31.12.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 354/1

(1)

Ohutu ja tervisliku toidu vaba liikumine on siseturu oluline aspekt ning mõjutab oluliselt inimeste tervist ja heaolu ning nende sotsiaalseid ja majanduslikke huve.

(2)

Ühenduse poliitika elluviimisel tuleks tagada inimeste elu ja tervise kõrgetasemeline kaitse.

(3)

Inimeste tervise kaitsmiseks peab hindama inimtoidus kasutatavate lisaainete, ensüümide ning lõhna- ja maitseainete ohutust enne ühenduse turule viimist.

(4)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1333/2008 (toidu lisaainete kohta), (3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1332/2008 (toiduensüümide kohta) (4) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1334/2008 (mis käsitleb toidus kasutatavaid lõhna- ja maitseaineid ning teatavaid lõhna- ja maitseomadustega toidu koostisosi) (5) (edaspidi „valdkondlikud toidualased õigusaktid”) määratakse kindlaks ühtsed kriteeriumid ja nõudmised nende ainete hindamiseks ja neile lubade andmiseks.

(5)

Eelkõige nähakse ette, et toidu lisaaineid, toiduensüüme ning lõhna- ja maitseaineid (kuna lõhnaainete puhul tuleb vastavalt määrusele (EÜ) nr 1334/2008 läbi viia ohutuse hindamine) ei tohi vastavalt valdkondlike toidualaste õigusaktidega kindlaks määratud tingimustele turule viia ja inimtoidus kasutada enne, kui nad on kantud toidus kasutada lubatud ainete ühenduse loetelusse.

(6)

Tarbijate usalduse säilitamiseks on väga oluline tagada toidu tootmise ja käitlemise protsessi läbipaistvus.

(7)

Seetõttu on otstarbekas kehtestada nende kolme ainekategooria puhul ühenduse ühtne menetlus hindamiseks ja lubade andmiseks, mis oleks tõhus, kiire ja läbipaistev ning hõlbustaks ainete vaba liikumist ühenduse turul.

(8)

Ühtse menetluse aluseks peavad olema hea halduse ja õiguskindluse põhimõtted ning seda tuleb rakendada neid põhimõtteid järgides.

(9)

Käesoleva määrusega täiendatakse seega lubade andmise õiguslikku raamistikku, määrates kindlaks menetluse erinevad etapid, nende vastavad tähtajad, asjaomaste osapoolte ülesanded ja rakendatavad põhimõtted. Menetluse teatud aspektide puhul on vaja arvesse võtta valdkondlike toidualaste õigusaktide eripära.

(10)

Menetlusega sätestatud tähtajad on paika pandud arvestades valdkondlikes toidualastes õigusaktides esitatud erinevate kriteeriumite läbivaatamiseks vajaminevat aega ning jättes meetmete eelnõude koostamisel piisavalt aega konsultatsioonideks. Komisjonil on ühenduse loetelu ajakohastamise määruse eelnõu esitamiseks aega 9 kuud, kuid see ei välista võimalust esitada eelnõu lühema tähtaja jooksul.

(11)

Pärast taotluse kättesaamist peaks komisjon algatama menetluse ning vajadusel küsima Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 178/2002 (millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused) (6) loodud Euroopa Toiduohutusameti (edaspidi „ameti”) arvamust niipea kui võimalik pärast taotluse nõuetekohasuse ja kohaldatavuse kontrollimist.

(12)

Vastavalt määrusega (EÜ) nr 178/2002 kehtestatud toidu ohutuse küsimustes sätestatud riskihindamise raamistikule peab asjaomaste ainete turuleviimise loale eelnema ohtude, mida need ained võivad kaasa tuua inimeste tervisele, kõrgeimatele võimalikele standarditele vastav sõltumatu teaduslik hindamine. Hindamisele, mis tuleb läbi viia ameti vastutusel, peab järgnema komisjoni riskijuhtimist käsitlev otsus, mis võetakse vastu vastavalt regulatiivkomitee menetlusele, et tagada komisjoni ja liikmesriikide vaheline tihe koostöö.

(13)

Ainete turuleviimise luba tuleks anda vastavalt käesolevale määrusele, tingimusel et täidetakse valdkondlikes toidualastes õigusaktides sätestatud loakriteeriume.

(14)

On tehtud kindlaks, et alati ei ole üksnes teadusliku riskihindamise teel võimalik saada kogu teavet, millel riskijuhtimist käsitlev otsus peaks põhinema, ning õiguspäraselt tuleks arvesse võtta ka muid vaadeldava küsimusega seotud tegureid, nende hulgas ühiskondlikke, majanduslikke, traditsioonilisi, eetilisi ja keskkonnaalaseid tegureid ning kontrolli teostatavust.

(15)

Tagamaks, et asjaomaste valdkondade ettevõtjad ja üldsus oleksid teadlikud sellest, millistel ainetel on kehtiv luba, peavad lubatud ained olema kantud ühenduse loetelusse, mille koostab, mida peab ja mille avaldab komisjon.

(16)

Vajaduse korral ja teatud juhtudel võib konkreetsetes valdkondlikes toidualaste õigusaktides sätestada teaduslike andmete ja taotleja esitatud muu teabe kaitse teatavaks ajavahemikuks. Sellisel juhul peaks valdkondlike toidualaste õigusaktidega kehtestama tingimused, mille korral kõnealuseid andmeid ei tohi teise taotleja huvides kasutada.

(17)

Ameti ja ameti tegevusvaldkonnas tegutsevate liikmesriikide organisatsioonide võrgustiku toimimine on üks ameti tegevuse aluseid. Seega võib amet oma arvamuse väljatöötamiseks pöörduda oma võrgustiku poole vastavalt määruse (EÜ) nr 178/2002 artiklile 36 ning komisjoni määrusele (EÜ) nr 2230/2004 (7).

(18)

Ühtne ainetele lubade andmise menetlus peab vastama läbipaistvuse ja üldsuse teavitamise nõuetele, tagades samal ajal taotlejale õiguse säilitada teatavate andmete konfidentsiaalsus.

(19)

Jätkuvalt tuleks pöörata tähelepanu taotluse teatud aspektide konfidentsiaalsuse kaitsmisele, eesmärgiga kaitsta taotleja konkurentsivõimet. Kuid teave, mis on seotud aine ohutusega, sealhulgas (kuid mitte ainult) toksikoloogiliste uuringute ja muude ohutusuuringutega, ning algandmed ei tohiks siiski mitte mingil juhul olla konfidentsiaalsed.

(20)

Vastavalt määrusele (EÜ) nr 178/2002 kohaldatakse ameti käes olevate dokumentide suhtes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele) (8).

(21)

Määruses (EÜ) nr 178/2002 on kehtestatud ühendusest pärit või kolmandatest riikidest imporditud toidu suhtes erakorraliste meetmete võtmise kord. See lubab komisjonil võtta neid meetmeid olukorras, kus toidud võivad kujutada endast tõsist ohtu inimeste või loomade tervisele või keskkonnale ja kus selle ohu rahuldavaks ohjeldamiseks asjaomaste liikmesriikide võetavatest meetmetest ei piisa.

(22)

Õigusaktide tõhususe ja lihtsustamise huvides tuleks keskpikas perspektiivis kaaluda võimalust laiendada ühtse lubade andmise menetluse rakendamist ka muude toidualaste õigusaktide kohaldamisalale.

(23)

Kuna käesoleva määruse eesmärke ei suuda liikmesriigid oma õigusnormide erinevuse tõttu piisavalt saavutada ning seetõttu on neid parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(24)

Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ (millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlus) (9).

(25)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus ühenduse loetelude ajakohastamiseks. Kuna tegemist on üldmeetmetega, mille eesmärk on muuta iga valdkondliku toidualase õigusakti vähem olulisi sätteid, muu hulgas täiendades seda uute vähem oluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(26)

Tõhususe huvides tuleks kontrolliga regulatiivmenetlusele kohaldatavaid tavapäraseid tähtaegu lühendada ainete ühenduse loeteludesse lisamise ning aine ühenduse loetelus olemisega seotud tingimuste, eripära või piirangute lisamise, välja jätmise või muutmise puhul.

(27)

Kui tungiva kiireloomulisuse tõttu ei ole võimalik kinni pidada kontrolliga regulatiivmenetluse tavapärastest tähtaegadest, peaks komisjon aine välja jätmiseks ühenduse loetelust ning aine ühenduse loetelus olemisega seotud tingimuste, eripära või piirangute lisamiseks, välja jätmiseks või muutmiseks kohaldama otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikega 6 ette nähtud kiireloomuliste juhtumite menetlust,

a)

aine lisamist ühenduse loetelusse;

b)

aine välja jätmist ühenduse loetelust;

c)

aine ühenduse loetelus olemisega seotud tingimuste, eripära või piirangute lisamist, välja jätmist või muutmist.

a)

kinnitab ta taotluse saamist taotlejale kirjalikult 14 tööpäeva jooksul selle kättesaamisest;

b)

teavitab vajadusel ametit niipea kui võimalik ning küsib ameti arvamust vastavalt artikli 3 lõikele 2.

a)

artikli 4 lõikes 1 osutatud taotluse sisu, koostamist ja esitamist;

b)

taotluse nõuetekohasuse kontrolli korda;

c)

artiklis 5 osutatud ameti arvamuses sisalduma pidava teabe iseloomu.

a)

taotleja nimi ja aadress;

b)

aine nimetus ja üksikasjalik kirjeldus;

c)

põhjendus selle kohta, miks kasutatakse ainet konkreetsetes toitudes või toidukategooriates;

d)

teave, mis seostub ainete ohutuse hindamisega;

e)

vajadusel analüüsi meetod või meetodid.

31.12.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 354/7

(1)

Ohutu ja tervisliku toidu vaba liikumine on siseturu oluline aspekt ning mõjutab oluliselt inimeste tervist ja heaolu ning nende sotsiaalseid ja majanduslikke huve.

(2)

Ühenduse poliitika elluviimisel tuleks tagada inimeste elu ja tervise kaitse kõrge tase.

(3)

Teisi toiduensüüme peale lisaainetena kasutatavate ensüümide praegu ei reguleerita või reguleeritakse kui abiaineid liikmesriikide õigusaktidega. Erinevused toiduensüümide hindamist ja lubade väljastamist käsitlevates siseriiklikes õigus- ja haldusnormides võivad takistada nende vaba liikumist, luues tingimused ebavõrdseks ja ebaõiglaseks konkurentsiks. Seetõttu on vaja vastu võtta ühenduse eeskirjad ensüümide toidus kasutamisega seotud siseriiklike õigus- ja haldusnormide ühtlustamiseks.

(4)

Käesolev määrus peaks hõlmama vaid ensüüme, mis lisatakse toidule, et täita toidu tootmisel, töötlemisel, valmistamisel, käitlemisel, pakendamisel, transpordil või ladustamisel teatavat tehnoloogilist funktsiooni, sealhulgas abiainetena kasutatavaid ensüüme (edaspidi „toiduensüümid”). Käesoleva määruse reguleerimisala ei peaks seetõttu hõlmama ensüüme, mida ei lisata toidule tehnoloogilise funktsiooni täitmiseks, vaid mis on ette nähtud inimestele tarbimiseks, näiteks toitumis- või seedimiseesmärgil kasutatavad ensüümid. Toiduensüümidena ei tuleks käsitada selliste toitude nagu juustu ja veini tootmiseks traditsiooniliselt kasutatavaid mikroorganismide kultuure, mis võivad juhuslikult toota ensüüme, kuid mida ei kasutata spetsiaalselt ensüümide tootmiseks.

(5)

Käesoleva määruse reguleerimisalast tuleks välja jätta toiduensüümid, mida kasutatakse eranditult Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1333/2008 (toidu lisaainete kohta) (3) reguleerimisalasse kuuluvate lisaainete tootmiseks, sest nende toitude ohutust juba hinnatakse ja reguleeritakse. Kui kõnealuseid toiduensüüme kasutatakse toiduensüümide kujul toidus, kuuluvad nad siiski käesoleva määruse reguleerimisalasse.

(6)

Toiduensüüme tuleks heaks kiita ja kasutada vaid juhul, kui nad vastavad käesolevas määruses ettenähtud kriteeriumidele. Toiduensüümid peavad olema kasutamisel ohutud, nende kasutamiseks peab olema tehnoloogiline vajadus ja nende kasutamine ei tohi tarbijat eksitada. Tarbija eksitamine hõlmab kasutatud koostisosade laadi, värskuse ja kvaliteediga, toote või tootmisprotsessi looduslikkuse või toote toiteväärtusega seotud küsimusi, kuid ei piirdu nendega. Toiduensüümide heakskiitmisel tuleks arvestada muid asjakohaseid tegureid, sh ühiskondlikke, majanduslikke, traditsioonidega seonduvaid, eetilisi ja keskkonnategureid, ettevaatuspõhimõtet ning kontrolli teostatavust.

(7)

Mõned toiduensüümid on lubatud spetsiifiliseks kasutamiseks, näiteks puuviljamahlades ja teatavates sarnastes toodetes ning teatavates inimtoiduks ette nähtud piimavalkudes ja mõnedes lubatud veinivalmistustavades ning -protsessides. Selliste toiduensüümide kasutamine peaks vastama käesolevale määrusele ja asjaomaste ühenduse õigusaktide erisätetele. Seetõttu tuleks vastavalt muuta nõukogu 20. detsembri 2001. aasta direktiivi 2001/112/EÜ inimtoiduks ettenähtud puuviljamahlade ja teatavate samalaadsete toodete kohta, (4) nõukogu 25. juuli 1983. aasta direktiivi 83/417/EMÜ teatavate inimtoiduks ettenähtud piimavalke (kaseiini ja kaseinaate) käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (5) ning nõukogu 17. mai 1999. aasta määrust (EÜ) nr 1493/1999 veinituru ühise korralduse kohta (6). Kuna kõik toiduensüümid peaksid olema hõlmatud käesoleva määrusega, tuleks vastavalt muuta Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 1997. aasta määrust (EÜ) 258/97 uuendtoidu ja toidu uuendkoostisosade kohta (7).

(8)

Ühenduses kasutamiseks lubatud toiduensüümid tuleks kanda ühenduse loetelusse, milles ensüüme selgelt kirjeldatakse ja täpsustatakse nende kasutamistingimusi ning mis sisaldab vajadusel teavet nende funktsiooni kohta valmistoidus. Seda loetelu tuleks täiendada eelkõige ensüümide päritolu, sh vajadusel teave nende allergeensete omaduste kohta, ja puhtusekriteeriume käsitlevate spetsifikatsioonidega.

(9)

Ühtlustamise tagamiseks tuleks hinnata toiduensüümidega seotud riske ja kanda need ühenduse loetelusse vastavalt menetlusele, mis on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määruses (EÜ) nr 1331/2008 (millega kehtestatakse toidu lisaainete, toiduensüümide ning toidu lõhna- ja maitseainete lubade andmise ühtne menetlus) (8).

(10)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määruse (EÜ) nr 178/2002 (millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused) (9) kohaselt tuleb rahvatervist mõjutada võivate teemade korral konsulteerida Euroopa Toiduohutusametiga (edaspidi „toiduohutusamet”).

(11)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1829/2003 (geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta) (10) reguleerimisalasse kuuluvale toiduensüümile tuleks anda luba nii kõnealuse määruse kui ka käesoleva määruse alusel.

(12)

Toiduensüüm, mis on vastavalt käesolevale määrusele juba kantud ühenduse loetelusse ja mille valmistamiseks kasutatavad tootmismeetodid või lähteained erinevad oluliselt toiduohutusameti poolt riskihindamisel analüüsitutest või käesoleva määruse kohases loas ja spetsifikatsioonides nimetatutest, tuleks esitada toiduohutusametile hindamiseks. „Oluline erinevus” võib muu hulgas tähendada tootmismeetodite osas taimest ekstraheerimiselt üleminekut kääritamisele, kasutades mikroorganisme või geneetiliselt muundatud mikroorganisme, samuti võib see tähendada lähteainete muutmist või osakeste suuruse muutmist.

(13)

Kuna mitmed toiduensüümid on juba ühenduse turul, tuleks näha ette sätted, millega tagatakse, et üleminek toiduensüüme käsitlevale ühenduse loetelule on sujuv ja see ei häiri olemasolevat toiduensüümide turgu. Nende toodetega seotud riskihindamiseks vajaliku teabe kättesaadavaks tegemiseks tuleks anda taotlejatele piisavalt aega. Seega tuleks näha ette esialgne kaheaastane periood pärast määruse (EÜ) nr 1331/2008 kohaselt sätestatud rakendusmeetmete kohaldamise kuupäeva, et taotlejatel oleks piisavalt aega esitada teave olemasolevate ensüümide kohta, mille võib kanda käesoleva määruse alusel koostatavasse ühenduse loetellu. Samuti peaks esialgse kaheaastase perioodi jooksul olema võimalik esitada loa väljastamise taotlus uute ensüümide kohta. Toiduohutusamet peaks viivitamata hindama kõiki selliste toiduensüümide osas esitatud taotlusi, mille kohta on kõnealuse perioodi jooksul esitatud piisavalt teavet.

(14)

Kõigi taotlejate jaoks õiglaste ja võrdsete tingimuste tagamiseks peaks ühenduse loetelu koostamine toimuma ühe etapina. Kõnealune loetelu tuleks koostada pärast kõigi selliste toiduensüümidega seotud riskihindamise lõpuleviimist, mille kohta on esialgse kaheaastase perioodi jooksul esitatud piisavalt teavet. Toiduohutusameti konkreetsete toiduensüümide riskihindamised tuleks avaldada siiski niipea, kui need on lõpule viidud.

(15)

Eeldatavalt esitatakse esialgse kaheaastase perioodi jooksul suur hulk taotlusi. Seetõttu võib enne nendega seotud riskihindamise lõpuleviimist ja ühenduse loetelu koostamist kuluda palju aega. Selleks, et tagada esialgse kaheaastase perioodi järel uutele toiduensüümidele võrdne turulepääs, tuleks näha ette üleminekuaeg, mille jooksul võib toiduensüüme ja toitu, milles on kasutatud toiduensüüme, turule viia ning kasutada vastavalt liikmesriikides kehtivatele siseriiklikele eeskirjadele, kuni on koostatud ühenduse loetelu.

(16)

Toiduensüümid E 1103 invertaas ja E 1105 lüsosüüm, mis on toidus kasutatavate lisaainetena lubatud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. veebruari 1995. aasta direktiivile 95/2/EÜ (toiduainetes kasutatavate lisaainete (välja arvatud värv- ja magusainete) kohta) (11) ja nende kasutustingimused tuleks viia direktiivist 95/2/EÜ üle ühenduse loetellu, kui see käesoleva määruse alusel koostatakse. Lisaks antakse nõukogu määruses (EÜ) nr 1493/1999 luba kasutada veinis ureaasi, beeta-glükanaasi ja lüsosüümi, kui on täidetud tingimused, mis on ette nähtud komisjoni 8. mai 2008. aasta määruses (EÜ) nr 423/2008 (milles sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1493/1999 üksikasjalikud rakenduseeskirjad ning kehtestatakse ühenduse eeskiri veinivalmistustavade ja -menetluste kohta) (12). Need ained on toiduensüümid ja need peaksid kuuluma käesoleva määruse reguleerimisalasse. Seetõttu tuleks need määruste (EÜ) nr 1493/1999 ja (EÜ) nr 423/2008 kohaselt veinis kasutamiseks kanda samuti ühenduse loetelusse, kui see koostatakse.

(17)

Toiduensüümide suhtes kohaldatakse ka edaspidi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiiviga 2000/13/EÜ (toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) (13) ning vajaduse korral määrusega (EÜ) nr 1829/2003 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 1830/2003 (milles käsitletakse geneetiliselt muundatud organismide jälgitavust ja märgistamist ning geneetiliselt muundatud organismidest valmistatud toiduainete ja sööda jälgitavust) (14) ettenähtud üldist märgistamiskohustust. Lisaks peaks käesolev määrus sisaldama erisätteid selliste toiduensüümide märgistamise kohta, mida müüakse toiduensüümide kujul valmistajale või tarbijale.

(18)

Toiduensüümid kuuluvad määruses (EÜ) nr 178/2002 toitu käsitleva määratluse alla ja seetõttu tuleb neid toidu märgistamisel, kui neid toidus kasutatakse, näidata koostisosana vastavalt direktiivile 2000/13/EÜ. Toiduensüümid tuleks märgistada nende tehnoloogilise funktsiooni järgi toidus ning sellele peaks järgnema toiduensüümi konkreetne nimetus. Märgistamist käsitlevate sätete osas tuleks siiski ette näha erand, juhul kui ensüüm ei täida valmistoidus mingisugust tehnoloogilist funktsiooni, vaid esineb toidus üksnes toidu ühelt või mitmelt koostisosalt ülekandumise tõttu või kui seda kasutatakse abiainena. Direktiivi 2000/13/EÜ tuleks vastavalt muuta.

(19)

Toiduensüüme tuleks pidevalt jälgida ja neid tuleks nende kasutustingimuste muutumist ja uusi teaduslikke teadmisi arvestades vajaduse korral uuesti hinnata.

(20)

Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (15).

(21)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus võtta vastu asjakohased üleminekumeetmed. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva määruse vähem olulisi sätteid, muu hulgas täiendades seda uute vähem oluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(22)

Toiduensüüme käsitleva ühenduse õiguse proportsionaalseks ja tõhusaks loomiseks ning ajakohastamiseks on vaja koguda andmeid, jagada teavet ja kooskõlastada tööd liikmesriikide vahel. Sel eesmärgil võib otsustusprotsessi hõlbustamiseks olla kasulik viia läbi uuringuid spetsiifilistel teemadel. On asjakohane, et ühendus rahastab selliseid uuringuid oma eelarvemenetluse osana. Kõnealuste meetmete rahastamine toimub vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrusele (EÜ) nr 882/2004 (ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks) (16).

(23)

Liikmesriigid peavad käesoleva määruse täitmise tagamiseks viima läbi ametlikke kontrolle vastavalt määrusele (EÜ) nr 882/2004.

(24)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt toiduensüüme käsitlevate ühenduse eeskirjade sätestamist ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on seda on turu terviklikkuse ning tarbijakaitse kõrge taseme huvides parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,

a)

heaks kiidetud toiduensüüme käsitlev ühenduse loetelu;

b)

toiduensüümide toidus kasutamise tingimused;

c)

toiduensüümide kujul müüdavate toiduensüümide märgistamise kord.

a)

määruse (EÜ) nr 1333/2008 reguleerimisalasse kuuluvad lisaained;

b)

abiained.

a)

spetsiifilistes toitudes;

b)

otstarbel, mis ei kuulu käesoleva määruse reguleerimisalasse.

a)

„toiduensüüm” – toode, mis saadakse taimedest, loomadest või mikroorganismidest või nendest saadud toodetest, sealhulgas toode, mis saadakse mikroorganisme kasutades kääritamise kaudu ning:

b)

„toiduensüümi preparaat” – ühest või mitmest toiduensüümist koosnev segu, mille koostisesse nende ladustamise, müügi, standardimise, lahjendamise või lahustamise hõlbustamiseks lisatakse selliseid aineid nagu lisaained ja/või muud toidu koostisosad.

a)

olemasolevate teaduslike tõendite kohaselt ei põhjusta see kavandatud kasutustasemel ohtu tarbijate tervisele;

b)

selle järele on põhjendatud tehnoloogiline vajadus ja

c)

selle kasutamine ei eksita tarbijaid. Tarbija eksitamine hõlmab kasutatud koostisosade laadi, värskuse ja kvaliteediga, toote või tootmisprotsessi looduslikkuse või toote toiteväärtusega seotud küsimusi, kuid ei piirdu nendega.

a)

toiduensüümi nimetus;

b)

toiduensüümi spetsifikatsioonid, sealhulgas selle päritolu, puhtusekriteeriumid ja mis tahes muu vajalik teave;

c)

toidud, millesse võib seda toiduensüümi lisada;

d)

toiduensüümi kasutustingimused; kui see on asjakohane, ei kehtestata toiduensüümi jaoks arvulisi piirnorme. Sel juhul kasutatakse toiduensüümi vastavalt quantum satis põhimõttele;

e)

vajaduse korral teave selle kohta, kas toiduensüümi vahetult tarbijale müümise suhtes on kehtestatud piiranguid;

f)

vajaduse korral selle toidu märgistamise erinõuded, milles on asjaomast toiduensüümi kasutatud, et tagada lõpptarbija teavitamine toidu füüsilistest omadustest või toidu spetsiifilisest töötlemisviisist.

a)

kas teatav aine vastab artiklis 3 sätestatud toiduensüümi määratlusele või mitte;

b)

kas konkreetne toit kuulub toiduensüüme käsitlevas ühenduse loetelus toodud toidu kategooriasse.

a)

käesolevas määruses iga toiduensüümi kohta sätestatud nimetus või müüginimetus, mis sisaldab iga toiduensüümi nimetust või sellise nimetuse puudumisel Rahvusvahelise Biokeemia ja Molekulaarbioloogia Liidu (IUBMB) nomenklatuuris sätestatud üldtunnustatud nimetust;

b)

märge „toiduks” või märge „piiratud kasutamine toidus” või täpsem viide selle kavandatud kasutamisele toidus;

c)

vajaduse korral ladustamise ja/või kasutamise eritingimused;

d)

partii või seeria identifitseerimistähis;

e)

kasutusjuhised, kui nende märkimata jätmine takistaks toiduensüümi otstarbekohast kasutamist;

f)

valmistaja, pakendaja või müüja nimi või ärinimi ja aadress;

g)

teave iga toidus koguselisele piiramisele kuuluva komponendi või komponentide rühma maksimaalse koguse kohta ja/või selge ning hõlpsasti arusaadav asjakohane teave, mis võimaldab ostjal järgida käesolevat määrust või muud asjaomast ühenduse õigust; kui sama koguselist piirangut kohaldatakse eraldi või kombineeritult kasutatava komponentide rühma suhtes, võib kombineeritud osakaalu märkida üheainsa arvuna; koguseline piirang tuleb märkida kas arvuna või quantum satis põhimõttel;

h)

netokogus;

i)

toiduensüümi(de) toime;

j)

minimaalne säilivusaeg või realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtpäev;

k)

vajaduse korral andmed toiduensüümi või muude ainete kohta, millele on osutatud käesolevas artiklis ja mis on loetletud direktiivi 2000/13/EÜ IIIa lisas.

a)

käesolevas määruses iga toiduensüümi kohta sätestatud nimetus või müüginimetus, mis sisaldab iga toiduensüümi nimetust või sellise nimetuse puudumisel IUBMB nomenklatuuris sätestatud üldtunnustatud nimetust;

b)

märge „toiduks” või märge „piiratud kasutamine toidus” või täpsem viide selle kavandatavale kasutamisele toidus.

a)

ei kohaldata määruse (EÜ) nr 1331/2008 artikli 5 lõiget 1 toiduohutusameti arvamuse vastuvõtmise suhtes;

b)

võtab komisjon ühenduse loetelu esmakordselt vastu pärast seda, kui toiduohutusamet on esitanud arvamuse kõigi registrisse kantud toiduensüümide kohta.

a)

E 1103 invertaas ja E 1105 lüsosüüm, märkides nende kasutustingimused, mis on täpsustatud direktiivi 95/2/EÜ I lisas ja III lisa C osas;

b)

ureaas, beeta-glükanaas ja lüsosüüm veinis kasutamiseks vastavalt määrusele (EÜ) nr 1493/1999 ja kõnealuse määruse rakenduseeskirjadele.

„—

laap, mis vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1332/2008 (mis käsitleb toiduensüüme) (18) nõuetele;

—

muud piima kalgendavad ensüümid, mis vastavad määruse (EÜ) nr 1332/2008 nõuetele.

1)

Artikli 6 lõiget 4 muudetakse järgmiselt:

2)

Artikli 6 lõikesse 6 lisatakse järgmine taane:

„—

Pektolüütilised ensüümid, mis vastavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1332/2008 (mis käsitleb toiduensüüme) (20) nõuetele;

—

Proteolüütilised ensüümid, mis vastavad määruse (EÜ) nr 1332/2008 nõuetele.

—

Amülolüütilised ensüümid, mis vastavad määruse (EÜ) nr 1332/2008 nõuetele.

„d)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1332/2008 (mis käsitleb toiduensüüme) (21) reguleerimisalasse kuuluvad toiduensüümid.

31.12.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 354/16

(1)

Ohutu ja tervisliku toidu vaba liikumine on siseturu oluline aspekt ning mõjutab oluliselt inimeste tervist ja heaolu ning nende sotsiaalseid ja majanduslikke huve.

(2)

Ühenduse poliitika elluviimisel tuleks tagada inimeste elu ja tervise kõrgetasemeline kaitse.

(3)

Käesoleva määrusega asendatakse varasemad toitudes kasutada lubatud lisaaineid käsitlevad direktiivid ja otsused eesmärgiga tagada terviklike ja tõhusate menetluste kaudu siseturu tõhus toimimine ja inimeste tervise kaitse kõrge tase ning tarbijakaitse (sealhulgas tarbijate huvide kaitse) kõrge tase.

(4)

Käesoleva määrusega ühtlustatakse ühenduses toidu lisaainete kasutamine toidus. See hõlmab nõukogu 3. mai 1989. aasta direktiivis 89/398/EMÜ (eritoiduks ettenähtud toiduaineid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) (3) käsitletud lisaainete kasutamist toitudes, samuti teatavate toiduvärvide kasutamist liha märgistamiseks tervisemärgiga ning munade kaunistamiseks ja tembeldamiseks. Määrusega ühtlustatakse ka toidu lisaainete kasutamine toidu lisaainetes ja toiduensüümides; seeläbi tagatakse toidu lisaainete ohutus ja kvaliteet ning hõlbustatakse nende ladustamist ja kasutamist. Toiduensüüme ei ole ühenduse tasandil varem reguleeritud.

(5)

Toidu lisaained on ained, mida tavaliselt ei tarbita toiduna, vaid mis lisatakse toidule tahtlikult käesolevas määruses kirjeldatud tehnoloogilisel eesmärgil, näiteks toidu säilitamiseks. Kõik toidu lisaained peaksid olema hõlmatud käesoleva määrusega ning seetõttu tuleks teaduse ja tehnika arengut arvesse võttes funktsionaalrühmade loetelu ajakohastada. Kui aineid kasutatakse lõhna ja/või maitse esiletoomiseks või toitainelistel eesmärkidel (näiteks soolaasendajad, vitamiinid ja mineraalained), ei käsitata neid siiski lisaainetena. Käesoleva määruse reguleerimisalasse ei kuulu ka toiduna käsitatavad ained, mida võib kasutada tehnoloogilisel eesmärgil, nagu keedusool või värvainena kasutatav safran ja toiduensüümid. Toidust ja muudest looduslikest allikmaterjalidest toite- või aromaatsete komponentide (nt pigmentide) selektiivse ekstraheerimise teel saadud valmistisi, mis avaldavad tehnoloogilist mõju valmistootele, tuleks käsitada toidu lisaainetena käesoleva määruse tähenduses. Toiduensüüme käsitletakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määruses (EÜ) nr 1332/2008 (toiduensüümide kohta), (4) mis välistab käesoleva määruse kohaldamise.

(6)

Käesolev määrus ei hõlma aineid, mida ei tarbita toiduna, vaid kasutatakse tahtlikult toidu töötlemiseks, ja mis jäävad valmistoitu vaid jääkainetena ning mis ei avalda valmistootele mingisugust tehnoloogilist mõju (abiained).

(7)

Toidu lisaaineid tohib heaks kiita ja võib kasutada vaid juhul, kui need vastavad käesolevas määruses sätestatud kriteeriumidele. Toidu lisaained peavad olema kasutamisel ohutud, nende kasutamiseks peab olema tehnoloogiline vajadus ning need ei tohi tarbijat eksitada ja nende kasutamine peab tarbijale kasu tooma. Tarbija eksitamine hõlmab kasutatud koostisosade laadi, värskuse ja kvaliteediga, toote või tootmisprotsessi looduslikkuse või toote toiteväärtusega, sealhulgas puu- ning juurviljade sisaldusega seotud küsimusi, kuid ei piirdu nendega. Toidu lisaainete kasutamise lubamisel tuleks arvestada muid asjakohaseid tegureid, sealhulgas ühiskondlikke, majanduslikke, traditsioonidega seonduvaid, eetilisi ja keskkonnategureid, ettevaatuspõhimõtet ning kontrolli teostatavust. Toidu lisaaine kasutamise ja piirnormide osas tuleks arvesse võtta toidu lisaaine saamist teistest allikatest ja eri tarbijarühmade (näiteks allergilised tarbijad) kokkupuudet toidu lisaainega.

(8)

Lisaained peavad vastama heakskiidetud spetsifikatsioonidele, mis peavad hõlmama andmeid lisaaine asjakohaseks identifitseerimiseks, sealhulgas päritoluandmeid, ning spetsifikatsioonides tuleb kirjeldada vastuvõetavaid puhtusekriteeriume. Varem toidu lisaainete osas väljatöötatud spetsifikatsioone, mis on esitatud komisjoni 5. juuli 1995. aasta direktiivis 95/31/EÜ (millega nähakse ette toiduainetes kasutatavate magusainete puhtuse erikriteeriumid), (5) komisjoni 26. juuli 1995. aasta direktiivis 95/45/EÜ (millega nähakse ette toiduainetes kasutatavate värvainete puhtuse erikriteeriumid) (6) ja komisjoni 2. detsembri 1996. aasta direktiivis 96/77/EÜ (millega nähakse ette toiduainetes kasutatavate lisaainete (välja arvatud värv- ja magusainete) puhtuse erikriteeriumid), (7) tuleks säilitada seni, kuni vastavad lisaained kantakse käesoleva määruse lisadesse. Selliste lisaainetega seotud spetsifikatsioonid tuleks sel hetkel näha ette määrusega. Kõnealused spetsifikatsioonid peaksid olema otseselt seotud käesoleva määruse lisades esitatud ühenduse loeteludesse kantud lisaainetega. Arvestades nende spetsifikatsioonide keerukust ja sisu, ei peaks neid selguse huvides siiski ühenduse loeteludesse lisama, vaid need peaks sätestama ühes või mitmes eraldi määruses.

(9)

Mõningaid toidu lisaaineid tohib kasutada vaid teatavates lubatud veinitootmistavades ja -menetlustes. Selliste lisaainete kasutamine peaks vastama käesolevale määrusele ja asjakohastes ühenduse õigusaktides ettenähtud erisätetele.

(10)

Ühtlustamise tagamiseks tuleks toidu lisaainete riski hinnata ja toidu lisaained heaks kiita vastavalt korrale, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määruses (EÜ) nr 1331/2008 (millega kehtestatakse toidu lisaainete, toiduensüümide ning toidu lõhna- ja maitseainete lubade andmise ühtne menetlus) (8).

(11)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määruse (EÜ) nr 178/2002 (millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused) (9) kohaselt tuleb rahvatervist mõjutada võivate teemade korral konsulteerida Euroopa Toiduohutusametiga (edaspidi „toiduohutusamet”).

(12)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1829/2003 (geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta) (10) reguleerimisalasse kuuluva toidu lisaaine kasutamiseks tuleks anda luba nii kõnealuse määruse kui ka käesoleva määruse alusel.

(13)

Toidu lisaaine, mis on käesoleva määruse kohaselt juba heaks kiidetud ja mille valmistamisel kasutatud tootmismeetodid või lähteained erinevad oluliselt toiduohutusameti poolt riskihindamisel analüüsitutest või sätestatud spetsifikatsioonides nimetatutest, tuleks esitada toiduohutusametile hindamiseks. Oluline erinevus võib muu hulgas tähendada tootmismeetodite puhul taimest ekstraheerimiselt üleminekut kääritamisele, kasutades mikroorganisme või geneetiliselt muundatud mikroorganisme, samuti võib see tähendada lähteainete muutmist või osakeste suuruse muutmist, sealhulgas nanotehnoloogiat kasutades.

(14)

Toidu lisaaineid tuleks hoida pideva vaatluse all ja neid tuleb nende kasutustingimuste muutumist ja uut teadusinfot arvestades vajaduse korral uuesti hinnata. Vajadusel peaks komisjon koos liikmesriikidega kaaluma asjakohaste meetmete võtmist.

(15)

Liikmesriikidel, kes 1. jaanuaril 1992. aasta on säilitanud keelud teatavate lisaainete kasutamise suhtes teatud toitudes, mida käsitatakse traditsioonilistena ja toodetakse nende territooriumil, tuleks lubada nende keeldude edasist kohaldamist. Selliste toodete nagu „Feta” ja „Salame cacciatore” osas ei tohiks käesolev määrus piirata teatavate nimetuste kasutamisega seotud piiravamate eeskirjade kohaldamist vastavalt nõukogu 20. märtsi 2006. aasta määrusele (EMÜ) nr 510/2006 (põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ning päritolunimetuste kaitse kohta) (11) ja nõukogu 20. märtsi 2006. aasta määrusele (EÜ) nr 509/2006 (põllumajandustoodete ja toidu garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste kohta) (12).

(16)

Ilma et see piiraks täiendavate piirangute kehtestamist, võib lisaaine esineda toidus peale otse toidule lisamise veel ülekandumise tulemusena koostisosalt, milles see lisaaine oli lubatud, tingimusel et valmistoidus ei ole lisaaine tase suurem, kui see oleks olnud koostisosa kasutamisel õigete tehnoloogiliste tingimuste ja hea tootmistava juures.

(17)

Toidu lisaainete suhtes kohaldatakse ka edaspidi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiiviga 2000/13/EÜ (toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) (13) ning vajaduse korral määrusega (EÜ) nr 1829/2003 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 1830/2003 (milles käsitletakse geneetiliselt muundatud organismide jälgitavust ja märgistamist, geneetiliselt muundatud organismidest valmistatud toiduainete ja sööda jälgitavust) (14) ettenähtud üldist märgistamiskohustust. Lisaks sellele tuleks käesolevasse määrusesse lisada erisätted valmistajale või lõpptarbijale müüdavate toidu lisaainete märgistamise kohta.

(18)

Käesoleva määruse alusel lubatud magusaineid võib kasutada otse tarbijatele müüdavates lauamagusainetes. Selliste toodete valmistajad peaksid tegema teabe sobivate vahendite abil tarbijatele kättesaadavaks, et võimaldada neil toodet ohutult kasutada. Sellise teabe saab teha kättesaadavaks mitmel viisil, sealhulgas toote etiketil, asjaomastel veebilehtedel, tarbijale mõeldud teabetelefonil või müügikohas. Selle nõude rakendamise suhtes ühetaolise lähenemisviisi võtmiseks võib osutuda vajalikuks suuniste koostamine ühenduse tasandil.

(19)

Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ (millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlus) (15).

(20)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus muuta käesoleva määruse lisasid ja võtta vastu asjakohased üleminekumeetmed. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva määruse vähem olulisi sätteid, muu hulgas täiendades seda uute vähem oluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(21)

Pidades silmas tõhusust tuleks lühendada kontrolliga regulatiivmenetluse tähtaegu, mille jooksul võetakse vastu II ja III lisasse tehtavad teatavad muudatused, mis on seotud ainetega, mis on ühenduse muu õiguse alusel juba lubatud, ning nende ainetega seonduvad mis tahes asjakohased üleminekumeetmed.

(22)

Toidu lisaaineid käsitleva ühenduse õiguse proportsionaalseks ja tõhusaks loomiseks ning ajakohastamiseks on vaja koguda andmeid, jagada teavet ja koordineerida liikmesriikidevahelist tööd. Sel eesmärgil võib otsustusprotsessi hõlbustamiseks osutuda kasulikuks uurimuste korraldamine spetsiifilistel teemadel. On asjakohane, et ühendus võib selliseid uurimusi rahastada oma eelarvemenetluse osana. Kõnealuseid meetmeid rahastatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrusele (EÜ) nr 882/2004 (ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks) (16).

(23)

Liikmesriigid peavad käesoleva määruse täitmise tagamiseks viima läbi ametlikke kontrolle vastavalt määrusele (EÜ) nr 882/2004.

(24)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt toidu lisaaineid käsitlevate ühenduse eeskirjade sätestamist ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on seda turu terviklikkuse ning tarbijakaitse kõrge taseme huvides parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(25)

Pärast käesoleva määruse vastuvõtmist peaks komisjon toiduahela ja loomatervishoiu alalise komitee abiga vaatama läbi kõigi juba antud lubade vastavuse sellistele kriteeriumidele nagu tarbimine, tehnoloogiline vajadus ja tarbija võimalik eksitamine, kuid välja arvatud ohutus. Kõik toidu lisaained, mille load jäävad ühenduses kehtima, tuleks kanda käesoleva määruse II ja III lisas esitatud ühenduse loeteludesse. Käesoleva määruse III lisa tuleks täiendada teiste toidu lisaainetega, mida kasutatakse toidu lisaainetes ja toiduensüümides ning samuti toitainete kandeainetes, ning nende kasutustingimustega vastavalt määrusele (EÜ) nr 1331/2008 (millega kehtestatakse toidu lisaainete, toiduensüümide ning toidu lõhna- ja maitseainete lubade andmise ühtne menetlus). Asjakohase üleminekuperioodi võimaldamiseks ei kohaldata III lisa sätteid, välja arvatud toidu lisaainete kandeaineid ning toidu lisaaineid lõhna- ja maitseainetes käsitlevaid sätteid enne 1. jaanuari 2011.

(26)

Kuni uue ühenduse toidu lisaainete loetelu koostamiseni on vajalik sätestada lihtsustatud menetlus, mis võimaldaks olemasolevates direktiivides sätestatud kehtivaid toidu lisaainete loetelusid ajakohastada.

(27)

Käesoleva määruse vastuvõtmisest ühe aasta jooksul peaks komisjon välja töötama hindamiskava, mille järgi saaks toiduohutusamet ühenduses juba lubatud lisaainete ohutust uuesti hinnata, ilma et see piiraks põhjenduses 25 osutatud läbivaatamise tulemuste kohaldamist. Selles kavas tuleks määratleda vajadused ja prioriteetide järjestus, mille alusel tuleb heakskiidetud lisaaineid analüüsida.

(28)

Käesoleva määrusega tunnistatakse kehtetuks ja asendatakse järgmised õigusaktid: nõukogu 23. oktoobri 1962. aasta direktiiv 62/2645/EMÜ (toidus lubatud värvaineid käsitlevate liikmesriikide eeskirjade ühtlustamise kohta), (17) nõukogu 26. jaanuari 1965. aasta direktiiv 65/66/EMÜ (millega nähakse ette toidus kasutamiseks lubatud säilitusainete puhtuse erikriteeriumid), (18) nõukogu 25. juuli 1978. aasta direktiiv 78/663/EMÜ (millega nähakse ette toiduainetes kasutatavate emulgaatorite, stabilisaatorite, paksendite ja tarretusainete puhtuse erikriteeriumid), (19) nõukogu 25. juuli 1978. aasta direktiiv 78/664/EMÜ (millega nähakse ette toidus kasutada lubatud antioksüdantide puhtuse erikriteeriumid), (20) komisjoni esimene 28. juuli 1981. aasta direktiiv 81/712/EMÜ (millega kehtestatakse ühenduse analüüsimeetodid, et kontrollida teatavate toiduainetes kasutatavate lisaainete vastavust puhtusekriteeriumidele), (21) nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiiv 89/107/EMÜ (toiduainetes lubatud lisaaineid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta), (22) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 1994. aasta direktiiv 94/35/EÜ (toiduainetes kasutatavate magusainete kohta), (23) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 1994. aasta direktiiv 94/36/EÜ (toiduainetes kasutatavate värvainete kohta), (24) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. veebruari 1995. aasta direktiiv 95/2/EÜ (toiduainetes kasutatavate lisaainete (välja arvatud värv- ja magusainete) kohta), (25) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. detsembri 1996. aasta otsus nr 292/97/EÜ (selliste siseriiklike õigusaktide säilitamise kohta, millega keelatakse teatavate lisaainete kasutamine teatavate toiduainete valmistamisel), (26) ja komisjoni 27. märtsi 2002. aasta otsus 2002/247/EÜ (millega peatatakse lisaainet E 425 (Rivieri titaanjuur) sisaldavate pastilaa-marmelaaditoodete turuleviimine ja import) (27). Siiski on asjakohane, et mõned kõnealuste õigusaktide sätted jääksid üleminekuperioodil kehtima, et anda aega käesoleva määruse lisades toodud ühenduse loetelude koostamiseks,

a)

II ja III lisas esitatud ühenduse heakskiidetud toidu lisaainete loetelud;

b)

toidu lisaainete kasutustingimused toidus, sealhulgas toidu lisaainetes ja toiduensüümides ning määrusega (EÜ) nr 1332/2008 (toiduensüümide kohta) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1334/2008 (toidus kasutatavate lõhna- ja maitseainete ning teatavate lõhna- ja maitseomadustega toidu koostisosade kohta) hõlmatud toidu lõhna- ja maitseainetes (28);

c)

toidu lisaainete kujul müüdavate toidu lisaainete märgistamise kord.

a)

abiained;

b)

ained, mida kooskõlas ühenduse taimetervise eeskirjadega kasutatakse taimede ja taimsete saaduste kaitseks;

c)

toidule toitainetena lisatud ained;

d)

olmevee käitlemiseks kasutatavad ained, mis kuuluvad nõukogu 3. novembri 1998. aasta direktiivi 98/83/EÜ (olmevee kvaliteedi kohta) (29) reguleerimisalasse;

e)

lõhna- ja maitseained, mis kuuluvad määruse (EÜ) nr 1334/2008 (millega kehtestatakse toidu lisaainete, toiduensüümide ning toidu lõhna- ja maitseainete lubade andmise ühtne menetlus) reguleerimisalasse.

a)

spetsiifilistes toitudes;

b)

otstarbel, mis ei kuulu käesoleva määruse reguleerimisalasse.

a)

„toidu lisaaine” – aine, mida olenemata selle toiteväärtusest ei kasutata tavaliselt iseseisva toiduna või toidule iseloomuliku koostisainena ja mille tahtlik tehnoloogilisel eesmärgil lisamine toidule selle tootmisel, töötlemisel, valmistamisel, käitlemisel, pakendamisel, transpordil või ladustamisel viib või võib põhjendatud oletusel viia selleni, et lisaaine ise või tema kõrvalsaadused muutuvad otseselt või kaudselt selliste toitude koostisosaks;

Toidu lisaainetena ei käsitata järgmisi aineid:

b)

„abiaine” – mis tahes aine:

c)

„funktsionaalrühm” – üks I lisas esitatud rühmadest, mis põhineb toidu lisaaine tehnoloogilisel funktsioonil toidus;

d)

„töötlemata toit” – toit, mida ei ole käideldud nii, et toidu algupärane olek oleks oluliselt muutunud, kusjuures olulise muutumisena ei käsitata: tükeldamist, lõikamist, raiumist, konditustamist, hakkimist, nülgimist, viilutamist, koorimist, peenestamist, lõigustamist, puhastamist, korrastamist, sügavkülmutamist, külmutamist, jahutamist, jahvatamist, kestast vabastamist, pakendamist või lahtipakkimist;

e)

„suhkrulisandita toit” – toit, mis ei sisalda:

f)

„vähendatud energiasisaldusega toit” – algupärase toidu või samalaadse tootega võrreldes vähemalt 30 % võrra vähendatud energiasisaldusega toit;

g)

„lauamagusaine” – lubatud magusaine, mis võib sisaldada teisi toidu lisaaineid ja/või toidu koostisosi ja mis on suhkru asendajana ettenähtud müügiks lõpptarbijale;

h)

„quantum satis põhimõte” – põhimõte, mille kohaselt arvulisi piirnorme ei kehtestata ja aineid kasutatakse hea tootmistava kohaselt tasemel, mis ei ole kavandatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust tasemest kõrgem, ja tingimusel, et tarbijat ei eksitata.

a)

olemasolevate teaduslike tõendite kohaselt ei põhjusta see kavandatud kasutustasemel probleeme tarbijate tervisele ning

b)

selle järele on põhjendatud tehnoloogiline vajadus, mida ei saa rahuldada teiste majanduslikult või tehnoloogiliselt teostatavate vahenditega, ning

c)

selle kasutamine ei eksita tarbijaid.

a)

toidu toiteväärtuse säilitamine;

b)

eritoitu vajavatele tarbijarühmadele valmistatava toidu vajalike koostisainete või koostisosade tagamine;

c)

toidu säilivuse või stabiilsuse suurendamine või selle organoleptiliste omaduste parandamine, kui see ei muuda toidu laadi, olemust või kvaliteeti ega eksita tarbijat;

d)

abistamine toidu, sealhulgas toidu lisaainete, toiduensüümide ning toidu lõhna- ja maitseainete tootmisel, töötlemisel, valmistamisel, käitlemisel, pakendamisel, transpordil või ladustamisel, tingimusel et toidu lisaainet ei kasutata selleks, et varjata kasutatud vähese väärtusega toorainete mõju või nimetatud toimingute ajal kasutatavaid ebasoovitavaid, sealhulgas ebahügieenilisi toiminguid.

a)

toit ei ole normaalse toitumise oluline komponent või

b)

toidu lisaaine on vajalik toidu tootmiseks eritoitu vajavate tarbijarühmade jaoks.

a)

suhkru asendamine vähendatud energiasisaldusega toidu, kaariest mittetekitava toidu või suhkrulisandita toidu tootmisel või

b)

suhkru asendamine seal, kus see võimaldab toidu säilimisaega pikendada, või

c)

kasutamine direktiivi 89/398/EMÜ artikli 1 lõike 2 punkti a määratluse kohaselt eritoiduks ettenähtud toidu tootmisel.

a)

toidu esialgse välimuse taastamine, kui toidu värvus on töötlemisel, ladustamisel, pakendamisel ja jaotamisel muutunud ja see ei ole enam isuäratav;

b)

toidule ahvatlevama välimuse andmine;

c)

iseenesest värvitule toidule värvuse andmine.

a)

käesoleva määruse II lisas esitatud ühenduse loetellu ja/või

b)

käesoleva määruse III lisas esitatud ühenduse loetellu.

a)

toidu lisaaine nimetus ja selle E-number;

b)

toidud, millesse võib seda toidu lisaainet lisada;

c)

toidu lisaaine kasutustingimused;

d)

vajaduse korral teave selle kohta, kas toidu lisaaine vahetult tarbijale müümise suhtes on kehtestatud piiranguid.

a)

tuleb kasutustase määrata soovitud mõju saavutamiseks kõige madalamal vajalikul tasemel;

b)

tasemete määramisel tuleb arvesse võtta:

a)

liittoidus (välja arvatud II lisas osutatud liittoidus), kui toidu lisaaine olemasolu on lubatud liittoidu ühes koostisosas;

b)

toidus, millele on lisatud toidu lisaainet, toiduensüümi või toidu lõhna- ja maitseaineid, kui toidu lisaaine:

c)

toidus, mida kasutatakse vaid liittoidu valmistamiseks ja tingimusel, et liittoit vastab käesolevale määrusele.

a)

konkreetne toit kuulub II lisas osutatud toidurühma või

b)

II ja III lisas loetletud lisaainet, mida lubatakse quantum satis põhimõttel, kasutatakse artikli 11 lõikes 2 osutatud kriteeriumide kohaselt või

c)

teatud aine vastab artiklis 3 sätestatud toidu lisaaine määratlusele.

a)

käesolevas määruses iga toidu lisaaine kohta sätestatud nimi ja/või E-number või müüginimetus, mis sisaldab iga toidu lisaaine nimetust ja/või E-numbrit;

b)

kas märge „toiduks” või märge „piiratud kasutamine toidus” või täpsem viide selle kavandatud kasutusele toidus;

c)

vajaduse korral ladustamise ja/või kasutamise eritingimused;

d)

partii või seeria identifitseerimistähis;

e)

kasutusjuhised, kui nende märkimata jätmine takistaks toidu lisaaine otstarbekohast kasutamist;

f)

valmistaja, pakendaja või müüja nimi või ärinimi ja aadress;

g)

teave iga toidus koguselisele piiramisele kuuluva komponendi või komponentide rühma maksimaalse koguse kohta ja/või selge ning hõlpsasti arusaadav asjakohane teave, mis võimaldab ostjal järgida käesolevat määrust või muud asjaomast ühenduse õigust; kui sedasama koguselist piirangut kohaldatakse eraldi või kombineeritult kasutatava komponentide rühma suhtes, võib kombineeritud osakaalu märkida üheainsa arvuna; koguseline piirang tuleb märkida kas arvuna või quantum satis põhimõttel;

h)

netokogus;

i)

minimaalne säilivusaeg või realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtpäev;

j)

vajaduse korral andmed toidu lisaaine või muude ainete kohta, millele on osutatud käesolevas artiklis ja mis on loetletud direktiivi 2000/13/EÜ IIIa lisas seoses toidus lubatud koostisosade esitamisega.

a)

käesolevas määruses iga toidu lisaaine kohta sätestatud nimi ja E-number või müüginimetus, mis sisaldab iga toidu lisaaine nime ja E-numbrit,

b)

kas märge „toiduks” või märge „piiratud kasutamine toidus” või täpsem viide selle kavandatud kasutusele toidus.

a)

polüoolid: „ülemäärane tarbimine võib tekitada kõhulahtisust”;

b)

aspartaami/aspartaam-atsesulfaamsool: „sisaldab fenüülalaniini allikat”.

a)

Nõukogu 23. oktoobri 1962. aasta direktiiv 62/2645/EMÜ (toidus lubatud värvaineid käsitlevate liikmesriikide eeskirjade ühtlustamise kohta);

b)

direktiiv 65/66/EMÜ;

c)

direktiiv 78/663/EMÜ;

d)

direktiiv 78/664/EMÜ;

e)

direktiiv 81/712/EMÜ;

f)

direktiiv 89/107/EMÜ;

g)

direktiiv 94/35/EÜ;

h)

direktiiv 94/36/EÜ;

i)

direktiiv 95/2/EÜ;

j)

otsus nr 292/97/EÜ;

k)

otsus 2002/247/EÜ.

a)

direktiivi 94/35/EÜ artikli 2 lõiked 1, 2 ja 4 ning kõnealuse direktiivi lisa;

b)

direktiivi 94/36/EÜ artikli 2 lõiked 1 kuni 6, 8, 9 ja 10 ning kõnealuse direktiivi lisad I kuni V;

c)

direktiivi 95/2/EÜ artiklid 2 ja 4 ning kõnealuse direktiivi lisad I kuni VI.

31.12.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 354/34

(1)

Nõukogu 22. juuni 1988. aasta direktiivi 88/388/EMÜ (toiduainetes kasutatavaid lõhna- ja maitseaineid ning nende tootmiseks vajalikke lähtematerjale käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) (3) tuleb tehnika ja teaduse arengut arvestades ajakohastada. Direktiiv 88/388/EMÜ tuleks selguse ja tõhususe huvides asendada käesoleva määrusega.

(2)

Nõukogu 22. juuni 1988. aasta otsuses 88/389/EMÜ (komisjoni kehtestatava lõhna- ja maitseainete valmistamisel kasutatavate lähtematerjalide ja -ainete loendi kohta) (4) nähakse ette kõnealuse loendi koostamine 24 kuu jooksul pärast otsuse vastuvõtmist. Kõnealune otsus on praeguseks vananenud ja tuleks kehtetuks tunnistada.

(3)

Komisjoni 16. jaanuari 1991. aasta direktiivis 91/71/EMÜ (millega täiendatakse nõukogu direktiivi 88/388/EMÜ toiduainetes kasutatavaid lõhna- ja maitseaineid ning nende tootmiseks vajalikke lähtematerjale käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) (5) sätestatakse lõhna- ja maitseainete märgistamiseeskirjad. Need eeskirjad asendatakse käesoleva määrusega ja direktiiv tuleks nüüd kehtetuks tunnistada.

(4)

Ohutu ja tervisliku toidu vaba liikumine on siseturu oluline aspekt ning mõjutab oluliselt inimeste tervist ja heaolu ning nende sotsiaalseid ning majanduslikke huve.

(5)

Et kaitsta inimeste tervist, peaks käesolev määrus hõlmama lõhna- ja maitseaineid, lõhna- ja maitseainete lähtematerjale ning lõhna- ja maitseaineid sisaldavat toitu. See peaks hõlmama ka teatavaid lõhna- ja maitseomadustega toidu koostisosi, mida lisatakse toidule peamiselt lõhna ja maitse andmise eesmärgil ning mis suurendavad oluliselt teatavate looduslikult esinevate soovimatute ainete esinemist toidus (edaspidi „lõhna- ja maitseomadustega toidu koostisosad”), nende lähtematerjale ja neid sisaldavat toitu.

(6)

Käesoleva määruse reguleerimisalasse ei kuulu toored toidud, mida ei ole mingil viisil töödeldud, ja sellised mitteliittoidud nagu vürtsid, ürdid, tee ja tõmmised (näiteks puuvilja-, marja- või taimetõmmis) ning samuti vürtsi- ja/või ürdisegud, teesegud ja segud tõmmisteks, kui neid ei tarbita sellisena ega/või lisata toidule.

(7)

Lõhna- ja maitseaineid kasutatakse toidu lõhna ja/või maitse parandamiseks või muutmiseks tarbijale meelepärasemaks. Lõhna- ja maitseaineid ning lõhna- ja maitseomadustega toidu koostisosi tuleks kasutada vaid juhul, kui need vastavad käesolevas määruses sätestatud kriteeriumidele. Need peavad olema kasutamisel ohutud ja seetõttu tuleks teatavate lõhna- ja maitseainete puhul viia läbi riskihindamine, enne kui neid võib lubada toidus kasutada. Võimaluse korral tuleks keskenduda sellele, kas teatud lõhna- ja maitseainete kasutamisega on kaasnenud negatiivsed tagajärjed haavatavatele rühmadele. Lõhna- ja maitseainete kasutamine ei tohi tarbijat eksitada ja seetõttu tuleks nende esinemisele toidus alati asjakohase märgistusega osutada. Lõhna- ja maitseaineid ei tohi eelkõige kasutada nii, et see eksitaks tarbijat küsimustes, mis on muu hulgas seotud laadi, värskuse ja kvaliteediga, toote või tootmisprotsessi looduslikkuse või toote toiteväärtusega. Lõhna- ja maitseainete heakskiitmisel tuleks samuti arvestada muid asjakohaseid tegureid, sh ühiskondlikke, majanduslikke, traditsioonidega seonduvaid, eetilisi ja keskkonnategureid, ettevaatuspõhimõtet ning kontrolli teostatavust.

(8)

1999. aastast alates on toidu teaduskomitee ja seejärel Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 178/2002 (millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused) (6) loodud Euroopa Toiduohutusamet (edaspidi „toiduohutusamet”) avaldanud arvamust mitmete lõhna- ja maitseainete ning lõhna- ja maitseomadustega toidu koostisosade lähtematerjalides looduslikult esinevate ainete kohta, mis Euroopa Nõukogu lõhna- ja maitseühendite ekspertkomisjoni arvamuse kohaselt on toksikoloogiliselt ohtlikud. Aineid, mille toksikoloogilist ohtlikkust on kinnitanud toidu teaduskomitee, tuleks käsitada soovimatute ainetena, mida ei tohiks sellisena toidule lisada.

(9)

Soovimatud ained võivad nende loodusliku taimedes esinemise tõttu esineda lõhna- ja maitsepreparaatides ning lõhna- ja maitseomadustega toidu koostisosades. Taimi kasutatakse traditsiooniliselt toiduna või toidu koostisosadena. Tuleks kehtestada asjakohased maksimaalsed piirmäärad nende soovimatute ainete esinemise kohta sellises toidus, millest neid aineid kõige enam omastatakse, arvestades nii inimeste tervise kaitsmise vajadust kui nende ainete vältimatut esinemist traditsioonilistes toitudes.

(10)

Teatavate looduslikult esinevate soovimatute ainete maksimaalsed piirmäärad peaksid keskenduma toidule või toidurühmadele, mille kaudu neid aineid kõige rohkem omastatakse. Kui muud looduslikult esinevad soovimatud ained peaksid ohustama tarbija tervist, tuleks pärast toiduohutusameti arvamuse saamist kehtestada maksimaalsed piirmäärad. Liikmesriigid peaks korraldama riskidest lähtuvaid kontrolle kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 882/2004 (ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks) (7). Toidutootjad on kohustatud mis tahes toidu valmistamisel, kui nad kasutavad lõhna- ja maitseomadustega toidu koostisosasid ja/või lõhna- ja maitseaineid, nende ainete esinemist arvesse võtma, tagamaks, et turule ei viida ohtlikku toitu.

(11)

Ühenduse tasandil tuleks kehtestada sätted nende teatavate taimsete, loomsete, mikrobioloogiliste või mineraalsete materjalide kasutamise keelamiseks või piiramiseks, mis lõhna- ja maitseainete ning lõhna- ja maitseomadustega toidu koostisosade tootmisel ja nende kasutamisel toidu tootmisel ohustavad inimeste tervist.

(12)

Riskihindamist peaks läbi viima toiduohutusamet.

(13)

Ühtlustamise tagamiseks tuleks hindamisele kuuluvate lõhna- ja maitseainetega ning lähtematerjalidega seotud riske hinnata ning lõhna- ja maitseained ning lähtematerjalid heaks kiita vastavalt menetlusele, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määruses (EÜ) nr 1331/2008 (millega kehtestatakse toidu lisaainete, toiduensüümide ning toidu lõhna- ja maitseainete lubade andmise ühtne menetlus) (8).

(14)

Lõhna- ja maitseühendid on kindlaksmääratud keemilised ained, mis hõlmavad keemilise sünteesi teel saadud või keemilist töötlemist kasutades eraldatud lõhna- ja maitseühendeid, ning looduslikud lõhna- ja maitseühendid. Hetkel viiakse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. oktoobri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 2232/96 (milles sätestatakse ühenduse menetlus toiduainetes kasutatud või kasutatavate lõhna- ja maitseainete suhtes) (9) ellu lõhna- ja maitseühendite hindamiskava. Kõnealuse määruse kohaselt tuleb viie aasta jooksul pärast nimetatud kava vastuvõtmist võtta vastu lõhna- ja maitseühendite loend. Selle loendi vastuvõtmiseks tuleks määrata uus tähtpäev. Tehakse ettepanek selle loendi lisamiseks määruse (EÜ) nr 1331/2008 artikli 2 lõikes 1 osutatud loetellu.

(15)

Lõhna- ja maitsepreparaadid on lõhna- ja maitseained, mis ei ole kindlaksmääratud keemilised ained ja mis saadakse asjakohaste füüsikaliste, ensümaatiliste või mikrobioloogiliste protsesside kaudu taimse, loomse või mikrobioloogilise päritoluga materjalidest, mis esinevad kas töötlemata kujul või on töödeldud inimtoiduks. Toidust toodetud lõhna- ja maitsepreparaadid ei vaja toidus kasutamiseks hindamist ega heakskiitmist, kui nende ohutus on väljaspool kahtlust. Materjalist, mis ei ole toit, toodetud lõhna- ja maitsepreparaatide ohutust tuleks hinnata ja see heaks kiita.

(16)

Määruses (EÜ) nr 178/2002 on toit määratletud kui töödeldud, osaliselt töödeldud või töötlemata aine või toode, mis on ette nähtud inimestele tarvitamiseks või mille puhul põhjendatult eeldatakse, et seda tarvitavad inimesed. Taimse, loomse või mikrobioloogilise päritoluga materjale, mille kohta on piisavalt tõendeid, et neid on siiani kasutatud lõhna- ja maitseainete tootmiseks, käsitatakse sel eesmärgil toidus kasutatavate materjalidena, kuigi mõnda neist lähtematerjalidest, nagu roosipuud ja maasikalehti, ei ole võib-olla sellisena toidus kasutatud. Neid ei ole vaja hinnata.

(17)

Samuti ei ole vaja hinnata ega heaks kiita toidust kindlaksmääratud tingimustes termilisel töötlemisel toodetud lõhna- ja maitseainete toidus kasutamist, kui nende ohutus on väljaspool kahtlust. Materjalist, mis ei ole toit, või tingimustes, mis ei vasta teatavatele tootmistingimustele, termilisel töötlemisel toodetud lõhna- ja maitseainete ohutust tuleks siiski hinnata ning see heaks kiita.

(18)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. novembri 2003. aasta määruses (EÜ) nr 2065/2003 (toidus või toidu pinnal kasutatavate või kasutamiseks mõeldud suitsutuspreparaatide kohta) (10) on sätestatud suitsutuspreparaatide ohutuse hindamise ja heakskiitmise menetlus ning selle eesmärk on kasutusluba omavate esmaste suitsutuskondensaatide ja esmaste tõrvafraktsioonide loetelu loomine, mis välistab kõigi teiste preparaatide kasutuse.

(19)

Lõhna ja maitse prekursorid, näiteks süsivesikud, oligopeptiidid ja aminohapped, annavad toidu töötlemise ajal toimuva keemilise reaktsiooni kaudu toidule lõhna ja maitse. Toidust toodetud lõhna ja maitse prekursorid ei vaja toidus kasutamiseks hindamist ega heakskiitmist, kui nende ohutus on väljaspool kahtlust. Materjalist, mis ei ole toit, toodetud lõhna ja maitse prekursorite ohutust tuleks siiski hinnata ja see heaks kiita.

(20)

Teisi lõhna- ja maitseaineid, mida eespool nimetatud lõhna- ja maitseainete määratlused ei hõlma, võib toidus kasutada pärast hindamist ja heakskiitmist. Näitena võiks tuua lõhna- ja maitseained, mis saadakse õli või rasva kuumutamisel lühikeseks ajaks äärmiselt kõrgele temperatuurile, mille tulemusel tekib grillilõhn ja -maitse.

(21)

Taimse, loomse, mikrobioloogilise või mineraalse päritoluga materjali, mis ei ole toit, kasutamist lõhna- ja maitseainete tootmiseks võib lubada alles pärast selle ohutuse teaduslikku hindamist. Võib osutuda vajalikuks anda luba vaid materjali teatavate osade kasutamiseks või määrata kasutustingimused.

(22)

Lõhna- ja maitseained võivad sisaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1333/2008 (toidu lisaainete kohta) (11) lubatud toidu lisaaineid ja/või muid toidu koostisosi tehnilistel põhjustel, näiteks nende säilitamiseks, standardimiseks, lahjendamiseks või lahustamiseks ja stabiliseerimiseks.

(23)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1829/2003 (geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta) (12) reguleerimisalasse kuuluvale lõhna- ja maitseainele või lähtematerjalile tuleks anda luba nii kõnealuse määruse kui ka käesoleva määruse alusel.

(24)

Lõhna- ja maitseainete suhtes jäävad kehtima Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivis 2000/13/EÜ (toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) (13) ja vajaduse korral määruses (EÜ) nr 1829/2003 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määruses (EÜ) nr 1830/2003 (milles käsitletakse geneetiliselt muundatud organismide jälgitavust ja märgistamist ning geneetiliselt muundatud organismidest valmistatud toiduainete ja sööda jälgitavust) (14) ettenähtud üldised märgistamisnõuded. Lisaks nähakse käesoleva määrusega ette erisätted nende lõhna- ja maitseainete märgistamise kohta, mida müüakse sellisel kujul valmistajale või lõpptarbijale.

(25)

Lõhna- ja maitseühendid või lõhna- ja maitsepreparaadid võivad kanda märget „looduslik” vaid juhul, kui nad vastavad teatavatele kriteeriumidele, mis tagavad, et tarbijaid ei eksitata.

(26)

Teabega seotud erinõuded peaksid tagama, et tarbijaid ei eksitata seoses looduslike lõhna- ja maitseainete tootmiseks kasutatud lähtematerjaliga. Eelkõige, kui märget „looduslik” kasutatakse lõhna või maitse kirjeldamiseks, peaksid kasutatud lõhna- ja maitsekomponendid olema täielikult looduslikku päritolu. Lisaks peaks märgistusel olema näidatud lõhna- ja maitseaine lähtematerjal, välja arvatud juhul, kui osutatud lähtematerjalid ei ole toidu lõhnas või maitses tuntavad. Kui lähtematerjal on märgitud, peaks vähemalt 95 % lõhna- ja maitsekomponendist olema saadud osutatud materjalist. Kuna lõhna- ja maitseainete kasutamine ei tohiks tarbijat eksitada, siis ülejäänud maksimaalselt 5 % võib kasutada üksnes standardimiseks või näiteks lõhna- ja maitseainele värskema, teravama, küpsema, toorema jne lõhna- ja maitsevarjundi andmiseks. Kui osutatud lähtematerjalist saadud maitse- ja lõhnakomponenti on kasutatud vähem kui 95 % ulatuses ja lähtematerjali lõhn ja maitse on ikkagi tuntavad, tuleks märgistusel ära näidata lähtematerjal koos märkega, et lisatud on teisi looduslikke lõhna- ja maitseaineid, näiteks kakaoekstrakt, millele on lisatud teisi lõhna- ja maitseaineid, et anda sellele banaani lõhna- ja maitsevarjund.

(27)

Tarbijaid tuleks teavitada, kui konkreetse toidu suitsune maitse tuleneb suitsutuspreparaatide lisamisest. Direktiivi 2000/13/EÜ kohaselt ei tohiks märgistus tarbijat eksitada selles suhtes, kas toode on suitsutatud tavapäraselt värske suitsuga või töödeldud suitsutuspreparaatidega. Direktiivi 2000/13/EÜ tuleb kohandada vastavalt käesolevas määruses sätestatud lõhna- ja maitseaine ning suitsutuspreparaadi määratlustele ja mõiste „looduslik” kasutamisele lõhna- ja maitseainete kirjeldamisel.

(28)

Lõhna- ja maitseühendite tarbimise ja kasutuse andmed on otsustava tähtsusega, et hinnata lõhna- ja maitseühendite ohutust inimeste tervisele. Seetõttu tuleks toidule lisatavate lõhna- ja maitseühendite koguseid korrapäraselt kontrollida.

(29)

Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta kooskõlas nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusega 1999/468/EÜ (millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused) (15).

(30)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus muuta käesoleva määruse lisasid ja vastu võtta asjakohased üleminekumeetmed seoses ühenduse loetelu kehtestamisega. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva määruse vähem olulisi sätteid, muu hulgas täiendades seda uute vähem oluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(31)

Kui tungiva kiireloomulisuse tõttu ei ole võimalik kinni pidada kontrolliga regulatiivmenetluse tavapärastest tähtaegadest, peaks komisjonil olema võimalik kohaldada artikli 8 lõikes 2 kirjeldatud meetmete ja käesoleva määruse II kuni V lisa muutmisel otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikes 6 ette nähtud kiirmenetlust.

(32)

Käesoleva määruse II kuni V lisa tuleks vajadusel teaduse ja tehnika arengut arvestades kohandada, võttes arvesse teavet, mida on saadud lõhna- ja maitseainete tootjatelt ja kasutajatelt ja/või liikmesriikide teostatud järelevalve ja kontrolli tulemusel.

(33)

Lõhna- ja maitseaineid käsitleva ühenduse õiguse proportsionaalseks ja tõhusaks loomiseks ning ajakohastamiseks on vaja koguda andmeid, jagada teavet ja koordineerida tööd liikmesriikide vahel. Sel eesmärgil võib otsustusprotsessi hõlbustamiseks olla kasulik viia läbi uuringuid spetsiifilistel teemadel. On asjakohane, et ühendus rahastab selliseid uuringuid oma eelarvemenetluse osana. Kõnealuste meetmete rahastamine toimub vastavalt määrusele (EÜ) nr 882/2004.

(34)

Ühenduse loetelu kehtestamiseni tuleks sätestada nende lõhna- ja maitseühendite hindamine ja heakskiitmine, mida määruses (EÜ) nr 2232/96 ettenähtud hindamiskava ei hõlma. Seetõttu tuleks sätestada üleminekukord. Kõnealuse korra kohaselt tuleks selliseid lõhna- ja maitseühendeid hinnata ja need heaks kiita määruses (EÜ) nr 1331/2008 sätestatud korras. Kõnealuses määruses sätestatud tähtaegu, mis on ette nähtud toiduohutusametile arvamuse vastuvõtmiseks ja komisjonile ühenduse loetelu ajakohastava määruse eelnõu esitamiseks toiduahela ja loomatervishoiu alalisele komiteele, ei tuleks siiski kohaldada, kuna eelistada tuleks rakendatavat hindamiskava.

(35)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt lõhna- ja maitseainete ning teatavate lõhna- ja maitseomadustega toidu koostisosade toidus kasutamist käsitlevate ühenduse eeskirjade sätestamist ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on seda turu terviklikkuse ning tarbijakaitse kõrge taseme huvides parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(36)

Nõukogu 10. juuni 1991. aasta määrust (EMÜ) nr 1601/91 (millega sätestatakse aromatiseeritud veinide, aromatiseeritud veinijookide ja aromatiseeritud veinikokteilide määratlemise, kirjeldamise ja esitlemise üldeeskirjad) (16) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta määrust (EÜ) nr 110/2008 (piiritusjookide määratlemise, kirjeldamise, esitlemise, märgistamise ja geograafiliste tähiste kaitse kohta) (17) tuleb kohandada vastavalt käesolevas määruses sätestatud uutele mõistetele.

(37)

Määrusi (EMÜ) nr 1601/91, (EÜ) nr 2232/96 ja (EÜ) nr 110/2008 ning direktiivi 2000/13/EÜ tuleks vastavalt muuta,

a)

toidus kasutamiseks heaks kiidetud lõhna- ja maitseaineid ning lähtematerjale käsitlev ühenduse loetelu, mis on sätestatud I lisas (edaspidi „ühenduse loetelu”);

b)

lõhna- ja maitseainete ning lõhna- ja maitseomadustega toidu koostisosade toidus kasutamise tingimused;

c)

lõhna- ja maitseainete märgistamise kord.

a)

lõhna- ja maitseainete suhtes, mida kasutatakse või mis on ette nähtud kasutamiseks toidus, ilma et see mõjutaks määruse (EÜ) 2065/2003 täpsemate sätete kohaldamist;

b)

lõhna- ja maitseomadustega toidu koostisosade suhtes;

c)

lõhna- ja maitseaineid ja/või lõhna- ja maitseomadustega toidu koostisosi sisaldava toidu suhtes;

d)

lõhna- ja maitseainete lähtematerjalide ja/või lõhna- ja maitseomadustega toidu koostisosade lähtematerjalide suhtes.

a)

ainete suhtes, millel on ainult magus, hapu või soolane maitse;

b)

toortoidu suhtes;

c)

mitteliittoidu ning selliste segude nagu värskete, kuivatatud või külmutatud vürtsi- ja/või ürdisegude, teesegude ja tõmmisteks mõeldud segude suhtes, kuid mitte ainult, kui neid ei ole kasutatud toidu koostisosadena.

a)

„lõhna- ja maitseained” – tooted:

b)

„lõhna- ja maitseühend” – kindlaksmääratud keemiline aine, millel on lõhna- ja maitseomadused;

c)

„looduslik lõhna- ja maitseühend” – lõhna- ja maitseühend, mis on saadud asjakohaste füüsikaliste, ensümaatiliste või mikrobioloogiliste protsesside teel taimsest, loomsest või mikrobioloogilisest toorainest kas töötlemata kujul või pärast töötlemist inimtoiduks ühel või mitmel II lisas nimetatud traditsioonilisel toiduvalmistamisviisil. Looduslikud lõhna- ja maitseühendid vastavad looduslikult esinevatele ja looduses kindlaks tehtud ühenditele;

d)

„lõhna- ja maitsepreparaat” – toode (mitte lõhna- ja maitseühend), mis on saadud:

e)

„termilisel töötlemisel saadud lõhna- ja maitseaine” – toode, mis on saadud pärast kuumutamist koostisainete segust, millel endil ei ole tingimata lõhna- ja maitseomadusi ja millest vähemalt üks sisaldab lämmastikku (amino) ja teine on redutseeriv suhkur; koostisained termilisel töötlemisel saadud lõhna- ja maitseainete tootmiseks võivad olla:

f)

„suitsutuspreparaat” – toode, mis on saadud kondenseeritud suitsu fraktsioneerimise ja puhastamise teel, saades esmased suitsutuskondensaadid, esmased tõrvafraktsioonid ja/või esmatoodetest saadud suitsutuspreparaadid, mis on määratletud määruse (EÜ) nr 2065/2003 artikli 3 punktides 1, 2 ja 4;

g)

„lõhna ja maitse prekursor” – toode, millel endal ei ole tingimata lõhna- ja maitseomadusi ning mida lisatakse toidule tahtlikult ainsa eesmärgiga kutsuda toidu töötlemisel lagunedes või teiste komponentidega reageerides esile lõhna ja maitset; seda võib saada:

h)

„teised lõhna- ja maitseained” – lõhna- ja maitseained, mida on lõhna ja/või maitse andmiseks lisatud toidule või mis on ette nähtud sel eesmärgil toidule lisamiseks ja mida ei hõlma punktides b–g loetletud mõisted;

i)

„lõhna- ja maitseomadustega toidu koostisosa” – toidu koostisosa (mitte lõhna- ja maitseained), mida võib lisada toidule ja mille peamine eesmärk on lisada sellele lõhna ja maitset või muuta selle lõhna ja maitset ning mis aitab märkimisväärselt kaasa teatavate looduslikult esinevate soovimatute ainete esinemisele toidus;

j)

„lähtematerjal” – taimse, loomse, mikrobioloogilise või mineraalse päritoluga materjal, millest toodetakse lõhna- ja maitseaineid või lõhna- ja maitseomadustega toidu koostisosi; see võib olla:

k)

„asjakohane füüsikaline protsess” – füüsikaline protsess, mis ei muuda tahtlikult lõhna- ja maitseainete komponentide keemilist olemust ja milles, ilma et see piiraks II lisas loetletud traditsiooniliste toiduvalmistusviiside kohaldamist, ei kasutata muu hulgas ühevalentset hapnikku, osooni, anorgaanilisi katalüsaatoreid, metallkatalüsaatoreid, metallorgaanilisi reaktiive ja/või ultraviolettkiirgust.

a)

olemasolevate teaduslike tõendite kohaselt ei ole need tarbijate tervisele ohtlikud ja

b)

nende kasutamine ei eksita tarbijat.

a)

artikli 3 lõike 2 punkti d alapunktis i nimetatud lõhna- ja maitsepreparaate;

b)

artikli 3 lõike 2 punkti e alapunktis i nimetatud termilisel töötlemisel saadud lõhna- ja maitseaineid, mis vastavad V lisas sätestatud termilisel töötlemisel saadud lõhna- ja maitseainete tootmise tingimustele ning teatavate ainete maksimaalsetele piirmääradele termilisel töötlemisel saadud lõhna- ja maitseainetes;

c)

artikli 3 lõike 2 punkti g alapunktis i nimetatud lõhna ja maitse prekursoreid;

d)

lõhna- ja maitseomadustega toidu koostisosi.

a)

lõhna- ja maitseühendite suhtes;

b)

artikli 3 lõike 2 punkti d alapunktis ii osutatud lõhna- ja maitsepreparaatide suhtes;

c)

termilisel töötlemisel saadud lõhna- ja maitseainete suhtes, mis on saadud selliste koostisainete kuumutamisel, mis kuuluvad osaliselt või täielikult artikli 3 lõike 2 punkti e alapunkti ii alla ja/või mis ei vasta V lisas sätestatud termilisel töötlemisel saadud lõhna- ja maitseainete tootmise tingimustele ja/või teatavate ainete maksimaalsetele piirmääradele;

d)

artikli 3 lõike 2 punkti g alapunktis ii nimetatud lõhna ja maitse prekursorite suhtes;

e)

artikli 3 lõike 2 punktis h nimetatud muude lõhna- ja maitseainete suhtes;

f)

artikli 3 lõike 2 punkti j alapunktis ii nimetatud lähtematerjali suhtes, mis ei ole toit.

a)

heaks kiidetud lõhna- ja maitseaine või lähtematerjali identifitseerimistunnus;

b)

vajaduse korral lõhna- ja maitseaine kasutustingimused.

a)

kas teatav aine või ainete segu, materjal või teatavat liiki toit kuulub artikli 2 lõikes 1 loetletud rühmadesse või mitte;

b)

millisesse artikli 3 lõike 2 punktides b kuni j määratletud rühma teatav aine kuulub;

c)

kas teatav toode kuulub toidu rühma või on tegemist I lisas või III lisa B osas osutatud toiduga.

a)

müüginimetus: kas sõna „lõhna- ja maitseaine” või lõhna- ja maitseaine täpsem nimetus või kirjeldus;

b)

kas märge „kasutamiseks toidus” või märge „piiratud kasutamine toidus” või täpsem viide selle ettenähtud kasutusele toidus;

c)

vajaduse korral ladustamise ja/või kasutuse eritingimused;

d)

partii või seeria identifitseerimistähis;

e)

kahanevas kaalujärjestuses loetelu:

f)

valmistaja, pakendaja või müüja nimi või ärinimi ja aadress;

g)

iga komponendi või komponendirühma, mille kasutamisel toidus kohaldatakse koguselist piirangut, maksimaalne kogus ja/või piisav, selge ja kergestimõistetav teave, mis võimaldab ostjal järgida käesolevat määrust või muud asjakohast ühenduse õigust;

h)

netokogus;

i)

minimaalne säilivusaeg või realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtpäev;

j)

vajaduse korral andmed lõhna- ja maitseaine või muude käesolevas artiklis osutatud ainete kohta, mis on loetletud direktiivi 2000/13/EÜ IIIa lisas seoses toitudes esinevate koostisosade esitamisega.

1.

punkti a kolmanda taande esimene alltaane asendatakse järgmisega:

2.

punkti b teise taande esimene alltaane asendatakse järgmisega:

3.

punkti c teise taande esimene alltaane asendatakse järgmisega:

1.

Artikli 5 lõike 2 punkt c asendatakse järgmisega:

2.

Artikli 5 lõike 3 punkt c asendatakse järgmisega:

3.

I lisa punkt 9 asendatakse järgmisega:

4.

II lisa muudetakse järgmiselt:

31.12.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 354/51

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 881/2004 (3) asutati Euroopa Raudteeagentuur (edaspidi „agentuur”), et anda tehniline panus Euroopa piirideta raudteepiirkonna loomisse. Raudteede koostalitlusvõimet ja ohutust käsitlevate ühenduse õigusaktide ning turu arengust tulenevalt ning agentuuri töö käigus ning agentuuri ja komisjoni vahelistest suhetest saadud kogemuste põhjal tuleb nimetatud määrusesse teha teatavaid muudatusi ning eelkõige lisada teatavad ülesanded.

(2)

Komisjoni tuleb teavitada siseriiklikest eeskirjadest kooskõlas nii Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiiviga 2008/57/EÜ ühenduse raudteesüsteemi koostalitlusvõime kohta (uuesti sõnastatud) (4) (edaspidi „raudteede koostalitlusvõime direktiiv”) kui ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/49/EÜ ühenduse raudteede ohutuse kohta (raudteede ohutuse direktiiv) (5). Need kaks reeglistikku tuleks seetõttu läbi vaadata, et hinnata eelkõige, kas need vastavad kehtivatele ühistele ohutusmeetoditele ja koostalitlusvõime tehnilistele kirjeldustele ning kas nende abil on võimalik saavutada kehtivaid ühiseid ohutuseesmärke.

(3)

Asjakohastele koostalitlusvõime tehnilistele kirjeldustele mittevastava sõiduki kasutuselevõtmise lubamise korra lihtsustamiseks tuleks kõik igas liikmesriigis kehtivad tehnilised ja ohutuseeskirjad liigitada kolme rühma ja sellise liigitamise tulemused tuleks esitada võrdlusdokumendis. Seetõttu palutakse agentuuril koostada eelnõu selle dokumendi loomiseks ja ajakohastamiseks, võrreldes siseriiklike eeskirjade vastavust igale asjakohasele tehnilisele parameetrile ning esitades ad hoc tehnilisi arvamusi vastastikuse heakskiitmise projektide eriaspektide kohta. Pärast parameetrite loetelu läbivaatamist võib agentuur soovitada selle muutmist.

(4)

Oma õigusliku pädevuse ja tehniliste ekspertteadmiste kõrge taseme tõttu on agentuur see asutus, mis peaks andma selgitusi kõnealuses sektoris toimuvast tegevusest tulenevates keerukates küsimustes. Seetõttu peaks sõiduki kasutuselevõtmise lubamise korraga seoses olema võimalik taotleda agentuurilt tehnilist arvamust siseriikliku ohutusasutuse negatiivse otsuse korral või siseriiklike eeskirjade vastavuse kohta raudteede koostalitlusvõime direktiiviga kehtestatud tehnilistele parameetritele.

(5)

Koostalitlusvõime tehniliste kirjelduste kiireloomulise muutmise osas peaks olema võimalik küsida agentuuri arvamust.

(6)

Määruse (EÜ) nr 881/2004 artikli 13 kohaselt võib agentuur teostada järelevalvet liikmesriikide teavitatud asutuste töö kvaliteedi üle. Komisjoni läbiviidud uuring näitas, et nendest asutustest teavitamise suhtes kohaldatavaid kriteeriume võib tõlgendada väga laialt. Ilma et see piiraks liikmesriikide vastutust seoses asutustega, mis nad on teavitamiseks valinud, ning kontrollidega, mida nad teostavad nendest kriteeriumidest kinnipidamise tagamiseks, on oluline hinnata selliste tõlgenduste lahknevuste mõju ning veenduda, et need ei tekita raskusi vastavussertifikaatide ja EÜ vastavustõendamise deklaratsiooni vastastikuse tunnustamise osas. Seetõttu peaks agentuur komisjoni taotlusel olema suuteline jälgima teavitatud asutuste tegevust ning, kui see on põhjendatud, viima läbi kontrolle eesmärgiga tagada, et asjaomane teavitatud asutus täidab raudteede koostalitlusvõime direktiivis osutatud kriteeriume.

(7)

Määruse (EÜ) nr 881/2004 artiklis 15 sätestatakse, et agentuur hindab komisjoni taotluse korral ja koostalitlusvõime seisukohast raudtee infrastruktuuri projektide ühendusepoolse rahastamise taotlusi. Kõnealuste projektide määratlust tuleks laiendada, et oleks võimalik hinnata ka süsteemi sidusust, nagu seda tehakse Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteemi (ERTMS) rakendavate projektide puhul.

(8)

Võttes arvesse rahvusvahelise mõõtmega arenguid ning eelkõige 1999. aasta rahvusvahelise raudteeveo konventsiooni (COTIF) jõustumist, tuleks agentuuril paluda oma hooldustöökodade sertifitseerimise valdkonnas tehtava töö jätkuna hinnata raudtee-ettevõtjate ja valdajate vahelisi suhteid, eelkõige seoses hooldusega. Sellega seoses peaks agentuuril olema võimalik anda soovitusi, mis käsitlevad hooldusalase sertifitseerimise süsteemi rakendamist vastavalt raudteede ohutuse direktiivi artiklile 14a.

(9)

Hoolduse eest vastutavate üksuste ja hooldustöökodade sertifitseerimise süsteemide väljatöötamisel peaks agentuur tagama, et need süsteemid oleks kooskõlas raudtee-ettevõtjatele juba pandud kohustustega ja hoolduse eest vastutavate üksuste tulevase rolliga. Need süsteemid peaksid hõlbustama raudtee-ettevõtjatele ohutussertifikaatide väljastamise korda ning aitama vältida põhjendamatut halduskoormust ja kontrollide, inspektsioonide ja/või auditite kordamist.

(10)

Pärast kolmanda raudteepaketi vastuvõtmist tuleks viidata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta direktiivile 2007/59/EÜ ühenduse raudteesüsteemis vedureid ja ronge juhtivate vedurijuhtide sertifitseerimise kohta (6) (edaspidi „vedurijuhtide direktiiv”), milles sätestatakse mitmed agentuuri ülesanded ning millega nähakse samuti ette agentuuri võimalus esitada soovitusi.

(11)

Raudteepersonali osas peaks agentuur samuti määrama kindlaks teiste ohutuse seisukohast elulise tähtsusega ülesandeid täitvate meeskonnaliikmete sertifitseerimise võimalused ja hindama nende erinevate võimaluste mõju. Leitakse, et agentuur peaks kaaluma kriteeriumide täpsustamist raudteesüsteemi käitamise ja hooldusega seotud muu personali kutsealaste pädevuste määratlemiseks, nagu seda tehakse vedurijuhtide ja teiste ohutuse seisukohast elulise tähtsusega ülesandeid täitvate meeskonnaliikmete puhul.

(12)

Raudteede koostalitlusvõime direktiivis ja raudteede ohutuse direktiivis sätestatakse erinevat liiki dokumendid, nimelt EÜ vastavustõendamise deklaratsioonid, litsentsid ja ohutussertifikaadid ning komisjonile teatatud siseriiklikud eeskirjad. Seetõttu peaks agentuur tagama avalikkuse juurdepääsu nendele dokumentidele, samuti riiklikele raudteeveeremi ja infrastruktuuri registritele ning agentuuri hallatavatele registritele.

(13)

Agentuur peaks analüüsima tulusid, mis on asjakohased dokumentide ja registrite kättesaadavusega seotud ülesannete täitmiseks vastavalt määruse (EÜ) nr 881/2004 artikli 38 lõikele 2.

(14)

Teise raudteepaketi vastuvõtmise järgselt on tehtud mitmeid algatusi seoses ERTMSi arendamise ja rakendamisega. Need hõlmavad koostöölepingu allakirjutamist komisjoni ja sektori erinevate sidusrühmade vahel; nimetatud koostöölepingu rakendamiseks juhtkomitee loomist; komisjoni teatise Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa raudtee-signalisatsioonisüsteemi ERTMS/ETCS kasutuselevõtu kohta vastuvõtmist; komisjoni poolt Euroopa koordinaatori määramist ERTMS-projekti jaoks, mis on ühenduse huvide seisukohast prioriteetne projekt; agentuuri kui keskse asutuse rolli määratlemist erinevate iga-aastaste tööprogrammide kontekstis; ning tavaraudtee jaoks kontrolli ja signaalimise allsüsteemi käsitlevate koostalitlusvõime tehniliste kirjelduste vastuvõtmist (7). Arvestades agentuuri panuse suurenevat tähtsust selles valdkonnas, tuleks täpsustada tema ülesandeid.

(15)

Agentuuril on juhtiv roll ERTMSi tulevasel kasutuselevõtul kogu raudteesüsteemis. Seetõttu tuleks tagada riiklike üleminekukavade ajaline ühtlustamine.

(16)

ERTMSi versioon, mille komisjon 23. aprillil 2008 vastu võttis, peaks tagama koostalitlusvõimelisse veeremisse investeerinud raudtee-ettevõtjatele piisava investeeringutasuvuse. Seda versiooni tuleks täiendada ühtlustatud katsete spetsifikatsioonidega. Siseriikliku ohutusasutuse nõutavad täiendavad spetsifikatsioonid ei tohiks ebakohaselt takistada sellise veeremi liikumist, mis on varustatud ERTMSi tulevaste versioonidega või komisjoni poolt 23. aprillil 2008 vastuvõetud versiooniga, raudteeliinidel, mis on juba varustatud vastavalt viimati nimetatud versioonile.

(17)

Koostalitlusvõime edendamise nimel peaks agentuur hindama kõikide enne komisjoni poolt 23. aprillil 2008 vastu võetud versiooni installeeritud ERTMSi versioonide kohandamise mõju esimesena nimetatud versiooniga.

(18)

Agentuuri käsutuses on praegu suur arv Euroopa raudteesüsteemi koostalitlusvõimele ja ohutusele spetsialiseerunud eksperte. Agentuuril peaks olema lubatud täita komisjoni taotlusel eriülesandeid, tingimusel et need ülesanded on kooskõlas agentuuri ülesannetega ning vastavuses agentuuri muude prioriteetidega. Seda silmas pidades peaks agentuuri tegevdirektor hindama sellise abi lubatavust ja andma vähemalt kord aastas haldusnõukogule aru sellise abi andmise kohta. Haldusnõukogu saab hinnata seda aruannet talle määrusega (EÜ) nr 881/2004 antud volituste kohaselt.

(19)

Agentuuri esimesel tööaastal võeti tööle arvukalt projektiametnikke kuni viieaastase lepinguga, mis tähendab, et lühikese ajavahemiku jooksul peavad agentuurist lahkuma paljud tehnilised töötajad. Ekspertteadmiste piisava mahu ja kvaliteedi tagamiseks ning värbamisprotsessis tekkida võivate raskuste ennetamiseks peaks agentuuril olema lubatud pikendada erikvalifikatsiooniga töötajate töölepinguid veel kolmeks aastaks.

(20)

Agentuuri iga-aastase tööprogrammi vastuvõtmise tähtpäeva tuleks muuta, et seda oleks võimalik paremini sünkroniseerida eelarvealase otsustusprotsessiga.

(21)

Agentuuri tööprogrammis tuleks määrata kindlaks iga tegevuse eesmärk ning selle adressaat. Samuti tuleks komisjoni teavitada iga tegevuse tehnilistest tulemustest, kuna see teave on laiem kui kõigile institutsioonidele adresseeritud üldise aruande ulatus.

(22)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt agentuuri ülesannete laiendamist, et kaasata agentuur raudteesõidukite sertifitseerimise ühenduse korra lihtsustamisse, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning meetme ulatuse tõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(23)

Määrust (EÜ) nr 881/2004 tuleks seega vastavalt muuta,

1)

Artikkel 2 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 2

Agentuuri aktide liigid

Agentuur võib:

2)

Artiklit 3 muudetakse järgmiselt:

3)

Artikkel 8 jäetakse välja.

4)

Artikli 9 järele lisatakse järgmine peatüki pealkiri:

5)

Lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 9a

Siseriiklikud eeskirjad

1.   Komisjoni taotlusel viib agentuur läbi komisjonile raudteede ohutuse direktiivi artikli 8 kohaselt või Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiivi 2008/57/EÜ ühenduse raudteesüsteemi koostalitlusvõime kohta (uuesti sõnastatud) (8) (edaspidi „raudteede koostalitlusvõime direktiiv”) artikli 17 lõike 3 kohaselt esitatud uute siseriiklike eeskirjade tehnilise analüüsi.

2.   Agentuur uurib lõikes 1 osutatud eeskirjade vastavust kehtivatele ühistele ohutusmeetoditele ja koostalitlusvõime tehnilistele kirjeldustele. Agentuur uurib samuti, kas nende eeskirjade abil on võimalik saavutada kehtivaid ühiseid ohutuseesmärke.

3.   Kui agentuur leiab pärast liikmesriigi esitatud põhjenduste arvessevõtmist, et mõni nendest eeskirjadest ei ole vastavuses kehtivate ühiste ohutusmeetodite või koostalitlusvõime tehniliste kirjeldustega või et nende abil ei ole võimalik saavutada ühiseid ohutuseesmärke, esitab ta komisjonile arvamuse kahe kuu jooksul pärast komisjoni poolt eeskirjade agentuurile edastamist.

Artikkel 9b

Siseriiklike eeskirjade liigitamine

1.   Agentuur hõlbustab ühes liikmesriigis kasutusele võetud sõiduki teiste liikmesriikide poolt heakskiitmist vastavalt lõigetes 2 kuni 4 sätestatud menetlustele.

2.   Hiljemalt 19. jaanuariks 2009 vaatab agentuur läbi raudteede koostalitlusvõime direktiivi VII lisa 1. jaos sisalduva parameetrite loetelu ja teeb komisjonile soovitusi, mida ta peab asjakohasteks.

3.   Agentuur koostab võrdlusdokumendi eelnõu, mis sisaldab ristviiteid kõikidele liikmesriikide poolt kohaldatavatele siseriiklikele eeskirjadele sõiduki kasutusele võtmise kohta. See dokument sisaldab iga liikmesriigi siseriiklikke eeskirju raudteede koostalitlusvõime direktiivi VII lisas loetletud iga parameetri kohta ning täpsustab samuti, millisesse kõnealuse lisa 2. jaos nimetatud gruppi need eeskirjad kuuluvad. Kõnealused eeskirjad sisaldavad eeskirju, millest teavitati raudteede koostalitlusvõime direktiivi artikli 17 lõike 3 alusel, sealhulgas neid, millest teavitati pärast koostalitlusvõime tehniliste kirjelduste (erijuhud, lahtised küsimused, erandid) vastuvõtmist, ning eeskirju, millest teavitati raudteede ohutuse direktiivi artikli 8 alusel.

4.   Raudteede koostalitlusvõime direktiivi VII lisa 2. jaos osutatud B gruppi kuuluvate siseriiklike eeskirjade järkjärguliseks kaotamiseks koostab agentuur korrapäraselt võrdlusdokumendi ajakohastamise eelnõu ja edastab selle komisjonile. Dokumendi esimene versioon esitatakse komisjonile hiljemalt 1. jaanuar 2010.

5.   Käesoleva artikli rakendamiseks kasutab agentuur artikli 6 lõike 5 kohaselt sisseseatud koostööd siseriiklike ohutusasutuste vahel ja loob töörühma vastavalt artiklis 3 sätestatud põhimõtetele.

6)

Artiklile 10 lisatakse järgmised lõiked:

„2a.   Agentuurilt võib paluda tehnilise arvamuse esitamist:

2b.   Komisjon võib paluda agentuurilt tehnilise arvamuse esitamist koostalitlusvõime tehniliste kirjelduste kiireloomulise muutmise kohta vastavalt raudteede koostalitlusvõime direktiivi artikli 7 lõikele 1.”

7)

Artikkel 11 jäetakse välja.

8)

Artikkel 13 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 13

Teavitatud asutused

1.   Ilma et see piiraks liikmesriikide vastutust nende poolt määratud teavitatud asutuste eest, võib agentuur komisjoni taotlusel teostada järelevalvet kõnealuste asutuste töö kvaliteedi üle. Agentuur esitab vajaduse korral komisjonile arvamuse.

2.   Ilma et see piiraks liikmesriikide vastutust, kontrollib agentuur komisjoni taotlusel, kui viimane leiab raudteede koostalitlusvõime direktiivi artikli 28 lõike 4 kohaselt, et teavitatud asutus ei vasta kõnealuse direktiivi VIII lisas osutatud kriteeriumitele, nende kriteeriumite täitmist. Agentuur esitab komisjonile arvamuse.”

9)

Artikkel 15 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 15

Ühenduse raudteesüsteemi koostalitlusvõime

Ilma et see piiraks raudteede koostalitlusvõime direktiivi artiklis 9 sätestatud erandite kohaldamist, uurib agentuur komisjoni taotluse korral ja koostalitlusvõime aspektist kõiki projekte, mis käsitlevad allsüsteemi loomist ja/või ehitamist või uuendamist või ajakohastamist ja mille kohta esitati taotlus ühendusepoolse rahalise abi saamiseks. Agentuur esitab arvamuse projekti vastavuse kohta asjaomastele koostalitlusvõime tehnilistele kirjeldustele ajavahemiku jooksul, mis lepitakse komisjoniga kokku projekti tähtsuse ja kättesaadavate ressursside alusel ja mis ei või olla pikem kui kaks kuud.”

10)

Artikli 16 ette lisatakse järgmine peatüki pealkiri:

11)

Artiklile 16 lisatakse järgmine lõik:

„Need soovitused on kooskõlas kohustustega, mis on juba pandud raudtee-ettevõtjatele vastavalt raudteede ohutuse direktiivi artiklile 4 ja hoolduse eest vastutavatele üksustele vastavalt kõnealuse direktiivi artiklile 14a, ning nendes võetakse täiel määral arvesse raudtee-ettevõtjate ja hoolduse eest vastutavate üksuste sertifitseerimise mehhanisme.”

12)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 16a

Hoolduse eest vastutavate üksuste sertifitseerimine

1.   Agentuur saadab hiljemalt 1. juuli 2010 komisjonile soovituse hoolduse eest vastutavate üksuste sertifitseerimise süsteemi rakendamise kohta vastavalt raudteede ohutuse direktiivi artikli 14a lõikele 5.

Võttes nõuetekohaselt arvesse, milline võib olla hoolduse eest vastutava üksuse suhe teiste osapooltega, näiteks valdajate, raudtee-ettevõtjate ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjatega, hõlmavad agentuuri hinnang ja soovitus eelkõige järgmisi aspekte:

2.   Kolme aasta jooksul pärast seda, kui komisjon on võtnud vastu hooldusalase sertifitseerimissüsteemi, millele on osutatud raudteede ohutuse direktiivi artikli 14a lõikes 5, saadab agentuur komisjonile aruande, milles hinnatakse nimetatud süsteemi rakendamist. Samaks kuupäevaks saadab agentuur komisjonile ka soovituse, eesmärgiga määratleda sarnase sertifitseerimissüsteemi sisu ja spetsifikatsioonid muude sõidukite, näiteks vedurite, sõiduautode, elektrimootoriga veoüksuste ja diiselmootoriga veoüksuste hoolduse eest vastutavate üksuste jaoks.

3.   Agentuur analüüsib alternatiivseid meetmeid, mille üle on otsustatud vastavalt raudteede ohutuse direktiivi artikli 14a lõikele 8, ohutusalast tulemuslikkust käsitleva aruande raames, millele on osutatud käesoleva määruse artikli 9 lõikes 2.”

13)

Artikli 16a järele lisatakse järgmine peatüki pealkiri:

14)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 16b

Vedurijuhid

1.   Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta direktiiviga 2007/59/EC (ühenduse raudteesüsteemis vedureid ja ronge juhtivate vedurijuhtide sertifitseerimise kohta) (9) (edaspidi „vedurijuhtide direktiiv”) seonduvates küsimustes agentuur:

2.   Vedurijuhtide direktiiviga seonduvates küsimustes teeb agentuur soovitusi järgmise kohta:

3.   Agentuur võib pädevale asutusele esitada põhjendatud taotluse vedurijuhilubade staatuse kohta teabe saamiseks.

15)

Määrusesse lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 16c

Muu rongipersonal

Vastavalt vedurijuhtide direktiivi artiklile 28 määrab agentuur 4. juuniks 2009 esitatavas aruandes, võttes arvesse direktiivide 96/48/EÜ ja 2001/16/EÜ alusel väljatöötatud käitamist ja liikluskorraldust käsitlevaid koostalitlusvõime tehnilisi kirjeldusi, kindlaks teiste ohutuse seisukohast elulise tähtsusega ülesandeid täitvate personaliliikmete tegevusala ja ülesanded; kuna nende kutsealane kvalifikatsioon mõjutab raudteeohutuse taset, peaks see olema reguleeritud ühenduse tasandil lubade ja/või sertifikaatide süsteemi kaudu, mis võib sarnaneda vedurijuhtide direktiiviga kehtestatud süsteemile.”

16)

Artikli 17 pealkiri ja lõige 1 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 17

Kutsealane pädevus ja koolitus

1.   Agentuur annab soovitusi raudteesüsteemi käitamises ja hoolduses osaleva personali, kes ei ole hõlmatud artiklitega 16b või 16c, kutsealaste pädevuste kindlaksmääramise ja sellise personali hindamise ühiste kriteeriumite täpsustamiseks.”

17)

Artikli 17 järele lisatakse järgmine peatüki pealkiri:

18)

Artikkel 18 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 18

Registrid

1.   Agentuur koostab ühised spetsifikatsioonid järgmise kohta ja soovitab neid komisjonile:

2.   Agentuur loob registri liikmesriikide poolt ühenduse raudteevõrgustikus kasutusele võtmiseks lubatud sõidukitüüpidest ja haldab seda vastavalt raudteede koostalitlusvõime direktiivi artiklile 34. Agentuur koostab samuti kooskõlas kõnealuse direktiivi artikli 26 lõikega 4 sõidukitüübi vastavusdeklaratsiooni näidise kavandi.”

19)

Artikkel 19 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 19

Dokumentide ja registrite kättesaadavus

1.   Agentuur teeb avalikult kättesaadavaks järgmised raudteede koostalitlusvõime direktiivis ja raudteede ohutuse direktiivis sätestatud dokumendid ja registrid:

2.   Lõikes 1 osutatud dokumentide edastamise praktilise korra üle peavad arutelusid ja sellise korra lepivad kokku liikmesriigid ja komisjon agentuuri koostatud eelnõu alusel.

3.   Lõikes 1 osutatud dokumentide edastamisel võivad asjaomased asutused märkida, milliseid dokumente ei ole lubatud julgeoleku kaalutlustel avalikustada.

4.   Lõike 1 punktides c ja d osutatud dokumentide väljastamise eest vastutavad riiklikud asutused teatavad agentuurile ühe kuu jooksul igast otsusest, mis käsitleb selliste dokumentide väljastamist, uuendamist, muutmist või tühistamist.

5.   Agentuur võib seda avalikku andmebaasi täiendada mis tahes avaliku dokumendi või lingiga, mis on asjakohane käesoleva määruse eesmärkide saavutamiseks.”

20)

4. peatüki pealkiri asendatakse järgmisega:

21)

Lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 21a

ERTMS

1.   Agentuur täidab komisjoniga kooskõlastades lõigetes 2 kuni 5 sätestatud ülesandeid, eesmärgiga:

2.   Agentuur kehtestab menetluse ERTMSi spetsifikaatide muutmiseks esitatud taotluste haldamiseks. Sel eesmärgil loob agentuur registri, mis sisaldab taotlusi muudatuste tegemiseks ja kavandatud muudatusi ERTMSi spetsifikaatidesse, ning haldab seda.

Agentuur soovitab uue versiooni vastuvõtmist ainult siis, kui eelmine versioon on piisaval määral kasutusele võetud. Uute versioonide väljatöötamine ei kahjusta ERTMSi kasutuselevõtu määra, spetsifikatsioonide stabiilsust, mis on vajalik ERTMSi seadmete tootmise optimeerimiseks, raudtee-ettevõtjate investeeringutasuvust ja ERTMSi kasutuselevõtu tõhusat planeerimist.

3.   Agentuur toetab komisjoni jõupingutusi ERTMSi jaoks ELi kasutuselevõtu kava väljatöötamisel ja üleeuroopalistes transpordikoridorides ERTMSi paigaldamise koordineerimisel.

4.   Agentuur töötab välja strateegia ERTMSi eri versioonide haldamiseks, eesmärgiga tagada võrgustike ja erinevate versioonidega varustatud sõidukite tehniline ja talitluslik ühilduvus ning pakkuda stiimuleid kehtiva versiooni ja võimalike uuemate versioonide kiireks rakendamiseks.

Vastavalt raudteede koostalitlusvõime direktiivi artikli 6 lõikele 9 tagab agentuur, et ERTMSi seadmete hilisemad versioonid on tagasiulatuvalt ühilduvad alates komisjoni poolt 23. aprillil 2008 vastu võetud versioonist.

ERTMSi seadmete kohta, mis võeti kasutusele enne 23. aprilli 2008 või mille paigaldamine või ajakohastamine oli sellel kuupäeval juba lõplikus tööjärgus, koostab agentuur hindamisaruande, milles esitatakse:

Komisjon võtab asjakohased meetmed ühe aasta jooksul alates kuupäevast, mil ta sai kätte agentuuri hindamisaruande.

5.   Agentuur loob teavitatud asutuste ajutise töörühma ja juhib seda, et kontrollida, kas teavitatud asutuste läbiviidavaid EÜ vastavustõendamise menetlusi kohaldatakse konkreetsete ERTMSi projektide raames järjekindlalt. Samuti teeb agentuur koostööd siseriiklike ohutusasutustega, et kontrollida, kas kasutuselevõtmise lubade menetlusi kohaldatakse järjekindlalt. Kui agentuur on arvamusel, et on oht, et võrgustike ja nende menetluste objektiks olevate seadmetega varustatud sõidukite tehniline ja talitluslik ühilduvus on puudulik, teavitab ta viivitamatult komisjoni, kes võtab asjakohased meetmed.

6.   Kui ilmneb võrgustike ja sõidukite vaheline tehniline ühildumatus ERTMSi eriprojektide kontekstis, tagavad teavitatud asutused ja siseriiklikud ohutusasutused, et agentuur võib saada mis tahes asjakohase teabe kohaldatud „EÜ” vastavustõendamise ja kasutuselevõtmise menetluste kohta ning samuti käitamistingimuste kohta. Vajaduse korral soovitab agentuur komisjonile asjakohaseid meetmeid.

7.   Agentuur hindab ERTMSi seadmete sertifitseerimisprotsessi, esitades komisjonile hiljemalt 1. jaanuar 2011 aruande, mis sisaldab vajadusel teavet vajalike paranduste kohta.

8.   Komisjon hindab lõikes 7 osutatud aruande põhjal ühenduse tasandil üht tüüpi laboriseadmete, etalonrööbastee ja/või üheainsa sertifitseerimisasutuse kasutamise kulusid ja kasu. Nimetatud sertifitseerimisasutus peab vastama raudteesüsteemi koostalitlusvõime direktiivi VIII lisas sätestatud nõuetele. Komisjon võib esitada aruande ja vajaduse korral õigusloomega seotud ettepaneku, et parandada ERTMSi sertifitseerimissüsteemi.

Artikkel 21b

Komisjoni abistamine

1.   Komisjoni taotlusel ja artikli 30 lõike 2 punktis b sätestatu piires abistab agentuur komisjoni ühenduse õigusaktide rakendamisel, mille eesmärk on parandada raudteesüsteemide koostalitlusvõime taset ja töötada välja ühine lähenemisviis Euroopa raudteesüsteemi ohutuse suhtes.

2.   Abi andmise ulatus ja kestus on piiratud, abi antakse, ilma et see mõjutaks muude käesoleva määrusega agentuurile pandud ülesannete täitmist, ning selline abi võib hõlmata järgmist:

3.   Tegevdirektor esitab vähemalt kord aastas haldusnõukogule aruande käesoleva artikli rakendamise kohta, sealhulgas sellest vahenditele tuleneva mõju kohta.”

22)

Artikli 24 lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3.   Ilma et see piiraks artikli 26 lõike 1 kohaldamist, koosneb agentuuri personal:

Agentuuri esimese kümne tegevusaasta jooksul võib esimese lõigu esimeses taandes osutatud viieaastast ajavahemikku pikendada kuni kolme aasta võrra, kui see on vajalik agentuuri teenuste järjepidevuse tagamiseks.”

23)

Artiklit 25 muudetakse järgmiselt:

24)

Artikli 26 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Haldusnõukogu koosneb iga liikmesriigi ühest esindajast ja komisjoni neljast esindajast ning kuuest hääleõiguseta esindajast, kes esindavad Euroopa tasandil järgmisi rühmi:

Iga kõnealuse rühma jaoks nimetab komisjon esindaja ja tema asendaja vastavate Euroopa organisatsioonide esitatud nelja nime sisaldava kandidaatide nimekirja alusel, eesmärgiga tagada kõikide huvide nõuetekohane esindatus.

Haldusnõukogu liikmete ja nende asendusliikmete nimetamisel lähtutakse nende asjakohastest kogemusest ja ekspertteadmistest.”

25)

Artikli 33 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Artiklites 9, 9a, 10, 13 ja 15 sätestatud ülesannete täitmiseks võib agentuur külastada liikmesriike kooskõlas haldusnõukogu määratletud tegevuspõhimõtetega. Liikmesriikide siseriiklikud ametiasutused lihtsustavad agentuuri töötajate tööd.”

26)

Artikli 36 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Agentuuri töös võivad osaleda need Euroopa ja Euroopa naabruspoliitikasse kaasatud riigid, kes on sõlminud Euroopa Ühendusega lepingud, mille kohaselt on asjaomased riigid võtnud vastu ühenduse õigusaktid käesoleva määrusega reguleeritavas valdkonnas ja kohaldavad neid.”

31.12.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 354/60

(1)

Euroopa Parlamend ija nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1272/2008 (mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist) (3) nähakse ette ainete ja segude klassifitseerimise ja märgistamise ühtlustamine ühenduses. Nimetatud määrusega asendatakse nõukogu 27. juuni 1967. aasta direktiiv 67/548/EMÜ (ohtlike ainete klassifitseerimist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta), (4) samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. mai 1999. aasta direktiiv 1999/45/EÜ (ohtlike preparaatide klassifitseerimist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta) (5).

(2)

Määruse (EÜ) nr 1272/2008 puhul tuginetakse direktiividega 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ saadud kogemustele ning sellega võetakse kasutusele ainete ja segude klassifitseerimise ja märgistamise kriteeriumid, mis on ette nähtud rahvusvahelisel tasandil ÜRO struktuuri raames vastu võetud kemikaalide klassifitseerimise ja märgistamise globaalselt harmoneeritud süsteemis (Globally Harmonised System of Classification and Labelling of Chemicals – GHS).

(3)

Direktiivide 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ teatavad klassifitseerimist ja märgistamist käsitlevad sätted on võetud aluseks ka muude ühenduse õigusaktide kohaldamisel, näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ) nr 648/2004 (detergentide kohta) (6) kohaldamisel.

(4)

Direktiivide 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ asendamise ja GHSi kriteeriumide kasutuselevõtu võimalike mõjude analüüs on viinud järelduseni, et kui kohandada määruses (EÜ) nr 648/2004 sisalduvaid viiteid nimetatud direktiividele, peaks kõnealuse õigusakti reguleerimisala samaks jääma.

(5)

Direktiivides 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ esitatud klassifitseerimiskriteeriumidelt üleminek peaks olema täielikult lõppenud 1. juuniks 2015. Detergentide tootjad on tootjad, importijad või allkasutajad määruse (EÜ) nr 1272/2008 tähenduses ja seega tuleb anda neile käesoleva määrusega võimalus uutele kriteeriumidele üle minna määruses (EÜ) nr 1272/2008 sätestatud ajakava kohaselt.

(6)

Seepärast tuleks määrust (EÜ) nr 648/2004 vastavalt muuta,

1)

sõnad „valmistis” ja „valmistised” Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1907/2006 (7) (30. detsembri 2006. aasta redaktsioonis) artikli 3 punkti 2 tähenduses asendatakse kogu tekstis vastavalt sõnaga „segu” või „segud” vastavas käändes;

2)

artikli 9 lõike 1 sissejuhatav lause asendatakse järgmisega:

„Ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1272/2008 (mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist) (8) artikli 45 kohaldamist, peavad käesoleva määrusega hõlmatud aineid ja/või segusid turule viivad tootjad omama esitamiseks liikmesriikide pädevatele asutustele:

3)

artikli 11 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Lõiked 2–6 ei piira määrusega (EÜ) nr 1272 ette nähtud ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist käsitlevate sätete kohaldamist”.

31.12.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 354/62

(1)

Toiduainete hindade volatiilsus on asetanud paljud arengumaad ja nende elanikud raskesse olukorda. See toidukriis, millega kaasnevad finants- ja energiakriis ning keskkonna seisundi halvenemine, tekitab ohu paisata veel sajad miljonid inimesed äärmisse vaesusse ja tuua kaasa nälja ja alatoitumuse ning nõuab suuremat solidaarsust nende elanikega. Kõik andmed toiduaineteturgude väljavaadete kohta viivad järeldusele, et toiduainete hindade volatiilsus võib tulevatel aastatel jätkuda.

(2)

Euroopa Liidu praeguste arengupoliitika vahendite täiendamiseks tuleks käesoleva määrusega luua rahastamisvahend kiireks reageerimiseks toiduainete volatiilsetest hindadest põhjustatud kriisile arengumaades.

(3)

Nõukogu, nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni poolt 20. detsembril 2005. aastal vastu võetud Euroopa arengukonsensuses (2) on kirjas, et Euroopa Ühendus (edaspidi „ühendus”) jätkab tööd toiduga kindlustatuse parandamiseks rahvusvahelisel, piirkondlikul ja riiklikul tasandil; see on eesmärk, mille saavutamisele peaks käesolev määrus kaasa aitama.

(4)

Euroopa Parlament võttis 22. mail 2008. aastal vastu resolutsiooni toiduainete hinnatõusu kohta Euroopa Liidus ja arengumaades, milles soovitatakse nõukogul tagada sidusus kõigi riiklike ja rahvusvaheliste toiduainetega seotud poliitikavaldkondade vahel, mille eesmärk on realiseerida õigus toidule.

(5)

Euroopa Ülemkogu kinnitas oma 20. juuni 2008. aasta kohtumisel kindlalt oma võetud kohustust saavutada ühine ametliku arenguabi eesmärk, milleks on 2010. aastaks 0,56 % kogurahvatulust ning 2015. aastaks 0,7 % kogurahvatulust, nagu on märgitud nõukogu 24. mai 2005. aasta järeldustes, Euroopa Ülemkogu 16.–17. juuni 2005. aasta järeldustes ja Euroopa arengukonsensuses.

(6)

Tunnistades oma 20. juuni 2008. aasta järeldustes, et toiduainete kõrged hinnad mõjutavad maailma kõige vaesemate elanikkonnakihtide olukorda ning ohustavad kõikide aastatuhande arengueesmärkide saavutamist, võttis Euroopa Ülemkogu vastu aastatuhande arengueesmärke käsitleva ELi tegevuskava, milles märgitakse, et Euroopa Liit on pühendunud edendama ülemaailmset toidu- ja põllumajandusalast partnerlust kooskõlas Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) konverentsi deklaratsiooniga, mis võeti vastu maailma toiduga kindlustamist käsitleval FAO kõrgetasemelisel konverentsil 5. juunil 2008. aastal (FAO konverentsi deklaratsioon), ning soovib märkimisväärselt kaasa aidata sellele, et kaotada aastaks 2010 osa rahastamise puudujäägist põllumajanduse, toiduga kindlustatuse ja maaelu arengu valdkonnas.

(7)

Euroopa Ülemkogu märkis järeldustes samuti, et selle eesmärgi saavutamiseks Euroopa Liit toetab koordineeritumaid ja pikaajalisemaid rahvusvahelisi meetmeid praeguse toidukriisi lahendamiseks, eelkõige Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis (ÜRO) ja rahvusvahelistes rahandusinstitutsioonides; et ta tervitab ülemaailmset toidukriisi käsitleva kõrgetasemelise rakkerühma asutamist ÜRO peasekretäri poolt ning on otsustanud täita täiel määral oma rolli FAO konverentsi deklaratsiooni rakendamisel. Kõrgetasemeline rakkerühm on võtnud vastu tervikliku tegevusraamistiku ning rahvusvahelised organisatsioonid ja piirkondlikud organisatsioonid on käivitanud oma algatused. Euroopa Ülemkogu märkis järeldustes samuti, et Euroopa Liit toetab tugevat abi põllumajandustoodangu tõstmiseks arengumaades, eraldades eelkõige vajalikud vahendid põllumajandusliku tooraine rahastamiseks ning abi turupõhiste riskijuhtimise vahendite kasutamiseks, ja et Euroopa Liit suurendab märkimisväärselt oma toetust põllumajandusse suunatud avaliku ja erasektori investeeringutele ja üldisemalt innustab arengumaid töötama välja paremat põllumajanduspoliitikat, eelkõige toetama toiduga kindlustatust ja tugevdama piirkondlikku integratsiooni, ning et Euroopa Liit võtab samuti kasutusele vahendid, et rahastada peale toiduabi turvavõrke vaestele ja ebasoodsas olukorras olevatele elanikkonnakihtidele.

(8)

Vajadus rahaliste ja materiaalsete vahendite järele toiduainete kõrgete hindade tagajärgede ja põhjuste täielikuks kõrvaldamiseks on väga suur. Vahendid peaksid tulema rahvusvaheliselt kogukonnalt tervikuna ja ühendus on püüdnud anda oma õiglase osa. Euroopa Ülemkogu tervitas 20. juunil 2008. aastal komisjoni kavatsust esitada praeguse finantsperspektiivi raames ettepanek arengumaades põllumajandust toetava uue fondi kohta.

(9)

Ühenduse vastustrateegia peaks eelkõige püüdma innustada positiivset põllumajandustoodangu tõusu arengumaades lühikese kuni keskmise ajavahemiku jooksul, vähendades samal ajal oluliselt toiduainete hinna volatiilsusest tulenevat negatiivset mõju nende riikide kõige vaesematele elanikkonnakihtidele. Tootlikkuse tõstmine on ka ühenduse huvides, aidates leevendada praegust survet põllumajandustoodete hindadele.

(10)

Ühenduse käsutuses on mitu pikaajalist arenguabi käsitlevat õigusakti, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1905/2006 (millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend) (3) ja Euroopa Arengufond, millest antakse ametlikku arenguabi Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidele ning ülemeremaadele ja -territooriumidele, mida on hiljuti kohandatud vastavalt abikõlblike riikide keskmise ja pika perspektiivi arenguprioriteetidele. Nende rahastamisvahendite põhjalik kohandamine reageerimaks lühiajalisele kriisile ohustaks praeguste kõnealuste riikide suhtes koostatud tegutsemisstrateegiate tasakaalu ja sidusust. Ühenduse käsutuses on ka nõukogu 20. juuni 1996. aasta määrus (EÜ) nr 1257/96 (humanitaarabi kohta) (4) hädaabi andmiseks ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. novembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1717/2006 (millega kehtestatakse stabiliseerimisvahend) (5).

(11)

Nimetatud rahastamisvahendid on aga arengumaades toiduainete volatiilsetest hindadest põhjustatud negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks 2008. aastal juba maksimaalsel võimalikul määral kasutusele võetud või ümber kohandatud. 2009. aastal saaks seda sama teha väga piiratud määral, mis ei oleks aga kaugeltki piisav vajaduste rahuldamiseks.

(12)

Järelikult on vaja võtta kasutusele eriline rahastamisvahend, mis täiendaks olemasolevaid ELi väliseid rahastamisvahendeid, ning võtta kiireloomulised ja täiendavad meetmed arengumaades toiduainete hinna praegusest volatiilsusest põhjustatud tagajärgedele kiireks reageerimiseks.

(13)

Käesoleva määruse kohast abiandmist tuleks korraldada viisil, mis suurendab toiduainete tarnimist kohalikele elanikele.

(14)

Kõnealuse rahastamisvahendi abil võetavad meetmed peaksid aitama arengumaadel suurendada järgmistel hooaegadel põllumajandustoodangut, reageerida kiiresti riikide ja nende elanike esmavajadustele, astuda esimesi samme, et vältida võimaluste piires edasist ebakindlust toiduga kindlustamisel ja samuti aidata leevendada toiduainete volatiilsetest hindadest põhjustatud tagajärgi kogu maailmas, kõige vaesemate, väikestele põllumajandustootjate, aga ka Euroopa tarbijate ja põllumajandustootjate heaolule.

(15)

Käesolevas määruses sätestatud meetmete olemus nõuab tõhusa, paindliku, läbipaistva ja kiire otsustuskorra kehtestamist nende meetmete rahastamiseks ning kõikide asjaomaste institutsioonide tugevat koostööd.

(16)

Tuleb tagada toiduainete hinnatõusust ja/või hindade volatiilsusest kõige otsesemalt ja tõsisemalt mõjutatud inimestele leevenduse tagamiseks võetavate lühiajaliste meetmete sidusus ja järjepidevus ning rohkem struktuurimeetmeid eesmärgiga vältida praeguse toidukriisi kordumist.

(17)

On vaja tagada ühenduse finantshuvide kaitse vastavalt nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrusele (EÜ, Euratom) nr 2988/95 (Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta), (6) nõukogu 11. novembri 1996. aasta määrusele (Euratom, EÜ) nr 2185/96 (mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramiste eest) (7) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrusele (EÜ) nr 1073/1999 (Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta) (8).

(18)

Kuna käesoleva määruse eesmärke ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ja nõutavate meetmete ulatuse tõttu on neid parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(19)

Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks võtta vastu vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (9).

(20)

Erinevaid arengu rahastamisvahendeid ja käesolevat rahastamisvahendit kohaldatakse viisil, et oleks tagatud koostöö jätkuvus, eriti seoses üleminekuga hädaabi andmiselt keskmise pikkusega ja pikaajalistele meetmetele. Käesolev määrus peaks sobituma pikaajalise strateegiaga, millega aidatakse kaasa toiduga kindlustatusele arengumaades vastavalt nende oma vajadustele ja kavadele.

(21)

Käesolevas määruses sätestatud meetmete tõhususe tagamiseks ja nende olemusest tulenevat edasilükkamatust arvestades peaks käesolev määrus jõustuma järgmisel päeval pärast selle avaldamist,

a)

soodustada põllumajanduse tootlikkuse tõstmist sihtriikides ja -piirkondades;

b)

toetada tegevusi kiireks ja otseseks reageerimiseks, et leevendada toiduainete hindade volatiilsusest kohalikele elanikele tulenevaid negatiivseid mõjusid kooskõlas üldise toiduga kindlustatuse eesmärkidega, sealhulgas toitumisvajadusi käsitlevate ÜRO standarditega;

c)

tugevdada tootmisalast suutlikkust ja põllumajandussektori juhtimist, et suurendada sekkumiste jätkusuutlikkust.

a)

meetmed põllumajandusliku tooraine ja teenuste, sh väetiste ja seemnete kättesaadavuse parandamiseks, pöörates erilist tähelepanu kohalikele rajatistele ja kättesaadavusele;

b)

turvavõrgumeetmed põllumajanduse tootmisvõimsuse säilitamiseks või suurendamiseks ja kõige ebasoodsamas olukorras olevate elanikkonnakihtide, sealhulgas laste esmaste toitumisvajaduste rahuldamiseks;

c)

muud riigi vajadustel põhinevad väiksema ulatusega meetmed, mille eesmärk on suurendada tootmist: mikrokrediit, investeeringud, varustus, infrastruktuur ja ladustamine, samuti kutseõpe ja põllumajandussektorisse kuuluvate ametirühmade toetamine.

a)

partnerriigid ja -piirkonnad ning nende institutsioonid;

b)

partnerriikide detsentraliseeritud organid, nagu kohalikud omavalitsused, provintsid, departemangud ja piirkonnad;

c)

partnerriikide ja -piirkondade ning ühenduse loodud ühisasutused;