I EÜ asutamislepingu / Euratomi asutamislepingu kohaselt vastu võetud aktid, mille avaldamine on kohustuslik

31.12.2008

Euroopa Liidu Teataja

L 353/1

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 1272/2008,

16. detsember 2008,

mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist ning millega muudetakse direktiive 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ ja tunnistatakse need kehtetuks ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 95,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras (2)

ning arvestades järgmist:

(1)	Käesoleva määruse eesmärk on tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitse kõrge tase ning keemiliste ainete, segude ja teatavate konkreetsete toodete vaba liikumine, edendades samal ajal konkurentsivõimet ja innovatsiooni.

(2)	Ainete, segude ja teatavate toodete siseturu tõhus toimimine on saavutatav vaid juhul, kui nende suhtes kohaldatavad nõuded liikmesriigiti oluliselt ei erine.

(3)	Ainete ja segude klassifitseerimise ja märgistamise kriteeriume reguleerivate õigusaktide ühtlustamine peaks tagama inimeste tervise ja keskkonna kaitse kõrge taseme säästva arengu saavutamiseks.

(4)

Ainete ja segudega kauplemine ei ole mitte ainult siseturu, vaid ka ülemaailmse turu küsimus. Seega peaksid klassifitseerimise ja märgistamise ülemaailmselt ühtsed eeskirjad ning ühest küljest tarnimiseks ja kasutamiseks ning teisest küljest transportimiseks ette nähtud klassifitseerimis- ja märgistamiseeskirjade vastavusse viimine olema ettevõtjatele kasulikud.

(5)

Eesmärgiga hõlbustada ülemaailmset kaubandust ning kaitsta samal ajal inimeste tervist ja keskkonda, on ühtseid klassifitseerimis- ja märgistamiskriteeriume ÜRO struktuuri raames 12 aastat hoolikalt välja töötatud, mille tulemuseks on kemikaalide klassifitseerimise ja märgistamise globaalselt harmoneeritud süsteem (edaspidi „GHS”).

(6)

Käesoleva määrusega järgitakse erinevaid deklaratsioone, milles ühendus on kinnitanud oma kavatsust aidata kaasa klassifitseerimise ja märgistamise kriteeriumide ühtlustamisele kogu maailmas nii ÜRO tasandil kui ka rahvusvaheliselt kokkulepitud GHSi kriteeriumide inkorporeerimisega ühenduse õigusesse.

(7)	See on ettevõtjatele seda kasulikum, mida rohkem maailma riike GHSi kriteeriumid oma õigusaktidesse üle võtab. Ühendus peaks olema selle protsessi esirinnas, et ergutada ka teisi riike eeskuju võtma ning seada eesmärgiks luua ühenduse tööstusele konkurentsieelist.

(8)

Seepärast on oluline ühtlustada ainete, segude ja teatavate konkreetsete toodete klassifitseerimis- ja märgistamiseeskirjad ja -kriteeriumid ühenduses, võttes arvesse GHSi klassifitseerimiskriteeriume ja märgistamiseeskirju, ent võttes aluseks ka 40-aastase kogemuse, mis on saadud olemasolevate kemikaale käsitlevate ühenduse õigusaktide rakendamisega, ja säilitades kaitsetaseme, mis on saavutatud veel mitte GHSi osaks olevate ühenduse ohuklasside ning praeguste märgistamise ja pakendamise eeskirjade abil.

(9)	Käesolev määrus ei tohiks piirata ühenduse konkurentsieeskirjade täielikku ja terviklikku kohaldamist.

(10)

Käesoleva määruse eesmärk peaks olema kindlaks määrata, milliste omaduste põhjal tuleks ained ja segud ohtlikeks klassifitseerida, et määrata õigesti kindlaks ainete ja segudega kaasnevad ohud ja neist nõuetekohaselt teavitada. Need omadused peaksid hõlmama nii füüsikalisi ohte kui ka ohte inimese tervisele ja keskkonnale, sealhulgas ohte osoonikihile.

(11)

Käesolevat määrust tuleks üldpõhimõttena kohaldada kõikide ühenduses tarnitavate ainete ja segude suhtes, välja arvatud juhul, kui ühenduse muudes õigusaktides on kehtestatud nende klassifitseerimise ja märgistamise kohta konkreetsemad eeskirjad, näiteks nõukogu 27. juuli 1976. aasta direktiiv 76/768/EMÜ (liikmesriikides kosmeetikatoodete kohta vastuvõetud õigusaktide ühtlustamise kohta), (3) nõukogu 30. juuni 1982. aasta direktiiv 82/471/EMÜ (teatavate loomasöötadena kasutatavate toodete kohta), (4) nõukogu 22. juuni 1988. aasta direktiiv 88/388/EMÜ (toiduainetes kasutatavaid lõhna- ja maitseaineid ning nende tootmiseks vajalikke lähtematerjale käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta), (5) nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiiv 89/107/EMÜ (toiduainetes lubatud lisaaineid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) (6), nõukogu 20. juuni 1990. aasta direktiiv 90/385/EMÜ (aktiivseid siirdatavaid meditsiiniseadmeid käsitlevate liikmesriikide õigusnormide ühtlustamise kohta), (7) nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiiv 93/42/EMÜ (meditsiiniseadmete kohta), (8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 1998. aasta direktiiv 98/79/EÜ (meditsiiniliste in vitro diagnostikavahendite kohta), (9) komisjoni 23. veebruari 1999. aasta otsus 1999/217/EÜ (millega võetakse vastu toiduainetes või nende pinnal kasutatavate lõhna- ja maitseainete register, mis on koostatud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. oktoobri 1996. aasta määrusele (EÜ) nr 2232/96), (10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiiv 2001/82/EÜ (veterinaarravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta), (11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiiv 2001/83/EÜ (inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta), (12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 178/2002 (millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused) (13) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1831/2003 (loomasöötades kasutatavate söödalisandite kohta), (14) või kui aineid ja segusid transporditakse õhus, merel, maanteel, raudteel või siseveekogudel.

(12)

Käesolevas määruses kasutatud mõisted ja määratlused peaksid olema kooskõlas mõistete ja määratlustega, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruses (EÜ) nr 1907/2006 (mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH)), (15) transpordieeskirjade mõistete ja määratlustega ning ÜRO tasandil GHSis täpsustatud määratlustega, et tagada ühenduses kemikaale käsitlevate õigusaktide võimalikult ühtne kohaldamine ülemaailmse kaubanduse kontekstis. Samal põhjusel tuleks käesolevas määruses sätestada GHSis täpsustatud ohuklassid.

(13)	Eriti asjakohane on lisada need GHSis täpsustatud ohuklassid, milles võetakse konkreetselt arvesse, et ainete või segudega seotud füüsikalised ohud olenevad teatud määral sellest, kuidas ohtlikud ained vabanevad.

(14)	Käesolevas määruses määratletud mõistel „segu” peaks olema sama tähendus, mis ühenduse õigusaktides varem kasutatud mõistel „valmistis”.

(15)

Käesoleva määrusega tuleks asendada nõukogu 27. juuni 1967. aasta direktiiv 67/548/EMÜ (ohtlike ainete liigitamist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta), (16) samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. mai 1999. aasta direktiiv 1999/45/EÜ (ohtlike preparaatide klassifitseerimist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta) (17). Käesolev määrus peaks säilitama inimeste tervise ja keskkonna kaitse praeguse üldise taseme, mis on nende direktiividega ette nähtud. Seepärast tuleks käesolevas määruses säilitada teatavad ohuklassid, mida nimetatud direktiivid hõlmavad, kuid mis ei ole GHSi veel lisatud.

(16)

Ainete ja segudega seotud ohtude kindlaksmääramise ja nende klassifitseerimise üle otsustamise eest peaksid põhiliselt vastutama nende ainete või segude tootjad, importijad ja allkasutajad, olenemata sellest, kas nende suhtes kehtivad määruse (EÜ) nr 1907/2006 nõuded. Klassifitseerimise kohustusi täites peaks allkasutajatel olema lubatud kasutada aine või segu klassifikatsiooni, mis on tuletatud tarneahelas tegutseja poolt kooskõlas käesoleva määrusega, tingimusel et nad ei muuda aine või segu koostist. Turule mitteviidavate ainete, mille suhtes kehtib määruse (EÜ) nr 1907/2006 kohaselt registreerimise või teavitamise nõue, klassifitseerimise kohustus peaks peamiselt lasuma tootjatel, toodete valmistajatel ja importijatel. Kõige probleemsematesse ohuklassidesse kuuluvate ainete ja üksikjuhtumi põhiselt muude ainete puhul peaks siiski olema võimalus ette näha ainete ühtne klassifikatsioon, mida peaksid kohaldama kõik selliseid aineid sisaldavate ainete ja segude tootjad, importijad ja allkasutajad.

(17)

Kui on otsustatud ühtlustada aine klassifitseerimine teatavasse ohuklassi või ohuklassi alajaotusesse, lisades selleks kande käesoleva määruse VI lisa 3. ossa või parandades seal kõnealust kannet, peaks tootja, importija ja allkasutaja kohaldama kõnealust ühtset klassifikatsiooni ning ise klassifitseerima ainult ülejäänud, ühtlustamata ohuklassidesse või ohuklassi alajaotustesse kuuluvad ained.

(18)

Selleks et tagada tarbijate varustamine ohuteabega, peaksid ainete ja segude tarnijad tagama enne turule viimist nende pakendamise ja märgistamise vastavalt käesolevale määrusele ja kooskõlas tuletatud klassifikatsiooniga. Oma kohustuste täitmisel peaks allkasutajatel olema lubatud kasutada tarneahelas tegutseja poolt käesoleva määruse kohaselt tuletatud aine või segu klassifikatsiooni, kui nad ei muuda aine või segu koostist, ning levitajatel peaks olema lubatud kasutada tarneahelas tegutseja poolt käesoleva määruse kohaselt tuletatud aine või segu klassifikatsiooni.

(19)	Teabe kättesaadavuse tagamiseks segudes sisalduvate ohtlike ainete kohta tuleks vajaduse korral esitada täiendav märgistusteave segude puhul, mis sisaldavad vähemalt üht ohtlikuks klassifitseeritud ainet.

(20)

Kuigi aine või segu tootja, importija ega allkasutaja ei tohiks olla kohustatud koguma klassifitseerimiseks uut toksilisuse- või ökotoksilisuse-alast teavet, peaks ta määrama kindlaks kogu talle kättesaadava teabe selle aine või seguga seotud ohtude kohta ning hindama selle kvaliteeti. Tootja, importija või allkasutaja peaks võtma arvesse ka varasemaid andmeid inimestel avalduva mõju kohta, nt epidemioloogilisi uuringuid aine või seguga kokku puutunud elanikkonnarühmade kohta, andmeid juhusliku või töökeskkonnas kokkupuutumise kohta ning teostama andmeid käsitlevaid ja kliinilisi uuringuid. Seda teavet tuleks võrrelda eri ohuklasside ja alajaotuste kriteeriumidega, et kõnealune tootja, importija või allkasutaja saaks jõuda järeldusele, kas aine või segu tuleks ohtlikuks klassifitseerida.

(21)

Kuigi iga ainet või segu võib klassifitseerida olemasoleva teabe alusel, peaks käesoleva määruse täitmiseks kasutatav olemasolev teave olema eelistatavalt saadud vastavalt määruses (EÜ) nr 1907/2006 viidatud katsemeetoditele, transpordialastele sätetele või rahvusvahelistele põhimõtetele või menetlustele teabe valideerimiseks, et tagada tulemuste kvaliteet, võrreldavus ja vastavus muudele rahvusvahelisel või ühenduse tasandil kehtestatud nõuetele. Kui tootja, importija või allkasutaja on otsustanud koguda uut teavet, peaks ta järgima samu katsemeetodeid, sätteid, põhimõtteid ja menetlusi.

(22)

Segudega seotud ohtude kindlaksmääramise hõlbustamiseks peaksid tootjad, importijad ja allkasutajad lähtuma ohtude kindlaksmääramisel segu enda andmetest, kui need on olemas, välja arvatud juhul, kui segu sisaldab kantserogeenseid, sugurakkudele mutageenseid või reproduktiivtoksilisi aineid või kui hinnatakse, et ohuklassi-kohased biolagunevuse või bioakumuleerumisega seotud omadused põhjustavad ohtu vesikeskkonnale. Neil juhtudel, kuna seguga seotud ohtusid ei ole võimalik piisavalt hinnata segu enda alusel, tuleks seguga seotud ohtude kindlaksmääramisel üldjuhul lähtuda segus sisalduvate erinevate ainete andmetest.

(23)

Kui sarnaste katsetatud segude kohta on olemas piisavalt teavet, sealhulgas segude asjakohaste koostisainete kohta, on katsetamata segu ohtlike omaduste kindlaksmääramine võimalik, kohaldades teatavaid eeskirju, mida nimetatakse „seostamispõhimõteteks”. Nimetatud põhimõtted võimaldavad iseloomustada seguga seotud ohte segu ennast katsetamata, tuginedes vaid kättesaadavale teabele sarnaste katsetatud segude kohta. Kui segu enda kohta katseandmed puuduvad või need on ebapiisavad, peaksid tootjad, importijad ja allkasutajad järgima seostamispõhimõtteid, et tagada nende segude klassifitseerimise tulemuste piisav võrreldavus.

(24)

Konkreetsed tööstusharud võivad luua võrgustikke andmevahetuse hõlbustamiseks ning teabe hindamise, katseandmete, tõendusmaterjali kaalukuse kindlaksmääramise ja seostamispõhimõtete alaste ekspertteadmiste koondamiseks. Sellised võrgustikud võivad toetada kõnealuste tööstussektorite tootjaid, importijaid ja allkasutajaid ning eelkõige väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid (VKEd) nende käesolevast määrusest tulenevate kohustuste täitmisel. Selliseid võrgustikke võib kasutada ka teabe ja parimate tavade vahetamiseks, et lihtsustada teavitamiskohustuste täitmist. Nimetatud toetusvõrgustikku kasutavad tarnijad peaksid jääma täiel määral vastutavaks oma käesolevast määrusest tulenevate klassifitseerimis-, märgistamis- ja pakendamiskohustuste täitmise eest.

(25)

Esmatähtis on loomade kaitse, mis on reguleeritud nõukogu 24. novembri 1986. aasta direktiiviga 86/609/EMÜ katseteks ja muudel teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade kaitsega seotud liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (18). Seega, kui tootja, importija või allkasutaja on otsustanud koguda teavet käesoleva määruse täitmiseks, peaks ta kõigepealt kaaluma muid viise peale direktiivi 86/609/EMÜ reguleerimisalasse kuuluvate loomkatsete tegemise. Käesoleva määruse eesmärgil ei tohiks lubada viia läbi katseid ahvilistega.

(26)

Komisjoni 30. mai 2008. aasta määruses (EÜ) nr 440/2008 (millega kehtestatakse katsemeetodid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH)) (19) nimetatud katsemeetodid vaadatakse korrapäraselt läbi ning neid täiustatakse, et vähendada katseid selgroogsete loomadega ja katsealuste loomade arvu. Olulist rolli alternatiivsete katsemeetodite hindamisel ja valideerimisel etendab komisjoni teadusuuringute ühiskeskuse koosseisu kuuluv Euroopa Alternatiivsete Meetodite Valideerimise Keskus (ECVAM).

(27)

Käesolevas määruses sätestatud klassifitseerimis- ja märgistamiskriteeriumides tuleks võimalikult suurel määral arvesse võtta alternatiivsete meetodite edendamist ainete ja segudega seotud ohtude hindamisel ning kohustust koguda olemuslike omaduste kohta teavet muul viisil kui loomkatsete abil direktiivi 86/609/EMÜ tähenduses, nagu on sätestatud määruses (EÜ) nr 1907/2006. Tulevased kriteeriumid ei tohiks takistada selle eesmärgi saavutamist ega kõnealuse määruse kohaste kohustuste täitmist ega tohiks mingil juhul tingida loomkatsete kasutamist, kui alternatiivsed katsed on klassifitseerimiseks ja märgistamiseks piisavad.

(28)

Klassifitseerimiseks ei tohiks koguda andmeid inimestel katsetamisega. Kättesaadavaid usaldusväärseid epidemioloogilisi andmeid ja kogemusi ainete ja segude mõju kohta inimestele (nt andmeid töökeskkonna kohta ja õnnetusjuhtumite andmebaasidest) tuleks arvesse võtta ja neid võib lugeda prioriteetseteks loomkatsetest saadud andmete suhtes, kui nendega tõendatakse ohte, mida loomkatsetega ei ole kindlaks määratud. Loomkatsete tulemusi tuleks võrrelda inimestel avalduva mõju tulemustega ning eksperdiarvamusi kasutades tuleks tagada inimeste tervise parim kaitse nii inimeste kui ka loomadega seotud andmeid hinnates.

(29)	Füüsikalisi ohte käsitlev uus teave peaks olema alati vajalik, välja arvatud siis, kui andmed on juba kättesaadavad või kui käesolevas määruses on ette nähtud erand.

(30)

Ainult käesoleva määruse eesmärgil läbiviidavates katsetes peaks aine või segu olema sellisel kujul või sellises füüsikalises olekus, nagu see turule viiakse ja nagu seda mõistlike eelduste kohaselt kasutatakse. Käesoleva määruse eesmärgil peaks aga olema võimalik kasutada ka muude, sealhulgas kolmandates riikides kehtestatud reguleerivate nõuete täitmiseks läbiviidud katsete tulemusi, isegi kui neis ei kasutatud ainet või segu sellisel kujul või sellises füüsikalises olekus, nagu see turule viiakse ja nagu seda mõistlike eelduste kohaselt kasutatakse.

(31)

Läbiviidavad katsed peaksid vajaduse korral vastama direktiivis 86/609/EMÜ sätestatud asjakohastele laboriloomade kaitse nõuetele ning ökotoksikoloogiliste ja toksikoloogiliste katsete puhul headele laboritavadele, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta direktiivis 2004/10/EÜ (mis käsitleb keemiliste ainetega katsete tegemisel heade laboritavade põhimõtete rakendamist ja nende rakendamise tõendamist puudutavate õigusnormide ühtlustamist) (20).

(32)	Lisas tuleks kehtestada eri ohuklassidesse ja alajaotustesse klassifitseerimise kriteeriumid ning samuti lisasätted selle kohta, kuidas neid kriteeriume täita.

(33)	Kuna eri ohuklasside kriteeriume ei saa alati otseselt ja lihtsalt teabe suhtes kohaldada, peaksid tootjad, importijad ja allkasutajad piisavate tulemuste saavutamiseks kasutama eksperdihinnangul põhinevat tõendite kaalukuse määramist.

(34)

Tootja, importija või allkasutaja peaks määrama ainetele konkreetsed sisalduse piirväärtused vastavalt käesolevas määruses osutatud kriteeriumidele, kui tootja, importija või allkasutaja saab neid piirväärtusi põhjendada ja teavitab neist Euroopa Kemikaaliametit (edaspidi „amet”). Samas ei tuleks konkreetseid sisalduse piirväärtusi kehtestada käesolevale määrusele lisatud ohtlike ainete ühtlustatud klassifikatsiooni ja märgistamise tabelites sisalduvate ainete ühtlustatud ohuklassidele või nende alajaotustele. Amet peaks andma juhiseid konkreetsete sisalduse piirväärtuste kehtestamiseks. Ühtsuse tagamiseks tuleks ühtlustatud klassifikatsiooni korral esitada vajaduse korral ka konkreetsed sisalduse piirväärtused. Klassifitseerimisel tuleks eelistada konkreetseid sisalduse piirväärtusi muudele sisalduse piirväärtustele.

(35)

Tootjad, importijad ja allkasutajad peaksid vastavalt käesolevas määruses osutatud kriteeriumidele määrama vesikeskkonnale ohtlikuks klassifitseeritud 1. kategooria akuutselt toksilistele või 1. kategooria krooniliselt toksilistele ainetele korrutustegurid. Amet peaks andma juhiseid korrutustegurite kehtestamiseks.

(36)

Proportsionaalsuse ja toimivuse huvides tuleks määratleda üldised piirväärtused nii ainete kindlakstehtud lisanditele, lisaainetele ja üksikutele koostisainetele kui ka segudes sisalduvatele ainetele, täpsustades, millal tuleks neid käsitlevat teavet ainete ja segude ohuklassifikatsiooni kindlaksmääramisel arvesse võtta.

(37)	Segude adekvaatse klassifikatsiooni tagamiseks tuleks segude klassifitseerimisel arvesse võtta olemasolevat teavet nende koostoimeliste ja antagonistlike mõjude kohta.

(38)

Kui tootjatele, importijatele või allkasutajatele saab teatavaks klassifikatsiooni mõjutada võiv uus, piisav ja usaldusväärne teaduslik või tehniline teave või kui nad muudavad oma segude koostist, peaksid nad turule viidavate ainete ja segude klassifikatsiooni ümber hindama, et tagada klassifitseerimise aluseks oleva teabe ajakohasus, välja arvatud juhul, kui on piisavalt tõendeid selle kohta, et klassifikatsioon jääb samaks. Tarnijad peaksid uuendama vastavalt märgistust.

(39)	Ohtlikeks klassifitseeritud ained ja segud tuleks märgistada ja pakendada vastavalt nende klassifikatsioonile, et tagada sobiv kaitse ja anda nende saajale olulist teavet, juhtides nende tähelepanu aine või seguga seotud ohtudele.

(40)

Käesoleva määrusega nähakse ainete ja segudega seotud ohtudest teavitamiseks ette kaks vahendit, milleks on märgistus ja ohutuskaardid, mis on sätestatud määruses (EÜ) nr 1907/2006. Neist kahest on märgistus ainus vahend tarbijate teavitamiseks, kuid sellega võib juhtida ka töötajate tähelepanu põhjalikumale teabele, mis on esitatud ainete ja segude ohutuskaartidel. Kuna ohutuskaarte käsitlevad sätted sisalduvad määruses (EÜ) nr 1907/2006, milles ohutuskaarti on kasutatud põhilise teavitusvahendina ainete tarneahelas, ei ole vaja samu sätteid käesolevas määruses korrata.

(41)

Et tagada tarbijatele asjakohase ja igakülgse teabe edastamine kemikaalide ja segudega seotud ohtude ning kemikaalide ja segude turvalise kasutamise kohta, tuleks edendada veebilehtede ja tasuta infotelefonide kasutamist ja tutvustamist, eelkõige seoses teabe edastamisega konkreetset liiki pakendite kohta.

(42)

Ülemaailmne ühtne ohuteavitusvahend märgistuse vormis oleks kasulik töötajatele ja tarbijatele kogu maailmas. Seepärast tuleks täpsustada märgistusel kasutatavaid elemente, lähtudes ohupiktogrammidest, tunnussõnadest, ohulausetest ja hoiatuslausetest, mis moodustavad GHSi põhiteabe. Muu märgistusel sisalduv teave peaks olema minimaalne ega tohiks põhielemente kahtluse alla seada.

(43)

Oluline on, et turule viidavad ained ja segud oleksid hästi identifitseeritud. Siiski peaks amet võimaldama ettevõtjatel vastava taotluse alusel ja vajaduse korral kirjeldada teatavate ainete keemilist koostist selliselt, et see ei ohustaks nende ärisaladust. Kui amet jätab sellise taotluse rahuldamata, tuleks lubada ameti otsuse vaidlustamist kooskõlas käesoleva määrusega. Vaidlustamisel peaks olema peatav mõju, nii et konfidentsiaalset teavet, millega seoses taotlus esitati, ei oleks vaja märgistusel esitada, kuni vaidlustamise suhtes ei ole otsust tehtud.

(44)

Rahvusvaheline Puhta Keemia ja Rakenduskeemia Liit (IUPAC) on olnud pikka aega tunnustatud ülemaailmne autoriteet keemiliste ainete nomenklatuuri ja terminoloogia alal. Ainete identifitseerimine IUPACi nimetuse järgi on kogu maailmas laialt levinud ja see on standardne alus ainete kindlaksmääramiseks rahvusvahelises ja mitmekeelses kontekstis. Seepärast on asjakohane kasutada käesolevas määruses kõnealuseid nimetusi.

(45)

Chemical Abstracts Service’i (CAS) süsteemi kohaselt lisatakse ained CASi registrisse ja neile määratakse ainulaadne CASi registrinumber. Neid CASi numbreid kasutatakse üle kogu maailma teatmeteostes, andmebaasides ja regulatiivdokumentides ainete identifitseerimiseks, et vältida kemikaalide nomenklatuuri mitmetimõistetavust. Seepärast on asjakohane kasutada käesolevas määruses kõnealuseid CASi numbreid.

(46)	Märgistusel esitatava teabe piiramiseks ainult kõige olulisemate andmetega tuleks mitme ohtliku omadusega ainete või segude puhul kõige asjakohasemad märgistuse elemendid valida eelisjärjekorra põhimõtetest lähtudes.

(47)

Nõukogu 15. juuli 1991. aasta direktiiv 91/414/EMÜ (taimekaitsevahendite turuleviimise kohta) (21) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiiv 98/8/EÜ (mis käsitleb biotsiidide turuleviimist) (22) peaksid jääma täielikult kehtivaks nende reguleerimisalasse kuuluvate mis tahes toodete suhtes.

(48)	Ohtliku aine või segu märgistusel või pakendil ei tohiks kasutada selliseid väljendeid nagu „mittetoksiline”, „kahjutu”, „mittesaastav” või „keskkonnasõbralik” ega muid väljendeid aine või segu ohutuse kohta või muid nende klassifikatsiooniga vastuolus olevaid väljendeid.

(49)

Üldiselt tuleks aineid ja segusid, eelkõige elanikkonnale tarnitavaid aineid ja segusid, tarnida pakendatult koos märgistusel esitatud vajaliku teabega. Asjakohase teabe edastamine professionaalsetele kasutajatele, sealhulgas pakendamata ainete ja segude puhul, on tagatud määrusega (EÜ) nr 1907/2006. Siiski võib pakendamata aineid ja segusid erandjuhtudel tarnida ka elanikkonnale. Vajaduse korral tuleks asjakohane märgistusteave edastada elanikkonnale muude vahendite, näiteks arve või saatelehe abil.

(50)	Vaja on kehtestada eeskirjad märgistuse kasutamise ja teabe paigutuse kohta märgistusel, et märgistusel olev teave oleks kergesti arusaadav.

(51)	Käesoleva määrusega tuleks kehtestada üldised normide pakenditele, et tagada ohtlike ainete ja segude ohutu tarnimine.

(52)

Ametiasutused peaksid oma tegevuses keskenduma tervise ja keskkonna seisukohast kõige probleemsematele ainetele. Pädevatel asutustel ning tootjatel, importijatel ja allkasutajatel tuleks võimaldada esitada ametile ettepanekuid selliste ainete ühtse klassifitseerimise ja märgistamise kohta, mis on klassifitseeritud 1A, 1B või 2. kategooria kantserogeenseks, sugurakkudele mutageenseks või reproduktiivtoksiliseks aineks või sissehingamisel sensibiliseerivalt toimivaks aineks, üksikjuhtudel ka muude mõjude korral. Liikmesriikide pädevatel asutustel peaks olema võimalik teha ettepanekuid ka taimekaitsevahendites ja biotsiidides kasutatavate toimeainete ühtse klassifitseerimise ja märgistamise kohta. Amet peaks esitama oma arvamuse ettepaneku kohta ning huvitatud isikutel peaks olema võimalus märkusi esitada. Komisjon peaks esitama otsuse eelnõu lõplike klassifitseerimis- ja märgistuselementide kohta.

(53)

Selleks et võtta täiel määral arvesse direktiivi 67/548/EMÜ põhjal tehtud tööd ja omandatud kogemusi, sealhulgas teatavate direktiivi 67/548/EMÜ I lisas loetletud ainete klassifikatsiooni ja märgistust, tuleks kõik olemasolevad ühtsed klassifikatsioonid muuta uusi kriteeriume kasutades uuteks ühtseteks klassifikatsioonideks. Pealegi, kuna käesoleva määruse kohaldamist on edasi lükatud ja järgneva üleminekuperioodi jooksul toimub ainete ja segude klassifitseerimine direktiivi 67/548/EMÜ kriteeriumidele vastava ühtse klassifikatsiooni alusel, tuleks ka kõik olemasolevad ühtsed klassifikatsioonid kanda muudatusteta käesoleva määruse lisasse. Kehtestades nõude järgida käesolevat määrust kõigi tulevaste klassifikatsioonide ühtlustamise puhul, tuleks vältida vastuolusid samade ainete ühtsetes klassifikatsioonides olemasolevate ja uute kriteeriumide alusel.

(54)

Ainete ja segude siseturu tõhusa toimimise saavutamiseks, tagades samal ajal inimeste tervise ja keskkonna kaitse kõrge taseme, tuleks kehtestada klassifitseerimis- ja märgistusandmikku käsitlevad eeskirjad. Seepärast tuleks ametit teavitada iga turule viidud registreeritud või ohtliku aine klassifikatsioonist ja märgistusest, et see andmikku lisada.

(55)	Amet peaks uurima võimalusi teavitamiskorra edasiseks lihtsustamiseks, võttes eelkõige arvesse VKEde vajadusi.

(56)	Ühe aine eri tootjad ja importijad peaksid igati püüdma kokku leppida selle aine ühtses klassifikatsioonis, välja arvatud ohuklasside ja alajaotuste osas, mille suhtes kehtib selle aine ühtlustatud klassifikatsioon.

(57)

Elanikkonna ja eelkõige teatavate ainetega kokku puutuvate isikute ühtlustatud kaitsetaseme ning klassifikatsioonil ja märgistusel põhinevate ühenduse muude õigusaktide nõuetekohase toimimise tagamiseks tuleks võimaluse korral andmikus kajastada käesoleva määruse kohaselt sama aine tootjate ja importijate vahel kokku lepitud klassifikatsiooni, samuti ühenduse tasandil vastu võetud otsuseid teatavate ainete klassifikatsiooni ja märgistuse ühtlustamiseks.

(58)	Klassifitseerimis- ja märgistusandmikku sisestatud teave peaks olema samal määral kättesaadav ja kaitstud, kui see on määruse (EÜ) nr 1907/2006 põhjal, eelkõige teabe osas, mille avalikustamine ohustaks asjaomaste isikute ärihuve.

(59)

Liikmesriigid peaksid määrama ühtlustatud klassifitseerimise ja märgistamise ettepanekutega tegelemise eest vastutavad pädevad asutused ning käesolevas määruses sätestatud kohustuste täitmise tagamise eest vastutavad asutused. Liikmesriigid peaksid kehtestama käesoleva määruse täitmise tagamiseks tõhusad seire- ja kontrollimeetmed.

(60)

Oluline on nõustada tarnijaid ja mis tahes teisi huvitatud isikuid, eelkõige VKEsid, nende käesolevast määrusest tulenevate asjakohaste ülesannete ja kohustuste kohta. Määruse (EÜ) nr 1907/2006 kohaselt juba loodud riiklik kasutajatugi võib tegutseda käesolevas määruses ette nähtud riikliku kasutajatoena.

(61)	Käesoleva määrusega kehtestatud süsteemi tõhusa toimimise tagamiseks on tähtis liikmesriikide, ameti ja komisjoni vaheline hea koostöö ja tegevuse koordineerimine.

(62)

Lisaks käesoleva määruse kohaldamise eest vastutavatele pädevatele asutustele ja käesoleva määruse täitmise eest vastutavatele asutustele peaksid liikmesriigid määrama ohtlikke aineid ja segusid käsitleva teabe koondamiseks organid, kes vastutavad sellise teabe vastuvõtmise eest, mis on seotud tervisega ning ainete keemilise määratluse, koostisainete ja laadiga, sealhulgas ainetega, mille puhul on vastavalt käesolevale määrusele lubatud kasutada alternatiivset keemilist nimetust.

(63)	Liikmesriigi taotlusel võivad vastutavad asutused teostada statistilist analüüsi, et teha kindlaks tõhustatud riskijuhtimismeetmeid vajavad valdkonnad.

(64)

Liikmesriikide ja ameti korrapärased aruanded käesoleva määruse toimimise kohta peaksid olema asendamatuks vahendiks kemikaalidega seotud õigusaktide rakendamise ja selles valdkonnas esinevate suundumuste jälgimiseks. Aruannete tulemuste põhjal tehtud järeldused peaksid olema kasulikuks ja praktiliseks vahendiks käesoleva määruse läbivaatamisel ja vajaduse korral selle kohta muudatusettepanekute tegemisel.

(65)	Käesoleva määruse täitmise tagamisega seotud teavet tuleks vahetada ka määrusega (EÜ) nr 1907/2006 ameti juurde jõustamisega seotud teabe vahetamiseks loodud foorumi raames.

(66)

Liikmesriikide jõustamisega seotud tegevuse läbipaistvuse, erapooletuse ja järjepidevuse tagamiseks on liikmesriikidel vaja luua sobiv raamistik tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate karistuste kehtestamiseks käesoleva määruse mittetäitmise korral, kuna selle mittetäitmine võib kahjustada inimeste tervist ja keskkonda.

(67)

Selleks et kaitsta ainete saajaid, sealhulgas tarbijaid, tuleks kehtestada eeskirjad, mille kohaselt käesolevas määruses kehtestatud klassifitseerimiskriteeriumidele vastavate ainete reklaamis peavad olema nimetatud nendega kaasnevad ohud. Samal põhjusel peaksid märgistusel nimetatud ohu liik või liigid olema nimetatud ka ohtlikeks klassifitseeritud segude reklaamis, mis võimaldab üldsuse liikmel sõlmida ostulepingut ilma eelnevalt märgistust nägemata.

(68)

Tuleks ette näha kaitseklausel olukordade lahendamiseks, kus aine või segu kujutab tõsist ohtu inimeste tervisele või keskkonnale, isegi kui see ei ole käesoleva määruse kohaselt klassifitseeritud ohtlikuks. Sellisel juhul võib osutuda vajalikuks võtta meetmeid ÜRO tasandil, võttes arvesse ainete ja segude kaubanduse ülemaailmset iseloomu.

(69)	Kuigi paljud ettevõtjatele määrusega (EÜ) nr 1907/2006 kehtestatud kohustused tulenevad klassifitseerimisest, ei tohiks käesolev määrus muuta kõnealuse määruse reguleerimisala ja mõju, välja arvatud ohutuskaarte puudutavate sätete osas. Selle tagamiseks tuleks kõnealust määrust vastavalt muuta.

(70)

Käesolevat määrust peaks kohaldama järk-järgult, et võimaldada kõikidel asjaosalistel – ametiasutustel, ettevõtjatel ja sidusrühmadel – koondada vahendeid uute kohustuste õigeaegse täitmise ettevalmistamiseks. Seepärast, ning kuna segude klassifikatsioon sõltub ainete klassifikatsioonist, tuleks sätteid segude klassifitseerimise kohta kohaldada alles pärast kõikide ainete ümberklassifitseerimist. Ettevõtjatel tuleks vabatahtlikkuse alusel lubada kohaldada käesoleva määruse kohaseid klassifikatsioonikriteeriume varem, kuid segaduste vältimiseks peaks märgistamine ja pakendamine olema sel juhul direktiivi 67/548/EMÜ või 1999/45/EÜ asemel kooskõlas käesoleva määrusega.

(71)	Ettevõtjate liigse koormuse vältimiseks võib teatava ajavahemiku jooksul jätkata selliste ainete ja segude ilma ümbermärgistamiseta turuleviimist, mis on juba tarneahelas hetkel, kui käesoleva määruse märgistamissätete kohaldamine muutub nende suhtes kohustuslikuks.

(72)

Kuna käesoleva määruse eesmärke, nimelt klassifitseerimis-, märgistamis- ja pakendamiseeskirjade ühtlustamist, klassifitseerimiskohustuse kehtestamist ning ühenduse tasandil klassifitseeritud ainete ühtlustatud loetelu ning klassifitseerimis- ja märgistusandmiku kehtestamist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning neid on seetõttu parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamiselepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(73)	Käesolevas määruses järgitakse eeskätt Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (23) tunnustatud põhiõigusi ja põhimõtteid.

(74)	Käesolev määrus peaks aitama kaasa 6. veebruaril 2006 Dubais vastu võetud kemikaalide rahvusvahelise kasutamise strateegilise lähenemisviisi (SAICM) elluviimisele.

(75)	Sõltuvalt ÜRO tasandil toimuvatest arengutest tuleks käesolevasse määrusse hiljem lisada püsivate, bioakumuleeruvate ja toksiliste (PBT) ning väga püsivate ja väga bioakumuleeruvate (vPvB) ainete klassifikatsioon ja märgistus.

(76)	Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks võtta vastu vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (24).

(77)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus kohandada käesolevat määrust tehnika ja teaduse arenguga, mis hõlmab ka ÜRO tasandil GHSis tehtud muudatuste lisamist, eelkõige selliste ÜRO muudatuste lisamist, mis on seotud sarnaseid segusid käsitleva teabe kasutamisega. Määruse kohandamisel tehnika ja teaduse arenguga tuleks arvestada ÜRO tasandil kaks korda aastas tehtavate kohanduste tsüklit. Lisaks tuleks komisjonile anda volitus otsustada konkreetsete ainete ühtlustatud klassifikatsiooni ja märgistamise üle. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva määruse vähem olulisi sätteid, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(78)	Kui tungiva kiireloomulisuse tõttu ei ole võimalik kinni pidada kontrolliga regulatiivmenetluse tavatähtaegadest, peaks komisjon saama tehnika arenguga seotud kohandamiste vastuvõtmiseks kohaldada otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikes 6 sätestatud kiirmenetlust.

(79)	Käesoleva määruse täitmisel peaks komisjoni abistama ka määrusega (EÜ) nr 1907/2006 loodud komitee, et tagada järjekindel lähenemisviis kemikaalidega seotud õigusaktide ajakohastamisel,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I JAOTIS

ÜLDKÜSIMUSED

Artikkel 1

Eesmärk ja reguleerimisala

1. Käesoleva määruse eesmärk on tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitse kõrge tase ning ainete, segude ja teatavate toodete vaba liikumine vastavalt artikli 4 lõikele 8. Selleks:

a)	ühtlustatakse ainete ja segude klassifitseerimise kriteeriumid ning ohtlike ainete ja segude märgistamise ja pakendamise eeskirjad;

kohustatakse:

i)	tootjaid, importijaid ja allkasutajaid turule viidavaid aineid ja segusid klassifitseerima;

ii)	tarnijaid turule viidavaid aineid ja segusid märgistama ja pakendama;

iii)	tootjaid, toodete valmistajaid ja importijaid klassifitseerima selliseid turule mitteviidavaid aineid, mille suhtes kehtib määruse (EÜ) nr 1907/2006 kohaselt registreerimise või teavitamise nõue;

c)	kohustatakse ainete tootjaid ja importijaid teatama ametile neist klassifitseerimistest ja märgistuselementidest, kui neid ei ole ametile esitatud osana määruse (EÜ) nr 1907/2006 kohasest registreerimisest;

d)	kehtestatakse VI lisa 3. osas ühenduse ühtlustatud klassifikatsiooni ja märgistuselementidega ainete loetelu;

e)	kehtestatakse ainete klassifitseerimis- ja märgistusandmik, mis sisaldab kõiki punktides c ja d osutatud teatiseid ning esitatud ja ühtlustatud klassifikatsioone ja märgistuselemente.

2. Käesolevat määrust ei kohaldata järgmise suhtes:

a)	nõukogu 13. mai 1996. aasta direktiivi 96/29/Euratom (millega sätestatakse põhilised ohutusnormid töötajate ja muu elanikkonna tervise kaitsmiseks ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest) (25) reguleerimisalasse kuuluvad radioaktiivsed ained ja segud;

b)	tollijärelevalve alla kuuluvad ained ja segud, mis on ajutiselt ladustatud, reekspordi eesmärgil vabatsooni või vabalattu paigutatud või transiitveol, tingimusel et neid ei käidelda ega töödelda;

c)	isoleerimata vaheained;

d)	teaduslikus uurimis- ja arendustegevuses kasutatavad ained ja segud, mida ei viida turule, tingimusel et neid kasutatakse kontrollitud tingimustes kooskõlas töökeskkonda käsitlevate ja keskkonnaalaste ühenduse õigusaktidega.

3. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiivis 2006/12/EÜ (jäätmete kohta) (26) määratletud jäätmeid ei käsitata aine, segu või tootena käesoleva määruse artikli 2 tähenduses.

4. Liikmesriigid võivad konkreetsetel juhtudel kehtestada teatavate ainete või segude suhtes erandeid käesolevast määrusest, kui see on vajalik riigikaitse huvides.

5. Käesolevat määrust ei kohaldata järgmiste valmiskujul ja lõppkasutajale mõeldud ainete ja segude suhtes:

a)	direktiivis 2001/83/EÜ määratletud ravimid;

b)	direktiivis 2001/82/EÜ määratletud veterinaarravimid;

c)	direktiivis 76/768/EMÜ määratletud kosmeetikatooted;

d)	direktiivides 90/385/EMÜ ja 93/42/EMÜ määratletud invasiivsed või inimkehaga vahetus kontaktis kasutatavad meditsiiniseadmed ja direktiivis 98/79/EÜ määratletud meditsiiniseadmed;

määruses (EÜ) nr 178/2002 määratletud toit ja sööt, sealhulgas nende kasutamisel

i)	direktiivi 89/107/EMÜ reguleerimisalasse kuuluvates toiduainetes kasutatavate lisaainetena;

ii)	direktiivi 88/388/EMÜ ja otsuse 1999/217/EÜ reguleerimisalasse kuuluvates toiduainetes lõhna- ja maitseainetena;

iii)	määruse (EÜ) nr 1831/2003 reguleerimisalasse kuuluvas söödas söödalisanditena;

iv)	direktiivi 82/471/EMÜ reguleerimisalasse kuuluvas loomasöödas.

6. Käesolevat määrust ei kohaldata ohtlike kaupade transportimisele õhus, merel, maanteel, raudteel või siseveekogudel, välja arvatud artikli 33 kohaldamisel.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)	„ohuklass” – füüsikalise, tervise- või keskkonnaohu laad;

2)	„ohukategooria” – kriteeriumide jaotus igas ohuklassis ohu raskusastme täpsustamiseks;

3)	„ohupiktogramm” – graafiline kompositsioon, mis sisaldab sümbolit ja muid graafilisi elemente, nagu ääris, taustamuster või -värv ning on mõeldud konkreetse teabe edastamiseks asjaomase ohu kohta;

„tunnussõna” – sõna, mis viitab ohu suhtelisele raskusastmele, et hoiatada lugejat võimaliku ohu eest; eristatakse järgmist kaht tasandit:

a)	„ettevaatust” – tunnussõna, mis viitab raskemale ohukategooriale;

b)	„hoiatus” – tunnussõna, mis viitab vähem tõsisele ohukategooriale;

5)	„ohulause” – ohuklassile ja ohukategooriale määratud fraas, mis kirjeldab ohtliku aine või seguga seotud ohtude laadi, sealhulgas vajaduse korral ohumäära;

6)	„hoiatuslause” – fraas, mis kirjeldab ohtliku aine või segu kasutamisest või hävitamisest tuleneva kokkupuute kahjulike mõjude minimeerimiseks või ennetamiseks soovitatud meedet (meetmeid);

7)	„aine” – looduslik või tootmismenetluse teel saadud keemiline element või selle ühendid koos püsivuse säilitamiseks vajalike ja tootmismenetlusest johtuvate lisanditega, välja arvatud lahustid, mida on võimalik ainest eraldada, mõjutamata aine püsivust või muutmata selle koostist;

8)	„segu” – kahest või enamast ainest koosnev segu või lahus;

9)	„toode” – ese, millele antakse tootmise käigus teatud kuju, pinnaviimistlus või kujundus, mis määrab tema funktsiooni suuremal määral kui tema keemiline koostis;

10)	„toote valmistaja” – füüsiline või juriidiline isik, kes toote ühenduse piires valmistab või kokku paneb;

11)

„polümeer” – aine, mille molekulides paiknevad järjestikku ühesugused või erinevad monomeerühikud. Sellised molekulid peavad olema erinevate molekulmassidega, kusjuures erinevused molekulmassis peavad eelkõige tulenema monomeerühikute arvust. Polümeer vastab järgmistele tingimustele:

a)	molekulid, mis koosnevad vähemalt kolmest monomeerühikust, mis on kovalentselt seotud vähemalt ühe monomeerühiku või muu reagendiga, on aines massilt ülekaalus;

b)	ühesuguse molekulmassiga molekulid on aines massilt vähemuses.

Käesolevas määratluses tähendab mõiste „monomeerühik” monomeeri reaktsioonijärgset kuju polümeeris;

12)	„monomeer” – aine, mis on konkreetses protsessis kasutatava polümerisatsiooni reaktsiooni tingimustes võimeline moodustama kovalentseid sidemeid terve rea samalaadsete või erinevate molekulidega;

13)	„registreerija” – aine tootja või importija või toote valmistaja või importija, kes taotleb aine registreerimist vastavalt määrusele (EÜ) nr 1907/2006;

14)	„tootmine” – ainete tootmine või ekstraheerimine nendele iseloomulikus olekus;

15)	„tootja” – ühenduses asutatud füüsiline või juriidiline isik, kes toodab ainet ühenduse piires;

16)	„import” – sissevedu ühenduse tolliterritooriumile;

17)	„importija” – ühenduses asutatud füüsiline või juriidiline isik, kes vastutab impordi eest;

18)	„turuleviimine” – kolmandatele isikutele tasu eest või tasuta tarnimine või kättesaadavaks tegemine. Importi käsitatakse turuleviimisena;

19)

„allkasutaja” – ühenduses asutatud füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole tootja või importija, kuid kes kasutab ainet ainena või segu koostisainena oma tööstusliku või professionaalse tegevuse käigus. Levitaja või tarbija ei ole allkasutajad. Määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 2 lõike 7 punkti c kohaselt vabastatud reimportijat käsitatakse allkasutajana;

20)	„levitaja” – ühenduses asutatud füüsiline või juriidiline isik, kaasa arvatud jaemüüja, kes üksnes ladustab ainet ja viib aine turule ainena või segu koostisainena kolmandate isikute jaoks;

21)	„vaheaine” – aine, mida toodetakse ja kasutatakse või tarbitakse keemilistes protsessides eesmärgiga muuta see aine mõneks teiseks aineks (edaspidi „süntees”);

22)

„isoleerimata vaheaine” – vaheaine, mida ei eemaldata sünteesi jooksul tahtlikult (välja arvatud proovivõtuks) seadmetest, milles süntees toimub. Sellised seadmed hõlmavad reaktsioonianumat, selle lisaseadmeid ja mis tahes seadmeid, mille kaudu aine (ained) liigub (liiguvad) pideva voona või perioodiliselt, samuti torustikku aine ühest anumast teise üleviimiseks järgmise reaktsiooniastme jaoks; seadmed ei hõlma mahuteid ja teisi anumaid, milles ainet (aineid) pärast tootmist hoitakse;

23)	„amet” – määrusega (EÜ) nr 1907/2006 asutatud Euroopa Kemikaaliamet;

24)	„pädev asutus” – liikmesriikide poolt käesolevast määrusest tulenevate kohustuste täitmiseks loodud asutus või asutused või organid;

25)	„kasutusala” – mis tahes töötlemine, valmistamine, tarbimine, ladustamine, säilitamine, käitlemine, mahutitesse paigutamine, ühest mahutist teise üleviimine, segamine, toote valmistamine või mis tahes muu kasutamine;

26)	„tarnija” – ainet (nii ainena kui segu koostises esineva ainena) või segu turule viiv mis tahes tootja, importija, allkasutaja või levitaja;

27)	„sulam” – makroskoopiliselt homogeenne metalliline materjal, mis koosneb kahest või enamast keemilisest elemendist, mis on omavahel ühendatud selliselt, et neid ei saa mehhaaniliselt hõlpsasti eraldada, sulameid käsitatakse käesoleva määruse tähenduses segudena;

28)	„UN RTDG” – ÜRO soovitused ohtlike kaupade veo kohta;

29)	„teavitaja” – ametit teavitav tootja või importija või tootjate või importijate rühm;

30)	„teaduslik uurimis- ja arendustegevus” – kontrollitud tingimustes korraldatud teaduslikud katsetused, analüüsid või keemilised uuringud;

31)	„piirväärtus” – aines või segus esineva klassifitseeritud lisandi, lisaaine või üksiku koostisaine piirmäär, mille ületamisel võetakse piirväärtuseid arvesse aine või segu klassifitseerimise vajalikkuse määramisel;

32)	„sisalduse piirväärtus” – aines või segus esineva klassifitseeritud lisandi, lisaaine või üksiku koostisaine piirmäär, mis võib tingida vastavalt aine või segu klassifitseerimise;

33)	„ohuklassi alajaotus” – ohuklasside piires eristamine sõltuvalt kokkupuuteviisist või toime laadist;

34)	„korrutustegur” – kordaja, mida rakendatakse vesikeskkonnale ohtlikuks klassifitseeritud 1. kategooria akuutselt toksilise või 1. kategooria krooniliselt toksilise aine sisalduse suhtes ja mida kasutatakse kõnealust ainet sisaldava segu klassifikatsiooni tuletamiseks summeerimismeetodi abil;

35)	„pakend” – pakkimisprotsessi lõpp-produkt, mis koosneb pakkematerjalist ning selle sisust;

36)	„pakkematerjal” – üks või mitu ümbrist ning muud komponendid või materjalid, mis on vajalikud selleks, et ümbrised täidaksid oma mahutavus- ja muid ohutusfunktsioone;

37)	„vahepakend” – sisepakendi või toodete ja välispakendi vahele paigutatud pakkematerjal.

Artikkel 3

Ohtlikud ained ja segud ja nende ohuklassid

I lisa 2.–5. osas sätestatud füüsikaliste, tervise- või keskkonnaohtude kriteeriumidele vastav aine või segu on ohtlik ja klassifitseeritakse nimetatud lisas loetletud vastavatesse ohuklassidesse.

Kui I lisa ohuklassidel on alajaotusi lähtudes kokkupuuteviisist või toime laadist, klassifitseeritakse aine või segu selle alajaotuse kohaselt.

Artikkel 4

Üldised klassifitseerimis-, märgistamis- ja pakendamiskohustused

1. Tootjad, importijad ja allkasutajad klassifitseerivad ained või segud enne nende turuleviimist II jaotise kohaselt.

2. Ilma et see piiraks lõikes 1 sätestatud nõuete kohaldamist, klassifitseerivad tootjad, toodete valmistajad ja importijad aineid, mida turule ei viida, II jaotise kohaselt, kui:

a)	aine tuleb määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 6, artikli 7 lõike 1 või 5 või artikli 17 või 18 kohaselt registreerida;

b)	ainest tuleb määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 7 lõike 2 või artikli 9 kohaselt teavitada.

3. Kui aine suhtes kohaldatakse VI lisa 3. osa kande tõttu ühtlustatud klassifikatsiooni ja märgistuse nõudeid vastavalt V jaotisele, klassifitseeritakse kõnealune aine nimetatud kande kohaselt ning ainet ei klassifitseerita II jaotise kohaselt selle kandega hõlmatud ohuklassidesse või nende alajaotustesse.

Kui aga aine kuulub ka ühte või mitmesse ohuklassi või selle alajaotusesse, mida VI lisa 3. osa kanne ei hõlma, klassifitseeritakse aine II jaotise kohaselt nimetatud ohuklassidesse või nende alajaotustesse.

4. Kui aine või segu on klassifitseeritud ohtlikuks, tagavad tarnijad enne aine või segu turuleviimist selle märgistamise ja pakendamise III ja IV jaotise kohaselt.

5. Lõikest 4 tulenevaid kohustusi täites võivad levitajad kasutada aine või segu klassifikatsiooni, mis on tuletatud tarneahelas tegutseja poolt kooskõlas II jaotisega.

6. Lõigetest 1 ja 4 tulenevaid kohustusi täites võivad allkasutajad kasutada aine või segu klassifikatsiooni, mis on tuletatud tarneahelas tegutseja poolt kooskõlas II jaotisega, tingimusel et nad ei muuda aine või segu koostist.

7. II lisa 2. osas osutatud segu, mis sisaldab mõnd ohtlikuks klassifitseeritud ainet, ei viida turule ilma III jaotise kohase märgistuseta.

8. Käesoleva määruse kohaselt klassifitseeritakse, märgistatakse ja pakendatakse I lisa punktis 2.1 osutatud tooted enne turuleviimist ainete ja segude suhtes kohaldatavate eeskirjade kohaselt.

9. Tarneahelas osalevad tarnijad teevad koostööd, et täita käesolevas määruses sätestatud klassifitseerimis-, märgistamis- ja pakendamisnõudeid.

10. Aineid ja segusid ei viida turule, kui need ei vasta käesolevale määrusele.

II JAOTIS

OHU KLASSIFITSEERIMINE

1. PEATÜKK

Teabe kindlaksmääramine ja läbivaatamine

Artikkel 5

Ainete kohta kättesaadava teabe kindlaksmääramine ja läbivaatamine

1. Aine tootjad, importijad ja allkasutajad määravad ainega seotud ja I lisas sätestatud füüsikaliste, tervise- või keskkonnaohtude väljaselgitamiseks kindlaks eelkõige järgmise asjakohase kättesaadava teabe:

a)	artikli 8 lõikes 3 viidatud meetodite kohaselt kogutud andmed;

b)	epidemioloogilised andmed ja kogemused inimestel avalduva mõju kohta, näiteks andmed töökeskkonna kohta ja andmed õnnetusjuhtumite andmebaasidest;

c)	muu määruse (EÜ) nr 1907/2006 XI lisa 1. jao kohaselt kogutud teave;

d)	mis tahes uus teaduslik teave;

e)	rahvusvaheliselt tunnustatud keemiaprogrammide raames kogutud mis tahes muu teave.

Nimetatud teave on seotud aine kuju või füüsikaliste olekutega, milles aine turule viiakse ja milles seda mõistlike eelduste kohaselt kasutama hakatakse.

2. Tootjad, importijad ja allkasutajad vaatavad läbi lõikes 1 viidatud teabe, et määrata kindlaks, kas see on piisav, usaldusväärne ja teaduslikult paikapidav käesoleva jaotise 2. peatüki kohaseks hindamiseks.

Artikkel 6

Segude kohta kättesaadava teabe kindlaksmääramine ja läbivaatamine

1. Segu tootjad, importijad ja allkasutajad määravad seguga seotud ja I lisas sätestatud füüsikaliste, tervise- või keskkonnaohtude väljaselgitamiseks kindlaks eelkõige järgmise asjakohase kättesaadava teabe segu enda või selles sisalduvate ainete kohta:

a)	artikli 8 lõikes 3 viidatud meetodite kohaselt kogutud andmed segu enda või selles sisalduvate ainete kohta;

b)	epidemioloogilised andmed ja kogemused segu enda või selles sisalduvate ainete mõju kohta inimesele, näiteks andmed töökeskkonna kohta või andmed õnnetusjuhtumite andmebaasidest;

c)	muu määruse (EÜ) nr 1907/2006 XI lisa 1. jao kohaselt kogutud teave segu enda või selles sisalduvate ainete kohta;

d)	rahvusvaheliselt tunnustatud keemiaprogrammide raames kogutud mis tahes muu teave segu enda või selles sisalduvate ainete kohta.

Nimetatud teave on seotud segu kuju või füüsikaliste olekutega, milles segu turule viiakse ja, kui see on asjakohane, milles seda mõistlike eelduste kohaselt kasutama hakatakse.

2. Kui lõigetes 3 ja 4 ei ole sätestatud teisiti ja kui lõikes 1 viidatud teave segu enda kohta on kättesaadav ning tootja, importija või allkasutaja on määranud kindlaks selle piisavuse ja usaldusväärsuse ning vajaduse korral teadusliku paikapidavuse, kasutab antud tootja, importija või allkasutaja seda teavet käesoleva jaotise 2. peatüki kohaseks hindamiseks.

3. Segude käesoleva jaotise 2. peatüki kohaseks hindamiseks seoses I lisa punktides 3.5.3.1, 3.6.3.1 ja 3.7.3.1 viidatud ohuklassidega „mutageensus sugurakkudele”, „kantserogeensus” ja „reproduktiivtoksilisus” kasutab tootja, importija või allkasutaja ainult segu koostises sisalduvate ainete kohta kättesaadavat asjakohast teavet, millele on viidatud lõikes 1.

Kui segu enda kohta kättesaadavad katseandmed näitavad sugurakke ohustavat mutageensust, kantserogeensust ja reproduktiivtoksilisust, mida ei ole tuvastatud üksikuid aineid käsitleva teabe alusel, võetakse arvesse ka neid andmeid.

4. Segude hindamiseks käesoleva jaotise 2. peatüki kohaselt seoses nende biolagunduvuse ja bioakumuleerumise omadustega I lisa punktides 4.1.2.8 ja 4.1.2.9 osutatud ohuklassis „oht vesikeskkonnale” kasutab tootja, importija või allkasutaja ainult segu koostises sisalduvate ainete kohta kättesaadavat asjakohast teavet, millele on viidatud lõikes 1.

5. Kui lõikes 1 viidatud liiki katseandmed segu enda kohta puuduvad või on ebapiisavad, kasutab tootja, importija või allkasutaja muud kättesaadavat teavet üksikute ainete ja sarnaste katsetatud segude kohta, mida võib samuti pidada asjakohaseks seguga seotud ohtude kindlaksmääramisel, kui antud tootja, importija või allkasutaja on kindlaks teinud, et kõnealune teave on artikli 9 lõike 4 kohaseks hindamiseks piisav ja usaldusväärne.

Artikkel 7

Katsetamine loomade ja inimestega

1. Kui käesoleva määruse eesmärgil viiakse läbi uusi katseid, tehakse loomkatseid direktiivi 86/609/EMÜ tähenduses vaid juhul, kui puuduvad muud alternatiivsed võimalused, mis tagaksid andmete piisava usaldusväärsuse ja kvaliteedi.

2. Käesoleva määruse eesmärgil ei ole lubatud läbi viia katseid ahvilistega.

3. Käesoleva määruse eesmärgil ei viida läbi inimkatseid. Käesoleva määruse eesmärgil võib siiski kasutada muudest allikatest, näiteks kliinilistest uuringutest saadud andmeid.

Artikkel 8

Uue teabe kogumine ainete ja segude kohta

1. Aine või seguga seotud käesoleva määruse I lisas sätestatud tervisealaste või keskkonnaohtude olemasolu kindlaksmääramiseks võib tootja, importija või allkasutaja viia läbi uusi katseid, kui ta on ammendanud kõik muud viisid teabe kogumiseks, sealhulgas kohaldanud määruse (EÜ) nr 1907/2006 XI lisa 1. jaos ette nähtud eeskirju.

2. Aine või seguga seotud I lisa 2. osas viidatud füüsikaliste ohtude olemasolu kindlaksmääramiseks viib tootja, importija või allkasutaja läbi nimetatud osas nõutavad katsed, välja arvatud juhul, kui piisavad ja usaldusväärsed andmed on juba kättesaadavad.

3. Lõikes 1 viidatud katsete läbiviimisel kasutatakse üht järgmistest meetoditest:

a)	määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 13 lõikes 3 viidatud katsemeetodid või

b)	rahvusvaheliselt tunnustatud usaldusväärsed teaduslikud põhimõtted või rahvusvahelise korra kohaselt valideeritud meetodid.

4. Kui tootja, importija või allkasutaja viib läbi uued ökotoksilisuse või toksilisuse katsed ja analüüsid, tehakse need vastavalt määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 13 lõikele 4.

5. Kui käesoleva määruse eesmärgil viiakse läbi uued katsed füüsikaliste ohtude kindlakstegemiseks, tehakse seda hiljemalt alates 1. jaanuarist 2014 kooskõlas asjakohase tunnustatud kvaliteedisüsteemiga või asjakohasele tunnustatud standardile vastavate laborite poolt.

6. Käesoleva määruse eesmärgil läbiviidavates katsetes kasutatakse ainet või segu sellisel kujul või sellistes füüsikalistes olekutes, milles aine või segu turule viiakse ning milles seda mõistlike eelduste kohaselt kasutama hakatakse.

2. PEATÜKK

Ohuteabe hindamine ja otsus klassifitseerimise kohta

Artikkel 9

Ainete ja segudega seotud ohuteabe hindamine

1. Aine või segu tootjad, importijad ja allkasutajad hindavad käesoleva jaotise 1. peatüki kohaselt kindlaksmääratud teavet, kohaldades selle suhtes I lisa 2.–5. osas igasse ohuklassi või selle alajaotusesse klassifitseerimise kriteeriume, et selgitada välja aine või seguga seotud ohud.

2. Hinnates aine või segu kohta kättesaadavaid katseandmeid, mis on saadud muid kui artikli 8 lõikes 3 viidatud katsemeetodeid kasutades, võrdlevad tootjad, importijad ja allkasutajad kasutatud katsemeetodeid nimetatud artiklis loetletud meetoditega, et määrata kindlaks, kas nende katsemeetodite kasutamine mõjutab käesoleva artikli lõikes 1 viidatud hindamist.

3. Kui olemasoleva kindlaksmääratud teabe suhtes ei saa kriteeriume otse kohaldada, kasutavad tootjad, importijad ja allkasutajad teabe hindamiseks eksperdihinnangul põhinevat tõendite kaalukuse määramist vastavalt käesoleva määruse I lisa punktile 1.1.1, kaaludes kogu kättesaadavat teavet, mis mõjutab aine või seguga seotud ohtude kindlaksmääramist, ning vastavalt määruse (EÜ) nr 1907/2006 XI lisa punktile 1.2.

4. Kui on kättesaadav ainult artikli 6 lõikes 5 viidatud teave, kohaldavad tootjad, importijad ja allkasutajad hindamisel I lisa punktis 1.1.3 ning 3. ja 4. osa igas punktis viidatud seostamispõhimõtteid.

Kui see teave ei võimalda siiski ei seostamispõhimõtete kohaldamist ega I lisa 1. osas kirjeldatud eksperdihinnangute ja tõendite kaalukuse määramise põhimõtete kasutamist, kohaldavad tootjad, importijad ja allkasutajad teabe hindamisel muud meetodit või muid meetodeid, mida on kirjeldatud I lisa 3. ja 4. osa igas punktis.

5. Olemasoleva teabe hindamisel klassifitseerimise eesmärgil võtavad tootjad, importijad ja allkasutajad arvesse aine või segu kuju või füüsikalisi olekuid, milles aine või segu turule viiakse ning milles seda mõistlike eelduste kohaselt kasutama hakatakse.

Artikkel 10

Sisalduse piirväärtused ja korrutustegurid ainete ja segude klassifitseerimiseks

1. Ainele kehtestatakse konkreetsed sisalduse piirväärtused ja üldised sisalduse piirväärtused, mis viitavad aine teises aines või segus kindlaksmääratud lisandi, lisaaine või üksiku koostisainena esinemise piirmäärale, mille korral või mille ületamisel klassifitseeritakse kõnealune aine või segu ohtlikuks.

Tootja, importija või allkasutaja kehtestavad konkreetsed sisalduse piirväärtused, kui piisav ja usaldusväärne teaduslik teave näitab aine ilmset ohtlikkust selle esinemisel I lisa 2. osa mõnele ohuklassile kehtestatud sisaldusest või I lisa 3., 4. ja 5. osa mõnele ohuklassile kehtestatud üldisest sisalduse piirväärtusest madalamal tasemel;

Tootja, importija või allkasutaja võib kehtestada erandjuhtudel konkreetsed sisalduse piirväärtused, kui tema käsutuses on piisav, usaldusväärne ja kindel teaduslik teave ohtlikuks klassifitseeritud aine ohutuse kohta I lisa 2. osas asjakohasele ohuklassile kehtestatud sisaldusest või nimetatud lisa 3.–5. osa asjakohasele ohuklassile kehtestatud üldistest sisalduse piirväärtustest kõrgemal tasemel.

2. Tootjad, importijad ja allkasutajad kehtestavad vesikeskkonnale ohtlikuks klassifitseeritud 1. kategooria akuutse toksilisuse või 1. kategooria kroonilise toksilisusega ainetele korrutustegurid.

3. Olenemata lõikest 1 ei kehtestata konkreetseid sisalduse piirväärtusi VI lisa 3. osas nimetatud ainete ühtlustatud ohuklassidele või nende alajaotustele.

4. Olenemata lõikest 2 ei kehtestata korrutustegureid VI lisa 3. osas nimetatud ainete ühtlustatud ohuklassidele või nende alajaotustele, mille korrutustegurid on esitatud kõnealuses osas.

Kui vesikeskkonnale ohtlikuks klassifitseeritud 1. kategooria akuutse toksilisuse või 1. kategooria kroonilise toksilisusega ainete kohta ei ole VI lisa 3. osas korrutustegureid esitatud, kehtestab tootja, importija või allkasutaja asjaomase aine korrutusteguri kättesaadavate andmete alusel. Tootja, importija või allkasutaja kasutab nimetatud korrutustegurit, kui kõnealust ainet sisaldav segu klassifitseeritakse summeerimismeetodi abil.

5. Konkreetse sisalduse piirväärtuse või korrutusteguri kehtestamisel võtavad tootjad, importijad ja allkasutajad arvesse klassifitseerimis- ja märgistusandmikus kõnealuse aine suhtes sätestatud konkreetseid sisalduse piirväärtusi või korrutustegureid.

6. Lõike 1 kohaselt määratud konkreetsed sisalduse piirväärtused on ülimuslikud I lisa 2. osa asjakohastes punktides sätestatud sisalduste või I lisa 3., 4. ja 5. osa asjakohastes punktides sätestatud üldiste sisalduse piirväärtuste suhtes.

7. Amet kehtestab lõigete 1 ja 2 kohaldamiseks täiendavad suunised.

Artikkel 11

Piirväärtused

1. Kui aine sisaldab kas kindlakstehtud lisandi, lisaaine või koostisainena teist ohtlikuks klassifitseeritud ainet, võetakse seda klassifitseerimisel arvesse, kui kindlakstehtud lisandi, lisaaine või koostisaine sisaldus on võrdne lõikele 3 vastava kohaldatava piirväärtusega või sellest suurem.

2. Kui segu sisaldab koostisainena või kindlakstehtud lisandi või lisaainena ohtlikuks klassifitseeritud ainet, võetakse seda teavet klassifitseerimisel arvesse, kui selle aine sisaldus on võrdne selle lõike 3 kohase piirväärtusega või sellest suurem.

3. Lõigetes 1 ja 2 viidatud piirväärtus määratakse kindlaks vastavalt I lisa punktile 1.1.2.2.

Artikkel 12

Täiendavat hindamist vajavad erijuhud

Kui artikli 9 kohaselt läbiviidud hindamise tulemusena on määratud kindlaks järgmised omadused või mõjud, võtavad tootjad, importijad ja allkasutajad neid klassifitseerimisel arvesse:

a)	kui piisavad ja usaldusväärsed andmed näitavad, et tegelikkuses erinevad aine või segu füüsikalised ohud katsetes ilmnenud ohtudest;

b)	kui veenvad teaduslikud katseandmed näitavad, et aine või segu ei ole biosaadav ning need andmed on tunnistatud piisavateks ja usaldusväärseteks;

c)	kui piisavad ja usaldusväärsed teaduslikud andmed näitavad ainetevahelisi võimalikke koostoimelisi või antagonistlikke mõjusid segus, mille hindamise üle võeti otsus vastu segus sisalduvaid aineid käsitleva teabe põhjal.

Artikkel 13

Otsus ainete ja segude klassifitseerimise kohta

Kui artiklite 9 ja 12 kohaselt läbi viidud hindamine näitab, et aine või seguga seotud ohud vastavad ühte või mitmesse I lisa 2.–5. osas sätestatud ohuklassi või selle alajaotusesse klassifitseerimise kriteeriumidele, klassifitseerivad tootjad, importijad ja allkasutajad aine või segu asjakohas(t)esse ohuklassi(desse) või nende alajaotus(t)esse, määrates:

a)	iga asjakohase ohuklassi või selle alajaotuse kohta ühe või mitu ohukategooriat;

b)	ühe või mitu artikli 21 kohast ohulauset, mis vastavad igale punkti a kohaselt määratud ohukategooriale.

Artikkel 14

Segude klassifitseerimise erieeskirjad

1. Segu klassifitseerimist ei mõjuta järgmised teabe hindamisel kindlaks määratud asjaolud:

a)	segus sisalduvad ained reageerivad aeglaselt atmosfääri gaasidega, eelkõige hapniku, süsinikdioksiidi ja veeauruga, moodustades väikese sisalduse juures erinevaid aineid;

b)	segus sisalduvad ained reageerivad väga aeglaselt muude segus sisalduvate ainetega, moodustades väikese sisalduse juures erinevaid aineid;

c)	segus sisalduvad ained võivad polümeriseeruda, moodustades väikese sisalduse juures oligomeere või polümeere.

2. Segu ei ole vaja klassifitseerida selle I lisa 2. osas viidatud plahvatusohtlikkuse, oksüdeerivuse või tuleohtlikkuse omadusi arvesse võttes, kui on täidetud mõni järgmistest nõuetest:

a)	ühelgi segus sisalduval ainel ei ole ühtki eespool nimetatud omadustest ning tarnijale kättesaadava teabe põhjal seguga tõenäoliselt selliseid ohte ei seondu;

b)	segu koostise muutumisel näitavad teaduslikud tõendid, et segu kohta kättesaadava teabe hindamine klassifikatsiooni muutust ei põhjusta;

c)	kui segu viiakse turule aerosoolpihustis, vastab see nõukogu 20. mai 1975. aasta direktiivi 75/324/EMÜ (aerosoole käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) (27) artikli 8 lõikele 1a.

Artikkel 15

Ainete ja segude klassifikatsiooni läbivaatamine

1. Tootjad, importijad ja allkasutajad rakendavad kõiki neile kättesaadavaid mõistlikke meetmeid, et hoida end kursis uue teadusliku ja tehnilise teabega, mis võib mõjutada nende poolt turule viidavate ainete või segude klassifitseerimist. Kui tootjale, importijale või allkasutajale saab teatavaks teave, mida ta peab piisavaks ja usaldusväärseks, viib antud tootja, importija või allkasutaja vastavalt käesolevale peatükile põhjendamatu viivituseta läbi uue hindamise.

2. Kui tootja, importija või allkasutaja teeb ohtlikuks klassifitseeritud segus muudatuse, viib ta vastavalt käesolevale peatükile läbi uue hindamise järgmiste muudatuste korral:

a)	koostises muudetakse ühe või mitme ohtliku koostisaine algset sisaldust I lisa 1. osa tabelis 1.2 esitatud piirväärtuseni või üle selle;

b)	koostises muudetakse ühe või mitme koostisaine asendamise või lisamise teel nende sisaldust artikli 11 lõikes 3 viidatud piirväärtuseni või üle selle.

3. Lõigete 1 ja 2 kohane uus hindamine ei ole nõutav, kui on usaldusväärselt teaduslikult põhjendatud, et klassifikatsioon selle tulemusena ei muutu.

4. Tootjad, importijad ja allkasutajad kohandavad aine või segu klassifikatsiooni uue hindamise tulemustega, välja arvatud juhul, kui VI lisa 3. osas nimetatud ainete kohta on olemas ühtlustatud ohuklassid või nende alajaotused.

5. Kui asjaomane aine või segu kuulub direktiivi 91/414/EMÜ või direktiivi 98/8/EÜ reguleerimisalasse, kohaldatakse käesoleva artikli lõigete 1–4 puhul ka nimetatud direktiivide nõudeid.

Artikkel 16

Klassifitseerimis- ja märgistusandmikuga hõlmatud ainete klassifitseerimine

1. Tootjad ja importijad võivad klassifitseerida ainet klassifitseerimis- ja märgistusandmikus esitatud klassifikatsioonist erinevalt, kui nad põhjendavad kõnealust klassifikatsiooni ametile koos ameti teavitamisega artikli 40 kohaselt.

2. Lõiget 1 ei kohaldata, kui klassifitseerimis- ja märgistusandmikus esitatud klassifikatsioon on VI lisa 3. osas sisalduv ühtlustatud klassifikatsioon.

III JAOTIS

OHTUDEST TEAVITAMINE MÄRGISTUSEL

1. PEATÜKK

Märgistuse sisu

Artikkel 17

Üldeeskirjad

1. Ohtlikuks klassifitseeritud ja pakendatud aine või segu märgistusel on järgmised elemendid:

a)	tarnija(te) nimi, aadress ja telefoninumber;

b)	aine või segu nimikogus elanikkonnale kättesaadavaks tehtud pakendis, kui see kogus ei ole pakendil mujal märgitud;

c)	artiklis 18 esitatud tootetähised;

d)	vajaduse korral ohupiktogrammid vastavalt artiklile 19;

e)	vajaduse korral tunnussõnad vastavalt artiklile 20;

f)	vajaduse korral ohulaused vastavalt artiklile 21;

g)	vajaduse korral hoiatuslaused vastavalt artiklile 22;

h)	vajaduse korral lõik lisateabega vastavalt artiklile 25.

2. Märgistuse tekst on selle liikmesriigi ametlikus keeles (nende liikmesriikide ametlikes keeltes), kus aine või segu turule viiakse, kui asjaomane liikmesriik (asjaomased liikmesriigid) ei näe ette teisiti.

Tarnijad võivad kasutada märgistusel muid keeli lisaks liikmesriikide poolt nõutavatele keeltele, kui kõikides kasutatud keeltes esitatakse samu andmeid.

Artikkel 18

Tootetähised

1. Märgistusel esitatakse aine või segu identifitseerimist võimaldavad andmed, edaspidi „tootetähised”.

Aine või segu identifitseerimiseks kasutatakse sama mõistet, mida kasutatakse määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 31 kohaselt koostatud kemikaali ohutuskaardil, edaspidi „ohutuskaart”, piiramata käesoleva määruse artikli 17 lõike 2 kohaldamist.

2. Aine tootetähis sisaldab vähemalt järgmisi andmeid:

a)	VI lisa 3. osas loetletud aine puhul selles esitatud nimetus ja tunnuskood; või

b)	kui aine ei ole esitatud VI lisa 3. osas, kuid on esitatud klassifitseerimis- ja märgistusandmikus, kasutatakse selles esitatud nimetust ja tunnuskoodi; või

c)	kui aine ei ole esitatud VI lisa 3. osas ega klassifitseerimis- ja märgistusandmikus, kasutatakse CASi numbrit koos IUPACi nomenklatuuris esitatud nimetusega või CASi numbrit koos keemilise aine mõne muu rahvusvahelise nimetusega; või

d)	CASi numbri puudumisel kasutatakse IUPACi nomenklatuuris esitatud nimetust või keemilise aine mõnda muud rahvusvahelist nimetust (nimetusi).

Kui IUPACi nomenklatuuri kohane nimetus koosneb rohkem kui 100 tähemärgist, võib kasutada ühte muudest nimetustest (tavanimetus, kaubanimi, lühend), millele on osutatud määruse (EÜ) nr 1907/2006 VI lisa punktis 2.1.2, tingimusel et artikli 40 kohaselt esitatavas teatises sisalduvad nii IUPACi nomenklatuuris esitatud nimetus kui ka kasutatav muu nimetus.

3. Segu tootetähis koosneb mõlemast järgmisest elemendist:

a)	segu kaubanimi või nimetus;

kõikide nende segus sisalduvate ainete määratlus, mis tingivad segu klassifitseerimise akuutset toksilisust põhjustavaks, nahka söövitavaks või tõsist silmakahjustust põhjustavaks, sugurakkudele mutageenseks, kantserogeenseks, reproduktiivtoksiliseks või sissehingamisel sensibiliseerivalt toimivaks või nahka sensibiliseerivaks või sihtorgani suhtes toksiliseks või hingamiskahjustusi põhjustavaks.

Kui punktis b viidatud juhul tuleks selle nõude tulemusena esitada mitu keemilist nimetust, piisab maksimaalselt neljast keemilisest nimetusest, välja arvatud juhul, kui ohtude laadi ja raskusastme kajastamiseks on vaja rohkem kui nelja nimetust.

Valitud keemilisi nimetusi kasutatakse klassifitseerimise ja vastavate ohulausete valimise aluseks olevate tervisele väga ohtlike ainete kindlaksmääramiseks.

Artikkel 19

Ohupiktogrammid

1. Märgistusel esitatakse asjakohane ohupiktogramm (ohupiktogrammid), mille eesmärk on anda asjaomase ohu kohta konkreetset teavet.

2. Ohupiktogrammid vastavad I lisa punktis 1.2.1 ja V lisas kehtestatud nõuetele, kui artiklis 33 ei ole sätestatud teisiti.

3. Iga klassifikatsiooni kohta ette nähtud ohupiktogrammid on esitatud tabelites, milles märgitakse iga I lisas esitatud ohuklassi puhul nõutavad märgistuselemendid.

Artikkel 20

Tunnussõnad

1. Märgistus sisaldab asjakohast tunnussõna vastavalt ohtliku aine või segu klassifikatsioonile.

2. Iga klassifikatsiooni puhul kasutatav tunnussõna on esitatud tabelites, milles on märgitud iga I lisa 2.–5. osas sätestatud ohuklassi puhul nõutavad märgistuselemendid.

3. Kui märgistusel kasutatakse tunnussõna „ettevaatust”, ei kasutata märgistusel tunnussõna „hoiatus”.

Artikkel 21

Ohulaused

1. Märgistus sisaldab asjakohast ohulauset vastavalt ohtliku aine või segu klassifikatsioonile.

2. Iga klassifikatsiooni puhul nõutavad ohulaused on esitatud tabelites, milles on märgitud iga I lisa 2.–5. osas sätestatud ohuklassi puhul nõutavad märgistuselemendid.

3. Kui aine on loetletud VI lisa 3. osas, kasutatakse märgistusel selle osa kandele vastava klassikatsiooni puhul nõutavat ohulauset koos lõikes 2 viidatud ohulausega muude klassifikatsioonide puhul, mida see kanne ei hõlma.

4. Ohulaused sõnastatakse kooskõlas III lisaga.

Artikkel 22

Hoiatuslaused

1. Märgistusel esitatakse asjakohased hoiatuslaused.

2. Hoiatuslaused valitakse lausete seast, mis on esitatud I lisa 2.–5. osa tabelites, milles on märgitud iga ohuklassi märgistuselemendid.

3. Hoiatuslaused valitakse vastavalt IV lisa 1. osas sätestatud kriteeriumidele, võttes arvesse ohulauseid ja aine või segu kavandatavat või kindlaksmääratud kasutusala või -alasid.

4. Ohulaused sõnastatakse kooskõlas IV lisa 2. osaga.

Artikkel 23

Erandid märgistusnõuetest erijuhtudel

I lisa punktis 1.3 kehtestatud märgistuse erisätteid kohaldatakse järgmistel juhtudel:

a)	transporditavad gaasiballoonid;

b)	propaani, butaani või veeldatud naftagaasi mahutid;

c)	aerosoolid ja hermeetilised pihustusotsikuga mahutid, mis sisaldavad sissehingamisel ohtlikeks klassifitseeritud aineid või segusid;

d)	metallid kompaktsel kujul, sulamid, polümeere sisaldavad segud, elastomeere sisaldavad segud;

e)	lõhkeained, mis viiakse turule plahvatuse või pürotehnilise efekti tekitamiseks, nagu on viidatud I lisa punktis 2.1.

Artikkel 24

Alternatiivse keemilise nimetuse kasutamise taotlemine

1. Kui aine vastab I lisa 1. osas esitatud kriteeriumitele ja kui segus sisalduva aine tootja, importija või allkasutaja saab tõestada, et aine keemilise määratluse avalikustamine märgistusel või ohutuskaardil ohustab tema ärisaladust, eelkõige tema intellektuaalomandi õigusi, võib ta esitada ametile taotluse kasutada alternatiivset keemilist nimetust, milles kõnealusele segus sisalduvale ainele viidatakse kas keemiliste ainete kõige tähtsamaid funktsionaalseid rühmi määratleva nimetuse või alternatiivse määratluse abil.

2. Käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud taotlus esitatakse määruse (EÜ) nr 1907/2006 artiklis 111 viidatud vormis ja taotluse esitamisel tuleb tasuda lõiv.

Komisjon kehtestab lõivude määra vastavalt käesoleva määruse artikli 54 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusele.

VKEdele kehtestatakse vähendatud lõiv.

3. Amet võib nõuda taotluse esitanud tootjalt, importijalt või allkasutajalt lisateavet, kui selline teave on otsuse tegemiseks vajalik. Kui amet ei esita kuue nädala jooksul alates taotluse või nõutud lisateabe saamisest vastuväiteid, loetakse taotletud nimetuse kasutamine lubatuks.

4. Kui amet ei rahulda taotlust, kohaldatakse määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 118 lõikes 3 viidatud praktilist korda.

5. Amet teatab pädevatele asutustele taotluse suhtes tehtud otsusest vastavalt lõikele 3 või 4 ning edastab neile tootja, importija või allkasutaja esitatud teabe.

6. Kui uuest teabest ilmneb, et alternatiivne keemiline nimetus ei paku piisavat teavet vajalike tervise- ja ohutusealaste ettevaatusabinõude võtmiseks töökeskkonnas ning segu käitlemisega kaasnevate riskide ohjamise tagamiseks, vaatab amet kõnealuse alternatiivse keemilise nimetuse kasutamise otsuse läbi. Amet võib oma otsuse tühistada või muuta seda otsusega, milles täpsustatakse, millist alternatiivset keemilist nimetust on lubatud kasutada. Kui amet oma otsuse tühistab või seda muudab, kohaldatakse määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 118 lõikes 3 viidatud praktilist korda.

7. Kui alternatiivse keemilise nimetuse kasutamine on lubatud, kuid segus sisalduva aine, mille kohta alternatiivset nimetust kasutatakse, klassifikatsioon ei vasta enam I lisa punkti 1.4.1 kriteeriumidele, kasutab kõnealuse segus sisalduva aine tarnija märgistusel ja ohutuskaardil aine kohta tootetähist vastavalt artiklile 18, mitte alternatiivset keemilist nimetust.

8. Puhasainena või segu koostises esinevate ainete puhul, mille suhtes amet on aktsepteeritavaks tunnistanud määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 10 punkti a alapunkti xi kohase põhjenduse kõnealuse määruse artikli 119 lõike 2 punktides f või g viidatud teabe kohta, võib tootja, importija või allkasutaja kasutada märgistusel ja ohutuskaardil nimetust, mis tehakse avalikkusele kättesaadavaks internetis. Nende segus esinevate ainete puhul, mille suhtes käesoleva määruse artikli 119 lõike 2 punktid f või g enam ei kehti, võib tootja, importija või allkasutaja taotleda ametilt alternatiivse keemilise nimetuse kasutamist, nagu on sätestatud käesoleva artikli lõikes 1.

9. Kui segu tarnija on enne 1. juunit 2015 direktiivi 1999/45/EÜ artikli 15 kohaselt tõendanud, et segus sisalduva aine keemilise määratluse avalikustamine ohustab tema ärisaladust, võib ta käesoleva määruse kohaldamise eesmärgil jätkata kokkulepitud alternatiivse nimetuse kasutamist.

Artikkel 25

Märgistusel esitatav lisateave

1. Kui ohtlikuks klassifitseeritud ainel või segul on II lisa punktides 1.1 ja 1.2 viidatud füüsikalised või tervist mõjutavad omadused, esitatakse vastavad laused märgistusel lisateabe osas.

Laused sõnastatakse II lisa punktide 1.1 ja 1.2 ning III lisa 2. osa kohaselt.

Kui aine on loetletud VI lisa 3. osas, esitatakse selles aine kohta toodud mis tahes täiendavad ohulaused märgistusel lisateabena.

2. Kui ohtlikuks klassifitseeritud aine või segu kuulub direktiivi 91/414/EMÜ reguleerimisalasse, esitatakse lause märgistusel lisateabe osas.

Lause sõnastatakse käesoleva määruse II lisa 4. osa ja III lisa 3. osa kohaselt.

3. Tarnija võib esitada märgistusel lisateabe osas muud lisateavet peale lõigetes 1 ja 2 viidatud teabe, kui see teave ei raskenda artikli 17 lõike 1 punktides a–g ette nähtud märgistuselementide kindlaksmääramist ning kui sellega esitatakse täiendavaid andmeid, mis ei ole vastuolus nende elementidega esitatud teabega ega sea selle usaldusväärsust kahtluse alla.

4. Ühegi aine või segu märgistusel või pakendil ei kasutata selliseid väljendeid nagu „mittetoksiline”, „kahjutu”, „mittesaastav” või „keskkonnasõbralik” ega muid väljendeid aine või segu ohutuse kohta või muid kõnealuse aine või segu klassifikatsiooniga vastuolus olevaid väljendeid.

5. Kui aine või segu on klassifitseeritud vastavalt I lisa 5. osale:

a)	ei kanta märgistusele ohupiktogrammi;

b)	tunnussõnad, ohu- ja hoiatuslaused paigutatakse märgistuse lisateabe ossa.

6. Kui segu sisaldab ohtlikuks klassifitseeritud ainet, märgistatakse see II lisa 2. osa kohaselt.

Laused sõnastatakse III lisa 3. osa kohaselt ja paigutatakse märgistuse lisateabe ossa.

Märgistusele kantakse ka artiklis 18 viidatud tootetähis ning segu tarnija nimi, aadress ja telefoninumber.

Artikkel 26

Ohupiktogrammide eelisjärjekorra põhimõtted

1. Kui aine või segu klassifitseerimise tulemusena tuleks märgistusele paigutada rohkem kui üks ohupiktogramm, kohaldatakse nõutavate ohupiktogrammide arvu vähendamiseks järgmisi eelisjärjekorra eeskirju:

a)	ohupiktogrammi GHS01 kasutamisel ei ole ohupiktogrammide GHS02 ja GHS03 kasutamine kohustuslik, välja arvatud juhul, kui nimetatud ohupiktogrammidest rohkem kui ühe kasutamine on kohustuslik;

b)	ohupiktogrammi GHS06 kasutamisel ei kasutata ohupiktogrammi GHS07;

c)	ohupiktogrammi GHS05 kasutamisel ei kasutata naha- või silmaärrituse kohta ohupiktogrammi GHS07;

d)	ohupiktogrammi GHS08 kasutamisel sissehingamisel sensibiliseeriva toime kohta ei kasutata nahka sensibiliseeriva ega nahka ja silmi ärritava toime kohta ohupiktogrammi GHS07.

2. Kui aine või segu klassifitseerimise tulemusena tuleks kasutada rohkem kui üht sama ohuklassi ohupiktogrammi, kasutatakse märgistusel ohupiktogrammi, mis vastab iga asjaomase ohuklassi kõige tõsisemale ohukategooriale.

Ainete puhul, mis sisalduvad VI lisa 3. osas ning mida klassifitseeritakse ka II jaotise kohaselt, kasutatakse märgistusel ohupiktogrammi, mis vastab iga asjaomase ohuklassi kõige tõsisemale ohukategooriale.

Artikkel 27

Ohulausete eelisjärjekorra põhimõtted

Kui aine või segu on klassifitseeritud mitmesse ohuklassi või ohuklassi alajaotusesse, kantakse märgistusele kõik selle klassifitseerimisest tulenevad ohulaused, välja arvatud juhul, kui see on selgelt dubleeriv või ülearune.

Artikkel 28

Hoiatuslausete eelisjärjekorra põhimõtted

1. Kui hoiatuslausete valimise tulemusena selgub, et teatavad hoiatuslaused on teatava aine, segu või pakendi puhul selgelt ülearused või mittevajalikud, jäetakse need laused märgistusele kandmata.

2. Kui ainet või segu tarnitakse elanikkonnale, esitatakse märgistusel üks hoiatuslause selle aine või segu kõrvaldamise ning samuti pakendi kõrvaldamise kohta, välja arvatud juhul, kui see ei ole artikli 22 kohaselt nõutav.

Kõigil muudel juhtudel ei ole kõrvaldamise kohta hoiatuslause lisamine nõutav, kui on selge, et aine või segu või pakendi kõrvaldamine ei ohusta inimeste tervist ega keskkonda.

3. Märgistusel ei esitata rohkem kui kuus hoiatuslauset, välja arvatud juhul, kui see on vajalik ohtude laadi ja raskusastme kajastamiseks.

Artikkel 29

Märgistamis- ja pakendamisnõuetest vabastamine

1. Kui aine või segu pakend on nii väike või sellise kuju või vormiga, et võimatu on täita artikli 31 nõudeid kasutada märgistusel selle liikmesriigi keeli, kus aine või segu turule viiakse, kasutatakse I lisa punkti 1.5.1 kohaselt märgistusel elemente, mis vastavad artikli 17 lõike 2 esimesele lõigule.

2. Kui märgistusel kasutatavat kogu teavet ei saa esitada lõikes 1 nimetatud viisil, võib märgistusel kasutatavat teavet vähendada kooskõlas I lisa punktiga 1.5.2.

3. Kui II lisa 5. osas viidatud ohtlikku ainet või segu tarnitakse elanikkonnale pakendamata kujul, lisatakse sellele märgistuselementide eksemplar kooskõlas artikliga 17.

4. Keskkonnaohtlikuks klassifitseeritud teatavad segud võidakse artiklis 53 sätestatud korras vabastada teatavate keskkonnaalaste märgistuste või keskkonnaalast märgistust käsitlevate erisätete kohaldamisest, kui on võimalik tõestada nendega kaasneva keskkonnamõju vähenemist. Kõnealused vabastused või erisätted on määratletud II lisa 2. osas.

5. Komisjon võib taotleda, et amet koostaks ja esitaks komisjonile eelnõu täiendavate vabastuste kohta märgistamis- ja pakendamisnõuetest.

Artikkel 30

Märgistusel esitatava teabe ajakohastamine

1. Tarnija tagab märgistuse põhjendamatu viivituseta ajakohastamise iga kord pärast asjaomase aine või segu klassifikatsiooni ja märgistuse muutumist, kui uus oht on tõsisem või kui vastavalt artiklile 25 nõutakse märgistusel uute lisaelementide kasutamist, võttes muutuse laadi arvesse inimeste tervise ja keskkonna kaitsmise seisukohast. Tarnijad teevad vastavalt artikli 4 lõikele 9 koostööd, et viia märgistuses tehtavad muudatused lõpule põhjendamatu viivituseta.

2. Kui märgistusel on nõutavad muud kui lõikes 1 viidatud muudatused, tagab tarnija märgistuse ajakohastamise 18 kuu jooksul.

3. Direktiivide 91/414/EMÜ või 98/8/EÜ reguleerimisalasse kuuluva aine või segu tarnija ajakohastab märgistust vastavalt nimetatud direktiividele.

2. PEATÜKK

Märgistuse kasutamine

Artikkel 31

Märgistuse kasutamise üldeeskirjad

1. Märgistus kinnitatakse kindlalt vahetult ainet või segu sisaldava pakendi ühele või mitmele pinnale ja see peab olema horisontaalselt loetav, kui pakend on normaalasendis.

2. Märgistuse värvus ja esitusviis peavad võimaldama ohupiktogrammi selget eristamist.

3. Artikli 17 lõikes 1 viidatud märgistuselemendid peavad olema esitatud selgelt ja loetavalt. Need peavad olema taustast selgesti eristatavad ja olema nii suured ja selliselt paigutatud, et oleksid kergesti loetavad.

4. Ohupiktogrammi kuju, värvus ja suurus ning märgistuse mõõtmed on ette nähtud I lisa punktis 1.2.1.

5. Kui artikli 17 lõikes 1 viidatud märgistuselemendid on pakendil selgesti esitatud, ei ole märgistuse kasutamine vajalik. Sellistel juhtudel kohaldatakse pakendil esitatava teabe suhtes käesoleva peatüki nõudeid märgistuse kohta.

Artikkel 32

Teabe paigutus märgistusel

1. Ohupiktogrammid, tunnussõna, ohulaused ja hoiatuslaused paigutatakse märgistusele lähestikku.

2. Tarnija võib otsustada ohulausete järjekorra üle märgistusel. Vastavalt lõikele 4 grupeeritakse kõik ohulaused märgistusel siiski keelte kaupa.

Tarnija võib otsustada hoiatuslausete järjekorra üle märgistusel. Vastavalt lõikele 4 grupeeritakse kõik hoiatuslaused märgistusel siiski keelte kaupa.

3. Lõikes 2 viidatud ohulausete ja hoiatuslausete grupid rühmitatakse märgistusel keelte kaupa.

4. Lisateave paigutatakse artiklis 25 viidatud lisateabe osasse, mis asub muude artikli 17 lõike 1 punktides a–g ette nähtud märgistuselementide juures.

5. Lisaks ohupiktogrammides kasutamisele võib värve kasutada ka märgistuse muudes osades märgistamise erinõuete täitmiseks.

6. Ühenduse muudes õigusaktides ette nähtud nõuetest tulenevad märgistuselemendid paigutatakse märgistusel artiklis 25 viidatud lisateabe osasse.

Artikkel 33

Erieeskirjad välispakendi, sisepakendi ja üksikpakendi märgistamiseks

1. Kui pakend koosneb välis- ja sisepakendist koos vahepakendiga ning välispakend vastab märgistusnõuetele ohtlike kaupade veo eeskirjade kohaselt, märgistatakse sisepakend ja vahepakend vastavalt käesolevale määrusele. Ka välispakendi võib märgistada vastavalt käesolevale määrusele. Kui käesoleva määrusega nõutav(ad) ohupiktogramm(id) on seotud sama ohuga mis ohtlike kaupade veo eeskirjades, ei ole välispakendil vaja kasutada käesoleva määrusega nõutavat ohupiktogrammi või nõutavaid ohupiktogramme.

2. Kui pakendi välispakend ei pea vastama ohtlike kaupade veo eeskirjade kohastele märgistusnõuetele, märgistatakse nii välis- kui sisepakend, sealhulgas vahepakend, vastavalt käesoleva määruse nõuetele. Kuid kui välispakend võimaldab selgelt näha sise- või vahepakendi märgistust, ei ole välispakendi märgistamine vajalik.

3. Üksikpakendid, mis vastavad ohtlike kaupade veo eeskirjade kohastele märgistusnõuetele, märgistatakse nii käesoleva määruse kui ohtlike kaupade veo eeskirjade kohaselt. Kui käesoleva määrusega nõutav(ad) ohupiktogramm(id) on seotud sama ohuga mis ohtlike kaupade veo eeskirjades, ei ole käesoleva määrusega nõutavat ohupiktogrammi või nõutavaid ohupiktogramme vaja kasutada.

Artikkel 34

Aruanne kemikaalide ohutust kasutamisest teavitamise kohta

1. Hiljemalt 20. jaanuariks 2012 teostab amet uuringu, milles analüüsitakse ainete ja segude ohutu kasutamise alase teabe edastamist üldsusele ning võimalikku vajadust täiendava teabe esitamise järele märgistusel. Uuringu käigus konsulteeritakse pädevate asutustega ja sidusrühmadega ning vastavalt vajadusele tuginetakse selles asjakohastele parimatele tavadele.

2. Ilma et see piiraks käesolevas jaotises sätestatud märgistamiseeskirjade kohaldamist, esitab komisjon lõikes 1 nimetatud uuringu alusel Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande ning õigusakti ettepaneku käesoleva määruse muutmiseks, kui see on põhjendatud.

IV JAOTIS

PAKENDAMINE

Artikkel 35

Pakendamine

1. Ohtlikke aineid või segusid sisaldavad pakendid vastavad järgmistele nõuetele:

a)	pakend kujundatakse ja valmistatakse sellisena, et sisu ei pääseks välja, välja arvatud juhul, kui on ette nähtud muud erikaitseseadised;

b)	pakendi sisu ei saa kahjustada pakendi ja kinnituste materjali ega moodusta koos materjaliga ohtlikke ühendeid;

c)	pakend ja kinnitused peavad olema üleni vastupidavast ja tugevast materjalist, et need ei avaneks, vaid taluksid tavapärase käitlemisega kaasnevat koormust ja pinget;

d)	asendatavate kinnitusseadistega varustatud pakendid konstrueeritakse selliselt, et neid saab korduvalt sulgeda, ilma et sisu välja pääseks.

2. Elanikkonnale tarnitava aine või segu pakendi puhul ei tohi kasutada sellist kuju ega kujundust, mis võiks tõmmata endale laste tähelepanu või äratada neis aktiivset uudishimu või eksitada tarbijat või mis sarnaneb toiduainete, sööda, ravimite ja kosmeetikavahendite puhul kasutatava esitusviisi või kujundusega, mis eksitaks tarbijat.

Kui pakend sisaldab II lisa punktis 3.1.1 määratletud nõuetele vastavat ainet või segu, varustatakse see lastekindla turvasulguriga vastavalt II lisa punktide 3.1.2, 3.1.3 ja 3.1.4.2 sätetele.

Kui pakend sisaldab II lisa punktis 3.2.1 määratletud nõuetele vastavat ainet või segu, varustatakse see reljeefse hoiatusmärgisega vastavalt II lisa punkti 3.2.2 sätetele.

3. Ainete ja segude pakend loetakse lõike 1 punktidele a, b ja c vastavaks, kui see vastab ohtlike ainete õhus, merel, maanteel, raudteel või siseveekogudel transportimise eeskirjade nõuetele.

V JAOTIS

AINETE KLASSIFIKATSIOONI JA MÄRGISTUSE ÜHTLUSTAMINE JA KLASSIFITSEERIMIS- NING MÄRGISTUSANDMIK

1. PEATÜKK

Ainete ühtlustatud klassifikatsiooni ja märgistuse kehtestamine

Artikkel 36

Ainete klassifikatsiooni ja märgistuse ühtlustamine

1. I lisas kehtestatud järgmistele kriteeriumidele vastava aine suhtes kohaldatakse tavaliselt ühtlustatud klassifikatsiooni ja märgistust vastavalt artiklile 37:

a)	sissehingamisel sensibiliseeriv toime, 1. kategooria (I lisa punkt 3.4);

b)	mutageensus sugurakkudele, 1A, 1B või 2. kategooria (I lisa punkt 3.5);

c)	kantserogeensus, 1A, 1B või 2. kategooria (I lisa punkt 3.6);

d)	reproduktiivtoksilisus, 1A, 1B või 2. kategooria (I lisa punkt 3.7).

2. Aine suhtes, mis on direktiivi 91/414/EMÜ või direktiivi 98/8/EÜ mõistes toimeaine, kohaldatakse tavaliselt ühtlustatud klassifikatsiooni ja märgistust. Selliste ainete suhtes kohaldatakse artikli 37 lõigetes 1, 4, 5 ja 6 sätestatud menetlusi.

3. Kui aine vastab muude kui lõikes 1 viidatud ohuklasside või nende alajaotuste kriteeriumidele ning ei kuulu lõike 2 reguleerimisalasse, võib üksikjuhtumi põhiselt lisada VI lisasse ka ühtlustatud klassifikatsiooni ja märgistuse vastavalt artiklile 37, kui sellise meetme võtmine ühenduse tasandil on piisavalt põhjendatud.

Artikkel 37

Ainete klassifikatsiooni ja märgistuse ühtlustamise menetlus

1. Pädevad asutused võivad esitada ametile ettepanekuid ainete ühtlustatud klassifikatsiooni ja märgistuse ning vajaduse korral konkreetsete sisalduse piirväärtuste ja korrutustegurite kehtestamiseks või ettepanekuid nende läbivaatamiseks.

Nimetatud ettepanekud peavad vastama VI lisa 2. osas sätestatud vorminõuetele ja sisaldama VI lisa 1. osas ette nähtud teavet.

2. Aine tootja, importija või allkasutaja võib esitada ametile ettepanekuid aine ühtlustatud klassifikatsiooni ja märgistuse ning vajaduse korral konkreetsete sisalduse piirväärtuste või korrutustegurite kehtestamiseks, kui selle aine kohta ei ole VI lisa 3. osas seoses ettepanekus märgitud ohuklassi või alajaotusega kannet tehtud.

Nimetatud ettepanek peab vastama määruse (EÜ) nr 1907/2006 I lisa punktide 1, 2 ja 3 asjakohastele osadele ja selles tuleb järgida nimetatud lisa punktis 7 sisalduva kemikaaliohutuse aruande B osas kehtestatud vorminõudeid. See peab sisaldama käesoleva määruse VI lisa 1. osas ette nähtud asjakohast teavet. Kohaldatakse määruse (EÜ) nr 1907/2006 artiklit 111.

3. Kui tootja, importija või allkasutaja ettepanek puudutab ka aine ühtlustatud klassifikatsiooni ja märgistust vastavalt artikli 36 lõikele 3, kaasneb sellega vastavalt artikli 54 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusele komisjoni poolt kehtestatud lõivu tasumine.

4. Määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 76 lõike 1 punkti c kohaselt moodustatud ameti riskihindamise komitee võtab lõike 1 või 2 alusel esitatud ettepaneku kohta vastu arvamuse 18 kuu jooksul alates ettepaneku saamisest, andes asjaomastele isikutele võimaluse märkusi esitada. Amet edastab nimetatud arvamuse koos võimalike märkustega komisjonile.

5. Kui komisjon peab aine klassifikatsiooni ja märgistuse ühtlustamist asjakohaseks, esitab komisjon põhjendamatu viivituseta otsuse eelnõu, mis käsitleb kõnealuse aine ja vastava klassifikatsiooni ning märgistuselementide lisamist VI lisa 3. osa tabelisse 3.1 ning vajaduse korral konkreetseid sisalduse piirväärtuseid või korrutustegureid.

31. maini 2015 tehakse samadel tingimustel vastav kanne VI lisa 3. osa tabelisse 3.2.

Kõnealune meede, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähem olulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 54 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele. Tungiva kiireloomulisuse korral võib komisjon kohaldada artikli 54 lõikes 4 osutatud kiirmenetlust.

6. Tootjad, importijad ja allkasutajad, kellel on uut teavet, mis võib viia VI lisa 3. osas nimetatud aine ühtlustatud klassifikatsiooni ja märgistuselementide muutmiseni, esitavad lõike 2 teise lõigu kohaselt ettepaneku pädevale asutusele ühes liikmesriikidest, kus aine turule viiakse.

Artikkel 38

Ühtlustatud klassifikatsiooni ja märgistuse VI lisa 3. osasse lisamist käsitlevate arvamuste ja otsuste sisu; teabe kättesaadavus

1. Artikli 37 lõikes 4 osutatud arvamuses ja artikli 37 lõike 5 kohaselt vastu võetavas otsuses märgitakse iga aine kohta vähemalt järgmised andmed:

a)	määruse (EÜ) nr 1907/2006 VI lisa punktidele 2.1–2.3.4 vastav aine määratlus;

b)	artiklis 36 viidatud aine klassifikatsioon koos põhjendusega;

c)	vajaduse korral konkreetsed sisalduse piirväärtused või korrutustegurid;

d)	aine kohta artikli 17 lõike 1 punktides d, e ja f nimetatud märgistuselemendid koos artikli 25 lõike 1 kohaselt kõnealuse aine kohta kindlaks määratud mis tahes täiendavate ohulausetega;

e)	mis tahes muud parameetrid, mis võimaldavad hinnata kõnealust ohtlikku ainet sisaldavate segude või nimetatud ohtlikke aineid kindlakstehtud lisandi, lisaaine või koostisainena sisaldavate ainete ohtlikkust inimeste tervisele või keskkonnale, kui see on asjakohane.

2. Käesoleva määruse artikli 37 lõigetes 4 ja 5 osutatud arvamuse või otsuse avalikkusele kättesaadavaks tegemisel kohaldatakse määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 118 lõiget 2 ja artiklit 119.

2. PEATÜKK

Klassifitseerimis- ja märgistusandmik

Artikkel 39

Reguleerimisala

Käesolevat peatükki kohaldatakse:

a)	ainete suhtes, mis kuuluvad registreerimisele vastavalt määrusele (EÜ) nr 1907/2006;

artikli 1 reguleerimisalasse kuuluvate ainete suhtes, mis vastavad ohtlikuks klassifitseerimise kriteeriumidele ja viiakse turule kas puhasainetena või segu koostisainetena, mille sisaldus segus ületab käesolevas määruses või direktiivis 1999/45/EÜ, kui see on asjakohane, sätestatud sisalduse piirväärtusi, millest tingituna segu on klassifitseeritud ohtlikuks.

Artikkel 40

Ameti teavitamise kohustus

1. Tootja või importija või tootjate või importijate rühm (edaspidi „teavitaja”), kes viib turule artiklis 39 viidatud aine, teatab ametile aine lisamiseks artiklis 42 viidatud andmikku järgmised andmed:

a)	aine või ainete turuleviimise eest vastutava(te) teavitaja(te) andmed vastavalt määruse (EÜ) nr 1907/2006 VI lisa punktile 1;

b)	aine või ainete määratlus vastavalt määruse (EÜ) nr 1907/2006 VI lisa punktidele 2.1–2.3.4;

c)	aine või ainete klassifikatsioon vastavalt artiklile 13;

d)	kui aine on klassifitseeritud teatavatesse, kuid mitte kõikidesse ohuklassidesse või nende alajaotustesse, märkus selle kohta, kas see tuleneb andmete puudumisest, mittetäielikest andmetest, või täielikest, kuid klassifitseerimiseks ebapiisavatest andmetest;

e)	konkreetsed sisalduse piirväärtused või korrutustegurid, kui need on kohaldatavad, vastavalt käesoleva määruse artiklile 10, ja nende põhjendused määruse (EÜ) nr 1907/2006 I lisa punktide 1, 2 ja 3 asjakohaste osade põhjal;

f)	aine või ainete kohta artikli 17 lõike 1 punktides d, e ja f nimetatud märgistuselemendid koos artikli 25 lõike 1 kohaselt kõnealuse aine kohta kindlaks määratud mis tahes täiendavate ohulausetega;

Punktides a–f osutatud andmeid ei teatata, kui see on ametile esitatud määruse (EÜ) nr 1907/2006 kohase registreerimise käigus või kui kõnealune teavitaja on sellest juba varem teatanud.

Teavitaja esitab selle teabe määruse (EÜ) nr 1907/2006 artiklis 111 ette nähtud vorminõuete kohaselt.

2. Teavitaja(d) ajakohastavad lõikes 1 loetletud teavet ja teatavad sellest ametile, kui artikli 15 lõike 1 kohaselt toimuva läbivaatamise käigus on otsustatud aine klassifikatsiooni ja märgistust muuta.

3. 1. detsembril 2010 või pärast seda turule viidavatest ainetest teavitatakse lõike 1 kohaselt ühe kuu jooksul pärast nende turule viimist.

Enne 1. detsembrit 2010 turule viidavatest ainetest võib lõike 1 kohaselt teavitada siiski ka enne seda kuupäeva.

Artikkel 41

Kokkulepitud kanded

Kui artikli 40 lõikes 1 ette nähtud teavitamise tulemusena tehakse artiklis 42 osutatud andmikku sama aine kohta erinevad kanded, püüavad teavitajad ja registreerijad igati andmikku lisatava kande suhtes kokkuleppele jõuda. Teavitajad teavitavad sellest ametit.

Artikkel 42

Klassifitseerimis- ja märgistusandmik

1. Amet kehtestab andmebaasi vormis toimiva klassifitseerimis- ja märgistusandmiku ning haldab seda.

Andmikusse kantakse nii artikli 40 lõike 1 kohaselt teatavaks tehtud teave kui ka määruse (EÜ) nr 1907/2006 kohase registreerimise käigus esitatud teave.

Andmikus sisalduv määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 119 lõikes 1 kindlaks määratud teave on avalikult kättesaadav. Amet võimaldab kõikide andmikku kuuluvate ainete muudele andmetele juurdepääsu teavitajatele ja registreerijatele, kes on esitanud selle aine kohta teavet määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 29 lõike 1 kohaselt. Ta võimaldab sellisele teabele juurdepääsu muudele isikutele nimetatud määruse artiklis 118 sätestatud tingimustel.

2. Amet ajakohastab andmikku ajakohastatud teabe saamisel artikli 40 lõike 2 või artikli 41 kohaselt.

3. Lisaks lõikes 1 osutatud teabele lisab amet igale kandele vajaduse korral järgmised andmed:

a)	kas kande kohta on VI lisa 3. osas sisaldumise tõttu olemas ühtlustatud ühenduse tasandi klassifikatsioon ja märgistus;

b)	kas sama aine registreerijad on teinud aine kohta määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 11 lõike 1 kohaselt ühise kande;

c)	kas see on kahe või enama teavitaja või registreerija vahel artikli 41 kohaselt kokku lepitud kanne;

d)	kas kanne erineb andmiku muudest kannetest sama aine kohta.

Artikli 37 lõike 5 kohase otsuse vastuvõtmisel ajakohastatakse punktis a osutatud teavet.

VI JAOTIS

PÄDEVAD ASUTUSED JA TÄITMISE TAGAMINE

Artikkel 43

Pädevate asutuste ja määruse täitmist tagavate asutuste määramine ning asutustevaheline koostöö

Liikmesriigid määravad ühtlustatud klassifitseerimise ja märgistamise ettepanekutega tegelemise eest vastutavad pädevad asutused ning käesolevas määruses sätestatud kohustuste täitmise tagamise eest vastutavad asutused.

Pädevad asutused ja käesoleva määruse täitmise tagamise eest vastutavad asutused teevad omavahel koostööd neile määrusega antud ülesannete täitmisel ning annavad teiste liikmesriikide vastavatele ametiasutustele vajalikku ja asjakohast toetust.

Artikkel 44

Kasutajatugi

Liikmesriigid loovad riikliku kasutajatoe, et anda tootjatele, importijatele, levitajatele ja allkasutajatele ning mis tahes muudele huvitatud isikutele nõu nende käesolevast määrusest tulenevate vastavate ülesannete ja kohustuste kohta.

Artikkel 45

Tervisealases hädaolukorras toimimisega seotud teabe saamise eest vastutavate organite määramine

1. Liikmesriigid määravad organi või organid, kes vastutavad segusid turule viivatelt importijatelt ja allkasutajatelt teabe vastuvõtmise eest, eelkõige seoses ennetus- ja parandusmeetmete väljatöötamisega eelkõige tervisealases hädaolukorras tegutsemiseks. Nimetatud teave hõlmab teavet turule viidavate segude keemilise koostise kohta, kui need segud on klassifitseeritud ohtlikeks, lähtudes nende mõjust tervisele või füüsikalistest mõjudest, sealhulgas teavet selliste segudes sisalduvate ainete keemilise määratluse kohta, mille suhtes amet on kooskõlas artikliga 24 rahuldanud alternatiivse keemilise nimetuse kasutamise taotluse.

2. Määratud organid annavad kõik nõutavad tagatised saadud teabe konfidentsiaalsuse säilitamiseks. Seda teavet võib kasutada vaid järgmistel eesmärkidel:

a)	meditsiiniliste vajaduste rahuldamiseks ennetus- ja parandusmeetmete väljatöötamisel, eelkõige hädaolukorras, ning

b)	liikmesriigi taotlusel statistilise analüüsi teostamiseks, et teha kindlaks tõhustatud riskijuhtimismeetmeid vajavad valdkonnad.

Teavet ei kasutata muudel eesmärkidel.

3. Määratud organite käsutuses on kogu turule viimise eest vastutavatelt importijatelt ja allkasutajatelt nõutav teave, mida kõnealused organid oma ülesannete täitmiseks vajavad.

4. Hiljemalt 20. jaanuariks 2012 vaatab komisjon selle läbi, et hinnata lõikes 1 viidatud teabe ühtlustamise võimalust, sealhulgas määratud organitele importijate ja allkasutajate poolt teabe esitamise vormi kehtestamist. Nimetatud läbivaatamise alusel ja pärast konsulteerimist asjaomaste sidusrühmadega, nagu Euroopa mürgistusteabekeskuste ja kliiniliste toksikoloogide liit (EAPCCT), võib komisjon vastu võtta määruse, millega lisatakse käesolevale määrusele lisa.

Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähem olulisi sätteid seda täiendades, võetakse vastu vastavalt artikli 54 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Artikkel 46

Täitmise tagamine ja aruandlus

1. Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, kasutades sealhulgas ametlike kontrollide süsteemi, et tagada ainete ja segude turuleviimine alles pärast nende klassifitseerimist, märgistamist, neist teavitamist ja nende pakendamist käesoleva määruse kohaselt.

2. Liikmesriigid esitavad ametile iga viie aasta järel 1. juuliks aruande ametlike kontrollide ja muude täitmise tagamise meetmete tulemuste kohta. Esimene aruanne esitatakse hiljemalt 20. jaanuariks 2012. Amet teeb need aruanded kättesaadavaks komisjonile, kes võtab neid arvesse oma aruande koostamisel määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 117 kohaselt.

3. Määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 76 lõike 1 punktis f osutatud foorum täidab kõnealuse määruse artikli 77 lõike 4 punktides a–g loetletud ülesandeid, mis on seotud käesoleva määruse täitmise tagamisega.

Artikkel 47

Karistused määruse mittetäitmise korral

Liikmesriigid kehtestavad õigusnormid käesoleva määruse sätete mittetäitmise eest määratavate karistuste kohta ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada käesoleva määruse kohaldamine. Karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teavitavad komisjoni karistusi käsitlevatest õigusnormidest hiljemalt 20. juuliks 2010 ning teatavad komisjonile edaspidi viivitamata igast neis tehtud muudatusest.

VII JAOTIS

ÜHISED JA LÕPPSÄTTED

Artikkel 48

Reklaam

1. Ohtlikuks klassifitseeritud aine reklaamis nimetatakse asjakohased ohuklassid või -kategooriad.

2. Ohtlikuks klassifitseeritud või artikli 25 lõikega 6 hõlmatud segu reklaamis, mis võimaldab üldsuse hulka kuuluval isikul sõlmida ostulepingu eelnevalt märgistust nägemata, tuleb nimetada märgistusel osutatud ohu liik või liigid.

Esimene lõik ei piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 1997. aasta direktiivi 97/7/EÜ (tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral) (28) kohaldamist.

Artikkel 49

Kohustus säilitada teavet ja teabenõudeid

1. Tarnija kogub ja hoiab kättesaadavana kogu teavet, mida kõnealune tarnija kasutas käesoleva määruse kohaseks klassifitseerimiseks ja märgistamiseks, vähemalt kümme aastat pärast aine või segu viimast tarnimist kõnealuse tarnija poolt.

Tarnija säilitab seda teavet koos määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 36 kohaselt nõutava teabega.

2. Kui tarnija lõpetab oma tegevuse või kui ta annab oma tegevuse osaliselt või täielikult üle kolmandale isikule, on tarnija ettevõtte likvideerimise eest vastutav isik või asjaomase aine või segu turule viimist üle võttev isik seotud lõikest 1 tuleneva kohustusega tarnija asemel.

3. Tarnija asukohaliikmesriigi pädev asutus või määruse täitmist tagavad asutused või amet võivad nõuda tarnijalt lõike 1 esimeses lõigus osutatud teabe esitamist.

Kui see teave on ametile esitatud määruse (EÜ) nr 1907/2006 kohase registreerimise või artikli 40 kohase teavitamise osana, kasutab amet seda teavet ning asjaomane ametiasutus pöördub nimetatud teabe saamiseks ameti poole.

Artikkel 50

Ameti ülesanded

1. Amet annab liikmesriikidele ja ühenduse asutustele parimat võimalikku teaduslikku ja tehnilist nõu niisugustes kemikaalidega seotud küsimustes, mis kuuluvad tema töövaldkonda ning mis suunatakse ametile vastavalt käesolevale määrusele.

2. Ameti sekretariaat:

a)	annab tööstusele tehnilisi ja teaduslikke suuniseid ning vajaduse korral abivahendeid käesolevas määruses sätestatud kohustuste täitmiseks;

b)	annab pädevatele asutustele tehnilisi ja teaduslikke suuniseid käesoleva määruse kohaldamise kohta ning toetab liikmesriikide poolt artikli 44 alusel loodud kasutajatoe teenuse toimimist.

Artikkel 51

Vaba liikumise klausel

Liikmesriigid ei keela, piira ega takista käesolevale määrusele ja vajaduse korral käesoleva määruse rakendamiseks vastu võetud ühenduse õigusaktidele vastavate ainete või segude turule viimist käesolevas määruses määratletud ainete ja segude klassifitseerimise, märgistamise ja pakendamisega seotud põhjustel.

Artikkel 52

Kaitseklausel

1. Kui liikmesriigil on põhjendatult alust arvata, et käesoleva määruse nõuetele vastav aine või segu kujutab endast klassifitseerimise, märgistamise või pakendamise tõttu siiski tõsist ohtu inimeste tervisele või keskkonnale, võib ta võtta sobivaid ajutisi meetmeid. Liimesriik teavitab sellest viivitamata komisjoni, ametit ja teisi liikmesriike, põhjendades oma otsust.

2. 60 päeva jooksul alates liikmesriigilt teabe saamisest võtab komisjon artikli 54 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetluse kohaselt vastu otsuse ajutise meetme rakendamise lubamiseks otsuses ette nähtud ajavahemikuks või nõuab liikmesriigilt ajutise meetme tühistamist.

3. Lõikes 2 viidatud aine klassifitseerimise või märgistamisega seotud ajutise meetme rakendamise lubamise korral esitab kõnealuse liikmesriigi pädev asutus kolme kuu jooksul alates komisjoni otsusest artiklis 37 ette nähtud menetluse kohaselt ametile ettepaneku ühtlustatud klassifikatsiooni ja märgistuse kohta.

Artikkel 53

Kohandamine tehnika ja teaduse arenguga

1. Komisjon võib artikli 6 lõiget 5, artikli 11 lõiget 3, artikleid 12 ja 14, artikli 18 lõike 3 punkti b, artiklit 23, artikleid 25–29 ja artikli 35 lõike 2 teist ja kolmandat lõiku ning I–VII lisa muuta ja kohandada tehnika ja teaduse arenguga, võttes sealhulgas asjakohaselt arvesse GHSi edasiarendamist ÜRO tasandil, eelkõige ÜRO muudatusi, mis on seotud sarnaseid segusid käsitleva teabe kasutamisega, ning arvestades rahvusvaheliselt tunnustatud keemiaprogrammide arenguid ja andmeid õnnetusjuhtumite andmebaasidest. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähem olulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 54 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele. Komisjon võib tungiva kiireloomulisuse tõttu kohaldada artikli 54 lõikes 4 osutatud kiirmenetlust.

2. Kooskõlas oma rolliga asjaomastel ÜRO foorumitel edendavad liikmesriigid ja komisjon asjakohasel viisil püsivate, bioakumuleeruvate ja toksiliste (PBT) või väga püsivate ja väga bioakumuleeruvate (vPvB) ainete klassifitseerimis- ja märgistamiskriteeriumide ühtlustamist ÜRO tasandil.

Artikkel 54

Komiteemenetlus

1. Komisjoni abistab määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 133 alusel moodustatud komitee.

2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Tähtajaks otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõike 6 tähenduses kehtestatakse kolm kuud.

3. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1–4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

4. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1, 2, 4 ja 6 ning artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Artikkel 55

Direktiivi 67/548/EMÜ muutmine

Direktiivi 67/548/EMÜ muudetakse järgmiselt.

1)	Artikli 1 lõike 2 teine lõik jäetakse välja.

Artiklit 4 muudetakse järgmiselt:

lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3. Kui aine harmoneeritud klassifikatsioon ja märgistus on kantud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsember 2008 määruse (EÜ) nr 1272/2008 (ainete ja segude klassifitseerimise, märgistamise ja pakendamise kohta) (29) VI lisa 3. ossa, klassifitseeritakse aine selle kande kohaselt ning lõikeid 1 ja 2 selles kandes ette nähtud ohukategooriate suhtes ei kohaldata.

b)	lõige 4 jäetakse välja.

Artiklit 5 muudetakse järgmiselt:

a)	lõike 1 teine lõik jäetakse välja.

lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2. Lõike 1 esimeses lõigus nimetatud meetmeid kohaldatakse seni, kuni aine on loetletud määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. osas nimetatud kandega hõlmatud ohukategooriatesse või kuni otsuse vastuvõtmiseni selle loetelust väljajätmiseks määruse (EÜ) nr 1272/2008 artiklis 37 kehtestatud menetluse kohaselt.”.

Artikkel 6 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 6

Uurimiskohustus

Euroopa kaubanduslike keemiliste ainete loetelus (EINECS) sisalduvate, kuid määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. ossa kandmata ainete tootjad, turustajad ja importijad uurivad asjakohaseid ja kättesaadavaid andmeid nende ainete omaduste kohta. Selle teabe alusel pakendavad nad ohtlikud ained ja märgistavad need ajutiselt käesoleva direktiivi artiklites 22–25 sätestatud eeskirjade ja käesoleva direktiivi VI lisas ette nähtud kriteeriumide kohaselt.”

5)	Artikli 22 lõiked 3 ja 4 jäetakse välja.

Artikli 23 lõiget 2 muudetakse järgmiselt:

a)	punktis a asendatakse sõnad „I lisa” sõnadega „määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. osa” vastavas käändes;

b)	punktis c asendatakse sõnad „I lisa” sõnadega „määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. osa” vastavas käändes;

c)	punktis d asendatakse sõnad „I lisa” sõnadega „määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. osa” vastavas käändes;

d)	punktis e asendatakse sõnad „I lisa” sõnadega „määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. osa” vastavas käändes;

e)	punktis f asendatakse sõnad „I lisasse” sõnadega „määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. ossa”.

7)	Artikli 24 lõike 4 teine lõik jäetakse välja.

8)	Artikkel 28 jäetakse välja.

9)	Artikli 31 lõiked 2 ja 3 jäetakse välja.

10)	Pärast artiklit 32 lisatakse järgmine uus artikkel: „Artikkel 32a Ainete märgistamist ja pakendamist käsitlev üleminekusäte Artikleid 22–25 ei kohaldata ainete suhtes alates 1. detsembrist 2010.”.

11)	I lisa jäetakse välja.

Artikkel 56

Direktiivi 1999/45/EÜ muutmine

Direktiivi 1999/45/EÜ muudetakse järgmiselt:

1)	artikli 3 lõike 2 esimeses taandes asendatakse sõnad „direktiivi 67/548/EMÜ I lisa” sõnadega „Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsember 2008 määruse (EÜ) nr 1272/2008 (ainete ja segude klassifitseerimise, märgistamise ja pakendamise kohta) (30) VI lisa 3. osa vastavas käändes.

sõnad „direktiivi 67/548/EMÜ I lisa” asendatakse sõnadega „määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. osa” vastavas käändes:

a)	artikli 3 lõikes 3;

b)	artikli 10 lõike 2 punktides 2.3.1, 2.3.2, 2.3.3 ja punkti 2.4 esimeses taandes;

c)	II lisa punktides a ja b ja sissejuhatuse viimases lõigus;

II lisa A osa:

—	punkti 1.1.1 alapunktides a ja b;

—	punkti 1.2 alapunktides a ja b;

—	punkti 2.1.1 alapunktides a ja b;

—	punkti 2.2 alapunktides a ja b;

—	punkti 2.3 alapunktides a ja b;

—	punkti 3.1.1 alapunktides a ja b;

—	punkti 3.3 alapunktides a ja b;

—	punkti 3.4 alapunktides a ja b;

—	punkti 4.1.1 alapunktides a ja b;

—	punkti 4.2.1 alapunktides a ja b;

—	punkti 5.1.1 alapunktides a ja b;

—	punkti 5.2.1 alapunktides a ja b;

—	punkti 5.3.1 alapunktides a ja b;

—	punkti 5.4.1 alapunktides a ja b;

—	punkti 6.1 alapunktides a ja b;

—	punkti 6.2 alapunktides a ja b;

—	punkti 7.1 alapunktides a ja b;

—	punkti 7.2 alapunktides a ja b;

—	punkti 8.1 alapunktides a ja b;

—	punkti 8.2 alapunktides a ja b;

—	punkti 9.1 alapunktides a ja b;

—	punkti 9.2 alapunktides a ja b;

—	punkti 9.3 alapunktides a ja b;

—	punkti 9.4 alapunktides a ja b;

e)	II lisa B osa sissejuhatavas lõigus;

f)	III lisa sissejuhatuse punktides a ja b;

III lisa A osa jaotise a „Vesikeskkond”

—	punkti 1.1 alapunktides a ja b;

—	punkti 2.1 alapunktides a ja b;

—	punkti 3.1 alapunktides a ja b;

—	punkti 4.1 alapunktides a ja b;

—	punkti 5.1 alapunktides a ja b;

—	punkti 6.1 alapunktides a ja b;

h)	III lisa A osa jaotise b „Muu keskkond (välja arvatud vesikeskkond)” punkti 1.1 alapunktides a ja b;

i)	V lisa A osa punktides 3 ja 4;

j)	V lisa B osa punktis 9;

k)	VI lisa A osa punkti 2 tabeli kolmandas veerus;

l)	VI lisa B osa punkti 1 esimeses lõigus ja punkti 3 tabeli esimeses veerus;

m)	VIII lisa 1. liite tabeli teises veerus;

n)	VIII lisa 2. liite tabeli teises veerus;

3)	VI lisa B osa punkti 1 lõike 3 esimeses taandes ja lõikes 5 asendatakse sõnad „I lisa” sõnadega „määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. osa” vastavas käändes;

4)	VI lisa B osa punkti 4.2 viimases lõigus asendatakse sõnad „direktiivi 67/548/EMÜ I lisa (19. kohandus)” sõnadega „määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. osa” vastavas käändes.

Artikkel 57

Määruse (EÜ) nr 1907/2006 muutmine alates käesoleva määruse jõustumisest

Määrust (EÜ) nr 1907/2006 muudetakse alates käesoleva määruse jõustumisest järgmiselt.

Artikli 14 lõiget 2 muudetakse järgmiselt:

punkt b asendatakse järgmisega:

„b)	Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsember 2008 määruse (EÜ) nr 1272/2008 (ainete ja segude klassifitseerimise, märgistamise ja pakendamise kohta) (31) VI lisa 3. osas kehtestatud konkreetsed sisalduse piirväärtused;

ba)	kui vesikeskkonnale ohtlikuks klassifitseeritud ainetele on määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. osas kehtestatud korrutustegur, nimetatud määruse I lisa tabelis 1.1 esitatud piirväärtus, mida on kohandatud nimetatud määruse I lisa punktis 4.1 sätestatud arvutuse abil;

punkt e asendatakse järgmisega:

„e)	määruse (EÜ) nr 1272/2008 artiklis 42 osutatud klassifitseerimis- ja märgistusandmiku kokkulepitud kandes esitatud konkreetsed sisalduse piirväärtused;

ea)

kui vesikeskkonnale ohtlikuks klassifitseeritud ainetele on määruse (EÜ) nr 1272/2008 artiklis 42 viidatud klassifikatsiooni- ja märgistusandmiku kokkulepitud kandes kehtestatud korrutustegur, nimetatud määruse I lisa tabelis 1.1 esitatud piirväärtus, mida on kohandatud nimetatud määruse I lisa punktis 4.1 sätestatud arvutuse abil”;

Artiklit 31 muudetakse järgmiselt:

a)	lõige 8 asendatakse järgmisega: „8. Ohutuskaart esitatakse paberkandjal või elektrooniliselt tasuta hiljemalt aine või segu esmakordse tarnimise kuupäevaks.”;

lisatakse järgmine lõige:

„10. Kui ained on klassifitseeritud määruse (EÜ) nr 1272/2008 kohaselt alates selle jõustumisest kuni 1. detsembrini 2010, võib selle klassifikatsiooni lisada kemikaali ohutuskaardile koos klassifikatsiooniga direktiivi 67/548/EMÜ kohaselt.

Alates 1. detsembrist 2010 kuni 1. juunini 2015 esitatakse ainete ohutuskaartidel klassifikatsioon nii direktiivi 67/548/EMÜ kui ka määruse (EÜ) nr 1272/2008 kohaselt.

Kui segud on klassifitseeritud määruse (EÜ) nr 1272/2008 kohaselt alates selle jõustumisest kuni 1. juunini 2015, võib selle klassifikatsiooni lisada kemikaali ohutuskaardile koos klassifikatsiooniga direktiivi 1999/45/EÜ kohaselt. 1. juunini 2015, mil ained ja segud nii klassifitseeritakse kui märgistatakse määruse (EÜ) nr 1272/2008 kohaselt, esitatakse see klassifikatsioon ohutuskaardil koos aine, segu ja selle koostisainete klassifikatsiooniga vastavalt direktiivide 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ kohaselt.”.

Artikli 56 lõike 6 punkti b muudetakse järgmiselt:

„b)	kõik teised ained, mille sisalduse piirväärtus jääb allapoole väikseimat direktiivis 1999/45/EÜ või määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. osas määratletud piirväärtust, mis tingib segu ohtlikuks klassifitseerimise.”.

Artikli 59 lõikeid 2 ja 3 muudetakse järgmiselt:

a)	lõike 2 teine lause asendatakse järgmisega: „Toimikus võib vajaduse korral piirduda osutamisega määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. osa sissekandele.”;

b)	lõike 3 teine lause asendatakse järgmisega: „Toimikus võib vajaduse korral piirduda osutamisega määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. osa sissekandele.”.

5)	Artikli 76 lõike 1 punktis c asendatakse sõnad „XI jaotise” sõnadega „määruse (EÜ) nr 1272/2008 V jaotise”.

Artiklit 77 muudetakse järgmiselt:

lõikes 2 asendatakse punkti e esimene lause järgmisega:

„e)	loob ja haldab andmebaasi (andmebaase) teabega kõikide registreeritud ainete kohta, klassifitseerimis- ja märgistusandmiku ning määruse (EÜ) nr 1272/2008 kohaselt kehtestatud ühtlustatud klassifitseerimis- ja märgistamisloetelu.”;

b)	lõike 3 punktis a asendatakse sõnad „VI–XI jaotise” sõnadega „VI–X jaotise”.

7)	XI jaotis jäetakse välja.

XV lisa I ja II jagu muudetakse järgmiselt:

I jagu muudetakse järgmiselt:

i)	esimene taane jäetakse välja;

ii)

teine taane asendatakse järgmisega:

„—	kantserogeensete, mutageensete ja reproduktiivtoksiliste, püsivate, bioakumuleeruvate ja toksiliste ning väga püsivate ja väga bioakumuleeruvate või nendega võrdväärse ohuteguriga ainete identifitseerimine vastavalt artiklile 59;”;

b)	II jao punkt 1 jäetakse välja.

XVII lisas sisalduvat tabelit muudetakse järgmiselt:

Veergu „Aine, ainerühma või valmistise nimetus” muudetakse järgmiselt:

28., 29. ja 30. kanne asendatakse järgmisega:

„28.

Määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. osas loetletud ained, mis on klassifitseeritud 1A või 1B kategooria kantserogeenideks (tabel 3.1) või 1. või 2. kategooria kantserogeenideks (tabel 3.2) ning mis on loetletud järgmiselt:

—	1. liites loetletud 1A kategooria kantserogeen (tabel 3.1) / 1. kategooria kantserogeen (tabel 3.2);

—	2. liites loetletud 1B kategooria kantserogeen (tabel 3.1) / 2. kategooria kantserogeen (tabel 3.2).

29.

Määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. osas loetletud ained, mis on klassifitseeritud 1A või 1B kategooria mutageenideks (tabel 3.1) või 1. või 2. kategooria mutageenideks (tabel 3.2) ning mis on loetletud järgmiselt:

—	3. liites loetletud 1A kategooria mutageen (tabel 3.1) / 1. kategooria kantserogeen (tabel 3.2);

—	4. liites loetletud 1B kategooria mutageen (tabel 3.1) / 2. kategooria kantserogeen (tabel 3.2).

30.

Määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. osas loetletud ained, mis on klassifitseeritud 1A või 1B kategooria reproduktiivtoksilisteks aineteks (tabel 3.1) või 1. või 2. kategooria reproduktiivtoksilisteks aineteks (tabel 3.2) ning mis on loetletud järgmiselt:

—	5. liites loetletud 1A kategooria reproduktiivtoksiline aine (kahjulik toime suguvõimele ja viljakusele või arengule, tabel 3.1) või 1. kategooria reproduktiivtoksiline aine, mis on märgistatud riskilausega R60 „Võib kahjustada viljakust” või R61 „Võib kahjustada loodet” (tabel 3.2);

—	6. liites loetletud 1B kategooria reproduktiivtoksiline aine (kahjulik toime suguvõimele ja viljakusele või arengule, tabel 3.1) või 2. kategooria reproduktiivtoksiline aine, mis on märgistatud riskilausega R60 „Võib kahjustada viljakust” või R61 „Võib kahjustada loodet” (tabel 3.2)”;

veeru „Piirangu tingimused” 28. kandes asendatakse punkti 1 esimene taane järgmisega:

„—	määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. osas märgitud konkreetne sisalduse piirväärtus või”.

10)

XVII lisa 1.–6. liidet muudetakse järgmiselt:

eessõna muudetakse järgmiselt:

i)	jaos pealkirjaga „Ained”, asendatakse sõnad „direktiivi 67/548/EMÜ I lisas” sõnadega „määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. osas”;

ii)	jaos pealkirjaga „Indeksinumber” asendatakse sõnad „direktiivi 67/548/EMÜ I lisas” sõnadega „määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. osas”;

iii)	jaos pealkirjaga „Märkused” asendatakse sõnad „direktiivi 67/548/EMÜ I lisa eessõnas” sõnadega „määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 1. osas”;

iv)

märkus A asendatakse järgmisega:

„Märkus A

Piiramata määruse (EÜ) nr 1272/2008 artikli 17 lõike 2 kohaldamist, peab aine nimetus esinema märgistusel ühe nimetatud määruse (VI lisa 3. osas esitatud märgistuse kujul.

Selles osas kasutatakse mõnikord üldkirjeldusi, näiteks „… ühendid” või „… soolad”. Sellisel juhul peab tarnija, kes sellise aine turule viib, kasutama märgistusel korrektset nimetust, võttes nõuetekohaselt arvesse määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa punkti 1.1.1.4.

Kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1272/2008, kui aine sisaldub nimetatud määruse VI lisa 3. osas, kantakse märgistusele selle osa kandega hõlmatud iga konkreetse klassifikatsiooni asjakohased märgistuselemendid koos kõnealuse kandega hõlmamata mis tahes muu klassifikatsiooni puhul kohaldatavate märgistuselementidega ning koos nimetatud määruse artikli 17 kohaste mis tahes muude kohaldatavate märgistuselementidega.

Ainete puhul, mis kuuluvad ühte konkreetsesse määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. osas esitatud ainerühma, kantakse märgistusele selle osa kandega hõlmatud iga konkreetse klassifikatsiooni asjakohased märgistuselemendid koos kõnealuse kandega hõlmamata mis tahes muu klassifikatsiooni puhul kohaldatavate märgistuselementidega ning koos nimetatud määruse artikli 17 kohaste mis tahes muude kohaldatavate märgistuselementidega.

Ainete puhul, mis kuuluvad rohkem kui ühte määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. osas esitatud ainerühma, kantakse märgistusele selle osa mõlema kandega hõlmatud iga konkreetse klassifikatsiooni asjakohased märgistuselemendid koos kõnealuse kandega hõlmamata mis tahes muu klassifikatsiooni puhul kohaldatavate märgistuselementidega ning koos nimetatud määruse artikli 17 kohaste mis tahes muude kohaldatavate märgistuselementidega. Kui kahes sama ohuklassi või alajaotust käsitlevas kandes on esitatud kaks erinevat klassifikatsiooni, kasutatakse tõsisemat ohtu kajastavat klassifikatsiooni.”;

märkus D asendatakse järgmisega:

„Märkus D

Teatavaid aineid, mis võivad kergesti iseeneslikult polümeriseeruda või laguneda, viiakse turule tavaliselt stabiliseeritud kujul. Sellisel kujul on need loetletud määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. osas.

Siiski viiakse neid aineid turule mõnikord ka stabiliseerimata kujul. Sellisel juhul peab tarnija, kes seda ainet turule viib, märkima märgistusele aine nimetuse järele sõna „stabiliseerimata”.”;

vi)	märkus E jäetakse välja;

vii)

märkus H asendatakse järgmisega:

„Märkus H

Aine klassifitseeritakse ja märgistatakse ohu või ohtude alusel, mida tähistatakse ohulause(te)ga koos näidatud ohuklassifikatsiooniga. Määruse (EÜ) nr 1272/2008 artikli 4 nõudeid kõnealuse aine tarnijatele kohaldatakse kõikidele muudele ohuklassidele, nende alajaotustele ja kategooriatele.

Lõplik märgistus peab vastama määruse (EÜ) nr 1272/2008 I lisa punktis 1.2 esitatud nõuetele.”;

viii)

märkus K asendatakse järgmisega:

„Märkus K

Ainet ei pea klassifitseerima kantserogeenseks või mutageenseks, kui saab tõendada, et aine sisaldab vähem kui 0,1 massiprotsenti 1,3-butadieeni (EINECSi nr 203-450-8). Kui ainet ei klassifitseerita kantserogeenseks või mutageenseks, kohaldatakse selle suhtes vähemalt hoiatuslauseid (P102-)P210-P403. Käesolev märkus kehtib vaid teatavate määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. osas esitatud komplekssete õliderivaatide kohta.”;

ix)	märkus S asendatakse järgmisega: „Märkus S Määruse (EÜ) nr 1272/2008 artikli 17 kohaselt ei pruugi olla nõutav selle aine märgistamine (vt nimetatud määruse I lisa punkti 1.3).”;

b)	1. liite pealkiri asendatakse järgmisega: „Punkt 28 – 1A kategooria kantserogeenid (tabel 3.1) / 1. kategooria (tabel 3.2)”;

2. liidet muudetakse järgmiselt:

i)	pealkiri asendatakse järgmisega: „Punkt 28 – 1B kategooria kantserogeensed ained (tabel 3.1) / 2. kategooria (tabel 3.2)”;

ii)	indeksinumbrite 024-017-00-8, 611-024-001, 611-029-00-9, 611-030-00-4 ja 650-017-00-8 kannetes asendatakse sõnad „direktiivi 67/548/EMÜ I lisas” sõnadega „määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisas”;

d)	3. liite pealkiri asendatakse järgmisega: „Punkt 29 – 1A kategooria mutageensed ained (tabel 3.1) / 1. kategooria (tabel 3.2)”;

e)	4. liite pealkiri asendatakse järgmisega: „Punkt 29 – 1B kategooria mutageensed ained (tabel 3.1) / 2. kategooria (tabel 3.2)”;

f)	5. liite pealkiri asendatakse järgmisega: „Punkt 30 – 1A kategooria reproduktiivtoksilised ained (tabel 3.1) / 1. kategooria (tabel 3.2)”;

g)	6. liite pealkiri asendatakse järgmisega: „Punkt 30 – 1B kategooria reproduktiivtoksilised ained (tabel 3.1) / 2. kategooria (tabel 3.2)”.

11)	sõna „valmistis” või „valmistised” määruse (EÜ) 1907/2006 artikli 3 lõike 2 tähenduses asendatakse kogu tekstis vastavalt sõnaga „segu” või „segud” vastavas käändes.

Artikkel 58

Määruse (EÜ) nr 1907/2006 muutmine alates 1. detsembrist 2010

Alates 1. detsembrist 2010 muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006 järgmiselt:

artikli 14 lõike 4 sissejuhatav lause asendatakse järgmisega:

„4. Kui lõike 3 etappide a–d teostamise tulemusel järeldab registreerija, et aine vastab määruse (EÜ) nr 1272/2008 I lisa mis tahes järgmiste ohuklasside või kategooriate kriteeriumidele:

a)	ohuklassid 2.1–2.4, 2.6 ja 2.7, 2.8 A ja B tüüp, 2.9, 2.10, 2.12, 2.13 1. ja 2. kategooria, 2.14 1. ja 2. kategooria, 2.15 A–F tüüp;

b)	ohuklassid 3.1–3.6, 3.7 (kahjulik toime suguvõimele ja viljakusele või arengule), 3.8 (muu kui narkootiline toime), 3.9 ja 3.10;

c)	ohuklass 4.1;

d)	ohuklass 5.1,

või sellel on püsivate, bioakumuleeruvate ja toksiliste ainete ning väga püsivate ja väga bioakumuleeruvate ainete omadused, hõlmab kemikaaliohutuse hinnang järgmisi lisaetappe:”;

artiklit 31 muudetakse järgmiselt:

lõike 1 punkt a asendatakse järgmisega:

„a)	aine vastab määruse (EÜ) nr 1272/2008 kohaselt ohtlikuks klassifitseerimise kriteeriumidele või segu vastab direktiivi 1999/45/EÜ kohaselt ohtlikuks klassifitseerimise kriteeriumidele või”;

lõige 4 asendatakse järgmisega:

„4. Ohutuskaarti ei ole vaja esitada, kui määruse (EÜ) nr 1272/2008 kohaselt ohtlikud ained või direktiivi 1999/45/EÜ kohaselt ohtlikud segud, mida pakutakse või müüakse üldsusele, on varustatud piisava teabega, mille alusel on kasutajatel võimalik rakendada asjakohaseid meetmeid tervise, ohutuse ja keskkonna kaitseks, välja arvatud juhul, kui allkasutaja või levitaja taotleb ohutuskaardi esitamist.”;

artikli 40 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1. Amet vaatab läbi kõik registreerimisdokumentides või allkasutaja aruandes esitatud katsetamisettepanekud, mis tehakse seoses vajadusega anda aine kohta IX ja X lisas kirjeldatud teavet. Eelisjärjekorras vaadatakse läbi selliste ainete registreerimisdokumendid, mis on püsivad, bioakumuleeruvad või toksilised või väga püsivad või väga bioakumuleeruvad, sensibiliseerivad ja/või kantserogeensed, mutageensed või reproduktiivtoksilised ning mille kogused ületavad 100 tonni aastas ja mille kasutamine põhjustab laialdast ja hajutatud kokkupuudet, tingimusel et kõnealused ained vastavad määruse (EÜ) nr 1272/2008 I lisas sätestatud mis tahes järgmiste ohuklasside või kategooriate kriteeriumidele:

a)	ohuklassid 2.1–2.4, 2.6 ja 2.7, 2.8 A ja B tüüp, 2.9, 2.10, 2.12, 2.13 1. ja 2. kategooria, 2.14 1. ja 2. kategooria, 2.15 A–F tüüp;

b)	ohuklassid 3.1–3.6, 3.7 (kahjulik toime suguvõimele ja viljakusele või arengule), 3.8 (muu kui narkootiline toime), 3.9 ja 3.10;

c)	ohuklass 4.1;

d)	ohuklass 5.1.”;

artikli 57 punktid a, b ja c asendatakse järgmisega:

„a)	ained, mis vastavalt määruse (EÜ) nr 1272/2008 I lisa punkti 3.6 kriteeriumidele, klassifitseeritakse 1A või 1B kategooria kantserogeensuse ohuklassi kuuluvateks aineteks;

b)	ained, mis vastavalt määruse (EÜ) nr 1272/2008 I lisa punkti 3.5 kriteeriumidele, klassifitseeritakse 1A või 1B kategooria sugurakke ohustava mutageensuse ohuklassi kuuluvateks aineteks;

c)	ained, mis vastavalt määruse (EÜ) nr 1272/2008 I lisa punkti 3.7 kriteeriumidele, klassifitseeritakse 1A või 1B kategooria (kahjulik toime suguvõimele ja viljakusele või arengule) reproduktiivtoksilisuse ohuklassi kuuluvateks aineteks;”;

5)	artiklis 65 asendatakse sõnad „direktiivi 67/548/EMÜ” sõnadega „direktiivi 67/548/EMÜ ja määruse (EÜ) nr 1272/2008”;

artikli 68 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2. Nii aine kui segus või toote koostises esineva aine puhul, mis vastab 1A või 1B kategooria kantserogeensuse, sugurakke ohustava mutageensuse või reproduktiivtoksilisuse ohuklassi klassifitseerimise kriteeriumidele ja mida tarbija võib kasutada ning mille kohta komisjon on teinud ettepaneku kehtestada piirangud tarbijakasutusele, muudetakse XVII lisa artikli 133 lõikes 4 sätestatud korras. Artikleid 69–73 ei kohaldata.”;

artiklit 119 muudetakse järgmiselt:

lõike 1 punkt a asendatakse järgmisega:

„a)

ilma et see piiraks käesoleva artikli lõike 2 punktide f ja g kohaldamist, IUPACi nimetus ainete puhul, mis vastavad määruse (EÜ) nr 1272/2008 I lisas sätestatud mis tahes järgmiste ohuklasside või kategooriate kriteeriumidele:

—	ohuklassid 2.1–2.4, 2.6 ja 2.7, 2.8 A ja B tüüp, 2.9, 2.10, 2.12, 2.13 1. ja 2. kategooria, 2.14 1. ja 2. kategooria, 2.15 A–F tüüp;

—	ohuklassid 3.1–3.6, 3.7 (kahjulik toime suguvõimele ja viljakusele või arengule), 3.8 (muu kui narkootiline toime), 3.9 ja 3.10;

—	ohuklass 4.1;

—	ohuklass 5.1.”;

lõiget 2 muudetakse järgmiselt:

punkt f asendatakse järgmisega:

„(f)	kui määruse (EÜ) nr 1272/2008 artiklis 24 ei ole ette nähtud teisiti, IUPACi nomenklatuurile vastav nimetus käesoleva artikli lõike 1 punktis a osutatud mittefaasiainete puhul kuue aasta jooksul;”;

(ii)

punkti g sissejuhatav lõik asendatakse järgmisega:

„g)	kui määruse (EÜ) nr 1272/2008 artiklis 24 ei ole ette nähtud teisiti, IUPACi nomenklatuurile vastav nimetus käesoleva artikli lõike 1 punktis a osutatud ainete puhul, mida kasutatakse ainult ühel või enamal järgmistest juhtudest:”;

artikli 138 lõike 1 sissejuhatava lõigu teine lause järgmisega:

„Ainete puhul, mis vastavad määruse (EÜ) nr 1272/2008 kohaselt 1A või 1B kategooria kantserogeensuse, sugurakke ohustava mutageensuse või reproduktiivtoksilisuse ohuklassi klassifitseerimise kriteeriumidele, teostatakse läbivaatamine hiljemalt 1. juuniks 2014.”;

III lisa muudetakse järgmiselt:

punkt a asendatakse järgmisega:

„a)	ained, mille puhul võib ette näha (st (Q)SARs kohaldamisega või muude tõendite alusel), et nad vastavad tõenäoliselt 1A ja 1B kategooria kantserogeensuse, sugurakke ohustava mutageensuse või reproduktiivtoksilisuse ohuklassi klassifitseerimise kriteeriumidele või XIII lisa kriteeriumidele;”;

punktis b asendatakse alapunkt ii järgmisega:

„ii)	ained, mille puhul võib ette näha (st (Q)SARs kohaldamisega või muude tõendite alusel), et nad vastavad tõenäoliselt määruse (EÜ) nr 1272/2008 kohastele tervise- või keskkonnaohu ohuklassi või selle alajaotusse klassifitseerimise kriteeriumidele.”;

10)	V lisa punktis 8 asendatakse sõnad „direktiivi 67/548/EMÜ” sõnadega „määruse (EÜ) nr 1272/2008”;

11)

VI lisa punktid 4.1, 4.2 ja 4.3 asendatakse järgmisega:

„4.1

Määruse (EÜ) nr 1272/2008 I ja II jaotise kohaldamisest tulenev aine(te)ga seotud ohtude klassifitseerimine nimetatud määruse kõigi ohuklasside ja kategooriate kohta.

Lisaks märgitakse iga kande puhul ohuklassi või selle alajaotusse klassifitseerimise puudumise põhjus (st andmed puuduvad, on mittetäielikud või on täielikud, kuid klassifitseerimise jaoks ebapiisavad).

4.2.	Aine(te) ohumärgis(ed) tulenevalt määruse (EÜ) nr 1272/2008 III jaotise kohaldamisest.

4.3	Määruse (EÜ) nr 1272/2008 artikli 10 ja direktiivi 1999/45/EÜ artiklite 4–7 kohaldamisest tulenevad konkreetsed sisalduse piirväärtused, kui need on kohaldatavad.”;

12)

VIII lisa muudetakse järgmiselt:

2. veeru punkti 8.4.2 teine taane asendatakse järgmisega:

„—	aine on teadaolevalt 1A või 1B kategooria kantserogeen või 1A, 1B või 2. kategooria sugurakkudele mutageense toimega aine.”;

2. veeru punkti 8.7.1 teine ja kolmas lõik asendatakse järgmisega:

„Kui aine avaldab teadaolevalt kahjulikku mõju viljakusele, vastates 1A või 1B kategooria reproduktiivtoksiliseks (H360F: võib kahjustada viljakust) aineks klassifitseerimise kriteeriumidele, ning kättesaadavad andmed on piisavad riskihinnangu kokkuvõtte toetamiseks, ei ole vaja teha lisakatseid seoses viljakusega. Siiski tuleb kaaluda katsete läbiviimist seoses arengutoksilisusega.

Kui aine põhjustab teadaolevalt arengutoksilisust, vastates 1A või 1B kategooria reproduktiivtoksiliseks (H360D: võib kahjustada loodet) aineks klassifitseerimise kriteeriumidele, ning kättesaadavad andmed on piisavad riskihinnangu kokkuvõtte toetamiseks, ei ole vaja teha lisakatseid seoses arengutoksilisusega. Siiski tuleb kaaluda katsete läbiviimist seoses mõjuga viljakusele.”;

13)

IX lisa 2. veeru punkti 8.7 teine ja kolmas lõik asendatakse järgmisega:

14)

X lisa muudetakse järgmiselt:

2. veeru punkti 8.7 teine ja kolmas lõik asendatakse järgmisega:

„Kui aine avaldab teadaolevalt kahjulikku mõju viljakusele, vastates 1A või 1B kategooria reproduktiivtoksiliseks (H360F: võib kahjustada viljakust) aineks klassifitseerimise kriteeriumidele, ning kättesaadavad andmed on piisavad riskihinnangu kokkuvõtte toetamiseks, siis ei ole vaja teha lisakatseid seoses viljakusega. Siiski tuleb kaaluda katsete läbiviimist seoses arengutoksilisusega.

Kui aine põhjustab teadaolevalt arengutoksilisust, vastates 1A või 1B kategooria reproduktiivtoksiliseks (H360D: võib kahjustada loodet) aineks klassifitseerimise kriteeriumidele, ning kättesaadavad andmed on piisavad riskihinnangu kokkuvõtte toetamiseks, siis ei ole vaja teha lisakatseid seoses arengutoksilisusega. Siiski tuleb kaaluda katsete läbiviimist seoses mõjuga viljakusele.”;

2. veeru punkti 8.9.1 esimese lõike teine taane asendatakse järgmisega:

„—	aine on klassifitseeritud 2. kategooria sugurakke ohustavaks mutageenseks aineks või korduvannuse toksilisuse uuringu(te)ga on saadud tõendeid selle kohta, et aine võib põhjustada hüperplaasiat ja/või neoplaasiaeelseid muutusi.”;

c)	2. veeru punkti 8.9.1 teine lõik asendatakse järgmisega: „Kui aine on klassifitseeritud 1A või 1B kategooria sugurakke ohustavaks mutageenseks aineks, on eelduseks kantserogeensuse genotoksilise mehhanismi tõenäosus. Sellistel juhtudel kantserogeensuse katset tavaliselt ei nõuta.”;

15)

XIII lisa punkti 1.3 teine ja kolmas taane asendatakse järgmisega:

„—	aine klassifitseeritakse kantserogeenseks (1A või 1B kategooria), sugurakkudele mutageenseks (1A või 1B kategooria) või reproduktiivtoksiliseks (1A, 1B või 2. kategooria) aineks või

—	on muid tõendeid kroonilise toksilisuse kohta, mis määruse (EÜ) nr 1272/2008 kohaselt määratletakse klassifikatsiooniga „toksilisus sihtelundi suhtes” (korduv kokkupuude), 1. või 2. kategooria (suukaudne, nahakaudne, gaaside/aurude sissehingamine, tolmu/udu/suitsu sissehingamine).”;

16)

XVII lisa tabeli veergu „Aine, ainerühma või segu nimetus” muudetakse järgmiselt:

3. kanne asendatakse järgmisega:

„3.

Vedelad ained või segud, mis klassifitseeritakse ohtlikuks vastavalt direktiivile 1999/45/EÜ või mis vastavad määruse (EÜ) nr 1272/2008 I lisa mis tahes järgmiste ohuklasside või kategooriate kriteeriumidele:

a)	ohuklassid 2.1–2.4, 2.6 ja 2.7, 2.8 A ja B tüüp, 2.9, 2.10, 2.12, 2.13 1. ja 2. kategooria, 2.14 1. ja 2. kategooria, 2.15 A–F tüüp;

b)	ohuklassid 3.1–3.6, 3.7 (kahjulik toime suguvõimele ja viljakusele või arengule), 3.8 (muu kui narkootiline toime), 3.9 ja 3.10;

c)	ohuklass 4.1;

d)	ohuklass 5.1.”;

40. kanne asendatakse järgmisega:

„40.

Ained, mis klassifitseeritakse 1. või 2. kategooria tuleohtlike gaasidena, 1., 2. või 3. kategooria tuleohtlike vedelikena, 1. või 2. kategooria tuleohtlike tahkete ainetena, veega kokku puutudes tuleohtlikke gaase eritavate 1., 2. ja 3. kategooria ainete ja segudena, 1. kategooria pürofoorsete vedelikena või 1. kategooria pürofoorsete tahkete ainetena, olenemata sellest, kas nad sisalduvad nimetatud määruse VI lisa 3. osas või mitte.”.

Artikkel 59

Määruse (EÜ) nr 1907/2006 muutmine alates 1. juunist 2015

Alates 1. juunist 2015 muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006 järgmiselt:

artikli 14 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2. Lõike 1 kohast kemikaaliohutuse hindamist ei pea tegema valmistise koostises esineva aine puhul, kui aine sisaldus valmistises on väiksem kui:

a)	määruse (EÜ) nr 1272/2008 artikli 11 lõikes 3 viidatud piirväärtus; (…)

f)	0,1 massiprotsenti, kui aine vastab käesoleva määruse XIII lisa kriteeriumidele.”;

artiklit 31 muudetakse järgmiselt:

lõike 1 punkt a asendatakse järgmisega:

„a)	aine või segu vastab määruse (EÜ) nr 1272/2008 kohaselt ohtlikuks klassifitseerimise kriteeriumidele või”;

lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3. Tarnija esitab saajale taotluse korral vastavalt II lisale koostatud ohutuskaardi, kui segu ei vasta määruse (EÜ) nr 1272/2008 I ja II jaotise kohaselt ohtlikuks klassifitseerimise kriteeriumidele, kuid selle koostisesse kuulub:

a)	mittegaasiliste segude puhul 1 massiprotsent või üle selle või gaasiliste segude puhul 0,2 mahuprotsenti või üle selle vähemalt üht ainet, mis kujutab ohtu inimeste tervisele või keskkonnale, või

mittegaasiliste segude puhul vähemalt 0,1 massiprotsent vähemalt ühte ainet, mis on 2. kategooria kantserogeenne või 1A, 1B ja 2. kategooria reproduktiivtoksiline, 1. kategooria nahka sensibiliseeriv, 1. kategooria sissehingamisel sensibiliseeriv või mis mõjub imetamisele või imetamise kaudu või on XIII lisas sätestatud kriteeriumide kohaselt püsiv, bioakumuleeruv ja toksiline või väga püsiv ja väga bioakumuleeruv või mis on kantud muudel kui punktis a osutatud põhjustel artikli 59 lõike 1 kohaselt koostatud loetellu, või

c)	aine, mille suhtes on ühenduses kehtestatud töökeskkonnas kokkupuute piirväärtused.”;

lõige 4 asendatakse järgmisega:

„4. Ohutuskaarti ei ole vaja esitada juhul, kui üldsusele pakutavad või müüdavad ohtlikud ained või segud on varustatud piisava teabega, mille alusel on kasutajatel võimalik rakendada asjakohaseid meetmeid tervise, ohutuse ja keskkonna kaitseks, välja arvatud juhul, kui allkasutaja või levitaja taotleb ohutuskaardi esitamist.”;

artikli 56 lõike 6 punkt b asendatakse järgmisega:

„b)	kõik teised ained, mis jäävad allapoole määruse (EÜ) nr 1272/2008 artikli 11 lõikes 3 määratletud piirväärtust, mis tingib segu ohtlikuks klassifitseerimise.”;

4)	artiklist 65 jäetakse välja sõnad „ja direktiivi 1999/45/EÜ”;

II lisa muudetakse järgmiselt:

punkt 1.1 asendatakse järgmisega:

„1.1.

Aine või segu identifitseerimine

Aine identifitseerimisel kasutatav nimetus on identne märgistusel oleva nimetusega vastavalt määruse (EÜ) nr 1272/2008 artikli 18 lõikele 2.

Segu identifitseerimisel kasutatav nimetus on identne märgistusel oleva nimetusega vastavalt määruse (EÜ) nr 1272/2008 artikli 18 lõike 3 punktile a.”;

b)	punkti 3.3 alapunkti a joonealune märkus 1 jäetakse välja;

punkt 3.6 asendatakse järgmisega:

„3.6

Kui amet on määruse (EÜ) nr 1272/2008 artikli 24 kohaselt andnud loa hoida aine keemiline määratlus märgistusel ja ohutuskaardil konfidentsiaalsena, kirjeldatakse ohutu käitlemise tagamiseks aine keemilisi omadusi lahtris 3.

Ohutuskaardil kasutatav nimetus (sealhulgas punktide 1.1, 3.2, 3.3 ja 3.5 eesmärgil) vastab märgistusel kasutatavale nimetusele, mis lepiti kokku vastavalt määruse (EÜ) nr 1272/2008 artiklis 24 ette nähtud menetlusele.”;

VI lisa punkt 4.3 asendatakse järgmisega:

„4.3.

Määruse (EÜ) nr 1272/2008 artikli 10 kohaldamisest tulenevad konkreetsed sisalduse piirväärtused, kui need on kohaldatavad.”;

XVII lisa muudetakse järgmiselt:

a)	tabeli 3. kande veerus „Aine, ainerühma või segu nimetus” jäetakse välja sõnad „mis klassifitseeritakse ohtlikuks vastavalt direktiivile 1999/45/EÜ või on”;

tabeli veerus „Piirangu tingimused” muudetakse 28. kannet järgmiselt:

punkti 1 teine taane asendatakse järgmisega:

„—	määruse (EÜ) nr 1272/2008 I lisa 3. osas toodud vastav üldine sisalduse piirväärtus”;

ii)

punkti 2 alapunkt d asendatakse järgmisega:

„d)	määrusega (EÜ) nr 1272/2008 hõlmatud maalimisvärvide suhtes.”.

Artikkel 60

Kehtetuks tunnistamine

Direktiiv 67/548/EMÜ ja direktiiv 1999/45/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates 1. juunist 2015.

Artikkel 61

Üleminekusätted

1. Kuni 1. detsembrini 2010 klassifitseeritakse, märgistatakse ja pakendatakse aineid direktiivi 67/548/EMÜ kohaselt.

Kuni 1. juunini 2015 klassifitseeritakse, märgistatakse ja pakendatakse segusid direktiivi 1999/45/EÜ kohaselt.

2. Erandina käesoleva määruse artikli 62 teisest lõigust ja lisaks käesoleva artikli lõike 1 nõuetele võib aineid ja segusid vastavalt enne 1. detsembrit 2010 ja 1. juunit 2015 klassifitseerida, märgistada ja pakendada käesoleva määruse kohaselt. Sellisel juhul ei kohaldata direktiivide 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ sätteid märgistamise ja pakendamise kohta.

3. Alates 1. detsembrist 2010 kuni 1. juunini 2015 klassifitseeritakse aineid nii direktiivi 67/548/EMÜ kui ka käesoleva määruse kohaselt. Neid märgistatakse ja pakendatakse käesoleva määruse kohaselt.

4. Erandina käesoleva määruse artikli 62 teisest lõigust ei nõuta direktiivi 67/548/EMÜ kohaselt klassifitseeritud, märgistatud ja pakendatud ning enne 1. detsembrit 2010 juba turule viidud ainete käesoleva määruse kohaselt uuesti märgistamist ja uuesti pakendamist kuni 1. detsembrini 2012.

Erandina käesoleva määruse artikli 62 teisest lõigust ei nõuta direktiivi 1999/45/EÜ kohaselt klassifitseeritud, märgistatud ja pakendatud ning enne 1. juunit 2015 juba turule viidud segude käesoleva määruse kohaselt uuesti märgistamist ja uuesti pakendamist kuni 1. juunini 2017.

5. Kui aine või segu on direktiivi 67/548/EMÜ või 1999/45/EÜ kohaselt klassifitseeritud vastavalt enne 1. detsembrit 2010 või enne 1. juunit 2015, võivad tootjad, importijad ja allkasutajad muuta aine või segu klassifikatsiooni käesoleva määruse VII lisas esitatud vastavustabeli abil.

6. Liikmesriigid võivad 1. detsembrini 2011 säilitada olemasolevad rangemad klassifitseerimis- ja märgistamisnõuded käesoleva määruse VI lisa 3. osas loetletud ainete suhtes, tingimusel et komisjoni on kõnealustest klassifikatsioonidest ja märgistuselementidest teavitatud vastavalt direktiivi 67/548/EMÜ kaitseklauslile enne 20. jaanuari 2009 ning et asjaomane liikmesriik esitab kooskõlas käesoleva määruse artikli 37 lõikega 1 ametile 1. juuniks 2009 ettepaneku ühtlustatud klassifikatsiooni ja märgistuse kohta, mis sisaldab kõnealuseid klassifikatsioone ja märgistuselemente.

Eeltingimuseks on, et enne 20. jaanuari 2009 ei ole komisjon kavandatud klassifikatsiooni ja märgistuse suhtes vastu võtnud direktiivi 67/548/EMÜ kaitseklausli kohast otsust.

Kui esimese lõigu kohaselt esitatud ühtlustatud klassifikatsiooni ja märgistust ei lisata või lisatakse muudetud kujul VI lisa 3. osasse vastavalt artikli 37 lõikele 5, kaotab käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud erand kehtivuse.

Artikkel 62

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

II, III ja IV jaotist kohaldatakse ainete suhtes alates 1. detsembrist 2010 ja segude suhtes alates 1. juunist 2015.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Strasbourg, 16. detsember 2008

Euroopa Parlamendi nimel

president

H.-G. PÖTTERING

Nõukogu nimel

eesistuja

B. LE MAIRE

(1) ELT C 204, 9.8.2008, lk 47.

(2) Euroopa Parlamendi 3. septembri 2008. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(3) EÜT L 262, 27.9.1976, lk 169.

(4) EÜT L 213, 21.7.1982, lk 8.

(5) EÜT L 184, 15.7.1988, lk 61.

(6) EÜT L 40, 11.2.1989, lk 27.

(7) EÜT L 189, 20.7.1990, lk 17.

(8) EÜT L 169, 12.7.1993, lk 1.

(9) EÜT L 331, 7.12.1998, lk 1.

(10) EÜT L 84, 27.3.1999, lk 1.

(11) EÜT L 311, 28.11.2001, lk 1.

(12) EÜT L 311, 28.11.2001, lk 67.

(13) EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1.

(14) ELT L 268, 18.10.2003, lk 29.

(15) ELT L 396, 30.12.2006, lk 1. Parandatud väljaandes ELT L 136, 29.5.2007, lk 3.

(16) EÜT 196, 16.8.1967, lk 1.

(17) EÜT L 200, 30.7.1999, lk 1.

(18) EÜT L 358, 18.12.1986, lk 1.

(19) ELT L 142, 31.5.2008, lk 1.

(20) ELT L 50, 20.2.2004, lk 44.

(21) EÜT L 230, 19.8.1991, lk 1.

(22) EÜT L 123, 24.4.1998, lk 1.

(23) ELT C 364, 18.12.2000, lk 1.

(24) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

(25) EÜT L 159, 29.6.1996, lk 1.

(26) ELT L 114, 27.4.2006, lk 9.

(27) EÜT L 147, 9.6.1975, lk 40.

(28) EÜT L 144, 4.6.1997, lk 19.

(29) ELT L 353, 31.12.2008, lk. 1”

(30) ELT L 353, 31.12.2008, lk. 1”;

(31) ELT L 353, 31.12.2008, lk. 1”;

I LISA

OHTLIKE AINETE JA SEGUDE KLASSIFITSEERIMISE JA MÄRGISTAMISE NÕUDED

Käesolevas lisas esitatakse kriteeriumid ohuklassidesse ja nende alajaotustesse klassifitseerimiseks ning esitatakse lisasätted selle kohta, kuidas neid kriteeriumeid täita saab.

1. OSA: KLASSIFITSEERIMISE JA MÄRGISTAMISE ÜLDPÕHIMÕTTED

1.0. Mõisted

Gaas – aine,

i)	mille aururõhk temperatuuril 50 oC on suurem kui 300 kPa (absoluutne); või

ii)	mis on temperatuuri 20 oC ja standardrõhu 101,3 kPa juures täiesti gaasiline;

Vedelik – aine või segu,

i)	mille aururõhk temperatuuril 50 oC ei ületa 300 kPa (3 baari),

ii)	mis temperatuuril 20 oC ja standardrõhul 101,3 kPa ei ole täielikult gaasiline ja

iii)	mille sulamispunkt või esialgne sulamispunkt standardrõhul 101,3 kPa on 20 oC;

Tahke aine – aine või segu, mida vedeliku ega gaasi definitsioon ei hõlma.

1.1. Ainete ja segude klassifitseerimine

1.1.0. Käesolevas määruses sätestatud nõuete täitmiseks tehtav koostöö

Tarneahelas osalevad tarnijad teevad koostööd, et täita käesolevas määruses sätestatud klassifitseerimis-, märgistamis- ja pakendamisnõudeid.

Tööstussektori tarnijad võivad teha koostööd artiklis 61 sätestatud üleminekukorra kohaldamiseks turuleviidavate ainete ja segude suhtes.

Tööstussektori tarnijad võivad teha koostööd võrgustiku loomise kaudu või muul moel, et jagada andmeid ja ekspertteadmisi ainete ja segude klassifitseerimisel käesoleva määruse II jaotise kohaselt. Sellisel juhul dokumenteerivad tööstussektori tarnijad täielikult klassifitseerimisotsuste tegemise alused ning teevad kõnealuse dokumentatsiooni koos klassifitseerimise aluseks olevate andmete ja teabega kättesaadavaks pädevatele asutustele ja vastava taotluse korral asjaomastele määruse täitmist tagavatele asutustele. Kui tööstussektori tarnijad sellisel moel koostööd teevad, vastutab iga tarnija siiski täiel määral tema poolt turule viidavate ainete ja segude klassifitseerimise, märgistamise ja pakendamise eest ning mis tahes muude käesolevast määrusest tulenevate nõuete täitmise eest.

Võrgustikku võib kasutada ka teabe ja parimate tavade vahetamiseks, et lihtsustada teavitamiskohustuste täitmist.

1.1.1. Eksperdiarvamuse osatähtsus ja kasutamine ning tõendusmaterjali kaalukuse määramine

1.1.1.1

Kui olemasoleva kindlaksmääratud teabe suhtes ei saa kriteeriumeid otse kohaldada või kui kättesaadav on üksnes artikli 6 lõikes 5 osutatud teave, kohaldatakse vastavalt kooskõlas artikli 9 lõikega 3 või artikli 9 lõikega 4 eksperthinnangul põhinevat tõendite kaalukuse määramist.

1.1.1.2.

Segude klassifitseerimise suhtes võetud lähenemisviis võib hõlmata eksperthinnangu kasutamist mitmetes valdkondades, et tagada olemasoleva teabe kasutatavus võimalikult paljude segude puhul, pidades silmas inimeste tervise ja keskkonna kaitsmist. Eksperthinnangut võib olla vaja ka ainete ohuklassifikatsiooni kindlaksmääramiseks vajalike andmete tõlgendamisel, eelkõige juhul, kui on vaja kasutada tõendite kaalukuse määramist.

1.1.1.3

Tõendusmaterjali kaalukuse määramiseks kaalutakse kogu olemasolevat teavet ohu kindlaksmääramise kohta, näiteks sobivate in vitro katsete tulemused, asjakohased andmed loomade kohta, kategoriaalse lähenemisviisi (rühmitamine, interpolatsioon) abil kogutud teave, (Q)SARi tulemused, kogemused näiteks töökeskkonna andmete ning õnnetusjuhtumite andmebaasidest saadud andmete, epidemioloogiliste ja kliiniliste uuringute kujul, samuti korrektselt dokumenteeritud juhtumiuuringute aruanded ja vaatlustulemused. Andmete kvaliteeti ja sidusust tuleb asjakohaselt arvesse võtta. Tuleb asjakohaselt kaaluda klassifitseeritava aine või seguga seotud aineid ja segusid käsitlevat teavet, samuti uurimistulemusi mõju avaldumise koha ja mehhanismi või mõju avaldumise viiside kohta. Nii positiivsed kui ka negatiivsed tulemused kogutakse tõendusmaterjali kaalukuse määramiseks kokku ning neid hinnatakse ühiselt.

1.1.1.4

Tervisele ohtlike ainete klassifitseerimiseks (3. osa) on asjakohaste loomkatsete või inimkogemuse alusel kindlakstehtud ohtlik mõju, mis vastab klassifitseerimise kriteeriumidele, tavaliselt klassifitseerimise jaoks piisav põhjendus. Kui on olemas andmed nii inimeste kui ka loomade kohta ning nende vahel on vastuolu, tuleb klassifitseerimisotsuse tegemiseks hinnata kummastki allikast pärinevate andmete kvaliteeti ja usaldusväärsust. Üldiselt seatakse piisavad, usaldusväärsed ja representatiivsed andmed inimeste kohta (sealhulgas epidemioloogilised uuringud, teaduslikult põhjendatud juhtumiuuringud, nagu on sätestatud käesolevas lisas või statistikale tuginevate kogemuste põhjal) võrreldes muude andmetega esikohale. Siiski võib isegi korralikult kavandatud ja läbiviidud epidemioloogiliste uuringute uurimisobjektide arv olla ebapiisav, et avastada suhteliselt harva esinevat, kuid olulist toimet või hinnata võimalikke segavaid tegureid. Inimuuringute puudumine ei tähenda seepärast alati korrektselt tehtud loomuuringute kindlate tulemuste eitamist, kuid sel juhul on vajalik nii inimestelt kui ka loomadelt pärinevate andmete usaldusväärsuse, kvaliteedi ja statistilise üldistatavuse hindamine.

1.1.1.5

Tervisele ohtlike ainete klassifitseerimiseks (3. osa) on inimesi kahjustava toime kindlaksmääramise seisukohalt olulised kokkupuuteviisi, mõju mehhanismi ja ainevahetust käsitlevad uuringud. Kui tekivad kahtlused, kas see teave on inimesi kahjustava mõju kindlakstegemiseks oluline, võib olla õigustatud madalama klassifitseerimisastme kasutamine, tingimusel, et andmete usaldusväärsuses ja kvaliteedis võib kindel olla. Kui on olemas teaduslik tõendusmaterjal selle kohta, et mõju avaldumise mehhanism või viis ei ole inimeste puhul asjakohane, siis ei tuleks ainet või segu klassifitseerida.

1.1.2. Konkreetsed sisalduse piirväärtused, korrutustegurid ja üldised piirväärtused

1.1.2.1

Konkreetseid sisalduse piirväärtusi või korrutustegureid kohaldatakse kooskõlas artikliga 10.

1.1.2.2. Piirväärtused

1.1.2.2.1.

Piirväärtused näitavad, millal on aine esinemist kas kindlaksmääratud lisandi, lisaaine või üksiku koostisainena vaja arvesse võtta nimetatud ohtlikku ainet sisaldava aine või segu klassifitseerimisel (vt artiklit 11).

1.1.2.2.2.

Artiklis 11 osutatud piirväärtused on järgmised:

Käesoleva lisa 3., 4. ja 5. osas nimetatud tervise- ja keskkonnaohtude puhul:

ainete puhul, mille kohta on asjaomase ohuklassi või selle alajaotuse jaoks kehtestatud konkreetne sisalduse piirväärtus kas VI lisa 3. osas või artiklis 42 osutatud klassifitseerimis- ja märgistusandmikus, ning kui kõnealune ohuklass või selle alajaotus on nimetatud tabelis 1.1, kas konkreetne sisalduse piirväärtus või tabelis 1.1 esitatud vastav üldine piirväärtus, olenevalt sellest, kumb on väiksem; või

ii)

ainete puhul, mille kohta on asjaomase ohuklassi või selle alajaotuse jaoks kehtestatud konkreetne sisalduse piirväärtus kas VI lisa 3. osas või artiklis 42 osutatud klassifitseerimis- ja märgistusandmikus, ning kui kõnealune ohuklass või selle alajaotus ei ole nimetatud tabelis 1.1, VI lisa 3. osas või artiklis 43 osutatud klassifitseerimis- ja märgistusandmikus kindlaksmääratud konkreetne sisalduse piirväärtus; või

iii)

ainete puhul, mille kohta asjaomase ohuklassi või selle alajaotuse jaoks ei ole kehtestatud konkreetset sisalduse piirväärtust ei VI lisa 3. osas ega artiklis 42 osutatud klassifitseerimis- ja märgistusandmikus, ning kui kõnealune ohuklass või selle alajaotus on nimetatud tabelis 1.1, nimetatud tabelis esitatud piirväärtus; või

iv)

ainete puhul, mille kohta asjaomase ohuklassi või selle alajaotuse jaoks ei ole kehtestatud konkreetset sisalduse piirväärtust ei VI lisa 3. osas ega artiklis 42 osutatud klassifitseerimis- ja märgistusandmikus, ning kui kõnealune ohuklass või selle alajaotus ei ole nimetatud tabelis 1.1, käesoleva lisa 3., 4. ja 5. osa asjakohastesse punktidesse klassifitseerimise üldine sisalduse piirväärtus;

Käesoleva lisa punktis 4.1 nimetatud vesikeskkonnale avalduva ohu puhul:

i)	ainete puhul, mille kohta on asjaomase ohukategooria jaoks kas VI lisa 3. osas või artiklis 42 osutatud klassifitseerimis- ja märgistusandmikus kehtestatud korrutustegur, tabelis 1.1 esitatud üldine piirväärtus, mida on kohandatud käesoleva lisa punktis 4.1 sätestatud arvutuse abil; või

ii)	ainete puhul, mille kohta ei ole asjaomase ohukategooria jaoks ei VI lisa 3. osas ega artiklis 42 osutatud klassifitseerimis- ja märgistusandmikus kehtestatud korrutustegurit, tabelis 1.1 esitatud vastav üldine piirväärtus.

Tabel 1.1

Üldised piirväärtused

Ohuklass

Klassifitseerimisel arvesse võetavad üldised piirväärtused

Akuutne toksilisus:

—	1.–3. kategooria

0,1 %

—	4. kategooria

1 %

Nahasöövitus/-ärritus

1 % (1)

Raske silmakahjustus / silmade ärritus

1 % (2)

Ohtlik vesikeskkonnale

—	1. kategooria akuutne toksilisus

0,1 % (3)

—	1. kategooria krooniline toksilisus

0,1 % (3)

—	2.–4. kategooria krooniline toksilisus

1 %

Märkus

Üldised piirväärtused on väljendatud massiprotsendina, v.a gaasiliste segude puhul, kui piirväärtused on väljendatud mahuprotsendina.

1.1.3. Seostamispõhimõtted segude klassifitseerimisel, kui katseandmed kogu segu kohta ei ole kättesaadavad

Kui segu ennast ei ole katsetatud selle ohtlike omaduste kindlaksmääramiseks, kuid on piisavalt andmeid sarnaste katsetatud segude ja segu üksikute ohtlike koostisainete kohta, mille abil piisavalt iseloomustada asjaomase segu ohtlikke omadusi, tuleb neid andmeid kasutada kooskõlas artikli 9 lõikes 4 osutatud seostamispõhimõtetega kõikide käesoleva lisa 3. ja 4. osas esitatud ohuklasside puhul, kohaldades iga ohuklassi suhtes vastava ohuklassi segude kohta käivaid erisätteid.

1.1.3.1. Lahjendamine

Kui segu lahjendatakse ainega (lahjendusvedelik), mille ohukategooria on võrdne vähima ohtliku esialgse koostisainega või sellest madalam, ja kui lahjendusvedelik ei mõjuta muude koostisainete ohtlikkuse klassifikatsiooni, kohaldatakse üht järgnevast:

—	Uus segu tuleb klassifitseerida esialgse seguga võrdsena.

—	3. osa kõikides punktides ja 4. osas kirjeldatud segude klassifitseerimise meetod, mida kasutatakse siis, kui andmed on kättesaadavad segu kõikide komponentide või üksnes mõnede komponentide kohta.

—	Ägeda mürgisuse puhul võib kasutada ka segu koostisainete põhjal klassifitseerimise meetodit (summeeritavuse valem).

1.1.3.2. Rühmitamine

Segu ühe tootepartii ohukategooriat võib pidada samaväärseks sama kaubandusliku toote teise tootepartiiga, kui see on valmistatud sama tarnija poolt või tema kontrolli all ja kui ei ole põhjust uskuda, et tootepartii erinevused võiksid olla nii suured, et selle klassifikatsiooni tuleks muuta. Kui see siiski nii on, on vaja uut hindamist.

1.1.3.3. Väga ohtlike segude sisaldus

Kui punktides 3.1, 3.2, 3.3, 3.8, 3.9, 3.10 ja 4.1 käsitletud segude puhul on segu klassifitseeritud kõige kõrgemasse ohukategooriasse või alakategooriasse ning sellesse kategooriasse või alakategooriasse kuuluvate koostisainete sisaldust suurendatakse, klassifitseeritakse uus segu ilma edasiste katseteta sellesse kategooriasse või alakategooriasse.

1.1.3.4. Interpoleerimine ühe mürgisuse kategooria piires

Kui punktides 3.1, 3.2, 3.3, 3.8, 3.9, 3.10 ja 4.1 käsitletud segude puhul on kolmel segul ühesugused ohtlikud koostisained, kusjuures segud A ja B kuuluvad samasse ohukategooriasse ja segus C on samad ohtlikud koostisained, mille sisaldus jääb segude A ja B vastavate ohtlike koostisainete sisalduste vahele, tuleb segu C klassifitseerida samasse ohukategooriasse kui A ja B.

1.1.3.5. Peaaegu sarnased segud

Järgmistel tingimustel:

kaks segu, kumbki sisaldab kaht koostisainet:

A + B

ii)

C + B;

b)	koostisaine B sisaldus mõlemas segus on põhimõtteliselt sama.

c)	koostisaine A sisaldus segus i on võrdne koostisaine C sisaldusega segus ii.

d)	A ja C ohtlikkuse kohta on andmed olemas ja need on sisuliselt samaväärsed, s.t ained kuuluvad samasse ohukategooriasse ega mõjuta eeldatavasti B klassifitseerimist.

Kui segu i on katseandmete põhjal juba teatavasse konkreetsesse ohuklassi klassifitseeritud, tuleb segu ii liigitada samasse ohukategooriasse.

1.1.3.6. Klassifikatsiooni läbivaatamine juhul, kui segu koostis on muutunud

Artikli 15 lõike 2 punkti a kohaselt on ette nähtud järgmised sisaldusmäärad:

Tabel 1.2

Segu koostise muutmisel kasutatavad seostamispõhimõtted

Koostisaine esialgne sisaldus-määr	Koostisaine esialgse sisaldus-määra lubatud muutumine
≤ 2,5 %	± 30 %
2,5 < C ≤ 10 %	± 20 %
10 < C ≤ 25 %	± 10 %
25 < C ≤ 100 %	± 5 %

1.1.3.7. Aerosoolid

Punktides 3.1, 3.2, 3.3, 3.4, 3.8 ja 3.9 käsitletud segude klassifitseerimisel tuleb aerosoolina esinev segu klassifitseerida mitte-aerosoolses vormis seguga samasse ohukategooriasse, kui lisatav propellent ei mõjuta pihustamisel segu ohtlikke omadusi, ja on olemas teaduslikud tõendid, mis näitavad, et aerosoolina esinev segu ei ole mitte-aerosoolsest vormist ohtlikum.

1.2. Märgistamine

1.2.1. Mõõtmed ja märgise elementide kujundus

1.2.1.1.

V lisas sätestatud ohupiktogrammidel kasutatakse valgel taustal musta sümbolit, mida ümbritseb punane raam, mis peab olema piisavalt lai, et olla selgelt nähtav.

1.2.1.2.

Ohupiktogrammid peavad olema nurgale toetuva ruudu kujulised. Iga piktogramm peab katma vähemalt ühe viieteistkümnendiku ühtlustatud märgise pinnast, kuid minimaalne pind ei tohi olla väiksem kui 1 cm2.

1.2.1.3.

Märgise mõõtmed peavad olema järgmised:

Tabel 1.3

Märgiste mõõtmed

Pakendi mahutavus	Mõõtmed (millimeetrites)
Mitte suurem kui 3 liitrit:	võimaluse korral vähemalt 52 × 74
Suurem kui 3 liitrit, kuid mitte suurem kui 50 liitrit:	vähemalt 74 × 105
Suurem kui 50 liitrit, kuid mitte suurem kui 500 liitrit:	vähemalt 105 × 148
Suurem kui 500 liitrit:	vähemalt 148 × 210

1.3. Erandid märgistusnõuetest teatud erijuhtudel

Kooskõlas artikliga 23 kohaldatakse järgmisi erandeid:

1.3.1. Transporditavad gaasiballoonid

Transporditaval gaasiballoonil, mille veemahutavus on alla 150 liitri või sellega võrdne, on lubatud kasutada üht järgmistest variantidest.

a)	Märgistuse kuju ja mõõtmed lähtuvad kehtiva ISO standardi ISO 7225 „Gaasiballoonid–hoiatusmärgised” nõuetest. Märgisel võib sel juhul olla aine või segu üldine nimetus või tööstuslik või kaubanduslik nimetus, kui gaasiballooni korpusele on selgelt ja kustutamatult kantud segu ohtlikud koostisained.

b)	Artiklis 17 määratletud teave esitatakse kindlalt balloonile kinnitatud plaadil või sildil.

1.3.2. Gaasiballoonid, mis sisaldavad propaani, butaani või veeldatud naftagaasi

1.3.2.1.

Kui propaan, butaan ja veeldatud naftagaas või neid aineid sisaldav segu, mis on klassifitseeritud käesoleva lisa kriteeriumide kohaselt, viiakse turule suletud taastäidetavates balloonides või ühekordseks kasutamiseks ettenähtud, standardi EN 417 kohastes mahutites, milles sisalduvat gaaskütust kasutatakse üksnes põletamiseks (EN 417 kehtiv versioon „Ühekordseks kasutamiseks ettenähtud veeldatud naftagaasi metallist mahutid (ventiiliga või ilma selleta), mis on mõeldud kasutamiseks teisaldatavate seadmetega; konstruktsioon, kontrollimine, katsetamine ja märgistamine”) peavad kõnealused balloonid või mahutid olema märgistatud üksnes asjakohase piktogrammiga ning tuleohtlikkust käsitlevate ohu- ja hoiatuslausetega.

1.3.2.2.

Märgistusel ei ole vaja esitada teavet mõju kohta inimeste tervisele ja keskkonnale. Selle asemel peab tarnija edastama allkasutajatele või edasimüüjatele ohutuskaardil (SDS) teabe mõju kohta inimeste tervisele ja keskkonnale.

1.3.2.3.

Tarbijaid peab teavitama piisavalt selleks, et nad saaksid võtta tervise ja ohutuse tagamiseks vajalikud meetmed.

1.3.3. Aerosoolid ja hermeetilise pihustusotsikuga pakendid, mis sisaldavad aineid või segusid, mis võivad tekitada hingamiskahjustusi

Punkti 3.10.4 kohaldamisel ei vaja ohumärgistust ained ja segud, mis on klassifitseeritud vastavalt nimetatud osa punktidele 3.10.2 ja 3.10.3 ja viiakse turule aerosoolpakendites või hermeetilise pihustusotsikuga pakendites.

1.3.4. Massiivses olekus metallid, sulamid, polümeere sisaldavad segud, elastomeere sisaldavad segud

1.3.4.1.

Käesoleva lisa kohaselt ei vaja märgistamist massiivses olekus metallid, sulamid, polümeere sisaldavad segud ja elastomeere sisaldavad segud, mis on käesoleva lisa kohaselt klassifitseeritud ohtlikeks, kuid ei ole turustamise vormis sissehingamisel, allaneelamisel või kokkupuutel nahaga inimese tervisele ohtlikud ega ohusta ka vesikeskkonda.

1.3.4.2.

Tarnija peab kõnealuse teabe edastama ohutuskaardil allkasutajatele või edasimüüjatele.

1.3.5. Lõhkeained, mis viiakse turule lõhke- või pürotehnilise efekti saavutamise eesmärgil

Lõhkeaineid, mida on käsitletud punktis 2.1, mis viiakse turule plahvatusliku või pürotehnilise efekti saavutamise eesmärgil, märgistatakse ja pakendatakse vastavalt lõhkeaineid käsitlevatele nõuetele.

1.4. Alternatiivse keemilise nimetuse kasutamise taotlemine

1.4.1. Artikli 24 kohase taotluse alternatiivse keemilise nimetuse kasutamiseks võib rahuldada üksnes juhul, kui

I)	ainele ei ole kehtestatud ühenduse töökoha kokkupuute piirväärtuseid ning

II)

tootja, importija või allkasutaja suudab tõendada, et alternatiivse keemilise nimetuse kasutamine on kooskõlas vajadusega anda piisavat teavet vajalike tervise- ja ohutusealaste ettevaatusabinõude tarvitusele võtmiseks töökohal ning vajadusega tagada segu käitlemisega kaasnevate riskide ohjamine; ning

III)

aine on klassifitseeritud eranditult ühte või mitmesse järgmistest ohukategooriatest:

a)	mis tahes käesoleva lisa 2. osas osutatud ohukategooria;

b)	4. kategooria akuutne toksilisus;

c)	2. kategooria nahasöövitus/-ärritus;

d)	2. kategooria raske silmakahjustus/silmade ärritus;

e)	2. või 3. kategooria toksilisus sihtelundi suhtes (ühekordne kokkupuude);

f)	2. kategooria toksilisus sihtelundi suhtes (korduv kokkupuude);

g)	3. või 4. kategooria vesikeskkonnale ohtlik krooniline toime.

1.4.2. Lõhnaainete- või parfüümitööstuse tarbeks ette nähtud segude keemilis(t)e nimetus(t)e valik

Looduses esinevate ainete puhul võib kasutada „… eeterlik õli” või „… ekstrakt”-tüüpi keemilist nimetust või keemilisi nimetusi kõnealuse eeterliku õli või ekstrakti koostisainete keemiliste nimetuste asemel, nagu on sätestatud artikli 18 lõike 3 punktis b.

1.5. Märgistamis- ja pakendamisnõuetest vabastamine

1.5.1. Erandid artiklist 31 [(artikli 29 lõige 1)]

1.5.1.1.

Artikli 29 lõike 1 kohaldamisel võib artiklis 17 nimetatud märgistuselemendid esitada ühel järgmistest viisidest:

a)	volditavatel märgistustel või

b)	külgeseotavatel siltidel või

c)	välispakendil.

1.5.1.2.

Sisepakendile paigutatud märgistusel on vähemalt ohupiktogrammid, artiklis 18 osutatud tootetähis ning aine või segu tarnija nimi ja telefoninumber.

1.5.2. Erandid artiklist 17 [(artikli 29 lõige 2)]

1.5.2.1. Selliste pakendite märgistamine, mille maht ei ületa 125 ml

1.5.2.1.1.

Allpool loetletud ohukategooriatega seotud ohu- ja hoiatuslaused võib artikli 17 kohaselt nõutud märgistuselementide hulgast välja jätta, kui:

a)	pakendi sisu maht ei ületa 125 ml ning

aine või segu on klassifitseeritud ühte või mitmesse järgmistest ohukategooriatest:

1)	oksüdeerivad gaasid, 1. kategooria;

2)	rõhu all olevad gaasid;

3)	tuleohtlikud vedelikud, 2. või 3. kategooria;

4)	tuleohtlikud tahked ained, 1. või 2. kategooria;

5)	isereageerivad ained või segud, tüüp C–F;

6)	isekuumenevad ained või segud, 2. kategooria;

7)	ained ja segud, mis veega kokkupuutel eraldavad tuleohtlikke gaase, 1., 2. või 3. kategooria;

8)	oksüdeerivad vedelikud, 2. või 3. kategooria;

9)	2. või 3. kategooria oksüdeerivad tahked ained;

10)	orgaanilised peroksiidid, tüüp C–F;

11)	akuutselt toksiline aine, kui ainet või segu ei tarnita elanikkonnale, 4. kategooria;

12)	nahaärritus, 2. kategooria;

13)	silmade ärritus, 2. kategooria;

14)	mürgisus sihtelundi suhtes (ühekordne kokkupuude), kui ainet või segu ei tarnita elanikkonnale, 2. ja 3. kategooria;

15)	mürgisus sihtelundi suhtes (korduv kokkupuude), kui ainet või segu ei tarnita elanikkonnale, 2. kategooria;

16)	ohtlik vesikeskkonnale, 1. kategooria;

17)	ohtlik vesikeskkonnale, 1. või 2. kategooria.

Direktiivis 75/324/EMÜ väikeste aerosoolpakendite tuleohtlikena märgistamise suhtes sätestatud erandeid kohaldatakse aerosoolpihustitele.

1.5.2.1.2.

Allpool loetletud ohukategooriatega seotud hoiatuslaused võib artikli 17 kohaselt nõutud märgistuselementide hulgast välja jätta, kui:

a)	pakendi sisu maht ei ületa 125 ml ning

aine või segu on klassifitseeritud ühte või mitmesse järgmistest ohukategooriatest:

1)	tuleohtlikud gaasid, 2. kategooria;

2)	reproduktiivtoksilisus: toime imetamisele ja imetamise kaudu;

3)	ohtlik mõju vesikeskkonnale, 3. või 4. kategooria.

1.5.2.1.3.

Allpool loetletud ohukategooriatega seotud piktogrammid, ohu- ja hoiatuslaused võib artikli 17 kohaselt nõutud märgistuselementide hulgast välja jätta, kui:

a)	pakendi sisu maht ei ületa 125 ml ning

aine või segu on klassifitseeritud ühte või mitmesse järgmistest ohukategooriatest:

1)	Metalle söövitav.

1.5.2.2. Ühekordseks kasutamiseks mõeldud lahustuvate pakendite märgistamine

Ühekordseks kasutamiseks mõeldud lahustuvatelt pakenditelt võib artikli 17 kohaselt nõutud märgistuselemendid ära jätta, kui:

a)	iga lahustuva pakendi sisu maht ei ületa 25 ml;

b)	lahustuva pakendi sisu on klassifitseeritud eranditult ühte või mitmesse eespool punkti 1.5.2.1.1 alapunktis b nimetatud ohukategooriasse; ning

c)	lahustuvat pakendit ümbritseb välispakend, mis vastab täielikult artiklis 17 sätestatud nõuetele.

1.5.2.3.

Punkti 1.5.2.2 ei kohaldata ainete või segude suhtes, mis kuuluvad direktiivide 91/414/EMÜ või 98/8/EÜ reguleerimisalasse.

2. 2. OSA: FÜÜSIKALISED OHUTEGURID

2.1. Lõhkeained

2.1.1. Mõisted

2.1.1.1.

Lõhkeainete klassi kuuluvad:

a)	lõhkeained ja nende segud;

b)	lõhketooted, välja arvatud seadmed, mis sisaldavad sellises koguses või selliste omadustega lõhkeaineid või nende segusid, mille juhuslik või tahtmatu süttimine või initsieerimine ei tekita laialipaiskumise, tule, suitsu, soojuse ja valju müra näol seadmevälist mõju; ning

c)	punktides a ja b mainimata ained, segud ja tooted, mis on valmistatud plahvatusliku või pürotehnilise efekti saamiseks.

2.1.1.2.

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

Lõhkeaine või lõhkeainete segu – tahke või vedel aine või segu, mis keemiliselt reageerides suudab ise tekitada gaasi sellise temperatuuri, rõhu ja kiiruse juures, mis kahjustab ümbruskonda. Pürotehnilised ained kuuluvad sellesse rühma ka siis, kui nad gaase ei eralda.

Pürotehniline aine või ainete segu – aine või ainete segu, mis on ette nähtud efekti saamiseks soojuse, valguse, heli, gaasi või suitsu või nende nähtuste kombinatsiooni abil mitteplahvatusliku isejätkuva eksotermilise keemilise reaktsiooni tulemusel.

Mittepüsiv lõhkaine – aine või segu, mis on termiliselt mittepüsiv ja/või liiga tundlik tavapärase käitlemise, transpordi ja kasutuse jaoks.

Lõhketoode – ühte või mitut lõhkeainet või nende segu sisaldav toode.

Pürotehniline toode – ühte või mitut pürotehnilist ainet või nende segu sisaldav toode.

Eriotstarbeline lõhkeaine – aine, segu või toode, mis on valmistatud plahvatusliku või pürotehnilise efekti saamiseks.

2.1.2. Klassifitseerimise kriteeriumid

2.1.2.1.

Sellesse klassi kuuluvad ained, segud ja tooted on klassifitseeritud mittepüsivateks lõhkeaineteks joonisel 2.1.2 esitatud vooskeemi põhjal. Katsemeetodeid on kirjeldatud ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste (UN RTDG) katsete ja kriteeriumide käsiraamatu I osas.

2.1.2.2.

Sellesse klassi kuuluvad ained, segud ja tooted, mis ei ole klassifitseeritud mittepüsivateks lõhkeaineteks, jagatakse nendest tuleneva ohu liigi põhjal järgmisesse kuude alamklassi.

a)	Alamklass 1.1. Ained, segud ja tooted, millel on võime plahvatada kogu massiga (massiplahvatus tähendab plahvatust, mis kohe mõjutab peaaegu kogu olemasolevat ainekogust);

b)	Alamklass 1.2. Ained, segud ja tooted, mis ei plahvata kogu massiga, vaid paiskuvad plahvatuses laiali;

Alamklass 1.3. Ained, segud ja tooted, mis ei plahvata kogu massiga, kuid võivad põhjustada tuleohtu või väikest plahvatus- või laialipaiskumise ohtu või mõlemat:

i)	mille põlemisel eraldub suurel hulgal soojuskiirgust; or

ii)	mis süttivad üksteise järel väikeste plahvatusefektidega või laialipaiskumisega või esinevad need efektid koos;

Alamklass 1.4. Ained, segud ja tooted, mis ei ole eriti ohtlikud:

—	ained, segud ja tooted, mis on süttimisel või initsieerimisel väheohtlikud. Efektid leiavad üldjuhul aset pakendis ja kildude ulatuslik laialipaiskumine on vähetõenäoline. Väline tuli ei põhjusta kogu pakendi sisu silmapilkset plahvatamist;

Alamklass 1.5. Väga väikese tundlikkusega massiplahvatusohtlikud ained või segud:

—	massiplahvatusohtlikud ained ja segud, mille tundlikkus on nii väike, et nende puhul on süttimine või põlemise üleminek plahvatuseks tavatingimustel vähetõenäoline;

Alamklass 1.6. Üliväikese tundlikkusega tooted, mis ei ole massiplahvatusohtlikud:

—	tooted, mis sisaldavad ainult üliväikese tundlikkusega lõhkeaineid või nende segusid ning nende juhuslik initsieerimine või levimine on vähetõenäoline.

2.1.2.3

Lõhkeained, mis ei ole klassifitseeritud mittepüsivaks, klassifitseeritakse ühte punktis 2.1.2.2 loetletud kuuest alamklassist ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu I osa katseseeriate 2–8 tulemuste põhjal vastavalt tabelis 2.1.1 sätestatud katsete tulemustele:

Tabel 2.1.1

Lõhkeainete kriteeriumid

Kategooria	Kriteeriumid
Mittepüsivad lõhkeained või alamklassidesse 1.1–1.6 kuuluvad lõhkeained	Lõhkeainete klassifitseerimiseks alamklassidesse 1.1–1.6 kasutatakse järgmisi katsete põhikomplekte:
	Plahvatavus: ÜRO 2. katseseeria kohaselt (ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu punkt 12). ÜRO 2. katseseeriat eriotstarbeliste lõhkeainete (4) puhul ei kohaldata.
	Tundlikkus: ÜRO 3. katseseeria kohaselt (ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu punkt 13).
	Termiline stabiilsus: ÜRO katse 3c kohaselt (ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu alapunkt 13.6.1). Alamklassi nõuetekohaseks määratlemiseks on vajalikud täiendavad katsed

2.1.2.4

Pakendamata lõhkeainete või lõhkeainete puhul, mis on ümber pakendatud muusse pakendisse kui originaalpakend või samasugusesse pakendisse, tuleb teha uued katsed.

2.1.3. Ohust teavitamine

Ohuklassi kriteeriumidele vastavate ainete, segude ja toodete puhul kasutatakse tabeli 2.1.2 märgistuselemente.

MÄRKUS tabeli 2.1.2 kohta: pakendamata lõhkeainetel või lõhkeainetel, mis on ümber pakendatud muusse pakendisse kui originaalpakend või samasugusesse pakendisse, peavad olema kõik järgmised märgistuselemendid:

a)	piktogramm: plahvatav pomm;

b)	tunnussõna: „Ettevaatust”; ning

c)	ohulause „Plahvatusohtlik; massiplahvatusoht”.

Kui näidatakse, et oht vastab ühele tabeli 2.1.2 ohukategooriale, siis määratakse sellele vastav sümbol, tunnussõna ja/või ohulause.

Tabel 2.1.2

Lõhkeainete märgistuselemendid

Klassifikatsioon	Ebapüsiv lõhkeaine	Alamklass 1.1.	Alamklass 1.2.	Alamklass 1.3.	Alamklass 1.4.	Alamklass 1.5.	Alamklass 1.6.
GHSi piktogrammid
Tunnussõna	Ettevaatust	Ettevaatust	Ettevaatust	Ettevaatust	Hoiatus	Ettevaatust	Tunnussõna puudub
Ohulause	H200: Ebapüsiv lõhkeaine	H201: Plahvatusohtlik; massiplahvatusoht	H202: Plahvatusohtlik; suur laialipaiskumisoht	H203: Plahvatusohtlik; süttimis-, plahvatus- või laialipaiskumisoht	H204: Süttimis- või laialipaiskumisoht	H205: Süttimise korral massiplahvatusoht	Ohulause puudub
Hoiatuslaused ohu ennetamise kohta	P201 P202 P281	P210 P230 P240 P250 P280	P210 P230 P240 P250 P280	P210 P230 P240 P250 P280	P210 P240 P250 P280	P210 P230 P240 P250 P280	Hoiatuslause puudub
Hoiatuslaused reageerimise kohta	P372 P373 P380	P370+P380 P372 P373	P370+P380 P372 P373	P370+P380 P372 P373	P370+P380 P372 P373	P370+P380 P372 P373	Hoiatuslause puudub
Hoiatuslaused säilitamise kohta	P401	P401	P401	P401	P401	P401	Hoiatuslause puudub
Hoiatuslaused kõrvaldamise kohta	P501	P501	P501	P501	P501	P501	Hoiatuslause puudub

2.1.4. Täiendavad kaalutlused klassifitseerimisel

2.1.4.1.

Ainete, segude ja toodete klassifitseerimine lõhkeainete ohuklassidesse ja seejärel alamklassidesse on väga keeruline kolmeastmeline protseduur. Teabe hankimiseks tuleb kasutada ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu I osa.

Esimese sammuna tuleb kindlaks teha, kas ainel või segul on plahvatuslik efekt (1. katseseeria). Teine samm on vastuvõtmine (2.–4. katseseeria) ja kolmas ohuklassi alamklassi määramine (5.–7. katseseeria). Sellele, kas potentsiaalne „lõhketöödel lõhkematerjali vaheainena kasutatav ammooniumnitraadi emulsioon, heljum või geel” on piisavalt väikese tundlikkusega, et lisada see oksüdeerivate vedelike (punkt 2.13) või oksüdeerivate tahkete ainete (punkt 2.14) alla, annavad vastuse 8. katseseeria katsed.

Plahvatusohtlikke aineid ja segusid, mida on niisutatud veega või alkoholiga või lahustatud muude ainetega, et pärssida nende plahvatuslikke omadusi, võib klassifitseerida teisiti ning nende suhtes võidakse nende füüsikalistest omadustest sõltuvalt kohaldada teisi ohuklasse (vt ka II lisa punkti 1.1).

Teatavaid füüsikalisi ohte muudetakse näiteks desensibiliseeritud lõhkeainete puhul (nende plahvatuslike omaduste tõttu) lahjendamisega, segusse või tootesse lisamise, pakendamise või muude tegurite abil.

Klassifitseerimine toimub järgmise otsustamisloogika kohaselt (vt jooniseid 2.1.1–2.1.4).

Joonis 2.1.1

Üldine skeem aine, segu või toote klassifitseerimiseks lõhkeainete klassi (transpordil 1. klass)

Joonis 2.1.2

Aine, segu või toote esialgne vastuvõtmine lõhkeainete klassi (transpordil 1. klass)

Joonis 2.1.3

Lõhkeainete ohuklassi alamklassi määramine (transpordi 1. klass)

Joonis 2.1.4

Ammooniumnitraadi emulsioonide, heljumite ja geelide klassifitseerimine

2.1.4.2. Sõelumine

Plahvatuslikud omadused on seotud teatavate keemiliste rühmade esinemisega molekulis; need võivad reageerida ning põhjustada väga kiiret temperatuuri ja rõhu tõusu. Sõelumise eesmärk on selliselt reageerivate keemiliste rühmade ning nende kiire energiavabastuse potentsiaali kindlakstegemine. Kui sõelumise käigus tehakse kindlaks, et aine või segu võib plahvatada, määratakse aine ohuklass (vt ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu punkti 10.3).

Märkus

Kui orgaanilise materjali eksotermilise lagunemise energia on väiksem kui 800 J/g, ei nõuta 1. seeria tüübi a plahvatuse levimise katset ega 2. seeria tüübi a tundlikkuse katset plahvatuse lööklaine suhtes.

2.1.4.3.

Ainet või segu ei klassifitseerita lõhkeaineks järgmistel tingimustel:

a)	molekulis ei ole plahvatuslike omadustega keemilisi rühmi. Näited rühmade kohta, millel võivad olla plahvatuslikud omadused, on toodud ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu 6. lisa tabelis A6.1; või

aine sisaldab plahvatuslike omadustega keemilisi rühmi, mis sisaldavad hapnikku ning arvutatud hapniku tasakaal on väiksem kui - 200.

Hapniku tasakaal arvutatakse välja järgmise keemilise reaktsiooni põhjal:

CxHyOz+ [x+ (y/4)-(z/2)] O2 → × CO2 + (y/2) H2O

kasutades valemit:

Hapniku tasakaal = -1 600 [2x + (y/2)-z]/molekulkaal;

kui orgaaniline aine või orgaaniliste ainete homogeenne segu sisaldab plahvatuslike omadustega keemilisi rühmi, kuid eksotermilise lagunemise energia on väiksem kui 500 J/g ja eksotermiline lagunemine algab madalamal temperatuuril kui 500 oC. Eksotermilise lagunemise energia saab kindlaks määrata kalorimeetrilise tehnika abil või

anorgaanilistest oksüdeerivatest ainetest koosnevates segudes, mis sisaldavad orgaanilisi aineid, on anorgaanilise oksüdeeriva aine sisaldus järgmine:

—	vähem kui 15 % massist, kui oksüdeeriv aine kuulub 1. või 2. kategooriasse;

—	vähem kui 30 % massist, kui oksüdeeriv aine kuulub 3. kategooriasse.

2.1.4.4.

Kui segu sisaldab mis tahes tuntud lõhkeainet, tuleb see lõhkeainete ohuklassi vastu võtta.

2.2. Tuleohtlikud gaasid

2.2.1. Mõiste

Tuleohtlik gaas – gaas või gaasisegu, mille süttimispiirkond õhus on temperatuuril 20 oC ja standardrõhul 101,3 kPa.

2.2.2. Klassifitseerimise kriteeriumid

2.2.2.1.

Tuleohtlikuks klassifitseeritakse gaas vastavalt tabelile 2.2.1:

Tabel 2.2.1

Gaaside tuleohtlikkuse kriteeriumid

Kategooria

Kriteeriumid

Gaasid, mis temperatuuril 20 oC ja standardrõhul 101,3 kPa:

a)	võivad süttida segus õhuga, kui nende sisaldus segus on 13 mahuprotsenti või vähem või

b)	nende süttimispiirkond õhus on vähemalt 12 protsenti, olenemata alumisest süttimispiirist.

Gaasid (v.a 1. kategooria gaasid), millel on temperatuuri 20 oC ja standardrõhu 101,3 kPa juures õhuga segunedes süttimispiirkond.

Märkus

Aerosoolide klassifitseerimise kohta vt punkti 2.3.

2.2.3. Ohust teavitamine

Sellesse ohuklassi klassifitseerimise kriteeriumidele vastavate ainete ja segude puhul kasutatakse märgistuselemente vastavalt tabelile 2.2.2.

Tabel 2.2.2

Tuleohtlike gaaside märgistuselemendid

Klassifikatsioon	1. kategooria	2. kategooria
GHSi piktogramm		Piktogramm puudub
Tunnussõna	Ettevaatust	Hoiatus
Ohulause	H220: Eriti tuleohtlik gaas	H221: Tuleohtlik gaas
Hoiatuslaused ohu ennetamise kohta	P210	P210
Hoiatuslaused reageerimise kohta	P377 P381	P377 P381
Hoiatuslaused säilitamise kohta	P403	P403
Hoiatuslaused kõrvaldamise kohta

2.2.4. Täiendavad kaalutlused klassifitseerimisel

2.2.4.1.

Tuleohtlikkuse määramiseks kasutatakse katseid või kui segude kohta on olemas piisavad andmed, siis kasutatakse ka ISO arvutusmeetodeid (vt muudetud ISO 10156 „Gaasid ja gaaside segud – tuleohtlikkuse ja oksüdeerimisvõime määratlemine ballooni ventiili läbilaskevõime valimisel”). Kui andmed ei ole nende meetodite kasutamiseks piisavad, saab kasutada muudetud katsemeetodit EN 1839 (gaaside ja aurude plahvatuspiiride määramine).

2.3. Tuleohtlikud aerosoolid

2.3.1. Mõisted

Aerosool ehk aerosoolpakend – ühekordselt täidetav metallist, klaasist või plastikust mahuti, mis sisaldab rõhu all kokkusurutud veeldatud või lahustatud gaasi kas koos vedeliku, pasta või pulbriga või ilma selleta ning on varustatud väljastusseadmega, mis võimaldab pakendi sisu pihustada tahke aine või vedeliku aerosoolina, vahuna, pastana või pulbrina või vedelikuna või gaasina.

2.3.2. Klassifitseerimise kriteeriumid

2.3.2.1.

Aerosoolid klassifitseeritakse tuleohtlikuks vastavalt punktile 2.3.2.2, kui nende mis tahes komponendi saab klassifitseerida tuleohtlikuks vastavalt käesolevas osas esitatud kriteeriumidele, st:

—	vedelikud, mille leekpunkt on ≤ 93 oC, mis vastavalt punktile 2.6 hõlmab tuleohtlikke vedelikke;

—	tuleohtlikud gaasid (vt punkt 2.2);

—	tuleohtlikud tahked ained (vt punkt 2.7).

Märkus

Tuleohtlike komponentide hulka ei kuulu pürofoorsed, isekuumenevad või veega reageerivad ained ja segud, sest neid komponente ei kasutata kunagi aerosoolide koostises.

2.3.2.2.

Tuleohtlik aerosool klassifitseeritakse ühte käesoleva klassi kahest kategooriast, lähtudes selle komponentidest, eripõlemissoojusest, ja võimaluse korral ka vahukatse (vahtaerosoolid), süttimiskauguse katse ja suletud ruumi katse (pihustatavad aerosoolid) tulemustest vastavalt joonisele 2.3.1 ja ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu III osa alapunktidele 31.4, 31.5 ja 31.6.

Joonis 2.3.1

Joonis 2.3.1 (a) Tuleohtlikud aerosoolid

Pihustatavate aerosoolide kohta vt punktis 2.3.1 (b) kirjeldatud otsustamisloogikat;

vahtaerosoolide kohta vt punktis 2.3.1 (c) kirjeldatud otsustamisloogikat;

Joonis 2.3.1 (b) Pihustatavad aerosoolid

Joonis 2.3.1 (c) Vahtaerosoolid

2.3.3. Ohust teavitamine

Ohuklassi klassifitseerimise kriteeriumidele vastavate ainete ja segude puhul kasutatakse tabelile 2.3.2 vastavaid märgistuselemente.

Tabel 2.3.2

Tuleohtlike aerosoolide märgistuselemendid

Klassifikatsioon	1. kategooria	2. kategooria
GHSi piktogrammid
Tunnussõna	Ettevaatust	Hoiatus
Ohulause	H222: Eriti tuleohtlik aerosool	H223: Tuleohtlik aerosool
Hoiatuslaused ohu ennetamise kohta	P210 P211 P251	P210 P211 P251
Hoiatuslaused reageerimise kohta
Hoiatuslaused säilitamise kohta	P410 + P412	P410 + P412
Hoiatuslaused kõrvaldamise kohta

2.3.4. Täiendavad kaalutlused klassifitseerimisel

2.3.4.1.

Eripõlemissoojus (ΔHc), mis on väljendatud kilodžaulides grammi kohta (kJ/g), arvutatakse teoreetilise põlemissoojuse (ΔHcomb) ja põlemisefektiivsuse abil ning tavaliselt on see väiksem kui 1,0 (tüüpiline põlemisefektiivsus on 0,95 või 95 %.).

Aerosooli liitvalemi puhul on eripõlemissoojus üksikute komponentide kaalutud eripõlemissoojuste summa:

Formula

kus

ΔHc	=	eripõlemissoojus (kJ/g);
wi %	=	komponendi i massiosa tootest;
ΔHc(i)	=	toote komponendi i eripõlemissoojus (kJ/g).

Eripõlemissoojuse kohta leiab teavet kirjandusest; selle võib välja arvutada või katsetega kindlaks määrata (vt muudetud ASTM D 240 „Standardsed katsemeetodid süsivesinikel põhinevate vedelkütuste põlemissoojuse kindlaksmääramiseks pommkalorimeetri abil”, muudetud EN/ISO 13943, punktid 86.1–86.3 „Tuleohutus – sõnastik” ning muudetud NFPA 30B – aerosooltoodete valmistamise ja säilitamise eeskiri).

2.4. Oksüdeerivad gaasid

2.4.1. Mõisted

Oksüdeeriv gaas – mis tahes gaas või gaaside segu, mis hapnikku eraldades põhjustab või toetab teise materjali põlemist rohkem kui õhk.

2.4.2. Klassifitseerimise kriteeriumid

2.4.2.1.

Oksüdeeriv gaas klassifitseeritakse käesoleva klassi ainsasse kategooriasse vastavalt tabelile 2.4.1:

Tabel 2.4.1

Oksüdeerivate gaaside kriteeriumid

Kategooria	Kriteeriumid
1	Mis tahes gaas, mis võib üldjuhul hapnikku eraldades põhjustada või toetada teise materjali põlemist rohkem kui õhk.

Märkus

„Gaas, mis võib põhjustada või toetada teise materjali põlemist rohkem kui õhk” tähendab puhast gaasi või gaasisegu, mille oksüdatsioonivõimsus on suurem kui 23,5 %, mis on määratud muudetud ISO standardis 10156 või muudetud ISO standardis 10156-2 kirjeldatud meetodiga.

2.4.3. Ohust teavitamine

Vastavasse ohuklassi klassifitseerimise kriteeriumidele vastavate ainete või segude puhul kasutatakse tabelis 2.4.2 esitatud märgistuselemente.

Tabel 2.4.2

Oksüdeerivate gaaside märgistuselemendid

Klassifikatsioon	1. kategooria
GHSi piktogramm
Tunnussõna	Ettevaatust
Ohulause	H270: Võib põhjustada süttimise või soodustada põlemist; oksüdeerija
Hoiatuslaused ohu ennetamise kohta	P220 P244
Hoiatuslaused reageerimise kohta	P370 + P376
Hoiatuslaused säilitamise kohta	P403
Hoiatuslaused kõrvaldamise kohta

2.4.4. Täiendavad kaalutlused klassifitseerimisel

Oksüdeeriva gaasi klassifitseerimiseks tehakse katseid või kasutatakse arvutamismeetodeid, mida kirjeldatakse muudetud dokumendis ISO 10156 „Gaasid ja gaaside segud – tuleohtlikkuse ja oksüdeerimisvõime määramine ballooni ventiili läbilaskevõime valimisel” ja muudetud dokumendis ISO 10156-2 „Gaasiballoonid – gaasid ja gaaside segud – mürgiste ja sööbivate gaaside ja gaasisegude oksüdeerimisvõime määramine”.

2.5. Rõhu all olevad gaasid

2.5.1. Mõiste

2.5.1.1.

Rõhu all olevad gaasid – gaasid, mis on mahutis 200 kPa (mõõteseade) või suurema rõhu all või mis on veeldatud või veeldatud ja külmutatud.

Mõiste hõlmab surugaase, veeldatud gaase, lahustatud gaase ja külmutatud veeldatud gaase.

2.5.1.2.

Kriitiline temperatuur – temperatuur, millest kõrgemal puhast gaasi ei ole võimalik veeldada, olenemata rõhuastmest.

2.5.2. Klassifitseerimise kriteeriumid

Gaasid klassifitseeritakse ühte neljast tabeli 2.5.1 rühmast vastavalt nende füüsikalisele olekule, milles nad on pakendatud:

Tabel 2.5.1

Rõhu all olevate gaaside kriteeriumid

Rühm

Kriteeriumid

Surugaas

Gaasid, mis rõhu all pakendades on temperatuuril - 50 oC täielikult gaasilises olekus; sealhulgas kõik gaasid, mille kriitiline temperatuur on ≤ - 50 oC.

Veeldatud gaas

Gaasid, mis rõhu all pakendades on temperatuuril üle - 50 oC osaliselt vedelas olekus. Eristatakse järgmisi gaasiliike:

i)	kõrge rõhu all veeldatud gaas: kriitilise temperatuuri vahemik on alates - 50 oC kuni + 65 oC ja

ii)	madala rõhu all veeldatud gaas: kriitiline temperatuur on üle + 65 oC.

Külmutatud veeldatud gaas

Gaasid, mis viiakse pakendamisel madala temperatuuri abil osaliselt vedelasse olekusse.

Lahustatud gaas

Gaasid, mis pakendis rõhu all on lahustatud vedelfaasi lahustis.

2.5.3. Ohust teavitamine

Sellesse ohuklassi klassifitseerimise kriteeriumidele vastavate ainete või segude puhul kasutatakse tabelis 2.5.2 esitatud märgistuselemente.

Tabel 2.5.2

Rõhu all olevate gaaside märgistuselemendid

Klassifikatsioon	Surugaas	Veeldatud gaas	Külmutatud veeldatud gaas	Lahustatud gaas
GHSi piktogrammid
Tunnussõna	Hoiatus	Hoiatus	Hoiatus	Hoiatus
Ohulause	H280: Sisaldab rõhu all olevat gaasi, kuumenemisel võib plahvatada	H280: Sisaldab rõhu all olevat gaasi, kuumenemisel võib plahvatada	H281: Sisaldab külmutatud gaasi; võib põhjustada külmapõletusi või -kahjustusi	H280: Sisaldab rõhu all olevat gaasi, kuumenemisel võib plahvatada
Hoiatuslaused ohu ennetamise kohta			P282
Hoiatuslaused reageerimise kohta			P336 P315
Hoiatuslaused säilitamise kohta	P410 + P403	P410 + P403	P403	P410 + P403
Hoiatuslaused kõrvaldamise kohta

2.5.4. Täiendavad kaalutlused klassifitseerimisel

Selle gaaside rühma puhul on vaja teada järgmist:

—	aururõhku temperatuuril 50 oC;

—	füüsikalist olekut temperatuuril 20 oC standardse õhurõhu juures;

—	kriitilist temperatuuri.

Andmeid võib leida kirjandusest, välja arvutada või saada katsete abil. Enamik puhastest gaasidest on juba klassifitseeritud ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste näidiseeskirjades.

2.6. Tuleohtlikud vedelikud

2.6.1. Mõiste

Tuleohtlik vedelik – vedelik, mille leekpunkt ei ületa 60 oC.

2.6.2. Klassifitseerimise kriteeriumid

2.6.2.1.

Tuleohtlik vedelik klassifitseeritakse ühte kolmest selle klassi kategooriast vastavalt tabelile 2.6.1:

Tabel 2.6.1

Tuleohtlike vedelike kriteeriumid

Kategooria	Kriteeriumid
1	Leekpunkt < 23 oC ja algkeemispunkt ≤ 35 oC
2	Leekpunkt < 23 oC ja algkeemispunkt > 35 oC
3	Leekpunkt ≥ 23 oC ja ≤ 60 oC (5)

2.6.3. Ohust teavitamine

Sellesse ohuklassi klassifitseerimise kriteeriumidele vastavate ainete või segude puhul kasutatakse tabelis 2.6.2 esitatud märgistuselemente.

Tabel 2.6.2

Tuleohtlike vedelike märgistuselemendid

Klassifikatsioon	1. kategooria	2. kategooria	3. kategooria
GHSi piktogrammid
Tunnussõna	Ettevaatust	Ettevaatust	Hoiatus
Ohulause	H224: Eriti tuleohtlik vedelik ja aur	H225: Väga tuleohtlik vedelik ja aur	H226: Tuleohtlik vedelik ja aur
Hoiatuslaused ohu ennetamise kohta	P210 P233 P240 P241 P242 P243 P280	P210 P233 P240 P241 P242 P243 P280	P210 P233 P240 P241 P242 P243 P280
Hoiatuslaused reageerimise kohta	P303 + P361 + P353 P370 + P378	P303 + P361 + P353 P370 + P378	P303 + P361 + P353 P370 + P378
Hoiatuslaused säilitamise kohta	P403 + P235	P403 + P235	P403 + P235
Hoiatuslaused kõrvaldamise kohta	P501	P501	P501

2.6.4. Täiendavad kaalutlused klassifitseerimisel

2.6.4.1.

Tuleohtlike vedelike klassifitseerimiseks on vaja andmeid leekpunkti ja algkeemispunkti kohta. Andmeid võib saada katsete abil, leida kirjandusest või välja arvutada. Kui andmed ei ole kättesaadavad, tuleb leekpunkt ja algkeemispunkt kindlaks määrata katse abil. Leekpunkti määramiseks tuleb kasutada suletud tiigli katset.

2.6.4.2.

Segudel (6), mis sisaldavad teadaolevaid määratud sisaldusega tuleohtlikke vedelikke ja mis võivad sisaldada ka mittelenduvaid komponente, näiteks polümeere või lisaaineid, ei ole leekpunkti katseliselt vaja kindlaks määrata, kui segu punktis 2.6.4.3 osutatud meetodi abil välja arvutatud leekpunkt on vähemalt 5o C (7) suurem asjakohasest klassifitseerimiskriteeriumist ja kui:

a)	segu koostis on täpselt teada (kui materjalil on kindlaksmääratud koostisvahemik, siis valitakse hindamiseks kõige madalama arvutatud leekpunktiga koostis);

b)	iga komponendi alumine plahvatuspiir (kasutada asjakohast korrelatsiooni, kui need andmed ekstrapoleeritakse katse tingimustest erinevale temperatuurile) ja alumise plahvatuspiiri arvutusmeetod on teada;

c)	kõikide segu komponentide kohta on teada aururõhu ja aktiivsuse koefitsiendi sõltuvus temperatuurist;

d)	vedelfaas on homogeenne.

2.6.4.3.

Üht sobivat meetodit on kirjeldanud Gmehling ja Rasmussen (Ind. Eng. Fundament, 21, 186, (1982)). Segul, mis sisaldab mittelenduvaid komponente, arvutatakse leekpunkt lenduvate komponentide põhjal. Lähtutakse sellest, et mittelenduv komponent vähendab vaid veidi lahustite osarõhku ja arvutuslik leekpunkt on vaid veidi madalam mõõdetud väärtusest.

2.6.4.4.

Tuleohtlike vedelike leekpunkti määramise võimalikud katsemeetodid on loetletud tabelis 2.6.3.

Tabel 2.6.3

Tuleohtlike vedelike leekpunkti määramise meetodid

Euroopa standardid:

Muudetud EN ISO standard 1516

Leegi/leegi puudumise määramine – suletud tiigli tasakaalumeetod

Muudetud EN ISO standard 1523

Leekpunkti määramine – suletud tiigli tasakaalumeetod

Muudetud EN ISO standard 2719

Leekpunkti määramine – Pensky-Martensi suletud tiigli meetod

Muudetud EN ISO standard 3679

Leekpunkti määramine – kiire suletud tiigli tasakaalumeetod

Muudetud EN ISO standard 3680

Leegi/leegi puudumise määramine – kiire suletud tiigli tasakaalumeetod

Muudetud EN ISO standard 13736

Naftatooted ja teised vedelikud – leekpunkti määramine – Abeli suletud tiigli meetod

Siseriiklikud standardid:

Association française de normalisation, AFNOR:

Muudetud standard NF M07-036

Détermination du point d'éclair – Vase clos Abel-Pensky

(sama mis DIN 51755)

British Standards Institute,

Muudetud standard BS 2000 osa 170

(sama mis standard EN ISO 13736)

Deutsches Institut für Normung

Muudetud standard DIN 51755 (leekpunktid alla 65 oC) Prüfung von Mineralölen und anderen brennbaren Flüssigkeiten; Bestimmung des Flammpunktes im geschlossenen Tiegel, nach Abel-Pensky

(sama mis NF M07-036)

2.6.4.5.

Vedelikke, mille leekpunkt on üle 35 oC, ei klassifitseerita 3. kategooriasse, kui ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu III osa punktis 32 kirjeldatud põlemisvõime ülalhoidmise katse L.2 tulemused on negatiivsed.

2.7. Tuleohtlikud tahked ained

2.7.1. Mõiste

2.7.1.1.

Tuleohtlik tahke aine – kergestisüttiv tahke aine, mis võib põhjustada süttimist või süttimisele kaasa aidata hõõrdumise tõttu.

Kergestisüttivad tahked ained on pulbri, graanulite või pasta kujul esinevad ained või segud, mis on ohtlikud seetõttu, et võivad kergesti süttida lühiajalise kokkupuute tagajärjel süttimisallikaga (näiteks tuletikk), ja mille leek levib kiiresti.

2.7.2. Klassifitseerimise kriteeriumid

2.7.2.1.

Pulbri, graanulite või pasta kujul esinevad ained või segud (välja arvatud metallide või metallide sulamite pulbrid – vt 2.7.2.2) klassifitseeritakse kergestisüttivateks tahketeks aineteks, kui ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu III osa alapunktis 33.2.1 kirjeldatud katsemeetodile vastav põlemisaeg ühe või mitme katse käigus on lühem kui 45 sekundit või põlemiskiirus on suurem kui 2,2 mm/sek.

2.7.2.2.

Metallide või metallisulamite pulbrid klassifitseeritakse tuleohtlikuks tahkeks aineks, kui neid saab süüdata ning reaktsioon levib kogu näidise ulatuses 10 minuti või sellest lühema aja jooksul.

2.7.2.3.

Tuleohtlik tahke aine klassifitseeritakse vastavalt ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu alapunktis 33.2.1 kirjeldatud meetodile N.1 ühte selle klassi kahest kategooriast vastavalt tabelile 2.7.1:

Tabel 2.7.1

Tuleohtlike tahkete ainete kriteeriumid

Kategooria

Kriteeriumid

Põlemiskiiruse katse

Muud ained ja segud peale metallipulbrite:

(a)	niisutatud tsoon ei peata tuld ja

(b)	põlemisaeg < 45 sekundit või põlemiskiirus > 2,2 mm/sek

Metallipulbrid

põlemisaeg ≤ 5 minutit

Põlemiskiiruse katse

Muud ained ja segud peale metallipulbrite:

(a)	niisutatud tsoon peatab tule vähemalt 4 minutiks ja

(b)	põlemisaeg < 45 sekundit või põlemiskiirus > 2,2 mm/sek

Metallipulbrid

põlemisaeg > 5 minutit ja ≤ 10 minutit

Märkus

Katse korraldatakse aine või seguga sellisel füüsikalisel kujul, nagu see esitatakse. Kui näiteks sama kemikaal esitatakse tarnimise või transpordi eesmärgil füüsikalisel kujul, mis on erinev füüsikalisest kujust, mida katsetati ning mis võib tõenäoliselt oluliselt muuta aine käitumist klassifitseerimiskatses, tuleb ainet katsetada ka uuel kujul.

2.7.3. Ohust teavitamine

Sellesse ohuklassi klassifitseerimise kriteeriumidele vastavate ainete või segude puhul kasutatakse tabelis 2.7.2 esitatud märgistuselemente.

Tabel 2.7.2

Tuleohtlike tahkete ainete märgistuselemendid

Klassifikatsioon	1. kategooria	2. kategooria
GHSi piktogrammid
Tunnussõna	Ettevaatust	Hoiatus
Ohulause	H228: Tuleohtlik tahke aine	H228: Tuleohtlik tahke aine
Hoiatuslaused ohu ennetamise kohta	P210 P240 P241 P280	P210 P240 P241 P280
Hoiatuslaused reageerimise kohta	P370 + P378	P370 + P378
Hoiatuslaused säilitamise kohta
Hoiatuslaused kõrvaldamise kohta

2.8. Isereageerivad ained ja segud

2.8.1. Mõiste

2.8.1.1.

Isereageerivad ained ja segud – termiliselt mittepüsiv vedel või tahke aine või segu, millel on kalduvus tugevaks eksotermiliseks lagunemiseks isegi ilma hapnikuta (õhuta). Sellest määratlusest on välja jäetud käesoleva osa kohaselt plahvatusohtlikuks, orgaaniliseks peroksiidiks või oksüdeerivaks klassifitseeritud ained ja segud.

2.8.1.2.

Isereageerival ainel või segul on plahvatuslikud omadused, kui sellise valemi järgi valmistatud aine või segu võib laborikatsetes kergesti lõhkeda, kiiresti põleda või annab suletuna kuumutamisel ägeda reaktsiooni.

2.8.2. Klassifitseerimise kriteeriumid

2.8.2.1.

Kõik isereageerivad ained või segud klassifitseeritakse käesolevasse klassi, välja arvatud:

a)	punktis 2.1 esitatud kriteeriumidele vastavad lõhkeained;

b)	punktides 2.13 ja 2.14 esitatud kriteeriumidele vastavad oksüdeerivad vedelikud või tahked ained, välja arvatud oksüdeerivate ainete segud, mis sisaldavad 5 % või rohkem põlevaid orgaanilisi aineid ja mis klassifitseeritakse isereageerivaks aineks vastavalt punktis 2.8.2.2 kirjeldatud menetlusele;

c)	punktis 2.15 esitatud kriteeriumidele vastavad orgaanilised peroksiidid;

d)	lagunemisel tekkiv soojus on väiksem kui 300 J/g; või

e)	nende isekiirenev keemilise lagunemise algustemperatuur (SADT) on kõrgem kui 75 oC 50 kg pakendi kohta (8).

2.8.2.2.

Isereageerivate ainete klassifitseerimise menetlust kasutatakse oksüdeerivate ainete segude puhul, mis vastavad oksüdeerivaks aineks klassifitseerimise kriteeriumidele ja sisaldavad 5 % või rohkem põlevat orgaanilist ainet ega vasta punkti 2.8.2.1 alapunktides a, c, d või e osutatud kriteeriumidele.

Kui sellisel segul on tüüpidesse B–F (vt punkti 2.8.2.3) kuuluva isereageeriva aine omadused, klassifitseeritakse see isereageerivaks aineks.

Kui katse tegemise ajal on aine pakendatud ning pakendit muudetakse, tuleb teha veel üks katse, kui leitakse, et pakendi muutus mõjutab katse tulemusi

2.8.2.3.

Isereageerivad ained ja segud klassifitseeritakse ühte selle klassi seitsmest kategooriast (tüübid A–G) järgmiste põhimõtete kohaselt:

a)	iga isereageeriv aine või segu, mis võib pakendatult lõhkeda või kiiresti süttida, kuulub isereageerivate ainete TÜÜPI A;

b)	iga isereageeriv aine või segu, millel on plahvatuslikud omadused ja mis pakendatult ei lõhke ega sütti kiiresti, kuid võib pakendis termilise plahvatuse tekitada, kuulub isereageerivate ainete TÜÜPI B;

c)	iga isereageeriv aine või segu, millel on plahvatuslikud omadused ning mis pakendatult ei lõhke ega sütti kiiresti ega tekita termilist plahvatust, kuulub isereageerivate ainete TÜÜPI C;

iga isereageeriv aine või segu, mis laborikatsetes:

i)	lõhkeb osaliselt, ei sütti kiiresti ega anna suletuna kuumutamisel tugevat reaktsiooni või

ii)	ei lõhke üldse, süttib aeglaselt ega anna suletuna kuumutamisel tugevat reaktsiooni või

iii)	ei lõhke ega sütti üldse ning annab suletuna kuumutamisel keskmise reaktsiooni,

kuulub isereageerivate ainete TÜÜPI D;

e)	iga isereageeriv aine või segu, mis laboris katsetamisel ei lõhke ega sütti ega tekita suletuna kuumutamisel reaktsiooni või annab väikese reaktsiooni, kuulub isereageerivate ainete TÜÜPI E;

f)	iga isereageeriv aine või segu, mis laboris katsetamisel kavitatsiooniseisundis ei lõhke ega sütti ega tekita suletuna kuumutamisel reaktsiooni või annab väikese reaktsiooni ning mille plahvatusjõud on väike või puudub hoopis, kuulub isereageerivate ainete TÜÜPI F;

iga isereageeriv aine või segu, mis laboris kavitatsiooniseisundis katsetamisel ei lõhke ega sütti ega tekita suletuna kuumutamisel reaktsiooni, millel puudub plahvatusjõud ning mis on termiliselt püsiv (isekiireneva lagunemise temperatuur on 60 oC – 75 oC 50 kg pakendi kohta) ja mille vedelate segude puhul kasutatakse desensibiliseerimiseks vedeldajat, mille keemispunkt ei ole madalam kui 150 oC, kuulub isereageerivate ainete TÜÜPI G. Kui segu ei ole termiliselt püsiv või kui desensibiliseerimiseks kasutatakse vedeldajat, mille keemispunkt on alla 150 oC, kuulub segu isereageerivate ainete TÜÜPI F.

Kui katse tegemise ajal on aine pakendatud ning pakendit muudetakse, tuleb teha veel üks katse, kui leitakse, et pakendi muutus mõjutab katse tulemusi

2.8.2.4. Temperatuurikontrolli kriteeriumid

Isereageerivate ainete temperatuuri tuleb kontrollida, kui nende isekiireneva keemilise lagunemise alguse temperatuur on 55 oC või madalam. Isekiireneva keemilise lagunemise alguse temperatuuri ning kontrolli- ja ohutemperatuuri määramise meetodid on esitatud ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu II osa punktis 28. Valitud katse peab olema representatiivne nii pakendi suuruse kui ka materjali osas.

2.8.3. Ohust teavitamine

Sellesse ohuklassi klassifitseerimise kriteeriumidele vastavate ainete või segude puhul kasutatakse tabelis 2.8.1 esitatud märgistuselemente.

Tabel 2.8.1

Isereageerivate segude ja ainete märgistuselemendid

Klassifikatsioon	Tüüp A	Tüüp B	Tüübid C ja D	Tüübid E ja F	Tüüp G
GHSi piktogrammid					Sellel ohukategoorial märgistuselemendid puuduvad
Tunnussõna	Ettevaatust	Ettevaatust	Ettevaatust	Hoiatus
Ohulause	H240: Kuumenemisel võib plahvatada	H241: Kuumenemisel võib süttida või plahvatada	H242: Kuumenemisel võib süttida	H242: Kuumenemisel võib süttida
Hoiatuslaused ohu ennetamise kohta	P210 P220 P234 P280	P210 P220 P234 P280	P210 P220 P234 P280	P210 P220 P234 P280
Hoiatuslaused reageerimise kohta	P370 + P378 P370 + P380 + P375	P370 + P378 P370 + P380 + P375	P370 + P378	P370 + P378
Hoiatuslaused säilitamise kohta	P403 + P235 P411 P420	P403 + P235 P411 P420	P403 + P235 P411 P420	P403 + P235 P411 P420
Hoiatuslaused kõrvaldamise kohta	P501	P501	P501	P501

Tüübil G puuduvad ohust teavitamise märgistuselemendid ning ohtu arvestatakse teistesse ohuklassidesse kuuluvate omaduste põhjal.

2.8.4. Täiendavad kaalutlused klassifitseerimisel

2.8.4.1.

Isereageerivate ainete või segude klassifitseerimise jaoks otsustava tähtsusega omadused määratakse kindlaks katsetega. Isereageeriva aine või segu klassifitseerimine toimub ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu II osa katseseeriate A–H kohaselt. Klassifitseerimise menetlust on kirjeldatud joonisel 2.8.1.

2.8.4.2.

Isereageerivate ainete ja segude klassifitseerimismenetlust ei tule kohaldada, kui

a)	molekulis ei sisaldu plahvatuslike või isereageerivate omadustega keemilisi rühmi. Näited selliste rühmade kohta on toodud ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu 6. lisa tabelites A6.1 ja A6.2; või

orgaanilise üksikaine või orgaaniliste ainete homogeense segu prognoositud isekiireneva keemilise lagunemise alguse temperatuur on 50 kg pakendi puhul suurem kui 75 oC või eksotermilise lagunemise energia on väiksem kui 300J/g. Algtemperatuuri ja lagunemise energia prognoosimiseks saab kasutada sobivat kalorimeetrilist tehnikat (vt ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu II osa alapunkti 20.3.3.3).

Joonis 2.8.1

Isereageerivad ained ja segud

2.9. Pürofoorsed vedelikud

2.9.1. Mõiste

Pürofoorne vedelik – vedel aine või segu, mis isegi väikestes kogustes süttib viie minuti jooksul pärast kokkupuudet õhuga.

2.9.2. Klassifitseerimise kriteeriumid

2.9.2.1.

Pürofoorne vedelik klassifitseeritakse selle klassi ainsasse kategooriasse ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu III osa alapunkti 33.3.1.5 katse N.3 põhjal vastavalt tabelile 2.9.1:

Tabel 2.9.1

Pürofoorseid vedelikke käsitlevad kriteeriumid

Kategooria	Kriteeriumid
1	Vedelik süttib viie minuti jooksul pärast inertsele kandeainele lisamist ja õhuga kokkupuutesse viimist või süttib ja söestab filterpaberi kokkupuutel õhuga 5 minuti jooksul.

2.9.3. Ohust teavitamine

Sellesse ohuklassi klassifitseerimise kriteeriumidele vastavate ainete või segude puhul kasutatakse tabelis 2.9.2 esitatud märgistuselemente.

Tabel 2.9.2

Pürofoorsete vedelike märgistuselemendid

Klassifikatsioon	1. kategooria
GHSi piktogramm
Tunnussõna	Ettevaatust
Ohulause	H250: Kokkupuutel õhuga süttib iseenesest
Hoiatuslaused ohu ennetamise kohta	P210 P222 P280
Hoiatuslaused reageerimise kohta	P302 + P334 P370 + P378
Hoiatuslaused säilitamise kohta	P422
Hoiatuslaused kõrvaldamise kohta

2.9.4. Täiendavad kaalutlused klassifitseerimisel

2.9.4.1.

Pürofoorsete vedelike klassifitseerimise menetlust ei kohaldata, kui tootmise või käitlemisega saadud kogemused näitavad, et tavatemperatuuril õhuga kokku puutudes aine või segu ei sütti iseenesest (s.t aine on toatemperatuuril pikema aja jooksul (mitu päeva) püsiv).

2.10. Pürofoorsed tahked ained

2.10.1. Mõiste

Pürofoorne tahke aine – tahke aine või segu, mis isegi väikestes kogustes süttib viie minuti jooksul pärast kokkupuudet õhuga.

2.10.2. Klassifitseerimise kriteeriumid

2.10.2.1.

Pürofoorne tahke aine klassifitseeritakse selle klassi ainsasse kategooriasse ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu III osa alapunktis 33.3.1.4 kirjeldatud katse N.2 põhjal vastavalt tabelile 2.10.1:

Tabel 2.10.1

Pürofoorsete tahkete ainete kriteeriumid

Kategooria	Kriteeriumid
1	Tahke aine süttib 5 minuti jooksul pärast kokkupuudet õhuga.

Märkus

2.10.3. Ohust teavitamine

Ohuklassi kriteeriumidele vastavate ainete või segude puhul kasutatakse tabeli 2.10.2 märgistuselemente.

Tabel 2.10.2

Pürofoorsete tahkete ainete märgistuselemendid

Klassifikatsioon	1. kategooria
GHSi piktogramm
Tunnussõna	Ettevaatust
Ohulause	H250: Kokkupuutel õhuga süttib iseenesest
Hoiatuslaused ohu ennetamise kohta	P210 P222 P280
Hoiatuslaused reageerimise kohta	P335 + P334 P370 +P378
Hoiatuslaused säilitamise kohta	P422
Hoiatuslaused kõrvaldamise kohta

2.10.4. Täiendavad kaalutlused klassifitseerimisel

2.10.4.1.

Pürofoorsete vedelike klassifitseerimise menetlust ei kohaldata, kui tootmise või käitlemisega saadud kogemused näitavad, et tavatemperatuuril õhuga kokku puutudes aine või segu ei sütti iseenesest (st aine on toatemperatuuril pikema aja jooksul (mitu päeva) püsiv).

2.11. Isekuumenevad ained ja segud

2.11.1. Mõiste

2.11.1.1.

Isekuumenev aine või segu – tahke aine või vedelik, mis ei ole pürofoorne vedelik või pürofoorne tahke aine ning mis õhuga reageerides täiendavat energiat vajamata iseeneslikult kuumeneb; see aine või segu erineb pürofoorsest ainest või vedelikust selle poolest, et see süttib üksnes siis, kui seda on suurtes kogustes (kilod) ning pärast pikka ajavahemikku (mitu tundi või päeva).

2.11.1.2.

Aine või segu isekuumenemist, mis viib isesüttimiseni, põhjustab aine või segu reageerimine hapnikuga (õhus) ning tekkinud soojus, mis ei haju piisavalt kiiresti keskkonda. Isekuumenemine toimub siis, kui soojuse tekkimise kiirus ületab soojuskao ning temperatuur kerkib isesüttimistemperatuurini.

2.11.2. Klassifitseerimise kriteeriumid

2.11.2.1.

Aine või segu klassifitseeritakse käesolevasse klassi vastavalt ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu III osa alapunkti 33.3.1.6 katsemeetodile, kui:

a)	on saadud positiivne tulemus katses 25 mm katsekuubikuga temperatuuril 140 oC;

b)	on saadud positiivne tulemus katses 100 mm katsekuubikuga temperatuuril 140 oC ja on saadud negatiivne tulemus katses 100 mm katsekuubikuga temperatuuril 120 oC ning aine või segu pakendatakse pakenditesse mahtuvusega üle 3 m3;

c)	on saadud positiivne tulemus katses 100 mm katsekuubikuga temperatuuril 140 oC ja on saadud negatiivne tulemus katses 100 mm katsekuubikuga temperatuuril 100 oC ning aine või segu pakendatakse pakenditesse mahtuvusega üle 450 liitri;

d)	on saadud positiivne tulemus katses 100 mm katsekuubikuga temperatuuril 140o C ning saadud on positiivne tulemus katses 100 mm katsekuubikuga temperatuuril 100o C.

2.11.2.2.

Isesüttiv aine või segu klassifitseeritakse ühte selle klassi kahest kategooriast, kui katse on tehtud vastavalt ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu III osa alapunktis 33.3.1.6 osutatud katsemeetodile N.4 ja tulemused vastavad tabeli 2.11.1 kriteeriumidele:

Tabel 2.11.1

Isekuumenevate ainete ja segude kriteeriumid

Kategooria

Kriteeriumid

Saadud on positiivne tulemus katses 25 mm katsekuubikuga temperatuuril 140 oC

a)	on saadud positiivne tulemus katses 100 mm katsekuubikuga temperatuuril 140 oC ja saadud on negatiivne tulemus katses 25 mm katsekuubikuga temperatuuril 140 oC ning aine või segu pakendatakse pakenditesse mahtuvusega üle 3 m3; või

on saadud positiivne tulemus katses 100 mm katsekuubikuga temperatuuril 140 oC ja on saadud negatiivne tulemus katses 25 mm katsekuubikuga temperatuuril 140 oC, on saadud positiivne tulemus katses 100 mm katsekuubikuga temperatuuril 120 oC ning aine või segu pakendatakse pakenditesse mahtuvusega üle 450 liitri; või

c)	on saadud positiivne tulemus katses 100 mm katsekuubikuga temperatuuril 140 oC ja on saadud negatiivne tulemus katses 25 mm katsekuubikuga temperatuuril 140 oC ning on saadud positiivne tulemus katses 100 mm katsekuubikuga temperatuuril 100 oC.

Märkus

2.11.2.3.

Aineid ja segusid, mille isesüttimistemperatuur 27 m3 mahu juures on kõrgem kui 50 oC, ei klassifitseerita isekuumenevateks aineteks või segudeks.

2.11.2.4.

Aineid ja segusid, mille isesüttimistemperatuur 450 1 mahu juures on kõrgem kui 50 oC, ei klassifitseerita käesoleva ohuklassi 1. kategooriasse.

2.11.3. Ohust teavitamine

Sellesse ohuklassi klassifitseerimise kriteeriumidele vastavate ainete või segude puhul kasutatakse tabelis 2.11.2 esitatud märgistuselemente.

Tabel 2.11.2

Isekuumenevate segude ja ainete märgistuselemendid

Klassifikatsioon	1. kategooria	2. kategooria
GHSi piktogrammid
Tunnussõna	Ettevaatust	Hoiatus
Ohulause	H251: Isekuumenev; võib süttida	H252: Suurtes kogustes isekuumenev; võib süttida
Hoiatuslaused ohu ennetamise kohta	P235 + P410 P280	P235 + P410 P280
Hoiatuslaused reageerimise kohta
Hoiatuslaused säilitamise kohta	P407 P413 P420	P407 P413 P420
Hoiatuslaused kõrvaldamise kohta

2.11.4. Täiendavad kaalutlused klassifitseerimisel

2.11.4.1.

Klassifitseerimise otsustamisloogikat selgitavaid üksikasjalikke skeeme ja eri kategooriate määramiseks kasutatavaid katseid kirjeldatakse joonisel 2.11.1.

2.11.4.2.

Isekuumenevate ainete ja segude klassifitseerimise menetlust ei ole vaja kohaldada, kui sõelumiskatse tulemusi on võimalik klassifitseerimiskatsega küllaldasel määral seostada ning kui kasutatakse asjakohast ohutusvaru. Sõelumiskatse näited:

a)	Greweri ahjukatse (1990. aasta VDI suunise 2263 1.osa: „Tolmude ohutusnäitajate määramise katsete läbiviimise meetodid”) algtemperatuuriga 80 K võrdlustemperatuurist kõrgem 1 l mahu puhul;

b)	puistepulbri sõelumiskatse (N.Gibson, D. J. Harper, R.Rogers „Kuivatuspulbrite tule- ja plahvatusohu hindamine”, Plant Operations Progress, 4 (3), 181–189, 1985) algustemperatuuriga 60 K võrdlustemperatuurist kõrgem 1 l mahu puhul.

Joonis 2.11.1

Isekuumenevad ained ja segud

2.12. Ained ja segud, millest kokkupuutel veega eraldub tuleohtlikke gaase

2.12.1. Mõiste

Ained või segud, millest kokkupuutel veega eraldub tuleohtlikke gaase – tahked või vedelad ained või segud, mis vastastiktoimes veega muutuvad isesüttivaks või eraldavad ohtlikes kogustes tuleohtlikke gaase.

2.12.2. Klassifitseerimise kriteeriumid

2.12.2.1.

Aine või segu, millest kokkupuutel veega eraldub tuleohtlikke gaase, klassifitseeritakse ühte kolmest kõnealuse klassi kategooriast, kasutades ohtlike kaupade vedu käsitlevate ÜRO soovituste katsete ja kriteeriumite käsiraamatu III osa punktis 33.4.1.4 toodud katset N.5, kooskõlas tabeliga 2.12.1:

Tabel 2.12.1

Kriteeriumid selliste ainete ja segude klassifitseerimiseks, mis kokkupuutel veega eraldavad tuleohtlikke gaase

Kategooria	Kriteeriumid
1	Mis tahes aine või segu, mis reageerib jõuliselt veega toatemperatuuril ning millest eralduv gaas on üldjuhul enamasti isesüttiv, või mis reageerib kergesti veega toatemperatuuril selliselt, et tuleohtlikku gaasi eraldub ühe minuti jooksul 10 liitrit või üle selle aine kilogrammi kohta.
2	Mis tahes aine või segu, mis reageerib kergesti veega toatemperatuuril selliselt, et maksimaalselt eraldub tuleohtlikku gaasi ühe tunni jooksul 20 liitrit või üle selle aine kilogrammi kohta, ning mis ei vasta 1. kategooria kriteeriumitele.
3	Mis tahes aine või segu, mis reageerib aeglaselt veega toatemperatuuril selliselt, et tuleohtlikku gaasi eraldub ühe tunni jooksul maksimaalselt 1 liiter või üle selle aine kilogrammi kohta, ning mis ei vasta 1. ja 2. kategooria kriteeriumitele.

Märkus

Ainet või segu katsetatakse sellisel füüsilisel kujul, millisel see esitati. Näiteks, kui tarnimise või transpordi eesmärgil tuleb sama kemikaal esitada erineval füüsilisel kujul, kui see, millisel kujul seda katsetati, ja mistõttu peetakse tõenäoliseks, et see muudab oluliselt kemikaali käitumist klassifitseerimiseks läbiviidava katse käigus, tuleb ainet katsetada ka uuel kujul.

2.12.2.2.

Kui katsemenetluse mis tahes etapil toimub isesüttimine, klassifitseeritakse aine või segu aine või seguna, millest kokkupuutel veega eraldub tuleohtlikke gaase.

2.12.3. Ohust teavitamine

Sellesse ohuklassi klassifitseerimise kriteeriumidele vastavate ainete või segude puhul kasutatakse tabelis 2.12.2 esitatud märgistuselemente.

Tabel 2.12.2

Märgistuselemendid ainetele või segudele, millest kokkupuutel veega eraldub tuleohtlikke gaase

Klassifikatsioon	1. kategooria	2. kategooria	3. kategooria
GHSi piktogrammid
Tunnussõna	Ettevaatust	Ettevaatust	Hoiatus
Ohulause	H260: Kokkupuutel veega eraldab tuleohtlikke gaase, mis võivad iseenesest süttida	H261: Kokkupuutel veega eraldab tuleohtlikke gaase	H261: Kokkupuutel veega eraldab tuleohtlikke gaase
Hoiatuslaused ohu ennetamise kohta	P223 P231 + P232 P280	P223 P231 + P232 P280	P231 + P232 P280
Hoiatuslaused reageerimise kohta	P335 + P334 P370 + P378	P335 + P334 P370 + P378	P370 + P378
Hoiatuslaused säilitamise kohta	P402 + P404	P402 + P404	P402 + P404
Hoiatuslaused kõrvaldamise kohta	P501	P501	P501

2.12.4. Täiendavad kaalutlused klassifitseerimisel

2.12.4.1.

Sellesse klassi klassifitseerimise menetlust ei ole vaja kasutada järgmistel juhtudel:

a)	aine või segu keemilisse koostisesse ei kuulu metalle ega metalloide või

b)	tootmisel või käsitlemisel saadud kogemused tõendavad, et aine või segu ei reageeri veega, nt kui ainet toodetakse veega või pestakse veega või

c)	on teada, et aine või segu lahustub vees ja moodustab püsiva segu.

2.13. Oksüdeerivad vedelikud

2.13.1. Mõiste

Oksüdeeriv vedelik – vedel aine või segu, mis võib olla iseenesest mittepõlev, kuid hapnikku eraldades võib see põhjustada või soodustada teise materjali põlemist.

2.13.2. Klassifitseerimise kriteeriumid

2.13.2.1.

Oksüdeeriv vedelik klassifitseeritakse ühte selle klassi kolmest kategooriast ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu III osa alapunkti 34.4.2 katse O.2 põhjal vastavalt tabelile 2.13.1:

Tabel 2.13.1

Oksüdeerivate vedelike kriteeriumid

Kategooria	Kriteeriumid
1	Aine või segu, mille 1: 1 segu tselluloosiga (massi järgi) süttib iseeneslikult või mille 1: 1 segu korral tselluloosiga (aine või segu massi järgi) on keskmine rõhutõusuaeg väiksem 50protsendilise perkloorhappe ja tselluloosi 1: 1 segu (massi järgi) korral saadud keskmisest rõhutõusuajast.
2	Aine või segu, mille 1: 1 segu korral tselluloosiga (aine või segu massi järgi) on keskmine rõhutõusuaeg väiksem või võrdne 40protsendilise naatriumkloraadi (vesilahus) ja tselluloosi 1: 1 segu (massi järgi) korral saadud keskmisest rõhutõusuajast ning 1. kategooria kriteeriumid ei ole täidetud.
3	Aine või segu, mille 1: 1 segu korral tselluloosiga (aine või segu massi järgi) on keskmine rõhutõusuaeg väiksem või võrdne 65protsendilise lämmastikhappe (vesilahus) ja tselluloosi 1: 1 segu (massi järgi) korral saadud keskmisest rõhutõusuajast ning 1. ja 2. kategooria kriteeriumid ei ole täidetud.

2.13.3. Ohust teavitamine

Sellesse ohuklassi klassifitseerimise kriteeriumidele vastavate ainete või segude puhul kasutatakse tabelis 2.13.2 esitatud märgistuselemente.

Tabel 2.13.2

Oksüdeerivate vedelike märgistuselemendid

Klassifikatsioon	1. kategooria	2. kategooria	3. kategooria
GHSi piktogrammid
Tunnussõna	Ettevaatust	Ettevaatust	Hoiatus
Ohulause	H271: Võib põhjustada süttimise või plahvatuse; tugev oksüdeerija	H272: Võib soodustada põlemist; oksüdeerija	H272: Võib soodustada põlemist; oksüdeerija
Hoiatuslaused ohu ennetamise kohta	P210 P220 P221 P280 P283	P210 P220 P221 P280	P210 P220 P221 P280
Hoiatuslaused reageerimise kohta	P306 + P360 P371 + P380 + P375 P370 + P378	P370 + P378	P370 + P378
Hoiatuslaused säilitamise kohta
Hoiatuslaused kõrvaldamise kohta	P501	P501	P501

2.13.4. Täiendavad kaalutlused klassifitseerimisel

2.13.4.1.

Orgaanilisi aineid ja nende segusid ei klassifitseerita sellesse klassi, kui:

a)	aine või segu ei sisalda hapnikku, fluori või kloori või

b)	aine või segu sisaldab hapnikku, fluori või kloori ning need elemendid on keemiliselt seotud üksnes süsiniku või vesinikuga.

2.13.4.2.

Anorgaanilisi aineid ja nende segusid ei klassifitseerita sellesse klassi, kui need ei sisalda hapniku või halogeeni aatomeid.

2.13.4.3.

Kui katsetulemused ja ainete või segude käitlemisest ja kasutamisest saadud kogemused lahknevad (kogemus näitab, et need on oksüdeerivad), eelistatakse olemasolevatele kogemustele toetuvaid põhjendusi katseandmetele.

2.13.4.4.

Kui ained või segud tekitavad rõhu suurenemist (liiga kõrge või liiga madal), mis on tingitud keemilisest reaktsioonist, mida ei ole põhjustanud aine või segu oksüdeerivad omadused, tuleb korrata ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu III osa alapunktis 34.4.2 kirjeldatud katset inertse ainega, näiteks diatomiidiga (kieselguhr) tselluloosi asemel, et selgitada välja reaktsiooni olemus ning kontrollida, kas tegemist on valepositiivse tulemusega.

2.14. Oksüdeerivad tahked ained

2.14.1. Mõiste

Oksüdeeriv tahke aine – tahke aine või segu, mis võib olla mittepõlev, kuid tootes hapnikku võib põhjustada või soodustada teise materjali põlemist.

2.14.2. Klassifitseerimise kriteeriumid

2.14.2.1.

Oksüdeeriv tahke aine klassifitseeritakse ühte käesoleva klassi kolmest kategooriast ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu III osa alapunkti 34.4.1 katse O.1 põhjal vastavalt tabelile 2.14.1:

Tabel 2.14.1

Oksüdeerivate tahkete ainete kriteeriumid

Kategooria	Kriteeriumid
1	Mis tahes aine või segu, mille keskmine põlemise aeg, segatuna tselluloosiga 4: 1-le või 1: 1-le (massi järgi), on väiksem kaaliumbromaadi ja tselluloosi 3: 2-le segu (massi järgi) keskmisest põlemise ajast.
2	Mis tahes aine või segu, mille keskmine põlemise aeg segatuna tselluloosiga 4: 1-le või 1: 1-le (massi järgi), on võrdne või väiksem kaaliumbromaadi ja tselluloosi 2: 3-le segu (massi järgi) keskmisest põlemise ajast ning 1. kategooria kriteeriumid ei ole täidetud.
3	Mis tahes aine või segu, mille keskmine põlemise aeg segatuna tselluloosiga 4: 1-le või 1: 1-le (massi järgi), on võrdne või väiksem kaaliumbromaadi ja tselluloosi 3: 7-le segu (massi järgi) keskmisest põlemise ajast ja 1. ja 2. kategooria kriteeriumid ei ole täidetud.

Märkus 1

Mõned oksüdeerivad tahked ained on ka teatavates tingimustes plahvatusohtlikud (kui neid ladustatakse suurtes kogustes). Mõned ammooniumnitraadi liigid võivad äärmuslikes tingimustes põhjustada plahvatusohtu ning ohu hindamiseks saab kasutada detonatsioonile vastupidavuse katset (Resistance to detonation test: BC Code, 3. lisa, katse nr 5). Asjakohane teave esitatakse ohutuskaardil.

Märkus 2

2.14.3. Ohust teavitamine

Sellesse ohuklassi klassifitseerimise kriteeriumidele vastavate ainete või segude puhul kasutatakse tabelis 2.14.2 esitatud märgistuselemente.

Tabel 2.14.2

Oksüdeerivate tahkete ainete märgistuselemendid

	1. kategooria	2. kategooria	3. kategooria
GHSi piktogrammid
Tunnussõna	Ettevaatust	Ettevaatust	Hoiatus
Ohulause	H271: Võib põhjustada süttimise või plahvatuse; tugev oksüdeerija	H272: Võib soodustada põlemist; oksüdeerija	H272: Võib soodustada põlemist; oksüdeerija
Hoiatuslaused ohu ennetamise kohta	P210 P220 P221 P280 P283	P210 P220 P221 P280	P210 P220 P221 P280
Hoiatuslaused reageerimise kohta	P306 + P360 P371 + P380 + P375 P370 + P378	P370 + P378	P370 + P378
Hoiatuslaused säilitamise kohta
Hoiatuslaused kõrvaldamise kohta	P501	P501	P501

2.14.4. Täiendavad kaalutlused klassifitseerimisel

2.14.4.1.

Orgaanilisi aineid ja nende segusid ei klassifitseerita sellesse klassi, kui:

a)	aine või segu ei sisalda hapnikku, fluori või kloori or

b)	aine või segu sisaldab hapnikku, fluori või kloori ning need elemendid on keemiliselt seotud üksnes süsiniku või vesinikuga.

2.14.4.2.

Anorgaanilisi aineid ja nende segusid ei klassifitseerita sellesse klassi, kui need ei sisalda hapniku või halogeeni aatomeid.

2.14.4.3.

2.15. Orgaanilised peroksiidid

2.15.1. Mõiste

2.15.1.1.

Orgaaniline peroksiid – vedel või tahke orgaaniline aine, mis sisaldab kahevalentset peroksürühma -O-O- ja mis võib olla vesinikperoksiidi derivaat, milles üks või mõlemad vesiniku aatomid on asendatud orgaaniliste radikaalidega. Orgaanilise peroksiidi mõiste hõlmab ka orgaanilise peroksiidi segusid (valemi järgi valmistatud segud), mis sisaldavad vähemalt ühte orgaanilist peroksiidi. Orgaanilised peroksiidid on termiliselt mittepüsivad ained või segud, millel on võimalik eksotermiline isekiirenev lagunemine. Lisaks võib neil olla üks või mitu allpool loetletud omadust:

i)	kalduvus plahvatuslikult laguneda;

ii)	kiire põlemine;

iii)	tundlikkus löögi või hõõrdumise suhtes;

iv)	ohtlik reageerimine teiste ainetega.

2.15.1.2.

Orgaanilist peroksiidi peetakse plahvatusohtlikuks, kui segu laboratooriumis katsetamisel kergesti plahvatab, kiiresti põleb või annab suletuna kuumutamisel tugeva reaktsiooni.

2.15.2. Klassifitseerimise kriteeriumid

2.15.2.1.

Kõik orgaanilised peroksiidid klassifitseeritakse sellesse klassi, v.a juhul, kui need:

a)	ei sisalda üle 1,0 % orgaanilistest peroksiididest pärinevat hapnikku ja üle 1,0 % vesinikperoksiidi or

b)	ei sisalda üle 0,5 % orgaanilistest peroksiididest pärinevat hapnikku ja sisaldavad üle 1,0 %, kuid mitte üle 7 % vesinikperoksiidi.

Märkus

Orgaanilise peroksiidi segu hapnikusisaldus ( %) saadakse järgmise valemiga:

Formula

kus

ni	=	peroksiidirühmade arv orgaanilise peroksiidi i molekuli kohta;
ci	=	orgaanilise peroksiidi i sisaldus (massiprotsentides);
mi	=	orgaanilise peroksiidi i sisaldus (massiprotsentides).

2.15.2.2.

Orgaanilised peroksiidid klassifitseeritakse ühte selle klassi seitsmest kategooriast (tüübid A–G) järgmiste põhimõtete kohaselt:

a)	iga orgaaniline peroksiid, mis võib pakendatult plahvatada või kiiresti süttida, määratakse orgaaniliste peroksiidide TÜÜPI A;

b)	iga orgaaniline peroksiid, millel on plahvatuslikud omadused ja mis pakendatult ei lõhke ega sütti kiiresti, kuid võib pakendis kergesti termilise plahvatusse tekitada, määratakse orgaaniliste peroksiidide TÜÜPI B;

c)	iga orgaaniline peroksiid, millel on plahvatuslikud omadused ning mis pakendatult ei lõhke ega sütti kiiresti ega tekita termilist plahvatust, määratakse orgaaniliste peroksiidide TÜÜPI C;

iga orgaaniline peroksiid, mis laboris katsetamisel:

i)	lõhkeb osaliselt, ei sütti kiiresti ega anna suletuna kuumutamisel tugevat reaktsiooni või

ii)	ei lõhke üldse, süttib aeglaselt ega anna suletuna kuumutamisel tugevat reaktsiooni või

iii)	ei lõhke ega sütti üldse ning suletuna kuumutades annab keskmise reaktsiooni,

määratakse orgaaniliste peroksiidide TÜÜPI D;

e)	mis tahes orgaaniline peroksiid, mis laboris katsetamisel ei lõhke ega sütti ega anna suletuna kuumutamisel reaktsiooni või reageerib vähesel määral, määratakse orgaaniliste peroksiidide TÜÜPI E;

f)	mis tahes orgaaniline peroksiid, mis laboris katsetamisel kavitatsiooniseisundis ei lõhke ega sütti ning suletuna kuumutamisel ei anna reaktsiooni või reageerib vähesel määral ning mille plahvatusjõud on väike või puudub, määratakse orgaaniliste peroksiidide TÜÜPI F;

mis tahes orgaaniline peroksiid, mis laboris katsetamisel kavitatsiooniseisundis ei lõhke ega sütti ning suletuna kuumutamisel ei anna reaktsiooni ega oma plahvatuslikku jõudu ning mis on termiliselt püsiv (s.t isekiireneva lagunemise temperatuur on 60 oC või kõrgem 50 kg pakendi puhul) (9); ja selle vedel segu, mille puhul desensibiliseerimisel kasutatakse lahjendusainet, mille keemispunkt ei ole madalam kui 150 oC, määratakse orgaaniliste peroksiidide TÜÜPI G. Kui orgaaniline peroksiid ei ole termiliselt püsiv või kui desensibiliseerimiseks kasutatakse lahjendusainet, mille keemispunkt on alla 150 oC, määratakse see orgaaniliste peroksiidide TÜÜPI F.

Kui katse tegemise ajal on aine pakendatud ning pakendit muudetakse, tuleb teha veel üks katse, kui leitakse, et pakendi muutus mõjutab katse tulemusi

2.15.2.3. Temperatuurikontrolli kriteeriumid

Temperatuuri kontrollimist tuleb kasutada järgmiste orgaaniliste peroksiidide puhul:

a)	tüüpidesse B ja C kuuluvad orgaanilised peroksiidid, mille isekiireneva keemilise lagunemise algustemperatuur (SADT) on ≤ 50 oC;

b)	tüüpi D kuuluvad orgaanilised peroksiidid, mis suletuna kuumutamisel (10) annavad keskmise reaktsiooni ja mille SADT on ≤ 50 oC või mis suletuna kuumutamisel ei anna reaktsiooni või annavad väikese reaktsiooni ja mille SADT on ≤ 45 oC and

c)	tüüpidesse E ja F kuuluvad orgaanilised peroksiidid, mille SADT on ≤ 45 oC.

SADTi määramiseks kasutatavaid katsemeetodeid ning kontrolli- ja ohutemperatuuride saamist on kirjeldatud ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu II osa punktis 28. Valitud katse peab olema representatiivne nii pakendi suuruse kui ka materjali osas.

2.15.3. Ohust teavitamine

Sellesse ohuklassi klassifitseerimise kriteeriumidele vastavate ainete või segude puhul kasutatakse tabelis 2.15.1 esitatud märgistuselemente.

Tabel 2.15.1

Orgaaniliste peroksiidide märgistuselemendid

Klassifikatsioon	Tüüp A	Tüüp B	Tüübid C ja D	Tüübid E ja F	Tüüp G
GHSi piktogrammid					Sellel ohukategoorial märgistuselemendid puuduvad
Tunnussõna	Ettevaatust	Ettevaatust	Ettevaatust	Hoiatus
Ohulause	H240: Kuumenemisel võib plahvatada	H241: Kuumenemisel võib süttida või plahvatada	H242: Kuumenemisel võib süttida	H242: Kuumenemisel võib süttida
Hoiatuslaused ohu ennetamise kohta	P210 P220 P234 P280	P210 P220 P234 P280	P210 P220 P234 P280	P210 P220 P234 P280
Hoiatuslaused reageerimise kohta
Hoiatuslaused säilitamise kohta	P411 + P235 P410 P420	P411 + P235 P410 P420	P411 + P235 P410 P420	P411 + P235 P410 P420
Hoiatuslaused kõrvaldamise kohta	P501	P501	P501	P501

Tüübil G puuduvad ohust teavitamise märgistuselemendid ning ohtu arvestatakse teistesse ohuklassidesse kuuluvate omaduste põhjal.

2.15.4. Täiendavad kaalutlused klassifitseerimisel

2.15.4.1.

Orgaanilised peroksiidid klassifitseeritakse keemilise struktuuri ning segu hapniku ja vesiniku peroksiidide sisalduse põhjal (vt 2.15.2.1). Orgaaniliste peroksiidide omadused, mille põhjal nende klassifitseerimine toimub, määratakse kindlaks katsete abil. Orgaaniliste peroksiidide klassifitseerimine toimub ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu II osas kirjeldatud katseseeriate A–H abil. Klassifitseerimise menetlust on kirjeldatud joonisel 2.15.1.

2.15.4.2.

Juba klassifitseeritud orgaaniliste peroksiidide segud võib klassifitseerida sellesse orgaaniliste peroksiidide tüüpi, kuhu kuulub segu kõige ohtlikum koostisosa. Kuna aga kaks püsivat komponenti võivad moodustada termiliselt vähempüsiva segu, tuleb määrata kindlaks segu isekiireneva keemilise lagunemise algustemperatuur (SADT).

Märkus: üksikute osade summa võib olla ohtlikum kui üksikud koostisosad.

Joonis 2.15.1

Orgaanilised peroksiidid

2.16. Metalle söövitavad ained

2.16.1. Mõiste

Metalle söövitav aine või segu – tahke aine või segu, mis oma keemilise mõjuga kahjustab metalli ja võib selle isegi hävitada.

2.16.2. Klassifitseerimise kriteeriumid

2.16.2.1.

Metalle söövitavad ained klassifitseeritakse selle klassi ainsasse kategooriasse ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu III osa alapunkti 37.4 põhjal vastavalt tabelile 2.16.1:

Tabel 2.16.1

Metalle söövitavate ainete ja segude kriteeriumid

Kategooria	Kriteeriumid
1	Söövituskiirus kas terase või alumiiniumi pinnal ületab 6,25 mm aastas katsetemperatuuril 55 oC, kui katsetatakse mõlemal materjalil.

Märkus

Kui algkatse kas terase või alumiiniumi pinnal näitab, et katsetatav aine või segu on sööbiv, ei nõuta järelkatset muu metalli pinnal.

2.16.3. Ohust teavitamine

Sellesse ohuklassi klassifitseerimise kriteeriumitele vastavate ainete ja segude puhul kasutatakse tabelis 2.16.2 esitatud märgistuselemente.

Tabel 2.16.2

Metalle söövitavate ainete ja segude märgistuselemendid

Klassifikatsioon	kategooria
GHSi piktogramm
Tunnussõna	Hoiatus
Ohulause	H290: Võib söövitada metalle
Hoiatuslaused ohu ennetamise kohta	P234
Hoiatuslaused reageerimise kohta	P390
Hoiatuslaused säilitamise kohta	P406
Hoiatuslaused kõrvaldamise kohta

2.16.4. Täiendavad kaalutlused klassifitseerimisel

2.16.4.1.

Söövituskiirust võib mõõta ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu III osa alapunktis 37.4 kirjeldatud katsemeetodi abil. Katses kasutatav näidis valmistatakse järgmistest materjalidest:

Terase katsetamiseks: terasemargid

—	terasemargid S235JR+CR (1.0037 resp. St 37-2),

—	S275J2G3+CR (1.0144 resp. St 44-3), ISO 3574, muudetud, ühtne numeratsioonisüsteem (UNS) G 10200 või SAE 1020.

b)	Alumiiniumi katsetamiseks: plakeerimata alumiiniumimargid 7075-T6 või AZ5GU-T6.

3. OSA: TERVISEOHUD

3.1. Äge mürgisus

3.1.1. Mõisted

3.1.1.1.

Äge mürgisus – aine või segu kahjustav toime, mis tekib selle ühekordsel suu või naha kaudu manustamisel, korduval manustamisel 24 tunni jooksul või sissehingamisel 4 tunni jooksul.

3.1.1.2.

Ohuklassi „äge mürgisus” puhul eristatakse:

—	äge suukaudne mürgisus;

—	äge nahakaudne mürgisus;

—	äge mürgisus sissehingamisel.

3.1.2. Ainete ägedalt mürgiseks klassifitseerimise kriteeriumid

3.1.2.1.

Aine klassifitseerimisel ühte neljast mürgisuse kategooriast on aluseks tema äge mürgisus suu- ja nahakaudsel manustamisel ning sissehingamisel vastavalt tabelis 3.1.1 esitatud arvulistele kriteeriumidele. Ägeda mürgisuse väärtusi väljendatakse (ligikaudse) LD50 (suu-, nahakaudne) või LC50 (sissehingamisel) väärtuse või ägeda mürgisuse hinnangu (ATE) kaudu. Selgitavad märkused on esitatud pärast tabelit 3.1.1.

Tabel 3.1.1

Ägeda mürgisuse kategooriad ning nende määramiseks kasutatavad ägeda mürgisuse hinnangud (ATE)

Kokkupuuteviis		1. kategooria	2. kategooria	3. kategooria	4. kategooria
Suukaudne (mg/kg kehamassi kohta) Vt märkust a		ATE ≤ 5	5 < ATE ≤ 50	50 < ATE ≤ 300	300 < ATE ≤ 2 000
Nahakaudne (mg/kg kehamassi kohta) Vt märkust a		ATE ≤ 50	50 < ATE ≤ 200	200 < ATE ≤ 1 000	1000 < ATE ≤ 2 000
Gaasid (ppmV (11)
Vt:	märkus a märkus b	ATE ≤ 100	100 < ATE ≤ 500	500 < ATE ≤ 2 500	2 500 < ATE ≤ 20 000
Aurud (mg/l)
Vt:	märkus a märkus b märkus c	ATE ≤ 0,5	0,5 < ATE ≤ 2,0	2,0 < ATE ≤ 10,0	10,0 < ATE ≤ 20,0
Tolmud ja udud (mg/l)
Vt:	märkus a märkus b	ATE ≤ 0,05	0,05 < ATE ≤ 0,5	0,5 < ATE ≤ 1,0	1,0 < ATE ≤ 5,0

Märkused tabeli 3.1.1 kohta:

Aine või segu koostisaine klassifitseerimisel kasutatava ägeda mürgisuse hinnangu (ATE) saamiseks kasutatakse:

—	LD50 või LC50, kui need on olemas;

—	tabeli 3.1.2 asjakohast konverteerimisväärtust ägeda mürgisuse vahemiku kindlaksmääramise katse tulemuste põhjal või

—	tabeli 3.1.2 asjakohast konverteerimisväärtust, mis vastab teatavale klassifitseerimiskategooriale.

Sissehingamisel mõjuva mürgisuse puhul põhinevad tabelis esitatud üldised sisalduse piirväärtused katsetes kasutatud 4tunnisel kokkupuuteajal. 1tunnise kokkupuutekatsega saadud katseandmete tulemusi (seoses sissehingamisel mõjuva mürgisusega) saab konverteerida, jagades väärtusi teguriga 2 gaaside ja aurude puhul ning teguriga 4 tolmu ja udu puhul.

Mõnede ainete ja segude katseatmosfääriks ei ole aur, vaid see koosneb vedeliku- ja aurufaaside segust. Teiste ainete ja segude katseatmosfäär võib koosneda aurust, mis on lähedal gaasilisele faasile. Viimasel juhul toimub klassifitseerimine ppmV alusel järgmiselt: kategooria (100 ppmV), 2. kategooria (500 ppmV), 3. kategooria (2 500 ppmV), 4. kategooria (20 000 ppmV).

Mõisteid „tolm”, „udu” ja „aur” määratletakse järgmiselt:

—	tolm: aine või segu tahked osakesed, mis hõljuvad gaasis (tavaliselt õhk);

—	udu: aine või segu vedelad piisakesed, mis hõljuvad gaasis (tavaliselt õhk);

—	aur: vedelast või tahkest olekust vabanenud aine või segu gaasiline vorm.

Tolm tekib tavaliselt mehhaaniliste protsesside käigus. Udu tekib tavaliselt üleküllastunud aurude kondenseerumisel või vedelike füüsikalisel peenendamisel. Tolmu- ja uduosakeste suurus jääb vahemikku 1 (ja alla selle) kuni (umbes)100 μm.

3.1.2.2. Täiendavad kaalutlused ainete ägedalt mürgiseks klassifitseerimisel

3.1.2.2.1

Suu või hingamisteede kaudu saadud ägeda mürgisuse hindamisel eelistatakse katseloomana rotti, nahakaudse mürgisuse puhul aga rotti või küülikut. Kui on olemas andmed erinevate loomaliikidega tehtud ägeda mürgisuse katsete kohta, kasutatakse valiidsete ja korrektselt läbi viidud katsete tulemuste seast kõige asjakohasema LD50 väärtuse väljavalimiseks teaduslikku põhjendamist.

3.1.2.3. Täiendavad kaalutlused ainete sissehingamisel ägedalt mürgiseks klassifitseerimisel

3.1.2.3.1

Sissehingamisel mõjuva mürgisuse ühikud sõltuvad sissehingatud materjali vormist. Tolmu ja udu puhul väljendatakse väärtusi mg/l abil. Gaaside väärtuse väljendamise ühik on ppmV. Võttes arvesse raskusi, mida aurude katsetamine tekitab, kuna osa neist koosneb vedel- ja aurufaaside segust, on nende väärtused tabelis väljendatud ühikuga mg/l. Kuid aurude puhul, mis on lähedal gaasilisele faasile, kasutatakse klassifitseerimisel ühikut ppmV.

3.1.2.3.2

Sissehingamisel mõjuva mürgisuse klassifitseerimisel on tolmude ja udude kõrge mürgisuse kategooriate puhul täpselt määratletud väärtuste kasutamine väga oluline. Sissehingatud osakesed, mille masskeskmine aerodünaamiline diameeter (MMAD) jääb 1 ja 4 mikroni vahele, ladestuvad roti hingamisteede kõikides osades. See osakeste suurusvahemik vastab suurimale võimalikule annusele, mis on umbes 2mg/l. Et loomkatseid oleks võimalik kohaldada inimkokkupuutele, tuleks rottide peal katsetada just sellises suurusjärgus tolmu- ja uduosakesi.

3.1.2.3.3

Kui lisaks andmetele, mille põhjal aine klassifitseeriti sissehingamisel mürgiseks, on ka andmeid söövitavuse kohta, märgistatakse see aine või segu ka kui „hingamisteid söövitav” (vt punkti 3.1.4.1 märkus 1). Analoogselt nahasöövitusele määratletakse hingamisteede söövitus hingamisteede kudede hävitamisena pärast ühekordset ajaliselt piiratud kokkupuudet; mõiste hõlmab ka limaskesta hävitamist. Söövitavuse hindamiseks võib kasutada eksperdiarvamust ja järgmisi tõendeid: andmed kogemuste kohta inimeste ja loomadega, olemasolevad (in vitro) andmed, pH väärtused, teave sarnaste ainete kohta ning muud asjakohased andmed.

3.1.3. Ägedalt mürgiste ainete klassifitseerimise kriteeriumid

3.1.3.1.

Ägedalt mürgiste ainete klassifitseerimise kriteeriumid, mis on esitatud punktis 3.1.2, põhinevad (katsetatud või tuletatud) andmetel surmaval annuse kohta. Segude puhul on vaja katsetega saada või tuletada teave, mis võimaldaks klassifitseerimisel kõnesolevaid kriteeriume segudele kohaldada. Ägedalt mürgiseks klassifitseerimisel kasutatakse astmelist lähenemisviisi, mis võtab arvesse segu ja selle koostisainete kohta kättesaadava teabe hulka. Protsessi kirjeldab vooskeem joonisel 3.1.1.

3.1.3.2.

Ägeda mürgisuse puhul tuleb segude klassifitseerimisel võtta arvesse iga kokkupuuteviisi, kuid vajalik on üksnes üks kokkupuuteviis, kui seda jälgitakse (hinnatakse ja katsetatakse) kõikide koostisainete puhul. Kui ägeda mürgisuse esinemine on kindlaks tehtud enam kui ühe kokkupuuteviisi puhul, kasutatakse klassifitseerimisel rangemat ohukategooriat. Ohust teavitamiseks kaalutakse kogu olemasolevat teavet ning tehakse kindlaks kõik asjakohased kokkupuuteviisid.

3.1.3.3.

Et olemasolevaid andmeid segude ohtlikkuse klassifitseerimisel paremini ära kasutada, on astmelise lähenemisviisi raames kindlaks määratud teatavad eeldused:

Segu „olulised koostisosad” on need, mille sisaldus segus on 1 % (massiühikutes tahketel ainetel, vedelikel, tolmul, udul ja aurul ning mahuühikutes gaasidel) või rohkem, kui ei ole põhjust arvata, et koostisaine, mille sisaldus on väiksem kui 1 %, on siiski oluline segu ägedalt mürgiseks klassifitseerimise jaoks (vt tabel 1.1).

b)	Kui klassifitseeritud segu kasutatakse teise segu koostisainena, võib tema tegelikku või tuletatud ägeda mürgisuse hinnangut (ATE) kasutada uue segu klassifitseerimise jaoks vajalike arvutuste tegemiseks punktides 3.1.3.6.1 ja 3.1.3.6.2.3 esitatud valemite põhjal.

Joonis 3.1.1

Astmeline lähenemisviis segude ägedalt mürgiseks klassifitseerimisel

3.1.3.4. Segude klassifitseerimine, kui on olemas andmed segu kui terviku ägeda mürgisuse kohta

3.1.3.4.1

Kui seguga on korraldatud katseid tema ägeda mürgisuse kindlaksmääramise eesmärgil, tuleb ta klassifitseerida samade kriteeriumide kohaselt, mida kasutatakse tabelis 3.1.1 esitatud ainete puhul. Kui katseandmed segu kohta puuduvad, kasutatakse punktides 3.1.3.5 ja 3.1.3.6 kirjeldatud menetlust.

3.1.3.5. Segude klassifitseerimine, kui puuduvad andmed segu kui terviku ägeda mürgisuse kohta: seostamispõhimõtted

3.1.3.5.1

Kui segu ägedat mürgisust katsetatud ei ole, kuid on küllaldaselt andmeid tema üksikute koostisainete kohta ning sarnaste katsetatud segude kohta, mis piisavalt iseloomustavad kõnesoleva segu ohtlikke omadusi, tuleb neid andmeid kasutada kooskõlas punktis 1.1.3 esitatud seostamispõhimõtetega.

3.1.3.5.2

Kui segu on lahjendatud veega või mõne muu täiesti mittetoksilise materjaliga, võib segu mürgisuse välja arvutada lahjendamata segu katseandmete põhjal.

3.1.3.6. Segude klassifitseerimine koostisainete põhjal (summeeritavuse valem)

3.1.3.6.1 Andmed on olemas kõikide koostisainete kohta

Segu klassifitseerimise korrektsuse tagamiseks ning selleks, et kõikide süsteemide, sektorite ja kategooriate kohta saaks arvutuse teha korraga, kasutatakse koostisainete ägeda mürgisuse hinnangut, mis saadakse järgmiselt:

a)	kaasatakse koostisained, mille äge mürgisus on teada ja mis kuuluvad ühte tabelis 3.1.1 loetletud ägeda mürgisuse kategooriatest;

b)	jäetakse välja koostisained, mis eeldatavasti ei ole ägedalt mürgised (näiteks vesi, suhkur);

c)	jäetakse välja koostisained, mille suukaudse manustamise piirsisalduskatse ei näita ägedat mürgisust 2 000 mg/kg kehamassi juures.

Koostisained, mis jäävad käesoleva punkti reguleerimisalasse, loetakse teadaoleva ägeda mürgisuse hinnanguga (ATE) koostisaineteks.

Segule ägeda mürgisuse hinnangu andmiseks arvutatakse välja kõikide oluliste koostisainete ägeda mürgisuse hinnangud eri kokkupuuteviiside, s.t suukaudse ja nahakaudse manustamise ning sissehingamise puhul järgmise valemi põhjal:

Formula

kus

Ci	=	koostisaine i sisaldus (massiprotsent või mahuprotsent)
i	=	üksik koostisaine vahemikus 1–n
n	=	koostisainete arv
ATEi	=	koostisaine i ägeda mürgisuse hinnang.

3.1.3.6.2. Segude klassifitseerimine, kui andmeid ei ole võimalik saada segu kõikide koostisosade kohta

3.1.3.6.2.1

Kui puudub segu ühe koostisaine ägeda mürgisuse hinnang, kuid olemasoleva teabe põhjal (näiteks see, mis on allpool loetletud) ja kasutades tabelit 3.1.2 on võimalik tuletada konverteerimisväärtus, tuleb kasutada punktis 3.1.3.6.1 esitatud valemit.

Hinnatakse järgmist:

a)	Suukaudse ja nahakaudse manustamise ning sissehingamise ägeda mürgisuse hinnangute omavaheline ekstrapoleerimine. (12) See hindamine nõuab asjakohaseid farmakodünaamilisi ja farmakokineetilisi andmeid;

b)	tõendusmaterjal selliste inimkokkupuudete kohta, mis näitavad mürgisust, kuid ei sisalda andmeid surmava annuse kohta;

c)	muudest mürgisuse katsetest ja analüüsidest pärinevad andmed, mis näitavad aine ägedat mürgisust, kuid ei sisalda tingimata andmeid surmava annuse kohta või

d)	andmed analoogsete ainete kohta, kasutades struktuuri-aktiivsuse seoseid.

Ägeda mürgisuse usaldusväärseks hindamiseks on selle lähenemisviisi puhul tavaliselt vaja märkimisväärset tehnilist lisateavet ning väga hästi ettevalmistatud ja kogenud eksperti (eksperdiarvamuse kohta vt punkti 1.1.1). Kui sellist teavet ei ole võimalik hankida, tuleb järgida punkti 3.1.3.6.2.3.

3.1.3.6.2.2

Segu ühe koostisaine kohta puudub igasugune kasutamiskõlblik teave ning selle aine sisaldus segus on 1 % või suurem, ei saa segu ägeda mürgisuse hinnangut anda. Sel juhul klassifitseeritakse segu üksnes nende koostisainete põhjal, mille kohta on teavet, ning lisatakse lause selle kohta, et koostisaine(d), mille mürgisus ei ole teada, moodustab(moodustavad) segust × protsenti.

3.1.3.6.2.3

Kui segu ühe (mitme) koostisaine ägeda mürgisuse kohta puuduvad andmed ja selle (nende) kogusisaldus segus on ≤ 10 %, kasutatakse punktis 3.1.3.6 esitatud valemit. Kui segu ühe (mitme) koostisaine ägeda mürgisuse kohta puuduvad andmed ja selle (nende) kogusisaldus segus on > 10 %, kohandatakse punktis 3.1.3.6.1 esitatud valemit puuduvate andmetega koostisaine(te) koguprotsendiga:

Formula

Tabel 3.1.2

Katseliselt saadud ägeda mürgisuse väärtuste (või ägeda mürgisuse ohukategooriate) konverteerimine ägeda mürgisuse punkthinnanguteks klassifitseerimiseks kokkupuuteviiside alusel

Kokkupuuteviisid

Klassifitseerimise kategooria või katseliselt saadud ägeda mürgisuse vahemiku hinnang

Konverteeritud ägeda mürgisuse punkthinnang

(vt märkust 1)

Suukaudne

(mg/kg kehamassi kohta)

0 < 1. kategooria ≤ 5

5 < 2. kategooria ≤ 50

50 < 3. kategooria ≤ 300

300 < 4. kategooria ≤ 2 000

0,5

100

500

Nahakaudne

(mg/kg kehamassi kohta)

0 < 1. kategooria ≤ 50

50 < 2. kategooria ≤ 200

200 < 3. kategooria ≤ 1 000

1 000 < 4. kategooria ≤ 2 000

300

1 100

Gaasid

(ppmV)

0 < 1. kategooria ≤ 100

100 < 2. kategooria ≤ 500

500 < 3. kategooria ≤ 2 500

2 500 < 4. kategooria ≤ 20 000

100

700

4 500

Aur

(mg/l)

0 < 1. kategooria ≤ 0,5

0,5< 2. kategooria ≤ 2,0

2,0< 3. kategooria ≤ 10,0

10,0< 4. kategooria ≤ 20,0

0,05

0,5

Tolm/udu

(mg/l)

0< 1. kategooria ≤ 0,05

0,05< 2. kategooria ≤ 0,5

0,5< 3. kategooria ≤ 1,0

1,0< 4. kategooria ≤ 5,0

0,005

0,05

0,5

1,5

Märkus 1

Need väärtused on esitatud ATE arvutamiseks segu klassifitseerimisel tema koostisosade põhjal ega kujuta endast katsete tulemusi.

3.1.4. Ohust teavitamine

3.1.4.1.

Sellesse ohuklassi klassifitseerimise kriteeriumidele vastavate ainete või segude puhul kasutatakse tabelis 3.1.3 esitatud märgistuselemente.

Tabel 3.1.3

Ägeda mürgisuse märgistuselemendid

Klassifikatsioon

1. kategooria

2. kategooria

3. kategooria

4. kategooria

GHSi piktogrammid

Tunnussõna

Ettevaatust

Hoiatus

Ohulause

—

Suukaudne

H300:

Allaneelamisel surmav

H300:

Allaneelamisel surmav

H301:

Allaneelamisel mürgine

H302:

Allaneelamisel kahjulik

—	Nahakaudne

H310: Nahale sattumisel surmav

H311: Nahale sattumisel mürgine

H312: Nahale sattumisel kahjulik

—	Sissehingamisel (vt märkust 1)

H330: Sissehingamisel surmav

H331: Sissehingamisel mürgine

H332: Sissehingamisel mürgine

Hoiatuslaused ohu ennetamise kohta (suukaudne kokkupuude)

P264

P270

P264

P270

P264

P270

P264

P270

Hoiatuslaused reageerimise kohta (suukaudne kokkupuude)

P301 + P310

P321

P330

P301 + P310

P321

P330

P301 + P310

P321

P330

P301 + P312

P330

Hoiatuslaused säilitamise kohta (suukaudne kokkupuude)

P405

Hoiatuslaused kõrvaldamise kohta (suukaudne kokkupuude)

P501

Hoiatuslaused ohu ennetamise kohta (nahakaudne kokkupuude)

P262

P264

P270

P280

P262

P264

P270

P280

Hoiatuslaused reageerimise kohta (nahakaudne kokkupuude)

P302 + P350

P310

P322

P361

P363

P302 + P350

P310

P322

P361

P363

P302 + P352

P312

P322

P361

P363

P302 + P352

P312

P322

P363

Hoiatuslaused säilitamise kohta (nahakaudne kokkupuude)

P405

Hoiatuslaused kõrvaldamise kohta (nahakaudne kokkupuude)

P501

Hoiatuslaused ohu ennetamise kohta (kokkupuude sissehingamisel)

P260

P271

P284

P260

P271

P284

P261

P271

P261

P271

Hoiatuslaused reageerimise kohta (kokkupuude sissehingamisel)

P304 + P340

P310

P320

P304 + P340

P310

P320

P304 + P340

P311

P321

P304 + P340

P312

Hoiatuslaused säilitamise kohta (kokkupuude sissehingamisel)

P403 + P233

P405

P403 + P233

P405

P403 + P233

P405

Hoiatuslaused kõrvaldamise kohta (kokkupuude sissehingamisel)

P501

Märkus 1

Kui lisaks andmetele, mille põhjal aine klassifitseeriti sissehingamisel mürgiseks, on ka andmeid söövitavuse kohta, märgistatakse see aine või segu ka: EUH071 „hingamisteid söövitav” – vt nõuannet punktis 3.1.2.3.3. Lisaks asjakohasele ägeda mürgisuse piktogrammile võib lisada söövituse piktogrammi (mida kasutatakse naha ja silmade söövituse korral) koos lausega „hingamisteid söövitav”.

Märkus 2

Kui segu ühe koostisaine kohta puudub igasugune kasutamiskõlblik teave ning selle aine sisaldus segus on 1 % või kõrgem, lisatakse märgistusele lause „x protsenti segust koosneb koostisaine(te)st, mille mürgisus ei ole teada” – vt juhist 3.1.3.6.2.2.

3.2. Nahasöövitus/-ärritus

3.2.1. Mõisted

3.2.1.1.

Nahasöövitus – pöördumatu nahakahjustuse tekitamine, st nähtava marrasknahast kuni pärisnahani ulatuva nekroosi tekkimine kuni nelja tunni jooksul pärast katseaine kasutamist. Tüüpilised söövitusreaktsioonid on haavandid, verejooks, verised kärnad ning 14päevase jälgimisperioodi lõpus värvimuutus naha heledaks muutumise tõttu, täielik karvakadu ja armid. Küsitavate kahjustuste hindamiseks tuleb kaaluda histopatoloogiat.

Nahaärritus – pöörduva nahakahjustuse tekkimine kuni nelja tunni jooksul pärast katseaine kasutamist.

3.2.2. Ainete klassifitseerimise kriteeriumid

3.2.2.1.

Enne katsetamise alustamist tuleks aine või segu söövitus- või ärritusvõime kindlaksmääramiseks kaaluda mitmeid tegureid. Tahked ained (pulbrid) võivad niiskudes või niiske naha või limaskestaga kokku puutudes muutuda sööbivaks või ärritavaks. Analüüsi jaoks on kõige olulisemad inimestega seotud kogemused ning loomadelt saadud andmed ühekordse ja korduva kokkupuute kohta, mis annavad nahale avaldatava toimega otseselt seotud teavet. Alternatiivselt võib klassifitseerimisotsuse tegemiseks kasutada valideeritud ja heakskiidetud in vitro katset (vt artiklit 5). Teatavatel juhtudel võib teave struktuurilt sarnaste ühendite kohta olla klassifitseerimisotsuse tegemiseks piisav.

3.2.2.2.

Isegi kui vastavus ei ole täielik, võivad pH sellised äärmused nagu ≤ 2 ja ≥ 11,5 viidata nahale toime avaldamise võimalusele, eriti kui on teada puhverdusvõime. Tavaliselt eeldatakse, et sellised ained avaldavad nahale märkimisväärset toimet. Kui leelise/happe varu põhjal saab oletada, et aine või segu ei ole söövitav, kuigi selle pH väärtus on madal või kõrge, tuleb väite kinnitamiseks teha täiendavad katsed; soovitatakse kasutada valideeritud in vitro katset.

3.2.2.3.

Kui aine või segu on nahakaudsel kokkupuutel väga mürgine, ei ole nahaärrituse/-söövituse katse teostatav, sest kasutatava katseaine kogus suurendab oluliselt mürgiannust ning loom sureb. Kui ägeda mürgisuse uuringutes on vaadeldud nahaärritust/-söövitust, mis on jätkunud kuni piirannuse kasutamiseni, ei ole täiendavaid katseid enam vaja, kui kasutati samaväärseid lahjendusi ja katsealuseid liike.

3.2.2.4.

Eespool kirjeldatud teavet aine kohta kasutatakse in vivo nahaärrituskatse vajaduse kindlakstegemiseks.

Kuigi teabe kogumiseks võib kasutada üksiknäitajate hindamist (vt punkti 3.2.2.5) (näiteks loetakse äärmusliku pH-ga sööbivad leelised nahka söövitavateks aineteks) tuleb arvesse võtta kogu olemasolevat teavet ning olemasoleva asjakohase tõendusmaterjali kaalukust. See on eriti oluline siis, kui teavet on vaid osa, mitte kõikide näitajate kohta. Üldiselt peetakse kõige olulisemaks inimestega seotud kogemusi ja inimestelt saadud andmeid, järgmisel kohal on loomadega seotud kogemused ja loomkatsete andmed, järgnevad muud teabeallikad, kuid iga konkreetset juhtumit tuleb hinnata eraldi.

3.2.2.5.

Kui võimalik, hinnatakse esialgset teavet astmeliselt, olles seejuures teadlik sellest, et teatava konkreetse juhtumi puhul ei pruugi kõik hindamise elemendid olla asjakohased.

3.2.2.6. Söövitus

3.2.2.6.1

Aine klassifitseeritakse söövitavaks loomkatsete tulemuste põhjal, nagu on näidatud tabelis 3.2.1. Söövitav aine hävitab nahakoe, tekitades vähemalt ühel katseloomal nähtava marrasknahast kuni pärisnahani ulatuva nekroosi kuni nelja tunni jooksul pärast katseaine manustamist. Tüüpilised söövitusreaktsioonid on haavandid, verejooks, verised kärnad ning 14päevase jälgimisperioodi lõpus värvimuutus naha heledaks muutumise tõttu, täielik karvakadu ja armid. Küsitavate kahjustuste hindamiseks tuleb kaaluda histopatoloogiat.

3.2.2.6.2

Söövituse kategooria hõlmab kolme alamkategooriat: alamkategooria 1.A – nähud ilmnevad kuni 3-minutilise kokkupuute järel ja kuni 1-tunnise jälgimise ajal; alamkategooria 1.B – reaktsioon ilmneb 3 minutist kuni 1 tunnini kestva kokkupuute järel ja kuni 14 päeva kestvate vaatluste ajal; alamkategooria 1.C – reaktsioon ilmneb 1–4-tunnise kokkupuute järel ja kuni 14 päeva kestvate vaatluste ajal.

3.2.2.6.3

Inimandmete kasutamist käsitletakse punktides 3.2.2.1 ja 3.2.2.4 ja samuti punktides 1.1.1.3, 1.1.1.4 ja 1.1.1.5.

Tabel 3.2.1

Nahasöövituse kategooria ja alamkategooriad

		3 looma puhul söövitav > 1 loomal
	Söövituse alamkategooriad	Kokkupuude uuritava ainega	Vaatlus
1. kategooria: söövitav	1A	< 3 minutit	< 1 tund
	1B	> 3 minutit – < 1 tund	< 14 päeva
	1C	> 1 tund – < 4 tundi	< 14 päeva

3.2.2.7. Ärritav mõju

3.2.2.7.1

Ainus ärritust käsitlev kategooria (2. kategooria) on esitatud tabelis 3.2.2 loomkatsetest saadud andmete põhjal. Inimeste andmete kasutamist käsitletakse punktides 3.2.2.1 ja 3.2.2.4 ja samuti punktides 1.1.1.3, 1.1.1.4 ja 1.1.1.5. Ärritust käsitleva kategooria põhikriteeriumi kohaselt peab vähemalt 3-st 2 katselooma vastavate näitajate keskmine väärtus olema ≥ 2,3 – ≤ 4,0.

Tabel 3.2.2

Nahaärrituse kategooria

Kategooria

Kriteeriumid

2. kategooria: ärritav

Nahapunetuse ja kärnade tekke või nahaturse tugevust iseloomustavate näitajate keskmine väärtus on ≥ 2,3 – ≤ 4,0 vähemalt kahel kolmest katses osalenud loomast, kui hindamine toimub 24, 48 ja 72 tundi pärast plaastri eemaldamist või kui viivistoimega reaktsioonide puhul hinnatakse 3 järjestikusel päeval pärast nahareaktsioonide algamist või

2)	põletikuline seisund, mis kestab tavaliselt 14päevase jälgimisperioodi lõpuni vähemalt 2 katses osalenud loomal, esmajoones võetakse arvesse karvkatte kadumist (piiratud alal), hüperkeratoosi, hüperplaasiat ja nahakoorumist või

3)	teatavatel juhtudel, kui loomade reaktsioonid on selgelt erinevad ja kokkupuude kemikaaliga avaldab ühele loomadest küllaltki tugevat positiivset toimet, mis on aga siiski väiksem, kui eespool kriteeriumides kirjeldatud.

3.2.2.8. Selgitused nahaärrituse loomkatsete tulemuste kohta

3.2.2.8.1

Loomade nahaärrituskatsete (nagu söövituskatsetegi) tulemused võivad ühe katse raames olla üsna varieeruvad. Punkti 3.2.2.7.1 kohaselt on aine nahka ärritavaks klassifitseerimise põhikriteerium nahapunetuse ja kärnade tekke või nahaturse tugevust iseloomustavate näitajate keskmine väärtus, mis on välja arvutatud kolmest katseloomast vähemalt kahe põhjal. Ärrituse erikriteeriumi rakendatakse juhtudel, kui ärritusreaktsioon on küll märkimisväärne, kuid siiski väiksem positiivse katse kriteeriumiks olevast keskmisest näitajate väärtusest. Näiteks võib katsematerjali lugeda ärritavaks, kui vähemalt ühel kolmest katseloomast on vastavate näitajate keskmine väärtus kogu uuringu vältel väga kõrge, sealhulgas püsib kahjustus pärast tavapärast 14 päevalist vaatlusperioodi. Kriteeriumit võidakse lugeda täidetuks ka muude reaktsioonide korral. Siiski peab olema kindel teadmine, et reakatsioon on tingitud kokkupuutest kemikaaliga.

3.2.2.8.2

Ärritusreaktsiooni hindamisel kaalutakse ka nahakahjustuste pöörduvust. Materjal loetakse ärritavaks, kui põletikuline seisund kestab vähemalt kahel katseloomal jälgimisperioodi lõpuni, võttes arvesse ka karvkatte kadumist (piiratud ala), hüperkeratoosi, hüperplaasiat ja nahakoorumist.

3.2.3. Segude klassifitseerimise kriteeriumid

3.2.3.1. Segude klassifitseerimine, kui on olemas andmed segu kui terviku kohta

3.2.3.1.1

Segu klassifitseeritakse ainete suhtes kehtestatud kriteeriumide alusel, võttes arvesse vastavate ohuklasside andmete täiendamiseks kasutatavaid uurimis- ja hindamisstrateegiaid.

3.2.3.1.2

Erinevalt muudest ohuklassidest saab teatavate ainete ja segude nahasöövitavust uurida ka alternatiivsete katsetega, mis annavad klassifitseerimise jaoks piisava täpsusega tulemusi, on lihtsad ja suhteliselt odavad. Klassifitseerimise täpsuse tagamiseks ja tarbetute loomkatsete vältimiseks soovitatakse kasutada asjaomaste andmete kaalukuse astmelise hindamise strateegiat, mis kuulub kriteeriumide hulka, mille alusel aineid klassifitseeritakse nahka söövitavaks ja ärritavaks (punkt 3.2.2.5). Segu peetakse nahka söövitavaks (nahasöövituse 1. kategooria), kui selle pH on kas 2 või madalam või 11,5 või kõrgem. Kui leelise/happe varu põhjal saab oletada, et aine või segu ei ole söövitav, kuigi selle pH väärtus on madal või kõrge, tuleb väite kinnitamiseks teha täiendavaid katseid; soovitatakse kasutada valideeritud in vitro katset.

3.2.3.2. Segude klassifitseerimine, kui puuduvad andmed segu kui terviku kohta: seostamispõhimõtted

3.2.3.2.1

Kui segu nahasöövitavust ja -ärritavust ei ole katsetega kindlaks määratud, kuid on olemas piisavad andmed üksikute koostisainete ja sarnaste katsetatud segude kohta, mis kõnesoleva segu ohtlikkust piisavalt iseloomustavad, tuleb neid andmeid kasutada kooskõlas punktis 1.1.3 esitatud seostamispõhimõtetega.

3.2.3.3. Segude klassifitseerimine, kui on olemas andmed segu kõikide koostisosade või üksnes mõne koostisosa kohta

3.2.3.3.1

Et segude nahkasöövitavuse ja -ärritavuse klassifitseerimisel oleks võimalik kasutada kõiki olemasolevaid andmeid, arvestatakse astmelisel lähenemisel järgmise eeldusega:

Eeldus: segu „olulised koostisained” on need, mille sisaldus segus on 1 % (massiprotsent tahketel ainetel, vedelikel, tolmul, udul ja aurul ning mahuprotsent gaasidel) või kõrgem, kui ei ole põhjust arvata (näiteks söövitavate koostisainete puhul), et koostisaine, mille sisaldus on väiksem kui 1 %, on oluline segu klassifitseerimiseks nahka söövitavaks/ärritavaks.

3.2.3.3.2

Kui on olemas andmed koostisosade, kuid mitte segu kui terviku kohta, kasutatakse segude nahka söövitavaks/ärritavaks klassifitseerimiseks tavaliselt summeeritavuse teoorial põhinevat lähenemisviisi, mille kohaselt iga söövitav või ärritav koostisosa suurendab segu üldiseid söövitavaid või ärritavaid omadusi proportsionaalselt oma söövitus-/ärritusvõimega ja sisaldusega. Söövitavate koostisosade puhul, mille sisaldus segus on madalam 1. kategooriasse klassifitseerimise sisalduse piirväärtusest, kuid võib omada tähtsust segu ärritavaks klassifitseerimisel, kasutatakse kaalutegurit 10. Segu klassifitseeritakse söövitavaks või ärritavaks, kui tema vastavate koostisosade sisalduste summa ületab sisalduse piirväärtusi.

3.2.3.3.3

Tabelis 3.2.3 esitatud üldiseid sisalduse piirväärtusi kasutatakse segude nahaärritavuse ja -söövitavuse määramiseks.

3.2.3.3.4.1

Eriti tähelepanelik tuleb olla nende segude klassifitseerimisel, mis sisaldavad happeid ja aluseid, anorgaanilisi soolasid, aldehüüde, fenoole ja pindaktiivseid aineid. Punktides 3.2.3.3.1 ja 3.2.3.3.2 kirjeldatud lähenemisviis võib olla rakendamiskõlbmatu, kuna paljud neist ainetest on söövitavad või ärritavad sisaldusel < 1 %.

3.2.3.3.4.2

Tugevaid happeid või aluseid sisaldavate segude klassifitseerimise kriteeriumina kasutatakse pH taset (vt punkti 3.2.3.1.2), kuna pH tase on parem söövituse näitaja kui tabelis 3.2.3 esitatud sisalduse piirväärtused.

3.2.3.3.4.3

Segu, mis sisaldab nahka söövitavaid või ärritavaid komponente ja mille klassifitseerimisel ei ole võimalik kohaldada summeerimispõhist lähenemisviisi (tabel 3.2.3) selle keemiliste omaduste tõttu, mis muudavad nimetatud lähenemisviisi rakendamiskõlbmatuks, klassifitseeritakse nahasöövituse kategooriatesse 1.A, 1.B või 1.C, kui see sisaldab 1 % koostisainet, mis on klassifitseeritud vastavalt kategooriatesse 1.A, 1.B või 1.C, või 2. kategooriasse, kui see sisaldab 3 % ärritavat koostisainet. Tabelis 3.2.4 on kokkuvõtlikult kirjeldatud segude klassifitseerimist, kui need sisaldavad koostisaineid, mille suhtes ei saa kohaldada tabelis 3.2.3 kirjeldatud lähenemisviisi. .

3.2.3.3.5

Vahel saab usaldusväärsete andmetega tõendada, et segu teatava koostisaine nahvasöövitavus/-ärritavus ei ole ilmne sisalduse korral, mis on kõrgem tabelites 3.2.3 ja 3.2.4 osutatud üldistest sisalduse piirväärtustest. Sel juhul tuleb segu nende andmete põhjal klassifitseerida (vt ka artiklit 10 ja 11). Kui eeldatakse, et segu teatava koostisaine nahasöövitavus/-ärritavus ei ole tabelites 3.2.3 ja 3.2.4 osutatud üldistest sisalduse piirväärtustest kõrgema sisaldus korral ilmne, tuleb kaaluda segu katsetamist. Neil juhtudel kasutatakse punktis 3.2.2.5 kirjeldatud asjakohase tõendusmaterjali kaalukuse astmelise hindamise strateegiat.

3.2.3.3.6

Kui on tõendatud, et koostisaine või koostisained on söövitavad ja ärritavad sisaldusel < 1 % (söövitav) või < 3 % (ärritav), klassifitseeritakse ka segu sellele vastavalt.

Tabel 3.2.3

Nahasöövituse/-ärrituse kategooriatesse (1. või 2. kategooria) klassifitseeritud koostisainete üldised sisalduse piirväärtused, mille alusel segu klassifitseeritakse nahka söövitavaks/ärritavaks

Koostisainete summa, kui koostisained on klassifitseeritud järgmiselt:	Sisaldus, mille alusel segu klassifitseeritakse:
	Nahka söövitav	Nahka ärritav
	1. kategooria (vt märkust allpool)	2. kategooria
Nahasöövitus (kategooria 1.A, 1.B, 1.C)	≥ 5 %	≥1 %, kuid < 5 %
Nahaärritus (2. kategooria)		≥ 10 %
10 × nahasöövitus (kategooria 1.A, 1.B, 1.C) + Nahaärritus (2. kategooria)		≥ 10 %

Märkus

Segu klassifitseerimiseks nahasöövituse kategooriatesse 1.A, 1.B või 1.C peab nahale avaldatava toime põhjal vastavalt kategooriatesse 1.A, 1.B või 1.C klassifitseeritud koostisainete summa olema ≥ 5 % (kõigi kategooriate puhul). Kui nahasöövituse kategooriasse 1.A klassifitseeritud koostisainete summa on < 5 %, kuid kategooriate 1.A + 1.B summa on ≥ 5 %, klassifitseeritakse segu nahasöövituse kategooriasse 1.B. Kui nahasöövituse kategooriatesse 1.A + 1.B klassifitseeritud koostisainete summa on < 5 %, aga kategooriate 1.A + 1.B + 1.C koostisainete summa on ≥ 5 %, klassifitseeritakse segu nahasöövituse kategooriasse 1.C.

Tabel 3.2.4

Segu koostisainete üldised sisalduse piirväärtused, mille suhtes summeeritavust ei kohaldata ja mille alusel segu klassifitseeritakse nahka söövitavaks/ärritavaks

Koostisaine:	Sisaldus:	Segu on klassifitseeritud: Nahk
Hape pH tasemega ≤ 2	≥ 1 %	1. kategooria
Alus pH tasemega ≥ 11,5	≥ 1 %	1. kategooria
Muud söövitavad koostisained (kategooriad 1.A, 1.B, 1.C), mille suhtes summeeritavust ei kohaldata	≥ 1 %	1. kategooria
Muud ärritavad koostisained (2. kategooria), mille suhtes summeeritavust ei kohaldata, sealhulgas happed ja alused	≥ 3 %	2. kategooria

3.2.4. Ohust teavitamine

3.2.4.1.

Sellesse ohuklassi klassifitseerimise kriteeriumidele vastavate ainete või segude puhul kasutatakse tabelis 3.2.5 esitatud märgistuselemente.

Tabel 3.2.5

Nahasöövituse/-ärrituse märgistuselemendid

Klassifitseerimine	kategooriad 1.A, 1.B ja 1.C	2. kategooria
GHSi piktogrammid
Tunnussõna	Ettevaatust	Hoiatus
Ohulause	H314: Põhjustab rasket nahasöövitust ja silmakahjustusi	H315: Põhjustab nahaärritust
Hoiatuslaused ohu ennetamise kohta	P260 P264 P280	P264 P280
Hoiatuslaused reageerimise kohta	P301 + P330 + P331 P303 + P361 + P353 P363 PP304 + P340 P310 P321 P305 + P351 + P338	P302 + P352 PP321 PP332 + P313 P362
Hoiatuslaused säilitamise kohta	P405
Hoiatuslaused kõrvaldamise kohta	P501

3.3. Raske silmakahjustus/silmade ärritus

3.3.1. Mõisted

3.3.1.1.

Raske silmakahjustus – koekahjustuse tekkimine silmas või tugev füüsiline nägemislangus pärast katseaine silma eespinnale manustamist, kui kahjustus ei ole 21 päeva jooksul pärast aine manustamist täielikult taandunud.

Silmade ärritus – selliste muutuste tekkimine silmas pärast katseaine silma eespinnale manustamist, mis on 21 päeva jooksul pärast aine manustamist täielikult taandunud.

3.3.2. Ainete klassifitseerimise kriteeriumid

3.3.2.1.

Ainete klassifitseerimise süsteem hõlmab astmelist katsetamise ja hindamise skeemi, milles ühitatakse olemasolev teave silma tugevate koekahjustuste ja silmade ärrituse kohta (sealhulgas varasemad andmed kogemuste kohta inimeste või loomadega) struktuuri ja aktiivsuse (kvantitatiivseid) sõltuvusseoseid käsitlevate kaalutlustega ning valideeritud in vitro katsete tulemustega; see aitab vältida mittevajalikke loomkatseid.

3.3.2.2.

Enne raske silmakahjustuse/silmade ärrituse in vivo katseid vaadatakse läbi kogu olemasolev teave uuritava aine kohta. Olemasolevate andmete põhjal on sageli võimalik teha esialgne otsus näiteks selle kohta, kas aine tekitab rasket (st pöördumatut) silmakahjustust või mitte. Kui nende andmete põhjal saab ainet või segu klassifitseerida, ei ole katseid vaja.

3.3.2.3.

Enne katsete korraldamist tuleb kaaluda paljusid tegureid, mis aitavad kindlaks määrata aine ohtlikkust raske silmakahjustuse või silmade ärrituse tekitajana. Kõigepealt analüüsitakse kogemusi inimeste ja loomadega, sest need annavad silmadele avaldatava toimega otseselt seotud teavet. Teatavatel juhtudel võib teave struktuurilt sarnaste ühendite kohta olla klassifitseerimisotsuse tegemiseks piisav. Samuti võivad sellised pH äärmused nagu näiteks ≤ 2 ja ≥ 11,5 tekitada rasket silmakahjustust, eriti koos märkimisväärse puhverdusvõimega. Eeldatakse, et nende toimeainete mõju silmadele on märkimisväärne. Nahka söövitavate ainete silmadele avaldatava paikse toime katsetamise vältimiseks tuleks enne raske silmakahjustuse/silmade ärrituse kaalumist hinnata võimalikku nahasöövitust. Nahka söövitavaid aineid loetakse ka raske silmakahjustuse tekitajaks (1. kategooria), samas kui nahka ärritavaid aineid võib lugeda silmade ärrituse tekitajaks (2. kategooria). Alternatiivselt võib klassifitseerimisotsuste (vt artiklit 5) tegemiseks kasutada valideeritud ja heakskiidetud in vitro uuringuid.

3.3.2.4.

Eespool kirjeldatud teavet, kui see on aine kohta kättesaadav, kasutatakse silmade ärrituse in vivo katsete vajaduse kindlaksmääramiseks. Kuigi teavet on võimalik koguda ka üksiknäitajate astmelise hindamisega (näiteks äärmusliku pH-ga sööbivad leelised loetakse paikseteks söövitajateks), võetakse tõendusmaterjali kaalukuse hindamisel arvesse kogu olemasolevat teavet, eriti kui andmed on olemas mõnede, kuid mitte kõikide näitajate kohta. Üldiselt peetakse kõige olulisemaks vastava ainega seoses omandatud kogemustele toetuvat eksperdiarvamust, järgnevad nahaärrituskatsete tulemused ja korrektselt valideeritud alternatiivsed meetodid. Võimaluse korral välditakse söövitavate ainete ja segude katsetamist loomadega.

3.3.2.5.

Võimaluse korral kaalutakse esialgse teabe astmelist hindamist, kuigi teatavatel juhtudel ei pruugi kõik selle lähenemisviisi elemendid olla asjakohased.

3.3.2.6. Pöördumatu toime silmadele / raske silmakahjustus (1. kategooria)

3.3.2.6.1

Raske silmakahjustuse tekitamise võimega ained klassifitseeritakse 1. kategooriasse (pöördumatu toime silmale). Aine klassifitseeritakse sellesse ohukategooriasse loomkatsete tulemuste põhjal vastavalt tabelis 3.3.1 loetletud kriteeriumidele. Nimetatud tulemuste hulka kuuluvad 4-punktiline sarvkestakahjustus ja muud katseperioodil täheldatud tugevad reaktsioonid (näiteks sarvkesta hävimine), samuti püsiv sarvkesta läbipaistmatus, sarvkesta värvuse muutumine värvaine tõttu, kleepuvus, sarvkestakiht ja häired silma vikerkesta toimimisel või muu nägemist halvendav toime. Selles kontekstis loetakse püsivaks kahjustust, mis ei ole tavaliselt 21-päevase jälgimisperioodi jooksul täielikult pöörduv. Ained klassifitseeritakse 1. kategooriasse ka siis, kui need küülikutega tehtud Draize silmakatses vastavad määratud kriteeriumidele (sarvkesta läbipaistmatus ≥ 3 või vikerkestapõletik > 1,5), kuna sellised tugevad kahjustused on 21-päevase jälgimisperioodi jooksul tavaliselt pöördumatud.

Tabel 3.3.1

Silmadele avaldatavat pöördumatut toimet käsitlev kategooria

Kategooria

Kriteeriumid

Pöördumatu toime silmale

(1. kategooria)

Kui loomale silma manustatuna tekitab aine:

—	vähemalt ühel loomal silma sarvkesta, võrkkesta või sidekesta kahjustuse, mis on eeldatavasti pöördumatu või ei ole täielikult pöörduv tavaliselt 21-päevase jälgimisperioodi jooksul ja/või

—

vähemalt kahel kolmest katses osalenud loomast järgmise positiivse reaktsiooni:

—	sarvkesta läbipaistmatus ≥ 3 ja/või

—	vikerkesta põletik > 1,5,

mille kirjeldamiseks on kasutatud keskmisi väärtusi, mis on arvutatud punktide põhjal, millega loomi on hinnatud 24, 48 ja 72 tundi pärast katsematerjali manustamist.

3.3.2.6.2

Inimandmete kasutamist käsitletakse punktides 3.3.2.1 ja 3.3.2.4 ning samuti punktides 1.1.1.3, 1.1.1.4 ja.1.1.1.5.

3.3.2.7. Pöörduv toime silmadele (2. kategooria)

3.3.2.7.1

Pöörduvat silmade ärritust tekitavad ained klassifitseeritakse 2. kategooriasse (ärritav silmadele).

Tabel 3.3.2

Silmadele avaldatavat pöörduvat toimet käsitlev kategooria

Kategooria

Kriteeriumid

Ärritav silmadele

(2. kategooria)

Kui loomale silma manustatuna tekitab aine:

—

vähemalt kahel kolmest katses osalenud loomast järgmise positiivse reaktsiooni:

—	sarvkesta läbipaistmatus ≥ 1 ja/või

—	ikerkesta põletik ≥ 1 ja/või

—	sidekesta punetus > 2 ja/või

—	sidekesta turse (kemoos) > 2

—	mille kirjeldamiseks on kasutatud keskmisi väärtusi, mis on arvutatud punktide põhjal, millega loomi on hinnatud 24, 48 ja 72 tundi pärast katsematerjali manustamist ja

—	mis täielikult pöördub 21-päevase jälgimisperioodi jooksul.

3.3.2.7.2

Kui loomade reaktsioonides on olnud silmatorkavaid erinevusi, tuleb seda teavet klassifitseerimisotsuse tegemisel arvesse võtta.

3.3.3. Segude klassifitseerimise kriteeriumid

3.3.3.1. Segude klassifitseerimine, kui on olemas andmed segu kui terviku kohta

3.3.3.1.1

Segu klassifitseeritakse ainete suhtes sätestatud kriteeriumide alusel; seejuures võetakse arvesse kõnesolevate ohuklasside andmete kogumiseks kasutatud uurimis- ja hindamisstrateegiaid.

3.3.3.1.2

Erinevalt muudest ohuklassidest on teatavate segude nahasöövitavust võimalik uurida alternatiivsete katsete abil, mille tulemused on klassifitseerimise jaoks piisavalt täpsed ning mis on lihtsad ja suhteliselt odavad. Klassifitseerimise täpsuse tagamiseks ja tarbetute loomkatsete vältimiseks soovitatakse kasutada tõendusmaterjali kaalukuse astmelise analüüsimise strateegiat, mis kuulub ainete nahka söövitavaks või raskeid silmakahjustusi ja silmade ärritust tekitavaks klassifitseerimise kriteeriumide hulka. Segu loetakse silma raskelt kahjustavaks (1. kategooria), kui selle pH ≤ 2,0 või ≥ 11,5. Kui leelise/happe varu põhjal saab väita, et segu ei ole võimeline tekitama rasket silmakahjustust, kuigi sellel on madal või kõrge pH väärtus, tuleb väidet kinnitada täiendavate katsetega; soovitatakse asjakohase valideeritud in vitro katse kasutamist.

3.3.3.2. Segude klassifitseerimine, kui puuduvad andmed segu kui terviku kohta: seostamispõhimõtted

3.3.3.2.1

Kui segu nahasöövitavust ja -ärritavust või raske silmakahjustuse või silmade ärrituse tekitamise võimet ei ole katsetega kindlaks määratud, kuid segu ohtlikkuse iseloomustamiseks on piisavalt andmeid üksikute koostisainete ja sarnaste uuritud segude kohta, tuleb neid andmeid kasutada kooskõlas punktis 1.1.3 esitatud seostamispõhimõtetega.

3.3.3.3. Segude klassifitseerimine, kui on olemas andmed segu kõikide koostisosade või üksnes mõne koostisosa kohta

3.3.3.3.1

Et segude raskeid silmakahjustusi/silmade ärritust tekitava toime klassifitseerimisel oleks võimalik kasutada kõiki olemasolevaid andmeid, lähtutakse astmelisel lähenemisel järgmisest eeldusest:

Eeldus: segu „olulised koostisained” on need, mille sisaldus segus on 1 % (massiprotsent tahketel ainetel, vedelikel, tolmul, udul ja aurul ning mahuprotsent gaasidel) või kõrgem, kui ei ole põhjust arvata (näiteks söövitavate koostisosade puhul), et koostisaine, mille sisaldus on väiksem kui 1 %, on siiski oluline segu klassifitseerimisel silmi ärritavaks/rasket silmakahjustust tekitavaks.

3.3.3.3.2

Kui andmed on olemas koostisosade, kuid mitte segu kui terviku kohta, kasutatakse segude klassifitseerimisel silmi ärritavaks või rasket silmakahjustust tekitavaks tavaliselt summeeritavuse teoorial põhinevat lähenemisviisi, mille kohaselt iga söövitav või ärritav koostisosa suurendab segu üldiseid söövitavaid või ärritavaid omadusi proportsionaalselt oma söövitava/ärritava toimega ja sisaldusega. Söövitavate koostisosade puhul, mille sisaldus segus on madalam 1. kategooriasse klassifitseerimise sisalduse piirväärtusest, kuid võib omada tähtsust segu ärritavaks klassifitseerimisel, kasutatakse kaalutegurit 10. Segu klassifitseeritakse rasket silmakahjustust tekitavaks või silmi ärritavaks, kui selliste komponentide sisalduste summa ületab sisalduse piirväärtust.

3.3.3.3.3

Tabelis 3.3.3 on esitatud üldised sisalduse piirväärtused, mida tuleb kasutada otsustamisel, kas määrata segu klassifitseerimisel silmi ärritavaks või rasket silmakahjustust tekitavaks.

3.3.3.3.4.1

Eriti tähelepanelik tuleb olla nende segude klassifitseerimisel, mis sisaldavad happeid ja aluseid, anorgaanilisi soolasid, aldehüüde, fenoole ja pindaktiivseid aineid. Punktides 3.3.3.3.1 ja 3.3.3.3.2 kirjeldatud lähenemisviis võib olla sobimatu, kuna paljud neist ainetest on sisaldusel < 1 % söövitavad või ärritavad.

3.3.3.3.4.2

Tugevaid happeid või aluseid sisaldavate segude puhul kasutatakse klassifitseerimise kriteeriumina pH taset (vt punkti 3.3.2.3), kuna pH tase on parem raske silmakahjustuse näitaja kui tabelis 3.3.3 esitatud üldised sisalduse piirväärtused.

3.3.3.3.4.3

Segu, mis sisaldab söövitavaid või ärritavaid koostisaineid ja mida ei ole võimalik summeeritavuse põhimõtte kohaselt klassifitseerida (tabel 3.3.3) tema keemiliste omaduste tõttu, mis nimetatud lähenemisviisi rakendamiskõlbmatuks muudavad, tuleb klassifitseerida silmadele avaldatava toime põhjal 1. kategooriasse, kui see sisaldab ≥ 1 % nahka söövitavat koostisainet, ja 2. kategooriasse, kui see sisaldab ≥ 3 % nahka ärritavat koostisainet. Tabelis 3.3.4. on esitatud kokkuvõte segude klassifitseerimisest, kui need sisaldavad koostisaineid, mille suhtes ei kohaldata tabelit 3.3.3.

3.3.3.3.5

Mõnikord saab usaldusväärsete andmetega tõendada, et sisalduse korral, mis on kõrgem tabelites 3.3.3 ja 3.3.4 osutatud üldistest sisalduse piirväärtustest, ei ole ilmne segu teatava koostisaine pöörduv/pöördumatu toime silmadele. Sel juhul tuleb segu nende andmete põhjal klassifitseerida. Kui eeldatakse, et segu teatava koostisaine nahaärritavus/-söövitavus või pöörduv/pöördumatu toime silmadele ei ilmne tabelites 3.3.3 ja 3.3.4 osutatud üldistest sisalduse piirväärtustest kõrgema taseme korral, tuleb kaaluda ka segu katsetamist. Neil juhtudel kasutatakse asjaomaste andmete kaalukuse astmelise hindamise strateegiat.

3.3.3.3.6

Kui on tõendatud, et koostisaine või koostisained on söövitavad ja ärritavad sisaldusel < 1 % (söövitav) või < 3 % (ärritav), klassifitseeritakse ka segu sellele vastavalt.

Tabel 3.3.3

Segu koostisainete (mis silmale avaldatava toime põhjal on klassifitseeritud nahasöövituse 1. kategooriasse ja/või silmale avaldatava toime 1. või 2. kategooriasse) üldised sisalduse piirväärtused, mille alusel segu klassifitseeritakse silmale avaldatava toime 1. või 2. kategooriasse

Koostisainete summa, kui koostisained on klassifitseeritud järgmiselt:	Sisaldus, mille alusel segu klassifitseeritakse:
	Pöördumatu toime silmale	Pöörduv toime silmale
	1. kategooria	2. kategooria
Silmale avaldatava toime 1. kategooria või nahasöövituse kategooria 1.A, 1.B, 1.C	≥ 3 %	≥ 1 %, kuid < 3 %
Silmale avaldatava toime 2. kategooria		≥ 10 %
10 × toime silmadele, 1. kategooria) + silmale avaldatava toime, 2. kategooria		≥ 10 %
Nahasöövituse kategooria 1.A, 1.B ja 1.C + 1. silmale avaldatava toime, 1. kategooria	≥ 3 %	≥ 1 %, kuid < 3 %
10 × (nahasöövituskategooria 1.A, 1.B, 1.C + toime silmadele, 1. kategooria) + silmale avaldatava toime, 2. kategooria		≥ 10 %

Tabel 3.3.4

Segu koostisainete (mille suhtes summeeritavuse lähenemisviisi ei kohaldata) üldised sisalduse piirväärtused, mille alusel segu klassifitseeritakse silmadele ohtlikuks

Koostisaine	Sisaldus	Segu on klassifitseeritud: toime silmadele
Hape pH tasemega ≤ 2	≥ 1 %	1. kategooria
Alus pH tasemega ≥ 11,5	≥ 1 %	1. kategooria
Muud söövitavad (1.kategooria) koostisained, mille suhtes summeeritavust ei kohaldata	≥ 1 %	1. kategooria
Muud ärritavad (2. kategooria) koostisained, mille suhtes summeeritavust ei kohaldata, sealhulgas happed ja alused	≥ 3 %	2. kategooria

3.3.4. Ohust teavitamine

3.3.4.1.

Sellesse ohuklassi klassifitseerimise kriteeriumidele vastavate ainete või segude puhul kasutatakse tabelis 3.3.5 esitatud märgistuselemente.

Tabel 3.3.5

Raske silmakahjustuse / silmade ärrituse märgistuselemendid

Klassifitseerimine	1. kategooria	2. kategooria
GHSi piktogrammid
Tunnussõna	Ettevaatust	Hoiatus
Ohulause	H318: Põhjustab raskeid silmakahjustusi	H319: Põhjustab tugevat silmade ärritust
Hoiatuslause ohu ennetamise kohta	P280	P264 P280
Hoiatuslaused reageerimise kohta	P305 + P351 + P338 P310	P305 + P351 + P338 P337 + P313
Hoiatuslaused säilitamise kohta
Hoiatusväljendid kõrvaldamise kohta

3.4. Hingamiselundite või naha sensibiliseerimine

3.4.1. Mõisted ja üldkaalutlused

3.4.1.1.

Hingamiselundite sensibilisaator – sissehingamisel hingamiselundite ülitundlikkust tekitav aine.

3.4.1.2.

Naha sensibilisaator – aine, mis nahaga kokku puutudes tekitab allergilise reaktsiooni.

3.4.1.3.

Käesoleva punkti tähenduses koosneb sensibiliseerimine kahest faasist: esimeses faasis tekitatakse indiviidil allergeeniga kokkupuute kaudu spetsiaalne immunoloogiline mälu (induktsioonifaas). Teine faas on esilekutsumine, st sensibiliseeritud indiviidi allergeeniga kokkupuutesse viimise kaudu rakuvahendatud või antikehavahendatud allergilise reaktsiooni tekitamine.

3.4.1.4.

Nii hingamiselundite sensibiliseerimisel kui ka naha sensibiliseerimisel on kaks faasi: induktsiooni- ja esilekutsumisfaas. Naha sensibiliseerimiseks on vajalik induktsioonifaas, mille jooksul immuunsüsteem õpib reageerima; kliinilised sümptomid võivad tekkida siis, kui edaspidine kokkupuude on piisav nähtava nahareaktsiooni esilekutsumiseks (esilekutsumise faas). Sama põhimõtet kasutatakse tavaliselt prognoosimiskatsete läbiviimisel, mis algavad induktsioonifaasiga, millele reageerimist mõõdetakse järgnevas standarditud esilekutsumisfaasis, mis tavaliselt sisaldab katset plaastriga. Paikne lümfisõlmede uuring on erand, millega mõõdetakse otseselt induktsioonifaasi reaktsiooni. Inimnaha sensibiliseerimise tõendeid hinnatakse tavaliselt diagnostilise plaastri katse abil.

3.4.1.5.

Tavaliselt on nii naha- kui ka hingamiselundite sensibiliseerimisel esilekutsumiseks vaja madalamat taset kui indutseerimiseks. Punktis 3.4.4 käsitletakse sensibiliseeritud isikute hoiatamist segus esinevate konkreetsete sensibilisaatorite eest.

3.4.1.6.

Ohuklass „hingamiselundite või naha sensibiliseerimine” jaguneb järgmiselt:

—	hingamiselundite sensibiliseerimine

—	naha sensibiliseerimine

3.4.2. Ainete klassifitseerimise kriteeriumid

3.4.2.1. Hingamiselundite sensibilisaatorid

Ained klassifitseeritakse hingamiselundite sensibilisaatoriteks (1. kategooria) tabelis 3.4.1 esitatud kriteeriumide põhjal:

Tabel 3.4.1

Hingamiselundite sensibilisaatorite ohukategooria

Kategooria

Kriteeriumid

1. kategooria

Ained klassifitseeritakse hingamiselundite sensibilisaatoriteks (1. kategooria) järgmiste kriteeriumide põhjal:

a)	kui on inimestelt pärinevaid tõendeid selle kohta, et aine võib põhjustada spetsiifilist hingamiselundite ülitundlikkust, ja/või

b)	asjakohases loomkatses on saadud positiivsed tulemused.

3.4.2.1.1 Tõendusmaterjal mõju kohta inimestele

3.4.2.1.1.1

Tõendusmaterjal selle kohta, et aine võib tekitada spetsiifilist hingamiselundite ülitundlikkust, põhineb tavaliselt inimestega seotud kogemustel. Selles kontekstis ilmneb ülitundlikkus tavaliselt astmana, kuid hinnatakse ka muid ülitundlikkuse reaktsioone, näiteks riniit/konjuktiviit ja alveoliit. Seisund on oma kliiniliselt olemuselt allergiline reaktsioon. Immunoloogilisi mehhanisme ei ole siiski vaja demonstreerida.

3.4.2.1.1.2

Hinnates inimestelt saadud tõendeid, tuleb klassifitseerimisotsuse langetamisel lisaks konkreetsete juhtumitega seotud tõendusmaterjalile võtta arvesse ka järgmist:

		ISSN 1725-5082
Euroopa Liidu Teataja		L 353

Eestikeelne väljaanne	Õigusaktid	51. köide 31. detsember 2008

Sisukord		I EÜ asutamislepingu / Euratomi asutamislepingu kohaselt vastu võetud aktid, mille avaldamine on kohustuslik	Lehekülg
		MÄÄRUSED
	*	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1272/2008, 16. detsember 2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist ning millega muudetakse direktiive 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ ja tunnistatakse need kehtetuks ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006 ( 1 )	1