ISSN 1725-5082

doi:10.3000/17255082.L_2009.263.est

Euroopa Liidu

Teataja

L 263

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Õigusaktid

52. köide
7. oktoober 2009


Sisukord

 

I   EÜ asutamislepingu / Euratomi asutamislepingu kohaselt vastu võetud aktid, mille avaldamine on kohustuslik

Lehekülg

 

 

MÄÄRUSED

 

 

Komisjoni määrus (EÜ) nr 929/2009, 6. oktoober 2009, millega kehtestatakse kindlad impordiväärtused, et määrata kindlaks teatava puu- ja köögivilja hind piiril

1

 

 

Komisjoni määrus (EÜ) nr 930/2009, 6. oktoober 2009, millega muudetakse teatavate suhkrusektori toodete suhtes 2009/2010. turustusaastaks määrusega (EÜ) nr 877/2009 kehtestatud tüüpilisi hindu ja täiendavaid impordimakse

3

 

*

Komisjoni määrus (EÜ) nr 931/2009, 5. oktoober 2009, millega Eesti lipu all sõitvatel laevadel keelatakse heeringa püük ICESi alarajooni 28.1 püügipiirkonna vetes

5

 

*

Komisjoni määrus (EÜ) nr 932/2009, 5. oktoober 2009, millega Hispaania lipu all sõitvatel laevadel keelatakse süsikapüük VI püügipiirkonnas, Vb püügipiirkonna EÜ vetes ning XII ja XIV püügipiirkonna EÜ ja rahvusvahelistes vetes

7

 

*

Komisjoni määrus (EÜ) nr 933/2009, 6. oktoober 2009, milles sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 779/98 üksikasjalikud rakenduseeskirjad Türgist pärit kodulinnulihasektori toodete ühendusse importimise teatavate tariifikvootide avamise ja nende haldamise puhul

9

 

 

DIREKTIIVID

 

*

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/103/EÜ, 16. september 2009, mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta ( 1 )

11

 

 

II   EÜ asutamislepingu / Euratomi asutamislepingu kohaselt vastu võetud aktid, mille avaldamine ei ole kohustuslik

 

 

OTSUSED

 

 

Komisjon

 

 

2009/739/EÜ

 

*

Komisjoni otsus, 2. oktoober 2009, millega nähakse ette tegutsemiskord Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/123/EÜ (teenuste kohta siseturul) VI peatüki kohaseks elektrooniliseks teabevahetuseks liikmesriikide vahel (teatavaks tehtud numbri K(2009) 7493 all)  ( 1 )

32

 

 

2009/740/EÜ

 

*

Komisjoni otsus, 6. oktoober 2009, millega otsuse 2008/477/EÜ (sagedusala 2500–2690 MHz ühtlustamise kohta maapealsete süsteemide jaoks, millega on võimalik ühenduses pakkuda elektroonilisi sideteenuseid) kohaselt tehakse Prantsusmaale erand (teatavaks tehtud numbri K(2009) 7514 all)

35

 


 

(1)   EMPs kohaldatav tekst

ET

Aktid, mille peakiri on trükitud harilikus trükikirjas, käsitlevad põllumajandusküsimuste igapäevast korraldust ning nende kehtivusaeg on üldjuhul piiratud.

Kõigi ülejäänud aktide pealkirjad on trükitud poolpaksus kirjas ja nende ette on märgitud tärn.


I EÜ asutamislepingu / Euratomi asutamislepingu kohaselt vastu võetud aktid, mille avaldamine on kohustuslik

MÄÄRUSED

7.10.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 263/1


KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 929/2009,

6. oktoober 2009,

millega kehtestatakse kindlad impordiväärtused, et määrata kindlaks teatava puu- ja köögivilja hind piiril

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus) (1),

võttes arvesse komisjoni 21. detsembri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1580/2007, millega kehtestatakse nõukogu määruste (EÜ) nr 2200/96, (EÜ) nr 2201/96 ja (EÜ) nr 1182/2007 rakenduseeskirjad puu- ja köögiviljasektoris (2), eriti selle artikli 138 lõiget 1,

ning arvestades järgmist:

Määruses (EÜ) nr 1580/2007 on sätestatud vastavalt mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemustele kriteeriumid, mille alusel kehtestab komisjon kindlad impordiväärtused kolmandatest riikidest importimisel kõnealuse määruse XV lisa A osas osutatud toodete ja ajavahemike puhul,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Käesoleva määruse lisas määratakse kindlaks määruse (EÜ) nr 1580/2007 artikliga 138 ette nähtud kindlad impordiväärtused.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub 7. oktoobril 2009.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 6. oktoober 2009

Komisjoni nimel

põllumajanduse ja maaelu arenduse peadirektor

Jean-Luc DEMARTY


(1)  ELT L 299, 16.11.2007, lk 1.

(2)  ELT L 350, 31.12.2007, lk 1.


LISA

Kindlad impordiväärtused, et määrata kindlaks teatava puu- ja köögivilja hind piiril

(EUR/100 kg)

CN-kood

Kolmanda riigi kood (1)

Kindel impordiväärtus

0702 00 00

MK

28,7

ZZ

28,7

0707 00 05

TR

114,4

ZZ

114,4

0709 90 70

TR

110,4

ZZ

110,4

0805 50 10

AR

93,2

CL

77,5

TR

80,9

ZA

69,8

ZZ

80,4

0806 10 10

BR

235,1

EG

159,5

TR

103,6

US

152,0

ZZ

162,6

0808 10 80

BR

63,0

CL

87,3

NZ

70,3

US

80,3

ZA

67,3

ZZ

73,6

0808 20 50

AR

82,8

CN

58,3

TR

97,2

ZA

78,9

ZZ

79,3


(1)  Riikide nomenklatuur on sätestatud komisjoni määruses (EÜ) nr 1833/2006 (ELT L 354, 14.12.2006, lk 19). Kood „ZZ” tähistab „muud päritolu”.


7.10.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 263/3


KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 930/2009,

6. oktoober 2009,

millega muudetakse teatavate suhkrusektori toodete suhtes 2009/2010. turustusaastaks määrusega (EÜ) nr 877/2009 kehtestatud tüüpilisi hindu ja täiendavaid impordimakse

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus) (1),

võttes arvesse komisjoni 30. juuni 2006. aasta määrust (EÜ) nr 951/2006, millega kehtestati nõukogu määruse (EÜ) nr 318/2006 üksikasjalikud rakenduseeskirjad kolmandate riikidega kauplemise suhtes suhkrusektoris (2), eriti selle artikli 36 lõike 2 teise lõigu teist lauset,

ning arvestades järgmist:

(1)

Valge suhkru, toorsuhkru ja teatavate siirupite tüüpilised hinnad ja täiendavad impordimaksud 2009/2010. turustusaastaks on kehtestatud komisjoni määrusega (EÜ) nr 877/2009 (3). Neid hindu ja tollimakse an viimati muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 928/2009 (4).

(2)

Praegu komisjoni käsutuses olevast teabest lähtuvalt tuleks eespool osutatud hindu ja makse muuta määruses (EÜ) nr 951/2006 sätestatud eeskirjade kohaselt,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määruse (EÜ) nr 951/2006 artiklis 36 osutatud toodetele määrusega (EÜ) nr 877/2009 kehtestatud tüüpilisi hindu ja täiendavaid impordimakse 2009/2010. turustusaastaks muudetakse käesoleva määruse lisa kohaselt.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub 7. oktoobril 2009.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 6. oktoober 2009

Komisjoni nimel

põllumajanduse ja maaelu arenduse peadirektor

Jean-Luc DEMARTY


(1)  ELT L 299, 16.11.2007, lk 1.

(2)  ELT L 178, 1.7.2006, lk 24.

(3)  ELT L 253, 25.9.2009, lk 3.

(4)  ELT L 262, 6.10.2009, lk 38.


LISA

Valge suhkru, toorsuhkru ja CN-koodi 1702 90 95 alla kuuluvate toodete muudetud tüüpilised hinnad ja täiendavad impordimaksud, mida kohaldatakse alates 7. oktoobrist 2009

(EUR)

CN-kood

Tüüpiline hind kõnealuse toote 100 kg netomassi kohta

Täiendav imporditollimaks kõnealuse toote 100 kg netomassi kohta

1701 11 10 (1)

35,59

0,61

1701 11 90 (1)

35,59

4,23

1701 12 10 (1)

35,59

0,47

1701 12 90 (1)

35,59

3,93

1701 91 00 (2)

40,52

5,31

1701 99 10 (2)

40,52

2,18

1701 99 90 (2)

40,52

2,18

1702 90 95 (3)

0,41

0,27


(1)  Kindlaksmääratud hind määruse (EÜ) nr 1234/2007 IV lisa III punktis määratletud standardkvaliteedi puhul.

(2)  Kindlaksmääratud hind määruse (EÜ) nr 1234/2007 IV lisa II punktis määratletud standardkvaliteedi puhul.

(3)  Kindlaksmääratud hind 1 % saharoosisisalduse puhul.


7.10.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 263/5


KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 931/2009,

5. oktoober 2009,

millega Eesti lipu all sõitvatel laevadel keelatakse heeringa püük ICESi alarajooni 28.1 püügipiirkonna vetes

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta, (1) eriti selle artikli 26 lõiget 4,

võttes arvesse nõukogu 12. oktoobri 1993. aasta määrust (EMÜ) nr 2847/93, millega luuakse ühise kalanduspoliitika suhtes rakendatav kontrollisüsteem, (2) eriti selle artikli 21 lõiget 3,

ning arvestades järgmist:

(1)

Nõukogu 28. novembri 2008. aasta määruses (EÜ) nr 1322/2008, millega määratakse teatavate Läänemere kalavarude ja kalavarurühmade püügivõimalused ning nendega seotud tingimused 2009. aastaks, (3) on sätestatud 2009. aasta kvoodid.

(2)

Komisjonile esitatud teabe kohaselt on käesoleva määruse lisas osutatud kalavaru püük samas lisas osutatud liikmesriigi lipu all sõitvate või selles liikmesriigis registreeritud laevade puhul ammendanud 2009. aastaks eraldatud kvoodi.

(3)

Seetõttu on vaja keelata kõnealuse kalavaru püük, pardal hoidmine, ümberlaadimine ja lossimine,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Kvoodi ammendumine

Käesoleva määruse lisas osutatud liikmesriigile 2009. aastaks samas lisas osutatud kalavaru püügiks eraldatud kvooti käsitatakse ammendatuna alates lisas sätestatud kuupäevast.

Artikkel 2

Keelud

Käesoleva määruse lisas osutatud liikmesriigi lipu all sõitvatel või selles liikmesriigis registreeritud laevadel on keelatud püüda samas lisas osutatud kalavaru alates lisas sätestatud kuupäevast. Kõnealustel laevadel on keelatud pardal hoida, ümber laadida või lossida sellist püütud kalavaru pärast kõnealust kuupäeva.

Artikkel 3

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 5. oktoober 2009

Komisjoni nimel

merenduse ja kalanduse peadirektor

Fokion FOTIADIS


(1)  EÜT L 358, 31.12.2002, lk 59.

(2)  EÜT L 261, 20.10.1993, lk 1.

(3)  ELT L 345, 23.12.2008, lk 6.


LISA

Nr

E2/EE/BS/001

Liikmesriik

Eesti

Kalavaru

HER/03D.RG

Liik

Heeringas (Clupea harengus)

Piirkond

Alarajoon 28.1

Kuupäev

12.7.2009


7.10.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 263/7


KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 932/2009,

5. oktoober 2009,

millega Hispaania lipu all sõitvatel laevadel keelatakse süsikapüük VI püügipiirkonnas, Vb püügipiirkonna EÜ vetes ning XII ja XIV püügipiirkonna EÜ ja rahvusvahelistes vetes

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta, (1) eriti selle artikli 26 lõiget 4,

võttes arvesse nõukogu 12. oktoobri 1993. aasta määrust (EMÜ) nr 2847/93, millega luuakse ühise kalanduspoliitika suhtes rakendatav kontrollisüsteem, (2) eriti selle artikli 21 lõiget 3,

ning arvestades järgmist:

(1)

Nõukogu 16. jaanuari 2009. aasta määruses (EÜ) nr 43/2009, millega määratakse 2009. aastaks kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügivõimalused ning lisatingimused, mida kohaldatakse ühenduse vetes ning ühenduse kalalaevade suhtes püügipiirangutega vetes, (3) on sätestatud 2009. aasta kvoodid.

(2)

Komisjonile esitatud teabe kohaselt on käesoleva määruse lisas osutatud kalavaru püük samas lisas osutatud liikmesriigi lipu all sõitvate või selles liikmesriigis registreeritud laevade puhul ammendanud 2009. aastaks eraldatud kvoodi.

(3)

Seetõttu on vaja keelata kõnealuse kalavaru püük, pardal hoidmine, ümberlaadimine ja lossimine,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Kvoodi ammendumine

Käesoleva määruse lisas osutatud liikmesriigile 2009. aastaks samas lisas osutatud kalavaru püügiks eraldatud kvooti käsitatakse ammendatuna alates lisas sätestatud kuupäevast.

Artikkel 2

Keelud

Käesoleva määruse lisas osutatud liikmesriigi lipu all sõitvatel või selles liikmesriigis registreeritud laevadel on keelatud püüda samas lisas osutatud kalavaru alates lisas sätestatud kuupäevast. Kõnealustel laevadel on keelatud pardal hoida, ümber laadida või lossida sellist püütud kalavaru pärast kõnealust kuupäeva.

Artikkel 3

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 5. oktoober 2009

Komisjoni nimel

merenduse ja kalanduse peadirektor

Fokion FOTIADIS


(1)  EÜT L 358, 31.12.2002, lk 59.

(2)  EÜT L 261, 20.10.1993, lk 1.

(3)  ELT L 22, 26.1.2009, lk 1.


LISA

Nr

22/T&Q

Liikmesriik

Hispaania

Kalavaru

POK/561214

Liik

Süsikas (Pollachius virens)

Piirkond

VI püügipiirkond, Vb püügipiirkonna EÜ veed ning XII ja XIV püügipiirkonna EÜ ja rahvusvahelised veed

Kuupäev

1.9.2009


7.10.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 263/9


KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 933/2009,

6. oktoober 2009,

milles sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 779/98 üksikasjalikud rakenduseeskirjad Türgist pärit kodulinnulihasektori toodete ühendusse importimise teatavate tariifikvootide avamise ja nende haldamise puhul

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus), (1) eriti selle artikli 144 lõiget 1 ja artiklit 148 koostoimes artikliga 4,

võttes arvesse nõukogu 7. aprilli 1998. aasta määrust (EÜ) nr 779/98 (Türgist pärinevate põllumajandustoodete ühendusse importimise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 4115/86 ning muudetakse määrust (EÜ) nr 3010/95), (2) eriti selle artiklit 1,

ning arvestades järgmist:

(1)

EÜ-Türgi assotsiatsiooninõukogu 25. veebruari 1998. aasta otsusega nr 1/98 (põllumajandustoodetega kauplemise korra kohta) (3) on kehtestatud sooduskord, mida kohaldatakse Türgist pärit põllumajandustoodete importimisel ühendusse.

(2)

Komisjoni 26. novembri 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 1383/2007 (milles sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 779/98 üksikasjalikud rakenduseeskirjad Türgist pärit kodulinnuliha sektori toodete ühendusse importimise teatavate tariifikvootide avamise ja nende haldamise puhul), (4) millega asendati määrus (EÜ) nr 1396/98, (5) on avatud kodulinnulihasektori toodete imporditariifikvoot ja kehtestatud kõnealuse kvoodi haldamise kord.

(3)

Põhimõtte „kes ees, see mees” rakendamine on andnud muudes põllumajandussektorites positiivseid tulemusi ning haldusmenetluse lihtsustamiseks tuleks käesolevas määruses osutatud imporditariifikvooti edaspidi hallata määruse (EÜ) nr 1234/2007 artikli 144 lõike 2 punktis a osutatud meetodi kohaselt. Seda tuleks teha kooskõlas komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93 (millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik) (6) artiklitega 308a ja 308b ning artikli 308c lõikega 1.

(4)

Ühest haldussüsteemist teise siirdumisega seonduvate eripärade tõttu ei tuleks käesolevas määruses käsitletavat tariifikvooti käsitada kriitilisena määruse (EMÜ) nr 2454/93 artikli 308c tähenduses. Siiski ei saa välistada, et uute asjaolude ilmnemisel võib kõnealune tariifikvoot muutuda kriitiliseks eespool osutatud artikli tähenduses.

(5)

Seepärast tuleks määrus (EÜ) nr 1383/2007 kehtetuks tunnistada ja asendada uue määrusega. Siiski oleks asjakohane jätkata kõnealuse määruse kohaldamist impordilitsentside suhtes, mis on välja antud imporditariifikvoodi kehtivusajaks, mis on käesoleva määrusega hõlmatust varasem.

(6)

Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas põllumajandusturgude ühise korralduse komitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

1.   Käesoleva määrusega avatakse lisas osutatud tariifikvoot kodulinnulihasektori toodete impordiks.

Tariifikvoot avatakse igal aastal ajavahemikuks 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini („imporditariifikvoodi kehtivusaeg”).

2.   Käesoleva määruse lisas osutatud tariifikvooti hallatakse kooskõlas määruse (EMÜ) nr 2454/93 artiklitega 308a ja 308b ning artikli 308c lõikega 1. Kõnealuse määruse artikli 308c lõikeid 2 ja 3 ei kohaldata.

Artikkel 2

Käesoleva määruse lisas osutatud tariifikvoodi alusel imporditud toodete vabasse ringlusse lubamiseks tuleb esitada päritolutõend vastavalt EÜ-Türgi assotsiatsiooninõukogu otsusele nr 1/98 lisatud protokolli nr 3 artiklile 16.

Artikkel 3

Määrus (EÜ) nr 1383/2007 tunnistatakse kehtetuks. Määrust kohaldatakse siiski enne 1. jaanuari 2010 välja antud impordilitsentsidest tulenevate tollimaksude suhtes kuni litsentside kehtivusaja lõpuni.

Artikkel 4

Käesolev määrus jõustub seitsmendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Määrust kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2010.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 6. oktoober 2009

Komisjoni nimel

komisjoni liige

Mariann FISCHER BOEL


(1)  ELT L 299, 16.11.2007, lk 1.

(2)  EÜT L 113, 15.4.1998, lk 1.

(3)  EÜT L 86, 20.3.1998, lk 1.

(4)  ELT L 309, 27.11.2007, lk 34.

(5)  EÜT L 187, 1.7.1998, lk 41.

(6)  EÜT L 253, 11.10.1993, lk 1.


LISA

Jrk-number

CN-kood

Tariifikvoodi kohane tollimaks

(eurodes tonni kohta)

Aastane tariifikvoot

(netokaal tonnides)

09.0244

0207 25 10

170

1 000

0207 25 90

186

0207 27 30

134

0207 27 40

93

0207 27 50

339

0207 27 60

127

0207 27 70

230


DIREKTIIVID

7.10.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 263/11


EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2009/103/EÜ,

16. september 2009,

mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta

(kodifitseeritud versioon)

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 95 lõiget 1,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras (2)

ning arvestades järgmist:

(1)

Nõukogu 24. aprilli 1972. aasta direktiivi 72/166/EMÜ (mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta), (3) nõukogu 30. detsembri 1983. aasta teist direktiivi 84/5/EMÜ (mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta), (4) nõukogu 14. mai 1990. aasta kolmandat direktiivi 90/232/EMÜ (mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) (5) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. mai 2000. aasta direktiivi 2000/26/EÜ (mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (neljas liikluskindlustuse direktiiv)) (6) on korduvalt oluliselt muudetud (7). Selguse ja otstarbekuse huvides tuleks kõnealused neli direktiivi ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/14/EÜ (millega muudetakse nõukogu direktiive 72/166/EMÜ, 84/5/EMÜ, 88/357/EMÜ ja 90/232/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/26/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse kohta) (8) kodifitseerida.

(2)

Mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustus (liikluskindlustus) on Euroopa kodanike jaoks erilise tähtsusega olenemata sellest, kas nad on kindlustusvõtjad või õnnetuses kannatanud. Liikluskindlustus on oluline ka kindlustusseltsidele, kuna see moodustab olulise osa ühendusesisesest kahjukindlustustegevusest. Liikluskindlustus mõjutab ka isikute ja sõidukite vaba liikumist. Seega peaks liikluskindlustuse siseturu tugevdamine ja konsolideerimine olema ühenduse tegevuse põhieesmärgiks finantsteenuste valdkonnas.

(3)

Iga liikmesriik peaks võtma kõik vajalikud meetmed tagamaks, et sõidukite kasutamisel, mille põhiasukoht on tema territooriumil, on tsiviilvastutus kaetud kindlustusega. Kaetud vastutuse ulatus ja kindlustuskaitse tingimused tuleb kindlaks määrata kõnealuste meetmete põhjal.

(4)

Käesoleva direktiivi võimaliku väärtõlgendamise välistamiseks ja ajutise registreerimismärgiga sõidukitele kindlustuskaitse saamise kergendamiseks peaks sõiduki põhiasukoha territooriumi määratlus viitama selle riigi territooriumile, mille registreerimismärki sõiduk kannab, sõltumata sellest, kas selline registreerimismärk on alaline või ajutine.

(5)

Arvestades üldist kriteeriumi, mille kohaselt registreerimismärk määrab sõiduki põhiasukoha territooriumi, tuleks kehtestada erireegel olukorra kohta, kus registreerimismärgita või sõidukile mittevastava või enam mitte vastava registreerimismärgiga sõiduk põhjustab õnnetuse. Sel juhul ja ainuüksi vaidluse lahendamise eesmärgil peaks territooriumiks, kus on sõiduki põhiasukoht, lugema territooriumi, kus õnnetus toimus.

(6)

Liikluskindlustuse süstemaatiliste kontrollide keeldu peaks kohaldama sõidukitele, mille põhiasukoht on mõne teise liikmesriigi territooriumil ning sõidukitele, mille põhiasukoht on kolmanda riigi territooriumil, kuid mis sisenevad mõne teise liikmesriigi territooriumilt. Lubada tuleks ainult mittesüstemaatilisi kontrolle, mis ei ole diskrimineerivad ning mis viiakse läbi kontrolli käigus, mille eesmärgiks ei ole üksnes kindlustuse kontrollimine.

(7)

Tavaliselt ühes liikmesriigis asuvate sõidukite roheliste kaartide kontrollimise teise liikmesriigi territooriumile sisenemisel saab kaotada liikluskindlustuse rahvuslike büroode vahelise lepinguga, millega iga liikluskindlustuse rahvuslik büroo garanteeriks hüvitise maksmise vastavalt siseriiklike õigusaktide sätetele kõigi tema territooriumil mõne sellise kindlustatud või kindlustamata sõiduki põhjustatud kahjude korral, mille puhul on õigus saada hüvitist.

(8)

Selline garantiileping eeldab, et kõik ühenduse territooriumil liikuvad mootorsõidukid on kindlustatud. Kõigi liikmesriikide siseriiklike õigusaktidega tuleks seepärast ette näha sõidukite kohustuslik tsiviilvastutuskindlustus, mis kehtiks kogu ühenduse territooriumil.

(9)

Käesolevas direktiivis sätestatud süsteemi võiks laiendada ka sõidukitele, mille põhiasukoht on kolmanda riigi territooriumil, mille suhtes on liikmesriikide rahvuslikud bürood sõlminud samalaadse lepingu.

(10)

Iga liikmesriik peaks saama teha erandi üldisest kindlustuskohustusest sõidukite suhtes, mis kuuluvad teatavatele avalik-õiguslikele või eraõiguslikele juriidilistele või füüsilistele isikutele. Nimetatud sõidukite põhjustatud õnnetuse korral peaks erandit kasutav liikmesriik määrama asutuse või organi hüvitise maksmiseks mõnes teises liikmesriigis põhjustatud õnnetustes kannatanutele. Tuleks tagada nõuetekohane hüvitise maksmine mitte ainult nimetatud sõidukite välismaal põhjustatud õnnetuses kannatanutele, vaid ka nendes õnnetustes kannatanutele, mis toimusid samas liikmesriigis, kus on sõiduki põhiasukoht, vaatamata sellele, kas kannatanud elavad selle riigi territooriumil. Lisaks peaks liikmesriik tagama, et kohustuslikust kindlustusest vabastatud isikute ning nende sõidukite põhjustatud õnnetustes kannatanutele hüvitise maksmise eest vastutavate asutuste või organite loetelu edastatakse avaldamiseks komisjonile.

(11)

Iga liikmesriik peaks saama teha erandi üldisest kindlustuskohustusest teatavat liiki või teatavat erimärki kandvate sõidukite suhtes. Sellisel juhul on teistel liikmesriikidel lubatud nõuda nende territooriumile sisenemisel kehtivat rohelist kaarti või piirikindlustuslepingut, et tagada nende territooriumil nimetatud sõidukite põhjustatud võimalikes õnnetustes kannatanutele hüvitise maksmine. Kuna aga ühendusesiseste piirikontrollide kaotamine tähendab, et ei ole võimalik tagada, et piiri ületavad sõidukid on kindlustatud, ei saa tagada välismaal põhjustatud õnnetustes kannatanutele hüvitise maksmist. Nõuetekohane hüvitise maksmine tuleks tagada mitte ainult nimetatud sõidukite välismaal põhjustatud õnnetuses kannatanutele, vaid ka nendes õnnetustes kannatanutele, mis toimusid samas liikmesriigis, kus on sõiduki põhiasukoht. Selleks peaksid liikmesriigid kohtlema nende sõidukite põhjustatud õnnetustes kannatanuid samal viisil kui kindlustamata sõidukite põhjustatud õnnetustes kannatanuid. Kindlustamata sõidukite põhjustatud õnnetustes peaks kannatanutele hüvitist maksma selle liikmesriigi hüvitisfond, kus õnnetus toimus. Erandit kasutavate sõidukite põhjustatud õnnetustes kannatanutele hüvitise maksmise korral peaks hüvitisfond esitama nõude selle liikmesriigi hüvitisfondi vastu, kus on sõiduki põhiasukoht. Teatud aja jooksul pärast sellise võimaliku erandi jõustumist peaks komisjon vajadusel esitama ettepanekud erandi asendamise või kehtetuks tunnistamise kohta, pidades silmas erandi rakendamise ja kohaldamise kogemust.

(12)

Liikmesriikide kohustus tagada kindlustuskaitse vähemalt teatavate minimaalsete hüvitamise piirmäärade osas on oluliseks teguriks kannatanute kaitse tagamisel. Isikukahju puhul tuleb minimaalne hüvitamise piirmäär arvestada nii, et see kataks täielikult ja õiglaselt kõigi väga raskelt vigastada saanud kannatanute kahjud, arvestades samas, et mitme kannatanuga õnnetusi esineb harva ning selliste õnnetuste arv, kus üheaegselt saab väga raskelt vigastada mitu kannatanut, on väike. Peaks olema ette nähtud minimaalne hüvitamise piirmäär kannatanu või kindlustusjuhtumi kohta. Nimetatud minimaalsete hüvitamise piirmäärade kehtestamise hõlbustamiseks tuleks kehtestada üleminekuperiood. Siiski tuleks ette näha sellest üleminekuperioodist lühem tähtaeg, mille jooksul liikmesriigid peaksid summasid suurendama vähemalt pooleni lõplikust tasemest.

(13)

Selleks, et vältida minimaalse hüvitamise piirmäära vähenemist aja jooksul, tuleks sätestada perioodilise läbivaatamise klausel, kasutades võrdlusalusena vastavalt nõukogu 23. oktoobri 1995. aasta määrusele (EÜ) nr 2494/95 (tarbijahindade harmoneeritud indeksite kohta) (9) Eurostati avaldatavat Euroopa tarbijahinnaindeksit (ELTHI). Tuleks sätestada ka sellist läbivaatamist reguleeriv kord.

(14)

Tuleb ette näha organ, kes tagaks, et kannatanu ei jääks hüvitisest ilma, kui õnnetuse põhjustanud sõiduk on kindlustamata või tundmatu. On oluline sätestada, et sellises õnnetuses kannatanu saaks kõigepealt pöörduda vahetult nimetatud organi poole; liikmesriikidele tuleks anda võimalus kohaldada kõnealuse organi poolt hüvitise maksmise suhtes teatavaid piirangutega erandeid ja sätestada, et tundmatu sõiduki poolt varakahju hüvitamine võib pettuseohu vältimiseks olla piiratud või välistatud.

(15)

Kannatanute huvides on, et teatavate erandiklauslite mõju piirduks kindlustusandja ja õnnetuse põhjustanud isiku omavaheliste suhetega. Varastatud või vägivaldselt omandatud sõidukite puhul võivad liikmesriigid kindlaks määrata, et hüvitist maksab eespool nimetatud organ.

(16)

Kõnealuse organi finantskohustuste leevendamiseks võivad liikmesriigid sätestada teatava omavastutuse kohaldamise, kui organ maksab hüvitist kindlustamata sõidukite või varastatud või vägivaldselt omandatud sõidukite poolt varale tekitatud kahjude eest.

(17)

Võimalus piirata või välistada õiguspärast hüvitist kannatanutele põhjusel, et sõiduk on tundmatu, ei peaks kohalduma, kui organ on maksnud hüvitist tõsiste isikukahjude eest mõnele samas õnnetuses kannatanule, milles varakahju tekitati. Liikmesriigid võivad ette näha omavastutuse, mille eest varakahju kannatanu võib vastutav olla, käesolevas direktiivis sätestatud piirini. Tingimused, mille alusel saab isikukahju tõsiseks pidada, tuleks määratleda õnnetuse toimumise koha liikmesriigi õigusaktide või haldusnormidega. Nende tingimuste kehtestamisel võib liikmesriik muu hulgas arvesse võtta, kas vigastus nõudis haiglaravi.

(18)

Kindlustamata sõiduki põhjustatud õnnetuse puhul on organil, mille ülesanne on anda hüvitist kindlustamata või identifitseerimata sõidukite põhjustatud õnnetustes kannatanutele, paremad võimalused vastutava isiku vastu kohtuasja algatamiseks kui kannatanul. Seepärast tuleks sätestada, et kõnealune organ ei nõuaks kannatanult, kellel on õigus hüvitist saada, tõendust selle kohta, et vastutav isik ei suuda hüvitist maksta või keeldub sellest.

(19)

Kui eespool nimetatud organi ja tsiviilvastutuskindlustuse pakkuja vahel tekkib vaidlus selle üle, kumb neist peaks õnnetuses kannatanule hüvitist maksma, peaksid liikmesriigid tagama, et määrataks üks kõnealustest pooltest, kes vastutab hüvitise tasumise eest kuni vaidluse lahendamiseni, et vältida nõnda kannatanule makstava hüvitisega viivitamist.

(20)

Mootorsõidukitega toimunud õnnetustes kannatanutele tuleks tagada samalaadne kohtlemine olenemata sellest, millises ühenduse osas õnnetus toimub.

(21)

Kindlustusvõtja, sõidukijuhi või muu õnnetuse eest vastutava isiku perekonnaliikmetele tuleks isikukahju eest pakkuda kaitset, mis on võrreldav kolmandatele isikutele pakutava kaitsega.

(22)

Isiku- ja varakahju, mis on tekitatud jalakäijatele, jalgratturitele ja muudele mootori jõuta liiklejatele, kes on tavaliselt õnnetuse nõrgimaks osapooleks, peaks olema kaetud õnnetusse sattunud sõiduki kohustusliku kindlustusega, kui neil on õigus siseriikliku tsiviilõiguse kohasele hüvitisele. Nimetatud säte ei piira siseriiklike õigusaktide järgset tsiviilvastutust ega kahjusumma suurust konkreetse õnnetuse korral.

(23)

Kehtivate õigusaktide oluliseks saavutuseks on kindlustuskaitse laienemine igale kaassõitjale sõidukis. See eesmärk oleks ohustatud, kui siseriiklik õigusakt või kindlustuslepingus sisalduv lepingutingimus jätaks kindlustuskaitse alt välja kaassõitjad põhjusel, et nad teadsid või oleksid pidanud teadma, et sõidukijuht oli õnnetuse ajal alkoholi või mõne muu joovastava aine mõju all. Kaassõitja ei ole tavaliselt võimeline õigesti hindama juhi joobeastet. Eesmärk takistada inimesi joovastavate ainete mõju all sõitmast ei ole saavutatav, jättes mootorsõidukiõnnetustes kannatanud kaassõitjad kindlustuskaitse alt välja. Asjaolu, et kohustuslik liikluskindlustus hõlmab neid kaassõitjaid, ei piira nende võimalikku kohaldatavate siseriiklike õigusaktide järgset vastutust ega kahjusumma suurust konkreetse õnnetuse korral.

(24)

Kõik kohustusliku liikluskindlustuse poliisid peaksid kehtima kogu ühenduse territooriumil.

(25)

Mõned kindlustusseltsid lisavad kindlustuspoliisidesse klauslid, mille kohaselt leping öeldakse üles, kui sõiduk asub väljaspool registreerimisriiki ettenähtud ajavahemikust kauem. Nimetatud tegevus on vastuolus käesolevas direktiivis sätestatud põhimõttega, mille kohaselt kohustuslik liikluskindlustus peaks ühtse kindlustusmakse põhjal katma kogu ühenduse territooriumi. Seega tuleks täpsustada, et kindlustuskaitse peaks kehtima kogu lepingu kehtivusaja jooksul sõltumata sellest, kas sõiduk asub teatud ajavahemiku vältel teises liikmesriigis, ilma et see piiraks liikmesriikide õigusaktide kohast sõidukite registreerimiskohustust.

(26)

Kindlustatute huvides peaks iga kindlustuspoliis tagama igas liikmesriigis ühtse kindlustusmakse eest kaitse, mida nõutakse selle riigi õigusaktidega või sõiduki põhiasukoha liikmesriigi õigusaktidega, olenevalt sellest, kumb kaitse on parem.

(27)

Tuleks võtta meetmeid ühest liikmesriigist teise imporditud sõidukitele kindlustuskaitse saamise kergendamiseks, vaatamata sellele, et sõiduk ei ole veel sihtliikmesriigis registreeritud. Võimaldada tuleks ajutine erand üldisest reeglist, mis määrab riski asukohaliikmesriigi. 30päevase ajavahemiku jooksul sõiduki kättetoimetamise, ostjale kättesaadavaks tegemise või lähetamise kuupäevast alates peaks sihtliikmesriiki käsitlema riski asukohaliikmesriigina.

(28)

Isik, kes soovib sõlmida uut liikluskindlustuslepingut teise kindlustusandjaga, peaks suutma edastada andmed oma endise lepingu järgsete õnnetuste ja nõuete kohta. Kindlustusvõtjal peaks olema õigus igal ajal taotleda nõudeid või nende puudumist käsitlevat teatist kindlustuslepinguga kaetud sõiduki või sõidukite kohta vähemalt lepingulisele suhtele eelneva viie aasta jooksul. Kindlustusselts või mis tahes organ, mis on liikmesriigi poolt määratud kohustuslikku kindlustust sõlmima või nimetatud teatisi koostama, peaks kindlustusvõtjale sellise teatise väljastama viieteistkümne päeva jooksul pärast taotluse esitamist.

(29)

Mootorsõidukiõnnetustes kannatanute kaitse tagamise eesmärgil ei tohiks liikmesriigid lubada kindlustusseltsidel nõuda kannatanutelt omavastutuse kandmist.

(30)

Õigus tugineda kindlustuslepingule ja otse kindlustusseltsi vastu nõudeid esitada on mis tahes mootorsõidukiõnnetuses kannatanu kaitse seisukohalt äärmiselt oluline. Tõhusa ja kiire nõuete lahendamise hõlbustamiseks ning igal võimalikul juhul kulukate kohtumenetluste vältimiseks tuleks kannatanute vahetut nõudeõigust kindlustusseltsi vastu, kes kindlustab vastutava isiku tsiviilvastutuse, laiendada mis tahes mootorsõidukiõnnetuses kannatanutele.

(31)

Mootorsõidukiõnnetuses kannatanute piisavaks kaitseks tuleks „põhjendatud pakkumise” menetlust laiendada mis tahes tüüpi mootorsõidukiõnnetustele. Sama menetlust peaks kohaldama mutatis mutandis, kui õnnetusega seotud nõuded lahendab liikluskindlustuse rahvuslike büroode süsteem.

(32)

Vastavalt artikli 11 lõikele 2 koostoimes nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 (kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) (10) artikli 9 lõike 1 punktiga b võivad kannatanud osapooled alustada kohtumenetlust tsiviilvastutuskindlustuse pakkuja vastu liikmesriigis, kus on nende alaline elu- või asukoht.

(33)

Rohelise kaardi büroode süsteem tagab nõuete hõlpsa lahendamise kannatanu koduriigis isegi juhul, kui teine osapool pärineb teisest Euroopa riigist.

(34)

Käesoleva direktiivi reguleerimisalasse jääva ja liikmesriigis, mis ei ole nende elukohaliikmesriik, toimunud mootorsõidukiõnnetuse tõttu vara- või isikukahju kandnul peaks olema õigus esitada nõue oma elukohaliikmesriigist nõuete lahendamise eest vastutavale esindajale, kelle sinna määrab vastutava osapoole kindlustusselts. See lahendus võimaldaks tegelda kahjuga, mida kannatanud saavad väljaspool oma elukohaliikmesriiki, neile tuttavas korras.

(35)

See süsteem, kus nõuete lahendamise eest vastutavad esindajad on kannatanu elukohaliikmesriigis, ei mõjuta igal üksikjuhtumil kohaldatavat materiaalõigust ega kohtualluvuse küsimust.

(36)

Vara- või isikukahju kannatanud isiku otsese nõudeõiguse olemasolu kindlustusseltsi vastu on selliste esindajate määramise loogiline täiendus ja parandab nende isikute õiguslikku seisundit, kes kannavad kahju väljaspool oma elukohaliikmesriiki toimuvates mootorsõidukiõnnetustes.

(37)

Liikmesriik, kus kindlustusselts on saanud tegevusloa, peaks nõudma kindlustusseltsilt teistes liikmesriikides elavate või asuvate nõuete lahendamise eest vastutavate esindajate nimetamist, et koguda kogu vajalik teave sellistest õnnetustest tulenevate nõuete kohta ja võtta sobivaid meetmeid vaidluste lahendamiseks kindlustusseltsi nimel ja arvel, kaasa arvatud selle eest hüvitise maksmine. Nõuete lahendamise eest vastutavatel esindajatel peaksid olema piisavad volitused kindlustusseltsi esindamiseks sellistes õnnetustes kannatanud isikute ees ja samuti kindlustusseltsi esindamiseks siseriiklike ametiasutuste, sealhulgas vajaduse korral kohtute ees niivõrd, kuivõrd see on kokkusobiv rahvusvahelise eraõiguse kohtualluvusse määramist käsitlevate eeskirjadega.

(38)

Nõuete lahendamise eest vastutava esindaja tegevus ei ole piisav alus kohtualluvuse määramiseks kannatanu elukohaliikmesriigi kohtutele, kui rahvusvahelise eraõiguse kohtualluvusse andmist käsitlevad eeskirjad seda ette ei näe.

(39)

Vaidluste lahendamise eest vastutavate esindajate määramine peaks olema üks nõukogu 24. juuli 1973. aasta esimese direktiivi 73/239/EMÜ (otsekindlustustegevuse, välja arvatud elukindlustustegevuse alustamise ja jätkamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta) (11) lisa punkti A liigis 10 loetletud tegevuse alustamise ja jätkamise tingimusi, välja arvatud vedaja vastutus. Seetõttu peaks seda tingimust hõlmama ainus ametlik tegevusluba, mille annavad ametiasutused liikmesriigis, kus kindlustusselts rajab oma peakontori, mis on täpsustatud nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivi 92/49/EMÜ (otsekindlustustegevusega, välja arvatud elukindlustustegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega muudetakse direktiive 73/239/EMÜ ja 88/357/EMÜ (kolmas kahjukindlustuse direktiiv)) (12) II jaotises. Samuti tuleks seda tingimust kohaldada kindlustusseltside suhtes, mille peakontor on väljaspool ühendust ja mis on saanud tegevusloa kindlustustegevuseks mõnes ühenduse liikmesriigis.

(40)

Lisaks selle tagamisele, et kindlustusseltsil on esindaja liikmesriigis, kus kannatanu elab, on kohane tagada kannatanu eriline õigus vaidluse kiirele lahendamisele. Seetõttu tuleks siseriiklikus õiguses kehtestada sobivad tõhusad ja süstemaatilised rahalised või samaväärsed halduskaristused – nagu haldustrahvidega ühendatud ettekirjutused, korrapärane aruandmine järelevalveasutustele, kohapealsed kontrollimised, avaldamine siseriiklikus teatajas ja ajakirjanduses, äriühingu tegevuse peatamine (uute lepingute sõlmimise keeld teatavas ajavahemikus), järelevalveasutuste erilise esindaja määramine, kes jälgib, et selts töötab kooskõlas kindlustusseadustega, seltsilt kindlustustehingute tegemise loa äravõtmine, direktoritele ja juhtkonnale määratavad karistused – juhul, kui kindlustusselts või tema esindaja ei täida oma kohustust esitada hüvitise pakkumine mõistliku tähtaja jooksul. See ei tohiks piirata ühegi teise meetme kohaldamist – eriti järelevalveõiguse alusel –, mida võidakse vajalikuks pidada. Tingimuse kohaselt ei tohi vastutus ning tekkinud isiku- ja varakahju olla vaidlustatud, et kindlustusselts saaks ettenähtud tähtaja jooksul teha põhjendatud pakkumise. Põhjendatud hüvitise pakkumine peaks olema kirjalik ja sisaldama aluseid, mille põhjal on hinnatud vastutus ja kahju.

(41)

Lisaks neile karistustele on sobiv sätestada, et kindlustusseltsi pakutud või kohtus kannatanule mõistetud hüvitise summalt tuleb maksta intressi, kui pakkumist ei tehta ettenähtud tähtaja jooksul. Kui liikmesriikidel on olemasolevad siseriiklikud eeskirjad, mis käsitlevad intressi hilinenud maksmise eest, tuleks käesoleva sätte rakendamisel viidata neile eeskirjadele.

(42)

Mootorsõidukiõnnetuse tagajärjel vara- või isikukahju kandnud kannatajatel on mõnikord raskusi õnnetuses osalenud mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust katva kindlustusseltsi nime tuvastamisega.

(43)

Selliste kannatanute huvides peaksid liikmesriigid rajama teabekeskused tagamaks, et selline teave, mis puudutab kõiki mootorsõidukitega toimunud õnnetusi, tehakse kiiresti kättesaadavaks. Need teabekeskused peaksid samuti kannatanule kättesaadavaks tegema teabe nõuete lahendamise eest vastutavate esindajate kohta. On vajalik, et sellised keskused teeksid omavahel koostööd ja vastaksid kiiresti nõuete lahendamise eest vastutavaid esindajaid käsitleva teabe taotlustele, mida esitavad keskused teistes liikmesriikides. Tundub sobivana, et sellised keskused koguksid teavet kindlustuskaitse tegeliku lõppkuupäeva kohta, aga mitte poliisi esialgse kehtivuse lõppemise kohta, kui lepingu kestust pikendatakse lõpetamatajätmise tõttu.

(44)

Erisätted tuleks kehtestada sõidukite suhtes (näiteks valitsuse või sõjaväe sõidukid), mis vabastatakse tsiviilvastutuse kindlustamise kohustusest.

(45)

Kannatanul võib olla õigustatud huvi saada teavet sõiduki omaniku või tavalise juhi või registreeritud valdaja isiku kohta näiteks juhtudel, kui ta võib saada hüvitist ainult neilt isikutelt, sest sõiduk pole nõuetekohaselt kindlustatud või kahju ületab kindlustussumma; vastavalt tuleks anda ka seda teavet.

(46)

Teatav esitatud teave, nagu sõiduki omaniku või hariliku juhi nimi ja aadress ning kindlustuspoliisi number või sõiduki registreerimisnumber, on isikuandmed Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta) (13) tähenduses. Selliste käesoleva direktiivi eesmärgil nõutavate andmete töötlemine peaks seetõttu täitma vastavalt direktiivile 95/46/EÜ võetud siseriiklikke meetmeid. Hariliku juhi nimi ja aadress tuleks edastada ainult juhul, kui siseriiklikud õigusaktid sellise edastamise ette näevad.

(47)

Vaja on ette näha hüvitisfond, kelle poole kannatanu võib pöörduda juhul, kui kindlustusselts ei ole esindajat määranud või viivitab ilmselt vaidluse lahendamisega või kui ei ole võimalik identifitseerida kindlustusseltsi, mis tagaks, et kannatanu ei jää ilma hüvitisest, millele tal on õigus. Hüvitisfondi sekkumine peaks olema piiratud harvade üksikjuhtudega, kui kindlustusselts on vaatamata võimaliku karistuste määramise hoiatavale mõjule jätnud oma kohustused täitmata.

(48)

Hüvitisfondi rolliks on vaidluse lahendamine igasuguse kannatanule tekkinud vara- või isikukahju osas ainult juhtudel, mida on võimalik objektiivselt määratleda, ja seetõttu peaks hüvitisfond piirama oma tegevuse kontrollimisega, kas hüvitise pakkumine on tehtud vastavalt ettenähtud tähtajale ja korrale, hindamata asja sisu.

(49)

Juriidilistel isikutel, kellele on seaduse alusel regressi korras üle läinud kannatanu nõue õnnetuse eest vastutava isiku või viimase kindlustusseltsi (nagu näiteks muud kindlustusseltsid või sotsiaalkindlustusorganid) vastu, ei tohiks olla õigust esitada vastavat nõuet hüvitisfondile.

(50)

Hüvitisfondil peaks olema regressiõigus kannatanule makstud hüvitise ulatuses. Et hõlbustada hüvitisfondi nõude rahuldamist kindlustusseltsi poolt, kes ei ole määranud nõuete lahendamise eest vastutavat esindajat või viivitab ilmselt vaidluse lahendamisega, peaks kannatanu liikmesriigis hüvitist maksval organil olema automaatne regressiõigus tagasimaksetele kannatanu õiguste ulatuses vastavalt organilt liikmesriigis, kus asub kindlustusselts. See organ on parimas olukorras, et algatada hüvitise saamiseks kohtumenetlust kindlustusseltsi vastu.

(51)

Kuigi liikmesriigid võivad sätestada, et nõue hüvitisfondi vastu võib olla subsidiaarne, ei peaks kannatanul olema kohustust esitada oma nõue õnnetuse eest vastutavale isikule enne, kui ta esitab selle hüvitisfondile. Sel juhul peaks kannatanu olema vähemalt samas olukorras kui nõude korral garantiifondi vastu.

(52)

Selle süsteemi võib käivitada liikmesriikide asutatud või heakskiidetud hüvitisfondide vahelise lepinguga, mis määrab kindlaks nende ülesanded ja kohustused ning tagasimaksmise korra.

(53)

Kui sõiduki kindlustajat on võimatu tuvastada, tuleks sätestada, et kannatanule makstava kahjutasu puhul on lõplik võlgnik selleks ettenähtud garantiifond, mis asub liikmesriigis, kus on õnnetuse põhjustanud kindlustamata sõiduki põhiasukoht; kui sõiduki tuvastamine on võimatu, tuleb sätestada, et lõplik võlgnik on selleks ettenähtud garantiifond, mis asub õnnetuse toimumiskoha liikmesriigis.

(54)

Käesolev direktiiv tohiks mõjutada liikmesriikide kohustusi, mis on seotud I lisa B osas esitatud direktiivide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise ja kohaldamise tähtpäevadega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

1.   PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)

„sõiduk” – kõik maismaal sõitmiseks mõeldud mootorsõidukid, mis liiguvad edasi mehhaanilise jõuga, kuid ei sõida rööbastel, ja ühendatud või ühendamata haagised;

2)

„kannatanu” – isik, kellel on õigus saada hüvitist seoses sõidukite põhjustatud kaotuse või kahjuga;

3)

„liikluskindlustuse rahvuslik büroo” – ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni sisetranspordi komitee maanteetranspordi põhitöörühma 25. jaanuari 1949. aasta soovituse nr 5 kohaselt loodud kutseorganisatsioon, mis ühendab kindlustusseltse, kellel on mingis riigis lubatud tegeleda mootorsõidukite tsiviilvastutuse kindlustamisega;

4)

„territoorium, kus on sõiduki põhiasukoht”:

a)

selle riigi territoorium, kus sõiduk on registreeritud, sõltumata sellest, kas registreerimismärk on alaline või ajutine või

b)

kui teatavat liiki sõiduki puhul ei ole registreerimine kohustuslik, kuid sellisel sõidukil on kindlustusmärk või registreerimismärgi sarnane eraldusmärk, siis kindlustusmärgi või eraldusmärgi välja andnud riigi territoorium või

c)

kui teatavat liiki sõidukite puhul ei nõuta ei registreerimismärki, kindlustusmärki ega eraldusmärki, siis sõiduki valdaja elukohariigi territoorium või

d)

kui sõidukil ei ole registreerimismärki või tal on sõidukile mitte vastav või enam mitte vastav registreerimismärk ning sõiduk on sattunud õnnetusse, siis selle riigi territoorium, kus õnnetus aset leidis, nõude lahendamise eesmärgil artikli 2 punktiga a või artikliga 10 ettenähtud viisil;

5)

„roheline kaart” – rahvusvaheline kindlustussertifikaat, mille on välja andnud liikluskindlustuse rahvuslik büroo vastavalt ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni sisetranspordi komitee maanteetranspordi põhitöörühma 25. jaanuari 1949. aasta soovitusele nr 5;

6)

„kindlustusselts” – ettevõtja, kes on saanud ametliku tegevusloa vastavalt direktiivi 73/239/EMÜ artiklile 6 või artikli 23 lõikele 2;

7)

„üksus” – teise nõukogu 22. juuni 1988. aasta direktiivi 88/357/EMÜ (otsekindlustustegevusega, välja arvatud elukindlustustegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega nähakse ette sätted teenuste osutamise vabaduse tegeliku kasutamise hõlbustamiseks) (14) artikli 2 punktis c määratletud kindlustusseltsi peakontor, esindus või filiaal.

Artikkel 2

Reguleerimisala

Artiklid 4, 6, 7 ja 8 kohalduvad sõidukite suhtes, mille põhiasukoht on liikmesriigi territooriumil:

a)

pärast seda, kui liikluskindlustuse rahvuslikud bürood on sõlminud lepingu, mille tingimuste kohaselt garanteerib iga rahvuslik büroo nõuete lahendamise vastavalt siseriiklike sundkindlustust käsitlevate õigusaktide sätetele oma territooriumil toimunud õnnetusjuhtumite puhul, mille on põhjustanud tavaliselt teise liikmesriigi territooriumil asuv kindlustatud või kindlustamata sõiduk;

b)

alates kuupäevast, mille komisjon fikseerib pärast seda, kui on tihedas koostöös liikmesriikidega kindlaks teinud, et selline leping on sõlmitud;

c)

kõnealuse lepingu kehtivuse ajaks.

Artikkel 3

Sõidukite kindlustamise kohustus

Iga liikmesriik võtab artiklit 5 arvestades kõik vastavad meetmed tagamaks, et nende sõidukite kasutamisel, mille põhiasukoht on tema territooriumil, on tsiviilvastutus kaetud kindlustusega.

Kaetud vastutuse ulatus ja kindlustuskaitse tingimused määratakse kindlaks esimeses lõigus osutatud meetmete põhjal.

Iga liikmesriik võtab vastavad meetmed tagamaks, et kindlustusleping katab ka:

a)

teistes liikmesriikides kehtivate õigusaktide kohaselt kogu kahju, mis kõnealuste riikide territooriumidel tekitatakse;

b)

kogu kahju, mida kannavad liikmesriikide kodanikud otsereisi ajal kahe sellise territooriumi vahel, kus kehtib asutamisleping, kui läbitava territooriumi eest ei vastuta ükski liikluskindlustuse rahvuslik büroo; sellisel juhul kaetakse kahju vastavalt selles liikmesriigis kehtivatele sundkindlustust käsitlevatele õigusaktidele, mille territooriumil on sõiduki põhiasukoht.

Esimeses lõigus osutatud kindlustus peab kohustuslikult katma nii vara- kui isikukahju.

Artikkel 4

Kindlustuse kontroll

Liikmesriigid hoiduvad tsiviilvastutuskindlustuse kontrollimisest sõidukite puhul, mille põhiasukoht on teise liikmesriigi territooriumil ning sõidukite puhul, mille põhiasukoht on kolmanda riigi territooriumil ja mis sisenevad nende territooriumile teise liikmesriigi territooriumilt. Liikmesriigid võivad siiski läbi viia mittesüstemaatilisi kindlustuse kontrolle tingimusel, et need ei ole diskrimineerivad ning neid viiakse läbi kontrolli käigus, mille eesmärgiks ei ole üksnes kindlustuse kontrollimine.

Artikkel 5

Erand sõidukite kindlustamise kohustusest

1.   Liikmesriik võib teha erandi artikli 3 sätetest seoses teatavate avalik-õiguslike või eraõiguslike juriidiliste või füüsiliste isikutega; asjaomane riik koostab selliste isikute nimekirja ja edastab selle teistele liikmesriikidele ja komisjonile.

Liikmesriik, kes teeb sellise erandi, võtab vajalikud meetmed, et tagada tema territooriumil ja teise liikmesriigi territooriumil sellistele isikutele kuuluvate sõidukite tekitatud kahju eest hüvitise maksmine.

Eelkõige nimetab ta kahju tekkimise riigis ametisse asutuse või organi, kes vastutab hüvitise maksmise eest kannatanule vastavalt selle riigi õigusaktidele, kui ei kohaldata artikli 2 punkti a.

Kõnealune riik edastab kohustuslikust kindlustusest vabastatud isikute ning hüvitise maksmise eest vastutavate asutuste või organite loetelu komisjonile.

Komisjon avaldab nimetatud loetelu.

2.   Iga liikmesriik võib teha erandi artikli 3 sätetest seoses teatavat liiki sõidukitega või teatavate erimärki kandvate sõidukitega; asjaomane riik koostab selliste liikide või selliste sõidukite nimekirja ja edastab selle teistele liikmesriikidele ja komisjonile.

Sellisel juhul tagab liikmesriik, et esimeses lõigus osutatud sõidukeid koheldakse samal viisil kui sõidukeid, mille puhul ei ole artiklis 3 sätestatud kindlustuskohustus täidetud.

Õnnetuse toimumise koha liikmesriigi garantiifond esitab seejärel nõude selle liikmesriigi garantiifondi vastu, kus on sõiduki põhiasukoht.

Alates 11. juunist 2010 esitavad liikmesriigid komisjonile aruanded käesoleva lõike rakendamise ja tegeliku kohaldamise kohta.

Komisjon esitab pärast nimetatud aruannetega tutvumist vajadusel ettepanekud käesoleva erandi asendamiseks või tühistamiseks.

Artikkel 6

Liikluskindlustuse rahvuslik büroo

Iga liikmesriik tagab, et juhul kui tema territooriumil põhjustab õnnetuse sõiduk, mille põhiasukoht on teise liikmesriigi territooriumil, teatatakse artikli 2 punktis a nimetatud kohustust piiramata liikluskindlustuse rahvuslikule büroole järgmised andmed:

a)

territoorium, kus on sõiduki põhiasukoht, ja võimaluse korral sõiduki registreerimismärk;

b)

võimaluse korral sõiduki kindlustusega seotud üksikasjad sellistena, nagu nad tavaliselt esitatakse rohelisel kaardil, mis kuulub sõiduki valdajale, kuivõrd seda nõuab liikmesriik, mille territooriumil on sõiduki põhiasukoht.

Iga liikmesriik tagab, et büroo edastab punktides a ja b nimetatud teabe selle riigi liikluskindlustuse rahvuslikule büroole, kus on esimeses lõigus nimetatud sõiduki põhiasukoht.

2.   PEATÜKK

SÕIDUKEID, MILLE PÕHIASUKOHT ON KOLMANDA RIIGI TERRITOORIUMIL, KÄSITLEVAD SÄTTED

Artikkel 7

Siseriiklikud meetmed sõidukite kohta, mille põhiasukoht on kolmanda riigi territooriumil

Iga liikmesriik võtab kõik vastavad meetmed tagamaks, et sõidukeid, mille põhiasukoht on kolmanda riigi territooriumil ja mis sisenevad territooriumile, kus kehtib asutamisleping, kasutatakse tema territooriumil ainult juhul, kui selliste sõidukite tekitatavad kahjud on kaetud eri liikmesriikide mootorsõidukite kasutamisega seotud tsiviilvastutuse kohustuslikku kindlustust käsitlevates õigusaktides sätestatud nõuete kohaselt kogu territooriumil, kus kehtib asutamisleping.

Artikkel 8

Dokumentatsioon sõidukite kohta, mille põhiasukoht on kolmanda riigi territooriumil

1.   Enne sellisele territooriumile sisenemist, kus kehtib asutamisleping, peab kõigil sõidukitel, mille põhiasukoht on kolmanda riigi territooriumil, olema kas kehtiv roheline kaart või piirikindlustuse sertifikaat, mis tõendab, et sõiduk on kindlustatud vastavalt artiklile 7.

Sõidukeid, mille põhiasukoht on kolmandas riigis, käsitatakse tavaliselt ühenduses asuvate sõidukitena juhul, kui kõigi liikmesriikide rahvuslikud bürood ühiselt garanteerivad igaüks oma riigi sundkindlustust käsitlevate õigusaktide sätete kohaselt oma territooriumil selliste sõidukite põhjustatud õnnetustest tulenevate nõuete lahendamise.

2.   Kui tihedas koostöös liikmesriikidega on kindlaks tehtud, et lõike 1 teises lõigus osutatud kohustused on võetud, määrab komisjon kindlaks, millisest kuupäevast alates ja mis liiki sõidukite puhul ei nõua liikmesriigid enam lõike 1 esimeses lõigus osutatud dokumentide esitamist.

3.   PEATÜKK

MINIMAALSED HÜVITAMISE PIIRMÄÄRAD KOHUSTUSLIKU KINDLUSTUSE PUHUL

Artikkel 9

Minimaalsed hüvitamise määrad

1.   Ilma et see piiraks võimalike suuremate tagatiste sätestamist liikmesriikides, nõuab iga liikmesriik, et artiklis 3 nimetatud kindlustus oleks kohustuslik vähemalt järgmiste summade ulatuses:

a)

isikukahju puhul minimaalne hüvitamise piirmäär 1 000 000 eurot kannatanu kohta või 5 000 000 eurot kindlustusjuhtumi kohta olenemata kannatanute arvust;

b)

varakahju puhul 1 000 000 eurot kindlustusjuhtumi kohta olenemata kannatanute arvust.

Liikmesriigid võivad vajadusel kehtestada üleminekuperioodi kuni 11. juunini 2012, mille jooksul kohandatakse minimaalsed hüvitamise piirmäärad esimeses lõigus ette nähtud summadeni.

Liikmesriigid, kes sellise üleminekuperioodi kehtestavad, teavitavad sellest komisjoni ning märgivad ära üleminekuperioodi kestuse.

Kuni 11. detsembrini 2009 suurendavad liikmesriigid tagatisi vähemalt pooleni esimeses lõigus ettenähtud tasemetest.

2.   Iga viie aasta järel pärast 11. juunit 2005 või lõike 1 teises lõigus ette nähtud üleminekuperioodi lõppu vaadatakse nimetatud lõikes osutatud summad üle, tehes seda kooskõlas Euroopa tarbijahinnaindeksiga (ELTHI), mis on sätestatud määruses (EÜ) nr 2494/95.

Summad kohandatakse automaatselt. Selliseid summasid suurendatakse ELTHI protsentuaalse muutuse võrra vastaval ajavahemikul, see tähendab esimeses lõigus osutatud läbivaatamisele vahetult eelneval viiel aastal, ning ümardatakse lähima 10 000 euro kordseni.

Komisjon teatab kohandatud summad Euroopa Parlamendile ja nõukogule ning tagab nende avaldamise Euroopa Liidu Teatajas.

4.   PEATÜKK

TUNDMATU SÕIDUKI VÕI SÕIDUKI, MILLE PUHUL EI OLE ARTIKLIS 3 SÄTESTATUD KINDLUSTUSKOHUSTUS TÄIDETUD, POOLT TEKITATUD KAHJU HÜVITAMINE

Artikkel 10

Organ, mille ülesandeks on maksta hüvitist

1.   Iga liikmesriik loob organi või annab volitused mõnele organile, kelle ülesandeks on maksta vähemalt kindlustuskohustuse piires hüvitist vara- või isikukahju eest, mille on põhjustanud tundmatu sõiduk või sõiduk, mille puhul ei ole artiklis 3 sätestatud kindlustuskohustus täidetud.

Esimene lõik ei piira liikmesriikide õigust pidada organi makstavat hüvitist subsidiaarseks või mittesubsidiaarseks ega õigust sätestada nõuete lahendamine organi ja õnnetuse põhjustanud isiku või isikute ja muude kindlustusandjate või sotsiaalkindlustusorganite vahel, kes peavad kannatanule sama õnnetuse osas hüvitist maksma. Liikmesriigid ei või organil siiski lubada, et hüvitise maksmise tingimus oleks see, kas kannatanu suudab kuidagi tõendada, et vastutav isik ei suuda hüvitist maksta või keeldub seda tegemast.

2.   Kannatanu võib igal juhul pöörduda otse kõnealuse organi poole, kes on pärast seda, kui ta on kannatanult nõutud teabe saanud, kohustatud andma talle põhjendatud vastuse võimaliku hüvitise maksmise kohta.

Liikmesriigid võivad kõnealuse organi siiski hüvitise maksmisest vabastada, kui tegemist on isikutega, kes sisenesid kahju tekitanud sõidukisse vabatahtlikult ja organ suudab tõendada, et need isikud teadsid, et sõiduk oli kindlustamata.

3.   Liikmesriigid võivad piirata organi poolt makstavat hüvitist või ta selle maksmisest vabastada, kui varakahju on tekitanud tundmatu sõiduk.

Kui organ on maksnud hüvitist tõsise isikukahju eest samas õnnetuses kannatanule, milles tundmatu sõiduk tekitas varakahju, ei või liikmesriigid siiski välistada varakahju eest hüvitise maksmist põhjusel, et sõiduk on tundmatu. Sellest olenemata võivad liikmesriigid nimetatud varakahju puhul ette näha kuni 500 euro suuruse kannatanu omavastutuse.

Tingimused, mille alusel saab isikukahju tõsiseks pidada, määratletakse kooskõlas selle liikmesriigi õigusaktide või haldusnormidega, kus õnnetus aset leidis. Sellega seoses võib liikmesriik muu hulgas arvesse võtta, kas vigastus nõudis haiglaravi.

4.   Iga liikmesriik kohaldab organi poolse hüvitise maksmise suhtes oma õigus- ja haldusnorme, ilma et see piiraks ühtegi teist kannatanule soodsamat tava.

Artikkel 11

Vaidlused

Kui artikli 10 lõikes 1 osutatud organi ja tsiviilvastutuskindlustuse pakkuja vahel tekkib vaidlus selle üle, kumb neist peaks kannatanule hüvitist maksma, võtavad liikmesriigid kõik vajalikud meetmed selleks, et määrata üks kõnealustest pooltest, kes vastutab esialgu selle eest, et kannatanule makstaks hüvitist viivitamata.

Kui lõpuks otsustatakse, et teine pool oleks pidanud maksma osa hüvitisest või kogu hüvitise, maksab kõnealune teine pool asjaomase summa maksnud poolele tagasi.

5.   PEATÜKK

KANNATANUTE ERIKATEGOORIAD, VÄLJAARVAMISKLAUSLID, ÜHTNE KINDLUSTUSMAKSE, ÜHEST LIIKMESRIIGIST TEISE LÄHETATUD SÕIDUK

Artikkel 12

Kannatanute erikategooriad

1.   Artiklis 3 osutatud kindlustus katab vastutuse sõiduki kasutamisel kõigile sõitjatele, välja arvatud juhile tekitatud vigastuste korral, ilma et see piiraks artikli 13 lõike 1 teise lõigu kohaldamist.

2.   Kui kindlustusvõtja, sõidukijuhi või muu tsiviilõiguse kohaselt õnnetuse puhul vastutava isiku vastutus on kaetud artiklis 3 osutatud kindlustusega, ei jäeta tema perekonnaliikmeid sellise sugulussuhte tõttu isikukahju korral kindlustusest välja.

3.   Artiklis 3 osutatud kindlustus katab isiku- ja varakahju, mis on tekitatud jalakäijatele, jalgratturitele ja muudele mootori jõuta liiklejatele, kellel on mootorsõiduki osalusega õnnetuse tulemusel õigus hüvitisele vastavalt siseriiklikule tsiviilõigusele.

Käesolev artikkel ei piira tsiviilvastutust ega kahjusumma suurust.

Artikkel 13

Väljaarvamisklauslid

1.   Iga liikmesriik võtab vastavad meetmed, tagamaks, et kõiki artikli 3 kohaselt väljaantud kindlustuspoliisis sisalduvaid lepingu tingimusi või õigusaktide sätteid peetaks kohaldamisel õigustühisteks, kui tegemist on õnnetuses kannatanud kolmandate isikute nõuetega, ja sätete või lepingu tingimustega jäetakse kindlustuse alt välja sõidukid, mida kasutavad või juhivad:

a)

isikud, kellel ei ole selleks otsest või kaudset volitust;

b)

isikud, kellel ei ole asjaomase sõiduki juhtimiseks vajalikku juhiluba;

c)

isikud, kes ei järgi asjaomase sõiduki seisukorda ja turvalisust käsitlevaid õigusaktides sätestatud tehnonõudeid.

Esimese lõigu punktis a nimetatud sätetele või tingimustele võib siiski tugineda isikute puhul, kes sisenesid kahju tekitanud sõidukisse vabatahtlikult, juhul kui kindlustusandja suudab tõendada, et nad teadsid, et sõiduk oli varastatud.

Liikmesriigid võivad oma territooriumil toimunud õnnetuste puhul loobuda esimese lõike sätete kohaldamisest, kui kannatanu võib kantud kahju eest hüvitist saada sotsiaalkindlustusorganilt.

2.   Varastatud või vägivaldselt omandatud sõidukite puhul võib liikmesriik näha ette, et kindlustusandja asemel maksab käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud tingimustel hüvitist artikli 10 lõikes 1 määratletud organ; kui sõiduki põhiasukoht on teises liikmesriigis, ei või kõnealune organ esitada nõuet ühegi kõnealuse liikmesriigi organi vastu.

Liikmesriigid, kes on varastatud või vägivaldselt omandatud sõidukite puhul ette näinud, et hüvitist maksab artikli 10 lõikes 1 nimetatud organ, võivad varakahju puhul näha ette kannatanu kuni 250 euro suuruse omavastutuse.

3.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed et tagada, et iga kindlustuspoliisis sisalduv seadus- või lepingujärgne tingimus, mis jätaks kaassõitja kindlustuskaitse alt välja põhjendusel, et ta teadis või oleks pidanud teadma, et sõidukijuht oli õnnetuse ajal alkoholi või mingi muu joovastava aine mõju all, loetakse sellise kaassõitja nõude suhtes kehtetuks.

Artikkel 14

Ühtne kindlustusmakse

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et kõik sõidukite kasutamisest tuleneva tsiviilvastutuse sundkindlustuspoliisid:

a)

katavad ühtse kindlustusmakse põhjal ja kogu lepingu kehtivusaja vältel kogu ühenduse territooriumi, kaasa arvatud ajavahemikul, kui sõiduk asub lepingu kehtivusaja vältel teises liikmesriigis, ja

b)

tagavad sama ühtse kindlustusmakse põhjal igas liikmesriigis kaitse, mida nõutakse selle riigi õigusaktidega või sõiduki põhiasukoha liikmesriigi õigusaktidega, olenevalt sellest, kumb kaitse on parem.

Artikkel 15

Liikmesriigist teise lähetatud sõiduk

1.   Erandina direktiivi 88/357/EMÜ artikli 2 punkti d teisest taandest, kui sõiduk on lähetatud ühest liikmesriigist teise, käsitletakse sihtliikmesriiki 30 päeva jooksul riski asukohaliikmesriigina kohe, kui ostja on sõiduki tarne vastu võtnud, olenemata sellest, et sõiduk ei ole veel ametlikult sihtliikmesriigis registreeritud.

2.   Juhul kui sõiduk satub õnnetusse käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud ajavahemiku jooksul, ja kui ta pole veel kindlustatud, vastutab sihtliikmesriigi artikli 10 lõikes 1 osutatud organ artiklis 9 ette nähtud kõnealuse hüvitise eest.

6.   PEATÜKK

TEATIS, OMAVASTUTUS, VAHETU NÕUDEÕIGUS

Artikkel 16

Teatis kolmandate osapoolte hüvitisnõuete või nende puudumise kohta

Liikmesriigid tagavad, et kindlustusvõtjal on õigus igal ajal taotleda teatist kolmandate osapoolte hüvitisnõuete või nende puudumise kohta kindlustuslepinguga kaetud sõiduki või sõidukite kohta vähemalt lepingulisele suhtele eelneva viie aasta jooksul.

Kindlustusselts või organ, mis on liikmesriigi poolt määratud kohustuslikku kindlustust sõlmima või nimetatud teatisi koostama, väljastab kindlustusandjale sellise teatise viieteistkümne päeva jooksul pärast taotluse esitamist.

Artikkel 17

Omavastutus

Kindlustusseltsid ei või nõuda artiklis 3 osutatud kindlustuse osas kannatanutelt omavastutuse kandmist.

Artikkel 18

Vahetu nõudeõigus

Liikmesriigid tagavad, et artiklis 3 osutatud kindlustusega kaetud sõidukite põhjustatud õnnetustes kannatanutel on kindlustusseltsi vastu vahetu nõudeõigus, mis katab vastutava isiku tsiviilvastutuse.

7.   PEATÜKK

ARTIKLIS 3 OSUTATUD KINDLUSTUSEGA KAETUD SÕIDUKI PÕHJUSTATUD ÕNNETUSEST TULENEVATE NÕUETE LAHENDAMINE

Artikkel 19

Nõuete lahendamise kord

Liikmesriigid kehtestavad artiklis 22 sätestatud korra nõuete lahendamiseks, mis tulenevad artiklis 3 osutatud kindlustusega kaetud sõiduki põhjustatud õnnetusest.

Õnnetuste puhul, millega seotud nõuded võib lahendada artiklis 2 sätestatud liikluskindlustuse rahvuslike büroode süsteem, kehtestavad liikmesriigid sama korra, mis on sätestatud artiklis 22.

Käesoleva korra kohaldamisel mõistetakse viidet kindlustusseltsile kui viidet liikluskindlustuse rahvuslikele büroodele.

Artikkel 20

Erisätted kannatanu kohta õnnetuse toimumiskoha liikmesriigis, kui see ei ole tema elukohaliikmesriik

1.   Artiklite 20 kuni 26 eesmärk on sätestada erisätted, mida kohaldatakse kannatanute suhtes, kellel on õigus saada hüvitist kaotuse või kahju eest, mis tuleneb õnnetustest, mis toimuvad liikmesriigis, mis ei ole kannatanu elukohaliikmesriik, ja mille põhjustab mõnes liikmesriigis kindlustatud ja seal põhiasukohta omavate sõidukite kasutamine.

Ilma et see piiraks kolmandate riikide tsiviilvastutust ja rahvusvahelist eraõigust käsitlevaid õigusakte, kohaldatakse neid sätteid samuti kannatanute suhtes, kes elavad mõnes liikmesriigis ja kellel on õigus saada hüvitist iga vara- või isikukahju eest, mis tulenevad õnnetustest kolmandas riigis, mille liikluskindlustuse rahvuslikud bürood on ühinenud rohelise kaardi süsteemiga juhul, kui sellise õnnetuse põhjustab mõnes liikmesriigis kindlustatud ja seal põhiasukohta omava sõiduki kasutamine.

2.   Artikleid 21 ja 24 kohaldatakse ainult õnnetuste puhul, mille põhjustab sõiduki kasutamine:

a)

mis on kindlustatud üksuse kaudu liikmesriigis, mis ei ole kannatanu elukohaliikmesriik, ja

b)

mille põhiasukoht on liikmesriigis, mis ei ole kannatanu elukohaliikmesriik.

Artikkel 21

Nõuete lahendamise eest vastutavad esindajad

1.   Iga liikmesriik võtab kõik meetmed tagamaks, et kõik direktiivi 73/239/EMÜ lisa punkti A liiki 10 kuuluvaid riske, välja arvatud vedaja vastutus, kindlustavad kindlustusseltsid määravad nõuete lahendamise eest vastutava esindaja igas liikmesriigis, välja arvatud liikmesriik, kus nad on saanud ametliku tegevusloa.

Nõuete lahendamise eest vastutav esindaja vastutab artikli 20 lõikes 1 nimetatud juhtudel õnnetusest tulenevate vaidluste käsitlemise ja lahendamise eest.

Nõuete lahendamise eest vastutav esindaja elab või asub liikmesriigis, kuhu ta on määratud.

2.   Nõuete lahendamise eest vastutava esindaja valik on kindlustusseltsi otsustada.

Liikmesriigid ei või seda valikut piirata.

3.   Nõuete lahendamise eest vastutav esindaja võib töötada ühe või mitme kindlustusseltsi heaks.

4.   Nõuete lahendamise eest vastutav esindaja kogub selliste nõuete kohta kogu vaidluste lahendamiseks vajaliku teabe ja võtab meetmeid, et rääkida läbi vaidluse lahendamise üle.

Nõuete lahendamise eest vastutava esindaja määramise nõue ei välista kannatanu või tema kindlustusettevõtte õigust algatada kohtumenetlus vahetult õnnetuse põhjustanud isiku või tema kindlustusseltsi vastu.

5.   Nõuete lahendamise eest vastutavatel esindajatel on piisavad volitused kindlustusseltsi esindamiseks artikli 20 lõikes 1 nimetatud juhtudel kannatanute ees ja nende nõuete täielikuks rahuldamiseks.

Nad peavad olema võimelised juhtumite uurimiseks kannatanu elukohaliikmesriigi ametlikus keeles või keeltes.

6.   Nõuete lahendamise eest vastutava esindaja määramine ei tähenda iseenesest filiaali avamist direktiivi 92/49/EMÜ artikli 1 punkti b tähenduses, ja nõuete lahendamise eest vastutavat esindajat ei loeta üksuseks direktiivi 88/357/EMÜ artikli 2 punkti c tähenduses või üksuseks määruse (EÜ) nr 44/2001 tähenduses.

Artikkel 22

Hüvitisnõude menetlemine

Liikmesriigid kehtestavad sobivate, tõhusate ja süstemaatiliste rahaliste või samaväärsete halduskaristustega tagatud kohustuse, mille tõttu kolme kuu jooksul alates kuupäevast, mil kannatanu esitas oma hüvitisenõude kas vahetult õnnetuse põhjustanud isiku kindlustusseltsile või tema nõuete lahendamise eest vastutavale esindajale,

a)

peab õnnetuse põhjustanud isiku kindlustusselts või tema nõuete lahendamise eest vastutav esindaja tegema põhjendatud hüvitisepakkumise juhtudel, kui vastutust ei vaidlustata ja kahju on kindlaks määratud, või

b)

peab kindlustusselts, kellele nõue on adresseeritud, või tema nõuete lahendamise eest vastutav esindaja andma põhjendatud vastuse nõudes esitatud punktidele juhtudel, kui vastutust ei võeta omaks või see pole selgelt kindlaks tehtud või kui kahju pole täielikult kindlaks määratud.

Liikmesriigid võtavad vastu sätted tagamaks, et kui kolmekuulise tähtaja jooksul pakkumist ei tehta, makstakse kannatanule kindlustusseltsi pakutud või kohtus määratud hüvitise summalt intressi.

Artikkel 23

Teabekeskused

1.   Et võimaldada kannatanul hüvitist nõuda, rajab iga liikmesriik teabekeskuse või volitab seda vastutama:

a)

järgmist teavet sisaldava registri pidamise eest:

i)

nende mootorsõidukite registreerimisnumbrid, mille põhiasukoht on kõnealuses riigis;

ii)

kindlustuspoliiside numbrid, mis kindlustavad nende sõidukite kasutamise direktiivi 73/239/EMÜ lisa punkti A liiki 10 arvatud riskide vastu, välja arvatud vedaja vastutus, ja juhul, kui kindlustuspoliisi kehtivusaeg on lõppenud, ka kindlustuse lõppemise kuupäev;

iii)

kindlustusseltsid, kes kindlustavad sõidukite kasutamist direktiivi 73/239/EMÜ lisa punkti A liiki 10 arvatud riskide vastu, välja arvatud vedaja vastutus, ja vastavalt käesoleva direktiivi artiklile 21 selliste kindlustusseltside määratud nõuete lahendamise eest vastutavad esindajad, kelle nimed teatatakse teabekeskusele vastavalt käesoleva artikli lõikele 2;

iv)

nimekiri sõidukitest, mille suhtes igas liikmesriigis kohaldatakse tsiviilvastutuskindlustuse nõude erandit vastavalt artikli 5 lõigetele 1 ja 2;

v)

punktis iv käsitletud sõidukite kohta:

vastavalt artikli 5 lõike 1 kolmandale lõigule määratud asutuse või organi nimi, kes vastutab kannatanutele hüvitise maksmise eest juhtudel, kui ei kohaldata artikli 2 lõike 2 punktis a ettenähtud korda, kui sõiduki suhtes kohaldatakse artikli 5 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud erandit;

organi nimi, kes kindlustab sõiduki liikmesriigis, kus on selle põhiasukoht, kui sõiduki suhtes kohaldatakse artikli 5 lõikes 2 sätestatud erandit;

b)

või selle teabe koostamise ja levitamise eest ja

c)

isikute abistamise eest, kellele tuleb teatada punkti a alapunktides i–v osutatud teave.

Punkti a alapunktides i, ii ja iii osutatud teavet tuleb säilitada seitsme aasta jooksul pärast sõiduki registreerimise lõppemist või kindlustuslepingu lõppemist.

2.   Lõike 1 punkti a alapunktis iii nimetatud kindlustusseltsid teatavad kõigi liikmesriikide teabekeskustele igas liikmesriigis vastavalt artiklile 21 määratud nõuete lahendamise eest vastutava esindaja nime ja aadressi.

3.   Liikmesriigid tagavad, et kannatanul on seitsme aasta jooksul pärast õnnetust õigus saada oma elukohaliikmesriigi, sõiduki põhiasukoha liikmesriigi või õnnetuse toimumise liikmesriigi teabekeskuselt viivitamatult järgmist teavet:

a)

kindlustusseltsi nimi ja aadress;

b)

kindlustuspoliisi number ja

c)

kindlustusseltsi nõuete lahendamise eest vastutava esindaja nimi ja aadress kannatanu elukohaliikmesriigis.

Teabekeskused teevad omavahel koostööd.

4.   Teabekeskus annab kannatanule sõiduki omaniku või tavalise juhi või registreeritud valdaja nime ja aadressi, kui kannatanul on õigustatud huvi seda teavet saada. Käesoleva sätte eesmärgil pöördub teabekeskus eriti:

a)

kindlustusseltsi poole või

b)

sõidukiregistri poole.

Kui sõiduki suhtes kohaldatakse artikli 5 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud erandit, teatab teabekeskus kannatanule vastavalt artikli 5 lõike 1 kolmandale lõigule määratud asutuse või organi nime, mis vastutab kannatanule hüvitise andmise eest juhtudel, kui ei kohaldata artikli 2 punktis a ettenähtud korda.

Kui sõiduki suhtes kohaldatakse artikli 5 lõikes 2 sätestatud erandit, teatab teabekeskus kannatanule organi nime, mis kindlustab sõidukit riigis, kus on selle põhiasukoht.

5.   Liikmesriigid tagavad, ilma et see piiraks nende lõigetest 1 ja 4 tulenevaid kohustusi, et teabekeskused annavad nimetatud lõigetes täpsustatud teavet artiklis 3 osutatud kindlustusega kaetud sõiduki põhjustatud õnnetuses osalejatele.

6.   Lõigetest 1 kuni 5 tulenevate isikuandmete töötlemine peab toimuma kooskõlas siseriiklike meetmetega, mis on võetud vastavalt direktiivile 95/46/EÜ.

Artikkel 24

Hüvitisfondid

1.   Iga liikmesriik asutab hüvitisfondi või volitab seda vastutama artikli 20 lõikes 1 nimetatud juhtudel kannatanutele hüvitise maksmise eest.

Sellised kannatanud võivad esitada nõude oma elukohaliikmesriigi hüvitisfondile:

a)

kui kolme kuu jooksul alates kuupäevast, mil kannatanu esitas oma hüvitisenõude õnnetuse põhjustanud sõiduki kindlustusseltsile või selle nõuete lahendamise eest vastutavale esindajale, ei ole kindlustusselts ega tema nõuete lahendamise eest vastutav esindaja esitanud põhjendatud vastust nõude punktide kohta, või

b)

kui kindlustusselts ei ole määranud nõuete lahendamise eest vastutavat esindajat kannatanu liikmesriigis vastavalt artikli 20 lõikele 1; sel juhul ei tohi kannatanud esitada nõuet hüvitisfondile, kui nad on esitanud hüvitisnõude vahetult õnnetuse põhjustanud sõiduki kindlustusseltsile ja saanud kolme kuu jooksul alates nõude esitamisest põhjendatud vastuse.

Kannatanud ei tohi esitada nõuet hüvitisfondile, kui nad on algatanud kohtuasja vahetult kindlustusseltsi vastu.

Hüvitisfond võtab meetmed kahe kuu jooksul alates päevast, kui kannatanu esitab talle hüvitisnõude, aga lõpetab need meetmed, kui kindlustusselts või selle nõuete lahendamise eest vastutav esindaja annab seejärel nõudele põhjendatud vastuse.

Hüvitisfond teatab viivitamatult:

a)

õnnetuse põhjustanud sõiduki kindlustusseltsile või nõuete lahendamise eest vastutavale esindajale;

b)

kindlustusseltsi poliisi välja andnud üksuse liikmesriigi hüvitisfondile;

c)

õnnetuse põhjustanud isikule, kui see on teada,

et ta on saanud kannatanult nõude ja vastab sellele nõudele kahe kuu jooksul pärast nõude esitamist.

See säte ei piira liikmesriikide õigust pidada kõnealuse organi makstavat hüvitist subsidiaarseks või mittesubsidiaarseks ega õigust sätestada nõuete lahendamine kõnealuse organi ja õnnetuse põhjustanud isiku või isikute ja muude kindlustusseltside või sotsiaalkindlustusorganite vahel, kes peavad kannatanule seoses sama õnnetusjuhtumiga hüvitist maksma. Liikmesriigid ei tohi lubada organil seada hüvitise maksmine sõltuvusse käesolevas direktiivis sätestamata tingimustest, eriti sellest, kas kannatanu tõendab mingil viisil, et vastutav isik ei saa maksta või keeldub maksmast.

2.   Hüvitisfondil, kes on maksnud kannatanule hüvitise tema elukohaliikmesriigis, on õigus nõuda hüvitisena makstud summa hüvitamist kindlustusseltsi poliisi andnud üksuse liikmesriigi hüvitisfondilt.

Viimasele organile lähevad üle kannatanu õigused õnnetuse põhjustanud isiku või tema kindlustusseltsi vastu niivõrd, kuivõrd kannatanu elukohariigi hüvitisfond on maksnud hüvitist antud isiku- või varakahju eest.

Iga liikmesriik on kohustatud tunnustama seda regressiõigust, nagu selle näeb ette iga teine liikmesriik.

3.   Käesolev artikkel jõustub:

a)

pärast liikmesriikide asutatud või volitatud hüvitisfondide vahel lepingu sõlmimist, mis käsitleb nende ülesandeid ja kohustusi ning hüvitamise korda;

b)

alates kuupäevast, mille komisjon määrab pärast seda, kui on tihedas koostöös liikmesriikidega kindlaks teinud, et selline leping on sõlmitud.

Artikkel 25

Hüvitis

1.   Kui sõidukit on võimatu tuvastada või kui kahe kuu jooksul alates õnnetusest on võimatu kindlaks teha kindlustusseltsi, võib kannatanu taotleda hüvitist oma elukohaliikmesriigi hüvitisfondilt. Hüvitist makstakse vastavalt artiklite 9 ja 10 sätetele. Hüvitisfondil on siis artikli 24 lõikes 2 ettenähtud tingimustel nõue:

a)

kui kindlustusseltsi ei saa kindlaks teha: garantiifondi vastu liikmesriigis, kus on sõiduki põhiasukoht;

b)

tuvastamata sõiduki puhul: garantiifondi vastu õnnetuse toimumise liikmesriigis;

c)

kolmandate riikide sõidukite puhul: garantiifondi vastu õnnetuse toimumise liikmesriigis.

2.   Käesolevat artiklit kohaldatakse õnnetuste suhtes, mille põhjustavad artiklitega 7 ja 8 hõlmatud kolmandate riikide sõidukid.

Artikkel 26

Keskasutus

Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et lihtsustada nõuete lahendamiseks vajalike lähteandmete õigeaegset kättesaadavust kannatanutele, nende kindlustusandjatele või nende seaduslikele esindajatele.

Vajadusel tehakse igas liikmesriigis nimetatud lähteandmed elektrooniliselt kättesaadavaks keskses andmepangas ja nõudega seotud osapooltel on sellele juurdepääs nende selgesõnalisel taotlusel.

Artikkel 27

Karistused

Liikmesriigid kinnitavad karistused siseriiklike õigusnormide rikkumise eest, mille nad võtavad vastu käesoleva direktiivi rakendamiseks, ja võtavad vajalikud meetmed nende kohaldamise tagamiseks. Need karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teatavad komisjonile võimalikult kiiresti kõik muudatused seoses sätetega, mis on vastu võetud käesoleva artikli kohaldamiseks.

8.   PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 28

Siseriiklikud sätted

1.   Liikmesriigid võivad vastavalt asutamislepingule säilitada või kehtestada sätteid, mis on kannatanule soodsamad kui käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud sätted.

2.   Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetavate siseriiklike põhiliste õigusnormide teksti.

Artikkel 29

Kehtetuks tunnistamine

Direktiivid 72/166/EMÜ, 84/5/EMÜ, 90/232/EMÜ, 2000/26/EÜ ja 2005/14/EÜ, mida on muudetud I lisa A osas loetletud direktiividega, tunnistatakse kehtetuks. See ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis on seotud I lisa B osas esitatud direktiivide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise ja kohaldamise tähtpäevadega.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ja loetakse kooskõlas II lisas esitatud vastavustabeliga.

Artikkel 30

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 31

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Strasbourg, 16. september 2009

Euroopa Parlamendi nimel

president

J. BUZEK

Nõukogu nimel

eesistuja

C. MALMSTRÖM


(1)  ELT C 224, 30.8.2008, lk 39.

(2)  Euroopa Parlamendi 21. oktoobri 2008. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta otsus.

(3)  EÜT L 103, 2.5.1972, lk 1.

(4)  EÜT L 8, 11.1.1984, lk 17.

(5)  EÜT L 129, 19.5.1990, lk 33.

(6)  EÜT L 181, 20.7.2000, lk 65.

(7)  Vt I lisa A osa.

(8)  ELT L 149, 11.6.2005, lk 14.

(9)  EÜT L 257, 27.10.1995, lk 1.

(10)  EÜT L 12, 16.1.2001, lk 1.

(11)  EÜT L 228, 16.8.1973, lk 3.

(12)  EÜT L 228, 11.8.1992, lk 1.

(13)  EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31.

(14)  EÜT L 172, 4.7.1988, lk 1.


I LISA

A   OSA

Kehtetuks tunnistatud direktiivid koos muudatustega

(osutatud artiklis 29)

Nõukogu direktiiv 72/166/EMÜ

(EÜT L 103, 2.5.1972, lk 1).

 

Nõukogu direktiiv 72/430/EMÜ

(EÜT L 291, 28.12.1972, lk 162).

 

Nõukogu direktiiv 84/5/EMÜ

(EÜT L 8, 11.1.1984, lk 17).

ainult artikkel 4

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/14/EÜ

(ELT L 149, 11.6.2005, lk 14).

ainult artikkel 1

Nõukogu direktiiv 84/5/EMÜ

(EÜT L 8, 11.1.1984, lk 17).

 

1985. aasta ühinemisakti I lisa IX osa punkt F

(EÜT L 302, 15.11.1985, lk 218).

 

Nõukogu direktiiv 90/232/EMÜ

(EÜT L 129, 19.5.1990, lk 33).

ainult artikkel 4

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/14/EÜ

(ELT L 149, 11.6.2005, lk 14).

ainult artikkel 2

Nõukogu direktiiv 90/232/EMÜ

(EÜT L 129, 19.5.1990, lk 33).

 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/14/EÜ

(ELT L 149, 11.6.2005, lk 14).

ainult artikkel 4

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/26/EÜ

(EÜT L 181, 20.7.2000, lk 65).

 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/14/EÜ

(ELT L 149, 11.6.2005, lk 14).

ainult artikkel 5

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/14/EÜ

(ELT L 149, 11.6.2005, lk 14).

 


B   OSA

Siseriiklikku õigusesse ülevõtmise ja kohaldamise tähtpäevad

(osutatud artiklis 29)

Direktiiv

Ülevõtmise tähtpäev

Kohaldamise tähtpäev

72/166/EMÜ

31. detsember 1973

72/430/EMÜ

1. jaanuar 1973

84/5/EMÜ

31. detsember 1987

31. detsember 1988

90/232/EMÜ

31. detsember 1992

2000/26/EÜ

19. juuli 2002

19. jaanuar 2003

2005/14/EÜ

11. juuni 2007


II LISA

VASTAVUSTABEL

Direktiiv 72/166/EMÜ

Direktiiv 84/5/EMÜ

Direktiiv 90/232/EMÜ

Direktiiv 2000/26/EÜ

Käesolev direktiiv

Artikkel 1, punktid 1–3

 

 

 

Artikkel 1, punktid 1–3

Artikkel 1, punkt 4, esimene taane

 

 

 

Artikkel 1, punkt 4, alapunkt a

Artikkel 1, punkt 4, teine taane

 

 

 

Artikkel 1, punkt 4, alapunkt b

Artikkel 1, punkt 4, kolmas taane

 

 

 

Artikkel 1, punkt 4, alapunkt c

Artikkel 1, punkt 4, neljas taane

 

 

 

Artikkel 1, punkt 4, alapunkt d

Artikkel 1, punkt 5

 

 

 

Artikkel 1, punkt 5

Artikkel 2, lõige 1

 

 

 

Artikkel 4

Artikkel 2, lõige 2, sissejuhatav osa

 

 

 

Artikkel 2, sissejuhatav osa

Artikkel 2, lõige 2, esimene taane

 

 

 

Artikkel 2, punkt a

Artikkel 2, lõige 2, teine taane

 

 

 

Artikkel 2, punkt b

Artikkel 2, lõige 2, kolmas taane

 

 

 

Artikkel 2, punkt c

Artikkel 3, lõige 1, esimene lause

 

 

 

Artikkel 3, esimene lõik

Artikkel 3, lõige 1, teine lause

 

 

 

Artikkel 3, teine lõik

Artikkel 3, lõige 2, sissejuhatav osa

 

 

 

Artikkel 3, kolmas lõik, sissejuhatav osa

Artikkel 3, lõige 2, esimene taane

 

 

 

Artikkel 3, kolmas lõik, punkt a

Artikkel 3, lõige 2, teine taane

 

 

 

Artikkel 3, kolmas lõik, punkt b

Artikkel 4, sissejuhatav osa

 

 

 

Artikkel 5, lõige 1, esimene lõik

Artikkel 4, punkt a, esimene lõik

 

 

 

Artikkel 5, lõige 1, esimene lõik

Artikkel 4, punkt a, teine lõik, esimene lause

 

 

 

Artikkel 5, lõige 1, teine lõik

Artikkel 4, punkt a, teine lõik, teine lause

 

 

 

Artikkel 5, lõige 1, kolmas lõik

Artikkel 4, punkt a, teine lõik, kolmas lause

 

 

 

Artikkel 5, lõige 1, neljas lõik

Artikkel 4, punkt a, teine lõik, neljas lause

 

 

 

Artikkel 5, lõige 1, viies lõik

Artikkel 4, punkt b, esimene lõik

 

 

 

Artikkel 5, lõige 2, esimene lõik

Artikkel 4, punkt b, teine lõik, esimene lause

 

 

 

Artikkel 5, lõige 2, teine lõik

Artikkel 4, punkt b, teine lõik, teine lause

 

 

 

Artikkel 5, lõige 2, kolmas lõik

Artikkel 4, punkt b, kolmas lõik, esimene lause

 

 

 

Artikkel 5, lõige 2, neljas lõik

Artikkel 4, punkt b, kolmas lõik, teine lause

 

 

 

Artikkel 5, lõige 2, viies lõik

Artikkel 5, sissejuhatav osa

 

 

 

Artikkel 6, esimene lõik, sissejuhatav osa

Artikkel 5, esimene taane

 

 

 

Artikkel 6, esimene lõik, punkt a

Artikkel 5, teine taane

 

 

 

Artikkel 6, esimene lõik, punkt b

Artikkel 5, lõpposa

 

 

 

Artikkel 6, teine lõik

Artikkel 6

 

 

 

Artikkel 7

Artikkel 7, lõige 1

 

 

 

Artikkel 8, lõige 1, esimene lõik

Artikkel 7, lõige 2

 

 

 

Artikkel 8, lõige 1, teine lõik

Artikkel 7, lõige 3

 

 

 

Artikkel 8, lõige 2

Artikkel 8

 

 

 

 

Artikkel 1, lõige 1

 

 

Artikkel 3, neljas lõik

 

Artikkel 1, lõige 2

 

 

Artikkel 9, lõige 1

 

Artikkel 1, lõige 3

 

 

Artikkel 9, lõige 2

 

Artikkel 1, lõige 4

 

 

Artikkel 10, lõige 1

 

Artikkel 1, lõige 5

 

 

Artikkel 10, lõige 2

 

Artikkel 1, lõige 6

 

 

Artikkel 10, lõige 3

 

Artikkel 1, lõige 7

 

 

Artikkel 10, lõige 4

 

Artikkel 2, lõige 1, esimene lõik, sissejuhatav osa

 

 

Artikkel 13, lõige 1, esimene lõik, sissejuhatav osa

 

Artikkel 2, lõige 1, esimene taane

 

 

Artikkel 13, lõige 1, esimene lõik, punkt a

 

Artikkel 2, lõige 1, teine taane

 

 

Artikkel 13, lõige 1, esimene lõik, punkt b

 

Artikkel 2, lõige 1, kolmas taane

 

 

Artikkel 13, lõige 1, esimene lõik, punkt c

 

Artikkel 2, lõige 1, esimene lõik, lõpposa

 

 

Artikkel 13, lõige 1, esimene lõik, sissejuhatav osa

 

Artikkel 2, lõige 1, teine ja kolmas lõik

 

 

Artikkel 13, lõige 1, teine ja kolmas lõik

 

Artikkel 2, lõige 2

 

 

Artikkel 13, lõige 2

 

Artikkel 3

 

 

Artikkel 12, lõige 2

 

Artikkel 4

 

 

 

Artikkel 5

 

 

 

Artikkel 6

 

 

 

 

Artikkel 1, esimene lõik

 

Artikkel 12, lõige 1

 

 

Artikkel 1, teine lõik

 

Artikkel 13, lõige 3

 

 

Artikkel 1, kolmas lõik

 

 

 

Artikkel 1a, esimene lause

 

Artikkel 12, lõige 3, esimene lõik

 

 

Artikkel 1a, teine lause

 

Artikkel 12, lõige 3, teine lõik

 

 

Artikkel 2, sissejuhatav osa

 

Artikkel 14, sissejuhatav osa

 

 

Artikkel 2, esimene lõik

 

Artikkel 14, punkt a

 

 

Artikkel 2, teine lõik

 

Artikkel 14, punkt b

 

 

Artikkel 3

 

 

 

Artikkel 4

 

Artikkel 11

 

 

Artikkel 4a

 

Artikkel 15

 

 

Artikkel 4b, esimene lause

 

Artikkel 16, esimene lõik

 

 

Artikkel 4b, teine lõik

 

Artikkel 16, teine lõik

 

 

Artikkel 4c

 

Artikkel 17

 

 

Artikkel 4d

Artikkel 3

Artikkel 18

 

 

Artikkel 4e, esimene lõik

 

Artikkel 19, esimene lõik

 

 

Artikkel 4e, teine lõik, esimene lause

 

Artikkel 19, teine lõik

 

 

Artikkel 4e, teine lõik, teine lause

 

Artikkel 19, kolmas lõik

 

 

Artikkel 5, lõige 1

 

Artikkel 23, lõige 5

 

 

Artikkel 5, lõige 2

 

 

 

Artikkel 6

 

 

 

 

Artikkel 1, lõige 1

Artikkel 20, lõige 1

 

 

 

Artikkel 1, lõige 2

Artikkel 20, lõige 2

 

 

 

Artikkel 1, lõige 3

Artikkel 25, lõige 2

 

 

 

Artikkel 2, sissejuhatav osa

 

 

 

Artikkel 2, punkt a

Artikkel 1, punkt 6

 

 

 

Artikkel 2, punkt b

Artikkel 1, punkt 7

 

 

 

Artikkel 2, punktid c, d ja e

 

 

 

Artikkel 4, lõige 1, esimene lause

Artikkel 21, lõige 1, esimene lõik

 

 

 

Artikkel 4, lõige 1, teine lause

Artikkel 21, lõige 1, teine lõik

 

 

 

Artikkel 4, lõige 1, kolmas lause

Artikkel 21, lõige 1, kolmas lõik

 

 

 

Artikkel 4, lõige 2, esimene lause

Artikkel 21, lõige 2, esimene lõik

 

 

 

Artikkel 4, lõige 2, teine lause

Artikkel 21, lõige 2, teine lõik

 

 

 

Artikkel 4, lõige 3

Artikkel 21, lõige 3

 

 

 

Artikkel 4, lõige 4, esimene lause

Artikkel 21, lõige 4, esimene lõik

 

 

 

Artikkel 4, lõige 4, teine lause

Artikkel 21, lõige 4, teine lõik

 

 

 

Artikkel 4, lõige 5, esimene lause

Artikkel 21, lõige 5, esimene lõik

 

 

 

Artikkel 4, lõige 5, teine lause

Artikkel 21, lõige 5, teine lõik

 

 

 

Artikkel 4, lõige 6

Artikkel 22

 

 

 

Artikkel 4, lõige 7

 

 

 

Artikkel 4, lõige 8

Artikkel 21, lõige 6

 

 

 

Artikkel 5, lõige 1, esimene lõik, sissejuhatav osa

Artikkel 23, lõige 1, esimene lõik, sissejuhatav osa

 

 

 

Artikkel 5, lõige 1, esimene lõik, punkt a, sissejuhatav osa

Artikkel 23, lõige 1, esimene lõik, punkt a, sissejuhatav osa

 

 

 

Artikkel 5, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt 1

Artikkel 23, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt i

 

 

 

Artikkel 5, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt 2

Artikkel 23, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt ii

 

 

 

Artikkel 5, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt 3

Artikkel 23, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt iii

 

 

 

Artikkel 5, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt 4

Artikkel 23, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt iv

 

 

 

Artikkel 5, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt 5, sissejuhatav osa

Artikkel 23, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt v, sissejuhatav osa

 

 

 

Artikkel 5, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt 5, alapunkt i

Artikkel 23, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt v, esimene taane

 

 

 

Artikkel 5, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt 5, alapunkt ii

Artikkel 23, lõige 1, esimene lõik, punkt a, alapunkt v, teine taane

 

 

 

Artikkel 5, lõige 1, teine lõik

Artikkel 23, lõige 1, teine lõik

 

 

 

Artikkel 5, lõiked 2, 3 ja 4

Artikkel 23, lõiked 2, 3 ja 4

 

 

 

Artikkel 5, lõige 5

Artikkel 23, lõige 6

 

 

 

Artikkel 6, lõige 1

Artikkel 24, lõige 1

 

 

 

Artikkel 6, lõige 2, esimene lõik

Artikkel 24, lõige 2, esimene lõik

 

 

 

Artikkel 6, lõige 2, teine lõik, esimene lause

Artikkel 24, lõige 2, teine lõik

 

 

 

Artikkel 6, lõige 2, teine lõik, teine lause

Artikkel 24, lõige 2, kolmas lõik

 

 

 

Artikkel 6, lõige 3, esimene lõik

Artikkel 24, lõige 3

 

 

 

Artikkel 6, lõige 3, teine lõik

 

 

 

Artikkel 6a

Artikkel 26

 

 

 

Artikkel 7, sissejuhatav osa

Artikkel 25, lõige 1, sissejuhatav osa

 

 

 

Artikkel 7, punkt a

Artikkel 25, lõige 1, punkt a

 

 

 

Artikkel 7, punkt b

Artikkel 25, lõige 1, punkt b

 

 

 

Artikkel 7, punkt c

Artikkel 25, lõige 1, punkt c

 

 

 

Artikkel 8

 

 

 

Artikkel 9

 

 

 

Artikkel 10, lõiked 1–3

 

 

 

Artikkel 10, lõige 4

Artikkel 28, lõige 1

 

 

 

Artikkel 10, lõige 5

Artikkel 28, lõige 2

 

 

 

 

Artikkel 29

 

 

 

Artikkel 11

Artikkel 30

 

 

 

Artikkel 12

Artikkel 27

Artikkel 9

Artikkel 7

Artikkel 7

Artikkel 13

Artikkel 31

 

 

 

 

I lisa

 

 

 

 

II lisa


II EÜ asutamislepingu / Euratomi asutamislepingu kohaselt vastu võetud aktid, mille avaldamine ei ole kohustuslik

OTSUSED

Komisjon

7.10.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 263/32


KOMISJONI OTSUS,

2. oktoober 2009,

millega nähakse ette tegutsemiskord Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/123/EÜ (teenuste kohta siseturul) VI peatüki kohaseks elektrooniliseks teabevahetuseks liikmesriikide vahel

(teatavaks tehtud numbri K(2009) 7493 all)

(EMPs kohaldatav tekst)

(2009/739/EÜ)

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul, (1) eriti selle artikli 36 teist lauset,

olles konsulteerinud Euroopa andmekaitseinspektoriga

ning arvestades järgmist:

(1)

Direktiivi 2006/123/EÜ artiklitega 28–36 liikmesriikidele kehtestatud vastastikuse abi ja tõhusa koostöö kohustus hõlmab teabevahetust asjaomaste liikmesriikide pädevate asutuste vahel. Liikmesriikide koostöö nõuetekohaseks toimimiseks on vaja tehnilisi vahendeid, mille abil liikmesriikide pädevad asutused saavad kiiresti ja vahetult teavet vahetada. Selleks nähakse direktiivi 2006/123/EÜ artikli 34 lõikega 1 ette, et komisjon võtab koostöös liikmesriikidega kasutusele elektroonilise süsteemi teabe vahetamiseks liikmesriikide vahel, võttes arvesse olemasolevaid teabesüsteeme.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta otsuse 2004/387/EÜ (üleeuroopaliste e-valitsuse teenuste koostalitusvõimelise osutamise kohta riiklikele haldusasutustele, ettevõtetele ja kodanikele (IDABC)) (2) kohaselt loodud siseturu infosüsteem on elektrooniline abivahend, mille eesmärk on toetada mitmeid siseturu valdkonnas kehtivaid õigusakte, mille kohaselt peavad liikmesriikide ametiasutused omavahel teavet vahetama. Kuna siseturu infosüsteem võimaldab pädevatel asutustel turvaliselt ja struktureeritult vahetada teavet elektroonilisel viisil ja kuna see võimaldab pädevatel asutustel ka lihtsalt tuvastada asjaomased koostööpartnerid teistes liikmesriikides ning suhelda üksteisega kiirelt ja tõhusalt, on asjakohane kasutada siseturu infosüsteemi direktiivi 2006/123/EÜ kohase teabevahetuse puhul.

(3)

Selleks et liikmesriikide pädevad asutused saaksid tõhusalt vahetada teavet elektroonilisel viisil, tuleb ette näha tegutsemiskord teabe vahetamiseks siseturu infosüsteemi kaudu.

(4)

Lisaks teabenõuetele ja taotlustele kontrollimiste, inspekteerimiste ja uurimiste läbiviimiseks, samuti nende vastustele, nähakse direktiiviga 2006/123/EÜ ette kaks erinevat teabevahetuse mehhanismi: direktiivi 2006/123/EÜ artikli 29 lõike 3 ja artikli 32 lõike 1 kohane teabevahetus, mis käsitleb teenuse osutamisega seotud tõsiseid konkreetseid toiminguid või asjaolusid, mis võivad põhjustada tõsist kahju inimeste tervisele, ohutusele või keskkonnale („hoiatusteated”) ja direktiivi 2006/123/EÜ artiklite 18 ja 35 kohane teabevahetus, mis käsitleb teenuste ohutusega seotud erandlikke meetmeid („üksikjuhtumipõhised erandid”).

(5)

Kuna hoiatusteated on seotud tõsiste ohtudega inimeste tervisele, ohutusele või keskkonnale, peavad eri liikmesriikide pädevad asutused tegema tihedat koostööd, et kõrvaldada asjaomased ohud ning nõuetekohaselt teavitada üksteist teiste asutuste juba võetud meetmetest, samuti ohu kõrvaldamisest või püsimisest. Selleks et tagada järelevalveasutuste tõhus järelevalve teenuse osutajate ja nende osutatavate teenuste üle, samuti hoiatusteadetes sisalduvate isikuandmete nõuetekohane kaitse, tuleb ette näha direktiivi 2006/123/EÜ kohaselt liikmesriigi hoiatusteate tühistamine, kui artikli 29 lõikes 3 ja artikli 32 lõikes 1 sätestatud tingimused ei ole enam täidetud. Liikmesriikidel peaks olema võimalus esitada hoiatusteate tühistamise ettepanekule vastuväiteid, kui oht põhjustada tõsist kahju inimeste tervisele, ohutusele või keskkonnale püsib.

(6)

Direktiivi 2006/123/EÜ artikli 43 kohaselt tuleb kõnealuse direktiivi ja eelkõige järelevalvealaste sätete rakendamisel ja kohaldamisel järgida isikuandmete kaitset käsitlevaid eeskirju, nagu on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiviga 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (3) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiiviga 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (4). Elektrooniline teabevahetus liikmesriikide vahel toimub vastavalt direktiivide 95/46/EÜ ja 2002/58/EÜ kohastele isikuandmete kaitset käsitlevatele eeskirjadele. Komisjon töötleb teavet vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrusele (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (5).

(7)

Selleks et tagada isikuandmete kõrgetasemeline kaitse seoses siseturu infosüsteemi toimimisega, võttis komisjon 12. detsembril 2007 vastu otsuse 2008/49/EÜ (siseturu infosüsteemi (IMI) rakendamise kohta seoses isikuandmete kaitsega) (6) ja 26. märtsil 2009 vastu soovituse 2009/329/EÜ siseturu infosüsteemi (IMI) andmekaitsesuuniste kohta (7).

(8)

Käesolevas otsuses sätestatud meetmed on kooskõlas direktiivi 2006/123/EÜ artikli 40 alusel loodud komitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Siseturu infosüsteemi kasutamine teabevahetuseks

1.   Siseturu infosüsteemi kasutatakse teabe elektrooniliseks vahetamiseks liikmesriikide vahel, et järgida direktiivi 2006/123/EÜ VI peatüki kohaseid halduskoostööd käsitlevaid sätteid, mis seonduvad järgmisega:

a)

direktiivi 2006/123/EÜ VI peatüki kohased teabenõuded ja taotlused kontrollimiste, inspekteerimiste ja uurimiste läbiviimiseks, samuti nende vastused;

b)

direktiivi 2006/123/EÜ artikli 29 lõike 3 ja artikli 32 lõike 1 kohased hoiatusteated;

c)

direktiivi 2006/123/EÜ artikli 35 lõigetes 2, 3 ja 6 sätestatud korra kohased üksikjuhtumipõhised taotlused ja teatised.

2.   Otsuse 2008/49/EÜ artikli 8 kohaseid siseturu infosüsteemi koordinaatoreid võib määrata direktiivi 2006/123/EÜ artikli 28 lõikega 2 ette nähtud koostööpunktiks.

Artikkel 2

Siseturu infosüsteemi funktsioonid seoses teabenõuetega ja taotlustega kontrollimiste, inspekteerimiste ja uurimiste läbiviimiseks, samuti seoses nende vastustega

Seoses teabenõuetega ja taotlustega kontrollimiste, inspekteerimiste ja uurimiste läbiviimiseks, samuti seoses nende vastustega, võimaldab siseturu infosüsteem järgmist:

a)

saata taotlusi;

b)

saata ja nõuda täiendavat teavet;

c)

võtta taotlusi vastu;

d)

edastada taotlusi;

e)

vastata taotlustele.

Artikkel 3

Siseturu infosüsteemi funktsioonid seoses hoiatusteadetega

1.   Hoiatusteateid käsitleva teabe vahetamisel võimaldab siseturu infosüsteem järgmist:

a)

saata hoiatusteateid, kui direktiivi 2006/123/EÜ artikli 29 lõikes 3 ja artikli 32 lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud;

b)

saata ja nõuda täiendavat teavet hoiatusteadete kohta;

c)

tühistada hoiatusteated, mis on saadetud ilma, et direktiivi 2006/123/EÜ artikli 29 lõikes 3 ja artikli 32 lõikes 1 sätestatud tingimused oleksid täidetud;

d)

parandada hoiatusteadetes sisalduvat teavet;

e)

saata ettepanekuid hoiatusteadete tühistamiseks;

f)

esitada vastuväiteid ettepanekutele tühistada hoiatusteated;

g)

tühistada hoiatusteateid, kui direktiivi 2006/123/EÜ artikli 29 lõikes 3 ja artikli 32 lõikes 1 sätestatud tingimused ei ole enam täidetud.

2.   Hoiatusteadete ja nendega seotud teabe saatmiseks teistele liikmesriikidele ja hoiatusteadete saamiseks teistelt liikmesriikidelt nähakse siseturu infosüsteemiga ette hoiatusteadete koordinaatori funktsioon. Hoiatusteadete koordinaatori ülesandeid võivad täita otsuse 2008/49/EÜ artiklite 7 ja 8 kohased siseturu infosüsteemi koordinaatorid.

3.   Enne teabe, sealhulgas isikuandmete, kustutamist süsteemist vastavalt otsuse 2008/49/EÜ artiklis 4 sätestatud menetlusele, ei ole suletud hoiatusteates sisalduv teave, sealhulgas isikuandmed, enam nähtavad siseturu infosüsteemi mis tahes kasutajatele.

Artikkel 4

Siseturu infosüsteemi funktsioonid seoses üksikjuhtumipõhiste erandite mehhanismiga

Üksikjuhtumipõhiseid erandeid käsitleva teabe vahetamisel võimaldab siseturu infosüsteem järgmist:

a)

saata taotlust asutamiskoha liikmesriigile vastavalt direktiivi 2006/123/EÜ artikli 35 lõikele 2;

b)

vastata direktiivi 2006/123/EÜ artikli 35 lõike 2 kohaselt saadetud taotlusele;

c)

saata teatist komisjonile ja asutamiskoha liikmesriigile vastavalt direktiivi 2006/123/EÜ artikli 35 lõikele 3 ja artikli 35 lõikele 6;

d)

automaatselt teavitada koordinaatorit punktides a, b ja c sätestatud tegevustest.

Artikkel 5

Isikuandmete kaitse

Isikuandmete töötlemine liikmesriikidevahelise elektroonilise teabevahetuse eesmärgil toimub vastavalt direktiividele 95/46/EÜ ja 2002/58/EÜ.

Komisjon töötleb isikuandmeid vastavalt määrusele (EÜ) nr 45/2001.

Artikkel 6

Adressaadid

Käesolev otsus on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 2. oktoober 2009

Komisjoni nimel

komisjoni liige

Charlie McCREEVY


(1)  ELT L 376, 27.12.2006, lk 36.

(2)  ELT L 181, 18.5.2004, lk 25.

(3)  EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31.

(4)  EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37.

(5)  EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1.

(6)  ELT L 13, 16.1.2008, lk 18.

(7)  ELT L 100, 18.4.2009, lk 12.


7.10.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 263/35


KOMISJONI OTSUS,

6. oktoober 2009,

millega otsuse 2008/477/EÜ (sagedusala 2 500–2 690 MHz ühtlustamise kohta maapealsete süsteemide jaoks, millega on võimalik ühenduses pakkuda elektroonilisi sideteenuseid) kohaselt tehakse Prantsusmaale erand

(teatavaks tehtud numbri K(2009) 7514 all)

(Ainult prantsuskeelne tekst on autentne)

(2009/740/EÜ)

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta otsust nr 676/2002/EÜ Euroopa Ühenduse raadiospektripoliitika reguleeriva raamistiku kohta (raadiospektrit käsitlev otsus), (1) eriti selle artikli 4 lõiget 5,

võttes arvesse komisjoni 13. juuni 2008. aasta otsust 2008/477/EÜ (sagedusala 2 500–2 690 MHz ühtlustamise kohta maapealsete süsteemide jaoks, millega on võimalik ühenduses pakkuda elektroonilisi sideteenuseid), (2) eriti selle artikli 2 lõiget 2,

ning arvestades järgmist:

(1)

Otsuse 2008/477/EÜ kohaselt peavad liikmesriigid eraldama hiljemalt 13. detsembriks 2008 sagedusala 2 500–2 690 MHz elektroonilisi sideteenuseid pakkuda võimaldavatele maapealsetele süsteemidele vastavalt konkreetsetele parameetritele ja muutma selle ainuõiguseta kättesaadavaks.

(2)

Otsuse 2008/477/EÜ artikli 2 lõikes 2 on sätestatud, et liikmesriigid võivad vastavalt otsuse 676/2002/EÜ artikli 4 lõikele 5 taotleda erandina üleminekuperioodi, mis võib hõlmata raadiospektri jagamist.

(3)

Prantsusmaa on teatanud komisjonile, et kõnealust sagedusala kasutatakse praegu ainult riigi julgeoleku vajadustega seotud elektroonilise mobiilside seadmete (RUBISe süsteemi) tööks ja seetõttu ei ole tal võimalik õigeks ajaks täita otsuses 2008/477/EÜ sätestatud nõudeid.

(4)

Prantsusmaa taotles 15. detsembri 2008. aasta kirjaga ajutist erandit sellest nõudest, et tal oleks võimalik jätkata kõnealuste seadmete kasutamist, sel ajal kui ta seab üles uued seadmed, milles kasutatakse muid sagedusalasid. Nimetatud taotluse kohta esitas Prantsusmaa 29. juuni 2009. aasta kirjaga täiendavaid selgitusi.

(5)

Prantsusmaa esitas oma taotluse toetuseks piisavad tehnilised põhjendused, mille aluseks on eelkõige vajadus hoida RUBISe kommunikatsioonisüsteem üleminekuperioodi ajal täielikult töökorras ja vältida selle töö katkestusi ning vajadus hankida ja üles seada uued seadmed.

(6)

Esimene rakendusetapp lõpeb 1. jaanuaril 2012 ja sellega tehakse sagedusala 2 500–2 690 MHz otsuse 2008/477/EÜ kohaselt kättesaadavaks Prantsusmaa kõige tihedama asustusega piirkondades. Teine etapp hõlmab kõiki esimese etapiga hõlmamata alasid ja selle käigus muudetakse nimetatud sagedusala neil aladel kättesaadavaks 31. detsembriks 2013, välja arvatud Korsika, kus seda tehakse 31. maiks 2014.

(7)

Pidades silmas ülemineku kavandatavat kestust ja püüdes tagada võimalikult lühikest üleminekuperioodi, alustasid Prantsuse asutused üleminekut 1. juulil 2009.

(8)

Ülemineku edenemise ja kohustuste täitmise aruanne aitaks üleminekuperioodi nõuetekohaselt juhtida.

(9)

Raadiospektrikomitee liikmed märkisid komitee 2008. aasta 2. oktoobri kohtumisel, et neil ei ole kõnealuse ajutise erandi kohta vastuväiteid.

(10)

Taotletud erand ei lükka põhjendamatult edasi otsuse 2008/477/EÜ kohaldamist ega loo põhjendamatuid erinevusi liikmesriikide konkurentsiolukorra ega regulatiivse keskkonna vahel. Taotlus on põhjendatud ja ajutine erand oleks asjakohane, et lihtsustada otsuse 2008/477/EÜ täielikku rakendamist,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Prantsusmaal lubatakse otsuse 2008/477/EÜ täielik rakendamine edasi lükata 31. maini 2014, arvestades artiklites 2 ja 3 esitatud tingimusi.

Artikkel 2

Prantsusmaa teeb sagedusala 2 500–2 690 MHz otsuse 2008/477/EÜ kohaselt kättesaadavaks Prantsusmaa kõige tihedama asustusega piirkondades, sealhulgas Île-de-France’is, 1. jaanuariks 2012, nii et nimetatud kuupäevaks on sellega kaetud vähemalt pool Prantsusmaa elanikkonnast. Prantsusmaa teeb sagedusala 2 500–2 690 MHz otsuse 2008/477/EÜ kohaselt kättesaadavaks Prantsusmaa kõikides muudes piirkondades peale Korsika 31. detsembriks 2013; Korsikal tehakse see kättesaadavaks 31. maiks 2014.

Artikkel 3

Prantsusmaa esitab esimese aruande otsuse 2008/477/EÜ rakendamise kohta 1. jaanuariks 2012 ja teise aruande 31. maiks 2014.

Artikkel 4

Käesolev otsus on adresseeritud Prantsuse Vabariigile.

Brüssel, 6. oktoober 2009

Komisjoni nimel

komisjoni liige

Viviane REDING


(1)  EÜT L 108, 24.4.2002, lk 1.

(2)  ELT L 163, 24.6.2008, lk 37.