Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Taaste- ja vastupidavusrahastu ning ühtekuuluvuspoliitika: ühtekuuluvuspoliitika 2.0 suunas liikumine“

(ettevalmistav arvamus)

(C/2023/859)

Raportöör:	María del Carmen BARRERA CHAMORRO
Kaasraportöör:	David SVENTEK

Konsulteerimistaotlus	nõukogu – eesistujariik Hispaania, 18.4.2023 Hispaania rahandusministeeriumi Euroopa fondide asekantsleri Mercedes Caballero Fernándezi kiri
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 34
Vastutav sektsioon	majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	8.9.2023
Vastuvõtmine täiskogus	20.9.2023
Täiskogu istungjärk nr	581
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	163/0/1

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika aluspõhimõte, et mitte kedagi ei tohi kõrvale jätta, on endiselt tugev ja kehtiv. Kodanikuühiskonna osapooled on valmis jätkama tööd selle põhimõtte nimel ELi tugeva investeerimispoliitika kaudu. Ühtekuuluvuspoliitika põhimõte peab oma puudustest hoolimata säilima.

1.2.

Komitee soovib rõhutada, et võimaluste ebavõrdsus võib pikas perspektiivis kahjustada majanduskasvu ja konkurentsivõimet nii piirkondlikul, riigi kui ka ELi tasandil. Selleks, et oleks võimalik pöörata rohkem tähelepanu inimestele, eriti neile, kes on kõige haavatavamad, ning tegeleda paremini ebavõrdsete võimalustega, millega paljud silmitsi seisavad, peab ühtekuuluvuspoliitikat mitmekesistama ja paindlikumaks muutma.

1.3.

Komitee leiab, et vahendite ja lähenemisviiside valikut tuleb laiendada, ajakohastada või see läbi vaadata, et luua tugev, tõhus, paindlik ja uuendatud ühtekuuluvuspoliitika, keskendudes lisaks lihtsalt investeeringutele rohkem suutlikkusele, piirkondadevahelistele sidemetele, tulemuste tõhususele ja abisaajate võimalustele. Selleks tuleb teha järgmist:

—

rõhuda rohkem territoriaalpoliitika strateegiatele, nagu integreeritud territoriaalsed investeeringud ja kogukonna juhitud kohalik areng, et kodanikud saaksid ise seada oma prioriteedid ja määrata kindlaks arenguprojektid. Seepärast on vaja tugevdada kohalike, linnade ja piirkondlike ametiasutuste suutlikkust fonde hallata, kaotamata seejuures silmist sidusust;

—

tagada, et taaste- ja vastupidavusrahastu vahendite kasutamine oleks täielikult kooskõlas tulevase ühtekuuluvuspoliitika rakendamisega ning et taaste- ja vastupidavusrahastu raames juba käivitatud investeeringuid ja programme ei peatataks mehhanismi rahastamise muutmise tõttu. Need investeeringud on ühtekuuluvuseesmärkide jaoks väga olulised ning nende peatamine võib avaldada negatiivset mõju piirkondade arengule, eriti haavatavate elanikkonnarühmade vajadustele;

—	pöörata erilist tähelepanu kõige madalama tööhõive määraga elanikkonnarühmadele (naised, noored, sisserändajad, madala haridustasemega inimesed), kelle jaoks on kohapeal vaja eriotstarbelisi koolitus-, ümberõppe- ja tugiprogramme;

—	suurendada piiriüleste tööturgude potentsiaali, sest need on õiguslike ja halduslike tõkete tõttu vähe arenenud. Selleks on eriti tähtis tugevdada piiriülest ja piirkondadevahelist koostööd, eelkõige taristu arendamiseks;

—

jätkata VKEde kaitsmist ja tagada nende jätkusuutlikkus. Selleks on vaja kasutada olemasolevaid tavapäraseid Euroopa vahendeid – nagu Euroopa Sotsiaalfond, Euroopa Regionaalarengu Fond, Ühtekuuluvusfond ja õiglase ülemineku mehhanism – uuenduslikul, kuid lihtsal viisil, et VKEdel oleks lihtne juurdepääs rahastamisele ja pikas perspektiivis soodsatele laenutingimustele;

—	käsitada ka suurettevõtete rahastamist lähenemise jaoks olulise tegurina, eriti strateegiliste tehnoloogiate osas uue Euroopa strateegiliste vahendite platvormi kaudu, mille kohta hiljuti ettepanek tehti;

—

luua uusi majandusväljavaateid vähem arenenud maapiirkondade, äärealade, hõredalt asustatud piirkondade, ELi saarte ja äärepoolseimate piirkondade jaoks. Samuti on vaja arvesse võtta maa- ja linnapiirkondade ja linnakeskuste vahelist lõhet ning demograafilisi muutusi nendes piirkondades, tugevdades nendevahelisi sidemeid;

—	edendada algatusi, mille eesmärk on kindlaks teha ja hoolikalt käsitleda arengulõksus olevate piirkondade erivajadusi ning aidata neil ületada oma raskused;

—	tugevdada eri valitsustasandite, abisaajate ning muude riiklike, piirkondlike ja kohalike sidusrühmade haldussuutlikkust ning pakkuda paremini kohandatud tehnilist tuge, et parandada poliitika rakendamist kohapeal;

—	jätkata uue ühtekuuluvuspoliitika raames heade tavade, tõhusate poliitikameetmete ning praegu taaste- ja vastupidavusrahastu raames rakendatavate rahaliste vahendite kasutamist.

1.4.

Komitee peab ühtekuuluvuse eesmärkide saavutamiseks väga oluliseks edendada ELi horisontaalsete poliitikavaldkondade ja ühtekuuluvuspoliitika koostoimet, et suurendada piirkondlikuks lähenemiseks tehtavate jõupingutuste tõhusust piirkonnale suunatud ja ELi põhieesmärkidega kooskõlas olevate meetmete kaudu. Samuti on oluline tagada liikmesriikide poliitika ja ühtekuuluvuspoliitika koostoime.

1.5.

Komitee leiab, et mitmekesistamine ja spetsialiseerumine peavad veelgi enam välja paistma rahalise toetuse, eri toetusviiside, eelarve haldamise, eesmärkide ja investeeringute osas. Ühtekuuluvuspoliitika suurema spetsialiseerumise saavutamiseks on oluline kaasata asjakohaste koostöölepingute kaudu sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid liikmesriikide kõigil tasanditel, sest see on tõhus vahend poliitika ja rahastute väljatöötamiseks ning nende kohandamiseks kohalike ja piirkondlike oludega.

1.6.

Komitee peab eriti oluliseks kutsuda ELi liikmesriike ja piirkondi üles kaasama võimalikult laialdaselt ja tõhusalt sotsiaalpartnereid ja teisi kodanikuühiskonna organisatsioone ühtekuuluvuspoliitika kujundamisse ja selle mõju jälgimisse. Selline osalemine võib aidata vähendada survet demokraatiale, suurendades ELi poliitikameetmete omaksvõtmist. Sellega seoses väljendab komitee heameelt Hispaania valitsuse taotluse üle komiteele koostada ettevalmistav arvamus, milles käsitletaks ühtekuuluvuspoliitikat parandada suutva tõhusama vahendi loomist, et saavutada Euroopa piirkondade lähenemine.

1.7.

Komitee on veendunud, et ühtekuuluvuspoliitika peab jääma ELi peamiseks investeerimispoliitikaks Euroopa piirkondade kliimamuutustega kohanemise poliitika toetamisel, eesmärgiga saavutada CO2-neutraalne ühiskond ja üleminek, mille positiivne mõju väljendub stabiilsete ja kvaliteetsete töökohtade loomises. Tänu taasterahastule „NextGenerationEU“ on ELi fiskaalvõimekus märkimisväärselt suurenenud (ligikaudu 0,7 % ELi SKPst). See võimaldab edasi arendada mõningaid uuenduslikke meetmeid, nagu piirkondadevaheliste innovatsiooniinvesteeringute algatus (I-3), õiglane üleminek ja edasi arendatum integreeritud territoriaalsete investeeringute käsitlus, kus järgitakse muu hulgas kohapõhisuse põhimõtet. On tungivalt soovitatav, et tulevane ühtekuuluvuspoliitika oleks neis valdkondades pühendunud.

1.8.

Komitee on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika peab tugevdama digiinvesteeringuid olemasolevatesse programmidesse, mille eesmärk on vähendada digilõhet, sest digiüleminek suurendab sotsiaalsete ja territoriaalsete lõhede riski ning tööturule avaldavad mõju automatiseerimine, tehisintellekt, ebavõrdne juurdepääs digiteenustele ning töötajate ja ettevõtjate erinevad digioskused.

1.9.

Komitee on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika peab tagama digiüleminekust saadava kasu tõhusa ja õiglase jaotamise, võttes arvesse asjaolu, et uued ja kujunemisjärgus tehnoloogiad nõuavad töötajatelt ja vananevalt elanikkonnalt rohkem oskusi, mis raskendab nende inimeste osalemist tööturul. Piirkondade jätkuva arengu kindlustamiseks on oluline tagada juurdepääs koolitusele ja ümberõppele.

1.10.

Komitee peab oluliseks ühtekuuluvuspoliitika täiustamist abisaajate jaoks, lihtsustades selle eesmärkide saavutamiseks ette nähtud vahendite kasutamist ja muutes need paindlikumaks. Ühesainsas kokkuvõtvas määruses on vaja tagada selged ja lihtsad reeglid jagatud eelarve täitmise korras kasutatavate ELi ja liikmesriikide vahendite kohta ning samal ajal parandada piirkondlike, kohalike ja kodanikuühiskonna osalejate haldussuutlikkust.

2. Üldine taust

2.1.

Sotsiaalne, majanduslik ja territoriaalne ühtekuuluvus põhineb Euroopa Liidu toimimise lepingul ning on üks ühtekuuluvuspoliitika eesmärke. Nende eesmärkide saavutamist on takistanud pandeemiakriis, mille mõju ei ole veel möödas ja mis on põhjustanud suurima majanduslanguse alates 1945. aastast, ning nüüd ka inflatsioonikriis. Need kriisid on aeglustanud lähenemise tempot, sest nad on avaldanud suurt negatiivset mõju vähem arenenud piirkondadele. Seda negatiivset mõju ühtekuuluvusele süvendab Ukraina sõjaga kaasnev kriis ja kliimakriisist tingitud probleemid.

2.2.

Komitee peab tervitatavaks Euroopa Komisjoni teatist kaheksanda ühtekuuluvusaruande kohta: ühtekuuluvus Euroopas teel 2050. aasta poole (1). Aruandes jõutakse järeldusele, et investeeringud peaksid olema suunatud kasvuvõimalustele, mida pakuvad rohe- ja digipööre, vältimaks uute ebavõrdsuste esilekerkimist.

2.3.

Komitee väljendab heameelt ühtekuuluvuspoliitika tulevikku käsitleva kõrgetasemelise töörühma loomise üle. Samuti märgib komitee, et kodanikuühiskond on kõrgetasemelise töörühma töös alaesindatud, ning kutsub komisjoni üles kodanikuühiskonda rohkem kaasama.

2.4.

Komitee rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika aluspõhimõte, et mitte kedagi ei tohi kõrvale jätta, on endiselt õige ja kehtiv ning et kodanikuühiskonna osapooled on valmis jätkama tööd selle põhimõtte nimel.

2.5.

On tõsi, et ühtekuuluvuspoliitikat tajutakse mõnikord ümberjaotamise poliitikana ja selle tulemusi alati ei mõisteta. Seda põhjustavad jätkuvad erinevused, raskused teatavate arengulõksus olevate piirkondade aitamisel ja osa piirkondade võimetus järele jõuda isegi ühtekuuluvuspoliitika toel.

2.6.

Ühtekuuluvuse eesmärkide saavutamiseks on vaja edendada ELi horisontaalsete poliitikavaldkondade ja ühtekuuluvuspoliitika koostoimet, et suurendada piirkondlikuks lähenemiseks tehtavate jõupingutuste tõhusust piirkonnale suunatud ja ELi põhieesmärkidega kooskõlas olevate meetmete kaudu. Samuti on oluline tagada koostoime liikmesriikide poliitika ja ühtekuuluvuspoliitika vahel. Viis, kuidas ELi prioriteete kohalikul ja piirkondlikul tasandil osadeks jaotatakse, on keskse tähtsusega piirkonnas edu saavutamisel arengustrateegiate kaudu.

2.7.

Ühtekuuluvuspoliitika toetuste hiljutine kasutamine kriisimeetmete otstarbel, sealhulgas suurem paindlikkus, tõstatab küsimusi õige tasakaalu kohta poliitika lühi- ja pikaajaliste eesmärkide vahel. Liikmesriikide poliitika ei saa loota regionaalarengu ja riikliku lähenemise edendamisel üksnes ühtekuuluvuspoliitikale.

2.8.

On vaja otsida võimalusi ühtekuuluvuspoliitika ümberkujundamiseks Euroopa majanduskasvu mudeli, samuti praeguste ja tulevaste ülesannete kontekstis, sest ettekujutus, et ühtekuuluvuspoliitika on muutunud keerukamaks, vähendab selle tõhusust. Peamised ülesanded on üleminek kliimaneutraalsusele, inflatsioonikriis, demograafilised muutused, sotsiaalne vastupanuvõime, digipööre ja innovatsioon ning konkurentsivõimelise Euroopa majanduse tugevdamine, võttes arvesse strateegilist sõltumatust, mida nõuab praegune geopoliitiline olukord.

3. Üldised märkused

3.1.

Hoolimata ühtekuuluvuspoliitika väärtuslikust ja märgatavast panusest selle praeguse toimimise ajal on piirkondlik lähenemine endiselt üsna järkjärguline. Komitee pooldab sellist tulevast ühtekuuluvuspoliitikat, milles ühendatakse tasakaalustatult vajadus vähendada piirkondlikke erinevusi ning vajadus kiirendada majanduskasvu ja arengu mõjureid, mis on üldisest ja võrdlevast seisukohast ELile tervikuna samuti olulised. Seepärast on vaja veelgi tugevdada ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkuse hindamise aluseid, osutades suuremat tähelepanu regionaalarengu prioriteetidele, kehtestatud kriteeriumide täitmisele ja tulemuspõhiste toetuste (rahastamisvahendid) suuremale kasutamisele. Komitee soovitab võtta arvesse taaste- ja vastupidavusrahastu raames vastu võetud riiklike taaste- ja vastupidavuskavade vahe-eesmärke ja sihte.

3.2.

Sotsiaalne ühtekuuluvus seisab silmitsi üha pakilisemate probleemidega, eelkõige demograafiliste suundumuste, rohe- ja digipöörde ning sellest tuleneva uute või paremate oskuste vajaduse kontekstis. Suurt osa ELi elanikkonnast ohustab vaesus või sotsiaalne tõrjutus, sageli vaesemates piirkondades, aga ka rikastes linnastutes ja nende ümbruses. Lisaks on kogu ELis endiselt suur noorte töötus ja laste vaesus.

3.3.

Komitee soovib rõhutada, et võimaluste ebavõrdsus võib pikas perspektiivis kahjustada majanduskasvu ja konkurentsivõimet nii piirkondlikul, riigi kui ka ELi tasandil. Seega tuleb kooskõlas Euroopa Liidu eesmärgiga liikuda kodanikele lähemale ja põhimõttega, et mitte kedagi ei tohi kõrvale jätta, pöörata rohkem tähelepanu inimestele ja võimaluste ebavõrdsusele, millega paljud silmitsi seisavad.

3.4.

Seepärast on meil vaja põhjalikumat ja rohkem ühiskonnale keskenduvat ühtekuuluvuspoliitikat, milles käsitletakse üksikasjalikumalt territoriaalseid, majanduslikke ja sotsiaalseid erinevusi ning nendega seotud probleeme. Need ei hõlma mitte ainult erinevusi liikmesriikide ja nende piirkondade vahel, vaid ka piirkondade, linnade, nende konkreetsete asumite ja maapiirkondade vahel. Ühtekuuluvuspoliitika peaks rohkem keskenduma teatavat liiki aladele, mis jäävad allapoole NUTS2 taset, ning hõlmama esmajärjekorras tervikuna kõiki liikmesriike ja piirkondi, pöörates erilist tähelepanu liikmesriikidele ja piirkondadele, kus erinevused on kõige suuremad. Komitee leiab samuti, et ühtekuuluvuspoliitika peaks rohkem keskenduma teatavat liiki inimeste ja ühiskonnarühmade vajadustele ja võimalustele.

3.4.1.

Suurem mitmekesistamine ja spetsialiseerumine peavad rohkem välja paistma rahalise toetuse, eri toetusviiside, eelarve haldamise, eesmärkide ja investeeringute osas. Samal ajal peaksid ühtekuuluvuspoliitika vahendid korrakindlalt järgima sama lähenemisviisi ning seda suuremat spetsialiseerumist silmas pidades veel rohkem eristuma.

3.5.

Komitee peab eriti oluliseks kutsuda ELi liikmesriike ja piirkondi üles kaasama sotsiaalpartnereid ja muid kodanikuühiskonna organisatsioone võimalikult ulatuslikult ja tõhusalt ühtekuuluvuspoliitika kujundamisse ja selle mõju jälgimisse. Selline kaasamine aitab mõõta ka ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamise määra. Need eesmärgid ei tohiks põhineda ainult kvantitatiivsetel, vaid ka kvalitatiivsetel näitajatel (mõõtes arengut, mitte ainult kasvu).

4. Konkreetsed märkused

4.1.

Kaheksandas ühtekuuluvusaruandes rõhutatakse, et kliimamuutused, digipööre ja tehnoloogilised muutused, surve demokraatiale, maailmamajanduse muutused ning demograafilised suundumused on suured üksteisest sõltuvad proovikivid, mis mõjutavad ELi sotsiaalset, majanduslikku ja territoriaalset ühtekuuluvust. Ühtekuuluvuspoliitika peab tagama selle, et kaksiküleminek on inimeste jaoks õiglane ja kõikide piirkondade jaoks võrdne.

4.2.

Komitee nõustub nõukogu soovitusega õiglase kliimaneutraalsusele ülemineku tagamise kohta. Soovituses märgitakse, et uute kvaliteetsete töökohtade loomine, heade töötingimuste säilitamine ning kaasav juurdepääs haridusele, koolitusele ja elukestvale õppele keskkonnahoidlike oskuste vallas on keskse tähtsusega sotsiaalselt õiglase ja majanduslikult eduka ülemineku tagamisel kõigis piirkondades.

4.3.

Ühtekuuluvuspoliitika peab jätkuvalt keskenduma investeeringute toetamisele säästvasse energiasse, keskkonda, ressursitõhususse, kliimamuutustega kohanemisse ja nende mõju leevendamisse ning säästvasse linnalisse liikuvusse, eesmärgiga saavutada CO2-neutraalne ühiskond. Paljusid neist valdkondadest on rahastatud taaste- ja vastupidavusrahastust. Oluline on jätkata investeerimist nendesse tegevustesse, kasutades kõiki võimalikke programme ja strateegiaid, nagu makropiirkondlikud ja piirkondadevahelised.

4.4.

Komitee leiab, et tulevikus on väga vaja suurendada koostoimet kogu õiglase ülemineku mehhanismi raames. Seepärast on komitee veendunud, et ühtekuuluvuspoliitika peab jääma ELi peamiseks investeerimispoliitikaks Euroopa piirkondade kliimamuutustega kohanemise poliitika toetamisel. Põhimõtte „ei kahjusta oluliselt“ järgimine peab tagama, et investeeringud vastavad täielikult rohelise kokkuleppe eesmärkidele.

4.5.

Sotsiaalpartnerite osalemine õiglase ülemineku territoriaalsetes kavades on enamikus liikmesriikides väga kasin, nagu kinnitab komitee oma arvamuses „Energiapoliitika ja tööturg: mõju tööhõivele energiasüsteemi ümberkujundavates piirkondades“ (SOC/718), (2) milles märgitakse, et liikmesriigid peaksid sellist osalemist soodustama ning et kavades tuleks seada tulemuste ja rahastamise tingimuseks stabiilsete ja kvaliteetsete töökohtade loomine konkreetsetes kohalikes valdkondades. Komitee toetab partnerluspõhimõtet ühtekuuluvuspoliitika kavandamisel ja rakendamisel, tagades samas, et tulevikus edendatakse veelgi enam demokraatlikku isevastutust ja omaksvõttu, mis on oluline kvaliteetsete investeeringute edendamiseks.

4.6.

Ühtekuuluvuspoliitika peab tugevdama digiinvesteeringuid praegustesse programmidesse, mille eesmärk on vähendada digilõhet, sest digiüleminek suurendab sotsiaalsete ja territoriaalsete lõhede riski ning tööturule avaldavad mõju automatiseerimine, tehisintellekt, ebavõrdne juurdepääs digiteenustele ja töötajate erinevad digioskused. Ettevõtted, avalik sektor ja üksikisikud peavad olema varustatud uue põlvkonna tehnoloogiaga.

4.7.

Täpsemalt tuleks tõhustada toetust digitehnoloogia kasutamisele ettevõtetes ja avalikus sektoris, parandades juurdepääsu e-valitsusele ja e-tervisele, suurendades inimeste digioskusi ning soodustades lairibaühenduse arendamist äärealadel ja maapiirkondades, et ükski ELi piirkond ei jääks arengus maha.

4.8.

Komitee peab väga oluliseks, et ühtekuuluvuspoliitika tagaks digiüleminekust saadava kasu tõhusa ja õiglase jaotamise, võttes arvesse asjaolu, et uued kujunemisjärgus tehnoloogiad nõuavad töötajatelt ja vananevalt elanikkonnalt rohkem oskusi, mis raskendab nende inimeste osalemist tööturul. Äärmiselt oluline saab olema loodavate töökohtade ja ülesannete jaoks vajalik juurdepääs koolitusele ja ümberõppele, et tagada piirkondade jätkuv areng kooskõlas tehnoloogiliste muutuste ja nendest saadava kasuga.

4.9.

Sellega seoses peab komitee hädavajalikuks edendada ja tugevdada innovatsiooni ökosüsteeme, idufirmasid ja ettevõtluskeskkonda, arendada teadus- ja innovatsioonialaseid oskusi ning tagada innovatsiooni piiriülene arendamine ja kasutuselevõtt. Piirkondliku innovatsiooni tulemused on väga erinevad, vähem arenenud piirkondades märkimisväärselt kehvemad kui rohkem arenenud piirkondades, mis pärsib nende omavahelise lähenemise potentsiaali. Lisaks soovib komitee rõhutada, et on keskmise sissetulekuga piirkondi, mis on praegu arengulõksus ega suuda edendada teadmisi ja oskusi konkureerimaks maailmamajanduses.

4.10.

Erilist tähelepanu väärivad madalama tööhõive määraga elanikkonnarühmad (naised, noored, sisserändajad, madala haridustasemega inimesed), kelle jaoks on kohapeal vaja eriotstarbelisi koolitus-, ümberõppe- ja tugiprogramme. Samuti tuleks teha nimetatud töötajate rühmade puhul uuendusalaseid jõupingutusi, võttes arvesse uusi tehnoloogiaid ja nende omadusi.

4.11.

Ühtekuuluvuspoliitika inim- ja sotsiaalses aspektis seab komitee esikohale andekate inimeste toetamise. Piirkondades on vaja edendada talente, ennekõike põhjusel, et ELis toimub oluline demograafiline üleminek. See on seda vajalikum piirkondades, kus aktiivne elanikkond väheneb ja kõrgharitud inimeste osakaal on väike, samuti piirkondades, kust noored lahkuvad. Sellega seoses peaks ühtekuuluvuspoliitika toetama investeeringuid sotsiaaltaristusse.

4.12.

Rahvastiku vananemine ja vähenemine hakkavad mõjutama enamikku piirkondi, eelkõige maapiirkondi ja vähem arenenud piirkondi. Aastaks 2050 väheneb tööealine elanikkond praegusega võrreldes ligikaudu 35 miljoni inimese võrra. Piirkonnad, kus tööealine elanikkond väheneb, peavad hakkama suurendama tööturul alaesindatud rühmade osalemist ning tõstma tootlikkust tööturu ja haridussüsteemi investeeringute ja reformide kaudu.

4.13.

Töötajate oskused ja teadmised peavad olema kooskõlas muutuva majanduse vajadustega, et parandada innovatsioonisuutlikkust. Haridus- ja koolitussüsteemide reformidega peavad kaasnema investeeringud kõigil tasanditel ning kõigi võrdne juurdepääs kvaliteetsele haridusele ja koolitusele, sealhulgas oskuste täiendamisele, erialasele ümberõppele ja elukestvale õppele. Komitee leiab lisaks, et investeerimine lastesse ja noortesse on pikaajalise majanduskasvu jaoks otsustava tähtsusega. Ühtekuuluvuspoliitika peab aitama edendada ja rakendada mõjuvõimu suurendamise meetmeid kohalikul ja piirkondlikul tasandil.

4.14.

Sellega seoses on oluline suurendada piiriüleste tööturgude potentsiaali, sest need on õiguslike ja halduslike tõkete tõttu väga vähe arenenud. Selleks on vaja parandada piiriülest koostööd kõigil valitsemistasanditel. Ühtekuuluvuspoliitika peab tagama, et kõik piirkonnad oleksid valmis tegelema oskustööjõu nappuse probleemiga.

4.15.

Komitee peab väga oluliseks tugevdada piiriülest ja piirkondadevahelist koostööd, eelkõige kliimasõbraliku raudteetaristu arendamiseks piirialadel ja liikmesriikide vahel avatud piiride sidusaks säilitamiseks. Ühtne turg peab olema tagatud kõigi vahenditega, sest see on Euroopa projekti kese.

5. Konkreetsematele vajadustele vastava ühtekuuluvuspoliitika toetamine

5.1.

Komitee leiab, et kuigi ühtekuuluvuspoliitika pakub võimalusi investeeringute suunamiseks jagatud eelarve täitmise, partnerluse põhimõtte, programmitöö ja mitmesuguste territoriaalsete vahendite kaudu, tuleb veelgi kohandada toetust piirkondadele ning konkreetsetele vajadustele ja rühmadele. Tuleb tugevdada rahastamise kohapõhiseid lähenemisviise, et pakkuda paremini kohandatud toetust, mis käsitleb inimeste ja piirkondade konkreetseid arenguvajadusi ning rohe- ja digipöörde, demograafiliste muutuste ja muude häirete mõju.

5.2.

Komitee leiab samuti, et vahendite ja lähenemisviiside valikut tuleb laiendada, ajakohastada või see läbi vaadata, keskendudes lisaks lihtsalt investeeringutele rohkem suutlikkusele, piirkondadevahelistele sidemetele ja kodanike võimalustele. Selleks on vaja

—

rõhuda rohkem territoriaalpoliitika strateegiatele, nagu integreeritud territoriaalsed investeeringud ja kogukonna juhitud kohalik areng. Komitee pooldab kodanikukeskse ja kohapõhise lähenemisviisi suuremat kasutamist tulevikus. Selleks on vaja tugevdada kohalike, linna ja piirkondlike ametiasutuste suutlikkust fonde hallata;

—

tagada, et taaste- ja vastupidavusrahastu vahendite kasutamine oleks täielikult kooskõlas ühtekuuluvuspoliitika rakendamisega ning et taaste- ja vastupidavusrahastu raames käivitatud investeeringuid ja programme ei peatataks, võttes arvesse rahastu võimalikku muutmist lähiaastatel. Peatamisel võib olla väga negatiivne mõju piirkondade arengule ning eelkõige haavatavate elanikkonnarühmade vajadustele;

—

jätkata VKEde kaitsmist ja tagada nende jätkusuutlikkus. Selleks on vaja kasutada olemasolevaid tavapäraseid Euroopa vahendeid – nagu Euroopa Sotsiaalfond, Euroopa Regionaalarengu Fond ja Ühtekuuluvusfond – uuenduslikul, kuid lihtsal viisil, et VKEdel oleks lihtne juurdepääs rahastamisele ja pikas perspektiivis soodsatele laenutingimustele;

—	luua uusi majandusväljavaateid vähem arenenud maapiirkondade, äärealade, hõredalt asustatud piirkondade, linnakeskuste, ELi saarte ja äärepoolseimate piirkondade jaoks;

—	edendada algatusi, mille eesmärk on kindlaks teha ja hoolikalt käsitleda arengulõksus olevate piirkondade erivajadusi ning aidata neil ületada oma raskused.

5.3.

Komitee peab ülioluliseks, et ühtekuuluvuspoliitika tegeleks praeguses kontekstis linna- ja maapiirkondade vahelise lõhega, tugevdades nendevahelisi sidemeid ning väiksemate linnade ja külade rolli. Seepärast on vaja läbi vaadata suurlinnade, suurlinnapiirkondade ning samuti keskmise suurusega linnade roll majandusarengu piirkondlike ja riiklike edendajatena. Selle saavutamiseks tuleks suurendada investeeringuid kohalikku ja piirkondlikku inimkapitali.

5.4.

Komitee arvates saavutatakse lähenemine üksnes siis, kui suurendatakse mitte ainult vähem arenenud ja äärepoolsete piirkondade, vaid ka kõigi ELi toimimise lepingu artikliga 174 hõlmatud piirkondade vastupanuvõimet nende majandusstruktuuri tulevikukindla mitmekesistamise kaudu. See tähendab äärepoolseimate piirkondade ja piiriüleste funktsionaalsete alade mureküsimuste veelgi ulatuslikumat integreerimist kõigisse ühtekuuluvuspoliitika meetmetesse.

5.5.

Komitee peab vajalikuks võtta vastu ühtekuuluvuspoliitika 2.0, mis hõlmab selliseid põhielemente nagu jagatud eelarve täitmine, piirkondlik lähenemisviis, eelrahastamine ja kaasrahastamise määrad. Investeeringutest üksi ei piisa. Iga piirkond vajab tugevaid juhtimisstruktuure ja asjakohast poliitikameetmete kombinatsiooni, mis kasutab ära koostoimet kõigi sidusrühmadega. Vaja on alt üles lähenemisviisi. Seega peavad investeeringutega sageli kaasnema kohandatud reformid ja elanikesõbralik poliitika.

5.6.

Komitee peab väga oluliseks kaasata rohkem sotsiaalpartnereid, kodanikuühiskonda ja kõiki kohaliku tasandi osalejaid, et tugevdada partnerluse ja mitmetasandilise valitsemise põhimõtte tõhusust ühtekuuluvuspoliitikas. See võib aidata vähendada survet demokraatiale, suurendades ELi poliitika omaksvõttu.

5.7.

Komitee peab oluliseks täiustada ühtekuuluvuspoliitikat abisaajate jaoks, lihtsustades ja muutes paindlikumaks selle eesmärkide saavutamiseks ette nähtud vahendite kasutamist. Ühesainsas kokkuvõtvas määruses on vaja tagada selged ja lihtsad reeglid liikmesriikide ja ELi fondidele, mida rakendatakse jagatud ja detsentraliseeritud eelarve täitmise raames. Nende eesmärkide saavutamiseks tuleb tugevdada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning kodanikuühiskonna osapoolte haldussuutlikkust, tagamaks ühtekuuluvusfondide tõhus kasutamine ja lisaväärtus.

5.8.

Komitee leiab, et head tavad, tõhusad poliitikameetmed ja konkreetsed rahalised vahendid, mida taaste- ja vastupidavusrahastuga praegu rakendatakse, peaksid jätkuma ka uue ühtekuuluvuspoliitika raames. Üheks oluliseks lähenemise teguriks tuleks pidada ka suurettevõtete rahastamist.

Brüssel, 20. september 2023

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Oliver RÖPKE

(1) COM(2022) 34 final.

(2) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Energiapoliitika ja tööturg: mõju tööhõivele energiasüsteemi ümberkujundavates piirkondades“(ELT C 146, 27.4.2023, lk 4).