ISSN 1725-5082

doi:10.3000/17255082.L_2009.211.est

Euroopa Liidu

Teataja

L 211

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Õigusaktid

52. köide
14. august 2009


Sisukord

 

I   EÜ asutamislepingu / Euratomi asutamislepingu kohaselt vastu võetud aktid, mille avaldamine on kohustuslik

Lehekülg

 

 

MÄÄRUSED

 

*

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 713/2009, 13. juuli 2009, millega luuakse Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet ( 1 )

1

 

*

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 714/2009, 13. juuli 2009, võrkudele juurdepääsu tingimuste kohta piiriüleses elektrikaubanduses ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1228/2003 ( 1 )

15

 

*

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 715/2009, 13. juuli 2009, maagaasi ülekandevõrkudele juurdepääsu tingimuste kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1775/2005 ( 1 )

36

 

 

DIREKTIIVID

 

*

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/72/EÜ, 13. juuli 2009, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ ( 1 )

55

 

*

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/73/EÜ, 13. juuli 2009, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ ( 1 )

94

 


 

(1)   EMPs kohaldatav tekst

ET

Aktid, mille peakiri on trükitud harilikus trükikirjas, käsitlevad põllumajandusküsimuste igapäevast korraldust ning nende kehtivusaeg on üldjuhul piiratud.

Kõigi ülejäänud aktide pealkirjad on trükitud poolpaksus kirjas ja nende ette on märgitud tärn.


I EÜ asutamislepingu / Euratomi asutamislepingu kohaselt vastu võetud aktid, mille avaldamine on kohustuslik

MÄÄRUSED

14.8.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 211/1


EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 713/2009,

13. juuli 2009,

millega luuakse Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 95,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust (2),

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras (3)

ning arvestades järgmist:

(1)

Komisjoni 10. jaanuari 2007. aasta teatises „Euroopa energiapoliitika” rõhutati, et oluline on viia lõpule elektrienergia ja maagaasi siseturu loomine. Ühe peamise selle eesmärgi saavutamiseks vajaliku meetmena nimetati ühenduse tasandi reguleeriva raamistiku parandamist.

(2)

Komisjoni otsusega 2003/796/EÜ (4) loodi elektri- ja gaasisektori Euroopa reguleerivate asutuste töörühm (ERGEG) soodustamaks konsulteerimist, tegevuse kooskõlastamist ning koostööd liikmesriikide reguleerivate asutuste vahel ning nende asutuste ja komisjoni vahel eesmärgiga tugevdada elektrienergia ja maagaasi siseturgu. See töörühm koosneb riiklike reguleerivate asutuste esindajatest ja on loodud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiivile 2003/54/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju, (5) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiivile 2003/55/EÜ maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta (6).

(3)

Töö, mida ERGEG on alates asutamisest teinud, on andnud positiivse panuse elektrienergia ja maagaasi siseturule. Sektoris ollakse aga üldiselt seisukohal ja ka ERGEG ise on teinud ettepaneku, et riiklikud reguleerivad asutused võiksid vabatahtlikult teha koostööd ühenduse struktuuris, millel oleks selge pädevus ning õigus võtta mitmesugustel konkreetsetel juhtudel vastu reguleeriva iseloomuga üksikotsuseid.

(4)

Euroopa Ülemkogu kutsus 8. ja 9. märtsil 2007. aastal komisjoni üles tegema ettepanekuid meetmete kohta iseseisva mehhanismi moodustamiseks, kellega riiklikud reguleerijad saaksid teha koostööd.

(5)

Liikmesriigid peaksid tegema tihedat koostööd, kõrvaldades takistused piiriüleselt kauplemiselt elektrienergia ja maagaasiga, et viia ellu ELi energiapoliitika eesmärgid. Keskuse jaoks vajalike vahenditega seonduva mõju hindamise alusel järeldati, et muude võimalustega võrreldes pakub sõltumatu keskus mitmesugust pikaajalist kasu. Tuleks luua Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet (edaspidi „amet”) eesmärgiga täita ühenduse tasandil õiguslik tühimik ning aidata kaasa elektrienergia ja maagaasi siseturgude tõhusale toimimisele. Ühtlasi peaks amet võimaldama riiklikel reguleerivatel asutustel tugevdada koostööd ühenduse tasandil ning osaleda ühiselt ühenduse mõõtmega ülesannete täitmisel.

(6)

Amet peaks tagama riiklike reguleerivate asutuste poolt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/72/EÜ (mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju) (7) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/79/EÜ (mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju) (8) kohaselt siseriiklikul tasandil täidetavate reguleerimisülesannete nõuetekohase kooskõlastamise ning vajadusel nende täiendamise ühenduse tasandil. Seetõttu on äärmiselt oluline tagada ameti sõltumatus energia- ja gaasitootjatest, põhi- ja jaotusvõrguettevõtjatest (nii avalikest kui ka eraõiguslikest) ning tarbijatest ning tagada ameti tegevuse vastavus ühenduse õigusaktidele, ameti tehniline ja reguleerimisalane võimekus, läbipaistvus, alluvus demokraatlikule kontrollile ja tõhusus.

(7)

Amet peaks jälgima elektri- ja gaasisektori põhivõrguettevõtjate ja ülekandesüsteemi haldurite piirkondlikku koostööd, samuti Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku ja Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku ülesannete täitmist. Ameti kaasamine on oluline tagamaks, et põhivõrguettevõtjate ja ülekandesüsteemi haldurite koostöö edeneb tõhusal ja läbipaistval viisil elektrienergia ja maagaasi siseturu heaks.

(8)

Amet peaks kontrollima koostöös komisjoni, liikmesriikide ja asjaomaste riiklike ametiasutustega elektrienergia ja maagaasi turgude toimimist ning vajaduse korral teavitama Euroopa Parlamenti, komisjoni ja liikmesriikide ametiasutusi kontrolli tulemustest. Ameti järelevalvetoimingud ei tohiks kattuda komisjoni või liikmesriikide ametiasutuste, eelkõige riiklike konkurentsiasutuste läbiviidava kontrolliga ega selle läbiviimist takistada.

(9)

Amet etendab olulist rolli raamsuuniste väljatöötamisel (raamsuunised), mis on oma olemuselt mittesiduvad ja millele võrgueeskirjad peavad vastama. Samuti oleks asjakohane ja kooskõlas ameti eesmärgiga, kui amet osaleks võrgueeskirjade kavandite läbivaatamisel (nii kavandite koostamisel kui ka muutmisel), et tagada nende vastavus raamsuunistele, enne kui ta esitab komisjonile soovituse need vastu võtta.

(10)

On asjakohane tagada riiklike reguleerivate asutuste osaluse ja koostöö integreeritud raamistik. See raamistik peaks hõlbustama elektri ja maagaasi siseturgu käsitlevate õigusaktide ühesugust kohaldamist kogu ühenduses. Rohkem kui üht liikmesriiki käsitlevate juhtude puhul peaks ametil olema õigus vastu võtta üksikotsuseid. See õigus peaks teatud tingimustel hõlmama tehnilisi küsimusi, vähemalt kaht liikmesriiki ühendavat või ühendada võivat elektri- ja maagaasi infrastruktuuri, ning viimase võimalusena uute elektrivõrkudevaheliste ühenduste ja rohkem kui ühes liikmesriigis asuvate uute gaasi infrastruktuuride vabastamist siseturueeskirjade kohaldamisest.

(11)

Kuna ametil on ülevaade riiklike reguleerivate asutuste tööst, peaks tal olema komisjoni, muude ühenduse institutsioonide ja riiklike reguleerivate asutuste nõustaja roll küsimustes, mis on seotud tema asutamise eesmärgiga. Samuti tuleks ametilt nõuda komisjoni teavitamist, kui ta leiab, et põhivõrguettevõtjate ja ülekandesüsteemi haldurite omavahelise koostöö tulemused ei ole vajalikul tasemel või kui riiklik reguleeriv asutus, kelle otsus on vastuolus suunistega, ei järgi nõuetekohaselt ameti arvamust, soovitust või otsust.

(12)

Ametil peaks olema ka võimalik teha soovitusi, et aidata reguleerivatel asutustel ja turul tegutsevatel isikutel head tava jagada.

(13)

Amet peaks vajadusel konsulteerima huvitatud isikutega ning andma neile mõistliku võimaluse kommenteerida kavandatud meetmeid, näiteks võrgueeskirju ja -reegleid.

(14)

Amet peaks aitama kaasa üleeuroopaliste energiavõrkude suuniste rakendamisele, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta otsuses nr 1364/2006/EÜ üleeuroopaliste energiavõrkude suuniste kehtestamise kohta, (9) eelkõige, kui ta esitab käesoleva määruse artikli 6 lõike 3 kohaselt arvamust mittesiduva ühenduseülese kümneaastase võrgu arengukava (ühenduseülese võrgu arengukava) kohta.

(15)

Amet peaks aitama kaasa energiavarustuse kindluse suurendamise püüdlustele.

(16)

Ameti struktuur peaks olema kohandatud vastavalt energeetikasektori konkreetsetele vajadustele. Eelkõige tuleb täielikult arvesse võtta riiklike reguleerivate asutuste spetsiifilist rolli ja tagada nende sõltumatus.

(17)

Haldusnõukogul peaksid olema vajalikud volitused eelarve kehtestamiseks, selle täitmise järelevalveks, sise-eeskirjade koostamiseks, finantseeskirjade vastuvõtmiseks ja direktori ametissenimetamiseks. Nõukogu määratud haldusnõukogu liikmete väljavahetamiseks tuleks kasutada rotatsioonisüsteemi, et tagada aja jooksul liikmesriikide tasakaalustatud osalemine. Haldusnõukogu peaks tegutsema sõltumatult ja objektiivselt avalikkuse huvides ning ta ei tohiks küsida ega vastu võtta poliitilisi juhiseid.

(18)

Ametil peaksid olema vajalikud õigused oma reguleerimisülesannete teostamiseks tõhusal, läbipaistval, põhjendatud ja eelkõige sõltumatul viisil. Ameti sõltumatus elektri- ja gaasitootjatest ning põhi- ja jaotusvõrguettevõtjatest ei ole mitte ainult hea juhtimistava oluline põhimõte, vaid on ka turu usalduse tagamise põhitingimus. Piiramata oma liikmete tegevust asjaomase reguleeriva asutuse nimel, peaks reguleerivate asutuste nõukogu tegutsema sõltumatult mis tahes muudest turuhuvidest, vältima huvide konflikte ning mitte küsima ega võtma vastu juhiseid või aktsepteerima soovitusi ühegi liikmesriigi valitsuselt, komisjonilt ega muult avalik-õiguslikult või eraõiguslikult üksuselt. Reguleerivate asutuste nõukogu otsused peaksid samal ajal järgima ühenduse õigusakte energia, näiteks energia siseturu, keskkonna ning konkurentsipoliitika valdkonnas. Reguleerivate asutuste nõukogu peaks andma oma arvamuste, soovituste ja otsuste kohta aru ühenduse institutsioonidele.

(19)

Kui ametil on õigus teha otsuseid, peaks huvitatud isikutel protsessi säästlikkuse huvides olema õigus pöörduda apellatsiooninõukogu poole, mis on küll ameti osa, kuid on selle ameti mis tahes haldus- ja regulatiivstruktuurist sõltumatu. Järjepidevuse huvides peaks apellatsiooninõukogu liikmete määramine või ametisse tagasi nimetamine võimaldama kõnealuse nõukogu liikmete osalist väljavahetamist. Apellatsiooninõukogu otsust on võimalik Euroopa Ühenduste Kohtus vaidlustada.

(20)

Ametit tuleks rahastada peamiselt Euroopa Liidu üldeelarvest, lõivudest ja vabatahtlikest sissemaksetest. Eelkõige peavad ameti käsutusse jääma vahendid, mille reguleerivad asutused praegu ühiselt ühenduse tasandi koostöösse panustavad. Euroopa Liidu üldeelarvest makstavate mis tahes subsiidiumide suhtes tuleks jätkata ühenduse eelarvemenetluse kohaldamist. Lisaks peaks raamatupidamist auditeerima Euroopa Kontrollikoda vastavalt komisjoni 19. novembri 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2343/2002 (raamfinantsmääruse kohta asutustele, millele viidatakse Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust käsitleva nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 artiklis 185) (10) artiklile 91.

(21)

Pärast ameti töö alustamist peaksid eelarvepädevad institutsioonid selle eelarvet pidevalt hindama lähtuvalt ameti töökoormusest ja tulemustest. Eelarvepädevad institutsioonid peaksid tagama, et amet töötab võimalikult tõhusalt.

(22)

Ametil peaks olema kõrgetasemeline professionaalne personal. Eelkõige peaks amet ära kasutama riiklike reguleerivate asutuste, komisjoni ja liikmesriikide lähetatud personali oskusi ja kogemusi. Ameti personali suhtes tuleks kohaldada Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju (personalieeskirjad) ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi (teenistustingimused), mis on kehtestatud nõukogu määrusega (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68 (11) ning Euroopa Ühenduse institutsioonide poolt kõnealuste personalieeskirjade kohaldamiseks ühiselt vastuvõetud eeskirju. Haldusnõukogu peaks kokkuleppel komisjoniga võtma vastu asjakohased rakenduseeskirjad.

(23)

Amet peaks kohaldama üldeeskirju, mis käsitlevad avalikkuse juurdepääsu ühenduse asutuste valduses olevatele dokumentidele. Selle raames peaks haldusnõukogu kehtestama praktilised meetmed tundliku äriteabe ja isikuandmete kaitsmiseks.

(24)

Amet peaks vajaduse korral oma tegevusest aru andma Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile.

(25)

Riigid, kes ei ole ühenduse liikmesriigid, peaksid saama osaleda ameti töös kooskõlas ühenduse sõlmitud asjaomaste lepingutega.

(26)

Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (12).

(27)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus vastu võtta suunised, mis on vajalikud olukordades, kus amet on pädev otsustama piiriülese infrastruktuuri juurdepääsu- ja tegevuse turvalisuse tingimuste üle. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades seda uute vähemoluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(28)

Komisjon peaks esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt kolm aastat pärast ameti esimese direktori ametisseastumist ning seejärel iga nelja aasta järel aruande ameti konkreetsete ülesannete ja saavutatud tulemuste kohta, lisades asjakohased ettepanekud. Komisjon peaks nimetatud aruandes tegema ettepanekuid ametile täiendavate ülesannete andmiseks.

(29)

Kuna käesoleva määruse eesmärke, nimelt riiklike reguleerivate asutuste osalemist ja koostööd ühenduse tasandil, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus vastu võtta meetmed kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

REGULEERIMISALA

Artikkel 1

Sisu

1.   Käesoleva määrusega asutatakse Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet (amet).

2.   Ameti ülesanne on aidata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/72/EÜ (mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju) (7) artiklis 35 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/73/EÜ (mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju) (8) artiklis 39 nimetatud reguleerivatel asutustel täita ühenduse tasandil reguleerimisülesandeid, mida nad liikmesriigi tasandil täidavad, ning vajadusel kooskõlastada nende tegevust.

3.   Kuni ameti tööruumide valmissaamiseni tegutseb amet komisjoni ruumides.

Artikkel 2

Õiguslik seisund

1.   Amet on juriidilise isiku staatusega ühenduse asutus.

2.   Tal on kõikides liikmesriikides kõige ulatuslikum juriidilisele isikule siseriiklike õigusaktidega antud õigus- ja teovõime. Eelkõige võib ta omandada ja võõrandada vallas- ja kinnisasju ning olla kohtus menetlusosaliseks.

3.   Ametit esindab direktor.

Artikkel 3

Koosseis

Ameti koosseisu kuuluvad:

a)

haldusnõukogu, kes täidab artiklis 13 sätestatud ülesandeid;

b)

reguleerivate asutuste nõukogu, kes täidab artiklis 15 sätestatud ülesandeid;

c)

direktor, kes täidab artiklis 17 sätestatud ülesandeid, ja

d)

apellatsiooninõukogu, kes täidab artiklis 19 sätestatud ülesandeid.

Artikkel 4

Ameti toimingute liigid

Amet

a)

esitab põhivõrguettevõtjatele ja ülekandesüsteemi halduritele adresseeritud arvamusi ja soovitusi;

b)

esitab reguleerivatele asutustele adresseeritud arvamusi ja soovitusi;

c)

esitab Euroopa Parlamendile, nõukogule või komisjonile adresseeritud arvamusi ja soovitusi;

d)

võtab vastu üksikotsuseid konkreetsete juhtumite kohta, nagu on osutatud artiklites 7, 8 ja 9;

e)

esitab komisjonile mittesiduvad raamsuunised (raamsuunised) vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 714/2009 (võrkudele juurdepääsu tingimuste kohta piiriüleses elektrikaubanduses) (13) artiklile 6 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 715/2009 (maagaasi ülekandevõrkudele juurdepääsu tingimuste kohta) (14) artiklile 6.

II PEATÜKK

ÜLESANDED

Artikkel 5

Üldised ülesanded

Amet võib Euroopa Parlamendi, nõukogu või komisjoni taotlusel või omal algatusel esitada Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile arvamuse või soovituse kõikide küsimuste kohta, mis on seotud tema asutamise eesmärgiga.

Artikkel 6

Põhivõrguettevõtjate ja ülekandesüsteemi haldurite koostööga seotud ülesanded

1.   Amet esitab komisjonile oma arvamuse vastavalt määruse (EÜ) nr 714/2009 artikli 5 lõikele 2 Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku ning vastavalt määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 5 lõikele 2 Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku põhikirja kavandi, liikmete nimekirja ja töökorra kavandi kohta.

2.   Amet jälgib vastavalt määruse (EÜ) nr 714/2009 artiklile 9 Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku ülesannete täitmist ning vastavalt määruse (EÜ) nr 715/2009 artiklile 9 Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku ülesannete täitmist.

3.   Amet esitab arvamuse

a)

võrgueeskirja kavandi kohta Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustikule vastavalt määruse (EÜ) nr 714/2009 artikli 8 lõikele 2 ja Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustikule vastavalt määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 8 lõikele 2 ning

b)

iga-aastase tööprogrammi kavandi või kümneaastase mittesiduva võrkude arengukava kavandi kohta Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustikule vastavalt määruse (EÜ) nr 714/2009 artikli 9 lõike 2 esimesele lõigule ja Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustikule vastavalt määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 9 lõike 2 esimesele lõigule ning muude määruse (EÜ) nr 714/2009 artikli 8 lõikes 3 ja määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 8 lõikes 3 osutatud asjaomaste dokumentide kohta, võttes arvesse mittediskrimineerimise, tõhusa konkurentsi ning elektrienergia ja maagaasi siseturgude tõhusa ja turvalise toimimise eesmärke.

4.   Juhul kui amet leiab, et määruse (EÜ) nr 714/2009 artikli 9 lõike 2 teise lõigu ja määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 9 lõike 2 teise lõigu kohaselt esitatud iga-aastase tööprogrammi kavand või ühenduseülese võrkude arengukava kavand ei taga mittediskrimineerimist, tõhusat konkurentsi ega turu tõhusat toimimist või ei võimalda kolmandatele osapooltele piisavat piiriülese ühenduse taset või ei järgi määruse (EÜ) nr 714/2009 ja määruse (EÜ) nr 715/2009 või direktiivi 2009/72/EÜ ja direktiivi 2009/73/EÜ asjaomaseid sätteid, esitab ta Euroopa põhivõrguettevõtjate võrgustikule, Euroopa ülekandesüsteemi haldurite võrgustikule, Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile faktilistele asjaoludele rajanevad nõuetekohaselt põhjendatud arvamuse ning soovitused.

Amet osaleb võrgueeskirjade väljatöötamises vastavalt määruse (EÜ) nr 714/2009 artiklile 6 ja määruse (EÜ) nr 715/2009 artiklile 6.

Amet esitab komisjonile mittesiduvad raamsuunised, kui seda taotletakse määruse (EÜ) nr 714/2009 artikli 6 lõike 2 alusel või määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 6 lõike 2 alusel. Amet vaatab mittesiduvad raamsuunised läbi ning esitab need uuesti komisjonile, kui seda taotletakse määruse (EÜ) nr 714/2009 artikli 6 lõike 4 või määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 6 lõike 4 kohaselt.

Amet esitab Euroopa põhivõrguettevõtjate võrgustikule või Euroopa ülekandesüsteemi haldurite võrgustikule põhjendatud arvamuse võrgueeskirja kohta määruse (EÜ) nr 714/2009 artikli 6 lõike 7 või määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 6 lõike 7 kohaselt.

Amet esitab võrgueeskirja komisjonile ning võib soovitada, et see võetaks vastu määruse (EÜ) nr 714/2009 artikli 6 lõike 9 või määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 6 lõike 9 kohaselt. Amet koostab ja esitab komisjonile võrgueeskirja kavandi, kui seda taotletakse määruse (EÜ) nr 714/2009 artikli 6 lõike 10 või määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 6 lõike 10 kohaselt.

5.   Kui Euroopa põhivõrguettevõtjate võrgustik või Euroopa ülekandesüsteemi haldurite võrgustik ei ole rakendanud võrgueeskirja, mis on viimistletud määruse (EÜ) nr 714/2009 artikli 8 lõike 2 või määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 8 lõike 2 kohaselt, või võrgueeskirja, mis on kehtestatud vastavalt kõnealuste määruste artikli 6 lõigetele 1–10, kuid mida komisjon ei ole vastu võtnud kõnealuste määruste artikli 6 lõike 11 kohaselt, esitab amet komisjonile nõuetekohaselt põhjendatud arvamuse vastavalt määruse (EÜ) nr 714/2009 artikli 9 lõikele 1 või määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 9 lõikele 1.

6.   Amet jälgib ning analüüsib võrgueeskirjade ja komisjoni poolt vastavalt määruse (EÜ) nr 714/2009 artikli 6 lõikele 11 ja vastavalt määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 6 lõikele 11 vastu võetud suuniste rakendamist ning nende mõju kohaldatavate eeskirjade ühtlustamisele, mille eesmärk on soodustada turgude integreerimist ning saavutada mittediskrimineerimine, tõhus konkurents ja turu tõhus toimimine, ning esitab asjakohase aruande komisjonile.

7.   Amet valvab võrkudevahelise ühenduse võimsuse suurendamise projektide rakendamisel tehtud edusammude järele.

8.   Amet jälgib ühenduseülese võrgu arengukavade rakendamist. Kui amet tuvastab ebakõla kava ja selle rakendamise vahel, uurib ta ebakõla põhjuseid ning esitab asjaomastele põhivõrguettevõtjatele ja riiklikele reguleerivatele asutustele või muudele pädevatele asutustele soovitused, et tagada investeeringute rakendamine kooskõlas ühenduseülese võrgu arengukavadega.

9.   Amet jälgib põhivõrguettevõtjate ja ülekandesüsteemi haldurite piirkondlikku koostööd määruse (EÜ) nr 714/2009 artikli 12 ja määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 12 kohaselt ning võtab oma arvamuste, soovituste ja otsuste koostamisel nõuetekohaselt arvesse kõnealuse koostöö tulemusi.

Artikkel 7

Riiklike reguleerivate asutustega seotud ülesanded

1.   Amet võtab vastu üksikotsuseid tehnilistes küsimustes, juhul kui selliste otsuste vastuvõtmine on sätestatud direktiividega 2009/72/EÜ, direktiiviga 2009/73/EÜ, määrusega (EÜ) nr 714/2009 või määrusega (EÜ) nr 715/2009.

2.   Amet võib vastavalt oma tööprogrammile või komisjoni taotluse korral teha soovitusi, et aidata reguleerivatel asutustel ja turul tegutsevatel isikutel head tava jagada.

3.   Amet loob raamistiku riiklike reguleerivate asutuste koostööks. Amet edendab riiklike reguleerivate asutuste ja piirkondlike reguleerivate asutuste vahelist koostööd piirkondlikul ja ühenduse tasandil ning võtab oma arvamuste, soovituste ja otsuste koostamisel nõuetekohaselt arvesse kõnealuse koostöö tulemusi. Kui amet leiab, et selline koostöö nõuab siduvaid reegleid, esitab ta komisjonile asjakohased soovitused.

4.   Amet esitab mis tahes reguleeriva asutuse või komisjoni taotlusel faktilistele asjaoludele rajaneva arvamuse reguleeriva asutuse poolt vastu võetud otsuse vastavuse kohta direktiivis 2009/72/EÜ, direktiivis 2009/73/EÜ, määruses (EÜ) nr 714/2009 või määruses (EÜ) nr 715/2009 osutatud suunistele või nimetatud direktiivide või määruste muudele asjakohastele sätetele.

5.   Kui riiklik reguleeriv asutus ei järgi lõikes 4 osutatud arvamust nelja kuu jooksul alates arvamuse kättesaamisest, teavitab amet sellest vastavalt komisjoni ja asjaomast liikmesriiki.

6.   Kui riiklikul reguleerival asutusel tekib konkreetse juhtumi puhul raskusi direktiivis 2009/72/EÜ, direktiivis 2009/73/EÜ, määruses (EÜ) nr 714/2009 või määruses (EÜ) nr 715/2009 osutatud suuniste kohaldamisega, võib ta taotleda ameti arvamust. Amet esitab oma arvamuse kolme kuu jooksul alates selle taotluse saamisest pärast komisjoniga konsulteerimist.

7.   Amet otsustab vähemalt kahte liikmesriiki ühendava või ühendada võiva elektri- ja maagaasi infrastruktuuri (piiriülene infrastruktuur) juurdepääsu- ja tegevuse turvalisuse tingimused vastavalt artiklile 8.

Artikkel 8

Piiriülese infrastruktuuri juurdepääsu- ja tegevuse turvalisuse tingimustega seotud ülesanded

1.   Amet otsustab piiriülese infrastruktuuri osas reguleerimisküsimusi, mis kuuluvad riiklike reguleerivate asutuste pädevusse, ning mis võivad hõlmata juurdepääsu- ja tegevuse turvalisuse tingimusi ning teeb seda üksnes

a)

kui pädevad riiklikud reguleerivad asutused ei ole jõudnud kokkuleppele kuue kuu jooksul pärast seda, kui juhtum edastati kõnealustest reguleerivatest asutusest viimasele, või

b)

pädevate riiklike reguleerivate asutuste ühise taotluse alusel.

Pädevad riiklikud reguleerivad asutused võivad ühiselt taotleda punktis a osutatud ajavahemiku pikendamist kuni kuue kuu võrra.

Oma otsuse väljatöötamisel konsulteerib amet riiklike reguleerivate asutuste ja põhivõrguettevõtjate või ülekandesüsteemi halduritega ning ametit teavitatakse kõigi asjaomaste põhivõrguettevõtjate ja ülekandesüsteemi haldurite ettepanekutest ja tähelepanekutest.

2.   Piiriülese infrastruktuuri juurdepääsutingimused hõlmavad järgmist:

a)

võimsuste jaotamise menetlus;

b)

jaotamise ajakava;

c)

ülekoormuste juhtimisest saadud tulude jagamine ja

d)

infrastruktuuri kasutajatelt võetav tasu, millele on viidatud määruse (EÜ) nr 714/2009 artikli 17 lõike 1 punktis d või direktiivi 2009/73/EÜ artikli 36 lõike 1 punktis d.

3.   Juhul, kui juhtum on ametile esitatud lõike 1 kohaselt,

a)

teeb amet oma otsuse hiljemalt kuue kuu möödumisel juhtumi esitamise päevast ja

b)

võib amet vajadusel teha vaheotsuse, et tagada kõnealuse infrastruktuuri varustuskindluse või tegevuse turvalisuse kaitse.

4.   Komisjon võib vastu võtta suunised olukordade kohta, mille puhul ametil on pädevus otsustada piiriülese infrastruktuuri juurdepääsu- ja tegevuse turvalisuse tingimuste üle. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt käesoleva määruse artikli 32 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

5.   Kui lõikes 1 märgitud reguleerimisküsimused hõlmavad ka erandeid määruse (EÜ) nr 714/2009 artikli 17 või direktiivi 2009/73/EÜ artikli 36 tähenduses, ei toimu käesolevas määruses sätestatud tähtaegade kuhjumist nendes sätetes sätestatud tähtaegadega.

Artikkel 9

Muud ülesanded

1.   Amet võib anda määruse (EÜ) nr 714/2009 artikli 17 lõikes 5 sätestatud vabastusi. Samuti võib amet otsustada anda vabastuse direktiivi 2009/73/EÜ artikli 36 lõike 4 kohaselt, kui asjaomane infrastruktuur asub mitme liikmesriigi territooriumil.

2.   Amet esitab komisjoni taotlusel ning määruse (EÜ) nr 714/2009 artikli 3 lõike 1 teise lõigu või määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 3 lõike 1 teise lõigu kohaselt arvamuse riiklike reguleerivate asutuste poolt sertifitseerimise küsimuses vastu võetud otsuste kohta.

Ametile võib selgelt määratletud olukorras, mis on ette nähtud komisjoni poolt määruse (EÜ) nr 714/2009 artikli 18 või määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 23 kohaselt vastu võetud suunistega, ja küsimustes, mis on seotud ameti asutamise eesmärgiga, anda lisaülesanded, mis ei hõlma otsustusõigust.

Artikkel 10

Konsultatsioonid ja läbipaistvus

1.   Oma ülesannete täitmisel, eelkõige vastavalt määruse (EÜ) nr 714/2009 artiklile 6 või vastavalt määruse (EÜ) nr 715/2009 artiklile 6 määratletud raamsuuniste väljatöötamisel, aga ka vastavalt nimetatud määruste artiklile 7 võrgueeskirjade muudatusi soovitades, konsulteerib amet turuosaliste, põhivõrguettevõtjate, ülekandesüsteemi haldurite, tarbijate, lõppkasutajate ja vajadusel konkurentsiasutustega ning teeb seda põhjalikult ja varajases staadiumis ja viisil, mis ei kahjusta nimetatud osapoolte asjaomast pädevust, ning avatud ja läbipaistval viisil, eelkõige kui ülesanded seonduvad põhivõrguettevõtjatega või ülekandesüsteemi halduritega.

2.   Amet tagab vajaduse korral üldsusele ja huvitatud pooltele objektiivse, usaldusväärse ja kergesti kättesaadava teabe eelkõige ameti töötulemuste kohta.

Vastavalt määruse (EÜ) nr 714/2009 artiklis 6 või vastavalt määruse (EÜ) nr 715/2009 artiklis 6 määratletud raamsuuniste väljatöötamisel või nende määruste artikli 7 kohasel võrgueeskirjade muutmisel toimunud nõupidamiskoosolekute kõik dokumendid ja protokollid avalikustatakse.

3.   Enne määruse (EÜ) nr 714/2009 artiklis 6 või määruse (EÜ) nr 715/2009 artiklis 6 määratletud raamsuuniste vastuvõtmist või enne nimetatud määruste artiklis 7 määratletud võrgueeskirjade muudatuste esitamist märgib amet, mil viisil on nõupidamiste käigus saadud tähelepanekuid arvesse võetud ning põhjendab, kui märkusi ei ole arvesse võetud.

4.   Amet avaldab oma veebisaidil vähemalt haldusnõukogu, reguleerivate asutuste nõukogu ja apellatsiooninõukogu kõigi koosolekute päevakorrad, taustadokumendid ja vajaduse korral protokollid.

Artikkel 11

Elektrienergia ja maagaasi sektoreid käsitlev kontroll ja aruandlus

1.   Amet kontrollib tihedas koostöös komisjoni, liikmesriikide ja asjaomaste riiklike asutustega, sh riiklikud reguleerivad asutused, piiramata konkurentsiasutuste pädevust, elektrienergia ja maagaasi siseturgude toimimist, eelkõige elektri ja maagaasi jaehindu, juurdepääsu võrgule, sh taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiale, ning direktiivides 2009/72/EÜ ja 2009/73/EÜ sätestatud tarbijate õiguste järgimist.

2.   Amet avalikustab lõikes 1 sätestatud kontrollitegevuse tulemusi käsitleva iga-aastase aruande. Nimetatud aruandes määratleb amet elektrienergia ja maagaasi siseturgude lõpuleviimist takistavad tõkked.

3.   Amet võib oma aastaaruande avaldamisel esitada Euroopa Parlamendile ja komisjonile arvamuse meetmete kohta, mida võiks võtta, et kõrvaldada lõikes 2 nimetatud tõkked.

III PEATÜKK

KORRALDUS

Artikkel 12

Haldusnõukogu

1.   Haldusnõukogusse kuulub üheksa liiget. Igal liikmel on asendusliige. Komisjon määrab kaks liiget ja nende asendusliikmed, Euroopa Parlament määrab kaks liiget ja nende asendusliikmed ning nõukogu määrab viis liiget ja nende asendusliikmed. Euroopa Parlamendi liige ei tohi olla samal ajal ka haldusnõukogu liige. Haldusnõukogu liikmete ja nende asendusliikmete ametiaeg on neli aastat ning sama isiku võib ühe korra ametisse tagasi nimetada. Esimesel ametiajal on poole haldusnõukogu liikmetest ja nende asendusliikmetest kõnealuse ametiaja kestuseks kuus aastat.

2.   Haldusnõukogu määrab oma liikmete hulgast esimehe ja aseesimehe. Aseesimees asendab automaatselt esimeest, kui viimane ei saa oma ülesandeid täita. Esimehe ja aseesimehe ametiaeg on kaks aastat ja neid võib üks kord ametisse tagasi nimetada. Esimehe ja aseesimehe ametiaeg lõpeb hetkest, mil nad ei ole enam haldusnõukogu liikmed.

3.   Haldusnõukogu koosoleku kutsub kokku esimees. Reguleerivate asutuste nõukogu esimees või kõnealuse nõukogu nimetatud isik ning direktor osalevad arutelus hääleõiguseta, kui haldusnõukogu ei otsusta direktori suhtes teisiti. Haldusnõukogu tuleb korraliseks istungiks kokku vähemalt kaks korda aastas. Ta tuleb kokku ka esimehe algatusel, komisjoni taotlusel või vähemalt kolmandiku liikmete taotlusel. Haldusnõukogu võib vaatlejana koosolekule kutsuda isikuid, kelle seisukoht võib olla huvipakkuv. Haldusnõukogu liikmed võivad vastavalt oma töökorrale kasutada nõustajate või ekspertide abi. Haldusnõukogule osutab sekretäriteenuseid amet.

4.   Haldusnõukogu otsuste vastuvõtmiseks on vaja kaht kolmandikku kohalolevate liikmete häältest, kui käesolevas määruses ei sätestata teisiti. Igal haldusnõukogu liikmel või asendusliikmel on üks hääl.

5.   Töökorras sätestatakse täpsemalt järgmine:

a)

hääletamise kord, eelkõige tingimused, mille alusel üks liige võib teist esindada, ning vajaduse korral ka kvoorumitega seotud reeglid ja

b)

rotatsiooni kord nõukogu määratud haldusnõukogu liikmete väljavahetamiseks, et tagada aja jooksul liikmesriikide tasakaalustatud osalemine.

6.   Haldusnõukogu liige ei või olla reguleerivate asutuste nõukogu liige.

7.   Haldusnõukogu liikmed kohustuvad tegutsema sõltumatult ja objektiivselt avalikes huvides, küsimata ja aktsepteerimata poliitilisi juhiseid. Selleks teeb iga liige kirjaliku kohustuste deklaratsiooni ja kirjaliku huvide deklaratsiooni, millega tunnistavad kas mis tahes huvide puudumist, mida võib pidada nende sõltumatust kahjustavaks, või selliste otseste või kaudsete huvide olemasolu. Kõnealused deklaratsioonid tehakse igal aastal ning need avalikustatakse.

Artikkel 13

Haldusnõukogu ülesanded

1.   Haldusnõukogu nimetab pärast reguleerivate asutuste nõukoguga konsulteerimist ja selle heakskiitva arvamuse saamist kooskõlas artikli 15 lõikega 2 ametisse direktori, nagu on sätestatud artikli 16 lõikes 2.

2.   Haldusnõukogu nimetab ametlikult ametisse reguleerivate asutuste nõukogu liikmed, nagu on sätestatud artikli 14 lõikes 1.

3.   Haldusnõukogu nimetab ametlikult ametisse apellatsiooninõukogu liikmed, nagu on sätestatud artikli 18 lõigetes 1 ja 2.

4.   Haldusnõukogu tagab, et amet saavutab oma eesmärgid ja täidab talle käesoleva määrusega antud ülesanded.

5.   Haldusnõukogu võtab pärast komisjoniga konsulteerimist ja pärast reguleerivate asutuste nõukogult artikli 15 lõike 3 kohase heakskiidu saamist iga aasta 30. septembriks vastu ameti järgmise aasta tööprogrammi ning saadab selle Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile. Tööprogramm võetakse vastu, ilma et see piiraks iga-aastast eelarvemenetlust ning see avalikustatakse.

6.   Haldusnõukogu võtab vastu mitmeaastase programmi ja vajadusel muudab seda. Muutmine tugineb hindamisaruandel, mille koostab sõltumatu välisekspert haldusnõukogu taotlusel. Kõnealused dokumendid avalikustatakse.

7.   Haldusnõukogu kasutab oma eelarvepädevust vastavalt artiklitele 21–24.

8.   Haldusnõukogu otsustab pärast komisjonilt nõusoleku saamist, kas võtta vastu pärandit, annetusi või toetusi teistest ühenduse allikatest või mis tahes vabatahtlikku sissemakset liikmesriikidest või reguleerivatest asutustest. Haldusnõukogu poolt vastavalt artikli 24 lõikele 5 esitatavas arvamuses käsitletakse üksikasjalikult käesolevas lõikes loetletud rahastamisallikaid.

9.   Haldusnõukogu teostab direktori suhtes distsiplinaarjärelevalvet, konsulteerides seejuures reguleerivate asutuste nõukoguga.

10.   Haldusnõukogu koostab vajaduse korral ameti rakenduseeskirjad personalieeskirja jõustamiseks vastavalt artikli 28 lõikele 2.

11.   Haldusnõukogu võtab vastavalt artiklile 30 kasutusele praktilised meetmed ameti dokumentidele juurdepääsuõiguse rakendamiseks.

12.   Haldusnõukogu võtab vastu ja avaldab artikli 17 lõikes 8 osutatud iga-aastase aruande projekti alusel iga-aastase aruande ameti tegevuse kohta ning edastab selle igal aastal 15. juuniks Euroopa Parlamendile, nõukogule, komisjonile, kontrollikojale, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele. Iga-aastane aruanne ameti tegevuse kohta sisaldab reguleerivate asutuste nõukogu heaks kiidetud eraldi osa, mis käsitleb ameti reguleerivat tegevust asjaomasel aastal.

13.   Haldusnõukogu võtab vastu ja avaldab oma töökorra.

Artikkel 14

Reguleerivate asutuste nõukogu

1.   Reguleerivate asutuste nõukogu koosseisu kuuluvad

a)

direktiivi 2009/72/EÜ artikli 35 lõikes 1 ja direktiivi 2009/73/EÜ artikli 39 lõikes 1 nimetatud reguleerivate asutuste juhtivad esindajad ning üks asendusliige iga liikmesriigi kohta reguleerivate asutuste praeguste kõrgete ametnike hulgast;

b)

üks hääleõiguseta komisjoni esindaja.

Igast liikmesriigist võib reguleerivate asutuste nõukogusse vastu võtta üksnes ühe riikliku reguleeriva asutuse esindaja.

Iga liikmesriigi reguleeriv asutus nimetab asendusliikme oma olemasoleva personali hulgast.

2.   Reguleerivate asutuste nõukogu liikmed valivad enda hulgast esimehe ja aseesimehe. Aseesimees asendab esimeest, kui viimane ei saa oma ülesandeid täita. Esimehe ja aseesimehe ametiaeg on kaks ja pool aastat ja neid võib üks kord ametisse tagasi nimetada. Esimehe ja aseesimehe ametiaeg lõpeb igal juhul hetkest, mil nad ei ole enam reguleerivate asutuste nõukogu liikmed.

3.   Reguleerivate asutuste nõukogu teeb otsuseid oma kohalolevate liikmete kahekolmandikulise häälteenamusega. Igal liikmel või asendusliikmel on üks hääl.

4.   Reguleerivate asutuste nõukogu võtab vastu ja avaldab oma töökorra, milles sätestatakse täpsem hääletamise kord, eelkõige tingimused, mille alusel üks liige võib teist esindada, ning vajaduse korral ka kvoorumitega seotud reeglid. Töökorras võidakse ette näha töö erimeetodid, mida kasutatakse küsimuste arutamisel, mis kerkivad esile seoses piirkondlike koostööalgatustega.

5.   Reguleerivate asutuste nõukogu tegutseb sõltumatult talle käesoleva määrusega pandud ülesandeid täites ning piiramata oma liikmete tegevust asjaomase reguleeriva asutuse nimel ning ei küsi ega võta vastu juhiseid ühegi liikmesriigi valitsuselt, komisjonilt ega muult avalik-õiguslikult või eraõiguslikult üksuselt.

6.   Reguleerivate asutuste nõukogule osutab sekretäriteenuseid amet.

Artikkel 15

Reguleerivate asutuste nõukogu ülesanded

1.   Reguleerivate asutuste nõukogu esitab direktorile arvamuse artiklites 5, 6, 7, 8 ja 9 osutatud arvamuste, soovituste või otsuste kohta, mille vastuvõtmine on kaalumisel. Lisaks annab reguleerivate asutuste nõukogu oma pädevusvaldkonnas direktorile suuniseid direktori ülesannete täitmiseks.

2.   Reguleerivate asutuste nõukogu esitab haldusnõukogule oma arvamuse direktorikandidaadi kohta vastavalt artikli 13 lõikele 1 ja artikli 16 lõikele 2. Reguleerivate asutuste nõukogu teeb selle otsuse vähemalt oma liikmete 3/4 häälteenamusega.

3.   Vastavalt artikli 13 lõikele 5 ja artikli 17 lõikele 6 ning kooskõlas artikli 23 lõikega 1 koostatud esialgse eelarveprojektiga kinnitab reguleerivate asutuste nõukogu ameti järgmise aasta tegevuse tööprogrammi ja esitab selle igal aastal enne 1. septembrit haldusnõukogule vastuvõtmiseks.

4.   Reguleerivate asutuste nõukogu kiidab heaks aastaaruande eraldi reguleerimistegevuse osa, nagu on sätestatud artikli 13 lõikes 12 ja artikli 17 lõikes 8.

5.   Euroopa Parlament võib kutsuda reguleerivate asutuste nõukogu esimehe või tema asetäitja, austades täielikult tema sõltumatust, pädeva komisjoni ette esinema ning selle komisjoni liikmete küsimustele vastama.

Artikkel 16

Direktor

1.   Ametit juhib selle direktor, kes tegutseb kooskõlas artikli 15 lõike 1 teises lauses osutatud suunistega ning (käesolevas määruses sätestatud juhtudel) kooskõlas reguleerivate asutuste nõukogu arvamustega. Olenemata haldusnõukogu ja reguleerivate asutuste nõukogu asjaomasest rollist, mis on seotud direktori ülesannetega, ei taotle direktor juhiseid valitsustelt, komisjonilt ega muudelt avalik-õiguslikelt või eraõiguslikelt üksustelt ega võta vastu selliseid juhiseid.

2.   Direktori nimetab ametisse haldusnõukogu pärast seda kui reguleerivate asutuste nõukogu on oma soodsa arvamuse andnud, pidades silmas tema pädevust, oskusi ja kogemusi asjaomases energiasektoris, vähemalt kolme kandidaadi seast, kelle esitab komisjon pärast avalikku osalemiskutset. Enne ametisse määramist võib haldusnõukogu valitud kandidaadi kutsuda esinema Euroopa Parlamendi pädeva komisjoni ette ja vastama selle liikmete küsimustele.

3.   Direktori ametiaeg on viis aastat. Komisjon viib üheksa kuu jooksul enne kõnealuse tähtaja lõppu läbi hindamise. Hindamisel võtab komisjon arvesse eelkõige järgmist:

a)

direktori ametiülesannete täitmist;

b)

ameti ülesandeid ja nõudeid järgmisteks aastateks.

Punkti b puhul viiakse hindamine läbi sõltumatu väliseksperdi abil.

4.   Haldusnõukogu võib komisjoni ettepaneku põhjal ja pärast seda, kui ta on uurinud ja kaalunud põhjalikult hindamist ja selle osas reguleerivate asutuste nõukogu esitatud arvamust ning üksnes juhul, kui ameti kohustused ja nõuded seda nõuavad, pikendada direktori ametiaega ühel korral mitte rohkem kui kolmeks aastaks.

5.   Haldusnõukogu teatab direktori ametiaja pikendamise kavatsusest Euroopa Parlamendile. Ühe kuu jooksul enne ametiaja pikendamist võidakse direktor kutsuda esinema Euroopa Parlamendi pädeva komisjoni ette, et vastata selle liikmete küsimustele.

6.   Kui ametiaega ei pikendata, jääb direktor ametisse kuni oma järglase ametissenimetamiseni.

7.   Direktori võib ametist vabastada üksnes haldusnõukogu otsusega, mis tehakse pärast seda kui haldusnõukogu on saanud selleks reguleerivate asutuste nõukogu nõusoleku. Haldusnõukogu teeb selle otsuse vähemalt oma liikmete 3/4 häälteenamusega.

8.   Euroopa Parlament ja nõukogu võivad kutsuda direktorit üles esitama oma ülesannete täitmise aruannet. Euroopa Parlament võib samuti kutsuda direktori pädeva parlamendikomisjoni ette esinema ja selle komisjoni liikmete küsimustele vastama.

Artikkel 17

Direktori ülesanded

1.   Direktor esindab ametit ning vastutab selle juhtimise eest.

2.   Direktor valmistab ette haldusnõukogu töö. Ta osaleb haldusnõukogu töös hääleõiguseta.

3.   Direktor võtab vastu ja avaldab artiklites 5, 6, 7, 8 ja 9 osutatud arvamused, soovitused ja otsused, mille suhtes on reguleerivate asutuste nõukogu andnud oma soodsa arvamuse.

4.   Direktor vastutab ameti iga-aastase tööprogrammi elluviimise eest vastavalt reguleerivate asutuste nõukogu suunistele ning haldusnõukogu halduskontrollile.

5.   Direktor võtab kõik vajalikud meetmed, võttes eelkõige vastu sisemised haldusjuhendid ja avaldades teatiseid, et tagada ameti toimimine käesoleva määruse sätete kohaselt.

6.   Direktor koostab igal aastal ameti järgmise aasta tööprogrammi projekti ja esitab selle hiljemalt sama aasta 30. juuniks reguleerivate asutuste nõukogule, Euroopa Parlamendile ja komisjonile.

7.   Direktor koostab artikli 23 lõike 1 kohaselt ameti esialgse eelarveprojekti ning vastutab artikli 24 kohaselt ameti eelarve täitmise eest.

8.   Direktor koostab igal aastal aastaaruande projekti, mis sisaldab eraldi ameti reguleerimistegevust käsitlevat osa ning finants- ja haldusküsimusi käsitlevat osa.

9.   Ameti personali suhtes teostab direktor artikli 28 lõikes 3 sätestatud õigusi.

Artikkel 18

Apellatsiooninõukogu

1.   Apellatsiooninõukogusse kuulub kuus liiget ja kuus asendajat, kes valitakse riiklike reguleerivate asutuste, konkurentsiasutuste või teiste riiklike või ühenduse institutsioonide praeguste või endiste kõrgete ametnike hulgast, kellel on asjakohane töökogemus energeetikasektoris. Apellatsiooninõukogu määrab oma esimehe. Apellatsiooninõukogu otsused võetakse vastu selle kuuest liikmest vähemalt nelja kvalifitseeritud häälteenamusega. Apellatsiooninõukogu kutsutakse kokku vastavalt vajadusele.

2.   Apellatsiooninõukogu liikmed määrab komisjoni ettepanekul ametlikult ametisse haldusnõukogu pärast avalikku osalemiskutset ja pärast reguleerivate asutuste nõukoguga konsulteerimist.

3.   Apellatsiooninõukogu liikmete ametiaeg on viis aastat. Neid võib ametisse tagasi nimetada. Apellatsiooninõukogu liikmed on oma otsuseid tehes sõltumatud. Nad ei lähtu ühestki juhisest. Nad ei tohi täita ametis, selle haldusnõukogus ega reguleerivate asutuste nõukogus mis tahes muid ülesandeid. Apellatsiooninõukogu liikmeid ei või nende ametiaja jooksul ametist vabastada, välja arvatud juhul, kui liige on süüdi tõsises üleastumises, mille puhul haldusnõukogu teeb pärast reguleerivate asutuste nõukoguga konsulteerimist otsuse.

4.   Apellatsiooninõukogu liikmed ei või osaleda kaebuse menetlemises, kui neil on sellega seotud isiklikud huvid või kui nad on olnud varem menetluse ühe poole esindajad või kui nad on osalenud edasikaevatud otsuse tegemises.

5.   Kui apellatsiooninõukogu liige leiab ühel lõikes 4 nimetatud põhjusel või mis tahes muul põhjusel, et kaasliige ei peaks osalema kaebuse menetlemises, teatab ta sellest apellatsiooninõukogule. Apellatsioonimenetluse iga osaline võib igal lõikes 4 nimetatud põhjusel või erapoolikuse kahtluse korral taotleda apellatsiooninõukogu liikme taandamist. Taandamistaotluse aluseks ei või olla liikmete kodakondsus ja seda ei võeta vastu, kui taandamistaotluse põhjusest teadlik olev kaebuse menetluse osaline on juba alustanud menetlust muudel alustel kui apellatsiooninõukogu koosseisu vaidlustamine.

6.   Apellatsiooninõukogu teeb otsuse lõigetes 4 ja 5 nimetatud juhtudel võetavate meetmete kohta ilma asjaomase liikme osavõtuta. Asjaomane liige asendatakse selle otsuse tegemiseks apellatsiooninõukogus tema asendajaga. Kui asendaja juhtub olema samas olukorras, määrab esimees asendusliikme olemasolevate asendajate seast.

7.   Apellatsiooninõukogu liikmed kohustuvad tegutsema sõltumatult avalikes huvides. Selleks teevad nad kirjaliku kohustuste deklaratsiooni ja kirjaliku huvide deklaratsiooni, millega tunnistavad kas mis tahes huvide puudumist, mida võib pidada nende sõltumatust kahjustavaks, või selliste otseste või kaudsete huvide olemasolu. Kõnealused deklaratsioonid tehakse igal aastal ning need avalikustatakse.

Artikkel 19

Kaebused

1.   Iga füüsiline või juriidiline isik, sealhulgas riiklikud reguleerivad asutused, võib esitada kaebuse temale adresseeritud ja artiklites 7, 8 või 9 nimetatud otsuse peale või sellise otsuse peale, mis teda vormiliselt teisele isikule adresseeritud otsusena siiski otseselt ja isiklikult puudutab.

2.   Kaebus ning selle põhjendus tuleb esitada ametile kirjalikult kahe kuu jooksul otsuse teatavaks tegemise päevast asjaomasele isikule või, kui seda ei ole tehtud, kahe kuu jooksul alates päevast, mil amet oma otsuse avaldas. Apellatsiooninõukogu teeb kaebuse kohta otsuse kahe kuu jooksul pärast kaebuse esitamist.

3.   Lõike 1 kohaselt esitatud kaebus ei peata otsuse täitmist. Apellatsiooninõukogu võib vaidlustatud otsuse täitmise siiski peatada, kui ta leiab, et olukord seda nõuab.

4.   Kui kaebus on vastuvõetav, vaatab apellatsiooninõukogu kaebuse läbi, et kindlaks teha, kas kaebus on piisavalt põhjendatud. Ta kutsub nii sageli kui vaja kaebuse menetlusosalisi esitama kindlaksmääratud aja jooksul märkusi nõukogu enda poolt saadetud teadete või kaebuse menetluse teiste osaliste avalduste kohta. Apellatsioonimenetluse osalistel on õigus anda suulisi seletusi.

5.   Apellatsiooninõukogu võib vastavalt käesolevale artiklile kasutada ameti pädevusse kuuluvaid mis tahes volitusi või anda juhtumi edasiseks lahendamiseks üle ameti pädevale organile. Apellatsiooninõukogu arvamus ei ole viimase jaoks siduv.

6.   Apellatsiooninõukogu võtab vastu oma töökorra ja avaldab selle.

7.   Amet avaldab apellatsiooninõukogu otsused.

Artikkel 20

Esimese astme kohtusse või Euroopa Kohtusse kaebamine

1.   Esimese astme kohtule või Euroopa Kohtule võib esitada hagi vastavalt asutamislepingu artiklile 230, et vaidlustada apellatsiooninõukogu otsus või ameti otsus, kui puudub apellatsiooninõukogule edasikaebuse esitamise õigus.

2.   Kui amet ei suuda otsust teha, võib esimese astme kohtule või Euroopa Kohtule seoses tegevusetusega esitada kaebuse vastavalt asutamislepingu artiklile 232.

3.   Amet peab võtma vajalikud meetmed esimese astme kohtu või Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks.

IV PEATÜKK

FINANTSSÄTTED

Artikkel 21

Ameti eelarve

1.   Ameti tuludeks on eelkõige:

a)

ühenduse toetus, mis kantakse Euroopa Liidu üldeelarvesse (komisjoni jaotis);

b)

artikli 22 kohaselt ametile makstavad teenustasud;

c)

artikli 13 lõikes 8 osutatud mis tahes vabatahtlik sissemakse liikmesriikidest või nende reguleerivatest asutustest ja

d)

artikli 13 lõikes 8 nimetatud pärand, annetused või toetused.

2.   Ameti kuludeks on personali-, haldus-, infrastruktuuri- ja tegevuskulud.

3.   Ameti tulud ja kulud peavad olema tasakaalus.

4.   Kõik ameti tulud ja kulud tuleb igaks kalendriaastaga kattuvaks majandusaastaks kalkuleerida ja eelarvesse kanda.

Artikkel 22

Lõivud

1.   Amet võib võtta artikli 9 lõike 1 kohase vabastuse taotlemise eest lõivu.

2.   Lõikes 1 osutatud lõivud määrab komisjon.

Artikkel 23

Eelarve koostamine

1.   Direktor koostab igal aastal 15. veebruariks esialgse eelarveprojekti, mis sisaldab tegevuskulusid ja eeloleva rahandusaasta tööplaani, ning edastab esialgse eelarveprojekti haldusnõukogule koos esialgse ametikohtade loeteluga. Igal aastal esitab haldusnõukogu direktori koostatud esialgse eelarveprojekti alusel ameti järgmise majandusaasta tulude ja kulude kalkulatsiooni. Selle kalkulatsiooni, mis sisaldab ka ametikohtade loetelu projekti, edastab haldusnõukogu komisjonile 31. märtsiks. Enne kalkulatsiooni vastuvõtmist esitatakse direktori koostatud projekt reguleerivate asutuste nõukogule, kes võib projekti kohta põhjendatud arvamuse esitada.

2.   Komisjon edastab lõikes 1 osutatud kalkulatsiooni Euroopa Parlamendile ja nõukogule (eelarvepädevad institutsioonid) koos Euroopa Liidu üldeelarve projektiga.

3.   Komisjon sisestab kõnealusest kalkulatsioonist lähtudes Euroopa Liidu üldeelarve esialgsesse projekti prognoosi, mida ta peab ametikohtade loetelu ja Euroopa Liidu üldeelarvest eraldatava toetuse suurust silmas pidades vajalikuks, ning esitab selle eelarvepädevatele institutsioonidele asutamislepingu artikliga 272 ette nähtud korras.

4.   Eelarvepädevad asutused võtavad vastu ameti ametikohtade loetelu.

5.   Haldusnõukogu koostab ameti eelarve. See muutub lõplikuks pärast Euroopa Liidu üldeelarve lõplikku vastuvõtmist. Vajaduse korral tehakse selles kohandusi.

6.   Haldusnõukogu teatab viivitamata eelarvepädevatele institutsioonidele oma kavatsusest rakendada projekte, millel võib olla oluline rahaline mõju tema ameti eelarve rahastamisele, eriti kõiki kinnisvaraga seotud projekte, nagu hoonete rentimine või ost. Haldusnõukogu teatab nendest komisjonile. Kui emb-kumb eelarvepädev asutus kavatseb esitada arvamuse, teavitab ta kahe nädala jooksul pärast projekti kohta teate saamist ameti sellise arvamuse avaldamise kavatsusest. Kui vastust ei tule, võib amet jätkata kavandatud projekti.

Artikkel 24

Eelarve täitmine ja kontroll

1.   Eelarvevahendeid käsutab direktor, kes täidab ka ameti eelarvet.

2.   Ameti peaarvepidaja saadab komisjoni peaarvepidajale ja kontrollikojale iga järgmise eelarveaasta 1. märtsiks esialgse raamatupidamisaruande koos aruandega, mis käsitleb eelmise eelarveaasta eelarvehaldust ja finantsjuhtimist. Ameti peaarvepidaja saadab järgmise aasta 31. märtsiks eelmise eelarveaasta eelarvehaldust ja finantsjuhtimist käsitleva aruande ka Euroopa Parlamendile ja nõukogule. Komisjoni peaarvepidaja konsolideerib seejärel institutsioonide ja detsentraliseeritud asutuste esialgsed raamatupidamisaruanded vastavalt nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (15) (finantsmäärus), artiklile 128.

3.   Komisjoni peaarvepidaja saadab kontrollikojale iga järgmise eelarveaasta 31. märtsiks esialgse raamatupidamisaruande koos aruandega, mis käsitleb eelmise eelarveaasta eelarvehaldust ja finantsjuhtimist. Eelarveaasta eelarvehalduse ja finantsjuhtimise aruanne edastatakse ka Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

4.   Kui direktor on saanud kätte kontrollikoja märkused ameti esialgse raamatupidamisaruande kohta vastavalt finantsmääruse artiklile 129, koostab ta omal vastutusel ameti lõpliku raamatupidamisaruande ja esitab selle arvamuse saamiseks haldusnõukogule.

5.   Haldusnõukogu esitab arvamuse ameti lõpliku raamatupidamisaruande kohta.

6.   Hiljemalt eelarveaastale järgneva aasta 1. juuliks edastab direktor kõnealuse lõpliku raamatupidamisaruande koos haldusnõukogu arvamusega Euroopa Parlamendile, nõukogule, komisjonile ja kontrollikojale.

7.   Lõplik raamatupidamisaruanne avaldatakse.

8.   Direktor saadab kontrollikojale vastuse selle märkuste kohta 15. oktoobriks. Ta saadab kõnealuse vastuse koopia haldusnõukogule ja komisjonile.

9.   Euroopa Parlamendi taotluse korral esitab direktor viimasele kogu teabe, mida on vaja, et kõnealuse eelarveaasta eelarve täitmise aruande kinnitamismenetlust finantsmääruse artikli 146 lõike 3 kohaselt tõrgeteta kohaldataks.

10.   Kvalifitseeritud häälteenamusega otsustava nõukogu soovituse põhjal annab Euroopa Parlament kinnituse direktori tegevusele aasta N eelarve täitmisel enne 15. maid aastal N + 2.

Artikkel 25

Finantseeskirjad

Haldusnõukogu võtab pärast komisjoniga konsulteerimist vastu ameti suhtes kohaldatavad finantseeskirjad. Kõnealused eeskirjad võivad kõrvale kalduda määrusest (EÜ, Euratom) nr 2343/2002, kui see on vajalik seoses ameti tegevusvajadustega ja juhul, kui komisjon on selleks eelnevalt nõusoleku andnud.

Artikkel 26

Pettusevastased meetmed

1.   Pettuste, korruptsiooni ja muu õigusvastase tegevuse vastu võitlemiseks kohaldatakse ameti suhtes piiranguteta Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1073/1999 (Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta) (16) sätteid.

2.   Amet ühineb Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ühenduste Komisjoni 25. mai 1999. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppega Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) sisejuurdluste kohta (17) ning võtab viivitamata vastu asjakohased sätted, mida kohaldatakse ameti kõigi töötajate suhtes.

3.   Rahastamist käsitlevates otsustes ning nendest tulenevates lepingutes ja õigusaktides sätestatakse selgesõnaliselt, et kontrollikoda ja OLAF võivad vajadusel teha ameti rahastamisest kasu saajate ning raha jaotamise eest vastutavate töötajate juures kohapealseid kontrolle.

V PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 27

Privileegid ja immuniteedid

Ameti suhtes kohaldatakse Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolli.

Artikkel 28

Töötajad

1.   Ameti töötajate, sealhulgas ameti direktori suhtes kohaldatakse personalieeskirju, teenistustingimusi ning Euroopa Ühenduse institutsioonide poolt nende personalieeskirjade ja teenistustingimuste kohaldamiseks ühiselt vastu võetud eeskirju.

2.   Haldusnõukogu võtab personalieeskirjade artikli 110 kohaselt kokkuleppel komisjoniga vastu asjakohased rakenduseeskirjad.

3.   Amet kasutab oma töötajate suhtes õigusi, mis on talle kui ametisse määravale asutusele antud personalieeskirjadega ja talle kui lepinguid sõlmivale asutusele antud teenistustingimustega.

4.   Haldusnõukogu võib vastu võtta sätteid, mis lubavad liikmesriikide ekspertidel töötada ameti juures lähetuses.

Artikkel 29

Ameti vastutus

1.   Lepinguvälise vastutuse korral hüvitab amet vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele põhimõtetele kõik kahjud, mida amet või selle töötajad oma kohustuste täitmisel on tekitanud. Euroopa Kohtu pädevusse kuulub kõikide selliste kahjude hüvitamisega seotud vaidluste lahendamine.

2.   Töötajate isiklikku rahalist vastutust ja distsiplinaarvastutust ameti ees reguleeritakse ameti töötajate suhtes kohaldatavate asjaomaste sätetega.

Artikkel 30

Juurdepääs dokumentidele

1.   Ameti valduses olevate dokumentide suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele) (18).

2.   Haldusnõukogu võtab määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohaldamiseks vajalikud praktilised meetmed vastu hiljemalt 30. märtsil 2010.

3.   Ameti poolt vastavalt määruse (EÜ) nr 1049/2001 artiklile 8 vastu võetud otsused võib kaevata edasi ombudsmanile või esitada kaebuse Euroopa Kohtule kooskõlas asutamislepingu artiklites 195 ja 230 sätestatud tingimustega.

Artikkel 31

Kolmandate riikide osalemine

1.   Amet on osalemiseks avatud kolmandatele riikidele, kes on sõlminud ühendusega kokkulepped energeetikat ja vajaduse korral keskkonda ning konkurentsi käsitlevate ühenduse õigusaktide vastuvõtmise kohta ning kohaldavad neid.

2.   Vastavalt nende kokkulepete asjakohastele sätetele töötatakse välja kord, millega nähakse eelkõige ette nende riikide ameti töös osalemise laad, ulatus ja menetluslikud aspektid, sealhulgas sätted rahaliste osamaksude ja töötajate kohta.

Artikkel 32

Komitee

1.   Komisjoni abistab komitee.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1–4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Artikkel 33

Töökeel

1.   Ameti suhtes rakendatakse nõukogu 15. aprilli 1958. aasta määruse nr 1 (millega määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled) (19) sätteid.

2.   Ameti sisemise töökeele otsustab haldusnõukogu.

3.   Ameti tööks vajalikke tõlketeenuseid osutab Euroopa Liidu asutuste tõlkekeskus.

VI PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 34

Hindamine

1.   Komisjon viib sõltumatu väliseksperdi abil läbi ameti tegevuse hindamise. See hõlmab ameti saavutatud tulemusi ja töömeetodeid, pidades silmas ameti eesmärki, ning käesolevas määruses määratletud volitusi ja ülesandeid ning iga-aastaseid tööprogramme. Nimetatud hindamine põhineb ulatuslikel konsultatsioonidel vastavalt artiklile 10.

2.   Komisjon esitab lõikes 1 osutatud hindamise ameti reguleerivate asutuste nõukogule. Reguleerivate asutuste nõukogu esitab soovitused käesoleva määruse, ameti ning selle töömeetodite muutmise kohta komisjonile, kes võib need soovitused koos oma arvamuse ning asjakohaste ettepanekutega edastada Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

3.   Komisjon esitab esimese hindamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt kolm aastat pärast esimese direktori ametisseastumist. Edaspidi esitab komisjon hindamise vähemalt iga nelja aasta järel.

Artikkel 35

Jõustumine ja üleminekumeetmed

1.   Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

2.   Artikleid 5–11 kohaldatakse alates 3. märtsist 2011.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 13. juuli 2009

Euroopa Parlamendi nimel

president

H.-G. PÖTTERING

Nõukogu nimel

eesistuja

E. ERLANDSSON


(1)  ELT C 211, 19.8.2008, lk 23.

(2)  ELT C 172, 5.7.2008, lk 55.

(3)  Euroopa Parlamendi 18. juuni 2008. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata), nõukogu 9. jaanuari 2009. aasta ühine seisukoht (ELT C 75 E, 31.3.2009, lk 1) ja Euroopa Parlamendi 22. aprilli 2009. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata). Nõukogu 25. juuni 2009. aasta otsus.

(4)  ELT L 296, 14.11.2003, lk 34.

(5)  ELT L 176, 15.7.2003, lk 37.

(6)  ELT L 176, 15.7.2003, lk 57.

(7)  Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 55.

(8)  Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 94.

(9)  ELT L 262, 22.9.2006, lk 1.

(10)  EÜT L 357, 31.12.2002, lk 72.

(11)  EÜT L 56, 4.3.1968, lk 1.

(12)  EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

(13)  Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 15.

(14)  Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 36.

(15)  EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1.

(16)  EÜT L 136, 31.5.1999, lk 1.

(17)  EÜT L 136, 31.5.1999, lk 15.

(18)  EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43.

(19)  EÜT L 17, 6.10.1958, lk 385/58.


14.8.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 211/15


EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 714/2009,

13. juuli 2009,

võrkudele juurdepääsu tingimuste kohta piiriüleses elektrikaubanduses ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1228/2003

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 95,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust (2),

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras (3)

ning arvestades järgmist:

(1)

Alates 1999. aastast järk-järgult välja kujundatud elektrienergia siseturu eesmärk on pakkuda kõikidele ühenduse tarbijatele – nii kodanikele kui ka ettevõtjatele – tõelist valikuvõimalust, uusi ettevõtlusvõimalusi ja rohkem piiriülest kaubandust, et saavutada tõhususe kasv, konkurentsivõimelised hinnad ja kõrgemad teenindusstandardid ning toetada varustuskindlust ja säästlikkust.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiiviga 2003/54/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju, (4) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 1228/2003, milles käsitletakse võrkudele juurdepääsu tingimusi piiriüleses elektrikaubanduses, (5) on antud sellise elektrienergia siseturu loomisse oluline panus.

(3)

Praegu on aga takistatud elektrienergia müük ühenduses võrdsetel tingimustel ilma diskrimineerimise ja ebasoodsate teguriteta. Seni ei ole igas liikmesriigis veel eelkõige mittediskrimineerivat võrgule juurdepääsu ega võrdselt tõhusa tasemega regulatiivset järelevalvet, samuti on veel isoleeritud turgusid.

(4)

Komisjoni 10. jaanuari 2007. aasta teatises pealkirjaga „Euroopa energiapoliitika” rõhutati, et oluline on viia lõpule elektrienergia siseturu loomine ning kehtestada võrdsed tingimused kõikidele ühenduse elektriettevõtjatele. Komisjoni 10. jaanuari 2007. aasta teatistest pealkirjadega „Gaasi ja elektri siseturu väljavaadete kohta” ning „Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 17 kohase Euroopa gaasi- ja elektrisektoreid käsitleva uurimise kohta (lõpparuanne)” ilmnes, et olemasolevad eeskirjad ja meetmed ei moodusta hästi toimiva, tõhusa ja avatud siseturu saavutamiseks vajalikku raamistikku ega sätesta sel eesmärgil võrkudevaheliste ühendusvõimsuste loomist.

(5)

Lisaks olemasoleva õigusliku raamistiku põhjalikule rakendamisele tuleks kohandada määrusega (EÜ) nr 1228/2003 ette nähtud elektrienergia siseturu õiguslikku raamistikku vastavalt neile teatistele.

(6)

Eelkõige on vaja paremat koostööd ja kooskõlastamist põhivõrguettevõtjate vahel, et luua tõhusa ja läbipaistva piiriülese põhivõrkudele juurdepääsu pakkumiseks ja haldamiseks vajalikud võrgueeskirjad ning tagada ühenduse põhivõrkude kooskõlastatud ja piisavalt tulevikkuvaatav kavandamine ja hea tehniline areng, sh võrkudevaheliste ühendusvõimsuste loomine, võttes nõuetekohaselt arvesse keskkonnakaitset. Need võrgueeskirjad peaksid järgima Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 713/2009, millega luuakse energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet, (6) loodud energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööameti („amet”) poolt välja töötatud raamsuuniseid, mis on oma olemuselt mittesiduvad (raamsuunised). Amet peaks osalema võrgueeskirjade kavandite faktilistest asjaoludest lähtuval läbivaatamisel, sealhulgas vaadata läbi kavandite vastavuse raamsuunistele, ning tal peaks olema võimalik esitada komisjonile soovitus need vastu võtta. Amet peaks hindama võrgueeskirjade muutmiseks tehtud ettepanekuid ning tal peaks olema võimalik esitada komisjonile soovitus need vastu võtta. Põhivõrguettevõtjad peaksid haldama oma võrku kooskõlas kõnealuste võrgueeskirjadega.

(7)

Selleks et tagada elektripõhivõrgu optimaalne haldamine ja võimaldada piiriülest elektrienergiaga kauplemist ja selle tarnimist ühenduses, tuleks luua Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik. See peaks oma ülesandeid täitma kooskõlas ühenduse konkurentsieeskirjadega, mida jätkuvalt kohaldatakse ka Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku otsuste suhtes. Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku ülesanded peaksid olema täpselt määratletud ja tema töömeetod peaks tagama Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku tõhususe, läbipaistvuse ja esindusliku loomuse. Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku poolt koostatavate võrgueeskirjade eesmärk ei ole asendada riigisiseste küsimuste jaoks vajalikke siseriiklikke võrgueeskirju. Kuna tõhusamaid edusamme on võimalik saavutada piirkondliku lähenemisviisi kaudu, peaksid põhivõrguettevõtjad looma üldise koostööstruktuuri raames piirkondlikud struktuurid, tagades samas piirkondliku tasandi tulemuste kokkusobivuse ühenduse tasandi võrgueeskirjade ja kümneaastase mittesiduva võrkude arengukavaga. Liikmesriigid peaksid edendama koostööd ning kontrollima võrgu tõhusust piirkondlikul tasandil. Piirkondliku tasandi koostöö peaks ühilduma edusammudega konkurentsivõimelise ja tõhusa elektrienergia siseturu suunas.

(8)

Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku kavandatava töö tulemustest on huvitatud kõik turuosalised. Seepärast on tingimata vaja tõhusat konsulteerimisprotsessi ning olemasolevad konsulteerimise soodustamiseks ja ühtlustamiseks loodud struktuurid, nagu Elektrienergia Edastuse Koordineerimise Liit, riiklikud reguleerivad asutused või amet peaksid etendama selles olulist osa.

(9)

Selleks et tagada suurem läbipaistvus ühenduse kogu elektripõhivõrgu osas, peaks Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik koostama, avaldama ja korrapäraselt ajakohastama kümneaastast mittesiduvat ühenduseüleste võrkude arengukava (ühenduseülese võrgu arengukava). Kõnealune võrgu arengukava peaks hõlmama rakendatavaid elektripõhivõrke ja vajalikke piirkondlike võrkude vastastikuseid ühendamisi, mis on olulised kaubanduslikust või varustuskindluse seisukohast.

(10)

Käesolev määrus peaks sätestama kõik tarifitseerimise ja võimsuste jaotamise aluspõhimõtted ning suuniste kasutuselevõtu, mis muudab asjakohased põhimõtted ja meetodid veelgi üksikasjalikumaks ning võimaldab kiiret kohandamist muutunud olukordadega.

(11)

Avatud, konkurentsile rajatud turul peaksid nende põhivõrkude ettevõtjad, millest piiriülesed elektrivood pärinevad, ja nende põhivõrkude ettevõtjad, milles kõnealused elektrivood lõpevad, hüvitama põhivõrguettevõtjatele kulutused seoses piiriüleste elektrivoogude vastuvõtuga nendele kuuluvate võrkude kaudu.

(12)

Põhivõrguettevõtjate vahelisest hüvitusmehhanismist tulenevad maksed ja laekumised tuleks siseriiklike võrgutariifide kehtestamisel arvesse võtta.

(13)

Võrgule piiriülese juurdepääsu eest tegelikult makstav summa võib märkimisväärselt kõikuda, sõltudes asjaomastest põhivõrguettevõtjatest ning liikmesriikides kohaldatud tarifitseerimissüsteemi struktuurilistest erinevustest. Seetõttu on vaja teatavat ühtlustamist, et vältida moonutuste tekkimist kaubanduses.

(14)

Oleks vaja nõuetekohast pikaajaliste asukohasignaalide süsteemi, mille aluseks on põhimõte, et võrgule juurdepääsutasud peaksid kajastama asjaomase piirkonna elektrienergia tootmise ja tarbimise bilanssi tootjate ja/või tarbijate võrgule juurdepääsutasude diferentseerimise põhjal.

(15)

Vahemaapõhiste tariifide või ainult eksportijate või importijate poolt makstavate eritariifide (kui kasutatakse asukohasignaale) kohaldamine lisaks siseriiklikule võrgule juurdepääsu eest makstavale üldisele tasule ei oleks asjakohane.

(16)

Tõhusa konkurentsi eeltingimuseks elektrienergia siseturul on mittediskrimineerivad ja läbipaistvad tasud võrgu, sealhulgas põhivõrkude ühendusliinide kasutamise eest. Kõnealuste liinide olemasolev võimsus peaks olema nii suur kui võrgu turvalise talitluse ohutusnormid võimaldavad.

(17)

Oluline on vältida konkurentsi moonutamist, mis tuleneb sellest, et põhivõrguettevõtjad liikmesriikides kasutavad erinevaid ohutus-, talitlus- ja planeerimisnorme. Peale selle peavad olemasolevad edastamisvõimsused ning neid mõjutavad ohutus-, planeerimis- ja talitlusnormid olema turuosalistele läbipaistvad.

(18)

Riiklike reguleerivate asutuste ja komisjoni viimaste aastate turujärelevalve on näidanud, et olemasolevad läbipaistvusnõuded ja infrastruktuurile juurdepääsu eeskirjad ei ole piisavad, et tagada tõeline, hästi toimiv, avatud ja tõhus elektrienergia siseturg.

(19)

Tuleb tagada võrdne juurdepääs võrgu füüsilise seisundi ja tõhususega seotud andmetele, et kõik turuosalised saaksid hinnata nõudluse ja pakkumise üldist olukorda ning teha kindlaks hulgimüügihinna muudatuste põhjused. See hõlmab ka täpsemat teavet elektrienergia tootmise, pakkumise ja nõudluse, sealhulgas prognooside, võrgu ja ühendusvõimsuse, voogude ja käigushoidmise, tasakaalustamise ja reservvõimsuse kohta.

(20)

Selleks et suurendada usaldust turul, peavad turuosalised olema kindlad, et valitseva seisundi kuritarvitamise eest on võimalik määrata tulemuslik, proportsionaalne ja hoiatav karistus. Pädevatele asutustele tuleks anda pädevus tõhusalt uurida vihjeid turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kohta. Seepärast on vajalik, et pädevatel asutustel oleks juurdepääs andmetele, mis annavad teavet tarneettevõtjate tegevusega seotud otsuste kohta. Elektrienergia turul teevad paljusid asjakohaseid otsuseid tootjad, kes peaksid hoidma sellise teabe pädevatele asutustele kindlaksmääratud ajavahemikul kättesaadavana ja kergesti ligipääsetavana. Pädevad asutused peaksid ühtlasi regulaarselt jälgima, kas põhivõrguettevõtjad järgivad eeskirju. Sellest kohustusest peaksid olema vabastatud väiketootjad, kellel puudub tegelik võimalus turgu moonutada.

(21)

Ülekoormuste juhtimisest saadud tulude kasutamine peaks toimuma eeskirjade kohaselt, välja arvatud juhul, kui asjakohase võrkudevahelise ühenduse eri laad õigustab erandit kõnealustest eeskirjadest.

(22)

Ülekoormuse probleemide juhtimine peaks andma põhivõrguettevõtjatele ja turuosalistele õigeid majanduslikke signaale ning tuginema turumehhanismidele.

(23)

Tuleks tugevalt toetada investeeringuid uutesse olulistesse infrastruktuuridesse, tagades samas elektrienergia siseturu nõuetekohane toimimine. Selleks et suurendada nõuete täitmisest vabastatud alalisvooluvõrkude vaheliste ühenduste positiivset mõju konkurentsile ja varustuskindlusele, tuleks projektide kavandamisetapil kontrollida turu huvi ja vastu võtta ülekoormuse juhtimise eeskirjad. Kui alalisvooluvõrkude vahelised ühendused asuvad rohkem kui ühe liikmesriigi territooriumil, peaks menetlema viimase instantsina nõuete täitmisest vabastamise taotlust, et võtta paremini arvesse selle piiriülest mõju ja lihtsustada selle haldamist. Lisaks peaks nõuete täitmisest vabastatud suurte infrastruktuuriprojektide ehitamise erilist riskiprofiili silmas pidades olema tarne- ja tootmishuve omavatel ettevõtjatel asjaomaste projektide puhul võimalik täieliku eraldamise eeskirjadest ajutiselt kõrvale kalduda. Määruse (EÜ) nr 1228/2003 kohaselt antud vabastusi kohaldatakse kuni määratud tähtaja lõpuni, nagu on otsustatud antud vabastusotsustes.

(24)

Tagamaks elektrienergia siseturu tõrgeteta toimimist tuleks ette näha kord, mis võimaldaks komisjonil vastu võtta otsuseid ja suuniseid, mis muu hulgas puudutavad tarifitseerimist ja võimsuse jaotamist, ning samal ajal tagada vajaduse korral Euroopa assotsiatsioonide kaudu liikmesriikide reguleerivate asutuste osalemine kõnealuses protsessis. Reguleerivatel asutustel koos muude asjaomaste asutustega liikmesriikides on täita oluline osa elektrienergia siseturu nõuetekohasel toimimisel.

(25)

Riiklikud reguleerivad asutused peaksid tagama käesolevas määruses sisalduvate eeskirjade ja käesoleva määruse alusel vastuvõetud suuniste täitmise.

(26)

Liikmesriikidel ja kompetentsetel siseriiklikel asutustel peaks olema kohustus anda komisjonile asjakohast teavet. Komisjon peaks sellist teavet käsitlema konfidentsiaalsena. Komisjonil peaks vajaduse korral olema võimalus nõuda asjakohast teavet vahetult asjaomaselt ettevõtjalt, tingimusel et kompetentseid siseriiklikke asutusi teavitatakse.

(27)

Liikmesriigid peaksid kehtestama eeskirjad karistuste kohta käesoleva määruse sätete rikkumiste eest ja tagama nende eeskirjade rakendamise. Need karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(28)

Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (7).

(29)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus kehtestada või vastu võtta vajalikud suunised, et tagada käesoleva määruse eesmärgi saavutamiseks vajalik minimaalne ühtlustamistase. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades seda uute vähemoluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(30)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt piiriülese elektrikaubanduse ühtlustatud raamistiku kehtestamine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(31)

Lähtuvalt määruse (EÜ) nr 1228/2003 muudatuste kohaldamisalast on selguse ja otstarbekohasuse huvides soovitav asjaomased sätted uuesti sõnastada esitades nad ühtse tekstina uues määruses,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Sisu ja reguleerimisala

Käesoleva määruse eesmärk on järgmine:

a)

kehtestada piiriülest elektrikaubandust käsitlevad õiglased eeskirjad ning suurendada sel viisil konkurentsi elektrienergia siseturul, võttes arvesse siseriiklike ja piirkondlike turgude konkreetset eripära. See hõlmab piiriüleste elektrivoogude hüvitamise korra sisseseadmist, ühtlustatud põhimõtete kehtestamist seoses piiriüleste ülekandetasudega ning olemasolevate ühendusvõimsuste jaotamist siseriiklike põhivõrkude vahel;

b)

soodustada sellise hästi toimiva ja läbipaistva hulgimüügituru teket, mida iseloomustaks kõrgetasemeline elektrienergia tarnekindlus, nähes ette piiriülese elektrikaubanduse eeskirjade ühtlustamise mehhanismid.

Artikkel 2

Mõisted

1.   Käesoleva määruse kohaldamisel kehtivad mõisted, mis on esitatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/72/EÜ (mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju) (8) artiklis 2, välja arvatud mõiste „võrkudevaheline ühendus”, mis asendatakse järgmisega:

„võrkudevaheline ühendus” – ülekandeliin, mis kulgeb või ulatub üle liikmesriikidevahelise piiri ning ühendab nende liikmesriikide siseriiklikud põhivõrgud.

2.   Lisaks kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)

„reguleerivad asutused” – direktiivi 2009/72/EÜ artikli 35 lõikes 1 osutatud reguleerivad asutused;

b)

„piiriülene elektrivoog” – füüsiline elektrienergia voog liikmesriigi põhivõrgus, mille tekitab väljaspool liikmesriiki asuvate tootjate ja/või tarbijate tegevuse mõju selle liikmesriigi põhivõrgule;

c)

„ülekoormus” – olukord, milles siseriiklike põhivõrkude vaheline ühendus ei suuda asjaomaste võrkudevaheliste ühenduste ja/või siseriiklike põhivõrkude võimsuse puudumise tõttu mahutada kõiki tegelikke elektrivooge, mida turuosalised rahvusvahelise kaubanduse raames nõuavad;

d)

„deklareeritud eksport” – elektrienergia lähetamine ühe liikmesriigi territooriumil kokkuleppe kohaselt, mille alusel teine liikmesriik või kolmas riik võtab samal ajal vastu vastava koguse elektrienergiat (deklareeritud import);

e)

„deklareeritud transiit” – elektrienergia „deklareeritud eksport”, mille puhul tehingu ettenähtud kulg hõlmab riigi territooriumi, mis ei ole seotud elektrienergia lähetamise ega vastava koguse samaaegse vastuvõtuga;

f)

„deklareeritud import” – elektrienergia vastuvõtt liikmesriigi või kolmanda riigi territooriumil samaaegselt elektrienergia lähetamisega (deklareeritud eksport) teises liikmesriigis;

g)

„uus võrkudevaheline ühendus” – hiljemalt 4. augustiks 2003 lõpetamata võrkudevaheline ühendus.

Kui kahe või enama liikmesriigi põhivõrgud moodustavad täielikult või osaliselt ühe juhtploki osa, loetakse üksnes artiklis 13 nimetatud põhivõrguettevõtjate vahelise hüvitusmehhanismiga seoses juhtplokk tervikuna ühe asjaomase liikmesriigi põhivõrgu osaks, et juhtplokis kulgevaid elektrivoogusid ei saaks lugeda käesoleva lõike esimese lõigu punkti b alusel piiriülesteks voogudeks, mille puhul tuleb maksta hüvitust artikli 13 alusel. Asjaomaste liikmesriikide reguleerivad asutused võivad otsustada, millise asjaomase liikmesriigi osaks juhtplokk tervikuna loetakse.

Artikkel 3

Põhivõrguettevõtjate sertifitseerimine

1.   Komisjon vaatab läbi iga teatise põhivõrguettevõtja sertifitseerimisotsuse kohta kohe pärast selle kättesaamist vastavalt direktiivi 2009/72/EÜ artikli 10 lõikele 6. Kahe kuu jooksul sellise teatise saamise päevast esitab komisjon oma arvamuse asjaomasele riiklikule reguleerivale asutusele seoses selle vastavusega direktiivi 2009/72/EÜ artikli 10 lõikele 2 või artiklile 11 ning artiklile 9.

Komisjon võib esimese lõigus viidatud arvamuse koostamisel taotleda ameti arvamust riikliku reguleeriva asutuse otsuse kohta. Sellisel juhul pikendatakse esimeses lõigus nimetatud kahekuulist ajavahemikku veel kahe kuu võrra.

Kui komisjon ei esimeses ja teises lõigus nimetatud tähtaja jooksul arvamust esitanud, siis loetakse, et komisjon ei esita reguleeriva asutuse otsuse kohta vastuväiteid.

2.   Komisjoni arvamuse saamisel võtab riiklik reguleeriv asutus kahe kuu jooksul vastu oma lõpliku otsuse põhivõrguettevõtja sertifitseerimise kohta, arvestades võimalikult suurel määral komisjoni arvamust. Reguleeriva asutuse otsus ja komisjoni arvamus avaldatakse koos.

3.   Kogu menetluse jooksul võivad reguleerivad asutused või komisjon põhivõrguettevõtjatelt või tootmis- või tarneülesandeid täitvatelt ettevõtjatelt taotleda mis tahes teavet, mis on vajalik nende käesolevas artiklis sätestatud ülesannete täitmiseks.

4.   Reguleeriv asutus ja komisjon tagavad tundliku äriteabe konfidentsiaalsuse.

5.   Komisjon võib võtta vastu suunised, milles sätestatakse käesoleva artikli lõigete 1 ja 2 rakendusmenetluse üksikasjad. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 23 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

6.   Kui komisjon on saanud teatise põhivõrguettevõtja sertifitseerimise kohta vastavalt direktiivi 2009/72/EÜ artikli 9 lõikele 10, teeb ta sertifitseerimise kohta otsuse. Reguleeriv asutus täidab komisjoni otsust.

Artikkel 4

Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik

Kõik põhivõrguettevõtjad teevad ühenduse tasandil Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku vahendusel koostööd, et edendada elektrienergia siseturu väljakujundamist ja toimimist ning piiriülest kaubandust ning tagada Euroopa elektripõhivõrgu optimaalne juhtimine, kooskõlastatud haldamine ja hea tehniline areng.

Artikkel 5

Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku loomine

1.   Hiljemalt 3. märtsil 2011 esitavad elektri põhivõrguettevõtjad komisjonile ja ametile Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku põhikirja, liikmete loetelu ja töökorra kavandid, sealhulgas teiste sidusrühmadega konsulteerimise korra kavandi.

2.   Kahe kuu jooksul alates kõnealuste dokumentide kättesaamise päevast esitab amet pärast ametlikku konsulteerimist kõiki sidusrühmi, eelkõige süsteemi kasutajaid, sh tarbijaid esindavate organisatsioonidega komisjonile arvamuse põhikirja, liikmete loetelu ja töökorra kavandite kohta.

3.   Komisjon esitab arvamuse põhikirja, liikmete loetelu ja töökorra kavandite kohta, võttes arvesse lõikes 2 sätestatud ameti arvamust, kolme kuu jooksul pärast ametilt arvamuse saamise kuupäeva.

4.   Põhivõrguettevõtjad loovad kolme kuu jooksul pärast komisjonilt arvamuse saamise kuupäeva Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku, võtavad vastu selle põhikirja ja töökorra ning avaldavad need.

Artikkel 6

Võrgueeskirjade kehtestamine

1.   Pärast ameti, Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku ja teiste asjaomaste sidusrühmadega konsulteerimist kehtestab komisjon aasta prioriteetide nimekirja, milles määratakse kindlaks artikli 8 lõikes 6 nimetatud valdkonnad, mis kaasatakse võrgueeskirjade väljatöötamisse.

2.   Komisjon palub ametil esitada komisjonile mõistliku ajavahemiku jooksul, mis ei ületa kuut kuud, mittesiduvad raamsuunised (raamsuunised), milles sätestatakse selged ja objektiivsed põhimõtted artikli 8 lõike 7 kohaselt, et töötada välja iga võrgueeskiri, mis on seotud prioriteetide nimekirjas kindlaksmääratud valdkondadega. Iga raamsuunis soodustab mittediskrimineerimist, tõhusat konkurentsi ja turu tõhusat toimimist. Komisjon võib seda ajavahemikku ameti põhjendatud taotluse alusel pikendada.

3.   Amet konsulteerib ametlikult Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku ja teiste asjaomaste sidusrühmadega raamsuuniste osas vähemalt kahe kuu jooksul avatud ja läbipaistval viisil.

4.   Kui komisjon leiab, et raamsuunised ei soodusta mittediskrimineerimist, tõhusat konkurentsi ega turu tõhusat toimimist, võib ta paluda, et amet vaataks kõnealused raamsuunised mõistliku ajavahemiku jooksul läbi ja esitaks komisjonile uuesti.

5.   Kui amet ei esita või ei esita uuesti raamsuuniseid komisjoni poolt lõigetes 2 või 4 määratud aja jooksul, viimistleb kõnealused raamsuunised komisjon.

6.   Komisjon palub Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustikul esitada ametile võrgueeskiri, milles järgitakse asjaomast raamsuunist, mõistliku ajavahemiku jooksul, mis ei ületa 12 kuud.

7.   Kolme kuu jooksul pärast võrgueeskirja kättesaamise päeva esitab amet Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustikule võrgueeskirja kohta põhjendatud arvamuse; kõnealuse ajavahemiku jooksul võib amet konsulteerida ametlikult asjaomaste sidusrühmadega.

8.   Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik võib võrgueeskirja ameti arvamusest tulenevalt muuta ning esitada uuesti ametile.

9.   Pärast seda, kui amet on veendunud, et võrgueeskiri järgib asjaomaseid raamsuuniseid, esitab amet võrgueeskirja komisjonile ning võib soovitada selle vastuvõtmist mõistliku ajavahemiku jooksul. Kui komisjon eeskirja vastu ei võta, põhjendab ta oma otsust.

10.   Kui Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik ei ole töötanud välja võrgueeskirja komisjoni poolt lõikes 6 määratud ajavahemiku jooksul, võib komisjon paluda ametil koostada võrgueeskirja kavand asjaomase raamsuunise alusel. Võrgueeskirja kavandi koostamise käigus käesoleva lõike kohaselt võib amet algatada täiendava konsulteerimise. Amet esitab käesoleva lõike kohaselt koostatud võrgueeskirja kavandi komisjonile ning võib soovitada selle vastuvõtmist.

11.   Komisjon võib omal algatusel, kui Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik ei ole käesoleva artikli lõike 10 kohaselt töötanud välja võrgueeskirja või amet ei ole käesoleva artikli lõike 10 kohaselt töötanud välja võrgueeskirja kavandit, või käesoleva artikli lõike 9 kohaselt esitatud ameti soovitusel võtta vastu ühe või mitu võrgueeskirja artikli 8 lõikes 6 loetletud valdkondades.

Kui komisjon teeb omal algatusel ettepaneku võrgueeskirja vastuvõtmiseks, konsulteerib komisjon võrgueeskirja kavandi osas ameti, Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku ja teiste asjaomaste sidusrühmadega vähemalt kahe kuu jooksul. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 23 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

12.   Käesoleva artikli kohaldamine ei piira komisjoni õigust võtta vastu artiklis 18 sätestatud suunised ja neid muuta.

Artikkel 7

Võrgueeskirjade muutmine

1.   Artikli 6 kohaselt vastu võetud võrgueeskirjade muutmiseks võivad ametile muudatusettepanekute kavandeid esitada isikud, kes on tõenäoliselt kõnealusest võrgueeskirjast huvitatud, sealhulgas Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik, põhivõrguettevõtjad, võrgu kasutajad ja tarbijad. Amet võib muudatusettepanekute kavandeid esitada ka omal algatusel.

2.   Amet konsulteerib kõikide sidusrühmadega vastavalt määruse (EÜ) nr 713/2009 artiklile 10. Nimetatud menetlust järgides võib amet esitada komisjonile põhjendatuid muudatusettepanekuid, selgitades kuidas kõik ettepanekud on kooskõlas artikli 6 lõikes 2 sätestatud võrgueeskirjade eesmärkidega.

3.   Komisjon võib ameti ettepanekuid arvestades võtta vastu artikli 6 kohaselt vastuvõetud võrgueeskirja muudatusi. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 23 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

4.   Kavandatud muudatuse kaalumine artikli 23 lõikes 2 ette nähtud korras piirdub üksnes kavandatud muudatusega seotud aspektide kaalumisega. Kõnealused muudatusettepanekud ei piira muude komisjoni poolt kavandatavate muudatuste tegemist.

Artikkel 8

Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku ülesanded

1.   Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik viimistleb võrgueeskirjad käesoleva artikli lõikes 6 nimetatud valdkondades pärast komisjonilt taotluse saamist vastavalt artikli 6 lõikele 6.

2.   Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik võib viimistleda võrgueeskirju lõikes 6 nimetatud valdkondades, et saavutada artiklis 4 sätestatud eesmärgid, kõnealused eeskirjad ei ole seotud komisjoni poolt Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustikule saadetud taotluses hõlmatud valdkondadega. Kõnealused võrgueeskirjad esitatakse arvamuse saamiseks ametile. Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik võtab seda arvamust nõuetekohaselt arvesse.

3.   Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik võtab vastu

a)

ühised võrguhaldusvahendid, et tagada koostöö võrguhalduses nii tava- kui eriolukorras, sealhulgas ühise juhtumite liigitusskaala ja uuringukavad;

b)

iga kahe aasta järel kümneaastase mittesiduva ühenduseülese võrgu arengukava (ühenduseülese võrgu arengukava), sealhulgas Euroopa tootmise piisavuse prognoosi;

c)

soovitused, mis käsitlevad ühenduse ja kolmandate riikide põhivõrguettevõtjate vahelise tehnilise koostöö koordineerimist;

d)

iga-aastase tööprogrammi;

e)

aastaaruande;

f)

iga-aastased suvise ja talvise tootmise piisavuse prognoosid.

4.   Lõike 3 punktis b nimetatud Euroopa tootmise piisavuse prognoos hõlmab seda, kui piisav on elektrisüsteem üldiselt elektrivoolu tarnimiseks ning kui suur on prognoositav nõudlus elektrienergia järele järgneva viie aasta jooksul ning samuti 5.–15. aastani alates selle prognoosi kuupäevast. Kõnealune Euroopa tootmise piisavuse prognoos tugineb riikide tootmise piisavuse prognoosidele, mille koostavad põhivõrguettevõtjad.

5.   Lõike 3 punktis d osutatud iga-aastane tööprogramm sisaldab koostatavate võrgueeskirjade loendit ja kirjeldust, võrgu toimimise koordineerimise kava ning kõnealusel aastal läbiviidavat teadus- ja arendustegevust ning soovituslikku ajakava.

6.   Lõigetes 1 ja 2 nimetatud võrgueeskirjad, millega seoses võetakse vajaduse korral arvesse piirkondlikku eripära, hõlmavad järgmisi valdkondi:

a)

võrgu turvalisust ja usaldusväärsust käsitlevad eeskirjad, sealhulgas ülekande tehnilise reservvõimsuse eeskirjad võrgu ekspluatatsiooni turvalisuse eesmärgil;

b)

võrguühenduste eeskirjad;

c)

juurdepääsueeskirjad kolmandatele isikutele;

d)

andmevahetus- ja arvelduseeskirjad;

e)

koostalitlusvõime eeskirjad;

f)

tegevuskord hädaolukordades;

g)

võimsuse jaotamise ja ülekoormuse juhtimise eeskirjad;

h)

kauplemiseeskirjad, mis on seotud võrgule juurdepääsu teenuste osutamise tehniliste ja operatiivaspektidega ning võrgu tasakaalustamisega;

i)

läbipaistvuseeskirjad;

j)

tasakaalustuseeskirjad, sealhulgas võrguga seotud reservvõimsust käsitlevad eeskirjad;

k)

ühtlustatud ülekandetariifi struktuure käsitlevad eeskirjad, sealhulgas asukohasignaalide ja põhivõrguettevõtjate vahelise hüvitamisega seotud eeskirjad, ning

l)

elektrivõrkude energiatõhusus.

7.   Võrgueeskirjad töötatakse välja piiriüleste võrguküsimuste ja turuintegratsiooni küsimuste jaoks ning nende kohaldamine ei piira liikmesriikide õigust kehtestada siseriiklikke võrgueeskirju, mis ei mõjuta piiriülest kaubandust.

8.   Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik jälgib ning analüüsib võrgueeskirjade ja komisjoni poolt artikli 6 lõike 11 kohaselt vastuvõetud suuniste rakendamist ning nende mõju kohaldatavate eeskirjade ühtlustamisele, mille eesmärk on soodustada turgude integreerimist. Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik teeb oma järeldustest ametile kokkuvõtte ning esitab analüüsi tulemused käesoleva artikli lõike 3 punktis e nimetatud aastaaruandes.

9.   Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik teeb kättesaadavaks kogu teabe, mida amet vajab oma ülesannete täitmiseks vastavalt artikli 9 lõikele 1.

10.   Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik võtab iga kahe aasta järel vastu ühenduseülese võrgu arengukava ning avaldab selle. Ühenduseülese võrgu arengukava sisaldab integreeritud võrgu mudelit, võimalikke stsenaariume, Euroopa tootmise piisavuse prognoosi ning süsteemi paindlikkuse hinnangut.

Ühenduseülese võrgu arengukavas eelkõige

a)

tuginetakse liikmesriikide investeerimiskavadele, võttes arvesse artikli 12 lõikes 1 osutatud piirkondlikke investeerimiskavasid ning vajaduse korral võrgu planeerimise ühenduse tasandi aspekte, sh Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse nr 1364/2006/EÜ (9) kohaseid üleeuroopaliste energiavõrkude suuniseid;

b)

tuginetakse piiriüleste ühenduste osas eelkõige ka erinevate võrgu kasutajate mõistlikele vajadustele ning sellesse integreeritakse direktiivi 2009/72/EÜ artiklites 8, 13 ja 22 osutatud investorite pikaajalised kohustused ja

c)

määratakse kindlaks investeerimislüngad, eelkõige seoses piiriülese võimsusega.

Seoses teise lõigu punktiga c võib ühenduseülese võrgu arengukavale lisada ülevaate võrgu piiriülese suutlikkuse suurendamise tõketest, mis tulenevad erinevatest heakskiitmisega seotud menetlustest või tavadest.

11.   Amet esitab riiklike kümneaastaste võrgu arengukavade kohta arvamuse, et hinnata nende kokkusobivust mittesiduva ühenduseülese kümneaastase võrgu arengukavaga. Kui amet tuvastab ebakõlasid riikliku kümneaastase võrgu arengukava ning mittesiduva ühenduseülese kümneaastase võrgu arengukava vahel, soovitab ta vastavalt vajadusele muuta riiklikku võrgu arengukava või mittesiduvat ühenduseülest kümneaastast võrgu arengukava. Kui riiklik võrgu arengukava töötatakse välja vastavalt direktiivi 2009/72/EÜ artiklile 22, soovitab amet pädeval riiklikul reguleerival asutusel muuta riiklikku kümneaastast võrgu arengukava vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 22 lõikele 7 ja teavitada sellest komisjoni.

12.   Komisjoni taotluse alusel esitab Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik komisjonile oma seisukohad artiklis 18 sätestatud suuniste vastuvõtmise kohta.

Artikkel 9

Ameti teostatav järelevalve

1.   Amet jälgib Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku nende ülesannete täitmist, millele osutatakse artikli 8 lõigetes 1, 2 ja 3, ning esitab vastava aruande komisjonile.

Amet jälgib ning analüüsib artikli 8 lõike 2 kohaselt viimistletud võrgueeskirjade ja artikli 6 lõigete 1–10 kohaselt kehtestatud, kuid komisjoni poolt artikli 6 lõike 11 kohaselt vastu võtmata võrgueeskirjade rakendamist Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku poolt. Kui Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik ei ole selliseid võrgureegleid rakendanud, nõuab amet Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustikult nõuetekohaselt põhjendatud selgitust, miks ta ei ole seda teinud. Amet teavitab nimetatud selgitusest komisjoni ning esitab selle kohta oma arvamuse.

Amet jälgib ning analüüsib võrgueeskirjade ja komisjoni poolt artikli 6 lõike 11 kohaselt vastuvõetud suuniste rakendamist ning nende mõju kohaldatavate eeskirjade ühtlustamisele, mille eesmärk on soodustada turgude integreerimist ning saavutada mittediskrimineerimine, tõhus konkurents ja turu tõhus toimimine, ning esitab vastava aruande komisjonile.

2.   Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik esitab ametile arvamuse saamiseks ühenduseülese võrgu arengukava projekti, iga-aastase tööprogrammi projekti, sealhulgas konsulteerimisprotsessi käsitleva teabe ja teised artikli 8 lõikes 3 osutatud dokumendid.

Kahe kuu jooksul arvamuse saamise päevast esitab amet komisjonile ja Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustikule nõuetekohaselt põhjendatud arvamuse koos soovitustega, juhul kui amet leiab, et Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku esitatud iga-aastase tööprogrammi kavand või ühenduseülese võrgu arengukava kavand ei soodusta mittediskrimineerimist, tõhusat konkurentsi ega turu tõhusat toimimist või ei võimalda kolmandatele osapooltele piisavat piiriülese ühenduse taset.

Artikkel 10

Konsultatsioonid

1.   Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik algatab artikli 8 lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud võrgueeskirjade, ühenduseülese võrgu arengukava ning iga-aastase tööprogrammi koostamisel ulatusliku konsultatsioonimenetluse, tehes seda aegsasti ning avatud ja läbipaistval viisil artikli 5 lõikes 1 viidatud töökorra kohaselt kõikide asjakohaste turuosalistega, eelkõige kõiki sidusrühmi esindavate organisatsioonidega. Konsulteerimisse on kaasatud riiklikud reguleerivad asutused ja muud siseriiklikud asutused, tarne- ja tootmisettevõtjad, süsteemi kasutajad, sealhulgas tarbijad, jaotusvõrguettevõtjad, sealhulgas asjaomased tööstusharu liidud, tehnilised asutused ja sidusrühmade platvormid. Selle eesmärk on määrata kindlaks kõikide asjaomaste otsustamisprotsessis osalejate seisukohad ja ettepanekud.

2.   Kõik lõikes 1 osutatud konsulteerimistega seotud dokumendid ja kohtumiste protokollid avalikustatakse.

3.   Enne artikli 8 lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud iga-aastase tööprogrammi ning võrgueeskirjade vastuvõtmist teeb Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik teatavaks, milliseid märkusi konsulteerimise käigus esitati ning mil viisil neid märkusi on arvesse võetud. Kui märkusi ei ole arvesse võetud, põhjendab ta seda.

Artikkel 11

Kulud

Artiklites 4–12 nimetatud Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku tegevusega seotud kulud kannavad põhivõrguettevõtjad ning neid võetakse arvesse tariifide arvutamisel. Reguleerivad asutused kinnitavad kõnealused kulud üksnes siis, kui need on mõistlikud ja proportsionaalsed.

Artikkel 12

Põhivõrguettevõtjate piirkondlik koostöö

1.   Põhivõrguettevõtjad teevad piirkondliku koostööd Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku raames, et aidata kaasa artikli 8 lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud toimingute teostamisele. Eelkõige avaldavad nad iga kahe aasta järel piirkondliku investeerimiskava ning võivad teha piirkondlikul investeerimiskaval põhinevaid investeerimisotsuseid.

2.   Põhivõrguettevõtjad parandavad töökorraldust, et tagada võrgu optimaalne haldamine, ning edendavad energiabörside arengut ja piiriülese võimsuse kooskõlastatud jaotamist mittediskrimineerivate turupõhiste vahendite abil, pöörates nõuetekohaselt tähelepanu lühiajaliste jaotamiste ilmutamata oksjonite ning tasakaalustus- ja reservvõimsuse mehhanismide integreerimise konkreetsetele eelistele.

3.   Komisjon võib käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 nimetatud eesmärkide saavutamiseks määratleda iga piirkondliku koostööstruktuuriga hõlmatud geograafilise piirkonna, võttes arvesse olemasolevaid piirkondlikke koostööstruktuure. Igal liikmesriigil võimaldatakse edendada koostööd rohkem kui ühes geograafilises piirkonnas. Esimeses lauses nimetatud meede, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 23 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Selleks konsulteerib komisjon ameti ja Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustikuga.

Artikkel 13

Põhivõrguettevõtjate vaheline hüvitamismehhanism

1.   Põhivõrguettevõtjatele hüvitatakse kulud, mis tekivad piiriüleste elektrivoogude ülekandmisel nendele kuuluvate võrkude kaudu.

2.   Lõikes 1 nimetatud hüvitust maksavad need siseriiklike põhivõrkude ettevõtjad, kelle võrkudest piiriülesed elektrivood pärinevad ja need võrguettevõtjad, kelle võrkudes kõnealused elektrivood lõpevad.

3.   Kompenseerivad maksed tehakse korrapäraselt teatava möödunud ajavahemiku eest. Kompenseerivaid makseid korrigeeritakse vajaduse korral tagantjärele vastavalt tegelikele kuludele.

Esimene kompenseerivate maksete tähtaeg määratakse kindlaks artiklis 18 nimetatud suunistes.

4.   Komisjon otsustab väljamakstavate kompenseerivate maksete suuruse üle. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades seda, tuleb vastu võtta vastavalt artikli 23 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

5.   Ülekantavate piiriüleste elektrivoogude suurus ning siseriiklikest põhivõrkudest pärinevate ja/või kõnealustes võrkudes lõppevate piiriüleste elektrivoogude suurus määratakse kindlaks teatava ajavahemiku jooksul tegelikult mõõdetud füüsiliste elektrivoogude põhjal.

6.   Piiriüleste elektrivoogude ülekandekulud määratakse kindlaks ettemääratud pikaajaliste keskmiste lisakulude põhjal, kusjuures võetakse arvesse kaod, investeeringud uude infrastruktuuri ning asjakohane osa infrastruktuuriga seotud olemasolevatest kuludest, niivõrd kui infrastruktuuri kasutatakse piiriüleste elektrivoogude edastamiseks, ning eriti võetakse arvesse vajadust tagada varustuskindlus. Kulude kindlaksmääramisel kasutatakse tunnustatud standardile vastavaid kuluarvestuse viise. Kasu, mis võrk saab piiriüleste elektrivoogude ülekandmisest, võetakse arvesse ja vähendatakse saadavat hüvitust.

Artikkel 14

Võrkudele juurdepääsu tasud

1.   Võrguettevõtjate poolt kehtestatud võrkudele juurdepääsu tasud peavad olema läbipaistvad, võtma arvesse võrgu turvalisuse vajadust ning kajastama tegelikke kulusid, niivõrd kui need vastavad efektiivse ja võrreldava struktuuriga võrguettevõtja kuludele, ning ei tohi olla kedagi diskrimineerivad. Kõnealused tasud ei tohi olla vahemaapõhised.

2.   Vajaduse korral annab tootjatele ja/või tarbijatele kehtestatud tariifide tase asukohasignaale ühenduse tasandil ning võtab arvesse võrgukaod ja tekkinud ülekoormuse ning infrastruktuuriga seotud investeerimiskulud.

3.   Võrgutasude kehtestamisel võetakse arvesse järgmist:

a)

maksed ja laekumised, mis tulenevad põhivõrguettevõtjate vahelisest hüvitusmehhanismist,

b)

tegelikult tehtud ja laekunud maksed ning maksed tulevaste ajavahemike eest, mis on arvestatud möödunud ajavahemike põhjal.

4.   Käesoleva artikli alusel võrgutasude kehtestamine ei piira deklareeritud ekspordi- ja deklareeritud imporditasude kohaldamist, mis tulenevad artiklis 16 nimetatud ülekoormuse juhtimisest.

5.   Deklareeritud elektritransiidi üksiktehingutelt ei võeta võrgutasu.

Artikkel 15

Teabe esitamine

1.   Põhivõrguettevõtjad võtavad kasutusele kooskõlastamis- ja teabevahetussüsteemid, mis tagavad võrkude turvalisuse ülekoormuse juhtimisel.

2.   Põhivõrguettevõtjate ohutus-, talitlus- ja planeerimisnormid avalikustatakse. Avaldatav teave sisaldab üldist kava kogu edastamisvõimsuse ja võrgu läbilaskevõime piiri arvutamiseks võrgu elektriliste ja füüsikaliste näitajate põhjal. Kavad esitatakse heakskiitmiseks reguleerivatele asutustele.

3.   Põhivõrguettevõtjad avaldavad iga päev kalkulatsiooni kasutusel oleva edastamisvõimsuse kohta, tuues esile kõik juba reserveeritud edastamisvõimsused. Kõnealust teavet antakse kindlaksmääratud vaheaegadega enne edastamispäeva ning selles esitatakse igal juhul eeloleva nädala ja kuu kalkulatsioon ning olemasoleva võimsuse edastatava osa eeldatav kogus.

4.   Põhivõrguettevõtjad avaldavad asjakohased andmed koondprognoosi ja tegeliku nõudluse, tootmis- ja võrguvõimsuse kättesaadavuse ja tegeliku kasutamise, võrgu ja võrkudevaheliste ühenduste kättesaadavuse ja kasutamise ning tasakaalustus- ja reservvõimsuse kohta. Väikeste tootmis- ja võrguvõimsuste kättesaadavuse ja tegeliku kasutuse puhul võib kasutada koondprognoosi.

5.   Asjaomased turuosalised esitavad põhivõrguettevõtjatele asjakohased andmed.

6.   Elektritootjad, kes omavad või käitavad tootmisvõimsusi, millest ühe tootmisvõimsuse installeeritud võimsus on vähemalt 250 MW, hoiavad riiklikule reguleerivale asutusele, liikmesriigi konkurentsiasutusele ja komisjonile viie aasta jooksul kättesaadavana kõik elektrijaamaga seotud tunniandmed, mis on vajalikud selleks, et kontrollida kõiki operatiivseid edastusotsuseid ning energiabörsidel, võrkudevaheliste ühenduste oksjonitel, reservturgudel ja börsivälistel oksjonitel tehtud pakkumisi. Elektrijaama iga tunni kaupa säilitatav teave sisaldab vähemalt andmeid olemasoleva tootmisvõimsuse ja varutud reservvõimsuse kohta, sealhulgas teavet varutud reservvõimsuse jaotamise kohta elektrijaama tasandil, pakkumise tegemise ja tootmise ajal.

Artikkel 16

Ülekoormuse juhtimise põhialused

1.   Võrgu ülekoormuse probleemide lahendamisel kasutatakse mittediskrimineerivaid turupõhiseid lahendusi, mis annavad tõhusaid hinnasignaale asjaomastele turuosalistele ja põhivõrguettevõtjatele. Võrgu ülekoormusega seotud küsimuste lahendamisel eelistatakse muid kui tehingul põhinevaid meetodeid, st meetodeid, mille puhul ei tehta valikut üksikute turuosaliste lepingute vahel.

2.   Tehingu piiramist kasutatakse ainult eriolukordades, kui põhivõrguettevõtja peab toimima kiiresti ning edasisaatmine ega vahetuskauba tegemine ei ole võimalik. Iga sellist menetlust kohaldatakse mittediskrimineerivalt.

Turuosalistele, kellele on jaotatud võimsus, hüvitatakse kõik piirangud, kui tegemist ei ole vääramatu jõuga.

3.   Turuosalistele tehakse kättesaadavaks piiriüleseid elektrivooge mõjutavate ühenduste ja/või põhivõrkude maksimaalne võimsus, kusjuures peetakse kinni võrgu turvalisusega seotud ohutusnormidest.

4.   Turuosalised teatavad asjaomastele põhivõrguettevõtjatele mõistliku aja jooksul enne asjakohast täitmisjärku, kas nad kavatsevad jaotatud võimsust kasutada. Iga kasutamata jääv võimsus suunatakse turule tagasi avatud, läbipaistval ja mittediskrimineerival viisil.

5.   Tehniliste võimaluste piires tasakaalustavad põhivõrguettevõtjad ülekoormusega võrkudes vastassuunas kulgevate elektrivoogude võimsusnõuded, et ära kasutada liini maksimaalne võimsus. Võrgu turvalisust täiel määral silmas pidades ei keelduta kunagi ülekoormust vähendavatest tehingutest.

6.   Võrkudevahelise ühenduse jaotamisest saadud tulusid kasutatakse järgmistel eesmärkidel:

a)

jaotatud võimsuse tegeliku kättesaadavuse tagamiseks ja/või

b)

ühendusvõimsuste säilitamiseks või suurendamiseks võrguinvesteeringute kaudu, eelkõige uute võrkudevaheliste ühenduste kaudu.

Kui tulusid ei saa tõhusalt kasutada esimese lõigu punktides a ja/või b sätestatud eesmärkidel, võib neid asjaomaste liikmesriikide reguleerivate asutuste heakskiidul kasutada summas, mille ülemmäära määravad kindlaks nimetatud reguleerivad asutused sissetulekuna, mida reguleerivad asutused võtavad arvesse võrgutariifide arvutamise metoodika heakskiitmisel ja/või võrgutariifide kehtestamisel.

Ülejäänud osa tuludest kirjendatakse sisemises raamatupidamisarvestuses eraldi reale, kuni seda saab esimese lõigu punktides a ja/või b sätestatud eesmärkidel kasutada. Reguleeriv asutus teavitab ametit teises lõigus osutatud heakskiitvast otsusest.

Artikkel 17

Uued võrkudevahelised ühendused

1.   Alalisvooluvõrkude vaheliste uute ühenduste osas võib taotluse korral piiratud aja jooksul vabastada käesoleva määruse artikli 16 lõike 6 sätete ning direktiivi 2009/72/EÜ artiklite 9, 32 ning artikli 37 lõigete 6 ja 10 sätete kohaldamisest järgmistel tingimustel:

a)

investeering peab soodustama konkurentsi elektriga varustamise alal;

b)

kõnealuse investeeringuga seotud risk on nii suur, et ilma vabastuse saamiseta ei oleks võimalik investeerida;

c)

võrkudevahelise ühenduse omanik peab olema füüsiline või juriidiline isik, kes vähemalt oma õigusliku vormi poolest on erinev süsteemihalduritest, kelle süsteemi kõnealune ühendus ehitatakse;

d)

tasud nõutakse sisse kõnealuse võrkudevahelise ühenduse kasutajatelt;

e)

alates Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/92/EÜ (elektri siseturu ühiseeskirjade kohta) (10) artikli 19 kohasest turu osalisest avamisest ei ole üheltki tasukomponendilt sisse nõutud ühtegi osa ühenduse kapitali- ega tegevuskuludest, mis on tehtud võrkudevahelise ühendusega seotud põhi- või jaotusvõrkude kasutamiseks, ja

f)

vabastus ei tohi kahjustada konkurentsi, elektrienergia siseturu tõrgeteta toimimist ega sellise reguleeritud võrgu tõhusat toimimist, millega võrkudevaheline ühendus on liidetud.

2.   Lõiget 1 kohaldatakse erandjuhtudel ka vahelduvvooluvõrkude vaheliste ühenduste suhtes, kui kõnesolevad investeerimiskulud ja -riskid on eriti suured, võrreldes tavapäraste kulude ja riskidega, mis tekivad kahe naaberriigi põhivõrkude ühendamisel vahelduvvooluvõrkude vahelise ühendusega.

3.   Lõiget 1 kohaldatakse ka olemasolevate võrkudevaheliste ühenduste võimsuse märkimisväärse suurendamise suhtes.

4.   Lõigete 1, 2 ja 3 alusel antud vabastust puudutava otsuse teevad asjaomaste liikmesriikide reguleerivad asutused üksikjuhtumipõhiselt. Vabastus võib kehtida uue võrkudevahelise ühenduse või märkimisväärselt suurendatud võimsusega olemasoleva võrkudevahelise ühenduse kogu võimsuse või selle osa suhtes.

Kahe kuu jooksul alates kuupäevast, mil viimane asjaomane reguleeriv asutus vabastustaotluse kätte sai, võib amet esitada kõnealustele reguleerivatele asutustele nõuandva arvamuse, mis võib olla nende otsuse aluseks.

Vabastuse andmist otsustades kaalutakse iga üksikjuhtumi puhul eraldi, kas on vaja kehtestada erandi kestuse ja võrkudevahelisele ühendusele diskrimineerimiseta juurdepääsu tingimusi. Kõnealuste tingimuste üle otsustamisel võetakse eelkõige arvesse ehitatavat lisavõimsust või olemasoleva võimsuse muutmist, projekti prognoositavat tähtaega ja siseriiklikke olusid.

Enne vabastuse andmist lepivad asjaomaste liikmesriikide reguleerivad asutused kokku võimsuse juhtimise ja jaotamise eeskirjad ning mehhanismid. Ülekoormuse juhtimise eeskirjadesse lisatakse kohustus pakkuda kasutamata võimsust turule ning rajatise kasutajatel võimaldatakse omandatud võimsusega järelturul kaubelda. Lõike 1 punktides a, b ja f osutatud kriteeriumide hindamisel võetakse arvesse võimsuse jaotamise menetluse tulemusi.

Kui kõik asjaomased reguleerivad asutused on jõudnud kuue kuu jooksul kokkuleppele vabastuse andmise otsuse suhtes, teavitavad nad ametit oma otsusest.

Vabastuse andmise otsus, sealhulgas kõik käesoleva lõike teises lõigus osutatud tingimused, peavad olema nõuetekohaselt põhjendatud ja need avaldatakse.

5.   Amet teeb lõikes 4 osutatud otsuse

a)

kui kõik asjaomased reguleerivad asutused ei ole jõudnud kokkuleppele kuue kuu jooksul kuupäevast, mil taotleti vabastust kõnealustest reguleerivatest asutusest viimasele, või

b)

asjaomaste reguleerivate asutuste ühise taotluse alusel.

Enne otsuse tegemist konsulteerib amet asjaomaste reguleerivate asutuste ja taotlejatega.

6.   Olenemata lõigetest 4 ja 5 võivad liikmesriigid sätestada, et reguleeriv asutus või, vastavalt olukorrale, amet esitab oma arvamuse liikmesriigi asjakohasele asutusele, kes teeb vabastuse taotluse kohta ametliku otsuse. Arvamus avaldatakse koos otsusega.

7.   Reguleerivad asutused esitavad iga vabastustaotluse koopia teavitamise eesmärgil ametile ja komisjonile kohe pärast selle kättesaamist. Asjaomased reguleerivad asutused või amet (teavitavad asutused) teatavad otsusest viivitamata komisjonile, lisades kogu otsusega seotud asjakohase teabe. Komisjonile võib teabe esitada koondkujul, mis võimaldab tal teha põhjendatud otsuse. Eelkõige peab teave sisaldama järgmist:

a)

üksikasjalikud põhjendused, mille alusel vabastus anti või selle andmisest keelduti, sealhulgas vabastuse vajalikkust õigustav finantsteave;

b)

analüüs mõju kohta, mida vabastuse andmine avaldab konkurentsile ja elektrienergia siseturu tõrgeteta toimimisele;

c)

põhjendused seoses ajavahemikuga ja kõnealuse võrkudevahelise ühenduse koguvõimsuse osaga, mille osas vabastus antakse, ja

d)

asjaomaste reguleerivate asutustega konsulteerimise tulemus.

8.   Komisjon võib kahe kuu jooksul alates lõikes 7 nimetatud teatise saamise päevast otsustada paluda teavitavatel asutustel muuta vabastuse andmise otsust või see tühistada. Seda kahe kuu pikkust ajavahemikku võib pikendada veel täiendavalt kahe kuu võrra, kui komisjon taotleb lisateavet. Täiendav kahekuuline tähtaeg algab lõpliku teabe kättesaamisele järgnevast päevast. Esialgset kahekuulist tähtaega võib ka pikendada, kui sellega nõustuvad nii komisjon kui ka teavitavad asutused.

Kui palutud teavet ei esitata taotluses ettenähtud tähtaja jooksul, loetakse teatis tagasivõetuks, välja arvatud juhul, kui enne selle tähtaja lõppu on seda aega komisjoni ja teavitavate asutuste nõusolekul pikendatud või kui teavitavad asutused on komisjonile teatanud nõuetekohaselt põhjendatud teadaandes, et nad käsitlevad teatist lõplikuna.

Teavitavad asutused täidavad komisjoni otsust vabastust käsitleva otsuse muutmise või tühistamise kohta ühe kuu jooksul ja teavitavad vastavalt komisjoni.

Komisjon tagab tundliku äriteabe konfidentsiaalsuse.

Komisjoni heakskiit vabastuse andmise otsusele aegub kaks aastat pärast heakskiidu andmist, kui võrkudevahelise ühenduse ehitamist ei ole veel alustatud, ja viis aastat pärast selle vastuvõtmist, kui selleks ajaks ei ole võrkudevahelist ühendust kasutusele võetud, välja arvatud juhul, kui komisjon otsustab, et mis tahes viivitus on tingitud olulistest takistustest, mille üle isikul, kellele vabastus anti, puudub kontroll.

9.   Komisjon võib vastu võtta suunised käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud tingimuste täitmiseks ning kehtestada käesoleva artikli lõigete 4, 7 ja 8 kohaldamise korra. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 23 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Artikkel 18

Suunised

1.   Vajaduse korral täpsustatakse vastavalt artiklites 13 ja 14 sätestatud põhimõtetele põhivõrguettevõtjate vahelist hüvitamiskorda käsitlevates suunistes järgmisi asjaolusid:

a)

menetluse üksikasjad, millega määratakse kindlaks põhivõrguettevõtjad, kes peavad artikli 13 lõikega 2 ettenähtud korras maksma hüvitist piiriüleste elektrivoogude eest, kaasa arvatud jaotuse eest nende siseriiklike põhivõrkude ettevõtjate, millest piiriülesed vood pärinevad, ja nende põhivõrguettevõtjate vahel, milles kõnesolevad vood lõpevad;

b)

artikli 13 lõike 3 teises lõigus ettenähtud korras rakendatava maksemenetluse üksikasjad, kaasa arvatud esimese ajavahemiku kindlaksmääramine, mille eest tuleb hüvitist maksta;

c)

üksikasjad seoses meetoditega, mille abil tehakse nii koguse kui elektrivoo tüübi järgi kindlaks ülekantavad piiriülesed elektrivood, mille eest tuleb maksta hüvitust artikli 13 alusel, ning nende elektrivoogude suurus, mis on pärit üksikute liikmesriikide põhivõrkudest ja/või lõpevad üksikute liikmesriikide põhivõrkudes, artikli 13 lõikega 5 ettenähtud korras;

d)

üksikasjad seoses meetoditega, mille abil määratakse piiriüleste elektrivoogude ülekandmisest tulenevad kulud ja tulud artikli 13 lõikega 6 ettenähtud korras;

e)

üksikasjad seoses sellega, kuidas põhivõrguettevõtjate vahelise hüvitusmehhanismi raames käsitleda elektrivooge, mis pärinevad riikidest või lõpevad riikides, mis asuvad väljaspool Euroopa Majanduspiirkonda, ja

f)

alalisvooluvõrkude kaudu ühendatud siseriiklike võrkude osalemine artikliga 13 ettenähtud korras.

2.   Suunistes võib ühtlasi kindlaks määrata asjakohased eeskirjad, mille eesmärk on järk-järgult ühtlustada põhimõtteid, mille kohaselt kehtestatakse tootjate ja tarbijate (koormus) tasud vastavalt riiklikele tariifisüsteemidele, kaasa arvatud põhivõrguettevõtjate vahelise hüvitusmehhanismi kajastumine riiklikes võrgutasudes ning asjakohaste ja tõhusate asukohasignaalide andmine artikliga 14 kindlaksmääratud põhimõtete kohaselt.

Suunistega nähakse ette ühtlustatud asjakohaste ja tõhusate asukohasignaalide andmine ühenduse tasandil.

Kõnesolev ühtlustamine ei takista liikmesriike kohaldamast mehhanisme, mis tagavad, et tarbijate (koormus) makstavad võrgutasud on kogu liikmesriigi territooriumil võrreldavad.

3.   Vajaduse korral täpsustatakse suunistes, millega tagatakse käesoleva määruse eesmärgi saavutamiseks vajalik minimaalne ühtlustamistase, ka järgmised asjaolud:

a)

üksikasjad teabe esitamise kohta vastavalt artiklis 15 sätestatud põhimõtetele;

b)

elektrienergiaga kauplemise eeskirjade üksikasjad;

c)

investeerimisstiimulite üksikasjad võrkudevahelise ühenduse võimsuse jaoks, sealhulgas asukohasignaale käsitlevate eeskirjade üksikasjad;

d)

artikli 8 lõikes 6 loetletud valdkondi käsitlevad üksikasjad.

Komisjon konsulteerib sel eesmärgil ameti ja Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustikuga.

4.   Siseriiklike võrkude vaheliste ühenduste olemasoleva ülekandevõimsuse juhtimise ja jaotamise suunised on sätestatud I lisas.

5.   Komisjon võib võtta vastu suunised käesoleva artikli lõigetes 1, 2 ja 3 loetletud küsimuste kohta. Komisjon võib muuta käesoleva artikli lõikes 4 osutatud suuniseid artiklites 15 ja 16 ettenähtud põhimõtete kohaselt eelkõige selleks, et lisada üksikasjalikud suunised, mis hõlmavad kõiki praktikas kasutatavaid võimsuse jaotamise metodoloogiaid, ning tagada ülekoormuse juhtimise mehhanismide areng vastavalt siseturu eesmärkidele. Vajaduse korral nähakse kõnesolevate muudatuste raames ette võrgu kasutamise ja toimimise ühised minimaalsed ohutuseeskirjad ja talitlusnormid, nagu on nimetatud artikli 15 lõikes 2. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 23 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Kui komisjon võtab suunised vastu või muudab neid

a)

tagab ta, et suunised loovad käesoleva määruse eesmärkide saavutamiseks vajaliku minimaalse ühtlustamistaseme ega lähe nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale; ja

b)

osutab ta meetmetele, mis ta on võtnud seoses vastavusega kõnesolevate suuniste eeskirjadele kolmandates riikides, mis moodustavad osa ühenduse elektrisüsteemist.

Komisjon tagab käesoleva artikli kohaseid suuniseid esmakordselt vastu võttes, et üks meetme eelnõu hõlmab vähemalt lõike 1 punktides a ja d ning lõikes 2 nimetatud küsimused.

Artikkel 19

Reguleerivad asutused

Reguleerivad asutused tagavad oma toimingutes käesoleva määruse ja artikli 18 alusel vastuvõetud suuniste täitmise. Vajaduse korral teevad reguleerivad asutused käesoleva määruse eesmärkide täitmisel koostööd omavahel, komisjoni ja ametiga vastavalt direktiivi 2009/72/EÜ IX peatükile.

Artikkel 20

Teabe andmine ja konfidentsiaalsus

1.   Liikmesriigid ja reguleerivad asutused annavad nõude korral komisjonile kogu teabe, mis on vajalik artikli 13 lõike 4 ja artikli 18 kohaldamiseks.

Reguleerivad asutused annavad eelkõige artikli 13 lõigete 4 ja 6 kohaldamisel korrapäraselt teavet siseriiklike põhivõrguettevõtjate tegelike kulude kohta ning esitavad andmed ja kogu asjakohase teabe seoses põhivõrguettevõtjate võrkudes olevate tegelike elektrivoogude ja võrgukuludega.

Komisjon peab määrama mõistliku tähtaja, mille jooksul teave tuleb edastada, võttes arvesse nõutava teabe keerukust ja teabevajaduse kiireloomulisust.

2.   Kui asjaomane liikmesriik või reguleeriv asutus ei esita lõikes 1 osutatud teavet käesoleva artikli lõike 1 kohaselt ettenähtud tähtaja jooksul, võib komisjon nõuda kogu artikli 13 lõike 4 ja artikli 18 kohaldamiseks vajalikku teavet vahetult asjaomaselt ettevõtjalt.

Ettevõtjale teabenõude saatmisega samal ajal edastab komisjon nõude koopia reguleerivatele asutustele selles liikmesriigis, mille territooriumil asub ettevõtja juhatus.

3.   Lõikes 1 osutatud teabenõudes märgib komisjon nõude õigusliku aluse, teabe esitamise tähtaja, nõude eesmärgi, samuti artikli 22 lõikes 2 ettenähtud karistused ebaõige, ebatäieliku või eksitava teabe esitamise eest. Komisjon määrab mõistliku tähtaja, võttes arvesse nõutava teabe keerukust ning kiireloomulisust.

4.   Nõutava teabe esitajateks on ettevõtjate omanikud või omanike esindajad ning juriidiliste isikute puhul neid seaduse või põhikirja alusel esindama volitatud isikud. Nõuetekohaselt volitatud advokaadid võivad esitada teavet oma klientide nimel, klient jääb täielikult vastutavaks selle eest, et ei esitataks ebatäielikku, ebaõiget või eksitavat teavet.

5.   Kui ettevõtja ei esita nõutud teavet komisjoni poolt määratud tähtaja jooksul või annab puudulikku teavet, nõuab komisjon teabe esitamist oma otsusega. Otsuses täpsustatakse, mis teavet nõutakse, ja määratakse kindlaks asjakohane tähtaeg, mille jooksul see tuleb esitada. Selles märgitakse artikli 22 lõikega 2 ettenähtud karistused. Otsuses teavitatakse ka õigusest anda otsus läbivaatamiseks Euroopa Ühenduste Kohtule.

Samal ajal saadab komisjon koopia oma otsusest selle liikmesriigi reguleerivatele asutustele, kelle territooriumil on isiku elukoht või ettevõtja asukoht.

6.   Lõigetes 1 ja 2 nimetatud teavet kasutatakse üksnes artikli 13 lõike 4 ja artikli 18 kohaldamisel.

Komisjon ei avalikusta käesoleva määruse alusel esitatud teavet, mille suhtes kohaldatakse ametisaladuse hoidmise kohustust.

Artikkel 21

Liikmesriikide õigus sätestada üksikasjalikumad meetmed

Käesolev määrus ei piira liikmesriikide õigusi säilitada või võtta meetmeid, mis sisaldavad üksikasjalikumaid tingimusi kui need, mis on sätestatud käesolevas määruses või artiklis 18 nimetatud suunistes.

Artikkel 22

Karistused

1.   Ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, kehtestavad liikmesriigid eeskirjad karistuste kohta, mida rakendatakse käesoleva määruse sätete rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende sätete kohaldamise tagamiseks. Nimetatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teatavad määruse (EÜ) nr 1228/2003 sätetele vastavatest eeskirjadest komisjonile 1. juuliks 2004 ja annavad viivitamata teada nende edaspidistest muudatustest. Nad teatavad komisjonile eeskirjadest, mis ei vasta määruse (EÜ) nr 1228/2003 sätetele 3. märtsiks 2011 ja annavad viivitamata teada nende edaspidistest muudatustest.

2.   Komisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele trahve, mis ei ületa 1 % eelmise majandusaasta kogukäibest, kui nad tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu annavad ebaõiget, ebatäielikku või eksitavat teavet, vastates artikli 20 lõike 3 alusel esitatud nõudele, või ei esita teavet tähtaja jooksul, mis on ette nähtud artikli 20 lõike 5 esimese lõigu alusel vastuvõetud otsusega.

Trahvisumma määramisel võtab komisjon arvesse esimeses lõigus ettenähtud nõuete täitmata jätmisega seotud rikkumise raskust.

3.   Lõike 1 alusel sätestatud karistused ja lõike 2 alusel tehtud otsused ei ole kriminaalõigusliku iseloomuga.

Artikkel 23

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab direktiivi 2009/72/EÜ artikli 46 alusel loodud komitee.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1–4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Artikkel 24

Komisjoni aruanne

Komisjon kontrollib käesoleva määruse rakendamist. Ta annab oma direktiivi 2009/72/EÜ artikli 47 lõike 6 alusel esitatud aruandes ülevaate käesoleva määruse kohaldamisel saadud kogemustest. Aruandes analüüsitakse eelkõige, kui suures ulatuses on käesoleva määrusega õnnestunud tagada piiriüleses elektrikaubanduses mittediskrimineerivad ja kulusid kajastavad võrgule juurdepääsu tingimused, mis aitavad kindlustada tarbijatele valikuvõimalused hästi toimival elektrienergia siseturul ja energiavarustuse pikaajalise kindluse, ning kui suures ulatuses on kasutusel tõhusad asukohasignaalid. Vajaduse korral lisatakse aruandele asjakohased ettepanekud ja/või soovitused.

Artikkel 25

Kehtetuks tunnistamine

Määrus (EÜ) nr 1228/2003 tunnistatakse kehtetuks alates 3. märtsist 2011. Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ja loetakse vastavalt lisas II esitatud vastavustabelile.

Artikkel 26

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates 3. märtsist 2011.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 13. juuli 2009

Euroopa Parlamendi nimel

president

H.-G. PÖTTERING

Nõukogu nimel

eesistuja

E. ERLANDSSON


(1)  ELT C 211, 19.8.2008, lk 23.

(2)  ELT C 172, 5.7.2008, lk 55.

(3)  Euroopa Parlamendi 18. juuni 2008. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata), nõukogu 9. jaanuari 2009. aasta ühine seisukoht (ELT C 75 E, 31.3.2009, lk 16) ja Euroopa Parlamendi 22. aprilli 2009. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata). Nõukogu 25. juuni 2009. aasta otsus.

(4)  ELT L 176, 15.7.2003, lk 37.

(5)  ELT L 176, 15.7.2003, lk 1.

(6)  Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 1.

(7)  EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

(8)  Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 55.

(9)  ELT L 262, 22.9.2006, lk 1.

(10)  EÜT L 27, 30.1.1997, lk 20.


I LISA

RIIKLIKE VÕRKUDE VAHELISTE ÜHENDUSTE OLEMASOLEVA EDASTAMISVÕIMSUSE JUHTIMISE JA JAOTAMISE SUUNISED

1.   Üldsätted

1.1.   Põhivõrguettevõtjad peaksid püüdma vastu võtta kõik äritehingud, sealhulgas piiriülese kaubandusega seotud tehingud.

1.2.   Ülekoormuse puudumise korral ei tohi piirata juurdepääsu võrkude vastastikusele sidumisele. Kuna ülekoormus tavaliselt puudub, ei ole piiriülesele ülekandeteenusele juurdepääsuks vaja kehtestada üldise jaotamise alalist korda.

1.3.   Kui plaanipärased äritehingud on vastuolus võrgu turvalise toimimisega, leevendavad põhivõrguettevõtjad ülekoormust vastavalt elektrivõrgu ohutu toimimise nõuetele, püüdes kindlustada, et kõik seonduvad kulud jääksid majanduslikult tõhusale tasemele. Korrigeerivat edasisaatmist või vahetuskauba tegemist kavandatakse juhul, kui väiksema maksumusega meetmeid ei ole võimalik rakendada.

1.4.   Struktuurilise ülekoormuse puhul rakendavad põhivõrguettevõtjad viivitamata asjakohaseid ülekoormuse juhtimise meetodeid ja korda, mis on eelnevalt määratletud ja kokku lepitud. Ülekoormuse juhtimise meetoditega tagatakse kogu eraldatud edastamisvõimsusega seotud tegelike elektrivoogude vastavus võrgu turvastandarditele.

1.5.   Ülekoormuse juhtimiseks kasutusele võetud meetoditega antakse tõhusaid hinnasignaale turuosalistele ja põhivõrguettevõtjatele, edendatakse konkurentsi ja need sobivad piirkondlikuks ja ühendusesiseseks kasutamiseks.

1.6.   Ülekoormuse juhtimiseks ei või kasutada tehingupõhist eristamist. Konkreetse ülekandeteenuse taotlus lükatakse tagasi ainult juhul, kui kõik järgmised kumulatiivsed tingimused on täidetud:

a)

kõnealuse taotluse vastuvõtmisest tulenevad täiendavad tegelikud elektrivood viitavad, et elektrisüsteemi ohutut toimimist ei ole võimalik enam tagada ja

b)

selle taotlusega seotud rahaline väärtus ülekoormuse juhtimise menetluses on madalam kui kõikide teiste taotluste puhul, mida kavatsetakse sama teenuse ja tingimuste raames vastu võtta.

1.7.   Asjakohaste võrgupiirkondade määratlemisel, mille piires ja vahel ülekoormuse juhtimist kohaldatakse, juhinduvad põhivõrguettevõtjad kulutasuvuse ja negatiivse mõju minimeerimise põhimõtetest elektrienergia siseturul. Eelkõige ei või põhivõrguettevõtjad piirata ühendusvõimsust, et vähendada ülekoormust oma kontrollpiirkonnas, välja arvatud eelnimetatud põhjustel ja toimimisohutusega seotud põhjustel (1). Kui selline olukord tekib, peavad põhivõrguettevõtjad seda kirjeldama ja kõigile süsteemi kasutajatele läbipaistvalt esitama. Selline olukord on lubatud üksnes seni, kuni leitakse pikaajaline lahendus. Põhivõrguettevõtjad kirjeldavad pikaajalise lahenduse leidmise meetodeid ja projekte ning esitavad need läbipaistvalt kõigile süsteemi kasutajatele.

1.8.   Elektrivõrgu tasakaalustamisel enda kontrolli all olevas piirkonnas võrgusiseste operatiivsete meetmete ja edasisaatmisega, võtavad põhivõrguettevõtjad arvesse nimetatud meetmete mõju külgnevatele kontrollpiirkondadele.

1.9.   1. jaanuariks 2008 kehtestatakse koordineeritult ohutute toimimistingimustega mehhanismid mitu korda päevas toimivaks võrkudevahelise võimsuse ülekoormuse juhtimiseks, et maksimeerida kauplemisvõimalusi ja kindlustada piiriülene tasakaal.

1.10.   Riiklikud reguleerivad asutused hindavad korrapäraselt ülekoormuse juhtimise meetodeid, pöörates erilist tähelepanu kooskõlale käesolevas määruses ja suunistes kehtestatud põhimõtete ja eeskirjadega ning nende põhimõtete ja eeskirjade alusel reguleerivate asutuste endi poolt kehtestanud tähtaegade ja tingimustega. Sellise hindamise käigus konsulteeritakse kõikide turul tegutsejatega ja võetakse arvesse kõik asjaomased uurimused.

2.   Ülekoormuse juhtimise meetodid

2.1.   Tõhusa piiriülese kaubanduse soodustamiseks peavad ülekoormuse juhtimise meetodid olema turupõhised. Seepärast jagatakse võimsust ainult otsestel (võimsus) või kaudsetel (võimsus ja energia) enampakkumistel. Mõlemaid meetodeid võib kasutada koos samas võrkudevahelises ühenduses. Mitu korda päevas toimuva kauplemise puhul võib kasutada pidevat kauplemist.

2.2.   Sõltuvalt konkurentsitingimustest võib osutuda vajalikuks, et ülekoormuse juhtimise eeskirjad võimaldaksid edastamisvõimsuse nii pika- kui lühiajalist jaotamist.

2.3.   Võimsuse jaotamise menetlusega jaotatakse olemasoleva ühendusvõimsuse ettenähtud osa ning sellele lisaks mis tahes allesjäänud võimsus, mis on jäänud jaotamata, ja mis tahes võimsus, mille selle omanikud on lasknud vabaks pärast eelmisi jaotamisi.

2.4.   Põhivõrguettevõtjad optimeerivad võimsuse stabiilsuse määra, võttes arvesse asjaomaste põhivõrguettevõtjate kohustusi ja õigusi ning turuosaliste kohustusi ja õigusi, et soodustada tegelikku ja tõhusat konkurentsi. Väikese osa võimsusest võib pakkuda turule väiksemat stabiilsustaset eeldades, kuid turuosalistele antakse kogu aeg täpset teavet piiriüleste liinide kaudu edastamise täpsete tingimuste kohta.

2.5.   Võimsuste pika- ja lühiajalisele jaotamisele juurdepääsu õigused on stabiilse edastamisvõimsuse õigused. Nende suhtes kehtivad määramise ajal põhimõtted „kasuta või kaota” või „kasuta või müü”.

2.6.   Põhivõrguettevõtjad määravad erinevate ajakavade vahel võimsuste jaotamise jaoks sobiva struktuuri. See võib hõlmata võimalust reserveerida miinimumprotsent ühendusvõimsusest iga päev või mitu korda päevas jaotatavate võimsuste tarbeks. Kõnealuse jaotusstruktuuri peavad läbi vaatama vastavad reguleerivad asutused. Oma ettepanekute kavandamisel peavad põhivõrguettevõtjad võtma arvesse järgmist:

a)

turgude omadusi;

b)

toimimistingimusi, nagu kindlalt deklareeritud kavade tasakaalustamise mõju;

c)

eri võimsuse jaotamise mehhanismide tarbeks vastuvõetud protsendimäärade ja ajakavade ühtlustamise taset.

2.7.   Võimsuse jaotamisel ei tohi teha vahet turuosaliste vahel, kes soovivad kasutada oma õigusi sõlmida kahepoolseid tarnelepinguid või teha pakkumisi võimsuste vahetamisteks. Võidavad kõrgeima väärtusega pakkumised, ükskõik kas need on teatava kindla ajavahemiku jooksul tehtud kaudsed või otsesed pakkumised.

2.8.   Piirkondades, kus elektrienergia ennakturud on hästi arenenud ja oma tõhusust tõendanud, võib kogu ühendusvõimsuse jaotada kaudsel enampakkumisel.

2.9.   Muude kui uute võrkudevaheliste ühenduste puhul, millele tehakse määruse (EÜ) nr 1228/2003 artikli 7 või käesoleva määruse artikli 17 kohaselt erand, ei ole võimsuse jaotamise meetodite hulgas lubatud varuhindade kehtestamine.

2.10.   Põhimõtteliselt võivad kõik potentsiaalsed turuosalised osaleda jaotamisprotsessis piiranguteta. Vältimaks ohtu tekitada või suurendada probleeme seoses mõne turuosalise turgu valitseva seisundi potentsiaalse kasutamisega, võivad pädevad reguleerivad või konkurentsiasutused vajaduse korral kehtestada üldised piirangud või turgu valitsevast seisundist tulenevalt seada piirangud konkreetsele äriühingule.

2.11.   Turuosalised peavad määratud tähtpäevaks kindlasti teatama põhivõrguettevõtjatele võimsuste kasutamise iga ajakava kohta. Tähtaeg sätestatakse arvestusega, et põhivõrguettevõtjatel oleks võimalik loovutada kasutamata võimsused järgmise asjaomase ajakava jaoks ümberjaotamiseks – sealhulgas mitu korda päevas toimivaks sessiooniks.

2.12.   Võimsusega võib järelturul vabalt kaubelda, kui põhivõrguettevõtjat on eelnevalt piisavalt vara teavitatud. Kui põhivõrguettevõtja keeldub järelturul kauplemisest (tehingust), peab ta seda selgelt ja läbipaistvalt kõigile turuosalistele teatama ja selgitama ning teavitama sellest reguleerivat asutust.

2.13.   Võimetuse korral täita võimsuse jaotamisega seotud kohustusi kannavad finantstagajärgi need, kes on sellise olukorra eest vastutavad. Kui turuosalised ei suuda kasutada võimsust, mille kasutamiseks nad on võtnud kohustuse või kui nad on otsese enampakkumise teel omandatud võimsuse puhul võimetud sellega järelturul kauplema või seda õigeaegselt tagastama, kaotavad nad õiguse sellele võimsusele ning maksavad kulusid kajastava tasu. Kõik kulusid kajastavad tasud võimsuse kasutamata jätmise eest peavad olema põhjendatud ja proportsionaalsed. Kui põhivõrguettevõtja ei täida oma kohustusi, peab ta turuosalisele samamoodi kompenseerima võimsusõiguste kaotuse. Sellest tulenevaid kahjusid sellisel juhul arvesse ei võeta. Peamised põhimõtted ja meetodid, mida kasutatakse kohustuste täitmise võimetusest tuleneva vastutuse kindlaksmääramiseks, sätestatakse eelnevalt finantstagajärgede suhtes ning asjaomane riiklik reguleeriv asutus või asjaomased riiklikud reguleerivad asutused peavad need läbi vaatama.

3.   Koordineerimine

3.1.   Ühendusvõimsuste korral koordineerivad ja rakendavad võimsuste jaotamist asjaomased põhivõrguettevõtjad, kasutades ühist jaotamiskorda. Juhul, kui kahe riigi (põhivõrguettevõtja) vaheline kaubavahetus võib märkimisväärselt mõjutada kolmanda riigi (põhivõrguettevõtja) tegelike elektrivoogude tingimusi, tuleb ülekoormuse juhtimise meetodeid koordineerida kõigi põhivõrguettevõtjate vahel, keda mõjutab ülekoormuse juhtimise ühised menetlus. Riiklikud reguleerivad asutused ja põhivõrguettevõtjad tagavad, et ühtegi ülekoormuse juhtimise menetlust, mis märkimisväärselt mõjutab tegelikke elektrivooge teistes võrkudes, ei töötata välja ühepoolselt.

3.2.   Ühist koordineeritud ülekoormuse juhtimise meetodit ja menetlust võimsuste jaotamiseks turule vähemalt kord aastas, kord kuus ja üks päev ette kohaldatakse hiljemalt 1. jaanuaril 2007 järgmistes piirkondades asuvate riikide vahel:

a)

Põhja-Euroopa (st Taani, Rootsi, Soome, Saksamaa ja Poola);

b)

Loode-Euroopa (st Beneluxi riigid, Saksamaa ja Prantsusmaa);

c)

Itaalia (st Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa, Austria, Sloveenia ja Kreeka);

d)

Kesk- ja Ida-Euroopa (st Saksamaa, Poola, Tšehhi Vabariik, Slovakkia, Ungari, Austria ja Sloveenia);

e)

Edela-Euroopa (st Hispaania, Portugal ja Prantsusmaa);

f)

Ühendkuningriik, Iirimaa ja Prantsusmaa;

g)

Balti riigid (st Eesti, Läti ja Leedu).

Rohkem kui ühte piirkonda kuuluvaid riike hõlmava ühenduse puhul võib kohaldatud ülekoormuse juhtimise meetod erineda, et tagada vastavus meetoditele, mida kohaldatakse teistes piirkondades, kuhu need riigid kuuluvad. Sellisel juhul teevad asjaomased põhivõrguettevõtjad ettepaneku meetodi kohta, mille asjaomased reguleerivad asutused peavad läbi vaatama.

3.3.   Punktis 2.8 nimetatud piirkonnad võivad jaotada kogu ühendusvõimsuse üks päev ette jaotamise põhimõttel.

3.4.   Kõigis neis seitsmes piirkonnas määratletakse ülekoormuse juhtimise kooskõlastatud kord eesmärgiga luua tõeliselt lõimunud elektrienergia siseturg. Turuosalised ei peaks seisma silmitsi kokkusobimatute piirkondlike süsteemidega.

3.5.   Ausa ja tõhusa konkurentsi ning piiriülese kaubanduse edendamiseks peab põhivõrguettevõtjate vaheline koordineerimine punktis 3.2 sätestatud piirkondades hõlmama kõiki etappe alates võimsuse arvutamisest ja jaotamise optimeerimisest kuni võrgu ohutu toimimiseni koos vastutuse kindlaksmääramisega. Selline koordineerimine hõlmab eelkõige järgmist:

a)

ühise edastamismudeli kasutamine, mis käsitleb tõhusalt vastastikuses sõltuvuses olevaid tegelikke elektri ringvooge ning arvestab lahknevusi kaubanduslike ja tegelike elektrivoogude vahel;

b)

võimsuste jaotamine ja määramine vastastikuses sõltuvuses olevate tegelike ringvoogude tõhusaks käsitlemiseks;

c)

võimsuste omanike ühesugused kohustused anda teavet võimsuse kavandatava kasutuse kohta, st võimsuse määramine (otseste enampakkumiste jaoks);

d)

ühesugused ajakavad ja sulgemistähtajad;

e)

ühesugune struktuur võimsuste jaotamiseks eri ajakavade vahel (näiteks üks päev, kolm tundi, üks nädal jne) ja väljendatuna müüdud võimsuseplokkidena (vooluhulk megavattides, megavatt-tundides jne);

f)

järjepidev lepinguline raamistik suhetes turuosalistega;

g)

voogude kontroll, et tagada vastavus võrgu operatiivplaneerimise ja reaalajas toimimise turvastandarditele;

h)

ülekoormuse menetlemisega seotud tegevuste raamatupidamisarvestus ja arveldus.

3.6.   Koordineerimine hõlmab ka põhivõrguettevõtjate vahelist teabevahetust. Teabevahetuse iseloom, aeg ja sagedus peavad olema kooskõlas punktis 3.5 nimetatud tegevuste ja elektriturgude toimimisega. Eelkõige võimaldab kõnealune teabevahetus põhivõrguettevõtjatel ennustada võimalikult täpselt võrgu üldist seisukorda, et hinnata vooge oma võrgus ja olemasolevaid võrkudevahelisi ühendusvõimsusi. Iga põhivõrguettevõtja, kes kogub andmeid teiste põhivõrguettevõtjate nimel, peab osalevatele põhivõrguettevõtjatele tagasi saatma kogutud andmete tulemused.

4.   Turutehingute ajakava

4.1.   Olemasolev edastamisvõimsus jaotatakse piisavalt aegsasti. Enne iga jaotamist avaldavad asjaomased põhivõrguettevõtjad koos jaotatava võimsuse, võttes vajaduse korral arvesse stabiilsetest edastamisõigustest vabaks antud koguseid ja asjakohastel juhtudel seonduvaid tasakaalustatud määramisi koos ajavahemikega, mille jooksul kõnealust võimsust vähendatakse või see ei ole kättesaadav (näiteks hoolduse tõttu).

4.2.   Võrgu turvalisust täiel määral silmas pidades leiab edastamisõiguste määramine aset piisavalt vara, enne kõigi asjaomaste korrastatud turgude üks-päev-ette-sessioone ja enne, kui avaldatakse teade võimsuse kohta, mis jaotatakse üks päev ette või mitu korda päevas toimiva jaotusmehhanismi raames. Vastassuunalise edastamisõiguse määramised tasakaalustatakse eesmärgiga kasutada tõhusalt ära võrkude vastastikust sidumist.

4.3.   Olemasoleva edastamisvõimsuse järjestikused päevasisesed jaotamised päevaks D toimuvad päevadel D1 ja D pärast kavandatud või tegelike tootmiskavade avaldamist.

4.4.   Valmistades ette üks päev ette jaotatavat võrguoperatsiooni, vahetavad põhivõrguettevõtjad naaberpõhivõrgu ettevõtjatega teavet, mis hõlmab nende prognoosi võrgutopoloogia, tootmisüksuste olemasolu ja prognoositava tootmise ning koormusvoogude kohta, et optimeerida kogu võrgu kasutamist vastavalt võrgu ohutut toimimist käsitlevatele eeskirjadele.

5.   Läbipaistvus

5.1.   Põhivõrguettevõtjad avaldavad kõik võrgu kättesaadavuse, kasutamise ja võrgule juurdepääsuga seotud asjakohased andmed, sealhulgas aruande, kus ja miks esineb ülekoormust, ülekoormuse juhtimiseks kasutatud meetodid ja kavad selle edaspidiseks juhtimiseks.

5.2.   Põhivõrguettevõtjad avaldavad üldise kirjelduse ülekoormuse juhtimise meetodi kohta, mida on erinevates olukordades kasutatud turule kättesaadava võimsuse maksimeerimiseks, ja üldise kava kogu edastamisvõimsuse arvutamiseks eri ajakavade jaoks võrgu elektriliste ja füüsikaliste näitajate põhjal. Kava peavad läbi vaatama asjaomaste liikmesriikide reguleerivad asutused.

5.3.   Põhivõrguettevõtjad kirjeldavad üksikasjalikult ülekoormuse juhtimisel ja võimsuste jaotamisel kasutatavat töökorda koos võimsuse taotlemise aegade ja menetlustega, pakutavaid tooteid ning nii põhivõrguettevõtja kui ka võimsuse omandaja kohustusi ja õigusi, sealhulgas vastutust, mis tuleneb võimetusest täita kohustusi, ning teevad need asjaolud läbipaistvalt kättesaadavaks kõigile potentsiaalsetele võrgukasutajatele.

5.4.   Talitluse ja planeerimise turvastandardid on lahutamatu osa teabest, mille põhivõrguettevõtjad avaldavad üldsusele kättesaadavas dokumendis. Kõnealuse dokumendi vaatab läbi riiklik reguleeriv asutus.

5.5.   Põhivõrguettevõtjad avaldavad kõik piiriülese kaubandusega seotud andmed võimalikult optimaalse prognoosi alusel. Selle kohustustuse täitmiseks peavad turuosalised esitama põhivõrguettevõtjatele asjaomase teabe. Kõnealuse teabe avaldamise viisi peavad läbi vaatama reguleerivad asutused. Põhivõrguettevõtjad avaldavad vähemalt järgmise teabe:

a)

iga aasta: teave edastamise infrastruktuuri pikaajalise arengu ja selle mõju kohta piiriülesele edastamisvõimsusele;

b)

iga kuu: eeloleva kuu ja aasta prognoos turule kättesaadava edastamisvõimsuse kohta, võttes arvesse prognoosi koostamise ajal põhivõrguettevõtjatele asjaomast kättesaadavat teavet (näiteks suve- ja talveperioodi mõju liinide võimsusele, võrkude hooldus, tootmisüksuste kättesaadavus jne);

c)

iga nädal: eeloleva nädala prognoos turule kättesaadava edastamisvõimsuse kohta, võttes arvesse prognoosi koostamise ajal põhivõrguettevõtjatele kättesaadavat teavet, nagu ilmaennustus, võrkude kavandatud hooldus, tootmisüksuste kättesaadavus jne;

d)

iga päev: üks päev ette või mitu korda päevas turule kättesaadav edastamisvõimsus igaks turulolemise ajaühikuks, võttes arvesse kõiki tasakaalustatud üks päev ette tehtud määramisi, tootmiskavasid, prognoositavat nõudlust ja võrkude kavandatud hooldust;

e)

juba jaotatud üldvõimsus turuajaühikute kaupa ja kõik asjaomased tingimused, millel seda võimsust saab kasutada (näiteks enampakkumise arveldushind, võimsuse kasutamisele seatud kohustused jne);

f)

jaotatud võimsus nii kiiresti kui võimalik pärast iga jaotamist, samuti makstud hinnad;

g)

kasutatud üldvõimsus turuajaühikute kaupa viivitamata pärast määramist;

h)

reaalajas nii täpselt kui võimalik: kasutatud koondatud kaubanduslikud ja tegelikud elektrivood turuajaühikute kaupa, sealhulgas kõigi selliste parandusmeetmete mõju, mis põhivõrguettevõtjad on võtnud võrgu- või süsteemiprobleemide lahendamiseks (nt tegevuse piiramine);

i)

eelteave kavandatud seisakute kohta ja järelteave eelmise päeva suuremate kui 100-megavatiste generaatorite kavandatud ja kavandamata seisakute kohta.

5.6.   Kogu asjakohane teave peab olema turu jaoks kättesaadav õigel ajal, et pidada läbirääkimisi kõigi tehingute üle (nt millal peetakse läbirääkimisi tööstustarbijate aastaste tarnelepingute sõlmimiseks või millal tuleb saata pakkumised korrastatud turgudele).

5.7.   Põhivõrguettevõtjad avaldavad asjaomase teabe prognoositava nõudluse ja tootmise kohta vastavalt punktides 5.5 ja 5.6 osutatud ajakavadele. Põhivõrguettevõtjad avaldavad asjaomase vajaliku teabe ka piiriülese tasakaalustava turu kohta.

5.8.   Prognooside avaldamise puhul avaldatakse prognoosis käsitletud ajavahemikule järgneva ajavahemiku jooksul või hiljemalt järgmisel päeval (D + 1) prognoosi järel ka tegelikud järelväärtused.

5.9.   Kogu põhivõrguettevõtjate avaldatud teave tehakse üldsusele vabalt kättesaadavaks kergesti juurdepääsetavas vormis. Kõik andmed peavad samuti olema kättesaadavad piisavate ja normeeritud teabevahendite kaudu, mis määratakse kindlaks tihedas koostöös turuosalistega. Andmed peavad sisaldama teavet eelmiste ajavahemike kohta (vähemalt kaks aastat), et uutel turule tulijatel oleks samuti võimalik sellistele andmetele juurde pääseda.

5.10.   Põhivõrguettevõtjad vahetavad korrapäraselt piisavalt täpsete elektrivõrgu ja koormusvoogude andmete pakette, et võimaldada igal põhivõrguettevõtjal arvutada koormusvoogusid oma piirkonnas. Samad andmepaketid tehakse kättesaadavaks ka reguleerivatele asutustele ja taotluse korral komisjonile. Reguleerivad asutused ja komisjon tagavad, et kõnealust andmepaketti käsitleksid konfidentsiaalselt nii nemad ise kui ka iga konsultant, kes teeb nende jaoks analüütilist tööd nimetatud andmete põhjal.

6.   Ülekoormusest saadava tulu kasutamine

6.1.   Eelnevalt täpsustatud ajakavaga seotud ülekoormuse juhtimise menetlus võib luua tulu ainult selle ajakava käigus tekkiva ülekoormuse puhul, välja arvatud uute võrkudevaheliste ühenduste puhul, millele antakse määruse (EÜ) nr 1228/2003 artikli 7 või käesoleva määruse artikli 17 kohaselt erand. Kõnealuste tulude jaotamise korra vaatavad läbi reguleerivad asutused ja see ei tohi moonutada jaotamisprotsessi ühegi võimsust või elektrienergiat taotleva osalise huvides ega tekitada negatiivset stiimulit ülekoormuse vähendamiseks.

6.2.   Riiklikud reguleerivad asutused selgitavad ühendusvõimsuste jaotamisest tuleneva tulu kasutamist läbipaistvalt.

6.3.   Ülekoormusest saadav tulu jagatakse asjaomaste põhivõrguettevõtjate vahel vastavalt nende vahel kokkulepitud tingimustele, mille on läbi vaadanud vastavad reguleerivad asutused.

6.4.   Põhivõrguettevõtjad määratlevad eelnevalt selgelt, mil viisil nad kasutavad ülekoormusest saadavat võimalikku tulu, ja annavad aru kõnealuse tulu tegelikust kasutamisest. Reguleerivad asutused kontrollivad, et kõnealune kasutamine oleks kooskõlas käesoleva määruse ja suunistega ning et kogu ülekoormusest saadav tulu, mis tuleneb ühendusvõimsuste jaotamisest, kasutataks ühel või mitmel käesoleva määruse artikli 16 lõikes 6 kirjeldatud eesmärgil.

6.5.   Iga aasta 31. juuliks avaldavad reguleerivad asutused aruande, milles esitatakse ära 12 kuu jooksul, kuni sama aasta 30. juunini saadud tulu ja kõnealuse tulu kasutamine koos tõendusega, et see kasutus on kooskõlas käesoleva määruse ja suunistega ning et kogu ülekoormusest saadud tulu kasutatakse ühel või mitmel määratud eesmärgil.

6.6.   Võrkude ühendusvõimsuse säilitamise või suurendamise eesmärgil investeeringuteks kasutatav ülekoormusest saadav tulu eraldatakse eelistatavalt konkreetsetele eelnevalt kindlaksmääratud projektidele, millega soodustatakse olemasoleva kaasneva ülekoormuse vähendamist ning mida samuti võib rakendada mõistliku aja jooksul, eriti seoses loa andmise menetlusega.


(1)  Toimimisohutus tähendab „ülekandesüsteemi säilitamist kokkulepitud ohutuse piires”.


II LISA

VASTAVUSTABEL

Määrus (EÜ) nr 1228/2003

Käesolev määrus

Article 1

Article 1

Artikkel 2

Artikkel 2

Artikkel 3

Artikkel 4

Artikkel 5

Artikkel 6

Artikkel 7

Artikkel 8

Artikkel 9

Artikkel 10

Artikkel 11

Artikkel 12

Artikkel 3

Artikkel 13

Artikkel 4

Artikkel 14

Artikkel 5

Artikkel 15

Artikkel 6

Artikkel 16

Artikkel 7

Artikkel 17

Artikkel 8

Artikkel 18

Artikkel 9

Artikkel 19

Artikkel 10

Artikkel 20

Artikkel 11

Artikkel 21

Artikkel 12

Artikkel 22

Artikkel 13

Artikkel 23

Artikkel 14

Artikkel 24

Artikkel 25

Artikkel 15

Artikkel 26

Lisa

I lisa


14.8.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 211/36


EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 715/2009,

13. juuli 2009,

maagaasi ülekandevõrkudele juurdepääsu tingimuste kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1775/2005

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 95,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust (2),

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras (3)

ning arvestades järgmist:

(1)

Alates 1999. aastast järk-järgult välja kujundatud maagaasi siseturu eesmärk on pakkuda kõikidele ühenduse tarbijatele – nii eratarbijatele kui ka ettevõtjatele – tõelist valikuvõimalust, uusi ettevõtlusvõimalusi ja rohkem piiriülest kaubandust, et saavutada tõhususe kasv, konkurentsivõimelised hinnad, kõrgemad teenindusstandardid ning toetada varustuskindlust ja säästlikkust.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiiv 2003/55/EÜ (maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta) (4) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. septembri 2005. aasta määrus (EÜ) nr 1775/2005 (maagaasiedastusvõrkudele juurdepääsu tingimuste kohta) (5) on andnud sellise maagaasi siseturu loomisse olulise panuse.

(3)

Gaasi valdkonna reguleerimise Euroopa foorumil („Madridi foorum”) 2002. aastal vastu võetud hea tava suuniste esimese seeria rakendamisel ja järelevalve teostamisel saadud kogemus näitab, et nimetatud suunistes sätestatud eeskirjade täieliku rakendamise tagamiseks kõigis liikmesriikides ja võrdsete turule juurdepääsu tingimuste minimaalse garantii saavutamiseks tegelikkuses on vaja need eeskirjad õiguslikult täitmisele pöörata.

(4)

Ühiste eeskirjade teine seeria nimetusega „Teised hea tava suunised” võeti vastu 24. ja 25. septembril 2003. aastal Madridi foorumil toimunud koosolekul; käesoleva määruse eesmärgiks on nimetatud suuniste põhjal peamiste põhimõtete ja eeskirjade sätestamine seoses võrkudele juurdepääsu ja juurdepääsuteenustega kolmandatele isikutele, ülekoormusega tegelemisega, läbipaistvusega, võimsusega seotud õiguste tasakaalustamise ja nende õigustega kauplemisega.

(5)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/73/EÜ, (mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju) (6) sätestab võimaluse tegutseda ülekande- ja jaotussüsteemi ühendhalduril. Käesolevas määruses sätestatud eeskirjadega ei nõuta seetõttu nimetatud direktiivi asjakohastele sätetele vastavate riiklike ülekande- ja jaotussüsteemide korralduse muutmist.

(6)

Käesoleva määruse reguleerimisala hõlmab kohalikke turustajaid gaasivõrguga ühendavaid kõrgsurvetorustikke, mida kohalikul turustamisel üldiselt ei kasutata.

(7)

Tuleb sätestada kriteeriumid, mille kohaselt määratakse kindlaks gaasivõrgule juurdepääsu tariifid tagamaks, et need vastavad täielikult mittediskrimineerimise põhimõttele ja hästitoimiva siseturu vajadustele, et nendes võetakse täielikult arvesse tervikliku süsteemi rajamise vajadust ja kajastatakse tegelikke tekkinud kulusid, niivõrd kui need kulud vastavad tõhusa ja võrreldava struktuuriga süsteemihalduri kuludele ning on läbipaistvad, hõlmates samas asjaomast investeeringutasuvust ning võttes vajaduse korral arvesse reguleerivate asutuste tehtavat tariifide võrdlust.

(8)

Tariifide arvestamisel on oluline võtta arvesse tegelikke tekkinud kulusid, niivõrd kui need kulud vastavad tõhusa ja võrreldava struktuuriga süsteemihalduri kuludele ning on läbipaistvad, ning samuti vajadust tagada sobiv investeeringutasuvus ja stiimul uue infrastruktuuri ehitamiseks, sealhulgas erieeskirjad uute investeeringute kohta, nagu on sätestatud direktiivis 2009/73/EÜ. Sellega seoses ja eelkõige juhul, kui eksisteerib tõhus konkurents gaasijuhtmete vahel, on vajalik rakendada reguleerivate asutuste tariifide võrdlust.

(9)

Turupõhiste meetmete, näiteks enampakkumiste kasutamine tariifide kindlaksmääramiseks peab olema kooskõlas direktiivi 2009/73/EÜ sätetega.

(10)

Kolmandatele isikutele osutatavate juurdepääsuteenuste ühine miinimumhulk on vajalik, et määrata kindlaks kogu ühenduses reaalselt kehtiv ühine juurdepääsu miinimumstandard ja kindlustada, et juurdepääsuteenused kolmandatele isikutele ühilduksid piisavalt, ning võimaldada saada kasu hästitoimivast maagaasi siseturust.

(11)

Praegu on aga takistatud gaasi müük ühenduses võrdsetel tingimustel ilma diskrimineerimise ja ebasoodsate teguriteta. Seni ei ole igas liikmesriigis veel eelkõige mittediskrimineerivat võrgule juurdepääsu ega võrdselt tõhusa tasemega regulatiivset järelevalvet, samuti on veel isoleeritud turgusid.

(12)

Maagaasi siseturu väljakujundamiseks tuleks saavutada piisav gaasivõrkude piiriülese ühendusvõimsuse tase ja edendada turgude integreerimist.

(13)

Komisjoni 10. jaanuari 2007. aasta teatises pealkirjaga „Euroopa energiapoliitika” rõhutati, et oluline on viia lõpule maagaasi siseturu loomine ning kehtestada võrdsed tingimused kõikidele ühenduse maagaasiettevõtjatele. Komisjoni 10. jaanuari 2007. aasta teatistest pealkirjadega „Gaasi ja elektri siseturu väljavaadete kohta” ning „Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 17 kohase Euroopa gaasi- ja elektrisektoreid käsitleva uurimise kohta (lõpparuanne)” näitas, et olemasolevad eeskirjad ja meetmed ei moodusta hästi toimiva, tõhusa ja avatud siseturu saavutamiseks vajalikku raamistikku ega sätesta sel eesmärgil võrkudevahelise ühendusvõimsuse loomist.

(14)

Lisaks olemasoleva õigusliku raamistiku põhjalikule rakendamisele tuleks kohandada määrusega (EÜ) nr 1775/2005 ette nähtud maagaasi siseturu õiguslikku raamistikku vastavalt neile teatistele.

(15)

Eelkõige on vaja paremat koostööd ja kooskõlastamist ülekandesüsteemi haldurite vahel, et luua tõhusa ja läbipaistva piiriülese ülekandesüsteemidele juurdepääsu pakkumiseks ja haldamiseks vajalikud võrgueeskirjad ning tagada ühenduse ülekandesüsteemide kooskõlastatud ja piisavalt tulevikkuvaatav kavandamine ja hea tehniline areng, sealhulgas võrkudevahelise ühendusvõimsuse loomine, võttes nõuetekohaselt arvesse keskkonnakaitset. Võrgueeskirjad peaksid järgima Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 713/2009, (millega luuakse energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet), (7) loodud energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööameti (edaspidi „amet”) poolt välja töötatud raamsuuniseid, mis on oma olemuselt mittesiduvad. Amet peaks osalema võrgueeskirjade kavandite faktilistest asjaoludest lähtuval läbivaatamisel, sealhulgas tuleks vaadata läbi kavandite vastavus raamsuunistele, ning tal peaks olema võimalik esitada komisjonile soovitus need vastu võtta. Samuti peaks amet hindama võrgueeskirjade muutmiseks tehtud ettepanekuid ning tal peaks olema võimalik esitada komisjonile soovitus need vastu võtta. Ülekandesüsteemi haldurid peaksid haldama oma võrku kooskõlas kõnealuste võrgueeskirjadega.

(16)

Ühenduse maagaasi ülekandesüsteemi optimaalse juhtimise tagamiseks tuleks luua Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik. Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik peaks oma ülesandeid täitma kooskõlas ühenduse konkurentsieeskirjadega, mida jätkuvalt kohaldatakse ka Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku otsuste suhtes. Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku ülesanded peaksid olema täpselt määratletud ja tema töömeetod peaks tagama Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku tõhususe, esindusliku loomuse ja läbipaistvuse. Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku poolt koostatavate võrgueeskirjade eesmärk ei ole asendada riigisiseste küsimuste jaoks vajalikke siseriiklikke võrgueeskirju. Kuna tõhusamaid edusamme on võimalik saavutada piirkondliku lähenemisviisi kaudu, peaksid ülekandesüsteemi haldurid looma üldise koostööstruktuuri raames piirkondlikud struktuurid, tagades samas piirkondliku tasandi tulemuste kokkusobivuse ühenduse tasandi võrgueeskirjade ja kümneaastase mittesiduva võrkude arengukavaga. Koostöö sellistes piirkondlikes struktuurides eeldab võrguga seotud toimingute tõhusat eraldamist tootmisest ja tarnetegevusest. Sellise eraldamise puudumisel kaasneb ülekandesüsteemi haldurite vahelise piirkondliku koostööga konkurentsivastase käitumise oht. Liikmesriigid peaksid edendama koostööd ja kontrollima võrguga seotud toimingute tõhusust piirkondlikul tasandil. Piirkondliku tasandi koostöö peaks olema kooskõlas edusammudega konkurentsivõimelise ja tõhusa gaasi siseturu suunas.

(17)

Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku kavandatava töö tulemustest on huvitatud kõik turuosalised. Seepärast on tingimata vaja tõhusat konsulteerimisprotsessi ning olemasolevad konsulteerimise soodustamiseks ja ühtlustamiseks loodud struktuurid nagu Euroopa Energiakaubanduse Soodustamise Assotsiatsioon, riiklikud reguleerivad asutused või amet peaksid etendama olulist rolli.

(18)

Selleks et tagada ühenduse maagaasi ülekandevõrgu arendamisel suurem läbipaistvus, peaks Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik koostama 10-aastase mittesiduva ühenduseülese võrgu arengukava (edaspidi „ühenduseülene võrgu arengukava”), selle avaldama ja seda korrapäraselt ajakohastama. Kõnealune võrgu arengukava peaks hõlmama rakendatavaid maagaasi ülekandevõrke ja vajalikke piirkondlikke ühendusi, mis on olulised kaubanduslikust või varustuskindluse seisukohast.

(19)

Et tugevdada konkurentsi likviidsete gaasi hulgimüügiturgude abil, on oluline, et gaasiga saaks kaubelda, olenemata selle asukohast võrgus. Ainus viis selle saavutamiseks on anda võrgu kasutajatele vabadus reserveerida eraldi sisse- ja väljavooluvõimsusi, nii et lepinguliste marsruutide asemel tekib gaasi transport tsoonist tsooni. Sisse-välja süsteemide sobivuse eelistamist konkurentsi arengu soodustamiseks mainis enamik sidusrühmi juba kuuendal Madridi foorumil 30.–31. oktoobril 2002. Tariifid ei tohiks sõltuda marsruudist. Ühe või mitme sissevoolupunkti jaoks määratud tariif ei tohiks seetõttu olla seotud ühe või mitme väljavoolupunkti jaoks määratud tariifiga ega vastupidi.

(20)

Viited ühtlustatud transpordilepingutele ülekandesüsteemi haldurite mittediskrimineeriva juurdepääsu kontekstis ei tähenda seda, et teatud süsteemihalduri transpordilepingute tingimused peavad olema samad mis teistel ülekandesüsteemi halduritel samas või mõnes muus liikmesriigis, välja arvatud juhul, kui on sätestatud miinimumnõuded, millele peavad vastama kõik transpordilepingud.

(21)

Gaasivõrkudes esineb märkimisväärne lepingutega ülekoormamine. Seepärast on uute või uuesti läbiräägitud lepingute puhul ülekoormusega tegelemise ja võimsuse jaotamise põhimõtete aluseks kasutamata võimsuse vabastamine, millega võimaldatakse võrgu kasutajatel oma kasutamata lepingujärgset võimsust edasi müüa või edasi rentida, ja ülekandesüsteemi haldurite kohustus pakkuda kasutamata võimsust turul vähemalt üks päev ette ja katkestatava võimsuse põhimõtte alusel. Võttes arvesse olemasolevate lepingute suurt arvu ja vajadust kehtestada tõelised võrdsed võimalused uue ja olemasoleva võimsuse kasutajatele, tuleks neid põhimõtteid kohaldada kogu lepingujärgse võimsuse suhtes, kaasa arvatud olemasolevad lepingud.

(22)

Kuigi võrkude füüsiline ülekoormamine on hetkel ühenduses harva esinev probleem, võib see muutuda probleemiks tulevikus. Seetõttu on oluline luua aluspõhimõte ülekoormatud võimsuse eraldamise kohta sellistel juhtudel.

(23)

Riiklike reguleerivate asutuste ja komisjoni viimaste aastate turujärelevalve on näidanud, et olemasolevad läbipaistvusnõuded ja infrastruktuurile juurdepääsu eeskirjad ei ole piisavad, et tagada tõeline, hästi toimiv, avatud ja tõhus gaasi siseturg.

(24)

Tuleb tagada võrdne juurdepääs võrgu füüsilise seisundi ja tõhususega seotud andmetele, et kõik turuosalised saaksid hinnata nõudluse ja pakkumise üldist olukorda ning teha kindlaks hulgimüügihinna muudatuste põhjused. Need andmed hõlmavad ka täpsemat teavet pakkumise ja nõudluse, võrgu läbilaskevõime, voogude ja käigushoidmise, tasakaalustamise ning hoidlate olemasolu ja kasutamise kohta. Kuna see teave on turu toimimiseks oluline, on vaja vähendada konfidentsiaalsusnõuete tõttu avalikustamisele seatud piiranguid.

(25)

Tundliku äriteabe konfidentsiaalsuse nõuded on aga eriti olulised ettevõtja jaoks strateegiliste äriandmete puhul, kui gaasihoidlal on vaid üks kasutaja, või selliste andmete puhul, mis puudutavad ülekande- või jaotussüsteemiga ühendamata süsteemi või alamsüsteemi väljavoolupunkte, mis on ühendatud üksiku tööstustarbijaga, kui selliste andmete avaldamine võib anda konfidentsiaalset teavet kõnealuse tarbija tootmisprotsessi kohta.

(26)

Selleks et suurendada usaldust turu vastu, peavad turuosalised olema kindlad, et kuritarvitamise eest on võimalik määrata tõhus, proportsionaalne ja hoiatav karistus. Pädevatele asutustele tuleks anda volitus uurida tõhusalt turgude kuritarvitamist. Seetõttu on vajalik, et pädevatel asutustel oleks juurdepääs andmetele, mis sisaldavad teavet tarneettevõtja tehtud tegevuslike otsuste kohta. Gaasiturul edastatakse kõik sellised otsused süsteemihalduritele võimsuste reserveerimise, registreerimise ja tegelike voogudena. Süsteemihaldurid peaksid selle teabe hoidma pädevate asutuste jaoks kättesaadavana ja kergesti juurdepääsetavana teatava kindlaksmääratud aja jooksul. Pädevad asutused peaksid ühtlasi regulaarselt jälgima, kas ülekandesüsteemi haldurid järgivad eeskirju.

(27)

Juurdepääs gaasihoidlatele ja maagaasi veeldusjaamadele on mõnes liikmesriigis ebapiisav, mistõttu on vaja parandada kehtivate eeskirjade rakendamist. Elektri- ja gaasisektori Euroopa reguleerivate asutuste töörühma järelevalvest ilmnes, et Madridi foorumil kõikide sidusrühmade vahel kokku lepitud vabatahtlikke suuniseid, mis käsitlevad kolmandate isikute juurdepääsu head tava, ei kohaldata piisavalt ning seetõttu tuleb need muuta siduvaks.

(28)

Ülekandesüsteemi haldurite juhitud mittediskrimineerivad ja läbipaistvad gaasisektori tasakaalustussüsteemid on olulised mehhanismid, eelkõige uute turule tulijate jaoks, kellel võib esineda rohkem raskusi oma müügiportfelli tasakaalustamisega kui ettevõtetel, kes on end vastaval turul juba sisse seadnud. Seetõttu on vaja sätestada eeskirjad tagamaks, et ülekandesüsteemi haldurid rakendavad selliseid mehhanisme viisil, mis vastab mittediskrimineerivatele, läbipaistvatele ja tõhusatele võrgule juurdepääsu tingimustele.

(29)

Võimsusega seotud esmaste õigustega kauplemisel on oluline osa konkurentsivõimelise turu väljaarendamisel ja likviidsuse loomisel. Käesolev määrus peaks sätestama nimetatud kauplemise põhieeskirjad.

(30)

Riiklikud reguleerivad asutused peaksid tagama käesolevas määruses sisalduvate eeskirjade ja määruse põhjal vastu võetud suuniste järgimise.

(31)

Käesoleva määruse lisas toodud suunistes on teiste hea tava suuniste põhjal määratletud spetsiaalsed üksikasjalikud rakenduseeskirjad. Vajaduse korral arendatakse neid eeskirju aja jooksul edasi, võttes arvesse riiklike gaasisüsteemide erinevusi.

(32)

Tehes ettepaneku käesolevale määrusele lisatud suuniste muutmiseks, peaks komisjon tagama Madridi foorumi raames eelnevate konsultatsioonide läbiviimise suunistega seotud kõigi asjaomaste osapooltega, keda esindavad kutseorganisatsioonid, ja liikmesriikidega.

(33)

Liikmesriigid ja pädevad riiklikud ametiasutused peaksid komisjonile edastama asjakohast teavet. Komisjon peaks sellist teavet käsitlema konfidentsiaalsena.

(34)

Käesolev määrus ja käesoleva määrusega kooskõlas vastu võetud suunised ei piira ühenduse konkurentsieeskirjade kohaldamist.

(35)

Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ (millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused) (8).

(36)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus kehtestada või vastu võtta vajalikud suunised, et tagada käesoleva määruse eesmärgi saavutamiseks vajalik minimaalne ühtlustamistase. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades seda muu hulgas uute vähemoluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(37)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt maagaasi ülekandevõrkudele, hoidlatele ja maagaasi veeldusjaamadele juurdepääsu tingimusi reguleerivate õiglaste eeskirjade kehtestamist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(38)

Lähtuvalt määruse (EÜ) nr 1775/2005 muudatuste kohaldamisalast on selguse ja otstarbekuse huvides soovitav kõnealused sätted uuesti sõnastada, esitades need ühtse tekstina uues määruses,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Sisu ja reguleerimisala

Käesoleva määruse eesmärk on:

a)

kehtestada mittediskrimineerivad eeskirjad maagaasi ülekandesüsteemile juurdepääsutingimuste kohta, võttes arvesse siseriiklike ja piirkondlike turgude konkreetset eripära, et tagada gaasi siseturu tõhus toimimine;

b)

kehtestada mittediskrimineerivad eeskirjad maagaasi veeldusjaamadele ja gaasihoidlatele juurdepääsutingimuste kohta, võttes arvesse siseriiklike ja piirkondlike turgude eripära;

c)

soodustada sellise hästi toimiva ja läbipaistva hulgimüügituru teket, mida iseloomustaks kõrgetasemeline gaasi tarnekindlus, ning sätestada piiriülese gaasikaubanduse jaoks võrgule juurdepääsu eeskirjade ühtlustamise mehhanismid.

Esimeses lõigus osutatud eesmärgid hõlmavad ka võrgule, kuid mitte gaasihoidlatele, juurdepääsuga seotud tariifide ühtlustatud põhimõtete või nende arvestamise aluseks oleva metoodika sätestamist, juurdepääsuteenuste kehtestamist kolmandatele isikutele, võimsuse jaotamise ja võrkude ülekoormusega tegelemise ühtlustatud põhimõtete määratlemist, läbipaistvusnõuete, tasakaalustuseeskirjade ja tasakaalustamatuse eest määratavate tasude kindlaksmääramist ning võimsusega kauplemise hõlbustamist.

Käesolevat määrust, välja arvatud artikli 19 lõiget 4, kohaldatakse üksnes direktiivi 2009/73/EÜ artikli 33 lõigete 3 või 4 kohaste gaasihoidlate suhtes.

Liikmesriigid võivad asutada üksuse või asutuse kooskõlas direktiiviga 2009/73/EÜ, et täita üht või mitut harilikult ülekandesüsteemi haldurile omistatavat ülesannet, kohaldades sellele üksusele või asutusele käesolevas määruses esitatud nõudeid. Kõnealune üksus või asutus sertifitseeritakse vastavalt käesoleva määruse artiklile 3 ning määratakse vastavalt direktiivi 2009/73/EÜ artiklile 10.

Artikkel 2

Mõisted

1.   Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)

„ülekanne” – maagaasi transportimine, välja arvatud tarnimine, torustiku kaudu, mis koosneb peamiselt kõrgsurvetorudest, mis ei ole tootmisetapi torustik ega kõrgsurvetorustiku osa, mida kasutatakse maagaasi kohaliku turustamise kontekstis selle tarnimiseks tarbijatele;

2)

„ülekandeleping” – leping, mille ülekandesüsteemi haldur on sõlminud võrgu kasutajaga ülekande teostamiseks;

3)

„võimsus” – maksimaalne voog väljendatuna normaalkuupmeetrites ajaühiku kohta või energiaühikus ajaühiku kohta, millele võrgu kasutaja omab õigust vastavalt ülekandelepingu sätetele;

4)

„kasutamata võimsus” – kindel võimsus, mille võrgu kasutaja on ülekandelepingu alusel omandanud, kuid mida nimetatud kasutaja ei ole lepingus täpsustatud tähtpäevaks kasutamiseks registreerinud;

5)

„ülekoormusega tegelemine” – ülekandevõrgu halduri võimsusportfelli haldamine tehnilise võimsuse optimaalseks ja maksimaalseks ärakasutamiseks ning tulevikus tekkivate ülekoormamiste ja küllastuspunktide õigeaegseks tuvastamiseks;

6)

„järelturg” – turg, kus võimsusega kauplemine toimub teisiti kui esmasel turul;

7)

„registreerimine” – võrgu kasutaja eelnev ülekandesüsteemi halduri teavitamine tegelikust voost, mida võrgu kasutaja soovib süsteemi sisestada või sellest saada;

8)

„taasregistreerimine” – hilisem teavitamine korrigeeritud registreerimisest;

9)

„süsteemi terviklikkus” – mis tahes olukord ülekandevõrgus, kaasa arvatud vajalikud ülekanderajatised, mille korral maagaasi rõhk ja kvaliteet jääb ülekandesüsteemi halduri poolt sätestatud minimaalse ja maksimaalse piiri vahele, nii et maagaasi ülekanne on tehnilisest seisukohast tagatud;

10)

„tasakaalustusperiood” – ajavahemik, mil maagaasi teatud koguse väljavoolu, mida väljendatakse energiaühikutes, peavad kompenseerima kõik võrgu kasutajad sama koguse maagasi sissevoolu abil ülekandevõrku kooskõlas ülekandelepingu või võrgueeskirjaga;

11)

„võrgu kasutaja” – ülekandesüsteemi halduri klient või potentsiaalne klient ning ülekandesüsteemi haldurid ise, kuivõrd neil on tarvis täita oma funktsioone maagaasi ülekandmisel;

12)

„katkestatavad teenused” – ülekandesüsteemi halduri poolt pakutavad teenused, mis on seotud katkestatava võimsusega;

13)

„katkestatav võimsus” – maagaasi ülekandevõimsus, mille kasutamise võib ülekandesüsteemi haldur katkestada vastavalt ülekandelepingus sätestatud tingimustele;

14)

„pikaajalised teenused” – ülekandesüsteemi halduri poolt pakutavad teenused kestusega üks aasta ja rohkem;

15)

„lühiajalised teenused” – ülekandesüsteemi halduri poolt pakutavad teenused kestusega vähem kui üks aasta;

16)

„kindel võimsus” – ülekandesüsteemi halduri poolt lepingu kohaselt katkestamatuna tagatav maagaasi ülekandevõimsus;

17)

„kindlad teenused” – ülekandesüsteemi halduri poolt pakutavad teenused, mis on seotud kindla võimsusega;

18)

„tehniline võimsus” – maksimaalne kindel võimsus, mida ülekandesüsteemi haldur saab pakkuda võrgu kasutajatele, võttes arvesse ülekandevõrgu süsteemi terviklikkust ja kasutamise nõudeid;

19)

„lepinguline võimsus” – võimsus, mille ülekandesüsteemi haldur on ülekandelepingu alusel võrgu kasutajale jaotanud;

20)

„olemasolev võimsus” – tehnilise võimsuse osa, mida ei ole välja jaotatud ja mis on antud hetkel veel süsteemis kasutamiseks saadaval;

21)

„lepingutega ülekoormamine” – olukord, kus kindla võimsuse nõudluse tase ületab tehnilist võimsust;

22)

„esmane turg” – turg, kus ülekandesüsteemi haldurid kauplevad võimsusega otse;

23)

„füüsiline ülekoormamine” – olukord, kus tegelike tarnete nõudluse tase ületab teatud hetkel tehnilise võimsuse;

24)

„maagaasi veeldusjaama võimsus” – sellise terminali võimsus, mida kasutatakse maagaasi veeldamiseks või veeldatud maagaasi impordiks, mahalaadimiseks, abiteenusteks, ajutiseks hoiustamiseks ja taasgaasistamiseks;

25)

„ruum” – gaasi maht, mida hoidla kasutajal on õigus gaasi hoiustamiseks kasutada;

26)

„väljundvõimsus” – voolukiirus, millega hoidla kasutajal on õigus hoidlast gaasi välja võtta;

27)

„sisendvõimsus” – voolukiirus, millega hoidla kasutajal on õigus gaasi hoidlasse panna;

28)

„hoiustamisvõimsus” – ruumi, sisendvõimsuse ja väljundvõimsuse kombinatsioon.

2.   Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõikes 1 osutatud mõistete kasutamist, kasutatakse ka direktiivi 2009/73/EÜ artiklis 2 esitatud mõisteid, mis on käesoleva määruse kohaldamisel asjakohased, välja arvatud kõnealuse artikli punktis 3 määratletud ülekande mõiste.

Käesoleva artikli lõikes 1 ülekandega seoses esitatud mõisteid 3 kuni 23 kohaldatakse analoogia alusel ka gaasihoidlatele ja maagaasi veeldusjaamadele.

Artikkel 3

Ülekandesüsteemi haldurite sertifitseerimine

1.   Komisjon vaatab läbi iga teatise ülekandesüsteemi haldurite sertifitseerimise otsuse kohta kohe pärast selle kättesaamist vastavalt direktiivi 2009/73/EÜ artikli 10 lõikele 6. Kahe kuu jooksul teatise saamise päevast esitab komisjon oma arvamuse asjaomasele reguleerivale asutusele seoses selle vastavusega direktiivi 2009/73/EÜ artikli 10 lõikele 2 või artiklile 11 ning artiklile 9.

Komisjon võib esimeses lõigus osutatud arvamuse koostamisel taotleda ameti arvamust riikliku reguleeriva asutuse otsuse kohta. Sellisel juhul pikendatakse esimeses lõigus osutatud kahekuulist ajavahemikku veel kahe kuu võrra.

Kui komisjon ei ole esimeses ja teises lõigus nimetatud tähtaegade jooksul arvamust esitanud, siis loetakse, et komisjon ei esita reguleeriva asutuse otsuse kohta vastuväiteid.

2.   Kahe kuu jooksul pärast komisjoni arvamuse saamist võtab riiklik reguleeriv asutus vastu oma lõpliku otsuse ülekandesüsteemi halduri sertifitseerimise kohta, arvestades võimalikult suurel määral komisjoni arvamust. Reguleeriva asutuse otsus ja komisjoni arvamus avaldatakse koos.

3.   Kogu menetluse jooksul võivad reguleerivad asutused ja/või komisjon ülekandesüsteemi halduritelt ja/või tootmis- või tarneülesandeid täitvatelt ettevõtjatelt taotleda mis tahes teavet, mis on vajalik nende käesolevas artiklis sätestatud ülesannete täitmiseks.

4.   Reguleeriv asutus ja komisjon tagavad tundliku äriteabe konfidentsiaalsuse.

5.   Komisjon võib võtta vastu suunised, milles sätestatakse käesoleva artikli lõigete 1 ja 2 rakendusmenetluse üksikasjad. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 28 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

6.   Kui komisjon on saanud teatise ülekandesüsteemi halduri sertifitseerimise kohta vastavalt direktiivi 2009/73/EÜ artikli 9 lõikele 10, teeb ta sertifitseerimise kohta otsuse. Reguleeriv asutus täidab komisjoni otsust.

Artikkel 4

Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik

Kõik ülekandesüsteemi haldurid teevad Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku kaudu ühenduse tasandil koostööd, et edendada maagaasi siseturu väljakujundamist ja toimimist ning piiriülest kaubandust ning tagada maagaasi ülekandevõrgu optimaalne juhtimine, kooskõlastatud haldus ja hea tehniline areng.

Artikkel 5

Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku loomine

1.   Hiljemalt 3. märtsiks 2011 esitavad maagaasi ülekandesüsteemi haldurid komisjonile ja ametile tulevase Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku põhikirja, liikmete loetelu ja töökorra kavandid, sealhulgas teiste sidusrühmadega konsulteerimise korra kavandi.

2.   Kahe kuu jooksul alates kõnealuste dokumentide kättesaamise päevast esitab amet pärast kõiki sidusrühmi, eelkõige süsteemi kasutajaid, sealhulgas kliente, esindavate organisatsioonidega ametlikku konsulteerimist komisjonile arvamuse põhikirja, liikmete loetelu ja töökorra kavandite kohta.

3.   Komisjon esitab arvamuse põhikirja, liikmete loetelu ja töökorra kavandite kohta, võttes arvesse lõikes 2 sätestatud ameti arvamust, kolme kuu jooksul pärast ametilt arvamuse saamise kuupäeva.

4.   Ülekandesüsteemi haldurid loovad kolme kuu jooksul pärast komisjonilt arvamuse saamise kuupäeva Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku, võtavad vastu ja avaldavad selle põhikirja ja töökorra.

Artikkel 6

Võrgueeskirjade kehtestamine

1.   Pärast ameti, Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku ja teiste asjaomaste sidusrühmadega konsulteerimist kehtestab komisjon aasta prioriteetide nimekirja, milles määratakse kindlaks artikli 8 lõikes 6 sätestatud valdkonnad, mis kaasatakse võrgueeskirjade väljatöötamisse.

2.   Komisjon palub ametil esitada komisjonile mõistliku ajavahemiku jooksul, mis ei ületa kuut kuud, mittesiduvad raamsuunised („raamsuunised”), milles sätestatakse selged ja objektiivsed põhimõtted artikli 8 lõike 7 kohaselt, et töötada välja iga võrgueeskiri, mis on seotud prioriteetide nimekirjas kindlaksmääratud valdkondadega. Kõik raamsuunised soodustavad mittediskrimineerimist, tõhusat konkurentsi ja turu tõhusat toimimist. Komisjon võib seda ajavahemikku ameti põhjendatud taotluse alusel pikendada.

3.   Amet konsulteerib ametlikult Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku ja teiste asjaomaste sidusrühmadega raamsuuniste osas vähemalt kahe kuu jooksul avatud ja läbipaistval viisil.

4.   Kui komisjon leiab, et raamsuunised ei soodusta mittediskrimineerimist, tõhusat konkurentsi ega turu tõhusat toimimist, võib ta paluda, et amet vaataks raamsuunised mõistliku ajavahemiku jooksul läbi ja esitaks need komisjonile uuesti.

5.   Kui amet ei esita või ei esita uuesti komisjoni poolt lõigetes 2 või 4 määratud aja jooksul raamsuuniseid, töötab kõnealused raamsuunised välja komisjon.

6.   Komisjon palub Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustikul esitada ametile võrgueeskiri, milles järgitakse asjaomast raamsuunist, mõistliku ajavahemiku jooksul, mis ei ületa 12 kuud.

7.   Kolme kuu jooksul pärast võrgueeskirja kättesaamise päeva esitab amet Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustikule võrgueeskirja kohta põhjendatud arvamuse; kõnealuse ajavahemiku jooksul võib amet konsulteerida ametlikult asjaomaste sidusrühmadega.

8.   Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik võib võrgueeskirja ameti arvamusest tulenevalt muuta ning esitada selle uuesti ametile.

9.   Pärast seda, kui amet on veendunud, et võrgueeskiri järgib asjaomaseid raamsuuniseid, esitab amet võrgueeskirja komisjonile ning võib soovitada selle vastuvõtmist mõistliku ajavahemiku jooksul. Kui komisjon võrgueeskirja vastu ei võta, põhjendab ta seda.

10.   Kui Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik ei ole töötanud välja võrgueeskirja komisjoni poolt lõikes 6 määratud ajavahemiku jooksul, võib komisjon paluda ametil koostada võrgueeskirja kavand asjaomase raamsuunise alusel. Võrgueeskirja kavandi koostamise käigus käesoleva lõike kohaselt võib amet algatada täiendava konsulteerimise. Amet esitab käesoleva lõike kohaselt koostatud võrgueeskirja kavandi komisjonile ning võib soovitada selle vastuvõtmist.

11.   Komisjon võib omal algatusel, kui Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik või amet ei ole käesoleva artikli lõike 10 kohaselt töötanud välja võrgueeskirja või amet ei ole käesoleva artikli lõike 10 kohaselt töötanud välja võrgueeskirja kavandit, või käesoleva artikli lõike 9 kohaselt esitatud ameti soovitusel võtta vastu ühe või mitu võrgueeskirja artikli 8 lõikes 6 loetletud valdkondades.

Kui komisjon teeb omal algatusel ettepaneku võrgueeskirja vastuvõtmiseks, konsulteerib komisjon võrgueeskirja kavandi osas ameti, Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku ja teiste asjaomaste sidusrühmadega vähemalt kahe kuu jooksul. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 28 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

12.   Käesoleva artikli kohaldamine ei piira komisjoni õigust võtta vastu artiklis 23 sätestatud suunised ja neid muuta.

Artikkel 7

Võrgueeskirjade muutmine

1.   Artikli 6 kohaselt vastu võetud võrgueeskirjade muudatusettepanekuid võivad ametile esitada isikud, kes on tõenäoliselt kõnealusest võrgueeskirjast huvitatud, sealhulgas Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik, ülekandesüsteemi haldurid, võrgu kasutajad ja tarbijad. Amet võib muudatusettepanekuid esitada ka omal algatusel.

2.   Amet konsulteerib kõikide sidusrühmadega vastavalt määruse (EÜ) nr 713/2009 artiklile 10. Nimetatud menetlust järgides võib amet esitada komisjonile põhjendatud muudatusettepanekuid, selgitades, kuidas kõik ettepanekud on kooskõlas käesoleva määruse artikli 6 lõikes 2 sätestatud võrgueeskirjade eesmärkidega.

3.   Komisjon võib ameti ettepanekuid arvestades võtta vastu artikli 6 kohaselt vastuvõetud ükskõik millise võrgueeskirja muudatusi. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 28 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

4.   Tehtud muudatusettepanekute kaalumine artikli 28 lõikes 2 sätestatud korras piirdub üksnes kavandatud muudatusega seotud aspektide kaalumisega. Kõnealused muudatusettepanekud ei piira muude komisjoni poolt kavandatavate muudatuste tegemist.

Artikkel 8

Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku ülesanded

1.   Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik töötab võrgueeskirju välja käesoleva artikli lõikes 6 nimetatud valdkondades pärast komisjonilt taotluse saamist vastavalt artikli 6 lõikele 6.

2.   Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik võib töötada võrgueeskirju välja lõikes 6 nimetatud valdkondades, et saavutada artiklis 4 sätestatud eesmärgid, ka siis, kui kõnealused võrgueeskirjad ei ole seotud komisjoni poolt Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustikule saadetud taotluses hõlmatud valdkondadega. Kõnealused võrgueeskirjad esitatakse arvamuse saamiseks ametile. Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik võtab nimetatud arvamust nõuetekohaselt arvesse.

3.   Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik võtab vastu:

a)

võrguhalduse ühised vahendid, et tagada kooskõlastatud võrguhaldus nii tava- kui hädaolukorras, sealhulgas ühine juhtumite liigitusskaala, ja teadusuuringute kavad;

b)

iga kahe aasta järel 10-aastase mittesiduva ühenduseülese võrgu arengukava („ühenduseülese võrgu arengukava”), sealhulgas Euroopa piisava tarnimise prognoosi;

c)

soovitused, mis on seotud ühenduse ja kolmandate riikide ülekandesüsteemi haldurite vahelise tehnilise koostöö koordineerimisega;

d)

iga-aastase tööprogrammi;

e)

aastaaruande;

f)

iga-aastase suvise ja talvise tarnimise prognoosi.

4.   Lõike 3 punktis b osutatud Euroopa piisava tarnimise prognoos hõlmab seda, kui piisav on maagaasi süsteem üldiselt gaasi tarnimiseks ning kui suur on prognoositav nõudlus maagaasi järele järgneva viie aasta jooksul ning samuti 5.–10. aastani alates aruande kuupäevast. Kõnealune Euroopa piisava tarnimise prognoos tugineb riikide tarneprognoosidele, mille koostavad ülekandesüsteemi haldurid.

5.   Lõike 3 punktis d osutatud iga-aastane tööprogramm sisaldab koostatavate võrgueeskirjade loendit ja kirjeldust, võrgu toimimise koordineerimise kava ning kõnealusel aastal läbiviidavat teadus- ja arendustegevust ning soovituslikku ajakava.

6.   Lõigetes 1 ja 2 osutatud võrgueeskirjad, millega seoses võetakse vajaduse korral arvesse piirkondlikku eripära, hõlmavad järgmisi valdkondi:

a)

võrgu turvalisus- ja töökindluseeskirjad;

b)

võrguühenduste eeskirjad;

c)

juurdepääsueeskirjad kolmandatele isikutele;

d)

andmevahetus- ja arvelduseeskirjad;

e)

koostalitlusvõime eeskirjad;

f)

tegevuskord hädaolukordades;

g)

võimsuse jaotamise ja ülekoormuse juhtimise eeskirjad;

h)

kauplemiseeskirjad, mis on seotud võrgule juurdepääsu teenuste osutamise tehniliste ja operatiivaspektidega ning võrgu tasakaalustamisega;

i)

läbipaistvuseeskirjad;

j)

tasakaalustuseeskirjad, sealhulgas võrguga seotud registreerimise protseduuri eeskirjad, tasakaalu rikkumise tasude eeskirjad ja ülekandesüsteemi haldurite süsteemide vahelise operatiivtasakaalustamise eeskirjad;

k)

ülekande ühtlustatud tariifistruktuure käsitlevad eeskirjad;

l)

maagaasivõrkude energiatõhusus.

7.   Võrgueeskirjad töötatakse välja piiriüleste võrgu- ja turu integratsiooni küsimuste jaoks ning nende kohaldamine ei piira liikmesriikide õigust kehtestada siseriiklikke võrgueeskirju, mis ei mõjuta piiriülest kaubandust.

8.   Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik jälgib ning analüüsib võrgueeskirjade ja komisjoni poolt artikli 6 lõike 11 kohaselt vastuvõetud suuniste rakendamist ning nende mõju kohaldatavate eeskirjade ühtlustamisele, mille eesmärk on soodustada turgude integreerimist. Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik teeb oma järeldustest ametile kokkuvõtte ning esitab analüüsi tulemused käesoleva artikli lõike 3 punktis e osutatud aastaaruandes.

9.   Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik teeb kättesaadavaks kogu teabe, mida amet vajab oma ülesannete täitmiseks vastavalt artikli 9 lõikele 1.

10.   Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik võtab iga kahe aasta järel vastu ühenduseülese võrgu arengukava, millele on viidatud lõike 3 punktis b, ning avaldab selle. Ühenduseülese võrgu arengukava sisaldab integreeritud võrgu mudelit, võimalikke stsenaariume, Euroopa piisava tarnimise prognoosi ning süsteemi paindlikkuse hinnangut.

Ühenduseülese võrgu arengukavas eelkõige:

a)

tuginetakse liikmesriikide investeerimiskavadele, võttes arvesse artikli 12 lõikes 1 osutatud piirkondlikke investeerimiskavasid ning vajaduse korral võrgu planeerimise ühenduse tasandi aspekte, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse nr 1364/2006/EÜ (9) kohaseid üleeuroopaliste energiavõrkude suuniseid;

b)

tuginetakse piiriüleste ühenduste osas eelkõige ka erinevate võrgu kasutajate mõistlikele vajadustele ning sellesse integreeritakse direktiivi 2009/73/EÜ artiklites 14 ja 22 osutatud investorite pikaajalised kohustused; ja

c)

määratakse kindlaks investeerimislüngad, eelkõige seoses piiriülese võimsusega.

Seoses teise lõigu punktiga c võib ühenduseülese võrgu arengukavale lisada ülevaate võrgu piiriülese võimsuse suurendamise tõketest, mis tulenevad eri heakskiitmismenetlustest või -tavadest.

11.   Amet vaatab riiklikud kümneaastased võrgu arengukavad läbi, et hinnata nende kokkusobivust mittesiduva ühenduseülese kümneaastase võrgu arengukavaga. Kui amet tuvastab ebakõlasid riikliku kümneaastase võrgu arengukava ja mittesiduva ühenduseülese kümneaastase võrgu arengukava vahel, soovitab ta vastavalt vajadusele muuta riiklikku võrgu arengukava või mittesiduvat ühenduseülest kümneaastast võrgu arengukava. Kui riiklik võrgu arengukava töötatakse välja vastavalt direktiivi 2009/73/EÜ artiklile 22, soovitab amet pädeval riiklikul reguleerival asutusel muuta riiklikku kümneaastast võrgu arengukava vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 22 lõikele 7 ja teavitab sellest komisjoni.

12.   Komisoni taotlusel annab Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik komisjonile oma arvamuse artiklis 23 sätestatud suuniste vastuvõtmise kohta.

Artikkel 9

Ameti teostatav järelevalve

1.   Amet jälgib Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku nende ülesannete täitmist, millele osutatakse artikli 8 lõigetes 1, 2 ja 3, ning esitab vastava aruande komisjonile.

Amet jälgib ning analüüsib artikli 8 lõike 2 kohaselt välja töötatud võrgueeskirjade ja artikli 6 lõigete 1 kuni 10 kohaselt kehtestatud, kuid komisjoni poolt artikli 6 lõike 11 kohaselt vastu võtmata võrgueeskirjade rakendamist Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku poolt. Kui Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik ei ole rakendanud mõnda võrgueeskirja, palub amet Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustikul esitada nõuetekohaselt põhjendatud selgituse, miks ta seda ei teinud. Amet teavitab selgitusest komisjoni ja esitab selle kohta oma arvamuse.

Amet jälgib ning analüüsib võrgueeskirjade ja komisjoni poolt artikli 6 lõike 11 kohaselt vastuvõetud suuniste rakendamist ning nende mõju kohaldatavate eeskirjade ühtlustamisele, mille eesmärk on soodustada turgude integreerimist ning saavutada mittediskrimineerimine, tõhus konkurents ja turu tõhus toimimine, ning esitab vastava aruande komisjonile.

2.   Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik esitab ametile arvamuse saamiseks ühenduseülese võrgu arengukava kavandi, iga-aastase tööprogrammi kavandi, sealhulgas konsulteerimisprotsessi käsitleva teabe ja teised artikli 8 lõikes 3 osutatud dokumendid.

Kahe kuu jooksul alates arvamuse saamise kuupäevast esitab amet komisjonile ja Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustikule nõuetekohaselt põhjendatud arvamuse koos soovitustega, juhul kui amet leiab, et Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku esitatud iga-aastase tööprogrammi kavand või ühenduseülese võrgu arengukava kavand ei soodusta mittediskrimineerimist, tõhusat konkurentsi ega turu tõhusat toimimist või ei võimalda kolmandatele osapooltele piisavat piiriülese ühenduse taset.

Artikkel 10

Konsultatsioonid

1.   Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik algatab artikli 8 lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud võrgueeskirjade, ühenduseülese võrgu arengukava ning iga-aastase tööprogrammi koostamisel ulatusliku konsultatsioonimenetluse, tehes seda aegsasti ning avatud ja läbipaistval viisil artikli 5 lõikes 1 sätestatud korras kõikide asjakohaste turuosalistega, eelkõige kõiki sidusrühmi esindavate organisatsioonidega. Konsulteerimisse on kaasatud riiklikud reguleerivad asutused ja muud siseriiklikud asutused, tarne- ja tootmisettevõtjad, võrgu kasutajad, sealhulgas tarbijad, jaotussüsteemi haldurid, sealhulgas asjaomased tööstusharu liidud, tehnilised asutused ja sidusrühmade platvormid. Selle eesmärk on määrata kindlaks kõikide asjaomaste otsustamisprotsessis osalejate seisukohad ja ettepanekud.

2.   Kõik lõikes 1 osutatud konsulteerimistega seotud dokumendid ja kohtumiste protokollid avalikustatakse.

3.   Enne artikli 8 lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud iga-aastase tööprogrammi ning võrgueeskirjade vastuvõtmist teeb Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik teatavaks, milliseid märkusi konsulteerimise käigus esitati ning mil viisil neid märkusi on arvesse võetud. Kui märkusi ei ole arvesse võetud, põhjendab ta seda.

Artikkel 11

Kulud

Artiklites 4 kuni 12 osutatud Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku tegevusega seotud kulud kannavad ülekandesüsteemi haldurid ning neid võetakse arvesse tariifide arvutamisel. Reguleerivad asutused kinnitavad kõnealused kulud üksnes siis, kui need on mõistlikud ja proportsionaalsed.

Artikkel 12

Ülekandesüsteemi haldurite piirkondlik koostöö

1.   Ülekandesüsteemi haldurid teevad piirkondlikku koostööd Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku raames, et aidata kaasa artikli 8 lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud toimingute teostamisele. Eelkõige avaldavad nad iga kahe aasta järel piirkondliku investeerimiskava ning võivad teha sellel piirkondlikul investeerimiskaval põhinevaid investeerimisotsuseid.

2.   Ülekandesüsteemi haldurid parandavad töökorraldust, et tagada võrgu optimaalne haldamine, ning edendavad energiabörside arengut ja piiriülese võimsuse koordineeritud jaotamist mittediskrimineerivate turupõhiste vahendite abil, pöörates nõuetekohaselt tähelepanu lühiajaliste jaotamiste ilmutamata oksjonite ning tasakaalustusmehhanismide integreerimise konkreetsetele eelistele.

3.   Lõigetes 1 ja 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks võib komisjon määratleda iga piirkondliku koostööstruktuuriga hõlmatud geograafilise piirkonna, võttes arvesse olemasolevaid piirkondlikke koostööstruktuure. Igal liikmesriigil võimaldatakse edendada koostööd rohkem kui ühes geograafilises piirkonnas. Esimeses lauses osutatud meede, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 28 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Selleks konsulteerib komisjon ameti ja Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustikuga.

Artikkel 13

Võrkudele juurdepääsu tariifid

1.   Ülekandesüsteemi haldurite kohaldatavad tariifid või nende arvestamiseks kasutatavad metoodikad, mille reguleerivad asutused on direktiivi 2009/73/EÜ artikli 41 lõike 6 alusel heaks kiitnud, ning samuti tariifid, mis on avaldatud kõnealuse direktiivi artikli 32 lõike 1 alusel, peavad olema läbipaistvad, võtma arvesse süsteemi terviklikkuse ja selle edasiarendamise vajadust ning peegeldama tegelikke kulusid, niivõrd kuivõrd sellised kulud vastavad tõhusa ja struktuuriliselt võrreldava võrguhalduri kuludele ning on läbipaistvad, tagades samas asjaomase investeeringutasuvuse, ja võttes vajaduse korral arvesse reguleerivate asutuste tariifide võrdlust. Tariife või nende arvestamiseks kasutatavaid metoodikaid tuleb kohaldada mittediskrimineerival viisil.

Liikmesriigid võivad otsustada, et tariife võib määrata ka turupõhiste meetmetega, näiteks enampakkumistega, eeldusel et reguleerivad asutused kiidavad sellised meetmed ja nendest tulenevad tulud heaks.

Tariifid või nende arvestamiseks kastutatavad metoodikad peavad aitama kaasa tõhusale gaasiga kauplemisele ja konkurentsile, samal ajal vältides ristsubsideerimist võrgu kasutajate vahel ja luues stiimuleid investeeringuteks ning säilitades või luues ülekandevõrkude koostalitlusvõime.

Tariifid on mittediskrimineerivad ja määratakse võrgu kasutajatele eraldi iga ülekandesüsteemi sissevoolupunkti või väljavoolupunkti kohta. Riiklikud reguleerivad asutused kiidavad heaks kulude jagamise mehhanismid ja määrade kehtestamise metoodika seoses sisse- ja väljavoolupunktidega. Hiljemalt 3. septembriks 2011 tagavad liikmesriigid, et pärast üleminekuperioodi lõppu ei arvutata võrgutasusid lepinguliste marsruutide alusel.

2.   Võrkudele juurdepääsu tariifid ei tohi piirata turu likviidsust ega moonutada piiriülest kaubandust erinevate ülekandesüsteemide vahel. Kui erinevused tariifistruktuurides või tasakaalustusmehhanismides takistavad kaubandust ülekandesüsteemide vahel, olenemata direktiivi 2009/73/EÜ artikli 41 lõikest 6, peavad ülekandesüsteemide haldurid tihedas koostöös asjaomaste riiklike asutustega püüdma aktiivselt lähendada tariifistruktuure ja maksustamise põhimõtteid, kaasa arvatud tasakaalustamisega seotud põhimõtteid.

Artikkel 14

Ülekandesüsteemi halduritega seotud juurdepääsuteenused kolmandatele isikutele

1.   Ülekandesüsteemi haldurid:

a)

tagavad, et nende pakutavad teenused oleksid kõigi võrgu kasutajate jaoks mittediskrimineerivad;

b)

võimaldavad nii kindlaid kui ka katkestatavaid juurdepääsuteenuseid kolmandatele isikutele. Juurdepääsu hind peab kajastama katkestamise tõenäosust;

c)

pakuvad võrgu kasutajatele nii pika- kui ka lühiajalisi teenuseid.

Seoses esimese lõigu punktiga a, kui ülekandesüsteemi haldur pakub samu teenuseid erinevatele klientidele, teeb ta seda samaväärsete lepingutingimuste alusel, kasutades kas pädeva asutuse poolt kooskõlas direktiivi 2009/73/EÜ artikliga 41 heaks kiidetud ühtlustatud ülekandelepinguid või ühtset võrgueeskirja.

2.   Kooskõlas artikli 13 lõikes 1 sätestatud põhimõtetega ei tulene mittestandardsete alguskuupäevadega või standardsest aastasest ülekandelepingust lühema kestusega sõlmitud ülekandelepingute korral suvaliselt kõrgemad või madalamad tariifid, mis ei kajasta teenuse turuväärtust.

3.   Vajaduse korral võib juurdepääsuteenuseid kolmandatele isikutele osutada tingimusel, et võrgu kasutajad esitavad asjaomased tagatised oma maksejõulisuse kohta. Sellised tagatised ei takista põhjendamatult turulepääsu ning on mittediskrimineerivad, läbipaistvad ja proportsionaalsed.

Artikkel 15

Hoidlate ja maagaasi veeldusjaamadega seotud juurdepääsuteenused kolmandatele isikutele

1.   Maagaasi veeldusjaamade ja hoidlate haldurid:

a)

pakuvad teenuseid, mis vastavad turu nõudlusele, kõigi võrgu kasutajate jaoks mittediskrimineerival viisil; eelkõige juhul, kui veeldusjaama- või hoidlahaldur pakub eri tarbijatele sama teenust, peab ta seda pakkuma samaväärsetel lepingutingimustel;

b)

pakuvad vastastikku seotud gaasitranspordivõrkude kasutamiseks sobivaid teenuseid ning hõlbustavad võrkudele juurdepääsu, tehes selleks koostööd ülekandesüsteemi halduriga, ja

c)

avalikustavad vajaliku teabe, eelkõige andmed teenuste kasutamise ja kättesaadavuse kohta, maagaasi veeldusjaamade või hoidla kasutajate mõistlikele ärivajadustele vastaval ajal, seejuures jälgib avalikustamist riiklik reguleeriv asutus.

2.   Hoidlahaldurid:

a)

võimaldavad nii kindlaid kui ka katkestatavaid juurdepääsuteenuseid kolmandatele isikutele; katkestatava võimsuse hind kajastab katkestamise tõenäosust; ja

b)

pakuvad hoidla kasutajatele nii pika- kui ka lühiajalisi teenuseid;

c)

pakuvad hoidla kasutajatele nii eraldatud kui ka ühendteenuseid ruumi, sisendvõimsuse ja väljundvõimsuse vallas.

3.   Maagaasi veeldusjaama- ja hoidlalepingud ei tohi kaasa tuua meelevaldselt kõrgemaid tariife, kui need on sõlmitud:

a)

väljaspool maagaasiaastat ebastandardsete algusaegadega või

b)

lühemaks ajaks kui tavapärased maagaasi veeldusjaama- ja hoidlalepingud.

4.   Vajaduse korral võib juurdepääsuteenuseid kolmandatele isikutele osutada tingimusel, et võrgu kasutajad esitavad asjaomased tagatised oma maksejõulisuse kohta. Sellised tagatised ei tohi põhjendamatult takistada turulepääsu ning peavad olema mittediskrimineerivad, läbipaistvad ja proportsionaalsed.

5.   Veeldusjaama võimsuse ja hoiustamisvõimsuse lepingulised miinimummäärad peavad põhinema tehnilistel piirangutel ning peavad võimaldama väiksemate hoidlakasutajate juurdepääsu hoidlateenustele.

Artikkel 16

Ülekandesüsteemi halduritega seotud võimsuse jaotamise mehhanismide ja ülekoormusega tegelemise korra põhimõtted

1.   Turuosalistele peab olema kättesaadav maksimaalne võimsus artikli 18 lõikes 3 osutatud kõigis asjaomastes punktides, võttes arvesse süsteemi terviklikkust ja võrgu tõhusat toimimist.

2.   Ülekandesüsteemi haldurid rakendavad ja avaldavad mittediskrimineerivad ja läbipaistvad võimsuse jaotamise mehhanismid, mis:

a)

annavad asjakohaseid majanduslikke signaale tehnilise võimsuse efektiivse ja maksimaalse kasutamise kohta, hõlbustavad investeeringute tegemist uude infrastruktuuri ja hõlbustavad piiriülest maagaasikaubandust;

b)

sobivad kokku turumehhanismidega, sealhulgas kiirtehingute turu ja kauplemiskeskustega, olles samal ajal paindlikud ja võimelised kohanduma arenevate turutingimustega; ja

c)

sobivad kokku liikmesriikide võrkudele juurdepääsusüsteemidega.

3.   Ülekandesüsteemi haldurid rakendavad ja avaldavad ülekoormusega tegelemise mittediskrimineeriva ja läbipaistva korra, mis hõlbustab piiriülest maagaasi kaubandust mittediskrimineerivatel alustel ja mis põhineb järgmistel põhimõtetel:

a)

lepingutega ülekoormamise korral pakub ülekandesüsteemi haldur esmasel turul kasutamata võimsust vähemalt eeloleva ööpäeva ning katkestatava võimsuse alusel,

b)

võrgu kasutajatel on soovi korral võimalik oma kasutamata lepingujärgset võimsust järelturul edasi müüa või edasi rentida.

Seoses esimese lõigu punktiga b võivad liikmesriigid nõuda, et võrgu kasutajad ülekandesüsteemi haldurit sellest teavitaksid või selle kohta teavet annaksid.

4.   Füüsilise ülekoormuse korral peavad ülekandesüsteemi haldurid või vajaduse korral reguleerivad asutused kohaldama mittediskrimineerivaid ja läbipaistvaid võimsuse jaotamise mehhanisme.

5.   Ülekandesüsteemi haldurid hindavad korrapäraselt turu nõudlust uute investeeringute järele. Uusi investeeringuid kavandades hindavad ülekandesüsteemide haldurid turu nõudlust ja võtavad arvesse varustuskindlust.

Artikkel 17

Hoidlate ja maagaasi veeldusjaamade võimsuse jaotamise mehhanismide ja ülekoormusega tegelemise korra põhimõtted

1.   Turuosalistele tehakse kättesaadavaks suurim võimalik hoidla- ja maagaasi veeldusjaama võimsus, pidades silmas võrgu terviklikkust ja toimimist.

2.   Maagaasi veeldusjaamade ja hoidlate haldurid rakendavad ja avaldavad mittediskrimineerivaid ja läbipaistvaid võimsuse jaotamise mehhanisme, mis:

a)

annavad asjakohaseid majanduslikke signaale võimsuse efektiivse ja maksimaalse kasutamise kohta ning hõlbustavad investeeringute tegemist uude infrastruktuuri;

b)

sobivad kokku turumehhanismidega, sealhulgas kiirtehingute turu ja kauplemiskeskustega, olles samal ajal paindlikud ja võimelised kohanduma arenevate turutingimustega; ja

c)

sobivad kokku ühendatud võrkudele juurdepääsu süsteemidega.

3.   Maagaasi veeldusjaama- ja hoidlalepingud peavad sisaldama liigse varuvõimsuse soetamist vältivaid meetmeid, võttes arvesse järgmisi lepingutega ülekoormamise puhul kohaldatavaid põhimõtteid:

a)

süsteemihaldurid peavad viivitamata pakkuma maagaasi veeldusjaamade ja hoidlate kasutamata võimsust esmasel turul; hoidlate puhul pakutakse seda vähemalt üks päev ette ning katkestatava võimsuse põhimõtte alusel;

b)

maagaasi veeldusjaamade ja hoidlate võimsuse kasutajatel peab olema õigus müüa oma kasutamata lepingujärgset võimsust järelturul edasi.

Artikkel 18

Ülekandesüsteemi halduritega seotud läbipaistvusnõuded

1.   Ülekandesüsteemi haldurid avalikustavad üksikasjaliku teabe enda poolt pakutavate teenuste ja vastavate tingimuste kohta koos tehniliste andmetega, et võrgu kasutajatele oleks võimaldatud tõhus juurdepääs võrgule.

2.   Läbipaistvate, objektiivsete ja mittediskrimineerivate tariifide tagamiseks ning gaasivõrgu tõhusa kasutamise hõlbustamiseks avaldavad ülekandesüsteemi haldurid või asjaomased riiklikud asutused mõistlikul ja piisaval hulgal üksikasjalikku teavet tariifide tuletamise, arvestamise metoodika ja struktuuri kohta.

3.   Iga ülekandesüsteemi haldur avaldab regulaarselt ja jooksvalt ning kasutajasõbralikul standardsel viisil pakutavate teenuste kohta arvandmed tehniliste, lepinguliste ja olemasolevate võimsuste kohta kõigi asjaomaste punktide, sealhulgas sisse- ja väljavoolupunktide suhtes.

4.   Pädevad asutused kiidavad pärast võrgu kasutajatega konsulteerimist heaks ülekandesüsteemi asjaomased punktid, mille kohta tuleb teavet avaldada.

5.   Ülekandesüsteemi haldurid avalikustavad käesoleva määrusega nõutava teabe alati arukal, koguseliselt selgel ja kergesti kättesaadaval viisil ning mittediskrimineerivalt.

6.   Ülekandesüsteemi haldurid avalikustavad nõudluse ja pakkumise kohta eel- ja järelandmed, mis põhinevad registreerimisel, prognoosidel ja tegelikult võrku sisse ja sealt välja liikunud voogudel. Riiklik reguleeriv asutus tagab, et kogu selline teave avalikustatakse. Avalikustatava teabe üksikasjalikkus peab vastama ülekandesüsteemi halduri käsutuses olevatele andmetele.

Ülekandesüsteemi haldurid avalikustavad võrgu tasakaalustamiseks võetud meetmed ning sellega kaasnevad kulud ja tulud.

Asjaomased turuosalised esitavad ülekandesüsteemi halduritele käesolevas artiklis osutatud andmed.

Artikkel 19

Hoidlate ja maagaasi veeldusjaamade läbipaistvusnõuded

1.   Maagaasi veeldusjaamade ja hoidlate haldurid avalikustavad üksikasjaliku teabe enda poolt pakutavate teenuste ja vastavate tingimuste kohta koos tehniliste andmetega, et veeldusjaamade ja hoidlate kasutajatele oleks võimaldatud tõhus juurdepääs veeldusjaamadele ja hoidlatele.

2.   Maagaasi veeldusjaamade ja hoidlate haldurid avalikustavad osutatud teenuste puhul arvandmed lepingutega kaetud ja vaba hoiustamisvõimsuse ja maagaasi veeldusjaama võimsuse kohta, tehes seda korrapäraselt ja jooksvalt ning kasutajasõbralikul standarditud viisil.

3.   Maagaasi veeldusjaamade ja hoidlate haldurid avalikustavad alati käesoleva määrusega nõutava teabe arukal, koguseliselt selgel ja kergesti kättesaadaval viisil ning mittediskrimineerivalt.

4.   Maagaasi veeldusjaamade ja hoidlate haldurid avalikustavad igas hoidlas ja veeldusjaamas, või kui süsteemi kasutajatele pakutakse juurdepääsu gaasihoidlate grupi kaudu, siis sellises grupis oleva gaasi hulga, sissetulevad ja väljaminevad vood ning vaba hoiustamisvõimsuse ja maagaasi veeldusjaama võimsuse, kaasa arvatud nende hoidlate ja veeldusjaamade puhul, millele kolmandatel isikutel juurdepääs puudub. See teave saadetakse ka ülekandesüsteemi haldurile, kes avalikustab selle kokkuvõtlikult iga süsteemi või alamsüsteemi kohta, mis on määratletud vastavate punktidega. Seda teavet ajakohastatakse vähemalt kord päevas.

Juhul kui hoidlate kasutaja on ainus hoidla kasutaja, võib hoidlate kasutaja esitada riiklikule reguleerivale asutusele põhjendatud taotluse, et esimeses lõigus nimetatud andmed kuulutataks konfidentsiaalseteks. Kui riiklik reguleeriv asutus otsustab, et selline taotlus on põhjendatud, võttes eelkõige arvesse vajadust saavutada tasakaal selliste ärisaladuste õigustatud kaitse, mille avalikustamine mõjutaks negatiivselt hoidla kasutaja üldist äristrateegiat, ning konkurentsivõimelise maagaasi siseturu loomise eesmärgi vahel, võib ta lubada hoidlate halduril esimeses lõigus nimetatud andmeid kuni ühe aasta jooksul mitte avalikustada.

Teise lõigu kohaldamine ei piira esimeses lõigus nimetatud ülekandesüsteemi halduripoolset saatmis- ja avaldamiskohustust, välja arvatud siis, kui koondandmed on identsed üksikute hoidlate andmetega, mis riiklik reguleeriv asutus on tunnistanud avalikustamisele mittekuuluvateks.

5.   Selleks, et tagada läbipaistvad, objektiivsed ja mittediskrimineerivad tariifid ning hõlbustada infrastruktuuri tõhusat kasutamist, avalikustavad maagaasi veeldusjaamade ja hoidlate haldurid või pädevad riiklikud reguleerivad asutused piisavalt üksikasjaliku teabe kolmandatele pooltele eeskirjade alusel kättesaadavaks tehtava infrastruktuuri tariifide päritolu, metoodika ja struktuuri kohta.

Artikkel 20

Süsteemihaldurite andmete säilitamine

Ülekandesüsteemi haldurid, gaasihoidlate haldurid ja maagaasi veeldusjaamade haldurid hoiavad riiklike ametiasutuste, sealhulgas riikliku reguleeriva asutuse, riikliku konkurentsiasutuse ja komisjoni jaoks viie aasta jooksul kättesaadavana kõik artiklites 18 ja 19 ning I lisa osas 3 osutatud andmed.

Artikkel 21

Tasakaalustuseeskirjad ja tasakaalustamatuse eest määratavad tasud

1.   Tasakaalustuseeskirjad koostatakse õiglasel, mittediskrimineerival ja läbipaistval viisil ning need põhinevad objektiivsetel kriteeriumitel. Tasakaalustuseeskirjad kajastavad süsteemi tõelisi vajadusi, võttes arvesse ülekandesüsteemi halduri käsutuses olevaid vahendeid. Tasakaalustuseeskirjad on turupõhised.

2.   Selleks et võimaldada võrgu kasutajatel võtta õigeaegselt parandusmeetmeid, edastavad ülekandesüsteemi haldurid reaalaja olukorda kajastava piisava, õigeaegse ja usaldusväärse teabe võrgu kasutajate tasakaalustusprotsessi seisundi kohta.

Esitatud teave peab kajastama ülekandesüsteemi haldurile kättesaadava teabe seisu ning arveldusperioodi, mille kohta tasakaalustamatuse eest määratavad tasud arvutatakse.

Käesoleva lõike kohase teabe eest ei tohi tasu võtta.

3.   Tasakaalustamatuse eest määratavad tasud kajastavad võimalikult suurel määral kulusid, samal ajal tagades sobivad stiimulid võrgu kasutajatele maagaasi sisse- ja väljavoolu tasakaalustamiseks. Need peavad vältima ristsubsideerimist võrgu kasutajate vahel ja ei tohi takistada uute turuletulijate sisenemist turule.

Pädevad asutused või vajaduse korral ülekandesüsteemi haldur avalikustavad tasakaalustamatuse eest määratavate tasude arvestamisel kasutatavad meetodid ning samuti lõplikud tariifid.

4.   Liikmesriigid tagavad, et ülekandesüsteemi haldurid püüavad ühtlustada tasakaalustamise korda ja lihtsustada tasakaalustusega seotud tasude struktuuri ja tasemeid, et hõlbustada gaasiga kauplemist.

Artikkel 22

Võimsusega seotud õigustega kauplemine

Iga ülekandesüsteemi, hoidla ja maagaasi veeldusjaama haldur võtab mõistlikud meetmed, et võimaldada vaba kauplemist võimsusega seotud õigustega ja hõlbustada sellist kauplemist läbipaistval ja mittediskrimineerival viisil. Iga selline haldur töötab välja transpordi-, maagaasi veeldusjaama ja hoiustamise ühtlustatud lepingud ja menetlused esmasel turul, et hõlbustada järelkauplemist võimsusega seotud õigustega, ning tunnustab võimsusega seotud esmaste õiguste üleminekut, kui võrgu kasutajad sellest teavitavad.

Transpordi, maagaasi veeldusjaama ja hoiustamise ühtlustatud lepingutest ja menetlustest tuleb teavitada reguleerivaid asutusi.

Artikkel 23

Suunised

1.   Vajaduse korral täpsustatakse suunistes, millega tagatakse käesoleva määruse eesmärgi saavutamiseks vajalik minimaalne ühtlustamistase, ka järgmised asjaolud:

a)

kolmandate isikute juurdepääsu teenuseid käsitlevad üksikasjad, kaasa arvatud kõnealuste teenuste olemus, kestus ja muud nõuded, kooskõlas artiklitega 14 ja 15;

b)

võimsuse jaotamise mehhanismi ja lepingutega ülekoormamise korral kohaldatava ülekoormusega tegelemise korra aluspõhimõtete üksikasjad kooskõlas artiklitega 16 ja 17;

c)

võrgu kasutajate jaoks võrgule tõhusa juurdepääsu saamiseks vajaliku teabe edastamise üksikasjad ning vajalike tehniliste andmete määratluse ja läbipaistvusnõuete kõigi asjaomaste punktide määratluse üksikasjad, kaasa arvatud teave, mis tuleb avaldada kõigi asjaomaste punktide kohta, ning kõnealuse teabe avalikustamise ajakava kooskõlas artiklitega 18 ja 19;

d)

maagaasi piiriülese kauplemisega seotud tariifimetoodika üksikasjad kooskõlas artikliga 13; ja

e)

üksikasjad artikli 8 lõikes 6 loetletud valdkondade kohta.

Komisjon konsulteerib sel eesmärgil ameti ja Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustikuga.

2.   Suunised lõike 1 punktides a, b ja c loetletud küsimuste kohta on sätestatud I lisas seoses ülekandesüsteemi halduritega.

Komisjon võib vastu võtta suuniseid käesoleva artikli lõikes 1 loetletud küsimuste kohta ja muuta selle punktides a, b ja c osutatud suuniseid. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 28 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

3.   Käesoleva määruse alusel vastu võetud suuniste kohaldamisel ja muutmisel võetakse arvesse erinevusi riiklike gaasisüsteemide vahel ja seetõttu ei tohi nõuda ühenduse tasemel ühtseid üksikasjalikke tingimusi kolmandate isikute juurdepääsu kohta. Need võivad siiski määratleda miinimumnõuded, mis tuleb täita selleks, et saavutada maagaasi siseturu jaoks vajalikud mittediskrimineerivad ja läbipaistvad juurdepääsutingimused võrgule, mida võib seejärel kohaldada riiklike gaasivõrkude vahel esinevaid erinevusi arvestades.

Artikkel 24

Reguleerivad asutused

Käesolevast määrusest tulenevate kohustuste täitmisel tagavad reguleerivad asutused vastavuse käesolevale määrusele ja artikli 23 kohaselt vastu võetud suunistele.

Vajaduse korral teevad nad omavahel, komisjoni ja ametiga koostööd vastavalt direktiivi 2009/73/EÜ VIII peatükile.

Artikkel 25

Teabe esitamine

Liikmesriigid ja reguleerivad asutused esitavad taotluse korral komisjonile kogu teabe, mis on vajalik artikli 23 täitmiseks.

Komisjon määrab mõistliku tähtaja, mille jooksul teave tuleb edastada, võttes arvesse nõutava teabe keerukust ja teabevajaduse kiireloomulisust.

Artikkel 26

Liikmesriikide õigus sätestada üksikasjalikumad meetmed

Käesolev määrus ei piira liikmesriikide õigust säilitada või kehtestada meetmeid, mis sisaldavad üksikasjalikumaid sätteid, kui käesolevas määruses või artiklis 23 osutatud suunistes esitatud sätted.

Artikkel 27

Karistused

1.   Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida rakendatakse käesoleva määruse sätete rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende sätete kohaldamise tagamiseks. Nimetatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teatavad määruse (EÜ) nr 1775/2005 sätetele vastavatest eeskirjadest komisjonile 1. juuliks 2006 ja teavitavad viivitamata komisjoni nende edaspidistest muudatustest. Nad teatavad komisjonile sätetest, mis ei vasta määruse (EÜ) nr 1775/2005 sätetele, hiljemalt 3. septembriks 2009, ja teavitavad viivitamata nende edaspidistest muudatustest.

2.   Lõike 1 alusel määratud karistused ei ole oma olemuselt kriminaalõiguslikud.

Artikkel 28

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab direktiivi 2009/73/EÜ artikli 51 alusel loodud komitee.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1 kuni 4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Artikkel 29

Komisjoni aruanne

Komisjon kontrollib käesoleva määruse rakendamist. Direktiivi 2009/73/EÜ artikli 52 lõike 6 kohases aruandes annab komisjon ülevaate ka käesoleva määruse rakendamisel saadud kogemustest. Eelkõige vaadeldakse aruandes, millises ulatuses on määrus olnud edukas mittediskrimineerivate ja kulupõhiste juurdepääsutingimuste tagamisel gaasi ülekandevõrkudele, mis aitavad kindlustada valikuvõimalused tarbijatele hästitoimival gaasi siseturul ning gaasi pikaajalise varustuskindluse. Vajaduse korral lisatakse aruandele asjakohased ettepanekud ja/või soovitused.

Artikkel 30

Erandid ja vabastused

Käesolevat määrust ei kohaldata:

a)

liikmesriikides asuvatele maagaasi ülekandesüsteemidele direktiivi 2009/73/EÜ artiklis 49 kehtestatud erandite kehtivusaja jooksul;

b)

peamise uue infrastruktuuri, nimelt ühendustorude, maagaasi veeldusjaamade ja hoidlate ning olemasoleva infrastruktuuri märkimisväärse võimsuse suurenemise ning infrastruktuuri sellise ümberehituste suhtes, mis võimaldab uute gaasi tarneallikate kasutuselevõttu direktiivi 2009/73/EÜ artikli 36 lõigete 1 ja 2 kohaselt ning mille suhtes ei kohaldata nimetatud direktiivi artiklite 9, 14, 32, 33, 34 või artikli 41 lõigete 6, 8 ja 10 sätteid, tingimusel et nende suhtes ei kohaldata käesolevas lõigus osutatud sätteid, välja arvatud käesoleva määruse artikli 19 lõiget 4, või

c)

maagaasi ülekandesüsteemidele, mille suhtes on direktiivi 2009/73/EÜ artikli 48 kohaselt kehtestatud erand.

Seoses esimese lõigu punktiga a, võivad direktiivi 2009/73/EÜ artikli 49 alusel erandi saanud liikmesriigid taotleda komisjonilt ajutise erandi kehtestamist käesoleva määruse kohaldamise vabastuse saamiseks kuni kaheaastaseks perioodiks alates kuupäevast, mil käesolevas punktis osutatud erandi kehtivus lõpeb.

Artikkel 31

Kehtetuks tunnistamine

Määrus (EÜ) nr 1775/2005 tunnistatakse kehtetuks alates 3. märtsist 2011. Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitletakse viidetena käesolevale määrusele ja loetakse vastavalt II lisas esitatud vastavustabelile.

Artikkel 32

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates 3. septembrist 2009.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 13. juuli 2009

Euroopa Parlamendi nimel

president

H.-G. PÖTTERING

Nõukogu nimel

eesistuja

E. ERLANDSSON


(1)  ELT C 211, 19.8.2008, lk 23.

(2)  ELT C 172, 5.7.2008, lk 55.

(3)  Euroopa Parlamendi 9. juuli 2008. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata), nõukogu 9. jaanuari 2009. aasta ühine seisukoht (ELT C 75 E, 31.3.2009, lk 38) ja Euroopa Parlamendi 22. aprilli 2009. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata). Nõukogu 25. juuni 2009. aasta otsus.

(4)  ELT L 176, 15.7.2003, lk 57.

(5)  ELT L 289, 3.11.2005, lk 1.

(6)  Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 94.

(7)  Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 1.

(8)  EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

(9)  ELT L 262, 22.9.2006, lk 1.


I LISA

SUUNISED

1.   Ülekandesüsteemi halduritega seotud juurdepääsuteenused kolmandatele isikutele

1)   Ülekandesüsteemi haldurid pakuvad kindlaid ja katkestatavaid teenuseid minimaalse kestusega kuni üks päev.

2)   Ühtlustatud ülekandelepingud ja ühtsed võrgueeskirjad peavad olema koostatud sellisel viisil, et need hõlbustaksid võrgu kasutajate lepingulise võimsusega kauplemist ja selle võimsuse taaskasutamist ilma võimsuse eraldamist takistamata.

3)   Ülekandesüsteemi haldurid töötavad pärast põhjalikku konsulteerimist võrgu kasutajatega välja võrgueeskirjad ja ühtlustatud lepingud.

4)   Ülekandesüsteemi haldurid rakendavad standardiseeritud registreerimise ja taasregistreerimise korda. Nad arendavad välja teavitamissüsteemid ning elektroonilised sidevahendid, et tagada piisava teabe edastamine võrgu kasutajatele ning lihtsustada tehinguid, nagu näiteks registreerimist, võimsusega seotud lepingute sõlmimist ja võimsusega seotud õiguste üleminekut võrgu kasutajate vahel.

5)   Ülekandesüsteemi haldurid ühtlustavad ametlikud protseduurid ja vastamise ajad kooskõlas valdkonnas kehtiva parima tavaga, eesmärgiga saavutada võimalikult lühikesed vastamise ajad. Nad pakuvad reaalajas kuvatavat võimsuse reserveerimise ja kinnitamise süsteemi ning registreerimise ja taasregistreerimise protseduure mitte hiljem kui 1. juulil 2006, pärast konsulteerimist asjaomaste võrgu kasutajatega.

6)   Ülekandesüsteemi haldurid ei tohi võrgu kasutajatelt nõuda eraldi tasu teabenõuete ja tehingute eest, mis on seotud nende ülekandelepingutega ja mida täidetakse standardsete eeskirjade ja protseduuride kohaselt.

7)   Teabenõuete eest, mis eeldavad erakorralisi või ülemääraseid kulusid, nagu näiteks teostatavusuuringud, võib nõuda eraldi tasu, eeldusel et tasud on kohaselt põhjendatud.

8)   Ülekandesüsteemi haldurid teevad koostööd teiste ülekandesüsteemi halduritega nende vastavate võrkude hoolduse koordineerimise osas, et võimalikult vähendada häireid ülekandeteenuste osutamisel võrgu kasutajatele ja teiste piirkondade ülekandesüsteemi halduritele ning tagada võrdne kasu varustuse kindluse osas, kaasa arvatud seoses transiidiga.

9)   Ülekandesüsteemi haldurid avaldavad vähemalt kord aastas eelnevalt kindlaksmääratud tähtpäeval kõik kavandatud hooldusperioodid, mis võivad mõjutada võrgu kasutajate ülekandelepingutest tulenevaid õigusi, ja asjakohase operatiivteabe piisava etteteatamisega. See hõlmab kavandatud hooldusperioodide muudatuste kohest ja mittediskrimineerivat avaldamist ja ettekavandamata hooldustest teavitamist niipea, kui vastav teave saab ülekandesüsteemi haldurile kättesaadavaks. Hooldusperioodide jooksul avaldab ülekandesüsteemi haldur regulaarselt ajakohastatud teavet hooldustööde üksikasjade, eeldatava kestuse ja mõju kohta.

10)   Ülekandesüsteemi haldurid peavad tegelike hooldustööde ja esinenud vooluhäirete kohta päevaraamatut ja teevad selle nõudmise korral pädevale asutusele kättesaadavaks. Teave tehakse nõudmise korral samuti kättesaadavaks mis tahes häiretest mõjutatuile.

2.   Ülekandesüsteemi halduritega seotud võimsuse jaotamise mehhanismide ja ülekoormusega tegelemise korra põhimõtted ning nende kohaldamine lepingutega ülekoormamise korral

2.1.   Ülekandesüsteemi halduritega seotud võimsuse jaotamise mehhanismide ja ülekoormusega tegelemise korra põhimõtted

1.   Võimsuse jaotamise mehhanismid ja ülekoormusega tegelemise kord hõlbustavad konkurentsi arendamist ja sujuvat kauplemist võimsusega ning on kooskõlas turumehhanismidega, kaasa arvatud kiirtehingute turud ja kauplemiskeskused. Need on paindlikud ja võimelised kohanduma arenevate turutingimustega.

2.   Need mehhanismid ja kord võtavad arvesse asjaomase süsteemi terviklikkust ning samuti varustuskindlust.

3.   Need mehhanismid ja kord ei tohi takistada uute turule tulijate sisenemist turule ega luua lubamatuid tõkkeid turuletulekule. Need ei tohi takistada turulolijatel, kaasa arvatud uutel turule tulijatel ja väikese turuosaga ettevõtetel, tõhusalt konkureerida.

4.   Need mehhanismid ja kord annavad asjaomaseid majanduslikke signaale tehnilise võimsuse efektiivse ja maksimaalse kasutamise kohta ning hõlbustavad investeeringute tegemist uude infrastruktuuri.

5.   Võrgu kasutajatele tehakse teatavaks olukorra laad, mis võib mõjutada lepingulise võimsuse kättesaadavust. Teave katkestuse kohta peaks kajastama ülekandevõrgu haldurile kättesaadava teabe määra.

6.   Juhul kui lepingust tulenevate tarnekohustuste täitmisel tekivad takistused süsteemi terviklikkuse tõttu, peaksid ülekandesüsteemi haldurid teavitama sellest võrgu kasutajaid ja püüdma viivitamatult leida mittediskrimineeriva lahenduse.

Ülekandesüsteemi haldurid konsulteerivad võrgu kasutajatega korra osas enne selle rakendamist ja lepivad selle kokku reguleeriva asutusega.

2.2.   Lepingutega ülekoormamise korral kohaldatav ülekoormusega tegelemise kord

1.   Olukorras, kus lepinguline võimsus jääb kasutamata, teevad ülekandesüsteemi haldurid erineva kestusega lepingute kaudu selle võimsuse esmasel turul katkestatava võimsusena kättesaadavaks, kuni vastav võrgu kasutaja ei paku kõnealust võimsust mõistliku hinna eest järelturul.

2.   Vabastatud katkestatava võimsuse eest saadavad tulud jaotatakse vastavalt asjaomase reguleeriva asutuse sätestatud või heaks kiidetud eeskirjadele. Need eeskirjad peavad olema kooskõlas süsteemi efektiivse ja tõhusa kasutamise nõuetega.

3.   Mõistliku tasu vabastatud katkestatava võimsuse eest võib määrata asjaomane reguleeriv asutus, võttes arvesse valitsevaid konkreetseid asjaolusid.

4.   Vajaduse korral peavad ülekandesüsteemi haldurid tegema mõistlikke püüdlusi, et pakkuda turul vähemalt osa kasutamata võimsusest kindla võimsusena.

3.   Võrgu kasutajatele võrgule tõhusa juurdepääsu saamiseks vajalike tehniliste andmete määratlus, läbipaistvusnõuete kõigi asjaomaste punktide määratlus ja teave, mis tuleb avaldada kõigi asjaomaste punktide kohta, ning ajakava, mille kohaselt kõnealune teave tuleb avalikustada

3.1.   Võrgu kasutajatele võrgule tõhusa juurdepääsu saamiseks vajalike tehniliste andmete määratlus

Ülekandesüsteemi haldurid avaldavad oma süsteemide ja teenuste kohta vähemalt järgmise teabe:

a)

erinevate pakutavate teenuste üksikasjalik ja nende kõikehõlmav kirjeldus ja hinnakiri;

b)

nende teenuste kohta pakutavad erinevat tüüpi ülekandelepingud ja võrgueeskirjad ja standardtingimused, kui need on kohaldatavad, kõigi võrgu kasutajate õiguste ja kohustuste kohta, kaasa arvatud ülekandelepingud ja muud asjaomased dokumendid;

c)

ühtlustatud meetmed, mida kohaldatakse ülekandesüsteemi kasutamisel, kaasa arvatud peamiste mõistete määratlus;

d)

võimsuse jaotamist, ülekoormusega tegelemist ja piirangute vastu võitlemist käsitlevad sätted ning taaskasutamisega seotud meetmed;

e)

järelturul ülekandesüsteemi halduriga võimsusega kauplemisel kohaldatavad eeskirjad;

f)

vajaduse korral ülekande- ja muude teenuste hulgas hõlmatud eritasuta paindlikkus ja piirnormid ning samuti paindlikkus, mida lisaks sellele pakutakse, ning vastavad tasud;

g)

ülekandesüsteemi halduri gaasisüsteemi üksikasjalik kirjeldus, milles on näidatud kõik asjaomased punktid, kus ülekandesüsteemi halduri süsteem on ühendatud teiste ülekandesüsteemi haldurite süsteemidega ja/või veeldatud maagaasi infrastruktuuriga, nagu näiteks veeldusjaamadega ja direktiivi 2009/73/EÜ artikli 2 punktis 14 määratletud abiteenuste osutamiseks vajaliku infrastruktuuriga;

h)

teave gaasi kvaliteedi- ja rõhunõuete kohta;

i)

ülekandesüsteemi halduri hallatava süsteemiga ühendamiseks kohaldatavad eeskirjad;

j)

õigeaegselt edastatav teave teenuste või tingimuste kavandatavate ja/või tegelike muudatuste kohta, kaasa arvatud punktides a–i loetletud valdkondade osas.

3.2.   Läbipaistvusnõuete kõigi asjaomaste punktide määratlus

Asjaomased punktid hõlmavad vähemalt järgmist:

a)

kõik ülekandesüsteemi halduri hallatava võrgu sissevoolupunktid;

b)

kõige olulisemad väljavoolupunktid ja väljavoolualad, mis moodustavad vähemalt 50 % antud ülekandesüsteemi halduri võrgu kogu väljavooluvõimsusest, kaasa arvatud kõik väljavoolupunktid ja väljavoolualad, mille väljavooluvõimsus on suurem kui 2 % kogu võrgu väljavooluvõimsusest;

c)

kõik ülekandesüsteemi haldurite eri võrkude ühenduspunktid;

d)

kõik punktid, mis ühendavad ülekandesüsteemi halduri võrku veeldusjaamaga;

e)

kõik olulised punktid antud ülekandesüsteemi halduri võrgus, kaasa arvatud gaasisõlmede ühendused. Kõike punkte, milles võib kogemuste põhjal otsustades tõenäoliselt tekkida füüsiline ülekoormamine, loetakse oluliseks;

f)

kõik punktid, mis ühendavad antud ülekandevõrgu halduri võrku direktiivi 2009/73/EÜ artikli 2 punktis 14 määratletud abiteenuste osutamiseks vajaliku infrastruktuuriga.

3.3.   Teave, mis tuleb avaldada kõigi asjaomaste punktide kohta, ning ajakava, mille kohaselt kõnealune teave tuleb avaldada

1)   Kõikide asjaomaste punktide suhtes avaldab ülekandevõrgu haldur regulaarselt, jooksvalt ja kasutajasõbralikul standardsel viisil Internetis teabe järgmiste võimsusega seotud olude kohta lühimalt kuni ühepäevaste perioodide kohta:

a)

maksimaalne tehniline võimsus voolude kohta mõlemas suunas,

b)

kogu lepinguline ja katkestatav võimsus, ja

c)

olemasolev võimsus.

2)   Kõigi asjaomaste punktide kohta avaldab ülekandesüsteemi haldur teabe olemasoleva võimsuse kohta vähemalt 18 kuud ette ja ajakohastab seda teavet vähemalt iga kuu või sagedamini, kui vastav uus teave saab kättesaadavaks.

3)   Ülekandesüsteemi haldurid avaldavad igapäevaselt ajakohastatava teabe lühiajaliste teenuste kättesaadavuse kohta (päevase ja nädalase etteteatamisega), tuginedes muu hulgas registreerimistele, peamistele lepingulistele sidemetele ja regulaarsetele olemasolevate võimsuste pikaajalistele iga-aastaselt tehtavatele prognoosidele kuni kümneks aastaks kõigi asjaomaste punktide kohta.

4)   Ülekandesüsteemi haldurid avaldavad jooksvalt teabe möödunud perioodi maksimaalse ja minimaalse kuu jooksul kasutatud võimsuse määrade kohta ja aasta keskmised voolud kõigis asjaomastes punktides viimase kolme aasta kohta.

5)   Ülekandesüsteemi haldurid peavad päevaraamatut tegeliku koguvoolu kohta vähemalt kolme kuu pikkuse perioodi kohta.

6)   Ülekandesüsteemi haldurid peavad tõhusat arvestust kõigi võimsusega seotud lepingute kohta ja säilitavad muu asjaomase teabe seoses saadavaloleva võimsuse arvestamisega ja sellele juurdepääsu võimaldamisega; kõnealusele teabele on asjaomastel riiklikel asutustel juurdepääs oma tööülesannete täitmiseks.

7)   Ülekandesüsteemi haldurid tagavad kasutajasõbralikud vahendid saadavalolevate teenuste tariifide arvestamiseks ning saadavaloleva võimsuse kindlakstegemiseks reaalajas.

8)   Kui ülekandesüsteemi haldurid ei suuda avaldada teavet kooskõlas punktidega 1, 3 ja 7, konsulteerivad nad oma asjaomaste riiklike asutustega ja koostavad tegevuskava, mis tuleb rakendada võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt 31. detsembriks 2006.


II LISA

VASTAVUSTABEL

Määrus (EÜ) nr 1775/2005

Käesolev määrus

Artikkel 1

Artikkel 1

Artikkel 2

Artikkel 2

Artikkel 3

Artikkel 4

Artikkel 5

Artikkel 6

Artikkel 7

Artikkel 8

Artikkel 9

Artikkel 10

Artikkel 11

Artikkel 12

Artikkel 3

Artikkel 13

Artikkel 4

Artikkel 14

Artikkel 15

Artikkel 5

Artikkel 16

Artikkel 17

Artikkel 6

Artikkel 18

Artikkel 19

Artikkel 20

Artikkel 7

Artikkel 21

Artikkel 8

Artikkel 22

Artikkel 9

Artikkel 23

Artikkel 10

Artikkel 24

Artikkel 11

Artikkel 25

Artikkel 12

Artikkel 26

Artikkel 13

Artikkel 27

Artikkel 14

Artikkel 28

Artikkel 15

Artikkel 29

Artikkel 16

Artikkel 30

Artikkel 31

Artikkel 17

Artikkel 32

Lisa

I lisa


DIREKTIIVID

14.8.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 211/55


EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2009/72/EÜ,

13. juuli 2009,

mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 47 lõiget 2 ning artikleid 55 ja 95,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust (2),

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras (3)

ning arvestades järgmist:

(1)

Euroopa Ühenduses alates 1999. aastast järk-järgult välja kujundatud elektrienergia siseturu eesmärk on pakkuda kõigile Euroopa Liidu tarbijatele – nii kodanikele kui ka ettevõtjatele – tõelist valikuvõimalust, uusi ettevõtlusvõimalusi ja rohkem piiriülest kaubandust, et saavutada tõhususe kasv, konkurentsivõimelised hinnad, kõrgemad teenindusstandardid ning toetada varustuskindlust ja säästlikkust.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiiv 2003/54/EÜ (mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju) (4) on andnud sellise elektrienergia siseturu loomisse olulise panuse.

(3)

Liidu kodanikele asutamislepinguga tagatud vabadused – muu hulgas kaupade vaba liikumine, asutamisvabadus ja teenuste osutamise vabadus – on saavutatavad üksnes täiesti avatud turul, kus kõik tarbijad saavad vabalt valida tarnijaid ja kõik tarnijad saavad vabalt teenindada oma tarbijaid.

(4)

Praegu on aga takistatud elektrienergia müük ühenduses võrdsetel tingimustel ning ilma diskrimineerimise ja ebasoodsate teguriteta. Eelkõige ei eksisteeri mittediskrimineeriv võrgule juurdepääs ja võrdselt tõhus õigusalane järelevalve kõigis liikmesriikides.

(5)

Elektrivarustuse kindlus on olulise tähtsusega Euroopa ühiskonna arengu jaoks, jätkusuutliku kliimamuutuse alase poliitika elluviimiseks ning konkurentsivõime edendamiseks siseturul. Selleks tuleks rohkem arendada piiriüleseid võrkude vastastikuseid ühendamisi, et kindlustada kõikide energiaallikate tarnimine tarbijatele ja tööstusele ühenduses kõige konkurentsivõimelisema hinnaga.

(6)

Hästi toimiv elektrienergia siseturg peaks andma tootjatele vajalikud stiimulid uutesse elektritoomisvahenditesse investeerimiseks, sealhulgas elektritootmisse taastuvatest energiaallikatest, kusjuures erilist tähelepanu tuleks pöörata kõige eraldatumatele riikidele ja piirkondadele ühenduse energiaturul. Hästi toimiv turg peaks ka andma tarbijatele asjakohased meetmed tõhusama energiakasutuse edendamiseks, mille eeltingimuseks on energiavarustuse kindlus.

(7)

Komisjoni 10. jaanuari 2007. aasta teatises „Euroopa energiapoliitika” rõhutati, et oluline on viia lõpule elektrienergia siseturu loomine ning kehtestada võrdsed tingimused kõikidele ühenduse elektriettevõtjatele. Komisjoni 10. jaanuari 2007. aasta teatistest pealkirjadega „Gaasi ja elektri siseturu väljavaadete kohta” ning „Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 17 kohase Euroopa gaasi- ja elektrisektoreid käsitleva uurimise kohta (lõpparuanne)” ilmnes, et olemasolevad eeskirjad ja meetmed ei moodusta hästi toimiva siseturu saavutamiseks vajalikku raamistikku.

(8)

Selleks et tagada konkurents ja elektriga varustatus kõige konkurentsivõimelisema hinnaga, peaksid liikmesriigid ja riiklikud reguleerivad asutused edendama piiriülest juurdepääsu eri energiaallikatest toodetud elektri uutele tarnijatele ning uutele elektritootjatele.

(9)

Kui võrke tootmis- ja tarnetegevusest tegelikult ei eraldata (tegelik eraldamine), on oht, et võrke mitte üksnes ei kasutata diskrimineerival viisil, vaid vertikaalselt integreeritud äriühingutel puudub ka stiimul oma võrkudesse piisavalt investeerida.

(10)

Olemasolevad õiguslikud ja funktsionaalsed eraldamiseeskirjad, mis on sätestatud direktiivis 2003/54/EÜ, ei ole aga tegelikkuses viinud põhivõrguettevõtjate eraldamiseni. Seetõttu kutsus Euroopa Ülemkogu 8. ja 9. märtsil 2007 toimunud kohtumisel komisjoni üles välja töötama õigusaktide eelnõusid, et tagada tarne- ja tootmistegevuse tegelik eraldamine võrguga seotud tegevusest.

(11)

Tegeliku eraldamise tagab üksnes see, kui kaotatakse vertikaalselt integreeritud ettevõtjate motivatsioon diskrimineerida konkurente võrgule juurdepääsul ja investeerimisel. Omandisuhete eraldamine ehk võrgu omaniku määramine võrguhalduriks ning tema täielik sõltumatus tarne- ja tootmishuvidest, on lihtne ja selge viis lahendada huvide konflikti ja tagada varustuskindlus. Seetõttu märkis Euroopa Parlament oma 10. juuli 2007. aasta resolutsioonis gaasi ja elektri siseturu väljavaadete kohta, (5) et ülekande omandisuhete eraldamine on kõige tõhusam vahend, et edendada investeeringuid infrastruktuuridesse mittediskrimineerival viisil, uute turule sisenejate õiglast juurdepääsu võrgule ning turu läbipaistvust. Omandisuhete eraldamise tingimustes peaksid liikmesriigid seoses sellega tagama, et samal isikul või samadel isikutel ei ole õigust kontrollida tootmise või tarnimisega tegelevaid ettevõtjaid ning kontrollida samal ajal mõnd põhivõrguettevõtjat või põhivõrku või teostada selle suhtes mis tahes õigusi. Põhivõrgu või põhivõrguettevõtja kontrollimise õigus peaks, vastupidi, välistama võimaluse kontrollida tootmise või tarnimisega tegelevaid ettevõtjaid või teostada nende suhtes mis tahes õigusi. Nendes piirides peaks tootmise või tarnimisega tegeleval ettevõtjal olema võimalik omada vähemusosalust põhivõrguettevõtjas või põhivõrgus.

(12)

Iga eraldamissüsteem peaks tõhusalt kõrvaldama mis tahes huvide konflikti tootjate, tarnijate ja põhivõrguettevõtjate vahel, et luua stiimuleid vajalikeks investeeringuteks ning tagada uutele turule sisenejatele juurdepääs läbipaistva ja tõhusa reguleerimiskorra alusel, ega tohiks luua riiklike reguleerivate asutuste jaoks liigselt koormavat reguleerimiskorda.

(13)

„Kontrolli” mõiste määratlus peaks käesoleva direktiivi tähenduses olema sama kui nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määruses (EÜ) nr 139/2004 (kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜ ühinemismäärus)) (6).

(14)

Kuna omandisuhete eraldamine nõuab mõnel juhul ettevõtete ümberstruktureerimist, tuleks omandisuhteid eraldada otsustavatele liikmesriikidele anda asjakohaste sätete kohaldamiseks lisaaega. Võttes arvesse vertikaalseid seoseid elektri- ja gaasisektori vahel, tuleks eraldamist käsitlevaid sätteid kohaldada mõlema sektori suhtes.

(15)

Omandisuhete eraldamise tingimustes ei tohiks võrguga seotud tegevuse täieliku sõltumatuse tagamiseks tarne- ja tootmishuvidest ning mis tahes konfidentsiaalse teabe vahetamise vältimiseks sama isik olla ühel ajal nii põhivõrguettevõtja või põhivõrgu kui ka mis tahes tootmis- või tarnefunktsiooni täitva ettevõtja juhatuse liige. Samal põhjusel ei tohiks sama isik nimetada ametisse põhivõrguettevõtja või põhivõrgu juhatuste liikmeid ja kontrollida tootmise või tarnimisega tegelevat ettevõtjat või teostada tema suhtes mis tahes õigusi.

(16)

Tarne- ja tootmishuvidest sõltumatute süsteemihaldurite või põhivõrguettevõtjate loomine võimaldab vertikaalselt integreeritud äriühingutel säilitada võrguvarade omandi ja tagada samal ajal tegelik huvide eraldamine, tingimusel et sõltumatu süsteemihaldur või sõltumatu põhivõrguettevõtja täidab kõiki võrguettevõtja ülesandeid ning kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad ja ulatuslikud regulatiivsed kontrollimehhanismid.

(17)

Seepärast tuleks juhul, kui põhivõrku omav ettevõtja on 3. septembri 2009. aasta seisuga vertikaalselt integreeritud ettevõtja osa, anda liikmesriikidele võimalus valida, kas eraldada omandisuhted või luua tarne- ja tootmishuvidest sõltumatud süsteemihaldurid või põhivõrguettevõtjad.

(18)

Vertikaalselt integreeritud äriühingute aktsionäride huvide täielikuks tagamiseks peaks liikmesriikidel olema võimalik valida, kas teostada omandisuhete eraldamine otsese loovutamise teel või jagada integreeritud äriühingu aktsiad võrgu omaniku aktsiateks ja allesjääva tarne- ja tootmisettevõtja aktsiateks, tingimusel et omandisuhete eraldamisest tulenevad nõuded on täidetud.

(19)

Sõltumatute süsteemihaldurite või sõltumatute põhivõrguettevõtjate asutamise täielik tõhusus tuleks tagada konkreetsete lisaeeskirjadega. Sõltumatut põhivõrguettevõtjat käsitlevad eeskirjad on sobiv õiguslik raamistik õiglase konkurentsi, piisavate investeeringute, uute turule sisenejate juurdepääsu ja elektriturgude integreerimise tagamiseks. Tulemuslik eraldamine sõltumatut põhivõrguettevõtjat käsitlevate normide alusel peaks põhinema kahel sambal, millest esimese alla kuuluvad organisatsioonilised meetmed ja põhivõrguettevõtjate juhtimisega seotud meetmed ning teine hõlmab investeeringute, uute tootmisvõimsuste võrku ühendamise ja piirkondliku koostöö kaudu turgude integreerimisega seotud meetmeid. Muu hulgas tuleks põhivõrguettevõtja sõltumatus tagada ka selle kaudu, et rakendatakse teatavaid „järelemõtlemisaegu”, mille jooksul vertikaalselt integreeritud ettevõttes ei täideta ühtegi juhtimis- või muud olulist funktsiooni, mis võimaldab juurdepääsu samale teabele, millele oleks juurdepääs juhtival ametikohal. Sõltumatu põhivõrguettevõtja tulemusliku eraldamise mudel on kooskõlas Euroopa Ülemkogu 8. ja 9. märtsi 2007. aasta kohtumisel sätestatud nõuetega.

(20)

Konkurentsi arendamiseks elektrienergia siseturul peab suurtel mitte-koduklientidel olema võimalik valida tarnijat ning sõlmida elektrienergiaga varustamise leping mitme tarnijaga. Selliseid kliente tuleks kaitsta ainuõiguse klausli eest, mille mõju seisneb konkureerivate või täiendavate pakkumiste välistamises.

(21)

Liikmesriigil on õigus valida omandisuhete täielik eraldamine oma territooriumil. Kui liikmesriik on seda õigust kasutanud, ei ole ettevõtjal õigust valida sõltumatu süsteemihalduri või sõltumatu põhivõrguettevõtja loomist. Lisaks ei tohi tootmise või tarnimisega seotud ülesandeid täitvad ettevõtjad otseselt ega kaudselt kontrollida täieliku omandisuhete eraldamise valinud liikmesriigi põhivõrguettevõtjat ega teostada tema üle mingeid õigusi.

(22)

Käesolev direktiivi alusel tekivad energia siseturule erinevad turukorralduse liigid. Meetmed, mida liikmesriigid võivad võrdsete võimaluste tagamiseks võtta, peaksid põhinema üldistest huvidest tulenevatel esmatähtsatel nõuetel. Komisjoniga tuleks konsulteerida seoses meetmete kooskõla tagamisega asutamislepingu ja ühenduse õigusaktidega.

(23)

Tegeliku eraldamise käigus tuleb järgida avaliku ja erasektori vahelise mittediskrimineerimise põhimõtet. Seetõttu ei tohiks samal isikul olla võimalik üksi või koos teistega kontrollida nii põhivõrguettevõtjate või põhivõrkude kui ka tootmise või tarnimisega tegelevate ettevõtjate organite koosseisu, hääletamist ega otsuseid või teostada nende suhtes mis tahes õigusi, rikkudes eeskirju, mis käsitlevad omandisuhete eraldamist või sõltumatu süsteemihalduri olemasolu. Seoses omandisuhete eraldamisega peaks kahel eraldiseisval riigiasutusel olema võimalik kontrollida ühelt poolt tootmis- ja tarnetegevust ning teiselt poolt edastustegevust, tingimusel et liikmesriik suudab tõendada selle nõude täitmist.

(24)

Kogu ühenduses tuleks kohaldada tarne- ja tootmistegevuse täielikku tegelikku eraldamist võrguga seotud tegevusest, nii et see kehtiks nii ühenduse äriühingute kui ka ühenduse väliste äriühingute suhtes. Selle tagamiseks, et võrguga seotud tegevus ning tootmis- ja tarnetegevused oleksid kogu ühenduses üksteisest sõltumatud, tuleks anda reguleerivatele asutustele volitus keelduda eraldamiseeskirjadele mittevastavate põhivõrguettevõtjate sertifitseerimisest. Omandisuhete eraldamise eeskirjade järjekindla täitmise tagamiseks kogu ühenduses peaksid reguleerivad asutused sertifitseerimisotsuste langetamisel võtma komisjoni arvamust täiel määral arvesse. Et tagada samuti ühenduse rahvusvaheliste kohustuste täitmine ning solidaarsus ja energiajulgeolek ühenduses, peaks komisjonil olema õigus anda arvamus kolmandast riigist või kolmandatest riikidest pärit isiku või isikute poolt kontrollitava põhivõrgu omaniku või põhivõrguettevõtja suhtes tehtud sertifitseerimisotsuste kohta.

(25)

Energiatarnete kindlus on avaliku julgeoleku oluline osa ning seega tihedalt seotud elektrienergia siseturu tõhusa toimimisega ning liikmesriikide eraldiseisvate elektriturgude integreerimisega. Elektrienergia võib liidu kodanikeni jõuda üksnes võrgu kaudu. Toimivad elektriturud ning eelkõige elektrivõrgud ning muud elektrienergiaga varustamisega seotud varad on avaliku julgeoleku, majanduse konkurentsivõime ja liidu kodanike heaolu seisukohalt võtmetähtsusega. Seetõttu tuleks kolmandatest riikidest pärit isikutel lubada omada kontrolli põhivõrgu või põhivõrguettevõtja üle üksnes siis, kui nad täidavad ühenduses kohaldatavaid tegeliku eristamise nõudeid. Ilma et see piiraks ühenduse rahvusvaheliste kohustuste täitmist, leiab ühendus, et elektrienergia põhivõrkude sektor on ühenduse jaoks väga oluline ning seepärast on vaja täiendavaid kaitsemeetmeid seoses ühenduse energiavarustuse kindluse tagamisega, et hoida ära ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ühenduses ning liidu kodanike heaolule. Ühenduse energiavarustuse kindluse tagamine nõuab eelkõige võrgu haldamise sõltumatuse hindamist, ühenduse ja üksikute liikmesriikide sõltuvuse hindamist kolmandatest riikidest pärit energiatarnest ning konkreetse kolmanda riigi sise- ja väliskaubanduse ning energiasektori investeeringute käsitlemist. Seetõttu tuleks varustuskindlust hinnata vastavalt iga konkreetse juhtumi tegelikele asjaoludele ning samuti rahvusvahelisest õigusest, eelkõige ühenduse ja asjaomase kolmanda riigiga sõlmitud rahvusvahelistest kokkulepetest tulenevatele õigustele ja kohustustele. Vajaduse korral julgustatakse komisjoni esitama ühenduse energiavarustuse kindlust puudutavaid soovitusi kolmandate riikidega läbirääkimiste pidamiseks asjaomaste kokkulepete üle või lisama vajalikud küsimused kõnealuste kolmandate riikidega peetavate muude läbirääkimiste päevakorda.

(26)

Diskrimineerimiseta juurdepääs jaotusvõrgule määrab edaspidi juurdepääsu tarbijatele jaemüügi tasandil. Kolmandate isikute juurdepääsu ja investeeringutega seotud diskrimineerimise ulatus on aga jaotusvõrgutasandil vähemoluline kui põhivõrgutasandil, kus ülekoormusega seotud probleemide ja tootmis- või tarnehuvide mõju on enamasti suurem kui jaotusvõrgu tasandil. Veelgi enam, jaotusvõrguettevõtjate juriidilise ja funktsioonide eraldamise kohustus jõustus vastavalt direktiivile 2003/54/EÜ alates 1. juulist 2007 ning eraldamise mõjud elektrienergia siseturule vajavad veel hindamist. Seega võivad olemasolevad õiguslikud ja funktsionaalsed eraldamiseeskirjad viia tegeliku eraldamiseni, kui need selgemalt määratleda, neid nõuetekohaselt rakendada ja nende üle ranget järelevalvet teostada. Et luua jaemüügi tasandil võrdsed tingimused, tuleks jaotusvõrguettevõtjate tegevust jälgida, et takistada neid ära kasutamast nende vertikaalset integratsiooni seoses nende konkurentsiseisundiga turul, eelkõige väikeste kodu- ja mittekodutarbijate suhtes.

(27)

Liikmesriigid peaksid ergutama jaotusvõrkude ajakohastamist, näiteks minnes üle arukatele võrkudele, mis tuleks ehitada nii, et see soodustaks detsentraliseeritud tootmist ja energiatõhusust.

(28)

Väikeste võrkude puhul võib olla vaja, et lisateenuste osutamise tagaksid väikeste võrkudega vastastikku seotud põhivõrguettevõtjad.

(29)

Et vältida väikeste jaotusettevõtete liigset rahalist ja halduskoormust, peaksid liikmesriigid vajalikel juhtudel suutma vabastada asjaomased ettevõtted juriidilisest eraldatusnõudest.

(30)

Kui suletud jaotusvõrku kasutatakse spetsiifilisi toimimisstandardeid nõudva integreeritud energiatarne optimaalse tõhususe tagamiseks või suletud jaotusvõrku säilitatakse peamiselt võrgu omaniku kasutuseks, peaks jaotusvõrguettevõtja ja võrgu kasutajate vahelise suhte erilise iseloomu tõttu olema võimalik vabastada jaotusvõrguettevõtja kohustustest, mis kujutaksid endast tarbetut halduskoormust. Tööstuslikud, äri- või ühised teenusobjektid, nagu rongijaamad, lennujaamad, haiglad, suured kämpingud integreeritud rajatistega või keemiatööstusobjektid võivad oma tegevuse eripära tõttu omada suletud jaotusvõrke.

(31)

Loaprotseduurid ei tohiks põhjustada halduskoormust, mis ei ole proportsionaalne elektritootja suuruse ja potentsiaalse mõjuga. Ebakohaselt pikad lubade väljastamise menetlused võivad olla tõkkeks uutele turule tulijatele.

(32)

Tuleks võtta täiendavaid meetmeid, et tagada läbipaistvad ja mittediskrimineerivad võrkupääsu tariifid. Neid tariife tuleks võrdsetel alustel kohaldada kõikide kasutajate suhtes.

(33)

Direktiiviga 2003/54/EÜ kehtestati liikmesriikidele nõue asutada eripädevusega reguleerivad asutused. Kogemus näitab aga, et sageli takistab reguleerimise tõhusust reguleerivate asutuste sõltuvus valitsusest ning ebapiisavad volitused ja otsustusõigus. Seepärast kutsus Euroopa Ülemkogu 8. ja 9. märtsi 2007. aasta kohtumisel komisjoni üles välja töötama õigusaktide eelnõusid, milles sätestatakse energeetikasektori riiklike reguleerivate asutuste volituste edasine ühtlustamine ja nende sõltumatuse tugevdamine. Nimetatud riiklikel reguleerivatel asutustel peaks olema võimalik hõlmata nii elektri kui ka gaasi sektorit.

(34)

Energeetikasektori reguleerivatel asutustel peaks elektrienergia siseturu nõuetekohaseks toimimiseks olema võimalik teha otsuseid kõikides reguleerimisküsimustes ning nad peaksid olema muudest avalikest ja erahuvidest täiesti sõltumatud. See ei takista kohtulikku läbivaatamist ega parlamentaarse järelevalve teostamist liikmesriikide riigiõiguse kohaselt. Lisaks sellele ei takista reguleeriva asutuse eelarve heakskiitmine siseriiklike seadusandjate eelarveautonoomiat. Reguleerivale asutusele eraldatud eelarve kasutamise sõltumatusega seotud sätteid tuleks rakendada raamistikus, mille määravad eelarvet käsitlevad siseriiklikud õigusaktid ja eeskirjad. Liikmesriigid aitavad kohase rotatsioonisüsteemiga kaasa riikliku reguleeriva asutuse sõltumatusele mis tahes poliitilistest ja majanduslikest huvidest, ent seejuures peaks liikmesriikidel olema lubatud võtta arvesse inimressursside olemasolu ja nõukogu suurust.

(35)

Et tagada tegelik turulepääs kõikidele turul tegutsejatele, sealhulgas uutele tulijatele, on vaja mittediskrimineerivaid ja kulupõhiseid tasakaalustusmehhanisme. Niipea kui elektriturg on piisavalt likviidne, tuleks selle saavutamiseks kehtestada tasakaalustusnõuetega seoses vajalikud läbipaistvad turupõhised elektrienergia tarnimise ja ostmise mehhanismid. Kõnealuse likviidse turu puudumisel peaksid riiklikud reguleerivad asutused aktiivselt tagama, et tasakaalustavad tariifid oleksid mittediskrimineerivad ja kulupõhised. Samal ajal tuleks luua sobivad stiimulid, et võrku ohustamata tasakaalustada elektrienergia sisse- ja väljavoolu. Põhivõrguettevõtjad peaksid hõlbustama lõpptarbijate ja lõpptarbijate rühmade osalemist reserv- ja tasakaalustavatel turgudel.

(36)

Riiklikud reguleerivad asutused peaksid saama määrata ja heaks kiita tariife või tariifide arvestamise aluseks olevat metoodikat kas põhivõrguettevõtja(te) või jaotusvõrguettevõtja(te) ettepaneku alusel või nende ettevõtjate ja võrgu kasutajate kooskõlastatud ettepaneku alusel. Nimetatud ülesannete täitmisel peaksid riiklikud reguleerivad asutused tagama, et edastus- ja jaotustariifid oleksid mittediskrimineerivad ja kulupõhised, ning võtma arvesse jaotatud tootmise ning nõudluse juhtimise abil säästetud pikaajalisi vähetähtsaid võrgukulusid.

(37)

Energeetikasektori reguleerivatel asutustel peaks olema õigus teha elektriettevõtjate suhtes siduvaid otsuseid ning määrata tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi elektriettevõtjatele, kes oma kohustusi ei täida, või taotleda pädevalt kohtult nimetatud ettevõtjatele selliste karistuste määramist. Samuti peaks energeetikasektori reguleerivatele asutustele konkurentsieeskirjade kohaldamisest olenemata andma õiguse teha otsuseid asjakohaste meetmete kohta, millega elektrienergia siseturu nõuetekohaseks toimimiseks vajaliku tõhusa konkurentsi edendamise kaudu tagatakse kasu klientidele. Üks võimalik meede, millega edendada tõhusat konkurentsi ja tagada turu nõuetekohane toimimine, on virtuaalsete elektrijaamade loomine (elektrituru vabastamisprogramm, mille raames elektrit tootev ettevõtja on kohustatud huvitatud tarnijale teatud aja jooksul kas müüma või tegema kättesaadavaks kindla elektrienergia hulga või võimaldama juurdepääsu osale oma tootmisvõimsusest). Energeetikasektori reguleerivatele asutustele peaks samuti andma volitused aidata tagada avaliku ja universaalteenuse kõrge tase vastavalt turu avamisele, et kaitsta kaitsetumate tarbijaid ja saavutada tarbijakaitsemeetmete täielik tõhusus. Need sätted ei tohiks piirata komisjoni õigusi konkurentsieeskirjade kohaldamisel, sealhulgas ühenduse mõõtmega ühinemiste läbivaatamisel, ega siseturgu käsitlevate eeskirjade kohaldamisel, nagu näiteks kapitali vaba liikumine. Sõltumatu asutus, kellele riikliku reguleeriva asutuse otsusest mõjutatud osapool võib otsuse edasi kaevata, võiks olla kohus või muu kohtuliku läbivaatamise volitustega asutus.

(38)

Riiklike reguleerivate asutuste volituste ühtlustamine peaks hõlmama võimet pakkuda elektriettevõtjatele stiimuleid ning määrata neile tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi või taotleda kohtult selliste karistuste määramist. Lisaks peaksid reguleerivatel asutustel olema volitused nõuda elektriettevõtjatelt vajalikku teavet, teostada asjakohaseid ja piisavaid uurimisi ning lahendada vaidlusi.

(39)

Elektrienergia siseturgu iseloomustab likviidsuse ja läbipaistvuse puudulikkus, mis omakorda takistab vahendite tõhusat jaotamist, riskide hajutamist ja turule sisenemist. Tuleks suurendada konkurentsi ja parandada varustuskindlust uute elektrijaamade hõlpsama elektrivõrku integreerimise abil kõigis liikmesriikides, julgustades eelkõige uusi turule sisenejaid. Turu usaldusväärsust, likviidsust ja turul osalejate arvu on vaja suurendada ning seepärast on vaja tõhustada ka regulatiivset järelevalvet elektrienergia tarnimisega tegelevate ettevõtjate üle. Sellised nõuded ei tohiks piirata finantsturge käsitlevate kehtivate ühenduse õigusaktide kohaldamist, vaid peaksid olema nendega kooskõlas. Asjaomastel turgudel toimuvast parema ülevaate saamiseks on vajalik energeetikasektori ja finantsturgude reguleerivate asutuste koostöö.

(40)

Enne kui komisjon võtab vastu suunised, milles määratletakse täpsemalt raamatupidamisnõuded, peaksid Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 713/2009 (millega luuakse energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet) (7) loodud energeetikasektori reguleerivate asutuste koostööamet (edaspidi „amet”) ja komisjoni otsusega 2009/77/EÜ (8) loodud Euroopa väärtpaberituru reguleerijate komitee tegema koostööd, et uurida kõnealuste suuniste sisu ja nõustada komisjoni selles küsimuses. Samuti peaksid amet ja Euroopa väärtpaberituru reguleerijate komitee tegema koostööd seoses täpsema uurimise ja nõustamisega küsimuses, kas elektrivarustuslepingute alusel ja elektrienergia tuletisinstrumentidega tehtud tehingute suhtes tuleks kohaldada kauplemiseelseid või -järgseid läbipaistvusnõudeid ning missugused peaksid need nõuded kohaldamise korral olema.

(41)

Liikmesriigid või reguleeriv asutus, kui liikmesriik on nii sätestanud, peaksid julgustama katkestatavate tarnelepingute arendamist.

(42)

Kõikidele ühenduse tööstus- ja kaubandusettevõtetele, sealhulgas väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, ning kõikidele liidu kodanikele, kes saavad majanduslikku kasu siseturust, peaks laienema ka kõrgetasemeline tarbijakaitse, eelkõige peaks õiglust, konkurentsivõimet ja kaudselt ka töökohtade loomist silmas pidades olema kodumajapidamistele ja, kui liikmesriigid seda vajalikuks peavad, väikestele ettevõtetele avalikud teenused garanteeritud, eriti varustuskindluse ja mõistlike tariifide osas. Nendel tarbijatel peaks ka olema võimalus valikule, õiglusele, esindatusele ja vaidluste lahendamise mehhanismidele.

(43)

Peaaegu kõik liikmesriigid on otsustanud tagada konkurentsi elektritootmises läbipaistva loaprotseduuri kaudu. Liikmesriikidele tuleks siiski tagada võimalus toetada varustuskindlust pakkumismenetluse või samaväärse menetluse abil, kui loaprotseduuri kaudu ei õnnestu piisavat elektritootmisvõimsust luua. Liikmesriikidel peaks keskkonnakaitse huvides ning algjärgus uute tehnoloogiate edendamiseks olema võimalik korraldada uute võimsuste alaseid pakkumismenetlusi eelnevalt avaldatud kriteeriumide alusel. Uuteks võimsusteks on muu hulgas elektrienergia tootmine taastuvenergia allikatest ning soojuse ja elektri koostootmine.

(44)

Varustuskindluse huvides tuleks jälgida eri liikmesriikide pakkumise ja nõudluse tasakaalu ning koostada selle põhjal aruanne olukorrast ühenduse tasandil, võttes arvesse piirkondade elektrivõrkude vastastikuse sidumise võimalusi. Nimetatud jälgimist tuleks korraldada piisavalt aegsasti, et oleks võimalik võtta asjakohaseid meetmeid, kui varustuskindlus on ohus. Vajaliku võrguinfrastruktuuri ehitamine ja selle hooldamine, sealhulgas võrkude vastastikuse sidumise võimaluste osas, peaks aitama tagada stabiilse elektrivarustuse. Vajaliku võrguinfrastruktuuri ehitamine ja selle hooldamine, sealhulgas võrkude vastastikuse sidumise võimaluste ja detsentraliseeritud elektritootmise osas, etendab stabiilse elektrivarustuse tagamisel olulist osa.

(45)

Liikmesriigid peaksid tagama, et kodutarbijatele ja, kui liikmesriigid seda vajalikuks peavad, väikestele ettevõtetele oleks tagatud elektri tarnimine kindlaksmääratud kvaliteediga ja selgelt võrreldavate, läbipaistvate ning mõistlike hindadega. Ühenduses kõrgete avalike teenuste standardite säilitamiseks tuleks komisjoni korrapäraselt teavitada kõikidest meetmetest, mida liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamiseks. Komisjon peaks korrapäraselt avaldama aruande, milles analüüsitakse avalike teenustega seotud eesmärkide saavutamiseks riiklikul tasandil võetud meetmeid ning võrreldakse nende tõhusust, et anda soovitusi meetmete osas, mida riiklikul tasandil tuleks võtta avalike teenuste kõrge taseme saavutamiseks. Liikmesriigid peaksid võtma vajalikke meetmeid, et kaitsta elektrienergia siseturul kaitsetumaid tarbijaid. Kõnealused meetmed võivad varieeruda olenevalt liikmesriikides valitsevast konkreetsest olukorrast ning hõlmata elektriarvete tasumisega seotud konkreetseid meetmeid või sotsiaalkindlustussüsteemi piires võetavaid üldisemaid meetmeid. Väikestele ettevõtetele universaalteenuse pakkumise puhul võivad universaalteenuse pakkumist tagavad meetmed erineda vastavalt sellele, kas need on mõeldud kodutarbijatele või väikestele ettevõtjatele.

(46)

Käesoleva direktiivi põhinõue on arvestamine avalike teenuste osutamise nõuetega ning seetõttu on tähtis, et käesolevas direktiivis käsitletaks kõigis liikmesriikides järgitavaid ühiseid miinimumstandardeid, milles arvestatakse tarbijakaitse, varustuskindluse, keskkonnakaitse ja samaväärse konkurentsitaseme eesmärke kõigis liikmesriikides. On oluline, et avalike teenustega seotud nõudeid saaks tõlgendada riiklikul tasandil, võttes arvesse riiklikke tingimusi ja järgides ühenduse õigusakte.

(47)

Liikmesriikidel peaks olema võimalik määrata viimasena vastutava tarnija. Kõnealuseks tarnijaks võib olla vertikaalselt integreeritud ettevõtja müügiosakond, mis täidab ka jaotusülesandeid, tingimusel et see vastab käesoleva direktiivi eraldatusnõuetele.

(48)

Liikmesriikide sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse saavutamiseks võetavatesse meetmetesse peaks olema võimalik hõlmata piisavate majanduslike stiimulite tagamine, mille puhul vajaduse korral kasutataks kõiki olemasolevaid riiklikke ja ühenduse vahendeid. Need vahendid võivad hõlmata vastutusmehhanisme, mis tagavad vajaliku investeeringu.

(49)

Kui liikmesriikide võetavad meetmed avalike teenuste osutamise kohustuse täitmiseks on asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kohaselt tõlgendatavad riigiabina, siis tuleb vastavalt asutamislepingu artiklil 88 lõikele 3 teavitada neist komisjoni.

(50)

Avaliku teenusega seotud nõudeid, sealhulgas universaalteenusega seotud nõudeid ja neist tulenevaid ühiseid miinimumstandardeid on vaja veelgi tugevdada, et tagada kõikidele tarbijatele, eelkõige kaitsetumatele tarbijatele võimalus konkurentsist ja õiglastest hindadest kasu saada. Avaliku teenuse nõuded tuleks määratleda riigi tasandil, võttes arvesse siseriiklikke tingimusi; liikmesriigid peaksid siiski austama ühenduse õigust. Liidu kodanikud ja, juhul kui liikmesriigid seda kohaseks peavad, väikeettevõtjad peaksid saama kasu avaliku teenuse kohustusest, eelkõige seoses varustuskindluse ja mõistlike hindadega. Tarbijate varustamise üheks võtmeteguriks on juurdepääs objektiivsetele ja läbipaistvatele tarbimisandmetele. Seetõttu peaks tarbijatel olema juurdepääs oma tarbimisandmetele, nendega seotud hindadele ja teenuste maksumusele, et nad saaksid kutsuda konkurente nende andmete alusel pakkumisi tegema. Tarbijatel peaks olema ka õigus saada nõuetekohast teavet oma energiatarbimise kohta. Ettemaksetes peaks peegelduma elektri tõenäoline tarbimine ning erinevad maksesüsteemid ei tohiks olla diskrimineerivad. Piisava sagedusega tarbijatele esitatavad andmed energiakulude kohta motiveerivad energiat kokku hoidma, kuna need annavad tarbijatele vahetut tagasisidet energiatõhususse tehtud investeeringute ja käitumismuudatuste mõju kohta. Sellega seoses aitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiivi 2006/32/EÜ (mis käsitleb energia lõpptarbimise tõhusust ja energiateenuseid), (9) täielik rakendamine tarbijate energiakulusid vähendada.

(51)

Direktiivi keskmes peaksid olema tarbijate huvid ning elektriettevõtjate keskseks kohustuseks peaks olema teenuse kvaliteet. Kehtivaid tarbijaõigusi on vaja tugevdada, need õigused tuleb tagada ja nad peaksid olema läbipaistvamad. Tarbijakaitse peaks tagama, et kõik tarbijad laiemas ühenduse mastaabis saavad kasu konkurentsile rajatud turust. Tarbijaõiguste tagamise peaks kindlustama liikmesriigid või reguleerivad asutused, kui liikmesriik on nii sätestanud.

(52)

Tarbijad peaksid saama selget ja arusaadavat teavet oma õiguste kohta energiasektoris. Komisjon peaks pärast asjaomaste sidusrühmadega, sealhulgas liikmesriikidega, riiklike reguleerivate asutustega, tarbijaorganisatsioonidega ja elektriettevõtjatega konsulteerimist koostama juurdepääsetava ja kasutajasõbraliku energiatarbija kontrollnimekirja, milles antakse tarbijatele praktilist teavet nende õiguste kohta. Kõnealune kontrollnimekiri tuleks edastada kõigile tarbijatele ja teha avalikult kättesaadavaks.

(53)

Energiavaesus on ühenduses üha suurenev probleem. Sellest mõjutatud liikmesriigid ja need liikmesriigid, kes seda veel teinud ei ole, peaksid seetõttu koostama energiavaesusega võitlemiseks riikliku tegevuskava või muud sobivad raamistikud, mille eesmärk on vähendada sellise olukorra all kannatavate inimeste arvu. Igal juhul peaksid liikmesriigid tagama vajaliku energiaga varustamise kaitsetutele klientidele. Selleks võiks kasutada integreeritud lähenemisviisi, näiteks sotsiaalpoliitika raames, ning meetmed võiksid hõlmata sotsiaalpoliitikat või elamute energiatõhususe parandamist. Käesolev direktiiv peaks vähemalt võimaldama siseriiklike poliitikameetmete rakendamist kaitsetumate tarbijate huvides.

(54)

Parem tarbijakaitse tagatakse seeläbi, et kõikidele tarbijatele on kättesaadavad tõhusad vaidluste lahendamise võimalused. Liikmesriigid peaksid kehtestama kaebuste käsitlemise kiire ja tõhusa korra.

(55)

Peaks olema võimalik, et arukate arvestite juurutamine põhineks majanduslikul hinnangul. Kui sellisest hinnangust nähtub, et kõnealuste arvestite sisseviimine on majanduslikult mõistlik ja kulutõhus ainult nendele tarbijatele, kes tarbivad teatava hulga elektrit, siis peaks liikmesriikidel seda arukate arvestisüsteemide juurutamisel olema võimalik arvesse võtta.

(56)

Turuhinnad peaksid andma õiged stiimulid võrgu arendamiseks ja uude elektritootmisse investeerimiseks.

(57)

Õiglase konkurentsi ja eri tarnijatele hõlpsa turulepääsu edendamine ning uueks elektritootmiseks võimsuse arendamine peaks olema liikmesriikidele ülimalt tähtis, et võimaldada tarbijatel kõiki liberaliseeritud elektrienergia siseturu võimalusi täielikult ära kasutada.

(58)

Elektrienergia siseturu loomiseks peaksid liikmesriigid toetama oma riiklike turgude integratsiooni ning võrguettevõtjate vahelist ühenduse tasandi ja piirkondliku tasandi koostööd ning ühendama ka ühenduses veel ikka eksisteerivad elektrisaari moodustavad eraldiseisvaid süsteemid.

(59)

Tõelise elektri siseturu arendamine ühenduse ühendatud võrgu kaudu peaks olema käesoleva direktiivi üks peamisi eesmärke ning seetõttu peaksid reguleerimisega seotud küsimused piiriülese võrkudevahelise ühenduse ja piirkondlike turgude kohta olema reguleerivate asutuste üks peamisi kohustusi, vajaduse korral tihedas koostöös ametiga.

(60)

Käesoleva direktiivi üks põhieesmärk peaks olema ka tõeliselt üleeuroopalise siseturu ühise korra tagamine ja kõigile kättesaadav laialdane elektrienergiavarustus. Selleks annavad moonutamata turuhinnad stiimuli piiriüleseks võrkude vastastikuseks ühendamiseks ja uude elektritootmisse investeerimiseks, viies samas pikas perspektiivis hindade lähenemiseni.

(61)

Reguleerivad asutused peaksid teavitama turgu ka selleks, et komisjon saaks täita oma ülesannet jälgida ja kontrollida elektrienergia siseturgu ning selle lühikese, keskmise ja pika aja arengut, sealhulgas selliseid aspekte nagu tootmisvõimsus, eri elektritootmisallikad, edastamise ja jaotamise infrastruktuurid, teenuse kvaliteet, piiriülene kauplemine, ülekoormuse juhtimine, investeeringud, hulgimüük ja tarbijahinnad, turu likviidsus ning edusammud keskkonnakaitse ja tõhususe alal. Riiklikud reguleerivad asutused peaksid teatama konkurentsiasutustele ja komisjonile nendest liikmesriikidest, kus hinnad kahjustavad konkurentsi ja turu nõuetekohast toimimist.

(62)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt hästitoimiva elektrienergiaturu loomist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(63)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 714/2009 (võrkudele juurdepääsu tingimuste kohta piiriüleses elektrikaubanduses) (10) alusel võib komisjon vastu võtta suuniseid vajaliku ühtlustamistaseme saavutamiseks. Sellised suunised, mis on siduvad rakendusmeetmed, kujutavad endast ka käesoleva direktiivi teatavate sätete puhul kasulikku vahendit, kuna neid saab vajaduse korral kiiresti kohandada.

(64)

Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele nr 1999/468/EÜ (millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused) (11).

(65)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus vastu võtta vajalikud suunised, et tagada käesoleva direktiivi eesmärgi saavutamiseks vajalik minimaalne ühtlustamistase. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda uute vähemoluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(66)

Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (12) punktiga 34 julgustatakse liikmesriike koostama nende endi jaoks ja ühenduse huvides vastavustabeleid, kus on võimalikult suures ulatuses välja toodud vastavus käesoleva direktiivi ja ülevõtmismeetmete vahel, ning tegema need üldsusele kättesaadavaks.

(67)

Lähtuvalt direktiivi 2003/54/EÜ muudatuste kohaldamisalast on selguse ja otstarbekohasuse huvides soovitav asjaomased sätted uuesti sõnastada esitades nad ühtse tekstina uues direktiivis.

(68)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse iseäranis Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I PEATÜKK

SISU, REGULEERIMISALA JA MÕISTED

Artikkel 1

Sisu ja reguleerimisala

Käesoleva direktiiviga kehtestatakse elektrienergia tootmise, edastamise, jaotamise ja tarnimise ühiseeskirjad koos tarbijakaitse sätetega konkurentsivõimeliste energiaturgude täiustamiseks ja integreerimiseks ühenduses. Selles sätestatakse elektrisektori korraldamise ja toimimise, avatud turulepääsu, pakkumismenetluste kriteeriumide ja protseduuride ning lubade andmise ja võrkude haldamise eeskirjad. Direktiivis sätestatakse ka universaalteenuse osutamise kohustused ja elektritarbijate õigused ning selgitatakse konkurentsinõudeid.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.

„elektritootmine” – elektrienergia tootmine;

2.

„tootja” – elektrienergiat tootev füüsiline või juriidiline isik;

3.

„edastamine” – elektrienergia transport vastastikku seotud ülikõrgepinge- ja kõrgepingevõrkudes, mille eesmärk on edastada see lõpptarbijatele või jaotajatele, kuid mitte tarnimine;

4.

„põhivõrguettevõtja” – füüsiline või juriidiline isik, kes vastutab põhivõrgu kasutamise, hoolduse ja vajadusel arendamise eest teatud piirkonnas, ja vajaduse korral põhivõrgu sidumise eest teiste võrkudega, ning kes tagab võrgu pikaajalise võime rahuldada mõistlikku nõudlust elektrienergia edastamise järele;

5.

„jaotamine” – elektrienergia transport kõrgepinge-, keskpinge- ja madalpinge jaotusvõrkudes, mille eesmärk on edastada see tarbijatele, kuid mitte tarnimine;

6.

„jaotusvõrguettevõtja” – füüsiline või juriidiline isik, kes vastutab jaotusvõrgu kasutamise, hoolduse ja vajadusel arendamise eest teatud piirkonnas, ja vajaduse korral jaotusvõrgu sidumise eest teiste võrkudega, ning kes tagab võrgu pikaajalise võime rahuldada mõistlikku nõudlust elektrienergia jaotamise järele;

7.

„tarbija” – elektrienergia hulgimüüja või lõpptarbija;

8.

„hulgimüüja” – füüsiline või juriidiline isik, kes ostab elektrienergiat edasimüümiseks võrgus, kuhu ta kuulub, või väljaspool seda;

9.

„lõpptarbija” – tarbija, kes ostab elektrienergiat oma tarbeks;

10.

„kodutarbija” – tarbija, kes ostab elektrienergiat oma majapidamises tarbimiseks, mille hulka ei kuulu kaubanduslik või kutsetegevus;

11.

„mitte-kodutarbija” – füüsiline või juriidiline isik, kes ostab elektrienergiat muuks otstarbeks kui oma majapidamises tarbimine, sealhulgas tootja ja hulgimüüja;

12.

„vabatarbija” – tarbija, kes saab vabalt osta elektrienergiat oma valitud tarnijalt artikli 33 tähenduses;

13.

„võrkudevahelined ühendus” – seade, mida kasutatakse elektrivõrkude ühendamiseks;

14.

„ühendatud süsteem” – mitu põhi- ja jaotusvõrku, mis on omavahel ühendatud ühe või mitme võrkudevahelise ühendusega;

15.

„otseliin” – elektriliin, mis ühendab eraldiasetsevat tootmiskohta eraldiasetseva tarbijaga või elektriliin, mis ühendab elektritootjat ja elektrivarustusettevõtet, kes varustab otse oma valdusi, tütarettevõtteid ja vabatarbijaid;

16.

„majanduslik tähtsusjärjestus” – elektrivarustuse allikate järjestus lähtuvalt majanduslikest kriteeriumidest;

17.

„abiteenus” – teenus, mis on vajalik põhi- või jaotusvõrgu käitamiseks;

18.

„võrgukasutaja” – füüsiline või juriidiline isik, kes tarnib elektrit põhi- või jaotusvõrku või kellele põhi- või jaotusvõrgust elektrit tarnitakse;

19.

„tarnimine” – elektrienergia müük, kaasa arvatud edasimüük tarbijatele;

20.

„integreeritud elektriettevõtja” – vertikaalselt või horisontaalselt integreeritud ettevõtja;

21.

„vertikaalselt integreeritud ettevõtja” – elektriettevõtja või elektriettevõtjate rühm, mille üle samal isikul või samadel isikutel on otsene või kaudne kontroll, ja kus asjaomase ettevõtja või ettevõtjate rühma vähemalt üks ülesanne on elektrienergia edastamine või jaotamine ning teine ülesanne elektrienergia tootmine või tarnimine;

22.

„sidusettevõtja” – sidusettevõtja nõukogu 13. juuni 1983. aasta seitsmenda direktiivi 83/349/EMÜ (mis põhineb asutamislepingu artikli 44 lõike 2 punktil g (13) ja käsitleb konsolideeritud aastaaruandeid) (14) artikli 41 tähenduses ja/või sidusettevõtjad selle direktiivi artikli 33 lõike 1 tähenduses ja/või samadele aktsionäridele kuuluvad ettevõtted;

23.

„horisontaalselt integreeritud ettevõtja” – ettevõtja, kelle vähemalt üks ülesanne on elektrienergia tootmine, edastamine, jaotamine või tarnimine ja teine ülesanne väljaspool elektrisektorit;

24.

„pakkumismenetlus” – menetlus, mille kaudu kavandatavad täiendavad vajadused ja asendusmahud kaetakse tarnetega uue või olemasoleva tootmisvõimsuse arvelt;

25.

„pikaajaline planeerimine” – investeerimisvajaduse pikaajaline planeerimine elektri tootmise, edastamise ja jaotamise valdkonnas, et rahuldada nõudlust elektri järele võrgus ja tagada tarned tarbijatele;

26.

„väike eraldatud võrk” – võrk, kus tarbimine oli 1996. aastal väiksem kui 3 000 GWh ja milles vähem kui 5 % iga-aastasest tarbimisest kaetakse ühenduste kaudu teiste võrkudega;

27.

„üliväike eraldatud võrk” – võrk, kus tarbimine oli 1996. aastal väiksem kui 500 GWh ja millel puuduvad ühendused teiste võrkudega;

28.

„turvalisus” – elektrienergia varustuse kindlus ning tehniline töökindlus;

29.

„energiatõhusust edendav nõudluse juhtimine” – üldine või integreeritud lähenemisviis, mille eesmärk on mõjutada elektritarbimise mahtu ja ajalist jaotust, et vähendada esmast elektritarbimist ja tippkoormusi, eelistades tootmismahu suurendamiseks tehtavatele investeeringutele energiatõhusatesse meetmetesse investeerimist või muid meetmeid, nagu katkestatavad tarnelepingud, kui viimatinimetatud on kõige tõhusamaks ja majanduslikult kasulikumaks võimaluseks, pidades silmas väiksema energiatarbimise positiivset mõju keskkonnale ja asjaomaseid varustuskindluse ning jaotuskuludega seotud aspekte;

30.

„taastuvad energiaallikad” – taastuvad mittefossiilsed energiaallikad (tuuleenergia, päikeseenergia, maasoojus, laineenergia, loodeteenergia, hüdroenergia, biomass, prügila gaas, reoveepuhasti gaas ja biogaasid);

31.

„jaotatud tootmine” – elektrijaamad, mis on ühendatud jaotusvõrku;

32.

„elektrivarustusleping” – elektrivarustust käsitlev leping, kuid mitte elektrienergia tuletisinstrument;

33.

„elektrienergia tuletisinstrument” – finantsinstrument, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/39/EÜ (finantsinstrumentide turgude kohta) (15) C jao punktis 5, 6 või 7, kui kõnealune instrument on seotud elektrienergiaga;

34.

„kontroll” – õigused, lepingud või muud vahendid, mis kas eraldi või ühiselt ning vastavaid asjaolusid või õigusnorme arvestades annavad võimaluse ettevõtjat otsustavalt mõjutada, eelkõige tulenevalt:

a)

omandiõigusest või õigusest osaliselt või täielikult kasutada ettevõtja vara;

b)

õigustest või lepingutest, mis võimaldavad otsustavalt mõjutada ettevõtja organite koosseisu, hääletamist või otsuseid;

35.

„elektriettevõtja” – füüsiline või juriidiline isik, kes täidab vähemalt üht järgmistest ülesannetest: elektrienergia tootmine, edastamine, jaotamine, tarnimine või ostmine, ning kes vastutab nende ülesannetega seotud kaubanduslike, tehniliste või hooldusküsimuste eest, välja arvatud lõpptarbijaid.

II PEATÜKK

SEKTORI KORRALDUSE ÜLDEESKIRJAD

Artikkel 3

Avalike teenuste osutamise kohustus ja tarbijakaitse

1.   Liikmesriigid tagavad oma institutsioonilise korra alusel ja võttes asjakohaselt arvesse subsidiaarsuse põhimõtet, kuid ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, et elektriettevõtjad tegutseksid käesoleva direktiivi põhimõtteid järgides konkurentsivõimelise, turvalise ja looduskeskkonda säästva elektrituru loomise nimel ning et ettevõtjaid õiguste ja kohustuste osas ei diskrimineeritaks.

2.   Liikmesriigid võivad asutamislepingu asjakohaseid sätteid, eelkõige artiklit 86 täielikult arvesse võttes ja üldist majandushuvi silmas pidades kehtestada elektrisektori ettevõtjatele avalike teenuste osutamise kohustused, mis on seotud turvalisusega, sealhulgas varustuskindlusega, tarnete korrapärasuse, kvaliteedi ja hinnaga ning keskkonnakaitsega, sealhulgas energiatõhususe, taastuvate energiaallikate ja kliimakaitsega. Need kohustused peavad olema selgelt määratletud, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja kontrollitavad ning tagama ühenduse elektriettevõtjatele võrdse juurepääsu liikmesriikide tarbijaskonnale. Seoses käesolevas lõikes nimetatud varustuskindluse, energiatõhusust edendava nõudluse juhtimise ja keskkonnakaitse ning taastuvate energiaallikate eesmärkide täitmisega võivad liikmesriigid rakendada pikaajalist planeerimist, võttes arvesse kolmandate isikute võimalusi võrgule juurde pääseda.

3.   Liikmesriigid tagavad, et kõikidele kodutarbijatele ja, kui liikmesriigid seda vajalikuks peavad, väikestele ettevõtetele (st ettevõtted, millel on kuni 50 töötajat ja mille aastakäive või bilansimaht ei ületa 10 miljonit eurot) osutataks universaalteenust, mis tähendab, et neil on õigus saada oma territooriumil kindlaksmääratud mahus elektritarneid mõistliku, hõlpsasti ja selgelt võrreldava, läbipaistva ja mittediskrimineeriva hinnaga. Universaalteenuse osutamise tagamiseks võivad liikmesriigid kindlaks määrata viimasena vastutava tarnija. Liikmesriigid kehtestavad jaotusettevõtetele kohustuse ühendada tarbijad võrku sellistel tingimustel ja selliste tariifidega, mis on kehtestatud artikli 37 lõikes 6 sätestatud korras. Ükski käesoleva direktiivi säte ei takista liikmesriike tugevdamast kodutarbijate, väikeste ja keskmise suurusega tarbijate turupositsiooni, edendades kõnealuse tarbijaliigi esindajate vabatahtlikku koondumist.

Esimest lõiku tõlgendatakse läbipaistvalt ja mittediskrimineerivalt ning see ei tohi takistada turu avamist, mis on sätestatud artiklis 33.

4.   Liikmesriigid tagavad, et kõikidel tarbijatel on õigus elektrivarustusele tarnijalt tarnija nõusolekul, olenemata sellest, mis liikmesriigis tarnija on registreeritud, kui tarnija järgib kohaldatavaid kauplemis- ja tasakaalustuseeskirju. Liikmesriigid võtavad sellega seoses kõik meetmed, et tagada, et haldusmenetlustega ei diskrimineerita juba teises liikmesriigis registreeritud tarnijatest ettevõtjaid.

5.   Liikmesriigid tagavad, et:

a)

kui klient, kes järgib lepingu tingimusi, soovib tarnijat vahetada, teostab muutmistoimingu asjassepuutuv põhivõrguettevõtja kolme nädala jooksul, ning

b)

tarbijatel on õigus saada kõik asjakohased tarbimisandmed.

Liikmesriigid tagavad, et punktides a ja b osutatud õigused oleksid kõikidele tarbijatele tagatud mittediskrimineerival viisil hinna, töömahu ja ajakulu osas.

6.   Kui liikmesriik annab tasuks lõigetes 2 ja 3 sätestatud kohustuste täitmise eest rahalist hüvitist, muud liiki hüvitisi ja ainuõigusi, tehakse seda mittediskrimineerivalt ja läbipaistvalt.

7.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et kaitsta lõpptarbijaid ja tagada tarbijakaitse kõrge tase ning tagavad eelkõige kaitsetumate tarbijate piisava kaitse. Selleks määratleb iga liikmesriik kaitsetute tarbijate mõiste, mis võib viidata energiavaesusele ning muu hulgas keelule selliste tarbijate elektrienergia võrgust väljalülitamise kohta kriitilistel aegadel. Liikmesriigid tagavad kaitsetute tarbijatega seotud õiguste ja kohustuste täitmise. Eelkõige võtavad nad meetmeid kaugetes piirkondades asuvate lõpptarbijate kaitsmiseks. Neil tuleb tagada tarbijakaitse kõrge tase, eriti seoses lepingutingimuste läbipaistvuse, üldise teabe ning vaidluste lahendamise mehhanismidega. Liikmesriigid tagavad vabatarbijatele reaalse võimaluse hõlpsasti tarnijat vahetada. Vähemalt kodutarbijate osas peaksid need meetmed hõlmama I lisas sätestatud meetmeid.

8.   Liikmesriigid võtavad kohaseid meetmeid, näiteks riiklikud energiakavad ja soodustused sotsiaalkindlustussüsteemis, et tagada vajalik elektritarne kaitsetutele klientidele või toetus energiatõhususe parandamise eesmärgil, et lahendada tuvastatud energiavaesuse küsimused, sealhulgas vaesuse laiemas kontekstis. Kõnealused meetmed ei tohi takistada artiklis 33 sätestatud turu tõhusat avamist või turu toimimist ning nendest teatatakse vajaduse korral komisjonile vastavalt käesoleva artikli lõike 15 sätetele. Teade võib hõlmata ka üldise sotsiaalkindlustussüsteemi raames võetud meetmeid.

9.   Liikmesriigid tagavad, et elektritarnijad esitaksid arvetel või koos arvetega ning lõpptarbijatele pakutavates reklaammaterjalides järgmised andmed:

a)

iga energiaallika osakaal tarnija eelmise aasta kogu kütusetarbes kõikehõlmaval ja riiklikul tasandil selgelt võrreldaval viisil;

b)

vähemalt viide olemasolevatele allikatele, näiteks veebilehtedele, kus on avalikkusele kättesaadavad andmed vähemalt elektritarnija eelmise aasta kütusetarbest elektrienergia tootmisel tekkinud CO2 heitmete ja radioaktiivsete jäätmete kohta;

c)

teave tarbijate õiguste kohta ja vaidluse korral nende käsutuses olevate vaidluse lahendamise võimaluste kohta.

Esimese lõigu punktide a ja b osas võib elektrikaubanduse teel saadud või väljaspool ühendust asuva ettevõtja käest ostetud elektrienergia puhul kasutada kaubanduse teel või kõnealuselt ettevõtjalt eelmise aastal saadud kogumahte.

Reguleeriv asutus või muu pädev riiklik asutus võtab vajalikud meetmed, et tagada tarnijate poolt käesoleva artikli alusel tarbijatele siseriiklikul tasandil esitatava teabe usaldusväärsus ning selline esitus, mis võimaldab teavet võrrelda.

10.   Liikmesriigid rakendavad sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse ning keskkonnakaitse eesmärkide saavutamiseks meetmeid, mis hõlmavad energiatõhusust edendava nõudluse juhtimise meetmeid ning kliimamuutustega võitlemise vahendeid ja vajaduse korral varustuskindlust. Need meetmed võivad eelkõige ja vajadusel kõiki olemasolevaid siseriiklikke ja ühenduse vahendeid kasutades anda majanduslikke stiimuleid vajaliku võrgu-infrastruktuuri, sealhulgas võrkude vastastikuse ühendamise võimsuse hooldamiseks ja ehitamiseks.

11.   Energiatõhususe edendamiseks soovitavad reguleeriv asutus, kui liikmesriik on nii sätestatud, või liikmesriigid tungivalt, et elektriettevõtjad optimeeriksid elektrikasutust, näiteks energiakorraldusteenuste pakkumise või innovaatilise hinnakujunduse väljatöötamisega, mida vajaduse korral hõlbustab arukate arvestisüsteemide või arukate võrkude juurutamine.

12.   Liikmesriigid tagavad, et luuakse kontaktpunktid, kust tarbijad saavad kogu vajaliku teabe oma õiguste, kehtivate õigusaktide ja vaidluse korral nende käsutuses olevate vaidluse lahendamise võimaluste kohta. Sellised kontaktpunktid võivad kuuluda üldiste tarbijainfopunktide alla.

13.   Liikmesriigid tagavad, et kaebuste tõhusaks käsitlemiseks ja kohtuväliseks vaidluste lahendamiseks on loodud sõltumatu mehhanism, näiteks energiaombudsman või tarbijakaitseorgan.

14.   Liikmesriigid võivad otsustada, et artiklite 7, 8, 32 ja/või 34 sätteid ei kohaldata, kui see takistaks juriidiliselt või faktiliselt elektriettevõtjatele pandud üldist majandushuvi esindavate kohustuste täitmist, tingimusel et see otsus ei mõjuta elektrikaubanduse arengut sellisel määral, mis oleks vastuolus ühenduse huvidega. Kooskõlas käesoleva direktiiviga ja asutamislepingu artikliga 86 hõlmavad ühenduse huvid muu hulgas ka konkurentsi vabatarbijate leidmiseks.

15.   Käesoleva direktiivi jõustumisel teavitavad liikmesriigid komisjoni kõigist universaalteenuse ja avalike teenuste osutamise kohustuste täitmisega seoses võetud meetmetest, sealhulgas tarbija- ja keskkonnakaitse meetmetest, ning nende võimalikust mõjust siseriiklikule ja rahvusvahelisele konkurentsile, olenemata sellest, kas need meetmed nõuavad või ei nõua erandi tegemist käesolevast direktiivist. Seejärel teavitavad nad komisjoni iga kahe aasta järel kõigist nende meetmete muudatustest, olenemata sellest, kas need nõuavad või ei nõua erandi tegemist käesolevast direktiivist.

16.   Konsulteerides asjaomaste sidusrühmadega, kelle hulka kuuluvad liikmesriigid, riiklikud reguleerivad asutused, tarbijaorganisatsioonid, elektriettevõtjad ning vastavalt seni saavutatule ka tööturu osapooled, koostab komisjon selge ja kompaktse energiatarbija kontrollnimekirja energiatarbija õigusi käsitleva praktilise teabe kohta. Liikmesriigid tagavad, et elektritarnijad või jaotusvõrguettevõtjad võtavad koostöös reguleeriva asutusega vajalikke meetmeid, et edastada kõikidele oma tarbijatele energiatarbija kontrollnimekirja eksemplar, ning tagavad selle avaliku kättesaadavuse.

Artikkel 4

Varustuskindluse järelevalve

Liikmesriigid tagavad järelevalve varustuskindluse küsimuste üle. Kui liikmesriigid peavad seda vajalikuks, võivad nad selle ülesande delegeerida artiklis 35 osutatud reguleerivatele asutustele. Selline järelevalve peab eelkõige hõlmama pakkumise ja nõudluse tasakaalu siseriiklikul turul, eeldatavat tulevikunõudlust ja olemasolevaid tarnevõimalusi, kavandatavaid või ehitatavaid lisavõimsusi ning võrkude kvaliteeti ja hooldustaset, kuid ka tippnõudluse rahuldamise meetmeid ja tegevuskava ühe või mitme tarnija väljalangemise korral. Pädevad asutused avaldavad iga kahe aasta järel 31. juuliks aruande, milles käsitletakse nende küsimuste üle teostatava järelevalve tulemusi ja samuti võetud või kavandatavaid meetmeid nendega tegelemiseks, ning edastavad selle aruande seejärel komisjonile.

Artikkel 5

Tehnilised eeskirjad

Reguleerivad asutused, kui liikmesriigid on nii sätestatud, või liikmesriigid tagavad, et määratletakse tehnilised ohutusnõuded ning koostatakse ja tehakse üldsusele kättesaadavaks tehnilised eeskirjad, millega nähakse ette tootmisrajatiste, jaotusvõrkude, otseühenduses tarbijate seadmete, ühendusahelate ja otseliinide süsteemiga ühendamise projekteerimise ja kasutamise tehnilised miinimumnõuded. Need tehnilised eeskirjad peavad tagama võrkude koostalitlusvõime ning olema objektiivsed ja mittediskrimineerivad. Amet võib teha vajaduse korral asjakohaseid soovitusi nendele eeskirjadele vastavuse saavutamiseks. Kõnealustest eeskirjadest teatatakse komisjonile vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ (millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning ifoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord) (16) artiklile 8.

Artikkel 6

Piirkondliku koostöö edendamine

1.   Liikmesriigid ja reguleerivad asutused teevad omavahel koostööd, et integreerida oma siseriiklikud turud ühel või mitmel piirkondlikul tasandil, mis on esimene samm täielikult liberaliseeritud siseturu loomise suunas. Eelkõige edendavad ja soodustavad reguleerivad asutused, kui liikmesriik on nii sätestanud, või liikmesriigid põhivõrguettevõtjate piirkondliku tasandi koostööd, sealhulgas piiriülestes küsimustes, et luua konkurentsivõimeline siseturg, ning tugevdavad oma õigusliku, reguleeriva ja tehnilise raamistiku järjepidevust ning soodustavad ühenduses veel eksisteerivate elektrisaari moodustavate eraldiseisvate süsteemide integreerumist. Sellise piirkondliku koostööga hõlmatud geograafilised piirkonnad sisaldavad koostööd geograafilistes piirkondades, mis on määratletud vastavalt määruse (EÜ) nr 714/2009 artikli 12 lõikele 3. Selline koostöö võib hõlmata teisi geograafilisi piirkondi.

2.   Amet teeb koostööd riiklike reguleerivate asutuste ja põhivõrguettevõtjatega, et tagada konkurentsivõimelise siseturu loomise eesmärgil reguleerivate raamistike piirkondadevaheline kooskõla. Kui amet on seisukohal, et kõnealuse koostöö kohta on vaja siduvaid eeskirju, teeb ta asjakohased soovitused.

3.   Liikmesriigid tagavad käesoleva direktiivi rakendamisega, et põhivõrguettevõtjatel on võimsuse jaotamiseks ja võrgu turvalisuse juhtimiseks/kontrollimiseks piirkondlikul tasandil üks või mitu integreeritud süsteemi, mis hõlmavad kahte või rohkemat liikmesriiki.

4.   Kui vertikaalselt integreeritud põhivõrguettevõtjad osalevad sellise koostöö rakendamiseks loodud ühisettevõttes, siis kehtestab ja rakendab nimetatud ühisettevõte nõuetele vastavuse programmi, milles sätestatakse meetmed diskrimineeriva ja konkurentsivastase käitumise vältimiseks. Kõnealuses nõuetele vastavuse programmis sätestatakse tööandjate konkreetsed kohustused diskrimineeriva ja konkurentsivastase käitumise välistamise eesmärgi saavutamiseks. Programm esitatakse heakskiitmiseks ametile. Programmi nõuetele vastavust jälgivad sõltumatult vertikaalselt integreeritud põhivõrguettevõtjate järelevalveametnikud.

III PEATÜKK

ELEKTRITOOTMINE

Artikkel 7

Uute võimsuste arendamise loaprotseduur

1.   Uute elektritootmisvõimsuste ehitamiseks võtavad liikmesriigid vastu lubade väljastamise korra, mis peab olema objektiivne, läbipaistev ja mittediskrimineeriv.

2.   Liikmesriigid kehtestavad kriteeriumid oma territooriumil elektritootmisvõimsuse ehitamise lubade andmiseks. Asjakohaste kriteeriumide määramisel arvestavad liikmesriigid:

a)

elektrisüsteemi, rajatiste ja seonduvate seadmete ohutuse ja turvalisusega;

b)

tervisekaitse ja turvalisusega;

c)

keskkonnakaitsega;

d)

maakasutuse ja paigutamisega;

e)

riigimaa kasutamisega;

f)

energiatõhususega;

g)

primaarenergia allikate liigiga;

h)

taotlejat iseloomustavate asjaoludega, nagu tehniline, majanduslik ja finantsvõimekus;

i)

artikli 3 alusel vastuvõetud meetmetele vastavusega;

j)

elektritootmisvõimsuse panusega ühenduse üldeesmärki toota 2020. aastaks 20 % energiast taastuvatest energiaallikatest, millele on osutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/28/EÜ (taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta) (17) artikli 3 lõikes 1; ja

k)

elektritootmisvõimsuse panusega heitkoguste vähendamisse.

3.   Liikmesriigid tagavad, et väikesemahulise detsentraliseeritud või jaotatud elektritootmise jaoks on olemas eri loaprotseduurid, milles võetakse arvesse tootmise piiratud mahtu ja potentsiaalset mõju.

Liikmesriigid võivad kehtestada kõnealuse eri loaprotseduuri kohta suunised. Riiklikud reguleerivad asutused või muud pädevad riiklikud asutused, sealhulgas planeerimisasutused, vaatavad need suunised läbi ja võivad teha soovitusi.

Kui liikmesriigid on kehtestanud spetsiaalse maakasutuslubade andmise menetlused, mida kohaldatakse uutele suurtele tootmisvõimsusega seotud infrastruktuuriprojektidele, lisavad liikmesriigid vajaduse korral uute tootmisvõimsuste loomise nendesse menetlustesse ja rakendavad neid mittediskrimineerival viisil ja sobivas ajaraamistikus.

4.   Loaprotseduurid ja kriteeriumid avalikustatakse. Taotlejaid teavitatakse loa andmisest keeldumise põhjustest. Põhjused peavad olema objektiivsed, mittediskrimineerivad, kaalukad ja nõuetekohaselt põhjendatud. Taotlejale antakse edasikaebamisvõimalus.

Artikkel 8

Pakkumismenetlus uute võimsuste leidmiseks

1.   Tarnekindluse huvides tagavad liikmesriigid võimaluse pakkuda uusi võimsusi või energiatõhusust edendavaid nõudluse juhtimise meetmeid avalikustatud kriteeriumide alusel toimuva pakkumismenetluse või sellise menetluse raames, mis läbipaistvust ja mittediskrimineerimist silmas pidades on samaväärne. Menetlust võib siiski alustada üksnes juhul, kui tarnekindluse tagamiseks piisavaid tootmisvõimsusi või energiatõhusust edendavaid nõudluse juhtimise meetmeid ei ole leitud loaprotseduuri raames.

2.   Liikmesriigid võivad keskkonnakaitse huvides ning algjärgus uute tehnoloogiate edendamiseks tagada võimaluse korraldada uute võimsuste pakkumismenetlusi avalikustatud kriteeriumide alusel. Pakkumise objektiks võivad olla uued võimsused või energiatõhusust edendavad nõudluse juhtimise meetmed. Menetlust võib siiski alustada üksnes juhul, kui kõnealuste eesmärkide saavutamiseks ei piisa loaprotseduuri raames rajatavatest tootmisvõimsustest või võetavatest energiatõhusust edendavatest nõudluse juhtimise meetmetest.

3.   Tootmisvõimsuse ja energiatõhusust edendavate nõudluse juhtimise meetmete leidmiseks korraldatava pakkumismenetluse üksikasjalikud andmed avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas vähemalt kuus kuud enne pakkumiste esitamise tähtpäeva.

Pakkumistingimused tehakse kõikidele mõne liikmesriigi territooriumil asuvatele huvitatud ettevõtjatele kättesaadavaks selliselt, et ettevõtjatel oleks piisavalt aega pakkumist esitada.

Läbipaistvuse tagamiseks ja diskrimineerimise vältimiseks peavad pakkumistingimused sisaldama lepingutingimuste ning kõikide pakkujate suhtes kohustusliku protseduuri üksikasjalikku kirjeldust ning ammendavat loendit kriteeriumidest, mida pakkujate valimisel ja lepingu sõlmimisel arvesse võetakse, sealhulgas andmeid pakkumisega seotud soodustuste, näiteks toetuste kohta. Spetsifikatsioon võib hõlmata ka artikli 7 lõikes 2 viidatud valdkondi.

4.   Vajaliku tootmisvõimsuse pakkumismenetlustes tuleb arvesse võtta ka olemasolevate tootmisüksuste pikaajalise tagatisega elektritarnepakkumisi, kui täiendavaid vajadusi on võimalik nende abil rahuldada.

5.   Liikmesriigid määravad käesoleva artikli lõigetes 1 kuni 4 kirjeldatud pakkumismenetluse korraldajaks, järelevalvajaks ja kontrollijaks asutuse või avalik-õigusliku või eraõigusliku isiku, kes ei ole sõltuv elektri tootmise, edastamise, jaotamise ja tarnimisega seotud tegevustest, kusjuures tegemist võib olla artikli 35 lõikes1 osutatud reguleeriva asutusega. Kui põhivõrguettevõtja on omandisuhetest lähtuvalt muudest jaotamisega mitteseotud tegevustest täielikult sõltumatu, võib pakkumismenetluse korraldamise, järelevalve ja kontrollimise eest vastutavaks määrata põhivõrguettevõtja. Asjaomane asutus või isik võtab kõik vajalikud meetmed, et tagada pakkumistes sisalduva teabe konfidentsiaalsus.

IV PEATÜKK

PÕHIVÕRGU KASUTAMINE

Artikkel 9

Põhivõrkude ja põhivõrguettevõtjate eristamine

1.   Liikmesriigid tagavad, et alates 3. märtsist 2012:

a)

tegutsevad kõik põhivõrku omavad ettevõtjad põhivõrguettevõtjana;

b)

sama isik või samad isikud ei või:

i)

otseselt ega kaudselt kontrollida elektrienergia tootmise või tarnimisega seotud ülesandeid täitvat ettevõtjat ning otseselt ega kaudset kontrollida põhivõrguettevõtjat või põhivõrku, või teostada nende üle mis tahes õigusi, või

ii)

otseselt ega kaudselt kontrollida põhivõrguettevõtjat või põhivõrku ning otseselt või kaudset kontrollida elektri tootmise või tarnimisega seotud ülesandeid täitvat ettevõtjat, või teostada selle üle mis tahes õigusi;

c)

ei tohi samal isikul või samadel isikutel olla samaaegselt õigust määrata elektrienergia tootmise või tarnimisega seotud ülesandeid täitva ettevõtja kui ka põhivõrguettevõtja või põhivõrgu nõukogu, juhatuse või ettevõtjat seadusejärgselt esindava organi liikmeid ega otseselt ega kaudselt kontrollida elektrienergia tootmise või tarnimisega seotud ülesandeid täitvat ettevõtjat või teostada selle üle mis tahes õigusi ning

d)

ei tohi sama isik olla samaaegselt nii elektrienergia tootmise või tarnimisega seotud ülesandeid täitva ettevõtja kui ka põhivõrguettevõtja või põhivõrgu nõukogu, juhatuse või ettevõtjat seadusejärgselt esindava organi liige.

2.   Lõike 1 punktides b ja c osutatud õigused on eelkõige järgmised:

a)

hääleõigus;

b)

õigus nimetada ametisse nõukogu, juhatuse või ettevõtjat seadusejärgselt esindava organi liikmeid või

c)

enamusosaluse omamine.

3.   Lõike 1 punkti b kohaldamisel hõlmab mõiste „elektrienergia tootmise või tarnimisega seotud ülesandeid täitev ettevõtja” tähendus mõistet „tootmise ja tarnimise eest vastutav ettevõtja” Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/73/EÜ (mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju) (18) tähenduses ning mõisted „põhivõrguettevõtja” ja „põhivõrk” hõlmavad mõisteid „edastusvõrgu haldur” ja „edastusvõrk” selle direktiivi tähenduses.

4.   Liikmesriikidel on lubatud teha lõike 1 punktidest b ja c erandeid kuni 3. märtsini 2013, tingimusel et põhivõrguettevõtjad ei moodusta osa vertikaalselt integreeritud ettevõtjast.

5.   Lõike 1 punktis a sätestatud kohustus loetakse täidetuks, kui kaks või rohkem põhivõrku omavat ettevõtjat on loonud ühisettevõtte, mis tegutseb asjaomaste põhivõrkude põhivõrguettevõtjana kahes või rohkemas liikmesriigis. Ühisettevõttes ei tohi osaleda üksi teine ettevõtja, välja arvatud juhul, kui osalejaks on artikli 13 alusel tunnustatud sõltumatu süsteemihaldur või sõltumatu võrguettevõtja V peatüki tähenduses.

6.   Käesoleva artikli rakendamisel, juhul kui lõike 1 punktis b, c ja d osutatud isik on liikmesriik või avalik-õiguslik asutus, ei tohi kaks erinevat avalik-õiguslikku asutust, kes teostavad kontrolli ühelt poolt põhivõrguettevõtja või põhivõrgu üle ja teiselt poolt elektrienergia tootmise või tarnimisega seotud ülesandeid täitva ettevõtja üle, olla sama isik või samad isikud.

7.   Liikmesriigid tagavad, et nii vertikaalselt integreeritud ettevõtja osaks oleva põhivõrguettevõtja kui ka sellise põhivõrguettevõtja töötajate käsutuses olevat artiklis 16 nimetatud tundlikku äriteavet ei edastata tootmis- ja tarnimisülesandeid täitvatele ettevõtjatele.

8.   Kui 3. septembril 2009 kuulub ülekandesüsteem vertikaalselt integreeritud ettevõtjale, võivad liikmesriigid otsustada lõiget 1 mitte kohaldada.

Sellisel juhul asjaomane liikmesriik kas

a)

määrab sõltumatu süsteemihalduri vastavalt artiklile 13 või

b)

järgib V peatüki sätteid.

9.   Kui 3. septembril 2009 kuulub põhivõrk vertikaalselt integreeritud ettevõtjale ning kui on olemas kord, mis tagab põhivõrguettevõtjatele suurema sõltumatuse kui V peatüki sätted, võivad liikmesriigid otsustada lõiget 1 mitte kohaldada.

10.   Enne ettevõtja heakskiitmist ja põhivõrguettevõtjaks määramist lõike 9 kohaselt, peab ta olema sertifitseeritud käesoleva direktiivi artikli 10 lõigetes 4, 5 ja 6 ning määruse (EÜ) nr 714/2009 artiklis 3 sätestatud korras, mille kohaselt komisjon kontrollib, et olemasolev kord tagab põhivõrguettevõtjatele selgelt suurema sõltumatuse kui V peatüki sätted.

11.   Igal juhul ei tohi takistada vertikaalselt integreeritud ettevõtjat, kes omab põhivõrku, võtmast lõikes 1 sätestatud nõuete täitmiseks vajalikke meetmeid.

12.   Tootmise või tarnimisega seotud ülesandeid täitvatel ettevõtjatel ei tohi mingil juhul olla võimalik otseselt või kaudselt kontrollida eraldatud põhivõrguettevõtjaid või teostada nende üle mis tahes kontrolli lõiget 1 kohaldavates liikmesriikides.

Artikkel 10

Põhivõrguettevõtjate määramine ja sertifitseerimine

1.   Enne ettevõtja heakskiitmist ja põhivõrguettevõtjaks määramist peab ta olema sertifitseeritud vastavalt käesoleva artikli lõigetes 4, 5 ja 6 ning määruse (EÜ) nr 714/2009 artiklis 3 sätestatud korrale.

2.   Liikmesriigid tunnistavad ja määravad põhivõrguettevõtjateks ettevõtjad, kes omavad põhivõrke ja kelle riiklik reguleeriv asutus on kooskõlas sertifitseerimismenetlusega artiklis 9 sätestatud nõuetele vastavana sertifitseerinud. Põhivõrguettevõtjad tehakse teatavaks Euroopa Komisjonile ning avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

3.   Põhivõrguettevõtjad teavitavad reguleerivat asutust igast kavandatavast tehingust, mille puhul võib tekkida vajadus üle vaadata selle ettevõtja vastavus artiklis 9 sätestatud nõuetele.

4.   Reguleerivad asutused jälgivad pidevalt põhivõrguettevõtjate vastavust artiklis 9 sätestatud nõuetele. Nad algatavad põhivõrguettevõtja sellise vastavuse tagamiseks sertifitseerimismenetluse:

a)

põhivõrguettevõtja vastava teatise alusel vastavalt lõikele 3;

b)

omal algatusel, kui neile on saanud teatavaks, et põhivõrgu omaniku või põhivõrguettevõtja õiguste või mõju kavandatav muudatus võib kaasa tuua artikli 9 rikkumise või kui neil on alust arvata, et selline rikkumine on juba toimunud, või

c)

komisjoni põhjendatud taotluse alusel.

5.   Reguleerivad asutused võtavad põhivõrguettevõtja sertifitseerimise otsuse vastu nelja kuu jooksul alates põhivõrguettevõtja teatise või komisjoni vastava taotluse saamise kuupäevast. Pärast selle perioodi möödumist loetakse sertifikaat väljaantuks. Reguleeriva asutuse otsene või kaudne otsus jõustub alles pärast lõikes 6 sätestatud menetluse lõpetamist.

6.   Põhivõrguettevõtja sertifitseerimise otsesest või kaudsest otsusest teatab reguleeriv asutus viivitamata komisjonile, lisades kogu nimetatud otsusega seotud asjakohase teabe. Komisjon tegutseb määruse (EÜ) nr 714/2009 artiklis 3 sätestatud korra kohaselt.

7.   Reguleerivad asutused ja komisjon võivad põhivõrguettevõtjatelt ja tootmis- või tarneülesandeid täitvatelt ettevõtjatelt taotleda mis tahes teavet, mis on vajalik nende käesolevas artiklis sätestatud ülesannete täitmiseks.

8.   Reguleerivad asutused ja komisjon tagavad tundliku äriteabe konfidentsiaalsuse.

Artikkel 11

Sertifitseerimine seoses kolmandate riikidega

1.   Kui kolmandast riigist või kolmandatest riikidest pärit isiku või isikute poolt kontrollitav põhivõrgu omanik või põhivõrguettevõtja taotleb sertifitseerimist, teavitab reguleeriv asutus sellest komisjoni.

Reguleeriv asutus teavitab samuti viivitamatult komisjoni mis tahes asjaoludest, mis võivad tuua kaasa selle, et kolmandast riigist või kolmandatest riikidest pärit isik või isikud omandaksid kontrolli põhivõrgu või põhivõrguettevõtja üle.

2.   Põhivõrguettevõtjad teavitavad reguleerivat asutust mis tahes asjaoludest, mis võivad tuua kaasa selle, et kolmandast riigist või kolmandatest riikidest pärit isik või isikud omandaksid kontrolli põhivõrgu või põhivõrguettevõtja üle.

3.   Reguleeriv asutus võtab põhivõrguettevõtja sertifitseerimise otsuse eelnõu vastu nelja kuu jooksul alates põhivõrguettevõtja teatise kuupäevast. Reguleeriv asutus keeldub sertifitseerimisest, kui põhivõrguettevõtja ei ole tõendanud:

a)

et asjaomane isik täidab artiklis 9 sätestatud nõudeid ning

b)

reguleerivale asutusele või muule liikmesriigi määratud pädevale asutusele, et sertifitseerimise võimaldamine ei sea ohtu liikmesriigi ja ühenduse energiavarustuse kindlust. Kõnealuse küsimuse kaalumisel võtab reguleeriv asutus või muu määratud pädev asutus arvesse:

i)

neid õigusi ja kohustusi, mis ühendusel on kõnealuste kolmandate riikide suhtes ja mis tulenevad rahvusvahelisest õigusest, sealhulgas ühe või mitme kolmanda riigiga sõlmitud kokkuleppest, mille osaline on ühendus ning mis puudutab energiavarustuse kindluse küsimust;

ii)

neid õigusi ja kohustusi, mis liikmesriigil on kõnealuste kolmandate riikide suhtes ja mis tulenevad kõnealuste kolmandate riikidega sõlmitud kokkulepetest, niivõrd kui need on kooskõlas ühenduse õigusega, ning

iii)

muid konkreetse juhtumi või asjaomase kolmanda riigiga seotud fakte ja asjaolusid.

4.   Reguleeriv asutus teavitab otsusest viivitamata komisjoni, lisades kogu otsusega seotud asjakohase teabe.

5.   Liikmesriigid näevad ette, et reguleeriv asutus või lõike 3 punktis b osutatud määratud pädev asutus esitab enne reguleeriva asutuse poolt sertifitseerimisotsuse vastuvõtmist taotluse komisjoni arvamuse saamiseks seoses järgnevaga, kas:

a)

et asjaomane isik täidab artiklis 9 sätestatud nõudeid ning

b)

sertifitseerimise võimaldamine ei sea ohtu ühenduse energiavarustuse kindlust.

6.   Komisjon vaatab lõikes 5 osutatud taotluse läbi kohe pärast selle kättesaamist. Komisjon esitab oma arvamuse kahe kuu jooksul taotluse kättesaamisest riiklikule reguleerivale asutusele või määratud pädevale asutusele, kui taotluse esitas kõnealune asutus.

Arvamuse koostamisel võib komisjon taotleda ameti, asjaomase liikmesriigi ja huvitatud poolte seisukohti. Juhul kui komisjon teeb sellise taotluse, pikendatakse kahekuulist ajavahemikku veel kahe kuu võrra.

Kui komisjon ei ole esimeses ja teises lõigus nimetatud tähtaja jooksul arvamust esitanud, siis loetakse, et komisjon ei esita reguleeriva asutuse otsuse kohta vastuväiteid.

7.   Selle hindamisel, kas kolmandast riigist või kolmandatest riikidest pärit isiku või isikute poolne kontroll seab ohtu ühenduse energiavarustuse kindluse, võtab komisjon arvesse:

a)

konkreetseid asjaolusid ja asjaomast kolmandat riiki või kolmandaid riike ning

b)

kõnealuse kolmanda riigiga või kõnealuste kolmandate riikidega seotud ühenduse õigusi ja kohustusi, mis tulenevad rahvusvahelisest õigusest, sealhulgas ühe või rohkema kolmanda riigiga sõlmitud kokkuleppest, mille osaline on ühendus ning mis puudutab varustuskindluse küsimust.

8.   Riiklik reguleeriv asutus võtab kahe kuu jooksul pärast lõikes 6 osutatud ajavahemiku lõppu vastu oma lõpliku otsuse sertifitseerimise kohta. Riiklik reguleeriv asutus arvestab oma lõpliku otsuse vastuvõtmisel võimalikult suurel määral komisjoni arvamusega. Igal juhul jääb liikmesriikidele õigus sertifitseerimisest keelduda, kui sertifitseerimise võimaldamine seab ohtu liikmesriigi elektrienergiavarustuse kindluse või mõne teise liikmesriigi energiavarustuse kindluse. Kui liikmesriik on määranud muu pädeva asutuse teostama hindamist lõike 3 punkti b kohaselt, võib ta taotleda, et riiklik reguleeriv asutus võtaks oma lõpliku otsuse vastu vastavalt kõnealuse pädeva asutuse hinnangule. Riikliku reguleeriva asutuse lõplik otsus ja komisjoni arvamus avaldatakse koos. Kui lõplik otsus erineb komisjoni arvamusest, esitab ja avaldab asjaomane liikmesriik koos otsusega selle põhjendused.

9.   Käesolev artikkel ei mõjuta kuidagi liikmesriikide õigust teostada vastavalt ühenduse õigusele siseriiklikke seaduslikke kontrolle, et kaitsta avaliku julgeoleku õigustatud huve.

10.   Komisjon võib võtta vastu suunised, milles sätestatakse käesoleva artikli rakendamise korra üksikasjad. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 46 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

11.   Käesolevat artiklit, v.a lõike 3 punkti a, kohaldatakse ka nende liikmesriikide suhtes, kellele kohaldatakse erandit vastavalt artiklile 44.

Artikkel 12

Põhivõrguettevõtjate ülesanded

Põhivõrguettevõtja kohustuseks on:

a)

tagada võrgu pikaajaline võime rahuldada mõistlikke nõudmisi elektrienergia edastamise järele ning antud majanduslikes tingimustes ja keskkonnanõuetele vastavate turvaliste, töökindlate ja tõhusate põhivõrkude toimimine, hooldus ja arendamine;

b)

tagada piisavad vahendid teenuse osutamise kohustuse täitmiseks;

c)

toetada tarnekindlust nõuetekohase edastusvõimsuse ja võrgu töökindluse kaudu;

d)

korraldada elektrivooge võrgus, võttes arvesse elektrikaubandust teiste ühendatud võrkudega. Seepärast on põhivõrguettevõtjal kohustus tagada elektrisüsteemi turvalisus, usaldusväärsus ja tõhusus, ning sellega seoses tuleb tagada kõikide vajalike abiteenuste kättesaadavus, sealhulgas nende abiteenuste kättesaadavus, mida osutatakse reageerides nõudlusele, kuivõrd see kättesaadavus ei sõltu teistest põhivõrkudest, millega võrk on ühendatud;

e)

anda võrguga ühendatud kõikide teiste võrkude võrguettevõtjatele piisavat teavet, et tagada ohutu ja tõhus toimimine, kooskõlastatud areng ning ühendatud süsteemi koostalitlusvõime;

f)

vältida vahetegemist võrgukasutajate või kasutajarühmade vahel ja eriti oma sidusettevõtjate eelistamist;

g)

anda võrgukasutajatele võrgule tõhusaks juurepääsuks vajalikku teavet;

h)

koguda kooskõlas määruse (EÜ) nr 714/2009 artikliga 13 põhivõrguettevõtjate vahelise hüvitamismehhanismi alusel ülekoormustasusid ja makseid, võimaldada juurdepääsu kolmandatele pooltele ja seda juhtida ning anda sellest keeldumise korral põhjendatud seletusi, mida jälgivad riiklikud reguleerivad asutused; oma ülesannete täitmisel edendavad põhivõrguettevõtjad peamiselt turu integratsiooni.

Artikkel 13

Sõltumatud süsteemihaldurid

1.   Kui põhivõrk kuulub 3. septembril 2009 vertikaalselt integreeritud ettevõtjale, võivad liikmesriigid otsustada artikli 9 lõiget 1 mitte kohaldada ja määrata põhivõrgu omaniku ettepaneku alusel sõltumatu süsteemihalduri. Komisjon peab kõnealuse määramise heaks kiitma.

2.   Liikmesriik võib sõltumatu süsteemihalduri heaks kiita ja määrata ainult järgmistel juhtudel:

a)

haldurikandidaat on tõendanud, et ta vastab artikli 9 lõike 1 punktides b, c ja d sätestatud nõuetele;

b)

haldurikandidaat on tõendanud, et tema käsutuses on artiklis 12 sätestatud ülesannete täitmiseks piisavad rahalised, tehnilised, füüsilised ja inimressursid;

c)

haldurikandidaat kohustub järgima kümneaastast võrgu arengukava, mille üle reguleeriv asutus teostab järelevalvet;

d)

põhivõrgu omanik on tõendanud, et ta suudab täita lõikes 5 sätestatud kohustusi. Selleks esitab ta kõik kandideeriva ettevõtja ning teiste asjaomaste isikutega sõlmitavate kokkulepete projektid; ja

e)

haldurikandidaat on tõendanud, et ta suudab täita määrusest (EÜ) nr 714/2009 tulenevaid kohustusi, sealhulgas kohustusi seoses põhivõrguettevõtjate koostööga Euroopas ja piirkondlikul tasandil.

3.   Liikmesriigid kiidavad heaks ja määravad sõltumatuteks süsteemihalduriteks ettevõtjad, kelle reguleeriv asutus on sertifitseerinud artiklis 11 ja käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud nõuetele vastavana. Kohaldatakse kas käesoleva direktiivi artiklis 10 ja määruse (EÜ) nr 714/2009 artiklis 3 sätestatud sertifitseerimismenetlust või käesoleva direktiivi artiklis 11 sätestatud sertifitseerimismenetlust.

4.   Iga sõltumatu süsteemihaldur vastutab vastavalt määruse (EÜ) nr 714/2009 artiklile 13 kolmandatele isikutele juurdepääsu võimaldamise ja haldamise eest, sealhulgas juurdepääsutasude ja ülekoormustasude kogumise ning põhivõrguettevõtjate vahelise hüvitamiskorra kohaste maksete eest, põhivõrgu haldamise, hoolduse ja arendamise eest ning selle eest, et investeerimiskavade abil tagatakse süsteemi pikaajaline võime rahuldada mõistlikku nõudlust. Sõltumatu süsteemihaldur vastutab ülekandesüsteemi arendamisel uute infrastruktuuride kavandamise (sh vastavate lubade väljastamise korra väljatöötamise), väljaehitamise ja kasutuselevõtmise eest. Selleks tegutseb sõltumatu süsteemihaldur käesoleva peatüki kohaselt põhivõrguettevõtjana. Põhivõrgu omanik ei vastuta kolmandatele isikutele juurdepääsu võimaldamise ja haldamise ega investeeringute kavandamise eest.

5.   Kui sõltumatu süsteemihaldur on määratud, peab põhivõrgu omanik täitma järgmisi ülesandeid:

a)

pakkuma sõltumatule süsteemihaldurile tema ülesannete täitmiseks vajalikku koostööd ja tuge, sealhulgas eelkõige kogu vajalikku teavet;

b)

rahastama investeeringuid, mille tegemise on otsustanud sõltumatu süsteemihaldur ja heaks kiitnud reguleeriv asutus, või andma nõusoleku nende rahastamiseks mõne huvitatud isiku poolt, kelleks võib olla ka sõltumatu süsteemihaldur. Asjakohase rahastamiskorra kiidab heaks reguleeriv asutus. Reguleeriv asutus konsulteerib enne heakskiitmist põhivõrgu omaniku ja teiste huvitatud isikutega;

c)

tagama katte võrgu varadega seotud kohustustele, välja arvatud sellele osale kohustustest, mis on seotud sõltumatu süsteemihalduri ülesannetega ning

d)

tagama, et lihtsustatakse võrgu laiendamise rahastamist, v.a need investeeringud, mille puhul ta on vastavalt punktile b andnud nõusoleku rahastamise kohta huvitatud isiku, sealhulgas sõltumatu süsteemihalduri poolt.

6.   Asjakohase liikmesriigi konkurentsiasutusele antakse tihedas koostöös reguleeriva asutusega kõik vajalikud volitused, et ta saaks tõhusalt jälgida lõikes 5 sätestatud kohustuste täitmist põhivõrgu omaniku poolt.

Artikkel 14

Põhivõrgu omaniku eristamine

1.   Kui sõltumatu süsteemihaldur on määratud, peab põhivõrgu omanik, kes moodustab osa vertikaalselt integreeritud ettevõtjast, olema vähemalt juriidiliselt staatuselt, organisatsiooniliselt ja otsuste tegemises sõltumatu muust edastusega mitteseotud tegevusest.

2.   Lõike 1 kohane põhivõrgu omaniku sõltumatus peab vastama järgmistele miinimumkriteeriumidele:

a)

põhivõrgu omaniku juhtimise eest vastutavad isikud ei tohi olla tegevad otseselt ega kaudselt elektri toomise, jaotamise ja tarnimise igapäevase juhtimise eest vastutava vertikaalselt integreeritud elektriettevõtja äriühingustruktuuris;

b)

võetakse vajalikud meetmed põhivõrgu omaniku juhtimise eest vastutavate inimeste kutsehuvidega arvestamiseks nii, et neil oleks võimalik tegutseda iseseisvalt;

c)

põhivõrgu omanik kehtestab nõuetele vastavuse programmi, milles sätestatakse meetmed diskrimineeriva käitumise vältimiseks, ning tagab, et järelevalve selle täitmise üle oleks piisavalt range. Nõuetele vastavuse programmis sätestatakse töötajate konkreetsed kohustused nende eesmärkide saavutamiseks. Nõuetele vastavuse programmi eest vastutav isik või asutus esitab võetud meetmete aastaaruande reguleerivale asutusele ning see avaldatakse.

3.   Komisjon võib vastu võtta suuniseid, et tagada käesoleva artikli lõike 2 täielik ja tõhus täitmine põhivõrgu omaniku poolt. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 46 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Artikkel 15

Võrgujärjekord ja tasakaalustamine

1.   Ilma et see mõjutaks elektrienergia tarnimist lepinguliste kohustuste alusel, sealhulgas pakkumistingimustest tulenevad kohustused, vastutab põhivõrguettevõtja, kui see on tema ülesanne, oma piirkonnas asuvate elektrijaamade võrgujärjekorra ning teistesse võrkudesse suunduvate ühenduste kasutamise korra eest.

2.   Elektrijaamade võrgujärjekord ja ühenduste kasutamine määratakse kindlaks kriteeriumide alusel, mille kiidavad heaks riiklikud reguleerivad asutused, kui neil on selleks pädevus, ning mis peavad olema objektiivsed, avaldatud ning mida tuleb kohaldada mittediskrimineerivalt, tagades elektrienergia siseturu nõuetekohase toimimise. Kriteeriumide osas võetakse arvesse olemasolevatest elektrijaamadest või võrkudevaheliste ühenduste kaudu saadava elektrienergia majanduslikku tähtsusjärjestust ning süsteemi tehnilisi piiranguid.

3.   Liikmesriik nõuab võrguettevõtjatelt, et nad järgiksid taastuvenergia allikaid kasutavate elektrijaamade võrgujärjekorra koostamisel direktiivi 2009/28/EÜ artiklit 16. Nad võivad ka võrguettevõtjalt nõuda, et elektrijaamade võrgujärjekorra koostamisel eelistataks elektrijaamu, kus toimub elektrienergia ja soojuse koostootmine.

4.   Liikmesriik võib tarnekindluse huvides nõuda, et võrgujärjekorras eelistataks elektrijaamu, kus kasutatakse kohalikke primaarenergia allikaid, igas kalendriaastas kuni 15 % ulatuses kogu primaarenergiast, mis on vajalik asjaomases liikmesriigis tarbitava elektrienergia tootmiseks.

5.   Reguleerivad asutused, kui liikmesriigid on nii sätestatud, või liikmesriigid nõuavad põhivõrguettevõtjatelt põhivõrgu hooldamise ja arendamise, sealhulgas võrkude vastastikuse ühendamise võimsuse miinimumnõuete järgimist.

6.   Põhivõrguettevõtjad soetavad oma võrgus energiakadude ja reservvõimsuse katmiseks kasutatava energia läbipaistva, mittediskrimineeriva ja turupõhise menetluse abil, kui neil kõnealune funktsioon on.

7.   Põhivõrguettevõtjate vastuvõetavad elektrivõrgu tasakaalustamise eeskirjad peavad olema objektiivsed, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad ning sisaldama eeskirju, mis maksustavad nende võrkude kasutajaid energia tasakaalustamata tarvitamise eest. Põhivõrguettevõtjate teenuste osutamise tingimused, sealhulgas eeskirjad ja tariifid, kehtestatakse artikli 37 lõike 6 kohase metoodika alusel mittediskrimineerival ja kulusid kajastaval viisil, ning need avaldatakse.

Artikkel 16

Põhivõrgu omanike ja põhivõrguettevõtjate konfidentsiaalsus

1.   Ilma, et see piiraks artikli 30 kohaldamist või teabe avaldamisega seotud mis tahes õiguslikku kohustust, tagavad kõik põhivõrguettevõtjad ja põhivõrgu omanikud äritegevuse käigus saadud tundliku äriteabe konfidentsiaalsuse ning teevad kõik selleks, et takistada oma tegevuse kohta sellise teabe diskrimineerival viisil avaldamist, mis võib olla äriliselt kasulik, ning tagavad eelkõige, et ei avalda tundlikku äriteavet äriühingu ülejäänud osadele, välja arvatud juhtudel, kui sellise teabe avaldamine on vajalik äritehingu sooritamiseks. Teabeeristuseeskirjade täieliku täitmise tagamiseks tagavad liikmesriigid, et põhivõrgu omanik ja äriühingu ülejäänud osad ei kasutaks ühisteenuseid, nt ühiseid õigusteenuseid, välja arvatud haldus- ja IT-teenused.

2.   Põhivõrguettevõtjad ei tohi seostuvate ettevõtjate elektrienergia müügi- või ostutehinguteks kuritarvitada kolmandatelt isikutelt võrgujuurdepääsu tagamise ja selleks vajalike läbirääkimiste käigus saadud tundlikku äriteavet.

3.   Teave, mis on vajalik tõhusaks konkurentsiks ja turu tõhusaks toimimiseks, avalikustatakse. Selle kohustusega ei piirata äriliselt tundliku teabe konfidentsiaalsuse säilitamist.

V PEATÜKK

SÕLTUMATU PÕHIVÕRGUETTEVÕTJA

Artikkel 17

Varad, seadmed, töötajad ja identiteet

1.   Põhivõrguettevõtjatel on käesolevas direktiivis sätestatud kohustuste täitmiseks ja elektrienergia edastamisega seotud äritegevuseks vajalikud inim-, tehnilised, füüsilised ja rahalised ressursid, ja eelkõige:

a)

elektrienergia edastamisega seotud äritegevuseks vajalikud varad, sh ülekandevõrk, kuuluvad põhivõrguettevõtjale;

b)

elektrienergia edastamisega seotud äritegevuseks, sh organisatsiooniliste ülesannete täitmiseks vajalikud töötajad on põhivõrguettevõtja teenistuses;

c)

töötajate rentimine ning teenuste osutamine ja tarbimine vertikaalselt integreeritud ettevõtja mõnelt muult osalt või mõnele muule osale on keelatud. Põhivõrguettevõtja võib siiski osutada teenuseid vertikaalselt integreeritud ettevõtjale, kui

i)

kõnealuste teenuste osutamisel ei tehta süsteemi kasutajatel vahet, teenuste osutamine on kättesaadav kõigile süsteemi kasutajatele samadel tingimustel ning sellega ei piirata, moonutata ega takistata konkurentsi elektrienergia tootmisel ja tarnimisel, ning

ii)

kõnealuste teenuste osutamise tingimused on kiitnud heaks reguleeriv asutus;

d)

ilma et see piiraks artikli 20 kohaselt nõukogul otsuste tegemist, tehakse rahalised ressursid tulevaste investeerimisprojektide jaoks ja/või olemasolevate varade asendamiseks põhivõrguettevõtjale vertikaalselt integreeritud ettevõtja poolt põhivõrguettevõtja asjakohase taotluse alusel õigeaegselt kättesaadavaks.

2.   Elektrienergia edastamisega seotud äritegevus hõlmab lisaks artiklis 12 loetletud ülesannetele vähemalt järgmist:

a)

põhivõrguettevõtja esindamine ning kolmandate osaliste ja reguleerivate asutustega ühenduse pidamine;

b)

põhivõrguettevõtja esindamine Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustikus;

c)

kolmandatele isikutele võrgule juurdepääsu võimaldamine ja haldamine tegemata vahet võrgukasutajate või kasutajarühmade vahel;

d)

põhivõrguga seotud kõikide tasude kogumine, sh juurdepääsutasud, kõrvalteenuste eest võetavad tasakaalustavad tasud, näiteks teenuste ostmine (tasakaalustuskulud, kadude energia);

e)

turvalise, tõhusa ja ökonoomse põhivõrgu haldamine, hooldamine ja arendamine;

f)

investeeringute planeerimine, et tagada süsteemi pikaajaline võime rahuldada mõistlikku nõudlust ja tagada tarnekindlus;

g)

asjakohaste ühisettevõtete loomine, sh koos ühe või mitme põhivõrguettevõtjaga, elektribörsiga ning muud asjakohased näitajad, et saavutada eesmärgid toetada piirkondlike turgude loomist või hõlbustada liberaliseerimise protsessi, ja

h)

kõik korporatiivteenused, sh õigusabi-, raamatupidamis- ja IT teenused.

3.   Põhivõrguettevõtjatel on õiguslik vorm, nagu on osutatud nõukogu direktiivi 68/151/EMÜ (19) artiklis 1.

4.   Põhivõrguettevõtja ei tohi oma äriidentiteedi, suhtlemise, kaubamärkide ja ruumidega seotult tekitada segadust seoses vertikaalselt integreeritud ettevõtja või mis tahes selle osa eraldiseisvusega.

5.   Põhivõrguettevõtja ei jaga IT süsteeme ega seadmeid, hooneid ja turvasüsteeme ühegi vertikaalselt integreeritud ettevõtte osaga ega kasuta samu konsultante ega välistöövõtjaid IT süsteemide või seadmete ning turvasüsteemide jaoks.

6.   Põhivõrguettevõtja aruandeid auditeerib audiitor, kes ei auditeeri vertikaalselt integreeritud ettevõtjat ega tema ükskõik millist osa.

Artikkel 18

Põhivõrguettevõtja sõltumatus

1.   Ilma et see piiraks järelevalveasutuse liikmete otsuseid vastavalt artiklile 20 on põhivõrguettevõtjal:

a)

tõhusad otsuste tegemise õigused, mis on sõltumatud vertikaalselt integreeritud ettevõtjast nii hallatavate ja hooldatavate varade kui ka ülekandesüsteemi arendamise osas ning

b)

volitused hankida raha kapitaliturult, eelkõige laenamise ja kapitali suurendamise teel.

2.   Põhivõrguettevõtja peab tegutsema kogu aeg selliselt, et ta tagab selliste vahendite olemasolu, mida ta vajab, et teostada ülekandeid nõuetekohaselt ja tõhusalt ning arendada ja hooldada tõhusat, turvalist ja ökonoomset põhivõrku.

3.   Vertikaalselt integreeritud ettevõtja tütarettevõtetel, mis täidavad elektri tootmise või edastamise funktsioone, ei tohi olla otseseid ega kaudseid osalusi põhivõrguettevõtja aktsiakapitalis. Põhivõrguettevõtjal ei tohi olla ühtki otsest ega kaudset osalust vertikaalselt integreeritud ettevõtja ühegi sellise tütarettevõtte aktsiakapitalis, mis täidab elektri tootmise või edastamise funktsioone, ning ta ei saa selliselt tütarettevõttelt dividende ega mingit rahalist kasu.

4.   Põhivõrguettevõtja üldine juhtimisstruktuur ja organisatsiooniline kord tagab põhivõrguettevõtja tõhusa sõltumatuse kooskõlas käesoleva peatükiga. Vertikaalselt integreeritud ettevõtja ei määra otseselt ega kaudselt põhivõrguettevõtja konkurentsikäitumist seoses põhivõrguettevõtja igapäevase tegevuse ja võrgu juhtimisega ega seoses artikli 22 kohaselt arendatava 10-aastase võrgu arengukava ettevalmistamiseks vajalike tegevustega.

5.   Põhivõrguettevõtjad ei tee oma artikli 12 ja käesoleva direktiivi artikli 17 lõike 2 kohaste ülesannete täitmisel ning määruse (EÜ) nr 714/2009 artiklite 14–16 järgimisel vahet eri isikutel ja üksustel ning ei piira, moonuta ega takista konkurentsi elektrienergia tootmisel ja tarnimisel.

6.   Kõik vertikaalselt integreeritud ettevõtja ja põhivõrguettevõtja vahelised äri- ja rahandussuhted, sh põhivõrguettevõtja laenud vertikaalselt integreeritud ettevõtjale peavad vastama turutingimustele. Põhivõrguettevõtja peab üksikasjalikku dokumentatsiooni selliste äri- ja rahandussuhete kohta ja teeb selle reguleerivale asutusele taotluse korral kättesaadavaks.

7.   Põhivõrguettevõtja esitab reguleerivale asutusele heakskiitmiseks kõik vertikaalselt integreeritud ettevõtjaga tehtud kaubandus- ja rahanduslepingud.

8.   Põhivõrguettevõtja teatab reguleerivale asutusele artikli 17 lõike 1 punktis d osutatud rahalised vahendid, mis on kättesaadavad tulevaste investeerimisprojektide jaoks ja/või olemasolevate varade asendamiseks.

9.   Vertikaalselt integreeritud ettevõtja hoidub mis tahes tegevusest, mis tõkestaks või takistaks põhivõrguettevõtetel oma käesoleva peatüki kohaste kohustuste täitmist, ning ei nõua, et põhivõrguettevõtja taotleks kõnealuste kohustuste täitmiseks luba vertikaalselt integreeritud ettevõtjalt.

10.   Asjaomane liikmesriik kiidab heaks ja määrab põhivõrguettevõtjaks ettevõtja, kelle reguleeriv asutus on sertifitseerinud käesoleva peatüki nõuetele vastavana. Kohaldatakse kas käesoleva direktiivi artiklis 10 ja määruse (EÜ) nr 714/2009 artiklis 3 sätestatud sertifitseerimismenetlust või käesoleva direktiivi artiklis 11 sätestatud sertifitseerimismenetlust.

Artikkel 19

Põhivõrguettevõtja töötajate ja juhtkonna sõltumatus

1.   Põhivõrguettevõtja juhtimise eest vastutavate isikute või haldusorganite liikmete ametisse nimetamist ja selle pikendamist, töötingimusi, sh ette nähtud tasu ja ametist vabastamist käsitlevad otsused teeb põhivõrguettevõtja nõukogu, mis nimetatakse ametisse kooskõlas artikliga 20.

2.   Põhivõrguettevõtja tegevjuhtimise eest vastutavate isikute või haldusorganite liikmete ametisse nimetamise ja selle pikendamise eest vastutava nõukogu poolt ametisse nimetatud isikute nimed ja nende ametiajal kehtivad tingimused, ametiaja kestus ja ametist vabastamine ning iga sellise kavandatava ametist vabastamise põhjused teatatakse reguleerivale asutusele. Lõikes 1 nimetatud tingimused ja otsused on siduvad ainult siis, kui reguleeriv asutus ei ole kolme nädala jooksul pärast teavitamist vastuväiteid esitanud.

Reguleeriv asutus võib esitada vastuväited lõikes 1 osutatud otsustele, kui:

a)

ametisse nimetatud juhtimise eest vastutavate isikute ja/või haldusorganite liikmete ametialane sõltumatus tekitab kahtlusi või

b)

ennetähtaegse ametist vabastamise puhul on kahtlusi selle õigustatuses.

3.   Põhivõrguettevõtja juhtimise eest vastutavad isikud või haldusorganite liikmed, kelle suhtes käesolevat lõiget kohaldatakse, ei tohi kolme aasta jooksul enne ametisse nimetamist omada ametikohta või ametialast vastutust, huvisid või ärisuhteid, otseselt või kaudselt, vertikaalselt integreeritud ettevõtjas või selle osas või seda kontrollivas aktsionäris, välja arvatud nimetatud põhivõrguettevõtjas.

4.   Põhivõrguettevõtja juhtimise eest vastutavad isikud või haldusorganite liikmed ja/või töötajad ei tohi omada mingeid muid ametikohti või ametialast vastutust, huvisid või ärisuhteid, otseselt või kaudselt, vertikaalselt integreeritud ettevõtja muus osas või seda kontrollivas aktsionäris.

5.   Põhivõrguettevõtja juhtimise eest vastutavad isikud või haldusorganite liikmed ja/või töötajad ei tohi omada mingeid huvisid, otseselt või kaudselt, vertikaalselt integreeritud ettevõtja osas, va nimetatud põhivõrguettevõtjas, või saada sellest rahalist kasu. Nende töötasu ei sõltu vertikaalselt integreeritud ettevõtja (va põhivõrguettevõtja) tegevusest ja tulemustest.

6.   Põhivõrguettevõtja juhtimise eest vastutavate isikute ja/või haldusorganite liikmete kaebuste suhtes, mis käsitlevad nende ennetähtaegset ametist vabastamist, tagatakse tõhus reguleerivale asutusele kaebamise õigus.

7.   Pärast ametist vabastamist ei tohi põhivõrguettevõtja juhtimise eest vastutavad isikud ja/või haldusorganite liikmed vähemalt nelja aasta jooksul omada mingeid ametikohti või ametialast vastutust, huvisid või ärisuhteid vertikaalselt integreeritud ettevõtja osas, va põhivõrguettevõtjas, või seda kontrollivas aktsionäris.

8.   Lõiget 3 kohaldatakse enamiku põhivõrguettevõtjate juhtimise eest vastutavate isikute ja/või haldusorganite liikmete suhtes.

Põhivõrguettevõtja juhtimise eest vastutavad isikud või haldusorganite liikmed, kelle suhtes ei kohaldata lõike 3 sätteid, ei tohi vähemalt kuue kuu jooksul enne nende ametisse nimetamist täita juhtimisfunktsiooni või muud olulist funktsiooni vertikaalselt integreeritud ettevõtjas.

Käesoleva lõike esimest lõiku ja lõikeid 4–7 kohaldatakse kõikide tegevjuhtkonda kuuluvate isikute ning neile otseselt alluvate selliste isikute suhtes, kes vastutavad võrgu haldamise, hooldamise ja arendamise eest.

Artikkel 20

Nõukogu

1.   Põhivõrguettevõtjal on nõukogu, mis vastutab otsuste eest, millel on oluline mõju põhivõrguettevõtja aktsionäride varade väärtusele, eriti otsuste eest, mis käsitlevad iga-aastaste ja pikemaajaliste rahastamiskavade heakskiitmist, põhivõrguettevõtja võlgnevuse taset ja aktsionäridele jaotatavat dividendisummat. Nõukogu pädevusse kuuluvate otsuste hulka ei kuulu need, mis on seotud põhivõrguettevõtja igapäevase tegevuse ja võrgu juhtimisega või artikli 22 kohaselt arendatava kümneaastase võrgu arengukava ettevalmistamiseks vajalike tegevustega.

2.   Nõukogu koosneb vertikaalselt integreeritud ettevõtjat esindavatest liikmetest, kolmanda poole aktsionäre esindavatest liikmetest, ja juhul kui liikmesriigi õigusaktides on sätestatud, teisi huvitatud pooli, näiteks põhivõrguettevõtja töötajaid esindavatest liikmetest.

3.   Artikli 19 lõike 2 esimest lõiku ja artikli 19 lõikeid 3 kuni 7 kohaldatakse vähemalt poolte nõukogu liikmete, miinus üks, suhtes.

Artikli 19 lõike 2 teise lõigu punkti b kohaldatakse kõigi nõukogu liikmete suhtes.

Artikkel 21

Nõuetele vastavuse programm ja järelevalveametnik

1.   Liikmesriigid tagavad, et põhivõrguettevõtjad kehtestavad ja rakendavad nõuetele vastavuse programmi, milles sätestatakse meetmed diskrimineeriva käitumise vältimiseks, ja tagatakse, et järelevalve selle programmi üle oleks piisavalt range. Nõuetele vastavuse programmis sätestatakse töötajate konkreetsed kohustused nende eesmärkide saavutamiseks. See esitatakse heakskiitmiseks reguleerivale asutusele. Ilma et see piiraks riikliku reguleeriva asutuse volitusi, jälgib järelevalveametnik programmi nõuetele vastavust sõltumatult.

2.   Järelevalveametniku nimetab ametisse nõukogu reguleeriva asutuse heakskiidul. Reguleeriv asutus võib järelevalveametniku heakskiitmisest keelduda ainult sõltumatuse või kutsealase suutlikkuse puudumise tõttu. Järelevalveametnik võib olla füüsiline või juriidiline isik. Järelevalveametniku suhtes kohaldatakse artikli 19 lõikeid 2 kuni 8.

3.   Järelevalveametnik vastutab

a)

nõuetele vastavuse programmi järelevalve eest;

b)

aastaaruande, milles esitatakse nõuetele vastavuse programmi rakendamiseks võetud meetmed, koostamise ja esitamise eest reguleerivale asutusele;

c)

nõukogule aruandmise eest ja nõuetele vastavuse programmi ja selle rakendamise kohta soovituste andmise eest;

d)

reguleeriva asutuse teavitamine nõuetele vastavuse programmi rakendamisega seotud olulistest rikkumistest ja

e)

reguleeriva asutuse teavitamise eest kõikidest vertikaalselt integreeritud ettevõtja ja põhivõrguettevõtja vahelistest äri- ja rahalistest suhetest.

4.   Järelevalveametnik esitab reguleerivale asutusele kavandatavad otsused võrkudesse tehtavate investeeringute kava või üksikinvesteeringute kohta. See toimub hiljemalt siis, kui põhivõrguettevõtja juhatus ja/või pädev haldusorgan esitab need nõukogule.

5.   Kui vertikaalselt integreeritud ettevõtja üldkoosolekul või selle poolt ametisse nimetatud nõukogu liikmete hääletusel takistatakse otsuse vastuvõtmist, mille tulemusena takistatakse või lükatakse edasi võrkudesse investeerimist, mis 10-aastase võrgu arengukava kohaselt oleks tulnud teostada järgneva kolme aasta jooksul, teatab järelevalveametnik sellest reguleerivale asutusele, mis tegutseb seejärel artikli 22 kohaselt.

6.   Järelevalveametniku volitusi või teenistustingimusi reguleerivad tingimused, sealhulgas tema mandaadi kestus, kiidab heaks reguleeriv asutus. Need tingimused tagavad järelevalveametniku sõltumatuse, muu hulgas nähes talle ette kõik vajalikud vahendid tema kohustuste täitmiseks. Oma ametiajal ei tohi järelevalveametnik omada vertikaalselt integreeritud ettevõtjas või selle mis tahes osas või seda kontrollivates aktsionärides otseselt või kaudselt muud ametikohta või ametialast vastutust või huvisid.

7.   Järelevalveametnik annab korrapäraselt, kas suuliselt või kirjalikult aru reguleerivale asutusele ning tal on õigus anda korrapäraselt, kas suuliselt või kirjalikult aru põhivõrguettevõtja nõukogule.

8.   Järelevalveametnik võib osaleda põhivõrguettevõtja juhatuse või haldusorganite kõikidel koosolekutel, nõukogu koosolekutel ja üldkoosolekul. Järelevalveametnik võib osaleda kõikidel koosolekutel, millel käsitletakse järgmisi küsimusi:

a)

võrkudele juurdepääsu tingimused, nagu on määratletud määruses (EÜ) nr 714/2009 eelkõige seoses tariifide, kolmandatele isikutele juurdepääsu teenuste, võimsuse jaotamise, ülekoormuse juhtimise, läbipaistvuse, tasakaalustamise ja järelturuga;

b)

ülekandesüsteemi, sh võrkudevaheliste ühenduste ja ühenduste investeeringute haldamise, hooldamise ja arendamise eesmärgil algatatud projektid;

c)

põhivõrgu juhtimiseks vajalikud elektrienergia müügi- või ostutehingud.

9.   Järelevalveametnik jälgib põhivõrguettevõtja vastavust artiklis 16 esitatud nõuetele.

10.   Järelevalveametnikul on juurdepääs põhivõrguettevõtja kogu asjakohasele teabele ja ruumidele ja kogu teabele, mis on vajalik oma ülesannete täitmiseks.

11.   Pärast reguleeriva asutuse eelnevat heakskiitu võib nõukogu järelevalveametniku ametist vabastada. Nõukogu vabastab järelevalveametniku sõltumatuse või ametialase suutlikkuse puudumise tõttu, kui reguleeriv asutus seda nõuab.

12.   Järelevalveametniku juurdepääs põhivõrguettevõtja ametiruumidele tagatakse etteteatamiseta.

Artikkel 22

Võrkude arendamine ja volitused teha investeerimisotsuseid

1.   Pärast konsulteerimist kõikide asjaomaste sidusrühmadega esitavad põhivõrguettevõtjad igal aastal reguleerivale asutusele 10-aastase võrgu arengukava, mis põhineb olemasoleval ja prognoositaval nõudlusel ja pakkumisel. Kõnealune arengukava sisaldab tõhusaid meetmeid, et tagada süsteemi piisav võimsus ja tarnekindlus.

2.   10-aastane võrgu arengukava eelkõige:

a)

näitab turuosalistele peamised ülekandeinfrastruktuurid, mida tuleb järgmise kümne aasta jooksul ehitada või uuendada;

b)

sisaldab kõik otsustatud investeeringud ja määrab kindlaks uued investeeringud, mida tuleb teha järgmise kolme aasta jooksul, ning

c)

esitab investeerimisprojektide ajakava.

3.   10-aastase võrgu arengukava väljatöötamisel kasutab põhivõrguettevõtja mõistlikke prognoose elektritootmise, -tarnimise, -tarbimise kohta ja elektrikaubanduse kohta teiste riikidega, võttes arvesse piirkondlikke ja ühenduseüleseid investeerimiskavu.

4.   Reguleeriv asutus konsulteerib 10-aastase võrgu arengukava suhtes selgel ja läbipaistval viisil kõikide tegelike või võimalike võrgu kasutajatega. Isikutelt või ettevõtetelt, kes väidavad enda olevat võimalikud võrgu kasutajad, võib nõuda oma väite põhjendamist. Reguleeriv asutus avaldab konsulteerimise tulemused, eelkõige võimalikud investeerimisvajadused.

5.   Reguleeriv asutus analüüsib, kas 10-aastane võrgu arengukava hõlmab kõiki konsulteerimisel kindlaks määratud investeerimisvajadusi ja kas see on kooskõlas kümneaastase mittesiduva ühenduseülese võrgu arengukavaga (ühenduseülese võrgu arengukava), millele viidatakse määruse (EÜ) nr 714/2009 artikli 8 lõike 3 punktis b. Kui tekib kahtlus kooskõla suhtes kümneaastase ühenduseülese võrgu arengukavaga, konsulteerib reguleeriv asutus ametiga. Reguleeriv asutus või nõuda põhivõrguettevõtjalt oma kümneaastase ühenduseülese võrgu arengukava muutmist.

6.   Reguleeriv asutus jälgib ja hindab 10-aastase võrgu arengukava rakendamist.

7.   Kui põhivõrguettevõtja ei tee 10-aastases võrgu arengukavas ettenähtud investeeringut, mis oleks tulnud teha järgneva kolme aasta jooksul, muudel kui väljaspool tema kontrolli olevatel ülekaalukatel põhjustel, tagavad liikmesriigid, et reguleeriv asutus peab võtma vähemalt ühe järgmistest meetmetest, et tagada kõnealuse investeeringu tegemine, kui kõnealune investeering on endiselt oluline viimase 10-aastase võrgu arengukava kohaselt:

a)

nõudma põhivõrguettevõtjalt kõnealuse investeeringu tegemist;

b)

korraldama kõnealuse investeeringu tegemiseks kõigile investoritele avatud pakkumismenetluse või

c)

kohustama põhivõrguettevõtjat suurendama kapitali vajaliku investeeringu rahastamiseks ja lubama sõltumatutel investoritel kapitalis osaleda.

Kui reguleeriv asutus on oma volitusi esimese lõigu punkti b alusel kasutanud, võib ta kohustada põhivõrguettevõtjat nõustuma ühe või mitme järgnevaga:

a)

rahastajaks on kolmas osapool;

b)

ehitajaks on kolmas osapool;

c)

vastavad uued varad hangitakse ise;

d)

vastavat uut vara kasutatakse ise.

Põhivõrguettevõtja annab investoritele kogu vajaliku teabe investeeringu tegemiseks, ühendab uued varad ülekandevõrku ja teeb oma parima investeerimisprojekti elluviimise hõlbustamiseks.

Asjakohase rahastamiskorra kiidab heaks reguleeriv asutus.

8.   Kui reguleeriv asutus on oma volitusi lõike 7 esimese lõigu alusel kasutanud, katab asjaomane tariifikorraldus kõnealuse investeeringu kulud.

Artikkel 23

Volitused teha otsuseid uute elektrijaamade ülekandevõrku ühendamise kohta

1.   Põhivõrguettevõtja koostab ja avaldab selged ja tõhusad menetlused uute elektrijaamade mittediskrimineerivaks ülekandesüsteemi ühendamiseks. Nimetatud menetlused esitatakse heakskiitmiseks riiklikele reguleerivatele asutustele.

2.   Põhivõrguettevõtja ei tohi keelduda uue elektrijaama võrku ühendamisest põhjendusega, et tulevikus on võimalikud piirangud kättesaadavate võrgumahtude osas, nt ülekoormus ülekandevõrgu eemalasetsevates osades. Põhivõrguettevõtja esitab vajaliku teabe.

3.   Põhivõrguettevõtja ei tohi keelduda uuest ühenduspunktist põhjendusega, et see tekitab lisakulusid seoses ühenduspunkti läheduses olevate võrgu osade vajaliku võimsuse suurendamisega.

VI PEATÜKK

JAOTUSVÕRGU KASUTAMINE

Artikkel 24

Jaotusvõrguettevõtjate määramine

Liikmesriigid määravad või nõuavad, et ettevõtjad, kellele kuuluvad jaotusvõrgud, määraksid kas ühe või mitu jaotusvõrguettevõtjat ajavahemikuks, mille liikmesriigid kehtestavad olenevalt tõhususest ja majandusliku tasakaalu näitajatest. Liikmesriigid tagavad jaotusvõrguettevõtjate tegevuse vastavuse artiklitele 25, 26 ja 27.

Artikkel 25

Jaotusvõrguettevõtjate ülesanded

1.   Jaotusvõrguettevõtja vastutab selle eest, et tagatakse süsteemi pikaajaline võime rahuldada mõistlikke nõudmisi elektrienergia edastamise järele, ning antud majanduslikes tingimustes oma piirkonnas kindla, usaldusväärse ja tõhusa elektrijaotussüsteemi toimimise, hoolduse ja arendamise eest, võttes nõuetekohaselt arvesse keskkonnaküsimusi ja energiatõhusust.

2.   Jaotusvõrguettevõtja ei tohi vahet teha võrgukasutajate või kasutajarühmade vahel, eriti oma sidusettevõtjate kasuks.

3.   Jaotusvõrguettevõtja annab võrgukasutajatele võrgule tõhusaks juurdepääsuks, sealhulgas kasutamiseks vajalikku teavet.

4.   Liikmesriik võib jaotusvõrguettevõtjalt nõuda, et elektrijaamade võrgujärjekorra koostamisel eelistataks elektrijaamu, kus kasutatakse taastuvenergia allikaid või jäätmeid või kus toimub elektrienergia ja soojuse koostootmine.

5.   Iga jaotusvõrguettevõtja soetab oma võrgus energiakadude ja reservvõimsuse katmiseks kasutatava energia läbipaistva, mittediskrimineeriva ja turupõhise korra alusel, kui tal on kõnealune funktsioon. See nõue ei piira enne 1. jaanuari 2002 sõlmitud lepingute alusel ostetava elektrienergia kasutamist.

6.   Kui jaotusvõrguettevõtja vastutab jaotusvõrgu tasakaalustamise eest, peavad tema poolt vastuvõetud sellealased eeskirjad olema objektiivsed, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad ning sisaldama eeskirju, millega maksustatakse võrgu kasutajaid energia tasakaalustamata tarvitamise eest. Jaotusvõrguettevõtjate teenuste osutamise tingimused, sealhulgas eeskirjad ja tariifid, kehtestatakse vastavalt artikli 37 lõikele 6 mittediskrimineerival ja kulusid kajastaval viisil, ning need avaldatakse.

7.   Jaotusvõrgu arengu planeerimisel võtab jaotusvõrguettevõtja arvesse energiatõhusust edendavaid nõudluse juhtimise meetmeid ja/või jaotatud tootmist, mis võivad kõrvaldada vajaduse elektrivõimsust suurendada või asendada.

Artikkel 26

Jaotusvõrguettevõtjate eristamine

1.   Kui jaotusvõrguettevõtja moodustab osa vertikaalselt integreeritud ettevõtjast, peab ta olema vähemalt juriidiliselt staatuselt, organisatsiooniliselt ja otsuste tegemises sõltumatu muust jaotusega mitteseotud tegevusest. See ettekirjutus ei too kaasa kohustust eristada jaotusvõrguettevõtja vara vertikaalselt integreeritud ettevõtja omandist.

2.   Lisaks lõikes 1 nimetatud nõuetele, peab vertikaalselt integreeritud ettevõtja osaks olev jaotusvõrguettevõtja olema sõltumatu nii organisatsiooniliselt kui ka otsuste tegemises muust jaotusega mitteseotud tegevusest. Selleks peab ta vastama järgmistele miinimumnõuetele:

a)

jaotusvõrguettevõtja juhtimise eest vastutavad isikud ei tohi olla tegevad otseselt või kaudselt elektri tootmise, jaotamise ja tarnimise igapäevase juhtimise eest vastutava vertikaalselt integreeritud elektriettevõtja äriühingustruktuuris;

b)

tuleb võtta vajalikud meetmed jaotusvõrguettevõtja juhtimise eest vastutavate isikute kutsehuvidega arvestamiseks nii, et neil oleks võimalik tegutseda sõltumatult;

c)

jaotusvõrguettevõtjal peavad olema tõhusad otsuste tegemise õigused, mis on sõltumatud integreeritud elektriettevõtjast nii hallatavate ja hooldatavate varade kui ka võrgu arendamise osas. Nende ülesannete täitmiseks peavad jaotusvõrguettevõtja käsutuses olema vajalikud ressursid, sealhulgas inim-, tehnilised, füüsilised ja rahalised ressursid. See ei tohiks takistada vajalike kooskõlastusmehhanismide toimimist, mis tagavad emaettevõtja õiguste kaitse seoses majandusliku ja juhtimisalase järelevalvega tütarettevõtja varalise tasuvuse üle, mida teostatakse kaudselt vastavalt artikli 37 lõikele 6. Eelkõige peab see võimaldama emaettevõtjal kiita heaks jaotusvõrguettevõtja iga-aastast rahastamiskava või mis tahes samaväärset dokumenti ning määrata kindlaks oma tütarettevõtja võlgade ülempiiri. See ei tohi võimaldada emaettevõtjal sekkuda tütarettevõtja igapäevategevusse ega konkreetsetesse jaotusliinide ehitamise ega uuendamisega seotud otsustesse, mis ei ületa heakskiidetud rahastamiskava ega muude samaväärsete dokumentide tingimusi;

d)

jaotusvõrguettevõtja peab kehtestama nõuetele vastavuse programmi, milles sätestatakse meetmed diskrimineeriva käitumise vältimiseks, ning tagab, et järelevalve selle täitmise üle oleks piisavalt range. Nõuetele vastavuse programmis sätestatakse töötajate konkreetsed kohustused selle eesmärgi saavutamiseks. Nõuetele vastavuse programmi eest vastutav isik või asutus, jaotusvõrguettevõtja järelevalveametnik, esitab võetud meetmete aastaaruande artikli 35 lõikes 1 osutatud reguleerivale asutusele ning see avaldatakse. Jaotusvõrguettevõtja järelevalveametnik peab olema täiesti sõltumatu ning tal peab olema juurdepääs kõikidele oma ülesande täitmiseks vajalikele jaotusvõrguettevõtja ja, kui neid on, tema sidusettevõtete andmetele.

3.   Kui jaotusvõrguettevõtja moodustab osa vertikaalselt integreeritud ettevõtjast, peavad liikmesriigid tagama reguleerivate asutuste või muude pädevate asutuste järelevalve jaotusvõrguettevõtja tegevuste üle, et ta ei kasutaks oma vertikaalset integreeritust konkurentsi moonutamiseks. Eelkõige ei tohi vertikaalselt integreeritud jaotusvõrguettevõtjad suhtlemisel ja kaubamärkidega seotult tekitada segadust seoses vertikaalselt integreeritud ettevõtja tarneharu eraldiseisvusega.

4.   Liikmesriigid võivad otsustada, et lõikeid 1, 2 ja 3 ei kohaldata integreeritud elektriettevõtjate suhtes, kes teenindavad vähem kui 100 000 võrku ühendatud tarbijat või väikesi eraldatud süsteeme.

Artikkel 27

Jaotusvõrguettevõtjate konfidentsiaalsusnõuded

Ilma et see piiraks artikli 30 kohaldamist või muude teabe avalikustamist nõudvate seaduslike kohustuste täitmist, peab iga jaotusvõrguettevõtja säilitama oma äritegevuse käigus saadud tundliku äriteabe konfidentsiaalsuse ja vältima oma tegevusega seotud äriliselt kasuliku teabe diskrimineerivat avaldamist.

Artikkel 28

Suletud jaotusvõrgud

1.   Liikmesriigid võivad sätestada, et riiklikud reguleerivad asutused või teised pädevad asutused liigitavad võrgu, mis jaotab elektrit geograafiliselt piiratud tootmiskoha, ärirajatise või ühisteenuste koha piires ega varusta kodutarbijaid, piiramata lõike 4 kohaldamist, suletud jaotusvõrguks, kui:

a)

tehnilistel või ohutusega seotud põhjustel on selle võrgu kasutajate tegevus või tootmisprotsess ühendatud või

b)

kõnealune võrk jagab elektrit peamiselt võrgu omanikule või haldurile või nendega seotud ettevõtjatele.

2.   Liikmesriigid võivad sätestada, et riiklikud reguleerivad asutused vabastavad suletud jaotusvõrgu ettevõtja:

a)

artikli 25 lõikes 5 sätestatud kohustusest soetada oma võrgus energiakadude ja reservvõimsuse katmiseks kasutatav energia läbipaistva, mittediskrimineeriva ja turupõhise korra alusel;

b)

artikli 32 lõikes 1 sätestatud kohustusest tagada, et tariifid või nende arvutamise aluseks olev metoodika kiidetakse enne nende jõustumist heaks vastavalt artiklile 37.

3.   Lõikes 2 osutatud vabastuse andmise korral vaadatakse kohaldatavad tariifid või nende arvutamise aluseks olev metoodika läbi ja kiidetakse artikli 37 kohaselt heaks suletud jaotusvõrgu kasutaja taotluse alusel.

4.   Kui võrku kasutavad aeg-ajalt vähesed kodumajapidamised, kes on jaotusvõrgu omanikuga töösuhtes või sarnases suhtes ning kes asuvad suletud jaotusvõrgu teeninduspiirkonnas, ei välista see lõikes 2 nimetatud vabastuste andmist.

Artikkel 29

Ühendatud ettevõtja

Artikli 26 lõige 1 ei takista põhi- ja jaotusvõrgu ühendatud ettevõtja tegevust tingimusel, et kõnealune ettevõtja vastab artikli 9 lõikes 1 või artiklites 13 ja 14 või V peatükis sätestatud nõuetele või tema suhtes kohaldatakse artikli 44 lõiget 2.

VII PEATÜKK

ERISTAMINE JA RAAMATUPIDAMISE LÄBIPAISTVUS

Artikkel 30

Raamatupidamisele juurdepääsu õigus

1.   Liikmesriikidel või nende määratud pädevatel asutustel, sealhulgas artiklis 35 osutatud reguleerivatel asutustel on oma ülesannete täitmise piires õigus tutvuda elektriettevõtjate raamatupidamisega, nagu on sätestatud artiklis 31.

2.   Liikmesriigid ja määratud pädevad asutused, sealhulgas reguleerivad asutused säilitavad tundliku äriteabe konfidentsiaalsuse. Liikmesriigid võivad sätestada erandeid nimetatud teabe avalikustamiseks, kui seda on vaja pädevate asutuste ülesannete täitmiseks.

Artikkel 31

Raamatupidamisarvestuste eristamine

1.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada elektriettevõtjate raamatupidamise vastavus lõigetele 2 ja 3.

2.   Elektriettevõtjad, olenemata nende omandivormist või juriidilisest staatusest, koostavad, esitavad auditeerimiseks ja avaldavad oma raamatupidamise aastaaruanded vastavalt siseriiklikele õigusnormidele piiratud vastutusega äriühingu raamatupidamise aastaaruannete kohta, mis on vastu võetud vastavalt nõukogu 25. juuli 1978. aasta neljandale direktiivile 78/660/EMÜ, mis põhineb asutamislepingu artikli 44 lõike 2 punktil g (20) ja käsitleb teatavat liiki äriühingute raamatupidamise aastaaruandeid (21).

Ettevõtjad, kellel ei ole seaduslikku kohustust oma raamatupidamise aastaaruandeid avaldada, hoiavad aruande ühe eksemplari oma peakontoris avalikkusele kättesaadavana.

3.   Elektriettevõtjad peavad oma sisemises raamatupidamises eraldi arvestust oma iga edastamis- ja jaotamistegevuse kohta, nagu seda nõutakse eri ettevõtjate tegevuse puhul, et vältida diskrimineerimist, ristsubsideerimist ja konkurentsi moonutamist. Nad peavad arvestust, mis võib olla konsolideeritud, ka teiste elektrialaste tegevuste kohta, mis ei ole seotud edastamise või jaotamisega. Kuni 1. juulini 2007 peavad nad eraldi arvestust tarnete kohta vabatarbijatele ja tarnete kohta väiketarbijatele. Põhi- või jaotusvõrgu omamisest saadav tulu peab olema raamatupidamises eraldi välja toodud. Vajadusel peavad nad konsolideeritud arvestust elektriga mitteseotud muu tegevuse kohta. Sisemine raamatupidamine peab sisaldama kõigi tegevuste bilanssi ja kasumiaruannet.

4.   Lõikes 2 nimetatud auditeerimise käigus tuleb eelkõige kontrollida, kas lõikes 3 nimetatud diskrimineerimise ja ristsubsideerimise vältimise kohustus on täidetud.

VIII PEATÜKK

VÕRGULE JUURDEPÄÄSU KORRALDAMINE

Artikkel 32

Kolmandate isikute juurdepääs

1.   Liikmesriigid tagavad, et rakendatakse kolmandate isikute põhi- ja jaotusvõrkudele juurepääsu süsteemi, mis põhineb avaldatud, kõikide vabatarbijate suhtes kohaldatavatel tariifidel ning mida kohaldatakse objektiivselt ja võrgukasutajate vahel vahet tegemata. Liikmesriigid tagavad, et nimetatud tariifid või nende arvutamise aluseks olev metoodika kiidetakse enne nende jõustumist heaks vastavalt artiklile 37 ning et need tariifid ja see metoodika (kui heaks kiidetakse üksnes metoodika) avaldatakse enne nende jõustumist.

2.   Põhi- või jaotusvõrguettevõtja võib keelduda juurdepääsu võimaldamast, kui tal puudub vajalik võimsus. Keeldumist tuleb nõuetekohaselt põhjendada, pidades eelkõige silmas artiklit 3 ja võttes aluseks objektiivsed, tehniliselt ja majanduslikult põhjendatud kriteeriumid. Reguleerivad asutused, kui liikmesriik on nii sätestanud, või liikmesriik tagavad, et kõnealuseid kriteeriume kohaldatakse järjekindlalt ja et võrgukasutaja, kellele juurdepääsu andmisest on keeldutud, saab kasutada vaidluste lahendamise menetlust. Vajadusel ning juurdepääsu võimaldamisest keeldumise korral tagavad riiklikud reguleerivad asutused ühtlasi, et põhi- või jaotusvõrguettevõtja annab asjakohast teavet meetmete kohta, mida oleks vaja võrgu tugevdamiseks. Isikult, kes teavet nõuab, võib võtta mõistlikku tasu, mis peegeldab teabe andmise kulusid.

Artikkel 33

Turu avanemine ja vastastikkus

1.   Liikmesriigid tagavad, et vabatarbijad on:

a)

kuni 1. juulini 2004, vabatarbijad direktiivi 96/92/EÜ artikli 19 lõigete 1–3 tähenduses. Liikmesriigid avaldavad iga aasta 31. jaanuariks vabatarbija määratluse kriteeriumid;

b)

alates 1. juulist 2004 kõik mitte-kodutarbijad;

c)

alates 1. juulist 2007 kõik tarbijad.

2.   Et vältida elektriturgude avamisel tasakaalustamatust:

a)

ei tohi keelata elektritarnelepinguid teise liikmesriigi vabatarbijaga, kui tarbija vastab mõlema asjaomase võrgu tingimustele, ning

b)

juhul kui lõikes a kirjeldatud tehingust keeldutakse selletõttu, et tarbija vastab vaid ühe võrgu tingimustele, võib komisjon turuolukorda ja üldisi huve arvesse võttes ning tingimustele vastava tarbija asukohaliikmesriigi palvel keelduvat poolt kohustada soovitud tarnet täitma.

Artikkel 34

Otseliinid

1.   Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid, et:

a)

kõik nende territooriumil asuvad elektritootjad ja elektrivarustusettevõtjad saaksid tarnida oma rajatistele, tütarettevõtjatele ja vabatarbijatele otseliine pidi; ja

b)

kõik nende territooriumil asuvad vabatarbijad saaksid tootjalt ja varustusettevõtjatelt tarneid vastu võtta otseliini kaudu.

2.   Liikmesriigid kehtestavad kriteeriumid oma territooriumil otseliinide ehitamise lubade andmiseks. Need kriteeriumid peavad olema objektiivsed ja mittediskrimineerivad.

3.   Võimalus tarnida elektrit otseliini pidi, nagu sätestatakse käesoleva artikli lõikes 1, ei mõjuta võimalust osta elektrit vastavalt artiklile 32.

4.   Liikmesriigid võivad ette näha, et otseliini ehitusloa andmine eeldab kas võrgule juurdepääsust keeldumist artikli 32 alusel või vaidluste lahendamise menetluse algatamist vastavalt artiklile 37.

5.   Liikmesriigid võivad keelduda otseliini ehitamiseks luba andmast, kui luba oleks vastuolus artikli 3 sätetega. Sellist keeldumist tuleb nõuetekohaselt põhjendada.

IX PEATÜKK

RIIKLIKUD REGULEERIVAD ASUTUSED

Artikkel 35

Reguleerivate asutuste määramine ja sõltumatus

1.   Iga liikmesriik määrab siseriiklikul tasandil ühe riikliku reguleeriva asutuse.

2.   Käesoleva artikli lõige 1 ei piira mõnes liikmesriigis teiste reguleerivate asutuste nimetamist piirkondlikul tasandil, tingimusel et on olemas üks staažikas esindaja esindusfunktsioonide täitmiseks ja ühenduse tasandil ühenduse pidamiseks reguleerivate asutuste nõukogus vastavalt määruse (EÜ) nr 713/2009 artikli 14 lõikele 1.

3.   Erandina käesoleva artikli lõikest 1 võib liikmesriik määrata reguleerivad asutused väikeste elektrivõrkude jaoks, mis paiknevad geograafiliselt eraldi aladel, mille tarbimine moodustab 2008. aastal alla 3 % asjaomase liikmesriigi kogu tarbimisest. Nimetatud erand ei piira ühe staažika esindaja nimetamist esindusfunktsioonide täitmiseks ja ühenduse pidamiseks ühenduse tasandil reguleerivate asutuste nõukogus vastavalt määruse (EÜ) nr 713/2009 artikli 14 lõikele 1.

4.   Liikmesriigid tagavad reguleeriva asutuse sõltumatuse ning kannavad hoolt, et ta teostab oma volitusi erapooletult ja läbipaistvalt. Selleks peavad liikmesriigid tagama, et reguleeriv asutus, täites käesoleva direktiiviga ja sellega seotud õigusaktidega talle määratud reguleerimisülesandeid,

a)

on õiguslikult eraldiseisev ja funktsionaalselt sõltumatud kõikidest teistest avalik-õiguslikest ja eraõiguslikest isikutest,

b)

tagab, et tema töötajad ja juhtimise eest vastutavad isikud

i)

tegutsevad turuhuvidest sõltumatult ning

ii)

neile määratud reguleerimisülesandeid täites ei küsi ega võta vastu otseseid juhiseid üheltki riigiasutuselt ega muult avalik-õiguslikult või eraõiguslikult isikult. Nimetatud nõue ei piira vajadusel tihedat koostööd teiste asjaomaste riiklike asutustega ega valitsuse poliitilisi üldsuuniseid, mis ei ole seotud artikli 37 kohaste regulatiivülesannete ja -kohustustega.

5.   Reguleeriva asutuse sõltumatuse kaitsmiseks tagavad liikmesriigid eelkõige, et:

a)

reguleeriv asutus saab vastu võtta kõikidest poliitilistest organitest sõltumatuid otsuseid ja tal on eraldiseisvad eraldised aastaeelarves ja iseseisvus eraldatud eelarve täitmisel ning oma ülesannete täitmiseks vajalikud inim- ja rahalised ressursid, ja

b)

reguleeriva asutuse juhatuse liikmed või juhul, kui juhatus puudub, siis reguleeriva asutuse tippjuhtkond nimetatakse ametisse tähtajaliselt, viieks kuni seitsmeks aastaks, mida pikendatakse üks kord.

Liikmesriigid tagavad seoses esimese lõigu punktiga b juhatuse või tippjuhtkonna asjakohase rotatsiooni korra. Juhatuse või juhul, kui juhatus puudub, siis tippjuhtkonna liikmeid tohib selle aja jooksul ametist vabastada ainult juhul, kui nad enam ei vasta käesolevas artiklis sätestatud tingimustele või on vastavalt siseriiklikule õigusele süüdi üleastumises.

Artikkel 36

Reguleeriva asutuse üldeesmärgid

Kõnealuses direktiivis täpsustatud reguleerimisülesannete täitmisel võtab reguleeriv asutus kõik mõistlikud meetmed, et tihedas koostöös teiste asjaomaste riiklike ametiasutustega, kaasa arvatud konkurentsiasutustega, ning piiramata nende pädevust, saavutada artiklis 37 sätestatud kohustuste ja volituste raames järgmised eesmärgid:

a)

edendada tihedas koostöös ameti, teiste liikmesriikide reguleerivate asutuste ning komisjoniga konkurentsivõimelist, turvalist ja keskkonnasäästlikku elektrienergia siseturgu ühenduses ning turu tõhusat avamist kõikidele ühenduse tarbijatele ja tarnijatele ning tagada asjakohased tingimused elektrivõrkude tulemuslikuks ja usaldusväärseks toimimiseks, võttes arvesse pikaajalisi eesmärke;

b)

arendada ühenduses konkurentsivõimelisi ja nõuetekohaselt toimivaid piirkondlikke turge, et saavutada punktis a sätestatud eesmärgid;

c)

kaotada liikmesriikidevahelised elektrienergiaga kauplemise piirangud, sealhulgas arendada nõudluse rahuldamiseks ja siseriiklike turgude integratsiooni tugevdamiseks vajalikke piiriüleseid edastus võimsusi, mis võib hõlbustada elektrivoogude kulgemist kogu ühenduses;

d)

aidata saavutada kõige kulutõhusamal viisil turvaliste, usaldusväärsete ja tõhusate mittediskrimineerivate võrkude arendamist, mis on tarbijale orienteeritud, ning edendada võrgu sobivust ja vastavalt energiapoliitika üldeesmärkidele energiatõhusust, samuti taastuvatest energiaallikatest saadava elektri väikese ja suure ulatusega tootmise integreerimist ning hajutatud tootmist nii põhi- kui ka jaotusvõrkudes;

e)

soodustada juurdepääsu võrgule uute tootmisvõimsuste jaoks, eelkõige kõrvaldades tõkked, mis takistavad uusi turulesisenejaid ja taastuvatest energiaallikatest saadava elektri juurdepääsu;

f)

tagada, et võrguettevõtjatele ja võrgu kasutajatele pakutakse nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis asjakohaseid stiimuleid süsteemi jõudluse tõhustamiseks ja turgude integreerimise soodustamiseks;

g)

tagada, et tarbijad saaksid kasu oma riigi turu tõhusast toimimisest, edendada tõhusat konkurentsi ja aidata tagada tarbijakaitset;

h)

aidata kaasa avalike elektrienergia tarneteenuste kõrge taseme saavutamisele, kaitsetumate tarbijate kaitsele ja tarbijatele tarnija vahetuseks vajalike andmesideprotsesside ühilduvusele.

Artikkel 37

Reguleeriva asutuse kohustused ja volitused

1.   Reguleerivatel asutustel on järgmised kohustused:

a)

läbipaistvate kriteeriumide alusel kehtestada või kinnitada reguleeritud edastus- ja jaotustariife või nende arvestamise metoodikat;

b)

tagada põhi- ja jaotusvõrguettevõtjate ning vajadusel nii võrguomanike kui ka mis tahes elektriettevõtja vastavus käesolevas direktiivis ja muudes ühenduse asjakohastes õigusaktides, sealhulgas piiriüleseid küsimusi käsitlevates õigusaktides sätestatud kohustustele;

c)

teha piiriülestes küsimustes koostööd asjaomase liikmesriigi reguleeriva asutuse või reguleerivate asutustega ja ametiga;

d)

täita ja rakendada ameti ja komisjoni kõiki asjakohaseid õiguslikult siduvaid otsuseid;

e)

esitada igal aastal aruanne oma tegevuse ja ülesannete täitmise kohta liikmesriikide asjaomastele asutustele, ametile ja komisjonile. Sellised aruanded hõlmavad iga käesolevas artiklis loetletud ülesande osas võetud meetmeid ja saavutatud tulemusi;

f)

tagada, et ei toimuks ristsubsideerimist ülekande-, jaotus- ja tarnetegevuse vahel;

g)

jälgida põhivõrguettevõtjate investeerimiskavasid ning esitada oma aastaaruandes põhivõrguettevõtjate investeerimiskavade hinnang, pidades silmas nende vastavust ühenduseülese võrgu arengukavale, millele viidatakse määruse (EÜ) nr 714/2009 artikli 8 lõike 3 punktis b, selline hindamine võib hõlmata soovitusi nende investeerimiskavade muutmiseks;

h)

jälgida võrgu turvalisust ja usaldusväärsust käsitlevate eeskirjade täitmist ja vaadata läbi nende varasem toimimine ning kehtestada ja kinnitada teenuse ja tarne kvaliteedi standardeid ja nõudeid või aidata sellele kaasa koos teiste pädevate asutustega;

i)

jälgida läbipaistvuse taset, sealhulgas seoses hulgihindadega, ning tagada läbipaistvuskohustuste täitmine elektriettevõtjate poolt;

j)

jälgida turu avamise ja konkurentsi taset ning tulemuslikkust hulgi- ja jaemüügitasandil, sealhulgas elektribörse, hindu kodutarbijatele, kaasa arvatud ettemaksu süsteemid, liitumis- ja eraldustasusid, hooldusteenuste teostamist ja nende tasusid ning kodutarbijate kaebusi, ning mis tahes konkurentsimoonutusi või -piiranguid, andes muu hulgas kogu vajaliku teabe ja edastades asjaomased juhtumid asjakohastele konkurentsiasutustele;

k)

jälgida lepingulise piirava tegevuse esinemist, sealhulgas ainuõiguse klauslite kasutamist, mis võib takistada suuri mitte-kodutarbijaid sõlmimast samal ajal lepinguid enam kui ühe tarnijaga või piirata nende võimalusi seda teha ning vajaduse korral teavitades sellisest tegevusest riiklikke konkurentsiasutusi;

l)

austada lepingulist vabadust seoses katkestatavate tarnelepingutega ja pikaajaliste lepingutega, tingimusel, et need on kooskõlas ühenduse õigusega ja ühenduse poliitikaga;

m)

jälgida aega, mis põhi- ja jaotusvõrguettevõtjatel kulub ühenduste rajamiseks ja parandustöödeks;

n)

aidata koos teiste asjaomaste asutustega tagada, et tarbijakaitsemeetmed, kaasa arvatud need, mis on sätestatud I lisas, oleksid tulemuslikud ja jõustatud;

o)

avaldada vähemalt kord aastas soovitusi seoses tarnehindade vastavusega artiklile 3 ning esitada need vajaduse korral konkurentsiasutustele;

p)

tagada juurdepääs tarbijate tarbimisandmetele, siseriiklikul tasandil vabatahtlikuks kasutamiseks tarbimisandmete võrreldava ühtlustatud kergesti mõistetava vormi sätestamine ning kõikidele tarbijatele kiire juurdepääs sellistele andmetele I lisa punkti h kohaselt;

q)

jälgida põhivõrguettevõtjate, jaotusvõrguettevõtjate, tarnijate ja tarbijate ning teiste turuosaliste osatähtsuse ja vastutusega seotud eeskirjade rakendamist vastavalt määrusele (EÜ) nr 714/2009;

r)

jälgida investeeringuid tootmisvõimsustesse, pidades silmas varustuskindlust;

s)

jälgida ühenduse ja kolmandate riikide põhivõrguettevõtjate vahelist tehnilist koostööd;

t)

jälgida kaitsemeetmete rakendamist artiklis 42 sätestatud korras; ja

u)

aidata kaasa tähtsaimaid turuprotsesse käsitlevate andmesideprotsesside ühilduvusele piirkondlikul tasandil.

2.   Juhul kui liikmesriigis nii ette nähakse, võivad lõikes 1 nimetatud jälgimisülesandeid täita ka muud asutused kui reguleeriv asutus. Sellisel juhul tehakse nimetatud jälgimise käigus saadud teave reguleerivale asutusele kättesaadavaks niipea kui võimalik.

Säilitades oma iseseisvust, ilma et see piiraks tema endi eripädevust ning kooskõlas parema õigusliku reguleerimise põhimõtetega, konsulteerib reguleeriv asutus lõikes 1 sätestatud kohustuste täitmisel vajaduse korral põhivõrguettevõtjatega ja teeb vajaduse korral tihedat koostööd teiste asjaomaste riiklike ametiasutustega.

Mis tahes heakskiit, mille reguleeriv asutus või amet annab käesoleva direktiivi kohaselt, ei piira reguleeriva asutuse nõuetekohaselt põhjendatud volituste kasutamist tulevikus vastavalt käesolevale artiklile või karistuste määramist teiste asjaomaste asutuste või komisjoni poolt.

3.   Kui artikli 13 alusel on määratud sõltumatu süsteemihaldur, peab reguleeriv asutus lisaks talle käesoleva artikli lõikega 1 määratud kohustustele:

a)

jälgima käesolevas artiklis sätestatud kohustuste täitmist põhivõrgu omaniku ja sõltumatu süsteemihalduri poolt ning määrama mittetäitmise eest karistusi vastavalt lõike 4 punktile d;

b)

jälgima sõltumatu süsteemihalduri ja ülekandesüsteemi omaniku vahelisi suhteid ja teabevahetust, tagamaks, et sõltumatu süsteemihaldur täidab oma ülesandeid, ning eelkõige heaks kiitma lepinguid ja tegutsema sõltumatu süsteemihalduri ja põhivõrgu omaniku vaheliste lõike 11 kohaselt esitatud vaidluste lahendajana, kui kaebuse esitab üks pooltest;

c)

ilma et see piiraks artikli 13 lõike 2 punktis c sätestatud menetluse kohaldamist, kiitma esimese kümneaastase võrkude arengukava puhul heaks investeerimiskava ning mitmeaastase võrkude arengukava, mille sõltumatu süsteemihaldur igal aastal esitab;

d)

tagama, et sõltumatute süsteemihaldurite kogutavad võrgule juurdepääsu tariifid sisaldavad võrgu omanikule või omanikele ette nähtud tasu, mille suurus on piisav võrguvarade eest ning neisse tehtud võimalike uute investeeringute eest tasumiseks, tingimusel, et need tariifid on majanduslikult põhjendatud ja tõhusalt koostatud,

e)

omama volitusi teostada kontrolli, sealhulgas ette teatamata kontrolli põhivõrgu omaniku ja sõltumatu süsteemihalduri valdustes ning

f)

jälgima, et sõltumatu süsteemihalduri poolt kogutud ülekoormustasusid kasutatakse vastavalt määruse (EÜ) nr 714/2009 artikli 16 lõikele 6.

4.   Liikmesriigid tagavad, et reguleerivatele asutustele antakse volitused, mis võimaldavad neil lõigetes 1, 3 ja 6 osutatud ülesandeid tõhusalt ja kiiresti täita. Selleks peavad reguleerival asutusel olema vähemalt järgmised volitused:

a)

teha otsuseid, mis on elektriettevõtjatele siduvad;

b)

uurida elektrienergiaturu toimimist ja otsustada, milliseid vajalikke ja proportsionaalseid meetmeid on vaja võtta tõhusa konkurentsi toetamiseks ja turu nõuetekohase toimimise tagamiseks ning kõnealuseid meetmeid kehtestada. Vajaduse korral on reguleerival asutusel samuti volitus teha konkurentsiõigusega seotud uurimisel koostööd riikliku konkurentsiasutusega ja finantsturgu reguleerivate asutustega või komisjoniga;

c)

nõuda elektriettevõtjatelt mis tahes andmeid, mis on talle tema ülesannete täitmiseks vajalikud, kaasa arvatud selgitust kolmandale osapoolele juurdepääsu andmata jätmise kohta ning teavet võrgu tugevdamiseks vajalike meetmete kohta;

d)

määrata tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi elektriettevõtjatele, kes ei täida käesolevast direktiivist ega reguleeriva asutuse või ameti asjakohasest õiguslikult siduvast otsustest tulenevaid kohustusi, või taotleda pädevalt kohtult selliste karistuste määramist. See hõlmab volitust määrata käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste mittetäitmise eest põhivõrguettevõtjale karistusi, mille suurus on kuni 10 % põhivõrguettevõtja aastakäibest, või vertikaalselt integreeritud ettevõtjale karistusi, mille suurus on kuni 10 % vertikaalselt integreeritud ettevõtja aastakäibest, või taotleda selliste karistuste määramist; ning

e)

teostada asjakohaseid uurimisõigusi ja uurimisvolitusi vaidluste lahendamiseks vastavalt lõigetele 11 ja 12.

5.   Lisaks käesoleva artikli lõigete 1 ja 4 alusel antud kohustustele ja volitustele, kui põhivõrguettevõtja on nimetatud kooskõlas V peatükiga, antakse reguleerivale asutusele vähemalt järgmised kohustused ja volitused:

a)

määrata karistusi kooskõlas lõike 4 punktiga d diskrimineeriva käitumise eest vertikaalselt integreeritud ettevõtja huvides;

b)

jälgida põhivõrguettevõtja ja vertikaalselt integreeritud ettevõtja vahelist teabevahetust tagamaks, et põhivõrguettevõtja täidab oma kohustusi;

c)

tegutseda vertikaalselt integreeritud ettevõtja ja põhivõrguettevõtja vaheliste lõike 11 kohaselt esitatud vaidluste lahendajana;

d)

jälgida vertikaalselt integreeritud ettevõtja ja põhivõrguettevõtja vahelisi äri- ja rahandussuhteid, sealhulgas laenutegevust;

e)

kiita heaks vertikaalselt integreeritud ettevõtja ja põhivõrguettevõtja vahelised kaubandus- ja rahanduslepingud tingimusel, et need on kooskõlas turutingimustega;

f)

taotleda vertikaalselt integreeritud ettevõtjalt põhjendust, kui järelevalveametnik on seda märkinud kooskõlas artikli 21 lõikega 4. Nimetatud põhjendus sisaldab eelkõige tõendeid, et vertikaalselt integreeritud ettevõtja huvides ei ole toimunud diskrimineerivat käitumist;

g)

teha kontrolle, sealhulgas ette teatamata vertikaalselt integreeritud ettevõtja ja põhivõrguettevõtja ruumides ning

h)

määrata põhivõrguettevõtja kõik või konkreetsed ülesanded artikli 13 kohaselt nimetatud sõltumatule süsteemihaldurile, kui põhivõrguettevõtja ei täida süstemaatiliselt temale käesoleva direktiiviga antud kohustusi, eelkõige diskrimineeriva käitumise korral vertikaalselt integreeritud ettevõtja huvides.

6.   Reguleerivad asutused vastutavad tingimuste või vähemalt nende arvestamise või kehtestamise aluseks oleva metoodika määramise või heakskiitmise eest piisavalt vara enne tingimuste jõustumist järgmistel juhtudel:

a)

riiklike võrkudega ühendamine ja neile juurdepääs, sealhulgas edastus- ja jaotustariifid või nende arvestamise metoodika, need tariifid või metoodikad peavad võimaldama teha võrkudesse vajalikke investeeringuid viisil, mis võimaldab tagada võrkude elujõulisuse;

b)

tasakaalustusteenuste osutamine, mida osutatakse võimalikult ökonoomselt ja mis pakuvad võrgukasutajatele sobivaid stiimuleid nende elektrienergia sisse- ja väljavoolu tasakaalustamiseks, tasakaalustusteenuseid pakutakse õiglaselt ja mittediskrimineerivalt ning objektiivsete kriteeriumide alusel; ja

c)

juurdepääs piiriülesele infrastruktuurile, sealhulgas võimsuse eraldamise ja ülekoormuse juhtimise menetlused.

7.   Lõikes 6 osutatud metoodika või tingimused avaldatakse.

8.   Tariife või metoodikat ja tasakaalustusteenuseid kehtestades või heaks kiites tagavad reguleerivad asutused, et põhivõrguettevõtjaid ja jaotusvõrguettevõtjaid stimuleeritakse nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis asjakohaselt, et tõhustada jõudlust, soodustada turgude integreerimist ja varustuskindlust ning toetada seonduvaid teadusuuringuid.

9.   Reguleerivad asutused jälgivad ülekoormuse juhtimist riikide elektrivõrkudes, sealhulgas võrkudevahelistes ühendustes, ja ülekoormuse juhtimise eeskirjade rakendamist. Sel eesmärgil esitavad põhivõrguettevõtjad või turul osalejad reguleerivatele asutustele oma ülekoormusega tegelemise eeskirjad, kaasa arvatud võimsuse jaotamine. Siseriiklikud reguleerivad asutused võivad taotleda kõnealuste eeskirjade muutmist.

10.   Reguleerivatel asutustel on õigus nõuda põhi- ja jaotusvõrguettevõtjatelt tingimuste, sealhulgas käesolevas artiklis osutatud tariifide või metoodika muutmist, kui see on vajalik nende tingimuste proportsionaalsuse ja mittediskrimineeriva kohaldamise tagamiseks. Edastus- ja jaotustariifide kehtestamisega viivitamise korral on reguleerivatel asutustel volitus kehtestada või heaks kiita esialgsed edastus- ja jaotustariifid või nende arvestamise metoodika ning juhul, kui lõplikud edastus- ja jaotustariifid või metoodika erinevad kõnealustest ajutistest tariifidest või metoodikast, teha otsus kompenseerivate meetmete kohta.

11.   Mis tahes isikul, kellel on põhi- või jaotusvõrguettevõtja suhtes kaebusi seoses käesolevast direktiivist kõnealusele võrguettevõtjale tulenevate kohustustega, on õigus esitada kaebus reguleerivale asutusele, kes tegutseb vaidlusi lahendava asutusena ja teeb otsuse kahe kuu jooksul alates kaebuse kättesaamisest. Seda tähtaega võib pikendada kahe kuu võrra, kui reguleeriv asutus nõuab täiendavat teavet. Seda pikendatud ajavahemikku võib pikendada kaebuse esitaja nõusolekul. Reguleeriva asutuse otsus on siduv, välja arvatud edasikaebamise tõttu tühistamise korral või kuni selleni.

12.   Kõik mõjutatud isikud ja isikud, kellel on õigus esitada kaebusi käesoleva artikli alusel rakendatud meetoditega seotud otsuse kohta, või kui reguleerival asutusel on kohustus tutvustada soovitatavaid tariife või meetodeid, võivad kahe kuu või liikmesriikide sätestatud lühema aja jooksul alates otsuse või otsuseettepaneku avaldamisest esitada läbivaatamiseks kaebuse. Sellisel kaebusel ei ole tühistavat mõju.

13.   Liikmesriigid peavad looma kohased ja tõhusad reguleerimis-, kontrolli- ja läbipaistvusmehhanismid, et vältida turgu valitseva seisundi ärakasutamist ja eelkõige sellest tulenevat klientide huvide kahjustamist, ning igasugust turuvallutuslikku käitumist. Nende mehhanismide rakendamisel arvestatakse asutamislepingu ja eeskätt selle artikli 82 sätteid.

14.   Liikmesriigid tagavad kohaste meetmete võtmise, sealhulgas liikmesriikide õigusaktides sätestatud haldus- või kriminaalmenetluse algatamise füüsilise või juriidilise isiku suhtes, kes on vastutav käesolevas direktiivis kehtestatud konfidentsiaalsusreeglite rikkumise eest.

15.   Lõigetes 11 ja 12 osutatud kaebused ei tohi piirata ühenduse ja/või liikmesriikide õigusaktides sätestatud õigust esitada kaebusi.

16.   Reguleerivate asutuste otsused peavad olema täielikult põhjendatud ja õigustatud, mis võimaldab rakendada kohtulikku läbivaatamist. Otsused on avalikkusele kättesaadavad, kuid samal ajal tagama tundliku äriinformatsiooni konfidentsiaalsuse.

17.   Liikmesriigid tagavad sellised sobivad mehhanismid riigi tasandil, mille kohaselt reguleeriva asutuse otsusest mõjutatud osalisel on õigus otsus edasi kaevata asjaomastest osalistest ja mis tahes valitsusest sõltumatule isikule.

Artikkel 38

Piiriüleste küsimuste reguleerimise kord

1.   Reguleerivad asutused peavad üksteisega tihedaid läbirääkimisi ja teevad omavahel koostööd ning esitavad üksteisele ja ametile kogu teabe, mis on neile vajalik käesoleva direktiiviga ette nähtud ülesannete täitmiseks. Vahetatava teabe puhul peab teavet vastu võttev asutus tagama sama konfidentsiaalsustaseme kui asutus, kust teave pärit on.

2.   Reguleerivad asutused teevad koostööd vähemalt piirkondlikul tasandil, et:

a)

toetada sellise töökorra väljakujundamist, mis võimaldab võrgu optimaalse haldamise, edendab ühiseid elektribörse ja piiriüleste võimsuste jaotamist ning võimaldab saavutada piirkonnas ja piirkondade vahel vastastikuse ühendamise võimsuse piisava taseme, sealhulgas võrkude uute vastastikuste ühendamiste abil, et võimaldada tõhusa konkurentsi arengut ja varustuskindluse paranemist, vältides diskrimineerimist varustusettevõtete vahel eri liikmesriikides;

b)

koordineerida kõikide võrgureeglite väljatöötamist asjaomaste põhivõrguettevõtjate ja teiste turuosaliste jaoks; ja

c)

koordineerida ülekoormuse juhtimise reeglite väljatöötamist.

3.   Siseriiklikel reguleerivatel asutustel on õigus sõlmida vastastikuseid koostöölepinguid, et tugevdada reguleerimisalast koostööd.

4.   Lõikes 2 nimetatud tegevus toimub vajaduse korral tihedates läbirääkimistes teiste asjaomaste riiklike ametiasutustega ning ilma et see piiraks nende eripädevust.

5.   Komisjon võib võtta vastu suunised reguleerivate asutuste kohustuste ulatuse kohta seoses nende omavahelise ja ametiga tehtava koostööga. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 46 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Artikkel 39

Kooskõla suunistega

1.   Reguleerivad asutused ja komisjon võivad küsida ametilt arvamust reguleeriva asutuse poolt vastu võetud otsuse vastavuse kohta käesolevas direktiivis või määruses (EÜ) nr 714/2009 osutatud suunistele.

2.   Amet esitab oma arvamuse vastavalt arvamust küsinud reguleerivale asutusele või komisjonile ja kõnealuse otsuse vastu võtnud reguleerivale asutusele kolme kuu jooksul pärast taotluse saamise kuupäeva.

3.   Kui otsuse teinud reguleeriv asutus ei täida ameti ettekirjutusi nelja kuu jooksul alates nimetatud arvamuse kättesaamisest, teavitab amet sellest komisjoni.

4.   Kui reguleeriva asutuse poolt vastu võetud otsus piiriülese kaubanduse suhtes ei vasta käesolevas direktiivis või määruses (EÜ) nr 714/2009 osutatud suunistele, on mis tahes reguleerival asutusel õigus teavitada sellest komisjoni kahe kuu jooksul alates otsuse vastuvõtmisest.

5.   Kui komisjonil tekivad tõsised kahtlused seoses reguleeriva asutuse otsuse vastavusega käesolevas direktiivis või määruses (EÜ) nr 714/2009 osutatud suunistele, on komisjonil õigus teha otsus juhtumit täiendavalt uurida ametilt lõike 3 alusel või reguleerivalt asutuselt lõike 4 alusel saadud teabe kättesaamisest kahe kuu ning omal algatusel kolme kuu jooksul alates otsuse tegemise kuupäevast. Sel juhul palub komisjon reguleerival asutusel ja reguleerivale asutusele esitatud menetluse osalistel esitada omapoolsed märkused.

6.   Kui komisjon teeb otsuse juhtumit täiendavalt uurida, teeb ta nelja kuu jooksul alates vastava otsuse tegemisest teatavaks lõpliku otsuse

a)

mitte esitada vastuväiteid reguleeriva asutuse otsuse kohta või

b)

kui otsus ei vasta suunistele, nõuda asjaomaselt reguleerivalt asutuselt otsuse tühistamist.

7.   Kui komisjon ei ole otsustanud juhtumit täiendavalt uurida või teinud lõppotsust vastavalt lõigetes 5 ja 6 sätestatud tähtaja jooksul, siis loetakse, et komisjon pole reguleeriva asutuse otsuse kohta vastuväidet esitanud.

8.   Reguleeriv asutus täidab komisjoni nõude otsuse tühistamise kohta kahe kuu jooksul ja teatab sellest komisjonile.

9.   Komisjon võib võtta vastu suunised, milles sätestatakse käesoleva artikli rakendamise korra üksikasjad. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 46 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Artikkel 40

Arvestuse pidamine

1.   Liikmesriigid nõuavad tarneettevõtjatelt, et nad säilitaksid riiklike ametiasutuste, sh riikliku reguleeriva asutuse, riikliku konkurentsiasutuse ja komisjoni jaoks nende ülesannete täitmise eesmärgil vähemalt viis aastat asjakohaseid andmeid nii hulgiostjate kui ka põhivõrguettevõtjatega elektrivarustuslepingute ja elektrienergia tuletisinstrumentide aluselt tehtud kõikide tehingute kohta.

2.   Need andmed hõlmavad asjakohaste tehingute üksikasju, nagu vastavate tehingute tähtaeg ning tarne- ja arveldustingimused, tehingu maht, täitmise kuupäevad ja kellaajad, tehinguhinnad ja asjaomase hulgiostja andmed, ning täpsustatud üksikasju kõikide lõpuleviimata elektrivarustuslepingute ja elektrienergia tuletisinstrumentide kohta.

3.   Reguleeriv asutus võib otsustada need andmed osaliselt turuosalistele kättesaadavaks teha, kui ei avaldata konkreetsete turuosaliste või konkreetsete tehingutega seotud tundlikku äriteavet. Käesolevat lõiget ei kohaldata direktiivi 2004/39/EÜ kohaldamisalasse kuuluvaid finantsinstrumente käsitleva teabe suhtes.

4.   Et tagada käesoleva artikli ühetaoline kohaldamine, võib komisjon vastu võtta suuniseid, milles määratletakse tehingute üle arvestuse pidamise metoodika ja kord ning säilitatavate andmete vorm ja sisu. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 46 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

5.   Tarneettevõtja ning hulgitarbijate ja põhivõrguettevõtjate vaheliste tehingute puhul elektrienergia tuletisinstrumentidega kohaldatakse käesolevat artiklit ainult pärast seda, kui komisjon on vastu võtnud lõikes 4 osutatud suunised.

6.   Käesoleva artikli sätetega ei seata direktiivi 2004/39/EÜ kohaldamisalasse kuuluvatele üksustele täiendavaid kohustusi lõikes 1 nimetatud asutuste suhtes.

7.   Kui lõikes 1 nimetatud asutustel on vaja pääseda ligi direktiivi 2004/39/EÜ kohaldamisalasse kuuluvate üksuste säilitatavatele andmetele, esitavad kõnealuse direktiivi kohaselt vastutavad asutused nendele asutustele nõutavad andmed.

X PEATÜKK

JAEMÜÜGITURUD

Artikkel 41

Jaemüügiturud

Et soodustada hästi toimivate ja läbipaistvate jaemüügiturgude teket ühenduses, tagavad liikmesriigid, et põhivõrguettevõtjate, jaotusvõrguettevõtjate, tarneettevõtjate ja tarbijate ning vajaduse korral ka teiste turuosaliste rollid ja kohustused oleksid määratletud seoses lepinguliste suhetega, kohustusega tarbijate ees, andmevahetusega ja arvelduseeskirjadega, andmete omandiõigusega ja mõõtmiskohustusega.

Need eeskirjad avalikustatakse, koostatakse eesmärgiga hõlbustada tarbijatele ja tarnijatele juurdepääsu võrkudele, ning vaadatakse läbi reguleerivate asutuste või teiste asjaomaste riiklike ametiasutuste poolt.

Suurtel mitte-kodutarbijatel on õigus sõlmida leping üheaegselt mitme tarnijaga.

XI PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 42

Kaitsemeetmed

Kui energiaturul tekib ootamatu kriis või kui seatakse ohtu isikute, seadmete või rajatiste füüsiline turvalisus või võrgu puutumatus, võib liikmesriik võtta asjakohaseid ajutisi kaitsemeetmeid.

Niisugused meetmed võivad põhjustada siseturu toimimises võimalikult väikesi häireid ega tohi olla ulatuslikumad, kui on hädavajalik ootamatult tekkinud raskustest ülesaamiseks.

Asjaomane liikmesriik teatab nendest meetmetest viivitamata teistele liikmesriikidele ja komisjonile, kes võib otsustada, et see liikmesriik peab meetmeid muutma või need tühistama, kui need moonutavad konkurentsi ja mõjutavad kaubandust ühishuve kahjustaval viisil.

Artikkel 43

Võrdsed võimalused

1.   Meetmed, mida liikmesriigid võivad võtta käesoleva direktiivi kohaselt võrdsete võimaluste tagamiseks, peavad olema kooskõlas EÜ asutamislepinguga, eelkõige selle artikliga 30, ning ühenduse õigusega.

2.   Lõikes 1 osutatud meetmed peavad olema proportsionaalsed, mittediskrimineerivad ja läbipaistvad. Kõnealuseid meetmeid võib jõustada üksnes pärast komisjoni teavitamist ja komisjoni nõusolekul.

3.   Komisjon reageerib lõikes 2 osutatud teavitamisele kahe kuu jooksul alates kõnealuse teate kättesaamisest. Nimetatud ajavahemik algab täieliku teabe kättesaamisele järgnevast päevast. Kui komisjon ei ole kõnealuse kahe kuu jooksul reageerinud, siis loetakse, et komisjon ei ole teada antud meetmete kohta vastuväiteid esitanud.

Artikkel 44

Erandid

1.   Liikmesriigid, kes pärast direktiivi jõustamist tõendavad, et nende väikeste eraldatud võrkude toimimises on olulisi probleeme, võivad olemasoleva võimsuse ümberkorraldamise, suurendamise ja laiendamisega seoses taotleda ja komisjon võib neile teha erandeid IV, VI, VII ja VIII peatüki asjaomastest sätetest ning, üliväikeste eraldatud võrkude puhul, ka III peatüki sätetest. Enne otsuse tegemist teavitab komisjon neist taotlustest liikmesriike, pidades seejuures silmas konfidentsiaalsusnõudeid. Kõnealune otsus avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

2.   Artikli 9 lõike 1 punkti b ei kohaldata Küprose, Luksemburgi ja/või Malta suhtes. Peale selle ei kohaldata Malta suhtes ka artikleid 26, 32 ja 33.

Artikli 9 lõike 1 punkti b kohaldamisel ei hõlma mõiste „elektrienergia tootmise või tarnimisega seotud ülesandeid täitev ettevõtja” tähendus lõpptarbijaid, kes täidavad mõnda elektrienergia tootmise või tarnimisega seotud ülesannet kas otseselt või oma kontrolli all oleva ettevõtte kaudu üksikult või kollektiivselt tingimusel, et lõpptarbijad, arvestades nende toodetud elektrienergia osa kontrolli all olevates ettevõtetes, on aasta lõikes elektrienergia netotarbijad ja tingimusel, et nende poolt kolmandatele isikutele müüdava elektrienergia majanduslik väärtus on nende muu äritegevusega võrreldes ebaoluline.

Artikkel 45

Läbivaatamise kord

Kui komisjon jõuab artikli 47 lõikes 6 nimetatud aruandes järeldusele, et arvestades võrkudele juurdepääsu läbiviimise tulemuslikkust liikmesriigis, mis on võrkudele täieliku, mittediskrimineeriva ja takistusteta juurdepääsu aluseks, ei ole teatavad käesoleva direktiiviga ettevõtjatele pandavad kohustused (sealhulgas jaotusvõrguettevõtjate juriidilise eristamisega seonduv) püstitatud eesmärgiga kooskõlas, võib asjaomane liikmesriik esitada komisjonile taotluse kõnealusest kohustusest vabastuse saamiseks.

Taotlusest teatab liikmesriik viivitamata komisjonile, lisades kogu asjakohase teabe, mis on vajalik tõestamaks, et aruande järeldus tulemuslikust võrgule juurdepääsu tagamisest kehtib ka edaspidi.

Kolme kuu jooksul pärast teate saamist võtab komisjon vastu otsuse asjaomase liikmesriigi taotluse kohta ning teeb vajadusel ettepanekud Euroopa Parlamendile ja nõukogule direktiivi vastavate sätete muutmiseks. Käesoleva direktiivi muutmise ettepanekute hulgas võib komisjon panna ette vabastada asjaomane liikmesriik teatavatest nõuetest, kui see liikmesriik rakendab vajadusel teisi sama tulemuslikke meetmeid.

Artikkel 46

Komitee

1.   Komisjoni abistab komitee.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1 kuni 4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Artikkel 47

Aruanded

1.   Komisjon jälgib ja kontrollib käesoleva direktiivi kohaldamist ning esitab üldise eduaruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule esimest korda 4. augustiks 2004 ning seejärel igal aastal. Arenguaruanne hõlmab vähemalt järgmist:

a)

saadud kogemused ja edasiminek täieliku ja hästitoimiva elektrienergia siseturu loomisel ning sellega seotud ületamist nõudvad takistused, sealhulgas turgu valitseva seisundi, turu koondumise, turuvallutusliku ja konkurentsivastase käitumise aspektid ning nende turgumoonutav mõju;

b)

käesolevas direktiivis sisalduvate eristamise ja tarifitseerimise nõuete tulemuslikkus ühenduse elektrivõrgule õiglase ja mittediskrimineeriva juurdepääsu ja võrdväärse konkurentsitaseme tagamisel ning samuti elektrituru tarbijatele avamise majanduslikud, keskkonnaalased ja sotsiaalsed tagajärjed;

c)

ülevaade süsteemi võimsustega seotud küsimustest ning elektrienergia varustuse kindlusest ühenduses, eelkõige olemasolevast ja prognoositavast nõudluse ja pakkumise suhtest, võttes arvesse piirkondade vahelise elektrikaubanduse füüsiliselt võimalikke mahte;

d)

erilist tähelepanu pööratakse liikmesriikide meetmetele tippnõudluse rahuldamiseks ja ühe või mitme tarnija väljalangemise korvamiseks;

e)

artikli 26 lõikes 2 sätestatud erandi rakendamine, pidades silmas osaluskünnise võimalikku korrigeerimist;

f)

üldine hinnang kahepoolsete suhete arengule elektrienergiat eksportivate või transportivate kolmandate riikidega, sealhulgas turu integratsiooni areng ning kaubanduse ja võrkudele juurdepääsu sotsiaalne ja majanduslik mõju neile kolmandatele riikidele;

g)

vajadus võimalike ühtlustusnõuete järele, mis ei ole seotud käesoleva direktiivi sätetega;

h)

liikmesriikide lahendused artikli 3 lõikes 9 sätestatud elektrienergia märgistamise nõuete praktiliseks rakendamiseks ning selleteemaliste komisjoni soovituste arvessevõtmise viis.

Vajadusel võib eduaruanne sisaldada soovitusi, mis käsitlevad eelkõige märgistamissätete ulatust ja omadusi, sealhulgas näiteks olemasolevatele võrdlusallikatele viitamise viis ja nende allikate sisu ning eelkõige viis, kuidas oleks võimalik andmed vähemalt elektritarnija eelmise aasta kütusetarbest elektrienergia tootmisel tekkinud CO2 heitmete ja radioaktiivsete jäätmete kohta teha läbipaistval, hõlpsasti kättesaadaval ja võrreldaval viisil kättesaadavaks kogu ühenduses, kuidas oleks võimalik ühtlustada liikmesriikides võetavaid meetmeid tarnijate poolt esitatud andmete õigsuse kontrollimiseks ning turgu valitseva seisundi ja turu koondumise negatiivse mõju vastaseid meetmeid.

2.   Iga kahe aasta järel peab lõikes 1 nimetatud eduaruanne sisaldama ka meetmete analüüsi, mida liikmesriigid võtavad avalike teenuste osutamise kohustuste täitmiseks, koos nende meetmete tulemuslikkuse vaatlusega eelkõige seoses nende mõjuga elektriturul esinevale konkurentsile. Aruanne võib vajadusel sisaldada soovitusi meetmete kohta, mida tuleks võtta siseriiklikul tasandil avalike teenuste osutamise kõrge standardi saavutamiseks, või meetmete kohta, mis on mõeldud turu sulgumise vältimiseks.

3.   Hiljemalt 3. märtsiks 2013 esitab komisjon üldise läbivaatamise käigus Euroopa Parlamendile ja nõukogule üksikasjaliku eriaruande sellest, millises ulatuses on V peatüki kohaste eristamisnõuetega õnnestunud tagada põhivõrguettevõtja täielik ja tõhus sõltumatus, kasutades võrdlusalusena tõhusat ja toimivat eristamist.

4.   Lõike 3 kohasel hindamisel võtab komisjon arvesse eelkõige järgmisi kriteeriume: õiglane ja mittediskrimineeriv võrkudele juurdepääs, tõhus reguleerimine, võrgu arendamine, et vastata turu vajadustele, moonutamata investeerimisstiimulid, võrkude vastastikuse ühendamise infrastruktuuri arendamine, tõhus konkurents ELi energiaturgudel ja varustuskindluse olukord ühenduses.

5.   Vajaduse korral ja eelkõige juhul, kui lõikes 3 nimetatud üksikasjalikus aruandes märgitakse, et lõikes 4 nimetatud tingimused ei ole tegelikkuses tagatud, esitab komisjon hiljemalt 3. märtsiks 2014 ettepanekud Euroopa Parlamendile ja nõukogule, et tagada täielikult põhivõrguettevõtja tõhus sõltumatus.

6.   Komisjon esitab hiljemalt 1. jaanuariks 2006 Euroopa Parlamendile ja nõukogule üksikasjaliku aruande elektrienergia siseturu loomise üldise arengu kohta. Eelkõige käsitletakse aruandes järgmist:

võrgule mittediskrimineeriva juurdepääsu olemasolu;

tõhus reguleerimine;

võrkude vastastikuse ühendamise infrastruktuuri arendamine ja varustuskindluse seisund ühenduses;

millisel määral saavad väikesed ettevõtjad ja kodumajapidamised kasu turu avanemisest, eriti seoses avalike teenuste ja universaalteenuse osutamise standarditega;

millisel määral on turud tegelikult avatud tulemuslikule konkurentsile, kaasa arvatud turgu valitseva seisundi, turu koondumise, turuvallutusliku ja konkurentsivastase käitumise aspektid;

tarbijapoolse tarnijate vahetamise ja tariifide üle peetavate läbirääkimiste tegelik ulatus;

hinnasuundumused, sealhulgas tarnehinnad seoses turgude avanemise määraga;

direktiivi kohaldamisel saadud kogemused, mis käsitlevad võrguettevõtjate tegelikku sõltumatust vertikaalselt integreeritud ettevõtjatest, ning tegevuslikust sõltumatusest ja raamatupidamisarvestuste eristamisest erinevate meetmete rakendamine, millel on juriidilise eristamisega võrdväärne mõju.

Vajaduse korral esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepanekuid, eelkõige avalike teenuste osutamise kõrgete standardite tagamiseks.

Vajaduse korral esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepanekuid, eelkõige selleks, et tagada jaotusvõrgu haldurite täielik ja tõhus sõltumatus enne 1. juulit 2007. Vajadusel ja kooskõlas konkurentsiõigusega käsitlevad need ettepanekud ka turgu valitseva seisundi, turu koondumise ning turuvallutusliku ja konkurentsivastase käitumise küsimustega tegelemise meetmeid.

Artikkel 48

Kehtetuks tunnistamine

Direktiiv 2003/54/EÜ tunnistatakse alates 3. märtsist 2011 kehtetuks, ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud nimetatud direktiivi siseriiklikku õigusse ülevõtmise ja kohaldamise tähtaegadega. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile tõlgendatakse viidetena käesolevale direktiivile ja loetakse vastavalt II lisa vastavustabelile.

Artikkel 49

Ülevõtmine

1.   Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 3. märtsiks 2011. Nad edastavad kõnealuste normide teksti ning kõnealuste normide ja käesoleva direktiivi vahelise vastavustabeli viivitamata komisjonile.

Liikmesriigid kohaldavad kõnealuseid meetmeid alates 3. märtsist 2011, välja arvatud artiklit 11, mida hakatakse kohaldama alates 3. märtsist 2013.

Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.   Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 50

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 51

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 13. juuli 2009

Euroopa Parlamendi nimel

president

H.-G. PÖTTERING

Nõukogu nimel

Eesistuja

E. ERLANDSSON


(1)  ELT C 211, 19.8.2008, lk 23.

(2)  ELT C 172, 5.7.2008, lk 55.

(3)  Euroopa Parlamendi 18. juuni 2008. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata), nõukogu 9. jaanuari 2009. aasta ühine seisukoht (ELT C 70 E, 24.3.2009, lk 1) ja Euroopa Parlamendi 22. aprilli 2009. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata). Nõukogu 25. juuni 2009. aasta otsus.

(4)  ELT L 176, 15.7.2003, lk 37.

(5)  ELT C 175 E, 10.7.2008, lk 206.

(6)  ELT L 24, 29.1.2004, lk 1.

(7)  Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 1.

(8)  ELT L 25, 29.1.2009, lk 18.

(9)  ELT L 114, 27.4.2006, lk 64.

(10)  Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 15

(11)  EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

(12)  ELT C 321, 31.12.2003, lk 1.

(13)  Direktiivi 83/349/EMÜ pealkirja on kohandatud, et võtta arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklite numeratsiooni muutumist vastavalt Amsterdami lepingu artiklile 12; algselt viidati artikli 54 lõike 3 punktile g.

(14)  EÜT L 193, 18.7.1983, lk 1.

(15)  ELT L 145, 30.4.2004, lk 1.

(16)  EÜT L 204, 21.7.1998, lk 37.

(17)  ELT L 140, 5.6.2009, lk 16.

(18)  Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 94.

(19)  Esimene nõukogu 9. märtsi 1968. aasta direktiiv 68/151/EMÜ tagatiste kooskõlastamise kohta, mida liikmesriigid äriühingu liikmete ja kolmandate isikute huvide kaitseks EMÜ asutamislepingu artikli 58 teises lõigus tähendatud äriühingutelt nõuavad, et muuta sellised tagatised ühenduse kõigis osades võrdväärseteks (EÜT L 65, 14.3.1968, lk 8).

(20)  Direktiivi 78/660/EMÜ pealkirja on kohandatud, et võtta arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklite numeratsiooni muutumist vastavalt Amsterdami lepingu artiklile 12; algselt viidati artikli 54 lõike 3 punktile g.

(21)  EÜT L 222, 14.8.1978, lk 11.


I LISA

TARBIJAKAITSEMEETMED

1.   Ilma et see piiraks tarbijakaitset käsitlevaid ühenduse eeskirju, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 1997. aasta direktiivi 97/7/EÜ (tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral) (1) ning nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ (ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes), (2) võetakse artiklis 3 nimetatud meetmeid selleks, et tagada tarbijatele:

a)

õigus sõlmida elektriteenuse osutajaga leping, milles tuuakse välja:

tarnija nimi ja aadress;

osutatavad teenused, pakutava teenuse kvaliteedi tase ja ühenduse esmakordse sisseseadmise aeg;

pakutavate hooldusteenuste liigid;

ajakohase teabe saamise viisid kõigi kohaldatavate tariifide ja hooldustasu liikide kohta;

lepingu kestus, teenuste ja lepingu pikendamise ja lõpetamise tingimused ja lepingust tasuta taganemise lubatus;

võimalikud hüvitised ja tagasimakse kord juhul, kui teenuse kvaliteet ei vasta kokkulepitule, sealhulgas ebatäpne arve või arve hilinenud esitamine;

punkti f kohase vaidlusküsimuste lahendamise menetluse algatamise kord;

tarbijaõigusi käsitlev teave, sealhulgas kaebuste käsitlemine ja kõik eelnimetatu, mis edastatakse selgelt arvel ja elektriettevõtjate veebilehtedel.

Tingimused peavad olema õiglased ja eelnevalt hästi teada. Igal juhul peaks see teave olema tarbijale kättesaadav enne lepingu sõlmimist või kinnitamist. Kui leping sõlmitakse vahendaja kaudu, peab teave käesolevas punktis osutatud teabe kohta samuti olema kättesaadav enne lepingu sõlmimist;

b)

õigeaegne teavitamine lepingutingimuste kõigist kavandatavatest muudatustest ning taganemisõiguse teatavakstegemine teate saamisel. Teenuse osutajad peavad nendega liitunud tarbijatele läbipaistval ja arusaadaval viisil ise õigeaegselt teatama kõigist tasu suurendamistest hiljemalt ühe arve esitamise normaaltähtaja jooksul pärast suurenemise jõustumist. Liikmesriigid tagavad, et tarbijatel oleks vabadus lepingutest taganeda, kui nad ei nõustu neile elektriteenuse osutaja poolt teatatud uute tingimustega;

c)

läbipaistva teabe saamine elektriteenustele juurdepääsu ja kasutamise suhtes kohaldatavate hindade, tariifide ja üldtingimuste kohta;

d)

tasumisviiside lai valik, mis ei diskrimineeri asjatult tarbijaid ning ettemaksusüsteemid on õiglased ja kajastavad asjakohaselt tõenäolist tarbimist. Iga muudatus tingimustes peab kajastama erinevatest maksesüsteemidest tarnijale tulenevaid kulusid. Üldtingimused peavad olema õiglased ja läbipaistvad. Need peavad olema selged ja arusaadavad ning need ei tohi hõlmata lepinguväliseid tõkkeid tarbijaõiguste kasutamisele, näiteks ülemäärast lepingulist dokumentatsiooni. Tarbijaid tuleb kaitsta ebaõiglaste või eksitavate müügiviiside eest;

e)

tasuta tarnijavahetus;

f)

läbipaistvad, lihtsad ja odavad kaebuste lahendamise menetlused. Kõikidel tarbijatel on eelkõige õigus oma elektriteenuse osutaja heatasemelistele teenustele ja esitatud kaebuste käsitlemisele. Selline kohtuväline vaidluste lahendamine peab võimaldama õiglast ja kiiret vaidluste lahendamist eelistatavalt kolme kuu jooksul ning kui olukord seda tingib, rakendama kulude ja/või kahju hüvitamise süsteemi. Võimaluse korral peaksid nad järgima komisjoni 30. märtsi 1998. aasta soovituses 98/257/EÜ (kohtuväliste tarbijakaitsevaidluste lahendamise eest vastutavate asutuste suhtes kohaldatavate põhimõtete kohta) (3) sätestatud põhimõtteid;

g)

kui neil on liikmesriikide poolt artikli 3 lõike 3 alusel vastuvõetud sätete kohaselt juurdepääs universaalteenusele, teave nende õiguste kohta seoses universaalteenusega.

h)

nende tarbimisandmete kättesaadavus ning võimalus anda igale registreeritud tarnijale konkreetse kokkuleppe alusel tasuta juurdepääs oma mõõteandmetele. Andmehalduse eest vastutav isik on kohustatud need andmed kõnealusele ettevõtjale andma. Liikmesriigid määravad kindlaks andmete vormingu ning korra, mille alusel tarnijad ja tarbijad andmetele juurde pääsevad. Selle teenuse eest tarbijalt lisatasu ei võeta;

i)

nõuetekohane teavitamine tegelikust elektritarbimisest ja kuludest, mis toimub piisava sagedusega, et võimaldada tarbijal oma elektritarbimist reguleerida. Teave peab olema esitatud piisavalt varakult, et võtta arvesse tarbija mõõteseadmete võimalusi ja asjaomast elektritoodet. Nõuetekohaselt tuleb arvesse võtta selliste meetmete kulutõhusust. Selle teenuse eest tarbijalt lisatasu ei võeta;

j)

elektritarnija vahetuse korral lõpparve saamine hiljemalt kuue nädala jooksul pärast tarnija vahetust.

2.   Liikmesriigid tagavad arukate arvestisüsteemide rakendamise, mis aitavad kaasa tarbijate aktiivsele osalemisele elektritarneturul. Nimetatud arvestisüsteemide rakendamine võib sõltuda turu ja eratarbija kõikide pikaajaliste kulude ja tulude majanduslikust hindamisest või sellest, milline arukas arvesti on majanduslikult mõistlik ja kulutõhus ning milline ajavahemik on nende jagamiseks teostatav.

Nimetatud hindamine toimub enne 3. septembrit 2012.

Hindamise alusel valmistavad liikmesriigid või nende määratud pädevad asutused ette kuni 10-aastase arukate arvestisüsteemide rakendamise ajakava.

Kui arukate arvestite lõplik kasutuselevõtmine saab positiivse hinnangu, varustatakse 2020. aastaks vähemalt 80 % tarbijatest arukate arvestisüsteemidega.

Liikmesriigid või nende määratud pädevad asutused tagavad oma territooriumil rakendatavate arvestisüsteemide koostalitlusvõime ning võtavad nõuetekohaselt arvesse asjakohaste normide ja parimate tavade kasutamist ning elektri siseturu arengu tähtsust.


(1)  EÜT L 144, 4.6.1997, lk 19.

(2)  EÜT L 95, 21.4.1993, lk 29.

(3)  EÜT L 115, 17.4.1998, lk 31.


II LISA

VASTAVUSTABEL

Direktiiv 2003/54/EÜ

Käesolev direktiiv

Artikkel 1

Artikkel 1

Artikkel 2

Artikkel 2

Artikkel 3

Artikkel 3

Artikkel 4

Artikkel 4

Artikkel 5

Artikkel 5

Artikkel 6

Artikkel 6

Artikkel 7

Artikkel 7

Artikkel 8

Artikkel 10

Artikkel 9

Artikkel 8

Artikkel 10

Artikkel 11

Artikkel 9

Artikkel 12

Artikkel 13

Artikkel 14

Artikkel 11

Artikkel 15

Artikkel 12

Artikkel 16

Artikkel 17

Artikkel 18

Artikkel 19

Artikkel 20

Artikkel 21

Artikkel 22

Artikkel 23

Artikkel 13

Artikkel 24

Artikkel 14

Artikkel 25

Artikkel 15

Artikkel 26

Artikkel 16

Artikkel 27

Artikkel 17

Artikkel 29

Artikkel 18

Artikkel 30

Artikkel 19

Artikkel 31

Artikkel 20

Artikkel 32

Artikkel 21

Artikkel 33

Artikkel 22

Artikkel 34

Artikli 23 lõige 1 (esimene ja teine lause)

Artikkel 35

Artikkel 36

Artikkel 23 (ülejäänud)

Artikkel 37

Artikkel 38

Artikkel 39

Artikkel 40

Artikkel 41

Artikkel 24

Artikkel 42

Artikkel 43

Artikkel 25

Artikkel 26

Artikkel 44

Artikkel 27

Artikkel 45

Artikkel 46

Artikkel 28

Artikkel 47

Artikkel 29

Artikkel 48

Artikkel 30

Artikkel 49

Artikkel 31

Artikkel 50

Artikkel 32

Artikkel 51

A Lisa

I Lisa


14.8.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 211/94


EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2009/73/EÜ,

13. juuli 2009,

mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 47 lõiget 2 ning artikleid 55 ja 95,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust (2),

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras (3),

ning arvestades järgmist:

(1)

Ühenduses alates 1999. aastast järk-järgult välja kujundatud maagaasi siseturu eesmärk on pakkuda kõikidele Euroopa Liidu tarbijatele – nii kodanikele kui ka ettevõtjatele – tõelist valikuvõimalust, uusi ettevõtlusvõimalusi ja rohkem piiriülest kaubandust, et saavutada tõhususe kasv, konkurentsivõimelised hinnad ja kõrgemad teenindusstandardid ning toetada varustuskindlust ja säästlikkust.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiiv 2003/55/EÜ (maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta) (4) on andnud sellise maagaasi siseturu rajamisse olulise panuse.

(3)

Liidu kodanikele asutamislepinguga tagatud vabadused – muu hulgas kaupade vaba liikumine, asutamisvabadus ja teenuste osutamise vabadus – on saavutatavad üksnes täiesti avatud turul, kus kõik tarbijad saavad vabalt valida tarnijaid ja kõik tarnijad saavad vabalt teenindada oma tarbijaid.

(4)

Sellegipoolest on praegu võrdsetel tingimustel ja diskrimineerimisvaba gaasimüük, millega ei seataks kedagi ebasoodsasse olukorda, ühenduses takistatud. Eelkõige ei ole veel seni igas liikmesriigis olemas diskrimineerimiseta juurdepääsu võrgule ega võrdselt tõhusa tasemega ametlikku järelevalvet.

(5)

Komisjoni 10. jaanuari 2007. aasta teatises pealkirjaga „Euroopa energiapoliitika” rõhutati, et oluline on viia lõpule maagaasi siseturu rajamine ning kehtestada võrdsed tingimused kõikidele ühenduse maagaasiettevõtjatele. Komisjoni 10. jaanuari 2007. aasta teatistest pealkirjadega „Gaasi ja elektri siseturu väljavaadete kohta” ning „Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 17 kohase Euroopa gaasi- ja elektrisektoreid käsitleva uurimise kohta (lõpparuanne)” ilmnes, et olemasolevad eeskirjad ja meetmed ei moodusta hästi toimiva siseturu saavutamiseks vajalikku raamistikku.

(6)

Kui võrke ei eraldata tegelikult tootmis- ja tarnetegevustest („tegelik eraldamine”), on oht, et võrke mitte üksnes ei kasutata diskrimineerival viisil, vaid vertikaalselt integreeritud ettevõtjatel puudub ka stiimul oma võrkudesse piisavalt investeerida.

(7)

Olemasolevad õiguslikud ja funktsionaalsed eraldamiseeskirjad, mis on sätestatud direktiivis 2003/55/EÜ, ei ole aga tegelikkuses viinud ülekandesüsteemi haldurite eraldamiseni. Seetõttu kutsus Euroopa Ülemkogu oma 8. ja 9. märtsi 2007. aasta kohtumisel komisjoni üles välja töötama õigusaktide eelnõud, et tagada tarne- ja tootmistegevuse tegelik eraldamine võrkude haldamisest.

(8)

Tõhusa eraldamise tagab üksnes see, kui kaotatakse vertikaalselt integreeritud ettevõtjate motivatsioon diskrimineerida konkurente võrgule juurdepääsul ja investeerimisel. Omandisuhete eraldamine ehk võrgu omaniku määramine võrguhalduriks ja tema sõltumatus ükskõik millistest tarne- ja tootmishuvidest, on tõhus ja kindel viis lahendada huvide konflikti ja tagada varustuskindlus. Seetõttu märkis Euroopa Parlament oma 10. juuli 2007. aasta resolutsioonis gaasi ja elektri siseturu väljavaadete kohta, (5) et ülekande omandisuhete eraldamine on kõige tõhusam vahend, et edendada investeeringuid infrastruktuuri mittediskrimineerival viisil, uute turulesisenejate õiglast juurdepääsu võrgule ning turu läbipaistvust. Omandisuhete eraldamise tingimustes peaksid liikmesriigid seoses sellega tagama, et samal isikul või samadel isikutel ei ole õigust kontrollida tootmise või tarnimisega tegelevaid ettevõtjaid ning kontrollida samal ajal mõnd ülekandesüsteemi haldurit või ülekandesüsteemi või teostada selle suhtes mis tahes õigusi. Ülekandesüsteemi või ülekandesüsteemi halduri kontrollimise õigus peaks, vastupidi, välistama võimaluse kontrollida tootmise või tarnimisega tegelevaid ettevõtjaid või teostada nende suhtes mis tahes õigusi. Nendes piirides peaks tootmise või tarnimisega tegeleval ettevõtjal olema võimalik omada vähemusosalust ülekandesüsteemi halduris või ülekandesüsteemis.

(9)

Igasugune eraldamissüsteem peaks tõhusalt kõrvaldama mis tahes huvide konflikti tootjate, tarnijate ja ülekandesüsteemi haldurite vahel, et luua stiimuleid vajalikeks investeeringuteks ning tagada uutele turulesisenejatele juurdepääs läbipaistva ja tõhusa reguleerimiskorra alusel, ega tohiks luua riikide reguleerivate asutuste jaoks liigselt koormavat reguleerimiskorda.

(10)

„Kontrolli” mõiste määratlus peaks käesoleva direktiivi tähenduses olema sama kui nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määruses (EÜ) nr 139/2004 (kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜ ühinemismäärus)) (6).

(11)

Kuna omandisuhete eraldamine nõuab mõnel juhul ettevõtjate ümberstruktureerimist, tuleks liikmesriikidele, kes otsustavad omandisuhete eraldamist rakendada, anda asjakohaste sätete ülevõtmiseks lisaaega. Võttes arvesse vertikaalseid seoseid elektri- ja gaasisektori vahel, tuleks eraldamist käsitlevaid sätteid kohaldada mõlema sektori suhtes.

(12)

Omandisuhete eraldamise tingimustes ei tohiks võrgu haldamise täieliku sõltumatuse tagamiseks tarne- ja tootmishuvidest ning mis tahes konfidentsiaalse teabe vahetamise vältimiseks sama isik olla ühel ajal nii ülekandesüsteemi halduri või ülekandesüsteemi kui ka mis tahes tootmis- või tarnefunktsiooni täitva ettevõtja juhatuse liige. Samal põhjusel ei tohiks sama isik nimetada ametisse ülekandesüsteemi halduri või ülekandesüsteemi juhatuste liikmeid ja kontrollida tootmis- või tarneettevõtjat või teostada tema suhtes mis tahes õigusi.

(13)

Tarne- ja tootmishuvidest sõltumatute süsteemihaldurite või sõltumatute ülekandesüsteemi haldurite loomine võimaldab vertikaalselt integreeritud ettevõtjatel säilitada võrguvarade omandi ja tagada samal ajal huvide tegelik eraldamine, tingimusel et sõltumatu süsteemihaldur või sõltumatu ülekandesüsteemi haldur täidab kõiki süsteemihalduri ülesandeid ning et kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad ja ulatuslikud regulatiivsed kontrollimehhanismid.

(14)

Seepärast tuleks juhul, kui seisuga 3. september 2009 on ülekandesüsteemi omav ettevõtja vertikaalselt integreeritud ettevõtja osa, anda liikmesriikidele võimalus valida, kas eraldada omandisuhted või luua tarne- ja tootmishuvidest sõltumatud süsteemihaldurid või ülekandesüsteemi haldurid.

(15)

Vertikaalselt integreeritud ettevõtjate aktsionäride huvide täielikuks tagamiseks peaks liikmesriikidel olema võimalik valida, kas teostada omandisuhete eraldamine otsese loovutamise teel või jagada integreeritud äriühingu aktsiad võrgu omaniku aktsiateks ja allesjääva tarne- ja tootmisettevõtja aktsiateks, tingimusel et omandisuhete eraldamisest tulenevad nõuded on täidetud.

(16)

Sõltumatute süsteemihaldurite või sõltumatute ülekandesüsteemi haldurite puhul tuleks lahenduste täielik tõhusus tagada konkreetsete lisaeeskirjadega. Sõltumatuid ülekandesüsteemi haldureid käsitlevad eeskirjad loovad asjakohase reguleeriva raamistiku ausa konkurentsi, piisavate investeeringute, uute turulesisenejate juurdepääsu ja gaasiturgude integreerimise tagamiseks. Tegelik eraldamine sõltumatuid ülekandesüsteemi haldureid käsitlevate sätete alusel peaks põhinema kahel sambal, millest esimese alla kuuluvad organisatsioonilised meetmed ja ülekandesüsteemi haldurite juhtimisega seotud meetmed ning teine hõlmab investeeringuid, uute tootmisvõimsuste võrku ühendamist ja piirkondliku koostöö kaudu turgude integreerimist. Muu hulgas tuleks ülekandesüsteemi halduri sõltumatus tagada teatavate „järelemõtlemisaegade” kaudu, mille jooksul vertikaalselt integreeritud ettevõtja ei täida ühtegi juhtimis- või muud olulist funktsiooni, mis võimaldab juurdepääsu samale teabele, millele oleks juurdepääs juhtival ametikohal. Sõltumatu ülekandesüsteemi halduri tegeliku eraldamise mudel on kooskõlas Euroopa Ülemkogu 8. ja 9. märtsi 2007. aasta kohtumisel sätestatud nõuetega.

(17)

Konkurentsi arendamiseks maagaasi siseturul peaks suurtel mitte-kodutarbijatel olema võimalik valida endale tarnijad ja sõlmida lepingud mitme tarnijaga, et tagada oma varustatus gaasiga. Selliseid tarbijaid tuleks kaitsta ainuõiguse klausli eest, mille mõju seisneb konkureerivate ja/või täiendavate pakkumiste välistamises.

(18)

Liikmesriigil on õigus valida omandisuhete täielik eraldamine oma territooriumil. Kui liikmesriik on seda õigust kasutanud, ei ole ettevõtjal õigust valida sõltumatu süsteemihalduri või sõltumatu ülekandesüsteemi halduri loomist. Lisaks ei tohi tootmise või tarnimisega seotud ülesandeid täitvad ettevõtjad otseselt ega kaudselt kontrollida täieliku omandisuhete eraldamise valinud liikmesriigi ülekandesüsteemi haldurit ega teostada tema üle mingeid õigusi.

(19)

Käesolev direktiiv sätestab maagaasi siseturul erinevad turukorralduse vormid. Meetmed, mida liikmesriigid võivad võrdsete võimaluste tagamiseks võtta, peaksid põhinema ülekaalukal üldisel huvil. Komisjoniga tuleks konsulteerida seoses meetmete kooskõla tagamisega asutamislepingu ja ühenduse õigusaktidega.

(20)

Tegeliku eraldamise käigus tuleks järgida avaliku ja erasektori vahelise mittediskrimineerimise põhimõtet. Seetõttu ei tohiks samal isikul olla võimalik üksi või koos teistega kontrollida nii ülekandesüsteemi haldurite või ülekandesüsteemide kui ka tarne- või tootmisettevõtjate organite koosseisu, hääletamist ega otsuseid ega teostada nende suhtes mis tahes õigusi, rikkudes eeskirju, mis käsitlevad omandisuhete eraldamist või sõltumatu süsteemihalduri olemasolu. Tingimusel et asjaomane liikmesriik suudab tõendada käesolevas põhjenduses esitatud nõude täitmist, peaks kahel eraldiseisval riigiasutusel olema võimalik kontrollida ühelt poolt tootmis- ja tarnetegevust ning teiselt poolt ülekandeid.

(21)

Tarne- ja tootmistegevuse täielik tegelik eraldamine võrgu haldamisest peaks kehtima nii ühenduse äriühingute kui ka ühenduse väliste äriühingute suhtes. Selle tagamiseks, et võrgu haldamine ning tootmis- ja tarnetegevused oleksid kogu ühenduses üksteisest sõltumatud, tuleks anda reguleerivatele asutustele volitus keelduda eraldamiseeskirjadele mittevastavate ülekandesüsteemi haldurite sertifitseerimisest. Omandisuhete eraldamise eeskirjade järjekindla täitmise tagamiseks kogu ühenduses peaksid reguleerivad asutused sertifitseerimisotsuste langetamisel võtma komisjoni arvamust täiel määral arvesse. Lisaks peaks komisjon selleks et tagada ühenduse rahvusvaheliste kohustuste täitmine ning solidaarsus ja energiajulgeolek kogu ühenduses, esitama arvamuse kolmandast riigist või kolmandatest riikidest pärit isiku või isikute poolt kontrollitava ülekandesüsteemi omaniku või ülekandesüsteemi halduri suhtes tehtud sertifitseerimisotsuste kohta.

(22)

Energiavarustuse kindlus on avaliku julgeoleku oluline osa ning seega tihedalt seotud gaasi siseturu tõhusa toimimisega ja liikmesriikide isoleeritud gaasiturgude integratsiooniga. Gaas võib liidu kodanikeni jõuda üksnes võrgu kaudu. Toimivad avatud gaasiturud ning eelkõige gaasivõrgud ning muud gaasiga varustamisega seotud varad on avaliku julgeoleku, majanduse konkurentsivõime ja liidu kodanike heaolu seisukohalt võtmetähtsusega. Seetõttu tuleks kolmandatest riikidest pärit isikutel lubada omada kontrolli ülekandesüsteemi või ülekandesüsteemi halduri üle üksnes siis, kui nad täidavad ühenduses kohaldatavaid tegeliku eristamise nõudeid. Ilma et see piiraks ühenduse rahvusvaheliste kohustuste täitmist, leiab ühendus, et gaasi ülekandesüsteemide sektor on ühenduse jaoks väga oluline ning seepärast on vaja täiendavaid kaitsemeetmeid seoses ühenduse energiavarustuse kindluse tagamisega, et hoida ära ohtu ühenduse avalikule korrale ja julgeolekule ühenduses ning liidu kodanike heaolule. Ühenduse energiavarustuse kindluse tagamine nõuab eelkõige võrgu haldamise sõltumatuse hindamist, ühenduse ja üksikute liikmesriikide sõltuvuse hindamist kolmandatest riikidest pärit energiatarnest ning konkreetse kolmanda riigi sise- ja väliskaubanduse ning energiasektori investeeringute käsitlemist. Seetõttu tuleks varustuskindlust hinnata vastavalt iga konkreetse juhtumi tegelikele asjaoludele ning samuti rahvusvahelisest õigusest, eelkõige ühenduse ja asjaomase kolmanda riigiga sõlmitud rahvusvahelistest lepingutest tulenevatele õigustele ja kohustustele. Vajaduse korral julgustatakse komisjoni esitama ühenduse energiavarustuse kindlust puudutavaid soovitusi kolmandate riikidega läbirääkimiste pidamiseks asjaomaste lepingute üle või lisama vajalikud küsimused kõnealuste kolmandate riikidega peetavate muude läbirääkimiste päevakorda.

(23)

Tuleks võtta täiendavad meetmed, et tagada läbipaistvad ja mittediskrimineerivad tariifid juurdepääsul transpordile. Tariifid peaksid olema võrdsetel alustel kohaldatavad kõigile kasutajatele. Kui gaasihoidla, torujuhtmete pakett või abiteenus on saadaval piisavalt tiheda konkurentsiga turul, võiks juurdepääs sellele olla rajatud läbipaistvale ja mittediskrimineerivale turupõhisele mehhanismile.

(24)

On vaja tagada hoidlatevõrgu haldurite sõltumatus, et parandada kolmandate isikute juurdepääsu gaasihoidlatele, mis on tehniliselt ja/või majanduslikult vajalik, et tagada tarbijate varustamiseks tõhus võrgule juurdepääs. Seepärast on vajalik, et gaasihoidlaid haldaksid eraldi juriidilised isikud, kellel on gaasihoidlate haldamiseks, kasutamiseks ja arendamiseks vajalike varade suhtes tegelik otsustusõigus. Tuleb tagada ka kolmandatele isikutele pakutavate hoiustamismahtude suurem läbipaistvus, seades liikmesriikidele kohustuse kehtestada ja avalikustada mittediskrimineeriv ja selge raamistik, mis määrab kindlaks gaasihoidlatele kohaldatava asjakohase reguleeriva korra. See kohustus ei tohiks nõuda uut otsust juurdepääsukorra kohta, vaid peaks parandama gaasihoidlatele juurdepääsu korra läbipaistvust. Tundliku äriteabe konfidentsiaalsuse nõuded on eriti olulised strateegiliste andmete puhul või siis, kui gaasihoidlal on vaid üks kasutaja.

(25)

Mittediskrimineeriv juurdepääs jaotusvõrgule määrab edaspidi tarbijatele juurdepääsu jaemüügi tasandil. Kolmandate isikute juurdepääsu ja investeeringutega seotud diskrimineerimise ulatus on aga jaotusvõrgu tasandil vähem oluline kui ülekandesüsteemi tasandil, kus ülekoormus ja tootmishuvide mõju on üldiselt suurem kui jaotusvõrgu tasandil. Lisaks sellele muutus jaotussüsteemi haldurite juriidiline ja funktsionaalne eraldamine vastavalt direktiivile 2003/55/EÜ kohustuslikuks alles alates 1. juulist 2007 ja selle mõju maagaasi siseturule tuleb veel hinnata. Seega võivad olemasolevad õiguslikud ja funktsionaalsed eraldamiseeskirjad viia tõhusa eraldamiseni, kui need selgemalt määratleda, neid nõuetekohaselt rakendada ja nende suhtes ranget järelevalvet teostada. Et luua jaemüügi tasandil võrdsed tingimused, tuleks jaotussüsteemi haldurite tegevust jälgida, et takistada neid ära kasutamast nende vertikaalset integratsiooni seoses nende konkurentsiseisundiga turul, eelkõige väikeste kodu- ja mittekodutarbijate suhtes.

(26)

Liikmesriigid peaksid võtma konkreetseid meetmeid, et aidata kaasa biogaasi ja biomassist saadud gaasi laiemale levikule, nende tootjatele tuleks tagada mittediskrimineeriv juurdepääs gaasivõrgule, tingimusel et see juurdepääs on pidevalt vastavuses asjakohaste tehniliste eeskirjade ja ohutusnõuetega.

(27)

Vältimaks väikeste jaotussüsteemi haldurite liigset rahalist ja halduskoormust, peaksid liikmesriigid vajalikel juhtudel suutma vabastada asjaomased ettevõtjad juriidilisest eraldumisnõudest.

(28)

Kui suletud jaotussüsteemi kasutatakse selleks, et tagada spetsiifilisi talitusnorme nõudvate integreeritud energiatarnete optimaalne tõhusus, või suletud jaotussüsteemi säilitatakse peamiselt süsteemi omaniku kasutuseks, peaks jaotussüsteemi halduri ja süsteemi kasutajate vahelise suhte erilise iseloomu tõttu olema võimalik vabastada jaotussüsteemi haldur kohustustest, mis kujutaksid endast tarbetut halduskoormust. Tööstus-, äri- või ühisteenuste kompleksid, nagu rongijaamad, lennujaamad, haiglad, suured kämpingud integreeritud rajatistega või keemiatööstuse kompleksid võivad oma tegevuse eripära tõttu hõlmata suletud jaotussüsteeme.

(29)

Direktiiviga 2003/55/EÜ kehtestati liikmesriikidele nõue asutada eripädevusega reguleerivad asutused. Kogemus näitab aga, et sageli takistab reguleerimise tõhusust reguleerivate asutuste sõltuvus valitsusest ning ebapiisavad volitused ja otsustusõigus. Seepärast kutsus Euroopa Ülemkogu oma 8. ja 9. märtsi 2007. aasta kohtumisel komisjoni üles välja töötama õigusaktide eelnõud, milles sätestataks energeetikasektorit reguleerivate riigiasutuste volituste edasine ühtlustamine ja nende sõltumatuse tugevdamine. Nimetatud riiklikel reguleerivatel asutustel peaks olema võimalik hõlmata nii elektri kui ka gaasi sektorit.

(30)

Energeetikasektori reguleerivatel asutustel peaks maagaasi siseturu nõuetekohaseks toimimiseks olema võimalik teha otsuseid kõikides reguleerimisküsimustes ning nad peaksid olema muudest avalikest ja erahuvidest täiesti sõltumatud. See ei takista kohtuliku kontrolli ega parlamentaarse järelevalve teostamist liikmesriikide riigiõiguse kohaselt. Lisaks sellele ei takista reguleeriva asutuse eelarve heakskiitmine siseriiklike seadusandjate eelarveautonoomiat. Reguleerivale asutusele eraldatud eelarve kasutamise sõltumatusega seotud sätteid tuleks rakendada raamistikus, mille määravad eelarvet käsitlevad siseriiklikud õigusaktid ja eeskirjad. Liikmesriigid aitavad kohase rotatsioonisüsteemiga kaasa riikliku reguleeriva asutuse sõltumatusele mis tahes poliitilistest ja majanduslikest huvidest, ent seejuures peaks liikmesriikidel olema lubatud võtta arvesse inimressursside olemasolu ja nõukogu suurust.

(31)

Selleks et tagada tegelik turulepääs kõigile turuosalistele, sealhulgas uutele tulijatele, on vaja mittediskrimineerivaid ja kulusid kajastavaid tasakaalustusmehhanisme. Selle saavutamiseks tuleks kehtestada tasakaalustusnõuetega seoses vajalikud läbipaistvad turupõhised gaasi tarnimise ja ostmise mehhanismid. Riiklikud reguleerivad asutused peaksid aktiivselt tagama, et tasakaalustavad tariifid oleksid mittediskrimineerivad ja kajastaksid kulusid. Samal ajal tuleks tagada sobivad stiimulid, et süsteemi ohustamata tasakaalustada gaasi sisse- ja väljavoolu.

(32)

Riiklikud reguleerivad asutused peaksid saama kindlaks määrata ja heaks kiita tariife või tariifide arvestamise aluseks olevat metoodikat kas ülekandesüsteemi halduri, jaotussüsteemi halduri(te) või maagaasi veeldusjaamade halduri ettepaneku alusel, või nende võrguhaldurite ja võrgu kasutajate kooskõlastatud ettepaneku alusel. Nende ülesannete täitmisel peaksid riiklikud reguleerivad asutused tagama, et ülekande ja jaotamise tariifid oleksid mittediskrimineerivad ja kajastaksid kulusid, ning võtma arvesse nõudluse juhtimise abil säästetud võrgu pikaajalisi piirkulusid.

(33)

Energeetikasektori reguleerivatel asutustel peaks olema õigus teha maagaasiettevõtjate suhtes siduvaid otsuseid ning määrata maagaasiettevõtjatele, kes oma kohustusi ei täida, tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi või taotleda pädevalt kohtult nimetatud ettevõtjatele selliste karistuste määramist. Energeetikasektori reguleerivatele asutustele peaks samuti konkurentsieeskirjade kohaldamisest olenemata andma õiguse teha otsuseid asjakohaste meetmete kohta, millega tagatakse kasu tarbijatele seeläbi, et tõhustatakse maagaasi siseturu nõuetekohaseks toimimiseks vajalikku konkurentsi. Gaasituru vabastamisprogrammide loomine on üheks võimalikuks meetmeks, millega edendada tõhusat konkurentsi ja tagada turu nõuetekohane toimimine. Energeetikasektori reguleerivatele asutustele peaks samuti andma volitused aidata tagada avaliku teenuse kõrge tase vastavalt turu avamisele, et kaitsta kaitsetumaid tarbijaid ja saavutada tarbijakaitsemeetmete täielik tõhusus. Need sätted ei tohiks piirata komisjoni õigusi konkurentsieeskirjade kohaldamisel, sealhulgas ühenduse mõõtmega ühinemiste läbivaatamisel, ega siseturgu käsitlevate eeskirjade kohaldamisel, nagu näiteks kapitali vaba liikumine. Sõltumatu asutus, kellele riikliku reguleeriva asutuse otsusest mõjutatud isik võib otsuse edasi kaevata, võiks olla kohus või muu kohtuliku kontrolli pädevusega asutus.

(34)

Riiklike reguleerivate asutuste volituste ühtlustamine peaks hõlmama võimet pakkuda maagaasiettevõtjatele stiimuleid ning määrata neile ettevõtjatele tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi või taotleda pädevalt kohtult selliste karistuste määramist. Lisaks peaksid reguleerivatel asutustel olema volitused nõuda maagaasiettevõtjatelt vajalikku teavet, teostada asjakohaseid ja piisavaid uurimisi ning lahendada vaidlusi.

(35)

Tuleks tugevalt toetada investeeringuid uude olulisse infrastruktuuri, tagades samas maagaasi siseturu nõuetekohase toimimise. Et tugevdada nõuete täitmisest vabastatud infrastruktuuriprojektide positiivset mõju konkurentsile ja varustuskindlusele, tuleks kontrollida turu huvi projektide kavandamisetapil ning rakendada ülekoormuse juhtimise eeskirju. Kui infrastruktuur asub mitme liikmesriigi territooriumil, peaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 713/2009 (7) loodud energeetikasektori reguleerivate asutuste koostööamet („amet”) menetlema viimase instantsina nõuete täitmisest vabastamise taotlust, et võtta paremini arvesse selle piiriülest mõju ja hõlbustada selle haldamist. Nende nõuete täitmisest vabastatud suurte infrastruktuuriprojektide ehitamise erandlikku riskiprofiili silmas pidades peaks olema võimalik tarne- ja tootmishuve omavatel ettevõtjatel nende projektide puhul teha ajutiselt eraldamiseeskirjadest erandeid. Ajutiste erandite tegemise võimalust tuleb varustuskindlusega seotud põhjustel võimaldada eelkõige ühenduses asuvate uute torujuhtmete puhul, millega transporditakse gaasi kolmandatest riikidest ühendusse. Direktiivi 2003/55/EÜ kohaselt antud vabastused kehtivad kuni määratud tähtaja lõpuni, nagu on otsustatud antud vabastusotsuses.

(36)

Maagaasi siseturgu iseloomustab puudulik likviidsus ja läbipaistvus, mis omakorda takistab vahendite tõhusat jaotamist, riskide hajutamist ja turule sisenemist. Turu usaldusväärsust, selle likviidsust ja turuosaliste arvu on vaja suurendada ning seepärast tuleb tugevdada regulatiivset järelevalvet gaasivarustusega tegelevate ettevõtjate üle. Sellised nõuded ei tohiks piirata finantsturge käsitleva ühenduse õiguse kohaldamist, vaid peaksid olema sellega kooskõlas. Asjaomastel turgudel toimuvast parema ülevaate saamiseks on vajalik energeetikasektori ja finantsturgude reguleerivate asutuste koostöö.

(37)

Maagaasi imporditakse ühendusse peamiselt ja üha enam kolmandatest riikidest. Ühenduse õigusaktid peaksid arvesse võtma maagaasi omadusi, nagu teatud struktuuriline jäikus, mis tuleneb tarnijate kontsentratsioonist, pikaajalistest lepingutest või järgmise etapi likviidsuse puudumisest. Seepärast on vaja rohkem läbipaistvust, sealhulgas hinnakujunduses.

(38)

Enne kui komisjon võtab vastu suunised, milles määratletakse täpsemalt raamatupidamisnõuded, peaksid amet ja komisjoni otsusega 2009/77/EÜ (8) loodud Euroopa väärtpaberituru reguleerijate komitee nõu pidama ja komisjoni selles osas nõustama. Samuti peaksid amet ja Euroopa väärtpaberituru reguleerijate komitee tegema koostööd seoses täpsema uurimise ja nõustamisega küsimuses, kas gaasitarnelepingute alusel ja maagaasi tuletisinstrumentidega tehtud tehingute suhtes tuleks kohaldada kauplemiseelseid ja/või -järgseid läbipaistvusnõudeid ning missugused peaksid need nõuded kohaldamise korral olema.

(39)

Liikmesriik või reguleeriv asutus, kui liikmesriik on nii sätestanud, peaks julgustama katkestatavate tarnelepingute väljatöötamist.

(40)

Varustuskindluse huvides tuleks jälgida eri liikmesriikide pakkumise ja nõudluse tasakaalu ning selle põhjal tuleks koostada aruanne olukorra kohta ühenduse tasandil, võttes arvesse piirkondade gaasivõrkude vastastikuse ühendamise võimsust. Nimetatud jälgimist tuleks teostada piisavalt vara, et oleks võimalik võtta asjakohaseid meetmeid, kui varustuskindlus on ohustatud. Võrgu juurde vajaliku infrastruktuuri ehitamine ja selle hooldamine, sealhulgas gaasivõrkude vastastikuse ühendamise võimsus, peaks aitama tagada stabiilse gaasivarustuse.

(41)

Liikmesriigid peaksid tagama, et vajalikke kvaliteedinõudeid arvesse võttes oleks gaasivõrgule mittediskrimineeriv juurdepääs ka biogaasil, biomassist saadud gaasil ja teistel gaasiliikidel, tingimusel et see juurdepääs on jätkuvalt vastavuses tehniliste eeskirjade ja ohutusnõuetega. Need eeskirjad ja nõuded peaksid tagama, et nimetatud gaase saab tehniliselt ohutult sisestada maagaasivõrku ja transportida selle kaudu, ning et need käsitleksid ka nimetatud gaaside keemilisi omadusi.

(42)

Pikaajalised lepingud on jätkuvalt liikmesriikide gaasivarustuses olulisel kohal ning peaksid jääma gaasitarneettevõtjate ühe tarneviisina kasutusele, kui nad ei kahjusta käesoleva direktiivi eesmärke ning on kooskõlas asutamislepingu ja konkurentsieeskirjadega. Seepärast tuleb pikaajalisi lepinguid arvestada maagaasiettevõtjate tarne- ja transpordimahu planeerimisel.

(43)

Ühenduse avalike teenuste osutamise kõrgete standardite säilitamiseks tuleks komisjoni korrapäraselt teavitada kõikidest meetmetest, mida liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamiseks. Komisjon peaks korrapäraselt avaldama aruande, milles analüüsitakse avalike teenuste eesmärkide saavutamiseks liikmesriigi tasandil võetud meetmeid ning võrreldakse nende tõhusust, et anda soovitusi siseriiklikul tasandil võetavate meetmete kohta saavutamaks avalike teenuste kõrgeid standardeid. Liikmesriigid peaksid tagama, et tarbijate liitumisel gaasivõrguga teavitataks neid õigustest saada kindla kvaliteediga maagaasi mõistliku hinna eest. Liikmesriikides lõpptarbijate kaitseks võetavad meetmed võivad erineda vastavalt sellele, kas need on mõeldud kodutarbijatele või väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele.

(44)

Käesoleva direktiivi põhinõue on arvestada avaliku teenuse osutamise nõuetega ning seetõttu on tähtis, et käesolevas direktiivis käsitletaks kõigis liikmesriikides järgitavaid ühiseid miinimumstandardeid, milles arvestatakse üldise kaitse, varustuskindluse, keskkonnakaitse ja samaväärse konkurentsitaseme eesmärke kõigis liikmesriikides. On oluline, et avalike teenustega seotud nõudeid saaks tõlgendada siseriiklikul tasandil, võttes arvesse siseriiklikke tingimusi ja järgides ühenduse õigust.

(45)

Peaks olema võimalik, et liikmesriikide sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse saavutamiseks võetavad meetmed sisaldaksid eelkõige piisavaid majanduslikke stiimuleid, mille puhul vajaduse korral kasutataks kõiki olemasolevaid siseriiklikke ja ühenduse vahendeid. Peaks olema võimalik, et need vahendid hõlmaksid vastutusmehhanisme, mis tagaksid vajaliku investeeringu.

(46)

Kui liikmesriikide võetavad meetmed avalike teenuste osutamise kohustuse täitmiseks on asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kohaselt tõlgendatavad riigiabina, siis tuleb vastavalt asutamislepingu artikli 88 lõikele 3 teavitada neist komisjoni.

(47)

Avaliku teenusega seotud nõudeid ja neist tulenevaid ühiseid miinimumstandardeid on vaja veelgi tugevdada, et tagada kõikidele tarbijatele, eelkõige kaitsetumatele tarbijatele võimalus konkurentsist ja õiglastest hindadest kasu saada. Avalikule teenusele esitatavad nõuded tuleks kindlaks määrata riigi tasandil, võttes arvesse siseriiklikke tingimusi; liikmesriigid peaksid siiski austama ühenduse õigust. Liidu kodanikud ja, juhul kui liikmesriigid seda kohaseks peavad, väikeettevõtjad peaksid saama kasu avalike teenuste osutamise kohustusest eelkõige seoses varustuskindluse ja mõistlike tariifidega. Tarbijate varustamisel on üheks võtmeteguriks juurdepääs objektiivsetele ja läbipaistvatele tarbimisandmetele. Seetõttu peaks tarbijatel olema juurdepääs oma tarbimisandmetele ja nendega seotud hindadele ja teenuste maksumusele, et nad saaksid kutsuda konkurente nende andmete alusel pakkumisi tegema. Tarbijatel peaks olema ka õigus saada nõuetekohast teavet oma energiatarbimise kohta. Ettemaksed peaksid kajastama maagaasi eeldatavat tarbimist ning erinevad maksesüsteemid peaksid olema mittediskrimineerivad. Piisava sagedusega tarbijatele esitatavad andmed energiakulude kohta motiveerivad energiat kokku hoidma, kuna need annavad tarbijatele vahetut tagasisidet energiatõhususse tehtud investeeringute ja käitumismuudatuste mõju kohta.

(48)

Direktiivi keskmes peaksid olema tarbijate huvid ning maagaasiettevõtjate keskseks kohustuseks peaks olema teenuse kvaliteet. Kehtivaid tarbijaõigusi on vaja tugevdada, need õigused tuleb tagada ja nad peaksid olema läbipaistvamad. Tarbijakaitse peaks tagama, et kõik tarbijad laiemas ühenduse mastaabis saavad kasu konkurentsile rajatud turust. Tarbijaõiguste järgimist peaksid tagama liikmesriigid või reguleerivad asutused, kui liikmesriik on nii sätestanud.

(49)

Tarbijad peaksid saama selget ja arusaadavat teavet oma õiguste kohta seoses energiasektoriga. Komisjon peaks pärast konsulteerimist asjaomaste sidusrühmadega, sealhulgas liikmesriikidega, riiklike reguleerivate asutustega, tarbijaorganisatsioonidega ja maagaasiettevõtjatega koostama kättesaadava ja kasutajasõbraliku energiatarbija kontrollnimekirja, milles antakse tarbijatele praktilist teavet nende õiguste kohta. See energiatarbija kontrollnimekiri tuleks edastada kõigile tarbijatele ja teha avalikult kättesaadavaks.

(50)

Kütteostuvõimetus on ühenduses üha suurenev probleem. Liikmesriigid, keda see mõjutab ja kes seda veel teinud ei ole, peaksid seetõttu välja töötama kütteostuvõimetusega võitlemiseks riikliku tegevuskava või muud sobiva raamistiku, mille eesmärk on vähendada sellise olukorra all kannatavate isikute arvu. Igal juhul peaksid liikmesriigid tagama kaitsetumatele tarbijatele vajaliku energiavarustuse. Selleks võiks kasutada integreeritud lähenemisviisi, näiteks sotsiaalpoliitika raames, ning meetmed võiksid hõlmata sotsiaalpoliitikat või elamute energiatõhususe parandamist. Direktiiv peaks vähemalt võimaldama siseriiklike poliitikameetmete rakendamist kaitsetumate tarbijate huvides.

(51)

Parem tarbijakaitse tagatakse seeläbi, et kõikidele tarbijatele on kättesaadavad tõhusad vaidluste lahendamise võimalused. Liikmesriigid peaksid kehtestama kaebuste käsitlemise kiire ja tõhusa korra.

(52)

Peaks olema võimalik, et arukate arvestisüsteemide kasutuselevõtt põhineks majanduslikul hinnangul. Kui nimetatud hinnangust nähtub, et selliste arvestisüsteemide kasutuselevõtt on majanduslikult mõistlik ja kulutõhus ainult tarbijatele, kes tarbivad teatava hulga gaasi, siis peaks liikmesriikidel olema võimalik seda arukate arvestisüsteemide rakendamisel arvesse võtta.

(53)

Turuhindadega tuleks anda õigeid stiimuleid võrgu arendamiseks.

(54)

Liikmesriikidele peaks olema ülitähtis edendada ausat konkurentsi ja eri tarnijate lihtsat turulepääsu, et võimaldada tarbijatel saada maagaasi liberaliseeritud siseturu võimalustest täielikult kasu.

(55)

Et toetada varustuskindlust ja säilitada samal ajal liikmesriikidevahelist solidaarsust, eelkõige energiavarustuskriisi korral, on oluline sätestada piirkondliku koostöö raamistik solidaarsuse vaimus. Selline koostöö võib tugineda eelkõige turupõhistel mehhanismidel, kui liikmesriik nii otsustab. Selline koostöö piirkondliku ja kahepoolse solidaarsuse edendamiseks ei tohiks panna turuosalistele ebaproportsionaalselt suurt koormust või tekitada nende vahel diskrimineerimist.

(56)

Maagaasi siseturu rajamiseks peaksid liikmesriigid toetama oma riigisiseste turgude integratsiooni ning süsteemihaldurite vahelist ühenduse tasandi ja piirkondliku tasandi koostööd, mis hõlmab ka ühenduses veel ikka eksisteerivad isoleeritud gaasivõrgud.

(57)

Tõelise maagaasi siseturu arendamine ühenduse ühendatud võrgu kaudu peaks olema selle direktiivi üks peamisi eesmärke ning seetõttu peaksid piiriüleseid ühendusi ja piirkondlikke turge käsitlevad reguleerimisküsimused olema reguleerivate asutuste üks peamisi ülesandeid, mida nad vajaduse korral täidavad tihedas koostöös ametiga.

(58)

Käesoleva direktiivi üks põhieesmärk peaks olema ka tõelise siseturu ühise korra tagamine ja laialdane gaasiga varustatus. Moonutamata turuhinnad annaksid sellega seoses stiimuli piiriüleste võrguühenduste rajamiseks, viies samas pikas perspektiivis hindade lähenemiseni.

(59)

Reguleerivad asutused peaksid teavitama turgu ka selleks, et komisjon saaks täita oma ülesannet jälgida ja kontrollida maagaasi siseturgu ning selle lühikese, keskmise ja pika aja arengut, sealhulgas selliseid aspekte nagu pakkumine ja nõudlus, edastamise ja jaotamise infrastruktuur, teenuse kvaliteet, piiriülene kaubandus, ülekoormuse juhtimine, investeeringud, hulgimüük ja tarbijahinnad, turu likviidsus, edusammud keskkonnakaitse ja tõhususe alal. Riiklikud reguleerivad asutused peaksid teatama konkurentsiasutustele ja komisjonile nendest liikmesriikidest, kus hinnad takistavad konkurentsi ja turu nõuetekohast toimimist.

(60)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt hästitoimiva maagaasi siseturu rajamist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(61)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 715/2009 (9) alusel võib komisjon vastu võtta suuniseid vajaliku ühtlustamistaseme saavutamiseks. Sellised suunised, mis on siduvad rakendusmeetmed, kujutavad endast ka käesoleva direktiivi teatavate sätete puhul kasulikku vahendit, kuna neid saab vajaduse korral kiiresti kohandada.

(62)

Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele nr 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (10).

(63)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus vastu võtta vajalikud suunised, et tagada käesoleva direktiivi eesmärgi saavutamiseks vajalik minimaalne ühtlustamistase. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda uute vähemoluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(64)

Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (11) punktiga 34 julgustatakse liikmesriike koostama nende endi jaoks ja ühenduse huvides vastavustabeleid, kus on võimalikult suures ulatuses välja toodud vastavus käesoleva direktiivi ja ülevõtmismeetmete vahel, ning tegema need üldsusele kättesaadavaks.

(65)

Lähtuvalt direktiivi 2003/55/EÜ muudatuste kohaldamisalast on selguse ja otstarbekohasuse huvides soovitav asjaomased sätted uuesti sõnastada esitades nad ühtse tekstina uues direktiivis.

(66)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse iseäranis Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I PEATÜKK

SISU, REGULEERIMISALA JA MÕISTED

Artikkel 1

Sisu ja reguleerimisala

1.   Käesolevas direktiivis kehtestatakse ühiseeskirjad maagaasi ülekande, jaotamise, tarnimise ja hoiustamise kohta. Selles sätestatakse eeskirjad, mis on seotud maagaasisektori korraldamise ja toimimisega, juurdepääsuga turule, maagaasi ülekande-, jaotus, tarne- ja hoiustamislubade väljastamise ning võrkude kasutamise nõuete ja korraga.

2.   Käesolevas direktiivis kehtestatavad eeskirjad maagaasi, sealhulgas veeldatud maagaasi kohta kehtivad ka mittediskrimineerival viisil biogaasile, biomassist saadavale gaasile ja muud liiki gaasile sel määral, kui neid gaase saab tehniliselt ja ohutult juhtida maagaasivõrku ja selle kaudu transportida.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)

„maagaasiettevõtja” – füüsiline või juriidiline isik, kelle vähemalt üks ülesanne on maagaasi, sealhulgas veeldatud maagaasi tootmine, ülekandmine, jaotamine, tarnimine, ostmine või hoiustamine, ning kes vastutab nende ülesannetega seotud kaubanduslike, tehniliste ja/või hooldusküsimuste eest, välja arvatud lõpptarbijaid;

2)

„tootmisetapi torustik” – torujuhe või torustik, mida kasutatakse ja/või ehitatakse osana nafta või maagaasi tootmisest või mida kasutatakse maagaasi edastamiseks ühest või mitmest sellise tootmise paigast töötlusettevõttesse, terminali või lõplikku maabumisterminali;

3)

„ülekanne” – maagaasi transportimine, välja arvatud tarnimine, torustiku kaudu, mis koosneb peamiselt kõrgsurvetorudest, mis ei ole tootmisetapi torustik ega kõrgsurvetorustiku osa, mida kasutatakse maagaasi kohalikuks jaotamiseks;

4)

„ülekandesüsteemi haldur” – füüsiline või juriidiline isik, kes täidab ülekande ülesannet ja vastutab ülekandesüsteemi kasutamise eest, tagades selle hoolduse ja vajadusel ülekandesüsteemi ehitamise teatud paikkonnas, ning vajadusel gaasivõrkude vastastikuse ühendamise teiste võrkudega, ning kes tagab võrgu pikaajalise võime rahuldada mõistlikku nõudlust gaasi transportimise järele;

5)

„jaotamine” – maagaasi transportimine kohalike või piirkondlike torustike kaudu tarbijatele, välja arvatud tarnimine;

6)

„jaotussüsteemi haldur” – füüsiline või juriidiline isik, kes täidab gaasi jaotamise ülesannet ja vastutab jaotussüsteemi kasutamise eest, tagades selle hoolduse ja vajadusel jaotussüsteemi ehitamise teatud paikkonnas, ning vajadusel gaasivõrgu vastastikuse ühendamise teiste võrkudega, ning kes tagab võrgu pikaajalise võime rahuldada mõistlikku nõudlust gaasi jaotamise järele;

7)

„tarnimine” – maagaasi, sealhulgas veeldatud maagaasi müük, kaasa arvatud edasimüük tarbijale;

8)

„tarneettevõtja” – füüsiline või juriidiline isik, kes täidab tarneülesannet;

9)

„gaasihoidla” – maagaasi hoidmiseks kasutatav rajatis, mis kuulub ja/või mida kasutab maagaasiettevõtja, kaasa arvatud selle veeldatud maagaasi hoidmiseks kasutatav osa, kuid välja arvatud selle tootmistegevuseks kasutatav osa ja välja arvatud ka eranditult ülekandesüsteemi halduri poolt nende ülesannete täitmisel kasutatav osa;

10)

„hoidlatevõrgu haldur” – füüsiline või juriidiline isik, kes täidab gaasi hoiustamise ülesannet ja vastutab gaasihoidla kasutamise eest;

11)

„maagaasi veeldusjaam” – terminal, mida kasutatakse maagaasi veeldamiseks või veeldatud maagaasi impordiks, mahalaadimiseks ja taasgaasistamiseks, kaasa arvatud taasgaasistamiseks ja selle järel ülekandesüsteemi toimetamiseks vajalikud abiteenused ja ajutised hoidlad, kuid välja arvatud kõik hoidlatena kasutatavad veeldatud maagaasi terminalide osad;

12)

„maagaasi veeldusjaamade haldur” – füüsiline või juriidiline isik, kes täidab maagaasi veeldamise või impordi, mahalaadimise ja taasgaasistamise ülesannet ning vastutab maagaasi veeldusjaama kasutamise eest;

13)

„võrk” – ülekandevõrk, jaotusvõrk, maagaasi veeldusjaamad ja/või gaasihoidlad, mis kuuluvad ja/või mida kasutab maagaasiettevõtja, sealhulgas torujuhtmete pakett ja selle abiteenuste rajatised ning sidusettevõtjate rajatised, mida vajatakse juurdepääsuks ülekandele, jaotamisele ja veeldatud maagaasi käsitlemisele;

14)

„abiteenused” – kõik teenused, mida on vaja juurdepääsuks ülekandevõrkudele, jaotusvõrkudele, maagaasi veeldusjaamadele ja/või gaasihoidlatele ning nende haldamiseks, kaasa arvatud koormuse tasakaalustus-, segamis- ja väärisgaaside lisamisseadmed, mis ei hõlma eranditult ülekandesüsteemi haldurite poolt nende ülesannete täitmisel kasutatavaid rajatisi;

15)

„torujuhtmete pakett” – gaasi hoiustamine survestamise teel gaasi ülekande- ja jaotussüsteemides, mis ei hõlma ülekandesüsteemi haldurite ülesannete täitmisel kasutatavaid rajatisi;

16)

„ühendatud võrk” – mitu omavahel ühendatud võrku;

17)

„ühendustoru” – ülekandetoru, mis ületab kas maa või õhu kaudu liikmesriikide vahelist piiri ja mille ainus otstarve on ühendada nende liikmesriikide siseriiklikke ülekandevõrke;

18)

„otsetoru” – ühendatud võrku täiendav maagaasitorujuhe;

19)

„integreeritud maagaasiettevõtja” – vertikaalselt või horisontaalselt integreeritud ettevõtja;

20)

„vertikaalselt integreeritud ettevõtja” – maagaasiettevõtja või maagaasiettevõtjate rühm, mille üle samal isikul või samadel isikutel on otsene või kaudne kontroll ja kus asjaomase ettevõtja või ettevõtjate kontserni vähemalt üks ülesanne on maagaasi ülekandmine, jaotamine, maagaasi veeldamine või hoiustamine ning teine ülesanne maagaasi tootmine või tarnimine;

21)

„horisontaalselt integreeritud ettevõtja” – ettevõtja, kelle vähemalt üks ülesanne on maagaasi tootmine, ülekanne, jaotamine, tarnimine või hoiustamine, ja teatav ülesanne väljaspool maagaasisektorit;

22)

„sidusettevõtja” – sidusettevõtja nõukogu 13. juuni 1983. aasta seitsmenda direktiivi 83/349/EMÜ (mis põhineb asutamislepingu artikli 44 lõike 2 punktil g (12) ja käsitleb konsolideeritud aastaaruandeid) (13) artikli 41 tähenduses, sidusettevõtja selle direktiivi artikli 33 lõike 1 tähenduses ja/või samale aktsionärile kuuluvad ettevõte;

23)

„võrgukasutaja” – füüsiline või juriidiline isik, kes tarnib maagaasi võrku või kellele võrgust maagaasi tarnitakse;

24)

„tarbija” – maagaasi hulgimüüja või lõpptarbija ja maagaasi ostev maagaasiettevõtja;

25)

„kodutarbija” – tarbija, kes ostab maagaasi oma majapidamise tarbeks;

26)

„mitte-kodutarbija” – tarbija, kes ostab maagaasi, et tarvitada seda väljaspool oma majapidamist;

27)

„lõpptarbija” – tarbija, kes ostab maagaasi oma tarbeks;

28)

„vabatarbija” – tarbija, kes saab vabalt osta gaasi oma valitud tarnijatelt artikli 37 tähenduses;

29)

„hulgimüüja” – füüsiline või juriidiline isik, kes ostab maagaasi selle edasimüügiks kas oma asukohavõrgust või väljastpoolt seda, välja arvatud ülekande- ja jaotussüsteemi haldurid;

30)

„pikaajaline planeerimine” – maagaasiettevõtjate tarne- ja transpordimahu pikaajaline planeerimine, et rahuldada nõudlust maagaasi järele võrgus, mitmekesistada allikaid ja tagada tarned tarbijatele;

31)

„tekkiv turg” – liikmesriik, kus esimese pikaajalise maagaasi tarnelepingu esimene kaubanduslik tarne tehti maksimaalselt kümme aastat tagasi;

32)

„turvalisus” – nii varustuskindlus kui ka tehniline töökindlus;

33)

„uus infrastruktuur” – infrastruktuur, mille ehitamine ei ole 4. augustiks 2003 lõpetatud;

34)

„gaasitarneleping” – maagaasiga varustamist käsitlev leping, kuid mitte maagaasi tuletisinstrument;

35)

„maagaasi tuletisinstrument” – finantsinstrumentide turge käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/39/EÜ (14) I lisa C jao punktides 5, 6 või 7 nimetatud finantsinstrument, mis on seotud maagaasiga;

36)

„kontroll” – õigused, lepingud või muud vahendid, mis kas eraldi või ühiselt ning vastavaid asjaolusid või õigusnorme arvestades annavad võimaluse ettevõtjat otsustavalt mõjutada, eelkõige tulenevalt:

a)

omandiõigusest või õigusest osaliselt või täielikult kasutada ettevõtja vara;

b)

õigustest või lepingutest, mis võimaldavad otsustavalt mõjutada ettevõtja organite koosseisu, hääletamist või otsuseid.

II PEATÜKK

SEKTORI KORRALDUSE ÜLDEESKIRJAD

Artikkel 3

Avaliku teenuse osutamise kohustus ja tarbijakaitse

1.   Liikmesriigid tagavad oma institutsioonilise korra alusel ja võttes asjakohaselt arvesse subsidiaarsuse põhimõtet, kuid ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, et maagaasiettevõtjad tegutseksid käesoleva direktiivi põhimõtteid järgides konkurentsivõimelise, turvalise ja looduskeskkonda säästva maagaasituru rajamise nimel ning et ettevõtjate vahel ei tehtaks vahet seoses nende õiguste ja kohustustega.

2.   Liikmesriigid võivad asutamislepingu asjakohaseid sätteid, eelkõige artiklit 86 täielikult arvesse võttes ja üldist majandushuvi silmas pidades kehtestada maagaasisektori ettevõtjatele avaliku teenuse osutamise kohustused, mis on seotud turvalisusega, sealhulgas varustuskindlusega, tarnete korrapärasuse, kvaliteedi ja hinnaga ning keskkonnakaitsega, sealhulgas energiatõhususe, taastuvenergia ja kliimakaitsega. Need kohustused peavad olema selgelt sõnastatud, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja kontrollitavad ning tagama ühenduse maagaasiettevõtjatele võrdse juurepääsu liikmesriikide tarbijatele. Seoses käesolevas lõikes nimetatud varustuskindluse, energiatõhusust edendava nõudluse juhtimise ning keskkonnakaitse ja taastuvenergia eesmärkide täitmisega võivad liikmesriigid rakendada pikaajalist planeerimist, võttes arvesse kolmandate isikute võimalusi võrgule juurde pääseda.

3.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et kaitsta lõpptarbijaid, ning tagavad eelkõige kaitsetumate tarbijate piisava kaitse. Sellega seoses määratleb iga liikmesriik kaitsetumate tarbijate mõiste, mis võib osutada kütteostuvõimetusele ning muu hulgas keelule selliseid tarbijaid kriitilistel aegadel gaasivõrgust välja lülitada. Liikmesriigid tagavad kaitsetumate tarbijatega seotud õiguste ja kohustuste täitmise. Eelkõige võtavad nad asjakohaseid meetmeid, et kaitsta gaasivõrguga ühendatud ääremaade lõpptarbijaid. Liikmesriigid võivad gaasivõrguga ühendatud tarbijatele määrata viimasena vastutava taseme tarnija. Neil tuleb tagada tarbijakaitse kõrge tase, eriti seoses lepingutingimuste läbipaistvuse, üldise teabe ning vaidluste lahendamise mehhanismidega. Liikmesriigid tagavad vabatarbijatele reaalse võimaluse hõlpsasti tarnijat vahetada. Vähemalt kodutarbijate puhul peaksid need meetmed sisaldama I lisas sätestatud meetmeid.

4.   Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid, näiteks koostades riiklikud energeetika tegevuskavad, pakkudes sotsiaaltoetusi, et tagada kaitsetumatele tarbijatele vajalik energiavarustus või pakkudes toetust energiatõhususe parandamiseks, et võidelda tuvastatud kütteostuvõimetusega, sealhulgas vaesuse laiemas kontekstis. Need meetmed ei tohi takistada artiklis 37 sätestatud turu tõhusat avanemist ja turu toimimist ning neist teavitatakse vajaduse korral komisjoni vastavalt käesoleva artikli lõikele 11. Selline teavitamine ei hõlma üldise sotsiaaltoetuste süsteemi raames võetavaid meetmeid.

5.   Liikmesriigid tagavad, et kõikidel gaasivõrguga ühendatud tarbijatel on õigus saada tarnijalt gaasivarustust tarnija nõusolekul, olenemata sellest, millises liikmesriigis tarnija on registreeritud, kui tarnija täidab kohaldatavaid kauplemis- ja tasakaalustuseeskirju ning varustuskindluse nõudeid. Liikmesriigid võtavad sellega seoses kõik vajalikud meetmed tagamaks, et haldusmenetlused ei saaks takistuseks tarneettevõtjatele, kes on juba teises liikmesriigis registreeritud.

6.   Liikmesriigid tagavad, et:

a)

kui tarbija, kes järgib lepingu tingimusi, soovib vahetada tarnijat, teostavad asjassepuutuvad haldurid muutmistoimingu kolme nädala jooksul, ning

b)

tarbijatel on õigus saada kõik asjakohased tarbimisandmed.

Liikmesriigid tagavad, et esimese lõigu punktides a ja b osutatud õigused oleksid tarbijatele tagatud mittediskrimineerival viisil hinna, töömahu ja ajakulu osas.

7.   Liikmesriigid rakendavad sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse ja keskkonnakaitse eesmärkide saavutamiseks vajalikke meetmeid, mis võivad hõlmata kliimamuutustega võitlemise vahendeid ja varustuskindlust. Need meetmed võivad eelkõige ja vajadusel kõiki olemasolevaid siseriiklikke ja ühenduse vahendeid kasutades anda majanduslikke stiimuleid vajaliku võrgu-infrastruktuuri, sealhulgas gaasivõrkude vastastikuse ühendamise võimsus, hooldamiseks ja ehitamiseks.

8.   Energiatõhususe edendamiseks soovitab liikmesriik või reguleeriv asutus, kui liikmesriik on nii sätestanud, tungivalt, et maagaasiettevõtjad optimeeriksid gaasikasutust, näiteks pakkudes energiajuhtimise teenuseid, töötades välja uuendusliku hinnakujunduse või võttes vajaduse korral kasutusele arukad arvestisüsteemid või arukad võrgud.

9.   Liikmesriigid tagavad, et luuakse ühtsed kontaktpunktid, kust tarbijad saavad kogu vajaliku teabe oma õiguste, kehtivate õigusaktide ja vaidluse korral nende käsutuses olevate vaidluse lahendamise võimaluste kohta. Sellised kontaktpunktid võivad kuuluda üldiste tarbijainfopunktide alla.

Liikmesriigid tagavad, et kaebuste tõhusaks käsitlemiseks ja vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks luuakse sõltumatu mehhanism, näiteks energeetika ombudsman või tarbijakaitseorgan.

10.   Liikmesriigid võivad otsustada, et gaasi jaotamise suhtes ei kohaldata artikli 4 sätteid, kui see takistaks juriidiliselt või faktiliselt maagaasiettevõtjatele pandud üldist majandushuvi esindavate kohustuste täitmist, tingimusel et see otsus ei mõjuta kaubanduse arengut sellisel määral, mis oleks vastuolus ühenduse huvidega. Kooskõlas käesoleva direktiivi ja asutamislepingu artikliga 86 hõlmavad ühenduse huvid muu hulgas ka konkurentsi vabatarbijate leidmiseks.

11.   Käesoleva direktiivi jõustumisel teavitavad liikmesriigid komisjoni kõigist avaliku teenuse osutamise kohustuste täitmisega seoses võetud meetmetest, sealhulgas tarbija- ja keskkonnakaitse meetmed, ning nende võimalikust mõjust riigisisesele ja rahvusvahelisele konkurentsile, olenemata sellest, kas need meetmed nõuavad või ei nõua erandi tegemist käesolevast direktiivist. Seejärel teavitatakse komisjoni iga kahe aasta tagant kõigist nende meetmete muutustest, olenemata sellest, kas need nõuavad või ei nõua erandi tegemist käesolevast direktiivist.

12.   Konsulteerides asjaomaste sidusrühmadega, kelle hulka kuuluvad liikmesriigid, riiklikud reguleerivad asutused, tarbijaorganisatsioonid ja maagaasiettevõtjad, koostab komisjon selge ja kompaktse energiatarbija kontrollnimekirja energiatarbija õigusi käsitleva praktilise teabe kohta. Liikmesriigid tagavad, et gaasitarnijad või jaotussüsteemi haldurid võtavad koostöös reguleeriva asutusega vajalikke meetmeid, et esitada kõikidele oma tarbijatele energiatarbija kontrollnimekirja eksemplar, ning tagavad selle avaliku kättesaadavuse.

Artikkel 4

Lubade väljastamise kord

1.   Kui maagaasirajatiste ehitamiseks ja kasutamiseks on vaja luba (näiteks tegevusluba, luba, kontsessioon, nõusolek või heakskiit), annavad liikmesriigid või nende määratud pädevad asutused vastavalt lõigetele 2 kuni 4 loa selliste rajatiste, torustike ja nende juurde kuuluvate seadmete ehitamiseks ja/või kasutamiseks oma territooriumil. Liikmesriigid või nende määratud pädevad asutused võivad samadel alustel anda loa maagaasi tarnijatele ja hulgimüüjatele.

2.   Kui liikmesriikides kehtib lubade andmise kord, tuleb neil sätestada objektiivsed ja mittediskrimineerivad nõuded, mida peavad täitma maagaasirajatiste ehitamiseks ja/või kasutamiseks või maagaasi tarnimiseks luba taotlevad ettevõtjad. Lubade andmise mittediskrimineerivad nõuded ja kord avalikustatakse. Liikmesriigid tagavad, et rajatiste, torujuhtmete ja nende juurde kuuluvate seadmete jaoks lubade andmise menetluse käigus võetaks vajaduse korral arvesse antud projekti tähtsust maagaasi siseturu jaoks.

3.   Liikmesriigid tagavad, et loa andmisest keeldutakse objektiivsetel ja mittediskrimineerivatel põhjustel, millest taotlejale teatatakse. Keeldumise põhjustest teatatakse ka komisjonile. Liikmesriigid kehtestavad korra, mille alusel taotleja saab keeldumise peale edasi kaevata.

4.   Ilma et see piiraks artikli 38 kohaldamist, võivad liikmesriigid selliste piirkondade arendamiseks, kuhu on alles hakatud maagaasi tarnima, ja võrgu üldise toimimise tõhustamiseks keelduda uute lubade andmisest jaotustorustike ehitamiseks ja kasutamiseks teatavas piirkonnas, kui selliseid torustikke on sinna juba ehitatud või hakatakse ehitama ja kui olemasolevat või kavandatud mahtu ei ole veel täiel määral kasutusele võetud.

Artikkel 5

Varustuskindluse järelevalve

Liikmesriigid tagavad järelevalve varustuskindluse küsimuste üle. Kui liikmesriigid peavad seda vajalikuks, võivad nad selle ülesande delegeerida artikli 39 lõikes 1 osutatud reguleerivatele asutustele. Järelevalve peab eelkõige hõlmama nõudluse ja pakkumise tasakaalu siseriiklikul turul, eeldatava tulevikunõudluse ja olemasolevad tarned, tulevikuks ettenähtavad planeeritavad või ehitatavad lisavõimsused ning võrkude kvaliteedi ja hooldustaseme, kuid ka tippnõudluse rahuldamise meetmed ja tegevuskava ühe või mitme tarnija väljalangemise korral. Pädevad asutused avaldavad igal aastal 31. juuliks aruande, milles käsitletakse nende küsimuste üle teostatava järelevalve tulemusi ja samuti võetud või kavandatavaid meetmeid nendega tegelemiseks, ning edastavad selle aruande seejärel komisjonile.

Artikkel 6

Piirkondlik solidaarsus

1.   Maagaasi siseturul varustuskindluse tagamiseks teevad liikmesriigid koostööd, et edendada piirkondlikku ja kahepoolset solidaarsust.

2.   Selline koostöö hõlmab olukordi, mis lühiajaliselt tulenevad või võivad tuleneda liikmesriigi tõsisest varustushäirest. See peab sisaldama järgmist:

a)

nõukogu 26. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/67/EÜ, mis käsitleb maagaasitarnete kindluse tagamise meetmeid, (15) artiklis 8 osutatud riiklike eriolukorra meetmete kooskõlastamine;

b)

vastastikuste elektri- ja maagaasiühenduste määratlemine ja vajaduse korral väljaarendamine või ajakohastamine ja

c)

vastastikuse abi andmise tingimused ja praktiline kord.

3.   Komisjoni ja teisi liikmesriike teavitatakse sellest koostööst.

4.   Komisjon võib piirkondliku solidaarsuse vaimus koostöö kohta vastu võtta suunised. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 51 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Artikkel 7

Piirkondliku koostöö edendamine

1.   Liikmesriigid ja reguleerivad asutused teevad omavahel koostööd, et integreerida oma siseriiklikud turud ühel või mitmel piirkondlikul tasandil, mis on esimene samm täielikult liberaliseeritud siseturu rajamise suunas. Eelkõige edendab ja hõlbustab reguleeriv asutus, kui liikmesriik on nii sätestanud, või liikmesriik ülekandesüsteemi haldurite piirkondliku tasandi koostööd, sealhulgas piiriülestes küsimustes, et rajada konkurentsivõimeline maagaasi siseturg, ning tugevdavad oma õigusliku, reguleeriva ja tehnilise raamistiku järjepidevust ning soodustavad ühenduses veel eksisteerivate isoleeritud gaasivõrkude integreerimist. Sellise piirkondliku koostööga hõlmatud geograafilised piirkonnad sisaldavad koostööd geograafilistes piirkondades, mis on määratud kindlaks vastavalt määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 12 lõikele 3. Selline koostöö võib hõlmata teisi geograafilisi piirkondi.

2.   Amet teeb koostööd riiklike reguleerivate asutuste ja ülekandesüsteemi halduritega, et tagada piirkondlike reguleerivate raamistike kooskõla eesmärgiga rajada konkurentsivõimeline maagaasi siseturg. Kui amet on seisukohal, et kõnealuseks koostööks on vaja siduvaid eeskirju, teeb ta asjakohased soovitused.

3.   Liikmesriigid tagavad käesoleva direktiivi rakendamisega, et ülekandesüsteemi halduritel on võimsuse jaotamiseks ja võrgu turvalisuse kontrollimiseks piirkondlikul tasandil üks või mitu integreeritud süsteemi, mis hõlmavad kahte või rohkemat liikmesriiki.

4.   Kui vertikaalselt integreeritud ülekandesüsteemi haldurid osalevad sellise koostöö rakendamiseks loodud ühisettevõttes, siis kehtestab ja rakendab nimetatud ühisettevõte nõuetele vastavuse programmi, milles sätestatakse meetmed diskrimineeriva ja konkurentsivastase käitumise vältimiseks. Nõuetele vastavuse programmis sätestatakse töötajate konkreetsed kohustused diskrimineeriva ja konkurentsivastase käitumise vältimise eesmärgi saavutamiseks. Programm esitatakse heakskiitmiseks ametile. Programmi nõuetele vastavust jälgivad sõltumatult vertikaalselt integreeritud ülekandesüsteemi halduri järelevalveametnikud.

Artikkel 8

Tehnilised eeskirjad

Reguleerivad asutused, kui liikmesriigid on nii sätestanud, või liikmesriigid tagavad, et määratletakse tehnilised ohutusnõuded ning koostatakse ja tehakse üldkättesaadavaks tehnilised eeskirjad, mis kehtestavad maagaasi veeldusjaamade, gaasihoidlate ning muude ülekande- ja jaotussüsteemidega ühendamise projekteerimise ja kasutamise tehnilised miinimumnõuded. Need tehnilised eeskirjad peavad tagama võrkude koostalitlusvõime ning olema objektiivsed ja mittediskrimineerivad. Amet võib teha vajaduse korral asjakohaseid soovitusi nende eeskirjade kooskõla saavutamiseks. Neist eeskirjadest teatatakse komisjonile vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ (millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord) (16) artiklile 8.

III PEATÜKK

ÜLEKANNE, HOIUSTAMINE JA VEELDATUD MAAGAAS

Artikkel 9

Ülekandesüsteemide ja ülekandesüsteemi haldurite eraldamine

1.   Liikmesriigid tagavad, et alates 3. märtsist 2012:

a)

tegutsevad kõik ülekandesüsteemi omavad ettevõtjad ülekandesüsteemi halduritena;

b)

sama isik või samad isikud ei või:

i)

otseselt ega kaudselt kontrollida tootmise või tarnimisega seotud ülesandeid täitvat ettevõtjat ning otseselt ega kaudset kontrollida ülekandesüsteemi haldurit või ülekandesüsteemi, või teostada nende üle mis tahes õigusi, ega

ii)

otseselt ega kaudselt kontrollida ülekandesüsteemi haldurit või ülekandesüsteemi ning otseselt või kaudset kontrollida tootmise või tarnimisega seotud ülesandeid täitvat ettevõtjat, või teostada selle üle mis tahes õigusi;

c)

ei tohi samal isikul või samadel isikutel olla samaaegselt õigust määrata tootmise või tarnimisega seotud ülesandeid täitva ettevõtja kui ka ülekandesüsteemi halduri või ülekandesüsteemi nõukogu, juhatuse või ettevõtjat seadusejärgselt esindava organi liikmeid ega otseselt ega kaudselt kontrollida tootmise või tarnimisega seotud ülesandeid täitvat ettevõtjat või teostada selle üle mis tahes õigusi, ja

d)

ei ole samal isikul õigust olla nii tootmis- või tarneülesandeid täitva ettevõtja kui ka ülekandesüsteemi haldurit või ülekandesüsteemi nõukogu, juhatuse või ettevõtjat seadusejärgselt esindava organi liige.

2.   Lõike 1 punktides b ja c osutatud õigused on eelkõige järgmised:

a)

hääleõigus;

b)

õigus nimetada ametisse nõukogu, juhatuse või ettevõtjat seadusejärgselt esindava organi liikmeid; või

c)

enamusosaluse omamine.

3.   Lõike 1 punkti b kohaldamisel hõlmab väljend „tootmise või tarnimisega seotud ülesandeid täitev ettevõtja” väljendit „tootmis- või tarneülesandeid täitev ettevõtja” Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/72/EÜ (mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju) (17) tähenduses ning terminid „ülekandesüsteemi haldur” ja „ülekandesüsteem” hõlmavad termineid „edastusvõrgu haldur” ja „edastusvõrk” selle direktiivi tähenduses.

4.   Liikmesriikidel on lubatud teha lõike 1 punktidest b ja c erandeid kuni 3. märtsini 2013, tingimusel, et ülekandesüsteemi haldurid ei moodusta osa vertikaalselt integreeritud ettevõtjast.

5.   Käesoleva artikli lõike 1 punktis a sätestatud kohustus loetakse täidetuks, kui kaks või rohkem ülekandesüsteemi omavat ettevõtjat on loonud ühisettevõtte, mis tegutseb asjaomaste ülekandesüsteemide haldurina kahes või rohkemas liikmesriigis. Mitte ükski teine ettevõtja ei tohi ühisettevõttesse kuuluda, välja arvatud juhul, kui ettevõtja on artikli 15 alusel heaks kiidetud sõltumatu süsteemihaldurina või sõltumatu ülekandesüsteemi haldurina peatüki IV tähenduses.

6.   Käesoleva artikli rakendamisel, juhul kui lõike 1 punktis b, c ja d osutatud isik on liikmesriik või avalik-õiguslik asutus, ei tohi kaks erinevat avalik-õiguslikku asutust, kes teostavad kontrolli ühelt poolt ülekandesüsteemi halduri või ülekandesüsteemi üle ja teiselt poolt tootmise või tarnimisega seotud ülesandeid täitva ettevõtja üle, olla sama isik või samad isikud.

7.   Liikmesriigid tagavad, et vertikaalselt integreeritud ettevõtja osaks olnud ülekandesüsteemi halduri käsutuses olevat artiklis 16 osutatud tundlikku äriteavet ei edastata tootmis- ja tarneülesandeid täitvatele ettevõtjatele ning sellise ülekandesüsteemi halduri töötajaid ei viida üle tootmis- ja tarneülesandeid täitvasse ettevõttesse.

8.   Kui 3. septembril 2009 kuulub ülekandesüsteem vertikaalselt integreeritud ettevõtjale, võivad liikmesriigid otsustada lõiget 1 mitte kohaldada.

Sellisel juhul asjaomane liikmesriik kas

a)

määrab sõltumatu süsteemihalduri vastavalt artiklile 14 või

b)

järgib IV peatüki sätteid.

9.   Kui 3. septembril 2009 kuulub ülekandesüsteem vertikaalselt integreeritud ettevõtjale ning kui on olemas kord, mis tagab ülekandesüsteemi halduritele suurema sõltumatuse kui IV peatüki sätted, võivad liikmesriigid otsustada lõiget 1 mitte kohaldada.

10.   Enne ettevõtja heakskiitmist ja ülekandesüsteemi halduriks määramist lõike 9 kohaselt, peab ta olema sertifitseeritud käesoleva direktiivi artikli 10 lõigetes 4, 5 ja 6 ning määruse (EÜ) nr 715/2009 artiklis 3 sätestatud korras, mille kohaselt komisjon kontrollib, et olemasolev kord tagab ülekandesüsteemi haldurile selgelt suurema sõltumatuse kui IV peatüki sätted.

11.   Igal juhul ei takistata vertikaalselt integreeritud ettevõtjaid, kes omavad ülekandesüsteemi, võtmast lõikes 1 sätestatud nõuete täitmiseks vajalikke meetmeid.

12.   Tootmise või tarnimisega seotud ülesandeid täitvatel ettevõtjatel ei tohi mingil juhul olla võimalik otseselt või kaudselt kontrollida eraldatud ülekandesüsteemi haldureid või teostada nende üle mis tahes kontrolli lõiget 1 kohaldavates liikmesriikides.

Artikkel 10

Ülekandesüsteemi haldurite määramine ja sertifitseerimine

1.   Enne ettevõtja heakskiitmist ja ülekandesüsteemi halduriks määramist peab ta olema sertifitseeritud käesoleva artikli lõigetes 4, 5 ja 6 ning määruse (EÜ) nr 715/2009 artiklis 3 sätestatud korras.

2.   Liikmesriigid tunnistavad ja määravad ülekandesüsteemi halduriks ettevõtjad, kes omavad ülekandesüsteeme ja kelle riiklik reguleeriv asutus on kooskõlas sertifitseerimismenetlusega artiklis 9 sätestatud nõuetele vastavana sertifitseerinud. Ülekandesüsteemi haldurite määramine tehakse teatavaks komisjonile ning avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

3.   Ülekandesüsteemi haldurid teavitavad reguleerivat asutust igast kavandatavast tehingust, mille puhul võib tekkida vajadus üle vaadata selle ettevõtja vastavus artiklis 9 sätestatud nõuetele.

4.   Reguleerivad asutused jälgivad pidevalt ülekandesüsteemi haldurite vastavust artiklis 9 sätestatud nõuetele. Nad algatavad sellise vastavuse tagamiseks sertifitseerimismenetluse:

a)

ülekandesüsteemi halduri poolt lõike 3 kohaselt esitatud teate alusel;

b)

omal algatusel, kui neile on teada, et õigustega seotud kavandatud muudatus või mõju ülekandesüsteemi omanikule või ülekandesüsteemi halduritele võib kaasa tuua artikli 9 rikkumise, või kui tal on alust uskuda, et selline rikkumine on toimunud, või

c)

komisjoni põhjendatud taotluse alusel.

5.   Reguleerivad asutused võtavad vastu otsuse ülekandesüsteemi halduri sertifitseerimise kohta nelja kuu jooksul pärast seda, kui ülekandesüsteemi haldur on teda teavitanud või komisjon taotluse esitanud. Selle ajavahemiku lõppedes loetakse sertifitseerimine toimunuks. Reguleeriva asutuse otsene või kaudne otsus jõustub alles pärast lõikes 6 sätestatud menetluse lõpetamist.

6.   Reguleeriv asutus edastab selgesõnalise või vaikiva otsuse ülekandesüsteemi halduri sertifitseerimise kohta koos nimetatud otsusega seotud asjakohase teabega viivitamata komisjonile. Komisjon tegutseb määruse (EÜ) nr 715/2009 artiklis 3 sätestatud korras.

7.   Reguleerivad asutused ja komisjon võivad taotleda ülekandesüsteemi halduritelt ja tootmis- või tarneülesandeid täitvatelt ettevõtjatelt mis tahes teavet, mis on vajalik nende käesolevas artiklis sätestatud ülesannete täitmiseks.

8.   Reguleerivad asutused ja komisjon tagavad tundliku äriteabe konfidentsiaalsuse.

Artikkel 11

Sertifitseerimine seoses kolmandate riikidega

1.   Kui kolmandast riigist või kolmandatest riikidest pärit isiku või isikute poolt kontrollitav ülekandesüsteemi omanik või ülekandesüsteemi haldur taotleb sertifitseerimist, teavitab reguleeriv asutus sellest komisjoni.

Reguleeriv asutus teavitab samuti viivitamatult komisjoni mis tahes asjaoludest, mis võivad tuua kaasa selle, et kolmandast riigist või kolmandatest riikidest pärit isik või isikud omandaksid kontrolli ülekandesüsteemi või ülekandesüsteemi halduri üle.

2.   Ülekandesüsteemi haldur teavitab reguleerivat asutust mis tahes asjaoludest, mis võivad tuua kaasa selle, et kolmandast riigist või kolmandatest riikidest pärit isik või isikud omandaksid kontrolli ülekandesüsteemi või ülekandesüsteemi halduri üle.

3.   Reguleeriv asutus võtab ülekandesüsteemi halduri sertifitseerimise otsuse eelnõu vastu nelja kuu jooksul alates ülekandesüsteemi halduri teatise kuupäevast. Reguleeriv asutus keeldub sertifitseerimisest, kui ei ole tõendatud:

a)

et asjaomane isik täidab artiklis 9 sätestatud nõudeid ning

b)

reguleerivale asutusele või muule liikmesriigi määratud pädevale asutusele, et sertifitseerimise võimaldamine ei sea ohtu liikmesriigi ja ühenduse energiavarustuse kindlust. Kõnealuse küsimuse kaalumisel võtab reguleeriv asutus või muu määratud pädev asutus arvesse:

i)

neid õigusi ja kohustusi, mis ühendusel on kõnealuste kolmandate riikide suhtes ja mis tulenevad rahvusvahelisest õigusest, sealhulgas ühe või rohkema kolmanda riigiga sõlmitud lepingust, mille osaline on ühendus ning mis puudutab energiavarustuse kindluse küsimust;

ii)

neid õigusi ja kohustusi, mis liikmesriigil on kõnealuste kolmandate riikide suhtes ja mis tulenevad kõnealuste kolmandate riikidega sõlmitud lepingutest, niivõrd kui need on kooskõlas ühenduse õigusega, ning

iii)

muid konkreetse juhtumi või asjaomase kolmanda riigiga seotud fakte ja asjaolusid.

4.   Reguleeriv asutus teavitab otsusest viivitamata komisjoni, lisades kogu otsusega seotud asjakohase teabe.

5.   Liikmesriigid näevad ette, et reguleeriv asutus ja/või lõike 3 punktis b osutatud määratud pädev asutus esitab enne reguleeriva asutuse poolt sertifitseerimisotsuse vastuvõtmist taotluse komisjoni arvamuse saamiseks seoses järgnevaga, kas:

a)

asjaomane isik täidab artiklis 9 sätestatud nõudeid ning

b)

sertifitseerimise võimaldamine ei sea ohtu ühenduse energiavarustuse kindlust.

6.   Komisjon vaatab lõikes 5 osutatud taotluse läbi kohe pärast selle kättesaamist. Komisjon esitab oma arvamuse kahe kuu jooksul taotluse kättesaamisest riiklikule reguleerivale asutusele või määratud pädevale asutusele, kui taotluse esitas kõnealune asutus.

Arvamuse koostamisel võib komisjon taotleda ameti, asjaomase liikmesriigi ja huvitatud poolte seisukohti. Juhul kui komisjon teeb sellise taotluse, pikendatakse kahekuulist ajavahemikku veel kahe kuu võrra.

Kui komisjon ei ole esimeses ja teises lõigus nimetatud tähtaja jooksul arvamust esitanud, siis loetakse, et komisjon ei esita reguleeriva asutuse otsuse kohta vastuväiteid.

7.   Selle hindamisel, kas kolmandast riigist või kolmandatest riikidest pärit isiku või isikute poolne kontroll seab ohtu ühenduse energiavarustuse kindluse, võtab komisjon arvesse:

a)

konkreetseid asjaolusid ja asjaomast kolmandat riiki või kolmandaid riike ning

b)

kõnealuse kolmanda riigiga või kõnealuste kolmandate riikidega seotud ühenduse õigusi ja kohustusi, mis tulenevad rahvusvahelisest õigusest, sealhulgas ühe või rohkema kolmanda riigiga sõlmitud lepingust, mille osaline on ühendus ning mis puudutab varustuskindluse küsimust.

8.   Riiklik reguleeriv asutus võtab kahe kuu jooksul pärast lõikes 6 osutatud ajavahemiku lõppu vastu oma lõpliku otsuse sertifitseerimise kohta. Riiklik reguleeriv asutus arvestab oma lõpliku otsuse vastuvõtmisel võimalikult suurel määral komisjoni arvamusega. Igal juhul jääb liikmesriikidele õigus sertifitseerimisest keelduda, kui sertifitseerimise võimaldamine seab ohtu liikmesriigi energiavarustuse kindluse või mõne teise liikmesriigi energiavarustuse kindluse. Kui liikmesriik on määranud muu pädeva asutuse teostama hindamist lõike 3 punkti b kohaselt, võib ta taotleda, et riiklik reguleeriv asutus võtaks oma lõpliku otsuse vastu vastavalt kõnealuse pädeva asutuse hinnangule. Reguleeriva asutuse lõplik otsus ja komisjoni arvamus avaldatakse koos. Kui lõplik otsus erineb komisjoni arvamusest, siis peab asjaomane liikmesriik koos otsusega esitama ja avaldama sellise otsuse põhjenduse.

9.   Käesolev artikkel ei mõjuta kuidagi liikmesriikide õigust teostada riigisiseseid seaduslikke kontrolle, et kaitsta avaliku julgeoleku õigustatud huve, vastavalt ühenduse õigusele.

10.   Komisjon võib võtta vastu suunised, milles sätestatakse käesoleva artikli rakendamise korra üksikasjad. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 51 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

11.   Käesolevat artiklit, v.a lõike 3 punkti a, kohaldatakse ka nende liikmesriikide suhtes, kellele kohaldatakse erandit vastavalt artiklile 49.

Artikkel 12

Hoidlahaldurite ja maagaasi veeldusjaama haldurite määramine

Liikmesriigid määravad või nõuavad, et maagaasiettevõtjad, kellele kuuluvad gaasihoidlad või maagaasi veeldusjaamad, määraksid kas ühe või mitu süsteemihaldurit ajavahemikuks, mille liikmesriigid kehtestavad olenevalt tõhususest ja majandusliku tasakaalu näitajatest.

Artikkel 13

Ülekandesüsteemi, hoidlatevõrgu ja/või maagaasi veeldusjaamade haldurite ülesanded

1.   Iga ülekandesüsteemi, hoidlatevõrgu ja/või maagaasi veeldusjaamade haldur peab:

a)

kasutama, hooldama ja arendama majandustingimustele vastavalt turvalist, töökindlat ja tõhusat ülekande- ja/või hoidlatevõrku ja/või maagaasi veeldusjaamu, et kindlustada avatud turg, võttes nõuetekohaselt arvesse keskkonnakaitset, ning tagama piisavad vahendid teenuse osutamise kohustuse täitmiseks;

b)

hoiduma vahetegemisest võrgukasutajate või kasutajarühmade vahel ja eriti sidusettevõtjate eelistamist;

c)

andma kõigile teistele ülekandesüsteemi halduritele, hoidlatevõrgu halduritele, maagaasi veeldusjaamade halduritele ja/või jaotussüsteemi halduritele küllaldast teavet, et tagada maagaasi transport ja hoiustamine kooskõlas ühendatud võrkude turvalise ja tõhusa kasutamisega, ja

d)

andma võrgukasutajatele võrgule tõhusaks juurepääsuks vajalikku teavet.

2.   Iga ülekandesüsteemi haldur loob piisava piiriülese võimsuse, et integreerida üleeuroopaline ülekandeinfrastruktuur, mis rahuldab kõik majanduslikult mõistlikud ja tehniliselt teostatavad võimsusvajadused ning võtab arvesse gaasi varustuskindlust.

3.   Ülekandesüsteemi haldurite vastuvõetavad gaasiülekandesüsteemi tasakaalustamise eeskirjad peavad olema objektiivsed, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad ning sisaldama eeskirju, mis maksustavad nende võrkude kasutajaid energia tasakaalustamata tarvitamise eest. Ülekandesüsteemi haldurite teenuste osutamise tingimused, sealhulgas eeskirjad ja tariifid, kehtestatakse artikli 41 lõike 6 kohase metoodika alusel mittediskrimineerival ja kulusid kajastaval viisil, ning need avaldatakse.

4.   Reguleerivad asutused, kui liikmesriigid on nii sätestanud, või liikmesriigid võivad nõuda ülekandesüsteemi halduritelt ülekandesüsteemi hooldamise ja arendamise, sealhulgas gaasivõrkude vastastikuse ühendamise võimsuse miinimumstandardite järgimist.

5.   Ülekandesüsteemi haldurid hangivad oma ülesannete täitmiseks vajalikke energiakandjaid läbipaistva, mittediskrimineeriva ja turupõhise korra alusel.

Artikkel 14

Sõltumatud süsteemihaldurid

1.   Kui ülekandesüsteem kuulub 3. septembril 2009 vertikaalselt integreeritud ettevõtjale, võivad liikmesriigid otsustada artikli 9 lõiget 1 mitte kohaldada ja määrata ülekandesüsteemi omaniku ettepaneku alusel sõltumatu süsteemihalduri. Komisjon peab kõnealuse määramise heaks kiitma.

2.   Liikmesriik võib sõltumatu süsteemihalduri heaks kiita ja määrata ainult järgmistel juhtudel:

a)

haldurikandidaat on tõendanud, et ta vastab artikli 9 lõike 1 punktides b, c ja d sätestatud nõuetele;

b)

haldurikandidaat on tõendanud, et tema käsutuses on artiklis 13 sätestatud ülesannete täitmiseks piisavad rahalised, tehnilised, füüsilised ja inimressursid;

c)

haldurikandidaat kohustub järgima võrgu kümneaastast arengukava, mille üle teostab järelevalvet reguleeriv asutus;

d)

ülekandesüsteemi omanik on tõendanud, et ta suudab täita käesoleva artikli lõikes 5 sätestatud kohustused. Selleks esitab ta kõik kandideeriva ettevõtja ning teiste asjaomaste isikutega sõlmitavate lepingute projektid, ja

e)

haldurikandidaat on tõendanud, et ta suudab täita määrusest (EÜ) nr 715/2009 tulenevaid kohustusi, sealhulgas kohustusi seoses ülekandesüsteemi haldurite koostööga Euroopas ja piirkondlikul tasandil.

3.   Liikmesriigid kiidavad heaks ja määravad sõltumatuteks süsteemihalduriteks ettevõtjad, kelle reguleeriv asutus on sertifitseerinud artiklis 11 ja käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud nõuetele vastavana. Kohaldatakse kas käesoleva direktiivi artiklis 10 ja määruse (EÜ) nr 715/2009 artiklis 3 sätestatud sertifitseerimismenetlust või käesoleva direktiivi artiklis 11 sätestatud sertifitseerimismenetlust.

4.   Iga sõltumatu süsteemihaldur vastutab kolmandatele isikutele võrgule juurdepääsu võimaldamise ja haldamise eest, sealhulgas juurdepääsutasude ja ülekoormustasude kogumise eest, ülekandesüsteemi haldamise, hooldamise ja arendamise eest, samuti selle eest, et investeerimiskavade abil tagatakse võrgu pikaajaline võime rahuldada mõistlikku nõudlust. Sõltumatu süsteemihaldur vastutab ülekandesüsteemi arendamisel uue infrastruktuuri kavandamise (sh vastavate lubade väljastamise korra väljatöötamise), väljaehitamise ja kasutuselevõtmise eest. Selleks tegutseb sõltumatu süsteemihaldur käesoleva peatüki kohaselt ülekandesüsteemi haldurina. Ülekandesüsteemi omanik ei vastuta kolmandatele isikutele juurdepääsu võimaldamise ja haldamise ega investeeringute kavandamise eest.

5.   Kui sõltumatu süsteemihaldur on määratud, peab ülekandesüsteemi omanik täitma järgmisi ülesandeid:

a)

pakkuma sõltumatule süsteemihaldurile tema ülesannete täitmiseks vajalikku koostööd ja tuge, sealhulgas eelkõige kogu vajalikku teavet;

b)

rahastama investeeringuid, mille tegemise on otsustanud sõltumatu süsteemihaldur ja heaks kiitnud reguleeriv asutus, või andma nõusoleku nende rahastamiseks mõne huvitatud isiku poolt, kelleks võib olla ka sõltumatu süsteemihaldur. Asjakohase rahastamiskorra peab heaks kiitma reguleeriv asutus. Enne sellist heakskiitmist konsulteerib reguleeriv asutus ülekandesüsteemi omanikuga ja teiste huvitatud isikutega;

c)

tagama katte kohustustele, mis on seotud võrgu varadega, välja arvatud sellele osale kohustustest, mis on seotud sõltumatu süsteemihalduri ülesannetega, ja

d)

tagama, et lihtsustatakse võrgu laiendamise rahastamist, v.a need investeeringud, mille puhul ta on vastavalt punktile b andnud nõusoleku rahastamise kohta huvitatud isiku, sealhulgas sõltumatu süsteemihalduri poolt.

6.   Asjakohase liikmesriigi konkurentsiasutusele antakse tihedas koostöös reguleeriva asutusega kõik vajalikud volitused, et ta saaks tõhusalt jälgida lõikes 5 sätestatud kohustuste täitmist ülekandesüsteemi omaniku poolt.

Artikkel 15

Ülekandesüsteemi omanike ja hoidlatevõrgu haldurite eraldamine

1.   Kui sõltumatu süsteemihaldur on määratud, peavad ülekandesüsteemi omanikud ja hoidlatevõrgu haldurid, kes moodustavad osa vertikaalselt integreeritud ettevõtjatest, olema vähemalt õigusliku vormi poolest, organisatsiooniliselt ja otsuste tegemises sõltumatud muudest ülekande, jaotamise ja hoiustamisega mitteseotud tegevustest.

Käesolevat artiklit kohaldatakse üksnes gaasihoidlatele, mis on tehniliselt ja/või majanduslikult vajalikud, et tagada tarbijate varustamiseks tõhus võrgule juurdepääs vastavalt artiklile 33.

2.   Et tagada ülekandesüsteemi omaniku ja hoidlatevõrgu halduri lõikes 1 osutatud sõltumatus, peavad täidetud olema järgmised miinimumnõuded:

a)

ülekandesüsteemi omaniku ja hoidlatevõrgu halduri juhtimise eest vastutavad isikud ei ole tegevad vertikaalselt integreeritud maagaasiettevõtja äriühingustruktuuris, mis kas otseselt või kaudselt vastutab maagaasi tootmise ja tarnimise igapäevase korraldamise eest;

b)

võetakse vajalikud meetmed ülekandesüsteemi omaniku ja hoidlatevõrgu halduri juhtimise eest vastutavate isikute kutsehuvidega arvestamiseks selliselt, et neil oleks võimalik tegutseda iseseisvalt,

c)

hoidlatevõrgu halduril peavad olema tõhusad otsuste tegemise õigused, mis on sõltumatud integreeritud maagaasiettevõtjast nii hallatavate ja hooldatavate varade kui ka võrgu arendamise osas. See ei tohi takistada vajalike kooskõlastusmehhanismide toimimist, mis tagavad emaettevõtja õiguste kaitse seoses majandusliku ja juhtimisalase järelevalvega tütarettevõtja rentaabluse üle, mida teostatakse kaudselt vastavalt artikli 41 lõikele 6. Eelkõige peab see võimaldama emaettevõtjal kiita heaks hoidlatevõrgu halduri iga-aastase eelarve või mis tahes samaväärne dokumendi ning määrata kindlaks oma tütarettevõtja võlgade ülempiir. See ei tohi lubada emaettevõtjal sekkuda tütarettevõtja igapäevategevusse ega konkreetsetesse gaasihoidlate ehitamise ja ajakohastamisega seotud otsustesse, mis ei ületa heakskiidetud rahastamiskava ega muude samaväärsete dokumentide tingimusi, ja

d)

ülekandesüsteemi omanik ja hoidlatevõrgu haldur kehtestavad nõuetele vastavuse programmi, milles sätestatakse meetmed diskrimineeriva käitumise vältimiseks, ning tagavad, et järelevalve selle täitmise üle oleks piisavalt range. Nõuetele vastavuse programmis sätestatakse töötajate konkreetsed kohustused nende eesmärkide saavutamiseks. Nõuetele vastavuse programmi eest vastutav isik või asutus esitab võetud meetmete aastaaruande reguleerivale asutusele ning see avaldatakse.

3.   Komisjon võib võtta vastu suunised, et tagada käesoleva artikli lõike 2 täielik ja tõhus järgimine ülekandesüsteemi omaniku ja hoidlatevõrgu halduri poolt. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 51 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Artikkel 16

Ülekandesüsteemi omanike ja ülekandesüsteemi haldurite konfidentsiaalsusnõuded

1.   Ilma et see piiraks artikli 30 kohaldamist või muude teabe avalikustamist nõudvate seaduslike kohustuste täitmist, peab iga ülekandevõrgu, hoidlatevõrgu ja/või maagaasi veeldusjaamade haldur ning ülekandesüsteemi omanik säilitama oma äritegevuse käigus saadud tundliku äriteabe konfidentsiaalsuse ja takistama oma tegevuse kohta käiva, äriliselt kasuliku teabe diskrimineerivat avalikustamist. Eelkõige mitte avalikustama mis tahes tundlikku äriteavet äriühingu ülejäänud osalistele, kui see ei ole vajalik äritehingu tegemiseks. Selleks et tagada teabe eristamise eeskirjade täielik järgimine, tagavad liikmesriigid, et ülekandesüsteemi omanik, sealhulgas jaotussüsteemi haldur ühendhalduri puhul, ja äriühingu ülejäänud osad ei kasuta ühisteenuseid, nt ühiseid õigusteenuseid, välja arvatud üksnes haldus- või infotehnoloogiaalased teenused.

2.   Ülekandesüsteemi, hoidlatevõrgu ja/või maagaasi veeldusjaamade haldurid ei tohi sidusettevõtjate kaudu maagaasi müümisel ega ostmisel kuritarvitada tundlikku äriteavet, mida nad on saanud kolmandatelt isikutelt võrgule juurdepääsu korraldamisel või pidades läbirääkimisi selle saamiseks.

3.   Tõhusaks konkurentsiks ja turu tõhusaks toimimiseks vajalik teave avalikustatakse. See kohustus ei piira tundliku äriteabe kaitset.

IV PEATÜKK

SÕLTUMATU ÜLEKANDESÜSTEEMI HALDUR

Artikkel 17

Varad, seadmed, töötajad ja identiteet

1.   Ülekandesüsteemi halduritel on käesolevas direktiivis sätestatud kohustuste täitmiseks ja gaasi ülekandega seotud äritegevuseks vajalikud inim-, tehnilised, füüsilised ja rahalised ressursid, eelkõige:

a)

gaasi ülekandega seotud äritegevuseks vajalikud varad, sh ülekandevõrk, kuuluvad ülekandesüsteemi haldurile;

b)

gaasi ülekandega seotud äritegevuseks, sh organisatsiooniliste ülesannete täitmiseks vajalikud töötajad on ülekandesüsteemi halduri teenistuses;

c)

töötajate rentimine ning teenuste osutamine ja tarbimine vertikaalselt integreeritud ettevõtja mõnelt muult osalt või mõnele muule osale on keelatud. Ülekandesüsteemi haldur võib siiski osutada teenuseid vertikaalselt integreeritud ettevõtjale, kui

i)

kõnealuste teenuste osutamisel ei tehta süsteemi kasutajatel vahet, teenuste osutamine on kättesaadav kõigile süsteemi kasutajatele samadel tingimustel ning sellega ei piirata, moonutata ega takistata konkurentsi gaasi tootmisel ja tarnimisel, ning

ii)

kõnealuste teenuste osutamise tingimused on kiitnud heaks reguleeriv asutus;

d)

ilma et see piiraks artikli 20 kohaselt nõukogul otsuste tegemist, tehakse rahalised ressursid tulevaste investeerimisprojektide jaoks ja/või olemasolevate varade asendamiseks vertikaalselt integreeritud ettevõtja poolt ülekandesüsteemi halduri asjakohase taotluse alusel ülekandesüsteemi haldurile õigeaegselt kättesaadavaks.

2.   Gaasi ülekandega seotud äritegevus hõlmab lisaks artiklis 13 loetletud ülesannetele vähemalt järgmist:

a)

ülekandesüsteemi halduri esindamine ning kolmandate osaliste ja reguleerivate asutustega ühenduse pidamine;

b)

ülekandesüsteemi halduri esindamine Euroopa ülekandesüsteemi haldurite võrgustikus;

c)

kolmandatele isikutele võrgule juurdepääsu võimaldamine ja haldamine, tegemata vahet võrgukasutajate või kasutajarühmade vahel;

d)

ülekandesüsteemiga seotud kõikide tasude kogumine, sh juurdepääsutasud, kõrvalteenuste eest võetavad tasakaalustavad tasud, näiteks gaasi töötlemine ja teenuste ostmine (tasakaalustuskulud, kadude energia);

e)

turvalise, tõhusa ja ökonoomse ülekandesüsteemi haldamine, hooldamine ja arendamine;

f)

investeeringute planeerimine, et tagada süsteemi pikaajaline võime rahuldada mõistlikku nõudlust ja tagada tarnekindlus;

g)

asjakohaste ühisettevõtete asutamine, sh koos ühe või mitme ülekandesüsteemi halduritega, gaasibörsiga ning muud asjakohased näitajad, et saavutada eesmärk toetada piirkondlike turgude rajamist või hõlbustada liberaliseerimise protsessi, ja

h)

kõik korporatiivteenused, sh õigusabi-, raamatupidamis- ja IT teenused.

3.   Ülekandesüsteemi halduritel on õiguslik vorm, nagu on osutatud nõukogu direktiivi 68/151/EMÜ (18) artiklis 1.

4.   Ülekandesüsteemi haldur ei tohi oma äriidentiteedi, suhtlemise, kaubamärkide ja ruumidega seotult tekitada segadust seoses vertikaalselt integreeritud ettevõtja või mis tahes selle osa eraldiseisvusega.

5.   Ülekandesüsteemi haldur ei jaga IT süsteeme ega seadmeid, hooneid ja turvasüsteeme ühegi vertikaalselt integreeritud ettevõtja osaga ega kasuta samu konsultante ega välistöövõtjaid IT süsteemide või seadmete ning turvasüsteemide jaoks.

6.   Ülekandesüsteemi halduri aruandeid auditeerib audiitor, kes ei auditeeri vertikaalselt integreeritud ettevõtjat ega tema ükskõik millist osa.

Artikkel 18

Ülekandesüsteemi halduri sõltumatus

1.   Ilma et see piiraks järelevalveasutuse liikmete otsuseid vastavalt artiklile 20, on ülekandesüsteemi halduril:

a)

tõhusad otsuste tegemise õigused, mis on sõltumatud vertikaalselt integreeritud ettevõtjast nii hallatavate ja hooldatavate varade kui ka ülekandesüsteemi arendamise osas, ja

b)

volitused hankida raha kapitaliturult, eelkõige laenamise ja kapitali suurendamise teel.

2.   Ülekandesüsteemi haldur peab tegutsema kogu aeg selliselt, et ta tagab selliste vahendite olemasolu, mida ta vajab, et teostada ülekandeid nõuetekohaselt ja tõhusalt ning arendada ja hooldada tõhusat, turvalist ja ökonoomset ülekandesüsteemi.

3.   Vertikaalselt integreeritud ettevõtja tütarettevõtetel, mis täidavad tootmise või tarnimise ülesandeid, ei tohi olla otseseid ega kaudseid osalusi ülekandesüsteemi halduri aktsiakapitalis. Ülekandesüsteemi halduril ei tohi olla otsest ega kaudset osalust vertikaalselt integreeritud ettevõtja ühegi sellise tütarettevõtte aktsiakapitalis, mis täidab tootmise või tarnimise ülesandeid, ning ta ei saa selliselt tütarettevõttelt dividende ega mingit rahalist kasu.

4.   Ülekandesüsteemi halduri üldine juhtimisstruktuur ja organisatsiooniline kord tagab ülekandesüsteemi halduri tõhusa sõltumatuse kooskõlas käesoleva peatükiga. Vertikaalselt integreeritud ettevõtja ei määra otseselt ega kaudselt ülekandesüsteemi halduri konkurentsikäitumist seoses ülekandesüsteemi halduri igapäevase tegevuse ja võrgu juhtimisega ega seoses artikli 22 kohaselt arendatava võrgu kümneaastase arengukava ettevalmistamiseks vajalike tegevustega.

5.   Ülekandesüsteemi haldurid ei tee oma käesoleva direktiivi artikli 13 ja artikli 17 lõike 2 kohaste ülesannete täitmisel ning määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 13 lõike 1, artikli 14 lõike 1 punkti a, artikli 16 lõigete 2, 3 ja 5, artikli 18 lõike 6 ja artikli 21 lõike 1 järgimisel vahet eri isikutel ja üksustel ning ei piira, moonuta ega takista konkurentsi maagaasi tootmisel ja tarnimisel.

6.   Kõik vertikaalselt integreeritud ettevõtja ja ülekandesüsteemi halduri vahelised äri- ja finantssuhted, sh ülekandesüsteemi halduri laenud vertikaalselt integreeritud ettevõtjale peavad vastama turutingimustele. Ülekandesüsteemi haldur peab üksikasjalikku dokumentatsiooni selliste äri- ja finantssuhete kohta ja teeb selle reguleerivale asutusele taotluse korral kättesaadavaks.

7.   Ülekandesüsteemi haldur esitab reguleerivale asutusele heakskiitmiseks kõik vertikaalselt integreeritud ettevõtjaga sõlmitud kaubandus- ja finantslepingud.

8.   Ülekandesüsteemi haldur teatab reguleerivale asutusele artikli 17 lõike 1 punktis d osutatud rahalised vahendid, mis on kättesaadavad tulevaste investeerimisprojektide jaoks ja/või olemasolevate varade asendamiseks.

9.   Vertikaalselt integreeritud ettevõtja hoidub mis tahes tegevusest, mis tõkestaks või takistaks ülekandesüsteemi halduril oma käesoleva peatüki kohaste kohustuste täitmist, ning ei nõua, et ülekandesüsteemi haldur taotleks kõnealuste kohustuste täitmiseks luba vertikaalselt integreeritud ettevõtjalt.

10.   Asjaomane liikmesriik kiidab heaks ja määrab ülekandesüsteemi halduriks ettevõtja, kelle reguleeriv asutus on sertifitseerinud käesolevas peatükis sätestatud nõuetele vastavana. Kohaldatakse kas käesoleva direktiivi artiklis 10 ja määruse (EÜ) nr 715/2009 artiklis 3 sätestatud sertifitseerimismenetlust või käesoleva direktiivi artiklis 11 sätestatud sertifitseerimismenetlust.

Artikkel 19

Ülekandesüsteemi halduri töötajate ja juhtkonna sõltumatus

1.   Ülekandesüsteemi halduri juhtimise eest vastutavate isikute ja haldusorganite liikmete ametisse nimetamist ja selle pikendamist, töötingimusi, sh ette nähtud tasu ja ametist vabastamist käsitlevad otsused teeb ülekandesüsteemi halduri nõukogu, mis nimetatakse ametisse kooskõlas artikliga 20.

2.   Ülekandesüsteemi halduri tegevjuhtimise eest vastutavate isikute ja/või haldusorganite liikmete ametisse nimetamise ja selle pikendamise eest vastutava nõukogu poolt ametisse nimetatud isikute nimed ja nende ametiajal kehtivad tingimused, ametiaja kestus ja ametist vabastamine ning iga sellise kavandatava ametist vabastamise põhjused teatatakse reguleerivale asutusele. Lõikes 1 osutatud tingimused ja otsused on siduvad ainult siis, kui reguleeriv asutus ei ole kolme nädala jooksul pärast teavitamist vastuväiteid esitanud.

Reguleeriv asutus võib esitada lõikes 1 osutatud otsustele vastuväited, kui:

a)

ametisse nimetatud juhtimise eest vastutavate isikute ja/või haldusorganite liikmete ametialane sõltumatus tekitab kahtlusi või

b)

ennetähtaegse ametist vabastamise puhul on kahtlusi selle põhjendatuses.

3.   Ülekandesüsteemi halduri juhtimise eest vastutavad isikud ja/või haldusorganite liikmed, kelle suhtes käesolevat lõiget kohaldatakse, ei tohi kolme aasta jooksul enne ametisse nimetamist omada ametikohta või ametialast vastutust, huvisid või ärisuhteid, otseselt või kaudselt, vertikaalselt integreeritud ettevõtjas või selle osas või seda kontrollivas aktsionäris, välja arvatud nimetatud ülekandesüsteemi halduris.

4.   Ülekandesüsteemi halduri juhtimise eest vastutavad isikud ja/või haldusorganite liikmed ja töötajad ei tohi omada mingeid muid ametikohti või ametialast vastutust, huvisid või ärisuhteid, otseselt või kaudselt, muus vertikaalselt integreeritud ettevõtja osas või seda kontrollivas aktsionäris.

5.   Ülekandesüsteemi halduri juhtimise eest vastutavad isikud ja/või haldusorganite liikmed ja töötajad ei tohi omada mingeid huvisid, otseselt või kaudselt, vertikaalselt integreeritud ettevõtja osas (v.a kõnealune ülekandesüsteemi haldur) või saada sellest rahalist kasu. Nende töötasu ei sõltu vertikaalselt integreeritud ettevõtja (v.a kõnealune ülekandesüsteemi haldur) tegevusest ja tulemustest.

6.   Ülekandesüsteemi halduri juhtimise eest vastutavate isikute ja/või haldusorganite liikmete kaebuste suhtes, mis käsitlevad nende ennetähtaegset ametist vabastamist, tagatakse tõhus reguleerivale asutusele kaebamise õigus.

7.   Pärast ametist vabastamist ei tohi ülekandesüsteemi halduri juhtimise eest vastutavad isikud ja/või haldusorganite liikmed vähemalt nelja aasta jooksul omada mingeid ametikohti või ametialast vastutust, huvisid või ärisuhteid vertikaalselt integreeritud ettevõtja osas (v.a kõnealune ülekandesüsteemi haldur) või seda kontrollivas aktsionäris.

8.   Lõiget 3 kohaldatakse enamiku ülekandesüsteemi halduri juhtimise eest vastutavate isikute ja/või haldusorganite liikmete suhtes.

Ülekandesüsteemi halduri juhtimise eest vastutavad isikud ja/või haldusorganite liikmed, kelle suhtes lõiget 3 ei kohaldata, ei tohi vähemalt kuue kuu jooksul enne nende ametisse nimetamist olla täitnud juhtimisfunktsiooni või muud olulist funktsiooni vertikaalselt integreeritud ettevõtjas.

Käesoleva lõike esimest lõiku ja lõikeid 4 kuni 7 kohaldatakse kõikide tegevjuhtkonda kuuluvate isikute ning neile otseselt alluvate selliste isikute suhtes, kes vastutavad võrgu haldamise, hooldamise ja arendamise eest.

Artikkel 20

Nõukogu

1.   Ülekandesüsteemi halduril on nõukogu, mis vastutab otsuste eest, millel on oluline mõju ülekandesüsteemi halduri aktsionäride vara väärtusele, eriti otsuste eest, mis käsitlevad iga-aastaste ja pikemaajaliste eelarvete või finantsplaanide heakskiitmist, ülekandesüsteemi halduri võlgnevuse taset ja aktsionäridele jaotatavat dividendisummat. Nõukogu pädevusse kuuluvate otsuste hulka ei kuulu need, mis on seotud ülekandesüsteemi halduri igapäevase tegevuse ja võrgu juhtimisega ning artikli 22 kohaselt arendatava võrgu kümneaastase arengukava ettevalmistamiseks vajalike tegevustega.

2.   Nõukogu koosneb vertikaalselt integreeritud ettevõtjat esindavatest liikmetest, kolmanda poole aktsionäre esindavatest liikmetest, ja juhul kui liikmesriigi õigusaktides on sätestatud, teisi huvitatud pooli, näiteks ülekandesüsteemi halduri töötajaid esindavatest liikmetest.

3.   Artikli 19 lõike 2 esimest lõiku ning artikli 19 lõikeid 3 kuni 7 kohaldatakse vähemalt poolte nõukogu liikmete, miinus üks, suhtes.

Artikli 19 lõike 2 teise lõigu punkti b kohaldatakse kõigi nõukogu liikmete suhtes.

Artikkel 21

Nõuetele vastavuse programm ja järelevalveametnik

1.   Liikmesriigid tagavad, et ülekandesüsteemi haldurid kehtestavad ja rakendavad nõuetele vastavuse programmi, milles sätestatakse meetmed diskrimineeriva käitumise vältimiseks, ja tagatakse, et järelevalve selle programmi üle oleks piisavalt range. Nõuetele vastavuse programmis sätestatakse töötajate konkreetsed kohustused nende eesmärkide saavutamiseks. See esitatakse heakskiitmiseks reguleerivale asutusele. Ilma et see piiraks riikliku reguleeriva asutuse volitusi, jälgib järelevalveametnik programmi nõuetele vastavust sõltumatult.

2.   Järelevalveametniku nimetab ametisse nõukogu reguleeriva asutuse heakskiidul. Reguleeriv asutus võib järelevalveametniku heakskiitmisest keelduda ainult sõltumatuse või kutsealase suutlikkuse puudumise tõttu. Järelevalveametnik võib olla füüsiline või juriidiline isik. Järelevalveametniku suhtes kohaldatakse artikli 19 lõikeid 2 kuni 8.

3.   Järelevalveametnik vastutab

a)

nõuetele vastavuse programmi järelevalve eest;

b)

aastaaruande, milles esitatakse nõuetele vastavuse programmi rakendamiseks võetud meetmed, koostamise ja esitamise eest reguleerivale asutusele;

c)

nõukogule aruandmise eest ja nõuetele vastavuse programmi ja selle rakendamise kohta soovituste andmise eest;

d)

reguleeriva asutuse teavitamise eest nõuetele vastavuse programmi rakendamisega seotud olulistest rikkumistest ja

e)

reguleeriva asutuse teavitamise eest kõikidest vertikaalselt integreeritud ettevõtja ja ülekandesüsteemi halduri vahelistest rahalistest ja ärisuhetest.

4.   Järelevalveametnik esitab reguleerivale asutusele kavandatavad otsused võrkudesse tehtavate investeeringute kava või üksikinvesteeringute kohta. See toimub hiljemalt siis, kui ülekandesüsteemi halduri juhatus ja/või pädev haldusorgan esitab need nõukogule.

5.   Kui vertikaalselt integreeritud ettevõtja üldkoosolekul või selle poolt ametisse nimetatud nõukogu liikmete hääletusel takistatakse otsuse vastuvõtmist, mille tulemusena takistatakse või lükatakse edasi võrkudesse investeerimist, mis võrgu kümneaastase arengukava kohaselt oleks tulnud teostada järgneva kolme aasta jooksul, teatab järelevalveametnik sellest reguleerivale asutusele, mis tegutseb seejärel artikli 22 kohaselt.

6.   Järelevalveametniku volitusi või teenistustingimusi reguleerivad tingimused, sealhulgas tema volituste kestuse, kiidab heaks reguleeriv asutus. Need tingimused tagavad järelevalveametniku sõltumatuse, sealhulgas näevad talle ette kõik vajalikud vahendid tema kohustuste täitmiseks. Oma volituste täitmise ajal ei oma järelevalveametnik otseselt või kaudselt muud ametikohta või ametialast vastutust või huvisid vertikaalselt integreeritud ettevõtjas või selle osas või seda kontrollivas aktsionäris.

7.   Järelevalveametnik annab korrapäraselt, kas suuliselt või kirjalikult aru reguleerivale asutusele ning tal on õigus anda korrapäraselt, kas suuliselt või kirjalikult aru ülekandesüsteemi halduri nõukogule.

8.   Järelevalveametnik võib osaleda ülekandesüsteemi halduri juhatuse või haldusorganite kõikidel koosolekutel, nõukogu koosolekutel ja üldkoosolekul. Järelevalveametnik võib osaleda kõikidel koosolekutel, millel käsitletakse järgmisi küsimusi:

a)

võrkudele juurdepääsu tingimused, nagu on sätestatud määruses (EÜ) nr 715/2009, eelkõige seoses tariifide, kolmandatele isikutele juurdepääsu teenuste, võimsuse jaotamise, ülekoormuse juhtimise, läbipaistvuse, tasakaalustamise ja järelturuga;

b)

ülekandesüsteemi juhtimise, hooldamise ja arendamise eesmärgil algatatud projektid, sh investeeringud uutesse transpordiühendustesse, võimsuse laiendamisse ja olemasoleva võimsuse optimeerimisse;

c)

ülekandesüsteemi juhtimiseks vajalikud energia müügi- või ostutehingud.

9.   Järelevalveametnik jälgib ülekandesüsteemi halduri vastavust artiklis 16 esitatud nõuetele.

10.   Järelevalveametnikul on juurdepääs ülekandesüsteemi halduri kogu asjakohasele teabele ja ruumidele ja kogu teabele, mis on talle vajalik oma ülesannete täitmiseks.

11.   Pärast reguleeriva asutuse eelnevat heakskiitu võib nõukogu järelevalveametniku ametist vabastada. Nõukogu vabastab järelevalveametniku reguleeriva asutuse nõudel sõltumatuse või ametialase suutlikkuse puudumise tõttu.

12.   Järelevalveametniku juurdepääs ülekandesüsteemi halduri ametiruumidele tagatakse etteteatamiseta.

Artikkel 22

Võrkude arendamine ja volitused teha investeerimisotsuseid

1.   Pärast konsulteerimist kõikide asjaomaste sidusrühmadega esitavad ülekandesüsteemi haldurid igal aastal reguleerivale asutusele võrgu kümneaastase arengukava, mis põhineb olemasoleval ja prognoositaval nõudlusel ja pakkumisel. Võrgu arengukava sisaldab tõhusaid meetmeid, et tagada süsteemi piisav võimsus ja tarnekindlus.

2.   Võrgu kümneaastane arengukava eelkõige:

a)

esitleb turuosalistele peamise ülekandeinfrastruktuuri, mida tuleb järgmise kümne aasta jooksul ehitada või uuendada;

b)

loetleb kõik otsustatud investeeringud ja määrab kindlaks uued investeeringud, mida tuleb teha järgmise kolme aasta jooksul, ja

c)

esitab investeerimisprojektide ajakava.

3.   Võrgu kümneaastase arengukava väljatöötamisel kasutab ülekandesüsteemi haldur tootmise, tarnimise ja tarbimise ning teiste riikidega toimuva kaubanduse mõistlikke prognoose, võttes arvesse piirkondlikesse ja ühenduseülestesse võrkudesse, samuti gaasihoidlatesse ja veeldatud maagaasi taasgaasistamisrajatistesse tehtavate investeeringute kavasid.

4.   Reguleeriv asutus konsulteerib võrgu kümneaastase arengukava osas selgel ja läbipaistval viisil kõikide tegelike või võimalike süsteemi kasutajatega. Isikutelt või ettevõtetelt, kes väidavad enda olevat võimalikud võrgu kasutajad, võib nõuda oma väite põhjendamist. Reguleeriv asutus avaldab konsulteerimise tulemused, eelkõige võimalikud investeerimisvajadused.

5.   Reguleeriv asutus analüüsib, kas võrgu kümneaastane arengukava hõlmab kõiki konsultatsioonide käigus tuvastatud investeerimisvajadusi ja kas see on kooskõlas mittesiduva ühenduseülese võrgu kümneaastase arengukavaga (ühenduseülese võrgu arengukava), millele osutatakse määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 8 lõike 3 punktis b. Kui tekib kahtlus kooskõla suhtes mittesiduva ühenduseülese võrgu kümneaastase arengukavaga, konsulteerib reguleeriv asutus ametiga. Reguleeriv asutus või nõuda ülekandesüsteemi haldurilt võrgu kümneaastase arengukava muutmist.

6.   Reguleeriv asutus jälgib ja hindab võrgu kümneaastase arengukava rakendamist.

7.   Kui ülekandesüsteemi haldur ei tee võrgu kümneaastases arengukavas ettenähtud investeeringut, mis oleks tulnud teha järgneva kolme aasta jooksul, muudel kui väljaspool tema kontrolli olevatel ülekaalukatel põhjustel, tagavad liikmesriigid, et reguleeriv asutus peab võtma vähemalt ühe järgmistest meetmetest, et tagada kõnealuse investeeringu tegemine, kui kõnealune investeering on endiselt oluline viimase võrgu kümneaastase arengukava kohaselt:

a)

nõudma ülekandesüsteemi haldurilt kõnealuse investeeringu tegemist;

b)

korraldama kõnealuse investeeringu tegemiseks kõigile investoritele avatud pakkumismenetluse või

c)

kohustama ülekandesüsteemi haldurit suurendama kapitali vajaliku investeeringu rahastamiseks ja lubama sõltumatutel investoritel kapitalis osaleda.

Kui reguleeriv asutus on oma volitusi esimese lõigu punkti b alusel kasutanud, võib ta kohustada ülekandesüsteemi haldurit nõustuma ühe või mitme järgmise tingimusega:

a)

rahastajaks on kolmas isik;

b)

ehitajaks on kolmas isik;

c)

vastavad uued varad hangitakse ise; või

d)

vastavat uut vara kasutatakse ise.

Ülekandesüsteemi haldur annab investoritele kogu vajaliku teabe investeeringu tegemiseks, ühendab uued varad ülekandevõrku ja teeb oma parima investeerimisprojekti elluviimise hõlbustamiseks.

Asjakohase rahastamiskorra kiidab heaks reguleeriv asutus.

8.   Kui reguleeriv asutus on oma volitusi lõike 7 esimese lõigu alusel kasutanud, katab asjaomane tariifikorraldus kõnealuse investeeringu kulud.

Artikkel 23

Volitused teha otsuseid gaasihoidlate, veeldatud maagaasi taasgaasistamisrajatiste ja tööstustarbijate ülekandesüsteemi ühendamise kohta

1.   Ülekandesüsteemi haldurid peavad kehtestama ja avaldama selged ja tõhusad menetlused gaasihoidlate, veeldatud maagaasi taasgaasistamisrajatiste ja tööstustarbijate mittediskrimineerivaks ülekandesüsteemi ühendamiseks ning asjaomased tariifid. Menetlused esitatakse heakskiitmiseks reguleerivale asutusele.

2.   Ülekandesüsteemi haldurid ei tohi keelduda uue gaasihoidla, veeldatud maagaasi taasgaasistamisrajatise või tööstustarbija võrku ühendamisest põhjendusega, et tulevikus võivad võrgu kasutatavad võimsused olla piiratud või et vajaliku võimsuse suurendamisega seoses tekivad lisakulud. Ülekandesüsteemi haldur peab uue ühenduse jaoks tagama piisava sisse- ja väljavooluvõimsuse.

V PEATÜKK

JAOTAMINE JA TARNIMINE

Artikkel 24

Jaotussüsteemi haldurite määramine

Liikmesriigid määravad või nõuavad, et maagaasiettevõtjad, kellele kuuluvad jaotussüsteemid, määraksid kas ühe või mitu jaotussüsteemi haldurit ajavahemikuks, mille liikmesriigid kehtestavad olenevalt tõhususest ja majandusliku tasakaalu näitajatest, ning tagavad, et need haldurid tegutseksid vastavalt artiklitele 25, 26 ja 27.

Artikkel 25

Jaotussüsteemi haldurite ülesanded

1.   Iga jaotussüsteemi haldur peab vastutama selle eest, et tagatakse süsteemi pikaajaline võime rahuldada mõistlikku nõudlust gaasi jaotamise järele ning et tema piirkonnas kasutatakse, hooldatakse ja arendatakse majandustingimustele vastavalt turvalist, töökindlat ja tõhusat võrku, võttes nõuetekohaselt arvesse keskkonnakaitset ja energiatõhusust.

2.   Jaotussüsteemi haldur ei tohi kunagi teha vahet võrgukasutajate või kasutajarühmade vahel ega eelistada sidusettevõtjaid.

3.   Iga jaotussüsteemi haldur annab mis tahes teisele jaotussüsteemi ja/või ülekandesüsteemi ja/või maagaasi veeldusjaama ja/või hoidlatevõrgu haldurile küllaldast teavet, et tagada maagaasi transport ja hoiustamine kooskõlas ühendatud võrgu turvalise ja tõhusa kasutamisega.

4.   Iga jaotussüsteemi haldur annab võrgukasutajatele võrgule tõhusaks juurdepääsuks, sealhulgas kasutamiseks vajalikku teavet.

5.   Kui jaotussüsteemi haldur vastutab gaasi jaotussüsteemi tasakaalustamise eest, peavad tema vastuvõetud sellealased eeskirjad olema objektiivsed, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad ning sisaldama eeskirju, mis maksustavad võrgu kasutajaid energia tasakaalustamata tarvitamise eest. Jaotussüsteemi haldurite teenuste osutamise tingimused, sealhulgas eeskirjad ja tariifid, kehtestatakse artikli 41 lõike 6 kohase metoodika alusel mittediskrimineerival ja kulusid kajastaval viisil, ning need avaldatakse.

Artikkel 26

Jaotussüsteemi haldurite sõltumatuse tagamine

1.   Kui jaotussüsteemi haldur moodustab osa vertikaalselt integreeritud ettevõtjast, peab ta olema vähemalt õigusliku vormi poolest, organisatsiooniliselt ja otsuste tegemises sõltumatu muust gaasijaotusega mitteseotud tegevusest. See nõue ei tähenda kohustust eraldada jaotussüsteemi vara vertikaalselt integreeritud ettevõtja omandist.

2.   Lisaks lõikes 1 nimetatud nõuetele peab vertikaalselt integreeritud ettevõtja osaks olev jaotussüsteemi haldur olema sõltumatu nii organisatsiooniliselt kui ka otsuste tegemises muust gaasijaotusega mitteseotud tegevusest. Selleks peab ta vastama järgmistele miinimumnõuetele:

a)

jaotussüsteemi halduri juhtimise eest vastutavad isikud ei tohi olla tegevad vertikaalselt integreeritud maagaasiettevõtja äriühingustruktuuris, mis kas otseselt või kaudselt vastutab maagaasi tootmise, ülekande ja tarnimise igapäevase juhtimise eest;

b)

tuleb võtta vajalikud meetmed jaotussüsteemi halduri juhtimise eest vastutavate isikute kutsehuvidega arvestamiseks nii, et neil oleks võimalik tegutseda iseseisvalt;

c)

jaotussüsteemi halduril peavad olema tõhusad otsuste tegemise õigused, mis on sõltumatud integreeritud maagaasiettevõtjast nii hallatavate ja hooldatavate varade kui ka võrgu arendamise suhtes. Nende ülesannete täitmiseks peavad jaotussüsteemi halduri käsutuses olema vajalikud ressursid, sealhulgas inim-, tehnilised, rahalised ja füüsilised ressursid. See ei tohi takistada vajalike kooskõlastusmehhanismide toimimist, mis tagavad emaettevõtja õiguste kaitse seoses majandusliku ja juhtimisalase järelevalvega tütarettevõtja rentaabluse üle, mida teostatakse kaudselt vastavalt artikli 41 lõikele 6. Eelkõige peab see võimaldama emaettevõtjal kiita heaks jaotussüsteemi halduri iga-aastast eelarvet või mis tahes samaväärset dokumenti ning määrata kindlaks oma tütarettevõtja võlgade ülempiiri. See ei tohi võimaldada emaettevõtjal sekkuda tütarettevõtja igapäevategevusse ega konkreetsetesse jaotusliinide ehitamise ega uuendamisega seotud otsustesse, mis ei ületa heakskiidetud rahastamiskava ega muude samaväärsete dokumentide tingimusi, ja

d)

jaotussüsteemi haldur peab kehtestama nõuetele vastavuse programmi, milles sätestatakse meetmed diskrimineeriva käitumise vältimiseks, ning tagab, et järelevalve selle täitmise üle oleks piisavalt range. Nõuetele vastavuse programmis sätestatakse töötajate konkreetsed kohustused selle eesmärgi saavutamiseks. Nõuetele vastavuse programmi eest vastutav isik või organ (jaotussüsteemi halduri järelevalveametnik) esitab võetud meetmete aastaaruande artikli 39 lõikes 1 osutatud reguleerivale asutusele ning see avaldatakse. Jaotussüsteemi halduri järelevalveametnik on täiesti sõltumatu ning tal on juurdepääs kõikidele oma ülesande täitmiseks vajalikele jaotussüsteemi halduri ja tema sidusettevõtjate andmetele.

3.   Kui jaotussüsteemi haldur moodustab osa vertikaalselt integreeritud ettevõtjast, tagab liikmesriik, et tema tegevust jälgiksid reguleerivad asutused või muud pädevad organid, et ta ei kasutaks oma vertikaalset integreeritust konkurentsi moonutamiseks. Eelkõige ei tohi vertikaalselt integreeritud jaotussüsteemi haldurid oma suhtlemise ja kaubamärkidega tekitada segadust seoses vertikaalselt integreeritud ettevõtja tarneharu eraldiseisvusega.

4.   Liikmesriigid võivad otsustada, et lõikeid 1, 2 ja 3 ei kohaldata integreeritud maagaasiettevõtjate suhtes, kes teenindavad vähem kui 100 000 võrku ühendatud tarbijat.

Artikkel 27

Jaotussüsteemi halduritele esitatavad konfidentsiaalsusnõuded

1.   Ilma et see piiraks artikli 30 kohaldamist või muude teabe avalikustamist nõudvate seaduslike kohustuste täitmist, peab iga jaotussüsteemi haldur säilitama oma äritegevuse käigus saadud tundliku äriteabe konfidentsiaalsuse ja takistama oma tegevuse kohta käiva, äriliselt kasuliku teabe diskrimineerivat kasutamist.

2.   Jaotussüsteemi haldurid ei tohi maagaasi müümisel ega ostmisel sidusettevõtjate poolt kuritarvitada tundlikku äriteavet, mida nad on saanud kolmandatelt isikutelt võrgule juurdepääsu korraldamisel või pidades läbirääkimisi selle saamiseks.

Artikkel 28

Suletud jaotusvõrgud

1.   Piiramata lõike 4 kohaldamist, võivad liikmesriigid sätestada, et riiklikud reguleerivad asutused või teised pädevad asutused liigitavad võrgu, mis jaotab gaasi geograafiliselt piiratud tootmiskoha, ärirajatise või ühisteenuste koha piires ega varusta kodutarbijaid, suletud jaotusvõrguks, kui:

a)

tehnilistel või ohutusega seotud põhjustel on selle võrgu kasutajate tegevus või tootmisprotsess ühendatud või

b)

kõnealune võrk jagab gaasi peamiselt võrgu omanikule või haldurile või nende sidusettevõtjatele.

2.   Liikmesriigid võivad sätestada, et riiklikud reguleerivad asutused annavad suletud jaotusvõrgu haldurile vabastuse artikli 32 lõikest 1 tulenevast nõudest saada tariifidele või nende arvestamise aluseks olevale metoodikale enne nende jõustumist heakskiit vastavalt artiklile 41.

3.   Lõike 2 alusel vabastuse andmise korral vaadatakse kohaldatavad tariifid või nende arvutamise aluseks olev metoodika läbi ja kiidetakse artikli 41 kohaselt heaks suletud jaotusvõrgu kasutaja taotluse alusel.

4.   Kui võrku kasutavad aeg-ajalt vähesed kodumajapidamised, kes on jaotusvõrgu omanikuga töösuhtes või sarnases suhtes ning kes asuvad suletud jaotusvõrgu teeninduspiirkonnas, ei välista see lõike 2 alusel vabastuse andmist.

Artikkel 29

Ühendhaldur

Artikli 26 lõige 1 ei takista ülekandesüsteemi, jaotussüsteemi, gaasihoidla ja veeldusjaama ühendhalduri tegevust tingimusel, et kõnealune haldur vastab artikli 9 lõikes 1 või artiklites 14 ja 15 või IV peatükis sätestatud nõuetele või tema suhtes kohaldatakse artikli 49 lõiget 6.

VI PEATÜKK

ERISTAMINE JA RAAMATUPIDAMISE LÄBIPAISTVUS

Artikkel 30

Raamatupidamisele juurdepääsu õigus

1.   Liikmesriikidel või kõigil nende määratud pädevatel asutustel, sealhulgas artikli 39 lõikes 1 osutatud reguleerivatel asutustel ja artikli 34 lõikes 3 osutatud vaidlusi lahendavatel asutustel on oma ülesannete täitmise piires õigus tutvuda maagaasiettevõtjate artikli 31 kohaselt korraldatud raamatupidamisega.

2.   Liikmesriigid ja kõik määratud pädevad asutused, sealhulgas artikli 39 lõikes 1 osutatud reguleerivad asutused ja vaidlusi lahendavad asutused säilitavad tundliku äriteabe konfidentsiaalsuse. Liikmesriigid võivad sätestada erandeid nimetatud teabe avalikustamiseks, kui seda on vaja pädevate asutuste ülesannete täitmiseks.

Artikkel 31

Raamatupidamisarvestuste eristamine

1.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada maagaasiettevõtjate raamatupidamise vastavus käesoleva artikli lõigetele 2 kuni 5. Kui maagaasiettevõtjatele tehakse artikli 49 lõigete 2 ja 4 alusel erand nimetatud sättest, peab vähemalt nende sisemine raamatupidamine vastama käesolevale artiklile.

2.   Maagaasiettevõtjad, olenemata nende omandivormist või õiguslikust vormist, koostavad, esitavad auditeerimiseks ja avaldavad oma raamatupidamise aastaaruanded vastavalt siseriiklikele õigusnormidele piiratud vastutusega äriühingu raamatupidamise aastaaruannete kohta, mis on vastu võetud vastavalt nõukogu 25. juuli 1978. aasta neljandale direktiivile 78/660/EMÜ, mis põhineb asutamislepingu artikli 44 lõike 2 punktil g (19) ja käsitleb teatavat liiki äriühingute raamatupidamise aastaaruandeid (20).

Ettevõtjad, kellel ei ole seaduslikku kohustust avaldada oma raamatupidamise aastaaruandeid, hoiavad ühe aruandeeksemplari oma peakontoris avalikkusele kättesaadavana.

3.   Maagaasiettevõtjad peavad oma sisemises raamatupidamises eraldi arvestust oma ülekande-, jaotamis-, veeldatud maagaasiga seotud ja hoiustamistegevuse kohta, nagu seda nõutakse eri ettevõtjate tegevuse puhul, et vältida diskrimineerimist, ristsubsideerimist ja konkurentsi moonutamist. Nad peavad arvestust ka teiste gaasialaste tegevuste kohta, mis ei ole seotud ülekande, jaotamise, veeldatud maagaasi ega hoiustamisega, mis võib olla konsolideeritud. Kuni 1. juulini 2007 peavad nad eraldi arvestust tarnete kohta vabatarbijatele ja tarnete kohta väiketarbijatele. Ülekande- või jaotusvõrgu omanikutulu peab olema raamatupidamises eraldi kajastatud. Vajadusel peavad nad konsolideeritud arvestust muu, gaasiga mitteseotud tegevuse kohta. Sisemises raamatupidamises koostatakse kõigi tegevuste puhul bilanss ja kasumiaruanne.

4.   Lõikes 2 nimetatud auditeerimise käigus tuleb eelkõige kindlaks teha, kas lõikes 3 nimetatud diskrimineerimise ja ristsubsideerimise vältimise kohustus on täidetud.

5.   Ilma et see piiraks liikmesriigis kohaldatavaid raamatupidamiseeskirju, kehtestavad ettevõtjad oma raamatupidamise sise-eeskirjad varade ja kohustuste ning kulude ja tulude jaotamise ning amortisatsiooni kajastamise kohta, mida nad järgivad lõikes 3 nimetatud eraldi raamatupidamisarvestuses. Neid sise-eeskirju võib muuta ainult erandjuhul. Muudatused tuleb ära märkida ja nõuetekohaselt põhjendada.

6.   Aastaaruande lisas tuleb esitada kõik teatava suurusega tehingud sidusettevõtjatega.

VII PEATÜKK

VÕRGULE JUURDEPÄÄSU KORRALDAMINE

Artikkel 32

Kolmandate isikute juurdepääs

1.   Liikmesriigid tagavad, et rakendatakse ülekande- ja jaotussüsteemidele ning maagaasi veeldusjaamadele kolmandate isikute juurepääsu süsteem, mis põhineb kõigile vabatarbijatele, sealhulgas tarneettevõtjatele kohaldatavatel avaldatud tariifidel ning mida kohaldatakse objektiivselt ja võrgukasutajate vahel vahet tegemata. Liikmesriigid tagavad, et artikli 39 lõikes 1 osutatud reguleeriv asutus kiidab nimetatud tariifid või nende arvutamise aluseks oleva metoodika heaks enne nende jõustumist vastavalt artiklile 41 ning et need tariifid ja metoodika, kui heaks kiidetakse üksnes metoodika, avaldatakse enne nende jõustumist.

2.   Ülekandesüsteemi halduritel peab olema juurdepääs teiste ülekandesüsteemi haldurite võrkudele, kui see on vajalik nende ülesannete, sealhulgas piiriülese gaasiülekandega seotud ülesannete täitmiseks.

3.   Käesoleva direktiivi sätted ei takista pikaajaliste lepingute sõlmimist niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus ühenduse konkurentsiõigusega.

Artikkel 33

Juurdepääs hoiustamisele

1.   Selleks et korraldada juurdepääsu gaasihoidlatele ja torujuhtmete paketile, kui see on tehniliselt ja/või majanduslikult vajalik, et võimaldada tarbijate varustamisel tõhusat juurdepääsu võrgule, ning samuti selleks, et korraldada juurdepääsu abiteenustele, võivad liikmesriigid toimida kas ühe või mõlema lõigetes 3 ja 4 käsitletud menetluse kohaselt. Neid menetlusi rakendatakse objektiivsete, läbipaistvate ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel.

Reguleerivad asutused, kui liikmesriigid on nii sätestanud, või liikmesriigid sõnastavad ja avaldavad kriteeriumid, mille alusel määratakse kindlaks gaasihoidlatele ja torujuhtmete paketile kohaldatav juurdepääsu kord. Nad avalikustavad või kohustavad gaasihoidlate ja ülekandesüsteemide haldureid avalikustama, milliseid gaasihoidlaid või nende osi või torujuhtmete pakette lõigetes 3 ja 4 osutatud erinevate menetluste kohaselt pakutakse.

Teise lõigu teises lauses märgitud kohustus ei piira liikmesriikidele esimeses lõigus antud valikuõigust.

2.   Lõike 1 sätteid ei kohaldata abiteenuste ja ajutise hoiustamise suhtes, mis on seotud maagaasi veeldusjaamadega ning on vajalikud taasgaasistamisel ja seejärel gaasi ülekandesüsteemi toimetamisel.

3.   Läbirääkimistel põhineva juurdepääsu korral võtavad liikmesriigid või reguleerivad asutused, kui liikmesriik on nii sätestanud, vajalikud meetmed, et ühendatud võrgu territooriumil või sellest väljaspool paiknevad maagaasiettevõtjad ja vabatarbijad võiksid pidada läbirääkimisi gaasihoidlatele ja torujuhtmete paketile juurdepääsu saamiseks, kui see on tehniliselt ja/või majanduslikult vajalik, et võimaldada tõhusat juurdepääsu võrgule ning samuti selleks, et korraldada juurdepääsu muudele abiteenustele. Läbirääkimiste pidamisel gaasihoidlatele, torujuhtmete paketile ja teistele abiteenustele juurdepääsu saamiseks peavad osalised toimima heauskselt.

Gaasihoidlate, torujuhtmete paketi ja muude abiteenuste kasutamise lepingute üle peetakse läbirääkimisi asjaomase hoidlatevõrgu halduri või maagaasiettevõtjatega. Reguleerivad asutused, kui liikmesriigid on nii sätestanud, või liikmesriigid nõuavad, et hoidlatevõrgu haldurid ja maagaasiettevõtjad avaldaksid oma põhilised gaasihoidlate, torujuhtmete paketi ja abiteenuste kasutamist käsitlevad kaubandustingimused 1. jaanuariks 2005 ning seejärel kord aastas.

Teises lõigus osutatud tingimuste väljatöötamisel konsulteerivad hoidlatevõrgu haldurid ja maagaasiettevõtjad võrgu kasutajatega.

4.   Reguleeritud juurdepääsu korral võtavad reguleerivad asutused, kui liikmesriigid on nii sätestanud, või liikmesriigid vajalikke meetmeid, et anda ühendatud võrgu territooriumil või sellest väljaspool paiknevatele maagaasiettevõtjatele ja vabatarbijatele niisugune juurdepääsuõigus gaasihoidlatele, torujuhtmete paketile ja muudele abiteenustele, mis põhineb avaldatud tariifidel ja/või muudel nende gaasihoidlate ja torujuhtmete kasutamise tingimustel ja kohustustel, kui see on tehniliselt ja/või majanduslikult vajalik, et võimaldada tõhusat juurdepääsu võrgule ning samuti selleks, et korraldada juurdepääsu muudele abiteenustele. Reguleerivad asutused, kui liikmesriigid on nii sätestanud, või liikmesriigid konsulteerivad võrgu kasutajatega kõnealuste tariifide või tariifide arvestamise metoodika väljatöötamisel. Vabatarbijatele võib anda juurdepääsuõiguse selle kaudu, et neil võimaldatakse sõlmida tarnelepinguid konkureerivate maagaasiettevõtjatega, kes ei ole võrgu või sidusettevõtte omanikud ja/või haldurid.

Artikkel 34

Juurdepääs tootmisetapi torustikule

1.   Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid, tagamaks et maagaasiettevõtjatel ja vabatarbijatel oleks käesoleva artikli kohaselt nende asukohast olenemata juurdepääs tootmisetapi torustikule, sealhulgas juurdepääsuga seotud tehnilisi teenuseid osutavatele rajatistele, välja arvatud need võrgu osad ja rajatised, mida kasutatakse gaasimaardlates kohapeal toimuvas tootmises. Meetmetest teatatakse komisjonile artiklis 54 sätestatud korras.

2.   Liikmesriigid otsustavad lõikes 1 nimetatud juurdepääsu tingimused kooskõlas asjakohaste õigusaktidega. Liikmesriigid püüavad tagada õiglase ja avatud juurdepääsu, saavutada konkurentsivõimelise maagaasituru rajamise ja vältida turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, võttes arvesse varustuskindlust ja tarnete korrapärasust, olemasolevat või reaalselt saavutatavat tootmisvõimsust ning keskkonnakaitset. Arvesse võib võtta järgmisi asjaolusid:

a)

vajadus keelata juurdepääs, kui tehnilisi nõudeid ei ole võimalik mõistlikul viisil täita;

b)

vajadus vältida raskusi, mida ei ole võimalik mõistlikul viisil ületada ning mis võivad ohustada süsivesinike praeguse ja planeeritava tootmise tõhusust, sealhulgas vähese rentaablusega maardlates;

c)

vajadus arvestada tootmisetapi torustiku omaniku või halduri nõuetekohaselt põhjendatud mõistliku vajadusega gaasi transportimiseks ja töötlemiseks ning kõigi teiste tootmisetapi torustiku või sellega seotud töötlus- või käitlusrajatiste kasutajate huvidega, keda see võib mõjutada, ning

d)

vajadus kohaldada tootmiseks ja tootmisetappide arendamiseks lubade andmisel liikmesriigi seadusi ja haldusmenetlusi kooskõlas ühenduse õigusega.

3.   Liikmesriigid tagavad vaidluste lahendamise korra ja osalistest sõltumatu asutuse, kellel on juurdepääs asjakohasele teabele, et lahendada kiiresti tootmisetapi torustikule juurdepääsuga seotud vaidlused, võttes arvesse lõikes 2 esitatud kriteeriume ja nende võrkude kasutamist käsitlevatel läbirääkimistel osalejate võimalikku arvu.

4.   Piiriülesed vaidlused lahendatakse selles liikmesriigis kehtiva vaidluste lahendamise korra kohaselt, kelle jurisdiktsiooni alla jääb tootmisetapi torustik, millele ei võimaldata juurdepääsu. Kui piiriüleste vaidluste korral jääb asjaomane torustik rohkem kui ühe liikmesriigi jurisdiktsiooni, konsulteerivad need liikmesriigid omavahel, et tagada käesoleva direktiivi sätete järjekindel kohaldamine.

Artikkel 35

Juurdepääsu võimaldamisest keeldumine

1.   Maagaasiettevõtjad võivad võrgule juurdepääsu võimaldamisest keelduda, kui neil puudub vajalik võimsus või kui taotleja juurdepääs võrgule takistaks neid täitmast neile pandud artikli 3 lõikes 2 nimetatud avaliku teenuse osutamise kohustusi või kui neil on tõsiseid majanduslikke ja rahalisi raskusi seoses võta-või-maksa lepingutega, võttes arvesse artiklis 48 sätestatud kriteeriume ja menetlusi ning liikmesriigi poolt vastavalt kõnealuse artikli lõike 1 kohaselt tehtud valikut. Sellist keeldumist tuleb nõuetekohaselt põhjendada.

2.   Liikmesriigid võivad võtta asjakohaseid meetmeid, tagamaks, et maagaasiettevõtja, kes on võimsuse või ühenduse puudumise tõttu võrgule juurdepääsust keeldunud, teeks vajalikud parandused, kui need on majanduslikult otstarbekad või kui võimalik tarbija on nõus nende eest maksma. Liikmesriigid peavad võtma nimetatud meetmed juhul, kui nad kohaldavad artikli 4 lõiget 4.

Artikkel 36

Uus infrastruktuur

1.   Maagaasi uue olulise infrastruktuuri, st ühendustorude, maagaasi veeldusjaamade ja gaasihoidlate suhtes võidakse vastava taotluse korral määratud aja jooksul jätta kohaldamata artiklid 9, 32, 33 ja 34 ning artikli 41 lõiked 6, 8 ja 10, kui on täidetud järgmised tingimused:

a)

investeering suurendab gaasivarustuse konkurentsi ning parandab varustuskindlust;

b)

investeeringul on niisugune riskitase, et seda ei tehtaks, kui nimetatud vabastus ei kehtiks;

c)

infrastruktuuri omanik peab olema füüsiline või juriidiline isik, kes on vähemalt õigusliku vormi poolest eraldatud nendest süsteemihalduritest, kelle võrgus seda infrastruktuuri ehitatakse;

d)

infrastruktuuri kasutajatelt võetakse tasu; ja

e)

vabastus ei kahjusta konkurentsi, maagaasi siseturu tõhusat toimimist ega selle reguleeritud võrgu tõhusat toimimist, millega infrastruktuur ühendatakse.

2.   Lõiget 1 kohaldatakse ka olemasoleva infrastruktuuri võimsuse olulise suurenemise korral ning sellise infrastruktuuri ümberehituse korral, mis võimaldab uute gaasi tarneallikate kasutuselevõttu.

3.   VIII peatükis osutatud reguleeriv asutus võib teha igal üksikjuhul eraldi otsuse lõigetes 1 ja 2 osuta