Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „VKEd, sotsiaalsed ettevõtted, käsitööndus ja vabad elukutsed – „Eesmärk 55““

(omaalgatuslik arvamus)

(2022/C 486/01)

Raportöör:	Milena ANGELOVA
Kaasraportöör:	Rudolf KOLBE

Täiskogu otsus	20.1.2022
Õiguslik alus	Kodukorra artikli 52 lõige 2
	omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	27.6.2022
Vastuvõtmine täiskogus	21.9.2022
Täiskogu istungjärk nr	572
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	143/1/0

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Mikro-, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, olgu need siis traditsioonilised ettevõtted, pereettevõtted, kauplejad, sotsiaalsed ettevõtted, käsitöölised või vabakutselised (edaspidi „VKEd“), on oluline osa konkurentsivõimelise, kliimaneutraalse, ringluspõhise ja kaasava ELi majanduse loomise lahendustest, eeldusel et tagatakse ja valitsevad õiged tingimused. VKEd avaldavad head mõju, parandades oma enda keskkonnatoimet ning pakkudes oskusteavet ja lahendusi teistele ettevõtjatele, kodanikele ja avalikule sektorile. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõuab VKEde mitmekesisust ja erinevaid vajadusi tunnistades ja esile tuues, et pöörataks erilist tähelepanu kõige väiksematele ja vähimkaitstud ettevõtjatele.

1.2.

Paljudel VKEdel puuduvad teadmised pidevalt muutuvate õiguslike nõuete kohta, mis kehtestatakse kliimaneutraalsuse eesmärkide saavutamiseks, ning nende täitmise kohta. Lisaks on neil raskusi rohepöördest tuleneva võimaliku ärilise kasu ja võimaluste väljaselgitamisel. Komitee rõhutab seega tungivat vajadust toetada VKEsid rohepöörde mõistmisel ja juhtimisel parimal võimalikul viisil.

1.3.

Komitee nõuab Euroopa Komisjonilt ja liikmesriikidelt laiaulatuslike ja suunatud teavitamise ja teadlikkuse suurendamise meetmete võtmist koordineeritud ja vastastikku täiendaval viisil koos ettevõtjate organisatsioonide, kaubanduskodade, sotsiaalpartnerite ja muude asjaomaste sidusrühmadega.

1.4.

Komitee nõuab ka laiaulatusliku programmi loomist, mille eesmärk on toetada VKEsid kõigis küsimustes, millega nad seisavad silmitsi oma äritegevuses ja muus tegevuses nende keskkonnahoidlikumaks muutumisel ning õigusnormide järgimisel. Kuna VKEde vahel on märkimisväärseid erinevusi, on vaja tugevalt kohandatud lahendusi ning hästi suunatud poliitikat ja meetmeid.

1.5.

Viivitamatu ja suunatud lühiajaline toetus VKEdele on määrav nende pandeemiast majanduslikult taastumise kiirendamisel ning aitab neil toime tulla Venemaa sissetungi tagajärgedega Ukrainasse, nagu kõrged energiahinnad ning materjalide ja toodete pakkumise puudumine. Erakorralisi asjaolusid arvestades on komitee seisukohal, et Euroopa rohelise kokkuleppe ajakavades tuleks aegamööda tagada piisavat paindlikkust kuni kriisi lõpuni, tagades ühtlasi, et eesmärke mingil põhjusel unarusse ei jäetaks.

1.6.

VKEde ressursitõhususe parandamiseks teeb komitee ettepaneku luua mitmes piirkonnas ringmajanduskeskused. See peaks suurendama sektoriülest koostööd ettevõtjate vahel ja hõlbustama uute tavade ja protsesside väljatöötamist, sealhulgas uute tehnoloogiate tutvustamist. Selle protsessi lahutamatu osa peaksid olema VKEde organisatsioonid, kaubanduskojad, akadeemiline ringkond, sotsiaalpartnerid ja muud asjaomased sidusrühmad.

1.7.

Komitee usub, et on oluline kaasata VKEde esindajaid sektori kliimameetmete tegevuskavade koostamisse riigi tasandil, samuti ELi tasandi üleminekuteede kujundamisse eri ettevõtluse ökosüsteemide jaoks, suurendades seeläbi ka teadmisi parimate tavade jagamise, nõuetekohase ressursside jaotamise ja tõhusa rakendamise kohta.

1.8.

Komitee kutsub ELi ja liikmesriike üles kiirendama roheliste investeeringute tegemist VKEdesse, tagades soodsa, ennustatava ja julgustava regulatiivse keskkonna, sealhulgas sujuvad loamenetlused ja vältides koormavaid halduskohustusi, pakkudes ühtlasi kiiret, lihtsat, mugavat ja jälgitavat juurdepääsu rahastamisele, mis on kohandatud kõigi mitmekesiste VKEde rühmade erinevatele vajadustele.

1.9.

Komitee nõuab tihedama koostöö tegemist haridusasutuste ja VKEde vahel, kujundades koolitusi rohepöördes vajaliku pädevuse ja vajalike oskuste omandamiseks, sealhulgas nii töötajate kui ka ettevõtjate oskuste täiendamise ja nende ümberõppe kaudu. Lisaks nõuab komitee VKEde innovatsioonitegevuse toetamist, stimuleerides ja hõlbustades koostööd teiste ettevõtjate, nende organisatsioonide, kaubanduskodade, ülikoolide ja teadusasutustega.

1.10.

Komitee julgustab VKEde pakutavate roheliste lahendustega kauplemise edendamist, sealhulgas riigihanke kontekstis, tagades VKEdele ühtsel turul võrdsed tingimused ning hõlbustades nende juurdepääsu keskkonnasäästlike toodete, tehnoloogiate ja teenuste välisturgudele. ELi ettevõtjatele tuleb seoses kolmandate riikidega tagada konkurentsivõimeline ärikeskkond, rakendades kõikvõimalikke diplomaatilisi vahendeid, sealhulgas kliima-, ressursi- ja kaubanduspoliitika valdkondades ning pöörates eriti suurt tähelepanu Hiina ja teiste tärkavate turgude tehtavatele sammudele.

2.   Rohepööre ja VKEd

2.1.

VKEd panustavad töövõimalusterohkesse ja kestlikku majandusse. Nad hoiavad ühiskondi koos tugevamana, ühendades sageli majanduslikke ja sotsiaalseid funktsioone ning tugevdades sel viisil demokraatia, ühtsuse ja kaasatuse alust. Neil on oluline roll majanduslikus ja sotsiaalses taastumises ja õitsengus, tegutsedes rohujuuretasandil kõikjal ELis ning eriti äärealadel ja maapiirkondades, kus nad on sageli ainus majandustegevust loov tegur.

2.2.

Kliimamuutused annavad hoogu säästvale energiale üleminekule, kuid eelkõige juhivad nad kogu majandust ja ühiskonda kliimaneutraalsuse, ringmajanduse ja üldise kestlikkuse poole. Kliimamuutused põhjustavad äärmuslikke ilmastikunähtusi ja looduskatastroofe ning nad on seotud muude suurte keskkonnaalaste probleemidega, näiteks elurikkuse kadumine, keskkonnasaaste ning loodusvarade seisundi halvenemine.

2.3.

Paketis „Eesmärk 55“ keskendutakse spetsiaalselt kliimamuutuste leevendamisele ja see hõlmab mitmeid õigusakte, mis mõjutavad VKEsid erinevatel viisidel. See on osa ELi juhtalgatuse ehk Euroopa rohelise kokkuleppe rakendamisest, milles käsitletakse tööstuse, kaubanduse, teenuste ja energeetika, transpordi, ehitiste ning toidusüsteemidega seotud kestlikku majanduskasvu. VKEdel on tähtis roll kõigis nendes sektorites.

2.4.

VKEd moodustavad olulise osa Euroopa rohelise kokkuleppe rakendamise lahendusest, eeldusel et luuakse ja valitsevad sobivad tingimused. Seda head mõju luuakse ühest küljest paljude erinevate VKEde tulemuslikkuse parandamise kaudu ning teisest küljest nende VKEde tegevuse kaudu, kes pakuvad oskusteavet ja lahendusi teistele ettevõtjatele, kodanikele ja avalikule sektorile.

2.5.

Rohepööre on tihedalt seotud digipöördega ning VKEd peavad tulema toime mõlema poolega sellest kaksiküleminekust, mis on märkimisväärse vajaduse tõttu ressursside järele keerukas topeltkatsumus. Digipööre on äritegevuse tõhustamise vahend, mis aitab kaasa uue turu laienemisele ja rahvusvahelistumisele, ning sellel on märkimisväärne potentsiaal heitkoguste, jäätmete ja loodusvarade kasutuse vähendamisel. Digiteenused ja -seadmed põhjustavad aga ka keskkonnamõju, mida tuleb samaaegselt hallata.

2.6.

Lisaks rohe- ja digipöörde poole püüdlemisele on VKEdel raskusi pandeemiast majanduslikult taastumisega ning Venemaa Ukrainasse sissetungi tagajärgedega toime tulemisel. Kõrged energiahinnad ning materjalide ja toodete pakkumise puudumine on mõned viimastest probleemidest, millel on olnud märkimisväärne mõju VKEdele ja nende äritegevusele. Nende konkurentsivõimet ning samuti ELi majanduse üldist konkurentsivõimet kahjustavad lisaks Hiina ja teiste tärkavate turgude ootamatud sammud. Need turud saavad ühtlasi kasu Venemaa sanktsioonide vältimisest ning leebemate kliima- ja keskkonnanõuete järgimisest.

2.7.

Kliima- ja keskkonnaalased probleemid ei ole ainult keskkonnakestlikkuse küsimused, vaid neil on ka oluline roll ettevõtjate konkurentsivõime, kasumlikkuse ja üldise majandusliku suutlikkuse tagamisel. Lisaks oma enda väärtustele ja üldisele südametunnistusele toetumisele täidavad VKEd kliima- ja keskkonnaalaseid nõudeid ja ootusi erinevate mehhanismide kaudu. — Otsesed õigusraamistikust tulenevad nõuded VKEdele, nt heitkoguste, energia, materjalide ja toodete või administratiivkohustuste kohta. — Teatavate nõuete kaudne mõju tootmistegurite (nt energia ja materjalide) kättesaadavusele ja hindadele või muudele ettevõtte juhtimisega seotud kuludele, sealhulgas maksustamisele. — Nõuded väärtusahelate kaudu kliendi, investori ja rahastaja ootuste kujul, näiteks seoses kestliku rahastamise ja aruandlusega või teiste sidusrühmade ootuste kaudu.

2.8.

Paljud VKEd ei ole täielikult teadlikud konkreetse kliima- ja keskkonnaalase poliitika ja nõuete mõjust oma ettevõtetele ning tarne- ja väärtusahelatele ega sellest, kuidas tooteid ja teenuseid varases etapis kohandada või muuta, et ennetada hilisemaid kaotusi või isegi turult väljatõrjumist. Lisaks seisavad nad silmitsi piiratud inimressursside ja rahaliste vahenditega igapäevaseks tegevuseks ja oma ettevõtte edendamiseks ning on oht, et nende piiratud suurus eeldab või nõuab liiga palju mitmekülgset oskusteavet. Märkimisväärne hulk ettevõtjaid seisab silmitsi raskustega pidevalt muutuvate õigusnormide keerukuse, halduskoormuse, finantseeskirjade ja kõrgete kulude, konkreetse keskkonnaalase ekspertiisi ja teadmiste puudumise tõttu õigete meetmete (1) valimisel, mis raskendab juurdepääsu muu hulgas uutele väärtusahelatele, rahastusele, personalile ja uutele ärimudelitele.

2.9.

Kuigi vähene teadlikkus nõuetest ja nende täitmise viisidest on suur proovikivi, on seda ka võimaliku ärilise kasu ja äriliste võimaluste kindlakstegemine, nagu väiksem energia- ja materjalikulu, parem ligipääs rahastusele, suurem nõudlus ja uued turud ning parem kuvand sidusrühmade seas.

2.10.

VKEdel, mille ettevõtte väärtuspakkumine on seotud ringmajanduse, kliima, elurikkuse, taastuvenergia ja muude Euroopa rohelise kokkuleppe valdkondadega, on stiimul nendes valdkondades uusi ärivõimalusi avastada, neisse investeerida ja neid rakendada. Saadaval on mitmeid võimalusi, nt hoonete renoveerimisel, taristu projekteerimisel ja ehitamisel, seadmete tööstuslikul tootmisel ja hooldamisel, juriidiliste ja raamatupidamisteenuste pakkumisel ning digilahenduste väljatöötamisel. Üleminekuprotsess sõltub suuresti VKEde arukatest lahendustest, mille on loonud nende palgal olevad asjatundjad, mis rõhutab kvaliteetse ja asjaomase hariduse, kutsehariduse ja -koolituse ning pideva oskuste täiendamise olulisust.

2.11.

Kõige haavatavama VKEde rühma, kellel on ühtlasi kõige suurem vajadus teabe järele, moodustavad need, kes usuvad, et Euroopa roheline kokkulepe on järjekordne õigusakt, mis suurendab halduskoormust, survestades nende olemasolevaid ärimudeleid ja piirates tavapärase äritegevusega jätkamise kasumlikkust. See rõhutab asjaolu, et kõik VKEde kategooriad – nii vähekaitstud mahajääjad, järgijad kui ka liidrid – vajavad erinevat ja spetsiaalselt neile suunatud toetust (2).

2.12.

Lisaks on VKEde vahel suutlikkuse ja valmisoleku mõttes mitmeid erinevusi, mis puudutavad kliima- ja keskkonnaalaste küsimuste laadi ja ulatust, neile suunatud nõudeid ja ootusi ning neile avanevaid võimalusi. Erinevused tulenevad mitmest tegurist: ettevõtte loodusvarade kasutamise intensiivsus, ettevõtte suurus, ettevõtte positsioon tarneahelates ja majanduslikes ökosüsteemides, ettevõtte asukoht, klientide tüübid, tootmistegurite allikad ja ettevõtte geograafilised turud.

2.13.

See nõuab tugevalt kohandatud lahendusi ja hästi suunatud poliitikat ja meetmeid, milles võetakse arvesse erinevusi näiteks töötleva tööstuse keskmise suurusega ettevõtete, majutus- ja jaemüügisektorites tegutsevate ettevõtete, pere- ja traditsiooniliste ettevõtete, uuenduslike idufirmade, sotsiaalsete ettevõtete ning käsitöönduse ja vabade elukutsete vahel.

2.14.

Hoolimata mitmesugustest VKEde vahelistest erinevustest saab rohepöörde edukas juhtimine igas ettevõttes alguse piisavast teadlikkusest ja teadmistest aktuaalsete probleemide ja suundumuste kohta, mis võimaldab märgata ettevõtte tugevusi, nõrkusi, võimalusi ja riske ning määrata kindlaks, kuidas ennast rohepöördes positsioneerida.

2.15.

Kõige konkreetsemad jõupingutused ettevõtte tasandil on seotud kogu äritegevuse planeerimise, korraldamise ja jälgimisega, sealhulgas kaupade ja teenuste tootmise ja nendega kauplemise, transpordi ja logistika ning energia, toorme ja muude tootmistegurite tarnega. Kliima- ja keskkonnaalased aspektid on ühtlasi lahutamatu osa innovatsioonitegevustest, oskuste arendamisest ja kogu personali kaasamisest ning suhtlusest ja koostööst sidusrühmadega.

3.   Poliitikasuunad ja meetmed VKEde toetamiseks paketi „Eesmärk 55“ elluviimisel

3.1.

Selleks, et viia ellu pakett „Eesmärk 55“ ja viia edukalt lõpule rohepööre, tuleb VKEsid põhjalikult teavitada ning aidata neil paremini mõista uute ja keerukate seadusandlike ettepanekute mõju (3). Selleks on vaja, et komisjon ja liikmesriigid viiksid koordineeritult ja vastastikku täiendaval viisil ellu laiaulatuslikke ja suunatud teavitamise ja teadlikkuse suurendamise meetmeid, , arvestades et neil on siinkohal suur vastutus. Ettevõtjate organisatsioonidel ja kaubanduskodadel on ühtlasi keskne roll oma liikmete teavitamisel ja toetamisel, mida täiendavad hariduse ja koolituse pakkujad, piirkondliku arengu keskused, klasterorganisatsioonid, sotsiaalpartnerid ja asjaomased kodanikuühiskonna organisatsioonid.

3.1.1.

Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse toimub Euroopa rohelise kokkuleppe poliitikameetmete ajakava üle avatud arutelu, mis on tingitud uutest erakorralistest asjaoludest ning ELi sõltuvusest Venemaalt ja Ukrainast pärit energiast ja toidust. Komitee tunnistab erakorralist olukorda ja sõltumist ning on seisukohal, et rohelisi eesmärke ei tohiks mingil põhjusel unarusse jätta, kuid loogilist paindlikkust tuleks aegamööda tagada kuni kriisi lõpuni.

3.1.2.

Lisaks kõigi seadusandlike algatuste asjakohasele mõjuhinnangule kutsub komitee komisjoni üles esitama laiaulatuslikud, selged ja üheselt mõistetavad suunised kõigi olemasolevate ja tulevaste kliimaalaste nõuete ja nende mõju kohta VKEdele. Suunised peaks hõlmama järgmist: — erinevates õigusaktides sätestatud otsesed nõuded või piirangud VKEdele, mis on jaotatud erinevate ettevõtjate tüüpide ja kategooriate (sektor, suurus jne) järgi; — turumehhanismidest tingitud eeldatavad kaudsed mõjud VKEdele, sest nõuded on suunatud suurtele ettevõtetele.

3.1.3.

Komitee nõuab ühtlasi sarnaste suuniste koostamist teiste suuri keskkonnaalaseid küsimusi käsitlevate õigusaktide kohta. Taolisest suuniste koostamisest peaks saama üldine väljakujunenud tava ning see peaks käima kaasas Euroopa rohelise kokkuleppe valdkonnas elluviidavate tulevaste algatustega. VKEd vajavad stabiilset õigusraamistikku, mis pakub nende investeeringutele selgeid väljavaateid ja kavandamist. Seetõttu tuleb vältida äkilisi muutusi, nagu taastuvenergia ja energiatõhususe eesmärkide hiljutine muutmine, mis esitati kavas „REPowerEU“, kuna sellised muutused süvendavad niigi väga keerukat ja ebakindlat keskkonda.

3.2.

Pidades silmas Euroopa rohelise kokkuleppe laia kohaldamisala ja põhjalikkust, nähakse ette täielik tööstuse ümberkujundamine. Põhimõtte „kõigepealt mõtle väikestele“ kohaselt ning selleks, et vältida VKEde pankrotistumist, on vaja terviklikku ja laiaulatuslikku toetuse ja võimearenduse programmi. Eesmärk oleks toetada VKEsid kõigis küsimustes, millega nad seisavad silmitsi oma äritegevuses ja muus tegevuses, mis on seotud rohepöörde ja (asjaomaste) õigusaktide täitmisega.

3.2.1.

Komitee täheldab, et komisjonil ja Euroopa Parlamendil on suur huvi juba olemasolevaid algatusi edasi arendada, et edendada VKEde strateegiat ja avastada lisavõimalusi strateegia edukaks elluviimiseks. Komitee nõuab, et see huvi viiks tõhusalt poliitikameetmeni kõigis võimalikes valdkondades, ning rõhutab liikmesriikide asendamatut rolli, kes tegutsevad koostöös VKEde organisatsioonide, kaubanduskodade, sotsiaalpartnerite ja muude asjaomaste sidusrühmadega.

3.2.2.

Noored ettevõtjad on VKEde ja töökohtade edasise kasvu tulevik. Nende tähelepanu tarbijatele ja atraktiivsust noorte töötajate seas koos kasvava huviga rohepööre vastu tuleb seega täpsemalt määratleda ja käsitleda, näiteks taastekavades. Lisaks sellele tuleb kogu ühiskonna täieliku potentsiaali rakendamiseks ja ettevõtjate seas mitmekesisuse suurendamiseks kõrvaldada kõik takistused naiste ettevõtluse teelt. Samuti tuleb ergutada ja edendada vähimkaitstud rühmade, nagu puuetega inimeste, rändajate ja vähemuskogukondade ettevõtlikkust.

3.2.3.

Selleks, et suurendada VKEde digiülemineku ja keskkonnasäästlikumaks muutmise koostoimet, tuleb poliitika ja meetmete kujundamisel võtta korraga arvesse mõlemat suundumust. Kuna rohe- ega digipööre pole kumbki pelgalt tehnilised või finantsküsimused, tuleb selleks, et enamik VKEsid viiks elu pikaajalise ja tulevikukindla kaksikülemineku, tegeleda suurte isiklike ja äriküsimustega (4).

3.2.4.

Komitee kutsub ühtlasi komisjoni ja liikmesriike üles jälgima rohe- ja digipöörde rakendamise mõju tarne- ja väärtusahelatele ning vastavale piirkondlikule majanduslikule ja ühiskondlikule arengule, et oleks võimalik varases etapis võimalikku ebasoodsat mõju leevendada.

3.3.

Selleks, et toetada VKEde igapäevase äritegevuse arengut, nagu kaupade ja teenuste tootmine, energia tootmine ja kasutamine ning logistika korraldamine, peavad olema kättesaadavad praktilised nõustamisteenused ja koostööplatvormid.

3.3.1.

Komitee kutsub ELi ja liikmesriike üles tõhustama ja julgustama VKEdele kättesaadavate tehnoloogiliste ja juhtimisalaste tugiteenuste loomist, kasutades ära eri vahendite kogu potentsiaali, eelkõige riiklike taaste- ja vastupidavuskavade ning partnerluslepingute rakendamisel, eesmärgiga abistada ettevõtjaid energia- ja materjalitõhususe parandamisel ning vähendada heitkoguste ja jäätmete teket, et minimeerida nii kulusid kui ka keskkonnamõju. Samuti nõuab komitee keskkonnaalaste aspektide integreerimist digitaalvaldkonna nõustamisteenustesse.

3.3.2.

VKEde ressursitõhususe parandamiseks teeb komitee ettepaneku luua mitmes piirkonnas ringmajanduskeskused. See peaks tõhustama sektoriülest koostööd ettevõtjate vahel ja hõlbustama uute protsesside väljatöötamist jäätmete ja kõrvalsaaduste ringlussevõtuks ja korduskasutamiseks, sealhulgas uute tehnoloogiate tutvustamist.

3.3.3.

Komitee nõuab VKEde ja nende esindajate kaasamist sektori kliimameetmete tegevuskavade koostamisse riigi tasandil, samuti ELi tasandi üleminekuteede kujundamisse eri ettevõtluse ökosüsteemide jaoks, suurendades seeläbi ka teadmisi parimate tavade jagamise, ressursside nõuetekohase jaotamise ja tõhusa rakendamise kohta.

3.4.

Selleks et suurendada ja toetada investeeringuid VKEde, majanduse ja ühiskonna rohestamisse tervikuna, tuleb tagada soodne investeerimiskeskkond ja eeltingimused VKEde nõuetekohaseks juurdepääsuks rahastamisele.

3.4.1.

Komitee kutsub ELi ja liikmesriike üles kiirendama VKEde investeeringuid, tehes järgmist: — tagades soodustava ja julgustava õiguskeskkonna, sealhulgas lühikesed ja lihtsustatud loamenetlused ning vältides koormavaid halduskohustusi; — pakkudes kiiret, lihtsat, mugavat ja jälgitavat juurdepääsu rahastamisele, mis on kohandatud VKEde eri vajadustele, mis tulenevad nende tüübist, tegevusest, asukohast, sektorist jne, sealhulgas sihtotstarbeliste toetusvahendite kaudu.

3.4.2.

Komitee kutsub komisjoni üles võtma nõuetekohaselt arvesse kestliku rahastamise kriteeriumide kaudset mõju VKEdele. Sama kehtib pankade maksevõimenõuete ning muude majandus- ja eelarvepoliitika valdkonna poliitikameetmete kohta, millel on kaudne mõju VKEde investeerimis- ja tegutsemisvõimele, mille tulemusel luuakse ja säilitatakse töökohti.

3.4.3.

Komitee nõuab keskkonnahoidlikele investeeringutele avaliku sektori rahastuse eraldamisel ausa konkurentsi eeskirjade järgimist. Komitee rõhutab ka vajadust jälgida finantsvooge asjakohaste näitajate abil. On oluline tagada VKEdele võrdne juurdepääs riigihankele ja investeeringutele, nt üldise taristu vallas, samuti julgustada investeeringuid VKEde endi rohestamisse, nt kasutades avaliku sektori vahendeid erainvesteeringute võimendamiseks.

3.4.4.

Pärast hiljutist arengut energiaturgudel on komisjon tunnistanud VKEde haavatavust, mida põhjustab kasvav kütteostuvõimetuse oht (5). Komitee väljendab heameelt „vähekaitstud mikroettevõtjate“ määratluse üle ja nõuab edasisi jõupingutusi, et pakkuda neile asjakohast toetust selle koormusega toimetulekuks.

3.5.

Komitee kutsub ELi ja liikmesriike üles edendama kauplemist VKEde väljatöötatud keskkonnahoidlike lahendustega, arendades välja ja tagades nõuetekohased turutingimused, mis võimaldavad järgmist: — pakuvad VKEdele võrdsed võimalused ühtsel turul seoses rohepöördele kaasa aitavate toodete, tehnoloogiate ja teenustega kauplemisega; — tagavad, et VKEdele antakse nõuetekohane juurdepääs keskkonnahoidlike lahenduste avalikule sektorile pakkumiseks seoses näiteks ehitust, tehnoloogiat ja teenuseid käsitlevate hangete raames. Selliste teenuste puhul on oluline muuta kvaliteedimenetlused kohustuslikuks ning vähendada suutlikkusnõudeid, mis takistavad VKEdel riigihangetes osalemast; — hõlbustavad mitmepoolsete ja kahepoolsete kaubanduslepingute abil VKEde võrdset juurdepääsu keskkonnasäästlike toodete, tehnoloogiate ja teenuste välisturgudele. Samuti julgustab komitee liikmesriike võtma oma ekspordi edendamise meetmetes nõuetekohaselt arvesse VKEde vajadusi; — tagavad ELi ettevõtjatele kolmandate riikide suhtes konkurentsivõimelise ettevõtluskeskkonna, rakendades kõikvõimalikke diplomaatilisi vahendeid, sealhulgas kliima-, ressursi- ja kaubanduspoliitika valdkondades. Erilist tähelepanu tuleks pöörata Hiinale ja teistele tärkavatele turgudele, reageerides nende äkilistele sammudele kiiresti ja koordineeritult; — tagavad, et rohepööret edendavad standardid koostatakse VKEde jaoks soodsal viisil, ning võimaldavad innovatsiooni, rakendades samaväärseid alternatiivseid lahendusi.

3.6.

Selleks et tugevdada VKEde rolli uute keskkonnahoidlike lahenduste väljatöötamisel ettevõtjatele, tarbijatele ja ühiskonnale laiemalt, nõuab komitee järgmiste meetmete võtmist. — Erinevad innovatsiooniprogrammid ja -algatused peavad olema VKEde jaoks kergemini mõistetavad ja juurdepääsetavad ning tuleks anda suuniseid keskkonnahoidliku innovatsiooni valdkonnas kättesaadavate erinevate rahastamisvahendite, sealhulgas Euroopa Investeerimisfondi vahendite kohta. — Rahastamine peaks edendama VKEde juurdepääsu innovatsiooni ökosüsteemidele ja partnerlustele juhtivate suurettevõtjatega. Lisaks peaksid liikmesriigid hõlbustama koostööd VKEde ning ülikoolide ja teadusasutuste vahel uute toodete, tehnoloogiate ja lahenduste väljatöötamisel. — VKEde jaoks tuleks kiirendada ühiste andmeruumide väljatöötamist ja neile lihtsat juurdepääsu, eesmärgiga panustada uute roheliste ja digitaalsete lahenduste, sealhulgas tehisintellektil põhinevate lahenduste väljatöötamisse.

3.7.

Selleks, et tagada vajalike oskuste olemasolu ettevõttete arendamiseks ja juhtimiseks kooskõlas rohepöördega, (6) tuleb komitee arvates — tagada, et kutse- ja ülikooliõppe õppekavades ning pideva kutsealase arengu lähenemisviisides võetakse täiel määral arvesse rohepöördeks vajalikku pädevust ja vajalikke oskusi, keskendudes laiemale töökohtade keskkonnasäästlikumaks muutmise(le) (protsessile) ja sektorite omavahelisele seotusele; — soodustada tihedat koostööd hariduse pakkujate ja VKEde vahel pakutavate koolituste, sealhulgas täiendusõppe moodulite ja mikrokursuste pakkumise kujundamisel. et vastata ettevõtjate vajadustele; — kasutada sotsiaaldialoogi vajaduste kindlakstegemiseks ja oskuste arendamiseks töökohtadel. Võttes arvesse VKEde suurust ja mitmekesisust ning erinevate riiklike süsteemide iseärasusi, esineb VKEde tööandjate ja töötajate vahel erinevat tüüpi sotsiaaldialooge ja koostööd.

3.8.

Komitee nõuab nõuetekohaste näitajate ja praktiliste vahendite loomist, mis toetavad ettevõtjate tegevuse ja mõju süsteemset seiret seoses rohepöördega. See peaks aitama suhelda ka paljude sidusrühmadega. Samal ajal kutsub komitee ELi poliitikakujundajaid üles hoiduma VKEde jaoks koormavate aruandluskohustuste kehtestamisest ning hindama ka suurtele ettevõtetele suunatud aruandlusnõuete kaudset mõju VKEdele.

4.   Konkreetsed märkused vabade elukutsete, käsitöönduse ja sotsiaalsete ettevõtete kohta

4.1.

Et tagada õiglane ökoloogiline üleminek, kus kedagi ei jäeta kõrvale, on väga oluline, et ELi poliitika kujundamisel võetakse arvesse selle võimalikku mõju kaubandusele ja käsitööndusele. Need majandustegevuses osalejad on kohaliku majanduse jaoks tõepoolest olulised, pakkudes hädavajalikke kaupu ja teenuseid, mis on kohandatud tarbijate vajadustele, isegi geograafilistes piirkondades, mis on linnakeskustega vähem ühendatud. Dialoog nende esindajatega, näiteks ettevõtjate organisatsioonide ja kaubanduskodadega, võimaldab teha mõistlikke poliitilisi otsuseid, milles võetakse arvesse võimalikku mõju kohapeal.

4.2.

Kliimamuutustele ja muudele keskkonnaprobleemidele optimeeritud uuenduslike lahenduste leidmiseks on vaja sõltumatut kutsealast ekspertiisi. Vabad elukutsed vastavad sellele vajadusele mitmes majanduse ja ühiskonna valdkonnas, pakkudes tehnilist, õiguslikku, finantsilist ja mittefinantsilist oskusteavet ja nõu. Komitee kutsub üles võtma kogu ELi hõlmavaid meetmeid, et motiveerida liikmesriike edendama kutsealaseid eeskirju, et tagada rohe- ja digipöörde nõuetekohane rakendamine, nt kasutades keerukaid tehnilisi lähenemisviise, et edendada kõige turupõhisemaid ja uuenduslikumaid lahendusi.

4.3.

Kohalikes ja piirkondlikes ruumilise planeerimise kavades saab kestlikkust suurendada, tõhustades omavalitsuste konsultatsiooniteenuseid. Samuti on oluline arendada veelgi keskkonnamõju strateegilise hindamise kontseptsiooni kestlikkuse hindamise suunas (ökoloogiline, majanduslik ja sotsiaalne). Riigihankemenetlustes kogu ELis tuleks kohaldada kliima- ja muid kvaliteedikriteeriume ning edendada seeläbi VKEde innovatsiooni ja hõlbustada nende juurdepääsu projektidele, eelkõige projekteerimisteenuste valdkonnas.

4.4.

Ringmajandusele üleminekuks on vaja uusi meetodeid, tooteid ja protsesse. Näiteks ehitussektoris nõuab see renoveerimis- ja ehitusjäätmete ringlussevõttu, elementide korduskasutamist ja uute ehitusmaterjalide kasutuselevõttu, sealhulgas kinnitatud kvaliteediga teiseste ehitusmaterjalide tunnistamist, ning tihedat koostööd tootjate, käsitööliste, spetsialistide ja ringlussevõtutööstuse vahel. Samuti tuleb tugevdada piirkondlikke väärtusahelaid ja ehitusklastreid käsitöönduse kaasamise kaudu.

4.5.

Sotsiaalsete ettevõtetega seotud keskkonnaprobleemid on kõnealustes küsimustes sisuliselt samad kui teistes ettevõtetes. Nende ettevõtete eritingimusi tuleb siiski kooskõlas komitee arvukate arvamustega nõuetekohaselt arvesse võtta, kasutades selleks hiljutisest ELi sotsiaalmajanduse tegevuskavast tulenevaid sihipäraseid meetmeid.

---

(1)  Andmed Eurobaromeetri kiiruuringust nr 498. VKEde, roheliste turgude ja ressursitõhususe aruanne, lk 46, märts 2022.

(2)  Smit, S. J., „SME focus – Long-term strategy for the European industrial future“ (Keskendumine VKEdele – Euroopa tööstuse tuleviku pikaajaline strateegia), Euroopa Parlamendi majandus-, teadus- ja elukvaliteedi poliitika osakond, PE 648.776 – aprill 2020.

(3)  Pakett „Eesmärk 55“ koosneb arvukatest seadusandlikest algatustest, mille puhul lõplik otsus sõltub institutsioonidevahelistest läbirääkimistest. Kuni selle protsessi lõppemiseni saavad VKEd lähtuda ainult osalisest teabest ning seisavad silmitsi ebakindlusega tuleviku suhtes.

(4)  Keskendumine VKEdele, Euroopa Parlamendi poliitikaosakond, aprill 2020.

(5)  COM(2021) 568 final, 14.7.2021. https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?qid=1395674057421&uri=CELEX:52021PC0568.

(6)  Samuti kooskõlas dokumendiga ELT C 56, 16.2.2021, lk 1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettevõtete üleminek kui kestliku taastumise edendaja VKEde sektoris“

(omaalgatuslik arvamus)

(2022/C 486/02)

Raportöör:

Mira-Maria KONTKANEN

Täiskogu otsus	20.1.2022
Õiguslik alus	kodukorra artikli 32 lõige 2 –
	omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	8.9.2022
Vastuvõtmine täiskogus	21.9.2022
Täiskogu istungjärk nr	572
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	143/0/0

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Ettevõtete üleminek on oluline strateegiline protsess, mis tagab ettevõtete järjepidevuse ja tööhõive. Seepärast teeb Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (edaspidi „komitee“) ettepaneku, et Euroopa Liidu (EL) ning liikmesriikide majanduse taastamise ja majanduskasvu poliitikas tuleks omistada ettevõtete ülemineku edendamisele tugev roll.

1.2.

Ettevõtete üleminek kaitseb sotsiaalset struktuuri maapiirkondades, kus mikro-, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad on tugevalt esindatud. Ettevõtete ülemineku hästitoimivate ökosüsteemide ja tugiteenuste väljaarendamine on oluline maapiirkondade ja ühest tööstusharust sõltuvate piirkondade elatusvahendite ja majanduse säilitamiseks. Komitee leiab, et seda tuleks arvesse võtta ELi maapiirkondade pikaajalise visiooni elluviimisel ja ELi maaelu arengu tegevuskavas.

1.3.

Ettevõtete edukas üleminek kaitseb olemasolevaid töökohti ning loob töötajate jaoks uusi tööalaseid võimalusi ja tulevikuväljavaateid töö järjepidevuse ja kutsealase arengu osas. Komitee julgustab liikmesriike jagama parimaid tavasid selle kohta, kuidas edendada ettevõtete üleminekut töötajatele, näiteks ühistu vormis (1) või muus töötajate omanduses oleva sotsiaalse ettevõtte vormis.

1.4.

Mida varem ettevõtjad üleminekuks valmistuvad, seda edukamad üleminekud üldiselt on. Liikmesriigid peavad tõhustama oma teadlikkuse suurendamise meetmeid ettevõtete ülemineku vallas ning valmistama ettevõtteid ja muid tugiorganisatsioone ette edendama ja toetama mikroettevõtjate ja VKEde üleminekut. Samuti kutsub komitee liikmesriike üles võtma kasutusele mikroettevõtjate ja VKEde varajase hoiatamise mehhanismid (2) ja neid edasi arendama, et toetada ettevõtete vastupanuvõimet, elujõulisust ja lõppkokkuvõttes üleminekusuutlikkust.

1.5.

Olemasoleva ettevõtte omandamist tuleks alustavatele ettevõtjatele aktiivselt propageerida sama atraktiivse võimalusena nagu iduettevõtjaks olemist. Ettevõtte ostmist ja õigusjärglust käsitlev oskusteave peaks kesk- ja kõrghariduses olema ettevõtlusõppe osa. Seepärast kutsub komitee üles töötama välja stiimuleid väikeettevõtete ülemineku jaoks noortele ettevõtjatele. Sellised stiimulid võiksid hõlmata teadlikkuse suurendamist, nõustamisteenuseid, juhendamist ja juurdepääsu rahastamisele. Samuti võiks veelgi tugevdada noorte ettevõtjate arusaamist sotsiaaldialoogist, tagamaks et ettevõtete üleminek on edukas kõigi sidusrühmade jaoks. Peale selle tuleks praegu liiga väheste naisettevõtjate hulga suurendamiseks välja töötada täiendavad ettevõtete ülemineku stiimulid naisettevõtjatele.

1.6.

Rahastamine takistab jätkuvalt ettevõtete edukat üleminekut ja enamike üleminekute jaoks on vajalik väline rahastamine. Komitee soovitab tungivalt igal liikmesriigil tagada selliste finantsasutuste olemasolu, kes toetavad mikroettevõtjate ja VKEde üleminekut, näiteks abistades pangalaenu tagatisega.

1.7.

Komitee soovitab liikmesriikidel luua riiklikud ettevõtete üleminekule pühendunud sidusrühmade foorumid, milles on esindatud nii avaliku kui ka erasektori sidusrühmad. Ettevõtete ülemineku foorumid pakuvad süstemaatilist ja pikaajalist lähenemisviisi ettevõtete ülemineku edendamiseks. Samuti loovad need keskkonna riiklike ekspertide pidevaks dialoogiks ja tagavad vahendite tõhusama kasutamise.

1.8.

Komitee arvates tuleks kõikides ELi liikmesriikides välja töötada ettevõtete ülemineku veebiplatvormid ja need peaksid olema kättesaadavad ka mikro- ja väikeettevõtetele. Tuleks edendada liikmesriikide eri veebiplatvormide omavahelisi seoseid ja koostoimet ning Euroopa Komisjon võiks hõlbustada ELi erinevate internetipõhiste kauplemiskohtade omavahel sidumist.

1.9.

Andmed ettevõtete ülemineku kohta on sageli killustunud, ebapiisavad ja aegunud ega ole ELi liikmesriikide vahel võrreldavad. Seepärast soovitab komitee komisjonil ja liikmesriikidel jätkata ettevõtete ülemineku andmebaasi täiustamist.

1.10.

Välja tuleks töötada ettevõtete ülemineku olukorra regulaarse läbivaatamise süsteem Euroopas, näiteks kogu ELi hõlmava ettevõtete ülemineku baromeetri vormis, mis annaks oma panuse ka tõenduspõhisesse poliitikakujundamisse. Iga-aastast ELi VKEde assambleed tuleks kasutada regulaarse arutelude ja kogemuste jagamise foorumina mikroettevõtjate ja VKEde ülemineku küsimustes. Ühtlasi tuleks kaaluda erinevaid teadlikkuse suurendamise algatusi, näiteks riikliku ja/või Euroopa ettevõtete ülemineku nädala sisseseadmine.

2.   Sissejuhatus

2.1.

Edukate üleminekute arvu suurenemine tooks otsest kasu tööhõivele, talitluspidevusele ja Euroopa majandusele tervikuna. Euroopa tuleviku konverentsi ettepanekute (3) kohaselt aitab ettevõtete üleminek luua vastupanuvõimelisemat ja sidusamat ühiskonda.

2.2.

Ettevõtete üleminek moodustab üha olulisema ja loomulikuma osa mikroettevõtjate ja VKEde strateegilisest arengust, uuenemisest ja kasvust. Kuna Euroopa elanikkond vananeb ja ettevõtlusest loobuda kavatsevate ettevõtjate arv suureneb, muutub ettevõtete edukas üleminek Euroopa mikroettevõtjate ja VKEde majandussektori jaoks üha olulisemaks.

2.3.

Igal aastal antakse kogu Euroopas üle ligikaudu 450 000 ettevõtet, kus töötab kokku 2 miljonit töötajat. Hinnanguliselt on igal aastal ligikaudu 150 000 ettevõtte puhul oht, et üleminek ei ole edukas, mis seab ohtu ca 600 000 töökohta. Kõige väiksemad ettevõtted on ebaõnnestunud üleminekute suhtes kõige haavatavamad (4).

2.4.

Ettevõtete üleminek võib olla keerukas protsess tulenevalt finants-, juhtimis-, regulatiiv-, haldus- ja turuprobleemidest, näiteks ostjate ja müüjate kokkuviimine. Samal ajal toimub enamus kõigist ettevõtete üleminekutest piiratud vahenditega mikroettevõtetes. Üleminek on sageli keerulisem väikeste ettevõtete puhul, kus ametisoleval omanikul on domineeriv roll (5).

2.5.

Ettevõtete ülemineku hästitoimiv ökosüsteem on eduka ülemineku jaoks hädavajalik ja aitab luua dünaamilise ettevõtete ülemineku turu. Ettevõtete ülemineku ökosüsteemid hõlmavad mitmesuguseid avaliku ja erasektori sidusrühmi: ostjad, müüjad, õiguseellased, õigusjärglased, ärinõustajad, näiteks ärimaaklerid, raamatupidajad, juristid ja konsultandid, vahendajad, finantsasutused, ettevõtluse tugiorganisatsioonid, poliitikakujundajad ja teadusringkonnad. Teadlikkuse suurendamise meetmed, mille eesmärk on suurendada valmisolekut ettevõtete üleminekuks, on ökosüsteemi oluline osa. Ka praegu on ettevõtete ülemineku maastik liikmesriikide ja ühe liikmesriigi piirkondade lõikes väga erinev, mis jätab ruumi vastastikuseks õppimiseks ja ettevõtete ülemineku ökosüsteemide täiustamiseks kogu Euroopas. Kuid lõplik vastutus ülemineku eest lasub alati ettevõtjal.

2.6.

Eduka omanikuvahetuse tulemuseks võib olla vastupidavam, innovaatilisem ja konkurentsivõimelisem ettevõte. Kui uute omanikega ettevõtted võtavad rohkem kasutusele rohelisi ja digitaalseid ärimudeleid, aitab ettevõtete üleminek kaasa ka mikroettevõtjate ja VKEde sektori rohe- ja digipöördele.

2.7.

COVID-19 pandeemia on samuti toonud esile vajaduse tugevdada Euroopa ettevõtete vastupanuvõimet ja tagada valmisoleku parem kavandamine. Edukaks üleminekuks peaksid ettevõte ja selle ärimudel olema elujõulised ja vastupanuvõimelised välistele šokkidele. Eduka ülemineku võimalusi suurendavad rahaline usaldusväärsus ja vastupanuvõime.

3.   Taust

3.1.

Ettevõtete üleminek on olnud osa ELi ettevõtluspoliitikast alates 1990. aastate algusest. 1994. aastal koostas Euroopa Komisjon soovituse, (6) et parandada liikmesriikides ettevõtete ülemineku raamtingimusi. Soovituses pakuti liikmesriikidele välja mitmeid meetmeid üleminekuks valmistuvate ettevõtete olukorra parandamiseks. Need meetmed hõlmavad teadlikkust ja valmisolekut suurendavaid meetmeid, ettevõtete ülemineku finantskeskkonna parandamist, õiguslike võimaluste avamist restruktureerimiseks, õiguslike vahendite pakkumist partnerluse järjepidevuse tagamiseks partneri või omaniku surma korral, selle tagamist, et pärandi- ja kinkemaksud ei takistaks üleminekut, ning ettevõtete kolmandatele isikutele ülemineku hõlbustamist asjakohaste maksueeskirjade kaudu.

3.2.

Seejärel vaatas komisjon soovituse 2006. aastal läbi ja avaldas teatise (7)„Ühenduse Lissaboni majanduskasvu ja töökohtade kava rakendamine. Ettevõtete üleminek – järjepidevus läbi uue alguse“. Läbivaatamise käigus rõhutati, et 1994. aasta soovituse rakendamine nõuab veel lisajõupingutusi. Lisaks üleskutsele rakendada 1994. aasta soovitust esitati 2006. aasta teatises lisasoovitused ettevõtete ülemineku edendamiseks, näiteks ettevõtete üleminekule suurema poliitilise tähelepanu pööramine, spetsiaalse toe ja juhendamise pakkumine, läbipaistvate ülemineku turgude korraldamine ning riikliku, piirkondliku ja kohaliku tugitaristu rakendamine ülemineku soodustamiseks.

3.3.

2013. aastal hindas komisjon 2006. aasta soovituste edenemist. Üldine järeldus oli see, et alates 2006. aasta teatisest ei ole ettevõtete ülemineku raamistiku parandamiseks kavandatud meetmete elluviimisel tehtud piisavaid edusamme. Hindamisel tuvastati puudused muu hulgas sellistes valdkondades nagu kolmandate isikute ja töötajate maksustamissüsteem ning sihtotstarbeliste toetus- ja rahastamisalgatuste pakkumine. Hindamisel juhiti tähelepanu ka sellele, et erinevalt idufirmade poliitikast ei ole ettevõtete üleminekule ELi ja liikmesriikide tasandil pööratud piisaval määral poliitilist tähelepanu.

3.4.

2020. aastal avaldas komisjon ELi VKEde strateegia, (8) kinnitades veel kord oma kohustust jätkata tööd ettevõtete ülemineku hõlbustamiseks ja toetada liikmesriike nende püüdlustes luua üleminekusõbralik ettevõtluskeskkond. Viimasel ajal on komisjon keskendunud ettevõtete ülemineku tõendusbaasi parandamisele, avaldades 2021. aastal sellekohase aruande (9). Komisjoni meetmeid ja ELi rahastatavaid häid tavasid saab jälgida komisjoni veebisaidil (10).

3.5.

Komitee on tunnistanud ka mikroettevõtjate ja VKEde ülemineku tähtsust ning kutsub üles rakendama kiireid meetmeid, et lihtsustada ja soodustada seda mõistlike kuludega (11). Arvamuses ELi VKEde strateegia kohta kutsub komitee üles pöörama eritähelepanu ka mikroettevõtjate ja VKEde piiriülesele üleminekule, et käsitleda sellise üleminekuga seotud suuri kulusid ja riiklike eeskirjade märkimisväärset erinevust (12). Komitee järelarvamuses ELi VKEde strateegia kohta (13) kirjeldatakse ettevõtete eduka ülemineku potentsiaali muuta äritegevus digitaalsemaks ja kestlikumaks kooskõlas ELi rohe- ja digipöörde eesmärkidega.

4.   Üldised märkused

4.1.

Euroopa demograafiliste suundumuste ja vananevate ettevõtjate tõttu on ettevõtete üleminek mikroettevõtjate ja VKEde jaoks üha olulisem teema. Ligikaudu 90 % ettevõtete üleminekust toimub mikroettevõtetes (14).

4.2.

Edukate üleminekute arvu suurenemine tooks otsest kasu Euroopa majandusele. Võrreldes idufirmadega läheb edukalt üleantud ettevõtetel paremini püsimajäämise, käibe, kasumi, innovaatilisuse ja tööhõive vallas (15). Euroopa Komisjoni andmetel säilib olemasolevates ettevõtetes keskmiselt viis töökohta, samal ajal kui idufirmades luuakse keskmiselt ainult kaks töökohta (16). Seega on ettevõtete ülemineku edendamine parim võimalus soodustada ettevõtluse kasvu.

4.3.

Ettevõtete üleminek kaitseb sotsiaalset struktuuri maapiirkondades, kus mikroettevõtjad ja VKEd on tugevalt esindatud. Hinnanguliselt asub vähemalt üks kolmandik Euroopa mikroettevõtjatest ja VKEdest maapiirkondades. Nad tagavad nende piirkondade majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse oma teenuste kaudu kodanikele, tarbijatele ja kohalikule majandustegevusele ning nende pakutava tööhõive kaudu (17). Ettevõtete üleminek aitab vältida kohalike käsitöönduslike teadmiste kadumist. Sageli annab kohalik käsitöö- ja jaekaubandussektor positiivse panuse tarbijavaliku mitmekesistamisse turul, pakkudes alternatiivi ühetaolistele jaekaubanduskettidele. Tarbijate jaoks tähendab edukas üleminek, et jätkub – sageli täiustatud – teenuste ja toodete pakkumine. Oluline on arendada välja ettevõtete ülemineku hästitoimivad ökosüsteemid ja tugiteenused, et säilitada ühest tööstusharust sõltuvate piirkondade ja maapiirkondade elatusvahendid ja majandus. See on eriti tähtis eelkõige põllumajandus- ja toiduainete töötlemise sektoris. Edukas üleminek pakub ka võimalust rohe- ja digipöörde kiirendamiseks maapiirkondades omandiõiguse ülemineku teel toimuva ümberkujundamise kaudu. Komitee leiab, et ettevõtete ülemineku ökosüsteemide ja tugiteenuste väljaarendamine peaks olema osa ELi maapiirkondade pikaajalise visiooni ja ELi maaelu arengu tegevuskava elluviimisest.

4.4.

Ettevõtete ülemineku edendamine on kasulik ka töötajate jaoks, sest see säilitab töökohti ja talitluspidevust. Eelkõige mikroettevõtjate ja VKEde puhul on töötajad kõige väärtuslikum vara, mis läheb üle uuele omanikule. Seepärast on ettevõtete ülemineku korral oluline kindlustada töötajate heaolu. Sageli lähenevad uued omanikud üleminekule entusiasmiga, et äritegevust edendada ja kasvatada. See tähendab ka töötajatele paremaid tulevikuväljavaateid töö järjepidevuse ja kutsealase arengu seisukohast. Komitee julgustab liikmesriike jagama parimaid tavasid seoses üleminekuga, mille puhul töötajad saavad jätkata töötamist ja ettevõtte tegevust arendada, võttes oma ettevõtte üle näiteks ühistu vormis või muus töötajate omanduses oleva sotsiaalse ettevõtte vormis, (18) mis on tõestanud oma vastupanuvõimet kriisiolukordades. Sotsiaaldialoogi ja eelneva teavitamise edendamine hõlbustab ka töötajatepoolset väljaostu. See on kooskõlas komitee arvamusega INT/925, (19) milles rõhutatakse, et töötajatepoolne väljaost on hea tava ettevõtete taaselustamiseks kriisiolukorras ja ka selliste VKEde edasiandmiseks, mille omanikel ei ole töö jätkajat.

4.5.

Ettevõtete ülemineku edendamisele tuleb ELi ja liikmesriikide majanduse taaste- ja majanduskasvu poliitikas omistada tugev roll. Komitee kiidab heaks komisjoni ja ettevõtete ülemineku edendamise organisatsioonide, näiteks Transeo (20) pikaajalised ja strateegilised jõupingutused luua Euroopas üleminekusõbralikum keskkond. Siiski on siin veel arenguruumi. Tähelepanumäär, ettevõtete ülemineku ökosüsteemi praegune üldine toimivus ja ettevõtete ülemineku edendamise meetmete ulatus varieerub liikmesriikide lõikes märkimisväärselt. Kiiresti arenevas ärikeskkonnas peavad ettevõtjad kasutama ära kasvuvõimalusi nii ettevõttesiseselt kui ka ettevõtete omandamise kaudu. Kaaluda tuleks erinevaid omandiõiguse ülemineku võimalusi, sealhulgas põlvkonnavahetus, juhtkonnapoolne sisse- ja väljaost, strateegiline omandamine ja töötajatepoolne väljaost.

4.6.

Selleks et Euroopa üleminek digi- ja rohemajandusele oleks edukas, tuleb sellesse kaasata ka mikroettevõtjaid ja VKEsid. Ettevõtete üleminek on loomulik viis muuta mikroettevõtjate ja VKEde ärimudel keskkonnahoidlikumaks ja digitaalsemaks, toetades nende digi- ja rohepööret. Eduka omanikuvahetuse tulemuseks võib olla vastupidavam, innovaatilisem ja konkurentsivõimelisem ettevõte. Samuti on ressursitõhususe seisukohast sageli keskkonnasõbralikum omandada olemasolev ettevõte koos selle tootmisvahenditega kui osta uued tootmisvahendid.

4.7.

Eriti kui ettevõte antakse üle vananevalt ettevõtjalt nooremale, on tõenäoline, et noorel ettevõtjal on paremad võimalused uute tehnoloogiate, tootmismeetodite ja kestlike ärimudelite integreerimiseks omandatud ettevõttesse. Seepärast kutsub komitee üles töötama mikroettevõtjate ja VKEde noortele ettevõtjatele üleminekuks välja lisastiimuleid, näiteks teadlikkuse suurendamine, nõustamisteenused, juhendamine ja juurdepääs rahastamisele. Samuti võiks nt sotsiaaldialoogi moodulite kaudu ettevõtluskoolituse raames veelgi parandada noorte ettevõtjate arusaamist sotsiaaldialoogist. Ettevõtjana tegutsemise alustamist olemasoleva ettevõtte omandamise kaudu tuleks aktiivselt propageerida sama atraktiivse võimalusena nagu iduettevõtjana alustamist. Peale selle tuleks praegu liiga väheste naisettevõtjate hulga suurendamiseks välja töötada täiendavad ettevõtete ülemineku stiimulid naisettevõtjatele.

4.8.

Valdav enamus ettevõtete üleminekutest vajab välist rahastamist. Finantssektori suurenevate regulatiivsete nõuete tõttu tuleb esile tõsta kaht peamist rahastamisvahendit, mille abil edendada ettevõtete üleminekut. Esiteks valitseb selge vajadus tagatiste järele ettevõtete ülemineku pakettide rahastamiseks. Üha suurem osa ettevõtte varadest on aga immateriaalse väärtusega ja pangandussektor peab järgima üha rangemaid reegleid. Igal liikmesriigil on vaja ettevõtjat või organisatsiooni, kes annab pangalaenudele tagatise. Teiseks suurendab ELi õigusraamistiku väljatöötamine nõudlust omakapitali kaudu rahastamise järele. On mitmeid ostjaid, kes oleksid pädevad juhtima sihtettevõtet, kuid kellel puudub rahastamiseks piisav omakapital. Komitee kutsub komisjoni tungivalt üles võtma proaktiivse rolli, et edendada mõlema nimetatud rahastamisvahendi arendamist liikmesriikides.

4.9.

Tulevikus antakse üha rohkem pereomandis olevaid mikroettevõtjaid ja VKEsid üle kolmandatele isikutele. Kolmandatest isikutest ostjate ligimeelitamiseks peab ettevõte olema elujõuline, kulutõhus ja atraktiivne. Mida varem ettevõtjad üleminekuks valmistuvad, seda edukam üleminek üldiselt on. Liikmesriigid peavad tõhustama oma teadlikkuse suurendamise meetmeid ettevõtete ülemineku vallas ning valmistama ettevõtteid ja muid tugiorganisatsioone ette edendama ja toetama mikroettevõtjate ja VKEde üleminekut. Varajase hoiatamise toetus, mida pakutakse finantsraskustes olevatele ettevõtetele, võib olla oluline ka selleks, et aidata ettevõtjatel taastada ettevõtte rahaline elujõulisus ja valmistada seda ette üleminekuks. Seepärast kutsub komitee liikmesriike üles võtma kasutusele mikroettevõtjate ja VKEde varajase hoiatamise toetusmehhanisme ja neid edasi arendama.

Hiljutises uuringus ettevõtete ülemineku edendamise kohta Euroopa riikides (21) tutvustatakse liikmesriikides kasutatavaid ettevõtete ülemineku edendamise tavasid, mida võiks samal viisil rakendada ka teistes riikides. Komitee toetab uuringus liikmesriikidele antud soovitust luua riiklikud ettevõtete üleminekule pühendunud sidusrühmade foorumid, kus on esindatud nii avaliku kui ka erasektori sidusrühmad. Sidusrühmade koostöö on vajalik kõikidel tasanditel – piirkondlikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil. Ettevõtete ülemineku foorumid pakuvad riiklike ekspertide pideva dialoogi kaudu süstemaatilist ja pikaajalist lähenemisviisi ettevõtete ülemineku edendamiseks ning tagavad vahendite tõhusama kasutamise. Lõppkokkuvõttes võiks erinevate riiklike foorumite vahel luua piiriülese dialoogi, mida edendaks Euroopa Komisjon ja mille eesmärk oleks jagada parimaid tavasid ettevõtete ülemineku edendamise valdkonnas ELi liikmesriikides.

4.10.

Komitee soovitab liikmesriikidel ettevõtete ülemineku edendamiseks täiel määral ära kasutada digitehnoloogiat. Ettevõtete ülemineku veebiplatvormid, mida valdavad ja haldavad enamasti erasektori sidusrühmad, tuleks välja töötada kõikides liikmesriikides ning need peaksid olema kättesaadavad ka mikro- ja väikeettevõtetele. Tuleks edendada liikmesriikide eri veebiplatvormide omavahelisi seoseid ja koostoimet ning Euroopa Komisjon võiks hõlbustada juurdepääsu erinevatele internetipõhistele kauplemiskohtadele liikmesriikides. Lisaks on kasvamas ettevõtete piiriüleste üleminekute arv väikeettevõtete seas. Riiklike veebiplatvormide parem koostöö oleks kulutõhus viis, kuidas väikeettevõtted saaksid uurida võimalikke sihtomanikke teistes liikmesriikides.

4.11.

Ettevõtete üleminekut käsitleva eduka Euroopa poliitikakujundamise jaoks on vaja paremat andmekogumist. Siiani on ettevõtete üleminekut käsitlevad andmed killustunud ega ole võrreldavad. Komitee soovitab komisjonil ja liikmesriikidel astuda soovitatud samme, et täiustada ettevõtete ülemineku andmebaasi. Neid meetmeid kirjeldati hiljutises aruandes „Improving the evidence base on transfer of business in Europe“ (22). Samuti soovitab komitee välja töötada kogu ELi hõlmava ettevõtete ülemineku baromeetri, mille põhjal koostataks iga nelja aasta järel aruanne, et anda panus tõenduspõhisesse poliitikakujundamisse, mille aluseks on täiustatud andmed. Kaaluda tuleks ka erinevaid teadlikkuse suurendamise algatusi, näiteks riikliku ja/või Euroopa ettevõtete ülemineku nädala sisseseadmine.

4.12.

Komitee teeb ettepaneku, et lisaks andmekogumise parandamisele peaks komisjon korrapäraselt läbi vaatama ettevõtete ülemineku olukorra Euroopas. Iga-aastast ELi VKEde assambleed tuleks kasutada regulaarse arutelude ja kogemuste jagamise foorumina mikroettevõtjate ja VKEde ülemineku küsimustes.

---

(1)  Näiteks Prantsusmaal on olemas raamistik, et korraldada ja hõlbustada ettevõtete üleminekut töötajatele ning tugevdada piirkondade majandustegevust, hõlbustades mikroettevõtjate ja VKEde üleminekut.

(2)  Varajase hoiatamise mehhanism on finantsraskustes ettevõtete nõustamis- ja tugiteenus, mille eesmärk on varajane sekkumine, et hoida ära elujõuliste ettevõtete pankrot.

(3)  Euroopa tuleviku konverents, aruanne lõpptulemuse kohta, mai 2022.

(4)  Euroopa Komisjon, „Business Dynamics: Start-ups, Business Transfers and Bankruptcy“, 2011.

(5)  Euroopa Komisjoni teatis „Ühenduse Lissaboni majanduskasvu ja töökohtade kava rakendamine. Ettevõtete üleminek – järjepidevus läbi uue alguse“, 2006, COM(2006) 117 final, lk 4.

(6)  Komisjoni 7. detsembri 1994. aasta soovitus väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ülemineku kohta (94/1069/EÜ).

(7)  Euroopa Komisjoni teatis „Ühenduse Lissaboni majanduskasvu ja töökohtade kava rakendamine. Ettevõtete üleminek – järjepidevus läbi uue alguse“, 2006, COM(2006) 117 final.

(8)  Euroopa Komisjoni teatis „VKEde strateegia kestliku ja digitaalse Euroopa kujundamiseks“, 2020, COM(2020) 103 final.

(9)  Euroopa Komisjon, Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtjate Rakendusamet, „Improving the evidence base on transfer of business in Europe: final report“, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2021.

(10)  ec.europa.eu/growth/smes/supporting-entrepreneurship/transfer-businesses_en.

(11)  ELT C 197, 8.6.2018, lk 1.

(12)  ELT C 429, 11.12.2020, lk 210.

(13)  ELT C 194, 12.5.2022, lk 7.

(14)  Euroopa Komisjon, EASME, „Improving the evidence base on transfer of business in Europe: executive summary“, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2021.

(15)  Tall, Varamäki & Viljamaa „Business Transfer Promotion in European Countries“, Seinäjoki 2021, lk 8.

(16)  Euroopa Ühenduste Komisjon (2006), „Ettevõtete üleminek – järjepidevus läbi uue alguse“, Brüssel, lk 3.

(17)  Euroopa Käsitööettevõtjate ning Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtjate Keskliit, seisukoht ELi maapiirkondade pikaajalise visiooni kohta, aprill 2022.

(18)  Näiteks töötajate ühingud (sociedades laborales) Hispaanias.

(19)  ELT C 286, 16.7.2021, lk 13.

(20)  Transeo on rahvusvaheline mittetulundusühing, mis ühendab väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ülemineku ja omandamise valdkonna eksperte Euroopast ja mujalt.

(21)  Tall, Varamäki & Viljamaa „Business Transfer Promotion in European Countries“, Seinäjoki 2021, lk 8.

(22)  Euroopa Komisjon, Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtjate Rakendusamet, „Improving the evidence base on transfer of business in Europe: final report“, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2021.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Sotsiaalne taksonoomia – probleemid ja võimalused“

(omaalgatuslik arvamus)

(2022/C 486/03)

Raportöör:

Judith VORBACH

Täiskogu otsus	20.1.2022
Õiguslik alus	kodukorra artikli 52 lõige 2
	omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	9.9.2022
Vastuvõtmine täiskogus	22.9.2022
Täiskogu istungjärk nr	572
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	123/26/12

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Käesolevas arvamuses tutvustab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee sotsiaalse taksonoomia ideed, et elavdada selleteemalist arutelu. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles avaldama juba hiljaks jäänud aruande, milles kirjeldataks taksonoomia kohaldamisala laiendamiseks vajalikke sätteid, et hõlmata muid kestlikkuse eesmärke, nagu sotsiaalsed eesmärgid, nagu on nõutud taksonoomiamääruses (1). Komitee pooldab hästi toimivat ja kontseptuaalselt usaldusväärset sotsiaalset taksonoomiat, et kasutada ära võimalused ja lahendada samal ajal ka probleeme. Euroopa Liidu taksonoomia peaks olema kooskõlas tervikliku lähenemisviisiga, mis hõlmab nii keskkonnaalast kui ka sotsiaalset kestlikkust. Võttes arvesse rohepöördega kaasnevaid väljakutseid, pandeemia majanduslikku ja sotsiaalset mõju, Venemaa agressioonist põhjustatud sõda Ukrainas ja sellest tulenevaid geopoliitilist pinget, kordab komitee vajadust tagada tasakaalustatud majanduspoliitika ja pöörata suuremat tähelepanu sotsiaalsetele eesmärkidele.

1.2.

Määrusega ettenähtud minimaalsed kaitsemeetmed on tervitatavad ja neid tuleks hoolikalt rakendada. Siiski ei ole need piisavad, et tagada sotsiaalne kestlikkus töötajate, tarbijate ja kogukondade jaoks. ELi taksonoomia aitaks rahuldada kiireloomulisi investeerimisvajadusi sotsiaalvaldkonnas, koondades investeeringuid sellesse valdkonda. Taksonoomia tähtsus kasvab veelgi, kui sellest saab osa üldisest sotsiaalsele õiglusele ja kaasatusele suunatud poliitikast. Õiglane üleminek nõuab kestlikke sotsiaalseid tingimusi ja sotsiaalne taksonoomia võib pakkuda selleks kauaoodatud suuniseid. Komitee kutsub komisjoni üles esitama hinnangu vahendite kohta, mida on vaja Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamiseks. Lõppkokkuvõttes säilitavad avaliku sektori investeeringud avalike teenuste valdkonnas olulise rolli. Sotsiaalhoolekande rahastamine valitsuse vahenditest ja stabiilsetest sotsiaalkindlustussüsteemidest on endiselt ülimalt oluline. Siiski võiks ühiselt kokku lepitud sotsiaalne taksonoomia anda suuniseid positiivse sotsiaalse mõjuga investeeringuteks.

1.3.

Komitee soovitab komisjoni aruandes järgida kestliku rahanduse platvormi (2) pakutud mitmetasandilist ja mitmekülgset lähenemisviisi. Kasulik oleks integreerida sotsiaalne taksonoomia ELi õiguskeskkonda kestliku rahanduse ja juhtimise valdkonnas, pidades seejuures silmas, et teha tuleb palju tööd. Eelkõige pakuks sotsiaalsele taksonoomiale olulist täiendust kavandatav äriühingute kestlikkusaruandluse direktiiv, mille alusel saaks meetmeid analüüsida ja hinnata. Hästi kavandatud sotsiaalne taksonoomia aitaks kaasa ka võimaliku rohepesu probleemi lahendamisele. Komitee soovitab alustada lihtsate ja selgete juhistega, näha ette lihtsad ja läbipaistvad menetlused ning täiendada neid järk-järgult hiljem. Lõppeesmärk peaks olema sotsiaalse ja keskkonnaalase taksonoomia tihe lõimimine, kuid praktilise esimese sammuna võiks tagada vastastikused minimaalsed kaitsemeetmed.

1.4.

ELi taksonoomias tuleks välja tuua, millised tegevused ja osalejad aitavad oluliselt kaasa sotsiaalsele kestlikkusele ja on verstapostiks teistele, täites õigusaktides sätestatutest kõrgemaid eesmärke. Komitee kiidab heaks platvormi soovitatud eesmärgid, milleks on inimväärne töö, piisav elatustase ning kaasavad ja kestlikud kogukonnad. Kuigi aluseks peaksid olema mitmesugused rahvusvahelised ja ELi põhimõtted, soovitab komitee viidata eelkõige Euroopa sotsiaalõiguste sambale ja asjakohastele kestliku arengu eesmärkidele, näiteks inimväärset tööd käsitlevale 8. eesmärgile. Igal juhul peab inim- ja töötajate õiguste järgimine olema taksonoomia nõuetele vastavuse eeltingimus. Kollektiivlepingutest ja ühise otsustamise mehhanismidest kinnipidamine kooskõlas vastavate riiklike ja Euroopa õigusaktidega on otsustava tähtsusega ning peaks moodustama olulise kahju ärahoidmise põhimõtte (3). Sotsiaalpartnerite kokkuleppel põhinevaid suuniseid, millel on positiivne sotsiaalne mõju, tuleks pidada taksonoomiaga kooskõlas olevaks. Tuleb meeles pidada, et kollektiivläbirääkimiste katvuse tase on liikmesriigiti väga erinev ja on 22 liikmesriigis alanenud, mistõttu on seda käsitletud miinimumpalga direktiivis.

1.5.

Komitee kutsub seadusandjaid üles kaasama sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid täiel määral sotsiaalse taksonoomia kujundamisse nii seetõttu, et see neid mõjutab ja nad peavad täitma aruandekohustusi, kui ka selleks, et nad tunneksid end protsessis vastutajatena. Komitee seab kahtluse alla delegeeritud õigusaktide ülemäärase kasutamise taksonoomia valdkonnas, sest see puudutab väga erinevaid poliitilisi küsimusi. Taksonoomia eesmärk on pakkuda läbipaistvust investoritele, ettevõtjatele ja tarbijatele. Tulevikus tuleks asjakohaselt hinnata ja arutada, kuidas võiksid valitsusasutused taksonoomiat kasutada abi- ja rahastamisprogrammide võrdlusalusena. Taksonoomia igasugune laiem kasutamine peab toimuma asjakohase otsustusprotsessi alusel. Vältida tuleb tarbetut sekkumist liikmesriikide õigusaktidesse ja sotsiaalpartnerite autonoomiasse. Samuti tuleb välistada sotsiaalse rohepesu oht. Ametiühingutele, töönõukogudele, tarbijaorganisatsioonidele ja teistele organiseeritud kodanikuühiskonna esindajatele tuleb luua kaebuste esitamise mehhanismid ning pädevatele riiklikele asutustele tuleb anda suurem vastutus oma kontrolliülesannete täitmise eest.

1.6.

Komitee soovib rõhutada ka teisi sotsiaalse taksonoomiaga seotud eeliseid. Esiteks, kasvavat nõudlust sotsiaalselt orienteeritud investeeringute järele tuleks toetada usaldusväärse taksonoomiaga, mis pakub sidusa kontseptsiooni sotsiaalse kestlikkuse mõõtmiseks. Teiseks, sotsiaalselt kahjulikud tegevused võivad väljenduda majanduslikes riskides ja taksonoomia võib aidata neid minimeerida. Kolmandaks, läbipaistvus on otsustava tähtsusega kapitaliturgude tõhususe jaoks ning see võib aidata kaasa ka sotsiaalse siseturu loomisele, nagu on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 3. See edendaks võrdseid tingimusi, hoiaks ära ebaausat konkurentsi ja muudaks nähtavamaks ettevõtjad ja organisatsioonid, kes panustavad sotsiaalsesse kestlikkusse. Neljandaks, EL peaks tuginema oma tugevatele külgedele ning püüdma saada keskkonnaalase ja sotsiaalse kestlikkuse eeskujuks ja eestvedajaks. Taas tuleks käivitada arutelu ELi reitinguagentuuri üle. Komitee kordab samuti oma üleskutset tagada finants- ja muude andmete esitajate nõuetekohane reguleerimine ja järelevalve.

1.7.

Komitee juhib tähelepanu ka probleemidele ja nende võimalikele lahendustele. Esiteks tekivad probleemid seoses turulepääsu piiramisega. Investeeringud põhinevad siiski ka muudel kriteeriumidel, nagu oodatav tootlus, mis võib osutuda kestlikkuse eesmärkidest olulisemaks, ning on palju juhtumeid, kus investorite ja teiste sidusrühmade huvid on omavahel seotud. Igal juhul ei tohi taksonoomiale mittevastavust pidada kahjulikuks ning komisjon peaks seda selgelt välja ütlema. Rohkem tuleks keskenduda kestlike investeeringute mõjule reaalmajanduse tegevuses. Teiseks on vastuoluline see, mida taksonoomia peaks sisaldama. Just seepärast peaks selle määratlemine toimuma demokraatliku arutelu ja otsustamise käigus. Nii saaks välja töötada ühise ja usaldusväärse kestlikkuse mõiste, millest üksikud osalejad saaksid lähtuda ja peaksid lähtuma. Taksonoomia edukus on seotud selle usaldusväärsusega ning selle alla kuuluvad tegevused peavad vastama üldiselt heakskiidetud kestlikkuse määratlusele. Kolmandaks võib sotsiaalne taksonoomia kaasa tuua täiendavat aruandluskohustust. Komitee kutsub komisjoni üles seda minimeerima, vältides samas kattuvusi. Nõustamine ja taksonoomiaga seotud teenuste osutamine seaduslikult volitatud asutuse poolt võib olla kasulik eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate, ühistute ja mittetulunduslike ärimudelite puhul. Lisaks tuleks finantsasutusi julgustada andma hinnanguid investeeringute sotsiaalse mõju kohta, nagu praegu teevad väärtuspõhised pangad kogu maailmas.

2.   Arvamuse taust

2.1.

ELi kestliku rahastamise raamistik peaks aitama suunata erasektori rahavooge kestlikku majandustegevusse. 2018. aasta kestliku rahanduse tegevuskava koosneb taksonoomiast, ettevõtjatele mõeldud avalikustamissüsteemist ja investeerimisvahenditest, sealhulgas võrdlusalustest, standarditest ja märgistest. Samas 2021. aasta uuendatud kestliku rahanduse strateegia keskmes on reaalmajanduse kestlikkusele ülemineku rahastamine ning kaasatus, vastupanuvõime, finantssektori panus ja ülemaailmsed eesmärgid. Selles kontekstis on EL teinud tööd mitmesuguste seadusandlike algatustega, milles ELi taksonoomial on keskne roll. Komitee juhib tähelepanu oma selleteemalistele arvamustele (4).

2.2.

ELi taksonoomia peaks pakkuma investoritele ja ettevõtjatele läbipaistvust ning toetama neid kestlike investeeringute väljaselgitamisel. See määrus kujutab endast klassifitseerimissüsteemi, mis keskendub kuuele keskkonnaalasele eesmärgile: kliimamuutuste leevendamine, kliimamuutustega kohanemine, veemajandus, elurikkus, saastuse vältimine ja ringmajandus. Keskkonnakestlikud investeeringud peavad andma olulise panuse ühe või mitme nimetatud eesmärgi saavutamisse, ei tohi ühtegi neist märkimisväärselt kahjustada (olulise kahju ärahoidmise põhimõte) ning peavad vastama tulemuslikkuse tasemetele (tehnilised sõelumiskriteeriumid). Samuti peavad need vastama sotsiaalsetele ja juhtimisalastele minimaalsetele kaitsemeetmetele (artikkel 18). Seepärast peavad ettevõtjad rakendama menetlusi, et tagada tegevuse kooskõla OECD suunistega hargmaistele ettevõtetele, ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetega, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) tööalaste aluspõhimõtete ja põhiõiguste deklaratsiooniga ning rahvusvahelise inimõiguste koodeksiga.

2.3.

Määruse artikliga 26 kohustatakse komisjoni avaldama 2021. aasta lõpuks aruanne, milles kirjeldatakse taksonoomia kohaldamisala laiendamiseks vajalikke sätteid, et hõlmata muid kestlikkuse eesmärke, nagu sotsiaalsed eesmärgid. See näitab kavatsust laiendada selle kohaldamisala, kuid ei kohusta siiski rakendama sotsiaalset taksonoomiat. Kooskõlas määrusega tehti platvormi sotsiaalse taksonoomia alarühmale ülesandeks uurida taksonoomia laiendamist sotsiaalsetele eesmärkidele. Alarühma lõpparuanne sotsiaalse taksonoomia kohta avaldati 2022. aasta veebruaris, (5) hiljem kui teatavaks tehtud, ning komisjon peaks selle põhjal koostama oma aruande. Lisaks palutakse platvormil anda komisjonile nõu artikli 18 kohaldamise osas, st anda juhiseid, kuidas ettevõtjad saaksid järgida minimaalseid kaitsemeetmeid, ning artikli nõuete võimaliku täiendamise vajaduse osas.

2.4.

Platvorm teeb ettepaneku sotsiaalse taksonoomia struktuuri loomiseks ELi praeguse kestliku rahanduse ja juhtimise õiguskeskkonna raames. Sotsiaalse taksonoomia kasutuselevõtu korral kuuluksid regulatiivsesse raamistikku ka muud sätted. Nende hulgas on kavandatav äriühingute kestlikkusaruandluse direktiiv, millega asendatakse muud kui finantsaruandlust käsitleva direktiiv ja kehtestatakse kohustuslikud ELi kestlikkusaruandluse standardid, jätkusuutlikkust käsitleva teabe avalikustamise määrus ning äriühingute kestlikkuse hoolsuskohustuse direktiiv. Eelkõige nõutakse kavandatavas äriühingute kestlikkusaruandluse direktiivis, et äriühingud annaksid aru ka sotsiaalsetest teemadest ja esitaksid juhtimisega seotud aruandluse. Eeldatakse, et see direktiiv parandab sotsiaalsete küsimuste avalikustamist. Seetõttu oleks see oluline täiendus sotsiaalsele taksonoomiale, millest lähtuvalt saaks neid küsimusi mõõta ja hinnata.

2.5.

Vaatamata mõningatele erinevustele soovitab platvorm järgida keskkonnataksonoomia struktuurilisi aspekte. Platvorm pakub välja kolm peamist eesmärki, millele on lisatud alleesmärgid. Inimväärse töö eesmärk sisaldab selliseid alleesmärke nagu sotsiaaldialoogi tugevdamine, kollektiivläbirääkimiste edendamine ja äraelamist võimaldav töötasu, mis tagab inimväärse elu. Piisava elatustaseme eesmärk sisaldab tervislikke ja ohutuid tooteid, kvaliteetset tervishoidu ja kvaliteetset eluaset. Kaasavate ja kestlike kogukondade eesmärk peaks edendama ka võrdõiguslikkust ja kaasavat majanduskasvu ning toetama kestlikke elatusvahendeid. Väljapakutud minimaalsed kaitsemeetmed on seotud keskkonnaalaste, valitsussektori ja sotsiaalsete eesmärkidega, et vältida vastuolusid, muu hulgas seda, et kestliku tegevusega tegelev ettevõtja on seotud näiteks inimõiguste rikkumisega. Lisaks tuleks tegeleda konkreetsete sidusrühmadega, täpsemalt üksuse töötajate ja väärtusahelas osalevad töötajate, lõppkasutajate ja asjaomaste kogukondadega. Samuti soovitatakse arvestada sotsiaalvaldkonnaga seotud olulise kahju ärahoidmise põhimõtte kriteeriumite ja kahjulike tegevuste loeteluga.

3.   Üldised märkused

3.1.

Komitee kutsub üles järgima majanduspoliitikat, mis oleks kooskõlas ELi lepingu artiklis 3 sätestatud eesmärkidega ja kestliku arengu eesmärkidega. Peamistele poliitikaeesmärkidele tuleb tasakaalustatult tähelepanu pöörata. Täpsemalt on need valdkonnad järgmised: keskkonnasäästlikkus, kestlik ja kaasav majanduskasv, täielik ja kvaliteetne tööhõive, õiglane tulude jaotus, tervis ja elukvaliteet, sooline võrdõiguslikkus, finantsstabiilsus, hindade stabiilsus, õiglasel ja konkurentsivõimelisel tööstus- ja majandusstruktuuril põhinev tasakaalustatud kaubandus ning riigi rahanduse stabiilsus. Lisaks juhib komitee tähelepanu konkurentsivõimelise kestlikkuse tegevuskavale, milles asetatakse selle neli mõõdet – keskkonnasäästlikkus, tootlikkus, õiglus ja makromajanduslik stabiilsus – võrdsetele alustele, et saavutada tugev mõju ning edukas rohe- ja digipööre (6). Pidades silmas Venemaa agressioonist põhjustatud sõda Ukrainas, rõhutab komitee oma üleskutset tagada tasakaalustatud majanduspoliitika, mis aitaks leevendada sõja majanduslikku ja sotsiaalset mõju. Komitee viitab ILO 1919. aasta põhikirjas sisalduvale tõdemusele, mille kohaselt saab üldise ja kestva rahu tagada üksnes siis, kui see põhineb sotsiaalsel õiglusel.

3.2.

Komitee tutvustab sotsiaalse taksonoomia kontseptsiooni, et elavdada selleteemalist arutelu ja suurendada teadlikkust. Komitee pooldab hästi kavandatud, hästi toimivat ja kontseptuaalselt usaldusväärset sotsiaalset taksonoomiat, et kasutada ära märkimisväärsed võimalused ja lahendada samal ajal ka eri probleeme (vt allpool). Nii nagu majanduspoliitika tervikuna, tuleks rahastamisega seotud kestlikkuse kontseptsioon ja eelkõige ELi taksonoomia viia kooskõlla tervikliku ja mitmemõõtmelise lähenemisviisiga, mille puhul peaksime püüdma seada keskkonnaalase ja sotsiaalse kestlikkuse võrdsele alusele. Lisaks võib rohepööre mõjuda sotsiaalses mõttes kahjulikult. Seetõttu on vaja sotsiaalvaldkonna standardeid kaitsta ja parandada, keskendudes sellele, et kedagi ei jäeta kõrvale. Õiglane üleminek nõuab kestlikke sotsiaalseid tingimusi ja sotsiaalne taksonoomia võib pakkuda selleks suuniseid.

3.3.

Komitee peab sotsiaalset taksonoomiat oluliseks ja vajalikuks täienduseks ELi sotsiaalsele mõõtmele ning kutsub komisjoni üles avaldama õigeaegselt artiklis 26 nõutud aruande. Järgida tuleks platvormi aruande mitmetasandilist ja mitmekülgset lähenemisviisi. Täiuslikkuse poole püüdlemine ja kõigi sotsiaalse kestlikkuse aspektide üheaaegne kaasamine võib aga põhjustada suuri viivitusi sotsiaalse taksonoomia rakendamisel ja kätkeb endas isegi ohtu, et kogu projektist loobutakse. Seepärast soovitab komitee alustada protsessi õigeaegselt, lihtsate ja selgete juhiste ning lihtsate läbipaistvusmenetlustega ja seejärel seda järk-järgult pidevalt täiendada. Mis puudutab keskkonnaalase taksonoomia ja sotsiaalse taksonoomia seoseid, tuleks püüelda nende kahe lähenemisviisi sidususe ja tiheda lõimimise poole. Praktilise esimese sammuna võiks kehtestada vastastikused minimaalsed kaitsemeetmed.

3.4.

Komiteel on hea meel, et platvorm on avaldanud oma aruande kavandi määruse artikli 18 kohta, et anda ettevõtjatele nõu, kuidas artikli nõudeid rakendada ja lubada seda vajaduse korral muuta. Sotsiaalse kestlikkuse kontekstis on eriti oluline hinnata ettevõtja tegelikke tulemusi inimõiguste, töösuhete ja inimväärse töö valdkonnas. Kuigi keskkonnataksonoomia minimaalsed kaitsemeetmed on väga tervitatavad ja neid tuleks hoolikalt rakendada, ei asenda need kunagi sotsiaalset taksonoomiat. Need ei ole sugugi piisavad, et tagada sotsiaalne kestlikkus töötajate, tarbijate ja kogukondade jaoks (7). Lisaks soovitab komitee teha koostööd kohalike sotsiaalpartnerite, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sotsiaalsete ettevõtetega, et jälgida ja edendada majandustegevuse positiivset mõju sidusrühmadele.

3.5.

Sotsiaalne taksonoomia muutub üha olulisemaks, kui see on osa üldisest sotsiaalsele kestlikkusele suunatud poliitikast, millega kaasnevad asjakohased eeskirjad, näiteks inimõigustega seotud hoolsuskohustuse kohta. Siiski ei asenda see kunagi usaldusväärset valitsuse reguleerimist ja sotsiaalpoliitikat. Sotsiaalhoolekande rahastamine valitsuse vahenditest ja stabiilsetest sotsiaalkindlustussüsteemidest on endiselt ülimalt oluline. Taksonoomiat ei tohiks kasutada väljatõrjumise või erastamise vahendina. Avaliku sektori investeeringutel on avalike teenuste valdkonnas jätkuvalt oluline roll ning need toovad sageli kaasa ka täiendavaid erainvesteeringuid. Ent sotsiaalne taksonoomia võiks pakkuda kõigile investoritele kestlikkuse kriteeriume taristu, tervishoiu, hariduse ja koolituse ning sotsiaaleluruumide valdkonnas, et võimaldada sotsiaalselt kestlikke investeeringuid reaalmajandusse ja vältida sotsiaalse rohepesu ohtu. Tulevikus võiksid taksonoomiat kasutada ka valitsusasutused abi- ja rahastamisprogrammide võrdlusalusena. Seda tuleb nõuetekohaselt hinnata ja arutada.

3.6.

Sotsiaalne taksonoomia annaks võimaluse uurida üksikasjalikult majandustegevuse positiivset ja negatiivset sotsiaalset mõju. Paljud kaalumisel olevad punktid on tihedalt seotud küsimustega, mis on traditsiooniliselt sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide käsitletavate teemade hulgas. Komitee kutsub üles kaasama organiseeritud kodanikuühiskonda täiel määral sotsiaalse taksonoomia, eelkõige selle (all)eesmärkide, olulise kahju ärahoidmise põhimõtte kriteeriumide ja kaitsepõhimõtete väljatöötamisse. Nende eesmärkide kujundamine mõjutab tööandjaid, töötajaid, tarbijaid, teisi sidusrühmi ja kogukondi ja/või nad peavad täitma aruandluskohustusi. Komitee juhib tähelepanu ka pensionifondidele kui näitele, kus töötajad on investeeringutest kasusaajad. Sidusrühmade kaasamine on oluline ka selleks, et nad tunneksid end protsessis vastutajatena. Komitee eeldab, et sotsiaalse taksonoomia saaks võtta kasutusele määruse läbivaatamise, seega seadusandliku tavamenetluse teel. Delegeeritud õigusaktide ülemäärane kasutamine kestliku rahanduse kontekstis ja eelkõige taksonoomia rakendamisel on küsitav, sest see puudutab väga erinevaid poliitilisi küsimusi, mis lähevad palju kaugemale tehnilistest spetsifikatsioonidest.

3.7.

Komitee rõhutab, kui oluline on parandada teabe kvaliteeti sotsiaalselt kestlike investeeringute valdkonnas ja ennetada sotsiaalset olukorda puudutavat desinformatsiooni, et ära hoida negatiivset mõju kõigile sidusrühmadele. Hästi kavandatud sotsiaalne taksonoomia aitaks paljuski neid probleeme lahendada, tuues selgelt välja tegevused ja üksused, kes aitavad oluliselt kaasa sotsiaalsele kestlikkusele. See taksonoomia peaks olema eeskujuks ja peegeldama õigusaktides juba sätestatud eesmärkidest kõrgemaid eesmärke ning leidma samas õige tasakaalu liiga globaalse ja liiga kitsa käsitluse vahel. Kui keskkonnakriteeriumid põhinevad pigem teaduslikel andmetel, siis platvormi pakutud sotsiaalne taksonoomia tugineks rohkem standarditele ja ülemaailmselt kokkulepitud raamistikele, mis ei pruugi olla normatiivsed, vaid toimivad suunistena, et edendada sotsiaalselt kestlikke tegevusi.

3.8.

Inim- ja töötajate õiguste järgimine peab olema taksonoomia nõuetele vastavuse eeltingimus. Ka kollektiivlepingutest ja ühise otsustamise mehhanismidest kinnipidamine kooskõlas vastavate riiklike ja Euroopa õigusaktidega on otsustava tähtsusega ning peaks moodustama olulise kahju ärahoidmise põhimõtte. Lisaks peaks suunistega, millega nähakse ette lihtsad ja läbipaistvad menetlused, millel on positiivne sotsiaalne mõju ja mis põhinevad sotsiaalpartnerite kokkuleppel, määratama taksonoomiale vastav majandustegevus. Seejuures on oluline meeles pidada, et kollektiivläbirääkimiste katvuse tase on liikmesriigiti väga erinev, moodustades Leedus vaid 7 % ja ulatudes 98 %-ni Austrias. Alates 2000. aastast on kollektiivläbirääkimiste katvus vähenenud 22 liikmesriigis ja hinnanguliselt hõlmavad kollektiivlepingud nüüd vähemalt 3,3 miljonit töötajat vähem. Sotsiaalse taksonoomia rakendamisel on oluline roll uuel miinimumpalga direktiivil ja kollektiivlepingute kohaldamise laiendamisel (8). Lisaks soovitab komitee anda kavandatavas õigusaktis selget nõu minimaalsete kaitsemeetmete rakendamise kohta, tuginedes võimaluse korral platvormi aruandele määruse artikli 18 kohta.

3.9.

Sotsiaalse taksonoomia aluseks võivad olla mitmesugused rahvusvahelised ja ELi normid ja põhimõtted. Seoses (all)eesmärkidega soovitab komitee viidata Euroopa sotsiaalõiguste sambale ja sellega seotud tegevuskavale ning asjakohastele kestliku arengu eesmärkidele. Viimastest toob komitee eelkõige välja järgmised: kestliku arengu eesmärk nr 8 (inimväärne töö ja majanduskasv), eesmärk nr 1 (vaesuse kaotamine), eesmärk nr 2 (nälja kaotamine), eesmärk nr 3 (tervis ja heaolu), eesmärk nr 4 (haridus ja koolitus), eesmärk nr 5 (sooline võrdõiguslikkus), eesmärk nr 10 (ebavõrdsuse vähendamine) ja eesmärk nr 11 (kestlikud linnad ja kogukonnad). Olulised allikad võiksid olla ka sotsiaalpartnerite vahel kokku lepitud raamistikud. Komitee arvates on platvormi idee rakendada ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetel ja OECD suunistel põhinevaid minimaalseid kaitsemeetmeid hädavajalik. Lisaks oleksid sotsiaalse taksonoomia jaoks väärtuslikud võrdluspunktid ka Euroopa sotsiaalharta, ELi põhiõiguste harta, Euroopa inimõiguste konventsioon ja kavandatav äriühingute kestlikkuse hoolsuskohustuse direktiiv. Välja tuleks jätta tegevused, mida peetakse märkimisväärselt kahjulikuks, st tegevused, mis on põhimõtteliselt ja igal juhul vastuolus mis tahes kestlikkuse eesmärkidega ning mida ei ole võimalik muuta vähem kahjulikuks. Siia tuleks lisada rahvusvaheliste kokkulepetega hukka mõistetud relvad, nagu kobarpommid või jalaväevastased miinid. Komitee soovitab välja töötada ka kontseptsiooni selle kohta, kuidas tulla toime agressiivsete ja vaenulike režiimidega.

4.   Sotsiaalse taksonoomia võimalused

4.1.

Komitee soovitab tungivalt kasutada taksonoomia potentsiaali, et suunata investeeringud sotsiaalselt kestlikesse tegevustesse ja üksustesse ning luua inimväärseid töökohti. Üle 20 % ELi kodanikest elab vaesuse ohus. Pandeemia on ebavõrdsust süvendanud ning sõda Ukrainas suurendab majanduslikke ja sotsiaalseid pingeid veelgi. Maailmas on hinnanguliselt kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks vaja umbes 3,3–4,5 triljonit USA dollarit aastas. Kaubad, mille tootmisel on rikutud tööga seotud inimõigusi, on seotud ELi turuga, kuhu neid imporditakse. ELis on tungiv vajadus ka sotsiaalsete investeeringute järele, näiteks vaesuse vähendamisse, elukestvasse õppesse ja tervishoidu (9). Minimaalne rahastamise puudujääk sotsiaalsetes infrastruktuuriinvesteeringutes oli ELis 2018.–2030. aastal hinnanguliselt ligikaudu 1,5 triljonit eurot (10). Komitee kutsub komisjoni üles esitama ajakohastatud hinnangu investeerimisvajaduste kohta, et olla kooskõlas Euroopa sotsiaalõiguste sambaga ja saavutada ELi 2030. aasta peamised eesmärgid. Sotsiaalse kestlikkuse tagamiseks on vaja suuri avaliku ja erasektori vahendeid.

4.2.

Sotsiaalse taksonoomia abil võiksid investorid ja ettevõtjad hinnata oma investeeringu või tegevuse sotsiaalset mõju ning võtta selle vabatahtlikult keskseks eesmärgiks. Komitee juhib tähelepanu kasvavale nõudlusele sotsiaalselt orienteeritud investeeringute järele ja väljendab heameelt, et investorid on avatud sotsiaalselt kestlikule rahastamisele. Seevastu esineb vajakajäämisi määratluse ja standardimise osas ning ka keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisalaste reitingute ja nendega seotud väljundite analüüs näitab olulisi erinevusi sõltuvalt reitingu andjast, mis muudab sotsiaalselt kestliku investeerimise keeruliseks. Sotsiaalne taksonoomia kujutaks endast sidusat kontseptsiooni sotsiaalse kestlikkuse määratlemiseks ja edendamiseks ning edusammude mõõtmiseks. See võib suurendada vastutust ja anda selgeid suuniseid. Seega toetaks see suurel määral investorite püüdlusi ja võiks motiveerida uusi turuosalisi sellesse valdkonda investeerima, aidates samal ajal ära hoida sotsiaalset rohepesu.

4.3.

Sotsiaalselt kahjulik tegevus võib endaga kaasa tuua ka majanduslikke riske. Ettevõtet, mida seostatakse inimõiguste rikkumisega, võidakse boikoteerida, ja inimõigustega seotud hoolsuskohustuse eiramise korral on võimalik, et ettevõtja ei saa kandideerida riigihankelepingutele. Inimõiguste rikkumise tõttu võib ettevõtja sattuda ka kulukatesse kohtuvaidlustesse või tarneahelad võivad streikide tõttu katkeda. Investeeringuid võivad mõjutada ka majanduslikud ja poliitilised riskid, mis tulenevad kasvavast lõhest rikaste ja vaeste vahel. Neid riske saaks minimeerida investeerimisotsustega, mis põhinevad muu hulgas ka sotsiaalsel taksonoomial. Komitee juhib tähelepanu ka Euroopa Keskpanga tööle, mille eesmärk on tugevdada kestlikkuse tegurite tähelepanuta jätmisest tulenevate süsteemsete riskide järelevalvet ja juhtimist. Komitee rõhutab, et keskkonnariskidega kaasnevad sageli sotsiaalsed riskid, näiteks juhul, kui inimesed kaotavad üleujutuse tõttu oma kodu. Kokkuvõttes võib öelda, et sotsiaalse kestlikkusega seotud riske tuleb käsitleda sihipäraselt ja need peaksid kuuluma Euroopa Keskpanga meetmetesse kestlikkusega seotud riskide valdkonnas.

4.4.

Lisaks juhib komitee tähelepanu sellele, et läbipaistvus on turu tõhususe oluline element. See ei puuduta ainult kapitaliturge. Sotsiaalne taksonoomia võiks olla ka vahend, mille abil toetada tasakaalu majanduslike vabaduste ning sotsiaalsete ja tööalaste õiguste vahel (11). Läbipaistvuse suurendamise kaudu võib see aidata kaasa ELi toimimise lepingu artiklis 3 sätestatud sotsiaalsele siseturule ning edendada ausat konkurentsi. Lisaks soodustaks sotsiaalne taksonoomia võrdseid tingimusi ja muudaks nähtavamaks need ettevõtjad, kes austavad inim- ja töötajate õigusi ning aitavad oluliselt kaasa sotsiaalsele kestlikkusele, mis aitab neil meelitada ligi investoreid. Taksonoomia võimalikku ümberkujundavat rolli tugevdaks selle laiemalt tuntuks muutmine. Seejuures juhib komitee taas tähelepanu positiivsele rollile, mis finantsinstrumentidel võib olla sotsiaalse mõjuga ettevõtjate arengus (12).

4.5.

EL on saavutanud rahvusvahelisel tasandil keskkonnakestliku rahastamise valdkonnas juhtpositsiooni ja annab ülemaailmselt oma aktiivse panuse sellesse valdkonda. Komiteel on hea meel nende jõupingutuste üle, kuid ta tuletab komisjonile meelde vajadust edendada ka sotsiaalset kestlikkust ja kestliku arengu eesmärke. Ka sotsiaalse kestlikkuse kontekstis peaks EL püüdma olla eeskujuks ja esirinnas, tõstatades selle teema rahvusvahelistel foorumitel. Eeskätt sõja ja rahvusvaheliste pingete perioodil peab rahvusvaheline kestliku rahastamise ülesehitus võtma arvesse ka sotsiaalset kestlikkust.

5.   Raskused ja võimalikud lahendused

5.1.

Finantsinvestorite kavatsused teha sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt kestlikke investeeringuid on väga kiiduväärt ja väärivad toetamist. Siiski lähtuvad finantsturu osalised üldiselt oma investeerimisotsuste tegemisel tulu, riski, likviidsuse ja tähtajaga seotud ootustest. Need motiivid võivad olla vastuolus teiste sidusrühmade huvidega ning töötada vastu keskkonnaalastele või sotsiaalsetele eesmärkidele või need lausa kõrvale lükata. Komitee juhib siiski tähelepanu ka paljudele võimalikele koostoimetele investorite ja teiste sidusrühmade huvide vahel, näiteks kui töötajate osaluse parandamine suurendab ettevõtjate tootlikkust või kui majandustegevus aitab kaasa kogukondade heaolule. Igal juhul ei tohi majandustegevust või -üksusi, mis ei vasta taksonoomiale, pidada automaatselt kahjulikuks. Sellega seoses kerkib esile mure turu sulgemise pärast ning komitee palub komisjonil esitada selgitusi ning leida hästi tasakaalustatud lähenemisviis. Rohkem tuleks keskenduda kestlike investeeringute mõjule reaalmajanduse tegevuses.

5.2.

Vastuolud võivad tekkida seetõttu, et sotsiaalküsimusi reguleeritakse liikmesriigi tasandil ja sotsiaalpartnerite vahel, samas kui organiseeritud kodanikuühiskond tervikuna püüab olla kaasatud sotsiaal-, keskkonna- ja muudesse poliitikaküsimustesse. Komitee väljendab siiski heameelt platvormi aruande üle seoses teiste määruste rikkumise ohtudega. Samuti eeldab komitee, et komisjoni ettepanekus välditakse vastuolulisi kattumisi ja sekkumist liikmesriikide sotsiaalsüsteemidesse, töösuhetesse ja eeskirjadesse. Lisaks tugineks sotsiaalne taksonoomia ühistele rahvusvahelistele ja Euroopa deklaratsioonidele ja põhimõtetele – nagu Euroopa sotsiaalõiguste sammas – ning oleks aluseks vabatahtlikule otsuste tegemisele, sätestamata seejuures konkreetset sotsiaalpoliitikat. Nagu eespool osutatud, peab taksonoomia mis tahes laiem kasutamine siiski toimuma asjakohase otsustusprotsessi alusel. Tuleb vältida põhjendamatut sekkumist riiklikesse õigusaktidesse ja sotsiaalpartnerite autonoomiasse ning tunnustada erinevusi riiklikes tööturumudelites ja kollektiivläbirääkimiste süsteemides.

5.3.

Sotsiaalse taksonoomia väljatöötamine ning seega struktureeritud ülevaade sotsiaalselt kestlikest tegevustest ja sektoritest puudutab ka poliitilisi väärtusi. On keeruline määratleda, milline majandustegevus ja/või sektor on kooskõlas taksonoomiaga. Just see on põhjus, miks taksonoomia väljatöötamine peaks toimuma poliitilise arutelu ja demokraatliku otsustusprotsessi tulemusel (13). Ainult sellistel tingimustel saab välja töötada sotsiaalse kestlikkuse ühise idee, millele eri osalejad saaksid toetuda ja viidata ning peaksidki seda tegema. Komitee rõhutab, et ka sotsiaalvaldkonnas sõltub taksonoomia edu selle laialdasest aktsepteerimisest. Hõlmatud tegevused ja sektorid peavad vastama üldtunnustatud kestlikkuse määratlusele ning põhinema üldtunnustatud väärtustel, nagu inimväärikus, sooline võrdõiguslikkus, õiglus, kaasatus, mittediskrimineerimine, solidaarsus, taskukohasus, heaolu ja mitmekesisus. Taksonoomia usaldusväärsuse tagamine on äärmiselt oluline, et mitte ohustada projekti tervikuna.

5.4.

Lisaks on murettekitav, et sotsiaalne taksonoomia võib liigselt koormata ettevõtjaid täiendavate aruandlusnõuetega ning vajadusega anda keerulist teavet koos kulukate auditimenetlustega. Komitee kutsub komisjoni üles sellist koormust minimeerima ning koostama lihtsad ja kergesti jälgitavad kriteeriumid, kasutades samas ära kattuvust teiste aruandlusnõuetega. Komitee kiidab heaks platvormi lähenemisviisi sotsiaalse taksonoomia eesmärkide struktureerimisel sarnaselt äriühingute kestlikkusaruandluse direktiivi kavandatud struktuuriga. Kokkuvõttes nõuab komitee korrapärast ja järjepidevat eeskirjade kogumit ilma liigse keerukuse ja dubleerimiseta, et see toimiks praktikas, tagades samas vajaliku läbipaistvuse. Kasulikuks võiks osutuda see, kui seaduslikult volitatud, spetsialiseerunud asutused pakuvad ettevõtjatele ja teistele organisatsioonidele, kes soovivad oma tegevuse taksonoomiaga vastavusse viia, taksonoomiaga seotud nõustamist ja teenuste osutamist. See tagaks ka vähemate aruandlusressurssidega ettevõtjatele juurdepääsu taksonoomiale. Samas saavad finantsasutused ikkagi anda hinnanguid investeeringute sotsiaalse mõju kohta, nagu praegu teevad väärtuspõhised pangad kogu maailmas.

5.5.

Kuigi taksonoomia eesmärk on luua usaldusväärne raamistik sotsiaalselt kestlikele investeeringutele, ei saa välistada rohe- või sotsiaalpesu ohtu. Komitee nõustub platvormi seisukohaga, et üksnes kohustuste ja meetmete kontrollimine ei taga tõhusat rakendamist ega inimõiguste kaitset ega toeta sotsiaalselt kestlike tegevuste arendamist. Väga raske on jälgida ja tagada, et ettevõte täidaks väljakuulutatud sotsiaalse kestlikkuse eesmärke, ning hinnata nende tegevust tänapäevastes sageli väga keerulistes tarneahelates. Teisest küljest osutab platvorm paljulubavale arengule kvantifitseeritavate sotsiaalandmete valdkonnas, näiteks läbivaadatud sotsiaalvaldkonna tulemustabeli ja kestliku arengu eesmärkide kontekstis. Kokkuvõttes peab sotsiaalne taksonoomia olema läbipaistev, usaldusväärne ja seda tuleb pidevalt ajakohastada. Lisaks soovitab komitee kaasata sellesse protsessi näiteks töötajate nõukogusid ja kodanikuühiskonna organisatsioone.

5.6.

Komitee teeb ettepaneku taaskäivitada arutelu ELi reitinguagentuuri üle, mis võiks nüüd keskenduda kestlikkusele, ning tugevdada seeläbi ELi juhtivat rolli selles valdkonnas. Samuti kordab komitee oma üleskutset tagada finants- ja muude andmete esitajate nõuetekohane reguleerimine ja järelevalve. Ametiühingutele, töötajate nõukogudele, tarbijaorganisatsioonidele ja muudele organiseeritud kodanikuühiskonna esindajatele tuleks ette näha kaebuste esitamise mehhanismid, juhuks kui taksonoomia vastavuse kohta esitatakse valeväiteid. Komitee võtab teadmiseks, et määruses jäetakse rikkumiste korral kohaldatavad meetmed ja karistused liikmesriikide otsustada. Igal juhul tuleks riigi pädevatele asutustele panna suurem vastutus kontrolliülesannete täitmise eest, (14) millele lisandub kohustus anda aru oma parlamentidele ja kodanikuühiskonnale.

---

(1)  ELT L 198, 22.6.2020, lk 13.

(2)  Kestliku rahanduse platvorm | Euroopa Komisjon (europa.eu).

(3)  Do no significant harm (DNSH).

(4)  ELT C 517, 22.12.2021, lk 72.

(5)  Sotsiaalse taksonoomia lõpparuanne (europa.eu).

(6)  ELT C 275, 18.7.2022, lk 50.

(7)  ELT C 152, 6.4.2022, lk 97.

(8)  Direktiiv piisava miinimumpalga kohta Euroopa Liidus, artikli 4 lõige 2, esialgne kokkulepe. Sotsiaaltaksonoomias tuleks toetada selles kehtestatud kollektiivläbirääkimiste katvuse 80 % künnist, mis nõuab liikmesriikidelt meetmete võtmist määra suurendamiseks.

(9)  Sotsiaalse taksonoomia lõpparuanne (europa.eu).

(10)  Euroopa Komisjon, „Boosting Investment in Social Infrastructure in Europe“, Discussion Paper 074, jaanuar 2018.

(11)  ELT C 275, 18.7.2022, lk 50.

(12)  ELT C 194, 12.5.2022, lk 39.

(13)  Vt eelpool punkt 3.

(14)  Vt taksonoomiamääruse artikkel 21.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ühtekuuluvusfondist ja taasterahastust „NextGenerationEU“ rahastatav kliimamuutustega kohanemise fond“

(omaalgatuslik arvamus)

(2022/C 486/04)

Raportöör:	Ioannis VARDAKASTANIS
Kaasraportöör:	Judith VORBACH

Täiskogu otsus	20.1.2022
Õiguslik alus	kodukorra artikli 52 lõige 2
	omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	9.9.2022
Vastuvõtmine täiskogus	21.9.2022
Täiskogu istungjärk nr	572
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	139/3/3

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Liit astub märkimisväärseid samme kliimamuutuste vastu võitlemiseks ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks. ELi kliima-, keskkonna- ja energiapoliitikaga on loodud pikaajaline kava, kuidas aidata ära hoida maailma kliimakriisi halvimaid mõjusid. Sellest võib-olla siiski ei piisa.

1.2.

Kuigi ELi pühendumus on märkimisväärne, on kliimamuutuste ja ressursinappuse tagajärjed hakanud kahjuks juba ilmnema. Seetõttu oleme sunnitud kohanema oludega, mida me varem pole kogenud. Kuigi EL on õigustatult pühendunud olukorra halvenemise vältimisele, ei ole me siiski valmis ettenägematuteks kliimahädaolukordadeks, energiakriisideks ja loodusõnnetusteks.

1.3.

Alates 2021. aastast oleme kogenud kahte väga märkimisväärset hädaolukorda, mille lahendamisel on ELi rahastamismehhanismid osutunud ebapiisavaks. Esiteks üleujutuste ja metsatulekahjude põhjustatud häving üle Euroopa 2021. aasta suvel. Teiseks jätkuv energiakriis ja vajadus ELi energiasõltumatuse järele, ajendatuna Venemaa sissetungist Ukrainasse 2022. aastal.

1.4.

ELi praegune mehhanism loodusõnnetustele reageerimiseks on Euroopa Liidu Solidaarsusfond. Fondi aastaeelarve on aga hiljutiste loodusõnnetuste tekitatud kahjude kuludega võrreldes imeväike ja seda tuleb oluliselt suurendada. ELi rahalised vahendid taastuvenergiale üleminekuks on suuremad, kuid arvesse ei ole võetud ELi praegust pakilist vajadust energiasõltumatuse järele ja väga suurt energiaostuvõimetuse ohtu, nagu märgitakse komitee koostamisel olevas arvamuses „Võitlus energiaostuvõimetuse vastu ja ELi vastupanuvõime: majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid“ (1).

1.5.

Komitee on seisukohal, et EL vajab uut rahastamismehhanismi, mis pakuks kohest ja ulatuslikku abi, et aidata liikmesriike eelnimetatud hädaolukordades. Seepärast teeb komitee ettepaneku luua uus, kliimamuutustega kohanemise fond. Need rahalised vahendid tuleks ümber suunata olemasolevatest ELi fondidest, eelkõige Ühtekuuluvusfondist ning taaste- ja vastupidavusrahastust, kuid neid tuleks sujuvalt ja sidusalt hallata uue fondi kaudu.

1.6.

Rahastamiskeskkonna ajakohastamine võiks hõlmata ka kohaldamisala laiendamist, olemasolevate programmide tõhustamist ning taasterahastu „NextGenerationEU“ kaalumist uue rahastamisvahendi mudelina.

1.7.

Võttes arvesse märkimisväärseid investeerimisvajadusi, soovitab komitee komisjonil kaaluda kliimamuutustega kohanemise fondi tugevdamist ka erainvesteeringute ja -panuste soodustamisega. Konkreetselt loodusõnnetustega seoses peaksid komisjon ja liikmesriigid tegema jõupingutusi ka selleks, et suurendada ja hõlbustada kindlustuskatet ning kasutada kindlustussüsteemi selleks, et suunata rahalisi vahendeid kliimamuutustele vastupanu võime parandamisse, eelkõige riskipiirkondades, et vähendada sõltuvust ELi rahalisest toetusest.

1.8.

Kliimamuutustega kohanemise fond peab olema kohanemisvõimeline ja paindlik ning valmis reageerima järgnevatel aastatel ja aastakümnetel uutele tekkivatele kriisidele.

1.9.

On äärmiselt oluline, et pigem kiirele ja pakilisele reageerimisele keskenduva kliimamuutustega kohanemise fondi toimimine oleks kooskõlas ELi üldise kliima-, keskkonna- ja energiapoliitikaga, mis pikas perspektiivis vähendab sõltumist hädaolukordadele reageerimisest ning kaitseb nii inimkonda kui ka loodust.

2.   Üldised märkused

2.1.

Komitee tunnistab, et kliimakriisiga tegelemine on kooskõlas ELi kohustustega, mis võeti Euroopa rohelise kokkuleppe raames, st kohustusega viia ellu Pariisi kokkulepe ja saavutada kestliku arengu eesmärgid. Kuigi kliimamuutuste põhjuste vähendamine peaks olema ELi kliimapoliitika põhieesmärk, rõhutab komitee, et lisaks kasvuhoonegaaside vähendamise kavadele on vaja tugevaid ja ühtlustatud rahastamismehhanisme, et lahendada kliima- ja energiaalaseid hädaolukordi, millega ELi elanikud silmitsi seisavad.

2.2.

Komitee soovitus on luua uus, kliimamuutustega kohanemise fond ning seda ettepanekut toetavad mitmed Euroopa Parlamendi liikmed (2). Seda mehhanismi tuleks rahastada Ühtekuuluvusfondi ning taaste- ja vastupidavusrahastu olemasolevatest vahenditest, mis koondatakse ühte fondi, mis parandab tõhusust ja lühendab reageerimisaega ning hõlbustab tsentraliseeritud järelevalvet selle üle, kus on rahastamist kõige rohkem vaja. See peaks parandama ELi suutlikkust toetada liikmesriike kiirel reageerimisel kliima-, keskkonna- ja energiaalastele hädaolukordadele. Praeguses olukorras aitaks see lahendada kahte kõige märkimisväärsemat hädaolukorda, mida me praegu kogeme: taastumine üha sagedasematest loodusõnnetustest ning kiireloomuline vajadus minna üle taastuvenergiale ja liikuda Euroopa energiasõltumatuse suunas, kuigi paindlikult, et tulla toime tulevikus tekkivate kriisidega.

2.3.

ELi vahendeid juba suunatakse energiasüsteemi ümberkujundamisele ja suurõnnetusest taastumisele, kuid nende tõhusust takistavad mitmed probleemid. Olemasolev Euroopa Liidu Solidaarsusfond, mis loodi selleks, et aidata kogukondadel loodusõnnetustest taastuda, ei ole tänapäevaste kliimakatastroofide ulatust arvestades lihtsalt piisavalt suur. Energiasüsteemi ümberkujundamise rahastamine on küll ulatuslikum, kuid kaugeltki mitte piisav. Lisaks hallatakse seda mitme eri fondi kaudu, millega kaasneb vastuolude või kattumise oht, ning viisil, mis ühendab vahetud eesmärgid kliimamuutuste vastu võitlemise pikaajaliste eesmärkidega. Vajadus suurendada ELi energiasõltumatust seoses Venemaa sissetungiga Ukrainasse on näidanud, mil määral meie energiasõltuvus vaenulikest riikidest nõrgendab meie võimet reageerida otsustavalt rahvusvahelistele sündmustele.

2.4.

Seepärast kutsub komitee üles looma kliimamuutustega kohanemise fondi, mille konkreetne eesmärk on reageerida vahetutele keskkonna-, kliima- ja energiaalastele hädaolukordadele ning aidata ELil kohaneda uute oludega, kus sellised kriisid muutuvad kahjuks üha levinumaks. Kliimamuutustega kohanemise fond peaks toimima rahastamisreservina, mida saaks pakiliste investeerimisvajaduste korral kohe kasutada.

2.5.

Fond peab pakkuma paindlikkust ja stabiilsust, mida on vaja kiireteks ja suurteks investeeringuteks ELi esmavajaduste rahuldamisse, säilitades samal ajal kooskõla pikaajalise kliima- ja energiapoliitikaga. See peaks koondama osa Ühtekuuluvusfondi vahenditest, mis on praegu ette nähtud kliimaküsimuste jaoks, olemasoleva Euroopa Liidu Solidaarsusfondi ning osa taaste- ja vastupidavusrahastu vahenditest, mis on ette nähtud keskkonnareformideks. Kui need vahendid koondatakse ühte fondi, mis selgelt keskendub kiireloomulistele meetmetele, parandab see reageerimise tõhusust ja lihtsustab kõige pakilisemate investeerimisvajaduste jälgimist. See peaks parandama võimet saata raha viivitamata sinna, kus seda vajatakse.

2.6.

Rahastamiskeskkonna ajakohastamine võiks hõlmata ka kohaldamisala laiendamist ja olemasolevate programmide tõhustamist. Arvestades ühist huvi ja pakilist vajadust võidelda kliimamuutuste ja nende katastroofiliste tagajärgede vastu, rõhutab komitee ka vajadust parema rahastamismeetodi järele tulevikus. Isegi kui rakendataks keskkonnahoidlikke investeeringuid käsitlevat kuldreeglit – ja seda väga õigustatult –, ei pruugi mõned liikmesriigid siiski suuta leida vajalikke suuri investeerimissummasid, ilma et see ohustaks nende eelarve kestlikkust. Seepärast soovitab komitee kaaluda ka taasterahastut „NextGenerationEU“ kui mudelit kliimamuutustega kohanemise fondi rahastamiseks. Selle fondi toetused ja/või laenud tuleks eraldada tingimusel, et neid saav liikmesriik või piirkond investeerib kliimamuutuste või nende tagajärgede vastu võitlemisse, tehes näiteks edasisi investeeringuid taastuvenergiasse ja vähese CO2 heitega energiasse. Kõik sellised poliitikameetmed peavad olema seotud sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide kohustusliku kaasamisega ning tuleb järgida ühtekuuluvuspoliitikas sätestatud partnerluspõhimõtet.

2.7.

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et ainuüksi kliimamuutustega kohanemise fondist ei piisa selleks, et tegeleda loodusõnnetuste tagajärgedega ning katta suurema vastupanuvõime eesmärgil kliimamuutustega kohanemiseks tehtavaid kulutusi. Sellega seoses juhib komitee tähelepanu nn kliimakaitse lõhele, st kliimaga seotud katastroofidest põhjustatud majandusliku kahju kindlustamata osale. Kindlustuskaitse loodusõnnetuste vastu on Euroopas endiselt väike – aastatel 1980–2017 oli kindlustatud ainult umbes 35 % looduskatastroofidest põhjustatud kahjust (3). Seepärast on oluline uurida ja edendada liikmesriikides katastroofikindlustust ning edendada riiklikke kindlustusskeeme, mis julgustavad kasutajaid investeerima kliimamuutustega kohanemisse, vähendades survet ELi fondidele ja soodustades ennetavaid investeeringuid. Dialoog sidusrühmade vahel ja innovatsioon kindlustustoodete valdkonnas võivad arendada uudseid riski ülekandmise lahendusi kindlustus- ja edasikindlustussüsteemis, seades samal ajal esikohale finantsturu stabiilsuse ja tarbijakaitse (4). See suurendaks kliimamuutustega kohanemise fondi suutlikkust eesseisvate ülesannetega toime tulla.

2.8.

ELi fondidel on oluline roll ka stardirahana, et meelitada ligi erainvesteeringuid, sealhulgas kliimamuutustega kohanemiseks, et parandada kliimamuutustele vastupanu võimet.

3.   Kliimamuutustega kohanemise fond kui katastroofidest taastumise ja nendeks valmisoleku vahend

3.1.

ELi institutsioonidevahelises uuringus kirjeldatakse selgelt kliimakatastroofiga tegelemise pakilisust: „Kasv 1,5 kraadi võrra on maksimaalne, mida meie planeet suudab taluda. Kui temperatuur peaks pärast 2030. aastat veelgi tõusma, ootavad meid veelgi suuremad põuaperioodid, üleujutused, äärmuslik kuumus ja sadade miljonite inimeste vaesus ning kõige haavatavamate elanikkonnarühmade tõenäoline hukkumine.“ (5)

3.2.

On hakanud selguma, et me oleme kliimamuutustega kaasnevateks probleemideks väga vähe ette valmistatud. 2021. aastal toimus ELi liikmesriikides loodusõnnetuste tõttu enneolematu häving, alates inimohvreid nõudnud üleujutustest Saksamaal ja Beneluxis kuni katastroofiliste metsa- ja maastikupõlenguteni Kreekas ja Hispaanias. Kliimakriisi tingimustes ja koos muude keskkonnaseisundi halvenemise põhjustega on tõenäoline, et häving ja loodusõnnetused muutuvad pigem normiks kui erandiks. Mida rohkem tõhusaid meetmeid kliimakriisi ja keskkonnaseisundi halvenemise vastu võitlemiseks edasi lükatakse, nõrgendatakse või välditakse, seda suuremad on riskid.

3.3.

2021. aasta suvel Lääne-Euroopat tabanud üleujutustes hukkus vähemalt 240 inimest (6) ning palju rohkem inimesi asustati ümber ja kaotas oma kodu. Kreekas registreeriti riiki tabanud kuumalaine ajal lausa 500 metsa- ja maastikupõlengut (7).

3.4.

Lisaks sellele, et 2021. aasta keskkonnakatastroofide tõttu toimunud hävingu ja inimkaotuste ulatus oli enneolematu, oli seda ka rahaline kulu kannatanud kogukondadele. Lääne-Euroopas põhjustasid üleujutused hinnanguliselt 38 miljardit eurot kahju (8). Kreekas oli peaminister sunnitud heaks kiitma 500 miljoni euro suuruse abipaketi tulekahjudes kõige enam kannatanud Evia saarele (9).

3.5.

Ükski maailma osa ei ole väljaspool üha kasvavat looduskatastroofide ohtu. Samuti ei ole ükski ELi liikmesriik piisavalt hästi varustatud, et tulla toime selliste suurte probleemidega – mis puutub nii põua, metsa- ja maastikupõlengute ja üleujutustega toimetulemiseks vajalikesse ressurssidesse ja materjalidesse kui ka kahjustatud piirkondade taastumiseks vajalikesse rahalistesse vahenditesse.

3.6.

Kliimamuutustega kohanemise fondist loodusõnnetustele reageerimiseks tehtavad investeeringud peaksid täiendama ELi struktuuri- ja investeerimisfondide käimasolevaid kulutusi katastroofideks ettevalmistumisel ja nende ennetamisel. Vaja on tohutuid investeeringuid, et suurendada vastupanuvõimet kliimamuutuste mõju suhtes, näiteks muu hulgas investeeringuid tammide ehitamisse, üleujutustele vastupidavatesse hoonetesse, kaitsesse rannikuerosiooni eest, metsa- ja maastikupõlengute seire- ja ohjeldamisseadmetesse ning tehnoloogiasse, mis aitab säästa ja säilitada magevett põua all kannatavates piirkondades. Samal ajal kui struktuurifondid peaksid tegema eeltööd võimaliku kahju vähendamiseks, peaks kliimamuutustega kohanemise fond kiiresti reageerima juhtudel, kui selliste ennetavate meetmetega ei ole õnnestunud teatavat kahju vältida.

3.7.

Komitee rõhutab, et kliimakriisi prognoositavad tagajärjed nõuavad praegusest palju tugevamat toetusmehhanismi. Euroopa Liidu Solidaarsusfondi kogueelarve piirdub 500 miljoni euroga aastas (10). Alates selle rakendamisest 2002. aastal on sellest fondist saanud toetust 28 Euroopa riiki rohkem kui 7 miljardi euro suuruses kogusummas (11). See on muljetavaldav, kuid sellest ei piisaks isegi 2021. aastal loodusõnnetustest põhjustatud kahjude kulude katmiseks.

3.8.

Loodusõnnetuste korral näeme suuremat inimohvrite ohtu teatud rühmade puhul, kes ei suuda kahjustatud piirkondadest kergesti evakueeruda. See puudutab eelkõige eakaid, puuetega inimesi ja lapsi. Investeeringuid tuleb suunata tagamaks, et hädaabiteenistustel on materiaalsed vahendid ja varud täiendavate päästetöötajate näol, et aidata kõiki erilist tähelepanu vajavaid inimesi. Samuti on vähemate vahenditega inimesed vähem võimelised evakueeruma seetõttu, et alternatiivse elukoha leidmine on kulukas ja juurdepääs isiklikele liikumisvahenditele on piiratud. See peaks olema üks küsimus, mida kliimamuutustega kohanemise fondi abil lahendada.

4.   Kliimamuutustega kohanemise fond kui tee rohepöörde suunas

4.1.

Komitee on seisukohal, et kliimamuutustega kohanemine tähendab ka kohanemist uute oludega, mis puudutavad säästva energia tootmist. Hiljutiste sündmuste tõttu seisab EL energiasõltumatuse osas silmitsi ulatuslike pakiliste ülesannetega, mida mitmeaastase finantsraamistiku, taasterahastu „NextGenerationEU“ ja majanduse juhtimise raamistiku koostamise ajal ette ei nähtud. Viidates komisjoni kavale „REPowerEU“ (12) ja Euroopa Ülemkogu järeldustele, nõustub komitee täielikult sellega, et pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse on energiasõltumatus, sealhulgas taastuvate energiaallikate arendamine, tähtsam kui kunagi varem.

4.2.

Komitee rõhutab vajadust keskenduda keskkonnahoidlike ja vähese CO2 heitega energiatehnoloogiate, energiatõhususe parandamise ja energianõudluse vähendamise võimalikule rollile energiavarustuse ja energia taskukohasuse suurendamisel ELis. See aitab kaitsta hinnatõusude eest, mis takistavad majanduskasvu, süvendavad ebavõrdsust, põhjustavad energiaostuvõimetust, suurendavad tootmiskulusid ja kahjustavad ELi konkurentsivõimet. Eelkõige tunneb komitee heameelt uuenduslike vesinikupõhiste lahenduste kiirema kasutuselevõtu ja kulutõhusa taastuvelektri üle tööstuses.

4.3.

Vajadus investeerida kiiresti ja ulatuslikumalt üleminekusse ELis toodetud keskkonnasäästlikumatele energialiikidele on olulisem kui kunagi varem. Kuigi taastuvenergia tootmine ja energiasõltumatus peaks alati olema ELi pikaajaline eesmärk, vajab EL praeguses olukorras kiiresti taskukohaseid alternatiivseid energiaallikaid, ilma et ta seaks oma energiaeesmärke ohtu. Pakilisi investeeringuvajadusi, et pakkuda inimestele taskukohase hinnaga energiat alternatiivsetest allikatest, saaks käsitleda kliimamuutustega kohanemise fondi kaudu tõhusamalt ja tulemuslikumalt kui olemasolevate mehhanismide abil.

4.4.

Komitee märgib üha selgemalt, et energiasõltuvus on põhjuslik tegur, mis nõrgestab ELi reageerimist sellistele riikidele nagu Venemaa, nagu on selgelt näha ELi reageeringus sissetungile Ukrainasse. Praegune liigsõltuvus Venemaa gaasist kahjustab tõsiselt ELi ja selle liikmesriikide võimet võtta kiireid meetmeid, seadmata oma kodanikke kütusepuuduse ja energiaostuvõimetuse ohtu. Kahjuks ei paku USAst maagaasi hankimise plaan kestlikku ega keskkonnateadlikku lahendust (13).

4.5.

Kliimamuutustega kohanemise fond peaks olema vahend, millega rahastada meie pakilist vajadust ELis toodetud vähese CO2 heitega taastuvenergia järele, mis hõlmab olemasolevate tehnoloogiate ambitsioonikat hankimist ja investeeringuid uute tehnoloogiate arendamisse, et saavutada kliimaneutraalne majandus. Komitee rõhutab tungivalt, et Ukrainas toimuv sõda ei tohi viia selleni, et eiratakse ELi ülesannet saavutada keskkonnaalased ja sotsiaalsed eesmärgid, sest need on pikas perspektiivis majandusliku tugevuse loomise aluseks.

4.6.

Energiatarbimise vähendamise kontekstis on edusammud liikmesriigiti väga erinevad. 2018. aastal vähendas ainult 11 liikmesriiki 27st oma sisemaist energia kogunõudlust allapoole 2020. aasta eesmärki. Kokkuvõttes on EL kaugel oma 2030. aasta eesmärkide saavutamisest, mis tähendab vajadust suuremate jõupingutuste järele. Õnneks on ELis kindlalt suurenenud taastuvate energiaallikate osakaal summaarses energia lõpptarbimises. Paketis „Eesmärk 55“ on tehtud ettepanek saavutada 2030. aastaks taastuvenergia 40 %-line osakaal energiatarbimises. Samal ajal kui taastuvate energiaallikate osakaal energiatarbimises on ELis väga erinev, on ka taastuvenergia tootmise suutlikkus eelarvepiirangute ja geograafiliste tingimuste tõttu väga erinev. Mõnes riigis on paigaldatud fotoelektriline võimsus inimese kohta üsna väike, hoolimata suurest potentsiaalist selles valdkonnas. Teised riigid saavutavad suure taastuvenergia osakaalu tänu hüdroelektrijaamade jaoks soodsatele geograafilistele võimalustele.

4.7.

Jõupingutuste suurendamine üleminekuks taastuvenergiale käib käsikäes uute rahastamisvajadustega ning seda tuleb kiiresti teha, pidades silmas energiakriisi ja kasvavat vajadust ELi energiasõltumatuse järele. Paketi „Eesmärk 55“ ettepanekute hoogustamiseks, nähes taastuvenergia kasutuses ette suuremad eesmärgid ja varasemad tähtajad, näiteks päikese- ja tuuleenergia kasutuselevõtu ning energiatõhususe parandamise kaudu, on vaja jõulist rahastamist. Komisjon teatas oma kavatsusest hinnata neid rahastamisvajadusi REPowerEU ettepanekute (14) kontekstis, võttes aluseks liikmesriikide vajaduste kaardistamise ja piiriüleste investeeringute nõuded. Komitee tunneb selle üle heameelt, kuid väljendab muret selle üle, et praegused ELi ja liikmesriikide tasandi rahastamisvahendid ei ole piisavad ning et on vaja võtta meetmeid, et muuta taastuvenergia lahenduseks juba praegu. Kliimamuutustega kohanemise fondi kulutusi taastuvenergiale tuleks suurendada ka erainvesteeringute ligimeelitamise teel, kusjuures fond toimib stardiraha andjana.

4.8.

Investeeringute suurendamine ELi energiasõltumatuse parandamiseks peaks toimuma kooskõlas rohepöörde ja taastuvenergiale üleminekuga. Edu saavutamiseks vajab EL lisaks kohestele investeeringutele kliimamuutustega kohanemise fondist ka märkimisväärseid pikaajalisi investeeringuid teadusuuringutesse ja innovatsiooni ning uutesse tootmis- ja tarbimisviisidesse, et parandada meie võimet pakkuda kõigile puhast ja taskukohast energiat. ELi teadusuuringute ja innovatsiooni tegevuskava näitab juba praegu märkimisväärset pühendumist sellele eesmärgile, mis võib kaasa tuua märgatavaid edusamme. Teadusuuringute rõhutamisega peab aga kaasnema liikmesriikide kohustus võtta kasutusele keskkonnasäästlikumad energiatootmise vormid ja nende võime loobuda traditsioonilisematest energiatootmisviisidest, eelkõige liikmesriikides, mis sõltuvad endiselt suurel määral söest.

4.9.

Kuigi komitee tunneb heameelt mitmeaastases finantsraamistikus ja taasterahastus „NextGenerationEU“ kliimapoliitikale eraldatud rahaliste vahendite üle, rõhutab ta ka seda, et kõige vahetumad keskkonnaohud ELi inimestele on pärast nende mehhanismide koostamist muutunud ning vaja on uusi lähenemisviise. Lisaks kõnealuse uue fondi loomisele palub komitee komisjonil vaadata läbi rahastamiskeskkond, et teha kindlaks rahastamislüngad ja lisarahastuse vajadused seoses kliimapoliitika eri aspektidega.

5.   ELi kehtiva kliima- ja energiapoliitika stabiilsuse ning kliimamuutustega kohanemise fondi täiendavuse tagamine

5.1.

Kliimamuutustega kohanemise fond vastaks väga konkreetsele rahuldamata vajadusele ELi rahastamises – see teeks kättesaadavaks piisavad rahalised vahendid, millega reageerida kliima-, keskkonna-, ja energiaalastele hädaolukordadele. Fond peab aga olema täielikult kooskõlas ELi üldise poliitikaga nendes valdkondades.

5.2.

Kliimakriis on riigipiire ületav süsteemne probleem. See tähendab, et majanduse toimimist on vaja muuta süsteemselt, mistõttu on äärmiselt oluline, et valitsused pühenduksid süsteemsetele lahendustele, selle asemel et tegeleda vaid probleemi sümptomitega.

5.3.

Väga suured erinevused selles, kuidas üksikisikuid ja inimrühmi kaasatakse ning milline on neile avalduv mõju, süvendavad kliimamuutuste probleemi. Need erinevused puudutavad CO2 jalajälge: CO2 heide inimese kohta on ELis liikmesriigiti ja piirkonniti üsna erinev. Samuti on erinevusi näha kliimamuutuste mõjus, kohanemisvõimes ja probleemide lahendamise suutlikkuses ning lõpuks kliimapoliitika meetmete mõjus ja eelseisvates olulistes struktuurimuutustes.

5.4.

ELis on kliimamõju nii liikmesriikide sees kui ka nende vahel väga erinev, sõltudes riikide geograafilistest tingimustest ning majanduse olukorrast ja struktuurist. Näiteks samal ajal kui 7 % ELi elanikkonnast elab suure üleujutusohuga piirkondades, elab üle 9 % elanikkonnast piirkondades, kus 120 päeva aastas vihma ei saja.

5.5.

Õiglase ülemineku poole püüdlemine vajab ka kestlikke sotsiaalseid tingimusi kooskõlas kestliku arengu eesmärkide ja Euroopa sotsiaalõiguste sambaga. Lisaks nõuab komitee terviklikku keskkonnasäästlikkuse käsitust ning viitab taksonoomiamäärusele, milles on sätestatud kuus keskkonnaeesmärki: kliimamuutuste leevendamine, kliimamuutustega kohanemine, vee- ja mereressursside kestlik kasutamine ja kaitse, üleminek ringmajandusele, saastuse vältimine ja tõrje ning elurikkuse ja ökosüsteemide kaitse ja taastamine.

5.6.

Ühtekuuluvuspoliitika, mille heakskiidetud eelarve on praegusel programmitöö perioodil üle 330 miljardi euro, on praegu Euroopa suurim ja tähtsaim ühine investeerimisvahend ning seepärast on sellel oluline roll kliimakriisi lahendamisel. Kliimamuutused ja nende tagajärjed mõjutavad väga tõenäoliselt ka erinevusi liikmesriikide sees ja vahel, millega tegelemine on ühtekuuluvuspoliitika eesmärk. Ka taaste- ja vastupidavuskavas pööratakse suurt tähelepanu kliimale. Kuigi on näha selget soovi investeeringuid teha, on vaja selget ja struktureeritud ülevaadet sellest, millised ELi vahendid on mõeldud kliimamuutustega võitlemiseks ja kuidas neid hallatakse.

5.7.

Komitee rõhutab, et ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad võtma selge poliitilise kohustuse kliimaeesmärkide saavutamiseks. On vaja kiiresti tõhustada mitmetasandilist dialoogi riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste vahel kliimamuutustega seotud riiklike meetmete kavandamise ja rakendamise üle kohalikul ja piirkondlikul tasandil, kohalike omavalitsuste otsese juurdepääsu üle rahastamisele ning võetud meetmete edenemise jälgimise üle. Sellesse protsessi tuleb kaasata sotsiaalpartnerid ja organiseeritud kodanikuühiskond, et tagada tasakaalustatud lähenemisviis, milles võetakse arvesse kõigi rühmade huve.

5.8.

Komitee rõhutab kohalike, sotsiaal- ja piirkondlike partnerite keskset rolli kliimamuutuste tagajärgedega tegelemisel. Kahjuks ei ole toetus, mida paljud neist osalejatest saavad oma tegevuse rahastamiseks, kaugeltki veel piisav nende ees seisvate probleemide lahendamiseks. Muu hulgas tuleb suurendada õiglase ülemineku fondi, et pakkuda paremat toetust.

5.9.

Komitee rõhutab, et üleminek keskkonnasäästlikkusele peab olema kaasav ning kooskõlas kestliku arengu eesmärkide ja Euroopa sotsiaalõiguste sambaga. Sellega seoses peavad põhikriteeriumid sisaldama uute kvaliteetsete keskkonnahoidlike töökohtade kaitsmist ja loomist, tagades koolituse ja kaasavad sotsiaalmeetmed, arendades seeläbi piirkonna elanikkonna jaoks alternatiivseid kliimaneutraalseid majandussektoreid. See peab kaaluma üles kliimapoliitika meetmete ja struktuurimuutuste võimaliku negatiivse mõju. Näiteks peaksid riigihanked ja ettevõtjatele mõeldud riigiabimeetmed olema seotud kvaliteetsete töökohtade loomisega ning järgima töötajate õigusi, keskkonnastandardeid ja maksukohustusi. Lisaks tuleb haavatavaid isikuid kaitsta kliimamuutuste mõju eest, vältides alati energiaostuvõimetuse tekkimist. Lõpetuseks juhib komitee tähelepanu ELi taksonoomia põhimõttele „ei kahjusta oluliselt“, mille kohaselt ei tohi eri poliitikameetmete rakendamine kahjustada ühtegi keskkonnaeesmärki.

5.10.

Kuna formaalne ja mitteformaalne haridus on olulised mehhanismid kliimakriisiga võitlemiseks, on väga oluline investeerida kättesaadavasse kliimamuutuste ja kodanikuaktiivsuse alasesse haridusse. Kestlikkusalane haridus on noorte jaoks võimas vahend, mis annab neile võimaluse osaleda aruteludes selle üle, milline peaks olema konkreetne kliimapoliitika. Hariduse ja koolituse tähtsust kliimamuutustega võitlemisel tunnistatakse üha enam.

---

(1)  https://www.eesc.europa.eu/et/our-work/opinions-information-reports/opinions/tackling-energy-poverty-and-eus-resilience-challenges-economic-and-social-perspective (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 88).

(2)  „Regional development MEPs suggest to set-up a Climate Change Adaptation Fund“ | Uudised | Euroopa Parlament.

(3)  „Economic losses from climate-related extremes in Europe“ – Euroopa Keskkonnaamet.

(4)  „Kliimamuutuste suhtes vastupanuvõimelise Euroopa kujundamine – ELi uus kliimamuutustega kohanemise strateegia“, COM(2021) 82 final, punkt 2.2.3 ning „Kestlikule majandusele ülemineku rahastamise strateegia“, COM(2021) 390 final, II ja III jagu, meede 2c, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve (EIOPA) tulemustabel kindlustuskatte lünkade kohta ja aruteludokument.

(5)  Euroopa strateegia ja poliitilise analüüsi süsteemi aruanne, lk 8.

(6)  https://www.brusselstimes.com/belgium-all-news/199487/europes-summer-floods-amount-to-worlds-second-most-costly-natural-disaster-of-2021.

(7)  https://www.reuters.com/world/europe/greece-starts-count-cost-after-week-devastating-fires-2021-08-09/.

(8)  Europe's summer floods amount to world's second-most costly natural disaster of 2021 (brusselstimes.com).

(9)  https://www.reuters.com/world/europe/greece-starts-count-cost-after-week-devastating-fires-2021-08-09/.

(10)  Euroopa Liidu Solidaarsusfond.

(11)  https://ec.europa.eu/regional_policy/et/funding/solidarity-fund/.

(12)  Kava „REPowerEU“, COM(2022) 230 final.

(13)  „U.S., EU strike LNG deal as Europe seeks to cut Russian gas“ | Reuters.

(14)  COM(2022) 230 final.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Krüptovarad – probleemid ja võimalused“

(omaalgatuslik arvamus)

(2022/C 486/05)

Raportöör:	Philip VON BROCKDORFF
Kaasraportöör:	Louise GRABO

Täiskogu otsus	24.3.2022
Õiguslik alus	kodukorra artikli 52 lõige 2
	omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	9.9.2022
Vastuvõtmine täiskogus	22.9.2022
Täiskogu istungjärk nr	572
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	148/0/3

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Komitee tunnistab krüptovarade kasvavat turukapitaliseeritust ning toetab kindlalt Euroopa Komisjoni ettepanekut võtta vastu määrus krüptovaraturgude kohta, mille eesmärk on reguleerida krüptovarasid ELis ja mille suhtes saavutasid kaasseadusandjad 30. juunil 2022 esialgse poliitilise kokkuleppe. (1)

1.2.

Komitee nõuab ka tugevat õigus- ja tegevusraamistikku, et parandada tehingute finantsjärelevalvet ja krüptovarade maksukuulekust.

1.3.

Komitee soovitab asutustel tungivalt järgida põhimõtet „sama tegevus, samad riskid, samad reeglid“. Selleks on vaja tugineda olemasolevatele õigusraamistikele, kui selliste krüptovaradega kauplevate ettevõtjate puhul on vaja katta traditsiooniliste riskidega sarnased riskid. Komitee arvates on see vajalik, et vältida asümmeetriat sarnaste teenuste ja varade vahel, mis võivad tehniliste asjaolude tõttu kuuluda erinevatesse raamistikesse.

1.4.

Krüptovara reguleeriv raamistik peab olema järjepidev kõigis jurisdiktsioonides, mitte ainult ELis. Tarbijate kaitsmiseks tuleks ELis ja väljaspool kehtestada võrdsetel tingimustel põhinevad standardid. Komitee toetab rahaülekannete määrust (2), kuigi mõnes aspektis läheb see kaugemale kui traditsiooniliste finantstehingute puhul. Kuid samal ajal toetab komitee innovatsiooni ELis ja on oluline, et plokiahela tehnoloogial põhinevaid tavatooteid, mis ei ole oma olemuselt finantstooted, käsitletaks samamoodi nende füüsiliste ekvivalentidega, mitte finantsinstrumentidena, järgides põhimõtet „sama tegevus, samad riskid, samad reeglid“.

1.5.

Komitee on mures krüptovarade ja nende kaevandamisega seotud keskkonnamõjude pärast, pidades silmas ELi kliimakohustusi rohelise kokkuleppe raames, ning leiab, et vaatamata esilekerkivatele hajusraamatu tehnoloogiatele, nagu plokiahel, mis näivad suutvat pakkuda kestlikku taristut vähese CO2 heitega tuleviku jaoks, puuduvad selle kohta veenvad tõendid.

1.6.

Komitee on seisukohal, et plokiahel, mis on krüptovarade peamine alustehnoloogia, võib aidata leida lahenduse praegu turul valitsevatele riskidele. Plokiahela võimalikud eelised ulatuvad reaalajas tehtavatest tehingutest, mis võimaldavad riskide vähendamist ja paremat kapitalijuhtimist, kuni regulatiivse tõhususe parandamiseni, näiteks kasutades plokiahelat oma klientide tausta uurimiseks või rahapesuvastaste kontrollide jaoks.

1.7.

Lisaks märgib komitee, et tehnoloogia areng võib aidata lahendada olemasolevaid maksukuulekuse piiranguid, parandades seeläbi maksuhalduritele nõuetele vastavuse tagamiseks edastatavate andmete läbipaistvust ja kvaliteeti, võimaldades maksupettuste ja ebaseaduslike tehingute avastamist.

1.8.

Plokiahela tehnoloogia edasine areng võib ka pankasid motiveerida tegema plokiahela ökosüsteemis koostööd, võimaldades neil jagada teavet ja kogemusi laiema plokiahela kogukonnaga plokiahelapõhise kaubanduse rahastamisplatvormi kaudu.

1.9.

Lõpetuseks toetab komitee täielikult Euroopa Keskpanga (EKP) rolli nii krüptovarade arengu ning selle võimaliku mõju jälgimisel rahapoliitikale ja riskidele, kui ka võimalike ohtude jälgimisel, mida krüptovarad võivad põhjustada turutaristute ja maksete sujuvale toimimisele ning finantssüsteemi stabiilsusele.

2.   Taust

2.1.

Krüptovarade turukapitalisatsioon kasvas 2021. aastal enam kui kolmekordseks, ulatudes 2,6 triljoni USA dollarini, kuid krüptovarad moodustavad endiselt väikse osa ülemaailmse finantssüsteemi üldistest varadest (3). Arvuliste näitajate poolest on krüptovarad võrreldavad mõne väljakujunenud varaklassiga, kuigi need ei ole kaugeltki sama tähtsad kui riigivõlakirjad, aktsiaturud ja tuletisinstrumendid. Krüptovarade kiire kasv on ökosüsteemi meelitanud mitmeid uusi osalejaid ja pakkumisel on üha rohkem krüptovarasid, millest mõnda nimetatakse virtuaalvääringuks, digimündiks või tokeniks. Praegu on kõige tuntumad krüptovarad bitcoin ja ether, mis koos moodustavad ligikaudu 60 % krüptovarade kogu turukapitalisatsioonist.

2.2.

Viimase aasta jooksul on tohutult suurenenud stabiilse krüptovara (4) klassi kuuluva krüptovara nõudlus, millele on kaasa aidanud tehnoloogia, iseäranis plokiahela areng. Eelkõige stabiilse krüptovara kauplemismahud on ületanud peaaegu kõiki teisi krüptovarasid peamiselt seetõttu, et neid kasutatakse laialdaselt hetke- ja tuletisinstrumentide tehingute tegemiseks börsidel. Stabiilse krüptovara suhteline hinnastabiilsus aitab krüptovarade omanikke kaitsta ka mittestabiilsete krüptovaradega seotud volatiilsuse eest.

2.3.

Detsentraliseeritud rahandus, (5) mis põhineb plokiaheltehnoloogial ning osutab finantsteenuseid stabiilse krüptovara ja muude krüptovarade abil, on üks krüptovarade nõudluse kasvu peamisi põhjuseid, kuna see võimaldab kasutajatel krüptovaradega kaubelda ilma vahendajateta. Samuti ei ole tehingute käigus vaja kliendi krediidiriski hindamist. Huvitaval kombel hõlmavad sellised tehingud peamiselt institutsionaalseid osalejaid arenenud majandusega riikidest, kus enamasti tehakse tehinguid stabiilse krüptovaraga (6).

2.4.

Plokiahela ehk hajusraamatu tehnoloogiat võib kirjeldada kui ühte suurt avalikku faili, mida jagatakse ja salvestatakse tohutu arvutivõrgu kaudu, mis hõlmab kõiki krüptovaradega seotud tehinguid. Kuna seda jagatakse avalikult ja selle sisu on kinnitatud, ei ole tehingut võimalik tagasi pöörata ega muuta. Seega välistab hajusraamatu tehnoloogia kasutamise tulemusel koostatud avalik toimik petturlikud tehingud.

2.5.

COVID-19 kriisi haripunktis, turustressi ajal, saavutas bitcoin’i väärtus 2020. aasta veebruari keskel 10 367,53 USA dollarit, langedes sama aasta märtsi keskel 4 994,70 USA dollarini. Väärtuse järsk tõus ja langus oli aga pandeemia ja selle mõjuga aktsiaturule vähe seotud (7). Bitcoin’i väärtuse näiliselt ebastabiilne käitumine on tingitud nähtusest, mida kaevandajad ja eksperdid nimetavad poolitamiseks. Bitcoin’i poolitamine toimub iga nelja aasta tagant või iga kord, kui kaevandatakse 210 000 plokki. See toimus 2012. aastal ja siis ilmnesid sarnased prognoositavad bitcoin’i hinna kõikumised. See muster ei ole 2012. aastast saati oluliselt muutunud.

2.6.

Nagu finantsstabiilsuse nõukogu (FSB) oma 2018. aasta aruandes kinnitas, ei paista krüptovarad praegu finantsstabiilsusele olulist ohtu kujutavat. Sellegipoolest väljendas FSB muret riskide pärast, mida turukapitalisatsiooni suurenemine võib kaasa tuua, eelkõige investorite usaldusega seotud riskid, riskid, mis tulenevad finantsasutuste otsesest ja kaudsest kokkupuutest, ning riskid, mis tulenevad krüptovarade kasutamisest makseteks ja vahetuseks.

2.7.

Sama muret on väljendanud ka Euroopa järelevalveasutused (EBA, ESMA ja EIOPA), mis on tarbijaid hoiatanud, et paljud krüptovarad on väga riskantsed ja spekulatiivsed ning et need ei sobi enamikule jaeinvestoritele ega makse- ja vahetusvahendiks. Nende seisukoht on, et kõrge riskiga krüptovarade ostmisel on tarbijatel väga suur tõenäosus kaotada kogu oma investeeritud raha. Samuti hoiatavad nad, et tarbijad peaksid teadvustama eksitava reklaami ohtu muu hulgas ühismeedias ja mõjutajate kaudu. Tarbijad peaksid olema eriti ettevaatlikud, kui lubatakse kiiret ja suurt tulu.

2.8.

Krüptovarade, süsteemselt oluliste finantsasutuste ja põhiliste finantsturgude vahelised otsesuhted küll üha sagenevad, kuid on praegu veel piiratud. Sellegipoolest on institutsiooniline osalemine krüptovaraturgudel nii investorite kui ka teenuseosutajatena viimase aasta jooksul suurenenud, ehkki alustati madalalt tasemelt. Kui krüptovarade kasutamine jätkuvalt suureneb ja seotus asjakohaste asutustega kasvab, võib see avaldada mõju üleilmsele finantssüsteemile.

2.9.

Krüptovarade laialdasema kasutuse ja seotuse kasvu tõttu on üha vajalikum ja tähtsam, et krüptovarad läbiksid järjepideva, võrreldava ja objektiivse auditi, mille eesmärk on anda avalikkusele aru esitatava finantsteabe täpsuse ja täielikkuse kohta. Seda arvesse võttes esitas Euroopa Komisjon 2020. aasta septembris seadusandliku ettepaneku krüptovarade valdkonnas krüptovääringu alaste õigusnormide ühtlustamiseks ja seadustamiseks (8). Ettepanekuga luuakse krüptovarade väljastajate ja pakkujate ning krüptovarade teenuseosutajate reguleerimise ja järelevalve laiaulatuslik raamistik, et kaitsta tarbijaid ning finantssüsteemi terviklikkust ja stabiilsust. Kaasseadusandjad saavutasid 30. juunil 2022 esialgse poliitilise kokkuleppe. Õigusakti lõplik tekst tõenäoliselt avaldatakse ja jõustub lähikuudel. Komitee seisukoht selles küsimuses on esitatud arvamuses „Krüptovarad ja hajusraamatu tehnoloogia“ (9).

3.   Krüptovaradest tulenevad riskid

3.1.

Krüptovarade kiiret kasvu on üldiselt iseloomustanud puudulik tegevuskorraldus, küberriskide kesine juhtimine ja nõrgad juhtimisraamistikud. Kõik kolm aspekti kombineerituna suurendavad klientide riske, sest küberturvalisus on krüptovarade valdkonnas probleem. Varastatud krüptovarad jõuavad enamasti ebaseaduslikule turule ja neid kasutatakse edasise kuritegeliku tegevuse rahastamiseks. Samuti küsivad kurjategijad lunavararünnakute korral ohvritelt sageli lunaraha maksmist krüptorahas, näiteks bitcoin’ides (10). Finantssektori digitaalset tegevuskerksust käsitlevas määruses (DORA), milles kaasseadusandjad hiljuti kokku leppisid ja mida praegu avaldamiseks viimistletakse, sätestatakse ühetaolised nõuded, mis käsitlevad finantssektori ettevõtjate, sealhulgas krüptovarade teenuseosutajate, äriprotsesse toetavate võrgu- ja infosüsteemide turvalisust ja mida on vaja digitaalse tegevuskerksuse ühtlaselt kõrge taseme saavutamiseks.

3.2.

Krüptovarade ökosüsteem on teataval määral avatud ka kontsentratsiooniriskile, kuna kauplemist domineerivad üsna vähesed majandusüksused (11). Ühes uuringus leiti, et vähem kui 10 000 inimesele kogu maailmas kuulub kokku 4,8 miljonit bitcoin’i (12) – peaaegu kolmandik seni kaevandatud 18,5 miljonist bitcoin’ist. Nende turuväärtus on ligi 600 miljardit USA dollarit. Olukord ei ole oluliselt muutunud. Bitcoin’i ökosüsteemis domineerivad endiselt suured ja kontsentreeritud osalejad, olgu need siis suured kaevandajad (13), bitcoin’i omanikud või vahetajad. Selline kontsentratsioon muudab bitcoin’i süsteemsele riskile vastuvõtlikuks ja viitab samuti sellele, et suurema osa edasisest kasutuselevõtust saadavast kasust saab tõenäoliselt ebaproportsionaalselt väike osalejate hulk (14).

3.3.

Oma viimases aruandes (15) märgib FSB, et turusüsteemid, näiteks pangandus, on krüptovarade volatiilsuse eest suurel määral kaitstud. FSB hoiatab aga digivarade kasvava tähtsuse eest finantsasutuste toimingutes. Kui peamine stabiilne krüptovara (kasutatakse laialdaselt maksete tegemiseks) ebaõnnestuks, võib see veelgi mõjutada finantsstabiilsust ajal, mil suureneb Ukrainas toimuvast sõjast tingitud ebakindlus ja kaupade hinnad püsivad kõrged. Ebaõnnestunud stabiilne krüptovara võib kaasa tuua ka likviidsuspuudujäägi laiemas krüptovarade ökosüsteemis, piirates seeläbi kauplemismahtusid.

3.4.

Nagu varasemas arvamuses (16) märgitud, toetab komitee täielikult ELi jõupingutusi krüptovarade üle järelevalve suurendamiseks. Ent krüptovarade väidetava anonüümsuse tõttu võivad need siiski langeda kuritegelike kavatsuste ohvriks, kuigi nende jälgitavus on paranenud. Krüptovarasid on viimasel ajal kõige rohkem esile tõstetud kui vääringut, mida eelistavad ka küberründajad, kes kasutavad süsteemide häkkimiseks lunavara ja nõuavad seejärel bitcoin’i makseid vastutasuks selle eest, et nad ei hävita ega lekita ettevõtte väärtuslikke andmeid. Lisaks on sagenenud teated krüptovarade Ponzi skeemide kohta. Samuti väidab EKP, et krüptovääringuid kasutatakse Ukrainas toimuva sõja tõttu Venemaa oligarhidele kehtestatud sanktsioonidest kõrvalehoidmiseks (17). Krüptovarade väärkasutamise oht Venemaa-vastastest sanktsioonidest kõrvalehoidmiseks on oluline meeldetuletus, et nende turgudelt tuleb nõuda ettenähtud standardite järgimist, sealhulgas teabe esitamist investorite, rahapesuvastaste ja avalikustamise nõuete kohta.

3.5.

Lisaks tekitab suurt muret eksitav teave ja läbipaistvuse puudumine. Mõnda krüptovara reklaamitakse agressiivselt avalikkusele, kasutades turundusmaterjale ja muud teavet, mis võib olla ebaselge, mittetäielik, ebatäpne või sihilikult eksitav, ülehinnates võimalikku kasu, jättes samal ajal tähelepanuta kaasnevad riskid. Turundus toimub sageli ühismeedias mõjutajate kaudu, kes ei avalda, kas neil on rahaline stiimul teatavate krüptovarade turustamiseks, eelkõige seoses hiljuti esile kerkinud mitteasendatava varaga, mis on seotud erinevate kuulsuste ja sportlastega.

3.6.

ELi järelevalveasutused on veendunud, et krüptovarade äärmuslikud hinnakõikumised on investoritele suur oht, kuigi sarnased riskid võivad tekkida ka ülemaailmsete aktsiaturgude kõikumiste puhul. Tegelikult mõjutavad paljusid krüptovarasid äkilised ja äärmuslikud hinnakõikumised, mis muudavad need väga spekulatiivseks, kusjuures hinnad sõltuvad peamiselt investorite nõudlusest. Äärmuslikud hinnakõikumised põhjustavad uusi kahtlusi krüptovääringute kui varaklassi tuleviku suhtes.

3.7.

Krüptovarade puhul on murettekitav, et investoritel on sageli peaaegu võimatu esitada kahjunõudeid või muid õigustatud nõudeid näiteks eksitava teabe kohta, eelkõige sellepärast, et senini ei ole need varad kuulunud kehtivatest ELi finantsteenuste eeskirjadest tuleneva kaitse alla. Investoreid ei kaitse ka pankade hoiuste tagamise skeemid, kuna need hõlmavad ainult valuutat, mitte krüptovarasid, aktsiaid ega võlakirju.

3.8.

ELi seisukohast tuleks seoses krüptovaraturge käsitleva määruse jõustumisega tegeleda liikmesriikide vahel praegu valitseva ühtlustamise puudumisega. Maksustamise valdkonnas kehtivad liikmesriikides erinevad lähenemisviisid ja mitmed neist nõuavad krüptovaradest saadud kasumilt kapitalikasvu maksu 0–50 %. Kui 2020. aastal võeti finantstehnoloogia reguleerimiseks vastu digirahanduse pakett, tunnistas EL digirahanduse innovatsiooni- ja konkurentsipotentsiaali, leevendades samal ajal sellest tulenevaid riske.

3.9.

Komitee nõuab tõhusat õigus- ja tegevusraamistikku, et parandada tehingute jälgimist ja krüptovarade maksukuulekust. Komitee tunnistab probleeme, mida põhjustab krüptovarade üle tsentraliseeritud kontrolli puudumine, nende pseudoanonüümsus, hindamisraskused, hübriidne olemus ja alustehnoloogia kiire areng, kuid leiab, et maksukuulekus on saavutatav sümmeetrilise lähenemisviisi abil. Hiljutisest uuringust (18) selgus, et bitcoin’i kapitalikasumilt saadaolev potentsiaalne maksutulu ELis oli 2020. aastal 850 miljonit eurot, tuues esile märkimisväärse võimaliku maksutulu, mida sellest sektorist võib saada. Loomulikult eeldab see krüptovaradest saadava tulu maksustamist sarnaselt traditsiooniliste finantsinstrumentidega. See nõuab jällegi nõuetekohasel aruandlusel põhinevate maksukohustuste ettenähtud viisil täitmist ja juurdepääsu maksuhalduritele edastatud teabele. Täiendav kasu ettevõtete müügi paremast jälgimisest reaalajas aitaks parandada käibemaksu kogumise protsessi.

3.10.

On asjakohane märkida, et mõnda krüptovara võidakse käsitleda finantsinstrumendina teise finantsinstrumentide turgude direktiivi (MiFID II) kohaldamisalast tulenevalt või e-rahana e-raha direktiivist või fondina teisest makseteenuste direktiivist tulenevalt. Probleem seisneb selles, et mõni liikmesriik on kehtestanud krüptovarade jaoks riiklikul tasandil spetsiifilised eeskirjad, mis jäävad väljapoole kehtivaid ELi õigusnorme, tuues kaasa õigusliku killustatuse. See moonutab konkurentsi ühtsel turul, muutes krüptovarade teenuseosutajatele oma tegevuse piiriülese laiendamise keerukamaks, põhjustades õigusliku arbitraaži.

3.11.

Kuigi komitee nõustub, et eelistada tuleks terviklikku lähenemisviisi, mis hõlmaks nii sellised krüptovarad, mis võiksid kvalifitseeruda olemasolevateks finantsinstrumentideks, kui ka krüptovarad, mis praegu jäävad regulatiivsest kohaldamisalast välja, soovitab ta asutustel tungivalt järgida põhimõtet „sama tegevus, samad riskid, samad reeglid“. Selleks on vaja tugineda olemasolevatele õigusraamistikele, kui selliste krüptovaradega kauplevate ettevõtjate puhul on vaja katta traditsiooniliste riskidega sarnased riskid. Komitee arvates on see vajalik, et vältida asümmeetriat sarnaste teenuste ja varade vahel, mis võivad tehniliste asjaolude tõttu kuuluda erinevatesse raamistikesse. Samuti peab krüptovaradega seotud mis tahes uuendusele järgnema tõhus regulatiivne reageerimine riskide leevendamiseks.

3.12.

Kokkuvõttes on krüptovarade ja nende kaevandamisega seotud keskkonnamõju äärmiselt oluline, pidades silmas ELi kliimakohustusi rohelise kokkuleppe raames. Madalmaade keskpanga hiljutise uuringu (2021) kohaselt on bitcoin’i võrgustiku CO2 jalajälg suurenemas, võrgustiku kogu elektritarbimine on võrreldav Madalmaade elektritarbimisega ja sellest tulenev keskkonnakulu on 4,2 miljardit eurot (19). Sellegipoolest võib olla asjakohane võrrelda ülemaailmse panganduse elektritarbimist. Sellega seoses märgib komitee, et väidetavalt kasutatakse esilekerkivaid hajusraamatu tehnoloogiaid (nagu plokiahel) selleks, et pakkuda kestlikku taristut vähese CO2 heitega tuleviku jaoks. Siiski puuduvad selle kohta senini konkreetsed tõendid. Hea on see, et kogu energiasektoris püüavad arendajad hajusraamatu tehnoloogia abil aidata detsentraliseerida energiajaotust, kontrollida energiavõrke arukate lepingute kaudu ning pakkuda elektritarbimise ja -varustuse prognoosimisega seotud tarbimiskaja teenuseid.

4.   Krüptovaradest tulenevad võimalused

4.1.

Eespool mainitud riskide valguses jääb selgusetuks, kas krüptovääringutest saab kunagi peamine vahetusvahend. Siiski on alust eeldada, et krüptovarasid iseloomustanud puudusi, näiteks töötlemissuutlikkus ja nende kaevandamisega seotud väga suur energiatarbimine, saab tehnoloogia edasise arenguga lahendada. Sama võib väita ka kaasnevate kuritegeliku tegevuse ja rahapesu riskide kohta, kus krüptovääringus tehtavate tehingute mahu ebaseaduslik osakaal langes 0,62 %-lt 2020. aastal 0,15 %-le 2021. aastal (20) ning õiguskaitseorganid on hakanud paremini jälgima ja konfiskeerima ebaseaduslikke krüptovääringuid. Selle valguses märgib komitee, et alates komisjoni finantstehnoloogia tegevuskava avaldamisest 2018. aasta märtsis on komisjon uurinud nii krüptovaradega seotud võimalusi kui ka probleeme.

4.2.

Kuigi tugeva õigusraamistiku loomine krüptovarade jaoks on vajalik, nagu on kirjeldatud komisjoni ettepanekus (21), leiab komitee, et plokiahel kui krüptovarade peamine alustehnoloogia võib olulisel määral kaasa aidata olemasolevate riskide kõrvaldamisele. Plokiahela võimalikud eelised ulatuvad reaalajas tehtavatest tehingutest, mis võimaldavad riskide vähendamist ja paremat kapitalijuhtimist, kuni regulatiivse tõhususe parandamiseni, näiteks kasutades plokiahelat oma klientide tausta uurimiseks või rahapesuvastaste kontrollide jaoks. Lisaks toob plokiahel kaasa ka täiustatud küberturvalisuse, kuna plokiahelapõhisesse ökosüsteemi häkkimine nõuaks ülisuuri vahendeid võrgu- ja andmetöötlusvõimsuse vallas. Samuti on tohutult võimalusi integreerida seda teiste kujunemisjärgus tehnoloogiatega (näiteks tehisintellekt ja esemevõrk), et toetada krüptovarade tehnoloogiat.

4.3.

Nagu juba märgitud, on läbipaistvuse ja teabe puudumine krüptovarasid ümbritsev tõsine probleem, mis põhjustab nii pseudoanonüümsust kui ka maksuandmete lünklikkust. Tehnoloogia areng võib aidata lahendada olemasolevaid piiranguid, parandades seeläbi maksuhalduritele nõuetele vastavuse tagamiseks edastatavate andmete läbipaistvust ja kvaliteeti, võimaldades maksupettuste ja ebaseaduslike tehingute avastamist. Lisaks võib lahenduseks olla ka plokiahela ja tehisintellekti (vaheline) koostoime, kuna plokiahela tehnoloogia pakub kvaliteetseid andmeid tehisintellektirakenduste jaoks, läbipaistvaid struktuure võrdlusuuringute tegemiseks ja tagab automatiseeritud maksuotsuse tervikluse.

4.4.

Plokiahela tehnoloogia edasine areng võib ka pankasid motiveerida tegema plokiahela ökosüsteemis koostööd, võimaldades neil jagada teavet ja kogemusi laiema plokiahela kogukonnaga plokiahelapõhise kaubanduse rahastamisplatvormi kaudu. Selline taristu võiks võimaldada täielikult integreeritud plokiahelapõhiste digivarade ühtset kauplemis-, arveldus- ja hoiustamisteenust. Samuti võiks see luua turvalise keskkonna digivarade emiteerimiseks ja nendega kauplemiseks ning võimaldada olemasolevate väärtpaberite ja pangandusväliste varade tokeniseerimist, et muuta varasemalt mittekaubeldavad varad kaubeldavaks.

4.5.

Loomulikult on selle saavutamiseks vaja tugevat õigusraamistikku. Sellegipoolest peab õigusraamistik olema järjepidev kõigis jurisdiktsioonides, mitte ainult ELis. Tarbijate kaitsmiseks tuleks ELis ja väljaspool kehtestada võrdsetel tingimustel põhinevad standardid. Sellega seoses toetab komitee rahaülekannete määrust, kuigi mõnes aspektis läheb see kaugemale kui traditsiooniliste finantstehingute puhul. Kuid samal ajal toetab komitee innovatsiooni ELis ja on oluline, et plokiahela tehnoloogial põhinevaid tavatooteid, mis ei ole oma olemuselt finantstooted, käsitletaks samamoodi nende füüsiliste ekvivalentidega, mitte finantsinstrumentidena, järgides põhimõtet „sama tegevus, samad riskid, samad reeglid“.

4.6.

Viimane mõte on seotud digieuro võimaliku kasutuselevõtuga. Tuleb selgeks teha, et digieuro ei ole krüptovara, vaid euro teine vorm (22). Digieuro võimaldaks ELi kodanikel teha digimakseid kogu euroalal – samamoodi nagu nad kasutavad sularaha füüsiliste maksete tegemiseks. Loomulikult on digieuro kasutuselevõtule nii poolt- kui ka vastuargumente, kuid üha enam digitaalselt tehtavate maksete taustal näib see olevat loogiline samm. Tähtis on see peamiselt kahel põhjusel: esiteks võib digieuro teataval määral aidata võidelda USA stabiilse krüptovara üldise domineeriva seisundiga turul ning teiseks on oluline, et EKP jälgiks ka edaspidi nii krüptovarade arengut ning selle võimalikku mõju rahapoliitikale ja riskidele kui ka võimalikke ohte, mida krüptovarad võivad põhjustada turutaristute ja maksete sujuvale toimimisele ning finantssüsteemi stabiilsusele.

---

(1)  Teksti lõppversioon peaks valmima pärast heakskiidu saamist COREPERis 2022. aasta septembri lõpus, mistõttu ei ole see tõenäoliselt kättesaadav enne komitee arvamuse vastuvõtmist.

(2)  Rahaülekannete määruse aluseks on tegelikult rahapesuvastase töökonna soovitus kohustada makseteenuse pakkujaid lisama rahaülekannetele teave maksja ja saaja kohta. Rahaülekannete määrusega hõlmatakse uued tehnoloogiad, näiteks krüptovarade ülekandmisel kasutatavad tehnoloogiad.

(3)  Assessment of risks to financial stability from crypto-assets.

(4)  Liao ja Caramichael, „Stablecoins: Growth potential and impact on banking“, International Finance Discussion Papers nr 1334, Washington: föderaalreservi süsteemi juhatajate nõukogu (2022).

(5)  Detsentraliseeritud rahandus tähendab üldjoontes finantsteenuste osutamist detsentraliseeritult, st ilma finantsteenuste osutamist hõlbustava vahendajata. Pärast väljatöötamist üksikisikute poolt võetakse detsentraliseeritud rahanduse rakendused kasutusele plokiahelas, misjärel alustavad nad tasapisi oma elu, kuna juhtimine antakse üle kasutajaskonnale. Detsentraliseeritud rahanduse rakendamise ülim vorm on detsentraliseeritud autonoomne organisatsioon. See satub vastuollu traditsioonilise finantssüsteemiga, mis tugineb tsentraliseeritud vahendajatele, kes kontrollivad juurdepääsu finantsteenustele. Plokiahela tehnoloogia kasutamine ei muuda iseenesest midagi detsentraliseeritud rahanduseks, pigem viib selleni vahendajate puudumine (mille teeb võimalikuks plokiahel).

(6)  Chainalysis (2021).

(7)  Vt Sajeev, K.C., Afjal, M. „Contagion effect of cryptocurrency on the securities market: a study of Bitcoin volatility using diagonal BEKK and DCC GARCH models“. SN Business & Economics 2, lk 57 (2022).

(8)  Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb krüptovaraturge ja millega muudetakse direktiivi (EL) 2019/1937, COM(2020) 593 final, 24.9.2020.

(9)  ELT C 155, 30.4.2021, lk 31.

(10)  Crypto-assets: Key developments, regulatory concerns and responses.

(11)  Väärib rõhutamist, et kontsentratsioonirisk on suhteline ja piirdub krüptovara ökosüsteemiga. See ei mõjuta jõukuse koondumist, mida kajastab ajakirja Forbes maailma miljardäride edetabel.

(12)  Makarov, I., Schoar, A., „Blockchain Analysis of the Bitcoin Market“, 18. aprill 2022.

(13)  Krüptovarade kaevandamine on protsess, mille käigus lisatakse plokiahelasse uusi plokke keerukate matemaatiliste probleemide lahendamise teel. Kaevandamise eesmärk on kontrollida krüptoraha tehinguid ja toimingutõendust, lisades selle teabe plokiahela plokile, mis toimib kaevandamistehingute arvestusraamatuna.

(14)  Makarov, I., Schoar, A., „Blockchain Analysis of the Bitcoin Market“, 18. aprill 2022.

(15)  Assessment of risks to financial stability from crypto-assets.

(16)  Komitee arvamus krüptovarade ja hajusraamatu tehnoloogia kohta, ELT C 155, 30.4.2021, lk 31.

(17)  EKP president Christine Lagarde ütleb, et krüptovarasid kasutatakse Venemaa suhtes kehtestatud sanktsioonidest kõrvalehoidmiseks.

(18)  Thiemann, A. (2021), „Cryptocurrencies: An empirical View from a Tax Perspective“, Teadusuuringute Ühiskeskuse maksustamist ja struktuurireforme käsitlevad töödokumendid, nr 12/2021, Euroopa Komisjon, Teadusuuringute Ühiskeskus, Sevilla, JRC126109.

(19)  Trespalacios, J.P., and Dijk, J., „The carbon footprint of bitcoin“, Madalmaade keskpank, DNB Analysis Series, 2021.

(20)  Chainalysis, 2022. aasta krüptokuritegevuse aruanne.

(21)  Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb krüptovaraturge ja millega muudetakse direktiivi (EL) 2019/1937, COM(2020) 593 final.

(22)  Vt koostamisel olev omaalgatuslik arvamus teemal „Digieuro“.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Tervishoiutöötajate ja hoolduse strateegia Euroopa tuleviku jaoks“

(omaalgatuslik arvamus)

(2022/C 486/06)

Raportöör:	Danko RELIĆ
Raportöör:	Zoe TZOTZE-LANARA

Täiskogu otsus	20.1.2022
Õiguslik alus	kodukorra artikli 52 lõige 2
	omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	6.9.2022
Vastuvõtmine täiskogus	21.9.2022
Täiskogu istungjärk nr	572
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	194/4/3

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab kindlalt põhimõtet, et tugevad ja vastupidavad tervishoiusüsteemid on võimalikud üksnes haritud, kvalifitseeritud ja motiveeritud tervishoiutöötajate olemasolul, kes neid süsteeme edasi arendavad. See on eduka tervishoiupoliitika elluviimise seisukohast keskse tähtsusega ning hädavajalik kõigile suunatud inimkeskse tervisekindlustuse ja põhimõtte „õigus tervisele“ tagamiseks, nagu soovitati Euroopa tuleviku konverentsil, tagades kõigile eurooplastele võrdse ja kestliku juurdepääsu taskukohasele, ennetavale ja kvaliteetsele tervishoiule ning aktiivravile.

1.2.

Komitee peab kiiduväärseks ELi tasandi meetmete algatust, et tugevdada pikaajalist hooldust ning alusharidust ja lapsehoidu, nagu on ette nähtud Euroopa sotsiaalõiguste samba raames, mis annab panuse kvaliteetsetesse, juurdepääsetavatesse, õiglastesse ja taskukohastesse hooldusteenustesse ning aitab tugevdada soolist võrdõiguslikkust ja sotsiaalset õiglust.

1.3.

Komitee kutsub üles rakendama ümberkujundavat lähenemisviisi hooldusele, mis keskenduks inimestele, nende õigustele ja vajadustele, sh nende kaasamine asjaomastesse aruteludesse, konsultatsioonidesse ja otsustesse. Komitee kutsub komisjoni üles ambitsioonikalt tegutsema hooldusstrateegia väljatöötamisel, mis võib anda panuse ühtekuuluvusse ja ülespoole suunatud lähenemisse tervishoius ja pikaajalises hoolduses liikmesriikides ja nende vahel.

1.4.

Euroopa hooldusgarantii tagab kõigile ELis elavatele inimestele elukestva juurdepääsu taskukohastele ja kvaliteetsetele tervishoiu- ja hooldusteenustele, tegeleb puudustega hoolduses ja edendab inimväärseid töötingimusi, pakkudes koolitusvõimalusi. Mitteametlike hooldajate toetamine ja parem tunnustamine ning meetmed tasulise ja tasustamata mitteametliku hoolduse probleemidega tegelemiseks on olulise tähtsusega ressursside tõhusa kasutamise tagamisel.

1.5.

Arvestades asjaolu, et tõhusad, usaldusväärsed ja hästi rahastatud avalikud teenused on jätkuvalt keskse tähtsusega võrdse juurdepääsu tagamisel kvaliteetsele hooldusele, kutsub komitee Euroopa Liitu üles tagama solidaarsusel põhinevat vastastikust täiendavust kõigi hooldusteenuste osutajate vahel, innustama investeeringuid avalikesse teenustesse, sotsiaalmajandusse ja toetama sotsiaalmajanduses osalejaid, kes tegutsevad hooldussektoris.

1.6.

Personaliplaneerimisel tuleks võtta arvesse digitehnoloogia arengut, kuna innovatsioon avab kõnealustes valdkondades võimalusi uute töökeskkondade ja -tingimuste loomiseks hooldusteenuste osutamisel ning nõuab uusi oskusi. Pikaajalise hoolduse teenuste digipöörde toetamine on digilõhe ja digitaalse vaesuse vastu võitlemisel keskse tähtsusega.

1.7.

Komitee teeb ettepaneku ajakohastada Euroopa Liidu tervishoiu- ja hooldustöötajate tegevuskava (1). Tervishoiupersonali integreeritud planeerimise ja prognoosimise edendamine ning tervishoiu- ja pikaajalise hoolduse töötajate oskuste kohandamine on nende teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamisel hädavajalikud. Ajakohastatud tegevuskavaga saaks parandada andmekogumist kogu ELis, kasutades ära digiteerimise potentsiaali, ning välja töötada metoodika tööjõu ja oskuste vajaduste paremaks prognoosimiseks.

1.8.

Komitee rõhutab, et ELis tuleb järgida õigust liikuvusele. Piiriülene liikuvus lisab personaliplaneerimisele täiendava mõõtme. Kasulik pikaajaline taristuelement oleks Euroopa tervishoiupersonali järelevalveteenistuse loomine, et aidata liikmesriikidel luua ja säilitada planeerimisstruktuure ning kooskõlastada planeerimise piiriüleseid aspekte.

1.9.

Sotsiaaldialoog, milles osalevad valitsused, tööandjad ja töötajad ning nende esindusorganisatsioonid, on keskse tähtsusega ELi ümberkujundava hooldusstrateegia ja vastupidavate tervishoiu- ja hooldussüsteemide jaoks. Hooldusteenuste osutajad ja saajad tuleb hõlmata kaasava, vastupidava ja sooliselt võrdõigusliku hoolduse ja tervishoiu ökosüsteemi visandamisse.

2.   Üldised märkused hoolduse kohta

2.1.

Pikaajaline hooldus on oluline ELi kodanike sotsiaalkaitse ja heaolu seisukohast ning see hõlmab mitmesuguseid teenuseid ja abi inimestele, kes kannatavad pikema aja vältel vaimse ja/või füüsilise nõrkuse ja/või puude all, sõltuvad abist igapäevaelus ja/või vajavad kutseliste või mittekutseliste tasulise/tasustamata teenuse osutajate poolt kodus või õendus- ja hooldusraviasutustes osutatavat alalist õendusabi (2).

2.2.

COVID-19 pandeemia pani tõsiselt proovile kogu ELi hooldussüsteemide vastupidavuse ja piisavuse, osutades struktuursetele probleemidele, näiteks alarahastamine ja töötajate nappus paljudes riikides, mis võivad süveneda jätkuvate majanduslike/poliitiliste probleemide, inflatsiooni, ebakindluse ja energiakriisi tõttu.

2.3.

Euroopa sotsiaalõiguste sambas on sätestatud igaühele õigus hooldusele ja õigus juurdepääsule kvaliteetsetele ametlikele hooldusteenustele vajaduse põhjal. Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen teatas oma 2021. aasta kõnes olukorrast Euroopa Liidus, et uus Euroopa hooldusstrateegia sisaldab kahte nõukogu soovitust lapsehoiu (Barcelona eesmärkide läbivaatamine) ja pikaajalise hoolduse kohta. Euroopa Parlament on soovitanud parandada elukestva hoolduse pakkumist hooldusteenuste saajate ja osutajate vajaduste alusel, kutsudes komisjoni üles toetama liikmesriike kvaliteetsete hooldusteenuste väljatöötamisel (3).

2.4.

Komitee on vastu võtnud mitu arvamust hooldusteenuste osutamise kohta Elis, (4) rõhutades vajadust investeerida kvaliteetsesse, kestlikusse ja kõigile kättesaadavasse hooldusesse ning puudustega tegelemise vajadust lapsehoius ja pikaajalises hoolduses. Ta on tuvastanud puudusi hooldusteenuste osutamisel iga elanikkonnarühma lõikes, pakutavate teenuste mitmekesisuses või killustatud olemuses, teenuste ebapiisavas reguleerimises, juhtimistasandite koordineerimisel ning sotsiaal- ja tervishoiuteenuste probleemide kooskõlastamisel, teenuste üha enam kaubana käsitlemisel ning vajaduses ennetava poliitika ja meetmete järele. Seistes vastu stereotüpiseerimisele ja muule eakatega seotud diskrimineerimisele, on komitee nõudnud inimkeskset hooldust, mida toetab digipööre. Sellega seoses soovitab komitee täielikku digitaliseerimist, et vähendada hooldustöötajate tarbetut paberimajandust, ja aruka reguleerimise parimate saavutuste kasutamist.

3.   Ümberkujundav lähenemisviis hooldusele

3.1.

Tõhusas Euroopa hooldusstrateegias nõutakse tegutsemist ümberkujundava ja ambitsioonika lähenemisviisi suunas, mille keskmes on inimesed ning nende põhiõigused ja vajadused, tagades nende osalemise konsultatsioonides ja otsustes, ning mis omab potentsiaali panustada ühtekuuluvusse ja ülespoole suunatud lähenemisse liikmesriikides ja nende vahel.

3.2.

Ümberkujundava lähenemisviisiga Euroopa hooldusgarantii tagaks kõigile ELis elavatele inimestele eluaegse juurdepääsu taskukohasele ja kvaliteetsele hooldusele, pakuks liikmesriikidele ühtse raamistiku kvaliteetsete teenuste ja kogu eluiga hõlmavate hooldusstrateegiate võimaldamiseks ning parandaks hooldajate töötingimusi ja koolitust ning tagaks toetuse mitteametlikele hooldajatele.

3.3.

Ulatuslikud investeeringud hoolekandesektorisse ja hooldustaristusse on ümberkujundava lähenemisviisi eeltingimus, et tegeleda püsivate hoolduslünkadega, luues 2035. aastaks potentsiaalselt ligikaudu 300 miljonit töökohta, mis parandaks ka soolist võrdõiguslikkust ja naiste juurdepääsu tööturule (5).

3.4.

Kuigi liikmesriikides on olemas erinevad mudelid, on tõhusad, aruandekohustuslikud ja hästi rahastatud avalikud teenused jätkuvalt olulised, et tagada võrdne juurdepääs kvaliteetsele hooldusele ja toetada tasustamata hooldusteenuste osutajaid, eelkõige naisi. Komitee rõhutab vajadust maksimeerida vastastikust täiendavust ja sünergiat kõigi hooldus- ja tervishoiuteenuste osutajate vahel nii avalikus kui ka erasektoris (tulunduslik ja mittetulunduslik), et tagada teenused kõigi jaoks, (6) võttes seejuures arvesse liikmesriikide parimaid tavasid ja positiivseid näiteid ning riiklikke eripärasid.

3.5.

Erastamissuundumused ja turupõhised tavad, näiteks riskivalik ning kasumi maksimeerimine hoolduse ja tervishoiu suhtes, võivad ebavõrdsust süvendada, mõjutades kõige haavatavamaid elanikkonnarühmi, kelle hooldusvajadused jäävad rahuldamata. Solidaarsusele tuginedes ning austades riikide pädevusi ja subsidiaarsuse põhimõtet, on ELi ja liikmesriikide tasandi pikaajalises hoolduses ja lapsehoius vaja tugevaid sotsiaalkaitsesüsteeme ja avalikke teenuseid, sotsiaalseid investeeringuid ja sotsiaalmajanduses osalejaid, nt vastastikuseid ühinguid, et nõuetekohaselt koolitatud hooldajad saaksid pakkuda optimaalset kogukonnapõhist ja koduhooldust (7).

3.6.

ELi struktuuri- ja investeerimisfonde saab kasutada hooldussektorisse tehtavate investeeringute toetamiseks. Tervishoiu ja pikaajalise hoolduse valdkonnas peaks komisjon oma riigipõhiseid soovitusi Euroopa poolaasta raames paremini suunama ning vajaduse korral aitama liikmesriikidel prioriseerida piisavat rahastamist tootliku investeeringuna, mitte pidama seda majanduslikuks koormaks.

4.   Töötingimused, probleemid ja tööhõivepotentsiaal

4.1.

ELis töötab pikaajalise hoolduse sektoris ligikaudu 6,3 miljonit inimest, samas kui 44 miljonit inimest osutab sugulastele või sõpradele sageli mitteametlikke pikaajalisi hooldusteenuseid Tegu on ühe kõige kiiremini kasvava sektoriga maailmas (8). 2030. aastaks luuakse eeldatavasti kuni 7 miljonit töökohta tervishoiu- ja hooldustöötajatele (9).

4.2.

Hooldussektori peamised probleemid on töötajate nappus, väheatraktiivsed ja keerulised töötingimused, vananev tööjõud ja alarahastamine, mis on tingitud 2008. aasta majanduskriisi ajal liikmesriikides tehtud erineva ulatusega eelarvekärbetest sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnas (10). Peaaegu kõikides ELi riikides jääb töökohtade arvu kasv maha suurenevast töötajate nõudlusest, mis tuleneb vaimselt ja füüsiliselt kurnavatest töötingimustest. See põhjustab hooldustöötajate lahkumist sektorist. Tegemist on suundumusega, mida süvendab pandeemia ja mis mõjutab ebasoodsalt nii hooldusteenuste saajate kui ka hooldustöötajate tervist ja ohutust.

4.3.

Ümberkujundav lähenemisviis peaks edendama soolist võrdõiguslikkust, võttes arvesse, et naised moodustavad üle 80 % hooldussektori tööjõust, nad on ametlikus ja mitteametlikus keskkonnas peamised hoolduse pakkujad ja saajad (11) ning selle sektori tööjõud on ELi keskmisest vanem. Kuna naised võtavad enda kanda suurema osa hoolduskohustusest peres, võimaldaksid kättesaadavad ja taskukohased alushariduse ja lapsehoiu teenused ning pikaajalise hoolduse teenused enamatel naistel tööturule siseneda. Töö- ja eraelu tasakaalu käsitleva direktiiviga kehtestatud õigus saada hoolduspuhkust vähemalt viis tööpäeva aastas aitab mõnel määral mitteametlikke hooldajaid, kes püüavad töö- ja hoolduskohustusi tasakaalus hoida. Kuid piisava tasustatava puhkuse puudumine takistab siiski direktiivi võimaldatud õiguse täielikku kasutamist ja võib süvendada soolist ebavõrdsust.

4.4.

Vaatamata rasketele töötingimustele, spetsiifilistele nõuetele oskuste/pädevuse ja kvalifikatsiooni vallas ning kõrgetele töötervishoiu ja -ohutuse riskidele on sektori palgad paljudes ELi riikides keskmisest madalamad (12). Mitmes liikmesriigis on ametiühingutesse kuulumine, kollektiivläbirääkimistega hõlmatus, tööga rahulolu ning töötajate ja teenuste kasutajate suhe madal. Muu hulgas tõi pandeemia esile puuduliku isikukaitsevahenditega varustatuse.

4.5.

Tasustamata mitteametlik hooldus ehk perehooldus on pikaajalise hoolduse pakkumise nurgakiviks Euroopas, kuid koduhooldus ja kogukonnapõhine hooldus on paljudes riikides endiselt välja arendamata ja raskesti kättesaadavad (13). Võttes arvesse mitteametliku hoolduse mõju elukvaliteedi peamistele näitajatele, soovitab komitee tungivalt meetmeid, mis soodustaks mitteametliku hoolduse ametlikustamist, toetaks mitteametlikke hooldajaid ja aitaks kaasa vahendite tõhusale kasutamisele.

4.6.

Komitee väljendab muret seoses laialt levinud ebakindlate töötingimustega deklareerimata, peamiselt naissoost koduhooldustöötajate seas, kes tegelevad hooldusega peredes elades ja pärinevad peamiselt sisserändajate rühmadest või liikuvate kodanike kategooriate seast. See hall ala, mille olukorda halvendavad juurdepääsu puudumine ametlikule hooldusele ja majanduslik vajadus, nõuab ühtset poliitilist lähenemisviisi, milles pöörataks piisavalt tähelepanu oskuste sertifitseerimisele, seadustamisele ja/või elamisloa menetlustele.

4.7.

Kuna suureneb nõudlus pikaajalise hoolduse järele, tuleks sektorile kasuks kõrgemad ja motiveerivamad palgad, tõhus kollektiivne esindatus ja kollektiivläbirääkimised ning rohkem koolitusi. Riiklik rahastamine, mida võimendatakse töötingimuste parandamiseks (näiteks riigihangete nõuete kaudu), võib aidata vähendada töötajate nappust ja tagada kvaliteetse pikaajalise hoolduse. Sektori ajakohastamise seisukohast on väga olulised kutseliseks muutmine, kvaliteedi määratlemine ja kvaliteedi hindamise/mõõtmise standardite väljatöötamine ning liikmesriikidevaheline standardite ühtlustamine (14).

5.   Muud märkused

5.1.

Pandeemia on nähtavale toonud killustatuse ja hajutatuse, eelkõige paljudes liikmesriikides teenuste osutamise ja rahastamisega seotud kohustuste vallas, mis viitab vajadusele paremini integreerida tervishoiu- ja riiklikke hooldussüsteeme, (15) mis on kõige sobivamad, et tagada juurdepääs kõigi jaoks ja tõhusus.

5.2.

Üks esilekerkiv ulatuslik probleem, mille jaoks on uues hooldusstrateegias vaja kooskõlastatud meetmeid, hõlmab selliste vaimse tervise probleemide ennetamist ja nendega tegelemist, mis on seotud nii pandeemia kui ka kasvavate vaimse tervise juhtumitega (nt dementsus), mis tulenevad vananevast elanikkonnast.

5.3.

Nagu näitavad hiljutised kogemused seoses COVID-19 ennetamise ja tõkestamisega pikaajalise hoolduse asutustes, (16) on tõhusate hindamiste, tulemusliku ja ühtlustatud välisjärelevalve ja kontrolli tagamine nii avaliku kui ka erasektori hoolekandeasutustes keskse tähtsusega, et vältida kuritarvitusi ning tagada ohutus ja kvaliteet, eelkõige haavatavatele elanikkonnarühmadele, eakatele ja lastele, kasutades ära liikmesriikide olemasolevaid häid tavasid.

5.4.

Kogu ELi hõlmava standardse andmekogumise ja pikaajalist hooldust käsitlevate näitajate väljatöötamine on üliolulised eduka hooldusstrateegia jaoks liikmesriikide tasandil, sealhulgas aruandlusnõuete ja korrapärase läbivaatamise jaoks, mis peab toimuma tõhusate ja ühtlustatud menetluste abil. Kohase lapsehoiu tagamiseks on eelkõige vaja kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid eesmärke edusammude hindamiseks ning Barcelona eesmärkide saavutamiseks ja nende ületamiseks.

5.5.

Pikaajalise hoolduse teenuste digipöörde toetamine on digilõhe vastu võitlemisel keskse tähtsusega. Erilist tähelepanu tuleb pöörata kättesaadavusele, tugisüsteemidele, digikirjaoskuse parandamisele ja digipöördele, et tagada töökohtade kvaliteet, täiendusõpe ning uued diagnoosimis-, jälgimis- ja ravimeetodid.

5.6.

Komitee mõistab hukka Venemaa Föderatsiooni poolt Ukrainas toime pandud sõjakuriteod, mis on suunatud hooldus- ja tervishoiutöötajate, patsientide, laste, haiglate ja muude asutuste vastu. Lisaks surmajuhtumitele ja vigastustele mõjutab see agressioon märkimisväärselt Ukraina tervishoiu- ja hooldussüsteemi, mis vajab sihipäraseid abi- ja toetusmeetmeid. Seejuures tuleb silmas ka seda, et Ukraina kriis ulatub kõikjale ning mõjutab paljusid sotsiaalse ja majandusliku keskkonna aspekte.

5.7.

Sotsiaaldialoog, milles osalevad valitsused, tööandjad ja töötajad ning nende esindusorganisatsioonid, on keskse tähtsusega ELi ümberkujundava hooldusstrateegia ja vastupidavate tervishoiusüsteemide jaoks. Oluline on see, et need, kes saavad ja osutavad hooldusteenuseid, tuleb hõlmata kaasavama, vastupidavama ja sooliselt võrdõiguslikuma hoolduse ja tervishoiu ökosüsteemi visandamisse, hõlmates kodanikuühiskonda ja muud sidusrühmad, nt kirik ja heategevus.

6.   Üldised märkused tervishoiutöötajate kohta

6.1.

Hea tervishoid on stabiilse, turvalise ja jõuka ühiskonna tugisammas ning selle korraldamise eest vastutab valitsus. Paljudes riikides on levinud tava toetuda teistest Euroopa riikidest pärit tervishoiutöötajate puhul rakendatavatele madalatele kuludele ja kiirele värbamisprotsessile. Seda tunnistatakse lihtsalt elulise faktina ja see on jäänud hirmutaval kombel tähelepanuta.

6.2.

Komitee toetab kindlalt põhimõtet, et tugevad ja vastupidavad tervishoiusüsteemid saavad põhineda ja neid saavad arendada üksnes haritud, kvalifitseeritud ja motiveeritud tervishoiutöötajad, mis on eduka tervishoiupoliitika elluviimise seisukohast keskse tähtsusega ning mis on hädavajalik kõigile kättesaadava tervisekindlustuse ja põhimõtte „õiguse tervisele“ tagamiseks. Euroopa tuleviku konverentsi soovituste eesmärk on luua õigus tervisele, tagades kõigile eurooplastele võrdse ja kõigile kättesaadava juurdepääsu taskukohasele, ennetavale ja kvaliteetsele tervishoiule ning aktiivravile.

6.3.

Euroopa terviseliit peaks parandama ELi tasandi kaitset, ennetamist, valmisolekut ja reageerimist ohtudele inimeste tervisele. Selles kontekstis sõltub kõikide Euroopa terviseliidu peamiste algatuste edu suurel määral kõrge kvalifikatsiooniga tervishoiutöötajatest.

6.4.

Komitee on mitmes arvamuses (17) käsitlenud tervishoiutöötajate küsimust mitmesuguste muude kontekstide ja meetmete raames. Iseäranis pandeemia ajal on tervishoiutöötajad eesliinil, näidates üles silmapaistvat solidaarsust kõige raskematel aegadel.

6.5.

Komitee toetab meetmeid, et muuta tervishoiusektori töökohad noortele atraktiivsemaks. See on üks olulisemaid eeldusi piisava inimressursivõimekuse loomiseks tervishoiusüsteemides, et tegeleda tervishoiuvajaduste, tervise edendamise ja haiguste ennetamisega.

6.6.

Andmeid arvude, rände, oskuste ja muude tervishoiutöötajatega seotud üksikasjade kohta tuleks standardida ning liikmesriikide vahel pidevalt jagada. Arvukad sündmused (COVID-19 pandeemia, maavärinad, üleujutused, Venemaa sissetung Ukrainasse jne) näitavad kiire reageerimise tähtsust, eriti kriisiolukordades.

6.7.

Ajavahemikus 2000–2017 kasvas tööhõive tervishoiu- ja sotsiaalteenuste valdkonnas OECD riikides 48 % võrra (18). Rahvastiku vananemisega ja muutumisega kasvab ja muutub ka nõudlus tervishoiuteenuste järele: prognoositakse, et hinnanguliselt suureneb üleilmne nõudlus tervishoiutöötajate järele 2030. aastaks peaaegu kaks korda (19).

6.8.

Juba enne COVID-19 pandeemiat oli põhiliste tervishoiuteenuste osutamise suutlikkus paljudes riikides piiratud seoses tervishoiutöötajate jätkuva nappuse ja 2030. aastaks prognoositava üleilmse tervishoiutöötajate puudujäägiga, mida hinnatakse 18 miljonile (20).

6.9.

Oluline on selgelt määratleda oskuste ja ülesannete võimaliku ülekandmise või kombineerimise põhimõtted (ülesannete vahetus / oskuste kombinatsioon). Tarvis on koordineerida asutusi, mis koolitavad tervishoiutöötajaid, et need vastaksid asjakohaselt riikliku tervishoiusüsteemi vajadustele, korrigeerides õigeaegselt õppurite arvu ja õppekavasid.

6.10.

Inimressursside arendamisel tervishoius ja sotsiaalhoolekandes tuleks järgida kooskõlastamise, sektoritevahelise koostöö ning hoolduse integreerimise põhimõtet, keskendudes ühisele eesmärgile tagada kodanikele hoolduse järjepidevus ööpäeva-, nädala- ja aastaringselt.

6.11.

Erilist tähelepanu tuleks pöörata teenuste kättesaadavusele kohalikes kogukondades, eelkõige hõredalt asustatud piirkondades, äärepoolsetes või eraldatud maapiirkondades ning saartel, kus on tarvis aktiivsemalt kasutada kaasaegseid transpordi- ja telemeditsiinilahendusi.

7.   Tervishoiupersonali planeerimine

7.1.

Komitee leiab, et tervishoiupersonali planeerimise eesmärk peab olema tingimuste loomine kutsetegevuseks, parandades hoolduse kvaliteeti ja patsientide ohutust. Samal ajal tuleb tagada kvaliteetse koolituse võimekus kõigil tasanditel.

7.2.

Tervishoiupersonali juhtimist tuleb pidada strateegiliselt oluliseks tegevuseks kogu riigihalduse tasandil ja seejuures etendab olulist rolli liikmesriigi valitsus. Seda tuleb rakendada valdkonnaülesel viisil ning arvestada tuleb erinevaid vaatenurki ja prioriteete.

7.3.

Tervishoiupersonali juhtimine peab käsitlema „spetsialistide elutsükli“ kõiki etappe, alates tulevaste üliõpilaste värbamisest kuni pensionäride töövõimalusteni. Koolitus-, töö- ja edutamiskandidaatide valimise protsess peaks olema läbipaistev ja õiglane ning vaba igasugusest diskrimineerimisest.

7.4.

Tervishoiupersonali planeerimisel on tähtis võtta arvesse ja selgelt välja tuua kodanike ning tervishoiutöötajate vajadusi. Planeerimis- ja juhtimisprotsessidega tuleb kehtestada meetodid, mille abil saab välja selgitada kõik spetsialistide vajadused alates töötingimustest, materiaalsetest õigustest, edutamisvõimalustest, õppimiseks ja teadustööks eraldatud piisavast ajast ning vahenditest kuni kestliku tasakaalu loomiseni era- ja tööelu vahel.

7.5.

Tervishoiupersonali planeerimine peab kajastama struktuuri planeerimist, kuid ka seatud eesmärkide saavutamiseks rakendatavaid meetmeid ja protsesse, et määratleda, mida on vaja saavutada ja millisel konkreetsel viisil.

7.6.

Komitee teeb ettepaneku ajakohastada Euroopa Liidu tervishoiu- ja hooldustöötajate tegevuskava (21). Tervishoiupersonali integreeritud planeerimise ja prognoosimise edendamine ning tervishoiu- ja pikaajalise hoolduse töötajate oskuste kohandamine on hädavajalikud nende teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamiseks.

7.7.

Sotsiaalpartnerid ja kõik huvitatud kodanikuühiskonna organisatsioonid tuleb tervishoiupersonali planeerimise protsessi aktiivselt kaasata. Tarvis on määratleda seosed erinevate kutserühmade vahel, elanikkonna konkreetsed vajadused ja teatavate pädevuste süsteem.

7.8.

Selliste väheatraktiivsete geograafiliste piirkondade või tegevusvaldkondade kindlakstegemine, kus inimressursse napib, on vajalik õiguste kaitsmiseks ja tervishoiutöötajatele piisavate stiimulite pakkumiseks. Komitee teeb Euroopa Komisjonile ettepaneku koostada soovitused vahendite minimaalsete suhtarvude teemal rahvastikuüksuse kohta üldise tervisekindlustuse ja hädaolukordade jaoks, võttes arvesse geograafilist jaotust ja vanuseprofiili (22).

7.9.

Nende soovituste alusena on tähtis parandada rahvusvahelist andmekogumist andmekategooriate ühtlustamiseks kus tarvis, et tuvastada erinevused ja vältida andmete väärtõlgendamist. Andmete konteksti paigutamiseks on oluline kajastada siseriiklikke kõrvalekaldeid ühtlustatud kategooriatest kogu Euroopas (23).

7.10.

Rahaliste vahendite küsimust käsitletakse erinevalt, sõltuvalt iga liikmesriigi majandusoludest. Tõendid viitavad liikmesriikide vajadusele tagada, et süsteemide planeerimisel üldiselt ja tervishoiupersonali planeerimisel eraldivõetult arvestatakse nii laiema keskkonna kui ka valitsuse suhtelise võimega seda mõjutada (24).

7.11.

Personaliplaneerimisel tuleks võtta arvesse digitehnoloogia arengut, kuna innovatsioon avab kõnealustes valdkondades võimalusi uute töökeskkondade ja -tingimuste loomiseks hooldusteenuste osutamisel ning nõuab uusi oskusi.

8.   Töötingimused

8.1.

Töötingimused on oluline tegur spetsialistide otsuste jaoks meditsiinikarjääri alustamise, jätkamise või katkestamise kohta. Kõnealune tegur rõhutab sidusate meetmete tähtsust sellistes valdkondades nagu haridus, tööhõive, pereelu, rahandus ja ränne. Kuigi arutelud tervishoiupersonali planeerimise üle keskenduvad tihti erialasele tasustamisele kui töötajate leidmise ja hoidmise ühele põhitegurile, soodustavad juurdepääs haridusele ja koolitusele, sealhulgas erialasele arengule ja võimalusele oskuste säilitamiseks ning praktilised tingimused, nagu hoolduse kättesaadavus, ametlik tööaeg, turvaline personali komplekteerimine, mõtestatud erialase arengu võimalused ning töö- ja eraelu tasakaal, tervislikku töökeskkonda, kus meditsiin on atraktiivne ja kestlik karjäärivalik (25).

8.2.

Euroopa ja rahvusvahelised meditsiiniorganisatsioonid märgivad, et haiglates, üld- ja erapraksistes töötavad arstid puutuvad oma igapäevatöös üha sagedamini kokku vägivallaolukordadega, mis võivad mõnikord olla äärmuslikud, väljaspool igasugust konfliktina käsitletavat konteksti (26). Komitee kutsub Euroopa Komisjoni ja kõiki sidusrühmi näitama üles poliitilist pühendumust ning võtma teatavaks tungivat vajadust kaitsta tervishoiutöötajaid nende töö tegemisel.

8.3.

Tervishoiutöötajaid ohustavad töökohal nakkushaigused. Haiguste levimine põhjustab tervishoiutöötajate töölt puudumist, haigestumist ja mõnel juhul surma. Lõppkokkuvõttes kärbivad need tööjõudu ning mõjutavad seega patsientide ravi kvaliteeti ja ohutust.

8.4.

Samuti võivad tervishoiutöötajad kannatada psühholoogilise stressi ja võimalike vaimsete häirete all, mis mõjutab nii nende tööd kui ka eraelu. Viimastel aastatel on sagenenud teated tervishoiutöötajate kohta, kes vähendavad oma kutsetegevust või jäävad ennetähtaegselt pensionile läbipõlemise, depressiooni või muude vaimse tervise seisundite tõttu (27). Komitee kutsub üles investeerima riiklikesse vaimse tervise teenustesse, et tagada kõigile tervishoiutöötajatele täielik ja tasuta juurdepääs nendele teenustele.

9.   Liikuvus

9.1.

Komitee rõhutab, et õigust liikuvusele tuleb austada nii ELis kui ka väljaspool seda. Piiriülest liikuvust tuleks hõlbustada nii üksiktöötajate kui kutseala kui terviku huvides, sest see annab võimaluse teadmussiirdeks ja vastastikuseks õppimiseks, mis toob kasu patsientide hooldusele ja lõppkokkuvõttes kogu tervishoiusüsteemile. Majanduslikust vajadusest või ebasoodsatest töötingimustest tingitud rände korral on ülioluline tuvastada ja käsitleda selle dünaamika algpõhjuseid ning tegutseda tervishoiutöötajate olukorra parandamise nimel (28).

9.2.

Piiriülene liikuvus lisab personaliplaneerimisele täiendava mõõtme. Euroopa tervishoiupersonali järelevalveteenistuse loomine, mis aitaks liikmesriikidel luua ja säilitada planeerimisstruktuure ning kooskõlastada planeerimise piiriüleseid aspekte, oleks kasulik pikaajaline taristuelement. See tuleks siduda ELi protsessidega, eelkõige Euroopa poolaasta ja pandeemiakaitse planeerimisega, mis on ette nähtud tulevase tõsiseid piiriüleseid terviseohtusid käsitleva ELi määruse raames (29).

9.3.

Liikmesriigid peavad rakendama eetilist värbamispoliitikat kooskõlas WHO üldiste tegevusjuhistega tervishoiutöötajate rahvusvaheliseks värbamiseks (30). Spetsialistide värbamist välismaalt ei tohiks käsitleda lihtsa vahendina omamaiste tervishoiutöötajate puuduse leevendamiseks. Asümmeetriliste liikuvusvoogude korral tuleks teha jõupingutusi selliste tasakaalustavate mehhanismide loomiseks, mis soodustaksid mõlemale poolele kasulikke vahetusi.

10.   Muud märkused

10.1.

Tõhus juhtimine on kõigi tasandite tervishoiutöötajate haldamise seisukohast ülimalt tähtis. See on tervishoiuhariduse keerukas ja kõrgelt hinnatud osa, mida peetakse üha olulisemaks hariduse, teadusuuringute ning kliinilise praktika kõrgete standardite saavutamisel.

10.2.

Sellest tulenevalt peaks kvaliteetne ja piisav juhtivpersonali koolitus ning täiendusõpe kuuluma kõigi tervishoiuvaldkonna kutsealade õppekavadesse (31).

---

(1)  2012. aastal avaldas Euroopa Komisjon ELi tervishoiutöötajate tegevuskava.

(2)  Euroopa Komisjon, tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraat (2014), „Adequate social protection for long-term care needs in an ageing society: report jointly prepared by the Social Protection Committee and the European Commission“, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, https://data.europa.eu/doi/10.2767/32352, lk 14.

(3)  Euroopa Parlamendi 15. novembri 2018. aasta resolutsioon hooldusteenuste kohta ELis soolise võrdõiguslikkuse parandamiseks, https://www.europarl.europa.eu/doceo/document/TA-8-2018-0464_ET.html.

(4)  ELT C 129, 11.4.2018, lk 44; ELT C 487, 28.12.2016, lk 7; ELT C 204, 9.8.2008, lk 103; brošüür ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Majanduslikud, tehnoloogilised ja ühiskondlikud muutused tänapäevastes eakatele osutatavates teenustes“ (ELT C 240, 16.7.2019, lk 10); Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Uus eakate hooldamise mudel: COVID-19 pandeemia õppetunnid“ (ELT C 194, 12.5.2022, lk 19).

(5)  Addati, L., Cattaneo, U., ja E. Pozzan, 2022. aasta aruanne „Care at work: investing in care leave and services for a more gender equal world of work“. ILO, Genf. https://www.ilo.org/global/topics/care-economy/WCMS_838653/lang--en/index.htm.

(6)  https://www.who.int/publications/i/item/WHO-HIS-SDS-2018.53

(7)  Komitee arvamus teemal „Sotsiaalsete investeeringute mõju tööhõivele ja riigi eelarvele“ (ELT C 226, 16.7.2014, lk 21).

(8)  Eurofound (2020), „Long-term care workforce: Employment and working conditions“, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg. https://www.eurofound.europa.eu/nb/publications/customised-report/2020/long-term-care-workforce-employment-and-working-conditions.

(9)  Vt Barslund, Mikkel et. al (2021). „Uuring:(Pikaajaliste hooldajate poliitika)(2021). Brüssel, Euroopa Parlament, https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2021/695476/IPOL_STU(2021)695476_EN.pdf.

(10)  https://www.euro.who.int/__data/assets/pdf_file/0011/186932/12-Summary-Economic-crisis,-health-systems-and-health-in-Europe.pdf

(11)  Euroopa Komisjon, tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraat, „Long-term care report: trends, challenges and opportunities in an ageing society“, (2021) I köide, 3. peatükk. Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, lk 12, 28, https://data.europa.eu/doi/10.2767/677726.

(12)  Vt joonalune märkus 11, lk 68–70.

(13)  Euroopa Komisjon, tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraat, (2018) Zigante, V., „Informal care in Europe: exploring formalisation, availability and quality“, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, https://data.europa.eu/doi/10.2767/78836.

Spasova, S., et al (2018). „Challenges in long-term care in Europe. A study of national policies“, European Social Policy Network (ESPN), Brüssel: Euroopa Komisjon. https://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=738&langId=en&pubId=8128&furtherPubs=yes.

(14)  Vt joonalune märkus 11, peatükk 3.

(15)  Euroopa Komisjon, tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraat (2014), „Adequate social protection for long-term care needs in an ageing society: report jointly prepared by the Social Protection Committee and the European Commission“, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, lk 36, https://data.europa.eu/doi/10.2767/32352 ja Üleeuroopaline tervise ja kestliku arengu komisjon, 2021, „Drawing light from the pandemic: a new strategy for health and sustainable development. A review of the evidence“ https://www.euro.who.int/__data/assets/pdf_file/0015/511701/Pan-European-Commission-health-sustainable-development-eng.pdf.

(16)  Danis, K., Fonteneau, L., et al.,(2020) „High impact of COVID-19 in long-term care facilities: suggestion for monitoring in the EU/EEA“, Euro Surveillance : European Communicable Disease Bulletin, 25(22). https://doi.org/10.2807/1560-7917.ES.2020.25.22.2000956.

(17)  ELT C 286, 16.7.2021, lk 109; ELT C 429, 11.12.2020, lk 251; ELT C 242, 23.7.2015, lk 48; ELT C 143, 22.5.2012; ELT C 18, 19.1.2011, lk 74; ELT C 77, 31.3.2009, lk 96.

(18)  https://one.oecd.org/document/ECO/WKP(2021)43/en/pdf

(19)  Liu, J. X., Goryakin, Y., Maeda, A., Bruckner, T., Scheffler, R., „Global health workforce labor market projections for 2030“. Human Resources for Health 2017; 15:11 (https://human-resources-health.biomedcentral.com/articles/10.1186/s12960-017-0187-2).

(20)  https://www.who.int/health-topics/health-workforce#tab=tab_1

(21)  2012. aastal avaldas Euroopa Komisjon ELi tervishoiutöötajate tegevuskava.

(22)  CPME tervishoiutöötajate poliitika (https://www.cpme.eu/policies-and-projects/professional-practice-and-patients-rights/health-systems-and-health-workforce).

(23)  Vt joonealune märkus 2.

(24)  Russo, G., Pavignani, E., Guerreiro, C. S., Neves, C., „Can we halt health workforce deterioration in failed states? Insights from Guinea Bissau on the nature, persistence and evolution of its HRH crisis“. Human Resources for Health 2017; 15(1):12.

(25)  Vt joonealune märkus 2.

(26)  https://www.cpme.eu/api/documents/adopted/2020/3/EMOs.Joint_.Statement.on_.Violence.FINAL_.12.03.2020.pdf

(27)  Dyrbye, L. N., Shanafelt, T. D., Sinsky, C. A. , Cipriano, P. F., Bhatt, J., Ommaya, A., West, C. P. ja Meyers, D., 2017, „Burnout among health care professionals: A call to explore and address this underrecognised threat to safe, high-quality care“. NAM Perspectives. Discussion Paper, National Academy of Medicine, Washington, DC.

(28)  Euroopa Komisjon, tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraat (2014), „Adequate social protection for long-term care needs in an ageing society: report jointly prepared by the Social Protection Committee and the European Commission“, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, https://data.europa.eu/doi/10.2767/32352, lk 14.

(29)  Euroopa Komisjon, tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraat (2014), „Adequate social protection for long-term care needs in an ageing society: report jointly prepared by the Social Protection Committee and the European Commission“, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, https://data.europa.eu/doi/10.2767/32352, lk 14.

(30)  https://www.who.int/publications/m/item/migration-code

(31)  Van Diggele, C., Burgess, A., Roberts, C., Mellis, C., (2020), „Leadership in healthcare education“. BMC Medical Education, 20 (Suppl. 2), 456, https://doi.org/10.1186/s12909-020-02288-x.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „ELi noortetest“

(omaalgatuslik arvamus)

(2022/C 486/07)

Raportöör:

Katrīna LEITĀNE

Täiskogu otsus	24.2.2022
Õiguslik alus	kodukorra artikli 32 lõige 2
	omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	6.9.2022
Vastuvõtmine täiskogus	21.9.2022
Täiskogu istungjärk nr	572
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	158/0/5

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Poliitiline osalus on iga toimiva demokraatia alus. ELi peamine eelis noorte eurooplaste jaoks on demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte järgimine (1). Oluline on tagada, et noortel oleks sõnaõigus selliste otsuste tegemisel, mis mõjutavad nende tulevikku, sest isegi kaudne mõju võib noori ja tulevasi põlvkondi siiski tugevasti mõjutada. Poliitikameetmed, mis ei ole otseselt suunatud noortele või mida ei peeta traditsioonilise noortepoliitika osaks, võivad noorte elu siiski tugevasti mõjutada. Oluline on tagada tõhusad mehhanismid, mis täiendavad olemasolevaid osalusmehhanisme ning on kooskõlas demokraatlike põhimõtetega ja kohandatud noorte vajadustele. See võib aidata poliitikat paremini ja tõhusamalt kujundada.

1.2.

Komitee leiab, et haridus on üks tõhusamaid viise noorteni jõudmiseks ja nende teavitamiseks kõigist võimalikest osalusvormidest ja väärtustest, mida esindab Euroopa projekt. Olemasolevad formaalset ja mitteformaalset haridust toetavad programmid, nagu Erasmus+ ja Euroopa solidaarsuskorpus, on edukalt parandanud noorte seisukohti demokraatliku osalemise ning Euroopa Liidu väärtuste ja põhimõtete kohta.

1.3.

Komitee juhib tähelepanu selgele vajadusele kaasata noored nende jaoks kõige sobivamal viisil sisuliselt osalema poliitika kujundamises. Seejärel tuleb järelevalve, hindamise ja mõjuhinnangu abil tagada, et noorte seisukohti on võetud poliitiliste otsuste tegemisel arvesse. Osalemine kogu poliitikakujundamise protsessis loob usaldust noorte hulgas ja laiemaltki, andes noortele selles protsessis asjakohase ja olulise rolli. Need protsessid peaksid hõlmama nähtavat ja läbipaistvat teavitamist noorte kaasamise tulemustest. See element on väga oluline, et suurendada usaldust noorte ja poliitikakujundamise vahel (2). Lisaks on väga oluline sotsiaalne kaasatus ja erinevate vajadustega rühmadeni jõudmine.

1.4.

Komitee nõustub, et kodanikuühiskonna organisatsioonidel võib olla otsustav roll noorte kaasamisel ühiskondlikesse väljakutsetesse ning seega nende osalemisel poliitika kujundamises ja demokraatlikus protsessis. Sellised organisatsioonid võivad toimida sildade ja tugivõrgustikena, et aidata noortel suhelda ametlike avaliku sektori asutustega ja võimaldada neil saada aktiivseks kodanikuks. Komitee toetab neid organisatsioone ja noori kodanikke tegutsemisel ning kutsub üles võtma meetmeid, mis võimaldaksid neil seda teha.

1.5.

Komitee julgustab ELi institutsioone ja liikmesriike rakendama meetmeid ja mehhanisme, mis tagavad noorteperspektiivi arvessevõtmise igas poliitikavaldkonnas, luues ühtlasi noortele võimaluse anda oma järjepidev ja asjatundlik panus nende ees seisvate probleemide lahendamisse. Need struktuurid peaksid hõlmama ka läbipaistvaid ja nähtavaid järel- ja seiremehhanisme ning täiendama olemasolevaid noorte osalusvahendeid, ilma et seetõttu väheneks rahastamine. Noorte sisukaks osalemiseks poliitika kujundamises tuleks teha kättesaadavaks sobivad vahendid.

1.6.

Noorte osalemine poliitikas ja otsustusprotsessides võib toetada paremat õigusloomet ja poliitikat, sest sel moel kaardistatakse ja mõistetakse praegusi ja tulevasi suundumusi, mis mõjutavad noorte ja tulevaste põlvkondade elu. See võib lihtsustada ka ettepaneku autori ülesannet, sest ta võib saada kvalitatiivset sisendit teiseste andmete täiendamiseks.

1.7.

Komitee soovib rõhutada, et kuigi ELi noortetest põhineb ELi noortestrateegia (3) ja Euroopa noorteaasta põhieesmärkidel, toonitatakse mõlemas noorteküsimuste süvalaiendamise olulisust poliitikakujundamises, mis nõuab valdkondadevahelist lähenemisviisi. See on ka üks meetmetest, mis on esitatud Euroopa tuleviku konverentsi lõpptulemuste aruandes (4), mida on toetanud kõik konverentsi täiskogu hääleõigusega osapooled ja kodanikud. Selleks et saavutada pikaajaline mõju ja jätta jälg, mis ulatuks Euroopa noorteaastast kaugemale, peavad noored olema võimelised muutusi juhtima ja paremat tulevikku looma.

1.8.

Komitee tunnustab viidet ELi noortetestile Euroopa Komisjoni teatises Euroopa tuleviku konverentsi tulemuste kohta (5). Komitee rõhutab siiski, et komisjoni ettepanek ei ole kooskõlas algse ettepaneku eesmärkide ja vahenditega ning selles puudub noorteorganisatsioonide ja ekspertide sisukas kaasamine, noorte integreerimine kõikidesse poliitikavaldkondadesse ning selles ei võeta arvesse poliitika pikaajalist mõju tulevastele põlvkondadele. Komitee leiab, et ELi noortetest peaks kuuluma parema õigusloome vahendite hulka kui eraldi vahend, sest tulevased põlvkonnad ja noored väärivad erilist tähelepanu.

1.9.

Komitee kutsub üles tegema institutsioonide vahel tihedamat koostööd selliste olemasolevate edukate algatuste kooskõlastamisel nagu ELi noortedialoog, „Sinu Euroopa, Sinu arvamus“ ja Euroopa noorteüritus ning siduma need kooskõlas ELi noortestrateegiaga tulevaste algatustega, nagu ELi noortetest. Lisaks esitab komitee loetelu ettepanekutest, mis käsitlevad noorte osalemist komitees, ning kavatseb lisada oma töösse ELi noortetestide kontseptsiooni.

2.   Üldised märkused

2.1.    Noorte roll Euroopa projekti ülesehitamisel

2.1.1.

Noored on Euroopa projekti mootor ning nende loovus, energia ja entusiasm on selle kestlikkuse liikumapanev jõud. Käesolev 2022. aasta on kuulutatud Euroopa noorteaastaks ning Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen on öelnud: „Euroopa vajab kõiki noori“ ja „Euroopa Liidu hing ja ideed peavad neid kõnetama“ (6).

2.1.2.

ELi projekti ei ole võimalik praeguses demokraatlikus keskkonnas tõhusalt ja vajalikul määral ellu viia, kui demokraatlikes traditsioonides ja geopoliitilises kontekstis ei tunnustata noorte poliitikas osalemise diskursust (7). Meie euroopaliku eluviisi edendamise valdkonna asepresident Margaritis Schinas on öelnud: „Euroopa noorteaasta peaks tooma paradigma muutuse ka selles osas, kuidas me kaasame noori poliitikasse ja otsuste tegemisse“. Peamine põhjendus on võimaldada noortele juurdepääsu sisulistele osalusvõimalustele ja võimestada (8) neid asjaomaseid võimalusi kasutama.

2.1.3.

Eurobaromeetri küsitluste (9) kohaselt usaldavad Euroopa Liitu vähem kui pooled (47 %) eurooplastest ja vaid 44 % näeb ELi positiivsena. Euroopa projekti tulevik sõltub suurel määral sellest, kui tugev on noorte seotus Euroopa väärtustega ja nende valmisolek Euroopa identiteeti omaks pidada. Ülioluline on kaasata noored aktiivselt poliitilistesse ja otsustusprotsessidesse, sest nende tulevik sõltub tänastest otsustest. Seepärast tuleks kasutusele võtta osalusvahendid, et tagada noorte arvamuse arvessevõtmine. Kõigil tasanditel tuleb tugevdada ühiskondlikus ja demokraatlikus elus osalemist, et tagada Euroopa tulevane heaolu, tunnistades, et demokraatlik küpsus (10) mõjutab noorte poliitikas osalemise mustreid ELis.

2.1.4.

ELi algatus kutsuda kokku Euroopa tuleviku konverents aitas kaasa kodanikega peetava osalusdialoogi edendamisele kogu liidus. Edasiste sammudena on kavas parandada olemasolevate noorte osalusmehhanismide tõhusust ja töötada välja uusi mehhanisme. Nagu on soovitatud Euroopa tuleviku konverentsi lõpptulemustes, võiks see hõlmata seadusandlusalast noortetesti (11) koos mõju hindamise ja konsulteerimise mehhanismiga, millesse on kaasatud noorte esindajad (12).

2.1.5.

Noortetest toimib poliitika kujundamisel tulevikusuundade strateegilise analüüsimise meetodina. Tulevikusuundade strateegiline analüüs on väärtuslik kontseptsioon, mida Euroopa Komisjon kavatseb rakendada poliitikakujundamise protsessis. Kuna see tugineb sellistele põhimõtetele nagu tulevikuseire, megatrendide analüüs, stsenaariumide kavandamine ja visioonide loomine, tuleb vältimatult võtta selles raamistikus arvesse noorte ja tulevaste põlvkondade perspektiivi. Kuigi tulevikusuundade analüüsi protsessis tunnistatakse, et tulevik ei ole ette kindlaks määratud, kogutakse selle käigus teavet võimalike stsenaariumide kohta ja selle eesmärk on valmistuda tekkivateks probleemideks. Põlvkondadevaheline dialoog võib hõlmata väärtuslikke vahendeid, mis tagavad, et kavandatud poliitikas võetakse neid suundumusi ja tulevikustsenaariume arvesse. Noorte ja tulevaste põlvkondade perspektiivi arvestava analüüsi tegemine võib kaasa aidata ja peaks kaasa aitama paremale ja paremini kohandatud poliitikale, mis suudab toime tulla tulevaste põlvkondade probleemidega.

2.1.6.

Selleks et luua parem poliitika, mis on valmis tulevasteks väljakutseteks, tuleb selles tunnustada ja kaitsta noorte ja tulevaste põlvkondade õigusi, tagades, et sel puudub negatiivne mõju konkreetsetele põlvkondadele ja sotsiaalsetele rühmadele. Neid rühmi eiratakse praegu sageli või käsitletakse neid teiste rühmade osana, mis ei kajasta tegelikku olukorda. Selle tulemusena ei lahenda poliitika asjakohaselt probleeme ning aitab kaasa usalduse vähenemisele ja suhete katkestamisele ametlike institutsioonidega.

2.2.    Vajadus noorte sisuka osaluse järele

2.2.1.

Sisukas kaasamine tähendab võimu jagamist, võimet teha otsuseid teiste sidusrühmade osalusel läbipaistvatel tingimustel, mis on kõigile asjaosalistele teada. Hästikavandatud aruandlusprotsessid tagavad kõigi sidusrühmade usalduse poliitiliste osalusprotsesside vastu ning eri osalejate selgesõnalised kohustused tuleks kõikidele sidusrühmadele teatavaks teha.

2.2.2.

Noorte usaldus avalike institutsioonide vastu ei ole pärast ülemaailmset finantskriisi 2000ndate aastate lõpus (13) paranenud ning nende arusaam poliitilise mõju omamisest ja esindatusest otsuste tegemisel ei ole muutunud. Noored võivad demokraatlikus elus osaleda mitmesuguses vormis. Siiski peetakse kohalikel, riiklikel või Euroopa Parlamendi valimistel hääletamist kõige tõhusamaks viisiks, kuidas oma hääl poliitikakujundajatele kuuldavaks teha (39 %), (14) samas kui seda liiki demokraatlikku osalust usaldavate noorte osakaal on endiselt väga väike. Samas on nende jaoks, kes tõenäoliselt poliitikast eemale jäävad, põhjuseks sisuka kaasamise ja usalduse puudumine ning tunne, et kui nende panust arvesse ei võeta, ei ole mõtet osaleda. Üks peamisi takistusi noorte osalemisel on uskumus, et poliitikakujundajad „ei võta kuulda selliseid inimesi nagu mina“ (15). Seepärast on ülioluline edendada usaldust ning tugevdada noorte ja avalike institutsioonide dialoogi, et tagada ühiskonna valmisolek ja vastupanuvõime tulevaste šokkidega toimetulekuks (16).

2.2.3.

Enamus (70 %) (17) noortest tunneb, et ELi kui tervikut mõjutavate oluliste otsuste, õigusaktide ja poliitika vallas ei saa nad eriti palju või ei saa üldse kaasa rääkida. 24,8 % (18) noortest tunneb, et neil puudub igasugune mõju selle üle, millised teemad avalikesse või poliitilistesse debattidesse jõuavad, ja veel 40,8 % väidab, et neil ei ole erilist mõju. Lisaks leiab 2/3 vastanutest, et poliitikute suurem teadlikkus noorte muredest aitaks noortel avalikku poliitikat rohkem mõjutada, ja üle 50 % vastanutest leiab, et sellele aitaks kaasa ka noorteorganisatsioonide suurem roll poliitikas.

2.2.4.

Noored on muutnud oma osalemisviise ning nad eelistavad nüüd mitteinstitutsionaalseid ja eelkõige valimistega mitteseotud poliitilise kaasamise vorme (19). Uuringud on üha enam näidanud, et see on seotud usalduse vähenemisega avaliku sektori asutuste vastu ja rahulolematusega esindusdemokraatia toimimise suhtes. Noorte ebatraditsiooniline poliitiline osalus on muutunud üha sujuvamaks, individuaalsemaks ja isikupärasemaks: nad eelistavad konkreetsetes küsimustes ja teemadel osalemist ning otsest aktivismi ja protestimist individuaalsete elustiilivalikute kontekstis (20). Üldiselt on noored poliitiliselt väga motiveeritud. Arutelus noorte osalemise üle on poliitilise osaluse ekspertide tähelepanu kese liikunud küsimuselt, kas noored soovivad osaleda, küsimusele, kus ja kuidas nad otsustavad oma poliitilisi vaateid väljendada (21). Arvestades erinevaid viise, kuidas noored nüüd poliitikat ja meetmeid mõjutada püüavad, on selge, et demokraatlike institutsioonide raamistikus tuleb arvesse võtta poliitikas osalemise ebatraditsioonilist olemust, osaluspõhist otsustamist, tõhustatud teabevahetus- ja läbipaistvusmehhanisme. Poliitika kujundamist avalik-õiguslikes asutustes tuleks vastavalt kohandada ja kavandada see nii, et poliitiliste otsuste tegemisel oleks tagatud kõigi noorterühmadeni jõudmine ja nende kaasamine. Osalusmehhanismid peaksid tegelikult olema kaasavad ja neist tuleks teavitada nii, et need jõuaksid võimalikult mitmekesise avalikkuse ja nendeni, kes on raskesti ligipääsetavad.

2.2.5.

Noorte juhitavatel organisatsioonidel on asjatundlikkus ja teadmised noorte probleemidega seotud paljude teemade kohta. Nende kaasamine poliitikakujundamisse toob kaasa sidusamad ja kohandatud normid ja eeskirjad. Seda toetab ka asjaolu, et üha enam noori ühineb nende organisatsioonidega (22).

2.2.6.

Noorte sisukas kaasamine on ülioluline. Noorte osalust tuleb parandada, tegeledes eelkõige järgmiste probleemidega: noorte demokraatliku esindatuse puudumine ja noorteperspektiivi puudumine väljaspool traditsioonilist noortepoliitika valdkonda. Noored soovivad olla kaasatud nende elu mõjutava poliitika kujundamisse. Põlvkondadevaheline õiglus (23) on viis, kuidas vananevas ühiskonnas saaks parandada põlvkondadevahelist ebavõrdsust.

2.2.7.

Olemasolevad noorte mõju analüüsi vahendid, nagu vahend #31 parema õigusloome vahendite paketis, ei näe ette ei noorteküsimuste peavoolustamist ega noorteorganisatsioonide ja asjaomases valdkonnas asjatundlike noorte – kes suudaksid esitada probleemide süstemaatilise ülevaate noorte seisukohast – kaasamist. Veelgi enam, olemasolevate väljaannete põhjal rakendatakse selliseid vahendeid harvemini, kui ettepanekute asjakohasus ja olulisus eeldaks.

3.   Konkreetsed märkused

3.1.    ELi noortetest

3.1.1.

Ettepanek põhineb kolmel sambal: konsulteerimine, mõju hindamine ja leevendusmeetmed (24). See loob raamistiku poliitika tulemuslikkuse ja tõhususe parandamiseks, mis põhineb noorte suuremal osalusel ja noorte integreerimisel poliitika kujundamisse, võttes samal ajal arvesse ka haavatavaid noorterühmi, nagu puuetega noored, NEET-noored (25), äärealadel elavad noored jne. ELi noortetesti eri komponentidega luuakse ühtne struktuur selliste kvaliteetsete ja paremate poliitikameetmete väljatöötamiseks, millega käsitletakse tulevaste põlvkondade ees seisvaid võimalikke probleeme.

3.1.2.

ELi noortetesti esimene samm on teha kindlaks kõigi tulevaste poliitikaettepanekute eelnõude asjakohasus ja mõju noortele ja tulevastele põlvkondadele. See aitab kindlaks teha, kas asjaomase tulevase poliitika suhtes tuleks läbi viia täielik noortetest. Kontrollnimekirja vahendi abil teevad hindajad kindlaks, kas ettepaneku eelnõu on tõepoolest noorte jaoks asjakohane, ning selgitavad välja ettepaneku otsese ja kaudse mõju noortele ja tulevastele põlvkondadele. Kui selline otsus tehakse, jätkatakse noortetestiga täieliku konsulteerimise, mõju hindamise ja leevendusmeetmete etapis. Kontrollnimekirja näitajad tuginevad noorte vajadustele ja ideedele, et tagada nende seisukohast asjakohaste ettepanekute arvessevõtmine.

3.1.3.

Järgmise sammuna eeldatakse vastavatelt hindajatelt sisukat konsulteerimist noortega seotud huvirühmadega, et tagada põhjaliku analüüsi jaoks vajalik süsteemne asjatundlikkus. Selle tegevuse põhjal püüavad hindajad selgitada välja noorte mured seoses testitava poliitikaeelnõu võimaliku mõjuga. See osaluskomponent peab olema läbipaistev ja kaasama paljusid noorte esindajaid, noorte juhitavaid organisatsioone ja asjakohaste teadmistega noori, et need annaksid oma panuse. Sel viisil saab tagada süstemaatilise lähenemisviisi poliitikaettepanekute eelnõudega käsitletavatele küsimustele. Noorteorganisatsioonide, noorte esindajate ja asjakohaste teadmistega noorte kaasamine võib anda mõjuhinnangule väga mitmekesise ja ainulaadse tausta. Sisukas kaasamine võimaldab hindajatel saada tervikliku ülevaate, mis põhineb nende noorte üldistel teadmistel ja asjatundlikkusel. Seda panust rakendades saab tagada mõjuanalüüsi piisava üksikasjalikkuse, tuvastamaks probleemid ja aspektid, mille puhul poliitika võib põhjustada häireid.

3.1.4.

Protsessi vältel kogutavate andmete ja konsulteerimiste tulemuste põhjal on hindajatel võimalik koostada kontrollnimekirjas mainitud teemadest tulenevalt mõjuanalüüs ja samuti tulevikusuundade strateegiline analüüs tulevaste põlvkondade jaoks.

3.1.5.

Kui tuvastatakse negatiivne mõju, peaks hindaja välja pakkuma leevendusmeetmed, mis peaksid peamiselt keskenduma haavatavas olukorras elavatele rühmadele ja ebasoodsas olukorras olevatele noortele. On soovitatav, et hindajad hõlmaksid konsulteerimisse ka küsimusi võimalike leevendusmeetmete kohta, mis võidakse analüüsi lisada. Lähiaastatel on soovitatav teha hindamine, et jälgida poliitika mõju ja seda, kuidas on leevendusmeetmetega käsitletud negatiivset mõju.

3.1.6.

ELi noortetest ei tohiks asendada noorte sisukat kaasamist üldiselt ja peaks täiendama olemasolevaid osalusmehhanisme.

3.1.7.

Ettepanek sündis Euroopa suurimate noortevõrgustikega peetud arutelude tulemusena ja pärast selle esitamist mainiti seda konkreetselt ka mitmes ELi noortedialoogi (ja selle eelkäija struktureeritud dialoogi) soovituses. Noored väljendasid kindlat soovi läbipaistva poliitikakujundamise menetluse järele, mis võimaldaks noortel panustada eelnõude koostamisse ja jälgida tulemusi.

3.1.8.

Ettepanek on inspireeritud ka VKE-testist, mis on näide sobivast ELi tasandi mõju hindamise vahendist ning põhineb kolmel sambal: konsulteerimine, mõju hindamine ja leevendusmeetmed (26). Lisaks peaks ELi noortetest sarnaselt VKE-testiga kuuluma parema õigusloome vahendite hulka kui eraldi vahend, et kooskõlas Euroopa Komisjoni presidendi teatisega rõhutada noorte rolli Euroopa tulevikus.

3.1.9.

Ettepanek põhineb näidetel noortega seotud mõju hindamise vahendite kohta, mis on juba kasutusel mitmes liikmesriigis, näiteks Austrias, Saksamaal, Prantsusmaal ja Belgias Flandria piirkonnas ning ka väljaspool ELi, näiteks Uus-Meremaal ja Kanadas.

3.1.10.

Kavandatav mõju hindamine annab lahenduse selle tagamiseks, et poliitika mõjus kajastuksid noorte vajadused ja ootused ning see ulatuks traditsioonilise noortepoliitika valdkonnast kaugemale. Üksnes väikest osa Euroopa Komisjoni ettepanekutest analüüsitakse noorte perspektiivist lähtuvalt. Märkimisväärne osa neist ettepanekutest mõjutab aga otseselt ja kaudselt noorte elukvaliteeti.

3.1.11.

Tehakse ettepanek lisada ELi noortetest avalikult kättesaadavatesse parema õigusloome mõju hindamistesse ja avaldada see Euroopa Noorteportaalis. Ent tuleks veel edasi uurida, milline on kõige tõhusam viis. Teabevahetuse peadirektoraati julgustatakse siiski noortetesti aktiivselt edendama, et tagada selle nähtavus, ning peasekretariaat peaks toetama selle kasutuselevõttu eri peadirektoraatides. ELi noortetesti võiksid avaldada ka need institutsioonid, kes otsustavad seda rakendada, sealhulgas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee oma veebisaidil. Kui hindamine ja ettepaneku lõppversioon avaldada, saavad konsulteerimisse kaasatud noorte sidusrühmad jälgida, kuidas nende panust on arvesse võetud.

3.1.12

. ELi noortetest on kavandatud struktuurina, mida saab rakendada kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil koos Euroopa Liidu institutsioonidega.

3.1.13.

ELi noortetest võib poliitikat parandada, kuid see peab põhinema ka sisukatel osalusmehhanismidel, sest kogukonna teadmistele tuginemine on vahend tõhususe tagamiseks ja olukorra parandamiseks.

3.2.    Noorte osalemine komitees

3.2.1.

Komitee tunnistab noorte kaasamise tähtsust Euroopa tuleviku kujundamisel (27) ja on seepärast loonud mitmeid edukaid algatusi, näiteks „Sinu Euroopa, Sinu arvamus“, noorte kliima ja kestlikkuse ümarlauad ning komitee ja Euroopa Parlamendi ühiselt korraldatud ELi noorte kliimatippkohtumine. Komitee arvamuse NAT/788 (28) järelmeetmena kaasas komitee esimest korda 2021. aastal COP26 raames oma ametlikku delegatsiooni noorte esindaja osalemaks COPi kohtumisel. Lisaks tunnustatakse Euroopa noorteaasta raames Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 2022. aasta kodanikuühiskonna auhinnaga tulemuslikke, innovaatilisi ja loomingulisi algatusi, mille eesmärk on luua parem tulevik Euroopa noorte jaoks ja nendega koos.

3.2.2.

Komitee püüab võimendada noorte ja noorteorganisatsioonide hääle kuuldavaks tegemist struktureeritumate, sisukamate ja sihipärasemate noorte osalusmehhanismide kaudu, et suurendada noorte ja noorteorganisatsioonide sisemist kaasatust komitee töösse. Sellest tulenevalt peaks komitee rakendama järgmisi meetmeid: — kasutusele tuleks võtta läbipaistvad ja valdkondadevahelised koordineerimismehhanismid, et integreerida noorteperspektiiv komitee töösse ja õigusloomealasesse tegevusse; — võiks hakata kasutama noori eksperte, kellel on asjakohased teadmised oluliste arvamuste kohta; — Euroopa noorteaasta kontekstis tuleks omaalgatuslike arvamuste sügisvoorus kaasata noorteküsimused üldteemana; — tuleks pidada temaatilisi arutelusid Euroopa noorteorganisatsioonide ja rohujuuretasandi organisatsioonidega, et siduda tõhusamalt riiklikud ja Euroopa perspektiivid; — igal aastal võiks komitee uuringuteks (29) valida noortega seotud teemasid; — kõigis komitee koostatud arvamustes tuleks alati arvesse võtta ka põlvkondadevahelist perspektiivi (nagu tehakse soolise perspektiivi puhul); — tuleks luua elujõulisi suhteid teiste ELi institutsioonidega, et kaardistada noorte osalusmehhanismid ning tugevdada teabevahetustegevust noorte ja noorteorganisatsioonidega riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil; — vastu tuleks võtta Euroopa noorteaasta koordineerimisrühma koostatav resolutsioon noorte kaasamise kohta komiteesse; — komitee veebisaidil tuleks luua vahekaart „Noorte kaasamine“, et tõsta esile varasemaid, praegusi ja tulevasi noortega seotud tegevusi, sealhulgas arvamused, avalikud arutelud, üritused jne; — komitees võiks luua alalise struktuuri tagamaks, et noorte kaasamise alane tegevus komitees ja koos teiste institutsioonidega jätkub ka pärast 2022. aastat.

3.2.3.

Komitee uurib edasi ja kaalub võimalusi, kuidas rakendada ELi noortetesti kontseptsiooni oma töös, et töötada välja ühtne lähenemisviis noorte kaasamiseks komitees.

3.2.4.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles vastama asjakohasele omaalgatuslikule arvamusele ja ELi noortetesti ettepanekule ning arutama ühiselt elluviimist.

---

(1)  Kättesaadava teabe uuring „European Youth in 2021“.

(2)  „Influencing and understanding political participation patterns of young people“, Euroopa Parlament, 2021.

(3)  Euroopa Ülemkogu resolutsioon Euroopa Liidu noortestrateegia 2019–2027 kohta.

(4)  Euroopa tuleviku konverents, aruanne konverentsi lõpptulemuse kohta, mai 2022.

(5)  https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A52022DC0404&qid=1660827033223

(6)  https://ec.europa.eu/commission/presscorner/detail/et/speech_21_4701

(7)  Deželan, T., Moxon, D., uuring „Influencing and understanding political participation patterns of young people: The European perspective“ , 2021.

(8)  Barta, O., Boldt, G., Lavizzari, A., teadusuuring „Meaningful youth political participation in Europe: concepts, patterns and policy implications“, 2021.

(9)  Eurobaromeeter nr 96 – talv 2021–2022.

(10)  Kitanova, M., „Youth political participation in the EU: evidence from a cross-national analysis“, Journal of Youth Studies, kd 23, nr 7, 2020 (2018. aastal esitatud artikkel).

(11)  https://www.youthforum.org/files/YFJ_EU_Youth_Test.pdf.

(12)  Aruanne Euroopa tuleviku konverentsi lõpptulemuste kohta.

(13)  „Governance for Youth, Trust and Intergenerational Justice. Fit for all generations? Highlights“.

(14)  Eurobaromeetri noori ja demokraatiat käsitlev välkküsitlus, viidi läbi 22. veebruarist kuni 4. märtsini 2022.

(15)  Euroopa Parlamendi noorteuuringu aruanne (Euroopa Parlament, september 2021).

(16)  „Governance for Youth, Trust and Intergenerational Justice. Fit for all generations? Highlights“.

(17)  Euroopa Parlamendi noorteuuringu aruanne (Euroopa Parlament, september 2021).

(18)  Noorteuuringu aruanne (eesistujariikide kolmiku Saksamaa, Portugali ja Sloveenia raames, jaanuar 2022).

(19)  Noorteuuringu aruanne (eesistujariikide kolmiku Saksamaa, Portugali ja Sloveenia raames, jaanuar 2022).

(20)  Noorteuuringu aruanne (eesistujariikide kolmiku Saksamaa, Portugali ja Sloveenia raames, jaanuar 2022).

(21)  Deželan, T., Moxon, D., uuring „Influencing and understanding political participation patterns of young people: The European perspective“, 2021.

(22)  Eurobaromeetri uuring Euroopa noorteaasta kohta: noored eurooplased osalevad üha enam, Euroopa Komisjon, 2022.

(23)  „Governance for Youth, Trust and Intergenerational Justice. Fit for all generations? Highlights“.

(24)  https://www.youthforum.org/files/Concept-Note_final.pdf ja https://www.youthforum.org/files/YFJ_EU_Youth_Test.pdf.

(25)  ELT C 152, 6.4.2022, lk 27.

(26)  Parema õigusloome vahendid – VKE-test.

(27)  SOC/706 „Euroopa noorteaasta 2022“, ELT C 152, 6.4.2022, lk 122 ja SOC/589 „Järgmine ELi noortestrateegia“, ELT C 62, 15.2.2019, lk 142.

(28)  ELT C 429, 11.12.2020, lk 44.

(29)  Käimas on komitee uuring noorte struktureeritud kaasamise kohta: kaardistatakse kohalikke, riiklikke, ELi ja rahvusvahelisi häid tavasid, et töötada välja vajalikud ja asjakohased mehhanismid, tagamaks noorte hääle kuuldavõtmine.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Süsinikdioksiidi eemaldamise tehnoloogia tööstuse CO2 heite vähendamisel“

(omaalgatuslik arvamus)

(2022/C 486/08)

Raportöör:	Andrés BARCELÓ DELGADO
Kaasraportöör:	Monika SITÁROVÁ

Täiskogu otsus	18.1.2022
Õiguslik alus	kodukorra artikli 52 lõige 2
	omaalgatuslik arvamus
Vastutav tööorgan	tööstuse muutuste nõuandekomisjon
Vastuvõtmine tööorganis	24.6.2022
Vastuvõtmine täiskogus	21.9.2022
Täiskogu istungjärk nr	572
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	229/0/7

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kordab, et toetab kindlalt rohelise kokkuleppega võetud kohustusi ning strateegilise autonoomia tugevdamist energiaga varustamisel ja juhtpositsiooni tööstuses.

1.2.

Ukrainas toimuva sõja mõju energia ja toorainete kättesaadavusele ei saa tähelepanuta jätta ning Euroopa poolaasta raames tuleb olukorda jälgida.

1.3.

Rohepöörde õnnestumisekstöötlevas tööstuses on vaja elektrifitseerimiseks ja keskkonnahoidliku vesiniku tootmiseks piisavat ja sobivat taastuvenergiaallikate jaotust. Süsinikdioksiidi eemaldamise tehnoloogiad, süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine ning süsinikdioksiidi kogumine ja kasutamine aitavad tööstusel saavutada kliimaneutraalsust. Rohelise kokkuleppe eesmärkide saavutamiseks on vaja taastuvenergia kogu Euroopas kasutusele võtta.

1.4.

CO2 heite vähendamine nõuab tööstustegevuse põhjalikku ümberkujundamist (järgmise 30 aasta jooksul). Kuigi paljud vähese CO2 heitega tehnoloogiad on juba olemas, on nende tehnoloogilise valmiduse tase (TRL (1)) madal. Nende murranguliste tehnoloogiate arendamiseks ja laialdaseks kasutuselevõtuks on vaja ambitsioonikaid tehnoloogia tegevuskavasid ning EL peab edendama innovatsiooni kliima- ja innovatsioonifondide kaudu.

1.5.

Tehnoloogia arendamine ning haridus ja tööjõu ümberõpe on seega hädavajalikud töötleva tööstuse üleminekuks keskkonnasäästlikule majandusele. Sotsiaaldialoog nii Euroopa, liikmesriikide kui ka piirkondlikul tasandil peaks toetama teadlikkust rohepöördest ja õiglasest üleminekust tööstuses ning nende omaksvõttu ja toetamist. Võimekuse arendamine ja põhioskuste määratlemise projektid on hädavajalikud, et tagada tõhus tööstuslik üleminek, milles ei jäeta kedagi kõrvale.

1.6.

Alternatiivsete lähteainete, eelkõige säästva biomassi kasutamise suurendamine võib aidata kaasa süsiniku säästvale eemaldamisele atmosfäärist, edendades tootmismaa (põllumajandus- ja metsamaa) säästvat majandamist ning biomassi kasutamist pikaealistes toodetes, mis pikendavad süsiniku sidumisest saadavat kasu veelgi. Lisaks aitaks see vähendada ELi sõltuvust imporditud lähteainetest ja ressurssidest.

1.7.

Komitee kutsub üles säilitama Euroopa tööstuse konkurentsivõimet: EL on CO2 heite vähendamise teerajaja, kuid ta vajab teisi osalejaid, et täita kliimaeesmärke. Kuna kliimakriis on ülemaailmne, peab Euroopa Liidu diplomaatia tõhustama jõupingutusi, et veenda kolmandaid riike selle vastu võitlemisel rohkem vaeva nägema. Sõltumata ELi ambitsioonikatest poliitilistest eesmärkidest saab EL üha enam teerajajaks tööstuse CO2 heite vähendamisel tänu poliitilisele toetusele ning ettevõtjate ja nende töötajate praktilistele teadmistele tööstussuutlikkuse, vajalike tehnoloogiate ja muutuste prognoosimise kohta, mis võimaldab vastavalt võtta praktilisi meetmeid.

1.8.

Tugeva tööstusbaasi säilitamisega ELis saab tagada heaolu, kvaliteetsed töökohad ja pühendumise kliimamuutuste vastasele võitlusele Euroopa ühiskonnas. Euroopa tööstus peab nõuetekohase õigusraamistiku abil investeerima nii Euroopa teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni kui ka põhivarasse, et säilitada oma konkurentsivõime.

2.   Üldised märkused

2.1.

Euroopa kliimamääruses on seatud 2030. aastaks ambitsioonikas heitkoguste vähendamise eesmärk, kinnitades samal ajal 2050. aastaks seatud kliimaneutraalsuse eesmärki. Selleks et saavutada Euroopa Liidu eesmärk, tuleb analüüsida kogu kasvuhoonegaaside heitkogustega seotud tegevust ning teha kindlaks, kuidas saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus netoväärtustes.

2.2.

Töötlev tööstus tekitab 20 % (2) Euroopa heitkogustest. CO2-mahukad töötleva tööstuse harud Euroopas on raua- ja terasetööstus, tsemendi-, keemia- ja naftakeemiatööstus, tselluloosi- ja paberitööstus, väetisetööstus, klaasi-, keraamika-, naftarafineerimistehased ja värviliste metallide (peamiselt alumiiniumi) tööstus. Tööstussektori kasvuhoonegaaside heide hõlmab energiakasutusest, fossiilkütuste kasutusest muul kui energeetilisel eesmärgil ja fossiilkütusest sõltumatutest allikatest pärit süsinikdioksiidi (CO2) ning muid gaase kui CO2.

2.3.

Töötleva tööstuse rohepööre on Euroopa kliimamääruse järgimiseks väga oluline. Kõigepealt toimub üleminek tehnoloogias ning seejärel toimuvad muutused tööstusharude töömeetodites, oskustes ja pädevustes. Siiski on vaja ka nõudlusega seotud meetmeid, et edendada vähese CO2 heitega toodete kasutuselevõttu ja uusi ärimudeleid (tööstussümbioos, ringlus, nõudlusele reageerimine).

3.   Töötlev tööstus teel kliimaneutraalsuse saavutamise suunas

3.1.

Käesolevas omaalgatuslikus arvamuses keskendutakse heitkogustega kauplemise süsteemi kuuluvatele tööstussektoritele. Seetõttu ei käsitleta energiakäitiseid, transporti ega hooneid.

3.2.

Lisaks vajadusele vähendada CO2 heidet on ka energiatõhususe parandamine iga tööstussektori jaoks hädavajalik. Kuigi energiatõhususest ei piisa, et vähendada Euroopa tööstuse CO2 heidet, võib see märkimisväärselt vähendada energiatarbimisest tulenevaid heitkoguseid. Hakkab toimuma üleminek fossiilkütustelt muudele kui kasvuhoonegaase tekitavatele tehnoloogiatele, peamiselt taastuvenergiale. Tootmisettevõtted ja avaliku sektori asutused vastutavad selle eest, et energiatööstuses hakataks fossiilkütuste asemel kasutama mittesaastavaid tehnoloogiaid.

3.3.

CO2 heite vähendamisega seoses võiks tööstusharud liigitada järgmiselt: — sektorid, kus tuleb tootmisprotsessi radikaalselt muuta: teras (integreeritud lähenemisviis), väetised ja keemiatööstus; — sektorid, kus tuleb tootmisprotsessis muuta energiakandjat: teras (elektrikaarahjud), klaas, keraamika, paber jne; — sektorid, mille heitkogust on keeruline vähendada, näiteks tsemendisektor, kus tuleb kliimaneutraalsuse saavutamiseks koguda ja säilitada (või kasutada) tootmisprotsessi käigus tekkivat süsinikdioksiidi; — sektorid, mis võivad kasutada süsinikdioksiidi kogumise ja kasutamise tehnoloogiaid, et töötada välja suure lisandväärtusega tooteid, nagu nafta rafineerimistehased ning keemia- ja naftakeemiatööstus.

3.4.

Tõhus tööstuslik soojus- ja elektrienergia koostootmine (CHP (3)) aitab kindlasti suurendada energiatõhusust, kuid see ei vähenda tööstuse CO2 heidet. Alternatiivina oleks tööstuse madala entalpiasoojuse kasutamine kaugküttes veel üks viis üldise energiatõhususe suurendamiseks ning seda võiks arvesse võtta üleminekul CO2 heiteta tööstusele.

3.5.

Süsinikdioksiidi eemaldamise tehnoloogiad eemaldavad juba õhku paisatud süsinikdioksiidi atmosfäärist, tekitades seega nn negatiivsed heitkogused. Süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamisega seotud tehnoloogiad, nagu bioenergia koos süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamisega ning süsinikdioksiidi kogumine otse atmosfäärist ja selle säilitamine, on negatiivsete heitkoguste tehnoloogiakogumi oluline osa. Ehkki kõnealuste tehnoloogiate abil on võimalik kliimamuutusi leevendada, on need praegu alles tutvustamisjärgus. Muud süsinikdioksiidi eemaldamise tehnoloogiad hõlmavad tegevusi, mis soodustavad looduslikke CO2 sidujaid, nagu metsastamine ja taasmetsastamine, ning neid käesolevas arvamuses ei käsitleta.

Süsinikdioksiidi eemaldamise tehnoloogiate tuleviku väljakutse töötlevas tööstuses on leida tasakaal, kus süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine on leevendav võimalus koos muude süsinikdioksiidi vähendamise ja sidumise tehnoloogiatega. Kasvuhoonegaaside vähendamine ja sidumine tuleb viia kooskõlla Pariisi kokkuleppe ja Euroopa kliimamäärusega. Süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine võimaldab ELil jätkata kasvuhoonegaaside kõrvaldamist vajalikus tempos, kuid eesmärk peab olema vältida süsinikdioksiidi säilitamist pikas perspektiivis.

3.6.

Taastuvenergia abil toodetud vesinik (nn roheline vesinik) näib olevat sektoriülene lahendus CO2 heite vähendamiseks. Näiteks Rootsis on käigus projekt, mille eesmärk on kõrvaldada terase tootmisel tekkivad kasvuhoonegaaside heitkogused, kasutades taastuvallikatest toodetud vesinikku. Soomes viiakse läbi projekti, millega tutvustatakse võimalusi sinise ja hiljem rohelise vesiniku tootmiseks ja süsinikdioksiidi kogumiseks ning selle püsivaks säilitamiseks Läänemeres.

4.   Töötlev tööstus liikumas CO2 heite vähendamise suunas

4.1.

Kõigist Euroopa tööstusharudest keskendume sektoritele, millel on suur arengupotentsiaal ja mõju Euroopa süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamisele. Töötlevas tööstuses keskendutakse sektoritele, kus CO2 heite vähendamiseks on vaja lahendada rohkem probleeme. Käesolevas arvamuses keskendutakse terase-, tsemendi-, keemia- ja naftakeemiatööstusele, naftarafineerimistehastele, tselluloosi- ja paberi-, väetise-, klaasi- ning keraamikatööstusele.

4.2.

Enne kui kirjeldada selliseid tehnoloogiaid, mis võivad mõjutada süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamist ja kõrvaldamist, peame kaaluma üleminekut fossiilkütustel põhinevatelt energiaallikatelt muudele heitevabadele energiaallikatele ja muudele taastuvatele energiaallikatele. Need allikad võivad olla tuuleenergia, fotogalvaaniline ja termosolaarne energia, hüdroenergia, geotermiline energia, biomass ja biokütused.

4.3.

Mõned tööstusharud peaksid oma protsessides kasutusele võtma olemasolevad või uued tehnoloogiad, et saavutada kasvuhoonegaaside nullheide, liikudes kliimaneutraalse ühiskonna poole. Sõltuvalt konkreetsest tööstusharust ja selle praegusest kasvuhoonegaaside heitkogusest võib (neil) olla vaja läbida üks või mitu etappi.

4.4.

See esimene samm võib tunduda „lihtsalt“ muudatusena protsessi tootmise/hankimise etapis. Paljudes muudes olukordades võib osutuda vajalikuks täiendav teadus- ja arendustegevus, näiteks praeguste maagaasipõletite kohandamiseks vesinikuga või soojuspumpade kasutamiseks. Samuti tuleks käsitleda ka vesiniku ja materjalide või toodete koosmõjuga seotud kaalutlusi.

4.5.

Terasetööstus Traditsioonilise terasetööstuse probleem (integreeritud lähenemisviis, mis nõuab rauamaagi vähendamist) on juba toonud kaasa mitmeid uusi tehnoloogilisi lähenemisviise, mille puhul keskendutakse nüüd kõrgahjude asendamisele elektrikaarahjudega, mida köetakse rohelise vesiniku abil toodetud otseredutseeritud rauaga (DRI). Muud juba uuritud alternatiivid tuginevad süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogiatele, kuid nende abil ei ole võimalik saavutada kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärki. Rauamaagi elektrolüüs võib eraldada kuni 87 % vähem süsinikdioksiidi kui praegune integreeritud lähenemisviis (kui elektrivarustus on täielikult dekarboniseeritud). Vesinikuplasma abil vähendamine peaks võimaldama saavutada CO2-neutraalsuse. Tegelikult võib vesiniku abil terase tootmine tekitada kuni 95 % vähem süsinikdioksiidiheidet kui praegune integreeritud lähenemisviis (kui kasutatakse täielikult süsinikdioksiidiheitevaba elektrit), kuid vesiniku tootmisel kaotsiläinud energia tõttu suurendaks see tööstuse energiatarbimist. Elektrikaarahjudes toodetud teras eraldab vaid 14 % integreeritud lähenemisviisi korral tekkivatest kasvuhoonegaaside heitkogustest ja selle peamine ülesanne on asendada valtsimisahjudes olev maagaas rohelise vesiniku või induktsioonelektriga. Süsinikdioksiidi kogumine, utiliseerimine ja säilitamine (kõrgahjude jääkgaaside abil) võib täieliku kasutuselevõtu korral vähendada heitkoguseid kuni 65 % (CO2 heite vähendamine sõltub ka saadud keemiatoodete kogu olelusringist). Mitmed neist on edasijõudnumas arengujärgus – Steelanoli näidistehases (praegu ehitamisel – TRL 9) kasutatakse bioetanooli tootmiseks heitgaase ja Carbon2Chem projekti (TRL 7–8) eesmärk on kasutada heitgaasi kemikaalide toorainena.

4.6.

Tsemenditööstus Ainult 37 % tsemenditööstuse heitkogustest pärineb kütustest, samas kui ülejäänud 63 % heitest tuleneb tooraine keemilisest reaktsioonist (protsessiheide). Taastuvatest energiaallikatest (biomass või vesinik) saadud kütuste kasutamine vähendab seega heitkoguseid maksimaalselt 35 %. Praegu katsetatakse tehnoloogiaid, mis võivad tulevikus võimaldada süsinikdioksiidi kogumist ja haldamist või säilitamist (amiinimeetod ja kaltsiumiringlus). Teine võimalus heitkoguste vähendamiseks on arendada nn vähese klinkrisisaldusega tsemendid, mille TRL on praegu 5–7. Selliste tsementide heitkogus on kuni 30 % väiksem kui puhta portlandtsemendi puhul.

4.7.

Keemiatööstus Keemiatööstuses on tootmisprotsesside, näiteks aurukrakkimisahjude elektrifitseerimise eesmärk vähendada CO2 heidet krakkimisahju kohta 90 % võrra. Keemiasektor aitab olulisel määral taastada säästvaid süsinikutsükleid. Keemiatooted on tohutud süsinikureservuaarid, mis suudavad fikseerida süsinikku 10–40 aastaks. Praegu on keemiatoodetes sisalduva süsiniku kogus võrreldav neid tootva tööstuse koguheitmetega. Isegi kui suurem osa sellest süsinikust satub atmosfääri, kui tooted põletatakse pärast nende kasutamist, on kõikehõlmava ringmajanduse strateegia kehtestamine eeltingimus säästvate ja kliimamuutustele vastupanuvõimeliste süsinikutsüklite saavutamiseks süsiniku n-ö ringluses hoidmise teel. Keemiasektor võib aidata vähendada heitkoguseid muudes sektorites, n-ö absorbeerides süsinikku ja ladustades seda toodetes.

4.8.

Tselluloosi- ja paberitööstus Tselluloosi- ja paberitööstuses toob protsessi täiustamine, sealhulgas üleminek tööstus 4.0-le, koos investeeringutega tipptasemel tootmistehnoloogiatesse kaasa CO2 heite vähenemise 2050. aastaks 7 miljoni tonni võrra. Tööstusvaldkonnas on võimalik kohapealsete koostootmisrajatiste abil osaleda energiaturul, kasutades muutliku taastuvenergia ülejääke. Sellega seotud CO2 heite vähendamisest saadav kasu võib ulatuda kuni 2 miljoni tonnini. Tööstuskäitiste edasine ümberkujundamine vähese CO2 heitega energiaallikateks peaks aitama vähendada heitkoguseid 8 miljoni tonni võrra. Lisaks mõnele projektis „Two team Project“ (4) määratletud läbimurdelisele kontseptsioonile, nagu praegu väljatöötamisel olev Deep Eutectic Solventsi tehnoloogia, võiksid muud uuenduslikud ja murrangulised lahendused täiendada heitkoguste vähendamise püüdlusi umbes 5 miljoni tonni CO2 võrra.

4.9.

Naftarafineerimistehased Naftarafineerimistehased võivad aidata kaasa ELi majanduse energia- ja kliimaalasele üleminekule kahel viisil: i) vähendades oluliselt oma tootmisprotsessi CO2-jalajälge ja ii) asendades järk-järgult kütused ja muud fossiilset päritolu tooted kütuste ja muude toodetega, mis põhinevad biogeenilisel või ringlussevõetud CO2-l. Fossiilenergia järkjärguline asendamine bioenergiaga koos süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogiatega viib lausa negatiivse kasvuhoonegaaside heiteni. Kütuste ja muude rafineerimissaaduste kasutamisel tekkivat kasvuhoonegaaside netoheidet saab radikaalselt vähendada, kui lähteainena hakatakse toornafta asemel järk-järgult kasutama keskkonnasäästlikku biomassi ja ringlussevõetud süsinikdioksiidi. Saadud kütused lisavad pärast põlemist atmosfääri olematu või väga väikese CO2 netokoguse, aidates seega vähendada transpordisektori CO2 heidet, eriti nende transpordiliikide puhul, mida on raskem elektrifitseerida. Nendes valdkondades on tehtud investeeringuid ja algatatud uusi projekte. Näiteks on ligikaudu 80st ELi peamisest rafineerimistehasest kolm ümber ehitatud biorafineerimistehasteks, asendades toornafta täielikult säästva biomassiga (5). See kliimapöördestrateegia nõuab muude lahendustega võrreldes väiksemaid rahalisi vahendeid, sest rafineerimistehaseid endid ja toodete turustamise logistikasüsteemi saab suurel määral kohandada ja taaskasutada.

4.10.

Väetised Väetisetööstuses uuritakse nüüd võimalusi asendada toorainena kasutatav maagaas rohelise vesinikuga. Kogu ELis töötatakse välja mitmeid katseprojekte (6) ning kui taastuvallikatest toodetud vesinik muutub kättesaadavaks ja selle kulud on kaetud, liigub tööstus edasi CO2 heite täieliku kaotamise suunas.

4.11.

Kokkuvõttes on töötleval tööstusel potentsiaali CO2 heite vähendamiseks energiatõhususe, optimeerimisprotsesside ja taastuvenergiale ülemineku kaudu. Selleks et saavutada 2050. aastaks CO2-neutraalsuse eesmärk, on vaja investeerida teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni. Süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise (CCS) ning süsinikdioksiidi kogumise, utiliseerimise ja säilitamise (CCUS) tehnoloogiad on olulised ka töötleva tööstuse, näiteks tsemenditööstuse jaoks ning juhul, kui energiaallikaks on biomass.

5.   Oskused ja pädevused tulevases töötlevas tööstuses

5.1.

Uued tööstusprotsessid nõuavad kahtlemata uusi töömeetodeid. Tööstusharud ja töötajad peavad kohandama oma ülesannete täitmist tööstuses, keskendudes CO2 heite vähendamisele tootmisprotsesside esimestest etappidest alates.

5.2.

Töötleva tööstuse rohepööre muudab tootmist mitmel viisil, tuues täielikult kasutusele uued tootmistehnoloogiad ja kasutades ära digitaliseerimist. Selleks et saavutada õiglane üleminek, kus kedagi ei jäeta kõrvale, on vaja uusi oskusi ning täiendus- ja ümberõpet. Erilist tähelepanu tuleb pöörata sellele, et kutsuda ELi kodanikke ja töötajaid, VKEsid, sotsiaalseid ettevõtteid ja piirkondlikke eksperte ennetavalt osalema vältimatutes muutustes oma elukohas.

5.3.

EL peab tagama, et teadmised uute tehnoloogiate ja nende rakendamise kohta praegustes tööstusharudes jõuaksid selle valdkonna töötajateni. Avaliku sektori asutused ja ettevõtted peavad sotsiaaldialoogi raames tegema jõupingutusi, et võimendada juba olemasolevaid oskusi ning saavutada CO2 heite vähendamise eesmärgid.

5.4.

Taastuvallikatest toodetud vesiniku täielik kasutuselevõtt tööstuses on paljude tööstusharude jaoks ülioluline. Lisaks mõjutab süsinikdioksiidi eemaldamise tehnoloogia rakendamine oskusi ja pädevusi nii töötlevas tööstuses kui ka suuresti tarneahelas.

6.   ELi tegevus ja raamtingimused

6.1.

ELi õigusraamistik ja riiklikud eeskirjad peavad aitama vähendada tööstuse CO2 heidet. Selles tuleks arvesse võtta, et üleminekuga kaasnevad erinevad võimalused ja/või ressursid, mida üleminekusse investeerida, mis on Euroopas liikmesriigiti ja piirkonniti väga erinevad.

6.2.

Õiglase ülemineku fond, mille eesmärk on toetada piirkondi, mis sõltuvad suurel määral CO2-mahukatest tööstusharudest, on positiivne esimene samm. Fondi kasutusala, mis piirdub suurel määral kivisöest, pruunsöest, turbast, põlevkivist ja CO2-mahukatest tööstusharudest sõltuvate piirkondadega, on siiski liiga kitsas. Komitee teeb sarnaselt Euroopa Parlamendiga ettepaneku oluliselt suurendada õiglase ülemineku fondi eelarvet, et toetada teisi sektoreid, mida tööstuse CO2 heite vähendamine mõjutab. Lisavahendeid tuleks kasutada selleks, et tagada üleminek ühelt töökohtalt teisele, luua alternatiivseid kvaliteetseid töökohti samades piirkondades ning tagada töötajate nõuetekohane koolitus, ümberõpe ja täiendusõpe.

6.3.

Tööstuse rohepöörde jaoks on vaja juurdepääsu rikkalikule CO2-neutraalsele energiale ja lähteainele taskukohase, stabiilse ja konkurentsivõimelise hinnaga. Selleks et rahuldada tööstuse vajadust suurte taastuvenergiakoguste järele, tuleb Euroopas teha märkimisväärseid investeeringuid, sealhulgas energiataristusse.

6.4.

ELi õigusraamistik peab juhtima ELi majandust, et saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsuse eesmärk, luues tingimused, et vabastada tohutud rahalised, tehnoloogilised ja intellektuaalsed vahendid, et kiiresti rakendada investeeringuid vähese CO2 heitega tehnoloogiatesse, sealhulgas süsinikdioksiidiheite kõrvaldamise tehnoloogiatesse.

6.5.

Vaja on korrapäraseid stiimuleid, et soodustada süsinikdioksiidi kogumise kasutuselevõttu töötlevas tööstuses kas Euroopa tasandil – innovatsioonifondi kaudu – või igas liikmesriigis, kuid lõhkumata ühtset turgu, mis on üks ELi nurgakividest. Erainvesteeringute ligimeelitamiseks ja mobiliseerimiseks on vaja ELi lisaalgatusi.

6.6.

Euroopa tasandil tuleb luua strateegilised liidud, et kiirendada selle tööstuse arengut, võimaldades ELil kõnealuses valdkonnas juhtrolli võtta. Praeguseid riigiabi eeskirju võiks selle järgi kohandada.

6.7.

Erilist tähelepanu tuleb pöörata teadus- ja arendustegevusele, pidades selleks dialoogi Euroopa tasandil. Innovatsioonifond peab olema nende tegevuste suunamisel eelistatud vahend.

6.8.

Tuleks kasutada riigihankepoliitikat, et edendada selliste keskkonnahoidlike toodete turgusid, mille puhul tootjad vähendavad nn pruunide toodetega võrreldes kasvuhoonegaaside heidet.

6.9.

Kindlakstehtud viivitus kliimaprobleemide lahendamisel ja ajasurve tähendab, et Euroopa poolaasta aruandlus ja soovitused igale liikmesriigile peavad sisaldama mõningaid peamisi tulemusnäitajaid, et aidata saavutada tööstuse CO2 heite vajalik vähendamine.

6.10.

Tulevikusuundade strateegilise analüüsi aruandes tuleks korrapäraselt läbi vaadata edusammud, kõige paljutõotavamad stsenaariumid/valikud ning kliimaeesmärkide saavutamispüüdluste kitsaskohad. See on veelgi olulisem, kuna see võib anda suuniseid kiireloomuliste ja suure riskiga investeeringute tegemiseks, aga ka ressursside mõistlikuks ühendamiseks nii vertikaalselt kui ka horisontaalselt.

6.11.

Mitmed ohumärgid näitavad, et tingimused ei ole võrdsed ja on oht, et kasvuhoonegaaside heide kandub üle kolmandatesse riikidesse, mis takistab üleminekut CO2 heiteta majandusele. See rõhutab veelkord, kui oluline on võtta kasutusele konkurentsivõime kontroll kui riskide filtreerimise ja suunamise vahend.

6.12.

Heitkoguste kontsentratsioonides on selgelt mõõdetud erinevusi liikmesriikide, liikmesriigi iga elaniku, majandussektorite ja -piirkondade kaupa. Ajasurve tõttu tuleb esmajärjekorras esitada kõige kiiremad ja paremad tulemused, mis viivad CO2 heite vähendamise meetmeteni. Seetõttu tuleks suurt tähelepanu pöörata metallurgiale, mineraalsetele materjalidele ja kemikaalidele ning taastuvenergiapõhiste kütuste tööstusele. Varase etapi uuendused ning soov neid kasutada ja müüa erinevad sõltuvalt ettevõtete suurusest, kusjuures väga suurtel kontsernidel on eelis esimesena mainitu puhul ja VKEdel viimasena mainitu puhul. Seega tuleks soodustada ja hõlbustada nii sektoritevahelist kui ka vertikaalset teadmussiiret ja luua soodne ettevõtluskeskkond.

---

(1)  TRL: tehnoloogilise valmiduse tasemed on erinevad punktid skaalal, mida kasutatakse tehnoloogia arengu või küpsuse astme mõõtmiseks.

(2)  Euroopa Keskkonnaamet.

(3)  CHP: soojus- ja elektrienergia koostootmine.

(4)  https://www.cepi.org/two-team-project-report/

(5)  Gela biorafineerimistehas Veneetsias (eni.com) ja La Mède (TotalEnergies.com).

(6)  Fertiberia on käivitanud Hispaanias Puertollanos Impact Zero väetisetehase.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Energiasüsteemi ümberkujundamine ja digipööre maapiirkondades“

(omaalgatuslik arvamus)

(2022/C 486/09)

Raportöör:	John COMER
Kaasraportöör:	Luís MIRA

Täiskogu otsus	20.1.2022
Õiguslik alus	kodukorra artikli 52 lõige 2
	omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	Põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	30.6.2022
Vastuvõtmine täiskogus	21.9.2022
Täiskogu istungjärk nr	572
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	173/1/2

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et maapiirkondade energiasüsteemi ümberkujundamise ja digiülemineku kombineeritud strateegia ei ole saanud oodatud tähelepanu ja toetust. Komitee nõuab komisjoni vastuvõetud ELi maapiirkondade arengu pikaajalise visiooni kiiret elluviimist ja sidusrühmade kaasamist ELi maaelupakti kaudu. Eritähelepanu vajavad kõige haavatavamad maapiirkonnad, et ükski neist kõrvale ei jääks. Väga oluline on keskenduda energiaostuvõimetusele ja maapiirkondade vaesusele.

1.2.

Komitee on veendunud, et Euroopa tulevane edu sõltub suuresti sellest, kuidas me maapiirkondi käsitleme, et see käsitlus oleks linnapiirkondadega tasakaalus. Maakogukonnad ei tohiks olla digiülemineku ja energiakasutuse võimaluste poolest ebasoodsamas olukorras, nt eraautode jätkuv kasutamine ühistranspordi puudumise tõttu.

1.3.

Tuleb võimendada kohalike kogukondade rolli, et saavutada õiglane energiasüsteemi ümberkujundamine koos kogukonna arenguga, luues ja laiendades taastuvenergiakogukondi ja kodanike energiakogukondi, mis ühendavad vabatahtlikult kokku tulnud kodanikke, kohalikke omavalitsusi ja VKEsid, et tuua ühiskondlikku ja majanduslikku kasu.

1.4.

Komitee kutsub üles tõhustama järgmisi poliitikameetmeid ja vahendeid: — taastuvenergiapoliitika: praegune taastuvenergiapoliitika lähtub peamiselt pigem vajadusest kasvatada tootmisvõimsust kui suurendada koostoimet maakogukondade heaoluga. Taastuvenergia tootmisvõimsuse maksimeerimine on väga oluline ning samavõrd oluline on kvantifitseerida ja lahendada kõik maaelu arengu küsimused; — hankepoliitika: praegune taastuvenergiarajatiste hankepoliitika ei ole maakogukondadele kasulik, sest see keskendub pigem kulude vähendamisele kui maaelanike sotsiaal-majanduslikele vajadustele. Kõik taastuvenergiarajatised peaksid olema võimalikult kulutõhusad ning andma tähendusrikka panuse maakogukondade ja maaelanike sotsiaal-majanduslike vajaduste rahuldamisse; — elektrienergia salvestamine: elektrienergia salvestamise sektor peab kasvama. Üks peamisi raskusi on elektrivarustuse hooajaline kindlus. Sellega seoses on abiks akupõhine energiasalvestus ja arukas elektrifitseerimine koos tarbimiskajaga. Reserviks on vaja saastevaba vesiniku hoidlat; — sihipärane rahastamine riiklike taaste- ja vastupidavuskavade vahendite sihtotstarbe määramise kaudu, millega tagatakse, et raha kasutatakse ka tegelikult maapiirkondades.

1.5.

Komitee kutsub komisjoni üles esitama lisaks digiturgude õigusaktile ja digiteenuste õigusaktile ELi digistrateegia kolmanda komponendina maapiirkondade digiülemineku õigusakti (Digital Rural Act) ettepaneku. Digiüleminek avab uusi võimalusi, eriti noortele, ja see võib muuta rahvastikusuundumusi, võimaldades inimestel töötada kodust ja maapiirkondade töökeskustest.

1.6.

Komitee toonitab, et selleks, et ELi või liikmesriikide taaste- ja vastupidavuskavad saaksid täiel määral kasutada maapiirkondade panust, on hädavajalik tagada kiire internetiühendus kogu territooriumil, sealhulgas hõredalt asustatud aladel. Komitee kutsub valitsusi üles looma eraettevõtjatele tingimused selle teenuse osutamiseks või kasutama teenuse osutamiseks riigiettevõtet.

1.7.

Komitee leiab, et valitsusasutused ja teenuseosutajad peavad välja töötama kasutajasõbralikke rakendusi, mis on spetsiaalselt kohandatud maapiirkondade eluviisi ja tegevusaladega. Nende tehnoloogiate rakendamine vähendab näiteks põllumajanduse CO2 jalajälge (täppispõllumajandus) ja aitab parandada juurdepääsu äärealadele (droonid). Kui erasektor neid lahendusi ei paku, peab sekkuma avalik sektor.

1.8.

Komitee toonitab, et maapiirkondade eri vanuses kasutajatele tuleb uue digitehnoloogia kasutamiseks võimaldada saada asjakohast koolitust ja täiendusõpet. Kaasatus vähem soodsates piirkondades peab võimaldama juurdepääsu ka vajalikele seadmetele kas ühiskasutuse või riikliku toetuse kaudu nende ostmiseks.

1.9.

Komitee leiab kokkuvõtteks, et digitehnoloogia kasutuselevõtt maapiirkondades on vajalik energiasüsteemi ümberkujundamise toetamiseks. Maapiirkondade energiasüsteem peab olema detsentraliseeritud, mis tähendab suurt vajadust suurema ja parema ühendatuse järele, mis juba iseenesest vajab digitehnoloogia kasutuselevõttu, et vastata pakkumisele ja nõudlusele ning tagada tõhusad energiavood. Väiksema kasutusmäära ja väiksema rahvastikutiheduse pärast peab digitaalne rakendus maapiirkondade tasandil olema väga energiatõhus. Maapiirkondade jaoks on kindlasti vaja vähese energiakasutusega IT-ühendust.

1.10.

Komitee toonitab, et kuna 30 % ELi elanikkonnast elab maapiirkondades, on maapiirkondade energiasüsteemi õiglane ümberkujundamine kesksel kohal õiglases üleminekus kliimaneutraalsele, kestlikule ja jõukale Euroopa Liidule kooskõlas 2030. aasta territoriaalse tegevuskavaga.

1.11.

Komisjon on teinud ettepaneku, et 20 % taasterahastust „NextGenerationEU“ investeeritaks digivaldkonda. Komitee soovitab, et kõik liikmesriigid eraldaksid vähemalt 10 % nendest vahenditest maapiirkondade digitaalvaldkonnale, tekitamata seejuures põhjendamatut bürokraatiat.

2.   Maapiirkondade energiasüsteemi ümberkujundamine

Sissejuhatus

2.1.

Valitseb teaduslik üksmeel, et kõige tõenäolisem viis, kuidas inimkond mõjutab ülemaailmseid kliimamuutusi, on fossiilkütuste põletamisel süsinikdioksiidi tekitades.

2.2.

Kliimateadlane Michael Mann ütleb oma raamatus „The New Climate War“, et meie planeedi soojenemine on jõudnud ohutsooni, aga me ei võta ikka veel vajalikke meetmeid, et hoida ära suurim ülemaailmne kriis, millega oleme kunagi kokku puutunud.

2.3.

Mõnda paika on meretaseme tõusu tõttu juba saabunud ohtlikud kliimamuutused. Veneetsia ja Miami seisavad sellega seoses silmitsi suurte probleemidega. Amazonase piirkonnas on toimunud tohutuid metsade raadamisi ja kliimamuutused on põhjustanud põuda. Arktika mandriliustiku sulamine on oodatust kiirem ja valmistab suurt muret.

2.4.

Tegutsema peavad kõik ülemaailmse tasandi sidusrühmad, et reageerida kohe kliimamuutustele, võttes kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks leevendus- ja kohanemismeetmeid. Esmatähtis peab olema kiiresti vähendada fossiilkütuste kasutamist.

Maapiirkonnad

2.5.

130 miljonit inimest ehk 30 % ELi elanikkonnast elab maapiirkondades. Maapiirkondi on mitmesuguseid ja neid mõjutab suuresti nende asukoht. Paljudes piirkondades, eriti Lõuna-Euroopas, suurendavad kliimamuutused järk-järgult veepuudust, üleujutusi ning metsatulekahjude intensiivsust ja sagedust. Põhja-Euroopas võivad suurenenud sademete hulk ja sagedasemad tormid põhjustada ja põhjustavadki taristule suurt ja kulukat kahju. Kõrgemad temperatuurid intensiivistavad veeringet ja muudavad tugevad tormid sagedasemaks. Need asjaolud näitavad, et maapiirkondades on vaja võimalikult kiiret energiasüsteemi ümberkujundamist ja digiüleminekut.

2.6.

Maapiirkondade energiasüsteemi ümberkujundamise idee ei ole pälvinud sellist tähelepanu, mida võiks oodata. See on üllatav, sest taastuvenergia tootmiseks vajalikud ressursid on väga tihedalt seotud maapiirkondadega. Suurem osa taastuvenergia taristust, nagu tuuleturbiinid, päikeseelektrijaamad ja biogaasitehased, asuvad maapiirkondades. Ka ülekandevõrgud on iseloomulikud maapiirkondade maastikule. Paljud maaelanikud tunnevad, et need rajatised on neile peale surutud ja toovad suuremat kasu linnapiirkondadele.

2.7.

Maapiirkondadel on sõltuvalt nende asukohast mitmesugused eri vajadused. Maapiirkondi võib määratleda järgmiselt: — maapiirkonnad, mis asuvad linna pendelrände piirkonnas (60 km raadiuses) ja mille areng on integreeritud linnaga; — maapiirkonnad, mis ei ole osa linna tööturust, kuid kus kaubad ja keskkonnateenused ning muu majandustegevus liigub piirkonda ja sealt välja; — äärepoolseimad maapiirkonnad, kus kohalik majandus sõltub suurel määral selliste põhitegevuste tulemite nagu põllumajandustoodete eksportimisest piirkonnast välja. Eelkõige on need piirkonnad pigem väikese rahvastikutihedusega ja seal on kehvad avalikud teenused.

2.8.

Need erinevad maapiirkonnad seisavad energiasüsteemi ümberkujundamisel silmitsi paljude erinevate probleemidega, mis näitab õiglase ülemineku tähtsust soovitud eesmärgi saavutamiseks.

2.9.

Paljud maapiirkonnad on füüsiliselt eraldatud, vähese majandusliku mitmekesisuse ja väikese rahvastikutihedusega. Paljudel juhtudel suurendavad väikesed sissetulekud ja vananev elanikkond maakogukondade haavatavust. Inimeste jaoks, kes elavad üksi eraldatud maapiirkondades, kus on vähe sotsiaalset suhtlust, tekitab energiasüsteemi ümberkujundamine tohutuid probleeme. Üks suur probleem nendes piirkondades on energiaostuvõimetus

2.10.

Nutiarvestite kasutuselevõtt on maapiirkondade energiasüsteemi ümberkujundamise üks oluline osa. Seni tundub, et nutiarvestite kasutuselevõtt on maapiirkondades olnud üsna aeglane. Samuti tuleb tagada, et väikese sissetulekuga leibkonnad ja piiratud arvutioskustega inimesed saaksid nutiarvesteid kõige paremini ära kasutada osana õiglasest energiaalasest üleminekust, kus kedagi ei jäeta kõrvale. Taaste- ja vastupidavusrahastust on eraldatud 25 miljardit eurot digioskuste ja -hariduse toetamiseks. Liikmesriigid peavad eraldama piisava osa nendest vahenditest maaelanike digioskuste ja -kirjaoskuse parandamiseks. See, et mõnes Euroopa paigas ei ole internetti, on talumatu asjaolu, mis tuleb võimalikult kiiresti parandada.

2.11.

Komitee on oma arvamuses „Maa- ja linnapiirkondade kestliku arengu terviklik strateegia“ (1) rõhutanud, et põllumajandus-, toidu- ja maaelupoliitika peab olema seotud kliimamuutuste ja elurikkuse poliitikaga. Põllumajanduse multifunktsionaalne aspekt on sama oluline kui mittepõllumajandusliku tegevuse edendamine, näiteks ettevõtete asutamine puhta energia teenuste sektoris, et luua töövõimalusi. Tuleb uurida e-kaubanduse võimalusi.

2.12.

Teatis „ELi maapiirkondade arengu pikaajaline visioon“ (2) sisaldab maaelupakti, mille eesmärk on muu hulgas edendada territoriaalset ühtekuuluvust ja luua uusi võimalusi uuenduslike ettevõtete ligimeelitamiseks. Selle visiooni elluviimine hõlbustaks oluliselt õiglast energiasüsteemi ümberkujundamist maapiirkondades. Komitee väljendas toetust sellele käsitusele oma arvamuses „Maapiirkondade arengu pikaajaline visioon“ (3).

Transport

2.13.

Maapiirkondade transporditeenuste osutamine on oluline küsimus halva ühistranspordi, hõreda asustuse ning kaupluste ja teenuste kauguse tõttu. Lisaks läbivad linnakeskustes töötavad maaelanikud tööle jõudmiseks sageli pikki vahemaid.

2.14.

Vaja on kohalikku ja riiklikku planeerimist, et luua taastuvenergiale üleminemiseks mitmeliigiline transpordisüsteem. Selline süsteem peab pakkuma valikuid ja alternatiive inimeste ja kaupade veoks.

2.15.

Energiasüsteemi ümberkujundamisel tuleb pöörata eritähelepanu maapiirkondade kaubaveole. Näiteks peab energiasüsteemi ümberkujundamise planeerimisel olema oluline osa põllumajandusettevõtete varustamisel ja põllumajandustoodangu kogumisel. Elektrimootoriga raskeveokid ja vesinikkütusega raskeveokid peavad olema eesmärk, mis tuleb saavutada. Lühiajaliselt võivad säästvad biokütused ja hübriidsõidukid aidata vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid.

2.16.

Internetiostude suur kasv, eriti maapiirkondades, näitab, et oluline on vähendada kaubikute kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Elektrimootoriga kaubikute kasutamine sobiks selleks eesmärgiks kohe, kui on olemas piisav laadimistaristu. Samuti vajavad kullerfirmad vahendeid, et rahastada elektrimootoriga kaubikute ostmist. Esmatähtis on hakata heitkoguseid igal võimalikul viisil vähendama.

2.17.

Prioriteediks tuleb seada maapiirkondades parem ühistranspordi pakkumine, mis hõlmab kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist ja sotsiaalset kaasatust ning loob võimalusi maaelu arenguks. Maapiirkondade ühistransporti tuleb energiasüsteemi ümberkujundamise kontekstis käsitada avaliku hüvena ning seepärast on säästva ühistranspordi edendamiseks ja toetamiseks vaja avaliku sektori vahendeid.

2.18.

Eraautosid peetakse maapiirkondades hädavajalikuks transpordivahendiks, sest maal elamine oleks nendeta praktiliselt võimatu. Esmatähtis peab olema julgustada maaelanikke vähendama võimaluse korral eraauto kasutamist ja minema võimalikult kiiresti üle vähese heitega sõidukile ning aidata neid selles. Rahaline abi elektrisõidukite ostmise soodustamiseks peab olema maapiirkondade energiasüsteemi ümberkujundamisel üks põhieesmärk.

2.19.

Akupõhine energiasalvestus on tõhus vahend taastuvenergia netotarbimise kõvera tasandamiseks. Sellega seoses võiks abiks olla elektrisõidukite laialdane kasutamine. Kui elektrisõidukid on võimelised elektrienergiat võrku tagasi saatma, võib elektrisõidukite park toimida ühe akupõhise salvestusvahendina lisaks muudele akupõhistele salvestusviisidele. Tarbijate jaoks peab elektrisõidukite elektrienergia tagastamine elektrivõrku olema rahaliselt atraktiivne, nagu on kirjeldatud komitee arvamuses alternatiivkütuste taristu määruse kohta (4).

Turism

2.20.

Maapiirkonnad sõltuvad sageli turismist kui olulisest tuluallikast. Seepärast peab maapiirkondades olema piisav alternatiivkütuste taristu, et ergutada turismitööstust, vähendades samal ajal kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Autorendiettevõtteid tuleb julgustada minema üle vähese heitega sõidukitele ja eelistatavalt elektrisõidukitele. Energiasüsteemi ümberkujundamine maapiirkondades nõuab meetmeid turismist saadava tulu suurendamiseks.

Taastuvenergia

2.21.

Taastuvallikatest, nagu tuulest, päikesest ja biogaasist, toodetud elektrienergia on maakeskkonna oluline osa. Õigusaktide ühtlustamine liikmesriikide vahel peab edendama ja kaitsma tootvate tarbijate huve ning motiveerima investeeringuid taastuvenergiataristusse. Kõigis liikmesriikides peab olema võimalik müüa toodetud energiat riiklikku võrku. Tootvate tarbijate toodetava taastuvenergia ja tarbitava energia tasakaalustamiseks peavad olema olemas asjakohased hüvitusskeemid, et tagada maapiirkondade energiasõltumatus.

2.22.

Hiljutised enampakkumised taastuvallikatest toodetud elektri tsentraliseeritud hankimiseks on muutunud üha levinumaks ning on paljudel juhtudel aidanud vähendada tuule- ja päikeseenergiarajatiste ehituskulusid. Üldiselt on maapiirkondade elektrienergia arendamine peamiselt seotud energiasektori CO2 heite vähendamisega ning puudub koostoime maaelu arengu eesmärkidega. Maaelanikud on sageli sellise arendamise vastu, sest nad näevad kohalikule kogukonnale sellest vähe kasu tõusvat.

2.23.

Ühistud ja muud kohalikud organisatsioonid peavad olema kaasatud nii maismaa kui ka rannikualade taastuvelektrirajatiste asukohtades kokkuleppimisse. Kohalikel kogukondadel peab olema sellistes rajatistes osalus ja nad peavad saama neist kasu kohalikul tasandil.

2.24.

Nendes suurtes projektides on taastuvenergia arendamine peamiselt seotud energiasektori CO2 heite vähendamisega ning maaelu arengule suurt tähelepanu ei pöörata. Väikesed tuulepargid, väikesed päikeseelektrijaamad ja kääritusmahutid, mida käitavad ühistud ja kohalikud inimesed, võivad olla rohkem suunatud maaelu arengu edendamisele ning maakogukondade sotsiaalsele ja majanduslikule kaasamisele. Nende kahe süsteemi vahel on vaja saavutada tasakaal. Taastuvenergiakogukonnad ja kodanike energiakogukonnad võimaldavad saavutada õiglase energiasüsteemi ümberkujundamise koos kogukonna arenguga.

2.25.

Rootsi maapiirkondades tehtud juhtumiuuringus (Ejdemo ja Söderholm, 2015) leiti, et kogukonna toetusskeemide puudumisel olid tööhõivevõimalused maaelu arengu kontekstis väga tagasihoidlikud.

2.26.

Kodanike energiakogukond on juriidiline isik, kus kodanikud, VKEd ja kohalikud omavalitsused tulevad kokku lõppkasutajatena, et teha koostööd taastuvenergia tootmisel. Üks selline näide on Feldheimi vald (väike küla Berliinist edelas), mis on saavutanud energiasõltumatuse. Nad on oma tagahoovi püstitanud tuuleturbiinid ja paigaldanud sõltumatu võrgu. Elanikud maksavad elektri eest miinimumhinda. Biogaasitehase rajamine võimaldas külal rajada kaugküttevõrgu. See on suurepärane näide toimivast taastuvenergia kogukonnast. Samuti näitab see, et alt-üles lähenemisviis on maapiirkondade tuleviku jaoks ülioluline (5).

2.27.

Tarbimiskaja suunab elektritarbimise perioodidele, mil süsteem suudab nõudlusega toime tulla. Tuleb tasandada elektri netotarbimise kõverat tippnõudluse perioodidel, et vältida katkestusi, sest toodetakse rohkem taastuvenergiat. Akupõhise salvestuse, vesinikuhoidla ja aruka elektrifitseerimise kasutamine tagab paindlikkuse netotarbimise kõvera tasandamisel.

2.28.

Energeetikavolinik Kadri Simson ütles Dublinis Iirimaa parlamendiliikmetele kõneledes, et Ukrainas toimuv sõda on sundinud Brüsselit liikuma kiiremini edasi, et lõpetada kütuse importimine Venemaalt. Ta ütles, et veel kokku leppimata ettepanekute kohaselt kavatseb EL 2030. aastaks tarbida 45 % energiast taastuvatest energiaallikatest. See on rohkem kui praegune 32 % eesmärk ja üle kahe korra suurem kui 22 % osakaal 2020. aastal. Komitee toetab seda uut eesmärki, kuid hoiatab, et seda on võimalik saavutada ainult siis, kui tehakse kiiresti uusi ja suuremaid investeeringuid maapiirkondade energiasüsteemi ümberkujundamisse.

2.29.

Tuul ei puhu alati, nii et reserv on vajalik. Saastevaba vesinik võib pakkuda reservi, et rahuldada muutuvat elektrinõudlust, ning seda saab säilitada seni, kuni seda vajatakse.

Põllumajandus

2.30.

Põllumajanduslik tegevus on enamiku maapiirkondade arengus ja jõukuses kesksel kohal. See maamajanduse sektor seisab energiasüsteemi ümberkujundamisel silmitsi suurte raskustega.

2.31.

Põllumajandusmasinate CO2 jalajälje vähendamiseks on suurem töö tegemata.

2.32.

Tundub, et lähitulevikus annab parima võimaluse vähendada heitkoguseid säästva biokütuse kasutamine, sest kasutada saaks olemasolevaid masinaid, kui neid asjakohaselt muudetakse.

2.33.

Säästva biokütuse tootmine ei ole odav ja selle hind võib olla üle kahe korra suurem kui diislikütuse hind. Hinnad võivad tulevikus veidi langeda.

2.34.

Tulevikus, kui elektrienergial töötavad põllumajandusmasinad muutuvad kättesaadavamaks, on võimalik heitkoguseid märkimisväärselt vähendada.

2.35.

Põllumajandusettevõte on enamasti väikese kasumiga ettevõte ja seepärast oleks elektrimootoriga masinatele ülemineku kapitalikulusid äärmiselt raske rahastada. Elektri- või vesinikumootoriga masinatele ülemineku rahastamise probleemi lahendamine on maapiirkondades energiasüsteemi ümberkujundamisel üks oluline küsimus.

2.36.

Päikesepaneelide kasutamine põllumajandushoonetel võimaldaks põllumajandustootjatel kasutada taastuvenergiat ning kuna põllumajandus on suur elektritarbija, oleks sellest energiasüsteemi ümberkujundamisel suurt kasu. Kogu ülejäägi saaks võrku tagasi müüa.

2.37.

Täppispõllumajandus on andmepõhine põllumajandusettevõtete juhtimise meetod, mis võib suurendada tootmist ja saagikust ning vähendada põllumajanduse CO2 jalajälge. See on võimalik tänu digitaaltehnoloogia arengule: kaugseire, GPS ja traktorite satelliitjuhtimise süsteemid. Kõik see on energiasüsteemi ümberkujundamisel põllumajanduses oluline koos vajadusega investeeringute, koolituse ja täiendusõppe järele.

2.38.

Põllumajandustootjatel võib olla võimalik müüa üleliigset elektrit võrku, sest piima- ja veiselihatootjatel on oma põllumajandushoonetel suur katusepind. Osa põllumajandustootjaid võivad hakata biomassitehaste rajamisel partneriteks ja müüa gaasi gaasivõrku. Metsajääkide kasutamine biomassitehastes on oluline metsamajandamise hõlbustamiseks piirkondades, kus sellised materjalid on kättesaadavad.

2.39.

Ukrainas toimuva sõja tagajärjed tähendavad, et peame uuesti kaaluma toiduga kindlustatust ELis. Eelkõige tuleb maad kasutada toidu tootmiseks. Tööstusliku mastaabiga paneelide paigaldamine ja taastuvatest energiaallikatest biomassi tootmine ei peaks sellega konkureerima, vaid pigem seda täiendama.

Biometaan

2.40.

Biometaan on biogaas, millest on eemaldatud süsinikdioksiid, vesiniksulfiid ja vesi. Seejärel võib selle sisestada otse gaasivõrku või kasutada gaasimootoriga sõidukis.

2.41.

Kääritusmahutid tuleb rajada kohas, kus on piisav lägavaru. Kasutada võib ka üleliigset rohusilo ja maisisilo, tingimusel et see ei ole vastuolus toidu ja sööda tootmisega.

2.42.

Vaja on lisauuringuid, et parandada kääritusmahutite tõhusust ja vähendada protsessiga seotud kulusid.

2.43.

Kääritusmahutite kasutamist tuleb edendada ja rahastada osana energiasüsteemi ümberkujundamisest maapiirkondades.

2.44.

Biomassienergiat saab kasutada soojuse või elektri tootmiseks. Biomassil on taastuvelektri tootmisel väga oluline roll.

Maamajad

2.45.

Paljudes maapiirkondade majapidamistes on võimalik paigaldada mikrotootmistehnoloogia, nagu päikesepaneelid ja väikesed tuuleturbiinid, võimalusega müüa energia ülejääk tagasi võrku.

2.46.

Väikese sissetulekuga kodumajapidamised vajavad mikrotootmisrajatiste paigaldamiseks rahalist abi. See tooks kaasa energiasüsteemi olulise ümberkujundamise maapiirkondade majapidamistes.

2.47.

Maamajad on üldiselt halvemini soojustatud ja vähem energiatõhusad kui linnamajad. Paljud maamajad on eraldiseisvad majad, mis asuvad ilmastikumõjudele avatud kohtades.

2.48.

Energiasüsteemi ümberkujundamise raames on vaja ulatuslikku investeerimisprogrammi maapiirkondade eluasemete moderniseerimiseks, et parandada soojustust ja energiatõhusust. Selline investeering on suur samm edasi energiatarbimise vähendamisel ja maapiirkondade kodukütte CO2 heite vähendamisel. Vaja on toetuskava, sest suure moderniseerimiskava kapitalikulud on väga suured. Väikese sissetulekuga ja energiaostuvõimetud majapidamised vajavad sellise ülemineku saavutamiseks erilist abi.

3.   Digiüleminek maapiirkondades

3.1.

2021. aastal tutvustas Euroopa Komisjon oma visiooni Euroopa digiüleminekust 2030. aastaks. Kõigepealt rõhutati sellega vajadust digiturgude õigusakti ja digiteenuste õigusakti seadusandlike ettepanekute järele, et tagada turvalisem digiruum, kus kaitstakse kasutajate põhiõigusi, ning vajadust luua Euroopa ettevõtjatele digimaailmas võrdsed tingimused.

3.2.

Selleks et toita maailma kasvavat elanikkonda minimaalse keskkonnamõjuga ja edendades CO2-neutraalsust, on maapiirkondades vaja digitaalset ja tehnoloogilist taristut, et hõlbustada ressursside tõhusat ja täpset kasutamist põllumajanduses. Hoolimata asjaolust, et 30 % Euroopa elanikkonnast elab maapiirkondades ja et need piirkonnad moodustavad 80 % 27 liikmesriigi territooriumist, seisab digiüleminek maapiirkondades silmitsi suuremate raskustega, mis lahendamata jätmise korral õõnestavad Euroopa digieesmärke. Euroopa maapiirkondade digiülemineku õigusakti käsitlev õigusraamistik on kavandatud just nende raskuste lahendamiseks, edendades järgmist: — kõigile Euroopa piirkondadele võrdse lairibaühenduse leviala tagamine: praegu on leviala hea suurtes linnakeskustes ja halb maapiirkondades. Digiülemineku eesmärkide saavutamiseks tuleb see probleem kiiresti lahendada, et mitte tekitada piirkondade vahel veelgi suuremat lõhet; — taristu: tuleb tagada erainvesteeringud viimase kilomeetri taristu arendamisse, võttes arvesse mitterahalist kasu, näiteks sotsiaal-majanduslikku välismõju; — suutlikkuse suurendamine: tuleb parandada maapiirkondades elavate inimeste digikirjaoskust; — sobivus: tuleb edendada selliste rakenduste arendamist, mis vastavad põllumajandus- ja maakogukondade vajadustele, sest nad kasutavad vähe linnakeskkonna jaoks mõeldud digiteenuseid.

3.3.

Maapiirkondade digiülemineku õigusakt kui Euroopa Komisjoni seadusandlik mehhanism, nagu ka digiturgude õigusakt ja digiteenuste õigusakt, saab olema reeglite, kohustuste ja vastutusvaldkondade kogum, mille eesmärk on tagada, et Euroopa maapiirkondades on juurdepääs algatustele, vahenditele ja juurdepääsuvormidele, mis on väikese rahvastikutiheduse tõttu erainvesteeringute jaoks majanduslikult ebasoodsad. Sel viisil tagatakse maapiirkondade digiülemineku õigusaktiga digiülemineku toimumine maapiirkondades, kus vajadus selle järele on pöördvõrdeline saadud rahalise tuluga.

3.4.

Kokkuvõttes on maapiirkondade digiülemineku õigusakt Euroopa rohelise kokkuleppe, strateegia „Talust taldrikule“ ja 2050. aastaks Euroopas CO2-neutraalsuse saavutamise tähtsaim eelkäija, sest üleminek õiglasele, tervislikule ja keskkonnahoidlikule toidusüsteemile on võimalik ainult siis, kui tehnoloogia ja digiüleminek on põllumajandusele ja maapiirkondadele kättesaadavad ja ligipääsetavad.

3.5.

Nagu on rõhutatud arvamuses „Kaasava, turvalise ja usaldusväärse digiülemineku täiendamine kõigi kasuks“ (6), ei saa digiülemineku tähtsust alahinnata, sest see võib „toetada suuremat liikuvust tööturul, suurendada tootlikkust ja paindlikkust töökohal ning võimaldada töö- ja eraelu ühildamist, kui töötajad teevad kaugtööd kodust“. Selleks on vaja kõikehõlmavat digioskuste kogumit, olenemata sellest, kas töötajad elavad linna- või maapiirkonnas. Kaugemates kohtades esineb siiski veel rohkem mitmesuguseid tõkkeid. Seepärast soovib komitee, et spetsiaalse digioskuste tegevuskavaga toetataks maapiirkondades elavaid eurooplasi. See põhimõte, mis peab olema maapiirkondade digiülemineku õigusakti keskmes, peaks samal ajal aitama ületada digilõhet ja saama kasu ühiskonna digiüleminekust.

---

(1)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Maa- ja linnapiirkondade kestliku arengu terviklik strateegia“ (ELT C 105, 4.3.2022, lk 49).

(2)  COM(2021) 345 final.

(3)  Komitee arvamus „ELi maapiirkondade arengu pikaajaline visioon“ (ELT C 290, 29.7.2022, lk 137).

(4)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus alternatiivkütuste taristu määruse kohta (ELT C 152, 6.4.2022, lk 138).

(5)  Euroopa maapiirkondade parlamendi 21. seminari aruanne.

(6)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Kaasava, turvalise ja usaldusväärse digiülemineku täiendamine kõigi kasuks“ (ELT C 374, 16.9.2021, lk 11).

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Avaliku sektori investeeringud energiataristusse kliimaprobleemide lahendamise osana“

(omaalgatuslik arvamus)

(2022/C 486/10)

Raportöör:	Thomas KATTNIG
Kaasraportöör:	Lutz RIBBE

Täiskogu otsus	20.1.2022
Õiguslik alus	kodukorra artikli 52 lõige 2
	omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	7.9.2022
Vastuvõtmine täiskogus	22.9.2022
Täiskogu istungjärk nr	572
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	162/7/8

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Kliimakriisi tagajärjed mõjutavad Euroopat ja maailma väga tugevalt. Kuigi kliimamuutustega tõhusaks kohanemiseks kättesaadavad võimalused on viimastel aastatel suurenenud, viitavad eksperdid rahaliste vahendite ebapiisavale kasutuselevõtule, kodanike ja erasektori liiga vähesele kaasamisele ning poliitilise juhtimise puudumisele.

1.2.

Kasvava elektrinõudluse rahuldamiseks ja kliimaeesmärkide saavutamiseks on vaja kahekordistada investeeringuid elektrivõrku 55 miljardi euroni aastas ja suurendada rahastamist puhta tootmise võimsuse loomiseks 75 miljardi euroni aastas (1). Sellel taustal on avaliku sektori investeeringud arukatesse ja taastuvatesse energiasüsteemidesse ning salvestustaristusse väga olulised, et tagada varustuskindlus, võidelda energiaostuvõimetuse vastu, kindlustada taskukohased hinnad ja luua töökohti.

1.3.

Komitee toetab komisjoni ettepanekuid kiirendada ja sujundada taastuvenergia suhtes kohaldatavaid loamenetlusi ning määratleda selliste projektide jaoks nn eelisarendusalad. Siin peitub märkimisväärne potentsiaal energiasüsteemi kiireks ümberkujundamiseks. Veelgi olulisem on võimalikult konkreetselt kindlaks määrata, milliseid lihtsustusi nn eelisarendusaladel kohaldatakse.

1.4.

Euroopa energiaalastes õigusaktides ei tunnustata kliimakaitset võrkude reguleerimise eesmärgina. Selle tulemusena on ka riikide reguleerivatel asutustel keeruline luua stiimuleid elektrijaotusvõrkude ümberehitamiseks, laiendamiseks ja ajakohastamiseks selliselt, et need vastaksid kliimaneutraalsuse nõuetele.

1.5.

Seoses energiasüsteemide ja -taristu tulevase korraldusega on komitee korduvalt rõhutanud, et kõik tarbijad – kodumajapidamised, ettevõtjad ja energiakogukonnad – peavad aktiivselt osalema arukate energiasüsteemide arendamises. Tuleb pakkuda stiimuleid, et kodanikuühiskond saaks osaleda energiasüsteemi ümberkujundamises, ent panustaks ka rahastamisse.

1.6.

Võrreldes teiste tähtsamate majandusjõududega on ELis CO2 heite vähendamiseks vajalikku puhta energia tehnoloogiasse tehtavate avaliku sektori investeeringute määr kõige madalam ja see ohustab ELi konkurentsivõimet. Liberaliseerimise algusest saadik on elektriettevõtjate investeeringud vähenenud. Investeeringute vähenemine tõi kaasa energiavarustuse häired ja takistab taastuvenergiat veelgi laiemalt kasutusele võtmast. Seepärast toetab komitee komisjoni ettepanekut kasutada taastekavasid ning taaste- ja vastupidavusrahastut, samuti täiendavaid vahendeid, mida eraldatakse Ühtekuuluvusfondist regionaalarenguks ja ELi põllumajanduspoliitika vahenditest kava „REPowerEU“ rakendamiseks.

1.7.

Turukorraldust ja reguleerimist tuleb kohandada vastavalt tulevasele uuele tegelikkusele, milles valdaval kohal on taastuvenergia (sealhulgas detsentraliseeritum tootmine ja suurem kohapealne tarbimine), tuleb luua eri osalejatele vajalikud tingimused ja tagada piisav tarbijakaitse. Komitee kiidab heaks komisjoni kavatsuse uurida võimalusi elektrituru korralduse optimeerimiseks ning toetab kindlalt turuhinnanguid, millega analüüsitakse kõigi potentsiaalsete energiaturul osalejate käitumist ja energiaturu korraldust. Igal juhul rõhutab komitee, et enne mis tahes ettepaneku esitamist on oluline teha põhjalik mõjuhinnang.

1.8.

Komitee soovitab veel kord kohaldada avaliku sektori investeeringute suhtes tasakaalus eelarve nõuet, et tagada tootlikkus ning tulevaste põlvkondade heaolu sotsiaalne ja ökoloogiline alus.

1.9.

Erainvestoreid kaasav segarahastamine on üks võimalus vaid juhul, kui on tagatud, et lepingute sõlmimine on läbipaistev ja avalikul sektoril ei teki seetõttu riikliku rahastamisega võrreldes põhjendamatuid lisakulusid. Põhjendatud lisakulud peavad olema täiesti läbipaistvad. Seda olulisem on, et selliste segarahastamismudelite puhul määratletakse selgelt õigused ja kohustused, selgitatakse vastutusega seotud küsimusi ning nähakse ette tõhus ja kiire konfliktide lahendamise süsteem, et vältida pikaajalisi lisakulusid ja ebasoodsaid vastutusküsimusi.

1.10.

Komitee toonitab, et õiglane üleminek ei seisne üksnes ülemineku rahastamises. See hõlmab ka eesmärki luua inimväärne töö, kvaliteetsed töökohad ja sotsiaalkindlustus ning säilitada Euroopa ettevõtjate konkurentsivõime. Selleks on tarvis konkreetseid meetmeid kõigil tasanditel, eriti piirkondlikul tasandil.

1.11.

Komitee on veendunud, et erilist tähelepanu tuleks pöörata võrkude laiendamise määratlemisele ülekaaluka avaliku huvina, kliimameetmete lisamisele regulatiivse eesmärgina ning üldiselt taastuvenergia ja elektrivõrgu planeerimise paremale sünkroonsusele. Siinkohal on kindlasti vaja konkreetseid Euroopa Liidu regulatsioone.

1.12.

Viimase kümnendi arengud, võrgu laiendamisega seotud probleemid, energiahindade ülisuur tõus, küberrünnakute oht ning samuti Ukraina sõda näitavad selgelt, mis on kaalul: nimelt küsimus, kes hakkab tulevikus käsutama sellist keskset taristut nagu energiavõrk. Seega on eelkõige olemas avalik huvi. See eeldaks järelikult avaliku sektori omandit, mis on pühendunud ühishüvele ja kõrvaldaks praeguse ebavõrdsuse.

1.13.

Küsimus, millised eelised ja puudused on energiataristu avaliku sektori ja eraomandisse kuulumisel ja/või erafinantseerimisel hästi toimiva energiaturu seisukohast, on kahtlemata oluline ja seda tuleks analüüsida komisjoni kavandatavas energiaturu korralduse optimeerimise võimaluste hinnangus. Sellise analüüsi tulemused võivad olla väärtuslik otsustamisvahend liikmesriikidele, kelle vastutus on otsustada energiataristu avaliku sektori või eraomandisse kuulumise üle. Komitee arvates ei ole elekter mitte ainult kogu ELi majanduse jaoks oluline strateegiline kaup, vaid ka avalik hüve. Seepärast kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles üksikasjalikult analüüsima kogu Euroopa energiasektori erastamise ja liberaliseerimise protsessi mõju ja tagajärgi seoses stabiilsuse, varustuskindluse ja elektrituru toimimisega ning kujundama tulemuste alusel kogu energiasektori ümber, nähes ette võimalused riikliku ja avaliku sektori rolli tugevdamiseks.

2.   Arvamuse taust

2.1.

Kliimakriisi tagajärjed mõjutavad juba praegu miljardeid inimesi kogu maailmas, aga ka ökosüsteeme, nagu näitavad valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) viimased aruanded. Ja seda vaatamata asjaolule, et temperatuuritõus ei ole veel jõudnud Pariisis eesmärgiks seatud 1,5 kraadini. Eriti problemaatiline on asjaolu, et süsteemidel ja elanikkonnarühmadel, keda kuumus, põud, üleujutused, haigused ning vee- ja toidupuudus kõige raskemini tabavad, on sageli kõige vähem ressursse sellega toimetulekuks.

2.2.

Viimastel aastatel on lisandunud kättesaadavaid võimalusi kliimamuutustega tõhusalt kohaneda. Mitmel pool Euroopas ei ole rakendatud ja kavandatud meetmed siiski piisavad. Eksperdid viitavad rahaliste vahendite ebapiisavale kasutuselevõtule, kodanike ja erasektori liiga vähesele kaasamisele ning poliitilise juhtimise puudumisele.

2.3.

Asjaolu, et Ukraina sõja tõttu eraldatakse Euroopas praegu sõjaliseks otstarbeks kiiresti suuri rahasummasid, tekitab kartust, et rahalised vahendid on seotud ja selle tagajärjeks võivad olla viivitused kliimameetmete rakendamisel. Seepärast kiidab komitee heaks komisjoni kavas „REPowerEU“ (2) välja kuulutatud meetmed ja vahendid, mille abil vähendada ELi sõltuvust – eelkõige Venemaalt pärit – fossiilkütustest, võttes energiasäästumeetmeid, kiirendades üleminekut taastuvenergiale, edendades tarnijate mitmekesistamist ja ühendades jõud vastupidavama energiasüsteemi ja tõelise energialiidu saavutamiseks.

2.4.

Kliimaeesmärkide täitmiseks tuleb taastuvenergia mahtu enam kui kahekordistada. Juba täna ulatuvad kulutused roheelektrile, mida ei saa kasutada ega transportida ja mida tuleb piirata, sellistes suurtes riikides nagu Saksamaa mitmesaja miljoni euro suuruste summadeni aastas. See majanduskahju mitmekordistub, kui elektrivõrke ja salvestusvõimsusi kiiresti ei laiendata ning samal ajal ei parandata võimalusi elektrit otse kohapeal kasutada. Võrgu planeerimisel ja reguleerimisel on oluline viia energiavõrkude arendamine kooskõlla kliimaneutraalsuse eesmärgiga. Seejuures on otsustav tähtsus jaotusvõrkudel, sest siia ühendatakse enamik taastuvenergia rajatisi.

2.5.

Nende nõuete täitmiseks on vaja investeeringuid elektrivõrku kahekordistada 55 miljardi euroni aastas ja suurendada rahastamist puhaste tootmisvõimsuste loomiseks 75 miljardi euroni aastas (3). Sellega seoses rõhutab komitee lisaväärtust, mida pakuvad komisjoni ettepanekud taastuvenergiaprojektidele loa andmise kiirmenetluse ja selliste projektide jaoks nn eelisarendusalade kindlaksmääramise kohta. Komitee toetab taastuvenergia suhtes kohaldatavate loamenetluste kiirendamist ja sujundamist. Erilist tähelepanu tuleks pöörata jaotusvõrkudele, sest just siin suunatakse taastuvenergia üldjuhul võrku.

2.6.

Sellel taustal on avaliku sektori investeeringud arukatesse ja taastuvatesse energiasüsteemidesse väga olulised, et tagada varustuskindlus, võidelda energiaostuvõimetuse vastu, tagada taskukohased hinnad ja töökohtade loomine. Kahtlemata avaldab rohepööre Euroopa rohelise kokkuleppe tähenduses ülisuurt mõju tööhõive olukorrale CO2-mahukates energiasektorites. Samal ajal loob kliimaneutraalsetesse energiasüsteemidesse tehtavate avaliku sektori investeeringute asjakohane laiendamine mitmekesiseid uusi tööhõivevõimalusi. See nõuab vastavaid eelarvevõimalusi eelarvepoliitika raamistiku ümberkujundamise kaudu, nagu soovitas komitee 2021. aasta oktoobri omaalgatuslikus arvamuses „ELi eelarveraamistiku ümberkujundamine kestlikuks taastumiseks ja õiglaseks üleminekuks“.

2.7.

Euroopa energiaalastes õigusaktides ei tunnustata seni kliimakaitset võrkude reguleerimise eesmärgina. Selle tulemusena on ka riikide reguleerivatel asutustel keeruline luua stiimuleid elektrijaotusvõrkude ümberehitamiseks, laiendamiseks ja ajakohastamiseks selliselt, et need vastaksid kliimaneutraalsuse nõuetele.

2.8.

Seoses energiasüsteemide ja -taristu tulevase korraldusega on komitee korduvalt rõhutanud, et oluline on kõigi tarbijate – kodumajapidamiste, ettevõtjate ja energiakogukondade – aktiivne osalemine arukate energiasüsteemide arendamises. Kahjuks on selles osas antud üksnes lubadusi, ega ole tehtud märgatavaid algatusi. Komitee kutsub üles lõpuks looma stiimuleid tootvate tarbijate, taastuvenergia kogukondade või kodanike energiakogukondade aktiveerimiseks, et kodanikuühiskond saaks osaleda energiasüsteemi ümberkujundamises ja tarbijatel oleks võimalik turul aktiivselt osaleda. See võib leevendada ka üha suurenevate kulude probleemi, mis kaasneb võrgu ülekoormusest tingitult taastuvenergia piiramisega.

2.9.

Komitee pooldab üleeuroopalist energiavõrku (TEN-E) käsitlevate ELi eeskirjade paremat kohandamist rohelise kokkuleppe eesmärkidega. See hõlmab eelkõige energiasüsteemi CO2 heite vähendamist, kliimaneutraalsusele üleminekut, taastuvenergia arendamist, energiatõhusust ja energiaostuvõimetuse ohu ennetamist. Kuna energiavõrkudel on energiasüsteemi tasakaalustamisel, vastupidavuses ja arendamisel oluline roll, kutsub komitee üles andma määrusele selgemalt energiasüsteemi lõimimise suunitlust, et edendada kõiki vähese CO2 heitega energia liike, ja muutma igasugune eraldumine võimatuks. Sellel taustal on tervitatav nõukogu ja Euroopa Parlamendi algatus määratleda lisaks taastuvenergiale ka jaotusvõrgud ülekaaluka avaliku huvina.

2.10.

Praegune hinnatõus koormab Euroopa kodanikke ja ettevõtjaid. Komitee väljendab kahetsust, et poliitikakujundajad ei ole varem vastanud tema üleskutsele (4) vähendada strateegilist sõltuvust ebausaldusväärsetest kolmandatest riikidest. See sõltuvus on hoopiski suurenenud. Venemaa on suurim nafta, gaasi ja kivisöe ELi eksportija ning paljud tuumaelektrijaamad sõltuvad Vene kütusevarrastest ja tehnoloogiast. Praegune energiahinnakriis ei oleks tabanud Euroopa kodanikke ja ettevõtjaid nii valusalt, kui Euroopa oleks fossiilkütuste importi juba vähendanud, nagu seda lubati. Seepärast on komiteel hea meel kavas „REPowerEU“ tehtud jõupingutuste üle, et seda sõltuvust – iseäranis sõltuvust Venemaast – kiiresti vähendada. Komitee toetab ELi institutsioonide ja liikmesriikide jõupingutusi hinnaprobleemi tõhusaks lahendamiseks kooskõlas 2021. aasta oktoobri teatisega elektrituru kohta (COM(2022) 236 final) ja riigiabi ajutise raamistiku raames pakutavate vahenditega.

2.11.

Praeguses olukorras juhib komitee taaskord tähelepanu sellele, et eesmärk ei ole esmajoones mitte sõltuvust mitmekesistada, vaid saavutada võimalikult suur strateegiline energiasõltumatus ja -autonoomia. Taastuvenergia ja vesinik on CO2 heite vähendamise protsessi liikumapanev jõud ning nende tootmine peaks paiknema võimalikult suures osas ELis.

2.12.

Lühikeses ja keskpikas perspektiivis tuleb praegu mõnes piirkonnas Venemaa maagaasi asendusena lisaks märkimisväärsetele energiasäästumeetmetele kõne alla ka veeldatud maagaas. Pikas perspektiivis on kliimaeesmärkidega kokkusobiv võimalus roheline vesinik, kui see on saadaval piisavas koguses ja mõistliku hinnaga. Kuivõrd Euroopa ei suuda ise täismahus vajalikku gaasi toota – mis veeldatud maagaasi puhul ilmselgelt nii on, samas kui vesiniku puhul on sõltumatus impordist veel mõeldav –, tuleb Venemaa katastroofist teha õiged järeldused. Komitee hoiatab, et ressursside puhul, millega asendada Venemaa gaas, peab Euroopa olema eriti ettevaatlik, võttes arvesse nende mõju keskkonnale ja uut sõltuvust sellistest kolmandatest riikidest, mis ei jaga Euroopa väärtusi, nagu tugev demokraatia, inimõiguste järgimine ja õigusriik.

2.13.

Võrreldes teiste tähtsamate majandusjõududega on ELis CO2 heite vähendamiseks vajalikku puhta energia tehnoloogiasse tehtavate avaliku sektori investeeringute määr kõige madalam ja see ohustab ülemaailmset konkurentsivõimet. Lisaks hoiatab Euroopa Kontrollikoda, et strateegiaga „REPower EU“ ei suudeta mobiliseerida piisavalt raha. Seepärast toetab komitee komisjoni ettepanekut kasutada taastekavasid ning taaste- ja vastupidavusrahastut, samuti täiendavaid vahendeid, mida eraldatakse Ühtekuuluvusfondist regionaalarenguks ja ELi põllumajanduspoliitika vahenditest kava „REPowerEU“ rakendamiseks.

2.14.

Ukraina sõja mõjusid nähakse mõnes ELi liikmesriigis ja ELi tasandil lõpliku tõukena saavutada suurem energiasõltumatus ja kliimaneutraalsus. Komitee kiidab selle heaks. Üldine pilt on aga kirju: räägitakse vedelgaasi suuremast kasutamisest ja naasmisest söeenergia juurde, mis võib viia energiasüsteemi ümberkujundamisest taganemiseni. Komitee suhtub sellesse kriitiliselt, kuid on teadlik, et lühiajalises perspektiivis aitavad mitmekülgsed energiatootmise võimalused erakorralise meetmena kaasa energiavarustuskindlusele. Lisaks tuule- ja päikeseenergiale on seepärast oluline kasutada mitmesuguseid vähese CO2 heitega energiaallikaid, mis majanduslikult ja ökoloogiliselt sobivad energiasüsteemi. Samal ajal kutsub komitee üles tegema rohkem jõupingutusi energiasüsteemi keskkonnahoidlikuks ümberkorraldamiseks.

2.15.

Euroopa Avaliku Sektori Töötajate Ametiühingute Liit (EPSU) avaldas aruande (5), mis kinnitab, et energiasüsteemi liberaliseerimine on andnud vähe vastuseid jätkuvale kliimakriisile. Süsinikdioksiidi tekitavate energiaallikate realistlike alternatiivide laialdane kasutamine sai suures osas võimalikuks avaliku sektori märkimisväärsete toetuste ja mitte vaba turukonkurentsi abil. Aruanne näitab, et ilma Euroopa praegust energiasüsteemi mudelit muutmata ei ole võimalik täita Pariisi kokkuleppe kohustusi.

3.   Üldised märkused

3.1.

Kiiresti kulgevate kliimamuutuste ja praeguse energiakriisi tõttu on lühikese aja jooksul vaja investeerida taristusse, et saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsuse eesmärk ja tagada energiavarustus. Samal ajal tõi energiahindade tõus nähtavale energiaturu nõrkused. Tuleb esitada põhimõttelisi küsimusi sellise energeetika tuleviku kohta, mis tagaks keskkonnahoidliku, taskukohase ja usaldusväärse energiavarustuse ning õiguse energiale. Komitee juhib selgesõnaliselt tähelepanu pakilisele vajadusele avaliku sektori investeeringute järele, et saavutada energia valdkonnas Vene gaasi impordist sõltumatuse eesmärk, ning toetab meetmeid, mille komisjon pakkus välja kavas „REPowerEU“.

3.2.

Seejuures tuleb arvesse võtta nii turukorraldust kui ka turu reguleerimist, üksikutele osalejatele vajalike tingimuste loomist ja asjakohase tarbijakaitse tugevdamist. Komitee kiidab heaks komisjoni kavatsuse uurida elektrituru korralduse optimeerimise võimalusi ning võtab teadmiseks komisjoni analüüsi elektri- ja gaasiturgude kohta ning kõrgete energiahindadega tegelemiseks kavandatud meetmed, samuti ettepanekud energiavõrkude ja salvestusvõimsuse parandamiseks ning järjekordsed lubadused parandada väikeste osaliste (tootvate tarbijate) turulepääsu ja tagada varustuskindlus.

3.3.

Turukorraldust ja reguleerimist tuleb kohandada vastavalt tulevasele uuele tegelikkusele, mille märksõnad on detsentraliseeritum tootmine ja suurem kohapealne tarbimine. Selleks on siiski vaja luua eri osalistele vajalikud tingimused ja tagada piisav tarbijakaitse. Vaja on turuhinnanguid, milles analüüsitakse kõigi võimalike energiaturu osaliste käitumist ja energiaturu korraldust. Igal juhul rõhutab komitee, et enne mis tahes ettepaneku esitamist on oluline teha põhjalik mõjuhinnang. Komitee juhib tähelepanu tungivale vajadusele võidelda kõrgete elektrihindade, sealhulgas elektri- ja gaasihindade ühendamise vastu, millel on negatiivne mõju liikmesriikide majandusele.

3.4.

Küsimust, mil määral ja millise turukorraldusega on võimalik turuvahenditega saavutada energiavarustuskindlus, on pikka aega eiratud. Põhimõtteliselt lubab (suures osas riigisiseselt toodetud) taastuvenergial põhinev energiasüsteem suurt energiavarustuskindlust. Aga see ei toimu iseenesest – selle eelduseks on õige regulatiivne korraldus. Eelkõige on olulised arukad võrgud, mis annavad selgeid signaale paljudele miljonitele tootjatele ja tarbijatele, et nad saaksid käituda süsteemisõbralikult ja aidata seega kaasa energiavarustuskindlusele.

3.5.

Taristuprojektide rahastamise valdkonnas on ranged eelarvereeglid minevikus osutunud avaliku sektori jaoks ikka ja jälle suurimaks takistuseks. Seepärast tuleb seada eesmärk jätta Euroopa rohelise kokkuleppe, energiasõltumatuse ja digisektoriga seotud projektid välja mis tahes regulatsioonidest, mis takistavad selliseid avaliku sektori investeeringuid. Seega soovitab komitee kooskõlas oma arvamusega „ELi eelarveraamistiku ümberkujundamine“ (6) kohaldada avaliku sektori investeeringute suhtes tasakaalus eelarve nõuet, et tagada tootlikkus ning tulevaste põlvkondade heaolu sotsiaalne ja ökoloogiline alus.

3.6.

Erainvestoreid kaasav segarahastamine on üks võimalus vaid juhul, kui on tagatud, et lepingute sõlmimine on läbipaistev ja avalikul sektoril ei teki seetõttu riikliku rahastamisega võrreldes põhjendamatuid lisakulusid. Põhjendatud lisakulud peavad olema täiesti läbipaistvad. Euroopa Investeerimispanga aruandes märgitakse, et näiteks Euroopa maanteetranspordis olid avaliku ja erasektori partnerluse lepingud keskmiselt 24 % kallimad kui võrreldavad traditsioonilise rahastamisega projektid (7). Seda olulisem on, et selliste segarahastamismudelite puhul määratletakse selgelt õigused ja kohustused, selgitatakse vastutusega seotud küsimusi ning nähakse ette tõhus ja kiire konfliktide lahendamise süsteem, et vältida pikaajalisi lisakulusid ja ebasoodsaid vastutusküsimusi.

3.7.

Komisjon juhib õigustatult tähelepanu sellele, et avaliku sektori investeeringud võivad hoogustada eraraha kaasamist ja peavadki seda tegema. REPowerEU ei hõlma aga asjaomaste avaliku sektori vahendite refinantseerimist. Fossiilkütuste toetuste kaotamine oleks üks võimalus, kuidas seda korraldada. Teine võimalus oleks maksustada juhuslik kasum, mis on tingitud suurest nafta- ja gaasikriisist ning mis väljendub tohutus lisakasumis, eriti suurte naftaettevõtete jaoks. Komitee tunneb muret selle pärast, et ühelt poolt energiaettevõtjate äärmiselt suur kasum ja teiselt poolt energiahindade plahvatuslikust kasvust tingitud energiaostuvõimetuse suurenemine võivad osutuda sotsiaalselt plahvatusohtlikuks. Komitee teeb ettepaneku, et see kasum maksustataks ja suunataks rahalise hüvitisena energiatarbijatele, nt majanduslikult nõrgematele leibkondadele või energiamahukatele ettevõtjatele, ning seda kasutataks taastuvenergia tootmise ja vajaliku võrgutaristu laiendamiseks, eriti kuna mõnes liikmesriigis seda juba arutatakse või rakendatakse. Komitee arvates peaks selleks, et mitte heidutada energiaettevõtjaid investeerimast vähese CO2 heitega lahendustesse, olema sellist maksu kehtestades väga valvas. Komitee kutsub komisjoni üles tegema edasiste viivitusteta ettepanekuid asjaomaste meetmete kohta.

3.8.

Taristu eesmärk on ennekõike toimida, mitte edastada elektrit punktist A punkti B omaette eesmärgina ja toota seeläbi pidevat tulu. Viimase kümnendi arengud, võrgu laiendamisega seotud probleemid, energiahindade ülisuur tõus, küberrünnakute oht ning samuti Ukraina sõda näitavad selgelt, mis on kaalul: nimelt küsimus, kes hakkab tulevikus käsutama sellist keskset taristut nagu energiavõrk. Seega on eelkõige olemas avalik huvi. See eeldaks järelikult avaliku sektori omandit, mis on pühendunud ühishüvele ja kõrvaldaks praeguse ebavõrdsuse.

3.9.

Komitee toonitab, et õiglane üleminek ei seisne üksnes ülemineku rahastamises. See hõlmab ka eesmärki luua inimväärne töö, kvaliteetsed töökohad ja sotsiaalkindlustus ning säilitada Euroopa ettevõtjate konkurentsivõime. Selleks on tarvis konkreetseid meetmeid kõigil tasanditel, eriti piirkondlikul tasandil. Õiglase ülemineku muud võtmetegurid on avaliku sektori aktiivne ja korraldav roll ning sotsiaalpartnerite demokraatliku osaluse tagamine kõigil tasanditel.

3.10.

Energiavõrk on elutähtsa taristu osa. Selle taristu rike või kahjustus võib põhjustada laastavaid tarneraskusi ja ohustada avalikku julgeolekut. Elutähtsad taristud, nagu nt transport ja liiklus, tervishoiuteenused, rahandus ja julgeolek – kui nimetada vaid mõnda – on Euroopas viimastel kümnenditel aset leidnud liberaliseerimise ja erastamise laine tõttu üha enam eraettevõtjate käes. See asjaolu on problemaatiline, kui sektorid on omavahel seotud ja ühe sektori haavatavus vähendab või takistab teiste elutähtsate taristute toimimissuutlikkust (kaskaadiefekt). Neid vastastikuseid sõltuvusi on ühest küljest raske hinnata, teisalt on nende toimimise tagamine avaliku ühishuvi seisukohast oluline. Eelkõige turutõrgete või katastroofi korral muutub määravaks käsutusõigust omavate avaliku sektori koordineerivate asutuste juurdepääs, et oleks võimalik tagada piirkondlikult koordineeritud vastupanuvõime. Need ohud on eriti suured elektri puhul, ilma milleta on 21. sajandi arenenud tsivilisatsiooni toimimine praktiliselt mõeldamatu, ning ulatuslikud elektrikatkestused viiksid kogu ühiskonna kokkukukkumiseni.

3.11.

Võttes arvesse asjaolu, et hooned moodustavad Euroopas ligikaudu 40 % energiatarbimisest, on uute tehnoloogiate, tõhusa renoveerimise ja kodanike uute osalusmudelite edendamise arukas kombinatsioon elamusektoris energiasüsteemi ümberkujundamise ja energiatõhususe suurendamise seisukohast eriti oluline. Elektrienergia siseturu direktiiv soodustab tarbijate osalemist taastuvelektri tootmises ja moodustab olulise aluse detsentraliseeritud energiatootmise aktsepteerimiseks. Sellega seoses on oluline ühtlustamine kogu Euroopas, et võimalikult paljud kodumajapidamised Euroopas saaksid osaleda energiasüsteemi ümberkujundamises. Sellised kontseptsioonid nagu energia jagamine ja kogukonnas toodetud energia üldiselt avavad mõistlikud väljavaated, et kasutada energiavõrke väikesemahulise, nõudlusele suunatud ja võrgu koormust vähendava energiavarustuse jaoks.

3.12.

Komitee kordab oma seisukohta, et eesmärk on vähendada heidet võimalikult suures ulatuses võimalikult madalate sotsiaal-majanduslike kuludega. Komitee soovitab kombineerida hästi reguleeritud turuga kokkusobivaid vahendeid ning vajaduse korral regulatiivseid meetmeid, sh rahastamisvahendeid mitmeaastase finantsraamistiku ja taasterahastu „NextGenerationEU“ toel, et aidata kaasa tõhusamale energiakeskkonnale. Samas peab aga olema ka selge: seal, kus põhjaliku analüüsi alusel tuvastatakse põhjendatud viiteid olemasolevale või ähvardavale turutõrkele, peab avalik sektor selle heastama, nt investeeringute või turule sekkumiste kaudu.

4.   Konkreetsed märkused

4.1.

Energiataristusse tehtavate investeeringute puhul on eesmärk edendada tarbijate ja majanduse huvides energiavarustuskindluse ja taastuvenergia kiiret, tõhusat ja kulutõhusat laiendamist. Sellega seoses on tegemist väga olulise küsimusega: kes hakkab tulevikus käsutama sellist keskset taristut nagu energiavõrk ja salvestustaristu. Liberaliseerimise algusest saadik on elektriettevõtjate investeeringud vähenenud. Võrku ja tootmisse tehtavate investeeringute vähenemine tõi kaasa energiavarustuse häired ja takistab taastuvenergiat veelgi laiemalt kasutusele võtmast.

4.2.

Ärilisest küljest vaadates tekib küsimus, miks ei võiks energiavõrk, mis on investorite jaoks atraktiivne investeering, kuna on usaldusväärne, olla atraktiivne ka riigi jaoks. Eraettevõtjate igal aastal makstavaid dividende saaks avaliku sektori omandis olles üldise hüvangu huvides uuesti investeerida ja see vähendaks riigieelarvete koormust. Seda ka seetõttu, et juba varem on mõne osalise erastamise käigus selgunud, et juba ainuüksi rahalistel põhjustel oleks avaliku sektori omand olnud targem otsus. Terve rida liikmesriike juba kasutab avalikke või poolavalikke struktuure. Samal ajal on näha taas struktuuride kohalike omavalitsuste omandisse andmise suundumust. Küsimus, millised eelised ja puudused on energiataristu avaliku sektori ja eraomandisse kuulumisel ja/või erafinantseerimisel hästi toimiva energiaturu seisukohast, on kahtlemata oluline ja seda tuleks analüüsida komisjoni kavandatavas energiaturu korralduse optimeerimise võimaluste hinnangus. Sellise analüüsi tulemused võivad olla väärtuslik otsustamisvahend liikmesriikidele, kelle vastutus on otsustada energiataristu avaliku sektori või eraomandisse kuulumise üle.

4.3.

Sellel taustal muutub olulisemaks kohalik ja piirkondlik energiavarustus ja kommunaalettevõtete taas kohalike omavalitsuste omandisse andmine – eriti seoses detsentraliseerimisstrateegiatega. Sellega seoses on kesksel kohal avaliku sektori investeeringud detsentraliseeritud energiatootmisse omavalitsuste tasandil. Uurida tuleks ka muid toetusvõimalusi, nagu rahaliste vahendite otsene eraldamine fondide kaudu. Avalike hoonete katused sobivad eriti hästi tervete linnaosade varustamiseks soodsa päikeseenergiaga.

4.4.

Mõnes liikmesriigis pakutakse rahalisi stiimuleid, et soodustada fotogalvaaniliste seadmete levikut. Austria, Belgia, Leedu, Luksemburg ja Hispaania nõuavad komisjonile saadetud kirjas, et haldushooned, ostukeskused, lamekatused ja tööstushooned peavad olema teatud tingimustel kohustuslikus korras varustatud fotogalvaaniliste seadmetega. Fotogalvaanilised seadmed peaksid saama normiks ka uutes ja renoveeritud majades. Nad kutsuvad komisjoni üles eraldama ELi eelarvest rohkem raha nende seadmete laialdasemaks kasutuselevõtuks. Komitee suhtub sellesse ideesse positiivselt ja kutsub komisjoni üles analüüsima, milliseid investeeringuid, eeskirju ja kõrvalmeetmeid, nt teadus- ja arendustegevus, on vaja fotogalvaaniliste seadmete laialdasemaks kasutuselevõtuks ja tootmiseks ELis.

4.5.

Energia kui ühiskondlik hüve: komitee juhib sellega seoses tähelepanu liidu ühiste väärtuste rakendamisele üldist majandushuvi pakkuvate teenuste puhul Euroopa Liidu toimimise (ELT) lepingu artikli 14 tähenduses, nagu on sätestatud ELi lepingule ja ELT lepingule lisatud protokollis nr 26 üldhuviteenuste kohta. See võiks tagada suurema tõhususe ja taskukohasuse ning vältida turutõrkeid.

4.6.

Praegune energiakriis näitab energia kui ühiskondlikult olulise hüve erilist tähtsust. Lisaks kvaliteetsete töökohtade ja tööhõive säilitamisele muutub läbipaistvaks ka sotsiaalsete ja ökoloogiliste aspektide seos. Avaliku sektori omand võib tagada demokraatliku kontrolli, avaliku sektori investeeringud, energiavarustuskindluse ja energiatööstuse taastuvatele energiaallikatele ülemineku kulude õiglase jaotuse.

4.7.

Valede investeeringute vältimiseks tuleb kõrvaldada olemasolevad ebaselgused ja vastuolud, mis puudutavad uue energiasüsteemi olulisi struktuure, turustruktuuri, tururolle ja turureegleid, ning ennekõike tuleb viivitamatult käsitleda sotsiaalset mõju töötajatele ja tarbijatele. Seejuures mängib keskset rolli investeerimiskoormuse õiglane jaotamine – sama kehtib ka võimaliku kasumi õiglase jaotamise kohta. Küsimus, kuidas on võimalik tagada investeerimisvajadus ja tasuvus, on üks olulisi teemasid, millega tuleb tegeleda, et tagada pikaajaliselt optimaalselt toimiv energiaturg. Komitee võtab teadmiseks ELi Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti (ACER) uuringu sellekohased järeldused ning elektri- ja gaasiturge käsitleva teatise ja kiidab heaks komisjoni kavatsuse viia läbi elektrituru hindamine.

4.8.

Energiasüsteemi ümberkujundamise käigus on oluline aspekt koordineerimine ja korraldus importijate, piirkondlike võrguettevõtjate, kodanike energiaettevõtete, oma tarbeks tootjate ja kohapeal elektrit kasutavate energiakogukondade ning salvestusettevõtjate ja tarnijate vahel.

---

(1)  Sellisele järeldusele on jõudnud elektriettevõtjate liit Eurelectric.

(2)  REPowerEU COM(2022) 230 final.

(3)  Sellisele järeldusele on jõudnud elektriettevõtjate liit Eurelectric.

(4)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus energiahindade kohta (ELT C 275, 18.7.2022, lk 80).

(5)  „A Decarbonised, Affordable and Democratic Energy System for Europe“.

https://www.epsu.org/sites/default/files/article/files/Going%20Public_EPSU-PSIRU%20Report%202019%20-%20EN.pdf

(6)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „ELi eelarveraamistiku ümberkujundamine kestlikuks taastumiseks ja õiglaseks üleminekuks“ (ELT C 105, 4.3.2022, lk 11).

(7)  EIP 2006. „Ex ante construction costs in the European road sector: a comparison of public-private partnerships and traditional public procurement“. Majandus- ja finantsaruanne 2006/01, Blanc-Brude F., Goldsmith H. ja Välilä T. https://www.eib.org/attachments/efs/efr_2006_v01_en.pdf