European flag

Teataja
Euroopa Liidu

ET

Seeria C


C/2024/694

15.1.2024

KOMISJONI TEATIS

Küsimused ja vastused veinide alkoholitustamist käsitlevate ELi eeskirjade rakendamise kohta

(C/2024/694)

Käesolevas dokumendis antakse tehnilised vastused küsimustele, mis on komisjoni talitustele esitatud ja mida on liikmesriikide ekspertidega arutatud seoses veinide alkoholitustamist käsitlevate eeskirjade kohaldamisega.

Käesoleva dokumendi eesmärk on aidata liikmesriikide ametiasutustel ja ettevõtetel kohaldada kõnealuseid ELi õigusakte. Liidu õiguse siduva tõlgendamise pädevus on ainult Euroopa Liidu Kohtul.

1)    Järgmise sätte teist lauset tõlgendame piiranguna: „Kasutatud alkoholitustamise protsessid ei tohi põhjustada viinamarjasaaduse organoleptilisi defekte. Viinamarjasaadusest ei tohi etanooli eemaldada koos viinamarjavirde suhkrusisalduse suurendamisega.“ (Määruse (EL) nr 1308/2013  (1) VIII lisa I osa E jagu).

Oleme sellega nõus. Kaasseadusandjad lisasid selle sätte, sest näis arusaamatu kõigepealt veini alkoholisisaldust virde rikastamisega suurendada ja hiljem alkoholitustamisega alkohol eemaldada. See on kooskõlas ka Rahvusvahelise Viinamarja- ja Veiniorganisatsiooni veinivalmistustavade koodeksi toimikuga 3.5.16.

2)    Esmapilgul näib loogiline, et viinamarjasaadusest ei tohi etanooli eemaldada koos viinamarjavirde suhkrusisalduse suurendamisega. Sellistele veinidele ei ole aga veel (2022. aasta alguses) turgu. Järelikult peavad tootjad ootama järgmise saagikoristuseni, sest enamik baasveine Saksamaal tehakse rikastamisega.

Oleme selle analüüsiga nõus küsimuses nimetatud erijuhtumi korral. Kui 2021. aasta saagist ei ole rikastamiseta baasveine tehtud, ei ole 2021.–2022. aastal võimalik valmistada alkoholitustatud veine. See osutub võimalikuks alles alates 2022. aasta saagikoristusest. Kavandada oma tootmine igal aastal vastavalt turunõudlusele on veinitootjate ülesanne.

3)    Siiski võiksime sätet tõlgendada järgmiselt: „Viinamarjasaadusest ei tohi etanooli eemaldada koos viinamarjavirde suhkrusisalduse suurendamisega“, kuid seda võib teha seoses suhkrusisalduse suurenemisega viinamarjades või käärivas toorveinis. (Põhjendused: a) viinamarjavirre ja kääriv toorvein on ühise turukorralduse määruse VII lisa II osa järgi erinevad viinamarjasaaduste kategooriad ning b) viinamarjavirre ja viinamarjad on delegeeritud määruse (EL) 2019/934  (2) I lisa järgi erinevad veinitoodete kategooriad)

Määruse (EL) nr 1308/2013 VIII lisa I osa E jao teises lõigus keelatakse alkoholitustamine, kui viinamarjavirret on rikastatud. Tõepoolest ei viidata selles suhkru (või virde) lisamisele viinamarjadele või käärivale toorveinile rikastamise eesmärgil.

Siiski tekib asjakohane küsimus, kas viinamarjade või kääriva toorveini rikastamine oleks kooskõlas eespool nimetatud õigusakti mõttega.

Komisjoni teenistuste arvates ei näi see nii olevat, sest eespool osutatud sätte mõte, et vastupidise eesmärgiga veinivalmistustavad tuleks välistada, sellist tõlgendust ei toeta.

4)    Komisjon osutas, et veini segamine alkoholitustatud veiniga, et toota osaliselt alkoholitustatud veini, ei ole lubatud, sest seda ei ole turukorralduse määruse VIII lisa E jaos loetletud. Kas seda protsessi võiks siiski pidada kupaažiks? Määruse (EL) 2019/934 artikli 7 lõikes 1 on tõepoolest sätestatud, et „kupaaž“ tähendab eri päritolu, eri viinamarjasordist valmistatud, eri korjeaastate või eri kategooriate veini või veinivirde segamist. Ühise turukorralduse määruse sätetes liigitatakse alkoholitustatud ja osaliselt alkoholitustatud veinid veinide üldkategooria alla. Seetõttu näib olevat võimalik kaaluda, et veini segamist alkoholitustatud veiniga (näiteks teisest korjeaastast) võiks võrdsustada kupaažiga. Kas komisjon kinnitab sellist tõlgendust või lükkab selle ümber?

Vastavalt määrusele (EL) nr 1308/2013 peavad veini turustamiseks „osaliselt alkoholitustatud veinina“ olema täidetud järgmised tingimused:

1.

Baasvein (enne alkoholitustamist) peab vastama kõigile viinamarjatoodete kategooriate omadustele, mis on sätestatud sama määruse VII lisa II osa punktides 1 ja 4–9.

2.

Lõpptoote alkoholisisaldus peab olema üle 0,5 ja alla 8,5 mahuprotsendi või 9 mahuprotsendi veinide puhul, millele osutatakse sama määruse VII lisa II osa punktis 1.

3.

Baasveini alkoholisisalduse vähendamiseks peab toimuma alkoholitustamisprotsess.

4.

Termin „osaliselt alkoholitustatud“ peab olema toote märgisel kirjas.

Kui täielikult alkoholitustatud veinipartii segatakse mitte alkoholitustatud veinipartiiga, võib selle tulemusena saadud alkohoolset jooki nimetada „veiniks“, kui selle alkoholisisaldus on võrdne 8,5–9 mahuprotsendiga või sellest suurem, sest seda võib pidada seguks või „kupaažiks“.

Kui aga saadud joogi alkoholisisaldus on väiksem kui 8,5–9 mahuprotsenti, ei saa jooki nimetada veiniks, sest ei ole saavutatud veini minimaalset alkoholisisaldust. Seda ei saa nimetada ka „osaliselt alkoholitustatud veiniks“, sest alkoholisisaldus on saadud segamisega, mitte aga osalise alkoholitustamise protsessiga (vt eespool tingimus 3).

Segamist ja kupaaži ei tohi kasutada selleks, et alkoholitustamise eeskirjadest kõrvale hoida ja viia turule „osaliselt alkoholitustatud veinina“ veini ja alkoholitustatud veini segu, mis on tehtud eesmärgiga toota osaliselt alkoholitustatud veini ilma alkoholitustamise protsessi kasutamata. Nagu eespool märgitud, ei luba kohaldatavad ELi õigusaktid sellist teguviisi. Sellise segamisega saadud toodet võib turustada üksnes juhul, kui see ei ole märgistatud kui „osaliselt alkoholitustatud vein“ ja tarbijat teavitatakse asjakohaselt sellise toote omadustest kooskõlas määrusega (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele (3) (toidualase teabe määrus), ja eelkõige selle artikliga 7.

Teisest küljest võib toodet, mis saadakse osaliselt alkoholitustatud veinipartii segamisel teise osaliselt alkoholitustatud veinipartiiga, nimetada „osaliselt alkoholitustatud veiniks“, sest see vastab segule, mida moodustavad veinid on mõlemad osaliselt alkoholitustatud.

5)    Vahuveinid

a.    Miks ei ole võimalik toota vähese alkoholisisaldusega vahuveini alkoholitustatud veini teisese kääritamisega?

Teisene alkohoolne kääritamine tekitab mitte üksnes süsinikdioksiidi, vaid ka etanooli. Praeguste käärituspärmi liikidega tekitab täielikult alkoholitustatud vahuveinile tirage’i segu lisamine tõenäoliselt vahuveini, mille tegelik alkoholisisaldus on suurem kui 0,5 mahuprotsenti ja seega ei vasta see alkoholitustatud veini määratlusele. Lõpptoodet ei saa seetõttu märgistada alkoholitustatud veinina, vaid väga tõenäoliselt kehtib sellele osaliselt alkoholitustatud veini määratlus ja toode tuleb sellisena märgistada.

b.    Miks on õiguspärane nimetada toodet „alkoholitustatud vahuveiniks“ isegi kui vahuveini ei ole võimalik alkoholitustada?

Praeguse õigusraamistiku järgi on võimalik toota alkoholitustatud gaseeritud vahuveine, kasutades alkoholitustatud baasveini, millele on lisatud väline süsinikdioksiid.

Siiski ei taga kättesaadavad alkoholitustamismeetodid praegu vahuveinist etanooli eemaldamist, säilitades neis samal ajal süsinikdioksiidi. Ka ei võimalda praegused kääritamistehnikad teisest kääritamist alkoholi tekitamata. Tulevikus võib aga innovatsioon olukorda muuta. Õigusraamistik on juba olemas, et innustada veinisektorit arendama alkoholitustamismeetodite jaoks vajalikke uuendusi. Vt ka vastus küsimusele 5a.

6)    Me ei saa aru, kas määrusega (EL) 2021/2117  (4) loodud õigusraamistik on piisav või töötab komisjon järgmistel kuudel teiseste õigusaktide (delegeeritud määrus (EL) 2019/33  (5) ) muutmise kallal.

Eelkõige küsivad ettevõtjad pidevalt, kas alkoholitustatud veini märgisele võib vabatahtlikult lisada märke aastakäigu ja/või sordi kohta.

Teisisõnu, kas märgistamiseeskirja puhul lähtutakse põhimõttest, et saadud tootel (kas alkoholitustatud või pooleldi alkoholitustatud) on kõik samad omadused/näitajad, mis olid selle baasveinil (nt aastakäik 2020, sort „Pinot Grigio“), ning kohaldatakse praeguse delegeeritud määruse (EL) 2019/33 sätteid, või täpsustatakse teisestes õigusaktides konkreetselt üksikasju, kuidas seda teavet esitada?

Komisjon ei koosta alkoholitustatud veinide ega nende märgistamise kohta teiseseid õigusakte. Kooskõlas määrusega (EL) nr 1308/2013, mida on muudetud määrusega (EL) 2021/2117, peab osaliselt ja täielikult alkoholitustatud veinide märgisel olema esitatud veini kategooria ja sellele lisatud tekst vastavalt kas „osaliselt alkoholitustatud“ või „alkoholitustatud“. Muud määruse (EL) nr 1308/2013 ja delegeeritud määruse (EL) 2019/33 märgistamiseeskirjad jäävad kehtima ja neid kohaldatakse alkoholitustatud veinitoodetele. Seetõttu on võimalik lisada märgisele üksikasju, nagu näiteks aastakäik või sordi nimi, kui nende andmete suhtes kohaldatavad tingimused on täidetud. Tuleb märkida, et kui veinisektorit käsitlevates valdkondlikes õigusaktides ei ole sätestatud erinõudeid, kohaldatakse määruses (EL) nr 1169/2011 sätestatud märgistamise ja esitusviisi üldnõudeid.

7)    Määruses sätestatakse, et teatud omadustele vastavate viinamarjasaaduste puhul tuleb kategooriate nimetustele (nt vein, vahuvein, poolvahuvein jne) lisada sõnad „alkoholitustatud“ ja „osaliselt alkoholitustatud“.

Veinitootjad küsivad, kas on vaja muid müüginimetusi (nt vein ilma alkoholita, alkoholivaba vein (inglise keeles „alcohol free wine“, saksa keeles „alkoholfreier Wein“)), mida võib kasutada lisaks määruses sätestatud mõistetele (või nende asemel) või täpsustatakse siiski seda tulevikus teisestes õigusaktides?

Vastavalt määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 118 teisele lõigule ei või sama määruse VII lisa II osa punktides 1–11, 13, 15 ja 16 viidatud toodete märgistust täiendada muude kui selles määruses sätestatud elementidega, välja arvatud juhul, kui need elemendid vastavad määruse (EL) nr 1169/2011 nõuetele. Selliste mõistete nagu „ilma alkoholita“ või „alkoholivaba“ kasutamist täiendavate elementidena täielikult alkoholitustatud veini puhul, mille alkoholisisaldus on 0 mahuprotsenti, võib põhimõtteliselt pidada vastavaks määruse (EL) nr 1169/2011 artiklile 7 ja võimalikele asjakohastele liikmesriigi eeskirjadele, mida kohaldatakse kooskõlas määruse (mis käsitleb toidu kohta esitatavaid toitumis- ja tervisealaseid väiteid (6)) (EÜ) nr 1924/2006 artikli 4 lõikega 4 (7). Tuleb rõhutada, et mis tahes täiendav märgistuselement, mille tootja lisab vabatahtlikult, peaks alati olema kooskõlas määruse (EL) nr 1169/2011 nõuetega, eelkõige nendega, mis on sätestatud artiklites 36 ja 37. Muu hulgas ei tohi vabatahtlikud täiendavad märgistuselemendid tarbijat eksitada ega olla ebamäärased või segadust tekitavad ning vajaduse korral peavad need tuginema asjakohastele teadusandmetele. Pealegi ei tohi neid esitada kohustusliku toiduteabe jaoks jäetud ruumi arvel. Selle kohaselt võib järelikult pidada võimalikuks lisada täielikult alkoholitustatud (0 mahuprotsenti alkoholi) veini märgisele selliseid mõisteid, kuid need ei tohi asendada mõistet „alkoholitustatud“, mis on selliste veinide puhul kohustuslik element.

8)    Komisjon selgitas seoses praeguste veinivalmistamistavadega, et lubatud on üksnes need tavad, mis on praegu sätestatud ELi õigusaktidega (määrus (EL) nr 1308/2013 ja delegeeritud määrus (EL) 2019/934).

Kas see tähendab, et neid tavasid võib rakendada üksnes baasveini alusel, mida kasutatakse alkoholitustamiseks, või ka siis, kui on juba saadud alkoholitustatud või osaliselt alkoholitustatud toode?

Üks näide: delegeeritud määruse (EL) 2019/934 10. liite D osas reguleeritakse veinide magustamise piire ja tingimusi. Kui määruses sätestatakse, et veinide magustamine on lubatud kindlal viisil, kas võib sellest järeldada, et seda võib teha samadel tingimustel, nagu on sätestatud 10. liite D osas, ka alkoholitustatud või osaliselt alkoholitustatud toote puhul?

Uued alkoholitustamise eeskirjad ei keela olemasolevate heakskiidetud veinivalmistamistavade kasutamist pärast alkoholitustamist. Mõned neist (nt magustamine, süsinikdioksiidi lisamine) võivad olla osaliselt või täielikult alkoholitustatud veinide kvaliteedi parandamiseks kasulikud.

Lisaks ei välista miski uutes eeskirjades võimalust alkoholitustada veinitoodet, mis enne alkoholitustamist sisaldab veel teatud koguses käärimata suhkruid, kuni selline baasveinitoode vastab oma kategooria suhtes kohaldatavatele nõuetele. Teisisõnu on võimalik toota magusat või poolmagusat veini (ilma rikastamata), peatades käärimise. Kui see vein on seejärel alkoholitustatud, võivad sellesse jäänud looduslikud suhkrud tasakaalustada alkoholitustamise tagajärjel suurenenud happesust.

9)    Missuguses vahekorras on hälve, mis on lubatud tegeliku alkoholisisalduse märkimise puhul, nt 0,5 mahuprotsenti (ja 0,8 mahuprotsenti kaitstud päritolunimetusega või geograafilise tähisega enam kui kolme aasta eest villitud viinamarjatoodete, vahuveinide, kvaliteetvahuveinide, gaseeritud vahuveinide, poolvahuveinide, gaseeritud poolvahuveinide, liköörveinide ja üleküpsenud viinamarjadest valmistatud veinide korral), ja alkoholisisalduse piirmäärad, mis on sätestatud alkoholitustatud ja osaliselt alkoholitustatud veinide suhtes?

Delegeeritud määruse (EL) 2019/33 artikli 44 kolmandas lõigus on sätestatud, et märgitud tegelik alkoholisisaldus ei või analüüsi tulemusel saadud alkoholisisaldusest erineda rohkem kui 0,5 mahuprotsenti (või 0,8 mahuprotsenti). See hälve viitab üksnes erinevusele märgisel osutatud ja analüüsi tulemusel saadud tegeliku alkoholisisalduse vahel. Sätet märgisel osutatava väärtuste hälbe kohta kohaldatakse igat liiki veinide märgistuse puhul, sealhulgas alkoholitustatud ja osaliselt alkoholitustatud veinid, iga veinitoote kategooria või liigi jaoks määratletud piirmäärade piires. Sellest tulenevalt ei tohiks kasutada hälvet selleks, et määruse (EL) nr 1308/2013 VII lisa II osa punktides 1 ja 4–9 ning artikli 119 lõike 1 punkti a alapunktides i ja ii sätestatud veinitoote kategooriale või liigile kohaldatavatest alkoholisisalduse piirmääradest kõrvale hoida.

Näiteks alkoholitustatud vein, mis sisaldab analüüsi tulemusel 0,2 mahuprotsenti alkoholi, ent millele on väärtuse allapoole ümardamisel märgitud „0 %“ või väärtuse ülespoole ümardamisel „0,5 %“, jääb eespool kirjeldatud märgistamise hälbe piiridesse ning seda ei ole vaja ümber märgistada. Kui aga analüüs näitab, et veini alkoholisisaldus on 0,6 mahuprotsenti või rohkem, tuleb toode ümber märgistada kui „osaliselt alkoholitustatud vein“, sest mõõdetud alkoholisisaldus ületab maksimummäära, mis alkoholitustatud veinidele on lubatud, ning märgisel esitatav alkoholisisaldus peaks olema ka üle 0,5 mahuprotsendi.

Seega arvestades seoseid märgistamisnõude (protsendiühik või pool ühikut), märgistushälbe (pluss või miinus 0,5 %) ja osaliselt alkoholitustatud veinide minimaalse tegeliku alkoholisisalduse vahel, peaks sellise osaliselt alkoholitustatud veini, mille alkoholisisaldus on suurem kui 0,5 % ja väiksem kui 1 %, märgisel olema 1 %, alkoholisisaldus 0,5 % tähendab aga alati alkoholitustatud veini.

Tuleb märkida, et sellist märgistuse hälvet kohaldatakse, ilma et see piiraks määruse (EL) nr 1169/2011 ja eelkõige selle artikli 7 kohaldamist, milles sätestatakse, et toiduteave ei tohi olla eksitav.

10)    Kuidas õigesti mõista määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 119 lõike 1 punkti a alapunkti ii osaliselt kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega alkoholitustatud veinide kohta?

Selles artiklis märgitakse, et kategooria nimetusele lisanduvad „sõnad „osaliselt alkoholitustatud“, kui toote tegelik alkoholisisaldus on suurem kui 0,5 mahuprotsenti ja väiksem kui kategooria minimaalne tegelik alkoholisisaldus enne alkoholitustamist“.

Ilma kaitstud päritolunimetuseta või kaitstud geograafilise tähiseta veinide puhul näib olevat selge, et osaliselt alkoholitustatud veinide alkoholisisaldus on 0,5–8,5 mahuprotsenti (või sõltuvalt viinamarjakasvatuspiirkonnast 9 mahuprotsenti).

Kuidas aga käituda kaitstud päriolunimetuse või geograafilise tähisega veinide puhul, mille minimaalne naturaalne alkoholisisaldus on vahel märgitud nende tootespetsifikaati? Näiteks on Prantsuse kaitstud päritolunimetuse Bourgueil puhul sätestatud, et naturaalne alkoholisisaldus ei tohi olla väiksem kui 10,5 mahuprotsenti. Sellisel juhul mõistame eeskirju nii, et osaliselt alkoholitustatud vein kaitstud päritolunimetusega Bourgueil on tegeliku alkoholisisaldusega 0,5–10,5 mahuprotsenti, mitte aga 0,5–8,5 või 0,5–9 mahuprotsenti. Kas kinnitate seda?

Sõna „kategooria“ artikli 119 lõike 1 punkti a alapunktis ii viitab punktis 1 ja punktides 4–9 määratletud kategooriatesse kuuluvatele viinamarjasaadustele, nagu on osutatud artikli 119 lõike 1 punkti a teises sissejuhatavas lauses.

Määruse (EL) nr 1308/2013 VII lisa II osas täpsustatakse veinitoodete kategooriate erinevat minimaalset tegelikku alkoholisisaldust järgmiselt:

1. kategooria: 8,5 mahuprotsenti (viinamarjakasvatusvööndid A ja B), 9 mahuprotsenti (teised vööndid);

4. ja 5. kategooria: alkoholisisaldus täpsustamata, seega vaikimisi sama mis 1. kategooria puhul;

6. kategooria: 6 mahuprotsenti;

7. kategooria: alkoholisisaldus täpsustamata, seega vaikimisi sama mis 1. kategooria puhul;

8. ja 9. kategooria: 7 mahuprotsenti.

Need kategooria tegeliku alkoholisisalduse minimaalsed tasemed on osaliselt alkoholitustatud veinide tegeliku alkoholisisalduse ülemine piirmäär, olenemata sellest, kas tegu on kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega veiniga.

Seevastu määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 119 lõike 1 punktis a ei märgita minimaalset alkoholisisaldust, mis on määratletud kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega veinide tootespetsifikaadis. Seega ei saa see esindada osaliselt alkoholitustatud veinide tegeliku alkoholisisalduse vahemiku ülemist piirmäära.

11)    Kas alkoholitustatud ja osaliselt alkoholitustatud veine võib nimetada veinideks, kuigi nad ei ole vastavuses määruse (EL) nr 1308/2013 VII lisa II osas viidatud 1. ja 4.–9. kategooria tegeliku minimaalse alkoholisisaldusega?

Veinid, osaliselt alkoholitustatud veinid ja alkoholitustatud veinid on kõik hõlmatud koondnomenklatuuri (CN) veine tähistavate koodidega, nt CN kood „ ex 2204 “ veinide ja osaliselt alkoholitustatud veinide puhul ning CN kood „ ex 2202 99 19 “ alkoholitustatud veinide puhul, mille alkoholisisaldus ei ületa 0,5 mahuprotsenti.

Lisaks selgitatakse määruse (EL) 2021/2117 muudatusega, mis tehti määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 119 lõike 1 punkti a alapunktidesse i ja ii, et märgistus, mida kasutada erinevate viinamarjatoodete kategooriate puhul, kui neid on töödeldud nende alkoholitustamiseks, on kategooria nimetus, millele lisandub:

„i)

sõna „alkoholitustatud“, kui toote tegelik alkoholisisaldus on kuni 0,5 mahuprotsenti, või

ii)

sõnad „osaliselt alkoholitustatud“, kui toote tegelik alkoholisisaldus on suurem kui 0,5 mahuprotsenti ja väiksem kui kategooria minimaalne tegelik alkoholisisaldus enne alkoholitustamist“.

Pealegi tuleks seda sätet tõlgendada koos sissejuhatava lõiguga, mis lisati määrusega (EL) 2021/2117 määruse (EL) nr 1308/2013 VII lisa II osale, ning milles märgitakse, et „punktis 1 ja punktides 4–9 määratletud kategooriatesse kuuluvaid viinamarjasaadusi võidakse töödelda nende täielikuks või osaliseks alkoholitustamiseks vastavalt VIII lisa I osa E jaole, pärast seda, kui nad on täielikult saavutanud vastavad kõnealustes punktides kirjeldatud omadused“.

Nende sätete kohaselt on teatava veinikategooria piires võimalik erinev alkoholisisaldus: näiteks 1. kategooria: üle 8,5/9 mahuprotsendi alkoholi sisaldavate veinide puhul ja kuni 0,5 mahuprotsenti alkoholitustatud veinide puhul ning üle 0,5 mahuprotsendi ja alla 8,5/9 mahuprotsendi osaliselt alkoholitustatud veinide puhul.

Neid sätteid arvestades saab osaliselt ja täielikult alkoholitustatud veine käsitada veinidena, kui peetakse kinni nende tootmistingimustest, muu hulgas sellest, et alkoholitustamine toimub pärast seda, kui vein on täielikult omandanud oma nõutavad omadused, ja kui kasutatakse lubatud alkoholitustamise menetlusi.

12)    Kas vahuveinide alkoholitustamine ei ole ebamajanduslik ning kas see ei nõua eriliste kontrollimenetluste sisse seadmist?

Tootmise seisukohast on selge, et kättesaadavad alkoholitustamisprotsessid ei taga praegu vahuveinist etanooli eemaldamist, säilitades neis samal ajal süsinikdioksiidi. Ka ei võimalda praegused kääritamisvõtted teisest kääritamist, ilma et tekiks alkohol (erinevalt õlust). Täielikult alkoholitustatud vahuveinile tirage’i segu lisamine tekitaks tõenäoliselt vahuveini, mille alkoholisisaldus on suurem kui 0,5 mahuprotsenti, ja mis seega ei vasta enam alkoholitustatud veini määratlusele. Lõpptoodet ei saa seetõttu märgistada alkoholitustatud veinina, vaid väga tõenäoliselt kehtib sellele osaliselt alkoholitustatud veini määratlus ja toode tuleb sellisena märgistada.

Tulevikus võib aga innovatsioon olukorda muuta. Õigusraamistik on juba olemas, et innustada veinisektorit arendama alkoholitustamisprotsesside jaoks vajalikke uuendusi.

Kindlasti tuleb kohandada selliste toodete kontrollimist.

13)    Kas määruse (EL) nr 1169/2011 artikli 9 lõike 1 punkti k ja määruse (EL) nr 1308/2013 vahel ei ole seoses tegeliku alkoholisisalduse määramisega vastuolu?

Määruse (EL) nr 1169/2011 artikli 9 lõike 1 punktis k sätestatakse, et tegelik alkoholisisaldus peab olema märgistusel esitatud nende jookide puhul, mille alkoholisisaldus on üle 1,2 mahuprotsendi. Teisest küljest sätestatakse määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 119 lõike 1 punktis c, et veini märgistusel peab olema esitatud tegelik alkoholisisaldus, olenemata selle tasemest. Vastavalt määruse (EL) nr 1169/2011 artikli 1 lõikele 4 kohaldatakse seda määrust, ilma et see piiraks märgistamisnõudeid, mis on sätestatud liidu erisätetes. Seetõttu kohaldatakse määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 119 lõike 1 punkti c veinidele kui lex specialis ja mitte kui üldeeskirja, mis on sätestatud määruse (EL) nr 1169/2011 artikli 9 lõike 1 punktis k.. Järelikult peab osaliselt või täielikult alkoholitustatud veinide tegelik alkoholisisaldus olema märgisel alati esitatud, seda isegi jookide puhul, mille alkoholisisaldus on alla 1,2 mahuprotsendi.

14)    Kuidas peaks tootja sätestama minimaalse säilimisaja tähtpäeva? Kas antakse välja juhiseid, kuidas määrata täielikult või osaliselt alkoholitustatud viinamarjatoodete minimaalse säilimis

Seoses täielikult või osaliselt alkoholitustatud veinide minimaalse säilimisaja tähtpäevaga muudetakse määruse (EL) 2021/2117 artikli 1 lõike 32 punkti a alapunktiga ii määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 119 lõiget 1, lisades kohustuse märkida selline tähtpäev nende veinide märgisele, mis on läbinud alkoholitustamise ja mille tegelik alkoholisisaldus on alla 10 mahuprotsendi. Minimaalse säilimisaja tähtpäev tuleb näidata kooskõlas määruse (EL) nr 1169/2011 eeskirjadega. Selle määruse artikli 9 lõike 1 punktis f nõutakse, et toidul peab olema minimaalse säilimisaja tähtpäev või tarvitamise tähtpäev. Sama määruse artiklis 24 täpsustatakse, mis juhtudel peab toidul olema tarvitamise tähtpäev. Säilitusaja kestuse otsus ja kasutatava tähtpäeva liik on toidutööstuse tootja vastutusel. Toiduteabe määruse X lisas sätestatakse, et minimaalse säilimisaja tähtpäev tuleb märkida kui „parim enne“, ja esitatakse viis, kuidas seda tähtpäeva väljendatakse.

Tuleb märkida, et tähtpäeva märkimise tavade toetuseks võttis Euroopa Toiduohutuse Amet (EFSA) komisjoni palvel vastu tähtpäeva märkimisega seotud juhendi (8). Selles juhendis töötas EFSA välja riskipõhise lähenemise, mida toidutööstuse ettevõtjad peavad järgima, kui nad otsustavad, mis liiki tähtpäeva kasutada (st, kas „parim enne“ või tarvitamise tähtpäev), näidates märgisel säilimisaja ja sellega seotud teabe, et tagada toiduohutus.

15)    Meil on kahtlusi, kuidas saame märgistada veini, mille alkoholisisaldust vähendati enam kui 20 %, kuid alkoholisisaldus on lõpptootes endiselt suurem kui minimaalne kogus, mida kategoorias „vein“ lubatakse. Kas võime sellest järeldada, et seda liiki toodet ei saa Euroopa turul üldse turustada?

Veine, mille alkoholisisaldust vähendati enam kui 20 %, kuid mis sisaldavad endiselt alkoholi üle spetsiifilises veinikategoorias lubatud miinimumi, ei saa märgistada veinidena, sest need ei täida ei veinile ega täielikult või osaliselt alkoholitustatud veinile seatud tingimusi. Neid võib siiski ELi turule tuua, kuid teistsuguse müügitähistusega, milles ei viidata veinile, juhul kui see ei eksita tarbijat toote tõelise laadi osas.

16)    Seoses geograafilise tähisega veinide alkoholitustamisega ei ole me kindlad, kas tootjad on kohustatud osutama oma tootespetsifikaadis, et osaline alkoholitustamine on nende geograafilise tähisega veini puhul lubatud, kui nad seda tahavad kasutada. Küsime kinnitust, kas see on õige tõlgendus ja kas tootjad on kohustatud muutma oma geograafilise tähise spetsifikaati.

Veinivalmistamisel tuleb eristada alkoholisisaldust korrigeerivat töötlust ja töötlust, mille tulemus on täielikult või osaliselt alkoholitustatud vein.

Esimene oli ELis alates 2013. aastast lubatud kõikide veinide puhul, välja arvatud maheveinid. Eesmärk on parandada veinis maitse tasakaalu ja see piirab alkoholi vähendamise kuni 20 mahuprotsendini (9). ELis alles hiljuti heakskiidetud töötluse eesmärk on luua eri liiki veine, st täielikult ja osaliselt alkoholitustatud veine. Sellisele töötlusele ei seata määruses nr 1308/2013 alkoholi vähendamisele maksimaalset mahuprotsenti. Siiski ei või kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega veine täielikult alkoholitustada ja neid võib seega vaid osaliselt alkoholitustada (10). Määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 94 lõikes 2 sätestatakse ka, et „kui vein või veinid võivad olla osaliselt alkoholitustatud, sisaldab tootespetsifikaat ka osaliselt alkoholitustatud veini või veinide kirjeldust vastavalt teise lõigu punktile b mutatis mutandis ning vajaduse korral konkreetseid veinivalmistustavasid, mida kasutatakse osaliselt alkoholitustatud veini või veinide valmistamiseks, samuti asjakohaseid piiranguid nende valmistamisele“. Seetõttu peavad tootjad oma kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega veini spetsifikaate muutma, kui nad soovivad toota osaliselt alkoholitustatud varianti.


(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 671, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2013/1308/oj).

(2)  Komisjoni 12. märtsi 2019. aasta delegeeritud määrus (EL) 2019/934, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1308/2013 seoses viinamarjakasvatusaladega, kus saaduste alkoholisisaldust võib suurendada, viinamarjasaaduste tootmisele ja säilitamisele kehtivate lubatud veinivalmistustavade ja piirangutega, kõrvalsaaduste minimaalse alkoholisisalduse ja nende kõrvaldamisega ning Rahvusvahelise Viinamarja- ja Veiniorganisatsiooni (OIV) toimikute avaldamisega (ELT L 149, 7.6.2019, lk 1, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg_del/2019/934/oj).

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrus (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 87/250/EMÜ, nõukogu direktiiv 90/496/EMÜ, komisjoni direktiiv 1999/10/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/13/EÜ, komisjoni direktiivid 2002/67/EÜ ja 2008/5/EÜ ning komisjoni määrus (EÜ) nr 608/2004 (ELT L 304, 22.11.2011, lk 18, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2011/1169/oj).

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2. detsembri 2021. aasta määrus (EL) 2021/2117, millega muudetakse määrust (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus, määrust (EL) nr 1151/2012 põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta, määrust (EL) nr 251/2014 aromatiseeritud veinitoodete määratlemise, kirjeldamise, esitlemise, märgistamise ja geograafiliste tähiste kaitse kohta ning määrust (EL) nr 228/2013, millega kehtestatakse põllumajanduse erimeetmed liidu äärepoolseimate piirkondade jaoks (ELT L 435, 6.12.2021, lk 262, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2021/2117/oj).

(5)  Komisjoni 17. oktoobri 2018. aasta delegeeritud määrus (EL) 2019/33, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1308/2013 veinisektori kaitstud päritolunimetuste, geograafiliste tähiste ja traditsiooniliste nimetuste kaitsetaotluste, vastuväite esitamise menetluse, kasutuspiirangute, tootespetsifikaatide muutmise, tühistamise ning märgistamise ja esitlusviisi osas (ELT L 9, 11.1.2019, lk 2, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg_del/2019/33/oj).

(6)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1924/2006 toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta (ELT L 404, 30.12.2006, lk 9, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2006/1924/oj).

(7)   „Kui puuduvad ühenduse erieeskirjad toitumisalaste väidete kohta, mis viitavad madalale alkoholisisaldusele või alkoholi- või energiasisalduse vähendamisele või puudumisele tavaliselt alkoholi sisaldavates jookides, võib kooskõlas asutamislepingu sätetega kohaldada vastavaid liikmesriikide eeskirju.“

(8)  https://efsa.onlinelibrary.wiley.com/doi/epdf/10.2903/j.efsa.2020.6306.

(9)  Komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/934 I lisa A osa 1. tabeli rida 12 ja 8. liide.

(10)  Määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 92 lõike 1 teine lõik.


ELI: http://data.europa.eu/eli/C/2024/694/oj

ISSN 1977-0898 (electronic edition)