Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Rändetaustaga naiste, emade ja perekondade integratsioon ELi liikmesriikides ning sihtkeele oskustasemed integreerimiseks“

(ettevalmistav arvamus)

(2021/C 10/01)

Raportöörid:

Indré VAREIKYTÉ Ákos TOPOLÁNSZKY

Nõukogu eesistujariigi Saksamaa taotlus	kiri 18.2.2020
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimused ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	9.9.2020
Vastuvõtmine täiskogus	29.10.2020
Täiskogu istungjärk nr	555
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	234/4/14

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib, et — rändajate integreerimise riiklikud tegevuskavad ja strateegiad on ELis oma juhtpõhimõtete, meetmete ning järelevalve ja hindamise taseme poolest suuresti erinevad; — kõigis liikmesriikides on vähe tõendeid tegevuskavade ja strateegiate kohta, milles keskendutaks konkreetselt naistele või soolise võrdõiguslikkuse teemadele, samas kui vähemusrahvuste hulka kuuluvad rändetaustaga naised ning eri vanuses naised peavad paljudes eluvaldkondades tulema toime mitmekordse või läbipõimunud diskrimineerimisega; — vähem kui pooltel ELi liikmesriikidel on olemas tegevuskavad või strateegiad, milles käsitletakse sõnaselgelt rändajate järeltulijaid, isegi kui Eurostati ja rahvusvaheliste organisatsioonide statistilised tõendid näitavad nende ebasoodsat olukorda; — tõhus integratsioon pakub riikide jaoks, kuhu rändajad elama asuvad, palju potentsiaalseid majanduslikke, sotsiaalseid ja maksualaseid eeliseid, kuid võrreldes probleemide keerukusega on asjakohaseid meetmeid kokkuvõttes nii ELi kui ka riikide tasandil vähe.

1.2.

COVID-19 kriis on avaldanud ebaproportsionaalselt suurt mõju haavatavatele kogukondadele, eriti vähemusrahvuse hulka kuuluvatele rändajatele ja rändetaustaga naistele. Seepärast soovitab komitee tungivalt, et komisjon võtaks oma uue integratsiooni ja kaasatuse algatuse väljatöötamisel arvesse kriisist saadud õppetunde ja tutvustaks liikmesriikides rakendatud parimaid lähenemisviise.

1.3.

Komitee on veendunud, et rändeprobleemide lahendamisel tuleb lähtuda terviklikust lähenemisviisist. Seepärast peaks algatus hõlmama põhiõigustealaseid, sotsiaalse ja tööalase kaasamise, haridus-, kultuuri-, õigus- ja tervishoiualaseid poliitikameetmeid.

1.4.

Komitee nõuab, et komisjon arendaks tervikliku integratsioonipoliitika kujundamisel välja parema ja tõhusama teabevahetuse ja kooskõlastamise liikmesriikide, nende ametiasutuste ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega.

1.5.

Komitee mõistab taas kord hukka igasuguse naistevastase vägivalla ning kutsub liikmesriike, kes pole Istanbuli konventsiooni veel ratifitseerinud, oma seisukohta muutma, ning nõuab, et kõik liikmesriigid tagaksid rändetaustaga naissoost vägivallaohvritele põliselanikest naistega võrdse juurdepääsu asjakohastele teenustele, toetusele ja võimalustele.

1.6.

Komitee soovitab veel kord luua haridust tõendavate dokumentide hindamiseks ja soospetsiifiliste toetusprogrammide loomiseks paremad süsteemid, mis võivad hõlbustada rändetaustaga naiste sisenemist tööturule.

1.7.

Komitee nõuab kiireloomulisi meetmeid, et tagada integreeritud lähenemisviis, mille eesmärk on ühtlustada majapidamistööd mõjutava sotsiaal- ja tööhõivepoliitika mitmetasandiline reguleerimine kogu ELis.

1.8.

Vaja on arendada süsteemsemat teavitustegevust ja teadlikkuse suurendamist, et kindlustada rändajate ja pagulaste teadlikkus oma õigustest ja kohustustest ning luua neis usaldus valitsuse ja riigiasutuste suutlikkuse vastu neid kaitsta, suurendades ka samas seda suutlikkust.

1.9.

Komitee nõuab, et koostataks ELi ühised keeleõppe suunised, et tagada ühtne ja terviklik lähenemisviis, kajastades mitte ainult õppijate erisuguseid vajadusi ja tasemeid, vaid ka õpetajate kvalifikatsiooninõudeid.

1.10.

Komitee on veendunud, et keeleõpe peaks hõlmama juhendamist, teavitus- ja selgitustööd seoses keeleõppe eesmärkide ja kasuga rändajate elu jaoks, mis innustaks neid ise protsessis aktiivsemalt osalema.

1.11.

Komitee leiab, et oleks kasulik uurida edasi, kas ühise Euroopa keeleõppe raamdokumendi abil saaks ühtlustada rändajate keeleõppe protsessi ja tagada kohandatud lähenemisviis.

1.12.

Komitee rõhutab vajadust parandada piisavate ja võrreldavate, sugupoolte lõikes eristavate rändeandmete kogumist ELi, liikmesriikide ja eriti kohalikul tasandil.

2.   Ettevalmistava arvamuse põhisisu

2.1.

Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariik Saksamaa on palunud komiteel arutada ettevalmistavas arvamuses erimeetmeid, mis on liikmesriikides ette nähtud rändetaustaga naiste, emade ja perede integreerimiseks, ning keelekursuste mudeleid, mida liikmesriigid kasutavad pagulaste ja muude rändajate integratsiooniprotsessi alguses, ning neil kursustel määratud sihtkeele oskustaset.

3.   Olukorra analüüs (1)

3.1.

Rändajate integreerimise riiklikud tegevuskavad ja strateegiad on ELis oma juhtpõhimõtete, meetmete ning järelevalve ja hindamise poolest suuresti erinevad. Need erinevused kajastavad riiklikke erijooni, haldustavasid ja rändeajalugu. Neid erinevaid lähenemisviise arutatakse Euroopa integratsioonivõrgustikus. Euroopa Liidu Nõukogu sisserändajate integreerimise poliitika ühiste aluspõhimõtete ülevõtmises ELi ja muudesse asjakohastesse poliitikadokumentidesse püsivad siiski riikidevahelised erinevused. Oluline on märkida, et mõnes liikmesriigis rakendavad integratsioonipoliitikat piirkondlikud ja/või kohalikud omavalitsused, mis suurendab veelgi erinevusi nende suuniste rakendamisel.

3.2.

Kõikide liikmesriikide lõikes on vähe tõendeid tegevuskavade ja strateegiate kohta, milles keskendutaks konkreetselt naistele või soolise võrdõiguslikkuse teemadele, ning on ilmnenud, et rändetaustaga naised, sh eelkõige rahvusvähemuste hulka kuuluvad ja mustanahalised naised, peavad toime tulema mitmekordse või läbipõimunud diskrimineerimisega ühiskonnaelu paljudes valdkondades, sealhulgas tööhõives ja hariduses, ning eriti on takistatud nende juurdepääs tervishoiuteenustele (2).

3.3.

Vähem kui pooltel ELi liikmesriikidel on tegevuskavad või strateegiad, milles käsitletakse sõnaselgelt rändajate järeltulijaid, isegi kui statistilised tõendid näitavad nende ebasoodsat olukorda. Sotsiaalse kaasatuse puudumine võib tekitada rändetaustaga noorte potentsiaalset võõrandumist, mis mõjutab sotsiaalset sidusust, sallimatust, diskrimineerimist ja kuritegevuse kasvu ning suurendab samuti noorte rändajate haavatavust desinformatsiooni ja äärmuslike liikumiste ees.

3.4.

Rändetaustaga vanematele suunatud teavitustegevus on väljakujunenud ja süsteemne poliitika ainult vähestes liikmesriikides. Kõnealused poliitikameetmed on erinevad, hõlmates näiteks rändajatest ja pagulastest lapsevanemate ning perekondade osalemist koolielus ja nende kaasamist, teavitamist ja teadlikkuse suurendamist laste haridusest kui ka nende toetamist liikmesriigi riigikeele õppimisel ning võimalust toetada ja aidata oma lapsi hariduse omandamisel.

3.5.

Liikmesriikides läbiviidud riigi tasandi teadusuuringute ja uurimuste tulemused osutavad rändetaustaga laste segregatsioonile koolis. Veelgi enam, isegi kui elukohtade kontsentreerumine ei ole suur, kipuvad mõned koolid, eriti algkoolid, olema rohkem segregeeritud kui nende teenindatavad piirkonnad.

3.6.

Jätkuvalt kasvab eestkostjata alla 18aastaste rändetaustaga laste arv – Euroopa võtab vastu 74 % varjupaika taotlevatest saatjata alaealistest. Pärast traumaatilist rändeteekonda, millega sageli on kaasnenud vägivald, puutuvad need lapsed ja noorukid jätkuvalt kokku mitmesuguste ohtudega ning on eriti haavatavad kuritegelike võrgustike ees, millega võib kaasneda alaealiste värbamine, lastega kaubitsemine prostitutsiooni, seksuaalse ärakasutamise ja lapstööjõu kasutamise eesmärgil (3).

3.7.

Liikmesriikides võrdõiguslikkusega tegelevate asutuste kogutavad andmed piirduvad tavaliselt rassilise/etnilise päritolu alusel diskrimineerimise juhtudega. Enamikus ELi liikmesriikides on vähe andmeid või puuduvad andmed kolmandate riikide kodanike esitatud diskrimineerimisega seotud kaebuste kohta muudel kui etnilistel või rassilistel põhjustel (4). Kolmandate riikide kodanike poolt võrdõiguslikkusega tegelevatele asutustele esitatud kaebuste tegelik arv on väga väike, võrreldes küsitluste raames registreeritud tajutud diskrimineerimise ja ohvristamise kogemuste ja juhtumitega. Aladeklareerimine (5) on tõsine probleem ja seda võib seostada vähese teadlikkusega oma õigustest ja usaldamatusega ametivõimude vastu, eriti rändetaustaga naiste ja laste seas.

4.   Integratsiooni parandamine

4.1.

Komitee rõhutab tõsiasja, et integratsioon on dünaamiline, pikaajaline ja pidev kahesuunaline protsess, mis hõlmab nii rändajaid kui ka vastuvõtvat ühiskonda. See on probleem, mille lahendamise on liit võtnud omale kohustuseks ning riikide jaoks, kuhu rändajad asuvad elama, pakub tõhus integratsioon palju potentsiaalseid majanduslikke, sotsiaalseid ja maksualaseid eeliseid, kuid võrreldes probleemi keerukusega on asjakohaseid meetmeid kokkuvõttes nii ELi kui ka riikide tasandil vähe.

4.2.

COVID-19 kriis on mõjutanud ebaproportsionaalselt haavatavaid kogukondi, eriti rändajaid ja rändetaustaga naisi (6). Mõju hõlmab füüsilist ja vaimset tervist, samuti majanduslikke tagajärgi, diskrimineerimise ja rassismi võimalikku suurenemist ning koolide füüsilise sulgemise mõju sisserännanud lastele ja nende vanematele. Seepärast soovitab komitee tungivalt, et komisjon võtaks oma uue integratsiooni ja kaasatuse algatuse väljatöötamisel arvesse kriisist saadud õppetunde ja tutvustaks liikmesriikides rakendatud parimaid lähenemisviise. Seda kriisi silmas pidades kutsub komitee ka liikmesriike üles pakkuma tasuta koolitust digiseadmete kasutamise, dokumendihalduse, töö otsimise ja kaugtöö vallas ning pakkuma kriisiabi ja õigusnõustamist majanduslikes raskustes ja/või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevatele inimestele (7).

4.3.

Komitee on veendunud, et rändeprobleemide lahendamisel tuleb lähtuda terviklikust lähenemisviisist. Seepärast peaks tulevane algatus hõlmama põhiõigustealaseid, sotsiaalse ja tööalase kaasamise, haridus-, kultuuri-, õigus- ja tervishoiu ja elamumajanduse alaseid poliitikameetmeid.

4.4.

Komitee mõistab taas kord hukka igasuguse naistevastase vägivalla ning kutsub liikmesriike, kes ei ole veel Istanbuli konventsiooni ratifitseerinud, oma seisukohta muutma, (8) ning kutsub kõiki liikmesriike üles tagama rändetaustaga naissoost vägivallaohvritele põliselanikest naistega võrdse juurdepääsu asjakohastele teenustele, toetusele ja võimalustele. Sisserändajatest perevägivallaohvritel peaks olema võimalik taotleda vägivalla toimepanijast sõltumata konfidentsiaalselt seadusliku sisserände staatust (9).

4.5.

Rändetaustaga naised on vabade töökohtade jaoks sageli ülekvalifitseeritud, nad on töötud ja peavad tulema toime kvalifikatsiooni kaotamisega (10). Komitee soovitab veel kord luua haridust tõendavate dokumentide hindamiseks ja soospetsiifiliste toetusprogrammide loomiseks paremad süsteemid, mis võivad hõlbustada naiste sisenemist tööturule (nagu lastesõimed ja lasteaiad) (11).

4.6.

Komitee rõhutab, et rändetaustaga naised ei ole homogeenne rühm, eriti oskuste ja kvalifikatsiooni osas (12). Nad on oma töö jaoks suurema tõenäosusega ala- ja/või ülekvalifitseeritud ja käivad väiksema tõenäosusega tööl (13). Seepärast peaksid integratsioonimeetmed, aktiivsed tööturupoliitika meetmed ja -programmid ning sotsiaalmajanduse projektid hõlmama keelekursusi, oskuste hindamist ja kutseõpet (14).

4.7.

Võõrtöölistest koduabilistest on saanud sotsiaalhoolekande süsteemide oluline tugisammas, eriti eakate pikaajalise hoolduse valdkonnas, ja kõige sagedamini saavad negatiivse mõju osaliseks majapidamistööde valdkonnas töötavad rändetaustaga naised (15). Seda sektorit iseloomustab endiselt täielik või osaline ebaseaduslik tööhõive ja madal palgatase; koduabiliste tööalane ja/või õiguskaitse töötuse, tööga seotud vigastuste või puude, aga ka emaduse korral on väiksem ning nad kannatavad sageli sotsiaalse eraldatuse ja tõrjutuse all, eriti tööandja juures elamise korral (16). Komitee nõuab kiireloomulisi meetmeid, et tagada integreeritud lähenemisviis, mille eesmärk on ühtlustada majapidamistööd mõjutava sotsiaal- ja tööhõivepoliitika mitmetasandiline reguleerimine kogu ELis, võttes samas arvesse hooldus-, tööhõive- ja rändepoliitika ristumiskohti ning seda, kuidas need mõjutavad tööturule integreerumist ja rändetaustaga koduabiliste elutingimusi.

4.8.

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et rändetaustaga naised on sageli sunnitud elama eraldatuses ja langevad üksinduse ja vägivalla haavatavateks ohvriteks. Töötamise korral on nad samas sageli ületöötanud ja peavad lisaks täitma majapidamises kõiki hooldamisega seotud ülesandeid. Kuna selliseid küsimusi käsitletakse soolise võrdõiguslikkuse poliitika, meetmete ja vahendite kaudu, on ülioluline garanteerida rändetaustaga naistele võrdne juurdepääs sellistele vahenditele ning tagada, et neid võimestatakse samal määral kui põlisrahvaste naisi. Vaja on arendada süsteemsemat teavitustegevust ja teadlikkuse suurendamist, et kindlustada rändajate ja pagulaste teadlikkus oma õigustest ja kohustustest ning luua neis usaldus valitsuse ja riigiasutuste suutlikkuse vastu neid kaitsta, suurendades ka samas seda suutlikkust.

4.9.

Komitee leiab, et rände ja integratsiooni kontekstis täidab sooline võrdõiguslikkus sama suurt rolli kui ülejäänud Euroopa ühiskonna jaoks, kuna see hõlmab mitmeid põhiõigusi (nt sallivus, võrdõiguslikkus, väljendus-, seisukohtade ja usuvabadus jne), mis võivad täiesti teistsugusest kultuurist pärit ja erineva taustaga pagulaste ja muude rändajate jaoks olla kultuuriliselt võõrad. Seepärast peaks see terviklikult kohandatud poliitika integratsioonimudelite ja meetmete kaudu kujunema üheks integratsiooni alustalaks.

4.10.

Komitee märgib, et rändajate perekondade ja lapsevanemate kaasamine kohalikesse ja koolikogukondadesse peaks algama vastuvõtmise varases etapis, et vältida rändetaustaga laste ja noorte tõrjumist ja sellest tulenevat võõrandumist. Sellisest toetusest võib olla kasu emakeele omandamisel varases eas.

4.11.

Komitee nõuab seetõttu, et komisjon arendaks välja parema ja tõhusama teabevahetuse ja kooskõlastamise liikmesriikide, nende ametiasutuste, piirkondlike ja kohalike omavalitsustega ning kodanikuühiskonna organisatsioonidega tervikliku integratsioonipoliitika kujundamisel ning võrdlevate aruannete avaldamisel nende rakendamise kohta ja heade tavade aktiivsel tutvustamisel ja jagamisel. Samal ajal on ELi institutsioonide ülesanne kaitsta Euroopa väärtusi ja jõustada kohaldatavaid õigusakte juhtudel, kui liikmesriigid ei järgi inimõigusi käsitlevaid õigusakte, kohtlevad sisserändajaid ebainimlikult ja/või diskrimineerivad neid.

4.12.

Komitee kutsub komisjoni üles töötama välja mitmesuguseid meetmeid ja vahendeid, et toetada liikmesriike, nende ametiasutusi ja kohalikke omavalitsusi, samuti sotsiaalpartnereid, valitsusväliseid organisatsioone ja eraldiseisvaid algatusi võitluses rändajate ja üldiselt rändevastase vaenulikkuse ning rändevastaste desinformatsioonikampaaniatega, tutvustades kasu ja võimalusi, mida rändajad meie ühiskonnale pakuvad.

4.13.

Komitee rõhutab vajadust tagada piisavate ja võrreldavate rändeandmete kogumine ELi, liikmesriikide ja eriti kohalikul tasandil, sealhulgas, kuid mitte ainult, soo, vanuse, etnilise kuuluvuse ja rändestaatuse, töösuhte kestuse, palgaastme ja karjääriarengu kohta, et tagada asjakohane tõenditel põhinev poliitikakujundamine.

5.   Keelekoolitus

5.1.

Komitee leiab, et keeleõpe ei tohiks olla eesmärk iseeneses – keeleõppe ühendamine kultuuri tundmaõppimise ning kogukonnas ja ühiskonnas osalemisega tagaks edukama integratsiooniprotsessi.

5.2.

Kahjuks kasutavad ainult vähesed liikmesriigid keeleõppes vajaduspõhist lähenemist, avades kursused kõigile piiratud keeleoskusega elanikele. Mitmes liikmesriigis pakutakse sellistele kursustele juurdepääsu ainult humanitaarkaitse saajatele. Keeleõppeprogrammid on harva seotud tööhõivega ning töökohapõhised, töökohal pakutavad ja kõrgema taseme keeleõppekursused on haruldased. Mõnes riigis peavad rändajad tasuma kursuste eest ette ja see hüvitatakse ainult lõpueksamite sooritamise korral. Lisaks erinevad suuresti nii keeleõpetuse lähenemisviis ja kvaliteet kui ka rändajate endi pühendumine (17).

5.3.

Seepärast on komitee veendunud, et on ülioluline koostada ELi ühised keeleõppe suunised, et tagada ühtne ja terviklik lähenemisviis, kajastades mitte ainult õppijate erisuguseid vajadusi ja taset, vaid ka õpetajate kvalifikatsiooninõudeid.

5.4.

Lisaks on hoolduskohustusi täitvate naiste jaoks ajakava ja tingimuste (maksumus/asukoht) tõttu keelekursustele pääsemine eriti keeruline (18). On ülioluline märkida, et eriti suurte lünkade tõttu keeleõppes tuleks pöörata täiendavat tähelepanu just rändetaustaga naistele, kuna mõnes päritoluriigis on naiste juurdepääs üldharidusele piiratud. Näiteks tuleks sisserändajatest naistele pakkuda lastehoidu ajal, mil nad käivad keelekursustel, ning nende väikelapsed võiksid käia keele- ja mängukursustel, mis on osutunud väga tõhusaks nii keeleõppe kui ka integratsiooni seisukohast.

5.5.

Komitee leiab, et ka rändajad peavad tegema ise enda, oma pere ja laste puhul otsuse, millised keeleõppestrateegiad sobivad nende elueesmärkide saavutamiseks kõige paremini. Tõsiasi, et rändajatel võib olla soov valida erinevat tüüpi kohandumisvõimaluste vahel, viitab vajadusele korraldada rändajate arvamuste ärakuulamine ning kohandatud kursuste kavandamine ja juhtimine. On ülioluline, et keeleõpe hõlmaks juhendamist, teavitus- ja selgitustööd seoses keeleõppe eesmärkide ja kasuga rändajate elu jaoks, mis innustaks neid osalema ise protsessis aktiivsemalt ja suurema pühendumisega.

5.6.

Komitee leiab, et oleks kasulik uurida edasi, kas ühise Euroopa keeleõppe raamdokumendi abil saaks ühtlustada rändajate keeleõppe protsessi ja tagada rohkem kohandatud lähenemisviisi, kuna see võib leevendada nii korraldusprotsessi kui ka seada õppijatele selged ootused.

5.7.

Komitee rõhutab asjaolu, et tõlkidel on suur mõju inimese rände- ja integratsiooniteenustele ning nende tulemustele. Tõlkide kvalifikatsioon ei vasta aga tingimata rändajate vajadustele, seades naised sageli ebasoodsasse olukorda. Tõlkide koolitust tuleks seetõttu ühtlustada ja see peaks viima Euroopa tasandi sertifitseerimiseni. Tuleks luua koostöö ELi ülikoolidega, kes pakuvad avaliku teenistuse suulise tõlke õppeprogramme.

5.8.

Komitee leiab, et keeleoskus, tööhõive ja tööhõive kvaliteet on omavahel seotud ning seega, mida parem on keeleoskus, seda tõenäolisem on, et uustulnuk pääseb paremini ligi headele töökohtadele ja haridusvõimalustele ning integreerub üldiselt paremini ühiskonda. Vastuvõtva kogukonna keele õppimisest on palju kasu: alates laiemast ja paremast juurdepääsust tööturule kuni ülejäänud kogukonna poolt tunnustatud kuuluvuseni ja rändajate endi ühtekuulumistundeni. Keeleõppe kõige olulisemad aspektid on seega kvaliteetse juhendamise kasutamine tulemuse saavutamiseks, õppe kättesaadavaks tegemine ning mugavaks ja kohandatuks muutmine. COVID-19 kriisi ajal saadud kogemustele tuginedes tuleks rohkem investeerida digitaalsetesse vahenditesse, et võimaldada rändajatel osaleda veebikoolitustel.

---

(1)  Lisateave: https://ec.europa.eu/migrant-integration/feature/what-measures-are-in-place-to-ensure-the-long-term-integration-of-migrants-and-refugees-in-europe.

(2)  Together in the EU: Promoting the participation of migrants and their descendants, European Union Agency for Fundamental Rights, 2017.

(3)  Arvamus SOC/634, „Saatjata alaealiste rändajate kaitse Euroopas“, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (kavas esitada täiskogu istungjärgule 16.-18. septembril 2020).

(4)  Links between migration and discrimination – A legal analysis of the situation in EU Member States, European network of legal experts in gender equality and non-discrimination (Seosed rände ja diskrimineerimise vahel – ELi liikmesriikide olukorra juriidiline analüüs, Soolise võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise õigusekspertide Euroopa võrgustik), Euroopa Komisjoni õigus- ja tarbijaküsimuste peadirektoraat, 2016.

(5)  Being Black in the EU – Second European Union Minorities and Discrimination Survey (Olla mustanahaline Euroopa Liidus – Euroopa Liidu vähemuste ja diskrimineerimise teine uuring), Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, 2018.

(6)  Euroopa integratsiooni veebisaidil jälgitakse pidevalt COVID-19 mõju rändajate kogukondadele paljudes peamistes integratsioonipiirkondades kogu ELis.

(7)  Manifesto on Digital Inclusion (Digitaalse kaasamise manifest), Naissoost sisserändajate Euroopa võrgustik, 16. juuni 2020.

(8)  ELT C 240, 16.7.2019, lk 3.

(9)  Handbook for Legislation on Violence against Women (Naistevastast vägivalda käsitlevate õigusaktide käsiraamat), naiste olukorra parandamise ekspertrühm/majandus- ja sotsiaalosakond, ÜRO, 2009.

(10)  Harnessing Knowledge on the Migration of Highly Skilled Women (Kõrge kvalifikatsiooniga naiste rände alaste teadmiste kasutamine), Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon, 2014.

(11)  ELT C 242, 23.7. 2015, lk 9.

(12)  The New EU Migration Pact in Progress: Recalling Legal Obligations (ELi uus rändepakett – hetkeseis: meenutades õiguslikke kohustusi), Naissoost sisserändajate Euroopa võrgustik, 2020.

(13)  Euroopa integratsiooni veebisait, Naissoost sisserändajate integratsioon, 12/11/2018, https://ec.europa.eu/migrant-integration/feature/integration-of-migrant-women.

(14)  Punkt 4.16 arvamuses (ELT C 283, 10.8.2018, lk 1).

(15)  Out of sight: migrant women exploited in domestic work (Silma alt ära: majapidmistöödel ekspluateeritavad sisserändajatest naised), Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, 2018.

(16)  Rahvusvaheline rändedokument nr 115, Rahvusvaheline Tööorganisatsioon 2013.

(17)  https://ec.europa.eu/home-affairs/sites/homeaffairs/files/201915_early_language_support_wider_dissemination.pdf.

(18)  Arvamus (ELT C 242, 23.7.2015, lk 9).

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teemal „Mitmekesisuse haldamine ELi liikmesriikides“

(ettevalmistav arvamus eesistujariigi Saksamaa taotlusel)

(2021/C 10/02)

Raportöörid:

Adam ROGALEWSKI Carlos Manuel TRINDADE

Nõukogu eesistujariigi Saksamaa taotlus	kiri 18.2.2020
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	9.9.2020
Vastuvõtmine täiskogus	29.10.2020
Täiskogu istungjärk nr	555
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	237/4/10

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Käesolev arvamus on koostatud eesistujariigi Saksamaa taotlusel ja selles keskendutakse mitmekesisuse haldamisele seoses rändajate ja etniliste vähemustega ühiskonnas ja töökohal. Arvamuses vaadeldakse juhtuuringuid neljast ELi riigist, mis esindavad nelja geograafilist piirkonda: Põhja-Euroopat (Soome), Kesk- ja Ida-Euroopat (Poola), Lääne-Euroopat (Prantsusmaa) ja Lõuna-Euroopat (Itaalia).

1.2.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõuab mitmekesisuse haldamise poliitikas tervikliku lähenemisviisi kasutamist. See poliitika peab keskenduma kõigile kõnealuste rühmade töö- ja igapäevaelu aspektidele, sealhulgas töökohtade, hariduse, avalike teenuste, kohalike kogukondade ja sotsiaalõiguste valdkonnas.

1.3.

Mitmekesisuse haldamisel tuleks arvestada heterogeensuse ja mitmekülgsete identiteetidega. Rändajad ja etnilised vähemused ei ole homogeenne rühm ning intersektsionaalsuse tunnistamine on edukate mitmekesisuse meetmete väljatöötamiseks äärmiselt oluline.

1.4.

Struktuurse rassismiga tegelemiseks kõigis institutsioonides on tarvis sotsiaalset õiglust vähemuste ja rändajate jaoks. Seepärast kutsub komitee ELi ja liikmesriike üles suurendama oma õigusalaseid ja poliitilisi jõupingutusi rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemisel. Hiljuti maailmas toimunud sündmused toovad välja selle küsimuse kiireloomulisuse. COVID-19 süvendab Euroopas struktuurset rassismi. Etnilised vähemused ja rändajad on suuremas haigusega kokkupuutumise ohus, aga ka suuremas ebavõrdsuse kohtlemise ohus, ning neile pakutakse tõenäoliselt vähem tuge. Pärast George Floydi mõrva Ameerika Ühendriikides näitavad kõikjal üle Euroopa toimunud liikumise „Black Lives Matter“ protestid, et institutsiooniline rassism ja ksenofoobia on endiselt Euroopa ühiskondadesse juurdunud.

1.5.

Sageli on rändajad ja etnilised vähemused pandeemia ja selle tagajärgede vastu võitlemisel esirinnas, ent sellega kaasnevad riskid ohustavad neid teistest ebaproportsionaalselt rohkem. Nende panust tuleb tunnustada ja mitmekesisuse strateegia peaks selles tähtsat rolli mängima. Nende panuse tunnustamine peaks hõlmama kvaliteetsete töötingimuste, õiglase palga ja sotsiaalkaitse tagamist. Rändajatel peaks olema juurdepääs samadele kvaliteetsetele majutus-, haridus- ja tervishoiustandarditele kui Euroopa kodanikel. Lisaks tuleks sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide osalusel ja heakskiidul rakendada dokumentideta rändajate kaitsmise poliitikat.

1.6.

EL ja liikmesriigid peavad mitmekesisuse haldamise jaoks kõigi kodanike, sotsiaalse õigluse, põhiõiguste ja majanduse huvides ennetavalt tagama rohkem rahalisi vahendeid. COVID-19 pandeemia ja majanduskriis ei tohi eraldatavate rahaliste vahendite summat kärpida ega liikmesriikide võimekust vähendada selles valdkonnas. Eelkõige tuleks sotsiaalpartneritele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele tagada piisav ja pikaajaline rahastus mitmekesisuse meetmete väljatöötamiseks ja rakendamiseks. Üks nendest peaks olema uus Euroopa Sotsiaalfond+.

1.7.

Mitmekesisuse meetmed peaksid olema suunatud oskuste ebapiisavale kasutamisele. Komitee kordab oma soovitusi kvalifikatsioonide tunnustamise parandamiseks, eriti tervishoiu ja pikaajalise hoolduse sektoris (1). Kvalifikatsioonide ja varasema õppe tunnustamisega seotud protsesside tõhustamisel tuleks järgida UNESCO soovitusi, millega ärgitatakse kasutama rändajatele ja pagulastele suunatud ühtseid, läbipaistvaid ja paindlikke raamistikke (2).

1.8.

Komitee rõhutab avalike teenuste ja nende piisava rahastamise olulist rolli mitmekesisuse kaitsmisel.

1.9.

Komitee kutsub ELi ja liikmesriike üles pakkuma tasuta ja universaalseid koolitusi, sealhulgas keelekursusi, et võimaldada rändajatel täielikult tööturul osaleda.

1.10.

Komitee kutsub üles lisama mitmekesisuse haldamise peavoolustamise teel ELi eri poliitikavaldkondadesse ja riigihanke-eeskirjadesse, võttes arvesse seda, kas ettevõtetel on mitmekesisuse meetmed riigihankelepingute sõlmimise kriteeriumina olemas.

1.11.

Komitee rõhutab sotsiaalpartnerite olulist rolli mitmekesisuse haldamise väljatöötamisel, rakendamisel ja hindamisel. Avaldatud teadus- ja juhtuuringud näitavad, et kollektiivläbirääkimised ja sotsiaaldialoog on äärmiselt olulised ning et töökohtadel, kus on esindatud ametiühing, kasutatakse sagedamini kaasamisstrateegiaid ja rakendatakse tõhusamaid diskrimineerimise vastaseid meetmeid. Lisaks on ametiühingutel ja tööandjate organisatsioonidel spetsiaalsete toetusmehhanismide kaudu oluline roll võõrtöötajate ja -ettevõtjate mõjuvõimu suurendamisel oma struktuurides.

1.12.

Komitee rõhutab kodanikuühiskonna organisatsioonide ning rändajate ja etniliste vähemuste õigustele keskendunud tugirühmade tähtsat rolli. Rändajate juhitavad organisatsioonid nõuavad sõnaselgelt struktureeritud dialoogi ja sisulist osalust kõigis võõrtöötajaid ja etnilistesse vähemustesse kuuluvaid töötajaid mõjutavates töörände- ja tööhõivepoliitika etappides. Mitmekesisuse sisukaks haldamiseks peavad kõik sidusrühmad olema kaasatud sotsiaal- ja kodanikudialoogi.

1.13.

Komitee julgustab tööandjaid koos ametiühingutega välja töötama tugevaid mitmekesisuse haldamise strateegiaid, mis ulatuksid ettevõtte sotsiaalse vastutuse põhimõtetest kaugemale, ja viima nõuetekohase jälgimise teel ellu muutused. Eelkõige tuleks tööandjaid aidata olemasolevate, näiteks Euroopa rassismivastase võrgustiku (ENAR) välja töötatud vahendite ja meetodite kasutamisel. Tööandjad peaksid püüdma mitmekesisuse meetmeid rakendada terves tarneahelas.

1.14.

Kõikehõlmavate süsteemse rassismi vastaste ja mitmekesisuse toetamise strateegiate väljatöötamiseks peaksid liikmesriigid välja töötama riiklikud rassismivastased tegevuskavad, nagu soovitati 2018. aastal Lõuna-Aafrikas toimunud ÜRO rassismivastasel maailmakonverentsil (3).

1.15.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles kiiresti välja töötama uue kolmandate riikide kodanike kaasamise tegevuskava, kuna eelmine aegus 2018. aastal. Lisaks tuleks kavandatavasse rände- ja varjupaigapakti lisada positiivsed meetmed rändajate kaasamise tugevdamiseks.

1.16.

Komitee leiab, et liikmesriikide ja ELi tasandi tööturgudel tuleb tõhustada andmete kogumist ja mitmekesisuse meetmete seiret. Kui andmete kogumist ei tõhustata, ei saa me asjaomaseid strateegiaid jälgida ja parandada. Seega kutsub komitee kõiki asjaomaseid sidusrühmi üles koostööle, et tõhustada andmete kogumist etniliste vähemuste ja võõrtöötajate osalemise kohta tööturul.

1.17.

Kaasamine ja mitmekesisus on demokraatia tagamiseks äärmiselt tähtsad. Meie töökohad ja ühiskond muutuvad demokraatlikumaks, kui etnilised vähemused ja rändajad osalevad kodanikuühiskonnas, ametiühingutes ja ametlikes demokraatlikes protsessides, näiteks valimistel. Liikmesriigid peaksid kodanikuaktiivsuse edendamiseks julgustama rändajaid aktiivselt osalema mitte ainult tööturul, vaid ka otsustamisprotsessides, näiteks poliitikas. Mitmekesisuse edendamiseks meie ühiskondades on tähtis muuta rändajad ühiskonna täieõiguslikeks liikmeteks, et nad saaksid ELi kodanikega samal alusel osaleda kohalikel valimistel ja esindada kohalikke kogukondi.

1.18.

ELi institutsioonid, sealhulgas komitee, peaksid mitmekesisuse haldamisel eeskujuks olema, sealhulgas etniliste vähemuste taustaga liikmete ja töötajate arvu suurendamise kaudu (4). Hea näide on komitee arvamus soolise võrdõiguslikkuse kohta, (5) mille tulemusel moodustati komiteesisene soolise võrdõiguslikkuse rühm.

2.   Sissejuhatus

2.1.

Selle arvamuse kontekstis nimetatakse „rändajateks“ inimesi, kes ei ole sündinud riigis, kus nad praegu elavad, sealhulgas Euroopa ja kolmandate riikide kodanikke. „Etnilised vähemused“ hõlmavad rassilisse, etnilisse või religioossesse vähemusse kuuluvaid inimesi, kes on sündinud oma elukohariigis. Arvamuses kasutatakse „integratsiooni“ asemel positiivsemat terminit „kaasamine“, mida kasutatakse ka mitmekesisust puudutavas arutelus.

2.2.

Rassism ja diskrimineerimine võivad olla individuaalsed, hõlmates näiteks ebavõrdset kohtlemist, ahistamist või vihakuritegusid. See võib olla ka struktuuriline, hõlmates institutsioonilist diskrimineerimist, mis esineb tööturul valitseva ebavõrdsuse näol, või ebaregulaarsest tööhõivest või rändaja staatusest tingitult sotsiaalsetest õigustest ilma jätmisena (6). Seepärast tuleks mitmekesisuse poliitikas pöörata erilist tähelepanu nn radikaliseerunud rühmadele – marginaliseeritud kogukondadele, kes seisavad teatavatesse etnilistesse või usulistesse rühmadesse kuulumise tõttu silmitsi struktuurse või institutsioonilise rassismi, diskrimineerimise või profileerimisega.

2.3.

Mitmekesisuse haldamine töökohal kui hea tava hõlmab ettevõtete ja ametiühingute koostööd kollektiivläbirääkimiste kaudu – mittetulundusühingute ja valitsuste toel – et töötada koos välja tööjõu kaasamise ja võrdsuse suurendamise strateegiaid. Erilist tähelepanu tuleks pöörata ettevõtetele liikmesriikides, kus kollektiivläbirääkimiste tase on madal, ning mikro- ja väikeettevõtetele, kus töötab ka palju rändajaid ja rahvusvähemusi ning mida tuleks toetada sotsiaaldialoogi kaudu, et töötada välja mitmekesisuse poliitika. Selleks on tarvis osaluskultuuri põhist töökohal mitmekesisust ja kaasamist takistavate tõkete ning nende haldamise, jälgimise ja hindamise hindamist. Need strateegiad võivad hõlmata diskrimineerivate mõjudega korralduslike struktuuridega tegelemist (näiteks värbamis- ja palkamismeetodid), juhtimisstruktuurides võrdõiguslikkuse tagamist ning andmete kogumist töötajate töökohal hoidmise, karjääri edendamise ja võrdse kohtlemisega seotud tulemustest teatamiseks. Mitmekesisuse haldamise strateegiad võivad hõlmata ka konfliktide lahendamise ja ettevõttesiseste kaebuste esitamise mehhanismide läbivaatamist, mille raames juhtkond töötab koos ametiühingutega välja selged protsessid kaebuste uurimiseks ja õiguste rikkumise heastamiseks sobilike meetmete rakendamiseks, kaitstes seejuures kaebuse esitajat kättemaksu eest. Tegevused võivad hõlmata koolituste korraldamist, tugirühmade moodustamist ja mentorlusprogrammide loomist. Lisaks võivad mitmekesisuse haldamise meetmed julgustada etnilisi vähemusi ja rändajaid osalema töökoha nõuandeorganite, näiteks töönõukogu tegevuses.

2.4.

Rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv (2000/43/EÜ) võeti vastu 20 aastat tagasi. Selle direktiiviga loodi võrdse kohtlemise edendamise Euroopa raamistik – sõltumata rassilisest või etnilisest päritolust – ning kehtestati positiivsed meetmed (mitmekesisuse haldamine). Kakskümmend aastat on möödunud ka võrdõiguslikkuse raamdirektiivi (2000/78/EÜ) vastuvõtmisest töökohal diskrimineerimise vastu võitlemiseks. Kumbki neist direktiividest ei aita aga konkreetselt vältida rahvusest või päritoluriigist tulenevat struktuurset diskrimineerimist ega kaitse seega rändajaid piisavalt diskrimineerimise eest. Nõukogu ei võtnud ka vastu nn horisontaalset direktiivi, mille eesmärk oli kaitsta inimesi mitmetest põhjustest tingitud diskrimineerimise eest nii töökohal kui ka väljaspool seda.

2.5.

Diskrimineerimise vastast võitlust ja võrdõiguslikkuse edendamist käsitletakse ka ELi lepingutes ja Euroopa sotsiaalõiguste samba raames. Nõukogu võttis 2004. aastal vastu ELi sisserändajate integreerimise poliitika ühised aluspõhimõtted. Nende põhimõtete alusel 2010. aastal vastu võetud Zaragoza deklaratsioonis rõhutati uue integreerimise tegevuskava väljatöötamise vajadust ja kehtestati rändajate Euroopa Liitu integreerimise analüüsimiseks ja jälgimiseks hulk näitajaid (7). Selle protsessi tulemusena loodi Euroopa integratsiooni veebisait (EWSI), mis on tähtis võrdleva teadustöö, rändajate integreerimise riikliku tasandi strateegiate jälgimise ja heade tavade hindamise allikas (8). Selle protsessi raames moodustati ka Euroopa integratsioonivõrgustik (EIN), mis koondab toob kokku ELi riikides ning Islandil ja Norras rändajate integreerimise eest vastutavate ministeeriumite esindajad komisjoni nõustamiseks integratsioonipoliitika teemal (9).

2.6.

Komisjon algatas 2010. aastal mitmekesisuse hartade ELi platvormi, (10) mis julgustab organisatsioone mitmekesisuse ja kaasamise alaseid meetmeid välja töötama ning pakub koha kogemuste ja heade tavade jagamiseks. Praegu on vastu võetud 24 Euroopa mitmekesisuse hartat. Harta allkirjastamisega võtab organisatsioon endale vabatahtlikult kohustuse toetada töökohal mitmekesisust ja võrdseid võimalusi toetada. Mitmekesisuse harta allkirjastamine annab juurdepääsu suurele mõttekaaslaste võrgustikule, avaldatud materjalidele ja tugivahenditele tehtud töö võrdlemiseks, mõõtmiseks ja jälgimiseks.

3.

Üldised märkused

3.1.

Rändajate ja etniliste vähemuste olukord on viimasel ajal halvenenud, neid rühmasid rünnatakse rohkem ning rassistlikest ja ksenofoobsetest eelarvamustest tingitud vihakõne esineb sagedamini. EL peab kiiresti selle lahendamiseks aktiivsemalt tegutsema ning üks meetod selleks on mitmekesisuse haldamise edendamine.

3.2.

Varjupaigataotlejate ja rändajate sissevool on pannud surve alla ka liikmesriikide integratsiooniteenuste võimekuse. Järgmise mitmeaastase finantsraamistiku rahalisi vahendeid, näiteks Euroopa Sotsiaalfond+ vahendeid, tuleks suurendada, et toetada kaasamismeetmeid.

3.3.

Euroopa Komisjoni tellimusel hiljuti läbi viidud uuringus täheldati, et liikmesriikides on keskmiselt 13 % elutähtsatel ametikohtadel töötavatest inimestest sisserändajad ning esmatähtsatel teenindussektori töökohtadel, näiteks tervishoiu, toitlustuse, turustamise ja transpordi vallas, on ELi välistest riikidest pärinevad rändajad liigselt esindatud (11). Euroopa rassismivastase võrgustiku (ENAR) hiljuti kogutud tõendid näitavad, et kriisil on olnud oluline negatiivne mõju etnilistele vähemustele eluaseme, politseipoolse väärkohtlemise, tööhõive, tervishoiu ja vihakõne vallas ning kodanikuühiskonna võrgustike võimekusele nende eest hoolt kanda (12). Sageli on rändajad ja etnilised vähemused pandeemia ja selle tagajärgede vastu võitlemisel esirinnas, ent sellega kaasnevad riskid ohustavad neid teistest ebaproportsionaalselt rohkem. Nende panust tuleb tunnustada ja mitmekesisuse strateegia peaks selles tähtsat rolli mängima. Nende panuse tunnustamine peaks hõlmama kvaliteetsete töötingimuste, õiglase palga ja sotsiaalkaitse tagamist. Rändajatel peaks olema juurdepääs samadele kvaliteetsetele majutus-, haridus- ja tervishoiustandarditele kui Euroopa kodanikel. Lisaks tuleks sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide osalusel ja heakskiidul rakendada dokumentideta rändajate kaitsmise poliitikat.

3.4.

Mitmekesisuse haldamise poliitika jaoks on tähtis mitmeid sektoreid hõlmav lähenemine. Etnilised vähemused ja rändajad ei ole homogeenne rühm. Paljud neist on naised – naiste osakaal rändes on viimasel ajal suurenenud. Mõned on noored, religioosse taustaga, erivajadustega või kuuluvad LGBTIQ+ kogukonda. Neile saavad sageli osaks mitmed erinevad institutsioonilistest ja struktuursetest eelarvamustest tingitud diskrimineerimise vormid. See kehtib eriti tööturule juurdepääsu ja tööturu segregatsiooni kohta, mis on näiteks seotud inimeste elanikustaatusega, värbamistavadega ja rassistlike eelarvamustega teatud rahvusest, teatud religioosse või etnilise taustaga inimeste suhtes.

3.5.

Avalikele teenustele universaalse juurdepääsu tagamine on kaasamise oluline osa. Rändajad ja etnilised vähemused kasutavad paljudel juhtudel avaliku sektori teenuseid. Teistel juhtudel töötavad nad avalikus sektoris, millel on võrdõiguslikkuse edendamisel spetsiifilised kohustused. Paljude rändajate, eriti varjupaigataotlejate ja teatud rassidest inimeste jaoks on aga juurdepääs avalikele teenustele oluliselt tõkestatud. Seoses erastamise ja ebapiisavate investeeringutega avalikesse teenustesse on ka ametiasutustel suuri raskusi võrdõiguslikkuse tagamisel.

3.6.

Paljud rändajad töötavad madalamatel töökohtadel, kui nende oskused või kvalifikatsioonid võimaldaksid. Selle põhjused on sageli struktuurilised, näiteks kui väljaspool ELi saadud haridust, kvalifikatsioone ja oskusi ei tunnustata, mis põhjustab tööle värbamisel diskrimineerimist ja tööturu segregatsiooni. Töökoha saamisel peetakse sageli takistuseks ebapiisavat keeleoskust, ent kultuurilises ja lingvistilises mitmekesisuses seisnevaid eeliseid, mille võõrtöötajad töökohale lisavad, ei panda sageli tähele. Mitmekesisuse haldamine võib aidata seda probleemi lahendada ja suurendada seeläbi tööjõu üldist produktiivsust.

3.7.

Mitmekesisuse poliitikat tuleks lisaks kõnealuse rühma kaasamise strateegiana kasutamisele rakendada ka ELi elanikkonna harimise vahendina. Selleks tuleks rohkem keskenduda eakate ja noorte inimeste harimisele etnilise mitmekesisuse ja rände teemal, sealhulgas nende olulise panuse teemal meie kultuuri, ühiskonda ja majandusse. Lisaks tuleks koolide õppekavades keskenduda rohkem rassismile, sealhulgas struktuursele rassismile. EL peaks koos liikmesriikidega ning sotsiaalpartnerite ja kogukonna organisatsioonide aktiivsel osalusel algatama teavituskampaaniaid mitmekesisuse edendamiseks ja rassismi vastu võitlemiseks Euroopa ja riiklikul tasandil.

3.8.

Haridus ja koolitus on olulised ka rändajate ja etniliste vähemuste kogukondade kaasatuse suurendamiseks. Koolitus võib hõlmata ka vabatahtlikku tegevust või mitmesuguste mentorlusprogrammide loomist, kusjuures mentorid on kohalikud kodanikud või rändajad ise. COVID-19 kriis on näidanud, kui oluline on rändajate kogukondade terviseteadlikkus, et nad saaksid enda pandeemia eest kaitsta.

3.9.

Paljud sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid tegelevad oma struktuuride raames mitmekesisuse haldamisega, näiteks rändajate komiteede või ametiühingusiseste omaalgatuslikult moodustatud rühmade näol. Seesugused struktuurid aitavad tugevdada kodanikuaktiivsust ja suurendada demokraatiat nii töökohal kui ka ühiskonnas laiemalt (13). Rändajad, kellel puudub hääletamise õigus, saavad enda elukohariigis demokraatlike otsuste tegemisel osaleda ainult kodanikuühiskonna organisatsioonide ja ametiühingute kaudu.

3.10.

Võõrtöötajad annavad piisava toetuse korral enda panuse nii majandusse kui ka sotsiaalse õigluse tagamisse. Näited sellest, kuidas ametiühingud on võõrtöötajate tegevust organiseerinud, näitavad, et nad võivad olla sotsiaalse õigluse mobiliseerimisel ja kõigile paremate töötingimuste tagamisel teistest töötajatest aktiivsemad (14).

3.11.

Keeleõppel on rändajate kaasamisel tähtis roll (15). Kõigis riikides nõutakse kodanikuks saamiseks keeleoskust, ent vähesed pakuvad tasuta keelekursusi (16). EL ja liikmesriigid peaksid lihtsustama kodanikuks saada soovivatele rändajatele tasuta keeleõppe pakkumist.

3.12.

Mitmekesisuse haldamine on mõnikord lisatud tööandjate sotsiaalse vastutuse eeskirjadesse ja mõned liikmesriigid innustavad seda. Ehkki ettevõtte sotsiaalse vastutuse eeskirju saab kasutada mitmekesisuse haldamise põhimõtete toetamiseks, on ametiühingute ja kodanikuühiskonna osalemiseta mitmekesisuse haldamise tagamisel sellele toetumine probleemne.

3.13.

Mõned liikmesriigid eemalduvad mitmekesisuse haldamise strateegiatest. Eelkõige Kesk- ja Ida-Euroopa riikides kasutatakse külalistöötajate migratsiooni mudelit, mis võimaldab võõrtöötajatele peamiselt lühiajalisi viisasid. See mudel on osutunud majanduslikult ebatõhusaks ning on soodustanud ka diskrimineerimist ja ksenofoobiat (17).

3.14.

ELis töötavate inimeste etnilise ja rändealase tausta kohta olemas olevate andmete hulk on piiratud. Need andmed on aga värbamisel, karjäärimustrites ja töötajate töökohal hoidmisel esineva mitmekesisuse järgmiseks ja suurendamiseks väga olulised. Kuigi komitee tunnistab mõningast muret asjaolu pärast, et selliste andmete kogumine võib iseenesest kujutada diskrimineerimist, rõhutab ta, et ELi õigus võimaldab võrdõiguslikkust käsitlevate andmete kogumist, kui sellised andmed esitatakse vabatahtlikult ja kooskõlas andmekaitsestandarditega (sh konfidentsiaalsus) (18). Tõhusa võrdõiguslikkuse poliitika tagamiseks peavad tööandjad mitmekesisuse haldamisel järgima parimaid tavasid, mis hõlmavad võrdõiguslikkust käsitlevate andmete kogumist töökohal toimuva diskrimineerimise vastu võitlemiseks. Etnilist kuuluvust, usutunnistust ja rändetausta käsitlevate tundlike isikuandmete kogumine peaks toimuma üksnes nõuetekohaste kaitsemeetmetega, tagades teadliku nõusoleku, enesemääramise, vabatahtliku osalemise, austades eraelu puutumatust ja isikuandmete konfidentsiaalsust ning konsulteerides diskrimineerimisohus olevate rühmadega. Mitmed tööandjad ning paljud ametiühingud ja kodanikuühiskonna organisatsioonid järgivad juba sellist lähenemisviisi, et edendada kaasatust ning suurendada mitmekesisust oma tööjõu ja liikmeskonna hulgas.

3.15.

Mitmekesisuse haldamise alast arutelu tuleb muuta, eriti seoses väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetega. Mitmekesisus peaks olema pikaajaliselt kasu toov investeering, mitte halduskoormus VKEdele või vaid suure eelarvega rahvusvaheliste ettevõtete kohustus. Kõik ettevõtted peaksid ametiühingute osalusel kaasamismeetmeid rakendama, eriti ettevõtted, kes tegutsevad sektorites, milles võõrtöötajate ja etniliste vähemuste osakaal on suur, näiteks toitlustuse, majutuse ja ehituse vallas.

3.16.

Mitmekesisuse haldamine ei tohiks piirduda kvootide täitmisega, vaid peaks hõlmama töökohal ennetavalt rassilist ebavõrdsust tekitavate barjääride kõrvaldamist. Struktuuriline rassism tekitab olukordi, milles etnilistest vähemustest pärinevad ja rändetaustaga töötajad on valgete töötajatega võrreldes ebaproportsionaalselt sageli tööl ebakindlatel, ohtlikumatel, madala tasuga ja ajutistel töökohtadel. Kaudse rassilise diskrimineerimise juhtumeid on keeruline kohtulikult lahendada ja institutsioonilise rassismi tõestamine on veelgi keerulisem. Kui neid võetakse tõsiselt, võivad mitmekesisuse haldamise strateegiad olla tõhus vahend rassil ja rändetaustal põhineva diskrimineerimise kõrvaldamiseks.

4.   Nelja riigi mitmekesisuse haldamise strateegiate võrdlus

4.1.

Prantsusmaa, Itaalia, Soome ja Poola vahel on migratsioonimustrite, tööturu olukorra ja etniliste vähemuste staatuse suhtes olulised erinevused. Kõik neli riiki seisavad aga silmitsi ühiste struktuurilist diskrimineerimist puudutavate väljakutsetega.

4.2.

Kõigis neljas riigis esinev ühine tegur on tööturu killustumine sellisel moel, et võõrtöötajad on peamiselt esindatud madala töötasuga ja ebakindlatel töökohtadel. Olukord on kõige ekstreemsem Itaalias, millele järgneb Prantsusmaa. Ka Poola liigub samas suunas. Kodanikuühiskond nõuab nendes riikides rändajate staatuse seadustamist. Soomes on tõendeid rändajate ja valgest rassist soomlaste vahelise suure palgalõhe kohta, ent need andmed pärinevad 2014. aastal vastu võetud diskrimineerimise vastase seaduse eelsest ajast.

4.3.

Kõigis riikides esineb olulisel määral naiste diskrimineerimist lisaks rändetaustale ka soo põhjal ning tõendid viitavad sellele, et naised, kes ei ole valgest rassist, kogevad võrreldes valgete eurooplaste ja ka samast etnilisest rühmast meestega võrreldes kõige rohkem tööalast diskrimineerimist.

4.4.

Mitmekesisuse haldamisega seotud riiklikke, tööandja ja kodanikuühiskonna poolseid tegevusi esineb erineval määral. Kõigis neljas riigis on mitmekesisuse hartade ELi platvormi raames kehtestatud mitmekesisuse hartad. Prantsusmaa võttis 2015. aastal vastu riikliku rassismivastase tegevuskava, mis toetab sotsiaaldialoogi. Soome on aga eesmärgiks seadnud tugeva regulatiivse lähenemisviisi, millega muudetakse diskrimineerimine karistusseadustiku alusel kriminaalkuriteoks ja kehtestatakse enam kui 30 töötajaga tööandjatele kohustus töötada välja tegevuskavad võrdsuse edendamiseks töökohal.

4.5.

Romade ja sintide marginaliseerumine on kõigis neljas riigis esinev probleem ning see rühm seisab silmitsi ka kõige suurema tööalase diskrimineerimisega.

4.6.

Itaalia teeb oma mitmekesisuse harta kaudu koos Belgia ja Rootsiga korraldatud uurimisprogrammi raames koostööd tööandjate ja tööotsijatega ning jagab parimaid tavasid tööturul kaasamise strateegiate kohta.

4.7.

Poolas töötavad mõned valitsusvälised organisatsioonid, kohalikud kogukonnad ja sotsiaalpartnerite organisatsioonid iseseisvalt välja rändajate kaasamise meetmeid. Kuna tööturg on killustunud, ei jõua olemasolevad algatused hästi rändajateni ega aita nende õigusi kaitsta. Keeleoskus näib olevat väiksem probleem, sest suurem osa rändajatest on pärit Ukrainast ja nende keel on poola keelega sarnane.

---

(1)  ELT C 487, 28.12.2016, lk 7.

(2)  GEM (2018), poliitikadokument nr 37, UNESCO.

(3)  Näiteks Rootsi, Holland ja Prantsusmaa on hiljuti seesuguse poliitika vastu võtnud.

(4)  Vt Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni 17. juuni 2020. aasta sõnavõtt.

(5)  ELT C 240, 16.7.2019, lk 3.

(6)  ENAR, „Shadow Report: Racism and Discrimination in Europe 2013-2017“ (Variaruanne: rassism ja diskrimineerimine Euroopas aastatel 2013–2017)

(7)  Kaasamiseteemaline Euroopa ministrite konverents, 16.04.2010.

(8)  EWSI.

(9)  EIN.

(10)  Euroopa Komisjon, mitmekesisuse hartade ELi platvorm.

(11)  Fasani, F. ja Mazza, J. (2020), Immigrant Key Workers „Their Contribution to Europe’s COVID-19 Response“ (Sisserändajatest olulise tähtsusega töötajad: nende panus Euroopa reageerimisel COVID-19 puhangule), kokkuvõtlik teatis JRC120537, Euroopa Komisjon.

(12)  ENAR (2020), COVID-19 mõju käsitlev dokument.

(13)  Rogalewski, A. (2018). Hooldussektoris töötavate Kesk- ja Ida-Euroopast pärit naissoost rändajate organiseerimine ja kaasamine. Transfer: European Review of Labour and Research, 24(4), lk 421–436.

(14)  Ibid.

(15)  „Together in the EU: Promoting the participation of migrants and their descendants“ (Koos ELis: rändajate ja nende järeltulijate osalemise edendamine), Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, 2017.

(16)  www.sirius-project.eu.

(17)  Penninx, R., Roosblad, J. (toim) (2000) „Trade Unions, Immigration and Immigrants in Europe, 1960–1993. A Comparative Study of the Attitudes and Actions of Trade Unions in Seven West European Countries“ (Ametiühingud, sisseränne ja sisserändajad Euroopas, 1960-1993.Võrdlev uuring ametiühingute hoiakute ja meetmete kohta seitsmes Lääne-Euroopa riigis), New York: Berghahn.

(18)  ENAR (2016), „Võrdõiguslikkuse andmete kogumine: faktid ja põhimõtted“.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Sotsiaaldialoog kui majanduse jätkusuutlikkuse ja vastupanuvõime oluline tugisammas, võttes arvesse elava avaliku arutelu mõju liikmesriikides“

(ettevalmistav arvamus)

(2021/C 10/03)

Raportöörid:

Cinzia DEL RIO Vladimíra DRBALOVÁ René BLIJLEVENS

Nõukogu eesistujariigi Saksamaa taotlus	kiri 18.2.2020
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	9.9.2020
Vastuvõtmine täiskogus	29.10.2020
Täiskogu istungjärk nr	555
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	252/0/5

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Riiklikul ja Euroopa tasandil peetav sotsiaaldialoog on oluline, et kujundada sellist majandus-, töö- ja sotsiaalpoliitikat, mis edendab elu- ja töötingimuste ülespoole suunatud lähenemist liikmesriikides. Kriisiohje, muutuste ennetamine ja juhtimine, pikaajaline planeerimine, suutlikkus teha uuendusi ja edendada rohe- ja digipööret, usaldusväärne ärijuhtimine ja usalduspõhine koostöö sotsiaalpartnerite vahel, kusjuures kõige selle aluseks on töötajate õigus olla teavitatud, konsulteeritud ja kaasatud, on osa samast Euroopa raamistikust, mille eesmärk on tõhusalt reageerida Euroopa ees seisvatele probleemidele ning tegeleda ka COVID-19 kriisiga.

1.2.

Sotsiaaldialoog on arenenud: kasvavad globaliseerunud ja omavahel seotud majandused ja tootmisprotsessid ning kaubanduse mõju sunnivad eri tasanditel tihendama rahvusvahelisi suhteid hargmaiste ettevõtete ja üleilmsete tarneahelatega, mis nõuab ühist ja kooskõlastatud käsitlust Euroopa tasandil.

1.3.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnistab, et tõhus sotsiaaldialoog peab hõlmama järgmist: esinduslikud ja õiguspärased sotsiaalpartnerid, kellel on osalemiseks vajalikud teadmised, tehniline suutlikkus ja õigeaegne juurdepääs asjakohasele teabele; poliitiline tahe ja pühendumus sotsiaaldialoogis osalemiseks; sotsiaalpartnerite autonoomia, ühinemisvabaduse ja kollektiivläbirääkimiste pidamise õiguse järgimine, mis on jätkuvalt töösuhete keskmes, ning õiguslik ja institutsiooniline raamistik, mis toetab sotsiaaldialoogi protsesse hästi toimivate institutsioonidega.

1.4.

Euroopa sotsiaaldialoog on Euroopa sotsiaalse mudeli võõrandamatu osa. See on sätestatud aluslepingus, seda toetavad ELi õigusaktid ja seda tunnustatakse Euroopa sotsiaalõiguste sambas. Komitee julgustab Euroopa sotsiaalpartnereid kasutama kõiki võimalusi, mida asutamisleping neile pakub, et alustada läbirääkimisi tööturu uute teemade ja kiirete muutuste üle.

1.5.

Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamise tegevuskavas uuritakse sotsiaaldialoogi ja kollektiivläbirääkimiste tõhustamise võimalusi. Sotsiaalpartnerite kaasamist Euroopa poolaasta protsessi tuleks pidada tõhusate tulemuste saavutamise võtmeks, kuid andmed näitavad, et mõnes riigis on nende kaasamine killustatud või puudub hoopis, hoolimata Euroopa Komisjoni otsestest riigipõhistest soovitustest. Võttes arvesse olulist rolli, mis antakse Euroopa poolaastale mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 ja taasterahastu „NextGenerationEU“ rakendamisega, kutsub komitee üles võtma kasutusele mehhanismi, mis annab sotsiaalpartneritele õiguse olla konsulteeritud nii ELi kui ka riiklikul tasandil.

1.6.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles esitama Euroopa tasandi sotsiaalpartneritega konsulteerides Euroopa algatuste kaudu selged ja läbipaistvad kriteeriumid sotsiaalpartnerite valdkondlike kokkulepete rakendamise kohta, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 155 lõikes 2.

1.7.

Varasematest kriisidest saadud õppetunnid on järgmised: juurdunud sotsiaaldialoogi institutsioonide ja töösuhete süsteemidega riigid suudavad suurema tõenäosusega koostada kiireid ja tõhusaid kolmepoolseid lahendusi. Sotsiaalpartnerite kiire ja tõhus kaasamine ja valitsuste toetus on kriisi vahetute tagajärgedega tegelemise peamised tegurid lisaks pikemaajalisele majanduse taastamise kavale, mille eesmärk on kaitsta ja edendada tööhõivet kestlike ettevõtete ja sotsiaalsete investeeringute kaudu.

1.8.

Esmatähtsaks tuleb seada kollektiivläbirääkimiste ulatus ja protsessid kõikidel tasanditel. Haavatavate töötajate ja kodanike kaasamine sotsiaalkaitsesüsteemidesse peab olema avaliku poliitika üks esmatähtis ülesanne.

1.9.

Sotsiaaldialoogil, kollektiivläbirääkimistel ning töötajate teabe-, konsulteerimis- ja osalemisõiguse järgimisel põhinev usaldusväärne äriühingu üldjuhtimine võib aidata saavutada positiivseid majanduslikke eesmärke koos sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkidega. Töötajatele otsest huvi pakkuvates küsimustes teadlike juhtimisotsuste tegemise soodustamine aitab kaasa jätkusuutlikumale ja õiglasemale ärimudelile. See aitab edendada Euroopa sotsiaalset mudelit, mis on Euroopa ettevõtete konkurentsivõime edendaja.

1.10.

Üleilmastumine ja üha sagedasemad riikidevahelised tootmisprotsessid on muutnud ettevõtet ümbritsevate teabevoogude struktuuri. Töötajate õigust olla teavitatud, konsulteeritud ja kaasatud tunnistatakse ELi õigusaktides ning see on tõhusa sotsiaaldialoogi alus. Parandada tuleb Euroopa töönõukogude kvaliteeti ja tõhusust riikidevahelistes ümberkorraldusprotsessides. Vaja on kõrvaldada puudused, et tugevdada demokraatiat töökohal, ning kehtestada jõustamismeetmed koos tõhusate ja proportsionaalsete sanktsioonidega. Komitee on juba kutsunud üles looma ELi tasandi ühtlustatud raamistiku töötajate osalemise kohta juhatuse tasandil, võttes seejuures arvesse riikide ja ettevõtete tasandil esinevaid erinevusi. Kahjuks ei ole heaks kiidetud Euroopa äriühinguõiguses seda ettepanekut käsitletud.

1.11.

Komitee innustab leidma paindlikke, eesmärgipõhiseid lahendusi, mis põhinevad sobival tasandil toimunud tööandjate ja töötajate esindajate vahelistel läbirääkimistel, et määrata kindlaks konkreetne teabe edastamise, konsulteerimise ja kaasamise kord, tagades seejuures võrdsed tingimused ja piisava miinimumkaitse.

1.12.

Komitee kutsub üles võtma Euroopa ja riikliku tasandi meetmeid, et tagada COVID-19 kriisist tingitud restruktureerimise protsessides teabe- ja konsulteerimisõigusest kinnipidamine.

1.13.

Pandeemiajärgse kriisi ohjamisel soovitab komitee tungivalt järgmist: i) sotsiaalpartnerite nõuetekohane kaasamine riiklike taastamiskavade koostamisse ja rakendamisse; ii) parem koostöö sotsiaalpartnerite ja Euroopa Komisjoni vahel, et tagada ELi vahendite sidus kasutamine; iii) Euroopa Komisjon peab esitama uue ajutise rahastamisvahendi, et toetada erakorralisi meetmeid, mis tuleb ellu viia majanduse taastamise etapis, nagu Euroopa sotsiaalpartnerid ühiselt välja pakkusid.

2.   Sotsiaaldialoog: selle edaspidine edendamine ja kasutuselevõtt

2.1.

Eesistujariik Saksamaa palus Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel keskenduda käesolevas arvamuses sellele, kuidas sotsiaaldialoogi mõiste, eriti sotsiaaldialoogi kolmepoolsed vormid, võib kujutada endast rohkemat kui ainult kollektiivläbirääkimisi. Kolmepoolne – nagu ka kahepoolne – sotsiaaldialoog on mis tahes muutuste protsessis usaldusväärse juhtimise üks põhivahend.

2.2.

Selleks, et hinnata sotsiaaldialoogi ja osaluspõhiste mudelite potentsiaalset rolli ülespoole suunatud majandusliku ja sotsiaalse lähenemise edendamisel ja kriisiaegadel, nagu praegu, COVID-19 ühiskonnale ja majandusele avalduva mõju leevendamisele kaasa aitamisel, tasub meelde tuletada sotsiaaldialoogi mõiste arengut rahvusvahelisel ja Euroopa Liidu tasandil.

2.3.

Autonoomsete ja esinduslike sotsiaalpartnerite rolli tunnistati ILO põhikonventsioonides algusest peale täielikult, ent sotsiaaldialoogi roll sotsiaal- ja majanduspoliitika kujundamisel ja jälgimisel on meie ühiskonnas toimuvate muutuste ja kiire üleilmastumise kontekstis edasi arenenud. Kõigi sidusrühmade (1) riikidevahelisel, riiklikul ja kohalikul tasandil kaasamise vajadus soodustab uute konsulteerimise ja poliitika kujundamise protsessides osalemise vormide kasutusele võtmist, mis võivad sõltuvalt riiklikest oludest, aga ka regionaalsetest arengusuundadest, näiteks Euroopa integratsiooniprotsessist, toimuda erinevatel tasanditel.

2.4.

Sotsiaaldialoog hõlmab ILO definitsiooni kohaselt (2) igat liiki läbirääkimisi, konsultatsioone või lihtsalt teabe jagamist valitsuste, tööandjate ja töötajate esindajate hulgas või nende vahel majandus-, töö- või sotsiaalpoliitikaga seotud ühist huvi pakkuvates küsimustes. See võib toimuda kolmepoolse protsessina otseselt valitsust hõlmates, kahepoolse protsessina tööandjate ja töötajate esindajate vahel või viimasel ajal ka piiriüleselt, (3) mis tähendab riikidevahelist sotsiaaldialoogi hargmaistes ettevõtetes ja globaalsetes tarneahelates üha suurema globaliseerunud ja ühendatud majanduse kontekstis.

2.5.

Komitee osaleb käimasolevas töös, millega soovitakse rahuldada vajadus ELi tasandi ühtse käsitluse järele, et siduda omavahel inimõiguste järgimine, kestliku arengu eesmärkide elluviimine ja kõikjal maailmas äritehingutes kestlike investeeringute tegemine, ja käsitleda hargmaiste ettevõtetega loodavate üha tihenevate riikidevaheliste suhete mõju, millesse on kaasatud ka sotsiaalpartnerid. Need teemad on eriti asjakohased mitmetes konkreetsetes arvamustes, näiteks nendes, mis käsitlevad hoolsuskohustust ja inimväärset tööd ülemaailmsetes tarneahelates ning mida taotlesid komiteelt eesistujariik Saksamaa ja Euroopa Parlament pärast G7 ja G20 tippkohtumistel 2015. ja 2016. aastal algatatud arutelusid. Euroopa Liit on loonud põhiliste majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnastandardite õigusraamistiku. Need standardid on Euroopa konkurentsivõime oluline element.

2.6.

Peamine raskus on aga selle dialoogi toetamine institutsioonilise raamistikuga, et tagada regulaarne sidusrühmadega dialoogi pidamise ja konsulteerimise protsess. Kahjuks ei ole see nii enamiku maailma riikide puhul ega ka mitmes Euroopa riigis, kus sotsiaaldialoog on vaid harva ja killustatult esinev nähtus. Riigi roll kolmepoolsetes mehhanismides on väga tähtis ja ei tohi jääda passiivseks (4). Riik vastutab konsulteerimiseks sobivate tingimuste ning õigusliku ja institutsioonilise raamistiku loomise eest ning sellise poliitilise ja ühiskondliku kliima loomise eest, mis võimaldab esinduslikel ja õiguspärastel sotsiaalpartneritel osaleda, tunnistades nende rolli. Mõnes Euroopa riigis on aga sotsiaaldialoogi protsesse hoopis nõrgestatud ja sotsiaalpartnerite autonoomiat õõnestatud (5).

2.7.

Teretulnud oleks tugev ja otsustav ELi-poolne tegevus, et võtta kasutusele toetavam lähenemine konsulteerimise tavadele (6).

2.8.

Komitee jälgib sotsiaaldialoogi arendamist, rakendamist ja kvaliteeti korrapäraselt paljudes oma arvamustes. Sotsiaalpartneritel on konkreetne roll (7) tööhõivet ja tööturge otseselt või kaudselt mõjutava poliitika väljatöötamisel ja rakendamisel. Komitee kiidab heaks ka Eurofoundi toetava seisukoha, mille kohaselt sotsiaaldialoogi tuleb edendada ja toetada, tagades seejuures sotsiaalpartnerite autonoomia ja kollektiivläbirääkimised ning suurendades sotsiaalpartnerite sotsiaaldialoogis osalemise suutlikkust, andes neile vajalikud teadmised ja väljaõppe ning luues sobiva poliitilise ja õigusliku raamistiku, mis võimaldab kõigil sotsiaalsetel sidusrühmadel tõhusalt tegutseda (8). Kahepoolne sotsiaaldialoog ja kollektiivläbirääkimised on riiklike töösuhete süsteemide tuum ning need etendavad väga tähtsat osa tööhõivetingimuste ja tööturu vormimisel. Kahepoolse sotsiaaldialoogi alus peaks olema sobivalt toetav institutsionaalne raamistik, järgides seejuures subsidiaarsuse põhimõtet ja tagades sotsiaalpartnerite autonoomia.

2.9.

Riikliku tasandi dialoogimehhanismid võivad hõlmata riiklikke kolmepoolseid majandus- ja töönõukogusid, mis on avatud mitmesugustele kodanikuühiskonna organisatsioonidele, või majandus- ja sotsiaalnõukogusid, mis peaksid täitma kodanike gruppide kaudu majandus- ja sotsiaalküsimuste vallas Euroopa üldsuse arvamuste edastaja rolli, et tekitada sel kujul dialoog eesmärgiga lahendada koos probleemid, millega meie majandus ja ühiskond silmitsi seisab. Neid asutusi ei ole aga loodud kõigis ELi riikides ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kontaktkomiteel peaks olema koordineerimisel suurem roll.

3.   Euroopa sotsiaaldialoog: ELi sotsiaalse mudeli sammas

3.1.

Sotsiaaldialoog on Euroopa sotsiaalse mudeli lahutamatu komponent. Kui 1985. aasta Val Duchesse’i dialooge peetakse algpunktiks, siis Maastrichti lepingus kasutati viidet sotsiaalpartneritele eesmärgiga luua eri kutsealasid hõlmav Euroopa sotsiaaldialoog sellisel kujul, nagu tunneme seda tänapäeval.

3.2.

Nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingus, (9) tunnistatakse tööturu osapoolte vahelise dialoogi edendamist Euroopa Liidu ja liikmesriikide ühise eesmärgina. Sotsiaalpartnerid kutsealadeülesel ja valdkondlikul tasandil osalevad koos tegutsedes ja kokkuleppeid allkirjastades ELi tööalaste õigusaktide loomisel ja nende riiklikul tasandil rakendamises. Seda tehakse Euroopa sotsiaalpartnerite koostatud kolmeaastase tööprogrammi alusel Euroopa Komisjoni seadusandlikku algatust järgides (mida täiendab ka Euroopa Parlament) või sõltumatute algatuste kaudu. Lisaks on ka ELi toimimise lepinguga tagatud Euroopa sotsiaalpartnerite roll ja autonoomia.

3.3.

Euroopa sotsiaaldialoog on viimase kahekümne aasta jooksul väga ebaühtlaselt arenenud: tehtud on edusamme, ent kogetud on ka tagasilööke. 2009. aasta euroala kriisi puhkemisega kaasnes Euroopa sotsiaaldialoogi kui terviku selge nõrgenemine.

3.4.

Komitee rõhutab ELi 2020. aasta tööhõivesuuniseid käsitlevas arvamuses (10) suunist 7 tööturgude toimimise parandamise ja sotsiaaldialoogi tulemuslikumaks muutmise kohta, milles öeldakse väga selgelt, et liikmesriigid peavad edendama kõigil tasanditel sotsiaaldialoogi ja kollektiivläbirääkimisi. Sotsiaalpartnereid tuleb julgustada nende jaoks olulistes küsimustes läbirääkimisi pidama ja kollektiivlepinguid sõlmima, tagades seejuures täielikult nende autonoomia.

3.5.

Euroopa sotsiaalpartnerid on praeguseks oma regulaarsete ühiste tööprogrammide kontekstis sõlminud üheksa raamlepingut. Neist kolm, milles reguleeritakse lapsehoolduspuhkust, (11) osalise koormusega töötamist (12) ja tähtajalise lepinguga töötamist (13) ning mis sõlmiti üle 20 aasta tagasi, on üle võetud Euroopa Liidu direktiividesse ja moodustavad nüüd ELi õiguse lahutamatu osa. Ülejäänud on sõltumatud kokkulepped (14) ja tegevusraamistikud (15) ning mitmesugused teised ühisdokumendid. Sõltumatutel kokkulepetel ei ole riiklikele töösuhetele otsest mõju ja need tuleb üle võtta riiklikku õigusraamistikku või kollektiivlepingutesse, ent riikliku tasandi sotsiaalpartnerid vastutavad nende kiire ja nõuetekohase koordineeritud rakendamise eest kogu Euroopa Liidus.

3.6.

2020. sõlmisid sotsiaalparterid sõltumatu kokkuleppe digiülemineku kohta. Sellega kutsutakse üles kokku leppima digitaalsete muutuste strateegias, millega tagataks, et digitehnoloogia kasutusele võtmine on kasulik nii ettevõttele kui ka töötajatele (oskuste arendamine, tööl toimuvate digitaalsete muutustega seotud koolitusprogrammid ning töötajate kättesaadavuse ja mittekättesaadavuse korda reguleerivad meetmed).

3.7.

Sotsiaaldialoogi komitee alarühm, mis käsitleb sotsiaalpartnerite organisatsioonide suutlikkuse suurendamist toetavate sõltumatute sotsiaaldialoogi instrumentide rakendamist, peab uurima vajadust Euroopa Liidu ja riikliku tasandi sotsiaalpartnerite vahelise tihedama ja intensiivsema suhtluse ja sidemete järele. Euroopa sotsiaalpartnerid on selles kontekstis pühendunud sõltumatute kokkulepete rakendamist takistavate asjaolude kõrvaldamiseks tehtavate jõupingutuste suurendamisele. EL peab konkreetsete toetusalgatuste kindlaks määramiseks neid kokkuleppeid tähelepanelikult jälgima.

3.8.

Läbi räägitud on ka kuus ühist tööprogrammi. Kõige hiljutisem (16) toetab 2016. aasta neljapoolse avalduse „Sotsiaaldialoogi uus algus“ eesmärke, (17) et tugevdada sotsiaaldialoogi Euroopa Liidu ja riiklikul tasandil; rääkida läbi digiüleminekut käsitlev sõltumatu kokkulepe; suurendada riiklikele sotsiaalpartneritele suutlikkuse suurendamiseks Euroopa Sotsiaalfondi kaudu antava toetuse mahtu ning toetada riiklike sotsiaalpartnerite rolli ja mõju Euroopa poolaastas.

3.9.

Komitee julgustab Euroopa sotsiaalpartnereid kasutama ära kõiki võimalusi, mida ELi toimimise leping neile pakub (artikkel 154), et osaleda läbirääkimistes (mis võib olla sotsiaal- ja tööalastes valdkondades uue Euroopa Liidu raamistiku alus) tööturul toimuvatest kiiretest muutustest tekkivate väljakutsete lahendamiseks ning oodata selles sfääris Euroopa Komisjoni ja nõukogu poolt seadusandliku rolli täitmist.

3.10.

Euroopa Liidu valdkondliku sotsiaaldialoogi õiguslik alus on 20. mai 1998. aasta otsus 98/500/EÜ, (18) millega moodustati valdkondlikud sotsiaaldialoogi komiteed. Praegu on olemas 43 valdkondlikku sotsiaaldialoogi komiteed, mis hõlmavad olulisi sektoreid (19) ja umbes 80 % ELi tööjõust (20). Nõukogu otsustega rakendati mitmeid kokkuleppeid, ent Euroopa Komisjon jättis nõukogule esitamata – valdkondliku kokkuleppe direktiiviks muutmiseks – kaks sotsiaalpartnerite ettepanekut: juuksuriteenuste sektoris saavutatud kokkulepe (2012) ja kesk- ja föderaalvalitsuse teabe- ja konsulteerimisõiguste kokkulepe (2015). See oli enneolematu samm, mis lõppes menetlusega Euroopa Kohtus.

3.11.

Vaja on selgeid protsesse läbirääkimisteks ELi toimimise lepinguga (artiklid 153–155) kooskõlas olevate siduvate ELi tasandi sotsiaalpartnerite kokkulepete üle ning läbipaistvaid kriteeriume, mis tagaksid valdkondlikes ja valdkonnaülestes läbirääkimistes nende läbirääkimiste tulemustega tegelemisel sotsiaalpartnerite autonoomia. Komisjon peab koostöös kõigi ELi tasandi sotsiaalpartneritega selgitusi andma, et komisjoni kaalutlusruumi ulatus nende läbirääkimiste tulemusega tegelemisel ei jääks ebaselgeks.

3.12.

ELi sotsiaaldialoogi süsteem puudutab ka mitmes ELi liikmesriigis tegutsevaid Euroopa ettevõtteid ning on peamiselt üles ehitatud töötajate õigusele olla teavitatud ja konsulteeritud (21). Kõige olulisem vahend, mille ELi seadusandja on loonud, et tagada nende õiguste tõhus ja pidev jõustamine, on Euroopa töönõukogude direktiiv (22).

3.13.

Euroopa töönõukogude ja teiste piiriüleste töötajate esindajate organite moodustamiseks või nende tegevuse uuendamiseks on sõlmitud üle 1 100 kokkuleppe (näiteks Euroopa äriühingu (SE) või Euroopa ühistute jaoks). Viimasel ajal on sotsiaaldialoogis rahvusvaheliste äriühingutega rohkem ära kasutatud piiriülese ettevõtja kollektiivlepinguid, mis tuginevad suurele hulgale eri osalejate, ent peamiselt Euroopa ametiühingute liitude ja Euroopa töönõukogude allkirjastatud tekstidele (23). Üle 200 piiriülese ettevõtja kollektiivlepingu eesmärk on moderniseerida töösuhteid hargmaiste ettevõtetega (24). Praktilisem suuniste töövahend ettevõtte tasandil piiriüleste kollektiivläbirääkimiste pidamiseks muudaks selle ELi töösuhete süsteemi kihi tõhusamaks.

3.14.

Kogu see tegevus näitab sotsiaaldialoogi dünaamilisust kõigil tasanditel, isegi kui seesuguse dünaamilisuse jaoks võib olla tarvis vahendeid, mis aitavad sotsiaaldialoogil vastata ettevõtjate ja töötajate uusimatele vajadustele, mis on tingitud kiiretest muutustest töökorralduses ja üleminekutest. 2018. aastal allkirjastatud ja Euroopa Komisjoni (25) toetatud avaldus „Sotsiaaldialoogi uus algus“ oli katse kohandada kutsealadeülest sotsiaaldialoogi Euroopa uue institutsioonilise kontekstiga, milles ELi majandusjuhtimisel on silmatorkavam roll kõigi eurooplaste elu- ja töötingimuste ülespoole suunatud lähenemise soodustamisel.

3.15.

Kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma“. ÜRO tegevuskavas 2030 ja selle 17 kestliku arengu eesmärgis (8., 16. ja 17. eesmärgis) tunnistatakse, et sotsiaaldialoog võib (demokraatlikke) institutsioone tugevamaks muuta ja võib soodustada üleminekut kestlikumale majandusele, kujundades ühtse arusaama probleemidest ja nende lahendamise viisist. Sotsiaalpartnereid peetakse seega ühiskonna ja majanduse reformimisel ja moderniseerimisel olulisteks osalejateks. Nad saavad anda oma panuse enamiku kestliku arengu eesmärkide saavutamisse ja kaasata oma tegevusse kestlikkuse aspekte laialdasemalt, kui neid praegu on kaasatud. Läbirääkimiste ulatuse laiendamiseks on vaja uusi partnerlussuhteid ja uusi strateegiaid (26). Iseseisev ja sõltumatu sotsiaaldialoog on kõigis liikmesriikides ja Euroopa Majanduspiirkonnas väga oluline sotsiaalpoliitika ühendamiseks tugeva majanduspoliitika ning kestliku majanduskasvu, konkurentsivõime ja sotsiaalsete edusammude strateegiaga (27).

3.16.

Selleks, et sotsiaaldialoog oleks ka jätkuvalt kasulik, tuleb selle raames käsitleda uusi teemasid ja tööturul toimuvaid muutusi ning tagada tõhusad tulemused. Uued ebatüüpilised töövormid võivad töötaja ja tööandja suhete piire hägusamaks muuta ning seetõttu ei ole aina suurem hulk inimesi enam kollektiivläbirääkimistesse kaasatud ja kaitsvad õigusaktid ei kohaldu neile. Seda valdkonda saab sotsiaaldialoogis käsitleda, et aidata töötajatel ja ettevõtjatel kõigi kestlikkuse mõõdetega arvestamiseks üksmeel saavutada.

3.17.

Kolmepoolne sotsiaaldialoog võib olla tõhusam, kui see toetab kõigil tasanditel konkreetsete läbirääkimiste pidamist ja konkreetsete tulemuste saavutamist. Kolmepoolses sotsiaaldialoogis osalevate asutuste toimimist ja konsultatsiooniprotsessi saaks paremaks muuta – eriti Kesk- ja Ida-Euroopa riikides –, et neil oleks tõeline mõju, mis tooks kaasa ka sotsiaalpartnerite suurema, õigeaegse ja tähendusrikka osalemise poliitika kujundamisel ja otsuste tegemisel. Käimasoleva ILO ja Euroopa Komisjoni projekti eesmärk on leida eri riikides sotsiaaldialoogist esile kerkivaid häid tavasid ja sotsiaaldialoogi, sh kollektiivläbirääkimiste rolli tugevdamiseks mõeldud avaliku sektori asutuste tegevusi uues töömaailmas uute probleemide ja võimalustega toime tulemiseks, toetades samal ajal sotsiaalpartnerite autonoomiat (28).

3.18.

Euroopa sotsiaalõiguste sambaga (29) tunnistatakse sotsiaalpartnerite autonoomiat ning nende õigust kollektiivselt tegutseda ja osaleda muu hulgas kollektiivlepingute abil tööhõive- ja sotsiaalpoliitika kujundamisel ja rakendamisel. Euroopa sotsiaalõiguste sammas kinnitab sotsiaaldialoogi ja sotsiaalpartnerite ning igal tasemel kollektiivläbirääkimiste äärmiselt suurt tähtsust.

3.19.

Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamise tegevuskavas uuritakse võimalusi sotsiaaldialoogi ja kollektiivläbirääkimiste edendamiseks ning ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide suutlikkuse suurendamiseks ELi ja riiklikul tasandil.

3.20.

Sotsiaalpartnerid tuleb kaasata majandusjuhtimise Euroopa poolaastasse, eriti tööhõive-, sotsiaal- ja vajadusel majandusreformide ja -poliitika väljatöötamisse ja rakendamisse kas riigipõhiste soovitusete alusel või riikliku dünaamikat järgides ning samuti riiklike reformiprogrammide piiritlemisse (30).

3.21.

Paljud rõhutavad, et riigivalitsustepoolne sotsiaalpartnerite kaasamine toimub ainult mõnes riigis ja aastate jooksul kogutud tõendid näitavad, et nendega peetakse majandusjuhtimise raames nõu ametis oleva valitsuse äranägemise kohaselt. Veel halvem on olukord nendes liikmesriikides, kus varasemad sotsiaaldialoogi struktuuride ja praktika alased nõrkused on püsima jäänud. Igal juhul ei ole riiklikel sotsiaalpartneritel alati võimalik selles keerulises protsessis ennetavalt osaleda (31).

3.22.

Poolaasta raames ja nõukogu poolt tööhõivekomitee kaudu toimuv koordineerimine ei anna alati kõiki pooli rahuldavaid tulemusi. Võttes arvesse olulist rolli, mis antakse Euroopa poolaastale mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 ja taasterahastu „NextGenerationEU“ rakendamisega, tuleks mõelda sellise mehhanismi juurutamisele, mis annab sotsiaalpartneritele nii ELi kui ka riiklikul tasandil Euroopa poolaasta vahe-eesmärkide osas konsulteerimisõiguse. Kuuest meetmest koosneva paketi (32) muutmisega võidakse sisse tuua riigivalitsuste kohustus Euroopa poolaasta vahe-eesmärkide asjus sotsiaalpartneritega konsulteerida, lisades seesugused kriteeriumid nagu konsulteerimise õige ajastus, tähendusrikkus ja asjakohasus (määrusega (EL) nr 1175/2011 muudetud määruse nr 1146/97 artikli 2a lõike 2 punktid c, d ja e).

3.23.

Osas uuringutes tehtud tähelepanekud (33) näitavad, et riiklikud sotsiaalpartnerid ei suuda alati selles keerulises protsessis ennetavalt osaleda. Euroopa Komisjon peab edendama ja toetama, ka Euroopa Sotsiaalfondi vahendite abil, sotsiaalpartnerite suutlikkuse suurendamise meetmeid, mille eesmärk on tugevdada riiklikke sotsiaaldialoogi raamistikke ja meetodeid. See võimaldaks sotsiaalpartneritel käimasoleval rohe- ja digipöörde ajal enda suutlikkust suurendada, mis on äärmiselt oluline. Selles vallas ei ole suutlikkus ainult sisemine rahaliste ja muude ressursside (puudumise) probleem, vaid ka töösuhete raamistikust sõltuv struktuuriline probleem. Sotsiaalpartnerite suutlikkust suurendavaid koolitusi ning sektori ja ettevõtte tasandil kahepoolsetes läbirääkimistes osalemiseks motiveerimist tuleb rohkem toetada, tagades seejuures kollektiivläbirääkimiste autonoomia.

3.24.

Euroopa Sotsiaalfondi rakenduskavade raames suutlikkuse suurendamise toetamist tuleb edasi arendada. Hoolimata partnerluse tegevusjuhendi juurutamisest, mille kaudu sotsiaalpartneritel peaks olema nende programmide sisu üle rohkem mõju, ei eralda korraldusasutused sotsiaalpartnerite suutlikkuse suurendamiseks toetusvahendeid. Kavandatud Euroopa Sotsiaalfond+-i määrus peaks hõlmama suutlikkuse suurendamise toetamise meetmeid ja teavet selle kohta, kuidas panna korraldusasutusi sotsiaalpartnerite suutlikkuse suurendamise vajaduse toetamiseks rohkem tegutsema. Selles küsimuses on riigipõhistes sotsiaalvaldkonna soovitustes (sh 2020. aastaks) välja toodud riigid, kus sotsiaalpartnerid vajavad kõige rohkem toetust.

3.25.

EL ja riigivalitsused peaksid nõuetekohaselt konsulteerima ka kodanikuühiskonna organisatsioonidega ja osalema dialoogides kodanikega, eriti konkreetsetes poliitikavaldkondades, kus nad võivad tuua lisaväärtust.

4.   Viimase, 2008.–2010. aasta finantskriisi kogemuste analüüs ning saadud positiivsed ja negatiivsed õppetunnid

4.1.

Sotsiaaldialoog on osutunud kriisiajal, näiteks viimase, 2008.–2010. aasta kriisi ajal kasulikuks lahenduste leidmise vahendiks. On selge, et sotsiaalpartnerite vastused olid suunatud tööhõive tagamisele ja koondamiste vältimisele või töökohtade kaotamise ulatuse ja selle tagajärgede piiramisele. Sotsiaaldialoog on tähtis vahend, mida valitsused on teatud olukordades soodustanud, et leevendada üleilmse majanduskriisi negatiivseid majanduslikke ja sotsiaalseid tagajärgi. „Kollektiivläbirääkimisi on kasutatud kõige halvema, see tähendab koondamiste, ulatusliku töökohtade kaotamise ja ettevõtete sulgemise vältimise vahendina.“ (34)

4.2.

Riiklike sotsiaalpartnerite reaktsioone finantskriisi mõjudele tööturul vormisid kolm peamist tegurit: majanduskriisi sügavus, töösuhete institutsiooniline ülesehitus ja valitsuse otsused. Hästi välja kujunenud sotsiaaldialoogi institutsioonidega riikides olid sotsiaalpartnerid sektori või ettevõtte tasandil aktiivselt kaasatud kiirete ja tõhusate kolmepoolsete lahenduste väljatöötamisse. Sekkumise mustrid olid liikmesriigiti väga erinevad. Peamine sotsiaaldialoogi edukust või ebaõnnestumist määrav tegur näis olevat valitsusepoolse toetuse ulatus protsessile ja sotsiaalpartnerite õigeaegne kaasamine (35). Täheldada võib järgmist üldmustrit: sotsiaalpartnerid tegutsesid kriisi varajases staadiumis (2008–2010) tugeva majandusliku pinge all ühise eesmärgiga olemasolevaid töökohti ja üldist tööhõive taset säilitada, kasutades selleks automaatseid sotsiaalseid stabiliseerimisvahendeid, kui need olemas olid. See toimus riiklikes kolmepoolsetes läbirääkimistes ning kajastus ka valdkonna/majandusharu ja ettevõtete tasandil sõlmitud kahepoolsetes kollektiivlepingutes (36).

4.3.

Kriisi teises faasis (2011–2014) avaldusid aga paljud olulised mõjud mitmesugustele liikmesriikide töösuhete aspektidele (37): üks neist oli liikumine kollektiivläbirääkimiste edasise detsentraliseerimise poole. Osas liikmesriikides tõi valitsuste ühepoolsem otsuste tegemine ja kollektiivläbirääkimiste detsentraliseerimine kaasa läbirääkimised, milles osales vähem tööandjaid, ja kollektiivläbirääkimiste ulatuse vähenemise. Kesk- ja Ida-Euroopa töösuhete süsteemides leidis aset ka nihe vahatahtlikumate ja vähesemate kolmepoolsete struktuuride ja protsesside suunas (38).

4.4.

Neid liikmesriike, kus kriisi mõju töösuhetele oli kõige suurem, tabas kriisi majanduslikust ja sotsiaalsest seisukohast kõige rängemini. Näiteks Hispaania, Iirimaa, Kreeka ja Portugali sotsiaalpartneritel oli nende majanduslike ümberkorralduste ulatusest lähtudes, mida need riigid pidid tegema, vähe manööverdamisruumi (39). Põhja- ja Kesk-Euroopa töösuhete süsteemid jätsid osalejatele ja protsessidele rohkem paindlikkust (nt kollektiivlepingute avasätted), mis võimaldas neil majanduskeskkonna muutumisega kergemini kohaneda. Seega võimaldasid tugevad sotsiaalpartnerite vahelised suhted saavutada positiivsemaid tulemusi.

4.5.

Kriisi mõju leevendamiseks rakendati kahte tüüpi meetmeid. Esimesed keskendusid koondamiste vältimisele ja teised koondamiste mõju leevendamisele. Koondamiste vältimine hõlmas eri riikides mitmesugustes eri vormides lühendatud tööajaga töötamise skeeme, samuti oli aga ilmne, et teatud elanikkonna osad ja haavatavad töötajate rühmad, kes töötasid ebatüüpilistes töövormides, ei olnud kaetud mingisuguse sotsiaalkaitsega, mis muudab sotsiaalkaitse süsteemidesse kaasatuse ja tõhusad avaliku sektori teenused avalik-õigusliku poliitika prioriteetideks. Lühendatud tööajaga töötamist ja hüvitistega kaetud töötuseperioodi täiendasid täiendus- ja ümberõpe. See oleks võinud nii olla paljudel juhtudel ja seda tuleks pidada kriisiga toimetulemisel heaks tavaks.

4.6.

Teist tüüpi meetmed, st meetmed mõju leevendamiseks jagunesid koondamistasu teemalisteks läbirääkimisteks – mille järele oli töötajate seas suur nõudlus – ning ametiühingute ja tööandjate vahelisteks kokkulepeteks, et toetada koondatute tööturule naasmist. Need kokkulepped sõlmiti erinevate riiklike institutsiooniliste raamistike tõttu erinevates vormides: näiteks töökoha vahetamine (Hollandis), üleminekuäriühingud (Saksamaal), töökaitsenõukogud (Rootsis) ja tööhõivefondid (Austria). Nende meetmetega käisid sageli kaasas nõustamise pakkumine, ümbersuunamise meetmed, ümberõpe ja teave vabade töökohtade kohta. Ülevaade kõigist meetmetest on esitatud Euroopa Komisjoni 2010. aasta väljaandes töösuhete kohta Euroopas (40).

4.7.

Sotsiaaldialoogil on tähtis roll kriisiajal tööhõive ja majanduse taastumise toetamiseks õigeaegsete ja sihipäraste lahenduste väljatöötamisel, ent see ei lahenda üksi kõiki probleeme. Tugev avalik-õiguslik poliitika ja regulatsioon ning sobiv eelarvepoliitiline manööverdamisruum on kriisi kontekstis eriti tähtsad (41).

5.   Töötajate kaasatus ettevõtte juhtimisse: reaktsioon muutuse juhtimiseks

5.1.

Tööalase demokraatia all mõistetakse üldiselt nn jätkusuutlike (42) ettevõtete äriprotsesside juhtimist, mis põhineb sotsiaaldialoogil, kollektiivläbirääkimistel ning töötajate teavitamisel, nendega konsulteerimisel ja nende kaasamisel ettevõtte tasandil (43). Usaldusväärne äriühingu üldjuhtimine võib aidata saavutada positiivseid majanduslikke sihte koos sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkidega. Praegu on jõus hulk õigusakte koos rakenduslike ja poliitiliste meetmetega, võttes arvesse riikide töösuhete tavasid ja olukorda igas ettevõttes. Üleilmastumine ja Euroopa ettevõtete riikidevahelised tootmisprotsessid on muutnud ettevõtet ümbritsevate teabevoogude struktuuri (44). Tööandjate ja töötajate usaldusväärne koostöö on tõestanud oma olulisust – viimati COVID-19 pandeemia ajal.

5.2.

Töötajate õigus olla teavitatud, konsulteeritud ja kaasatud on sotsiaalne põhiõigus, mis on tagatud rahvusvaheliste (ILO) ja Euroopa tasandi (Euroopa Nõukogu ja ELi) inimõiguste alaste dokumentidega ning mis on tõhusa sotsiaaldialoogi jaoks hädavajalik.

5.3.

Euroopa tasandil aitab töötajate osalemine jagada õigeaegset teavet töötajate esindajatega töösuhete süsteemides, toetab teadlike juhtimisotsuste väljatöötamist koos töötajate esindajatega teatavates töötajatele otsest huvi pakkuvates küsimustes ning aitab kaasa jätkusuutlikumale ja õiglasemale ärimudelile. See aitab edendada sotsiaalmajandusliku turu ideed, mille kohaselt on Euroopa sotsiaalne mudel Euroopa ettevõtete konkurentsivõime edendaja.

5.4.

Miinimumnõuded on kehtestatud (45) ning töötajate õigust olla teavitatud, konsulteeritud ja juhtkonna tasandil kaasatud käsitletakse mitmesugustes ELi tasandi õigusaktides, sh teavitamise ja nõustamise direktiivis ja Euroopa töönõukogude direktiivis, (46) ning õigusaktides, mis puudutavad konkreetseid ettevõtluse vorme, näiteks Euroopa äriühingud ja Euroopa ühistud, või konkreetseid olukordi, näiteks piiriülesed ühinemised, ettevõtete üleminekud, kollektiivne koondamine. Euroopa töönõukogud (ja Euroopa äriühingute töönõukogud) on töötajate rahvusvaheliste teemade osas teavitamise ja konsulteerimise organid ning need on Euroopa töötajatele väga olulised. Neil on oluline roll ELi liikmesriikide ja ühtse turu järkjärgulisel integreerimisel (47). Nagu komisjon oma aruandes (48) rõhutas, on Euroopa töönõukogudes piiriüleste ettevõtete restruktureerimist käsitleva teabe ja konsultatsioonide kvaliteedi ja tõhususe osas veel arenguruumi.

5.5.

Töötajate juhtkonna tasandil kaasatust leiab suuremast osast liikmesriikidest, ent Euroopa tasandil ühine alus puudub ja seepärast avaldub see erinevate tavadena, mis lähtuvad riiklikest raamistikest. Komitee kutsus juba oma arvamuses SOC/470 (49) üles looma ühtlustatud ELi tasandi raamistiku töötajate kaasamiseks juhatuse tasandil. Kahjuks ei ole 2019. aastal heaks kiidetud Euroopa äriühinguõiguse paketis seda ettepanekut käsitletud.

5.6.

Euroopa sotsiaalõiguste samba 8. põhimõte sätestab, et töötajatel ja nende esindajatel on õigus olla õigeaegselt teavitatud ja konsulteeritud neid puudutavates küsimustes. Sellest lähtudes on töötajate kaasamine strateegilise tähtsusega, et tulla toime üleminekutega, mille eesmärk on lahendada ökoloogilised, demograafilised ja tehnoloogilised probleemid, ja käib kaasas muutustega töökorralduses või restruktureerimisega (50). Komitee kutsub Euroopa Liidu institutsioone ja riiklikke asutusi üles rakendama meetmeid selle tagamiseks, et töötajate õigusest olla teavitatud, konsulteeritud ja kaasatud peetakse restruktureerimise protsessis kinni.

5.7.

ELi seadusandlikud meetmed töötajate tervise ja ohutuse valdkonnas rõhutavad ja hõlmavad töötajate esindatuse vajalikkust ka selles valdkonnas. Osa Euroopa riikide kolmepoolsed ja kahepoolsed lepingud COVID-19 leviku ohjamiseks ettevõtte tasemel on olnud ennetavad näited sotsiaalpartnerite ühisalgatustest töötervishoiu ja -ohutuse valdkonnas.

5.8.

Ühest küljest annab COVID-19 kriis Euroopas positiivseid näiteid konstruktiivsest sotsiaaldialoogist ettevõtte tasandil, et säilitada töökohti ja tagada ohutu naasmine töökohale, jätkates samal ajal äritegevust. Teisest küljest ei ole kõikjal Euroopas tagatud teabe- ja konsulteerimisõigus, isegi mitte hädaolukorra etapis, sealhulgas restruktureerimisel ja seoses meetmetega, mida tuleb võtta tööohutuse ja töötervishoiu kaitseks ning ohtlike töötingimuste vältimiseks. On vaja Euroopa ja riikliku tasandi meetmeid, et tagada COVID-19 kriisist tingitud restruktureerimise protsessides teabe- ja konsulteerimisõigusest kinni pidamine.

5.9.

Lisaks on lünkade täitmiseks ja töökohal demokraatia tugevdamiseks vaja rohkem Euroopa tasandi samme. Eesmärk on tagada minimaalne kaitse ja õigused seoses töötajate teavitamise, nendega konsulteerimise ja juhtkonna tasandil kaasamisega piiriülestes olukordades, milles riiklikke seadusi ei saa koordineeritult ja võrdselt kohaldada. ELi äriühinguvormidel ja äriühingute liikuvuse vahendeid kasutavates ettevõtetes on vaja tõhusat valdkondadeülest raamistikku õiguse jaoks olla teavitatud, konsulteeritud ja juhtkonna tasandil kaasatud. Euroopa töönõukogu nõuetekohase rolli tagamiseks tuleb hinnata lünki, mis esinevad teabevahetuses äritegevuse kohta kolmandates riikides ning selle mõju kohta töökohtadele ja töötingimustele. Euroopa töönõukogu direktiivi rakendamisel tuleks tugevdada jõustamismeetmeid koos tõhusate ja proportsionaalsete sanktsioonidega, kui on tuvastatud puudusi.

5.10.

Samuti tuleb täielikult tagada avaliku sektori töötajate õigus olla teavitatud ja konsulteeritud. Komitee kutsub komisjoni üles võtma meetmeid, et tagada Euroopa sotsiaalpartnerite selleteemalise kokkuleppe nõuetekohane rakendamine.

5.11.

Riikide tavad on töötajate kaasamise osas erinevad. Eelkõige tuleb tagada, et töötajate esindajad, kes on Euroopa Liidu ja riiklike eeskirjade (51) kohaselt määratud haldus- ja järelevalveorganitesse, saaksid nõuetekohaselt täita oma riiklikest ja Euroopa õigusaktidest tulenevaid kohustusi. Samuti on vaja tagada, et töötajaid teavitatakse ja nendega konsulteeritakse asjakohaselt ja õigeaegselt ettevõtte plaanide kohta ning võimaliku mõju kohta tööhõivele ja töötingimustele, vastavalt direktiivile.

6.   Sotsiaaldialoog kestlikuks ja kaasavaks COVID-19-järgseks taastumiseks

6.1.

Paljud organisatsioonid ja asutused, sealhulgas ILO, OECD, Euroopa Komisjon, Eurofound ja ka Euroopa sotsiaalpartnerid on kogunud, avaldanud ja regulaarselt uuendanud teavet riiklikul tasandil rakendatavate meetmete kohta, mille eesmärk on esmalt reageerida hädaolukorra etapis ja seejärel tegeleda majandustegevuse jätkamise ja taastekavade kavandamisega.

6.2.

Mõnes riigis on pärast pandeemia algust allkirjastatud kahe- ja kolmepoolseid lepinguid ning mitmeid kahepoolseid valdkondlikke kokkuleppeid eesmärgiga võtta meetmeid töökohtade tervislikkuse ja ohutuse tagamiseks.

6.3.

Kuna liikmesriigid ei reageerinud pandeemiakriisi alguses koordineeritult, on selge, et vajame taastumise etapis Euroopa tuleviku kindlustamiseks liikmesriikide seas solidaarset mõtteviisi.

6.4.

Euroopa sotsiaalpartnerid – Euroopa Ametiühingute Keskliit, BusinessEurope, Euroopa Avalikke ja Üldhuviteenuseid Pakkuvate Tööandjate ja Ettevõtete Keskus ning SME United – kutsuvad oma COVID-19 hädaolukorra teemalises ühisavalduses liikmesriike tungivalt üles kaasama riiklikud sotsiaalpartnerid riiklike meetmete väljatöötamisse ja rakendamisse. Nende aktiivne ja tulemuslik panus ei sõltu aga ainult nende endi suutlikkusest, vaid oluline on ka see, et riik tunnistaks nende tähtsust pandeemia ohjamisel ja selle sotsiaal-majanduslike tagajärgede leevendamisel. Euroopa valdkondlike ja sotsiaalpartnerite ennetavast kriisijuhtimisest on häid näiteid. Mõned neist on kolmepoolsed, mõned kahepoolsed. Mitmetes Euroopa riikides on püütud kollektiivlepingutega viirust ohjata, tagades ohutu töökeskkonna, kindla töökorralduse ja sotsiaalsed turvavõrgud, näiteks haiguspuhkus ja lapsehoolduspuhkus.

6.5.

ELi majanduse taastamise kava, mis hõlmab komisjoni taasterahastu „NewGenerationEU“ ettepanekut ning kõiki juba vastu võetud meetmeid Euroopa Keskpanga ja Euroopa Investeerimispanga sihtotstarbeliste rahaliste vahendite, toetuste ja laenude kohta, on kindlasti oluline finantsmeetmete pakett, mis peaks rakendama tööle avaliku ja erasektori investeeringud, et toetada kestlikku kasvu ja kvaliteetseteid töökohti.

6.6.

Sotsiaalpartnerid rõhutasid 23. juuni 2020. aasta kolmepoolsel sotsiaaltippkohtumisel vajadust investeerida rahvatervise sektorisse ja praegusel ajal kõige enam kahju kannatanud teenustesse ning samuti vajadust struktuuriliste investeeringute järele rohe- ja digipöördesse ja uudsetesse tehnoloogiatesse, et suurendada Euroopa konkurentsivõimet tööhõive kvaliteedi, koolituste ja sotsiaalsete ja majandusalaste edusammude toetamise abil koordineeritud Euroopa kontekstis.

6.7.

ELi majanduse taastamise kava tuleb kindlasti täiendada ja seda tuleb teha kõigi tasandite sotsiaalpartnerite osalusel. Sotsiaaldialoog on kriisiperioodidel peamine usaldusväärse juhtimise vahend. Konsulteerimine ja arutelud kolmepoolsel tasandil parandavad kriisile reageerimiseks kujundatava poliitika kvaliteeti, kaasavad sotsiaalpartnerid elluviimisesse ja aitavad kaasa nendevahelise usalduse tekkimisele, et ületada raskused, toetades samal ajal sotsiaalset ühtekuuluvustunnet ja meie majanduse vastupanuvõimet. Koos kohalike omavalitsustega selgitatakse välja ka kriisi mõju töötajatele, ettevõtjatele ja kohalikele kogukondadele. See on äärmiselt tähtis kokkulepitud ajutiste meetmete vastuvõtmiseks ning keskmise ja pikema perioodi taastekavade osas üksmeelele jõudmiseks.

6.8.

On vaja koostada riiklikud kavad Euroopa Liidu rahaliste vahendite eraldamiseks keskpika perioodi planeerimise alusel, ilma et rahalisi vahendeid nende jagamisel killustataks ning võttes arvesse hädaolukorra etapis tekkinud haprust ja ebavõrdsuse suurenemist ühiskonnas.

6.9.

Osas ELi riikides on sotsiaaldialoog osutunud tõhusaks tugevate erakorraliste meetmete kiirel ja tõhusal kehtestamisel, et aidata ettevõtetel püsima jääda ning seega inimestel töökohti säilitada ja nad tööturul hoida, aidates tagada lühendatud tööajaga töötamise, et leevendada mõju töötusele, ning andes töötajatele ja ettevõtjatele majanduse taastamise etapiga hästi toime tulemiseks planeerimiskindluse.

6.10.

Osas liikmesriikides ei olnud aga kõige haavatavamatel rühmadel, näiteks ebatüüpiliste töövormidega töötavatel, vabakutselistel ja deklareerimata töötajatel juurdepääsu kaitsemeetmetele ning nad võivad sattuda vaesumise ohtu, mis halvendab veelgi sotsiaalset hädaolukorda.

6.11.

Pikemas perspektiivis saab EL liikmesriikide ja sotsiaalpartnerite toetamiseks tühistada tööhõivekaitset vähendavad struktuurireformid, luua rohkem ruumi kollektiivläbirääkimiste pidamiseks ja tugevdada tööturuasutusi. EL peab lahendama ka kiireloomulised probleemid, näiteks pikaajaline töötus, keskkonnahoidlikele ja digiprotsessidele üleminek ning tööalase konkurentsivõime suurendamiseks täiendus- ja ümberõppe pakkumine, luues samal ajal mitmesuguste erinevate töövormide jaoks piisava õigusraamistiku.

6.12.

Parem komisjoni, riigivalitsuste, tööandjate ja ametiühingute koostöö võib samuti aidata sotsiaalkaitsesüsteemidel vastata Euroopa muutuvale majandus- ja sotsiaalolukorrale, et laiendada katet nendele haavatavatele rühmadele, kes on praegu sotsiaalkaitse alt välja jäänud. Tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu kontekstis tuleb Euroopa poolaastat liikmesriikide toetamiseks veelgi täiustada uue näitajate tulemustabeli, kokkulepitud poliitika elluviimisel tehtud edusammude hindamise ja Euroopa tasandil ühiste eesmärkide saavutamisega. Kõigi ELi ja riikliku tasandi avaliku sektori asutuste ning kõigi tasandite sotsiaalpartnerite ja teiste sotsiaalsete sidusrühmade otsusekindlus ja vastutus on neil keerulistel aegadel äärmiselt tähtis meie majanduse kestliku taastumise tagamiseks ja meie Euroopa sotsiaalse mudeli tugevdamiseks.

6.13.

Euroopa Komisjon käsitles teatises „Euroopa poolaasta 2020: riigipõhised soovitused“ (52) oma COVID-19 pandeemiat puudutavaid soovitusi kõigile liikmesriikidele. Sissejuhatuses rõhutatakse, et hästi toimiva sotsiaaldialoogi roll on edukate, kaasavate ja kestlike meetmete võtmise tagamise võti. Tuleb tunnistada, et osas liikmesriikides on sotsiaaldialoogi ning sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamise tava COVID-19 kriisi ajal nõrgenenud või seda on piiratud (53). Kolmel liikmesriigil – Ungaril, Poolal ja Rumeenial – soovitati seepärast tagada sotsiaalpartnerite ja sidusrühmade asjakohane ja tõhus kaasamine poliitikakujundamisse. Komitee kutsub komisjoni üles nendes riikides riigipõhiste soovituste rakendamist hoolikalt jälgima ja hindama.

6.14.

Komisjon peab tagama selle ja jälgima seda, et liikmesriigid peavad riiklike sidusrühmadega tulemuslikku sotsiaaldialoogi, näiteks aruandluse vahendite abil, terve Euroopa poolaasta protsessi käigus ja riiklike taastekavade väljatöötamise käigus, et tagada laialdasel vastutusel põhinevad järelmeetmed ja rakendamine.

6.15.

Samuti on väga oluline kanda hoolt selle eest, et sotsiaalpartnerite suutlikkus ei väheneks koroonaaja tagajärjel. EL peaks kaaluma kõigi vajalike meetmete võtmist, sealhulgas rahaliste vahendite kasutamist, et toetada sotsiaalpartnerite suutlikkuse suurendamist – nii sotsiaaldialoogi tegevuste kui ka struktuuri jaoks. Euroopa sotsiaalpartnerid on esitanud Euroopa Komisjonile ühisettepaneku (54) uue rahalise vahendi loomiseks, mis toetaks COVID-19 kriisi ajal toimuvat sotsiaalpartnerite erakorralist tegevust.

---

(1)  Sõnaga „sidusrühmad“ viidatakse sotsiaalpartneritele (tööandjad ja ametiühingud). Kolmepoolse sotsiaaldialoogi korral on mõistesse hõlmatud ka valitsused.

(2)  ILO deklaratsioon sotsiaalse õigluse kohta õiglase globaliseerumise eesmärgil, Rahvusvaheline Töökonverents, 2008; ILO resolutsioon sotsiaaldialoogi käsitleva korduvarutelu kohta, vastu võetud Rahvusvahelisel Töökonverentsil 13. juunil 2013; ILO resolutsioon teise sotsiaaldialoogi ja kolmepoolsust käsitleva korduvarutelu kohta, vastu võetud Rahvusvahelisel Töökonverentsil 8. juunil 2018. Vt ka Rahvusvahelise Töökonverentsi 108. istungjärgul vastu võetud ILO sajanda aastapäeva deklaratsioon töö tuleviku kohta, 2019.

(3)  Ibid, ILO 2018. aasta resolutsioon; üldise arutelu „Inimväärne töö ülemaailmsetes tarneahelates“ järeldused, juuni 2016.

(4)  Hiljutised OECD uuringud „Employment Outlook 2019“ ja „Going Digital: Shaping Policies, Improving lives. Report 2019“.

(5)  Euroopa Komisjon nõuab mitme ELi riigi riigipõhistes suunistes konkreetsete meetmete võtmist kollektiivläbirääkimisi ja sotsiaaldialoogi takistavate asjaolude kõrvaldamiseks.

(6)  Oluline on märkida, et ILO konventsiooni nr 144 kolmepoolsete konsultatsioonide kohta on ratifitseerinud 26 ELi liikmesriiki, Horvaatias jõustub see 2021. aasta veebruaris, kuid Luksemburg ei ole seda ratifitseerinud.

(7)  ELT C 125, 21.4.2017, lk 10.

(8)  Eurofound (2020), „Capacity building for effective social dialogue in the European Union“.

(9)  ELi toimimise lepingu artiklid 151–155.

(10)  ELT C 232, 14.7.2020, lk 18.

(11)  Sõlmiti esmalt 1996. aastal, vaadati läbi 2009. aastal. Võeti üle nõukogu direktiiviga 2010/18/EL.

(12)  Võeti üle nõukogu direktiiviga 97/81/EÜ.

(13)  Võeti üle nõukogu direktiiviga 1999/70/EÜ.

(14)  Kaugtöö kohta (2002), tööga seotud stressi kohta (2004), ahistamise ja vägivalla kohta tööl (2007), kaasavate tööturgude kohta (2010), aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise lähenemise kohta (2017) ning digiülemineku kohta (2020).

(15)  Elukestva pädevuste ja kvalifikatsioonide arendamise kohta (2002), soolise võrdsuse kohta (2005) ja noorte tööhõive kohta (2013).

(16)  2019.–2021. aasta tööprogrammis käsitletakse järgmist kuut prioriteeti: üleminek digitehnoloogiale, tööturgude toimivuse ja sotsiaalsete süsteemide oskuste parandamine, töökohal esinevate psühhosotsiaalsete aspektide ja riskide lahendamine, sotsiaaldialoogi tugevdamiseks suutlikkuse suurendamine ning ringmajandus.

(17)  Neljapoolne avaldus on avaldatud aadressil https://ec.europa.eu/social/main.jsp?langId=en&catId=89&newsId=2562.

(18)  Komisjoni 20. mai 1998. aasta otsus 98/500/EÜ valdkonna dialoogikomiteede loomise kohta tööturu osapoolte dialoogi edendamiseks Euroopa tasandil, kättesaadav aadressil https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:31998D0500&from=EN.

(19)  Näiteks transport, energeetika, põllumajandus, ehitus, kaubandus, metallitööstus, laevatehased, haridus, kindlustus ja pangandus.

(20)  Kerckhofs, „European sectoral social dialogue: facts and figures“, EuroFound (2019), kättesaadav aadressil https://www.eurofound.europa.eu/publications/report/2019/european-sectoral-social-dialogue-facts-and-figures.

(21)  Vt konkreetsed viited 5. peatükis.

(22)  Euroopa töönõukogud moodustati 22. septembri 1994. aasta direktiiviga 94/45/EÜ Euroopa töönõukogu asutamise või töötajate teavitamis- ja nõustamiskorra sisseseadmise kohta liikmesriigiülestes ettevõtetes või kontsernides, ent nüüd reguleerib nende tegevust uuesti sõnastatud direktiiv, https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:02009L0038-20151009. 2019. aasta Euroopa tööealise elanikkonna võrdlusuuringu (Benchmarking Working Europe) andmetel oli 2018. aastal 1 150 Euroopa töönõukogu, millesse kuulus umbes 20 000 töötajate esindajat.

(23)  Euroopa Ametiühingute Keskliit – Business Europe, lõpparuanne „Building on experiences: A win-win approach to transnational industrial relations in multinational companies“, 2018.

(24)  Euroopa Komisoni piiriülese ettevõtja kollektiivlepingute andmebaasi alusel, kättesaadav aadressil https://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=978&langId=en.

(25)  Täpsem teave on leitav aadressil https://ec.europa.eu/social/main.jsp?eventsId=1028&catId=88&furtherEvents=yes&langId=en&.

(26)  Kestlikkus ja valitsemine, Euroopa tööhõive ja sotsiaalarengu aruande 6. peatükk.

(27)  ILO ja ELi sotsiaalpartnerite ja sotsiaaldialoogi tugevdamise projekti esimesi tulemusi esitleti eelmise aasta märtsis toimunud konverentsil ja need puudutavad riiklike sotsiaaldialoogi institutsioonide tõhusust ja valitsuse rolli selle protsessi toetamisel.

(28)  Uus ILO ja Euroopa Komisjoni projekt, mille eesmärk on analüüsida ja dokumenteerida seda, kuidas ELi riikide sotsiaalpartnerid püüavad nende muutustega kohaneda Youcef Ghellab, Daniel. Vaughan-Whitehead.

(29)  Institutsioonide ühine teadaanne Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta (2017/C 428/09).

(30)  Vt Euroopa Ametiühingute Keskliidu ametiühingute poolaasta protsessi kaasatuse indeks seoses poolaasta raames toimuvate riiklike dialoogidega.

(31)  Paljud Eurofoundi, Euroopa Ametiühingute Keskliidu, Euroopa Komisjoni, tööhõivekomitee ja Euroopa sotsiaalse olukorra vaatluskeskuse aruanded kinnitavad, et sotsiaalpartnereid ei kaasata nõuetekohaselt.

(32)  https://ec.europa.eu/info/business-economy-euro/economic-and-fiscal-policy-coordination/eu-economic-governance-monitoring-prevention-correction/european-semester/framework/eus-economic-governance-explained_et.

(33)  Ibid, Eurofoundi aruanded, ETUI „Euroopa tööealise elanikkonna võrdlusuuring 2018“ (Benchmarking Working Europe 2018), Euroopa Ametiühingute Keskliidu Euroopa poolaasta protsessis riigipõhiste soovituste rakendamise aastaanalüüsid.

(34)  ETUI (2010) „Euroopa tööealise elanikkonna võrdlusuuring“ (Benchmarking Working Europe), Brüssel, 2010.

(35)  ILO poliitikaülevaade „The need for social dialogue in addressing the COVID-19 crisis“, Genf, mai 2020.

(36)  Eurofound (2012), „Social dialogue in times of global economic crisis“.

(37)  Eurofound (2013), „Comparative analytical report: the impact of the crisis on working conditions relations“.

(38)  Glassner (2013), „Central and eastern European industrial relations in the crisis: national divergence and path-dependent change“ ja ILO „Recovering from the crisis through social dialogue in the new EU Member States: the case of Bulgaria, the Czech Republic, Poland and Slovenia“.

(39)  Eurofound (2014), „Changes to wage-setting mechanisms in the context of the crisis and the EU’s new economic governance regime“.

(40)  Euroopa Komisjoni väljaanne „Industrial relations in Europe 2010“ (2010).

(41)  Ibid, ILO poliitikaülevaade, 2020, ja OECD internetiportaali värskendused „Tackling the coronavirus – contributing to a global effort“, märts 2020.

(42)  ELT C 161, 6.6.2013, lk 35, punktis 3 määratletakse jätkusuutlik ettevõte.

(43)  Artikkel, mis tugineb Eurofoundi uuringule „Industrial democracy in Europe: a quantitative approach“, Pablo Sanz, Christian Welz, Maria Caprile, Ricardo Rodriguez Contreras, Labour and Industry, juuni 2020.

(44)  Artikkel, mis tugineb Eurofoundi uuringule „Industrial democracy in Europe: a quantitative approach“, Pablo Sanz, Christian Welz, Maria Caprile, Ricardo Rodriguez Contreras, Labour and Industry, juuni 2020.

(45)  Direktiiv 2002/14/EÜ teavitamise ja nõustamise üldraamistiku kohta ning direktiiv 2009/38/EÜ Euroopa töönõukogude kohta.

(46)  Direktiiv 94/45/EÜ, mida muudeti direktiiviga 2009/38/EÜ.

(47)  Eurofound (2020), „Social dialogue and HR practices in European global companies“, mis hõlmab analüüsi ja tähelepanekuid sotsiaaldialoogi Euroopa mõõtme arengu kohta nii riikidevahelisel otsustamistasandil kui ka kohalike tütarettevõtete tasandil ning Euroopa töönõukogude kui ettevõtte erinevate sotsiaaldialoogi tasandite, näiteks riikliku ja Euroopa tasandi vahelise ühendava lüli kohta.

(48)  Euroopa Komisjoni aruanne direktiivi 2009/38/EÜ Euroopa töönõukogu asutamise või töötajate teavitamise ja nendega konsulteerimise korra sisseseadmise kohta liikmesriigiülestes ettevõtetes või kontsernides (uuesti sõnastatud) rakendamise kohta liikmesriikides, 14.5.2018 (COM(2018) 292 final).

(49)  ELT C 161, 6.6.2013, lk 35.

(50)  Artikkel, mis tugineb Eurofoundi uuringule „Industrial democracy in Europe: a quantitative approach“, Pablo Sanz, Christian Welz, Maria Caprile, Ricardo Rodriguez Contreras, Labour and Industry, juuni 2020.

(51)  Saksamaal otse seaduse alusel ametisse nimetamine; Madalamaades töötajate viidatud juhtide kasutamine; Prantsusmaal nii otse kui ka osanike nimetatud isikud; Rootsis ametiühingu esindajate nimetamine jne.

(52)  Komisjoni teatis COM(2020) 500 final, 20.5.2020, „Euroopa poolaasta 2020: riigipõhised soovitused“.

(53)  Euroopa Ametiühingute Keskliidu märgukiri „Workers’ Information, consultation and participation“, 15. mai 2020.

(54)  Euroopa valdkonnaüleste sotsiaalpartnerite ühisettepanek luua sotsiaalpartnerite toetamiseks COVID-19 kriisi ajal spetsiaalne rahastamisvahend, adresseeritud Euroopa Komisjoni asepresidendile Valdis Dombrovskisele ning töö ja sotsiaalõiguste volinikule Nicolas Schmitile, 10. aprill 2020.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 168/2013 seoses L-kategooria seerialõpu sõidukite suhtes COVID-19 puhangu tõttu võetavate erimeetmetega“

(COM(2020) 491 final – 2020/0251 (COD))

(2021/C 10/04)

Raportöör:

Christophe LEFÈVRE

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Liidu Nõukogu, 14.9.2020 Euroopa Parlament, 14.9.2020
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 114
Vastutav sektsioon	ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon
Juhatuse otsus	15.9.2020
Vastuvõtmine täiskogus	29.10.2020
Täiskogu istungjärk nr	555
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	220/3/18

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Võttes arvesse COVID-19 kriisi, mis viis müügi peaaegu täieliku seiskumiseni 2020. aastal, uuris Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Euroopa Komisjoni ettepanekut võtta vastu määrus, mis võimaldaks Euro 4 mootorrataste tootjatel müüa 15. märtsil 2020. aasta seisuga laos olnud sõidukeid ka pärast 1. jaanuari 2021.

1.2.

See tähtaeg piirab võimalust ammendada kogu Euro 5 standardist saastavamate sõidukite laovaru pärast seda, kui 1. jaanuaril 2021 hakkab kehtima Euro 5 kohustuslik standard.

1.3.

Komitee märgib, et kõnealuses ettepanekus ei seata mingil viisil kahtluse alla Euro 5 standardile vastavate mootorrataste müügi kohustuse kohaldamise alustamist ega Euro 4 standardile vastavate sõidukite tootmise lõpetamist.

1.4.

Komitee toetab määruse ettepanekut, mis on komitee hinnangul asjakohane ja tasakaalustatud meede, et võidelda COVID-19 kriisi majandusliku mõjuga ja vältida Euro 4 sõidukite laovaru kulukat lammutamist.

1.5.

Ettepanekuga luuakse tasakaal ühelt poolt COVID-19 tõttu tõsiselt häiritud siseturu nõuetekohase toimimise tagamise ja teiselt poolt maanteetranspordi keskkonnamõju vähendamiseks tehtavate jõupingutuste jätkamise vahel.

2.   Komisjoni ettepaneku sisu

2.1.

COVID-19 pandeemia on mõjutanud mootorrattatööstust, viies nõudluse märkimisväärse languse ja sõidukite laovaru suurenemiseni liikumispiirangute tõttu, samas kui 60 % aastasest müügist toimub märtsist juulini. See on mõjutanud tootjate võimet pidada kinni mõnest Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2013. aasta määrusega (EL) nr 168/2013 (1) kehtestatud tähtajast.

2.2.

Kõnealuse määruse kohaselt kohaldatakse saasteaineheite standardit Euro 5 alates 1. jaanuarist 2021, mis tähendab, et alates sellest kuupäevast võib liidu turule lasta ainult Euro 5 nõuetele vastavaid sõidukeid.

2.3.

Määruse (EL) sätetega L-kategooria seerialõpu sõidukite kohta kehtestatakse tootjatele võimalus lasta turule piiratud osa selliste sõidukite varust, mille ELi tüübikinnitus on kaotanud kehtivuse.

2.4.

Kuigi kõnealuses määruses kehtestatakse seerialõpu sõidukite varude ammendamise protsess, on see igas liikmesriigis piiratud maksimaalselt 10 %-le eelmise kahe aasta jooksul müüdud sõidukite keskmisest arvust või 100 sõidukile. Majandusharu allikate kohaselt oli 2020. aasta märtsis laos hinnanguliselt umbes 553 700 standardile Euro 4 vastavat sõidukit. Arvestades müügi 98 %-list vähenemist ja laos olevate sõidukite arvu, ei ole olemasolevad seerialõpu sõidukeid käsitlevad sätted sobiv mehhanism selle olukorra lahendamiseks.

2.5.

Ettepaneku eesmärk on kehtestada erand, mis võimaldab tootjatel üksnes 2021. aastal ja suuremas mahus, kui esialgses määruses ette nähtud, viia turule Euro 4 seerialõpu sõidukeid, mis olid laos 15. märtsil 2020.

2.6.

Kuigi ettepanekuga lükatakse edasi uue põlvkonna sõidukitest rohkem saastavate sõidukite müügi lõpetamine, piirdub paindlikkus sõidukitega, mis olid liikumispiirangute ajaks juba toodetud. Lisaks välditakse sellega vajadust lammutada tarbetult sõidukeid, mis oleksid muidu turule lastud, kui kriisi poleks olnud. Ettepanekuga ei lükata edasi Euro 5 standardi jõustumist 1. jaanuaril 2021 kõigi uute toodetavate sõidukite suhtes.

3.   Üldised märkused

3.1.

Komitee kinnitab uuesti oma toetust kõigile algatustele, mille eesmärk on vähendada saasteainete heitkoguseid ja parandada õhukvaliteeti, ning eelkõige heitenormide (nn eurostandardid) integreerimisele transpordisektorisse. Oluline on piirata selliste saasteainete heitkoguseid nagu süsinikmonooksiid, lämmastikoksiidid, süsivesinikud ja mikroosakesed.

3.2.

Arvamuses kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite ja väikeste neljarattaliste mootorsõidukite tüübikinnitust ja turujärelevalvet käsitleva määruse ettepaneku kohta, (2) mis võeti ühehäälselt vastu 19. jaanuaril 2011, väljendas komitee poolehoidu Euroopa Komisjoni kavandatud tähtajale (3) uute Euro-keskkonnaetappide sisseviimiseks.

3.3.

Komitee tunnistab, et COVID-19 pandeemia kujutab endast suurt väljakutset enamikule Euroopa majandussektoritele ja eelkõige hooajalistele turgudele, nagu mootorrataste müük, mida kõrghooajal kehtestatud liikumispiirangud iseäranis mõjutasid.

3.4.

Selline olukord ei ole võimaldanud tootjatel müüa rahuldaval hulgal Euro 4 sõidukeid, mille kehtivusaeg lõpeb 31. detsembril 2020. Komitee leiab, et praegusel kujul ei toeta seerialõpu sõidukeid käsitlevad sätted piisavalt mootorrattatööstust, et leevendada kriisi majanduslikku mõju.

3.5.

Komitee peab seetõttu vajalikuks leida sobiv lahendus mootorrattatööstuse raskustele, hoides tasakaalu alates 15. märtsist 2020 laos olevate sõidukite müügi vajaduse ja selle vahel, et Euro 5 standardi jõustumine 1. jaanuaril 2021 ei lükkuks edasi.

3.6.

Seepärast toetab komitee L-kategooria seerialõpu sõidukite suhtes 2021. aastaks erimeetmete kehtestamist, mis on komitee silmis asjakohane ja tasakaalustatud meede, et tagada siseturu nõuetekohane toimimine ja samal ajal jätkata maanteetranspordi keskkonnamõju vähendamiseks tehtavaid jõupingutusi.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 168/2013, 15. jaanuar 2013, kahe-, kolme- ja neljarattaliste sõidukite kinnituse ja turujärelevalve kohta.

(2)  COM(2010) 542 final ja ELT C 84, 17.3.2011, lk 30.

(3)  Vt joonealune märkus 2.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemadel „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2014/65/EL seoses teabele esitatavate nõuete, tootejuhtimise ja positsioonipiirangutega, et aidata kaasa COVID-19 pandeemiast taastumisele“

(COM(2020) 280 final – 2020/0152 (COD))

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) 2017/1129 seoses ELi taasteprospektiga ja sihipäraste kohandustega finantsvahendajate jaoks, et aidata kaasa COVID-19 pandeemiast taastumisele“

(COM(2020) 281 final – 2020/0155 (COD))

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse COVID-19 pandeemiast taastumisele kaasa aitamiseks määrust (EL) 2017/2402, millega kehtestatakse väärtpaberistamise üldnormid ning luuakse lihtsa, läbipaistva ja standarditud väärtpaberistamise erinormid“

(COM(2020) 282 final – 2020/0151 (COD))

ja

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 575/2013 seoses väärtpaberistamise raamistiku kohandamisega, et toetada majanduse taaskäivitamist COVID-19 pandeemiale reageerimisel“

(COM(2020) 283 final – 2020/0156 (COD))

(2021/C 10/05)

Pearaportöör:

Giuseppe GUERINI

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Liidu Nõukogu, 27.8.2020 (COM(2020) 281 final, COM(2020) 282 final ja COM(2020) 283 final) Euroopa Parlament, 14.9.2020 (COM(2020) 281 final, COM(2020) 282 final ja COM(2020) 283 final) Euroopa Komisjon, 23.9.2020 (COM(2020) 280 final)
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 114 ja 304
Vastutav sektsioon	majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon
Vastuvõtmine täiskogus	29.10.2020
Täiskogu istungjärk nr	555
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	246/0/8

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab õigeks ja toetab käesolevas arvamuses käsitletavaid finantsturge reguleeriva direktiivi muutmise ettepanekuid, mis sisalduvad kapitaliturgude taastepaketis. Paketis sisalduvate muudatuste eesmärk on oluliselt lihtsustada finantsturgude dokumenteerimist ja nende suhtes kohaldatavaid nõudeid, eelkõige finantsinstrumentide turgude teise direktiivi (MiFID 2) sätteid. Kuna aga muudatuste pakett sisaldas algselt nelja erinevat muutmise ettepanekut, peetakse käesolevas arvamuses siiski asjakohaseks võtta arvesse kogu lihtsustamiskava, mida ei kavandatud mitte ainult selleks, et lihtsustada direktiivi MiFID 2, vaid ka eesmärgiga vähendada üldisemalt pangandus- ja finantsettevõtjate halduskoormust, vabastades seeläbi vahendeid investeeringuteks majanduse taastumisse.

1.2.

Komitee toetab komisjoni ettepanekuid ja nõustub selle esitatud reformipaketi eesmärkidega. On vaja teha kõik eeskirjade uuendamist taotlevad jõupingutused, et i) hõlbustada investeeringute tegemist reaalmajandusse, ii) soodustada laenuandmist üksikisikutele ja VKEdele ning iii) soodustada Euroopa ettevõtete rekapitaliseerimist ja väärtpaberiturgude rolli tugevdamist.

1.3.

Komitee peab kiiduväärseks finantsreguleerimisega nõuetele vastavatele vastaspooltele ja kutselistele investoritele kehtestatud teatavate kohustuste lihtsustamist, ühinedes pangandusettevõtjate poolt sellega seoses juba väljendatud toetusega.

1.4.

Tarbijate ja kodanikuühiskonna esindajana kiidab komitee heaks, tuletades meelde vajadust kaitsta ka hoiustajaid ja mittekutselisi investoreid, komisjoni valiku keskenduda kavandatud muudatuste abil jätkuvalt finantsreguleerimisele, taotledes õiget tasakaalu erinevate investorite kategooriate vajaduste vahel. Õigusnormide lihtsustamine ei tohiks vähendada hoiustajate ja vähem kogenud investorite kaitsemeetmeid. Neid tuleks osaliselt kohelda erinevalt kui kutselisi investoreid.

1.5.

Komitee toetab komisjoni eesmärki vähendada nõuete täitmisega seotud kulusid ja vältida materiaalsete ressursside raiskamist, vähendades märkimisväärselt investeeringuid käsitlevate paberdokumentide tootmist ja eelistades digitaalseid vahendeid, mis tagavad kiirema ja turvalisema suhtluse ettevõtjate ja klientide vahel, muudavad dokumentatsiooni paremini säilitatavaks ja tagavad suurema keskkonnasäästlikkuse.

1.6.

Komitee tunneb iseäranis heameelt eesmärgi üle muuta lihtsamaks viivisnõuetega seotud väärtpaberistamine. Õigusnormide selline areng võimaldab pankadel bilansivahendeid vabastada, suurendades oma laenuandmisvõimet ajal, mil selline suutlikkus on eluliselt tähtis.

1.7.

Seetõttu leiab komitee, et komisjoni sekkumine peaks olema kavandatust veelgi ulatuslikum ja mõjuvam. Kehtivad viivislaenude väärtpaberistamist käsitlevad õigusnormid koostati enne pandeemia puhkemist ja on osaliselt jäigad, millel võib olla negatiivne mõju reaalmajandusele ja eelkõige VKEdele praeguses pandeemia õõnestatud majandusolukorras.

1.8.

Neid jäikasid õigusnorme, eelkõige neid, mis on seotud viivisnõuete pankadepoolse loovutamise ajaga, tuleb väga hoolikalt hallata tagamaks, et kavandatud lihtsustamine ei annaks üleliia eeliseid viivislaenudega tegelemisele spetsialiseerunud ettevõtjatele, tekitades (lisa)raskusi reaalmajanduse ettevõtetele juhul, kui pangad peaksid olema sunnitud vabanema sellistest laenudest liiga lühikese aja jooksul.

2.   Üldised tähelepanekud

2.1.

Pakett, mis sisaldab Euroopa Komisjoni poolt 24. juulil 2020 esitatud ettepanekuid finantsreguleerimise muutmiseks, täiendab mitmeid viimastel kuudel pangandus- ja finantsküsimustes vastu võetud meetmeid, et stimuleerida majanduse tõhusat taastumist COVID-19 pandeemia põhjustatud kriisist.

2.2.

Esimesed selle strateegia raames rakendatud meetmed hõlmasid pangandussektorit ja nende eesmärk oli toetada pangalaenude andmist kodumajapidamistele ja ettevõtjatele kogu ELis, et leevendada pandeemia negatiivset mõju pakkumisele ja nõudlusele eri tootmissektorites.

2.3.

24. juulil esitatud meetmepaketis sisaldunud muudatused olid seevastu suunatud kapitaliturgudele, et edendada investeeringuid ning suurendada äriühingute kapitaliseerimist ja pankade suutlikkust rahastada majanduse taastumist.

2.4.

Komisjoni esitatud pakett hõlmab konkreetseid lihtsustamist taotlevaid muudatusi järgmises neljas olulises panganduse ja finantsvaldkonna reguleerimise õigusaktis: finantsinstrumentide turgude direktiiv (MiFID 2), taasteprospekti käsitlev määrus, väärtpaberistamist käsitlev määrus ja kapitalinõuete määrus. Kuigi käesoleva arvamuse põhiteema on MiFID 2, peeti seetõttu siiski oluliseks esitada arvamus kogu paketi kohta, kuna komisjoni algatuse tõhusus ja kasulikkus näib olevat ilmsem, kui ettepanekuid käsitletakse muudatuste terviklikust raamistikust lähtudes.

2.5.

Direktiivis MiFID 2 sätestatud teabele esitatavate nõuete lihtsustamise meetmed olid juba kavandatud 2021. ja 2022. aastaks, nii et komisjon oli sel eesmärgil juba korraldanud avaliku konsultatsiooni. Komitee peab asjakohaseks rakendada neid muudatusi ettenähtust varem, et vähendada kiiresti ja Euroopa majanduse jaoks raskel ajal MiFID 2 eeskirjade nõuetekohase rakendamisega seotud kulusid.

2.6.

Komisjoni koostatud pakett sisaldab muudatusi prospekte käsitleva määruse (EL) 2017/1129 kohta, edendades ELi taasteprospekti, ja sihipäraseid kohandusi finantsvahendajate jaoks, mille abil võetakse kasutusele lihtsustused, et vähendada prospektide pikkust 30 leheküljeni. Praegu võivad prospektid olla isegi üle 100 lehekülje pikkused.

2.7.

Väärtpaberistamise määruse ja kapitalinõuete määruse muudatustega kavatseb komisjon parandada ELi pangandussüsteemi käsutuses olevaid vahendeid, et suurendada selle suutlikkust rahastada reaalmajandust. Kõnealused meetmed on jätkuks Euroopa Komisjoni eelmisele ettepanekule muuta määruseid (EL) nr 575/2013 ja (EL) 2019/876 vastusena COVID-19 pandeemiale.

2.8.

Komisjoni ettepanekuga, milles keskendutakse viivislaenude väärtpaberistamisele, soovitakse soodustada võimalust muuta viivislaenud kaubeldavateks väärtpaberiteks. Väärtpaberistamine peaks seega võimaldama pangakapitali vabastamist rohkemateks laenudeks, võimaldades majanduse taastumise rahastamist suurema hulga investorite abil.

2.9.

Üldiselt on komisjoni ettepanekute eesmärk investeerimisdokumentide tõhus lihtsustamine, et vähendada halduskoormust, vabastades seega vahendeid investeeringuteks majanduse kiiresse taastumisse.

3.   Konkreetsed ja üldised märkused

3.1.

Komitee väljendab heameelt komisjoni ettepanekute üle ja toetab nende eesmärke. On vaja teha kõik regulatiivsed jõupingutused, et i) hõlbustada investeeringute tegemist reaalmajandusse, ii) soodustada laenuandmist üksikisikutele ja VKEdele ning iii) soodustada Euroopa ettevõtete rekapitaliseerimist ja väärtpaberiturgude rolli tugevdamist majanduse taastumise nimel.

3.2.

Komitee peab kiiduväärseks kavatsust vähendada finantsvaldkonna reguleerimisega iseäranis nõuetele vastavatele vastaspooltele ja kutselistele investoritele kehtestatud teatavaid kohustusi. Selles mõttes on pangandussektori ettevõtjad juba heaks kiitnud komisjoni taotletava lihtsustamise eesmärgi.

3.3.

Tarbijate ja kodanikuühiskonna esindajana avaldab komitee poolehoidu valikule säilitada hoiustajate ja mittekutseliste investorite kaitsele suunatud reguleerimise kõrge tase, taotledes õiget tasakaalu erinevate vajaduste vahel. On ilmne, et regulatiivne lihtsustamine ei tohi vähendada hoiustajate ja vähem kogenud investorite kaitsemeetmeid. Neid tuleks osaliselt kohelda erinevalt kui kutselisi investoreid ja nõuetele vastavaid vastaspooli.

3.4.

Nagu on hiljuti märgitud kapitaliturgude liidu teemalisel kõrgetasemelisel foorumil koostatud aruandes, kutsub komitee üles vaatama põhjalikult läbi ELi pangandus- ja finantseeskirjad, et kõrvaldada kattuvused ja lahknevused sektori õigusnormides ning eelkõige asendada need (hoiustajate turvalisuse kaitseks kavandatud) sätted, mis on aja möödudes osutunud ebatõhusaks, kulukaks ja kahjulikuks nii finantsettevõtjate kui ka investorite jaoks.

3.5.

Komitee toetab ka komisjoni eesmärki vähendada nõuete täitmisega seotud kulusid ja materiaalsete ressursside raiskamist, vähendades märkimisväärselt paberdokumentide tootmist digitaalse suhtluse vormide kasuks. Digitaalsed vahendid suudavad tagada selle, et ettevõtjad ja tarbijad suhtlevad omavahel kiiremini ja kindlamalt, dokumentatsioon muutub paremini säilitatavaks ja on tagatud suurem keskkonnasäästlikkus.

3.6.

Komitee toetab ka kulude ja investeeringutega kaasnevate tasude kohta esitatava teabe lihtsustamist, mille puhul eristatakse erinevaid avalikustamisnõudeid sõltuvalt sellest, kas vastaspooled vastavad nõuetele või mitte. Ka selles konkreetses kontekstis on vaja leida õige tasakaal lihtsustamise vajaduste ning hoiustajate ja mittekutseliste investorite piisava kaitse vajaduste vahel.

3.7.

Direktiivi MiFID 2 muutmise ettepaneku kõige olulisemate aspektide hulgas soovib komitee rõhutada neid, mis puudutavad piiranguid ja ulatust, mis on ette nähtud investeeringutele tuletisinstrumentidesse energia valdkonnas, ent leiab, et oleks siiski kasulik, kui meetmega, millega kehtestatakse riskimaandamise erand (hedging exemption) energia tuletisinstrumentidele, pakutaks stiimuleid taastuvenergiasse investeerimiseks.

3.8.

Komitee väljendab heameelt komisjoni otsuse üle kinnitada eeskirjad, millega piiratakse riskimaandamiseks selliste finantsinstrumentide kasutamist, mis pärinevad inimtoiduks ettenähtud põllumajandustoodetesse tehtavatest investeeringutest. Kuigi on oluline ja vajalik tagada uute turgude areng, soodustades investeeringuid ka finantsinstrumentide abil, väärivad oluliseks peetavad põllumajandustooted erilist tähelepanu, et vältida näiteks selliste toodete muuks kui toiduks kasutamise soodustamist.

3.9.

Komitee hindab seda, et kavandatud muudatused hõlmavad kõigi prospektide, teabearuannete ja perioodiliste aruannete lihtsustamist, mis võib anda vajalikku säästu alternatiivsete investeeringute edendamiseks, muu hulgas digitaalsete vahendite senisest ulatuslikuma kasutamise kaudu.

3.10.

Prospektide pikkuse vähendamine on samavõrra positiivne, sest see vähendab nõuete täitmisega seotud kulusid võrreldes dokumentidega, mis olid praktikas sageli vähem kogenud hoiustajate jaoks liiga pikad ja raskesti mõistetavad. Seepärast loodab komitee, et jõutakse kahekordse lihtsustamiseni nii teabele esitatavatele nõuetele kuluvate materiaalsete ressursside kui ka eelkõige hoiustajatele asjakohase teabe edastamise osas.

3.11.

Sektori ulatuslik lihtsustamine, mille heaks näiteks on uus ELi taasteprospekti mudel, võiks toetada likviidsete vahendite sissevoolu ettevõtetesse ja COVID-19 pandeemia ajal vähenenud kapitalitasemete taastamist. See hõlbustaks uute aktsiate emiteerimist ka väikese või keskmise kapitalisatsiooniga äriühingute poolt, mis parandaks nende juurdepääsu kapitalile, loobumata hoiustajate vajalikust kaitsest.

3.12.

Muudatus, millega tehakse ettepanek tõsta ettevõtete poolt krediidiasutuste kaudu kogutud mittekapitaliväärtpaberite prospekti koostamisest vabastamise künnist 75 miljonilt eurolt 150 miljonile eurole, näib olevat eriti kasulik, et edendada pankade ja krediidiasutuste aktiivset rolli majanduse taastumise toetamisel. Komisjoni ettepanekus nähakse ette, et prospekti koostamisest vabastamise künnise tõstmine on ajutine. Komitee leiab aga, et kui see meede soodustab ettevõtete rahastamisvormide tõhusat mitmekesistamist, tuues VKEd kapitaliturgudele lähemale, oleks asjakohane jätkata seda meedet ka pärast kriisiperioodi.

3.13.

Komitee hindab eesmärki lihtsustada väärtpaberistamisi, kohaldades leebemat usaldatavusnõuete kohast käsitlust, kui tegemist on viivislaenudega seotud väärtpaberistamistega, võimaldades seega pankadel bilansivahendeid vabastada, mis toob kaasa nende laenuandmisvõime suurenemise. Siiski tuleks suurt tähelepanu pöörata selle tagamisele, et kõnealune lihtsustamine ei oleks kasulik üksnes viivislaenudega tegelemisele spetsialiseerunud äriühingutele, tekitades ettevõtjatele lisaraskusi, kui pangad müüvad oma viivislaene liiga kiiresti.

3.14.

Seoses ettepanekutega viivislaenude väärtpaberistamise kohta jagab komitee komisjoni ettepanekute eesmärki, kuid leiab, et meede peaks olema kavandatust ulatuslikum.

3.15.

Komisjoni uusimate ettepanekutega taotletakse õigesti viivisnõudeid käsitlevate erieeskirjade kehtestamist, mille eesmärk on neid teatavate aspektide osas eristada nõuetekohaselt teenindatavatest laenudest. Tuleb siiski märkida, et kogu praegu kehtiv viivislaene käsitlev õigusraamistik on osaliselt jäik, mis võib mõjutada rängalt reaalmajandust, eelkõige VKEsid, iseäranis praeguses pandeemia õõnestatud majandusolukorras.

3.16.

Konkreetselt viidatakse viivislaenude kaitsemehhanismi käsitlevale määrusele, millega nõutakse viivislaenude devalveerimist vastavalt rangele ajakavale ja milles arvestatakse vähe (või üldse mitte) kõnealuste laenude tagatiste tegelikku majanduslikku väärtust. Kui selline raamistik tundus olevat raskesti ühitatav juba pandeemiaeelse viivislaenude järelturu olukorraga, on lihtne ette kujutada, kuidas see võib pandeemiajärgses majanduskeskkonnas osutuda veelgi problemaatilisemaks. Seepärast oleks asjakohane tagada, et kaitsemehhanismi määruses ettenähtud viivislaenude eraldiste kõverad vähemalt ajutiselt peatataks või kujundataks ümber. Samuti rõhutab komitee, et COVID-19 hädaolukorra tõttu tuleks ajutiselt leevendada tasumistähtpäeva 90-päevase ületamise reeglit, et vältida sellise tiheda ajakava negatiivset sotsiaalset mõju.

3.17.

Komitee on teadlik sellest, et Euroopa Komisjoni esitatud kapitalituru taastamist hõlbustavate muudatuste paketis sisalduva ettepaneku eesmärk on tegeleda COVID-19 pandeemia mõjuga, kuid peab rõhutama, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2019/630 sätestatud viivislaenude miinimumkatte eeskirjad ei ole praegu pandeemia majandusliku mõjuga tegelemiseks sobivad ja neid tuleks seetõttu ajutiselt leevendada.

3.18.

Lisaks komisjoni ettepanekutele väärtpaberistatud laenude kohta tuleks kapitalinõuete määruse artikli 127 parandamise teel tõhustada ka spetsialiseerunud üksuste ja finantseerimisasutuste ostetud väärtpaberistamata viivislaenude menetlemist, võrreldes kehtivate usaldatavusnõuete kohase praeguse korraga. Kehtiv õigusraamistik tekitab paradoksaalse heidutava mõju, mis on tingitud kapitali ülemäärasest ärakasutamisest nende finantseerimisasutuste poolt, kes ostavad viivislaene järelturult.

3.19.

See annab eelise viivislaenude omandamisele spetsialiseerunud fondidele, mis mõnel juhul kuuluvad väljaspool Euroopat asuvatele finantsettevõtjatele, kelle suhtes ei kohaldata ELi õigusraamistikku ega kapitalinõuete määruse sätteid. See toob põhimõtet „samad riskid, samad reeglid“ rikkudes kaasa paradoksaalse olukorra, kus ELi rõhuasetus siseregulatsioonile toob tõenäoliselt kasu neile, kes tegutsevad Euroopa ühtsel turul, säilitades samas oma registrijärgse asukoha ja kapitali väljaspool ELi ning vähemalt osaliselt väljaspool ELi eeskirjade süsteemi.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) 2016/1011 seoses teatavate kolmandate riikide vahetuskursi võrdlusaluste väljaarvamisega määruse kohaldamisalast ning asendusvõrdlusaluste määramisega teatavatele kaotatavatele võrdlusalustele“

(COM(2020) 337 final – 2020/0154 (COD))

(2021/C 10/06)

Pearaportöör:

Christophe LEFÈVRE

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Liidu Nõukogu, 28.8.2020 Euroopa Parlament, 14.9.2020
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 114 ja 304
Vastutav sektsioon	majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon
Juhatuse otsus	14.7.2020
Vastuvõtmine täiskogus	29.10.2020
Täiskogu istungjärk nr	555
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	244/0/7

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Kooskõlas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamustes (1) väljendatud soovitustega ja märkides eelkõige LIBORi (2) väljaandmise lõpetamist, kiidab komitee heaks Euroopa Komisjoni ettepanekud, mille eesmärk on tagada kapitaliturgude liidu finantsettevõtjate tegevuskorralduse järjepidevus seoses teatavate kolmandate riikide vahetuskursi võrdlusaluste väljaarvamisega määruse kohaldamisalast ning asendusvõrdlusaluste määramisega teatavatele kaotatavatele võrdlusalustele.

1.2.

Nende ettepanekutega ei pakuta mitte üksnes otsest vastust LIBORi väljaandmise lõpetamisele ja Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumise tagajärgedele, vaid nendega nähakse samal ajal ette võrdlusaluste tingimuste kehtestamine riikides, kus vahetuskurss ei ole vabalt konverteeritav, ja seega aitavad need kaasa ka laiaulatuslikumate eesmärkide saavutamisele.

1.3.

Komitee usub, et kapitaliturgude liidu nõuetekohase toimimisega eeldatakse, et need turud on kindlad, stabiilsed ja šokkidele vastupidavad. Sellega seoses on LIBORi kaotamisel väga olulised majanduslikud tagajärjed, kuna märkimisväärses osas lepingutest ei ole ette nähtud varumehhanismi, et kõrvaldada 2021. aasta lõpuks viide LIBORile.

1.4.

Seetõttu on äärmiselt oluline ja esmatähtis korraldada LIBORile viitamise asendamine ning samal ajal kiidab komitee heaks komisjoni ettepaneku kaasata sellesse protsessi riigi ametiasutused, võttes vastu Euroopa määruse, millega neutraliseeritakse direktiivi ülevõtmise käigus erinevates õigusaktides täheldatavad ohud.

1.5

Komitee väljendab heameelt asjaolu üle, et neid võrdlusaluseid käsitlevad kavandatavad muudatused toovad kaasa õiguslikud volitused, mille kohaselt Euroopa Komisjon määrab kindlaks asendusmäära juhul, kui võrdlusalust, mille väljaandmise lõpetamine häiriks märkimisväärselt liidu finantsturgude toimimist, enam välja ei anta.

1.6.

Komitee tunnustab ka asjaolu, et selle õigusnormidest tuleneva asendusmääraga asendatakse ELi järelevalvealuste isikute sõlmitud lepingutes õigusnormide alusel kõik viited võrdlusalusele, mille väljaandmine lõpetatakse.

1.7.

Komitee peab asjakohaseks, et liikmesriike innustatakse võtma vastu riiklikud õigusnormidest tulenevad asendusmäärad selliste lepingute puhul, milles ELi järelevalvealused isikud ei osale.

1.8.

Et jälgida äsja kehtestatud erandi asjakohasust, kiidab komitee heaks, et pädevad asutused ja järelevalvealused isikud peavad andma komisjonile korrapäraselt aru määruse kohaldamisalast välja jäetud võrdlusaluste kasutamise kohta ELi ettevõtetes ning järelevalvealuste isikute bilansis toimunud muutuste kohta seoses kolmandate riikide vahetuskursside kõikumisest tulenevate riskidega.

1.9.

Otsus on kooskõlas finantsstabiilsuse nõukogu (3) soovitustega, kuid komitee peab siiski küsitavaks seda, et kui arvestada kogu maailma tegevust, näib Euroopa Liit olevat ainus jurisdiktsioon, kus püütakse reguleerida hetke vahetuskursi indeksite toimemehhanismi.

1.10.

Komitee soovitab ilmselgelt jälgida selle määruse rakendamist ja selle integreerimist finantsturgude tasandil. Komitee jaoks on oluline, et kavandatud reeglitega antaks konkreetne ja otsene panus eesmärkide saavutamisse ning et nendega kaasneksid kõigile asjaosalistele ja kõikides liikmesriikides positiivsed tulemused.

2.   Taust

2.1.

Komisjoni 2020. aasta tööprogrammiga nähakse ette võrdlusalusena kasutatavate finantsindeksite määruse läbivaatamine, et määrata kindlaks finantsinstrumendi või -lepingu alusel tasumisele kuuluv summa või finantsinstrumendi väärtus. Kehtestades finantslepingutes järgitavate võrdlusaluste suhtes kohaldatavad juhtimis- ja andmekvaliteedistandardid, püütakse võrdlusaluste määrusega tugevdada kapitaliturgude osaliste usaldust liidus võrdlusalustena kasutatavate indeksite suhtes. Sellega aidatakse kaasa komisjoni jõupingutustele kapitaliturgude liidu toetamiseks.

2.2.

Võrdlusaluste määruses on kehtestatud finantssektori võrdlusaluste halduritele tegevusloa nõue, finantssektori võrdlusaluste arvutamiseks kasutatavate sisendandmete esitajate suhtes kohaldatavad nõuded ning selles reguleeritakse finantssektori võrdlusaluste kasutamist. Võrdlusaluste määruse eeskirjadega nõutakse, et ELi järelevalvealused isikud (nt pangad, investeerimisühingud, kindlustusandjad, vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjad – UCITS2) kasutaksid ainult neid indekseid, mille haldur on saanud tegevusloa. Kolmandates riikides hallatavaid võrdlusaluseid võib ELis kasutada üksnes pärast samaväärseks tunnistamise, tunnustamise või kinnitamise menetlust.

2.3.

Võrdlusaluste määrust kohaldatakse alates 2018. aasta jaanuarist. ELi turuosalised võivad siiski jätkata väljaspool liitu asuvates riikides hallatavate võrdlusaluste kasutamist – olenemata sellest, kas samaväärsust käsitlev otsus on tehtud, kas indeks on tunnustatud või heaks kiidetud liidus kasutamiseks – kuni üleminekukorra lõppemiseni 2021. aasta detsembri lõpus.

2.4.

Esiteks toovad seadusandlikus ettepanekus, mida käsitletakse käesolevas komitee arvamuses, kavandatud neid võrdlusaluseid käsitlevad muudatused kaasa õiguslikud volitused, mille kohaselt määrab Euroopa Komisjon kindlaks asendusmäära juhul, kui võrdlusalust, mille väljaandmise lõpetamine häiriks märkimisväärselt liidu finantsturgude toimimist, enam välja ei anta.

2.5.

Teiseks asendatakse selle õigusnormidest tuleneva asendusmääraga ELi järelevalvealuste isikute sõlmitud lepingutes õigusnormide alusel kõik viited võrdlusalusele, mille väljaandmine lõpetatakse.

2.6.

Kolmandaks innustatakse liikmesriike võtma vastu riiklikud õigusnormidest tulenevad asendusmäärad selliste lepingute puhul, milles ELi järelevalvealused isikud ei osale.

2.7.

Et jälgida äsja kehtestatud erandi asjakohasust, peavad pädevad asutused ja järelevalvealused isikud andma Euroopa Komisjonile korrapäraselt aru määruse kohaldamisalast välja jäetud võrdlusaluste kasutamise kohta ELi ettevõtetes ning järelevalvealuste isikute bilansis toimunud muutuste kohta seoses kolmandate riikide vahetuskursside kõikumisest tulenevate riskidega.

3.   Märkused

3.1.

Kooskõlas komitee arvamustes (4) väljendatud soovitustega ja märkides eelkõige LIBORi väljaandmise lõpetamist, kiidab komitee heaks Euroopa Komisjoni ettepanekud, mille eesmärk on tagada kapitaliturgude liidu finantsettevõtjate tegevuskorralduse järjepidevus seoses teatavate kolmandate riikide vahetuskursi võrdlusaluste väljaarvamisega määruse kohaldamisalast ning asendusvõrdlusaluste määramisega teatavatele kaotatavatele võrdlusalustele.

3.2.

Need ettepanekud ei ole üksnes otsene vastus Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumise tagajärgedele, vaid nendega nähakse ka ette võrdlusaluste tingimuste kehtestamine riikides, kus vahetuskurss ei ole vabalt konverteeritav, ja sel viisil aitavad need kaasa ka laiaulatuslikumate eesmärkide saavutamisele.

3.3.

Need võimaldavad kasutada vahetuskursside võrdlusaluseid kolmandate riikide valuuta volatiilsuse maandamiseks, maksta tuletislepingutega seotud kohustusi muus valuutas kui piiratud konverteeritavusega valuutas, eriti kui kolmanda riigi valuuta ei ole vabalt konverteeritav.

3.4.

See reform on äärmiselt oluline, et toetada Brexitist tingitud kapitaliturgude liidu järsku arengut seoses pangandusliiduga, tagada majandus- ja rahaliidu toimimine ning aidata muutuvas globaalses keskkonnas tugevdada ELi positsiooni liikmesriikides.

3.5.

Kriitilise tähtsusega võrdlusaluste, nt IBORi määrade (5) reform on finantsstabiilsuse nõukogu soovituste kohaselt komisjoni kapitaliturgude liidu tegevuskavas üks põhiülesannetest.

3.6.

Kapitaliturgude liidu nõuetekohase toimimise eesmärgiga eeldatakse, et need turud oleksid kindlad, stabiilsed ja šokkidele vastupidavad. Sellega seoses on LIBORi kaotamisel, isegi kui see on osa turu representatiivsuse järkjärgulisest vähenemisest või alusvara majanduslikust tegelikkusest, mida see peaks mõõtma, väga olulised majanduslikud tagajärjed, kuna märkimisväärses osas lepingutest ei ole ette nähtud varumehhanismi, et kõrvaldada 2021. aasta lõpuks viide LIBORile.

3.7.

Seetõttu on äärmiselt oluline ja esmatähtis korraldada LIBORile viitamise asendamine ning samal ajal kiidab komitee heaks Euroopa Komisjoni ettepaneku kaasata sellesse protsessi riigi ametiasutused, võttes vastu Euroopa määruse, millega neutraliseeritakse direktiivi ülevõtmise käigus erinevates õigusaktides täheldatavad ohud.

3.8.

Ettevõtjate ja kogukondade jaoks, kellega Euroopa Komisjon on eelnevalt konsulteerinud, aitab võrdlusaluste vastuvõtmine turul piiriüleseid tehinguid kindlustada ja tugevdada võrdseid võimalusi, eriti nende riikide jaoks, mille vahetuskurss on endiselt liiga reguleeritud.

3.9.

Selle regulatiivse muudatuse eesmärk on käsitleda äärmiselt olulist süsteemset riski – lepinguid, mida laialdaselt kasutatava intressimäära võrdlusaluse väljaandmise lõpetamine mõjutab ja mis puudutavad muu hulgas järgmist: a) järelevalvealuste isikute emiteeritud võlakirjad; b) võlad järelevalvealuste isikute bilansis; c) laenud; d) hoiused; e) tuletislepingud. Suures osas laialdaselt kasutatavaid intressimäära võrdlusaluseid järgivates finantslepingutes osalevad võrdlusaluste määruse kohaldamisalasse kuuluvad järelevalvealused isikud.

3.10.

Õiguskindlusetus ja võimalik kahjulik majanduslik mõju, mis võib kaasneda raskustega kehtivate lepinguliste kohustuste täitmisel, ohustab liidu finantsstabiilsust; — teisalt võib see tarbijatele, väikestele, keskmise suurusega ja suurtele ettevõtjatele ning investoritele kindlustada laialdasema kaitse ja käesoleva ettepanekuga võetakse kasutusele mitmesugused vahendid, tagamaks, et laialdaselt kasutatava pankadevahelise intressimäära väljaandmise lõpetamine ei mõjuta liigselt pangandussektori võimet rahastada ELi äriühinguid ega sea seega ohtu üht kapitaliturgude liidu põhieesmärkidest; — sellega seoses leiab komitee, et seoses komisjoni ettepanekuga tuleks analüüsida ka järgmisi kaalutlusi: i) ettepaneku põhjendused ja seletuskiri näivad olevat suunatud mitmesugustele lepingutele, milles kasutatakse finantsvõrdlusaluseid ja mis hõlmavad juriidiliste või muude isikutega (ja mitte ainult tarbijatega) sõlmitud krediidilepinguid (või sarnaseid laenukokkuleppeid) – sellega seoses viidatakse punktile „Õigusnormidest tuleneva asendusmäära kohaldamisala“; ii) komisjoni ettepaneku artikli 23a lõikes 2, milles sätestatakse õigusnormide alusel toimuv asendamine, viidatakse mõistele „finantslepingud“, mille määratluses võrdlusaluste määruses (artikli 3 lõike 1 punkt 18) viidatakse üksnes füüsiliste isikutega (tarbijatega) sõlmitud krediidilepingutele, võttes arvesse viiteid direktiividele 2014/17/EL ja 2008/48/EÜ; iii) selleks, et tagada kooskõla seletuskirjas väljendatud soovi ja ettepaneku teksti vahel, peab komitee kasulikuks analüüsida mõistele „finantslepingud“ viitamise ulatust ja mõiste määratlust, nii et see ei piirduks üksnes tarbijatega sõlmitud krediidilepingutega, vaid tagaks ka tõhusa õigusnormide alusel toimuva asendamise mehhanismi lepingute puhul, mis on sõlmitud teiste turuosalistega; — komitee on seisukohal, et asendamisvolitused peaksid laienema kõigile ELi liikmesriigi õiguse kohastele lepingutele, samuti lepingutele, mis on sõlmitud ELis asutatud üksuste vahel, kelle suhtes kohaldatakse ELi-välist õigust, kui kolmanda riigi õiguses ei ole sätestatud lõpetatud võrdlusaluse seadusjärgset asendamist; — kavandatud meetmeid tuleb vaadelda kui meetmeid, millega toetatakse „inimeste hüvanguks toimivat ELi majandust“ (komisjoni 2020. aasta tööprogramm). Sellest algatusest saavad kasu jaeklientide IBOR-intressimääradega indekseeritud pangalaenud, mis on majanduse oluline osa ja millega teenitakse inimeste vajadusi.

3.11.

Arvestades, et määruse muutmise ettepaneku põhjenduses 10 märgitakse, et arvesse tuleks võtta töörühmade ettepanekuid, ning et asjaomane töörühm soovitas igal juhul seoses üleminekuga EONIA (Euro Overnight Index Average) intressimääralt €STRi (Euro short-term rate) intressimäärale üleminekut €STRi intressimäärale, millele lisandub intressimäärade vahe, leiab komitee, et oleks kasulik kinnitada, et „asendusvõrdlusaluse“ all tuleks mõista uut võrdlusalust, millele lisandub intressimäärade vahe.

3.12.

Komitee leiab, et oleks kasulik selgitada mõistet „tõsised häired liidu finantsturgude toimimises“. Sellega seoses võib põhjenduse 4 põhjal järeldada, et LIBORi väljaandmise lõpetamine vastab sellisele häirele, kuid kui lähtuda pikaajalisest perspektiivist ja oletada, et teataval ajahetkel võidakse lõpetada EURIBORi väljaandmine, on asjakohane soovitada kõnealuse mõiste määratlemist.

3.13.

Komitee leiab, et kasulik oleks ka näidata, millisel tingimustel Euroopa Komisjon seda regulatsiooni kasutab ehk antud juhul, kui kaua pärast seda, kui sätestatud tingimused on täidetud, määratakse asendusvõrdlusalus.

3.14.

Lisaks oleks kasulik selgitada selle meetme kohaldamise eksterritoriaalsuse astet ehk teisisõnu märkida, et seda kohaldatakse juhul, kui järelevalve alla kuuluvatest üksustest ühe asukoht on mõnes liikmesriigis, olenemata lepingut reguleerivatest õigusaktidest; sellega seoses viitab komitee eelkõige lepingutele, mis on sõlmitud Ühendkuningriigi õiguse alusel, millest saab 1. jaanuaril 2021 kolmanda riigi õigus, kuna Ühendkuningriik asub väljaspool Euroopa Liitu.

3.15.

Seepärast on võrdlusaluste määruse reform õige vahend sellise õigusnormidest tuleneva asendusmäära loomiseks, millega leevendatakse õiguskindlust ja finantsstabiilsust mõjutavaid kahjulikke tagajärgi, mis võivad kaasneda sellega, kui LIBORit või mistahes muud võrdlusalust, mille väljaandmise lõpetamine häiriks märkimisväärselt liidu finantsturgude toimimist, enam välja ei anta ja kui asendusmäär pole kättesaadav ega integreeritud varasematesse lepingutesse, milles osalevad võrdlusaluste määruse kohaldamisalasse kuuluvad järelevalvealused isikud.

3.16.

Otsus on kooskõlas finantsstabiilsuse nõukogu soovitustega ja komitee peab siiski küsitavaks seda, et arvestades kogu maailma tegevust, näib Euroopa Liit olevat ainus jurisdiktsioon, kus püütakse reguleerida hetke vahetuskursi indeksite toimemehhanismi.

3.17.

Komitee soovitab ilmselgelt jälgida selle määruse rakendamist ja selle integreerimist finantsturgude tasandil. Komitee jaoks on oluline, et kavandatud reeglitega antaks konkreetne ja otsene panus eesmärkide saavutamisse ning et nendega kaasneksid kõigile asjaosalistele ja kõikides liikmesriikides positiivsed tulemused.

---

(1)  „Euroopa Finantsjärelevalve Süsteem – reformid“ (ELT C 227, 28.6.2018, lk 63), „Jätkusuutlik rahandus: taksonoomia ja võrdlusalused“ (ELT C 62, 15.2.2019, lk 103) ja „Euroopa Finantsjärelevalve Süsteem – muudetud ettepanek rahapesu vastu võitlemiseks“ (ELT C 110, 22.3.2019, lk 58).

(2)  Londoni pankadevaheline intressimäär (LIBOR) on rahvusvaheliselt tunnustatud peamine võrdlusintressimäär pankadevahelise laenuandmise kulude arvutamiseks.

(3)  2009. aasta aprillis Londonis G20 kohtumisel loodud rahvusvaheline majandusgrupp. See ühendab 26 riiklikku finantsasutust (keskpangad, rahandusministeeriumid jne), samuti mitmeid rahvusvahelisi organisatsioone ja rühmitusi, kes töötavad välja standardeid finantsstabiilsuse valdkonnas.

(4)  „Euroopa Finantsjärelevalve Süsteem – reformid“ (ELT C 227, 28.6.2018, lk 63), „Jätkusuutlik rahandus: taksonoomia ja võrdlusalused“ (ELT C 62, 15.2.2019, lk 103) ja „Euroopa Finantsjärelevalve Süsteem – muudetud ettepanek rahapesu vastu võitlemiseks“ (ELT C 110, 22.3.2019, lk 58).

(5)  Pankadevahelised laenuintressimäärad (IBOR) on süsteemselt olulised viiteintressimäärad, mis on aluseks paljudele lepingutele finantssektoris.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele jätkusuutlikku konkurentsivõimet, sotsiaalset õiglust ja vastupanuvõimet toetava Euroopa oskuste tegevuskava kohta“

(COM(2020) 274 final)

ja „Ettepanek: nõukogu soovitus jätkusuutlikku konkurentsivõimet, sotsiaalset õiglust ja vastupanuvõimet toetava kutsehariduse ja -õppe kohta“

(COM(2020) 275 final)

(2021/C 10/07)

Raportöör:

Tatjana BABRAUSKIENĖ

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Komisjon, 12.8.2020
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	9.9.2020
Vastuvõtmine täiskogus	29.10.2020
Täiskogu istungjärk nr	555
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	218/0/5

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juhib tähelepanu sellele, et oskustega ja kvalifitseeritud tööjõud on Euroopa sotsiaalse ja majandusliku mudeli üks põhiväärtus ning et noorte ja täiskasvanute koolitamise toetamist tuleb kasutada hoovana pikaajalise ja kestliku majanduskasvu edendamiseks, kuna see aitab suurendada innovatsioonivõimet, tootlikkust ja konkurentsivõimet ning toetab töötajaid õiglasel üleminekul ning karjääri- ja palgaredelil edasiliikumisel.

1.2.

Komitee tunnustab tõsiasja, et oskuste tegevuskava ja soovituse ettepanek kutsehariduse ja -õppe kohta töötati välja Euroopa sotsiaalõiguste samba raames ning et oskuste tegevuskava moto on Euroopa sotsiaalõiguste samba esimene põhimõte.

1.3.

Komitee usub, et kutsehariduse tipptaseme keskuste projektid ja lisavahendina riikide kutseoskusvõistlustel EuroSkills osalemise rahastamine tõhustavad tervet kutsehariduse ja -õppe süsteemi, parandades kutsehariduse ja -õppe kvaliteeti, atraktiivsust ja kaasavust kõigi jaoks. See tuleks saavutada koostöös asjaomaste sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega, sealhulgas perede, lapsevanemate ja õppuritega.

1.4.

Komitee märgib, et selleks, et vastata noorte ja täiskasvanute esmavajadustele, mis võimaldaks neil ühiskonnas edukalt elada, ja selleks, et rahuldada tööturu vajadused rohe- ja digiüleminekul, tuleb „õigete oskuste“ pakkumisse lisada võtmepädevused ja STEAM-valdkonna (1) oskused.

1.5.

Komitee rõhutab keskendumist sotsiaalsetele ja kodanikupädevustele, mis on iga demokraatliku kodaniku jaoks äärmiselt tähtsad. Kodanikuharidus peaks olema kättesaadav kõigile, eriti ebasoodsas olukorras rühmadele (2). Komitee julgustab liikmesriike rakendama nõukogu soovitust ühiste väärtuste edendamise kohta, (3) ning tugevdama kutsehariduse ja -õppe ja täiskasvanuhariduse sektorites Euroopa väärtuste ja identiteedi õpetamist.

1.6.

Komitee kiidab heaks töötajate ümber- ja täiendusõppes vajalike oskuste pakti ettepaneku ning nõuab saavutatavate eesmärkide ja kokkulepitud ühiste kvaliteedipõhimõtete väljatöötamist, kaasates sellesse asjaomased sotsiaalpartnerid, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja teised olulised sidusrühmad, et pakkuda tõhusaid lahendusi kõigile.

1.7.

Komitee nõuab suurema tähelepanu pööramist juhendamis- ja nõustamismeetmetele seoses tööturul toimuva rohe- ja digiüleminekuga, laiendades toetusmehhanisme, mida pakuvad erinevad teabepakkujad, nt ametiühingute koolitussaadikute süsteemid, ettevõtete personalitöö toetamine, ja kodanikuühiskonna töö täiskasvanute ja töötajate ümber- ja täiendusõppes osalemise motiveerimisel. Komitee juhib tähelepanu sellele, et inimeste toetamine koolituse kaudu õiglase rohe- ja digiülemineku raames algab mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimisest ning koolituskursuste tunnustamisest ja sertifitseerimisest, et need saaksid moodustada osa täielikust kvalifikatsioonist.

1.8.

Komitee viitab oma arvamusele „Elukestva õppe jätkusuutlik rahastamine ja oskuste arendamine oskustööjõu nappuse tingimustes“ (4) ning märgib, et majanduse taastekava, taasterahastut „NextGenerationEU“ ja teisi ELi fonde (nt ESF+, õiglase ülemineku fond) tuleb haridus- ja koolituspoliitika tulemuslikuks toetamiseks tõhusalt ja järjepidevalt kasutada.

1.9.

Komitee kutsub üles uurima ELi tasandil ideed käivitada individuaalsete õppekontode Euroopa algatus koondalgatusena või eritoetusena liikmesriikide vajadustele vastamiseks. Komitee kutsub komisjoni üles algatama sotsiaaldialoogi individuaalsete õppekontode käsitlemiseks ning kutsehariduse ja -õppe Euroopa põhiprofiilide väljatöötamiseks, et võtta arvesse sektorite vajadusi, riiklikke nõudeid kutsehariduse või -õppe erialadele vastavalt kollektiivlepingutele, muutuvaid kutseprofiile ja ettevõtete vajadusi, ning konsulteerima asjaomaste kodanikuühiskonna organisatsioonidega.

1.10.

Komitee ärgitab näitajaid ja võrdlusaluseid veel kord läbi vaatama ja ajakohastama nii pea, kui andmed COVID-19 kriisi mõju kohta on kättesaadavad. Kutsehariduse ja -õppe, oskuste ja tööturu vajadustega seotud andmeid ja teavet tuleb seoses ELi hariduse ja koolituse eesmärkidega parandada ning uued näitajad peaksid kindlustama ÜRO kestliku arengu eesmärkide ja Euroopa poolaasta rakendamise. Selleks, et saavutada 2025. aastaks kavandatud näitajad, on seire sageduse osas vaja iga-aastaselt ajakohastada mitmesuguseid andmeid, et paremini jälgida parendusi kutsehariduses ja -õppes, samuti ümber- ja täiendusõppe pakkumist.

1.11.

Komitee nõuab, et kõigile kutsehariduse ja -koolituse omandajatele tagataks õigus ja juurdepääs kvaliteetsele ja kaasavale kutseharidusele ja -õppele ning õpipoisiõppele, võttes nõuetekohaselt arvesse kvaliteetse ja tõhusa õpipoisiõppe Euroopa raamistikku (5). Lisaks kutseharidust ja -õpet käsitleva soovituse ettepanekus kirjeldatud töölõppes osalemise näitajale võiks määratleda ka ettevõttepõhise õppimise näitaja ja julgustada ettevõtetevahelist koostööpõhist õpipoisiõpet.

1.12.

Komitee viitab oma arvamusele „ELi strateegia keskkonnahoidlike oskuste ja pädevuste edendamiseks kõigi jaoks“ (6) ning kutsub komisjoni üles töötama kooskõlas Euroopa rohelise kokkuleppega välja ELi tasandi keskkonnahoidlike oskuste ja pädevuste strateegia ning kehtestama keskkonnahoidlike oskuste vajadusi käsitleva pädevusraamistiku näitajad, kaasates sellesse valitsused, sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid.

1.13.

Komitee kutsub üles töötama välja meetmed kutseõpetajate ja koolitajate elukutse atraktiivsuse suurendamiseks, ajakohastades strateegiliselt nende ametialast alg- ja täiendusõpet, et nad oleksid kutsehariduse ja -õppe digi- ja roheüleminekuks hästi ette valmistatud, parandades nende staatust, töötervishoidu ja -ohutust ning töötingimusi ja kaasates nad tõelise sotsiaaldialoogi raames kutsekoolide ja haridusasutuste jaoks digi- ja roheüleminekut puudutavate õppekavade väljatöötamisse.

1.14.

Komitee sooviks, et digiõppe tegevuskava (7) pakuks koolikogukondadele praktilist tuge, et parandada nende digitaalseid oskusi, suurendada investeeringuid digitaalsetesse vahenditesse ja laiendada internetile juurdepääsu, ning aitaks kaasa sellele, et nii pehmed (sotsiaalseks ja eraeluks vajalikud) kui ka kõvad (tehnilised ja tööalased) digioskused jõuaksid kõigini. Komitee kutsub komisjoni üles esitama SELFIE-vahendi kontekstis asjakohaseid andmeid digivahenditele ja internetile juurdepääsu kohta koolides (8). Oluline on tagada töötajate ümber- ja täiendusõpe vajalike digioskuste vallas.

1.15.

Komitee soovitab erinevate pakkujate kasutatavate mikrokvalifikatsioonitunnistuste kaardistamiseks läbi viia ELi tasandi uuringu, et teha kindlaks Euroopa ettevõtete, tööandjate, töötajate ja tööotsijate tegelikud vajadused mikrokvalifikatsioonitunnistuste järele ning nende mõju kvalifikatsioonidele ja kollektiivlepingutele.

1.16.

Komitee soovitab täiendada Europassi platvormi usaldusväärse teabega tööotsijatele, õppuritele, tööandjatele ja poliitikakujundajatele ning teha teave kättesaadavaks ka puuetega inimestele ja esitada see erinevates keeltes, sealhulgas rändajate, pagulaste ja varjupaigataotlejate enim kasutatavates keeltes.

1.17.

Komitee nõuab, et riiklikes oskuste arendamise meetmetes asetataks rõhk naisõpilaste, naistöötajate ja naissoost töötute toetamisele spetsiaalselt nende jaoks välja töötatud koolitustega, keskendudes seejuures ka COVID-19 kriisi tõttu tõsistesse raskustesse sattunud perekondade tõhusale toetamisele.

1.18.

Komitee julgustab komisjoni töötama välja meetmed, millega tagatakse, et iga pagulane ja varjupaigataotleja saab võimaluse oma oskused ja pädevused valideerida ning talle pakutakse tööturule integreerimiseks Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaselt õpipoisiõppe ning ümber- ja täiendusõppe võimalusi.

1.19.

Komitee teeb ettepaneku, et oskuste tegevuskava kõrghariduse ja teadustööga seotud algatuste aluseks olevaid ideid ja muid poliitikameetmeid tuleks valitsuste, asjaomaste sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega lähemalt arutada. Ettevõtete ja kõrgkoolide partnerlused peaksid olema mõlemale poolele võrdselt kasulikud ega tohiks kaasa tuua avalik-õiguslike kõrgkoolide eelarve kärpimist.

1.20.

Komitee nõuab Euroopa poolaasta raames kestlikke riiklikke investeeringuid kõrgharidusse ja teadustöösse ja selle toetamist ELi vahenditest, et muuta kõrgharidus ja teadustöö täielikult kaasavaks ning õpilastele ja tulevastele teadlastele ligipääsetavaks ning kindlustada akadeemilistele ringkondadele ja teadlastele toetav töökeskkond. Komitee kutsub üles arutama teadlaste oskuste ja pädevuse arendamise ettepanekuid lähemalt algatuste kavandatud kasusaajatega.

1.21.

Komitee kutsub liikmesriike üles rakendama Pariisi kommünikeed (2018) ja eelseisvat Rooma kommünikeed (2020) ning tagama, et Euroopa kõrgharidusruumi alusena austataks akadeemilist vabadust ja terviklikkust, institutsioonilist autonoomiat, üliõpilaste ja töötajate osalemist kõrghariduse juhtimises ja riiklikku vastutust kõrghariduse eest. Komitee kutsub liikmesriike üles austama Bologna protsessi põhiväärtusi ning rakendama sotsiaalse mõõtme ja kvaliteetse õppimise ja õpetamise põhimõtteid, ja palub Bologna järelmeetmete rühmal tagada ühiselt kokkulepitud Bologna eesmärkide edasise elluviimise. Komitee rõhutab ka ÜRO 1997. aasta õppejõudude staatust käsitleva soovituse rakendamise olulisust (9).

2.   Taustteave

2.1.

Teatises jätkusuutlikku konkurentsivõimet, sotsiaalset õiglust ja vastupanuvõimet toetava Euroopa oskuste tegevuskava kohta tuuakse välja poliitilised prioriteedid ja meetmed, mille eesmärk on koolitada rohkem inimesi ja sagedamini ning õpetada neile konkreetsel töökohal vajalikke oskusi, pidades eelkõige silmas rohe- ja digiüleminekut.

2.2.

Uue ettepaneku aluseks on teatis „Euroopa uus oskuste tegevuskava. Koostöö inimkapitali tugevdamiseks ning töölesobivuse ja konkurentsivõime suurendamiseks“ (2016) (10). Ajakohastatud oskuste tegevuskavas (2020) pakutakse välja 12 algatust ja neli kvantitatiivset eesmärki, mis tuleks saavutada 2025. aastaks. Nõukogu soovituse ettepanekus jätkusuutlikku konkurentsivõimet, sotsiaalset õiglust ja vastupanuvõimet toetava kutsehariduse ja -õppe kohta pakutakse välja täiendavad eesmärgid kutsehariduses ja -õppes osalejatele. Käesolevas arvamuses keskendutakse mõlemale algatusele.

3.   Üldised märkused

3.1.

COVID-19 pandeemia on surunud Euroopa majanduse sügavasse langusesse ja suurendanud töötuse määra. Ehkki Eurostati hinnangul on hiljutine töötuse kasv olnud majandustegevuse langusega võrreldes väike, prognoositakse, et töötuse määr 27 ELi liikmesriigis tõuseb 2019. aasta 6,7 %lt 9 %ni 2020. aastal (11). Teisalt on COVID-19 kriis kiirendanud digiüleminekut hariduses, töös ja igapäevaelus. Seega tuleb komisjoni meetmepakett õigel hetkel, et käivitada arutelu tõhusate haridus- ja koolitusmeetmete üle.

3.2.

Komitee tunnustab asjaolu, et oskuste tegevuskava ja soovituse ettepanek kutsehariduse ja -õppe kohta töötati välja Euroopa sotsiaalõiguste samba raames, et panustada selle esimesse põhimõttesse, mis puudutab õigust kvaliteetsele ja kaasavale haridusele, koolitusele ja elukestvale õppele. Kõigil eurooplastel peaks õiglase ülemineku raames ja demograafilisi muutusi silmas pidades olema õigus pääseda ligi kvaliteetsele ja kaasvale koolitusele ja elukestvale õppele. Komitee rõhutab vajadust käsitleda haridusvaesust, mis on COVID-19 kriisi ajal haridusele ja koolitusele ebavõrdse ligipääsu tulemusel süvenenud.

3.3.

Komitee on seisukohal, et võtmepädevused ja pehmed oskused on sama olulised kui tööturul vajalikud „õiged oskused“. Need võtmepädevused hõlmavad sotsiaalset ja kodanikupädevust, mis on inimesele kui demokraatlikule kodanikule äärmiselt olulised, eriti juhul, kui suurem sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus võib põhjustada radikalismi ja populismi ning suurendada kuritegevust. Oskuste tegevuskavas tuleks pöörata rohkem tähelepanu põhipädevuste arendamisele kohustuslikes haridustasemetes/õppekavades, samuti noorte ja täiskasvanute õppele. Oskuste tegevuskava rõhuasetus STEM-õpingutel (12) ja ettevõtluspädevusel on väga tervitatav, nagu ka arusaam ühiskonnas ja tööturul vajalikest laiaulatuslikest pädevustest, eeldusel, et tähelepanu jagub ka sotsiaalsetele ja valdkonnaülestele oskustele. STEAM-valdkonna (13) oskusi tuleb edasi arendada, kuna kunst, humanitaarteadused ja sotsiaalteadused ning nende valdkondade kutsealad annavad olulise panuse riigi SKPsse.

3.4.

Komitee juhib tähelepanu sellele, et ta tunnustas arvamuses Euroopa haridusruumi kohta (2018) (14) tõsiasja, et haridusruumi algatuses nähti ette suurem kaasatus tulevastes haridussüsteemides ja rõhutati, et ELi, demokraatlike väärtuste, sallivuse ja kodanikuks olemise kohta õppimist tuleb terviklikus hariduskäsituses pidada kõigi õiguseks, keskendudes iseäranis ebasoodsas olukorras elanikkonnarühmadele (15) ja käsitledes seda osana Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamisest. Väga oluline on julgustada liikmesriike rakendama nõukogu soovitust ühiste väärtuste edendamise kohta (16). ELi teemal harimist käsitlevale arvamusele (17) tuginedes juhib komitee tähelepanu sellele, et kutsehariduses ja -õppes ning täiskasvanuhariduses tuleks samuti keskenduda ühiste Euroopa väärtuste ja ELi identiteedi tugevdamisele.

4.   Konkreetsed märkused

4.1.

Komitee kiidab heaks töötajate ümber- ja täiendusõppes vajalike oskuste pakti ettepaneku. Väga oluline on kaasata pakti väljatöötamisse asjaomased sotsiaalpartnerid, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja teised tähtsad sidusrühmad, et määratleda selle sihtrühmadele seatavad eesmärgid ja tagada nende eesmärkide täitmine. Pakt peaks pakkuma noortele ja täiskasvanutele, töötutele, madala kvalifikatsiooniga inimestele ja töötajatele tõhusaid lahendusi, pöörates erilist tähelepanu sotsiaal-majanduslikult ebasoodsas olukorras elanikkonnarühmade juurdepääsule kvaliteetsele ja kaasavale kutseharidusele ja -õppele, täiskasvanuharidusele ja täiendus- ja ümberõppele, mida pakuvad erinevad teenusepakkujad, nagu riiklikud tööturuasutused, ettevõtted ja kutseharidusasutused.

4.2.

Üks nende koolituspakkumiste kvaliteedikriteeriumitest peaks olema seotud mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimisega enne mis tahes koolitust. Koolitust tuleks tunnustada ja sellele väljastada vastav sertifikaat, millel on selgelt välja toodud kvalifikatsiooni tase või kvalifikatsiooni osa, mille kohta sertifikaat on väljastatud. See nõue tugevdaks nõukogu soovituse „Oskuste täiendamise meetmed: uued võimalused täiskasvanutele“ (18) ja mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise kohta antud soovituse (19) rakendamist.

4.3.

Kooskõlas oma varasema arvamusega „Elukestva õppe jätkusuutlik rahastamine ja oskuste arendamine oskustööjõu nappuse tingimustes“ (20) nõuab komitee, et majanduse taastekava, taasterahastut „NextGenerationEU“ ja teisi ELi fonde (nt ESF+, õiglase ülemineku fond) kasutataks tõhusalt ja järjepidevalt tagamaks, et äriettevõtted ja sotsiaalsed ettevõtted elavad kriisi üle, et nad suudavad pakkuda ja hoida kvaliteetseid töökohti ning et töötajad ja töötud saavad kvaliteetsete oskuste omandamisel tõhusat tuge. Euroopa Sotsiaalfond+ täiendav kasutamine aitab ellu viia Euroopa poolaasta protsessis määratletud haridus- ja koolitusreformid ja peaks toetama kestliku Euroopa tööstusstrateegia ja VKEde poliitika oskuste arendamise eesmärke.

4.4.

Komitee märgib, et komisjon tunnistab oma ettepanekus liikmesriikide erinevaid lähenemisviise, mis annavad inimestele võimaluse arendada oma oskusi kogu elu vältel, rääkides „kontodest“, mitte ühest „kontost“. Siiski tuleb täiendavalt ja nõuetekohaselt uurida ideed käivitada Euroopa individuaalsete õppekontode algatus koondalgatusena või liikmesriikidele pakutava eritoetusena, veendumaks, et see pakub tõepoolest tõhusa lahenduse täiendus- ja ümberõppe toetamiseks ja et see põhineb mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimisel, et pakkuda individuaalseid õppimisvõimalusi. Seega tuleks otsused edasiste poliitikameetmete kohta langetada koostöös asjaomaste, sealhulgas valdkondlike sotsiaalpartneritega.

4.5.

Oskuste pakt võiks keskenduda tööstussektoritele, kus toetatakse täiendus- ja ümberõpet ning motiveeritakse praktiliste juhiste ja nõustamise kaudu töötajaid osalema koolitustel, mis toetavad nende erialast ja karjääriarengut ning vastavad ettevõtte huvidele. Seoses koostöökava (21) algatuse ja kutsehariduse ja -õppe Euroopa põhiprofiilide väljatöötamise ideega tasub märkida, et teatud elukutsete valdkondlike oskuste profiilide potentsiaalset vastasmõju tuleb lähemalt arutada asjaomaste valdkondlike sotsiaalpartneritega. Arvesse tuleb võtta terviklikke lähenemisviise, sh konkurentsivõimet, ettevõtete teadus- ja innovatsioonistrateegiaid ning ärisaladusi.

4.6.

Kõigil kutseõppuritel peab vastavalt nõukogu 2018. aasta soovitusele kvaliteetse ja tõhusa õpipoisiõppe Euroopa raamistiku kohta (22) olema õigus kvaliteetsele ja kaasavale kutseharidusele ja -õppele ja õpipoisiõppele. Kutsehariduse omandanute või kutseõppe läbinute tööalase konkurentsivõime näitajate puhul tuleks arvesse võtta COVID-19 kriisi mõju sektoritele ning hariduse omandanute või õppe läbinute nõudmisi õiglasele ja kvaliteetsele tööle. Jätkuvalt võiks edendada ettevõtetevahelist koostööpõhist õpipoisiõpet. Kutsehariduse tipptaseme keskuste projektides võiks rohkem keskenduda sotsiaalsele kaasamisele ja võrdsele ligipääsule kvaliteetsele ja atraktiivsele koolitusele. Tähtis on arvestada kutsehariduse ja -õppe pakkujate rolli riiklikus kontekstis ja nende koostoimet sotsiaalpartneritega õppekavade kohandamisel vajalikele oskustele. Ka ettepanek rahastada riikide osalemist kutseoskusvõistlustel EuroSkills võib suurendada kutsehariduse ja -õppe atraktiivsust. Valitud kutseõppurite suurepärane ettevalmistus oleks aga valitsustele näide sellest, kuidas parandada tõhusate meetmete abil kutsekoolide üldist kvaliteeti.

4.7.

Komitee viitab Riia järeldustele kutsehariduse ja -õppe strateegia kohta aastateks 2015–2020, milles lepiti kokku, et töölõpe hõlmab praktilist õpet koolides ja ettevõtetes (23). Kuna ligipääs mõnele töölõppe vormile peaks olema norm kõigi kutseõppurite jaoks, ei ole töölõppes osalemise näitajad kindlasti piisavalt ambitsioonikad ja neid on õpipoisiõppe pakkumise parandamiseks raske kohaldada.

4.8.

Cedefopi hiljutisele tööle tuginedes (24) on oskuste prognoosimise tõhustamine väga oluline ka selleks, et määratleda liikmesriikide edusammud seoses täiskasvanuhariduse ja kutsehariduse ja -õppe näitajatega ning neid jälgida. Vajalike oskuste prognoosimine seoses sotsiaalsete ja tööturul toimuvate muutustega on oluline, et tagada oskuste strateegiate parem juhtimine tõhusa sotsiaaldialoogi ning asjaomaste kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sidusrühmadega – sealhulgas ettevõtted – peetavate konsultatsioonide raames. Oleks tervitatav, kui oskuste tegevuskavas ning kutsehariduse ja -õppe kohta esitatud soovituse ettepanekus välja pakutud näitajad vaadataks läbi ja neid ajakohastataks, pidades silmas uuringuid COVID-19 kriisi mõju kohta haridusele, koolitusele ja tööturule.

4.9.

Üldisemalt tuleb parandada andmeid ja teavet kutsehariduse ja -õppe, oskuste ja tööturu kohta, pidades silmas ELi eesmärke hariduse ja koolituse valdkonnas ning uusi näitajaid, mis on kavandatud selleks, et tagada ÜRO kestliku arengu eesmärkide, iseäranis 4. eesmärgi (haridus), 5. eesmärgi (võrdsus), 8. eesmärgi (inimväärne töö) ja 13. eesmärgi (kliimamuutused) ning Euroopa poolaasta rakendamine. Selleks, et saavutada 2025. aastaks kavandatud näitajad, oleks Eurostati ja teiste agentuuride (Cedefop ja Eurofound) seire sageduse osas vajalik iga-aastane ajakohastamine. Täiendavad näitajad võiksid aidata ettevõtetel ja töötajatel paremini määratleda oma investeeringuid, pakkumist ja vajaminevaid oskusi, keskendudes „koolitust pakkuvate ettevõtete osakaalule koolitusliikide kaupa“ ja „koolituskulude osakaalule ettevõtte tööjõu kogukuludest“. Eurostat juba kogub neid andmeid iga viie aasta järel, ent see ajavahemik ei toeta sotsiaalpartnerite aktiivset osalemist oskuste prognoosimisel ega vajalike koolituste pakkumist – mõlemat tuleks oskuste tegevuskavas tugevdada. Kollektiivlepingute läbirääkimiste raames kokkulepitud tasustatud õppepuhkus võib olla üks näitajate hulka lisatavatest vahenditest, lisaks tuleks mõõta töötajatele teabe ja juhiste andmise ulatust.

4.10.

Komitee arvamuses „ELi strateegia keskkonnahoidlike oskuste ja pädevuste edendamiseks kõigi jaoks“ (25) märgitakse, et vastutus keskkonnaküsimuste eest lasub meist igaühel. Ennetav täiendus- ja ümberõpe keskkonnahoidlikule majandusele õiglase ülemineku lihtsustamiseks peaks olema kättesaadav kõigile, eriti hääbuvates sektorites töötavatele inimestele. Vaja on jälgida pehmeid (igapäevaeluga seotud ja sotsiaalsed oskused) ja kõvasid (tehnilised ja tööalased oskused) keskkonnahoidlikke oskusi ja pädevusi puudutava koolituse pakkumist selge näitaja alusel, mis on oluline mitte ainult täiskasvanutele, vaid igaühele Euroopas. See näitaja ning ELi strateegia keskkonnahoidlike oskuste ja pädevuste kohta peaksid põhinema põhjalikul keskkonnahoidlike oskuste ja pädevuste riiklike strateegiate üleeuroopalisel uuringul ja hindamisel. Keskkonnahoidlike oskuste näitajate ja pädevusraamistiku loomine peab põhinema avatud koostöömeetodil. Kutseõpetajatele ja -koolitajatele tuleks ka ettevõtetes tagada kvaliteetne pidev kutsealane areng (26) ja nad tuleb kaasata rohe- ja digiülemineku alaste õppekavade väljatöötamisse.

4.11.

Komitee rõhutab, et koolidel on ühiskonnas oluline roll ja õpetamismeetodeid tuleks toetada digiüleminekuga, nähes viimati nimetatus vahendit, mitte eesmärki. Äärmiselt oluline on tõhusalt toetada koole, õpilasi, õpetajaid, lapsevanemaid ja peresid digitaalsete oskuste parandamisel ja seadmetesse investeerimisel ning nende küsimustega tuleks tegeleda Euroopa poolaasta ja digiõppe tegevuskava raames. Tööstuse ja majanduse jätkuva digiülemineku kontekstis on oluline tagada töötajatele sotsiaaldialoogi abil ümber- ja täiendusõpe vajalike digioskuste vallas. Komitee kutsub komisjoni üles esitama SELFIE-vahendi kontekstis andmeid digivahenditele ja internetile juurdepääsu kohta koolides (27).

4.12.

Sotsiaalpartneritega konsulteerides on vaja leida mikrokvalifikatsioonitunnistuste ühtne Euroopa määratlus ja arusaam neist. Komitee soovitab läbi viia ELi tasandi uuringu, et kaardistada eri sektorite ettevõtete, koolituspakkujate ja haridusasutuste (kutseharidus ja -õpe ning kõrgharidus) kasutatavad olemasolevad mikrokvalifikatsioonitunnistused ning selgitada välja Euroopa ettevõtete, tööandjate, töötajate ja tööotsijate vajadused ja huvid seoses nende tunnistuste saamise ja taotlemisega. Mikrokvalifikatsioonitunnistusi võib pidada üheks, kuid mitte ainsaks tunnustamismenetluse ning täiendus- ja ümberõppe lahenduseks ja tulemiks. Nendes tuleks selgelt määratleda sertifikaadi seos täieliku kvalifikatsiooniga. Sotsiaalpartneritega tuleb arutada ELi tasandil mikrokvalifikatsioonitunnistusi puudutavate standardite määratlemist ja täiendavaid poliitikameetmeid, tagades kindlasti kvaliteedi ja läbipaistvuse ja kaaludes selle kohta ELi tasandi uuringut ja põhjalikku mõjuhinnangut, sh mõju kvalifikatsioonidele ja kollektiivlepingutele.

4.13.

Seoses uue Europassi platvormi käivitamisega saab sertifitseerimiste ja kvalifikatsioonide usaldusväärsuse küsimuse lahendada digitaalsete kvalifikatsioonitunnistustega, pidades samas kinni tunnustamise ja valideerimise korrast. Teave peaks olema kättesaadav ka puuetega inimestele ning seda tuleks esitada erinevates keeltes, sealhulgas rändajate, pagulaste ja varjupaigataotlejate enim kasutatavates keeltes. Kiirkorras tunnustamiseks kasutatavate avatud tunnistuste ideed tuleks põhjalikumalt uurida.

4.14.

Komitee tunnustab komisjoni soovitusi toetada riiklikke oskuste strateegiaid, keskendudes kutsehariduses ja -õppes kaasavusele ja soolisele võrdõiguslikkusele . ÜRO, (28) Euroopa Nõukogu ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (29) hiljutiste aruannete kohaselt on COVID-19 kriis iseäranis tabanud peredega naisi. Naised on seisnud silmitsi suurema kodu-, seksuaal- ja soolise vägivallaga. Lisaks tuleks tähelepanu pöörata ka pandeemia võimalikule pikaajalisele mõjule töö- ja eraelu tasakaalule ja naiste majanduslikule sõltumatusele, kuna see võib sundida paljusid neist tegema raskeid valikuid ja suunduma tasustamata tööle (30). Komitee pakub seepärast välja, et riiklikes oskuste arendamise meetmetes asetataks rõhk naisõpilaste, naistöötajate ja naissoost töötute toetamisele spetsiaalselt nende jaoks välja töötatud koolitustega. Need meetmed peaksid keskenduma ka COVID-19 kriisi tõttu tõsistesse raskustesse sattunud perede tõhusale toetamisele.

4.15.

Komitee juhib tähelepanu sellele, et pagulasi tuleb kohelda võrdselt sõltumata nende oskuste tasemest ja et igale pagulasele ja varjupaigataotlejale tuleks anda võimalus oma oskused ja pädevused valideerida ning pakkuda talle tööturule integreerimiseks Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaselt õpipoisiõppe ning ümber- ja täiendusõppe võimalusi. Rände- ja varjupaigapaktis tuleks tunnistada, et pagulastel on oskused ja teistsugused kvalifikatsioonitasemed, millel võib olla neid vastuvõtvale riigi ja kohaliku tööturu ja ettevõtete vajaduste seisukohalt lisaväärtus.

4.16.

Oluline on luua Euroopa kõrgharidusruumi ja Euroopa teadusruumi vahel täiendavaid sidemeid, et parandada kõrghariduse ja teadustöö kvaliteeti ja kaasavust kõigi üliõpilaste jaoks sõltumata nende vanusest või sotsiaal-majanduslikust taustast. Euroopa ülikoolide algatuse oluline raskuspunkt peab olema õpingute kvaliteedi ja õpingute ülikoolidevahelise tunnustamise tõhustamine. Ehkki kõrgharidus on riikide pädevuses, näivad Euroopa kraadiõpet, Euroopa ülikoolide põhikirja ja Euroopa tunnustamise ning kvaliteeditagamise süsteemi puudutavad komisjoni ettepanekud olevat samm kõrghariduse õpingute ühtlustamise suunas. Seega nõuab komitee nende algatuste taga olevate ideede ja edasiste poliitikameetmete täiendavat arutamist valitsuste, asjaomaste sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega.

4.17.

Komitee märgib, et COVID-19 kriisil on olnud äärmiselt negatiivne mõju ülikoolide vastuvõtule, õppetöös osalemisele, sotsiaalsele rollile ja investeeringutele. Tagada tuleb kestlikud riiklikud investeeringud kõrgharidusse ja teadustöösse ning ELi rahalisi vahendeid tuleb tõhustada, et muuta kõrgharidus ja teadustöö täielikult kaasavaks ning üliõpilastele ja tulevastele teadlastele ligipääsetavaks ning kindlustada akadeemilistele ringkondadele ja teadlastele toetav töökeskkond.

4.18.

Ettevõtete ja kõrgkoolide partnerlused peaksid olema mõlemale poolele võrdselt kasulikud, ilma välise surveta ja tasakaalustatud, et tagada ettevõtete iseseisev teadus- ja innovatsioonitegevus ning eraldi riiklikud kõrghariduse ja teadustöö eesmärgid. Seoses oskuste tegevuskava ettepanekutega tuleb arvesse võtta 48 Bologna protsessi riigi ministrite antud lubadusi: akadeemiline vabadus ja terviklikkus, institutsioonide autonoomia, üliõpilaste ja töötajate osalemine kõrghariduse juhtimises ja riiklik vastutus kõrghariduse eest moodustavad Euroopa kõrgharidusruumi selgroo. Komitee viitab ka ÜRO soovitusele õppejõudude staatuse kohta (1997) (31).

4.19.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 13 kohaselt: „Kunsti ja teadusuuringuid ei piirata. Akadeemilist vabadust austatakse“ (32). Teadlaste jaoks Euroopa pädevusraamistiku väljatöötamise, teadlaste oskuste taksonoomia kindlaksmääramise ja teadlastele avatud teadus- ja teadusjuhtimise õppekavade väljatöötamise ettepanekud on ambitsioonikad ideed, ent seavad küsimuse alla kõrgharidusasutuste akadeemilise vabaduse tulevaste akadeemiliste ringkondade ja teadlaste ettevalmistamisel teadmiste ja teadustöö vabaduse suurendamiseks.

---

(1)  Teadus, tehnoloogia, inseneeria, kunst ja matemaatika.

(2)  Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (EIGE).

(3)  Nõukogu soovitus, milles käsitletakse ühiste väärtuste, kaasava hariduse ja õpetamise Euroopa mõõtme edendamist (ELT C 195, 7.6.2018, lk 1).

(4)  ELT C 232, 14.7.2020, lk 8.

(5)  Nõukogu 15. märtsi 2018. aasta soovitus kvaliteetse ja tõhusa õpipoisiõppe Euroopa raamistiku kohta.

(6)  Arvamus SOC/636 (koostamisel), pealkiri muutmisel.

(7)  Komisjoni veebileht uue digiõppe tegevuskava kohta.

(8)  SELFIE-vahend.

(9)  Recommendation concerning the Status of Higher-Education Teaching Personnel („Soovitus õppejõudude staatuse kohta“).

(10)  COM(2016) 381 final.

(11)  Eurostati pressiteade „Euro area unemployment at 7,8 %“ („Töötus euroalal 7,8 %“), juuli 2020.

(12)  Teadus, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika.

(13)  Teadus, tehnoloogia, inseneeria, KUNST ja matemaatika.

(14)  ELT C 62, 15.2.2019, lk 136.

(15)  Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (EIGE).

(16)  Nõukogu soovitus (ELT C 195, 7.6.2018, lk 1).

(17)  ELT C 228, 5.7.2019, lk 68.

(18)  ELT C 484, 24.12.2016, lk 1.

(19)  Nõukogu 20. detsembri 2012. aasta soovitus mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise kohta.

(20)  Vt joonealune märkus 4.

(21)  Oskustealase valdkondliku koostöö kava.

(22)  Nõukogu 15. märtsi 2018. aasta soovitus kvaliteetse ja tõhusa õpipoisiõppe Euroopa raamistiku kohta.

(23)  Vt töölõppe määratlus 2015. aasta Riia järelduste joonealuses märkuses 6.

(24)  Cedefopi veebileht oskuste prognoosimise kohta.

(25)  Vt joonealune märkus 6.

(26)  Cedefop, „Guiding principles for professional development of trainers in VET“ („Kutseõpetajate ja -koolitajate kutsealase arendamise juhtpõhimõtted“), 2014, ja ETUCE Policy Paper on VET in Europe („Euroopa Ametiühingute Hariduskomitee poliitikadokument Euroopa kutsehariduse ja -õppe kohta“), 2012.

(27)  SELFIE-vahend.

(28)  UN Policy Brief: The Impact of COVID-19 on Women („ÜRO poliitikaülevaade: COVID-19 mõju naistele“) (2020).

(29)  Vt EIGE vastav veebileht.

(30)  https://www.coe.int/en/web/genderequality/women-s-rights-and-covid-19

(31)  UN Recommendation concerning the Status of Higher-Education Teaching Personnel („ÜRO soovitus õppejõudude staatuse kohta“), 1997.

(32)  Euroopa Liidu põhiõiguste harta.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemadel „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Noorte tööhõive toetus: töösild järgmise põlvkonna jaoks““

(COM(2020) 276 final)

ja „Ettepanek: nõukogu soovitus töösilla kohta, millega tugevdatakse noortegarantiid ja asendatakse nõukogu 22. aprilli 2013. aasta soovitus noortegarantii loomise kohta“

(COM(2020) 277 final – 2020/132(NLE))

(2021/C 10/08)

Raportöör:	Tatjana BABRAUSKIENĖ
Kaasraportöör:	Michael McLOUGHLIN

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Komisjon, 12.8.2020
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	9.9.2020
Vastuvõtmine täiskogus	29.10.2020
Täiskogu istungjärk nr	555
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	220/0/2

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab kiiduväärseks asjaolu, et tugevdatud noortegarantiiga antakse liikmesriikidele noorte töötuse vähendamiseks rida meetmeid, mis hõlmavad mitmesuguseid vahendeid, sealhulgas õpipoisiõpe, praktika, haridus ja tööpakkumised, ning kutsub üles astuma lisasamme, et muuta see alaliseks mehhanismiks. Komitee avaldab aga kahetsust, et meetmed ei ole tasakaalustatud ning keskenduvad peamiselt haridusele ja oskustele ning vähem aktiivsele tööturupoliitikale. COVID-19-järgse kriisi ajal peaks ELi noortel, keda töötus kõige rohkem mõjutab, olema juurdepääs kvaliteetsetele töövõimalustele.

1.2.

Komitee kutsub liikmesriike üles võtma lisameetmeid Euroopa sotsiaalõiguste samba neljanda ja esimese põhimõtte tugevdamiseks, et edendada valdkondadevahelist ja mitmetasandilist koostööd tervikliku ja integreeritud noorte toetamise käsitluse rakendamiseks, sest noorte ees seisavad paljud takistused haridusse, ühiskonnaellu ja tööturule sisenemisel.

1.3.

Komitee kutsub üles noortegarantii programmis registreerunud noortele kohe koha tagama. Neile tuleb pakkuda kiiresti või hiljemalt nelja kuu jooksul kvaliteetne lahendus, näiteks kvaliteetne töö- või koolitusvõimalus. Seejuures tuleks arvesse võtta mõnikord pikaldasi mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise menetlusi. Sellist õpet saab teatud ajavahemikul kombineerida pakutavate koolitusvõimalustega.

1.4.

Komitee juhib tähelepanu sellele, et noorte toetamine peab algama mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimisega, mis ideaaljuhul peaks viima kvalifikatsioonini, milles on selgelt esitatud Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku/riikliku kvalifikatsiooniraamistiku tasemed ning kutsenimetus või -tunnistus. Nelja kuu eesmärgi saavutamiseks ja individuaalse toetuse pakkumiseks peaksid valideerimis- ja koolitussüsteemid olema paindlikumad ja tõhusamad.

1.5.

Komitee kutsub üles looma ELi algatust, millega parandada kvaliteetset ja kaasavat juhendamist ja nõustamist, alustades algkoolist, et anda noortele rohkem teavet edasiste haridus- ja seejärel töövõimaluste kohta tööturu rohe- ja digipöörde taustal.

1.6.

Komitee märgib, et mittetöötavatele ja mitteõppivatele noortele pakutavad töökohad peavad vastama tööalastele õigusaktidele, kollektiivlepingutele ja maksueeskirjadele, et vältida noortegarantiist toetust saavate noorte töötajate pikaajalist ebakindlust töösuhetes. Töö pakkumisel noortele tuleb tagada inimväärne palk ja töötingimused, juurdepääsetavad töökohad, töötervishoiu ja tööohutuse tase ning demokraatia töökohal, nagu on määratletud riiklikes õigusaktides, ning järgida kollektiivlepinguid ja/või valdkondlikke kokkuleppeid. Komitee soovitab liikmesriikidel rakendada aktiivset tööturupoliitikat, et luua noortele töökohti avalikus ja erasektoris ning tagada pikaajalised lahendused. Lühiajalised ja ajutised töölepingud võivad lahendada kiireloomulisi probleeme, kuid pikaajaline ebakindlus on samavõrra kahjulik nii noortele, ettevõtjatele kui ka majandusele.

1.7.

Komitee teeb ettepaneku välja töötada noortegarantiid reguleeriv kvaliteediraamistik koostöös ELi, riiklikul ja kohalikul tasandil garantii väljatöötamisel, rakendamisel ja hindamisel osalevate asjaomaste sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna osalejatega, et tagada pakutavate teenuste vastavus konkreetsele standardile. Kuna noortegarantii pakkumisele on eraldatud suuremaid avaliku sektori vahendeid, mida toetatakse ELi vahenditest, on äärmiselt oluline jälgida noortele pakutavate kohtade kvaliteeti kvaliteedikriteeriumide ja tingimustele vastavuse abil (1). Komitee kiidab Euroopa Ametiühingute Keskliidu ja Euroopa Noortefoorumi sellealast tööd.

1.8.

Komitee kiidab heaks komisjoni ettepaneku jõustada värbamisjärgne tagasiside ja noortegarantii jälgimine, et jätkuvalt tõhustada järelevalvet ja hindamist tõhusa noortepoliitika toetuseks. Komitee kutsub liikmesriike üles kehtestama riiklike noortegarantii kavade kvalitatiivse ja kvantitatiivse järelevalve, mis põhineb ühiselt kokkulepitud näitajate raamistikul, mis koostatakse kord aastas ja mida täiustatakse kvalitatiivse loetelu abil. Järelevalve- ja hindamismehhanismid peaksid keskenduma ka kvaliteedile, kaasama kodanikuühiskonna osalejaid, sealhulgas noorteorganisatsioone, ning küsima noortelt otsest panust.

1.9.

Komitee kutsub üles looma ministeeriumide, riiklike tööturuasutuste, sotsiaalpartnerite, noorteorganisatsioonide, riiklike noortenõukogude ja teiste asjaomaste sidusrühmade vahel Euroopa ja riikliku tasandi koostöö tõhusa sotsiaal-, tööhõive-, haridus- ja koolituspoliitika valdkonnas, et leida noortele parim lahendus ja tagada abivajajate parem toetamine, keskendudes eelkõige ebasoodsas sotsiaal-majanduslikus olukorras olevate inimeste kaasamisele ja soolise võrdõiguslikkuse tagamisele.

1.10.

Komitee soovitab komisjonil korraldada ELi tasandi uuring COVID-19 kriisi mõju kohta haridussüsteemist varakult lahkumisele ning mittetöötavate ja mitteõppivate noorte arvu kasvule. Samuti soovitab komitee vaadata läbi Eurostati andmed noorte töötuse määra kohta, et hõlmata ka noored alates riigi kohustusliku kooliea lõppemisest kuni 30-aastaseks saamiseni (seega mitte ainult 18–25-aastased) ning tagada asjakohased toetusmeetmed ning piisav ELi rahastamise tase ja juurdepääs sellele noortegarantii raames.

1.11.

Komitee kutsub ELi liikmesriike üles tagama tõhusad haridus-, koolitus- ja tööturumeetmed, et pakkuda noortele tõhusat tuge. Oluline on tagada, et a) asjakohane haridustee lõpetamise vanus ja b) jätkusuutlikud avaliku sektori investeeringud kvaliteetsesse ja kaasavasse haridusse ja koolitusse vähendavad väheste oskuste ja kehva kvalifikatsiooniga noorte ning mittetöötavate ja mitteõppivate noorte osakaalu.

1.12.

Komitee kutsub üles toetama tõhusalt avalikke tööturuasutusi nende töös suunata inimesed osalema täiendusõppes ja -koolituses ning omandama kvaliteetse töökoha. Komitee märgib, et noortegarantii kasutamise vanuse tõstmine ei tohiks vähendada avalike tööturuasutuste pakutavate võimaluste kvaliteeti ega suurendada survet avalikele tööturuasutustele või haridus- ja koolitussüsteemidele, mis seisavad silmitsi suurenenud nõudlusega. Komitee palub lisatoetust avalike tööturuasutuste suutlikkusele ning selle tagamisele, et inimesed saaksid rohkem teavet olemasolevate õpipoisi- ja praktikakohtade ning kvaliteetsete tööpakkumiste kohta ettevõtetes.

1.13.

Komitee soovitab parandada Europassi platvormi, pakkudes noortele tööotsijatele, sealhulgas puuetega inimestele, usaldusväärset teavet eri keeltes, sealhulgas peamistes rändajate, pagulaste ja varjupaigataotlejate keeltes.

1.14.

Komitee kutsub liikmesriike üles jätkama koostööd, et kõik noortegarantii olulised reformid kajastuksid asjaomast rahastamist reguleerivates õigusaktides. Komitee kutsub komisjoni üles suurendama noortegarantii jaoks kättesaadavaid ELi vahendeid, võttes arvesse kõiki noortegarantiisse tehtavaid ELi investeeringuid, kõiki olemasolevaid ELi programme ja ELi vahendite kasutamise hindamist. Teavet noortegarantii jaoks kasutatavate ELi vahendite kohta tuleb neile, kes noori abistavad, paremini edastada ning liikmesriigid peavad saama suuniseid oma keeles. Komitee tunneb heameelt selle üle, et noorte sihipärane toetamine integreeritakse Euroopa poolaastasse.

1.15.

Komitee kutsub üles kaasama sotsiaalpartnereid ja teisi asjaomaseid sidusrühmi Euroopa Sotsiaalfond+-i rakendamisse. Seda võimaldab Euroopa partnerluse tegevusjuhend Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raames. Sellist kaasamist tuleb laiendada ELi rahastamisvahendile, millega toetatakse tugevdatud noortegarantiid järgmises mitmeaastases finantsraamistikus (2021–2027). See tagaks osaluspõhise programmitöö ja tõhusa järelevalve selle rakendamise üle, nii et vahendid jõuaksid ka päriselt abivajajateni.

1.16.

Komitee väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle luua sotsiaalkaitsele juurdepääsu seireraamistik ja pakkuda lahendusi, millega tagada digiplatvormide kaudu töötavatele inimestele nõuetekohased töötingimused, sest vastasel juhul ei pakuks rahva- ja platvormitöö parimaid pikaajalisi lahendusi noortele noortegarantii raames kvaliteetsete töökohtade pakkumiseks.

1.17.

Komitee teeb ettepaneku siduda tulevane Euroopa lastegarantii noortegarantiiga, et toetada tõhusamalt lastega noori, olenemata sellest, kas nad töötavad või mitte.

1.18.

Komitee julgustab komisjoni koostama sotsiaalmajanduse tegevuskava, et pakkuda tõhusat tuge noortele ettevõtjatele ja idufirmadele ning suurendada kohalikul tasandil keskkonnahoidlikke oskusi, pöörates erilist tähelepanu haavatavatele rühmadele ning kaasates asjaomaseid sotsiaalpartnereid ja kodanikuühiskonna organisatsioone.

1.19.

Komisjon soovitab liikmesriikidel julgustada ettevõtjaid palkama noori töötuid ja pakkuma neile kvaliteetseid töökohti. Komitee märgib, et tööhõivestiimulid, palgatoetused ja töölevõtupreemiad, samuti maksusoodustused ettevõtjatele, võiksid olla selleks head lahendused ning nendega peaks kaasnema sobivate koolitusvõimaluste tagamine. Ettevõtjatele pakutavad stiimulid peaksid pakkuma tõhusaid lahendusi, mis on kooskõlas nende keskpikade ja pikaajaliste äriplaanidega.

1.20.

Komitee soovitab korraldada ELi tasandi uuringu, et teha kindlaks olemasolevad mikrokvalifikatsioonid ning selgitada välja Euroopa ettevõtjate, tööandjate, töötajate ja tööotsijate vajadused ja huvid seoses mikrokvalifikatsioonide omandamise ja taotlemisega, pöörates erilist tähelepanu noortele.

1.21.

Komitee kiidab heaks komisjoni ettepaneku tugevdada sotsiaalset dialoogi õpipoisiõppe parandamise teemal ning kutsub üles teostama tõhusat järelevalvet kvaliteetse ja tõhusa õpipoisiõppe Euroopa raamistikku käsitleva nõukogu soovituse rakendamise üle (2) riigi ja ettevõtte tasandil. Oluline on hinnata ja parandada õpipoisiõpet kvaliteetse ja tõhusa õpipoisiõppe Euroopa raamistiku kriteeriumide alusel.

1.22.

Komitee kutsub komisjoni üles toetama Euroopa õpipoiste võrgustikku selgete volituste määramisel, et toetada õpipoisse kooskõlas kvaliteetse ja tõhusa õpipoisiõppe Euroopa raamistikuga.

2.   Taust ja üldised märkused

2.1.

Nõukogu soovitus noortegarantii kohta võeti vastu 2013. aasta aasta aprillis, kui majandus- ja finantshäired ning majanduskriis tekitasid kõrgeima töötuse määra Euroopa inimeste hulgas, kellest paljud olid noored.

2.2.

COVID-19 pandeemia on tõuganud Euroopa majanduse sügavasse majanduslangusse ja suurendanud töötuse määra. 2020. aasta juunis oli ELis töötu 3 miljonit alla 25-aastast noort (17,1 % selle rühma tööjõust) (3) ning eeldatavasti (4) kasvab see arv aasta lõpuks 4,8 miljonini (26,2 %). Lisaks peaks mittetöötavate ja mitteõppivate noorte arv kasvama 4,9 miljonilt 6,7 miljonini. Noortegarantii rakendamise tugevdamine toimub õigel ajal, sest ELis tuleb vältida 21. sajandi kõrgeima töötuse määra (5) saavutamist. Tugevdatud noortegarantiid käsitlevas ettepanekus antakse liikmesriikidele noorte töötuse vähendamiseks rida meetmeid, mis hõlmavad mitmesuguseid vahendeid, sealhulgas õpipoisiõpe, praktika, haridus ja tööpakkumised. Ettepanekus keskendutakse kuni 30-aastaste noorte koolist tööturule üleminekule ja tööturule integreerimisele nelja kuu jooksul alates registreerimisest avalikus tööturuasutuses või noortegarantii pakkuja juures.

2.3.

Nagu näitas viimane majanduskriis, tabab kriis noori teistest rängemalt. Nad on tööturul haavatavamad ja neil on nõrk sotsiaalkaitse või puudub see hoopis. Paljudel neist on üliõpilaslaenud, neil puuduvad vahendid oma oskuste arendamiseks ja neil on tööturult eemalejäämise tõttu suur psüühikahäirete tekkimise oht. Töötus põhjustab noortele pikaajalisi tagajärgi, muutes nad nn kadunud põlvkonnaks. Eurofoundi (6) arvutuste kohaselt kaotas Euroopa majandus suure majanduslanguse ajal aastas ligikaudu 162 miljardit eurot, sest noorte integreerimiseks ei võetud meetmeid. Noorte töötus ei avalda negatiivset mõju mitte ainult majandusele, vaid kogu ühiskonnale, sest noored võivad loobuda demokraatlikust ja sotsiaalsest osalemisest.

2.4.

Mittetöötavad ja mitteõppivad noored moodustavad mitmekesise rühma. Nende oskuste tase, ametlik kvalifikatsioon ja isiklik taust on erinevad. Osa haridussüsteeme ei ole piisavalt paindlikud, et võimaldada haridussektorite vahelist liikuvust. Neile tuleks pakkuda tõhusaid lahendusi vastavalt nende kvalifikatsioonile ja oskuste tasemele. Sihipärast sotsiaalset, tööhõive- ja haridusalast toetust tuleks anda eelkõige neile, kes on haavatavad ja sotsiaal-majanduslikult ebasoodsa taustaga. Vaja on soolist võrdõiguslikkust ja võrdseid võimalusi rändajatele ja pagulastele, vähemustele, romadele ja puuetega noortele. Madala kvalifikatsiooniga ja haridussüsteemist varakult lahkunud noored peaksid saama abi oma oskuste ja pädevuse parandamiseks, et omandada Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku 3. või 4. taseme kvalifikatsioon, olenevalt riiklikest oludest. See võimaldaks neil siseneda tööturule kooskõlas nõukogu soovitusega oskuste täiendamise meetmete kohta (7).

2.5.

Noorte täiskasvanute toetamisel on oluline neid määratleda noortena, kelle vanus jääb kohustusliku kooliea lõppemise (8) ja 30. eluaasta vahele. Läbivaadatud noortegarantiiga laiendatakse toetust kuni 30-aastasele ning nähakse ette nende tõhus toetamine inimväärse töö leidmisel ning oskuste täiendamisel ja ümberõppes. Haridussüsteemist varakult lahkunud noored ja avaliku sektori investeeringute puudumine kõigi jaoks kaasavasse haridusse põhjustavad väheste oskuste ja kehva kvalifikatsiooniga noorte suurt osakaalu. See suurendab vajadust meetmete järele nende integreerimiseks täiendusõppesse ja tööturule.

2.6.

Eri majandusharudes loodud töökohad võivad praeguse kriisi tõttu kaduda. Euroopa sotsiaalõiguste samba neljas põhimõte on järgmine: „Noortel on õigus nelja kuu jooksul pärast töötuks jäämist või õpingute lõpetamist saada kvaliteetne täiendushariduse, õpipoisiõppe, praktika- või tööpakkumine.“ Tuleb kohaldada ka samba esimest põhimõtet, toetades noori oskuste täiendamisel ja ümberõppes ning vähendades haridussüsteemist varakult lahkumist, et tagada noorte õigus kvaliteetsele ja kaasavale haridusele, koolitusele ja elukestvale õppele. Liikmesriigid peaksid tagama need õigused, edendades valdkondadevahelist ja mitmetasandilist koostööd, et rakendada terviklikku käsitlust nende noorte toetamisel, kelle ees seisavad lisaks tööhõivele veel mitmesugused sotsiaalse kaasatuse takistused (9).

3.   Konkreetsed märkused

3.1.

Nagu komitee tööturu vaatlusrühm märkis juba oma 2014. aasta uuringus noorte tööhõive kohta, (10) on noortegarantii rakendamise ees seisnud ELi liikmesriikides paljud takistused, nagu kava raames pakutavate teenuste halb kvaliteet, sekkumine pärast lubatud neljakuulist perioodi ja ebapiisavad teavitusstrateegiad tööturust kõige kaugemal olevatele noortele (nagu mittetöötavad ja mitteõppivad noored) toetuse pakkumiseks. Noortegarantii parema rakendamise tagamiseks on vaja tõhusamaid juhtimisstruktuure. Rahastamine peaks olema hästi suunatud ja noorte registreerimise määr peaks olema kõrgem. Seega tuleb tagada asjaomaste sidusrühmade, näiteks noorteorganisatsioonide, riiklike noortenõukogude ja muude asjaomaste vabaühenduste ning Euroopa, valdkonna, riigi ja vajaduse korral ettevõtte tasandi sotsiaalpartnerite parem kaasamine noortegarantii kujundamisse, rakendamisse ja hindamisse, mis võib aidata tagada reformide aktsepteerimise ja sujuva rakendamise.

3.2.

Vaja on tugevdada kaardistamissüsteemi, et saada põhjalikum ülevaade mittetöötavate ja mitteõppivate noorte mitmekesisusest. Noorte toetamise järelevalve tuleks ühendada tõhustatud teadusuuringutega, võttes tõendipõhise poliitika väljatöötamiseks arvesse mittetöötavate ja mitteõppivate noorte eriti haavatavate rühmade heterogeensust, järgides seejuures andmekaitsealaseid õigusakte. Mittetöötavate ja mitteõppivate noorteni on raske jõuda ning seepärast on nii avalikus kui ka erasektoris vaja terviklikult pakkuda usaldusväärsetel tõenditel ja andmetel põhinevaid sotsiaal- ja tööhõiveteenuseid.

3.3.

Sotsiaalpartnerite ja asjaomaste sidusrühmade kaasamist Euroopa Sotsiaalfond+-i rakendamisse, mida võimaldab Euroopa partnerluse tegevusjuhend Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raames, tuleks laiendada ELi rahastamisvahendile, millega toetatakse tugevdatud noortegarantiid järgmises mitmeaastases finantsraamistikus (2021–2027). See tagaks osaluspõhise programmitöö ja tõhusa järelevalve selle rakendamise üle, nii et vahendid jõuaksid ka päriselt abivajajateni.

3.4.

Seda silmas pidades peab tõhus sotsiaal-, tööhõive-, haridus- ja koolitusalane toetus algama asjaomaste ministeeriumide ja tugiteenistuste koostööst. Noorte jaoks parima lahenduse leidmiseks tuleks luua liitusid ministeeriumide, avalike tööturuasutuste, noorteorganisatsioonide, riiklike noortenõukogude ja muude asjaomaste vabaühenduste, sotsiaalpartnerite ja muude sidusrühmade vahel. See, et eelmise noortegarantii puhul ei saavutatud neljakuulist eesmärki, peab olema läbivaadatud versioonis kõige olulisem lahendamist vajav küsmus. Vaja on tugevdada ja toetada avalike tööturuasutuste rolli ja suutlikkust leida inimestele kvaliteetseid töökohti. Samuti saavad noori toetada vabaühendused ja sotsiaalsed ettevõtted, pakkudes neile ajutist tööd ja praktikat. Peaks olema rohkem teavet ettevõtete vabade töökohtade kohta, sest avalikud tööturuasutused ei saa pakkuda tuge, kui töökohti ei ole või puudub teave nende kohta. Erasektori tööturuasutuste kaasamisel on vaja tagada, et noortegarantii toetust pakutakse noortele tasuta, avaliku sektori toetusena.

3.5.

Oluline on jätkuvalt parandada sidemeid ja teabevahetust kogukondade, noorteorganisatsioonide ja muude ühiskonnarühmadega, tagades kooskõla mõningate näidetega, mis on esitatud komisjoni talituste töödokumendis, mis on lisatud nõukogu soovituse ettepanekule töösilla kohta, millega tugevdatakse noortegarantiid (11). Oluline on märkida, et teatises „Noorte tööhõive toetus: töösild järgmise põlvkonna jaoks“ (12) leitakse, et kõige haavatavamate inimesteni jõudmine ei ole piisav, mis näitab veelgi selle ja muude teavitustöö vormide suurt tähtsust.

3.6.

Komitee märgib, et noortegarantiid käsitlevate ILO analüüside (13) kohaselt on riiklike ressursside puudumine avaldanud kahjulikku mõju riikide suutlikkusele anda kõigile mittetöötavatele ja mitteõppivatele noortele nelja kuu jooksul võimalus töötada või koolitusel osaleda. Tervitatav on nii noortegarantii eelarve suurendamine kui ka noortegarantiiga hõlmatud inimeste vanuserühma laiendamine. Komitee avaldab aga kahetsust selle üle, et kuigi ELi taastekavas nähakse Euroopa majanduse taastamiseks ette 750 miljardit eurot, saab noortegarantii ainult 22 miljardit eurot, mis Euroopa Komisjoni sõnul (14) hõlmab Euroopa Sotsiaalfondi ja noorte tööhõive algatuse investeeringuid, sealhulgas riiklikku kaasrahastamist. Komisjon on tutvustanud ka lisavahendite kasutamist, mis hõlmab 2020.–2022. aastaks eraldatavat 55 miljardit eurot REACT-EU vahenditest ja 86 miljardit eurot Euroopa Sotsiaalfond+-ist, mida riigid saavad muude fondide kõrval kasutada noorte tööhõive toetamiseks. Uuringud (15) näitavad, et läbivaadatud noortegarantii raames oleks võimalik saavutada tõhus toetus vähemalt 50 miljardi euroga aastas. Komitee kutsub komisjoni üles esitama liikmesriikidele selged arvutused ja suunised noortegarantiid toetavate ELi tasandi investeeringute kogusumma kohta ning hindama selle tõhusat kasutamist. Kuna on vaja tagada avaliku sektori investeeringutega tugevdatud toetusmehhanismi jätkusuutlikkus, kiidab komitee heaks noortele mõeldud toetuse integreerimise Euroopa poolaastasse.

3.7.

Komitee väljendab heameelt selle üle, et kõnealuses poliitilises algatuses pakutakse välja haavatavate isikute sihipärasem käsitlus, mis põhineb laiemal partnerlusel sotsiaalpartnerite ja noorteorganisatsioonidega, ning keskendutakse soolisele mõõtmele. Sellised partnerlused peavad toimima väljaspool riikide pealinnu, kohalikes kogukondades, ja saama tagasisidet otse noortelt. On oluline, et noori toetataks perekonnaelu alustamisel, ning tulevane Euroopa lastegarantii peaks sisaldama sätteid töötavatele ja töötutele noortele, kellel on lapsed, sidudes selle poliitika noortegarantiiga.

3.8.

Komitee pooldab komisjoni sotsiaalmajanduse tegevuskavas sisalduvaid ettepanekuid noorte ettevõtluse toetamiseks ja kohaliku tasandi keskkonnahoidlike oskuste alaseid sätteid, milles pööratakse erilist tähelepanu haavatavatele inimrühmadele. Komitee palub Euroopa Komisjonil kaasata selle tegevuskava väljatöötamisse asjaomased sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid, eelkõige noorteorganisatsioonid, et hõlmata noorte, õpipoiste, praktikantide ja noorte töötajate kogemused. Ergutada on vaja noorte iduettevõtteid ja edendada ettevõtlusalast haridust. Digitaalses ja rohelises majanduses füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise võimalused, mida pakutakse diskrimineerimise all kannatavatele rühmadele ja haavatavatele rühmadele, peavad olema kooskõlas neile edastatava teabega ja vajavad konkreetset toetust. Sellega seoses on oluline roll vahendusasutustel, nagu avalikud tööturuasutused, noorteorganisatsioonid, riiklikud noortenõukogud, muud asjaomased vabaühendused ja ametiühingud.

3.9.

Selleks et luua tõhusad strateegiad kõigi abi vajavate noorte rühmade jaoks, on oluline selgeks teha noortegarantiiga hõlmatud noorte hulk. Kohustusliku kooliea alandamine riikides võib avaldada kahjulikku mõju, suurendades mittetöötavate ja mitteõppivate noorte arvu. Komitee väljendab heameelt noortegarantii vanusevahemiku suurendamise üle. Komitee soovitas juba 2013. aastal (16) tõsta noortegarantii vanusepiiri 30. eluaastani, eelkõige riikides, kus noorte töötuse määr on kõige kõrgem. Siiski hoiatab komitee sellega seoses probleemide eest, mis võivad tekkida seoses kvaliteedi ja suutlikkusega. Võib osutuda vajalikuks tagada liikmesriikidele paindlikkus selle kindlaksmääramisel, millist vanuserühma nad peavad toetama. Laiendatud vanusevahemiku tõttu ei tohiks välja jääda noored, kellel on juba mõningane töökogemus ja kellel on õigus töötushüvitisele. Siiski on oluline selgelt määrata hõlmatud noorte vanusevahemik.

3.10.

Komisjon soovitab liikmesriikidel julgustada ettevõtjaid palkama noori töötuid ja pakkuma neile kvaliteetseid töökohti. On vaja viia töökohad hästi vastavusse noorte töötute kvalifikatsiooni ja huvidega ning motiveerida noori kvaliteetsete ja kaasavate oskuste täiendamise ja ümberõppe pakkumistega, et hoida neid asjaomastel töökohtadel. Siiski leiab komitee, et liikmesriikidel peaks olema paindlikkus selle üle otsustamisel, kas nad soovivad noortegarantii kohaldamisala laiendada või mitte, võttes arvesse noorte töötuse iseloomu ja ulatust riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil.

3.11.

Üksnes noortegarantii tugevdamine ei ole kriisi ajal piisav ning noorte aitamiseks on vaja koheseid meetmeid. Liikmesriikide aktiivse tööturupoliitikaga tuleb tagada see, et siinkohal pakutav võiks anda noortele pikaajalisi lahendusi, tagada kvaliteetsed töökohad, kvaliteetsed töötingimused ning õiglased töölevõtmise ja töölhoidmise võimalused. Tuleb järgida ja edendada tööõigust ja kollektiivlepinguid, eelkõige seoses kvalifikatsioonitaseme ja palga vahelise seosega ning demokraatiaga töökohal. Noori tuleks tööturul kohelda samamoodi nagu täiskasvanuid, iseäranis peavad nad saama sama miinimumpalka, neile peab olema tagatud pensionide kättesaadavus ning nad peavad olema kaitstud ebakindlate töölepingute (nulltunnid), tasustamata praktika ja fiktiivse füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise eest. Noorte lühiajalised ja ajutised töölepingud võivad lahendada kiireloomulisi probleeme, kuid pikaajaline ebakindlus on samavõrra kahjulik nii noortele, ettevõtjatele kui ka majandusele.

3.12.

Noortegarantii neljakuulise ajavahemiku osas, mis järgneb registreerimisele noortegarantii pakkuja juures, kes on tavaliselt avalik tööturuasutus, on väga oluline paindlikkus. Töö-, haridus- või koolitusvõimalust tuleks pakkuda küll kohe, (17) kuid see peaks olema ka kvaliteetne lahendus ja kvaliteetne töö-, haridus- või koolitusvõimalus. Seejuures tuleks arvesse võtta mõnikord pikaldasi mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise menetlusi. Sellist õpet saab kombineerida teatud ajavahemikul pakutavate koolitusvõimalustega. Nelja kuu eesmärgi saavutamiseks ja individuaalse toetuse pakkumiseks peaksid valideerimis- ja koolitussüsteemid olema paindlikumad ja tõhusamad.

3.13.

Noortegarantii peab algama kvaliteetse juhendamise ja kutsenõustamisega noorte algkoolihariduse ajal. Mitteformaalse ja informaalse õppe tunnustamine ja valideerimine peaks ideaaljuhul viima kvalifikatsioonini, milles on selgelt esitatud Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku/riikliku kvalifikatsiooniraamistiku tasemed ning kutsenimetus või -tunnistus, milles on selgelt märgitud, milliseid tööülesandeid ja oskusi ta tõendab ning kuidas on tunnistus seotud täieliku kvalifikatsiooniga. Uus Europassi raamistik peaks võimaldama lisada Europassi elulookirjeldusse igat liiki tunnistusi ja kvalifikatsioone selgel ja praktilisel viisil.

3.14.

Mikrokvalifikatsioonid on alternatiivne lahendus ettevõtete või kutseharidus- ja -õppeasutuste ja kõrgkoolide pakutavate lisaoskuste tõendamiseks. Kuna Euroopas puudub ühtne määratlus või arusaam mikrokvalifikatsioonidest, võib kaaluda ELi poliitikameetmete võtmist seoses mikrokvalifikatsioonidega. See oleks abiks noortele, kui need kvalifikatsioonid lisataks täielikule kvalifikatsioonile. Enne seda tuleks aga Euroopas koos ametiühingute ja tööandjatega kokku leppida mikrokvalifikatsioonide määratluses või arusaamas sellest.

3.15.

COVID-19 kriis on mõjutanud õpipoisiõppe pakkumist. Paljudes majandusharudes, mida liikumispiirangud mõjutavad, on õpipoisid pidanud oma õpipoisiõpet edasi lükkama või on nad koguni koondatud. Teistes valdkondades on õpipoisid jätkanud õpipoisiõpet kodus tehtava projektitöö või simulatsioonide kaudu. Ettevõtete õpipoisiõppekohtade sobitamine kutsehariduse ja -õppe õpilastega on problemaatiline ning eelkõige peaksid avalikud tööturuasutused saama rohkem teavet igas suuruses era- ja avaliku sektori ettevõtetelt, et toetada kutsehariduse ja -õppe koole ja õpetajaid, kes püüavad leida tulevastele õpipoistele töökogemuse saamise kohti.

3.16.

Komitee rõhutab, et õpipoisiõpe ei ole mõeldud ainult noortele, sest juba kvaliteetse ja tõhusa õpipoisiõppe Euroopa raamistiku esimeses lõigus rõhutatakse seda, et õpipoisiõpe on mõeldud noortele ja täiskasvanutele. Asjaolu, et õpipoisiõpe lisati noorte tööhõive toetamise poliitikadokumenti, tekitab ekslikku arusaamist, et õpipoisiõpe piirdub vaid noortega. Komitee peab tervitatavaks komisjoni ettepanekut, et liikmesriigid tõhustaksid õppimisvõimalusi ja üleminekut koolist tööturule kvaliteetsete õpipoisiõppe- või praktikavõimaluste abil. See võib pakkuda ka tõhusat tuge haridussüsteemist varakult lahkumise vähendamiseks ning tagada rändajate ja pagulaste parema sisenemise tööturule, järgides seejuures Euroopa sotsiaalõiguste sammast, kvaliteetse ja tõhusa õpipoisiõppe Euroopa raamistikku ning praktika kvaliteediraamistikku.

3.17.

Komisjon teeb ettepaneku uuendada Euroopa Õpipoisiõppe Liitu ja anda sellele uus hoog. Kuigi Euroopa Õpipoisiõppe Liit on taganud õpipoisiõppe suure nähtavuse, suurendades ettevõtete pakutavate võimaluste arvu, ei ole see piisav. Mikro- ja väikeettevõtjad seisavad õpipoisiõppe kohtade pakkumisel endiselt silmitsi märkimisväärsete probleemidega. Seepärast võiks soodustada mitme ettevõtja pakutavat nn koostööpõhist õpipoisiõpet. Kõigi õpipoisiõppe kohtade kvaliteet ja tõhusus tuleks tagada kvaliteetse ja tõhusa õpipoisiõppe Euroopa raamistiku kriteeriumide alusel ning komisjon peaks ettevõtteid kõnealuse raamistiku alusel tunnustama ja premeerima.

3.18.

Komiteel on hea meel, et komisjon pöörab suuremat tähelepanu õpipoisiõppe tagamisele digi- ja rohemajanduses, kuid märgib, et kvaliteetset õpipoisiõpet tuleks pakkuda ka teistes majandusharudes, kus toimub digi- ja rohepööre.

3.19.

Edukad kutsehariduse ja -õppe süsteemid ning kvaliteetseid töökohti loovad õpipoisiõppe süsteemid vajavad tõhusat sotsiaaldialoogi ametiühingute ja tööandjate esindajatega. Komitee kiidab heaks komisjoni märkuse vajaduse kohta tugevdada sotsiaaldialoogi Euroopa ja riikide tasandil; edasisi suutlikkuse suurendamise võimalusi saaks arendada komisjoni õpipoisiõppe tugiteenuste kaudu. Kuigi mitmed valdkondlikud sotsiaalpartnerid on juba lubanud toetada Euroopa Õpipoisiõppe Liitu, rõhutab komitee Euroopa valdkondliku sotsiaaldialoogi komiteede sõltumatust: nad määravad oma tööprogrammi ise, lähtudes kokkulepitud ühistest prioriteetidest.

3.20.

Nende töötute noorte jaoks, kes on juba kvalifikatsiooni omandanud, peaks noortegarantii toimima ka töögarantiina, (18) mis tähendab, et noored saavad avalikus või mittetulundussektoris oma esimese töökogemuse.

---

(1)  Vt Euroopa Ametiühingute Keskliidu (ETUC) soovitusi kvaliteedikriteeriumide kohta ETUCi noorte resolutsioonis „Revisited fight against youth unemployment“ („Ülevaadatud võitlus noorte töötusega“), 2020.

(2)  ELT C 153, 2.5.2018, lk 1.

(3)  Eurostat, andmed loetud augustis 2020.

(4)  Intereconomics, artikkel „COVID-19 Crisis: How to Avoid a „Lost Generation““ („COVID-19 kriis: kuidas vältida nn kadunud põlvkonna tekkimist“), 2020.

(5)  2013. aasta septembris oli töötu 5,5 miljonit alla 25-aastast noort, st 23,5 % (Eurostat).

(6)  Eurofound (2015), „Social inclusion of young people“ („Noorte sotsiaalne kaasamine“).

(7)  ELT C 484, 24.12.2016, lk 1.

(8)  Eurydice, „Compulsory Education“ („Koolikohustus“), 2018/2019. Kohustuslik kooliiga lõpeb seitsmes ELi liikmesriigis 15-aastaselt, 16 riigis 16-aastaselt, ühes riigis 17-aastaselt ja kolmes riigis 18-aastaselt ning Saksamaal on viiel liidumaal see vanus 16 ja 11 liidumaal 18.

(9)  Euroopa Noortefoorum, „Updated position on the Implementation of the Youth Guarantee“ („Ajakohastatud seisukoht noortegarantii rakendamise kohta“), 2018.

(10)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tööturu vaatlusrühma uuring noorte tööhõive kohta, 2014.

(11)  SWD(2020) 124 final.

(12)  COM(2020) 276 final.

(13)  ILO, töödokument „The European Youth Guarantee: A systematic review of its implementation across countries“ („Euroopa noortegarantii: selle rakendamise süstemaatiline läbivaatamine eri riikides“), 2017.

(14)  COM(2020) 276 final.

(15)  Intereconomics, artikkel „COVID-19 Crisis: How to Avoid a ‘Lost Generation’“ („COVID-19 kriis: kuidas vältida nn kadunud põlvkonna tekkimist“), 2020.

(16)  ELT C 271, 19.9.2013, lk 101.

(17)  ELT C 161, 6.6.2013, lk 67.

(18)  Pavlina R. Tcherneva, „The Job Guarantee: Design, Jobs, and Implementation“ („Töögarantii: kujundus, töökohad ja rakendamine“), Levy Economics Institute, Working Papers Series nr 902, 2018.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ohvrite õigusi käsitlev ELi strateegia (2020–2025)““

(COM(2020) 258 final)

(2021/C 10/09)

Raportöör:

Ionuț SIBIAN

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Komisjon, 12.8.2020
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	9.9.2020
Vastuvõtmine täiskogus	29.10.2020
Täiskogu istungjärk nr	555
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	226/1/4

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab heaks Euroopa Komisjoni ohvrite õigusi käsitleva ELi strateegia aastateks 2020–2025, mis toetab mitmesugustes erinevates sektorites poliitikameetmete pikaajalist kavandamist ja nõuetekohast koordineeritud rakendamist, tagades samal ajal, et ühtegi ohvrit ei unustata.

1.2.

Komitee on arvamusel, et strateegia vajab toimivuse tagamiseks selget tegevuskava, mis sätestab üksikasjalikult, kuidas ja millal seda rakendada ning missuguseid tulemusi oodatakse.

1.3.

Kavandatud strateegiat tuleks käsitleda ja rakendada koos teiste ELi strateegiatega: soolise võrdõiguslikkuse strateegia, ELi strateegia, mis käsitleb tõhusamat võitlust laste seksuaalse väärkohtlemise vastu, LGBTI-inimeste võrdõiguslikkuse strateegia, romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistik ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon.

1.4.

Kavandatav strateegia peaks andma rohkem suuniseid ja üksikasjaliku ülevaate sellest, kuidas liikmesriigid saaksid rakendada kvaliteetseid standardeid ja kehtestada ligipääsetavad, õiglased ja tõhusad vahendid, et toetada ohvreid selliste taastavate teenuste kasutamisel.

1.5.

Euroopa Komisjon peaks seda strateegiat kasutama selleks, et innustada liikmesriike toetama andmete kogumist ning kogukondade, ohvrite ja potentsiaalsete ohvritega konsulteerimist ning korraldama vajaduste hindamisi, et suunata poliitika kujundamist ja institutsioonide reageerimist. Ühtne seisukoht kuritegude ohvreid puudutavate andmete kogumise kohta, mille saab selle strateegia kaudu tagada, võimaldaks paremini, sihipärasemalt reageerida.

1.6.

Komitee soovitab laiendada strateegias kirjeldatud kavandatava ELi soolise ja koduvägivalla ennetamise võrgustiku rolli ka selle kuriteoliigi tuvastamise ja leevendamisega seotud eesmärkidele ja väljunditele, eriti juhul, kui sellel kuritegevusel on riikidevaheline mõõde.

1.7.

Strateegias Euroopa Komisjonile ette pandud olulisimate meetmete asjus arvab komitee, et mõnda strateegia aspekti tuleks rohkem selgitada, sealhulgas järgmisi: a. Koolituse edendamine ei peaks piirduma kohtu- ja õiguskaitseasutuste töötajatega. Kuriteoohvritega, eelkõige vaenukuriteo ohvritega töötamiseks erialase täiendushariduse saamise vajadus on sama oluline ka sotsiaaltöötajate ja meditsiinitöötajate jaoks. See koolitus peaks sõnaselgelt käsitlema eelarvamusi ja stereotüüpe ning tuleks korraldada koordineerituna mitmesugustele haavatavatele elanikkonnarühmadele teenuseid osutavate kodanikuühiskonna organisatsioonidega. b. ELi poolt riiklikele ohvriabiorganisatsioonidele ja kogukonnaorganisatsioonidele eraldatavaid rahalisi vahendeid tuleks täiendada tihedama koostööga kodanikuühiskonna organisatsioonide ning kohaliku tasandi ja riiklike asutuste vahel (1). Strateegia peaks üldiselt hõlmama selgeid suuniseid liikmesriikide ametiasutustele kodanikuühiskonna organisatsioonide ja ekspertidega koostöö tegemiseks, et selgitada välja kogukondade vajadused, töötada välja sihipärased kampaaniad, teatamis- ja tugisüsteemid, mis on täiesti ligipääsetavad, õiglased ja tõhusad. c. Riiklikud teadlikkuse suurendamise kampaaniad ohvrite õiguste kohta tuleks kohandada eriti haavatavate kogukondade, sh ELi-väliste riikide kodanike, pagulaste ja varjupaigataotlejate vajadustele ja eriomadustele ning need peaksid põhinema kohalikul vajaduste, suundumuste, heade tavade ja probleemide hindamisel.

1.8.

COVID-19 on taas näidanud, et osa liikmesriikide ametiasutustel ei ole võimalik erakorralist või lühiajalist varjupaika pakkuda, eriti väljaspool pealinnu. Erakorralise varjupaiga, turvakodude ja tugikeskuste arendamine ning integreeritud tugiteenuste osutamine on vajalikud ning nõuavad riiklike asutuste ja kodanikuühiskonna koostööd ning ka ELi rahastust.

1.9.

Euroopa Komisjon peab ohvrite õiguste tegevuskava integreerima kõigisse ELi rahastamisprogrammidesse, sh riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil hallatavatesse ELi fondidesse.

2.   Arvamuse taust

2.1.

Ohvrite õigused ja nende kaitsmise alane poliitika on viimase kolmekümne aasta jooksul nii rahvusvahelisel kui ka Euroopa tasandil arenenud. Muu hulgas on suuri edusamme tehtud mitmesuguste erinevate ohvreid toetavate ELi õigusaktide vastuvõtmise tulemusena, nimelt 2012. aasta kuriteoohvrite õiguste direktiiv ja 2004. aasta hüvitise maksmise direktiiv ja nüüd uus „Ohvrite õiguste strateegia aastateks 2020–2025“.

2.2.

Komisjon võtab ELi esimese ohvrite õiguste strateegia vastu eesmärgiga tagada see, et kõik kuriteoohvrid võivad olla kindlad, et nende õigused on täielikult tagatud sõltumata sellest, millises ELi paigas kuritegu toimus.

2.3.

Strateegiaga kehtestatakse järgmiseks viieks aastaks mitmeid meetmeid, mis keskenduvad kahele eesmärgile: esiteks, anda ohvritele võim kuriteost teatada, hüvitist nõuda ja lõpuks kuriteo tagajärgedest taastuda, ning teiseks, teha koostööd kõigi ohvrite õiguste tagamisega seotud osalejatega.

2.4.

Strateegiaga sätestatakse ka mitmed komisjoni, liikmesriikide ja kodanikuühiskonna meetmed järgmisel viiel aastal.

2.5.

Strateegia põhineb viiel põhiprioriteedil: 1) tulemuslik suhtlemine ohvritega ja neile turvalise keskkonna tagamine kuritegudest teatamiseks; 2) kõige haavatavamate ohvrite toetamise ja kaitse parandamine; 3) hüvitise saamise lihtsustamine ohvrite jaoks; 4) kõigi asjaomaste osalejate koostöö ja koordineerimise parandamine ning 5) kuriteoohvrite õiguste rahvusvahelise mõõtme tugevdamine.

3.   Üldised märkused

3.1.

Üldiselt on strateegia viiel prioriteedil tõenäoliselt positiivne mõju ja need aitavad tõhusalt liikmesriike asjaomase ELi raamistiku rakendamisel toetada. Siiski võib välja tuua mõned olulised punktid ja läbivad probleemid.

3.2.

Strateegia hõlmab vähe suuniseid selle kohta, kui oluline on teatamismehhanismide (nii ametlike kui ka mitteametlike) loomine või olukorrast sõltuvalt nende ulatuse või tõhususe suurendamine. Neid mehhanisme tuleks laiendada ja neid peaksid saama kasutada kõik ohvrid, sõltumata nende staatusest vastavas liikmesriigis, ning neid tuleks kohandada ja paindlikumaks muuta, et need vastaksid kõige haavatavamate inimeste vajadustele. See nõuaks laiemat vajaduste hindamist, dokumenteerimist, andmete kogumist ja konsulteerimist, nagu alltoodud märkustes kirjeldatakse.

3.3.

Ehkki strateegias viidatakse mitu korda probleemidele, millega haavatavad isikud silmitsi seisavad, tuleks selles viidata ka pagulastele ja varjupaigataotlejatele, tunnistades selle kategooria üha suuremat haavatavust islamofoobiast, rassismist ja ksenofoobiast tingitud ja muud tüüpi vaenukuritegude ees.

3.4.

Strateegias märgitakse üldplaanis: „Kuriteoohvrite probleemid õiguskaitse saamisel on peamiselt tingitud teabe puudumisest ning ebapiisavast toest ja kaitsest.“ Tasub rõhutada, et strateegiasse tuleks lisada täpsemaid üksikasju seoses vajadusega muuta olemasolevad sätted ja mehhanismid paremini tuntuks, aga ka üldiselt rohkem ligipääsetavaks (kuritegudest teatamisest ja enesemääramisest tugi- või hüvitusmehhanismide kättesaadavuseni). Selles osas võib sageli olla vaja tugiteenuseid, näiteks sotsiaaltöötajaid, lastekaitsetöötajaid saatjata alaealistele rändajatele või varjupaigataotlejatele või lastekaitsesüsteemis olevatele lastele, meditsiinitöötajaid, sh vaimsele tervisele spetsialiseerunud töötajaid, tõlke neile, kes ei valda kohalikku keelt, jne. Nende tugiteenuste osutajatele tuleksid samuti kasuks koolitused, ent praegu viidatakse ohvrite õiguste alastele koolitustele enamasti seoses õiguskaitse- ja kohtuasutustega.

3.5.

Ehkki strateegia esimene prioriteet on selgelt tagada tõhus suhtlus kuriteoohvritega ja ohvritele ohutu keskkond kuritegudest teatamiseks, on eriti mitteametlike kuritegudest teatamise ja nende registreerimise süsteemide olemasolu, tõhusa toimimise ja ligipääsetavuse tagamine endiselt suur probleem, sest ka strateegias endas rõhutatakse, et paljud kõige haavatavamatest kogukondadest ja ohvritest ei suhtle sageli meelsasti ametiasutustega, neil ei ole võimalik seda teha või nende juurdepääs ametlikele teatamissüsteemidele (ametiasutuste kaudu) on muul viisil tõkestatud. Isegi kui need süsteemid ei vii kriminaaluurimiseni, võivad need siiski õigustada ligipääsu teatud toetusele ja aidata kohalikus või riiklikus kontekstis andmeid esitada – millel võib olla oluline tähtsus poliitika kujundamisel – ning eelarveid koostada ja teenuste osutamist kavandada.

3.6.

Samuti ei viidata strateegias üldse või peaaegu üldse dokumenteerimisele ega andmete kogumisele. Ohvrite vajaduste rahuldamine ja ohvrite õiguste tagamiseks vajaliku raamistiku loomine, eriti juhul, kui tegemist on teatud tüüpi kuritegevuse ohvritega – vaenukuriteod, seksuaal- ja soolised kuriteod jms – nõuab põhjalikku arusaamist kohalikust ja kogukondlikust kontekstist, ligipääsu kogukondadele, vajaduste hindamist ning sihipärase poliitika ja praktiliste lahenduste väljatöötamist. Seepärast peaks strateegia üldiselt innustama liikmesriike toetama andmete kogumist (selleks ehk valdkonnaülest käsitust kasutades), kogukondade, ohvrite ja potentsiaalsete ohvritega konsulteerimist ja vajalike hindamiste korraldamist, et suunata poliitika kujundamist ja institutsioonide reageerimist.

3.7.

Viimane punkt, mida tuleb seoses andmete kogumisega rõhutada, on vajadus selle järele, et tähtsamad ametiasutused (politsei/kohtud/prokuratuurid) looksid tõhusad süsteemid, mis võimaldaksid põhjalikult kuriteoohvrite kohta teavet koguda, seda süstemaatiliselt analüüsida ja sihipäraste reageerimismeetmete kujundamisel kasutada. Praegu koguvad näiteks vaid vähesed liikmesriigid kuriteoohvrite profiilide kohta liigendatud andmeid. Sellest teabest oleks kasu suundumuste ja mustrite analüüsimisel ning see aitaks välja töötada ennetusmeetmeid, teabekampaaniaid, teatamisvahendeid, tuvastamis- ja reageerimismehhanisme või tugiteenuseid.

3.8.

Lisaks on vaenukuritegude taoliste nähtuste ulatust paljudes ELi liikmesriikides raske hinnata, sest puuduvad ligipääsetavad teatamissüsteemid, intsidentide registreerimise ja/või kaebuste esitamise süsteemid on liiga ametlikud (võivad olla kättesaadavad ainult politseile ja/või prokuratuurile) ja ohvreid puudutavate andmete kogumisel puuduvad teatud kriteeriumid ja suunised. Ühtne seisukoht kuritegude ohvreid puudutavate andmete kogumise kohta, mille saab selle strateegia kaudu tagada, võimaldaks paremini, sihipärasemalt reageerida. See on seotud ka teiste komisjoni algatuste ja nende rakendamise võimalustega (nt seoses rassismi ja ksenofoobiaga), sest andmete puudumine või nende nõuetekohaselt analüüsimata jätmine avaldavad tõenäoliselt ka nendele algatustele negatiivset mõju.

3.9.

Teatamise osas on tähtis selgitada, et strateegia käsitleb kõiki kolme ohvrite õiguste tagamise seisukohast olulist sammast: a) (kuriteoohvrite) tuvastamine, milleks saab kasutada ametlikke ja mitteametlikke teatamismehhanisme, nagu eelmises märkuses mainiti; b) ennetamine ja c) reageerimine.

3.10.

Kiitmist väärib asjaolu, et strateegias viidatakse mitu sellele, kui oluline on, et et ohvritega tegelevad töötajad suhtleksid ohvritega nende konkreetseid vajadusi arvestades. Selle konkreetse väljundi piisavaks rakendamiseks tuleks aga luua mehhanism ja asjaomaste töötajate suutlikkuse suurendamise süsteemid, mis võimaldaksid neid erivajadusi nõuetekohaselt tuvastada ja neid mõista. Seesuguse tuvastamiseta ei ole võimalik täita eesmärki tagada erivajadusi rahuldav reageerimine. See mehhanism tugineks ametiasutuste, kodanikuühiskonna organisatsioonide ning kohaliku tasandi ja kogukondlike organisatsioonide vahelisele koordineerimisele. See suurendab konkreetsete haavatavate kogukondade liikmete poolt kuritegudest teatamise ja nende registreerimise sagedust ning aitab kaasa juhtumikäsitlemisele, ent suurendab ka riiklike süsteemide üldist suutlikkust ohvrite vajaduste väljaselgitamisel ja tagab ohvrite suunamise asjaomase abi juurde, samuti isikustatud reageerimise. Strateegia peaks seega keskenduma kuriteoohvrite erivajaduste tuvastamise tõhustamisele või selleks kasutatavate vahendite selgitamisele.

3.11.

Seoses ülaltoodud punktiga viidatakse strateegias mitmes kohas erivajadustega ohvritele, kellel peaks olema ligipääs eritoetusele. Sellega seoses tuleks strateegias innustada riikliku tasandi sidusrühmi looma erivajaduste tuvastamise ja hindamise mehhanisme, mis hõlmaksid ka regulaarset teabevahetust teiste asjaomaste olemasolevate tuvastamise mehhanismidega, näiteks inimkaubandusevastaste mehhanismidega. See võimaldaks mitmete asutuste vahelist eksperditeadmiste vahetust ning ka paremat, kõikehõlmavamat ja terviklikumat reageerimist, mis vastaks nõuetekohaselt tuvastatud erivajadustele.

3.12.

Kõik teenused ja ohvrite õiguste kohta teadlikkuse suurendamise kampaaniad peaksid toetuma võrdselt vajaduste hindamisele ja kogukondadega konsulteerimisele. Selliste teabekampaaniate väljatöötamisel ei tule eritähelepanu pöörata mitte ainult lapsohvritele, vanuritele ja puuetega inimestele, vaid näiteks ka pagulastest, varjupaigataotlejatest ja rändajatest ohvrite vajadustele. Ka neil võib olla tõsiseid raskusi teabe kättesaamise, kuriteost teatamise või tugiteenuste saamisega, sh valdkonnaülese diskrimineerimisega.

3.13.

Strateegias kõlab läbivalt keskendumine koolitamisele – ja see on tõesti sujuvalt toimivate süsteemide ja ohvrite õiguste tagamise võti. Teatud tüüpi kuritegevuse, eelkõige vaenukuritegude, küberkuritegude, soolise vägivalla või lapsi puudutavate kuritegude mõju tunnistades ei tohiks koolitustegevus aga vaid kohtuasutustele ja politseile kättesaadav olla. Keskenduda tuleks ka esmareageerijate oskuste suurendamisele – need inimesed võivad olla sotsiaaltöötajad, õpetajad, lastekaitsetöötajad, rändajaid vastu võtvad või nende kinnipidamiskeskustes töötavad inimesed või piiripolitsei. See kehtib eriti segarände kontekstis, sealhulgas ebaseaduslik ELi liikmesriikide vaheline segaränne, ärakasutamise ohvriks sattumise ohu kontekstis ja sagenevate teadete kontekstis vägivallast riigipiiridel ja varjupaigataotlejate vastuvõtupunktides.

3.14.

Ehkki komitee kiidab heaks 2012. aasta kuriteoohvrite õiguste direktiivi keskendumise taastava õiguse teenustele ning samuti järelduse, et nende teenuste osutamisel tuleb eelkõige silmas pidada ohvrite huve ja vajadusi, peaks strateegia andma rohkem suuniseid ja üksikasjaliku ülevaate sellest, kuidas liikmesriigid saaksid rakendada kvaliteetseid standardeid ja kehtestada ligipääsetavad, õiglased ja tõhusad vahendid, et toetada ohvreid selliste taastavate teenuste kasutamisel.

3.15.

Soolise vägivalla ohvrite kohta: ehkki strateegias tuuakse mõned näited soolisest vägivallast, tuleks tunnistada ja kirjeldada ka teisi seksuaalse ja soolise vägivalla liike, näiteks selliseid kahjulikke tavasid nagu naiste suguelundite moonutamine, lastega sõlmitud abielud jne. Selle loetelu pikendamine aitaks suurendada õiguskaitseasutuste töötajate ja teiste asjaomaste töötajate teadlikkust nendest tavadest.

3.16.

Strateegias mainitud kavandatava ELi soolise ja koduvägivalla ennetamise võrgustiku rolli tuleks laiendada ka selle kuriteoliigi tuvastamise ja leevendamisega seotud eesmärkidele ja väljunditele (eriti juhul, kui sellel kuritegevusel on riikidevaheline mõõde).

3.17.

Soolist vägivalda ja ahistamist töökohal käsitletakse inimõiguste rikkumise või väärkohtlemisena ning see ohustab inimväärikust, inimväärset tööd ja tööturule sisenemist, samuti seal edasi liikumist. Euroopa sotsiaalpartnerid allkirjastasid selle probleemiga tegelemiseks 2007. aastal sõltumatu kokkuleppe, mida liikmesriigid peavad riiklikul tasandil täielikult rakendama. 2019. aastal võeti ILO sajanda aastapäeva puhul vastu konventsioon nr 190 – vägivalla ja ahistamise vastu võitlemise konventsioon – milles on välja toodud meetmed vägivallategude ennetamiseks ja ohvrite kaitsmiseks ning välja pakutud tõhusa jõustamise ja hüvitamise vahendid koos suuniste, koolituste ja teadlikkuse suurendamise algatustega. Komitee kutsub Euroopa Liidu institutsioone üles edendama selle konventsiooni kiiret ratifitseerimist liikmesriikides ja koordineerima võimalikke Euroopa tasandi järelmeetmeid.

3.18.

Kohtades, kus strateegias käsitletakse inimkaubanduse küsimust, tuleb tunnistada ka inimkaubanduse ja ELi-väliste riikide kodanike ja pagulaste ärakasutamise mõju. See kehtib ka strateegias kirjeldatud olulisimate meetmete kohta, mis peaksid samuti keskenduma hindamisele, millises ulatuses on inimkaubanduse ohvritele pakutavad mehhanismid kättesaadavad inimestele, kes ei ole ELi kodanikud (nt rändajad, varjupaigataotlejad ja pagulased). Strateegia peaks hõlmama ka toetusmeetmeid inimkaubanduse tuvastamise ja sellele reageerimise mehhanismide kättesaadavuse, tõhususe ja kohandatavuse suurendamiseks pagulaste, rändajate ja varjupaigataotlejate jaoks, kes on langenud inimkaubandusega seotud kuritegevuse ohvriks.

3.19.

Kuriteoohvrite jaoks hüvitamise kättesaadavuse tagamisel tuleks strateegias paremini kajastada mõtet, et see ei tohi sõltuda ohvri staatusest ELi liikmesriigis (st peaks olema ligipääsetav sõltumata staatusest). Varjupaigataotlejad, pagulased ja rändajad ei kipu kahjuks sageli kuriteoohvriks langemise korral hüvitist taotlema, sest neil ei ole selleks vajalikku teavet, puuduvad informeeritud ja ligipääsetavad tugiteenuste osutajad või ohvrid kardavad kättemaksu või negatiivseid tagajärgi enda staatusele. Kui strateegia eesmärk on anda ohvritele mõjuvõim, tuleb selles ka neid muresid käsitleda ja pakkuda välja sihipärane tegevus nende vajakajäämiste lahendamiseks, millega ohvrite erikategooriad silmitsi seisavad.

4.   Konkreetsed märkused strateegia prioriteetide kohta

4.1.   Tulemuslik suhtlemine ohvritega ja neile kuritegudest teatamiseks turvalise keskkonna pakkumine

4.1.1.

Üks Euroopa Komisjoni olulisimatest meetmetest on seotud kohtu- ja õiguskaitseasutuste koolitustega. Kuriteoohvritega, eelkõige vaenukuriteo ohvritega töötamiseks erialase täiendushariduse saamise vajadus on sama oluline ka sotsiaaltöötajate ja meditsiinitöötajate jaoks. See koolitus peaks selgelt käsitlema eelarvamusi ja stereotüüpe ning tuleks korraldada kooskõlas valitsusväliste organisatsioonidega, mis osutavad teenuseid mitmesugustele haavatavatele elanikkonnarühmadele.

4.1.2.

Mis puudutab Euroopa Komisjoni rakendatavaid olulisimaid meetmeid ELi rahastuse eraldamiseks riiklikele ohvriabiorganisatsioonidele ja asjaomastele kogukonnaorganisatsioonidele, siis rahalisi vahendeid tuleks eelkõige eraldada tugiteenuste väljatöötamiseks kõikehõlmavate pakettidena – juriidiline ja psühholoogiline toetus vajadusel töö leidmisel abistamiseks, hädamajutus ja abi ravikulude katmisel.

4.1.3.

Liikmesriikide tasandil jäävad väljapakutud olulisimad meetmed väga üldisele ja üsna retoorilisele tasemele. Direktiivi tõhus rakendamine tagatakse juhul, kui riiklikud asutused töötavad välja, võtavad vastu ja rakendavad metodoloogilisi standardeid, mis võimaldavad kohtu- ja õiguskaitseasutustel ning sotsiaalteenuste osutajatel kuriteoohvreid (eelkõige vaenukuritegude ohvreid) ära tunda ja neile piisavat tuge pakkuda.

4.1.4.

Kui riiklikud asutused ei ole veel kuriteoohvrite kohta liigendatud andmeid kogunud, siis tuleks selle tegemist pidada esmatähtsaks, vahest ka ELi rahastamise toel.

4.1.5.

Liikmesriigid tuleks kaasata kavandatavatesse õiguste kohta teadlikkuse suurendamise meetmetesse ning kuritegudest teatamiseks kasutatavad viisid peavad saama alguse koolidest ühiskonnaõpetuse toel. Riiklikud ametiasutused peaksid tagama selle, et kohustuslikud riiklikud õppekavad hõlmavad teavet õiguste, riiklike inimõiguste asutuste ja teiste olemasolevate kaitsemehhanismide kohta, mis on kohandatud õpilaste arusaamise tasemele.

4.1.6.

Selleks, et valitsusvälised organisatsioonid saaksid koos ametiasutustega koolitustegevuses osaleda, lisades väärtuslikke kogemusi abisaajatelt ja kuriteoohvrite toetamise ekspertidelt, on oluline selle panuse tunnustamine ja tasustamine institutsioonidevahelise partnerluse kaudu (2).

4.2.   Kõige haavatavamate ohvrite toetamise ja kaitse parandamine

4.2.1.

Seoses Euroopa Komisjoni kavandatud olulisimate meetmetega erivajadustega ohvrite, näiteks lapsohvrite, soolise või koduvägivalla ohvrite, rassistlike ja ksenofoobsete vaenukuritegude ohvrite, LGBTI+ vastaste vaenukuritegude ohvrite, eakamate ohvrite ja puuetega ohvrite toetamiseks: eriti haavatavate rühmade toetamine peaks algama nende rühmade ja nende staatuse eriomaduste tunnustamisest, sest need eriomadused on sageli nende ohvriks sattumise põhjus. See tähendaks teiseste õigusaktide vastuvõtmist ja koolituspakettide väljatöötamist, et selgitada mitmesuguste kõige haavatavamate rühmade eriomadusi, meetodeid nende intervjueerimiseks, mis tagaksid nende uuesti traumeerimise vältimise, ja suuniseid seesuguste kogukondadega suhtlemiseks.

4.2.2.

Euroopa Komisjoni kavandatud olulisima meetme osas rakendada juhtpõhimõtteid vaenukuritegude ja vaenukõne ohvrite kaitse ja toetuse tagamiseks tuleks seda täiendada Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti vahendusel ELi tõhusa vaenukuritegudele ja vaenukõnele reageerimise seire mehhanismi loomisega, et arendada edasi ameti praegust andmete kogumise mehhanismi ning hõlmata riikliku aruandluse ja varajase hoiatamise funktsioone.

4.2.3.

Liikmesriikide jaoks kavandatud olulisima meetme osas, mis tugineb COVID-19 pandeemiast saadud õppetundidele, eriti soolise ja koduvägivalla ohvritele toetusele ja kaitsele ligipääsu tagamisele suunatud meetmete osas, tuleb tagada integreeritud ja sihipärased spetsialistide osutatavad tugiteenused kõige haavatavamatele ohvritele, sealhulgas laste, perede ja LGBTI+ kogukonna liikmete turvakodud, ent mõnede liikmesriikide puhul on COVID-19 kogemus taas näidanud, et ametiasutused ei suuda erakorralist või lühiajalist varjupaika pakkuda, eriti pealinnadest väljaspool. Erakorraliste varjupaikade, turvakodude ja tugikeskuste arendamine ning integreeritud tugiteenuste osutamine on vajalikud ja nõuavad riiklike asutuste ja erasektori poolte koostööd, samuti ELi rahastust.

4.3.   Hüvitise saamise lihtsustamine ohvrite jaoks

4.3.1.

Üks asjaomastest sidusrühmadest on Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, mis korraldab ohvrite õiguste kaitse tagamiseks oma liikmesriikide sõltumatute ekspertide võrgu (FRANET) kaudu igal aastal vastuvõetud õigusaktide ja poliitika analüüsi ning võib koostada ka vastavateemalisi aruandeid. Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametil on võimalik nende volituste kaudu edendada paljulubavaid töömeetodeid ning korraldada üritusi, kus hüvitavad asutused saavad mõtteid vahetada ja omavahelist koostööd arendada.

4.4.   Kõigi asjaomaste osalejate koostöö ja koordineerituse parandamine

4.4.1.

Liikmesriikide jaoks kavandatud meetmete osas, mille eesmärk on luua vastupanuvõimelisem ühiskond, edendades kodanikuühiskonna suuremat osalust riiklikes meetmetes, on „kodanikuühiskonna osaluse“ mõiste siinkohal kaugelt liiga lai – politseinike ja kinnipidamisasutuste valvurite, elanikkonnakaitse ühendused ja kirikud on samuti kodanikuühiskonna liikmed. Nende otseselt kuriteoohvritega töötavate kodanikuühiskonna osalejate aktiivne kaasamine on väga tähtis.

4.4.2.

Ehkki EL liitus Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooniga (Istanbuli konventsioon), siis riiklikul tasandil rünnatakse mõnes liikmesriigis Istanbuli konventsiooni ning reaktsioonina esilekerkivale „traditsiooniliste väärtushinnangute“ retoorikale, mis kirjeldab sugu, soolist vägivalda ja soolist identiteeti konstruktidena, mis õõnestavad rahvuslikku identiteeti, ja kujutab koduvägivalda eraelu puutumatuse alla kuuluva probleemina, avaldatakse konventsiooni osas kahtlusi ja esitatakse erinevaid tõlgendusi. ELil on Istanbuli konventsiooni kaitsmisel oluline roll. Ehkki riiklike õigusaktide arendamine ja tõhustamine on liikmesriikide ülesanne, saab EL suurendada teadlikkust soolise vägivalla eest kaitse tagamise tähtsusest. See on saavutatav ka õigusvaldkonnas töötavate inimeste koolitamiseks erialaste moodulite väljatöötamiseks, teabevahetuse hõlbustamiseks ning kampaaniaid korraldavate ja toetustööd tegevate valitsusväliste organisatsioonide toetamiseks rahaliste vahendite eraldamise teel, toetades samal ajal soolise vägivalla ohvreid.

4.5.   Kuriteoohvrite õiguste rahvusvahelise mõõtme tugevdamine

4.5.1.

Kõiki ELi asutusi hõlmav koordineerimine strateegia rakendamisel on äärmiselt oluline, et EL saaks Euroopa Nõukogu ja ÜRO ohvrite heaks rakendatavates meetmetes juhirolli haarata.

4.5.2.

EL peaks kasutama ELi-välise tegevuse rahastamiseks rahvusvahelisi programme, et toetada kõigile kuriteoohvritele kehtivate seaduste, poliitika ja teenuste väljatöötamist, sh suutlikkust suurendavate meetmete rahastamise teel.

5.   ELi rahastus

5.1.

Ohvritega seotud küsimustele kulutatakse ainult väga väike osa ELi eelarvest. See on vastuolus kuritegevuse hinnaga ohvritele ja ühiskonnale. Euroopa Komisjon peaks ohvritega seotud küsimuste valdkonnaülest olemust silmas pidades töötama ohvrite rahastamise küsimuses välja strateegilise käsitluse, milles on välja toodud valdkonnad, mis saaksid ELi rahastusest tõenäoliselt kõige rohkem kasu, ja mis koordineeriks ohvritega seotud prioriteetide lisamist ELi rahastamisprogrammidesse, sh riikliku ja rahvusvahelise tasandi programmidesse (3).

5.2.

Rahastamine on äärmiselt tähtis ja selle tagamisel tuleks rakendada mitteprojektipõhist lähenemist ja üsna pikaajalist perspektiivi, kasutades nii ELi kui ka riiklikku rahastamist.

---

(1)  Muu hulgas andmete kogumise ja dokumenteerimise ning teatamismehhanismide ja rahalistele vahenditele juurdepääsu osas, ent ka kestlike kohaliku tasandi süsteemide loomisel tugiteenuste jaoks.

(2)  Näiteks pärast Euroopa Inimõiguste kohtu 2016. aasta otsust kohtuasjas MC ja AC versus Rumeenia (homofoobse vaenukuriteo juhtum) pakub valitsusväline organisatsioon ACCEPT Romania, mis toetas selles kohtuasjas hagejaid, praegu Euroopa Nõukogu ministrite nõukogu hoolika järelevalve all Rumeenia Avaliku Korra Uuringute Instituudile (Institute for Studies of Public Order (ISOP)) regulaarselt tasuta koolitusi. See koolitus hõlmab diskrimineerimisvastaste õigusaktide, vaenukuritegusid puudutavate sätete, seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi tähenduse tutvustamist ning praktilise töö sessioone, simulatsioone ja kohtumisi, millel kolm või neli LGBTI-kogukonna liiget osalevad päeva jooksul ühe tunni vältel ning jagavad õiguskaitseasutustega enda kogemusi. See on väga suurt inimestepoolset ja logistilist pingutust nõudev ettevõtmine, mida valitsusvälise organisatsiooni vabatahtlikud ja organisatsiooniga seotud eksperdid tasuta teevad. Tegelik probleem seisneb aga nende sessioonide väheses jätkusuutlikkuses ja piiratud mõjus. Nendel koolitustel osaleb Rumeenia siseministeeriumi sadatest uutest töötajatest ja tuhandetest olemasolevatest töötajatest vaid väike, 20–30-liikmeline rühm. Lahenduse pakuks see, kui seataks esmatähtsaks taoliste kursuste korraldamise suutlikkuse arendamine riiklike kohtu- ja õiguskaitseasutustesisese ametialase täienduskoolituse raames.

(3)  Victim Support Europe, roadmap for the victims’ rights strategy for 2020–2024 (Ohvrite õiguste strateegia tegevuskava aastateks 2020–2024).

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ajutise erandi kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/58/EÜ teatavatest sätetest seoses tehnoloogiaga, mida numbrivaba isikutevahelise side teenuse osutajad kasutavad isikuandmete ja muude andmete töötlemiseks, et võidelda internetis laste seksuaalse kuritarvitamise vastu“

(COM(2020) 568 final – 2020/0259 (COD))

(2021/C 10/10)

Pearaportöör:

Ionuț SIBIAN

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Parlament, 17.9.2020 Euroopa Liidu Nõukogu, 18.9.2020
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 114 lõige 1 ja artikkel 304
Vastutav sektsioon	transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon
Vastuvõtmine täiskogus	29.10.2020
Täiskogu istungjärk nr	555
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	246/1/3

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Komitee leiab, et kõik erandid direktiivist 2002/58/EÜ peavad olema hoolikalt läbikaalutud, et kaitsta iga kodaniku eraelu puutumatust. Kuid praegusel juhul õigustab erandi tegemist kuriteo ulatus ja ohtlikkus.

1.2.

Komitee on üldiselt nõus kavandatud määrusega, millega nähakse ette ajutine ja rangelt piiratud erand direktiivi 2002/58/EÜ artikli 5 lõikest 1 ja artiklist 6, millega kaitstakse side ja liiklusandmete konfidentsiaalsust.

1.3.

Meie arvates ei ole ajutine element (kohaldatakse kuni 31. detsembrini 2025) põhjendatud ning komisjon peaks tagama, et asjakohased laste eraelu puutumatuse kaitsemeetmed töötatakse välja ja rakendatakse vähem kui viie aastaga.

1.4.

Seoses kavandatava määruse artikli 3 punkti e alusel sektoris ette nähtud aruandlus- ja läbipaistvusstandarditega peab komitee vajalikuks, et regulaarse kontrolli/auditiga tegeleks kolmas isik, kasutades materjali, mis ei ole lapsporno, sarnaselt Euroopa Viirusetõrjeuuringute Instituudi (EICAR) viirusetõrje testifailidega.

1.5.

Komitee on seisukohal, et komisjon peaks korraldama avaliku ja piisava auhinnafondiga konkursi, (1) et innustada arendama mitte ainult avatud lähtekoodiga vahendeid ja sektori standardeid, vaid ka võimalikke uusi lahendusi, et otspunktkrüpteeritud elektroonilises sides laste seksuaalset kuritarvitamist tuvastada ning sellest teada anda.

1.6.

Komitee on veendunud, et Euroopa Liidul on aeg laste seksuaalse kuritarvitamise ennetamise ja selle vastu võitlemise Euroopa keskuse järele, ning kutsub komisjoni üles sellise keskuse looma ja välja arendama. Meie arvates peaks keskus tuginema Europoli tööle, tegema koostööd ettevõtete ja õiguskaitseasutustega, tuvastama ohvreid ja tooma õigusrikkujad kohtu ette.

2.   Üldised märkused

2.1.

Europoli hiljutised andmed (2) näitavad, et COVID-19 pandeemia on tugevalt mõjutanud kuritegusid internetis. Internetis jagatava lapsporno hulk suurenes liikumispiirangute perioodil märkimisväärselt.

2.2.

Ameerika Ühendriikide kadunud ja ekspluateeritud laste keskus (NCMEC) sai 2019. aastal kokku 16,9 miljonit teadet lapsporno kohta, mis sisaldas 45 miljonit tuvastatud lapsporno juhtu, neist 16,8 miljonit teadet saadi elektrooniliste teenuste osutajatelt. Kusjuures ligi 3 miljonit lapsporno pilti ja videot asus Euroopa Liidust.

2.3.

Kavandatud määrus on vajalik, sest Euroopa elektroonilise side seadustiku jõustumisega 21. detsembril 2020 viiakse teatavad elektroonilise side teenused (3) e-privaatsuse direktiivi (direktiiv 2002/58/EÜ) kohaldamisalasse. See direktiiv ei sisalda selget õiguslikku alust sisu või liiklusandmete vabatahtlikuks töötlemiseks eesmärgiga tuvastada internetis laste seksuaalset kuritarvitamist ning teenuste osutajad saaksid oma tegevust jätkata üksnes siis, kui liikmesriigid võtavad vastu konkreetsed riiklikud meetmed.

2.4.

Et probleemile reageerida ja pidades silmas selle tähtsust, otsustas komisjon esitada kitsa suunitlusega määruse, et vältida õigusliku lünga tekkimist telekommunikatsiooni õigusraamistikus.

2.5.

Kavandatava määrusega nähakse ette järgmised tagatised eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse tagamiseks: — töötlemine peab olema proportsionaalne ja piirduma sissetöötatud tehnoloogiatega, mida numbrivaba isikutevahelise side teenuste osutajad kasutasid enne määruse jõustumist korrapäraselt; — kasutatav tehnoloogia peab vastama sektoris kasutatavale tehnika tasemele ja mõjutama eraelu puutumatust nii vähe kui võimalik; — kasutatav tehnoloogia peab olema iseenesest piisavalt usaldusväärne, hoidma veamäära võimalikult väikese ja parandama viivitamata kõik vead, mis võivad siiski esineda; — laste ahvatlemise avastamiseks tuleb kasutada ainult põhinäitajaid kasutavat tehnoloogiat; — töötlemine piirdub sellega, mis on tingimata vajalik; — kui laste seksuaalset kuritarvitamist internetis ei tuvastata, kustutatakse andmed viivitamata; — teenuseosutajatel on kohustus avaldada igal aastal vastava töötlemise kohta aruanne.

2.6.

Erandiga säilitatakse tegelikult praegused tavad.

---

(1)  Sarnaselt ELi rahastatavate projektidega NESSIE ja ECRYPT (eSTREAM) või selliste konkurssidega nagu NIST krüptograafia valdkonnas.

(2)  Exploiting isolation: sexual predators increasingly targeting children during COVID pandemic, EUROPOL, juuni 2020.

(3)  Näiteks veebipost või sõnumiteenused.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) seoses maksukohustuslaste registreerimisega Põhja-Iirimaal“

(COM(2020) 360 final – 2020/0165 (CNS))

(2021/C 10/11)

Nõukogu konsulteerimistaotlus	28.8.2020
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 113
Vastutav sektsioon	majandus- ja rahaliidu, majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon
Vastuvõtmine täiskogus	29.10.2020
Täiskogu istungjärk nr	555
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	209/0/9

Kuna komitee nõustub täielikult ettepaneku sisuga ning on oma seisukohta ühise käibemaksusüsteemi kohta juba väljendanud varasemates arvamustes käibemaksureformi paketi I (vastu võetud 14. märtsil 2018) (1) ja käibemaksureformi II (vastu võetud 23. mail 2018) (2) kohta, otsustas ta 27., 28. ja 29. oktoobril 2020 toimunud 555. täiskogu istungjärgul (29. oktoobri 2020 istungil) esitada kõnealust ettepanekut pooldava arvamuse ning viidata eelnimetatud dokumentides väljendatud seisukohale. Poolt hääletas 209 ja erapooletuks jäi 9.

---

(1)  ELT C 237, 6.7.2018, lk 40.

(2)  ELT C 283, 10.8.2018, lk 35.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsust nr 1313/2013/EL liidu elanikkonnakaitse mehhanismi kohta“

(COM(2020) 220 – 2020/0097 (COD))

(2021/C 10/12)

Konsulteerimistaotlus	nõukogu, 24.6.2020
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 196 ja artikli 322 lõike 1 alapunkt a.
Vastutav sektsioon	põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon
Vastuvõtmine täiskogus:	29.10.2020
Täiskogu istungjärk nr	555
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	209/0/9

Kuna komitee nõustub täielikult ettepaneku sisuga ning on oma seisukohti kõnealusel teemal juba väljendanud varasemates arvamustes „ELi kodanikukaitsealase reageerimisvõime tugevdamine – rescEU“ (1) ja „Liidu elanikkonnakaitse mehhanism – muutmine“, (2) mis on vastu võetud 18. oktoobril 2018 ja 19. juunil 2019, otsustas ta 27., 28. ja 29. oktoobril 2020 toimunud 555. täiskogu istungjärgul (29. oktoobri 2020 istungil) 209 poolthääle ja 9 erapooletuks jäänuga esitada kõnealust ettepanekut pooldava arvamuse ning viidata eelnimetatud dokumentides väljendatud seisukohale.

---

(1)  ELT C 62, 15.2.2019, lk 231.

(2)  ELT C 282, 20.8.2019, lk 49.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse mahepõllumajanduslikku tootmist käsitlevat määrust (EL) 2018/848 selle kohaldamiskuupäeva ja teatavate muude kõnealuses määruses osutatud kuupäevade osas“

(COM(2020) 483 final – 2020/0231 (COD))

(2021/C 10/13)

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Parlament, 14.9.2020 nõukogu, 14.9.2020
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõige 2 ja artikkel 304
Vastutav sektsioon	põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon
Vastuvõtmine täiskogus	29.10.2020
Täiskogu istungjärk nr	555
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	209/0/9

Kuna komitee nõustub täielikult ettepaneku sisuga ega soovi teha selle kohta ühtegi märkust, otsustas komitee täiskogu 555. istungjärgul 27.–29. oktoobril 2020 (29. oktoobri istungil) esitada kõnealust ettepanekut pooldava arvamuse. Poolt hääletas 209 ja erapooletuks jäi 9.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu määrus, millega avatakse teatavate kalandussaaduste importi Kanaari saartele hõlmavad autonoomsed liidu tariifikvoodid aastateks 2021–2027 ja sätestatakse nende haldamine“

(COM (2020) 437 final – 2020/0209 (CNS))

(2021/C 10/14)

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Liidu Nõukogu, 16.9.2020
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 349
Vastutav sektsioon	põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon
Vastuvõtmine täiskogus	29.10.2020
Täiskogu istungjärk nr	555
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	209/0/9

Kuna komitee nõustub täielikult ettepaneku sisuga ega soovi teha selle kohta ühtegi märkust, otsustas komitee täiskogu 555. istungjärgul 27.–29. oktoobril 2020 (29. oktoobri istungil) esitada kõnealust ettepanekut pooldava arvamuse. Poolt hääletas 209 ja erapooletuks jäi 9.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Muudetud ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise raamistik ja muudetakse määrust (EL) 2018/1999 (Euroopa kliimaseadus)“

(COM(2020) 563 final – 2020/0036 (COD))

(2021/C 10/15)

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Parlament, 6.10.2020 Euroopa Liidu Nõukogu, 5.10.2020
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 192 lõige 1 ja artikkel 304
Vastutav sektsioon	põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon
Vastuvõtmine täiskogus	29.10.2020
Täiskogu istungjärk nr	555
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	209/0/9

17. septembril 2020 otsustas Euroopa Komisjon esitada Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele konsulteerimiseks dokumendi „Muudetud ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise raamistik ja muudetakse määrust (EL) 2018/1999“.

Kuna komitee on esialgse ettepaneku sisu kohta oma seisukohta juba väljendanud 15. juulil 2020. aastal vastu võetud arvamuses „Euroopa kliimaseadus“, (1) otsustas komitee täiskogu 555. istungjärgul 27.–29. oktoobril 2020 (29. oktoobri 2020. aasta istungil) loobuda sel teemal arvamuse koostamisest ning viidata eelnimetatud dokumendis väljendatud seisukohale. Poolt hääletas 209 ja erapooletuks jäi 9.

---

(1)  ELT C 364, 28.10.2020, lk 143.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Keskpangale, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele ning Euroopa Investeerimispangale „2020. aasta kestliku majanduskasvu strateegia““

(täiendav arvamus)

(COM(2019) 650 final)

(2021/C 10/16)

Raportöör:

Philip VON BROCKDORFF

Juhatuse otsus	28.5.2020
Õiguslik alus	kodukorra artikli 32 lõige 1 ja kodukorra rakenduseeskirja artikli 29 punkt A
Vastutav sektsioon	majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	8.9.2020
Vastuvõtmine täiskogus	29.10.2020
Täiskogu istungjärk nr	555
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	250/0/6

Preambul

Käesolev arvamus on osa kahest täiendavast arvamusest koosnevast paketist, millest ühes käsitletakse iga-aastast kestliku majanduskasvu strateegiat (COM(2019) 650 final) ja teises soovitust euroala majanduspoliitika kohta (COM(2019) 652 final). Eesmärk on ajakohastada ja täiendada komitee varasemaid arvamusi, (1) võttes arvesse hiljutisi arenguid, COVID-19 kriisi mõjusid ja taastumist, samuti käesoleva Euroopa poolaasta raames avaldatud erinevaid aruandeid ja soovitusi. Pakett on ELi kodanikuühiskonna ulatuslik majandus-, sotsiaal- ja keskkonnapoliitiline panus Euroopa poolaasta järgmisse tsüklisse, mis avatakse eeldatavalt 2020. aasta novembris. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni ja nõukogu üles võtma seda panust arvesse eelseisvas Euroopa poolaasta sügispaketis ja sellega seotud institutsioonidevahelises otsustusprotsessis.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Komitee peab positiivseks, et kestliku majanduskasvu strateegiaga astutakse oluline samm sotsiaalsema, kaasavama ja kestlikuma majandusmudeli omaksvõtmise, kestliku arengu eesmärkide ja eelkõige praeguse majanduskasvu mudeli keskkonnasäästlikuks muutmise suunas. See pühendumus on endiselt eriti asjakohane, võttes arvesse COVID-19 kriisi majanduslikku ja sotsiaalset mõju, ning seda tuleb näidata tulevases Euroopa poolaasta sügispaketis, milles Euroopa Komisjon sätestab ELi majanduslikud ja sotsiaalsed prioriteedid.

1.2.

Komitee leiab, et COVID-19 kriisi mõjule tõhusaks reageerimiseks on vaja nii majandusliku kui ka sotsiaalse mõju hindamist. Sellised hinnangud võimaldavad liikmesriikidel täielikult mõista, kuidas COVID-19 kriisi tagajärjed on mõjutanud majandust ning inimeste, kaupade ja teenuste liikumist ELis. Lisaks peavad valitsused tegutsema kiiresti ja jõuliselt, et ületada COVID-19 kriis ja selle mõju, ning seda saab teha ainult siis, kui nad saavad sellest mõjust selgelt aru.

1.3.

Valitsused peavad reageerima, rakendades toetavaid makromajanduslikke meetmeid, et aidata taastada usaldus ja toetada nõudluse taastumist. Selleks soovitab komitee siiski läbi vaadata stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirjad, et toetada majanduse elavdamist ja anda valitsustele piisavalt manööverdamisruumi ning suutlikkust teha hädavajalikke taristuinvesteeringuid, eelkõige seoses kliimamuutustega. Riigiabi eeskirjade paindlikkust peetakse vajalikuks ka selleks, et toetada igas suuruses ettevõtteid üleminekul digitaalsele ja keskkonnahoidlikule majandusele. Oluline on ka juurdepääs rahastamisele, eriti VKEde jaoks, nagu ka VKEde strateegia läbivaatamine.

1.4.

Sama loogika kehtib ka sotsiaalvaldkonnas, kus valitsused vajavad tõhusaid ja hästi rahastatud rahvatervisealaseid meetmeid, et vältida edasist ülekanduvat mõju, ning sama oluline on rakendada hästi suunatud poliitikameetmeid, et toetada sotsiaalkindlustussüsteeme ja kaitsta haavatavate ühiskonnarühmi, kes on majanduslanguse tõttu vähenenud sissetulekute tõttu kõige rohkem kannatanud. Ametiühingusse kuulumist tuleks julgustada ka selleks, et aidata saavutada Euroopa sotsiaalõiguste samba eesmärke, mis on praegusel kriisiajal nii vajalikud.

1.5.

COVID-19 kriisi tõttu on õiglane maksustamine muutunud olulisemaks, kuna valitsused seisavad silmitsi tohutu rahalise survega erakorraliste meetmete toetamiseks. Komitee leiab siiski, et COVID-19 kriisi põhjustatud majanduslangus on toonud esile Euroopa rahaliidu sisemise nõrkuse ja kitsaskohad. EL on pikka aega arutlenud fiskaalliidu üle ning 750 miljardi euro suurune majanduse taaste ja vastupidavuse pakett annab vaatamata oma puudustele tunnistust sellest, et EL on astunud suuri samme integratsiooni suunas. Jääb üle näha, kas see toob liikmesriigid fiskaalliidule lähemale, kuid ei ole kahtlust, et ELi maksupoliitika ümbermõtestamine on vajalik, muu hulgas selleks, et toetada avaliku sektori investeeringuid taristusse, haridusse, tervishoidu ja sotsiaalkaitsesse.

1.6.

Komitee rõhutab poliitiliste liidrite rolli tähtsust praegusel kriisiajal. Läbirääkimised majanduse elavdamise ja vastupanuvõime paketi üle on toonud ilmsiks lõhed ELi sees ning need ei mõju hästi, pidades silmas institutsioonilist ja põhiseaduslikku ümberkujundamist, mis on vajalik selleks, et EL püsiks kindlamalt oma jalgadel, kui ta soovib endiselt jääda Euroopas ja kogu maailmas sama oluliseks ja sidusaks kui varem.

1.7.

Komitee leiab, et taasterahastu „NextGenerationEU“ on nii teretulnud ja õigeaegne. Samas nõutakse kavades, et nii liikmesriigid kui ka komisjon teeksid suuri jõupingutusi kava samaaegseks rakendamiseks ELi 2021.–2027. aasta tavapärase üldeelarvega. Endiselt on küsimusi suutlikkuse erinevuste kohta ELis ning seetõttu võib olla vajalik, et komisjon toetaks veelgi suutlikkuse suurendamist ja projektide kindlaksmääramise protsessi. Seoses 2021–2027. aasta mitmeaastase finantsraamistikuga väljendab komitee kahetsust, et nõukogu on vähendanud komisjoni esialgse ettepaneku mahtu. Komisjoni ettepanekut pidas mitterahuldavaks juba Euroopa Parlament ning ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee oma arvamuses „Mitmeaastane finantsraamistik pärast 2020. aastat“ (2).

1.8.

Väga oluline on aeg: mis tahes põhjendamatud viivitused heakskiidetud kava rakendamisel võivad oluliselt takistada ELi majanduse taastamist ja kestliku majanduskasvu strateegia eesmärkide täitmist, seades ohtu tuhandete ELi töötajate ja väikeettevõtjate toimetuleku ja heaolu.

1.9.

Komitee leiab, et iga-aastane kestliku majanduskasvu strateegia annab ELile võimaluse liikuda majandusmudeli suunas, mis annab võrdse kaalu nii majanduslikele kui ka sotsiaalsetele/kaasavatele eesmärkidele. Iga-aastase kestliku majanduskasvu strateegia eesmärkidest ei tohiks COVID-19 kriisi põhjustatud majanduslike probleemide tõttu kõrvale kalduda. COVID-19 kriis on näidanud, et sotsiaalne mõõde on meie elus sama oluline kui majanduslik mõõde.

1.10.

Kuigi komitee toetab jõupingutusi tootlikkuse suurendamiseks kogu ELis, ei tohiks seda saavutada majandusliku jätkusuutlikkuse või töötingimuste arvelt. Majanduslik jõukus on eluliselt tähtis ning seda on võimalik saavutada, kui majanduskasv annab majandusele ja ühiskonnale lisaväärtust ja muudab reaalselt inimeste elu, suurendades samal ajal vastupanuvõimet tulevastele välistele šokkidele ning aidates lähendada riike ja piirkondi.

2.   2020. aasta kestliku majanduskasvu strateegia ja COVID-19

2.1.

17. detsembril 2019. aastal võttis Euroopa Komisjon vastu sügispaketi, mis hõlmas 2020. aasta kestliku majanduskasvu strateegiat ja ühist tööhõivearuannet. Strateegia põhisõnum on see, et majanduskasv ei ole eesmärk omaette ning et majandus peab toimima inimeste ja planeedi heaks. Üleminek uuele majanduskasvu mudelile on kooskõlas Euroopa rohelise kokkuleppega ja seega kooskõlas ka majandusega, mis arvestab loodusvarade piiratusega. Uus majandusmudel vastab ka ühisaruandes sätestatud tööhõive-eesmärkidele, mille kohaselt tagab just töökohtade loomine ELis kestva heaolu.

2.2.

Euroopa rohelist kokkulepet saab määratleda kui ELi uut kestliku majanduskasvu mudelit, mis aitab saavutada kestliku arengu eesmärke – seda näitab käsitluse muutumine, mis kajastub osaliselt strateegia neljas uues prioriteedis: a) keskkonnasäästlikkus, b) tootlikkuse kasv, c) õiglus ja d) makromajanduse stabiilsus. Need prioriteedid vahetasid välja varasema strateegia nn positiivse kolmnurga, mis olid investeeringud, rahanduse jätkusuutlikkus ja struktuurireformid.

2.3.

Üldiselt on kõnealune strateegia oluline samm sotsiaalsema, kaasavama ja kestlikuma majandusmudeli põhimõtete omaksvõtmise suunas, kuna erilist tähelepanu pööratakse kestliku arengu eesmärkidele ja eelkõige soovitakse muuta praegune majanduskasvu mudel keskkonnasäästlikuks. Komitee peab seda positiivseks. Strateegias on ka selgitatud, et seal on kestlikkusele viidatud selle sõna kõigis tähendustes, mitte ainult keskkonna tähenduses. Euroopa Komisjon peab ühtviisi oluliseks nii keskkonda, tootlikkust, õiglust kui ka stabiilsust.

2.4.

Komisjon on ka seisukohal, et uue majanduskava puhul on vajalik üleminekuperiood, mis oleks „õiglane ja kaasav ning seaks esikohale inimesed“, ning et „kulud ei tohi jääda kõige haavatavamate kanda“, võttes arvesse, et „nii kliimamuutustel endil kui ka nendega kaasnevate probleemide lahendamiseks vajalikel toetavatel poliitikameetmetel on märkimisväärsed jaotuslikud tagajärjed“. Selle üleminekuperioodiga kaasnevad kahtlemata olulised ajutised tagasilöögid, nagu suurenevad transpordikulud ja võimalik töökohtade kaotus. Komitee on seisukohal, et niisuguste tagasilöökide puhul on vajalik sotsiaalse mõju hindamine ning sotsiaal- ja eelarvepoliitika asjakohane kohandamine kogu ELis. Sellised hindamised on nüüd COVID-19 kriisi majanduslikku, sotsiaalset ja –vähemal määral – kliimaalast mõju silmas pidades omandanud uue mõõtme.

2.5.

COVID-19 kriisi majanduslik mõju on olnud sisuliselt kolmekordne: see on otseselt mõjutanud tootmist, põhjustanud tarneahelate ja turu häireid ning avaldanud finantsmõju ettevõtetele ja finantsturgudele. Täielikku mõju Euroopa majandusele ei ole praeguses etapis siiski võimalik hinnata ja see sõltub suurel määral sellest, kas teine laine tabab Euroopat käesoleva aasta lõpupoole. Siiski on selge, et COVID-19 kriis on tabanud majandust rängalt. Järgneva taastumise kestus on endiselt ebakindel ning kõikuvad tingimused koos COVID-19 kriisi mõjuga turgudele on toonud kaasa majanduslanguse kogu ELis. Kui EL 27 ühine SKP pidi 2020. aastal kasvama eeldatavasti 1,2 %, siis COVID-19 kriisi tõttu väheneb see nüüd prognooside kohaselt 7,4 %. Seevastu 2009. aasta finantskriisi ajal toimunud majanduslangus tõi EL 28s kaasa 4,5 % languse. Praegune kriis on viinud ELi sügavaimasse majanduslangusesse tema ajaloos, kus töötuse määr tõuseb 2019. aasta 6,7 %-lt 9 %-le.

2.6.

COVID-19 kriis on avaldanud mõju ka sotsiaalkindlustussüsteemidele, kusjuures tervishoid, töötuskindlustus ja pensionid on muu hulgas pandeemia mõju ja eelkõige erakorralisest rahastamisest ja maksude tasumise edasilükkamisest põhjustatud finantssurve all. Kuna üksikisikute ja perekondade sissetulekud on vähenenud või täiesti kadunud, suureneb ELis suhtelises vaesuses elavate inimeste arv eeldatavasti veelgi. Seega on COVID-19 kriisi sotsiaalse mõju hindamine sama oluline kui majandusele avalduva mõju hindamine.

2.7.

Sotsiaalset mõju tuleb uuesti hinnata, et kohandada strateegia rõhuasetust ELi sotsiaalsele mõõtmele. Strateegias viidatakse õigluse eesmärgi raames spetsiaalselt sotsiaalsetele õigustele. Muu hulgas on seal öeldud, et majandusliku ja sotsiaalse tegevuse tulemuslikkuse tugevdamiseks „peab EL täielikult ellu viima Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõtted“. Kogemused COVID-19ga on näidanud, kui oluline osa võib olla strateegias kirjeldatud Euroopa tööhõive toetamise erakorralisel rahastul (SURE) ja toetusel, mida töötajad võiksid saada väliste majandusvapustuste korral. COVID-19 kriis suurendab aga tõenäoliselt juba olemasolevat ebavõrdsust ELi tööturul ning negatiivne mõju on märgatavam vähem haritud ja madalapalgaliste töötajate, noorte töötajate ja naiste puhul (3). Iga-aastane kestliku majanduskasvu strateegia oma praegusel kujul ei suuda saavutada ELis võrdset tasakaalu sotsiaalse ja majandusliku mõõtme vahel. Seetõttu on vaja pöörata rohkem tähelepanu madala kvalifikatsiooniga täiskasvanutele, digioskuste nappusele ning täiendus- ja ümberõppele, eelkõige COVID-19 kriisi mõjude tõttu.

2.8.

Majanduse taastamise stsenaariumi osas on komitee seisukohal, et roheline kokkulepe peab olema ka majanduslik ja sotsiaalne kokkulepe, mis ühelt poolt motiveerib ettevõtjaid ja tarbijaid minema üle jätkusuutlikele toodetele ning parandab ELi kodanike elukvaliteeti, hoides ära kliimamuutustest ja üleminekust tuleneva kahju, nagu on kavandatud rohelise kokkuleppe õiglase ülemineku mehhanismis. Sellega seoses peetakse vajalikuks maksimaalset paindlikkust riigiabi eeskirjade tõlgendamisel, et võimaldada stiimuleid investeeringuteks ja avaliku sektori otseseks osalemiseks ettevõtetes, et elavdada majandustegevust ja optimeerida kvaliteetsete töökohtade loomist piirkondades, mida puudutavad üleminekunõuded. Samal ajal tuleks ülemineku käigus aktiivselt püüda vähendada ebavõrdsust ja võidelda vaesusega osana integreeritud sotsiaalse ja kestliku majanduskasvu strateegiast.

2.9.

Kestlik ja sotsiaalselt kasulik tootlikkus ja majanduskasv koos kohanduvate struktuurimuutustega on samuti vajalikud, et toetada piisavat sotsiaalkaitset, eelkõige piisavaid pensione, inimväärset sissetulekut, kvaliteetseid töökohti ja avalikke teenuseid, eelkõige tervishoidu ja elamumajandust.

2.10.

Strateegias on viidatud õiglasele maksustamisele, ning ei ole kahtlustki, et maksudest kõrvalehoidmine, maksustamise vältimine, rahapesu ning kohati halastamatu võidujooks madalaimate maksustamistasemete saavutamise nimel on kahjustanud riikide võimet koguda makse, mis vastaksid nende majanduse ja inimeste vajadustele. Strateegias on kinnitatud ka maksude osa heaoluriikide rahastamises: „riiklikke maksu- ja hüvitissüsteeme tuleks optimeerida, et tugevdada motivatsiooni tööturul osaleda, suurendada õiglust ja läbipaistvust ning tagada sotsiaalhoolekandesüsteemide rahaline kestlikkus ja piisavus“. COVID-19 pandeemiat silmas pidades on õiglane maksustamine veelgi olulisem mitte üksnes erakorraliste meetmete tagamiseks, vaid samavõrra ka riiklike ja ELi keskmise pikkusega kuni pikaajaliste majanduse taastamise kavade rahastamiseks, võimaldamaks avaliku sektori investeeringuid taristusse, haridusse, tervishoidu ja sotsiaalkaitsesse.

2.11.

Makromajanduspoliitika on kestliku majanduskasvu tagamiseks jätkuvalt väga oluline, kuid eelmise aasta lõpus vastu võetud strateegias juhiti tähelepanu murettekitavale kasvuprognoosile. Olukord on nüüd COVID-19 kriisi tõttu halvenenud ning taas tuleb rõhutada valitsemissektori tulude ja kulude osatähtsust, nii nagu seda on määratletud fiskaalpoliitikaga, mis on sama oluline kui rahapoliitika. Kokkuhoiumeetmete juurde naasmine ei ole mõeldav, võttes arvesse finantskriisijärgse perioodi pikaajalist mõju. Eelarve tasakaalu viimine paistab praegu olevat enamiku (kui mitte kõigi) liikmesriikide jaoks vähemalt lühikeses kuni keskmise pikkusega perspektiivis üsna võimatu. Sellegipoolest on makromajanduslik stabiilsus kui eesmärk majanduse taastamise seisukohalt keskse tähtsusega. Seda ei ole aga võimalik saavutada, kui stabiilsuse ja kasvu pakti ei kohandata rohkem kui üldise vabastusklausli ajutise kohaldamisega, nagu COVID-19 kriisi järgselt tehti. Lisaks peetakse vajalikuks vaadata läbi riigiabi eeskirjad, et toetada muu hulgas keskkonnasäästlikke investeeringuid.

2.12.

Euroopa poolaasta protsess, mille põhikomponendiks on konkurentsivõimeline jätkusuutlikkus, muutub veelgi tähtsamaks kui tundlik järelevalvevahend ning vajalikele poliitikameetmetele ja reformimeetmetele osutaja. COVID-19 kriisist tingituna ja seetõttu, et praegu on põhitähelepanu keskmes majanduse taastamine, ei ole aga võimalik jõuda makromajandusliku kasvu eesmärgini ilma sotsiaalse ühtekuuluvuse ja kestlikkuseta. Seepärast on asjakohane tagada Euroopa poolaasta raames tugevam õiguslik alus kodanikuühiskonna kaasamiseks võrdse partnerina. Komitee rõhutab ka, kui oluline on COVID-19 järgne periood ELi jaoks. Euroopa projekti asjakohasus inimestele sõltub sellest, kui tõhusad on liidu majanduse taastamise kava ja kestliku majanduskasvu strateegia ehk kuivõrd on liit suuteline tavainimeste elu oluliselt paremaks muutma.

3.   ELi reageerimine COVID-19-le ja võetud meetmete asjakohasus kestliku majanduskasvu strateegia seisukohalt

3.1.

COVID-19 kriis on tabanud ELi majandust ja maailmamajandust rängalt. Mitmes liikmesriigis seistakse silmitsi majanduslangusega, mis võib kaasa tuua kaugeleulatuvad tagajärjed ja erakordselt kõrge töötuse määra. Haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed on põhjustanud pakkumise ja nõudluse olulise vähenemise. Majandustegevus transpordi, jaemüügi, tootmise, vabaajategevuste, majutusteenuste, harrastustegevuste, käsitöö ja kultuuri vallas on märkimisväärselt kahanenud. Samuti on ilmne, et üldsuse usaldusel COVID-19ga seoses võetavate tervishoiumeetmete vastu on otsene ja vahetu mõju majandusele.

3.2.

Töötlevat tööstust mõjutavad tarneahela häired ning toorainehindade langus koos tervishoiuteenuste ja IKT toodete hinnatõusuga võimendasid veelgi COVID-19 kriisi majanduslikku mõju. Lisaks on liikmesriigid võtnud enneolematult suuri laene, et toetada esmaseid erimeetmeid pandeemia mõju leevendamiseks, see aga on vähendanud suutlikkust võtta stimuleerivaid fiskaalmeetmeid sellises ulatuses, mis on vajalik majanduse stabiliseerimiseks ning tervise- ja humanitaarkriisiga toimetulekuks, rääkimata majanduse kiirest taastamisest pärast kriisi.

3.3.

Kõige rängemalt on kriis tabanud väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid, (4) füüsilisest isikust ettevõtjaid ja nulltunnilepinguga palgatöötajaid. Kriis on oluliselt muutnud VKEde ettevõtluskeskkonda ning sellel muutusel on tohutu negatiivne mõju sadadele tuhandetele VKEdele kogu ELis. Muutus ohustab ka VKEde keskset rolli meie igapäevaelus. VKEd tagavad sotsiaalse stabiilsuse kohalikul ja piirkondlikul tasandil, kus nad on ühiskonna majandustegevuse alustalaks. Nad on Euroopa sotsiaalhoolekande mudeli keskmes ning omanikest juhid on rohkem huvitatud oma ettevõtte ja kohaliku majanduse keskpikast ja pikaajalisest arengust kui lühiajalisest kasumist ja käibest (5). Lisaks on käsitöö ja VKEd olnud kogu Euroopa kultuuriarengus alati esirinnas ning neil on oluline roll jätkusuutlike muutuste edendamisel ning pärandi, väärtuste ja oskusteabe säilitamisel. VKEd on praegu rohkem kui kunagi varem üliolulised linnakeskuste elujõulisuse ja maapiirkondade jätkuva atraktiivsuse jaoks, kuna nad rahuldavad elanikkonna igapäevaseid vajadusi ning tagavad sotsiaalse stabiilsuse ja ühtekuuluvuse.

3.4.

Praegune kriis mõjutab kõiki, aga ohustab soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas saavutatud tulemusi ning ähvardab suurendada naiste vaesust ja naistevastast vägivalda ning takistada naiste võrdset osalemist tööturul (6). Kuigi COVID-19 kriisi terviklik mõju on liiga keeruline, et seda täpselt hinnata, kuid võib julgelt öelda, et kriisi mõjul võib tekkida tagasilöök vaesusevastases võitluses aastakümnete jooksul tehtud edusammude osas ning see võib suureneda ebavõrdsus nii ELis kui ka väljaspool. Samal ajal võib juhtuda, et liikmesriigid peavad kestliku arengu eesmärkide saavutamisega seotud tähtaegadest kinnipidamiseks eraldama kavandatust rohkem rahalisi vahendeid ja inimressursse.

3.5.

Koolide ja kõrgharidusasutuste sulgemine on avaldanud lastele ja noortele mitmesugust erinevat mõju, muu hulgas on see kaasa toonud õppetegevuse katkemist. See kõik võib mõjutada oskuste arendamist, karjääriväljavaateid ja võimalikku sissetulekut edasises elus. Seega tuleks majanduse elavdamiseks tehtavate jõupingutustega toetada ka juurdepääsu lairibaühendusele väikese sissetulekuga leibkondadele ja koolilastele hariduslikel eesmärkidel arvutiriistvara pakkumist.

3.6.

Positiivsest küljest on kriisi ajal palju kasu olnud digitehnoloogiast, mis on aidanud ettevõtetel tegevust jätkata, võimaldanud kasutada e-õpet ja andnud inimestele rohkem kui kunagi varem võimaluse omavahel suhtlemiseks, aidates neil hoida head vaimset tervist. Ebavõrdne juurdepääs lairibaühendusele ja IKT kättesaamatus takistavad aga tõhusat kaugosalust ja ligipääsu e-õppesüsteemidele.

3.7.

Mis puutub 2020. aasta kestliku majanduskasvu strateegiasse, siis võib COVID-19 kriisil olla ulatuslik ja negatiivne mõju kestliku arengu valdkonnas tehtavatele jõupingutustele. Pikaajaline majandussurutis võib kahjustada strateegia elluviimist ning Pariisi kliimakokkuleppega võetud tähtajaliste kohustuste ja kestliku arengu eesmärkide täitmist. Karm tõde on see, et me oleksime olnud kriisiks paremini ette valmistatud, kui liikmesriigid oleksid juba enne kriisi vastu võtnud kestlikumad ja parema majandusliku vastupanuvõimega strateegiad. COVID-19 kriis on tegelikult ilmsiks toonud ELi majanduse sisemise nõrkuse, eelkõige liigse sõltuvuse protsüklilistest majanduspoliitika meetmetest ja majandussektoritest, mis on väliste majandusvapustuste suhtes väga tundlikud.

3.8.

Poliitilisel tasandil vajatakse kriisiolukorras otsustusvõimelisi poliitilisi liidreid, kes usuvad solidaarsusse, läbipaistvusse ja koostöösse. Siin pole kohta omahuvile, vastastikusele süüdistamisele ega politiseerimisele. Eelkõige ei tohi kriisi ajal teha järeleandmisi õigusriigi põhimõttest kinnipidamises. Üldiselt eeldatakse, et õigusriik on majanduskasvu seisukohalt väga oluline, (7) kuid õigusriik on ilmselgelt kompleksne mõiste, mis hõlmab mitmeid eraldiseisvaid komponente alates inimeste turvalisusest ja omandiõigusest kuni valitsuse tegevuse kontrollimise ja korruptsiooni ohjamiseni. See on komitee arvates kooskõlas majandusliku kestlikkusega ja seega ka kestliku majanduskasvu strateegiaga.

3.9.

ELi reageerimine COVID-19-le on olnud väga laiaulatuslik ja selle eesmärk on olnud leevendada COVID-19 kriisi mõju. Nende algatuste kokkuvõte on esitatud joonisel 1. Joonis 1 Euroopa vastus COVID-19 pandeemiale

3.10.

Kõik eelnimetatu hoogustab ELi majanduse taastamist olulisel määral. Taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendi (edaspidi „rahastamisvahend“) abil antakse ulatuslikku rahalist toetust avaliku sektori investeeringuteks ja hädavajalike reformide elluviimiseks, et muuta liikmesriikide majandus vastupanuvõimelisemaks ja valmistada see tulevikuks paremini ette. See aitab liikmesriikidel lahendada majandus- ja ühiskonnaprobleeme, millega nad kriisi järel silmitsi seisavad, näiteks sotsiaalvaldkonna, tööhõive, oskuste, hariduse, teaduse ja innovatsiooni ning tervishoiu, aga ka ettevõtluskeskkonna, avaliku halduse ja finantssektoriga seotud probleeme. Üks lahendamist vajav küsimus on siiski üksikute liikmesriikide suutlikkus viia ellu reforme ja edendada taristuinvesteeringuid. Suutlikkus on riigiti erinev ning investeeringute tõhususe ja tulemuslikkuse tagamiseks võib olla vajalik koordineeritud reageerimine ELi tasandil.

3.11.

Väga oluline on see, et lisaks tagab rahastamisvahend, et investeeringud keskenduksid rohepöörde ja digiüleminekuga seotud probleemidele ja investeerimisvajadustele, kindlustades seega majanduse kestliku taastamise kooskõlas kestliku majanduskasvu strateegiaga. Rohelisse ja digitaaltehnoloogiasse investeerimine aitab suurendada energiatõhusust mitmes olulises majandussektoris, luua töökohti ja edendada kestlikku majanduskasvu. See võib anda ELile kui maailma majanduse taastamise eestvõitlejale eelise ning võib samuti aidata muuta Euroopa Liidu vastupanuvõimelisemaks ja vähem sõltuvaks, mitmekesistades peamisi tarneahelaid.

3.12.

Rahastamisvahendi edu sõltub suuresti asjakohaste projektide suunamise jaoks vajalikust väljaselgitamisest ja ettevalmistamisest kooskõlas Euroopa poolaasta raames seatud prioriteetidega. Samuti on väga oluline viia majandus- ja sotsiaalpoliitika tihedalt kooskõlla Euroopa poolaasta protsessi raames antud soovitustega. Komitee toetab seisukohta, et rahastamisvahendist toetatavad taaste- ja vastupidavuskavad on lahutamatu osa protsessist, mille eesmärk on täita Euroopa poolaasta raames antud riigipõhiseid soovitusi. Kõnealused vahendid suurendavad seega selle protsessi tõhusust ja toetavad 2020. aasta kestliku majanduskasvu strateegia elluviimist.

3.13.

Komitee leiab ka, et nimetatud vahendid suurendavad asjaomaste liikmesriikide majanduskasvu potentsiaali ning majanduslikku ja sotsiaalset vastupanuvõimet ja edendavad seega sotsiaalset ühtekuuluvust. Nad toetavad ka rohe- ja digipööret, mis on vajalikud majandusliku kestlikkuse ja vastupanuvõime saavutamiseks. Komitee rõhutab veel kord valitsuste olulist osa projektide väljatöötamises, mis toovad kasu kogukondadele ja majandusele tervikuna. Samuti kiidab komitee heaks komisjoni kavatsuse jälgida kogu protsessi, et abikõlblike projektide väljaselgitamine, arendamine ja elluviimine toimuks läbipaistvalt. Komitee arvates aga peaks komisjon tagama, et läbipaistvus hõlmaks ka kõigi asjaomaste sidusrühmade kaasamist sellesse protsessi.

3.14.

Seda silmas pidades on ülioluline, et taasterahastuse „NextGenerationEU“ rahalised vahendid oleksid õiglased, juurdepääsetavad ja saadaval neile, kes selliseid vahendeid kõige rohkem vajavad, eelkõige VKEdele, lähtudes kestliku majanduskasvu strateegias seatud eesmärkidest. Seega tuleb tagada, et sellisteks eesmärkideks ette nähtud rahalisi vahendeid ja toetust jaotatakse sobivate kanalite kaudu, nagu riiklikud arenguasutused, võttes arvesse asjaolu, et VKEd rahastavad end tavaliselt pangandussektori kaudu (8). Juurdepääs rahastamisele on VKEde jaoks äärmiselt oluline, sest see tagab vajaliku likviidsuse nii kriisiolukorras kui ka kriisist väljumise ja taastumise etapis, võimaldades neil investeerida digitaal- ja keskkonnahoidliku majanduse ümberkujundamise edasisse arengusse. Sellised investeeringud aitavad VKEdel hilinenud maksete probleemiga tõhusalt tegeleda ja tagavad seega VKEdele piisava likviidsuse.

3.15.

VKEde ees seisvate enneolematute probleemide tõttu kutsub komitee komisjoni üles ajakohastama VKEde strateegiat, et võtta arvesse pärast COVID-19 kriisi kujunenud uut olukorda. Komitee nõuab ka VKEde poliitika rakendamise mitmetasandilist ja mitme osalejaga juhtimist. Väga oluline on meetmete ja eelarvete kooskõlastamine eri valitsemistasandite – Euroopa, riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi – vahel ning ettevõtlust toetavate organisatsioonide tulemuslik kaasamine otsustusprotsessi.

3.16.

VKEd vajavad toetust ka riiklikelt töötervishoiu ja tööohutuse inspektsioonidelt ning välistelt spetsialiseeritud töötervishoiu ja tööohutuse teenistustelt, et hinnata COVID-19 kriisiga seotud uusi riske, rakendada nõuetekohaselt vajalikke meetmeid ning vähendada sellega seotud koormust ja kulusid. Lisaks vajavad VKEd toetust, et pakkuda töötajatele töökohal vajalikke isikukaitsevahendeid. Läbipaistvus ja tõhus teabevahetus on olulised nii tarnijatele, alltöövõtjatele kui ka klientidele.

4.   ELi uuesti üles ehitamine ja kestliku majanduskasvu strateegia

4.1.

Komitee leiab, et taasterahastu „NextGenerationEU“ on teretulnud ja õigeaegne. Siiski on ilmselge, et nii liikmesriikide kui ka komisjoni poolt on vaja tohutuid jõupingutusi, et seda kava koos ELi 2021.–2027. aasta tavapärase üldeelarvega ellu rakendada. Ei tohi kaotada aega: mis tahes põhjendamatud viivitused heakskiitmisel ja rakendamisel võivad oluliselt takistada ELi majanduse taastamist ja kestliku majanduskasvu strateegia eesmärkide täitmist, seades ohtu tuhandete Euroopa töötajate ja väikeettevõtjate toimetuleku ja heaolu. Samavõrd oluline on see, et kestliku majanduskasvu strateegia eesmärkide täitmisest ei kaldutaks majandusraskuste ja lühiajaliste poliitiliste kaalutluste tõttu kõrvale. Seoses 2021–2027. aasta mitmeaastase finantsraamistikuga väljendab komitee kahetsust, et nõukogu on vähendanud komisjoni esialgse ettepaneku mahtu. Komisjoni ettepanekut pidas mitterahuldavaks juba Euroopa Parlament ning ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee oma arvamuses „Mitmeaastane finantsraamistik pärast 2020. aastat“ (9).

4.2.

See tähendab püsivat liikumist kasvumudeli suunas, mille puhul peetakse mittemajanduslikke ja kaasavaid eesmärke sama oluliseks kui majanduslikke eesmärke. ELil on aeg seada sellest kõrgemaid sihte ja püüelda olulisema majandusliku eesmärgi poole: täita võimalikult paljude ELi kodanike vajadusi alates eluasemest ja tervishoiust, kaitstes samas ökosüsteeme alates stabiilsest kliimast ja viljakatest muldadest ning lõpetades tervete ookeanide ja kaitsva osoonikihiga. Teisisõnu, majanduslikku progressi tuleb hinnata kui vahendit, mille abil minna jätkusuutmatult ja mittekaasavalt majanduskasvult üle jätkusuutlikumale ja kaasavamale majanduskasvu mudelile.

4.3.

Komitee on ka seisukohal, et kriisi põhjustatud majandusprobleemide tõttu on tarvis ressursikasutus uuesti läbi mõelda ja võtta arvesse tarneahelate haprust. Samal ajal peab EL tugevdama lähenemisviise, mis edendavad nii vastupanuvõimet kui ka tõhusust, näiteks ringmajandus, kliimameetmed ja ehk ka riiklikult kindlaksmääratud panuste tõstmine – kasvuhoonegaaside heitekoguste kavandatud vähendamine.

4.4.

Sellises rahaliidus nagu euroala ei saa läbi ilma koordineerimise ja tõhusate riskijagamismehhanismideta, mis peaksid võimaldama suurt ja usaldusväärset impulssi majandusele, vähendades samas erinevusi rahaliidu sees. See on komitee arvates majanduse taastamiseks ja uuesti ülesehitamiseks ning kõige haavatavamate ühiskonnarühmade toetamiseks äärmiselt oluline. Kuigi taastamine ja uuesti ülesehitamine on ELis töökohtade loomiseks ja jõukuse tagamiseks vajalikud, on tarvis ka ulatuslikku fiskaalstiimulit koos sihipäraste meetmetega, mille eesmärk on aidata inimesi, keda COVID-19 on kõige rängemalt mõjutanud. Sellised meetmed võivad hõlmata mitmesuguseid viise tervishoiuteenustele juurdepääsu ja elementaarsete elutingimuste säilitamiseks.

4.5.

Eespool nimetatud fiskaalstiimulit saaks toetada muudetud stabiilsuse ja kasvu pakt. Muudetud stabiilsuse ja kasvu paktis tuleks pöörata vähem tähelepanu liikmesriikide tsükliliselt korrigeeritud eelarvepuudujääkide prognoosimisele. Selle asemel tuleks jälgida avaliku sektori kulutuste suurenemist. Täpsemalt kohustuks iga valitsus tagama, et kulutused oleksid kooskõlas majanduskasvu väljavaadete, eeldatavalt kogutavate maksusummade ja keskpika perioodi võlaeesmärgiga. See annaks liikmesriikidele rohkem eelarvepoliitilist manööverdamisruumi ja ruumi riigi tasandil otsustamiseks (koostöös sidusrühmadega), et kehtestada COVID-19 kriisi järgsed taastekavad, pöörates rohkem tähelepanu valitsuse rollile majanduse taastamise hoogustajana. Loomulikult eeldab kestlik ja kaasav majanduskasv makromajandusliku stabiilsuse säilitamist. Komitee on ka seisukohal, et makromajanduspoliitika eesmärk on kestlik majanduskasv, keskkonna säästmine ja sotsiaalse heaolu tagamine õiglasel ja tasakaalustatud viisil. Täpsemalt öeldes – kuna töötus ja vaeghõive on vaesuse peamised põhjused, on väga oluline hoida majandus täielikule tööhõivele võimalikult lähedal.

4.6.

Taastamise ja uuesti üles ehitamise etapis tuleks pidada sotsiaalset külge sama oluliseks kui majanduslikku mõõdet. Kestliku majandustegevuse alus on tihe seos mõlema mõõtme vahel. Majanduslik kestlikkus, sh kapitaliinvesteeringud, on tihedalt seotud ökoloogilise mõõtmega, nagu ressursside ja energia säästlik kasutamine, kuid see on seotud ka sotsiaalse mõõtmega, kus õiglase töötasu ja heade töötingimustega töökohtade loomist ja kaitsmist peetakse sama oluliseks. Komitee leiab ka, et ELi tööhõivesuunised tuleb COVID-19 kriisi silmas pidades ajakohastada ja lähtuda tuleks tööturule avalduva mõju hindamisest.

4.7.

Nagu eespool punktis 4.6 öeldud, toetab kestlik majandustegevus ökoloogilist mõõdet, ja Euroopa rohelises kokkuleppes võib näha võimalust tagada nii majanduslik (erasektori ja sotsiaalne) kasu kui ka töökohtade loomine. Komitee toetab komisjoni seisukohta, et Euroopa roheline kokkulepe peaks olema majanduse taastamise ja uuesti ülesehitamise keskmes, kuid samas tuleb tegeleda mis tahes negatiivse sotsiaalse mõjuga, mis kaasneb kestlikule majandustegevusele üleminekuga.

4.8.

Sama kehtib eelkõige digiülemineku puhul, kus rõhuasetus peaks olema tõhususel, viies samas teenuste digitaliseerimise mis tahes negatiivse mõju miinimumini. COVID-19 kriis on rõhutanud digitehnoloogiale ülemineku tähtsust majanduse käigushoidmisel. Digiülemineku edendamist VKEde seas kõigis sektorites tuleb kiirendada ja laiendada ning algatused peavad keskenduma VKEde digitaalsete äriprotsesside praktilisele edendamisele ja laiendamisele, IT-turvalisusele ja digitaaloskuste arendamisele. Lisaks peavad digitaalse innovatsiooni keskused olema tehnoloogiale avatud ja nende eesmärk peab olema kohalike VKEde digiteerimine. Oluline roll on ka e-valitsusel, mis võimaldab kasutada veebipõhiseid haldusmenetlusi, et kõrvaldada tõkked ja kiirendada protsesse. Digitaalseks muutumise, e-valitsuse algatuste ning VKEde bürokraatia ja regulatiivse koormuse vähendamisega looksid avaliku sektori asutused ettevõtjatele paremini ligipääsetava digitaalse keskkonna.

4.9.

Kestliku majanduskasvu tagamisel on olulisel kohal õigusriik, eelkõige majandusjuhtimine. Majandusjuhtimine on oluline vahend sotsiaalse ja majandusliku võrdsuse tagamiseks, kuid kestlikkuse saavutamiseks on seejuures tarvis mõista ja austada ühiskonna eri huvirühmade arvamusi ja seisukohti ning püüda erimeelsused lahendada. Sellega seoses on vaja võtta kiireloomulisi meetmeid, et toetada ametiühingute liikmeskonna laiendamist ja osalemist kasvavate tööjõukihtide seas, kes ei ole praegu esindatud.

4.10.

Suurem tootlikkus on väga oluline, et kompenseerida demograafilisi suundumusi ning toetada ülespoole suunatud lähenemist riikide ja piirkondade vahel, eelkõige nende ELi riikide ja piirkondade vahel, mis vajavad keskmisest kõrgemaid arengu- ja tootlikkuse määrasid, et jõuda tasemeni, mis aitab saavutada jätkusuutlikku majanduskasvu. Selleks, et majandus saaks tulevikus kestlikult kasvada, peab selle kasvuvõime suurenema, kuid ainult senikaua, kuni selline kasv lisab majandusele, ühiskonnale ja elanikele väärtust. Suurem tootlikkus on seega vahend eesmärgi saavutamiseks; eesmärk on aga paremad elu-, keskkonna- ja töötingimused, mis on vastavuses töökoha jaoks vajalike oskuste ja kvalifikatsioonidega. Sellega seoses on vaja järgida strateegiaid ettevõtete konkurentsivõime parandamiseks kodumaistel ja ülemaailmsetel turgudel, töötajate endi aktiivsel osalusel, et toetada soodsaid soodsat majandussuhete kliimat.

4.11.

COVID-19 kriis on olnud ELi seisukohalt otsustav aeg ja ajalugu näitab, kui tõhus oli liidu reageerimine mitte üksnes viivitamatute meetmete osas, mille eesmärk oli toetada üksikisikuid ja leibkondi liikumispiirangute majandusliku ja sotsiaalse mõjuga toimetulekul, vaid ka selles, kuivõrd keskmise pikkusega ja pikaajalised meetmed aitavad majandust taastada ja uuesti üles ehitada, tuues miljonite ELi kodanike jaoks kaasa tegelikud tulemused.

---

(1)  ELT C 120, 14.4.2020, lk. 1, ja ELT C 120, 14.4.2020, lk 7.

(2)  ELT C 440, 6.12.2018, lk 106.

(3)  Fana, M., Tolan, S., Torrejón, S., Urzi Brancati, C., & Fernández-Macías, E, The COVID-19 confinement measures and EU labour markets, No. JRC120578, Teadusuuringute Ühiskeskus, 2020.

(4)  ECCP, European SMEs and the Impact of COVID-19, European Cluster Collaboration Forum, 2020.

(5)  SMEunited, Exit & Recovery Strategy – COVID-19 crisis: Proposals from SMEunited, Policy Paper, 2020.

(6)  Pouliakas, K., Branka, J, „EU Jobs at Highest Risk of COVID-19. Social Distancing: Will the Pandemic Exacerbate Labour Market Divide?“ (COVID-19 kriisi pärast suurimas ohus olevad ELi töökohad: kas pandeemia süvendab lõhet tööturul?) IZA aruteludokument nr 13281, (2020).

(7)  Dam, K. W, „The law-growth nexus: The rule of law and economic development“ (Seaduse ja majanduskasvu kokkupuutepunkt: õigusriik ja majanduslik areng). Brookings Institution Press, 2007.

(8)  Bénassy-Quéré, A., Marimon, R., Pisani-Ferry, J., Reichlin, L., Schoenmaker, D., di Mauro, B. W, „COVID-19: Europe needs a catastrophe relief plan“ (COVID-19: Euroopa vajab katastroofist taastumise kava). Kogumikus „Europe in the Time of Covid-19“, 2020, lk 103.

(9)  ELT C 440, 6.12.2018, lk 106.