Ilma et see piiraks mitmeaastastes kavades sisalduvate erisätete kohaldamist, esitavad registreeritud ostjad, registreeritud enampakkumiste korraldajad või muud liikmesriigis lossitud kalandustoodete esmaturustuse eest vastutavad asutused või isikud, kelle kalandustoodete esmamüügi aastakäive on alla 200 000 euro, 48 tunni jooksul pärast lossimist ülevõtmisdeklaratsiooni pädevatele asutustele selles liikmesriigis, kus ülevõtmine toimub, kui tooted on ette nähtud müügiks hilisemas etapis. Sellised ostjad, enampakkumiste korraldajad või muud asutused või isikud vastutavad ülevõtmisdeklaratsiooni edastamise ja selle täpsuse eest.

2. Kui liikmesriik, kus ülevõtmine toimub, ei ole kala lossinud kalalaeva lipuliikmesriik, peab ta tagama, et ülevõtmisdeklaratsiooni koopia edastatakse asjaomase teabe saamisel lipuliikmesriigi pädevatele asutustele, võimaluse korral elektrooniliselt.

3. Lõikes 1 osutatud ülevõtmisdeklaratsioon peab sisaldama vähemalt järgmisi andmeid:

a)	tooted lossinud kalalaeva pardatähis ja nimi;

b)	sadam ja lossimise kuupäev;

c)	laeva käitaja või kapteni nimi;

d)	iga liigi FAO kolmetäheline kood ning asjakohane geograafiline piirkond, kust saak saadi;

e)	iga ladustatud liigi kogus toote massina kilogrammides, toote esitamise viisi lõikes, või vajaduse korral isendite arv;

f)	nende rajatiste nimi ja aadress, kus tooted ladustatakse;

g)	vajaduse korral viide artiklis 68 täpsustatud veodokumendile.

Artikkel 67

Ülevõtmisdeklaratsiooni elektrooniline täitmine ja edastamine

1. Ilma et see piiraks mitmeaastastes kavades sisalduvate erisätete kohaldamist, registreerivad registreeritud ostjad, registreeritud enampakkumiste korraldajad või muud liikmesriigis lossitud kalandustoodete esmaturustuse eest vastutavad asutused või isikud, kelle kalandustoodete esmamüügi aastakäive on 200 000 eurot või rohkem, elektrooniliselt artiklis 66 osutatud teabe ning saadavad selle elektrooniliselt 24 tunni jooksul pädevatele asutustele selles liikmesriigis, kus ülevõtmine toimub, kui tooted on ette nähtud müügiks hilisemas etapis.

2. Liikmesriigid esitavad elektrooniliselt artikli 66 lõikes 2 osutatud ülevõtmisdeklaratsiooni käsitleva teabe.

Artikkel 68

Veodokumendi täitmine ja esitamine

1. Ühenduses lossitud kas töötlemata või laeva pardal töödeldud ning lossimis- või importimiskohast mujale veetavate kalandustoodetega, mille kohta ei ole esitatud artiklite 62, 63, 66 ja 67 kohast müügiteatist ega ülevõtmisdeklaratsiooni, peab kuni esmamüügini kaasas olema vedaja koostatud dokument. Vedaja edastab veodokumendi 48 tunni jooksul pärast pealelaadimist selle liikmesriigi pädevatele asutustele või selle liikmesriigi volitatud teistele asutustele, mille territooriumil lossimine toimus.

2. Vedaja vabastatakse kalandustoodetega kaasas oleva veodokumendi omamise kohustusest, kui veodokument on enne veo algust edastatud elektrooniliselt lipuliikmesriigi pädevatele asutustele, kes juhul, kui tooted transporditakse teise liikmesriiki kui lossimisliikmesriik, edastab veodokumendi kohe pärast saamist selle liikmesriigi pädevatele asutustele, kelle territooriumil toimub deklaratsiooni kohaselt esmaturustamine.

3. Kui tooted transporditakse teise liikmesriiki kui lossimisliikmesriik, edastab vedaja 48 tunni jooksul pärast kalandustoodete pealelaadimist veodokumendi koopia ka selle liikmesriigi pädevatele asutustele, kelle territooriumil toimub deklaratsiooni kohaselt esmaturustamine. Esmaturustuse liikmesriik võib sellega seoses nõuda lossimisliikmesriigilt lisateavet.

4. Kõnealuse veodokumendi täpsuse eest vastutab vedaja.

5. Veodokumendil märgitakse järgmised andmed:

a)	saadetise (saadetiste) sihtkoht ning veovahendi identifitseerimistunnused;

b)	tooted lossinud kalalaeva pardatähis ja nimi;

c)	iga liigi FAO kolmetäheline kood ning asjakohane geograafiline piirkond, kust saak saadi;

d)	iga transporditud liigi kogus toote massina kilogrammides, toote esitamise viisi lõikes, või vajaduse korral isendite arv;

e)	kaubasaaja(te) nimi/nimed ja aadress/aadressid;

f)	laadimise koht ja kuupäev.

6. Liikmesriikide pädevad asutused võivad teha erandeid lõikega 1 ette nähtud kohustusest, kui kalandustooteid transporditakse sadamaalal või kuni 20 km kaugusele lossimiskohast.

7. Kui müügiteatises müüduna deklareeritud kalandustooted transporditakse mujale kui lossimiskohta, peab vedaja suutma müügitehingu toimumist dokumendiga tõendada.

8. Vedaja vabastatakse käesolevas artiklis sätestatud nõudest, kui veodokument asendatakse artikliga 23 ette nähtud lossimisdeklaratsiooni koopiaga, mis käsitleb transporditavaid koguseid või samal tasemel teavet sisaldava mis tahes võrdväärse dokumendiga.

III PEATÜKK

Tootjaorganisatsioonid ning hinnakorraldus ja sekkumiskord

Artikkel 69

Tootjaorganisatsioonide seire

1. Vastavalt määruse (EÜ) nr 104/2000 artikli 6 lõikele 1 kontrollivad liikmesriigid korrapäraselt, kas

a)	tootjaorganisatsioonid vastavad tunnustamise tingimustele;

b)	tootjaorganisatsiooni tunnustus tühistatakse, kui määruse (EÜ) nr 104/2000 artikliga 5 ette nähtud tingimusi enam ei täideta või kui tunnustus on saadud valeteabe põhjal;

c)	tunnustus tühistatakse viivitamata tagasiulatuvalt, kui organisatsioon on tunnustuse saanud või seda kasutanud pettuse teel.

2. Määruse (EÜ) nr 104/2000 artiklis 5 ning artikli 6 lõike 1 punktis b kehtestatud tootjaorganisatsioone käsitlevate eeskirjade järgimise tagamiseks komisjon kontrollib ja võib sellise kontrollimise tulemusena nõuda liikmesriikidelt vajaduse korral tunnustuse tühistamist.

3. Iga liikmesriik teeb asjakohase kontrolli tagamaks, et iga tootjaorganisatsioon täidaks asjaomase kalandusaasta jaoks rakenduskavas sätestatud kohustusi, nagu on osutatud määruses (EÜ) nr 2508/2000, ja kohaldab nende kohustuste täitmatajätmise korral määruse (EÜ) nr 104/2000 artikli 9 lõikes 3 sätestatud karistusi.

Artikkel 70

Hinnakorralduse ja sekkumiskorra seire

Liikmesriigid teevad igasuguseid kontrolle seoses hinnakorralduse ja sekkumiskorraga, eelkõige seoses

a)	muuks otstarbeks kui inimtoiduks ette nähtud toodete kõrvaldamisega turult;

b)	ülekandetoimingutega turult kõrvaldatud toodete stabiliseerimiseks, ladustamiseks ja/või töötlemiseks;

c)	merel külmutatud toodete eraladustusega;

d)	hüvitisega töötlemiseks ette nähtud tuunikala puhul.

VI JAOTIS

JÄRELEVALVE

Artikkel 71

Liikmesriikide poolt laevade märkamine merel ja tuvastamine

1. Liikmesriigid teevad järelevalvet nende jurisdiktsiooni või suveräänsete õiguste alla kuuluvates ühenduse vetes, tuginedes

a)	kalalaevade märkamisele inspektsioonilaevade või järelevalve õhusõidukite poolt;

b)	laevaseiresüsteemile, millele on osutatud artiklis 9, või

c)	mis tahes muudele avastamis- ja tuvastamismeetoditele.

2. Kui märkamine või tuvastus ei vasta liikmesriigile kättesaadavale muule teabele, teeb ta mis tahes uurimised, mis võivad olla vajalikud asjakohaste järelmeetmete kindlaksmääramiseks.

3. Kui märkamine või tuvastus viitab mõne teise liikmesriigi või kolmanda riigi kalalaevale ning teave ei vasta rannikuliikmesriigile kättesaadavale mis tahes muule teabele ning kui kõnealusel rannikuliikmesriigil ei ole õigust võtta täiendavaid meetmeid, registreerib ta oma uurimistulemused järelevalvearuandes ning edastab kõnealuse aruande võimaluse korral elektrooniliselt viivitamatult lipuliikmesriigile või asjaomastele kolmandatele riikidele. Kolmanda riigi laeva puhul saadetakse järelevalvearuanne ka komisjonile või selle määratud asutusele.

4. Kui liikmesriigi ametnik märkab või tuvastab kalalaeva, mis on seotud tegevusega, mida võib pidada ühise kalanduspoliitika eeskirjade eiramiseks, väljastab ta viivitamatult järelevalvearuande ning saadab selle oma pädevatele asutustele.

5. Järelevalvearuande sisu määratakse kindlaks artiklis 119 osutatud korras.

Artikkel 72

Märkamise ja tuvastamisega seotud teabe korral võetavad meetmed

1. Liikmesriigid võtavad teiselt liikmesriigilt järelevalvearuande kättesaamise järel viivitamatuid meetmeid ning teevad täiendava uurimise, mis võimaldab neil määrata kindlaks asjakohased järelmeetmed.

2. Teised liikmesriigid peale asjaomase lipuliikmesriigi kontrollivad, kas aruannetes käsitletavad märgatud laevad on tegutsenud nende jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes või kas nende territooriumile on lossitud või imporditud nimetatud laevadelt pärit kalandustooteid, ning uurivad, kas need laevad on senini järginud asjaomaseid kaitse- ja majandamismeetmeid.

3. Komisjon või selle määratud asutus või, kui see on asjakohane, lipuliikmesriik ja teised liikmesriigid, uurivad ka märgatud laevadega seonduvat nõuetekohaselt dokumenteeritud teavet, mida esitavad üksikisikud, kodanikuühiskonna organisatsioonid, sealhulgas keskkonnaorganisatsioonid, ning kalandusvaldkonna või kalakaubanduse sidusrühmade esindajad.

Artikkel 73

Kontrolliülesandega vaatlejad

1. Kui nõukogu kehtestab ühenduse kontrolli- ja vaatluskava, kontrollivad laevade pardal asuvad kontrolliülesandega vaatlejad kõnealuse kalalaeva poolt ühise kalanduspoliitika eeskirjade täitmist. Nad rakendavad kõiki vaatluskavaga ette nähtud tööülesandeid ning eelkõige kontrollivad laeva püügitegevust ja asjaomaseid dokumente ning registreerivad need.

2. Kontrolliülesandega vaatlejad on oma tööülesanneteks kvalifitseeritud. Nad on kalalaeva omanikust ja kaptenist ning igast laevapere liikmest sõltumatud. Neil ei ole käitajaga mingeid majanduslikke sidemeid.

3. Kontrolliülesandega vaatlejad tagavad nii palju kui võimalik, et nende kohalolek kalalaevade pardal ei takista laeva püügitegevust ja tavapäraseid toiminguid, ega sekku nendesse.

4. Kui kontrolliülesandega vaatleja märkab tõsist rikkumist, teatab ta sellest viivitamatult lipuliikmesriigi pädevatele asutustele.

5. Kontrolliülesandega vaatlejad koostavad vaatlusaruande, võimaluse korral elektrooniliselt, ning edastavad selle vajaduse korral pardal olevate elektrooniliste edastusvahendite abil oma pädevatele ametiasutustele ja lipuliikmesriigi pädevatele ametiasutustele. Liikmesriigid sisestavad aruande artiklis 78 osutatud andmebaasi.

6. Kui vaatlusaruandes on näidatud, et vaatlusalune laev on tegelenud kalapüügiga, mis on vastuolus ühenduse kalanduspoliitika eeskirjaga, võtavad lõikes 4 osutatud ametiasutused kõik asjakohased meetmed asja uurimiseks.

7. Ühenduse kalalaevade kaptenid tagavad määratud kontrolliülesandega vaatlejatele sobivad majutustingimused, hõlbustavad nende tööd ning väldivad nende tööülesannete täitmisse sekkumist. Ühenduse kalalaevade kaptenid tagavad kontrolliülesandega vaatlejatele ka juurdepääsu asjakohastele laeva osadele, sealhulgas püügile ning laeva dokumentidele, sealhulgas elektroonilistele failidele.

8. Kõik kontrolliülesandega vaatlejate käesolevas artiklis sätestatud tegevusest tulenevad kulud kannavad lipuliikmesriigid. Liikmesriigid võivad kõnealused kulud täielikult või osaliselt sisse nõuda nende lipu all sõitvate asjaomase kalapüügiga seotud kalalaevade käitajatelt.

9. Üksikasjalikud eeskirjad käesoleva artikli kohaldamiseks võib vastu võtta artiklis 119 osutatud korras.

VII JAOTIS

INSPEKTSIOON JA MENETLUSED

I PEATÜKK

Üldsätted

Artikkel 74

Inspektsioonide tegemine

1. Liikmesriigid koostavad ning hoiavad ajakohasena nimekirja ametnikest, kes vastutavad inspektsioonide tegemise eest.

2. Ametnikud täidavad oma tööülesandeid vastavuses ühenduse õigusega. Nad korraldavad inspektsioone mittediskrimineerival viisil merel, sadamates, transportimisel, töötlemisrajatistes ning kalandustoodete turustamise ajal.

3. Eelkõige kontrollivad ametnikud

a)	pardal hoitava, ladustatava, transporditava, töödeldava või turustatava püügi õiguspärasust ning sellega seotud dokumentide või elektrooniliselt edastatud teabe täpsust;

b)	sihtkalaliigi ning pardal hoitava püügi jaoks kasutatud püügivahendite õiguspärasust;

c)	vajaduse korral lastiplaani ning kalaliikide eraldi hoidmist;

d)	püüniste märgistamist ja

e)	artiklis 40 osutatud teavet mootori kohta.

4. Ametnikud võivad kontrollida kõiki asjakohaseid alasid, tekke ja ruume. Samuti võivad nad kontrollida töödeldud või töötlemata saaki, võrke või muid püügivahendeid, varustust, kalu või kalandustooteid sisaldavaid konteinereid ja pakendeid ning kõiki asjaomaseid dokumente või elektrooniliselt edastatud teavet, mida nad peavad vajalikuks ühise kalanduspoliitika eeskirjadega vastavuses kontrollida. Nad võivad lisaks küsitleda isikuid, kellel arvatakse olevat teavet inspektsiooniga seotud küsimuste kohta.

5. Ametnikud teevad inspektsioonid selliselt, et laeva või transpordivahendi tegevust ning saagi ladustamist, töötlemist ja turustamist häiritakse või segatakse võimalikult vähe. Nad peavad nii palju kui võimalik vältima saagi mis tahes halvenemist inspektsiooni ajal.

6. Käesoleva artikli kohaldamise ning eriti inspektsiooni metoodika ja korraldamise üksikasjalikud eeskirjad võetakse vastu artiklis 119 osutatud korras.

Artikkel 75

Käitaja ülesanded

1. Käitaja hõlbustab turvalist juurdepääsu laevale, transpordivahendile või ruumile, kus kalandustooteid ladustatakse, töödeldakse või turustatakse. Ta tagab ametnike turvalisuse ning ei takista, hirmuta ega sega ametnikke nende tööülesannete täitmisel.

2. Üksikasjalikud eeskirjad käesoleva artikli kohaldamiseks võib vastu võtta artiklis 119 osutatud korras.

Artikkel 76

Inspekteerimisaruanne

1. Ametnikud koostavad pärast igat inspektsiooni inspekteerimisaruande ning edastavad selle oma pädevatele ametiasutustele. Võimaluse korral selline aruanne salvestatakse ja edastatakse elektrooniliselt. Kui inspekteeritakse mõne muu liikmesriigi lipu all sõitvat kalalaeva ja kui inspekteerimisel avastatakse rikkumine, saadetakse inspekteerimisaruande koopia viivitamatult kõnealusele lipuliikmesriigile. Kui inspekteeritakse kolmanda riigi lipu all sõitvat kalalaeva ja kui inspekteerimisel avastatakse rikkumine, saadetakse inspekteerimisaruande koopia viivitamatult kõnealuse kolmanda riigi pädevatele asutustele. Kui inspektsiooni tehakse mõne teise liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes, saadetakse inspekteerimisaruande koopia viivitamatult kõnealusele liikmesriigile.

2. Ametnikud edastavad inspektsiooni tulemused käitajale, kellel on võimalik esitada oma märkused inspektsiooni ja selle tulemuste kohta. Käitaja märkused tuleb inspekteerimisaruandes esitada. Ametnikud märgivad püügipäevikusse, et inspektsioon on tehtud.

3. Inspekteerimisaruande koopia saadetakse käitajale võimalikult kiiresti ja igal juhul hiljemalt 15 tööpäeva jooksul pärast inspektsiooni lõpetamist.

4. Käesoleva artikli üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artiklis 119 sätestatud korras.

Artikkel 77

Inspekteerimis- ja järelevalvearuannete kaalukus

Ühenduse inspektorite või teise liikmesriigi ametnike või komisjoni ametnike koostatud inspekteerimis- ja järelevalvearuanded on kaalukaks tõendiks iga liikmesriigi haldus- ja kohtumenetlustes. Asjaolude tuvastamisel käsitatakse neid võrdsena liikmesriigi inspekteerimis- ja järelevalvearuannetega.

Artikkel 78

Elektrooniline andmebaas

1. Liikmesriigid loovad ja hoiavad ajakohasena elektroonilise andmebaasi, kuhu nad laevad üles kõik oma ametnike koostatud inspekteerimis- ja järelevalvearuanded.

2. Käesoleva artikli üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artiklis 119 sätestatud korras.

Artikkel 79

Ühenduse inspektorid

1. Komisjon kehtestab nimekirja ühenduse inspektoritest vastavalt artiklis 119 osutatud korrale.

2. Ilma et see piiraks rannikuliikmesriikide esmavastutust, võivad ühenduse inspektorid ühenduse vetes ning ühenduse vetest väljaspool asuvatel ühenduse kalalaevadel teha inspektsioone käesoleva määruse kohaselt.

3. Ühenduse inspektorid võivad olla määratud seoses

a)	artikli 95 kohaselt vastu võetud kontrolli- ja inspektsioonialaste eriprogrammide rakendamisega;

b)	rahvusvaheliste kalanduskontrolli programmidega, kus ühendusel on kohustus tagada kontroll.

4. Oma ülesannete täitmiseks ja lõiget 5 kohaldades peab ühenduse inspektoritel olema viivitamatult juurdepääs

a)	kõikidele aladele ühenduse kalalaevadel ja muudel püügitegevusega tegelevatel laevadel, avalikele ruumidele või kohtadele ning transpordivahenditele ning

b)	kõikidele nende ülesannete täitmiseks vajalikele andmetele ja dokumentidele, eelkõige püügipäevikule, lossimisdeklaratsioonidele, püügisertifikaatidele, ümberlaadimisdeklaratsioonile, müügiteatistele ja muudele asjakohastele dokumentidele

samas ulatuses ja samadel tingimustel nagu selle liikmesriikide ametnikel, kus inspektsioon toimub.

5. Ühenduse inspektoritel ei ole politsei- ega täidesaatvaid volitusi nende päritoluliikmesriigi suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvast territooriumist või kuuluvatest ühenduse vetest väljaspool.

6. Komisjoni või selle määratud asutuse ametnikel, kes on määratud ühenduse inspektoriks, ei ole politsei- ega täidesaatvaid volitusi.

7. Käesoleva artikli üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artiklis 119 sätestatud korras.

II PEATÜKK

Inspektsioon inspekteeriva liikmesriigi vetest väljaspool

Artikkel 80

Inspekteeriva liikmesriigi vetest väljaspool asuvate kalalaevade inspektsioon

1. Ilma et see piiraks rannikuliikmesriigi esmavastutust, võib liikmesriik inspekteerida oma lipu all sõitvaid kalalaevu kõigis ühenduse vetes, mis jäävad mõne teise liikmesriigi suveräänsete õiguste alla kuuluvatest vetest väljapoole.

2. Liikmesriik võib teha inspektsioone mõne teise liikmesriigi kalalaevadel vastavalt käesolevale määrusele seoses püügitegevusega kõigis ühenduse vetes, mis on tema jurisdiktsiooni või suveräänsete õiguste alla kuuluvatest vetest väljaspool,

a)	kui asjaomane rannikuäärne liikmesriik on andnud selleks loa või

b)	vastavalt artiklile 95 on vastu võetud kontrolli- ja inspekteerimisalased eriprogrammid.

3. Liikmesriigil on lubatud inspekteerida teise liikmesriigi lipu all sõitvaid ühenduse kalalaevu rahvusvahelistes vetes.

4. Liikmesriik võib inspekteerida enda või mõne teise liikmesriigi lipu all sõitvaid ühenduse kalalaevu kolmandate riikide vetes vastavalt rahvusvahelistele kokkulepetele.

5. Liikmesriigid määravad pädeva asutuse, kes tegutseb käesoleva artikli rakendamisel kontaktasutusena. Liikmesriikide kontaktasutus on kättesaadav 24 tundi ööpäevas.

Artikkel 81

Loataotlused

1. Liikmesriigi loataotlused inspektsioonide tegemiseks kalalaevadel ühenduse vetes, mis on tema jurisdiktsiooni või suveräänsete õiguste alla kuuluvatest vetest väljaspool, nagu on osutatud artikli 80 lõike 2 punktis a, otsustab asjaomane rannikuliikmesriik 12 tunni jooksul alates taotluse esitamise ajast või asjakohase ajavahemiku jooksul, kui taotluse põhjus on inspekteeriva liikmesriigi vetes alustatud jälitustegevus.

2. Taotlevat liikmesriiki teavitatakse otsusest viivitamatult. Otsused edastatakse ka komisjonile või selle määratud asutusele.

3. Loataotlustest keeldutakse täielikult või osaliselt vaid sel määral, mis on vajalik kaalukatel põhjustel. Keeldumised ning nende aluseks olevad põhjused saadetakse viivitamatult taotlevale liikmesriigile ja komisjonile või selle määratud asutusele.

III PEATÜKK

Inspektsioonide käigus tuvastatud rikkumised

Artikkel 82

Menetlus rikkumise korral

Kui inspektsiooni käigus kogutud teave või mis tahes muu asjakohane teave viib ametniku veendumuseni, et on rikutud ühise kalanduspoliitika eeskirju, peab ametnik

a)	märkima kahtlustatud rikkumise inspekteerimisaruandesse;

b)	võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada sellise kahtlustatud rikkumise tõendite säilitamine;

c)	edastama viivitamatult inspekteerimisaruande oma pädevale asutusele;

d)	teatama rikkumise toimepanemises kahtlustatavale või rikkumise toimepanemiselt tabatud füüsilisele või juriidilisele isikule, et rikkumisega võib kaasneda asjakohase arvu punktide määramine vastavalt artiklile 92. See teave märgitakse inspekteerimisaruandesse.

Artikkel 83

Inspekteeriva liikmesriigi vetest väljaspool tuvastatud rikkumised

1. Kui artikli 80 kohaselt tehtud inspektsiooni tulemusena tuvastatakse rikkumine, edastab inspekteeriv liikmesriik kokkuvõtliku inspekteerimisaruande viivitamatult rannikuliikmesriigile või, ühenduse vetest väljaspool toimunud inspekteerimise korral, asjaomase kalalaeva lipuliikmesriigile. Täielik inspekteerimisaruanne edastatakse ranniku- ja lipuliikmesriigile 15 päeva jooksul pärast inspektsiooni.

2. Rannikuliikmesriik või, ühenduse vetest väljaspool toimunud inspekteerimise korral, asjaomase kalalaeva lipuliikmesriik võtab kõik asjakohased meetmed seoses lõikes 1 nimetatud rikkumisega.

Artikkel 84

Tõhustatud järelmeetmed teatavate tõsiste rikkumiste puhul

1. Lipuliikmesriik või rannikuäärne liikmesriik, kelle vetes asuvat laeva kahtlustatakse selles, et ta on

a)	valesti registreerinud mitmeaastase kavaga hõlmatud liikide püüki rohkem kui 500 kg võrra või 10 % võrra arvestatud protsendina püügipäeviku numbritest, kumb iganes on suurem, või

b)	toime pannud määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklis 42 või käesoleva määruse artikli 90 lõikes 1 osutatud mis tahes tõsise rikkumise ühe aasta jooksul esimese sellise tõsise rikkumise toimepanemisest,

võib nõuda, et kalalaev siirduks viivitamatult sadamasse põhjalikuks uurimiseks lisaks määruse (EÜ) nr 1005/2008 IX peatükis osutatud meetmetele.

2. Rannikuliikmesriik teavitab viivitamatult ja kooskõlas riikliku õiguse menetlusega lipuliikmesriiki lõikes 1 osutatud uurimisest.

3. Ametnikud võivad jääda kalalaeva pardale lõikes 1 osutatud põhjaliku uurimise tegemiseni.

4. Lõikes 1 osutatud kalalaeva kapten lõpetab igasuguse püügitegevuse ning suundub sadamasse, kui talt on seda nõutud.

IV PEATÜKK

Inspektsioonide käigus tuvastatud rikkumiste menetlemine

Artikkel 85

Menetlemine

Ilma et see piiraks artikli 83 lõike 2 ja artikli 86 kohaldamist, võtavad inspekteeriva liikmesriigi pädevad asutused vastavalt VIII jaole asjakohased meetmed kõnealuse laeva kapteni või teiste rikkumise eest vastutavate juriidiliste või füüsiliste isikute suhtes, kui pädevad asutused avastavad inspektsiooni käigus või pärast inspektsiooni ühise kalanduspoliitika eeskirjade rikkumise.

Artikkel 86

Menetlemise üleandmine

1. Liikmesriik, kelle territooriumil või vetes rikkumine avastati, võib selle rikkumise menetlemise lipuliikmesriigi või selle liikmesriigi, kelle kodanik rikkuja on, pädevatele asutustele üle anda asjaomase liikmesriigi nõusolekul ning tingimusel, et üleandmine saavutab tõenäolisemalt artikli 89 lõikes 2 osutatud tulemuse.

2. Lipuliikmesriik võib rikkumise menetlemise inspekteeriva liikmesriigi pädevatele asutustele üle anda asjaomase liikmesriigi nõusolekul ning tingimusel, et üleandmine saavutab tõenäolisemalt artikli 89 lõikes 2 osutatud tulemuse.

Artikkel 87

Ühenduse inspektorite tuvastatud rikkumine

Liikmesriigid võtavad kõik asjakohased meetmed seoses iga rikkumisega, mille ühenduse inspektor on avastanud nende jurisdiktsiooni või suveräänsete õiguste alla kuuluvates vetes või nende lipu all sõitval kalalaeval.

Artikkel 88

Parandusmeetmed menetlemise puudumisel liikmesriigis, kus lossimine või ümberlaadimine toimub

1. Kui liikmesriik, kus lossimine või ümberlaadimine toimub, ei ole lipuliikmesriik ning selle riigi pädevad asutused ei võta vastutavate füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes asjakohaseid meetmeid või ei anna menetlemist üle vastavalt artiklile 86, võib ebaseaduslikult lossitud või ümber laaditud kogused maha arvata kvoodist, mis on eraldatud liikmesriigile, kus lossimine või ümberlaadimine toimub.

2. Selle liikmesriigi kvoodist, kus lossimine või ümberlaadimine toimub, maha arvatavad kalakogused määratakse kindlaks artiklis 119 osutatud korras pärast seda, kui komisjon on mõlemad asjaomased liikmesriigid ära kuulanud.

3. Kui liikmesriigil, kus lossimine või ümberlaadimine toimub, ei ole enam oma käsutuses vastavat kvooti, kohaldatakse artiklit 37. Sel eesmärgil loetakse ebaseaduslikult lossitud või ümber laaditud kalakogused võrdseks selle kahju suurusega, mida lipuliikmesriik kandis, nagu on osutatud kõnealuses artiklis.

VIII JAOTIS

JÕUSTAMINE

Artikkel 89

Meetmed eeskirjade täitmise tagamiseks

1. Liikmesriigid tagavad, et süstemaatiliselt võetakse asjakohaseid meetmeid, sealhulgas riiklike õigusaktidega ette nähtud haldus- ja kriminaalmenetluste algatamine, nende füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes, keda kahtlustatakse ühise kalanduspoliitika mis tahes eeskirja rikkumises.

2. Karistuste ja lisakaristuste üldise taseme arvutamisel vastavalt siseriikliku õiguse vastavatele sätetele veendutakse, et nende abil on võimalik vastutavatelt isikutelt nende rikkumisest tulenev kasum tõhusalt ära võtta, ilma et see piiraks nende seaduslikku õigust kutsealal töötada. Sellised karistused peavad kaasa tooma tagajärjed, mis on proportsionaalsed rikkumise raskusastmega ning mis aitavad seeläbi edaspidi tõhusalt ära hoida samalaadseid rikkumisi.

3. Liikmesriigid võivad kohaldada süsteemi, mille järgi on trahv proportsionaalne juriidilise isiku käibega või rikkumise toimepanemisel saadud või eeldatud majandusliku kasuga.

4. Selle liikmesriigi pädevad asutused, kellel on rikkumise korral jurisdiktsioon, teavitavad viivitamata ja kooskõlas oma riiklike õigusaktidega lipuliikmesriiki, liikmesriiki, kelle kodanik rikkuja on, või mõnd muud liikmesriiki, kes on rikkumise järelmeetmete tulemustest huvitatud, haldus- või kriminaalmenetlustest või muudest võetud meetmetest ning kõigist sellise rikkumisega seotud lõplikest otsustest, sealhulgas vastavalt artiklile 92 määratud punktide arvust.

Artikkel 90

Tõsiste rikkumistega kaasnevad karistused

1. Lisaks määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklile 42 loetakse tõsisteks rikkumisteks käesoleva määruse tähenduses ka alljärgnevaid rikkumisi, olenevalt vastava rikkumise raskusastmest, mille peab kindlaks määrama liikmesriigi pädev asutus, võttes arvesse selliseid kriteeriume nagu kahju iseloom, maksumus, rikkuja majanduslik olukord ning rikkumise ulatus või selle kordumine:

a)	lossimisdeklaratsiooni või müügiteatise edastamata jätmine, kui saak lossiti kolmanda riigi sadamas;

b)	mootoriga manipuleerimine eesmärgiga suurendada selle võimsust üle mootoritunnistusel määratud mootori maksimumvõimsuse töörežiimil;

c)	püügitoimingu käigus mis tahes püütud liigi, mis on kvoodiga hõlmatud, lossimata jätmine, välja arvatud juhul, kui see oleks vastuolus ühise kalanduspoliitika eeskirjadega, püügi või püügipiirkondade puhul, mille suhtes nimetatud eeskirju kohaldatakse.

2. Liikmesriigid tagavad, et tõsise rikkumise sooritanud füüsilist isikut või tõsise rikkumise eest vastutavaks peetavat juriidilist isikut karistatakse tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate halduskaristustega vastavalt määruse (EÜ) nr 1005/2008 IX peatükis sätestatud karistuste ja meetmete ulatusele.

3. Ilma et see piiraks määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 44 lõike 2 kohaldamist, määravad liikmesriigid karistuse, mis on hoiatava mõjuga ja mille suuruse arvutamisel on vastavalt asjaoludele lähtutud tõsise rikkumise toimepanemisel saadud kalandustoodete väärtusest.

4. Karistuse kogusumma kindlaksmääramisel peab liikmesriik arvesse võtma ka kahju suurust asjaomastele kalavarudele ning asjaomasele merekeskkonnale.

5. Liikmesriigid võivad ka lisaks või alternatiivselt kasutada tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid kriminaalkaristusi.

6. Käesolevas peatükis sätestatud karistustega võivad kaasneda ka muud karistused või meetmed, eelkõige need, mida on kirjeldatud määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklis 45.

Artikkel 91

Viivitamatud täitemeetmed

Liikmesriigid võtavad kohe meetmed, et takistada määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklis 42 määratletud tõsiselt rikkumiselt tabatud kalalaevade kaptenitel või teistel füüsilistel ja juriidilistel isikutel oma tegevust jätkata.

Artikkel 92

Tõsiste rikkumiste punktisüsteem

1. Liikmesriigid kohaldavad määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 42 lõike 1 punktis a osutatud tõsiste rikkumiste korral punktisüsteemi, mille alusel saab kalalaevatunnistuse omanik ühise kalanduspoliitika eeskirjade rikkumise tulemusena asjakohaseid punkte.

2. Kui füüsiline isik on sooritanud ühise kalanduspoliitika eeskirjade tõsise rikkumise või juriidilist isikut peetakse vastutavaks selle eest, määratakse kalalaevatunnistuse omanikule rikkumise tulemusel vastav arv punkte. Juhul kui kõnealune laev pärast rikkumise kuupäeva müüakse, üle antakse või muul moel omanikku vahetab, kantakse määratud punktid üle mis tahes tulevasele antud kalalaeva kalalaevatunnistuse omanikule. Kalalaevatunnistuse omanikul on edasikaebamise õigus vastavalt asjaomase riigi õigusele.

3. Kui punktide koguarv on võrdne teatava punktide arvuga või ületab selle, peatatakse kalalaevatunnistus automaatselt vähemalt kaheks kuuks. Kõnealune periood on neli kuud, kui kalalaevatunnistus peatatakse teist korda, kaheksa kuud, kui kalalaevatunnistus peatatakse kolmandat korda, ning üks aasta, kui kalalaevatunnistus peatatakse neljandat korda seetõttu, et tunnistuse omanikule on määratud teatav arv punkte. Kui omanikule määratakse teatav arv punkte viiendat korda, võetakse kalalaevatunnistus jäädavalt ära.

4. Kui kalalaevatunnistuse omanik ei soorita kolme aasta jooksul eelmise tõsise rikkumise kuupäevast veel ühte tõsist rikkumist, kustutatakse kalalaevatunnistusel kõik punktid.

5. Käesoleva artikli üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artiklis 119 sätestatud korras.

6. Liikmesriigid kehtestavad ka punktisüsteemi, mille kohaselt määratakse laeva kaptenile ühise kalanduspoliitika eeskirjade tõsise rikkumise korral asjakohane arv punkte.

Artikkel 93

Riiklik rikkumiste register

1. Liikmesriigid kannavad riiklikku registrisse kõik ühise kalanduspoliitika eeskirjade rikkumised, mille sooritavad nende lipu all sõitvad laevad või nende kodanikud, sealhulgas kantud karistused ning määratud punktiarv. Samuti sisestavad liikmesriigid oma rikkumiste riiklikku registrisse nende lipu all sõitvate kalalaevade ning nende kodanike rikkumised, mida menetletakse mõnes muus liikmesriigis, pärast seda, kui jurisdiktsiooni omava liikmesriigi lõplik otsus on vastavalt artiklile 90 teatavaks tehtud.

2. Ühise kalanduspoliitika eeskirjade rikkumise suhtes meetmete võtmisel võib liikmesriik taotleda teistelt liikmesriikidelt nende riiklikes registrites sisalduva teabe edastamist kalalaevade ja isikute kohta, keda kahtlustatakse kõnealuse rikkumise sooritamises või kes tabati kõnealuse rikkumise sooritamiselt.

3. Kui liikmesriik taotleb mõnelt teiselt liikmesriigilt teavet seoses mõne rikkumise suhtes võetud meetmega, võib kõnealune teine liikmesriik esitada asjaomase teabe kõnealuste kalalaevade ja isikute kohta.

4. Riiklikus rikkumiste registris sisalduvaid andmeid säilitatakse vaid seni, kuni see on vajalik käesolevas määruses sätestatud eesmärkidel, kuid alati vähemalt kolm kalendriaastat alates teabe registreerimise aastale järgnevast aastast.

IX JAOTIS

KONTROLLIPROGRAMMID

Artikkel 94

Ühised kontrolliprogrammid

Liikmesriigid võivad omal algatusel omavahel ellu viia kontrolli-, inspekteerimis- ja järelevalveprogramme seoses püügitegevusega.

Artikkel 95

Kontrolli- ja inspekteerimisalased eriprogrammid

1. Komisjon võib vastavalt artiklis 119 osutatud korrale ning kooskõlastatult asjaomase liikmesriigiga määrata kindlaks, milliste püügipiirkondade suhtes kohaldatakse kontrolli- ja inspekteerimisalaseid eriprogramme.

2. Lõikes 1 osutatud kontrolli- ja inspekteerimisalastes eriprogrammides sätestatakse inspektsioonitegevuse eesmärgid, prioriteedid ja kord ning kriteeriumid. Sellised kriteeriumid kehtestatakse riskijuhtimise põhjal ja need vaadatakse perioodiliselt läbi pärast saavutatud tulemuste analüüsi.

3. Pärast mitmeaastase kava jõustumist ning enne kontrolli- ja inspektsioonialaste eriprogrammide kohaldamist kehtestab iga liikmesriik inspektsioonitegevuse jaoks riskijuhtimisel põhinevad sihtkriteeriumid.

4. Asjaomased liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada kontrolli- ja inspektsioonialaste eriprogrammide rakendamine, eelkõige seoses nõutavate inimressursside ja materiaalsete vahenditega ning perioodide ja vöönditega, kus need kasutusele võetakse.

X JAOTIS

KOMISJONIPOOLNE HINDAMINE JA KONTROLL

Artikkel 96

Üldpõhimõtted

1. Komisjon kontrollib ja hindab seda, kuidas liikmesriigid kohaldavad ühise kalanduspoliitika eeskirju, uurides teavet ja dokumente ning tehes kontrolle, sõltumatuid inspektsioone ja auditeerimisi, ning hõlbustab kooskõlastamist ja koostööd liikmesriikide vahel. Sel eesmärgil võib komisjon omal algatusel ja oma vahenditega korraldada küsitlusi, kontrolle, inspektsioone ja auditeerimisi. Komisjon võib eelkõige kontrollida järgmist:

a)	ühise kalanduspoliitika eeskirjade rakendamist ja kohaldamist liikmesriikide ja nende pädevate asutuste poolt;

b)	ühise kalanduspoliitika eeskirjade rakendamist ja kohaldamist kolmanda riigi vetes vastavalt selle riigiga sõlmitud rahvusvahelisele kokkuleppele;

c)	riigi haldustavade ning inspekteerimis- ja järelevalvetegevuse vastavust ühise kalanduspoliitika eeskirjadele;

d)	nõutavate dokumentide olemasolu ja nende vastavust kohaldatavatele eeskirjadele;

e)	asjaolusid, milles liikmesriigid kontrollitegevust teostavad;

f)	rikkumiste tuvastamist ja menetlemist;

g)	koostööd liikmesriikide vahel.

2. Liikmesriigid teevad komisjoniga koostööd, et hõlbustada komisjonile pandud ülesannete täitmist. Liikmesriigid tagavad, et käesolevas jaotise kohaselt tehtavaid kontrolle, sõltumatuid inspektsioone ja auditeid ei avalikustataks nii, et see kahjustab kohapealset kontrolli. Kui komisjoni ametnikel on oma ametikohustuste täitmisel raskusi, annavad asjaomased liikmesriigid komisjoni käsutusse vahendid, mis võimaldavad viimasel oma ülesande täita ning komisjoni ametnikel kõnealuseid kontrolli- ja inspektsioonitoiminguid hinnata.

Liikmesriigid osutavad komisjonile kõnealuste selle täitmiseks vajalikku abi.

Artikkel 97

Komisjoni ametnike pädevus

1. Komisjoni ametnikud võivad teha kontrolli ja inspektsioone kalalaevadel, samuti selliste ettevõtete ja muude asutuste tööruumides, kelle tegevus on seotud ühise kalanduspoliitikaga, ning neil on juurdepääs kogu teabele ja kõigile dokumentidele, mida neil on vaja oma kohustuste täitmiseks, samas ulatuses ja samadel tingimustel kui selle liikmesriigi ametnikel, kus kontrolli ja inspektsioone tehakse.

2. Komisjoni ametnikel on õigus teha asjaomastest dokumentidest koopiaid ja võtta vajaduse korral proove, kui neil on põhjust uskuda, et ühise kalanduspoliitika eeskirju ei järgita. Nad võivad taotleda kõigi kontrollitavates ruumides viibijate isiku kindlakstegemist.

3. Komisjoni ametnike volitused ei ületa riiklike inspektorite volitusi ning neile ei ole politsei- ega karistuste kohaldamise volitusi.

4. Komisjoni ametnikud esitavad kirjaliku volituse, mis kinnitab nende isikut ja ametikohta.

5. Komisjon annab oma ametnikele kirjalikud juhendid, kus on märgitud nende volitused ning ülesanded.

Artikkel 98

Kontroll

1. Komisjoni ametnikud võivad viibida riiklike kontrolliasutuste korraldatavate kontrollitegevuste juures kõikjal, kus komisjon seda vajalikuks peab. Kõnealuste kontrolliülesannete raames seab komisjon liikmesriikidega sisse asjakohased kontaktid, et luua võimaluse korral mõlemale poolele vastuvõetav kontrolliprogramm.

2. Asjaomane liikmesriik tagab, et asjaomased asutused või isikud nõustuvad lõikes 1 osutatud kontrolliga.

3. Kui esialgse kontrolliprogrammi raames ette nähtud kontrolli- ja inspektsioonitoiminguid ei ole võimalik faktilistel põhjustel teha, muudavad komisjoni ametnikud koostöös ja kokkuleppel asjaomase liikmesriigi pädevate asutustega esialgset kontrolliprogrammi.

4. Mere või õhuruumi kontrolli ja inspektsiooni korral vastutab laeva või õhusõiduki kapten ainuisikuliselt kontrolli- ja inspektsioonitoimingute eest. Oma ülesandeid täites peab ta nõuetekohaselt arvesse võtma lõikes 1 osutatud kontrolliprogrammi.

5. Komisjon võib ette näha, et liikmesriiki külastavaid ametnikke saadavad vaatlejatena üks või mitu ametnikku mõnest teisest liikmesriigist. Komisjoni taotlusel nimetab saatev liikmesriik, kuigi lühikese etteteatamisega, vaatlejateks valitud riiklikud ametnikud. Liikmesriigid võivad koostada ka nimekirja riiklikest ametnikest, kelle komisjon võib sellistele kontrollidele ja inspektsioonidele kohale kutsuda. Komisjon võib kõnealusesse nimekirja kaasatud või talle nimetatud riiklikke ametnikke kutsuda omal valikul. Komisjon annab vajaduse korral kõnealuse nimekirja kõigi liikmesriikide käsutusse.

6. Komisjoni ametnikud võivad otsustada, kas nad peavad vajalikuks teha käesolevas artiklis osutatud kontrollimist ette teatamata.

Artikkel 99

Sõltumatu inspektsioon

1. Kui on põhjust arvata, et ühise kalanduspoliitika eeskirjade kohaldamisel esineb ebakorrapärasusi, võib komisjon teha sõltumatuid inspektsioone. Selliseid inspektsioone teeb ta omal algatusel ja asjaomase liikmesriigi ametnike juuresolekuta.

2. Kõigi ettevõtjate suhtes võib teha sõltumatuid inspektsioone, kui neid peetakse vajalikuks.

3. Sõltumatute inspektsioonide raames mõne liikmesriigi jurisdiktsiooni või suveräänsete õiguste alla kuuluval territooriumil või vetes kohaldatakse kõnealuse liikmesriigi menetlusnorme.

4. Kui komisjoni ametnikud avastavad liikmesriigi jurisdiktsiooni või suveräänsete õiguste alla kuuluval territooriumil või vetes käesoleva määruse tõsise rikkumise, teavitab komisjoni ametnik viivitamata asjaomase liikmesriigi pädevaid asutusi, kes võtavad kõik asjakohased meetmed seoses sellise rikkumisega.

Artikkel 100

Auditid

Komisjon võib teha liikmesriikide kontrollisüsteemide auditeid. Auditid võivad sisaldada eelkõige järgmise hindamist:

a)	kvoodi ja püügikoormuse arvestuse süsteem;

b)	andmete kontrolli süsteemid, sealhulgas laevaseiresüsteemide, püügi, püügikoormuse ja turustamise andmete ning ühenduse kalalaevastiku registriga seotud andmete ristkontroll, samuti kalalaevatunnistuste kontrollimine ning kalapüügiload;

c)	halduskorraldus, sealhulgas olemasolevate töötajate ja vahendite piisavus, töötajate koolitus, kõigi kontrolliga seotud ametiasutuste funktsioonide ning kõnealuste ametiasutuste töö koordineerimiseks ning nende tulemuste ühishindamiseks kehtivate mehhanismide piiritlemine;

d)	operatiivsüsteemid, sealhulgas määratud sadamate kontrollimise kord;

e)	riiklikud kontrollimeetmete programmid, sealhulgas inspektsioonitasemete kehtestamine ja nende rakendamine;

f)	riiklik karistuste süsteem, sealhulgas rakendatavate karistuste piisavus, menetluste kestus, majanduslikud kasud, millest rikkujad ilma jäävad, ja sellise karistuste süsteemi hoiatav olemus.

Artikkel 101

Kontrolli-, sõltumatu inspektsiooni ja auditeerimisaruanded

1. Komisjon teavitab asjaomaseid liikmesriike kontrolli ja sõltumatu inspektsiooni esialgsetest tulemustest ühe päeva jooksul pärast nende toimumist.

2. Komisjoni ametnikud koostavad pärast igat kontrolli, sõltumatut inspektsiooni või auditit kontrolli-, sõltumatu inspektsiooni või auditeerimisaruande. Aruanne tehakse asjaomasele liikmesriigile kättesaadavaks ühe kuu jooksul pärast kontrolli, sõltumatu inspektsiooni või auditi lõpetamist. Liikmesriigid võivad ühe kuu jooksul aruande tulemuste kohta märkusi esitada.

3. Liikmesriigid peavad lõikes 2 osutatud aruande põhjal vastavalt tegutsema.

4. Komisjon avaldab lõplikud kontrolli-, sõltumatu inspektsiooni ja auditeerimisaruanded koos asjaomaste liikmesriikide märkustega oma ametliku veebisaidi turvalises osas.

Artikkel 102

Kontrolli-, sõltumatu inspektsiooni ja auditeerimisaruannete järelmeetmed

1. Komisjoni taotluse korral edastavad liikmesriigid komisjonile igasuguse käesoleva määruse rakendamisega seotud asjakohase teabe. Teabenõuet esitades määrab komisjon kindlaks teabe esitamise põhjendatud tähtaja.

2. Kui komisjoni arvates on ühise kalanduspoliitika eeskirjade rakendamisel ette tulnud ebakorrapärasusi või ei ole konkreetses liikmesriigis olevad kontrollisätted ja -meetodid tõhusad, teavitab ta asjaomaseid liikmesriike, kes korraldavad seejärel haldusjuurdluse, milles võivad osaleda komisjoni ametnikud.

3. Asjaomased liikmesriigid teavitavad komisjoni kõnealuse juurdluse tulemustest ning edastavad komisjonile aruande, mis on koostatud mitte rohkem kui kolm kuud pärast komisjoni taotlust. Komisjon võib ajavahemikku liikmesriigi nõuetekohaselt põhjendatud palve korral pikendada mõistliku aja võrra.

4. Kui lõikes 2 osutatud haldusjuurdlus ei vii ebakorrapärasuste kõrvaldamiseni või kui komisjon tuvastab artiklites 98 ja 99 osutatud kontrolli või sõltumatute inspektsioonide käigus liikmesriigi kontrollisüsteemis või artiklis 100 osutatud auditeerimisel puudusi, koostab komisjon kõnealuse liikmesriigiga tegevuskava. Liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed kõnealuse tegevuskava rakendamiseks.

XI JAOTIS

MEETMED, MILLEGA TAGATAKSE, ET LIIKMESRIIGID TÄIDAVAD ÜHISE KALANDUSPOLIITIKA EESMÄRKE

I PEATÜKK

Finantsmeetmed

Artikkel 103

Ühenduse finantsabi peatamine ja tühistamine

1. Komisjon võib võtta vastu otsuse peatada määruse (EÜ) nr 1198/2006 ning määruse (EÜ) nr 861/2006 artikli 8 punkti a kohase ühenduse finantsabi kõik maksed või osa maksetest kuni 18 kuuks, kui on tõendeid, et

a)	ühise kalanduspoliitika sätete rikkumine mõjutab või tõenäoliselt hakkab mõjutama finantseeritavate meetmete tulemuslikkust, eelkõige kalavarude kaitsmise ja majandamise, laevastiku kohandamise ja kalanduskontrolli valdkonnas;

b)	selline rikkumine on otseselt seotud asjaomase liikmesriigiga ning

c)	rikkumine võib tõsiselt ohustada vee-elusressursside kaitsmist või ühenduse kontrolli- ja rakendussüsteemi tõhusat toimimist,

ning kui komisjon järeldab olemasoleva teabe põhjal ning vajaduse korral pärast asjaomase liikmesriigi selgituste uurimist, et asjaomane liikmesriik ei ole võtnud piisavaid meetmeid olukorra parandamiseks ning tal ei ole võimalik seda lähitulevikus teha.

2. Kui peatamise aja jooksul ei ole asjaomasel liikmesriigil õnnestunud tõendada, et ta on võtnud parandusmeetmeid kohaldatavate eeskirjade täitmiseks ja tulevikus rakendamiseks või ühenduse kontrolli- ja rakendussüsteemi tõhus toimimine edaspidi ei ole ohustatud, võib komisjon tühistada ühenduse finantsabi kõik maksed või osa maksetest, mis peatati lõike 1 kohaselt. Selline tühistamine tehakse üksnes siis, kui vastav makse on peatatud 12 kuuks.

3. Enne lõigetes 1 ja 2 osutatud meetmete võtmist teavitab komisjon asjaomast liikmesriiki kirjalikult oma järeldustest seoses puudustega liikmesriigi kontrollisüsteemis ja oma kavatsusest võtta vastu lõigetes 1 või 2 osutatud otsused ning nõuab, et liikmesriik võtaks parandusmeetmed teatava perioodi jooksul, mille komisjon määrab kindlaks sõltuvalt rikkumise raskusastmest ja mis ei ole lühem kui üks kuu.

4. Kui liikmesriik ei vasta lõikes 3 osutatud kirjale vastavalt kõnealuse lõikega kindlaks määratud aja jooksul, võib komisjon teha lõigetes 1 või 2 osutatud otsuse sel ajal kättesaadava teabe alusel.

5. Protsendimäär, mille võrra igakuiseid väljamakseid võib peatada või tühistada, on proportsionaalne liikmesriigi rikkumise laadi või olemusega kohaldatavate kaitse-, kontrolli-, inspekteerimis- või rakenduseeskirjade vastu ning vee-elusressursside kaitsmise ohu tõsidusega või ühenduse kontrolli- ja rakendussüsteemi tõhusa toimimisega ning selles võetakse arvesse, mil määral finantseeritavate meetmete tulemuslikkust on mõjutatud või tõenäoliselt hakatakse mõjutama. Seejuures võetakse arvesse rikkumisega seotud püügitegevuse ja sellega seotud tegevuste suhtelist osa lõikes 1 osutatud finantsabiga rahastatud meetmete raames, ja see on piiratud kõnealuse suhtelise osaga.

6. Käesoleva artikli kohased otsused tehakse asjakohaseid asjaolusid arvesse võttes nii, et oleks tegelik majanduslik seos rikkumise olemuse ja meetme vahel, millega peatatud või tühistatud ühenduse finantsabi on seotud.

7. Peatamine lõpetatakse, kui see ei vasta enam lõikes 1 sätestatud tingimustele.

8. Käesoleva artikli üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artiklis 119 sätestatud korras.

II PEATÜKK

Püügikeeld

Artikkel 104

Püügikeeld ühise kalanduspoliitika eesmärkide täitmata jätmise tõttu

1. Kui liikmesriik ei täida oma kohustusi mitmeaastase kava rakendamiseks ning kui komisjonil on tõendid, et kõnealuste kohustuste täitmata jätmine on tõsine oht asjaomase kalavaru kaitsele, võib komisjon asjaomase liikmesriigi jaoks ajutiselt sulgeda kõnealustest puudustest mõjutatud kalapüügi.

2. Komisjon teavitab kirjalikult asjaomast liikmesriiki oma järeldustest ja asjakohastest dokumentidest ning määrab liikmesriigile kuni kümne tööpäeva pikkuse tähtaja tõendamaks, et kõnealuseid kalavarusid saab säästvalt kasutada.

3. Lõikes 1 osutatud meetmeid kohaldatakse vaid juhul, kui liikmesriik ei vasta kõnealusele komisjoni nõudele lõikes 2 esitatud tähtaja jooksul või kui vastust peetakse mitterahuldavaks või see osutab selgelt asjaolule, et vajalikke meetmeid ei ole rakendatud.

4. Komisjon tühistab püügikeelu pärast seda, kui liikmesriik on näidanud kirjalikult komisjoni rahuldaval viisil, et kõnealuseid kalavarusid saab säästvalt kasutada.

III PEATÜKK

Kvootide ja püügikoormuse vähendamine ja ülekandmine

Artikkel 105

Kvootide vähendamine

1. Kui komisjon teeb kindlaks, et liikmesriik on ületanud temale eraldatud kvoote, teeb komisjon mahaarvamised kõnealuse liikmesriigi tulevastest kvootidest.

2. Liikmesriigi antud aasta kalavaru või varude rühmaga seotud kvoodi või selle määratud osa või püügiosa ületamise korral teeb komisjon järgmisel aastal või järgnevatel aastatel mahaarvamised rohkem püüdnud liikmesriigi aastasest kvoodist, püüginormist või püügiosast, kohaldades korrutustegurit vastavalt järgmisele tabelile.

Ülepüügi ulatus võrreldes lubatud lossimistega	Korrutustegur
Kuni 5 %	Ülepüük * 1,0
Üle 5 % kuni 10 %	Ülepüük * 1,1
Üle 10 % kuni 20 %	Ülepüük * 1,2
Üle 20 % kuni 40 %	Ülepüük * 1,4
Üle 40 % kuni 50 %	Ülepüük * 1,8
Igasugune edasine ülepüük, mis on suurem kui 50 %	Ülepüük * 2,0

Kvoodi ületamise * 1,00-suurust vähendamist kohaldatakse kõikidel kvoodi ületamiste juhtudel, kus lubatud lossitav kogus on 100 tonni või alla selle.

3. Lisaks lõikes 2 osutatud korrutustegurile kohaldatakse korrutustegurit 1,5 järgmistel juhtudel:

a)	kui liikmesriik on eelneva kahe aasta jooksul korduvalt ületanud temale määratud kalavaru või varude rühmaga seotud kvoodi või selle määratud osa või püügiosa, kui kõnealuse ülepüügi suhtes kohaldatakse lõikes 2 osutatud vähendamist;

b)	kui kasutada olevate teadus-, tehnika- ja majandusnõuannete ning eelkõige STECF koostatud kontrollaktide põhjal on kindlaks tehtud, et ülepüük on tõsine oht asjaomase kalavaru kaitsele, või

c)	kui kalavaru on hõlmatud mitmeaastase kavaga.

4. Liikmesriigile varasematel aastatel eraldatud kalavaru või varude rühmaga seotud kvoodi või selle määratud osa või püügiosa ülepüüdmise korral võib komisjon pärast asjaomase liikmesriigiga konsulteerimist artiklis 119 osutatud korras teha ülepüüdmise taset arvesse võttes mahaarvamisi liikmesriigi tulevastest kvootidest.

5. Kui lõigete 1 ja 2 kohast mahaarvamist ei saa ülepüütud kalavaru või varude rühmaga seotud kvoodi või selle määratud osa või püügiosa suhtes kohaldada, sest kalavaru või varude rühmaga seotud kvooti, püüginormi või püügiosa ei ole asjaomase liikmesriigi puhul piisavalt, võib komisjon pärast asjaomase liikmesriigiga konsulteerimist teha järgmisel aastal või järgnevatel aastatel mahaarvamised muudest kõnealuse liikmesriigi kasutatavatest samas geograafilises piirkonnas või sama kaubandusliku väärtusega kalavarude või varude rühmaga seotud kvootidest vastavalt lõikele 1.

6. Käesoleva artikli kohaldamise ning eriti asjakohaste koguste määramise üksikasjalikud eeskirjad võib vastu võtta artiklis 119 osutatud korras.

Artikkel 106

Püügikoormuse vähendamine

1. Kui komisjon teeb kindlaks, et liikmesriik on ületanud temale eraldatud püügikoormust, teeb komisjon mahaarvamised kõnealuse liikmesriigi tulevasest püügikoormusest.

2. Kui ületatakse liikmesriigile geograafilise piirkonnaga seotud või kalapüügiks eraldatud püügikoormust, teeb komisjon järgmisel aastal või järgmistel aastatel mahaarvamised kõnealusele liikmesriigile asjaomaseks kalapüügiks eraldatud geograafilisest piirkonnast või püügikoormusest, kohaldades korrutustegurit vastavalt järgmisele tabelile.

Eraldatud püügikoormuse ületamise ulatus	Korrutustegur
Kuni 5 %	Ületamine * 1,0
Üle 5 % kuni 10 %	Ületamine * 1,1
Üle 10 % kuni 20 %	Ületamine * 1,2
Üle 20 % kuni 40 %	Ületamine * 1,4
Üle 40 % kuni 50 %	Ületamine * 1,8
Igasugune edasine ületamine, mis on suurem kui 50 %	Ületamine * 2,0

3. Kui lõike 2 kohast mahaarvamist ei saa ületatud maksimaalse lubatud püügikoormuse suhtes kohaldada, sest maksimaalset lubatud püügikoormust ei ole asjaomase liikmesriigi puhul piisavalt, võib komisjon teha järgmisel aastal või järgmistel aastatel mahaarvamised kõnealuse liikmesriigi kasutatavast püügikoormusest samas geograafilises piirkonnas vastavalt lõikele 2.

4. Käesoleva artikli kohaldamise ning eriti asjaomase püügikoormuse määramise üksikasjalikud eeskirjad võetakse vastu artiklis 119 osutatud korras.

Artikkel 107

Kvootidest mahaarvamine ühise kalanduspoliitika eeskirjade täitmata jätmise tõttu

1. Kui on tõendeid, et liikmesriik ei täida mitmeaastaste kavadega hõlmatud kalavarudega seotud eeskirju ning et see võib olla tõsine oht selliste kalavarude kaitse jaoks, võib komisjon teha mahaarvamisi liikmesriigile järgmisel aastal või järgmistel aastatel määratud kalavaru või varude rühmaga seotud aastasest kvoodist, püüginormist või püügiosast, kohaldades proportsionaalsuse põhimõtet ja võttes arvesse kalavarudele põhjustatud kahju.

2. Komisjon teavitab kirjalikult asjaomast liikmesriiki oma järeldustest ning määrab liikmesriigile mitte pikema kui 15tööpäevase tähtaja tõendamaks, et kõnealuseid kalavarusid saab säästvalt kasutada.

4. Käesoleva artikli kohaldamise ning eelkõige asjakohaste koguste määramise üksikasjalikud eeskirjad võetakse vastu artiklis 119 osutatud korras.

IV PEATÜKK

Erakorralised meetmed

Artikkel 108

Erakorralised meetmed

1. Kui on tõendeid, sealhulgas komisjoni tehtud proovivõtmise tulemustel põhinevaid tõendeid, et liikmesriigi või liikmesriikide püügitegevus ja/või võetud meetmed kahjustavad mitmeaastaste kavade raames vastu võetud kaitse- ja majandamismeetmeid või ohustavad mere ökosüsteemi ning see nõuab koheseid samme, võib komisjon mõne liikmesriigi põhjendatud taotlusel või omal algatusel teha otsuse erakorraliste meetmete suhtes, mis ei tohi kesta kauem kui kuus kuud. Komisjon võib uue otsusega erakorralisi meetmeid pikendada kuni kuue kuu võrra.

2. Lõikes 1 sätestatud erakorralised meetmed on proportsionaalsed ohuga ning võivad muu hulgas sisaldada järgmist:

a)	asjaomaste liikmesriikide lipu all sõitvate laevade püügitegevuse peatamist;

b)	püügipiirkonna sulgemist;

c)	ühenduse käitajate jaoks asjaomase liikmesriigi lipu all sõitvate laevade püütud kalade või kalandustoodete lossimise, nuumamiseks või farmis kasvatamiseks sumpadesse panemise või ümberlaadimiste keelamist;

d)	asjaomase liikmesriigi lipu all sõitvate laevade püütud kalade või kalandustoodete turule viimise või muul töönduslikul eesmärgil kasutamise keelamist;

e)	asjaomaste liikmesriikide jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes kalade kasvatamiseks eluskalade varumise keelamist;

f)	asjaomase liikmesriigi lipu all sõitvate laevadega teiste liikmesriikide jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes kalade kasvatamiseks püütud eluskalade vastuvõtmise keelamist;

g)	asjaomase liikmesriigi lipu all sõitvate kalalaevade jaoks teiste liikmesriikide jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes kalastamise keelamist;

h)	liikmesriikide esitatud kalapüügiandmete asjakohasel viisil muutmist.

3. Liikmesriik edastab lõikes 1 osutatud taotluse samal ajal komisjonile ja asjaomastele liikmesriikidele. Teised liikmesriigid võivad esitada oma kirjalikud märkused komisjonile viie tööpäeva jooksul alates taotluse saamisest. Komisjon teeb otsuse 15 tööpäeva jooksul alates taotluse saamisest.

4. Erakorralised meetmed jõustuvad kohe. Nendest teatatakse asjaomastele liikmesriikidele ning need avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

5. Asjaomased liikmesriigid võivad suunata komisjoni otsuse nõukogule läbivaatamiseks 15 tööpäeva jooksul alates kõnealuse teate kättesaamisest.

6. Nõukogu võib ühe kuu jooksul alates küsimuse talle suunamise kuupäevast teha kvalifitseeritud häälteenamusega teistsuguse otsuse.

XII JAOTIS

ANDMED JA TEAVE

I PEATÜKK

Andmete analüüs ja audit

Artikkel 109

Andmete analüüsi üldpõhimõtted

1. Liikmesriigid loovad hiljemalt 31. detsembriks 2013 käesoleva määruse kohaselt registreeritud andmete kontrollimiseks arvutipõhise andmebaasi ning kontrollisüsteemi.

2. Liikmesriigid tagavad, et kõik käesolevale määrusele vastavalt registreeritud andmed on täpsed ja täielikud ning esitatud ühises kalanduspoliitikas sätestatud tähtaegade jooksul. Täpsemalt:

liikmesriigid teevad automaatsete arvutipõhiste algoritmide ja mehhanismide abil alljärgnevate andmete ristkontrolli, analüüsi ja vastavustõendamist:

i)	laevaseiresüsteemi andmed;

ii)	püügitegevust puudutavad andmed, eelkõige püügipäevik, lossimisdeklaratsioon, ümberlaadimisdeklaratsioon ja eelteatis;

iii)	ülevõtmisdeklaratsioonide, veodokumentide ja müügiteatiste andmed;

iv)	kalalaevatunnistuste ja kalapüügilubade andmed;

v)	inspekteerimisaruannete andmed;

vi)	mootorivõimsuse andmed;

vajaduse korral tuleb teha järgmiste andmete ristkontroll, analüüs ja vastavustõendamine:

i)	laevade tuvastamise süsteemi andmed;

ii)	märkamise andmed;

iii)	rahvusvaheliste kalanduslepingutega seotud andmed;

iv)

andmed sisenemise kohta kalapüügipiirkonda, merepiirkonda, kus kohaldatakse vetele ja kalavarudele juurdepääsu käsitlevaid erieeskirju, piirkondlike kalavarude majandamise organisatsioonide ja samalaadsete organisatsioonide poolt reguleeritavasse piirkonda ning kolmandate riikide vetesse ning lahkumise kohta sellisest piirkondadest;

v)	automaatse identifitseerimissüsteemi andmed.

3. Kontrollisüsteem võimaldab andmetes esinevate vasturääkivuste ja vigade ning puuduva teabe kohest tuvastamist.

4. Liikmesriigid tagavad, et andmebaas näitab selgelt kõik andmete kontrolli süsteemi tuvastatud vasturääkivused. Andmebaas märgistab kõik parandatud andmed ning sellise parandamise põhjuse.

5. Kui on tuvastatud andmete vasturääkivus, teeb asjaomane liikmesriik vajaliku uurimise ning astub vajalikud sammud, kui on põhjust arvata, et on sooritatud rikkumine.

6. Liikmesriigid tagavad, et andmete kättesaamise, andmete sisestamise ja andmete kontrollimise ning tuvastatud vasturääkivuste korral võetud järelmeetmete kuupäevad on andmebaasis selgesti nähtavad.

7. Kui lõikes 2 osutatud andmeid ei edastata elektrooniliselt, tagavad liikmesriigid, et need sisestatakse viivitamatult käsitsi kõnealusesse andmebaasi.

8. Liikmesriigid kehtestavad riikliku kava lõike 2 punktides a ja b nimetatud andmete kontrolli süsteemi rakendamiseks ning vasturääkivuste korral võetavad järelmeetmed. Kavaga võimaldatakse liikmesriikidel seada kontrolli ja ristkontrolli prioriteete ning võtta seejärel vasturääkivuste korral riskijuhtimisel põhinevaid järelmeetmeid. Kava esitatakse komisjonile heakskiitmiseks 31. detsembriks 2011. Komisjon kiidab kava heaks enne 1. juulit 2012, võimaldades eelnevalt liikmesriikidel teha vajalikud parandused. Kava muudatused esitatakse igal aastal komisjonile heakskiitmiseks.

9. Kui komisjon on oma uurimise tulemusena tuvastanud vasturääkivusi liikmesriigi andmebaasi sisestatud andmetes, võib ta pärast dokumentide esitamist ja liikmesriigiga konsulteerimist liikmesriigilt nõuda vasturääkivuste põhjuste uurimist ning vajaduse korral andmete parandamist.

10. Käesolevas määruses osutatud liikmesriikide loodud andmebaasid ja kogutud andmed loetakse autentseteks riigi õigusaktides ette nähtud tingimustel.

Artikkel 110

Juurdepääs andmetele

1. Liikmesriigid tagavad komisjonile või tema määratud asutusele igal ajal ette teatamata kaugjuurdepääsu kõigile artiklis 115 osutatud andmetele. Komisjonile antakse lisaks võimalus kõnealuseid andmeid käsitsi või automaatselt alla laadida mis tahes ajavahemiku kohta ning mis tahes arvu kalalaevade kohta.

2. Liikmesriigid võimaldavad komisjoni ametnikele juurdepääsu elektrooniliste sertifikaatide põhjal, mille komisjon või tema määratud asutus koostab.

Nimetatud juurdepääs tehakse kättesaadavaks artiklis 115 osutatud liikmesriikide veebisaidi turvalises osas.

3. Ilma et see piiraks lõigete 1 ja 2 kohaldamist, võivad liikmesriigid koos komisjoni ja selle määratud asutusega viia kuni 30. juunini 2012 ellu katseprojekte, et võimaldada reaalajas kaugjuurdepääsu vastavalt käesolevale määrusele registreeritud ja kontrollitud liikmesriikide andmetele kalapüügivõimaluste kohta. Kui komisjon ja asjaomane liikmesriik on katseprojekti tulemustega rahul ja kuni kaugjuurdepääs toimib vastavalt kokkulepitule, ei ole asjaomane liikmesriik enam kohustatud andma aru kalapüügivõimaluste kohta vastavalt artikli 33 lõigetele 2 ja 8. Andmetele juurdepääsu vormi ja menetlust tuleb käsitleda ja testida. Liikmesriigid teatavad komisjonile kavatsusest viia ellu katseprojekte enne 1. jaanuari 2012. Pärast 1. jaanuari 2013 võib nõukogu teha otsuse liikmesriikidelt komisjonile andmete edastamise erinevate võimaluste ja erineva sageduse kohta.

Artikkel 111

Andmete vahetamine

1. Iga lipuliikmesriik tagab asjakohase teabe vahetu ja elektroonilise vahetuse teiste liikmesriikide ja vajaduse korral komisjoni või tema määratud asutusega, eelkõige järgmise teabe:

a)	laevaseiresüsteemi andmed, kui tema laevad asuvad teise liikmesriigi vetes;

b)	püügipäeviku andmed, kui tema laevad püüavad kala teise liikmesriigi vetes;

c)	lossimisdeklaratsioonid ja ümberlaadimisdeklaratsioonid, kui neid toiminguid tehakse teise liikmesriigi sadamates;

d)	eelteatised, kui kavandatav sadam asub teises liikmesriigis.

2. Iga rannikuliikmesriik tagab asjakohase teabe vahetu ja elektroonilise vahetuse teiste liikmesriikide ja vajaduse korral komisjoni või tema määratud asutusega, eelkõige saates

a)	müügiteatise teabe lipuliikmesriigile, kui esmamüük pärineb teise liikmesriigi kalalaevalt;

b)	ülevõtmisdeklaratsiooni teabe, kui kala on ladustatud teises liikmesriigis kui lipuliikmesriik või lossimisliikmesriik;

c)	müügiteatise ja ülevõtmisdeklaratsiooni teabe liikmesriigile, kus toimus lossimine.

3. Käesoleva peatüki kohaldamise ning eriti andmete kvaliteedi kontrollimise, andmete esitamise tähtaegadest kinnipidamise, andmete ristkontrolli, analüüsi ja vastavustõendamise ning andmete allalaadimise standardvormi kehtestamise üksikasjalikud eeskirjad võetakse vastu artiklis 119 osutatud korras.

II PEATÜKK

Andmete konfidentsiaalsus

Artikkel 112

Isikuandmete kaitse

1. Käesolev määrus jätab puutumata ega mõjuta kuidagi üksikisikute kaitset isikuandmete töötlemisel, mis on tagatud ühenduse ja siseriikliku õiguse sätetega, ning eelkõige ei muuda see liikmesriikide kohustusi seoses isikuandmete töötlemisega, mis on sätestatud direktiivis 95/46/EÜ, ega ühenduse institutsioonidele ja asutustele määrusega (EÜ) nr 45/2001 pandud kohustusi seoses isikuandmete nendepoolse töötlemisega oma ülesannete täitmisel.

2. Isikute õigusi seoses siseriiklikes süsteemides töödeldavate registriandmetega kasutatakse kooskõlas selle liikmesriigi õigusega, kus nende isikuandmeid säilitatakse, eelkõige kooskõlas direktiivi 95/46/EÜ rakendamise sätetega ning ühenduse süsteemides töödeldavate registriandmete suhtes kooskõlas määrusega (EÜ) nr 45/2001.

Artikkel 113

Ameti- ja ärisaladuse konfidentsiaalsus

1. Liikmesriigid ja komisjon võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada käesoleva määruse raames kogutud ja saadud andmete käsitlemine vastavalt kohaldatavatele ameti- ja ärisaladuste eeskirjadele.

2. Andmeid edastava liikmesriigi otsese nõusolekuta ei tohi liikmesriikide ja komisjoni vahel vahetatavaid andmeid edasi anda isikutele, kelle tegevus liikmesriikide või ühenduse asutustes sellist juurdepääsu ei nõua.

3. Lõikes 1 märgitud andmeid tohib kasutada muul kui käesolevas määruses ette nähtud eesmärgil juhul, kui kõnealuseid andmeid edastavad ametiasutused annavad oma otsese nõusoleku kõnealuste andmete kasutamiseks muul eesmärgil, ning tingimusel, et andmeid vastu võtva ametiasutuse liikmesriigis kehtivad sätted ei keela sellist andmete kasutamist.

4. Pädevate asutuste heaks töötavatele isikutele, kohtutele, muudele ametiasutustele ja komisjonile või selle määratud asutusele käesoleva määruse raames edastatud andmete suhtes, mille avaldamine kahjustaks:

a)	üksikisiku eraelu puutumatuse ja isikupuutumatuse kaitset vastavalt isikuandmete kaitset käsitlevatele ühenduse õigusaktidele;

b)	füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, sealhulgas intellektuaalomandit;

c)	kohtumenetlusi ja juriidilist nõu või

d)	inspektsioonide või uurimise ulatust,

kohaldatakse konfidentsiaalsuse eeskirju. Teavet võib alati edastada, kui see on vajalik, et lõpetada või keelata ühise kalanduspoliitika eeskirjade eiramine.

5. Lõikes 1 osutatud andmeid peab kaitsma samamoodi nagu vastuvõtva liikmesriigi riiklikud õigusaktid ning ühenduse institutsioonide suhtes kohaldatavad vastavad sätted võimaldavad samalaadsete andmete korral.

6. Käesolevat artiklit ei tule tõlgendada käesoleva määruse raames saadud andmete kasutamist takistavatena hilisemates kohtumenetlustes, mis on algatatud ühise kalanduspoliitika eeskirjade eiramise pärast. Andmeid edastanud liikmesriigi pädevatele asutustele teatatakse kõikidest juhtudest, kui kõnealuseid andmeid kasutatakse sellisel eesmärgil.

7. Käesolev artikkel ei piira kriminaalasjades vastastikuse abi osutamise rahvusvahelistest kokkulepetest tulenevaid kohustusi.

III PEATÜKK

Ametlikud veebisaidid

Artikkel 114

Ametlikud veebisaidid

1. Käesoleva määruse rakendamiseks koostab iga liikmesriik hiljemalt 1. jaanuariks 2012 interneti kaudu ligipääsetava ametliku veebisaidi, mis sisaldab artiklites 115 ja 116 esitatud teavet. Liikmesriigid edastavad komisjonile oma ametliku veebisaidi internetiaadressi. Komisjon võib otsustada arendada ühiseid standardeid ja protseduure, et tagada läbipaistev suhtlemine liikmesriikide vahel ning samuti liikmesriikide, Ühenduse Kalanduskontrolli Agentuuri ja komisjoni vahel, sealhulgas korrapäraste ülevaadete edastamine püügitegevuse protokollidest seoses kalapüügivõimalustega.

2. Iga liikmesriigi ametlik veebisait koosneb avalikult kättesaadavast osast ning turvalisest osast. Kõnealusel veebisaidil seab iga liikmesriik sisse käesoleva määruse kohastel kontrollieesmärkidel vajalikud andmed ning haldab ja hoiab neid ajakohasena.

Artikkel 115

Veebisaidi avalikkusele kättesaadav osa

1. Oma veebisaidi avalikkusele kättesaadaval osal avaldavad liikmesriigid viivitamatult järgmised andmed või esitavad neile otselingi:

a)	nende pädevate asutuste nimed ja aadressid, kes vastutavad kalalaevatunnistuste ning kalapüügilubade väljastamise eest vastavalt artiklile 7;

b)	ümberlaadimiseks määratud sadamate nimekiri, milles on täpsustatud nende tööajad, nagu on osutatud artiklis 20;

üks kuu pärast mitmeaastase kava jõustumist ning pärast komisjonipoolset heakskiitmist määratud sadamate nimekiri, milles on täpsustatud nende tööajad, nagu on osutatud artiklis 43, ning sellest 30 päeva möödumisel mitmeaastase kavaga hõlmatud kalaliikide koguste registreerimise ja aruandlusega seotud tingimused igaks lossimiseks;

d)	reaalajas sulgemise otsus, milles määratakse täpselt mõjualuse või mõjustatud püügipiirkonna geograafiline ala, sulgemise kestus ning antud piirkonnas püügikeelu ajal kalapüüki reguleerivad tingimused, nagu on osutatud artikli 53 lõikes 2;

e)	kontaktasutuse andmed püügipäevikute, eelteatiste, ümberlaadimisdeklaratsioonide, lossimisdeklaratsioonide, müügiteatiste, ülevõtmisdeklaratsioonide ja veodokumentide edastamiseks ja esitamiseks, nagu on osutatud artiklites 14, 17, 20, 23, 62, 66 ja 68;

f)	kaardi ajutiselt reaalajas suletud piirkondade koordinaatidega, nagu on osutatud artiklis 54, täpsustades sulgemise kestuse ning kalamajandust sellel alal sulgemise ajal reguleerivad tingimused;

g)	otsus püügipiirkonna sulgemise kohta vastavalt artiklile 35 ning kõik vajalikud üksikasjad.

Artikkel 116

Veebisaidi turvaline osa

1. Veebisaidi turvalisse ossa seab iga liikmesriik sisse juurdepääsu järgmistele nimekirjadele ja andmebaasidele ning haldab ja hoiab neid ajakohasena:

a)	inspektsioonide eest vastutavate ametnike nimekiri, nagu on osutatud artiklis 74;

b)	ametnike loodud elektrooniline andmebaas inspekteerimis- ja järelevalvearuannete käsitlemiseks, nagu on osutatud artiklis 78;

c)	laevaseiresüsteemi arvutifailid, mille on registreerinud tema kalapüügi seire keskus, nagu on osutatud artiklis 9;

d)	elektrooniline andmebaas, mis sisaldab nimekirja kõigist kalalaevatunnistustest ja kalapüügilubadest, mida väljastatakse ja hallatakse vastavalt käesolevale määrusele, märkides selgelt kehtestatud tingimused ja teabe kõikide peatamiste ja äravõtmiste kohta;

e)	artikli 26 lõikes 6 osutatud katkematu 24tunnise ajavahemiku mõõtmise viis;

f)	elektrooniline andmebaas, mis sisaldab kõiki asjakohaseid andmeid kalapüügivõimaluste kohta, nagu on osutatud artiklis 33;

g)	riiklikud kontrollimeetmete programmid, nagu on osutatud artiklis 46;

h)	elektrooniline andmebaas kogutud andmete täielikkuse ja kvaliteedi kontrollimiseks, nagu on osutatud artiklis 109.

2. Iga liikmesriik tagab

a)	komisjonile või tema määratud asutusele kaugjuurdepääsu kõikidele käesolevas artiklis osutatud andmetele turvalise internetiühenduse kaudu 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas;

b)	asjakohase teabe vahetu ja elektroonilise vahetuse teiste liikmesriikide ja komisjoni või tema määratud asutusega.

3. Liikmesriik võimaldab komisjoni ametnikele juurdepääsu elektrooniliste sertifikaatide põhjal, mille komisjon või tema määratud asutus koostab.

4. Veebisaidi turvalistes osades sisalduvad andmed tehakse kättesaadavaks vaid teatavatele kasutajatele, kelle on selleks volitanud asjaomane liikmesriik, komisjon või selle määratud asutus. Kõnealustele isikutele kättesaadavad andmed on piiratud neile vajalike andmetega, et täita oma tööülesandeid ja tegutseda seoses ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamisega, ning seega kehtivad nende suhtes selliste andmete kasutamise konfidentsiaalsusnõuded.

5. Veebisaidi turvalistes osades sisalduvaid andmeid säilitatakse vaid seni, kuni see on vajalik käesolevas määruses sätestatud eesmärkidel, kuid alati vähemalt kolm kalendriaastat alates teabe registreerimise aastale järgnevast aastast. Isikuandmeid, mida käesoleva määruse kohaselt vahetatakse ajaloo-, statistika- või teadusuuringutes kasutamiseks, tuleb vahetada kas anonüümses vormis või, kui see ei ole võimalik, selliselt, et andmesubjektide identiteet oleks krüpteeritud.

6. Käesoleva peatüki üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artiklis 119 sätestatud korras.

XIII JAOTIS

RAKENDAMINE

Artikkel 117

Halduskoostöö

1. Käesoleva määruse rakendamise eest vastutavad asutused liikmesriikides teevad omavahel, kolmandate riikide pädevate ametiasutustega, komisjoniga ja viimase määratud asutusega koostööd, et tagada käesoleva määruse täitmine.

2. Lõikes 1 osutatud eesmärgil luuakse vastastikuse abi süsteem, mis sisaldab eeskirju teabevahetuse kohta eelneva taotluse korral või omal algatusel.

3. Liikmesriik, kus toimus püügitegevus, edastab komisjonile viimase nõudmisel elektrooniliselt kogu asjakohase teabe samal ajal, kui ta teatab sellest kalalaeva lipuliikmesriigile.

4. Käesoleva artikli üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artiklis 119 sätestatud korras.

Artikkel 118

Aruandluskohustus

1. Liikmesriigid edastavad komisjonile iga viie aasta järel aruande käesoleva määruse kohaldamise kohta.

2. Liikmesriikide aruannete ning oma vaatluste põhjal koostab komisjon iga viie aasta järel aruande, mis edastatakse Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

3. Komisjon hindab käesoleva määruse mõju ühisele kalanduspoliitikale viis aastat pärast käesoleva määruse jõustumist.

4. Liikmesriigid edastavad komisjonile aruande, milles loetletakse eeskirjad, mida on põhiandmetest aruannete koostamiseks kasutatud.

5. Käesoleva artikli kohaldamisel võetakse üksikasjalikud eeskirjad liikmesriikide aruannete sisu ja vormi kohta vastu artiklis 119 osutatud korras.

Artikkel 119

Komiteemenetlus

1. Komisjoni abistab määruse (EÜ) nr 2371/2002 artikli 30 alusel loodud komitee.

2. Käesolevale artiklile viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 4 ja 7.

Tähtajaks otsuse 1999/468/EÜ artikli 4 lõike 3 tähenduses kehtestatakse üks kuu.

XIV JAOTIS

MUUTMINE JA KEHTETUKS TUNNISTAMINE

Artikkel 120

Määruse (EÜ) nr 768/2005 muutmine

Määrust (EÜ) nr 768/2005 muudetakse järgmiselt.

Artiklile 3 lisatakse järgmine punkt:

„i)

aidata kaasa ühise kalanduspoliitika kontrollisüsteemi ühtsele rakendamisele, sealhulgas eelkõige järgmisele:

—	liikmesriikide kontrollitegevuste operatiivkoostöö korraldamine konkreetsete inspekteerimis- ja kontrolliprogrammide, ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi inspekteerimise ja kontrolli programmide ning rahvusvaheliste kontrolliprogrammide rakendamiseks;

—	vajalik kontroll ülesannete täitmiseks kooskõlas artikliga 17a.”.

Artiklis 5

a)	asendatakse lõige 1 järgmisega: „1. Agentuuri operatiivkoostöö hõlmab kõikide tegevuste kontrolli, mida hõlmab ühine kalanduspoliitika”;

b)	lisatakse järgmine lõige: „3. Liikmesriikidevahelise tõhusama operatiivkoostöö eesmärgil võib agentuur kehtestada asjaomaste liikmesriikidega tegevuskavasid ja koordineerida nende rakendamist.”

Artikkel 7 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 7

Abi komisjonile ja liikmesriikidele

Agentuur abistab komisjoni ja liikmesriike eesmärgiga tagada ühise kalanduspoliitika eeskirjadest tulenevate kohustuste kõrgetasemeline, ühtne ja tõhus täitmine, sealhulgas võitlus ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu ja nende suhted kolmandate riikidega. Agentuur eelkõige

a)	kehtestab ja töötab välja põhiõppekava liikmesriikide kalandusinspektsioonide instruktorite koolitamiseks ning pakub täiendavaid koolituskursusi ja -seminare kõnealustele ametnikele ning muule kontrolli- ja inspekteerimistegevustega seotud personalile;

b)	kehtestab ja töötab välja põhiõppekava ühenduse inspektorite koolitamiseks enne viimaste esimest töölerakendamist ja pakub kõnealustele ametnikele regulaarselt täiendavaid koolituskursusi ja -seminare;

c)	liikmesriikide taotlusel korraldab liikmesriikide kontrollitegevustega seotud ühiseid toodete ja teenuste hankeid ning ühiste katseprojektide liikmesriikidepoolse rakendamise ettevalmistamist ja koordineerimist;

d)	koostab ühised tegevusmenetlused seoses ühise kontrollitegevusega, millega tegeleb kaks või enam liikmesriiki;

e)	töötab välja kriteeriumid kontrolli- ja inspektsioonivahendite vahetuseks liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel ning kõnealuste vahendite tagamiseks liikmesriikide poolt;

f)	teeb riskianalüüsi püüki, lossimist ja püügikoormust käsitlevate kalandusandmete põhjal ning samuti teatamata jäetud lossimiste riskianalüüsi, sealhulgas ka püügi ja impordi andmete võrdlemine ekspordi ja riikliku tarbimise andmetega;

g)	komisjoni või liikmesriikide taotluse korral töötab välja ühised inspektsioonimeetodid ja -menetlused;

h)	aitab liikmesriikidel nende taotlusel täita oma ja ühenduse ning muid rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas võitlus ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu ning piirkondlike kalandusorganisatsioonide raames tekkivaid kohustused;

i)	edendab ja koordineerib ühtsete riskijuhtimismeetodite väljatöötamist oma pädevusalal;

j)	koordineerib ja edendab koostööd liikmesriikide vahel ning ühtseid standardeid nõukogu 20. novembri 2009. aasta määruses (EÜ) nr 1224/2009 (millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks) määratud proovivõtukavade väljatöötamiseks (26).

Artikkel 8 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 8

Ühenduse kontrolli- ja inspekteerimiskohustuste rakendamine

1. Komisjoni palvel koordineerib agentuur ühiskasutuskavasid koostades liikmesriikide kontrolli- ja inspekteerimistegevust vastavalt rahvusvahelistele kontrolli- ja inspekteerimisprogrammidele.

2. Agentuur võib omandada, rentida või laenutada varustuse, mis on vajalik lõikes 1 osutatud ühiskasutuskavade rakendamiseks.”

Artikkel 9 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 9

Kontrolli- ja inspekteerimisalaste eriprogrammide rakendamine

1. Agentuur koordineerib ühiskasutuskavade kaudu määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 95 kohaselt välja töötatud kontrolli- ja inspekteerimisalaste eriprogrammide rakendamist.

2. Agentuur võib omandada, rentida või laenutada varustuse, mis on vajalik lõikes 1 osutatud ühiskasutuskavade rakendamiseks.”

Pärast III peatükki lisatakse järgmine peatükk:

„IIIA PEATÜKK

AGENTUURI PÄDEVUS

Artikkel 17a

Agentuuri ametnike määramine ühenduse inspektoriteks

Agentuuri ametnikud võib määrata rahvusvahelistes vetes ühenduse inspektoriks vastavalt määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklile 79.

Artikkel 17b

Agentuuri meetmed

Vajaduse korral teeb agentuur järgmist:

a)	annab välja kasutusjuhendeid inspekteerimise ühtlustatud standardite kohta;

b)	töötab välja abimaterjale, milles kajastuvad parimad tavad ühise kalanduspoliitika kontrollimise valdkonnas, sealhulgas kontrolliametnike koolitamise kohta, ning ajakohastab neid regulaarselt;

c)	annab komisjonile vajalikku tehnilist ja haldusalast tuge viimase ülesannete täitmiseks.

Artikkel 17c

Koostöö

1. Liikmesriigid ja komisjon teevad agentuuriga koostööd ning annavad agentuurile ülesannete täitmiseks vajalikku abi.

2. Pidades nõuetekohaselt silmas erinevaid õigussüsteeme üksikutes liikmesriikides, aitab agentuur kaasa koostööle liikmesriikide vahel ning nende ja komisjoni vahel ühtlustatud kontrollistandardite väljatöötamisel vastavalt ühenduse õigusaktidele ning võttes arvesse parimaid tavasid liikmesriikides ja kokkulepitud rahvusvahelisi standardeid.

Artikkel 17d

Erakorraline üksus

1. Kui komisjon omal algatusel või vähemalt kahe liikmesriigi taotlusel tuvastab olukorra, mis hõlmab otsest, kaudset või potentsiaalset tõsist ohtu ühisele kalanduspoliitikale, ning ohtu ei ole võimalik olemasolevate vahenditega ära hoida, kõrvaldada ega vähendada ega asjakohaselt juhtida, teavitatakse viivitamatult agentuuri.

2. Komisjonilt sellise teate saamise korral või omal algatusel tegutsedes loob agentuur viivitamatult erakorralise üksuse ja teavitab sellest komisjoni.

Artikkel 17e

Erakorralise üksuse ülesanded

1. Agentuuri loodud erakorraline üksus vastutab kogu asjaomase teabe kogumise ja hindamise eest ning ühist kalanduspoliitikat ähvardava ohu ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimaluste kindlaksmääramise eest nii tõhusalt ja kiirelt kui võimalik.

2. Erakorraline üksus võib paluda abi mis tahes ametiasutuselt või eraisikult, kelle erialaseid teadmisi ta peab vajalikuks, et hädaolukorrale tõhusalt reageerida.

3. Agentuur korraldab vajalikku koordineerimist, et hädaolukorrale asjakohaselt ja õigel ajal reageerida.

4. Erakorraline üksus teavitab vajaduse korral avalikkust riskidest ja võetud meetmetest.

Artikkel 17f

Mitmeaastane tööprogramm

1. Agentuuri mitmeaastases tööprogrammis kehtestatakse üldised eesmärgid, volitused, ülesanded, tulemusnäitajad ja agentuuri iga tegevuse prioriteedid viie aasta jooksul. See hõlmab personalipoliitika kava esitamist ja kättesaadavaks tehtavate eelarveassigneeringute prognoosi kõnealuse viieaastase perioodi eesmärkide saavutamiseks.

2. Mitmeaastane tööprogramm esitatakse vastavalt komisjoni välja töötatud tegevuspõhisele juhtimissüsteemile ja -meetodile. Viimase võtab vastu haldusnõukogu.

3. Artikli 23 lõike 2 punktis c osutatud tööprogramm viitab mitmeaastasele tööprogrammile. Selles märgitakse selgelt lisad, muudatused või väljajätmised võrreldes eelmise aasta tööprogrammiga ning tehtud edusammud mitmeaastase tööprogrammi üldiste eesmärkide ja prioriteetide saavutamisel.

Artikkel 17g

Koostöö merenduse valdkonnas

Agentuur aitab kaasa ELi integreeritud merenduspoliitika rakendamisele ja eelkõige sõlmib pärast haldusnõukogult heakskiidu saamist teiste asutustega halduslepingud käesoleva määrusega hõlmatud valdkondades. Tegevdirektor teavitab komisjoni ja liikmesriike sellistest läbirääkimistest varajases etapis.

Artikkel 17h

Üksikasjalikud eeskirjad

Käesoleva peatüki üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu määruse (EÜ) nr 2371/2002 artikli 30 lõikes 2 osutatud korras.

Kõnealused eeskirjad võivad eelkõige hõlmata kavade koostamist hädaolukorrale reageerimiseks, erakorralise üksuse loomist ning kohaldatavaid praktilisi menetlusi.”

Artikkel 121

Muude määruste muutmine

1. Määruse (EÜ) nr 847/96 artikkel 5 jäetakse välja.

2. Määrust (EÜ) nr 2371/2002 muudetakse järgmiselt.

Artikkel 21 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 21

Ühenduse kontrolli- ja rakendussüsteem

Kontrollitakse juurdepääsu vetele ja kalavarudele ning artikliga 1 sätestatud tegevust ning kindlustatakse kehtiva ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimine. Sel eesmärgil luuakse ühenduse süsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade kontrolliks ja inspektsiooniks ning rakendamiseks.”

b)	Artiklid 22–28 jäetakse välja.

3. Nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määrusest (EÜ) nr 811/2004 (millega kehtestatakse meetmed põhjapoolse merluusi varude taastamiseks) (27) jäetakse välja artiklid 7, 8, 10, 11, 12 ja 13.

4. Nõukogu 20. detsembri 2005. aasta määrusest (EÜ) nr 2115/2005 (millega kehtestatakse süvalesta varude taastamise kava Loode-Atlandi Kalastusorganisatsiooni raames) (28) jäetakse välja artikkel 7.

5. Nõukogu 20. detsembri 2005. aasta määrusest (EÜ) nr 2166/2005 (millega kehtestatakse meetmed Kantaabria mere ja Pürenee poolsaare läänerannikuvete uusmeremaa merluusi ja norra salehomaari varude taastamiseks) (29) jäetakse välja IV peatükk.

6. Nõukogu 23. veebruari 2006. aasta määrusest (EÜ) nr 388/2006 (millega kehtestatakse Biskaia lahe merikeelevaru säästva kasutamise mitmeaastane kava) (30) jäetakse välja IV peatükk.

7. Nõukogu 7. mai 2007. aasta määrusest (EÜ) nr 509/2007 (millega kehtestatakse La Manche’i lääneosa merikeelevarude säästva kasutamise mitmeaastane kava) (31) jäetakse välja IV peatükk.

8. Nõukogu 11. juuni 2007. aasta määrusest (EÜ) nr 676/2007 (millega kehtestatakse Põhjamere lesta- ja merikeelevarude püügi mitmeaastane majandamiskava) (32) jäetakse välja IV peatükk.

9. Nõukogu 18. septembri 2007. aasta määrusest (EÜ) nr 1098/2007 (millega kehtestatakse Läänemere tursavarude ja nende varude püügi mitmeaastane kava) (33) jäetakse välja artikli 10 lõiked 3 ja 4, artikli 11 lõiked 2 ja 3, artiklid 12, 13 ja 15, artikli 18 lõiked 2 ja 3, artiklid 19 ja 20, artikli 22 teine lõik ning artiklid 23, 24 ja 25.

10. Nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määrusest (EÜ) nr 1300/2008 (millega kehtestatakse Šotimaa lääneranniku vete heeringavarude ja nende püügi mitmeaastane kava) (34) jäetakse välja artiklid 5 ja 6.

11. Nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määrusest (EÜ) nr 1342/2008 (millega kehtestatakse tursavarude ja nende varude püügi pikaajaline kava) (35) jäetakse välja artiklid 18, 19, 20, 21, 22, 23, 24, 26, 27, 28 ja 29.

Artikkel 122

Kehtetuks tunnistamine

1. Määrus (EMÜ) nr 2847/93 tunnistatakse kehtetuks, välja arvatud artiklid 6, 8 ja 11, mis tunnistatakse kehtetuks käesoleva määruse artiklite 14, 21 ja 23 rakenduseeskirjade jõustumise kuupäeval, ning artikkel 5, artikli 9 lõige 5 ning artiklid 13, 21 ja 34, mis tunnistatakse kehtetuks alates 1. jaanuarist 2011.

2. Määrus (EÜ) nr 1627/94 tunnistatakse kehtetuks käesoleva määruse artikli 7 rakenduseeskirjade jõustumise kuupäeval.

3. Määrus (EÜ) nr 1966/2006 tunnistatakse kehtetuks alates 1. jaanuarist 2011.

Artikkel 123

Viited

Viiteid kehtetuks tunnistatud määrustele ja artikli 121 kohaselt välja jäetud sätetele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ja neid tuleb lugeda II lisas esitatud vastavustabeli kohaselt.

XIV JAOTIS

LÕPPSÄTTED

Artikkel 124

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2010.

Eelnevast olenemata kohaldatakse

a)	artikli 33 lõikeid 6 ja 9, artikleid 37, 43, 58, 60, 61, 63, 67, 68, 73, 78 ja 84, artikli 90 lõikeid 2, 3 ja 4, artikleid 93 ja 117 ning artikli 121 lõikeid 3–11 alates 1. jaanuarist 2011;

b)	artikleid 6, 7, 14, 21 ja 23 alates rakenduseeskirjade jõustumise kuupäevast;

c)	artiklit 92 alates kuue kuu möödumisest rakenduseeskirjade jõustumise kuupäevast.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 20. november 2009

Nõukogu nimel

eesistuja

E.ERLANDSSON

(1) 22. aprilli 2009. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(2) 15. mai 2009. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(3) ELT C 211, 4.9.2009, lk 73.

(4) ELT C 151, 3.7.2009, lk 11.

(5) EÜT L 358, 31.12.2002, lk 59.

(6) EÜT L 261, 20.10.1993, lk 1.

(7) ELT L 286, 29.10.2008, lk 1.

(8) ELT L 286, 29.10.2008, lk 33.

(9) EÜT L 208, 5.8.2002, lk 10.

(10) ELT L 102, 7.4.2004, lk 9.

(11) ELT L 204, 13.8.2003, lk 21.

(12) ELT L 365, 10.12.2004, lk 19.

(13) EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1.

(14) EÜT L 278, 23.10.2001, lk 6.

(15) EÜT L 289, 16.11.2000, lk 8.

(16) ELT L 223, 15.8.2006, lk 1.

(17) ELT L 160, 14.6.2006, lk 1.

(18) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

(19) EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31.

(20) EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1.

(21) EÜT L 171, 6.7.1994, lk 7.

(22) ELT L 408, 30.12.2006, lk 1.

(23) ELT L 128, 21.5.2005, lk 1.

(24) ELT L 60, 5.3.2008, lk 1.

(25) ELT L 347, 11.12.2006, lk 1.

(26) ELT L 343, 22.12.2009, lk 1”

(27) ELT L 150, 30.4.2004, lk 1.

(28) ELT L 340, 23.12.2005, lk 3.

(29) ELT L 345, 28.12.2005, lk 5.

(30) ELT L 65, 7.3.2006, lk 1.

(31) ELT L 122, 11.5.2007, lk 7.

(32) ELT L 157, 19.6.2007, lk 1.

(33) ELT L 248, 22.9.2007, lk 1.

(34) ELT L 344, 20.12.2008, lk 6.

(35) ELT L 348, 24.12.2008, lk 20.

I LISA

INSPEKTEERIMISE ERIKRITEERIUMID MITMEAASTASTES KAVADES

Eesmärk

1. Iga liikmesriik sätestab inspekteerimise erikriteeriumid vastavalt käesolevale lisale.

Strateegia

2. Kalapüügi inspekteerimise ja järelevalve tegevus keskendub kalalaevadele, mis tõenäoliselt püüavad kalaliike, mille suhtes kohaldatakse mitmeaastast kava. Selliste kalaliikide transpordi ja turustamise pistelist kontrolli, mille suhtes kohaldatakse mitmeaastast kava, kasutatakse ristkontrolli lisamehhanismina, et kontrollida inspekteerimis- ja järelevalvetegevuse tõhusust.

Prioriteedid

3. Erinevate püügivahendite suhtes kohaldatakse erinevaid prioriteetsustasemeid sõltuvalt sellest, mis ulatuses kalapüügivõimaluste piirangud laevastikke mõjutavad. Sellest tulenevalt sätestab iga liikmesriik konkreetsed prioriteedid.

Sihtkriteeriumid

4. Hiljemalt kuu jooksul pärast mitmeaastase kava kehtestamist käsitleva määruse jõustumist, peavad liikmesriigid rakendama oma kontrollikavad, võttes arvesse allpool sätestatud eesmärke.

Liikmesriigid määravad ja kirjeldavad, millist proovivõtustrateegiat kohaldatakse.

Komisjon võib taotluse korral saada juurdepääsu liikmesriigi kasutatavale proovivõtukavale.

a)	Inspekteerimise tase sadamates Üldjuhul on eesmärk saavutada täpsus, mis on vähemalt võrdne täpsusega, mis saavutataks tavalise pistelise proovivõtu meetodiga, mille puhul kontrollitakse kaalu alusel 20 % kõigist liikmesriigis lossitud liikidest, mille suhtes kohaldatakse mitmeaastast kava.

b)	Turustamise inspekteerimise tase Oksjonil müügiks pakutavate selliste kalaliikide 5 % koguse inspekteerimine, mille suhtes kohaldatakse mitmeaastast kava.

Inspekteerimise tase merel

Paindlik kriteerium: sätestatakse pärast iga piirkonna püügitegevuse üksikasjalikku analüüsi. Merel kontrollimise kriteeriumid on seotud varude majandamise piirkonnas merel viibitud patrullipäevade arvuga, kusjuures eripiirkondade patrullipäevade jaoks võib kasutada eraldi kriteeriumi.

d)	Õhuseire tase Paindlik kriteerium: sätestatakse pärast igas piirkonnas tehtud kalapüügi üksikasjalikku analüüsi, võttes arvesse liikmesriikide käsutuses olevaid ressursse.

II LISA

VASTAVUSTABEL

Määrus (EMÜ) nr 2847/93	Käesolev määrus
Artikli 1 lõige 1	Artiklid 1 ja 2
Artikli 1 lõige 2	Artikli 5 lõige 3
Artikli 1 lõige 3	Artikkel 2
Artikkel 2	Artikkel 5
Artikkel 3	Artikkel 9
Artikli 4 lõige 1	Artikkel 5
Artikli 4 lõige 2	Artikkel 75
Artikli 5 punktid a ja b	Artikkel 74
Artikli 5 punkt c	Artikkel 8
Artikkel 6	Artiklid 14, 15 ja 16
Artikkel 7	Artiklid 17 ja 18
Artikkel 8	Artiklid 23, 24 ja 25
Artikli 9 lõiked 1, 2, 3, 4, 4a, 5, 6, 7, 8 ja 9	Artiklid 62, 63, 64, 65 ja 68
Artikli 9 lõiked 4b ja 5	Artiklid 66 ja 67
Artikkel 11	Artiklid 20, 21 ja 22
Artikkel 13	Artikkel 68
Artikkel 14	Artikkel 59
Artikli 15 lõiked 1, 2 ja 4	Artiklid 33 ja 34
Artikli 15 lõige 3	Artikkel 36
Artikkel 16	Artikkel 117
Artikkel 17	Artikkel 5
Artikkel 19	Artiklid 112 ja 113
Jaotis IIA	IV jaotis, I peatükk, 2. jagu
Artikli 20 lõige 1	Artikkel 47
Artikli 20 lõige 2	Artikkel 49
Artikli 21 lõige 1	Artikkel 33
Artikli 21 lõige 2	Artikkel 35
Artikli 21 lõige 3	Artikkel 36
Artikli 21 lõige 4	Artikkel 37
Artikkel 21a	Artikkel 35
Artikkel 21b	Artikkel 34
Artikkel 21c	Artikkel 36
Artikkel 23	Artikkel 105
V jagu	IV jaotis, II peatükk, artikkel 109
Artikli 28 lõige 1	Artikkel 56
Artikli 28 lõige 2	Artiklid 57 ja 70
Artikli 28 lõige 2a	Artikkel 56
Artikkel 29	Artiklid 96, 97, 98 ja 99
Artikkel 30	Artikkel 102
Artikli 31 lõiked 1 ja 2	Artiklid 89 ja 90
Artikli 31 lõige 4	Artikkel 86
Artikli 32 lõige 1	Artikkel 85
Artikkel 32 lõige 2	Artikkel 88
Artikkel 33	Artikkel 86
Artikkel 34	Artikkel 117
Artikkel 34a	Artikkel 117
Artikkel 34b	Artikkel 98
Artikkel 34c	Artikkel 95
Artikkel 35	Artikkel 118
Artikkel 36	Artikkel 119
Artikkel 37	Artiklid 112 ja 113
Artikkel 38	Artikkel 3
Artikkel 39	Artikkel 122
Artikkel 40	Artikkel 124
Määrus (EÜ) nr 1627/94	Käesolev määrus
Kogu määrus	Artikkel 7
Määrus (EÜ) nr 847/96	Käesolev määrus
Artikkel 5	Artikkel 106
Määrus (EÜ) nr 2371/2002	Käesolev määrus
Artikkel 21	Artiklid 1 ja 2
Artikli 22 lõige 1	Artiklid 6, 7, 8, 9, 14 ja 75
Artikli 22 lõige 2	Artiklid 58, 59, 62, 68 ja 75
Artikli 23 lõige 3	Artikli 5 lõiked 3 ja 5, artikkel 11
Artikli 23 lõige 4	Artiklid 105 ja 106
Artikkel 24	Artikkel 5, VII jaotis ning artiklid 71 ja 91
Artikkel 25	VII jaotise III ja IV peatükk ning artikkel 89
Artikli 26 lõige 1	Artikkel 96
Artikli 26 lõige 2	Artikkel 108
Artikli 26 lõige 4	Artikkel 36
Artikli 27 lõige 1	Artiklid 96–99
Artikli 27 lõige 2	Artiklid 101 ja 102
Artikli 28 lõige 1	Artikkel 117
Artikli 28 lõige 3	Artiklid 80, 81 ja 83
Artikli 28 lõige 4	Artikkel 79
Artikli 28 lõige 5	Artikkel 74
Määrus (EÜ) nr 811/2004	Käesolev määrus
Artikkel 7	Artikli 14 lõige 2
Artikkel 8	Artikkel 17
Artikkel 10	Artikli 14 lõige 3
Artikkel 11	Artikkel 44
Artikkel 12	Artikli 60 lõige 6
Määrus (EÜ) nr 2166/2005	Käesolev määrus
Artikkel 9	Artikli 14 lõige 3
Artikkel 10	Artikli 60 lõige 1
Artikkel 12	Artikkel 44
Artikkel 13	Artikli 60 lõige 6
Määrus (EÜ) nr 2115/2005	Käesolev määrus
Artikkel 7	Artikli 14 lõige 3
Määrus (EÜ) nr 388/2006	Käesolev määrus
Artikkel 7	Artikli 14 lõige 3
Artikkel 8	Artikli 60 lõige 1
Artikkel 10	Artikkel 44
Artikkel 11	Artikli 60 lõige 6
Määrus (EÜ) nr 509/2007	Käesolev määrus
Artikkel 6	Artikli 14 lõige 3
Artikkel 8	Artikkel 44
Artikkel 9	Artikli 60 lõige 6
Määrus (EÜ) nr 676/2007	Käesolev määrus
Artikkel 10	Artikli 14 lõige 2
Artikkel 11	Artikli 14 lõige 3
Artikkel 12	Artikli 60 lõige 1
Artikkel 14	Artikkel 44
Artikkel 15	Artikli 60 lõige 6
Määrus (EÜ) nr 1098/2007	Käesolev määrus
Artikkel 15	Artikli 14 lõige 3
Artikkel 19	Artikli 60 lõige 1
Artikkel 24	Artikkel 46
Määrus (EÜ) nr 1342/2008	Käesolev määrus
Artikli 19 lõige 1	Artikli 109 lõige 2
Artikli 19 lõige 2	Artikkel 115
Artikkel 20	Artikkel 60
Artikkel 22	Artikkel 42
Artikkel 23	Artikkel 46
Artikkel 24	Artikkel 17
Artikkel 25	Artikkel 43
Artikkel 26	Artikli 14 lõige 2
Artikkel 27	Artikkel 44
Artikkel 28	Artikli 60 lõige 6

22.12.2009

Euroopa Liidu Teataja

L 343/51

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 1225/2009

30. november 2009

kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed

(kodifitseeritud versioon)

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 133,

võttes arvesse nõukogu määrust (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus) (1),

võttes arvesse komisjoni ettepanekut

ning arvestades järgmist:

(1)	Nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määrust (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (2) on korduvalt oluliselt muudetud (3). Selguse ja otstarbekuse huvides tuleks kõnealune määrus kodifitseerida.

(2)

1994. aastal peetud mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste tulemusena sõlmiti uued üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (edaspidi „GATT”) VI artikli rakendamise lepingud. Kõnealuseid dumpingut ja subsiidiume käsitlevate uute eeskirjade eri laadi silmas pidades on kohane sätestada mõlema valdkonna kohta eraldi eeskirjad. Sellest tulenevalt sisalduvad subsiidiumivastast kaitset ja tasakaalustavaid tollimakse käsitlevad eeskirjad eraldi määruses.

(3)

Dumpingut käsitlev leping, täpsemalt 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise leping (edaspidi „1994. aasta dumpinguvastane leping”) sisaldab üksikasjalikke eeskirju, mis on seotud eelkõige dumpingu arvutamise, uurimise algatamise ja läbiviimise korra, sh faktide tuvastamise ja käsitlemise, ajutiste meetmete kehtestamise, dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise ja sissenõudmise, dumpinguvastaste meetmete kestuse ja nende läbivaatamise ning dumpinguvastaste uurimistega seotud teabe avalikustamisega. Tagamaks nende eeskirjade nõuetekohast ja läbipaistvat kohaldamist tuleks kõnesolevad lepingud lisada võimalikult kiiresti ühenduse õigusaktidesse.

(4)	Säilitamaks tasakaalu GATTi lepinguga kehtestatud õiguste ja kohustuste vahel, on oluline, et ühendus võtaks eeskirjade kohaldamisel arvesse seda, kuidas tema suuremad kaubanduspartnerid neid tõlgendavad.

(5)

On vaja kehtestada selged ja üksikasjalikud eeskirjad normaalväärtuse arvutamiseks. Eelkõige peaks väärtus kõigil juhtudel põhinema ekspordiriigis tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud tüüpilisel müügil. On otstarbekas anda suuniseid selle kohta, millal võib dumpingu kindlakstegemisel lugeda osapooli üksteisega seotuks. Otstarbekas on määratleda, millistel asjaoludel saab omamaise müügi lugeda kahjumiga toimunuks ja arvestamata jätta ning müügi aluseks võtta ülejäänud müügi, arvestusliku normaalväärtuse või müügi kolmandasse riiki. Ühtlasi on kohane ette näha kulude nõuetekohane paigutus, k.a käivitamisjärgus, ja sätestada suunised käivitamise määratlemise ning jaotamise ulatuse ja jaotusmeetodi kohta. Normaalväärtuse arvutamiseks on vaja esitada ka meetodid, mille abil määratakse kindlaks müügikogused, üld-ja halduskulud ning kasumimarginaal, mis peaks kõnealuses väärtuses sisalduma.

(6)

Normaalväärtuse määramiseks mitteturumajanduslike riikide puhul oleks mõistlik kindlaks määrata eeskirjad, mille alusel valitakse turumajanduslike riikide hulgast kõnealusel eesmärgil kasutamiseks sobiv asjakohane kolmas riik, ning juhul, kui sobivat kolmandat riiki ei ole võimalik leida, siis ette näha normaalväärtuse kindlaksmääramine mis tahes muul põhjendatud alusel.

(7)

Ühenduse dumpinguvastases tegevuses tuleb arvesse võtta Kasahstani muutunud majandusolusid. Eelkõige on asjakohane täpsustada, et normaalväärtuse võib määrata kooskõlas turumajanduslikes riikides kohaldatavate eeskirjadega juhul, kui on võimalik näidata, et ühe või mitme uuritava tootja osas toimub vaatlusaluse toote valmistamine ja müük turumajanduse tingimustes.

(8)	Peale selle on kohane kohelda vastava dumpinguvastase uurimise algatamise kuupäeval Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmeks olevatest riikidest pärinevat impordi sarnaselt.

(9)	On asjakohane täpsustada, et turumajanduse tingimuste valitsemist käsitlev kontroll viiakse läbi ühe või mitme uuritava tootja põhjendatud nõuete alusel, kes soovivad kasutada võimalust määrata normaalväärtus kindlaks turumajanduslike riikide suhtes kohaldatavate eeskirjade põhjal.

(10)	On otstarbekas määratleda ekspordihind ning loetleda, millised kohandused tuleb teha juhtudel, kui kõnealust hinda on vaja arvutada esimese avatud turuhinna alusel.

(11)

Ekspordihinna ja normaalväärtuse vahelise õiglase võrdluse tagamiseks on soovitatav loetleda hindu ja hinna võrreldavust mõjutada võivad tegurid ning sätestada erieeskirjad selle kohta, millal ja kuidas kohandusi tuleks teha, sh võttes arvesse asjaolu, et kohanduste dubleerimist tuleks vältida. Samuti on vaja ette näha, et võrdlemisel võib kasutada keskmisi hindu, kuigi üksikekspordihindu võib võrrelda keskmise normaalväärtusega, kui ekspordihinnad on eri klientide, piirkondade või ajavahemike puhul erinevad.

(12)

On vajalik sätestada selged ja üksikasjalikud juhised tegurite kohta, mille alusel võib kindlaks teha, kas dumpinguhinnaga import on põhjustanud või ähvardab põhjustada olulist kahju. Näidates, et asjaomase impordi maht ja hinnatase on mõnele ühenduse tootmisharule kahju põhjustanud, tuleks pöörata tähelepanu teiste tegurite mõjule, eelkõige ühenduse turul valitsevale olukorrale.

(13)

Soovitav on määratleda mõiste „ühenduse tootmisharu” ja sätestada, et eksportijatega seotud isikud võib sellisest tootmisharust välja jätta, ning määratleda mõiste „seotud”. Samuti on vaja ette näha dumpinguvastane meede, mida ühes ühenduse piirkonnas asuvate tootjate nimel võib võtta, ning kehtestada suunised sellise piirkonna määratlemiseks.

(14)

On vaja sätestada, kes võib dumpinguvastast kaebust esitada, millises ulatuses peaks ühenduse tootmisharu seda toetama ning millist teavet dumpingu, kahju ja põhjusliku seose kohta peaks see kaebus sisaldama. Samuti on otstarbekas määratleda menetlus kaebuste läbivaatamatult tagastamiseks või menetluse algatamiseks.

(15)

On vaja sätestada, kuidas huvitatud isikutele teatada, millist teavet ametiasutused nõuavad, ning neile peab andma piisava võimaluse esitada kõik asjakohased tõendid ja kaitsta oma huve. Samuti on soovitav sätestada selgelt eeskirjad ja kord, mida tuleb järgida uurimise käigus, eelkõige eeskirjad, mille kohaselt huvitatud isikud peavad andma endast teada, esitama oma seisukohad ja esitama teabe kindlaksmääratud tähtajaks, selleks et neid seisukohti ja seda teavet arvesse võetaks. Samuti on kohane ette näha tingimused, mille alusel huvitatud isik võib omada juurdepääsu teiste huvitatud isikute esitatud teabele ja selle kohta arvamused esitada. Samuti peaksid liikmesriigid ja komisjon teabe kogumiseks koostööd tegema.

(16)

On vaja sätestada tingimused, mille kohaselt võib kehtestada ajutise tollimaksu, sealhulgas tingimuse, et seda võib kehtestada kõige varem 60 päeva pärast menetluse algatamist ning mitte hiljem kui üheksa kuud pärast seda. Halduslikel põhjustel on vaja ka ette näha, et kõigil juhtudel võib komisjon kõnealuse tollimaksu kehtestada kas kohe üheksaks kuuks või kahes etapis kuueks ja kolmeks kuuks.

(17)

On vaja määratleda dumpingut ja kahju kõrvaldavate kohustuste heakskiitmise kord ajutise või lõpliku tollimaksu kehtestamise asemel. Samuti on kohane ette näha kohustuste rikkumise või kohustustest taganemise tagajärjed ning et rikkumise kahtluse või vajaliku täiendava uurimise korral võib kehtestada ajutise tollimaksu. Kohustuste heakskiitmisel tuleks erilist tähelepanu pöörata sellele, et kavandatavad kohustused ja nende täitmise tagamine ei tooks kaasa konkurentsireeglite eiramist.

(18)

On vaja ette näha, et olenemata sellest, kas lõplikud meetmed võetakse vastu või mitte, tuleks menetlus lõpetada üldjuhul 12 kuu jooksul ning mitte mingil juhul hiljem kui 15 kuu jooksul alates uurimise alustamisest. Uurimised või menetlused tuleks lõpetada, kui dumping on minimaalne või kahju tähtsusetu, ning on asjakohane määratleda kõnealused mõisted. Kui tuleb kehtestada meetmed, on vaja sätestada uurimise lõpetamine ja ette näha, et meetmed oleksid väiksemad kui dumpingumarginaal, kui selline väiksem summa kõrvaldab kahju, samuti on vaja määratleda meetod meetmete taseme arvutamiseks väljavõttelise uuringu puhul.

(19)

On vaja ette näha ajutise tollimaksu tagasiulatuv sissenõudmine, kui seda peetakse kohaseks, ning määratleda asjaolud, mis võivad kaasa tuua tollimaksu tagasiulatuva kohaldamise, et kohaldatavaid lõplikke meetmeid mitte ohtu seada. Samuti on vaja ette näha, et tollimaksu võib kohaldada tagasiulatuvalt kohustuste rikkumise või neist taganemise korral.

(20)

On vaja ette näha, et meetmed kaotavad kehtivuse viie aasta möödudes, välja arvatud juhul, kui nende läbivaatamine näitab, et need peaksid edasi kehtima. Samuti on vaja ette näha vahepealsed läbivaatamised või uurimised juhtudeks, mil on esitatud piisavalt tõendeid muutunud asjaolude kohta, et teha kindlaks, kas dumpinguvastase tollimaksu hüvitamine on õigustatud. Samuti on asjakohane sätestada, et dumpingu uuesti arvutamisel, mille puhul on vaja uuesti arvutada ekspordihinnad, ei tohi tollimaksu käsitleda importimise ja edasimüügi vahelisel ajal tekkinud kuluna, kui kõnealune tollimaks kajastub nende toodete hinnas, mille suhtes ühenduse meetmeid kohaldatakse.

(21)	Konkreetselt on vaja ette näha, et ekspordihinnad ja dumpingumarginaalid hinnatakse uuesti, kui eksportija tasub tollimaksu kompensatsioonilepinguna ning tollimaks ei kajastu nende toodete hindades, mille suhtes kohaldatakse ühenduse meetmeid.

(22)

1994. aasta dumpinguvastane leping ei sisalda sätteid dumpinguvastastest meetmetest kõrvalehoidmise kohta, kuigi GATTi ministrite otsuses tunnistatakse kõrvalehoidmine probleemiks ja see on antud GATTi dumpinguvastasele komiteele lahendamiseks. Arvestades mitmepoolsete läbirääkimiste senist ebaõnnestumist ja kuni WTO dumpinguvastase komitee otsuseni peaksid ühenduse õigusaktid sisaldama sätteid, mis käsitleksid selliseid praktikat, sh ühenduses või kolmandas riigis üksnes kaupade kokkupanekut, mille põhieesmärgiks on dumpinguvastastest meetmetest kõrvale hoida.

(23)

On soovitav täpsustada ka juhtumid, mis kujutavad endast kehtivatest meetmetest kõrvalehoidmist. Kõrvalehoidmisega seotud juhtumid võivad esineda ühenduses või sellest väljaspool. Seetõttu tuleb ette näha, et erandeid laiendatud tollimaksust, mida võib importijatele juba anda, võib anda ka eksportijatele, kui tollimaksu kohaldamisala laiendatakse väljaspool ühendust toimuvasse kõvalehoidmisse sekkumiseks.

(24)	Kui turutingimustes on toimunud ajutine muudatus, mis muudab selliste meetmete jätkuva kohaldamise ajutiselt ebakohaseks, on otstarbekas lubada dumpinguvastaste meetmete kohaldamine peatada.

(25)	On vaja ette näha, et uuritavad importkaubad tuleb importimisel registreerida, et oleks võimalik sellise impordi vastu hiljem meetmeid kohaldada.

(26)	Tagamaks, et meetmeid jõustatakse nõuetekohaselt, on vaja, et liikmesriigid jälgiksid uuritavate kaupade importi ja selliste kaupade importi, mille kohta kehtivad meetmed, samuti käesoleva määruse alusel kogutud tollimaksu summat, ja esitaksid komisjonile selle kohta aruande.

(27)	Uurimise kindlates etappides on vaja ette näha korrapärane konsulteerimine nõuandekomiteega. Kõnealune komitee peaks koosnema liikmesriikide esindajatest ning selle eesistujaks peaks olema komisjoni esindaja.

(28)	Teave, mida liikmesriigid saavad nõuandekomiteelt, on sageli väga tehnilist laadi ja sisaldab keerulist majandus- ja õigusanalüüsi. Et anda liikmesriikidele piisavalt aega niisuguse teabega tutvumiseks, tuleks see saata neile kohasel ajal enne nõuandekomitee eesistuja määratud kohtumise kuupäeva.

(29)	Otstarbekohane on ette näha dumpingu ja kahju kohta esitatud andmete kontrollimiseks mõeldud kontrollkäigud, kusjuures kõnealused kontrollkäigud seatakse sõltuvusse saadud küsimustike nõuetekohasest täitmisest.

(30)	Oluline on ette näha väljavõtteline uuring juhtudeks, kui asjaosalisi või tehinguid on liiga palju, et oleks võimalik uurimine lõpule viia ettenähtud tähtaja jooksul.

(31)	On vaja ette näha, et kui asjaosalised ei tee rahuldavat koostööd, võib järelduste tegemiseks kasutada muud teavet, ning et see teave võib olla asjaosalistele ebasoodsam kui koostöö korral.

(32)	Selleks, et ära hoida ärisaladuste leket, tuleks ette näha konfidentsiaalse teabe kasutamise kord.

(33)	On oluline, et nähtaks ette peamiste faktide ja kaalutluste nõuetekohane avalikustamine isikutele, kellel on õigus neid teada saada, ning et avalikustamine toimuks ühenduse otsuste tegemise korda nõuetekohaselt arvesse võttes aja jooksul, mis võimaldab asjaosalistel oma huve kaitsta.

(34)	On mõistlik ette näha haldussüsteem, mille raames saab esitada argumente selle kohta, kas meetmed on ühenduse huvides, sealhulgas tarbijate huvides, ning sätestada selle teabe esitamise tähtajad koos asjaomaste isikute õigusega saada teavet,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Põhimõtted

1. Dumpinguvastast tollimaksu võib kohaldada dumpingtoote suhtes, mille vabasse ringlusse lubamine ühenduses tekitab kahju.

2. Toodet käsitletakse dumpingtootena, kui selle hind ühendusse eksportimisel on väiksem kui tavapärase kaubandustegevuse käigus ekspordiriigi kindlaksmääratud samasuguse toote võrreldav hind.

3. Tavaliselt on ekspordiriik päritoluriik. Kuid see võib olla transiidiriik, välja arvatud näiteks juhul, kui tooteid lihtsalt veetakse kõnealuse riigi kaudu, kui vaatlusaluseid tooteid selles riigis ei toodeta või kui nimetatud riigis puudub kõnesolevate toodete võrreldav hind.

4. Käesolevas määruses tähendab mõiste „samasugune toode” toodet, mis on vaatlusaluse tootega identne, see tähendab täiesti sarnane, või sellise toote puudumisel muud toodet, mis ei ole vaatlusaluse tootega küll täiesti sarnane, kuid on omadustelt väga sarnane.

Artikkel 2

Dumpingu kindlaksmääramine

1. Normaalväärtuse aluseks võetakse tavaliselt ekspordiriigi sõltumatute klientide poolt tavapärases kaubandustegevuses makstud või makstavad hinnad.

Kui ekspordiriigi eksportija ei tooda ega müü vaatlusalust toodet, võib normaalväärtuse kehtestada teiste müüjate või tootjate hindade alusel.

Hindu asjaosaliste vahel, kes teevad ilmset koostööd või on tõenäoliselt sõlminud kompensatsioonilepingu, ei või lugeda tavakaubanduslikeks ning neid võib normaalväärtuse määramisel kasutada ainult juhul, kui on vastatud nende sõltumatus.

Selleks et teha kindlaks, kas kaks osapoolt on üksteisega seotud, võib arvesse võtta komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93 (millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik) (4) artiklis 143 sätestatud üksteisega seotud osapoolte määratlust.

2. Sisetarbimiseks ettenähtud samasuguse toote müüki kasutatakse normaalväärtuse määramisel tavaliselt siis, kui kõnealuse müügi maht moodustab vähemalt 5 % ühendusse suunatud vaatlusaluse toote müügi mahust. Väiksemat müügimahtu võib kasutada juhul, kui näiteks nõutavaid hindu käsitletakse asjaomase turu suhtes tüüpilisena.

3. Kui tavapärase kaubandustegevuse käigus toimuv samasuguse toote müük puudub või on ebapiisav või kui erilise turuolukorra tõttu ei ole võimalik seda nõuetekohaselt võrrelda, arvutatakse samasuguse toote normaalväärtus päritoluriigi tootmiskulude alusel, millele lisatakse põhjendatud müügi-, üld- ja halduskulud ning kasum, või tavapärase kaubandustegevuse käigus asjakohase kolmanda riigi suhtes kohaldatavate ekspordihindade alusel, tingimusel et kõnealused hinnad on tüüpilised.

Asjaomase toote puhul võib esimeses lõigus nimetatud eriliseks turuolukorraks lugeda muu hulgas olukorda, kus hinnad on kunstlikult madalad, eksisteerib märkimisväärne vahetuskaubandus või mittekaubanduslik töötlemiskord.

4. Samasuguse toote müüki ekspordiriigi siseturul või eksportmüüki kolmandasse riiki hinnaga, mis on madalam kui (püsivad ja muutuvad) tootmiskulud ühiku kohta, millele on liidetud müügi-, üld- ja halduskulud, võib hinna tõttu lugeda tavapärase kaubandustegevuse väliseks ning selle võib normaalväärtuse määramisel arvestamata jätta üksnes siis, kui on kindlaks tehtud, et selline müük on toimunud pikema aja jooksul märkimisväärsetes kogustes ja hindadega, mis ei võimalda kõikide kulude katmist põhjendatud aja jooksul.

Kui müügi hetkel kuludest madalamad hinnad on uurimisperioodi kaalutud keskmistest kuludest kõrgemad, arvestatakse, et kõnealused hinnad võimaldavad katta kulusid põhjendatud aja jooksul.

Pikemaks ajaks on tavaliselt üks aasta, kuid igal juhul vähemalt kuus kuud, ning sel ajal on müüdud ühikuhinnast odavamalt märkimisväärsetes kogustes, kui on kindlaks tehtud, et kaalutud keskmine müügihind on väiksem kui kaalutud keskmine ühikuhind või et ühikuhinnast on müüdud odavamalt vähemalt 20 % normaalväärtuse kindlaksmääramiseks kasutatud müügi mahust.

5. Kulud arvutatakse tavaliselt uuritava isiku dokumentide alusel, kui kõnealused dokumendid on kooskõlas asjaomase riigi üldtunnustatud majandusarvestuspõhimõtetega ning nendes esitatakse asjakohasel viisil vaatlusaluse toote tootmis- ja müügikulud.

Kui uurimisaluse toote valmistamise ja müügiga seotud kulud ei kajastu mõistlikult asjaomase osapoole dokumentides, tuleb dokumentide korrigeerimiseks või koostamiseks võtta aluseks teiste sama riigi tootjate või eksportijate kulud või, kui selline teave ei ole kättesaadav või seda ei ole võimalik kasutada, mõni muu mõistlik alus, sealhulgas teave teiste tüüpiliste turgude kohta.

Tähelepanu pööratakse tõenditele, mis on esitatud nõuetekohase kulujaotuse kohta, kui näidatakse, et selliseid jaotusi on tavapäraselt kasutatud. Sobivamate meetodite puudumise korral eelistatakse käibepõhist kulujaotust. Kui kulud käesoleva lõigu kulujaotuses juba ei kajastu, kohandatakse neid vastavalt neile ühekordsetele kuluartiklitele, mis toovad kasu tulevasele ja/või jooksvale tootmisele.

Kui kulude katmiseks kuluva teatava ajavahemiku kulusid mõjutavad märkimisväärseid lisainvesteeringuid vajavate uute tootmisrajatiste kasutamine ja madalad tootmisvõimsuse rakendusastmed, mille põhjuseks on kogu uurimisperioodi või selle mingi osa jooksul toimunud käivitamised, on käivitamisetapi keskmised kulud kõnealuse etapi lõpul eespool nimetatud jaotamiseeskirjade kohaselt kohaldatavad kulud ning vaatlusperioodi puhul sisalduvad need lõike 4 teises lõigus osutatud kaalutud keskmistes kuludes. Käivitamisetapi pikkus määratakse kindlaks asjaomasele tootjale või eksportijale iseloomulike asjaolude alusel, kuid see ei ületa esialgset kulude katmiseks asjakohast ajavahemikku. Uurimisperioodi jooksul kohaldatavate kulude kohandamisel võetakse kõnealusest ajavahemikust pikemat käivitusetappi käsitlevat teavet arvesse sel juhul, kui see esitatakse enne kontrollkäike ja kolme kuu jooksul pärast uurimise algatamist.

6. Müügi-, üld- ja halduskulud ning kasumisummad põhinevad tegelikel andmetel, mis uurimisalune eksportija või tootja esitab samasuguse toote valmistamise ja tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud müügi kohta. Kui nimetatud summasid ei saa kindlaks määrata nimetatud alusel, siis määratakse need kindlaks, võttes aluseks:

a)	teiste uurimisaluste eksportijate või tootjate puhul kindlaksmääratud tegelikud kaalutud keskmised summad seoses samasuguse toote valmistamise ja müügiga päritoluriigi siseturul;

b)	tegelikud summad, mida kohaldatakse kõnealuse eksportija või tootja suhtes sama üldkategooria toodete valmistamisel ja müügil päritoluriigi siseturul tavapärase kaubandustegevuse käigus;

c)	iga muu põhjendatud meetod, tingimusel et selliselt määratud kasumi summa ei ületa kasumit, mida teised eksportijad või tootjad saavad tavaliselt sama üldkategooria toodete müümisel päritoluriigi siseturul.

Mitteturumajanduslikest riikidest (5) pärineva impordi puhul määratakse normaalväärtus kolmandas turumajanduslikus riigis kehtiva hinna või arvestusliku väärtuse alusel või hinna järgi, mis kehtib müügi puhul sellisest kolmandast turumajanduslikust riigist teistesse riikidesse, k.a ühendusse, või kui see ei ole võimalik, siis mis tahes muul põhjendatud alusel, sealhulgas samasuguse toote eest ühenduses tegelikult makstud või makstava hinna alusel, mida on vajaduse korral nõuetekohaselt kohandatud, et sisse arvata põhjendatud kasumimarginaal.

Sobiv kolmas turumajanduslik riik valitakse põhjendatud viisil, võttes nõuetekohaselt arvesse valimise ajal kättesaadavaid usaldusväärseid andmeid. Arvesse võetakse ka tähtaegu; vajaduse korral kasutatakse sama uurimise aluseks olevat kolmandat turumajanduslikku riiki.

Uurimise asjaosalistele antakse varsti pärast uurimise alustamist teada valitud kolmas turumajanduslik riik ning 10 päeva märkuste tegemiseks.

Kasahstanist ning muudest mitteturumajanduslikest riikidest, mis on uurimise algatamise kuupäeval WTO liikmed, pärinevat importi käsitlevate dumpinguvastaste uurimiste osas määratakse normaalväärtus kooskõlas lõigetega 1–6, kui ühe või mitme uurimisega hõlmatud tootja nõuetekohaselt põhjendatud nõuete alusel ning vastavalt punktis c sätestatud kriteeriumidele ja menetlustele on näidatud, et selle tootja või nende tootjate osas toimub vaatlusaluse samasuguse toote valmistamine ja müük turumajanduse tingimustes. Muudel juhtudel kohaldatakse punktis a sätestatud eeskirju.

Punkti b kohane nõue peab olema kirjalik ja sisaldama piisavat tõendusmaterjali selle kohta, et tootja tegutseb turumajanduse tingimustes, mis tähendab, et:

—

äriühingud teevad otsused hindade, kulude ja sisendite, sh näiteks toorainete, tehnoloogia- ja tööjõukulude, toodangu, müügi ja investeeringute kohta vastusena turul pakkumise ja nõudmise osas toimuvale ilma riigi märkimisväärse sellekohase sekkumiseta ning et kulutused tähtsamatele sisenditele peegeldavad turuväärtusi,

—	äriühingutel on üks selge peamiste raamatupidamisdokumentide kogum, mida auditeeritakse sõltumatult kooskõlas rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega ning kohaldatakse kõikidel eesmärkidel,

—	äriühingute tootmiskulusid ja finantsseisundit ei moonuta oluliselt endine mitteturumajanduslik süsteem eelkõige varade amortisatsiooni, muude mahakandmiste, vahetuskaubanduse ja võlgade hüvitamiseks tehtavate maksete näol,

—	asjaomaste äriühingute suhtes kohaldatakse pankroti- ja asjaõigusakte, mis tagavad äriühingute tegevuse õiguskindluse ja stabiilsuse, ning

—	kursside ümberarvestust teostatakse turukursside alusel.

Otsus selle kohta, kas tootja vastab eespool nimetatud kriteeriumidele, tehakse kolme kuu jooksul alates uurimise algatamisest pärast nõuandekomiteega konkreetset konsulteerimist ja pärast seda, kui ühenduse tootmisharule on antud võimalus esitada oma arvamus. Kõnealune otsus kehtib kogu uurimise ajal.

8. Ekspordihind on ekspordiriigist ühendusse ekspordiks müüdud toote eest tegelikult makstud või makstav hind.

9. Kui ekspordihind puudub või kui ekspordihind ei tundu eksportija ja importija või kolmanda isiku vahelise koostöö- või kompensatsioonilepingu põhjal usaldusväärne, siis võib ekspordihinna arvutamisel tugineda hinnale, millega importtooteid esimest korda sõltumatule ostjale edasi müüakse, või mis tahes põhjendatud alusele juhul, kui tooteid ei müüda sõltumatule ostjale või kui need ei ole müügi ajal samasuguses korras nagu importimise ajal.

Kõnealustel juhtudel kohandatakse kõiki importimise ja müügi vahelisel ajal tekkinud kulusid, kaasa arvatud tolli- ja muud maksud ning kasum, et kindlaks määrata usaldusväärne CIF-ekspordihind ühenduse piiril.

Kohandatavate summade hulka kuuluvad need, mis on tavaliselt importija kanda, kuid mille maksja on kas ühenduses või väljaspool ühendust asuv isik, kes tõenäoliselt on liitunud või kellel on kompensatsioonileping importija või eksportijaga, ning need hõlmavad tavapäraseid transpordi-, kindlustus-, käitlemis-, laadimis- ja lisakulusid; tollimakse, dumpinguvastaseid tollimakse ja muid impordiriigis kaupade importimise või müügiga seoses makstavaid makse; samuti müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi põhjendatud marginaali.

10. Ekspordihinna ja normaalväärtuse vahel tehakse õiglane võrdlus. Võrreldakse samal kaubandustasandil enam-vähem samal ajal toimunud müüki ning nõuetekohaselt võetakse arvesse hinna võrreldavust mõjutavaid erinevusi. Kui kindlaksmääratud normaalväärtus ja ekspordihinnad ei ole võrreldavatel alustel, võetakse igal juhul eraldi kohanduste näol nõuetekohaselt arvesse neid tegurite väidetavaid ja ilmnenud erinevusi, mis mõjutavad hindu ja hinna võrreldavust. Kohandamisel välditakse dubleerimist, eelkõige seoses allahindluste, hinnavähendite, koguste ja kaubandustasandiga. Kui kindlaksmääratud tingimused on täidetud, võib kohandada järgmisi tegureid.

a)	Füüsilised omadused Kohandatakse vaatlusaluse toote füüsiliste omaduste erinevusi. Kohanduse ulatus vastab erinevuste turuväärtuse põhjendatud hinnangule.

Impordimaksud ja kaudsed maksud

Kui toode on ette nähtud ekspordiriigis tarbimiseks, kohandatakse normaalväärtust samasuguse toote või selles füüsiliselt sisalduvate materjalide eest tasutavate impordimaksude või kaudsete maksude ulatuses, ning kui toode eksporditakse ühendusse, kõnealuseid makse sisse ei nõuta või need tagastatakse.

Allahindlused, hinnavähendid ja kogused

Kohandatakse allahindluste ja hinnavähendite erinevusi, sh erinevate koguste eest antavate allahindluste ja hinnavähendite erinevusi, kui kogused on nõuetekohaselt kindlaks määratud ja kui need on otseselt seotud vaatlusaluse müügiga. Kohandada võib ka edasilükatud hinnaalandusi ja hinnavähendeid, kui taotlus põhineb varasemate perioodide järjekindlal taval, kaasa arvatud allahindluste ja hinnavähendite saamiseks vajalike tingimuste täitmine.

Kaubandustasand

Kaubandustasandi erinevusi, sh seoses algseadmete valmistajaga seotud müügiga tekkida võivaid erinevusi kohandatakse juhul, kui mõlema turu turustamisahela puhul selgub, et ekspordihinda, kaasa arvatud arvestuslikku ekspordihinda, kasutati normaalväärtusest erineval kaubandustasandil ning et kõnealune erinevus on mõjutanud hinna võrreldavust, millele osutavad müüja kasutusvaldkondade ja hindade järjepidevad ja selgepiirilised erinevused eri kaubandustasanditel ekspordiriigi siseturul. Kohanduse ulatus põhineb kõnealuse erinevuse turuväärtusel.

ii)

punktis i määratlemata juhtudel, kui olemasolevaid kaubandustasandi kvantitatiivseid erinevusi ei ole võimalik kindlaks määrata, kuna ekspordiriikide siseturul puuduvad asjakohased tasandid, või kui on ilmnenud, et teatavad toimingud on selgelt seotud võrdlusel kasutatavast kaubandustasandist erineva tasandiga, võidakse teha erikohandus.

Transpordi-, kindlustus-, käitlemis-, laadimis- ja lisakulud

Kohandatakse erinevusi, mis on otseselt seotud vaatlusaluse toote eksportija valdustest sõltumatule ostjale toimetamisel tekkinud kuludega, kui kõnesolevad kulud sisalduvad nõutavates hindades. Nimetatud kulud hõlmavad transpordi-, kindlustus-, käitlemis-, laadimis- ja lisakulusid.

f)	Pakkimine Kohandatakse vaatlusaluse toote pakkimisega otseselt seotud kulude erinevusi.

g)	Krediit Kohandatakse vaatlusaluse müügi jaoks antud krediidi kulude erinevusi, tingimusel et kõnealust tegurit on võetud arvesse nõutavate hindade kindlaksmääramisel.

h)	Müügijärgsed kulud Kohandatakse nende kulude erinevusi, mis on otseselt seotud seadustega ja/või müügilepinguga ettenähtud garantiide, tagatiste ja tehnilise abi andmise ning teenuste osutamisega.

i)	Komisjonitasu Kohandatakse vaatlusaluse müügiga seotud komisjonitasude erinevusi. Mõiste „komisjonitasu” hõlmab toote või samasuguse toote müüja saadud hinnalisandit, kui sellise müüja funktsioonid on sarnased komisjonitasu alusel töötava esindaja omadega.

Valuuta konverteerimine

Kui hinnavõrdlus nõuab valuuta konverteerimist, siis kasutatakse konverteerimisel müügi kuupäeva konverteerimiskurssi, v.a juhul, kui välisvaluuta müük ennakturgudel on vahetult seotud asjaomase eksportmüügiga, siis kasutatakse tähtpäevamüügi kurssi. Tavaliselt on müügi kuupäevaks arve kuupäev, kuid selleks võib kasutada lepingu, ostu tellimuse või tellimuse kinnitamise kuupäeva, kui need kajastavad asjakohasemalt olulisi müügitingimusi. Valuutakursside kõikumisi arvesse ei võeta ja eksportijatele antakse 60 päeva uurimisperioodi jooksul valuutakurssides toimunud püsimuutuste kajastamiseks.

k)	Muud tegurid Kohandada võib ka punktides a–j nimetamata tegurite erinevusi, kui on ilmnenud, et need mõjutavad käesoleva lõikega nõutavat hinna võrreldavust, ning eelkõige juhul, kui kliendid maksavad selliste tegurite erinevuse tõttu siseturul erinevaid hindu.

11. Vastavalt asjakohastele õiglast võrdlust reguleerivatele sätetele määratakse dumpingumarginaalide olemasolu uurimisperioodi jooksul harilikult kindlaks kõigi ühendusse suunatud ekspordi tehingute kaalutud keskmise normaalväärtuse võrdlemisel nende tehingute kaalutud keskmiste hindadega või normaalväärtuste ja ühendusse suunatud ekspordi üksikute hindade tehingupõhisel võrdlemisel. Kaalutud keskmise põhjal määratud normaalväärtust võib siiski võrrelda kõigi ühendusse suunatud ekspordi üksiktehingute hindadega, kui ekspordihindade struktuuris esinevad olulised erinevused seoses eri ostjate, piirkondade või ajavahemikega ning kui käesoleva lõike esimeses lauses märgitud meetodid ei kajasta täiel määral kasutatava dumpingu tegelikku ulatust. Käesolev lõige ei välista artikli 17 kohase väljavõttelise uuringu kasutamist.

12. Dumpingumarginaal on summa, mille võrra normaalväärtus ületab ekspordihinna. Varieeruvate dumpingumarginaalide puhul võib kindlaks määrata kaalutud keskmise dumpingumarginaali.

Artikkel 3

Kahju tuvastamine

1. Kui ei ole kindlaks määratud teisiti, siis tähendab mõiste „kahju” käesoleva määruse kohaselt ühenduse tootmisharule tekitatud olulist kahju, ühenduse tootmisharule olulise kahju tekitamise ohtu või ühenduse tootmisharu rajamise olulist pidurdamist ning seda tõlgendatakse käesolevas artiklis ettenähtud korras.

2. Kahju tuvastamine põhineb otsesel tõendusmaterjalil ja selle raames uuritakse objektiivselt nii:

a)	dumpinguhinnaga impordi mahtu ja mõju samasuguste toodete hindadele ühenduse turul kui ka

b)	kõnealuse impordi edaspidist mõju ühenduse tootmisharule.

3. Dumpinguhinnaga impordi mahu asjus pööratakse tähelepanu sellele, kas dumpinguhinnaga import on absoluutnäitajate poolest või ühenduse tootmis- või tarbimisnäitajate suhtes oluliselt suurenenud. Dumpinguhinnaga impordi mõju suhtes hindadele pööratakse tähelepanu sellele, kas dumpinguhinnaga impordi mõjul on toimunud oluline hinna allalöömine võrreldes ühenduse tootmisharu samasuguse toote hinnaga või kas sellise impordi mõjul hinnad muidu oluliselt langevad või takistatakse olulisel määral hinnatõuse, mis muidu aset leiaksid. Otsustamisel ei tarvitse saada määravaks üks või mitu loetletud tegureist.

4. Kui dumpinguvastast uurimist kohaldatakse samaaegselt toote impordi suhtes, mis pärineb rohkem kui ühest riigist, hinnatakse sellise impordi mõju kumulatiivselt ainult sel juhul, kui on kindlaks tehtud, et:

a)	igast riigist pärineva impordi puhul kindlaksmääratud dumpingumarginaal on suurem artikli 9 lõikes 3 määratletud miinimumtasemest ning et igast kõnesolevast riigist pärit impordi maht ei ole tähtsusetu, ning

b)	impordi mõju kumulatiivne hindamine on importtoodete vahelise konkurentsi tingimusi ning importtoodete ja samasuguste ühenduse toodete vahelise konkurentsi tingimusi arvesse võttes asjakohane.

5. Uurides dumpinguhinnaga impordi mõju asjaomasele ühenduse tootmisharule, hinnatakse kõiki asjakohaseid tootmisharu seisundit mõjutavaid majandustegureid ja -näitajaid, sh asjaolu, et tootmisharu on veel toibumas varasema dumpingu või subsideerimise mõjudest, tegeliku dumpingumarginaali suurusjärku, müügi, kasumi, toodangu, turuosa, tootlikkuse, investeeringutasuvuse ja tootmisvõimsuse rakendusastme tegelikku ja võimalikku vähenemist, ühenduse hindu mõjutavaid tegureid ning tegelikku ja võimalikku negatiivset mõju rahakäibele, laovarudele, tööhõivele, töötasudele, kasvule, kapitali kaasamise võimele ja investeeringutele. See loend ei ole ammendav, samuti ei saa otsustamisel tingimata määravaks üks või mitu loetletud tegureist.

6. Lõike 2 alusel esitatud asjakohase tõendusmaterjaliga tuleb tõendada, et dumpinguhinnaga import põhjustab kahju käesoleva määruse tähenduses. Eelkõige tuleb tõendada, et lõike 3 alusel näidatud mahu- ja/või hinnatasemed on lõike 5 kohaselt mõjutanud ühenduse tootmisharu, ning et mõju ulatus võimaldab selle oluliseks liigitada.

7. Lisaks dumpinguhinnaga impordile uuritakse ka muid teadaolevaid tegureid, millega ühenduse tootmisharu samal ajal kahjustatakse, ning nende teguritega tekitatud kahju ei tohi lõike 6 alusel omistada dumpinguhinnaga impordile. Tegurid, mida võib selles suhtes arvesse võtta, hõlmavad dumpinguhinnata impordi mahtu ja hinda, nõudluse vähenemist või tarbimisharjumuste muutusi, kaubanduspiiranguid ning konkurentsi kolmandate riikide ja ühenduse tootjate vahel, tehnoloogia arengut ning ühenduse tootmisharu eksporditegevust ja tootlikkust.

8. Dumpinguhinnaga impordi mõju hinnatakse ühenduse tootmisharu samasuguse toote toodangu suhtes, kui kättesaadavate andmete abil on võimalik sellist toodangut eraldi kindlaks teha selliste kriteeriumide põhjal nagu tootmisprotsess, tootjatepoolne müük ja kasum. Kui seda toodangut ei ole võimalik selliselt eraldi kindlaks teha, hinnatakse dumpinguhinnaga impordi mõju, kontrollides samasugust toodet sisaldava kitsaima tooterühma või -valiku toodangut, mille kohta on saadaval vajalik teave.

9. Olulise kahju tekitamise ohu kindlaksmääramisel tuginetakse faktidele, mitte vihjetele, oletustele ega kaudsetele võimalustele. Muudatus asjaoludes, mis tekitaksid olukorra, mille puhul dumping põhjustaks kahju, peab olema selgelt prognoositav ja peatselt toimuv.

Tehes otsust olulise kahju ohu olemasolu kohta, tuleks arvesse võtta niisuguseid tegureid nagu:

a)	ühenduse turule suunatud dumpinguhinnaga impordi märkimisväärne kasvutempo, mis viitab importimise olulise suurenemise tõenäosusele;

b)	eksportija piisavad ja vabalt kasutatavad tootmisvõimsused või nende peatne ja oluline suurenemine, mis viitab tõenäosusele, et dumpinguhinnaga eksport ühendusse võib oluliselt kasvada, võttes arvesse teiste mis tahes lisaeksporti vastu võtta võivate eksporditurgude olemasolu;

c)	kas import toimub hindadega, mis oluliselt langetavad hindu või takistavad olulisel määral hinnatõuse, mis muidu aset leiaksid ja mis tõenäoliselt suurendaksid edasise impordi nõudlust; ja

d)	uuritava toote laovarud.

Ükski neist tegureist ei või iseenesest olla otsustamisel tingimata määrav, kuid kõigi vaadeldavate tegurite arvessevõtmine peab viima järeldusele, et peatselt on oodata edasist dumpinguhinnaga eksporti ja et kui ei rakendata kaitsemeetmeid, on tagajärjeks oluline kahju.

Artikkel 4

Ühenduse tootmisharu mõiste

1. Käesolevas määruses tuleb mõistet „ühenduse tootmisharu” tõlgendada viitena ühenduse samasuguste toodete tootjaile tervikuna või neile tootjaile, kelle toodang moodustab ühtekokku artikli 5 lõikes 4 määratletud põhiosa ühenduse nende toodete kogutoodangust, välja arvatud järgmistel juhtudel:

a)	kui tootjad on seotud eksportijate või importijatega või on ise eeldatavalt dumpingtoote importijad, siis võib mõistet „ühenduse tootmisharu” tõlgendada kui ülejäänud tootjaid;

erandlikel asjaoludel võib ühenduse territooriumi jagada kõnealuse toodangu suhtes kaheks või enamaks konkureerivaks turuks ning vaadelda tootjaid igal turul eraldi tootmisharuna, kui:

i)	sellisel turul asuvad tootjad müüvad kogu kõnealuse toote toodangu või osa sellest sellel turul ning

ii)

mujal ühenduses asuvad kõnealuse toote valmistajad ei rahulda olulisel määral kõnealuse turu nõudlust. Sellistel asjaoludel võidakse kahju tuvastada ka juhul, kui valdavat osa kogu ühenduse tootmisharust ei ole kahjustatud, tingimusel et dumpinguhinnaga import on koondunud sellisele isoleeritud turule ja tingimusel et see kahjustab kogu või peaaegu kogu toodangu valmistajaid sel turul.

2. Lõikes 1 käsitletakse tootjaid eksportijate või importijatega seotuna ainult siis, kui:

a)	üks teist otseselt või kaudselt kontrollib;

b)	kolmas isik kontrollib otse või kaudselt mõlemaid või

c)	nad koos kontrollivad otse või kaudselt kolmandat isikut ning on alust uskuda või kahtlustada, et seotus sunnib asjaomast tootjat käituma teisiti kui sõltumatud tootjad.

Käesoleva lõike tähenduses loetakse teist isikut kontrollivaks isikuks see isik, kellel on seaduse alusel või tegelikult õigus kontrollitavale isikule piiranguid seada või käske anda.

3. Kui ühenduse tootmisharu tõlgendatakse kui teatava piirkonna tootjaid, antakse eksportijatele võimalus teha ettevõtetele artikli 8 alusel ettepanek võtta asjaomase piirkonna suhtes kohustusi. Sellistel juhtudel võetakse ühenduse huvide hindamisel eraldi arvesse piirkonna huve. Kui ettepanekut võtta piisav kohustus ei tehta viivitamata, samuti artikli 8 lõigetes 9 ja 10 sätestatud olukorras, võib kehtestada ajutise või lõpliku tollimaksu ühenduse suhtes tervikuna. Sellistel juhtudel võivad tollimaksud võimaluse korral piirduda konkreetsete tootjate või eksportijatega.

4. Käesoleva artikli suhtes kohaldatakse artikli 3 lõike 8 sätteid.

Artikkel 5

Menetluse algatamine

1. Välja arvatud lõikes 6 sätestatud juhud, algatatakse uurimine, tuvastamaks mis tahes väidetava dumpingu olemasolu, määra ja mõju, füüsilise või juriidilise isiku või ühenduse tootmisharu nimel tegutseva iseseisva õigusvõimeta ühingu esitatud kirjaliku kaebuse põhjal.

Kaebuse võib esitada komisjonile või liikmesriigile, kes selle komisjonile edastab. Komisjon saadab liikmesriikidele koopia kõikidest talle saabunud kaebustest. Kaebus loetakse esitatuks esimesel tööpäeval pärast selle üleandmist komisjonile tähtkirjana või pärast kättesaamistõendi väljaandmist komisjoni poolt.

Kui kaebust pole esitatud, kuid liikmesriigi käsutuses on piisavalt tõendusmaterjali dumpingu ja sellest ühenduse tootmisharule tuleneva kahju kohta, edastab liikmesriik sellise tõendusmaterjali viivitamata komisjonile.

2. Lõike 1 kohane kaebus sisaldab tõendusmaterjali dumpingu, kahju ning väidetava dumpinguhinnaga impordi ja väidetava kahju vahelise põhjusliku seose kohta. Kaebus sisaldab selle esitajale hõlpsasti kättesaadavat teavet järgmistes küsimustes:

kaebuse esitaja isikuandmed ning kaebuse esitaja kirjeldus ühenduse samasuguste toodete toodangu mahu ja väärtuse kohta. Kui kirjalik kaebus esitatakse ühenduse tootmisharu nimel, määratletakse kaebuses tootmisharu, mille nimel kaebus esitatakse, koostades loetelu kõigist teadaolevaist samasuguse toote tootjatest ühenduses (või ühenduse samasuguse toote tootjate ühendustest), kirjeldades võimalikult suures ulatuses selliste tootjate arvele langevat samasuguse toote ühenduse toodangu mahtu ja väärtust;

b)	väidetava dumpingtoote täielik kirjeldus, kõnesoleva(te) päritolu- või ekspordiriigi või -riikide nimi/nimed, iga teadaoleva eksportija või välistootja isik ning kõnealust toodet teadaolevalt importivate isikute loetelu;

teave hinna kohta, millega kõnealust toodet päritolu- või ekspordiriigi või -riikide siseturul tarbimiseks määratuna müüakse (või vajaduse korral teave hinna kohta, millega päritolu- või ekspordiriik või -riigid seda toodet kolmandale riigile või kolmandatele riikidele müüvad, või toote tuletatud väärtuse kohta), ning teave ekspordihindade kohta või vajaduse korral hinna kohta, millega seda toodet esimesele sõltumatule ostjale ühenduses edasi müüakse;

teave väidetavalt dumpinguhinnaga impordi mahu muutuste kohta, sellise impordi mõju kohta samasuguse toote hinnale ühenduse turul ning sellest tuleneva mõju kohta, mida import avaldab ühenduse tootmisharule, nagu seda kajastavad ühenduse tootmisharu seisundit puudutavad asjakohased tegurid ja näitajad, näiteks need, mis on loetletud artikli 3 lõigetes 3 ja 5.

3. Komisjon uurib võimalikult põhjalikult kaebuses esitatud tõendite täpsust ja adekvaatsust, et kindlaks määrata, kas uurimise algatamiseks on piisavalt tõendeid.

4. Uurimine algatatakse vastavalt lõikele 1 ainult siis, kui samasuguse toote ühenduse tootjate poolt kaebuse suhtes väljendatud toetuse või vastuseisu ulatuse kontrollimise põhjal on tuvastatud, et kaebus on esitatud ühenduse tootmisharu poolt või selle nimel. Kaebust peetakse ühenduse tootmisharu poolt või selle nimel esitatuks, kui seda toetavad need ühenduse tootjad, kelle toodang moodustab ühtekokku enam kui 50 % samasuguse toote kogutoodangust, mida toodab kaebusele kas toetust või vastuseisu väljendav osa omamaisest tootmisharust. Uurimist ei algatata, kui kaebust selgesõnaliselt toetavate ühenduse tootjate arvele langeb vähem kui 25 % ühenduse tootmisharu samasuguse toote kogutoodangust.

5. Ametiasutused hoiduvad uurimise algatamist taotleva kaebuse avaldamisest, kui otsust uurimise algatamise kohta ei ole tehtud. Pärast nõuetekohaselt dokumenteeritud kaebuse saamist ja enne uurimismenetluse algatamist teavitatakse asjaomase ekspordiriigi valitsust.

6. Kui erilistel asjaoludel otsustatakse algatada uurimine, ilma et ühenduse tootmisharult või selle nimel oleks saadud kirjalikku kaebust sellise uurimise algatamiseks, toimub see üksnes juhul, kui asja uurimise algatamiseks on piisavalt tõendusmaterjali dumpingu, kahju ja põhjusliku seose kohta, nagu seda on kirjeldatud lõikes 2.

7. Otsuses uurimise algatamise või algatamata jätmise kohta käsitletakse samaaegselt tõendeid dumpingu ja kahju kohta. Kaebus lükatakse tagasi, kui ei ole piisavalt tõendeid dumpingu ega kahju kohta, mis kõnealusel juhul õigustaksid juhtumi menetlemist. Menetlust ei algatata riikide vastu, mille impordi turuosa moodustab alla 1 %, välja arvatud juhul, kui nende riikide arvele ühtekokku langeb vähemalt 3 % ühenduse tarbimisest.

8. Kaebuse võib enne uurimise algatamist tagasi võtta; sel juhul loetakse, et kaebust pole esitatud.

9. Kui pärast konsultatsiooni ilmneb, et menetluse algatamiseks on piisav hulk tõendusmaterjali, teeb komisjon seda 45 päeva jooksul pärast kaebuse esitamist ning avaldab teate Euroopa Liidu Teatajas. Kui esitatud tõendusmaterjal on ebapiisav, teatatakse kaebuse esitajale sellest pärast konsulteerimist 45 päeva jooksul alates kuupäevast, mil kaebus komisjonile esitati.

10. Menetluse algatamise teates teatatakse uurimise algatamisest, nimetatakse vaatlusalune toode ja asjaomased riigid, tehakse kokkuvõte saadud teabest ning juhitakse tähelepanu vajadusele edastada komisjonile kogu asjakohane teave; teatatakse tähtajad, mille jooksul huvitatud isikud saavad endast teatada, oma seisukohad kirjalikult teatavaks teha ja teabe esitada, kui kõnealuseid seisukohti ja teavet peetakse uurimise seisukohalt vajalikuks; samuti teatatakse aeg, mille jooksul huvitatud isikud võivad taotleda komisjonilt asja arutamist vastavalt artikli 6 lõikele 5.

11. Komisjon teatab talle teadaolevatele asjaomastele eksportijatele, importijatele ning eksportijaid või importijaid esindavatele ühendustele, samuti ekspordiriigi esindajatele ja kaebuse esitajatele menetluse algatamisest ning, võttes kohaselt arvesse konfidentsiaalse teabe kaitset, esitab teadaolevatele eksportijatele ning ekspordiriigi ametiasutustele lõike 1 kohaselt saadud kirjaliku kaebuse täieliku teksti ning teeb selle teistele asjaomastele huvitatud isikutele nende taotlusel kättesaadavaks. Kui asjaomaste eksportijate arv on eriti suur, võib kirjaliku kaebuse täieliku teksti esitada üksnes ekspordiriigi ametiasutustele või asjaomasele kaubandusettevõtete ühendusele.

12. Dumpinguvastase uurimisega ei tohi takistada tolliprotseduuride täitmist.

Artikkel 6

Uurimine

1. Pärast menetluse algatamist alustab komisjon koostöös liikmesriikidega uurimist ühenduse tasandil. Dumpingut ja kahju uuritakse ühel ajal. Tüüpilise järelduse saamiseks valitakse dumpingu puhul uurimisperioodiks tavaliselt vähemalt kuue kuu pikkune menetluse algatamisele vahetult eelnev ajavahemik. Teavet uurimisperioodile järgneva perioodi kohta ei võeta üldjuhul arvesse.

2. Asjaosalistele, kes said dumpinguvastase uurimisega seotud küsimustikud, antakse vastamiseks aega vähemalt 30 päeva. Eksportijatele mõeldud aega hakatakse arvestama küsimustiku kättesaamise kuupäevast, mis kõnealusel juhul peaks olema üks nädal alates küsimustiku eksportijale väljasaatmise või ekspordiriigi asjaomasele diplomaatilisele esindajale üleandmise päevast. 30päevast tähtaega võib pikendada, võttes kohaselt arvesse uurimistähtaegu, tingimusel et asjaosaline näitab ära pikendamist põhjendavad erilised asjaolud.

3. Komisjon võib nõuda liikmesriikidelt teabe esitamist ja liikmesriigid teevad kõik vajaliku, et neid nõudmisi täita. Nad saadavad komisjonile nõutud teabe koos kõigi tehtud inspekteerimiste, kontrollimiste ja uurimiste tulemustega. Kui kõnealune teave pakub üldist huvi või kui liikmesriik selle edastamist nõuab, saadab komisjon selle liikmesriikidele, juhul kui teave ei ole konfidentsiaalne. Konfidentsiaalse teabe puhul edastatakse selle mittekonfidentsiaalne kokkuvõte.

4. Komisjon võib nõuda, et liikmesriik teeks kõik vajalikud kontrollimised ja inspekteerimised, eriti importijate, kaubandusringkondade ja ühenduse tootjate seas, ning teostaks uurimisi kolmandates riikides, kui asjaomased äriühingud annavad oma nõusoleku ja kui kõnealuse riigi valitsust on ametlikult teavitatud ning ta ei esita vastuväidet. Liikmesriigid teevad kõik vajaliku, et täita komisjoni nõudmisi. Komisjoni ametnikud võivad komisjoni või liikmesriigi taotlusel liikmesriikide ametnikke nende ülesannete täitmisel abistada.

5. Huvitatud isikud, kes on endast teatanud artikli 5 lõike 10 kohaselt, kuulatakse ära, kui nad on esitanud Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teadaandes ettenähtud tähtaja jooksul kirjaliku ärakuulamistaotluse, milles kinnitatakse, et nad on asjast huvitatud isikud, kellele menetluse tulemus tõenäoliselt mõju avaldab, ning esitatakse konkreetsed põhjused, miks nad tuleks ära kuulata.

6. Taotluse korral võimaldatakse importijatel, eksportijatel, ekspordiriigi valitsuse esindajatel ja kaebuse esitajatel, kes on endast teatanud artikli 5 lõike 10 kohaselt, kohtuda vastandlikke huve esindavate isikutega, et anda neile võimalus esitada oma seisukohti ja vastuväiteid. Kõnealuse võimaluse andmisel tuleb arvestada konfidentsiaalsuse säilitamise vajadust ning sobivust asjaosalistele. Ükski isik ei ole kohustatud kohtumisel osalema ning kõrvalejäämine ei mõju kõnealust isikut kahjustavalt. Käesoleva lõike kohaselt esitatud suulist teavet võetakse arvesse niivõrd, kuivõrd seda hiljem kirjalikult kinnitatakse.

7. Kaebuse esitajad, importijad, eksportijad ja neid esindavad ühendused ning kasutajad ja tarbijaorganisatsioonid, kes on andnud endast teada artikli 5 lõike 10 kohaselt, samuti ekspordiriigi esindajad võivad kirjaliku taotluse korral tutvuda kogu teabega, mis ükskõik milline uurimisega seotud isik on kättesaadavaks teinud, välja arvatud ühenduse või liikmesriikide asutusesisesed dokumendid, kui see teave on nende huvide esitamiseks oluline, ei ole artikli 19 tähenduses konfidentsiaalne ning kui seda kasutatakse uurimise käigus. Kõnealused isikud võivad nimetatud teabe kohta esitada oma tähelepanekuid, mis võetakse arvesse niivõrd, kuivõrd need on piisavalt põhjendatud.

8. Muudel kui artiklis 18 märgitud asjaoludel huvitatud isikute esitatud ja otsuste aluseks oleva teabe paikapidavust kontrollitakse võimalikult põhjalikult.

9. Artikli 5 lõike 9 alusel algatatud menetluse puhul viiakse uurimine võimaluse korral lõpule ühe aasta jooksul. Igal juhul tuleb uurimine lõpetada 15 kuu jooksul pärast selle algatamist kas artikli 8 kohaselt tehtud järelduste põhjal, mis on saadud kohustuste võtmisel, või artikli 9 kohaselt tehtud järelduste põhjal, mis on saadud lõplike meetmete võtmisel.

Artikkel 7

Ajutised meetmed

1. Ajutise tollimaksu võib kehtestada, kui menetlus on algatatud kooskõlas artikliga 5, kui sellest on teada antud ja kui huvitatud isikutele on antud piisavad võimalused esitada vastavalt artikli 5 lõikele 10 teavet ja märkusi, kui on tehtud esialgne kinnitav otsus dumpingu ja sellest tulenevalt ühenduse tootmisharule tekitatud kahju kohta ning kui ühenduse huvid nõuavad sellise kahju ärahoidmiseks vajalikku sekkumist. Ajutine tollimaks kehtestatakse kõige varem 60 päeva pärast menetluse algatamist, ent hiljemalt üheksa kuud pärast menetluse algatamist.

2. Ajutise dumpinguvastase tollimaksu summa ei ületa ajutiselt kindlaksmääratud dumpingumarginaali, kuid see peaks olema nimetatud marginaalist väiksem, kui sellisest väiksemast tollimaksust piisab ühenduse tootmisharule tekitatava kahju kõrvaldamiseks.

3. Ajutine tollimaks tagatakse tagatisega ning vaatlusalused tooted lubatakse ühenduses vabasse ringlusse tagatise andmise korral.

4. Komisjon võtab ajutisi meetmeid pärast konsulteerimist või äärmiselt kiireloomulistel juhtudel pärast liikmesriikidele teatamist. Viimasel juhul toimuvad konsultatsioonid hiljemalt 10 päeva pärast liikmesriikidele komisjoni võetud meetmetest teatamist.

5. Kui liikmesriik taotleb komisjoni viivitamatut sekkumist ja kui lõike 1 tingimused on täidetud, teeb komisjon otsuse ajutise dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise kohta maksimaalselt viie tööpäeva jooksul taotluse saamisest arvates.

6. Komisjon teatab lõigete 1–5 alusel tehtud otsustest viivitamata nõukogule ja liikmesriikidele. Nõukogu võib kvalifitseeritud häälteenamusega otsustada teisiti.

7. Ajutise tollimaksu võib kehtestada kuueks kuuks ja pikendada nende kehtivusaega veel kolme kuu võrra või need võidakse kehtestada üheksaks kuuks. Nende kehtivusaega võib pikendada või need võib kehtestada üheksaks kuuks ainult juhul, kui asjaomases kaubanduses märkimisväärse osa moodustavad eksportijad seda taotlevad ega esita vastuväiteid komisjoni esitatud teadaandele.

Artikkel 8

Kohustused

1. Kui on tehtud esialgne kinnitav otsus dumpingu ja kahju olemasolu kohta, võib komisjon heaks kiita eksportija rahuldavad vabatahtlikud kohustused revideerida hindu või lõpetada dumpinguhindadega eksport, kui komisjon on pärast erikonsulteerimist nõuandekomiteega veendunud, et sellega on dumpingu kahjulik mõju kõrvaldatud. Sellisel juhul ei kohaldata nende kohustuste kehtimise ajal komisjoni artikli 7 lõike 1 kohaselt kehtestatud ajutisi tollimakse või vastavalt olukorrale nõukogu artikli 9 lõike 4 kohaselt kehtestatud lõplikke tollimakse nende äriühingute toodetud asjaomase toote impordi suhtes, mida nimetatakse komisjon otsuses kohustuste heakskiitmise kohta ja selle hilisemates muudatustes. Selliste kohustuste alusel toimuv hinnatõus ei tohi olla suurem, kui dumpingumarginaali kõrvaldamiseks vaja, ning see peaks olema dumpingumarginaalist väiksem, kui sellest piisab ühenduse tootmisharule tekitatava kahju kõrvaldamiseks.

2. Komisjon võib kohustusi soovitada, kuid ükski eksportija ei ole kohustatud endale sellist kohustust võtma. Tõsiasi, et eksportijad ei tee ettepanekut võtta selliseid kohustusi või ei nõustu ettepanekuga seda teha, ei tohi ühelgi juhul mõjutada asja arutamist. Võib siiski kindlaks teha, et dumpinguhinnaga impordi jätkumisel on kahju oht tõenäolisem. Kohustuste võtmist nõutakse eksportijatelt üksnes siis, ja seda aktsepteeritakse, kui esialgu on kindlaks tehtud dumpingu ja sellega tekitatud kahju olemasolu. Välja arvatud erakordsed asjaolud, ei või kohustusi pakkuda pärast seda, kui vastavalt artikli 20 lõikele 5 lõpeb vastuväidete esitamise tähtaeg.

3. Kohustusi, mille võtmiseks on tehtud ettepanek, ei ole vaja aktsepteerida, kui seda peetakse ebaotstarbekaks, näiteks kui tegelike või potentsiaalsete eksportijate arv on liiga suur, või muudel, sealhulgas üldpoliitilistel põhjustel. Asjaomasele eksportijale võib põhjendada, miks soovitatakse nende kohustuse võtmise ettepanek tagasi lükata, ning neile võib anda võimaluse selle kohta arvamus esitada. Tagasilükkamise põhjused esitatakse lõplikus otsuses.

4. Isikutelt, kes lubavad kohustuse võtta, nõutakse kohustuse mittekonfidentsiaalse versiooni esitamist, nõnda et see oleks uurimisega hõlmatud huvitatud isikutele kättesaadav.

5. Kui kohustused konsulteerimise tulemusena aktsepteeritakse ning nõuandekomitee ei ole esitanud vastuväiteid, siis uurimine lõpetatakse. Kõikidel muudel juhtudel esitab komisjon viivitamata nõukogule aruande konsultatsioonide tulemuste kohta koos ettepanekuga uurimine lõpetada. Uurimine loetakse lõpetatuks, kui nõukogu ei ole ühe kuu jooksul kvalifitseeritud häälteenamusega otsustanud teisiti.

6. Kui kohustused aktsepteeritakse, siis dumpingu ja kahju uurimine üldjuhul lõpetatakse. Kui tehakse kindlaks, et dumpingut või kahju ei esine, muutub kohustus automaatselt kehtetuks, välja arvatud juhul, kui see otsus on suuresti tingitud kohustuse olemasolust. Sellistel juhtudel võib nõuda, et kohustust säilitataks põhjendatud aja jooksul. Kui tehakse kindlaks, et dumping ja kahju esinevad, jätkub asjakohane kohustus kooskõlas selle tingimuste ja käesoleva määruse sätetega.

7. Komisjon võib nõuda igalt eksportijalt, kelle kohustus on aktsepteeritud, kohustuste täitmise kohta korrapärast teabe esitamist ning luba asjakohaseid andmeid kontrollida. Nende nõuete täitmatajätmist peetakse kohustuse rikkumiseks.

8. Kui uurimise jooksul aktsepteeritakse teatavate eksportijate kohustused, loetakse, et need hakkavad artikli 11 kohaldamisel kehtima alates kuupäevast, mil uurimine ekspordiriigi suhtes lõpetatakse.

9. Kui kohustuse võtnud osapool rikub kohustust või taganeb sellest või komisjon tühistab kohustuse heakskiitmise, tühistatakse kohustusele antud heakskiit pärast konsulteerimist komisjoni otsusega või vajaduse korral komisjoni määrusega ning hakatakse automaatselt kohaldama komisjoni artikli 7 kohaselt kehtestatud ajutisi tollimakse või vastavalt vajadusele nõukogu artikli 9 lõike 4 kohaselt kehtestatud lõplikke tollimakse, kui asjaomasele eksportijale on antud võimalus anda selgitusi, välja arvatud juhul, kui ta ise on kohustusest taganenud.

Huvitatud isik või liikmesriik võib esitada teavet, mis sisaldab prima facie tõendeid kohustuse rikkumise kohta. Järgnev hindamine selle kohta, kas kohustuse rikkumine on esinenud, viiakse lõpule tavaliselt kuue kuu jooksul, kuid igal juhul hiljemalt üheksa kuu jooksul alates nõuetekohaselt põhjendatud taotluse esitamisest. Komisjon võib kohustuste jälgimisel taotleda abi liikmesriikide pädevatelt asutustelt.

10. Ajutise tollimaksu võib pärast konsulteerimist kehtestada artikli 7 kohaselt parima kättesaadava teabe põhjal, kui on põhjust uskuda, et kohustust rikutakse, või kohustuse rikkumise või sellest taganemise korral, kui uurimine, mis sai kohustuse võtmise aluseks, ei ole lõpetatud.

Artikkel 9

Lõpetamine ilma meetmeid võtmata; lõpliku tollimaksu kehtestamine

1. Kui kaebus võetakse tagasi, võib menetluse lõpetada, kui see ei ole vastuolus ühenduse huvidega.

2. Kui konsulteerimise tulemusena selgub, et kaitsemeetmeid ei ole vaja võtta, ning nõuandekomitee ei ole esitanud vastuväiteid, siis uurimine või menetlus lõpetatakse. Kõikidel muudel juhtudel esitab komisjon viivitamata nõukogule aruande konsultatsioonide tulemuste kohta koos ettepanekuga menetlus lõpetada. Menetlus loetakse lõpetatuks, kui nõukogu ei ole ühe kuu jooksul kvalifitseeritud häälteenamusega otsustanud teisiti.

3. Artikli 5 lõike 9 kohaselt algatatud menetluse puhul loetakse kahju tavaliselt tühiseks, kui asjaomane import on väiksem artikli 5 lõikes 7 sätestatud mahtudest. Kõnealune menetlus lõpetatakse kohe, kui on kindlaks tehtud, et dumpingumarginaal, väljendatuna protsendina ekspordihinnast, on väiksem kui 2 %, tingimusel et uurimine lõpetatakse ainult sel juhul, kui üksikeksportijate marginaal on alla 2 % ja et nende suhtes jätkub menetluse kohaldamine ning neid võidakse uuesti uurida asjaomase riigi suhtes artikli 11 kohaselt läbiviidava läbivaatamise käigus.

4. Kui faktide põhjal tuvastatakse lõplikult dumpingu ja sellest tuleneva kahju esinemine ning kui ühenduse huvid nõuavad sekkumist vastavalt artiklile 21, kehtestab nõukogu lõpliku dumpinguvastase tollimaksu komisjoni ettepaneku põhjal, mille ta esitab pärast nõuandekomiteega konsulteerimist. Nõukogu võtab ettepaneku vastu, kui ta ei otsusta ettepanekut lihthäälteenamusega tagasi lükata ühe kuu jooksul pärast selle esitamist komisjoni poolt. Kui kehtib ajutine tollimaks, esitatakse ettepanek lõplike meetmete kohta hiljemalt üks kuu enne selle tollimaksu kehtivuse lõppu. Dumpinguvastase tollimaksu summa ei ületa kindlaksmääratud dumpingumarginaali, kuid see peaks olema nimetatud marginaalist väiksem, kui sellisest väiksemast tollimaksust piisab ühenduse tootmisharule tekitatava kahju kõrvaldamiseks.

5. Dumpinguvastane tollimaks kehtestatakse igal üksikjuhul asjakohases ulatuses diskrimineerimisvabal alusel sellise toote impordi suhtes kõigist allikatest, millega seoses on avastatud, et nende suhtes on kohaldatud dumpingut ja et need on põhjustanud kahju, välja arvatud import neist allikatest, kellel on käesoleva määruse tingimuste kohaselt aktsepteeritud kohustused. Tollimaksu kehtestavas määruses täpsustatakse tollimaks iga asjaomase tarnija jaoks või, kui see on raskendatud ning üldiselt siis, kui kohaldatakse artikli 2 lõike 7 punkti a, iga asjaomase tarniva riigi jaoks.

Kui kohaldatakse artikli 2 lõike 7 punkti a, määratakse individuaalne tollimaks siiski eksportijatele, kes on võimelised nõuetekohaselt põhjendatud nõuete alusel näitama, et:

a)	täielikult või osaliselt välisomandis olevate äriühingute või ühisettevõtete puhul on nad vabad kapitali ja kasumit kodumaale tagasi tooma;

b)	ekspordihinnad ja -kogused ning müügitingimused on vabalt määratud;

c)	enamusosalus kuulub eraisikutele; direktorite nõukogusse kuuluvad või juhtival positsioonil olevad riigiametnikud moodustavad vähemuse või tuleb näidata, et sellest hoolimata on äriühing riiklikust sekkumisest piisavalt sõltumatu;

d)	kursside ümberarvestus toimub turukursside alusel; ja

e)	riiklik sekkumine ei võimalda meetmetest kõrvalehoidmist, kui üksikeksportijatele määratakse erinevad tollimaksumäärad.

6. Kui komisjon on oma uurimist vastavalt artiklile 17 piiranud, ei ületa nende eksportijate või tootjate imporditavate toodete suhtes kohaldatav dumpinguvastane tollimaks, kes on endast artikli 17 alusel teada andnud, ent keda uurimine ei hõlmanud, valimisse kaasatud isikute suhtes kindlaksmääratud kaalutud keskmist dumpingumarginaali. Käesoleva lõike kohaldamisel jätab komisjon tähelepanuta null- ja miinimummarginaalid ning artiklis 18 osutatud asjaoludel kindlaksmääratud marginaalid. Eraldi tollimakse kohaldatakse selliselt eksportijalt või tootjalt pärineva impordi suhtes, kellele võimaldatakse artikliga 17 ettenähtud individuaalset kohtlemist.

Artikkel 10

Tagasiulatuvus

1. Ajutisi meetmeid võetakse ja dumpinguvastaseid tollimakse kohaldatakse üksnes nende toodete suhtes, mis lastakse vabasse ringlusse pärast artikli 7 lõike 1 alusel või, olenevalt olukorrast, artikli 9 lõike 4 alusel tehtud otsuse jõustumist, kui käesolevas määruses sätestatud eranditest ei tulene teisiti.

2. Kui on kohaldatud ajutist tollimaksu ja lõplikult on kindlaks tehtud dumpingu ja kahju olemasolu, otsustab nõukogu olenemata sellest, kas tuleb kehtestada lõplik dumpinguvastane tollimaks, milline osa ajutisest tollimaksust kuulub lõplikult sissenõudmisele. Sel puhul ei hõlma mõiste „kahju” ühenduse tootmisharu rajamise olulist pidurdamist ega olulise kahju ohtu, välja arvatud siis, kui leitakse, et see oleks ajutiste meetmete puudumisel kujunenud oluliseks kahjuks. Kõikidel muudel juhtudel, mis hõlmavad sellist ohtu või pidurdumist, tagastatakse kõik ajutised summad ning lõplikke tollimakse võib kehtestada üksnes alates kuupäevast, mil oht või oluline pidurdumine lõplikult kindlaks tehakse.

3. Kui lõplik dumpinguvastane tollimaks on suurem kui ajutine tollimaks, ei nõuta tekkinud vahe maksmist. Kui lõplik tollimaks on väiksem kui ajutine tollimaks, arvutatakse tollimaks ümber. Kui lõplik otsus on eitav, ei kinnitata ajutist tollimaksu.

4. Lõplikku dumpinguvastast tollimaksu võib nõuda toodetelt, mis imporditi tarbimiseks kõige rohkem 90 päeva enne ajutiste meetmete kohaldamise kuupäeva, ent mitte enne uurimise algatamist, tingimusel et import on artikli 14 lõike 5 kohaselt registreeritud, et komisjon on andnud asjaomastele importijatele võimaluse esitada oma arvamus ning et:

a)	kõnealuse toote puhul on dumping esinenud pikema aja jooksul või et importija on või oleks pidanud olema teadlik dumpingust, selle ulatusest ning väidetavast või tuvastatud kahjust; ja

b)	lisaks uurimisperioodil kahju tekitanud impordi tasemele on import veelgi märgatavalt suurenenud, nii et arvestades ajastamist, mahtu ja muid asjaolusid, võib see oluliselt kahjustada kohaldatava lõpliku dumpinguvastase tollimaksu parandavat mõju.

5. Kohustuste rikkumise või neist taganemise korral võib nõuda lõplikke tollimakse kaupadelt, mis on lubatud vabasse ringlusse kõige rohkem 90 päeva enne ajutiste meetmete rakendamist, tingimusel et import on vastavalt artikli 14 lõikele 5 registreeritud, ja mis tahes sellist tagasiulatuvat maksu ei tohi rakendada toodete suhtes, mis on imporditud enne kõnealuse kohustuse rikkumist või sellest taganemist.

Artikkel 11

Kehtivusaeg, läbivaatamine ja tagasimaksed

1. Dumpinguvastane meede peab jääma jõusse üksnes nii kaua ja üksnes selles ulatuses, mis on vajalik, et avaldada vastutoimet kahju tekitavale dumpingule.

2. Lõplik dumpinguvastane meede aegub viie aasta möödudes selle kehtestamisest või viie aasta möödudes viimase läbivaatamise lõpetamise kuupäevast, mis hõlmas nii dumpingut kui ka kahju, kui läbivaatamisel ei otsustata, et selle kehtivuse lõppemisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu või kahju jätkumine või kordumine. Aegumise läbivaatamine algatatakse komisjoni või ühenduse tootjate poolt või nende nimel tehtud taotluse põhjal ning meede jääb jõusse läbivaatamise tulemuste selgumiseni.

Aegumise läbivaatamine algatatakse, kui taotlus sisaldab piisavalt tõendeid selle kohta, et meetmete kehtivuse lõppemisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu ja kahju jätkumine või kordumine. Sellisele tõenäosusele võivad viidata näiteks tõendid dumpingu ja kahju jätkumise kohta või selle kohta, et kahju kõrvaldamine tuleneb osaliselt või tervikuna meetmete olemasolust, või selle kohta, et eksportijate olukord või turutingimused on sellised, et need osutavad edasise kahjustava dumpingu tõenäosusele.

Käesoleva lõike alusel uurimist läbi viies antakse eksportijatele, importijatele, ekspordiriigi esindajatele ning ühenduse tootjatele võimalus läbivaatamistaotluses sätestatud küsimusi avardada, tagasi lükata või nende kohta arvamust avaldada, ning järeldusi tehes võetakse kohaselt arvesse kõiki asjakohaseid ja nõuetekohaselt dokumenteeritud tõendeid, mis on esitatud seoses küsimusega, kas meetmete kehtivuse lõppemine võib tõenäoliselt kaasa tuua dumpingu ja kahju jätkumise või kordumise, või on see ebatõenäoline.

Teade meetmete kehtivuse eelseisva lõppemise kohta avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas kohasel ajal käesolevas lõikes määratletud meetmete kohaldamisaja viimasel aastal. Seejärel on ühenduse tootjatel hiljemalt kolm kuud enne viieaastase tähtaja möödumist õigus esitada taotlus meetmete läbivaatamiseks vastavalt teisele lõigule. Samuti avaldatakse teade meetmete tegeliku lõppemise kohta käesoleva lõike alusel.

3. Kui see on põhjendatud, võib meetmete jätkuva rakendamise vajaduse samuti läbi vaadata kas komisjoni algatusel või liikmesriigi taotlusel või, kui lõpliku meetme kehtestamisest on möödunud kohane aeg, milleks on vähemalt üks aasta, siis eksportija, importija või ühenduse tootjate taotluse põhjal, mis sisaldab piisavalt teavet, tõendamaks vahepealse läbivaatamise vajadust.

Vahepealne läbivaatamine algatatakse, kui taotlus sisaldab piisavalt tõendeid selle kohta, et meetme jätkuv rakendamine ei ole enam vajalik, et korvata dumpingut, ja/või selle kohta, et meetme kõrvaldamisel või muutmisel kahju tõenäoliselt ei jätku või ei kordu või et olemasolevast meetmest ei piisa või enam ei piisa kahju tekitava dumpingu korvamiseks.

Käesoleva lõike alusel uurimist läbi viies võib komisjon muu hulgas kaaluda, kas dumpingu ja kahju asjaolud on oluliselt muutunud või kas olemasolevad meetmed toovad soovitud tulemusi artikli 3 alusel varem kindlaks tehtud kahju kõrvaldamisel. Selles suhtes võetakse lõpliku otsuse tegemisel arvesse kõiki asjakohaseid ja nõuetekohaselt dokumenteeritud tõendeid.

4. Läbivaatamine viiakse läbi ka selleks, et määrata kindlaks nende kõnealuse ekspordiriigi uute eksportijate individuaalsed dumpingumarginaalid, kes ei ole toodet eksportinud meetmete aluseks oleva uurimisperioodi jooksul.

Läbivaatamine algatatakse, kui uus eksportija või tootja suudab tõendada, et ta ei ole seotud ekspordiriigi eksportijate ega tootjatega, kelle toodete suhtes kohaldatakse dumpinguvastaseid meetmeid, ning et ta on tegelikult eksportinud ühendusse pärast uurimisperioodi, või kui ta suudab tõendada, et tal on tühistamatu lepinguga võetud kohustus märkimisväärse koguse eksportimiseks ühendusse.

Uut eksportijat käsitlev kiirläbivaatamine algatatakse pärast nõuandekomiteega konsulteerimist ja pärast seda, kui ühenduse tootjatele on antud võimalus esitada oma märkused. Komisjoni määrusega läbivaatamise algatamise kohta tunnistatakse kehtetuks kehtiv tollimaks asjaomase uue eksportija puhul, muutes määrust, millega kõnealune tollimaks kehtestati, ning nähes ette impordi registreerimise vastavalt artikli 14 lõikele 5, tagamaks et kui läbivaatamise tulemusel tuvastatakse nimetatud eksportija puhul dumping, võib dumpinguvastase tollimaksu nõuda sisse tagasiulatuvalt alates läbivaatamise algatamise kuupäevast.

Käesoleva lõike sätteid ei kohaldata, kui tollimaks on kehtestatud artikli 9 lõike 6 alusel.

5. Käesoleva määruse asjakohaseid sätteid, mis käsitlevad uurimismenetlusi ja uurimiste läbiviimist, v.a tähtaegadega seotud sätted, kohaldatakse kõigi lõigete 2, 3ja 4 kohaste läbivaatamiste suhtes. Lõigete 2 ja 3 kohaselt tehtud läbivaatamine peab toimuma kiiresti ja tuleb tavaliselt lõpule viia 12 kuu jooksul alates läbivaatamise algatamise kuupäevast. Igal juhul tuleb kõik niisugused läbivaatamised lõpule viia 15 kuu jooksul alates algatamisest. Kõik lõike 4 kohaselt tehtud läbivaatamised tuleb igal juhul lõpule viia üheksa kuu jooksul alates algatamisest. Kui lõike 2 kohaselt tehtav läbivaatus algatatakse samal ajal, kui sama menetluse raames tehakse lõike 3 kohast läbivaatust, viiakse lõike 3 kohane läbivaatus lõpule samaks tähtajaks, nagu lõike 2 kohane läbivaatus.

Komisjon esitab nõukogule ettepaneku meetmete kohta hiljemalt üks kuu enne esimeses lõigus nimetatud tähtaegade lõppemist.

Kui uurimine ei ole esimeses lõigus nimetatud tähtaegadeks lõpetatud:

—	meetmete kehtivus lõpeb, kui tegu on lõike 2 kohase uurimisega,

—	meetmete kehtivus lõpeb, kui lõigete 2 ja 3 kohased uurimised on tehtud paralleelselt, kui lõike 2 kohane uurimine algatati samal ajal kui lõike 3 kohane läbivaatus toimus sama menetluse raames või kui niisugused läbivaatused algatati samal ajal või

—	meetmed jäävad muutmata, kui tegu on lõigete 3 ja 4 kohaste uurimistega.

Teatis meetmete tegeliku kehtivuse lõppemise või edasise kohaldamise kohta käesoleva lõike kohaselt avaldatakse seejärel Euroopa Liidu Teatajas.

6. Käesoleva artikli kohased läbivaatamised algatab komisjon pärast konsulteerimist nõuandekomiteega. Kui läbivaatamised seda õigustavad, tunnistab meetmete kehtestamise eest vastutav ühenduse asutus meetmed kehtetuks või jätab need kehtima vastavalt lõikele 2, või tunnistab need kehtetuks, jätab kehtima või teeb neisse muudatused vastavalt lõigetele 3 ja 4. Kui meetmed tunnistatakse kehtetuks üksikeksportijate suhtes, ent mitte riigi suhtes tervikuna, jääb menetlus selliste eksportijate suhtes edasi kehtima ja nende puhul võib uurimise automaatselt uuesti algatada asjaomase riigi suhtes käesoleva artikli alusel teostatud läbivaatamise käigus.

7. Kui lõike 3 kohane meetmete läbivaatamine on meetmete kohaldamisaja lõpul, nagu see on määratletud lõikes 2, veel pooleli, hõlmab läbivaatamine ka lõikes 2 sätestatud asjaolusid.

8. Olenemata lõikest 2 võib importija taotleda tasutud tollimaksu tagasimaksmist, kui on näidatud, et dumpingumarginaal, mille alusel tollimakse maksti, on kaotatud või seda on vähendatud tasemeni, mis on alla kehtiva tollimaksu taseme.

Dumpinguvastase tollimaksu tagasimaksmist taotledes esitab importija komisjonile taotluse. Taotlus esitatakse selle liikmesriigi kaudu, kelle territooriumil tooted vabasse ringlusse lubati, kuue kuu jooksul alates kuupäevast, mil pädevad ametiasutused lõplike maksmisele kuuluvate tollimaksu summa nõuetekohaselt kindlaks määrasid, või kuupäevast, mil tehti otsus ajutise tollimaksuna tagatiseks antud summad lõplikult sisse nõuda. Liikmesriigid edastavad taotluse viivitamata komisjonile.

Tagasimaksetaotlus loetakse tõendusmaterjaliga nõuetekohaselt varustatuks siis, kui see sisaldab täpset teavet nõutud dumpinguvastase tollimaksu tagasimakstava summa kohta ja kogu tollidokumentatsiooni, mis on seotud selle summa arvutamise ja maksmisega. Samuti peab see sisaldama tõendeid normaalväärtuste ja ühendusse suunatud ekspordi hindade kohta vaatlusperioodil selle eksportija või tootja puhul, kelle suhtes tollimaks kehtib. Juhul kui importija ei ole asjaomase eksportija ega tootjaga seotud ja selline teave ei ole kohe kättesaadav või kui eksportija või tootja ei soovi seda importijale anda, peab taotlus sisaldama eksportija või tootja avaldust selle kohta, et dumpingumarginaali on vähendatud või see on kaotatud, nagu käesolevas artiklis näidatud, ning et vastav tõendusmaterjal esitatakse komisjonile. Kui sellist tõendusmaterjali eksportijalt või tootjalt mõistliku aja jooksul ei saada, lükatakse taotlus tagasi.

Komisjon otsustab pärast nõuandekomiteega konsulteerimist, kas ja millises ulatuses tuleks taotlus rahuldada, või ta võib igal ajal otsustada algatada vahepealse läbivaatamise, misjärel eeskirjadekohaste läbivaatamiste käigus saadud teavet ja järeldusi kasutatakse selle kindlakstegemiseks, kas ja millises ulatuses tagasimaksmine on põhjendatud. Tollimaks tuleb harilikult tagasi maksta 12 kuu jooksul ja mitte ühelgi juhul hiljem kui 18 kuu jooksul alates kuupäevast, mil dumpinguvastase tollimaksuga maksustatud toote importija esitas nõuetekohase tõendusmaterjaliga varustatud tagasimaksetaotluse. Lubatud tagasimakse tuleks liikmesriigil harilikult teha 90 päeva jooksul alates komisjoni otsuse tegemisest.

9. Kui asjaolud ei ole muutunud, rakendab komisjon kõikides käesoleva artikli kohaselt läbiviidavates läbivaatamise või tagasimaksmise uurimistes sama metoodikat nagu tollimaksu kehtestamise põhjustanud uurimises, võttes nõuetekohaselt arvesse artiklit 2, eriti selle lõikeid 11 ja 12, ning artiklit 17.

10. Komisjon kontrollib kõigis käesoleva artikli kohaselt läbiviidavates uurimistes ekspordihindade usaldusväärsust kooskõlas artikliga 2. Kui ekspordihind otsustatakse arvestada kooskõlas artikli 2 lõikega 9, ei arvestata selle arvutamisel maha makstud dumpinguvastase tollimaksu summat, kui esitatakse vaieldamatud tõendid, et kõnealune tollimaks kajastub nõuetekohaselt edasimüügihindades ja järgnevates ühenduse müügihindades.

Artikkel 12

Kordusuurimine

1. Kui tavaliselt kahe aasta jooksul alates meetmete jõustumisest esitab ühenduse tootmisharu või muu huvitatud isik piisava teabe, millest selgub, et pärast esialgset uurimisperioodi ja enne või pärast meetmete kehtestamist on ekspordihinnad langenud või ühendusse imporditud toote edasimüügihinnad või hilisemad müügihinnad ei ole muutunud või on muutunud ebapiisavalt, võib uurimise pärast konsulteerimist uuesti alustada, et kontrollida, kas meede on mõjutanud eespool nimetatud hindu.

Uurimise võib eespool sätestatud tingimustel uuesti alustada komisjoni algatusel või liikmesriigi taotlusel.

2. Käesoleva artikli kohase kordusuurimise käigus antakse eksportijatele, importijatele ja ühenduse tootjatele võimalus selgitada edasimüügihindadega ja järgnevate müügihindadega seotud olukorda: kui jõutakse järeldusele, et meetme tulemusena oleks kõnealused hinnad pidanud muutuma, hinnatakse ekspordihinnad uuesti vastavalt artiklile 2, et kõrvaldada varem artikli 3 kohaselt kindlaksmääratud kahju, ning arvutatakse uuesti dumpingumarginaalid, võttes arvesse ümberhinnatud ekspordihindu.

Kui leitakse, et artikli 12 lõike 1 tingimused on täidetud ekspordihindade langemise tõttu, mis on toimunud pärast esialgset uurimisperioodi ning enne või pärast meetmete kehtestamist, võib dumpingumarginaalid uuesti arvutada, võttes arvesse niisuguseid madalamaid ekspordihindu.

3. Kui käesoleva artikli kohane kordusuurimine näitab dumpingu suurenemist, võib nõukogu pärast konsulteerimist komisjoni ettepanekul kehtivaid meetmeid muuta vastavalt uutele ekspordihindu käsitlevatele järeldustele. Nõukogu võtab ettepaneku vastu, kui ta ei otsusta ettepanekut lihthäälteenamusega tagasi lükata ühe kuu jooksul pärast selle esitamist komisjoni poolt. Käesoleva artikli kohaselt kehtestatud dumpinguvastase tollimaksu suurus võib olla kuni kahekordne nõukogu esialgselt kehtestatud tollimaksu suurus.

4. Artiklite 5 ja 6 asjakohaseid sätteid kohaldatakse kõigi käesoleva artikli kohaste kordusuurimiste suhtes, arvestades siiski, et kordusuurimine viiakse läbi kiiresti ja see tuleb lõpule viia tavaliselt kuue kuu jooksul alates kordusuurimise algatamise kuupäevast. Igal juhul tuleb kõik niisugused kordusuurimised lõpule viia üheksa kuu jooksul alates kordusuurimise algatamisest.

Komisjon esitab nõukogule ettepaneku meetmete kohta hiljemalt üks kuu enne esimeses lõigus nimetatud tähtaja lõppemist.

Kui kordusuurimine ei ole esimeses lõigus nimetatud tähtaegadeks lõpetatud, jäetakse meetmed muutmata. Teatis meetmete edasise kehtivuse kohta käesoleva lõike kohaselt avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

5. Normaalväärtuse väidetavaid muutusi võetakse käesoleva artikli alusel arvesse ainult siis, kui nõuetekohase tõendusmaterjaliga põhjendatud täielik teave kohandatud normaalväärtuste kohta esitatakse komisjonile uurimise algatamise teadaandes sätestatud tähtaja jooksul. Kui uurimine hõlmab normaalväärtuste uuesti läbivaatamist, võidakse ette näha, et import tuleb registreerida kooskõlas artikli 14 lõikega 5 kuni kordusuurimise tulemuste selgumiseni.

Artikkel 13

Kõrvalehoidmine

1. Käesoleva määruse alusel kehtestatud dumpinguvastaseid tollimakse võib laiendada kolmandatest riikidest pärineva samasuguse toote või sellega võrreldes väheseid muudatusi sisaldava toote impordile või vähesel määral muudetud samasuguse toote impordile riigist, kus meetmeid kohaldatakse, või selle toote osade impordile, kui esineb kehtivatest meetmetest kõrvalehoidmine. Kui toimub kehtivatest meetmetest kõrvalehoidmine, võib dumpinguvastaseid tollimakse, mis ei ületa artikli 9 lõike 5 kohaselt kehtestatud tasakaalustavat jääktollimaksu, laiendada neid meetmeid kohaldava riigi äriühingutest pärinevale impordile, mille toodete suhtes kohaldatakse individuaalseid tollimaksumäärasid. Kõrvalehoidmiseks loetakse kolmandate riikide ja ühenduse või riigi, kus meetmeid kohaldatakse, üksikute äriühingute ja ühenduse vahelise kaubandusstruktuuri muutust, mis tuleneb tavast, protsessist või toimingust, millel ei ole piisavat nõuetekohast põhjendust või majanduslikku õigustust peale tollimaksu kehtestamise, ja kui on tõendeid kahju kohta või selle kohta, et tollimaksu parandav mõju on samasuguse toote hindade ja/või koguste tõttu ohustatud ning et dumping esineb seoses samasuguste või sarnaste toodete puhul varem kindlaksmääratud normaalväärtustega, vajadusel artikli 2 sätete kohaselt.

Esimese lõigus nimetatud tava, protsess või toiming sisaldab muu hulgas asjaomase toote mõningast muutmist, et seda saaks liigitada tollikoodide alla, mille suhtes tavaliselt meetmeid ei kohaldata, kui muudatused ei muuda toote põhiomadusi, toote lähetamist läbi kolmandate riikide, kus meetmeid kohaldatakse, eksportijate või tootjate müügistruktuuri ja -kanalite ümberkorraldamist riigis, kus meetmeid kohaldatakse, et lõpuks ekspordiksid nende tooteid ühendusse tootjad, kelle toodete suhtes kohaldatakse individuaalseid tollimaksumäärasid, mis on väiksemad kui tollimaks, mida tootjate toodete suhtes kohaldatakse ja lõikes 2 märgitud asjaoludel toimuvat osade kokkupanemist ühenduses või kolmandas riigis.

2. Ühenduses või kolmandas riigis toimuvat kokkupanekut käsitletakse kehtivatest meetmetest kõrvalehoidmisena, kui:

a)	tegevus algas või laienes oluliselt alates dumpinguvastase uurimise algatamisest või vahetult enne seda ning vaatlusalused tooteosad pärinevad riigist, mille suhtes meetmeid kohaldatakse, ja

b)	osad moodustavad vähemalt 60 % kokkupandava toote osade koguväärtusest, kusjuures meetmetest kõrvalehoidmisena ei käsitleta juhtumeid, kui kokkupanemise või valmistamise ajal sissetoodud osadele lisandunud väärtus moodustab rohkem kui 25 % tootmiskuludest, ja

c)	tollimaksu parandav mõju on ohustatud kokkupandava samasuguse toote hindade ja/või koguste osas ning kui on tõendeid dumpingu esinemise kohta seoses samasuguse või sarnase toote puhul varem kindlaksmääratud normaalväärtustega.

3. Uurimised algatatakse käesoleva artikli kohaselt komisjoni algatusel või liikmesriigi või huvitatud isikute taotlusel, kui on olemas piisavalt tõendeid lõikes 1 sätestatud asjaolude kohta. Uurimised algatatakse pärast nõuandekomiteega konsulteerimist komisjoni määrusega, millega võib anda tolliasutustele ka korralduse nõuda impordi registreerimist artikli 14 lõike 5 kohaselt või nõuda tagatisi. Uurimisi toimetab komisjon, keda võivad abistada tolliasutused, ning see viiakse lõpule üheksa kuu jooksul. Kui lõplikult tuvastatud faktid õigustavad meetmete kohaldamisala laiendamist, teeb seda nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal pärast konsulteerimist nõuandekomiteega. Nõukogu võtab ettepaneku vastu, kui ta ei otsusta ettepanekut lihthäälteenamusega tagasi lükata ühe kuu jooksul pärast selle esitamist komisjoni osapoolt. Laiendamine jõustub kuupäevast, mil artikli 14 lõike 5 kohaselt kehtestati registreerimise nõue või hakati nõudma tagatisi. Käesoleva määruse asjakohaseid menetlussätteid, mis käsitlevad uurimiste algatamist ja läbiviimist, kohaldatakse käesoleva artikli alusel.

4. Importi ei pea artikli 14 lõike 5 kohaselt registreerima ja nende suhtes ei kohaldata meetmeid, kui nendega kauplevad äriühingud, mis on tollimaksust vabastatud. Tollimaksust vabastamise taotlusi, millele on lisatud tõendid, esitatakse uurimise algatamist käsitleva komisjoni määrusega kehtestatud tähtaja jooksul. Kui meetmetest kõrvalehoidmise tava, protsess või toiming toimub väljaspool ühendust, võib vabastuse anda asjaomase toote tootjatele, kes tõestavad, et nad ei ole seotud ühegi tootjaga, kelle suhtes kohaldatakse meetmeid, ja kelle osas on leitud, et nad ei ole seotud käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 määratletud meetmetest kõrvalehoidmisega. Kui meetmetest kõrvalehoidmise tava, protsess või toiming toimub ühenduses, võib vabastuse anda importijatele, kes tõestavad, et nad ei ole seotud tootjatega, kelle suhtes neid meetmeid kohaldatakse.

Neid vabastusi antakse komisjoni otsustega pärast konsulteerimist nõuandekomiteega või meetmeid kehtestava nõukogu otsusega ning need jäävad kehtima nendes sätestatud ajavahemikuks ja nendes sätestatud tingimustel.

Kui artikli 11 lõikes 4 sätestatud tingimused on täidetud, võib vabastusi anda pärast uurimise lõpetamist, mille tulemusena meetmete kohaldamisala laiendatakse.

Kui meetmete kohaldamisala laiendamisest on möödunud vähemalt üks aasta ja vabastust taotlevate või võimalike taotlevate osapoolte arv on märkimisväärne, võib komisjon otsustada, et algatab meetmete kohaldamisala laiendamise läbivaatuse. Iga niisugune läbivaatus tehakse artikli 11 lõike 5 sätete kohaselt, nagu neid kohaldatakse artikli 11 lõike 3 kohaste läbivaatuse suhtes.

5. Käesoleva artikli sätted ei takista kehtivate tollimaksualaste sätete tavapärast kohaldamist.

Artikkel 14

Üldsätted

1. Ajutine või lõplik dumpinguvastane tollimaks kehtestatakse määrusega ja neid nõuavad sisse liikmesriigid sellises vormis ja ulatuses ning nende kriteeriumide alusel, nagu seal sätestatud on. Selliseid tollimakse nõutakse sisse muudest impordi suhtes kehtivatest tollimaksudest, maksudest ja tasudest sõltumatult. Ühegi toote kohta ei või korraga kehtida dumpinguvastane ja tasakaalustav tollimaks, et korrigeerida üht ja sama dumpingust ja ekspordi subsideerimisest tulenevat olukorda.

2. Määrused, millega kehtestatakse ajutine või lõplik dumpinguvastane tollimaks, ning määrused või otsused, millega aktsepteeritakse kohustusi või lõpetatakse uurimisi või menetlusi, avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. Sellised määrused ja otsused sisaldavad eelkõige – ning kohaselt konfidentsiaalse teabe kaitset arvestades – eksportijate nimesid, kui see on võimalik, või asjaomaste riikide nimesid, toote kirjeldust ning dumpingu ja kahju kindlakstegemisega seotud oluliste faktide ja kaalutluste kokkuvõtet. Igal juhul saadetakse üks määruse või otsuse eksemplar teadaolevatele huvitatud isikutele. Käesoleva lõike sätteid kohaldatakse läbivaatamise suhtes mutatis mutandis.

3. Käesoleva määruse alusel võib vastu võtta erisätteid, eelkõige päritolureeglite ühismääratluse kohta, nagu see sisaldub nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruses (EMÜ) nr 2913/92 (millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik) (6).

4. Ühenduse huvides võib käesoleva määruse alusel kehtestatud meetmed pärast nõuandekomiteega konsulteerimist komisjoni otsusega üheksaks kuuks peatada. Peatamist võib pikendada veel kõige rohkem ühe aasta võrra, kui nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal nii otsustab. Nõukogu võtab ettepaneku vastu, kui ta ei otsusta ettepanekut lihthäälteenamusega tagasi lükata ühe kuu jooksul pärast selle esitamist komisjoni poolt. Meetmed võib peatada üksnes siis, kui turutingimused on ajutiselt sedavõrd muutunud, et oleks ebatõenäoline, et kahju peatamise tulemusena jätkuks, ning tingimusel, et ühenduse tootmisharule on antud võimalus esitada oma arvamus ja see arvamus on arvesse võetud. Meetmed võib pärast konsulteerimist igal ajal ennistada, kui peatamise põhjus on lakanud olemast.

5. Komisjon võib pärast nõuandekomiteega konsulteerimist anda tolliasutustele korralduse võtta kohaseid meetmeid impordi registreerimiseks, et selle impordi suhtes saaks edaspidi alates registreerimise kuupäevast meetmeid kohaldada. Impordi registreerimisnõude võib kehtestada pärast ühenduse tootmisharu vastavat taotlust, mis sisaldab piisavat tõendusmaterjali, õigustamaks sellist sammu. Registreerimine algatatakse määrusega, milles näidatakse selle meetme eesmärk ning vajaduse korral ka võimaliku tulevase kohustuse prognoositav summa. Impordi registreerimise nõue kehtestatakse kõige rohkem üheksaks kuuks.

6. Liikmesriigid esitavad komisjonile iga kuu aruande uuritavate toodete ja selliste toodete impordi kohta, mille suhtes kohaldatakse meetmeid, ning käesoleva määruse alusel sisse nõutud tollimaksusummade kohta.

7. Ilma et see piiraks lõike 6 kohaldamist, võib komisjon taotleda igal üksikjuhtumil eraldi liikmesriikidelt teabe esitamist, et tõhusalt jälgida meetmete kohaldamist. Sellisel juhul kohaldatakse artikli 6 lõigete 3 ja 4 sätteid. Kõikide andmete suhtes, mida liikmesriigid käesoleva artikli kohaselt esitavad, kohaldatakse artikli 19 lõike 6 sätteid.

Artikkel 15

Konsultatsioonid

1. Kõik käesolevas määruses ettenähtud konsultatsioonid toimuvad nõuandekomitees, mis koosneb iga liikmesriigi esindajatest ja mille eesistujaks on komisjoni esindaja. Konsultatsioonid toimuvad viivitamata liikmesriigi taotlusel või komisjoni algatusel ning igal juhul aja jooksul, mis võimaldab käesolevas määruses ettenähtud tähtaegadest kinni pidada.

2. Komitee tuleb kokku eesistuja kutsel. Eesistuja annab liikmesriikidele võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt 10 tööpäeva enne kohtumist, kogu asjakohase teabe.

3. Vajaduse korral võib konsultatsioon toimuda üksnes kirja teel; sellisel juhul annab komisjon sellest liikmesriikidele teada ning määrab aja, mille jooksul liikmesriigid saavad esitada oma seisukohad või nõuda suulist konsultatsiooni, mille eesistuja korraldab aja jooksul, mis võimaldab käesolevas määruses ettenähtud tähtaegadest kinni pidada.

4. Konsultatsioonid hõlmavad eelkõige järgmist:

a)	dumpingu olemasolu ja dumpingumarginaali kindlaksmääramise meetodid;

b)	kahju olemasolu ja ulatus;

c)	põhjuslik seos dumpinguhinnaga impordi ja kahju vahel;

d)	meetmed, mis sellistes olukordades takistaksid või parandaksid dumpinguga tekitatud kahju, ja nende meetmete võtmise viisid ning vahendid.

Artikkel 16

Kontrollkäigud

1. Komisjon korraldab kontrollkäike, kui ta peab seda vajalikuks, et uurida importijate, eksportijate, hulgimüüjate, vahendajate, tootjate, kaubandusettevõtete ühenduste ja organisatsioonide dokumente ning kontrollida dumpingu ja kahju kohta esitatud teabe õigsust. Nõuetekohase ja õigeaegse vastuse puudumise korral võib kontrollkäigu ära jätta.

2. Komisjon võib vajaduse korral teha uurimisi kolmandates riikides, kui asjaomased äriühingud annavad selleks nõusoleku, kui komisjon teatab uurimisest kõnealuse riigi valitsuse esindajatele ning need ei esita uurimise suhtes vastuväiteid. Niipea kui asjaomased äriühingud on nõusoleku andnud, peaks komisjon ekspordiriigi ametiasutustele teatama kontrollitavate ettevõtjate nimed ja aadressid ning kontrollkäiguks kokkulepitud kuupäevad.

3. Asjaomastele äriühingutele tehakse teatavaks, mis laadi teavet kontrollkäikude ajal kontrollida kavatsetakse ning mis laadi teavet kontrollkäikude ajal edaspidi vajatakse, kuid see ei tohiks siiski välistada saadud teabega seotud üksikasjade taotlemist uurimise ajal.

4. Lõigete 1, 2 ja 3 alusel toimuvate uurimiste ajal abistavad komisjoni ametnikud nendest liikmesriikidest, kes seda nõuavad.

Artikkel 17

Väljavõtteline uuring

1. Juhul kui kaebuste esitajaid, eksportijaid, importijaid, tooteliike või tehinguid on palju, võib uurimine piirduda mõistliku hulga isikute, toodete või tehingutega, kasutades valiku ajal kättesaadava teabe põhjal statistiliselt õigeid valimeid, või suurima tüüpilise toodangu-, müügi- või ekspordimahuga, mida on nende käsutuses oleva aja jooksul võimalik uurida.

2. Isikute, tooteliikide või tehingute lõplik valik kõnesolevate väljavõttelist uuringut käsitlevate sätete alusel jääb komisjoni ülesandeks, kuigi eelistatav on, kui valimid võetakse asjaomaste isikutega konsulteerides ja nende nõusolekul, tingimusel et sellised isikud annavad endast teada ja teevad piisava teabe kättesaadavaks kolme nädala jooksul alates uurimise algatamisest, võimaldamaks valida tüüpilist valimit.

3. Kui kontrollimist on vastavalt käesolevale artiklile piiratud, arvutatakse sellest hoolimata individuaalne dumpingumarginaal mis tahes eksportija või tootja puhul, keda ei ole algselt välja valitud, kuid kes esitab käesolevas määruses sätestatud tähtaja jooksul vajaliku teabe, välja arvatud juhul, kui eksportijate või tootjate arv on nii suur, et individuaalne kontrollimine oleks põhjendamatult koormav ning takistaks uurimise õigeaegset lõpetamist.

4. Kui on otsustatud väljavõttelise uuringu kasuks ja kui mõned või kõik valitud isikud ilmutavad koostöösoovimatust, mis võib tõenäoliselt uurimise tulemustele olulist mõju avaldada, võib valida uue valimi. Kui aga endiselt esineb olulisel määral koostöösoovimatust või kui uue valimi valimiseks ei ole aega, kohaldatakse artikli 18 vastavaid sätteid.

Artikkel 18

Koostöösoovimatus

1. Kui mõni huvitatud isik ei võimalda juurdepääsu vajalikule teabele või ei esita vajalikku teavet käesolevas määruses ettenähtud tähtaegade jooksul või märkimisväärselt takistab uurimist, siis võib nii negatiivsed kui ka positiivsed esialgsed ja lõplikud järeldused teha kättesaadavate faktide põhjal. Kui selgub, et huvitatud isik on esitanud ebaõiget või eksitavat teavet, siis jäetakse selline teave arvesse võtmata ning võidakse toetuda kasutamiseks kättesaadavatele faktidele. Huvitatud isikutele tuleks koostööst keeldumise tagajärjed teatavaks teha.

2. Elektroonilises vormis vastamata jätmist ei loeta koostööst keeldumiseks, kui huvitatud isik näitab, et nõutav koostöövorm tooks kaasa ebaratsionaalse lisakoormuse või põhjendamatud lisakulud.

3. Huvitatud isiku esitatud teave tuleks siiski arvesse võtta ka siis, kui see ei ole igati täiuslik, kuid sellega seotud puudused ei tekita ülemääraseid raskusi põhjendatud ja täpsete järelduste tegemisel, kui teave esitatakse nõuetekohaselt õigel ajal ning on kontrollitav ning kui isik on tegutsenud oma parimate võimaluste kohaselt.

4. Tõendite või teabe vastuvõtmata jätmise korral teatatakse selle põhjused viivitamata neid esitavale isikule ning antakse võimalus lisada kindlaksmääratud tähtaja jooksul täiendavad selgitused. Kui selgitusi peetakse ebapiisavaks, siis selliste tõendite või teabe tagasilükkamise põhjused avalikustatakse ning avaldatakse trükitud järeldustes.

5. Kui otsused, k.a normaalväärtuse määramisega seotud otsused, tuginevad lõike 1 sätetele, eelkõige kaebuses sisalduvale teabele, siis tuleb seda teavet asjakohaselt ning uurimise tähtaega arvesse võttes kontrollida muude, võimaluse korral kättesaadavate sõltumatute allikate alusel, nagu näiteks trükitud hinnaloendid, ametlik impordi ja tollitulu statistika, või muudelt huvitatud isikutelt uurimise ajal saadud teabe alusel.

Selline teave võib vajaduse korral sisaldada asjaomaseid andmeid maailmaturu või muude tüüpiliste turgude kohta.

6. Kui huvitatud isik ei tee koostööd või teeb koostööd osaliselt ning kõnealust asjakohast teavet seetõttu ei anta, võib tulemus olla kõnealusele isikule vähem soodne kui koostöö puhul.

Artikkel 19

Konfidentsiaalsus

1. Ametiasutused käsitlevad asjakohase põhjendatuse korral konfidentsiaalsena igasugust teavet, mis on laadilt konfidentsiaalne (näiteks teave, mille avalikustamine annaks konkurendile märkimisväärse eelise või millel oleks oluliselt kahjustav mõju teabe andjale või isikule, kellelt ta kõnealuse teabe sai) või mille uurimise osalised on konfidentsiaalsena saanud.

2. Konfidentsiaalset teavet edastavad huvitatud isikud on kohustatud esitama sellise teabe mittekonfidentsiaalse kokkuvõtte. Nimetatud kokkuvõtted peavad olema piisavalt üksikasjalikud ning võimaldama vajalikul määral aru saada konfidentsiaalsena esitatud teabe sisust. Erandlike asjaolude korral võivad kõnesolevad isikud asuda seisukohale, et nimetatud teabe kohta ei saa kokkuvõtet koostada. Selliste erandlike asjaolude puhul tuleb esitada põhjendused, miks kokkuvõtet ei ole võimalik teha.

3. Kui otsustatakse, et konfidentsiaalsusetaotlus ei ole õigustatud, ning kui teabe andja kas ei soovi teavet avalikustada või ei luba seda üldises või kokkuvõtlikus vormis avaldada, võib kõnealuse teabe jätta arvesse võtmata, kui asjakohaste allikate abil ei ole selle õigsust võimalik nõuetekohaselt tõendada. Konfidentsiaalsusetaotlusi ei tohi suvaliselt tagasi lükata.

4. Käesolev artikkel ei takista ühenduse asutusi avalikustamast üldist teavet ja eriti põhjendusi, millele tuginevad käesoleva määruse alusel vastuvõetud otsused, või tõendusmaterjali, millele ühenduse asutused toetuvad, kui seda on vaja kõnealuste põhjenduste selgitamisel menetluste käigus. Sellise avalikustamise puhul tuleb arvesse võtta asjaomaste isikute õigustatud huve, et nende ärisaladusi välja ei räägitaks.

5. Nõukogu, komisjon, liikmesriigid ega neist ühegi ametnikud ei tohi ilma teabe andja eriloata avaldada mingisugust käesoleva määruse kohaselt saadud teavet, mille käsitlemist konfidentsiaalsena selle andja on nõudnud. Komisjoni ja liikmesriikide vahel vahetatavat teavet, artikli 15 kohaste konsultatsioonidega seotud teavet ning ühenduse asutuste ja liikmesriikide sisedokumente ei tohi avalikustada, kui see ei ole käesolevas määruses sätestatud erijuhtudel ette nähtud.

6. Käesoleva määruse kohaselt saadud teavet kasutatakse ainult sel eesmärgil, milleks seda nõuti. Käesolev säte ei välista ühe uurimise käigus saadud teabe kasutamist sama tootega seotud menetluse raames teiste uurimiste algatamiseks.

Artikkel 20

Avalikustamine

1. Kaebuse esitajad, importijad, eksportijad ja neid esindavad ühendused ning ekspordiriigi esindajad võivad taotleda selliste oluliste faktide ja kaalutlustega seotud üksikasjade avalikustamist, mille alusel ajutised meetmed kehtestati. Avalikustamise taotlus esitatakse kirjalikult kohe pärast ajutiste meetmete kehtestamist ning avalikustamine toimub kirjalikult nii kiiresti kui võimalik.

2. Lõikes 1 nimetatud isikud võivad taotleda selliste oluliste faktide ja kaalutluste lõplikku avalikustamist, mille alusel kavatsetakse soovitada lõplike meetmete kehtestamist või uurimise või menetluse lõpetamist ilma meetmeid kehtestamata, kusjuures erilist tähelepanu pööratakse selliste faktide ja kaalutluste avalikustamisele, mis erinevad ajutiste meetmete puhul kasutatutest.

3. Lõikes 2 sätestatud lõpliku avalikustamise taotlused adresseeritakse komisjonile kirjalikult ja ajutise tollimaksu kohaldamise puhul peavad need laekuma hiljemalt üks kuu pärast kõnealuse tollimaksu kehtestamise avaldamist. Kui ajutist tollimaksu ei ole kohaldatud, antakse isikutele võimalus taotleda lõplikku avalikustamist komisjoni sätestatud tähtaja jooksul.

4. Lõplik avalikustamine toimub kirjalikult. Avalikustamine toimub konfidentsiaalse teabe kaitsmise vajadust nõuetekohaselt arvesse võttes nii kiiresti kui võimalik ning tavaliselt hiljemalt üks kuu enne lõpliku otsuse tegemist või komisjoni poolt artikli 9 kohast lõplikku meedet käsitleva ettepaneku esitamist. Kui komisjonil ei ole võimalik teatavaid asjaolusid ega seisukohti kõnealusel ajal avalikustada, siis avalikustatakse need esimesel võimalusel. Avalikustamine ei piira komisjoni või nõukogu võimaliku hilisema otsuse kohaldamist, aga kui nimetatud otsus toetub teistsugustele faktidele ja kaalutlustele, siis avalikustatakse need nii kiiresti kui võimalik.

5. Märkusi, mis esitatakse pärast lõplikku avalikustamist, võib arvesse võtta ainult juhul, kui need esitatakse komisjoni poolt iga juhtumi kohta eraldi seatava aja jooksul, mille pikkus on vähemalt 10 päeva, kusjuures arvesse võetakse küsimuse kiireloomulisust.

Artikkel 21

Ühenduse huvid

1. Otsus selle kohta, kas ühenduse huvid nõuavad sekkumist, peab põhinema kõigi huvide, sealhulgas kodumaise tootmisharu, kasutajate ja tarbijate huvide hindamisel tervikuna; käesoleva artikli alusel tehakse otsus üksnes siis, kui kõigile isikutele on lõike 2 alusel antud võimalus teha oma seisukohad teatavaks. Sellisel uurimisel pööratakse erilist tähelepanu vajadusele kaotada kahjustava dumpingu kaubandust moonutav mõju ja taastada tõhus konkurents. Tuvastatud dumpingu ja kahju põhjal kindlaksmääratud meetmeid ei või kohaldada, kui ametiasutused võivad kogu esitatud teabe põhjal selgesti järeldada, et selliste meetmete kohaldamine ei ole ühenduse huvides.

2. Et ametiasutustel oleks kindel alus kõikide vaadete ja kogu teabe arvessevõtmiseks selle üle otsustamisel, kas meetmete kehtestamine on ühenduse huvides või mitte, võivad kaebuse esitajad, importijad ja neid esindavad ühendused, kasutajate esindajad ja tarbijaid esindavad organisatsioonid dumpinguvastast tollimaksu käsitleva uurimise algatamise teates näidatud tähtaja jooksul endast teatada ja komisjonile teavet anda. Teave või selle kokkuvõte tehakse kättesaadavaks teistele käesolevas artiklis nimetatud isikutele ja neil on õigus sellele vastata.

3. Isikud, kes on toiminud kooskõlas lõikega 2, võivad taotleda, et nad ära kuulataks. Taotlused rahuldatakse, kui need on esitatud lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul ja kui neis on näidatud põhjused, miks kõnealused isikud tuleks ühenduse huvides ära kuulata.

4. Isikud, kes on toiminud kooskõlas lõikega 2, võivad esitada arvamusi mis tahes kehtestatava ajutise tollimaksu kohaldamise kohta. Arvamused peavad laekuma ühe kuu jooksul alates selliste meetmete kohaldamisest, et neid arvesse võetaks, ning arvamused või nende kokkuvõtted tehakse kättesaadavaks teistele isikutele, kellel on õigus arvamustele vastata.

5. Komisjon kontrollib põhjalikult nõuetekohaselt esitatud teavet ja selle tüüpilisuse määra ning edastab analüüsi tulemused koos oma arvamusega nõuandekomiteele. Komisjon võtab igas oma ettepanekus, mis on tehtud artikli 9 alusel, arvesse komitee esitatud seisukohtade tasakaalu.

6. Isikud, kes on toiminud kooskõlas lõikega 2, võivad taotleda, et faktid ja kaalutlused, mille põhjal lõplik otsus tõenäoliselt tehakse, tehakse neile kättesaadavaks. Selline teave tehakse kättesaadavaks niipalju kui võimalik ning see ei piira komisjoni või nõukogu hilisema võimaliku otsuse kohaldamist.

7. Teavet võetakse arvesse üksnes siis, kui seda toetab tegelik tõendusmaterjal, mis kinnitab selle tõesust.

Artikkel 22

Lõppsätted

Käesoleva määruse sätted ei välista kohaldamast:

a)	ühenduse ja kolmandate maade vahel sõlmitud kokkulepetes kehtestatud erieeskirju;

põllumajandussektorit käsitlevaid ühenduse määrusi ning nõukogu 6. detsembri 1993. aasta määrust (EÜ) nr 3448/93 (millega nähakse ette põllumajandussaaduste töötlemisel saadud teatavate kaupadega kauplemise kord), (7) nõukogu 7. novembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1667/2006 (glükoosi ja laktoosi kohta) (8) ja nõukogu 29. oktoobri 1975. aasta määrust (EMÜ) nr 2783/75 (ovoalbumiini ja laktalbumiini ühise kaubandussüsteemi kohta) (9). Käesolev määrus täiendab nimetatud määrusi ning näeb ette erandeid sätetest, mis välistavad dumpinguvastase tollimaksud kohaldamise;

c)	erimeetmeid juhul, kui need ei ole vastuolus GATTist tulenevate kohustustega.

Artikkel 23

Kehtetuks tunnistamine

Määrus (EÜ) nr 384/96 tunnistatakse kehtetuks.

Määruse (EÜ) nr 384/96 kehtetuks tunnistamine ei piira siiski selle alusel algatatud menetluste kehtivust.

Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ning neid loetakse vastavalt II lisas esitatud vastavustabelile.

Artikkel 24

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 30. november 2009

Nõukogu nimel

eesistuja

S. O. LITTORIN

(1) ELT L 299, 16.11.2007, lk 1.

(2) EÜT L 56, 6.3.1996, lk 1.

(3) Vt I lisa.

(4) EÜT L 253, 11.10.1993, lk 1.

(5) Sealhulgas Aserbaidžaan, Valgevene, Põhja-Korea, Tadžikistan, Türkmenistan, Usbekistan.

(6) EÜT L 302, 19.10.1992, lk 1.

(7) EÜT L 318, 20.12.1993, lk 18.

(8) ELT L 312, 11.11.2006, lk 1.

(9) EÜT L 282, 1.11.1975, lk 104.

I LISA

KEHTETUKS TUNNISTATUD MÄÄRUS KOOS MUUDATUSTE LOETELUGA

Nõukogu määrus (EÜ) nr 384/96

(EÜT L 56, 6.3.1996, lk 1)

Nõukogu määrus (EÜ) nr 2331/96

(EÜT L 317, 6.12.1996, lk 1)

Nõukogu määrus (EÜ) nr 905/98

(EÜT L 128, 30.4.1998, lk 18)

Nõukogu määrus (EÜ) nr 2238/2000

(EÜT L 257, 11.10.2000, lk 2)

Nõukogu määrus (EÜ) nr 1972/2002

(EÜT L 305, 7.11.2002, lk 1)

Nõukogu määrus (EÜ) nr 461/2004

(ELT L 77, 13.3.2004, lk 12)

Artikkel 1

Artikkel 3 ainult osas, mis puudutab viidet määrusele (EÜ) nr 384/96.

Nõukogu määrus (EÜ) nr 2117/2005

(ELT L 340, 23.12.2005, lk 17)

II LISA

VASTAVUSTABEL

Määrus (EÜ) nr 384/96	Käesolev määrus
Artikkel 1	Artikkel 1
Artikli 2 lõige 1	Artikli 2 lõige 1
Artikli 2 lõige 2	Artikli 2 lõige 2
Artikli 2 lõike 3 esimene lause	Artikli 2 lõike 3 esimene lõik
Artikli 2 lõike 3 teine lause	Artikli 2 lõike 3 teine lõik
Artikli 2 lõige 4	Artikli 2 lõige 4
Artikli 2 lõike 5 esimene lause	Artikli 2 lõike 5 esimene lõik
Artikli 2 lõike 5 teine lause	Artikli 2 lõike 5 teine lõik
Artikli 2 lõike 5 teine ja kolmas lõik	Artikli 2 lõike 5 kolmas ja neljas lõik
Artikli 2 lõiked 6-9	Artikli 2 lõiked 6-9
Artikli 2 lõike 10 punktid a-h	Artikli 2 lõike 10 punktid a-h
Artikli 2 lõike 10 punkti i esimene lause	Artikli 2 lõike 10 punkti i esimene lõik
Artikli 2 lõike 10 punkti i teine lause	Artikli 2 lõike 10 punkti h teine lõik
Artikli 2 lõike 10 punktid j ja k	Artikli 2 lõike 10 punktid j ja k
Artikli 2 lõiked 11 ja 12	Artikli 2 lõiked 11 ja 12
Artikli 3 lõige 1	Artikli 3 lõige 1
Artikli 3 lõige 2	Artikli 3 lõike 2 sissejuhatava osa punktid a ja b
Artikli 3 lõige 3	Artikli 3 lõige 3
Artikli 3 lõige 4	Artikli 3 lõike 4 sissejuhatava osa punktid a ja b
Artikli 3 lõiked 5 – 9	Artikli 3 lõiked 5 – 9
Artikli 4 lõike 1 sissejuhatav osa	Artikli 4 lõike 1 sissejuhatav osa
Artikli 4 lõike 1 punkt a	Artikli 4 lõike 1 punkt a
Artikli 4 lõike 1 punkt b	Artikli 4 lõike 1 punkti b sissejuhatava osa alapunktid i ja ii
Artikli 4 lõige 2	Artikli 4 lõike 2 esimese lõigu sissejuhatava osa punktid a, b ja c Artikli 4 lõige 2 teine lõik
Artikli 4 lõiked 3 ja 4	Artikli 4 lõiked 3 ja 4
Artiklid 5 – 22	Artiklid 5 – 22
Artikkel 23	—
—	Artikkel 23
Artikli 24 esimene lõik	Artikkel 24
Artikli 24 teine lõik	—
—	Lisa I
—	Lisa II

22.12.2009

Euroopa Liidu Teataja

L 343/74

NÕUKOGU DIREKTIIV 2009/158/EÜ

30. november 2009

kodulindude ja haudemunade ühendusesisest kaubandust ning kolmandatest riikidest importimist reguleerivate loomatervishoiunõuete kohta

(kodifitseeritud versioon)

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 37,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust (1)

ning arvestades järgmist:

(1)

Nõukogu 15. oktoobri 1990. aasta direktiivi 90/539/EMÜ kodulindude ja haudemunade ühendusesisest kaubandust ning kolmandatest riikidest importimist reguleerivate loomatervishoiunõuete kohta (2) on korduvalt oluliselt muudetud (3). Selguse ja otstarbekuse huvides tuleks kõnealune direktiiv kodifitseerida.

(2)	Kodulinnud elusloomadena ning haudemunad loomsete toodetena kuuluvad asutamislepingu I lisas olevasse toodete loetelusse.

(3)	Kodulinnutoodangu ratsionaalse arendamise tagamiseks ning sel viisil kõnealuse sektori tootlikkuse suurendamiseks tuleks ühenduse tasandil sätestada ühendusesisese kodulinnu- ja haudemunakaubanduse loomatervishoiunõuded.

(4)	Sugulinnukasvatus ja kodulinnukasvatus kuulub põllumajandussektorisse ning kujutab endast ühte sissetulekuallikat ühele osale põllumajandusega tegelevast rahvastikust.

(5)	Et kaasa aidata ühendusesisesele kodulinnu- ja haudemunakaubandusele, tuleks kaotada loomatervishoiunõuete erinevused liikmesriigiti.

(6)	Selleks, et kaasa aidata ühendusesisese kaubanduse harmoonilisele arengule, tuleks luua ühenduse süsteem kolmandatest riikidest pärineva impordi reguleerimiseks.

(7)	Käesoleva direktiivi sätteid ei tohiks põhimõtteliselt kohaldada spetsiifiliste kaubandusürituste suhtes nagu messid, näitused ja konkursid.

(8)	Nüüdisaegset linnukasvatuse laadi silmas pidades on parim viis ühendusesisese linnu- ja haudemunakaubanduse harmooniliseks arendamiseks kontrollida tootmisettevõtteid.

(9)	Liikmesriikide pädevate asutuste hooleks peaks jääma kiita heaks ettevõte, mis täidab käesolevas direktiivis seatud tingimusi, ning kindlustada nende tingimuste kohaldamine.

(10)

Nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus) (4) sätestab turustamisstandardid muna- ja linnulihasektori osas. Komisjoni 27. juuni 2008. aasta määrus (EÜ) nr 617/2008 (millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1234/2007 üksikasjalikud rakenduseeskirjad haudemunade ja kodulindude tibude turustusnormide kohta) (5) sätestab üksikasjalikud eeskirjad selle määruse rakendamiseks haudemunade ja kodulindude tibude turustusnormide kohta ning eriti igale tootmisettevõttele eraldusnumbri andmise ja haudemunade märgistamise kohta. Praktilisel põhjusel peaks ka käesoleva direktiivi kohaldamiseks olema kehtestatud samad kriteeriumid tootmisettevõtete määratlemiseks ja haudemunade märgistamiseks.

(11)	Liikmesriigid peaksid määrama riigi referentlaborid ning esitama kõik vajalikud üksikasjad ja ajakohastatud andmed. Liikmesriigid peaksid tegema nimetatud informatsiooni kättesaadavaks teistele liikmesriikidele ja üldsusele.

(12)	Ühendusesisese kaubanduse jaoks peaksid kodulinnud ja haudemunad nakkushaiguste leviku vältimiseks vastama teatud loomatervishoiunõuetele.

(13)	Samal põhjusel tuleks kehtestada transporditingimused.

(14)

Komisjonile tuleks anda võimalus heaks kiita teatud lisanõuded, pidades silmas liikmesriigi edusamme mingi kodulinnuhaiguse kontrolli alla saamisel, kui need nõuded ei ületa asjaomases liikmesriigis kohaldatavaid nõudeid. Selles kontekstis võib osutuda soovitavaks määrata liikmesriikide või piirkondade staatus haiguste suhtes, mis tõenäoliselt mõjuvad kodulindudele.

(15)	Kuigi ühendusesisesed väga väikses mahus sooritatavad kaubandustehingud ei saa praktilistel põhjustel vastata kõikidele ühenduse nõuetele, tuleb siiski järgida teatud põhireegleid.

(16)	Selleks, et tagada vastavus kehtestatud nõuetele, tuleks ette näha riikliku veterinaararsti väljaantav veterinaarsertifikaat, mis on kodulindude ja haudemunadega kaasas kuni nende sihtkohani.

(17)

Sihtkohaliikmesriigi läbi viidud kontrolli ja selle tulemusest kokkuvõtete tegemise ning rakendatavate ettevaatusabinõude asjus tuleb viidata nõukogu 26. juuni 1990. aasta direktiivis 90/425/EMÜ (milles käsitletakse ühendusesiseses kaubanduses teatavate elusloomade ja toodete suhtes seoses siseturu väljakujundamisega kohaldatavaid veterinaar- ja zootehnilisi kontrolle) (6) sätestatud üldreeglitele.

(18)	Tuleb sätestada komisjoni võimalus läbi viia kontrolle koostöös liikmesriikide pädevate asutustega.

(19)	Kolmandatest riikidest toimuva impordi suhtes kohaldatavate ühenduse korralduste määratlemiseks on vaja koostada nimekiri nendest kolmandatest riikidest või kolmandate riikide nendest osadest, kust kodulinde ja haudemune võidakse importida.

(20)	Nende riikide valik peaks põhinema üldistel kriteeriumidel, nagu näiteks kodulindude ja muu eluskarja tervislik seisund, veterinaarteenistuse korraldus ja pädevus ning kehtivad veterinaareeskirjad.

(21)	Lisaks ei tohiks lubada kodulindude ja haudemunade importi maadest, kus esineb kodulindude nakkushaigusi, mis kujutavad endast riski ühenduse eluskarjale, või mis on olnud sellistest haigustest vabad liiga lühikest aega.

(22)	Kolmandatest riikidest toimuva impordi suhtes kohaldatavaid üldtingimusi tuleks täiendada neist riikidest igaühes valitsevast loomatervise olukorrast lähtuvalt koostatud eritingimustega.

(23)

Standardse tõendivormi esitamine kodulindude ja haudemunade impordi puhul on mõjus viis ühenduse eeskirjade kohaldamise kontrollimiseks. Sellised eeskirjad võivad sisaldada spetsiaalseid sätteid, mis võivad varieeruda sõltuvalt asjaomasest kolmandast riigist. Seda tuleks standardse tõendivormi koostamisel arvesse võtta.

(24)	Komisjoni veterinaareksperdid peaksid vastutama kontrollimise eest, et eeskirjadest kolmandates riikides kinni peetakse.

(25)	Impordikontroll peaks hõlmama ka kodulindude ja haudemunade tervislikku seisundit ja päritolu.

(26)	Kodulindude ja haudemunade saabumisel ühenduse territooriumile ning nende läbisõidul sihtkohta tuleks liikmesriikidel lubada võtta kõik elanikkonna ja loomade tervise kaitseks vajalikud meetmed, sealhulgas tapmine ja hävitamine.

(27)	Kodulinnukasvatusmeetodite pidev areng tähendab, et linnuhaiguste leviku piiramise meetodeid tuleb ajakohastada.

(28)	Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (7).

(29)	Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis on seotud VI lisa B osas esitatud direktiivide ülevõtmise ja kohaldamise tähtaegadega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

1. Käesolevas direktiivis sätestatakse loomatervishoiunõuded kodulindude ja haudemunade ühendusesisese kaubanduse ning nende kolmandatest riikidest importimisepuhul.

2. Käesolevat direktiivi ei kohaldata messidel, näitustel või konkurssidel kasutatavate kodulindude suhtes.

Artikkel 2

Käesoleva direktiivi kohaldamisel kasutatakse mõisteid „riiklik veterinaararst” ja „kolmandad riigid” nõukogu 26. aprilli 2004. aasta direktiivis 2004/68/EÜ (millega kehtestatakse loomatervishoiu eeskirjad teatavate elusate kabiloomade impordile ühendusse ja transiidile ühenduse kaudu, muudetakse direktiive 90/426/EMÜ ja 92/65/EMÜ) (8) määratletud tähenduses.

Kohaldatakse ka järgmisi mõisteid:

1.	„kodulinnud” - kanad, kalkunid, pärlkanad, pardid, haned, vutid, tuvid, faasanid, põldpüüd ning silerinnalised linnud, keda kasvatatakse või hoitakse sugulinnukasvatuseks, tarbimiseks mõeldud liha või munade tootmise või uluklindude varude taastootmise eesmärgil;

2.	„haudemunad” - kodulindude munad, mis on ette nähtud hautamiseks;

3.	„ööpäevased tibud” - vähem kui 72 tunni vanused seni söötmata kodulinnud; muskuspardid (Cairina moschata) või nende ristandid võivad siiski olla söödetud;

4.	„sugulinnud” - 72 tunni vanused või vanemad haudemunade tootmiseks mõeldud kodulinnud;

5.	„tootmislinnud” - 72 tunni vanused või vanemad tarbimiseks mõeldud liha ja/või munade tootmiseks või uluklindude varude taastootmiseks kasvatatavad kodulinnud;

6.	„tapalinnud” - kodulinnud, kes saadetakse pärast saabumist võimalikult kiiresti (igal juhul 72 tunni jooksul) otse tapamajja;

7.	„linnukari” - kõik ühe ja sama tervishoiustaatusega kodulinnud, keda peetakse samas lindlas või samas jooksuaias ja kes moodustavad ühe epidemioloogilise üksuse. Kinniselt peetavate kodulindude puhul hõlmab see kõiki linde, kes jagavad sama õhuruumi;

8.	„majapidamine” - rajatis (võib sisaldada ka mingit ettevõtet), mida kasutatakse sugu- või tootmislindude kasvatamiseks või pidamiseks;

„ettevõte” - ühel maa-alal paiknev rajatis või rajatise osa, mis tegeleb järgmisega:

a)	aretusettevõte: ettevõte, mis toodab haudemune sugulindude saamise eesmärgil;

b)	sugulikkukasvatusettevõte: ettevõte, mis toodab haudemune tootmislindude saamise eesmärgil;

kasvatusettevõte:

i)	kas sugulinnukasvatusettevõte, kus kasvatatakse sugulinde enne nende suguküpseks saamist, või

ii)	tootmislinnukasvatusettevõte, kus kasvatatakse tootmislinde enne nende munemisikka jõudmist;

d)	haudejaam: ettevõte, kus hautatakse ja koorutatakse mune ning mis tarnib ööpäevaseid tibusid;

10.	„volitatud veterinaararst” - veterinaararst, kellele tema tegevuse eest vastutav pädev veterinaarasutus on andnud ülesande teostada konkreetses ettevõttes käesoleva direktiiviga ette nähtud kontrolli;

11.	„heakskiidetud laboratoorium” - mingi liikmesriigi territooriumil asuv pädeva veterinaarasutuse poolt heaks kiidetud ning sellele asutusele alluv laboratoorium, kus tehakse käesoleva direktiiviga ette nähtud diagnostilisi teste;

12.	„veterinaarkontroll” - ametliku või volitatud veterinaararsti külastus ettevõtte kõigi kodulindude tervisliku seisundi kindlakstegemiseks;

13.	„haigused, millest teatamine on kohustuslik” - V lisas loetletud haigused;

14.	„haiguspuhang” - nõukogu 21. detsembri 1982. aasta direktiivis 82/894/EMÜ (ühendusesisese loomahaigustest teatamise kohta) (9) määratletud haiguskolle;

15.	„karantiini koht” - rajatis, kus hoitakse kodulinde täielikus isolatsioonis ning välditakse nende otsest või kaudset kokkupuudet teiste kodulindudega võimaldamaks pikaajalist vaatlust ja testide tegemist V lisas loetletud haiguste suhtes;

16.	„sanitaartapmine” - kõikide nakatunud või nakatumiskahtlusega kodulindude ja toodete hävitamine, rakendades kõiki vajalikke ettevaatusabinõusid, sealhulgas desinfektsiooni.

II PEATÜKK

ÜHENDUSESISESE KAUBANDUSE EESKIRJAD

Artikkel 3

1. Liikmesriigid esitavad komisjonile 1. juuliks 1991 plaani, kus on kirjeldatud riiklikke meetmeid, mida nad kavatsevad rakendada, et tagada II lisas toodud ettevõtete heakskiitmise eeskirjade järgimist ühendusesisesel kodulindude ja haudemunadega kauplemisel.

Komisjon vaatab plaanid läbi. Vastavalt artikli 33 lõikes 2 osutatud menetlusele võib plaanid heaks kiita või neid enne heakskiitmist muuta või täiendada.

2. Vastavalt artikli 33 lõikes 2 osutatud menetlusele võib käesoleva artikli lõike 1 teise lõigu kohaselt heakskiidetud plaani muudatusi ja lisasid:

a)	asjaomase liikmesriigi palvel heaks kiita, selleks et võtta arvesse nimetatud liikmesriigi olukorra muutust, või

b)	taotleda selleks, et võtta arvesse haiguse profülaktika ja leviku piiramise meetodite arengut.

Artikkel 4

Iga liikmesriik määrab riikliku referentlabori, kes vastutab käesolevas direktiivis sätestatud diagnostikameetodite kooskõlastamise ja nende kasutamise eest oma territooriumil asuvates heakskiidetud laboratooriumides.

Iga liikmesriik teeb oma riikliku referentlabori üksikasjalikud andmed ja kõik nende andmete hilisemad muudatused teistele liikmesriikidele ja üldsusele kättesaadavaks.

Käesoleva artikli ühetaolise kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad võib vastu võtta vastavalt artikli 33 lõikes 2 osutatud menetlusele.

Artikkel 5

Ühendusesisese kaubanduse jaoks:

vastavad haudemunad, ööpäevased tibud, sugulinnud ja tootmislinnud artiklites 6, 15, 18 ja 20 sätestatud tingimustele. Samuti vastavad nad artiklite 16 ja 17 kohaselt sätestatud tingimustele.

Lisaks sellele:

i)	vastavad haudemunad artiklis 8 sätestatud tingimustele,

ii)	vastavad ööpäevased tibud artiklis 9 sätestatud tingimustele,

iii)	vastavad sugu- ja tootmislinnud artiklis 10 sätestatud tingimustele;

b)	vastavad tapalinnud artiklites 11, 15, 18 ja 20 sätestatud ning artiklite 16 ja 17 kohaselt sätestatud tingimustele;

c)	vastavad uluklinnuvarude taastootmiseks ette nähtud linnud (sealhulgas ööpäevased tibud) artiklites 12, 15, 18 ja 20 sätestatud ning artiklite 16 ja 17 kohaselt sätestatud tingimustele;

d)	Rootsi ja Soome jaoks ettenähtud kodulinnud vastavad salmonella suhtes artikli 13 kohaselt sätestatud tingimustele.

Artikkel 6

Haudemunad, ööpäevased tibud ning sugu- ja tootmislinnud on pärit:

järgmistele nõuetele vastavatest ettevõtetest:

i)	ettevõte peab vastavalt II lisa I peatükile olema pädeva asutuse poolt heaks kiidetud ja eraldusnumbriga varustatud;

ii)	lähetamise ajal ei tohi ettevõtte suhtes olla rakendatud kodulindudele kohaldatavaid veterinaarpiiranguid;

iii)	ettevõte ei tohi asuda piirkonnas, mille suhtes on loomatervishoiuga seotud kaalutlustel vastavalt ühenduse õigusaktidele kehtestatud piiravad meetmed, mis on tingitud haiguspuhangust, mille suhtes kodulinnud on vastuvõtlikud;

b)	linnukarjast, mis on lähetamise ajal vaba nakkushaiguse kliinilistest tunnustest ja kahtlusest.

Artikkel 7

Iga liikmesriik koostab nimekirja artikli 6 punkti a alapunkti i kohaselt heaks kiidetud asutustest ja nende eraldusnumbritest, ajakohastab seda ning teeb nimekirja teistele liikmesriikidele ja üldsusele kättesaadavaks.

Käesoleva artikli ühetaolise kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad võib vastu võtta vastavalt artikli 33 lõikes 2 osutatud menetlusele.

Artikkel 8

1. Lähetamise on haudemunad:

pärit linnukarjast:

i)	mida on hoitud kauem kui kuus nädalat artikli 6 punkti a alapunktis i osutatud ühes või mitmes ühenduse ettevõttes;

ii)	mida, kui seda on vaktsineeritud, on vaktsineeritud vastavalt III lisa vaktsineerimistingimustele;

iii)

mis:

—	on kas 72 tunni jooksul enne lähetamist läbinud riikliku veterinaararsti või volitatud veterinaararsti tehtud läbivaatuse ning olnud selle läbivaatuse ajal vaba nakkushaiguse kliinilistest tunnustest ja kahtlusest, või

—

mille terviseseisundit on igakuiselt kontrollinud riiklik veterinaararst või volitatud veterinaararst ning viimane kontroll on tehtud 31 päeva jooksul enne lähetamist. Selle võimaluse valimise korral vaatab riiklik veterinaararst või volitatud veterinaararst läbi ka kõnealuse linnukarja terviseseisundiga seotud varasemad dokumendid ning hinnanud selle karja terviseseisundit kõnealusel hetkel, võttes aluseks ajakohase teabe, mida on esitanud karja eest vastutav isik 72 tunni jooksul enne lähetamist. Kui varasemad dokumendid või muu teave annavad alust haiguskahtluseks, vaatab kõnealused linnukarjad läbi riiklik veterinaararst või volitatud veterinaararst, kes on välistanud kodulindude nakkushaiguse esinemise;

b)	märgistatud vastavalt määrusele (EÜ) nr 617/2008;

c)	desinfitseeritud vastavalt riikliku veterinaararsti juhistele.

2. Kui haudemunade päritolukarjas arenevad nende munade hautamise ajal kodulindude nakkushaigused, mis võivad levida munade kaudu, teatatakse sellest asjaomasele haudejaamale ning haudejaama ja päritolukarja eest vastutavale asutusele või vastutavatele asutustele.

Artikkel 9

Ööpäevased tibud:

a)	on välja hautatud artiklite 6 ja 8 nõuetele vastavatest haudemunadest;

b)	kui nad on vaktsineeritud, vastavad III lisa vaktsineerimistingimustele;

c)	lähetamise ajal on vabad haiguskahtlusest II lisa II peatüki B jao punkti 2 alapunktide g ja h alusel.

Artikkel 10

Lähetamise ajal sugu- ja tootmislinnud:

a)	on koorumisest saadik või üle kuue nädala hoitud artikli 6 punkti a alapunktis i osutatud ühes või mitmes ühenduse ettevõttes;

b)	kui nad on vaktsineeritud, vastavad II lisa vaktsineerimistingimustele;

c)	on esitatud veterinaarläbivaatuseks riiklikule veterinaararstile või volitatud veterinaararstile 48 tunni jooksul enne lähetamist, ning läbivaatuse ajal on olnud vaba kodulindude nakkushaiguse kliinilistest tunnustest ja kahtlusest.

Artikkel 11

Lähetamise ajal on tapalinnud olema pärit majapidamisest:

a)	kus neid on hoitud alates koorumisest või üle 21 päeva;

b)	mille suhtes ei ole rakendatud kodulindudele kohaldatavaid veterinaarpiiranguid;

c)	kus riikliku veterinaararsti või volitatud veterinaararsti poolt linnukarjale, kust tapmisele minev saadetis võetakse, viie päeva jooksul enne lähetamist tehtud veterinaarläbivaatuse käigus ei ole ilmnenud kodulindude nakkushaiguse kliinilisi tunnuseid ega kahtlust;

d)	mis ei asu piirkonnas, mille suhtes on loomatervishoiuga seotud kaalutlustel vastavalt ühenduse õigusaktidele kehtestatud piiravad meetmed, mis on tingitud haiguspuhangust, mille suhtes kodulinnud on vastuvõtlikud.

Artikkel 12

1. Lähetamise ajal on uluklinnuvarude taastootmiseks ette nähtud üle 72 tunni vanused kodulinnud pärit majapidamisest:

a)	kus neid on hoitud alates koorumisest või kauem kui 21 päeva ning kus neid ei ole kahe nädala jooksul enne lähetamist paigutatud kokku äsja saabunud kodulindudega;

b)	mille suhtes ei kehti mingeid kodulindude suhtes kohaldatavaid loomatervishoiualaseid piiranguid;

c)	kus riikliku veterinaararsti või volitatud veterinaararsti poolt linnukarjale, kust tapmisele minev saadetis võetakse, 48 tunni jooksul enne lähetamist tehtud veterinaarläbivaatuse käigus ei ole ilmnenud kodulindude nakkushaiguse kliinilisi tunnuseid ega kahtlust;

d)	mis ei asu piirkonnas, mille suhtes on loomatervishoiuga seotud kaalutlustel vastavalt ühenduse õigusaktidele kehtestatud piiravad meetmed, mis on tingitud haiguspuhangust, mille suhtes kodulinnud on vastuvõtlikud.

2. Artiklit 6 ei kohaldata lõikes 1 osutatud kodulindude suhtes.

Artikkel 13

1. Seoses salmonellaga ning II lisa III peatüki A jaos mainimata serotüüpide suhtes peavad Rootsi ja Soome lähetatavad tapakodulindude saadetised läbima mikrobioloogilise testi päritoluettevõttest proovide võtmise teel vastavalt nõukogu 22. juuni 1995. aasta otsusele 95/410/EÜ (milles sätestatakse Soome ja Rootsi saadetavate tapalindude päritoluettevõttes võetavate proovide alusel tehtava mikrobioloogilise uurimise eeskirjad) (10).

2. Lõikes 1 osutatud testi ulatus ja vastu võetavad meetodid tuleb kindlaks määrata arvestades Euroopa Toiduohutusameti arvamust ja tegevusprogrammi, mille Rootsi ja Soome peavad komisjonile esitama.

3. Lõikes 1 osutatud testi ei tehta tapakodulindudele sellisest majapidamisest, mille suhtes kehtib programm, mis on vastavalt artikli 33 lõikes 2 osutatud menetlusele tunnistatud samaväärseks lõikes 2 osutatuga.

Artikkel 14

1. Artiklite 5–11 ja 18 nõudeid ei kohaldata ühendusesisesel kodulindudega ja haudemunadega kauplemisel kaubasaadetiste suhtes, mis koosnevad vähem kui 20 ühikust, eeldusel et käesoleva artikli lõike 2 tingimused on täidetud.

2. Lõikes 1 osutatud kodulinnud ja haudemunad on müügile saatmise ajal pärit linnukarjadest:

a)	mida on hoitud ühenduses koorumisest saadik või vähemalt kolm kuud;

b)	mis on müügile saatmise ajal vabad kodulindude nakkushaiguste kliinilistest tunnustest;

c)	mis, kui nad on vaktsineeritud, vastavad III lisa vaktsineerimistingimustele;

d)	mille suhtes ei ole rakendatud kodulindudele kohaldatavaid veterinaarpiiranguid;

mis ei asu piirkonnas, mille suhtes on loomatervishoiuga seotud kaalutlustel vastavalt ühenduse õigusaktidele kehtestatud piiravad meetmed, mis on tingitud haiguspuhangust, mille suhtes kodulinnud on vastuvõtlikud.

Kõik saadetises olevad linnud on läbinud lähetamiseelsel kuul vastavalt II lisa III peatükile seroloogilise uuringu Salmonella pullorum’i ja Salmonella gallinarum’i antikehade suhtes negatiivsete tulemustega. Haudemunade või ööpäevaste tibude korral uuritakse päritolukarja kolme kuu jooksul enne lähetamist seroloogiliselt Salmonella pullorum’i ja Salmonella gallinarum’i suhtes tasemel, mis annab 95 % kindluse nakkuse avastamiseks 5 % levimuse korral.

3. Lõigete 1 ja 2 sätteid ei kohaldata siledarinnalisi linde või siledarinnaliste lindude haudemune sisaldavate kaubasaadetiste suhtes.

Artikkel 15

1. Kodulindude ja haudemunade lähetamisel liikmesriikidest või liikmesriikide piirkondadest, kus vaktsineeritakse kodulinde Newcastle’i haiguse vastu, liikmesriiki või liikmesriigi piirkonda, mille staatus on määratud vastavalt käesoleva artikli lõikele 2, kohaldatakse järgmisi nõudeid:

haudemunad on pärit linnukarjast, mis on:

i)	vaktsineerimata või

ii)	vaktsineeritud inaktiveeritud vaktsiiniga või

iii)	vaktsineeritud elusvaktsiiniga, tingimusel et vaktsineerimine on toimunud vähemalt 30 päeva enne haudemunade kogumist;

ööpäevased tibud (sealhulgas uluklinnuvarude taastootmiseks ette nähtud tibud) ei tohi olla vaktsineeritud Newcastle’i haiguse vastu ja on:

i)	koorunud punkti a tingimustele vastavatest haudemunadest;

ii)	pärit haudejaamast, mille töömeetoditega on tagatud, et selliseid mune hautatakse täiesti eri aegadel ja eri kohtades kui neid mune, mis punkti a tingimustele ei vasta;

sugu- ja tootmislinnud:

i)	ei tohi olla vaktsineeritud Newcastle’i haiguse vastu ja

ii)

on 14 lähetamiseelse päeva jooksul olnud isoleeritud kas majapidamises või karantiini kohas riikliku veterinaararsti järelevalve all. Seoses sellega ei tohi ühtegi kodulindu vastavalt kas kõnealuses majapidamises või karantiini kohas olla 21 lähetuseelse päeva jooksul vaktsineeritud Newcastle’i haiguse vastu ning selle aja jooksul ei tohi kõnealusesse majapidamisse või karantiini kohta olla sisenenud ükski lind, kes ei kuulu lähetatavasse kaubasaadetisse; lisaks sellele ei tohi karantiini kohas teostada vaktsineerimist, ja

iii)	on 14 lähetamiseelse päeva jooksul negatiivsete tulemustega läbinud esindava seroloogilise uuringu Newcastle’i haiguse antikehade tuvastamiseks vastavalt üksikasjalikele eeskirjadele, mis on vastu võetud vastavalt artikli 33 lõikes 2 osutatud menetlusele;

tapalinnud on pärit linnukarjadest, mis:

i)	kui neid ei ole vaktsineeritud Newcastle’i haiguse vastu, vastavad punkti c alapunkti iii nõuetele;

ii)	kui neid on vaktsineeritud, on 14 lähetamiseelse päeva jooksul läbinud esindaval proovil põhineva uuringu Newcastle’i haiguse viiruse isoleerimiseks vastavalt üksikasjalikele eeskirjadele, mis on vastu võetud artikli 33 lõikes 2 viidatud korras.

2. Kui liikmesriik või liikmesriigi piirkond või piirkonnad soovivad saada Newcastle’i haiguse vastu vaktsineerimist mittevajava ala staatust, võivad nad esitada artikli 16 lõikes 1 osutatud programmi.

Komisjon vaatab liikmesriikide esitatud programmid läbi. Neid programme võidakse artikli 16 lõikes 1 osutatud kriteeriumide kohaselt heaks kiita vastavalt artikli 33 lõikes 2 osutatud menetlusele. Üldised või spetsiaalsed lisatagatised, mida võidakse nõuda ühendusesiseses kaubanduses, võidakse kindlaks määrata samas korras.

Kui liikmesriik või liikmesriigi piirkond on seisukohal, et ta on saavutanud Newcastle’i haiguse vastu vaktsineerimist mittevajava staatuse, võidakse esitada komisjonile taotlus Newcastle’i haiguse vastu vaktsineerimist mittevajava staatuse kehtestamiseks vastavalt artikli 33 lõikes 2 osutatud menetlusele.

Liikmesriigile või piirkonnale Newcastle’i haiguse vastu vaktsineerimist mittevajava staatuse andmisel võetakse arvesse artikli 17 lõikes 1 osutatud andmeid ja eriti järgmisi kriteeriume:

kodulindude vaktsineerimist Newcastle’i haiguse vastu ei ole lubatud vähemalt eelnenud 12 kuu jooksul, välja arvatud kirjatuvide kohustuslik vaktsineerimine, millele on osutatud nõukogu 14. juuli 1992. aasta direktiivi 92/66/EMÜ (millega kehtestatakse ühenduse meetmed Newcastle’i haiguse tõrjeks) (11) artikli 17 lõikes 3;

b)	sugukarju on vähemalt üks kord aastas kontrollitud Newcastle’i haiguse suhtes vastavalt üksikasjalikule eeskirjale, mis on vastu võetud vastavalt artikli 33 lõikes 2 osutatud menetlusele;

c)	majapidamistes ei ole kodulinde eelnenud 12 kuu jooksul Newcastle’i haiguse vastu vaktsineeritud, välja arvatud direktiivi 92/66/EMÜ artikli 17 lõike 3 kohaselt vaktsineeritud kirjatuvid.

3. Komisjon võib peatada Newcastle’i haiguse vastu vaktsineerimist mittevajava staatuse vastavalt artikli 33 lõikes 2 osutatud menetlusele:

a)	kas tõsise Newcastle’i haiguse episootia korral, mida ei suudeta pidurdada, või

b)	kui kõrvaldatakse õiguslikud piirangud, millega on keelatud süstemaatiline tavavaktsineerimine Newcastle’i haiguse vastu.

Artikkel 16

1. Kui liikmesriik koostab või on koostanud vabatahtliku või kohustusliku kontrollprogrammi haiguse jaoks, millele kodulinnud on vastuvõtlikud, võib ta esitada selle programmi komisjonile, andes ülevaate:

a)	haiguse levikust oma territooriumil;

b)	programmi põhjendustest, võttes arvesse haiguse tõsidust ja programmi eeldatavat kasu võrreldes kuludega;

c)	geograafilisest piirkonnast, kus programmi rakendama hakatakse;

d)	staatusekategooriatest, mis ettevõttele kohaldatakse, standarditest, milleni igas kategoorias jõuda tuleb, ja kasutusele tulevatest testimismenetlustest;

e)	programmi jälgimise menetlusest;

f)	meetmetest, mis tuleb võtta, kui ettevõte mingil põhjusel oma staatuse kaotab;

g)	meetmetest, mis tuleb võtta, kui programmi sätetega kooskõlas tehtud testide tulemused on positiivsed.

2. Komisjon vaatab liikmesriikide esitatud programmid läbi. Programmid võib heaks kiita vastavalt artikli 33 lõikes 2 osutatud menetlusele kooskõlas lõikes 1 osutatud kriteeriumidega. Samas menetluses võib määratleda üldisi või konkreetseid lisagarantiisid, mida võib ühendusesiseses kaubanduses nõuda. Need garantiid ei tohi ületada neid, mida liikmesriik nõuab oma territooriumil.

3. Liikmesriikide esitatud programmides võib teha muudatusi või lisandusi vastavalt artikli 33 lõikes 2 osutatud menetlusele. Muudatusi ja lisandusi juba heaks kiidetud programmidesse või garantiidesse, mis on määratud vastavalt käesoleva artikli lõikele 2, võib heaks kiita vastavalt samale menetlusele.

Artikkel 17

1. Kui liikmesriik peab oma territooriumi või osa oma territooriumist vabaks mingist haigusest, millele kodulinnud on vastuvõtlikud, esitab ta komisjonile vastavad dokumendid, kus on eraldi märgitud:

a)	haiguse laad ja kulg selles liikmesriigis;

b)	vaatluste tulemused, mis põhinevad seroloogilistel, mikrobioloogilistel või patoloogilistel uuringutel ning asjaolul, et haiguse puhkemisest tuleb seaduse järgi teatada pädevatele asutustele;

c)	ajavahemik, mille jooksul vaatlusi tehti;

d)	kohaldatavuse korral ajavahemik, mille jooksul vaktsineerimine selle haiguse vastu on olnud keelatud, ja keelamise geograafiline piirkond;

e)	asjaomases piirkonnas haiguse puudumise kindlakstegemise kord.

2. Komisjon vaatab liikmesriikide esitatud dokumendid läbi. Nii üldised kui ka konkreetsed lisagarantiid, mida võidakse nõuda ühendusesiseses kaubanduses, võidakse kindlaks määrata vastavalt artikli 33 lõikes 2 osutatud menetlusele. Need garantiid ei tohi ületada neid, mida liikmesriik nõuab oma territooriumil.

3. Kõnesolev liikmesriik teatab komisjonile igast muudatusest lõikes 1 nimetatud andmetes. Vastavalt lõikele 2 määratud garantiisid võib säärase teate saamise korral muuta või tühistada vastavalt artikli 33 lõikes 2 osutatud menetlusele.

Artikkel 18

1. Ööpäevaseid tibusid ja haudemune veetakse kas:

a)	selleks otstarbeks valmistatud eelnevalt kasutamata ühekordselt kasutatavates konteinerites, mida kasutatakse ainult üks kord ja mis seejärel hävitatakse, või

b)	korduskasutatavates konteinerites tingimusel, et need on eelnevalt puhastatud ja desinfitseeritud.

2. Igal juhul peavad lõikes 1 osutatud konteinerid:

a)	sisaldama ainult ühest ja samast linnuliigist, -kategooriast ja -tüübist ning ühest ja samast ettevõttest pärit ööpäevaseid tibusid või haudemune;

kandma märgistust järgmiste andmetega:

i)	päritoluliikmesriigi ja -piirkonna nimi;

ii)	päritoluettevõtte heakskiidunumber, mis on ette nähtud II lisa I peatüki punktiga 2;

iii)	tibude või munade arv igas kastis;

iv)	linnuliik, millesse munad või tibud kuuluvad.

3. Ööpäevaseid tibusid ja haudemune sisaldavad kastid võivad transportimiseks olla jaotatud sobivatesse konteineritesse. Jaotatud kastide arv ja lõike 2 punktis b nimetatud andmed on konteinerite peal kirjas.

4. Sugu- ja tootmislinde veetakse kastides või puurides,

a)	mis sisaldavad ainult ühest ja samast linnuliigist, -kategooriast ja -tüübist ning ühest ja samast ettevõttest pärit kodulinde,

b)	mis kannavad päritoluettevõtte heakskiidu numbrit, nagu on sätestatud II lisa I peatüki punktis 2.

5. Sugu- ja tootmislinnud ning ööpäevased tibud viiakse viivitamata sihtkohaettevõttesse üle nii, et nad ei oleks kontaktis teiste eluslindudega, välja arvatud käesoleva direktiivi nõuetele vastavate sugu- ja tootmislindudega või ööpäevaste tibudega.

Tapalinnud viiakse viivitamata sihtkohaettevõttesse üle nii, et nad ei oleks kontaktis teiste kodulindudega, välja arvatud käesoleva direktiivi nõuetele vastavate tapalindudega.

Uluklinnuvarude taastootmiseks ette nähtud linnud viiakse viivitamata sihtkohta üle nii, et nad ei puutuks kokku teiste kodulindudega, välja arvatud uluklinnuvarude taastootmiseks ette nähtud lindudega, mis vastavad käesoleva direktiivi nõuetele.

6. Kastid, puurid ja sõidukid on konstrueeritud nii, et need:

a)	välistaksid veo ajal ekskrementide kao ja viiksid miinimumini sulgede kao;

b)	võimaldaksid kodulindude visuaalset jälgimist;

c)	võimaldaksid puhastamist ja desinfitseerimist.

7. Sõidukid ja korduvkasutusega konteinerid, kastid ja puurid enne peale- ja mahalaadimist puhastatakse ja desinfitseeritakse vastavalt asjaomase liikmesriigi pädeva asutuse juhistele.

Artikkel 19

Artikli 18 lõikes 5 osutatud kodulinde tohib transportida läbi piirkondade, kus esineb lindude grippi või Newcastle’i haigust, ainult mööda magistraalteed või raudteed.

Artikkel 20

Liikmesriikidevahelises kaubanduses on kodulindude ja haudemunadega nende sihtkohta transportimise ajal kaasas veterinaartõend, mis:

a)	vastab IV lisas sätestatud näidisele, mis on täidetud vastavalt komisjoni 30. märtsi 2004. aasta määrusele (EÜ) nr 599/2004 (loomade ja loomsete saaduste ühendusesisese kaubandusega seotud ühtlustatud näidissertifikaadi ja kontrollakti vastuvõtmise kohta) (12);

b)	kannab riikliku veterinaararsti allkirja;

c)	on tehtud pealelaadimiskuupäeval kaubasaatja-liikmesriigi ametlikus keeles või keeltes ja sihtkohaliikmesriigi ametlikus keeles või keeltes;

d)	kehtib viis päeva;

e)	koosneb ühest lehest;

f)	on koostatud üheainsa kaubasaaja jaoks;

g)	kannab pitserit ja allkirja, mille värv erineb tõendi värvist.

Artikkel 21

Sihtkohaliikmesriigid võivad kooskõlas asutamislepingu üldsätetega anda ühele või mitmele kaubasaatja-liikmesriigile üldloa või konkreetse juhtumiga piirduva loa, mis lubab kodulinde ja haudemune sihtkohaliikmesriigi territooriumile sisse tuua ilma artiklis 20 ettenähtud tõendita.

III PEATÜKK

EESKIRJAD IMPORDI SUHTES KOLMANDATEST RIIKIDEST

Artikkel 22

Ühendusse imporditud kodulinnud ja haudemunad vastavad artiklites 35–26 esitatud tingimustele.

Artikkel 23

1. Kodulinnud ja haudemunad on pärit sellisest kolmandast riigist või kolmanda riigi osast, mis sisaldub komisjoni poolt vastavalt artikli 33 lõikes 2 osutatud menetlusele koostatud nimekirjas. Nimekirja võib täiendada või muuta vastavalt artikli 33 lõikes 3 osutatud menetlusele.

2. Otsustamisel, kas mingi kolmas riik või selle osa võib lisada lõikes 1 osutatud nimekirja, võetakse arvesse:

a)	kolmanda riigi kodulindude, koduloomade ja ulukite tervist, kusjuures erilist tähelepanu pööratakse eksootilistele loomahaigustele ja ümbritseva ala tervislikule seisundile, kui mõlemad võivad ohustada inimeste ja loomade tervist liikmesriigis;

b)	informatsiooni laekumise kiirust ja korrapärasust kolmandast riigist loomanakkuste, eriti Maailma Loomatervishoiu Organisatsiooni (OIE) nimekirjas nimetatud haiguste esinemise kohta tema territooriumil;

c)	loomahaiguste tõkestamise ja kontrollieeskirju riigis;

d)	veterinaarteenistuse struktuuri ja volitusi riigis;

e)	loomanakkushaiguste tõkestamise ja kontrollimeetmete korraldamist ja rakendamist;

f)	garantiisid, mida kolmas riik saab anda käesoleva direktiivi nõuete järgimise suhtes;

g)	vastavust ühenduse normidele hormoonide ja jääkide suhtes.

3. Lõikes 1 osutatud nimekiri ja kõik selle muudatused avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 24

1. Kodulinnud ja haudemunad on pärit kolmandatest riikidest:

a)	kus lindude gripp ja Newcastle’i haigus, mis on määratletud vastavalt nõukogu 20. detsembri 2005. aasta direktiivis 2005/94/EÜ (linnugripi tõrjet käsitlevate ühenduse meetmete kohta) (13) ja direktiivis 92/66/EMÜ, on ametlikult teatamiskohustuslikud haigused;

b)	mis on vabad lindude gripist ja Newcastle’i haigusest või mis, olemata vabad nendest haigustest, kohaldavad nende haiguste tõrjeks meetmeid, mis on vähemalt samaväärsed direktiivis 2005/94/EÜ ja direktiivis 92/66/EMÜ sätestatutega.

2. Komisjon võib otsustada vastavalt artikli 33 lõikes 2 osutatud menetlusele, millistel tingimustel kohaldatakse käesoleva artikli lõiget 1 üksnes kolmanda riigi territooriumi ühe osa suhtes.

Artikkel 25

1. Kodulinde ja haudemune võib importida vastavalt artikli 23 lõikele 1 koostatud nimekirjas oleva kolmanda riigi territooriumilt või territooriumi osalt, kui nad on pärit linnukarjadest, mis:

a)	on enne lähetamist hoitud asjaomase riigi territooriumil või territooriumi osal pidevalt aja jooksul, mis määratakse kindlaks vastavalt artikli 33 lõikes 2 osutatud menetlusele;

b)	vastavad loomatervishoiunõuetele kodulindude ja haudemunade impordi puhul, mis on vastu võetud vastavalt artikli 33 lõikes 2 osutatud menetlusele. Tingimused võivad kodulindude liigist või kategooriast sõltuvalt erineda.

2. Loomatervishoiunõuded määratakse II peatükis ja selle vastavates lisades esitatud eeskirjade alusel. Vastavalt artikli 33 lõikes 2 osutatud menetlusele võib erandeid lubada üksikjuhtudel, kui asjaomane kolmas riik pakub samalaadseid vähemalt võrdväärseid loomade tervise garantiisid.

Artikkel 26

1. Kodulindude ja haudemunadega peab kaasas olema eksportiva kolmanda riigi riikliku veterinaararsti koostatud ja allkirjastatud tõend.

Tõend:

a)	antakse välja pealelaadimise päeval sihtkohaliikmesriiki lähetamise jaoks;

b)	koostatakse sihtkohaliikmesriigi ametlikus keeles või keeltes;

c)	lisatakse saadetisele originaalkujul;

d)	tõendab asjaolu, et kodulinnud ja haudemunad vastavad käesoleva direktiivi nõuetele ning vastavalt käesolevale direktiivile kehtestatud nõuetele impordi jaoks kolmandatest riikidest;

e)	kehtib viis päeva;

f)	koosneb ühest lehest;

g)	on koostatud üheainsa kaubasaaja jaoks;

h)	kannab pitserit ja allkirja, mille värv erineb tõendi värvist.

2. Lõikes 1 osutatud tõend vastab näidisele, mis on koostatud vastavalt artikli 33 lõikes 2 osutatud menetlusele.

Artikkel 27

Kohapealseid kontrollimisi teevad komisjoni ja liikmesriikide veterinaareksperdid, et kindlustada kõigi käesoleva direktiivi sätete tulemuslik kohaldamine.

Nende kontrollimiste eest vastutavad liikmesriikide eksperdid määratakse komisjoni poolt liikmesriikide ettepanekul.

Kontrollimisi tehakse ühenduse nimel, kes kannab ka nende kulud.

Kontrollimiste sagedus ja menetlus määratakse kindlaks vastavalt artikli 33 lõikes 2 osutatud menetlusele.

Artikkel 28

1. Komisjon võib vastavalt artikli 33 lõikes 3 osutatud menetlusele otsustada, et import kolmandast riigist või kolmanda riigi osast peab piirduma üksikute liikidega, haudemunadega, sugu-, tootmis- või tapalindudega või eriotstarbeks mõeldud kodulindudega.

2. Komisjon võib vastavalt artikli 33 lõikes 2 osutatud menetlusele otsustada, et imporditud kodulinde, haudemune või imporditud haudemunadest koorunud kodulinde tuleb hoida karantiinis või isoleeritult perioodi jooksul, mille kestus ei tohi ületada kahte kuud.

Artikkel 29

Komisjon võib vastavalt artikli 33 lõikes 2 osutatud menetlusele otsustada iga juhtumit eraldi käsitledes lubada kodulindude ja haudemunade importi kolmandatest riikidest, kui selline import ei vasta artiklitele 22, 24, 25 ja 26, ilma et see piiraks artiklite 22, 24, 25 ja 26 kohaldamist. Üksikasjalikud eeskirjad sellise impordi kohta koostatakse vastavalt samale menetlusele. Selliste eeskirjadega võimaldatavad loomatervishoiutagatised peavad olema vähemalt samaväärsed nendega, mida võimaldab II peatükk, ja hõlmama kohustuslikku karantiini ning uuringuid lindude gripi, Newcastle’i haiguse ja muude asjassepuutuvate haiguste suhtes.

Artikkel 30

Sihtkohaliikmesriiki saabumisel viiakse tapalinnud nii kiiresti kui võimalik otse tapamajja.

Sihtkohaliikmesriigi pädev asutus võib määrata tapamaja, kuhu kodulinnud viia tuleb, ilma et see piiraks mis tahes eritingimuste kohaldamist, mida võidakse kehtestada vastavalt artikli 33 lõikes 3 osutatud menetlusele.

IV PEATÜKK

ÜHISSÄTTED

Artikkel 31

Ühendusesisese kaubanduse puhul kohaldatakse kodulindude ja haudemunade suhtes nõukogu 11. detsembri 1989. aasta direktiivis 89/662/EMÜ (veterinaarkontrollide kohta ühendusesiseses kaubanduses seoses siseturu väljakujundamisega) (14) sätestatud ettevaatusabinõusid.

Artikkel 32

Ühendusesise kodulindude ja haudemunade kaubanduse suhtes kohaldatakse direktiivis 90/425/EMÜ sätestatud veterinaarkontrollieeskirju.

Artikkel 33

1. Komisjoni abistab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määruse (EÜ) nr 178/2002 (millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused) (15) artikli 58 kohaselt moodustatud alaline toiduahela ja loomatervishoiu komitee.

2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7.

Tähtajaks otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikes 6 tähenduses kehtestatakse kolm kuud.

3. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse 1999/468/EÜ otsuse artikleid 5 ja 7.

Tähtajaks otsuse 1999/468/EÜ tähenduses kehtestatakse 15 päeva.

Artikkel 34

Lisade I kuni V muutmise üle, eriti nende kohandamise üle muutustega diagnostikameetodites ja teatud haiguste majanduslikus tähtsuses, otsustatakse vastavalt artikli 33 lõikes 2 osutatud menetlusele.

Artikkel 35

Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastuvõetud siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 36

Direktiiv 90/539/EMÜ, mida on muudetud VI lisa A osas loetletud õigusaktidega, tunnistatakse kehtetuks; see ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis on seotud VI lisa B osas esitatud direktiivide ülevõtmise tähtpäevadega.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ning neid loetakse vastavalt VII lisas esitatud vastavustabelile.

Artikkel 37

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Direktiivi kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2010.

Artikkel 38

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 30. november 2009

Nõukogu nimel

eesistuja

S. O. LITTORIN

(1) 20. oktoobri 2009. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(2) EÜT L 303, 31.10.1990, lk 6.

(3) Vt VI lisa A osa.

(4) ELT L 299, 16.11.2007, lk 1.

(5) ELT L 168, 28.6.2008, lk 5.

(6) EÜT L 224, 18.8.1990, lk 29.

(7) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

(8) ELT L 139, 30.4.2004, lk 321.

(9) EÜT L 378, 31.12.1982, lk 58.

(10) EÜT L 243, 11.10.1995, lk 25.

(11) EÜT L 260, 5.9.1992, lk 1.

(12) ELT L 94, 31.3.2004, lk 44.

(13) ELT L 10, 14.1.2006, lk 16.

(14) EÜT L 395, 30.12.1989, lk 13.

(15) EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1.

I LISA

Vastavalt artiklile 4 määratud riiklikud lindude haiguste referentlaborid vastutavad igas liikmesriigis käesolevas direktiivis sätestatud diagnostikameetodite kooskõlastamise eest. Sel eesmärgil:

a)	võivad nad varustada heakskiidetud laboratooriume diagnostiliste testide jaoks vajalike reaktiividega;

b)	jälgivad nad käesoleva direktiiviga ette nähtud diagnostiliste testide tegemiseks heaks kiidetud laboratooriumides kasutatavate reaktiivide kvaliteeti;

c)	organiseerivad nad korrapäraselt võrdlusteste.

II LISA

ETTEVÕTETE HEAKSKIITMINE

I PEATÜKK

ÜLDISED EESKIRJAD

1. Et saavutada pädeva asutuse heakskiitu ühendusesiseseks kaubanduseks, peavad ettevõtted:

a)	vastama II peatükis esitatud rajatisi ja tegevust käsitlevatele nõuetele;

b)	kohaldama ja järgima pädeva veterinaaria keskasutuse haiguseseireprogrammi, võttes arvesse III peatüki nõudeid;

c)	tagama punktis d loetletud toimingute läbiviimise kõigis rajatistes;

olema pädeva veterinaarasutuse järelevalve all loomade tervise organiseeritud seire raames. Seire hõlmab eriti:

—	vähemalt ühte riikliku veterinaararsti veterinaarkontrolli aastas ning täiendavat kontrollimist, kas rakendatakse hügieenimeetmeid ja kas ettevõtte tegevus on vastavuses II peatüki tingimustega,

—	ettevõtte omaniku poolt kogu informatsiooni talletamist, mida vajab pädev veterinaarasutus ettevõtte tervishoiuseisundi pideva seire jaoks;

e)	pidama ainult kodulinde.

2. Pädev asutus annab igale punktis 1 esitatud tingimustele vastavale ettevõttele individuaalse numbri, mis võib olla sama, kui vastavalt määrusele (EÜ) nr 1234/2007 antud number.

II PEATÜKK

RAJATISED JA TALITLUS

Aretuslinnukasvatus-, sugulinnukasvatus- ja kasvatusettevõtted

1. Rajatised

a)	Rajatiste asukoha valik ja kavandamine peab vastama taotletavale toodanguliigile, kindlustades, et haiguse sisenemist saab vältida või kui haiguspuhang esineb, on seda võimalik kontrolli all hoida. Kui ettevõttes peetakse mitut kodulinnuliiki, peavad need olema omavahel selgelt eraldatud.

b)	Rajatised peavad võimaldama head hügieenitingimused ja lubama korraldada tervise seiret.

c)	Sisseseade peab vastama toodanguliigile ja võimaldama rajatise puhastamist ja desinfitseerimist, samuti kodulindude ja munade transportimiseks mõeldud sõidukite puhastamist ja desinfitseerimist kõige sobivamas paigas.

2. Linnukasvatus

a)	Linnukasvatustehnikad peavad nii palju kui võimalik toetuma „kinnise kasvatuse” ja „kõik-sisse/kõik-välja” põhimõttele. Puhastamine, desinfitseerimine ja tühjendamine tuleb korraldada linnupartiide vahepealsel ajal.

Aretuslinnukasvatus-, sugulinnukasvatus- ja kasvatusettevõtted peavad pidama ainult:

—	ettevõttest endast pärit kodulinde ja/või

—	teistest vastavalt artikli 6 punkti a alapunktile i heaks kiidetud ühenduse aretuslinnukasvatus-, sugulinnukasvatus- ja kasvatusettevõttest pärit kodulinde ja/või

—	kolmandatest riikidest vastavalt käesolevale direktiivile imporditud kodulinde.

c)	Ettevõtte juhtkond peab välja töötama hügieeninormid; personal peab kandma sobivaid töörõivaid ja külastajad kaitseriideid.

d)	Hooned, aedikud ja seadmed tuleb pidada heas korras.

e)	Mune tuleb korjata mitu korda päevas, ning need tuleb võimalikult kiiresti puhastada ja desinfitseerida.

f)	Ettevõtte omanik peab teatama volitatud veterinaararstile igast tootmisnäitajate muutusest või mõnest teisest kodulindude nakkushaigusele viitavast märgist. Haiguskahtluse korral peab volitatud veterinaararst saatma diagnoosi panemiseks või kinnitamiseks proovid heakskiidetud laboratooriumi.

Iga linnukarja kohta tuleb pidada vähemalt kaks aastat pärast linnukarja lahkumist karja päevikut, registrit või andmebaasi, millest oleks näha:

—	saabumised ja lahkumised,

—	tootmisnäitajad,

—	haigestumus ja suremus koos põhjustega,

—	mis tahes laboritestid ja nende tulemused,

—	kodulindude päritolukoht,

—	munade sihtkoht.

h)	Kui esineb kodulindude nakkushaigus, tuleb laboritestide tulemused viivitamata edastada volitatud veterinaararstile.

Haudejaamad

1. Rajatised

Haudejaam peab olema füüsiliselt ja tegevuslikult kasvatusrajatistest eraldi. Planeering peab olema selline, et see võimaldaks allpool loetletud erinevaid funktsionaalseid üksusi eraldi hoida:

—	munade ladustamine ja sorteerimine,

—	desinfitseerimine,

—	eelhautamine,

—	koorutamine,

—	kauba ettevalmistamine ja pakkimine edasitoimetamiseks.

Hooned peavad olema kaitstud väljastpoolt tulevate lindude ja näriliste eest; põrandad ja seinad peavad olema vastupidavast, veekindlast ja pestavast materjalist; loomulik või kunstlik valgustus ja õhutus- ning küttesüsteemid peavad olema sobivat tüüpi; tuleb luua tingimused jäätmete (munade ja tibude) hügieeniliseks eemaldamiseks.

c)	Seadmed peavad olema siledate ja veekindlate pindadega.

2. Talitlus

a)	Talitlus peab põhinema munade, liikuvate seadmete ja personali ühesuunalisel liikumisel.

Haudemunad peavad olema:

—	pärit vastavalt artikli 6 punkti a alapunktile i heaks kiidetud ühenduse aretuslinnukasvatus- või sugulinnukasvatusettevõttest,

—	imporditud kolmandatest riikidest vastavalt käesolevale direktiivile.

c)	Ettevõtte juhtkond peab välja töötama hügieeninormid; personal peab kandma sobivaid töörõivaid ja külastajad kaitseriideid.

d)	Hooned, aedikud ja seadmed tuleb pidada heas korras.

Desinfitseerida tuleb:

—	munad saabumise ja hautamise vahel,

—	haudemasinad (regulaarselt),

—	koorumismasinad ja -seadmed pärast iga partii koorumist.

f)	Haudejaama hügieeni olukorra hindamiseks peab kasutama mikrobioloogilise kvaliteedi kontrolli programmi.

Linnukasvataja peab teatama volitatud veterinaararstile mis tahes muutuse esinemisest tootmisnäitajates või mõnest teisest kodulindude nakkushaigusele viitavast märgist. Haiguskahtluse korral peab volitatud veterinaararst saatma diagnoosi panemiseks või kinnitamiseks proovid heaks kiidetud laboratooriumi ja informeerima pädevat veterinaarasutust, kes otsustab, milliseid sobivaid meetmeid võtta.

Vähemalt kaks aastat tuleb alles hoida haudejaama iga linnukarja päevikut, registrit või andmebaasi, mis näitaksid:

—	munade päritolu ja nende saabumiskuupäeva,

—	koorumissaaki,

—	mis tahes kõrvalekaldeid,

—	kõiki laboriteste ja nende tulemusi,

—	mis tahes vaktsineerimisprogrammi üksikasju,

—	hautatud koorumata munade arvu ja sihtkohta,

—	ööpäevaste tibude sihtkohta.

i)	Kui ilmneb kodulindude nakkushaigus, tuleb laboritestide tulemused viivitamata edastada volitatud veterinaararstile.

III PEATÜKK

HAIGUSESEIREPROGRAMM

Piiramata tervishoiu meetmete ning artiklite 16 ja 17 kohaldamist, peavad haiguseseireprogrammid hõlmama vähemalt allpool loetletud nakkuste ja linnuliikide seiret.

Nakkused Salmonella pullorum, Salmonella gallinarum ja Salmonella arizonae

1. Asjaomased liigid

a)	Salmonella pullorum et gallinarum: kanad, kalkunid, pärlkanad, faasanid, põldpüüd ja pardid.

b)	Salmonella arizonae: kalkunid.

2. Haiguseseireprogramm

a)	Nakkuse esinemise kindlaksmääramiseks tuleb kasutada seroloogilisi ja/või bakterioloogilisi teste.

b)	Testide tegemiseks tuleb võtta proove vastavalt olukorrale ka verest, teisesordilistelt tibudelt, koorumismasinatest pärit udusulgedest või tolmust, tampooniga haudejaama seintelt, prahist või jooginõu veest.

Kui karjalt võetakse Salmonella pullorum ’i või Salmonella arizonae seroloogiliseks testimiseks vereproove, tuleb võetavate proovide hulga üle otsustamisel arvesse võtta nakkuse levikut asjaomases riigis ja selle varasemat esinemissagedust ettevõttes.

Karjad tuleb igal munemisperioodil kõige sobivamal haiguse kindlakstegemise ajal läbi vaadata.

Nakkused Mycoplasma gallisepticum ja Mycoplasma meleagridis

1. Liigid

a)	Mycoplasma gallisepticum: kanad ja kalkunid.

b)	Mycoplasma meleagridis: kalkunid.

2. Haiguseseireprogramm

a)	Nakkuse esinemist tuleb kontrollida seroloogiliste ja/või bakterioloogiliste testimiste abil ja/või õhukottide põletikust tekkinud muutuste esinemise järgi ööpäevastel tibudel ja noortel kalkunitel.

b)	Nagu on asjakohane, tuleb proove testide tegemiseks võtta verest, ööpäevastelt tibudelt ja noortelt kalkunitelt, spermast, trahheast, kloaagist või õhukottidest võetud limast.

c)	Mycoplasma gallisepticum’i või Mycoplasma meleagridis’e avastamiseks tehtavad testid tehakse valikproovi abil, et võimaldada pidevat nakkuseseiret kasvamise ja munemise ajal, st vahetult enne munemisaja algust, ja pärast seda iga kolme kuu tagant.

C. Tulemused ja meetmed, mis tuleb võtta

Kui reaktsiooni ei ole, hinnatakse testi tulemus negatiivseks. Muul juhul on kari nakkuskahtluse all ja selle suhtes tuleb rakendada IV peatükis piiritletud meetmeid.

D. Majapidamise puhul, mis koosneb kahest või enamast eraldiolevast tootmisüksusest, võib pädev veterinaarasutus neid meetmeid nakatunud majapidamises haigusvaba tootmisüksuse suhtes piirata, kui volitatud veterinaararst on kinnitanud, et nende tootmisüksuste struktuur ja suurus ning talitlus on sellised, et seal on täiesti eraldi asuvad rajatised kodulindude majutamiseks, pidamiseks ja toitmiseks, nii et kõnesolev haigus ei saaks levida ühelt tootmisüksuselt teisele.

IV PEATÜKK

KRITEERIUMID ETTEVÕTTE HEAKSKIIDU PEATAMISEKS VÕI ÄRAVÕTMISEKS

1. Ettevõttele antud heakskiit tuleb peatada:

a)	kui ei täideta enam II peatüki tingimusi;

kuni haiguse puhul kohane uurimine on lõpule viidud, kui:

—	ettevõttes kahtlustatakse lindude grippi või Newcastle’i haigust,

—	ettevõttesse on toodud kodulinde või haudemune lindude gripi või Newcastle’i haiguse nakkusega või kahtlusega ettevõttest,

—	ettevõtte ja lindude gripi või Newcastle’i haiguse puhkemiskoha vahel on olnud kontakt, mille kaudu nakkus võib edasi kanduda;

c)	kuni tehakse uued testid, kui vastavalt II ja III peatükis Salmonella pullorum’i, Salmonella gallinarum’i, Salmonella arizonae, Mycoplasma gallisepticum’i või Mycoplasmameleagridis’e nakkuse puhuks kehtestatud tingimustel teostatud seire tulemused annavad põhjust kahtlustada nakkust;

d)	kuni riikliku veterinaararsti nõutavate asjakohaste meetmete lõpliku rakendamiseni, kui leitakse, et ettevõte ei vasta I peatüki punkti 1 alapunktide a, b ja c nõuetele.

2. Heakskiit tuleb ära võtta:

a)	kui ettevõttes ilmneb lindude gripp või Newcastle’i haigus;

b)	kui teine asjakohane test kinnitab Salmonella pullorum’i, S almonellagallinarum’i, Salmonella arizonae, Mycoplasma gallisepticum’i või Mycoplasmameleagridis’e olemasolu;

c)	kui pärast riikliku veterinaararsti teist teadet ei ole võetud tarvitusele abinõusid viimaks ettevõtet vastavusse I peatüki punkti 1 alapunkti 1 alapunktide a, b ja c nõuetega.

3. Heakskiidu taastamise tingimused:

a)	kui heakskiit on ära võetud lindude gripi või Newcastle’i haiguse esinemise tõttu, võib selle taastada 21 päeva jooksul pärast sanitaartapmisjärgset puhastust ja desinfektsiooni;

kui heakskiit on ära võetud infektsiooni tõttu, mille on põhjustanud:

—	Salmonella pullorum et gallinarum või Salmonella arizonae, võib selle taastada pärast seda, kui ettevõttes tehtud kahe vähemalt 21 päevase vahega testi tulemused on olnud negatiivsed, ja kui pärast nakatunud karja sanitaartapmist on tehtud desinfektsioon,

—	Mycoplasma gallisepticum või Mycoplasma meleagridis, võib selle taastada pärast seda, kui kogu karjale tehtud kahe vähemalt 60 päevase vahega testi tulemused on olnud negatiivsed.

III LISA

KODULINDUDE VAKTSINEERIMISE TINGIMUSED

1. Haudemune tootvate kodulindude või linnukarjade vaktsineerimiseks kasutatud vaktsiinidel peab olema turustusluba, mille on välja andnud selle liikmesriigi pädev asutus, mille territooriumil kõnealust vaktsiini kasutatakse.

2. Newcastle’i haiguse vastaste vaktsiinide kasutamise kriteeriumid tavavaktsineerimise programmide raames võib kindlaks määrata komisjon.

IV LISA

VETERINAARTÕENDID ÜHENDUSESISESE KAUBANDUSE JAOKS

(Näidised 1–6)

NÄIDIS 1

NÄIDIS 2

NÄIDIS 3

NÄIDIS 4

NÄIDIS 5

NÄIDIS 6

V LISA

HAIGUSED, MILLEST TEATAMINE ON KOHUSTUSLIK

—	Lindude gripp

—	Newcastle’i haigus

VI LISA

A OSA

Kehtetuks tunnistatud direktiiv koos muudatuste loeteluga (osutatud artiklis 36)

Nõukogu direktiiv 90/539/EMÜ (EÜT L 303, 31.10.1990, lk 6).
Nõukogu direktiiv 91/494/EMÜ (EÜT L 268, 24.9.1991, lk 35).	Ainult artikli 19 lõige 2
Nõukogu direktiiv 91/496/EMÜ (EÜT L 268, 24.9.1991, lk 56).	Ainult viide artikli 26 lõikes 2, mis puudutab viidet direktiivile 90/539/EMÜ
Nõukogu direktiiv 92/65/EMÜ (EÜT L 268, 14.9.1992, lk 54).	Artikli 7 punkti B teine lõik
Komisjoni otsus 92/369/EMÜ (EÜT L 195, 14.7.1992, lk 25).
Nõukogu direktiiv 93/120/EÜ (EÜT L 340, 31.12.1993, lk 35).
1994. aasta ühinemisakti I lisa punkt V.E.I.2.A.4 (EÜT C 241, 29.8.1994, lk 132).
Nõukogu direktiiv 1999/90/EÜ (EÜT L 300, 23.11.1999, lk 19).
Komisjoni otsus 2000/505/EÜ (EÜT L 201, 9.8.2000, lk 8).	ainult artikkel 1 ja lisa
Komisjoni otsus 2001/867/EÜ (EÜT L 323, 7.12.2001, lk 29).
Nõukogu määrus (EÜ) nr 806/2003 (ELT L 122, 16.5.2003, lk 1).	ainult III lisa punkt 13
2003. aasta ühinemisakti II lisa punkt 6.B.I.17 (ELT L 236, 23.9.2003, lk 381).
Nõukogu direktiiv 2006/104/EÜ (ELT L 363, 20.12.2006, lk 352).	ainult lisa punkt I.3
Komisjoni otsus 2006/911/EÜ (ELT L 346, 9.12.2006, lk 41).	ainult lisa punkt 4
Komisjoni otsus 2007/594/EÜ (ELT L 227, 31.8.2007, lk 33).
Komisjoni otsus 2007/729/EÜ (ELT L 294, 13.11.2007, lk 26).	ainult lisa punkt 2
Nõukogu direktiiv 2008/73/EÜ (ELT L 219, 14.8.2008, lk 40).	ainult artikkel 11

B OSA

Siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtpäevade loetelu (osutatud artiklis 36)

Direktiiv	ülevõtmise tähtpäev
90/539/EMÜ	1. mai 1992
91/494/EMÜ	1. mai 1992
91/496/EMÜ	1. juuli 1992
92/65/EMÜ	31. detsember 1993
93/120/EÜ	1. jaanuar 1995
1999/90/EÜ	30. juuni 2000
2006/104/EÜ	1. jaanuar 2007
2008/73/EÜ	1. jaanuar 2010

VII LISA

VASTAVUSTABEL

Direktiiv 90/539/EMÜ	Käesolev direktiiv
Artikkel 1	Artikkel 1
Artikli 2 lõige 1	Artikli 2 lõige 1
Artikli 2 lõike 2 punktid 1 kuni 14	Artikli 2 lõike 2 punktid 1 kuni 14
Artikli 2 lõike 2 punkt 16	Artikli 2 lõike 2 punkt 15
Artikli 2 lõike 2 punkt 17	Artikli 2 lõike 2 punkt 16
Artikli 3 lõige 1	Artikli 3 lõike 1 esimene lõik
Artikli 3 lõige 2	Artikli 3 lõike 1 teine lõik
Artikli 3 lõike 3 esimene ja teine taane	Artikli 3 lõike 2 punkt a ja b
Artikkel 4	Artikkel 4
Artikli 5 punkt a esimene alapunkt	Artikli 5 punkt a esimene alapunkt
Artikli 5 punkti a teise alapunkti esimene, teine ja kolmas taane	Artikli 5 punkti a teise alapunkti alapunktid i, ii ja iii
Artikli 5 punktid b, c ja d	Artikli 5 punktid b, c ja d
Artikli 6 lõike 1 punktid a, b ja c	Artikli 6 punkti a alapunktid i, ii ja iii
Artikli 6 lõige 2	Artikli 6 punkt b
Artikkel 6a	Artikkel 7
Artikli 7 esimese lõigu punkti 1 esimene taane	Artikli 8 lõike 1 punkti a alapunkt i
Artikli 7 esimese lõigu punkti 1 teine taane	Artikli 8 lõike 1 punkti a alapunkt ii
Artikli 7 esimese lõigu punkti 1 teise taande esimene alataane	Artikli 8 lõike 1 punkti a alapunkti iii esimene taane
Artikli 7 esimese lõigu punkti 1 teise taande teine alataane	Artikli 8 lõike 1 punkti a alapunkti iii teine taane
Artikli 7 esimese lõigu punkt 2	Artikli 8 lõike 1 punkt b
Artikli 7 esimese lõigu punkt 3	Artikli 8 lõike 1 punkt c
Artikli 7 lõige 2	Artikli 8 lõige 2
Artikkel 8	Artikkel 9
Artikkel 9	Artikkel 10
Artikkel 9a	—
Artikkel 9b	—
Artikkel 10	Artikkel 11
Artikkel 10a	Artikkel 12
Artikkel 10b	Artikkel 13
Artikli 11 lõige 1	Artikli 14 lõige 1
Artikli 11 lõike 2 esimene kuni viies taane	Artikli 14 lõike 2 esimese lõigu punktid a kuni e
Artikli 11 lõike 2 kuues taane	Artikli 14 lõike 2 teine alapunkt
Artikli 11 lõike 3	Artikli 14 lõike 3
Artikli 12 lõike 1 punkt a esimene, teine ja kolmas taane	Artikli 15 lõike 1 punkt a alapunkt i, ii ja iii
Artikli 12 lõike 1 punkt b esimene ja teine taane	Artikli 15 lõike 1 punkt b alapunktid i ja ii
Artikli 12 lõike 1 punkt c esimene, teine ja kolmas taane	Artikli 15 lõike 1 punkt c alapunktid i, ii ja iii
Artikli 12 lõike 1 punkt d, esimene ja teine taane	Artikli 15 lõike 1 punkt d alapunkt i ja ii
Artikli 12 lõike 2 esimene, teine ja kolmas lõik	Artikli 15 lõike 2 esimene, teine ja kolmas lõik
Artikli 12 lõike 2 neljas lõik, esimene, teine ja kolmas taane	Artikli 15 lõike 2 neljas lõik punktid a, b ja c
Artikli 12 lõike 2 viies lõik	—
Artikli 12 lõike 3 punkt i ja ii	Artikli 15 lõike 3 punkt a ja b
Artikli 13 lõike 1 esimene kuni seitsmes taane	Artikli 16 lõike 1 punktid a kuni g
Artikli 13 lõike 2 esimene lõik	Artikli 16 lõike 2
Artikli 13 lõike 2 teine lõik	—
Artikli 13 lõike 3	Artikli 16 lõike 3
Artikli 13 lõike 4	—
Artikli 14 lõike 1 esimene kuni viies taane	Artikli 17 lõike 1 punktid a kuni e
Artikli 14 lõike 2	Artikli 17 lõike 2
Artikli 14 lõike 3	Artikli 17 lõike 3
Artikli 14 lõike 4	—
Artikli 15 lõike 1 esimene lõik, esimene ja teine taane	Artikli 18 lõike 1 punktid a ja b
Artikli 15 lõike 1 teine punkt, punkt a	Artikli 18 lõike 2 punkt a
Artikli 15 lõike 1 teine punkt, punkt b esimene kuni neljas taane	Artikli 18 lõike 2 punkt b alapunkt i kuni iv
Artikli 15 lõike 2	Artikli 18 lõike 3
Artikli 15 lõike 3 esimene ja teine taane	Artikli 18 lõike 4 punktid a ja b
Artikli 15 lõike 4 punkt a	Artikli 18 lõike 5 esimene lõik
Artikli 15 lõike 4 punkt b	Artikli 18 lõike 5 teine lõik
Artikli 15 lõike 4 punkt c	Artikli 18 lõike 5 kolmas lõik
Artikli 15 lõike 5 esimene, teine ja kolmas taane	Artikli 18 lõike 6 punkt a, b ja c
Artikli 15 lõige 6	Artikli 18 lõige 7
Artikkel 16	Artikkel 19
Artikli 17 esimene kuni seitsmes taane	Artikli 20 punktid a kuni g
Artikkel 18	Artikkel 21
Artikkel 20	Artikkel 22
Artikkel 21	Artikkel 23
Artikli 22 lõige 1	Artikli 24 lõige 1
Artikli 22 lõige 2	—
Artikli 22 lõige 3	Artikli 24 lõige 2
Artikkel 23	Artikkel 25
Artikkel 24	Artikkel 26
Artikkel 25	Artikkel 27
Artikkel 26	Artikkel 28
Artikkel 27a	Artikkel 29
Artikkel 28	Artikkel 30
Artikli 29 lõige 1	Artikkel 31
Artikli 30 lõige 1	Artikkel 32
Artikli 30 lõige 2	— (1)
Artikkel 31	—
Artikli 32 lõige 1	Artikli 33 lõige 1
Artikli 32 lõige 2	Artikli 33 lõige 2
Artikli 32 lõige 3	—
Artikli 33 lõige 1	—
Artikli 33 lõige 2	Artikli 33 lõige 3
Artikkel 34	Artikkel 34
Artikkel 36	—
—	Artikkel 35
—	Artikkel 36
—	Artikkel 37
Artikkel 37	Artikkel 38
I lisa punkt 2	I lisa
II lisa I, II ja III peatükk	II lisa I, II ja III peatükk
II lisa IV peatüki punktid 1 ja 2	II lisa IV peatüki punktid 1 ja 2
II lisa IV peatüki punkti 3 punkt a	II lisa IV peatüki punkti 3 punkt a
II lisa IV peatüki punkti 3 punkti b alapunktid i ja ii	II lisa IV peatüki punkti 3 punkti b esimene ja teine taane
III, IV ja V lisa	III, IV ja V lisa
—	VI lisa
—	VII lisa

(1) Muudeti direktiivi 90/425/EMÜ.

		ISSN 1725-5082 doi:10.3000/17255082.L_2009.343.est
Euroopa Liidu Teataja		L 343

Eestikeelne väljaanne	Õigusaktid	52. köide 22. detsember 2009

Sisukord		I EÜ asutamislepingu / Euratomi asutamislepingu kohaselt vastu võetud aktid, mille avaldamine on kohustuslik	Lehekülg
		MÄÄRUSED
	*	Nõukogu määrus (EÜ) nr 1224/2009, 20. november 2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, muudetakse määrusi (EÜ) nr 847/96, (EÜ) nr 2371/2002, (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 768/2005, (EÜ) nr 2115/2005, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007, (EÜ) nr 676/2007, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1300/2008, (EÜ) nr 1342/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1627/94 ja (EÜ) nr 1966/2006	1
	*	Nõukogu määrus (EÜ) nr 1225/2009, 30. november 2009, kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed	51
		DIREKTIIVID
	*	Nõukogu direktiiv 2009/158/EÜ, 30. november 2009, kodulindude ja haudemunade ühendusesisest kaubandust ning kolmandatest riikidest importimist reguleerivate loomatervishoiunõuete kohta ( 1 )	74


	(1) EMPs kohaldatav tekst