ISSN 1725-5082

Euroopa Liidu

Teataja

L 313

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Õigusaktid

50. köide
30. november 2007


Sisukord

 

II   EÜ asutamislepingu / Euratomi asutamislepingu kohaselt vastu võetud aktid, mille avaldamine ei ole kohustuslik

Lehekülg

 

 

RAHVUSVAHELISTE LEPINGUTEGA LOODUD ORGANITE VASTU VÕETUD AKTID

 

*

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 95 – Sõidukite tüübikinnituse ühtsed sätted seoses nendes viibijate kaitsega külgkokkupõrke korral

1

 

*

ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 16 – Ühtsed sätted, mis käsitlevad

58

ET

Aktid, mille peakiri on trükitud harilikus trükikirjas, käsitlevad põllumajandusküsimuste igapäevast korraldust ning nende kehtivusaeg on üldjuhul piiratud.

Kõigi ülejäänud aktide pealkirjad on trükitud poolpaksus kirjas ja nende ette on märgitud tärn.


II EÜ asutamislepingu / Euratomi asutamislepingu kohaselt vastu võetud aktid, mille avaldamine ei ole kohustuslik

RAHVUSVAHELISTE LEPINGUTEGA LOODUD ORGANITE VASTU VÕETUD AKTID

30.11.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 313/1


Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 95 – Sõidukite tüübikinnituse ühtsed sätted seoses nendes viibijate kaitsega külgkokkupõrke korral

Lisand 94: eeskiri nr 95

Rahvusvahelise avaliku õiguse kohaselt omavad õiguslikku mõju üksnes ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni originaaltekstid. Käesoleva eeskirja staatust ja jõustumiskuupäeva tuleb kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjade staatust käsitleva dokumendi TRANS/WP.29/343 uusimast versioonist, mille leiab aadressilt http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29fdocstts.html.

Sisaldab kogu kehtivat teksti kuni:

02-seeria muudatuste 1. täiendus – jõustumiskuupäev: 12. august 2004

21. veebruari 2005. aasta parandus

SISUKORD

EESKIRI

1.

Kohaldamisala

2.

Mõisted

3.

Tüübikinnituse taotlemine

4.

Kinnitamine

5.

Spetsifikatsioonid ja katsed

6.

Sõidukitüübi muutmine

7.

Toodangu vastavus nõuetele

8.

Karistused toodangu nõuetele mittevastavuse eest

9.

Tootmise lõpliklõpetamine

10.

Üleminekusätted

11.

Tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste talituste ning haldusosakondade nimed ja aadressid

LISAD

1. lisa:

Teatis sõiduki tüübile kinnituse andmise, laiendamise, sellest keeldumise või selle tühistamise või tootmise lõpliku lõpetamise kohta seoses sõidukis viibijate kaitsega külgkokkupõrke korral vastavalt eeskirjale nr 95

2. lisa:

Tüübikinnitusmärgi paigutus

3. lisa:

Istekohtade H-punkti ja rindkere tegeliku kaldenurga kindlaksmääramise kord

1. liide –

Kolmemõõtmelise H-punkti aparaadi kirjeldus (3-DH-aparaat)

2. liide –

Kolmemõõtmeline taustsüsteem

3. liide –

Istekohtade võrdlusandmed

4. lisa:

Kokkupõrkekatse protseduur

1. liide –

Katse mõjuandmete määramine

2. liide –

EUROSID 1 viskoossuskriteeriumi arvutamine

5. lisa:

Deformeeritava liikuvtõkke karakteristikud

1. liide –

Jõu mõjul tekkinud paindekõverad staatilistel katsetel

2. liide –

Jõu mõjul tekkinud paindekõverad dünaamilistel katsetel

6. lisa:

Külgkokkupõrkes kasutatava mannekeeni tehniline kirjeldus

7. lisa:

Külgkokkupõrkes kasutatava mannekeeni paigaldamine

8. lisa:

Osaline katse

1.   KOHALDAMISALA

Käesolevat eeskirja kohaldatakse sõitjateruumi konstruktsiooni käitumisele külgkokkupõrke korral M1- ja N1-kategooria sõidukites, kus sõiduki madalaima istme R-punkt ei ole kõrgemal kui 700 mm maapinnast ning sõiduki seisund vastab käesoleva eeskirja punktis 2.10 määratletud etalonmassile.

2.   MÕISTED

Käesolevas eeskirjas kasutatakse järgmisi mõisteid.

2.1.

„Sõiduki tüübikinnitus” – sõidukitüübi kinnitus, mille andmisel arvestatakse sõitjateruumi konstruktsiooni käitumist külgkokkupõrke korral.

2.2.

„Sõidukitüüp” – mootorsõidukid, mis ei erine sellistes olulistes aspektides nagu:

2.2.1.

sõiduki pikkus, laius ja kliirens, niivõrd kui neil aspektidel on negatiivne mõju käesolevas eeskirjas ettenähtud sooritusele;

2.2.2.

sõitjateruumi külgseinte konstruktsioon, mõõtmed, kuju ja kasutatud materjalid, niivõrd kui neil aspektidel on negatiivne mõju käesolevas eeskirjas ettenähtud sooritusele;

2.2.3.

sõitjateruumi kuju ja sisemõõtmed ning turvasüsteemide tüüp, niivõrd kui neil aspektidel on negatiivne mõju käesolevas eeskirjas ettenähtud sooritusele;

2.2.4.

mootori asukoht (ees, taga või keskel);

2.2.5.

tühimass, niivõrd kui sellel on negatiivne mõju käesolevas eeskirjas ettenähtud sooritusele;

2.2.6.

lisaseadmed või sisustus, niivõrd kui sellel on negatiivne mõju käesolevas eeskirjas ettenähtud sooritusele;

2.2.7.

esiistme(te) tüüp ja R-punkti asukoht, niivõrd kui neil aspektidel on negatiivne mõju käesolevas eeskirjas ettenähtud sooritusele.

2.3.

„Sõitjateruum” – sõitjale mõeldud ruum, mida piiravad katus, põrand, külgseinad, uksed, välisseinte aknad ja esivahesein ning pagasiruumist eraldav tagumine vahesein või tagaistme seljatugi.

2.4.

„R-punkt ehk istme võrdluspunkt” – etalonpunkt, mis on sõiduki tootja poolt kindlaks määratud ja:

2.4.1.

mille koordinaadid on määratud vastavalt sõiduki konstruktsioonile;

2.4.2.

mis vastab inimese puusaliigese teoreetilisele asukohale (H-punkt) madalaima ja enimhinnatud normaalse sõiduasendi korral või iga istekoha jaoks sõiduki tootja poolt kindlaks määratud kasutusasendile.

2.5.

„H-punkt” – käesoleva eeskirja 3. lisas sätestatud punkt.

2.6.

„Kütusepaagi maht” – sõiduki tootja poolt kindlaks määratud kütusepaagi maht.

2.7.

„Püsttasapind” – sõiduki keskmise pikitasapinnaga risti asetsev vertikaaltasapind.

2.8.

„Turvasüsteem”– seadmed, mis on ette nähtud sõitjate kaitseks.

2.9.

„Kaitsesüsteemi tüüp” – kaitseseadiste kategooria, mis ei erine selliste oluliste omaduste poolest nagu:

tehnoloogia;

geomeetria;

kasutatavad materjalid.

2.10.

„Etalonmass” – tühimass, mida on suurendatud 100 kg võrra (st külgkokkupõrke katsel kasutatava mannekeeni ja selle varustuse massi võrra).

2.11.

„Tühimass” – töökorras sõiduki mass ilma juhi, sõitjate ja koormata, kusjuures kütusepaak on 90 % ulatuses mahust kütusega täidetud ning sõidukis on tavapärane tööriistade komplekt ja varuratas.

2.12.

„Deformeeritav liikuvtõke” – katseseade, millega katsetatav sõiduk kokku põrkab. See koosneb katsesõidukist ja põrkeseadmest.

2.13.

„Põrkeseade” – purunev tõkkeosa, mis paigaldatakse deformeeritava liikuvtõkke esiküljele.

2.14.

„Katsesõiduk” – ratastel karkass, mis liigub vabalt oma pikitelje suunas kokkupõrkepunktini. Põrkeseade toetub katsesõiduki esiosale.

3.   TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE

3.1.

Taotluse sõidukitüübi kinnituse saamiseks seoses sõitjate kaitsega külgkokkupõrke korral esitab sõiduki tootja või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja.

3.2.

Sellega peavad kaasnema allpool mainitud dokumendid kolmes eksemplaris ning järgmised üksikasjalikud andmed:

3.2.1.

sõidukitüübi konstruktsiooni, mõõtmete, kuju ja kasutatud materjalide üksikasjalik kirjeldus;

3.2.2.

fotod ja/või skeemid ja joonised, millel on kujutatud sõidukitüüp eest-, külg- ja tagantvaates ning konstruktsiooni küljeosa kujunduslikud üksikasjad;

3.2.3.

sõiduki massi andmed vastavalt käesoleva eeskirja punktile 2.11;

3.2.4.

sõitjateruumi kuju ja sisemõõtmed;

3.2.5.

sõiduki külgede sisustuse ja paigaldatud kaitsesüsteemide kirjeldus.

3.3.

Kinnituse taotlejal on õigus esitada kõik andmed ja katsetulemused, mis võimaldavad piisava usaldusväärsusega tõendada, et nõuded on prototüüpsõidukitel täidetavad.

3.4.

Kinnitatava sõidukitüübi representatiivsõiduk esitatakse kinnituskatsete eest vastutavale tehnilisele teenistusele.

3.4.1.

Kõiki tüübi nõuetele vastavaid osasid mittesisaldava sõiduki võib katsetele lubada, kui on võimalik näidata, et ärajäetud osade puudumine ei kahjusta käesoleva eeskirja nõuetega ettenähtud sooritusnäitajaid.

3.4.2.

Kinnituse taotleja vastutab selle tõestamise eest, et punkti 3.4.1 taotlus on kooskõlas käesoleva eeskirja vastavusnõuetega.

4.   KINNITAMINE

4.1.

Kui käesoleva eeskirja alusel kinnitamiseks esitatud sõidukitüüp vastab allpool toodud punkti 5 nõuetele, antakse sellele sõidukitüübile kinnitus.

4.2.

Sõiduki vastavuse kontrollimisel käesolevas eeskirjas ettenähtud nõuetele võetakse kahtluse korral arvesse kõik tootja poolt esitatud andmed või katsetulemused, mida tüübikinnitusasutus võib arvesse võtta tehnilise teenistuse poolt läbi viidud kinnituskatse tulemuste kehtivaks tunnistamisel.

4.3.

Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest kohta (praegusel hetkel 01 vastab 01-seeria muudatustele) näitavad muudatuste seeriat, mis hõlmab kinnituse väljaandmise ajal kõige uuemaid eeskirjas tehtud tehnilisi muudatusi. Sama kokkuleppeosaline ei või anda sama kinnitusnumbrit teisele sõidukitüübile.

4.4.

Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised edastavad teate sõidukitüübi kinnitamise, laiendamise või kinnitamisest keeldumise kohta käesoleva eeskirja alusel käesoleva eeskirja 1. lisas toodud näidisele vastava vormina ning fotode ja/või kinnituse taotleja esitatud skeemide ja joonistena formaadis, mis ei ole suurem kui A4 (210 × 297 mm) või mis on kokku voldituna selles formaadis ja vastavas mõõtkavas.

4.5.

Igale käesoleva eeskirja kohaselt kinnitatud sõidukitüübile vastavale sõidukile tuleb paigutada tüübikinnituse vormil kindlaksmääratud hästi märgatavasse ja kergesti juurdepääsetavasse kohta rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, mis koosneb:

4.5.1.

E-tähte ümbritsevast ringist, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi eraldusnumber (1);

4.5.2.

käesoleva eeskirja numbrist, mille järel on R-täht, kriips ja kinnituse number punktis 4.5.1 ettenähtud ringist paremal.

4.6.

Kui sõiduk vastab ühe või mitme kokkuleppele lisatud muu eeskirja alusel kinnitatud sõidukitüübile riigis, mis on sellele käesoleva eeskirja alusel andnud tüübikinnituse, ei ole punktis 4.5.1 ettenähtud sümbolit tarvis korrata; sellisel juhul paigutatakse eeskiri ja tüübikinnituse numbrid ning täiendavad sümbolid kõigi eeskirjade kohta, mille alusel on antud tüübikinnitus riigis, mis on andnud tüübikinnituse käesoleva eeskirja alusel, vertikaalsete tulpadena punktis 4.5.1 ettenähtud sümbolist paremale.

4.7.

Tüübikinnitusmärk peab olema selgesti loetav ja kustumatu.

4.8.

Tüübikinnitusmärk paigutatakse tootja poolt sõidukile kinnitatud andmesildile või selle lähedusse.

4.9.

Käesoleva eeskirja 2. lisa sisaldab tüübikinnitusmärkide näidiseid.

5.   SPETSIFIKATSIOONID JA KATSED

5.1.

Sõiduk peab läbi tegema käesoleva eeskirja 4. lisas sätestatud katse.

5.1.1.

Katse viiakse läbi juhi poolel, välja arvatud juhul, kui sõiduki pooled on asümmeetrilised ja seejuures niivõrd erinevad, et see mõjutab külgkokkupõrke sooritust. Sel juhul võib tootja ja katset läbi viiva asutuse vahelisel kokkuleppel kasutada punktis 5.1.1.1 või 5.1.1.2 toodud alternatiivi.

5.1.1.1.

Tootja peab tüübikinnitust andvale asutusele andma teavet soorituste ühilduvuse kohta, võrreldes juhipoolset külge (kui katse viidi läbi sealpool) vastasküljega.

5.1.1.2.

Tüübikinnitust andev asutus otsustab sõiduki konstruktsioonis kaheldes viia katse läbi juhi vastaspoolel, mida peetakse vähemsoovitavaks võimaluseks.

5.1.2.

Pärast tootjaga konsulteerimist võib tehniline teenistus taotleda katse läbiviimist teistsuguse istmeasendiga kui 4. lisa punktis 5.5.1 osutatud. See asend on kirjas katseprotokollis (2).

5.1.3.

Katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui allpool esitatud punktides 5.2 ja 5.3 sätestatud tingimused on täidetud.

5.2.   Katse sooritamise kriteeriumid

5.2.1.

Katse sooritamise kriteeriumid, mis on kindlaks määratud vastavalt käesoleva eeskirja 4. lisa liitele, peavad vastama järgmistele tingimustele:

5.2.1.1

kriteeriumi väärtus, millega mõõdetakse katse mõju inimpeale (HPC) võib olla kuni 1 000; kui kokkupuude peaga puudub, siis HPC-d ei mõõdeta ega arvutata, vaid kirjutatakse protokolli „kokkupuude peaga puudub”;

5.2.1.2.

kriteeriumid, millega mõõdetakse katse mõju rindkerele:

a)

roiete painde kriteerium (RDC) võib olla kuni 42 mm;

b)

pehmete kudede kriteerium (VC) võib olla kuni 1,0 m/s.

Kaheaastase üleminekuperioodi jooksul alates käesoleva eeskirja punktis 10.2 osutatud kuupäevast ei ole parameetri V * C väärtus tüübikinnituskatsete läbimise või mitteläbimise kriteeriumiks, kuid see tuleb protokollida ning edastada tüübikinnitust andvale asutusele. Pärast nimetatud üleminekuperioodi kohaldatakse VC väärtust 1,0 m/s kui katsete läbimise/mitteläbimise kriteeriumi, kui käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised ei otsusta teisiti;

5.2.1.3.

kriteerium, millega mõõdetakse katse mõju vaagnapiirkonnale:

suurim jõud häbemeliidusele (PSPF) ei tohi olla üle 6 kN;

5.2.1.4.

kriteerium, millega mõõdetakse katse mõju kõhupiirkonnale:

suurim jõud kõhupiirkonnale (APF) ei tohi olla üle 2,5 kN sisejõuna (samaväärne 4,5 kN välisjõule).

5.3.   Erinõuded

5.3.1.

Katse ajal ei tohi avaneda ükski uks.

5.3.2.

Pärast kokkupõrget peab olema võimalik tööriistade abita:

5.3.2.1.

avada piisav arv tavapäraselt sõitjate sisenemiseks ja väljumiseks ettenähtud uksi ning vajaduse korral lasta alla istmete seljatoed või istmed, et võimaldada kõigil sõitjail väljuda;

5.3.2.2.

vabastada mannekeen turvasüsteemist;

5.3.2.3.

eemaldada mannekeen sõidukist.

5.3.3.

Ükski sisustuselement ei tohi eralduda viisil, mis oluliselt suurendaks teravate servade või sakiliste äärtega vigastumise riski.

5.3.4.

Püsivast deformeerumisest tingitud purustused on lubatud tingimusel, et need ei suurenda vigastumise riski.

5.3.5.

Kui pärast kokkupõrget lekib kütuse etteandesüsteemist püsivalt vedelikku, siis lekkimisaste ei tohi ületada 30 g/min; kui kütuse etteandesüsteemi vedelik seguneb teiste süsteemide vedelikega ning neid ei ole võimalik kergesti eristada ega identifitseerida, võetakse püsilekke hindamisel arvesse kõik vedelikud.

6.   SÕIDUKITÜÜBI MUUTMINE

6.1.

Tüübikinnitust andvale haldusosakonnale teatatakse igast muudatusest, mis on seotud sõiduki konstruktsiooni, istmete arvu, sõitjateruumi polsterduse või sisseseade, sõiduki juhtimisseadmete või mehaaniliste osade asukohaga ning võib mõjutada sõiduki külje energia neelamise võimet. Sellisel juhul võib osakond:

6.1.1.

leida, et tehtud muudatused tõenäoliselt ei avalda märgatavat kõrvaltoimet ja et sõiduk vastab igal juhul nõuetele, või

6.1.2.

nõuda tüübikinnituskatseid tegevalt tehniliselt teenistuselt täiendavat katsearuannet.

6.1.2.1.

Kõik muudatused, mis mõjutavad sõiduki üldist konstruktsiooni või muudavad massi üle 8 %, mis ametiasutuse arvamuse kohaselt avaldab märkimisväärset mõju katse tulemustele, nõuavad katse kordamist, nagu on kirjeldatud 4. lisas.

6.1.2.2.

Kui tehniline teenistus on pärast sõiduki tootjaga konsulteerimist seisukohal, et sõidukitüüpi pole muudetud sellises ulatuses, mille korral oleksid õigustatud täiemahulised uued katsed, võib kasutada osalist katset. Seda juhul, kui etalonmass ei erine originaalsõiduki massist üle 8 % või kui esiistmete arv pole muutunud. Istmetüüpide või sisustuse muudatused ei eelda automaatselt täielikke korduskatseid. Näide sellele probleemile lähenemiseks on toodud 8. lisas.

6.2.

Muudatusi loetlev tüübikinnituse andmise kinnitus või teade selle andmisest keeldumise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele punktis 4.4 määratletud korras.

6.3.

Tüübikinnituse laienduse andnud asutus määrab igale sellise laienduse puhul koostatud teatisevormile seerianumbri.

7.   TOODETE VASTAVUS NÕUETELE

Tootmismenetluste vastavus on kooskõlas kokkuleppe 2. liites sätestatud korraga (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2), arvestades järgmisi nõudeid.

7.1.

Iga käesoleva eeskirja kohaselt heakskiidetud sõiduk peab olema valmistatud nii, et ta vastaks punktis 5 sätestatud nõuete kohaselt kinnitatud tüübile.

7.2.

Tüübikinnituse omanik tagab, et iga sõidukitüübi puhul viiakse läbi vähemalt mõõtude võtmisega seotud katsed.

7.3.

Tüübikinnituse andnud asutus võib igal ajal kontrollida igas tootmisrajatises rakendatavaid vastavuse kontrollimise meetodeid. Kõnealuste kontrollimiste tavaline sagedus on kord iga kahe aasta järel.

8.   KARISTUSED TOODANGU NÕUETELE MITTEVASTAVUSE EEST

8.1.

Sõidukitüübile käesoleva eeskirja kohaselt antud kinnituse võib tühistada, kui eespool toodud punktis 7.1 sätestatud nõue ei ole täidetud või kui valitud sõiduk või sõidukid ei läbinud eespool toodud punktis 7.2 ettenähtud kontrollimisi.

8.2.

Kui käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline tühistab tema poolt eelnevalt antud tüübikinnituse, teatab ta sellest kohe teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele, kasutades selleks käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud teatise näidisvormi.

9.   TOOTMISE LÕPLIK LÕPETAMINE

Kui tüübikinnituse omanik lõpetab lõplikult käesoleva eeskirja alusel kinnitatud sõidukitüübi tootmise, teatab ta sellest tüübikinnituse andnud asutusele. Asjakohase teatise saamisel teatab kõnealune asutus sellest teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele, kasutades selleks käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud teatise näidisvormi.

10.   ÜLEMINEKUSÄTTED

10.1.

02-seeria muudatuste juurde kuuluva 1. täienduse ametlikust jõustumiskuupäevast ei keeldu ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline ECE tüübikinnituse andmisest vastavalt käesolevale eeskirjale, mida on muudetud 02-seeria muudatuste juurde kuuluva 1. täiendusega.

10.2.

12 kuu möödumisel 02-seeria muudatuste jõustumisest annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised ECE tüübikinnituse üksnes neile sõidukitüüpidele, mis vastavad käesoleva eeskirja nõuetele (muudetud 02-seeria muudatustega).

10.3.

60 kuu möödumisel 02-seeria muudatuste jõustumisest võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised keelduda esmasest siseriiklikust registreerimisest (esmakordne kasutuselevõtmine) nende sõidukite puhul, mis ei vasta käesoleva eeskirja nõuetele (muudetud 02-seeria muudatustega).

10.4.

36 kuu möödumisel 02-seeria muudatuste 1. täienduse jõustumisest annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised ECE-tüübikinnituse üksnes neile sõidukitüüpidele, mis vastavad käesoleva eeskirja nõuetele (muudetud 02-seeria muudatuste 1. täiendusega).

10.5.

84 kuu möödumisel 02-seeria muudatuste 1. täienduse jõustumisest võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised keelduda esmasest siseriiklikust registreerimisest (esmakordne kasutuselevõtmine) nende sõidukite puhul, mis ei vasta käesoleva eeskirja nõuetele (muudetud 02-seeria muudatuste 1. täiendusega).

11.   TÜÜBIKINNITUSKATSETE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TALITUSTE NING HALDUSOSAKONDADE NIMED JA AADRESSID

Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised edastavad ÜRO sekretariaadile tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste talituste ning tüübikinnitusi andvate ja teistes riikides kinnituse andmist, andmisest keeldumist või tühistamist tõendavate vormide adressaadiks olevate haldusosakondade nimed ja aadressid.


(1)  1 – Saksamaa, 2 – Prantsusmaa, 3 – Itaalia, 4 – Madalmaad, 5 – Rootsi, 6 – Belgia, 7 – Ungari, 8 – Tšehhi Vabariik, 9 – Hispaania, 10 – Jugoslaavia, 11 – Ühendkuningriik, 12 – Austria, 13 – Luksemburg, 14 – Šveits, 15 – (vaba), 16 – Norra, 17 – Soome, 18 – Taani, 19 – Rumeenia, 20 – Poola, 21 – Portugal, 22 – Venemaa Föderatsioon, 23 – Kreeka, 24 – Iirimaa, 25 – Horvaatia, 26 – Sloveenia, 27 – Slovakkia, 28 – Valgevene, 29 – Eesti, 30 – (vaba), 31 – Bosnia ja Hertsegoviina, 32 – Läti, 33 – (vaba), 34 – Bulgaaria, 35–36 – (vaba), 37 – Türgi, 38–39 – (vaba), 40 – Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, 41 – (vaba), 42 – Euroopa Ühendus (tüübikinnitusi annavad selle liikmesriigid, kasutades oma ECE sümbolit), 43 – Jaapan, 44 – (vaba), 45 – Austraalia ja 46 – Ukraina. Järgmised numbrid omistatakse teistele riikidele niisuguses kronoloogilises järjestuses, nagu nad ratifitseerivad kokkuleppe, milles käsitletakse ratassõidukile ning sellele paigaldatavatele ja/või sellel kasutatavatele seadmetele ja osadele ühtsete tehnonõuete kehtestamist ning nende nõuete alusel väljastatud tüübikinnituste vastastikuse tunnustamise tingimusi, või ühinevad sellega, ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär edastab antud numbrid kokkuleppeosalistele.

(2)  Kuni 30. septembrini 2000 piiratakse katsenõuete kohaldamisel tavapäraste pikisuunaliste seadistuste ulatust nii, et H-punkt jääb ukseava piiresse.


1. LISA

(suurim formaat: A4 (210 × 297 mm))

TEATIS

Image


2. LISA

TÜÜBIKINNITUSMÄRGI PAIGUTUS

Näidis A

(Vt käesoleva eeskirja punkti 4.5)

Image

a = min 8 mm

Sõiduki külge kinnitatud ülaltoodud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane sõidukitüüp on saanud Madalmaades (E4) tüübikinnituse seoses sõidukis viibijate kaitsega külgkokkupõrke korral vastavalt eeskirjale nr 95. Tüübikinnituse number näitab, et tüübikinnitus anti kooskõlas eeskirja nr 95 (viimati muudetud 01-seeria muudatustega) nõuetega.

Näidis B

(Vt käesoleva eeskirja punkti 4.6)

Image

a = min 8 mm

Sõiduki külge kinnitatud ülaltoodud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane sõidukitüüp on saanud Madalmaades (E4) tüübikinnituse vastavalt eeskirjadele nr 95 ja 24 (1). (Viimase eeskirja puhul näitab eeskirja numbrile järgnev täiendav sümbol, et parandatud neeldumiskoefitsient on 1,30 m-1). Kaks esimest tüübikinnitusnumbrit näitavad, et vastava tüübikinnituse andmise kuupäeval hõlmas eeskiri nr 95 01-seeria muudatusi ja eeskiri nr 24 hõlmas juba 03-seeria muudatusi.


(1)  Viimane number on esitatud üksnes näitena.


3. LISA

ISTEKOHTADE H-PUNKTI JA RINDKERE TEGELIKU KALDENURGA KINDLAKSMÄÄRAMISE KORD

1.   EESMÄRK

Käesolevas lisas kirjeldatud menetlust kasutatakse H-punkti ja rindkere tegeliku kaldenurga kindlaksmääramiseks ühe või mitme istumisasendi puhul mootorsõidukis ning mõõteandmete vastavuse kontrollimiseks sõiduki tootja esitatud tehnilistele andmetele (1).

2.   MÕISTED

Käesolevas lisas kasutatakse järgmisi mõisteid.

2.1.

„Võrdlusandmed” – üks või mitu järgmistest istumisasendi omadustest:

2.1.1

H-punkt ja R-punkt ning nendevaheline suhe;

2.1.2.

rindkere tegelik ja projektijärgne kaldenurk ning nende suhe.

2.2.

„Kolmemõõtmeline H-punkti aparaat (3-DH-aparaat)” – seade, mida kasutatakse punktide „H” ja rindkere tegelike kaldenurkade määramiseks. Nimetatud aparaati on kirjeldatud käesoleva lisa 1. liites.

2.3.

„H-punkt” – rindkere ja reie pöördetsenter 3-DH-aparaadil, mis on paigaldatud sõidukiistmele vastavalt punktile 4 (vt allpool). H-punkt asub aparaadi telgjoone keskpunktis. Telgjoon paikneb H-punkti kontrollnuppude vahel, mis asuvad 3-DH-aparaadi kummalgi küljel. Teoreetiliselt vastab H-punkt R-punktile (tolerantsid on toodud allpool punktis 3.2.2). Kui H-punkt on vastavalt punktis 4 kirjeldatud menetlusele kindlaks määratud, loetakse H-punkt istmepolstri konstruktsiooni suhtes fikseerituks ning liikuvaks koos sellega, kui istet reguleeritakse.

2.4.

„R-punkt või istme võrdluspunkt” – arvutuslik punkt, mis on sõiduki tootja poolt iga istekoha jaoks kolmemõõtmelise taustsüsteemi abil kindlaks määratud.

2.5.

„Rindkerejoon” – 3-DH-aparaadi mõõtepea telgjoon, kui mõõtepea on kõige tagumises asendis.

2.6.

„Rindkere tegelik kaldenurk” – nurk, mis on mõõdetud läbi H-punkti kulgeva vertikaaljoone ja rindkerejoone vahel, kasutades 3-DH-aparaadi selja kaldenurga mõõturit. Rindkere tegelik kaldenurk vastab teoreetiliselt rindkere arvutuslikule kaldenurgale (tolerantsid on toodud allpool punktis 3.2.2).

2.7.

„Rindkere arvutuslik kaldenurk” – nurk, mis on mõõdetud läbi R-punkti kulgeva vertikaaljoone ja rindkerejoone vahel asendis, mis vastab tootja määratud projektijärgsele seljatoeasendile.

2.8.

„Sõitja sümmeetriatasand (C/LO)” – 3-DH-aparaadi kesktasand iga istekoha puhul, kuhu aparaat on paigutatud; seda tasandit kujutab H-punkti koordinaat Y-teljel. Ühekohalistel istmetel langeb istme sümmeetriatasand kokku sõitja sümmeetriatasandiga. Muudel istmetel määrab sõitja sümmeetriatasandi tootja.

2.9.

„Kolmemõõtmeline taustsüsteem” – süsteem, mida on kirjeldatud käesoleva lisa 2. liites.

2.10.

„Koordinaatmärgid” – füüsilised punktid (avad, pinnad, märgid või süvendid) sõiduki kerel vastavalt tootja poolt ettenähtule.

2.11.

„Sõiduki mõõteasend” – sõiduki asend, mis on määratletud koordinaatmärkide koordinaatidega kolmemõõtmelises taustsüsteemis.

3.   NÕUDED

3.1.   Andmete esitamine

Iga istekoha puhul, mille kohta on vaja võrdlusandmeid, et tõendada vastavust käesoleva eeskirja sätetega, tuleb esitada kas kõik järgmised andmed või asjakohane valik neist vormis, millele on osutatud käesoleva lisa 3. liites:

3.1.1.

R-punkti koordinaadid kolmemõõtmelise taustsüsteemi suhtes;

3.1.2.

rindkere arvutuslik kaldenurk;

3.1.3.

kõik näidud, mis on vajalikud istme reguleerimiseks mõõteasendisse (kui see on reguleeritav), mis on sätestatud allpool punktis 4.3.

3.2.   Mõõteandmete ja arvutuslike näitajate suhe

3.2.1.

H-punkti koordinaate ja rindkere tegeliku kaldenurga suurust, mis on saadud allpool punktis 4 sätestatud menetluse tulemusel, võrreldakse vastavalt R-punkti koordinaatidega ja sõiduki tootja poolt määratud rindkere arvutusliku kaldenurgaga.

3.2.2.

R- ja H-punktide suhtelisi asukohti ning rindkere arvutusliku ja tegeliku kaldenurga suhet võib antud istekoha korral pidada rahuldavaks, kui H-punkt, määratletuna oma koordinaatidega, asetseb 50 mm küljepikkusega horisontaalsete ja vertikaalsete külgedega ruudu piirides, mille diagonaalid ristuvad R-punktis, ja kui rindkere tegeliku kaldenurga erinevus arvutuslikust kaldenurgast jääb 5o piiridesse.

3.2.3.

Kui need tingimused on täidetud, kasutatakse vastavuse tõendamisel käesoleva eeskirja sätetega R-punkti ja rindkere arvutuslikku kaldenurka.

3.2.4.

Kui H-punkt või rindkere tegelik kaldenurk ei rahulda eespool toodud punkti 3.2.2 nõudeid, määratakse H-punkt ja rindkere tegelik kaldenurk veel kaks korda (kokku kolm korda). Kui kahe nimetatud toimingu tulemused kolmest rahuldavad nõudeid, kohaldatakse punktis 3.2.3 nimetatud tingimusi.

3.2.5.

Kui vähemalt kahe punktis 3.2.4 kirjeldatud toimingu tulemused kolmest ei rahulda punkti 3.2.2 nõudeid või kui tõendamine pole võimalik, sest sõiduki tootja ei ole esitanud teavet R-punkti asukoha või rindkere arvutusliku kaldenurga kohta, kasutatakse kolme mõõdetud punkti pinnakeset või kolme mõõdetud kaldenurga keskmist ning neid loetakse kohaldatavaiks kõigil juhtudel, kui käesolevas eeskirjas viidatakse R-punktile või rindkere arvutuslikule kaldenurgale.

4.   H-PUNKTI JA RINDKERE TEGELIKU KALDENURGA MÄÄRAMISE KORD

4.1.

Sõiduk viiakse eelnevalt tootja äranägemisel temperatuurile 20 ± 10 oC, tagamaks et istme materjal saavutab toatemperatuuri. Kui kontrollitaval istmel ei ole kunagi varem istutud, peab sellel kaks korda kestusega üks minut istuma 70–80 kg kaaluv inimene või asetatakse sinna selleks ajaks sama kaaluga seade, et koolutada istmepolstrit ja seljatuge. Tootja nõudel jäävad kõik istme osad koormamata vähemalt 30 minutiks enne 3-DH-aparaadi paigaldamist.

4.2.

Sõiduk peab olema mõõteasendis, nii nagu määratletud eespool punktis 2.11.

4.3.

Kui iste on reguleeritav, reguleeritakse see esmalt kõige tagumisse tavalisse sõiduasendisse vastavalt sõiduki tootja poolt määratule, arvestades ainult istme pikisuunalist reguleerimist ja mitte istme liikumist muul otstarbel kui tavalise sõiduasendi saavutamiseks. Kui istmel on ka muid reguleerimisviise, nt vertikaalsuunaline, kaldenurga või seljatoe asendi suhtes jne, reguleeritakse need seejärel sõiduki tootja määratud asendisse. Vedrustusega istmetel fikseeritakse vertikaalsuunas reguleeritud asend jäigalt vastavalt tootja määratud tavalisele sõiduasendile.

4.4.

Istme ala, mis puutub kokku 3-DH-aparaadiga, peab olema kaetud piisava suuruse ja sobiva koega musliin-puuvillkangaga (sile puuvillkangas, millel on 18,9 niiti cm2 kohta ja mis kaalub 0,228 kg/m2 või samaväärsete omadustega kootud või mittekootud kangaga. Kui istet katsetatakse väljaspool sõidukit, peab põrand, kuhu iste asetatakse, olema samasuguste põhiomadustega kui sõiduki (2) põrand, kus istet kavatsetakse kasutada.

4.5.

3-DH-aparaadi istme- ja seljaosa asetatakse nii, et sõitja sümmeetriatasand (C/LO) langeb kokku 3-DH-aparaadi sümmeetriatasandiga. Tootja nõudel võib 3-DH-aparaati nihutada C/LO-tasandi suhtes sissepoole, kui 3-DH-aparaat paikneb nii kaugel küljel, et istme serv takistab 3-DH-aparaadi loodimist.

4.6.

Jalalaba- ja sääreosa kinnitatakse istmikuosale kas eraldi või kasutades T-profiili ja sääreosa. Läbi H-punkti kontrollnuppude kulgev joon peab olema maapinnaga paralleelne ja risti istme piki-sümmeetriatasandiga.

4.7.

3-DH-aparaadi jalalaba- ja sääreosa reguleeritakse järgmiselt.

4.7.1.   Ettenähtud istekoht: juhiiste ja välimine eesmine kaassõitjaiste

4.7.1.1.

Nii jalalaba- kui sääreosa liigutatakse ettepoole niiviisi, et jalad võtavad põrandal loomuliku asendi – vajaduse korral pedaalide vahel. Vasak jalalaba peab võimaluse korral olema ligikaudu sama kaugel 3-DH-aparaadi sümmeetriatasapinnast vasakul kui parem jalalaba sellest paremal. 3-DH-aparaadi ristkaldelood seatakse horisontaalseks, reguleerides vajadusel uuesti istmikuosa või seades jalalaba- ja sääreosi tahapoole. Läbi H-punkti kontrollnuppude kulgev joon tuleb hoida istme piki-sümmeetriatasandiga risti.

4.7.1.2.

Kui vasakut jalga ei ole võimalik hoida parema jalaga paralleelsena ja vasakut jalalaba ei saa konstruktsioonile toetada, liigutatakse vasakut jalalaba, kuni see on toetatud asendis. Kontrollnuppude joondatust tuleb hoida endisena.

4.7.2.   Ettenähtud istekoht: välimine tagaiste

Tagaistmete või lisaistmete korral asetatakse jalad tootja poolt ettenähtud asendisse. Kui jalalabad on sel juhul erinevail põrandatasapindadel, kasutatakse jalga, mis puudutab esimesena esiistet, etalonina, ja teine jalalaba asetatakse nii, et seadme istmikuosa ristkaldelood näitab horisontaalasendit.

4.7.3.

Teised ettenähtud istekohad

Järgitakse eespool punktis 4.7.1 kirjeldatud üldist korda, v.a, et jalalabad tuleb asetada sõidukitootja poolt ettenähtud viisil.

4.8.

Rakendatakse sääre- ja reieraskused ning looditakse 3-DH-aparaat.

4.9.

Seljapaneel kallutatakse ette kõige eesmise võimaliku asendini ja 3-DH-aparaat tõmmatakse T-profiili kasutades istme seljatoest eemale. 3-DH-aparaat asetatakse uuesti istmele, kasutades ühte järgmistest meetoditest.

4.9.1.

Kui 3-DH-aparaat kipub tahapoole libisema, kasutatakse järgmist menetlust: 3-DH-aparaadil lastakse tahapoole libiseda, kuni T-profiilile ei ole enam vaja rakendada horisontaalset ettepoole suunatud hoidejõudu, st kuni istmikuosa läheb vastu istme seljatuge. Vajadusel asetatakse sääreosa uuesti.

4.9.2.

Kui 3-DH-aparaat ei kipu tahapoole libisema, kasutatakse järgmist menetlust: 3-DH-aparaati libistatakse tahapoole, rakendades T-profiilile horisontaalset tahapoole suunatud jõudu, kuni istmikuosa puudutab seljatuge (vt käesoleva lisa 1. liite joonist 2).

4.10.

3-DH-aparaadi selja- ja istmikuosale rakendatakse 100 ± 10 N suurust jõudu puusa nurgamõõturi ja T-profiili korpuse lõikepunktis. Jõu rakendussuunda hoitakse joone suunalisena, mis kulgeb läbi eespool nimetatud lõikepunkti vahetult reieprofiili korpusest ülalpool asuvasse punkti (vt käesoleva lisa 1. liite joonist 2). Seejärel viiakse seljapaneel ettevaatlikult tagasi vastu istme seljatuge. Kogu ülejäänud menetluse ajal tuleb olla ettevaatlik, et vältida 3-DH-aparaadi libisemist ettepoole.

4.11.

Paigaldatakse parem- ja vasakpoolne istmikuraskus ja seejärel ükshaaval kaheksa rindkereraskust.

3-DH-aparaat hoitakse loodis.

4.12.

Istme seljatoe survest vabastamiseks kallutatakse seljapaneel ettepoole. 3-DH-aparaati õõtsutatakse kolm korda 10o kaarega küljelt küljele (5o vertikaalsest sümmeetriatasandist kummalegi poole), et kõrvaldada võimalik hõõrdumine 3-DH-aparaadi ja istme vahel.

Õõtsutamise ajal võib 3-DH-aparaadi T-profiil ettenähtud horisontaal- ja vertikaaljoontest kõrvale kalduda. Seepärast tuleb T-profiili paigal hoida, rakendades sellele õõtsumise ajal piisavat külgsuunalist koormust. T-profiili paigalhoidmisel ja 3-DH-aparaadi õõtsutamisel tuleb olla ettevaatlik, tagamaks, et sellele tahtmatult ei rakendu vertikaalset või ette-/tahasuunalist välist koormust.

3-DH-aparaadi labajalgu ei tohi sellel etapil tõkestada ega kinni hoida. Kui labajalgade asend muutub, tuleb need hetkel sellesse asendisse jätta.

Seljapaneel viiakse ettevaatlikult tagasi istme seljatoele ja kontrollitakse kahe vesiloodiga loodisolekut. Kui jalad on 3-DH-aparaadi õõtsutamisel ükskõik mil viisil liikunud, tuleb need järgmisel viisil uuesti kohale asetada.

 

Kumbki labajalg tõstetakse kordamööda põrandalt üles ainult niipalju, et see ei pääse rohkem liikuma. Tõstmise ajal võivad jalalabad vabalt pöörduda; neile ei tohi rakendada koormust eest ega küljelt. Kui mõlemad jalad on taas alumises asendis, peab kand puudutama selleks ettenähtud konstruktsiooni.

 

Vesiloodiga kontrollitakse külgsuunalist loodisolekut; vajadusel rakendatakse seljapaneeli ülemisele osale piisavat külgsuunalist koormust 3-DH-aparaadi istmikuosa loodimiseks istmel.

4.13.

Hoides T-profiili kinni, et hoida ära 3-DH-aparaadi ettepoole libisemine istmepadjal, toimitakse edasi järgmiselt:

a)

seljapaneel viiakse tagasi istme seljatoele;

b)

kordamööda rakendatakse ja vabastatakse selja nurkprofiilile ligikaudu rindkerele asetatud raskuste keskme kõrgusel horisontaalset tahapoole suunatud maksimaalselt 25 N koormust, kuni puusa nurgamõõtur näitab, et pärast koormusest vabastamist on saavutatud stabiilne asend. Tuleb hoolitseda selle eest, et 3-DH-aparaadile ei rakenduks välist ülalt-alla- või külgsuunalist koormust. Kui 3-DH-aparaati on vaja uuesti loodida, kallutatakse seljapaneeli ettepoole, korratakse loodimist ja punktis 4.12 kirjeldatud menetlust.

4.14.

Tehakse kõik järgmised mõõtmised.

4.14.1.

Mõõdetakse H-punkt koordinaadid kolmemõõtmelise taustsüsteemi suhtes.

4.14.2.

Rindkere tegelik kaldenurk loetakse 3-DH-aparaadi selja kaldenurgamõõturilt, kui mõõtepea on kõige tagumises asendis.

4.15.

Kui soovitakse 3-DH-aparaadi paigaldust korrata, peab iste enne seda olema koormamata vähemalt 30 minutit. 3-DH-aparaati ei tohi istmele jätta kauemaks, kui on vaja katse sooritamiseks.

4.16.

Kui sama istmerea istmeid võib käsitleda sarnastena (nt pikk iste, identsed istmed vmt), määratakse igale istmereale ainult üks H-punkt ja üks rindkere tegelik kaldenurk. Sellisel juhul asetatakse käesoleva lisa 1. liites kirjeldatud 3-DH-aparaat kogu rea suhtes representatiivsele kohale. See koht on:

4.16.1.

esimeses reas juhiiste;

4.16.2.

tagumises reas / tagumistes ridades välimine iste.


(1)  Muude istmete puhul kui esiistmed, kus H-punkti ei saa kindlaks määrata kolmemõõtmelise H-punkti aparaadi või meetodi abil, võib pädeva asutuse äranägemisel aluseks võtta tootja poolt ettenähtud R-punkti.

(2)  Kaldenurk, kõrgusevahe istme paigaldamisel, pinnatekstuur jne.

1. liide

KOLMEMÕÕTMELISE H-PUNKTI APARAADI KIRJELDUS (1)

(3-DH-aparaat)

1.   SELJAPANEEL JA ISTMIKUOSA

Seljapaneel ja istmikuosa on valmistatud tugevdatud plastist ja metallist; need jäljendavad inimese rindkeret ja reisi ning on H-punktis mehaanilise liigendiga ühendatud. Mõõtepeale, mis on liigendina paigaldatud H-punkti, kinnitatakse rindkere tegeliku kaldenurga mõõtmiseks nurgamõõtur. Istmikuosa külge kinnitatud reguleeritava reieprofiiliga määratakse reite sümmeetriajoon ja seda kasutatakse puusa nurgamõõturi nulljoonena.

2.   RINDKERE- JA JALAOSAD

Sääreosad on istmikuosaga ühendatud põlvi ühendava T-profiili kohal, mis on reguleeritava reieprofiili laienduseks külgsuunas. Sääreosadele on põlvede nurga mõõtmiseks kinnitatud nurgamõõturid. Kinga- ja jalalabaosad kalibreeritakse jalalaba nurga mõõtmiseks. Seade orienteeritakse ruumis kahe vesiloodi abil. Rindkereosa raskused asetatakse vastavatesse raskuskeskmetesse, nii et istmele avaldub 75 kg kaaluvale mehele vastav koormus. Tuleb veenduda, et 3-DH-aparaadi kõik liigendid liiguvad vabalt ilma märgatava hõõrdeta.

Joonis 1

3-DH-aparaadi elementide nimetused

Image

Joonis 2

3-DH-aparaadi osade mõõtmed ja koormuse jaotus

Image


(1)  3-DH-aparaadi konstruktsiooni üksikasjade kohta teabe saamiseks pöörduda: Society of Automobile Engineers (SAE), 400 Commonwealth Drive, Warrendale, Pennsylvania 15096, USA.

Aparaat vastab ISO standardis 6549-1980 kirjeldatule.

2. liide

KOLMEMÕÕTMELINE TAUSTSÜSTEEM

1.

Kolmemõõtmeline taustsüsteem on piiritletud kolme sõidukitootja poolt kehtestatud ortogonaalse tasandiga (vt joonis) (1).

2.

Sõiduki mõõteasend määratakse sõiduki paigaldamisega toetuspinnale, nii et koordinaatmärkide asukohad vastavad tootja poolt ettenähtud väärtustele.

3.

R-punkti ja H-punkti koordinaadid määratakse sõidukitootja määratletud koordinaatmärkide suhtes.

Joonis

Kolmemõõtmeline taustsüsteem

Image


(1)  Taustsüsteem vastab ISO standardile 4130:1978.

3. liide

ISTEKOHTADE VÕRDLUSANDMED

1.   VÕRDLUSANDMETE KODEERIMINE

Iga istekoha võrdlusandmed on loetletud järjest. Istekohti tähistatakse kahekohalise koodiga. Esimene koht on araabia numbrites ning tähistab istmerida, lugedes sõiduki esiosast tagaosa suunas. Teisel kohal on suurtäht, mis tähistab istekoha paigutust reas, vaadatuna sõiduki ettepoole liikumise suunas; kasutatakse järgmisi tähti:

L

=

vasakul;

C

=

keskel;

R

=

paremal.

2.   SÕIDUKI MÕÕTEASENDI KIRJELDUS

2.1.

Koordinaatmärkide asukohad

X …………………………

Y …………………………

Z …………………………

3.   VÕRDLUSANDMETE LOEND

3.1.

Ettenähtud istekoht: …………………………

3.1.1.

R-punkti koordinaadid

X …………………………

Y …………………………

Z …………………………

3.1.2.

Rindkere arvutuslik kaldenurk: …………………………

3.1.3.

Istme reguleerimisandmed (1)

horisontaalsuunaline: …………………………

vertikaalsuunaline: …………………………

kaldenurga suhtes: …………………………

rindkere kaldenurga suhtes: …………………………

Märkus: täiendavate istekohtade võrdlusandmed loetletakse punktides 3.2, 3.3 jne.


(1)  Mittevajalik maha tõmmata.


4. LISA

KOKKUPÕRKEKATSE PROTSEDUUR

1.   KATSE ÜLESSEADMINE

1.1.   Katsetusala

Ala, kus katse läbi viiakse, peab olema piisavalt avar, et oleks ruumi deformeeritava liikuvtõkke tõukesüsteemile ja kokkupõrkunud sõiduki põrkejärgseks paigaltnihkumiseks, ning oleks võimalik paigaldada katsevarustus. Rada, kus toimub sõiduki kokkupõrge ja paigastnihkumine, peab olema horisontaalne, tasane ja sile ning olema tüüpiliseks näiteks tavapärasest kuivast siledast teepinnast.

2.   KATSETINGIMUSED

2.1.

Katsetatav sõiduk peab seisma paigal.

2.2.

Deformeeritaval liikuvtõkkel peavad olema omadused, mis on sätestatud käesoleva eeskirja 5. lisas. Nende tõendamise nõuded on määratletud 5. lisa liites. Deformeeritav liikuvtõke peab olema varustatud sobiva mehhanismiga, et hoida ära teine põrge löögi saanud sõidukiga.

2.3.

Deformeeritava liikuvtõkke vertikaalse keskpikitasapinna trajektoor peab olema risti kokkupõrkuva sõiduki vertikaalse keskpikitasapinnaga.

2.4.

Deformeeritava liikuvtõkke vertikaalne keskpikitasapind peab ± 25 mm täpsusega langema kokku katsetatava sõiduki püsttasapinnaga, mis läbib kokkupõrkekülje-poolse esiistme R-punkti. Horisontaalne kesktasapind, mis piirneb esipinna välimise vertikaalse külgtasapinnaga, peab kokkupõrke momendil olema kahe tasapinna vahel, mis määratakse kindlaks enne katset ja mis asetsevad eelnevalt määratletud tasapinnast 25 mm üleval- ja allpool.

2.5.

Varustus peab vastama ISO standardile 6487:1987, kui käesolevas eeskirjas pole ette nähtud teisiti.

2.6.

Külgkokkupõrke katsetamise ajal peab katses kasutatava mannekeeni püsitemperatuur olema 22 ± 4 oC.

3.   KATSETAMISKIIRUS

Kokkupõrke hetkel peab deformeeritava liikuvtõkke kiirus olema 50 ± 1 km/h. See kiirus peab olema stabiilne vähemalt 0,5 m enne kokkupõrget. Mõõtmistäpsus: 1 %. Katset loetakse siiski rahuldavaks ka siis, kui kiirus oli kokkupõrke hetkel suurem ning sõiduk vastas nõuetele.

4.   SÕIDUKI SEISUND

4.1.   Üldine spetsifikatsioon

Katsesõiduk on seeriatoodangut esindav, igati tavapäraselt varustatud ja normaalses töökorras. Mõned osad võivad olla ära jäetud või asendatud samaväärse massiga osadega, kui on selge, et ärajätmine või asendamine ei avalda mõju katse tulemustele.

4.2.   Sõiduki varustuse kirjeldus

Katsetataval sõidukil peavad olema kõik lisaseadmed või -seadised, mis tõenäoliselt mõjutavad katsetulemusi.

4.3.   Sõiduki mass

4.3.1.

Katsetataval sõidukil peab olema etalonmass, nagu on määratletud käesoleva eeskirja punktis 2.10. Sõiduki mass on kohandatud etalonmassiga ± 1 % täpsusega.

4.3.2.

Kütusepaak peab olema täidetud veega koguses, mis on võrdne 90 % kütust täis paagi massiga nagu tootja poolt ette nähtud.

4.3.3.

Muud süsteemid (piduri-, jahutussüsteem jne) võivad olla tühjad; sellisel juhul peab vedelike mass olema korvatud.

4.3.4.

Kui sõidukis oleva mõõteaparatuuri mass ületab lubatud 25 kg, võib seda korvata massi vähendamisega mujal, kus see ei avalda märgatavat mõju katsetulemustele.

4.3.5.

Mõõteseadmete mass ei tohi ühegi telje etalonkoormust muuta üle 5 % või üle 20 kg ühegi variandi puhul.

5.   SÕIDUKI ETTEVALMISTAMINE

5.1.

Küljeaknad peavad olema suletud, vähemalt kokkupõrkeküljel.

5.2.

Uksed peavad olema suletud, kuid lukustamata.

5.3.

Käigukang peab olema neutraalasendis ja käsipidur rakendamata.

5.4.

Kui istmete asendit on võimalik mugavuse huvides reguleerida, peavad need olema viidud sõiduki tootja poolt ette nähtud asendisse.

5.5.

Iste, millel on mannekeen, ning istme elemendid, kui need on reguleeritavad, peavad olema kohandatud järgmiselt.

5.5.1.

Pikisuunaline reguleerimisseadis koos lukustusseadisega reguleeritakse asendisse, mis on lähim keskmisele asendile esimese ja tagumise asendi vahel; kui nimetatud asend asub kahe soone vahel, siis kasutatakse tagumist soont.

5.5.2.

Peatugi reguleeritakse nii, et selle ülemine pind on mannekeeni pea raskuskeskme tasemel; kui see pole võimalik, siis peab peatugi olema kõige ülemises asendis.

5.5.3.

Kui tootja pole määranud teisiti, peab seljatugi olema reguleeritud nii, et keha võrdlusjoon rindkere kolmemõõtmelise H-punkti määramise aparaadi suhtes on seatud 25 ± 1o nurga all tahapoole.

5.5.4.

Kõik muud istmeseaded peavad olema keskmises asendis; kuid juhul, kui sõidukitüübil on nii reguleeritavad kui mittereguleeritavad istmed, peab reguleeritav iste olema seatud samale kõrgusele kui mittereguleeritav iste. Kui istme asendi lukustamine vastavasse keskmisesse positsiooni pole võimalik, kasutatakse vahetult selle taga või all või sellest väljaspool olevat asendit. Istme kalde seadmise korral tähendab „taga” reguleerimissuunda, mis viib mannekeeni pea tahapoole. Kui mannekeen on tavalisest sõitjast kogukam, nt pea puudutab lage, siis tuleb tagada 1 cm vahemaa laeni, kasutades selleks istme teiseseid seadeid nagu seljatoe kalde muutmine või edasi-tagasi liigutamine.

5.6.

Kui tootja poolt pole teisiti ette nähtud, peavad teised esiistmed olema võimaluse korral reguleeritud samasse asendisse kui mannekeeniga iste.

5.7.

Kui rool on reguleeritav, siis seatakse kõik regulaatorid keskmisesse asendisse.

5.8.

Rehvid peavad olema täis pumbatud sõiduki tootja poolt ettenähtud rõhuni.

5.9.

Katsetatav sõiduk peab asetsema oma rullamistelje suhtes horisontaalselt ja hoitakse selles asendis toestatult niikaua, kui külgkokkupõrke katsel kasutatav mannekeen on paigaldatud ja kogu ettevalmistustöö on lõpule viidud.

5.10.

Sõiduk peab olema tavapärases seisundis vastavalt punktis 4.3 sätestatud tingimustele. Vedrustusega sõidukeid, mille põhjakliirensit on võimalik reguleerida, tuleb katsetada normaaltingimustes kiirusel 50 km/h nagu on sõiduki tootja poolt ettenähtud. Vajadusel tagatakse see lisatugedega, kuid toed ei tohi mõjutada katsetatava sõiduki käitumist kokkupõrke ajal.

6.   KÜLGKOKKUPÕRKE KATSEL KASUTATAV MANNEKEEN JA SELLE PAIGALDAMINE

6.1.

Külgkokkupõrkes kasutatav mannekeen peab vastama 6. lisas esitatud kirjeldusele ja tuleb paigaldada kokkupõrke-poolse külje esiistmele vastavalt käesoleva eeskirja 7. lisas sätestatud korrale.

6.2.

Tuleb kasutada turvavöösid või sõiduki teisi turvasüsteeme. Turvavööd peaksid omama tüübikinnitust vastavalt eeskirjale nr 16 või muudele samaväärsetele nõuetele ja olema monteeritud kinnituspunktidesse vastavalt eeskirjale nr 14 või muudele samaväärsetele nõuetele.

6.3.

Turvavöö või turvasüsteem peab olema reguleeritud mannekeenile sobivaks tootja juhiste kohaselt; kui tootjapoolsed juhised puuduvad, siis võimaluse korral tuleb kõrguseregulaator seada keskmisesse asendisse; kui see asend ei ole võimalik, tuleb kasutada asendit, mis on vahetult keskmise all.

7.   KÜLGKOKKUPÕRKES KASUTATAVAL MANNEKEENIL TEHTAVAD MÕÕTMISED

7.1.

Registreeritakse järgmiste mõõtevahendite näidud.

7.1.1.   Mannekeeni peas tehtavad mõõtmised

Pea raskuskeskmele suunatud täiskiirendus kolme telje suunas. Peasisesed mõõteseadmed peavad vastama standardile ISO 6487:1987, kusjuures:

CFC: 1 000 Hz ja

CAC: 150 g.

7.1.2.   Mannekeeni rindkeres tehtavad mõõtmised

Rindkere roiete painde mõõtekanalid peavad vastama ISO standardile 6487:1987

CFC: 1 000 Hz

CAC: 60 mm.

7.1.3.   Mannekeeni vaagnapiirkonnas tehtavad mõõtmised

Vaagnapiirkonnale mõjuva jõu mõõtekanal peab vastama ISO standardile 6487:1987

CFC: 1 000 Hz

CAC: 15 kN.

7.1.4.   Mannekeeni kõhupiirkonnas tehtavad mõõtmised

Kõhupiirkonnale mõjuva jõu mõõtekanalid peavad vastama ISO standardile 6487:1987

CFC: 1 000 Hz

CAC: 5 kN.

1. liide

KATSE MÕJUANDMETE MÄÄRAMINE

Katsete nõutavad tulemused on määratletud käesoleva eeskirja punktis 5.2.

1.   KRITEERIUM, MILLEGA MÕÕDETAKSE KATSE MÕJU PEALE (HPC)

Kui leiab aset kokkupuude peaga, siis kriteerium arvutatakse kogu kokkupuute kestuse kohta alates esimesest kokkupuute hetkest kuni viimaseni.

HPC on järgmise valemi maksimumväärtus:

Formula

kus a on täiskiirendus pea raskuskeskmes (m/s2), mis on jagatud 9,81 ga, mõõdetuna funktsioonina ajast sagedusel 1 000 Hz; t1 ja t2 on mis tahes kaks ajahetke esimese ja viimase kokkupuutehetke vahel.

2.   KRITEERIUMID, MILLEGA MÕÕDETAKSE KATSE MÕJU RINDKERELE

2.1.

Rinnakorvi paine: suurim rinnakorvi paine on mis tahes roide painde maksimumväärtus, nagu see on kindlaks määratud rindkere nihkeanduritega, mõõdetuna sagedusel 180 Hz.

2.2.

Viskoossuskriteerium: suurim viskoossus on VC maksimumväärtus mis tahes roide korral, mis on arvutatud rindkerele avaldatava suhtelise surve ja poole rindkere laiuse suhte ning kokkusurumise kiiruse (mis on saadud surve tuletisena aja järgi) hetk-korrutisena, mõõdetuna sagedusel 180 Hz. Selles arvutuses on rinnakorvi ühe poole standardlaius 140 mm.

Formula

milles D = roide paine (m)

Arvutuses kasutatav algoritm on toodud 4. lisa 2. liites.

3.   KÕHUPIIRKONNA KAITSE KRITEERIUM

Suurim kõhupiirkonnale mõjuv jõud on kolme jõu summa maksimaalne väärtus, mida mõõdetakse anduritega, mis on paigaldatud kokkupõrkeküljele 39 mm võrra pealispinna alla, sagedusel 600 Hz.

4.   KRITEERIUM, MILLEGA MÕÕDETAKSE KATSE MÕJU VAAGNAPIIRKONNALE

Suurim jõud häbemeliidusele (PSPF) on maksimaalne jõud, mida mõõdetakse koormusanduriga häbemeliiduses sagedusel 600 Hz.

2. liide

EUROSID 1 VISKOOSSUSKRITEERIUMI ARVUTAMINE

Viskoossuskriteerium VC arvutatakse surve ja roide painde määra hetk-korrutisena. Mõlemad tuletatakse roide sissepainde mõõtmistulemusest. Roide painet mõõdetakse ühekordselt sagedusklassiga 180. Surve ajahetkel (t) arvutatakse sel sagedusel mõõdetud signaalist, mida väljendatakse suhtena poole EUROSID 1 rinnakorvi laiusesse ning mõõdetakse metallroidelt (0,14 m):

Formula

Roide sissepaindekiirus ajahetkel t arvutatakse filtreeritud sissepainde väärtusest järgmise valemi põhjal:

Formula

kus D(t) on paine ajahetkel t (meetrites) ning ∂t on ajavahemik (sekundites) painde mõõtmiste vahel. t maksimaalne väärtus ∂ on 1,25 - 10-4 sekundit.

Arvutamise käik on esitatud järgmise skeemina:

Image


LISA 5

DEFORMEERITAVA LIIKUVTÕKKE KARAKTERISTIKUD

1.   DEFORMEERITAVA LIIKUVTÕKKE KARAKTERISTIKUD

1.1.

Deformeeritav liikuvtõke (MDB) sisaldab nii põrkeseadet kui katsesõidukit.

1.2.

Kogumass peab olema 950 ± 20 kg.

1.3.

Raskuskese peab asetsema vertikaalsel keskpikitasapinnal 10 mm vahemikus, 1 000 ± 30 mm esimesest teljest tagapool ja 500 ± 30 mm põhjast ülevalpool.

1.4.

Põrkeseadme esipinna ja tõkke raskuskeskme vaheline kaugus peab olema 2 000 ± 30 mm.

1.5.

Põrkeseadme põhjakliirens peab olema 300 ± 5 mm, mis mõõdetakse staatilises olekus enne kokkupõrget alumise esiplaadi alumisest servast.

1.6.

Katsesõiduki esirataste vahe ja tagarataste vahe peavad olema 1 500 ± 10 mm.

1.7.

Katsesõiduki teljevahe peab olema 3 000 ± 10 mm.

2.   PÕRKESEADME KARAKTERISTIKUD

Põrkeseade koosneb kuuest iseseisvast alumiiniumkärgplokist, mida on töödeldud, et painde suurenemisel kasvaks jõud progressioonis (vt punkt 2.1). Alumiiniumist kärgplokkide külge on kinnitatud alumiiniumist esi- ja tagaplaat.

2.1.   Kärgplokid

2.1.1.   Geomeetrilised karakteristikud

2.1.1.1.

Põrkeseade koosneb kuuest ühendatud tsoonist, mille kuju ja asend on näidatud joonistel 1 ja 2. Tsoonid joonistel 1 ja 2 on mõõtmetes 500 ± 5 mm × 250 ± 3 mm. 500 mm peaks olema alumiiniumist kärgstruktuuri W suunas ja 250 mm L suunas (vt joonis 3).

2.1.1.2.

Põrkeseade on jagatud 2 reaks. Alumine rida on pärast eellööki 250 ± 3 mm kõrgune ja 500 ± 2 mm sügavune (vt punkt 2.1.2) ning ülemisest reast 60 ± 2 mm sügavam.

2.1.1.3.

Plokid tuleb tsentreerida kuue joonisel 1 määratud tsooni suhtes ja iga plokk (sh ebatäielikud kärjeseinad) peaks täielikult katma iga tsooni jaoks määratletud ala).

2.1.2.   Eellöök

2.1.2.1.

Eelkokkupõrge sooritatakse kärgpinnaga, mille külge on kinnitatud esiistmed.

2.1.2.2.

Plokkide 1, 2 ja 3 ülapind tuleks enne katsetamist purustada 10 ± 2 mm ulatuses, et saavutada sügavus 500 ± 2 mm (joonis 2).

2.1.2.3.

Plokkide 4, 5 ja 6 ülapind tuleks enne katsetamist purustada 10 ± 2 mm ulatuses, et saavutada sügavus 440 ± 2 mm.

2.1.3.   Materjali karakteristikud

2.1.3.1.

Iga ploki kärje mõõtmed on 19 mm ± 10 % (vt joonis 4).

2.1.3.2.

Ülemise rea kärjed peavad olema valmistatud alumiiniumist 3003.

2.1.3.3.

Alumise rea kärjed peavad olema valmistatud alumiiniumist 5052.

2.1.3.4.

Alumiiniumist kärgplokke tuleks töödelda selliselt, et jõu paindekõver staatilise löögi puhul (vastavalt punktis 2.1.4 määratletud korrale) on käesoleva lisa 1. liites kuuest plokist igaühe kohta määratud vahemikus. Lisaks tuleks tõkke ehitamiseks ettenähtud kärgplokkides kasutatud töödeldud kärgmaterjal puhastada, et eemaldada võimalikud kärje toormaterjali töötlemise käigus tekkinud jäägid.

2.1.3.5.

Iga partii plokkide mass ei erine vastava partii plokkide keskmisest massist rohkem kui 5 % võrra.

2.1.4.   Staatilised katsed

2.1.4.1.

Igast töödeldud kärjetuuma partiist võetud proovi katsetatakse punktis 5 kirjeldatud staatilise katsetusmetoodika alusel.

2.1.4.2.

Iga katsetatava ploki jõu surveaste jääb 1. liites määratletud jõu mõjul tekkiva painde piirmäärade vahele. Määratakse tõkke iga ploki staatilised jõu mõjul tekkiva painde piirmäärad.

2.1.5.   Dünaamiline katse

2.1.5.1.

Dünaamilised deformatsioonikarakteristikud punktis 6 kirjeldatud protokollile vastava kokkupõrke rakendamisel.

2.1.5.2.

Kõrvalekalded jõu mõjul tekkinud painete piirmääradest, mis iseloomustavad põrkeseadme jäikust – nagu määratletud 2. liites – võivad olla lubatud eeldustel, et:

2.1.5.2.1.

kõrvalekalle tekib pärast kokkupõrke algust ja enne, kui põrkeseadme deformatsioon on võrdne 150 mm;

2.1.5.2.2.

kõrvalekalle ei ületa 50 % hetkpainde sätestatud lähimast piirmäärast;

2.1.5.2.3.

ühelegi kõrvalekaldele vastav paine ei ületa painet 35 mm ja nende painete summa ei ületa 70 mm (vt käesoleva lisa 2. liide);

2.1.5.2.4.

energia kogus, mis tuleneb kõrvalekalde piiride ületamisest, ei ületa 5 % vastava ploki brutoenergiast.

2.1.5.3.

Plokid 1 ja 3 on identsed. Nende jäikus on selline, et nende jõu mõjul tekkinud paindekõverad jäävad joonise 2 vahemikku.

2.1.5.4.

Plokid 5 ja 6 on identsed. Nende jäikus on selline, et nende jõu mõjul tekkinud paindekõverad jäävad joonise 2d vahemikku.

2.1.5.5

Ploki 2 jäikus on selline, et selle jõu mõjul tekkinud paindekõverad jäävad joonise 2b vahemikku.

2.1.5.6.

Ploki 4 jäikus on selline, et selle jõu mõjul tekkinud paindekõverad jäävad joonise 2c vahemikku.

2.1.5.7.

Jõust põhjustatud kogu põrkeseadme paine jääb joonise 2e vahemikku.

2.1.5.8.

Jõust põhjustatud painete kurrud tehakse kindlaks katsetuse käigus, mida on üksikasjaliselt kirjeldatud 5. lisa punktis 6 ja see seisneb tõkke kokkupõrkes dünamomeetrilise seinaga kiirusel 35 ±0,5 km/h.

2.1.5.9.

Kaovõimsus (1) plokkidele 1 ja 3 katsetuse ajal peab võrduma 9,5 ± 2 kJ kummagi ploki suhtes.

2.1.5.10.

Kaovõimsus plokkidele 5 ja 6 katsetuse ajal peab võrduma 3,5 ± 1 kJ kummagi ploki suhtes.

2.1.5.11.

Kaovõimsus plokile 4 peab võrduma 4 ± 1 kJ.

2.1.5.12.

Kaovõimsus plokile 2 peab võrduma 15 ± 2 kJ.

2.1.5.13.

Kogu kaovõimsus katsetuse jooksul peab võrduma 45 ± 3 kJ.

2.1.5.14.

Põrkeseadme maksimaalne deformatsioon esimese kokkupuute punktist arvutatuna pärast kiirendusmõõturite ühendamist vastavalt punktile 6.6.3 võrdub 330 ± 20 mm.

2.1.5.15.

Staatilise põrkeseadme lõplik jääkdeformatsioon, mida mõõdetakse pärast dünaamilist katsetust tasemel B (joonis 2), peab võrduma 310 ± 20 mm.

2.2.   Esiplaadid

2.2.1.   Geomeetrilised karakteristikud

2.2.1.1.

Esiplaadid on 1 500 ± 1 mm laiused ja 250 ± 1 mm kõrgused. Paksus on 0,5±0,06 mm.

2.2.1.2.

Kokkupanduna on põrkeseadme (näidatud joonis 2) üldmõõtmed: laius 1 500±2,5 mm ja kõrgus 500 ±2,5 mm.

2.2.1.3.

Alumise esiplaadi ülaserv ja ülemise esiplaadi alaserv peavad olema 4 mm piires kohakuti.

2.2.2.   Materjali karakteristikud

2.2.2.1.

Esiplaadid on valmistatud seeria AlMg2 kuni AlMg3 alumiiniumist venivusega ≥ 12 % ja maksimaalse tõmbetugevusega ≥ 175 N/mm2.

2.3.   Seljaplaat

2.3.1.   Geomeetrilised karakteristikud

2.3.1.1.

Geomeetrilised karakteristikud vastavad joonistele 5 ja 6.

2.3.2.   Materjali karakteristikud

2.3.2.1.

Seljaplaat koosneb 3 mm alumiiniumlehest. Seljaplaat peab olema valmistatud seeria AlMg2 kuni AlMg3 alumiiniumist kõvadusega vahemikus 50 kuni 65 HBS. See plaat on perforeeritud ventilatsiooniavadega: nende asukoht, läbimõõt ja vahekaugus on näidatud joonistel 5 ja 7.

2.4.   Kärgplokkide asukoht

2.4.1.

Kärgplokid paiknevad seljaplaadi perforeeritud tsooni keskel (joonis 5).

2.5.   Liimimine

2.5.1.

Esi- ja tagaplaatide liimimiseks kantakse vahetult esiplaadi pinnale liimi maksimaalselt 0,5 kg/m kohta, liimikihi maksimaalne paksus võib olla 0,5 mm. Soovitatakse kasutada kahekomponendilist polüuretaanliimi (nt Ciba Geigy XB5090/1 vaik ja X85304 kõvendaja) või samaväärne.

2.5.2.

Seljaplaadi minimaalne ühendamistugevus on 0,6 MPa (87 psi), mida katsetatakse vastavalt punktile 2.4.3.

2.5.3.

Ühendustugevuse katsed:

2.5.3.1.

Liimide ühendustugevuse mõõtmiseks ASTM C297-61 kohaselt kasutatakse lapiku pinna tõmbekatsetusi.

2.5.3.2.

Katsetükk peaks olema 100 mm × 100 mm suurune ja 15 mm sügavune ning liimitud ventileeritud seljaplaadi materjali näidisele. Kasutatav kärg peaks olema põrkeseadet esindav, st keemiliselt graveeritud tõkkel seljaplaadi läheduses olevaga ekvivalentse astmeni, kuid ilma eelpurustamiseta.

2.6.   Jälgitavus

2.6.1.

Põrkeseadmetel on surutrükitehnikas, söövitatud või muul viisil püsivalt kinnitatud järjestikused seerianumbrid, mille alusel saab kindlaks teha üksikute plokkide partii ja tootmiskuupäeva

2.7.   Põrkeseadme kinnitamine

2.7.1.

Kinnitus katsesõiduki külge peab vastama joonisele 8. Kinnituses kasutatakse kuut M8 polti ning katsesõiduki rataste ees ei tohi mitte miski olla suurem kui tõkke mõõtmed. Seljaplaadi alumise ääriku ja katsesõiduki esikülje vahel tuleb kasutada sobivaid vahetükke, et vältida seljaplaadi kaardumist kinnituspoltide pingutamisel.

3.   VENTILATSIOONISÜSTEEM

3.1.

Katsesõiduki ja ventilatsioonisüsteemi vaheline detail peab olema kõva, jäik ja lame. Ventilatsiooniseade on katsesõiduki osa, mitte tootja tarnitud põrkeseadme oma. Ventilatsiooniseadme geomeetrilised karakteristikud vastavad joonisele 9.

3.2.

Ventilatsiooniseadme paigaldamise kord.

3.2.1.

Ventilatsiooniseade monteeritakse katsesõiduki esiplaadile.

3.2.2.

Tuleb veenduda, et üheski punktis ei saa ventilatsiooniseadme ja katsesõiduki esikülje vahele pista 0,5 mm paksust mõõturit. Kui pilu on suurem kui 0,5 mm, tuleb ventilatsiooniraam uuesti paigaldada või seda reguleerida, et see asetuks kohale ilma > 0,5 mm piluta.

3.2.3.

Ventilatsiooniseade monteeritakse katsesõiduki esiküljelt lahti.

3.2.4.

Katsesõiduki esiküljele kinnitatakse 1,0 mm paksune korgikiht.

3.2.5.

Ventilatsiooniseade monteeritakse uuesti katsesõiduki esiküljele ja pingutatakse õhupilude kinnisurumiseks.

4.   TOODETE NÕUETELEVASTAVUS

Tootmismenetluste vastavus on kooskõlas kokkuleppe 2. liites sätestatud korraga (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2), arvestades järgmisi nõudeid.

4.1.

Tootja vastutab tootmismenetluste vastavuse eest ning selleks peab ta eelkõige:

4.1.1.

tagama toodete tõhusa kvaliteedikontrolli korra;

4.1.2.

pääsema juurde katseseadmetele, mis on vajalikud iga toote vastavuse kontrollimiseks;

4.1.3.

tagama katsetulemuste registreerimise ning dokumentide kättesaadavuse 10 aasta jooksul pärast katsetusi;

4.1.4.

näitama, et katsetatavad näidised esindavad usaldusväärselt partii toimimist (näited proovivõtumeetodite kohta vastavalt partii tootmisele on esitatud allpool);

4.1.5.

analüüsima katsete tulemusi, et kontrollida ja tagada tõkke karakteristikute stabiilsus, võttes arvesse tööstustoodangu puhul lubatud erinevusi, nagu temperatuur, toorainete kvaliteet, kemikaalisukelduse aeg, kemikaali kontsentratsioon, neutralisatsioon jne, ning töödeldava materjali kontrollimist võimalike töötlemisjääkide eemaldamiseks;

4.1.6.

tagama, et kui ilmneb mis tahes näidise või katsekeha mittevastavus nõuetele, valitakse uued näidised ja katset korratakse. Tuleb astuda kõik vajalikud sammud, et taastada asjaomase toodangu nõuetelevastavus.

4.2.

Tootja sertifitseerimistase peab põhinema vähemalt standardil ISO 9002.

4.3.

Miinimumtingimused tootmise kontrollimiseks: lepingu omanik tagab vastavuse, järgides allpool kirjeldatud kontrollimeetodeid.

4.4.   Näiteid proovide võtmise kohta vastavalt partiile

4.4.1.

Kui ühe plokitüübi mitu näidist on valmistatud ühest algsest alumiiniumkärje plokist ning neid kõiki töödeldakse samas töötlemisvannis (paralleelne tootmine), võib ühe neist näidistest valida proovitükiks, tingimusel, et tagatakse hoolikalt kõigi plokkide samaväärne töötlemine. Kui ei, võib osutuda vajalikuks valida rohkem kui üks proovitükk.

4.4.2.

Kui samas vannis töödeldakse piiratud arvu (näiteks 3–20) sarnaseid plokke (seeriatootmine), siis tuleks representatiivseks proovitükiks võtta partii esimene ja viimane töödeldud plokk, kusjuures kõik partii plokid on valmistatud samast algsest alumiiniumkärje plokist. Kui esimene proovitükk vastab nõuetele, kuid viimane mitte, võib osutuda vajalikuks täiendavate proovide võtmine varasemast tootmisfaasist, kuni leitakse nõuetele mittevastav proov. Kinnituse saanuks tuleks lugeda üksnes nende proovide vahelised plokid.

4.4.3.

Sedamööda, kuidas järjepideva tootmise kontrolli käigus kogemusi omandatakse, võib olla võimalik kombineerida mõlemaid proovivõtumeetodeid, nii et partiiks võib lugeda rohkem kui ühte paralleelse toodangu rühma eeldusel, et esimesest ja viimasest toodangurühmast pärit proovitükid on vastavuses.

5.   STAATILISED KATSED

5.1.

Igast töödeldud kärjetuuma partiist võetud ühte või mitut (olenevalt pakktöötluse meetodist) proovi katsetatakse järgmise katsetusmetoodika kohaselt.

5.2.

Alumiiniumkärje proovitüki suurus staatilistel katsetustel peab olema põrkeseadme tavalise ploki suurus, see tähendab ülemine rida 250 × 500 × 440 mm ja alumine rida 250 × 500 × 500 mm.

5.3.

Proovid tuleks suruda kahe paralleelse koormusplaadi vahele, mis on ploki ristlõikest vähemalt 20 mm suuremad.

5.4.

Survekiirus peab olema 100 millimeetrit minutis lubatud hälbega 5 %.

5.5.

Staatilise surve andmeid võetakse minimaalselt 5 Hz juures.

5.6.

Staatilist katset jätkatakse, kuni ploki kokkusurutus on plokkide 4–6 puhul vähemalt 300 mm ja plokkide 1–3 puhul 350 mm.

6.   DÜNAAMILISED KATSED

Tootja teeb allpool kirjeldatud meetodit kasutades iga 100 toodetud tõkke kohta ühe dünaamilise katse vastu dünamomeetrilist seina, mis on toestatud fikseeritud jäiga tõkkega.

6.1.   Paigaldamine

6.1.1.   Katsetusala

6.1.1.1.

Ala, kus katse läbi viiakse, peab olema piisavalt avar, et oleks võimalik paigaldada deformeeritava liikuvtõkke liikumisrada, jäik tõke ja katsetuse läbiviimiseks vajalik varustus. Raja viimane osa, vähemalt 5 m enne jäika tõket, peab olema horisontaalne, tasane ja sile.

6.1.2.   Fikseeritud jäik tõke ja dünamomeetriline sein

6.1.2.1.

Jäik tõke on raudbetoonplokk, mis on vähemalt 3 m lai ja vähemalt 1,5 m kõrge. Jäik tõke peab olema nii paks, et ta kaaluks vähemalt 70 tonni.

6.1.2.2.

Esikülg peab olema vertikaalne, liikumisraja teljega risti ja varustatud kuue koormusanduriga plaadiga, millest igaüks on suuteline mõõtma deformeeritava liikuvtõkke põrkeseadme vastava ploki kogukoormust kokkupõrke hetkel. Koormusanduriga kokkupõrkeplaatide pindade keskmed peavad deformeeritava liikuvtõkke kuue kokkupõrketsooni omadega ühte langema. Nende servad on külgnevatest aladest 20 mm kaugusel, nii et deformeeritava liikuvtõkke löögi joonduse lubatud hälbe piirides ei puutu kokkupõrkealad vastu nende kõrval asuvaid põrkeplaadi alasid. Andurite paigaldus ja kokkupõrkeplaatide pinnad peavad vastama nõuetele, mis on sätestatud standardi ISO 6487:1987 lisas.

6.1.2.3.

Igale koormusplaadile lisatakse vineerfassaadist koosnev pinnakaitse (paksus: 12 ± 1 mm), mis ei halvenda andurite signaale.

6.1.2.4.

Jäik sein peab olema pinnasesse ankurdatud või vajaduse korral lisakinnitusseadmetega pinnasele paigaldatud, et piirata selle paindumist. Kasutada võib ka teistsuguste karakteristikutega jäika tõket (mille külge on kinnitatud koormusandurid), mis peab siiski andma vähemalt sama veenvaid tulemusi.

6.2.   Deformeeritava liikuvtõkke edasitõukejõud

Kokkupõrke hetkel ei tohi deformeeritav liikuvtõke enam olla mis tahes lisajuhtimis- või liikumapaneva seadme mõju all. See peab jõudma takistuseni dünamomeetrilise seina esipinnaga risti. Kokkupõrke täpsus peab olema 10 mm piires.

6.3.   Mõõtevahendid

6.3.1.   Kiirus

Kokkupõrkel peab kiirus olema 35 ±0,5 km/h, kusjuures kokkupõrkel kiiruse registreerimiseks kasutatava instrumendi mõõtetäpsus peab olema 0,1 %.

6.3.2.   Koormused

Mõõtevahendid peavad vastama tehnilistele nõuetele, mis on sätestatud standardiga ISO 6487:1987

CFC kõikidele plokkidele:

60 Hz

CAC plokkidele 1 ja 3:

200 kN

CAC plokkidele 4, 5 ja 6:

100 kN

CAC plokile 2:

200 kN.

6.3.3.   Kiirendus

6.3.3.1.

Kiirendust pikisuunas mõõdetakse katseseadme kolmest eraldiasuvast kohast – keskelt ja kummaltki küljelt, kus ei esine painet.

6.3.3.2.

Keskosa kiirendusmõõtur paikneb kuni 500 mm kaugusel deformeeritava liikuvtõkke raskuskeskmest ning asub vertikaalsel pikitasapinnal, mis on deformeeritava liikuvtõkke raskuskeskmest kuni ± 10 mm kaugusel.

6.3.3.3.

Külje kiirendusmõõturid on üksteisega ühekõrgused ± 10 mm ja deformeeritava liikuvtõkke esikülje pinnast ühekaugusel ± 20 mm

6.3.3.4.

Mõõtevahendid peavad vastama standardile ISO 6487:1987 järgmiste määratluste kohaselt:

CFC 1 000 Hz (enne ühendamist)

CAC 50 g.

6.4.   Tõkke üldine kirjeldus

6.4.1.

Iga tõkke individuaalsed karakteristikud peavad vastama käesoleva lisa punktile 1 ja olema dokumenteeritud.

6.5.   Põrkeseadme üldine kirjeldus

6.5.1.

Põrkeseadme tüübi sobilikkus dünaamilise katse nõuetele on kindel, kui kõigi kuue koormusanduri väljundid annavad signaale, mis salvestatud kujul vastavad käesolevas lisas osutatud nõuetele.

6.5.2.

Põrkeseadmetel on surutrükitehnikas, söövitatud või muul viisil püsivalt kinnitatud järjestikused seerianumbrid, mille alusel saab kindlaks teha üksikute plokkide partii ja tootmiskuupäeva.

6.6.   Andmetöötlus

6.6.1.

Töötlemata andmed: Ajahetkel T = T0 tuleb andmetest eemaldada kõik kõrvalekalded. Kõrvalekallete eemaldamise meetod registreeritakse katseprotokollis.

6.6.2.   Filtreerimine

6.6.2.1.

Töötlemata andmed filtreeritakse enne töötlemist/arvutamist.

6.6.2.2.

Integreerimiseks vajalikud kiirendusmõõturi andmed filtreeritakse CFC 180, ISO 6487:1987 kohaselt.

6.6.2.3.

Impulsi arvutamiseks vajalikud kiirendusmõõturi andmed filtreeritakse CFC 60, ISO 6487:1987 kohaselt.

6.6.2.4.

Koormusandmed filtreeritakse CFC 60, ISO 6487:1987 kohaselt.

6.6.3.   Deformeeritava liikuvtõkke esikülje painde arvutamine

6.6.3.1.

Kiirendusmõõturi andmed, mis võetakse eraldi kõigist kolmest kiirendusmõõturist (pärast filtreerimist CFC 180 kohaselt), integreeritakse kaks korda, et saada tõkke deformeeritava elemendi paine.

6.6.3.2.

Painde esialgsed tingimused on:

6.6.3.2.1.

kiirus = löögikiirus (kiirusemõõdikust);

6.6.3.2.2.

paine = 0.

6.6.3.3.

Paine deformeeritava liikuvtõkke vasakul küljel, keskjoonel ja paremal küljel kõrvutatakse skemaatiliselt ajaga.

6.6.3.4.

Kolmest kiirendusmõõturist igaühe andmete põhjal arvutatud maksimaalne paine ei tohiks erineda rohkem kui 10 mm võrra. Kui see nii ei ole, tuleb suurima vahega näit eemaldada ja kontrollida ülejäänud kahe kiirendusmõõturi näitude põhjal arvutatud painde erinevust veendumaks, et see on 10 mm piirides.

6.6.3.5.

Kui vasakul, paremal ja keskjoonel asuva kiirendusmõõturiga mõõdetud paindeväärtused ei erine üksteisest rohkem kui 10 mm, siis tuleks tõkke esikülje painde arvutamiseks kasutada kolme kiirendusmõõturiga mõõdetud kiirenduste keskmist.

6.6.3.6.

Kui 10 mm nõudele vastab ainult kahe kiirendusmõõturi painde näit, siis tuleks tõkke esikülje painde arvutamiseks kasutada nende kahe kiirendusmõõturi keskmist kiirenduse näitu.

6.6.3.7.

Kui kõigi kolme kiirendusmõõturi (vasakpoolne külg, parempoolne külg ja keskjoon) näitude põhjal arvutatud painded EI OLE 10 mm nõude piirides, tuleks toorandmed üle vaadata, et teha kindlaks nii suure erinevuse põhjused. Sellisel juhul otsustab konkreetne katsetusasutus, millise kiirendusmõõturi andmeid tuleks kasutada deformeeritava liikuvtõkke painde määramiseks või seda, et ühegi kiirendusmõõturi näitu ei saa kasutada, sel juhul tuleb sertifitseerimiskatsetust korrata. Katseprotokollis tuleb esitada täielik selgitus.

6.6.3.8.

Keskmise painde-aja andmed ühendatakse koormusanduriga seina jõu-ajaga, et genereerida iga ploki jõu mõjul tekkinud painde tulemus.

6.6.4.   Energia arvutamine

Iga ploki ja terve deformeeritava liikuvtõkke esikülje neelatud energia tuleks arvutada tõkke painde suurima väärtuseni.

Formula

kus:

t0

esimese kokkupuute aeg

t1

aeg, mil katsesõiduk seisma jääb, st kus u = 0.

s

katsesõiduki deformeeritava elemendi paine arvutatuna punkti 6.6.3 kohaselt.

6.6.5.   Dünaamiliste jõuandmete kontrollimine

6.6.5.1.

Koguimpulssi I, mis on arvutatud kogujõu integratsiooni alusel kokkupuuteaja jooksul, võrreldakse inertsimomendi muutusega kõnealusel ajal (M*)V).

6.6.5.2.

Kogu energia muutust võrreldakse kineetilise energia muutusega, mis on saadud valemiga:

Formula

kus Vi on löögikiirus ja M on MDB kogumass.

Kui inertsimomendi muutus (M*)V) ei ole võrdne koguimpulsiga (I) ± 5 % või kui kogu neeldunud energia (E En) ei ole võrdne kineetilise energiaga EK ± 5 %, siis tuleb katseandmed läbi vaadata ja teha kindlaks selle vea põhjus.

PÕRKESEADME KONSTRUKTSIOON (2)

Joonis 1

Image

Joonis 2

Image

PÕRKESEADME ÜLAOSA

Joonis 3

Alumiiniumkärje paigutus

Image

Joonis 4

Alumiiniumkärje elementide mõõtmed

Image

SELJAPLAADI KONSTRUKTSIOON

Joonis 5

Image

Joonis 6

Seljaplaadi kinnitamine ventilatsiooniseadme ja katsesõiduki esiplaadi külge

Image

Joonis 7

Seljaplaadi ventilatsiooniavade vahelduv samm

Image

Joonis 8

Image

Seljaplaadi ülemine ja alumine äärik

Märkus:

kinnituse lihtsustamiseks võib põhjaäärikus olevad kinnitusaugud laiendada piludeks, nagu allpool näidatud, eeldusel, et on võimalik saavutada piisav haare vältimaks lahtitulekut terve kokkupõrkekatse jooksul.

Image

VENTILATSIOONIRAAM

Ventilatsiooniseade on konstruktsioon, mis on valmistatud 5 mm paksusest ja 20 mm laiusest plaadist. Perforeeritakse üksnes vertikaalplaadid, et õhk saaks horisontaalselt ringelda.

Joonis 9

Image


(1)  Märgitud energiakogus on energia hulk, mis hajub süsteemis, kui põrkeseadme purustused on suurimad.

(2)  Kõik mõõtmed on millimeetrites (mm). Plokkide mõõtmete lubatud hälbed kompenseerivad lõigatud alumiiniumkärje mõõtmisraskusi. Põrkeseadme üldmõõtmete lubatud hälve on väiksem kui üksikute plokkide oma, sest kärgplokke saab reguleerida, seades need vajadusel veidi kohakuti, et löögipinna mõõtmed oleksid võimalikult täpsed.

1. liide

JÕU MÕJUL TEKKINUD PAINDEKÕVERAD STAATILISTEL KATSETEL

Joonis 1a

Plokid 1 ja 3

Image

Joonis 1b

Plokk 2

Image

Joonis 1c

Plokk 4

Image

Joonis 1d

Plokid 5 ja 6

Image

2. liide

JÕU MÕJUL TEKKINUD PAINDEKÕVERAD DÜNAAMILISTEL KATSETEL

Joonis 2a

Plokid 1 ja 3

Image

Joonis 2b

Plokk 2

Image

Joonis 2c

Plokk 4

Image

Joonis 2d

Plokid 5 ja 6

Image

Joonis 2e

Plokid kokku

Image


6. LISA

KÜLGKOKKUPÕRKES KASUTATAVA MANNEKEENI TEHNILINE KIRJELDUS

1.   ÜLDOSA

1.1.

Käesolevas eeskirjas ettenähtud mannekeeni, kaasa arvatud mõõtevahendeid ja kalibreeringut, on kirjeldatud tehnilistel joonistel ja kasutaja käsiraamatus (1).

1.2.

Külgkokkupõrkes kasutatava mannekeeni mõõtmed ja kaal kujutavad 50 % ulatuses täiskasvanud meest, ilma käte alaosata (alates küünarliigesest).

1.3.

Mannekeen koosneb metallist ja plastist skeletist, mis on kaetud liha imiteeriva kummi, plasti ja vahtkummiga.

2.   EHITUS

2.1.

Külgkokkupõrkes kasutatavast mannekeenist ülevaate saamiseks vt käesoleva lisa joonist 1 (skeem) ja tabelit 1 (osade nimekiri).

2.2.   Pea

2.2.1.

Pead on kujutatud käesoleva lisa joonisel 1 osana 1.

2.2.2.

Pea koosneb alumiiniumkestast, mis on kaetud painduva vinüülkattega. Alumiiniumkesta sisemus moodustab õõnsuse, kuhu on paigutatud kolmeteljeline kiirendusmõõtur ja ballastmaterjal.

2.2.3.

Pea ja kaela vahelise detaili juures on sisseehitatud koormusanduri asendaja. Selle osa saab asendada kaela ülaosa koormusanduriga.

2.3.   Kael

2.3.1.

Kaela on kujutatud käesoleva lisa joonisel 1 osana 2.

2.3.2.

Kael koosneb pea ja kaela vahelisest detailist, kaela ja rindkere vahelisest detailist ja keskosast, mis ühendab kahte vahedetaili teineteisega.

2.3.3.

Nii pea ja kaela vaheline detail (osa 2a) kui kaela ja rindkere vaheline detail (osa 2c) koosnevad kahest alumiiniumkettast, mis on omavahel ühendatud poolümarpeapoldi ja kaheksa kummist amortisaatoriga.

2.3.4.

Silindriline keskosa (osa 2b) on valmistatud kummist. Mõlemal küljel on kummiosasse vormitud vahedetaili tükkidest alumiiniumketas.

2.3.5.

Kael on monteeritud kaela toendile, mida on kujutatud käesoleva lisa joonisel 1 osana 2d. Selle toendi võib vabal valikul asendada kaela alumise osa koormusanduriga.

2.3.6.

Kaela toendi kahe tahu vaheline nurk on 25o. Et õlaplokk on 5o võrra kaldes, siis sellest tulenevalt on nurk kaela ja rindkere vahel 20o.

2.4.   Õlg

2.4.1.

Õlga on kujutatud käesoleva lisa joonisel 1 osana 3.

2.4.2.

Õlg koosneb õla toestikust, kahest rangluust ja vahtpolüuretaanist õlakapslist.

2.4.3.

Õla toestik (osa 3a) koosneb alumiiniumist vaheplokist ning vaheploki peal ja põhjas asetsevast alumiiniumplaadist. Mõlemad plaadid on kaetud polütetrafluoreteenkattega.

2.4.4.

Polüuretaanvaigust valmistatud rangluud (osa 3b) peaksid kaarduma üle vaheploki. Rangluid hoiavad nende tavaasendis kaks elastset nööri (osa 3c), mis on pingutatud õla toestiku taha. Mõlema rangluu välisservad on konstruktsiooniliselt niimoodi kohandatud, et võimaldavad käte tavapärast asendit.

2.4.5.

Õlakapsel (osa 3d) on valmistatud madaltihedast vahtpolüuretaanist ja kinnitatud õlaploki külge.

2.5.   Rindkere

2.5.1.

Rindkeret on kujutatud käesoleva lisa joonisel 1 osana 4.

2.5.2.

Rindkere koosneb jäigast rinnakorvi toestikust ja kolmest identsest roidemoodulist.

2.5.3.

Rinnakorvi toestik (osa 4a) on valmistatud terasest. Selle tagumisele pinnale on monteeritud terasest vahedetail ja kumer polüuretaanvaigust seljaplaat (osa 4b).

2.5.4.

Rinnakorvi toestiku ülaosa on painutatud 5o tahapoole.

2.5.5.

Rinnakorvi toestiku alumisele küljele on paigaldatud T12 koormusandur või koormusanduri asendaja (osa 4j).

2.5.6.

Roidemoodul (osa 4c) koosneb terasest roidekaarest, mis on kaetud liha imiteeriva avatud pooridega vahtpolüuretaaniga (osa 4d), lineaarsest juhikusüsteemist (osa 4e), mis ühendab roiet toestikuga, hüdraulilisest vibrosummutist (osa 4f) ja kasvava jäikusega summutusvedrust (osa 4g).

2.5.7.

Lineaarne juhikusüsteem (osa 4e) võimaldab roidekaare (osa 4d) tundlikul roidepoolsel küljel rinnakorvi toestiku (osa 4a) ja mittetundliku külje suhtes painduda. Juhikusüsteem on varustatud lineaarsete nõellaagritega.

2.5.8.

Juhikusüsteemis paikneb seadistusvedru (osa 4h).

2.5.9.

Juhikusüsteemi rinnakorvi toestikule paigaldatud osa (osa 4e) külge võib paigaldada roide nihkeanduri (osa 4i) ja ühendada selle roide tundliku külje juures juhikusüsteemi välimise otsaga.

2.6.   Käsivarred

2.6.1.

Käsi on kujutatud käesoleva lisa joonisel 1 osana 5.

2.6.2.

Käed koosnevad plastskeletist, mis on kaetud liha imiteeriva polüuretaaniga ja polüvinüülkloriidist kattega. Liha imitatsioon koosneb suure tihedusega polüuretaanprofiilist valmistatud ülaosast ja vahtpolüuretaanist alaosast.

2.6.3.

Õlaliiges võimaldab käte asendeid rindkere telje suhtes 0-, 40- ja 90 kraadise nurga all.

2.6.4.

Õlaliiges võimaldab pöördliikumistest ainult painutust ja sirutust.

2.7.   Nimmepiirkonna toestik

2.7.1.

Nimmepiirkonna toestikku on kujutatud käesoleva lisa joonisel 1 osana 6.

2.7.2.

Nimmepiirkonna toestik koosneb täiskummsilindrist, millel on kummaski otsas kaks terasest liidesplaati ning silindri sees terastross.

2.8.   Kõht

2.8.1.

Kõhtu on kujutatud käesoleva lisa joonisel 1 osana 7.

2.8.2.

Kõht koosneb jäigast keskosast ja vahtpolüuretaankattest.

2.8.3.

Kõhu keskosaks on metallvaland (osa 7a). Valandi peale on monteeritud katteplaat.

2.8.4.

Valandi kate (osa 7b) on valmistatud vahtpolüuretaanist. Mõlemal poolel on vahtpolüuretaankattesse sisse ehitatud kumer kummiplaat, mis on täidetud pliigraanulitega.

2.8.5.

Kõhupiirkonna kummalgi poolel saab vahtpolüuretaankatte ja jäiga valandi vahele paigaldada kolm jõuandurit (osa 7c) või kolm mittemõõte-asendusmoodulit.

2.9.   Vaagen

2.9.1.

Vaagnat on kujutatud käesoleva lisa joonisel 1 osana 8.

2.9.2.

Vaagen koosneb ristluuplokist, kahest niudeluutiivast, kahest puusaliigesest ja liha imiteerivast vahtplastkattest.

2.9.3.

Ristluu (osa 8a) koosneb vastava massiga metallplokist ja selle ploki peale monteeritud metallplaadist. Ploki tagumisel küljel on õõnsus, mis hõlbustab mõõteriistade kasutamist.

2.9.4.

Niudeluutiivad (osa 8b) on valmistatud polüuretaanvaigust.

2.9.5.

Puusaliigesed (osa 8c) on valmistatud terasdetailidest. Need koosnevad ülemisest reieluu toendist ja kuulliigendist, mis on ühendatud mannekeeni H-punkti läbiva teljega.

Reieluu ülaosa toendi eemaldumist ja eemaldumisvõimet piiravad kummist tõkestid liikumisruumi otstes.

2.9.6.

Liha imitatsiooni süsteem (osa 8d) on valmistatud polüvinüülkloriidkattest, mis on täidetud vahtpolüuretaaniga. H-punkti asukohas on PVC kate asendatud avatud pooridega vahtpolüuretaanist silindriga (osa 8e), mis on kinnitatud kuulliigendit läbiva toestava telje abil niudeluutiivale fikseeritud terasplaadi külge.

2.9.7.

Niudeluutiivad on kinnitatud ristluuploki tagumise osa külge ja häbemeliiduse asukohas ühendatud jõuanduri (osa 8f) või asendusanduriga.

2.10.   Jalad

2.10.1.

Jalgu on kujutatud käesoleva lisa joonisel 1 osana 9.

2.10.2.

Jalad koosnevad metallskeletist, mis on kaetud liha imiteeriva vahtpolüuretaaniga ja polüvinüülkloriidkattega.

2.10.3.

Reite liha imiteerib polüvinüülkloriidist (PVC) nahaga kaetud suure tihedusega polüuretaanprofiil.

2.10.4.

Põlve- ja hüppeliiges võimaldab pöördliikumistest ainult painutust ja sirutust.

2.11.   Ülikond

2.11.1.

Ülikonda ei ole käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud.

2.11.2.

Ülikond on valmistatud kummist ja see katab õlgu, rindkeret, käte ülemist osa, kõhtu, nimmet, vaagnapiirkonna ülemist osa.

Joonis 1

Külgkokkupõrkes kasutatava mannekeeni konstruktsioon

Image

Tabel

Külgkokkupõrkes kasutatava mannekeeni osad (vt joonis 1)

Osa

Nr

Kirjeldus

Arv mannekeeni kohta

1

 

Pea

1

2

 

Kael

1

 

2a

Pea ja kaela vaheline detail

1

 

2b

Keskosa

1

 

2c

Kaela ja rindkere vaheline detail

1

 

2d

Kaela toend

1

3

 

Õlg

1

 

3a

Õla toestik

1

 

3b

Rangluu

2

 

3c

Elastne nöör

2

 

3d

Vahtpolüuretaanist õlakapsel

1

4

 

Rindkere

1

 

4a

Rinnakorvi toestik

1

 

4b

Seljaplaat (kumer)

1

 

4c

Roidemoodul

3

 

4d

Lihaimitatsiooniga kaetud roidekaar

3

 

4e

Silinder-kolb seadis

3

 

4f

Vibrosummuti

3

 

4g

Jäik summutusvedru

3

 

4h

Seadevedru

3

 

4i

Nihkeandur

3

 

4j

T12 koormusandur või koormusanduri asendaja

1

5

 

Käsi

2

6

 

Nimmepiirkonna toestik

1

7

 

Kõht

1

 

7a

Keskosa valand

1

 

7b

Vahtpolüuretaanist kate

1

 

7c

Jõuandur või selle asendaja

3

8

 

Vaagen

1

 

8a

Ristluuplokk

1

 

8b

Niudeluutiivad

2

 

8c

Puusaliiges

2

 

8d

Lihaimitatsioonkate

1

 

8e

H-punkti vahtpolüuretaanplokk

1

 

8f

Jõuandur või selle asendaja

1

9

 

Jalg

2

10

 

Üli kond

1

3.   MANNEKEENI KOKKUMONTEERIMINE

3.1.   Pea-kael

3.1.1.

Poolümarpeapoltide nõutav pöördemoment kaela kokkumonteerimiseks on 10 Nm.

3.1.2.

Pea ja kaela ülaosa koormusandur monteeritakse kaela juurde kuuluva pea ja kaela vahelise plaadi külge nelja kruviga.

3.1.3.

Kaela juurde kuuluv kaela ja rindkere vaheline plaat monteeritakse kaela toendi külge nelja kruviga.

3.2.   Kael-õlg-rindkere

3.2.1.

Kaela toend monteeritakse õlaploki külge nelja kruviga.

3.2.2.

Õlaplokk monteeritakse rinnakorvi toestiku ülaosa külge kolme kruviga.

3.3.   Õlg-käsi

3.3.1.

Käed monteeritakse kruvi ja laagri abil õla rangluude külge. Kruvi pingutatakse selliselt, et käsi kinnituks liigendi külge 1–2 g jõuga.

3.4.   Rindkere-nimmepiirkonna toestik-kõht

3.4.1.

Roidemoodulite paigutus rindkeres peab vastama kokkupõrkes osalevale küljele.

3.4.2.

Nimmepiirkonna toestiku ühenduslüli monteeritakse kahe kruviga rinnakorvi toestiku alumise osa juures T12 koormusanduri või koormusanduri asendaja külge.

3.4.3.

Nimmepiirkonna toestiku ühenduslüli monteeritakse nelja kruviga nimmepiirkonna toestiku ülaosa plaadi peale.

3.4.4.

Kõhupiirkonna keskosa valandi paigaldusäär kinnitatakse nimmepiirkonna toestiku ühenduslüli ja nimmepiirkonna toestiku ülaosa plaadi vahele.

3.4.5.

Kõhupiirkonna jõuandurid paigaldatakse kokkupõrkes osalevale küljele.

3.5.   Nimmepiirkonna toestik-vaagen-jalad

3.5.1.

Nimmepiirkonna toestik monteeritakse kolme kruviga ristluuploki katteplaadi külge. Nimmepiirkonna toestiku alaosa koormusanduri kasutamise korral kasutatakse nelja kruvi.

3.5.2.

Nimmepiirkonna toestiku alusplaat monteeritakse vaagnapiirkonna ristluuploki külge kolme kruviga.

3.5.3.

Jalad monteeritakse puusaliigese toestiku külge ühe kruviga.

3.5.4.

Jalgade põlve- ja pahkluulülisid saab reguleerida, et saavutada 1–2 g kinnitusjõud.

4.   PÕHIKARAKTERISTIKUD

4.1.   Mass

4.1.1.

Mannekeeni põhiosade massid on ära toodud käesoleva lisa tabelis 2.

Tabel

Mannekeeni osade massid

Osa

(kehaosa)

Mass

(kg)

Lubatud hälve

± (kg)

Põhiosad

Pea

4,0

0,2

Kogu pea, k.a kolmeteljeline kiirendusmõõtur ja kaela ülaosa koormusandur või selle asendaja

Kael

1,0

0,05

Kael, v.a kaela toend

Rindkere

22,4

1,0

Kaela toend, õlakapsel, õlad, käte kinnituskruvid, rinnakorvi toestik, rindkere seljaplaat, roidemoodulid, roide painde andurid, rindkere seljaplaadi koormusandur või selle asendaja, T12 koormusandur või selle asendaja, kõhupiirkonna keskosa valand, kõhupiirkonna jõuandurid, 2/3 ülikonnast

Käsi (mõlemad)

1,3

0,1

Õlavars, kaasa arvatud käe liigutamise plaat (mõlemad)

Kõht ja nimmepiirkonna toestik

5,0

0,25

Kõhu lihaimitatsioonkate ja nimmepiirkonna toestik

Vaagen

12,0

0,6

Ristluuplokk, nimmepiirkonna toestiku paigaldusplaat, puusa kuulliigendühendused, reie ülaosa toendid, niudeluutiivad, häbemeliiduse jõuandur, vaagnapiirkonna lihaimitatsioonkate, 1/3 ülikonnast

Jalg (mõlemad)

12,7

0,6

Jalalaba, jala ülemine ja alumine osa ning lihaimitatsioon kuni ühenduskohani reie ülaosaga (mõlemad)

Mannekeen tervikuna

72,0

1,2

 

4.2.   Põhimõõtmed

4.2.1.

Külgkokkupõrkes kasutatava mannekeeni põhimõõtmed, mis põhinevad käesoleva lisa joonisel 2, on esitatud käesoleva lisa tabelis 3.

Mõõdetakse ilma ülikonnata

Joonis 2

Mannekeeni põhimõõtmete arvväärtused (vt tabel 3)

Image

Tabel

Mannekeeni põhimõõtmed

Nr

Parameeter

Mõõtmed (mm)

1

Istmiku kõrgus

909 ± 9

2

Istmikust õlaliigeseni

565 ± 7

3

Istmikust rinnakorvi toestiku alumise küljeni

351 ± 5

4

Istmikust puusaliigeseni (poldi keskjooneni)

100 ± 3

5

Taldadest istmikuni, istudes

442 ± 9

6

Pea laius

155 ± 3

7

Õla/käe laius

470 ± 9

8

Rindkere laius

327 ± 5

9

Kõhupiirkonna laius

280 ± 7

10

Vaagnapiirkonna laius

366 ± 7

11

Pea sügavus

201 ± 5

12

Rindkere sügavus

267 ± 5

13

Kõhupiirkonna sügavus

199 ± 5

14

Vaagnapiirkonna sügavus

240 ± 5

15

Istmiku tagapoolelt puusaliigeseni (poldi keskjooneni)

155 ± 5

16

Istmiku tagapoolelt põlve esipooleni

606 ± 9

5.   MANNEKEENI SERTIFITSEERIMINE

5.1.   Kokkupõrkes osalev külg

5.1.1.

Olenevalt sellest, millist sõiduki külge kokkupõrkes kasutatakse, peavad mannekeeni osad olema sertifitseeritud kas vasaku või parema käe poolselt.

5.1.2.

Mannekeeni roidemoodulid ja kõhupiirkonna jõuandurid paigaldatakse kokkupõrkes osalevale küljele.

5.2.   Mõõtevahendid

5.2.1.

Kõik mõõtevahendid peavad olema kalibreeritud vastavalt punktis 1.3 nimetatud dokumentatsiooni nõuetele.

5.2.2.

Kõigi mõõtevahendite kanalid peavad vastama andmekanalite registreerimisspetsifikatsioonile standardis ISO 6487:2000 või SAE J211 (märts 1995).

5.2.3.

Selle eeskirja järgimiseks on vaja vähemalt kümmet kanalit:

Pea kiirendused

(3)

Rindkere roiete nihked

(3)

Kõhule rakenduvad koormused

(3)

Häbemeliidusele rakenduv koormus

(1)

5.2.4.

Lisaks on võimalik kasutada veel mitmeid mõõtevahendite kanaleid (38):

Kaela ülaosale rakenduvad koormused

(6)

Kaela alaosale rakenduvad koormused

(6)

Rangluule rakenduvad koormused

(3)

Rindkere seljaplaadile rakenduvad koormused

(4)

T1 kiirendused

(3)

T12 kiirendused

(3)

Roide kiirendused

(6, igal roidel kaks)

T12 toestikule rakenduvad koormused

(4)

Nimmepiirkonna alaosale rakenduvad koormused

(3)

Vaagna kiirendused

(3)

Reieluule rakenduvad koormused

(6)

Lisaks saab kasutada veel nelja asendinäitamiskanalit:

Rindkere pöörded

(2)

Vaagna pöörded

(2)

5.3.   Visuaalne kontrollimine

5.3.1.

Mannekeeni kõiki osi tuleb kahjustuste suhtes visuaalselt kontrollida ja vajadusel enne sertifitseerimiskatsetust välja vahetada.

5.4.   Üldine katse ülesseadmine

5.4.1.

Käeoleva lisa joonis 3 tutvustab katse ülesseadmist külgkokkupõrkes kasutatava mannekeeni kõigiks sertifitseerimiskatsetusteks.

5.4.2.

Sertifitseerimiskatse ülesseadmise kord ja katsete teostamise kord peavad vastama punktis 1.3 määratletud dokumentatsiooni spetsifikaadile ja nõuetele.

5.4.3.

Pea, kaela, rindkere ja nimmepiirkonna toestiku katsetused viiakse läbi mannekeeni alakoostude kaupa.

5.4.4.

Õla, kõhu- ja vaagnapiirkonna katsetused viiakse läbi kokkumonteeritud mannekeenil (ilma ülikonna, kingade ja aluspesuta). Nimetatud katsetustes on mannekeen paigaldatud istuma tasasele pinnale ning mannekeeni ja tasase pinna vahele asetatakse kaks kihti kuni 2 mm paksusega polütetrafluoreteeni.

5.4.5.

Kõiki sertifitseeritavaid osi tuleks vähemalt neli tundi enne katsetust hoida katsetusruumis temperatuuril 18–22 oC ja suhtelisel õhuniiskusel 10–70 %.

5.4.6.

Sama osa kahe sertifitseerimiskatsetuse vaheline aeg peaks olema vähemalt 30 minutit.

5.5.   Pea

5.5.1.

Pea alakoost, sealhulgas kaela ülaosa koormusanduri asendaja, sertifitseeritakse kukkumiskatses, lastes sellel 200 ± 1 mm kõrguselt tasasele jäigale kokkupõrkepinnale kukkuda.

5.5.2.

Kokkupõrkepinna ja pea kesksagitaaltasapinna vaheline nurk on 35o ± 1o, mistõttu saab löögi pea ülaosa (seda saab teoks teha kanderihmaga või pea langemist takistava toendiga, mille mass on 0,075±0,005 kg).

5.5.3.

Pea suurim täiskiirendus peab olema vahemikus 100–150 g, kasutades mõõtmisel sagedusklassi ISO 6487:2000 CFC 1000.

5.5.4.

Pea käitumist saab reguleerida nõuetele vastavaks, kui muuta naha ja kolju vahelisi hõõrdeomadusi (nt libestada talgipulbri või polütetrafluoreteenpihustiga).

5.6.   Kael

5.6.1.

Kaela juurde kuuluv pea ja kaela vaheline detail monteeritakse 0,205±0,05 kg massiga 12 mm paksuse vaheplaadi abil spetsiaalsesse peavormi, mida kasutatakse sertifitseerimisel ning mille mass on 3,9±0,05 kg (vt joonis 6).

5.6.2.

Peavorm ja kael monteeritakse kummuli asendis kaelapendli alaosa (2) külge, mis võimaldab süsteemi liikumist külgsuunas.

5.6.3.

Vastavalt kaelapendli spetsifikatsioonile on kaelapendel varustatud üheteljelise kiirendusmõõturiga (vt joonis 5).

5.6.4.

Kaelapendel peaks saama vabalt langeda kõrguselt, mis on valitud selliselt, et saavutada löögikiirus 3,4±0,1 m/s mõõdetuna pendli kiirendusmõõturi asukohast.

5.6.5.

Kaelapendlit aeglustatakse vastava mehhanismiga löögikiirusest nullini (3), nagu kirjeldatud kaelapendli spetsifikatsioonis (vt joonis 5), mille tulemuseks on kiiruse muutus – ajalised piirid on esitatud käesoleva lisa joonisel 7 ja tabelis 4. Kõik kanalid tuleb registreerida vastavalt andmekanalite registreerimisspetsifikatsioonile standardis ISO 6487:2000 või SAE J211 (märts 1995) ja ISO 6487:2000 CFC 180 alusel digitaalselt filtreerida.

Tabel 4

Pendli kiiruse muutus – kaela sertifitseerimiskatse ajalised piirid

Ülempiir

 

Alampiir

 

Aeg (s)

Kiirus (m/s)

Aeg (s)

Kiirus (m/s)

0,001

0,0

0

-0,05

0,003

-0,25

0,0025

-0,375

0,014

-3,2

0,0135

-3,7

 

 

0,017

-3,7

5.6.6.

Peavormi maksimaalne paindumisnurk pendli suhtes (nurk dθA + dθC joonisel 6) peaks olema vahemikus 49,0–59,0 kraadi ja see tuleb saavutada 54,0–66,0 ms jooksul.

5.6.7.

Peamudeli raskuskeskme maksimaalne nihe nurkades dθA ja dθB (vt joonis 6) peaks olema: pendli eesmise asendi lähtenurk dθA 32,0–37,0 kraadi, mis saavutatakse 53,0–63,0 ms jooksul, ja pendli tagumise asendi lähtenurk dθB vahemikus 0,81* (nurk dθA) +1,75 ja 0,81* (nurk dθA) +4,25 kraadi, mis saavutatakse 54,0–64,0 ms jooksul.

5.6.8.

Kaela käitumist katsel saab reguleerida, asendades kaheksa rõngasamortisaatorid teistsuguse põrkekõvadusega amortisaatoritega.

5.7.   Õlg

5.7.1.

Elastse nööri pikkus tuleks reguleerida selliselt, et rangluu liigutamiseks ettepoole tuleks sellele rakendada jõudu 27,5–32,5 N kohas, mis on rangluu välisäärest 4 ± 1 mm kaugusel, suunaga ettepoole samas tasapinnas rangluu liikumisega.

5.7.2.

Mannekeen asetatakse istuvasse asendisse ilma seljatoeta tasasele horisontaalsele jäigale pinnale. Rindkere peab asetsema vertikaalselt ja käed 40o ± 2o nurga all ette üles. Jalad peavad asetsema horisontaalselt.

5.7.3.

Põrkeseadmeks on pendel massiga 23,4±0,2 kg ja läbimõõduga 152,4 ±0,25 mm ning servaraadiusega 12,7 mm (4). Põrkeseade on selle keskjoonelt nelja trossiga riputatud jäiga liigendi külge vähemalt 3,5 m jäigast liigendist allapoole (vt joonis 4).

5.7.4.

Põrkeseade on varustatud kokkupõrke suunas tundliku kiirendusmõõturiga, mis asetseb põrkeseadme teljel.

5.7.5.

Põrkeseade peaks vabalt paiskuma vastu mannekeeni õlga kiirusega 4,3±0,1 m/s.

5.7.6.

Kokkupõrke suund on risti mannekeeni eest taha läbiva telgjoonega ning põrkeseadme telgjoon langeb ühte käe ülemise liigendi keskteljega.

5.7.7.

Põrkeseadme tippkiirendus peaks ISO 6487:2000 CFC 180 alusel filtreerituna jääma vahemikku 7,5–10,5 g.

5.8.   Käsivarred

5.8.1.

Käte jaoks ei ole kindlaks määratud dünaamilist sertifitseerimisprotseduuri.

5.9.   Rindkere

5.9.1.

Iga roidemoodul sertifitseeritakse eraldi.

5.9.2.

Roidemoodul asetatakse vertikaalselt kukkumiskatse seadisesse ja roidesilinder kinnitatakse jäigalt seadise külge.

5.9.3.

Põrkeseade on sileda pinnaga vabalt langev 7,78±0,01 kg mass diameetriga 150 ± 2 mm.

5.9.4.

Põrkeseadme keskjoon peaks olema ühel joonel roide juhikusüsteemi keskjoonega.

5.9.5.

Kokkupõrke raskusaste määratletakse kukkumiskõrgusega 815, 204 ja 459 mm. Neile kukkumiskõrgustele vastav kiirus peaks olema umbes 4, 2 ja 3 m/s. Kokkupõrke kukkumiskõrgust tuleks kohaldada 1 % täpsusega.

5.9.6.

Roide nihkumine fikseeritakse, kasutades selleks näiteks roide küljes olevat nihkeandurit.

5.9.7.

Roide sertifitseerimisnõuded on esitatud käesoleva lisa tabelis 5.

5.9.8.

Roidemooduli käitumist saab reguleerida, kui asendada roidesilindris olev seadevedru teistsuguse jäikusega vedruga.

Tabel 5

Terve roidemooduli sertifitseerimisnõuded

Katseseeria

Kukkumiskõrgus (täpsus 1 %)

Minimaalne nihe

Maksimaalne nihe

 

(mm)

(mm)

(mm)

1

815

46,0

51,0

2

204

23,5

27,5

3

459

36,0

40,0

5.10.   Nimmepiirkonna toestik

5.10.1.

Nimmepiirkonna toestik monteeritakse 0,205±0,05 kg massiga 12 mm paksuse vaheplaadi abil spetsiaalsesse peavormi, mida kasutatakse sertifitseerimisel ning mille mass on 3,9±0,05 kg (vt joonis 6).

5.10.2.

Peavorm ja nimmepiirkonna toestik monteeritakse kummuli asendis kaelapendli alaosa (5) külge, mis võimaldab süsteemi liikumist külgsuunas.

5.10.3.

Vastavalt kaelapendli spetsifikatsioonile on kaelapendel varustatud üheteljelise kiirendusmõõturiga (vt joonis 5).

5.10.4.

Kaelapendel peaks saama vabalt langeda kõrguselt, mis on valitud selliselt, et saavutada löögikiirus 6,05±0,1 m/s mõõdetuna pendli kiirendusmõõturi asukohast.

5.10.5.

Kaelapendlit aeglustatakse vastava mehhanismiga löögikiirusest nullini, (6) nagu kirjeldatud kaelapendli spetsifikatsioonis (vt joonis 5), mille tulemuseks on kiiruse muutus – ajalised piirid on esitatud käesoleva lisa joonisel 8 ja tabelis 6. Kõik kanalid tuleb registreerida vastavalt andmekanalite registreerimisspetsifikatsioonile standardis ISO 6487:2000 või SAE J211 (märts 1995) ja ISO 6487:2000 CFC 180 alusel digitaalselt filtreerida.

Tabel 6

Pendli kiiruse muutus – nimmepiirkonna toestiku sertifitseerimiskatse ajalised piirid

Ülempiir

 

Alampiir

 

Aeg [s]

Kiirus [m/s]

Aeg [s]

Kiirus [m/s]

0,001

0,0

0

-0,05

0,0037

-0,2397

0,0027

-0,425

0,027

-5,8

0,0245

-6,5

 

 

0,03

-6,5

5.10.6.

Peavormi maksimaalne paindumisnurk pendli suhtes (nurk dθA + dθC joonisel 6) peaks olema vahemikus 45,0–55,0 kraadi ja see tuleb saavutada 39,0–53,0 ms jooksul.

5.10.7.

Peamudeli raskuskeskme maksimaalne nihe nurkades dθA ja dθB (vt joonis 6) peaks olema: pendli eesmise asendi lähtenurk dθA 31,0–35,0 kraadi, mis saavutatakse 44,0–52,0 ms jooksul, ja pendli tagumise asendi lähtenurk dθB vahemikus 0,8* (nurk dθA) +2,00 ja 0,8* (nurk dθA) +4,50 kraadi, mis saavutatakse 44,0–52,0 ms jooksul.

5.10.8.

Nimmepiirkonna toestiku käitumist saab reguleerida, kui muuta lülisamba trossi pinget.

5.11.   Kõht

5.11.1.

Mannekeen asetatakse istuvasse asendisse ilma seljatoeta tasasele horisontaalsele jäigale pinnale. Mannekeeni rindkere asetseb vertikaalselt, kuid käed ja jalad horisontaalselt.

5.11.2.

Põrkeseadmeks on pendel massiga 23,4±0,2 kg ja läbimõõduga 152,4 ±0,25 mm ning servaraadiusega 12,7 mm (7). Põrkeseade on selle keskjoonelt kaheksa trossiga riputatud jäiga liigendi külge vähemalt 3,5 m jäigast liigendist allapoole (vt joonis 4).

5.11.3.

Põrkeseade on varustatud kokkupõrke suunas tundliku kiirendusmõõturiga, mis asetseb põrkeseadme teljel.

5.11.4.

Pendel on varustatud horisontaalse „käetoe” -põrkeseadmega, mille mass on 1,0±0,01 kg. Põrkeseadme täismass koos käetoe pinnaga on 24,4 ±0,21 kg. Jäik „käetugi” on 70 ± 1 mm kõrge, 150 ± 1 mm lai ja peab võimaldama vähemalt 60 mm sügavusele kõhupiirkonda sissetungimist. Pendli keskjoon langeb kokku „käetoe” keskmega.

5.11.5.

Põrkeseade peaks vabalt paiskuma vastu mannekeeni kõhtu kiirusega 4,0±0,1 m/s.

5.11.6.

Kokkupõrke suund on risti mannekeeni eest taha läbiva telgjoonega ning põrkeseadme telgjoon on joondatud kõhupiirkonna keskmise jõuanduri keskme järgi.

5.11.7.

Põrkeseadme suurim jõud, mis saadakse põrkeseadme kiirendusest, kasutades mõõtmisel sagedusklassi ISO 6487:2000 CFC 180 korrutatuna põrkeseadme/käetoe massiga, peab jääma vahemikku 4,0–4,8 kN ning see tuleb saavutada 10,6–13,0 ms jooksul.

5.11.8.

Kõhupiirkonna kolme jõuanduriga mõõdetavad jõu väärtused erinevatel ajahetkedel summeeritakse ja mõõtmisel kasutatakse sagedusklassi ISO 6487:2000 CFC 600. Selle summa suurim jõud peaks jääma vahemikku 2,2–2,7 kN ja see tuleb saavutada 10,0–12,3 ms jooksul.

5.12.   Vaagen

5.12.1.

Mannekeen asetatakse istuvasse asendisse ilma seljatoeta tasasele horisontaalsele jäigale pinnale. Mannekeeni rindkere asetseb vertikaalselt, kuid käed ja jalad horisontaalselt.

5.12.2.

Põrkeseadmeks on pendel massiga 23,4±0,2 kg ja läbimõõduga 152,4 ±0,25 mm ning servaraadiusega 12,7 mm (8). Põrkeseade on selle keskjoonelt kaheksa trossiga riputatud jäiga liigendi külge vähemalt 3,5 m jäigast liigendist allapoole (vt joonis 4).

5.12.3.

Põrkeseade on varustatud kokkupõrke suunas tundliku kiirendusmõõturiga, mis asetseb põrkeseadme teljel.

5.12.4.

Põrkeseade peaks vabalt paiskuma vastu mannekeeni vaagnapiirkonda kiirusega 4,3±0,1 m/s.

5.12.5.

Kokkupõrke suund on risti mannekeeni eest taha läbiva telgjoonega ning põrkeseadme telgjoon on joondatud H-punkti seljaplaadi keskme järgi.

5.12.6.

Põrkeseadme suurim jõud, mis saadakse põrkeseadme kiirendusest, kasutades mõõtmisel sagedusklassi ISO 6487:2000 CFC 180 korrutatuna põrkeseadme massiga, peab jääma vahemikku 4,4–5,4 kN ning see tuleb saavutada 10,3–15,5 ms jooksul.

5.12.7.

Häbemeliidusele mõjuv jõud peaks jääma vahemikku 1,04–1,64 kN ning tuleb saavutada kiirusel 9,9–15,9 m/s, kasutades mõõtmisel sagedusklassi ISO 6487:2000 CFC 600.

5.13.   Jalad

5.13.1.

Jalgade jaoks ei ole kindlaks määratud dünaamilist sertifitseerimisprotseduuri.

Joonis 3

Ülevaade mannekeeni sertifitseerimiskatsetuse ülesseadmisest

Image

Joonis 4

23,4 kg pendli põrkeseadme vedrustus

Image

Vasakul: nelja trossiga vedrustus (risti paiknevad trossid eemaldatud)

Paremal: kaheksa trossiga vedrustus

Joonis 5

Kaelapendli spetsifikatsioon vastavalt Ameerika föderaaleeskirjade koodeksile (Code of Federal Regulations) (49 CFR V ptk, osa 572.33)

Image

Joonis 6

Kaela ja nimmepiirkonna toestiku sertifitseerimiskatsetuse ülesseadmine (Peamudeliga mõõdetud nurgad dθA, dθB ja dθC)

Image

Joonis 7

Pendli kiiruse muutus – kaela sertifitseerimiskatse ajalised piirid

Pendli kiiruse muutuse piirid kaela sertifitseerimiskatsel

Image

Joonis 8

Pendli kiiruse muutus – nimmepiirkonna toestiku sertifitseerimiskatse ajalised piirid

Pendli kiiruse muutuse piirid nimmepiirkonna toestiku sertifitseerimiskatsel

Image


(1)  Mannekeen vastab ES-2 mannekeeni spetsifikatsioonile. Tehnilise joonise sisukorra number on: nr E-AA-DRAWING-LIST-7-25-032, 25. juuli 2003. ES-2 tehniliste jooniste ja ES-2 kasutusjuhendi täiskomplekt on hoiul Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjonis (UNECE), Palais des Nations, Genf, Šveits, ja sellega saab taotluse alusel sekretariaadis tutvuda.

(2)  Kaelapendel, mis vastab Ameerika föderaaleeskirjade koodeksi (Code of Federal Regulations) 49 CFR V ptk osale 572.33 (trükk 10-1-00) (vt ka joonis 5).

(3)  Soovitatav on kasutada 3tollist kärge (vt joonis 5).

(4)  Pendel, mis vastab Ameerika föderaaleeskirjade koodeksi (Code of Federal Regulations) 49 CFR V ptk osale 572.36(a) (trükk 10-1-00) (vt ka joonis 4).

(5)  Kaelapendel, mis vastab Ameerika föderaaleeskirjade koodeksi (Code of Federal Regulations) 49 CFR V ptk osale 572.33 (trükk 10-1-00) (vt ka joonis 5).

(6)  Soovitatav on kasutada 6tollist kärge (vt joonis 5).

(7)  Pendel, mis vastab Ameerika föderaaleeskirjade koodeksi (Code of Federal Regulations) 49 CFR V ptk osale 572.36(a) (trükk 10-1-00) (vt ka joonis 4).

(8)  Pendel, mis vastab Ameerika föderaaleeskirjade koodeksi (Code of Federal Regulations) 49 CFR V ptk osale 572.36(a) (trükk 10-1-00) (vt ka joonis 4).


7. LISA

KÜLGKOKKUPÕRKES KASUTATAVA MANNEKEENI PAIGALDAMINE

1.   ÜLDOSA

1.1.

Käesoleva eeskirja 6. lisas kirjeldatud külgkokkupõrke mannekeeni tuleb kasutada vastavalt alltoodud paigaldamisprotseduurile.

2.   PAIGALDAMINE

2.1.

Reguleerida põlve ja pahkluu liigeseid nii, et need vaid toetaksid säärt ja jalalaba, kui jalg on horisontaalselt välja sirutatud (1–2 g reguleerimine).

2.2.

Kontrollida, kas mannekeen on seatud vastavalt soovitud löögisuunale.

2.3.

Mannekeenil peavad seljas olema liibuvad puuvillstretšist poolpikad püksid ja võib seljas olla liibuv puuvillstretšist lühikeste käistega särk.

2.4.

Kummaski jalas peab olema king.

2.5.

Asetada mannekeen kokkupõrkes osaleva külje esiistmele nagu on kirjeldatud külgkokkupõrke katse läbiviimise korra tehnilistes tingimustes.

2.6.

Mannekeeni sümmeetriatasapind peab langema ühte nimetatud istumisasendi vertikaalse kesktasapinnaga.

2.7.

Mannekeeni vaagnapiirkond peab asetsema nii, et külgsuunas kulgev joon, mis läbib mannekeeni H-punkte, on risti istme keskpikitasapinnaga. Mannekeeni H-punkte läbiv joon peab olema horisontaalne, maksimaalse kaldega ± 2o  (1).

Mannekeeni vaagna asendi õigsust saab kontrollida H-punkti mannekeeni H-punkti suhtes, kasutades M3 auke H-punkti seljaplaatidel ES-2 vaagna kummalgi küljel. M3 augud on kujutatud tähisega „Hm”. „Hm” peaks paiknema H-punkti mannekeeni H-punkti ümbritsevas ringis raadiusega 10 mm.

2.8.

Keha ülemist osa tuleb esmalt kallutada ettepoole ja seejärel toetada kindlalt vastu seljatuge (vt märkus 1). Mannekeeni õlad peavad olema taha painutatud.

2.9.

Sõltumata mannekeeni istumisasendist, peab käe ülemise osa ja rindkere/käe võrdlusjoone vaheline nurk mõlemal poolel olema 40 ± 5 kraadi. Rindkere/käe võrdlusjoone all mõistetakse roiete esikülje puutetasapinna lõikumist mannekeeni püstpikitasapinnaga kohal, kus asub käsi.

2.10.

Juhi istumisasendi jaoks asetada mannekeeni parem jalalaba alla vajutamata gaasipedaalile, nii et kand toetub põrandal nii kaugele ettepoole kui võimalik, põhjustamata seejuures vaagnapiirkonna või rindkere liikumist. Asetada vasak jalalaba säärega risti, nii et kand toetuks põrandale parema jala kannaga küljelt vaadates ühel joonel. Asetada mannekeeni põlved nii, et nende välisküljed on mannekeeni sümmeetriatasapinnast 150 ± 10 mm kaugusel. Kui selliste piirangute juures võimalik, asetada mannekeeni reied nii, et need puudutaksid istmepolstrit.

2.11.

Teiste istumisasendite jaoks asetada mannekeeni kannad põrandal nii kaugele ettepoole kui võimalik ilma istmepolstrit rohkem kokku surumata, kui seda põhjustab jalgade enda raskus ja põhjustamata seejuures vaagnapiirkonna või rindkere liikumist. Asetada mannekeeni põlved nii, et nende välisküljed on mannekeeni sümmeetriatasapinnast 150 ± 10 mm kaugusel.


(1)  Mannekeenil võivad olla rindkere- ja vaagnaosas kallutusandurid. Need instrumendid võivad aidata saavutada soovitud asendit.


8. LISA

OSALINE KATSE

1.   EESMÄRK

Nende katsetuste eesmärk on kontrollida, kas muudetud konstruktsiooniga sõidukil on vähemalt samad (või paremad) energia neeldumise karakteristikud kui käesoleva eeskirja alusel kinnituse saanud sõidukitüübil.

2.   MENETLUS JA SEADELDISED

2.1.   Võrdluskatsed

2.1.1.

Kasutades sõiduki kinnitusmenetluse käigus katsetatud algseid polsterdusmaterjale, mis on paigaldatud kinnitatava sõiduki uue külgkonstruktsiooni külge, viiakse läbi kaks dünaamilist katset, milles kasutatakse kahte erinevat põrkeseadet (joonis 1).

2.1.1.1.

Sõiduki tüübikinnituse ajal põrkab punktis 3.1.1 kirjeldatud peakujuline põrkeseade kiirusel 24,1 km/h külgmisele alale, mis puutub põrkel vastu EUROSID pead. Tulemus registreeritakse ja arvutatakse välja HPC. Seda katset ei sooritata, kui käesoleva eeskirja 4. lisas kirjeldatud katsete ajal:

 

ei ole toimunud kokkupuudet peaga või

 

puutus pea kokku üksnes aknaga, tingimusel et aken ei ole laminaatklaasist.

2.1.1.2.

Sõiduki tüübikinnituse ajal põrkab punktis 3.2.1 kirjeldatud kehaploki põrkeseade kiirusel 24,1 km/h külgmisele alale, mis puutub põrkel vastu EUROSID õlga, käsivart ja rindkeret. Tulemus registreeritakse ja arvutatakse välja HPC.

2.2.   Tüübikinnituskatse

2.2.1.

Kasutades tüübikinnituse laiendamiseks esitatud uusi polsterdusmaterjale, istet jms, mis on paigaldatud sõiduki uue külgkonstruktsiooni külge, korratakse punktides 2.1.1.1 ja 2.1.1.2 määratletud katseid, uued tulemused registreeritakse ja arvutatakse välja nende HPC.

2.2.1.1.

Kui kummagi tüübikinnituskatse tulemuste põhjal arvutatud HPC on väiksem kui võrdluskatsete (mille läbiviimisel on kasutatud esialgseid tüübikinnitusega polsterdusmaterjale või istmeid) ajal saadud HPC, siis laiendatakse tüübikinnitust.

2.2.1.2.

Kui uus HPC on suurem kui võrdluskatsete ajal saadud HPC, viiakse läbi uus täieulatuslik katse (kasutades soovitatud polsterdust/istmeid/jms).

3.   KATSEVARUSTUS

3.1.   Peakujuline põrkeseade (joonis 2)

3.1.1.

See aparaat koosneb täielikult juhitavast jäigast lineaarsest põrkeseadmest massiga 6,8 kg. Selle löögipind on poolkerakujuline ja läbimõõduga 165 mm.

3.1.2.

Peakujuline põrkeseade on varustatud kahe kiirendusmõõturiga ja kiirusemõõdikuga, mis kõik suudavad mõõta väärtusi kokkupõrke suunas.

3.2.   Kehaploki põrkeseade (joonis 3)

3.2.1.

See aparaat koosneb täielikult juhitavast jäigast lineaarsest põrkeseadmest massiga 30 kg. Selle mõõtmed ja ristlõige on kujutatud joonisel 3.

3.2.2.

Mannekeeni ülakeha on varustatud kahe kiirendusmõõturiga ja kiirusemõõdikuga, mis kõik suudavad mõõta väärtusi kokkupõrke suunas.

Joonis 1

Image

Joonis 2

Peakujuline põrkeseade

Image

Joonis 3

Kehaploki põrkeseade

Image


30.11.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 313/58


ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 16 – Ühtsed sätted, mis käsitlevad

I.   mootorsõidukite sõitjate turvavööde, turvasüsteemide, lapse turvasüsteemide ja ISOFIXi lapse turvasüsteemide,

II.   turvavööde, turvasüsteemide, lapse turvasüsteemide ja ISOFIXi lapse turvasüsteemidega varustatud sõidukite kinnitamist

Lisand 15: eeskiri nr 16

5. muudatus

Rahvusvahelise avaliku õiguse kohaselt on õiguslik toime üksnes ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni originaaltekstidel. Käesoleva eeskirja seisundit ja jõustumiskuupäeva tuleks kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni staatusedokumendi TRANS/WP.29/343 viimase versiooni järgi aadressil http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29fdocstts.html.

Sisaldab kogu kehtivat teksti kuni:

04-seeria muudatuste 17. täiendus – jõustumise kuupäev: 18. jaanuar 2006

SISUKORD

EESKIRI

1.

Reguleerimisala

2.

Mõisted

3.

Kinnitamistaotlus

4.

Tähistus

5.

Kinnitus

6.

Spetsifikatsioonid

7.

Katsed

8.

Sõidukisse paigaldamisel kehtivad nõuded

9.

Tootmise nõuetele vastavus

10.

Sanktsioonid tootmise nõuetele mittevastavuse korral

11.

Sõiduki tüübi, turvavöö või turvasüsteemi tüübi kinnitamise muutmine ja pikendamine

12.

Tootmise lõpetamine

13.

Juhend

14.

Tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ja haldusasutuste nimed ja aadressid

15.

Üleminekusätted

LISAD

1.A lisa:

Teatis sõidukitüübi kinnituse andmise, laiendamise, sellest keeldumise või selle tühistamise või sõidukitüübi tootmise lõpetamise kohta seoses turvavöödega vastavalt eeskirjale nr 16

1.B lisa:

Teatis kinnituse andmise, laiendamise, sellest keeldumise või selle tühistamise või tootmise lõpetamise kohta seoses turvavöö või turvasüsteemi tüübiga, mis on ette nähtud mootorsõidukite täiskasvanud reisijatele vastavalt eeskirjale nr 16

2. lisa:

Tüübikinnitusmärkide asetus

3. lisa:

Tõmburimehhanismi kestvuse katsetamiseks ette nähtud seadme diagramm

4. lisa:

Avariil lukustuvate tõmburite lukustumiskatses ette nähtud seadme diagramm

5. lisa:

Tolmukindluse katsetamiseks ette nähtud seadme diagramm

6. lisa:

Katsesõiduki, istme, kinnituspunktide ja seiskamisseadise kirjeldus

7. lisa:

Mannekeeni kirjeldus

8. lisa:

Katsesõiduki aeglustuskõver ajaühikus

9. lisa:

Juhend

10. lisa:

Kaksiklukukatse

11. lisa:

Kulumiskindluse ja hoidiku lindi läbilibisemise katse

12. lisa:

Korrosioonikatse

13. lisa:

Katsete järjekord

14. lisa:

Toodete nõuetele vastavuse kontrollimine

15. lisa:

Mootorsõidukite istekohtade H-punkti ja torso tegeliku kaldenurga määramise kord

1. liide –

Kolmemõõtmelise H-punktiga aparaadi kirjeldus

2. liide –

Kolmemõõtmeline taustsüsteem

3. liide –

Istekohtade võrdlusandmed

16. lisa:

Turvavööde ja tõmburite miinimumnõuded

17. lisa:

Täiskasvanute turvavööde ja turvasüsteemide paigaldusnõuded mootorsõidukites näoga sõidusuunas asuvatel istmetel ja ISOFIXi lapse turvasüsteemide paigaldusnõuded

1. liide –

Sõiduki turvavöökomplektide abil paigaldatavate lapse universaalkategooria turvasüsteemide paigaldusnõuded

2. liide –

Näoga sõidusuunas ja seljaga sõidusuunas paiknevate universaal- ja pooluniversaalkategooria ISOFIXi lapse turvasüsteemide paigaldusnõuded ISOFIXi kohtadel

3. liide –

Sõiduki käsiraamatu teabetabelid lapse turvasüsteemide sobivuse kohta erinevatel istekohtadel ja ISOFIXi lapse turvasüsteemide sobivuse kohta erinevatel ISOFIXi kohtadel

1.   REGULEERIMISALA

Käesolevat eeskirja kohaldatakse turvavööde ja turvasüsteemide suhtes, mis on ette nähtud paigaldamiseks sõidukitele ning mõeldud eraldi kasutamiseks, st üksikseadistena täiskasvanu kasvu sõitjatele näoga või seljaga sõidusuunas asuvatel istekohtadel. Samuti kohaldatakse eeskirja lapse turvasüsteemidele ja ISOFIXi lapse turvasüsteemidele, mis on ette nähtud paigaldamiseks M1- ja N1-kategooria sõidukitele (1).

2.   MÕISTED

2.1.   „Turvavöö” (kinnitusrihm, ohutusrihm)

Kinnituslukust, reguleerseadistest ja kinnitusdetailidest koosnev rihmaseade, mille saab kinnitada mootorsõidukisse ning mis on ette nähtud selle kasutaja keha liikumise piiramiseks, et vähendada vigastuse tekkimise ohtu kokkupõrke või sõiduki järsu aeglustuse korral. Seadet tähistatakse üldjuhul terminiga „turvavöökomplekt”, mis hõlmab ka energianeelduri või turvavöötõmburina toimiva mis tahes muu seadise.

Seadist võib katsetada ja tunnustada kas turvavööseadme või turvasüsteemina.

2.1.1.   „Vöörihm”

Kahepunktivöö, mis läheb risti üle kasutaja vaagnavöötme esiosa.

2.1.2.   „Diagonaalvöö”

Vöö, mis läheb diagonaalselt üle rindkere esiosa puusast kuni vastaspoolse õlani.

2.1.3.   „Kolmepunktivöö”

Vöö, mis kujutab endast vöörihma ja diagonaalvöö kombinatsiooni.

2.1.4.   „S-tüüpi turvavöö”

Vöö, mis ei ole kolmepunktivöö ega vöörihm.

2.1.5.   „Traksvöö”

S-tüüpi turvavöö, mis koosneb vöörihmast ja õlarihmadest ning millel võib olla täiendav jalgadevaheline rihm.

2.2.   „Vöö tüüp”

Erinevat tüüpi vööd on üksteisest märkimisväärselt erinevad, kusjuures erinevused võivad olla seotud eelkõige järgmisega:

2.2.1.

jäigad osad (lukk, kinnitusdetailid, tõmbur jne);

2.2.2.

vöö materjal, koetüüp, mõõtmed ja värvus või

2.2.3.

turvavöökomplekti geomeetria.

2.3.   „Rihm”

Painduv osa, mis on ette nähtud keha paigalhoidmiseks ning koormuste siirdamiseks turvavöö kinnituspunktidesse.

2.4.   „Lukk”

Kiiresti avatav seade, mis võimaldab kasutajat rihma abil paigal hoida. Luku, välja arvatud traksvöö luku sees võib olla turvavöö reguleerseadis.

2.5.   „Turvavöö reguleerseadis”

Seadis, mis võimaldab turvavööd reguleerida vastavalt kasutaja suurusele ja istme asendile. Reguleerseadis võib kuuluda kas luku, tõmburi või turvavöö mõne muu osa koosseisu.

2.6.   „Eelpinguti”

Täiendav või integreeritud seadis, mis pingutab turvavöö hoidiku linti ning vähendab seega rihma lõdvet kokkupõrke ajal.

2.7.

„Kontrollvöönd” on ala kahe vertikaalse, teineteisest 400 mm kaugusel asuva ning H-punkti suhtes sümmeetrilise pikitasapinna vahel, mis on määratletud eeskirja nr 21 1. lisas kirjeldatud peakujulise seadise pööramisel vertikaalasendist horisontaalsesse. Seadis tuleb eeskirja nr 21 nimetatud lisas esitatud kirjelduse kohaselt asetada ning reguleerida maksimaalsele pikkusele 840 mm.

2.8.

„Turvapadjasüsteem” on turvavööde ja turvasüsteemide täiendamiseks mootorsõidukitesse paigaldatud seade, st süsteem, mis sõiduki tugeva kokkupõrke korral vabastab automaatselt elastse padja, mille ülesandeks on selles sisalduva gaasi kokkusurumise arvel leevendada sõitja ühe või mitme kehaosa kokkupõrget sõitjateruumi osadega.

2.9.

„Sõitja turvapadi” on turvapadjasüsteem, mis on ette nähtud sõitja(te) kaitsmiseks istmetel, v.a juhiiste, laupkokkupõrke korral.

2.10.

„Lapse turvasüsteem” on eeskirjas nr 44 kirjeldatud turvaseadis.

2.11.

„Seljaga sõidusuunas” on sõiduki tavalisele liikumissuunale vastassuunaline asend.

2.12.   „Kinnitusdetailid”

Turvavöökomplekti osad, sealhulgas turvakomponendid, mis võimaldavad turvavööd kinnituspunktidesse kinnitada.

2.13.   „Energianeeldur”

Seadis, mis on ette nähtud energia hajutamiseks rihmast sõltumata või koos rihmaga ja mis on osa turvavöökomplektist.

2.14.   „Tõmbur”

Seadis, mis mahutab kogu turvavöö rihma või osa sellest.

2.14.1.   „Mittelukustuv tõmbur” (1. tüüp)

Tõmbur, millest rihma vähese välise jõu abil kogu pikkuses välja saab tõmmata ja mis ei võimalda välja tõmmatud rihma pikkust reguleerida.

2.14.2.   „Käsitsi avatav tõmbur” (2. tüüp)

Tõmbur, mis rihma väljatõmbamiseks vajalikku pikkusesse avatakse käsitsi ning mis lukustub ise pärast kõnealuse toimingu lõppemist.

2.14.3.   „Iselukustuv tõmbur” (3. tüüp)

Tõmbur, mis võimaldab rihma soovitud pikkuses välja tõmmata ja kohandab rihma pärast luku kinnitamist automaatselt kasutaja kehaga. Rihma ei saa ilma kasutaja tahtliku sekkumiseta rohkem välja tõmmata.

2.14.4.   „Avariil lukustuv tõmbur” (4. tüüp)

Tõmbur, mis normaalsetes sõidutingimustes ei takista turvavöö kasutaja liikumisvabadust. Seade on varustatud rihma pikkust automaatselt kasutaja kehaga kohandava reguleerseadisega ning lukumehhanismiga, mille käivitab liiklusõnnetuse korral:

2.14.4.1.

sõiduki aeglustus (lihtne lukustusviis);

2.14.4.2.

sõiduki aeglustuse, lindi liikumise või muude automaatsete vahendite kombinatsioon (mitmetoimeline lukustusviis).

2.14.5.   „Avariil lukustuv tõmbur lisapingutuse piirnormiga” (4N-tüüp)

Punktis 2.14.4 kirjeldatud tüüpi tõmbur, millel on eriomadused M2-, M3-, N1-, N2- ja N3-kategooria sõidukites kasutamiseks (2).

2.14.6.   „Turvavöö kõrguse regulaator”

Seadis, mis võimaldab rihma ülemise aknaposti aasa kõrgust kohandada vastavalt kasutaja kehale ja istme asendile. Sellist seadist võib pidada rihma osaks või rihma kinnituspunkti osaks.

2.15.   „Turvavöö kinnituspunktid”

Sõiduki kere või istme osad või mõni muu sõiduki osa, mille külge turvavöökomplekt kinnitatakse.

2.16.   „Sõiduki tüüp turvavööde ja turvasüsteemide järgi”

Mootorsõidukite kategooria, mille sõidukid ei erine üksteisest selliste põhiliste omaduste poolest nagu sõiduki kere või istme või mõne muu turvavööde ja turvasüsteemide kinnituskohana ette nähtud osa mõõtmed, kuju ja materjal.

2.17.   „Turvasüsteem”

Konkreetse sõidukitüübi või tootja poolt määratud ja tehnilise teenistuse poolt kinnitatud tüübi süsteem, mis koosneb istmest ja vastavate vahenditega sõiduki külge kinnitatud rihmast ning lisaks kõigist elementidest, mis vähendavad kasutaja vigastuste ohtu sõiduki äkilise aeglustuse korral, piirates kasutaja keha liikumist.

2.18.   „Iste”

Ühele täiskasvanule istumiseks mõeldud konstruktsioon koos istmekattega, mis võib, aga ei tarvitse olla sõiduki kerega lahutamatult ühendatud. Terminiga tähistatakse nii üksikistet kui ühele isikule mõeldud pinkistme osa.

2.18.1.

„Eesmine sõitjaiste” on iga iste, mille kõige eesmine H-punkt on vertikaaltasapinnal või selle ees läbi juhi R-punkti.

2.19.   „Istmerühm”

Ühele või mitmele täiskasvanule mõeldud pinkiste või üksteise kõrval paiknevad eraldi istmed (st kinnitatud nii, et ühe istme eesmised kinnituspunktid on samal joonel teise istme tagumiste kinnituspunktide esiosaga või asuvad teise istme kinnituspunktide vahel).

2.20.   „Pinkiste”

Vähemalt kahele täiskasvanule mõeldud ühes tükis konstruktsioon koos istmekattega.

2.21.   „Istme reguleersüsteem”

Tervikseadis, mille abil saab istet või selle osi reguleerida asendisse, mis sobib istuja kehakujule; seadis võimaldab eelkõige:

2.21.1.

pikisuunas nihutamist;

2.21.2.

püstsuunas nihutamist;

2.21.3.

istme osade vahelise nurga muutmist.

2.22.   „Istme kinnituspunkt”

Istme sõiduki kere külge kinnitamise süsteem, kaasa arvatud sõiduki kere asjaomased osad.

2.23.   „Istme tüüp”

Istmed, mis ei erine üksteisest järgmiste oluliste tunnuste poolest:

2.23.1.

istme kuju, mõõtmed ja materjal;

2.23.2.

istmeluku reguleerimis- ja lukustussüsteemide tüübid ja mõõtmed;

2.23.3.

istmel asuvate turvavöö kinnituspunktide, istme kinnituspunkti ja sõiduki kere asjaomaste osade tüüp ja mõõtmed.

2.24.   „Istme nihutussüsteem”

Seadis, mis võimaldab nihutada istet või mõnda istme osa kindla vaheasendita pikisuunas või muuta istme osade vahelist nurka (et hõlbustada sõitjate pääsu sõidukisse).

2.25.   „Istme lukustussüsteem”

Seade, mis tagab istme ja selle osade püsimise mis tahes kasutusasendis.

2.26.   „Kaetud luku avamise nupp”

Selline luku avamise nupp, mille puhul lukk ei ole avatav 40 mm diameetriga kuuli abil.

2.27.   „Katmata luku avamise nupp”

Selline luku avamise nupp, mille puhul lukk on avatav 40 mm diameetriga kuuli abil.

2.28.   „Pingeid vähendav seade”

Seade, mis kuulub tõmburi külge ja vähendab automaatselt rihma pinget, kui turvavöö kinnitatakse. Kui turvavöö avatakse, lülitub seade automaatselt välja.

2.29.

„ISOFIX” on lapse turvasüsteemi kinnitamise süsteem sõidukites, millel on kaks jäika kinnituspunkti, kaks vastavat jäika kinnitusdetaili lapse turvasüsteemil ja vahend lapse turvasüsteemi pikipöörlemise piiramiseks.

2.30.

„ISOFIXi lapse turvasüsteem” on eeskirja nr 44 nõuetele vastav lapse turvasüsteem, mis tuleb kinnitada eeskirja nr 14 nõuetele vastava ISOFIXi kinnitussüsteemiga.

2.31.

„ISOFIX koht” tähendab süsteemi, mis võimaldab paigaldada:

a)

kas eeskirjas nr 44 kirjeldatud universaalse ISOFIXi näoga sõidusuunas paikneva lapse turvasüsteemi;

b)

või eeskirjas nr 44 kirjeldatud pooluniversaalse ISOFIXi näoga sõidusuunas paikneva lapse turvasüsteemi;

c)

või eeskirjas nr 44 kirjeldatud pooluniversaalse ISOFIXi seljaga sõidusuunas paikneva lapse turvasüsteemi;

d)

või eeskirjas nr 44 kirjeldatud pooluniversaalse ISOFIXi küljega sõidusuunas paikneva lapse turvasüsteemi;

e)

või eeskirjas nr 44 kirjeldatud erisõiduki ISOFIXi lapse turvasüsteemi.

2.32.

„ISOFIXi kinnitussüsteem” on süsteem, mis koosneb kahest eeskirjas nr 14 nõuetele vastavast ISOFIXi alumisest kinnituspunktist ning mis on ette nähtud ISOFIXi lapse turvasüsteemi kinnitamiseks koos pöörlemist takistava seadisega.

2.33.

„ISOFIX alumine kinnituspunkt” on 6 mm läbimõõduga jäik ümar horisontaallatt, mis ulatub sõiduki või istme osadest eemale, et sinna saaks kinnitada ISOFIXi lapse turvasüsteemi ISOFIXi kinnitusdetailide abil.

2.34.   „Pöörlemist takistav seadis”

a)

ISOFIXi universaalse lapse turvasüsteemi pöörlemist takistav seadis koosneb ISOFIXi ülemisest kinnitusrihmast.

b)

ISOFIXi pooluniversaalse lapse turvasüsteemi pöörlemist takistav seadis koosneb ülemisest kinnitusrihmast, sõiduki armatuurlauast või tugijalast, mis on ette nähtud piirama turvasüsteemi pöörlemist laupkokkupõrke ajal.

c)

Nii universaalsete kui pooluniversaalsete ISOFIXi lapse turvasüsteemide jaoks ei ole sõiduki iste ise pöörlemist takistav seadis.

2.35.

„ISOFIX ülemise kinnitusrihma kinnituspunkt” tähendab elementi, mis vastab eeskirja nr 14 nõuetele, näiteks kindlaksmääratud piirkonnas asuv latt, mis on ette nähtud ISOFIXi ülemise kinnitusrihma ühenduse vastuvõtmiseks ja selle takistusjõu ülekandmiseks sõiduki kerele.

2.36.

„Suunav seadis” on ette nähtud abiks ISOFIXi lapse turvasüsteemi paigaldavale inimesele, suunates füüsiliselt ISOFIXi kinnitusdetailid ISOFIXi lapse turvasüsteemil õigele joonele ISOFIXi alumiste kinnituspunktidega haakumise hõlbustamiseks.

2.37.

„ISOFIXi märgistusvahend” teavitab kedagi, kes soovib paigaldada ISOFIXi lapse turvasüsteemi, ISOFIXi kohtadest sõidukis ja vastavatest ISOFIXi kinnitussüsteemide asukohtadest.

2.38.

„Lapse turvaseade” on seade, mis vastab ühele seitsmest käesoleva eeskirja 17. lisa 2. liite punktis 4 kirjeldatud ISOFIXi suurusklassist, ja eriti selline, mille mõõdud on ära toodud eespool nimetatud punkti 4 joonistel 1–7. Selliseid lapse turvaseadmeid kasutatakse käesolevas eeskirjas selleks, et kontrollida, millised on ISOFIXi lapse turvasüsteemi suurusgrupid, mida oleks võimalik paigutada sõiduki ISOFIXi kohtadele. Ühte lapse turvaseadet, niinimetatud ISO/F2 (B), mida kirjeldatakse eespool nimetatud punkti 4 joonisel 2, kasutatakse eeskirjas 14 selleks, et kontrollida mis tahes ISOFIXi kinnitussüsteemi asukohti ja ligipääsuvõimalusi.

3.   KINNITAMISTAOTLUS

3.1.   „Sõiduki tüüp”

3.1.1.

Sõiduki tüübikinnituse taotluse seoses turvavööde ja turvasüsteemide paigaldamisega esitab sõiduki valmistaja või valmistaja nõuetekohaselt volitatud esindaja.

3.1.2.

Sellega peavad kaasnema allpool nimetatud dokumendid kolmes eksemplaris ning järgmised üksikasjalikud andmed:

3.1.2.1.

üldised sõiduki kere joonised ettenähtud mõõtkavas, kus on näidatud turvavööde asukohad, ja üksikasjalikud turvavööde ning nende kinnituspunktide joonised;

3.1.2.2.

andmed kasutatud materjalide kohta, mis võivad mõjutada turvavöö tugevust;

3.1.2.3.

turvavööde tehniline kirjeldus;

3.1.2.4.

Istmekonstruktsiooni külge kinnitatud turvavööde puhul

3.1.2.5.

sõidukitüübi üksikasjalik kirjeldus, pidades silmas istmete, istme kinnituspunktide ning nende reguleerimis- ja lukustussüsteemide ehitust;

3.1.2.6.

istmete, nende sõiduki külge kinnitamise punktide ning reguleerimis- ja lukustussüsteemide piisavalt üksikasjalikud joonised ettenähtud mõõtkavas;

3.1.3.

tootja valikul tuleb kinnitatavat sõidukitüüpi esindav sõiduk või sõiduki osad, mille puhul kinnituskatseid läbi viiv tehniline talitus turvavöötestide läbiviimist vajalikuks peab, teenistusele üle anda.

3.2.   „Turvavöö tüüp”

3.2.1.

Turvavöö tüübikinnituse taotluse esitab kaubamärgi omanik või tema poolt nõuetekohaselt volitatud esindaja. Turvasüsteemi tüübikinnitustaotluse esitab kaubamärgi omanik või omaniku esindaja või kõnealuse turvasüsteemiga varustatava sõiduki tootja või tootja esindaja.

3.2.2.

Taotlusele lisatakse:

3.2.2.1.

turvavöö tüübi tehniline kirjeldus, milles esitatakse andmed kasutatud rihmade ja jäikade osade kohta ning turvavöö moodustavate osade joonised; joonistel tuleb näidata kinnitusnumbri jaoks kavandatud koht ja lisasümboli(te) asukoht kinnitusmärgi ringi suhtes. Kirjelduses tuleb nimetada tüübikinnituseks esitatud näidise värvus ning sõidukitüüp või sõidukitüübid, millele kõnealune turvavöö tüüp on mõeldud. Tõmburite puhul tuleb esitada sensori paigaldamise juhised ning eelpingutusseadiste või -süsteemide puhul konstruktsiooni ja toimimise, sealhulgas, kui sensor on olemas, sensori täielik tehniline kirjeldus, milles kirjeldatakse aktiveerumisviisi ja vajalikke abinõusid juhusliku aktiveerumise vältimiseks. Turvasüsteemi puhul peab kirjeldus sisaldama järgmist: sõiduki kere, istmete, reguleersüsteemi ja kinnitusdetailide joonised ettenähtud mõõtkavas, näidates piisava täpsusega istme ja turvavöö kinnituspunktide ja tugevdusdetailide asukohad; lisaks kasutatud materjalide kirjeldused, mis võivad mõjutada istme- ja turvavöö kinnituspunktide tugevust; ning istme- ja turvavöö kinnituspunktide tehniline kirjeldus. Kui turvavöö tuleb kinnitada sõiduki kere külge vöö kõrguse reguleerseadise abil, peab tehniline kirjeldus määratlema, kas seda seadist käsitletakse turvavöö osana või mitte;

3.2.2.2.

kuus asjaomase turvavöö tüübi näidist, millest üks on võrdluseks;

3.2.2.3.

kümne meetri pikkune osa igast asjaomase turvavöö tüübi puhul kasutatavat tüüpi rihmast.

3.2.2.4.

Tüübikinnituskatseid läbi viival tehnilisel talitusel on õigus nõuda täiendavaid näidiseid.

3.2.3.

Taotleja peab esitama turvasüsteemi tüübikinnituskatseid tegevale tehnilisele talitusele kaks turvasüsteemi näidist. Nende hulgas võib olla kaks punktides 3.2.2.2 ja 3.2.2.3 mainitud vööde näidist ning tootja valikul kas tüübikinnituseks esitatavat sõidukit esindav sõiduk või sõiduki osa või osad, mille katsetamist tehniline talitus vajalikuks peab.

4.   TÄHISTUS

Kinnitamiseks esitatud turvavöö- või turvasüsteemide tüübi näidistele tuleb vastavalt eespool punktides 3.2.2.2, 3.2.2.3 ja 3.2.2.4 sätestatule selgelt ja kustumatult märkida tootja nimi, initsiaalid või ärinimi või kaubamärk.

5.   KINNITUS

5.1.

Tüübikinnitustunnistusele tuleb lisada punktides 5.1.1 või 5.1.2 määratletud näidisele vastav tunnistus:

5.1.1.

1.A lisa punktis 3.1 nimetatud taotluste kohta;

5.1.2.

1.B lisa punktis 3.2 nimetatud taotluste kohta.

5.2.   Sõiduki tüüp

5.2.1.

Kui käesoleva eeskirja kohaselt kinnituse saamiseks esitatud sõiduk vastab alltoodud punktis 8 ning käesoleva eeskirja 15. ja 16. lisas esitatud nõuetele, antakse sellisele sõiduki tüübile kinnitus.

5.2.2.

Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest numbrit (praegu 04) näitavad kinnituse andmise ajaks käesolevasse eeskirja viimati tehtud peamisi tehnilisi muudatusi hõlmavat muudatuste seeriat. Sama lepinguosaline ei tohi sama numbrit anda teisele sõiduki tüübile, nagu on määratletud eespool punktis 2.16.

5.2.3.

Teade kinnituse andmise või laiendamise või sellest keeldumise või selle tühistamise või sõiduki tüübi tootmise lõpetamise kohta tuleb käesolevas eeskirjas sätestatud korras edastada käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta lepingu osalistele vastavalt käesoleva eeskirja 1.A lisas esitatud vormi näidisele.

5.2.4.

Igale käesoleva eeskirja kohaselt kinnitatud sõidukitüübile vastavale sõidukile tuleb kinnitada tüübikinnituse vormil kindlaksmääratud hästi märgatavas ja kergesti juurdepääsetavas kohas rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, mis koosneb:

5.2.4.1.

ringist, mille sees on E-täht ja millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi eraldusnumber (3);

5.2.4.2.

käesoleva eeskirja number, millele järgneb R-täht, sidekriips ja ringist paremal tüübikinnitusnumber vastavalt punktile 5.2.4.1.

5.2.5.

Kui sõiduk vastab kinnitatud sõidukitüübile, siis vastavalt vähemalt ühele muule nimetatud kokkuleppele lisatud eeskirjale ei pea vastavalt käesolevale eeskirjale tüübikinnituse andnud riigis punktis 5.2.4.1 kirjeldatud sümbolit kordama. Sel juhul lisatakse kõigi eeskirjade numbrid ja sümbolid, mille alusel tüübikinnitus on antud riigis, mis käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse on andnud, vertikaalsetesse tulpadesse punktis 5.2.4.1 kirjeldatud sümbolist paremale.

5.2.6.

Tüübikinnitusmärk peab olema selgesti loetav ja kustumatu.

5.2.7.

Tüübikinnitusmärk tuleb panna tootja poolt sõidukile kinnitatud andmesildile või selle lähedale.

5.3.   Turvavöö tüüp

5.3.1.

Kui turvavöö tüübi näidised, mis esitati vastavalt eespool punkti 3.2 sätetele, vastavad käesoleva eeskirja punktide 4, 5.3 ja 6 nõuetele, antakse tüübikinnitus.

5.3.2.

Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest numbrit (praegu 04 vastavalt 04-seeria muudatustele, mis jõustus 22. detsembril 1985) näitavad kinnituse andmise ajaks käesolevasse eeskirja viimati tehtud peamisi tehnilisi muudatusi hõlmavat muudatuste seeriat. Sama lepinguosaline ei tohi anda sama numbrit teisele turvavöö- või turvasüsteemi tüübile.

5.3.3.

Teade turvavööle või turvasüsteemitüübile kinnituse andmise või laiendamise või sellest keeldumise kohta tuleb käesolevas eeskirjas sätestatud korras edastada käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta lepingu osalistele vastavalt käesoleva eeskirja 1.B lisas toodud vormi näidisele.

5.3.4.

Lisaks eespool punktis 4 kirjeldatud märkidele tuleb igale turvavööle sobivasse kohta kanda järgmised andmed, mis vastavad käesoleva eeskirja kohaselt kinnitatud tüübile:

5.3.4.1.

rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, mis koosneb:

5.3.4.1.1.

ringist, mille sees on E-täht ja millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi eraldusnumber (4);

5.3.4.1.2.

tüübikinnitusnumbrist;

5.3.4.2.

järgmis(t)est lisasümboli(te)st:

5.3.4.2.1.

A-tähest kolmepunktivöö puhul, B-tähest vöörihma puhul ja S-tähest eri tüüpi vööde puhul.

5.3.4.2.2.

Eeltoodud punktis 5.3.4.2.1 nimetatud sümboleid tuleb täiendada järgmiste lisatähistustega:

5.3.4.2.2.1.

e-täht energianeelduriga turvavöö puhul;

5.3.4.2.2.2.

r-täht tõmburiga turvavöö puhul, millele järgneb kasutatava tõmburi sümbol (1, 2, 3, 4, või 4N) vastavalt käesoleva eeskirja punktile 2.14 ja m-täht, kui kasutatav tõmbur on mitmetoimelise lukustusviisiga avariil lukustuv tõmbur;

5.3.4.2.2.3.

p-täht eelpingutiga turvavööde puhul;

5.3.4.2.2.4.

t-täht pingeid vähendava seadmega tõmburiga turvavöö puhul;

5.3.4.2.2.5.

4N-tüüpi tõmburiga varustatud turvavööd peavad kandma ka sümbolit, millel on läbi kriipsutatud ristkülik M1-kategooria sõidukiga, näitamaks, et seda tüüpi tõmburi kasutamine on selle kategooria sõidukites keelatud.

5.3.4.2.2.6.

Vastavalt käesoleva eeskirja punkti 6.4.1.3.3 sätetele tuleb tüübikinnituse saanud turvavöö tähistada ristkülikusse kirjutatud sõnaga AIRBAG (turvapadi).

5.3.4.2.3.

Punktis 5.3.4.2.1 kirjeldatud tähistele eelneb Z-täht juhul, kui turvavöö on turvasüsteemi osa.

5.3.5.

Käesoleva eeskirja 2. lisa punktis 2 tuuakse näited tüübikinnitusmärgi järjestuse kohta.

5.3.6.

Punktis 5.3.4 nimetatud andmed peavad olema selgesti loetavad ja kustumatud ning etiketi või märgistuse abil püsivalt kinnitatud. Etikett või märgistus peab olema kulumiskindel.

5.3.7.

Punktis 5.3.6 nimetatud etiketid võib välja anda kas tüübikinnituse andnud ametiasutus või selle asutuse volituse alusel tootja.

6.   SPETSIFIKATSIOONID

6.1.   Üldnõuded

6.1.1.

Iga vastavalt punktidele 3.2.2.2, 3.2.2.3 ja 3.2.2.4 esitatud näidis peab vastama käesoleva eeskirja punktis 6 sätestatud nõuetele.

6.1.2.

Turvavöö või turvasüsteem peab olema sellisel viisil projekteeritud ja valmistatud, et see toimib õigel paigaldamisel ja nõuetekohasel kasutamisel laitmatult ning vähendab õnnetuse korral kehavigastuste tekkimise ohtu.

6.1.3.

Turvavöö rihmad ei tohi ohtlikult keerduda.

6.1.4.

Polüamiid 6 sarnaste veesisalduse säilitamise omadustega materjalide kasutamine on keelatud mis tahes mehaanilistes osades, kus kõnealune nähtus võib kahjustada nende toimimist.

6.2.   Jäigad osad

6.2.1.   Üldteave

6.2.1.1.

Turvavöö jäikadel osadel, nagu lukud, reguleerseadised, kinnitusdetailid jms, ei tohi olla teravaid servi, mis võivad põhjustada rihmade kulumist või purunemist.

6.2.1.2.

Kõik korrodeeruvad turvavöökomplektide osad peavad olema nõuetekohaselt korrosiooni eest kaitstud. Punktis 7.2 ette nähtud korrosioonikatse järel tehtud vaatlusel ei tohi spetsialist palja silmaga näha märke kahjustustest, mis võivad raskendada seadme funktsioneerimist, ega märkimisväärset korrosiooni.

6.2.1.3.

Energia neeldumiseks või koormuse vastuvõtmiseks või ülekandmiseks mõeldud jäigad osad ei tohi olla rabedad.

6.2.1.4.

Turvavöö jäigad osad ja plastikust tehtud osad peavad paiknema ja olema paigaldatud nii, et nad mootorsõiduki igapäevasel kasutamisel ei jääks sõiduki liigutatava istme või ukse vahele kinni. Kui mõni nendest elementidest või osadest ei vasta eespool nimetatud nõuetele, tuleb nende puhul läbi viia punktis 7.5.4 kirjeldatud külmakindluskatse. Kui pärast katset on jäiga osa plastikkattel või hoidikul nähtavaid mõrasid, tuleb kogu plastikosa eemaldada ja kontrollida ülejäänud komplekti vastupidavust. Kui see on endiselt vastupidav või nähtavaid mõrasid ei esine, kontrollitakse järgmiseks seadise vastavust punktides 6.2.2, 6.2.3 ja 6.4 esitatud nõuetele.

6.2.2   Lukk

6.2.2.1.

Luku ehitus peab välistama igasuguse võimaluse seda valesti kasutada. See tähendab muu hulgas, et lukk ei saa jääda poolsuletud asendisse. Luku avamise viis peab olema ilmne. Luku osad, mis võivad kasutaja kehaga kokku puutuda, peavad moodustama vähemalt 20 cm2 suuruse ja vähemalt 46 mm laiuse vööndi mõõdetuna tasapinnalt, mis asub maksimaalselt 2,5 mm kaugusel kokkupuutepinnast. Traksvöö puhul loetakse viimane nõue täidetuks, kui luku kokkupuutepinna laius kasutaja kehaga on vahemikus 20–40 cm2.

6.2.2.2.

Lukk peab isegi siis, kui ta ei ole pinge all, jääma sõiduki asendist sõltumata lukustatuks. Lukk ei tohi olla avatav kogemata või sellise jõu mõjul, mis on väiksem kui 1 daN. Lukku peab olema lihtne kasutada ja haarata. Kasutajal peab olema võimalik seda avada lihtsa ühesuunalise käeliigutusega nii siis, kui see ei ole pinge all, kui ka siis, kui see on pinge all, nagu kirjeldatud punktis 7.8.2. Samuti peab välimistel esiistmetel kasutatavaid turvavöökomplekte, välja arvatud traksvöö, olema võimalik kinnitada lihtsa ühesuunalise käeliigutusega. Lukk peab avanema nupule või samalaadsele seadmele vajutamise abil. Kui nupp on avamisasendis ja projitseeritud nupu esialgse liikumissuunaga risti olevale tasapinnale, peavad surve alla jääval pinnal olema järgmised mõõtmed: kaetud nupu puhul peab pindala olema vähemalt 4,5 cm2 ja laius vähemalt 15 mm; katmata nupu pindala peab olema vähemalt 2,5 cm2 ja laius vähemalt 10 mm. Luku avamise ala peab olema punast värvi. Ükski muu luku osa ei tohi olla sama värvi.

6.2.2.3.

Punkti 7.5.3 kohaselt katsetatud lukk peab nõuetekohaselt töötama.

6.2.2.4.

Lukk peab vastu pidama korduvale kasutamisele ja enne punktis 7.7 kirjeldatud dünaamilist koormuskatset läbima 5 000 avamis- ja sulgemistsüklit tavapärastes kasutustingimustes. Traksvöö lukkude puhul võib selle katse läbi viia kõiki keeli kasutamata.

6.2.2.5.

Luku avamiseks vajalik jõud punktis 7.8 ette nähtud katses ei tohi olla üle 6 daN.

6.2.2.6.

Luku tugevust katsetatakse punktides 7.5.1 ja vajaduse korral 7.5.5 ette nähtud katsete käigus. Lukk ei tohi ettenähtud koormuse tekitatud pinge all puruneda, oluliselt moonduda ega irduda.

6.2.2.7.

Kahe komplekti ühist osa sisaldavate lukkude puhul tuleb punktides 7.7 ja 7.8 nimetatud tugevus- ja avanemiskatsed läbi viia ka luku osaga, mis kuulub ühe komplekti juurde, kuid on ühendatav ka teise komplekti vastava osaga, kui lukku on sel viisil võimalik kasutada.

6.2.3.   Turvavöö reguleerseadis

6.2.3.1.

Kui kasutaja turvavöö peale paneb, peab see kas automaatselt tema kehaga kohanduma või olema selline, et kasutaja saab istudes vööd raskusteta käsitsi reguleerida, seda peab olema mugav ja lihtne kasutada. Samuti peab see võimaldama turvavööd ühe käega pingutada vastavalt kasutaja keha suurusele ja sõiduki istme asendile.

6.2.3.2.

Iga turvavöö reguleerseadise kahte näidist katsetatakse punkti 7.3 nõuete kohaselt. Turvavöö reguleerseadise puhul ei tohi ühegi näidise rihma libisemine olla üle 25 mm ning kõigi turvavöö regulaarseadiste lõtkude summa ei tohi olla üle 40 mm.

6.2.3.3.

Kõigi reguleerseadiste tugevust katsetatakse punktis 7.5.1 ette nähtud katse abil. Seadised ei tohi ettenähtud koormuse tekitatud pinge all puruneda, oluliselt moonduda ega irduda.

6.2.3.4.

Kui katse viiakse läbi vastavalt punktile 7.5.6, ei tohi käsitsi reguleeritava seadise toimimiseks vajaminev jõud ületada 5 daN.

6.2.4.   Kinnitusdetailid ja turvavöö kõrguse regulaatorid

Kinnitusdetailide tugevust katsetatakse punktides 7.5.1 ja 7.5.2 ette nähtud katsete käigus. Turvavöö kõrguse regulaatorite tugevust katsetatakse vastavalt käesoleva eeskirja punktile 7.5.2, kui neid ei ole sõidukil katsetatud eeskirja nr 14 rakendamise käigus (selle muudatuste viimases versioonis) turvavööde kinnituspunktide kontrollimisel. Need osad ei tohi ettenähtud koormuse tekitatud pinge all puruneda ega irduda.

6.2.5.   Tõmburid

Tõmbureid tuleb katsetada ja need peavad vastama allpool toodud nõuetele, kaasa arvatud punktides 7.5.1 ja 7.5.2 kirjeldatud tugevuskatsete tingimustele. (Need nõuded ei laiene mittelukustuvatele tõmburitele.)

6.2.5.1.   Käsitsi avatav tõmbur

6.2.5.1.1.

Käsitsi avatava tõmburiga varustatud turvavöökomplekti rihm ei tohi tõmburi lukustusasendite vahel liikuda üle 25 mm.

6.2.5.1.2.

Turvavöökomplekti rihma peab olema võimalik käsitsi avatavast tõmburist välja tõmmata 6 mm ulatuses selle maksimaalsest pikkusest, kui rihma mõjutatakse tavalises liikumissuunas pingega, mis on üle 1,4 daN ja alla 2,2 daN.

6.2.5.1.3.

Rihm tõmmatakse tõmburist välja ja lastakse tõmburisse punktis 7.6.1 kirjeldatud viisil tagasi rulluda 5 000 korda. Seejärel tehakse tõmburile punktis 7.2 ette nähtud korrosioonikatse ja punktis 7.6.3 ette nähtud tolmukindluskatse. Pärast seda peab tõmbur nõuetekohaselt läbima järgmise 5 000se välja- ja sissetõmbe tsükli. Pärast eespool nimetatud katseid peab tõmbur endiselt töötama laitmatult ja vastama eespool punktides 6.2.5.1.1 ja 6.2.5.1.2 esitatud nõuetele.

6.2.5.2.   Iselukustuvad tõmburid

6.2.5.2.1.

Iselukustuva tõmburiga varustatud turvavöö rihm ei tohi tõmburi lukustusasendite vahel liikuda üle 30 mm. Turvavöö peab pärast kasutaja tahapoole liikumist jääma kas algasendisse või pärast kasutaja järgnevat ettepoole liikumist ise algasendisse tagasi minema.

6.2.5.2.2.

Tõmburi puhul, mis on vöörihma osa, peab rihmale mõjuv tõmbejõud olema vähemalt 0,7 daN, mõõdetuna punkti 7.6.4 kohaselt vöörihma vabas osas, mis jääb mannekeeni ja tõmburi vahele.

Tõmburi puhul, mis on õlarihma osa, ei tohi rihmale mõjuv tõmbejõud samalaadse mõõtmise juures olla väiksem kui 0,1 daN, kuid mitte suurem kui 0,7 daN.

6.2.5.2.3.

Rihm tõmmatakse punktis 7.6.1 kirjeldatud viisil tõmburist välja ja lastakse tõmburisse tagasi rulluda 5 000 korda. Seejärel tehakse tõmburile punktis 7.2 ette nähtud korrosioonikatse ja punktis 7.6.3 ette nähtud tolmukindluskatse. Pärast seda peab tõmbur nõuetekohaselt läbima järgmise 5 000 se välja- ja sissetõmbe tsükli. Pärast eespool nimetatud katseid peab tõmbur endiselt töötama laitmatult ja vastama eespool punktides 6.2.5.2.1 ja 6.2.5.2.2 esitatud nõuetele.

6.2.5.3.   Avariil lukustuvad tõmburid

6.2.5.3.1.

Avariil lukustuv tõmbur peab punkti 7.6.2 kohasel katsetamisel vastama alltoodud tingimustele. Punktile 2.14.4.1 vastava lihtsa lukustusviisi puhul kehtivad üksnes sõiduki aeglustusega seotud spetsifikatsioonid.

6.2.5.3.1.1.

Tõmbur peab lukustuma, kui sõiduki aeglustus ulatub 4. tüüpi tõmburite puhul väärtuseni 0,45 g (5) või 4N-tüüpi tõmburite puhul väärtuseni 0,85 g.

6.2.5.3.1.2.

Tõmbur ei tohi lukustuda rihma väljatõmbesuunas mõõdetud rihma kiirendusel kuni 0,8 g 4. tüüpi tõmburite puhul või kuni 1,0 g 4N-tüüpi tõmburite puhul.

6.2.5.3.1.3.

Tõmbur ei tohi lukustuda, kui sensori kaldenurk mis tahes suunas on tootja poolt kindlaksmääratud asendiga võrreldes 12o või väiksem.

6.2.5.3.1.4.

Tõmbur peab lukustuma, kui sensori kaldenurk mis tahes suunas on tootja poolt kindlaksmääratud asendiga võrreldes 4. tüüpi tõmburite puhul vähemalt 27o ja 4N-tüüpi tõmburite puhul vähemalt 40o.

6.2.5.3.1.5.

Kui tõmburi käivitumine sõltub välisest signaalist või energiaallikast, tagab tõmburi konstruktsioon selle automaatse lukustumise signaali häire või katkemise või energiaallika rikke või tegevuse katkemise puhul. See nõue ei pea olema täidetud mitmetoimelise lukustusviisiga tõmburite puhul tingimusel, et ainult üks lukustusviis sõltub välisest signaalist või energiaallikast, ning juhul, kui juhti teavitatakse välise signaali või energiaallika häirest optilise ja/või akustilise vahendi abil.

6.2.5.3.2.

Punkti 7.6.2 kohasel katsetamisel peab mitmetoimelise lukustusviisiga (sealhulgas rihma liikumine) avariil lukustuv tõmbur vastama ettenähtud nõuetele ning lukustuma ka juhul, kui rihma tõmbesuunas mõõdetud kiirendus on vähemalt 2,0 g.

6.2.5.3.3.

Punktides 6.2.5.3.1 ja 6.2.5.3.2 nimetatud katsete puhul ei tohi rihma võimaliku liikumise kogupikkus enne tõmburi lukustumist ületada 50 mm punktis 7.6.2.1 kindlaksmääratud pikkuse algusest. Tõmbur loetakse punkti 6.2.5.3.1.2 kohaselt nõuetele vastavaks juhul, kui lukustumine ei toimu kõnealuses punktis ettenähtud kiirenduse väärtuste juures enne, kui rihm on vähemalt 50 mm pikkuses välja tõmmatud punktis 7.6.2.1 kindlaksmääratud pikkust aluseks võttes.

6.2.5.3.4.

Tõmburi puhul, mis on vöörihma osa, peab rihmale mõjuv tõmbejõud olema vähemalt 0,7 daN, mõõdetuna punkti 7.6.4 kohaselt vöörihma vabas osas, mis jääb mannekeeni ja tõmburi vahele.

Tõmburi puhul, mis on õlarihma osa, ei tohi rihmale mõjuv tõmbejõud samalaadse mõõtmise juures olla väiksem kui 0,1 daN, kuid mitte suurem kui 0,7 daN, välja arvatud pinget vähendava seadmega varustatud rihma puhul, kui minimaalset tõmbejõudu saab vähendada kuni 0,05 daN üksnes siis, kui seade on sisse lülitatud. Kui rihm läbib juhiku või rihmaratta, siis mõõdetakse tõmbejõudu rihma vabas osas, mis jääb mannekeeni ja juhiku või rihmaratta vahele.

Turvavöökomplekti koosseisus olevat käsitsi või automaatselt käivitatavat seadet, mis takistab rihma täielikku kokkurullumist, ei tohi tõmbejõu mõõtmisel kasutada.

Kui komplektis on pingeid vähendav seade, mõõdetakse ülalkirjeldatud rihma tõmbejõudu siis, kui seade on sisse ja välja lülitatud ning kui neid nõudeid hinnatakse enne ja pärast kestvuskatseid vastavalt punktile 6.2.5.3.5.

6.2.5.3.5.

Rihm tõmmatakse punktis 7.6.1 kirjeldatud viisil tõmburist välja ja lastakse tõmburisse tagasi rulluda 40 000 korda. Seejärel tehakse tõmburile punktis 7.2 kirjeldatud korrosioonikatse, millele järgneb punktis 7.6.3 ette nähtud tolmukindluskatse. Pärast seda peab tõmbur nõuetekohaselt läbima järgmise 5 000se välja- ja sissetõmbe tsükli (kokku 45 000).

Kui komplektis on pinget vähendav seade, viiakse katsed läbi tingimusel, et pingeid vähendav seade on sisse ja välja lülitatud.

Pärast eespool nimetatud katseid peab tõmbur töötama endiselt laitmatult ja vastama eespool punktides 6.2.5.3.1, 6.2.5.3.3 ja 6.2.5.3.4 esitatud nõuetele.

6.2.5.4.

Tõmburid peavad pärast punkti 6.2.5.3.5 kohast kestvuskatset ja otsekohe pärast punkti 6.2.5.3.4 kohast tõmbejõu mõõtmist vastama järgmisele kahele spetsifikatsioonile:

6.2.5.4.1.

tõmburite, välja arvatud iselukustuvate tõmburite katsetamisel punkti 7.6.4.2 kohaselt peavad tõmburid vältima rihma lõtvust torso kohal, ning

6.2.5.4.2.

kui pannal on keele lahtipäästmiseks vabastatud, peab tõmbur ise suutma rihma täielikult tagasi rullida.

6.2.6.   Eelpinguti

6.2.6.1.

Pärast punkti 7.2 kohaselt tehtud korrosioonikatset peab eelpinguti (kaasa arvatud löögisensor, mis on seadmega ühendatud originaaldüüside abil, milles ei tohi olla voolu) nõuetekohaselt töötama.

6.2.6.2.

Tehakse kindlaks, et seadise ootamatu käivitumine ei põhjusta kehavigastuse tekkimise ohtu.

6.2.6.3.

Pürotehniliste eelpingutite puhul:

6.2.6.3.1.

ei tohi eelpinguti pärast punkti 7.9.2 kohast konditsioneerimist temperatuuri toimel käivituda ning peab nõuetekohaselt töötama;

6.2.6.3.2.

tuleb rakendada ettevaatusabinõud, et välja paiskuv kuum gaas ei süütaks lähedal asuvaid kergsüttivaid materjale.

6.3.   Rihmad

6.3.1.   Üldteave

6.3.1.1.

Rihmade omadused peavad olema sellised, et kasutaja kehale avaldatav surve jaotub võimalikult ühtlaselt rihmade kogu laiuses ning et rihmad ei keerduks ka koormuse all olles. Rihmad peavad olema energiat neelavate ning hajutavate omadustega. Rihmadel peavad olema palistatud ultusääred, mis ei tohi kasutamise tõttu lahti hargneda.

6.3.1.2.

Jõuga 980 daN mõjutatava rihma laius peab olema vähemalt 46 mm. Laiust mõõdetakse punktis 7.4.2 ette nähtud tõmbetugevuskatse abil veomehhanismi peatamata.

6.3.2.   Tugevus pärast konditsioneerimist toatingimustes

Kahe rihmanäidise punkti 7.4.1.1 kohasel konditsioneerimisel ei tohi rihma punkti 7.4.2 kohaselt määratud tõmbetugevus olla väiksem kui 1 470 daN. Erinevus kahe näidise tõmbetugevuse vahel ei tohi moodustada üle 10 % mõõdetavatest tõmbetugevustest suurema tõmbetugevuse väärtusest.

6.3.3.   Tugevus pärast konditsioneerimist eritingimustes

Punkti 7.4.1 (punkt 7.4.1.1 välja arvatud) tingimustest ühe tingimuse kohaselt konditsioneeritud kahe rihmanäidise tõmbetugevus peab moodustama vähemalt 75 % koormuste punktis 6.3.2 nimetatud katses kindlaksmääratud keskmisest väärtusest ning olema vähemalt 1 470 daN. Tehniline talitus võib loobuda ühe või mitme kõnealuse katse tegemisest, kui kasutatud materjali koostise või juba olemasoleva info põhjal osutub katse või katsete tegemine ülearuseks.

6.4.   Turvavöökomplekt või turvasüsteem

6.4.1.   Dünaamiline koormuskatse

6.4.1.1.

Turvavöökomplekti või turvasüsteemi dünaamiline koormuskatse tehakse punkti 7.7 kohaselt.

6.4.1.2.

Dünaamiline koormuskatse tehakse kahele eelnevalt koormusega mõjutamata turvavöökomplektile, välja arvatud turvavöökomplektid, mis moodustavad turvasüsteemi osa; sellisel juhul tehakse dünaamiline koormuskatse ühele istmerühmale mõeldud turvasüsteemidele, mis ei ole eelnevalt koormusega mõjutatud. Katsetatavate turvavöökomplektide lukud peavad vastama punktis 6.2.2.4 esitatud nõuetele. Tõmburitega varustatud turvavööde puhul tehakse tõmburile punktis 7.6.3 ette nähtud tolmukindluskatse; peale selle peab seadis turvavööde või turvasüsteemide puhul, mis on varustatud pürotehnilisi vahendeid sisaldava eelpingutiga, olema punktis 7.9.2 ette nähtud viisil konditsioneeritud.

6.4.1.2.1.

Turvavöödele tehakse punktis 7.2 määratletud korrosioonikatse ning seejärel tehakse lukkudele veel 500 avamis- ja sulgemistsüklit tavapärastes kasutustingimustes.

6.4.1.2.2.

Tõmburitega varustatud turvavööde tõmburitele tehakse punktis 6.2.5.2 või punktis 6.2.5.3 kirjeldatud katsed. Tõmburile juba punkti 6.4.1.2.1 kohaselt tehtud korrosioonikatset korrata ei ole vaja.

6.4.1.2.3.

Sellise turvavöö katsetamisel, mis on ette nähtud kasutamiseks koos turvavöö kõrguse regulaatoriga punkti 2.14.6 määratluse kohaselt, reguleeritakse seade katseid tegeva tehnilise talituse poolt valitud kõige ebasoodsamasse (ebasoodsamatesse) asendisse (asenditesse). Kui aga turvavöö kõrguse regulaator sisaldab kinnituspunkti, nagu on lubatud eeskirja nr 14 kohaselt, võib katseid tegev tehniline talitus soovi korral kohaldada punkti 7.7.1 sätteid.

6.4.1.2.4.

Eelpingutiga turvavöö puhul saab punktis 6.4.1.3.2 kindlaks määratud nihkumise miinimumväärtust poole võrra vähendada. Selle katse läbiviimiseks tuleb eelpinguti tööle rakendada.

6.4.1.2.5.

Pinget vähendava seadmega turvavöö puhul viiakse enne dünaamilist koormuskatset läbi kestvuskatse, kui seade töötab vastavalt punktile 6.2.5.3.5. Seejärel viiakse dünaamiline koormuskatse läbi pinget vähendava seadme töötamise ajal.

6.4.1.3.

Katses tuleb täita järgmisi nõudeid:

6.4.1.3.1.

Ükski kasutaja turvalisust mõjutav turvavöökomplekti või turvasüsteemi osa ei tohi puruneda, ükski lukk või lukustus- või nihutussüsteem ei tohi avaneda ega lukust lahti tulla; ning

6.4.1.3.2.

vöörihma puhul peab mannekeeni vaagnajoonel mõõdetud ettenihkumine jääma vahemikku 80–200 mm. Muude rihmatüüpide puhul peab vaagnajoonel mõõdetud ettenihkumine olema vahemikus 80–200 mm ning rinna kohal mõõdetud ettenihkumine 100–300 mm. Traksvöö korral võib ülalpool määratud minimaalset nihkumist vähendada poole võrra. Kõnealuste nihkumiste mõõtmise aluseks on 7. lisa joonisel 6 esitatud mõõtmispunktid.

6.4.1.3.3.

Turvavöö puhul, mis on mõeldud kasutamiseks välimisel esiistmel, mida eest kaitseb turvapadi, võib rindkere nihkumise võrdluspunkt ületada eespool punktis 6.4.1.3.2 nimetatud väärtuse, kui liikumiskiirus kõnealuse väärtuse juures ei ole üle 24 km/h.

6.4.1.4.

Turvasüsteemi puhul:

6.4.1.4.1.

võib rindkere liikumise võrdluspunkt ületada eespool punktis 6.4.1.3.2 kindlaks määratud väärtuse, kui õnnestub kas väljaarvutamise või lisakatse abil tõestada, et dünaamilises koormuskatses ei saa mannekeeni pea ega torso ükski osa sõiduki ühegi eesmise osa jäiga detailiga kokku puutuda, välja arvatud rindkere kokkupuude rooliseadisega, kui viimane vastab eeskirja nr 12 nõuetele, tingimusel et kiirus kokkupuute ajal ei ületa 24 km/h. Selle arvestuse puhul eeldatakse, et iste on punktis 7.7.1.5 kindlaks määratud asendis.

6.4.1.4.2.

Sõidukites, kus selliseid seadiseid kasutatakse, peavad nihutus- ja lukusüsteem, mis võimaldavad kõigil istmete kasutajatel sõidukist lahkuda, olema pärast dünaamilist koormuskatset siiski käsitsi töölerakendatavad.

6.4.1.5.

Erandina võivad nihkumisväärtused turvasüsteemi puhul olla punktis 6.4.1.3.2 nimetatud väärtustest suuremad, kui istmele kinnitatud ülemise kinnituspunkti suhtes kehtib eeskirja nr 14 punktis 7.4 ette nähtud erand.

6.4.2.   Tugevus pärast kulumiskindlusprotseduuri

6.4.2.1.

Mõlema alltoodud punkti 7.4.1.6 kohaselt konditsioneeritud näidise tõmbetugevust hinnatakse vastavalt alltoodud punktidele 7.4.2 ja 7.5. See peab olema vähemalt 75 % tõmbetugevuste keskmisest väärtusest, mis määratakse kindlaks kulumata rihmadega tehtud katsetes, ega tohi olla väiksem kui katsetatavate osade puhul ette nähtud minimaalne koormus. Erinevus kahe näidise tõmbetugevuste vahel ei tohi moodustada üle 20 % mõõdetavatest tõmbetugevustest suurema väärtusest. Esimese ja teise tüübi protseduuril tehakse ainult rihmanäidiste tõmbetugevuskatse (punkt 7.4.2). Kolmanda tüübi protseduuril tehakse rihma ja asjaomaste jäikade osade tõmbetugevuskatse (punkt 7.5).

6.4.2.2.

Järgmises tabelis esitatakse turvavöökomplekti osad, mis peavad läbima kulumiskindlusprotseduuri, ning neile sobivad protseduurid, mis on märgitud tähega „x”. Iga protseduuri jaoks tuleb võtta uus näidis.

 

Protseduur 1

Protseduur 2

Protseduur 3

Kinnitusdetail

x

Juhik või rulljuhik

x

Lukuaas

x

x

Reguleerseadis

x

x

Rihma külge õmmeldud osad

x

7.   KATSED

7.1.   Turvavöö tüübi või turvasüsteemi tüübi kinnituseks esitatud näidiste kasutamine (vaata selle eeskirja 13. lisa)

7.1.1.

Luku kontrollimiseks, luku katsetamiseks madalal temperatuuril, vajaduse korral punktis 7.5.4 kirjeldatud madala temperatuuri katseks, luku kestvuskatseks, turvavöö korrosioonikatseks, tõmburi kasutuskindluse katseks, dünaamiliseks koormuskatseks ja luku avamise katseks pärast dünaamilist koormuskatset on vaja kahte turvavöö või turvasüsteemi näidist. Ühte neist kahest näidisest kasutatakse turvavöö või turvasüsteemi kontrollimiseks.

7.1.2.

Luku kontrollimiseks ning luku, kinnitusdetailide, turvavöö reguleerseadiste ja vajaduse korral tõmburite tugevuskatseteks on tarvis ühte turvavöö või turvasüsteemi näidist.

7.1.3.

Luku kontrollimiseks, lindi läbilibisemiskatseks ja kulumiskindluskatseks on tarvis esitada kaks rihma või turvasüsteemi näidist. Turvavöö reguleerseadise tööd katsetatakse ühel neist kahest näidisest.

7.1.4.

Rihma näidist kasutatakse rihma tõmbetugevusekatse tegemiseks. Ühte selle näidise osa säilitatakse tunnistuse kehtivusaja lõpuni.

7.2.   Korrosioonikatse

7.2.1.

Terviklik turvavöökomplekt asetatakse käesoleva eeskirja 12. lisas ette nähtud katsekambrisse. Tõmburiga seadise rihm keritakse 300 ± 3 mm pikkuselt täies ulatuses lahti. Katse peab kestma katkestusteta 50 tundi, välja arvatud lühikesed vaheajad, mis võivad olla tarvilikud näiteks soolalahuse kontrollimiseks ja lisamiseks.

7.2.2.

Pärast katse lõppu pestakse turvavöökomplekti võimalike soolajääkide eemaldamiseks ettevaatlikult või kastetakse see puhtasse jooksvasse vette temperatuuriga mitte üle 38 oC ning lastakse enne punkti 6.2.1.2 kohast kontrollimist toatemperatuuril 24 tundi kuivada.

7.3.   Hoidiku lindi läbilibisemise katse (vaata käesoleva eeskirja 11. lisa joonist 3)

7.3.1.

Lindi läbilibisemise suhtes katsetatavaid näidiseid hoitakse vähemalt 24 tundi õhutemperatuuril 20 ± 5 oC ning suhtelise õhuniiskuse juures 65 ± 5 %. Katse tehakse temperatuuril 15 ja 30 oC vahel.

7.3.2.

Tuleb kontrollida, et reguleerseadise vaba osa asetseks stendil suunaga üles või alla, nagu see asetseb sõidukil.

7.3.3.

Rihma alumise otsa külge kinnitatakse koormus 5 daN. Ülemine ots pannakse amplituudiga 300 ± 20 mm edasi-tagasi liikuma (vt joonist).

7.3.4.

Vaba, varurihma ülesandeid täitev ots, kui see on olemas, ei tohi ühelgi juhul olla kinnitatud koormuse all oleva osa külge.

7.3.5.

Tuleb kontrollida, et reguleerseadisest väljuva lõdvaks lastud rihma kõverus jääks samale poole nagu sõidukis. Stendil rakendatakse koormust 5 daN vertikaalselt, kusjuures ei tohi tekkida koormuse kõikumist ega turvavöö keerdumist. Kinnitusdetail peab vastama koormusele 5 daN samuti nagu sõidukil.

7.3.6.

Enne katse algust tuleb teha 20 edasi-tagasi liikumisega tsüklit, et isepingulduv süsteem asetuks nõuetekohaselt paigale.

7.3.7.

1 000 tsüklit sooritatakse sagedusega 0,5 tsüklit sekundis täisamplituudiga 300 ± 20 mm. Koormust 5 daN rakendatakse ainult ajavahemiku jooksul, mis vastab 100 ± 20 mm pikkusele nihkele kummagi faasi ajal.

7.4.   Rihmade konditsioneerimine ja tõmbetugevuskatse (staatiline katse)

7.4.1.   Rihmade konditsioneerimine tõmbetugevuskatseks

Punktis 3.2.4 nimetatud rihmast lõigatud näidised konditsioneeritakse järgmiselt:

7.4.1.1.   Konditsioneerimine toatemperatuuril ja õhuniiskus

Rihma hoitakse vähemalt 24 tundi õhutemperatuuril 20 ± 5 oC ning suhtelise õhuniiskuse juures 65 ± 5 %. Kui katse ei toimu vahetult pärast konditsioneerimist, siis hoitakse näidist katse alustamiseni õhukindlalt suletud anumas. Tõmbetugevust tuleb määrata viie minuti jooksul pärast rihma konditsioneerimist õhu käes või selle anumast väljavõtmist.

7.4.1.2.   Konditsioneerimine valguse käes

7.4.1.2.1.

Kohaldatakse soovituses ISO 105-BO2 (1978) sätestatut. Rihma hoitakse valguse käes, kuni sinine standardvärv nr 7 pleegib värviskaala halli tooni neljandale jaotusele vastavaks.

7.4.1.2.2.

Rihma hoitakse vähemalt 24 tundi õhu käes, mille temperatuur on 20 ± 5 oC ning suhteline õhuniiskus 65 ± 5 %. Kui katse ei toimu vahetult pärast konditsioneerimist, siis hoitakse näidist katse alustamiseni hermeetiliselt suletud anumas. Tõmbetugevus määratakse viie minuti jooksul pärast rihma konditsioneerimisseadmest väljavõtmist.

7.4.1.3.   Konditsioneerimine külmas

7.4.1.3.1.

Rihma hoitakse vähemalt 24 tundi õhu käes, mille temperatuur on 20 ± 5 oC ning suhteline õhuniiskus 65 ± 5 %.

7.4.1.3.2.

Seejärel hoitakse rihma 1,5 tundi lamedal alusel jahutuskambris õhutemperatuuril -30 ± 5 oC. Siis murtakse rihm kokku ning mõjutatakse murdekohta koormusega, mille mass on 2 kg ning mis on eelnevalt jahutatud temperatuurini -30 ± 5 oC. Rihma hoitakse 30 minutit samas jahutuskambris, seejärel eemaldatakse koormus ning mõõdetakse rihma tõmbetugevust viie minuti jooksul pärast jahutuskambrist väljavõtmist.

7.4.1.4.   Konditsioneerimine kuumas

7.4.1.4.1.

Rihma hoitakse kolm tundi termokapis õhutemperatuuril 60 ± 5 oC ning suhtelise õhuniiskuse juures 65 ± 5 %.

7.4.1.4.2.

Tõmbetugevus määratakse viie minuti jooksul pärast rihma termokapist väljavõtmist.

7.4.1.5.   Mõjutamine veega

7.4.1.5.1.

Rihma hoitakse kolm tundi vähese märgava aine lisandiga destilleeritud vees temperatuuril 20 ± 5 oC, kusjuures vesi peab rihma täielikult katma. Kasutada võib ükskõik millist katsetatavale kiule sobivat märgavat ainet.

7.4.1.5.2.

Tõmbetugevus tuleb määrata kümne minuti jooksul pärast rihma veest väljavõtmist.

7.4.1.6.   Kulumiskindlus

7.4.1.6.1.

Kulumiskindlusprotseduur tehakse igale seadmele, milles rihm puutub kokku turvavöö jäiga osaga, 1. tüübi kulumiskindluskatset (punkt 7.4.1.6.4.1) ei ole vaja teha turvavöö reguleerseadisele juhul, kui lindi läbilibisemiskatse (punkt 7.3) näitab, et rihma libisemine on alla poole ettenähtud väärtusest. Konditsioneerimisseade reguleeritakse nii, et rihma asend kokkupuutepinna suhtes jääb peaaegu muutumatuks.

7.4.1.6.2.

Näidiseid hoitakse vähemalt 24 tundi õhu käes, mille temperatuur on 20 ± 5 oC ning suhteline õhuniiskus 65 ± 5 %. Ruumi temperatuur katsetamise ajal peab olema vahemikus 15–30 oC.

7.4.1.6.3.

Tabelis on esitatud iga kulumiskindlusprotseduuri puhul ette nähtud nõuded.

 

Koormus

daN

Sagedus

Hz

Tsüklite arv

Nihe

mm

1. protseduur

2,5

0,5

5 000

300 ± 20

2. protseduur

0,5

0,5

45 000

300 ± 20

3. protseduur (6)

0–5

0,5

45 000

Tabeli viiendas veerus esitatud nihe väljendab rihma edasi-tagasi liikumise ulatust.

7.4.1.6.4.

Protseduuritingimuste täpsustused

7.4.1.6.4.1.

1. protseduur: juhtudel, kui rihm liigub läbi reguleerseadise.

Koormusega 2,5 daN mõjutatakse vertikaalselt ja püsivalt rihma ühte otsa; rihma teine ots kinnitatakse seadmele, mis paneb rihma horisontaalselt edasi-tagasi liikuma.

Reguleerseadis asetatakse selliselt, et rihma horisontaalosa jääb koormuse alla (vaata eeskirja 11. lisa joonist 1).

7.4.1.6.4.2

2. protseduur: juhtudel, kui rihm muudab pärast jäiga osa läbimist suunda.

Katse jooksul peavad rihma otste vahel moodustuvad nurgad vastama käesoleva eeskirja 11. lisas joonisel 2 esitatud nurkadele.

Katse jooksul tuleb rakendada püsikoormust 0,5 daN.

Kui rihma suund jäiga osa läbimisel muutub rohkem kui ühel korral, siis võib jõudu 0,5 daN suurendada, kuni rihm liigub läbi jäiga osa ettenähtud 300 mm.

7.4.1.6.4.3.

3. protseduur: juhtudel, kui rihm on kinnitatud jäiga osa külge õmblusega vms viisil.

Nihke kogupikkus peab olema 300 ± 20 mm, kusjuures koormust 5 daN rakendatakse ainult ajavahemiku jooksul, mis vastab rihma liikumisele 100 ± 20 mm kummagi faasi ajal (vaata eeskirja 11. lisa joonist 3).

7.4.2.   Rihma tõmbetugevuskatse (staatiline koormuskatse)

7.4.2.1.

Katseks võetakse iga kord kaks uut piisava pikkusega rihma näidist, mis on konditsioneeritud vastavalt punkti 7.4.1 sätetele.

7.4.2.2.

Iga rihm kinnitatakse tõmbemasina kruvide vahele. Kruvid ei tohi rihmaga kokkupuute kohas ega selle lähedal rihma vigastada. Rihma liikumiskiirus peab olema umbes 100 mm minutis. Katse alguses peab kruvide vahele jääva näidise vaba pikkus olema 200 ± 40 mm.

7.4.2.3.

Koormuse jõudmisel väärtuseni 980 daN mõõdetakse rihma laius tõmbemasinat peatamata.

7.4.2.4.

Koormust suurendatakse rihma katkemiseni, seejärel registreeritakse tõmbetugevus.

7.4.2.5.

Kui rihm libiseb või katkeb kokkupuutekohas ühega kruvidest või nendest 10 mm kaugusel, siis tunnistatakse katse kehtetuks ning tehakse uus katse teise näidisega.

7.5.   Jäikade osadega turvavöökomplekti osade staatiline koormuskatse

7.5.1.

Lukk ja reguleerseadis ühendatakse tõmbemasinaga turvavöö seadise tavapäraste kinnitusdetailide abil ning suurendatakse seejärel koormust kuni 980 daN.

Traksvöö puhul kinnitatakse lukk katseseadmele rihmadega, mis on kinnitatud lukule ja luku geomeetrilise keskme suhtes ligikaudu sümmeetriliselt asetatud keelele või kahele keelele. Kui lukk või reguleerseadis on kinnitusseadise osa või kuulub kolmepunktivöö ühise osa koosseisu, siis tuleb lukku või reguleerseadist katsetada koos kinnitusseadisega punkti 7.5.2 kohaselt, välja arvatud tõmburite puhul, mis on varustatud rulljuhikuga ülemises kinnituspunktis. Sellisel juhul peab koormus olema 980 daN ning lukustumise hetkel rullile keritud rihma pikkus peab olema võimalikult lähedane 450 mm rihma otsast.

7.5.2.

Kinnitusseadise ja turvavöö kõrgust reguleerivate seadiste katsetamine toimub punktis 7.5.1 kirjeldatud viisil, kuid koormuse juures 1 470 daN, mida punkti 7.7.1 teise lause kohaselt rakendatakse kõige ebasoodsamates tingimustes, mis võivad esineda nõuetekohaselt paigaldatud turvavööga sõiduki puhul. Tõmburite katsetamisel peab rihm olema täielikult lahti keritud.

7.5.3.

Kaks terviklikku turvavöökomplekti näidist pannakse kaheks tunniks jahutuskappi temperatuuriga –10 ± 1 oC. Otsekohe pärast jahutuskapist väljavõtmist ühendatakse luku lukustuvad osad käsitsi.

7.5.4.

Kaks terviklikku turvavöökomplekti näidist pannakse kaheks tunniks jahutuskappi temperatuuriga –10 ± 1 oC. Kõik katsetatavad jäigad ja plastosad asetatakse üksteise järel lamedale terasalusele (terasalust on hoitud koos näidistega jahutuskapis), mis on asetatud vähemalt 100-kilogrammise massiga kompaktse ploki horisontaalsele pinnale; 30 sekundi jooksul pärast jahutuskapist väljavõtmist lastakse katsetatavale näidisele 300 mm kõrguselt vabalt langeda 18 kg massiga terasviht. 18 kg raskuse terasvihi löögipind peab olema kõvadusega vähemalt 45 HRC ning kumer, ristraadiusega 10 mm ja pikiraadiusega 150 mm. Ühe näidise katsetamisel peab painutatud varda telg olema rihmaga ühel joonel, teise näidise puhul peab kõnealune telg moodustama rihmaga 90 kraadise nurga.

7.5.5.

Kahe turvavöö jaoks ühiste osadega lukke mõjutatakse koormusega viisil, mis simuleerib kasutustingimusi keskasendisse reguleeritud istmetega sõidukis. Igale rihmale rakendatakse korraga koormust jõuga 1 470 daN. Koormuse suund määratakse kindlaks alltoodud punkti 7.7.1 kohaselt. Kõnealuseks katseks sobiv seade on esitatud käesoleva eeskirja 10. lisas.

7.5.6.

Käsireguleerseadise katsetamisel tuleb rihm tavapäraseid kasutustingimusi silmas pidades kiirusega ligikaudu 100 mm/sek ettevaatlikult läbi reguleerseadise tõmmata ning mõõta maksimaalne jõud täpsusega 0,1 daN pärast rihma esimest 25 mm pikkust liikumist. Katse tehakse rihma reguleerseadisest läbimineku mõlemal suunal, kusjuures rihmaga peab enne mõõtmist olema sooritatud 10 liikumistsüklit.

7.6.   Tõmburitega turvavööde lisakatsed

7.6.1.   Tõmburimehhanismi vastupidavus

7.6.1.1.

Rihma keritakse välja ja sisse piisav arv kordi, et sagedus oleks kuni 30 tsüklit minutis. Avariil lukustuvate tõmburite puhul tekitatakse igas viiendas tsüklis tõmme, mis lukustab tõmburi.

Rihma viiel eri pikkusel tehakse võrdne arv tõmbeid: 90, 80, 75, 70 ja 65 % tõmburis oleva rihma kogupikkusest. Üle 900 mm pikkusega rihma puhul peavad eespool nimetatud protsendimäärad olema vastavuses tõmburisse jääva viimase 900 mm pikkuse osaga.

7.6.1.2.

Punktis 7.6.1.1 nimetatud katseteks ette nähtud seadmed on esitatud eeskirja 3. lisas.

7.6.2.   Avariil lukustuvate tõmburite lukustamine

7.6.2.1.

Tõmburi lukustumist katsetatakse tõmburi rullil oleva rihma pikkusel 300 ± 3 mm.

7.6.2.1.1.

Rihma liikumise abil käivituva lukustuva tõmburi puhul peab rihma tõmbesuund vastama sõidukile paigaldatud tõmburi tavapärasele tõmbesuunale.

7.6.2.1.2.

Sõiduki aeglustusele reageerivate tõmburite tundlikkuse katsetamisel tuleb tõmbureid katsetada eespool nimetatud pikkusel piki kahte rõhtsat telge, mis peavad olema horisontaalsed tõmburi paigaldamise korral turvavöö tootja poolt ette nähtud nõuete kohaselt. Kui asendit ei ole täpsustatud, peab katsemeeskond konsulteerima turvavöö tootjaga. Ühe kõnealustest telgede katsesuundadest valib tüübikinnituskatsete eest vastutav tehniline talitus, et katsetada lukustusmehhanismi käivitumist kõige ebasoodsamates tingimustes.

7.6.2.2.

Punktis 7.6.2.1 nimetatud katseteks ette nähtud seadmed on esitatud eeskirja 4. lisas. Iga sellise katseseadme ehitus peab tagama, et nõuetekohane kiirendus saadakse enne, kui tõmbur on väljutanud 5 mm linti, ning et tagasitõmme toimub keskmise kiirendusega vähemalt 25 g/s (7) ette üle 150 g/s (7).

7.6.2.3.

Punktides 6.2.5.3.1.3 ja 6.2.5.3.1.4 ette nähtud nõuetele vastavuse katsetamiseks monteeritakse tõmbur horisontaalsele lauale ning lauda kallutatakse kiirusega kuni 2o sekundis, kuni toimub lukustumine. Katset korratakse teistes suundades tagamaks, et nõuded on täidetud.

7.6.3.   Tolmukindlus

7.6.3.1.

Tõmbur asetatakse katsekambrisse käesoleva eeskirja 5. lisa nõuete kohaselt. Selle suhteline asend peab vastama sõidukile paigaldatud tõmburi asendile. Katsekambris on punkti 7.6.3.2 nõuetele vastav kogus tolmu. Rihm tõmmatakse 500 mm ulatuses tõmburist välja ning hoitakse väljatõmmatud asendis, kusjuures sellega sooritatakse 10 täielikku sisse- ja väljatõmbetsüklit ühe või kahe minuti jooksul pärast iga kokkupuudet tolmuga. Viie tunni jooksul tekitatakse iga 20 minuti järel viiesekundiline tolmuga kokkupuude kuiva ja määrdeõlivaba suruõhu abil, mis läbib 1,5 ±0,1 mm läbimõõduga ava survega 5,5 · 105 ±0,5 · 105 Pa.

7.6.3.2.

Punktis 7.6.3.1 kirjeldatud katses kasutatav tolm koosneb umbes 1 kg kuivast kvartsist. Kvartsiosakesed jaotuvad suuruse järgi järgmiselt:

a)

neid, mis läbivad 150 μm ava, läbimõõt 104 μm, on 99–100 %;

b)

neid, mis läbivad 105 μm ava, läbimõõt 64 μm, on 76–86 %;

c)

neid, mis läbivad 75 μm ava, läbimõõt 52 μm, on 60–70 %;

7.6.4.   Sissetõmbejõud

7.6.4.1.

Sissetõmbejõudu mõõdetakse mannekeenile paigaldatud turvavöökomplektil nii nagu punktis 7.7 ette nähtud dünaamilise koormuskatse puhul. Rihma tõmmet mõõdetakse mannekeeniga kokkupuute punktidele võimalikult lähedal asuvates (kuid mitte otsestes) punktides, kusjuures rihm tõmmatakse sisse kiirusega 0,6 meetrit minutis. Pinget vähendava seadmega turvavöö puhul mõõdetakse sissetõmbejõudu ja rihma pinget nii sisse kui ka välja lülitatud pinget vähendava seadmega.

7.6.4.2.

Enne punktis 7.7 kirjeldatud dünaamilist katset kallutatakse puuvillasesse särki riietatud mannekeeni ettepoole seni, kuni 350 mm rihma on tõmburist välja tõmmatud, ning seejärel lastakse mannekeen algasendisse tagasi.

7.7.   Turvavöökomplekti või turvasüsteemi dünaamiline koormuskatse

7.7.1.

Turvavöökomplekt paigaldatakse käesoleva eeskirja 6. lisa kohaselt istmega ja kinnituspunktidega varustatud katsesõidukile. Teatavale konkreetsele sõidukile või konkreetsetele sõidukitüüpidele mõeldud turvavöökomplektide puhul määrab mannekeeni ja kinnituspunktide vahelised kaugused katsetamise eest vastutav talitus turvavööga kaasneva paigaldusjuhendi või sõiduki tootja poolt esitatud andmete alusel. Kui turvavööl on eespool punktis 2.14.6 kirjeldatud turvavöö kõrguse regulaator, jäävad seadme asend ja selle kindlustamise vahendid samaks kui sõidukis kasutatava seadme puhul.

Kui sõidukitüübile on tehtud dünaamiline koormuskatse, siis teiste sõidukitüüpide puhul ei ole tarvis kõnealust katset korrata juhul, kui iga kinnituspunkti kaugus katsetatud turvavöö vastavast kinnituspunktist on alla 50 mm. Teise võimalusena võivad tootjad katsetamiseks kindlaks määrata ka oletusliku kinnituspunkti maksimaalse arvu tegelike kinnituspunktide hõlmamiseks.

7.7.1.1.

Turvavöö või turvasüsteemi puhul, mis moodustab osa komplektist, millele taotletakse turvasüsteemina tüübikinnitust, tuleb turvavöö paigaldada sõiduki kere sellele osale, millele see tavapäraselt paigaldatakse, ning kinnitada see osa jäigalt katsesõidukile punktides 7.7.1.2–7.7.1.6 kirjeldatud viisil.

Turvavöö või turvasüsteemi puhul, mis on varustatud eelpingutiga, mille toimimine ei sõltu turvavöökomplekti sisse ehitatud osadest, monteeritakse turvavöökomplekt ja vajalikud sõiduki lisaosad katsesõidukile punktides 7.7.1.2–7.7.1.6 kirjeldatud viisil.

Kui kõnealuseid seadiseid ei saa katsetada katsesõidukil, siis võib tootja seadise vastavust eeskirja nõuetele näidata tavapärase laupkokkupõrkekatse abil kiirusega 50 km/h, kooskõlas ISO menetlusega 3560 (1975).

7.7.1.2.

Meetod, mida kasutatakse sõiduki kinnitamiseks katse ajal, ei tohi suurendada istmete või turvavööde kinnituspunktide tugevust ega vähendada kere tavapärast deformeerumist. Katsesõidukil ei tohi olla ühtegi esiosa, mis mannekeeni (välja arvatud mannekeeni jalgade) ettepoole liikumist piirates vähendaksid turvasüsteemile katse ajal rakendatavat koormust. Kere kõrvaldatud osad võib asendada võrdväärse tugevusega osadega tingimusel, et need ei takista mannekeeni ettepoole liikumist.

7.7.1.3.

Kinnitusseadis loetakse nõuetekohaseks, kui see ei avalda mõju kogu kere laiust hõlmaval alal, ning juhul, kui sõiduk või kere on fikseeritud või kinnitatud eestpoolt vähemalt 500 mm kauguselt katsetatava turvasüsteemi kinnituspunktist. Tagantpoolt kinnitatakse kere kinnituspunktide taga kaugusel, mis on piisav tagamaks punktis 7.7.1.2 ette nähtud nõuete täitmist.

7.7.1.4.

Istmed paigaldatakse ja reguleeritakse juhtimis- ja sõiduasendisse, mis tüübikinnituskatseid tegeva tehnilise talituse arvates on mannekeeni asukohta sõidukis arvestades tugevuse seisukohalt kõige ebasoodsam. Istmete asenditega seotud andmed kantakse protokolli. Reguleeritava seljatoega istme puhul lukustatakse seljatugi tootja poolt ette nähtud nõuete kohaselt või nõuete puudumise korral tegeliku seljatoe nurga all, mille suurus M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul on võimalikult lähedane 25 kraadisele nurgale ning kõigi muude kategooriate sõidukite puhul võimalikult lähedane 15 kraadisele nurgale.

7.7.1.5.

Selleks et hinnata punktis 6.4.1.4.1 ette nähtud nõuete täitmist, peab iste olema kõige eespoolsemas mannekeeni mõõtmetele vastavas juhtimis- või sõiduasendis.

7.7.1.6.

Kõiki ühe ja sama istmerühma istmeid katsetatakse samaaegselt.

7.7.1.7.

Traksvöösüsteemi dünaamilised testid tuleb läbi viia ilma jalgadevahelise rihmata (komplekt), kui see olemas on.

7.7.2.

Turvavöökomplekt kinnitatakse 7. lisas kirjeldatud mannekeenile järgmiselt: mannekeeni selja ning istme seljatoe vahele asetatakse laud paksusega 25 mm. Turvavöö kinnitatakse tihedalt mannekeenile. Seejärel eemaldatakse laud ning pannakse mannekeen asendisse, milles mannekeeni selg puutub täies pikkuses kokku istme seljatoega. Kontrollitakse, et luku osade haakumisviisi tõttu ei vähene lukustumiskindlus.

7.7.3.

Rihmade vabad otsad peavad ulatuma piisavalt pikalt reguleerseadistest välja, et võimaldada libisemist.

7.7.4.

Katsesõiduk pannakse seejärel liikuma nii, et vaba liikumise kiirus kokkupõrke hetkel on 50 ± 1 km/h ning mannekeeni asend jääb püsima. Katsesõiduki peatumistee pikkus peab olema 40 ± 5 cm. Katsesõiduk peab jääma horisontaalasendisse kogu aeglustuse kestel. Katsesõiduki aeglustus saadakse käesoleva eeskirja 6. lisas esitatud seadme või mis tahes muu võrdväärseid tulemusi andva seadme abil. Seade peab vastama käesoleva eeskirja 8. lisas esitatud nõuetele.

7.7.5.

Mõõdetakse katsesõiduki kiirust vahetult enne kokkupõrget, mannekeeni suurimat ettenihkumist ning rindkere liikumiskiirust nihkel 300 mm.

7.7.6.

Pärast kokkupõrget kontrollitakse vaatluse teel ja lukku avamata üle turvavöökomplekt või turvasüsteem ja selle jäigad osad, et välja selgitada kõik rikked või murdumiskohad. Turvasüsteemide puhul tehakse pärast katset kontrollimise teel kindlaks, et katsesõidukile kinnitatud sõiduki kere osadel ei ole nähtavaid jäävdeformatsioone. Iga selline deformatsioon võetakse arvesse kõigis punkti 6.4.1.4.1 kohaselt tehtud arvestustes.

7.8.   Luku avamise katse

7.8.1.

Selles katses kasutatakse turvavöökomplekte või turvasüsteeme, mis on punkti 7.7 kohaselt läbinud dünaamilise koormuskatse.

7.8.2.

Turvavöökomplekt monteeritakse katsesõidukilt lahti lukku avamata. Seejärel rakendatakse lukule selle külge kinnitatud rihmade abil otsest tõmbejõudu sellisel viisil, et igale rihmale rakendatakse jõudu

Formula

 daN. („n” on lukustatud asendis lukuga ühendatud rihmade arv.) Jäiga osaga ühendatud luku puhul võetakse jõu rakendamisel arvesse nurka, mis moodustub luku ja jäiga osa vahel dünaamilise koormuskatse ajal. Luku avamise nupu geomeetrilisele keskmele rakendatakse koormust kiirusega 400 ± 20 mm/min piki konstantset ning nupu liikumise esialgse suunaga paralleelset telge. Avamisjõu rakendamise ajal hoitakse lukku paigal jäiga toe abil. Eespool nimetatud koormus ei tohi ületada punktis 6.2.2.5 kindlaks määratud piirväärtust. Katseseadme kokkupuutepunkt peab moodustama ringi raadiusega 2,5 ±0,1 mm. Sellel peab olema poleeritud metallpind.

7.8.3.

Mõõdetakse luku avamiseks vajalik jõud ning registreeritakse kõik luku talitlushäired.

7.8.4.

Pärast luku avamise katset kontrollitakse üle punktis 7.7 ette nähtud katsed läbinud turvavöökomplekti või turvasüsteemi osad ning turvavöökomplekti või turvasüsteemi dünaamilise koormuskatse ajal tekkinud kahjustuste ulatus registreeritakse katseprotokollis.

7.9.   Eelpingutiga turvavööde lisakatsed

7.9.1.   Konditsioneerimine

Eelpinguti võib katsetamiseks turvavööst eraldada ning seda tuleb hoida 24 tundi temperatuuril 60 ± 5 oC. Järgmiseks kaheks tunniks tõstetakse temperatuur 100 ± 5 oC. Seejärel hoitakse seadist 24 tundi temperatuuril -30 ± 5 oC. Pärast sellist konditsioneerimist lastakse seadisel soojeneda ümbritseva õhu temperatuurini. Turvavööst eraldatud eelpinguti kinnitatakse uuesti turvavöö külge.

7.10.   Katseprotokoll

7.10.1.

Katseprotokollis registreeritakse punktis 7 ette nähtud katsete tulemused, eelkõige katsesõiduki kiirus, mannekeeni suurim ettenihkumine, luku asend katse ajal (kui seda saab muuta), luku avamiseks vajalik jõud ja kõik rikked ja murdumiskohad. Kui käesoleva eeskirja 6. lisas esitatud nõudeid kinnituspunktidega seoses ei ole punktis 7.7.1 ette nähtud korras järgitud, siis esitatakse protokollis turvavöökomplekti või turvasüsteemi paigaldamise kirjeldus ning oluliste nurkade ja mõõtmete täpsed andmed. Protokollis nimetatakse ka kõik luku katsetamise ajal tekkinud kujumoonded või murdumiskohad. Turvasüsteemi puhul esitatakse katseprotokollis andmed ka sõiduki kere kinnitamise kohta katsesõidukile, samuti istmete asendi ja seljatugede kalde kohta. Kui mannekeeni ettenihkumine on punktis 6.4.1.3.2 ettenähtust suurem, siis esitatakse protokollis andmed punktis 6.4.1.4.1 ette nähtud nõuete täitmise või mittetäitmise kohta.

8.   SÕIDUKISSE PAIGALDAMISEL KEHTIVAD NÕUDED

8.1.   Sõiduki varustus

8.1.1.

Välja arvatud klappistmed (eeskirja nr 14 määratluse kohased) ja istekohad, mis on mõeldud kasutamiseks ainult seisvas sõidukis, peavad konsolideeritud otsuse (R.E.3) (8) 7. lisas määratletud M- ja N-kategooria sõidukite istmed (välja arvatud M2- ja M3-kategooria sõidukid, mis kuuluvad eeskirja nr 36 kohaselt I ja II klassi, eeskirja nr 52 kohaselt A-klassi ja eeskirja nr 107 kohaselt I või II ja A-klassi), olema varustatud käesoleva eeskirja nõuetele vastavate turvavööde või turvasüsteemidega.

8.1.2.

Igal istekohal, mille suhtes kehtib turvavöö paigaldamise nõue, peavad olema 16. lisas esitatud nõuetele vastavad turvavööd või turvasüsteemid (nende puhul ei tohi kasutada punktis 2.14.1 nimetatud mittelukustuvaid tõmbureid ega punktis 2.14.2 nimetatud käsitsi avatavaid tõmbureid). Kõigil istekohtadel, mille puhul nõutakse 16. lisas nimetatud B-tüüpi vöörihma kasutamist, on lubatud kasutada Br3-tüüpi vöörihma, välja arvatud juhtudel, kui nende tagasitõmbe ulatus pärast tavapärast lukustamist on nii suur, et vähendab märkimisväärselt kasutamise mugavust.

8.1.2.1.

Kuid 16. lisas näidatud ja sümboliga Ø tähistatud N1-kategooria sõidukite välimistel istekohtadel, välja arvatud esiistmel, on lubatud kasutada Br4m- või Br4Nm-tüüpi vöörihma, kui istme ja lähima külgseina vahel on vahekäik, mis võimaldab sõitjate pääsu teistesse sõiduki osadesse. Ruumi istme ja külgseina vahel käsitatakse vahekäiguna, kui suletud uste puhul on vahemaa külgseina ja kõnealuse istme keskjoont läbiva vertikaalse tasapinna vahel, mõõdetuna R-punktis ja sõiduki kesktasapinnaga risti, rohkem kui 500 mm.

8.1.3.

Kui turvavöösid ei ole ette nähtud, võib tootja kasutada omal valikul käesoleva eeskirja nõuetele vastavat turvavöö või turvasüsteemi tüüpi. 16. lisas lubatud tüüpidest A-tüüpi turvavöösid võib kasutada vöörihma alternatiivina nendel istekohtadel, mille puhul vöörihma kasutamine on 16. lisas ette nähtud.

8.1.4.

Tõmburitega varustatud kolmepunktivööde puhul peab vähemalt üks tõmbur toimima diagonaalvööl.

8.1.5.

Välja arvatud M1-kategooria sõidukitel, on 4. tüübi tõmburi (punkt 2.14.4) asemel lubatud kasutada 4N-tüüpi avariil lukustuvat tõmburit (punkt 2.14.5), kui katseid tegevale tehnilisele talitusele suudetakse veenvalt tõestada, et 4. tüübi tõmburi paigaldamine ei ole otstarbekohane.

8.1.6.

16. lisas esitatud ning tähisega * märgitud välimistel ja keskmistel esiistmetel peetakse piisavaks kõnealuses lisas nimetatud tüüpi vöörihmade kasutamist juhul, kui tuuleklaas asub eeskirja nr 21 1. lisas määratletud kontrollvööndist väljaspool.

Turvavööde puhul on tuuleklaas kontrollvööndi osa juhul, kui on võimalik tuuleklaasi staatiline kokkupuude katseseadmega eeskirja nr 21 1. lisas kirjeldatud viisil.

8.1.7.

Iga 16. lisas tähisega • tähistatud istekoht tuleb varustada 16. lisas nimetatud tüüpi kolmepunktivööga, välja arvatud juhul, kui täitmata on üks järgmistest tingimustest, mille puhul võib kasutada 16. lisas nimetatud tüüpi kahepunktivööd:

8.1.7.1.

otse istme ees asub eeskirja nr 80 1. lisa punktile 3.5 vastav iste või sõiduki muu osa või

8.1.7.2.

ükski sõiduki osa ei ole või ei saa sõiduki liikumise ajal olla kontrollvööndis või

8.1.7.3.

kõnealuse kontrollvööndi piirides olevad sõiduki osad vastavad eeskirja nr 80 6. lisas ette nähtud energianeeldumisnõuetele.

8.1.8.

Igal turvapadjaga varustatud reisijakohal peab olema hoiatus lapse seljaga sõidusuunas asuva turvasüsteemi kasutamise eest kõnealusel istekohal, kui punktis 8.1.9 ei ole ette nähtud teisiti. Piktogrammi kujul hoiatussilt, mis võib sisaldada selgitavat teksti, peab olema tugevasti kinnitatud ning asuma hästi nähtaval kohal isikule, kes hakkab seljaga sõidusuunas olevat lapse turvasüsteemi kõnealusele istmele kinnitama. Võimaliku piktogrammi näidis on esitatud joonisel 1. Püsiviide hoiatusele peab olema igal juhul nähtav ka siis, kui hoiatust ei ole suletud ukse tõttu näha.

Joonis 1

Image

Värvid:

piktogramm on punane

iste, lastetool ja turvapatjade kontuurjoon on must

sõna airbag (turvapadi) ja turvapadi ise on valged

8.1.9.

Punkti 8.1.8 nõudeid ei kohaldata, kui sõiduk on varustatud mehhanismiga, mis tunneb automaatselt ära seljaga sõidusuunas oleva lapse turvasüsteemi olemasolu ning tagab, et turvapadi ei avane, kui on paigaldatud selline lapse turvasüsteem.

8.1.10.

Istmete puhul, mis on ette nähtud kasutamiseks seisvas sõidukis ning mida on võimalik pöörata või mujale paigutada, kohaldatakse punkti 8.1.1 nõudeid vaid selliste asendite suhtes, mis on tavapärased teel liikuva sõiduki puhul käesoleva eeskirja kohaselt.

8.2.   Üldnõuded

8.2.1.

17. lisa 3. liite tabelile 2 vastavad turvavööd, turvasüsteemid ja ISOFIXi lapse turvasüsteemid kinnitatakse kinnituspunktidesse, mis vastavad eeskirja nr 14 nõuetele, näiteks kujunduse ja mõõtude kirjeldustele, kinnituspunktide arvule ja vastupidavusnõuetele.

8.2.2.

Tootja poolt soovitatud 17. lisa 3. liite tabelitele 1 ja 2 vastavad turvavööd, turvasüsteemid ja ISOFIXi lapse turvasüsteemid paigaldatakse selliselt, et need toimiksid laitmatult ja vähendaksid kehavigastuste tekkimise ohtu õnnetusjuhtumi korral. Paigaldamisel tuleb eelkõige jälgida, et:

8.2.2.1.

rihmad ei saaks ohtlikult keerduda;

8.2.2.2.

õigesti asetatud rihma õlalt mahalibisemise oht kasutaja ettepoole liikumise korral oleks minimaalne;

8.2.2.3.

rihma läbikulumise oht kokkupuute tõttu sõiduki või istme, tootja poolt soovitatud 17. lisa 3. liite tabelitele 1 ja 2 vastava lapse turvasüsteemi või ISOFIXi lapse turvasüsteemi jäikade osadega oleks minimaalne.

8.2.2.4.

Igale istekohale ette nähtud iga turvavöö peab olema projekteeritud ja paigaldatud nii, et turvavöö oleks kasutamiseks kergesti kättesaadav. Peale selle peavad täielikult või osaliselt kokkupandavate (iste ja/või seljatugi) istmete puhul, mis võimaldavad juurdepääsu sõiduki tagaosale või kauba- või pagasivedu, kõnealuste istmete turvavööd pärast istmete kokkupanemist ja taas isteasendisse seadmist olema kasutamiseks kättesaadavad ning nende leidmine istme alt või tagant peab sõiduki kasutajatele mõeldud käsiraamatu abil olema jõukohane ühele isikule, ilma et selleks oleks vaja harjutamist või kogemusi.

8.2.2.5.

Tehniline teenistus peab kontrollima, et nõutavasse asendisse fikseeritud lukukeelega ja tühjal istmel:

8.2.2.5.1.

ei takistaks vöö võimalik lõtvus tootja poolt soovitatud lapse turvasüsteemide nõuetekohast paigaldamist ja

8.2.2.5.2.

kolmepunktivööde puhul välispinge rakendamisel tekiks turvavöö diagonaalsele osale turvavöö vööosas tõmme, mille suurus oleks vähemalt 50 N.

8.3.   Erinõuded seoses turvavööde või turvasüsteemide jäikade osadega

8.3.1.

Jäigad osad, sealhulgas lukud, reguleerseadised ja kinnitusdetailid, ei tohi õnnetusjuhtumi korral suurendada kehavigastuse tekkimise ohtu sõitjale või muudele sõiduki kasutajatele.

8.3.2.

Luku avamise seadis peab olema sõitjale hästi nähtav ja kergesti kättesaadav ning sellise projektilahendusega, mis ei võimalda seda ekslikult või kogemata avada. Luku asetus peab olema selline, et lukk oleks kergesti kättesaadav päästjale, kes peab liiklusõnnetuse korral kasutaja turvavööst vabastama.

Lukk tuleb paigaldada nii, et see oleks nii koormuseta olekus kui kasutaja raskuse all ükskõik kumma käe ainsa liigutusega ühes suunas lihtsalt avatav.

Välimiste esiistmete turvavööde või turvasüsteemide lukud, välja arvatud traksvööde puhul, peavad olema samal viisil lukustatavad.

Kontrollimise teel tuleb kindlaks teha, et luku kasutajaga kokku puutuva pinna laius on vähemalt 46 mm.

Kontrollimise teel tuleb kindlaks teha, et luku kasutajaga kokku puutuv pind vastaks käesoleva eeskirja punkti 6.2.2.1 nõuetele.

8.3.3.

Turvavöö peab kasutamisel automaatselt kasutajale seaduma või olema sellise lahendusega, et käsireguleerseadis oleks kasutajale hõlpsasti kättesaadav, mugav ning kergesti kasutatav. See peab olema ühe käega pingutatav kasutaja kehaehituse ja sõiduki istme asendiga sobivasse asendisse.

8.3.4.

Tõmburitega kokku ehitatud turvavööd või turvasüsteemid peavad olema paigaldatud nii, et tõmburid töötaksid nõuetekohaselt ning rihma liikumine toimuks häireteta.

8.3.5.

Selleks et teavitada sõiduki kasutajat (kasutajaid) laste transportimise suhtes kehtivatest nõuetest, peavad M1- ja N1-kategooria sõidukid vastama 17. lisa andme- ja teabealastele nõuetele. Kõik M1-kategooria sõidukid peavad vastavalt eeskirja nr 14 sellekohastele ettekirjutustele olema varustatud ISOFIXi kohtadega.

Esimene ISOFIXi koht peab võimaldama paigaldada vähemalt ühe kolmest 17. lisa 2. liites kirjeldatud näoga sõidusuunas paiknevast seadmest; teine ISOFIXi koht peab võimaldama paigaldada vähemalt ühe kolmest 17. lisa 2. liites kirjeldatud seljaga sõidusuunas paiknevast seadmest. Teise ISOFIXi koha puhul, juhul kui seljaga sõidusuunas paikneva seadme paigaldamine ei ole sõiduki teises istmereas selle ehituse tõttu võimalik, on lubatud paigaldada üks kuuest seadmest sõiduki mis tahes kohale.

9.   TOOTMISE NÕUETELE VASTAVUS

Tootmise nõuetele vastavuse kontrollimine peab olema kooskõlas kokkuleppe 2. lisas (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2) sätestatud menetlusega ning vastama järgmistele nõuetele:

9.1.

Iga käesoleva eeskirja alusel tüübikinnituse saanud sõidukitüüp või turvavöö või turvasüsteem peab olema toodetud vastavalt kinnitatud tüübile, täites eespool punktides 6, 7 ja 8 esitatud nõuded.

9.2.

Täita tuleb käesoleva eeskirja 14. lisas sätestatud tootmise vastavuskontrolli miinimumnõudeid.

9.3.

Tüübikinnituse andnud asutus võib igal ajal kontrollida igas tootmisüksuses rakendatavaid nõuetele vastavuse kontrollimise meetodeid. Neid kontrolle korraldatakse tavapäraselt sagedusega kaks korda aastas.

10.   SANKTSIOONID TOOTMISE NÕUETELE MITTEVASTAVUSE KORRAL

10.1.

Sõidukile või turvavöö või turvasüsteemi tüübile antud tüübikinnituse võib tühistada, kui eespool punktis 9.1 sätestatud nõuded ei ole täidetud või kui valitud turvavöö(d) või turvasüsteem(id) ei läbi eespool punktis 9.2 ette nähtud kontrolle.

10.2.

Kui käesolevat eeskirja kohaldav lepinguosaline tühistab varem antud tüübikinnituse, teatab ta viivitamatult sellest teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele lepinguosalistele teatise vormiga, mis vastab käesoleva eeskirja 1.A lisa või 1.B lisa asjakohasele näidisele.

11.   SÕIDUKI TÜÜBI, TURVAVÖÖ VÕI TURVASÜSTEEMI TÜÜBI KINNITAMISE MUUTMINE JA PIKENDAMINE

11.1.

Sõiduki tüübi või turvavöö või turvasüsteemi või mõlema tüübi igast muutmisest tuleb teavitada sõiduki tüübi või turvavöö või turvasüsteemi tüübi heaks kiitnud ametiasutust, kes võib:

11.1.1.

leida, et tehtud muudatused tõenäoliselt ei avalda märgatavat ebasoodsat mõju ja et sõiduk või turvavöö või turvasüsteem vastab igal juhul nõuetele, või

11.1.2.

nõuda katseid tegevalt tehniliselt teenistuselt täiendavat katsearuannet.

11.2.

Sõiduki varianti, mille tühimass töökorras olekus on väiksem kui sõidukil, millele kohaldatakse tüübikinnituse katset, ei peeta muudetud sõidukitüübiks, ilma et see piiraks eespool punkti 11.1 sätete kohaldamist.

11.3.

Tüübikinnituse kinnitamine või sellest keeldumine, kus täpsustatakse muudatused, edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele lepinguosalistele eespool punktis 5.2.3 või 5.3.3 kehtestatud korras.

11.4.

Tüübikinnituse pikendanud pädev asutus määrab sellisele pikendamisele seerianumbri ja teatab sellest teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta lepingu osalistele käesoleva eeskirja 1.A lisa või 1.B lisa näidisele vastava teatisevormiga.

12.   TOOTMISE LÕPETAMINE

Kui tüübikinnituse valdaja lõpetab täielikult vastavalt käesolevale eeskirjale kinnitatud seadme tootmise, teatab ta sellest tüübikinnituse andnud asutusele. Asjakohase teate kättesaamisel teatab asutus sellest teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta lepingu osalistele käesoleva eeskirja 1.A lisa või 1.B lisa näidisele vastava teatisevormi abil.

13.   JUHEND

Sõidukist eraldi tarnitava turvavöö või turvasüsteemi tüübi puhul peab pakendamis- ja paigaldamisjuhend selgelt määratlema sõiduki tüübi(d), millele see sobib.

14.   TÜÜBIKINNITUSKATSETE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE JA HALDUSASUTUSTE NIMED JA AADRESSID

Käesolevat eeskirja kohaldavad 1958. aasta lepingu osalised teatavad ÜRO sekretariaadile tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ning tüübikinnitusi andvate ametiasutuste nimed ja aadressid, kuhu tuleb saata teistes riikides väljastatud tüübikinnituse kinnitamist või pikendamist või sellest keeldumist või selle katkestamist tõendavad vormid.

15.   ÜLEMINEKUSÄTTED

15.1.   Sõidukitüübi kinnitused

15.1.1.

Alates 04-seeria muudatuste 15. täienduse ametlikust jõustumiskuupäevast ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav lepinguosaline keelduda andmast EMK tüübikinnitusi käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud 04-seeria muudatuste 15. täiendusega.

15.1.2.

Alates kahe aasta möödumisest käesoleva eeskirja 04-seeria muudatuste 15. täienduse jõustumisest peavad käesolevat eeskirja kohaldavad lepinguosalised andma EMK tüübikinnitused ainult siis, kui on täidetud käesoleva eeskirja nõuded, mida on muudetud 04-seeria muudatuste 15. täiendusega.

15.1.3.

Alates seitsme aasta möödumisest käesoleva eeskirja 04-seeria muudatuste 15. täienduse jõustumisest võivad käesolevat eeskirja kohaldavad lepinguosalised keelduda tunnustamast tüübikinnitusi, mida ei antud kooskõlas käesoleva eeskirja 04-seeria muudatuste 15. täiendusega. Siiski jäävad kehtima olemasolevad tüübikinnitused kõigi kategooria sõidukitele peale M1-kategooria sõidukite ja nende, mida ei mõjuta käesoleva eeskirja 04-seeria muudatuste 15. täiendus, ja käesolevat eeskirja kohaldavad lepinguosalised tunnustavad neid jätkuvalt.

15.1.3.1.

Siiski võivad käesolevat eeskirja kohaldavad lepinguosalised M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul alates 1. oktoobrist 2000 keelduda tunnustamast EMK tüübikinnitusi, mis pole antud vastavalt käesoleva eeskirja 04-seeria muudatuste 8. täiendusele, kui punkti 8.3.5 ja 17. lisa teabega seotud nõudeid ei täideta.

15.2.   Turvavööde paigaldamine

Need üleminekusätted kehtivad ainult turvavööde paigaldamise suhtes sõidukitele ning need ei muuda turvavöö tüüpi.

15.2.1.

Alates 04-seeria muudatuste 12. täienduse ametlikust jõustumiskuupäevast ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav lepinguosaline keelduda andmast EMK tüübikinnitusi käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud 04-seeria muudatuste 12. täiendusega.

15.2.2.

Pärast 36-kuulise perioodi möödumist alates eespool punktis 15.2.1 nimetatud ametlikust jõustumiskuupäevast annavad käesolevat eeskirja kohaldavad lepinguosalised tüübikinnituse ainult siis, kui sõidukitüüp vastab käesoleva 04-seeria muudatuste 12. täiendusega muudetud eeskirja nõuetele.

15.2.3.

Pärast 60-kuulise perioodi möödumist alates eespool punktis 15.2.1 nimetatud ametlikust jõustumiskuupäevast võivad käesolevat eeskirja kohaldavad lepinguosalised keelduda tunnustamast tüübikinnitusi, mis pole antud vastavalt käesoleva eeskirja 04-seeria muudatuste 12. täiendusele.

15.2.4.

Alates 04-seeria muudatuste 14. täienduse ametlikust jõustumiskuupäevast ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav lepinguosaline keelduda andmast ÜRO/EMK tüübikinnitusi käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud 04-seeria muudatuste 14. täiendusega.

15.2.5.

Alates 04-seeria muudatuste 16. täienduse ametlikust jõustumiskuupäevast ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav lepinguosaline keelduda andmast EMK tüübikinnitusi käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud 04-seeria muudatuste 16. täiendusega.

15.2.6.

Pärast 36-kuulise perioodi möödumist alates eespool punktis 15.2.4 nimetatud ametlikust jõustumiskuupäevast annavad käesolevat eeskirja kohaldavad lepinguosalised tüübikinnitusi ainult siis, kui sõidukitüüp vastab käesoleva 04-seeria muudatuste 14. täiendusega muudetud eeskirja nõuetele.

15.2.7.

Pärast 60-kuulise perioodi möödumist alates eespool punktis 15.2.4 nimetatud ametlikust jõustumiskuupäevast võivad käesolevat eeskirja kohaldavad lepinguosalised keelduda tunnustamast tüübikinnitusi, mis pole antud vastavalt käesoleva eeskirja 04-seeria muudatuste 14. täiendusele.

15.2.8.

Alates 16. juulist 2006 peavad käesolevat eeskirja kohaldavad lepinguosalised andma tüübikinnituse ainult siis, kui sõidukitüüp vastab käesoleva 04-seeria muudatuste 16. täiendusega muudetud eeskirja nõuetele.

1.5.2.9.

Alates 16. juulist 2008 võivad käesolevat eeskirja kohaldavad lepinguosalised keelduda tunnustamast N1-kategooria sõidukite tüübikinnitusi, mis pole antud vastavalt käesoleva eeskirja 04-seeria muudatuste 16. täiendusele.


(1)  Määratletud sõidukite ehituse konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) 7. lisas (TRANS/WP.29/78/Rev.1/Amend.2).

(2)  Määratletud sõidukite ehituse konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) 7. lisas (TRANS/WP.29/78/Rev.1/Amend.2).

(3)  1 Saksamaa, 2 Prantsusmaa, 3 Itaalia, 4 Holland, 5 Rootsi, 6 Belgia, 7 Ungari, 8 Tšehhi Vabariik, 9 Hispaania, 10 Serbia ja Montenegro, 11 Suurbritannia, 12 Austria, 13 Luksemburg, 14 Šveits, 15 (vaba), 16 Norra, 17 Soome, 18 Taani, 19 Rumeenia, 20 Poola, 21 Portugal, 22 Vene Föderatsioon, 23 Kreeka, 24 Iirimaa, 25 Horvaatia, 26 Sloveenia, 27 Slovakkia, 28 Valgevene, 29 Eesti, 30 (vaba), 31 Bosnia ja Hertsegoviina, 32 Läti, 33 (vaba), 34 Bulgaaria, 35 (vaba), 36 Leedu, 37 Türgi, 38 (vaba), 39 Aserbaidžaan, 40 Endine Jugoslaavia Vabariik Makedoonia, 41 (vaba), 42 Euroopa Ühendus (tüübikinnituse annavad liikmesriigid, kasutades oma vastavaid EMK sümboleid), 43 Jaapan, 44 (vaba), 45 Austraalia, 46 Ukraina, 47 Lõuna-Aafrika, 48 Uus-Meremaa, 49 Küpros, 50 Malta ja 51 Korea Vabariik. Järgmised numbrid määratakse teistele riikidele kronoloogilises järjekorras vastavalt ratassõidukite, ratassõidukitele paigaldatavate ja/või neil kasutatavate seadmete ning osade ühtsete tehniliste nõuete vastuvõtmise ja nende nõuete alusel antud tüübikinnituste vastastikuse tunnustamise tingimuste kokkuleppe ratifitseerimisele või sellega liitumisele ning selliselt määratud numbrid edastab ÜRO peasekretär lepinguosalistele.

(4)  Vt punkti 5.2.4.1. joonealust märkust.

(5)  g = 9,81 m/s2.

(6)  Vaata punkti 7.4.1.6.4.3.

(7)  g = 9,81 m/s2.

(8)  Dokument TRANS/WP.29/78/Rev.1/Amend.2.


1.A LISA

TEATIS

(maksimaalne formaat: A4 (210 × 297 mm))

Image

Image


1.B LISA

TEATIS

(maksimaalne formaat: A4 (210 × 297 mm))

Image


2. LISA

TÜÜBIKINNITUSMÄRKIDE ASETUS

1.

Turvavööde paigaldamisega seotud tüübikinnitusmärkide asetus

Näidis A

(vt käesoleva eeskirja punkti 5.2.4)

Image

a = vähemalt 8 mm

Sõidukile kinnitatuna näitab ülaltoodud tüübikinnitusmärk, et asjaomane sõidukitüüp on turvavööde osas kinnitatud Madalmaades (E4) eeskirja nr 16 kohaselt. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus anti vastavalt eeskirjale nr 16, mida on muudetud 04-seeria muudatustega.

Näidis B

(vt käesoleva eeskirja punkti 5.2.5)

Image

a = vähemalt 8 mm

Sõidukile kinnitatuna näitab ülaltoodud tüübikinnitusmärk, et asjakohane sõidukitüüp on kinnitatud Madalmaades (E4) eeskirjade nr 16 ja 52 kohaselt (1). Tüübikinnitusnumbrid näitavad, et kuupäevadel, kui vastavad tüübikinnitused anti, hõlmas eeskiri nr 16 04-seeria muudatusi ja eeskiri nr 52 hõlmas 01-seeria muudatusi.

2.

Turvavöö tüübikinnitusmärkide asetus (vt käesoleva eeskirja punkti 5.3.5)

Image

a = vähemalt 8 mm

Ülaltoodud tüübikinnitusmärgiga turvavöö on kolmepunktivöö (A), mis on varustatud energianeelduriga (e) ning kinnitatud Madalmaades (E4) numbri 042439 all, tüübikinnituse andmise ajal eeskiri juba hõlmas 04-seeria muudatusi.

Image

Ülaltoodud tüübikinnitusmärgiga turvavöö on vöörihm (B), mis on varustatud 4. tüüpi mitmetoimelise tõmburiga (m) ning kinnitatud Madalmaades (E4) numbri 042489 all; tüübikinnituse andmise ajal eeskiri juba hõlmas 04-seeria muudatusi.

Märkus:

Tüübikinnitusnumber ja lisatähis(ed) peavad asetsema ringi läheduses ning kas üleval- või allpool E-tähte või sellest paremal või vasakul. Tüübikinnitusnumbrit tähistavad numbrid peavad olema sama suured kui E-täht ning samasuunalised. Lisatähis(ed) peavad asetsema tüübikinnitusnumbri vastas. Vältida tuleks Rooma numbrite kasutamist tüübikinnitusnumbritena, et ära hoida segadust teiste sümbolitega.

Image

Ülaltoodud tüübikinnitusmärgiga turvavöö on turvavöö eritüüp (S), mis on varustatud energianeelduriga (e) ning kinnitatud Madalmaades (E4) numbri 0422439 all; tüübikinnituse andmise ajal eeskiri juba hõlmas 04-seeria muudatusi.

Image

Ülaltoodud tüübikinnitusmärgiga turvavöö on turvasüsteemi osa (Z), see on turvavöö eritüüp (S), mis on varustatud energianeelduriga (e). See on kinnitatud Madalmaades (E4) numbri 0424391 all; tüübikinnituse andmise ajal eeskiri juba hõlmas 04-seeria muudatusi.

Image

a = vähemalt 8 mm

Image

Käesoleva tüübikinnitusmärgiga turvavöö on kolmepunktivöö (A), mis on varustatud 4N-tüüpi (r4N) mitmetoimelise (m) tõmburiga, millele on antud tüübikinnitus Madalmaades (E4) numbri 042439 all; tüübikinnituse andmise ajal eeskiri juba hõlmas 04-seeria muudatusi. Seda turvavööd ei tohi paigaldada M1-kategooria sõidukitele.

Image

Käesoleva tüübikinnitusmärgiga turvavöö on kolmepunktivöö (A), mis on varustatud energianeelduriga (e), saanud tüübikinnituse vastavalt käesoleva eeskirja punktile 6.4.1.3.3 ning varustatud 4. tüüpi (r4) mitmetoimelise (m) tõmburiga, millele on antud tüübikinnitus Madalmaades (E4) numbri 042439 all. Kaks esimest numbrit näitavad, et tüübikinnituse andmise ajal eeskiri juba hõlmas 04-seeria muudatusi. See turvavöö tuleb paigaldada sõidukisse, mis on varustatud turvapadjaga asjakohase istme juures.


(1)  Teine number on esitatud näitena.


3. LISA

TÕMBURIMEHHANISMI KESTVUSE KATSETAMISEKS ETTE NÄHTUD SEADME DIAGRAMM

Image


4. LISA

AVARIIL LUKUSTUVATE TÕMBURITE LUKUSTUMISKATSES ETTE NÄHTUD SEADME DIAGRAMM

Skeemil on kujutatud nõuetekohane seade, mis on varustatud mootoriga veetava nukiga, mille tõukur on trosside abil ühendatud väikese rööbastel liikuva katsesõidukiga. Tõukuri ehituse ja mootori kiiruse kombinatsioon annab vajaliku kiirenduse koos käesoleva eeskirja punktis 7.6.2.2 ette nähtud kiirenduse kasvumääraga. Tõuge peab olema suurem kui lindi suurim lubatud liikumine enne lukustumist.

Katsesõidukile monteeritakse pööratav alus, mis võimaldab asetada tõmburi eri asenditesse katsesõiduki liikumissuuna suhtes.

Tõmburi tundlikkuse katsetamisel rihma liikumise suhtes paigaldatakse tõmbur nõuetekohasele liikumatule toendile ning rihm kinnitatakse katsesõiduki külge.

Eespool nimetatud katsete tegemisel tuleb tootja või tootja esindaja poolt tarnitud mis tahes toendid jne ühendada katseseadmega, et võimalikult täpselt simuleerida sõiduki puhul ette nähtud paigaldust.

Kõigi täiendavate toendite ja muude sõiduki puhul ette nähtud paigalduse simuleerimiseks vajalike osadega varustamine on tootja või tootja volitatud esindaja ülesanne.

Image


5. LISA

TOLMUKINDLUSE KATSETAMISEKS ETTE NÄHTUD SEADME DIAGRAMM

(Mõõtmed millimeetrites)

Image


6. LISA

KATSESÕIDUKI, ISTME, KINNITUSPUNKTIDE JA SEISKAMISSEADISE KIRJELDUS

1.   KATSESÕIDUK

Turvavööde katsetamiseks mõeldud ainult istet sisaldava katsesõiduki mass peab olema 400 ± 20 kg. Turvasüsteemide katsetamiseks mõeldud sõidukikerega katsesõiduki mass peab olema 800 kg. Vajaduse korral võib katsesõiduki ja sõiduki kere kogumassi lisade abil 200 kg võrra suurendada. Kogumassi ja nimiväärtuse erinevus ei tohi ühelgi juhul olla suurem kui ± 40 kg.

2.   ISTE

Muude kui turvasüsteemide katsetamise puhul peab iste olema jäiga konstruktsiooniga ja sileda pinnaga. Tuleb tugineda käesoleva lisa joonisel 1 esitatud andmetele ning hoolt kanda, et turvavöö ei puutuks kokku metallosadega.

3.   KINNITUSPUNKTID

3.1.

Turvavöö puhul, mis on varustatud turvavöö kõrguse reguleerimise seadmega vastavalt käesoleva eeskirja punktile 2.14.6, peab seade olema kinnitatud jäigale raamile või sõiduki osale, millele see kinnitatakse tavaliselt ning mis kinnitatakse kindlalt katsesõidukile.

3.2.

Kinnituspunktid peavad asetsema joonise 1 kohaselt. Kinnituspunktidele vastavad märgid tähistavad turvavöö otste kas katsesõidukile või, olenevalt olukorrast, koormusandurile kinnitamise kohta. Tavapärase kasutuse kinnituspunktid on punktid A, B ja K, juhul kui kaugus luku ülaserva ja rihmahoidja kinnitusava vahel ei ole üle 250 mm. Vastasel korral kasutatakse punkte A1 ja B1. Kinnituspunktide asendi lubatava hälbe kohaselt peab iga kinnituspunkt asetsema kõige rohkem 50 mm kaugusel joonisel 1 kujutatud vastavatest punktidest A, B ja K või vastavatest punktidest A1, B1 ja K olenevalt asjaoludest.

3.3.

Kinnituspunkte kandev alus peab olema jäik. Ülemine kinnituspunkt ei tohi koormuse 98 daN pikisuunas rakendamise korral nihkuda kõnealuses suunas üle 0,2 mm. Katsesõiduki ehitus peab olema selline, et katse ajal ei teki kinnituspunkte kandvate osade jäävdeformatsiooni.

3.4.

Kui tõmburi kinnitamiseks on vaja neljandat kinnituspunkti, peab see kinnituspunkt:

paiknema punkti K läbival vertikaalsel tasapinnal;

võimaldama tõmburi seadmist tootja poolt ette nähtud kaldesse;

paiknema ringjoonel raadiusega KB1 = 790 mm, kui rihma pikkus ülemise rihmajuhiku ja tõmburist väljumise kohal ei ole alla 540 mm, või kõigil muudel juhtudel ringjoonel keskpunktiga K ja raadiusega 350 mm.

4.   SEISKAMISSEADIS

4.1.

Seadis koosneb kahest identsest paralleelselt paigaldatud energianeeldurist, välja arvatud turvasüsteemid, mille puhul kasutatakse nelja energianeeldurit 800 kg nimimassi kohta. Vajaduse korral kasutatakse täiendavat energianeeldurit nimimassi iga lisanduva 200 kg kohta. Igasse energianeeldurisse kuulub:

terastorust väliskate;

energianeelduri polüuretaanist toru;

energianeelduri sisse ulatuv oliivikujuline poleeritud terasnupp ja

telg ja löögiplaat.

4.2.

Kõnealuse energianeelduri eri osade mõõtmed on esitatud joonistel 2, 3 ja 4 diagrammidena.

4.3.

Energiat neelavate ainete omadused on esitatud käesoleva lisa tabelis 1. Vahetult enne iga katset tuleb eelnevalt kasutamata torusid konditsioneerida vähemalt 12 tundi temperatuuril 15–25 oC. Turvavööde või turvasüsteemide dünaamilise koormuskatse ajal peab seiskamisseadise temperatuur olema sama nagu kalibreerimiskatsel, lubatava hälbega ± 2 oC. Seiskamisseadisega seotud nõuded on esitatud käesoleva eeskirja 8. lisas. Kasutada on lubatud ka ükskõik millist muud samalaadseid tulemusi andvat seadist.

Tabel 1

Energiat neelavate ainete karakteristikud

(ASTM D 735 meetod, kui ei ole teisiti ette nähtud)

Shore’i kõvadus A:

95 ± 2 temperatuuril 20 ± 5 oC

Tõmbetugevus:

R0 > 343 daN/cm2

Minimaalne venivus:

A0 > 400 %

Moodul venivusel 100 %:

> 108 daN/cm2

Moodul venivusel 300 %:

> 235 daN/cm2

Külmarabedus (ASTM D 736 meetod):

5 tundi temperatuuril –55 oC

Jäävdeformatsioon kokkusurumisel (B-meetod):

22 tundi temperatuuril 70 oC < 45 %

Tihedus temperatuuril 25 oC:

vahemikus 1,05–1,10

Katsetamine õhu käes (ASTM D 573 meetod):

70 tundi temperatuuril 100 oC

Shore'i kõvadus A: maksimaalne varieerumine ± 3

tõmbetugevus: vähenemine < 10 % R0 väärtusest

venivus: vähenemine < 10 % A0 väärtusest

mass: vähenemine < 1 %

Sukeldamine õlis (ASTM nr 1 õli meetod):

70 tundi temperatuuril 100 oC

Shore'i kõvadus A: maksimaalne varieerumine ± 4

tõmbetugevus: vähenemine < 15 % R0 väärtusest

venivus: vähenemine < 10 % A0 väärtusest

maht: paisumine < 5 %

Sukeldamine õlis (ASTM nr 3 õli meetod):

70 tundi temperatuuril 100 oC

tõmbetugevus: vähenemine < 15 % R0 väärtusest

venivus: vähenemine < 15 % A0 väärtusest

maht: paisumine < 20 %

Sukeldamine destilleeritud vees:

1 nädal temperatuuril 70 oC

tõmbetugevus: vähenemine < 35 % R0 väärtusest

venivus: vähenemine < 20 % A0 väärtusest.

Joonis 1

Katsesõiduk, iste, kinnituspunkt

Image

Joonis 2

Seiskamisseadis

Image

Joonis 3

Seiskamisseadis

(polüuretaantoru) (kokku pandud)

Image

Spindli pinnatöötlus

Formula

Interferentsist tingitud hälve ±0,2

Kõik mõõdud on esitatud millimeetrites

Joonis 4

Seiskamisseadis

(oliivikujuline nupp)

Image

Image

Pinnatöötlus

Formula

Interferentsist tingitud hälve ±0,1


7. LISA

MANNEKEENI KIRJELDUS

1.   MANNEKEENI TEHNILISED ANDMED

1.1.   Üldteave

Mannekeeni põhikarakteristikud esitatakse järgmistel joonistel ja järgmistes tabelites:

Joonis 1

pea, kael ja torso külgvaates;

Joonis 2

pea, kael ja torso eestvaates;

Joonis 3

puus, reied ja säär külgvaates;

Joonis 4

puus, reied ja säär eestvaates;

Joonis 5

põhimõõtmed;

Joonis 6

mannekeen istuvas asendis, kusjuures esitatakse:

 

raskuskeskme asukoht,

 

punktid, kust mõõdetakse mannekeeni nihkumist, ning

 

õlakõrgus;

Tabel 1:

mannekeeni osade viitenumbrid, nimetused, materjal ja põhimõõtmed ning

Tabel 2:

pea, kaela, torso, reite ja sääre massid.

1.2.   Mannekeeni tehnilised andmed

1.2.1.   Sääre ehitus (vt joonised 3 ja 4)

Säär koosneb kolmest osast:

tallaplaat (30);

sääreluutoru (29) ning

põlvetoru (26).

Põlvetorus on kaks sälku, mis piiravad sääre liikumist reie suhtes.

Sääre pööre otseasendist taha võib olla umbes 120o.

1.2.2.   Reie ehitus (vt joonised 3 ja 4)

Reis koosneb kolmest osast:

põlvetoru (22);

reielatt (21) ning

puusatoru (20).

Põlve liikumist piiravad kaks sääre eenditega haarduvat põlvetoru (22) sälku.

1.2.3.   Torso ehitus (vt joonised 1 ja 2)

Torso koosneb järgmisest osadest:

puusatoru (2);

rullkett (4);

roided (6 ja 7);

rinnak (8) ning

keti kinnitusdetailid (3 ning osaliselt 7 ja 8).

1.2.4.   Kael (vt joonised 1 ja 2)

Kael koosneb seitsmest polüuretaankettast (9). Kaela jäikust saab reguleerida keti pingutusseadise abil.

1.2.5.   Pea (vt joonised 1 ja 2)

Pea (15) ise on õõnes, polüuretaani tugevdatakse terasplaadiga (17). Kaela reguleerimist võimaldav keti pingutusseadis koosneb polüamiidplokist (10), torujast vahetükist (11) ja pingutusosistest (12) ja (13). Pea on pööratav esimese ja teise kaelalüli liigendist (kandelüli ja telglüli liigend), mis koosneb reguleerimissõlmest (14 ja 18), vahetükist (16) ja polüamiidplokist (10).

1.2.6.   Põlveliigend (vt joonis 4)

Säär ja reied on ühendatud toru (27) ja pinguti (28) abil.

1.2.7.   Puusaliigend (vt joonis 4)

Reied ja torso on ühendatud toru (23), hõõrdketaste (24) ja pingutusseadise (25) abil.

1.2.8.   Polüuretaan

Tüüp

:

PU 123 CH-ühend

Kõvadus

:

50–60 Shore'i kõvadus A

1.2.9.   Mannekeeni riietus

Mannekeen kannab eriotstarbelist kombinesooni (vt tabel 1).

2.   REGULEERIMISSEADMED

2.1.   Üldteave

Mannekeeni kalibreerimiseks teatavate väärtuste ja üldmassi järgi tuleb massi jaotumist reguleerida puusaliigendile kinnitatava kuue tasakaalustava raskuse abil, millest iga raskuse kaal on 1 kg. Torso tagumisele osale võib kinnitada veel kuus polüuretaanraskust, millest igaüks kaalub 1 kg.

3.   POLSTER

Polster pannakse mannekeeni rindkere ja kombinesooni vahele. Polstri valmistamiseks peab kasutama järgmistele nõuetele vastavat polüetüleenvahtu:

kõvadus:

7–10 Shore'i kõvadus A

paksus:

25 mm ± 5

Polster peab olema vahetatav.

4.   LIIGENDITE REGULEERIMINE

4.1.   Üldteave

Reprodutseeritavate tulemuste saamiseks tuleb kindlaks määrata ja üle kontrollida iga liigendi hõõrdumine.

4.2.   Põlveliigend

Põlveliigend tõmmatakse pingule.

Reis ja säär pannakse vertikaalasendisse.

Säärt pööratakse 30o võrra.

Järk-järgult lõdvestatakse pingutit (28), kuni säär hakkab oma raskuse mõjul allapoole vajuma.

Pinguti lukustatakse selles asendis.

4.3.   Puusaliigend

Puusaliigend tõmmatakse pingule.

Reied asetatakse horisontaalselt ning torso tõstetakse vertikaalasendisse.

Torsot pööratakse ette, kuni see moodustab reiega 60o nurga.

Järk-järgult lõdvestatakse pingutit, kuni torso hakkab oma raskuse mõjul allapoole vajuma.

Pinguti lukustatakse selles asendis.

4.4.   Kandelüli ja telglüli liigend

Kandelüli ja telglüli liigend reguleeritakse nii, et see püsib tasakaalus oma raskuse mõjul.

4.5.   Kael

Kaela saab reguleerida keti pingutusseadise abil (13). Pärast kaela reguleerimist nihutatakse pinguti ülemist otsa vahemikus 4–6 cm, kui sellele rakendatakse horisontaalsuunas koormust 10 daN.

Tabel 1

Viitenumber

Nimetus

Materjal

Mõõtmed

1

Keha

Polüuretaan

2

Puusatoru

Teras

76 × 70 × 100 mm

3

Keti kinnitusdetailid

Teras

25 × 10 × 70 mm

4

Rullkett

Teras

3/4

5

Õlaplaat

Polüuretaan

6

Valtsitud osa

Teras

30 × 30 × 3 × 250 mm

7

Roided

Perforeeritud terasplaat

400 × 85 × 1,5 mm

8

Rinnak

Perforeeritud terasplaat

250 × 90 × 1,5 mm

9

Kettad (kuus)

Polüuretaan

ø 90 × 20 mm

 

 

 

ø 80 × 20 mm

 

 

 

ø 75 × 20 mm

 

 

 

ø 70 × 20 mm

 

 

 

ø 65 × 20 mm

 

 

 

ø 60 × 20 mm

10

Plokk

Polüamiid

60 × 60 × 25 mm

11

Torujas vahetükk

Teras

40 × 40 × 2 × 50 mm

12

Pingutipolt

Teras

M16 × 90 mm

13

Pingutimutter

Teras

M16

14

Kandelüli ja telglüli liigendi pinguti

Teras

ø 12 × 130 mm (M12)

15

Pea

Polüuretaan

16

Torujas vahetükk

Teras

ø 18 × 13 × 17 mm

17

Tugevdusplaat

Teras

30 × 3 × 500 mm

18

Pingutimutter

Teras

M12 mm

19

Reied

Polüuretaan

20

Puusatoru

Teras

76 × 70 × 80 mm

21

Reielatt

Teras

30 × 30 × 440 mm

22

Põlvetoru

Teras

52 × 46 × 40 mm

23

Puusa ühendustoru

Teras

70 × 64 × 250 mm

24

Hõõrdkettad (neli)

Teras

160 × 75 × 1 mm

25

Pingutiseade

Teras

M12 × 320 mm

 

 

 

Plaadid ja mutrid

26

Põlvetoru

Teras

52 × 46 × 160

27

Põlve ühendustoru

Teras

44 × 39 × 190 mm

28

Pingutiplaat

Teras

ø 70 × 4 mm

29

Sääreluutoru

Teras

50 × 50 × 2 × 460 mm

30

Tallaplaat

Teras

100 × 170 × 3 mm

31

Torsot tasakaalustav raskus (kuus)

Polüuretaan

Iga raskuse kaal on 1 kg

32

Polster

Vahtpolüstüreen

350 × 250 × 25 mm

33

Kombinesoon

Puuvill ja polüamiidribad

34

Puusa tasakaalustavad raskused (kuus)

Teras

Iga raskuse kaal on 1 kg


Tabel 2

Mannekeeni osad

Kaal kilogrammides

Pea ja kael

4,6+0,3

Torso ja käsivarred

40,3+1,0

Reied

16,2+0,5

Säär ja jalalaba

9,0+0,5

Üldmass koos tasakaalustavate raskustega

75,5+1,0


Joonis 1

Image

Joonis 2

Image


Joonis 3

Image

Joonis 4

Image

Joonis 5

Image

Joonis 6

Image

Kõik mõõdud on esitatud millimeetrites.

G

=

raskuskese

T

=

torso võrdluspunkt (asub mannekeeni tagumise osa keskjoonel)

P

=

vaagna võrdluspunkt (asub mannekeeni tagumise osa keskjoonel)

Nihkumise mõõtmine punktis P ei hõlma pöördosi puusatelje ümber ja vertikaaltelje ümber.


8. LISA

KATSESÕIDUKI AEGLUSTUSKÕVER AJAÜHIKUS

(seiskamisseadiste katsetamisel saadud kõver)

Image

Katsesõiduki aeglustuskõver peab jääma joonisel viirutatud ala piiridesse, kui turvavööde katsetamisel on katsesõidukile rakendatavate liikumatute koormuste üldmass 455 ± 20 kg ning turvasüsteemide katsetamisel 910 ± 40 kg ning katsesõiduki ja sõiduki kere nimimass on 800 kg. Vajaduse korral võib katsesõiduki ja sellele kinnitatud sõiduki kere nimimassi suurendada 200 kg massiga lisakoormuste abil, millega suurendatakse inertmassi iga juurdekasvu arvel 28 kg võrra. Katsesõiduki, sõiduki kere ja inertmassi kogumass ei tohi kalibreerimiskatsete nimiväärtusest ühelgi juhul erineda rohkem kui ± 40 kg võrra. Seiskamisseadise kalibreerimise ajal peab katsesõiduki kiirus olema 50 km/h ± 1 km/h ja seiskumisteekond peab olema 40 cm ± 2 cm. Mõlemal eespool nimetatud juhul peavad kalibreerimis- ja mõõtmisprotseduurid vastama rahvusvahelises standardis ISO 6487:1980 kirjeldatud protseduuridele ning mõõtmisseadmed peavad vastama sagedusklassiga (CFC) 60 sageduskanali kirjeldusele.


9. LISA

JUHEND

Iga turvavööga peab olema kaasas kasutusjuhend, mis hõlmab alljärgnevat või on koostatud selle liikmesriigi ametlikus keeles või ametlikes keeltes, kus turvavöö kavatsetakse müüki panna:

1.

Paigaldusjuhend (ei ole vajalik tootja poolt paigaldatud turvavöödega varustatud sõiduki puhul), milles määratakse kindlaks seadisele ette nähtud sõidukitüüp ning seadise sõidukile kinnitamise nõuetekohane viis koos hoiatusega seoses rihmade hõõrdumise kohta.

2.

Kasutusjuhend (võib sisalduda sõiduki kasutaja käsiraamatus, kui tootja tarnib juba paigaldatud turvavöödega sõiduki), mis tagab kasutajale turvavöö võimaluste maksimaalse kasutamise. Kõnealuses juhendis tuleks viidata:

a)

turvavöö kasutamise vajalikkusele kõikidel sõitudel;

b)

turvavöö õigele kasutamisele, eelkõige:

luku paiknemisele ettenähtud kohas;

rihma pingutatuse vajalikkusele kasutamise ajal;

rihmade nõuetekohasele asendile ning vajadusele vältida nende keerdumist;

sellele, et iga rihm on ette nähtud ainult ühele sõitjale ning et rihma ei tohi kinnitada sõitja süles istuvale lapsele;

c)

luku kasutusviisid;

d)

reguleerimisseadise kasutusviisid;

e)

seadisesse kuuluva tõmburi käivitusviis ning selle lukustumise kontrollimine;

f)

soovitatavad turvavöö puhastamise ning vajaduse korral uuesti kokkupanemise viisid pärast puhastamist;

g)

turvavöö väljavahetamise tarvidus juhul, kui seda on kasutatud raskes liiklusõnnetuses või kui sellel on tugeva kulumise või katkemise märke või kui turvavöö on varustatud visuaalse ülekoormuse näidikuga ja see näitab, et turvavöö ei sobi enam edasiseks kasutamiseks, või eelpingutusseadmega varustatud turvavööde puhul siis, kui eelpinguti on tööle hakanud;

h)

turvavöö muutmine mis tahes viisil võib muuta turvavöö kasutuks; nõuetekohase kokkupaneku juhend on vajalik eelkõige nende turvavöökomplektide puhul, mille ehitus võimaldab neid osadeks lahti võtta;

i)

turvavöö on ette nähtud täiskasvanutele;

j)

turvavöö hoidmine juhul, kui seda ei kasutata.

3.

4N-tüüpi tõmburiga varustatud turvavööde puhul peab kasutusjuhendis ja eelkõige pakenditel olema märge, et kõnealune turvavöö ei ole ette nähtud paigaldamiseks reisijate veoks mõeldud sõidukitele, milles on alla üheksa istme, juhiiste kaasa arvatud.

4.

Kõigile sõidukitele, kus saab kasutada jalgadevahelise rihmaga komplekti, määrab paigaldusnõuded kasutajale tootja/taotleja. Traksvöö tootja määrab traksvöö kinnituspunktide tugevduse lisaelementide asetuse ning nende paigaldamise kõigis sõidukites, kus nende paigaldamine on ette nähtud.


10. LISA

KAKSIKLUKUKATSE

Image


11. LISA

KULUMISKINDLUSE JA HOIDIKU LINDI LÄBILIBISEMISE KATSE

Joonis 1

I tüübi katse

Testimisnäited vastavalt reguleerseadise tüübile

Näide a

Image

Näide b

Image

Joonis 2

2. tüübi katse

Image

Image

Joonis 3

3. tüübi katse ja hoidiku lindi läbilibisemiskatse

Tee kogupikkus: 300 ± 20 mm

Image

Katseseade koormust 5 daN juhitakse vertikaalselt nii, et koormus ei pöörle ja rihm ei keerdu.

Kinnitusseade kinnitatakse koormusele 5 daN samamoodi nagu sõidukis.


12. LISA

KORROSIOONIKATSE

1.   KATSESEADE

1.1.

Seade koosneb udukambrist, soolalahuse mahutist, nõuetekohaselt konditsioneeritud suruõhu etteandmise seadisest, ühest või mitmest peenpiiskpihustist, näidisetugedest, kambrisoojendusseadisest ja vajalikest kontrollseadistest. Seadme mõõtmed ja konstruktsioonidetailid ei ole kohustuslikud, kui katsetingimused on täidetud.

1.2.

Oluline on tagada, et kambri lakke või kattele kogunenud lahusetilgad ei kukuks katsenäidistele.

1.3.

Katsenäidistelt langevad lahusetilgad ei tohi sattuda tagasi mahutisse ja uuesti pihustuda.

1.4.

Seadme valmistamisel ei tohi kasutada udu sööbivust mõjutavaid materjale.

2.   KATSENÄIDISTE PAIGUTUS UDUKAMBRIS

2.1.

Näidised, välja arvatud tõmburid, tuleb kinnitada või riputada 15–30o nurga all vertikaaljoone suhtes ning võimaluse korral paralleelselt kambrit läbiva horisontaalse uduvoo põhisuunaga, vastavalt suurimale katsetatavale pinnale.

2.2.

Tõmburid kinnitatakse või riputatakse üles nii, et rihma hoidvate rullide teljed on risti kambrit läbiva horisontaalse uduvoo põhisuunaga. Tõmburi rihmaava peab samuti olema pööratud kõnealuse põhisuuna poole.

2.3.

Iga näidis peab olema asetatud nii, et udu saaks takistusteta langeda kõigile näidistele.

2.4.

Iga näidis peab olema asetatud nii, et soolalahus ei tilguks ühelt näidiselt teisele.

3.   SOOLALAHUS

3.1.

Soolalahus valmistatakse 5 ± 1 kaaluosa naatriumkloriidi lahustamise teel 95 kaaluosas destilleeritud vees. Kasutatakse võimalikult vähese nikli ja vasesisaldusega naatriumkloriidi, mis kuivainena ei tohi sisaldada üle 0,1 % naatriumjodiidi ning kokku mitte rohkem kui 0,3 % lisandeid.

3.2.

Pihustatuna 35 oC juures peab lahuse pH-väärtus olema 6,5–7,2.

4.   ÕHU JUURDEVOOL

Soolalahuse pihustamiseks pihustile või pihustitele juhitav suruõhk peab olema õli- ja lisandivaba ning survega 70 kN/m2 – 170 kN/m2.

5.   TINGIMUSED UDUKAMBRIS

5.1.

Udukambri ekspositsiooniala temperatuur peab olema 35 ± 5 oC. Ekspositsioonialale tuleb asetada vähemalt kaks puhast udukogujat, mis takistavad katsenäidistelt ja mis tahes muudest allikatest pärit lahusetilkade kogunemist. Kogujad asetatakse katsenäidiste lähedusse, üks mis tahes pihustile võimalikult lähedale ja teine kõigist pihustitest võimalikult kaugele. Udu peab olema selline, et vähemalt 16-tunnise ajavahemiku jooksul koguneb igasse kogujasse keskmiselt 1,0–2,0 ml lahust tunnis horisontaalse kogumisala iga 80 cm2 kohta.

5.2

Pihusti või pihustid tuleb suunata või reguleerida nii, et juga ei langeks otse katsenäidistele.


13. LISA

KATSETE JÄRJEKORD

Punktid

Katse

Näidised

Turvavöö või turvasüsteemi nr

Rihma number

1

2

3

4

5

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

4/6.1.2/6.1.3/6.2.1.1/6.2.2/6.2.3.1/6.3.1.1

Turvavöö või turvasüsteemi kontrollimine

X

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

2.21/2.22/6.2.2.2

Luku kontrollimine

X

X

X

X

X

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

6.2.2.6/6.2.2.7/7.5.1/7.5.5

Luku tugevuskatse

 

 

X

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

6.2.3.3/7.5.1

Reguleerseadme (ja vajaduse korral tõmburite) tugevuskatse

 

 

X

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

6.2.4/7.5.2

Kinnitusdetailide (ja vajaduse korral tõmburite) tugevuskatse

 

 

X

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

6.2.2.3/7.5.3

Luku külmakindluskatse

X

X

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

6.2.1.4/7.5.4

Jäikade osade löökkatse madalal temperatuuril

X

X

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

6.2.3.2/6.2.3.4/7.5.6

Reguleerimise lihtsus

 

 

 

X

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Konditsioneerimine

Turvavöö või -süsteemi konditsioneerimine/katsetamine enne dünaamilist koormuskatset:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

6.2.2.4

Luku kestvus

X

X

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

6.2.1.2/7.2

Jäikade osade korrosioonikindlus

X

X

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tõmburite konditsioneerimine:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

6.2.5.2.1/6.2.5.3.1/6.2.5.3.3/7.6.2

Lukustuslävi

X

X

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

6.2.5.2.2/6.2.5.3.2/7.6.4

Sissetõmbejõud

X

X

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

6.2.5.2.3/6.2.5.3.3/7.6.1

Kestvus

X

X

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

6.2.5.2.3/6.2.5.3.3/7.2

Korrosioon

X

X

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

6.2.5.2.3/6.2.5.3.3/7.6.3

Tolm

X

X

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

6.3.1.2/7.4.2.3

Rihma laiuse katsetamine

 

 

 

 

 

X

X

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Rihma tugevuskatse pärast:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

6.3.2/7.4.1.1/7.4.2

Konditsioneerimist toatingimustes

 

 

 

 

 

X

X

 

 

 

 

 

 

 

 

 

6.3.3./7.4.1.2./7.4.2.

Konditsioneerimist valguse käes

 

 

 

 

 

 

 

X

X

 

 

 

 

 

 

 

6.3.3/7.4.1.3/7.4.2

Konditsioneerimist madalal temperatuuril

 

 

 

 

 

 

 

 

 

X

X

 

 

 

 

 

6.3.3/7.4.1.4/7.4.2

Konditsioneerimist kuumas

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

X

X

 

 

 

6.3.3/7.4.1.5/7.4.2

Konditsioneerimist vees

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

X

X

 

6.2.3.2/7.3

Lindi läbilibisemiskatse

 

 

 

X

X

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

6.4.2/7.4.1.6

Kulumiskindluskatse

 

 

 

X

X

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

6.4.1/7.7

Dünaamiline koormuskatse

X

X

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

6.2.2.5/6.2.2.7/7.8

Luku avamise katse

X

X

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

7.1.4

Rihmanäidise säilitamine

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

X


14. LISA

TOODETE NÕUETELE VASTAVUSE KONTROLLIMINE

1.   KATSED

Turvavööd peavad vastama nõuetele, millel põhinevad järgmised katsed:

1.1.   Lukustusläve ja avariil lukustuvate tõmburite vastupidavuse kontrollimine

Vastavalt punkti 7.6.2 sätetele kõige ebasoodsamas suunas, pärast punktides 7.6.1, 7.2 ja 7.6.3 kirjeldatud kestvuskatset käesoleva eeskirja punkti 6.2.5.3.5 nõude kohaselt.

1.2.   Iselukustuvate tõmburite vastupidavuse kontrollimine

Vastavalt punkti 7.6.1 sätetele, mida täiendavad punktides 7.2 ja 7.6.3 nimetatud katsed, vastavalt käesoleva eeskirja punktis 6.2.5.2.3 sisalduvale nõudele.

1.3.   Rihmade konditsioneerimisele järgnev tugevuskatse

Vastavalt punktis 7.4.2 kirjeldatud protseduurile pärast konditsioneerimist vastavalt käesoleva eeskirja punktides 7.4.1.1–7.4.1.5 sisalduvatele nõuetele.

1.3.1.   Rihmade kulumiskindluskatsele järgnev tugevuskatse

Vastavalt punktis 7.4.2 kirjeldatud protseduurile pärast konditsioneerimist vastavalt käesoleva eeskirja punkti 7.4.1.6 nõuetele.

1.4.   Lindi läbilibisemiskatse

Vastavalt käesoleva eeskirja punktis 7.3 kirjeldatud protseduurile.

1.5.   Jäikade osade katse

Vastavalt käesoleva eeskirja punktis 7.5 kirjeldatud protseduurile.

1.6.   Turvavöö või turvasüsteemi talitluse kontrollimine dünaamilises koormuskatses

1.6.1.   Katsed konditsioneerimisega

1.6.1.1.

Avariil lukustuva tõmburiga varustatud turvavööd või turvasüsteemid: vastavalt käesoleva eeskirja punktide 7.7 ja 7.8 sätetele, kasutades turvavööd, millele on eelnevalt tehtud käesoleva eeskirja punktis 7.6.1 ette nähtud tõmburi 45 000 tsüklist koosnev kestvuskatse ning ka käesoleva eeskirja punktides 6.2.2.4, 7.2 ja 7.6.3 ette nähtud katsed.

1.6.1.2.

Iselukustuva tõmburiga varustatud turvavööd või turvasüsteemid: vastavalt käesoleva eeskirja punktide 7.7 ja 7.8 sätetele, kasutades turvavööd, millele on eelnevalt tehtud punktis 7.6.1 ette nähtud tõmburi 10 000 tsüklist koosnev kestvuskatse ning ka käesoleva eeskirja punktides 6.2.2.4, 7.2 ja 7.6.3 ette nähtud katsed.

1.6.1.3.

Tõmburita turvavööd: vastavalt käesoleva eeskirja punktide 7.7 ja 7.8 sätetele, kasutades turvavööd, millele on eelnevalt tehtud käesoleva eeskirja punktides 6.2.2.4 ja 7.2 ette nähtud katsed.

1.6.2.   Katse konditsioneerimiseta

Vastavalt käesoleva eeskirja punktide 7.7 ja 7.8 sätetele.

2.   KATSETE SAGEDUS JA TULEMUSED

2.1.

Katsetamise sagedus vastavalt käesoleva lisa punktide 1.1–1.5 nõuetele määratakse kindlaks pisteliselt ja statistilisel alusel vastavalt regulaarsele kvaliteedikontrollile.

2.1.1.

Avariil lukustuvate tõmburite puhul kontrollitakse peale selle kõiki seadiseid:

2.1.1.1.

kas vastavalt käesoleva eeskirja punktides 7.6.2.1 ja 7.6.2.2 sätestatule kõige ebasoodsamas suunas, nagu on kirjeldatud punktis 7.6.2.1.2. Katse tulemused peavad vastama käesoleva eeskirja punktide 6.2.5.3.1.1 ja 6.2.5.3.3 nõuetele;

2.1.1.2.

või vastavalt käesoleva eeskirja punktis 7.6.2.3 sätestatule kõige ebasoodsamas suunas. Sellest olenemata võib kaldekiirus olla ettenähtud kiirusest suurem, niivõrd kui see ei mõjuta katse tulemusi. Tulemused peavad vastama käesoleva eeskirja punkti 6.2.5.3.1.4 nõuetele.

2.2.

Vastavuse korral käesoleva lisa punkti 1.6 kohase dünaamilise koormuskatsega viiakse see läbi minimaalse sagedusega:

2.2.1.   Katsed konditsioneerimisega

2.2.1.1.

Avariil lukustuva tõmburiga varustatud turvavööde puhul,

kui päevatoodang on üle 1 000 turvavöö: võetakse üks iga 100 000 toodetud turvavöö kohta, kuid vähemalt üks turvavöö kahe nädala kohta,

kui päevatoodang on 1 000 või alla 1 000 turvavöö: võetakse üks turvavöö iga 10 000 toodetud turvavöö kohta, kuid vähemalt üks igast lukustusmehhanismi liigist aastas (1)

käesoleva lisa punktis 1.6.1.1 ette nähtud katse jaoks.

2.2.1.2.

Iselukustuva tõmburiga varustatud turvavööde ja tõmburita turvavööde puhul,

kui päevatoodang on üle 1 000 turvavöö: võetakse üks iga 100 000 toodetud turvavöö kohta, kuid vähemalt üks turvavöö kahe nädala kohta,

kui päevatoodang on 1 000 või alla 1 000 turvavöö: võetakse üks iga 10 000 toodetud turvavöö kohta, kuid vähemalt üks turvavöö aastas

käesoleva lisa punktides 1.6.1.2 või 1.6.1.3 ette nähtud katse jaoks.

2.2.2.   Katsed konditsioneerimiseta

2.2.2.1.

Avariil lukustuva tõmburiga varustatud turvavööde puhul tuleb eespool punktis 1.6.2 ette nähtud katseks esitada järgmine arv näidiseid:

2.2.2.1.1.

toodangu puhul vähemalt 5 000 turvavööd päevas võetakse kaks turvavööd iga 25 000 toodetud turvavöö kohta, kuid vähemalt üks turvavöö päevas igast lukustusmehhanismi liigist;

2.2.2.1.2.

toodangu puhul vähem kui 5 000 turvavööd päevas võetakse üks turvavöö iga 5 000 toodetud turvavöö kohta, kuid vähemalt üks turvavöö aastas igast lukustusmehhanismi liigist.

2.2.2.2.

Iselukustuva tõmburiga ja tõmburita turvavööde puhul tuleb eespool punktis 1.6.2 ette nähtud katseks esitada järgmine arv näidiseid:

2.2.2.2.1.

toodangu puhul vähemalt 5 000 turvavööd päevas võetakse kaks turvavööd iga 25 000 toodetud turvavöö kohta, kuid vähemalt üks turvavöö päevas igast kinnitatud tüübist;

2.2.2.2.2.

toodangu puhul vähem kui 5 000 turvavööd päeva võetakse üks turvavöö iga 5 000 toodetud turvavöö kohta, kuid vähemalt üks vöö aastas igast kinnitatud tüübist.

2.2.3.   Tulemused

Katse tulemused peavad vastama käesoleva eeskirja punktis 6.4.1.3.1 ette nähtud nõuetele.

Mannekeeni ettenihkumist võib kontrollida käesoleva eeskirja punkti 6.4.1.3.2 (või vajaduse korral punkti 6.4.1.4) alusel konditsioneerimisega katse ajal, käesoleva lisa punktis 1.6.1 ette nähtud lihtsustatud ja kohandatud meetodi abil.

2.2.3.1.

Tüübikinnituse puhul käesoleva eeskirja punkti 6.4.1.3.3 ja käesoleva lisa punkti 1.6.1 kohaselt tehakse ainult kindlaks, et ükski turvavöö osa ei purune ega rebene, ning kiirus rindkere võrdluspunktide nihkumisel 300 mm võrra ei ületa 24 km/h.

2.3.

Kui katsenäidis ei vasta teatava konkreetse katse tingimustele, siis tehakse vähemalt kolme näidisega samasugustel nõuetel põhinev uus katse. Kui dünaamilistel koormuskatsetel selgub, et üks nimetatud näidistest ei vasta nõuetele, siis teatab tüübikinnituse valdaja või tüübikinnituse valdaja ametlik esindaja tüübikinnituse andnud pädevale asutusele toodete vastavuse taastamiseks võetud meetmetest.


(1)  Käesolevas lisas hõlmab mõiste „lukustusmehhanismi liik” kõiki avariil lukustuvaid tõmbureid, mille mehhanismid erinevad üksteisest ainult sensori kaldenurga (kaldenurkade) poolest sõiduki nulltelje süsteemi suhtes.


15. LISA

MOOTORSÕIDUKITE ISTEKOHTADE H-PUNKTI JA TORSO TEGELIKU KALDENURGA MÄÄRAMISE KORD

1.   EESMÄRK

Käesolevas lisas kirjeldatud menetlust kasutatakse H-punkti ja torso tegeliku kaldenurga kindlaksmääramiseks ühele või mitmele istekohale mootorsõidukis ning mõõteandmete vastavuse kontrollimiseks sõiduki tootja esitatud tehnilistele andmetele (1).

2.   MÕISTED

Käesolevas lisas kasutatakse järgmisi mõisteid:

2.1.

„Võrdlusandmed” – üks või mitu järgmistest istumisasendi omadustest:

2.1.1.

H-punkt ja R-punkt ning nendevaheline suhe;

2.1.2.

torso tegelik ja projektijärgne kaldenurk ning nende suhe.

2.2.

„Kolmemõõtmeline H-punkti aparaat” (3-DH-aparaat) – seade, mida kasutatakse H-punktide ja torso tegelike kaldenurkade määramiseks. Nimetatud seadet kirjeldatakse käesoleva lisa 1. liites.

2.3.

„H-punkt” – torso ja reie pöördetsenter 3-DH-aparaadil, mis on paigaldatud sõidukiistmele vastavalt allpool punktile 4. H-punkt asub seadme telgjoone keskpunktis, mis paikneb H-punkti kontrollnuppude vahel 3-DH-aparaadi kummalgi küljel. Teoreetiliselt vastab H-punkt R-punktile (tolerantsid on toodud allpool punktis 3.2.2). Kui H-punkt on vastavalt punktis 4 kirjeldatud korrale kindlaks määratud, loetakse H-punkt fikseerituks istmepolstri konstruktsiooni suhtes ja liikuvaks koos sellega, kui istet reguleeritakse.

2.4.

„R-punkt” või „istme võrdluspunkt” on arvutuslik punkt, mis on sõiduki tootja poolt iga istekoha jaoks kolmemõõtmelise taustsüsteemi abil kindlaks määratud.

2.5.

„Torsojoon” on 3-DH-aparaadi mõõtepea telgjoon, kui mõõtepea on kõige tagumises asendis.

2.6.

„Torso tegelik kaldenurk” on nurk, mis on mõõdetud läbi H-punkti kulgeva vertikaaljoone ja torsojoone vahel, kasutades 3-DH-aparaadi selja kaldenurga mõõturit. Torso tegelik kaldenurk vastab teoreetiliselt torso arvutuslikule kaldenurgale (tolerantsid on toodud allpool punktis 3.2.2).

2.7.

„Torso arvutuslik kaldenurk” on nurk, mis on mõõdetud läbi R-punkti kulgeva vertikaaljoone ja torsojoone vahel asendis, mis vastab tootja määratud projektijärgsele seljatoeasendile.

2.8.

„Sõitja sümmeetriatasand” (C/LO) on 3-DH-aparaadi kesktasand iga istekoha korral, kuhu aparaat on paigutatud; seda tasandit kujutab H-punkti koordinaat Y-teljel. Ühekohalistel istmetel langeb istme sümmeetriatasand kokku sõitja sümmeetriatasandiga. Muudel istmetel määrab sõitja sümmeetriatasandi tootja.

2.9.

„Kolmemõõtmeline taustsüsteem” on süsteem, mida on kirjeldatud käesoleva lisa 2. liites.

2.10.

„Koordinaatmärgid” on füüsilised punktid (avad, pinnad, märgid või süvendid) sõiduki kerel vastavalt tootja määratlustele.

2.11.

„Sõiduki mõõteasend” on sõiduki asend, mis on määratletud koordinaatmärkide koordinaatidega kolmemõõtmelises taustsüsteemis.

3.   NÕUDED

3.1.   Andmete esitamine

Iga istekoha kohta, mille suhtes on vaja võrdlusandmeid, et tõendada vastavust käesoleva eeskirja sätetele, tuleb esitada kas kõik järgmised andmed või asjakohane valik neist vormis, millele on osutatud käesoleva lisa 3. liites:

3.1.1.

R-punkti koordinaadid kolmemõõtmelise taustsüsteemi suhtes;

3.1.2.

torso arvutuslik kaldenurk;

3.1.3.

kõik näidud, mis on vajalikud istme (kui see on reguleeritav) reguleerimiseks mõõteasendisse, mis on sätestatud allpool punktis 4.3.

3.2.   Mõõteandmete ja arvutuslike näitajate suhe

3.2.1.

H-punkti koordinaate ja torso tegeliku kaldenurga suurust, mis on saadud allpool punktis 4 sätestatud menetluse tulemusel, võrreldakse vastavalt R-punkti koordinaatidega ja sõiduki tootja poolt määratud torso arvutusliku kaldenurgaga.

3.2.2.

R- ja H-punkti suhtelisi asukohti ning torso arvutusliku ja tegeliku kaldenurga suhet võib antud istekoha korral pidada rahuldavaks, kui H-punkt, määratletuna oma koordinaatidega, asetseb 50 mm küljepikkusega horisontaalsete ja vertikaalsete külgedega ruudu piirides, mille diagonaalid ristuvad R-punktis, ja kui torso tegeliku kaldenurga erinevus arvutuslikust kaldenurgast jääb 5 kraadi piiridesse.

3.2.3.

Kui need tingimused on täidetud, kasutatakse vastavuse tõendamiseks käesoleva eeskirja sätetele R-punkti ja torso arvutuslikku kaldenurka.

3.2.4.

Kui H-punkt või torso tegelik kaldenurk ei vasta eespool punkti 3.2.2 nõuetele, määratakse H-punkt ja torso tegelik kaldenurk veel kaks korda (kokku kolm korda). Kui kahe nimetatud toimingu tulemused kolmest vastavad nõuetele, kohaldatakse eespool punktis 3.2.3 nimetatud tingimusi.

3.2.5.

Kui vähemalt kahe eespool punktis 3.2.4 kirjeldatud toimingu tulemused kolmest ei vasta eespool punkti 3.2.2 nõuetele või kui tõendamine pole võimalik, sest sõiduki tootja ei ole esitanud teavet R-punkti asukoha või torso arvutusliku kaldenurga kohta, kasutatakse kolme mõõdetud punkti pinnakeset või kolme mõõdetud kaldenurga keskmist ning neid loetakse kohaldatavaiks kõigil juhtudel, kui käesolevas eeskirjas viidatakse R-punktile või torso arvutuslikule kaldenurgale.

4.   H-PUNKTI JA TORSO TEGELIKU KALDENURGA MÄÄRAMISE KORD

4.1.

Sõiduk viiakse eelnevalt tootja äranägemisel temperatuurile 20 ± 10 oC tagamaks, et istme materjal saavutab toatemperatuuri. Kui kontrollitaval istmel ei ole kunagi varem istutud, peab sellel kaks korda kestusega üks minut istuma 70–80 kg kaaluv inimene või asetatakse sinna selleks ajaks sama kaaluga seade, et koolutada istmepolstrit ja seljatuge. Tootja taotluse põhjal jäävad kõik istme osad koormamata vähemalt 30 minutiks enne 3-DH-aparaadi paigaldamist.

4.2.

Sõiduk peab olema mõõteasendis, mis on määratletud eespool punktis 2.11.

4.3.

Kui iste on reguleeritav, reguleeritakse see esmalt sõiduki tootja poolt määratud kõige tagumisse tavalisse sõiduasendisse, arvestades ainult istme pikisuunalist reguleerimist ja mitte istme liikumist muul otstarbel kui tavalise sõiduasendi saavutamiseks. Kui istmel on ka muid reguleerimisviise (vertikaalsuunaline, kaldenurga või seljatoe asendi muutmine jne), reguleeritakse need seejärel sõiduki tootja määratud asendisse. Vedrustusega istmetel fikseeritakse vertikaalsuunas reguleeritud asend jäigalt vastavalt tootja määratud tavalisele sõiduasendile.

4.4.

Istekoha ala, mis puutub kokku 3-DH-aparaadiga, peab olema kaetud piisava suuruse ja sobiva koega musliin-puuvillkangaga (sile puuvillkangas, millel on 18,9 niiti cm2 kohta ja mis kaalub 0,228 kg/m2) või omadustelt samaväärse silmkoe- või lausriidega. Kui istet katsetatakse väljaspool sõidukit, peab põrand, kuhu iste asetatakse, olema samasuguste põhiomadustega (2) kui sõiduki põrand, kus istet kavatsetakse kasutada.

4.5.

3-DH-aparaadi istme- ja seljaosa asetatakse nii, et sõitja sümmeetriatasand (C/LO) langeb kokku 3-DH-aparaadi sümmeetriatasandiga. Tootja taotluse põhjal võib 3-DH-aparaati nihutada C/LO-tasandi suhtes sissepoole, kui 3-DH-aparaat paikneb nii kaugel küljel, et istme serv takistab 3-DH-aparaadi loodimist.

4.6.

Jalalaba- ja sääreosa kinnitatakse istmikuosale kas eraldi või kasutades T-profiili ja sääreosa. Läbi H-punkti kontrollnuppude kulgev joon peab olema maapinnaga paralleelne ja risti istme piki-sümmeetriatasandiga.

4.7.

3-DH-aparaadi jalalaba- ja sääreosa reguleeritakse järgmiselt:

4.7.1.   Ettenähtud istekoht: juhiiste ja välimine eesmine kaassõitja iste.

4.7.1.1.

Nii jalalaba- kui sääreosa liigutatakse ettepoole nii, et jalad võtavad põrandal loomuliku asendi – vajaduse korral pedaalide vahel. Vasak jalalaba peab võimaluse korral olema ligikaudu sama kaugel 3-DH-aparaadi sümmeetriatasapinnast vasakul kui parem jalalaba sellest paremal. 3-DH-aparaadi ristkaldelood seatakse horisontaalseks, reguleerides vajaduse korral uuesti istmikuosa või seades jalalaba- ja sääreosi tahapoole. Läbi H-punkti kontrollnuppude kulgev joon tuleb hoida istme piki-sümmeetriatasandiga risti.

4.7.1.2.

Kui vasakut jalga ei ole võimalik hoida parema jalaga paralleelsena ja vasakut jalalaba ei saa konstruktsioonile toetada, liigutatakse vasakut jalalaba, kuni see on toetatud asendis. Kontrollnupud tuleb joondada.

4.7.2.   Ettenähtud istekoht: välimine tagaiste

Tagaistmete või lisaistmete korral asetatakse jalad tootja poolt ette nähtud asendisse. Kui jalalabad on sel juhul erinevail põrandatasapindadel, kasutatakse etalonina jalga, mis puudutab esimesena esiistet, ja teine jalalaba asetatakse nii, et seadme istmikuosa ristkaldelood näitab horisontaalasendit.

4.7.3.   Teised ette nähtud istekohad:

Järgitakse eespool punktis 4.7.1 kirjeldatud üldist korda, kuid jalalabad tuleb asetada sõiduki tootja poolt täpsustatud viisil.

4.8.

Rakendatakse sääre- ja reieraskused ning looditakse 3-DH-aparaat.

4.9.

Seljaosa kallutatakse ette kõige eesmise võimaliku asendini ja 3-DH-aparaat tõmmatakse T-profiili kasutades istme seljatoest eemale. 3-DH-aparaat asetatakse uuesti istmele, kasutades ühte järgmistest meetoditest:

4.9.1.

Kui 3-DH-aparaat kipub tahapoole libisema, toimitakse järgmiselt: 3-DH-aparaadil lastakse tahapoole libiseda, kuni T-profiilile ei ole enam vaja rakendada horisontaalset ettepoole suunatud hoidejõudu, st kuni istmikuosa puutub vastu istme seljatuge. Vajaduse korral asetatakse sääreosa uuesti.

4.9.2.

Kui 3-DH-aparaat ei kipu tahapoole libisema, toimitakse järgmiselt: 3-DH-aparaati libistatakse tahapoole, rakendades T-profiilile horisontaalset tahapoole suunatud koormust, kuni istmikuosa puudutab seljatuge (vt käesoleva lisa 1. liite joonist 2).

4.10.

3-DH-aparaadi selja- ja istmikuosale rakendatakse 100 ± 10 N suurust koormust puusa nurgamõõturi ja T-profiili korpuse lõikepunktis. Koormuse rakendussuunda hoitakse sellise joone suunalisena, mis kulgeb läbi eespool nimetatud lõikepunkti vahetult reieprofiili korpusest ülalpool asuvasse punkti (vt käesoleva lisa 1. liite joonist 2). Seejärel viiakse seljaosa ettevaatlikult tagasi vastu istme seljatuge. Kogu ülejäänud protseduuri ajal tuleb olla ettevaatlik, et vältida 3-DH-aparaadi libisemist ettepoole.

4.11.

Paigaldatakse parem- ja vasakpoolne istmikuraskus ja seejärel ükshaaval kaheksa torsoraskust. 3-DH-aparaat hoitakse loodis.

4.12.

Istme seljatoe survest vabastamiseks kallutatakse seljaosa ettepoole. 3-DH-aparaati õõtsutatakse kolm korda 10-kraadise kaarega küljelt küljele (5o vertikaalsest sümmeetriatasandist kummalegi poole), et kõrvaldada võimalik kumulatiivne hõõrdumine 3-DH-aparaadi ja istme vahel.

Õõtsutamise ajal võib 3-DH-aparaadi T-profiil ettenähtud horisontaal- ja vertikaaljoontest kõrvale kalduda. Seepärast tuleb T-profiili paigal hoida, rakendades sellele õõtsumise ajal piisavat külgsuunalist koormust. T-profiili paigalhoidmisel ja 3-DH-aparaadi õõtsutamisel tuleb olla ettevaatlik tagamaks, et sellele tahtmatult ei rakendu vertikaalne või ette-taha-suunaline väliskoormus.

3-DH-aparaadi labajalgu ei tohi sellel etapil tõkestada ega kinni hoida. Kui labajalgade asend muutub, tuleb need hetkel sellesse asendisse jätta.

Seljaosa viiakse ettevaatlikult tagasi istme seljatoele ja kontrollitakse kahe vesiloodiga loodisolekut. Kui jalalabad on 3-DH-aparaadi õõtsutamisel ükskõik mil viisil liikunud, tuleb need uuesti kohale asetada järgmiselt.

Kumbki labajalg tõstetakse kordamööda põrandalt üles ainult niipalju, et see ei pääseks rohkem liikuma. Tõstmise ajal võivad jalalabad vabalt pöörduda; neile ei tohi rakendada koormust eest ega küljelt. Kui mõlemad jalad on taas alumises asendis, peab kand puudutama selleks ettenähtud konstruktsiooni.

Vesiloodiga kontrollitakse külgsuunalist loodisolekut; vajaduse korral rakendatakse seljapaneeli ülemisele osale piisavat külgsuunalist koormust 3-DH-aparaadi istmikuosa loodimiseks istmel.

4.13.

3-DH-aparaadi istmepadjal ettepoole libisemise takistamiseks hoitakse T-profiili kinni ja toimitakse edasi järgmiselt:

a)

seljaosa viiakse tagasi istme seljatoele;

b)

rakendatakse ja vabastatakse kordamööda selja nurkprofiilile horisontaalset tahapoole suunatud maksimaalselt 25 N koormust ligikaudu torsoraskuste keskme kõrgusel, kuni puusa nurgamõõtur näitab, et pärast koormusest vabastamist on saavutatud stabiilne asend. Tuleb hoolitseda selle eest, et 3-DH-aparaadile ei rakenduks välist alla või küljele suunatud koormust. Kui 3-DH-aparaati on vaja uuesti loodida, kallutatakse seljaosa ettepoole, korratakse loodimist ja punktis 4.12 kirjeldatud tegevust.

4.14.

Tehakse kõik järgmised mõõtmised:

4.14.1.

Mõõdetakse H-punkti koordinaadid kolmemõõtmelise taustsüsteemi suhtes.

4.14.2.

Torso tegelik kaldenurk loetakse 3-DH-aparaadi selja kaldenurgamõõturilt, kui mõõtepea on kõige tagumises asendis.

4.15.

Kui soovitakse 3-DH-aparaadi paigaldust korrata, peab iste enne seda olema koormamata vähemalt 30 minutit. 3-DH-aparaati ei tohi istmele jätta kauemaks, kui on vaja katse sooritamiseks.

4.16.

Kui sama istmerea istmeid võib käsitleda samaväärsetena (pinkiste, identsed istmed jne), määratakse iga istmerea puhul ainult üks H-punkt ja üks torso tegelik kaldenurk ja käesoleva lisa 1. liites kirjeldatud 3-DH-aparaat asetatakse kogu rida esindavale kohale. See koht on:

4.16.1.

esimeses reas juhiiste;

4.16.2.

tagumises reas või ridades välimine iste.


(1)  Igal istekohal peale esiistmete, kus H-punkti määramiseks ei saa kasutada „kolmemõõtmelist H-punkti aparaati” või menetlusi, võib pädeva asutuse äranägemisel võrdluspunktiks võtta tootja näidatud R-punkti.

(2)  Kaldenurk, istme paigalduskõrguse erinevus, pinna tekstuur.

1. liide

KOLMEMÕÕTMELISE H-PUNKTIGA APARAADI KIRJELDUS  (1)

(3-DH-aparaat)

1.   SELJA- JA ISTMIKUOSA

Selja- ja istmikuosa on valmistatud tugevdatud plastist ja metallist; need jäljendavad inimese torsot ja reisi ning on H-punktis mehaaniliselt ühendatud. Mõõtepeale, mis on liigendina paigaldatud H-punkti, kinnitatakse torso tegeliku kaldenurga mõõtmiseks nurgamõõtur. Istmikuosa külge kinnitatud reguleeritava reieprofiiliga määratakse reite keskjoon ja seda kasutatakse puusa nurgamõõturi nulljoonena.

2.   KERE- JA JALAOSAD

Sääreosad on istmikuosaga ühendatud põlvi ühendava T-profiili kohal, mis on reguleeritava reieprofiili laienduseks külgsuunas. Sääreosadele on põlvede nurga mõõtmiseks kinnitatud nurgamõõturid. Kingad ja jalalabad kalibreeritakse jalalaba nurga mõõtmiseks. Seade orienteeritakse ruumis kahe vesiloodi abil. Kereosa raskused asetatakse vastavatesse raskuskeskmetesse, nii et istmele avaldub 76 kg kaaluvale mehele vastav koormus. Tuleb veenduda, et 3-DH-aparaadi kõik liigendid liiguvad vabalt ilma märgatava hõõrdumiseta.

Joonis 1

3-DH-aparaadi osade nimetused

Image

Joonis 2

3-DH-aparaadi osade mõõtmed ja koormuse jaotus

Image


(1)  Teabe saamiseks 3-DH-aparaadi ehituse kohta pöörduge aadressil Society of Automobile Engineers (SAE), 400 Commonwealth Drive, Warrendale, Pennsylvania 15096, United States of America.

Seade vastab ISO standardis 6549:1980 kirjeldatule.

2. liide

KOLMEMÕÕTMELINE TAUSTSÜSTEEM

1.

Kolmemõõtmeline taustsüsteem on määratud kolme ristuva tasandiga, mis on kindlaks määratud sõiduki tootja poolt (vt joonist). (1)

2.

Sõiduki mõõteasendi määramiseks paigutatakse sõiduk toetuspinnale, nii et koordinaatmärkide koordinaadid vastavad tootja antud väärtustele.

3.

R-punkti ja H-punkti koordinaadid määratakse sõiduki tootja antud koordinaatmärkide suhtes.

Joonis

Kolmemõõteline taustsüsteem

Image


(1)  Taustsüsteem vastab ISO standardile 4130:1978.

3. liide

ISTEKOHTADE VÕRDLUSANDMED

1.   VÕRDLUSANDMETE KODEERIMINE

Kõigi istekohtade võrdlusandmed loetletakse järjest. Istekohad identifitseeritakse kahekohalise koodiga. Esimesel kohal on araabia number, mis tähistab istmerida loendatuna sõiduki esiosast tagaosa poole. Teisel kohal on suurtäht, mis tähistab istekoha asukohta reas sõidusuunas vaadatuna; kasutatakse järgmisi tähti:

L

=

vasak,

C

=

keskmine,

R

=

parem.

2.   SÕIDUKI MÕÕTEASENDI KIRJELDUS

2.1.

Koordinaatmärkide koordinaadid

X …………………………

Y …………………………

Z …………………………

3.   VÕRDLUSANDMETE NIMEKIRI

3.1.

Istekoht …………………………

3.1.1.

R-punkti koordinaadid

X …………………………

Y …………………………

Z …………………………

3.1.2.

Torso arvutuslik kaldenurk: …………………………

3.1.3.

Istme reguleerimise tehnilised andmed (1)

horisontaalselt: …………………………

vertikaalselt: …………………………

kaldenurga suhtes: …………………………

torso kaldenurk: …………………………

Märkus: Teiste istekohtade võrdlusandmed loetletakse punktides 3.2, 3.3 jne.


(1)  Mittevajalik maha tõmmata.


16. LISA

TURVAVÖÖDE JA TÕMBURITE MIINIMUMNÕUDED

Sõiduki kategooria

Näoga sõidusuunas paiknevad istekohad

Seljaga õidusuunas paiknevad istekohad

Välimised istekohad

Keskmised istekohad

Esimene

Muud

Esimene

Muud

M1

Ar4m

Ar4m

Ar4m

Ar4m

B, Br3, Br4m

M2 < 3,5 t

Ar4m, Ar4Nm

Ar4m, Ar4Nm

Ar4m, Ar4Nm

Ar4m, Ar4Nm

Br3, Br4m, Br4Nm

M2 > 3,5 t

M3

Br3, Br4m, Br4Nm, või Ar4m või Ar4Nm •

Br3, Br4m, Br4Nm, või Ar4m või Ar4Nm •

Br3, Br4m, Br4Nm või Ar4m või Ar4Nm •

Br3, Br4m, Br4Nm või Ar4m või Ar4Nm •

Br3, Br4m, Br4Nm

Vt vöörihma lubamise tingimusi punktis 8.1.7.

Vt vöörihma lubamise tingimusi punktis 8.1.7.

Vt vöörihma lubamise tingimusi punktis 8.1.7.

Vt vöörihma lubamise tingimusi punktis 8.1.7.

 

N1

Ar4m, Ar4Nm

Ar4m, Ar4Nm

Br4Nm Ø

B, Br3, Br4m, Br4Nm või A, Ar4m, Ar4Nm * (1)

B, Br3, Br4m

B, Br3, Br4m, Br4Nm

 

Punktis 8.1.2.1 lubatud vöörihm, kui istekoht on vahekäigu suhtes seespool

Punktis 8.1.6 lubatud vöörihm, kui esiklaas ei asu võrdlusvööndis.

 

 

N2

N3

B, Br3, Br4m, Br4Nm või mitte ükski (*)

B, Br3, Br4m

B, Br3, Br4m, Br4Nm, või A, Ar4m, Ar4Nm *

B, Br3, Br4m

B, Br3, Br4m, Br4Nm

Punktis 8.1.6 vöörihm lubatud, kui esiklaas ei asu võrdlusvööndis, ja juhiistmel.

 

Punktis 8.1.6 lubatud vöörihm, kui esiklaas ei asu võrdlusvööndis.

 

 

A: kolmepunktivöö (vöörihm ja diagonaalrihm)

3: selukustuv tõmbur

*: kehtib käesoleva eeskirja punkti 8.1.6 kohta (2)

B: kahepunktivöö (vöörihm)

4: avariil lukustuv tõmbur

Ø: kehtib käesoleva eeskirja punkti 8.1.2.1 kohta

r: tõmbur

N: kõrgem kiirenduslävi

•: kehtib käesoleva eeskirja punkti 8.1.7 kohta (2)

m: mitmetoimelise lukustusviisiga avariil lukustuv tõmbur

(vt eeskirja nr 16 punkte 2.14.3 ja 2.14.5)

Märkus: kõigil juhtudel võib kõiki S-tüüpi turvavöösid paigaldada kõigi A- või B-tüüpi turvavööde asemel tingimusel, et kasutatakse eeskirja nr 14 kohaseid kinnituspunkte.

Kui traksvöö on vastavalt nimetatud eeskirjale kinnitatud S-tüüpi turvavööna, võib tootja/taotleja lubada kasutada vöörihma, õlarihmu ja võimaluse korral ühte või mitut tõmburit, ühte või kahte täiendavat jalgadevahelist rihma koos vastavate kinnitusdetailidega. Need lisakinnitused ei pea vastama eeskirja nr 14 nõuetele (trükiviga 04-seeria muudatuste 14. täienduses, kohaldatakse algusest peale).


(1)  trükiviga 04-seeria muudatuste 12. täienduses, kohaldatakse algusest peale.

(2)  trükiviga muudatuses 4, kohaldatakse algusest peale.

Märkus: kõigil juhtudel võib kõiki S-tüüpi turvavöösid paigaldada kõigi A- või B-tüüpi turvavööde asemel tingimusel, et kasutatakse eeskirja nr 14 kohaseid kinnituspunkte.

Kui traksvöö on vastavalt nimetatud eeskirjale kinnitatud S-tüüpi turvavööna, võib tootja/taotleja lubada kasutada vöörihma, õlarihmu ja võimaluse korral ühte või mitut tõmburit, ühte või kahte täiendavat jalgadevahelist rihma koos vastavate kinnitusdetailidega. Need lisakinnitused ei pea vastama eeskirja nr 14 nõuetele (trükiviga 04-seeria muudatuste 14. täienduses, kohaldatakse algusest peale).


17. LISA

TÄISKASVANUTE TURVAVÖÖDE JA TURVASÜSTEEMIDE PAIGALDUSNÕUDED MOOTORSÕIDUKITES NÄOGA SÕIDUSUUNAS ASUVATEL ISTMETEL JA ISOFIXI LAPSE TURVASÜSTEEMIDE PAIGALDUSNÕUDED

1.   VASTAVUS LAPSE TURVASÜSTEEMIDELE

1.1.

Sõiduki tootja peab lisama sõiduki käsiraamatusse nõuanded iga reisijatele mõeldud istekoha sobivuse kohta kuni kaheteistkümneaastastele lastele (või lastele pikkusega kuni 1,5 m) või istekohale lapse turvasüsteemide paigaldamise kohta. See teave peab olema selle riigi keeles või vähemalt ühes selle riigi keeltest, kus sõiduk müüki pannakse.

Seoses iga näoga sõidusuunas asuva reisijaistekohaga ja iga ISOFIXi kohaga peab tootja kas:

a)

märkima, kas kõnealusel istekohal võib kasutada lapse universaalkategooria turvasüsteemi (vt allpool punkt 1.2), või

b)

märkima, kas kõnealusel ISOFIXi kohal võib kasutada ISOFIXi lapse universaalkategooria turvasüsteemi (vt allpool punkt 1.2), või

c)

esitama konkreetsele istekohale sobivate pooluniversaal-, piiratud või erisõidukile mõeldud kategooria lapse turvasüsteemide loetelu, näidates ära, millis(te)le kaalurühma(de)le turvasüsteemid on ette nähtud;

d)

esitama konkreetsele ISOFIXi istekohale sobivate pooluniversaal-, piiratud või erisõidukile mõeldud kategooria ISOFIXi lapse turvasüsteemide loetelu, näidates ära, millis(te)le kaalurühma(de)le ja ISOFIXi suurusklassidele ISOFIXi lapse turvasüsteemid ette on nähtud;

e)

varustama sõiduki lapse statsionaarse turvasüsteemiga, näidates ära, millis(te)le kaalurühma(de)le turvasüsteem on mõeldud, ja vastav(ad) konfiguratsioon(id);

f)

esitama a, b, c, d ja e alusel mis tahes kombinatsiooni;

g)

näitama ära, millis(t)e kaalurühma(de) lapsi ei tohi sellel istekohal vedada.

Kui istekoht sobib ainult näoga sõidusuunas asuvatele lapse turvasüsteemidele, tuleb seda näidata.

Sobivas vormis tabelid eespool nimetatud teabe jaoks on toodud käesoleva lisa 3. liites.

1.2.

Universaalkategooria lapse turvasüsteem või ISOFIXi lapse turvasüsteem tähendab lapse turvasüsteemi, mis on kinnitatud universaalkategooriasse kuuluvaks eeskirja nr 44 03-seeria muudatuste 5. täienduses. Istekohad või ISOFIXi kohad, mis on näidatud sõiduki tootja poolt sobivatena lapse turvasüsteemi või ISOFIXi lapse turvasüsteemi paigaldamiseks, peavad vastama käesoleva lisa 1. või 2. liite sätetele. Vajaduse korral tuleb kõik piirangud ISOFIXi lapse turvasüsteemide ja/või ISOFIXi kohtade ja täiskasvanute istekohtade vahel kõrvuti asuvatel kohtadel samaaegse kasutamise kohta esitada käesoleva lisa 3. liite tabelis 2.

1. liide

SÕIDUKI TURVAVÖÖKOMPLEKTI ABIL PAIGALDATAVATE LAPSE UNIVERSAALKATEGOORIA TURVASÜSTEEMIDE PAIGALDUSNÕUDED

1.   ÜLDTEAVE

1.1.

Käesolevas liites esitatud katsemenetluse abil ja nõuete kohaselt määratakse kindlaks istekohtade sobivus lapse universaalkategooria turvasüsteemide paigaldamiseks.

1.2.

Katsed võib sooritada kas sõidukil või katsetamisteks ette nähtud sõidukiosal.

2.   KATSEMENETLUS

2.1.

Iste reguleeritakse selle kõige tagumisse ja madalamasse asendisse.

2.2.

Istme seljatugi reguleeritakse vastavalt tootja poolt ette nähtud nurgale. Muude juhiste puudumise korral tuleks seljatugi seada asendisse, mis moodustab seljatoe vertikaalse või kõige lähema fikseeritud asendi suhtes 25o nurga.

2.3.

Õla kinnituspunkt seatakse kõige madalamasse asendisse.

2.4.

Seljatoele ja istmepadjale asetatakse puuvillane kangas.

2.5.

Seade asetatakse sõiduki istmele (vt käesoleva liidese joonist 1).

2.6.

Kui istekohal on ette nähtud kasutada näoga või seljaga sõidusuunas paiknevat universaalkategooria turvasüsteemi, toimitakse vastavalt punktidele 2.6.1, 2.7, 2.8, 2.9 ja 2.10. Kui istekohal on ette nähtud kasutada ainult näoga sõidusuunas paiknevat universaalkategooria turvasüsteemi, toimitakse vastavalt punktidele 2.6.2, 2.7, 2.8, 2.9 ja 2.10.

2.6.1.

Turvavöö rihm tõmmatakse ümber seadme ligikaudu samasse asendisse, nagu on näidatud joonistel 2 ja 3, ning lukustatakse.

2.6.2.

Turvavöö vöörihm tõmmatakse raadiusega 150 mm ligikaudu samasse asendisse ümber seadme alumise osa, nagu on näidatud joonisel 3, ning lukustatakse.

2.7.

Veendutakse, et seadme keskjoone kaugus istme nähtavast keskjoonest on ± 25 mm ning et istme keskjoon on sõiduki keskjoonega paralleelne.

2.8.

Veendutakse, et vöölõtke on eemaldatud. Lõtke eemaldamiseks kasutatakse piisavalt jõudu, püüdmata seejuures linti pingutada.

2.9.

Seadme esikülje keskosa surutakse alumise pinnaga paralleelselt mõjuva jõuga 100 N ± 10 N tahapoole, seejärel koormus eemaldatakse.

2.10.

Seadme ülemise pinna keskosa surutakse vertikaalselt alla jõuga 100 N ± 10 N, seejärel koormus eemaldatakse.

3.   NÕUDED

3.1.

Seadme põhi peab olema kokkupuutes nii istmepadja pinna eesmise kui tagumise osaga. Kui turvavöö juurdepääsuava katseseadmes seda takistab, võib selle ava katta katseseadme alumise pinna kõrgusel.

3.2.

Turvavöö vööosa peab vöörihma liikumisraja tagumistes otstes mõlemal küljel katseseadmega kokku puutuma (vt joonist 3).

3.3.

Kui eespool nimetatud nõudeid ei täideta punktides 2.1, 2.2 ja 2.3 nimetatud reguleerimise abil, võib istme, seljatoe ja turvavöö kinnituspunkte reguleerida teise, tootja poolt tavapäraseks kasutamiseks ette nähtud asendisse, mille puhul korratakse uuesti eespool kirjeldatud paigaldusmenetlust ning kontrollitakse nõuetele vastavust. See alternatiivne asend lisatakse käesoleva lisa 3. liites toodud teabetabelisse 1.

Joonis 1

Seadme tehnilised andmed

Image

Joonis 2

Seadme paigaldamine sõiduki istmele (vt punkt 2.6.1)

Image

Joonis 3

Ühilduvuse kontroll (vt punkte 2.6.1 ja 3.2)

Image

Joonisel on kujutatud ainult vöörihm.

2. liide

NÄOGA SÕIDUSUUNAS JA SELJAGA SÕIDUSUUNAS PAIKNEVATE UNIVERSAAL- JA POOLUNIVERSAALKATEGOORIA ISOFIXI LAPSE TURVASÜSTEEMIDE PAIGALDUSNÕUDED ISOFIXI KOHTADEL

1.   ÜLDTEAVE

1.1.

Käesolevas liites esitatud katsemenetluse abil ja nõuete kohaselt määratakse kindlaks ISOFIXi kohtade sobivus universaal- ja pooluniversaalkategooria ISOFIXi lapse turvasüsteemide paigaldamiseks.

1.2.

Katsed võib sooritada kas sõidukil või katsetamisteks ette nähtud sõidukiosal.

2.   KATSEMENETLUS

Tootja poolt määratud ja 3. liite tabelis 2 toodud sõiduki iga ISOFIXi koha puhul tuleb kontrollida, kas vastavat lapse turvaseadet on võimalik paigaldada:

2.1.

Lapse turvaseadme katsetamisel istmel võib seda istet reguleerida pikisuunaliselt kõige tagumisse ja madalamasse asendisse.

2.2.

Istme seljatugi reguleeritakse vastavalt tootja poolt ette nähtud nurgale ja peatugi madalaimasse ja kõige tagumisse asendisse. Muude juhiste puudumisel kasutakse seljatoe asendit, mis vastab torso 25o kaldenurgale seljatoe vertikaalasendi suhtes, või lähimat fikseeritud asendit.

Lapse turvasseadme katsetamisel tagaistmel võib selle tagaistme ees asuvat esiistet reguleerida pikisuunaliselt ettepoole, kuid mitte rohkem kui keskmisse asendisse istme kõige tagumise ja kõige eesmise asendi vahel. Ka istme seljatoe nurka võib reguleerida, kuid mitte püstisemasse asendisse, kui see, mis vastab torso kaldenurgale 15o.

2.3.

Seljatoele ja istmepadjale asetatakse puuvillane kangas.

2.4.

Lapse turvaseade asetatakse ISOFIXi kohale.

2.5.

ISOFIXi kinnituspunktide vahelist keskosa surutakse alumise pinnaga paralleelselt mõjuva jõuga 100 N ± 10 N ISOFIXi kinnitussüsteemi poole, seejärel koormus eemaldatakse.

2.6.

Lapse turvaseade kinnitatakse ISOFIXi kinnitussüsteemi külge.

2.7.

Seadme ülemise pinna keskosa surutakse vertikaalselt alla jõuga 100 N ± 10 N, seejärel koormus eemaldatakse.

3.   NÕUDED

Järgmisi katsetingimusi rakendatakse lapse turvaseadmete puhul ainult siis, kui lapse turvaseade paigaldatakse ISOFIXi kohale. Nende tingimuste kohaselt ei nõuta, et lapse turvaseadet peab olema võimalik liigutada ISOFIXi kohale ja sealt ära.

3.1.

Lapse turvaseadet peab olema võimalik paigaldada ilma sõiduki sisemust vigastamata. Lapse turvaseadme aluse pikisuunaline kaldenurk on 15 ± 10o horisontaalse tasapinna kohal, mis läbib ISOFIXi kinnitussüsteemi.

3.2.

Peab säilima ligipääs ISOFIXi ülemise kinnitusrihma kinnituspunktile, kui see on olemas.

3.3

Kui eespool nimetatud nõudeid ei täideta punktis 2 nimetatud reguleerimise abil, võib istme, seljatoe ja peatoe asendeid reguleerida teise, tootja poolt tavapäraseks kasutamiseks ette nähtud asendisse, mille puhul korratakse uuesti eespool kirjeldatud paigaldusmenetlust ning kontrollitakse nõuetele vastavust. Need alternatiivsed asendid lisatakse käesoleva lisa 3. liites toodud teabetabelisse 2.

3.4

Kui mõned eemaldatavad salongi elemendid olid paigaldatud, aga eespool nimetatud nõudeid ei täideta, siis võib sellised elemendid eemaldada ning seejärel kontrollitakse uuesti punktis 3 nimetatud nõuete täitmist. Sel juhul lisatakse vastav teave käesoleva lisa 3. liites toodud tabelisse 2.

4.   ISOFIXI LAPSE TURVASÜSTEEMIDE SUURUSGRUPID JA KINNITUSED

A

ISO/F3: täiskõrgusega näoga sõidusuunas paiknev väikelapse turvasüsteem

B

ISO/F2: vähendatud kõrgusega näoga sõidusuunas paiknev väikelapse turvasüsteem

B1

ISO/F2X: vähendatud kõrgusega näoga sõidusuunas paiknev väikelapse turvasüsteem

C