ISSN 1725-5082

doi:10.3000/17255082.L_2009.342.est

Euroopa Liidu

Teataja

L 342

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Õigusaktid

52. köide
22. detsember 2009


Sisukord

 

I   EÜ asutamislepingu / Euratomi asutamislepingu kohaselt vastu võetud aktid, mille avaldamine on kohustuslik

Lehekülg

 

 

MÄÄRUSED

 

*

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1221/2009, 25. november 2009, organisatsioonide vabatahtliku osalemise kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis (EMAS) ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 761/2001 ning komisjoni otsused 2001/681/EÜ ja 2006/193/EÜ

1

 

*

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1222/2009, 25. november 2009, rehvide kütusesäästlikkuse ja muude oluliste parameetrite märgistamise kohta ( 1 )

46

 

*

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1223/2009, 30. november 2009, kosmeetikatoodete kohta ( 1 )

59

 


 

(1)   EMPs kohaldatav tekst

ET

Aktid, mille peakiri on trükitud harilikus trükikirjas, käsitlevad põllumajandusküsimuste igapäevast korraldust ning nende kehtivusaeg on üldjuhul piiratud.

Kõigi ülejäänud aktide pealkirjad on trükitud poolpaksus kirjas ja nende ette on märgitud tärn.


I EÜ asutamislepingu / Euratomi asutamislepingu kohaselt vastu võetud aktid, mille avaldamine on kohustuslik

MÄÄRUSED

22.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 342/1


EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 1221/2009,

25. november 2009,

organisatsioonide vabatahtliku osalemise kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis (EMAS) ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 761/2001 ning komisjoni otsused 2001/681/EÜ ja 2006/193/EÜ

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 175 lõiget 1,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust (2),

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras (3)

ning arvestades järgmist:

(1)

Asutamislepingu artiklis 2 on sätestatud, et ühenduse ülesannete hulka peab kuuluma säästva arengu edendamine kogu ühenduses.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuli 2002. aasta otsuses nr 1600/2002/EÜ, millega võetakse vastu kuues keskkonnaalane tegevusprogramm, (4) on koostöö ja partnerluse parandamine ettevõtjatega määratud kindlaks strateegilise lähenemisviisina keskkonnaalaste eesmärkide saavutamisele. Vabatahtlikult võetud kohustused on selle oluline osa. Sellega seoses peetakse vajalikuks ergutada laiemat osalemist ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis (EMAS) ning arendada algatusi, millega julgustataks organisatsioone avaldama täpsemaid ja sõltumatult kontrollitud aruandeid keskkonnaalase või säästva arengu alase tegevuse tulemuslikkuse kohta.

(3)

Komisjoni 30. aprilli 2007. aasta teatises kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi vahekokkuvõtte kohta tunnistatakse, et tööstuse jaoks kavandatud vabatahtlike vahendite toimimist on vaja tõhustada ja et nendel vahenditel on küll suur potentsiaal, kuid neid ei ole täielikult välja arendatud. Vahekokkuvõttes kutsutakse komisjoni üles nimetatud vahendeid läbi vaatama, et soodustada nendes osalemist ja vähendada nende juhtimisega kaasnevat halduskoormust.

(4)

Komisjoni 16. juuli 2008. aasta teatises säästva tarbimise ja tootmise ning säästva tööstuspoliitika tegevuskava kohta tunnistatakse, et EMAS aitab organisatsioonidel tootmisprotsesse optimeerida, vähendades keskkonnamõjusid ja muutes loodusvarade kasutamise tõhusamaks.

(5)

Ühtse lähenemisviisi edendamiseks ühenduse tasandil keskkonnakaitse valdkonnas väljatöötatud õigusaktides peaksid komisjon ja liikmesriigid kaaluma, kuidas võtta EMASi kohast registreerimist arvesse õigusaktide väljatöötamisel või kuidas kasutada seda õigusaktide täitmise tagamise vahendina. Selleks et suurendada EMASi atraktiivsust organisatsioonide jaoks, peaksid komisjon ja liikmesriigid võtma EMASi arvesse oma hankepoliitikas ning vajaduse korral viitama ehitustööde ja teenuste hankelepingute täitmise tingimustes EMASile või samaväärsetele keskkonnajuhtimissüsteemidele.

(6)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. märtsi 2001. aasta määruse (EÜ) nr 761/2001 (organisatsioonide vabatahtliku osalemise võimaldamise kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis (EMAS)) (5) artiklis 15 on sätestatud, et komisjon vaatab EMASi läbi selle toimimise käigus saadud kogemuste põhjal ja esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule asjakohased muudatusettepanekud.

(7)

Keskkonnajuhtimissüsteemide, sealhulgas EMASi rakendamine määruse (EÜ) nr 761/2001 alusel on olnud tõhus vahend, millega edendada organisatsioonide keskkonnategevuse tulemuslikkuse parandamist. Siiski on vaja suurendada süsteemis osalevate organisatsioonide arvu, et keskkonnatingimuste paranemise üldine mõju oleks suurem. Seetõttu tuleks kõnealuse määruse rakendamisel saadud kogemusi kasutada selleks, et suurendada EMASi võimet parandada organisatsioonide üldise keskkonnategevuse tulemuslikkust.

(8)

Organisatsioonide vabatahtlikku osalemist EMASis tuleks julgustada; see võib neile lisakasu tuua halduskontrolli lihtsustumise, kulude vähenemise ja paranenud avaliku maine näol, tingimusel et nad suudavad tõendada keskkonnategevuse tulemuslikkuse suurenemist.

(9)

EMAS tuleks teha kättesaadavaks kõikidele Euroopa Liidus ja väljaspool seda asuvatele organisatsioonidele, kelle tegevusel on keskkonnamõju. EMAS peaks olema neile organisatsioonidele vahendiks, mille abil hallata kõnealust mõju ning parandada oma keskkonnategevuse üldist tulemuslikkust.

(10)

Organisatsioonide, eelkõige väikeste organisatsioonide osalemist EMASis tuleks julgustada. Nende osalemise edendamiseks tuleks lihtsustada juurdepääsu teabele, olemasolevatele toetusfondidele ja avalik-õiguslikele asutustele ning kehtestada ja edendada tehnilise abi meetmeid.

(11)

Teisi keskkonnajuhtimissüsteeme rakendavad organisatsioonid, kes soovivad EMASile üle minna, peaksid saama seda teha võimalikult hõlpsalt. Tuleks kaaluda seoseid teiste keskkonnajuhtimissüsteemidega.

(12)

Organisatsioonid, mille tegevuskoht on ühes või mitmes liikmesriigis, peaksid üheainsa registreerumisega saama registreeruda kõigis neis tegevuskohtades või mõnes neist.

(13)

Korda, mille abil tehakse kindlaks organisatsiooni vastavus kõikidele kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuetele, tuleks tõhustada, et suurendada EMASi usaldusväärsust ja eelkõige võimaldada liikmesriikidel vähendada registreeritud organisatsioonide halduskoormust nõuetest vabastamise või regulatiivse koormuse vähendamise teel.

(14)

EMASi rakendamine peaks hõlmama organisatsiooni töötajate ja tööliste kaasamist, kuna see suurendab tööga rahulolu ja parandab keskkonnaalaseid teadmisi, mida saab rakendada töökeskkonnas ja väljaspool seda.

(15)

EMASi logo peaks olema organisatsioonide jaoks atraktiivne teabe- ja turustusvahend, mis suurendab ostjate ja teiste sidusrühmade teadlikkust EMASist. EMASi logo kasutamise eeskirju tuleks lihtsustada ja näha ette üheainsa logo kasutamine ning kehtivad piirangud tuleks kõrvaldada, välja arvatud toote ja pakendiga seotud piirangud. Logo ei tohiks ajada segamini ökomärgistega.

(16)

EMASi kohase registreerimise kulud ja tasud peaksid olema mõistlikud ning proportsionaalsed organisatsiooni suurusega ja pädevate asutuste tehtava tööga. Ilma et see piiraks asutamislepingus sätestatud eeskirju riigiabi kohta, tuleks väikeste organisatsioonide puhul kaaluda tasudest vabastamist või nende vähendamist.

(17)

Organisatsioonid peaksid koostama korrapäraseid keskkonnaaruandeid ja tegema need üldsusele kättesaadavaks, et anda üldsusele ja teistele huvitatud isikutele teavet selle kohta, kuidas nad järgivad kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõudeid ja keskkonnategevuse tulemuslikkuse nõudeid.

(18)

Teabe asjakohasuse ja võrreldavuse tagamiseks peaks organisatsiooni keskkonnategevuse tulemuslikkuse aruanne õigeid võrdlusaluseid ja skaalasid kasutades põhinema üldistel ja sektoripõhistel tulemuslikkuse näitajatel, mis keskenduvad peamistele keskkonnaküsimustele protsessi ja toote tasandil. See peaks aitama organisatsioonidel võrrelda nii keskkonnategevuse tulemuslikkust mitme aruandlusperioodi jooksul kui ka teiste organisatsioonide keskkonnategevuse tulemuslikkusega.

(19)

Liikmesriikidevahelise teabevahetuse ja koostöö käigus tuleks välja töötada võrdlusdokumendid, sealhulgas parim keskkonnajuhtimise tava ja keskkonnategevuse tulemuslikkuse näitajad eri sektorite jaoks. Need dokumendid peaksid aitama organisatsioonidel keskenduda asjaomase sektori olulisimatele keskkonnaaspektidele.

(20)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 765/2008 (millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega) (6) on korraldatud akrediteerimine riigi ja Euroopa tasandil ning ette nähtud akrediteerimise üldine raamistik. Käesoleva määrusega tuleks kõnealuseid eeskirju täiendada niivõrd, kuivõrd see on vajalik, võttes arvesse EMASi iseärasusi, näiteks vajadust tagada suur usaldusväärsus sidusrühmade, eriti liikmesriikide jaoks, ning vajaduse korral tuleks kehtestada täpsemad eeskirjad. EMASi sätetega tuleks tagada akrediteeritud tõendajate pädevus ja täiendada seda pidevalt sõltumatu ja erapooletu akrediteerimis- või litsentsimissüsteemi, ümberõppe ja nende tegevuse nõuetekohase järelevalve abil, et sel viisil tagada EMASis osalevate organisatsioonide läbipaistvus ja usaldusväärsus.

(21)

Kui liikmesriik otsustab mitte kasutada EMASi akrediteerimist, tuleks kohaldada määruse (EÜ) nr 765/2008 artikli 5 lõiget 2.

(22)

Edendus- ja toetustegevusega peaksid tegelema nii liikmesriigid kui ka komisjon.

(23)

Ilma et see piiraks asutamislepingus sätestatud eeskirju riigiabi kohta, peaksid liikmesriigid pakkuma registreeritud organisatsioonidele stiimuleid, nt juurdepääsu rahastamis- või maksusoodustustele tööstuse keskkonnategevuse tulemuslikkust toetavate kavade raames, tingimusel et nad suudavad tõendada keskkonnategevuse tulemuslikkuse suurenemist.

(24)

Liikmesriigid ja komisjon peaksid välja töötama ja rakendama konkreetseid meetmeid, mis on suunatud organisatsioonide, eelkõige väikeste organisatsioonide EMASis osalemise soodustamiseks.

(25)

Käesoleva määruse ühtlustatud kohaldamise tagamiseks peaks komisjon koostama prioriteetse programmi järgi sektorite võrdlusdokumendid käesoleva määrusega hõlmatud valdkonnas.

(26)

Käesolev määrus tuleks vajaduse korral jõustumisele järgneva viie aasta möödumisel läbi vaadata, võttes arvesse saadud kogemusi.

(27)

Käesolev määrus asendab määruse (EÜ) nr 761/2001, mis tuleks seetõttu kehtetuks tunnistada.

(28)

Kuna komisjoni 7. septembri 2001. aasta soovituse 2001/680/EÜ (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 761/2001 (organisatsioonide vabatahtliku osalemise võimaldamise kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis(EMAS)) rakendamise juhiste kohta) (7) ja komisjoni 10. juuli 2003. aasta soovituse 2003/532/EÜ (mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 761/2001 (organisatsioonide vabatahtliku osalemise võimaldamise kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis(EMAS)) rakendamise juhiste kohta) rakendamise suuniseid) (8) kasulikud elemendid on hõlmatud käesoleva määrusega, ei tuleks kõnealuseid akte enam kohaldada, sest neid asendab käesolev määrus.

(29)

Kuna käesoleva määruse eesmärke, nimelt ühtse usaldusväärse süsteemi loomist ja eri riiklike süsteemide kehtestamise vältimist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning selle ulatuse ja toime tõttu on neid parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(30)

Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (9).

(31)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus kehtestada pädevate asutuste vastastikuse hindamise kord, töötada välja sektorite võrdlusdokumendid, tunnistada kehtivaid keskkonnajuhtimissüsteeme või nende osi käesoleva määruse asjaomastele nõuetele vastavaks ning muuta I–VIII lisa. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva määruse vähem olulisi sätteid, muu hulgas täiendades seda uute vähem oluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(32)

Kuna käesoleva määruse nõuetekohaseks toimimiseks vajaliku raamistiku loomine nõuab aega, tuleks liikmesriikidele anda aega 12 kuud alates käesoleva määruse jõustumise kuupäevast, et muuta akrediteerimisasutuste ja pädevate asutuste menetlusi vastavalt käesoleva määruse asjakohastele sätetele. Kõnealuse 12-kuulise ajavahemiku jooksul peaks akrediteerimisasutustel ja pädevatel asutustel olema jätkuvalt lubatud kohaldada määruse (EÜ) nr 761/2001 alusel kehtestatud menetlusi,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Eesmärk

Käesolevaga asutatakse ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteem (edaspidi „EMAS”), millega ühenduses või väljaspool seda asuvad organisatsioonid saavad vabatahtlikult ühineda.

EMASi kui säästva tarbimise ja tootmise ning säästva tööstuspoliitika tegevuskava olulise vahendi eesmärk on edendada organisatsioonide keskkonnategevuse tulemuslikkuse pidevat täiustamist ja keskkonnajuhtimissüsteemide rakendamist organisatsioonides; selleks hinnatakse kõnealuste süsteemide toimimist süstemaatiliselt, objektiivselt ja korrapäraselt, antakse teavet keskkonnategevuse tulemuslikkuse kohta, käivitatakse avatud arutelu üldsuse ja muude sidusrühmadega, kaasatakse aktiivselt organisatsioonide töötajad ning pakutakse asjakohast väljaõpet.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)

„keskkonnapoliitika” – organisatsiooni üldised keskkonnategevuse tulemuslikkusega seotud kavatsused ja suund, mida väljendab ametlikult tema juhtkond, sealhulgas kõikide kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuete järgimine ning kohustus keskkonnategevuse tulemuslikkust pidevalt täiustada. Keskkonnapoliitika on raamistikuks meetmete võtmisele ning keskkonnaalaste eesmärkide ja sihtide seadmisele;

2)

„keskkonnategevuse tulemuslikkus” – organisatsiooni keskkonnaaspektide juhtimise mõõdetavad tulemused;

3)

„vastavus õigusnormidele” – kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuete, sealhulgas loatingimuste täielik rakendamine;

4)

„keskkonnaaspekt” – organisatsiooni tegevuse, toodete või teenuste osa, millel on või võib olla mõju keskkonnale;

5)

„oluline keskkonnaaspekt” – keskkonnaaspekt, millel on või võib olla oluline mõju keskkonnale;

6)

„otsene keskkonnaaspekt” – keskkonnaaspekt, mis on seotud organisatsiooni enda tegevuse, toodete ja teenustega, mida organisatsioon otseselt kontrollib;

7)

„kaudne keskkonnaaspekt” – keskkonnaaspekt, mis võib tuleneda organisatsiooni kolmandate isikutega suhtlemisest ja mida organisatsioon saab mõjutada mõistlikul määral;

8)

„keskkonnamõju” – mis tahes keskkonnas toimuv kahjulik või kasulik muutus, mis tervikuna või osaliselt tuleneb organisatsiooni tegevusest, toodetest või teenustest;

9)

„keskkonnaülevaade” – organisatsiooni tegevuse, toodete ja teenustega seotud keskkonnaaspektide, keskkonnamõju ja keskkonnategevuse tulemuslikkuse esialgne põhjalik analüüs;

10)

„keskkonnakava” – keskkonnaeesmärkide ja -ülesannete saavutamiseks võetud või kavandatud meetmete, vastutuse ja vahendite kirjeldus ning keskkonnaeesmärkide ja -ülesannete täitmise tähtajad;

11)

„keskkonnaeesmärk” – keskkonnapoliitikast tulenev üldine keskkonnaeesmärk, mille organisatsioon on endale saavutamiseks seadnud ja mis on võimaluse korral kvantifitseeritud;

12)

„keskkonnaülesanne” – keskkonnaeesmärkidest tulenev organisatsiooni või tema osade suhtes kohaldatav üksikasjalik tulemuslikkuse nõue, mis tuleb nende eesmärkide saavutamiseks kehtestada ja täita;

13)

„keskkonnajuhtimissüsteem” – see osa üldisest juhtimissüsteemist, mis hõlmab keskkonnapoliitika väljatöötamise, teostamise, saavutamise, läbivaatamise ja edasiviimisega ning keskkonnaaspektide juhtimisega seotud organisatsioonilist struktuuri, kavandamistegevust, vastutust, praktikat, korda, protsesse ja vahendeid;

14)

„parim keskkonnajuhtimise tava” – kõige tõhusam viis keskkonnajuhtimissüsteemi rakendamiseks asjaomase sektori organisatsioonide poolt, mille tulemuseks võib olla parim keskkonnategevuse tulemuslikkus antud majanduslikes ja tehnilistes tingimustes;

15)

„oluline muudatus” – igasugune muudatus organisatsiooni töös, struktuuris, töökorralduses, menetlustes, tegevuses, toodetes või teenustes, millel on või mis võib avaldada märkimisväärset mõju organisatsiooni keskkonnajuhtimissüsteemile, keskkonnale või inimeste tervisele;

16)

„keskkonnaalane siseaudit” – süstemaatiline, dokumenteeritud, korrapärane ja objektiivne hinnang organisatsiooni keskkonnategevuse, juhtimissüsteemi ja keskkonnakaitseliste protsesside tulemuslikkusele;

17)

„audiitor” – organisatsiooni töötajaskonda kuuluv või organisatsiooniväline üksikisik või isikute rühm, kes tegutseb kõnealuse organisatsiooni nimel, hindab eelkõige kehtivat keskkonnajuhtimissüsteemi ja määrab kindlaks selle vastavuse organisatsiooni keskkonnapoliitikale ja kavale, sealhulgas vastavuse kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuetele;

18)

„keskkonnaaruanne” – üldsusele ja teistele huvitatud isikutele esitatav põhjalik teave, mis käsitleb organisatsiooni

a)

struktuuri ja tegevust;

b)

keskkonnapoliitikat ja keskkonnajuhtimissüsteemi;

c)

keskkonnaaspekte ja -mõju;

d)

keskkonnakava, -eesmärke ja -ülesandeid;

e)

keskkonnategevuse tulemuslikkust ja kehtivatele keskkonnaalastele õiguslikele kohustustele vastavust, nagu on sätestatud IV lisas;

19)

„ajakohastatud keskkonnaaruanne” – üldsusele ja teistele huvitatud isikutele esitatav põhjalik teave, mis sisaldab viimase kinnitatud keskkonnaaruande ajakohastatud versioone, ainult seoses organisatsiooni keskkonnategevuse tulemuslikkuse ja vastavusega kehtivates keskkonnaalastes õigusaktides sätestatud kohustustele, nagu on esitatud IV lisas;

20)

„tõendaja” –

a)

vastavalt määrusele (EÜ) nr 765/2008 määratletud vastavushindamisasutus või selliste asutuste ühendus või rühm, mis on akrediteeritud käesoleva määruse kohaselt, või

b)

füüsiline või juriidiline isik või selliste isikute ühendus või rühm, kes on saanud litsentsi teostada tõendamist ja kinnitamist käesoleva määruse kohaselt;

21)

„organisatsioon” – ühenduses või väljaspool ühendust asuv äriühing, korporatsioon, ettevõtja, ettevõte, asutus või institutsioon, selle osa või kombinatsioon, avalik- või eraõiguslik, millel on oma tegevusvaldkond ja iseseisev juhtimine, olenemata sellest, kas ta on iseseisev juriidiline isik või mitte;

22)

„tegevuskoht” – teatav geograafiline koht, mida organisatsioon kontrollib ning mis hõlmab tegevust, tooteid ja teenuseid, sealhulgas kogu infrastruktuuri, kõiki seadmeid ja materjale; tegevuskoht on kõige väiksem registreeritav üksus;

23)

„organisatsioonide rühm” – üksteisega geograafilise läheduse või äritegevuse tõttu seotud ning ühiselt keskkonnajuhtimissüsteemi rakendavate sõltumatute organisatsioonide rühm;

24)

„tõendamine” – tõendaja läbiviidav vastavushindamine, mille eesmärk on tõendada, kas organisatsiooni keskkonnaülevaade, keskkonnapoliitika, keskkonnajuhtimissüsteem ja keskkonnaalane siseaudit ja selle rakendamine vastavad käesoleva määruse nõuetele;

25)

„kinnitamine” – tõendamise läbi viinud tõendaja antav kinnitus selle kohta, et organisatsiooni keskkonnaaruandes ja ajakohastatud keskkonnaaruandes esitatud teave ja andmed on usaldusväärsed, usutavad ja õiged ning vastavad käesoleva määruse nõuetele;

26)

„täitevasutused” – liikmesriikide määratud asjakohased pädevad asutused, kelle ülesanne on avastada, ära hoida ja uurida kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuete rikkumisi ja vajaduse korral võtta täitemeetmeid;

27)

„keskkonnategevuse tulemuslikkuse näitaja” – konkreetne väljendus, mis võimaldab mõõta organisatsiooni keskkonnategevuse tulemuslikkust;

28)

„väike organisatsioon” –

a)

mikroettevõtjad, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, nagu need on määratletud komisjoni 6. mai 2003. aasta soovituses 2003/361/EÜ mikroettevõtjate, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratluse kohta, (10) või

b)

kohalikud omavalitsused, mis hõlmavad vähem kui 10 000 elanikku, või muud avalik-õiguslikud asutused, mis annavad tööd vähem kui 250 inimesele ja mille aastaeelarve on kuni 50 miljonit eurot või aastabilanss kuni 43 miljonit eurot, sealhulgas:

i)

valitsusorganid või muud avaliku halduse organid; riikliku, piirkondliku või kohaliku tasandi avalik-õiguslikud nõuandeorganid;

ii)

füüsiline või juriidiline isik, kes täidab siseriikliku õiguse alusel avaliku halduse ülesandeid, täites sealhulgas konkreetseid ülesandeid, teostades tegevusi või osutades teenuseid, mis on seotud keskkonnaga, ning

iii)

füüsiline või juriidiline isik, kellel on keskkonnaga seotud avalik-õiguslikud kohustused või ülesanded või kes osutab avalikke teenuseid ning allub punktis b nimetatud isiku või organi kontrollile;

29)

„tegevuskohtade koondregistreerimine” – organisatsiooni kõikide tegevuskohtade või mõne tegevuskoha ühekorraga registreerimine, kui sellise organisatsiooni tegevuskohad asuvad ühes või enamas liikmesriigis või kolmandas riigis;

30)

„akrediteerimisasutus” – määruse (EÜ) nr 765/2008 artikli 4 kohaselt määratud riiklik akrediteerimisasutus, mis vastutab tõendajate akrediteerimise ja järelevalve eest;

31)

„litsentsimisasutus” – määruse (EÜ) nr 765/2008 artikli 5 lõike 2 kohaselt määratud riiklik akrediteerimisasutus, mis vastutab tõendajatele litsentside väljastamise ja tõendajate järelevalve eest.

II PEATÜKK

ORGANISATSIOONIDE REGISTREERIMINE

Artikkel 3

Pädeva asutuse kindlaksmääramine

1.   Liikmesriigi organisatsioonide registreerimistaotlused esitatakse asjaomase liikmesriigi pädevale asutusele.

2.   Organisatsioon, millel on tegevuskohad ühes või mitmes liikmesriigis või kolmandates riikides, võib esitada taotluse mõnede või kõikide kõnealuste tegevuskohtade üheksainsaks koondregistreerimiseks.

Tegevuskohtade üheainsa koondregistreerimise taotlus esitatakse pädevale asutusele liikmesriigis, kus asub organisatsiooni peakontor või juhatus, käesoleva lõike kohaldamise eesmärgil.

3.   Ühenduseväliste organisatsioonide registreerimistaotlused, sealhulgas ainult ühendusevälistest tegevuskohtadest koosnev koondregistreerimine, esitatakse mis tahes pädevale asutusele nendes liikmesriikides, mis tegelevad ühenduseväliste organisatsioonide registreerimisega vastavalt artikli 11 lõike 1 teisele lõigule.

Kõnealused organisatsioonid tagavad, et tõendaja, kes teostab organisatsiooni keskkonnajuhtimissüsteemi tõendamise ja kinnitab selle, on akrediteeritud või litsentsitud selles liikmesriigis, milles organisatsioon esitab registreerimistaotluse.

Artikkel 4

Registreerimise ettevalmistamine

1.   Esimest korda registreeruda soovivad organisatsioonid:

a)

koostavad kooskõlas I lisas ja II lisa punktis A.3.1 sätestatud nõuetega keskkonnaülevaate, mis hõlmab organisatsiooni kõiki keskkonnaaspekte;

b)

töötavad keskkonnaülevaate tulemuste alusel välja keskkonnajuhtimissüsteemi, mis hõlmab kõiki II lisas osutatud nõudeid ja milles võimaluse korral võetakse arvesse artikli 46 lõike 1 punktis a osutatud asjaomase sektori parimat keskkonnajuhtimise tava, ning rakendavad kõnealust süsteemi;

c)

korraldavad siseauditi vastavalt II lisa punktis A.5.5 ja III lisas sätestatud nõuetele;

d)

koostavad keskkonnaaruande kooskõlas IV lisaga. Kui asjaomase sektori jaoks on olemas artiklis 46 osutatud võrdlusdokumendid, võetakse organisatsiooni keskkonnategevuse tulemuslikkuse hindamisel arvesse asjakohast dokumenti.

2.   Organisatsioonid võivad kasutada artiklis 32 osutatud abi, mis on saadaval liikmesriigis, kus organisatsioon registreerimist taotleb.

3.   Organisatsioonid, kellel on sertifitseeritud ja artikli 45 lõike 4 kohaselt tunnustatud keskkonnajuhtimissüsteem, ei ole kohustatud teostama neid osi, mida on tunnustatud käesoleva määrusega samaväärseteks.

4.   Organisatsioonid esitavad materjalid või dokumendid, mis tõendavad, et organisatsioon vastab kõikide kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuetele.

Organisatsioonid võivad taotleda teavet pädeva(te)lt täitevasutus(t)elt vastavalt artiklile 32 või tõendajalt.

Väljaspool ühendust asuvad organisatsioonid viitavad samuti keskkonnaalaste õigusaktide nõuetele, mida kohaldatakse samalaadsete organisatsioonide suhtes liikmesriikides, kus organisatsioonid kavatsevad oma taotluse esitada.

Kui asjaomase sektori jaoks on olemas artiklis 46 osutatud võrdlusdokumendid, hinnatakse organisatsiooni keskkonnategevuse tulemuslikkust asjakohase dokumendi alusel.

5.   Akrediteeritud või litsentsiga tõendaja tõendab esialgse keskkonnaülevaate, keskkonnajuhtimissüsteemi, auditimenetluse ja selle rakendamise ning kinnitab aruande.

Artikkel 5

Registreerimise taotlemine

1.   Kõik artiklis 4 sätestatud nõuetele vastavad organisatsioonid võivad taotleda registreerimist.

2.   Registreerimistaotlus esitatakse artikli 3 kohaselt kindlaksmääratud pädevale asutusele ja see sisaldab järgmist:

a)

kinnitatud keskkonnaaruanne elektroonilisel või trükitud kujul;

b)

artikli 25 lõikes 9 osutatud deklaratsioon, millel on keskkonnaaruande kinnitanud tõendaja allkiri;

c)

täidetud vorm, mis sisaldab vähemalt VI lisas ette nähtud miinimumteavet;

d)

vajaduse korral tõend kohaldatavate tasude maksmise kohta.

3.   Taotlus kirjutatakse (ühes) selle liikmesriigi ametlikus keeles, kus organisatsioon registreerimist taotleb.

III PEATÜKK

REGISTREERITUD ORGANISATSIOONIDE KOHUSTUSED

Artikkel 6

EMASi registreeringu pikendamine

1.   Vähemalt iga kolme aasta järel teeb registreeritud organisatsioon järgmist:

a)

laseb tõendada kogu keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemi ning selle rakendamise;

b)

koostab keskkonnaaruande vastavalt IV lisas sätestatud nõuetele ja laseb selle tõendajal kinnitada;

c)

edastab kinnitatud keskkonnaaruande pädevale asutusele;

d)

edastab pädevale asutusele täidetud vormi, mis sisaldab vähemalt VI lisas ette nähtud miinimumteavet;

e)

maksab vajaduse korral pädevale asutusele registreerimise pikendamise eest tasu.

2.   Piiramata vahepealsetel aastatel lõike 1 kohaldamist, registreeritud organisatsioon

a)

teeb vastavalt auditikavale kooskõlas III lisaga siseauditi, mis hõlmab tema keskkonnategevuse tulemuslikkust ja vastavust kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide sätetele;

b)

koostab ajakohastatud keskkonnaaruande vastavalt IV lisas sätestatud nõuetele ja laseb selle tõendajal kinnitada;

c)

edastab kinnitatud ajakohastatud keskkonnaaruande pädevale asutusele;

d)

edastab pädevale asutusele täidetud vormi, mis sisaldab vähemalt VI lisas ette nähtud miinimumteavet;

e)

maksab vajaduse korral pädevale asutusele registreerimise säilitamise eest tasu.

3.   Registreeritud organisatsioonid teevad oma keskkonnaaruande ja ajakohastatud keskkonnaaruande üldsusele kättesaadavaks ühe kuu jooksul pärast registreerimist ja ühe kuu jooksul pärast registreeringu pikendamise lõpetamist.

Kõnealuse nõude rahuldamiseks võivad registreeritud organisatsioonid võimaldada keskkonnaaruandele ja ajakohastatud keskkonnaaruandele juurdepääsu taotluse alusel või avaldada lingid veebilehtedele, kus nimetatud aruanded on kättesaadavad.

Registreeritud organisatsioonid täpsustavad seda, kuidas nähakse ette üldsuse juurdepääs VI lisas sätestatud vormile.

Artikkel 7

Väikesi organisatsioone käsitlev erand

1.   Pädevad asutused pikendavad väikese organisatsiooni taotlusel artikli 6 lõikes 1 osutatud kolmeaastast ajavahemikku kuni nelja aastani või artikli 6 lõikes 2 osutatud aastast ajavahemikku kuni kahe aastani, tingimusel et organisatsiooni tõendanud tõendaja kinnitab pärast tõendamist, et täidetud on kõik järgmised tingimused:

a)

puudub märkimisväärne keskkonnaoht;

b)

organisatsioon ei kavanda olulisi muudatusi, nagu on määratletud artiklis 8, ning

c)

puuduvad märkimisväärsed kohalikud keskkonnaprobleemid, millele organisatsioon kaasa aitab.

Esimeses lõigus osutatud taotluse esitamisel võib organisatsioon kasutada VI lisas sätestatud vormi.

2.   Pädev asutus lükkab taotluse tagasi, kui lõikes 1 esitatud tingimused ei ole täidetud. Ta esitab organisatsioonile põhjendatud otsuse.

3.   Organisatsioonid, kes kasutavad lõikes 1 osutatud pikendust kuni kahe aastani, esitavad pädevale asutusele kinnitamata ajakohastatud keskkonnaaruande kõigil nendel aastatel, mil nad on vabastatud kohustusest esitada kinnitatud ajakohastatud keskkonnaaruanne.

Artikkel 8

Olulised muudatused

1.   Kui registreeritud organisatsioon planeerib olulisi muudatusi, koostab organisatsioon kõnealuste muudatuste kohta keskkonnaülevaate, mis hõlmab muudatuste keskkonnaaspekte ja -mõju.

2.   Pärast keskkonnaülevaate tegemist muudatuste kohta ajakohastab organisatsioon esialgset keskkonnaülevaadet, muudab oma keskkonnapoliitikat, keskkonnakava ja keskkonnajuhtimissüsteemi ning revideerib ja ajakohastab vastavalt kogu keskkonnaaruannet.

3.   Kõik lõike 2 kohaselt muudetud ja ajakohastatud dokumendid tõendatakse ja kinnitatakse kuue kuu jooksul.

4.   Pärast kinnitamist esitab organisatsioon muudatused pädevale asutusele VI lisas sätestatud vormi abil ja teeb need üldsusele kättesaadavaks.

Artikkel 9

Keskkonnaalane siseaudit

1.   Registreeritud organisatsioon koostab auditikava, millega tagatakse, et teatava ajavahemiku jooksul, mis ei ületa kolme või nelja aastat, kui kehtib artiklis 7 sätestatud erand, viiakse läbi organisatsiooni kogu tegevust hõlmav keskkonnalane siseaudit vastavalt III lisas sätestatud nõuetele.

2.   Auditi teevad audiitorid, kellel ainuisikuliselt või kollektiivselt on kõnealuste ülesannete täitmiseks vajalik pädevus ja kes on auditeeritavast tegevusest piisavalt sõltumatud, et teha objektiivne otsus.

3.   Organisatsiooni keskkonnaalases auditeerimiskavas määratletakse iga auditi või auditeerimistsükli eesmärgid, sealhulgas iga tegevuse auditeerimise sagedus.

4.   Pärast iga auditit ja auditeerimistsüklit koostavad audiitorid kirjaliku auditeerimisaruande.

5.   Audiitor teavitab organisatsiooni auditi tulemustest ja järeldustest.

6.   Pärast auditit koostab organisatsioon asjakohase tegevuskava ja rakendab seda.

7.   Auditi tulemuste järgimise tagamiseks kehtestab organisatsioon asjakohased mehhanismid.

Artikkel 10

EMASi logo kasutamine

1.   Piiramata artikli 35 lõike 2 kohaldamist, võivad V lisas sätestatud EMASi logo kasutada üksnes registreeritud organisatsioonid ja üksnes seni, kuni nende registreering kehtib.

Logol on alati organisatsiooni registreerimisnumber.

2.   EMASi logo kasutatakse üksnes V lisas sätestatud tehnilise kirjelduse kohaselt.

3.   Juhul kui organisatsioon otsustab artikli 3 lõike 2 kohaselt mitte registreerida kõiki oma tegevuskohti koondregistreerimise teel, tagab ta, et üldsusega suhtlemisel ja EMASi logo kasutamisel on selge, millised tegevuskohad on registreeringuga hõlmatud.

4.   EMASi logo ei kasutata

a)

toodetel või nende pakendil või

b)

seoses muud tegevust ning muid teenuseid puudutavate võrdlevate väidetega või selliselt, et logo võidaks ajada segamini ökomärgisega.

5.   Registreeritud organisatsiooni avaldatav keskkonnateave võib kanda EMASi logo, tingimusel et selline teave viitab organisatsiooni viimasele keskkonnaaruandele või ajakohastatud keskkonnaaruandele, millest teave saadi, ning et tõendaja on kinnitanud, et teave on

a)

täpne;

b)

põhjendatud ja kontrollitav;

c)

asjakohane ja õiges kontekstis;

d)

iseloomulik organisatsiooni keskkonnategevuse üldisele tulemuslikkusele;

e)

niisugune, mille väärtõlgendamine ei ole tõenäoline, ning

f)

oluline üldise keskkonnamõju seisukohast.

IV PEATÜKK

PÄDEVATE ASUTUSTE SUHTES KOHALDATAVAD EESKIRJAD

Artikkel 11

Pädevate asutuste määramine ja nende ülesanded

1.   Liikmesriigid määravad pädevad asutused, kes vastutavad ühenduses asuvate organisatsioonide registreerimise eest vastavalt käesolevale määrusele.

Liikmesriigid võivad sätestada, et nende määratud pädevad asutused tegelevad ühenduseväliste organisatsioonide registreerimisega ning vastutavad selle eest vastavalt käesolevale määrusele.

Pädevad asutused kontrollivad organisatsioonide registrisse kandmist ja registreeringu säilitamist, sealhulgas registreeringu peatamist või registrist kustutamist.

2.   Pädevad asutused võivad olla riiklikud, piirkondlikud või kohalikud.

3.   Pädevate asutuste koosseis tagab nende sõltumatuse ja erapooletuse.

4.   Pädevatel asutustel on nende ülesannete nõuetekohaseks täitmiseks vajalikud finants- ja inimressursid.

5.   Pädevad asutused kohaldavad käesolevat määrust järjepidevalt ja osalevad artiklis 17 sätestatud korrapärases vastastikuses hindamises.

Artikkel 12

Kohustused registreerimisprotsessi käigus

1.   Pädevad asutused kehtestavad menetlused organisatsioonide registreerimiseks. Eelkõige kehtestavad nad eeskirjad, mis käsitlevad

a)

nende märkuste käsitlemist, mida huvitatud isikud, sealhulgas akrediteerimis- ja litsentsimisasutused ja pädevad täitevasutused ning organisatsioonide esindusorganid, on esitanud registreerimist taotlevate või registreeritud organisatsiooni kohta;

b)

organisatsiooni registreerimisest keeldumist, registreeringu peatamist või registrist kustutamist ning

c)

nende otsuste kohta esitatud kaebuste lahendamist.

2.   Pädevad asutused koostavad registri oma liikmesriigis registreeritud organisatsioonidest, lisades teabe selle kohta, kuidas nende keskkonnaaruandeid või ajakohastatud keskkonnaaruandeid on võimalik kätte saada, ning hooldavad kõnealust registrit ja muudatuste korral ajakohastavad seda igakuiselt.

Register on üldsusele kättesaadav veebilehel.

3.   Pädevad asutused teavitavad komisjoni iga kuu lõikes 2 osutatud registrisse tehtud muudatustest kas otse või riigi ametiasutuste kaudu, vastavalt asjaomase liikmesriigi otsusele.

Artikkel 13

Organisatsioonide registreerimine

1.   Pädevad asutused vaatavad organisatsioonide registreerimistaotlused läbi kooskõlas selleks kehtestatud menetlustega.

2.   Kui organisatsioon taotleb registreerimist, registreerib pädev asutus asjaomase organisatsiooni ja annab talle registreerimisnumbri, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

a)

pädev asutus on saanud registreerimistaotluse, mis sisaldab kõiki artikli 5 lõike 2 punktides a–d osutatud dokumente;

b)

pädev asutus on kontrollinud, et tõendamine ja kinnitamine on toimunud vastavalt artiklitele 25, 26 ja 27;

c)

pädev asutus on tõendusmaterjalidele, näiteks pädeva täitevasutuse kirjalikule aruandele tuginedes veendunud, et puuduvad tõendid kehtivate keskkonnalaste õigusaktide nõuete rikkumise kohta;

d)

huvitatud pooled ei ole esitanud asjakohaseid kaebusi või kaebused on lahendatud positiivselt;

e)

pädev asutus on tõendusmaterjalidele tuginedes veendunud, et organisatsioon vastab kõikidele käesoleva määruse nõuetele, ning

f)

pädev asutus on vajaduse korral saanud registreerimistasu.

3.   Pädev asutus teatab organisatsioonile, et ta on registreeritud, ning annab organisatsioonile tema registreerimisnumbri ja EMASi logo.

4.   Kui pädev asutus jõuab järeldusele, et taotluse esitanud organisatsioon ei vasta lõikes 2 sätestatud nõuetele, keeldub ta kõnealust organisatsiooni registreerimast ning esitab organisatsioonile põhjendatud otsuse.

5.   Kui pädev asutus saab akrediteerimis- või litsentsimisasutuselt kirjaliku järelevalveakti, millest nähtub, et tõendaja tegevus ei ole olnud piisav tagamaks, et registreerimist taotlev organisatsioon täidab käesoleva määruse nõudeid, keeldub ta kõnealust organisatsiooni registreerimast. Pädev asutus palub organisatsioonil esitada uus registreerimisavaldus.

6.   Selleks et saada organisatsiooni registreerimisest keeldumise otsuse tegemiseks vajalikku teavet, konsulteerib pädev asutus asjaomaste huvitatud isikutega, sealhulgas organisatsiooniga.

Artikkel 14

Organisatsiooni registreeringu pikendamine

1.   Pädev asutus pikendab organisatsiooni registreeringut, kui täidetud on kõik järgmised tingimused:

a)

pädevale asutusele on edastatud artikli 6 lõike 1 punktis c osutatud kinnitatud keskkonnaaruanne, artikli 6 lõike 2 punktis c osutatud kinnitatud ajakohastatud keskkonnaaruanne või artikli 7 lõikes 3 osutatud kinnitamata ajakohastatud keskkonnaaruanne;

b)

pädevale asutusele on edastatud täidetud vorm, mis sisaldab vähemalt VI lisas ette nähtud miinimumteavet, nagu on osutatud artikli 6 lõike 1 punktis d ja artikli 6 lõike 2 punktis d;

c)

pädeval asutusel puuduvad tõendid selle kohta, et tõendamine ja kinnitamine ei toimunud vastavalt artiklitele 25, 26 ja 27;

d)

pädeval asutusel puuduvad tõendid organisatsiooni kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuetele mittevastavuse kohta;

e)

huvitatud pooled ei ole esitanud asjakohaseid kaebusi või kaebused on lahendatud positiivselt;

f)

pädev asutus on tõendusmaterjalidele tuginedes veendunud, et organisatsioon vastab kõikidele käesoleva määruse nõuetele, ning

g)

pädev asutus on vajaduse korral saanud tasu registreerimise pikendamise eest.

2.   Pädev asutus teatab organisatsioonile, et tema registreeringut on pikendatud.

Artikkel 15

Organisatsiooni registreeringu peatamine või registrist kustutamine

1.   Kui pädev asutus leiab, et registreeritud organisatsioon ei vasta käesoleva määruse nõuetele, annab ta organisatsioonile võimaluse esitada kõnealuses küsimuses oma seisukohad. Kui organisatsioon ei esita rahuldavat vastust, kustutatakse ta registrist või tema registreering peatatakse.

2.   Kui pädev asutus saab akrediteerimis- või litsentsimisasutuselt kirjaliku järelevalveakti, millest nähtub, et tõendaja tegevus ei ole olnud piisav tagamaks, et registreeritud organisatsioon täidab käesoleva määruse nõudeid, peatatakse registreering.

3.   Registreeritud organisatsiooni registreering peatatakse või vastavalt olukorrale kustutatakse organisatsioon registrist, kui ta ei esita pädevale asutusele kahe kuu jooksul pärast sellekohase nõude saamist kõiki järgmisi dokumente:

a)

kinnitatud keskkonnaaruanne, ajakohastatud keskkonnaaruanne või artikli 25 lõikes 9 osutatud allkirjastatud deklaratsioon;

b)

vorm, mis sisaldab vähemalt VI lisas ette nähtud miinimumteavet.

4.   Kui pädev täitevasutus teavitab pädevat asutust kirjaliku aruandega, et organisatsioon on rikkunud kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõudeid, peatab pädev asutus sõltuvalt olukorrast kõnealuse organisatsiooni registreeringu või kustutab organisatsiooni kande registrist.

5.   Kui pädev asutus otsustab organisatsiooni registreeringu peatada või ta registrist kustutada, võtab ta arvesse vähemalt järgmist:

a)

keskkonnamõju, mille tekitab käesolevas määruses sätestatud nõuete täitmata jätmine organisatsiooni poolt;

b)

organisatsiooni poolt käesolevas määruses sätestatud nõuete täitmata jätmise või selle põhjustanud asjaolude etteaimatavus;

c)

eelnenud juhud, mille puhul organisatsioon ei ole täitnud käesolevas määruses sätestatud nõudeid, ning

d)

organisatsiooni eripära.

6.   Selleks et pädev asutus saaks registreeringu peatamist või organisatsiooni registrist kustutamist käsitleva otsuse tegemiseks vajalikku teavet, konsulteerib ta huvitatud isikutega, sealhulgas asjaomase organisatsiooniga.

7.   Juhul kui pädev asutus on saanud muul viisil kui akrediteerimis- või litsentsimisasutuse kirjaliku järelevalveakti kaudu tõendeid selle kohta, et tõendaja tegevus ei ole olnud piisavalt nõuetekohane selleks, et tagada käesoleva määruse nõuete järgimine organisatsiooni poolt, konsulteerib pädev asutus tõendaja üle järelevalvet teostava akrediteerimis- või litsentsimisasutusega.

8.   Pädev asutus põhjendab võetud meetmeid.

9.   Pädev asutus annab organisatsioonile asjakohast teavet konsultatsioonide kohta huvitatud isikutega.

10.   Organisatsiooni registreeringu peatamine tühistatakse, kui pädev asutus on saanud teda rahuldavat teavet selle kohta, et organisatsioon järgib käesoleva määruse nõudeid.

Artikkel 16

Pädevate asutuste foorum

1.   Pädevad asutused loovad kõikide liikmesriikide pädevate asutuste foorumi (edaspidi „pädevate asutuste foorum”), mis tuleb kokku vähemalt üks kord aastas ja millel osaleb komisjoni esindaja.

Pädevate asutuste foorum võtab vastu oma töökorra.

2.   Pädevate asutuste foorumis osalevad kõigi liikmesriikide pädevad asutused. Kui ühes liikmesriigis on mitu pädevat asutust, võetakse asjakohased meetmed, et tagada kõikide asutuste teavitamine pädevate asutuste foorumi tegevusest.

3.   Pädevate asutuste foorum töötab välja suunised, mille eesmärk on tagada, et organisatsioonide registreerimisel käesoleva määruse kohaselt ning registreeringu pikendamisel ja peatamisel ja organisatsioonide registrist kustutamisel järgitakse ühtseid menetlusi nii ühenduse sees kui ka väljaspool seda.

Pädevate asutuste foorum edastab komisjonile suunised ja vastastikust hindamist käsitlevad dokumendid.

4.   Komisjon esitab vajaduse korral pädevate asutuste foorumi poolt heaks kiidetud ühtlustamismenetlustega seotud suunisdokumendid vastuvõtmiseks vastavalt artikli 49 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Kõnealused dokumendid tehakse üldsusele kättesaadavaks.

Artikkel 17

Pädevate asutuste vastastikune hindamine

1.   Pädevate asutuste foorum korraldab vastastikuse hindamise, et hinnata iga pädeva asutuse registreerimissüsteemi vastavust käesolevale määrusele ning töötada välja ühtlustatud lähenemisviis registreerimist käsitlevate eeskirjade kohaldamisele.

2.   Vastastikune hindamine toimub korrapäraselt ja kõige tihedamalt iga nelja aasta järel ning see hõlmab artiklites 12, 13 ja 15 sätestatud eeskirjade ja menetluste hindamist. Vastastikuses hindamises osalevad kõik pädevad asutused.

3.   Komisjon kehtestab vastastikuse hindamise menetlused, sealhulgas nõuetekohased menetlused vastastikuse hindamise tulemusena vastu võetud otsuste kohta kaebuste esitamiseks.

Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähem olulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 49 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

4.   Lõikes 3 osutatud menetlused kehtestatakse enne esimese vastastikuse hindamise toimumist.

5.   Pädevate asutuste foorum edastab komisjonile ja artikli 49 lõike 1 alusel moodustatud komiteele vastastikuse hindamise korralise aruande.

Kõnealune aruanne tehakse pärast pädevate asutuste foorumi ja esimeses lõigus osutatud komitee heakskiitu üldsusele kättesaadavaks.

V PEATÜKK

TÕENDAJAD

Artikkel 18

Tõendaja ülesanded

1.   Tõendaja hindab, kas organisatsiooni keskkonnaülevaade, keskkonnapoliitika, keskkonnajuhtimissüsteem, auditimenetlused ja nende rakendamine vastavad käesoleva määruse nõuetele.

2.   Tõendaja tõendab järgmist:

a)

organisatsiooni vastavus kõikidele käesoleva määruse nõuetele seoses esialgse keskkonnaülevaatega, keskkonnajuhtimissüsteemiga, keskkonnaauditi ja selle tulemustega ning keskkonnaaruande või ajakohastatud keskkonnaaruandega;

b)

organisatsiooni vastavus kehtivate ühenduse, riigi, piirkonna ja kohalike keskkonnaalaste õigusaktide nõuetele;

c)

organisatsiooni keskkonnategevuse tulemuslikkuse pidev täiustumine ning

d)

järgmistes dokumentides sisalduvate andmete ja teabe usaldusväärsus, usutavus ja õigsus:

i)

keskkonnaaruanne;

ii)

ajakohastatud keskkonnaaruanne;

iii)

mis tahes kinnitamisele kuuluv keskkonnateave.

3.   Tõendaja tõendab eelkõige vastavalt olukorrale organisatsiooni tehtud esialgse keskkonnaülevaate või auditimenetluste või muude menetluste asjakohasust, vältides tarbetu topelttöö tegemist.

4.   Tõendaja tõendab, kas siseauditi tulemused on usaldusväärsed. Vajaduse korral teeb ta sel eesmärgil kohapealseid kontrolle.

5.   Organisatsiooni registreerimiseks ettevalmistamise tarbeks läbi viidava tõendamise ajal kontrollib tõendaja vähemalt, kas organisatsioon täidab järgmisi nõudeid:

a)

kasutusel on täielikult toimiv II lisa kohane keskkonnajuhtimissüsteem;

b)

III lisa kohane auditikava on täielikult valmis ja juba kasutusele võetud vähemalt kõige tähtsamate keskkonnamõjude suhtes;

c)

II lisa A osas osutatud juhtkonnapoolne ülevaatus on lõpule viidud ning

d)

on koostatud IV lisa kohane keskkonnaaruanne ning võimaluse korral on võetud arvesse sektorite võrdlusdokumente.

6.   Artikli 6 lõikes 1 osutatud registreeringu pikendamise otstarbel tõendamiseks kontrollib tõendaja, et organisatsioon täidab järgmisi tingimusi:

a)

organisatsioonil on kasutusel täielikult toimiv II lisa kohane keskkonnajuhtimissüsteem;

b)

organisatsioonis kehtib täielikult toimiv auditikava, mille puhul on vastavalt III lisale lõpule viidud vähemalt üks audititsükkel;

c)

organisatsioon on lõpule viinud juhtkonnapoolse ülevaatuse ning

d)

organisatsioon on koostanud IV lisa kohase keskkonnaaruande ning võimaluse korral on võetud arvesse sektorite võrdlusdokumente.

7.   Artikli 6 lõikes 2 osutatud registreeringu pikendamise otstarbel tõendamiseks kontrollib tõendaja, et organisatsioon täidab vähemalt järgmisi tingimusi:

a)

organisatsioon on teinud vastavalt III lisale siseauditi, mis hõlmab keskkonnategevuse tulemuslikkust ja vastavust kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide sätetele;

b)

organisatsioon on tõendanud jätkuvat vastavust kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuetele ja keskkonnategevuse tulemuslikkus on pidevalt paranenud ning

c)

organisatsioon on koostanud IV lisa kohase ajakohastatud keskkonnaaruande ning võimaluse korral on võetud arvesse sektorite võrdlusdokumente.

Artikkel 19

Tõendamise sagedus

1.   Organisatsiooniga konsulteerides koostab tõendaja kava, millega tagatakse, et kõik artiklites 4, 5 ja 6 osutatud elemendid, mis on vajalikud registreerimiseks ja registreeringu pikendamiseks, on tõendatud.

2.   Tõendaja kinnitab kuni 12-kuuliste ajavahemike tagant keskkonnaaruannet või ajakohastatud keskkonnaaruannet puudutava ajakohastatud teabe.

Vajaduse korral kohaldatakse artikliga 7 ette nähtud erandit.

Artikkel 20

Nõuded tõendajale

1.   Käesoleva määruse kohase akrediteeringu või litsentsi saamiseks esitab tõendaja kandidaat taotluse akrediteerimis- või litsentsimisasutusele, kellelt ta akrediteeringut või litsentsi taotleb.

Kõnealuses taotluses täpsustatakse akrediteeringu või litsentsi valdkond, viidates määruses (EÜ) nr 1893/2006 (11) kehtestatud majanduse tegevusalade klassifikatsioonile.

2.   Tõendaja esitab akrediteerimis- või litsentsimisasutusele asjakohased tõendid oma pädevuse kohta, sealhulgas teadmiste, asjaomase kogemuse ja tehniliste võimaluste kohta taotletud akrediteeringu või litsentsi valdkonnas järgmistes aspektides:

a)

käesolev määrus;

b)

keskkonnajuhtimissüsteemide üldine toimimine;

c)

komisjoni poolt artikli 46 kohaselt väljaantud asjakohased sektorite võrdlusdokumendid käesoleva määruse rakendamiseks;

d)

tõendatava ja kinnitatava tegevuse seisukohalt olulised õigusnormid;

e)

keskkonnaaspektid ja keskkonnamõju, sealhulgas säästva arengu keskkonnamõõde;

f)

tõendatava ja kinnitatava tegevuse keskkonnaküsimustega seotud tehniliste aspektide tundmine ja nendest arusaamine;

g)

tõendatava ja kinnitatava tegevuse üldine toimimine, et hinnata juhtimissüsteemi nõuetekohasust, seoses koostoimega organisatsiooni ja tema toodete, teenuste ja toimingute ning keskkonna vahel, sealhulgas vähemalt

i)

organisatsiooni kasutatav tehnoloogia;

ii)

tegevuses kasutatavad terminoloogia ja vahendid;

iii)

tegevus ning tegevuse ja keskkonna vastastikuse mõju iseloomustus;

iv)

oluliste keskkonnaaspektide hindamise metoodika;

v)

saastamise piiramise ja leevendamise tehnoloogia;

h)

keskkonnaauditi nõuded ja metoodika, sealhulgas oskus viia läbi tõhus audit keskkonnajuhtimissüsteemi tõendamiseks, asjakohaste auditi tulemuste ja järelduste kindlakstegemine ning suuliste ja kirjalike auditiaruannete koostamine ja esitamine, et anda selge ülevaade tõendamisauditist;

i)

teabe auditeerimine, keskkonnaaruanne ja ajakohastatud keskkonnaaruande seos andmehalduse, -salvestuse ja -käitlusega, andmete esitamine kirjalikult ja graafiliselt võimalike andmevigade arvessevõtmiseks, oletuste ja hinnangute kasutamine;

j)

toodete ja teenuste keskkonnamõõde, sealhulgas keskkonnaaspektid ja keskkonnategevuse tulemuslikkus kasutamise ajal ja pärast seda, ning keskkonnaalaste otsuste tegemiseks esitatud andmete terviklikkus.

3.   Tõendajalt nõutakse, et ta näitaks lõikes 2 sätestatud pädevusvaldkonnas üles jätkuvat kutsealast arengut ja säilitaks arengut tõendavaid dokumente, et akrediteerimis- või litsentsimisasutus saaks seda hinnata.

4.   Tõendaja on oma tegevuses organisatsiooniväline kolmas osapool, sõltumatu, eriti organisatsiooni audiitorist või konsultandist, erapooletu ja objektiivne.

5.   Tõendaja tagab, et tal ei ole ärilisi, rahalisi ega muid huve, mis võiksid mõjutada tema otsust või seada kahtluse alla kõnealuse otsuse sõltumatuse ja tema tõendamistegevuse aususe. Tõendaja tagab, et ta vastab kõikidele sellekohastele eeskirjadele.

6.   Käesolevas määruses tõendamisele ja kinnitamisele esitatavate nõuete järgimiseks on tõendajal dokumenteeritud meetodid ja kord, sealhulgas kvaliteedikontrolli mehhanismid ja konfidentsiaalsussätted.

7.   Kui tõendajaks on organisatsioon, peab tal olema organisatsiooni skeem, mis täpsustab organisatsioonisisese struktuuri ja vastutuse, ning ülevaade õiguslikust seisundist, omandisuhetest ja finantseerimisallikatest.

Organisatsiooni skeem esitatakse taotluse korral.

8.   Nende nõuete täitmine tagatakse enne akrediteerimist või litsentsimist tehtava hindamisega ja akrediteerimis- või litsentsimisasutuse järelevalvega.

Artikkel 21

Täiendavad nõuded füüsilisest isikust tõendajale, kes teostab tõendamist ja kinnitamist ainuisikuliselt

Füüsilisest isikust üksiktõendajal, kes teostab tõendamist ja kinnitamist ainuisikuliselt, peab lisaks artiklis 20 sätestatud nõuete täitmisele olema

a)

kogu vajalik pädevus tõendamise ja kinnitamise teostamiseks oma litsentsitud valdkondades;

b)

piiratud litsentsivaldkond sõltuvalt tema isiklikust pädevusest.

Artikkel 22

Täiendavad nõuded kolmandas riigis tegutsevale tõendajale

1.   Kui tõendaja kavatseb teostada tõendamist ja kinnitamist kolmandas riigis, taotleb ta akrediteeringut või litsentsi konkreetse kolmanda riigi jaoks.

2.   Kolmandas riigis akrediteeringu või litsentsi saamiseks peab tõendaja lisaks artiklites 20 ja 21 sätestatud nõuetele vastama järgmistele nõuetele:

a)

selle kolmanda riigi keskkonnalaste õigusnormide tundmine ja nendest arusaamine, kus akrediteeringut või litsentsi taotletakse;

b)

selle kolmanda riigi ametliku keele oskamine, kus akrediteeringut või litsentsi taotletakse.

3.   Lõikes 2 sätestatud nõudeid käsitatakse täidetuna, kui tõendaja tõendab lepingulise suhte olemasolu tõendaja ning kõnealustele nõuetele vastava kvalifitseeritud isiku või organisatsiooni vahel.

Kõnealune isik või organisatsioon on tõendatavast organisatsioonist sõltumatu.

Artikkel 23

Järelevalve tõendajate üle

1.   Tõendajate tehtava tõendamise ja kinnitamise üle, mis toimub:

a)

liikmesriigis, kus tõendaja akrediteeriti või litsentsiti, teostab järelevalvet tõendaja akrediteerinud või litsentsinud akrediteerimis- või litsentsimisasutus;

b)

kolmandas riigis, teostab järelevalvet akrediteerimis- või litsentsimisasutus, kes akrediteeris või litsentsis tõendaja kõnealuseks tegevuseks;

c)

muus liikmesriigis kui see, kus tõendaja on akrediteeritud või litsentsitud, teostab järelevalvet selle liikmesriigi akrediteerimis- või litsentsimisasutus, kus tõendamine toimub.

2.   Vähemalt neli nädalat enne iga tõendamist liikmesriigis edastab tõendaja tema üle teostatava järelevalve eest vastutavale akrediteerimis- või litsentsimisasutusele oma akrediteeringu või litsentsi üksikasjad ning teatab, millal ja kus tõendamine toimub.

3.   Tõendaja teatab akrediteerimis- või litsentsimisasutusele viivitamata kõikidest muutustest, mis võivad akrediteeringut või litsentsi või nende valdkonda mõjutada.

4.   Akrediteerimis- või litsentsimisasutus näeb ette korra, millega tagatakse vähemalt iga 24 kuu järel tõendaja jätkuv vastavus akrediteerimis- või litsentsimisnõuetele ja jälgitakse tehtud tõendamiste ja kinnitamiste kvaliteeti.

5.   Järelevalve hulka võib kuuluda tõendaja kontori auditeerimine, tema tegevuse kohapealne jälgimine organisatsioonides, küsimustikud, tõendaja kinnitatud keskkonnaaruannete või ajakohastatud keskkonnaaruannete läbivaatus ning tõendamisaruande läbivaatus.

Järelevalve peab olema proportsionaalne tõendaja tegevusega.

6.   Organisatsioonid peavad võimaldama akrediteerimis- või litsentsimisasutustel teostada tõendamise ja kinnitamise ajal järelevalvet tõendaja üle.

7.   Akrediteerimis- või litsentsimisasutus teeb mis tahes otsuse akrediteeringu või litsentsi tühistamise, peatamise või selle valdkonna piiramise kohta alles pärast seda, kui tõendajal on olnud võimalus oma seisukohti avaldada.

8.   Kui järelevalvet teostav akrediteerimis- või litsentsimisasutus on arvamusel, et tõendaja töö kvaliteet ei vasta käesoleva määruse nõuetele, edastatakse kirjalik järelevalveakt asjaomasele tõendajale ja pädevale asutusele, kellele asjaomane organisatsioon kavatseb esitada registreerimistaotluse või kes on asjaomase organisatsiooni registreerinud.

Hilisemate vaidluste puhul edastatakse järelevalveakt artiklis 30 osutatud akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste foorumile.

Artikkel 24

Täiendavad nõuded järelevalve puhul tõendajate üle, kes tegutsevad muus kui neid akrediteerinud või litsentsinud liikmesriigis

1.   Ühes liikmesriigis akrediteeritud või litsentsitud tõendaja teatab vähemalt neli nädalat enne teises liikmesriigis tõendamis- ja kinnitamistoimingute alustamist viimati nimetatud liikmesriigi akrediteerimis- või litsentsimisasutusele järgmised andmed:

a)

tema akrediteeringu või litsentsi andmed, pädevus, eelkõige selle teise liikmesriigi keskkonnaalaste õigusaktide nõuete ja riigi ametliku keele oskamine, ning vajaduse korral meeskonna koosseis;

b)

tõendamise ja kinnitamise aeg ja koht;

c)

organisatsiooni aadress ja kontaktandmed.

Kõnealused andmed esitatakse enne iga tõendamis- ja kinnitamistoimingut.

2.   Akrediteerimis- või litsentsimisasutus võib nõuda selgitusi tõendaja teadmiste kohta kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuete valdkonnas.

3.   Akrediteerimis- või litsentsimisasutus võib nõuda muude kui lõikes 1 osutatud tingimuste täitmist ainult juhul, kui kõnealused muud tingimused ei piira tõendaja õigust osutada teenuseid muus kui teda akrediteerinud või litsentsinud liikmesriigis.

4.   Akrediteerimis- või litsentsimisasutus ei kasuta lõikes 1 osutatud teatamise korda selleks, et tõendaja saabumist edasi lükata. Kui akrediteerimis- või litsentsimisasutus ei ole võimeline täitma oma ülesandeid vastavalt lõigetele 2 ja 3 enne tõendaja poolt lõike 1 punkti b kohaselt teatatud aega, edastab ta tõendajale põhjenduse.

5.   Akrediteerimis- või litsentsimisasutused ei võta teatamise ega järelevalve eest diskrimineerivat tasu.

6.   Kui järelevalvet teostav akrediteerimis-litsentsimisasutus on arvamusel, et tõendaja töö kvaliteet ei vasta käesoleva määruse nõuetele, edastatakse kirjalik järelevalveakt asjaomasele tõendajale, tõendaja akrediteerinud või litsentsinud akrediteerimis- või litsentsimisasutusele ja pädevale asutusele, kellele asjaomane organisatsioon kavatseb esitada registreerimistaotluse või kes on asjaomase organisatsiooni registreerinud. Hilisemate vaidluste puhul edastatakse järelevalveakt artiklis 30 osutatud akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste foorumile.

Artikkel 25

Tõendamise ja kinnitamise tingimused

1.   Tõendaja tegutseb oma akrediteeringu või litsentsi valdkonnas, tuginedes organisatsiooniga sõlmitud kirjalikule lepingule.

Kõnealuses lepingus

a)

täpsustatakse tegevuse ulatus;

b)

täpsustatakse tingimused, mille eesmärk on võimaldada tõendajal tegutseda sõltumatult ja professionaalselt, ning

c)

kohustatakse organisatsiooni tegema vajalikku koostööd.

2.   Tõendaja tagab, et organisatsiooni elemendid on üheselt määratletud ja see määratlus vastab tegelikule tegevuse jaotusele.

Keskkonnaaruandes täpsustatakse kõik organisatsiooni eri osad, mille suhtes kohaldatakse tõendamist ja kinnitamist.

3.   Tõendaja hindab artiklis 18 sätestatud elemente.

4.   Tõendamise ja kinnitamise käigus uurib tõendaja dokumente, külastab organisatsiooni, teeb kohapealseid kontrolle ja küsitleb töötajaid.

5.   Enne tõendaja külastust esitab organisatsioon talle põhiteabe organisatsiooni ja selle tegevuse kohta, keskkonnapoliitika ja keskkonnakava, organisatsioonis toimiva keskkonnajuhtimissüsteemi kirjelduse, koostatud keskkonnaülevaate või tehtud auditi üksikasjad, aruande kõnealuse ülevaate või auditi ja hilisema korrigeeriva tegevuse kohta ning keskkonnaaruande projekti või ajakohastatud keskkonnaaruande.

6.   Tõendaja koostab tõendamise tulemuste kohta organisatsiooni jaoks kirjaliku aruande, milles täpsustatakse järgmised üksikasjad:

a)

kõik tõendaja tegevuse seisukohast olulised asjaolud;

b)

käesoleva määruse nõuetele vastavuse kirjeldus, sealhulgas tõendusmaterjal, tulemused ja järeldused;

c)

saavutuste ja eesmärkide võrdlus eelmiste keskkonnaaruannetega ja keskkonnategevuse tulemuslikkuse hinnanguga ning hinnang organisatsiooni keskkonnategevuse tulemuslikkuse pidevale täiustumisele;

d)

vajaduse korral keskkonnaülevaate, auditeerimismeetodi või keskkonnajuhtimissüsteemi või mis tahes muu asjassepuutuva protsessi tehnilised puudused.

7.   Käesoleva määruse nõuetele mittevastavuse korral täpsustatakse aruandes lisaks

a)

organisatsiooni nõuetele mittevastavust käsitlevad tulemused ja järeldused ning tõendid, millel kõnealused tulemused ja järeldused põhinevad;

b)

lahknevused keskkonnaaruande projektist või ajakohastatud keskkonnaaruandest ning muudatused või täiendused, mis tuleks keskkonnaaruandesse või ajakohastatud keskkonnaaruandesse teha.

8.   Pärast tõendamist kinnitab tõendaja organisatsiooni keskkonnaaruande või ajakohastatud keskkonnaaruande ning kinnitab, et see vastab käesoleva määruse nõuetele, tingimusel et tõendamise ja kinnitamise tulemusel selgub, et

a)

organisatsiooni keskkonnaaruandes või ajakohastatud keskkonnaaruandes esitatud teave ja andmed on usaldusväärsed ja õiged ning vastavad käesoleva määruse nõuetele ja

b)

puuduvad tõendid selle kohta, et organisatsioon ei täida kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõudeid.

9.   Pärast kinnitamist väljastab tõendaja VII lisas osutatud allkirjastatud deklaratsiooni, milles ta kinnitab, et tõendamine ja kinnitamine toimusid kooskõlas käesoleva määrusega.

10.   Ühes liikmesriigis akrediteeritud või litsentsitud tõendaja võib teha tõendamis- ja kinnitamistoiminguid mis tahes muus liikmesriigis kooskõlas käesolevas määruses sätestatud nõuetega.

Tõendamise või kinnitamise üle teostab järelevalvet selle liikmesriigi akrediteerimis- või litsentsimisasutus, kus tõendamine toimub. Tegevuse algusest teatatakse kõnealusele akrediteerimis- või litsentsimisasutusele kooskõlas artikli 24 lõikes 1 sätestatud ajakavaga.

Artikkel 26

Väikeste organisatsioonide tõendamine ja kinnitamine

1.   Tõendamis- ja kinnitamistoimingutes võtab tõendaja arvesse väikeste organisatsioonide eripära, sealhulgas järgmist:

a)

lühike kommunikatsiooniahel;

b)

mitmekülgsete tööülesannetega personal;

c)

väljaõpe töökohal;

d)

võime muutustega kiiresti kohaneda ning

e)

menetlusi käsitlevate dokumentide piiratud hulk.

2.   Tõendaja teostab tõendamise või kinnitamise nii, et see ei tekitaks väikestele organisatsioonidele põhjendamatut koormust.

3.   Tõendaja võtab arvesse objektiivseid tõendeid selle kohta, et süsteem on tõhus, sealhulgas tegevuse suuruse ja keerukusega proportsionaalsete menetluste olemasolu organisatsioonis, seonduva keskkonnamõju laadi ning käitlejate pädevust.

Artikkel 27

Tõendamise ja kinnitamise tingimused kolmandas riigis

1.   Ühes liikmesriigis akrediteeritud või litsentsitud tõendaja võib teha tõendamis- ja kinnitamistoiminguid kolmandas riigis asuva organisatsiooni tarbeks kooskõlas käesolevas määruses sätestatud nõuetega.

2.   Vähemalt kuus nädalat enne tõendamist või kinnitamist kolmandas riigis edastab tõendaja selle liikmesriigi akrediteerimis- või litsentsimisasutusele, kus asjaomane organisatsioon kavatseb registreerimist taotleda või on registreeritud, oma akrediteeringu või litsentsi üksikasjad ning tõendamise või kinnitamise aja ja koha.

3.   Tõendamise ja kinnitamise üle teostab järelevalvet selle liikmesriigi akrediteerimis- või litsentsimisasutus, kus tõendaja on akrediteeritud või litsentsitud. Tegevuse algusest teatatakse kõnealusele akrediteerimis- või litsentsimisasutusele kooskõlas lõikes 2 sätestatud ajakavaga.

VI PEATÜKK

AKREDITEERIMIS- JA LITSENTSIMISASUTUSED

Artikkel 28

Akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste toimimine

1.   Liikmesriikide poolt määruse (EÜ) nr 765/2008 artikli 4 kohaselt määratud akrediteerimisasutused vastutavad tõendajate akrediteerimise eest ning tõendajate poolt käesoleva määruse alusel tehtavate toimingute järelevalve eest.

2.   Liikmesriigid võivad määrata kooskõlas määruse (EÜ) nr 765/2008 artikli 5 lõikega 2 litsentsimisasutuse, mis vastutab tõendajatele litsentside väljastamise ja tõendajate järelevalve eest.

3.   Liikmesriigid võivad otsustada keelduda andmast tõendaja akrediteeringut või litsentsi füüsilisele isikule.

4.   Akrediteerimis- ja litsentsimisasutused hindavad tõendajate pädevust, tuginedes artiklites 20, 21 ja 22 sätestatud elementidele, mis on taotletava akrediteeringu või litsentsi valdkonna seisukohast asjakohased.

5.   Tõendajate akrediteeringu või litsentsi valdkond määratakse kindlaks nõukogu määruses (EÜ) nr 1893/2006 sätestatud majandustegevusalade klassifikaatori alusel. Akrediteeringu valdkonna määrab tõendaja pädevus ning selle puhul võetakse vajaduse korral arvesse toimingu ulatust ja keerukust.

6.   Akrediteerimis- ja litsentsimisasutused kehtestavad asjakohased menetlused tõendajatele akrediteeringu või litsentsi andmiseks, sellest keeldumiseks, akrediteeringu või litsentsi peatamiseks ja tühistamiseks ning tõendajate järelevalveks.

Kõnealused menetlused hõlmavad nende märkuste käsitlemise korda, mida huvitatud isikud, sealhulgas pädevad asutused ja organisatsioonide esindusorganid, on esitanud akrediteerimist või litsentsi taotlevate ning akrediteeritud ja litsentsitud tõendajate kohta.

7.   Akrediteerimisest või litsentsimisest keeldumise puhul teavitab akrediteerimis- või litsentsimisasutus tõendajat oma otsuse põhjustest.

8.   Akrediteerimis- või litsentsimisasutused koostavad loetelu oma liikmesriigis tegutsevatest tõendajatest ja nende akrediteeringu või litsentsi valdkondadest, muudavad ja ajakohastavad seda loetelu iga kuu ning edastavad kõnealuse loetelu muudatused kas otse või riigi ametiasutuste kaudu, vastavalt asjaomase liikmesriigi otsusele, komisjonile ja pädevale asutusele liikmesriigis, kus akrediteerimis- või litsentsimisasutus asub.

9.   Määruse (EÜ) nr 765/2008 artikli 5 lõikes 3 sätestatud järelevalvet käsitlevate eeskirjade ja menetluste kohaselt koostavad akrediteerimis- ja litsentsimisasutused järelevalveakti, kui nad pärast asjaomase tõendajaga konsulteerimist otsustavad, et on täidetud üks järgmistest tingimustest:

a)

tõendaja ei teostanud toiminguid piisavalt nõuetekohaselt, et oleks tagatud, et organisatsioon vastab käesoleva määruse tingimustele;

b)

tõendaja teostas tõendamis- ja kinnitamistoiminguid, rikkudes ühte või mitut käesoleva määruse nõuet.

Kõnealune akt edastatakse pädevale asutusele liikmesriigis, kus organisatsioon on registreeritud või taotleb registreerimist, ning vajaduse korral tõendaja akrediteerinud või litsentsinud akrediteerimis- või litsentsimisasutusele.

Artikkel 29

Akrediteeringu ja litsentsi peatamine ja tühistamine

1.   Akrediteeringu või litsentsi peatamiseks või tühistamiseks on vaja konsulteerida asjaomaste isikutega, sealhulgas tõendajaga, et akrediteerimis- või litsentsimisasutusel oleks otsuse tegemiseks kõik vajalikud tõendid.

2.   Akrediteerimis- või litsentsimisasutus teavitab tõendajat võetud meetmete põhjustest ja vajaduse korral pädeva täitevasutusega peetud aruteludest.

3.   Akrediteering või litsents peatatakse või tühistatakse seniks, kuni saadakse kinnitus selle kohta, et tõendaja vastab käesolevale määrusele, pidades vajaduse korral silmas nõuetele mittevastavuse või nõuete eiramise laadi ja ulatust.

4.   Akrediteeringu või litsentsi peatamine tühistatakse, kui akrediteerimis- või litsentsimisasutus on saanud teda rahuldavat teavet selle kohta, et tõendaja vastab käesolevale määrusele.

Artikkel 30

Akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste foorum

1.   Moodustatakse kõikide liikmesriikide akrediteerimis- ja litsentsimisasutustest koosnev foorum (edaspidi „akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste foorum”), mis tuleb kokku vähemalt kord aastas komisjoni esindaja juuresolekul.

2.   Akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste foorumi ülesanne on tagada järgmiste menetluste järjepidevus:

a)

keskkonnatõendajate akrediteerimine või litsentsimine käesoleva määruse kohaselt, sealhulgas akrediteerimisest või litsentsimisest keeldumine, akrediteeringu või litsentsi peatamine ja tühistamine;

b)

järelevalve akrediteeritud või litsentsitud keskkonnatõendajate tegevuse üle.

3.   Akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste foorumil töötatakse välja suunised akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste pädevusvaldkonda käsitlevates küsimustes.

4.   Akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste foorumil võetakse vastu selle töökord.

5.   Lõikes 3 osutatud suunisdokumendid ja lõikes 4 osutatud töökord edastatakse komisjonile.

6.   Komisjon esitab vajaduse korral akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste foorumi poolt heakskiidetud ühtlustamismenetlustega seotud suunisdokumendid vastuvõtmiseks vastavalt artikli 49 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Kõnealused dokumendid tehakse üldsusele kättesaadavaks.

Artikkel 31

Akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste vastastikune hindamine

1.   Käesoleva määruse kohane tõendajate akrediteerimise ja litsentsimise vastastikune hindamine, mille korraldab akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste foorum, toimub korrapäraselt vähemalt iga nelja aasta järel ning see hõlmab artiklites 28 ja 29 sätestatud eeskirjade ja menetluste hindamist.

Vastastikuses hindamises osalevad kõik akrediteerimis- ja litsentsimisasutused.

2.   Akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste foorum edastab komisjonile ja artikli 49 lõike 1 alusel moodustatud komiteele vastastikuse hindamise korralise aruande.

Kõnealune aruanne tehakse pärast akrediteerimis- ja litsentsimisasutuste foorumi ja esimeses lõigus osutatud komitee heakskiitu üldsusele kättesaadavaks.

VII PEATÜKK

LIIKMESRIIKIDE SUHTES KOHALDATAVAD EESKIRJAD

Artikkel 32

Abi organisatsioonidele seoses vastavusega keskkonnaalaste õigusaktide nõuetele

1.   Liikmesriigid tagavad, et organisatsioonidele on kättesaadav teave ja abi asjaomases liikmesriigis kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuete valdkonnas.

2.   Abi hõlmab järgmist:

a)

teave kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuete kohta;

b)

pädeva täitevasutuse andmed kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide konkreetsete nõuete puhul.

3.   Liikmesriigid võivad delegeerida lõigetes 1 ja 2 osutatud ülesanded pädevatele asutustele või muudele asutustele, kellel on ülesande täitmiseks vajalikud oskusteadmised ja asjakohased ressursid.

4.   Liikmesriigid tagavad, et täitevasutused vastavad vähemalt väikeste organisatsioonide küsimustele, mis käsitlevad kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõudeid ja mis kuuluvad nende pädevusse, ning et nad annavad organisatsioonidele ülevaate võimalustest demonstreerida, kuidas organisatsioonid täidavad asjakohaseid õigusaktide nõudeid.

5.   Liikmesriigid tagavad, et pädevad täitevasutused teatavad registreeritud organisatsioonide asjakohastele keskkonnaga seotud õigusaktide nõuetele mittevastavusest organisatsiooni registreerinud pädevale asutusele.

Pädev täitevasutus teavitab kõnealust pädevat asutust niipea kui võimalik ja hiljemalt ühe kuu jooksul pärast mittevastavusest teadasaamist.

Artikkel 33

EMASi edendamine

1.   Liikmesriigid edendavad koostöös pädevate asutuste, täitevasutuste ja teiste asjakohaste sidusrühmadega EMASi süsteemi, võttes arvesse artiklites 34–38 osutatud tegevusi.

2.   Liikmesriigid võivad sel eesmärgil kehtestada edendamisstrateegia, mis vaadatakse korrapäraselt läbi.

Artikkel 34

Teavitamine

1.   Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid, et teavitada

a)

üldsust EMASi eesmärkidest ja peamistest elementidest;

b)

organisatsioone käesoleva määruse sisust.

2.   Liikmesriigid kasutavad vajaduse korral erialaseid väljaandeid, kohalikke ajakirjandusväljaandeid, edenduskampaaniaid või muid sobivaid vahendeid, et edendada EMASi üldist teadvustamist.

Liikmesriigid võivad teha koostööd eelkõige tööstusliitude, tarbijaorganisatsioonide, keskkonnaorganisatsioonide, ametiühingute, kohalike institutsioonide ja muude asjakohaste sidusrühmadega.

Artikkel 35

Edendustegevus

1.   Liikmesriigid tegelevad EMASi edendamisega. Sellise tegevuse hulka võib kuuluda:

a)

kõikide asjaomaste isikute vahel EMASi-alaste teadmiste ja parimate tavade vahetamise edendamine,

b)

tõhusate vahendite väljatöötamine EMASi propageerimiseks ja nende jagamine organisatsioonidega,

c)

tehniline abi organisatsioonidele nende EMASi-alase turustustegevuse määratlemisel ja rakendamisel,

d)

organisatsioonide partnerluse soodustamine EMASi edendamiseks.

2.   Pädevad asutused, akrediteerimis- ja litsentsimisasutused, riigi ametiasutused ning muud sidusrühmad võivad EMASi logo ilma registreerimisnumbrita kasutada EMASiga seotud turustamise ja müügiedenduse eesmärgil. V lisas sätestatud EMASi logo kasutamine sellistel juhtumitel ei tohi jätta muljet, et kasutaja on registreeritud, kui ta on registreerimata.

Artikkel 36

Väikeste organisatsioonide osalemise edendamine

Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid väikeste organisatsioonide osalemise soodustamiseks, muu hulgas

a)

hõlbustavad nad juurdepääsu väikeste organisatsioonide vajadustega kohaldatud teabele ja toetusfondidele;

b)

tagavad nad, et mõistlike registreerimistasudega soodustatakse väikeste organisatsioonide osalemist;

c)

edendavad nad tehnilise abi meetmeid.

Artikkel 37

Grupiviisiline registreerimine ja sammsammuline lähenemisviis

1.   Liikmesriigid julgustavad kohalikke ametiasutusi andma koostöös tööstusliitude, kaubanduskodade ja teiste huvitatud isikutega spetsiaalset abi organisatsioonide rühmadele, et aidata neil täita artiklites 4, 5 ja 6 osutatud registreerimisnõudeid.

Rühma iga organisatsioon registreeritakse eraldi.

2.   Liikmesriigid soodustavad keskkonnajuhtimissüsteemi rakendamist organisatsioonides. Eelkõige julgustavad nad kasutama sammsammulist lähenemisviisi, mille tulemus on EMASi-kohane registreerimine.

3.   Lõigete 1 ja 2 kohaselt kehtestatud süsteemide eesmärk on vältida tarbetuid kulusid osalejatele, eelkõige väikestele organisatsioonidele.

Artikkel 38

EMAS ning ühenduse muu poliitika ja muud vahendid

1.   Ilma et see piiraks ühenduse õigusaktide kohaldamist, kaaluvad liikmesriigid, kuidas käesoleva määruse kohast EMASi registreerimist saab

a)

arvesse võtta uute õigusaktide väljatöötamisel;

b)

kasutada õigusaktide kohaldamise ja täitmise tagamise vahendina;

c)

arvesse võtta riigihangete puhul.

2.   Ilma et see piiraks ühenduse õigusaktide, eelkõige konkurentsi, maksustamist ja riigiabi käsitlevate õigusaktide kohaldamist, võtavad liikmesriigid vajaduse korral meetmeid, et hõlbustada organisatsioonide EMASi kohast registreerimist või registreeringu säilitamist.

Sellised meetmed võivad muu hulgas hõlmata järgmist:

a)

regulatiivse koormuse vähendamine, nii et registreeritud organisatsiooni käsitatakse teatavatele teistes pädevate asutuste poolt identifitseeritud õigusaktides sätestatud keskkonnaalastele nõuetele vastavana;

b)

parem õigusloome, mille puhul muudetakse teisi õigusakte, nii et EMASis osalevate organisatsioonide koormus kaotatakse, seda vähendatakse või lihtsustatakse, et soodustada turgude tõhusat toimimist ja parandada konkurentsivõimet.

Artikkel 39

Tasud

1.   Liikmesriigid võivad kehtestada tasude süsteemi, võttes arvesse järgmist:

a)

kulud, mis tekivad liikmesriikide poolt vastavalt artiklile 32 selleks määratud või loodud asutustele seoses organisatsioonidele teabe ja abi andmisega;

b)

kulud seoses tõendajate akrediteerimise, litsentsimise ja järelevalvega;

c)

pädevate asutuste registreerimise kulud, registreeringu uuendamise, peatamise ja registrist kustutamise kulud ja selliste protsesside täiendavad haldamise kulud väljaspool ühendust asuvate organisatsioonide jaoks.

Kõnealused tasud ei ületa mõistlikku summat ning on proportsionaalsed organisatsiooni suuruse ja tehtava töö mahuga.

2.   Liikmesriigid tagavad, et organisatsioonid on kõikidest kohaldatavatest tasudest informeeritud.

Artikkel 40

Mittevastavus

1.   Juhul kui käesolevat määrust ei järgita, rakendavad liikmesriigid asjakohaseid õigus- või haldusmeetmeid.

2.   Liikmesriigid kehtestavad tõhusad meetmed vältimaks EMASi logo kasutamist käesolevat määrust rikkudes.

Võib kasutada sätteid, mis on kehtestatud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivile 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul (12).

Artikkel 41

Komisjoni teavitamine ja talle aruannete esitamine

1.   Liikmesriigid teavitavad komisjoni pädevate asutuste ja akrediteerimis- ning litsentsimisasutuste toimimisega seotud struktuurist ja menetlustest ning ajakohastavad seda teavet, kui on tarvis.

2.   Liikmesriigid esitavad iga kahe aasta tagant komisjonile ajakohastatud teabe käesoleva määruse alusel võetud meetmete kohta.

Kõnealustes aruannetes võtavad liikmesriigid arvesse viimast komisjoni poolt artikli 47 kohaselt Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud aruannet.

VIII PEATÜKK

KOMISJONI SUHTES KOHALDATAVAD EESKIRJAD

Artikkel 42

Teavitamine

1.   Komisjon teavitab

a)

üldsust EMASi eesmärkidest ja peamistest elementidest;

b)

organisatsioone käesoleva määruse sisust.

2.   Komisjon peab ja teeb üldsusele kättesaadavaks

a)

tõendajate ja registreeritud organisatsioonide registri;

b)

elektrooniliste keskkonnaaruannete andmebaasi;

c)

EMASi käsitlevate parimate tavade andmebaasi, mis sisaldab muu hulgas tõhusaid vahendeid EMASi edendamiseks ning näiteid organisatsioonide tehnilise toetamise kohta;

d)

loetelu ühenduse ressurssidest EMASi rakendamise ja sellega seotud projektide ning tegevuste rahastamiseks.

Artikkel 43

Koostöö ja kooskõlastamine

1.   Komisjon soodustab asjakohaselt liikmesriikide koostööd, eelkõige selleks, et saavutada ühenduses selliste eeskirjade ühetaoline ja järjekindel kohaldamine, mis käsitlevad järgmist:

a)

organisatsioonide registreerimine;

b)

tõendajad;

c)

artiklis 32 osutatud teave ja abi.

2.   Ilma et see piiraks riigihankeid käsitlevate ühenduse õigusaktide kohaldamist, viitavad komisjon ja teised ühenduse institutsioonid vajaduse korral ehitustööde ja teenuste hankelepingute täitmise tingimustes EMASile või teistele artikli 45 kohaselt tunnustatud või samaväärsetele keskkonnajuhtimissüsteemidele.

Artikkel 44

EMASi integreerimine ühenduse muusse poliitikasse ja muudesse vahenditesse

Komisjon kaalub, kuidas käesoleva määruse kohast EMASi registreerimist:

1)

saab võtta arvesse uute õigusaktide väljatöötamisel ja kehtivate õigusaktide läbivaatamisel, eelkõige artikli 38 lõikes 2 kirjeldatud regulatiivse koormuse vähendamise ja parema õigusloome näol;

2)

saab kasutada õigusaktide kohaldamise ja täitmise tagamise vahendina.

Artikkel 45

Seos muude keskkonnajuhtimissüsteemidega

1.   Liikmesriigid võivad esitada komisjonile kirjaliku taotluse, et tunnistada käesoleva määruse nõuetele vastavaks kehtivad keskkonnajuhtimissüsteemid või nende osad, mis on sertifitseeritud vastavalt asjakohastele riigi või piirkonna tasandil tunnustatud sertifitseerimismenetlustele.

2.   Liikmesriigid täpsustavad oma taotluses keskkonnajuhtimissüsteemide asjakohased osad ja vastavad käesoleva määruse nõuded.

3.   Liikmesriigid esitavad tõendid selle kohta, et kõik asjaomase keskkonnajuhtimissüsteemi asjakohased osad vastavad käesolevale määrusele.

4.   Pärast lõikes 1 osutatud taotluse läbivaatamist, ja toimides vastavalt artikli 49 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusele, tunnustab komisjon keskkonnajuhtimissüsteemide asjakohaseid osi ja sertifitseerimisasutuste akrediteerimis- või litsentsimisnõudeid, kui ta on veendunud, et liikmesriik on

a)

oma taotluses piisavalt selgelt täpsustanud keskkonnajuhtimissüsteemide asjakohased osad ja vastavad käesoleva määruse nõuded;

b)

esitanud piisavad tõendid selle kohta, et kõik asjaomase keskkonnajuhtimissüsteemi asjakohased osad vastavad käesolevale määrusele.

5.   Komisjon avaldab teabe tunnustatud keskkonnajuhtimissüsteemide (sealhulgas need I lisas osutatud EMASi osad, mille suhtes neid standardeid kohaldatakse) ja tunnustatud akrediteerimis- või litsentsimisnõuete kohta Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 46

Võrdlusdokumentide ja juhiste väljatöötamine

1.   Komisjon töötab liikmesriikide ja muude sidusrühmadega konsulteerides välja sektorite võrdlusdokumendid, sealhulgas

a)

parima keskkonnajuhtimise tava;

b)

keskkonnategevuse tulemuslikkuse näitajad eri sektorite jaoks;

c)

kui see on asjakohane, siis hindamissüsteemid, milles on kindlaks määratud keskkonnategevuse tulemuslikkuse tasemed.

Komisjon võib töötada välja võrdlusdokumendid ka sektoriteüleseks kasutuseks.

2.   Komisjon võtab arvesse olemasolevaid võrdlusdokumente ja keskkonnategevuse tulemuslikkuse näitajaid, mis on välja töötatud ühenduse muu keskkonnapoliitika ja muude vahendite ning rahvusvaheliste standardite kohaselt.

3.   Komisjon koostab 2010. aasta lõpuks töökava koos soovitusliku nimekirjaga prioriteetseks peetavatest sektoritest, mille jaoks tuleb vastu võtta sektorite ning sektoriülesed võrdlusdokumendid.

Töökava tehakse avalikkusele kättesaadavaks ja seda uuendatakse regulaarselt.

4.   Komisjon töötab koos pädevate asutuste foorumiga välja juhise organisatsioonide registreerimiseks väljaspool ühendust.

5.   Komisjon avaldab EMASis osalemiseks vajalike sammude võtmiseks juhise.

Juhis on kättesaadav kõigis Euroopa Liidu institutsioonide ametlikes keeltes ja internetis.

6.   Vastavalt lõigetele 1 ja 4 välja töötatud dokumendid esitatakse vastuvõtmiseks. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähem olulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 49 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Artikkel 47

Aruandlus

Iga viie aasta järel esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, mis sisaldab teavet käesoleva peatüki alusel võetud meetmete kohta ning liikmesriikidelt artikli 41 kohaselt saadud teavet.

Aruanne sisaldab hinnangut süsteemi keskkonnamõju kohta ja suundumusi süsteemis osalejate arvu osas.

IX PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 48

Lisade muutmine

1.   Kui see on vajalik või asjakohane, võib komisjon muuta lisasid, pidades silmas EMASi rakendamise käigus saadud kogemusi, et rahuldada kindlaks tehtud vajadust EMASi nõudeid käsitlevate suuniste järele ning pidades silmas muudatusi rahvusvahelistes standardites või uusi standardeid, mis on käesoleva määruse tõhususe seisukohalt asjakohased.

2.   Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähem olulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 49 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Artikkel 49

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab komitee.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 3 ja 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

3.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1–4 ning artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Artikkel 50

Läbivaatamine

Komisjon vaatab EMASi läbi hiljemalt 11. jaanuariks 2015, võttes arvesse süsteemi rakendamise käigus saadud kogemusi ja rahvusvahelist arengut. Komisjon võtab arvesse artikli 47 kohaselt Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud aruandeid.

Artikkel 51

Kehtetuks tunnistamine ja üleminekusätted

1.   Järgmised õigusaktid tunnistatakse kehtetuks:

a)

määrus (EÜ) nr 761/2001,

b)

komisjoni 7. septembri 2001. aasta otsus 2001/681/EÜ Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 761/2001 (organisatsioonide vabatahtliku osalemise võimaldamise kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis) rakendamise juhiste kohta (13),

c)

komisjoni 1. märtsi 2006. aasta otsus 2006/193/EÜ, millega sätestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 761/2001 alusel eeskirjad veopakenditel ja kolmandastel pakenditel EMASi logo kasutamise erandjuhtude kohta (14).

2.   Erandina lõikest 1:

a)

jätkavad määruse (EÜ) nr 761/2001 kohaselt loodud riikide akrediteerimisasutused ja pädevad asutused oma tegevust. Liikmesriigid muudavad akrediteerimisasutuste ja pädevate asutuste järgitavaid menetlusi vastavalt käesolevale määrusele. Liikmesriigid tagavad, et muudetud menetlusi rakendavad süsteemid hakkavad täielikult toimima hiljemalt 11. jaanuariks 2011;

b)

jäävad määruse (EÜ) nr 761/2001 kohaselt registreeritud organisatsioonid EMASi registrisse. Organisatsiooni järgmise tõendamise ajal kontrollib tõendaja organisatsiooni vastavust käesoleva määruse uutele nõuetele. Kui järgmine kontrollimine tuleb teha enne 11. juulit 2010, võib järgmise kontrollimise tähtaega kuue kuu võrra pikendada tõendaja ja pädevate asutuste nõusolekul;

c)

võivad määruse (EÜ) nr 761/2001 kohaselt akrediteeritud tõendajad oma tööd jätkata käesoleva määrusega kehtestatud nõuete kohaselt.

3.   Viiteid määrusele (EÜ) nr 761/2001 käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ja neid loetakse vastavalt VIII lisas esitatud vastavustabelile.

Artikkel 52

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Strasbourg, 25. november 2009

Euroopa Parlamendi nimel

president

J. BUZEK

Nõukogu nimel

eesistuja

Å. TORSTENSSON


(1)  25. veebruari 2009. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(2)  ELT C 120, 28.5.2009, lk 56.

(3)  Euroopa Parlamendi 2. aprilli 2009. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 26. oktoobri 2009. aasta otsus.

(4)  EÜT L 242, 10.9.2002, lk 1.

(5)  EÜT L 114, 24.4.2001, lk 1.

(6)  ELT L 218, 13.8.2008, lk 30.

(7)  EÜT L 247, 17.9.2001, lk 1.

(8)  ELT L 184, 23.7.2003, lk 19.

(9)  EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

(10)  ELT L 124, 20.5.2003, lk 36.

(11)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1893/2006, millega kehtestatakse majanduse tegevusalade statistiline klassifikaator NACE Revision 2 (ELT L 393, 30.12.2006, lk 1).

(12)  ELT L 149, 11.6.2005, lk 22.

(13)  EÜT L 247, 17.9.2001, lk 24.

(14)  ELT L 70, 9.3.2006, lk 63.


I LISA

KESKKONNAÜLEVAADE

Keskkonnaülevaade hõlmab järgmisi valdkondi.

1.

Kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuete kindlakstegemine.

Lisaks kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuete loetelu koostamisele märgib organisatsioon, kuidas saab esitada tõendeid selle kohta, et ta vastab erinevatele nõuetele.

2.

Vajaduse korral kvalifitseeritud või kvantifitseeritud olulise keskkonnamõjuga otseste ja kaudsete keskkonnaaspektide kindlakstegemine ning registri koostamine olulisena käsitatavatest keskkonnaaspektidest.

Keskkonnaaspekti olulisuse hindamisel võtab organisatsioon arvesse järgmisi tegureid:

i)

keskkonnakahju tekitamise võimalus;

ii)

kohaliku, piirkondliku või üleilmse keskkonna haavatavus;

iii)

aspekti või mõju suurus, arv, sagedus ja pöörduvus;

iv)

asjakohaste keskkonnaalaste õigusaktide olemasolu ja nõuded;

v)

olulisus sidusrühmade ja organisatsiooni töötajate jaoks.

a)

Otsesed keskkonnaaspektid

Otsesed keskkonnaaspektid on seotud organisatsiooni enda tegevuse, toodete ja teenustega, mida organisatsioon otseselt kontrollib.

Kõik organisatsioonid peavad võtma arvesse oma tegevuse otseseid keskkonnaaspekte.

Otsesed keskkonnaaspektid on seotud järgmiste valdkondadega (loetelu ei ole ammendav):

i)

õigusaktide nõuded ja keskkonnalubade piirmäärad;

ii)

õhkuheide;

iii)

vetteheide;

iv)

tahkete ja muude, eelkõige ohtlike jäätmete tekitamine, nende ringlussevõtt, korduvkasutamine, vedu ja kõrvaldamine;

v)

maa kasutamine ja saastumine;

vi)

loodusvarade ja tooraine (sealhulgas energia) kasutamine;

vii)

lisaainete ja abiseadmete, samuti osaliselt töödeldud kaupade kasutamine;

viii)

kohalikud probleemid (müra, vibratsioon, lõhn, tolm, väljanägemine jne);

ix)

veoküsimused (nii kaubad kui ka teenused);

x)

keskkonnaavariide oht ning vahejuhtumite, õnnetuste ja võimalike hädaolukordade tagajärjel tekkinud või tekkida võiv mõju;

xi)

mõju bioloogilisele mitmekesisusele.

b)

Kaudsed keskkonnaaspektid

Kaudsed keskkonnaaspektid võivad tuleneda organisatsiooni kolmandate isikutega suhtlemisest, mida EMASi kohast registreerimist taotlev organisatsioon saab mõjutada mõistlikul määral.

Mittetööstuslike organisatsioonide, nt kohalike omavalitsuste ja finantsasutuste puhul on oluline, et nad võtaksid arvesse ka oma põhitegevusega seotud keskkonnaaspekte. Organisatsiooni tegevuskoha ja rajatiste keskkonnaaspektidega piirduv loend ei ole piisav.

Need aspektid hõlmavad järgmisi valdkondi (loetelu ei ole ammendav):

i)

toote olelusringiga seotud tegevused (projekteerimine, tootearendus, pakendamine, vedu, kasutamine ja jäätmete taaskasutamine/kõrvaldamine);

ii)

kapitalimahutused, laenude andmine ja kindlustusteenused;

iii)

uued turud;

iv)

teenuste valik ja koostis (nt vedu või toitlustusteenus);

v)

haldamisega ja kavandamisega seotud otsused;

vi)

tootevaliku koostis;

vii)

peatöövõtjate, alltöövõtjate ja tarnijate keskkonnategevus ja selle tulemuslikkus.

Organisatsioonid peavad suutma tõendada, et on kindlaks tehtud nende hankemenetlustega seotud olulised keskkonnaaspektid ja et juhtimissüsteem hõlmab nende aspektidega seotud olulist keskkonnamõju. Organisatsioon peaks püüdma tagada, et tarnijad ja organisatsiooni nimel tegutsevad isikud järgivad oma lepingujärgses tegevuses organisatsiooni keskkonnapoliitikat.

Kaudsete keskkonnaaspektide puhul uurib organisatsioon, millisel määral ta võib neid aspekte mõjutada ning milliseid meetmeid saab võtta keskkonnamõju vähendamiseks.

3.

Keskkonnamõju olulisuse hindamise kriteeriumide kirjeldus.

Organisatsioon määratleb oma tegevuse, toodete ja teenuste keskkonnaaspektide tähtsuse hindamise kriteeriumid, et kindlaks teha, millistel neist on oluline keskkonnamõju.

Organisatsiooni väljatöötatud kriteeriumide puhul võetakse arvesse ühenduse õigusakte ning need on mitmekülgsed, sõltumatult kontrollitavad, reprodutseeritavad ja avalikud.

Organisatsiooni keskkonnaaspektide olulisuse hindamise kriteeriumide kehtestamisel peetakse silmas järgmist (loetelu ei ole ammendav):

a)

teave keskkonnaseisundi kohta, et määrata kindlaks organisatsiooni tegevus, tooted ja teenused, millel võib olla keskkonnamõju;

b)

organisatsiooni tooraine ja energia kasutamist ning vette või õhku juhitavaid heitmeid ja jäätmeid ohu seisukohalt käsitleva teabe olemasolu;

c)

huvitatud isikute seisukohad;

d)

organisatsiooni keskkonnaalane tegevus, mis on reguleeritud;

e)

hanketegevus;

f)

organisatsiooni toodete projekteerimine, tootearendus, valmistamine, turustamine, hooldus, kasutamine, korduvkasutamine, ringlussevõtt ja kõrvaldamine;

g)

organisatsiooni tegevused, mis põhjustavad kõige suuremat keskkonnakulu ja -tulu.

Organisatsiooni tegevuse keskkonnamõju tähtsuse hindamisel võtab organisatsioon tavaliste tegutsemistingimuste kõrval arvesse ka käivitamis- ja seiskamistingimusi ning eeldatava hädaolukorra tingimusi. Arvesse võetakse varasemat, praegust ja kavandatavat tegevust.

4.

Kõikide olemasolevate keskkonnajuhtimistavade ja -menetluste käsitlus.

5.

Varasemate vahejuhtumite uurimisest saadud tagasiside hinnang.


II LISA

Keskkonnajuhtimissüsteemi nõuded ning täiendavad küsimused, millega EMASi rakendavad organisatsioonid peavad tegelema

EMASi kohased nõuded keskkonnajuhtimissüsteemidele on sätestatud EN ISO 14001:2004 standardi 4. jaos. Kõnealused nõuded esitatakse uuesti allpool oleva tabeli vasakpoolses veerus, mis moodustab käesoleva lisa A osa.

Lisaks nõutakse registreeritud organisatsioonidelt tegelemist teatavate täiendavate küsimustega, mis on otseselt seotud EN ISO 14001:2004 standardi 4. jao teatavate elementidega. Kõnealused täiendavad nõuded on loetletud allpool oleva tabeli parempoolses veerus, mis moodustab käesoleva lisa B osa.

A OSA

Keskkonnajuhtimissüsteemi nõuded vastavalt standardile EN ISO 14001:2004

B OSA

Täiendavad küsimused, millega EMASi rakendavad organisatsioonid peavad tegelema

Keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis (EMAS) osalevad organisatsioonid täidavad EN ISO 14001:2004 nõudeid, mida on kirjeldatud Euroopa standardi (1) 4. jaos ja mis on täielikult esitatud allpool

 

A.

Keskkonnajuhtimissüsteemi nõuded

 

A.1.

Üldnõuded

 

Organisatsioon peab sisse seadma, dokumenteerima, ellu viima, toimivana hoidma ja pidevalt parendama keskkonnajuhtimissüsteemi kooskõlas käesoleva rahvusvahelise standardi nõuetega ja määrama kindlaks, kuidas ta need nõuded täidab.

 

Organisatsioon peab määratlema ja dokumenteerima oma keskkonnajuhtimissüsteemi käsitlusala.

 

A.2.

Keskkonnapoliitika

 

Tippjuhtkond peab määratlema organisatsiooni keskkonnapoliitika ja tagama, et see keskkonnajuhtimissüsteemi määratletud käsitlusala piires:

 

a)

sobib kokku tema tegevuste laadi, ulatuse ja keskkonnamõjudega ning toodete ja teenustega;

 

b)

sisaldab pideva parendamise ja saastamise vältimise kohustumust;

 

c)

sisaldab kohustumust järgida organisatsioonile kohaldatavaid õigusaktide ja teisi tema poolt tunnustatavaid nõudeid, mis seonduvad tema keskkonnaaspektidega;

 

d)

annab raamistiku keskkonnaeesmärkide ja -ülesannete püstitamiseks ning ülevaatamiseks;

 

e)

on dokumenteeritud, ellu viidud ja toimivana hoitud;

 

f)

on kõigile organisatsiooni heaks või nimel töötavatele isikutele teatavaks tehtud ning

 

g)

on avalikkusele kättesaadav.

 

A.3.

Planeerimine

 

A.3.1.

Keskkonnaaspektid

 

Organisatsioon peab sisse seadma, ellu viima ja toimivana hoidma protseduuri(d), et:

 

a)

välja selgitada keskkonnajuhtimissüsteemi määratletud käsitlusala piires oma tegevuste, toodete ja teenuste keskkonnaaspektid, mida organisatsioon saab ohjata, ja need, mida ta saab mõjutada, võttes arvesse planeeritavaid või uusi arendusi või uusi või muudetud tegevusi, tooteid ja teenuseid, ning

 

b)

määrata kindlaks need aspektid, millel on või võib (võivad) olla keskkonnale oluline (olulised) mõju(d) (st olulised keskkonnaspektid).

 

Organisatsioon peab selle informatsiooni dokumenteerima ja ajakohasena hoidma.

 

Organisatsioon peab tagama, et tema keskkonnajuhtimissüsteemi sisseseadmisel, elluviimisel ja toimivana hoidmisel võetakse arvesse olulisi keskkonnaaspekte.

 

 

B.1.

Keskkonnaülevaade

 

Organisatsioonid koostavad I lisas sätestatud esialgse keskkonnaülevaate, et määratleda ja hinnata oma keskkonnaaspekte ning teha kindlaks kehtivad keskkonnaalaste õigusaktide nõuded.

 

Väljaspool ühendust asuvad organisatsioonid viitavad samuti keskkonnaalaste õigusaktide nõuetele, mida kohaldatakse samalaadsete organisatsioonide suhtes liikmesriikides, kus organisatsioonid kavatsevad oma taotluse esitada.

A.3.2.

Õigusaktide ja muud nõuded

 

Organisatsioon peab sisse seadma, ellu viima ja toimivana hoidma protseduuri(d), et:

 

a)

selgitada välja ning omada juurdepääsu kohaldatavatele õigusaktide nõuetele ja muudele nõuetele, mida organisatsioon tunnustab, seonduvalt oma keskkonnaaspektidega, ning

 

b)

määrata kindlaks, kuidas neid nõudeid rakendatakse organisatsiooni keskkonnaaspektide suhtes.

 

Organisatsioon peab tagama, et tema keskkonnajuhtimissüsteemi sisseseadmisel, elluviimisel ja toimivana hoidmisel võetakse arvesse kohaldatavaid õigusaktide ja muid nõudeid, mida organisatsioon tunnustab.

 

 

B.2.

Vastavus õigusnormidele

 

EMASi kohaselt registreeruda soovivad organisatsioonid peavad olema võimelised tõendama, et:

 

1)

nad on teadlikud kõikidest I lisa kohase keskkonnaülevaate koostamise käigus kindlaks tehtud kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuetest ja nende mõjust organisatsioonile;

 

2)

nad tagavad vastavuse keskkonnaalastele õigusaktidele, sealhulgas keskkonnalubade piirmääradele, ning

 

3)

organisatsioonis on kehtestatud kord, mis võimaldab neid nõudeid pidevalt täita.

A.3.3.

Eesmärgid, ülesanded ja kava(d)

 

Organisatsioon peab asjassepuutuvate talituste ja tasandite jaoks sisse seadma, ellu viima ja toimivana hoidma dokumenteeritud keskkonnaeesmärgid ja -ülesanded.

 

Eesmärgid ja ülesanded peavad olema mõõdetavad, kus võimalik, ning kooskõlas keskkonnapoliitikaga, kaasa arvatud saastamise vältimise kohustumus, kohaldatavate õigusaktide ja organisatsiooni poolt tunnustatavate muude nõuete järgimise kohustumus ning pideva parendamise kohustumus.

 

Oma eesmärke ja ülesandeid püstitades ning üle vaadates peab organisatsioon arvesse võtma kohaldatavaid õigusaktide ja muid nõudeid, mida organisatsioon tunnustab, ning oma olulisi keskkonnaaspekte. Samuti peab ta arvestama oma tehnoloogilisi võimalusi, finants-, tegevus- ja ärinõudeid ning huvitatud osapoolte seisukohti.

 

Organisatsioon peab oma eesmärkide saavutamiseks ja ülesannete täitmiseks sisse seadma, ellu viima ja toimivana hoidma kava(d). Kava(d) peab (peavad) sisaldama:

 

a)

organisatsiooni asjassepuutuvatele talitustele ja tasanditele eesmärkide saavutamiseks ja ülesannete täitmiseks vastutuse määramist ning

 

b)

eesmärkide saavutamise ja ülesannete täitmise meetmeid ja ajakava.

 

 

B.3.

Keskkonnategevuse tulemuslikkus

 

1)

Organisatsioonid peavad suutma tõendada, et juhtimissüsteem ja auditeerimismenetlus käsitlevad organisatsiooni keskkonnategevuse tegelikku tulemuslikkust seoses I lisa kohase keskkonnaülevaate koostamise käigus kindlaks tehtud otseste ja kaudsete aspektidega.

 

2)

Organisatsiooni keskkonnategevuse tulemuslikkust eesmärkide ja ülesannete suhtes hinnatakse juhtkonnapoolse ülevaatuse osana. Organisatsioon võtab endale kohustuse oma keskkonnategevuse tulemuslikkust pidevalt täiustada. Seda tehes võivad organisatsiooni tegevuse aluseks olla kohalikud, piirkondlikud ja üleriigilised keskkonnakavad.

 

3)

Keskkonnaeesmärgid ei või olla eesmärkide saavutamise ja ülesannete täitmise vahendid. Kui organisatsioonil on üks tegevuskoht või mitu tegevuskohta, peab iga tegevuskoht, mille suhtes kohaldatakse EMASi, täitma kõiki EMASi nõudeid, sealhulgas artikli 2 lõikes 2 määratletud keskkonnategevuse tulemuslikkuse pidev täiustamine.

A.4.

Elluviimine ja toimimine

 

A.4.1.

Ressursid, rollid, vastutused ja volitused

 

Juhtkond peab tagama keskkonnajuhtimissüsteemi sisseseadmiseks, elluviimiseks, toimivana hoidmiseks ja pidevaks parendamiseks vajalike ressursside olemasolu. Ressursside hulka kuuluvad inimressursid ja erioskused, organisatsiooniline infrastruktuur, tehnoloogia ja finantsressursid.

 

Mõjusa keskkonnajuhtimise hõlbustamiseks tuleb rollid, vastutused ja volitused määratleda, dokumenteerida ning teatavaks teha.

 

Organisatsiooni tippjuhtkond peab määrama juhtkonna esindaja (esindajad), kellel muudest vastutustest sõltumata peab olema kindlaks määratud roll, vastutused ja volitused selleks, et

 

a)

tagada käesoleva standardi nõuetele vastava keskkonnajuhtimissüsteemi sisseseadmine, elluviimine, toimivana hoidmine;

 

b)

anda tippjuhtkonnale ülevaatuse jaoks aru keskkonnajuhtimissüsteemi tulemuslikkusest, kaasa arvatud parendamissoovitused.

 

A.4.2.

Pädevus, koolitus ja teadlikkus

B.4.

Töötajate kaasamine

 

1)

Organisatsioon peaks tunnistama, et töötajate aktiivne kaasamine on keskkonna pideva ja eduka parandamise liikumapanev jõud ja eeldus, keskkonnategevuse tulemuslikkuse täiustamise oluline ressurss ning parim meetod keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemi edukaks juurutamiseks organisatsioonis.

 

2)

Mõiste „töötajate kaasamine” hõlmab üksikute töötajate ja nende esindajate kaasamist ja teavitamist. Seepärast peaks töötajate kaasamise kava olema kehtestatud igal tasandil. Organisatsioon peaks endale teadvustama, et juhtkonna pühendumus, reageerimisvõime ja aktiivne toetus on nende protsesside edu aluseks. Siinkohal tuleb rõhutada juhtkonna poolt töötajatele antava tagasiside vajadust.

Organisatsioon peab tagama, et mis tahes tema heaks või nimel tegutsev(ad) isik(ud), kelle tegevus (tegevused) võib (võivad) põhjustada organisatsiooni poolt kindlaksmääratud olulist (olulisi) keskkonnamõju(sid), on pädev (pädevad) asjakohase hariduse, koolituse või kogemuse alusel, ning säilitama sellega seonduvad tõendusdokumendid.

 

Organisatsioon peab välja selgitama oma keskkonnaspektide ja keskkonnajuhtimissüsteemiga seotud koolitusvajaduse. Ta peab võimaldama koolitust või rakendama muid meetmeid selle vajaduse rahuldamiseks ning säilitama seonduvad tõendusdokumendid.

 

Organisatsioon peab sisse seadma, ellu viima ja toimivana hoidma protseduurid, et tema heaks või nimel töötavad isikud oleksid teadlikud

 

a)

keskkonnapoliitika ja -protseduuride ning keskkonnajuhtimissüsteemi nõuetega vastavuses oleku tähtsusest;

 

b)

olulistest keskkonnaaspektidest ja oma töö tegelikest või võimalikest mõjudest nendega seonduvalt ning töötaja isikliku tegevuse tulemuslikkuse suurenemisest tingitud soodsast mõjust keskkonnale;

 

c)

oma rollidest ja vastutusest keskkonnajuhtimissüsteemi nõuetega vastavuse saavutamisel ning

 

d)

kindlaks määratud protseduurireeglitest kõrvalekaldumise võimalikest tagajärgedest.

 

 

3)

Lisaks kõnealustele nõuetele kaasatakse töötajad protsessi, mille eesmärk on organisatsiooni keskkonnategevuse tulemuslikkuse pidev täiustamine järgmisi meetodeid kasutades:

 

a)

esialgne keskkonnaülevaade, hetkeolukorra analüüs ning teabe kogumine ja tõendamine;

 

b)

keskkonnategevuse tulemuslikkust täiustava keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemi kehtestamine ja rakendamine;

 

c)

keskkonnakomiteed teabe kogumiseks ja keskkonnaametnike/juhtkonna esindajate ning töötajate ja nende esindajate kaasamise tagamiseks;

 

d)

keskkonnaalase tegevusprogrammi ja keskkonnaauditi ühised töörühmad;

 

e)

keskkonnaülevaadete väljatöötamine.

 

4)

Selleks tuleks luua asjakohaseid osalemise vorme, näiteks ettepanekute raamat, projektipõhine rühmatöö või keskkonnakomitee. Organisatsioonid võtavad arvesse komisjoni juhiseid selle ala parimate kogemuste kohta. Töötajate esindajad võivad soovi korral samuti osaleda.

A.4.3.

Teabevahetus

 

Vastavalt oma keskkonnaaspektidele ja keskkonnajuhtimissüsteemile peab organisatsioon sisse seadma, ellu viima ja toimivana hoidma protseduurid, mida ta järgib

 

a)

erinevate tasemete ja talituste vahelisel organisatsioonisisesel teabe vahetamisel;

 

b)

organisatsioonivälistelt huvipooltelt saadud teabe vastuvõtmisel, dokumenteerimisel ning vastuste koostamisel.

 

Organisatsioon peab otsustama, kas teha oma olulised keskkonnaaspektid teatavaks väljaspool oma organisatsiooni, ning oma otsuse dokumenteerima. Kui on otsustatud teatavaks teha, peab organisatsioon sisse seadma ja ellu viima organisatsioonivälise teabevahetuse viisi(d).

 

 

B.5.

Teabevahetus

 

1)

Organisatsioonid peavad tõendama, et üldsuse ja muude huvitatud isikute vajaduste mõistmiseks peavad nad üldsusega ja muude huvitatud isikutega, sealhulgas kohalike kogukondade ja klientidega, avatud dialoogi oma tegevuse, toodete ja teenuste keskkonnamõju üle.

 

2)

Avatus, läbipaistvus ja korrapärane keskkonnateabe esitamine on olulised tegurid, mis eristavad EMASi teistest süsteemidest. Need tegurid on organisatsiooni jaoks olulised ka sidusrühmade usalduse suurendamisel.

 

3)

EMAS pakub organisatsioonidele paindlikkust asjakohase teabe suunamisel konkreetsetele sihtrühmadele ja tagab samal ajal, et kogu teave on soovijatele kättesaadav.

A.4.4.

Dokumentatsioon

 

Keskkonnajuhtimissüsteemi dokumentatsioon peab sisaldama

 

a)

keskkonnapoliitikat, -eesmärke ja -ülesandeid;

 

b)

keskkonnajuhtimissüsteemi käsitlusala kirjeldust;

 

c)

keskkonnajuhtimissüsteemi põhielementide, nende vastastikuse mõju kirjeldust ja viiteid seonduvatele dokumentidele;

 

d)

käesolevas standardis nõutud dokumente, sealhulgas tõendusdokumente, ning

 

e)

organisatsiooni poolt kindlaks määratud dokumente, sealhulgas tõendusdokumente, mida on vaja tema oluliste keskkonnaaspektidega seonduvate protsesside mõjusa planeerimise, toimimise ja ohjamise tagamiseks.

 

A.4.5.

Dokumendiohje

 

Keskkonnajuhtimissüsteemiga ja käesoleva standardiga nõutavaid dokumente tuleb ohjata. Tõendusdokumendid on eri dokumendiliik ja neid tuleb ohjata vastavalt punktis A.5.4 esitatud nõuetele.

 

Organisatsioon peab sisse seadma, ellu viima ja toimivana hoidma protseduuri(d)

 

a)

dokumentide adekvaatsuse kinnitamiseks enne väljaandmist;

 

b)

dokumentide ülevaatuseks, vajaduse korral ajakohastamiseks ja taaskinnitamiseks;

 

c)

tagamaks, et muudatused ja dokumentide ülevaatuse seisund on identifitseeritavad;

 

d)

tagamaks, et kehtivate dokumentide asjakohased versioonid on kasutuskohtades kättesaadavad;

 

e)

tagamaks, et dokumendid jäävad loetavaks ja on kergesti identifitseeritavad;

 

f)

tagamaks, et välise päritoluga dokumendid, mida organisatsioon peab keskkonnajuhtimissüsteemi planeerimise ja toimimise seisukohast vajalikuks, identifitseeritakse ja nende levikut ohjatakse, ning

 

g)

vältimaks vananenud dokumentide tahtmatut kasutamist ning rakendama sobivat märgistust, kui neid mis tahes eesmärkidel säilitatakse.

 

A.4.6.

Toimimisohje

 

Organisatsioon peab kooskõlas oma keskkonnapoliitika, -eesmärkide ja -ülesannetega määratlema ning planeerima olulisteks tunnistatud keskkonnaaspektidega seostuvad toimingud, et tagada nende toimumine kindlaksmääratud tingimustes. Selleks tuleb

 

a)

sisse seada, ellu viia ja toimivana hoida dokumenteeritud protseduuri(d) nende olukordade ohjamiseks, kus nende puudumine võiks viia kõrvalekaldumiseni keskkonnapoliitikast, -eesmärkidest ja -ülesannetest, ning

 

b)

sätestada protseduuri(de)s toimimiskriteeriumid ning

 

c)

sisse seada, ellu viia ja toimivana hoida protseduurid, mis on seotud organisatsiooni poolt kasutatavate kaupade ja teenuste oluliseks tunnistatud keskkonnaaspektidega, ning teavitada tarnijaid, kaasa arvatud lepingupartnerid, asjakohastest protseduuridest ning nõuetest.

 

A.4.7.

Valmisolek hädaolukordadeks ja tegutsemine nende puhul

 

Organisatsioon peab sisse seadma, ellu viima ja toimivana hoidma protseduuri(d), et selgitada välja võimaliku keskkonnamõjuga hädaolukorrad ja õnnetused ning kuidas ta nende korral tegutseb.

 

Organisatsioon peab tegutsema vastavalt tegelikele hädaolukordadele ja õnnetustele ning ära hoidma või leevendama nendega kaasnevaid ebasoodsaid keskkonnamõjusid.

 

Organisatsioon peab perioodiliselt, eriti pärast õnnetusi või hädaolukordi, üle vaatama oma hädaolukordadeks valmisoleku ja nendele reageerimise protseduurid ning vajaduse korral neis muudatusi tegema.

 

Samuti peab organisatsioon neid protseduure perioodiliselt testima seal, kus see on teostatav.

 

A.5.

Kontrollimine

 

A.5.1.

Seire ja mõõtmine

 

Organisatsioon peab sisse seadma, ellu viima ja toimivana hoidma protseduuri(d) oma keskkonnale olulist mõju avaldada võivate toimingute võtmenäitajate korrapäraseks seireks ja mõõtmiseks. Protseduur(id) peab (peavad) sisaldama sellise informatsiooni dokumenteerimist, mis võimaldab jälgida tulemuslikkust, asjakohaseid toimimisohjeid ning kooskõla organisatsiooni keskkonnaeesmärkide ja -ülesannetega.

 

Organisatsioon peab tagama, et kasutatavad seire- ja mõõtevahendid on kalibreeritud või taadeldud ning töökorras hoitud, ja säilitama seonduvad tõendusdokumendid.

 

A.5.2.

Vastavuse hindamine

 

A.5.2.1.

Kooskõlas oma vastavuse tagamise kohustumusega peab organisatsioon sisse seadma, ellu viima ja toimivana hoidma protseduuri(d) kohaldatavatele õigusaktide nõuetele vastavuse perioodiliseks hindamiseks.

 

Organisatsioon peab säilitama tõendusdokumendid perioodiliste hindamiste tulemuste kohta.

 

A.5.2.2.

Organisatsioon peab hindama vastavust muudele nõuetele, mida ta tunnustab. Organisatsioon võib soovi korral ühendada selle hindamise eelnevalt kirjeldatud (A.5.2.1) õigusaktide nõuetele vastavuse hindamisega või seada sisse eraldi protseduuri(d).

 

Organisatsioon peab säilitama tõendusdokumendid perioodiliste hindamiste tulemuste kohta.

 

A.5.3.

Mittevastavus, korrigeeriv ja ennetav tegevus

 

Organisatsioon peab sisse seadma, ellu viima ja toimivana hoidma protseduuri(d) tegelike ja võimalike mittevastavuste puhul tegutsemiseks ning korrigeeriva ja ennetava tegevuse rakendamiseks. Protseduuri(de)ga peab määratlema nõuded

 

a)

mittevastavus(t)e kindlakstegemiseks ja kõrvaldamiseks ning tegevus(t)e algatamiseks selle (nende) keskkonnamõjude leevendamiseks;

 

b)

mittevastavus(t)e uurimiseks, selle (nende) põhjus(t)e kindlakstegemiseks ja tegevuste rakendamiseks selle (nende) kordumise vältimiseks;

 

c)

mittevastavust (mittevastavusi) ennetava(te) tegevus(t)e vajaduse hindamiseks ja mittevastavus(t)e esinemise ärahoidmiseks sobivate tegevuste rakendamiseks;

 

d)

ettevõetud korrigeeriva(te) ja ennetava(te) tegevus(t)e tulemuste registreerimiseks ning

 

e)

korrigeeriva(te) ja ennetava(te) tegevus(t)e mõjususe ülevaatuseks. Ettevõetud tegevused peavad vastama probleemide suurusele ja võimalikule keskkonnamõjule.

 

Organisatsioon peab tagama, et mis tahes vajalikud muudatused oleksid keskkonnajuhtimissüsteemi dokumentatsiooni sisse viidud.

 

A.5.4.

Tõendusdokumentide ohje

 

Organisatsioon peab sisse seadma ja korras hoidma tõendusdokumendid määral, mis on vajalik keskkonnajuhtimissüsteemi ja käesoleva standardi nõuetele vastavuse ning saavutatud tulemuste tõendamiseks.

 

Organisatsioon peab sisse seadma, ellu viima ja toimivana hoidma protseduuri(d) tõendusdokumentide identifitseerimiseks, hoidmiseks, kaitseks, leidmiseks, säilitamiseks ja kasutuselt kõrvaldamiseks.

 

Tõendusdokumendid peavad olema loetavad, identifitseeritavad ja jälgitavad ning sellisteks ka jääma.

 

A.5.5.

Siseaudit

 

Organisatsioon peab tagama, et keskkonnajuhtimissüsteemi siseauditeid viidaks läbi plaanitud ajavahemike järel, et

 

a)

määrata kindlaks, kas keskkonnajuhtimissüsteem

 

on vastavuses planeeritud keskkonnajuhtimismeetmetega, sealhulgas käesoleva standardi nõuetega, ning

 

on korralikult ellu viidud ja toimivana hoitud, ning

 

b)

hankida juhtkonnale informatsiooni auditeerimise tulemuste kohta.

 

Organisatsioon peab planeerima, sisse seadma, ellu viima ja toimivana hoidma auditi programmi(d), võttes arvesse vaadeldava(te) tegevus(t)e keskkonnaalast tähtsust ja eelmiste auditite tulemusi.

 

Tuleb sisse seada, ellu viia ja toimivana hoida auditi protseduur(id), mis käsitleks(id)

 

auditi planeerimise, läbiviimise, tulemustest aruandmise ja seonduvate tõendusmaterjalide säilitamise vastutusi ja nõudeid;

 

auditi kriteeriume, käsitlusala, sagedust ja meetodeid.

 

Audiitorite valik ja auditite läbiviimine peavad tagama auditi protsessi objektiivsuse ja erapooletuse.

 

A.6.

Juhtkonnapoolne ülevaatus

 

Tippjuhtkond peab organisatsiooni keskkonnajuhtimissüsteemi planeeritud ajavahemike järel üle vaatama, et tagada selle jätkuv sobivus, adekvaatsus ja mõjusus. Ülevaatused peavad sisaldama parendusvõimaluste ja keskkonnajuhtimissüsteemi, sh keskkonnapoliitika, -eesmärkide ja -ülesannete muutmise vajaduse hindamist.

 

Juhtkonnapoolsete ülevaatuste tõendusdokumendid tuleb säilitada.

 

Juhtkonnapoolsete ülevaatuste sisend peab sisaldama

 

a)

siseauditite tulemusi ja hinnanguid õigusaktide ja organisatsiooni poolt tunnustatud muudele nõuetele vastavuse kohta;

 

b)

teabevahetust väliste huvitatud osapooltega, sealhulgas kaebusi;

 

c)

organisatsiooni keskkonnaalast tulemuslikkust;

 

d)

eesmärkide ja ülesannete täidetuse määra;

 

e)

korrigeerivate ja ennetavate tegevuste seisundit;

 

f)

eelnevate juhtkonnapoolsete ülevaatuste järeltegevusi;

 

g)

muutuvaid asjaolusid, sealhulgas arenguid keskkonnaaspektidega seotud õigusaktides ja muudes nõuetes, ning

 

h)

soovitusi parendamiseks.

 

Juhtkonnapoolse ülevaatuse väljundid peavad hõlmama kõiki otsuseid ja tegevusi, mis on seotud keskkonnapoliitika, -eesmärkide, -ülesannete ja keskkonnajuhtimissüsteemi muude osade võimalike muudatustega, olles kooskõlas pideva parendamise kohustumusega.

 

Riikide standardiorganisatsioonide loend

BE: IBN/BIN (Institut Belge de Normalisation/Belgisch Instituut voor Normalisatie)

CZ: ČNI (Český normalizační institut)

DK: DS (Dansk Standard)

DE: DIN (Deutsches Institut für Normung e.V.)

EE: EVS (Eesti Standardikeskus)

EL: ELOT (Ελληνικός Οργανισμός Τυποποίησης)

ES: AENOR (Asociacion Espanola de Normalizacion y Certificacion)

FR: AFNOR (Association Française de Normalisation)

IE: NSAI (National Standards Authority of Ireland)

IT: UNI (Ente Nazionale Italiano di Unificazione)

CY: Κυπριακός Οργανισμός Προώθησης Ποιότητας

LV: LVS (Latvijas Standarts)

LT: LST (Lietuvos standartizacijos departamentas)

LU: SEE (Service de l’Energie de l’Etat) (Luxembourg)

HU: MSZT (Magyar Szabványügyi Testület)

MT: MSA (Awtorita' Maltija dwar l-Istandards/Malta Standards Authority)

NL: NEN (Nederlands Normalisatie-Instituut)

AT: ON (Österreichisches Normungsinstitut)

PL: PKN (Polski Komitet Normalizacyjny)

PT: IPQ (Instituto Português da Qualidade)

SI: SIST (Slovenski inštitut za standardizacijo)

SK: SÚTN (Slovenský ústav technickej normalizácie)

FI: SFS (Suomen Standardisoimisliitto r.y)

SE: SIS (Swedish Standards Institute)

UK: BSI (British Standards Institution)

 

 

Riikide standardiorganisatsioonide täiendav loend

 

Riiklikud standardiorganisatsioonid liikmesriikides, mis ei ole kaetud standardiga EN ISO 14001:2004:

 

BG: BDS (Български институт за стандартизация);

 

RO: ASRO (Asociaţia de Standardizare din România).

 

Riiklikud standardiorganisatsioonid liikmesriikides, kus standardis EN ISO 14001:2004 nimetatud riiklik standardiorganisatsioon on asendatud:

 

CZ: ÚNMZ (Ústav pro technickou normalizaci, metrologii a státní zkušebnictví).


(1)  Käesolevas lisas esitatud teksti võib kasutada Euroopa Standardikomitee (CEN) loal. Kogu teksti võib osta riiklikelt standardiorganisatsioonidelt, mille loetelu on esitatud käesolevas lisas. Käesoleva lisa reprodutseerimine ärilisel eesmärgil ei ole lubatud.


III LISA

KESKKONNAALANE SISEAUDIT

A.   Auditikava ja auditeerimise sagedus

1.   Auditikava

Auditikavaga tagatakse, et organisatsiooni juhtkonnale antakse teavet, mis on vajalik organisatsiooni keskkonnategevuse tulemuslikkuse ja keskkonnajuhtimissüsteemi tõhususe läbivaatamiseks ning tõendamaks, et need on juhtkonna kontrolli all.

2.   Auditikava eesmärgid

Eesmärk on eelkõige hinnata rakendatavat juhtimissüsteemi ning kindlaks teha, kas see on kooskõlas organisatsiooni poliitika ja kavaga, mille hulka kuulub keskkonnaalaste õigusaktide vastavate nõuete järgimine.

3.   Auditikava ulatus

Määratletakse selgelt auditite või vajaduse korral auditeerimistsükli iga etapi üldine ulatus ning piiritletakse selgesõnaliselt

a)

käsitletavad valdkonnad;

b)

auditeeritav tegevus;

c)

arvessevõetavad keskkonnaalased kriteeriumid;

d)

auditiga hõlmatav ajavahemik.

Keskkonnaaudit sisaldab keskkonnategevuse tulemuslikkuse hindamiseks vajalike faktiliste andmete hindamist.

4.   Auditeerimise sagedus

Audititevahelise aja või organisatsiooni kogu tegevust hõlmava auditeerimistsükli pikkus on kuni kolm aastat või neli aastat, kui kohaldatakse artiklis 7 ette nähtud erandit. Tegevuse auditeerimise sagedus on erinev sõltuvalt

a)

tegevuse laadist, ulatusest ja keerukusest;

b)

tegevusega seotud keskkonnamõju suurusest;

c)

eelmiste audititega tuvastatud probleemide tähtsusest ja kiireloomulisusest;

d)

keskkonnaprobleemide taustast.

Keerulisemat tegevust, millel on suurem mõju keskkonnale, auditeeritakse sagedamini.

Organisatsioon teeb auditi vähemalt igal aastal, kuna see aitab organisatsiooni juhtkonnale ja tõendajale selgitada, et organisatsiooni olulised keskkonnaaspektid on tema kontrolli all.

Organisatsioon teeb auditeid, mis käsitlevad

a)

organisatsiooni keskkonnaalast tulemuslikkust ja

b)

organisatsiooni vastavust kehtivates keskkonnaalastes õigusaktides sätestatud kohustustele.

B.   Auditeerimistegevus

Auditeerimistegevuse hulka kuuluvad arutelud töötajatega, töötingimuste ja seadmete kontrollimine ning registri, kirjalike menetluste ja muu asjakohase dokumentatsiooni ülevaatamine eesmärgiga hinnata auditeeritava tegevusega seotud keskkonnategevuse tulemuslikkust, et teha kindlaks, kas see vastab kohaldatavatele standarditele, eeskirjadele või seatud keskkonnaeesmärkidele ja ülesannetele ning kas keskkonnaalaste kohustuste täitmiseks kohaldatav süsteem on tulemuslik ja asjakohane. Muu hulgas tuleks kogu juhtimissüsteemi tulemuslikkuse kindlaksmääramiseks kontrollida pisteliselt organisatsiooni vastavust nendele kriteeriumidele.

Auditeerimine koosneb eelkõige järgmistest etappidest:

a)

juhtimissüsteemidest arusaamine;

b)

juhtimissüsteemide tugevate ja nõrkade külgede hindamine;

c)

asjakohase teabe kogumine;

d)

auditi tulemuste hindamine;

e)

auditi järelduste väljatöötamine;

f)

aruandmine auditi tulemustest ja järeldustest.

C.   Auditi tulemuste ja järelduste aruanne

Kirjaliku auditeerimisaruande põhieesmärgid on järgmised:

a)

auditi ulatuse dokumenteerimine;

b)

juhtkonnale teabe andmine organisatsiooni keskkonnapoliitika järgimise ja keskkonnaalaste edusammude kohta organisatsioonis;

c)

juhtkonnale teabe andmine keskkonnamõju seire korralduse tulemuslikkuse ja usaldusväärsuse kohta organisatsioonis;

d)

vajaduse korral tõestada korrigeeriva tegevuse tarvilikkust.


IV LISA

KESKKONNAALANE ARUANDLUS

A.   Sissejuhatus

Keskkonnateave esitatakse selgel ja arusaadaval viisil elektrooniliselt või trükisena.

B.   Keskkonnaaruanne

Keskkonnaaruanne sisaldab vähemalt järgmisi elemente ja vastab järgmistele miinimumnõuetele:

a)

EMASi kohast registreerimist taotleva organisatsiooni selge ja ühetähenduslik kirjeldus, kokkuvõte tema tegevusest, toodetest ja teenustest ning vajaduse korral suhe emaorganisatsiooniga;

b)

organisatsiooni keskkonnapoliitika ja keskkonnajuhtimissüsteemi lühikirjeldus;

c)

organisatsiooni kõikide selliste oluliste otseste ja kaudsete keskkonnaaspektide kirjeldus, millel on oluline keskkonnamõju, ning selgitus nende aspektidega seotud mõju laadi kohta (I lisa punkt 2);

d)

tähtsate keskkonnaaspektide ja keskkonnamõjuga seotud keskkonnaeesmärkide ja -ülesannete kirjeldus;

e)

kokkuvõte olemasolevatest andmetest, milles seoses olulise keskkonnamõjuga võrreldakse organisatsiooni keskkonnategevuse tulemuslikkust selle keskkonnaeesmärkide ja -ülesannetega. Esitatakse andmed punktis C osutatud põhinäitajate ja muude asjakohaste olemasolevate keskkonnategevuse tulemuslikkuse näitajate kohta;

f)

muud keskkonnategevuse tulemuslikkusega seotud asjaolud, sealhulgas olulist keskkonnamõju käsitlevate õigusnormide järgimine;

g)

viide kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuetele;

h)

tõendaja nimi ja akrediteerimis- või litsentsimisnumber ning kinnitamise kuupäev.

Ajakohastatud keskkonnaaruanne sisaldab vähemalt nimetatud elemente ja vastab punktides e–h sätestatud miinimumnõuetele.

C.   Põhinäitajad ja muud asjakohased olemasolevad keskkonnategevuse tulemuslikkuse näitajad

1.   Sissejuhatus

Organisatsioonid esitavad nii keskkonnaaruandes kui ka ajakohastatud keskkonnaaruandes ülevaate põhinäitajatest, kui need on seotud organisatsiooni otseste keskkonnaaspektidega, ja muudest allpool esitatud asjakohastest keskkonnategevuse tulemuslikkuse näitajatest.

Aruannetes esitatakse andmeid tegelike sisendite/mõjude kohta. Kui avaldamine kahjustaks organisatsiooni äri või tööstusega seotud teabe konfidentsiaalsust, juhul kui selline konfidentsiaalsus on riikliku või ühenduse õigusega majandushuvide kaitseks ette nähtud, on organisatsioonil lubatud seda teavet aruandes indeksiga siduda, näiteks kehtestades aluseks aasta (indeksinumbriga 100), millest lähtudes näidataks tegeliku sisendi/mõjude arenguid.

Näitajad peavad

a)

andma täpse hinnangu organisatsiooni keskkonnategevuse tulemuslikkusele;

b)

olema arusaadavad ja üheselt mõistetavad;

c)

võimaldama hinnata organisatsiooni keskkonnategevuse tulemuslikkuse arengut võrreldes eelmiste aastatega;

d)

võimaldama vajaduse korral võrdlust valdkondlike, üleriigiliste või piirkondlike eeskujudega;

e)

võimaldama vajaduse korral võrdlust õigusaktide nõuetega.

2.   Põhinäitajad

a)

Põhinäitajaid kohaldatakse kõikide organisatsioonitüüpide suhtes. Need keskenduvad tulemuslikkusele järgmistes peamistes keskkonnaküsimustes:

i)

energiatõhusus;

ii)

materjalitõhusus;

iii)

vesi;

iv)

jäätmed;

v)

bioloogiline mitmekesisus ning

vi)

heited.

Kui organisatsioon otsustab, et üks või enam põhinäitajaid ei ole organisatsiooni oluliste otseste keskkonnaaspektide osas asjakohased, võib ta nende põhinäitajate kohta andmeid mitte esitada. Organisatsioon põhjendab seda viitega oma keskkonnaülevaatele.

b)

Iga põhinäitaja koosneb järgmistest elementidest:

i)

arv A, mis tähistab kogu aastast sisendit/mõju asjaomases valdkonnas;

ii)

arv B, mis tähistab organisatsiooni kogu aastast väljundit, ning

iii)

arv R, mis tähistab suhtarvu A/B.

Iga organisatsioon esitab aruande iga näitaja kõigi kolme elemendi kohta.

c)

Kogu aastase sisendi/mõju näitaja asjaomases valdkonnas, arv A, tuleb esitada järgmiselt:

i)

energiatõhususe kohta:

kogu otsese energiakulu puhul – kogu aastane energiatarbimine, väljendatuna MWh või GJ;

kogu taastuva energia kulu puhul – kogu aastase taastuvatest energiaallikatest organisatsiooni toodetud energia (elekter ja soojus) tarbimise protsent;

ii)

materjalitõhususe kohta:

eri materjalide aastane kulu (välja arvatud energiakandjad ja vesi), väljendatuna tonnides;

iii)

vee kohta:

kogu aastane veetarbimine, väljendatuna kuupmeetrites (m3);

iv)

jäätmete kohta:

kogu aastane tekitatud jäätmekogus, liikide kaupa, väljendatuna tonnides;

kogu aastane tekitatud ohtlike jäätmete kogus, väljendatuna kilogrammides või tonnides;

v)

bioloogilise mitmekesisuse kohta:

maakasutus, väljendatuna hoonestatud ala ruutmeetrites (m2);

vi)

heidete kohta:

kogu aastane kasvuhoonegaaside heitkogus, sealhulgas vähemalt CO2, CH4, N2O, HFC, PFC ja SF6 heitkogused, väljendatuna süsinikdioksiidi ekvivalendi tonnides;

kogu aastane õhusaaste, sealhulgas vähemalt SO2, NOX ja PM heitkogused, väljendatuna kilogrammides või tonnides.

Lisaks eelnimetatud näitajatele võib organisatsioon kasutada ka muid näitajaid, et väljendada oma aastast sisendit/mõju konkreetses valdkonnas.

d)

Organisatsiooni kogu aastane väljund, arv B, on kõikide valdkondade jaoks sama, kuid seda kohandatakse organisatsioonide eri tüüpidele sõltuvalt nende tegevusalast, ning esitatakse järgmiselt:

i)

tootmissektori (tööstus) organisatsioonide puhul väljendab see kogu aastast brutolisandväärtust miljonites eurodes või kogu aastast füüsilist väljundit tonnides või väikeste organisatsioonide puhul aastast kogukäivet või töötajate arvu;

ii)

mittetootmissektorite (haldus/teenused) puhul väljendab see organisatsiooni suurust väljendatuna töötajate arvuna.

Lisaks eelnimetatud näitajatele võib organisatsioon kasutada oma kogu aastase väljundi näitamiseks ka muid näitajaid.

3.   Muud asjakohased keskkonnategevuse tulemuslikkuse näitajad

Iga organisatsioon esitab igal aastal ka aruande keskkonnaaruandes kindlaks määratud konkreetsemate keskkonnaaspektidega seotud tulemuslikkuse kohta ning võtab vajaduse korral arvesse artiklis 46 osutatud sektori võrdlusdokumente.

D.   Teabe avalikkus

Organisatsioon peab tõendajale suutma tõendada, et igaüks, kes on huvitatud organisatsiooni keskkonnategevuse tulemuslikkusest, saab kergesti ja takistusteta kätte punktides B ja C ette nähtud teabe.

Organisatsioon tagab, et see teave on kättesaadav selle liikmesriigi ametlikus keeles (või ühes ametlikest keeltest), kus organisatsioon on registreeritud, ning vajaduse korral kõikide nende liikmesriikide ametlikes keeltes (ühes ametlikus keeles), kus asuvad koondregistreerimisega hõlmatud tegevuskohad.

E.   Kohalik vastutus

EMASi kohaselt registreeritud organisatsioonid võivad esitada ühe ühise keskkonnaaruande, mis katab mitu geograafilist tegevuskohta.

Kuna EMASi eesmärk on tagada kohalik vastutus, tagavad organisatsioonid, et iga tegevuskoha oluline keskkonnamõju on selgelt kindlaks tehtud ning ühises keskkonnaaruandes esitatud.


V LISA

EMASI LOGO

Image

1.   Logo võib kasutada kõigis 23 keeles, tingimusel, et kasutatakse järgmist sõnastust:

bulgaaria

:

„Проверено управление по околна среда”

tšehhi

:

„Ověřený systém environmentálního řízení”

taani

:

„Verificeret miljøledelse”

hollandi

:

„Geverifieerd milieuzorgsysteem”

inglise

:

„Verified environmental management”

eesti

:

„Tõendatud keskkonnajuhtimine”

soome

:

„Todennettu ympäristöasioiden hallinta”

prantsuse

:

„Management environnemental vérifié”

saksa

:

„Geprüftes Umweltmanagement”

kreeka

:

„επιθεωρημένη περιβαλλοντική διαχείριση”

ungari

:

„Hitelesített környezetvédelmi vezetési rendszer”

itaalia

:

„Gestione ambientale verificata”

iiri

:

„Bainistíocht comhshaoil fíoraithe”

läti

:

„Verificēta vides pārvaldība”

leedu

:

„Įvertinta aplinkosaugos vadyba”

malta

:

„Immaniggjar Ambjentali Verifikat”

poola

:

„Zweryfikowany system zarządzania środowiskowego”

portugali

:

„Gestão ambiental verificada”

rumeenia

:

„Management de mediu verificat”

slovaki

:

„Overené environmentálne manažérstvo”

sloveeni

:

„Preverjen sistem ravnanja z okoljem”

hispaania

:

„Gestión medioambiental verificada”

rootsi

:

„Verifierat miljöledningssystem”

2.   Logo kasutatakse:

kolmevärvilisena (Pantone nr 355 roheline; Pantone nr 109 kollane; Pantone nr 286 sinine);

mustana;

valgena või

hallides toonides.


VI LISA

REGISTREERIMISEL NÕUTAV TEAVE

(teave tuleb esitada, kui see on asjakohane)

1.

ORGANISATSIOON

 

Nimi

Aadress

Asula

Sihtnumber

Riik/liidumaa/piirkond/autonoomne piirkond

Kontaktisik

Telefon

Faks

E-post

Veebiaadress

Juurdepääs keskkonnaaruandele või ajakohastatud keskkonnaaruandele

 

a)

trükitud kujul

b)

elektroonilisel kujul

Registreerimisnumber

Registreerimise kuupäev

Registreeringu peatamise kuupäev

Registrist kustutamise kuupäev

Järgmise keskkonnaaruande esitamise kuupäev

Järgmise ajakohastatud keskkonnaaruande esitamise kuupäev

Erandi taotlus vastavalt artiklile 7

JAH – EI

NACE tegevusala kood

Töötajate arv

Käive või aastabilanss

2.

TEGEVUSKOHT

 

Nimi

Aadress

Sihtnumber

Asula

Riik/liidumaa/piirkond/autonoomne piirkond

Kontaktisik

Telefon

Faks

E-post

Veebiaadress

Juurdepääs keskkonnaaruandele või ajakohastatud keskkonnaaruandele

 

a)

trükitud kujul

b)

elektroonilisel kujul

Registreerimisnumber

Registreerimise kuupäev

Registreeringu peatamise kuupäev

Registrist kustutamise kuupäev

Järgmise keskkonnaaruande esitamise kuupäev

Järgmise ajakohastatud keskkonnaaruande esitamise kuupäev

Erandi taotlus vastavalt artiklile 7

JAH – EI

NACE tegevusala kood

Töötajate arv

Käive või aastabilanss

3.

TÕENDAJA

 

Tõendaja nimi

Aadress

Sihtnumber

Asula

Riik/liidumaa/piirkond/autonoomne piirkond

Telefon

Faks

E-post

Akrediteeringu või litsentsi registreerimisnumber

Akrediteeringu või litsentsi ulatus (NACE koodid)

Akrediteerimis- või litsentsimisasutus

[koht] …, [kuupäev] …/…/20

Organisatsiooni esindaja allkiri


VII LISA

TÕENDAJA DEKLARATSIOON TÕENDAMISE JA KINNITAMISE KOHTA

… nimi)

EMASi tõendaja registreerimisnumbriga …,

kes on akrediteeritud või litsentsitud järgmises valdkonnas ….(NACE koodid),

tõendab, et ta on kontrollinud, kas organisatsiooni … (nimi) keskkonnaaruandes/ajakohastatud keskkonnaaruandes (1) osutatud tegevuskoht/tegevuskohad või kogu organisatsioon …

registreerimisnumbriga (kui see on olemas) …

vastab/vastavad kõikidele Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1221/2009 (organisatsioonide vabatahtliku osalemise kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis (EMAS)) nõuetele.

Käesolevale deklaratsioonile alla kirjutades kinnitan, et

tõendamine ja kinnitamine on toimunud määruse (EÜ) nr 1221/2009 nõuetele vastavalt;

tõendamise ja kinnitamise tulemused näitavad, et puuduvad tõendid kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuetele mittevastavuse kohta;

organisatsiooni/tegevuskoha (1) keskkonnaaruandes/ajakohastatud keskkonnaaruandes (1) esitatud andmed ja teave annavad usaldusväärse, usutava ja õige ülevaate organisatsiooni/tegevuskoha kogu tegevusest keskkonnaaruandes täpsustatud ulatuses.

Käesolev dokument ei ole samaväärne EMASi kohase registreeringuga. EMASi kohast registreerimist võib teha ainult pädev asutus vastavalt määrusele (EÜ) nr 1221/2009. Käesolevat dokumenti üksi ei saa kasutada üldsuse teavitamiseks.

[koht] … [kuupäev] …/… /20….

Allkiri


(1)  mittesobiv maha kriipsutada.


VIII LISA

VASTAVUSTABEL

Määrus (EÜ) nr 761/2001

Käesolev määrus

Artikli 1 lõige 1

Artikkel 1

Artikli 1 lõike 2 punkt a

Artikli 1 lõike 2 punkt b

Artikli 1 lõike 2 punkt c

Artikli 1 lõike 2 punkt d

Artikli 2 punkt a

Artikli 2 lõige 1

Artikli 2 punkt b

Artikli 2 punkt c

Artikli 2 lõige 2

Artikli 2 punkt d

Artikli 2 punkt e

Artikli 2 lõige 9

Artikli 2 punkt f

Artikli 2 lõige 4

Artikli 2 punkt g

Artikli 2 lõige 8

Artikli 2 punkt h

Artikli 2 lõige 10

Artikli 2 punkt i

Artikli 2 lõige 11

Artikli 2 punkt j

Artikli 2 lõige 12

Artikli 2 punkt k

Artikli 2 lõige 13

Artikli 2 punkt l

Artikli 2 lõige 16

Artikli 2 punkti l alapunkt i

Artikli 2 punkti l alapunkt ii

Artikli 2 punkt m

Artikli 2 punkt n

Artikli 2 lõige 17

Artikli 2 punkt o

Artikli 2 lõige 18

Artikli 2 punkt p

Artikli 2 punkt q

Artikli 2 lõige 20

Artikli 2 punkt r

Artikli 2 punkti s esimene lõik

Artikli 2 lõige 21

Artikli 2 punkti s teine lõik

Artikli 2 punkt t

Artikli 2 lõige 22

Artikli 2 punkt u

Artikli 3 lõige 1

Artikli 3 lõike 2 punkti a esimene lõik

Artikli 4 lõike 1 punktid a ja b

Artikli 3 lõike 2 punkti a teine lõik

Artikli 4 lõige 3

Artikli 3 lõike 2 punkt b

Artikli 4 lõike 1 punkt c

Artikli 3 lõike 2 punkt c

Artikli 4 lõike 1 punkt d

Artikli 3 lõike 2 punkt d

Artikli 4 lõige 5

Artikli 3 lõike 2 punkt e

Artikli 5 lõike 2 esimene lõik; artikli 6 lõige 3

Artikli 3 lõike 3 punkt a

Artikli 6 lõike 1 punkt a

Artikli 3 lõike 3 punkti b esimene lause

Artikli 6 lõike 1 punktid b ja c

Artikli 3 lõike 3 punkti b teine lause

Artikli 7 lõige 1

Artikli 4 lõige 1

Artikli 4 lõige 2

Artikli 51 lõige 2

Artikli 4 lõige 3

Artikli 4 lõige 4

Artikli 4 lõike 5 esimene lause

Artikli 25 lõike 10 esimene lõik

Artikli 4 lõike 5 teine lause

Artikli 25 lõike 10 teise lõigu teine lause

Artikli 4 lõige 6

Artikkel 41

Artikli 4 lõige 7

Artikli 4 lõike 8 esimene lõik

Artikli 30 lõige 1

Artikli 4 lõike 8 teine lõik

Artikli 30 lõiked 3 ja 5

Artikli 4 lõike 8 kolmanda lõigu esimene ja teine lause

Artikli 31 lõige 1

Artikli 4 lõike 8 kolmanda lõigu viimane lause

Artikli 31 lõige 2

Artikli 5 lõige 1

Artikli 11 lõike 1 esimene lõik

Artikli 5 lõige 2

Artikli 11 lõige 3

Artikli 5 lõike 3 esimene lause

Artikli 12 lõige 1

Artikli 5 lõike 3 teise lause esimene taane

Artikli 12 lõike 1 punkt a

Artikli 5 lõike 3 teise lause teine taane

Artikli 12 lõike 1 punkt b

Artikli 5 lõige 4

Artikli 11 lõike 1 teine ja kolmas lõik

Artikli 5 lõike 5 esimene lause

Artikli 16 lõige 1

Artikli 5 lõike 5 teine lause

Artikli 16 lõike 3 esimene lause

Artikli 5 lõike 5 kolmas lause

Artikli 17 lõige 1

Artikli 5 lõike 5 neljas lause

Artikli 16 lõike 3 teine lõik ja artikli 16 lõike 4 teine lõik

Artikli 6 lõige 1

Artikli 13 lõige 1

Artikli 6 lõike 1 esimene taane

Artikli 13 lõike 2 punkt a ja artikli 5 lõike 2 punkt a

Artikli 6 lõike 1 teine taane

Artikli 13 lõike 2 punkt a ja artikli 5 lõike 2 punkt c

Artikli 6 lõike 1 kolmas taane

Artikli 13 lõike 2 punkt f ja artikli 5 lõike 2 punkt d

Artikli 6 lõike 1 neljas taane

Artikli 13 lõike 2 punkt c

Artikli 6 lõike 1 teine lõik

Artikli 13 lõike 2 esimene lause

Artikli 6 lõige 2

Artikli 15 lõige 3

Artikli 6 lõike 3 esimene taane

Artikli 15 lõike 3 punkt a

Artikli 6 lõike 3 teine taane

Artikli 15 lõike 3 punkt b

Artikli 6 lõike 3 kolmas taane

Artikli 6 lõike 3 viimane lause

Artikli 15 lõige 8

Artikli 6 lõike 4 esimene lõik

Artikli 15 lõige 2

Artikli 6 lõike 4 teine lõik

Artikli 15 lõige 4

Artikli 6 lõike 5 esimene lause

Artikli 15 lõige 6

Artikli 6 lõike 5 teine lause

Artikli 15 lõiked 8 ja 9

Artikli 6 lõige 6

Artikli 15 lõige 10

Artikli 7 lõige 1

Artikli 28 lõige 8

Artikli 7 lõike 2 esimene lause

Artikli 12 lõige 2

Artikli 7 lõike 2 teine lause

Artikli 12 lõige 3

Artikli 7 lõige 3

Artikli 42 lõike 2 punkt a

Artikli 8 lõike 1 esimene lause

Artikli 10 lõige 1

Artikli 8 lõike 1 teine lause

Artikli 10 lõige 2

Artikli 8 lõige 2

Artikli 8 lõike 3 esimene lõik

Artikli 10 lõige 4

Artikli 8 lõike 3 teine lõik

Artikli 9 lõike 1 sissejuhatav lause

Artikli 4 lõige 3

Artikli 9 lõike 1 punkt a

Artikli 45 lõige 4

Artikli 9 lõike 1 punkt b

Artikli 45 lõige 4

Artikli 9 lõike 1 teine lõik

Artikli 45 lõige 5

Artikli 9 lõige 2

Artikli 10 lõige 1

Artikli 10 lõike 2 esimene lõik

Artikli 38 lõiked 1 ja 2

Artikli 10 lõike 2 teise lõigu esimene lause

Artikkel 41

Artikli 10 lõike 2 teise lõigu teine lause

Artikkel 47

Artikli 11 lõike 1 esimene lõik

Artikkel 36

Artikli 11 lõike 1 esimene taane

Artikli 36 punkt a

Artikli 11 lõike 1 teine taane

Artikli 36 punkt c

Artikli 11 lõike 1 kolmas taane

Artikli 36 punkt b

Artikli 11 lõike 1 teise lõigu esimene lause

Artikli 37 lõige 1

Artikli 11 lõike 1 teise lõigu teine lause

Artikli 11 lõike 1 teise lõigu kolmas lause

Artikli 37 lõige 2

Artikli 11 lõike 1 teise lõigu neljas lause

Artikli 37 lõige 3

Artikli 11 lõige 2

Artikli 43 lõige 2

Artikli 11 lõike 3 esimene lause

Artikli 41 lõige 2

Artikli 11 lõike 3 teine lause

Artikkel 47

Artikli 12 lõike 1 punkt a

Artikli 12 lõike 1 punkt b

Artikli 35 lõige 1

Artikli 12 lõike 1 teine lõik

Artikli 12 lõige 2

Artikli 41 lõige 2

Artikli 12 lõige 3

Artikkel 13

Artikli 40 lõige 1

Artikli 14 lõige 1

Artikli 49 lõige 1

Artikli 14 lõige 2

Artikli 14 lõige 3

Artikli 15 lõige 1

Artikkel 50

Artikli 15 lõige 2

Artikkel 48

Artikli 15 lõige 3

Artikli 16 lõige 1

Artikli 39 lõige 1

Artikli 16 lõige 2

Artikli 42 lõige 2

Artikli 17 lõige 1

Artikli 17 lõiked 2, 3 ja 4

Artikli 51 lõige 2

Artikli 17 lõige 5

Artikkel 18

Artikkel 52


22.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 342/46


EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 1222/2009,

25. november 2009,

rehvide kütusesäästlikkuse ja muude oluliste parameetrite märgistamise kohta

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eelkõige selle artiklit 95,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

olles konsulteerinud Regioonide Komiteega,

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras (2)

ning arvestades järgmist:

(1)

Vastavalt komisjoni 8. juuli 2008. aasta teatises „Keskkonnahoidlik transport” rõhutatule on säästev liikuvus ühendusele oluline küsimus, arvestades kliimamuutust ja vajadust toetada Euroopa konkurentsivõimet.

(2)

Komisjoni 19. oktoobri 2006. aasta teatises „Energiatõhususe tegevuskava: Potentsiaali realiseerimine” toodi esile sihtotstarbeliste meetmete (sealhulgas rehvide märgistamise) potentsiaali energia kogutarbimise vähendamisel 20 % võrra aastaks 2020.

(3)

Komisjoni 7. veebruari 2007. aasta teatises „Sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite süsinikdioksiidiheidete vähendamist käsitleva ühenduse strateegia läbivaatamise tulemused” toodi esile kütusetarbimist enim mõjutavate autoosade (nt rehvid) suhtes kehtestatavate täiendavate meetmete potentsiaali süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamisel.

(4)

Rehvid mõjutavad kütuse kogukulu 20–30 % ulatuses peamiselt veeretakistuse tõttu. Seepärast võib veeretakistuse vähendamine aidata muuta maanteetransporti tunduvalt kütusesäästlikumaks ja seega aidata vähendada heitkoguseid.

(5)

Rehve iseloomustavad mitu omavahel seotud parameetrit. Ühe parameetri, näiteks veeretakistuse parandamine võib negatiivselt mõjutada teisi parameetreid, nt märghaardumist. Seevastu võib märghaardumise optimeerimine negatiivselt mõjutada välist veeremismüra. Rehvitootjaid tuleks innustada optimeerima kõiki parameetreid ja ületama juba saavutatud standardid.

(6)

Kütusesäästlikud rehvid on kulutõhusad, sest kütusesääst enam kui kompenseerib rehvide kõrgema ostuhinna, mis tuleneb suurematest tootmiskuludest.

(7)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruses (EÜ) nr 661/2009 (mis käsitleb mootorsõidukite, nende haagiste ning nende jaoks ette nähtud süsteemide, osade ja eraldi tehniliste seadmestike üldise ohutusega seotud tüübikinnituse nõudeid) (3) kehtestatakse rehvide veeretakistuse miinimumnõuded. Tänu tehnoloogia arengule on võimalik vähendada rehvide veeretakistusest tulenevat energiakulu tunduvalt rohkem, kui on ette nähtud kõnealuste miinimumnõuetega. Maanteetranspordi keskkonnamõju vähendamiseks on seega asjakohane kehtestada sätted, millega nähakse ette ühtlustatud teabe esitamine kütusesäästlikkuse kohta, et innustada lõppkasutajaid ostma kütusesäästlikumaid rehve.

(8)

Liiklusmüra on väga häiriv ja see mõjub halvasti tervisele. Määruses (EÜ) nr 661/2009 kehtestatakse rehvide välise veeremismüra miinimumnõuded. Tänu tehnoloogia arengule on rehvide välist veeremismüra võimalik vähendada tunduvalt rohkem, kui on ette nähtud kõnealuste miinimumnõuetega. Liiklusmüra vähendamiseks on seega asjakohane kehtestada sätted, millega nähakse ette ühtlustatud teabe esitamine välise veeremismüra kohta, et innustada lõppkasutajaid ostma paremate välise veeremismüra parameetritega rehve.

(9)

Ühtlustatud teabe esitamine rehvide välise veeremismüra kohta aitaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. juuni 2002. aasta direktiivi 2002/49/EÜ (mis on seotud keskkonnamüra hindamise ja kontrollimisega) (4) raames lihtsustada ka liiklusmüra vähendavate meetmete rakendamist ja suurendada teadlikkust selle kohta, kuidas rehvid mõjutavad liiklusmüra.

(10)

Määruses (EÜ) nr 661/2009 kehtestatakse rehvide märghaardumise miinimumnõuded. Tänu tehnoloogia arengule on võimalik parandada rehvide märghaardumist tunduvalt rohkem, kui on ette nähtud kõnealuste miinimumnõuetega, ja seega vähendada pidurdusteekonda märjal teel. Liiklusohutuse suurendamiseks on seega asjakohane kehtestada sätted, millega nähakse ette ühtlustatud teabe esitamine märghaardumise kohta, et innustada lõppkasutajaid ostma paremate märghaardumise parameetritega rehve.

(11)

Märghaardumise kohta teabe esitamine ei pruugi kajastada spetsiaalselt lume- ja jääoludes kasutamiseks ette nähtud rehvide esmaseid näitajaid. Arvestades asjaolu, et selliste rehvide jaoks ei ole veel olemas ühtlustatud katsemeetodeid, on asjakohane näha ette võimalus kohandada nende haardumise klassi hilisemas etapis.

(12)

Ühtse märgise kasutamine rehvi parameetrite kohta teabe andmiseks aitab tõenäoliselt mõjutada lõppkasutajaid otsustama ohutumate, vaiksemate ja kütusesäästlikumate rehvide kasuks. Tõenäoliselt innustab see omakorda rehvitootjaid optimeerima kõnealuseid rehvi parameetreid, mis aitaks muuta tarbimist ja tootmist säästlikumaks.

(13)

Liikmesriikides kehtivate rehvide märgistamise eeskirjade rohkus takistaks ühendusesisest kaubandust ning suurendaks rehvitootjate halduskoormust ja katsetamise maksumust.

(14)

Asendusrehvide turuosa rehviturul on 78 %. Seepärast on asjakohane anda lõppkasutajatele teavet nii asendusrehvide kui ka uutele sõidukitele paigaldatavate rehvide parameetrite kohta.

(15)

Tarbijad, nagu ka sõidukiparkide haldajad ja transpordiettevõtjad, on huvitatud täpsema teabe saamisest rehvide kütusesäästlikkuse ja muude parameetrite kohta, sest neil on raske võrrelda eri rehvimarkide parameetreid, kuna puudub märgistamissüsteem ja ühtlustatud katsetamiskord. Seega on asjakohane, et C1, C2 ja C3 klassi rehvid kuuluksid käesoleva määruse reguleerimisalasse.

(16)

Energiamärgis, mida kasutatakse toodete jaotamisel klassidesse A–G ja mida kohaldatakse kodumasinate suhtes vastavalt nõukogu 22. septembri 1992. aasta direktiivile 92/75/EMÜ (kodumasinate energia ja muude ressursside tarbimise näitamise kohta märgistuses ja ühtses tootekirjelduses), (5) on tarbijatele hästi teada ja see on osutunud edukaks vahendiks, mille abil soodustatakse tõhusamate seadmete kasutamist. Rehvide kütusesäästlikkuse märgistamisel tuleks kasutada sama kujundust.

(17)

Märgise kujutamine müügikohas müüdavatel rehvidel ja tehnilistes tutvustusmaterjalides peaks aitama tagada, et nii levitajad kui ka võimalikud lõppkasutajad saavad ühtlustatud teavet rehvide kütusesäästlikkuse, märghaardumise ja välise veeremismüra kohta ostuotsuse tegemise kohas ja ajal.

(18)

Mõned lõppkasutajad valivad rehvid enne müügikohta saabumist või ostavad rehvid postimüügi teel. Selleks et ka kõnealused lõppkasutajad saaksid teha teadliku otsuse rehvide kütusesäästlikkust, märghaardumist ja välist veeremismüra käsitleva ühtlustatud teabe põhjal, tuleks märgiseid kasutada kõigis tehnilistes tutvustusmaterjalides, sh Interneti kaudu kättesaadavates materjalides. Tehniliste tutvustusmaterjalide hulka ei kuulu reklaamid reklaamtulpadel, ajalehtedes, ajakirjades, raadiosaadetes, televisioonis ega samalaadses Interneti kaudu levitatavas vormis.

(19)

Võimalikele lõppkasutajatele tuleks anda teavet, mis selgitab märgise iga elementi ja selle tähtsust. See teave tuleks esitada tehnilistes tutvustusmaterjalides, näiteks tarnijate veebisaitidel.

(20)

Teave tuleks esitada kooskõlas ühtlustatud katsemeetoditega, mis peaksid olema usaldusväärsed, täpsed ja korratavad, et lõppkasutajad saaksid võrrelda eri rehve ja tootjatel oleks võimalik vähendada katsetamise maksumust.

(21)

Selleks et vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja muuta maanteetransport ohutumaks, võivad liikmesriigid kehtestada kütusesäästlike, ohutumate ja madalama müratasemega rehvide kasutamist stimuleerivad meetmed. On asjakohane määrata kindlaks kütusesäästlikkuse ja märghaardumise miinimumklassid, millest madalamate klasside suhtes ei või selliseid stimuleerivaid meetmeid kohaldada, et vältida siseturu killustumist. Sellised stimuleerivad meetmed võivad kujutada endast riigiabi. Käesolev määrus ei tohiks mõjutada asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaselt stimuleerivate meetmete suhtes läbi viidavate tulevaste riigiabi menetluste tulemusi ning käesolev määrus ei peaks hõlmama maksustamist ega fiskaalküsimusi.

(22)

Selleks et märgistamissätted täidaksid oma eesmärki ja et kogu ühenduses tagataks võrdsed võimalused, on oluline, et tarnijad ja levitajad järgiksid kõnealuseid sätteid. Seepärast peaksid liikmesriigid tegema turujärelevalvet ja korrapäraseid järelkontrolle eelkõige vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta määrusele (EÜ) nr 765/2008 (millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega) (6).

(23)

Liikmesriigid peaksid käesoleva määruse asjaomaste sätete rakendamisel hoiduma selliste meetmete rakendamisest, millega kehtestatakse väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele põhjendamatuid, bürokraatlikke või ülemäära keerukaid kohustusi.

(24)

Rehvide tarnijaid ja levitajaid tuleks innustada täitma käesoleva määruse sätteid enne 2012. aastat, et märgis leiaks kiiremini tunnustust ja et sellest saadaks kasu.

(25)

Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (7).

(26)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus kehtestada nõuded seoses märghaardumise klasside määramisega C2 ja C3 klassi rehvide jaoks, kohandada spetsiaalselt lume- ja jääoludes kasutamiseks ette nähtud rehvide märghaardumise klassi ja kohandada lisasid, sealhulgas katsemeetodeid ja nendega seotud lubatud hälbeid vastavalt tehnika arengule. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva määruse vähem olulisi sätteid, muu hulgas täiendades seda uute vähem oluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(27)

Käesolev määrus tuleks läbi vaadata, et teha kindlaks see, kuidas lõppkasutajad märgisest aru saavad ja milline on käesoleva määruse võime saavutada turu ümberkorraldamine,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Eesmärk ja sisu

1.   Käesoleva määruse eesmärk on muuta madala müratasemega kütusesäästlike ja ohutute rehvide edendamise abil maanteetransport ohutumaks ning majanduslikult tasuvamaks ja keskkonnasäästlikumaks.

2.   Käesoleva määrusega kehtestatakse raamistik märgistamise abil ühtlustatud teabe andmiseks rehvi parameetrite kohta, võimaldades lõppkasutajatel teha rehve ostes teadlikku valikut.

Artikkel 2

Reguleerimisala

1.   Käesolevat määrust kohaldatakse C1, C2 ja C3 klassi rehvide suhtes.

2.   Käesolevat määrust ei kohaldata siiski järgmiste rehvide suhtes:

a)

protekteeritud rehvid;

b)

professionaalsed maastikurehvid;

c)

rehvid, mis on ette nähtud paigaldamiseks üksnes nendele sõidukitele, mis on esmakordselt registreeritud enne 1. oktoobrit 1990;

d)

ajutiselt kasutatavad T-tüüpi varurehvid;

e)

rehvid, mille nimikiirus on alla 80 km/h;

f)

rehvid, mille nominaalne veljediameeter ei ületa 254 mm või on vähemalt 635 mm;

g)

rehvid, mis on varustatud veoomadusi parandavate lisaelementidega, nt naastrehvid;

h)

rehvid, mis on konstrueeritud paigaldamiseks üksnes võidusõiduks kasutatavatele sõidukitele.

Artikkel 3

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)

„C1, C2 ja C3 klassi rehvid” – määruse (EÜ) nr 661/2009 artiklis 8 määratletud rehviklassid;

2)

„ajutiselt kasutatav T-tüüpi varurehv” – ajutiseks kasutamiseks ette nähtud varurehv, mis on sobiv kasutamiseks standard- või tugevdatud rehvist suurema rehvirõhuga;

3)

„müügikoht” – rehvide esitlemise või ladustamise ja lõppkasutajatele müümise koht, sh autosalongid, kus lõppkasutajatele pakutakse müügiks rehve, mis ei ole sõidukitele paigaldatud;

4)

„tehnilised tutvustusmaterjalid” – tehnilised juhendid, brošüürid, infolehed ja kataloogid (trükitud, elektroonilisel kujul või Interneti kaudu edastatavas vormis) ning samuti veebisaidid, mille eesmärk on turustada rehve lõppkasutajatele või levitajatele ning millel kirjeldatakse rehvi konkreetseid tehnilisi parameetreid;

5)

„tehnilised dokumendid” – rehve käsitlev teave, sh tootja ja rehvimark, kütusesäästlikkuse, märghaardumise ja välise veeremismüra klassi mõõdetud väärtuse esitamiseks kindlaks määratud rehvitüübi või rehvirühma kirjeldus; katsearuanded ja katsete täpsus;

6)

„tootja” – füüsiline või juriidiline isik, kes valmistab toote või kes laseb sellise toote projekteerida või valmistada ja kes turustab seda toodet oma nime või kaubamärgi all;

7)

„importija” – ühenduses asuv füüsiline või juriidiline isik, kes laseb toote kolmandast riigist ühenduse turule;

8)

„volitatud esindaja” – ühenduses asuv füüsiline või juriidiline isik, kes on saanud tootjalt kirjaliku volituse tegutseda tema nimel seoses käesoleva määrusega tootjale pandud kindlaksmääratud ülesannetega;

9)

„tarnija” – tootja või tema volitatud esindaja ühenduses või importija;

10)

„levitaja” – tarneahelas osalev füüsiline või juriidiline isik, välja arvatud tarnija või importija, kes teeb rehvi turul kättesaadavaks;

11)

„turul kättesaadavaks tegemine” – toote tasu eest või tasuta tarnimine ühenduse turule kaubandustegevuse käigus kas turustamiseks või kasutamiseks;

12)

„lõppkasutaja” – tarbija, samuti sõidukipargi haldaja või maanteetranspordiettevõtja, kes ostab või kavatseb rehve osta;

13)

„oluline parameeter” – rehvi parameeter, nagu veeretakistus, märghaardumine või väline veeremismüra, mis rehvi kasutamise korral mõjutab märkimisväärselt keskkonda, liiklusohutust või tervist.

Artikkel 4

Rehvide tarnijate kohustused

1.   Tarnijad tagavad, et levitajatele või lõppkasutajatele tarnitavate C1 ja C2 klassi rehvide puhul on

a)

rehvi turvisel kleebis, millel on I lisa A osas sätestatud kütusesäästlikkuse klassi tähistav ja I lisa C osas sätestatud välise veeremismüra klassi tähistav ja mõõtmistulemust esitav märgis, ning kui see on asjakohane, I lisa B osas sätestatud märghaardumise klassi tähistav märgis,

või

b)

igal ühte või mitut sarnast rehvi sisaldaval tarnitaval partiil trükitud märgis, millel on I lisa A osas sätestatud kütusesäästlikkuse klassi tähistav ja I lisa C osas sätestatud välise veeremismüra klassi tähistav ja mõõtmistulemust esitav märgis, ning kui see on asjakohane, I lisa B osas sätestatud märghaardumise klassi tähistav märgis.

2.   Lõikes 1 osutatud kleebise ja märgise puhul tuleb järgida II lisas kirjeldatud vormi.

3.   Tarnijad esitavad tehnilistes tutvustusmaterjalides, sealhulgas oma veebisaidil, C1, C2 ja C3 klassi rehvide kütusesäästlikkuse klassi, välise veeremismüra klassi ja mõõtmistulemuse, ning kui see on asjakohane, märghaardumise klassi vastavalt I lisale ja III lisas täpsustatud järjekorras.

4.   Tarnijad esitavad taotluse korral liikmesriikide ametiasutustele tehnilised dokumendid ajavahemiku kohta, mis lõppeb viis aastat pärast seda, kui asjaomasesse rehvitüüpi kuuluv viimane rehv on turul kättesaadavaks tehtud. Tehnilised dokumendid on piisavalt üksikasjalikud, et ametiasutused saaksid kontrollida märgisel kütusesäästlikkuse, märghaardumise ja välise veeremismüra kohta esitatud teabe õigsust.

Artikkel 5

Rehvide levitajate kohustused

1.   Levitajad tagavad, et

a)

müügikohas oleks rehvidel selgelt nähtaval kohal kleebis, mille tarnijad on paigaldanud artikli 4 lõike 1 punkti a kohaselt,

või

b)

artikli 4 lõike 1 punktis b osutatud märgis on enne rehvi ostmist müügikohas rehvi vahetus läheduses lõppkasutajale nähtav ja selgelt esitatud.

2.   Kui müüdavad rehvid ei ole lõppkasutajatele nähtavad, annavad levitajad lõppkasutajatele teavet kõnealuste rehvide kütusesäästlikkuse, märghaardumise ning välise veeremismüra klassi ja mõõtmistulemuse kohta.

3.   C1 ja C2 ja C3 klassi rehvide puhul märgivad levitajad kütusesäästlikkuse klassi, välise veeremismüra mõõtmistulemuse ning vajaduse korral I lisas sätestatud märghaardumise klassi rehve ostvatele lõppkasutajatele esitatavatel arvetel või koos nendega.

Artikkel 6

Sõidukite tarnijate ja levitajate kohustused

Kui lõppkasutajad saavad müügikohas valida nende omandatavale uuele sõidukile paigaldatavate erinevate rehvide vahel, esitavad sõiduki tarnijad ja levitajad neile C1, C2 ja C3 klassi rehvide korral iga pakutava rehvi puhul teavet kütusesäästlikkuse klassi, välise veeremismüra klassi ja mõõtmistulemuse, ning kui see on asjakohane, märghaardumise klassi kohta vastavalt I lisale ja III lisas täpsustatud järjekorras. Kõnealune teave peab sisalduma vähemalt tehnilistes tutvustusmaterjalides.

Artikkel 7

Ühtlustatud katsemeetodid

Artiklite 4, 5 ja 6 kohaselt esitatav teave rehvide kütusesäästlikkuse klassi, välise veeremismüra klassi ja mõõtmistulemuse ning märghaardumise klassi kohta saadakse I lisas osutatud ühtlustatud katsemeetodite kohaldamisel.

Artikkel 8

Kontrollimenetlus

Kooskõlas IV lisas sätestatud menetlusega hindavad liikmesriigid esitatud kütusesäästlikkuse ja märghaardumise klasside (mida on käsitletud I lisa A ja B osas) ning esitatud välise veeremismüra klassi ja mõõtmistulemuse (mida on käsitletud I lisa C osas) nõuetele vastavust.

Artikkel 9

Siseturg

1.   Kui järgitakse käesoleva määruse nõudeid, ei keela ega piira liikmesriigid artiklis 2 osutatud rehvide turul kättesaadavaks tegemist tootekirjelduse alusel.

2.   Liikmesriigid käsitavad märgiseid ja tootekirjeldusi käesolevale määrusele vastavatena, kui neil ei ole vastupidiseid tõendeid. Liikmesriigid võivad paluda tarnijatel esitada tehnilised dokumendid kooskõlas artikli 4 lõikega 4, et hinnata esitatud väärtuste ja klasside täpsust.

Artikkel 10

Stimuleerivad meetmed

Liikmesriigid ei kehtesta stimuleerivaid meetmeid I lisa A ja B osas käsitletud kütusesäästlikkuse või märghaardumisega seoses C klassist madalamasse klassi kuuluvate rehvide suhtes. Käesoleva määruse kohaldamisel ei peeta stimuleerivateks meetmeteks maksustamist puudutavaid ega fiskaalmeetmeid.

Artikkel 11

Muudatused ja kohandamine tehnika arenguga

Järgmised meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähem olulisi sätteid, muu hulgas täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 13 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele:

a)

C2 ja C3 klassi rehvide märghaardumise klassifitseerimisega seotud teavitamisnõuete kehtestamine, eeldusel et on olemas sobivad ühtlustatud katsemeetodid;

b)

vajaduse korral haardumise klassi kohandamine tehniliste eriomadustega selliste rehvide puhul, mis on eelkõige ette nähtud saavutama jää- ja/või lumeoludes paremaid tulemusi kui tavaline rehv, pidades silmas nende suutlikkust alustada või säilitada sõiduki liikumist või sõiduki liikumine peatada;

c)

I–IV lisa kohandamine tehnika arenguga.

Artikkel 12

Jõustamine

Liikmesriigid tagavad kooskõlas määrusega (EÜ) nr 765/2008, et turujärelevalve eest vastutavad ametiasutused kontrollivad käesoleva määruse artiklite 4, 5 ja 6 täitmist.

Artikkel 13

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab komitee.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1–4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Artikkel 14

Läbivaatamine

1.   Komisjon hindab vajadust käesolev määrus läbi vaadata, võttes muu hulgas arvesse järgmist:

a)

märgise kasutamise tõhusus lõppkasutajate teadlikkuse parandamisel, eelkõige, kas artikli 4 lõike 1 punkti b sätted on käesoleva määruse eesmärkide saavutamisel sama tõhusad kui artikli 4 lõike 1 punkti a sätted;

b)

kas märgistamissüsteemi tuleks laiendada, et hõlmata protekteeritud rehve;

c)

kas tuleks kehtestada uued rehvi parameetrid, näiteks läbisõit;

d)

rehvi parameetreid käsitlev teave, mida sõidukite tarnijad ja levitajad esitavad lõppkasutajatele.

2.   Komisjon esitab selle hindamise tulemused Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt 1. märtsiks 2016. aastal ning vajaduse korral esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepanekud.

Artikkel 15

Üleminekusäte

Artikleid 4 ja 5 ei kohaldata enne 1. juulit 2012 toodetud rehvide suhtes.

Artikkel 16

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates 1. novembrist 2012.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Strasbourg, 25. november 2009

Euroopa Parlamendi nimel

president

J. BUZEK

Nõukogu nimel

eesistuja

Å. TORSTENSSON


(1)  ELT C 228, 22.9.2009, lk 81.

(2)  Euroopa Parlamendi 22. aprilli 2009. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata), nõukogu 20. novembri 2009. aasta ühine seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja Euroopa Parlamendi 24. novembri 2009. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(3)  ELT L 200, 31.7.2009, lk 1.

(4)  EÜT L 189, 18.7.2002, lk 12.

(5)  EÜT L 297, 13.10.1992, lk 16.

(6)  ELT L 218, 13.8.2008, lk 30.

(7)  EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.


I LISA

REHVI PARAMEETRITE KLASSIFITSEERIMINE

A osa: kütusesäästlikkuse klassid

Kütusesäästlikkuse klass määratakse kindlaks veeretakistuse koefitsiendi (RRC) alusel vastavalt allpool täpsustatud klassidele A–G ning seda mõõdetakse kooskõlas ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjaga nr 117 ja selle edasiste muudatustega.

Kui rehvitüüp on heaks kiidetud kasutamiseks rohkem kui ühe rehviklassi puhul (nt C1 ja C2), tuleb kõnealuse rehvitüübi kütusesäästlikkuse klassi kindlaksmääramisel kasutada seda klassifitseerimisskaalat, mida kohaldatakse kõrgema rehviklassi suhtes (nt C2, mitte C1).

C1 klassi rehvid

C2 klassi rehvid

C3 klassi rehvid

RRC kg/t

Energiasäästlikkuse klass

RRC kg/t

Energiasäästlikkuse klass

RRC kg/t

Energiasäästlikkuse klass

RRC ≤ 6,5

A

RRC ≤ 5,5

A

RRC ≤ 4,0

A

6,6 ≤ RRC ≤ 7,7

B

5,6 ≤ RRC ≤ 6,7

B

4,1 ≤ RRC ≤ 5,0

B

7,8 ≤ RRC ≤ 9,0

C

6,8 ≤ RRC ≤ 8,0

C

5,1 ≤ RRC ≤ 6,0

C

D

D

6,1 ≤ RRC ≤ 7,0

D

9,1 ≤ RRC ≤ 10,5

E

8,1 ≤ RRC ≤ 9,2

E

7,1 ≤ RRC ≤ 8,0

E

10,6 ≤ RRC ≤ 12,0

F

9,3 ≤ RRC ≤ 10,5

F

RRC ≥ 8,1

F

RRC ≥ 12,1

G

RRC ≥ 10,6

G

G

B osa: märghaardumise klassid

C1 klassi rehvide puhul määratakse märghaardumise klassid kindlaks märghaardumise indeksi (G) alusel vastavalt allpool täpsustatud klassidele A–G ning seda mõõdetakse kooskõlas ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjaga nr 117 ja selle edasiste muudatustega.

G

Märghaardumise klass

1,55 ≤ G

A

1,40 ≤ G ≤ 1,54

B

1,25 ≤ G ≤ 1,39

C

D

1,10 ≤ G ≤ 1,24

E

G ≤ 1,09

F

G

C osa: välise veeremismüra klassid ja mõõtmistulemus

Välise veeremismüra mõõtmistulemus (N) esitatakse detsibellides ning arvutatakse kooskõlas ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjaga nr 117 ja selle edasiste muudatustega.

Välise veeremismüra klass tuleb kindlaks määrata määruse (EÜ) nr 661/2009 II lisa C osas sätestatud piirväärtuste (LV) alusel järgmiselt:

N on väljendatud detsibellides (dB)

Välise veeremismüra klass

N ≤ LV – 3

Image

LV–3 < N ≤ LV

Image

N > LV

Image


II LISA

MÄRGISE VORM

1.   Märgise kujundus

1.1.   Artikli 4 lõikes 1 ja artikli 5 lõikes 1 osutatud märgis peab olema kooskõlas allpool esitatud joonisega.

Image

1.2.   Märgise tehnilised nõuded on järgmised:

Image

1.3.   Märgise laius on vähemalt 75 mm ja kõrgus 110 mm. Kui märgis trükitakse suuremas formaadis, peab sisu siiski jääma proportsionaalselt samaks eespool esitatud kirjeldusega.

Märgis peab vastama järgmistele nõuetele.

a)

Neljavärvitükk (CMYK: tsüaansinine, magentapunane, kollane ja must) vastavalt järgmisele näidisele: 00-70-X-00: 0 % tsüaansinine, 70 % magentapunane, 100 % kollane, 0 % must.

b)

Allpool loetletud numbrid vastavad punktis 1.2 esitatud legendile.

Image

Kütusesäästlikkus

Piktogrammi näidis: laius: 19,5 mm, kõrgus: 18,5 mm; piktogrammi äärejoon: joon: 3,5 pt, laius: 26 mm, kõrgus: 23 mm; klassifikatsiooni äärejoon: joon: 1 pt; väline äärejoon: joon: 3,5 pt, laius: 36 mm; värv: X-10-00-05.

Image

Märghaardumine

Piktogrammi näidis: laius: 19 mm, kõrgus: 19 mm; piktogrammi äärejoon: joon: 3,5 pt, laius: 26 mm, kõrgus: 23 mm; klassifikatsiooni äärejoon: joon: 1 pt; väline äärejoon: joon: 3,5 pt, laius: 26 mm; värv: X-10-00-05.

Image

Väline veeremismüra

Piktogrammi näidis: laius: 14 mm, kõrgus: 15 mm; piktogrammi äärejoon: joon: 3,5 pt, laius: 26 mm, kõrgus: 24 mm; väärtus: äärejoon: joon: 1 pt; väline äärejoon: joon: 3,5 pt, kõrgus: 24 mm; värv: X-10-00-05.

Image

Märgise äär: joon: 1,5 pt; värv: X-10-00-05.

Image

Skaala A–GNooled: kõrgus: 4,75 mm, lünk: 0,75 mm, must joon: 0,5 pt – värvused:

A: X-00-X-00;

B: 70-00-X-00;

C: 30-00-X-00;

D: 00-00-X-00;

E: 00-30-X-00;

F: 00-70-X-00;

G: 00-X-X-00.

Tekst: Helvetica Bold 12 pt, 100 % valge, must piirjoon: 0,5 pt.

Image

Klassifikatsioon

Nool: laius: 16 mm, kõrgus: 10 mm, 100 % must.

Tekst: Helvetica Bold 27 pt, 100 % valge.

Image

Skaala jooned: joon: 0,5 pt, kriipsjoon: 5,5 mm, 100 % must.

Image

Skaala tekst: Helvetica Bold 11 pt, 100 % must.

Image

Välise veeremismüra mõõtmise tulemus

Nool: laius: 25,25 mm, kõrgus: 10 mm, 100 % must.

Tekst: Helvetica Bold 20 pt, 100 % valge.

Ühiku tekst: Helvetica Bold 13 pt, 100 % valge.

Image

ELi logo: laius: 9 mm, kõrgus: 6 mm.

Image

Viide määrusele: Helvetica Regular 7,5 pt, 100 % must.

Viide rehviklassile: Helvetica Bold 7,5 pt, 100 % must.

Image

Välise veeremismüra klass, nagu on ette nähtud I lisa C osas: laius: 8,25 mm, kõrgus: 15,5 mm – 100 % must.

c)

Taust peab olema valge.

1.5.   Rehviklass (C1 või C2) tuleb näidata märgisel vastavalt punktis 1.2 esitatud joonisele.

2.   Kleebis

2.1.   Artikli 4 lõikes 1 ja artikli 5 lõikes 1 osutatud kleebis koosneb kahest osast: i) käesoleva lisa punktis 1 kirjeldatud vormi kohaselt trükitud märgisest ja ii) käesoleva lisa punktis 2.2 kirjeldatud tehniliste nõuete kohaselt trükitud rehvimargist.

2.2.   Kaubamärk: lisaks märgisele lisavad tarnijad kleebisele oma nime või kaubamärgi, rehvi tootesarja, rehvi mõõtmed, koormusindeksi, nimikiiruse ja muu tehnilise kirjelduse ning selleks võivad nad kasutada mis tahes värve, formaati ja kujundust, eeldusel et see ei sega käesoleva lisa punktis 1 kirjeldatud märgisel esitatud teabest arusaamist ega riku selle teabe terviklikkust. Kleebise kogupindala ei tohi olla suurem kui 250 cm2 ning kleebis ei tohi olla kõrgem kui 220 mm.


III LISA

Tehnilistes tutvustusmaterjalides esitatav teave

1.   Rehvide kohta antav teave tuleb esitada järgmises järjekorras:

i)

kütusesäästlikkuse klass (täht A–G);

ii)

märghaardumise klass (täht A–G);

iii)

välise veeremismüra klass ja mõõtmistulemus (dB).

2.   Punktis 1 esitatud teave peab vastama järgmistele nõuetele:

i)

see peab olema kergesti loetav;

ii)

see peab olema kergesti arusaadav;

iii)

kui konkreetse rehvitüübi jaoks on olemas eri klassifikatsioon sõltuvalt mõõtmetest või muudest parameetritest, tuleb märkida vahemik halvimate näitajatega rehvist parimate näitajatega rehvini.

3.   Samuti peavad tarnijad avaldama oma veebisaidil

i)

lingi asjaomasele komisjoni veebilehele, mis on pühendatud käesolevale määrusele;

ii)

märgisele trükitud piktogrammide selgituse;

iii)

teatise, milles rõhutatakse, et tegelik kütusesääst ja liiklusohutus sõltuvad peamiselt juhi käitumisest ja eelkõige järgmisest:

keskkonnasäästlik sõidustiil võib aidata märkimisväärselt vähendada kütusekulu;

märghaardumise ja kütusesäästlikkuse optimeerimiseks tuleks rehvirõhku korrapäraselt kontrollida;

peatumisteekonda tuleks alati rangelt järgida.


IV LISA

Kontrollimenetlus

Esitatud kütusesäästlikkuse ja märghaardumise klasside ning esitatud välise veeremismüra klassi mõõtmistulemuse vastavust tuleb hinnata iga rehvitüübi või tarnija määratud iga rehvirühma puhul vastavalt ühele järgmistest menetlustest:

a)

i)

esmalt katsetatakse ühte rehvi. Kui mõõtmistulemus vastab esitatud klassile või välise veeremismüra mõõtmistulemusele, on katse sooritatud,

ning

ii)

kui mõõtmistulemus ei vasta esitatud klassile või välise veeremismüra mõõtmistulemusele, katsetatakse veel kolme rehvi. Vastavust esitatud teabele hinnatakse nelja katsetatud rehvi keskmise mõõtmistulemuse alusel,

või

b)

kui märgisel esitatud klassid või väärtused on kindlaks määratud tüübikinnituse katsetulemuste põhjal, mis on saadud vastavalt direktiivile 2001/43/EÜ, määrusele (EÜ) nr 661/2009 või ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjale nr 117 ja selle edasistele muudatustele, võivad liikmesriigid kasutada nendest tüübikinnitustest pärinevaid rehvi toodangu nõuetele vastavuse andmeid.

Toodangu nõuetele vastavuse andmete hindamisel tuleb võtta arvesse ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 117 punktis 8 ja selle edasistes muudatustes määratud lubatud hälbeid.


22.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 342/59


EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 1223/2009,

30. november 2009,

kosmeetikatoodete kohta

(uuesti sõnastatud)

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 95,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras (2)

ning arvestades järgmist:

(1)

Nõukogu 27. juuli 1976. aasta direktiivi 76/768/EMÜ (liikmesriikides kosmeetikatoodete kohta vastuvõetud õigusaktide ühtlustamise kohta) (3) on korduvalt oluliselt muudetud. Kuna kõnealusesse direktiivi tuleb teha uusi muudatusi, tuleks see käesoleval juhul selguse huvides uuesti sõnastada üheks ainsaks tekstiks.

(2)

Määrus on asjakohane õiguslik vahend, sest sellega sätestatakse selged ja üksikasjalikud eeskirjad, mis välistavad võimaluse liikmesriikidel neid erineval viisil üle võtta. Lisaks tagatakse määrusega õiguslike nõuete üheaegne kohaldamine kogu ühenduses.

(3)

Käesoleva määruse eesmärk on lihtsustada menetlusi ja ühtlustada terminoloogiat, vähendades seeläbi halduskoormust ja ebaselgust. Määrusega tugevdatakse kosmeetikatooteid reguleeriva raamistiku teatavaid aspekte, nagu turukontroll, eesmärgiga tagada inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse.

(4)

Käesoleva määrusega ühtlustatakse täielikult kosmeetikatooteid käsitlevad eeskirjad ühenduses, et saavutada kosmeetikatoodete siseturg, tagades samal ajal inimeste tervise kõrgetasemelise kaitse.

(5)

Keskkonnaprobleeme, mida kosmeetikatoodetes kasutatavad ained võivad põhjustada, käsitletakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1907/2006 (mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ning millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet) (4) kohaldamise kaudu, mis võimaldab hinnata keskkonnaohutust sektoriüleselt.

(6)

Käesolevas määruses käsitletakse ainult kosmeetikatooteid, mitte ravimeid, meditsiiniseadmeid või biotsiide. Eristamine tuleneb eelkõige kosmeetikatoodete üksikasjalikust määratlusest, milles on arvesse võetud nende kasutusala ja kasutuseesmärki.

(7)

Kosmeetikatootena määratlemine peab toimuma iga toote puhul eraldi, võttes arvesse selle toote kõiki omadusi. Kosmeetikatootega võib olla tegu järgmistel juhtudel: nahakreemid, -emulsioonid, -vedelikud, -geelid ja -õlid, näomaskid, toonivad alused (vedelikud, pastad, puudrid), jumestuspuudrid, ihupuudrid, hügieenilised puudrid, tualettseebid, deodorantseebid, lõhnaõlid, lõhnaveed ja odekolonnid, kümblus- ja dušitooted (soolad, vahud, õlid, geelid), depileerimistooted, deodorandid ja antiperspirandid, juuksevärvid, juuste lokkimis- ja sirgendamistooted ning fiksaatorid, juukseviimistlusvahendid, juukse puhastustooted (vedelikud, puudrid, šampoonid), juukse taastustooted (vedelikud, kreemid, õlid), soenguviimistlustooted (vedelikud, lakid, võided), raseerimistooted (kreemid, vahud, näoveed), jumestustooted ning tooted jumestustoodete eemaldamiseks, huultehooldustooted, hammaste ja suuõõne hoolduse tooted, küünehooldus- ja -kaunistustooted, intiimhügieenitooted välispidiseks kasutamiseks, päevitustooted, pruunistavad tooted, nahapleegitustooted ja kortsudevastased tooted.

(8)

Komisjon peaks määratlema kosmeetikatoodete kategooriad, mis on asjakohased käesoleva määruse kohaldamise seisukohast.

(9)

Kosmeetikatooted peaksid olema ohutud tavalistes või mõistlikult ettenähtavates kasutamistingimustes. Eelkõige ei tohiks riski ja kasu põhjendustega õigustada riski inimeste tervisele.

(10)

Vastavalt nõukogu 25. juuni 1987. aasta direktiivile 87/357/EMÜ (tervist või turvalisust ohustavaid eksitava välimusega tooteid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) (5) ei tohiks kosmeetikatoote esitlus, eelkõige kosmeetikatoote vorm, lõhn, värvus, välimus, pakend, märgistus, maht või suurus ohustada tarbijate tervist ja ohutust seetõttu, et tarbija peab seda toiduaineks.

(11)

Selleks et selgelt määratleda vastutusalad, peaks iga kosmeetikatoode kuuluma konkreetse ühenduses asutatud vastutava isiku vastutusalasse.

(12)

Kosmeetikatoote jälgitavuse tagamine kogu tarneahelas aitab lihtsustada ja tõhustada turujärelevalvet. Tõhus jälgitavussüsteem hõlbustab turujärelevalveasutuste ülesannet ettevõtjaid tuvastada.

(13)

On vaja määratleda, millistel tingimustel käsitada levitajat vastutava isikuna.

(14)

Levitaja mõiste hõlmab kõiki hulgikaubandusega tegelevaid juriidilisi ja füüsilisi isikuid ning otse tarbijale müüvaid jaemüüjaid. Levitaja kohustused tuleks seetõttu kohandada iga nimetatud ettevõtja vastava rolli ja tegevusega.

(15)

Euroopa kosmeetikasektor on üks võltsimisest mõjutatud tööstusvaldkondi, mis võib suurendada riske inimeste tervisele. Liikmesriigid peaksid pöörama erilist tähelepanu ühenduse horisontaalsete õigusaktide ja võltstoodetega seotud meetmete rakendamisele kosmeetikatoodete valdkonnas, näiteks nõukogu 22. juuli 2003. aasta määrusele (EÜ) nr 1383/2003 (teatavate intellektuaalomandi õiguste rikkumises kahtlustatavate kaupade suhtes võetava tollimeetme ja kõnealuseid õigusi rikkuvaks tunnistatud kaupade suhtes võetavate meetmete kohta) (6) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivile 2004/48/EÜ (intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta) (7). Turukontroll kujutab endast võimsat vahendit käesoleva määruse nõuetele mittevastavate toodete tuvastamiseks.

(16)

Selleks et tagada turule lastavate kosmeetikatoodete ohutus, tuleks nende tootmisel järgida head tootmistava.

(17)

Tõhusa turujärelevalve tagamiseks peaks toote andmiku tegema selle liikmesriigi pädeva asutuse jaoks, kus andmik asub, kergesti kättesaadavaks ühel ainsal aadressil ühenduse piires.

(18)

Selleks et kosmeetikatoote ohutuse hindamiseks tehtavate mittekliiniliste terviseohutusuuringute tulemused oleksid võrreldavad ja kõrge kvaliteediga, peaksid need olema kooskõlas asjaomaste ühenduse õigusaktidega.

(19)

Tuleks kindlaks määrata, missugune teave tuleb pädevatele asutustele kättesaadavaks teha. See teave peaks sisaldama kõiki vajalikke andmeid, mis on seotud kosmeetikatoote identifitseerimise, kvaliteedi, terviseohutuse ja väidetavate mõjudega. Eelkõige peaks kõnealune teave toote kohta sisaldama kosmeetikatoote ohutusaruannet, mis dokumenteerib ohutushindamise läbiviimist.

(20)

Selleks et tagada ainete piirangute ühetaoline kohaldamine ja kontroll, tuleks proovide võtmisel ja analüüsimisel kasutada reprodutseeritavaid ja standardseid meetodeid.

(21)

Käesolevas määruses määratletud mõistel „segu” peaks olema sama tähendus kui ühenduse õigusaktides varem kasutatud mõistel „valmistis”.

(22)

Tõhusaks turujärelevalveks tuleks pädevat asutust teavitada teatavatest andmetest turulelastud kosmeetikatoote kohta.

(23)

Selleks et tagada rasketel juhtudel kiire ja asjakohane ravi, tuleks vajalik teave toote koostise kohta esitada mürgistusteabekeskusele või muule sarnasele üksusele, kui liikmesriigis on sellise eesmärgiga keskus asutatud.

(24)

Pädevale asutusele, mürgistusteabekeskusele või muule sarnasele üksusele teavitatavad andmed tuleks selleks, et halduskoormust võimalikult väiksena hoida, edastada ühendusele tsentraalselt, kasutades elektroonilist liidest.

(25)

Et tagada sujuv üleminek uuele elektroonilisele liidesele, tuleks ettevõtjatel lubada esitada käesoleva määruse kohaselt nõutavat teavet enne määruse kohaldamise kuupäeva.

(26)

Üldpõhimõtet tootja või importija vastutuse kohta toote ohutuse eest tuleks toetada piirangute kehtestamisega mõningatele II ja III lisa ainetele. Lisaks tuleks värvide, säilitusainete ja UV-filtritena kasutamiseks ettenähtud ained loetleda vastavalt IV, V ja VI lisas, et lubada neid kasutada nimetatud viisidel.

(27)

Selgituseks tuleks märkida, et IV lisas esitatud lubatud värvide loetelu sisaldab ainult aineid, mis värvivad neeldumise ja peegeldamise teel, mitte aineid, mis värvivad fotoluminestsentsi, interferentsi või keemilise reaktsiooni teel.

(28)

Tõstatatud ohutuse probleemide käsitlemiseks tuleks IV lisasse, mis praegu piirdub vaid nahavärvidega, lisada ka juuksevärvid, kui komisjoni 5. septembri 2008. aasta otsusega 2008/721/EÜ (millega luuakse teaduskomiteede ja ekspertide nõuandev struktuur tarbijaohutuse, rahvatervise ja keskkonnaga seotud valdkondades) (8) loodud tarbijaohutuse teaduskomitee on lõpetanud nende ainete riskihindamise. Selleks peaks komisjonil olema võimalus lisada juuksevärvid kõnealuse lisa reguleerimisalasse komiteemenetluse kaudu.

(29)

Nanomaterjalide kasutamine kosmeetikatoodetes võib tehnoloogia edasi arenedes suureneda. Tarbijakaitse kõrge taseme, kaupade vaba liikumise ja tootjatele õiguskindluse tagamiseks on vaja töötada välja nanomaterjalide ühtne määratlus rahvusvahelisel tasandil. Ühendus peaks üritama jõuda määratluse osas kokkuleppele asjakohastes rahvusvahelistes foorumites. Kui selline kokkulepe saavutatakse, tuleks nanomaterjalide mõistet käesolevas määruses vastavalt kohandada.

(30)

Praegu ei ole piisavalt teavet nanomaterjalidega seonduvate riskide kohta. Nende ohutuse paremaks hindamiseks peaks tarbijaohutuse teaduskomitee andma koostöös asjakohaste asutustega suuniseid katsemeetodite kohta, mis võtavad arvesse nanomaterjalide erilisi omadusi.

(31)

Komisjon peaks teaduse arengut arvestades vaatama nanomaterjale puudutavad sätted korrapäraselt läbi.

(32)

Võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1272/2008 (mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist) (9) kohaselt 1A, 1B ja 2. kategooria kantserogeenseks, mutageenseks või reproduktiivtoksiliseks (KMR) aineks klassifitseeritud ainete kahjulikke omadusi, tuleks nende kasutamine kosmeetikatoodetes keelustada. Kuna aga aine kahjuliku omadusega mitte alati ei kaasne risk, peaks olema võimalik lubada kasutada 2. kategooriasse klassifitseeritud KMR-aineid, kui tarbijaohutuse teaduskomitee on lähtudes nende ainete kokkupuute laadist ja kontsentratsioonist leidnud, et nende kasutamine kosmeetikatoodetes on ohutu, ning kui sellist kasutamist reguleerib komisjon käesoleva määruse lisades. 1A ja 1B kategooriaks klassifitseeritud KMR-ainete puhul peaks olema võimalik erandkorras, kui need ained vastavad toiduohutuse nõuetele, muuhulgas seetõttu, et nad esinevad toidus looduslikult, ja kuna puudub sobiv asendusaine, kasutada neid kosmeetikatoodetes, tingimusel et tarbijaohutuse teaduskomitee peab sellist kasutust ohutuks. Nende tingimuste esinemisel peaks komisjon 15 kuu jooksul pärast ainete klassifitseerimist vastavalt määrusele (EÜ) nr 1272/2008 1A või 1B kategooria KMR-aineks muutma käesoleva määruse vastavaid lisasid. Selliseid aineid peaks tarbijaohutuse teaduskomitee pidevalt läbi vaatama.

(33)

Ainete, eelkõige 1A või 1B kategooria KMR-aineteks klassifitseeritud ainete ohutushinnangus tuleks arvestada kõikidest allikatest lähtuvat üldist kokkupuudet nende ainetega. Samas on ohutushinnangu koostamises osalejatele väga oluline ühtlustatud lähenemine kõnealuste üldise kokkupuute hinnangute väljatöötamisele ja kasutamisele. Sellest tulenevalt peaks komisjon tihedas koostöös tarbijaohutuse teaduskomitee, Euroopa Kemikaaliameti (ECHA), Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) ja muude asjaomaste sidusrühmadega vaatama kiiresti läbi nende ainetega üldise kokkupuute hinnangute väljatöötamise ja kasutamise ning töötama välja asjakohased suunised.

(34)

Tarbijaohutuse teaduskomitee hinnangus 1A või 1B kategooria KMR-aineteks klassifitseeritud ainete kosmeetikatoodetes kasutamise kohta tuleks arvesse võtta ka haavatavate elanikkonnarühmade kokkupuudet kõnealuste ainetega, näiteks alla kolme aasta vanused lapsed, eakad, rasedad ja imetavad naised ning kahjustatud immuunsüsteemiga isikud.

(35)

Tarbijaohutuse teaduskomitee peaks esitama vajaduse korral arvamusi nanomaterjalide kasutamise kohta kosmeetikatoodetes. Need arvamused peaksid põhinema vastutava isiku poolt teabe täielikult kättesaadavaks tegemisel.

(36)

Komisjoni ja liikmesriikide meetmed seoses inimeste tervise kaitsega peaksid põhinema ettevaatuspõhimõttel.

(37)

Selleks et tagada tooteohutus, tuleks keelatud ainete jälgi lubada ainult juhul, kui see on nõuetekohaste tootmisprotsesside puhul tehnoloogiliselt paratamatu ning tingimusel, et asjaomane toode on ohutu.

(38)

Asutamislepingule lisatud protokolliga loomade kaitse ja heaolu kohta sätestatakse, et ühendus ja liikmesriigid pööravad ühenduse poliitikate (eelkõige siseturu poliitika) kavandamisel täit tähelepanu loomade heaolu nõuetele.

(39)

Nõukogu 24. novembri 1986. aasta direktiiv 86/609/EMÜ (katseteks ja muudel teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade kaitsega seotud liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta) (10) sätestas ühtsed eeskirjad ühenduses loomade kasutamiseks katsete eesmärgil ning tingimused, mille alusel tuleb selliseid katseid liikmesriikides läbi viia. Eelkõige nõuab kõnealuse direktiivi artikkel 7 loomkatsete asendamist alternatiivsete meetoditega juhul, kui sellised meetodid on olemas ja need on teaduslikult rahuldavad.

(40)

Kosmeetikatoodete ja nende koostisainete ohutust on võimalik tagada selliste alternatiivsete meetodite abil, mida ei saa tingimata kohaldada keemiliste koostisainete kõikide kasutusviiside suhtes. Seetõttu tuleks juhul, kui need meetodid annavad tarbijatele samaväärse kaitsetaseme, soodustada nende kasutamist kosmeetikatööstuses tervikuna ning tagada nende vastuvõtmine ühenduse tasandil.

(41)

Valmis kosmeetikatoodete ohutust on juba praegu võimalik tagada selle põhjal, millised teadmised on olemas kosmeetikatoodetes sisalduvate koostisainete ohutuse kohta. Seetõttu tuleks kehtestada sätted, millega keelatakse valmis kosmeetikatoodete puhul loomkatsete kasutamine. Komisjoni suunistega saaks lihtsustada eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate poolt nii katsemeetodite kasutamist kui ka asjakohaste olemasolevate andmete hindamist, kaasa arvatud analoogmeetod ja tõendite kaalukus, mis ei hõlma valmis kosmeetikatoodete ohutuse hindamisel loomade kasutamist.

(42)

Järk-järgult on võimalik tagada kosmeetikatoodetes sisalduvate koostisainete ohutus selliseid alternatiivseid meetodeid kasutades, milles ei kasutata loomi ja mis on ühenduse tasandil valideeritud või mis on teaduslikult valideerituna heaks kiidetud Alternatiivsete Meetodite Valideerimise Euroopa Keskuse poolt, ja võttes nõuetekohaselt arvesse valideerimise arenguid Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioonis (OECD). Pärast konsulteerimist tarbijaohutuse teaduskomiteega valideeritud alternatiivsete meetodite kohaldamise üle kosmeetikatoodete valdkonnas, peaks komisjon viivitamata avaldama selliste koostisainete suhtes kohaldatavad valideeritud või heakskiidetud meetodid. Selleks et saavutada maksimaalne loomade kaitse, tuleks sätestada tähtaeg, millal keeld lõplikult jõustub.

(43)

Komisjon on kehtestanud tähtaegade ajakava kuni 11. märtsini 2009 nende kosmeetikatoodete, lõpliku koostise, koostisainete või koostisainete kombinatsioonide turustamise keelamiseks, mida on loomade peal katsetatud, ning kõikide praegu kasutusel olevate loomkatsete keelamiseks. Pidades silmas kordusdoosi mürgise toime, reproduktiivtoksilise toime ja toksikokineetika määramise katseid, on siiski asjakohane, et kosmeetikatoodete puhul, mille osas nimetatud katseid kasutatakse, tuleks turustamine lõplikult keelata alates 11. märtsist 2013. Komisjonil peaks olema volitus ajakavasid aastaaruannete põhjal ülalnimetatud maksimaalse tähtaja piires kohandada.

(44)

Ressursside parem koordineerimine ühenduse tasandil aitab kaasa alternatiivsete meetodite väljatöötamiseks hädavajalike teaduslike teadmiste suurenemisele. Seetõttu on väga oluline, et ühendus teeks selleks jätkuvalt üha suuremaid jõupingutusi ning võtaks eelkõige teadusuuringute raamprogrammide raames vajalikud meetmed teadustöö edendamiseks ja uute alternatiivsete meetodite väljatöötamiseks, milles ei kasutata loomi.

(45)

Tuleks soodustada ühenduses väljatöötatud alternatiivsete meetodite tunnustamist kolmandate riikide poolt. Selle eesmärgi saavutamiseks peaksid komisjon ja liikmesriigid astuma kõik vajalikud sammud, et soodustada selliste meetodite heakskiitmist OECD poolt. Komisjon peaks samuti püüdma Euroopa Ühenduse koostöölepingute raames saavutada nende ühenduses läbiviidud ohutuskatsete tunnustamist, milles kasutatakse alternatiivseid meetodeid, tagamaks et selliste meetoditega kontrollitud kosmeetikatoodete eksporti ei tõkestata, ning takistamaks või vältimaks seda, et kolmandad riigid nõuaksid selliste katsete kordamist loomkatsetega.

(46)

Kosmeetikatoodete koostisainete osas peab valitsema läbipaistvus. Selline läbipaistvus peaks saavutatama, kui pakendile märkida kosmeetikatoote koostisained. Kui praktilistel põhjustel ei ole võimalik koostisaineid pakendile märkida, tuleks need andmed toote juurde lisada viisil, mis võimaldab tarbijal selle teabe kätte saada.

(47)

Selleks et tagada ühtne märgistamine ja hõlbustada kosmeetikatoodete koostisainete identifitseerimist, peaks komisjon koostama ühtse koostisainete nimestiku. See nimestik ei peaks kujunema kosmeetikatoodetes lubatud koostisainete loeteluks.

(48)

Selleks et tarbijaid teavitada, peaksid kosmeetikatoodetel olema täpsed ja kergesti mõistetavad märked nende kasutamiskõlblikkuse kohta. Arvestades, et tarbijaid tuleks teavitada kuupäevast, milleni kosmeetikatoode täidab oma algset otstarvet ja on ohutu, on oluline teada minimaalset säilivusaega, s.t kuupäeva, milleni kosmeetikatoodet on parim kasutada. Kui minimaalne säilivusaeg on üle 30 kuu, tuleks tarbijat teavitada sellest, kui pika aja jooksul on kosmeetikatoodet pärast avamist ohutu kasutada. Seda nõuet ei tohiks siiski kohaldada siis, kui säilimisaja kontseptsioon ei ole pärast avamist asjakohane, näiteks ühekordseks tarvitamiseks mõeldud toodete puhul, samuti toodete puhul, mis ei rikne, ning toodete puhul, mis ei avane.

(49)

Tarbijaohutuse teaduskomitee on mitmete ainete puhul kindlaks teinud, et need võivad tekitada allergilist reaktsiooni, mistõttu on vaja piirata nende kasutust ja/või kehtestada teatavad tingimused. Tagamaks, et tarbijad oleksid piisavalt teavitatud, tuleks neid aineid sisaldumise korral nimetada koostisainete loetelus ning tarbijate tähelepanu tuleks juhtida nende koostisainete sisaldumisele. Kõnealune teave peaks võimaldama tarbijatel paremini diagnoosida kontaktallergiat ja vältida allergiat tekitavaid kosmeetikatooteid. Ainete puhul, mis võivad tekitada allergiat märkimisväärsel osal elanikkonnast, tuleks kaaluda teisi piiravaid meetmeid, näiteks keelustamine või kontsentratsiooni piiramine.

(50)

Kosmeetikatoote ohutushinnangus peaks olema võimalik võtta arvesse muudes asjakohastes valdkondades tehtud riskihindamiste tulemusi. Selliste andmete kasutamine peaks olema nõuetekohaselt põhjendatud ja õigustatud.

(51)

Tarbijaid tuleks kaitsta tõhusust ja muid kosmeetikatoodete omadusi iseloomustavate eksitavate väidete eest. Eelkõige kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ (mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul) (11). Lisaks peaks komisjon koostöös liikmesriikidega määratlema ühised kriteeriumid seoses kosmeetikatoodetel esitatavate väidetega.

(52)

Kosmeetikatootel peaks saama esitada väidet, et selle väljatöötamisel ei ole kasutatud loomkatseid. Komisjon on liikmesriikidega konsulteerides välja töötanud suunised tagamaks, et väidete kasutamisele kohaldatakse ühtseid kriteeriume ja et saavutatakse väidete ühtne mõistmine ning eelkõige, et sellised väited ei viiks tarbijat eksitusse. Selliste suuniste väljatöötamisel on komisjon võtnud arvesse ka paljude väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate seisukohti, kes moodustavad suurema osa loomkatseid mittekasutavatest tootjatest, samuti asjaomaste valitsusväliste organisatsioonide seisukohti ja seda, et tarbijad peaksid saama eristada tooteid selle alusel, kas nende puhul on kasutatud loomkatseid või mitte.

(53)

Lisaks märgistusele peaks tarbijatel olema teavitatud valiku tegemise eesmärgil võimalus nõuda toote kohta teatavaid andmeid vastutavalt isikult.

(54)

Selleks et tagada käesoleva määruse sätete järgimine, on vaja tõhusat turujärelevalvet. Selleks tuleks teavitada tõsistest soovimatutest mõjudest ning pädevatel asutustel peaks olema võimalik nõuda vastutavalt isikult nende kosmeetikatoodete loetelu, mis sisaldavad ohutuse seisukohast tõsiseid kahtlusi põhjustanud aineid.

(55)

Käesoleva määrusega ei piirata liikmesriikide võimalust kooskõlas ühenduse õigusega reguleerida liikmesriikide pädevate asutuste teavitamist tervishoiutöötajate või tarbijate poolt tõsistest soovimatutest mõjudest.

(56)

Käesoleva määrusega ei piirata liikmesriikide võimalust kooskõlas ühenduse õigusega reguleerida ettevõtete asutamist kosmeetikatoodete valdkonnas.

(57)

Mittevastavuse korral käesolevale määrusele võib olla vajalik selge ja tõhus menetlus toodete turult kõrvaldamiseks ja tagasivõtmiseks. See menetlus peaks võimalusel põhinema olemasolevatel ühenduse eeskirjadel ohtlike kaupade kohta.

(58)

Kosmeetikatoodete puhul, mis vastavad käesoleva määruse sätetele, kuid sellest hoolimata võivad ohustada inimeste tervist, tuleks ette näha kaitsemeetmete menetlus.

(59)

Komisjon peaks käesoleva määruse järjekindla rakendamise hõlbustamiseks andma suuniseid tõsise riski mõiste üldise tõlgenduse ja kohaldamise kohta.

(60)

Hea haldustava põhimõtetest lähtuvalt peaksid pädevad asutused kõiki oma turujärelevalve raames tehtud otsuseid nõuetekohaselt põhjendama.

(61)

Tõhusa turukontrolli tagamiseks on vaja pädevate asutuste tihedat haldusalast koostööd. See puudutab eelkõige vastastikust abistamist teises liikmesriigis asuva toote andmiku kontrollimisel.

(62)

Komisjoni peaks abistama sõltumatu riskihindamise organ – tarbijaohutuse teaduskomitee.

(63)

Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (12).

(64)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus kohandada käesoleva määruse lisasid tehnika arenguga. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(65)

Kui tungiva kiireloomulisuse tõttu ei ole võimalik kinni pidada kontrolliga regulatiivmenetluse tavatähtaegadest, peaks komisjon saama teatavate meetmete vastuvõtmiseks, mis on seotud KMR-ainete, nanomaterjalide ja potentsiaalse riskiga inimeste tervisele, kohaldada otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikes 6 sätestatud kiirmenetlust.

(66)

Liikmesriigid peaksid kehtestama eeskirjad käesoleva määruse sätete rikkumise eest kohaldatavate karistuste kohta ja tagama nende rakendamise. Kõnealused karistused peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(67)

Nii ettevõtjad kui ka liikmesriigid ja komisjon vajavad piisavalt aega, et kohaneda käesolevas määruses ette nähtud muutustega. Seetõttu on kohane sätestada kõnealuseks kohanemiseks piisav üleminekuaeg. Sujuva ülemineku tagamiseks tuleks ettevõtjatel siiski lubada turule lasta käesoleva määrusega kooskõlas olevaid kosmeetikatooteid enne kõnealuse üleminekuaja lõppemist.

(68)

Kosmeetikatoodete ohutuse ja turujärelevalve tugevdamiseks peaksid pärast käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva turule lastavad kosmeetikatooted vastama käesolevas määruses sätestatud kohustustele seoses ohutushinnangu, toote andmiku ja teavitamisega, isegi kui sarnased kohustused on juba direktiivi 76/768/EMÜ alusel täidetud.

(69)

Direktiiv 76/768/EMÜ tuleks tunnistada kehtetuks. Et aga tagada probleemide puhul asjakohane ravi ja tagada turujärelevalve, peaksid pädevad asutused säilitama direktiivi 76/768/EMÜ artikli 7 lõike 3 ja artikli 7a lõike 4 alusel kosmeetikatoodete kohta saadud teavet teatava aja jooksul ning vastutava isiku säilitatav teave peaks jääma kättesaadavaks sama ajavahemiku jooksul.

(70)

Käesoleva määruse kohaldamine ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis on seotud IX lisa B osas esitatud direktiivide ülevõtmise tähtpäevadega.

(71)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt saavutada siseturg ja inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse kosmeetikatoodete käesolevas määruses sätestatud nõuetele vastavuse abil, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning meetme ulatust silmas pidades on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

REGULEERIMISALA JA MÕISTED

Artikkel 1

Reguleerimisala ja eesmärk

Käesoleva määrusega kehtestatakse eeskirjad, mida tuleb järgida kosmeetikatoodete turul kättesaadavaks tegemisel, et tagada toimiv siseturg ja inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse.

Artikkel 2

Mõisted

1.   Käesoleva määruse kohaldamisel kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)

„kosmeetikatoode” – aine või segu, mis on ette nähtud kokkupuuteks inimese keha välispinna osadega (nahk, juuksed, näo- ja ihukarvad, küüned, huuled ja välised suguelundid) või hammaste ja suuõõne limaskestadega ainult või peamiselt nende puhastamiseks, lõhnastamiseks, nende välimuse muutmiseks, nende kaitsmiseks, heas seisundis hoidmiseks või ihulõhnade parandamiseks;

b)

„aine” – looduslik või tootmisprotsessi teel saadud keemiline element või selle ühendid koos stabiilsuse säilitamiseks vajalike ja tootmisprotsessist johtuvate lisanditega, välja arvatud lahustid, mida on võimalik ainest eraldada, mõjutamata aine stabiilsust või muutmata selle koostist;

c)

„segu” – kahest või enamast ainest koosnev segu või lahus;

d)

„tootja” – füüsiline või juriidiline isik, kes toodab kosmeetikatoodet või on sellise toote kujundanud või valmistanud ja turustab seda kosmeetikatoodet oma nime või kaubamärgi all;

e)

„levitaja” – iga tarneahelas asuv füüsiline või juriidiline isik peale tootja või importija, kes teeb kosmeetikatoote ühenduse turul kättesaadavaks;

f)

„lõppkasutaja” – kosmeetikatoodet kasutav tarbija või kutsealane kasutaja;

g)

„turul kättesaadavaks tegemine” – kosmeetikatoote tasu eest või tasuta tarnimine ühenduse turule kaubandustegevuse käigus kas levitamiseks, tarbimiseks või kasutamiseks;

h)

„turulelaskmine” – kosmeetikatoote esmakordne ühenduse turul kättesaadavaks tegemine;

i)

„importija” – ühenduses asutatud füüsiline või juriidiline isik, kes laseb ühenduse turule kosmeetikatoote kolmandast riigist;

j)

„harmoneeritud standard” – standard, mille on komisjoni taotluse alusel vastu võtnud üks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ (millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord) (13) I lisas loetletud Euroopa standardiorgan vastavalt kõnealuse direktiivi artiklile 6;

k)

„nanomaterjal” – lahustumatu või bioloogiliselt püsiv kindlal eesmärgil valmistatud materjal, mille ühe või enama välismõõte või sisemise struktuuri suurus on vahemikus 1-100 nm;

l)

„säilitusained” – ained, mis on eranditult või peamiselt ette nähtud kosmeetikatootes mikroorganismide arengu pidurdamiseks;

m)

„värvained” – ained, mis on eranditult või peamiselt ette nähtud kosmeetikatoote, kogu keha või teatavate kehaosade värvimiseks, neelates või peegeldades nähtavat valgust; lisaks nendele käsitatakse värvainetena oksüdatiivsete juuksevärvide lähteaineid;

n)

„UV-filtrid” – ained, mis on eranditult või peamiselt ette nähtud naha kaitsmiseks ultraviolettkiirguse eest, neelates, peegeldades või hajutades ultraviolettkiirgust;

o)

„soovimatu mõju” – ebasoodus mõju, mille on inimeste tervisele põhjustanud kosmeetikatoote kasutamine tavalistes või mõistlikult ettenähtavates kasutustingimustes;

p)

„tõsine soovimatu mõju” – soovimatu mõju, mille tagajärjeks on ajutine või püsiv talituslik häire, puue, haiglaravile suunamine, kaasasündinud väärareng, otsene risk elule või surm;

q)

„kõrvaldamine” – meede, mille eesmärk on takistada tarneahelas oleva kosmeetikatoote turul kättesaadavaks tegemist;

r)

„tagasivõtmine” – meede, mille eesmärk on võtta turult tagasi kosmeetikatoode, mis on juba lõppkasutajale kättesaadavaks tehtud;

s)

„tüüpkoostis” – koostis, mille puhul on loetletud koostisainete kategooria või toime ja nende maksimaalne sisaldus kosmeetikatootes, või milles antakse asjakohast kvantitatiivset ja kvalitatiivset teavet, kui selline koostis ei puuduta kosmeetikatoodet või puudutab seda ainult osaliselt. Komisjon annab suuniseid tüüpkoostise esitamise kohta ning kohandab neid korrapäraselt vastavalt teaduse ja tehnika arengule.

2.   Lõike 1 punkti a kohaldamisel ei käsitata kosmeetikatootena aineid või segusid, mis on ette nähtud allaneelamiseks, sissehingamiseks, süstimiseks või inimorganismi implanteerimiseks.

3.   Võttes arvesse erinevate asutuste avaldatud mitmesuguseid nanomaterjalide määratlusi ning pidevat teaduse ja tehnika arengut nanotehnoloogia valdkonnas, kohandab komisjon lõike 1 punktis k toodud määratlust vastavalt teaduse ja tehnika arengule ning rahvusvahelisel tasandil edaspidi kokkulepitavatele määratlustele. Kõnealune meede, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 32 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

II PEATÜKK

OHUTUS, VASTUTUS, VABA LIIKUMINE

Artikkel 3

Ohutus

Turul kättesaadavaks tehtud kosmeetikatoode peab tavalistes või mõistlikult ettenähtavates kasutustingimustes olema inimeste tervisele ohutu, arvestades eelkõige järgmist:

a)

esitlust, sealhulgas vastavust direktiivile 87/357/EMÜ;

b)

märgistamist;

c)

kasutamis- ja kõrvaldamisjuhiseid;

d)

muud märgistust või teavet, mille esitab artiklis 4 määratletud vastutav isik.

Hoiatuste esitamine ei vabasta artiklites 2 ja 4 määratletud isikuid kohustusest järgida muid käesolevas määruses sätestatud nõudeid.

Artikkel 4

Vastutav isik

1.   Turule lastakse ainult need kosmeetikatooted, millele on määratud ühenduses juriidilisest või füüsilisest isikust vastutav isik.

2.   Vastutav isik tagab turulelastud kosmeetikatoote osas käesoleva määrusega sätestatud asjakohaste kohustuste täitmise.

3.   Ühenduses toodetud kosmeetikatoodete puhul, mida ei ole suunatud ekspordiks ega imporditud seejärel tagasi ühendusse, on vastutavaks isikuks ühenduses asutatud tootja.

Tootja võib kirjaliku volitusega määrata vastutavaks isikuks ühenduses asutatud isiku, kes aktsepteerib volituse kirjalikult.

4.   Kui ühenduses toodetud kosmeetikatoote, mida ei ole suunatud ekspordiks ega imporditud seejärel tagasi ühendusse, on tootnud väljaspool ühendust asutatud tootja, määrab ta kirjaliku volituse alusel vastutavaks isikuks ühenduses asutatud isiku, kes aktsepteerib volituse kirjalikult.

5.   Imporditud kosmeetikatoodete puhul on vastutavaks isikuks iga importija tema poolt turulelastava konkreetse kosmeetikatoote suhtes.

Importija võib kirjaliku volitusega määrata vastutavaks isikuks ühenduses asutatud isiku, kes aktsepteerib volituse kirjalikult.

6.   Levitaja on vastutav isik, kui ta laseb kosmeetikatoote turule oma nime või kaubamärgi all või muudab juba turule lastud toodet nii, et see võib mõjutada vastavust kohaldatavatele nõuetele.

Juba turule lastud kosmeetikatootega seotud teabe tõlkimist ei käsitata toote sellise muutmisena, mis võiks mõjutada vastavust käesoleva määruse nõuetele.

Artikkel 5

Vastutava isiku kohustused

1.   Vastutav isik tagab vastavuse artiklitega 3, 8, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 18, artikli 19 lõigetega 1, 2 ja 5, artiklitega 20, 21, 23 ja 24.

2.   Vastutav isik, kes arvab või kellel on põhjust uskuda, et kosmeetikatoode, mille ta on turule lasknud, ei vasta käesolevale määrusele, võtab vastavalt vajadusele viivitamata vajalikud parandusmeetmed toote vastavusse viimiseks, kõrvaldab kosmeetikatoote turult või võtab selle tagasi.

Lisaks, kui kosmeetikatoode kujutab endast riski inimeste tervisele, teavitab vastutav isik sellest viivitamata nende liikmesriikide pädevaid riiklikke asutusi, kus ta toote kättesaadavaks tegi, ning selle liikmesriigi pädevaid riiklikke asutusi, kus toote andmik on kergesti kättesaadav, esitades eelkõige üksikasjad mittevastavuste ja võetud parandusmeetmete kohta.

3.   Vastutav isik teeb nimetatud asutustega viimaste nõudmisel kõigis tegevustes koostööd, et kõrvaldada tema poolt turul kättesaadavaks tehtud kosmeetikatoodete põhjustatud riskid. Eelkõige esitab vastutav isik pädeva riikliku asutuse põhjendatud nõudmisel talle toote konkreetsete aspektide vastavust tõendava kogu teabe ja dokumentsatsiooni keeles, mis on kõnealusele asutusele kergesti arusaadav.

Artikkel 6

Levitaja kohustused

1.   Tehes kosmeetikatoote turul kättesaadavaks, rakendab levitaja oma tegevuses nõuetekohast hoolsust seoses talle kohaldatavate nõuetega.

2.   Enne kosmeetikatoote turul kättesaadavaks tegemist kontrollib levitaja, et:

tootel on artikli 19 lõike 1 punktides a, e ja g ning artikli 19 lõigetes 3 ja 4 sätestatud märgistusteave;

artikli 19 lõikes 5 sätestatud keelenõuded on täidetud;

minimaalne säilivusaeg, kui see on artikli 19 lõike 1 alusel kohaldatav, ei ole lõppenud.

3.   Kui levitaja arvab või tal on põhjust uskuda, et:

kosmeetikatoode ei vasta käesolevas määruses sätestatud nõuetele, siis ei tee ta toodet turul kättesaadavaks, kuni see on kohaldatavate nõuetega vastavusse viidud;

kosmeetikatoode, mille ta on turul kättesaadavaks teinud, ei vasta käesolevale määrusele, siis tagab ta, et vastavalt vajadusele võetakse parandusmeetmed toote vastavusse viimiseks, kõrvaldatakse kosmeetikatoode turult või võetakse see tagasi.

Lisaks, kui kosmeetikatoode kujutab endast riski inimeste tervisele, teavitab levitaja sellest viivitamata vastutavat isikut ja nende liikmesriikide pädevaid riiklikke asutusi, kus ta toote turul kättesaadavaks tegi, esitades eelkõige üksikasjad mittevastavuse ja võetud parandusmeetmete kohta.

4.   Levitaja tagab, et sel ajal, kui toode on tema vastutusel, ei ohusta selle ladustamis- või transporditingimused toote vastavust käesolevas määruses sätestatud nõuetele.

5.   Levitaja teeb pädevate asutustega viimaste nõudmisel kõigis tegevustes koostööd, et kõrvaldada tema poolt turul kättesaadavaks tehtud toodete põhjustatud riskid. Eelkõige esitab levitaja pädeva riikliku asutuse põhjendatud nõudmisel talle kogu teabe ja dokumentatsiooni, mis tõendab toote vastavust lõikes 2 sätestatud nõuetele, tehes seda keeles, mis on kõnealusele asutusele kergesti arusaadav.

Artikkel 7

Tuvastamine tarneahelas

Pädeva asutuse taotlusel:

peavad vastutavad isikud tuvastama levitajad, kellele nad kosmeetikatoodet tarnivad;

levitaja peab tuvastama levitajad või vastutavad isikud, kellelt kosmeetikatoode tarniti või kellele levitaja seda tarnis.

See kohustus kehtib kolm aastat pärast kuupäeva, mil kosmeetikatoote partii tehti levitajale kättesaadavaks.

Artikkel 8

Hea tootmistava

1.   Selleks et tagada artiklis 1 nimetatud eesmärkide saavutamine, järgitakse kosmeetikatoodete tootmisel head tootmistava.

2.   Eeldatakse, et hea tootmistava nõuet on järgitud, kui tootmine toimub kooskõlas asjakohaste harmoneeritud standarditega, mille viited on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 9

Vaba liikumine

Liikmesriigid ei või käesolevas määruses ettenähtud nõuetega seotud põhjustel keelduda käesoleva määruse nõuetele vastavate kosmeetikatoodete turul kättesaadavaks tegemisest, seda keelata või piirata.

III PEATÜKK

OHUTUSHINNANG, TOOTE ANDMIK, TEAVITAMINE

Artikkel 10

Ohutushinnang

1.   Et tõendada kosmeetikatoote vastavust artiklile 3, tagab vastutav isik, et enne kosmeetikatoote turulelaskmist hinnatakse asjakohase teabe alusel kosmeetikatoote ohutust ning koostatakse kosmeetikatoote ohutusaruanne vastavalt I lisale.

Vastutav isik tagab, et:

a)

ohutushinnangus võetakse arvesse kosmeetikatoote ettenähtud kasutusviisi ja eeldatavat süsteemset kokkupuudet valmistoote üksikute koostisainetega;

b)

ohutushinnangus kasutatakse asjakohast lähenemisviisi tõendite kaalukusele, vaadates läbi andmed kõikidest olemasolevatest allikatest;

c)

kosmeetikatoote ohutusaruannet ajakohastatakse, pidades silmas asjaolu, et pärast toote turulelaskmist lisandub pidevalt asjakohast teavet.

Esimest lõiku kohaldatakse ka direktiivi 76/768/EMÜ alusel teavitatud kosmeetikatoodetele.

Komisjon võtab koostöös kõigi sidusrühmadega vastu asjakohased suunised, et võimaldada ettevõtjatel, eelkõige väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel, täita I lisas sätestatud nõudeid. Kõnealused suunised võetakse vastu vastavalt artikli 32 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

2.   I lisa B osas sätestatud kosmeetikatoote ohutushinnangu koostab isik, kellel on diplom või muu ülikooli lõpetamisel antav kvalifikatsiooni tõendav dokument selle kohta, et ta on läbinud teoreetilise ja praktilise koolituse farmaatsia, toksikoloogia, meditsiini või samalaadsel erialal või liikmesriigi poolt võrdväärseks tunnustatud kursuse.

3.   Lõike 1 kohases ohutushinnangus osutatud mittekliinilised ohutusuuringud, mis on tehtud pärast 30. juunit 1988 eesmärgiga hinnata kosmeetikatoote ohutust, on kooskõlas uuringute läbiviimise ajal kehtinud ühenduse õigusaktidega heade laboritavade põhimõtete kohta või muude rahvusvaheliste standarditega, mida komisjon või Euroopa Kemikaaliamet on tunnustanud samaväärseteks.

Artikkel 11

Toote andmik

1.   Kui komseetikatoode on turule lastud, peab vastutav isik kosmeetikatoote kohta toote andmikku. Toote andmikku säilitatakse kümme aastat pärast kuupäeva, mil kosmeetikatoote viimane partii turule lasti.

2.   Toote andmik sisaldab järgmist teavet ja andmeid, mida vajaduse korral ajakohastatakse:

a)

kosmeetikatoote selline kirjeldus, mis selgesti näitab, et toote andmik kuulub selle toote juurde;

b)

artikli 10 lõikes 1 osutatud kosmeetikatoote ohutusaruanne;

c)

tootmismeetodi kirjeldus ja kinnitus selle kohta, et tootmisel on järgitud artiklis 8 osutatud head tootmistava;

d)

tõendid kosmeetikatoote väidetava mõju kohta, kui see on kosmeetikatoote laadi või mõju tõttu põhjendatud;

e)

andmed tootja, tema esindajate või tarnijate poolt läbiviidud loomkatsete kohta seoses kosmeetikatoote või selle koostisainete väljatöötamise või ohutushinnanguga, sealhulgas loomkatsed, mis on läbi viidud kolmandate riikide õigusnormide täitmiseks.

3.   Vastutav isik hoiab toote andmikku oma aadressil, millele on osutatud märgistusel, elektroonilisel või muul kujul kergesti kättesaadavana selle liikmesriigi pädevale asutusele, kus andmikku hoitakse.

Toote andmikus sisalduv teave peab olema kättesaadav keeles, mis on selle liikmesriigi pädevatele asutustele kergesti arusaadav.

4.   Käesoleva artikli lõigetes 1 ja 3 sätestatud nõudeid kohaldatakse ka direktiivi 76/768/EMÜ alusel teavitatud kosmeetikatoodetele.

Artikkel 12

Proovide võtmine ja analüüs

1.   Kosmeetikatoodetest proovide võtmisel ja nende analüüsimisel kasutatakse usaldusväärseid ja reprodutseeritavaid meetodeid.

2.   Kohaldatava ühenduse õiguse puudumisel eeldatakse usaldusväärsust ja reprodutseeritavust juhul, kui kasutatud meetod on kooskõlas asjakohaste harmoneeritud standarditega, mille viited on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 13

Teavitamine

1.   Vastutav isik esitab elektrooniliselt enne kosmeetikatoote turulelaskmist komisjonile järgmised andmed:

a)

kosmeetikatoote kategooria ja toote nimetus või nimetused, mis võimaldavad seda konkreetselt identifitseerida;

b)

vastutava isiku nimi ja aadress, kus toote andmik on kergesti kättesaadav;

c)

impordi puhul päritoluriik;

d)

liikmesriik, kus kosmeetikatoode turule lastakse;

e)

füüsilise isiku kontaktandmed, kelle poole vajadusel pöörduda;

f)

nanomaterjalide kujul esinevate ainete olemasolu ja:

i)

nende tunnused, sealhulgas keemiline nimetus (IUPAC) ja muud andmed, mis on sätestatud käesoleva määruse II – VI lisa preambuli punktis 2;

ii)

mõistlikult ettenähtavad kokkupuutetingimused;

g)

sellise aine nimi või Chemical Abstract Servicei (CAS) või EÜ number, mis on määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. osa alusel klassifitseeritud 1A või 1B kategooria kantserogeenseks, mutageenseks või reproduktiivtoksiliseks (KMR) aineks;

h)

tüüpkoostis, mille põhjal saaks rasketel juhtudel tagada kiire ja asjakohase ravi.

Esimest lõiku kohaldatakse ka direktiivi 76/768/EMÜ alusel teavitatud kosmeetikatoodetele.

2.   Kui kosmeetikatoode lastakse turule, teavitab vastutav isik komisjoni originaalmärgistusest ning asjaomase pakendi fotost, kui see on piisavalt loetav.

3.   Levitaja, kes teeb liikmesriigis kättesaadavaks kosmeetikatoote, mis on juba mõnes teises liikmesriigis turule lastud, ning tõlgib omal algatusel selle toote märgistuse mis tahes osa, et järgida siseriiklikke õigusakte, esitab alates 11. juuli 2013 elektrooniliselt komisjonile järgmise teabe:

a)

kosmeetikatoote kategooria, toote nimetus lähteliikmesriigis ja liikmesriigis, kus see kättesaadavaks tehakse, võimaldades seda toodet konkreetselt identifitseerida;

b)

liikmesriik, kus kosmeetikatoode kättesaadavaks tehakse;

c)

tema nimi ja aadress;

d)

vastutava isiku nimi ja aadress, kus toote andmik on kergesti kättesaadav.

4.   Kui kosmeetikatoode on lastud turule enne 11. juuli 2013, kuid alates sellest kuupäevast enam turule ei lasta ja levitaja laseb kõnealuse toote liikmesriigis pärast nimetatud kuupäeva turule, teatab kõnealune levitaja vastutavat isikut järgmisest:

a)

kosmeetikatoote kategooria, toote nimetus lähteliikmesriigis ja liikmesriigis, kus see kättesaadavaks tehakse, võimaldades seda konkreetselt identifitseerida;

b)

liikmesriik, kus kosmeetikatoode kättesaadavaks tehakse;

c)

tema nimi ja aadress.

Selle teabe põhjal esitab vastutav isik elektrooniliselt komisjonile käesoleva artikli lõikes 1 osutatud teabe, kui direktiivi 76/768/EMÜ artikli 7 lõikes 3 ja artikli 7a lõikes 4 nõutud teavitamist ei ole tehtud liikmesriigis, kus kosmeetikatoode kättesaadavaks tehakse.

5.   Komisjon teeb viivitamata kõikidele pädevatele asutustele elektrooniliselt kättesaadavaks lõike 1 punktides a–g ning lõigetes 2 ja 3 osutatud teabe.

Pädevad asutused võivad kasutada kõnealust teavet üksnes artiklitega 25, 26 ja 27 seotud turujärelevalve, turuanalüüsi, hindamise ja tarbijate teavitamise eesmärgil.

6.   Komisjon teeb viivitamata lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud teabe elektrooniliselt kättesaadavaks mürgistusteabekeskustele või sarnastele üksustele, kui sellised keskused või üksused on liikmesriikides asutatud.

Kõnealused üksused võivad seda teavet kasutada üksnes ravi eesmärgil.

7.   Kui lõigetes 1, 3 ja 4 osutatud teabes tehakse muudatusi, ajakohastab vastutav isik või levitaja seda viivitamata.

8.   Komisjon võib teaduse ja tehnika arengut ning turujärelevalvega seotud erivajadusi arvestades muuta lõikeid 1 kuni 7 nõuete lisamisega.

Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 32 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

IV PEATÜKK

PIIRANGUD TEATAVATELE AINETELE

Artikkel 14

Lisades loetletud ainete piirangud

1.   Ilma et see piiraks artikli 3 kohaldamist, ei või kosmeetikatooted sisaldada järgmist:

a)

keelatud ained:

II lisas loetletud keelatud ained;

b)

piiratud kasutusega ained:

piiratud kasutusega ained, mida ei kasutata vastavalt III lisas sätestatud piirangutele;

c)

värvained:

i)

muud kui IV lisas loetletud värvained ja värvained, mis on seal loetletud, kuid mida ei kasutata vastavalt kõnealuses lisas sätestatud tingimustele, välja arvatud lõikes 2 osutatud tooted juuste värvimiseks;

ii)

ilma et see piiraks punkti b, punkti d alapunkti i ja punkti e alapunkti i kohaldamist, IV lisas loetletud ained, mis ei ole ette nähtud värvimiseks ja mida ei kasutata vastavalt kõnealuses lisas sätestatud tingimustele;

d)

säilitusained:

i)

muud kui V lisas nimetatud säilitusained ja säilitusained, mis on seal loetletud, kuid mida ei kasutata vastavalt kõnealuses lisas sätestatud tingimustele;

ii)

ilma et see piiraks punkti b, punkti c alapunkti i ja punkti e alapunkti i kohaldamist, V lisas loetletud ained, mis ei ole ette nähtud kasutamiseks säilitusainetena ja mida ei kasutata vastavalt kõnealuses lisas sätestatud tingimustele;

e)

UV-filtrid:

i)

muud kui VI lisas nimetatud UV-filtrid ja UV-filtrid, mis on seal loetletud, kuid mida ei kasutata vastavalt kõnealuses lisas sätestatud tingimustele;

ii)

ilma et see piiraks punkti b, punkti c alapunkti i ja punkti d alapunkti i kohaldamist, VI lisas loetletud ained, mis ei ole ette nähtud kasutamiseks UV-filtritena ja mida ei kasutata vastavalt kõnealuses lisas sätestatud tingimustele.

2.   Vastavalt komisjoni otsusele laiendada IV lisa reguleerimisala juuste värvimiseks ettenähtud toodetele, ei või need tooted sisaldada muid kui IV lisas loetletud värvaineid ega ka värvaineid, mis on seal loetletud, kuid mida ei kasutata vastavalt kõnealuses lisas sätestatud tingimustele.

Esimeses lõigus osutatud komisjoni otsus, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 32 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Artikkel 15

Kantserogeenseks, mutageenseks või reproduktiivtoksiliseks aineks klassifitseeritud ained

1.   Kosmeetikatoodetes on keelatud kasutada aineid, mis on määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. osa alusel klassifitseeritud 2. kategooria KMR-aineks. Siiski võib 2. kategooriasse klassifitseeritud ainet kosmeetikatoodetes kasutada juhul, kui tarbijaohutuse teaduskomitee on ainet hinnanud ning leidnud, et selle kasutamine kosmeetikatoodetes on ohutu. Selleks võtab komisjon vajalikud meetmed vastavalt käesoleva määruse artikli 32 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

2.   Kosmeetikatoodetes on keelatud kasutada aineid, mis on määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. osa alusel klassifitseeritud 1A või 1B kategooria KMR-aineks.

Neid aineid võib siiski erandkorras kosmeetikatoodetes kasutada, kui pärast nende klassifitseerimist määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. osa alusel 1A või 1B kategooria KMR-aineks on täidetud kõik järgmised tingimused:

a)

nad vastavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määruses (EÜ) nr 178/2002 (millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused) (14) sätestatud toiduohutusnõuetele;

b)

puuduvad sobivad alternatiivsed ained, vastavalt dokumenteeritud alternatiivide analüüsile;

c)

taotlus on esitatud tootekategooria konkreetse kasutusviisi kohta, mille puhul kokkupuude on teada, ning

d)

tarbijaohutuse teaduskomitee on neid aineid hinnanud ja leidnud, et nende kasutamine kosmeetikatoodetes on ohutu, lähtudes eelkõige kokkupuutest nende toodetega ja võttes arvesse üldist kokkupuudet nende ainetega muudest olulistest allikatest, pöörates erilist tähelepanu haavatavatele elanikkonnarühmadele.

Kosmeetikatoote väärkasutuse vältimiseks kasutatakse spetsiifilist märgistust kooskõlas käesoleva määruse artikliga 3, võttes arvesse ohtlike ainete sisaldumise ja kokkupuuteviisiga seotud võimalikke riske.

Käesoleva lõike rakendamiseks muudab komisjon käesoleva määruse lisasid vastavalt käesoleva määruse artikli 32 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele 15 kuu jooksul pärast asjaomaste ainete lisamist määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. ossa.

Komisjon võib tungiva kiireloomulisuse tõttu kohaldada käesoleva määruse artikli 32 lõikes 4 osutatud kiirmenetlust.

Komisjon volitab tarbijaohutuse teaduskomiteed kõnealuseid aineid uuesti hindama, niipea kui tekib ohutusega seotud probleeme ja hiljemalt viie aasta järel pärast nende lisamist käesoleva määruse III–VI lisasse, ning vähemalt iga järgneva viie aasta järel.

3.   Komisjon tagab, et hiljemalt 11 jaanua 2012töötatakse välja asjakohased suunised, eesmärgiga kindlustada ühtlustatud lähenemisviis üldise kokkupuute hinnangute väljatöötamisele ja kasutamisele, kui hinnatakse KMR-ainete ohutut kasutamist. Need suunised töötatakse välja koostöös tarbijaohutuse teaduskomitee, Euroopa Kemikaaliameti, Euroopa Toiduohutusameti ja muude asjaomaste sidusrühmadega, lähtudes asjakohaselt asjaomastest parimatest tavadest.

4.   Kui ühenduse või rahvusvaheliselt kokkulepitud kriteeriumid endokriinset häiret põhjustavate ainete kohta on kättesaadavad, või hiljemalt 11 jaanua 2015, vaatab komisjon määruse seoses endokriinset häiret põhjustavate ainetega uuesti läbi.

Artikkel 16

Nanomaterjalid

1.   Iga kosmeetikatoote puhul, mis sisaldab nanomaterjale, tagatakse inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse.

2.   Käesoleva artikli sätteid ei kohaldata nanomaterjalidele, mida kasutatakse värvainete, UV-filtrite või säilitusainetena, mille suhtes kohaldatakse artiklit 14, kui sõnaselgelt ei ole sätestatud teisiti.

3.   Lisaks artiklis 13 sätestatud teavitamisele teavitab vastutav isik komisjoni nanomaterjale sisaldavatest kosmeetikatoodetest elektrooniliselt kuus kuud enne nende turule laskmist, välja arvatud kui sama vastutav isik on need turule lasknud enne 11 jaanuar 2013.

Viimati nimetatud juhul teavitab vastutav isik komisjoni lisaks artiklis 13 nimetatud teavitamisele nanomaterjale sisaldavatest turule lastud kosmeetikatoodetest elektrooniliselt 11 jaanuar 2013 ja 11 juuli 2013 vahepealsel ajal.

Esimest ja teist lõiku ei kohaldata kosmeetikatoodetele, mis sisaldavad III lisas sätestatud nõuetele vastavaid nanomaterjale.

Komisjonile teavitatavad andmed sisaldavad vähemalt järgmist:

a)

nanomaterjali identifitseerimisandmed, sealhulgas keemiline nimetus (IUPAC) ja muud andmed, mis on sätestatud II – VI lisa preambuli punktis 2;

b)

nanomaterjali kirjeldus, sealhulgas osakeste suurus, füüsikalised ja keemilised omadused;

c)

kosmeetikatoodetes, mida kavatsetakse aastas turule lasta, sisalduvate nanomaterjalide hinnanguline kogus;

d)

nanomaterjali toksikoloogiline iseloomustus;

e)

nanomaterjali ohutusandmed seoses kosmeetikatoote kategooriaga, nii nagu seda sellistes toodetes on kasutatud;

f)

mõistlikult ettenähtavad kokkupuutetingimused.

Vastutav isik võib kirjaliku volitusega määrata muu juriidilise või füüsilise isiku nanomaterjalidest teavitamiseks, teatades sellest komisjonile.

Komisjon annab toksikoloogilise iseloomustuse esitamiseks viitenumbri, mis võib asendada punkti d alusel teavitatavaid andmeid.

4.   Kui komisjon kahtleb nanomaterjali ohutuses, taotleb ta viivitamata, et tarbijaohutuse teaduskomitee esitaks oma arvamuse selliste nanomaterjalide ohutuse kohta asjaomaste kosmeetikatoodete kategooriate ja mõistlikult ettenähtavate kokkupuutetingimuste puhul. Komisjon teeb selle teabe üldsusele kättesaadavaks. Tarbijaohutuse teaduskomitee esitab oma arvamuse kuue kuu jooksul alates komisjoni taotlusest. Kui tarbijaohutuse teaduskomitee leiab, et vajalikke andmeid on puudu, nõuab komisjon vastutavalt isikult nende esitamist konkreetse mõistliku tähtaja jooksul, mida ei pikendata. Tarbijaohutuse teaduskomitee esitab oma lõpliku arvamuse kuue kuu jooksul alates lisateabe esitamisest. Tarbijaohutuse teaduskomitee arvamus tehakse üldsusele kättesaadavaks.

5.   Komisjon võib igal ajal algatada lõikes 4 sätestatud menetluse, kui tal on kahtlusi ohutuse osas, näiteks kolmanda isiku esitatud uue teabe tõttu.

6.   Võttes arvesse tarbijaohutuse teaduskomitee arvamust, võib komisjon muuta II ja III lisa, kui esineb potentsiaalne risk inimeste tervisele, sealhulgas ka siis, kui andmeid on ebapiisavalt.

7.   Komisjon võib teaduse ja tehnika arengut arvesse võttes muuta lõiget 3, lisades sellesse nõudeid.

8.   Lõigetes 6 ja 7 osutatud meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 32 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

9.   Komisjon võib tungiva kiireloomulisuse tõttu kohaldada artikli 32 lõikes 4 osutatud menetlust.

10.   Komisjon:

a)

teeb hiljemalt 11 jaanuar 2014 kättesaadavaks kõikides turule lastud kosmeetikatoodetes kasutatavate nanomaterjalide kataloogi, sealhulgas kataloogi eraldi osas need, mida kasutatakse värvainete, UV-filtrite või säilitusainetena, näidates ära kosmeetikatoodete kategooriad ja mõistlikult ettenähtavad kokkupuutetingimused. Kõnealust kataloogi ajakohastatakse seejärel korrapäraselt ja see tehakse üldsusele kättesaadavaks;

b)

esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule igal aastal olukorra aruande, milles antakse teavet nanomaterjalide kosmeetikatoodetes kasutamises toimunud arengute kohta ühenduses, sealhulgas aruande eraldi osas nende kohta, mida kasutatakse värvainete, UV-filtrite või säilitusainetena. Esimene aruanne esitatakse hiljemalt 11 juuli 2014. Ajakohastatud aruandes tehakse eelkõige kokkuvõte uutest nanomaterjalidest uutes kosmeetikatoodete kategooriates, teavituste arvust, nanospetsiifiliste hindamismeetodite ja ohutushinnangute suuniste väljatöötamise edusammudest ning rahvusvahelisi kootööprogramme käsitlevast teabest.

11.   Komisjon vaatab käesoleva määruse nanomaterjalidega seotud sätted seoses teaduse arenguga korrapäraselt uuesti läbi ja teeb vajaduse korral asjakohased ettepanekud kõnealuste sätete muutmiseks.

Esimene läbivaatamine toimub hiljemalt 11 juuli 2018.

Artikkel 17

Keelatud ainete jäljed

Keelatud aine väikese koguse ettekavatsematu sisaldumine, mis on põhjustatud looduslike või tehislike koostisainete lisanditest, tootmisprotsessist, säilitamisest või pakendist, mida hea tootmistava järgimisega on tehniliselt võimatu vältida, on lubatud, tingimusel et selline sisaldumine on kooskõlas artikliga 3.

V PEATÜKK

LOOMKATSED

Artikkel 18

Loomkatsed

1.   Ilma et see piiraks artiklist 3 tulenevate üldkohustuste täitmist, on keelatud järgmine tegevus:

a)

selliste kosmeetikatoodete turulelaskmine, mille lõplikku koostist on käesoleva määruse nõuete täitmiseks kontrollitud loomkatsega, kasutades selleks mõnda muud meetodit kui alternatiivne meetod pärast seda, kui alternatiivne meetod on valideeritud ja OECD raames valideerimise arengut nõuetekohaselt arvesse võttes ühenduse tasandil vastu võetud;

b)

selliste kosmeetikatoodete turulelaskmine, mis sisaldavad koostisaineid või koostisainete kombinatsioone, mida on käesoleva määruse nõuete täitmiseks kontrollitud loomkatsega, kasutades selleks mõnda muud meetodit kui alternatiivne meetod pärast seda, kui alternatiivne meetod on valideeritud ja OECD raames valideerimise arengut nõuetekohaselt arvesse võttes ühenduse tasandil vastu võetud;

c)

viia käesoleva määruse nõuete täitmiseks ühenduse piires läbi valmis kosmeetikatoodete loomkatseid;

d)

viia käesoleva määruse nõuete täitmiseks ühenduse piires koostisainete või koostisainete kombinatsioonide puhul läbi loomkatseid pärast seda, kui need katsed peavad olema asendatud ühe või enama komisjoni 30. mai 2008. aasta määruses (EÜ) nr 440/2008 (millega kehtestatakse katsemeetodid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH)) (15) või käesoleva määruse VIII lisas loetletud valideeritud alternatiivse meetodiga.

2.   Pärast konsulteerimist tarbijaohutuse teaduskomitee ja Alternatiivsete Meetodite Valideerimise Euroopa Keskusega ning olles võtnud nõuetekohaselt arvesse valideerimise arenguid OECD raames, on komisjon sätestanud lõike 1 punktide a, b ja d sätete rakendamise ajakava, sealhulgas erinevate katsete järkjärgulise kaotamise tähtajad. Ajakavad avalikustati 1. oktoobril 2004 ning saadeti Euroopa Parlamendile ja nõukogule. Lõike 1 punktide a, b ja d puhul oli rakendustähtaeg 11. märts 2009.

Katsete puhul, millega uuritakse korduvdoosi toksilisust, reproduktiivtoksilisust ja toksikokineetikat, ja mille puhul ei kaaluta veel alternatiive, on lõike 1 punktide a ja b rakendustähtaeg 11. märts 2013.

Komisjon uurib võimalikke tehnilisi probleeme, mis võivad tekkida katsete keelustamise järgimisega, eelkõige korduvdoosi toksilisuse, reproduktiivtoksilisuse ja toksikokineetika katsete puhul, mille osas alternatiive veel ei kaaluta. Teave kõnealuste uuringute esialgsete ja lõplike tulemuste kohta moodustab artikli 35 alusel esitatavate aastaaruannete osa.

Nende aastaaruannete alusel võib esimeses lõigus osutatud ajakavasid kohandada esimese lõigu puhul kuni 11. märtsini 2009 ja teise lõigu puhul kuni 11. märtsini 2013, olles enne seda konsulteerinud esimeses lõigus osutatud asutustega.

Komisjon uurib tähtaegade täitmist ja järgimist ning samuti keelustamise järgimisega seotud võimalikke tehnilisi probleeme. Teave komisjoni uuringute esialgsete ja lõplike tulemuste kohta moodustab artikli 35 alusel esitatavate aastaaruannete osa. Kui kõnealuste uuringute käigus selgub vähemalt kaks aastat enne teises lõigus osutatud maksimaalse tähtaja lõppu, et tehnilistel põhjustel ei ole võimalik ühte või enamat kõnealuses lõigus osutatud katset enne seda tähtaega välja töötada või valideerida, teavitab komisjon sellest Euroopa Parlamenti ja nõukogu ning esitab kooskõlas asutamislepingu artikliga 251 õigusakti ettepaneku.

Kui olemasoleva kosmeetikatoote koostisaine ohutusega seoses ilmneb tõsiseid probleeme, võib liikmesriik erandkorras taotleda komisjonilt lõike 1 osas erandi lubamist. Taotlus sisaldab olukorra hinnangut ning vajalikke meetmeid. Tuginedes taotlusele ja pärast konsulteerimist tarbijaohutuse teaduskomiteega, võib komisjon teha põhjendatud otsuse erandi lubamiseks. Kõnealuses loas sätestatakse erandiga seotud tingimused erandi eesmärkide, kestuse ja tulemuste esitamise osas.

Erand tehakse üksnes juhul, kui:

a)

koostisaine on laialdaselt kasutuses ning seda ei ole võimalik asendada ühegi samaväärse toimega koostisainega;

b)

konkreetne inimeste terviseprobleem ja loomkatsete läbiviimise vajadus on põhjendatud ning seda kinnitab hinnangu aluseks olev üksikasjalik uurimisprotokoll.

Lubamise otsus, sellega seotud tingimused ja saavutatud lõpptulemus sisalduvad kooskõlas artikliga 35 komisjoni esitatavas aastaaruandes.

Kuuendas lõigus osutatud meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 32 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

3.   Käesolevas artiklis ja artiklis 20 kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)

„valmis kosmeetikatoode” – kosmeetikatoode sellisel valmiskujul, nagu ta turule lastakse ja lõppkasutajale kättesaadavaks tehakse, või selle kosmeetikatoote prototüüp;

b)

„prototüüp” – esimene näidis või kavand, mida ei ole partiina toodetud ja mille alusel valmis kosmeetikatooted valmistatakse või lõplikult välja töötatakse.

VI PEATÜKK

TARBIJATE TEAVITAMINE

Artikkel 19

Märgistamine

1.   Ilma et see piiraks käesoleva artikli muude sätete kohaldamist, tehakse kosmeetikatooted turul kättesaadavaks üksnes tingimusel, et tootemahutil ja pakendil on järgmine kustutamatu, selgesti loetav ja hästi nähtav teave:

a)

vastutava isiku nimi või ärinimi ja aadress. Seda teavet võib esitada lühendatult, kui seda isikut ja tema aadressi saab lühendi abil identifitseerida. Kui on esitatud mitu aadressi, märgitakse esiletõstetult see aadress, kus vastutav isik teeb toote andmiku kergesti kättesaadavaks. Imporditud kosmeetikatoodete puhul märgitakse ära päritoluriik;

b)

nimikogus pakendamise ajal massi- või mahuühikutes, v.a pakendid, mille netokogus on väiksem kui viis grammi või viis milliliitrit, tasuta näidised ja ühekordseks kasutamiseks ettenähtud tooted; kinnispakkidele, mida müüakse tavaliselt tükikaupa ja mille massi- ja mahuandmed ei ole olulised, ei pea kogust märkima, kui pakendil on märgitud tükkide arv. Kui tükkide arv on kergesti nähtav pakendit avamata või kui toodet müüakse tavaliselt vaid ühekaupa, ei ole nimetatud teavet vaja esitada;

c)

kuupäev, milleni toode säilitab nõuetekohastes hoiutingimustes esialgse toime ja eelkõige vastavuse artikliga 3 („minimaalne säilimistähtaeg”).

Enne kuupäeva või andmeid, mis osutavad kuupäeva asukohale pakendil, märgitakse VII lisa punktis 3 esitatud sümbol või sõnad: „Parim enne …”.

Minimaalne säilimistähtaeg, mis koosneb kuust ja aastast või päevast, kuust ja aastast selles järjekorras, tuleb selgelt märkida. Vajaduse korral esitatakse selles teabes täiendavalt tingimused, mida tuleb täita, et toode säiliks ettenähtud aja jooksul.

Minimaalse säilimistähtaja märkimine ei ole kohustuslik kosmeetikatoodete puhul, mille minimaalne säilimisaeg ületab 30 kuud. Selliste toodete puhul peab neil olema märge selle kohta, millise aja jooksul pärast avamist on toode ohutu ja seda võib kasutada, ilma et see tekitaks tarbijale mingit kahju. See teave esitatakse – välja arvatud juhul, kui toote säilivus pärast selle avamist ei ole oluline – VII lisa punktis 2 esitatud sümboli abil, millele järgneb ajavahemik (kuudes ja/või aastates);

d)

erilised ettevaatusabinõud, mida tuleb kasutamisel järgida ja vähemalt need, mis on loetletud III–VI lisas ning kogu teave ettevaatusabinõude kohta kutsealaseks kasutamiseks ettenähtud kosmeetikatoodete kohta;

e)

partiinumber või viide kosmeetikatoote identifitseerimiseks. Kui seda ei ole praktilistel põhjustel võimalik teha, sest kosmeetikatooted on liiga väikesed, esitatakse see teave ainult pakendil;

f)

kosmeetika toote otstarve, kui see ei selgu selle esitlusest;

g)

koostisainete loetelu. Nimetatud teavet võib märkida ka ainult pakendile. Loetelu ees peab olema termin „ingredients”.

Käesolevas artiklis tähendab koostisaine ainet või segu, mida on tahtlikult kasutatud kosmeetikatoote valmistamisprotsessis. Koostisainetena ei käsitleta siiski:

i)

kasutatud toorainete lisandeid,

ii)

segu valmistamisel kasutatud tehnilisi abiaineid, mis ei sisaldu valmistootes.

Parfüümide, aroomikompositsioonide ja nende lähteainete puhul kasutatakse terminit „parfum” või „aroma”. Selliste ainete sisaldumine, mille nimetamine on nõutav III lisa veerus „muud”, märgitakse koostisainete loetelus lisaks terminitele „parfum” või „aroma”.

Koostisainete loetelu koostatakse nende lisamise ajal kaalu järgi kahanevas järjekorras. Koostisained, mille sisaldus on alla 1 %, võib esitada loetelus mis tahes järjestuses nende ainete järel, mille sisaldus on üle 1 %.

Kõik nanomaterjali kujul kasutatud koostisained peavad olema koostisainete loetelus selgelt esitatud. Selliste koostisainete nimetusele peab sulgudes järgnema sõna „nano”.

Muid kui juuste värvimiseks ettenähtud värvaineid võib esitada loetelus mis tahes järjestuses muude kosmeetiliste koostisainete järel. Dekoratiivkosmeetikatoodete puhul, mida turustatakse mitmes värvitoonis, võib loetelus esitada kõik värviskaalas kasutatud muud kui juuste värvimiseks ettenähtud värvained, kui lisatakse sõnad „võib sisaldada” või sümbol „+/-”. Kohaldatavusel kasutatakse värvainete indeksit (CI).

2.   Kui praktilistel põhjustel ei ole võimalik märgistusel nõuetekohaselt esitada lõike 1 punktides d ja g osutatud teavet, kohaldatakse järgmisi nõudeid:

teave esitatakse lisatud teabelehel, etiketil, voldikul, lipikul või kaardil;

kui see ei osutu võimatuks, osutatakse kõnealusele teabele VII lisa punktis 1 esitatud lühendatud teabe või sümboli abil, mis tuleb esitada lõike 1 punktis d osutatud teabe puhul tootemahutil või pakendil ning lõike 1 punktis g osutatud teabe puhul pakendil.

3.   Seebi, vannikuulikeste ja muude väikeste toodete puhul, kui praktilistel põhjustel ei ole võimalik esitada lõike 1 punktis g osutatud teavet etiketil, lipikul, voldikul või kaardil või tootele lisatud teabelehes, esitatakse kõnealune teave teatisel, mis on selle tootemahuti vahetus läheduses, milles kosmeetikatoode on müügiks välja pandud.

4.   Nende kosmeetikatoodete osas, mis ei ole eelnevalt pakendatud, vaid mis pakendatakse müügikohas ostja soovil või mis on eelnevalt pakendatud koheseks müügiks, võtavad liikmesriigid vastu üksikasjalikud eeskirjad lõikes 1 osutatud teabe esitamiseks.

5.   Lõike 1 punktides b, c, d ja f ning lõigetes 2, 3 ja 4 osutatud teave esitatakse keeles, mis määratakse kindlaks selle liikmesriigi õigusnormidega, kus toode on lõppkasutajale kättesaadavaks tehtud.

6.   Lõike 1 punktis g osutatud teabe esitamisel kasutatakse koostisainete ühtseid nimetusi, mis on esitatud artikliga 33 ettenähtud nimestikus. Kui ühtne koostisaine nimetus puudub, kasutatakse üldtunnustatud nomenklatuuris sisalduvat terminit.

Artikkel 20

Väited tootel

1.   Kosmeetikatoodete märgistamisel, turul kättesaadavaks tegemisel ja reklaamimisel ei kasutata kirjeldusi, nimetusi, kaubamärke, kujutisi või muid kujundlikke või teisi märke, mis tekitavad mulje, et kõnealustel toodetel on omadus või otstarve, mida neil tegelikult ei ole.

2.   Komisjon koostab koostöös liikmesriikidega tegevuskava kasutatavate väidete kohta ja seab prioriteedid väidete kasutamist õigustavate ühtsete kriteeriumide kindlaksmääramiseks.

Komisjon võtab pärast konsulteerimist tarbijaohutuse teaduskomitee ja muude asjaomaste asutustega vastu kosmeetikatoodetega kasutada võidavate väidete jaoks vajalike ühtsete kriteeriumide loetelu vastavalt käesoleva määruse artikli 32 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele, võttes arvesse direktiivi 2005/29/EÜ sätteid.

Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt.11 juuli 2016aruande, mis käsitleb väidete kasutamist teise lõigu kohaselt vastu võetud ühtsete kriteeriumide alusel. Kui aruandest selgub, et kosmeetikatoodetega seoses kasutatavad väited ei ole kooskõlas ühtsete kriteeriumidega, võtab komisjon koostöös liikmesriikidega kooskõla tagamiseks asjakohased meetmed.

3.   Vastutav isik võib osutada toote pakendil, kosmeetikatootega kaasas olevatel dokumentidel, tootel olevatel sedelitel, etikettidel või kaelasiltidel sellele, et loomkatseid ei ole läbi viidud, ainult juhul, kui tootja ja tema tarnijad ei ole läbi viinud või volitanud kedagi läbi viima loomkatset valmis kosmeetikatoote, selle prototüübi või selles sisalduva koostisaine suhtes ega ole kasutanud koostisaineid, mida on teiste poolt uute kosmeetikatoodete väljatöötamiseks loomadel katsetatud.

Artikkel 21

Üldsuse juurdepääs teabele

Ilma et see piiraks eelkõige ärisaladuse ja intellektuaalomandi õiguste kaitset, tagab vastutav isik, et kosmeetikatoote kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis, parfüümide ja aroomikompositsioonide puhul kompositsiooni nimetus ja koodinumber ning tarnija andmed, samuti olemasolevad andmed kosmeetikatoote kasutamisest tuleneva soovimatu ja tõsise soovimatu mõju kohta tehakse üldsusele kergesti kättesaadavaks sobivate vahenditega.

Kosmeetikatoote koostist käsitlevad kvantitatiivsed andmed, mis tuleb üldsusele kättesaadavaks teha, esitatakse üksnes määruse (EÜ) nr 1272/2008 artikli 3 kohaste ohtlike ainete kohta.

VII PEATÜKK

TURUJÄRELEVALVE

Artikkel 22

Turukontroll

Liikmesriigid jälgivad käesoleva määruse täitmist turul kättesaadavaks tehtud kosmeetikatoodete turukontrolli kaudu. Liikmesriigid kontrollivad asjakohaselt kosmeetikatooteid ja ettevõtjaid vajalikus ulatuses, hinnates toote andmikku ja tehes vajadusel asjaomaste proovide põhjal füüsikalisi ja laborikatseid.

Liikmesriigid jälgivad ka hea tootmistava põhimõtete järgimist.

Liikmesriigid annavad turujärelevalveasutustele vajalikud volitused, vahendid ja teabe nende asutuste ülesannete nõuetekohaseks täitmiseks.

Liikmesriigid vaatavad regulaarselt läbi oma järelevalvetoimingud ja hindavad nende toimimist. Sellised läbivaatamised ja hindamised toimuvad vähemalt iga nelja aasta tagant ning nende tulemused edastatakse teistele liikmesriikidele ja komisjonile ning tehakse üldsusele kättesaadavaks elektrooniliselt ja vajaduse korral muude vahendite abil.

Artikkel 23

Tõsisest soovimatust mõjust teatamine

1.   Tõsise soovimatu mõju korral teavitavad vastutav isik ja levitajad viivitamata selle liikmesriigi pädevat asutust, kus tõsine soovimatu mõju ilmnes, järgmistest andmetest:

a)

kõik neile teadaolevad või eeldatavasti teadaolevad tõsised soovimatud mõjud;

b)

asjaomase kosmeetikatoote nimetus, mis võimaldab konkreetset toodet identifitseerida;

c)

rakendamise korral parandusmeetmed.

2.   Kui vastutav isik teavitab tõsisest soovimatust mõjust selle liikmesriigi pädevat asutust, kus mõju ilmnes, edastab kõnealune pädev asutus lõikes 1 osutatud teabe viivitamata teiste liikmesriikide pädevatele asutustele.

3.   Kui levitajad teavitavad tõsisest soovimatust mõjust selle liikmesriigi pädevat asutust, kus mõju ilmnes, edastab kõnealune pädev asutus lõikes 1 osutatud teabe viivitamata teiste liikmesriikide pädevatele asutustele ja vastutavale isikule.

4.   Kui lõppkasutajad või tervishoiutöötajad teavitavad tõsisest soovimatust mõjust selle liikmesriigi pädevat asutust, kus mõju ilmnes, edastab see pädev asutus teabe asjaomase kosmeetikatoote kohta viivitamata teiste liikmesriikide pädevatele asutustele ja vastutavale isikule.

5.   Pädevad asutused võivad kasutada käesolevas artiklis osutatud teavet artiklitega 25, 26 ja 27 seotud turujärelevalve, turuanalüüsi, hindamise ja tarbijate teavitamise eesmärgil.

Artikkel 24

Andmed ainete kohta

Kui tekib tõsiseid kahtlusi seoses kosmeetikatoodetes sisalduva aine ohutusega, võib selle liikmesriigi pädev asutus, kus sellist ainet sisaldav toode on turul kättesaadavaks tehtud, nõuda, et vastutav isik esitaks loetelu kõikidest tema vastutusalasse kuuluvatest kosmeetikatoodetest, mis seda ainet sisaldavad. Loetelus esitatakse selle aine kontsentratsioon kosmeetikatoodetes.

Pädevad asutused võivad kasutada käesolevas artiklis osutatud teavet artiklitega 25, 26 ja 27 seotud turujärelevalve, turuanalüüsi, hindamise ja tarbijate teavitamise eesmärgil.

VIII PEATÜKK

MITTEVASTAVUS JA KAITSEKLAUSEL

Artikkel 25

Mittevastavus vastutava isiku poolt

1.   Ilma et see piiraks lõike 4 kohaldamist, nõuavad pädevad asutused, et vastutav isik võtaks kõik asjakohased meetmed, kaasa arvatud parandusmeetmed, et saavutada kosmeetikatoote nõuetele vastavus, selle turult kõrvaldamine või tagasivõtmine riski olemusest lähtuvalt selgelt nimetatud tähtaja jooksul, kui ei täideta järgmisi nõudeid:

a)

artiklis 8 osutatud hea tootmistava;

b)

artiklis 10 osutatud ohutushinnang;

c)

artiklis 11 osutatud nõuded toote andmikule;

d)

artiklis 12 osutatud proovide võtmist ja analüüse käsitlevad sätted;

e)

artiklites 13 ja 16 osutatud teavitamisnõuded;

f)

artiklites 14, 15 ja 17 osutatud piirangud teatavatele ainetele;

g)

artiklis 18 osutatud nõuded loomkatsete kohta;

h)

artikli 19 lõigetes 1, 2, 5 ja 6 osutatud märgistamisnõuded;

i)

artiklis 20 osutatud nõuded väidete kohta toodetel;

j)

artiklis 21 osutatud üldsuse juurdepääs teabele;

k)

artiklis 23 osutatud teavitamine tõsisest soovimatust mõjust;

l)

artiklis 24 osutatud andmed ainete kohta.

2.   Vajaduse korral teavitab pädev asutus selle liikmesriigi pädevat asutust, kus vastutav isik on asutatud, milliste meetmete võtmist ta on vastutavalt isikult nõudnud.

3.   Vastutav isik tagab, et lõikes 1 osutatud meetmed võetakse kõigi asjaomaste ühenduse piires turul kättesaadavaks tehtud toodete suhtes.

4.   Tõsise riski korral inimeste tervisele, kui pädev asutus leiab, et mittevastavus ei piirdu üksnes selle liikmesriigi territooriumiga, kus kosmeetikatoode on turul kättesaadavaks tehtud, teavitab ta komisjoni ja teiste liikmesriikide pädevaid asutusi, milliste meetmete võtmist ta on vastutavalt isikult nõudnud.

5.   Pädev asutus võtab järgmistel juhtudel kõik asjakohased meetmed kosmeetikatoote turul kättesaadavaks tegemise keelamiseks või piiramiseks või toote turult kõrvaldamiseks või tagasivõtmiseks:

a)

on vaja kohest tegutsemist, sest on tekkinud tõsine risk inimeste tervisele, või

b)

vastutav isik ei võta kõiki asjakohaseid meetmeid lõikes 1 osutatud tähtaja jooksul.

Tõsise riski korral inimeste tervisele teavitab kõnealune pädev asutus võetud meetmetest viivitamata komisjoni ja teiste liikmesriikide pädevaid asutusi.

6.   Tõsise riski puudumisel inimeste tervisele, kui vastutav isik ei võta kõiki asjakohaseid meetmeid, teavitab pädev asutus võetud meetmetest viivitamata selle liikmesriigi pädevat asutust, kus vastutav isik on asutatud.

7.   Käesoleva artikli lõigete 4 ja 5 kohaldamisel kasutatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/95/EÜ (üldise tooteohutuse kohta) (16) artikli 12 lõikes 1 sätestatud teabevahetuse süsteemi.

Kohaldatakse ka direktiivi 2001/95/EÜ artikli 12 lõikeid 2, 3 ja 4 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta määruse (EÜ) nr 765/2008 (millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega) (17) artiklit 23.

Artikkel 26

Mittevastavus levitajate poolt

Pädevad asutused nõuavad, et levitajad võtaksid kõik asjakohased meetmed, kaasa arvatud parandusmeetmed, et saavutada kosmeetikatoote nõuetele vastavus, selle turult kõrvaldamine või tagasivõtmine riski olemusest lähtuvalt mõistliku tähtaja jooksul, kui ei täideta artiklis 6 sätestatud kohustusi.

Artikkel 27

Kaitseklausel

1.   Nende toodete puhul, mis vastavad artikli 25 lõikes 1 loetletud nõuetele, kui pädev asutus leiab või pädeval asutusel on põhjust muret tunda, et turul kättesaadavaks tehtud kosmeetikatoode või -tooted võivad tekitada tõsist riski inimeste tervisele, võtab ta kõik asjakohased ajutised meetmed, et tagada selle toote või nende toodete turult kõrvaldamine või tagasivõtmine või nende kättesaadavuse muul viisil piiramine.

2.   Pädev asutus teavitab viivitamata komisjoni ja teiste liikmesriikide pädevaid asutusi võetud meetmetest ja esitab tõendavad andmed.

Esimese lõigu kohaldamisel kasutatakse direktiivi 2001/95/EÜ artikli 12 lõikes 1 sätestatud teabevahetuse süsteemi.

Kohaldatakse direktiivi 2001/95/EÜ artikli 12 lõikeid 2, 3 ja 4.

3.   Komisjon otsustab nii kiiresti kui võimalik, kas lõikes 1 osutatud ajutised meetmed on põhjendatud. Selleks konsulteerib komisjon võimaluse korral huvitatud isikute, liikmesriikide ja tarbijaohutuse teaduskomiteega.

4.   Kui ajutised meetmed on põhjendatud, kohaldatakse artikli 31 lõiget 1.

5.   Kui ajutised meetmed ei ole põhjendatud, teavitab komisjon sellest liikmesriike ja asjaomased pädevad asutused tunnistavad kõnealused ajutised meetmed kehtetuks.

Artikkel 28

Hea haldustava

1.   Artiklite 25 ja 27 kohaselt tehtud otsustes esitatakse nende otsuste tegemise täpsed põhjused. Sellistest otsustest teavitab pädev asutus viivitamata vastutavat isikut, teatades talle samal ajal asjaomases liikmesriigis kehtivatest, tema kasutada olevatest õiguskaitsevahenditest ja kõnealuste õiguskaitsevahendite ajalistest piirangutest.

2.   Vastutaval isikul on enne otsuse tegemist võimalik esitada oma arvamus, välja arvatud juhul, kui on tekkinud tõsine risk inimeste tervisele, mis nõuab kohest tegutsemist.

3.   Vajaduse korral kohaldatakse lõigetes 1 ja 2 osutatud nõudeid levitaja suhtes otsuste puhul, mis tehakse vastavalt artiklitele 26 ja 27.

IX PEATÜKK

HALDUSKOOSTÖÖ

Artikkel 29

Pädevate asutuste vaheline koostöö

1.   Liikmesriikide pädevad asutused teevad koostööd omavahel ja komisjoniga, et tagada käesoleva määruse asjakohane kohaldamine ja täitmine, ning edastavad üksteisele kogu vajaliku teabe käesoleva määruse ühetaoliseks kohaldamiseks.

2.   Komisjon korraldab pädevate asutuste vahelist kogemuste vahetamist, et koordineerida käesoleva määruse ühetaolist kohaldamist.

3.   Koostöö võib toimuda osana rahvusvahelisel tasandil toimuvatest algatustest.

Artikkel 30

Koostöö toote andmiku kontrollimisel

Pädev asutus liikmesriigis, kus kosmeetikatoode on kättesaadavaks tehtud, võib taotleda pädevalt asutuselt liikmesriigis, kus toote andmik on kergesti kättesaadavaks tehtud, et ta kontrolliks toote andmiku vastavust artikli 11 lõikes 2 osutatud nõuetele ja kas selles sisalduvad andmed kinnitavad kosmeetikatoote ohutust.

Taotluse esitanud pädev asutus põhjendab oma taotlust.

Taotluse saanud pädev asutus teostab taotletava kontrolli ilma liigse viivituseta ja võttes arvesse taotluse kiireloomulisust ning teatab tulemustest taotluse esitanud pädevale asutusele.

X PEATÜKK

RAKENDUSMEETMED JA LÕPPSÄTTED

Artikkel 31

Lisade muutmine

1.   Kui kosmeetikatoodetes sisalduvate ainete kasutamisest põhjustatud potentsiaalne risk inimeste tervisele nõuab meetmete võtmist kogu ühenduses, võib komisjon pärast konsulteerimist tarbijaohutuse teaduskomiteega muuta vastavalt II–VI lisa.

Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 32 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Komisjon võib tungiva kiireloomulisuse tõttu kohaldada artikli 32 lõikes 4 osutatud kiirmenetlust.

2.   Komisjon võib pärast konsulteerimist tarbijaohutuse teaduskomiteega muuta III–VI ja VIII lisa nende kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga.

Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 32 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

3.   Komisjon võib vajaduse korral pärast konsulteerimist tarbijaohutuse teaduskomiteega ja selleks, et tagada turulelastud kosmeetikatoodete ohutus, muuta I lisa.

Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 32 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Artikkel 32

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab kosmeetikatoodete alaline komitee.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Tähtajaks otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõike 6 tähenduses kehtestatakse kolm kuud.

3.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1 kuni 4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

4.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1, 2, 4 ja 6 ning artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Artikkel 33

Ühtne koostisainete nimestik

Komisjon koostab ühtse koostisainete nimestiku ja ajakohastab seda. Sealjuures võtab komisjon arvesse rahvusvaheliselt tunnustatud nimestikke, sealhulgas kosmeetikatoodete koostisainete rahvusvahelist nomenklatuuri (INCI). Kõnealune nimestik ei ole kosmeetikatoodetes kasutada lubatud ainete loetelu.

Koostisainete ühtsed nimetused võetakse kasutusele turulelastavate kosmeetikatoodete märgistamisel hiljemalt 12 kuu möödudes pärast selle nimestiku avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 34

Pädevad asutused, mürgistusteabekeskused või muud sarnased üksused

1.   Liikmesriigid määravad oma riiklikud pädevad asutused.

2.   Liikmesriigid edastavad komisjonile andmed lõikes 1 osutatud asutuste ja artikli 13 lõikes 6 osutatud mürgistusteabekeskuste ja muude sarnaste üksuste kohta. Andmete muutumise korral edastavad nad ajakohastatud andmed.

3.   Komisjon koostab lõikes 2 osutatud asutuste ja üksuste loetelu, ajakohastab seda ja teeb selle üldsusele kättesaadavaks.

Artikkel 35

Aastaaruanne loomkatsete kohta

Igal aastal esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande järgmistes küsimustes:

1)

edusammud alternatiivsete meetodite väljatöötamisel, valideerimisel ja õiguslikul kinnitamisel. Aruandes esitatakse täpsed andmed kosmeetikatoodetega seotud loomkatsete arvu ja liigi kohta. Liikmesriigid peavad koguma need andmed lisaks statistilistele andmetele, mis on sätestatud direktiivis 86/609/EMÜ. Komisjon tagab eelkõige nende alternatiivsete katsemeetodite väljatöötamise, valideerimise ja õigusliku kinnitamise, mille puhul ei kasutata elusloomi;

2)

komisjoni edusammud OECD heakskiidu saamiseks ühenduse tasandil valideeritud alternatiivsetele meetoditele ning kolmandate riikide poolt ühenduses alternatiivseid meetodeid kasutades läbiviidud ohutustestide tulemuste tunnustamisel, eelkõige ühenduse ja nende riikide vahel sõlmitud koostöölepingute raames;

3)

väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate erivajaduste arvessevõtmise viis.

Artikkel 36

Formaalsed vastuväited harmoneeritud standarditele

1.   Kui liikmesriik või komisjon leiavad, et harmoneeritud standard ei vasta täielikult käesoleva määruse asjakohaste sätetega ette nähtud nõuetele, esitavad komisjon ja asjaomane liikmesriik küsimuse koos põhjendustega direktiivi 98/34/EÜ artikli 5 alusel loodud komiteele. Komitee annab oma arvamuse viivitamata.

2.   Komitee arvamuse põhjal otsustab komisjon, kas viited asjaomasele standardile Euroopa Liidu Teatajas avaldada, mitte avaldada või avaldada piiranguga, kas jätta viited alles, piiranguga või mitte, või need sealt eemaldada.

3.   Komisjon teavitab sellest liikmesriike ja asjaomast Euroopa standardiorganit. Vajaduse korral taotleb ta asjaomaste harmoneeritud standardite läbivaatamist.

Artikkel 37

Karistused

Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad käesoleva määruse sätete rikkumise eest kohaldatavate karistuste kohta ja võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teatavad nendest sätetest komisjonile hiljemalt 11 juuli 2013 ja viivitamata igast järgnevast neid sätteid mõjutavast muudatusest.

Artikkel 38

Kehtetuks tunnistamine

Direktiiv 76/768/EMÜ tunnistatakse kehtetuks alates 11 juuli 2013, välja arvatud artikkel 4b, mis tunnistatakse kehtetuks alates 1. detsembrist 2010.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale määrusele.

Käesoleva määruse kohaldamine ei piira liikmesriikide kohustusi, mis on seotud IX lisa B osas esitatud direktiivide ülevõtmise tähtpäevadega.

Pädevad asutused hoiavad siiski jätkuvalt kättesaadavana direktiivi 76/768/EMÜ artikli 7 lõike 3 ja artikli 7a lõike 4 alusel saadud teavet ning vastutavad isikud hoiavad kergesti kättesaadavana kõnealuse direktiivi artikli 7a alusel saadud teavet kuni 11 juuli 2020.

Artikkel 39

Üleminekusätted

Erandina direktiivis 76/768/EMÜ sätestatust võib käesolevale määrusele vastavad kosmeetikatooted turule lasta enne 11 juuli 2013.

Alates 11 January 2012, erandina direktiivis 76/768/EMÜ sätestatust, käsitatakse teavitamist, mis on tehtud kooskõlas käesoleva määruse artikliga 13, vastavaks kõnealuse direktiivi artikli 7 lõikele 3 ja artikli 7a lõikele 4.

Artikkel 40

Jõustumine ja kohaldamise kuupäev

1.   Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

2.   Määrust kohaldatakse alates 11 juuli 2013, välja arvatud:

artikli 15 lõikeid 1 ja 2, mida kohaldatakse alates 1. detsembrist 2010, samuti artikleid 14, 31 ja 32 ulatuses, mil see on vajalik artikli 15 lõigete 1 ja 2 kohaldamiseks, ning

artikli 16 lõike 3 teist lõiku, mida kohaldatakse alates 11 January 2013.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 30. november 2009

Euroopa Parlamendi nimel

president

J. BUZEK

Nõukogu nimel

eesistuja

B. ASK


(1)  ELT C 27, 3.2.2009, lk 34.

(2)  Euroopa Parlamendi 24. märtsi 2009. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 20. novembri 2009. aasta otsus.

(3)  EÜT L 262, 27.9.1976, lk 169.

(4)  ELT L 396, 30.12.2006, lk 1.

(5)  EÜT L 192, 11.7.1987, lk 49.

(6)  ELT L 196, 2.8.2003, lk 7.

(7)  ELT L 157, 30.4.2004, lk 45.

(8)  ELT L 241, 10.9.2008, lk 21.

(9)  ELT L 353, 31.12.2008, lk 1.

(10)  EÜT L 358, 18.12.1986, lk 1.

(11)  ELT L 149, 11.6.2005, lk 22.

(12)  EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

(13)  EÜT L 204, 21.7.1998, lk 37.

(14)  EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1.

(15)  ELT L 142, 31.5.2008, lk 1.

(16)  EÜT L 11, 15.1.2002, lk 4.

(17)  ELT L 218, 13.8.2008, lk 30.


I LISA

KOSMEETIKATOOTE OHUTUSARUANNE

Kosmeetikatoote ohutusaruanne sisaldab vähemalt järgmist:

A OSA –   kosmeetikatoote ohutust käsitlev teave

1.   Kosmeetikatoote kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis

Kosmeetikatoote kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis, kaasa arvatud ainete keemiline määratlus (sh võimaluse korral keemiline nimetus, INCI, CAS, EINECS/ELINCS nimetused) ning eeldatav toime. Parfüümi- ja aroomikompositsioonide puhul kompositsiooni nimetus ja koodinumber ning tarnija andmed.

2.   Kosmeetikatoote füüsikalised ja keemilised omadused ning stabiilsus

Kosmeetikatoote, ainete või segude füüsikalised ja keemilised omadused.

Kosmeetikatoote stabiilsus eeldatavates ladustamistingimustes.

3.   Mikrobioloogiline kvaliteet

Aine või segu ja kosmeetikatoote mikrobioloogilised andmed. Erilist tähelepanu tuleb pöörata kosmeetikatoodetele, mida kasutatakse silmaümbruses, mis puutuvad kokku limaskestadega või kahjustatud nahaga, mis on ette nähtud alla kolme aastastele lastele, eakatele ja immuunsüsteemi häiretega isikutele.

Säilitusainete minimaalse vajaliku sisalduse analüüsi tulemused.

4.   Lisandid, jäljed ja teave pakendimaterjali kohta

Ainete ja segude puhtus.

Keelatud ainete jälgede esinemise korral lisada teave, mis tõendab, et neid ei ole tehniliselt võimalik vältida.

Pakendimaterjali olulised omadused, eelkõige selle puhtus ja stabiilsus.

5.   Tavaline ja mõistlikult ettenähtav kasutus

Toote tavaline ja mõistlikult ettenähtav kasutus. Põhjendused esitatakse eelkõige seoses hoiatuste ja muude selgitustega toote märgistusel.

6.   Kokkupuude kosmeetikatootega

Andmed kosmeetikatootega kokkupuute kohta, lähtudes punkti 5 alusel esitatavast teabest ning seoses järgmisega:

1)

kasutamispiirkond (piirkonnad);

2)

kasutamispiirkonna ulatus;

3)

kasutatava toote kogus;

4)

kasutamise kestus ja sagedus;

5)

tavalise ja mõistlikult ettenähtava kokkupuute viis(id);

6)

sihtrühm(ad) või tootega kokkupuutuv(ad) elanikkonna osa(d). Võetakse arvesse ka konkreetse eripäraga (siht)rühmade võimalikku kokkupuudet tootega.

Kokkupuute arvutamisel võetakse arvesse ka võimalikku toksikoloogilist toimet (nt võib osutuda vajalikuks arvutada kokkupuudet nahapinna ühe ühiku või kehamassi ühiku kohta). Arvesse tuleks võtta ka kokkupuudet, mis toimub muul viisil kui otsese kasutamise teel (nt aerosooli tahtmatu sissehingamine, huulehooldustoodete tahtmatu allaneelamine jne).

Erilist tähelepanu tuleb pöörata aine osakeste suurusest sõltuvale mõjule.

7.   Kokkupuude ainetega

Andmed kosmeetikatootes sisalduvate ainetega kokkupuute kohta, lähtudes vastavatest toksikoloogilistest lõpptulemustest ning arvestades punkti 6 kohast teavet.

8.   Ainete toksikoloogiline iseloomustus

Ilma et see piiraks artikli 18 kohaldamist, loetletakse kõik asjaomased toksikoloogilised lõpptulemused koos kosmeetikatootes sisalduva aine toksikoloogilise iseloomustusega. Erilist tähelepanu pööratakse konkreetsetele kasutuspiirkondadele (naha- ja silmade ärritus), naha ülitundlikkusele ja ultraviolettkiirguse puhul valgusindutseeritud toksilisusele.

Uuritakse neeldumise kõiki märkimisväärseid toksikoloogilisi liikumisteid ja süsteemset mõju ning arvutatakse täheldatavat kahjulikku toimet mitteavaldaval annusel (NOAEL - no observed adverse effects level) põhinev ohutuse piirmäär (MoS - margin of safety). Selliste andmete esitamisest loobumise korral tuleb esitada asjakohased põhjendused.

Erilist tähelepanu tuleb pöörata sellele, millist mõju avaldavad toksikoloogilistele iseloomustusele:

osakeste, sealhulgas nanomaterjalide suurus;

kasutatud ainete ja lähteainete lisandid ning

ainete vastastikune toime.

Analoogmeetodi korral esitatakse asjakohased selgitused ja põhjendused.

Teabeallikad peavad olema selgesõnaliselt esitatud.

9.   Soovimatu ja tõsine soovimatu mõju

Kõik kättesaadavad andmed kosmeetikatoote või, vajaduse korral, teiste kosmeetikatoodete põhjustatava soovimatu ja tõsise soovimatu mõju kohta. Andmed sisaldavad statistilisi andmeid.

10.   Teave kosmeetikatoote kohta

Muu asjakohane teave, nt vabatahtlikel inimestel tehtud uuringute kohta, või muudes asjaomastes valdkondades koostatud, nõuetekohaselt kinnitatud ja põhjendatud riskihindamise tulemused.

B OSA –   Kosmeetikatoote ohutushinnang

1.   Hinnangu tulemus

Kosmeetikatoote ohutuse kinnitus vastavalt artiklile 3.

2.   Hoiatused ja kasutusjuhendid märgistusel

Märge selle kohta, kas märgistusele on vaja lisada mõni spetsiifiline hoiatus või kasutusjuhend vastavalt artikli 19 lõike 1 punktile d.

3.   Põhjendused

Punkti 1 ja punkti 2 kohase tulemuseni viinud teaduslike põhjenduste selgitus. Selgitus põhineb A osas esitatud kirjeldustel. Vajaduse korral määratakse ohutuse piirmäärad ja selgitatakse neid.

Muuhulgas antakse eraldi hinnang kosmeetikatoodetele, mis on ette nähtud kasutamiseks alla kolme aasta vanustele lastele, ja intiimhügieenitoodetele välispidiseks kasutamiseks.

Hinnatakse kosmeetikatootes sisalduvate ainete võimalikku vastastikust mõju.

Toksikoloogilise iseloomustuse arvestamist või mittearvestamist tuleb asjakohaselt põhjendada.

Stabiilsuse mõju kosmeetikatoote ohutusele tuleb asjakohaselt arvesse võtta.

4.   Hindajate pädevus ja B osa heakskiitmine

Ohutuse hindaja nimi ja aadress.

Ohutuse hindaja kvalifikatsiooni tõestav dokument.

Kuupäev ja ohutuse hindaja allkiri.


II–VI Lisa preambul

1)

II–VI lisas kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)

„mahapestav toode” – kosmeetikatoode, mis tuleb eemaldada pärast selle nahal, juustel või limaskestadel kasutamist;

b)

„mittemahapestav toode” – kosmeetikatoode, mis on ette nähtud pikaajaliseks kokkupuuteks naha, juuste või limaskestadega;

c)

„toode juuste ja näokarvade jaoks” – kosmeetikatoode, mis on ette nähtud juukse- või näokarvade (v.a ripsmed) jaoks;

d)

„nahahooldustoode” – kosmeetikatoode, mis on ette nähtud nahale kandmiseks;

e)

„huulehooldustoode” – kosmeetikatoode, mis on ette nähtud huultele kandmiseks;

f)

„näohooldustoode” – kosmeetikatoode, mis on ette nähtud näonahale kandmiseks;

g)

„küünehooldustoode” – kosmeetikatoode, mis on ette nähtud küüntele kandmiseks;

h)

„suuhügieenitoode” – kosmeetikatoode, mis on ette nähtud hammaste, limaskestade ja suuõõne hoolduseks;

i)

„toode limaskestade hoolduseks” – kosmeetikatoode, mis on ette nähtud limaskestadele kandmiseks:

suuõõnes,

silmade ümber või

välistel suguelunditel;

j)

„silmahooldustoode” – kosmeetikatoode, mis on ette nähtud kasutamiseks silmade ümbruses;

k)

„kutsealane kasutus” – kosmeetikatoodete kasutamine isikute poolt, kes teevad seda kutsealase tegevuse raames.

2)

Ainete määratlemise hõlbustamiseks kasutatakse järgmisi andmeid:

ravimite rahvusvahelised mittekaubanduslikud nimetused (INN); WHO, Genf, august 1975;

Chemical Abstracts Service' i (CAS) number;

EÜ number, mis vastab kas Euroopa kaubanduslike keemiliste ainete loetelu (EINECS) või Euroopa teatavakstehtud keemiliste ainete loetelu (ELINCS) numbrile või määruse (EÜ) nr 1907/2006 alusel antud registreerimisnumbrile;

„konkreetse riigi heaks kiidetud nimi” (XAN), nt Ameerika Ühendriikide kohta USAN – United State approved name;

nimetus, mis sisaldub käesoleva määruse artiklis 33 osutatud ühtses koostisainete nimestikus.

3)

III–VI lisas esitatud ainete loetelud ei hõlma nanomaterjale, välja arvatud juhul, kui neid on eraldi mainitud.


II LISA

KOSMEETIKATOODETES KEELATUD AINETE LOETELU

Viitenumber

Aine määratlus

Keemiline nimetus/INN

CASi number

EÜ number

a

b

c

d

1

N-(5-klorobensoksasool-2-üül)atsetamiid

35783-57-4

 

2

(2-atsetoksuetüül)trimetüülammooniumhüdroksiid (atsetüülkoliin) ja selle soolad

51-84-3

200-128-9

3

Deanoolatseglumaat (INN)

3342-61-8

222-085-5

4

Spironoolatsetoon (INN)

52-01-7

200-133-6

5

[4-(4-hüdroksü-3-jodofenoksü)-3,5-dijodofenüül]äädikhape (tiratrikool (INN)) ja selle soolad

51-24-1

200-086-1

6

Metotreksaat (INN)

59-05-2

200-413-8

7

Aminokaproonhape (INN) ja selle soolad

60-32-2

200-469-3

8

Sinkofeen (INN), selle soolad, derivaadid ja nende derivaatide soolad

132-60-5

205-067-1

9

Türopropaanhape (INN) ja selle soolad

51-26-3

 

10

Trikloroäädikhape

76-03-9

200-927-2

11

Aconitum napellus L. (lehed, juured ja galeenilised valmistised)

84603-50-9

283-252-6

12

Akonitiin (Aconitum napellus L. põhialkaloid) ja selle soolad

302-27-2

206-121-7

13

Adonis vernalis L. ja sellest tehtud valmistised

84649-73-0

283-458-6

14

Epinefriin (INN)

51-43-4

200-098-7

15

Rauwolfia serpentina, selle alkaloidid ja nende soolad

90106-13-1

290-234-1

16

Alküünalkoholid, nende estrid, eetrid ja soolad

 

 

17

Isoprenaliin (INN)

7683-59-2

231-687-7

18

Allüülisotiotsüanaat

57-06-7

200-309-2

19

Alloklamiid (INN) ja selle soolad

5486-77-1

 

20

Nalorfiin (INN), selle soolad ja eetrid

62-67-9

200-546-1

21

Sümpaatikomimeetiliselt kesknärvisüsteemile toimivad amiinid: kõik esimeses ravimite loetelus nimetatud arstiretsepti alusel väljastatavad ained, millele viidatakse Euroopa Nõukogu resolutsioonis AP (69) 2

300-62-9

206-096-2

22

Aniliin, selle soolad ning halogeenitud ja sulfoonitud derivaadid

62-53-3

200-539-3

23

Betoksükaiin (INN) ja selle soolad

3818-62-0

 

24

Zoksazoolamiin (INN)

61-80-3

200-519-4

25

Prokaiinamiid (INN), selle soolad ja derivaadid

51-06-9

200-078-8

26

Bensidiin

92-87-5

202-199-1

27

Tuamiinheptaan (INN), selle isomeerid ja soolad

123-82-0

204-655-5

28

Oktodriin (INN) ja selle soolad

543-82-8

208-851-1

29

2-amino-1,2-bis(4-metoksüfenüül)etanool ja selle soolad

530-34-7

 

30

1,3-dimetüülpentüülamiin ja selle soolad

105-41-9

203-296-1

31

4-aminosalitsüülhape ja selle soolad

65-49-6

200-613-5

32

Toluidiinid, nende isomeerid, soolad ning halogeenitud ja sulfoonitud derivaadid

26915-12-8

248-105-2

33

Ksülidiinid, nende isomeerid, soolad ning halogeenitud ja sulfoonitud derivaadid

1300-73-8

215-091-4

34

Imperatoriin (9-(3-metoksüülbut-2-enüüloksü)furo [3,2-g]kromeen-7-oon)

482-44-0

207-581-1

35

Ammi majus L. ja selle galeenilised valmistised

90320-46-0

291-072-4

36

2,3-dikloro-2-metüülbutaan

507-45-9

 

37

Androgeense toimega ained

 

 

38

Antratseenõli

120-12-7

204-371-1

39

Antibiootikumid

 

 

40

Antimon ja selle ühendid

7440-36-0

231-146-5

41

Apocynum cannabinum L. ja sellest tehtud valmistised

84603-51-0

283-253-1

42

Apomorfiin (5,6,6a 7-tetrahüdro-6-metüül-4H-dibenso [de, g]= kinoliin-10,11-diool) ja selle soolad

58-00-4

200-360-0

43

Arseen ja selle ühendid

7440-38-2

231-148-6

44

Atropa belladonna L. ja sellest tehtud valmistised

8007-93-0

232-365-9

45

Atropiin, selle soolad ja derivaadid

51-55-8

200-104-8

46

Baariumsoolad, välja arvatud III lisa tingimustele vastav baariumsulfiid ning IV lisas loetletud baariumsulfaat ja värvainetest valmistatud lakid, soolad ja pigmendid

 

 

47

Benseen

71-43-2

200-753-7

48

Benisimidasool-2(3H)-oon

615-16-7

210-412-4

49

Bensasepiinid ja bensadiasepiinid

12794-10-4

 

50

1-dimetüülaminometüül-1-metüülpropüülbensoaat (amülokaiin) ja selle soolad

644-26-8

211-411-1

51

2,2,6-trimetüül-4-piperidüülbensoaat (eukaiin) ja selle soolad

500-34-5

 

52

Isokarboksasiid (INN)

59-63-2

200-438-4

53

Bendroflumetiasiid (INN) ja selle derivaadid

73-48-3

200-800-1

54

Berüllium ja selle ühendid

7440-41-7

231-150-7

55

Broom, algaine

7726-95-6

231-778-1

56

Bretüüliumtosilaat (INN)

61-75-6

200-516-8

57

Karbromaal (INN)

77-65-6

201-046-6

58

Bromisovaal (INN)

496-67-3

207-825-7

59

Bromofeniramiin (INN) ja selle soolad

86-22-6

201-657-8

60

Bentsiloonbromiid (INN)

1050-48-2

213-885-5

61

Tetrüülammooniumbromiid (INN)

71-91-0

200-769-4

62

Brutsiin

357-57-3

206-614-7

63

Tetrakaiin (INN) ja selle soolad

94-24-6

202-316-6

64

Mofebutasoon (INN)

2210-63-1

218-641-1

65

Tolbutamiid (INN)

64-77-7

200-594-3

66

Karbutamiid (INN)

339-43-5

206-424-4

67

Fenüülbutasoon (INN)

50-33-9

200-029-0

68

Kaadmium ja selle ühendid

7440-43-9

231-152-8

69

Kantariidid, Cantharis vesicatoria

92457-17-5

296-298-7

70

Kantaridiin

56-25-7

200-263-3

71

Fenprobamaat (INN)

673-31-4

211-606-1

72

Karbasooli nitroderivaadid

31438-22-9

 

73

Süsinikdisulfiid

75-15-0

200-843-6

74

Katalaas

9001-05-2

232-577-1

75

Kefaliin ja selle soolad

483-17-0

207-591-6

76

Chenopodium ambrosioides L. (eeterlik õli)

8006-99-3

 

77

2,2,2-trikloroetaan-1,1-diool

302-17-0

206-117-5

78

Kloor

7782-50-5

231-959-5

79

Kloorpropamiid (INN)

94-20-2

202-314-5

80

Ümber paigutatud või välja jäetud

 

 

81

4-fenüülasofenüleen-1,3-diamiintsitraathüdrokloriid (krüsoidiintsitraatvesinikkloriid)

5909-04-6

 

82

Klooroksasoon (INN)

95-25-0

202-403-9

83

2-kloro-6-metüülpürimidiin-4-üül-dimetüülamiin (krimidiin-ISO)

535-89-7

208-622-6

84

Kloorprotikseen (INN) ja selle soolad

113-59-7

204-032-8

85

Klofenamiid (INN)

671-95-4

211-588-5

86

N,N-bis(2-kloroetüül)metüülamiin N-oksiid ja selle soolad

126-85-2

 

87

Kloormetiin (INN) ja selle soolad

51-75-2

200-120-5

88

Tsüklofosfamiid (INN) ja selle soolad

50-18-0

200-015-4

89

Mannomustiin (INN) ja selle soolad

576-68-1

209-404-3

90

Butanilikaiin (INN) ja selle soolad

3785-21-5

 

91

Kloormesanoon (INN)

80-77-3

201-307-4

92

Triparanool (INN)

78-41-1

201-115-0

93

2-[2(4-klorofenüül)-2-fenüülatsetüül]indaan-1,3-dioon (klorofakinoon-ISO)

3691-35-8

223-003-0

94

Kloorfenoksüamiin (INN)

77-38-3

 

95

Fenaglükodool (INN)

79-93-6

201-235-3

96

Kloroetaan

75-00-3

200-830-5

97

Kroom; kroomhape ja selle soolad

7440-47-3

231-157-5

98

Claviceps purpurea Tul., selle alkaloidid ja galeenilised valmistised

84775-56-4

283-885-8

99

Conium maculatum L. (vili, pulber, galeenilised valmistised)

85116-75-2

285-527-6

100

Glütsüklamiid (INN)

664-95-9

211-557-6

101

Koobaltbenseensulfonaat

23384-69-2

 

102

Kolhitsiin, selle soolad ja derivaadid

64-86-8

200-598-5

103

Kolhikosiid ja selle derivaadid

477-29-2

207-513-0

104

Colchicum autumnale L. ja selle galeenilised valmistised

84696-03-7

283-623-2

105

Konvallatoksiin

508-75-8

208-086-3

106

Anamirta cocculus L. (vili)

 

 

107

Tiglikrooton (õli)

8001-28-3

 

108

1-butüül-3-(N-krootonüülsulfanüül)uurea

52964-42-8

 

109

Kuraare ja kurariin

8063-06-7/22260-42-0

232-511-1/244-880-6

110

Sünteetilised kurarisandid

 

 

111

Vesiniktsüaniid ja selle soolad

74-90-8

200-821-6

112

Feklemiin (INN); 2-α-tsukloheksüülbensüül (N,N,N’,N’-tetraetüül)-1,3-propaandiamiin

3590-16-7

 

113

Tsüklomenool (INN) ja selle soolad

5591-47-9

227-002-6

114

Naatriumheksatsüklonaat (INN)

7009-49-6

 

115

Heksapropümaat (INN)

358-52-1

206-618-9

116

Ümber paigutatud või välja jäetud

 

 

117

O,O’-diatsetüül-N-allüül-N-normorfiin

2748-74-5

 

118

Pipatsetaat (INN) ja selle soolad

2167-85-3

218-508-8

119

5-(α,β-dibromo-fenetuul)-5-metuülhüdantoiin

511-75-1

208-133-8

120

N,N'-pentametüleenbis (trimetüülammoonium)soolad, nt pentametooniumbromiid (INN)

541-20-8

208-771-7

121

N,N'-[(metüülimino)dietüleen]bis(etüüldimetüülammoonium)soolad, nt asametooniumbromiid (INN)

306-53-6

206-186-1

122

Tsüklakarbamaat (INN)

5779-54-4

227-302-7

123

Klofenotaan (INN); DDT (ISO)

50-29-3

200-024-3

124

N,N'-[heksametüleenbis(trimetüülammoonium)soolad, nt heksametooniumbromiid (INN)

55-97-0

200-249-7

125

Dikloroetaanid (etüleenkloriidid), nt 1,2-dikloroetaan

107-06-2

203-458-1

126

Dikloroetüleenid (atsetüleenkloriidid), nt vinülideenkloriid(1,1-dikloroetüleen)

75-35-4

200-864-0

127

Lüsergiid (INN) (LSD) ja selle soolad

50-37-3

200-033-2

128

2-dietüülaminoetüül 3-hüdroksü-4-fenüülbensoaat ja selle soolad

3572-52-9

222-686-2

129

Sinkokaiin (INN) ja selle soolad

85-79-0

201-632-1

130

3-dietüülaminopropüültsinnamaat

538-66-9

 

131

O,O’-dietüül O-4-nitrofenüül fosforotioaat (Paratioon - ISO)

56-38-2

200-271-7

132

[Oksalüülbis(iminoetüleen)]bis[(o-klorobensüül)dietüülammoonium]soolad, nt ambenoomiumkloriid (INN)

115-79-7

204-107-5

133

Metüprüloon (INN) ja selle soolad

125-64-4

204-745-4

134

Digitaliin ja kõik Digitalis purpurea L. heterosiidid

752-61-4

212-036-6

135

7-[2-hüdroksü-3-(2-hüdroksüetüül-N-metüülamino)propüül]teofülliin (ksantinool)

2530-97-4

 

136

Dioksüetedriin (INN) ja selle soolad

497-75-6

207-849-8

137

Piprokuraariumjodiid (INN)

3562-55-8

222-627-0

138

Propüfenasoon (INN)

479-92-5

207-539-2

139

Tetrabenasiin (INN) ja selle soolad

58-46-8

200-383-6

140

Kaptodiaam (INN)

486-17-9

207-629-1

141

Mefeklorasiin (INN) ja selle soolad

1243-33-0

 

142

Dimetüülamiin

124-40-3

204-697-4

143

1,1-bis(dimetüülaminometüül)propüülbensoaat ja selle soolad (amüdrikaiin, alpüün)

963-07-5

213-512-6

144

Metapürileen (INN) ja selle soolad

91-80-5

202-099-8

145

Metamfepramoon (INN) ja selle soolad

15351-09-4

239-384-1

146

Amitriptüliin (INN) ja selle soolad

50-48-6

200-041-6

147

Metformiin (INN) ja selle soolad

657-24-9

211-517-8

148

Isosorbiiddinitraat (INN)

87-33-2

201-740-9

149

Malononitriil

109-77-3

203-703-2

150

Suktsinonitriil

110-61-2

203-783-9

151

Dinitrofenooli isomeerid

51-28-5/329-71-5/573-56-8/25550-58-7

200-087-7/206-348-1/209-357-9/247-096-2

152

Inprokuoon (INN)

436-40-8

 

153

Dimevamiid (INN) ja selle soolad

60-46-8

200-479-8

154

Difenüülpüraliin (INN) ja selle soolad

147-20-6

205-686-7

155

Sulfinpürasoon (INN)

57-96-5

200-357-4

156

N-(3-karbamüool-3,3-difenüülpropüül)-N,N-di-isopropüülmetüülammooniumi soolad, nt isopropamiidjodiid (INN)

71-81-8

200-766-8

157

Benaktüsiin (INN)

302-40-9

206-123-8

158

Bensatropiin (INN) ja selle soolad

86-13-5

 

159

Tsüklisiin (INN) ja selle soolad

82-92-8

201-445-5

160

5,5-difenüül-4-imidasolidoon (doksenitoiin (INN))

3254-93-1

221-851-6

161

Propenesiid (INN)

57-66-9

200-344-3

162

Disulfiram (INN); tiraam (INN)

97-77-8/137-26-8

202-607-8/205-286-2

163

Emetiin, selle soolad ja derivaadid

483-18-1

207-592-1

164

Efedriin ja selle soolad

299-42-3

206-080-5

165

Oksanamiid (INN) ja selle derivaadid

126-93-2

 

166

Eseriin või füsostigmiin ja selle soolad

57-47-6

200-332-8

167

4-aminobensoehappe vaba aminorühmaga estrid, välja arvatud VI lisas nimetatud estrid

 

 

168

Koliinisoolad ja nende estrid, nt koliinkloriid (INN)

67-48-1

200-655-4

169

Karamifeen (INN) ja selle soolad

77-22-5

201-013-6

170

Dietüül-4-nitrofenüülfosfaat (paraoksoon - ISO)

311-45-5

206-221-0

171

Metetoheptasiin (INN) ja selle soolad

509-84-2

 

172

Oksfenedriin (INN) ja selle soolad

546-32-7

 

173

Etoheptasiin (INN) ja selle soolad

77-15-6

201-007-3

174

Metheptasiin (INN) ja selle soolad

469-78-3

 

175

Metüülfenidaat (INN) ja selle soolad

113-45-1

204-028-6

176

Doksüülamiin (INN) ja selle soolad

469-21-6

207-414-2

177

Tolboksaan (INN)

2430-46-8

 

178

4-bensoüüloksüfenool ja 4-etoksüfenool

103-16-2/622-62-8

203-083-3/210-748-1

179

Paretoksükaiin (INN) ja selle soolad

94-23-5

205-246-4

180

Fenosoloon (INN)

15302-16-6

239-339-6

181

Glutetimiid (INN) ja selle soolad

77-21-4

201-012-0

182

Etüleenoksiid

75-21-8

200-849-9

183

Bemegriid (INN) ja selle soolad

64-65-3

200-588-0

184

Valnoktamiid (INN)

4171-13-5

224-033-7

185

Haloperidool (INN)

52-86-8

200-155-6

186

Parametasoon (INN)

53-33-8

200-169-2

187

Fluanisoon (INN)

1480-19-9

216-038-8

188

Trifluperidool (INN)

749-13-3

 

189

Fluoresoon (INN)

2924-67-6

220-889-0

190

Fluorouratsiil (INN)

51-21-8

200-085-6

191

Vesinikfluoriidhape, selle tavalised soolad, selle kompleksid ja hüdrofluoriidid, välja arvatud III lisas nimetatud

7664-39-3

231-634-8

192

Furfurüültrimetüülammooniumsoolad, nt furtretooniumjodiid (INN)

541-64-0

208-789-5

193

Galantamiin (INN)

357-70-0

 

194

Progestogeenid

 

 

195

1,2,3,4,5,6-heksaklorotsükloheksaan (BHC-ISO)

58-89-9

200-401-2

196

(1R,4S,5R,8S)-1,2,3,4,10,10-heksakloro-1,4,4a,5,6,7,8,8a-oktahüdro-1,4: 5,8-dimetanonaftaleen (endriin-ISO)

72-20-8

200-775-7

197

Heksakloroetaan

67-72-1

200-666-4

198

(1R,4S,5R,8S)-1,2,3,4,10,10-heksakloro-1,4,4a,5,8,8a-heksahüdro-1,4: 5,8-dimetanonaftaleen (isodriin-ISO)

465-73-6

207-366-2

199

Hüdrastiin, hüdrastiniin ja nende soolad

118-08-1/6592-85-4

204-233-0/229-533-9

200

Hüdrasiidid ja nende soolad, nt isoniasiid (INN)

54-85-3

200-214-6

201

Hüdrasiin, selle derivaadid ja nende soolad

302-01-2

206-114-9

202

Oktamoksiin (INN) ja selle soolad

4684-87-1

 

203

Varfarin (INN) ja selle soolad

81-81-2

201-377-6

204

Etüül-bis(4-hüdroksü-2-okso-1-bensopüraan-3-üül)atsetaat ja happe soolad

548-00-5

208-940-5

205

Metokarbamool (INN)

532-03-6

208-524-3

206

Propatüülnitraat (INN)

2921-92-8

220-866-5

207

4,4’-dihüdroksü-3,3’-(3-metüültiopropülideen)dikumariin

 

 

208

Fenadiasool (INN)

1008-65-7

 

209

Nitroksoliin (INN) ja selle soolad

4008-48-4

223-662-4

210

Hüotsüamiin, selle soolad ja derivaadid

101-31-5

202-933-0

211

Hyoscyamus niger L. (lehed, seemned, pulber ja galeenilised valmistised)

84603-65-6

283-265-7

212

Pemoliin (INN) ja selle soolad

2152-34-3

218-438-8

213

Jood

7553-56-2

231-442-4

214

Dekametüleen-bis(trimetüülammooniumsoolad), nt dekametooniumbromiid (INN)

541-22-0

208-772-2

215

Ipekakuanja (Cephaelis ipecacuanha Brot. ja lähisugulasliigid) (juured, pulber ja galeenilised valmistised)

8012-96-2

232-385-8

216

(2-isopropüülpent-4-enoüül)uurea (apronaliid)

528-92-7

208-443-3

217

α-santoniin(3S,5aR,9bS)-3,3a,4,5,5a,9b-heksahudro-3,5a,9-trimetüülnafto[1,2-b]furaan-2,8-dioon

481-06-1

207-560-7

218

Lobelia inflata L. ja selle galeenilised valmistised

84696-23-1

283-642-6

219

Lobeliin (INN) ja selle soolad

90-69-7

202-012-3

220

Barbituraadid

 

 

221

Elavhõbe ja selle ühendid, välja arvatud V lisas loetletud erijuhud

7439-97-6

231-106-7

222

3,4,5-trimetoksüfenetüülamiin (meskaliin) ja selle soolad

54-04-6

200-190-7

223

Metaldehüüd

9002-91-9

 

224

2-(4-allüül-2-metoksüfenoksü)-N,N-dietüülatseetamiid ja selle soolad

305-13-5

 

225

Koumetarool (INN)

4366-18-1

224-455-1

226

Dekstrometorfaan (INN) ja selle soolad

125-71-3

204-752-2

227

2-metüülheptüülamiin ja selle soolad

540-43-2

 

228

Isomethepteen (INN) ja selle soolad

503-01-5

207-959-6

229

Mekamüülamiin (INN)

60-40-2

200-476-1

230

Guaifenesiin (INN)

93-14-1

202-222-5

231

Dikumarool (INN)

66-76-2

200-632-9

232

Fenmetrasiin (INN), selle derivaadid ja soolad

134-49-6

205-143-4

233

Tiamasool (INN)

60-56-0

200-482-4

234

3,4-dihüdro-2-metoksü-2-metüül-4-fenüül-2H,5H-püraano [3,2-c]-[1] bensopüraan-5-oon (tsüklokumarool)

518-20-7

208-248-3

235

Karisoprodool (INN)

78-44-4

201-118-7

236

Meprobamaat (INN)

57-53-4

200-337-5

237

Tefasoliin (INN) ja selle soolad

1082-56-0

 

238

Arekoliin

63-75-2

200-565-5

239

Poldiinmetüülsulfaat (INN)

545-80-2

208-894-6

240

Hüdroksüsiin (INN)

68-88-2

200-693-1

241

2-naftool

135-19-3