Euroopa Liidu Kohtu viimased väljaanded Euroopa Liidu Teatajas

(2019/C 319/01)

Viimane väljaanne

ELT C 312, 16.9.2019

Eelmised väljaanded

ELT C 305, 9.9.2019

ELT C 295, 2.9.2019

ELT C 288, 26.8.2019

ELT C 280, 19.8.2019

ELT C 270, 12.8.2019

ELT C 263, 5.8.2019

Käesolevad tekstid on kättesaadavad

EUR-Lex’is järgmisel aadressil: http://eur-lex.europa.eu

Euroopa Kohtu (teine koda) 29. juuli 2019. aasta otsus (Oberlandesgericht Düsseldorfi eelotsusetaotlus — Saksamaa) — Fashion ID GmbH & Co. KG versus Verbraucherzentrale NRW eV

(kohtuasi C-40/17) (1)

(Eelotsusetaotlus - Füüsiliste isikute kaitse isikuandmete töötlemisel - Direktiiv 95/46/EÜ - Artikli 2 punkt d - Mõiste „vastutav töötleja“ - Veebisaidi haldaja, kes on oma veebisaidile lisanud sotsiaalmooduli, mis võimaldab saidi külastaja isikuandmeid edastada mooduli pakkujale - Artikli 7 punkt f - Andmetöötluse õiguspärasus - Veebisaidi haldaja või sotsiaalmooduli pakkuja huvi arvessevõtmine - Artikli 2 punkt h ja artikli 7 punkt a - Andmesubjekti nõusolek - Artikkel 10 - Andmesubjekti teavitamine - Riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad tarbijate huve kaitsvatel ühingutel kohtusse pöörduda)

(2019/C 319/02)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Oberlandesgericht Düsseldorf

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Fashion ID GmbH & Co. KG

Kostja: Verbraucherzentrale NRW eV

menetluses osalesid: Facebook Ireland Ltd, Landesbeauftragte für Datenschutz und Informationsfreiheit Nordrhein-Westfalen

Resolutsioon

1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta artikleid 22–24 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad tarbijate huve kaitsvatel ühingutel pöörduda kohtusse isiku vastu, kes oletatavalt kahjustab isikuandmete kaitset.

2.

Sellist veebisaidi haldajat nagu Fashion ID GmbH & Co. KG, kes lisab oma veebisaidile sotsiaalmooduli, mis võimaldab saidi külastaja veebilehitsejal pöörduda mooduli pakkuja pakutava sisu poole ja edastada selleks pakkujale külastaja isikuandmeid, võib pidada direktiivi 95/46 artikli 2 punkti d tähenduses vastutavaks töötlejaks. See vastutus piirdub siiski isikuandmete töötlemise toiminguga või toimingute kogumiga, mille eesmärgid ja vahendid ta reaalselt kindlaks määrab, ehk asjaomaste andmete kogumise ja üleandmisega.

3.

Sellises olukorras, mis on kõne all põhikohtuasjas ja milles veebisaidi haldaja lisab oma veebisaidile sotsiaalmooduli, mis võimaldab saidi külastaja veebilehitsejal pöörduda mooduli pakkuja pakutava sisu poole ja edastada selleks pakkujale külastaja isikuandmeid, on vaja, et haldajal ja kõnealusel pakkujal oleks mõlemal töötlemistoimingute tegemise vastu direktiivi 95/46 artikli 7 punkti f tähenduses õigustatud huvi, selleks et need toimingud oleksid nende puhul põhjendatud.

4.

Direktiivi 95/46 artikli 2 punkti h ja artikli 7 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellises olukorras, mis on kõne all põhikohtuasjas ja milles veebisaidi haldaja lisab oma veebisaidile sotsiaalmooduli, mis võimaldab saidi külastaja veebilehitsejal pöörduda mooduli pakkuja pakutava sisu poole ja edastada selleks pakkujale külastaja isikuandmeid, peab haldaja nendes sätetes nimetatud nõusoleku saama üksnes seoses isikuandmete töötlemise toimingu või toimingute kogumiga, mille eesmärgid ja vahendid haldaja kindlaks määrab. Lisaks tuleb direktiivi artiklit 10 tõlgendada nii, et sellises olukorras lasub kõnealuses sättes ette nähtud teavitamiskohustus samuti haldajal, kuid teave, mida ta peab andmesubjektile andma, peab siiski üksnes puudutama seda isikuandmete töötlemise toimingut või toimingute kogumit, mille eesmärgid ja vahendid ta kindlaks määrab.

---

(1)  ELT C 112, 10.4.2017.

Euroopa Kohtu (suurkoda) 29. juuli 2019. aasta otsus (Cour constitutionnelle’i eelotsusetaotlus — Belgia) — Inter-Environnement Wallonie ASBL, Bond Beter Leefmilieu Vlaanderen ASBL versus Conseil des ministres

(kohtuasi C-411/17) (1)

(Eelotsusetaotlus - Keskkond - Espoo konventsioon - Århusi konventsioon - Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse - Direktiiv 92/43/EMÜ - Artikli 6 lõige 3 - Mõiste „projekt“ - Alale avaldatava keskkonnamõju hindamine - Artikli 6 lõige 4 - Mõiste „üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvad põhjused“ - Loodusliku linnustiku kaitse - Direktiiv 2009/147/EÜ - Teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamine - Direktiiv 2011/92/EL - Artikli 1 lõike 2 punkt a - Mõiste „projekt“ - Artikli 2 lõige 1 - Artikli 4 lõige 1 - Keskkonnamõju hindamine - Artikli 2 lõige 4 - Erand hindamisest - Tuumaenergia kasutamise järkjärguline lõpetamine - Riigisisesed õigusnormid, mis näevad esiteks ette suletud tuumaelektrijaama tööstusliku elektritootmise taaskäivitamise ligi kümneks aastaks, millega lükatakse algselt riigi seadusandja poolt ette nähtud tuumajaama deaktiveerimise ja tema tegevuse lõpetamise tähtaeg edasi kümne aasta võrra, ning teiseks lükatakse seadusandja poolt algselt ette nähtud tähtaeg tegutseva tuumajaama deaktiveerimiseks ja tööstusliku elektritootmise lõpetamiseks samuti kümne aasta võrra edasi - Keskkonnamõju hindamise puudumine)

(2019/C 319/03)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Cour constitutionnelle

Põhikohtuasja pooled

Kaebajad: Inter-Environnement Wallonie ASBL, Bond Beter Leefmilieu Vlaanderen ASBL

Vastustaja: Conseil des ministres

Menetluses osales: Electrabel SA

Resolutsioon

1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta artikli 1 lõike 2 punkti a esimest taanet, artikli 2 lõiget 1 ja artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et suletud tuumaelektrijaama tööstusliku elektritootmise taaskäivitamine ligi kümneks aastaks, mille tulemusel lükatakse riigi seadusandja poolt algselt ette nähtud kuupäev jaama deaktiveerimiseks ja tema tegevuse lõpetamiseks kümne aasta võrra edasi ning ka seadusandja poolt algselt ette nähtud kuupäev tegutseva tuumaelektrijaama deaktiveerimiseks ja tööstusliku elektritootmise lõpetamiseks lükatakse kümne aasta võrra edasi — meetmed, millega kaasnevad objekte füüsiliselt muutvad tuumaelektrijaamade renoveerimistööd —, on direktiivi tähenduses „projekt“, mille suhtes tuleb üldjuhul ja sõltuvalt kontrollist, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab läbi viima, korraldada enne nende meetmete vastuvõtmist keskkonnamõju hindamine. Seejuures ei ole tähtsust asjaolul, et nende meetmete elluviimisega kaasneb hilisemate aktide vastuvõtmine, nagu ühe tuumaelektrijaama puhul uue individuaalse loa väljastamine tööstuslikuks elektritootmiseks. Enne nende meetmete vastuvõtmist tuleb hinnata ka meetmetega lahutamatult seotud tööde keskkonnamõju, kui — ja seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus — tööde laad ja nende võimalik keskkonnamõju on selles staadiumis piisavalt identifitseeritavad.

2.

Direktiivi 2011/92 artikli 2 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et see lubab liikmesriigil sellise projekti puhul, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, teha elektrivarustuskindluse tagamiseks erandi keskkonnamõju hindamisest üksnes siis, kui liikmesriik tõendab, et oht elektrivarustuskindlusele on mõistlikult tõenäoline ja projekt on kiireloomuline, millega võib põhjendada keskkonnamõju hindamise puudumist, tingimusel et järgitakse selle direktiivi artikli 2 lõike 4 teise lõigu punktides a–c ette nähtud kohustusi. Selline erandi võimalus ei piira siiski kohustusi, mis on liikmesriigil direktiivi artikli 7 alusel.

3.	Direktiivi 2011/92 artikli 1 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et selline riigisisene õigusakt, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, ei ole selle sätte tähenduses konkreetne riigisisene õigusakt, mis on direktiivi kohaldamisalast selle sätte alusel välja jäetud.

4.

Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta artikli 6 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellised meetmed, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, kujutavad koos renoveerimistöödega ja kehtivate ohutusstandarditega vastavusse viimisega endast projekti, mille mõju asjaomastele kaitsealadele tuleb asjakohaselt hinnata. Neid meetmeid tuleb niimoodi hinnata enne seda, kui seadusandja need vastu võtab. Seejuures ei ole tähtsust asjaolul, et nende meetmete elluviimisega kaasneb hilisemate aktide vastuvõtmine, nagu ühe tuumaelektrijaama puhul uue individuaalse loa väljastamine tööstuslikuks elektritootmiseks. Enne nende meetmete vastuvõtmist tuleb hinnata ka meetmetega lahutamatult seotud tööde keskkonnamõju, kui — ja seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus — tööde laad ja nende võimalik mõju kaitsealadele on selles staadiumis piisavalt identifitseeritavad.

5.

Direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 4 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et eesmärk tagada igal ajal liikmesriigi elektrivarustuskindlus kujutab endast üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvat põhjust selle sätte tähenduses. Direktiivi artikli 6 lõike 4 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui kaitsealal, mida projekt võib mõjutada, esineb esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe või esmatähtsaid liike — ja seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus —, saab üksnes vajadus kõrvaldada asjassepuutuva liikmesriigi tegelik ja tõsine elektrivarustuse katkemise oht kujutada sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas endast avaliku julgeolekuga seotud põhjust selle sätte tähenduses.

6.

Liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus võib, kui riigisisene õigus seda lubab, säilitada erandkorras selliste meetmete toime, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas ja mis võeti vastu direktiivist 2011/92 ja direktiivist 92/43 tulenevaid kohustusi eirates, kui nende toime säilitamine on põhjendatud ülekaalukatel põhjustel, mis on seotud vajadusega kõrvaldada tegelik ja tõsine asjassepuutuva liikmesriigi elektrivarustuse katkemise oht, mida ei saa muude ja alternatiivsete vahenditega eeskätt siseturu raames kõrvaldada. Selline toime säilitamine võib hõlmata üksnes ajavahemikku, mis on hädavajalik õigusvastasuse kõrvaldamiseks.

---

(1)  ELT C 300, 11.9.2017.

Euroopa Kohtu (suurkoda) 29. juuli 2019. aasta otsus (Bundesgerichtshofi eelotsusetaotlus — Saksamaa) — Funke Medien NRW GmbH versus Bundesrepublik Deutschland

(kohtuasi C-469/17) (1)

(Eelotsusetaotlus - Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused - Direktiiv 2001/29/EÜ - Infoühiskond - Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamine - Artikli 2 punkt a - Reprodutseerimisõigus - Artikli 3 lõige 1 - Üldsusele edastamine - Artikli 5 lõiked 2 ja 3 - Erandid ja piirangud - Ulatus - Euroopa Liidu põhiõiguste harta)

(2019/C 319/04)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Bundesgerichtshof

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Funke Medien NRW GmbH

Kostja: Bundesrepublik Deutschland

Resolutsioon

1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 2 punkti a ja artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et need kujutavad endast neis mainitud õiguste materiaalõigusliku sisu täieliku ühtlustamise meetmeid. Selle direktiivi artikli 5 lõike 3 punktis c teisena nimetatud võimalust ja punkti d tuleb tõlgendada nii, et nende puhul ei ole tegemist nendes mainitud erandite või piirangute ulatuse täieliku ühtlustamise meetmetega.

2.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 11 kaitstud teabevabadus ja ajakirjandusvabadus ei saa väljaspool direktiivi 2001/29 artikli 5 lõigetes 2 ja 3 sätestatud erandeid ja piiranguid õigustada erandit selle direktiivi artikli 2 punktis a ja artikli 3 lõikes 1 ette nähtud autori ainuõigustest oma teoseid reprodutseerida ja üldsusele edastada.

3.

Liikmesriigi kohus, kes täidab tal lasuvat ülesannet juhtumi kõiki asjaolusid arvesse võttes tasakaalustada ühelt poolt autorile direktiivi 2001/29 artikli 2 punktiga a ja artikli 3 lõikega 1 antud ainuõigused ja teiselt poolt kaitstud objektide kasutajatele selle direktiivi artikli 5 lõike 3 punktis c teisena nimetatud võimaluse ja punkti d sätetega ette nähtud eranditest tulenevad õigused, peab lähtuma nende sätete tõlgendusest, mis küll järgib nende sätete sõnastust ja säilitab nende kasuliku mõju, kuid on täielikult kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tagatud põhiõigustega.

---

(1)  ELT C 382, 13.11.2017.

Euroopa Kohtu (suurkoda) 29. juuli 2019. aasta otsus (Bundesgerichtshofi eelotsusetaotlus — Saksamaa) — Pelham GmbH, Moses Pelham, Martin Haas versus Ralf Hütter, Florian Schneider-Esleben

(kohtuasi C-476/17) (1)

(Eelotsusetaotlus - Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused - Direktiiv 2001/29/EÜ - Infoühiskond - Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamine - Helilõikude kopeerimine (sämplimine) - Artikli 2 punkt c - Fonogrammitootja - Reprodutseerimisõigus - „Osaline“ reprodutseerimine - Artikli 5 lõiked 2 ja 3 - Erandid ja piirangud - Ulatus - Artikli 5 lõike 3 punkt d - Tsiteerimine - Direktiiv 2006/115/EÜ - Artikli 9 lõike 1 punkt b - Levitamisõigus - Põhiõigused - Euroopa Liidu põhiõiguste harta - Artikkel 13 - Kunstivabadus)

(2019/C 319/05)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Bundesgerichtshof

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: Pelham GmbH, Moses Pelham, Martin Haas

Kostjad: Ralf Hütter, Florian Schneider-Esleben

Resolutsioon

1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 2 punkti c tuleb Euroopa Liidu põhiõiguste hartast lähtuvalt tõlgendada nii, et selle sättega fonogrammitootjale antud ainuõigus lubada või keelata oma fonogrammi reprodutseerimist võimaldab tal keelata kolmandal isikul võtta tema fonogrammilt isegi väga lühikest helilõiku selleks, et see lõik teise fonogrammi üle viia, välja arvatud juhul, kui see lõik viiakse üle muudetud ja kuulamisel mitteäratuntaval kujul.

2.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/115/EÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas artikli 9 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et fonogramm, mis sisaldab helilõike teiselt fonogrammilt, ei ole „koopia“ selle sätte tähenduses, kui ta ei hõlma kõiki sellele teisele fonogrammile salvestatud helisid või olulist osa neist.

3.	Liikmesriik ei või fonogrammitootjal direktiivi 2001/29 artikli 2 punkti c alusel oleva õiguse suhtes lisaks selle direktiivi artiklis 5 nimetatud eranditele või piirangutele näha oma riigisiseses õiguses ette veel muud erandit või piirangut.

4.	Direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 3 punkti d tuleb tõlgendada nii, et selles sättes mainitud mõiste „tsiteerimine“ ei hõlma olukorda, kus tsiteeritud teost ei ole võimalik eristada.

5.	Direktiivi 2001/29 artikli 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et see kujutab endast selles mainitud õiguse materiaalõigusliku sisu täieliku ühtlustamise meedet.

---

(1)  ELT C 347, 16.10.2017.

Euroopa Kohtu (suurkoda) 29. juuli 2019. aasta otsus (Bundesgerichtshofi eelotsusetaotlus — Saksamaa) — Spiegel Online GmbH versus Volker Beck

(kohtuasi C-516/17) (1)

(Eelotsusetaotlus - Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused - Direktiiv 2001/29/EÜ - Infoühiskond - Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamine - Artikli 5 lõige 3 - Erandid ja piirangud - Ulatus - Artikli 5 lõike 3 punktid c ja d - Ajakohastest sündmustest teavitamine - Tsiteerimine - Hüperlinkide kasutamine - Üldsusele seaduslikult kättesaadavaks tegemine - Euroopa Liidu põhiõiguste harta - Artikkel 11 - Sõna- ja teabevabadus)

(2019/C 319/06)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Bundesgerichtshof

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Spiegel Online GmbH

Kostja: Volker Beck

Resolutsioon

1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 5 lõike 3 punktis c teisena nimetatud võimalust ja punkti d tuleb tõlgendada nii, et nende puhul ei ole tegemist nendes mainitud erandite või piirangute ulatuse täieliku ühtlustamise meetmetega.

2.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 11 kaitstud teabevabadus ja ajakirjandusvabadus ei saa väljaspool direktiivi 2001/29 artikli 5 lõigetes 2 ja 3 sätestatud erandeid ja piiranguid õigustada erandit selle direktiivi artikli 2 punktis a ja artikli 3 lõikes 1 ette nähtud autori ainuõigustest oma teoseid reprodutseerida ja üldsusele edastada.

3.

Liikmesriigi kohus, kes täidab tal lasuvat ülesannet juhtumi kõiki asjaolusid arvesse võttes tasakaalustada ühelt poolt autorile direktiivi 2001/29 artikli 2 punktiga a ja artikli 3 lõikega 1 antud ainuõigused ning teiselt poolt kaitstud objektide kasutajatele selle direktiivi artikli 5 lõike 3 punktis c teisena nimetatud võimaluse ja punkti d sätetega ette nähtud eranditest tulenevad õigused, peab lähtuma nende sätete tõlgendusest, mis küll järgib nende sätete sõnastust ja säilitab nende soovitava toime, kuid on täielikult kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tagatud põhiõigustega.

4.

Direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 3 punktis c teisena nimetatud võimalust tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis piirab selles sättes ette nähtud erandi või piirangu kohaldamise juhtudega, kus eelneva loa saamine kaitstud teose kasutamiseks ajakohastest sündmustest teavitamise eesmärgil ei ole mõistlikult võimalik.

5.	Direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 3 punkti d tuleb tõlgendada nii, et selles sättes mainitud mõiste „tsiteerimine“ hõlmab hüperlingi abil suunamist eraldi avatavale failile.

6.	Direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 3 punkti d tuleb tõlgendada nii, et teos on juba seaduslikult üldsusele kättesaadavaks tehtud juhul, kui üldsus on varem saanud sellega konkreetsel kujul tutvuda õiguse omaja loal või tulenevalt kohustuslikust litsentsist või seadusest tulenevast loast.

---

(1)  ELT C 392, 20.11.2017.

Euroopa Kohtu (suurkoda) 29. juuli 2019. aasta otsus (Pécsi Közigazgatási és Munkaügyi Bírósági eelotsusetaotlus — Ungari) — Alekszij Torubarov versus Bevándorlási és Menekültügyi Hivatal

(kohtuasi C-556/17) (1)

(Eelotsusetaotlus - Ühine varjupaiga- ja täiendava kaitse poliitika - Rahvusvahelise kaitse seisundi andmise menetluse ühised nõuded - Direktiiv 2013/32/EL - Artikli 46 lõige 3 - Täielik ja ex nunc läbivaatamine - Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 - Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile - Esimese astme kohtu pädevuse ulatus - Muutmise pädevuse puudumine - Pädeva haldusorgani või kohtulaadse ametiasutuse keeldumine järgida selle kohtu otsust)

(2019/C 319/07)

Kohtumenetluse keel: ungari

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Pécsi Közigazgatási és Munkaügyi Bíróság

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: Alekszij Torubarov

Vastustaja: Bevándorlási és Menekültügyi Hivatal

Resolutsioon

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta artikli 46 lõiget 3 tuleb koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tõlgendada nii, et sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus esimese astme kohus on pärast rahvusvahelise kaitse taotleja poolt esitatud kõigi asjakohaste faktiliste ja õiguslike asjaolude täielikku ja ex nunc läbivaatamist tuvastanud, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivis 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, sätestatud kriteeriumide alusel tuleb sellele taotlejale kõnealune kaitse anda põhjusel, millele ta oma taotluse põhistamiseks tugineb, kuid haldusorgan või kohtulaadne ametiasutus teeb hiljem vastupidise otsuse, ilma et ta tõendaks sellega seoses, et on ilmnenud uued asjaolud, mis õigustavad taotleja rahvusvahelise kaitse vajaduste uuesti hindamist, peab kohus muutma viimati nimetatud otsust, mis ei ole kooskõlas tema eelneva lahendiga, ja asendama selle omaenda otsusega rahvusvahelise kaitse taotluse kohta, jättes vajadusel kohaldamata riigisisesed õigusnormid, mis keelavad tal seda teha.

---

(1)  ELT C 5, 8.1.2018.

Euroopa Kohtu (teine koda) 29. juuli 2019. aasta otsus (Tribunal Superior de Justicia de Cataluña eelotsusetaotlus — Hispaania) — Prenatal S.A.versus Tribunal Económico Administrativo Regional de Cataluña (TEARC)

(kohtuasi C-589/17) (1)

(Eelotsusetaotlus - Tekstiiltoodete import, mis on vääralt deklareeritud Jamaicalt pärinevana - Imporditollimaksude tollivormistusjärgne sissenõudmine - Tollimaksu vähendamise taotlus - Määrus (EMÜ) nr 2913/92 - Ühenduse tolliseadustik - Artikli 220 lõike 2 punkt b ja artikkel 239 - Euroopa Komisjoni otsus tagasilükkamise kohta konkreetsel juhul - Kehtivus)

(2019/C 319/08)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunal Superior de Justicia de Cataluña

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Prenatal S.A.

Kostja: Tribunal Económico Administrativo Regional de Cataluña (TEARC)

Resolutsioon

Komisjoni 3. novembri 2008. aasta otsuse KOM(2008) 6317 lõplik, mille kohaselt on imporditollimaksu järelarvestuskande tegemine põhjendatud ja nende tollimaksude vähendamine ei ole konkreetsel juhul põhjendatud (juhtum REM 03/07), analüüsimisest, lähtudes nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 2700/2000, artikli 220 lõike 2 punktist b ja artiklist 239 ei ilmne ühtegi asjaolu, mis võiks selle otsuse kehtivust mõjutada.

---

(1)  ELT C 22, 22.1.2018.

Euroopa Kohtu (neljas koda) 29. juuli 2019. aasta otsus (Székesfehérvári Törvényszéki eelotsusetaotlus — Ungari) — Hochtief Solutions AG Magyarországi Fióktelepe versus Fővárosi Törvényszék

(kohtuasi C-620/17) (1)

(Eelotsusetaotlus - Riigihange - Vaidlustusmenetlused - Direktiiv 89/665/EMÜ - Direktiiv 92/13/EMÜ - Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele - Tõhususe põhimõte ja võrdväärsuse põhimõte - Liidu õigust rikkuvate kohtulahendite teistmise avaldused - Liikmesriikide vastutus liikmesriigi kohtute toimepandud liidu õiguse rikkumiste korral - Hüvitatava kahju hindamine)

(2019/C 319/09)

Kohtumenetluse keel: ungari

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Székesfehérvári Törvényszék

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Hochtief Solutions AG Magyarországi Fióktelepe

Kostja: Fővárosi Törvényszék

Resolutsioon

1.

Liikmesriigi vastutust kahju eest, mis on tekitatud viimases astmes asja lahendava kohtu lahendiga, millega rikutakse liidu õigust, reguleerivad tingimused, mille Euroopa Kohus on kehtestanud muu hulgas 30. septembri 2003. aasta kohtuotsuse Köbler (C-224/01, EU:C:2003:513) punktis 51, mis ei välista, et liikmesriigi vastutus võib tekkida vähem piiravatel tingimustel riigisisese õiguse alusel. Vastutus ei ole välistatud seetõttu, et kohtulahend on omandanud seadusjõu. Selle vastutuse rakendamisel tuleb liikmesriigi kohtul, kellele on esitatud kahju hüvitamise nõue, kõiki kõnealust olukorda iseloomustavaid asjaolusid arvestades hinnata, kas viimases astmes asja lahendav liikmesriigi kohus rikkus liidu õigust, eirates kohaldatavat liidu õigust, sealhulgas asjasse puutuvat Euroopa Kohtu praktikat, piisavalt selgelt. Liidu õigusega on vastuolus aga riigisisene õigusnorm, mis sellisel juhul välistab kahju hulgast, mis võidakse hüvitada, üldiselt sellised kulud, mis isikule tekitati liikmesriigi kohtu lahendiga, mis kahjustab isiku huve.

2.

Liidu õigust, eeskätt nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiivi 89/665/EMÜ riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta, muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiiviga 2007/66/EÜ, ja nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiivi 92/13/EMÜ veevarustus-, energeetika-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektoris tegutsevate üksuste hankemenetlusi käsitlevate ühenduse eeskirjade kohaldamisega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, muudetud direktiiviga 2007/66, ning võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ei ole lubatud teista seadusjõu omandanud kohtuotsust, mille on teinud selle liikmesriigi kohus hagi kohta, milles palutakse tühistada hankija akt, käsitlemata küsimust, mida analüüsiti Euroopa Kohtu varasemas otsuses vastusena selle tühistamishagi käsitleva menetluse raames esitatud eelotsusetaotlusele. Kui aga liikmesriigi menetlusnormide kohaselt on liikmesriigi kohtul võimalik muuta seadusjõuga kohtuotsust, et taastada sellest kohtuotsusest tuleneva olukorra kooskõla varasema riigisisese lõpliku kohtulahendiga, millest selle otsuse teinud kohus ja selle kohtuasja pooled, milles otsus tehti, olid juba teadlikud, tuleb seda võimalust vastavalt võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetele eelistada samadel tingimustel, et taastada olukorra kooskõla liidu õigusega, nagu Euroopa Kohtu varasemas otsuses seda on tõlgendatud.

---

(1)  ELT C 22, 22.1.2018.

Euroopa Kohtu (viies koda) 29. juuli 2019. aasta otsus — Bayerische Motoren Werke AG versus Euroopa Komisjon, Freistaat Sachsen

(kohtuasi C-654/17 P) (1)

(Apellatsioonkaebus - Riigiabi - Investeeringuteks ettenähtud regionaalabi - Ulatuslikule investeerimisprojektile antav abi - Abi, mis on siseturuga osaliselt kokkusobimatu - ELTL artikli 107 lõige 3 - Abi vajalikkus - ELTL artikli 108 lõige 3 - Määrus (EÜ) nr 800/2008 - Abi, mis ületab eraldi teatamise künnise - Teatis - Grupierandi ulatus - Vastuapellatsioonkaebus - Euroopa Liidu Üldkohtu menetlusse astumise lubamine - Vastuvõetavus)

(2019/C 319/10)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Bayerische Motoren Werke AG (esindajad: Rechtsanwalt M. Rosenthal, Rechtsanwalt G. Drauz ja Rechtsanwalt M. Schütte)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon (esindajad: F. Erlbacher, A. Bouchagiar ja T. Maxian Rusche), Freistaat Sachsen (esindaja: Rechtsanwalt T. Lübbig)

Resolutsioon

1.	Jätta põhiapellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

2.	Jätta põhiapellatsioonkaebusega seotud Bayerische Motoren Werke AG kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

3.	Jätta põhiapellatsioonkaebusega seotud Freistaat Sachseni kohtukulud tema enda kanda.

4.	Jätta vastuapellatsioonkaebusega seotud Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Bayerische Motoren Werke AG ja Freistaat Sachseni kohtukulud.

---

(1)  ELT C 94, 12.3.2018.

Euroopa Kohtu (teine koda) 29. juuli 2019. aasta otsus (Corte suprema di cassazione eelotsusetaotlus — Itaalia) — Istituto nazionale della previdenza sociale (INPS) versus Azienda Napoletana Mobilità SpA

(kohtuasi C-659/17) (1)

(Eelotsusetaotlus - Riigiabi - Tööhõivealane abi - Koolitus- ja töölepingutega seotud sotsiaalmaksuvabastused - Otsus 2000/128/EÜ - Abikavad, mida Itaalia rakendab tööhõive edendamiseks - Osaliselt siseturuga kokkusobimatu abi - Otsuse 2000/128/EÜ kohaldatavus ettevõtja suhtes, kes osutab üksnes selliseid kohaliku ühistranspordi teenuseid, mille osutamise omavalitsusüksus on talle otseselt ülesandeks teinud - ELTL artikli 107 lõige 1 - Mõiste „konkurentsi moonutamine“ - Mõiste liikmesriikidevahelise „kaubanduse kahjustamine“)

(2019/C 319/11)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Corte suprema di cassazione

Põhikohtuasja pooled

Kassaator: Istituto nazionale della previdenza sociale (INPS)

Vastustaja: Azienda Napoletana Mobilità SpA

Resolutsioon

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli käigus ei selgu teistsuguseid asjaolusid, tuleb komisjoni 11. mai 1999. aasta otsust 2000/128/EÜ abikavade kohta, mida Itaalia rakendab tööhõive edendamiseks, tõlgendada nii, et see on kohaldatav sellise ettevõtja suhtes nagu põhikohtuasjas, kes osutas omavalitsusüksuse poolt talle otseselt ülesandeks tehtud kohaliku ühistranspordi teenuseid ainuõiguse alusel ja sai sotsiaalmaksusoodustusi riigisiseste õigusnormide kohaselt, mis on selle otsusega tunnistatud ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud keeluga osaliselt vastuolus olevaks.

---

(1)  ELT C 52, 12.2.2018.

Euroopa Kohtu (esimene koda) 29. juuli 2019. aasta otsus (Rechtbank Den Haag, zittingsplaats Utrechti eelotsusetaotlus — Madalmaad) — Sumanan Vethanayagam, Sobitha Sumanan, Kamalaranee Vethanayagam versus Minister van Buitenlandse Zaken

(kohtuasi C-680/17) (1)

(Eelotsusetaotlus - Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala - Ühenduse viisaeeskiri - Määrus (EÜ) nr 810/2009 - Artikkel 5 - Viisataotluse läbivaatamiseks ja selle kohta otsuse tegemiseks pädev liikmesriik - Artikkel 8 - Esindamist käsitlev kokkulepe - Artikli 32 lõige 3 - Kaebus viisa andmisest keeldumise otsuse peale - Liikmesriik, kes on pädev kaebuse üle otsustama esindamist käsitleva kokkuleppe korral - Kaebuse esitamise õigusega isikud)

(2019/C 319/12)

Kohtumenetluse keel: hollandi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Rechtbank Den Haag, zittingsplaats Utrecht

Põhikohtuasja pooled

Kaebajad: Sumanan Vethanayagam, Sobitha Sumanan, Kamalaranee Vethanayagam

Vastustaja: Minister van Buitenlandse Zaken

Resolutsioon

1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri, muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrusega (EL) nr 610/2013, artikli 32 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole lubatud seotud isikul esitada viisa andmisest keeldumise otsuse peale kaebust enda nimel.

2.

Määruse nr 810/2009, muudetud määrusega nr 610/2013, artikli 8 lõike 4 punkti d ja artikli 32 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui on olemas kahepoolne esindamist käsitlev kokkulepe, milles on ette nähtud, et esindava liikmesriigi konsulaarasutustel on lubatud teha viisa andmisest keeldumise otsuseid, peavad selle liikmesriigi pädevad asutused tegema otsuse viisa andmisest keeldumise otsuse peale esitatud kaebuste kohta.

3.	Määruse nr 810/2009, muudetud määrusega nr 610/2013, artikli 8 lõike 4 punkti d tõlgendamine koostoimes artikli 32 lõikega 3 nii, et kaebus viisa andmisest keeldumise otsuse peale tuleb esitada esindava riigi vastu, on kooskõlas põhiõigusega tõhusale õiguskaitsele.

---

(1)  ELT C 63, 19.2.2018.

Euroopa Kohtu (esimene koda) 29. juuli 2019. aasta otsus (Tribunale di Bari eelotsusetaotlus — Itaalia) — kriminaalasjas järgmiste isikute suhtes: Massimo Gambino ja Shpetim Hyka

(kohtuasi C-38/18) (1)

(Eelotsusetaotlus - Õigusalane koostöö kriminaalasjades - Direktiiv 2012/29/EL - Kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded - Artiklid 16 ja 18 - Kannatanu ülekuulamine esimese astme kriminaalkohtus - Kohtukoosseisu muutmine - Menetlusosalise taotlusel kannatanu uuesti ülekuulamine - Euroopa Liidu põhiõiguste harta - Artiklid 47 ja 48 - Õigus õiglasele kohtumenetlusele ja kaitseõigused - Vahetuse põhimõte - Ulatus - Kannatanu õigus kaitsele kriminaalmenetluses)

(2019/C 319/13)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunale di Bari

Põhikohtuasja kriminaalmenetluse pooled

Massimo Gambino, Shpetim Hyka

menetluses osalesid: Procura della Repubblica presso il Tribunale di Bari, Ernesto Lappostato, Banca Carige SpA — Cassa di Risparmio di Genova e Imperia

Resolutsioon

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK, artikleid 16 ja 18 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et kui kuriteos kannatanu kuulati esimest korda üle esimese astme kriminaalkohtu kohtukoosseisu poolt, mida hiljem muudeti, siis peab uuesti moodustatud kohtukoosseis kõnealuse kannatanu põhimõtteliselt uuesti üle kuulama, kui üks menetlusosalistest ei ole nõus sellega, et nimetatud kohtukoosseis tugineb kõnealuse kannatanu esimese ülekuulamise protokollile.

---

(1)  ELT C 142, 23.4.2018.

Euroopa Kohtu (kümnes koda) 29. juuli 2019. aasta otsus — Red Bull GmbH versus Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), Marques, Optimum Mark sp. z o.o.

(kohtuasi C-124/18 P) (1)

(Apellatsioonkaebus - Euroopa Liidu kaubamärk - Määrus (EÜ) nr 207/2009 - Artikkel 4 ja artikli 7 lõike 1 punkt a - Absoluutne keeldumispõhjus - Kehtetuks tunnistamise menetlus - Kahe värvi kui sellise kombinatsioon - Värve ette kindlaks määratud ja alalisel viisil kombineeriva süstemaatilise paigutuse puudumine)

(2019/C 319/14)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Red Bull GmbH (esindajad: Rechtsanwalt A. Renck ja abogada S. Petivlasova)

Teised menetlusosalised: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO) (esindajad: A. Folliard-Monguiral ja D. Botis), Marques (esindajad: solicitor R. Mallinson ja Rechtsanwalt T. Müller), Optimum Mark sp. z o.o. (esindajad: adwokat R. Skubisz, adwokat J. Dudzik, adwokat M. Mazurek ja advocate E. Jaroszyńska-Kozłowska)

Resolutsioon

1.	Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.	Mõista kohtukulud välja Red Bull GmbH-lt.

---

(1)  ELT C 200, 11.6.2018.

Euroopa Kohtu (neljas koda) 29. juuli 2019. aasta otsus — Euroopa Komisjon versus Austria Vabariik

(kohtuasi C-209/18) (1)

(Liikmesriigi kohustuste rikkumine - Direktiivi 2006/123/EÜ ning ELTL artiklite 49 ja 56 rikkumine - Asukoha, õigusliku vormi, osaluse omamise ja multidistsiplinaarsete tegevustega seotud piirangud ja nõuded tsiviilinseneride, patendivolinike ja veterinaararstide äriühingutele)

(2019/C 319/15)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: G. Braun ja H. Tserepa-Lacombe)

Kostja: Austria Vabariik (esindaja: G. Hesse)

Kostja toetuseks menetlusse astuja: Saksamaa Liitvabariik (esindajad: T. Henze ja D. Klebs, hiljem D. Klebs)

Resolutsioon

1.

Kuna Austria Vabariik on jätnud jõusse nõuded tsiviilinseneride ja patendivolinike äriühingute asukohale, nõuded tsiviilinseneride, patendivolinike ja veterinaararstide äriühingute õiguslikule vormile ja nendes osaluse omamisele, ning piirangud tsiviilinseneride ja patendivolinike äriühingute multidistsiplinaarsetele tegevustele, siis on Austria Vabariik rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul artikli 14 lõikest 1, artikli 15 lõikest 1, lõike 2 punktidest b ja c ning lõikest 3 ja artiklist 25 tulenevaid kohustusi.

2.	Jätta Austria Vabariigi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

3.	Jätta Saksamaa Liitvabariigi kohtukulud tema enda kanda.

---

(1)  ELT C 190, 4.6.2018.

Euroopa Kohtu (kaheksas koda) 29. juuli 2019. aasta otsus (Tribunalul Bacău eelotsusetaotlus — Rumeenia) — Radu Lucian Rusu, Oana Maria Rusu versus SC Blue Air — Airline Management Solutions Srl

(kohtuasi C-354/18) (1)

(Eelotsusetaotlus - Määrus (EÜ) nr 261/2004 - Lennutransport - Lennureisist mahajätmine - Mõisted „hüvitis“ ja „lisahüvitis“ - Hüvitatava kahju liik - Varaline või mittevaraline kahju - Mahaarvamine - Lisahüvitis - Abi - Reisijatele antav teave)

(2019/C 319/16)

Kohtumenetluse keel: rumeenia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunalul Bacău

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: Radu Lucian Rusu, Oana Maria Rusu

Kostja: SC Blue Air — Airline Management Solutions Srl

Resolutsioon

1.

Esiteks tuleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91, artikli 7 lõike 1 punkti b tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud summa eesmärk ei ole hüvitada sellist kahju nagu saamata jäänud töötasu, teiseks võib sellise kahju eest nõuda määruse nr 261/2004 artikli 12 lõikes 1 sätestatud lisahüvitist, ning kolmandaks on liikmesriigi kohtu ülesanne asjakohasel õiguslikul alusel teha kindlaks kahju erinevad elemendid ja kahju hüvitamise ulatus ning anda oma hinnang.

2.

Määrust nr 261/2004, eelkõige selle artikli 12 lõike 1 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et see lubab pädeval liikmesriigi kohtul kõnealuse määruse alusel antud hüvitise lisahüvitisest maha arvata, kuid ei kohusta teda seda tegema, kuna kõnealune määrus ei kehtesta pädevale liikmesriigi kohtule tingimusi, mille alusel võiks ta niisuguse mahaarvamise teha.

3.

Määruse nr 261/2004 artikli 4 lõiget 3, koostoimes selle määruse artikli 8 lõikega 1, tuleb tõlgendada nii, et sellega pannakse tegutsevale lennuettevõtjale kohustus täielikult informeerida asjaomaseid reisijaid kõigist võimalustest, mis on artikli 8 lõikes 1 ette nähtud, kuna asjaomastel reisijatel ei ole mingit kohustust vastava teabe otsimises aktiivselt osaleda.

4.	Määruse nr 261/2004 artikli 8 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selle sätte kohaldamisel on tegutseval lennuettevõtjal kohustus tõendada, et teekonda muudeti esimesel võimalusel.

---

(1)  ELT C 294, 20.8.2018.

Euroopa Kohtu (kaheksas koda) 29. juuli 2019. aasta otsus — Euroopa Ravimiamet versus Shire Pharmaceuticals Ireland Ltd, Euroopa Komisjon

(kohtuasi C-359/18 P) (1)

(Apellatsioonkaebus - Määrus (EÜ) nr 141/2000 - Harva kasutatavad ravimid - Artikkel 5 - Ravimi „harva kasutatavaks ravimiks“ nimetamise taotlus - Kinnitamine - Sama ravimi suhtes välja antud varasema ravimi müügiloa olemasolu)

(2019/C 319/17)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Euroopa Ravimiamet (esindajad: S. Marino, S. Drosos, T. Jabłoński ja A. Spina, hiljem S. Marino, S. Drosos ja T. Jabłoński)

Teised menetlusosalised: Shire Pharmaceuticals Ireland Ltd (esindajad: solicitor G. Castle, D. Anderson, QC, barrister M. Birdling, solicitor S. Cowlishaw), Euroopa Komisjon (esindajad: K. Petersen ja A. Sipos)

Resolutsioon

1.	Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.	Jätta Euroopa Ravimiameti (EMA) kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Shire Pharmaceuticals Ireland Ltd kohtukulud.

3.	Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.

---

(1)  ELT C 294, 20.8.2018.

Euroopa Kohtu (kümnes koda) 29. juuli 2019. aasta otsus (Bundesfinanzhofi eelotsusetaotlus — Saksamaa) — Finanzamt A versus B

(kohtuasi C-388/18) (1)

(Eelotsusetaotlus - Maksustamine - Maksualaste õigusaktide ühtlustamine - Direktiiv 2006/112/EÜ - Ühine käibemaksusüsteem - Artikli 288 esimese lõigu punkt 1 ja artikkel 315 - Väikeettevõtete erikord - Maksukohustuslike edasimüüjate erikord - Maksukohustuslikud edasimüüjad, kellele kohaldatakse kasuminormi maksustamise korda - Aastakäive, mille alusel tehakse kindlaks väikeettevõtete erikorra kohaldatavus - Kasuminorm või laekunud summad)

(2019/C 319/18)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Bundesfinanzhof

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: Finanzamt A

Vastustaja: B

Resolutsioon

Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artikli 288 esimese lõigu punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm või haldustava, mille kohaselt arvutatakse käive, mis võetakse aluseks maksukohustuslastest edasimüüjate suhtes ette nähtud kasuminormi maksustamise erikorra alla kuuluvatele maksukohustuslastele väikeettevõtete erikorra kohaldatavuse tuvastamiseks, selle direktiivi artikli 315 järgi nii, et arvesse võetakse üksnes saadud kasuminormi. See käive tuleb kindlaks teha kõikide maksukohustuslasest edasimüüjale laekunud või laekuvate summade alusel ilma käibemaksuta, sõltumata sellest, kuidas neid summasid tegelikult maksustatakse.

---

(1)  ELT C 328, 17.9.2018.

Euroopa Kohtu (kümnes koda) 29. juuli 2019. aasta otsus — Shanxi Taigang Stainless Steel Co. Ltd versus Euroopa Komisjon, Eurofer, Association Européenne de l’Acier, ASBL

(kohtuasi C-436/18 P) (1)

(Apellatsioonkaebus - Dumping - Lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine teatavate Hiinast pärit toodete suhtes - Rakendusmäärus (EL) 2015/1429 - Määrus (EÜ) nr 1225/2009 - Artikli 2 lõike 7 punkt a - Normaalväärtus - Kindlaksmääramine turumajandusliku kolmanda riigi hinna alusel - Sobiva kolmanda riigi valimine - Sama uurimise all olev turumajanduslik kolmas riik - Kohandused)

(2019/C 319/19)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Shanxi Taigang Stainless Steel Co. Ltd (esindajad: advocaat E. Vermulst ja advocaat J. Cornelis)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon (esindajad: J.-F. Brakeland ja A. Demeneix), Eurofer, Association Européenne de l’Acier, ASBL (esindajad: barrister J. Killeck, avocat G. Forwood ja avocat C. Van Haute)

Resolutsioon

1.	Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.	Mõista kohtukulud välja Shanxi Taigang Stainless Steel Co. Ltd-lt.

---

(1)  ELT C 341, 24.9.2018.

Euroopa Kohtu (kuues koda) 29. juuli 2019. aasta otsus (Győri Ítélőtábla eelotsusetaotlus — Ungari) — Tibor-Trans Fuvarozó és Kereskedelmi Kft. versus DAF TRUCKS N.V.

(kohtuasi C-451/18) (1)

(Eelotsusetaotlus - Õigusalane koostöö tsiviilasjades - Määrus (EL) nr 1215/2012 - Valikuline kohtualluvus - Artikli 7 punkt 2 - Lepinguväline kahju - Paik, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud - Kahju tekkimise paik - Nõue hüvitada kahju, mille on tekitanud ELTL artikliga 101 ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artikliga 53 vastuolus olevaks tunnistatud kokkulepe)

(2019/C 319/20)

Kohtumenetluse keel: ungari

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Győri Ítélőtábla

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Tibor-Trans Fuvarozó és Kereskedelmi Kft.

Kostja: DAF TRUCKS N.V.

Resolutsioon

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, artikli 7 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et eelkõige veokite hinnastamise ja brutohinna tõstmise salajastes kokkulepetes seisnevast ELTL artikli 101 rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise hagi puhul on põhikohtuasja asjaoludel „paigaks, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud“, paik, kus asub turg, mida see rikkumine kahjustas, ehk paik, kus hindu turul moonutati ja kus kannatanu väitel talle kahju tekkis, isegi kui hagi on esitatud kartellis osalenud niisuguse isiku vastu, kellega kannatanul lepinguline suhe puudus.

---

(1)  ELT C 319, 10.9.2018.

Euroopa Kohtu (kuues koda) 29. juuli 2019. aasta otsus — Euroopa Komisjon versus Itaalia Vabariik

(kohtuasi C-481/18) (1)

(Liikmesriigi kohustuste rikkumine - Direktiiv 2012/39/EL - Inimkudede ja -rakkude uurimise teatavad tehnilised nõuded - Ettenähtud tähtaja jooksul üle võtmata või teatamata jätmine)

(2019/C 319/21)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: A. Szmytkowska ja C. Sjödin)

Kostja: Itaalia Vabariik (esindajad: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato C. Colelli)

Resolutsioon

1.

Kuna Itaalia Vabariik ei võtnud selleks ette nähtud tähtaja jooksul vastu õigus- ja haldusnorme, mis on vajalikud komisjoni 26. novembri 2012. aasta direktiivi 2012/39/EL, millega muudetakse direktiivi 2006/17/EÜ inimkudede ja -rakkude uurimise teatavate tehniliste nõuete osas, täitmiseks ega edastanud Euroopa Komisjonile direktiivi 2012/39 ülevõtmise tagamiseks vastu võetud normide teksti, siis on ta rikkunud kohustusi, mis tulenevad selle direktiivi artikli 2 lõikest 1.

2.	Mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.

---

(1)  ELT C 328, 17.9.2018.

Euroopa Kohtu (kaheksas koda) 15. juuli 2019. aasta määrus (Tribunal Arbitral Tributário (Centro de Arbitragem Administrativa — CAAD) eelotsusetaotlus — Portugal) — Galeria Parque Nascente-Exploração de Espaços Comerciais SA versus Autoridade Tributária e Aduaneira

(kohtuasi C-438/18) (1)

(Eelotsusetaotlus - Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 99 - Eri liikmesriikide äriühingute ühinemise, jaotumise, eraldumise, varade üleandmise ja osade või aktsiate asendamise puhul rakendatav ühine maksustamissüsteem - Direktiiv90/434/EMÜ - Artiklid 4 ja 11 - Direktiiv 2009/133/EÜ - Artiklid 4 ja 15 - Ühinemine „emaühingu ühendamise teel“ - Maksustamissüsteem, mille kohaselt juhul, kui toimub ühinemine „emaühingu ühendamise teel“, ei ole emaettevõtja kantud kulud, mis kaasnesid ühendava tütarettevõtja aktsiate omandamiseks sõlmitud laenulepinguga, mille emaettevõtja võib maha arvata, tütarettevõtja jaoks mahaarvatavad)

(2019/C 319/22)

Kohtumenetluse keel: portugali

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunal Arbitral Tributário (Centro de Arbitragem Administrativa — CAAD)

Põhikohtuasja menetluse pooled

Kaebaja: Galeria Parque Nascente-Exploração de Espaços Comerciais SA

Vastustaja: Autoridade Tributária e Aduaneira

Resolutsioon

Nõukogu 23. juuli 1990. aasta direktiivi 90/434/EMÜ eri liikmesriikide äriühingute ühinemise, jaotumise, eraldumise, varade üleandmise ja osade või aktsiate vahetamise ning Euroopa äriühingute (SE) või Euroopa ühistute (SCE) registrijärgse asukoha teise liikmesriiki üleviimise puhul rakendatava ühise maksustamissüsteemi kohta, mida on muudetud nõukogu 20. novembri 2006. aasta direktiiviga, tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohaselt ei saa ühendav äriühing maksualaselt maha arvata kulusid, mida ühendatav äriühing võis enne kõnealuste äriühingute ühinemist maha arvata ja mis oleks olnud mahaarvatavad, kui seda ühinemist ei oleks toimunud.

---

(1)  ELT C 319, 10.9.2018.

Euroopa Kohtu (kaheksas koda) 10. juuli 2019. aasta määrus (Tribunalul Ilfovi eelotsusetaotlus — Rumeenia) — EP versus FO

(kohtuasi C-530/18) (1)

(Eelotsusetaotlus - Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 99 - Õigusalane koostöö tsiviilasjades - Kohtualluvus vanemliku vastutusega seotud asjades - Määrus (EÜ) nr 2201/2003 - Artikkel 15 - Kohtuasja üleviimine teise liikmesriigi kohtusse, kus on asja arutamiseks paremad võimalused - Erand lapse hariliku viibimiskoha kohtu üldise kohtualluvuse reeglist - Lapse eriline side teise liikmesriigiga - Tegurid, mille alusel saab kindlaks määrata kohtu, kus on asja arutamiseks paremad võimalused - Erinevad õigusnormid - Lapse parimad huvid)

(2019/C 319/23)

Kohtumenetluse keel: rumeenia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunalul Ilfov

Põhikohtuasja menetluse pooled

Hageja: EP

Kostja: FO

Resolutsioon

1.

Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et see on erand määruse nr 2201/2003 artiklis 8 ette nähtud üldisest kohtualluvusest, mille kohaselt määratakse liikmesriikide kohtute alluvus kindlaks lapse hariliku viibimiskohaga kohtusse pöördumise ajal.

2.

Määruse nr 2201/2003 artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et kui üks või mitu selles ammendavalt toodud viiest alternatiivsest kriteeriumist lapse ja muu liikmesriigi kui tema hariliku viibimiskoha liikmesriigi erilise sideme tuvastamiseks on täidetud, võib selle määruse artikli 8 järgi pädev kohus asja arutamise üle anda kohtule, kus on temale lahendamiseks esitatud asja arutamiseks tema arvates paremad võimalused, kuid ta ei pea seda tegema. Kui pädev kohus jõuab järeldusele, et side lapse ja tema hariliku viibimiskoha liikmesriigi vahel on tugevam kui side teise liikmesriigiga, on see piisav, et mitte kohaldada selle määruse artiklit 15.

3.

Määruse nr 2201/2003 artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et kui selle liikmesriigi, mille kohtu alluvusse kuulub asja sisuline arutamine, õigusnormid ja eelkõige menetlusnormid erinevad teise liikmesriigi, millega asjaomasel lapsel on eriline side, vastavatest normidest, nimelt osas, mis puudutab asja arutamist kinnisel kohtuistungil ja spetsialiseerunud kohtunike poolt, ei ole see üldiselt ja abstraktselt selline oluline tegur lapse parimaid huve arvestades, hindamaks küsimust, kas selle teise liikmesriigi kohtus on asja arutamiseks paremad võimalused. Pädev kohus võib neid erisusi arvesse võtta ainult siis, kui need annavad last puudutava otsuse tegemiseks tema enda menetlusse jätmisega võrreldes tegeliku ja konkreetse lisaväärtuse.

---

(1)  ELT C 399, 5.11.2018.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de lo Contencioso-Administrativo no 24 de Madrid (Hispaania) 11. veebruaril 2019 — Sindicato Único de Sanidad e Higiene de la Comunidad de Madrid ja Sindicato de Sanidad de Madrid de la C.G.T. versus Consejería de Sanidad de la Comunidad de Madrid

(kohtuasi C-103/19)

(2019/C 319/24)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Juzgado de lo Contencioso-Administrativo no 24 de Madrid

Põhikohtuasja pooled

Kaebajad: Sindicato Único de Sanidad e Higiene de la Comunidad de Madrid ja Sindicato de Sanidad de Madrid de la C.G.T.

Vastustaja: Consejería de Sanidad de la Comunidad de Madrid

Eelotsuse küsimused

1.

Kas direktiivile 1999/70/EÜ (1) lisatud raamkokkuleppega, konkreetselt klausliga 5, selle üldkaalutlustega 6 ja 8 ning Euroopa Kohtu (kümnes koda) 14. septembri 2016. aasta kohtuotsuses EU:C:2016:679 esile toodud parameetritega on kooskõlas kaebuse esemeks olev õigusnorm, tervishoiuministri 8. mai 2017. aasta määrus 406/2017, millega ette nähtud meede seisneb selles, et pärast riiklikus tervishoiusektoris järjestikuseid uuesti tähtajaliselt ametisse nimetamisi riigisiseste õigusnormide alusel, millega olid lubatud uuesti ametisse nimetamised ajutiste, konjunktuuriga seotud või erakorralist laadi teenuste katmiseks ja tagamiseks, kuigi tegelikult kaeti nende teenustega alalisi ja püsivaid vajadusi, muudetakse 9 126 töökoha laadi, nii et ajutise abiteenistuja ametikoht muudetakse ajutiseks tähtajaliseks ametikohaks, ning selle protsessi tulemusel loetakse need ametikohad pakutavate avaliku sektori vabade töökohtade hulka ja seega tähtajalise teenistuja töösuhe lõpetatakse?

2.

Kas [eelotsusetaotluse esitanud] kohtu tõlgendus on õige, kui ta mõistab, et see, kuidas on tervishoiuministri 8. mai 2017. aasta määruses 406/2017 [tervishoiutöötajate] põhimääruse artikli 9 lõike 3 kohaldamist kirjeldatud ja rakendatud, ei ole kooskõlas [raamkokkuleppe] klausliga 5, selle üldkaalutlustega 6 ja 8 ega Euroopa Kohtu (kümnes koda) 14. septembri 2016. aasta kohtuotsuses ECL1:EU:C:2016:679 esile toodud parameetritega, kuna see määrus võimaldab seda, et pärast ajutiste töölepingute kuritarvitamist alaliste vajaduste katmiseks ja kui on tunnistatud, et tegu on struktuurilise veaga, ei karistata selle kuritarvitamise eest kunagi, rikkudes seega direktiivi eesmärke, ja koosseisulistele ajutistele teenistujatele ebasoodne olukord kestab edasi?

3.

Kas on õige see, kuidas [eelotsusetaotluse esitanud] kohus tõlgendab [raamkokkuleppe] klauslit 5, selle üldkaalutlusi 6 ja 8 ning Euroopa Kohtu (kümnes koda) 14. septembri 2016. aasta kohtuotsuses ECL1:EU:C:2016:679 esile toodud parameetreid, millest lähtutakse käesolevas kohtumääruses ja mille põhjal asub see kohus seisukohale, et kuna tervishoiuministri 8. mai 2017. aasta määrus 406/2017 ei taga Hispaania riigile direktiivis 1999/70 seatud eesmärkide saavutamist, ei vasta see määrus direktiivi 1999/70 artikli 2 esimesele lõigule, sest see määrus tähendab, et kui tähtajalisi töölepinguid on kuritarvitatud, ei anta töötajatele tegelikke ja samaväärseid kaitsetagatisi eesmärgiga selle kuritarvitamise eest nõuetekohaselt karistada ja liidu õiguse rikkumise tagajärjed kõrvaldada, jäetakse kuritarvitamise eest karistamata ning võimaldatakse sellega jätta see ühenduse direktiiv tervishoiusektoris kohaldamata?

4.

Kuna riigisisese õigusnormiga on avalikus sektoris täielikult keelatud muuta järjestikuseid tähtajalisi töölepinguid üheks tähtajatuks töölepinguks või anda kuritarvitamise ohvriks langenud töötajale alalise teenistuja staatust ja kuna selles riigisiseses õigusnormis ei ole muid tõhusaid meetmeid selleks, et järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvitamist vältida ja vajaduse korral nende eest karistada, siis kas on õige asuda seisukohale — nagu leiab see kohus —, et tervishoiuministri 8. mai 2017. aasta määrust 406/2017 (kuna sellega kohaldatakse põhimääruse artikli 9 lõiget 3 hilinenult) ja hilisemat vaba konkurentsipõhist valikuprotsessi ei saa pidada tõhusateks meetmeteks selleks, et järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvitamist vältida ja vajaduse korral selle eest karistada, sest sellega — nagu leiab ja rõhutab see kohus — hoitakse kõrvale ühenduse direktiivi kohaldamisest ja selle eesmärkide täitmisest?

5.

Tervishoiuministri 8. mai 2017. aasta määruse 406/2017 kohaldamisalasse kuuluvad ainult abiteenistujad ja ülejäänud ajutiste teenistujate puhul, kes on ametiasutusega seotud liiga pika aja vältel, ei analüüsi ametiasutus selle põhjuseid riigisisestes õigusnormides ette nähtud aja jooksul, et vajaduse korral hinnata, kas on vaja luua koosseisuline töökoht, mistõttu teenistujate töösuhte ebakindel olukord muutub tegelikult püsivaks ja selle kuritarvitamise eest ei karistata, ning töötajate suhtes ei kohaldata mingeid meetmeid, mis annaksid kaitsetagatise, ega tõhusaid ega samaväärseid meetmeid, et kuritarvitamise eest nõuetekohaselt karistada ja liidu õiguse rikkumise tagajärjed kõrvaldada. Kas seepärast tuleb asuda seisukohale, et kuna tekib eespool kirjeldatud olukord, siis rikutakse sellega Euroopa Kohtu (kümnes koda) 14. septembri 2016. aasta kohtuotsuse ECLI:EU:C:2016:679 sisulisi nõudeid ja see on ühenduse õigusnormidega vastuolus?

---

(1)  Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiiv 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT 1999, L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sąd Rejonowy w Koszalinie (Poola) 21. veebruaril 2019 — V. C. Sp. z o.o. versus P. K.

(kohtuasi C-150/19)

(2019/C 319/25)

Kohtumenetluse keel: poola

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Sąd Rejonowy w Koszalinie

Põhikohtuasja pooled

Hageja: V. C. Sp. z o.o.

Kostja: P. K.

Euroopa Liidu Kohtu 4. juuni 2019. aasta määrusega kustutati kohtuasi C-150/19 Euroopa Kohtu registrist.

Euroopa Keskpanga 22. mail 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda) 13. märtsi 2019. aasta otsuse peale kohtuasjas T-730/16: Espírito Santo Financial Group versus EKP

(kohtuasi C-396/19 P)

(2019/C 319/26)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Euroopa Keskpank (esindajad: F. Malfrère, M. Ioannidis, Rechtsanwalt H.-G. Kamann)

Teine menetlusosaline: Insolvent Estate of Espírito Santo Financial Group SA

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

—	tühistada Üldkohtu 13. märtsi 2019. aasta otsuse resolutsiooni punkt 1 kohtuasjas T-730/16: Insolvent Estate of Espírito Santo Financial Group SA vs. Euroopa Keskpank;

—	jätta hagi samuti rahuldamata osas, mis puudutab EKP keeldumist avaldada laenusumma, mis on esitatud selle protokolli väljavõttes, milles kajastub EKP nõukogu 28. juuli 2014. aasta otsus;

—	teise võimalusena saata asi tagasi Üldkohtusse otsuse tegemiseks;

—	mõista esimese kohtuastme hagejalt ja vastustajalt välja kaks kolmandikku (2/3) kohtukuludest ning EKP-lt välja üks kolmandik (1/3) kohtukuludest.

Väited ja peamised argumendid

Esimene ja ainus väide: rikutud on Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja (edaspidi „põhikiri“) artiklit 10.4 ja otsuse 2004/258 (1) artikli 4 lõike 1 punkti a.

EKP väidab, et Üldkohus on valesti tõlgendanud ja kohaldanud põhikirja artiklit 10.4 ja otsuse 2004/258 artikli 4 lõike 1 punkti a, märkides apellatsioonkaebuse esemeks olevas kohtuotsuses, eelkõige punktides 39, 53–63 ning 111 ja 138, et nõukogu peab oma diskretsiooni oma protokollide avaldamisega seoses teostama otsuses 2004/258 kehtestatud tingimustel (punkt 60), mis konkreetsel juhul tähendab, et EKP on kohustatud esitama põhjendused, milles selgitatakse, kuidas selle teabega tutvumine, mis sisaldub nõukogu koosolekute protokollides, mis kajastavad viimase otsuseid, konkreetselt ja tegelikult kahjustavad avalikku huvi, arvestades otsuseid tegevate EKP organite arutelu konfidentsiaalsust (punkt 61).

Põhikirja artiklis 10.4 on sätestatud üldpõhimõte, et teave, mis sisaldub nõukogu aruteludes, tuleb hoida konfidentsiaalsena, selleks et kaitsta EKP sõltumatust ja tõhusust. See esmase õiguse reegel, mida ei saa tuletada teisesest õigusest, kehtib ka nõukogu otsuseid kajastavate protokollide osade kohta. Seda kinnitatakse otsuse 2004/258 artikli 4 lõike 1 punkti a esimeses taandes, mida seetõttu tuleb alati tõlgendada koos põhikirja artikliga 10.4. Nõukogu arutelude, sealhulgas otsuste konfidentsiaalsuse üldpõhimõttest, nagu on sätestatud põhikirja artiklis 10.4, tuleneb, et EKP ei pea oma otsust teha oma arutelude tulemus avalikuks allutama samadele sisulistele ja menetluslikele nõuetele, nagu on sätestatud otsuses 2004/258. Eelkõige ei pea EKP oma otsuse põhjendamisel selgitama, miks nõukogu selliste protokollide avalikustamine konkreetselt ja tegelikult kahjustab avalikku huvi osas, mis puudutab nõukogu arutelude konfidentsiaalsust.

---

(1)  Euroopa Keskpanga 4. märtsi 2004. aasta otsus 2004/258 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Keskpanga dokumentidele (ELT 2004, L 80, lk 42).

Islamic Republic of Iran Shipping Lines, Hafize Darya Shipping Lines (HDSL), Safiran Payam Darya Shipping Lines (SAPID), Khazar Sea Shipping Lines Co., Rahbaran Omid Darya Ship Management Co., Irinvestship Ltd and IRISL Europe GmbH 2. juulil 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (teine koda) 8. mai 2019. aasta otsuse peale kohtuasjas T-434/15: Islamic Republic of Iran Shipping Lines jt versus nõukogu

(kohtuasi C-506/19 P)

(2019/C 319/27)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellandid: Islamic Republic of Iran Shipping Lines, Hafize Darya Shipping Lines (HDSL), Safiran Payam Darya Shipping Lines (SAPID), Khazar Sea Shipping Lines Co., Rahbaran Omid Darya Ship Management Co., Irinvestship Ltd and IRISL Europe GmbH (esindajad: solicitor M. Taher, barrister R. Blakeley)

Teine menetlusosaline: Euroopa Liidu Nõukogu

Apellantide nõuded

—	tühistada Üldkohtu otsus;

—	tuvastada, et nõukogu on apellantide määramise kaudu rikkunud piisavalt selgelt õigusnormi, mille eesmärk oli anda eraisikute kohta õigusi;

—	saata kohtuasi tagasi Üldkohtule, et otsustada hagiavalduses sisalduvate võimalike uurimismeetmete kohaldamine ning seejärel anda hinnang põhjusliku seose ja määraga seotud küsimustele; ja

—	mõista apellantide kohtukulud apellatsioonimenetluses ja Üldkohtus välja nõukogult.

Väited ja peamised argumendid

Üldkohus on rikkunud viiel korral õigusnormi, mistõttu tuleb see kohtuotsus tühistada, kuna:

1.	ta järeldas, et nõukogul puudub kaalutlusõigus;

2.	ta kohaldas vääralt kohtuotsust IRISL (2013) tühistava kohtuotsuse põhjendust piisavalt selge rikkumise kriteeriumile;

3.	puudub seaduslik alus tõendite puudumise/ebapiisavate tõendite eristamiseks, mis igal juhul ei olnud kohaldatav;

4.	ta õigusnormi, kuna tugines tõenditele, mida Üldkohtule ei esitatud; ja

5.	ta rikkus õigusnormi, kuna kohaldas kohtuotsust HTTS kui õigusliku seotuse/jõustunud kohtuotsuse küsimust.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Areios Pagos (Kreeka) 4. juulil 2019 — AB versus Olympiako Athlitiko Kentro Athinon — Spyros Louis

(kohtuasi C-511/19)

(2019/C 319/28)

Kohtumenetluse keel: kreeka

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Areios Pagos

Põhikohtuasja pooled

Kassaator: AB

Vastustaja: Olympiako Athlitiko Kentro Athinon — Spyros Louis

Eelotsuse küsimused

A.

Kas kaudne diskrimineerimine vanuse alusel direktiivi 2000/78 (1) artikli 2 lõike 1 ja lõike 2 punkti b ning artikli 3 lõike 1 punkti c tähenduses on see, kui liikmesriik kehtestab õigusnormid, mida kohaldatavad riik, kohalikud omavalitsusasutused ja avalik-õiguslikud juriidilised isikud ning üldiselt kõik laiendatud avaliku sektori üksused (eraõiguslikud üksused) kui tööandjad ning mis on niisugused nagu seaduse nr 4024/2011 artikli 34 lõike 1 punkt c, lõike 3 esimene lõik ja lõige 4, mille kohaselt arvatakse nende üksuste eraõigusliku töölepinguga töötajad tööjõureservi perioodi vältel, mis ei ületa kahtkümmend nelja (24) kuud, kusjuures ainus sisuline kriteerium on see, et vanaduspensioni saamise tingimuste täitumine on lähedal ja nendeks tingimusteks on kolmkümmend viis (35) aastat makseid ajavahemikul 2012. aasta 1. jaanuarist kuni 2013. aasta 31. detsembrini, võttes arvesse ka asjaolu, et tookord kindlustuse valdkonnas kehtinud asjakohaste õigusnormide kohaselt oli lisaks muudele juhtumitele, mis ei ole käsitletaval juhul asjakohased, vanaduspensioni saamise õiguse omandamiseks palgatöö alusel nõutav, et töötajal oleks kogunenud (vähemalt) 10 500 tööpäeva (35 aastat) kindlustust IKA-s või muus töötajate kindlustusüksuses ja et tal oleks täitnud (vähemalt) 58 eluaastat, kuid kindlasti ei ole välistatud — olenevalt konkreetsest juhtimist —, et kindlustusperiood (35 aastat) täitub muus vanuses?

B.

Kas juhul, kui vastus küsimusele A on jaatav, võib tööjõureservi süsteemi kehtestamist objektiivselt ja mõistlikult õigustada selle direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti b alapunkti i ja artikli 6 lõike 1 punkti a tähenduses kiireloomuline vajadus tagada tulemused avaliku sektori üksuste korralduse, töö ja eelarve alal ning konkreetselt kiireloomuline vajadus vähendada riiklike kulutusi, et saavutada 2011. aasta lõpuks konkreetsed kvantitatiivsed eesmärgid, mida on nimetatud seaduse seletuskirjas, nagu on täpsustatud keskmiseks ajavahemikuks koostatud eelarvestuses, eesmärgiga täita kohustused, mis riik on võtnud oma partnerite-võlausaldajate ees, et ohjata teravat ja kestvat majandus- ja rahanduskriisi riigis ning samal ajal ratsionaliseerida ja ohjeldada avaliku sektori laienemist?

C.

Jaatava vastuse korral küsimusele B: 1. Kas niisuguse meetme võtmine nagu seaduse nr 4024/2011 artikli 34 lõike 1 punkt c, milles on nähtud ette, et nende töötajate töötasu, kes arvatakse tööjõureservi, vähendatakse märkimisväärselt 60 % võrra põhitöötasust, mida saadi sellesse tööjõureservi arvamise hetkel, ilma et need töötajad oleksid kohustatud töötama asjaomase avalik-õigusliku üksuse heaks, ning mis toob (faktiliselt) kaasa võimaliku töötasutõusu ja edutamisvõimaluse kaotuse ajavahemikul alates sinna tööjõureservi arvamisest kuni nende koondamiseni pensionile saatmisega, mille puhul makstakse vanaduspensioni, on selle eesmärgi saavutamiseks selle direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti b alapunkti i ja artikli 6 lõike 1 punkti a kohaselt sobiv ja vajalik olukorras, mida iseloomustavad korraga järgmised asjaolud: a) nendele töötajatele jääb võimalus leida teine töökoht (erasektoris) või võivad nad tegutseda vabal kutsealal või tegelda tööjõureservis olemisel käsitööndusliku tegevusega, kaotamata õigust saada eespool nimetatud summa põhitöötasust, v.a juhul, kui tasu või tulu uuest tööst või tegevusest ületab tasu, mida saadi enne tööjõureservi arvamist — millisel juhul vähendatakse põhitöötasu summat selle ületava summa võrra (artikli 34 lõike 1 punkt f); b) avalik-õiguslikust üksusest tööandja ja selle tööandja kaotamise korral OAED võtab kohustuse maksta asjaomasele kindlustusüksusele kuni töötaja pensionile minekuni nii tööandja kui ka töötaja sotsiaalkindlustusmakseid, mis on seotud põhipensioni, täiendava pensioni ning sotsiaal- ja tervisekindlustusega, töötasude põhjal, mida töötaja sai enne tema arvamist tööjõureservi (artikli 34 lõike 1 punkt d); c) on sätestatud erandid tööjõureservi süsteemist ja seda haavatavas olukorras ühiskonnarühmade huvides, kes vajavad kaitset (tööjõureservi arvatud isiku abikaasa; töötajaga koos elav abikaasa või laps, kelle puudemäär on vähemalt 67 % ja kes on töötaja ülalpidamisel; töötaja, kelle puudemäär on vähemalt 67 %; lasterohked pered; üksikud vanemad, kes elavad töötajatega koos ja on nende ülalpidamisel) (artikli 34 lõike 1 punkt b); d) töötajatele pakutakse eelisjärjekorras võimalust, et nad viiakse üle avalik-õiguslike üksuste teistele vabadele ametikohtadele objektiivsete ja meritokraatlike kriteeriumide põhjal lisamisega ASEP-i palgaastmestikesse (artikli 34 lõike 1 punkt a) — võimalus, mis on kulude vähendamise vajaduse tõttu siiski faktiliselt piiratud, et vähendada märkimisväärselt töötajate töölevõtmist erinevate avalik-õiguslike üksuste poolt; e) on tagatud, et võetakse meetmeid nende laenude tagastamiseks, mille tööjõureservi arvatud töötajad on saanud hoiuste ja laenude kassalt, ning kokkulepe sõlmimiseks Kreeka riigi ja Kreeka pangandusliidu vahel eesmärgiga hõlbustada nende laenude tagastamist, mis töötajad on saanud teistelt pankadelt, proportsionaalselt nende perekonna kogutulu ja nende varalise olukorraga (artikli 34 lõiked 10 ja 11); f) hiljutises seaduses (seaduse nr 4038/2012 artikli 1 lõige 15; GU, A’-seeria, nr 14) on nähtud täiesti prioriteetsena ette, et võetakse vastu määrus, mis käsitleb punktides b ja c nimetatud töötajate pensioneid ja neile selle maksmise korda, kuid siiski mitte kauem kui nelja kuu jooksul alates nende koondamisest ja vastavate dokumentide esitamisest pensioniõiguse tunnustamise eesmärgil; g) eespool nimetatud edutamisvõimaluse ja töötasu tõusu kaotamist ajavahemikul, mil eraõigusliku töölepinguga töötajad on arvatud tööjõureservi, kuni koondamiseni pensionile saatmise ja vanaduspensioni saamisega ei esine enamikel juhtudest, sh käsitletav juhtum, sest töötaja on oma pikaajalise töötamisega avalik-õiguslikus üksuses kehtivates õigusnormides ette nähtud palgaastmestiku või/ja edutamisvõimalused ammendanud. 2. Kas niisuguse meetme võtmine nagu seaduse nr 4024/2011 artikli 34 lõike 1 punkt e, mis toob kaasa selle, et seaduse nr 3198/1955 artikli 8 punkti b alusel kaotatakse täielikult (või samalaadselt) hüvitis, millele töötajal on õigus koondamise või töötamise lõpetamise korral seetõttu, et vanaduspensioni saamise tingimused on täitunud, ning seda määraga 40 % töötajatele ette nähtud koondamishüvitisest koos täiendava kindlustusega (mis avalikes huvides tegutsevate ja riigi toetatavate avalik-õiguslike üksuste puhul — nagu vastustaja kui eraõiguslik juriidiline isik — ei tohi ületada ülempiiri 15 000,00 eurot), ning seda selle hüvitise tasaarvestamise läbi tööjõureservis olemise ajal saadud vähendatud maksetega, on selle eesmärgi saavutamiseks selle direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti b alapunkti i ja artikli 6 lõike 1 punkti a kohaselt sobiv ja vajalik, võttes arvesse, et need töötajad saavad igal juhul selle vähendatud hüvitise vastavalt eespool viidatud kehtivatele õigusaktidele töö valdkonnas ning seda nii töölt lahkumise kui ka koondamise korral selle üksuse poolt, kus nad töötasid?

---

(1)  Nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiiv 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (EÜT 2000, L 303, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 79).

Deutsche Lufthansa AG 2. augustil 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 17. mai 2019. aasta määruse peale kohtuasjas T-764/15: Deutsche Lufthansa AG versus Euroopa Komisjon

(kohtuasi C-594/19 P)

(2019/C 319/29)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Deutsche Lufthansa AG (esindaja: advokaat A. Martin-Ehlers)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Land Rheinland-Pfalz

Apellandi nõuded

—	tühistada Üldkohtu 17. mai 2019. aasta määrus kohtuasjas T-764/15;

—	rahuldada esimeses astmes esitatud nõue ja tühistada asja aluseks olev komisjoni 1. oktoobri 2014. aasta otsus SA.32833 (1);

—	teise võimalusena suunata asi tagasi Üldkohtusse otsustamiseks, ja

—	mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Apellant esitab apellatsioonkaebuses sisuliselt järgmised väited:

—	Hagejal oli juba kohtuotsuse Montessori (2) alusel õigus hagi esitada. Seda seetõttu, et likviidsusfondist 45 miljoni euro suuruse laenu andmine äriühingule Flughafen Frankfurt-Hahn GmbH kujutab endast riigiabi. Lisaks on tõendatud, et laenust pärinevad vahendid läksid äriühingule Ryanair.

—

Kui kohaldada tuleb kohtuotsust Mory (3), siis oleks teise võimalusena pidanud kohaldama esimest alternatiivi. Komisjon ei võtnud arvesse olulisi faktilisi asjaolusid ning täiendavaid soodustusi. Kuna hageja menetlusõigusi on rikutud, siis ei saa lähtuda sellest, et komisjoni viis läbi nõuetekohase kontrolli. Ka sellisel juhul oli hageja isiklikult puudutatud ja selles tulenevalt oli tal õigus hagi esitada.

—

Teise võimalusena tuleb hagi tunnistada vastuvõetavaks ka siis, kui kohaldada tuleks kohtuotsuse Mory teist alternatiivi, mille kohaselt peab hageja tõendama, et riigiabi kahjustas märkimisväärselt tema turupositsiooni. Sellisel juhul kehtib nimelt vastupidine tõendamiskoormis või vähemalt kergendatud tõendamiskoormis hageja kasuks, kuna komisjon on jätnud talle teadaolevad, otsuse tegemise seisukohast olulised faktilised asjaolud meelevaldselt tähelepanuta. Üksnes alternatiivina olgu märgitud, et hageja on sellist märkimisväärset kahjustamist ka tõepoolest tõendanud. Üldkohtu teistsugune õiguslik hinnang läheb Euroopa Kohtu praktikast kaugemale ja põhineb õigusnormi rikkumisest tuleneval vääral arusaamal asjassepuutuvast turust. Üldkohus moonutab ja lühendab siinkohal hageja esitatud asjaolusid, muudab vaidlustatud otsuse sisu ja rikub tõendamiskoormise nõudeid.

---

(1)  Euroopa Komisjoni 1. oktoobri 2014. aasta otsus (EL) 2016/788 riigiabi SA.32833 (11/C) (ex 11/NN) kohta, mida Saksamaa andis seoses 2009.–2011. aastal kehtestatud Frankfurt Hahni lennujaama rahastamise korraga (ELT 2016, L 134, lk 1).

(2)  Euroopa Kohtu 6. novembri 2018. aasta otsus Scuola Elementare Maria Montessori Srl jt (C-622/16 P–C-624/16 P, EU:C:2018:873).

(3)  Euroopa Kohtu 17. septembri 2015. aasta otsus Mory SA jt vs. Euroopa Komisjon (C-33/14 P, EU:C:2015:609).

19. juulil 2019 esitatud hagi — VDV eTicket Service versus komisjon ja INEA

(kohtuasi T-516/19)

(2019/C 319/30)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: VDV eTicket Service GmbH & Co. KG (Köln, Saksamaa) (esindaja: advokaat A. Bartosch)

Kostjad: Euroopa Komisjon ja Innovatsiooni ja Võrkude Rakendusamet (INEA)

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tuvastada ELTL artikli 272 alusel, et vaidlustatud aktiga 407 443,04 euro suuruste kulude aktsepteerimata jätmine on õigusvastane,

—	teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsus ELTL artikli 263 lõike 4 alusel,

—	mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi on esitatud Innovatsiooni ja Võrkude Rakendusameti (INEA) 13. mai 2019. aasta otsuse ARES(2019)3151305 peale osas, milles sellega tunnistatakse hageja kulud 407 443,04 euro ulatuses raamprogrammi „Horisont 2020“ — projekt: 636126 — European Travellers Club raames hüvitamiskõlbmatuteks.

Hagi põhjenduseks esitab hageja kaks väidet.

1.

Esimene väide: õigusnormi rikkumine selle tõttu, et kulude vale jaotus oleks pidanud olema teada — Kostjad rikkusid õigusnormi, kuna ühelt ei aktsepteerinud nad teatavaid hagejate alltöövõtu kulusid, samas kui teiselt poolt oleks nad pidanud teatavate dokumentide põhjal märkama, et hageja alltöövõtu kulud olid märgatavalt suuremad, kui vastava toetuslepingu lisas 2 oli märgitud.

2.	Teine väide: õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine — Samadel kaalutlustel, mida on esimeses väites kirjeldatud, rikkusid kostjad ka õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

5. augustil 2019 esitatud hagi — Global Steel Wire jt versus komisjon

(kohtuasi T-545/19)

(2019/C 319/31)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Hagejad: Global Steel Wire, SA (Cerdanyola del Vallés, Hispaania), Moreda-Riviere Trefilerías, SA (Gijón, Hispaania), Global Special Steel Products, SA (Corrales de Buelna, Hispaania) (esindajad: advokaadid F. González Díaz, J. Blanco Carol ja B. Martos Stevenson)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hagejad paluvad Üldkohtul:

—	tunnistada käesolev hagi vastuvõetavaks;

—	tühistada Euroopa Komisjoni 24. mai 2019. aasta otsus; ja

—	mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Käesoleva hagi taustal on 2000. aasta veebruaris menetluses COMP/38.344 — pingestusteras, esitatud taotlus, mis käsitleb maksevõimetust, ja see hagi on esitatud Euroopa Komisjoni otsuse peale, millega jäeti rahuldamata hagejate taotlus maksetähtaeg edasi lükata, arvestades hagejate finantsolukorda 20. detsembril 2018.

Hagi põhjenduseks esitavad hagejad viis väidet.

1.	Esimene väide, et rikutud on kaitseõigusi, kuna vaidlusalune otsus võeti vastu ilma, et hagejatel oleks olnud võimalust selle kohta oma arvamust avaldada.

2.	Teine väide, et hagejate taotluse rahuldamata jätmine ei olnud põhjendatud.

3.	Kolmas väide, et komisjon tegi õiguslikke ja faktivigu, hinnates hagejate finantsolukorda ja enda maksevõimet trahvi äramaksmiseks.

4.	Neljas väide, et komisjon võttis vaidlusaluse otsuse vastu, rikkudes kollegiaalsuse üldpõhimõtet ja ületades seeläbi oma pädevust.

5.	Viies väide, et rikuti proportsionaalsuse põhimõtet.

9. augustil 2019 esitatud hagi — Hispaania versus komisjon

(kohtuasi T-554/19)

(2019/C 319/32)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Hageja: Hispaania Kuningriik (esindaja: M. García-Valdecasas Dorrego)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada konkursiteade;

—	mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Käesolev hagi on esitatud, et vaidlustada teade allpool nimetatud avaliku konkursi korraldamise kohta: EPSO/AD/374/19 — Administraatorid (AD 7) järgmistes valdkondades: 1. konkurentsiõigus, 2. finantsõigus, 3. majandus- ja rahaliidu õigus, 4. ELi eelarve suhtes kohaldatavad finantseeskirjad, 5. euromüntide kaitsmine võltsimise eest (1).

Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet.

1.

Esimene väide, et rikuti määruse nr 1/58 (2) artikleid 1 ja 2, Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 22 ning ametnike personalieeskirjade artiklit 1d, sest seati piirang, et EPSO ja kandidaadi vaheline suhtlus võib toimuda üksnes inglise, prantsuse, saksa või itaalia keeles, ja piirati nende keelte valikut, milles võib täita kandideerimisformulari talent screener’i osa.

2.

Teine väide, et rikuti määruse nr 1/58 artikleid 1 ja 6, harta artiklit 22 ja ametnike personalieeskirjade artikli 1d lõikeid 1 ja 6 ning artiklit 27 ja artikli 28 punkti f, sest teise keele valikut piirati põhjendamatult üksnes nelja keelega (prantsuse, inglise, saksa ja itaalia), jättes kõrvale muud Euroopa Liidu ametlikud keeled.

3.	Kolmas väide, et inglise, prantsuse, saksa ja itaalia keele valik on meelevaldne ja põhjustab keele alusel diskrimineerimise, mis on vastuolus ametnike personalieeskirjade artikli 1d lõigetega 1 ja 6 ning artikliga 27 ja artikli 28 punktiga f.

4.

Asjaolu, et konkursiteates ei ole sõnaselgelt täpsustatud, et 1. keel peab olema keel, milles kandidaadil on vähemalt C1 tase, tekitab topeltdiskrimineerimise, st nii rahvuse kui „kõneldava“ keele alusel, rikkudes sellega ametnike personalieeskirjade artikli 1d lõikeid 1 ja 6 ning artiklit 27 ja artikli 28 punkti f.

---

(1)  ELT 2019, C 191 A, lk 1.

(2)  Määrus nr 1, millega määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled (EÜT 1958, 17, lk 385; ELT eriväljaanne 01/01, lk 3).

13. augustil 2019 esitatud hagi — Luz Saúde versus EUIPO — Clínica La Luz (HOSPITAL DA LUZ LEARNING HEALTH TRAINING, RESEARCH & INNOVATION CENTER)

(kohtuasi T-558/19)

(2019/C 319/33)

Hagiavalduse keel: portugali

Pooled

Hageja: Luz Saúde, SA (Lissabon, Portugal) (esindaja: advokaat G. Moreira Rato)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine pool apellatsioonikoja menetluses: Clínica La Luz, SL (Madrid, Hispaania)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusaluse kaubamärgi taotleja: hageja Üldkohtus

Vaidlusalune kaubamärk: ELi kujutismärgi HOSPITAL DA LUZ LEARNING HEALTH TRAINING, RESEARCH & INNOVATION CENTER registreerimise taotlus — registreerimistaotlus nr 16 433 823

Menetlus EUIPOs: vastulausemenetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO neljanda apellatsioonikoja 1. juuli 2019. aasta otsus asjas R 2239/2018-4

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada vaidlustatud otsus;

—	mõista kõik kohtukulud välja EUIPO-lt.

Väide

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.