14.11.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 300/1

(1)

Muuks otstarbeks kui inimtoiduks ette nähtud loomsed kõrvalsaadused on inimeste ja loomade terviseriskide võimalikuks põhjustajaks. Varasemad kriisid, mis on seotud suu- ja sõrataudi, transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate (nt veiste spongioosne entsefalopaatia) leviku ja dioksiini esinemisega söödas, on näidanud teatavate loomsete kõrvalsaaduste sobimatu kasutamise tagajärgi inimeste ja loomade tervisele, toidu- ja söödaahela ohutusele ning tarbija usaldusele. Lisaks võib sellistel kriisidel olla laiaulatuslikum kahjulik mõju ühiskonnale tervikuna, mõjutades põllumeeste ja asjaomaste tööstusharude sotsiaal-majanduslikku olukorda ja tarbijate usaldust loomsete saaduste ohutuse suhtes. Haiguspuhangutel võivad olla negatiivsed tagajärjed ka keskkonnale, mitte ainult jäätmete kõrvaldamisega seotud probleemide tõttu, vaid ka seoses bioloogilise mitmekesisusega.

(2)

Loomsed kõrvalsaadused tekivad peamiselt inimtoiduks mõeldud loomade tapmise ajal, loomsete saaduste, nt piimatoodete tootmisel ning surnud loomade kõrvaldamise ja haigustõrjemeetmete võtmise käigus. Olenemata sellest, kuidas need tekivad, kujutavad nad endast võimalikku riski inimeste ja loomade tervisele ja keskkonnale. Kõnealust riski on vaja piisavalt ohjata, kas kõrvaldades kõnealused saadused ohutul viisil või kasutades neid muul otstarbel, eeldusel et kohaldatakse rangeid nõudeid kaasnevate terviseriskide minimeerimiseks.

(3)

Kõikide loomsete kõrvalsaaduste kõrvaldamine ei ole realistlik lahendus, sest selle tulemusena tekiksid ületamatult suured kulud ja keskkonnariskid. Vastupidi, paljude erinevate loomsete kõrvalsaaduste ohutu ja jätkusuutlik kasutamine mitmesuguseks otstarbeks on selgelt kõikide kodanike huvides, tingimusel et terviseriskid on minimeeritud. Tavapäraselt kasutataksegi paljusid erinevaid loomseid kõrvalsaadusi olulistes tootmissektorites, nagu ravimi-, sööda- ja nahatööstuses.

(4)

Uued tehnoloogiad on avardanud loomsete kõrvalsaaduste või nendest saadud toodete kasutusvõimalusi paljudes tootmissektorites, eelkõige energia tootmises. Siiski võib uute tehnoloogiate kasutamine põhjustada terviseriske, mida tuleb samuti minimeerida.

(5)

Ühenduse tervise-eeskirjad loomsete kõrvalsaaduste kogumise, transpordi, käitlemise, töötlemise, ladustamise, turulelaskmise, jaotamise, kasutamise ja kõrvaldamise kohta tuleks sätestada sidusa ja tervikliku raamistikuna.

(6)

Kõnealused üldeeskirjad peaksid olema proportsionaalsed riskiga, mida loomsed kõrvalsaadused kujutavad endast inimeste ja loomade tervisele nende käitlemisel ettevõtjate poolt kogu ahela eri etappides alates kogumisest kuni kasutamise või kõrvaldamiseni. Eeskirjades tuleks arvesse võtta ka nende toimingute ajal tekkivaid keskkonnariske. Ühenduse raamistik peaks vajaduse korral sisaldama tervise-eeskirju loomsete kõrvalsaaduste turulelaskmise, sh ühendusesisese kaubanduse ja impordi kohta.

(7)

Määruses (EÜ) nr 1774/2002 (3) kehtestasid Euroopa Parlament ja nõukogu muuks otstarbeks kui inimtoiduks ette nähtud loomsete kõrvalsaaduste ühenduse sanitaareeskirjad. Teadusliku nõuande põhjal ning komisjoni 12. jaanuari 2000. aasta valgel raamatul toiduohutuse kohta põhineva meetmena kehtestati kõnealuse määrusega eeskirjad, mille eesmärgiks oli toidu- ja söödaahela ohutuse kaitse ning mis täiendasid toidu- ja söödaalaseid ühenduse õigusakte. Kõnealused eeskirjad on ühenduses oluliselt parandanud kaitsetaset loomsetest kõrvalsaadustest tulenevate riskide vastu.

(8)

Määruses (EÜ) nr 1774/2002 esitati loomsete kõrvalsaaduste liigitus kolme kategooriasse vastavalt kaasnevale riskitasemele. Määrus nõuab ettevõtjatelt, et nad hoiaksid erinevatesse kategooriatesse kuuluvaid loomseid kõrvalsaadusi üksteisest eraldi, kui nad soovivad kasutada loomseid kõrvalsaadusi, mis ei kujuta endast olulist inimeste või loomade terviseriski, eriti kui sellised saadused on saadud inimtoiduks sobivast materjalist. Kõnealuse määrusega kehtestati ka põhimõte, et põllumajandusloomi ei tohi sööta kõrge riskitasemega materjaliga ja et loomi ei tohi sööta sama liigi loomadelt saadud loomse materjaliga. Kõnealuse määruse alusel tohib söödaahelasse jõuda ainult veterinaarkontrolli läbinud loomadest saadud materjal. Lisaks sätestab määrus töötlemisstandardite eeskirjad, millega tagatakse riskide vähendamine.

(9)

Määruse (EÜ) nr 1774/2002 artikli 35 lõike 2 alusel peab komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande liikmesriikide võetud meetmete kohta, et tagada kooskõla kõnealuse määrusega. Vajaduse korral tuleb aruandele lisada asjakohased õigusaktide ettepanekud. Aruanne esitati 21. oktoobril 2005. aastal ja selles rõhutati, et määruse (EÜ) nr 1774/2002 põhimõtted tuleks säilitada. Lisaks tõsteti esile valdkondi, kus peeti vajalikuks kõnealust määrust muuta, eelkõige täpsustades eeskirjade kohaldamist valmistoodangu suhtes, seost ühenduse muude õigusaktidega ja teatava materjali klassifitseerimist. 2004. ja 2005. aastal tegi komisjoni Toidu- ja Veterinaaramet liikmesriikides mitmeid teabekogumiskülastusi, mille tulemused toetavad kõnealuseid järeldusi. Toidu- ja Veterinaarameti kohaselt on vaja parandada loomsete kõrvalsaaduste liikumise jälgitavust ning ametlike kontrollide tõhusust ja ühtlustatust.

(10)

Juhtiv teaduskomitee, mida 2002. aastast asendab Euroopa Toiduohutusamet (EFSA), on vastu võtnud mitmeid arvamusi loomsete kõrvalsaaduste kohta. Kõnealustes arvamustes osutatakse vajadusele säilitada määruse (EÜ) nr 1774/2002 peamised põhimõtted, eriti põhimõte, et veterinaarkontrolli kohaselt inimtoiduks kõlbmatutest loomadest saadud loomsed kõrvalsaadused ei tohiks jõuda söödaahelasse. Siiski võib kõnealuseid kõrvalsaadusi taaskasutada tehnilise ja tööstusliku otstarbega saaduste tootmiseks, järgides kindlaksmääratud tervisenõudeid.

(11)

2005. aasta detsembris vastu võetud nõukogu eesistujariigi järeldustes komisjoni 21. oktoobri 2005. aasta aruande kohta ja edasistes komisjoni peetud konsultatsioonides rõhutatakse, et määruses (EÜ) nr 1774/2002 sätestatud eeskirju tuleks parandada. Tuleks selgelt sätestada loomseid kõrvalsaadusi käsitlevate eeskirjade peamine eesmärk – nimelt inimeste ja loomade terviseriskide ohjamine ning toidu- ja söödaahela ohutuse kaitse. Käesoleva määruse sätetega peaks olema võimalik neid eesmärke saavutada.

(12)

Käesolevas määruses sätestatud loomsete kõrvalsaaduste eeskirju tuleks kohaldada ühenduse õigusaktide kohaselt inimtoiduks kõlbmatute saaduste suhtes, eriti siis, kui need ei ole kooskõlas toiduhügieeni õigusaktidega või kui neid ei ole lubatud toiduna turule lasta, sest nad on tervisele kahjulikud või inimtoiduks kõlbmatud (loomsed kõrvalsaadused õigusakti alusel). Kõnealuseid eeskirju tuleks siiski kohaldada ka loomsete saaduste suhtes, mis vastavad teatavatele eeskirjadele seoses nende võimaliku inimtoiduks kasutamisega või mis on inimtoiduks ette nähtud toodete valmistamise tooraineks, isegi kui need on lõppeesmärgina mõeldud muuks otstarbeks (loomsed kõrvalsaadused valiku alusel).

(13)

Lisaks tuleks selleks, et ära hoida metsloomadest tulenevaid riske, selliste nakkushaiguse kahtlusega loomade kehade või kehaosade suhtes kohaldada käesolevas määruses sätestatud eeskirju. See ei tohiks endaga kaasa tuua kohustust koguda ja kõrvaldada oma looduslikus elupaigas surnud või küttimisel tapetud metsloomade kehasid. Kui peetakse kinni jahipidamise headest tavadest, võib siseelundid ja ulukite muud kehaosad kohapeal ohutult kõrvaldada. Sellised riskide vähendamise tavad on liikmesriikides hästi juurdunud ning põhinevad mõnel juhul kultuuritraditsioonidel või siseriiklikul õigusel, mis reguleerib jahimeeste tegevust. Ühenduse õigus, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 853/2004 (millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erieeskirjad), (4) sätestab ulukite liha ja loomsete kõrvalsaaduste käitlemise eeskirjad. Need eeskirjad asetavad vastutuse riskide ärahoidmise eest koolitatud isikutele, nt jahimeestele. Võttes arvesse võimalikke riske toiduahelale, tuleks tapetud ulukitelt pärinevate loomsete kõrvalsaaduste suhtes käesolevat määrust kohaldada üksnes niivõrd, kuivõrd selliste ulukite turulelaskmise suhtes kohaldatakse toiduhügieeni õigusakte ja kuivõrd need hõlmavad ulukiliha töötlemise ettevõtetes tehtavaid toiminguid. Lisaks tuleks käesoleva määrusega reguleerida jahitrofeede valmistamise loomseid kõrvalsaadusi, et ära hoida sellistest toodetest tulenevaid loomade terviseriske.

(14)

Käesolevas määruses sätestatud eeskirju tuleks kohaldada veeloomadelt saadud loomsete kõrvalsaaduste suhtes, kui materjal on saadud mujalt kui laevadelt, mis tegutsevad toiduhügieeni käsitlevate ühenduse õigusaktide alusel. Siiski tuleks võtta riskiga proportsionaalseid meetmeid seoses sellise materjali käitlemise ja kõrvaldamisega, mis on tekkinud kalalaevade pardal haigustunnustega kaladelt siseelundeid eemaldades. Sellised meetmed käesoleva määruse rakendamiseks tuleks vastu võtta riskihindamise põhjal, mille on läbi viinud asjakohane teadusasutus, võttes arvesse olemasolevaid tõendeid teatavate meetmete tõhususe kohta võitluses inimestele nakkavate haiguste, eelkõige teatavate parasiitide leviku vastu.

(15)

Toore lemmikloomatoiduna põllumajandusettevõttes kasutatavatest või toiduainetööstuse poolt lõppkasutajale tarnitavatest materjalidest tulenevate piiratud riskide tõttu ei tuleks sellise lemmikloomatoiduga seotud teatavate tegevuste suhtes käesolevas määruses sätestatud eeskirju kohaldada.

(16)

Käesolevas määruses on asjakohane selgitada, millised loomad tuleb liigitada lemmikloomade hulka, et selliste loomade kõrvalsaadusi ei kasutataks põllumajandusloomade söödas. Eelkõige tuleks lemmikloomadena käsitada loomi, keda peetakse muul otstarbel kui põllumajanduses kasutamiseks.

(17)

Ühenduse õigusaktide järjepidevuse nimel tuleks käesolevas määruses kasutada teatavaid Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta määruses (EÜ) nr 999/2001 (millega sätestatakse teatavate transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate vältimise, kontrolli ja likvideerimise eeskirjad) (5) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivis 2008/98/EÜ (mis käsitleb jäätmeid) (6) sätestatud mõisteid. Tuleks selgitada viidet nõukogu 24. novembri 1986. aasta direktiivile 86/609/EMÜ (katseteks ja muudel teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade kaitsega seotud liikmesriikide õigusnormide ühtlustamise kohta) (7).

(18)

Ühenduse õigusaktide järjepidevuse nimel tuleks käesolevas määruses kasutada nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta direktiivis 2006/88/EÜ (vesiviljelusloomade ja vesiviljelustoodete loomatervishoiunõuete ning teatavate veeloomadel esinevate taudide ennetamise ja tõrje kohta) (8) sätestatud veelooma mõistet. Samal ajal tuleks selgrootute veeloomade suhtes, mida see määratlus ei hõlma ja millest ei tulene haiguste ülekandumise riski, kohaldada samu nõudeid kui veeloomade suhtes.

(19)

Nõukogu 26. aprilli 1999. aasta direktiivis 1999/31/EÜ (prügilate kohta) (9) täpsustatakse prügilalubade väljaandmise tingimusi. Käesoleva määrusega tuleks ette näha loomsete kõrvalsaaduste kõrvaldamine prügilates, millele on selline luba välja antud.

(20)

Peamine vastutus toimida kooskõlas käesoleva määrusega peaks lasuma ettevõtjatel. Samal ajal on avalikes huvides, et inimeste ja loomade terviseriskide ärahoidmiseks on kasutusel kogumis- ja kõrvaldamissüsteem, mis tagab selliste loomsete kõrvalsaaduste ohutu kasutamise või ohutu kõrvaldamise, mida ei tohi kasutada või mida ei kasutata majanduslikel põhjustel. Kogumis- ja kõrvaldamissüsteemi ulatuse puhul tuleks arvesse võtta teatavas liikmesriigis tekkivat loomsete kõrvalsaaduste tegelikku hulka. See peaks ettevaatusabinõuna kajastama ka laiendatud kõrvaldamisvõimsuse vajadust nakkushaiguste laiaulatuslike puhangute või olemasolevate jäätmekõrvaldusettevõtete ajutiste tehniliste rikete korral. Liikmesriikidel tuleks lubada teha koostööd üksteisega ja kolmandate riikidega eeldusel, et käesoleva määruse eesmärgid on täidetud.

(21)

Oluline on kindlaks määrata lähtepunkt loomsete kõrvalsaaduste elutsüklis, millest alates tuleks kohaldada käesoleva määruse nõudeid. Kui tootest on saanud loomne kõrvalsaadus, ei tohiks see uuesti toiduahelasse jõuda. Teatavate toorainete, nt nahkade käitlemise suhtes kehtivad erinõuded, kui neid käideldakse ettevõtetes, mis on samal ajal integreeritud toiduahelasse ja loomsete kõrvalsaaduste ahelasse. Sel juhul tuleks võtta vajalikud eraldamismeetmed, et vähendada ristsaastumise tõttu tekkida võivaid riske toiduahelale. Teistes ettevõtetes tuleks kindlaks määrata riskipõhised nõuded, et vältida ristsaastumist, eelkõige loomsete kõrvalsaaduste ahela ja toiduahela eraldamise teel.

(22)

Õiguskindluse huvides ja võimalike riskide nõuetekohaseks ohjamiseks tuleks tootmisahelas kindlaks määrata lõpp-punkt toodete jaoks, mis pole enam otseselt seotud söödaahela ohutusega. Teatavate teiste ühenduse õigusaktide alusel reguleeritud toodete puhul tuleks selline lõpp-punkt kindlaks määrata tootmisfaasis. Tooted, mis on jõudnud sellesse lõpp-punkti, tuleks käesoleva määruse alusel kontrollimisest välja arvata. Eelkõige peaks lõpp-punkti läbinud tooteid olema lubatud käesoleva määruse piiranguid kohaldamata turule lasta ning käidelda ja transportida ettevõtjate poolt, keda ei ole käesoleva määruse alusel tunnustatud ega registreeritud.

(23)

Siiski peaks olema võimalik nimetatud lõpp-punkti muuta, eelkõige uute tekkivate riskide puhul. Määruse (EÜ) nr 1774/2002 alusel on teatavad tooted, eelkõige guaano, teatavad nahad, mida on töödeldud teataval viisil (nagu parkimine), ja teatavad jahitrofeed selle nõuetest vabastatud. Samalaadsed erandid tuleks sobivatel tingimustel sätestada käesoleva määruse alusel vastu võetavates rakendusmeetmetes selliste toodete jaoks nagu õlikeemilised tooted ja biodiislikütuse valmistamise lõppsaadused.

(24)

Et tagada inimeste ja loomade tervise kõrgetasemeline kaitse, peaksid liikmesriigid jätkama vajalike meetmete võtmist, et hoida ära loomsete kõrvalsaaduste lähetamine kitsendustega tsoonidest või ettevõtetest, eriti nõukogu 17. detsembri 1992. aasta direktiivis 92/119/EMÜ (millega seatakse sisse üldised ühenduse meetmed teatavate loomahaiguste tõrjeks ja konkreetsed meetmed seoses sigade vesikulaarhaigusega) (10) loetletud haiguste puhangute korral.

(25)

Loomsete kõrvalsaadustega seotud toiminguid, mille tulemusena võib tekkida märkimisväärne inimeste ja loomade terviseriski tase, tuleks teha ainult ettevõtetes, mida pädev asutus on eelnevalt tunnustanud selliste toimingute tegemiseks. Nimetatud tingimus peaks eelkõige kehtima käitlemisettevõtete ja teiste ettevõtete suhtes, mis käitlevad või ladustavad loomseid kõrvalsaadusi, mis on otseselt seotud söödaahela ohutusega. Tuleks lubada rohkem kui ühe kategooria loomsete kõrvalsaaduste käitlemist samas ettevõttes tingimusel, et hoitakse ära ristsaastumine. Lisaks tuleks lubada nende tingimuste muutmist, kui kõrvaldamiseks ja töötlemiseks mõeldud materjali hulk suureneb laiaulatusliku haiguspuhangu tõttu, tingimusel et ajutise kasutamisega sellistel muudetud tingimustel ei põhjustata haigusriskide levimist.

(26)

Siiski ei peaks selline tunnustamine olema vajalik ettevõtete puhul, mis töötlevad või käitlevad teatavaid ohutuid materjale, nagu saadused, mida on töödeldud sellisel määral, et nad ei kujuta endast enam inimeste ja loomade terviseriski. Sellised ettevõtted tuleks registreerida, et lubada ametlikke materjali liikumise kontrolle ja tagada materjali liikumise jälgitavus. Kõnealune registreerimise kohustus peaks kehtima ka ettevõtjatele, kes transpordivad loomseid kõrvalsaadusi või nendest saadud tooteid, välja arvatud juhul, kui nende suhtes ei kohaldata enam ühtegi kontrolli, sest ahela lõpp-punkt on kindaks määratud.

(27)

Ettevõtteid tuleks tunnustada pärast seda, kui pädevale asutusele on esitatud teave, ja pärast ettevõtte külastust, mis tõendavad, et käesoleva määruse nõudeid ettevõtte infrastruktuurile ja seadmetele täidetakse nii, et kasutatavast toimingust tulenevad inimeste ja loomade terviseriskid on piisavalt ohjatud. Peaks olema võimalik anda tingimisi tunnustust, et ettevõtjatel oleks võimalik kõrvaldada puudused, enne kui ettevõte saab täieliku tunnustuse.

(28)

Ettevõtetelt, mille toiminguid on kooskõlas ühenduse toiduhügieeni käsitlevate õigusaktidega juba tunnustatud, ei tuleks nõuda tunnustamist või registreerimist käesoleva määruse alusel, kuna tunnustuse või registreerimisega kõnealuste ühenduse õigusaktide alusel juba võetakse arvesse käesoleva määruse eesmärke. Kuid ettevõtted, mis on tunnustatud või registreeritud hügieeni käsitlevate õigusaktide alusel, peaksid olema kohustatud täitma käesoleva määruse nõudeid ning nendes tuleks läbi viia ametlikke kontrolle, et teha kindlaks käesoleva määruse nõuete järgimine.

(29)

Loomsed kõrvalsaadused ja nendest saadud tooted tuleks riskianalüüsi alusel klassifitseerida kolme kategooriasse, mis kajastavad inimeste ja loomade terviseriski taset. Kuigi kõrge riskitasemega loomseid kõrvalsaadusi ja nendest saadud tooteid tuleks kasutada ainult muul otstarbel kui söödaahelas, peaks nende kasutus madala riskitaseme juures olema lubatud ohututes tingimustes.

(30)

Teaduse ja tehnoloogia arengu tulemusena võidakse välja arendada protsessid, millega saab kõrvaldada või minimeerida inimeste ja loomade terviseriske. Käesolevas määruses sätestatud loomsete kõrvalsaaduste loetelu peaks olema võimalik muuta, et võtta arvesse sellist arengut. Enne selliste muudatuste tegemist ja kooskõlas inimeste ja loomade kõrgetasemelist kaitset tagavate ühenduse õigusaktide üldiste põhimõtetega peaks asjakohane teaduslik asutus, nagu EFSA, Euroopa Ravimiamet või tarbekaupade teaduskomitee (sõltuvalt sellest, mis liiki loomsetest kõrvalsaadustest tulenevaid riske tahetakse hinnata), tegema riskihindamise. Siiski peaks olema selge, et kui eri kategooriate loomseid kõrvalsaadusi on kord kokku segatud, tuleks segu käidelda vastavalt kõrgeimasse riskikategooriasse kuuluva segu koostisosa suhtes sätestatud eeskirjadega.

(31)

Inimeste ja loomade tervisele avalduva kõrge riskitaseme tõttu ei tohiks söödas kasutada eelkõige loomseid kõrvalsaadusi, mis põhjustavad transmissiivse spongioosse entsefalopaatia riski. Seda piirangut tuleks ka kohaldada metsloomade suhtes, kes võivad levitada nakkushaigust. Tuleks piirata transmissiivse spongioosse entsefalopaatia riski tekitavate loomsete kõrvalsaaduste kasutamist söödas, ilma et see piiraks määruses (EÜ) nr 999/2001 sätestatud söödaeeskirjade kohaldamist.

(32)

Loomsed kõrvalsaadused, mis on saadud katseloomadest vastavalt direktiivi 86/609/EMÜ määratlusele, tuleks samuti söödas kasutamisest välja arvata nendest loomsetest kõrvalsaadustest tulenevate võimalike riskide tõttu. Liikmesriigid võivad siiski lubada kasutada loomseid kõrvalsaadusi, mis on saadud uute söödalisandite katsetamisel kasutatud loomadest, vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määrusele (EÜ) nr 1831/2003 (loomasöötades kasutatavate söödalisandite kohta) (11).

(33)

Teatavate ainete ja saaduste kasutamine on ebaseaduslik nõukogu 26. juuni 1990. aasta määruse (EMÜ) nr 2377/90 (milles sätestatakse ühenduse menetlus veterinaarravimijääkide piirnormide kehtestamiseks loomsetes toiduainetes) (12) ja nõukogu 29. aprilli 1996. aasta direktiivi 96/22/EÜ (mis käsitleb teatavate hormonaalse või türostaatilise toimega ainete ja beetaagonistide kasutamise keelamist loomakasvatuses) (13) alusel. Lisaks sätestatakse nõukogu 29. aprilli 1996. aasta direktiivis 96/23/EÜ (millega nähakse ette teatavate ainete ja nende jääkide kontrollimise meetmed elusloomades ja loomsetes toodetes) (14) eeskirjad teatavate ainete ja nende jääkide kontrollimise kohta elusloomades ja loomsetes toodetes. Direktiivis 96/23/EÜ sätestatakse ka eeskirjad, mida kohaldatakse, kui on tuvastatud teatavat lubatud piirnormi ületavate lubatud ainete jääkide või saasteainete esinemine. Et tagada ühenduse õigusaktide ühtsus, tuleks loomsed saadused, milles on tuvastatud määrusega (EMÜ) nr 2377/90 ning direktiividega 96/22/EÜ ja 96/23/EÜ keelatud aineid, klassifitseerida vastavalt 1. või 2. kategooria materjaliks, pidades silmas nendest tulenevat riski toidu- ja söödaahelale.

(34)

Ei peaks olema vajadust kõrvaldada sõnnikut ja seedetrakti sisu, tingimusel et asjakohase töötlemisega tagatakse haiguste leviku tõkestamine nende maapinnale laotamise ajal. Söödas ei tohiks kasutada loomseid kõrvalsaadusi, mis tekivad loomadest, kes surevad põllumajandusettevõttes, ja haiguste kõrvaldamise eesmärgil tapetud loomadest. Seda piirangut tuleks kohaldada ka imporditud loomsete kõrvalsaaduste suhtes, mida lubatakse ühendusse, kui nad ei ole ühenduse piiril tehtud kontrolli tulemuse kohaselt ühenduse õigusaktidega kooskõlas, ja saaduste suhtes, mis ei vasta ühenduse piires toimuva kontrolli ajal kohaldatavatele nõuetele. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivi 2000/13/EÜ (toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) (15) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 767/2009 (sööda turuleviimise ja kasutamise kohta) (16) mittetäitmine ei tohiks kaasa tuua piirikontrolliks esitatud toodete väljaarvamist söödaahelast.

(35)

Alates määruse (EÜ) nr 1774/2002 jõustumise kuupäevast on teatavate loomsete kõrvalsaaduste vaikimisi 2. kategooria materjaliks liigitamisega tõsiselt piiratud nende kasutusvõimalusi, kuigi mitte tingimata proportsionaalselt kaasnevate riskidega. Sellest tulenevalt tuleks kõnealused loomsed kõrvalsaadused liigitada ümber 3. kategooria materjaliks, et lubada nende kasutamist teataval söödaotstarbel. Ükskõik millise muu loomse kõrvalsaaduse suhtes, mis ei ole loetletud ühes kolmest kategooriast, tuleks säilitada ettevaatusabinõuna vaikimisi liigitamine 2. kategooria materjaliks, eelkõige selleks, et tugevdada sellise materjali üldist välistamist põllumajandusloomade, v.a karusloomade söödast.

(36)

Muude õigusaktidega, mis on jõustunud pärast Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määruse (EÜ) nr 178/2002 (millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused) (17) vastuvõtmist, nimelt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 852/2004 (toiduainete hügieeni kohta), (18) määrusega (EÜ) nr 853/2004 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. jaanuari 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 183/2005 (millega kehtestatakse söödahügieeni nõuded) (19) ja mida täiendab määrus (EÜ) nr 1774/2002, määratakse toidu- ja söödakäitlejate esmaseks ülesandeks toimida kooskõlas ühenduse õigusaktidega, mille eesmärk on kaitsta inimeste ja loomade tervist. Vastavalt kõnealustele õigusaktidele peaksid käesoleva määruse alusel toimivad ettevõtjad samuti olema põhivastutajad käesoleva määruse järgimise eest. Kõnealust kohustust tuleks täiendavalt selgitada ja täpsustada seoses jälgitavuse tagamise vahenditega, näiteks loomsete kõrvalsaaduste lahuskogumine ja -edastamine. Olemasolevad süsteemid, mis tagavad üksnes riiklikul tasandil ringlevate toodete jälgitavuse muul viisil, peaksid edasi toimima, kui nad annavad samaväärset teavet. Tuleks teha kõik jõupingutused, et edendada elektrooniliste ja muude selliste dokumenteerimisviiside kasutamist, mis ei hõlma paberkandjat, kui need tagavad täieliku jälgitavuse.

(37)

Enesekontrollisüsteem ettevõttes on vajalik, et tagada käesoleva määruse nõuete täitmine. Ametlike kontrollide käigus peaksid pädevad asutused enesekontrolle arvesse võtma. Teatavates ettevõtetes peaks enesekontrollisüsteem rajanema ohuanalüüsi ja kriitiliste kontrollpunktide süsteemi (HACCP) põhimõtetel. HACCP põhimõtted peaksid põhinema nende rakendamise kogemusel toidu- ja söödahügieeni käsitleva ühenduse õiguse alusel. Sellega seoses võivad riiklikud hea tava juhendid olla kasulikuks vahendiks HACCP põhimõtete ja teiste käesoleva määruse aspektide praktilise rakendamise hõlbustamisel.

(38)

Loomseid kõrvalsaadusi tuleks kasutada ainult juhul, kui inimeste ja loomade terviseriskid on loomsete kõrvalsaaduste töötlemise ja nende põhjal toodetud toodete turulelaskmise ajal minimeeritud. Kui see ei ole võimalik, tuleks loomsed kõrvalsaadused ohututel tingimustel kõrvaldada. Kooskõlas ühenduse muude õigusaktidega tuleks selgitada võimalusi eri kategooriate loomsete kõrvalsaaduste kasutamiseks. Üldiselt peaksid kõrgema riskikategooria võimalused olema kättesaadavad ka madalamas riskikategoorias, välja arvatud juhul, kui on vaja arvesse võtta teatavate loomsete kõrvalsaadustega seotud riskidest tingitud erikaalutlusi.

(39)

Loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete kõrvaldamine peaks toimuma vastavalt prügilasse ladestamist ja jäätmete põletamist käsitlevatele keskkonnaõigusaktidele. Et tagada järjepidevus, peaks põletamine toimuma vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. detsembri 2000. aasta direktiivile 2000/76/EÜ (jäätmete põletamise kohta) (20). Jäätmete koospõletamise kohta – kas taaskasutus- või kõrvaldamistoiminguna – kehtivad samad tunnustus- ja käitustingimused nagu jäätmepõletamise kohta, eriti õhusaaste piirnormide, heitvee ja jääkide väljutamise, järelevalve, jälgimise ja mõõtmisnõuete osas. Sellest tulenevalt tuleks lubada kõigi kolme kategooria materjalide otsest koospõletamist ilma eelneva töötlemiseta. Lisaks tuleks näha ette erisätted väikese ja suure võimsusega põletusseadmete tunnustamiseks.

(40)

Tuleks lubada loomsete kõrvalsaaduste või nendest saadud toodete kasutamist põletamisel kütusena ning seda ei tuleks lugeda jäätmekõrvaldustoiminguks. Siiski peaks selline kasutamine toimuma tingimustes, millega tagatakse nii inimeste ja loomade tervise kaitse kui ka asjakohaste keskkonnanormide järgimine.

(41)

Käesoleva määrusega tuleks ette näha võimalus kehtestada loomsete kõrvalsaaduste töötlemismeetodite parameetrid aja, temperatuuri ja rõhu kohta, eriti meetodite puhul, millele praegu osutatakse määruse (EÜ) nr 1774/2002 alusel kui meetoditele 2–7.

(42)

Karpide ja koorikloomade kojad ja koorikud, millest on eemaldatud pehmed koed või liha, tuleks määruse reguleerimisalast välja jätta. Tulenevalt selliste pehmete kudede või liha kodadest või koorikutest eemaldamise erinevatest tavadest ühenduses peaks olema võimalik kasutada kodasid ja koorikuid, millest ei ole eemaldatud kogu pehmet kude või liha, tingimusel et selline kasutamine ei tekita inimeste või loomade terviseriske. Riiklikud hea tava juhendid võiksid hõlbustada teadmiste levitamist nõuetekohaste tingimuste kohta, mille puhul selline kasutamine oleks võimalik.

(43)

Pidades silmas sellistest toodetest tulenevaid inimeste ja loomade piiratud terviseriske, peaks pädevatel asutustel olema võimalik anda luba biodünaamiliste preparaatide valmistamiseks ja kasutamiseks 2. ja 3. kategooria materjali põhjal, nagu osutatud nõukogu 28. juuni 2007. aasta määruses (EÜ) nr 834/2007 (mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta) (21).

(44)

Uuendtehnoloogiatega, mida praegu arendatakse, luuakse soodsaid viise, kuidas loomsete kõrvalsaaduste põhjal toota energiat või selliseid saadusi ohutult kõrvaldada. Ohutu kõrvaldamine võib toimuda, kombineerides loomsete kõrvalsaaduste ohutu kohapeal säilitamise meetodeid väljakujunenud kõrvaldamismeetoditega ning kombineerides lubatud töötlusparameetreid positiivse hinnangu saanud uute standarditega. Et võtta arvesse teaduse ja tehnoloogia asjakohast arengut, tuleks selliseid tehnoloogiaid lubada kasutada kui loomsete kõrvalsaaduste kõrvaldamise või kasutamise alternatiivmeetodeid kogu ühenduses. Kui tehnoloogilise protsessi on välja töötanud füüsiline isik, peaks enne sellise loa andmist EFSA pädeva asutuse kontrollitud taotluse läbi vaatama, et tagada protsessi riskivähendamise potentsiaali hindamine ning isikute õigused, sh äriteabe konfidentsiaalsus. Taotlejatele nõu andmiseks tuleks kasutusele võtta standardne taotlusvorm. Kuna see on vaid suunav dokument, tuleks see vastu võtta vastavalt nõuandemenetlusele koostöös EFSAga.

(45)

On asjakohane selgitada nõudeid, mida kohaldatakse söödaks mõeldud loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete turulelaskmise ning orgaaniliste väetiste ja mullaparandusainete suhtes, et tagada toidu- ja söödaahela kaitse. Põllumajandusloomade (v.a karusloomade) söödana tuleks kasutada ainult 3. kategooria materjali. Loomsete kõrvalsaaduste põhjal toodetud väetised võivad mõjutada sööda ja toiduahela ohutust. Kui need on toodetud 2. kategooria materjalist saadud liha-kondijahust või töödeldud loomsest valgust, tuleks neile lisada koostisosa, nagu mõni anorgaaniline või mitteseeditav aine, et hoida ära nende otsene kasutamine söödas. Sellist segamist ei tuleks nõuda, kui toodete, eelkõige lõpptarbijale kasutamiseks mõeldud toodete koostis või pakend hoiab ära toote väärkasutamise söödana. Koostisosade määramisel tuleks arvesse võtta erinevaid kliima ja pinnasega seotud asjaolusid ja konkreetse väetise kasutamise eesmärki.

(46)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta määruses (EÜ) nr 1523/2007 (millega keelatakse kassi ja koera karusnahkade ning neid karusnahku sisaldavate toodete turule viimine ja ühendusse import või ühendusest eksport) (22) sätestatakse üldine kassi ja koera karusnahkade ning neid karusnahku sisaldavate toodete turulelaskmise ning impordi ja ekspordi keeld. Siiski ei tohiks kõnealune keeld mõjutada käesolevast määrusest tulenevat kohustust kõrvaldada kassidelt ja koertelt pärinevad loomsed kõrvalsaadused, sealhulgas karusnahad.

(47)

Teaduse ja tehnika edendamine ja kunstitegevus võib nõuda kõikide kategooriate loomsete kõrvalsaaduste või nendest saadud toodete kasutamist, mõnikord kogustes, mis on kaubavahetuses kasutatavatest kogustest väiksemad. Et hõlbustada selliste loomsete kõrvalsaaduste või nendest saadud toodete importi ja kasutamist, peaks pädevatel asutustel olema võimalik määrata tingimused selliste toimingute tegemiseks juhtumipõhiselt. Tuleks sätestada ühtlustatud tingimused juhuks, kui on vaja ühenduse tasandi meetmeid.

(48)

Määrus (EÜ) nr 1774/2002 sisaldab üksikasjalikke sätteid, millega lubatakse erandina toita loomaaialoomi 2. ja 3. kategooria materjaliga. Samalaadsed sätted tuleks ette näha ka käesolevas määruses ning tuleks lubada kasutada teatavat 1. kategooria materjali söödana ja anda võimalus kehtestada üksikasjalikud eeskirjad inimeste ja loomade võimalike terviseriskide ohjamiseks.

(49)

Määruse (EÜ) nr 1774/2002 kohaselt võib 1. kategooria materjali kasutada oma looduslikus elupaigas elavate ohustatud või kaitsealuste raipetoiduliste lindude ja teiste liikide toitmiseks, et edendada bioloogilist mitmekesisust. Et anda asjakohane vahend kõnealuste liikide säilitamiseks, tuleks jätkata kõnealuse toitmise lubamist käesoleva määruse alusel vastavalt haiguste leviku ärahoidmiseks sätestatud tingimustele. Samal ajal tuleks rakendusmeetmetes sätestada tervisenõuded, mis võimaldavad kasutada sellist 1. kategooria materjali söödana ulatuslikes karjatamissüsteemides ning teiste lihatoiduliste liikide, nt karude ja huntide söötmiseks. On oluline, et sellistes tervisenõuetes võetakse arvesse asjaomaste liikide loomulikke toitumismustreid ning bioloogilise mitmekesisuse edendamisega seotud ühenduse eesmärke, nagu on osutatud komisjoni 22. mai 2006. aasta teatises „Bioloogilise mitmekesisuse hävimise peatamine 2010. aastaks ja pärast seda”.

(50)

Loomsete kõrvalsaaduste, eriti surnud loomade matmine ja põletamine võib teatavates olukordades olla õigustatud, eelkõige kõrvalistes piirkondades või haigustõrjeolukordades, mis nõuavad raske nakkushaiguse puhangu kontrollimiseks tapetud loomade erakorralist kõrvaldamist. Eelkõige tuleks eriolukorras lubada kohapealset kõrvaldamist, sest olemasolev jäätmetöötlemis- või põletamisvõimsus piirkonnas või liikmesriigis võib muidu osutuda haiguse leviku kontrollimist piiravaks teguriks.

(51)

Senist erandit seoses loomsete kõrvalsaaduste matmise ja põletamisega tuleks laiendada piirkondadele, kuhu praktiliselt puudub juurdepääs või kuhu juurdepääs kujutab endast riski koguvate töötajate tervisele ja ohutusele. Määruse (EÜ) nr 1774/2002 kohaldamisel ja teatavates liikmesriikides toimunud loodusõnnetustest, nt metsatulekahjudest ja üleujutustest saadud kogemusest nähtub, et selliste erandlike asjaolude puhul on õigustatud kõrvaldamine kohapeal mattes või põletades, et tagada loomade kiire kõrvaldamine ja vältida haigusriski levikut. Kõrvaliste piirkondade üldine suurus liikmesriigis peaks olema piiratud, lähtudes määruse (EÜ) nr 999/2001 kohaldamisel saadud kogemustest, et tagada üldise kohustuse täitmine, s.o nõuetele vastava, käesolevas määruses sätestatud eeskirjade kohase kõrvaldamissüsteemi toimimine.

(52)

Teatavatel ettevõtetel, mis käitlevad ainult väikestes kogustes loomseid kõrvalsaadusi, mis ei kujuta endast inimeste ja loomade terviseriski, tuleks lubada selliseid kõrvalsaadusi kõrvaldada ametliku järelevalve all muul viisil, kui on sätestatud käesolevas määruses. Selliste erakorraliste asjaolude kriteeriumid tuleks sätestada siiski ühenduse tasandil, et tagada nende ühtne kohaldamine, lähtudes teatavate sektorite tegelikust olukorrast ning muude kõrvaldamissüsteemide kättesaadavusest teatavates liikmesriikides.

(53)

Tuleks täpsustada võimalikke meetmeid, mida pädevad asutused saavad kasutada ametlikke kontrolle tehes, et tagada õiguskindlus, eriti seoses toimingute peatamise või alalise keelustamisega või tingimuste kehtestamisega, mis tagavad käesoleva määruse nõuetekohase rakendamise. Ametlikud kontrollid peaksid toimuma Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 882/2004 (ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks) (23) mitmeaastaste kontrollikavade raamistikus.

(54)

Et tagada liikmesriikidele võimalus kontrollida nende territooriumile kõrvaldamiseks saadetava materjali kogust, peaks pädev asutus andma loa sellise materjali vastuvõtmiseks liikmesriigi territooriumil.

(55)

Võib kehtestada rõhu all steriliseerimise ja transpordi abiteenuste tingimused, et tagada võimalike riskide ohjamine. Et tagada jälgitavus ning loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete lähetamist kontrollivate liikmesriikide pädevate asutuste vaheline koostöö, tuleks kasutada süsteemi Traces, mis võeti kasutusele komisjoni otsusega 2004/292/EÜ, (24) et anda teavet 1. ja 2. kategooria materjalide ning 1. ja 2. kategooria materjalidest saadud liha-kondijahu või loomse rasva lähetamise ning 3. kategooria materjalist saadud töödeldud loomse valgu kohta. Materjalidele, mida tavaliselt saadetakse väikeses koguses teaduslikel, hariduslikel, kunstilistel või diagnostilistel eesmärkidel, tuleks sätestada eritingimused, et hõlbustada selliste materjalide liikumist ühenduse piires. Eritingimustel tuleks lubada kahepoolseid kokkuleppeid, mis hõlbustavad ühist piiri jagavate liikmesriikide vahel veetavate materjalide kontrolli.

(56)

Et hõlbustada kaubasaadetiste transporti läbi kolmandate riikide, mis piirnevad rohkem kui ühe liikmesriigiga, tuleks kehtestada erikord kaubasaadetiste lähetamisele ühe liikmesriigi territooriumilt kolmanda riigi territooriumi kaudu, tagamaks eelkõige ühenduse territooriumile taassisenevate kaubasaadetiste veterinaarkontrolli vastavalt nõukogu 11. detsembri 1989. aasta direktiivile 89/662/EMÜ (veterinaarkontrollide kohta ühendusesiseses kaubanduses seoses siseturu väljakujundamisega) (25).

(57)

Ühenduse õigusaktide ühtsuse nimel on vaja täpsustada käesolevas määruses sätestatud eeskirjade ja ühenduse jäätmeõigusaktide vahelist seost. Eelkõige tuleks tagada kooskõla Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta määruses (EÜ) nr 1013/2006 (jäätmesaadetiste kohta) (26) sätestatud jäätmete eksportimise keeldudega. Et ära hoida võimalikku kahjulikku mõju keskkonnale, tuleks keelata põletamise ja prügilasse ladestamise teel kõrvaldamiseks ette nähtud loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete eksport. Kui eesmärk on ära hoida võimalikku kahjulikku mõju keskkonnale ning inimeste ja loomade terviseriske, tuleks ära hoida ka biogaasi- või kompostimisettevõtetes kasutamiseks ette nähtud loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete eksport kolmandatesse riikidesse, mis ei ole Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) liikmed. Kohaldades sätteid, mis võimaldavad erandeid ekspordikeelust, on komisjon oma otsuses kohustatud täielikult järgima ohtlike jäätmete riikidevahelise veo ja nende kõrvaldamise kontrolli Baseli konventsiooni, mille nõukogu on sõlminud ühenduse nimel otsusega 93/98/EMÜ, (27) ja nimetatud konventsiooni muudatust, mis on sätestatud konventsiooni osaliste konverentsi otsuses III/1, mille nõukogu on ühenduse nimel heaks kiitnud otsusega 97/640/EÜ (28) ning mida rakendatakse määrusega (EÜ) nr 1013/2006.

(58)

Lisaks tuleks tagada, et komisjoni 3. mai 2000. aasta otsuses 2000/532/EÜ (millega asendatakse otsus 94/3/EÜ (millega kehtestatakse jäätmeid käsitleva nõukogu direktiivi 75/442/EMÜ artikli 1 punkti a kohaselt jäätmete nimistu) ja nõukogu otsus 94/904/EÜ (millega kehtestatakse ohtlikke jäätmeid käsitleva nõukogu direktiivi 91/689/EMÜ artikli 1 lõike 4 kohaselt ohtlike jäätmete nimistu)) (29) loetletud ohtlike jäätmetega segatud või saastunud loomseid kõrvalsaadusi imporditakse, eksporditakse või lähetatakse ühest liikmesriigist teise kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1013/2006. Samuti on vaja sätestada eeskirjad sellise materjali lähetamise kohta liikmesriigi piires.

(59)

Komisjonil peaks olema võimalik teha liikmesriikides kontrollkäike. Ühenduse kontrollkäigud kolmandatesse riikidesse peaksid toimuma kooskõlas määrusega (EÜ) nr 882/2004.

(60)

Loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete import ühendusse ja sellise materjali transiit peaks toimuma vastavalt eeskirjadele, mis on vähemalt sama ranged kui ühenduses kohaldatavad nõuded. Teise võimalusena võib kolmandate riikide loomseid kõrvalsaadusi ja nendest saadud tooteid käsitlevad eeskirjad tunnistada ühenduse õigusaktides sätestatud eeskirjadega samaväärseks. Neist tuleneva võimaliku riski tõttu tuleks kohaldada lihtsustatud impordieeskirju toodete suhtes, mis on ette nähtud kasutamiseks väljaspool söödaahelat.

(61)

Ühenduse õigusaktid, mis käsitlevad kosmeetikatoodete, meditsiiniseadmete ja ravimitena kasutamiseks mõeldud loomsetest kõrvalsaadustest saadud toodete tootmist, moodustavad tervikliku raamistiku selliste toodete turule laskmiseks: need on nõukogu 27. juuli 1976. aasta direktiiv 76/768/EMÜ (liikmesriikides kosmeetikatoodete kohta vastuvõetud õigusaktide ühtlustamise kohta), (30) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiiv 2001/83/EÜ (inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta), (31) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiiv 2001/82/EÜ (veterinaarravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta), (32) nõukogu 20. juuni 1990. aasta direktiiv 90/385/EMÜ (aktiivseid siirdatavaid meditsiiniseadmeid käsitlevate liikmesriikide õigusnormide ühtlustamise kohta), (33) nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiiv 93/42/EMÜ (meditsiiniseadmete kohta) (34) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 1998. aasta direktiiv 98/79/EÜ (meditsiiniliste in vitro diagnostikavahendite kohta) (35) (edaspidi „eridirektiivid”). Siiski ei paku kosmeetikatooteid ja meditsiiniseadmeid käsitlevad eridirektiivid kaitset loomade terviseriskide eest. Sellistel juhtudel peaks kõnealuste riskide suhtes olema võimalik kohaldada käesolevat määrust ning tuleks võimaldada kaitsemeetmete kasutamist kooskõlas määrusega (EÜ) nr 178/2002.

(62)

Eridirektiivide nõuded peaksid kehtima ka loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete suhtes, mida tarnitakse materjali või koostisosadena selliste loomsetest kõrvalsaadustest saadud toodete tootmiseks, kuivõrd nendega sätestatakse inimeste ja loomade terviseriskide ohjamise eeskirjad. Kõnealuste eridirektiividega juba reguleeritakse osutatud loomsetest kõrvalsaadustest saadud toodete tootmiseks lubatud loomse lähteaine kasutamist ja kehtestatakse teatavad tingimused inimeste ja loomade tervise kaitse tagamiseks. Eelkõige jäetakse direktiiviga 76/768/EMÜ 1. ja 2. kategooria materjal välja kosmeetikatoodete koostisest ja kohustatakse tootjaid kohaldama häid tootmistavasid. Komisjoni direktiiviga 2003/32/EÜ (36) kehtestatakse üksikasjalikud nõuded meditsiiniseadmete suhtes, mille valmistamisel on kasutatud loomseid kudesid.

(63)

Kui kõnealused tingimused ei ole siiski veel eridirektiivides sätestatud või kui nendega ei hõlmata teatavaid inimeste ja loomade terviseriske, tuleks kohaldada käesolevat määrust ning samuti peaks olema võimalik kasutada kaitsemeetmeid vastavalt määrusele (EÜ) nr 178/2002.

(64)

Teatavad loomsetest kõrvalsaadustest saadud tooted ei satu söödaahelasse või ei kasutata neid maapinnal, kus karjatatakse põllumajandusloomi või millelt kogutakse haljassööta. Selliste loomsetest kõrvalsaadustest saadud toodete hulka kuuluvad tehnilise otstarbega tooted, nagu nahatööstusele mõeldud töödeldud nahad, tekstiilitööstuses kasutatav töödeldud vill, kontidest valmistatud tooted liimi jaoks ja lemmikloomatoiduks ette nähtud töödeldud materjal. Ettevõtjatel tuleks lubada lasta selliseid tooteid turule tingimusel, et need on kas saadud töötlemist mittevajavast toorainest või nende töötlemisega või töödeldud materjali lõppkasutusega on tagatud piisav riskide ohjamine.

(65)

Mitmes liikmesriigis on tuvastatud, et määruses (EÜ) nr 1774/2002 sätestatud eeskirju ei täideta. Sellest tulenevalt on lisaks eeskirjade rangele jõustamisele vaja kehtestada kriminaalkaristused ning muud sanktsioonid ettevõtjate suhtes, kes ei täida kõnealuseid eeskirju. Seega on vaja, et liikmesriigid sätestaksid eeskirjad käesoleva määruse rikkumise eest kohaldatavate karistuste kohta.

(66)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt inimeste ja loomade tervise-eeskirjade kehtestamine loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete kohta, et vältida ja minimeerida kõnealustest saadustest ja toodetest tulenevaid inimeste ja loomade terviseriske, ning eelkõige kaitsta toidu- ja söödaahela ohutust, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(67)

Et tõhustada õiguskindlust ning pidades silmas komisjoni üldist eesmärki lihtsustada ühenduse õigusakte, tuleks käesolevas määruses sätestada ühtne eeskirjade raamistik, võttes arvesse nii määruses (EÜ) nr 1774/2002 sätestatud eeskirju kui ka pärast kõnealuse määruse jõustumise kuupäeva saadud kogemusi ja tehtud edusamme. Määrus (EÜ) nr 1774/2002 tuleks seepärast kehtetuks tunnistada ja asendada käesoleva määrusega.

(68)

Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (37).

(69)

Et parandada ühenduse õigusaktide ühtsust ja selgust, tuleks loomsete kõrvalsaadustega seotud konkreetseid toiminguid käsitlevad tehnilised eeskirjad, mis on praegu sätestatud nii määruse (EÜ) nr 1774/2002 lisades kui ka kõnealuse määruse alusel komisjoni vastu võetud rakendusmeetmetes, (38) sätestada eraldi rakendusaktides. Tuleks konsulteerida tarbijate ja asjaomaste sotsiaal-majanduslike ringkondadega ning teavitada neid käesoleva määrusega seotud küsimustest kooskõlas komisjoni 6. augusti 2004. aasta otsusega 2004/613/EÜ (seoses nõuanderühma loomisega toiduahela ning looma- ja taimetervise alal) (39).

(70)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitused võtta vastu teatavate loomsetest kõrvalsaadustest saadud toodete tootmisahela lõpp-punkti muutmise ning teatavate muude loomsetest kõrvalsaadustest saadud toodete tootmisahela lõpp-punkti määramise eeskirjad; eeskirjad seoses raske nakkushaigusega, mille esinemise korral ei tohiks loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete lähetamine olla lubatud, ja/või sellise lähetamise lubamise tingimused; meetmed, millega muudetakse loomsete kõrvalsaaduste ja neist saadud toodete liigitamist; loomsete kõrvalsaaduste ja neist saadud toodete kõrvaldamise ja kasutamise piiramisega seotud meetmed; meetmed, millega kehtestatakse tingimused teatavate erandite kohaldamiseks seoses loomsete kõrvalsaaduste ja neist saadud toodete kasutamise, kogumise ja kõrvaldamisega, ning meetmed, millega lubatakse või lükatakse tagasi alternatiivne meetod loomsete kõrvalsaaduste ja neist saadud toodete kasutamiseks ja kõrvaldamiseks.

(71)

Lisaks sellele tuleks komisjonile anda volitused võtta vastu üksikasjalikumad eeskirjad loomsete kõrvalsaaduste ja neist saadud toodete kogumise ja transpordi kohta; loomseid kõrvalsaadusi käitlevate ettevõtete infrastruktuuri, seadmete ja hügieeninõuded; loomsete kõrvalsaaduste ja neist saadud toodete käitlemise tingimused ja tehnilised nõuded, sh sellise käitlemise valideerimiseks vajalikud tõendid; loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete turulelaskmise tingimused; ohutute hangete, ohutu töötlemise ja ohutu lõppkasutusega seotud tingimused; loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete impordi, transiidi ja ekspordi tingimused; ametliku kontrolli üksikasjalik rakenduskord, sh mikrobioloogiliste analüüside võrdlusmeetodeid käsitlevad eeskirjad, samuti teatavate loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete ühest liikmesriigist teise lähetamise kontrollimise tingimused. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva määruse vähem olulisi sätteid, muu hulgas täiendades seda uute vähem oluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(72)

Tõhususe eesmärgil tuleks kontrolliga regulatiivmenetluse tavatähtaegu lühendada meetmete vastuvõtmiseks, milles täpsustatakse loomsete kõrvalsaaduste lähetamise tingimusi kitsendustega ettevõtetest ja tsoonidest. Kiireloomulisuse tõttu on vaja kohaldada teatavate toodete tootmisahela lõpp-punkti muutvate meetmete vastuvõtmiseks otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikes 6 sätestatud kiirmenetlust,

a)

loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete suhtes, mida ühenduse õigusaktide alusel ei kasutata inimtoiduks, ning

b)

järgmiste toodete suhtes, mis on vastavalt ettevõtja otsusele, mida ei ole võimalik muuta, ette nähtud muuks otstarbeks kui inimtoiduks:

a)

nende metsloomade (v.a ulukite) terved kehad või nende osad, kelle puhul ei ole inimestele või loomadele nakkava haiguse kahtlust või selle mõju, välja arvatud kaubanduslikel eesmärkidel lossitud veeloomad;

b)

nende ulukite terved kehad või nende osad, keda vastavalt jahipidamise headele tavadele pärast tapmist ei koguta, ilma et see piiraks määruse (EÜ) nr 853/2004 kohaldamist;

c)

määruse (EÜ) nr 853/2004 artikli 1 lõike 3 punktis e osutatud ulukite loomsed kõrvalsaadused või nende liha;

d)

tõuaretuseks ette nähtud munarakud, embrüod ja sperma;

e)

toorpiim, ternespiim ja nendest saadud tooted, mis on saadud, ladustatud, kõrvaldatud või mida on kasutatud päritolupõllumajandusettevõttes;

f)

karpide või koorikloomade kojad või koorikud, millelt on eemaldatud pehmed koed ja liha;

g)

toidujäätmed, välja arvatud juhul, kui need on

h)

ilma et see piiraks ühenduse keskkonnaõigusaktide kohaldamist, merel kõrvaldatud materjal, mis on tekkinud püügitegevuse käigus määrustele (EÜ) nr 852/2004 ja (EÜ) nr 853/2004 vastavatel laevadel, välja arvatud materjal, mis on saadud inimesele nakkava haiguse tunnustega, sh parasiitidega kaladelt pardal siseelundeid eemaldades;

i)

toores lemmikloomatoit, mis pärineb jaemüügipoodidest, kus tükeldamine ja ladustamine toimub üksnes selleks, et varustada tarbijat vahetult kohapeal;

j)

kodus eratarbimiseks mõeldud toores lemmikloomatoit, mis on saadud loomadest, kes on tapetud päritolupõllumajandusettevõttes, ning

k)

väljaheited ja uriin, v.a sõnnik ja mineraliseerumata guaano.

1)

„loomsed kõrvalsaadused” – loomade terved kehad või nende osad, loomsed saadused või muud loomset päritolu saadused, mis ei ole ette nähtud inimtoiduks, sh munarakud, embrüod ja sperma;

2)

„loomsetest kõrvalsaadustest saadud tooted” – tooted, mis on saadud loomsete kõrvalsaaduste ühe või mitme töötlemise või töötlusetapi tulemusena;

3)

„loomsed saadused” – loomsed tooted, nagu need on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 8.1;

4)

„rümp” – rümp, nagu see on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 1.9;

5)

„loom” – selgrootu või selgroogne loom;

6)

„põllumajandusloom” –

7)

„metsloom” – loom, keda inimesed ei pea;

8)

„lemmikloom” – loom, kes kuulub liiki, mida inimene tavaliselt peab ja toidab – kuid ei tarbi inimtoiduks – muul otstarbel kui põllumajanduses kasutamiseks;

9)

„veeloomad” – veeloomad, nagu on määratletud direktiivi 2006/88/EÜ artikli 3 lõike 1 punktis e;

10)

„pädev asutus” – liikmesriigi keskasutus, mis on pädev tagama käesoleva määruse nõuetele vastavust, või muu asutus, millele kõnealune pädevus on delegeeritud; see määratlus hõlmab ka kolmanda riigi vastavat asutust, kui see on asjakohane;

11)

„ettevõtja” – füüsiline või juriidiline isik, kes tegelikult kontrollib kõrvalsaadusi või nendest saadud tooteid, sh vedajad, kauplejad ja kasutajad;

12)

„kasutaja” – füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab loomseid kõrvalsaadusi ja nendest saadud tooteid erisöötmise eesmärgil, teadusuuringuteks või muul erieesmärgil;

13)

„ettevõte” – koht, kus toimub loomsete kõrvalsaaduste või nendest saadud toodete käitlemist hõlmav toiming, välja arvatud kalalaev;

14)

„turulelaskmine” – iga toiming, mille eesmärk on müüa loomseid saadusi või nendest saadud tooteid ühenduses asuvale kolmandale isikule või varustada sellist kolmandat isikut muul viisil tasu eest või tasuta või ladustada neid sellise kolmanda isiku varustamiseks;

15)

„transiit” – vedu läbi ühenduse territooriumi ühelt kolmanda riigi territooriumilt teise kolmanda riigi territooriumile muul viisil kui mere- või õhuteed pidi;

16)

„eksport” – vedu ühendusest kolmandasse riiki;

17)

„transmissiivsed spongioossed entsefalopaatiad (TSEde)” – kõik transmissiivsed spongioossed entsefalopaatiad, nagu on määratletud määruse (EÜ) nr 999/2001 artikli 3 lõike 1 punktis a;

18)

„määratletud riskiteguriga materjal” – määratletud riskiteguriga materjal, nagu on määratletud määruse (EÜ) nr 999/2001 artikli 3 lõike 1 punktis g;

19)

„rõhu all steriliseerimine” – loomsete kõrvalsaaduste töötlemine pärast seda, kui peenestamise tulemusena ei ole osakesed suuremad kui 50 millimeetrit, vähemalt 20 minuti jooksul katkematult sisetemperatuuril üle 133 °C ja vähemalt 3baarise absoluutrõhu all;

20)

„sõnnik” – kõik põllumajandusloomade (v.a tehistingimustes peetavad kalad) väljaheited ja/või uriin, koos allapanuga või ilma;

21)

„tunnustatud prügila” – prügila, millele on välja antud luba kooskõlas direktiiviga 1999/31/EÜ;

22)

„orgaanilised väetised” ja „mullaparandusained” – taimede toitumistingimuste ning mulla füüsikaliste ja keemiliste omaduste ja bioloogilise aktiivsuse säilitamiseks või parandamiseks koos või eraldi kasutatavad loomse päritoluga materjalid; need võivad sisaldada sõnnikut, mineraliseerumata guaanot, seedetrakti sisu, komposti ja lagundumissaadusi;

23)

„kõrvalised piirkonnad” – piirkonnad, kus loomapopulatsioon on nii väike ja millest jäätmekäitlusettevõtted jäävad nii kaugele, et loomsete kõrvalsaaduste kogumine ja transport oleks kohapealse kõrvaldamisega võrreldes lubamatult kulukas;

24)

„toit” – toit, nagu on määratletud määruse (EÜ) nr 178/2002 artiklis 2;

25)

„sööt” – sööt, nagu on määratletud määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 3 lõikes 4;

26)

„tsentrifuugimis- või separeerimissete” – materjal, mis tekib kõrvalsaadusena pärast toorpiima puhastamist ning lõssi ja koore eraldamist toorpiimast;

27)

„jäätmed” – jäätmed, nagu on määratletud direktiivi 2008/98/EÜ artikli 3 punktis 1.

a)

kogumine, tuvastamine ja transportimine põhjendamatu viivituseta ning

b)

käitlemine, kasutamine ja kõrvaldamine vastavalt käesolevale määrusele.

a)

artikli 33 punktides a–d osutatud toodete puhul, kui esineb loomade terviserisk;

b)

artikli 33 punktides e ja f osutatud toodete puhul, kui esineb inimeste või loomade terviserisk.

a)

vastavalt ühenduse veterinaarõigusaktidele või

b)

raske nakkushaiguse esinemise tõttu,

a)

järgmiste loomade terved kehad ja kõik kehaosad, sh toornahad ja nahad:

b)

järgmine materjal:

c)

loomsed kõrvalsaadused loomadest, kelle suhtes on kasutatud ebaseaduslikku ravi vastavalt direktiivi 96/22/EÜ artikli 1 lõike 2 punktis d või direktiivi 96/23/EÜ artikli 2 punktis b esitatud määratlusele;

d)

loomsed kõrvalsaadused, mis sisaldavad direktiivi 96/23/EÜ I lisa rühma B punktis 3 loetletud muude ainete ja keskkonna saasteainete jääke, kui sellised jäägid ületavad ühenduse õigusaktides või nende puudumisel siseriiklikes õigusaktides sätestatud lubatud taset;

e)

loomsed kõrvalsaadused, mis on artikli 27 esimese lõigu punkti c kohaselt vastu võetud rakenduseeskirjadega nõutaval heitvee töötlemisel kogutud

f)

rahvusvahelistel liinidel sõitvatest transpordivahenditest pärit toidujäätmed;

g)

1. kategooria materjal, mis on segunenud 2. või 3. kategooria või mõlema kategooria materjaliga.

a)

sõnnik, mineraliseerumata guaano ja seedekulgla sisu;

b)

loomsed kõrvalsaadused, mis on artikli 27 esimese lõigu punkti c kohaselt vastu võetud rakenduseeskirjadega nõutaval heitvee töötlemisel kogutud

c)

loomsed kõrvalsaadused, mis sisaldavad lubatud ainete või saasteainete jääke üle direktiivi 96/23/EÜ artikli 15 lõikes 3 osutatud tasemete;

d)

loomsed saadused, mis on neis esinevate võõrkehade tõttu tunnistatud inimtoiduks kõlbmatuks;

e)

loomsed saadused, mis ei kuulu 1. kategooria materjali alla ning mis on

f)

artiklis 8 või artiklis 10 osutatud loomade hulka mitte kuuluvad loomad või nende osad,

g)

2. ja 3. kategooria materjalide segu;

h)

loomsed kõrvalsaadused, mis ei kuulu 1. või 3. kategooria materjali hulka.

a)

tapetud loomade rümbad ja loomade osad ning tapetud ulukite kehad või kehaosad, mis on kõlblikud inimtoiduks vastavalt ühenduse õigusaktidele, kuid mida ei kavatseta ärilistel kaalutlustel kasutada inimtoiduks;

b)

rümbad ja järgmised osad, mis pärinevad tapamajas tapetud loomadelt, mis on tapmiseelse ülevaatuse põhjal tunnistatud inimtoiduks kõlblikuks, või kehad ja järgmised kehaosad ulukitelt, mis on vastavalt ühenduse õigusaktidele tapetud kasutamiseks inimtoiduks:

c)

loomsed kõrvalsaadused lindudest ja jäneselistest, kes on tapetud põllumajandusettevõttes vastavalt määruse (EÜ) nr 853/2004 artikli 1 lõike 3 punktile d ja millel ei ole ilmnenud inimestele või loomadele nakkava haiguse nähte;

d)

selliste loomade veri, kellel ei ole ilmnenud mingeid vere kaudu inimestele või loomadele nakkavate haiguste nähte järgmistelt tapamajas tapetud loomadelt, kes on tapaeelsel ülevaatusel tunnistatud inimtoiduks kõlblikuks vastavalt ühenduse õigusaktidele:

e)

loomsed kõrvalsaadused, mis on tekkinud inimtoiduks ette nähtud toodete tootmisel, sealhulgas rasvatustatud kondid, kõrned ning tsentrifuugimis- või separeerimissete piimatööstusest;

f)

loomsed saadused või loomseid saadusi sisaldav toit, mis ei ole enam ette nähtud inimtoiduks ärilistel kaalutlustel, tootmis- või pakendamisdefektide või muude puuduste tõttu, mis ei põhjusta inimeste ja loomade terviseriske;

g)

loomset päritolu lemmikloomatoit või sööt või loomseid kõrvalsaadusi või nendest saadud tooteid sisaldav sööt, mis ei ole enam ette nähtud söötmiseks ärilistel kaalutlustel, tootmis- või pakendamisdefektide või muude puuduste tõttu, mis ei põhjusta inimeste ja loomade terviseriske;

h)

veri, platsenta, vill, suled, karvad, sarved, kabja- ja sõralõikmed ning toorpiim elusloomadelt, kellel ei ole ilmnenud inimestele või loomadele nakkava haiguse nähte;

i)

veeloomad ja nende osad, välja arvatud mereimetajad, kellel ei ole ilmnenud inimestele või loomadele nakkava haiguse nähte;

j)

kõrvalsaadused veeloomadest, mis on saadud ettevõtetest, kus valmistatakse inimtoiduks ette nähtud tooteid;

k)

järgmine materjal loomadelt, kel ei ole ilmnenud sellise materjali kaudu inimestele või loomadele nakkavate haiguste nähte:

l)

selgrootud vee- ja maismaaloomad, kes ei kuulu inimestele või loomadele patogeensete liikide hulka;

m)

näriliste ja jäneseliste hulka kuuluvad loomad ja nende osad, välja arvatud 1. kategooria materjal vastavalt artikli 8 punkti a alapunktidele iii, iv ja v ning 2. kategooria materjal vastavalt artikli 9 punktidele a–g;

n)

toornahad ja nahad, kabjad, suled, vill, sarved, karvad ja karusnahk, mis on pärit surnud loomadelt (välja arvatud käesoleva artikli punktis b osutatud loomad), millel ei ilmnenud mingeid selle toote kaudu inimestele või loomadele nakkavate haiguste nähte;

o)

selliste tapamajas tapetud loomade rasvkude, kellel ei ole ilmnenud selle materjali kaudu inimestele või loomadele nakkavate haiguste nähte ja kes on tapaeelsel ülevaatusel tunnistatud inimtoiduks kõlblikuks vastavalt ühenduse õigusaktidele;

p)

toidujäätmed, välja arvatud artikli 8 punktis f osutatud toidujäätmed.

a)

teatavat liiki maismaaloomade, välja arvatud karusloomade söötmine töödeldud loomse valguga, mis on saadud sama liigi loomade kehadest või kehaosadest;

b)

põllumajandusloomade, välja arvatud karusloomade söötmine toidujäätmetega või söödamaterjaliga, mis sisaldab toidujäätmeid või on saadud toidujäätmetest;

c)

põllumajandusloomade söötmine (kas karjatamise või haljassööda etteniitmise teel) haljassöödaga, mis on kasvanud pinnal, mida on väetatud muude orgaaniliste väetiste või mullaparandusainetega kui sõnnik, välja arvatud juhul, kui karjatamine või haljassööda etteniitmine toimub pärast 21 päeva pikkuse ooteaja lõppu, millega tagatakse inimeste ja loomade terviseriskide ohjamine, ning

d)

tehistingimustes peetavate kalade söötmine töödeldud loomse valguga, mis on saadud sama liiki tehistingimustes peetavate kalade kehadest või kehaosadest.

a)

kontrollimised, mis tuleb läbi viia lõikes 1 osutatud keeldude kohaldamise tagamiseks, sh tuvastusmeetodid ja katsed, mida kasutatakse teatavatelt liikidelt pärinevate materjalide olemasolu tuvastamiseks, ning piirmäärad lõike 1 punktides a ja d osutatud töödeldud loomsete valkude ebaolulise koguse kohta, mis on tingitud juhuslikust ja tehniliselt vältimatust saastest;

b)

tingimused karusloomade söötmiseks töödeldud loomse valguga, mis on saadud sama liigi loomade kehadest või kehaosadest, ning

c)

tingimused põllumajandusloomade söötmiseks haljassöödaga, mis on kasvanud maal, mida on väetatud orgaaniliste väetiste või mullaparandajatega, eriti lõike 1 punktis c osutatud ooteaja muutmine.

a)

kõrvaldatakse jäätmetena põletamise teel

b)

juhul kui 1. kategooria materjal on jääde, seda taaskasutatakse koospõletamise teel või see kõrvaldatakse

c)

juhul kui 1. kategooria materjal ei ole artikli 8 punkti a alapunktides i ja ii osutatud materjal, töödeldakse seda rõhu all steriliseerimisega, saadusele tehakse püsiv märgistus ja ladestatakse tunnustatud prügilasse;

d)

juhul kui artikli 8 punktis f osutatud materjal on 1. kategooria materjal, kõrvaldatakse see tunnustatud prügilasse ladestamise teel;

e)

põletatakse kui kütus pärast eelnevat töötlemist või ilma eelneva töötlemiseta või

f)

kasutatakse artiklites 33, 34 ja 36 osutatud loomsetest kõrvalsaadustest saadud toodete valmistamiseks ja lastakse turule vastavalt kõnealustele artiklitele.

a)

kõrvaldatakse jäätmetena põletamise teel

b)

juhul kui 2. kategooria materjal on jääde, seda taaskasutatakse koospõletamise teel või see kõrvaldatakse

c)

ladestatakse tunnustatud prügilasse pärast töötlemist rõhu all steriliseerimisega ja saadud materjali püsivat märgistamist;

d)

kasutatakse orgaaniliste väetiste või mullaparandajate tootmiseks, mis lastakse turule vastavalt artiklile 32, vajaduse korral pärast töötlemist rõhu all steriliseerimisega, ja saadud materjali püsivat märgistamist;

e)

kompostitakse või töödeldakse biogaasiks

f)

kasutatakse maa väetamiseks ilma eelneva töötlemiseta, kui tegemist on sõnniku, seedekulgla sisu, piima, piimasaaduste või ternespiimaga ning kui pädev asutus ei leia, et nendega kaasneb raske nakkushaiguse leviku risk;

g)

kui tegemist on veeloomadest pärineva materjaliga, sileeritakse või kompostitakse see või töödeldakse biogaasiks;

h)

põletatakse kui kütus pärast eelnevat töötlemist või ilma eelneva töötlemiseta või

i)

kasutatakse artiklites 33, 34 ja 36 osutatud loomsetest kõrvalsaadustest saadud toodete valmistamiseks ja lastakse turule vastavalt kõnealustele artiklitele.

a)

kõrvaldatakse jäätmetena põletamise teel eeltöötlemisega või ilma eeltöötlemiseta;

b)

juhul kui 3. kategooria materjal on jääde, seda taaskasutatakse koospõletamise teel või see kõrvaldatakse eeltöötlemisega või ilma eeltöötlemiseta;

c)

ladestatakse tunnustatud prügilasse pärast töötlemist;

d)

töödeldakse, välja arvatud selline 3. kategooria materjal, mis on lagunenud või riknenud nii, et see põhjustab selle toote kaudu vastuvõetamatut inimeste ja loomade terviseriski, ning

e)

kasutatakse toore lemmikloomatoidu tootmiseks, mis lastakse turule vastavalt artiklile 35;

f)

kompostitakse või töödeldakse biogaasiks;

g)

kui tegemist on veeloomadest pärineva materjaliga, sileeritakse või kompostitakse see või töödeldakse biogaasiks;

h)

kui tegemist on karpide või koorikloomade kodade või koorikutega, mis ei kuulu artikli 2 lõike 2 punktis f osutatud kodade ja koorikute hulka, ja munakoortega, kasutatakse neid pädeva asutuse määratud tingimustel, millega hoitakse ära inimeste ja loomade terviserisk;

i)

põletatakse kui kütus pärast eelnevat töötlemist või ilma eelneva töötlemiseta;

j)

kasutatakse artiklites 33, 34 ja 36 osutatud loomsetest kõrvalsaadustest saadud toodete valmistamiseks ja lastakse turule vastavalt kõnealustele artiklitele;

k)

kui tegemist on artikli 10 punktis p osutatud toidujäätmetega, töödeldakse rõhu all steriliseerimisega või artikli 15 lõike 1 esimese lõigu punktis b osutatud töötlemismeetoditega või kompostitakse või töödeldakse biogaasiks, või

l)

kasutatakse maa väetamiseks ilma eelneva töötlemiseta, kui tegemist on toorpiima, ternespiimaga või piimasaadustega, mille puhul pädev asutus ei leia, et nendega kaasneb nende toodete kaudu inimestele või loomadele nakkava haiguse risk.

a)

inimesele nakkava haiguse tunnustega, sh parasiitidega kaladelt pardal siseelundeid eemaldades saadud materjali pardal käitlemise ja kõrvaldamise eritingimusi;

b)

muid loomsete kõrvalsaaduste töötlemismeetodeid, mis ei hõlma rõhu all steriliseerimist, eelkõige kõnealuste meetodite parameetreid, eelkõige aega, temperatuuri, rõhku ja osakeste suurust;

c)

parameetreid loomsete kõrvalsaaduste (sh toidujäätmed) töötlemiseks biogaasiks või kompostiks;

d)

loomsete kõrvalsaaduste või nendest saadud toodete põletamise ja koospõletamise tingimusi;

e)

loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete kütteainena põletamise tingimusi;

f)

artikli 10 punktis c osutatud loomsete kõrvalsaaduste tootmise ja käitlemise tingimusi;

g)

veeloomadest pärineva materjali sileerimist;

h)

loomsete kõrvalsaaduste püsivat märgistust;

i)

teatavate loomsete kõrvalsaaduste, orgaaniliste väetiste ja mullaparandajate kasutamist väetisena;

j)

teatavate loomsete kõrvalsaaduste kasutamist põllumajandusloomade söödana ning

k)

artikli 14 punktis d osutatud teatava materjali vastuvõetamatut inimeste ja loomade terviseriski.

a)

lõike 1 esimese lõigu punktidele c, f ja g, võivad liikmesriigid võtta vastu või jätta kehtima siseriiklikud eeskirjad

b)

lõike 1 esimese lõigu punktile a, võib seal osutatud loomsed kõrvalsaadused kõrvaldada meres, ilma et see piiraks ühenduse keskkonnaõigusaktide kohaldamist.

a)

kui tegemist on artikli 15 lõike 1 esimese lõigu punktis a osutatud loomsete kõrvalsaadustega, käidelda ja kõrvaldada vastavalt kõnealuses punktis sätestatud eritingimustele;

b)

kasutada teadustöös või muul eriotstarbel kooskõlas artikliga 17;

c)

kui tegemist on artiklis 18 osutatud loomsete kõrvalsaadustega, kasutada erisöötmise eesmärgil kooskõlas kõnealuse artikliga;

d)

kui tegemist on artiklis 19 osutatud loomsete kõrvalsaadustega, kõrvaldada jäätmetena kooskõlas kõnealuse artikliga;

e)

kõrvaldada jäätmetena või kasutada kooskõlas alternatiivsete meetoditega, mis on heaks kiidetud vastavalt artiklile 20, tuginedes parameetritele, mille hulka võivad kuuluda rõhu all steriliseerimine või teised käesoleva määruse või selle rakendusmeetmete nõuded;

f)

kui tegemist on 2. ja 3. kategooria materjaliga ja kui pädev asutus seda lubab, kasutada biodünaamiliste preparaatide valmistamiseks ja kasutamiseks vastavalt määruse (EÜ) nr 834/2007 artikli 12 lõike 1 punktile c;

g)

kui tegemist on 3. kategooria materjaliga ja kui pädev asutus seda lubab, kasutada lemmikloomatoiduks;

h)

kui tegemist on loomsete kõrvalsaadustega, välja arvatud 1. kategooria materjaliga, mis saadakse elusloomadelt kirurgilisel sekkumisel või loomade sünnil põllumajandusettevõttes, ja kui pädev asutus seda lubab, kõrvaldada jäätmetena kõnealuses põllumajandusettevõttes.

a)

keeld loomseid kõrvalsaadusi või nendest saadud tooteid edaspidi muul otstarbel kasutada ja

b)

kohustus loomsed kõrvalsaadused või nendest saadud tooted ohutult kõrvaldada või toimetada need tagasi lähtekohta, kui see on asjakohane.

a)

loomaaialoomadele;

b)

tsirkuseloomadele;

c)

roomajatele ja röövlindudele, v.a loomaaia- või tsirkuseloomad;

d)

karusloomadele;

e)

metsloomadele;

f)

tunnustatud kasvanduste koertele või jahikoertele;

g)

varjupaikades olevatele koertele ja kassidele;

h)

tõukudele ja ussidele, mida kasutatakse kalasöödana.

a)

kasutada artikli 8 punkti b alapunktis ii osutatud 1. kategooria materjali ja loomaaialoomadest saadud materjali loomaaialoomade söödana ja

b)

kasutada artikli 8 punkti b alapunktis ii osutatud 1. kategooria materjali ohustatud või kaitsealuste raipetoiduliste lindude ja teiste liikide toiduks nende looduslikus elupaigas, et edendada bioloogilist mitmekesisust.

a)

tingimused, mille alusel võib anda lõikes 1 osutatud kogumise ja kasutamise loa 2. ja 3. kategooria materjali liikumise, ladustamise ja kasutamise kohta söödana, kaasa arvatud uute arenevate riskide korral, ning

b)

tingimused, mille alusel, teatavatel juhtudel erandina artikli 21 lõikes 1 sätestatud kohustusest, võib anda loa käesoleva artikli lõikes 2 osutatud 1. kategooria materjali kasutamiseks söödana, sealhulgas

a)

surnud lemmikloomade ja hobuslaste matmiseks;

b)

kõrvalistes piirkondades artikli 8 punkti a alapunktis v ja punkti b alapunktis ii osutatud 1. kategooria materjali ning 2. ja 3. kategooria materjali kõrvaldamiseks kohapeal ametliku järelevalve all põletamise või matmise teel või muul viisil, millega hoitakse ära inimeste ja loomade terviseriskide levik;

c)

artikli 8 punkti b alapunktis ii osutatud 1. kategooria materjali ning 2. ja 3. kategooria materjali kõrvaldamiseks ametliku järelevalve all kohapeal põletamise või matmise teel või muul viisil, millega hoitakse ära inimeste ja loomade terviseriskide levik, piirkondades, millele praktiliselt puudub juurdepääs või kuhu tekib juurdepääs ainult eriolukorras geograafiliste või klimaatiliste olude tõttu või loodusõnnetuse korral, mille puhul tekiks risk materjali koguvate inimeste tervisele ja ohutusele, või kohtades, kuhu juurdepääs nõuaks ebaproportsionaalselt suuri pingutusi materjali kogumiseks;

d)

2. ja 3. kategooria materjali kõrvaldamiseks muul viisil kui kohapeal põletamise või matmise teel ametliku järelevalve all, kui see materjal ei kujuta endast inimeste ja loomade terviseriski ja kui selle materjali kogus ei ületa nädalas määra, mis sätestatakse sõltuvalt toimingute laadist ja loomaliikidest, kelle kõrvalsaadusi käideldakse;

e)

sellise materjali kõrvaldamiseks, mis ei kuulu artikli 8 punkti a alapunktis i osutatud 1. kategooria materjali hulka teatamiskohustusliku haiguspuhangu korral, kohapeal põletamise või matmise teel sellistel tingimustel, millega hoitakse ära inimeste ja loomade terviseriskide levik, kui vedu lähimasse loomsete kõrvalsaaduste töötlemise või kõrvaldamise tunnustatud ettevõttesse suurendaks terviseriske või kui ulatusliku episootilise taudipuhangu korral oleks selliste ettevõtete kõrvaldamisvõimsus ületatud, ning

f)

mesilaste ja mesindustoodete kohapeal põletamise või matmise teel sellistel tingimustel, millega hoitakse ära inimeste ja loomade terviseriskide levik.

a)

piirkonnad, mida nad liigitavad lõike 1 punkti b kohaldamisel kõrvalisteks piirkondadeks, sellise liigitamise põhjuse ja ajakohastatud teabe liigituse muutmise kohta, ning

b)

andmed lõike 1 punktides c ja d sätestatud lubade kasutamise kohta 1. ja 2. kategooria materjali puhul.

a)

tingimused, mis on ette nähtud inimeste ja loomade terviseriskide ohjamise tagamiseks kohapeal matmise ja põletamise puhul;

b)

lõikes 2 osutatud loomapopulatsiooni maksimaalne suurus protsentides;

c)

loomsete kõrvalsaaduste kogus vastavalt lõike 1 punktis d osutatud toimingute laadile ja loomaliikidele, kellest kõrvalsaadused pärinevad, ning

d)

lõike 1 punktis e osutatud haiguste loetelu.

a)

ohjamise viisil, mis hoiab ära selle leviku enne kõrvaldamist vastavalt käesolevale määrusele või selle rakendusmeetmetele, või

b)

vähenemise vastava kategooria loomsete kõrvalsaaduste osas vähemalt samavõrra, kui artikli 15 lõike 1 esimese lõigu punktis b sätestatud meetodiga.

a)

meede, millega lubatakse kasutada loomsete kõrvalsaaduste või nendest saadud toodete kõrvaldamiseks alternatiivseid meetodeid, või

b)

meede, millega lükatakse alternatiivne meetod tagasi.

a)

loomsete kõrvalsaaduste transpordil ette nähtud saatelehtede näidised ning

b)

terviseohutuse tõendite näidised ja tingimused loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete saadetiste varustamiseks transpordil terviseohutuse tõenditega.

a)

juhud, mil on nõutav terviseohutuse tõend seoses teatavatest loomsetest kõrvalsaadustest saadud toodetest tuleneva inimeste ja loomade terviseriski tasemega;

b)

juhud, mil erandina lõike 2 esimesest lõigust ja seoses teatavatest loomsetest kõrvalsaadustest või nendest saadud toodetest tuleneva inimeste ja loomade terviseriski madala tasemega võib loomsetest kõrvalsaadustest saadud tooteid transportida ilma kõnealuses lõikes osutatud saatelehe või tõendita;

c)

tuvastamise, kaasa arvatud märgistamise nõuded ja nõuded eri kategooriate loomsete kõrvalsaaduste eraldamise kohta transpordi ajal ning

d)

tingimused loomsete kõrvalsaaduste kogumisel ja transpordil tekkivate inimeste ja loomade terviseriskide ärahoidmiseks, kaasa arvatud selliste toodete ohutu transpordi tingimused seoses mahutite, veokite ja pakkematerjaliga.

a)

teised ettevõtjad, kellele nende loomseid kõrvalsaadusi või nendest saadud tooteid on tarnitud, ning

b)

ettevõtjad, kellelt nemad on tarninud.

a)

teabega, mis tuleb pädevatele asutustele kättesaadavaks teha;

b)

ajavahemikuga, mille jooksul kõnealust teavet tuleb säilitada.

a)

teavitavad enne tegevuse alustamist pädevat asutust kõikidest nende kontrollitavatest ettevõtetest, mis tegelevad mis tahes etapis loomsete kõrvalsaaduste või nendest saadud toodete tootmise, transpordi, käitlemise, töötlemise, ladustamise, turulelaskmise, jaotamise, kasutamise või kõrvaldamisega;

b)

annavad pädevale asutusele teavet järgmise kohta:

a)

loomsete kõrvalsaaduste töötlemine rõhu all steriliseerimisega, artikli 15 lõike 1 esimese lõigu punktis b osutatud töötlemismeetoditega või artiklis 20 heaks kiidetud alternatiivsete meetoditega;

b)

loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete kõrvaldamine jäätmetena põletamise teel, välja arvatud ettevõtted, millele on antud tegevusluba kooskõlas direktiiviga 2000/76/EÜ;

c)

loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete jäätmetena kõrvaldamine või taaskasutus koospõletusseadmetes, välja arvatud ettevõtted, millele on antud tegevusluba kooskõlas direktiiviga 2000/76/EÜ;

d)

loomsete kõrvalsaaduste või nendest saadud toodete kasutamine kütusena;

e)

lemmikloomatoidu tootmine;

f)

orgaaniliste väetiste ja mullaparandusainete tootmine;

g)

loomsete kõrvalsaaduste ja/või nendest saadud toodete töötlemine biogaasiks või kompostiks;

h)

loomsete kõrvalsaaduste käitlemine nende kogumise järel selliste toimingutega nagu sorteerimine, lõikamine, jahutamine, külmutamine, soolamine, toornahkade ja nahkade või määratletud riskiteguriga materjali eemaldamine;

i)

loomsete kõrvalsaaduste ladustamine;

j)

loomsetest kõrvalsaadustest saadud toodete ladustamine, mida kavatsetakse

a)

kuuluvad artiklis 8, 9 või 10 osutatud teatavasse kategooriasse või

b)

kuuluvad rohkem kui ühte artiklis 8, 9 või 10 osutatud kategooriasse, märkides ära, kas selliseid toiminguid teostatakse

a)

need on ehitatud nii, et neid on võimalik tõhusalt puhastada ja desinfitseerida, ning kui see on asjakohane, on põrandad ehitatud nii, et see lihtsustab vedelike äravoolu;

b)

neis on juurdepääs asjakohastele isikliku hügieeni ruumidele, nagu tualettruumid, riietusruumid ja kraanikausid personali jaoks;

c)

neis on asjakohaselt korraldatud kaitse kahjurite, nagu näiteks putukate, näriliste ja lindude eest;

d)

neis hoitakse seadmeid ja varustust heas seisukorras ja mõõteriistu kalibreeritakse korrapäraste ajavahemike järel ning

e)

neis on asjakohaselt korraldatud mahutite ja veokite puhastamine ja desinfitseerimine, et hoida ära saastumisriski.

a)

„mustal poolel” töötavad isikud ei tohi minna „puhtale poolele”, vahetamata töörõivaid ja jalanõusid või neid desinfitseerimata;

b)

seadmeid ja tööriistu ei tohi viia „mustalt poolelt”„puhtale poolele” neid eelnevalt puhastamata ja desinfitseerimata ning

c)

ettevõtja peab kehtestama töötajate liikumise korra, et kontrollida töötajate liikumist ühest piirkonnast teise, ning nägema ette jalanõude ja rataste desinfitseerimisvannide nõuetekohase kasutamise.

a)

käideldakse loomseid kõrvalsaaduseid nii, et hoida ära saastumisriski;

b)

töödeldakse loomseid kõrvalsaaduseid võimalikult kiiresti. Pärast töötlemist käideldakse ja ladustatakse loomsetest kõrvalsaadustest saadud tooteid nii, et hoida ära saastumisriski;

c)

kui see on asjakohane, siis töödeldakse loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete kõiki osi töötlusprotsessi igas etapis kindlal temperatuuril kindla ajavahemiku jooksul ja hoitakse ära taassaastumisrisk;

d)

ettevõtjad kontrollivad regulaarselt kohaldatavaid parameetreid (eelkõige temperatuuri, rõhku, aega, osakeste suurust), kui see on asjakohane, siis automaatseadmetega;

e)

kehtestatakse ja dokumenteeritakse ettevõtte kõikide osade jaoks puhastamise kord.

a)

ettevõtetes kohaldatavad nõuded infrastruktuurile ja seadmetele;

b)

loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete igasugusele käitlemisele kohaldatavad hügieeninõuded, sealhulgas meetmed, millega muudetakse hügieeninõudeid artikli 25 lõikes 1 osutatud ettevõtetele;

c)

loomsete kõrvalsaaduste ja neist saadud toodete käitlemise, töötlemise ja ladustamise tingimused ja tehnilised nõuded, samuti heitvee töötlemise tingimused;

d)

tõendid, mida ettevõtja peab esitama loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete käitlemise ja töötlemise valideerimiseks, et tõestada oma võimet hoida ära inimeste ja loomade terviseriske;

e)

artiklites 8, 9 või 10 osutatud enam kui ühe kategooria loomsete kõrvalsaaduste või nendest saadud toodete samas ettevõttes käitlemise tingimused,

f)

artiklis 26 osutatud ristsaastumise ärahoidmise tingimused, kui loomseid kõrvalsaadusi ladustatakse, käideldakse või töödeldakse ettevõtte selleks määratud osas;

g)

biogaasi- ja kompostimisseadmete tööparameetrid;

h)

väikese ja suure võimsusega seadmetes põletamisele ja kaaspõletamisele kohaldatavad nõuded, nagu on osutatud artikli 24 lõike 1 punktides b ja c, ning

i)

loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete kütteainena põletamisele kohaldatavad nõuded, nagu on viidatud artikli 24 lõike 1 punktis d.

a)

loomsete kõrvalsaaduste töötlemine;

b)

loomsete kõrvalsaaduste töötlemine biogaasiks ja kompostiks;

c)

rohkem kui ühe kategooria loomsete kõrvalsaaduste või nendest saadud toodete käitlemine ja ladustamine samas ettevõttes;

d)

lemmikloomatoidu tootmine.

a)

teevad kindlaks ohud, mida tuleb vältida, mis tuleb kõrvaldada või vähendada vastuvõetavale tasemele;

b)

teevad kindlaks kriitilised kontrollpunktid etapis või etappides, kus kontroll on ohu vältimiseks, kõrvaldamiseks või vastuvõetava tasemeni vähendamiseks hädavajalik;

c)

kehtestavad kriitilistes kontrollpunktides kriitilised piirid, mis tähistavad kindlaks tehtud ohtude vältimise, kõrvaldamise ja vähendamise puhul vastuvõetava ja keelatu piiri;

d)

kehtestavad ja rakendavad kriitilistes kontrollpunktides tõhusa järelevalvekorra;

e)

näevad ette korrigeerivad meetmed juhuks, kui seire näitab, et kriitiline kontrollpunkt ei ole enam kontrolli all;

f)

kehtestavad menetluse, mis võimaldaks kontrollida punktides a–e osutatud meetmete tulemuslikkust. Kontrollimenetlust teostatakse regulaarselt;

g)

koostavad ettevõtte laadi ja suurusega vastavuses olevaid dokumente ja arhiive, mis näitaksid punktides a–f osutatud meetmete kohaldamise tulemuslikkust.

a)

nende väljatöötamisel on konsulteeritud huvigruppide esindajatega, kelle huve need võivad oluliselt mõjutada, ning ettevõtjate sektorid on neid levitanud ning

b)

nende sisu on asjaomaste sektorite jaoks teostatav.

a)

need kujutavad endast muud 3. kategooria materjali või on saadud muust 3. kategooria materjalist kui artikli 10 punktides n, o ja p osutatud materjal;

b)

need on vastavalt vajadusele kogutud või töödeldud kooskõlas rõhu all steriliseerimise nõuete või muude nõuetega, et ära hoida inimeste ja loomade terviseriske vastavalt meetmetele, mis on vastu võetud kooskõlas artikliga 15, ja meetmetega, mis on sätestatud kooskõlas käesoleva artikli lõikega 2, ning

c)

need pärinevad asjaomase loomse kõrvalsaaduse või sellest saadud toote jaoks tunnustatud või registreeritud ettevõttest.

a)

need on saadud 2. või 3. kategooria materjalist;

b)

need on toodetud kooskõlas rõhu all steriliseerimise tingimuste või muude tingimustega, et ära hoida inimeste ja loomade terviseriske vastavalt meetmetele, mis on vastu võetud kooskõlas artikliga 15, ja meetmetega, mis on sätestatud kooskõlas käesoleva artikli lõikega 3;

c)

need on pärit (olenevalt olukorrast) tunnustatud või registreeritud ettevõttest ning

d)

tegemist on 2. kategooria materjalist saadud liha-kondijahu ning töödeldud loomsete valkudega, mida kavatsetakse kasutada orgaaniliste väetiste ja mullaparandajatena või nende koostises, neisse on segatud lisandeid, et välistada segu kasutamine söödana, ning need on märgistatud, kui lõike 3 kohaselt vastu võetud meetmed seda nõuavad.

a)

inimeste ja loomade tervisenõudeid orgaaniliste väetiste ja mullaparandajate tootmisel ja kasutamisel;

b)

koostisosi või aineid orgaaniliste väetiste ja mullaparandajate märgistamisel;

c)

orgaanilistele väetistele ja mullaparandajatele lisatavaid koostisosi;

d)

täiendavaid tingimusi, näiteks märgistusviiside ja minimaalsete ainesisalduste kohta, et välistada orgaaniliste väetiste või mullaparandajate kasutamist söödana, ning

e)

juhtumeid, kus materjalide koostise või pakendamise tõttu ainete lisamise nõuded ei kehti.

a)

direktiivi 76/768/EMÜ artikli 1 lõikes 1 määratletud kosmeetikatooted;

b)

direktiivi 90/385/EMÜ artikli 1 lõike 2 punktis c määratletud aktiivsed siiratavad meditsiiniseadmed;

c)

direktiivi 93/42/EMÜ artikli 1 lõike 2 punktis a määratletud meditsiiniseadmed;

d)

direktiivi 98/79/EMÜ artikli 1 lõike 2 punktis b määratletud meditsiinilised in vitro diagnostikavahendid;

e)

direktiivi 2001/82/EÜ artikli 1 lõikes 2 määratletud veterinaarravimid;

f)

direktiivi 2001/83/EÜ artikli 1 lõikes 2 määratletud ravimid.

a)

need tooted on saadud

b)

nad tagavad inimeste ja loomade terviseriskide ohjamise ohutu töötlemisega vastavalt artiklile 38, kui turvaliste hangetega vastavalt artiklile 37 ei saa tagada küllaldast ohjamist.

a)

need tooted

b)

inimeste ja loomade terviseriskide ohjamine on tagatud:

a)

mis ei põhjusta vastuvõetamatuid inimeste või loomade terviseriske;

b)

mis on kogutud ja kogumiskohast töötlevasse ettevõttesse transporditud viisil, mis välistab inimeste või loomade terviseriskid, või

c)

mis on ühendusse imporditud ja esimesest sisenemiskohast töötlevasse ettevõttesse transporditud viisil, mis välistab inimeste või loomade terviseriskid.

a)

tingimustel, mis ei põhjusta vastuvõetamatuid inimeste või loomade terviseriske, või

b)

eriotstarbel, kui need tooted võivad tekitada inimeste ja loomade terviseriske, eeldusel et see on õigustatud ühenduse õigusaktides sätestatud eesmärkidel, eelkõige inimeste ja loomade tervise kaitseks.

a)

artikli 8 punktis c osutatud 1. kategooria materjalist toodetud imporditud lemmikloomatoidu või imporditud materjalidest toodetud lemmikloomatoidu turulelaskmise tingimusi;

b)

tingimusi kasutatava materjali ohutuks kogumiseks ja vedamiseks viisil, mis välistab inimeste või loomade terviseriskid;

c)

artikli 37 lõike 2 esimeses lõigus osutatud dokumente;

d)

töötlemisprotsessi parameetreid vastavalt artikli 38 esimesele lõigule, eelkõige kasutatud materjali keemilise või füüsikalise töötlemise osas;

e)

lõppsaaduse kontrollimisnõudeid ning

f)

inimeste või loomade terviseriske tekitavate loomsetest kõrvalsaadustest saadud toodete ohutu kasutamise tingimusi.

a)

käesoleva määruse ja selle rakendusmeetmete asjaomaste nõuetega vastava loomse kõrvalsaaduse või sellest saadud toote kohta, mis on vähemalt niisama ranged kui need, mida kohaldatakse nende loomsete kõrvalsaaduste või nendest saadud toodete tootmisel ja turustamisel ühenduses;

b)

tingimustega, mis on tunnistatud vähemalt samaväärseks nende nõuetega, mida kohaldatakse loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete tootmisel ja turustamisel vastavalt ühenduse õigusaktidele, või

c)

artiklites 33, 35 ja 36 osutatud loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete korral nimetatud artiklites sätestatud nõuetega.

a)

määratletud riskiteguriga materjali puhul üksnes kooskõlas määrusega (EÜ) nr 999/2001;

b)

otsuses 2000/532/EÜ loetletud ohtlike jäätmetega segatud või saastunud loomsete kõrvalsaaduste või nendest saadud toodete puhul vastavalt määruse (EÜ) nr 1013/2006 nõuetele;

c)

1. ja 2. kategooria materjalide ja nendest saadud toodete puhul, mis ei ole ette nähtud artiklites 33, 35 ja 36 osutatud loomsetest kõrvalsaadustest saadud toodete tootmiseks, ainult sel juhul, kui nende impordieeskirjad on heaks kiidetud vastavalt artikli 42 lõike 2 punktile a;

d)

artikli 17 lõikes 1 osutatud eesmärgil valmistatavate loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete puhul vastavalt liikmesriigi meetmetele, millega tagatakse inimeste ja loomade terviseriskide ohjamine seni, kuni võetakse vastu artikli 17 lõikes 2 osutatud ühtlustatud tingimused.

a)

saadetised peavad tulema kolmandast riigist või kolmanda riigi piirkonnast, mis on kantud loetelusse vastavalt lõikele 4;

b)

saadetised peavad tulema kolmanda riigi pädeva asutuse tunnustatud või registreeritud ettevõtetest, mille pädev asutus on sellel eesmärgil kandnud loetelusse, ning

c)

ühendusse sisenemisel piiripunktis, kus tehakse veterinaarkontroll, peab saadetisega olema kaasas dokumentatsioon, nagu saateleht või terviseohutuse tõend, ning kui see on asjakohane, siis deklaratsioon, mis vastab artikli 42 lõike 2 esimese lõigu punktis d sätestatud näidisele.

a)

kolmanda riigi õigusakte;

b)

pädeva asutuse ja selle järelevalveteenistuste töökorraldust kolmandas riigis, nende teenistuste volitusi, nende suhtes kohaldatavat järelevalvet ning nende volitusi tõhusaks järelevalveks õigusaktide kohaldamise üle;

c)

ühendusse importimiseks ette nähtud loomse päritoluga toodete tootmise, valmistamise, käitlemise, ladustamise ja lähetamise suhtes kohaldatavaid tegelikke tervisenõudeid;

d)

kinnitusi, mille kolmas riik saab anda asjakohastele tervisenõuetele vastavuse kohta;

e)

kolmandast riigist pärit toote turustamise kogemust ja läbiviidud impordikontrollide tulemusi;

f)

ühenduse kontrollide tulemusi kolmandas riigis;

g)

kolmanda riigi eluskarja, muude koduloomade ja ulukite tervise seisundit, võttes eriti arvesse eksootilisi loomahaigusi ja riigi üldise terviseseisundi kõiki aspekte, mis võiksid tekitada ühenduses inimeste ja loomade terviseriski;

h)

korrapärasust ja kiirust, millega kolmas riik esitab teavet nakkuslike loomahaiguste esinemise kohta oma territooriumil, eriti Maailma Loomatervishoiu Organisatsiooni vee- ja maismaaloomade tervise-eeskirjades loetletud haiguste kohta;

i)

kolmandas riigis kehtivaid määrusi nakkuslike loomahaiguste ärahoidmise ja tõrje kohta ning nende rakendamist, sealhulgas muudest kolmandatest riikidest importimise eeskirju.

a)

1. ja 2. kategooria materjalide ja nendest saadud toodete impordi ja transiidi tingimusi;

b)

inimeste ja loomade tervise kaitseks 3. kategooria materjalide või nendest saadud toodete suhtes kohaldatavaid piiranguid, mida võib kehtestada viitamisega artikli 41 lõike 4 kohaselt koostatud või muul inimeste ja loomade tervise kaitse eesmärgil koostatud ühenduse loeteludele kolmandatest riikidest või kolmandate riikide piirkondadest;

c)

kolmandate riikide ettevõtetes loomsete kõrvalsaaduste või nendest saadud toodete tootmise tingimusi; selliste tingimustega võib ette näha ka korra, kuidas asjaomased pädevad asutused kontrollivad ettevõtteid või vabastavad artikli 41 lõike 3 teise lõigu punktis b ette nähtud tunnustamisest või registreerimisest teatud tüüpi ettevõtted, kus käideldakse loomseid kõrvalsaadusi või nendest saadud tooteid, ning

d)

näidiseid saadetistele kaasa antavate terviseohutuse tõendite, saatelehtede ja deklaratsioonide kohta, täpsustades tingimused, millele vastavalt saab kinnitada, et loomsed kõrvalsaadused või nendest saadud tooted on kogutud ja toodetud vastavalt käesoleva määruse nõuetele.

a)

määratletud riskiteguriga materjali puhul üksnes kooskõlas määrusega (EÜ) nr 999/2001;

b)

otsuses 2000/532/EÜ loetletud ohtlike jäätmetega segatud või saastunud loomsete kõrvalsaaduste või nendest saadud toodete puhul vastavalt määruse (EÜ) nr 1013/2006 nõuetele.

a)

peatab ettevõttele käesoleva määruse kohaselt antud tunnustuse, kui

b)

tühistab ettevõttele käesoleva määruse kohaselt antud tunnustuse, kui

c)

kehtestab ettevõttele konkreetsed tingimused olemasolevate puuduste kõrvaldamiseks.

a)

ühenduse õigusaktide nõudeid ei täideta ning

b)

sellisest tegevusest tulenevad inimeste või loomade võimalikud terviseriskid.

a)

lõikes 1 osutatud loetelude vorminguga ning

b)

lõikes 1 osutatud loetelude kättesaadavaks tegemise viisiga.

a)

keelduda saadetise vastuvõtmisest või

b)

võtta saadetis tingimusteta vastu või

c)

võtta saadetis vastu järgmistel tingimustel:

a)

lõikes 1 osutatud loomseid kõrvalsaaduseid või nendest saadud tooteid;

b)

3. kategooria materjalist saadud loomseid valke.

a)

kindlaksmääratud ajavahemikku, mille jooksul pädev asutus peab tegema lõikes 1 osutatud otsuse;

b)

täiendavaid tingimusi lõikes 4 osutatud loomsete kõrvalsaaduste või nendest saadud toodete lähetamise kohta;

c)

vastavalt lõikele 5 saadetistele lisatavate terviseohutuse tõendite näidiseid ning

d)

tingimusi, mille kohaselt võib erandina käesoleva artikli lõigetest 1–5 näitustel, kunstitegevuseks, diagnostikaks, haridus- või uurimistööks kasutatavaid loomseid kõrvalsaadusi ja nendest saadud tooteid saata teise liikmesriiki.

a)

sõnniku vedu ühe ja sama põllumajandusettevõtte piires või ühise piiriga põllumajandusettevõtete piires, mis asuvad ühise piiriga liikmesriikide piiriäärsel alal;

b)

muude loomsete kõrvalsaaduste vedu ettevõtete vahel, mis asuvad ühise piiriga liikmesriikide piiriäärsel alal, ning

c)

surnud lemmikloomade transporti põletamiseks ettevõttesse, mis asub ühise piiriga teise liikmesriigi piiriäärsel alal.

14.11.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 300/34

(1)

Ühise transpordipoliitika rakendamine nõuab tõhusat lennutranspordisüsteemi, mis võimaldaks lennutransporditeenuseid osutada ohutult, korrapäraselt ja jätkusuutlikult, optimeerides läbilaskevõimet ja hõlbustades seega kaupade, isikute ja teenuste vaba liikumist.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt ühtset Euroopa taevast käsitlevate õigusaktide esimese paketi, nimelt 10. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ) nr 549/2004 (millega sätestatakse raamistik ühtse Euroopa taeva loomiseks (raammäärus)), (4)10. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ) nr 550/2004 (aeronavigatsiooniteenuste osutamise kohta ühtses Euroopa taevas (teenuse osutamise määrus)), (5)10. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ) nr 551/2004 (õhuruumi korraldamise ja kasutamise kohta ühtses Euroopa taevas (õhuruumi määrus)) (6) ja 10. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ) nr 552/2004 (Euroopa lennuliikluse juhtimisvõrgu koostalitlusvõime kohta (koostalitlusvõime määrus)) (7) vastuvõtmisega kehtestati kindel õiguslik alus sujuvale, koostalitlusvõimelisele ja ohutule lennuliikluse korraldamise süsteemile.

(3)

Vastuseks lennundusettevõtete, liikmesriikide ja muude sidusrühmade tungivale nõudmisele lihtsustada Euroopa lennunduse õiguslikku raamistikku ja parandada selle tõhusust, moodustati novembris 2006 kõrgetasemeline Euroopa lennunduse tulevase õigusliku raamistiku töörühm („kõrgetasemeline töörühm”). Nimetatud kõrgetasemeline töörühm, mis koosneb enamiku sidusrühmade esindajatest, esitas juulis 2007 aruande, mis sisaldas mitmeid soovitusi Euroopa lennundussüsteemi toimivuse ja juhtimise parandamiseks. Kõrgetasemeline töörühm soovitas pöörata keskkonnale sama palju tähelepanu kui lennundussüsteemi ohutusele ja tõhususele ning rõhutas, et lennundussektor ja seadusandjad peaksid tegema koostööd tagamaks, et lennuliikluse korraldamises panustataks võimalikult palju jätkusuutlikkuse saavutamisele.

(4)

Nõukogu kutsus 7. aprilli 2008. aasta kohtumisel komisjoni üles töötama vastavalt kõrgetasemelise töörühma soovitustele välja üldine süsteemne lähenemine, mis oleks kooskõlas „väravast väravani” käsitlusega, et tugevdada ohutust, parandada lennuliikluse korraldamist ning suurendada kulutõhusust.

(5)

Et viia lõpule ühtse Euroopa taeva loomine, on vaja ühenduse tasandil vastu võtta täiendavad meetmed eelkõige selleks, et parandada Euroopa lennundussüsteemi toimivust sellistes võtmevaldkondades nagu keskkond, läbilaskevõime ning kulutõhusus, arvestades kõigi nende puhul esmatähtsaid ohutuseesmärke. Ühtset Euroopa taevast käsitlevaid õigusakte on ühtlasi vaja kohandada tehnika arenguga.

(6)

Nõukogu 27. veebruari 2007. aasta määruses (EÜ) nr 219/2007 (ühisettevõtte loomise kohta Euroopa lennuliikluse uue põlvkonna juhtimissüsteemi (SESAR) väljaarendamiseks) (8) kutsutakse üles töötama välja ja rakendama Euroopa lennuliikluse korraldamise üldkava. Lennuliikluse korraldamise üldkava rakendamine nõuab regulatiivseid meetmeid, et toetada uute kontseptsioonide ja tehnoloogiate väljatöötamist, juurutamist ja rahastamist. Selle tulemusena peaks tekkima täielikult ühtlustatud ja koostalitlusvõimelistest osadest koosnev süsteem, mis tagab lennutranspordi tõhusa toimimise Euroopas. Ühtse Euroopa taeva rakendamise ajakavas tuleks arvestada tähtaegu, mis on ette nähtud SESAR programmi kui ühtse Euroopa taeva ühe osa väljaarendamise ja kasutuselevõtmise etappideks. Mõlemat protsessi tuleks tihedalt kooskõlastada.

(7)

Ühisprojektid, mille eesmärk on õhuruumi kasutajate ja/või aeronavigatsiooniteenuste osutajate abistamine, et parandada ühist aeronavigatsiooni infrastruktuuri, aeronavigatsiooniteenuste osutamist ja õhuruumi kasutamist, eelkõige need ühisprojektid, mida võib olla vaja lennuliikluse korraldamise üldkava rakendamiseks, ei tohi kahjustada varasemaid projekte, mille läbiviimise on otsustanud üks või mitu liikmesriiki samadel eesmärkidel. Sätted ühisprojektide kasutuse rahastamise kohta ei tohiks mõjutada seda, kuidas neid ühisprojekte koostatakse. Komisjon võib teha ettepaneku, et sellist rahastamist nagu üleeuroopalise võrgu või Euroopa Investeerimispanga rahastamist võib kasutada mitmeaastases finantsraamistikus ühisprojektide toetamiseks, eelkõige programmi SESAR kasutuselevõtu kiirendamiseks. Ilma et see piiraks kõnealuse rahastamise kättesaadavust, peaksid liikmesriigid olema vabad otsustama, kuidas kasutada heitkogustega kauplemise süsteemi raames lennundussektori lubade enampakkumisest saadud tulusid, ning kaaluma sellega seoses, kas osa neist tuludest kasutada selleks, et rahastada ühisprojekte funktsionaalsete õhuruumiosade tasandil.

(8)

Ühisprojektide kasutamisel tuleks hoolt kanda selle eest, muu hulgas kõikehõlmavat ja läbipaistvat aruandlust rakendades, et õhuruumi kasutajad ei peaks tasusid kaks korda tasuma. Ühisprojekte tuleks kasutada kõigi sidusrühmade kasu ja nende võrdset kohtlemist silmas pidades.

(9)

Et tagada kõikjal Euroopas järjekindel ja tõhus järelevalve teenuste osutamise üle, peaks riiklikele järelevalveasutustele kindlustama piisava iseseisvuse ja piisavalt vahendeid. See iseseisvus ei tohiks takistada neil asutustel täita oma ülesandeid haldusorganite raamistiku osana.

(10)

Riiklikel järelevalveasutustel on võtmeroll ühtse Euroopa taeva rakendamisel ning komisjon peaks seepärast hõlbustama nendevahelist koostööd, et võimaldada parimate tavade vahetamist ja töötada välja ühine lähenemisviis, sealhulgas tihedama koostöö kaudu piirkondlikul tasandil. See koostöö peaks olema regulaarne.

(11)

Tööturu osapooled peaksid olema paremini informeeritud ja nendega tuleks nõu pidada kõikide märkimisväärse sotsiaalse mõjuga meetmete üle. Ühenduse tasandil tuleks nõu pidada ka komisjoni otsuse 98/500/EÜ (9) alusel moodustatud valdkonna dialoogikomiteega.

(12)

Lennuliikluse korraldamise ja aeronavigatsiooniteenuste tulemuslikkuse parandamiseks on vaja kehtestada raamistik, mille piires määratletakse, rakendatakse ja jõustatakse siduvad tulemuslikkuse eesmärgid võtmetähtsusega valdkondades kooskõlas Rahvusvahelise Tsiviillennundusorganisatsiooni (ICAO) poliitikaga. Nimetatud raamistiku vältimatult vajalik funktsioon peaks olema lennuliikluse korraldamise ja aeronavigatsiooniteenuste tegevusnäitajate esitamise, analüüsi, hindamise ja levitamise asjakohane mehhanism koos asjakohase stimuleerimiskavaga eesmärkide saavutamise soodustamiseks.

(13)

Riiklikud järelevalveasutused peaksid olema paindlikud, et riiklike või piirkondlike kavade koostamisel arvestada konkreetseid riiklikke või piirkondlikke tingimusi. Riiklike kavade heakskiitmisel või vastuvõtmisel peaks liikmesriikidel olema õigus teha asjakohaseid muudatusi.

(14)

Aeronavigatsiooniteenustele tasude kehtestamisel peaksid komisjon ja liikmesriigid püüdma kasutada ühist prognoosi. Teatud paindlikkust tuleks lubada neil juhtudel, kui lennuliiklus erineb oluliselt prognoosidest, eriti asjakohaste mehhanismide kasutamisel ettenägematuteks olukordadeks.

(15)

Liikmesriikide poolt riigi või funktsionaalse õhuruumiosa tasandil kindlaks määratud kulude puhul, mis on ette nähtud jaotada õhuruumi kasutajate vahel, tuleks arvestada tulemuslikkuse eesmärke.

(16)

Piiriüleste teenuste osutamise suhtes peaksid liikmesriigid tagama, et lennuliiklusteenuste osutaja määramist ei keelaks ükski riiklik õigussüsteem põhjendusega, et see on asutatud mõnes muus liikmesriigis või selle omanikud on muu liikmesriigi kodanikud.

(17)

Riiklikud järelevalveasutused peaksid kõrge ohutustaseme tagamiseks võtma asjakohaseid meetmeid, kaasa arvatud võimalus väljastada iga aeronavigatsiooniteenuse tüübi jaoks eraldi sertifikaat, järgides samas kulutõhususe ja kooskõlastatuse vajadust ning vältides dubleerimist.

(18)

Funktsionaalsed õhuruumiosad on aeronavigatsiooniteenuste osutajate vahelise koostöö edendamisel otsustava tähtsusega, et parandada tulemuslikkust ja luua sünergiat. Liikmesriigid peaksid looma funktsionaalsed õhuruumiosad mõistliku aja jooksul. Sel eesmärgil ja funktsionaalsete õhuruumiosade liidese optimeerimiseks ühtses Euroopa taevas peaksid asjaomased liikmesriigid tegema omavahel koostööd ja vajaduse korral ka koostööd kolmandate riikidega.

(19)

Kui liikmesriigid kehtestavad funktsionaalse õhuruumiosa, on teistel liikmesriikidel, komisjonil ja huvitatud isikutel võimalus esitada oma tähelepanekud eesmärgiga hõlbustada arvamuste vahetust. Kõnealused tähelepanekud oleksid üksnes nõuandva iseloomuga asjaomase liikmesriigi/asjaomaste liikmesriikide jaoks.

(20)

Kui on raskusi läbirääkimistel funktsionaalsete õhuruumiosade loomise üle, võib komisjon määrata funktsionaalsete õhuruumiosade süsteemi koordinaatori („koordinaator”). Koordinaatori ülesanne on seega aidata neist raskustest üle saada, sekkumata seejuures asjaomase liikmesriigi/asjaomaste liikmesriikide ning vajaduse korral samas funktsionaalses õhuruumiosas osalevate kolmandate riikide suveräänsetesse õigustesse. Koordinaatori tegevusest tulenevad kulud ei peaks mõjutama liikmesriikide riigieelarvet.

(21)

Eurocontroli tulemuslikkuse hindamise komisjoni ja kõrgetasemelise töörühma lõpparuanded kinnitavad, et marsruutide võrku ja õhuruumi struktuuri ei saa välja arendada isolatsioonis, sest iga liikmesriik on Euroopa lennuliikluse juhtimisvõrgu (EATMN) lahutamatu osa nii ühenduse sees kui ka sellest väljaspool. Seepärast tuleks üldise lennuliikluse jaoks luua üha enam integreeritav õhuruum.

(22)

Et luua funktsionaalsed õhuruumiosad ja koostada tulemuslikkuse kava, peaks komisjon määrama kindlaks ja arvestama ühtse Euroopa lennuinfopiirkonna (SEFIR) loomiseks ühenduse jaoks vajalikke tingimusi, mida ICAOs olevad liikmesriigid peavad nõudma vastavalt selle organisatsiooni kehtestatud menetlustele ja kooskõlas liikmesriikide õiguste, kohustuste ja vastutusega Chicagos 7. detsembril 1944. aastal alla kirjutatud rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni („Chicago konventsioon”) kohaselt. Hõlmates liikmesriikide vastutusalasse kuuluvat õhuruumi, peaks SEFIR hõlbustama ühist planeerimist ja integreeritud tegevusi, et ületada piirkondlikke kitsaskohti. Selline SEFIR peaks olema vajalikul määral paindlik, et vastata niisugustele eriomastele vajadustele nagu liiklustihedus ja nõutav keerukuse tase.

(23)

Seoses ühenduse õhuruumile juurdepääsu ja seal vabalt liikumisega puutuvad õhuruumi kasutajad kokku erinevate tingimustega. See tuleneb asjaolust, et ühenduses ei ole ühtlustatud lennureegleid, eelkõige ei ole õhuruumi liigitus ühtne. Seepärast peaks komisjon need reeglid ICAO standardite alusel ühtlustama.

(24)

EATMNi tuleks kavandada ja rakendada kogu lennutranspordivõrgu ohutuse, keskkonnasäästlikkuse, läbilaskevõime parandamise ja suurema kulutõhususe saavutamist silmas pidades. Nagu on rõhutatud Eurocontroli tulemuslikkuse hindamise komisjoni 31. oktoobri 2008. aasta aruandes „Hinnang funktsionaalsete õhuruumiosade algatustele ja nende panusele toimivuse parandamisse”, saaks seda kõige paremini tagada lennutranspordivõrgu koordineeritud juhtimisega ühenduse tasandil.

(25)

Kooskõlas määrusele (EÜ) nr 549/2004 lisatud avaldusega ühtse Euroopa taevaga seotud sõjaliste küsimuste kohta peaksid tsiviil- ja sõjandusvaldkonna koostöö ja kooskõlastamine etendama olulist rolli ühtse Euroopa taeva rakendamisel, et liikuda õhuruumi parema ja paindlikuma kasutamise suunas ühtse Euroopa taeva tulemuslikkuse eesmärkide saavutamiseks, võttes nõuetekohaselt arvesse sõjaliste missioonide tulemuslikkust.

(26)

On oluline saavutada ühine ühtlustatud õhuruumi struktuur marsruutide osas, lähtuda praegu ja edaspidi õhuruumi korraldamisel ühistest põhimõtetest, tagada lennuliikluse korraldamise üldkava järkjärguline elluviimine, optimeerida nappide vahendite kasutamist ebavajalike varustamiskulude vältimiseks ning planeerida ja korraldada õhuruumi vastavalt ühtlustatud eeskirjadele. Selleks peaks komisjon vastutama vajalike eeskirjade ja õiguslikult siduvate rakendusotsuste vastuvõtmise eest.

(27)

Võrgu halduse ja ülesehituse funktsioonide loetelu tuleks täiendada, et vajaduse korral lisada lennuliikluse korraldamise üldkavas määratletud tulevasi võrgufunktsioone. Seejuures peaks komisjon võimalikult palju kasutama Eurocontroli teadmisi.

(28)

Kõrgetasemeline töörühm on soovitanud välja töötada uued või olemasoleval põhinevad täiustatud funktsioonid ning suurendada Eurocontroli rolli nii, et ühendus oleks ainus seadusandja, järgides samas põhimõtet, et reguleerimine ja teenuste osutamine on eraldatud. Sellest tulenevalt peaks komisjon usaldama reformitud Eurocontrolile, kelle puhul on kehtestatud uus halduskord, erinevate ülesannete täitmise, millega ei kaasne üldiste siduvate meetmete vastuvõtmine ega poliitilise hinnangu andmine. Eurocontrol peaks täitma neid ülesandeid erapooletult ja kulutõhusalt, kaasates täielikult õhuruumi kasutajad ja aeronavigatsiooniteenuste osutajad.

(29)

Lennuliikluse voogude juhtimise tõhususe tagamiseks tuleks kehtestada sobivad meetmed, et aidata olemasolevatel tegevusüksustel, sealhulgas Eurocontroli lennuliikluse voogude juhtimise kesksel üksusel tagada tõhus lennutegevus. Lisaks rõhutatakse Euroopa lennujaamade läbilaskevõimet, tõhusust ja ohutuse tegevuskava käsitlevas komisjoni teatises vajadust tagada lennujaama lennuplaanide ja teenindusaegade vaheline süstemaatiline vastavus. Lisaks võiks ühenduse lennujaamade läbilaskevõime seire keskus aidata liikmesriikidele objektiivse teabe andmisel, selleks et viia lennujaamade läbilaskevõime vastavusse lennuliikluse korraldamise võimega, ilma et see piiraks nende pädevust kõnealuses valdkonnas.

(30)

Kaasaegse, täieliku, kvaliteetse ja õigeaegse aeronavigatsioonialase teabe edastamisel on märkimisväärne mõju ohutusele ja ühenduse õhuruumile juurdepääsemise ja seal vabalt liikumise hõlbustamisele. Võttes arvesse lennuliikluse korraldamise üldkava, peaks ühendus koostöös Eurocontroliga algatama selle sektori kaasajastamise ning tagama, et kasutajatel on võimalik kõnealust teavet saada ühe avaliku kanali kaudu, mis edastab kaasaegseid, kasutajasõbralikke, kontrollitud ja integreeritud andmeid.

(31)

Meteoroloogilise teabe elektroonilise portaali osas peaks komisjon arvesse võtma erinevaid teabeallikaid, sh vajaduse korral ka määratud teenuseosutajaid.

(32)

Liigse halduskoormuse ja kattuvate kontrollimenetluste vältimiseks peaks käesoleva määruse kohaldamisel aktsepteerima sertifikaate, mis on antud välja vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. veebruari 2008. aasta määrusele (EÜ) nr 216/2008 (mis käsitleb tsiviillennunduse valdkonna ühiseeskirju ja millega luuakse Euroopa Lennundusohutusamet), (10) kui need kehtivad komponentide või süsteemide suhtes.

(33)

Määruse (EÜ) nr 216/2008 kohaselt välja antud sertifikaadiga, mida kasutatakse, et näidata alternatiivset vastavust määruse (EÜ) nr 552/2004 oluliste nõuetega, peaks kaasnema tehniline dokumentatsioon, nagu seda nõutakse Euroopa Lennundusohutusameti („amet”) sertifitseerimise puhul.

(34)

Teatavaid määruse (EÜ) nr 552/2004 nõudeid ei peaks kohaldama enne 20. oktoobrit 2005 kasutusele võetud süsteemidele. Riiklikel järelevalveasutustel ja aeronavigatsiooniteenuste osutajatel peaks riiklikul tasandil olema vabadus otsustada, milliseid menetlusi ja dokumente on vaja, et näidata enne 20. oktoobrit 2005 kasutuses olnud lennuliikluse korraldamise süsteemide vastavust määruse (EÜ) nr 552/2004 oluliste nõuetega. Pärast käesoleva määruse vastuvõtmist vastu võetud rakenduseeskirjad või ühenduse nõuded peaksid seda korda arvesse võtma ja see ei tohiks kaasa tuua dokumentaalsete tõendite tagasiulatuvat nõudmist.

(35)

Kõrgetasemeline töörühm soovitas oma lõpparuandes komisjonile, et SESAR programmis tuleks eraldi käsitleda koostalitlusvõime menetluste, süsteemide ja teabevahetuse kindlaksmääramist Euroopa piires ja ülejäänud maailmaga. See peaks sisaldama ka asjakohaste standardite väljatöötamist ja uute rakenduseeskirjade või ühenduse nõuete määratlemist ühtse Euroopa taeva kontekstis.

(36)

Rakendusmeetmete, sh Eurocontroli poolt sätestatud nõuete vastuvõtmisel peaks komisjon tagama, et meetmed hõlmaksid kõiki vajalikke algsete standardite parandusi, ja võtma täiel määral arvesse vajadust vältida topeltreguleerimist.

(37)

Üheaegne tegelemine lennuliikluse ohutusstandardite laiendamise ning lennuliikluse korraldamise ja aeronavigatsiooniteenuste üldise toimivuse parandamise eesmärkidega Euroopa üldlennuliikluse osas nõuab arvestamist inimteguriga. Seetõttu peaksid liikmesriigid kaaluma nn õiglase kultuuri põhimõtete kasutusele võtmist.

(38)

Arvestades ettepanekut laiendada ameti volitusi, nii et need hõlmaksid ka lennuliikluse korraldamise ohutust, tuleks tagada kooskõla määruste (EÜ) nr 549/2004, (EÜ) nr 550/2004, (EÜ) nr 551/2004, (EÜ) nr 552/2004 ning (EÜ) nr 216/2008 vahel.

(39)

Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (11). Kõnealused meetmed tuleks vastu võtta sobiva ajavahemiku jooksul, et pidada kinni käesolevas määruses ning määrustes (EÜ) nr 549/2004, (EÜ) nr 550/2004, (EÜ) nr 551/2004, (EÜ) nr 552/2004 ja (EÜ) nr 216/2008 sätestatud tähtpäevadest.

(40)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus ajakohastada meetmeid seoses tehnika või tegevuse arenguga, samuti sätestada põhikriteeriumid ja -menetlused teatavate võrgujuhtimise funktsioonide täitmiseks. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta määruste (EÜ) nr 549/2004, (EÜ) nr 550/2004, (EÜ) nr 551/2004 ja (EÜ) nr 552/2004 vähemolulisi sätteid, täiendades neid uute vähemoluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(41)

Kui tungiva kiireloomulisuse tõttu ei ole võimalik kinni pidada kontrolliga regulatiivmenetluse tähtaegadest, peaks komisjonil olema võimalik kasutada otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikes 6 sätestatud kiirmenetlust.

(42)

Córdobas 18. septembril 2006. aastal Gibraltarit käsitleva dialoogi foorumi esimesel ministrite kohtumisel kokku lepitud Gibraltari lennujaama käsitlev ministrite deklaratsioon (edaspidi „ministrite deklaratsioon”) asendab Londonis 2. detsembril 1987. aastal esitatud ühisdeklaratsiooni lennujaama kohta ning ministrite deklaratsiooni täiel määral järgimist loetakse 1987. aasta deklaratsiooni täiel määral järgimiseks.

(43)

Käesolevat määrust kohaldatakse täies mahus Gibraltari lennujaamale seoses ministrite deklaratsiooniga ning tulenevalt sellest deklaratsioonist. Ilma et see piiraks ministrite deklaratsiooni kohaldamist, peab meetme kohaldamine Gibraltari lennujaama suhtes ning kõik selle rakendamisega seotud meetmed olema täielikult kooskõlas kõnealuse deklaratsiooni ja selles sisalduva korraga.

(44)

Määrusi (EÜ) nr 549/2004, (EÜ) nr 550/2004, (EÜ) nr 551/2004 ja (EÜ) nr 552/2004 tuleks seetõttu vastavalt muuta,

1.

Artikkel 1 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 1

Eesmärk ja kohaldamisala

1.   Ühtset Euroopa taevast käsitleva algatuse eesmärk on edasi arendada olemasolevaid lennuliikluse ohutusstandardeid, aidata kaasa lennutranspordi süsteemi jätkusuutlikule arengule ja parandada üldlennuliikluse lennuliikluse korraldamise (ATM) ja aeronavigatsiooniteenuste (ANS) üldist toimivust Euroopas eesmärgiga rahuldada kõikide õhuruumi kasutajate nõudmised. Ühtne Euroopa taevas koosneb sidusast üleeuroopalisest marsruutide, marsruutide haldamise ja lennuliikluse korraldamise süsteemide võrgustikust, mis põhineb õhuruumi kasutajate huvides üksnes turvalisusel, tõhususel ja tehnilistel kaalutlustel. Selle eesmärgi saavutamiseks kehtestatakse käesoleva määrusega ühtne õiguslik raamistik ühtse Euroopa taeva loomiseks.

2.   Käesoleva määruse ja artiklis 3 osutatud meetmete kohaldamine ei piira liikmesriikide suveräänsust nende õhuruumi suhtes ega liikmesriikide nõudeid, mis käsitlevad avalikku korda ja julgeolekut ning kaitseküsimusi, nagu on sätestatud artiklis 13. Käesolev määrus ja artiklis 3 osutatud meetmed ei hõlma sõjalisi operatsioone ega õppusi.

3.   Käesoleva määruse ja artiklis 3 osutatud meetmete kohaldamine ei piira liikmesriikide õigusi ega kohustusi, mis tulenevad 1944. aasta Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsioonist (edaspidi „Chicago konventsioon”). Seoses sellega on käesoleva määruse täiendav eesmärk selle kohaldamisalasse kuuluvates valdkondades liikmesriikide abistamine Chicago konventsioonist tulenevate kohustuste täitmisel, luues aluse selle sätete ühetaoliseks tõlgendamiseks ja ühtseks rakendamiseks ning tagades selle sätete nõuetekohase arvessevõtmise käesolevas määruses ning selle rakendamiseks koostatud eeskirjades.

4.   Käesoleva määruse kohaldamisest Gibraltari lennujaama suhtes ei järeldu, et see kahjustaks Hispaania Kuningriigi ja Ühendkuningriigi õiguslikke positsioone nende vaidluses selle territooriumi suveräänsuse üle, kus lennujaam paikneb.”

2.

Artiklit 2 muudetakse järgmiselt:

3.

Artikkel 4 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 4

Riiklikud järelevalveasutused

1.   Liikmesriigid nimetavad või loovad kas üksi või ühiselt asutuse või asutused oma riikliku järelevalveasutusena, et see võtaks enese kanda käesoleva määruse ning artiklis 3 osutatud meetmete alusel sellisele asutusele määratud ülesannete täitmise.

2.   Riiklikud järelevalveasutused ei sõltu aeronavigatsiooniteenuste osutajatest. Selline sõltumatus saavutatakse, kui vähemalt tegutsemistasandil hoitakse riiklikud järelevalveasutused ja selliste teenuste osutajad lahus.

3.   Riiklikud järelevalveasutused kasutavad oma volitusi erapooletult, sõltumatult ja läbipaistvalt. See saavutatakse asjakohaste juhtimis- ja kontrollimehhanismide kohaldamisega, sealhulgas liikmesriigi haldusasutuste siseselt. Siiski ei takista see riiklikel järelevalveasutustel täitmast oma ülesandeid riiklike tsiviillennundusasutuste või ükskõik millise teise avaliku asutuse töökorra raames.

4.   Liikmesriigid tagavad, et riiklikel järelevalveasutustel on olemas vajalikud vahendid ja võimalused, et täita tõhusalt ja õigeaegselt ülesandeid, mis on neile määratud käesoleva määrusega.

5.   Liikmesriigid teatavad komisjonile riiklike järelevalveasutuste nimed ja aadressid ja nende muudatused ning lõigete 2, 3 ja 4 järgimise tagamiseks võetavad meetmed.”

4.

Artikli 5 lõige 4 asendatakse järgmisega:

„4.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1 kuni 4 ning artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

5.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1, 2, 4 ja 6 ning artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.”

5.

Artiklid 6 kuni 11 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 6

Lennundussektori nõuandekomitee

Ilma et see piiraks komitee ja Eurocontroli rolli, loob komisjon „lennundussektori nõuandekomitee”, kuhu kuuluvad aeronavigatsiooniteenuse osutajad, õhuruumi kasutajate ühendused, lennujaamad, lennujaamade käitajad, lennukitööstus ning lennunduspersonali esindavad organisatsioonid. Selle organi ülesanne on üksnes anda komisjonile nõu ühtse Euroopa taeva rakendamise küsimustes.

Artikkel 7

Suhted Euroopa kolmandate riikidega

Ühenduse ja selle liikmesriikide eesmärk on laiendada ühtset Euroopa taevast Euroopa Liitu mittekuuluvatesse riikidesse ning seda laienemist toetada. Selleks püüavad nad kas piirnevate kolmandate riikidega sõlmitavate kokkulepete või funktsionaalsete õhuruumiosade kokkulepete raames laiendada käesoleva määruse ning artiklis 3 osutatud meetmete kohaldamist kolmandatele riikidele.

Artikkel 8

Rakenduseeskirjad

1.   Komisjon võib rakenduseeskirjade väljatöötamiseks anda Eurocontrolile või vajaduse korral mõnele muule organile volitused, määrates ära täidetavad ülesanded ja selleks ettenähtud ajakava ning võttes arvesse käesolevas määruses sätestatud asjaomaseid tähtpäevi. Komisjon tegutseb vastavalt artikli 5 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusele.

2.   Kui komisjon kavatseb anda lõike 1 kohaseid volitusi, püüab ta võimalikult hästi kasutada olemasolevaid menetlusi kõikide huvitatud poolte kaasamiseks ja nendega konsulteerimiseks, kui need menetlused on kooskõlas komisjoni läbipaistvuse ja konsulteerimismenetluste tavadega ega ole vastuolus komisjoni institutsiooniliste kohustustega.

Artikkel 9

Karistused

Karistused, mis liikmesriigid kehtestavad käesoleva määruse ja artiklis 3 osutatud meetmete rikkumise eest eelkõige õhuruumi kasutajatele ja teenuste osutajatele, on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

Artikkel 10

Sidusrühmadega konsulteerimine

1.   Liikmesriigid, tegutsedes siseriikliku õiguse kohaselt, kehtestavad konsulteerimismehhanismid, et asjakohaselt kaasata sidusrühmad, sealhulgas lennunduspersonali esindavad organisatsioonid, ühtse Euroopa taeva rakendamisse.

2.   Komisjon kehtestab konsulteerimismehhanismi ühenduse tasandil. Konsulteerimisse kaasatakse otsuse 98/500/EÜ kohaselt moodustatud konkreetse valdkonna dialoogikomitee.

3.   Konsultatsioonid sidusrühmadega hõlmavad eelkõige uute kontseptsioonide ja tehnoloogiate arendamist ja kasutuselevõttu EATMNis.

Sellised sidusrühmad võivad olla:

Artikkel 11

Tulemuslikkuse kava

1.   Selleks et parandada aeronavigatsiooniteenuste tulemuslikkust ja võrgufunktsioone ühtses Euroopa taevas, koostatakse aeronavigatsiooniteenuste ja võrgufunktsioonide jaoks tulemuslikkuse kava. See sisaldab järgmist:

2.   Komisjon võib vastavalt artikli 5 lõikes 3 osutatud regulatiivkomitee menetlusele määrata Eurocontroli või mõne muu sõltumatu ja pädeva organi tegutsema tulemuslikkuse kontrolli organina. Tulemuslikkuse kontrolli organi roll on abistada komisjoni kooskõlas riiklike järelevalveasutustega ja abistada nõudmisel riiklikke järelevalveasutusi lõikes 1 osutatud tulemuslikkuse kava rakendamisel. Komisjon tagab, et tulemuslikkuse kontrolli organ tegutseb talle komisjoni poolt usaldatud ülesannete täitmisel sõltumatult.

4.   Lõikes 1 viidatud tulemuslikkuse kava osas kehtivad järgmised menetlused:

Komisjon võib käesolevas lõikes osutatud menetluste loetelu täiendada. Need meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 5 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

5.   Tulemuslikkuse kava loomisel võetakse arvesse asjaolu, et marsruuditeenused, terminaliteenused ja võrgufunktsioonid on erinevad ning neid tuleks vastavalt käsitleda, vajaduse korral ka tulemuslikkuse mõõtmise eesmärgil.

6.   Tulemuslikkuse kava üksikasjaliku toimimise nimel võtab komisjon hiljemalt 4. detsembril 2011 ja sobiva ajavahemiku jooksul, pidades silmas käesolevas määruses sätestatud tähtaegadest kinnipidamist, vastu rakenduseeskirjad vastavalt artikli 5 lõikes 3 osutatud regulatiivkomitee menetlusele. Need rakenduseeskirjad hõlmavad järgmist:

6.

Artiklit 12 muudetakse järgmiselt:

7.

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 13a

Euroopa Lennundusohutusamet

Käesoleva määruse ning määruste (EÜ) nr 550/2004, (EÜ) nr 551/2004, (EÜ) nr 552/2004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. veebruari 2008. aasta määruse (EÜ) nr 216/2008 (mis käsitleb tsiviillennunduse valdkonna ühiseeskirju ja millega luuakse Euroopa Lennundusohutusamet) (14) rakendamisel kooskõlastavad liikmesriigid ja komisjon oma käesoleva määruse kohaselt sätestatud rollide kohast tegevust vastavalt Euroopa Lennundusohutusametiga, et tagada kõigi ohutusega seotud aspektide nõuetekohane käsitlemine.

1.

Artiklid 2 kuni 4 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 2

Siseriiklike järelevalveasutuste ülesanded

1.   Raammääruse artiklis 4 osutatud siseriiklikud järelevalveasutused tagavad asjakohase järelevalve käesoleva määruse rakendamise ja eelkõige nende aeronavigatsiooniteenuse osutajate ohutu ja tõhusa tegutsemise üle, kes osutavad teenuseid seoses selle liikmesriigi vastutada oleva õhuruumiga, kes asjakohase asutuse määras või asutas.

2.   Selleks korraldab iga siseriiklik järelevalveasutus nõuetekohaseid kontrolle ja ülevaatusi, et kontrollida vastavust käesoleva määruse nõuetele, sh aeronavigatsiooniteenuste osutamise personalinõuetele. Asjaomane aeronavigatsiooniteenuse osutaja hõlbustab sellise töö läbiviimist.

3.   Funktsionaalsete õhuruumiosade puhul, mis ulatuvad üle rohkem kui ühe riigi vastutada oleva õhuruumi, sõlmivad liikmesriigid omavahel käesoleva artikliga ette nähtud järelevalveks kokkuleppe nende aeronavigatsiooniteenuste osutajate osas, kes osutavad nende õhuruumiosadega seotud teenuseid.

4.   Riiklikud järelevalveasutused teevad tihedat koostööd, et tagada piisav järelevalve nende aeronavigatsiooniteenuse osutajate üle, kellel on ühelt liikmesriigilt saadud kehtiv sertifikaat, kuid kes samuti osutavad teise liikmesriigi vastutusalasse kuuluva õhuruumiga seotud teenuseid. Selline koostöö sisaldab menetlust selliste juhtudega tegelemiseks, mille puhul artiklis 6 sätestatud kohaldatavatest ühistest nõuetest või II lisas sätestatud tingimustest ei ole kinni peetud.

5.   Aeronavigatsiooniteenuste piiriülese osutamise puhul sisaldab see kord kokkulepet lõigetes 1 ja 2 sätestatud järelevalveülesannete ja järelevalve tulemuste vastastikuse tunnustamise kohta. Selline vastastikune tunnustamine kehtib ka siis, kui riiklike järelevalveasutuste vaheline tunnustamise kord on kehtestatud teenuseosutajate sertifitseerimisprotsessi suhtes.

6.   Kui siseriiklik õigus seda võimaldab, võivad riiklikud järelevalveasutused piirkondliku koostöö huvides samuti sõlmida kokkuleppeid järelevalvekohustuste jagamise kohta.

Artikkel 3

Kvalifitseeritud üksused

1.   Riiklikud järelevalveasutused võivad otsustada delegeerida artikli 2 lõikes 2 osutatud kontrollide ja ülevaatuste tegemise tervenisti või osaliselt kvalifitseeritud üksustele, kes täidavad I lisas sätestatud nõudeid.

2.   Riikliku järelevalveasutuse antud volitus kehtib ühenduses kolm aastat, kusjuures seda võib pikendada. Riiklikud järelevalveasutused võivad anda kõikidele ühenduses asuvatele kvalifitseeritud üksustele juhiseid selliste kontrollide ja ülevaatuste tegemiseks.

Artikkel 4

Ohutusnõuded

Komisjon võtab vastavalt raammääruse artikli 5 lõikes 3 osutatud regulatiivkomitee menetlusele vastu rakenduseeskirjad, milles sisalduvad Eurocontroli ohutusnõuete (ESARRid) asjakohased sätted ning nende nõuete käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvad hilisemad muudatused, vajaduse korral nõuetekohaste kohandustega.”

2.

Artikkel 5 jäetakse välja.

3.

Artikli 7 lõiked 6 ja 7 asendatakse järgmisega:

„6.   Ilma et see piiraks artiklite 8 ja 9 kohaldamist, annab sertifikaatide väljaandmine aeronavigatsiooniteenuste osutajatele võimaluse osutada oma teenuseid liikmesriikidele, muudele aeronavigatsiooniteenuste osutajatele, õhuruumi kasutajatele ja lennujaamadele ühenduses.

7.   Riiklikud järelevalveasutused kontrollivad, kas ühiseid nõudeid ja sertifikaatidega seotud tingimusi täidetakse. Sellise seire üksikasjad märgitakse liikmesriikide poolt raammääruse artikli 12 lõike 1 kohaselt esitatavatesse aastaaruannetesse. Kui riiklik järelevalveasutus leiab, et sertifikaadi omanik ei täida enam selliseid nõudeid või tingimusi, võtab ta asjakohased meetmed, tagades samas teenuste järjepidevuse, tingimusel, et ohutus on tagatud. Selliste meetmete hulka võib kuuluda sertifikaadi tühistamine.”

4.

Artikkel 8 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 8

Aeronavigatsiooniteenuse osutajate määramine

1.   Liikmesriigid tagavad, et nende vastutusalasse kuuluva õhuruumi igas konkreetses osas osutab lennuliiklusteenuseid ainult üks teenuseosutaja. Selleks määravad liikmesriigid lennuliiklusteenuste osutaja, kellel on ühenduses kehtiv sertifikaat.

2.   Piiriüleste teenuste osutamise puhul tagavad liikmesriigid, et nende siseriiklik õigussüsteem ei takistaks käesoleva artikli ja artikli 10 lõike 3 järgimist, nõudes, et lennuliiklusteenuste osutajad, kes osutavad teenuseid selle liikmesriigi vastutusalasse kuuluvas õhuruumis, peavad:

3.   Liikmesriigid määratlevad määratud lennuliiklusteenuste osutajate õigused ja kohustused. Kohustused võivad sisaldada tingimusi, mis käsitlevad sellise asjakohase teabe õigel ajal esitamist, mis võimaldab teha kindlaks kõik õhusõidukite liikumised nende vastutusalasse kuuluvas õhuruumis.

4.   Liikmesriikidel on lennuliiklusteenuste osutaja valimisel diskretsiooniõigus, tingimusel et teenuseosutaja vastab artiklites 6 ja 7 osutatud nõuetele ja tingimustele.

5.   Artikli 9a kohaselt kehtestatud funktsionaalsete õhuruumiosade puhul, mis ulatuvad üle rohkem kui ühe liikmesriigi vastutusalasse kuuluva õhuruumi, määravad asjaomased liikmesriigid ühiselt käesoleva artikli lõike 1 kohaselt ühe või mitu lennuliiklusteenuste osutajat vähemalt üks kuu enne selle õhuruumiosa kasutuselevõttu.

6.   Liikmesriigid teavitavad komisjoni ja teisi liikmesriike viivitamata käesoleva artikli alusel võetud otsusest, mis käsitlevad lennuliiklusteenuse osutajate määramist nende vastutusalasse kuuluva õhuruumi konkreetse osa jaoks.”

5.

Lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 9a

Funktsionaalsed õhuruumiosad

1.   Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada funktsionaalsete õhuruumiosade rakendamine, hiljemalt 4. detsembril 2012, eesmärgiga saavutada ühtse Euroopa taeva lennuliikluse juhtimisvõrgu vajalik läbilaskevõime ja tõhusus ning säilitada kõrge ohutustase ja aidata kaasa lennutranspordisüsteemi üldisele tulemuslikkusele ning vähendada keskkonnamõju. Selle nõude täitmise tagamiseks teevad liikmesriigid, eriti kõrvuti asetsevad funktsionaalsed õhuruumiosad kehtestavad liikmesriigid, üksteisega suurimal võimalikul määral koostööd. Vajaduse korral võib koostöö hõlmata funktsionaalsetes õhuruumiosades osalevaid kolmandaid riike.

2.   Funktsionaalsed õhuruumiosad peavad eelkõige:

3.   Funktsionaalne õhuruumiosa kehtestatakse üksnes kõikide selliste liikmesriikide ja vajaduse korral kolmandate riikide vastastikusel kokkuleppel, kelle vastutusalasse kuulub mis tahes funktsionaalsesse õhuruumiosasse kuuluv õhuruumiosa. Enne komisjoni teavitamist funktsionaalse õhuruumiosa kehtestamisest esitavad asjaomased liikmesriigid komisjonile, teistele liikmesriikidele ja huvitatud isikutele vastava teabe ja annavad neile võimaluse esitada oma tähelepanekud.

4.   Kui funktsionaalne õhuruumiosa on seotud õhuruumiga, mis kuulub kas osaliselt või täielikult kahe või enama liikmesriigi vastutusalasse, sisaldab kokkulepe, millega funktsionaalne õhuruumiosa kehtestatakse, vajalikke sätteid selle kohta, kuidas õhuruumiosa muuta ja kuidas liikmesriik saab õhuruumiosast loobuda, kaasa arvatud üleminekukord.

5.   Kui kahe või enama liikmesriigi vahel tekivad nende vastutusalasse kuuluva piiriülese funktsionaalse õhuruumiosaga seotud probleemid, võivad asjaomased liikmesriigid ühiselt esitada asja ühtse taeva komiteele arvamuse saamiseks. Arvamus adresseeritakse asjaomastele liikmesriikidele. Ilma et see piiraks lõike 3 kohaldamist, võtavad liikmesriigid seda arvamust lahenduse leidmisel arvesse.

6.   Kui liikmesriigid on edastanud komisjonile lõigetes 3 ja 4 osutatud kokkulepped ja deklaratsioonid, hindab komisjon iga funktsionaalse õhuruumiosa puhul, kas see täidab lõikes 2 sätestatud nõuded, ning esitab hindamise tulemused ühtse taeva komiteele arutamiseks. Kui komisjon leiab, et üks või mitu funktsionaalset õhuruumiosa ei täida nõudeid, astub ta asjaomaste liikmesriikidega dialoogi, et jõuda konsensusele olukorra lahendamiseks vajalike meetmete osas.

7.   Ilma et see piiraks lõike 6 kohaldamist, edastatakse lõigetes 3 ja 4 osutatud kokkulepped ja deklaratsioonid komisjonile Euroopa Liidu Teatajas avaldamiseks. Avaldamise korral täpsustatakse asjaomase otsuse jõustumise kuupäev.

8.   Funktsionaalsete õhuruumiosade kehtestamise ja muutmise suunised koostatakse hiljemalt 4. detsembril 2010. vastavalt raammääruse artikli 5 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusele.

9.   Komisjon võtab hiljemalt 4. detsembril 2011 ja vastavalt raammääruse artikli 5 lõikes 3 osutatud regulatiivkomitee menetlusele vastu üksikasjalikud rakenduseeskirjad, mis puudutavad asjaomase liikmesriigi poolt enne funktsionaalse õhuruumiosa loomist ja muutmist esitatavat teavet vastavalt käesoleva artikli lõikele 3.

Artikkel 9b

Funktsionaalsete õhuruumiosade süsteemi koordinaator

1.   Komisjon võib määrata füüsilise isiku funktsionaalsete õhuruumiosade süsteemi koordinaatoriks („koordinaator”), et hõlbustada funktsionaalsete õhuruumiosade kehtestamist. Komisjon tegutseb vastavalt raammääruse artikli 5 lõikes 3 osutatud regulatiivkomitee menetlusele.

2.   Piiramata artikli 9a lõike 5 kohaldamist, aitab koordinaator asjaomaste liikmesriikide ja vajaduse korral samas funktsionaalses õhuruumiosas osalevate kolmandate riikide taotlusel läbirääkimisprotsessis raskustest üle saada, et kiirendada funktsionaalsete õhuruumiosade kehtestamist. Koordinaator tegutseb kõikide asjaomaste liikmesriikide ja vajaduse korral samas funktsionaalses õhuruumiosas osalevate kolmandate riikide volitusel.

3.   Koordinaator tegutseb erapooletult eelkõige liikmesriikide, kolmandate riikide, komisjoni ja sidusrühmade suhtes.

4.   Koordinaator ei avalda oma ülesannete täitmise käigus saadud teavet, v.a juhul kui liikmesriik/liikmesriigid ja vajadusel asjaomased kolmandad riigid on selleks loa andnud.

5.   Koordinaator annab pärast ametisse määramist iga kolme kuu järel aru komisjonile, ühtse taeva komiteele ja Euroopa Parlamendile. Aruanne sisaldab läbirääkimiste ja nende tulemuste kokkuvõtet.

6.   Koordinaatori volitused lõpevad pärast viimase funktsionaalse õhuruumiosa kokkuleppe allkirjastamist, kuid mitte hiljem kui 4. detsembril 2012.”

6.

Artikkel 11 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 11

Suhted sõjaväevõimudega

Liikmesriigid võtavad ühise transpordipoliitika raames vajalikud meetmed tagamaks, et pädevad tsiviil- ja sõjaväevõimud sõlmivad seoses konkreetsete õhuruumiosade haldamisega kirjalikud lepingud või samaväärsed õiguslikud kokkulepped või uuendavad neid.”

7.

Artikli 12 lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3.   Teenuste rühma osutamisel määratlevad ja avalikustavad aeronavigatsiooniteenuste osutajad aeronavigatsiooniteenustest tulenevad kulud ja tulud, jaotatuna vastavalt artiklis 14 osutatud aeronavigatsiooniteenuste maksustamiskavale, ning peavad vajadusel konsolideeritud arvestust muude, aeronavigatsiooniteenustega mitteseotud teenuste kohta, nagu neilt võidakse nõuda juhul, kui kõnealuseid teenuseid osutaksid erinevad ettevõtjad.”

8.

Artikkel 14 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 14

Üldosa

Kooskõlas artiklite 15 ja 16 nõuetega aitab aeronavigatsiooniteenuste maksustamiskava saavutada suuremat läbipaistvust õhuruumi kasutajatele maksude kehtestamisel ja nende sissenõudmisel ning aitab saavutada aeronavigatsiooniteenuste osutamise kulutõhusust ja lendude efektiivsust, säilitades samal ajal optimaalse ohutustaseme. See kava on kooskõlas 1944. aasta Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni artikliga 15 ja Eurocontroli marsruuditasude süsteemiga.”

9.

Artikkel 15 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 15

Põhimõtted

1.   Maksustamiskava põhineb aeronavigatsiooniteenuste kuludel, mis tekivad teenuseosutajatel õhuruumi kasutajate nimel toimides. Need kulud jaotatakse kavaga kasutajate kategooriate vahel.

2.   Maksude kulubaasi kehtestamisel kohaldatakse järgmisi põhimõtteid:

3.   Lõike 2 kohaselt maksude kehtestamisel järgivad liikmesriigid järgmisi põhimõtteid:

4.   Komisjon võtab vastu käesoleva artikli üksikasjalikud rakenduseeskirjad vastavalt raammääruse artikli 5 lõikes 3 osutatud regulatiivkomitee menetlusele.”

10.

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 15a

Ühisprojektid

1.   Ühisprojektid võivad kaasa aidata lennuliikluse korraldamise üldplaani edukale rakendamisele. Sellised projektid toetavad käesoleva määruse eesmärke parandada Euroopa lennundussüsteemi toimivust sellistes peamistes valdkondades nagu läbilaskevõime, lendude ja kulude tõhusus ning keskkonnasäästlikkus, arvestades kõigi nende puhul esmatähtsaid ohutuseesmärke.

2.   Komisjon võib vastavalt raammääruse artikli 5 lõikes 3 osutatud regulatiivkomitee menetlusele töötada välja suunised, mis käsitlevad viise, kuidas sellised projektid võivad toetada lennuliikluse korraldamise üldplaani rakendamist. Niisugused suunised ei piira selliste projektide kasutuselevõtu mehhanisme seoses funktsionaalsete õhuruumiosadega, nagu on selles kokku leppinud nimetatud õhuruumiosade osapooled.

3.   Komisjon võib samuti otsustada vastavalt raammääruse artikli 5 lõikes 3 osutatud regulatiivkomitee menetlusele luua ühisprojekte võrguga seonduvate funktsioonide jaoks, mis on eriti olulised lennuliikluse korraldamise ja aeronavigatsiooniteenuste üldise toimivuse parandamiseks. Sellised ühisprojektid võib tunnistada ühenduse toetuse kõlblikuks mitmeaastase finantsraamistiku raames. Sel eesmärgil ja ilma et see piiraks liikmesriikide pädevust otsustada nende rahaliste vahendite kasutamise üle, viib komisjon läbi sõltumatu tasuvusanalüüsi ning konsulteerib asjakohaselt liikmesriikide ja asjaomaste sidusrühmadega vastavalt raammääruse artiklile 10, uurides põhjalikult kõiki sobivaid vahendeid ühisprojektide kasutuselevõtu rahastamiseks. Ühisprojektide kasutuselevõtu abikõlblikud kulud kaetakse kooskõlas läbipaistvuse ja mittediskrimineerimise põhimõtetega.”

11.

Artiklid 16 kuni 18 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 16

Vastavuse kontroll

1.   Komisjon näeb koostöös liikmesriikidega ette, et artiklites 14 ja 15 osutatud põhimõtetele ja eeskirjadele vastavust kontrollitakse pidevalt. Komisjon püüab kehtestada vajalikud mehhanismid Eurocontroli teadmiste kasutamiseks ja jagab kontrolli tulemusi liikmesriikide, Eurocontroli ja õhuruumi kasutajate esindajatega.

2.   Komisjon korraldab ühe või enama liikmesriigi taotlusel, kes leiavad, et artiklites 14 ja 15 osutatud põhimõtteid ja eeskirju ei ole nõuetekohaselt kohaldatud, või omal algatusel uurimise põhimõtete ja/või eeskirjade mis tahes mittejärgimise või kohaldamata jätmise kohta. Komisjon jagab uurimise tulemusi liikmesriikide, Eurocontroli ja õhuruumi kasutajate esindajatega, ilma et see piiraks artikli 18 lõike 1 kohaldamist. Kahe kuu jooksul alates taotluse saamisest ja pärast asjaomase liikmesriigi ärakuulamist ning ühtse taeva komiteega konsulteerimist vastavalt raammääruse artikli 5 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusele teeb komisjon otsuse käesoleva määruse artiklite 14 ja 15 kohaldamise kohta ja selle kohta, kas asjaomast tegevust võib jätkata.

3.   Komisjon edastab oma otsuse liikmesriikidele ning teavitab sellest teenuseosutajaid, kui see on õiguslikult asjakohane. Iga liikmesriik võib komisjoni otsuse ühe kuu jooksul nõukogule saata. Nõukogu võib kvalifitseeritud häälteenamusega teha ühe kuu jooksul teistsuguse otsuse.

Artikkel 17

Lisade läbivaatamine

Meetmed, mille eesmärk on muuta lisade vähemolulisi sätteid, et võtta arvesse tehnika ja toimimisega seotud arenguid, võetakse vastu vastavalt raammääruse artikli 5 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Komisjon võib tungiva kiireloomulisuse tõttu kohaldada raammääruse artikli 5 lõikes 5 osutatud kiirmenetlust.

Artikkel 18

Konfidentsiaalsus

1.   Riiklikud järelevalveasutused, kes tegutsevad oma siseriiklike õigusaktide kohaselt, ega komisjon ei avalda konfidentsiaalse sisuga teavet, eelkõige teavet aeronavigatsiooniteenuse osutajate, nende ärisuhete ja nende kulukomponentide kohta.

2.   Lõige 1 ei piira riiklike järelevalveasutuste või komisjoni õigust avaldada teavet siis, kui see on oluline nende ametikohustuste täitmiseks; sellisel juhul peab teabe avaldamine olema proportsionaalne ja võtma arvesse aeronavigatsiooniteenuste osutajate, õhuruumi kasutajate, lennujaamade ja muude asjaomaste sidusrühmade õigustatud huve kaitsta oma ärisaladusi.

3.   Artiklis 14 osutatud maksustamiskava alusel antud teave ja andmed avalikustatakse.”

12.

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 18a

Läbivaatamine

Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt 4. detsembril 2012 uuringu, milles hinnatakse side, navigatsiooni, järelevalve ja aeronavigatsioonialaste teabeteenuste osutamisele turul valitsevate põhimõtete kohaldamise õiguslikku, turvaalast, tööstuslikku, majanduslikku ja sotsiaalset mõju võrreldes olemasolevate või alternatiivsete organisatsiooniliste põhimõtetega ning võttes arvesse arenguid funktsionaalsete õhuruumiosade ja kättesaadava tehnoloogia osas.”

13.

I lisa muudetakse järgmiselt:

1.

Artikkel 2 jäetakse välja.

2.

Artikkel 3 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 3

Euroopa ülemine lennuinfopiirkond (EUIR)

1.   Ühendus ja liikmesriigid taotlevad Euroopa ülemise lennuinfopiirkonna (EUIR) kehtestamist ja selle tunnustamist ICAO poolt. Selleks annab komisjon ühenduse pädevusse kuuluvate küsimuste puhul vajaduse korral nõukogule soovituse asutamislepingu artikli 300 kohaselt hiljemalt 4. detsembril 2011.

2.   EUIR kavandatakse nii, et see hõlmab artikli 1 lõike 3 kohaselt liikmesriikide vastutusalasse kuuluvat õhuruumi, ning see võib hõlmata ka Euroopa kolmandate riikide õhuruumi.

3.   EUIRi kehtestamine ei piira liikmesriikide kohustust määrata nende vastutusalasse kuuluva õhuruumi jaoks lennuliiklusteenuse osutajaid vastavalt teenuse osutamise määruse artikli 8 lõikele 1.

4.   Liikmesriigid säilitavad oma vastutuse ICAO ees ülemiste lennuinfopiirkondade geograafilistes piirides ja selliste lennuinfopiirkondade geograafilistes piirides, mille ICAO on käesoleva määruse jõustumiskuupäeval nende hoolde usaldanud.”

3.

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 3a

Aeronavigatsioonialane elektrooniline teave

1.   Ilma et see piiraks aeronavigatsioonialase teabe avaldamist liikmesriikide poolt, tagab komisjon kooskõlas sellise avaldamisega ning koostöös Eurocontroliga kvaliteetse aeronavigatsioonialase teabe kättesaadavuse, mis esitatakse harmoneeritud kujul ja mis vastab kõikide asjaomaste kasutajate nõuetele andmete kvaliteedi ja õigeaegsuse suhtes.

2.   Lõike 1 kohaldamiseks komisjon:

3.   Komisjon võtab vastu käesoleva artikli üksikasjalikud rakenduseeskirjad vastavalt raammääruse artikli 5 lõikes 3 osutatud regulatiivkomitee menetlusele.”

4.

Artikkel 4 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 4

Lennureeglid ja õhuruumi liigitus

Komisjon võtab vastavalt raammääruse artikli 5 lõikes 3 osutatud regulatiivkomitee menetlusele vastu üksikasjalikud rakenduseeskirjad, et:

5.

Artikkel 5 jäetakse välja.

6.

Artikkel 6 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 6

Võrgu haldus ja ülesehitus

1.   Lennuliikluse korraldamise võrgu funktsioonid võimaldavad õhuruumi optimaalselt kasutada ja tagavad, et õhuruumi kasutajad saavad lennata eelistatud marsruutidel, võimaldades samal ajal maksimaalset juurdepääsu õhuruumile ja aeronavigatsiooniteenustele. Nende võrgufunktsioonide eesmärk on toetada algatusi nii riigi kui ka funktsionaalsete õhuruumiosade tasandil ning neid funktsioone täidetakse viisil, mis järgib reguleerivate ja operatiivsete ülesannete eraldamist.

2.   Selleks et saavutada lõikes 1 osutatud eesmärgid ning piiramata liikmesriikide vastutust seoses riiklike marsruutide ja õhuruumi struktuuriga, tagab komisjon järgmiste ülesannete täitmise:

3.   Komisjon võib lõikes 2 toodud funktsioonide loetelu täiendada pärast majandusharu sidusrühmadega nõuetekohast konsulteerimist. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt raammääruse artikli 5 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

4.   Üksikasjalikud eeskirjad rakendamaks meetmeid, millele on osutatud käesolevas artiklis, välja arvatud meetmed, millele on osutatud lõigetes 6 kuni 9, võetakse vastu vastavalt raammääruse artikli 5 lõikes 3 osutatud regulatiivkomitee menetlusele. Nende rakenduseeskirjadega käsitletakse eelkõige:

5.   Lõikes 2 osutamata õhuruumi planeerimise aspekte käsitletakse riiklikul tasandil või funktsionaalsete õhuruumiosade tasandil. Selles kavandamisprotsessis võetakse arvesse lennuliikluse vajadusi ja keerukust, riiklikke või funktsionaalsete õhuruumiosade tulemuslikkuse kavu ning see hõlmab täielikku konsulteerimist asjaomaste õhuruumi kasutajatega või asjaomaste rühmadega, kes esindavad õhuruumi kasutajaid ja vajaduse korral sõjaväevõime.

6.   Liikmesriigid usaldavad Eurocontrolile või mõnele muule erapooletule ja pädevale organile vastavalt asjakohasele järelevalvekorrale lennuliikluse voogude juhtimise.

7.   Lennuliikluse voogude juhtimise, sealhulgas vajaliku järelevalvekorra rakenduseeskirjad töötatakse välja vastavalt raammääruse artikli 5 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusele ning võetakse vastu vastavalt raammääruse artikli 5 lõikes 3 osutatud regulatiivkomitee menetlusele, et optimeerida olemasolevat läbilaskevõimet õhuruumi kasutusel ning parandada lennuliikluse voogude juhtimisprotsesse. Nende eeskirjade aluseks on läbipaistvus ja tõhusus ning nendega tagatakse, et läbilaskevõimet nähakse ette paindlikult ja õigeaegselt ning kooskõlas ICAO Euroopa piirkonda käsitleva piirkondliku aeronavigatsioonialase kava soovitustega.

8.   Lennuliikluse voogude juhtimise rakenduseeskirjad toetavad operatiivseid otsuseid, mida teevad aeronavigatsiooniteenuse osutajad, lennujaamade käitajad ja õhuruumi kasutajad, ning rakenduseeskirjad hõlmavad järgmisi valdkondi:

9.   Rakenduseeskirjade väljatöötamisel ja vastuvõtmisel võtab komisjon vajaduse korral ja ohutust kahjustamata arvesse kooskõla lennuplaanide ja lennujaamade teenindusaegade vahel ning vajalikku koordineerimist naaberpiirkondadega.”

7.

Artikkel 9 jäetakse välja.

1.

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 6a

Alternatiivne vastavustõendamine

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. veebruari 2008. aasta määruse (EÜ) nr 216/2008 (mis käsitleb tsiviillennunduse valdkonna ühiseeskirju ja millega luuakse Euroopa Lennundusohutusamet) (15) kohaselt välja antud sertifikaati, kui see kehtib komponentide või süsteemide suhtes, käsitatakse käesoleva määruse artiklite 5 ja 6 kohaldamisel kui EÜ deklaratsiooni vastavuse või kasutuskõlblikkuse kohta või kui EÜ vastavustõendamise deklaratsiooni, kui selles on näidatud vastavus käesoleva määruse ja asjakohaste koostalitlusvõimet käsitlevate rakenduseeskirjade oluliste nõuetega.

2.

Artikkel 9 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 9

Lisade läbivaatamine

Meetmed, mille eesmärk on muuta lisade vähemolulisi sätteid, et võtta arvesse tehnika ja toimimisega seotud arenguid, võetakse vastu vastavalt raammääruse artikli 5 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.”

3.

Artiklisse 10 lisatakse järgmine lõige:

„2a.   Käesoleva artikli lõike 2 kohaldamiseks võivad liikmesriigid tunnistada EATMNi süsteemid ja koostisosad põhinõuetele vastavaks ning vabastada need artiklite 5 ja 6 sätete nõuetest.”

4.

II lisa muudetakse järgmiselt:

14.11.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 300/51

(1)

Autoveo siseturu väljakujundamine õiglastel konkurentsitingimustel nõuab ühiseeskirjade ühtset kohaldamist kaupade autoveo-ettevõtja ja sõitjate autoveo-ettevõtja tegevusalale („autoveo-ettevõtja tegevusala”) lubamisel. Selliste ühiseeskirjade eesmärk on tõsta autoveo-ettevõtjate kutsekvalifikatsiooni, ratsionaliseerida turgu ning parandada autoveo-ettevõtjate, nende klientide ja majanduse kui terviku huve silmas pidades teenuste kvaliteeti ja liiklusohutust. Ühiseeskirjade abil soodustatakse samuti autoveo-ettevõtjate asutamisvabaduse õiguse tõhusat kasutamist.

(2)

Nõukogu 29. aprilli 1996. aasta direktiiviga 96/26/EÜ (siseriiklike ja rahvusvaheliste vedude maanteeveo-ettevõtja ja reisijate (4) autoveo-ettevõtja tegevusalale lubamise, nende diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide vastastikuse tunnustamise ning kõnealuste ettevõtjate asutamisvabaduse õiguse soodustamise kohta) (5) on kehtestatud miinimumtingimused autoveo-ettevõtja tegevusalale lubamise ning selleks nõutavate dokumentide vastastikuse tunnustamise kohta. Kogemused, mõjuhinnang ning erinevad uuringud näitavad siiski, et liikmesriigid kohaldavad kõnealust direktiivi ebaühtlaselt. Selline ebaühtlus põhjustab mitmeid negatiivseid tagajärgi, eelkõige konkurentsimoonutusi, turu vähest läbipaistvust, ebavõrdset kontrollitaset ja ohtu, et ettevõtjad värbavad madala kutsekvalifikatsiooniga töötajaid, kes eiravad liiklusohutus- ja sotsiaaleeskirju või ei järgi neid täielikult ning see võib sektori mainet kahjustada.

(3)

Lisaks on kõnealused tagajärjed kahjulikud, kuna need võivad häirida autoveo siseturu nõuetekohast toimimist, kuna rahvusvaheline kaubaveoturg ja teatavad kabotaažveod on avatud kõikidele ühenduse ettevõtjatele. Ainus kõnealustele ettevõtjatele esitatud tingimus on nõue, et neil oleks ühenduse tegevusluba, mille võib saada, kui autoveo-ettevõtja täidab tegevusalale lubamise tingimused vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 1072/2009 (rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta), (6) ning vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 1073/2009 (rahvusvahelisele bussiteenuste turule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta) (7).

(4)

Seetõttu tuleks ajakohastada kehtivaid autoveo-ettevõtja tegevusalale lubamise eeskirju, et tagada nende ühtlasem ja tõhusam kohaldamine. Kuna kõnealuste eeskirjade täitmine on ühenduse turule juurdepääsu põhitingimus ning kuna autoveo-ettevõtja turule juurdepääsu valdkonnas on kohaldatavateks ühenduse õigusaktideks määrused, on autoveo-ettevõtja tegevusalale lubamise reguleerimiseks kõige asjakohasem õigusakt määrus.

(5)

Liikmesriikidel tuleks lubada kohandada autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise tingimusi asutamislepingu artikli 299 lõikes 2 osutatud äärepoolseimates piirkondades nende eriliste iseärasuste ja piirangute tõttu. Ühenduse tegevusluba ei peaks siiski saama sellistes piirkondades asutatud ettevõtjad, kes vastavad autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise tingimustele ainult sellise kohandamise alusel. Autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise tingimuste kohandamine ei tohiks takistada ettevõtjaid, kes vastavad kõikidele käesolevas määruses sätestatud üldtingimustele ning kellel oleks lubatud tegutseda autoveo-ettevõtja tegevusalal, teostada vedusid äärepoolseimates piirkondades.

(6)

Õiglase konkurentsi eesmärgil tuleks autoveo-ettevõtja tegevusala ühiseeskirju kohaldada võimalikult suures ulatuses kõikide ettevõtjate suhtes. Käesoleva määruse reguleerimisala ei peaks siiski hõlmama ettevõtjaid, kes teostavad transporditurule väga vähest mõju avaldavaid vedusid.

(7)

Asukohaliikmesriigi ülesanne on jälgida, et ettevõtja täidaks käesoleva määrusega kehtestatud tingimusi järjepidevalt, ning vajadusel peaksid kõnealuse liikmesriigi pädevad asutused saama peatada või tühistada loa, mis võimaldab asjaomasel ettevõtjal turul tegutseda. Autoveo-ettevõtja tegevusalale lubamise tingimuste nõuetekohaseks täitmiseks ja usaldusväärseks kontrolliks peab ettevõtja stabiilselt ja tõhusalt toimima.

(8)

Seega peaksid pädevad asutused määratlema selgelt ja nimetama nõutava hea maine ja ametialase pädevusega füüsilised isikud. Need isikud („veokorraldajad”) peaksid olema mõne liikmesriigi elanikud ning autoveo-ettevõtja veotegevust tegelikult ja pidevalt juhtima. Seetõttu on asjakohane täpsustada, millistel tingimustel käsitatakse ühte isikut ettevõtja veotegevuse tegeliku ja pideva juhtijana.

(9)

Veokorraldaja hea maine tähendab seda, et teda ei ole süüdi mõistetud rasketes kuritegudes ja talle ei ole määratud karistusi, eelkõige autoveo valdkonda käsitlevate ühenduse eeskirjade raske rikkumise eest. Kui veokorraldaja või autoveo-ettevõtja on ühes või enamas liikmesriigis süüdi mõistetud ühenduse eeskirjade kõige raskemates rikkumistes või kui talle on selliste rikkumiste eest karistus määratud, siis peaks see viima hea maine kaotamiseni eeldusel, et pädev asutus on tuvastanud, et enne lõpliku otsuse langetamist viidi läbi nõuetekohane ja dokumenteeritud uurimismenetlus, mille käigus järgiti olulisi menetlusõigusi ning asjakohast edasikaebeõigust.

(10)

Autoveo-ettevõtja peab olema minimaalse finantssuutlikkusega, mis tagab tema tegevuse nõuetekohase käivitamise ja haldamise. Finantssuutlikkuse tõestamine pangatagatise või kutsealase vastutuskindlustusega võib olla ettevõtjate jaoks lihtsaim ja kulutõhusaim meetod.

(11)

Kutsekvalifikatsiooni kõrge tase peaks tõstma autoveosektori sotsiaal-majanduslikku tõhusust. Veokorraldaja kohale kandideerijatel peaksid seetõttu olema kõrgetasemelised kutsealased teadmised. Eksamitingimuste paremaks ühtlustamiseks ning kõrgetasemelise koolituse edendamiseks tuleks ette näha, et liikmesriigid võivad akrediteerida eksami- ja koolituskeskusi vastavalt nende poolt kindlaks määratud tingimustele. Veokorraldajatel peaksid olema vajalikud teadmised nii riikliku kui rahvusvahelise veotegevuse juhtimiseks. Loetelu teemadest, mida tuleb ametialase pädevuse tunnistuse saamiseks tunda, ning eksamite korraldamise meetodid peaksid muutuma vastavalt tehnika arengule ja seetõttu tuleks neid ajakohastada. Liikmesriikidel peaks olema võimalik vabastada eksamitest isikud, kes tõendavad oma varasemat pidevat töökogemust veotegevuse juhtimise valdkonnas.

(12)

Õiglaseks konkurentsiks ja täielikult eeskirjadele vastavaks autoveoks on vaja liikmesriikide ühtse tasemega järelevalvet. Ettevõtjate järelevalve eest vastutavatel riiklikel asutustel ning nende väljastatavate lubade kehtivusel on selles oluline osa ning seetõttu tuleks tagada, et riiklikud asutused võtavad vajaduse korral asjakohased meetmed, eriti kõige tõsisematel juhtudel, lubade peatamiseks või tühistamiseks, või kuulutavad korduvalt hooletult käitunud või kuritahtliku veokorraldaja sobimatuks. Eelnevalt tuleb meetme võtmist proportsionaalsuse põhimõtet arvestades asjakohaselt kaaluda. Ettevõtjat tuleks igal juhul eelnevalt teavitada ning enne kõnealuste karistuste kehtestamist peaks tal olema olukorra parandamiseks mõistlik tähtaeg.

(13)

Paremini organiseeritud halduskoostöö liikmesriikide vahel tõhustaks mitmes liikmesriigis tegutsevate ettevõtjate järelevalvet ning vähendaks halduskulusid tulevikus. Ettevõtjate elektroonilised registrid, mis on ühendatud ühenduse tasandil kooskõlas isikuandmete kaitsmist käsitlevate ühenduse eeskirjadega, lihtsustavad kõnealust koostööd ja vähendavad kontrolliga seotud kulusid nii ettevõtjate kui asutuste jaoks. Riiklikud elektroonilised registrid on juba olemas mitmetes liikmesriikides. Samuti on loodud infrastruktuur eesmärgiga edendada liikmesriikide vahel registrite vastastikust ühendamist. Elektrooniliste registrite süstemaatilisem kasutuselevõtt võib seega aidata oluliselt vähendada kontrolliga seotud halduskulusid ning seda tõhustada.

(14)

Teatavad rikkumisi ja karistusi käsitlevad andmed riiklikes elektroonilistes registrites on isikuandmed. Liikmesriigid peaksid seetõttu võtma vajalikud meetmed, et tagada vastavus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiviga 95/46/EÜ (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta), (8) eelkõige seoses järelevalvega selle üle, kuidas ametiasutused isikuandmeid töötlevad, ning samuti seoses andmesubjektide õigusega saada teavet, andmetega tutvuda ja vastuväiteid esitada. Käesoleva määruse kohaselt on selliseid andmeid vajalik säilitada vähemalt kahe aasta jooksul, et nõuetele mittevastavad ettevõtjad ei saaks tegevust alustada mõnes muus liikmesriigis.

(15)

Eesmärgiga parandada läbipaistvust ja võimaldada autoveo-ettevõtja kliendil kontrollida, kas nimetatud ettevõtjal on nõuetekohane luba, tuleks teatavad riikliku elektroonilise registri andmed teha avalikkusele kättesaadavaks, tingimusel et järgitakse asjakohaseid andmekaitsesätteid.

(16)

Riiklike elektrooniliste registrite järk-järguline ühendamine on oluline, et võimaldada kiiret ja tõhusat teabevahetust liikmesriikide vahel ning tagada, et autoveo-ettevõtjad ei üritaks ega võtaks riski sooritada raskeid rikkumisi asukohaliikmesriigist erinevas liikmesriigis. Registrite ühendamiseks tuleb ühiselt kindlaks määrata kõnealuste andmete vahetamise vorming ning tehniline kord.

(17)

Liikmesriikide vaheliseks tõhusaks teabevahetuseks tuleks kindlaks määrata riiklikud kontaktpunktid ja teatav ühtne kord, milles tuleks täpsustada vähemalt teabe esitamise tähtaeg ja teabe laad.

(18)

Asutamisvabaduse lihtsustamiseks tuleks asukohaliikmesriigis autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemiseks tunnustada hea maine piisava tõendina asjakohaseid dokumente, mille on välja andnud selle liikmesriigi, kus veokorraldaja asus, pädev asutus, tingimusel et asjaomaseid isikuid ei ole teistes liikmesriikides autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemiseks sobimatuks kuulutatud.

(19)

Ametialase pädevuse piisava tõendina peaks asukohaliikmesriik asutamisvabaduse lihtsustamiseks tunnustama vastavalt käesolevale määrusele välja antud ühtset tunnistuse vormi.

(20)

Ühenduse tasandil tuleks käesoleva määruse kohaldamist täpselt jälgida. See eeldab riiklike registrite põhjal koostatud korrapäraste aruannete edastamist komisjonile autoveosektori ettevõtjate hea maine, finantssuutlikkuse ja ametialase pädevuse kohta.

(21)

Liikmesriigid peaksid ette nägema karistused, mida kohaldatakse käesoleva määruse rikkumise korral. Need karistused peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(22)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt autoveo-ettevõtja tegevusalale lubamise eeskirjade ajakohastamist, eesmärgiga tagada nende eeskirjade ühtne ja tegelik kohaldamine liikmesriikides, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning meetme ulatuse ja toime tõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(23)

Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ (millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused) (9).

(24)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus koostada loetelu selliste rikkumiste kategooriatest, liikidest ja raskusastmetest, mille tõttu kaotab autoveo-ettevõtja hea maine, kohandada tehnika arenguga käesoleva määruse I, II ja III lisa, milles käsitletakse teadmisi, mida liikmesriigid võtavad arvesse ametialase pädevuse ametlikul tunnustamisel, ja ametialase pädevuse tunnistuse vormi, ning koostada loetelu rikkumistest, mis lisaks käesoleva määruse IV lisas sätestatule toovad kaasa hea maine kaotamise. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, muu hulgas täiendada seda uute vähemoluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(25)

Direktiiv 96/26/EÜ tuleks kehtetuks tunnistada,