31.3.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 84/1

---

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 260/2009,

26. veebruar 2009,

impordi ühiste eeskirjade kohta

(kodifitseeritud versioon)

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 133,

võttes arvesse põllumajandusturgude ühist korraldust ja töödeldud põllumajandustooteid käsitlevaid õigusakte, mis on vastu võetud vastavalt asutamislepingu artiklile 308, eriti selles osas, kus sätestatakse erand üldpõhimõttest, mille kohaselt koguselisi piiranguid ja samaväärse toimega meetmeid võib asendada üksnes samade õigusaktidega ette nähtud meetmetega,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

ning arvestades järgmist:

(1)	Nõukogu 22. detsembri 1994. aasta määrust (EÜ) nr 3285/94 impordi ühiste eeskirjade kohta ja määruse (EÜ) nr 518/94 kehtetuks tunnistamise kohta (1) on korduvalt oluliselt muudetud. (2) Selguse ja otstarbekuse huvides tuleks kõnealune määrus kodifitseerida.

(2)	Ühine kaubanduspoliitika peaks põhinema ühtsetel põhimõtetel.

(3)	Ühendus on sõlminud lepingu, millega asutati Maailma Kaubandusorganisatsioon, edaspidi „WTO”. Lepingu lisa 1A sisaldab muu hulgas 1994. aasta üldist tolli- ja kaubanduskokkulepet (GATT 1994) ja kaitsemeetmete lepingut.

(4)

Kaitsemeetmete lepingu eesmärgiks on selgitada ja tugevdada GATT 1994 kokkuleppega, eriti selle XIX artikliga, ette nähtud korda. Selle lepinguga nõutakse nende kaitsemeetmete kõrvaldamist, mis seal sisalduvatest eeskirjadest erinevad, nagu näiteks vabatahtlikud ekspordipiirangud, korrapärased turukokkulepped või muud samalaadsed impordi ja ekspordiga seotud toimingud.

(5)	Kaitsemeetmete leping hõlmab ka söe- ja terasetooteid. Seetõttu kohaldatakse impordi ühiseid eeskirju ka neile toodetele, eriti kaitsemeetmete osas, ilma et see piiraks võimalike meetmete kohaldamist lepingu suhtes, mis käsitleb spetsiaalselt söe- ja terasetooteid.

(6)

Nõukogu 7. märtsi 1994. aasta määrusega (EÜ) nr 517/94 (ühiste eeskirjade kohta, mis käsitlevad teatavatest kolmandatest riikidest imporditud tekstiiltooteid, mille kohta ei ole sõlmitud kahepoolseid lepinguid, protokolle või muid kokkuleppeid või mida ei ole reguleeritud muude ühenduse konkreetsete impordieeskirjadega) (3) reguleeritud tekstiiltoodete suhtes tuleb ühenduses ja rahvusvahelisel tasandil rakendada erikohtlemist. Seetõttu tuleks need käesoleva määruse reguleerimisalast täielikult välja jätta.

(7)	Liikmesriigid peaksid komisjonile teatama igast impordi suundumustega kaasnevast ohust, mis võiks nõuda ühenduse järelevalvet või kaitsemeetmete kohaldamist.

(8)	Niisugustel juhtudel peaks komisjon põhjalikult tutvuma imporditingimuste, impordi suundumuste, majanduse ja kaubanduse olukorra eri tahkude ja vajaduse korral võetavate meetmetega.

(9)

Kui kohaldatakse eelnevat ühenduse järelevalvet, tuleks kõnealuste toodete vabasse ringlusse lubamisel esitada ühtsetele kriteeriumidele vastav järelevalvedokument. Liikmesriikide ametiasutused peaksid selle dokumendi importija taotlusel väljastama kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul, kuid ilma, et see annaks importijale importimisõigust. Seetõttu peaks kõnealune järelevalvedokument kehtima ainult ajavahemikul, mil impordieeskirju ei muudeta.

(10)	Liikmesriigid ja komisjon peaksid võimalikult palju vahetama ühenduse järelevalve tulemusena saadud teavet.

(11)	Komisjon ja nõukogu peavad vastu võtma ühenduse huvide seisukohast vajalikud kaitsemeetmed. Neid huvisid tuleks käsitleda tervikuna, mis peaks eelkõige hõlmama ühenduse tootjate, kasutajate ja tarbijate huve.

(12)

WTO liikme vastu saab kaitsemeetmete kasutamist kaaluda üksnes juhul, kui kõnealust toodet on ühendusse imporditud sel määral suurenenud kogustes või niisugustel tingimustel, mis põhjustavad või ähvardavad põhjustada ühenduse samasuguste või otseselt konkureerivate toodete tootjaile märgatavat kahju, välja arvatud juhul, kui ühenduse rahvusvahelised kohustused lubavad nendest eeskirjadest erandi teha.

(13)	Tuleks defineerida mõisteid „märgatav kahju”, „märgatava kahju oht” ja „ühenduse tootjad” ning tuleks kehtestada kahju määratlemise täpsed kriteeriumid.

(14)	Iga kaitsemeetme kohaldamisele peaks eelnema uurimine, jättes komisjonile samal ajal õiguse kiireloomulistel juhtudel ajutisi meetmeid kohaldada.

(15)	Üksikasjalikud eeskirjad peaksid käsitlema uurimise algatamist, nõutavaid kontrolle ja uuringuid, kogutud teabe kättesaadavust importivatele riikidele ja huvitatud pooltele, asjaomaste poolte ärakuulamist ja nende poolte võimalusi oma seisukohtade esitamiseks.

(16)	Käesoleva määrusega kehtestatud uurimist käsitlevad sätted ei piira ühenduse või siseriiklike ametisaladuse eeskirjade kohaldamist.

(17)	On vaja kehtestada uurimise algatamise ja meetmete asjakohasust käsitleva otsuse langetamise kohta ajalised piirangud, et niisugused otsused tehtaks kiiresti ja et asjaomaste ettevõtjate õiguskindlus suureneks.

(18)	Juhul kui kaitsemeetmeid rakendatakse kvootidena, ei tohiks kvoodid põhimõtteliselt vähemalt kolmeaastase vaatlusperioodi impordikvootide keskmisest väiksemad olla.

(19)

Juhul kui kvoodid jaotatakse tarnijariikide vahel, võivad iga riigi kvoodi määrata riigid ise või võtta määramise aluseks vaatlusperioodi impordi määra. Vaatamata sellele peaks nimetatud eeskirjadest olema võimalik teha erandeid, juhul kui on tegemist märgatava kahju ja impordi ebaproportsionaalse kasvuga, tingimusel et toimuvad nõuetekohased konsultatsioonid WTO kaitsemeetmete komitee egiidi all.

(20)	Tuleks määrata kaitsemeetmete maksimaalne kestus ja kehtestada selle pikendamist, edaspidist liberaliseerimist ja neid meetmeid käsitlevaid aruandeid reguleerivad erisätted.

(21)	Tuleks kehtestada tingimused, mille korral kaitsemeetmeid ei kohaldataks WTO liikmeks olevatest arenguriikidest pärit toodete suhtes.

(22)

Ühenduse ühe või mõne piirkonna jaoks ette nähtud järelevalve- või kaitsemeetmed võivad osutuda sobivamaks kui terve ühenduse suhtes kohaldatavad meetmed. Niisuguseid meetmeid tuleks siiski lubada üksnes erandkorras ja olukordades, kus ei ole muud võimalust. On vaja tagada, et need meetmed oleksid ajutised ja põhjustaksid siseturul võimalikult vähe häireid.

(23)	Impordieeskirjade ühtsuse huvides tuleks importijate täidetavaid formaalsusi lihtsustada ja muuta need ühesuguseks olenemata kohast, kus kaupa tollitakse. Seetõttu on soovitatav ette näha, et kõiki formaalsusi täidetaks käesoleva määruse lisas esitatud näidistele vastavaid vorme kasutades.

(24)	Ühenduse järelevalvemeetmetega seoses välja antud järelevalvedokumendid peaksid kehtima kogu ühenduses, olenemata väljaandja liikmesriigist,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I   PEATÜKK

Üldpõhimõtted

Artikkel 1

1.   Käesolevat määrust kohaldatakse kolmandatest riikidest pärinevate toodete impordi suhtes, välja arvatud:

a)	tekstiiltooted, mille suhtes kehtivad impordi erieeskirjad vastavalt määrusele (EÜ) nr 517/94;

b)	tooted, mis on pärit nõukogu 7. märtsi 1994. aasta määruses (EÜ) nr 519/94 (teatavates kolmandatest riikidest pärit impordi ühiste eeskirjade kohta) (4) loetletud teatavatest kolmandatest riikidest.

2.   Ilma et see piiraks kaitsemeetmete võtmist V peatüki alusel, on lõikes 1 nimetatud toodete import ühendusse vaba ja sellest lähtuvalt ei kohaldata selle suhtes mingeid koguselisi piiranguid.

II   PEATÜKK

Ühenduse teavitamis- ja nõustamiskord

Artikkel 2

Kui impordi suundumused nõuavad järelevalve- või kaitsemeetmeid, teatavad liikmesriigid sellest komisjonile. See teave sisaldab olemasolevat tõendust, mis põhineb artikliga 10 kehtestatud kriteeriumidel. Komisjon edastab selle teabe viivitamata kõikidele liikmesriikidele.

Artikkel 3

1.   Konsultatsioone võib pidada kas liikmesriigi taotlusel või komisjoni omal algatusel.

2.   Need toimuvad kaheksa tööpäeva jooksul pärast seda, kui komisjon on artiklis 2 osutatud teabe kätte saanud, ja igal juhul enne ühenduse mis tahes järelevalve- või kaitsemeetme võtmist.

Artikkel 4

1.   Konsultatsioonid toimuvad nõuandekomitees, edaspidi „komitee”, mis koosneb kõikide liikmesriikide esindajatest ja mille eesistuja on komisjoni esindaja.

2.   Komitee kutsub kokku eesistuja. Eesistuja annab liikmesriikidele võimalikult kiiresti kogu asjakohase info.

3.   Konsultatsioonid hõlmavad eelkõige

a)	impordi tingmusi, impordi suundumusi ning majanduse ja kaubanduse olukorra erinevaid tahke seoses kõnealuse tootega;

b)	meetmeid, mida vajaduse korral tuleb vastu võtta.

4.   Vajaduse korral võib konsultatsioon toimuda kirja teel. Niisugusel juhul teatab komisjon sellest liikmesriikidele, kes võivad oma arvamust avaldada või taotleda suulist konsultatsiooni komisjoni kehtestatud viie kuni kaheksa tööpäevase ajavahemiku jooksul.

III   PEATÜKK

Ühenduse uurimismenetlus

Artikkel 5

1.   Enne mis tahes kaitsemeetme kohaldamist rakendatakse ühenduse uurimismenetlust, ilma et see piiraks artikli 8 kohaldamist.

2.   Uurimise eesmärgiks on määrata artiklis 10 osutatud tegurite alusel, kas kõnealuse toote import põhjustab või ähvardab põhjustada märgatavat kahju asjaomastele ühenduse tootjatele.

3.   Kehtivad järgmised määratlused:

a)	„märgatav kahju” – ühenduse tootjate seisundi märkimisväärne halvenemine;

b)	„märgatava kahju oht” – märgatav kahju on ilmselt tekkimas;

c)	„ühenduse tootjad” – ühenduse territooriumil samasuguseid või otseselt konkureerivaid tooteid valmistavad tootjad või tootjad, kelle samasuguse või otseselt konkureeriva toote toodang kokku moodustab suurema osa vastavate toodete ühenduse kogutoodangust.

Artikkel 6

1.   Kui komisjonile pärast artiklites 3 ja 4 osutatud konsulteerimist selgub, et uurimismenetluse algatamiseks on piisavalt tõendusmaterjali, alustab ta uurimist ühe kuu jooksul pärast liikmesriigilt teabe saamist ja avaldab teate Euroopa Liidu Teatajas. Kõnealune teade sisaldab

a)	saadud teabe kokkuvõtte ja sedastab, et igasugune asjaomane teave tuleb edastada komisjonile;

b)	aja, mille jooksul huvitatud pooled võivad oma seisukohad kirjalikult teatavaks teha ja teavet esitada, et neid uurimise käigus arvesse võetaks;

c)	aja, mille jooksul huvitatud pooled võivad taotleda komisjonilt suulist ärakuulamist vastavalt lõikele 4.

Komisjon alustab koostöös liikmesriikidega uurimist.

2.   Komisjon muretseb pärast komiteega konsulteerimist kogu vajaliku teabe ja püüab kontrollida ettevõtjatelt, vahendajatelt, tootjatelt, kutseühingutelt ja -organisatsioonidelt saadud teavet, kui ta seda asjakohaseks peab.

Nimetatud ülesande täitmisel abistavad komisjoni selle liikmesriigi töötajad, kelle territooriumil kontrollimine toimub, tingimusel et kõnealune liikmesriik seda soovib.

3.   Liikmesriigid esitavad komisjonile tema nõudmisel ja tema kehtestatud korras oma käsutuses oleva teabe uuritava toote turu arengusuundade kohta.

4.   Endast vastavalt lõike 1 esimesele lõigule teatanud huvitatud pooled ja ekspordiriigi esindajad võivad kontrollida kogu teavet, mis on uurimisega seoses komisjoni käsutusse antud, ühenduse või liikmesriikide asutusesisesed dokumendid välja arvatud, juhul kui see teave on nende huvide kaitsmiseks oluline ega ole konfidentsiaalne artikli 9 tähenduses ning kui komisjon seda uurimisel kasutab.

Endast teatanud huvitatud pooled võivad edastada komisjonile oma seisukohad kõnealuse teabe kohta. Neid seisukohti võidakse arvestada juhul, kui nende toetuseks on esitatud piisav hulk tõendeid.

5.   Komisjon võib huvitatud osapooled ära kuulata. Pooled tuleb ära kuulata juhul, kui nad on Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teatises ette nähtud aja jooksul ärakuulamist kirjalikult taotlenud, osutades, et uurimise tulemused tõenäoliselt mõjutavad neid ja et neil on suuliste selgituste andmiseks erilised põhjused.

6.   Kui teavet ei esitata käesoleva määrusega kehtestatud tähtaja jooksul või komisjoni poolt vastavalt käesolevale määrusele kehtestatud tähtaja jooksul, või kui uurimist oluliselt takistatakse, võib järeldused teha kättesaadavate faktide alusel. Kui komisjon leiab, et mõni huvitatud pool või kolmas isik on talle esitanud väära või eksitava teabe, jätab ta selle teabe arvesse võtmata ja võib kasutada kättesaadavaid fakte.

7.   Kui komisjonile pärast artiklites 3 ja 4 osutatud konsulteerimist selgub, et uurimine pole piisavalt põhjendatud, teatab ta liikmesriikidele oma otsusest ühe kuu jooksul pärast liikmesriikidelt teabe saamist.

Artikkel 7

1.   Uurimise lõpus esitab komisjon komiteele tulemuste aruande.

2.   Kui komisjon leiab uurimise algusest möödunud üheksa kuu jooksul, et ühenduse järelevalve- või kaitsemeetmeid ei ole vaja, lõpetatakse uurimine ühe kuu jooksul pärast esimest konsulteerimist komiteega.

Uurimise lõpetamise otsus, mis sisaldab uurimise põhijäreldused ja selle põhjuste kokkuvõtte, avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

3.   Kui komisjon leiab, et ühenduse järelevalve- või kaitsemeetmed on vajalikud, võtab ta vastavalt IV ja V peatükile vastu vajalikud otsused hiljemalt üheksa kuu jooksul pärast uurimise algust. Erandlikel asjaoludel võib kõnealust tähtaega pikendada maksimaalselt kahe kuu võrra; komisjon avaldab Euroopa Liidu Teatajas teate, mis täpsustab tähtaja pikendamise aja ja sisaldab pikendamise põhjuste kokkuvõtte.

Artikkel 8

1.   Käesoleva peatüki sätted ei välista järelevalvemeetmete kasutamist vastavalt artiklitele 11 kuni 15 või ajutiste kaitsemeetmete kasutamist vastavalt artiklitele 16, 17 ja 18.

Ajutisi kaitsemeetmeid kohaldatakse:

a)	kriitilistes tingimustes, kus viivitamine võiks põhjustada raskesti heastatavat kahju, tehes vajalikuks kohese tegutsemise, ja

b)	kui on kindlaks tehtud, et impordi kasv on põhjustanud või ähvardab põhjustada märgatavat kahju.

Neid meetmeid ei tohi rakendada kauem kui 200 päeva.

2.   Ajutised kaitsemeetmed seisnevad hetkel kehtiva tollimaksu tõstmises (olenemata, kas see on null või üle selle), kui sellega on tõenäoliselt võimalik märgatavat kahju vältida või tekkinud olukorda parandada.

3.   Komisjon võtab viivitamata uurimismeetmed, mida ta veel vajalikuks peab.

4.   Kui ajutised kaitsemeetmed tunnistatakse kehtetuks, kuna märgatavat kahju või märgatava kahju ohtu ei ole, tagastatakse ajutiste meetmete raames kogutud tollimaks ilma eritoiminguteta niipea kui võimalik. Kohaldatakse nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92 (millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik) (5) artiklis 235 ja sellele järgnevates artiklites kehtestatud korda.

Artikkel 9

1.   Käesoleva määruse alusel saadud teavet kasutatakse ainult selleks, milleks seda nõuti.

2.   Nõukogu, komisjon, liikmesriigid ja nende ametnikud ei tohi teabeandja eriloata avaldada mitte mingisugust käesoleva määruse alusel saadud konfidentsiaalset teavet või muud konfidentsiaalselt edastatud teavet.

3.   Igas konfidentsiaalsustaotluses tuleb märkida põhjus, miks teave on konfidentsiaalne.

Kui siiski selgub, et konfidentsiaalsustaotlus ei ole põhjendatud, ning kui teabeandja kas ei soovi teavet avalikustada või ei luba seda üldises või kokkuvõtlikus vormis avaldada, võib kõnealuse teabe jätta arvesse võtmata.

4.   Teavet peetakse igal juhul konfidentsiaalseks, kui on tõenäoline, et selle avaldamisel on teabeandjale või sellise teabe allikale märkimisväärselt ebasoodne mõju.

5.   Lõiked 1 kuni 4 ei takista ametiasutusi arvesse võtmast üldist teavet ja eelkõige käesoleva määruse alusel vastu võetud otsuste põhjusi. Need ametiasutused peavad arvesse võtma asjaomaste juriidiliste ja füüsiliste isikute õigustatud huvi, et nende ärisaladusi ei avaldataks.

Artikkel 10

1.   Impordisuundumuste, impordi toimumise tingimuste ja sellisest impordist tingitud ühenduse tootjatele tekitatud märgatava kahju või niisuguse kahju tekitamise ohu uurimine hõlmab eelkõige järgmisi tegureid:

a)	impordi maht, eelkõige juhul, kui see on absoluutarvudes või ühenduse toodangu või tarbimise suhtes märkimisväärselt kasvanud;

b)	impordihind, eriti juhul, kui esineb märkimisväärne hinna allalöömine võrreldes ühenduse samalaadse toote hinnaga;

c)

mõju ühenduse tootjatele, mis ilmneb järgmiste majandustegurite arengusuundadest: — toodang; — mahu ärakasutamine; — tagavarad; — müük; — turuosa; — hinnad (st hindade langus või hinnatõusude takistamine, mis vastasel juhul oleks võinud toimuda); — kasumid; — kasutatud kapitali tasuvus; — rahavoog; — tööhõive;

d)	muud tegurid peale impordisuundumuste, mis põhjustavad või võiksid põhjustada asjaomastele ühenduse tootjatele märgatavat kahju.

2.   Märgatava kahju ohu korral uurib komisjon, kas kõnealuse olukorra tõenäoline kujunemine tegelikult kahjustavaks on selgesti prognoositav.

Sellega seoses võib arvesse võtta järgmisi tegureid:

a)	ühendusse suunduva ekspordi kasvu määr;

b)	päritolumaa või ekspordimaa olemasolev või lähemas tulevikus prognoositav ekspordi maht ja tõenäosus, et sellest tulenev eksport suundub ühendusse.

IV   PEATÜKK

Järelevalve

Artikkel 11

1.   Kui käesolevas määruses käsitletud kolmandast riigist pärit toote impordisuundumused ähvardavad kahjustada ühenduse tootjate huve ja kui ühenduse huvid seda nõuavad, võib selle toote importimisel vajaduse korral nõuda:

a)	ühenduse tagasiulatuva järelevalve korraldamist vastavalt lõikes 2 osutatud otsuse sätetele;

b)	ühenduse eelneva järelevalve korraldamist vastavalt artiklile 12.

2.   Komisjon võtab järelevalve määramise otsuse vastu artikli 16 lõike 6 teises lõigus ja artikli 16 lõikes 7 sätestatud korras.

3.   Järelevalvemeetmed kehtivad piiratud aja jooksul. Kui ei ole sätestatud teisiti, kaotavad need kehtivuse meetmete rakendamise poolaastale järgneva poolaasta lõpus.

Artikkel 12

1.   Ühenduse eelneva järelevalve all olevaid tooteid võib vabasse ringlusse lubada üksnes järelevalvedokumendi esitamisel. Selle dokumendi annab välja liikmesriigi määratud pädev asutus tasuta mis tahes taotletud koguse kohta kõige enam viie tööpäeva jooksul pärast seda, kui pädev siseriiklik asutus on vastu võtnud ühenduse importija taotluse, olenemata tema tegevuskohast ühenduses. Kõnealune taotlus loetakse pädeva siseriikliku asutuse poolt vastuvõetuks hiljemalt kolm tööpäeva pärast selle esitamist, kui ei ole sätestatud teisiti.

2.   Järelevalvedokumendi vorm vastab I lisas esitatud näidisele.

Kui järelevalvet kehtestavas otsuses ei ole ette nähtud teisiti, sisaldab importija esitatud järelevalvedokumendi taotlus ainult järgmist:

a)	taotleja täielik nimi ja aadress (sealhulgas telefoni- ja faksinumbrid ja muud numbrid, mille järgi pädeval siseriiklikul asutusel on võimalik taotlejat tuvastada), lisaks sellele taotleja käibemaksukohustuslase registreerimise number, kui ta on käibemaksukohustuslane;

b)	vajaduse korral deklarandi või taotleja määratud mis tahes esindaja täielik nimi ja aadress (sealhulgas telefoni- ja faksinumbrid);

c)	kauba kirjeldus, kus esitatakse: — kaubanimi; — koondnomenklatuuri kood; — päritolu- ja lähtekoht;

d)	deklareeritud kogus kilogrammides ja vajaduse korral muudes täiendavates ühikutes (paari, tükki jne);

e)	kauba CIF-väärtus ühenduse piiril, väljendatuna eurodes;

f)	järgmine kinnitus, mille taotleja on dateerinud ja allkirjastanud ning kus taotleja nimi on kirjutatud trükitähtedega: „Mina, allakirjutanu, kinnitan, et käesolevas vormis ja selle lisades esitatud info on tõene ja antud heauskselt ning et ma olen ettevõtjana ühenduses asutatud.”

3.   Järelevalvedokument kehtib kogu ühenduses, olenemata liikmesriigist, kes selle välja andnud on.

4.   Kui avastatakse, et tehingu sooritamise ühikuhind ületab järelevalvedokumendis märgitu vähem kui 5 % võrra või et importimiseks esitatud toodete koguväärtus või -hulk ületab järelevalvedokumendis märgitud väärtuse või hulga vähem kui 5 % võrra, ei takista see kõnealuse toote vabasse ringlusse lubamist. Komisjon, olles ära kuulanud komitees avaldatud arvamused ja võttes arvesse toodete laadi ja asjaomase tehingu muud eripära, võib kehtestada teistsuguse protsendimäära, mis ei tohiks tavaliselt siiski olla suurem kui 10 %.

5.   Järelevalvedokumente võib kasutada ainult aja jooksul, mil asjaomaste tehingute suhtes kehtib impordi liberaliseerimise kord. Niisugust järelevalvedokumenti ei tohi mingil juhul kasutada pärast selle kehtivusaja lõppu, mis määratakse kindlaks samal ajal ja samas korras kui järelevalve kehtestamine, ja mille puhul võetakse arvesse toodete laadi ja tehingu muud eripära.

6.   Kui vastavalt artiklile 11 vastu võetud otsus seda nõuab, tuleb ühenduse järelevalve all olevate toodete päritolu tõendada päritolusertifikaadiga. Käesoleva lõike kohaldamine ei välista niisuguste sertifikaatide esitamist käsitlevate muude sätete kohaldamist.

7.   Kui ühenduse eelneva järelevalve all oleva toote suhtes kohaldatakse liikmesriigis piirkondlikke kaitsemeetmeid, võib järelevalvedokumendi asendada selle liikmesriigi antud impordiloaga.

8.   Järelevalvedokumendi vormid ja selle väljavõtted vormistatakse kahes eksemplaris, üks eksemplar, millele märgitakse „omaniku eksemplar” ja number 1, väljastatakse taotlejale ja teine, millele märgitakse „pädeva asutuse eksemplar” ja number 2, jääb hoiule dokumendi väljastanud asutusse. Halduslikel eesmärkidel võib pädev asutus vormile 2 lisada täiendavaid eksemplare.

9.   Vorm trükitakse tehnoloogilisest peenmaterjalist vabale valgele kirjapaberile kaaluga 55-65 g/m2. Vormi mõõdud on 210 × 297 mm, masinakirja reavahe on 4,24 mm (üks kuuendik tolli), lahtrite paigutust tuleb täpselt järgida. Esimese eksemplari, s.o järelevalvedokumendi mõlemal küljel on lisaks kollane giljoššmustriga trükitud taust, mis toob esile kõik mehaaniliste või keemiliste vahenditega tehtud võltsingud.

10.   Liikmesriik peab laskma vormid trükkida. Vorme võib trükkida ka trükikojas, mille on määranud trükikoja asukoha liikmesriik. Viimasel juhul peab igal vormil olema viide liikmesriigi volitusele. Igale vormile märgitakse trükikoja nimi ja aadress või tähis, mille järgi on võimalik trükikoda tuvastada.

Artikkel 13

Kui toote impordile ei ole kehtestatud ühenduse eelnevat järelevalvet kaheksa tööpäeva jooksul pärast artiklites 3 ja 4 osutatud konsultatsioonide lõppu, võib komisjon vastavalt artiklile 18 rakendada piiratud järelevalvet ühenduse ühte või mõnda piirkonda suunduva impordi suhtes.

Artikkel 14

1.   Piirkondliku järelevalve all olevaid tooteid võib kõnealuses piirkonnas vabasse ringlusse lubada üksnes järelevalvedokumendi esitamisel. Selle dokumendi kinnitab asjaomas(t)e liikmesriigi (liikmesriikide) määratud pädev asutus tasuta mis tahes taotletud koguse kohta kõige enam viie tööpäeva jooksul pärast seda, kui pädev siseriiklik asutus on vastu võtnud ühenduse importija deklaratsiooni, olenemata tema tegevuskohast ühenduses. Kõnealune taotlus loetakse pädeva siseriikliku asutuse poolt vastuvõetuks hiljemalt kolm tööpäeva pärast selle esitamist, kui ei ole sätestatud teisiti. Järelevalvedokumente võib kasutada ainult selle aja jooksul, mil asjaomaste tehingute suhtes kehtib impordi liberaliseerimise kord.

2.   Kohaldatakse artikli 12 lõiget 2.

Artikkel 15

1.   Kui kohaldatakse ühenduse või piirkondlikku järelevalvet, teatavad liikmesriigid komisjonile iga kuu esimese kümne päeva jooksul

a)	eelneva järelevalve puhul rahasummade üksikasjad (arvutatud CIF-hindade alusel) ja kaubakogused, mille kohta on eelneva perioodi jooksul järelevalvedokumendid välja antud;

b)	igal juhul punktis a osutatud ajavahemikule eelneva ajavahemiku jooksul toimunud impordi üksikasjad.

Liikmesriikide esitatud teave liigitatakse toodete ja maade kaupa.

Järelevalve korra kohaldamise ajal võib sama menetlust kasutades kehtestada teistsuguseid sätteid.

2.   Kui toodete laad või erilised asjaolud seda nõuavad, võib komisjon liikmesriigi taotlusel või omal algatusel muuta selle teabe esitamise tähtaegu.

3.   Komisjon teavitab sellest liikmesriike.

V   PEATÜKK

Kaitsemeetmed

Artikkel 16

1.   Kui toodet imporditakse ühendusse sel määral suurenenud kogustes ja/või niisugustel tingimustel, mis põhjustavad või ähvardavad põhjustada ühenduse samasuguste või otseselt konkureerivate toodete tootjaile märgatavat kahju, võib komisjon ühenduse huvide kaitseks kas liikmesriigi taotlusel või omal algatusel

a)	piirata nende artiklis 12 nimetatud järelevalvedokumentide kehtivusaega, mis antakse välja pärast kõnealuse meetme jõustumist;

b)	muuta kõnealuse toote impordieeskirju, seades selle vabasse ringlusse lubamise tingimuseks impordiloa esitamise, mille andmist reguleerivad komisjoni kehtestatavad sätted ja piirangud.

Punktides a ja b nimetatud meetmed jõustuvad kohe.

2.   WTO liikmete puhul võetakse lõikes 1 osutatud meetmeid üksnes juhul, kui selle lõike esimeses lõigus nimetatud kaks tingimust on täidetud.

3.   Kvootide määramisel võetakse eriti arvesse

a)	soovi võimaluse piires säilitada tavapäraseid kaubavoogusid;

b)	enne käesoleva peatüki tähenduses võetud kaitsemeetme jõustumist tavalistel tingimustel sõlmitud lepingute alusel eksporditavate toodete mahtu, kui asjaomane liikmesriik on nendest lepingutest komisjonile teatanud;

c)	vajadust mitte kahjustada selle eesmärgi saavutamist, milleks kvoodid kehtestati.

Ükski kvoot ei või olla väiksem kui impordi keskmine tase viimase kolme tüüpilise aasta jooksul, mille kohta statistika on kättesaadav, välja arvatud juhul, kui teistsuguse suurusega kvooti on vaja märgatava kahju ärahoidmiseks või parandamiseks.

4.   Kui kvoodid jaotatakse tarnijariikide vahel, võivad jaotamises kokku leppida need riigid, kelle oluliste huvide hulka kuulub asjaomase toote tarnimine ühendusse importimiseks.

Kui see ei õnnestu, jaotatakse kvoot tarnijariikide vahel proportsionaalselt nende osale kõnealuse toote ühendusse importimisel eelmise vaatlusperioodi jooksul, kusjuures võetakse nõuetekohaselt arvesse kõiki eritegureid, mis võisid või võivad selle tootega kauplemist mõjutada.

Ühendus võib sellest jaotusviisist siiski kõrvale kalduda märgatava kahju korral, kui ühest või mitmest tarnijariigist pärit import on kasvanud ebaproportsionaalselt, võrreldes kõnealuse toote impordi üldise kasvuga eelmise vaatlusperioodi vältel tingimusel, et ta arvestab oma kohustust jälgida, et konsultatsioonid toimuksid WTO kaitsemeetmete komitee egiidi all.

5.   Käesolevas artiklis osutatud meetmeid kohaldatakse kõikidele toodetele, mis on vabasse ringlusse lastud pärast nende meetmete jõustumise kuupäeva. Vastavalt artiklile 18 võib nende meetmete kohaldamist piirata ühe või mõne piirkonnaga.

Need meetmed ei takista siiski niisuguste toodete vabasse ringlusse lubamist, mis on juba teel ühendusse, tingimusel et nende toodete sihtkohta ei või muuta ja et toodetel, mida võib vastavalt artiklitele 11 ja 12 vabasse ringlusse lubada ainult järelevalvedokumendi esitamisel, on vastav dokument tõepoolest olemas.

6.   Kui liikmesriik on taotlenud komisjoni sekkumist, võtab viimane otsuse selle kohta vastu kõige rohkem viie tööpäeva jooksul alates taotluse saamisest.

Kõigist käesoleva artikli kohastest komisjoni otsustest teatatakse nõukogule ja liikmesriikidele. Iga liikmesriik võib ühe kuu jooksul teatamise päevast alates suunata komisjoni otsuse nõukokku arutamiseks.

7.   Kui liikmesriik suunab komisjoni otsuse nõukokku, võib nõukogu komisjoni otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega kinnitada, seda muuta või selle tühistada.

Kui nõukogu ei ole otsust teinud kolme kuu jooksul alates nõukogu poole pöördumisest, loetakse komisjoni meede tühistatuks.

Artikkel 17

Kui ühenduse huvid seda nõuavad, võib nõukogu III peatüki tingimuste alusel moodustatud komisjoni ettepanekul võtta kvalifitseeritud häälteenamusega vastu asjakohased meetmed takistamaks mingi toote importi ühendusse sel määral suurenenud kogustes ja/või niisugustel tingimustel, mis põhjustavad või ähvardavad põhjustada ühenduse samasuguste või otseselt konkureerivate toodete tootjaile märgatavat kahju.

Kohaldatakse artikli 16 lõikeid 2 kuni 5.

Artikkel 18

Kui eelkõige artiklis 10 osutatud tegurite alusel selgub, et tingimused meetmete vastuvõtmiseks vastavalt artiklitele 11 ja 16 on täidetud ühes või enamas ühenduse piirkonnas, võib komisjon pärast muude lahendusvõimaluste uurimist erandkorras lubada järelevalve- või kaitsemeetmete kohaldamist, mis piirduvad asjaomaste piirkondadega, kui ta leiab, et sel tasandil kohaldatavad meetmed on asjakohasemad kui kogu ühenduses kohaldatavad meetmed.

Need meetmed peavad olema ajutised ja siseturgu võimalikult vähe häirima.

Need meetmed võetakse vastu artiklites 11 ja 16 sätestatud korras.

Artikkel 19

Kaitsemeetmeid ei või kohaldada WTOsse kuuluvatest arenguriikidest pärit toodete suhtes, kui selle riigi osa kõnealuse toote impordist ühendusse ei ületa 3 %, tingimusel et niisuguste WTO liikmetest arenguriikide ühendusse suunduv import kokku ei ole üle 9 % kõnealuse toote koguimpordist ühendusse.

Artikkel 20

1.   Kaitsemeetmete kestus peab piirduma ajaga, mis on vajalik märgatava kahju ärahoidmiseks või parandamiseks ja ühenduse tootjate kohanemise hõlbustamiseks. See aeg ei või olla pikem kui neli aastat, kaasa arvatud ajutiste meetmete kestus.

2.   Välja arvatud artikli 16 lõike 4 kolmandas lõigus osutatud meetmete puhul, võib esialgset ajavahemikku pikendada, kui otsustatakse, et

a)	kaitsemeedet on jätkuvalt vaja märgatava kahju ärahoidmiseks või parandamiseks;

b)	on tõendeid ühenduse tootjate kohanemise kohta.

3.   Ajapikendused võetakse vastu vastavalt III peatüki tingimustele ja sama menetlusega kui esialgsed meetmed. Sel viisil pikendatud meede ei või olla piiravam, kui see oli esialgse ajavahemiku lõpus.

4.   Kui meetme kestus ületab ühe aasta, tuleb meedet selle kohaldamise ajal, kaasa arvatud pikendamise aeg, kindlate ajavahemike järel järk-järgult liberaliseerida.

5.   Kaitsemeetme kohaldamise aeg kokku, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise aeg, esialgne kohaldamisaeg ja selle pikendamine, ei või kesta üle kaheksa aasta.

Artikkel 21

1.   Vastavalt IV ja V peatükile võetud järelevalve- ja kaitsemeetmete kehtivuse ajal toimuvad komitees kas liikmesriigi taotlusel või komisjoni algatusel konsultatsioonid. Kui meetme kohaldamise aeg ületab kolm aastat, püüab komisjon need konsultatsioonid korraldada hiljemalt kõnealuse meetme kohaldamise aja keskel. Konsultatsioonide eesmärk on

a)	kontrollida meetme mõju;

b)	määrata, kas ja mil viisil on asjakohane kiirendada liberaliseerimise tempot;

c)	teha kindlaks, kas meetme edasine kohaldamine on vajalik.

2.   Kui komisjon leiab lõikes 1 osutatud konsultatsioonide tulemusena, et mõni artiklitega 11, 13, 16, 17 ja 18 ette nähtud järelevalve- või kaitsemeede tuleks tühistada või et seda peaks muutma, toimitakse järgmiselt:

a)	kui meetme kehtestas nõukogu, teeb komisjon nõukogule ettepaneku selle tühistamiseks või muutmiseks. Nõukogu teeb otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega;

b)	kõikidel muudel juhtudel muudab või tühistab ühenduse kaitse- ja järelevalvemeetmed komisjon.

Kui see otsus käsitleb piirkondlikke järelevalvemeetmeid, kohaldatakse seda alates kuuendast päevast pärast Euroopa Liidu Teatajas avaldamist.

Artikkel 22

1.   Kui toote importimise suhtes on juba kohaldatud kaitsemeedet, ei või selle toote suhtes niisugust meedet kasutada ajavahemiku jooksul, mis on sama pikk kui eelmise meetme kestus. See aeg ei või olla lühem kui kaks aastat.

2.   Olenemata lõikest 1 võib toote suhtes taaskehtestada kuni 180 päeva kestva kaitsemeetme, kui

a)	selle toote impordile kaitsemeetme kehtestamise kuupäevast on möödunud vähemalt üks aasta ja

b)	meetme kohaldamisele vahetult eelnenud viie aasta jooksul ei ole sellele tootele niisugust kaitsemeedet kohaldatud rohkem kui kahel korral.

VI   PEATÜKK

Lõppsätted

Artikkel 23

Kui ühenduse huvid seda nõuavad, võib nõukogu komisjoni ettepanekul kvalifitseeritud häälteenamusega vastu võtta asjakohased meetmed ühenduse või kõigi liikmesriikide õiguste kasutamiseks ja kohustuste täitmiseks rahvusvahelisel tasandil, eriti nende suhtes, mis puudutavad kaubandust ja kaupa.

Artikkel 24

1.   Käesolev määrus ei välista ühenduse ja kolmandate riikide vahel sõlmitud kokkulepetega kehtestatud erieeskirjadest tulenevate kohustuste täitmist.

2.   Ilma et see piiraks muid ühenduse sätteid, ei takista käesolev määrus liikmesriike vastu võtmast või kohaldamast

a)	keelde, koguselisi piiranguid või järelevalvemeetmeid, selleks et tagada kõlblus, avalik kord või julgeolek ning inimeste, loomade või taimede elu ja tervise kaitse, kunstilise, ajaloolise või arheoloogilise väärtusega rahvusliku rikkuse kaitse või tööstus- ja kaubandusomandi kaitse;

b)	eriformaalsusi välisvaluuta kohta;

c)	asutamislepingu kohaste rahvusvaheliste lepingute alusel rakendatavaid formaalsusi.

Liikmesriigid teatavad komisjonile meetmetest ja formaalsustest, mida nad kavatsevad esimese lõigu alusel rakendada või muuta.

Äärmiselt pakilistel juhtudel teatatakse komisjonile siseriiklikest meetmetest ja formaalsustest kohe nende vastuvõtmise järel.

Artikkel 25

1.   Käesoleva määruse kohaldamine ei piira põllumajandusturgude ühist korraldust kehtestavate õigusaktide, neist tulenevate ühenduse ja siseriiklike haldussätete ega töödeldud põllumajandustooteid käsitlevate spetsiaalsete õigusaktide kohaldamist. See toimib nimetatud õigusaktide täiendusena.

2.   Lõikes 1 nimetatud õigusaktides käsitletud toodete puhul ei kehti artiklid 11 kuni 15 ega artikkel 22 nende toodete suhtes, mille kohta ühenduse kolmandate riikidega kauplemise eeskirjades nõutakse litsentsi või muu impordidokumendi esitamist.

Artikleid 16, 18 ja 21 kuni 24 ei kohaldata nende toodete suhtes, mille puhul nende eeskirjadega on ette nähtud koguseliste impordipiirangute kohaldamine.

Artikkel 26

Määrus (EÜ) nr 3285/94 II lisas loetletud õigusaktidega muudetud kujul tunnistatakse kehtetuks.

Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ning neid loetakse vastavalt III lisas esitatud vastavustabelile.

Artikkel 27

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

---

(1)  EÜT L 349, 31.12.1994, lk 53.

(2)  Vt lisa II.

(3)  EÜT L 67, 10.3.1994, lk 1.

(4)  EÜT L 67, 10.3.1994, lk 89.

(5)  EÜT L 302, 19.10.1992, lk 1.

---

---

---

---

31.3.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 84/18

---

KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 261/2009,

30. märts 2009,

millega kehtestatakse kindlad impordiväärtused, et määrata kindlaks teatava puu- ja köögivilja hind piiril

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus), (1)

võttes arvesse komisjoni 21. detsembri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1580/2007, millega kehtestatakse nõukogu määruste (EÜ) nr 2200/96, (EÜ) nr 2201/96 ja (EÜ) nr 1182/2007 rakenduseeskirjad puu- ja köögiviljasektoris, (2) eriti selle artikli 138 lõiget 1,

ning arvestades järgmist:

Määruses (EÜ) nr 1580/2007 on sätestatud vastavalt mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemustele kriteeriumid, mille alusel kehtestab komisjon kindlad impordiväärtused kolmandatest riikidest importimisel kõnealuse määruse XV lisa A osas osutatud toodete ja ajavahemike puhul,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Käesoleva määruse lisas määratakse kindlaks määruse (EÜ) nr 1580/2007 artikliga 138 ette nähtud kindlad impordiväärtused.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub 31. märtsil 2009.

---

(1)  ELT L 299, 16.11.2007, lk 1.

(2)  ELT L 350, 31.12.2007, lk 1.

---

---

31.3.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 84/20

---

KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 262/2009,

30. märts 2009,

milles sätestatakse režiimi S päringusaatja koodide kooskõlastatud määramise ja kasutamise nõuded ühtse Euroopa taeva kontekstis

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2004. aasta määrust (EÜ) nr 552/2004 Euroopa lennuliikluse juhtimisvõrgu koostalitlusvõime kohta (koostalitlusvõime määrus), (1) eriti selle artikli 3 lõiget 5,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2004. aasta määrust (EÜ) nr 549/2004, millega sätestatakse raamistik ühtse Euroopa taeva loomiseks (raammäärus), (2) eriti selle artikli 8 lõiget 2,

ning arvestades järgmist:

(1)

Režiim S (Mode Select, Mode S) on kooperatiivse seire (sekundaarradarite) tehnoloogia lennujuhtimises. See võimaldab saata õhusõidukitele selektiivpäringuid ning nende abil saada selliseid pardaseadmete lennuandmeid, mille alusel on võimalik välja töötada uusi lennuliikluse korraldamise funktsionaalseid lahendusi. Süsteem, mis võimaldab konkreetse režiimi S transpondrit käitava õhusõidukiga ühendust võtta režiimi S (edaspidi „režiimi S päringusaatjad”) abil, nõuab õhusõiduki tuvastamise ja seire eesmärgil režiimi S päringusaatjate ehk interrogaatorite koodide kasutamist.

(2)	Lennuliikluse seiresüsteemi ohutuse tagamiseks on äärmiselt oluline, et kahe sama koodi kasutava režiimi S päringusaatja radarite katteala ei kattuks, välja arvatud juhul, kui need on ühendatud klastrisse või kui on olemas muud operatsioonilised abinõud toimehäirete vältimiseks.

(3)	Et toetada režiimi S päringusaatjate laialdasemat kasutamist ning lahendada õhusõiduki päringuteks kasutusel olevate koodide nappusega seotud probleem, on vaja tulemuslikult kooskõlastada päringusaatja koodide määramine ja kasutamine.

(4)	Määruse (EÜ) nr 549/2004 artikli 8 lõike 1 kohaselt on Eurocontrolile antud volitused töötada välja nõuded režiimi S päringusaatjate koodide (edaspidi „päringusaatjate koodid”) määramiseks ja kasutamiseks. Käesolev määrus põhineb volitusi andval 2. jaanuari 2008. aasta aruandel.

(5)

Tehnilistel põhjustel määratleti ja kasutati algselt päringusaatja koodidena üksnes päringusaatja identifitseerimiskoode (edaspidi „II-koodid”) 0–15. režiimi S päringusaatjate eeldatavast arvust lähtudes võeti hiljem kasutusele meetmed, et võimaldada täiendavate seire identifitseerimiskoodide (edaspidi „SI-koodid”) 1–63 kasutamist.

(6)

Tavaliselt on SI-koodide kasutamise puhul vajalik, et kõik režiimi S päringusaatja kattealas olevad režiimi S tunnusega õhusõidukid oleksid varustatud asjakohaste seadmetega. Eurocontrol töötas aga II/SI-koodide käitamise tehnilised nõuded välja selliselt, et režiimi S päringusaatjad saaksid hakata SI-koode kasutama võimalikult kiiresti ning koguni olukorras, kus kõik režiimi S tunnusega õhusõidukid ei ole veel varustatud SI-koodide kasutamiseks vajalike seadmetega. Seepärast peaksid režiimi S käitajad kohanema sellise II/SI-koodide käitamisega.

(7)

Eurocontroli järelevalve all on loodud päringusaatjate koodide paigutussüsteemi kaudu pakutav päringusaatjate koodide tsentraliseeritud paigutusteenus. Liikmesriike tuleks kohustada võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et päringusaatjate koodide paigutussüsteem annab teavet, mis toetab päringusaatjate koodide määramise põhinõuete põhimõtteühtlust. Need põhinõuded tuleks täpselt kindlaks määrata.

(8)	Tuleks kehtestada ühtne menetlus tagamaks, et päringusaatjate koodide paigutuse põhielemendid rakendatakse korrektselt. Menetluses tuleks arvesse võtta Rahvusvahelise Tsiviillennundusorganisatsiooni (edaspidi „ICAO”) asjakohaseid nõudeid.

(9)	Režiimi S käitajad ja lennuliiklusteenuste osutajad peaksid võtma asjakohaseid meetmeid, et teha kindlaks ja leevendada päringusaatjate koodide võimalike konfliktide mõju.

(10)	Käesolev määrus ei hõlma sõjalisi operatsioone ega õppusi, nagu on osutatud määruse (EÜ) nr 549/2004 artikli 1 lõikes 2.

(11)

Piiratud arv päringusaatjate koode eraldatakse sõjaväeliste üksuste, sealhulgas riikidevaheliste organisatsioonide, eelkõige Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ainukasutuse ja -haldamise otstarbel. Seepärast ei pea kooskõlastatud määramisprotsessi kohaldama nimetatud koode kasutavatele režiimi S päringusaatjatele. Liikmesriike tuleks siiski kohustada võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et nimetatud päringusaatjate koodide kasutamisel ei ole kahjulikku mõju üldise lennuliikluse turvalisusele.

(12)	Päringusaatja II-koodi 0 on ICAO reserveerinud toimingutele, millele muud koodi eraldatud ei ole. ICAO standardite ja soovituslike tavade kohaselt ei pea päringusaatja II-koodi 0 kasutavatele režiimi S päringusaatjatele kooskõlastatud määramisprotsessi kohaldama.

(13)

II-kood 14 on eraldatud ühiskasutuseks süsteemide testimise puhul. režiimi S sihtmärgi tuvastamist ei ole võimalik tagada, kui mitu testkasutusel olevat süsteemi töötavad ühel ajal. režiimi S testkasutusel olevate süsteemide käitajad, kes peavad tegema konfliktivabas olukorras ajutisi katseid, peaksid seega tagama sobiva kahepoolse kooskõlastatuse teiste režiimi S testkasutusel olevate süsteemide käitajatega.

(14)

Koodide tsentraliseeritud paigutusteenus peaks kõigile liikmesriikidele ja režiimi S käitajatele tegema kättesaadavaks päringusaatjate koodide paigutuse plaani, millega tagatakse ohutu ja tõhus päringusaatjate koodide kasutamine ning selle ajakohastamine vajaduse korral. Koodide paigutuse plaani peaksid heaks kiitma need liikmesriigid, keda selle sisu puudutab.

(15)	Tuleks välja töötada asjakohane mehhanism selliste olukordade lahendamiseks, kui päringusaatjate koodide paigutuse plaani heakskiitmist ei ole õigel ajal võimalik saavutada.

(16)

Oma tegevuses seniste ohutustasemete säilitamiseks või tõstmiseks tuleks liikmesriikidelt nõuda, et nad tagaksid, et asjaomased isikud teostaksid ohtude tuvastamist, riskide hindamist ja vähendamist hõlmavad ohutuse hindamiste protsessid. Nende protsesside ühtlustatud rakendamine käesoleva määrusega hõlmatud süsteemide suhtes nõuab konkreetsete ohutusnõuete kindlakstegemist kõigi koostalitlusvõime ja võimekuse nõuete puhul.

(17)	Määruse (EÜ) nr 552/2004 artikli 3 lõike 3 punkti d kohaselt tuleks koostalitlusvõimet käsitlevates rakenduseeskirjades kirjeldada konkreetseid vastavushindamise menetlusi, mida kasutatakse koostisosade vastavuse või nende kasutuskõlblikkuse hindamiseks ning süsteemide kontrollimiseks.

(18)

Käesoleva määruse kohaldamisalas olevate koostisosade turu valmisolekuaste on selline, et nende vastavust ja kasutuskõlblikkust saab rahuldavalt hinnata tootmise sisekontrolli kaudu, kasutades Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta otsuse nr 768/2008/EÜ (toodete turustamise ühise raamistiku kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 93/465/EMÜ) (3) moodulil A põhinevaid menetlusi, mis on mõeldud kasutamiseks tehnilist kooskõlastust käsitlevates direktiivides.

(19)	Käesolevas määruses ette nähtud meetmed on kooskõlas ühtse taeva komitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Sisu ja kohaldamisala

1.   Käesoleva määrusega kehtestatakse nõuded režiimi S päringusaatjate koodide (edaspidi „päringusaatjate koodid”) kooskõlastatud määramiseks ja käitamiseks, et tagada lennuliikluse ohutu ja tõhus seire ning tsiviil- ja sõjaväelise tegevuse koordineeritus.

2.   Käesolevat määrust kohaldatakse nõuetele vastavate režiimi S päringusaatjate ja nendega seotud seiresüsteemide, nende koostisosade ja seonduvate protseduuride suhtes, kui toetatakse nõuetele vastavate päringusaatjate koodide kooskõlastatud määramist või kasutamist.

Artikkel 2

Mõisted

Käesoleva määruse kohaldamisel kasutatakse määruse (EÜ) nr 549/2004 artiklis 2 sätestatud mõisteid.

Kasutatakse ka järgmisi mõisteid:

1.	„režiimi S päringusaatja” ehk interrogaator – süsteem, mis koosneb antennist ja elektroonikast ning toetab selektiivpäringute (Mode Select, Mode S) kaudu suhtlemist konkreetse õhusõidukiga;

2.	„päringusaatja kood” – kas päringusaatja identifitseerimiskood (II) või seire identifitseerimiskood (SI), mida kasutatakse klasterlukustuse ehk mitmiklukustuse puhul ja võimalik, et ka sideprotokollide puhul;

3.	„päringusaatja identifitseerimiskood” (edaspidi „II-kood”) – režiimi S päringusaatja kood väärtusega vahemikus 0–15, mida võib kasutada nii klasterlukustuse kui ka sideprotokollide puhul;

4.	„seire identifitseerimiskood” (edaspidi „SI-kood”) – režiimi S päringusaatja kood väärtusega vahemikus 1–63, mida võib kasutada klasterlukustuse, kuid mitte sideprotokollide puhul;

5.	„klasterlukustus” – protokoll, mis võimaldab režiimi S tunnusega õhusõidukite tuvastamist ja lukustamist mitme ülekattega režiimi S päringusaatja poolt;

6.	„klastersüsteemi sideprotokollid” – protokollid, mida kasutatakse ülekattega režiimi S päringusaatjate piirkonnas rohkem kui ühe seansina toimuva side koordineerimiseks;

7.	„Mode S tunnusega õhusõiduk” – režiimi S transpondriga varustatud õhusõiduk (pardasüsteem, aga ka testsüsteem);

8.	„lukustus” – protokoll, mis võimaldab blokeerida tuvastatud režiimi S tunnusega õhusõidukite kõik vastused üldpäringutele;

9.

„režiimi S käitaja” – isik, organisatsioon või ettevõte, kes käitab või on valmis käitama režiimi S päringusaatjat, sealhulgas a) aeronavigatsiooniteenuse osutajad; b) režiimi S päringusaatjate tootjad; c) lennujaamade käitajad; d) teadusasutused; e) mis tahes muu režiimi S päringusaatja käitamise õigust omav üksus;

10.	„päringusaatjate koodide paigutus” – väärtuste määramine vähemalt päringusaatja koodi paigutuse kõigi põhinõuete puhul vastavalt II lisa B osale;

11.

„päringusaatjate koodide paigutussüsteem” – süsteem Euroopa lennuliikluse juhtimisvõrgu (EATMN) raames ning sellega seotud protseduurid, mille kaudu osutatakse liikmesriikide vahendusel režiimi S käitajatele päringusaatjate koodide paigutuse tsentraliseeritud teenust (edaspidi „päringusaatjate koodide paigutusteenus”), mis hõlmab päringusaatja koodi määramiseks esitatud taotluste töötlemist ja päringusaatjate koodide paigutuse ettepaneku kohast jaotamist;

12.	„avaldus päringusaatja koodi määramiseks” – režiimi S käitaja taotlus päringusaatja koodi määramiseks;

13.	„päringusaatjate koodide paigutuse plaani ettepanek” – päringusaatja koodide määramiste täiskogumit hõlmav ettepanek, mille päringusaatjate koodide paigutusteenuse pakkuja edastab liikmesriikidele heakskiitmiseks;

14.	„päringusaatjate koodide paigutuse plaan” – kõige uuem heakskiidetud päringusaatjate koodide paigutuse täiskogum;

15.

„nõuetele vastav režiimi S päringusaatja” – režiimi S päringusaatja, mille puhul on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest: a) päringusaatja lähtub vähemalt osaliselt režiimi S tunnusega õhusõiduki tuvastamiseks tehtavatest päringutest ja vastustest neile või b) päringusaatja lukustab tuvastatud režiimi S tunnusega õhusõiduki vastuseks režiimi S kõigile päringutele kas püsivalt või vahetevahel kas oma katteala kogu ulatuses või osas sellest või c) päringusaatja kasutab klastersüsteemi sideprotokolle andmevahetusrakendusteks;

16.	„nõuetele vastav režiimi S päringusaatja kood” – mis tahes II-kood ja SI-kood, välja arvatud: a) II-kood 0; b) sõjaväeüksustele, sealhulgas riikidevahelistele organisatsioonidele ning eelkõige Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonile haldamiseks ja määramiseks eraldatud päringusaatja(te) kood(id);

17.	„režiimi S üldpäring” – sõnumid, mida režiimi S päringusaatjad kasutavad tavapäraselt oma kattealasse sisenevate Režiimi S tunnusega õhusõidukite tuvastamiseks;

18.	„operatsiooniline režiimi S päringusaatja kood” – nõuetele vastav mis tahes päringusaatja II-kood, välja arvatud II-kood 14;

19.

„pädev liikmesriik” – on a) aeronavigatsiooniteenuse osutaja puhul liikmesriik, kes on teenuseosutaja sertifitseerinud vastavalt komisjoni määrusele (EÜ) nr 2096/2005; (4) b) muudel juhtudel liikmesriik, kelle vastutusalas režiimi S käitaja käitab või kavatseb hakata käitama nõuetele vastavat režiimi S päringusaatjat;

20.	„režiimi S päringusaatja koodi konflikt” – sama päringusaatja koodi käitava kahe või enama režiimi S päringusaatja kooskõlastamata ülekate, mille tagajärjel võib õhusõiduk jääda vähemalt ühe režiimi S päringusaatja poolt tuvastamata;

21.	„režiimi S päringusaatja koodi konflikti jälgimine” – režiimi S käitaja poolt tehniliste või protseduuriliste vahendite rakendamine, et tuvastada päringusaatjate koodide vaheliste konfliktide mõju käitaja režiimi S päringusaatja seireandmetele;

22.	„kasutuselevõtu järjestus” – päringusaatjate koodide kasutuselevõtu ajaline järjestus, millest režiimi S käitajad peavad päringusaatjate koodide ajutiste konfliktide vältimiseks kinni pidama;

23.	„kokkusobiv II-kood” – mittetäieliku SI-toega režiimi S transpondri poolt dekodeeritud II-kood SI-koodi sisaldava režiimi S üldpäringu puhul, mida transponder kasutab seejärel üldpäringule vastuse koostamiseks (kodeerimiseks);

24.	„lukustuste kaart” – režiimi S päringusaatja konfiguratsioonifail, et määrata, kus ja kuidas rakendada režiimi S tunnusega õhusõidukite puhul lukustust.

Artikkel 3

Koostalitlusvõime ja võimekuse nõuded

Režiimi S käitajad tagavad, et nende operatsioonilist päringusaatja koodi kasutavate režiimi S päringusaatjate radarielektroonika koostisosad toetavad

1)	SI-koodide ja II-koodide kasutamist vastavalt I lisa punktis 1 nimetatud Rahvusvahelise Tsiviillennundusorganisatsiooni nõuetele;

2)	II/SI-koodi käitamist vastavalt III lisas nimetatud nõuetele.

Artikkel 4

Seonduvad protseduurid režiimi S käitajatele

1.   Režiimi S käitajad käitavad üksnes nõuetele vastavat režiimi S päringusaatjat, kasutades nõuetele vastavat päringusaatja koodi, mille nad on selleks otstarbeks saanud pädevalt liikmesriigilt päringusaatja koodide paigutuse plaani alusel.

2.   Režiimi S käitajad, kes kavatsevad käitada või käitavad nõuetele vastavat režiimi S päringusaatjat, millele ei ole määratud nõuetele vastavat päringusaatja koodi, esitavad pädevale liikmesriigile avalduse päringusaatja koodi määramiseks vastavalt II lisa A osas nimetatud nõuetele.

3.   Režiimi S käitajad järgivad neile eraldatud päringusaatja koodi paigutusega seotud kõiki põhinõudeid vastavalt II lisa B osale.

4.   Režiimi S käitajad teatavad pädevale liikmesriigile vähemalt iga kuue kuu tagant kõigist muudatustest nõuetele vastavate režiimi S päringusaatjate paigalduskavades või operatsioonilises töös seoses II lisa B osas nimetatud päringusaatja koodi paigutuse põhinõuetega.

5.   Režiimi S käitajad tagavad, et kõik nende režiimi S päringusaatjad kasutavad üksnes neile määratud päringusaatjate koode.

Artikkel 5

Seonduvad protseduurid liikmesriikidele

1.   Liikmesriigid kontrollivad päringusaatjate koodide määramiseks režiimi S käitajate poolt esitatud avalduste kehtivust enne nende avalikustamist kooskõlastamise eesmärgil päringusaatja koodide paigutussüsteemis. Kehtivuskontroll hõlmab II lisa A osas nimetatud põhinõudeid.

2.   Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid tagamaks, et päringusaatjate koodide paigutussüsteem

a)	kontrollib päringusaatjate koodidega seotud avalduste vastavust vormi- ja andmenõuetele;

b)	kontrollib päringusaatjate koodide määramisega seotud avalduste terviklikkust, õigsust ja õigeaegsust;

c)

hiljemalt kuus kuud pärast avalduse esitamist i) viib läbi päringusaatjate koodide paigutuse plaani ajakohastamise simulatsiooni menetluses olevate avalduste põhjal; ii) koostab päringusaatjate koodide paigutuse plaani ajakohastamise ettepaneku heakskiitmiseks nende liikmesriikide poolt, keda see mõjutab; iii) tagab, et päringusaatjate koodide paigutuse plaani ajakohastamise ettepanek vastab nii suures ulatuses kui võimalik päringusaatjate koodide määramisega seotud avalduste operatsioonilistele nõuetele, mis on loetletud põhinõuetena II lisa A osa punktides g, h ja i; iv) ajakohastab päringusaatjate koodide paigutuse plaani ning edastab selle liikmesriikidele vahetult pärast heakskiitmist, ilma et see piiraks sõjaväelistel eesmärkidel käitatavate režiimi S päringusaatjate kohta teabe edastamise riiklikke protseduure.

3.   Päringusaatjate koodide paigutuse plaani muudatused peavad heaks kiitma kõik liikmesriigid, keda selle ajakohastamine mõjutab.

4.   Erimeelsuste korral käesoleva artikli lõikes 3 osutatud muudatustega seoses suunavad asjaomased liikmesriigid küsimuse komisjonile lahendamiseks. Komisjon teeb otsuse määruse (EÜ) nr 549/2004 artikli 5 lõikes 2 osutatud korras.

5.   Lõikes 3 osutatud liikmesriigid tagavad, et nendepoolsest päringusaatjate koodide paigutuse plaani heakskiidust teavitatakse teisi liikmesriike päringusaatjate koodide paigutussüsteemi kaudu.

6.   Lõikes 3 osutatud liikmesriigid tagavad, et päringusaatjate koodide paigutuse plaani ajakohastamisest tulenevad päringusaatjate koodide paigutuse muudatustest teavitatakse asjaomaseid nende pädevusalas toimivaid režiimi S käitajaid 14 päeva jooksul pärast ajakohastatud paigutusplaani vastuvõtmist.

7.   Liikmesriigid teevad vähemalt kord kuue kuu jooksul päringusaatjate koodide paigutussüsteemi kaudu teistele liikmesriikidele teatavaks ajakohastatud teabe nõuetele vastavate režiimi S päringusaatjate koodide kõigi paigutuste ja kasutamise kohta oma vastutusalas.

8.   Juhul kui liikmesriigi vastutusalas oleva režiimi S päringusaatja ja kolmanda riigi vastutusalas oleva režiimi S päringusaatja puhul tekib ülekate, peab asjaomane liikmesriik

a)	tagama, et kolmas riik on teadlik päringusaatjate koodide paigutuse ja kasutamisega seotud ohutusnõuetest;

b)	võtma vajalikke meetmeid päringusaatjate koodide kasutamise kooskõlastamiseks kolmanda riigiga.

Artikkel 6

Seonduvad protseduurid lennuliiklusteenuse osutajatele

Lennuliiklusteenuse osutajad ei tohi kasutada kolmanda riigi vastutusalas käitatavate režiimi S päringusaatjate edastatavaid andmeid, kui päringusaatja koodi paigutus ei ole kooskõlastatud.

Artikkel 7

Erakorraliste situatsioonide nõuded

1.   Lennuliiklusteenuse osutajad hindavad päringusaatjate koodide konfliktide võimalikku mõju lennuliiklusteenuste osutamisele ning sellest tulenevat režiimi S tunnusega õhusõiduki seireandmete võimalikku kadu seostuvates režiimi S päringusaatjates, võttes arvesse nende operatsioonilisi nõudmisi ja olemasolevat seadmete liiasust.

2.   Kui ei leita, et režiimi S tunnusega õhusõidukite seireandmete võimalik kadu on ohutuse seisukohalt tähtsusetu, siis režiimi S käitajad:

a)	võtavad kasutusele jälgimismeetmed, et tuvastada teiste režiimi S päringusaatjate põhjustatud koodide konflikte nõuetele vastava režiimi S päringusaatjaga, mida käitatakse mis tahes operatsioonilise päringusaatja koodiga;

b)	tagavad, et rakendatud jälgimismeetmete abil tuvastatakse päringusaatjate koodide konfliktid õigel ajal ning ulatuses, mis vastab ohutusnõuetele;

c)	määratlevad ja vajaduse korral rakendavad alternatiivseid töörežiime päringusaatjate koodide konfliktist mis tahes operatsioonilise koodiga tulenevate võimalike selliste ohtude leevendamiseks, mis on tuvastatud lõikes 1 kirjeldatud hindamise käigus;

d)	tagavad, et alternatiivse töörežiimi rakendamisega ei tekitata päringukoodi konflikti teiste päringusaatjate koodide paigutuse plaanis nimetatud režiimi S päringusaatjatega.

3.   Režiimi S käitajad teatavad pädevale liikmesriigile igast tuvastatud koodikonfliktist, millega on seotud mis tahes operatsioonilise päringusaatja koodiga käitatav nõuetele vastav režiimi S päringusaatja, ning teevad seonduva teabe päringusaatjate koodide paigutussüsteemi kaudu teistele režiimi S käitajatele kättesaadavaks.

Artikkel 8

Tsiviil- ja sõjaväelise tegevuse kooskõlastamine

1.   Liikmesriigid võtavad kasutusele vajalikud meetmed tagamaks, et sõjaväelised üksused, kes käitavad nõuetele vastavaid režiimi S päringusaatjaid mis tahes muu päringusaatja koodiga kui II-kood 0 ning teised sõjaväeliseks tegevuseks eraldatud koodid, järgivad artiklites 3–7 ja 12 sätestatud nõudeid.

2.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et sõjaväelised üksused, kes käitavad režiimi S päringusaatjaid II-koodi 0 ning teiste sõjaväeliseks tegevuseks eraldatud koodidega, jälgivad nende päringusaatjate koodide ainukasutust nõuetelevastava mis tahes päringusaatja koodi kooskõlastamata kasutamise vältimiseks.

3.   Liikmesriigid võtavad kasutusele vajalikud meetmed tagamaks, et päringusaatjate koodide määramisel ja kasutamisel sõjaväeliseks tegevuseks ei ole kahjulikku mõju üldise lennuliikluse turvalisusele.

Artikkel 9

Ohutusnõuded

1.   Režiimi S käitajad tagavad, et nende režiimi S päringusaatjaid mõjutavaid võimalikest koodikonfliktidest tulenevaid ohte hinnatakse ja leevendatakse korrektselt.

2.   Liikmesriigid võtavad kasutusele vajalikud protseduurid tagamaks, et kõikidele artikli 1 lõikes 2 osutatud olemasolevate süsteemide muudatustele või uute süsteemide kasutuselevõtmisele eelneb ohuhindamine, mis hõlmab ohutegurite kindlakstegemist, riski hindamist ja vähendamist ning mille viivad läbi asjaomased pooled.

3.   Lõikes 2 ette nähtud ohuhindamisel käsitatakse artiklites 4–8 ja artiklis 12 sätestatud nõudeid ühtlasi ohutuse miinimumnõuetena.

Artikkel 10

Vastavushindamine

Enne määruse (EÜ) nr 552/2004 artiklis 5 osutatud EÜ vastavus- või kasutuskõlblikkuse deklaratsiooni väljastamist peab käesoleva määruse artikli 1 lõikes 2 osutatud süsteemide koostisosade tootja või tema ühenduses registrisse kantud volitatud esindaja hindama asjaomaste koostisosade vastavust või kasutuskõlblikkust kooskõlas käesoleva määruse IV lisa A osas sätestatud nõuetega.

Artikkel 11

Süsteemide vastavushindamine

1.   Aeronavigatsiooniteenuse osutajad, kes saavad tõendada või on tõendanud, et nad täidavad V lisas sätestatud tingimusi, peavad hindama artikli 1 lõikes 2 osutatud süsteemide vastavust VI lisa A osas sätestatud nõuetele.

2.   Aeronavigatsiooniteenuse osutajad, kes ei saa tõendada, et nad täidavad V lisas sätestatud tingimusi, peavad sõlmima allhankelepingu teavitatud asutusega artikli 1 lõikes 2 osutatud süsteemide vastavustõendamise läbiviimiseks. Vastavustõendamine peab toimuma kooskõlas VI lisa B osas sätestatud nõuetega.

Artikkel 12

Lisanõuded

1.   Režiimi S käitajad tagavad, et nende päringusaatjate koodide paigutamise eest vastutavatele töötajatele selgitatakse käesoleva määruse asjakohaseid sätteid ning et nad saavad oma ametikohustuste täitmiseks asjakohase koolituse.

2.   Režiimi S käitajad peavad

a)	välja töötama ja korras hoidma režiimi S käitamise juhendid, mis sisaldavad vajalikke juhiseid ja teavet, et võimaldada päringusaatjate koodide paigutamise eest vastutavatel töötajatel kohaldada käesoleva määruse sätteid;

b)	tagama, et punktis a osutatud juhendid on kättesaadavad ja ajakohastatud ning et nende ajakohastamine ja levitamine toimub vastavalt asjakohastele kvaliteedi- ning dokumendihalduse nõuetele;

c)	tagavad, et päringusaatjate koodide paigutamiseks vajalikud töömeetodid ja protseduurid vastavad käesolevas määruses täpsustatud asjakohastele sätetele.

3.   Liikmesriigid võtavad kasutusele vajalikud meetmed tagamaks, et päringusaatjate koodide paigutusteenust osutavatele töötajatele selgitatakse käesoleva määruse asjakohaseid sätteid ning et nad saavad oma ametikohustuste täitmiseks asjakohase koolituse.

4.   Liikmesriigid võtavad kasutusele vajalikud meetmed tagamaks, et päringusaatjate koodide tsentraliseeritud paigutusteenistus

a)	töötab välja ja hoiab korras käitamise juhendid, mis sisaldavad vajalikke juhiseid ja teavet, et võimaldada töötajatel kohaldada käesoleva määruse sätteid;

b)	tagab, et punktis a osutatud juhendid on kättesaadavad ja ajakohastatud ning et nende ajakohastamine ja levitamine toimub vastavalt asjakohasele kvaliteedi- ning dokumendihalduse nõuetele;

c)	tagab, et käitamise meetodid ja protseduurid vastavad käesolevas määruses täpsustatud asjakohastele sätetele.

Artikkel 13

Jõustumine ja kohaldamine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artiklit 3 kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2011.

---

(1)  ELT L 96, 31.3.2004, lk 26.

(2)  ELT L 96, 31.3.2004, lk 1.

(3)  ELT L 218, 13.8.2008, lk 82.

(4)  ELT L 335, 21.12.2005, lk 13.

---

---

---

---

---

---

---

31.3.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 84/33

---

NÕUKOGU OTSUS,

21. mai 2008,

Euroopa Ühenduse ja Pakistani Islamivabariigi vahelise lennuühenduse teatavaid aspekte lepingu allakirjutamise ja ajutise kohaldamise kohta

(2009/302/EÜ)

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 80 lõiget 2 koostoimes artikli 300 lõike 2 esimese lõigu esimese lausega,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

ning arvestades järgmist:

(1)	Nõukogu volitas 5. juunil 2003 komisjoni alustama kolmandate riikidega läbirääkimisi kehtivate kahepoolsete lepingute teatavate sätete asendamiseks ühendusega sõlmitava lepinguga.

(2)

Komisjon on vastavalt nõukogu 5. juuni 2003. aasta otsuse (millega volitati komisjoni alustama kolmandate riikidega läbirääkimisi olemasolevate kahepoolsete lepingute teatavate sätete asendamiseks ühendusega sõlmitava lepinguga) lisas sätestatud menetlustele ja juhistele pidanud ühenduse nimel Pakistaniga läbirääkimisi lennuühenduse teatavaid aspekte käsitleva lepingu üle.

(3)	Leping, mille üle komisjoni läbirääkimisi pidas, tuleks alla kirjutada ja seda ajutiselt kohaldada, eeldusel et see sõlmitakse hilisemal kuupäeval,

ON TEINUD JÄRGMISE OTSUSE:

Artikkel 1

Euroopa Ühenduse ja Pakistani Islamivabariigi vahelise lennuühenduse teatavaid aspekte käsitleva lepingu allakirjutamine kiidetakse ühenduse nimel heaks, eeldusel et nõukogu teeb otsuse nimetatud leping sõlmida.

Lepingu tekst on lisatud käesolevale otsusele.

Artikkel 2

Nõukogu eesistujal on õigus määrata isik(ud), kes on volitatud ühenduse nimel lepingule alla kirjutama, eeldusel et see sõlmitakse.

Artikkel 3

Kuni jõustumiseni kohaldatakse lepingut ajutiselt alates järgmise kuu esimesest päevast pärast seda, kui lepinguosalised on teatanud teineteisele selleks vajalike menetluste lõpuleviimisest.

Artikkel 4

Nõukogu eesistujat volitatakse esitama lepingu artikli 8 lõikes 2 ette nähtud teade.

---

---

31.3.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 84/43

---

LIIKMESRIIKIDE VALITSUSTE ESINDAJATE OTSUS,

25. märts 2009,

millega nimetatakse ametisse Euroopa Ühenduste Kohtu kaks kohtunikku

(2009/303/EÜ, Euratom)

EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VALITSUSTE ESINDAJAD,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 223,

võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 139,

ning arvestades järgmist:

(1)	Lepingute sätete kohaselt peaks iga kolme aasta järel toimuma Euroopa Ühenduste Kohtu kohtunike ja kohtujuristide osaline asendamine.

(2)	Ajavahemikuks 7. oktoober 2009 kuni 6. oktoober 2015 oli tarvis ametisse nimetada 13 kohtunikku ja neli kohtujuristi.

(3)	Liikmesriikide valitsuste esindajate konverents nimetas 25. veebruaril 2009 eespool nimetatud ajavahemikuks Euroopa Ühenduste Kohtusse ametisse 11 kohtunikku ja neli kohtujuristi.

(4)	Euroopa Ühenduste Kohtu kohtunike osalise asendamise lõpuleviimiseks peaksid liikmesriikide valitsused nimetama ametisse veel kaks kohtunikku, kelle praegune ametiaeg lõpeb 6. oktoobril 2009,

ON TEINUD JÄRGMISE OTSUSE:

Artikkel 1

Marko ILEŠIČ ja Camelia TOADER nimetatakse Euroopa Ühenduste Kohtu kohtunikeks ajavahemikuks 7. oktoober 2009 kuni 6. oktoober 2015.

Artikkel 2

Käesolev otsus avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

---

31.3.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 84/44

---

KOMISJONI OTSUS,

30. märts 2009,

Euroopa statistika nõuandekomitee 12 liikme ametissemääramine

(EMPs kohaldatav tekst)

(2009/304/EÜ)

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2008. aasta otsust nr 234/2008/EÜ, millega luuakse Euroopa statistika nõuandekomitee ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 91/116/EMÜ, (1) eriti selle artikli 4 lõike 1 punkti a,

pärast konsulteerimist nõukoguga,

pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga,

ning arvestades järgmist:

(1)	Euroopa statistika nõuandekomitees on 24 liiget.

(2)	Vastavalt otsuse nr 234/2008/EÜ artikli 4 lõikele 1 määrab komisjon 12 liiget ametisse pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendi ja nõukoguga.

(3)	Liikmesriigid esitavad komisjonile statistika valdkonnas tunnustatud kvalifikatsiooni omavate kandidaatide nimekirja.

(4)	Komisjon püüab tagada, et 12 ametisse määratud liikme seas oleksid võrdselt esindatud ühenduse statistika kasutajad, vastajad ja muud sidusrühmad (sealhulgas teadusringkond, tööturu osapooled ja kodanikuühiskond),

ON TEINUD JÄRGMISE OTSUSE:

Artikkel 1

Käesoleva otsuse lisas nimetatud isikud määratakse viieks aastaks Euroopa statistika nõuandekomitee liikmeteks.

Artikkel 2

Käesolev otsus jõustub selle vastuvõtmise päeval.

---

(1)  ELT L 73, 15.3.2008, lk 13.

---

---