—

tühistada nõukogu 11. märtsi 2025. aasta direktiivi (EL) 2025/516 (millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ digiajastu käibemaksunormide osas) artikli 3 lõige 1 osas, milles lisatakse direktiivi 2006/112/EÜ artikli 28a lõige 1;

—

tühistada nõukogu 11. märtsi 2025. aasta direktiivi (EL) 2025/516 (millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ digiajastu käibemaksunormide osas) artikli 3 lõike 3 punkt a osas, milles muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ artikli 135 lõiget 2, lisades sinna pärast esimest lõiku uus lõik, mille kohaselt loetakse lühiajalise majutuse üüriteenus sarnaseks hotellisektori tegevusega;

—

tühistada nõukogu 11. märtsi 2025. aasta rakendusmääruse (EL) 2025/518 (millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 282/2011) artikli 1 lõige 8 osas, milles muudetakse rakendusmääruse (EL) nr 282/2011 artiklit 30, lisades sinna uus lõik 2 (edaspidi „vaidlustatud sätted“);

—

jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja hageja kohtukulud.

1.

Esimene väide, et on tehtud ilmne hindamisviga, kuna vaidlustatud sätted tuginevad reale vääratele eeldustele – eeskätt sellele, et lühiajalise majutuse üüriteenus ja hotellid on otseses konkurentsis ning et nende kahe vahel on „konkurentsimoonutus“ – ning ebausaldusväärsetele andmetele ja alusetutele väidetele.

2.

Teine väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, kuna vaidlustatud sätetega on kehtestatud ebaproportsionaalsed meetmed, kuigi samade eesmärkida saavutamiseks on olemas vähem koormavad meetmed. Eeldatava teenuseosutaja kord asetab lühiajalise majutuse üüriteenuse sektori ebaõiglaselt ebasoodsasse olukorda.

3.

Kolmas väide, et on rikutud neutraalse maksustamise ja võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna vaidlustatud sätted tulenevad võrreldavate ja võrreldamatute teenuste ebavõrdsest käibemaksukorrast, ning kohtlevad erinevalt müügikanaleid ja turuosalisi.

4.

Neljas väide, et on rikutud õiguskindluse ja hea halduse põhimõtet, kuna vaidlustatud sätetes on jäetud selgitamata rida küsimusi seoses nende konkreetse kohaldamisega ja see toob kaasa erineva rakendamise liikmesriikides.

5.

Viies väide, et on rikutud liikmesriikide maksuautonoomiat ja subsidiaarsuse põhimõtet, kuna vaidlustatud sätetega kehtestatakse ühtlustatud käibemaksukord valdkondades, millega on parem tegeleda riiklikul tasandil, ilma liidu tasandi meetmete vajadust väljendamata.

6.

Kuues väide, et on rikutud ettevõtlusvabadust ja õigust omandile, kuna vaidlustatud sätetes kehtestatakse regulatiivne ja finantskoormus, mis seab ohtu väiksemate ettevõtjate majanduslik elujõulisus, rikkudes harta artikleid 16 ja 17.

7.

Seitsmes väide, et nõukogu ületas rakendusvolitusi, mis tulenevad direktiivi 2006/112/EÜ artiklist 397, vastavalt ELTL artikli 291 lõikele 2, kui ta lisas mõiste „võimalikuks tegemine“ määratluse rakendusmäärusesse 282/2011 ja mitte direktiivi 2006/112/EÜ.