6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Tehisintellekt: tööhõivele avalduva mõju prognoosimine õiglase ülemineku tagamiseks“

(omaalgatuslik arvamus)

(2018/C 440/01)

Raportöör:

Franca SALIS-MADINIER

Täiskogu otsus	15.2.2018
Õiguslik alus	kodukorra artikli 29 lõige 2
Vastutav sektsioon	ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	4.9.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	183/1/2

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Tehisintellekt ja robootika laiendavad ja võimendavad majanduse digiteerimise mõju tööturgudele (1). Tehnika areng on alati tööd ja tööhõivet mõjutanud, tuues kaasa vajaduse uute sotsiaalsete ja ühiskondlike raamistike järele. Komitee on veendunud, et tehnoloogiline areng võib anda panuse majanduslikku ja sotsiaalsesse arengusse. Komitee leiab aga ka, et ekslik oleks eirata selle üldist mõju ühiskonnale. Töömaailmas laiendab ja võimendab tehisintellekt töökohtade automatiseerimise ulatust (2). Seetõttu soovib komitee aidata valmistuda tehisintellekti ja robootika levikuga kaasnevateks ühiskondlikeks muutusteks, tõhustades ja uuendades Euroopa sotsiaalset mudelit.

1.2.

Komitee soovib rõhutada tehisintellekti ja selle rakenduste potentsiaali eeskätt tervishoiu, transpordi ohutuse ja energia sektoris, samuti kliimamuutustevastase võitluse ja küberjulgeolekuga seotud ohtude ennetamise vallas. Euroopa Liidul, valitsustel ja kodanikuühiskonna organisatsioonidel on võtmeroll tehisintellekti võimalike eeliste täielikul ärakasutamisel iseäranis puuetega ja piiratud liikumisvõimega, eakate ning krooniliste haigustega inimeste heaks.

1.3.

Ent ELil ei ole piisavalt andmeid digitaalmajanduse ja sellest tulenevate sotsiaalsete muutuste kohta. Komitee soovitab edendada statistilisi vahendeid ja teadusuuringuid eeskätt tehisintellekti, tööstus- ja teenindusrobotite kasutamise, asjade interneti ning ka uute majandusmudelite (platvormimajandus, uued tööhõive- ja töövormid) valdkonnas.

1.4.

Komitee nõuab, et Euroopa Komisjon edendaks ja toetaks tehisintellekti ja robootika ning laiemalt majanduse digiteerimise valdkondliku mõju uurimist Euroopa valdkondliku sotsiaaldialoogi komiteedes.

1.5.

On teada, et tehisintellekt ja robootika muudavad töökohti ja paigutavad neid ümber, kaotavad neid, aga loovad ka uusi. Igal juhul peab EL tagama kõikidele töötajatele – nii palgatöötajatele, füüsilisest isikust ettevõtjatele ja näilistele füüsilisest isikust ettevõtjatele – juurdepääsu sotsiaalkaitsele kooskõlas Euroopa sotsiaalõiguste sambaga.

1.6.

Komisjon on teinud ettepaneku tugevdada Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi, et sellest saaks muu hulgas toetada töötajaid, kes on kaotanud töökoha, ja füüsilisest isikust ettevõtjaid, kes on pidanud oma tegevuse lõpetama majanduse digiteerumise tõttu (3). Komitee näeb seda sammuna tõelise Euroopa üleminekufondi loomise suunas, mis aitab hallata digiüleminekut sotsiaalselt vastutustundlikul viisil.

1.7.

Komitee soovitab kohaldada ning tõhustada Euroopa Liidu institutsioonide ja sotsiaalpartnerite juba vastu võetud dokumentides sätestatud põhimõtteid, lubadusi ja kohustusi töötajate teavitamise ja nõustamise kohta, (4) eeskätt selliste uute tehnoloogiate nagu tehisintellekt ja robootika kasutuselevõtul. Komitee kutsub üles looma kaasava Euroopa programmi tehisintellekti kohta, mis tugineks nendele dokumentidele ja Euroopa sotsiaalõiguste sambale ja hõlmaks kõiki sidusrühmi.

1.8.

Komitee soovitab, et komisjoni ettevalmistatavates tehisintellekti käsitlevates eetikasuunistes sõnastataks selgelt töötajate ja arukate masinate koostoime, et inimestest ei saaks kunagi masinate käsutäitjaid. Tehisintellekti kaasavuse tagamiseks tuleks neis suunistes sõnastada tootmisprotsesside osaluse, vastutuse ja omaluse põhimõtted, et – nagu rõhutatakse ILO põhikirjas – töö pakuks selle tegijale rahuldust seetõttu, et ta saab maksimaalselt kasutada oma teadmisi ja oskusi ning anda suurima võimaliku panuse ühisesse heaollu.

1.9.

Komitee soovitab lisaks, et need suunised hõlmaksid läbipaistvuse põhimõtteid tehisintellekti süsteemide kasutamisel töötajate värbamiseks, hindamiseks ja kontrolliks, samuti töötervishoiu ja -ohutuse ning töötingimuste parandamisega seonduvaid põhimõtteid. Lisaks tuleb suunistega tagada õiguste ja vabaduste kaitse, mis puudutab töötajate andmete käsitlemist kooskõlas mittediskrimineerimise põhimõtetega.

1.10.

Tehisintellekti käsitlevate eetikasuuniste rakendamist tuleb jälgida. Selle kontrolli- või järelevalveülesande (muu hulgas ettevõtetes) võiks usaldada tehisintellekti süsteemide eetika Euroopa vaatlusrühmale.

1.11.

Komitee soovitab harida insenere ja arukate masinate arendajaid eetikaküsimustes, et vältida digitaalse teilorismi uute vormide tekkimist, mille puhul piirduks inimese roll masinate käskude täitmisega. Tuleb edendada heade tavade ja kogemuste vahetamist selles valdkonnas.

1.12.

Komitee kutsub üles täpsustama õigusliku vastutuse põhimõtet. Inimese ja masina suhtluses tuleb ambitsioonikamalt tegeleda tervishoiu ja ohutuse valdkonnas esilekerkivate riskidega tootevastutuse direktiivi raames (5).

1.13.

Võttes arvesse ühiskondliku polariseerumise ohtu digiüleminekul, kutsub komitee ELi institutsioone üles algatama arutelu riigieelarvete ja sotsiaalkaitsesüsteemide rahastamise üle majanduskontekstis, kus sageneb robotite kasutamine, (6) samas kui tööjõumaks jääb Euroopa peamiseks maksutulu allikaks. Võrdsuse põhimõtte kohaldamise eesmärgil peaks see arutelu hõlmama digiteerimise eeliste ümberjaotamise küsimust.

2. Sissejuhatus

2.1.

Tehisintellekt on alates selle käsituse tekkimisest 1956. aastal ja kogu 20. sajandi teisel poolel ebaühtlaselt arenenud. See on tekitanud vaheldumisi nii suuri lootusi kui ka pettumusi. Juba mõned aastad on seda aga uuesti saatnud märkimisväärne edu tänu inimajaloos ennenägematu koguse suurandmete (big data) kogumisele, organiseerimisele ja säilitamisele ning arvutite arvutusvõimsuse ja algoritmide suutlikkuse järsule suurenemisele.

2.2.

Komitee koostas 2017. aastal tehisintellekti kohta arvamuse, (7) milles käsitletakse paljusid küsimusi. Nagu kõnealuses arvamuses rõhutatakse, ei ole olemas tehisintellekti täpset määratlust. Käesolevas arvamuses käsitleme tehisintellekti valdkonnana, mille eesmärk on luua digitehnoloogiat kasutades süsteeme, mis on võimelised autonoomselt taastootma inimeste kognitiivseid funktsioone, sealhulgas eeskätt andmete tajumist, teatavat mõistmise ja kohandamise võimet (masinapõhine probleemide lahendamine, arutlemine ja õpe).

2.3.

Tehisintellekti süsteemid suudavad praegu lahendada isegi keerukaid probleeme, mis jäävad mõnikord inimmõistuse piiridest välja. Rakendusviisid võivad olla lugematud nii panganduse, kindlustuse, transpordi, tervishoiu, hariduse, energia, turunduse ja kaitse sektorites kui ka sellistes valdkondades nagu tööstus, ehitus, põllumajandus, käsitööndus jne (8). Loodetakse, et tehisintellekt tõhustab kaupade ja teenuste tootmisprotsesse, suurendab ettevõtete kasumlikkust ja edendab majanduskasvu.

2.4.

See tehisintellekti hiljutine areng on tekitanud ka arvukalt küsimusi selle võimaliku rolli kohta ühiskonnas ning selle autonoomiataseme ja inimese ja tehisintellekti koostoime kohta. Nagu rõhutatakse komitee 2017. aastal vastu võetud arvamuses tehisintellekti kohta, (9) on need küsimused seotud eeskätt eetika, turvalisuse, läbipaistvuse, eraelu puutumatuse, töönormide, hariduse, juurdepääsu, õigusaktide ja eeskirjade, valitsemise ja demokraatiaga.

2.5.

Arutelus tehisintellekti üle tuleb käsitleda erinevaid lähenemisviise, et juhtida arutelu kaugemale üksnes majandusvaldkonnast, millesse see mõnikord takerdub. Selline mitut valdkonda hõlmav raamistik oleks kasulik, et hinnata tehisintellekti mõju töökeskkonnale, kuna see on üks peamisi inimese ja masina koostoime valdkondi. Tehnika on alati tööd mõjutanud. Tehisintellekti mõju tööhõivele ja tööle nõuab seetõttu poliitilisel tasandil eritähelepanu, kuna institutsioonide ülesanne on muuta majandusliku ülemineku protsessid sotsiaalselt jätkusuutlikuks (10).

2.6.

Käesoleva omaalgatusliku arvamuse eesmärk on tuua esile tehisintellekti mõju tööle, muu hulgas selle olemusele, töötingimustele ja -korraldusele. Nagu komitee on juba rõhutanud, (11) on vaja paremat statistikat ja uurimistööd, et oleks võimalik koostada täpseid prognoose tööturu arengu kohta, aga ka selgeid näitajaid teatavate suundumuste kohta, mis on seotud eeskätt töö kvaliteedi, töökohtade ja sissetulekute polariseerumise ning töötingimustega digiüleminekul. ELil ei ole piisavalt andmeid nn koostöömajanduse, nõudetööplatvormide, veebipõhise allhanke uute mudelite ega ka tööstus- ja inimestele teenuseid osutavate robotite kasutamise, asjade interneti ja tehisintellekti süsteemide kasutamise ja leviku kohta.

3. Tehisintellekt ja tööhõive mahu muutumine

3.1.

Küsimus, kuidas mõjutab tehisintellekti ja robootika kasutuselevõtt tootmisprotsessides tööhõive mahtu, on äärmiselt vastuoluline. Sellele on üritatud vastata arvukates uuringutes, jõudmata seejuures teaduslikule konsensusele. Uuringutulemuste mitmekesisus (mille kohaselt oleks ohus 9–54 % töökohtadest) (12) väljendab metoodika valiku keerukust ja selle otsustavat mõju uuringutulemustele.

3.2.

Prognoos on ebakindel, kuna lisaks automatiseerimise tehnilisele potentsiaalile mõjutavad seda ka muud aspektid: poliitiline, regulatiivne, majanduslik ja demograafiline areng, samuti sotsiaalne vastuvõetavus. Tehnoloogia kasutamise ja leviku tagamiseks ei piisa sellest, et see on tipptasemel.

3.3.

Lisaks on endiselt võimatu ennustada automatiseeritavate töökohtade netohulka igas sektoris, võtmata arvesse ametite muutumist ja uute töökohtade loomise kiirust. Tehisintellekti süsteemide areng nõuab uusi töökohti inseneriteaduse, informaatika ja telekommunikatsiooni valdkonnas (insenerid, tehnikud ja operaatorid) ja suurandmete (big data) alal: andmehaldusspetsialistid, andmeanalüütikud, andmekaevespetsialistid jne.

3.4.

Ametiasutuste ülesanne on tagada, et see digiüleminek, mis võib mõjutada nii töökohtade hulka kui ka kvaliteeti, oleks sotsiaalselt jätkusuutlik (13). Üheks ohuks, millele eksperdid on juhtinud tähelepanu, on töökohtade polariseerumise oht – seejuures jäävad ühele poole nö superstaarid ehk need, kellel on digitaalmajanduse jaoks kasulikud oskused, ja teisele poole luuserid ehk need, kelle oskused, kogemused ja oskusteave selle üleminekuga järk-järgult aeguvad. Oma hiljutises teatises (14) tegi Euroopa Komisjon selle probleemi lahendamiseks ettepaneku, milles tugineti peamiselt hariduse, koolituse, aga ka kirjutamise, lugemise ja arvutamise põhioskuste ning digioskuste parandamisele. Seda lahendust peaksid toetama majandus- ja sotsiaalvaldkonna sidusrühmad iseäranis riikliku, Euroopa, kutsealadevahelise ja valdkondadevahelise sotsiaaldialoogi raames (15).

3.5.

Komitee leiab aga, et neist jõupingutustest ei piisa kõikide probleemide lahendamiseks ega eeskätt töökohtade muutumisega kaasneva ebakindluse leevendamiseks. Tuleks arendada kolme täiendavat teemat: nn kaasav tehisintellekt, muutuste ennetamine ja viimaks – kui sotsiaalkavad osutuvad vältimatuks – sotsiaalselt vastutustundlik ja reguleeritud ümberkorraldamine.

4. Kaasav ja arukas tehisintellekt ja robootika

4.1.

Komitee toetab põhimõtet rakendada kaasava tehisintellekti ja robotiseerimise programmi. See tähendab, et uutel tehnoloogiavõimalustel põhinevate protsesside kasutuselevõtul ettevõtetes oleks kasulik kaasata töötajaid nende protsesside toimimise üksikasjadesse. Nagu märgib WRR, (16) võib uute tehnoloogiavõimaluste kaasav ja arukas kasutuselevõtt, mille raames jäävad töötajad protsessi keskmesse ja osalevad selle parandamises, aidata kaasa tootmisprotsesside täiustamisele (17).

4.2.

Võttes arvesse algoritmide mõju värbamis-, töö- ja ametialase hindamise tingimustele, toetab komitee algoritmide läbipaistvuse põhimõtet, mis ei seisne mitte koodide avaldamises, vaid selles, et tagatakse otsuste aluseks olevate parameetrite ja kriteeriumite arusaadavus. Inimesel peab alati olema võimalik sekkuda.

4.3.

Töötajakeskne tehisintellekt võtab arvesse uute tehnoloogiliste protsesside raames töötavate inimeste seisukohti, määratleb selgelt töötajate vastutusele jäävad ülesanded ja kohustused ning tagab töö omaksvõtmise võimalused töötajate jaoks, et neist ei saaks üksnes käsutäitjaid.

4.4.

Tuleb täpsustada õigusliku vastutuse põhimõtet. Tööstus- ja teenindusrobotid teevad inimestega üha suuremal määral koostööd. Tehisintellekt võimaldab robotitele suuremat tegutsemisvabadust ning seetõttu võib juhtuda õnnetusi (18). Sellepärast tuleb selgelt määratleda autonoomsete süsteemidega seotud vastutus õnnetuste korral ning peab olema võimalik katta töötajatele osaks saavad tervise ja ohutusega seotud riskid. Euroopa Komisjon hakkab uurima tekkivaid ohte tootevastutuse direktiivi raames (19). Tööohutuse osas on vajalik kaugemaleulatuv lähenemisviis.

4.5.

Töömaailmas kohaldatav õigluse põhimõte seisneb selles, et töötajaid ei jäeta oma tööst ilma. Mõned eksperdid rõhutavad ohtu, et tehisintellekt aitab teatud mõttes kaasa töötajate oskuste kadumisele. Seepärast tuleb tagada, et – nagu rõhutatakse ILO põhikirjas – töö pakuks selle tegijale rahuldust seetõttu, et ta saab maksimaalselt kasutada oma teadmisi ja oskusi ning anda suurima võimaliku panuse ühisesse heaollu. Juhtimise seisukohast on see ka viis, kuidas säilitada töömotivatsioon.

5. Muutuste ennetamine

5.1.

Viimastel aastatel on arvukates uuringutes märgitud Euroopa ja vahel ka riigi tasandi sotsiaaldialoogi nõrgenemist, vaatamata komisjoni ja Euroopa Ülemkogu soovile seda taashoogustada. Sotsiaaldialoog on sellele vaatamata üks kõige sobivamaid vahendeid, millega lahendada digiteerimisega seotud sotsiaalseid probleeme. Seetõttu nõuab komitee tungivalt, et see dialoog oleks ettevõtetes ja kõikidel asjaomastel tasanditel pidev tava, et valmistuda nendeks muudatusteks sotsiaalselt vastuvõetaval viisil. Komitee tuletab meelde, et sotsiaaldialoog on üks parimaid võimalusi tagada sotsiaalne rahu ja ebavõrdsuse vähenemine. Lisaks taashoogustamist innustavatele poliitilistele üleskutsetele vastutavad ELi institutsioonid suuresti sotsiaaldialoogile hoo ja sisu andmise eest.

5.2.

Eeskätt nende tehnoloogiavõimaluste kasutuselevõtmisel peab see dialoog andma teavet tootmisprotsesside muutumise perspektiivide kohta ettevõtete ja valdkondade tasandil ning võimaldama hinnata kvalifikatsioonide ja koolitusega seotud uusi vajadusi, aga ka viia enne tehisintellekti kasutuselevõtmist läbi arutelu selle üle, kuidas parandada korralduslikke ja tootmisprotsesse, edendada töötajate oskusi ning optimeerida tänu tehisintellektilevabastatavaid ressursse, et töötada välja uusi tooteid ja teenuseid või parandada klientidele pakutavate teenuste kvaliteeti.

5.3.

Sotsiaalselt vastutustundlik ümberkorraldamine

5.4.

Kui leitakse, et sotsiaalkavad/on vältimatud, on küsimus ümberkorralduste sotsiaalses haldamises. Nagu rõhutasid Euroopa sotsiaalpartnerid oma suunistes muutuste ja nende sotsiaalsete tagajärgede haldamise kohta, (20) tuuakse mitmes juhtuuringus esile, et oluline on uurida kõiki võimalikke alternatiive koondamisele, näiteks koolitus, ümberõpe, ettevõtete loomise toetamine.

5.5.

Ümberkorralduste korral peab olema võimalik töötajaid teavitada ja nõustada kooskõlas asjaomaste Euroopa direktiividega, (21) et tõhustada ohtude ennetamist, lihtsustada töötajate osalemist ettevõttesiseses koolituses, muuta töökorraldus paindlikumaks, säilitades seejuures kindla töösuhte, ning edendada töötajate kaasamist ettevõtte käitamisse ja tulevikuplaanidesse.

5.6.

Nagu Euroopa Komisjon õigustatult rõhutab, peab EL tagama sotsiaalkaitse kõikidele kodanikele, sealhulgas palgatöötajatele, füüsilisest isikust ettevõtjatele või näilisest füüsilisest isikust ettevõtjatele „olenemata nende töösuhte laadist ja kestusest“ kooskõlas Euroopa sotsiaalõiguste sambaga (22).

6. Tehisintellekt ja töötingimuste muutumine

6.1.

25. aprillil 2018 pakkus Euroopa Komisjon välja Euroopa lähenemisviisi, mille abil edendada tehisintellekti arendamisse investeerimise poliitikat ning kehtestada eetikasuunised. Komisjon rõhutab, et tehisintellekti tehnoloogiad võivad meie ühiskonda muuta eeskätt transpordi, tervishoiu ja töötleva tööstuse valdkonnas.

6.2.

See muutmispotentsiaal väljendub tootmisprotsessides ning mõjutab ka töö sisu. See mõju võib osutuda positiivseks, eelkõige seoses sellega, kuidas tehisintellekt võib neid protsesse ja töö kvaliteeti parandada. Sama positiivne mõju võib avalduda ka paindlikule töökorraldusele, mille puhul on olulisim otsustusõiguse jagamine, aga ka meeskondade autonoomia, mitmekülgsus, horisontaalne korraldus, uuenduslikud ja osalemist soodustavad tavad (23).

6.3.

Nagu komitee (24) ja ka komisjon ise rõhutavad, võib tehisintellekt aidata töötajaid korduvate, vaevaliste ja isegi ohtlike ülesannete puhul ning tehisintellekti teatud rakendusviisid võivad parandada töötajate heaolu ning hõlbustada igapäevaelu.

6.4.

Selle visiooniga kaasnevad aga uued küsimused eeskätt tehisintellekti ja töötaja koostoime ning töö sisu muutumise kohta. Mil määral on arukad masinad tehastes, ettevõtetes ja kontorites autonoomsed ja kuidas nad täiendavad inimeste tööd? Komitee toonitab, et uues töömaailmas on keskne koht inimese ja masina suhte määratlemisel. Aluseks on lähenemisviis, mille keskmes on inimese kontroll masina üle (25).

6.5.

Ennekõike ei ole eetiliselt vastuvõetav, et tehisintellekt seab inimesele piiranguid või et inimest peetakse käsutäitjaks masina suhtes, kes esitab talle täitmist vajavad ülesanded, nende täitmise viisid ja tähtajad, mille jooksul need tuleb täita. Sellegipoolest näib, et aeg-ajalt see eetiline piir ületatakse (26). Seepärast tuleb tehisintellekti eetikasuunistes see piir selgelt määratleda.

6.6.

ELi prioriteet peaks olema vältida arukate masinate arendajate põhjustatud digitaalse teilorismi uute vormide tekkimist. Seetõttu, nagu kinnitas hiljuti komitee, peavad Euroopa teadlased, insenerid, tootearendajad ja ettevõtjad, kes panustavad tehisintellekti süsteemide arendamisse ja turustamisse, tegutsema eetilise ja sotsiaalse vastutuse kriteeriumite kohaselt. Seda kohustust silmas pidades võib heaks lahenduseks olla eetika ja humanitaarteaduste lisamine inseneriõppe õppekavadesse (27).

6.7.

Teine küsimus on seotud järelevalve ja juhtimiskontrolliga. Kõik on nõus, et tootmisprotsesside ja seetõttu ka tehtud töö mõistlik järelevalve on vajalik. Praegu võimaldavad uued tehnoloogiavahendid rakendada arukaid süsteeme töötajate täielikuks kontrollimiseks reaalajas, millega kaasneb ebaproportsionaalse järelevalve ja kontrolli oht.

6.8.

Töö tegemise ja tulemuslikkusnäitajate kontrolli mõistlikkus ja proportsionaalsus ning juhi ja töötaja vahelise usaldusliku suhte küsimus on teemad, mida tuleks samuti käsitleda riikliku, Euroopa, kutsealadevahelise ja valdkondadevahelise sotsiaaldialoogi raames.

6.9.

Küsimus algoritmide ja treeningandmete kallutatusest ja võimalikust kahjulikust diskrimineerivast mõjust on jätkuvalt vastuoluline. Mõne arvates võivad algoritmid ja muu prognoosiv värbamistarkvara vähendada diskrimineerimist värbamisel ning soodustada arukamat värbamist. Teiste jaoks kaasneb värbamistarkvaraga alati oht, et peegeldatakse, ehkki tahtmatult, nende värbamisrobotite programmeerijate erapoolikuid seisukohti. Teatud ekspertide sõnul ei saa algoritmimudelid kunagi olema muud kui matemaatikal põhinevad arvamused (28). Seetõttu tuleb samal ajal veenduda, et inimese sekkumine on võimalik (seoses eespool kirjeldatud läbipaistvuse põhimõttega: õigus teada otsuse langetamise kriteeriume), ning tagada, et andmete kogumine ja töötlemine on kooskõlas proportsionaalsuse ja eesmärgipärasuse põhimõtetega. Igal juhul ei tohi neid andmeid kasutada muudel eesmärkidel kui need, mille jaoks neid koguti (29).

6.10.

Andmekaitse üldmäärusega liikmesriikidele antud võimalus näha õigusaktide või kollektiivlepingutega ette täpsemad eeskirjad, et tagada õiguste ja vabaduste kaitse seoses töötajate isikuandmete töötlemisega töösuhete kontekstis, on tõeline võimendav tegur, mida liikmesriigid ja sotsiaalpartnerid peavad ära kasutama (30).

6.11.

Siinkohal tuleb märkida, et ohud ei mõjuta üksnes palgatöötajaid. Veebipõhise allhanke, platvormitöö ning erinevate rahvatöö vormide arenguga kaasnevad samuti uued automaatsed tulemuste ja osaluse haldamise süsteemid, mis mõnikord näivad ületavat eetilisi piire (nt platvorm lülitab sisse töötaja veebikaamera, eemalt ekraanitõmmise tegemine jne).

6.12.

Sageli on nende platvormide algoritmid, millega määratletakse muu hulgas füüsilisest isikust töötaja töötasu, tema digitaalne maine ning võimalused tööülesannetele juurde pääseda, läbipaistmatud. Nende toimimisviise ei selgitata töötajatele ning neil ei ole juurdepääsu neile kohaldatavatele toimimiskriteeriumidele.

7. Valmistumine õiglaseks üleminekuks

7.1.

Keskpikas perspektiivis tuleks arvukate ekspertide poolt rõhutatud sotsiaalse polariseerumise ohu tõttu põhjalikult arutada meie sotsiaalmudelite tulevikku, sealhulgas nende rahastamist. Komitee kutsub komisjoni üles algatama arutelu maksustamise ning riigieelarvete ja kollektiivsete sotsiaalkaitsesüsteemide rahastamise üle majanduskontekstis, mille raames kasvab kiiresti robotite kasutamine, (31) samas kui tööjõumaks jääb Euroopa peamiseks maksutulu allikaks. See arutelu peaks hõlmama digiteerimise dividendide ümberjaotamise küsimust.

7.2.

Komisjon teeb ettepaneku tugevdada Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi muu hulgas selleks, et fondist saaks toetada töötajaid, kes on kaotanud töökoha, ja füüsilisest isikust ettevõtjaid, kes on pidanud oma tegevuse lõpetama majanduse digiteerumise ja automatiseerumise tõttu (32). Komitee näeb seda sammuna tõelise Euroopa üleminekufondi loomise suunas, mis aitab sotsiaalselt vastutustundlikult ennetada ja juhtida digiüleminekut ja sellega kaasnevaid ümberkorraldusi.

7.3.

Riiklike arutelude keskmes on üha sagedamini tehisintellekti sotsiaalsed ja – laiemalt– ühiskondlikud aspektid. Hiljutistes aruteludes Ühendkuningriigi parlamendis (33) ja Prantsusmaa Senatis toodi esile vajadus edendada tehisintellekti eetilist käsitlusviisi, mis põhineks teatud hulgal põhimõtetel, näiteks algoritmisüsteemide usaldusväärsus, läbipaistvus ja mõistetavus, tehisintellekti rakendusviisidega seotud eetika ja vastutustunne, teadlaste, ekspertide ja spetsialistide teadlikkuse suurendamine nende uuringutulemuste võimaliku väärkasutamise osas. Prantsusmaal koostati Villani aruanne, millega sooviti tehisintellekti mõtestada (34). Paljud Yale’i, Stanfordi, Cambridge’i ja Oxfordi ülikoolide eksperdid hoiatavad tehisintellektiga seotud n-ö kõrvaldamata puudujääkide eest ning toovad esile äärmise vajaduse neid prognoosida, ennetada ja leevendada (35). Samuti on Québeci teadusfond (Fonds de recherche du Québec) koos Montréali ülikooliga mitu kuud uurinud tehisintellekti ja digiteerimise ühiskondliku mõju üleilmse vaatluskeskuse loomist (36).

7.4.

Kõik need algatused näitavad, et tehisintellekti käsitlev arutelu peab väljuma majanduslikest ja tehnilistest raamidest ning laiendada tuleb avalikku arutelu selle üle, millist rolli soovib ühiskond tehisintellektile, muu hulgas töömaailmas. Sellised kaalutlused võimaldavad vältida n-ö ekslikku kahestumist, milles ühel pool on naiivne ja optimistlik visioon tehisintellektist ja selle mõjust ning teisel pool katastroofinägemus (37). Nende arutelude käivitamine riigi tasandil on esimene kasulik etapp, ent ELil on samuti oma roll, eeskätt eetikasuuniste väljatöötamisel, millega komisjon on juba alustanud.

7.5.

Nende suuniste elluviimine tuleb usaldada tehisintellekti süsteemide eetika vaatlusrühmale. Tehisintellekti ja selle rakendusi tuleb kasutada kodanike ja töötajate heaolu ja tegutsemisvabaduse suurendamiseks põhiõigusi arvestades ning lisaks tuleb vältida seda, et nendega soodustatakse otseselt või kaudselt kõrvalejäetust ning teadmiste, oskuste ja autonoomia kaotamist. Konkreetsemalt tuleb järgida põhimõtet, mille kohaselt peab kontroll olema inimese käes igas olukorras, sealhulgas töö kontekstis.

7.6.

Seda põhimõtet tuleb kohaldada ka muudes tegevusvaldkondades, näiteks tervishoiutöötajate puhul, kes pakuvad inimestele elu, tervise, ohutuse ja elukvaliteediga tihedalt seotud teenuseid. Vaid rangete eetikareeglite kaudu on võimalik tagada, et mitte üksnes töötajad, vaid ka tarbijad, patsiendid, kliendid ja muud teenuseosutajad saavad tehisintellekti uutest rakendusviisidest täiel määral kasu.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) Acemoglu, D., Restrepo, P. (2018), „Artificial Intelligence, Automation and Work“, NBER Working Paper 24196, jaanuar 2018. Vt ka: Conseil d’orientation pour l’emploi (tööhõivesuuniste nõukogu) (2017), „Automatisation, numérisation et emploi“. (köide 1) (www.coe.gouv.fr).

(2) Acemoglu, D., op.cit.; Conseil d’orientation pour l’emploi (2017), op. cit.

(3) COM(2018) 380 final.

(4) Direktiiv 2002/14/EÜ; Euroopa Tööandjate Keskliidu (UNICE), Euroopa Ametiühingute Keskliidu (ETUC) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) 1985. aasta vastastikuse mõistmise memorandum sotsiaaldialoogi ja uute tehnoloogiavõimaluse kohta; sotsiaalpartnerite 1991. aasta ühisarvamus uute tehnoloogiavõimaluste, töökorralduse ja tööturu kohanemisvõime kohta; 2003. aasta suunised muutuste ja nende ühiskondlike tagajärgedega toimetuleku kohta.

(5) COM(2018) 246 final.

(6) https://ifr.org/ifr-press-releases/news/robots-double-worldwide-by-2020.

(7) ELT C 288, 31.8.2017, lk 1.

(8) Vt näiteks https://www.techemergence.com.

(9) ELT C 288, 31.8.2017, lk 1.

(10) Eurofound (2018), „Automation, digitalisation and platforms: Implications for work and employment“, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg.

(11) ELT C 13, 15.1.2016, lk 161.

(12) Frey ja Osborne, 2013; Bowles, 2014; Arntz, Gregory ja Zierahn, 2016; Le Ru, 2016; McKinsey, 2016; OECD, 2017; vt ka ettevalmistav arvamus CCMI/136, (ELT C 13, 15.1.2016, lk 161).

(13) http://www.oecd.org/fr/emploi/avenir-du-travail/.

(14) COM(2018) 237 final.

(15) ELT C 367, 10.10.2018, lk 15.

(16) Madalmaade valitsuspoliitika teadusnõukogu.

(17) https://english.wrr.nl/latest/news/2015/12/08/wrr-calls-for-inclusive-robot-agenda.

(18) Vt Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri töid tekkivate riskide kohta (https://osha.europa.eu/fr/emerging-risks). Agentuuri sõnul tuleks praegused tehnilised lähenemisviisid ning standardid, mille eesmärk on kaitsta töötajaid koostöövõimeliste robotitega koos töötamisel tekkivate ohtude eest, nende arengusuundumuste valguses läbi vaadata.

(19) COM(2018) 246 final.

(20) Euroopa Tööandjate Keskliidu (UNICE), Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP), Euroopa Ametiühingute Keskliidu (CES) ja Euroopa Käsitööettevõtjate ning Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtjate Keskliidu (UEAPME) ühistekst, 16.10.2003.

(21) Direktiiv 2002/14/EÜ, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses.

(22) ELT C 303, 19.8.2016, lk 54; ELT C 173, 31.5.2017, lk 15; ;ELT C 129, 11.4.2018, lk 7; ELT C 434, 15.12.2017, lk 30.

(23) ELT C 434, 15.12.2017, lk 30.

(24) ELT C 367, 10.10.2018, lk 15.

(25) ELT C 288, 31.12.2017,lk 1; ELT C 367, 10.10.2018, lk 15.

(26) Paljud Euroopa meediakanalid on kirjeldanud töötingimusi teatud logistikakeskustes, kus töötajad alluvad täielikult algoritmidele, mis ütlevad neile, milliseid ülesandeid ettenähtud aja jooksul täita, ning kus nende tulemusi mõõdetakse reaalajas.

(27) ELT C 367, 10.10.2018, lk 15.

(28) Cathy O’Neil, Harvardi ülikooli doktor ja andmeteadlane, „Models are opinions embedded in mathematics“ (https://www.theguardian.com/books/2016/oct/27/cathy-oneil-weapons-of-math-destruction-algorithms-big-data).

(29) Vt näiteks Prantsusmaa CNILi töid („Comment permettre à l’homme de garder la main? Les enjeux éthiques des algorithmes et de l’intelligence artificielle“,

https://www.cnil.fr/sites/default/files/atoms/files/cnil_rapport_garder_la_main_web.pdf).

(30) Määrus (EL) nr 2016/679 (artikkel 88).

(31) https://ifr.org/ifr-press-releases/news/robots-double-worldwide-by-2020.

(32) COM(2018) 380 final.

(33) https://www.parliament.uk/ai-committee.

(34) http://www.enseignementsup-recherche.gouv.fr/cid128577/rapport-de-cedric-villani-donner-un-sens-a-l-intelligence-artificielle-ia.html.

(35) https://www.eff.org/files/2018/02/20/malicious_ai_report_final.pdf.

(36) http://nouvelles.umontreal.ca/article/2018/03/29/le-quebec-jette-les-bases-d-un-observatoire-mondial-sur-les-impacts-societaux-de-l-ia/.

(37) Acemoglu, D., op.cit. Vt ka Eurofound 2018, „Automation, digitalisation and platforms: Implications for work and employment“, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg, lk 23: „The risks comprise unwarranted optimism, undue pessimism and mistargeted insights“ (Ohtude hulka kuuluvad põhjendamatu optimism, alusetu pessimism ja ekslikud arusaamad).

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Usaldus, privaatsus ja turvalisus tarbijate ja ettevõtjate jaoks asjade internetis“

(omaalgatuslik arvamus)

(2018/C 440/02)

Raportöör:	Carlos TRIAS PINTÓ
Kaasraportöör:	Dimitris DIMITRIADIS

Täiskogu otsus	15.2.2018
Õiguslik alus	kodukorra artikli 29 lõige 2 omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	4.9.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	182/3/2

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Tulenevalt inimeste ja asjade omavahel ühendamisest kujutab asjade internet (IoT) endast kodanike ja ettevõtjate jaoks tohutuid võimalusi, millega peavad kaasnema mitmesugused garantiid ja kontrollid, et tagada asjade interneti edukas kasutuselevõtt.

1.2.

Arvestades, et asjade interneti üks sammas seisneb ilma inimese sekkumiseta automaatses otsuste tegemises, tuleb tagada, et need otsused ei õõnestaks tarbijate õigusi ning et nendega ei kaasneks eetiliselt küsitava iseloomuga ohtusid ega vastuolusid aluspõhimõtete ja inimõigustega.

1.3.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel toimida järgmiselt:

1.3.1.

tagada turvalisuse ja privaatsuse kaitse, töötades selleks välja asjakohased reguleerivad raamistikud, mis sisaldavad rangeid järelevalve- ja kontrollimeetmeid;

1.3.2.

määratleda selgelt kõigi osalejate vastutus toote tarneahelas ja sellega seonduvates teabevoogudes, vältides õiguslünki, mis tekivad siis, kui mitmed tootjad ja turustajad on kaasatud samaaegselt;

1.3.3.

kehtestada Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide vahel asjakohased vahendid ja tõhusad koordineerimismehhanismid, et tagada nii läbivaadatavate õigusnormide kui ka uute eeskirjade sidus ja ühtlustatud kohaldamine, võttes samas arvesse rahvusvahelist keskkonda;

1.3.4.

jälgida asjade internetiga seonduvate kujunemisjärgus tehnoloogiate arengut, et tagada turvalisuse kõrge tase, täielik läbipaistvus ja õiglane kättesaadavus;

1.3.5.

toetada Euroopa ja rahvusvahelise tasandi standardimisalgatusi, et tagada toodete usaldusväärsus, kättesaadavus, vastupidavus ja hooldus;

1.3.6.

jälgida turgusid ning tagada asjade interneti kasutuselevõtul võrdsed võimalused, vältides rahvusvahelise majandusliku mõjujõu koondumist uutele tehnoloogiaettevõtetele;

1.3.7.

võtta kohustus edendada teadlikkuse suurendamise ja digitaalsete oskuste parandamise algatusi, mis on seotud sellealaste alusuuringute ja innovatsiooniga;

1.3.8.

tagada vaidluste kohtuvälise lahendamise (nii internetis kui ka mujal) süsteemide täielik elluviimine ja tõhus kasutamine;

1.3.9.

edendada sellise Euroopa ühishagide süsteemi olemasolu, rakendamist ja tõhusat toimimist, mis võimaldaks lõpetada olukorrad, kus asjade interneti kasutamine põhjustab kollektiivset kahju, ning hüvitada saadud kahju, nagu peaks tulenema uuest kokkuleppest tarbijatega;

1.4.

Tarbijate kindlustunne saavutatakse asjakohaste õigusaktide täpse järgimise ning privaatsust ja turvalisust puudutavate heade ettevõtlustavade jagamisega. Institutsioonide ülesanne on siduda need ettevõtete sotsiaalse vastutuse strateegiate ning sotsiaalselt vastutustundlike investeeringutega.

1.5.

Asjade interneti sotsiaalne ja majanduslik mõju on seda suurem, mida rohkem on see asjakohaselt põimitud sotsiaal- ja keskkonnapoliitika rakendamisega koostöömajanduse, ringmajanduse ja funktsionaalse majanduse raames.

2. Taust ja kontekst

2.1.

Viimase viieteistkümne aasta jooksul on interneti hüppeline esilekerkimine toonud kaasa muutusi igapäevaelu kõigis valdkondades, mõjutades mitmeid tarbimisharjumusi. Praegu prognoositakse, et järgmise kümne aastaga jõuab asjade interneti revolutsioon nii energeetika-, põllumajandus- ja transpordisektorisse kui ka tavapärasematesse majandus- ja ühiskondlikesse sektoritesse, millega kaasneb vajadus kujundada välja terviklik poliitika, mis käsitleks seda tehnoloogilist murrangut arukalt.

2.2.

Asjade interneti mõiste sai alguse Massachusettsi tehnoloogiainstituudist (MIT) ning see tähendab põhimõtteliselt sellist maailma, mis on täis täielikult omavahel ühendatud seadmeid, nii et erinevaid koostalitlusvõimelisi protsesse on võimalik üheskoos automatiseerida. Euroopa Liit on omalt poolt teinud ettevalmistusi digitaalse ühtlustamise ja asjade internetiga seotud uute probleemide käsitlemiseks alates algatuse „i2010 – Euroopa infoühiskond majanduskasvu ja tööhõive eest“ (1) käivitamisest kuni hiljutise asjade interneti tegevuskavani (vt dokument „Advancing the Internet of Things in Europe“ („Asjade interneti arendamine Euroopas“), mis on lisatud 2016. aasta teatisele „Euroopa tööstuse digitaliseerimine. Kuidas kasutada ühtse digitaalse turu kõiki võimalusi“) (2).

2.3.

Komitee on avaldanud korduvalt arvamust neljanda tööstusrevolutsiooni kohta, mida iseloomustab digitaalsete, füüsikaliste ja bioloogiliste tehnoloogiate üksteisele lähenemine, rõhutades eriti oma 2017. aasta arvamust (3) kõnealusel teemal. Asjade internet on tehisintellekti kõige uuenduslikumate vormide jaoks ideaalne kasutuspinnas, kus pannakse proovile komitee määratletud põhimõtted, eelkõige põhimõte, mille järgi peab kontroll olema alati inimeste käes.

2.4.

Asjade interneti seadmete puhul ei järgita sageli autentimisnorme, mis tagavad kasutaja andmete turvalisuse. See põhjustab probleeme, kuna seadmed, andmed ja tarneahela liikmed jäävad turvarikkumiste suhtes avatuks.

2.5.

Kujunemisjärgus tehnoloogiad, nt plokiaheltehnoloogia, saavad turvalisuse ja usaldusväärsusega seotud probleemid lahendada: neid saab kasutada anduritelt saadud andmete mõõtmise jälitamiseks ning mis tahes muude pahatahtlike andmetega dubleerimise vältimiseks, aga ka andmetervikluse ja muudatuste jälgitavuse tagamiseks; hajusraamat võimaldab asjade interneti seadmeid tuvastada, andmeid autentida ning sujuvalt ja turvaliselt edastada; asjade interneti andureid võib kasutada kolmanda osapoole asemel plokiahela kaudu andmete vahetamiseks; arukate lepingute kasutamine tagab seadmete autonoomia ning andmete individuaalse identiteedi ja tervikluse; loomis- ja jooksvad kulud vähenevad, kuna puuduvad vahendajad; viimaks loovad asjade interneti plokiahela seadmed ühendatud seadmete andmete ajaloo, mis on äärmiselt kasulik võimalike probleemide lahendamiseks (4).

2.6.

Teisalt töötatakse praegu välja avatud lähtekoodiga hajusraamatu tehnoloogiaid, mille eesmärk on võimaldada teabe ja väärtuse vahetamist asjade interneti seadmete vahel. Need ei luba andmekaevet, kuid nende ülesehitus lähtub matemaatilisest kontseptsioonist, mida nimetatakse suunatud atsükliliseks graafiks (directed acyclic graph), millega välditakse vahendustasusid ning tagatakse, et võrgu maht suureneb vastavalt kasutajate arvu kasvule.

2.7.

Oleme olukorras, millel on suur majanduslik (5) ja sotsiaalne potentsiaal ning mis pakub märkimisväärseid võimalusi, ent hõlmab ka kaudsete riskidega seonduvaid multidistsiplinaarseid ja valdkondadevahelisi väljakutseid, mis mõjutavad ühtviisi nii ettevõtjaid ja tarbijaid kui ka haldusasutusi ja kodanikke. Seetõttu tuleb teemat käsitleda ühise lähenemisviisi kaudu, mis arvestab samas erinevate olukordade konkreetset iseloomu. Sellega seoses tuleb märkida, et ÜRO hinnangul on 2020. aastaks omavahel ühendatud 50 miljardit seadet, pakkudes tarbijatele rakendusi televiisorite, külmikute, turvakaamerate, sõidukite jne kaudu.

2.8.

Asjade interneti rakendused toovad globaliseerunud maailmas juba praegu majanduslikku ja sotsiaalset kasu, mis tähendab muu hulgas rohkem sotsiaal-majandusliku kontekstiga arvestavaid teenuseid, lühemaid tagasisidetsükleid, kaugremonti, tuge otsuste tegemisel, paremat vahendite jaotamist ja teenuste kaugjuhtimist. Samas suureneb seonduvate tundlike tegurite arv, nt privaatsus ja turvalisus, teabe asümmeetria, tehingute läbipaistvus, keerukad vastutusvaldkonnad, toodete ja süsteemide blokeerimine ning hübriidtoodete kasv, mis võib avaldada mõju seoses omandiga ning tuua tarbijate jaoks kaasa kauglepingute kohaldamise, mis võib omakorda vähendada garantiisid.

2.9.

ELi ja selle liikmesriikide ees seisvad tohutud õiguslikud probleemid tulenevad asjaolust, et paljud asjade internetile omased tunnused (suur keerukus ja vastastikune sõltuvus, autonoomsuse element, andmete loomise ja/või töötlemisega seotud aspektid ning avatus) on samad ka teistel kujunemisjärgus digitehnoloogiatel, nagu plokiahel, 3D-printimine ja pilvandmetöötlus. Komitee leiab, et Euroopa Komisjoni talituste töödokument (6) kujunemisjärgus digitehnoloogiate vastutuse kohta on järjekordne samm õiges suunas.

2.10.

Kokkuvõttes tuleb asjade internetiga seotud kasu maksimeerimiseks ja riskide minimeerimiseks edastada kättesaadavat, selget, lühidat ja täpset teavet, edendades ennekõike kõige haavatavamate tarbijate digitaalset kaasamist ja ühendatavust, kavandades täielikult jälgitavaid tooteid ja teenuseid, millesse on hõlmatud integreeritud usaldusväärsus-, privaatsus- ja turvastandardid.

3. Tarbijate ja ettevõtjate usaldus asjade interneti vastu

3.1.

Asjade internet on keerukas ökosüsteem, mis võimaldab omavahel ühendada eri tootjatelt, turustajatelt ja tarkvaraarendajatelt pärinevaid seadmeid. Sellega võivad kaasneda raskused vastutuse kindlaksmääramisel olukordades, kus eeskirju ei ole järgitud või juhul, kui defektiga tooted või kolmandate isikute (v.a lõppkasutajate) poolt toodete mittesihipärane kasutamine võrgu kaudu tekitavad varalist või muud, ka kolmandaid isikuid või süsteeme puudutavat kahju. Sealhulgas ei saa välistada, et paljud toote üleilmses väärtusahelas osalevad ettevõtjad ei oma võrgus olevate seadmete turvalisuse ja andmekaitse küsimustes piisavalt teadmisi ja kogemusi.

3.2.

Seetõttu on vastutuse valdkonnas tarvis uut lähenemisviisi, mis tagaks, et asjade interneti rakendusi kasutavad tarbijad ja ettevõtjad oleksid kaitstud keskkonnas, kus asjakohase seadistusega tooted võivad digitaalse turvalisusega seotud intsidentide tagajärjel muutuda defektseteks või õigustamatult mittesihipäraselt kasutatavateks (häkkerid) ja ebaturvalisteks. Selline keskkond peaks võimaldama ennetada ja vältida üldtunnustatud eetilisi aluseid ja inimõigusi kahjustada võivaid automatiseeritud otsuseid ning nende eest kaitsta.

3.3.

Komitee peab tervitatavaks 1985. aasta direktiivi, mis käsitleb vastutust defektsete toodete põhjustatud kahju eest, (7) kohaldamise läbivaatamist ning samuti hiljutist vastutuse ja uute tehnoloogiate teemalise eri sidusrühmi hõlmava eksperdirühma loomist, et tagada õiglane tasakaal tootjate ja tarbijate huvide vahel. Uus vastutusraamistik peab selgelt sisaldama vastutuse ja turvalisuse jälgitavust nii toote kogu väärtusahela ulatuses kui ka kogu selle olelusringi kestel, kaasates uue tegurina kestlikkuse, millega kohustatakse tagama toote ajakohastamine, täiustamine, ülekantavus, ühilduvus, korduskasutamine, parandamine ja kohandamine.

3.4.

Samuti tuleb asjade interneti puhul eraldi käsitleda toote tarneahela kõigi osalejate vastutuse kindlaksmääramist, et vältida õiguslünki, mis tekivad siis, kui mitmed tootjad ja turustajad on kaasatud samaaegselt. Komitee arvates on äärmiselt oluline tuua selgelt välja menetlused, mida tarbijatel tuleb iga juhtumi puhul järgida, edendades alternatiivseid vaidluste lahendamise mehhanisme.

3.5.

Komitee toonitab lepingueelse teabe, läbipaistvate lepingutingimuste ja seadmete selgete kasutusjuhendite olulisust. Võimalikele seonduvatele riskidele ja kaitsemeetmetele tuleks selgelt tähelepanu juhtida.

3.6.

Peab olema tagatud seadmete koostalitlusvõime ja ühilduvus ning sellega seonduv tarkvara, et vältida probleeme ja võimaldada tarbijal pakkujaid võrrelda. Komitee rõhutab, et see tegur on samuti keskse tähtsusega võrdsete võimaluste loomiseks suurte ettevõtjate ja VKEde vahel.

3.7.

Samuti toetab komitee võrgu neutraalsuse austamist ning kutsub komisjoni üles teostama ranget järelevalvet turukäitumise üle.

4. Tarbijate privaatsus asjade internetis

4.1.

Uue isikuandmete kaitse üldmäärusega (GDPR) (8) parandati tarbijate võimalusi omada kontrolli oma isikuandmete ja privaatsuseelistuste üle. Seadme kasutajal peab olema kontroll selle üle, kuidas loodavaid andmeid kasutatakse ning kellel on neile juurdepääs, võttes arvesse, et andmete mitmekesisus ning nende koondamine ja teiste andmetega sidumine kujutavad endast asjade interneti ökosüsteemis tõsist ohtu privaatsusele.

4.2.

Arvestada tuleb mõju, mida toodete, teenuste ja üksuste paljusus võib avaldada privaatsusele ja andmete kaitsele, kui need liiguvad omavahelise ühendatuse alusel autonoomselt. Sarnaselt võib juhtudel, kus käideldakse või töödeldakse ümber algselt ohututest andmetest saadud teavet, saada täpse ülevaate isikute harjumustest, asukohtadest, huvidest ja eelistustest. See lihtsustab kasutajaprofiilile juurdepääsemist ja selle jälgimist.

4.3.

Õiguslikud tagatised peavad võimaldama kasutajatel täiel määral ja piiranguteta kasutada oma õigust privaatsusele ja isikuandmete kaitsele, et vältida võimalikku kahju, nagu diskrimineerivad tavad, invasiivne reklaam, privaatsuse kadumine ja turvarikkumised. Tarbijad omalt poolt peavad olema teadlikud oma andmete majanduslikust väärtusest ning neile peab jääma õigus oma andmeid jagada.

4.4.

Vastavalt isikuandmete kaitse üldmäärusele tuleb ettevõtjatel ja õigusasutustel isikuandmete kogumise ulatus korrapäraselt läbi vaadata ning hinnata, mil määral on töödeldavad andmed teenuse osutamiseks proportsionaalsed ja vajalikud. Privaatsusega seotud aspekte ja mõju tuleb hinnata kogu ühendatud toote ja selle võrgukeskkonna kavandamise, kujundamise ja arendamise jooksul (lõimprivaatsus). Seega tuleks asjade internetis järjekindlalt rakendada lõimprivaatsuse ja privaatsuse vaikesätete põhimõtteid.

4.5.

Samuti peab iga võrku ühendatud toode olema eelnevalt seadistatud nii, et see tagaks privaatsuse kaitse (lõimprivaatsuse ja privaatsuse vaikesätete) kõige kõrgema taseme, vältides seeläbi kasutajate käitumise ja tegevuse soovimatut jälgimist.

4.6.

Igal juhul peavad tarbijad olema selgelt teadlikud, milliseid andmeid kogutakse, kellel on neile juurdepääs ning milleks neid kasutatakse, kui seos toote või teenusega on aktiivne, samuti sellest, milline on kohaldatav privaatsuspoliitika ning kas kasutatavad algoritmid mõjutavad teenuse kvaliteeti, hinda ja kättesaadavust.

5. Tarbijate ja ettevõtjate turvalisus asjade internetis

5.1.

Asjade interneti ökosüsteemi iseloomustav seadmete omavaheline ühendatus võib soosida ebaseaduslike või soovimatute tehnoloogiliste tavade arengut, tekitades ruumi, mis soodustab haavatavust ja selle ulatuslikku levikut. Seetõttu tuleb turvalisust käsitleda terviklikult, s.o hõlmates süsteemi kõik elemendid.

5.2.

Küberturvalisusega seotud tooted ja uuendused peavad olema põhjendatud ning hõlmama mitte ainult individuaalseid seadmeid, vaid laienema ka turvariskidele, mis tulenevad omavahelisest ühendatusest asjade interneti teiste seadmetega, ning kõnealuse turvalisuse kvaliteedistandardeid ei tohi nende arvust lähtuvalt alandada.

5.3.

Sellega seonduvalt sisaldab ELi küberturvalisuse ametit käsitleva määruse ettepanek (9) info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate sertifitseerimise raamistikku, mis võimaldab kindlaks määrata eri liiki toodete (sh ka asjade interneti tooted) turvalisuse ja märgistuse vabatahtliku sertifitseerimise kavad. Komitee toetab seda meedet, kuid väljendab muret selle pärast, et meede ei ole kohustuslik.

5.4.

Küberturvalisuse meetmed peaksid hõlmama mis tahes liiki haavatavusega seotud ja eeskätt häkkimise, keelatud juurdepääsu ja väärkasutamisega, samuti maksevahendite ja finantspettustega seotud ohte. Seda silmas pidades toetab komitee vastutuse ja uute tehnoloogiate teemalisele eri sidusrühmi hõlmavale eksperdirühmale antud volitusi.

5.5.

Lisaks tuleb käsitleda tarbijate isiklikku turvalisust seoses selliste ohtudega nagu läheduse kasutamine, jagatud sagedusalad, kokkupuude elektromagnetväljadega ja eluliselt tähtsate ühendatud seadmete võimalikud häired. Komitee pooldab järelevalve- ja ennetava turult kõrvaldamise meetmete kohaldamist ohtude puhul, mis mõjutavad tarbijate tervist ja turvalisust või nende isiklikke ja majanduslikke huvisid.

5.6.

Ettevõtted peaksid võtma vastu heade tavade standardid, nagu lõimitud ja vaikimisi turve, ning laskma teha sõltumatuid välishindamisi. Turvaintsidentide ja andmetega seotud rikkumiste puhul on ettevõtjad kohustatud nendest juhtumitest teavitama, sealhulgas andma teavet vastutuse kohta tekitatud kahju ja eeskirjade rikkumise eest.

5.7.

Ettevõtjad peavad andma tarbijatele lihtsat ja kättesaadavat teavet, mis võimaldab neil langetada asjakohaseid otsuseid ja rakendada turvameetmeid, ning pakkuma turvauuendusi, mis on olulised kogu toote olelusringi kestel.

5.8.

Käsitleda tuleb asjaolu, et asjade interneti võrkude kohta puuduvad sidusad eeskirjad. On vaja arendada uuenduslikke lairiba- ja uue põlvkonna tehnoloogiaid, mis parandavad praegusi taristuid.

6. Ettepanekud meetmeteks avaliku poliitika raamistikus (10)

6.1.

Avaliku sektori asutused peavad oma volituste kasutamisel Euroopa eri piirkondades osalema aktiivselt asjade interneti poliitika ja tegevuskavade väljatöötamises, et saavutada tasakaal eri sidusrühmade huvide vahel, ennetada probleeme ning ära hoida võimalikke negatiivseid mõjusid. Komitee teeb järgmised ettepanekud:

6.1.1.

luua katseprojektide teostamiseks ja lahenduste tõestamiseks testkeskkonnad (sand boxes), s.o füüsilised ruumid, klastrid jne. Nende eesmärk ei ole mitte ainult tehnoloogiate, vaid ka reguleerimismudelite katsetamine (11);

6.1.2.

rahastada tehnoloogiataristuid, mis võimaldavad arendada uuenduslikke asjade interneti projekte uue programmi „Euroopa horisont“ raames;

6.1.3.

määrata sõltumatud instituudid ja agentuurid asjade interneti projektide vahendajateks ja järelevalvajateks. Komitee väljendab heameelt küberturvalisust käsitlevas 2017. aasta määruses ette nähtud asjaomaste meetmete üle ning kutsub komisjoni üles tõhusalt edendama standardimisprotsessi digimajanduses, kasutades vajalikke eelarvevahendeid (12);

6.1.4.

toetada avaliku ja erasektori koostöö platvorme ja partnerlusi, kaasates teadusringkonnad, tööstuse ja tarbijad;

6.1.5.

soodustada investeeringuid selliste kohalike ettevõtlusmudelite arendamiseks, millega kasutatakse ära asjade interneti eeliseid ning hõlbustatakse nii keerukate aspektide käsitlemist, nagu seda on andmekaitse ja andmete omandiõigus;

6.1.6.

rakendada suutlikkuse suurendamise meetmeid ettevõtlusvaldkonnas, pidades silmas jagatud vastutust. Tuleks tagada lõimitud ja vaikimisi turbe ja privaatsuse integreerimine info- ja kommunikatsioonitehnoloogia toodetesse ja teenustesse kooskõlas hoolsuskohustuse põhimõttega, mida rõhutatakse uues küberturvalisust käsitlevas määruses. Sellega seoses toetab komitee kavatsust koostada määruse täiendamiseks käitumisjuhend;

6.1.7.

toetada Euroopa ja rahvusvahelise tasandi standardimisalgatusi, tagamaks asjade interneti süsteemidele olulised tunnused, nagu usaldusväärsus, turvalisus, kättesaadavus, vastupidavus, hooldatavus ja kasutatavus. Eelkõige on standardimine vajalik suures osas digitaliseeritud tööstuslike tootmisprotsesside kiireks lõpuleviimiseks;

6.1.8.

tagada asjade interneti kasutajatele, eriti kõige haavatavamatele elanikkonnarühmadele ja neile, kes elavad hõredalt asustatud piirkondades, taskukohane ja kvaliteetne juurdepääs internetile;

6.1.9.

edendada teadlikkuse suurendamise kampaaniaid ja haridusprogramme, et hõlbustada asjade interneti kasutuselevõttu ettevõtjate ja tarbijate seas, võimaldades neil omandada vajalikke oskusi ja teadmisi (13) ning pöörates erilist tähelepanu haavatavatele elanikkonnarühmadele ja mitmekesisusele;

6.1.10.

käivitada algatusi haridusvaldkonnas, et tagada asjakohane ennetamine, sest lapsed sisenevad juba varakult digitaalsesse keskkonda;

6.1.11.

algatada diagnostilisi analüüse ja uuringuid asjade interneti mõju kohta sellistes valdkondades nagu säästva tootmise ja tarbimise uued mudelid;

6.1.12.

tagada vaidluste kohtuvälise lahendamise (nii internetis kui ka mujal) süsteemide täielik elluviimine ja tõhus kasutamine;

6.1.13.

6.2.

Samuti kutsub komitee komisjoni üles hindama asjade internetiga otseselt või kaudselt seotud eeskirju ning vajadusel parandama kehtivaid õigusakte. Sellega seoses tuleks uues kokkuleppes tarbijatega pöörata tähelepanu ka omavahel ühendatud seadmetele, võrgustikele ja nende turvalisusele ning selliste seadmetega seotud andmetele.

6.3.

Lõpetuseks rõhutab komitee, kui oluline on liikmesriikide vaheliste koostöö- ja kooskõlastusmehhanismide loomine ettenähtud eeskirjade tõhusaks ja ühetaoliseks kohaldamiseks ning kokkulepete jaoks, mis Euroopa Liidul tuleb tulenevalt ettevõtjate ja teenuseosutajate asukohast sõlmida väljaspool oma territooriumit, pöörates erilist tähelepanu parimate tavade vahetamisele. Kooskõlastamist vajab piiriüleseid andmevoogusid käsitlev rahvusvaheline poliitika, et kaasatud riigid saaksid kehtestada nii oma materiaal- kui ka menetlusõiguses sama kõrged kaitsestandardid.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) KOM(2005) 229 lõplik.

(2) COM(2016) 180 final.

(3) „Tehisintellekt ja selle mõju ühtsele (digitaalsele) ühtsele turule, tootmisele, tarbimisele, tööhõivele ja ühiskonnale“ (ELT C 288, 31.8.2017, lk 1).

(4) Vt Khwaja Shaik, „Why blockchain and IoT are best friends“, https://www.ibm.com/us-en/?lnk=n; uuenduste kohta Euroopa finantssektoris vt ELT C 246, 28.7.2017, lk 8.

(5) Digital McKinsey hinnangul ulatub asjade interneti võimalik majanduslik mõju 3,9 kuni 11,1 triljoni USA dollarini aastas.

(6) SWD(2018) 137.

(7) COM(2018) 246 final.

(8) Jõustus 25. mail 2018.

(9) Vt COM(2017) 477 final.

(10) Vt Maailmapanga Grupi aruanne „Internet of Things: The New Government-to-Business Platform“ („Asjade internet: uus valitsuste ja ettevõtjate vaheline platvorm“).

(11) Vt https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/news/eu-and-eea-member-states-sign-cross-border-experiments-cooperative-connected-and-automated.

(12) ELT C 197, 8.6.2018, lk 17.

(13) ELT C 434, 15.12.2017, lk 36.

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/14

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kestliku arengu eesmärkide hindamiseks paremini sobivad näitajad – kodanikuühiskonna panus“

(omaalgatuslik arvamus)

(2018/C 440/03)

Raportöör:	Brenda KING
Kaasraportöör:	Thierry LIBAERT

Täiskogu otsus	15.2.2018
Õiguslik alus	kodukorra artikli 29 lõige 2 –
	omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	5.9.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	194/2/3

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Alates sellest, kui Euroopa institutsioonid võtsid 2015. aastal vastu ÜRO kestliku arengu tegevuskava 2030, on komitee palunud komisjonil koostada üldine Euroopa kestliku arengu strateegia, mis sisaldab konkreetseid eesmärke, sihte ja meetmeid 17 kestliku arengu eesmärgi saavutamiseks. Hoolimata sellest, et EL oli tegevuskava 2030 elluviimise eestvedaja ja et kestliku arengu eesmärgid kajastavad ELi põhiväärtusi, milleks on suurema sotsiaalse, majandusliku ja keskkonnaalase kooskõla edendamine, ei ole Euroopa Komisjon suutnud luua üldist strateegiat. Aruteludokument „Euroopa kestliku arengu saavutamine aastaks 2030“, mis avaldatakse 2018. aasta lõpus, annab võimaluse rõhutada üldise Euroopa strateegia vastuvõtmise tähtsust.

1.2.

Euroopa kestliku arengu strateegia praegune puudumine seab ohtu tegevuskava 2030 sidusa rakendamise ELi ja riiklikul tasandil. Esineda võib erinevusi kestliku arengu eesmärkide käsitlemisel, sest mitu liikmesriiki koostavad juba oma kestliku arengu eesmärkide strateegiat ilma Euroopa strateegiaraamistiku ega ühiste rakendussuunisteta.

1.3.

Komitee pooldab Eurostati esimest, 2017. aasta järelevalvearuannet kestliku arengu eesmärkide elluviimise kohta, (1) mis põhineb põhjalikul 100st näitajast koosneval kogumil ja milles on kasutatud rangeid andmekriteeriume. Küll aga on komitee leidnud Eurostati praeguse näitajate kogumi puhul mitu puudust, mida tuleks Eurostati iga-aastase kestliku arengu eesmärke käsitleva järelevalvearuande koostamisel edaspidi arvesse võtta.

1.4.

Komitee nõuab näitajaid, mida saab kasutada poliitika kavandamise ja kujundamise alusena. Praeguse näitajate kogumiga ei saa mõõta seda, kui kaugel on eesmärkide saavutamine, ega koostada asjakohast eduaruannet. Vaja on kehtestada konkreetsed ELi poliitikaeesmärgid kestliku arengu eesmärkide jaoks ning nende saavutamist peab saama näitajate abil jälgida. Konkreetsete ELi poliitikaeesmärkide puudumise ajal võiks EL hinnata riiklikku tulemuslikkust võrrelduna parima ja keskmise tulemuslikkusega.

1.5.

Lisaks tegi komitee kindlaks teatavad tehnilised piirangud, mis tuleb kõrvaldada, et tagada parimate näitajate kasutamine. Näiteks ei kasutata piisavalt valdkonnaüleseid näitajaid, et anda teavet eesmärkide koostoime ja nendega seotud dilemmade kohta. Samuti ei ole täielikult integreeritud partnerriikide kestliku arengu vastastikust mõju ega jälgitud, et poliitikas oleks oluliste välis- ja sisepoliitika eesmärkide vahel kooskõla.

1.6.

Eurostat ja riiklikud statistikaametid peavad tagama, et nad kasutavad sidusat näitajate raamistikku. Vaja on luua põhjalik ja integreeritud näitajate süsteem, tagamaks, et kestliku arengu eesmärkide elluviimise jälgimine oleks Euroopa ja riiklikul tasandil usaldusväärne.

1.7.

Eurostatil ja riiklikel statistikaametitel on uute andmete kogumiseks piiratud inimressursid ja rahalised vahendid ning seepärast ei ole alati võimalik luua uusi ja sihipärasemaid näitajaid. Komitee nõuab piisavaid ressursse ja vahendeid selle olulise piirangu kõrvaldamiseks.

1.8.

Komitee nõuab kodanikuühiskonna ulatuslikku kaasamist näitajate määramisse ja ELi edusammude hindamisse nende eesmärkide saavutamisel. Kestliku arengu eesmärkide valdkonnaülest olemust arvestades tuleb teha mitut sidusrühma hõlmavat integreeritud koostööd.

1.9.

Komitee soovitab lisada näitajate kogumile kvalitatiivne variaruanne, mis koostatakse tihedas koostöös kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et suurendada kõigi sidusrühmade vastutustunnet kestliku arengu eesmärkide saavutamise eest. Kvalitatiivne teave võib tuua esile suundumused, mida üksnes kvantitatiivsed näitajad muidu ei kajasta. Komitee teeb ettepaneku hakata juhtima kvalitatiivse lisaaruande koostamise kooskõlastamist. Lisaks teeb komitee ettepaneku, et Euroopa Komisjon teeks koostööd Euroopa kestliku arengu eesmärkide tippkohtumise korraldamisel, et anda olukorrast ülevaade kõigi asjakohaste sidusrühmade osalusel.

1.10.

Sidus strateegiaraamistik nõuab samuti, et muud ELi näitajad (nt sotsiaalnäitajate tulemustabelis sisalduvad näitajad ja Euroopa bioloogilise mitmekesisuse näitajad) peavad olema kooskõlas tegevuskava 2030 raamistikuga. Üldises strateegias tuleb anda ülevaade kestliku arengu eesmärkide, ELi poliitikavaldkondade ja näitajate eri kogumite seotuse kohta.

1.11.

Komitee nõuab, et ELi praegust juhtimissüsteemi kohandataks tegevuskava 2030 rakendamisega. ELi üldine kestliku arengu strateegia, mis on täielikult kooskõlas tegevuskavaga 2030, tagaks kestliku arengu eesmärkide integreerimise kõigisse ELi poliitikavaldkondadesse ning looks raamistiku kestliku arengu eesmärkide ELi ja riiklikul tasandil elluviimise kooskõlastamiseks ja järelevalveks. Näiteks tuleks kestliku arengu eesmärkide elluviimist jälgida ja sellele kaasa aidata Euroopa poolaasta raames. Lisaks tuleks ELi poliitika loomisel ja hindamisel (nt parema õigusloome tegevuskava) integreerida kestliku arengu eesmärgid täielikult poliitikatsüklisse. Kestlikkuse kriteeriume tuleks kohaldada kõigile seadusandlikele ja poliitilistele ettepanekutele, et hinnata mõju kestliku arengu eesmärkidele ja otsustada ettepaneku asjakohasuse üle.

1.12.

Komitee soovitab, et Euroopa Komisjonis peaks üks asepresident koos erimeeskonna, konkreetse eelarve ja töökorraldusega ning koostöös kõigi volinike ja komisjoni osakondadega juhtima kestliku arengu eesmärkide integreerimist ELi poliitikavaldkondadesse. Lisaks peaks Euroopa Komisjoni president tutvustama kestliku arengu eesmärkide elluviimisel tehtud edusamme ja selleks vajalikke lisameetmeid iga-aastases kõnes Euroopa Liidu olukorra kohta.

1.13.

Lõpetuseks nõuab komitee kokkuleppele jõudmist ELi eelarves, et muuta kestlik areng põhieesmärgiks. Komitee tuletab meelde, et lõplik otsus mitmeaastase finantsraamistiku kohta ajavahemikuks 2021–2027 näitab, kas EL suudab täita kestliku arengu tegevuskava 2030 raames võetud kohustusi. Komisjoni 2018. aasta mai ettepanek on samm õiges suunas, kuid lõppkokkuvõttes ei kasutata sellega ära võimalust muuta kestliku arengu tegevuskava 2030 Euroopa tegevuskava prioriteediks.

2. Puudub ELi strateegia

2.1.

EL peaks võtma oma juhtrolli raames suuremaid kohustusi kestliku arengu tagamiseks ja edendamiseks. Tegevuskava 2030 on otseselt kooskõlas Euroopa Liidu põhieesmärgiga edendada suuremat sotsiaalset, poliitilist, majanduslikku ja keskkonnaalast kooskõla nii Euroopas kui ka mujal maailmas. Kuigi EL ja selle liikmesriigid allkirjastasid üleilmse tegevuskava, on Euroopa siiski maha jäänud. Siiani ei ole EL ega mitu liikmesriiki suutnud rakendada kestliku arengu strateegiat, et tagada kestliku arengu eesmärkide saavutamine.

2.2.

Kui tuletada meelde Euroopa Liidu lepingu artiklit 3, on seal kestliku arengu kohta öeldud, et suhetes maailmaga toetab liit maailma säästvat arengut. Ehkki mitmesugused ELi poliitikastrateegiad, nagu tööstus-, transpordi- ja energiapoliitika, sisaldavad varasemast rohkem kestlikkuse elemente, jääb puudu edasipüüdlikkusest ja rahalistest vahenditest. Üldiselt peab komitee kahetsusväärseks seda, et ilmselgelt puudub strateegia, poliitiline sidusus ja integratsioon üldisesse ELi poliitika kooskõlastamisse.

2.3.

Komitee on ainus ELi tasandi institutsioon, mis on seadnud kestliku arengu esmatähtsale kohale. Euroopa Parlamendil ei ole struktuuri kestliku arenguga tegelemiseks, kuigi osa fraktsioone on Euroopa Parlamendi 2019. mai valimiste kontekstis lisanud tegevuskava 2030 oma poliitilistesse prioriteetidesse. Euroopa Komisjon on loonud paljusid sidusrühmi hõlmava kestliku arengu eesmärkide platvormi, mis on samm õiges suunas, kuid ei ole kindel, kas see platvorm jätkab tööd ka komisjoni järgmise koosseisu ajal. Pealegi toetas komitee palju kaugeleulatuvama ja suurema kodanikuühiskonna foorumi loomist kui see, mis lõpuks loodi (2).

2.4.

Riiklikul tasandil on kestliku arengu eesmärkide kavandamine ja elluviimine erinev (3). Osa liikmesriike on juba võtnud vastu põhjalikud riiklikud kestliku arengu strateegiad ning mõnel juhul on piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused ja asjaomased sidusrühmad käivitanud teadlikkuse suurendamiseks ka kestliku arengu eesmärkide algatusi. Kuna Euroopa raamistik puudub, on oht, et riiklikud lähenemisviisid ei ole omavahel kooskõlas. Komitee nõuab kestliku arengu integreerimist riiklikesse poliitikameetmetesse ning kodanikuühiskonna täielikku kaasamist nende kujundamisse ja rakendamisse kooskõlas üldise ELi strateegiaga.

3. Edasine tegevus

3.1.

13. septembril 2017 teatas president Juncker, et koostatakse aruteludokument „Euroopa kestliku arengu saavutamine aastaks 2030, võttes aluseks ÜRO kestliku arengu eesmärkide järelmeetmed, sealhulgas Pariisi kliimakokkuleppe“, mis avaldatakse 2018. aasta talvel. Koostamise etapis võtab komisjon arvesse paljusid sidusrühmi hõlmava kestliku arengu eesmärkide platvormi liikmete seisukohti. Platvormi liikmed teevad ettepanekuid ELi juhtimise parandamiseks (nt üldise strateegia vastuvõtmine) seoses kestliku arengu eesmärkide ja poliitiliste soovitustega ning sellega, kuidas tuleks ELi töövahendeid kujundada poliitika, järelevalve ja vastutuse kooskõlastamiseks.

3.2.

Kestliku arengu eesmärkide elluviimine hõlmab majanduslikke, sotsiaalseid, poliitilisi ja keskkonnaalaseid eesmärke, mis nõuavad põhjalikke muutusi Euroopa ühiskonnas ja ELi institutsioonides.

3.3.

Euroopa Parlamendi 2019. aasta valimiste eel peetavad Euroopa tuleviku teemalised arutelud on hädavajalikud, et suurendada inimeste teadlikkust kestlikust arengust. Euroopa erakonnad peavad võtma seisukoha ja käsitlema kestlikku arengut oma valimisprogrammides.

3.4.

Lisaks on komitee seisukohal, et tulevane Euroopa Komisjoni koosseis ja 2019. aasta valimiste järgne Euroopa Parlamendi koosseis peaksid seadma esikohale kestliku arengu eesmärkide parema integreerimise ELi poliitikavaldkondadesse. Komitee kutsub Euroopa Parlamenti üles suurendama oma suutlikkust jälgida ja kontrollida kestliku arengu eesmärkide saavutamisel tehtavaid edusamme ja võtta eesmärkide eest vastutus. Komisjonil on soovitatav tugevdada kestliku arengu eest vastutava asepresidendi juhipositsiooni ja muuta peadirektoraatide ülesandeid, et oleks selge, kes iga kestliku arengu eesmärgi eest vastutab.

3.5.

Lõplik otsus mitmeaastase finantsraamistiku kohta ajavahemikuks 2021–2027 näitab, kas EL suudab täita kestliku arengu tegevuskava 2030 raames võetud kohustusi. Mitmeaastane finantsraamistik on kestliku arengu eesmärkide integreerimise seisukohalt äärmiselt oluline. Euroopa Komisjoni 2018. aasta mais esitatud ettepanek on samm õiges suunas, kuid sellega ei kasutata ära võimalust muuta tegevuskava 2030 Euroopa tegevuskava prioriteediks. Lisaks kliimapoliitika integreerimise eesmärgi kavandatavale piiratud suurendamisele tuleks uues mitmeaastases finantsraamistikus eraldada asjakohased rahalised vahendid kestliku arengu jaoks ja tagada ka, et rahastamine ei õõnesta ühelgi juhul kestliku arengu eesmärkide elluviimist. Rahalised vahendid tuleb teha kättesaadavaks kestliku arengu eesmärkide elluviijatele, sh liikmesriikidele, kohalikele omavalitsustele, ettevõtjatele ja valitsusvälistele organisatsioonidele, kes tegelevad uuenduslike ja laiendamiskõlblike projektidega.

3.6.

EL elab praegu läbi rasket poliitilist ja institutsionaalset kriisi ning seisab silmitsi selliste probleemidega nagu suurenev sotsiaalne ebavõrdsus, keskkonnaprobleemid ja usalduse vähenemine valitsuse ja ELi vastu (4). Olukorra lahendamiseks peab EL looma uue lähenemisviisi, mis suudaks pakkuda käegakatsutavaid lahendusi meie ühiskonna probleemidele. Käimasolevad Euroopa tuleviku teemalised arutelud peaksid aitama sellele uuele lähenemisviisile kaasa, võttes arvesse tegevuskava 2030 ja kuuendat stsenaariumi Euroopa jaoks, (5) et EList saaks kestlikkuse eestvedaja. Euroopa riigipead ja valitsusjuhid peavad võtma tugevama juhtrolli, et muuta kestliku arengu eesmärgid oma poliitiliste arutelude ja Euroopa-nägemuse keskseks osaks.

3.7.

Tegevuskava 2030 põhineb sellistel Euroopa põhiväärtustel nagu demokraatia ja osalemine, sotsiaalne õiglus, solidaarsus ja kestlikkus ning õigusriigi põhimõtete ja inimõiguste austamine nii Euroopas kui ka mujal maailmas. Uus kestliku arengu lähenemisviis peaks andma kodanikele vastuse küsimusele, kuidas avalik haldus ja kodanikuühiskonna organisatsioonid kavatsevad saavutada majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnaalast heaolu.

4. Näitajate probleem

4.1.

Komitee leiab, et ELi kestliku arengu eesmärkide näitajaid tuleb kasutada lisaks poliitika hindamisele ka poliitika loomisel ja kujundamisel, mitte üksnes aruandluseks. Näitajad peaksid aitama ELi poliitikakujundajatel töötada välja tulevasi poliitikameetmeid ja leida viise kestliku arengu eesmärkide paremaks saavutamiseks. Samuti peaksid ELi poliitikakujundajad saama neist abi, et teha kindlaks kestliku arengu eesmärkide poole liikumisel esinevad kõrvalekalded ja teha õigel ajal olulisi poliitilisi muudatusi, et jõuda eesmärkideni 2030. aastaks.

4.2.

Komitee on seisukohal, et Eurostati 2017. aasta järelevalvearuanne kestliku arengu eesmärkide elluviimise kohta ELis on hea algus, kuid on ka arenguruumi. Seda tuleb näitajate täiustamise abil edasi arendada. Kuna puuduvad kvantifitseeritud ELi eesmärgid, võib edusammude hindamise praegune meetod (nt 1 % positiivseid muutusi) olla eksitav, sest erinevalt teistest aruannetest ei näita see, kui kaugel on kestliku arengu eesmärkide saavutamine. Näiteks selgub Eurostati andmetest, et kestliku arengu eesmärgi nr 12 (6) poole liikumisel on tehtud Euroopas märkimisväärseid edusamme, samal ajal kui teised allikad, näiteks OECD, on jõudnud erinevatele järeldustele (7). Järelevalvearuandes tuleb teha selgemaks tegevuskava integreeritud olemus, mille puhul jõupingutused peavad aitama iga eesmärki saavutada ega tohi ühtegi neist kahjustada. Kuigi valdkonnaülesed näitajad on väärtuslikud, ei piisa nendest teabe andmiseks eesmärkide koostoime ja nendega seotud dilemmade kohta. Lisaks tuleks aruandes võtta arvesse partnerriikide kestliku arengu vastastikust mõju ja jälgida, et poliitikas oleks oluliste välis- ja sisepoliitika eesmärkide vahel kooskõla. Lõpetuseks peaksid näitajad võimaldama Euroopa riikide võrdlust ja näitama elluviimise erinevusi liikmesriikides ning neid tuleb sagedasti ajakohastada, et need põhineksid parimatel olemasolevatel teaduslikel andmetel/teadmistel ja parimal olemasoleval teabel.

4.3.

Et luua sidus näitajate kogum, mis annab selge ülevaate kestliku arengu eesmärkide elluviimisest ELi tasandil, on äärmiselt tähtis luua ulatuslik Euroopa ja riiklikku tasandit hõlmav näitajate süsteem. Esiteks tuleb kooskõlastada praegusi näitajaid, mida kasutatakse ELi eri poliitikavaldkondades, või vähemalt siduda need ELi kestliku arengu eesmärkide näitajatega. Näiteks tuleb ELi kestliku arengu eesmärkide näitajatega siduda sellised asjaomased näitajate kogumid nagu sotsiaalnäitajate tulemustabel ja Euroopa bioloogilise mitmekesisuse näitajad ning selgelt kindlaks määrata nende seos. Teiseks tuleks riiklikes kestliku arengu strateegiates kasutada samu näitajaid või vähemalt ELi kestliku arengu eesmärkide näitajatega võrreldavaid näitajaid. Vastasel juhul on suur oht, et liikmesriikide eri lähenemisviiside vahel tekivad vastuolud. Kolmandaks peab EL tagama põhjaliku aruandluse ÜRO kestliku arengu kõrgetasemelisele poliitilisele foorumile. Euroopa Komisjon peab suutma anda selge ülevaate kestliku arengu eesmärkide elluviimisest ELi ja kõigi liikmesriikide tasandil.

4.4.

Komitee on seisukohal, et näitajate kindlaks määramise protsessi puhul tuleb tegeleda teatavate piirangute probleemiga. Eurostatil ja riiklikel statistikaametitel on uute andmete kogumiseks piiratud inimressursid ja rahalised vahendid ning seepärast ei ole alati võimalik luua uusi ja sihipärasemaid näitajaid. Euroopa Parlamendile esitatud Euroopa statistika haldamise nõuandekogu 2017. aasta aruande kohaselt ulatub Euroopa statistikasüsteemi kulu 0,02 %ni SKPst ning pärast personali vähendamist seoses eelarve kokkuhoiupoliitikaga ei ole töötajate arv jõudnud majanduskriisieelsele tasemele (8). Näitajate kogumi täiustamiseks tuleb rohkem tähtsustada kestliku arengu näitajate väljatöötamist ning kooskõlas kestliku arengu eesmärgi nr 17 sihtmärkidega tuleb Eurostatile ja riiklikele statistikaametitele eraldada piisavad rahalised vahendid kestliku arengu näitajate jaoks. Siis on võimalik lisada uusi näitajaid, mille jaoks võib olla vaja koguda lisaandmeid.

4.5.

Eurostati praeguse näitajate kogumi puhul leiab komitee mitu puudust, mis tuleb kõrvaldada, ideaaljuhul enne Eurostati 2018. aasta kestliku arengu eesmärkide järelevalvearuande avaldamist. Täiustada tuleb järgmisi valdkondi:

—	üldtulemuste visuaalne esitamine peab olema objektiivsem, et vältida ekslikku muljet, et Euroopa viib kestliku arengu eesmärke suurel määral tulemuslikult ellu, mis on vastuolus muude kvalitatiivsete ja valdkondlike teadusuuringutega ning kodanike arusaamadega;

—	rohkem tähelepanu tuleb pöörata Euroopa praeguse arengumudeli ülekanduvale mõjule, toetudes näiteks Eurostati olemasolevale keskkonnajalajälgi käsitlevale tööle, ja Euroopa panusele kestliku arengu eesmärkide saavutamise toetamisel partnerriikides;

—	lähenemisviis kestliku arengu tegevuskava jagamatuse mõistmiseks peab olema innovatiivsem ja minema kaugemale valdkonnaülestest näitajatest, mis üksi ei näita kestlikkuse eri mõõtmete ebavõrdsust ja lahknevusi ning millel puudub sobiv raamistik poliitikavaldkondade sidususe hindamiseks;

—	rohkem peab saama teavet ettevõtjate, kohalike omavalitsuste ja valitsusväliste organisatsioonide tegevuse tulemuslikkuse kohta;

—	rohkem peab saama teavet kestliku arengu eesmärkide elluviimise tulemuslikkuse kohta liikmesriikides, sest keskmised näitajad ei anna täielikku ülevaadet. Riikliku tasandi teave on oluline ka seepärast, et liikmesriikidel on mitme kestliku arengu eesmärgi suhtes ainupädevus;

—	tuleb luua paremad näitajad kestliku arengu eesmärkide elluviimise eest vastutuse võtmise kohta kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega nr 16 (9) ja 17, (10) näiteks kodanikuühiskonna tegutsemisruum Euroopas (11) ja innovatiivsed partnerlused;

—	Euroopa sihtmärgi puudumise korral on vaja tugevamat metoodikat kestliku arengu eesmärkide edusammude mõõtmiseks, võrreldes näiteks keskmisi tulemusi Euroopa liikmesriikide parimate tulemustega või muudest rahvusvahelistest kohustustest või olemasolevast teadustööst tulenevate sihtmärkidega.

4.6.

Kuigi pikad aegread on kasulikud, tuleks näitajaid läbi vaadata ja täiustada tuvastatud uute probleemide ja teadusliku teabe arengu, sh uute andmete valguses. Ehkki Eurostati püüdlused lisada 2018. aastal uusi näitajaid on samm õiges suunas, on äärmiselt olulised protsessi selgus ja tähtajad nn ootel olevate näitajate lisamiseks. Näiteks tuleks luua tegevus- ja ajakava ELi kodutuse näitaja jaoks, mida soovitab Euroopa kodututega tegelevate riiklike organisatsioonide liit (FEANTSA) ja mis on praegu ootel olevate näitajate nimekirjas.

4.7.

Suurendada tuleb organiseeritud kodanikuühiskonna osatähtsust Eurostati aastaaruande koostamisel. Eurostat peaks näitajate kindlaksmääramisel ja nende edukuse hindamisel kodanikuühiskonnaga rohkem konsulteerima. Üldjuhul tuleb kodanikuühiskonnaga konsulteerida protsessi piisavalt varajases etapis, et soovitusi jõutaks arvesse võtta, ja Eurostat peab selgitama, miks kodanikuühiskonna soovitusi on või ei ole arvesse võetud.

4.8.

Sellel, mida jälgitakse ja mida ei jälgita, ning eelkõige näitajate kavandamisel ja valikul on märkimisväärne poliitiline mõju (12). Seepärast peaks kodanikuühiskonnal olema võimalik Eurostati aastaaruande koostamise protsessis osaleda, tagades näitajate kvalitatiivse tõlgendamise. Selle juurde tuleb lisada sagedased Eurobaromeetri uuringud, et hinnata, kuidas kodanikud tehtavaid edusamme tajuvad.

4.9.

Komitee mõistab, et kodanikuühiskonnal on piiratud statistiline suutlikkus pakkuda välja uusi näitajaid, mis vastaksid Eurostati statistilise usaldusväärsuse kriteeriumile. Kodanikuühiskond saab aga kehtestada kasulikke näitajaid, mille jaoks kasutatakse muid allikaid kui Eurostati andmeid. Selle näitena võib tuua kestliku arengu lahenduste võrgustikus väljatöötatavad näitajad. Siiski on komitee seisukohal, et kodanikuühiskonna organisatsioone on vaja toetada suutlikkuse suurendamise meetmete abil, et kodanikuühiskond suudaks Eurostatiga peetavasse arutellu tõhusama panuse anda.

4.10.

Et tagada kestlikul arengul põhinev tõhus uus lähenemisviis, nagu on märgitud eespool, palub komitee tungivalt parandada viisi, kuidas Euroopa Komisjon ja Eurostat kestliku arengu eesmärkide elluviimisel tehtavate edusammude teemal suhtlevad. Eurostati aruanne on ei ole täiesti lugejasõbralik ja seda ei levitata kuigi laialt, mistõttu tuleks uurida uusi võimalusi mitteerialaste sihtrühmade ja kodanike teadlikkuse suurendamiseks. Samuti tuleks osana edasipüüdlikust teadlikkuse suurendamise strateegiast leida teisi uurimis- ja teabevahetusvõimalusi. Näiteks võimaldaks kodanikuühiskonna järelevalve rubriigi lisamine Eurostati kestliku arengu eesmärkide veebisaidile võtta interaktiivselt nende eesmärkide saavutamise eest ühisvastutuse.

4.11.

Komitee tunnistab, et Eurostati aastaaruanne ei sisaldada kvalitatiivset teavet ega saagi seda sisaldada. Selle lünga täitmiseks (ja kodanikuühiskonna kaasatuse edendamiseks) teeb komitee ettepaneku, et kestliku arengu eesmärkide elluviimise järelevalvet peaks täiendama eraldi sõltumatu kvalitatiivne variaruanne, mis on koostatud tihedas koostöös kodanikuühiskonna sidusrühmadega. See variaruanne peaks sisaldama järgmist: a) Eurostati aruande käsitlus ja analüüs; b) Eurostati aruande täiendus, mis hõlmab kvalitatiivset teavet organiseeritud kodanikuühiskonnalt, ja c) organiseeritud kodanikuühiskonna tõlgendus edusammude kohta kestliku arengu eesmärkide elluviimisel. Komitee hindab praegu kodanikuühiskonna osalemist kestliku arengu eesmärkide järelevalves (kavas viia lõpule 2018. aasta novembriks), uurides konkreetselt metoodilist lähenemisviisi kõnealuse, Eurostati aasaaruannet täiendava aruande koostamiseks ja tehes sellekohase ettepaneku.

4.12.

Kestliku arengu tegevuskava keskmes on vastutustunne. Edasipüüdlikku kestliku arengu strateegiat peab täiendama tõhus vastutuse raamistik, milles on oluline osa kodanikuühiskonnal. Selleks on tarvis suurendada kodanike teadlikkust kogu liidus, viia ellu arvamusuuringuid ja kasutada muid kodanikelt tagasiside saamise mehhanisme. Sellega seoses peaks Euroopa Komisjon (koostöös komiteega) korraldama kestliku arengu eesmärkide tippkohtumise, et anda koos liikmesriikide, Euroopa Parlamendi, kodanikuühiskonna, ettevõtjate ning piirkondlike ja kohalike omavalitsustega iga-aastane ülevaade olukorrast, ning võtma endale kohustuse pidada sidusrühmadega kaasavat ja korrapärast dialoogi. Samuti tuleks edendada häid tavasid seoses kodanikuühiskonna osalemisega kestliku arengu eesmärkide elluviimise hindamises. Komitee võiks võtta põhirolli, et aidata organiseeritud kodanikuühiskonnal vahetada sellekohaseid kogemusi, luua koostoimet, suurendada teadmisi ja teadlikkust ning edendada koostööd.

5. Kestliku arengu eesmärkide integreerimine ELi juhtimisse

5.1.

Euroopa Komisjoni praegust juhtimist tuleks kohandada nii, et see aitab kaasa tegevuskava2030 elluviimisele. Selleks peaksid kõik ELi institutsioonid tegema samme, et tagada kooskõlastatud töö kestliku arengu eesmärkide suunas liikumisel.

5.2.

Hoolimata Euroopa Komisjoni asepresidendi juhipositsioonist on ilmne, et mitmes komisjoni peadirektoraadis on toetus vähene, mis takistab edusamme. Sama kehtib Euroopa Parlamendi kohta, mille komisjonides tuleks luua usaldusväärne protsess kestliku arengu eesmärkide elluviimise arutamiseks. Euroopa Ülemkogu kestliku arengu eesmärkide töörühm on kasulik, aga see peab tagama kestliku arengu eesmärkide piisava integreerimise kõigisse valdkondadesse, millega Euroopa Ülemkogu tegeleb, sh ühise põllumajanduspoliitika tulevik, ühtekuuluvuspoliitika, transpordipoliitika, (13) välissuhted (14) ja mitmeaastane finantsraamistik 2021–2027.

5.3.

ELi tulevasel üldisel kestliku arengu strateegial peaks olema suur osatähtsus kestliku arengu eesmärkide integreerimisel kõigisse ELi poliitikavaldkondadesse ning see peab tagama raamistiku kestliku arengu eesmärkide ELi ja riiklikul tasandil elluviimise kooskõlastamiseks ja järelevalveks. Nagu eespool märgitud, tuleks strateegias kehtestada eesmärgid, vahendid nende saavutamiseks ja sidus näitajate kogum edusammude jälgimiseks. Komitee jagab nõukogu arvamust, et tarvis on välja töötada võrdlusnäitajate raamistik (15).

5.4.

See võrdlusnäitajate raamistik peaks sisaldama kõiki asjaomaseid Euroopa näitajaid, mida kasutatakse praegu eri poliitikavaldkondades, ning selles tuleks määrata kindlaks olemasolevate näitajate ja kestliku arengu eesmärkide näitajate seosed. Näiteks peaks Euroopa Komisjon tagama täieliku vastavuse ja sidususe sotsiaalnäitajate tulemustabeli ja ELi kestliku arengu eesmärkide näitajate vahel. Sotsiaalnäitajate tulemustabeli 12 näitajast kaheksa sisaldub tervenisti või osaliselt ELi kestliku arengu eesmärkide näitajate kogumis.

5.5.

Kestliku arengu eesmärkide kooskõlastamine ja järelevalve nende elluviimise üle tuleks integreerida Euroopa poolaasta protsessi, nagu komitee on korduvalt nõudnud (nt komitee arvamused NAT/693, (16) NAT/700, (17) SC/047, (18) SC/050) (19). See peaks hõlmama kontrollimenetlust, et hinnata kestliku arengu eesmärkide elluviimise strateegiate asjakohasust liikmesriikide tasandil. Riiklikud asutused peaksid saama ühiseid suuniseid ja neid tuleks jälgida, et kõik jõupingutused oleksid samasuunalised. Lisaks tuleb edendada parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel. Tulevase üldise kestliku arengu strateegia kontekstis peaks Euroopa poolaasta täielikult laienema traditsioonilisest majanduslikust mõõtmest kaugemale ja sinna tuleks täies ulatuses integreerida sotsiaalne ja keskkonnamõõde, mis peavad olema sama tähtsal kohal. Seega peaksid riigipõhised soovitused olema kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega ja analüüsiga, mis koostatakse Euroopa poolaasta raames riiklikes aruannetes.

5.6.

Hiljuti loodud struktuurireformi tugiprogrammi eesmärk on aidata liikmesriikidel viia ellu institutsioonilisi, struktuurilisi ja haldusreforme. Eeldatavalt on struktuurireformi tugiprogrammil järgmistel aastatel asjakohane osa. Nagu on juba rõhutatud komitee arvamuses (20) ja Falkenbergi aruandes, (21) tuleks struktuurireformi tugiprogrammi puhul tagada, et mis tahes toetatav reform oleks kooskõlas kestliku arengu tegevuskavaga 2030 ja kestliku arengu eesmärkidega.

5.7.

Et kestliku arengu eesmärgid integreeritaks kõigisse ELi poliitikavaldkondadesse, tuleb parema õigusloome tegevuskava asjakohaselt kohandada, et tagada kõikehõlmav ja terviklik lähenemine kestliku arengu eesmärkidele. Komitee on seisukohal, et parema õigusloome suunistes ja töövahendis tuleks sõnaselgelt viidata kestliku arengu eesmärkide põhimõtetele. Lisaks tuleks parema õigusloome meetodid läbi vaadata, tagamaks, et nende abil saab hinnata pikaajalisi eesmärke ja mõõta seda, kui kaugel on kestliku arengu eesmärkide saavutamine. Suuremat tähelepanu tuleb pöörata ka poliitikavaldkondade sidususele kui ühele kestliku arengu eesmärkide elluviimise vahendile, kasutades näiteks OECD poliitikavaldkondade kestliku arengu sidususe raamistikku.

5.8.

Uusi seadusandlikke ja poliitilisi algatusi kavandades peaks Euroopa Komisjon selgelt näitama, milline kestliku arengu eesmärk on sihiks võetud, ja kasutama kestlikkuse kriteeriume, et hinnata eeldatavat mõju kestliku arengu eesmärkidele (osana mõjuhindamise protsessist, mille eesmärk on hinnata ettepanekute majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnaalast mõõdet). Tuleks kindlaks määrata kestliku arengu eesmärkide elluviimisel esinevad põhiprobleemid, mida kavandatava poliitikaga soovitakse kõrvaldada. Ka ELi kehtivate poliitikameetmete järelevalvet ja hindamist tuleb kohandada, et mõõta kestliku arengu eesmärkide elluviimisel tehtavaid edusamme ja soovitada poliitilisi muudatusi, millel on suurem mõju kestliku arengu eesmärkide edendamisele.

5.9.

Kestliku arengu mõõde tuleks lisada ka komisjoni õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT). REFITi programmitöö peaks tagama, et kavandatava ELi õiguse lihtsustamine ja ajakohastamine oleks sidus ning aitaks kestliku arengu eesmärke ellu viia.

Brüssel 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) „Sustainable development in the European Union: Monitoring report on progress towards the SDGs in an EU context. 2017 edition.“

(2) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa jätkusuutliku tuleviku järgmised sammud“ (ELT C 345, 13.10.2017, lk 91).

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa kodanikuühiskonna säästva arengu foorum“ (ELT C 303, 19.8.2016, lk 73).

(3) Komitee tegeleb riiklikul tasandil käivitatud kestliku arengu algatuste kaardistamisega. Kokkuvõte iga liikmesriigi kohta tehakse kättesaadavaks komitee veebisaidil.

(4) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Üleminek kestlikumale Euroopa tulevikule“, SC/047 (ELT C 81, 2.3.2018, lk 44).

(5) http://www.foeeurope.org/sites/default/files/other/2017/6th_scenario_future_of_europe.pdf

(6) Kestliku arengu eesmärk nr 12: vastutustundlik tarbimine ja tootmine.

(7) Vt nt OECD, 2017. „Measuring Distance to the SDG Targets: an assessment of where OECD countries stand.“ („Kestliku arengu eesmärkide edusammude mõõtmine: OECD riikide olukorra hindamine“)

(8) ESGABi 2017. aasta aruanne, lk 25-26.

(9) Kestliku arengu eesmärk nr 16: rahu, õigus ja tugevad institutsioonid.

(10) Kestliku arengu eesmärk nr 17: partnerlused eesmärkide saavutamiseks.

(11) Tuginedes olemasolevale metoodikale, nagu Civicus Monitor, https://civicus.org/index.php/what-we-do/innovate/civicus-monitor.

(12) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa jätkusuutliku tuleviku järgmised sammud“, NAT/700 (ELT C 345, 13.10.2017, lk 91).

(13) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Transpordi roll kestliku arengu eesmärkide taotlemisel ning mõju ELi poliitikakujundamisele“ (ELT C 367, 10.10.2018, lk 9).

(14) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Uuendatud partnerlus Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega“, REX/485 (ELT C 129, 11.4.2018, lk 76).

(15) http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-10370-2017-INIT/et/pdf

(16) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Säästev areng: ELi sise- ja välispoliitika kaardistamine“, NAT/693 (ELT C 487, 28.12.2016, lk 41).

(17) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa jätkusuutliku tuleviku järgmised sammud“, NAT/700 (ELT C 345, 13.10.2017, lk 91).

(18) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Üleminek kestlikumale Euroopa tulevikule“, SC/047 (ELT C 81, 2.3.2018, lk 44).

(19) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus 2018. aasta majanduskasvu analüüsi kohta, SC/50 (ELT C 227, 28.6.2018, lk 95).

(20) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Struktuurireformi tugiprogramm“, ECO/398 (ELT C 177, 18.5.2016, lk 47).

(21) „Sustainability Now!“, Euroopa Poliitilise Strateegia Keskuse strateegiline märgukiri, 18. väljaanne (2016), https://www.eesc.europa.eu/sites/default/files/files/rapport_kff.pdf.

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/22

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa maapiirkondade panus Euroopa kultuuripärandiaastasse 2018, tagades kestlikkuse ning linna- ja maapiirkondade sidususe“

(omaalgatuslik arvamus)

(2018/C 440/04)

Raportöör:

Tom JONES

Täiskogu otsus	15.2.2018
Õiguslik alus	kodukorra artikli 29 lõige 2
	omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	5.9.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	201/2/7

1. Järeldused ja soovitused

Järeldused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab täielikult 2018. aasta nimetamist Euroopa kultuuripärandiaastaks ja kiidab korraldajate kõiki jõupingutusi, mida on kõigil tasanditel tehtud nähtavuse suurendamiseks ning Euroopa mitmekülgse ja rikka kultuuripärandi tunnustamiseks (1).

1.2.

Komitee ergutab kõiki sidusrühmi ja osalejaid mõistma kultuuri võimalikult laias tähenduses ja kaasama kõik kodanikud.

1.3.

Lisaks mineviku tunnustamisele peaks see aasta edendama ka inimeste inspiratsiooni ja oskuste muutuvaid, uusi ja väljakutseid pakkuvaid väljendusi, mis sageli tulenevad eri riikide maapiirkondade kultuuripärandis juurdunud traditsioonidest.

1.4.

Kaksteist kuud on küll lühike aeg, kuid loodetakse, et see lisajõupingutus ja -panus õhutab kodanikke keskenduma kultuuripärandiga seotud võimalustele maapiirkondades. See peaks võimaldama neil luua praegustele ja tulevastele põlvkondadele uue hoo saanud, esteetilise, sotsiaalse ja majandusliku heaolu varasalve. Poole aasta jooksul on üle 3 500 projekti saanud Euroopa kultuuripärandiaasta märgise ja maapiirkondade projektide osakaal on piirkonniti erinev.

1.5.

Komitee toetab Euroopa kunsti- ja kultuuriliidu 2018. aasta jaanuaris tehtud üleskutset ELi institutsioonidele ja liikmesriikidele näha ette 2020. aasta järgses mitmeaastases finantsraamistikus märkimisväärne toetus. Samuti väljendab komitee heameelt kohustuste üle, mida Euroopa Komisjonil on kavas võtta kultuuri valdkonnas oma 2018. aasta mai eelarveprojektis, ja tema kohustuste üle uues kultuurivaldkonna tegevuskavas. (2)

Soovitused

1.6.

Maapiirkondade kultuuripärandit tuleks kogu selle rikkuses ja mitmekülgsuses ametlikult tunnustada sellele omase kunstilise väärtuse ning majandusliku ja sotsiaalse panuse eest kõigi Euroopa kodanike heaolusse (3).

1.7.

Avaliku sektori rahastajate investeeringud peaksid olema maapiirkondade jaoks sobilikud, et uued kavandatud rahastamisvahendid toetaksid põllumajandustootjate perede ja töötajate ning üksikkunstnikke ja rahvakunstirühmi, kohalikke tegevusrühmi või ka hooletalusid (care farms) esindavate vabaühenduste jätkuvat panust, võttes täiel määral arvesse maapiirkondade pärandi taristu tõhustamiseks vajalikke meetmeid.

1.8.

Olemasolevates ELi rahastamisvahendites, sealhulgas maaelu arengu programm, tuleks üha rohkem käsitleda kultuuri horisontaalse väärtusena ja toetada kultuuriprojekte, muu hulgas neid, millega kaitstakse, edendatakse ja parandatakse bioloogilistelt mitmekesiseid maastikke. Headeks näideteks on karja- ja ääremaal asuvate maamajade taastamine Püreneedes, viinamarjaistandused Santorinil, ühiskarjatamise kaitsmine Rumeenias Șeica Mares, aga ka Leaderi kultuuriprojekt Kreekas Lesvoses, mille eesmärk on toetada rändajate integratsiooni. Põllumajandus- ja keskkonnakavadega tuleks jätkata põllumajanduslike elupaikade loomist ning loodav keskkond peaks vastama kõrgematele kavandamisstandarditele, järgides traditsioonilisi kultuurimustreid ja olles samal ajal kooskõlas tänapäevase kasutusega.

1.9.

Kestlikud metsamaad, metsad ja veeteed vajavad toetusmeetmeid seisukorra halvenemise ja saaste vältimiseks. Vaja on eraldada vahendeid puudest ja põõsastest koosnevate kaitsevööndite säilitamiseks, mis rajati minevikus maapiirkondadesse (näiteks Poolas Dezydery Chłapowski kontseptsiooni kohaselt) ning mis vähendavad mullaerosiooni ja CO2 heitkoguseid, suurendavad saagikust ja rikastavad keskkonda.

1.10.

Avatud talude päevad, koolide külastusreisid maapiirkondadesse, näitused, käsitöö- ja muud laadad ja kultuurifestivalid aitavad linnaelanikel maapiirkondi paremini mõista ja hinnata ning need ja kultuuriprojektide kaudu maa- ja linnaelanike vahel sideme loomiseks võetavad meetmed väärivad toetust avalikest vahenditest.

1.11.

Meetmeid maapiirkondade kultuuri ja traditsioonide tutvustamiseks uutele põlvkondadele uuenduslikul ja nüüdisaegsel viisil tuleks soodustada ning nende majanduslikku ja sotsiaalset kasu mõõta, jagades ja tunnustades häid tavasid. Tuleks toetada kunstnikke ja teisi inspireerivaid kultuuritegelasi, kes on mõnikord pärit teistest piirkondadest, et aidata kogukondadel mõista kohalike kultuuriväärtuste täit potentsiaali.

1.12.

Tegeleda tuleks käsitööoskuste märgatava kadumisega, suurendades investeeringuid koolitusse, et toimuks põlvkondade vaheline teadmiste üleandmine, arendades edasi varasemaid teadmisi ja edendades innovatsiooni. Maakoolides tuleks anda teavet maapiirkondade tööhõivepotentsiaali ja väliste karjäärivõimaluste kohta. Mitte üksnes noorte põllumajandustootjate, vaid kõigi maapiirkondade noorte jaoks on eriline proovikivi olla ettevõtlik, et anda oma panus pärandi alalhoidmisse.

1.13.

Maapiirkondade kultuuripärandit tuleks kestlikult edendada muu hulgas turismi eesmärgil, et linnaelanikud õpiksid hindama maapiirkondade kultuurilisi väärtusi ning otsustaksid senisest sagedamini asuda elama maale ja töötama kaugemates asulates.

1.14.

Maapiirkondade kultuuritoodangut, sealhulgas kulinaarne pärand, tuleks turustada ja kaitsta selle geograafilist kaubamärki, tagades kodanikele seeläbi kvaliteedi ja jälgitavuse.

1.15.

Vabatahtlikku tööd, kogukonna tegevuses osalemist ning sotsiaalset ettevõtlust ja maapiirkondade eraettevõtlust tuleks ergutada, et arendada ja jagada nende kultuuritegevusi, muu hulgas keelte ja dialektide mitmekesisuse edendamine, kõigi kodanike hüvanguks. Arukad maakogukonnad peaksid oma kohaliku kultuurivara väärtust ja potentsiaali ära kasutama ning otsima seoste edendamiseks võimalusi teha koostööd sarnaste rühmadega mujal, sealhulgas edendada paremate turismivõimalustega kaasnevat majanduslikku kasu.

1.16.

Ehkki Euroopa kultuuripärandiaastat 2018 tähistavad projektid jätkuvad tõenäoliselt ka edaspidi, on oluline teha selge kokkuvõte ning hinnata mõõdetavaid investeeringuid ja tulemusi, võttes arvesse majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi tegureid. Kultuuripärandi aasta jaoks eraldati Euroopa Parlamendi ja nõukoguga 2017. aastal peetud kolmepoolsete läbirääkimiste tulemusena ligikaudu 8 miljonit eurot. Oleks mõistlik eeldada, et mõõdetav osa sellest toetusest oli kättesaadav maapiirkondadele.

1.17.

Vaja on lisauuringuid, et hinnata pärandist ja jätkuvast kultuuritegevusest tuleneva kasu ulatust ja kvaliteeti seoses kodanike heaoluga ning leida lahendusi edasiseks tegevuseks. Pärandi vankumatud toetajad vajavad tuge uute sisserändajate ja erinevate kultuuritraditsioonide vastuvõtmiseks.

1.18.

Kiiresti on vaja võtta meetmeid transpordiühenduste ja digitaalse taristu valdkonnas, mis on keskse tähtsusega maapiirkondadesse elama asumiseks ja kultuuriturismi arendamiseks.

2. Sissejuhatus

2.1.

Käesolevas arvamuses käsitletakse eeskätt maapiirkondade ja nende elanike mitmesugust vara ja annet, mida nad Euroopa kultuuripärandisse panustavad, ning seda, kuidas see lai kultuuri määratlus aitab muuta maaelu elujõulisemaks ja jõukamaks. Toetame maapiirkondade pärandi üleeuroopalist hartat, millega edendatakse kestlikku ruumilist arengut (4), ning 2016. aasta Corki deklaratsioonis 2.0 esitatud väidet: „Inimeste ja keskkonna vahelises kokkupuutes on olulisel kohal maa majandamine. Poliitika peab stimuleerima avalike keskkonnahüvede pakkumist, sealhulgas Euroopa loodus- ja kultuuripärandi kaitsmist.“

2.2.

Selle algatuse puhul tuleb kontrollida selle sobivust maapiirkondade jaoks ning komitee tunneb muret, et väikeste külakogukondade ja väikelinnadeni ei jõua kultuuripärandiaasta kohta õigel ajal piisavalt teavet, et nad jõuaksid valmistuda ja tunda rõõmu neid ümbritsevast mitmekülgsest kultuurivarast. Lisaks mineviku tunnustamisele peaks see aasta edendama ka inimeste inspiratsiooni ja oskuste muutuvaid, uusi ja väljakutseid pakkuvaid väljendusi, mis sageli tulenevad eri riikide maapiirkondade kultuuripärandis juurdunud traditsioonidest.

2.3.

Praeguste kultuuritegevuste loetlemisel ja edukatest projektidest õppimisel on küll selge väärtus, kuid 2018. aasta pidustused peaksid hõlmama ka uusi ja innovaatilisi kultuuriüritusi, mis johtuvad minevikust ja kannavad kultuuripärandit tänapäevasel viisil uutele põlvkondadele üle, luues maapiirkondadele uusi võimalusi. Programmil „Loov Euroopa“ on kaks maapiirkondade projekti – „Juured ja teed“ (Roots and Roads) ja „Toit on kultuur“ (Food is Culture) – mis võivad õnnestumise korral õppimisele ja arengule kaasa aidata.

2.4.

Ehkki kultuuritegevuse majanduslikku ja sotsiaalset kasu on raske mõõta (Euroopa kultuuriga on otseselt seotud üle 300 000 töökoha), on OECD seisukohal, et kultuuri tuleks kasutada heaolu näitajana, ja Euroopa kultuuripärandiaasta 2018 korraldajad peaksid tegema analüüse, mis võivad õigustada edasisi avalikke investeeringuid. Tuleks saada selge ülevaade sellest, kui edukas oli kultuuripärandiaasta maa- ja kaugemate piirkondadeni jõudmisel ning kuidas sellised heade tavade näited, nagu projektid AlpFoodway (5) ja Terract (6), võivad olla eeskujuks Euroopa ja piirkondlikel tasanditel tulevaste prioriteetide seadmisel.

3. Üldised ja konkreetsed märkused

3.1.

Maapiirkondade maastikud, looduslike geoloogiliste struktuuride ning inimese põllumajandustegevuse jälgede, metsanduse, järvede, jõgede ja asulate mosaiik on ehk suurim kultuuripärand üldse. Mitmekülgset ilu on võimalik nautida loodusparkidest ja Natura 2000 aladest linnaäärsete rohealadeni, mis võivad olla inspiratsiooniallikaks paljudele kunstnike-, muusikute-, kirjanike- ja tantsijatepõlvkondadele ning kõigile teistele, kes nimetatud kategooriatesse ei kuulu. Komisjoni uus kultuurivaldkonna tegevuskava on maaelu perspektiivide suhtes võrdlemisi napisõnaline. Selles sätestatakse siiski, et „kasvupotentsiaalile ja kestlikkusele [aitab] kaasa kultuuri- ja looduspärandi ennistamine ja uuendamine. Kultuuri- ja loodusvarade integreeritud haldamine ergutab inimesi neid mõlemaid avastama ja end nendega siduma“. Nicaraguas elavad mayangna hõimud kasutavad looduse ja kultuuri jaoks ühte ja sama sõna. See on ökoloogiline kodakondsus.

3.2.

Maapiirkondade kogukonnad lisavad maastikele isegi väärtust. Just põllu- ja metsamaade harijad ning töötajad ja käsitöölised, nii mehed kui ka naised, on need maastikud kujundanud. Mitu põlvkonda oskustega inimesi on kasutanud maad ja vett toidu, varjualuse ja sissetuleku saamiseks. Näiteks kujunes Poolas 19. sajandil välja idee rajada mulla säilitamiseks haljasaladest ja põõsastest koosnevaid kaitsevööndeid, mis andsid praegusele maastikule oma eripära. Nemad on kujundanud kividest ja puudest põllupiirid, ehitanud lautasid ja tööruume. Nad on pidanud üle mitme järjestikuse põlvkonna kohalikku tõugu ning pinnase ja ilmastikuga kohandunud loomi ja kasvatanud taimi. Samuti on nad loonud kohalikud toidu- ja folklooritraditsioonid. Lisaks oleme pärinud rikkaliku kaunite hoonete pärandi: mõisad, lossid, kirikud, aga ka talupidajate majad, väikesed maaveskid ja -kauplused, näiteks need, mis on hoolikalt taastatud Walesis asuvas St Fagani rahvamuuseumis. Niisuguse ajaloolise arhitektuuri säilitamine toimub sageli erainvesteeringute abil, saades olulist toetust avalikest vahenditest ja heategevusest. Uuenduslikus projektis Põhja-Walesis kasutatakse kütmiseks merepõhjast saadud taastuvenergiat ja vähendatakse seeläbi organisatsioonile National Trust kuuluva Plas Newyddi häärberi kulusid. (7) Mineviku ja oleviku tähistamisel tuleb püüda leida tasakaal idealismi ning inimeste tegelike raskuste ja pingutuste vahel.

3.3.

Hindame kõiki, sealhulgas Euroopa pärandi ühenduse jõupingutusi selle pärandi hoolikaks säilitamiseks. Taastamise käigus on vaja planeerimisasutuste tuge, et tagada hoonete säilitav ümberkujundamine. Erasmuse programmist kaasrahastatud projekti REVAB raames pakutakse koolitust, et suurendada seisvate põllumajandushoonete taaskasutamise potentsiaali, vältides seeläbi nende hävimist.

3.4.

Maal elavad inimesed lõid kõigi kunsti- ja spordivormide ning üldise kogukonnategevuse abil oma kultuuri, mis kajastas nende tööd, puhkeaega ja sotsiaalseid probleeme. Maapiirkonnad on sageli paljude vähemuskeelte ja dialektide oluline varamu. Külade, talude ja põldude nimedel on oluline tähendus, mis väärib mõistmist ja austamist. Neil on pärandiväärtus ühiskonnas laiemalt ja nad loovad seda ka edaspidi.

3.5.

Maapiirkondade majandustegevused siiski muutuvad ja mõnikord kaovad. Mitte kõik maastikud pole rikkumata. Mõni neist annab tunnistust tööstuslikust kasutamisest, sõdadest ja rüüstamistest ning põudade, üleujutuste või tulekahjude põhjustatud kahjudest või isegi liigkasutusest, mida põhjustab ülemäärane kontsentreeritud turismitegevus. Neil kõigil on oma lugu ja sellega kaasnevad õppetunnid, mida meeles pidada. Kliimamuutuste mõju leevendamine eeldab positiivseid meetmeid mitmekesisuse ja kogemuste valiku säilitamiseks. Minevikuga sideme hoidmist nimetatakse avalike hüvede pakkumiseks ja ilma kestliku bioloogilise mitmekesisuse, mõistliku planeerimise ja hallatud juurdepääsuta maastike seisukord halveneb. Isegi kunstiline kultuuriväljendus tuhmub, kui maapiirkondade elanikkond kahaneb alla jätkusuutliku taseme.

3.6.

Eurostati 2017. aasta andmete kohaselt ei osale enam kui kolmandik eurooplastest kultuuritegevustes, mistõttu on tervise ja vaba aja veetmisega seotud maapiirkondade kultuuriturismi arendamine praegu ja ka edaspidi oluline ühenduslüli linna- ja maapiirkondade inimeste vahel. Galway linn on hea näide linna- ja maapiirkonna kultuuripartnerlusest ning Euroopa kultuuripealinna algatus (2019. aastal nt Plovdiv Bulgaarias ja Matera Itaalias) peaks alati esile tooma nii maapiirkonna kui ka linna kultuurilisi iseärasusi. Walesis on pärandiamet CADW loonud avatud uste algatuse, mis on osa 50 riiki hõlmavast projektist, mille eesmärk on aidata kodanikel käia muutustega kaasas, et enda olemust paremini mõista – tuleviku kavandamiseks tuleb mõista oma minevikku.

3.7.

Veel üks näide teadmiste jagamisest tuleb Kreekas asuvast Art Farmist (8), mille arendas välja Sotiris Marinis. Ta on ehitanud Lääne-Manis asuvasse Megali Mantineia külasse puu otsa majad ja koolituskeskuse, toimides põhimõtte järgi, mille kohaselt pakub sellest saadud kogemus teadmisi maapiirkondade ja kultuuripärandi kohta.

3.8.

Maapiirkondade kultuuriturism on toimiv ja kasvav majandusliku ja sotsiaalse ressursi pakkuja, mis põhineb ühisinvesteeringutel. Vastutus Euroopa kultuuripärandi kaitsmise ja toetamise eest kuulub riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi pädevusse ning oluline on siinkohal üldine uhkusetunne. Euroopa institutsioonid saavad edendada Euroopa ühiste väärtuste tunnetust ning stimuleerida ja toetada häid tavasid ja jagatud kogemusi (9). Traditsioonilised piirkondlikud toiduretseptid, õlled ja veinid, kostüümid ja muusika, nagu neid esitletakse Berliini rohelisel nädalal (10), meelitavad igal aastal ligi tuhandeid rahvusvahelisi külastajaid ja aitavad ühendada oleviku minevikuga. Üha populaarsemaks on muutunud maapiirkondade tootjate toidu- ja käsitöötoodangu sidumine otseselt tarbijatega taluturgude ja internetimüügi kaudu, näiteks kohalikku toitu pakkuvad REKO rühmad Soomes.

3.9.

Paigad, kus olla üksinda, kuulata ja vaadelda linde ning kogeda metsakeskkonda, seda nii kogu selle mitmekesisuses kui ka ravimtaimi otsides, aitavad kõik kaasa kodanike ulatuslikumale teadmis- ja avastamistahtele ning heaolule. Valiku- ja avastamisvõimaluste laiendamine peaks aitama vältida külastajate liigset koondumist ohustatud paikadesse. See aitab luua äärepoolsemates piirkondades maapiirkondade peamisel varal põhinevat majanduslikku ja tööhõivealast lisaväärtust, mida arukad külad ja kogukonnad juba hindavad. Lombardia mägipiirkondades suurendab projekt AttivAree inimeste kuuluvustunnet, tugevdades kunsti abil looduspärandit. Samuti tehakse selle raames koostööd, et renoveerida hosteleid ja parandada kättesaadavust kaugemates külades, nagu Lavenone. (11) Reisibüroosid tuleks innustada tegema koostööd geograafiliselt kõrvaliste piirkondade ettevõtjate ja sotsiaalettevõtjatega, kes edendavad kestlikku kultuuriturismi.

3.10.

Kultuurilise teabe levitamine ja kujutamine digitaaltehnoloogia abil vähendab loominguliselt seni üha kasvanud lõhet linna ja maa ning noorte ja vanemate põlvkondade vahel. Teretulnud on projektid nagu YourAlps (12), mis viivad noored uuesti kokku mägipiirkondade pärandiga. On palju uusi näiteid kultuuritraditsioonide esitlemisest uuenduslikel viisidel, näiteks Taanis Aastedis kasutatav kunstiprojekt ja Pfyni küla Šveitsis. Tegemist on kohalikul algatusel ja tuvastatud kohalikel vajadustel põhinevate projektidega, milles kasutatakse kaasavaid protsesse, mis on iseenesest Euroopa kultuuritraditsiooni osa. Sarnastesse algatustesse investeerimise kiirendamiseks tuleks avaliku ja erasektori vahendid teha kättesaadavaks nii Euroopa, riiklikul kui ka piirkondlikul tasandil.

3.11.

Üha rohkem kasutatakse ka uusi digitaalseid vahendeid, näiteks varasemates ja praegustes konfliktipaikades, et taastada olulised ajaloomälestised, mis on hävinud nende hülgamise või sõjategevuse tõttu. Hauakivide ja tuhmuvate käsikirjade täpsemaks lugemiseks kasutatakse tehnoloogiat (13). Komitee tunneb heameelt komisjoni kavade üle seoses strateegiaga Digital4Culture ja loodab, et selles võetakse arvesse maapiirkondade asjakohaseid aspekte. Projektis MEMOLA kasutatakse näiteks vanade niisutusalade 3D-skaneerimist, et anda teavet uute niisutusprotsesside kohta.

3.12.

On vaja rohkem uuringuid, et mõista, mil määral on kultuuritegevus inimeste jaoks oluline ja milline on selle kasu tervisele, kuid ennekõike füüsilisi haigusi või vaimuhaigusi põdejate jaoks (14), kusjuures olemasolevad „Erasmus+“ programmid, näiteks TEMA Masters, pakuvad praegu rahastust headele uurimisvõimalustele. Kõrgetasemelisel programmi „Horisont 2020“ Euroopa kultuuripärandiaasta konverentsil „Innovation and Cultural Heritage“ (Innovatsioon ja kultuuripärand) (15) kutsuti üles tegema lisajõupingutusi teadustöö arendamiseks, et määrata kindlaks kultuuritegevuste edendamise prioriteedid ja parimad tavad.

3.13.

Heategevusfondidest toetatavad algatused on andnud märkimisväärse panuse looduspaikade ja nendega seotud tegevuste säilitamisse, sageli sotsiaalsete ettevõtete kaudu, mis edendavad maapiirkondade arengut kestlikul viisil. Soome kultuurirahastu toetab uurimistöid meetmete kohta, millega ennetada Läänemere veekvaliteeti mõjutavaid põllumajandusjäätmeid. See teeb koostööd talupidajatega, olles seisukohal, et suurem bioloogiline mitmekesisus tähendab rikkalikumat maastikku. Teretulnud on ka teised heategevuslikud algatused, nagu Walesi koolide kultuuripärandi fond, mis edendab koolidevahelisi kultuurivõistlusi, kus noortel tuleb leida omal valikul kultuuritegevus ja seda esitleda (16). Üheks näiteks, mis võimaldab noortel avastada oma kultuuripärandit, on Rumeenias Piscus asuv kool (17), mis on ühtaegu pärandile spetsialiseerunud kool ning töötubade ja konverentside korraldaja. Ka komitee ise võttis 2018. aasta märtsis vastu õpilasi koolidest üle kogu Euroopa, et arutada nende kultuuriprioriteete loosungi „Sinu Euroopa, sinu arvamus!“ (18) all. Õpilased leidsid, et nad soovivad elada Euroopas, mis väärtustab ja kaitseb kõiki kultuurivorme, ning vältida elitismi ja kultuuri populariseerimist, jättes samas võimaluse luua oma kultuur. Lõuna-Itaalia Giffoni külas tegi ligikaudu 300 õpilast filme ja videoid oma piirkonna tutvustamiseks.

3.14.

3.15.

Kultuurituristid tahavad järjest rohkem temaatilisi ja geograafilisi seoseid pakkuvaid programme. Oodatud on ka ühine mainekujundus ja ühised juurdepääsuprojektid. Külade ja väikelinnade põllumajandusnäitused ning rahvuslikud üritused, nagu Builth Wellsis asuv Royal Welsh (19), mis meelitab ligi umbkaudu 240 000 külastajat, ning Hay on Wye kirjandusfestival, mis toob väikesesse maapiirkonda hinnanguliselt 21 miljonit naelsterlingit, annavad märkimisväärse majandusliku ja sotsiaalse panuse. Avatud talude päevad, laadad, kultuurifestivalid, nagu Llangollen International Eisteddfod, kontserdid, rongkäigud, nagu Belgias Veurne’is toimuv rongkäik, kitsarööpalised aururaudteed, kepikõnd ja traditsioonilised tantsurühmad annavad kõik tohutu panuse maapiirkondade kultuuripärandi säilitamisse ja edendamisse. Vabatahtlike panus nendel üritustel mitme põlvkonna jooksul on iseenesest märkimisväärne osa meie kultuuripärandist. Euroopa Vabatahtlike Keskuse ning riiklike ja piirkondlike vabatahtliku töö organisatsioonide tegevus kultuurivaldkonna kvaliteetse vabatahtliku töö edendamisel on tänuväärne ning neid innustatakse jätkama oma väärt jõupingutusi, sealhulgas pakkuma tervise- ja ohutusealaseid koolitusi, et tagada nii vabatahtlikele kui ka turistidele ohutud ja nauditavad kogemused.

3.16.

Sellele vaatamata on üha enam puudus oskustega käsitöölistest, kes annaksid teadmisi edasi ja õpetaksid uut põlvkonda seda mitmekülgset pärandit kaitsma ja arendama. Prantsusmaalt alguse saanud JEMA algatusega (20) toetatakse regulaarselt käsitööga tegelevate inimeste tööd ja uute põlvkondade koolitamise vajadust. Selle vajaduse arvessevõtmine on hea võimalus luua kultuuri kaudu ja kultuuri eesmärgil põlvkondadevahelisi sidemeid. Olemasolevate ELi ning riiklike/piirkondlike programmide raames on vaja rohkem praktilisi koolitusi ja omandatud oskuste tunnustamist, keskendudes mitte üksnes olemasolevatele käsitöö- ja keskkonnaalastele oskustele, vaid ka mentorlusele, et arendada uusi meetodeid ja kultuuriettevõtlust. Kunstnikud ja teised vajavad toetust, et töötada kohalike maa- ja linnakoolidega, kujundades põlvkondade ja etniliste rühmade vahel kaasavalt välja kultuuriideid.

3.17.

Maapiirkondade kultuuripärand on seotud ka osalusdemokraatiaga. Euroopas on tugev kogukonna solidaarsus ning isolatsiooni ja ebasoodsate tingimuste vastu võideldakse kogukondlike tegevuste abil, millest paljud põhinevad kultuuril. Kohaliku jätkusuutliku juhtimise arendamine ja kohalike prioriteetide saavutamine kogukonna juhitud kohaliku arengu ja Leader-meetodi kaudu toetab organiseeritud kodanikuühenduste ja -liikumiste pärandit. Sotsiaalsed ja kultuurilised tegevused seovad inimesi geograafilistes piirkondades, kus napib avalikke ja erasektori teenuseid. Mõnikord viimase võimalusena kasutatav vabatahtliku sektori sekkumine aitab hoida inimeste toimetulekuks olulisi tundlikke ja haavatavaid maastikke. Üldsuse toetus nendele tegevustele on määrava tähtsusega.

Brüssel 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) Komitee arvamus „Kultuurivaldkonna uus tegevuskava“ (Euroopa Liidu Teatajas veel avaldamata).

(2) https://ec.europa.eu/culture/news/new-european-agenda-culture_en.

(3) Komitee 20.–21. juuni 2016. aasta konverents.

(4) Euroopa Nõukogu liikmesriikide ruumilise/piirkondliku planeerimise eest vastutavate ministrite (CEMAT) Euroopa konverentsi resolutsioon nr 2 „On the Pan-European Charter for the rural heritage: promoting sustainable spatial planning – The rural heritage as a factor of territorial cohesion“ (Maapiirkondade pärandi üleeuroopaline harta kestliku ruumilise planeerimise edendamise kohta. Maapiirkondade pärand kui territoriaalse ühtekuuluvuse tegur), vastu võetud 9. juulil 2010. aastal Venemaa Föderatsioonis Moskvas toimunud CEMATi 15. istungjärgul.

(5) http://www.alpine-space.eu/projects/alpfoodway/en/home.

(6) http://www.terract.eu/fr/.

(7) https://www.bangor.ac.uk/studentlife/studentnews/gift-s-marine-renewable-visit-to-plas-newydd-18421.

(8) https://www.facebook.com/agroktima.artfarm/.

(9) Komitee arvamus „Kultuurivaldkonna uus tegevuskava“ (Euroopa Liidu Teatajas veel avaldamata).

(10) https://www.gruenewoche.de/.

(11) AttivAree projekt Lombardia piirkonnas.

(12) http://www.alpine-space.eu/projects/youralps/en/home.

(13) Andrew Skerretti projekt, mida esitleti uurimisrühma arutelul 24. juulil 2018 Cardiffis.

(14) Innovate Trust – aiandusprojekti „Field Days“ positiivsed tulemused.

(15) https://ec.europa.eu/info/events/innovation-and-cultural-heritage-2018-mar-20_et.

(16) https://jamesprotheroe.wordpress.com/Darren Park Primary School, Ferndale.

(17) http://piscu.ro/piscu-school/#.

(18) https://www.eesc.europa.eu/en/our-work/civil-society-citizens-participation/your-europe-your-say.

(19) http://www.rwas.wales/royal-welsh-show/.

(20) Journées Européennes des Métiers d'Art, https://www.journeesdesmetiersdart.fr/.

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/28

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Subsidiaarsuse ja ülereguleerimise mõju majandusele ja tööhõivele“

(ettevalmistav arvamus eesistujariigi Austria taotlusel)

(2018/C 440/05)

Raportöör:

Dimitris DIMITRIADIS

Kaasraportöör:

Wolfgang GREIF

Konsulteerimistaotlus	nõukogu eesistujariik Austria, 12.2.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	4.9.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	192/1/1

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunneb heameelt Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigi Austria taotluse üle koostada ettevalmistav arvamus teemal „Subsidiaarsuse ja ülereguleerimise mõju majandusele ja tööhõivele“. See lisab väärtust ja täiendavaid aspekte käimasolevale arutelule parema õigusloome üle, mille eesmärk on tagada õiguskindlus ja selged eeskirjad ning mis „tähendab […] võimalikult väikest halduskoormust ettevõtjatele, kodanikele ja ametiasutustele“ (1). Ent liikmesriigis kehtivat kodanike, tarbijate, töötajate, investorite ja keskkonnakaitse taset ei tohi ohustada ELi õigusaktide rakendamisel.

1.2.

Komitee kordab taas oma nõudmist, et tulevikku puudutavaid küsimusi, sealhulgas arutelusid pädevuste ja reguleerimise ulatuse üle, tuleb käsitleda liikmesriikide ja Euroopa tasandil, kaasates täiel määral sotsiaalpartnerid ja muud kodanikuühiskonna organisatsioonid. See on mitmetasandilise osalusdemokraatia põhiline väljendusvorm ning seepärast tuleks seda ELis ja liikmesriikides tugevdada.

1.3.

Komitee toonitab subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte määravat tähtsust põhjaliku ja usaldusväärse Euroopa õigusloome tagamiseks. Komitee rõhutab, et EL peaks keskenduma valdkondadele, kus ELi õigusaktid annavad märkimisväärset lisaväärtust. Euroopa Komisjon peaks seetõttu tuvastama teemad, mida tuleb tõesti käsitleda ELi tasandil kõige tõhusamal viisil. Alati, kui otsused nõuavad riiklike, piirkondlike ja kohalike iseärasuste nõuetekohast arvesse võtmist, peaks vastavatel asutustel olema võimalik need asjaomaste sidusrühmade, sealhulgas sotsiaalpartnerite aktiivsel osalusel kindlaks teha.

1.4.

Komitees on mõiste „ülereguleerimine“ suhtes erinevaid seisukohti, mis kajastavad eri osalejate erisuguseid vaatepunkte. Ehkki seni puudub ühene määratlus, viitab „ülereguleerimine“ üldjuhul olukorrale, kus liikmesriigid kehtestavad riiklikku õigusesse ülevõtmisel ELi õigusaktides (peamiselt direktiivides) sätestatud miinimumi ületavad nõuded. Komisjon peaks looma suunised, et aidata liikmesriikidel õigusakti vastavaid nõudeid korrektselt üle võtta, järgides seejuures proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtet ning õiglasi konkurentsitingimusi.

1.5.

Komitee juhib eeskätt subsidiaarsust ja proportsionaalsust arvestades ning ELi õigusest lähtuvalt tähelepanu sellele, et liikmesriikidel on ainupädevus kehtestada ELi ettenähtud (miinimum)nõuetele lisaks täiendavaid meetmeid, et võtta arvesse nende iseärasusi. Sellised otsused tuleks teha läbipaistval viisil pärast konsulteerimist sotsiaalpartnerite ja sidusrühmadega ning need peaksid olema kooskõlas ELi õigusnormidega. Komitee ei sea sellega seoses kahtluse alla liikmesriikide suveräänsust, vabadust ega kohustust kehtestada riiklikke seadusi ja tavasid.

1.6.

Komitee kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles suurendama oma jõupingutusi põhjendamatu halduskoormuse vähendamiseks, et hoogustada majanduskasvu ja jätkusuutlike töökohtade loomist.

1.6.1.

Ajavahemiku 2021–2027 mitmeaastase finantsraamistiku ettevalmistamise raames ergutab komitee komisjoni võtma kiiresti meetmeid, et vähendada sellist ebavajalikku halduskoormust, mis takistab oluliselt Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide investeeringuid – s.o seoses riigiabi, riigihangete eeskirjade täitmise, audititavade ning üldiste üksikasjalike suuniste hilinenud või isegi tagasiulatuva vastuvõtmisega.

1.6.2.

Komitee rõhutab, et ebavajalik regulatiivne ja halduskoormus takistab kasu maksimeerimist ning ettevõtjate, kodanike ja avalike asutuste regulatiivsete kulude minimeerimist. Komitee kordab taas vajadust lihtsustatud, järjepideva ja kvaliteetsema reguleerimise järele, mis oleks hästi mõistetav ja hästi rakendatud ning mille puhul on samavõrd hädavajalik kõigi nelja – ELi, riigi, piirkondliku ja kohaliku – valitsemistasandi kaasatus.

1.6.3.

Nagu varasemateski arvamustes, (2) soovitab komitee põhjaliku VKE-testi läbiviimist Euroopa Komisjoni mõjuhinnangutes.

1.7.

Komitee kordab, et Euroopa miinimumstandardite eesmärgiks on iseäranis ELi sotsiaal-, tarbija- ja keskkonnapoliitika kontekstis elu- ja töötingimuste ühtlustamine kogu ELis ülespoole suunatud lähenemise poole. Miinimumstandardeid ELi direktiivides ei peaks mõistma „maksimumtasemena“, mida ei tohiks nende riiklikesse õigussüsteemidesse ülevõtmisel kunagi rangemaks muutma. Ent komitee arvates ei tohiks Euroopa integratsiooni protsessi üldsusepoolset heakskiitu kahjustada regulatiivse konkurentsiga nõuete leevendamise kaudu. Kõik otsused tuleb langetada läbipaistval viisil ning avatud dialoogis sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega.

2. Sissejuhatus

2.1.

Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariik Austria palus Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteelt ettevalmistavat arvamust teemal „Subsidiaarsuse ja ülereguleerimise mõju majandusele ja tööhõivele“.

2.2.

Komitee märgib, et taotlus puudutab nii subsidiaarsuse põhimõtet kui ka ülereguleerimist ning laiendab praegust, paremat õigusloomet käsitlevat arutelu, mille kohta on komitee väljendanud oma seisukohti mitmes hiljuti vastu võetud arvamuses (3).

2.3.

Subsidiaarsuse küsimus on hiljuti uuesti päevakorda tõusnud, muu hulgas valge raamatu kaudu Euroopa tuleviku kohta. Subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse rakkerühm, mille komisjoni president Juncker lõi 2017. aasta novembris, esitas aruande soovitustega subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamise parandamiseks (4).

Komitee peab aruande olemust mõneti piiratuks ning leiab, et see kajastab rakkerühma koosseisu piiratust. Seetõttu soovitab komitee tungivalt kaasata kodanikuühiskonna esindajaid aktiivselt järelmeetmetesse. Komitee peab väga oluliseks käsitleda Euroopa meetmete proportsionaalsust ning, mis veelgi olulisem, valdkondi, kus EL peaks oma tegevust tõhustama, vähendama või selle isegi peatama kooskõlas kodanike ja majanduslike huvide ning muude sotsiaalsete huvidega.

2.4.

Komitee arvates tuleks kõnealuste tulevikku puudutavate teemadega tegeleda riikide ja ELi tasandil, kaasates sotsiaalpartnerid ja muud kodanikuühiskonna organisatsioonid. Kui neile antaks riikliku ja ELi poliitika ettevalmistamisel ja rakendamisel sama palju kaalu kui kohalikule ja piirkondlikule tasandile, paraneks otseselt horisontaalse subsidiaarsuse nähtav rakendamine.

2.5.

Komitee väljendab heameelt selle üle, et eesistujariik Austria tunnistab sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide laialdaste teadmiste kaasamise väärtust poliitikameetmete kujundamisel, rakendamisel ja hindamisel riiklikul ja ELi tasandil. See on mitmetasandilise osalusdemokraatia põhiline väljendusvorm ning seepärast tuleks seda ELis ja liikmesriikides tugevdada.

2.6.

Sellega seoses palub komitee rakkerühmal võtta asjakohaselt arvesse komitee arvamusi subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse teemadel, mis on ühtlasi aluseks käesolevas arvamuses esitatud märkustele ja soovitustele.

3. Subsidiaarsuse põhimõte

3.1.

Nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 5, on subsidiaarsuse põhimõtte eesmärk tagada, et ELi meetmeid kasutatakse ainult ulatuses, mis on vajalik aluslepingu eesmärkide täitmiseks, ja et EL tegutseb valdkondades, mis ei kuulu selle ainupädevusse, üksnes juhul, kui seadusandliku meetme eesmärke on tõhusam saavutada ELi kui riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil.

3.2.

Komitee rõhutab kõnealuste põhimõtete määravat tähtsust sellises rahvusüleses ühenduses nagu seda on EL ning väljendab selgelt heameelt Lissaboni lepinguga loodud vahendite üle, millega tagatakse subsidiaarsuse põhimõtte järgimine – alates subsidiaarsuse kontrollimisest enne õigusakti vastuvõtmist kuni riiklike seadusandlike organite kaebusteni subsidiaarsuse põhimõtte rikkumise kohta.

3.3.

Samuti rõhutab komitee, et kõik Euroopa Liidu toimimise lepinguga ettenähtud valdkonnad vajavad hästi toimivat Euroopat ning et subsidiaarsuse põhimõtet ei tohi kasutada selget Euroopa lisaväärtust pakkuvatele ELi meetmetele vastutöötamiseks, riiklike lähenemisviiside a priori eelistamiseks või isegi ELi taandamiseks olulistest poliitikavaldkondadest juba eos. Tuleks vastu võtta üksnes eeskirju, millel on Euroopa lisaväärtus. Komitee leiab, et väljakutsed, millega kontinent praegu silmitsi seisab, ei vaja liikmesriigi tasandile tagasi viimist „vähem Euroopat“ soosides, vaid pigem julgeid samme parema ja kodanikusõbralikuma Euroopa suunas, mis edendab ka ühtekuuluvust.

3.4.

Komitee tunnistab, et liikmesriikide roll ELi õigusaktide rakendamisel on eriti tähtis direktiivide ülevõtmisel, kuna need on siduvad saavutatavat eesmärki silmas pidades, ent jätavad riiklikele ametiasutustele õiguse valida kohaldamise vorm ja meetodid ning otsustada kooskõlas ELi õigusega standardite parandamise üle, kui seda peetakse kasulikuks. Samal ajal ei tohiks ülevõtmine takistada õiglasi konkurentsitingimusi kõigi siseturul osalejate vahel, mis on oluline selle nõuetekohase toimimise seisukohast.

3.5.

Ehkki liikmesriigid vastutavad direktiivide korrektse ja õigeaegse ülevõtmise eest, on komisjoni kui aluslepingute täitmise järelevalvaja ülesanne tagada nende nõuetekohane rakendamine riiklikul tasandil. See „jagatud vastutus“ peaks olema selgelt nähtav seadusandliku menetluse algusest saadik: hea rakendamine sõltub selgest, läbipaistvast ja põhjalikust mõjuhinnangust uue ELi õigusakti alusena, ettepaneku selgest ja lihtsast keelekasutusest ning realistlikest rakendamise tähtaegadest.

3.6.

Komitee hoiatab, et isegi kui ülalmainitud nõuded on täidetud, võib rakendamine riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil siiski olla ebapiisav ja/või ebatõhus. Sellega seoses kordab komitee Euroopa Komisjonile tehtud üleskutset tõhustada kooskõlas oma pädevustega süstemaatiliselt oma jõupingutusi, et tegeleda kiiremini ja rangemalt juhtudega, kus liikmesriigid võtavad ELi õigusnormid oma riigi õigusesse üle ebatäpselt või ei tee seda üldse, (5) olles uurinud kõiki võimalusi koostöö tegemiseks.

3.7.

Komitee märgib, et mitmeid õiguslikke ja poliitilisi kohustusi on tajutud ELi institutsioonide pädevust ületavana ja liikmesriikide valdkondadesse ja valikutesse sekkuvana (nt riiklikud töösuhted ja ametiühingute algatused; pensionid, tervishoid ja muud sotsiaalkaitse süsteemid või kutsealased eeskirjad, nt kvalifikatsioonikriteeriumid tervishoiusektoris).

Seetõttu on komitee samamoodi vastu mitte ainult pädevuse ületamisele ELi institutsioonide poolt, vaid ka Euroopa Liidu toimimise lepingu selliste oluliste reguleeritavate valdkondade nagu tarbijakaitse, keskkonnakaitse standardid ja Euroopa sotsiaalpoliitika üleviimisele riiklikule tasandile subsidiaarsuse ettekäändel.

4. Tarbetu regulatiivse ja halduskoormuse vältimine – ülereguleerimine

4.1. Ülereguleerimist käsitlev arutelu

4.1.1.

ELi õigusaktide ülevõtmisel kehtestavad liikmesriigid mõnikord meetmed, mis on rangemad kui need, mis on sätestatud nõuetega ELi õigusaktides (peamiselt direktiivides), või nad jätavad kasutamata direktiivis pakutud valikuvõimalused võimalikuks lihtsustamiseks. Kõnealust nähtust nimetatakse paljudes dokumentides ülereguleerimiseks. Esimesel juhul käsitatakse seda n-ö aktiivse ülereguleerimisena, teisel juhul aga passiivse ülereguleerimisena.

4.1.2.

Komitees on ülereguleerimise osas erinevaid seisukohti, mis ühtlasi kajastavad lahkarvamusi eri osalejate seas. Mõned sidusrühmad peavad seda nähtust riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil kuhjunud normide, suuniste ja menetluste ülemääraseks hulgaks, mis loob tarbetut halduskoormust ja takistab oodatud poliitikaeesmärkide saavutamist ülevõetud määruste abil. Teised sidusrühmad on aga arvamusel, et ülereguleerimise häbimärgistatud mõiste kasutamine ohustaks mõne edasijõudnud liikmesriigi standardeid, mis võeti demokraatlikult vastu ja lisati nende riikide õigussüsteemidesse – iseäranis töö-, tarbija- ja keskkonnaõiguse ning vabade elukutsete valdkonnas.

4.1.3.

Komitee kutsub üles kasutama pragmaatilist ja tasakaalustatud käsitlusviisi ning keskendub käesolevas arvamuses neutraalsele ja täpsemale terminoloogiale – kooskõlas 2016. aasta mai paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppega.

4.2. Ülereguleerimise määratlus

4.2.1.

Komitee soovitab määratleda mõiste „ülereguleerimine“ täpsemalt. Juhtudeks, kus liikmesriigid võtavad üle ELi õigusaktide sisu ambitsioonikamal viisil (sisuliselt või menetluslikult) või taotlevad kooskõla siseriiklike õigusnormidega, võiks kasutada selliseid väljendeid nagu „põhjalikumad sätted“, „rangemad sätted“ või „kõrgemad nõuded“. Väljendi „ülereguleerimine“ kasutamine peaks piirduma juhtudega, kui ELi õigusaktide ülevõtmisel siseriiklikku õigusesse lisatakse neisse ebamõistlikke ja tarbetuid sätteid, mida ei saa õigustada kavandatud meetme ühe või mitme eesmärgiga või mis toob kaasa täiendavat tarbetut halduskoormust. Igal juhul on väljend „ülereguleerimine“ väga üldine, selle tõlge paljudesse riigikeeltesse eksitav ja see tuleks asendada märksa konkreetsema mõistega.

4.2.2.

Sõltumata terminoloogiast (ja isegi siis, kui saaks kasutada mõistet „ülereguleerimine“) kordab komitee, et see kontseptsioon ei tohiks konkreetsemalt viidata järgmisele:

—	kehtestatud standardite piiramine ELi õigusaktide ülevõtmisel ja rakendamisel sellistes valdkondades nagu töö-, sotsiaal-, tarbija- ja keskkonnaõigus;

—	riiklikud meetmed, millel ei ole mingit (objektiivset või ajalist) seost ELi õiguse ülevõtmisega;

—	ELi õiguse üldiste sätete karmistamine selle ülevõtmise käigus (nt konkreetsete juriidiliste sanktsioonide kehtestamine rikkumiste puhul);

—	ELi õiguse ülevõtmiseks mitmest selgest valikust ühe kohaldamine;

—	põhjalikumad riiklikud sätted, mis ulatuvad kaugemale ELi õiguses kehtestatud kaitse taseme säilitamisel põhinevatest miinimumstandarditest;

—	direktiivi sisu kohaldamine sarnastele juhtumitele, et tagada riikliku õiguse sidusus ja järjepidevus.

4.2.3.

Komitee kordab, et subsidiaarsuse põhimõte võimaldab liikmesriikidel kehtestada rangemaid meetmeid, kasutades oma õigust tagada mitmesuguste (nt majanduslike, sotsiaalsete või keskkonnaalaste) eesmärkide saavutamine, ja näidata oma pühendumust kõrgetasemelisele kaitsele, direktiivitaoliste õiguslike vahendite iseärasustele ning teatavatele piirangutele pädevusküsimustes. Komitee rõhutab, et sellised rangemad kohustused tuleks võtta alles pärast läbipaistvat ja kaasavat arutelu sotsiaalpartnerite ja sidusrühmadega ning vastastikuse mõistmise ja tasakaalustatud otsustusprotsessi vaimus.

4.3. Ülereguleerimine ja parem õigusloome

4.3.1.

Parema õigusloome tegevuskava kontekstis tunnistab Euroopa Komisjon liikmesriikide õigust minna ELi õigusaktide nõuetest kaugemale (ülereguleerimine), ent on mures läbipaistvuse puudumise pärast kõnealuses valdkonnas. Ühendkuningriik, Madalmaad, Belgia, Saksamaa ja Austria on loonud oma süsteemid ülereguleerimise juhtumite tuvastamiseks. Ühendkuningriigis ja Madalmaades reguleeritakse ülereguleerimist ametliku tsentraliseeritud poliitika abil, mille eesmärk on edendada majanduskasvu.

4.3.2.

Komitee ei sea mitte mingil viisil kahtluse alla olemasolevaid aluslepingu sätteid, eelkõige ELi või liikmesriigi pädevusi, kuid kordab, kui tähtis on austada „liidu õiguse üldpõhimõtteid, nagu demokraatlik õiguspärasus, subsidiaarsus ja proportsionaalsus ning õiguskindlus“. See tähendab muu hulgas, et austatakse liikmesriikide demokraatlikku suveräänsust, vabadust ja vastutust kujundada riiklikke seadusi ja tavasid, millega võetakse nõuetekohaselt arvesse sotsiaalpartnerite vastavat rolli. Komitee on alati kutsunud üles edendama lihtsust, selgust ja järjepidevust liidu õigusaktide koostamisel ja samuti suuremat läbipaistvust seadusandlikus protsessis.

4.3.3.

Komitee on korduvalt toonitanud: „Euroopa õigusaktid on oluline integratsioonitegur, mitte koormus ega kulu, mida on vaja vähendada. Olles [tasakaalustatud,] proportsionaalsed [ja mittediskrimineerivad], tagavad need olulisel määral kaitse, edendamise ja õiguskindluse kõigile Euroopa sidusrühmadele ja kodanikele“ (6). Komitee kordab oma seisukohta, et õigusaktid on olulised aluslepingu eesmärkide saavutamiseks ja selleks, et luua õige keskkond aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu jaoks, millest saavad kasu avalikkus, ettevõtjad ja kodanikud (7). Vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 3 aitavad eeskirjad samuti parandada heaolu, kaitsta üldist huvi ja põhiõigusi, edendada kõrgetasemelist sotsiaalset ja keskkonnakaitset ning tagada õiguskindlus ja prognoositavus. Nad peaksid ka vältima konkurentsi moonutamist ja sotsiaalset dumpingut (8).

4.3.4.

Direktiivide ülevõtmisel riiklikku õigusesse lisavad liikmesriigid vahel elemente, millel puudub selge seos asjaomaste Euroopa Liidu õigusaktidega. Komitee on seisukohal, et neid täiendusi tuleks rõhutada õigusaktide ülevõtmisel või nendega seotud dokumentide abil. Liikmesriikide õigust täiendada ELi õigusakte minimaalse ühtlustamise tulemusena tuleb üldiselt tunnistada, niikaua kui see toimub läbipaistvalt ning mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtteid austades. On palju näiteid liikmesriikides direktiivide mitteminimalistlikust ülevõtmisest, mida võib pidada ülereguleerimiseks.

4.3.5.

Komitee rõhutab, et seal, kus ühtlustamine on minimaalne, saavad liikmesriigid kavandada sätteid, millega püütakse saavutada töökohtade loomine, paremad elu- ja töötingimused, piisav sotsiaalkaitse, kõrge ja jätkusuutlik tööhõivemäär ja tõrjutuse vastu võitlemine (ELi toimimise lepingu artikkel 151), VKEde ja tervishoiu ja tarbijakaitse kõrge taseme edendamine ja arendamine (ELi toimimise lepingu artiklid 168 ja 169) ning keskkonnakaitse (ELi toimimise lepingu artikkel 191) – loomata samas tarbetut regulatiivset või halduskoormust.

4.4.

Komitee on veendunud, et järgmised meetmed aitavad vältida tarbetut regulatiivset või halduskoormust:

—	Euroopa Komisjon peaks Euroopa Liidu õigusaktide koostamise käigus korraldama integreeritud mõju hindamisi, milles võetaks iga olulise regulatiivse teksti puhul nõuetekohaselt arvesse selle tekitatavat tarbetut koormust ja mis tahes muud mõju;

—

ELi õigusakte tuleb hinnata nende eripärast lähtuvalt juhtumipõhiselt, et jõuda suunatud ühtlustamiseni, mis võimaldab asjaoludest sõltuvalt kasutada ühtlustamise vormi, mis on mõnes valdkonnas jõudnud kaugemale kui teistes. Komisjoni ülesanne on soovitada mõjuhinnangute abil kõige kohasemat ühtlustamise taset, võttes arvesse vajadust kõrge kaitse taseme järele;

—	ELi õigusakte üle võttes peaksid liikmesriigid riiklikul ja piirkondlikul tasandil olema täiesti läbipaistvad mis tahes täiendava nõude suhtes, mis võiks negatiivselt mõjutada ühtset turgu, konkurentsivõimet ja majanduskasvu;

—

tõsiasi, et üks liikmesriik kehtestab leebemad eeskirjad kui teine, ei pruugi ilmtingimata tähendada, et viimase eeskirjad on ebaproportsionaalsed ja vastuolus ELi õigusega. Liikmesriigi ülesanne on hinnata juhtumipõhiselt, võttes arvesse kõigi sidusrühmade seisukohti ja kogu regulatiivset konteksti. Selleks võiks oluline vahend olla mõjuhinnangud;

—	kõigi täiendavate nõuetega direktiivide ülevõtmise käigus peaksid kaasnema dokumendid, milles on läbipaistvalt toodud kõnealuste täienduste tegemise konkreetsed põhjused.

4.5.

Et vältida ettevõtjate ja muude sidusrühmade ebasoodsasse konkurentsiolukorda panemist oma partnerite suhtes muudes liikmesriikides peaks komisjon sätestama suunised, et aidata liikmesriikidel võtta üle õigusakti nõudeid, austades ühtlasi proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtet ning õiglasi konkurentsitingimusi. Sellega seoses kordab komitee oma nõudmist sotsiaalpartnerite ja muude asjaomaste huvirühmade suurima võimaliku kaasamise järele ülevõtmise toimingutesse ning samuti liikmesriikide ning riikide ja piirkondlike parlamentide suuremat kaasamist vastavatesse järelhindamistesse (9).

4.6.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitused tõhusaks ülevõtmiseks

4.6.1.

Liikmesriigid peaksid pöörama tähelepanu asjaomastele rakendamistähtaegadele, et võimaldada piisavalt aega konsultatsioonideks kõigi asjaomaste sidusrühmadega:

—	riiklike raamistike seisukohtade ettevalmistamisel esialgsete läbirääkimiste jaoks liikmesriikide töörühmades tuleb tähelepanu pöörata ülevõtmise tähtajale;

—	nad peaksid kontrollima, kas ELi direktiividega nähakse ette kaks tähtaega, üks riikliku rakendusala õigusakti koostamiseks ja teine kuupäeva kohta, milleks õigusakt peab jõustuma;

—	ülevõtmise tähtaega tuleb järgida ja seirata kogu seadusandliku protsessi vältel;

—	Euroopa Komisjoni rakendamiskavad pakuvad toetust ja abi.

4.6.2.

Konsultatsioonid:

—	ELi tasandil võib abi, mida komisjon rakendamisprotsessi vältel pakub, nagu soovitused ja arutelud eksperdirühmades, osutuda kasulikuks ja anda oma osa ühisesse arusaama liikmesriikide vahel;

—	komisjon peaks kohandama olemasolevat ülevõtmise metoodikat (suuniseid) mitte ainult tagamaks, et direktiivide ülevõtmine ei oleks vastuolus Euroopa õigusega, vaid ka selleks, et kindlustada ülevõtmise tõhusus;

—

spetsialiseeritud veebipõhiste platvormide (nagu olemasolev elektroonilise teavitamise liides) või elektroonilise andmebaasi pakkumist Euroopa Komisjoni poolt konkreetsete ELi õiguseaktide jaoks parimate tavade tutvustamiseks saaks veelgi arendada. Mitmetasandilist valitsemist tuleks edendada ja see peaks hõlmama kõiki asjaomaseid sidusrühmi.

4.6.3.

Terminoloogia ja delegeeritud õigusaktid:

—	liikmesriike ergutatakse kontrollima täpset ja kokkulepitud keelt kogu läbirääkimisprotsessi jooksul nõukogus;

—	põhimõisted ja -määratlused tuleb selgesti defineerida niipea kui võimalik läbirääkimiste varases etapis;

—	komisjon peab võtma arvesse mõistete ja määratluste eri tähendusi liikmesriikides;

—	määratlused konkreetses õigusaktis peaksid olema järjepidevad määratlustega teistes ELi õigusaktides;

—	delegeeritud õigusaktide suhtes tuleks kohaldada nõudeid, nagu on määratletud ELi toimimise lepingu artiklis 290: selgete ja üheselt mõistetavate määratluste esitamine alusõigusaktis;

—	delegeeritud õigusakte tuleks kaaluda ainult seoses õigusakti vähemoluliste sätetega ja ainult neid osasid võib täiendada või muuta (10).

5. Konkreetsed tundlikud valdkonnad

5.1. Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid

5.1.1.

Euroopa ühtekuuluvuspoliitikat, konkreetsemalt struktuurifonde ja eelkõige Euroopa Sotsiaalfondi rakendatakse keerulises haldus-, institutsionaal- ja regulatiivkeskkonnas ning need moodustavad erivaldkonna, kus tarbetul ja koormaval ülevõtmisel võib olla negatiivne mõju ELi poliitikale. Niisuguses olukorras riiklikud ja/või piirkondlikud eeskirjad sageli „teevad lisandusi“ selle asemel, et tagada minimaalsete (Euroopa) nõuete arvessevõtmine. Paljud nendest eeskirjadest viivad täiendava halduskoormuseni. Tuleks märkida, et täiendavad nõuded tuginevad sageli eeldusele, et need on olulised, kasulikud, vajalikud ja demokraatliku protsessi tulemus.

5.1.2.

5.1.3.

Sobimatud tavad võivad luua usalduse puudust kogu üldises Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendussüsteemis. Need hõlmavad riski vältivat lähenemist kõigil tasanditel, järjekindluse puudumist komisjoni eri peadirektoraatide tõlgendamise reaktsioonide vahel, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide eeskirjade riiklikul, kohalikul ja piirkondlikul tasandil ühtlustamisel püsivaid lünki, riigiabi eeskirjade mittejärgimise kartust, eri lähenemisviise ELi (rõhuasetus läbipaistvusel) ja riiklikul (rõhuasetus raha otstarbekale kasutamisel) tasandil riigihanke poliitikale ja erinevaid riiklikke halduskultuure.

5.1.4.

Sobimatud tavad võivad negatiivselt mõjutada nii abisaajaid kui ka programmiasutusi ning suurendada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamise halduskulusid ja -koormust, muutes kõnealused fondid vähematraktiivseks. Alternatiivsete vaidluste lahendamise süsteemide puudumise tõttu võivad ettevõtjaid ja iseäranis VKEsid negatiivselt mõjutada hilised maksed, halduslik ülekoormatus, ebasobiv kontroll, projektidest keeldumine, kollektiivsetest meetmetest väljajätmine jne. Seepärast kutsub komitee üles looma eriotstarbelised vaidluste lahendamise süsteemid.

5.1.5.

Soovitused tulevasteks meetmeteks perioodil 2021–2027

5.1.5.1.

Halduskoormuse vähendamine halduse ja kontrolli valdkonnas:

—	kiired meetmed ELi ja riiklikul tasandil, et selgitada välja ja kui võimalik, siis kõrvaldada ülearused tavad, protsessid ja menetlused, ning soovitada tõhusamaid lahendusi headest tavadest lähtuvalt;

—

„ühishaldamine“ on Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide keerukuse üks olulisi põhjuseid. Kohaldada tuleks „integreeritud lähenemisviisi“, mille kohaselt teostatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide haldamist ja kontrolli riiklike standardite põhjal („detsentraliseeritud juhtimine“);

—	liikmesriigid peavad teostama oma auditi-, haldus- ja kontrollisüsteemide eneseülevaatust, et selgitada välja ja kõrvaldada ülemäärased ja kattuvad eeskirjad, tagades samal ajal ELi vahendite korrektse kasutamise;

—	komisjon peab asjaomaseid eeskirju ja menetlusi välja töötades paremini arvesse võtma abi intensiivsust ja erinevate rakendamismudelite ning -mehhanismide (st toetused, finantsvahendid, lihtsustatud kulud jne) iseärasusi.

5.1.5.2.

Komitee kutsub üles lihtsustama ja ühtlustama riigiabi eeskirju, sealhulgas kõrvaldama kõik ebakindluse allikad nende rakendamisel. Kaaluda tuleks võimalikke muudatusi, sealhulgas vajaduse korral kohaldatavate eeskirjade muudatusi, nii et sarnaseid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide projekte koheldakse samal viisil kui neid, mida rahastatakse Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondist, ja komisjoni poolt vahetult hallatavaid programme, nagu programm „Horisont 2020“. Samal ajal hoiatab komitee, et kõik tõlgendus- ja suunismärkused ning küsimustel ja vastustel põhinevad dokumendid peavad olema piiratud, nii et neist ei saaks veel ühte de facto õigusaktide kihti. Komitee soovitab asendada need heade tavade laialdase levitamisega ning vältida nende tagasiulatuvat kohaldamist. Komitee kutsub komisjoni üles hoiduma valmistamast ette suuniseid, mis kehtivad kõigi liikmesriikide puhul, taotluse põhjal või probleemide korral ühes või vähestes liikmesriikides.

5.1.5.3.

Selleks, et käsitleda eri lähenemisviise riigihangete eeskirjadega tegelemisel, soovitab komitee luua ühise rühma töökonna, mis koosneb asjaomaste peadirektoraatide ja fondide esindajatest, kes tõlgendavad vajaduse korral järjekindlalt eeskirju ning pakuvad järjekindlat abi ja ühtset lähenemisviisi rahalistele parandustele.

5.1.5.4.

Komitee on arvamusel, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamisel tuleks paremini kohaldada subsidiaarsust, jättes riiklike ametiasutuste ülesandeks riiklike eeskirjade järgimise kontrollimise. Komitee kutsub liikmesriike üles kasutama täiel määral ära uuel programmitööperioodil ette nähtud lihtsustamisvalikuid ja vältima ülereguleerimist, mis puudutab siin kõiki norme, suuniseid ja rakendusmenetlusi, mida võib pidada tarbetuks seoses korraldusasutuste kehtestatud poliitikaeesmärkidega, ning kõrvaldama liigse halduskoormuse.

5.2. Õigusloome parandamine

5.2.1.

Komitee rõhutab, et ebavajalik regulatiivne ja halduskoormus takistab ettevõtjate, kodanike ja avalike asutuste tegevust. Sellega seoses tuletab komitee meelde vajadust lihtsustatud, järjekindla ja parema kvaliteediga reguleerimise järele, mida tuleks hästi mõista ja läbipaistvalt rakendada koos kõigi nelja – ELi, riikliku, kohaliku ja piirkondliku – valitsemistasandi võrdselt vältimatu kaasamisega.

5.2.2.

Mõnes liikmesriigis on moodustatud riiklikud komiteed, kellele keskvalitsused peavad põhjendama ELi õiguses sätestatust rangemate miinimumeeskirjade kasutamist (ülereguleerimine). Liikmesriikides, kus selliseid asutusi ei ole, ei ole vaja luua uusi haldusasutusi, kuid sellegipoolest peaks nendes riikides mis tahes ELi standardeid ületavate nõuete vastuvõtmise protsess olema läbipaistev.

5.2.3.

Nagu varasemateski arvamustes (11) soovitab komitee viia mõjuhinnangutes senisest tõhusamalt läbi VKE-teste seoses uute Euroopa õigusaktide ettepanekutega. Komitee kutsub liikmesriike üles kasutama ära valikuid selleks, et võimaldada mikroettevõtjatele erandeid teatavate eeskirjade osas vastavalt ELi õigusele. Komitee kordab oma seisukohta, et regulatiivse koormuse vähendamise eesmärgid peaksid põhinema ulatuslikul hindamisel, sealhulgas kodanikuühiskonna ja sidusrühmade dialoogil. Ent liikmesriigis kehtivat kodanike, tarbijate, töötajate, investorite ja keskkonnakaitse taset ei tohi ohustada ELi õigusaktide rakendamisel (12).

5.2.4.

Komitee juhib uuesti tähelepanu ELi poliitikameetmete eri eesmärkide võrdsusele ja ühtsusele aluslepingu kohaselt, rõhutades eelkõige kõrge konkurentsivõimega sotsiaalselt vastutustundlikku turumajandust, mille eesmärk on saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress, samuti kõrgetasemelist keskkonnakaitset ja keskkonna kvaliteedi parandamist.

5.2.5.

Komitee kutsub komisjoni üles alati, kui see on mõistlik ja põhjendatud, kaaluma stiimulipõhiste mudelite ning rahvusvaheliste standardite ja suuniste kasutamist.

6. Mõju tööhõive-, tarbija- ja keskkonnastandarditele

6.1.

Viimastel aastakümnetel on kehtestatud rida kogu ELi hõlmavaid miinimumstandardeid tarbija-, keskkonna- ja töötajate kaitse vallas; nende eesmärk on saavutada ülespoole suunatud elu- ja töötingimuste lähenemine liidus, st suurem sotsiaalne lähenemine, nagu on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 151.

6.2.

ELi seadusandja on tahtlikult jätnud ruumi miinimumstandardite rakendamiseks liikmesriikide poolt, austades samas ELi lepingus sätestatud põhimõtteid, eelkõige proportsionaalsuse põhimõtet. Selle tulemusena sätestatakse direktiivides, et liikmesriigid võivad rakendamisprotsessis võtta arvesse oma kõrgemaid standardeid. Komitee rõhutab, et alati kui liikmesriigid otsustavad rakendada ambitsioonikamaid kaitsestandardeid, võiks muude kaalutluste kõrval arvesse võtta parema õigusloome põhimõtteid.

6.3.

Need riiklikud standardid on selliste demokraatlike läbirääkimisprotsesside tulemus, mis hõlmavad märkimisväärses ulatuses Euroopa ja riikide sotsiaalpartnereid ning on kasulikud töötajate, tarbijate ja ettevõtjate jaoks. Vastavalt Euroopa Liidu lepingu eesmärkidele peaks selliste miinimumstandardite kehtestamise eesmärk olema ühtse turu parema toimimise tagamine ning samas ei tohiks see mõjutada negatiivselt suuremat kaitstuse taset riiklikul tasandil. Miinimumstandardid ELi õigusnormides hõlmavad sageli isegi selgelt kaitse taseme säilitamise klausleid, milles sätestatakse, et direktiivi rakendamist ei tohi kasutada õigustusena võimalike kõrgemate riiklike standardite alandamiseks Euroopa standardi tasemele. See ei tähenda siiski, et riiklikud standardid oleksid kivisse raiutud ning et neid ei saaks kunagi muuta.

6.4.

ELi õigusaktide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise käigus võiksid liikmesriigid kasutada mõjuhinnanguid, et kontrollida sotsiaalset, majanduslikku ja muud mõju.

6.5.

Sotsiaalpoliitikas ning tarbija- ja keskkonnakaitses tagati ELi õigusaktidega, et kõrgemaid standardeid liikmesriikides ei ohustataks ja et neid tuleb kaitsta, kaasates kõik sidusrühmad mõjuhinnangutesse. Sellega seoses on komitee korduvalt väljendanud arvamust, et parema õigusloome tegevuskava abil tuleks luua kvaliteetseid ELi õigusakte, ohustamata peamisi poliitikaeesmärke ega loomata dereguleerimise survet sotsiaalse ja keskkonnakaitse standarditele ega põhiõigustele (13).

6.6.

Komitee kordab, et Euroopa miinimumstandardite eesmärgiks on iseäranis ELi sotsiaalpoliitika kontekstis elu- ja töötingimuste ühtlustamine kogu ELis ülespoole suunatud sotsiaalse lähenemise poole. Miinimumstandardeid ELi direktiivides ei peaks mõistma „maksimumtasemena“, mida ei tohi nende riiklikesse õigussüsteemidesse ülevõtmisel ületada.

6.7.

Komitee toetab parema õigusloome protsessi ja tunnistab selle lisaväärtust. Samal ajal hoiatab komitee, et mingil juhul ei tohiks seda kasutada õigustusena nõuete alandamiseks, iseäranis sellistes valdkondades nagu tarbija-, keskkonna- ja tööõigus, edendades jõukust, majanduskasvu ja jätkusuutlike töökohtade loomist. Komitee hoiatab, et see soodustaks ELi suhtes üha kasvavat skeptitsismi suurtes elanikkonnarühmades. Komitee arvates ei tohi üldsuse heakskiitu Euroopa ühendamise protsessile kahjustada regulatiivse konkurentsiga nõuete alandamise kaudu.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) https://ec.europa.eu/info/law/law-making-process/planning-and-proposing-law/better-regulation-why-and-how_et.

(2) ELT C 197, 8.6.2018, lk 1.

(3) ELT C 434, 15.12.2017, lk 11; ELT C 13, 15.1.2016, lk 192; ELT C 303, 19.8.2016, lk 45; ELT C 487, 28.12.2016, lk 51; ELT C 262, 25.7.2018, lk 22.

(4) https://ec.europa.eu/commission/sites/beta-political/files/report-task-force-subsidiarity-proportionality-doing-less-more-efficiently_1.pdf.

(5) ELT C 262, 25.7.2018, lk 22; ELT C 18, 19.1.2017, lk 10.

(6) Vt muu hulgas komitee arvamuse „Õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programm (REFIT)“ punkti 1.2 (ELT C 303, 19.8.2016, lk 45).

(7) COM(2012) 746 final, lk 2.

(8) ELT C 303, 19.8.2016, lk 45, punkt 2.1.

(9) ELT C 262, 25.7.2018. lk 22, punkt 1.2.

(10) CES248-2013 (teabearuanne) (ELT C 13, 15.1.2016, lk 145).

(11) ELT C 197, 8.6.2018, lk 1.

(12) ELT C 262, 25.7.2018.lk 22, punktid 4.7.1 ja 4.8.3.

(13) ELT C 262, 25.7.2018, lk 22 (punktid 1.1 ja 3.4); ELT C 303, 19.8.2016, lk 45 (punktid 2.1–2.2, 2.5) ja ELT C 13, 15.1.2016, lk 192 (punkt 2.4).

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/37

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Sooline digilõhe“

(ettevalmistav arvamus Euroopa Parlamendi taotlusel)

(2018/C 440/06)

Raportöör:

Giulia BARBUCCI

Ettevalmistav arvamus Euroopa Parlamendi taotlusel	kiri, 19.4.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	19.7.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	176/2/6

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Soolisel digilõhel on palju põhjuseid ning seetõttu tuleb meetmeid rakendada erinevates valdkondades: haridussüsteem lapsepõlvest täiskasvanueani, tööturg, töö- ja eraelu tasakaal, avalikud teenused ja üldine digilõhe. Soovitatakse kasutada valdkonnaülest lähenemisviisi, mis koondaks innovatsiooni eri aspekte (tehnoloogiline, sotsiaalne, kultuuriline jne).

1.2.

Sooline digilõhe ei ole üksnes tehnoloogiline, vaid ka majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline küsimus, mida tuleb käsitleda mitmetasandiliste ja terviklike meetmete abil, et tegeleda soolise ebavõrdsuse kõige sügavamate sotsiaalsete ja kultuuriliste põhjustega.

1.3.

Oluline on võtta meetmeid, et suurendada naiste arvu teaduses, tehnoloogias, inseneerias ja matemaatikas (STEM), sest see võib parandada tingimusi ka teistes valdkondades ning majanduses ja ühiskonnas tervikuna. Samal ajal on oluline tunnistada IKT-alase hariduse ning valdkonnaüleste, ettevõtlus-, digi- ja pehmete oskuste (nagu empaatia, loovus ja keerukate probleemide lahendamine) suurenevat tähtsust kõigis valdkondades digiajastul. Valdkondadevaheline haridus ja inimkesksed oskused saavad oluliseks ning haridussüsteemides tuleks neid aspekte arvesse võtta.

1.4.

On tähtis tagada kõigile digikirjaoskus ja -õpe, keskendudes eeskätt tüdrukutele, et kõrvaldada sooline digilõhe juba eos. Stereotüüpide võitmiseks on digivaldkonnas vaja ennekõike rohkem naissoost eeskujusid.

1.5.

On vaja julgustada naisi töötama tehnilistel ja kõrgetel ametikohtadel, ületades selleks hariduslikud ja ametialased takistused ja stereotüübid, ning tagada elukestev digitaalne õpe, et vältida naiste tööturult kõrvalejäämist.

1.6.

Iga haridusastme õpetajatele ja koolitajatele tuleb anda õiged vahendid IKT kasutamiseks õpetamisel, edendades demokraatiat ning kaasavamat ja individuaalset haridus- ja koolitussüsteemi.

1.7.

Selleks et vältida vaesuse üha suuremat levimist naiste hulgas, tuleb tagada õiglased töötingimused ja juurdepääs sotsiaalkaitsele (1). Ennekõike kehtib see juhutöödel põhineva majanduse puhul (2). Selles kontekstis on oluline roll sotsiaaldialoogil ja kollektiivläbirääkimistel.

1.8.

Naiste osakaal IKT arendajate hulgas võib aidata vältida võimalikku soolist kallutatust selliste tehnoloogiate kavandamisel.

1.9.

Tuleb toetada naiste ettevõtlust, kõrvaldades takistused naiste juurdepääsule füüsilisest isikust ettevõtjana töötamisele ja edendades sotsiaalkaitse meetmetele juurdepääsu ja nende kvaliteeti (3).

1.10.

Kontrollida tuleks nutikat töötamist ja kaugtööd, et vältida piiride hägustumist hoolduse, töö ja eraelu vahel.

1.11.

Oluline on suurendada puuetega naiste osalemist tööturul, rakendades ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni (4).

1.12.

Avaliku sektori digiteerimine on hea võimalus hõlbustada naiste osalemist tööturul ja toetada hoolduskohustustega naisi ning kõrvaldada bürokraatlikud ja avalikele teenustele juurdepääsuga seotud takistused.

1.13.

On oluline tegeleda soostereotüüpide probleemiga. Seda tuleb arvesse võtta kõikides poliitikameetmetes ja igas valdkonnas ning käsitleda tuleks selle kõige sügavamaid sotsiaalseid ja kultuurilisi põhjuseid.

1.14.

Üks peamisi takistusi, millega naised puutuvad kokku veebitegevuses ja sotsiaalvõrgustikes, on küberkiusamine. Vaja on ratifitseerida ja kohaldada Istanbuli konventsiooni naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ja sellega võitlemise kohta.

1.15.

Kõikides riigi, Euroopa ja rahvusvahelise tasandi meetmetes tuleks arvesse võtta naiste diskrimineerimist digivaldkonnas, mis mõjutab negatiivselt ka majandust ja ühiskonda üldiselt.

1.16.

Avaliku poliitiku kujundamisel tuleb arvestada soolise perspektiiviga. Siinkohal võivad osutuda kasulikeks vahenditeks soopõhine eelarve ja sooline näidik.

1.17.

Komitee innustab Euroopa Komisjoni toetama naiste digivaldkonnas osalemise töörühma ja algatust Digital4Her. On oluline luua digivaldkonnas osalevate naiste Euroopa võrgustikud ja neid arendada, et edendada kogu ELis tüdrukute ja naiste osalemist digitaalhariduses ja digivaldkonna ametikohadel.

1.18.

Euroopa Komisjon peaks soovitama ELi riikidel sätestada riiklikke sihte ja näitajaid, et olukorda jälgida (iga-aastane tulemustabel). Võimalikku paranemist või halvenemist tuleks mõõta ka Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi uuringute abil. Selles valdkonnas saaks Euroopa poolaasta protsessi raames anda liikmesriikidele riigipõhiseid soovitusi.

1.19.

Asjakohaste tasandite sotsiaalpartnerid on võtnud eesmärgi suurendada võrdõiguslikkust hariduses ja tööturul, et kõrvaldada sooline digilõhe, ning nad täidavad selles olulist osa. Elukestvas õppes ja tööturul on eeskätt kollektiivläbirääkimistel oluline roll, et käsitleda soorolle, edendada naiste osatähtsust otsuste langetamisel ja erinevates organites, toetada töö- ja eraelu tasakaalu ning kõrvaldada sooline palgalõhe (5).

1.20.

Komitee soovitab Euroopa Parlamendil toetada neid soovitusi parlamendi järgmisel ametiajal, kuna teema on Euroopa tulevase arengu jaoks määrava tähtsusega.

2. Sissejuhatus

2.1. Sooline ebavõrdus

2.1.1.

Oma kõnes Euroopa Parlamendile Euroopa Komisjoni poliitiliste prioriteetide kohta sõnas Jean-Claude Juncker, et Euroopa Liidus ei tohi lubada diskrimineerimist, mistõttu on õigus ja põhiõigused komisjoni töö kümne poliitilise prioriteedi hulgas. Sooline võrdõiguslikkus on osa sellest valdkonnast, ehkki põhiõiguste hartal on juba sellega seoses oluline osa, sätestades, et „naiste ja meeste võrdõiguslikkus tuleb tagada kõikides valdkondades, kaasa arvatud tööhõive, töö ja palk“ (6). Euroopa Komisjoni digitaalmajanduse ja -ühiskonna volinik Mariya Gabriel andis hiljuti ülevaate meetmetest, mis on osa tema strateegiast hõlbustada naiste suuremat osalemist digivaldkonnas. Seega on vaja tagada IT ettevõtjate allkirjastatud algatuse Digital4Her deklaratsiooni järelmeetmed, et tagada kaasav ja sooliselt tasakaalustatud töökultuur ja -keskkond.

2.1.2.

Naisi diskrimineeritakse jätkuvalt nii tööturul kui ka ühiskonnas üldiselt. Soolise võrdõiguslikkuse indeks, millega mõõdetakse ebavõrdsust töö, aja, raha, teadmiste, võimu, vägivalla ja tervise valdkonnas, osutab arengu aeglusele nendes valdkondades: indeks suurenes 62 punktilt 2005. aastal 65 punktini 2012. aastal ja 66,2 punktini 2017. aastal (7). Seesugusel diskrimineerimisel on palju põhjuseid. Diskrimineerimisest tuleneva tasakaalustamatuse kõrvaldamist silmas pidades hõlmab Euroopa sotsiaalõiguste samba esimene peatükk võrdseid võimalusi ja võrdset juurdepääsu tööturule, tunnustades asjaolu, et sooline võrdõiguslikkus ja võrdsed võimalused on valdkonnad, milles diskrimineerimine on sagedasem.

2.1.3.

Sooline digilõhe on naiste diskrimineerimisest tulenev ebavõrdsuse vorm, mis kujutab endast tõenäoliselt talumatut takistust naiste osalemisele Euroopa ja üleilmsel tasandil. See aeglustab tulevikus Euroopa majanduskasvu, mida iseloomustab digiteerimine. Praegu kasutavad 68 % meestest ja 62 % naistest arvutit ja internetti regulaarselt, 33 % meestest ja 18 % naistest paigaldavad oma seadmetesse tarkvara ning 47 % meestest ja 35 % naistest kasutavad veebipõhiseid pangateenuseid (8). Ehkki üle poole ülikoolilõpetajatest on naised, on nad jätkuvalt alaesindatud teaduse ja IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) erialadel. Naised moodustavad ligikaudu kolmandiku kõikidest selle sektori töötajatest, seejuures on protsentuaalne osakaal erinev sõltuvalt konkreetsest tööst (8 % tarkvara puhul, 54 % madalama taseme ametikohtadel IT-valdkonnas). Käesoleva arvamuse eesmärk on teha soovitusi ja ettepanekuid, et kõrvaldada haridussüsteemi ja tööturuga seotud tasakaalustamatus.

2.1.4.

Naistel on suuremaid raskusi interneti kasutamisel küberkiusamise tõttu: tüdrukud on palju sagedamini internetis ahistamise sihtmärgid (EIGE andmetel on 51 % naistest ja 42 % meestest internetis ahistamise ohvrid) (9). Vaja on ratifitseerida ja kohaldada Istanbuli konventsiooni naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ja sellega võitlemise kohta.

2.2. Digiteerimine ja digilõhe

2.2.1.

Digiteerimine ei ole üksnes tehnoloogiline, vaid ka majanduslik, ühiskondlik ja kultuuriline protsess.

2.2.2.

Euroopa Komisjoni uuringu (10) kohaselt võib digiteerimine lisada Euroopa Liidu SKPsse 415 miljardit eurot aastas ning naiste ulatuslikum töötamine digitöökohtadel võib lisada liidu SKPsse 16 miljardit eurot aastas. Samal ajal on ettevõtetel raskusi IKT spetsialistide värbamisega ning seetõttu on digivaldkonnas rohkem ruumi tööhõive ja parema hariduse jaoks.

2.2.3.

Digilõhe ei tähenda mitte üksnes piiratud juurdepääsu internetiühendusele, vaid ka IKT vahendite kasutamiseks vajalike põhioskuste puudumist. Digilõhe üks tahke on sooline digilõhe. Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu sooliselt eristatud andmed 91 riigi kohta osutasid 2017. aastal, et naiste puhul oli üldine interneti levik 44,9 % ja meeste puhul 50,9 %. Eurostati andmete kohaselt oli 2017. aastal internetiühendus 71 % naistest ning 74 % meestest ning internetipanka kasutas 49 % naistest ja 54 % meestest (11). On oluline käsitelda seda küsimust nii tööturu kontekstis, kuna digiteerimine hõlmab kõiki töötajaid, kui ka kasutaja seisukohast, sest tehnoloogiavõimalusi kasutavad kõik.

2.2.4.

Sageli on digilõhe seotud muud laadi diskrimineerimisega, näiteks etnilisse vähemusse kuulumine, maapiirkonnas elamine, rändajastaatus, puuete olemasolu ja vaesus. Tehnoloogia võib aidata neid takistusi ületada, muutes maailma kõigi jaoks kaasavamaks, ent kui seda protsessi ei juhi sotsiaalsed osalejad, võib tehnoloogia nimetatud takistusi hoopis suurendada.

2.2.5.

Sooline digilõhe on majanduslik, sotsiaalne, ühiskondlik ja kultuuriline küsimus, mida tuleb käsitleda mitmetasandiliste ja terviklike meetmete abil, sest see viib üha suurema soolise ebavõrdsuseni. Soolist ebavõrdsust tuleb arvestada kõikides strateegiates ja igas valdkonnas ning käsitleda tuleks selle kõige sügavamaid sotsiaalseid ja kultuurilisi põhjuseid.

2.2.6.

Lisaks on soo seisukohast huvitav küsimus digiteerimise kvalitatiivne mõju oskustega seotud vajadustele, kuna naised on rohkem esindatud ühtedel ja vähem teistel töökohtadel, sealhulgas STEMi (teadus, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika) valdkonnas. On tarvis võtta meetmeid, et naiste arvu STEMi valdkonnas suurendada.

2.2.7.

Seejuures on aga ka tähtis tunnistada pehmete oskuste suurenevat tähtsust kõikides sektorites digiajastul. Tehisintellekti ja asjade interneti põhiomadus on see, et masinad on muutumas tundlikumaks ja arukamaks ning selle tulemusel on inimtööjõud asendamatu üksnes siis, kui see suudab pakkuda konkurentsi tänu tegelikele inimoskustele, näiteks suutlikkus muutustega kohaneda ja koostööd teha. Võrreldes poistega on tänapäeva ühiskonnas tüdrukud need, kellele õpetatakse empaatiat, loovust ja keerukate probleemide lahendamist ja kes kasutavad seda rohkem (12). Soovitatakse kasutada mitut valdkonda hõlmavat ja innovatsiooni eri aspekte (tehnoloogiline, sotsiaalne, kultuuriline jne) koondavat lähenemisviisi, mis ei aita pelgalt toime tulla riskidega, vaid ka kasutada ära digiteerimise võimalusi naiste jaoks.

2.2.8.

Erilist tähelepanu tuleb pöörata puuetega inimestele, ennekõike naistele, kelle olukord on halvem kui puueteta naiste oma (13). Seetõttu on oluline „tagada, et puuetega naistel ja tüdrukutel on võrdne juurdepääs IKT vahendite eri osistele ja infoühiskonnale“ (14).

3. Sooline digilõhe haridussüsteemis

3.1.

Haridussüsteem on peamine käsitlemist vajav poliitikavaldkond. Võrreldes 2011. aastaga asub IKT-alast kõrgharidust omandama vähem naisi (15). Naiste digikirjaoskuse ja -oskuste parandamine kõikidel tasanditel on seega oluline, et võimaldada neil ühiskonna arengus aktiivselt osaleda, saada kasu digiteerimisest tulenevatest võimalustest ja vältida kõrvalejäämist. Puuetega naistel peaks olema õigus kaasavale ja kvaliteetsele haridusele. Tarvis on kõrvaldada kultuurilised ja keelelised stereotüübid, pakkudes tüdrukutele teistsuguseid eeskujusid, eeskätt meediasektoris. Samuti saab IKT vahendeid kasutada õpetamisel ja koolitundides.

3.2.

Põhihariduses on oluline tagada igaühele digikirjaoskus ja -haridus, et tagada tulevaste meeste ja naiste kohanemisvõime kiiresti arenevate tehnoloogiavõimalustega. Rahvusvahelise õpilaste hindamise programmi (PISA) kohaselt, millega hinnatakse 15aastaste haridustulemusi OECD riikides, soovib STEMi valdkonnas karjääri teha ligikaudu neli korda rohkem poisse kui tüdrukuid (16). EIGE uuringu kohaselt soovib kogu ELis IKT-spetsialistina töötada 3–15 % teismelistest poistest, ent IKT-spetsialistidena soovis töötada 1–3 % teismelistest tüdrukutest üksnes neljas ELi riigis. Isegi kui noorte digioskused ELis on poiste ja tüdrukute vahel võrdsed, on poisid oma digioskustes enesekindlamad ning see on järjekordne väärarusaamadest ja soolistest stereotüüpidest tulenev probleem (17). „Komitee tuletab liikmesriikidele meelde vajadust investeerida mittediskrimineerivatesse ja kaasavatesse haridussüsteemidesse.“ (18)

3.3.

On oluline koolitada koolitajaid kasutama õpetamisel IKT vahendeid. Esmatähtis on keskenduda tüdrukutele, et kõrvaldada soolise digilõhe põhjused ning edendada kaasavamat ja individuaalset haridus- ja koolitussüsteemi. Lisaks võivad digivahendid aidata vähendada õpetajate ja koolitajate halduskoormust (19).

3.4.

Valdkonnaüleses kesk- ja kõrghariduses õpib STEMi erialadel endiselt vähem tüdrukuid kui poisse, vähem kui üks viiest IKT eriala lõpetanust on naine (20). Oluliseks muutuvad ka valdkonnaülene haridus ja inimkesksed pehmed oskused.

3.5.

Kihtkursusi ja kutseharidust ja -õpet tuleb edendada ja arvesse võtta tüdrukute juurdepääsu tehnilisele õppele ja väljaõppele töökohal (21).

4. Sooline digilõhe tööturul

4.1.

Oluline on innustada naiste töötamist tehnilistel ja juhtivatel töökohtadel, kõrvaldades haridus- ja ametialased takistused ja stereotüübid. Naiste suurem osalemine IKTs võib sektorile, aga ka kogu majandusele ja ühiskonnale kasuks tulla.

4.2.

Soolise digilõhe ületamiseks tööturul on esmatähtis sotsiaalpartnerite roll ettevõtte, riigi ja Euroopa tasandil. Sotsiaaldialoog ja kollektiivläbirääkimised võivad pakkuda vastuvõetavaid lahendusi, võttes arvesse nii tööandjate kui ka töötajate vajadusi (22). Naiste suurem osakaal STEMi valdkonnas ja juhtivatel töökohtadel võib samuti aidata vähendada soolist palgalõhet.

4.3.

Elukestev õpe on esmatähtis, et vältida tööturult kõrvale jätmist ja eriti oluline on see naiste puhul. Sotsiaalpartneritel on siinkohal määrav roll.

4.4.

Tööturu polariseerimine ja juhutöödel põhinev majandus: isegi kui masinad võiksid tehnilisest seisukohast madalat kvalifikatsiooni nõudvaid töökohti asendada (nii käsi- kui ka ajutöö, seoses asjade interneti, andurite, tehisintellekti tehnoloogiaga), võib ettevõtetel uutesse masinatesse investeerimise asemel olla lihtsam võtta madala palgaga inimesi ebakindlatele töökohtadele, kus ei tagata õigusi. See ongi juba nii juhutöödel põhineva majanduse puhul. Erinevalt tavapärastest töövormidest ei tagata nendes olukordades mingit sotsiaalkaitset: (23) seda laadi töö mitteametliku olemuse tõttu valitseb oht, et naised lähevad traditsiooniliselt sotsiaalkaitset pakkuvalt tööhõivelt üle juhutöömajandusele, mis on kergemini kättesaadav ja võimaldab sageli tööaega lihtsamini hallata. Selleks et vältida vaesuse levimist naiste seas, (24) tuleb tagada õiglased töötingimused ja kõik sidusrühmad peaksid edendama kvaliteedipõhist arengumudelit. Siinkohal on sotsiaalpartneritel ja kollektiivläbirääkimistel otsustav roll (25).

4.5.

Tehnoloogia ei ole neutraalne: tarkvara või algoritm peaks vähendama inimprotsessidele või otsustele omast subjektiivsust, aga kui sellesse on programmeeritud kultuuriline eelarvamus (näiteks sooline kallutatus), siis kordab see alati (mitte ainult juhuslikult) seda laadi diskrimineerimist struktuurselt. Sellepärast peaksid nende süsteemide väljatöötamisega tegelevad inimesed olema võimalikult erineva taustaga. Praegu on üksnes 17 % IKT valdkonnas töötavast 8 miljonist inimesest naised (26) ning lisaks otsustab ELis tehnoloogiavaldkonda tööle jääda üksnes 20 % 30aastastest ja vanematest naistest, kellel on IKT-alane kõrgharidus (27). Naiste osalemise suurendamine nendel töökohtadel ja sellest tulenev mitmekesisus võib aidata ületada sellistesse tehnoloogiatesse sisseprogrammeeritud kallutatust.

4.6.

Nn klaaslae purustamine digitaalsema majandussüsteemi nimel: üksnes 32 % majandusvaldkonna juhtidest on naised, (28) ehkki on tõendatud, et ettevõtetes, kus naised on otsuseid langetavatel ametikohtadel, on tavaliselt paremad, horisontaalsemad, mitmekesisust ning loovat ja uuenduslikku mõtlemist soodustavad juhtimistavad. Järelikult on ettevõttele uuendusvõime mõistes kasulik arendada soopoliitikat, et edutada naisi ettevõttes kõige kõrgemale tasandile. Ulatusliku kohaldamise korral toob see kasu kogu majandussüsteemile.

4.7.

Euroopa tootmissüsteem koosneb peamiselt VKEdest, kellel on suuremaid raskusi uutesse tehnoloogiatesse investeerimisel. Samal ajal hõlbustavad digitaaltehnoloogia võimalused mikroettevõtlust. Mõne digitaalse vahendi kaudu (näiteks e-kaubandus) on mikroettevõtjatel võimalik jõuda üleilmsetele turgudele ning üldiselt kõrvaldada takistused füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise teel. „European Start-up Monitor“ teise väljaande kohaselt on üksnes 14,8 % idufirmade asutajatest naised (29). See probleem on seotud nõrgemate ärivõrgustike, stereotüüpide ja ebapiisava rahalise toetusega. Digiteerimine võib luua naisettevõtlusele soodsa keskkonna. Tuleb tagada haridus- ja tugiteenused, et naised saaksid olemasolevaid digitehnoloogia võimalusi kasutades oma ettevõtte rajada.

5. Digiteerimine ning töö- ja eraelu tasakaal

5.1.

EIGE uuringu kohaselt on IKT töökohtadel tööpäev pikem kui muudes sektorites (30). Esimene lahendamist vajav probleem on seega hooldustöö jagamine meeste ja naiste vahel. On oluline võtta meetmeid hooldustöö võrdsemaks jagamiseks meeste ja naiste vahel, muu hulgas lapsevanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaalustamist käsitleva direktiivi ettepaneku vastuvõtmise kaudu (31).

5.2.

Nutikat töökorraldust ja kaugtööd käsitletakse sageli töö ja eraelu tasakaalustamise vahenditena, võttes arvesse nii kaasnevaid ohte kui ka võimalusi. Kui nutikas töökorraldus võib aidata töötajatel oma eraelu hallata (eeskätt kõrvaldades tööle ja töölt liikumisele nö raisatud aja), on ka tõsi, et kui seda ei hallata õigesti, siis võib nutikas töökorraldus viia hoolduse, töö ja vaba aja vaheliste piiride hägustumiseni. Nutikat töökorraldust tuleks hallata konkreetsete ettevõtte tasandil sõlmitud kollektiivlepingute kaudu, et kohandada seda kultuurikonteksti, tootmisvahendite ja töökorraldusega. Pikas perspektiivis võib nutikas töökorraldus muuta ka seda, kuidas inimesed linnades (ja maapiirkondades) ja sotsiaalruumis elavad.

5.3.

Digivahendid võivad pakkuda ka võimalust nendele, kes on tööturult välja jäetud. Need vahendid võivad lisaks hõlbustada naiste osalemist tööturul. Puuetega naised on aga tööturult palju suuremal määral kõrvale jäetud (32). Seetõttu on oluline rakendada ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni (33).

6. Avaliku sektori digiteerimine

6.1.

Oodatava eluea pikenemise ja madala sündimuse tõttu on Euroopa elanikkond vananemas ja keskealiste naiste hooldustöö koormus suureneb. Kuigi on tähtis saavutada hooldustöö võrdne jagamine meeste ja naiste vahel, on samuti oluline tunnistada, et digiteerimine ja eeskätt robootika avalikus sektoris pakuvad suurt võimalust, et hõlbustada naiste osalemist tööturul ning aidata naisi igasuguste hoolduskohustuste täitmisel.

6.2.

Robootika abil saab hooldustöö kõige raskemaid ülesandeid automatiseerida või kergendada (näiteks puudega inimese transport), aidata kaasa vigastatud inimeste taastumisele, ennetada haigusi jne. Need tehnoloogiad parandaksid kogu ühiskonna ja ennekõike naiste elukvaliteeti ja osalemist tööturul kahel viisil: see võib kergendada tööd isiku hoolduse teenuste sektoris, kus naiste osakaal on väga suur, ning võib aidata naisi, kes osutavad tasustamata hooldusteenuseid, ent üksnes siis, kui selline tehnoloogia on kättesaadav ja tagatud kõikidele, kes seda vajavad.

6.3.

Digitehnoloogia võib tugevalt mõjutada ka kõiki avalike teenustega seotud bürokraatlikke menetlusi. Mõnes riigis rakendatakse seda laadi tehnoloogiat juba ulatuslikult, luues kordumatu digitaalse identiteedi kõikide avaliku sektoriga seotud menetluste jaoks (maksud, tervishoid, haridus jne). Selle protsessi laiendamine võib parandada elukvaliteeti, ent lisaks on oluline teada (ja vältida) riske, mis on seotud ühe osaleja tagatava andmetöötlusega (isegi kui see on riigiasutus), samuti privaatsuse, küberturvalisuse, läbipaistvuse ja eetikaga (34).

6.4.

Avalik haldus peaks koostama kõigi teenuste ja tegevuste jaoks soopõhised eelarved, et edendada võrdõiguslikkust ja võtta arvesse poliitikameetmete mõju naistele. Iga investeerimisotsuse tegemisel tuleks võtta arvesse soolist näidikut kolmes valdkonnas: sooline võrdõiguslikkus töökohal, naiste juurdepääs kapitalile ning naistele kasutoovad tooted ja teenused.

6.5.

Kuigi mõnes riigis on avaliku sektori digiteerimine juba kõrgel tasemel, on see teistes riikides alles algetapis ning see võib soolist perspektiivi silmas pidades olla võimalus koolitada ja värvata avalikus sektoris rohkem naisi.

6.6.

Digiteerimise arendamiseks on vaja ilma geograafilise diskrimineerimiseta teha kättesaadavaks vajalik taristu, nagu lairibaühendus või 5G ühendus.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) SOC/581 – komitee arvamus teemal „Juurdepääs sotsiaalkaitsele“ (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 135).

(2) The Social Protection of Workers in the Platform Economy („Platvormimajanduse töötajate sotsiaalkaitse“), Euroopa Parlament, 7.12.2017.

(3) ELT C 173, 31.5.2017, lk 45.

(4) Komitee arvamus teemal „Puuetega naiste olukord“ (ELT C 367, 10.10.2018, lk 20).

(5) Euroopa sotsiaalpartnerid ETUC, BusinessEurope, CEEP ja UEAPME „A Toolkit for Gender Equality in Practice“.

(6) III peatükk, artikkel 23.

(7) EIGE, soolise võrdõiguslikkuse indeksi 2017. aasta aruanne.

(8) Vt Euroopa Parlamendi 17. aprilli 2018. aasta resolutsioon.

(9) EIGE, „Youth, digitalisation and gender equality: opportunities and risks of digital technologies for girls and boys“, 2018 (avaldatakse lähiajal).

(10) Vessela Karloukovska, sidevõrkude, sisu ja tehnoloogia peadirektoraat, naiste digivaldkonnas osalemise töörühm, Euroopa Komisjon.

(11) Eurostati andmed.

(12) Martha Ochoa (UNi Global Union) „The path to genderless digitalisation“ („Tee sootu digiteerimise suunas“).

(13) Komitee arvamus teemal „Puuetega naiste olukord“ (ELT C 367, 10.10.2018, lk 20), punkt 2.1.

(14) Samas, lõik 5.3.6.

(15) „Women in the Digital Age“ („Naised digiajastul“), Euroopa Komisjon, 2018.

(16) Dr Konstantina Davaki, uuringu „The underlying causes of the digital gender gap and possible solutions for enhanced digital inclusion of women and girls“ („Soolise digilõhe aluspõhjused ja võimalikud lahendused naiste ja tüdrukute suuremaks digitaalseks kaasamiseks“) autor.

(17) Lina Salanauskaite, Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (EIGE).

(18) Komitee arvamus teemal „ELi tegevuskava aastateks 2017–2019. Soolise palgalõhe vähendamine“, lõik 4.4 (ELT C 262, 25.7.2018, lk 101).

(19) Ekaterina Efimenko, Euroopa Ametiühingute Hariduskomitee (ETUCE).

(20) Vessela Karloukovska, sidevõrkude, sisu ja tehnoloogia peadirektoraat, naiste digivaldkonnas osalemise töörühm, Euroopa Komisjon.

(21) ELT C 13, 15.1.2016, lk 161, ELT C 434, 15.12.2017, lk 36.

(22) Komitee arvamus teemal „ELi kontseptsioonid ülemineku juhtimiseks digiteeritud töömaailmas“ (ELT C 367, 10.10.2018, lk 15).

(23) Komitee arvamused teemal „Euroopa raamdirektiiv piisava miinimumsissetuleku tagamiseks“ (vastuvõtmine detsembri täiskogu istungil) ja „Juurdepääs sotsiaalkaitsele“ (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 135).

(24) Mary Collins, Euroopa naiste surverühm (EWL) (ELT C 129, 11.4.2018, lk 7).

(25) Vt nt Euroopa sotsiaalpartnerite lepingud, aga ka ettepanek võtta vastu direktiiv töö- ja eraelu tasakaalustamise kohta ning Euroopa sotsiaalõiguste sammas.

(26) Vessela Karloukovska, sidevõrkude, sisu ja tehnoloogia peadirektoraat, naiste digivaldkonnas osalemise töörühm, Euroopa Komisjon.

(27) Mary Collins, Euroopa naiste surverühm (EWL).

(28) Vessela Karloukovska, sidevõrkude, sisu ja tehnoloogia peadirektoraat, naiste digivaldkonnas osalemise töörühm, Euroopa Komisjon.

(29) Euroopa Parlamendi tellimusel korraldatud uuring „Women in the digital age“ (Naised digiajastul).

(30) Lina Salanauskaite, Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (EIGE).

(31) COM(2017) 253.

(32) Komitee arvamus teemal „Puuetega naiste olukord“ (ELT C 367, 10.10.2018, lk 20), punkt 5.4.1.

(33) Komitee arvamus teemal „Puuetega naiste olukord“ (ELT C 367, 10.10.2018, lk 20), punkt 1.2, ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon.

(34) Digital Public Services (e-Government and e-Health) („Digitaalsed avaliku sektori teenused (e-valitsus ja e-tervis)“).

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/45

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Biomajandus – ELi kliima- ja energiaeesmärkide ning ÜRO kestliku arengu eesmärkide saavutamisele kaasaaitamine“

(ettevalmistav arvamus)

(2018/C 440/07)

Raportöör:	Tellervo KYLÄ-HARAKKA-RUONALA
Kaasraportöör:	Andreas THURNER

Konsulteerimistaotlus	nõukogu eesistujariik Austria, 12.2.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 302 – ettevalmistav arvamus
Täiskogu otsus	13.3.2018
Vastutav sektsioon	põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	5.9.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	180/1/4

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Komitee on seisukohal, et biomajandusega luuakse ühiskonnale lisaväärtust bioloogiliste loodusvarade tootmise, muundamise ja kasutamise kaudu. Üleminek CO2-neutraalsusele ja ringlusele on biomajandusele üha suuremaks tõukejõuks, sest kestlikul biomajandusel on potentsiaal tuua samaaegselt nii majanduslikku, sotsiaalset kui ka kliimaga seotud kasu.

1.2.

Komitee juhib tähelepanu sellele, et biomajandus aitab kliimamuutusi leevendada mitmel viisil: tänu CO2 sidumisele atmosfäärist biomassi, tänu CO2 sidumisele biotoorainel põhinevatesse toodetesse ning tänu fossiilsete lähteainete ja nendel põhinevate toodete asendamisele biotoorainel põhinevate toodetega.

1.3.

Komitee viitab ka sellele, et biomajandus annab panuse ELi kliima- ja energiaeesmärkide saavutamisse asendades elektri toomisel, hoonete kütmisel ja jahutamisel ning transpordisektoris fossiilkütused bioenergiaga. Samuti aitab see suurendada energiatõhusust ja energiavarustuskindlust.

1.4.

Komitee on veendunud, et biomajandusel on esmatähtis roll ÜRO kestliku arengu tegevuskavas 2030 sisalduvate üldiste majanduslike, keskkonnaalaste ja sotsiaalsete eesmärkide saavutamisel (nn kestliku arengu eesmärgid). Biomajanduse roll on tihedalt seotud tööstus- ja põllumajandusalaste eesmärkidega ning nendes valdkondades töökohtade loomisega.

1.5.

Komitee kutsub üles kohandama ELi biomajanduse strateegiat, et luua kooskõlas majandusliku, keskkonnaalase ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse põhimõttega Euroopa biomajanduse jaoks kõige soodsamad tingimused ning luua tänu biomajandusele ELile konkurentsieelis.

1.6.

Komitee rõhutab, et poliitikakujundajad peavad edendama biomassi kestlikku tootmist ja kasutamist ELis ning tagama kogu väärtuseahela ulatuses stabiilse, usaldusväärse ja sidusa raamistiku biomajandusse investeeringute tegemiseks. Lisaks peaksid poliitikakujundajad suurendama nõudlust biotoorainel põhinevate toodete järele riigihangete abil ning peaksid vastu võtma tehniliste, ohutusalaste ja riigiabi eeskirjade sidusa raamistiku, et tagada bioressursipõhistele toodetele võrdsed võimalused.

1.7.

Komitee on seisukohal, et tulevikukindla biomajanduse arenguks on esmatähtsad teadusuuringud ja innovatsioon. Biomajanduse strateegia raames edendatavaid innovatsioonialaseid jõupingutusi tuleks seega jätkata, sh bioressursipõhiste tööstusharude ühisettevõtte kaudu.

1.8.

Komitee toonitab, et haridusel, nõustamisteenustel, teadmussiirdel ja koolitusel on oluline rolli töötajatele ja ettevõtjatele vajaliku teabe ja oskuste tagamisel. Inimesed peaksid olema biomajandusest teadlikud ja nad peaksid teadvustama oma kohustusi, et olla aktiivsed tarbijad ja langetada kestlikke tarbimisotsuseid.

1.9.

Komitee rõhutab, et biomajanduse eeltingimuseks on ajakohane taristu ning see vajab piisavaid rahalisi vahendeid. Toorainele juurdepääsu võimaldamiseks ja toodete jaotamiseks turgudel on olulise tähtsusega tõhusad transpordisüsteemid.

1.10.

Komitee soovitab ELil püüelda CO2 heitkoguste ülemaailmse hinnasüsteemi poole, mis oleks neutraalne ja tõhus viis biomajanduse edendamiseks ja kõigi turul tegutsejate kaasamiseks kliimamuutuste leevendamisse.

1.11.

Komitee on veendunud, et äärmiselt oluline on kaasata biomajanduse alastesse algatustesse ja otsustusprotsessidesse kodanikuühiskond. Komitee rõhutab, et see on vajalik, et tagada õiglane üleminek vähese CO2-heitega majandusele.

1.12.

Komitee tõstab esile, et kestlik biomajandus saab olla edukas üksnes siis, kui rakendatakse valdkondadeülest lähenemisviisi. ELi eri poliitikavaldkonnad ja eesmärgid peavad olema sidusad ja kooskõlastatud. Samuti tuleb tagada liikmesriikide tasandi meetmete sidusus.

2. Arvamuse taust

2.1.

Nõukogu eesistujariik Austria palus Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ettevalmistav arvamus biomajanduse rolli kohta ELi kliima- ja energiaeesmärkide ning ÜRO kestliku arengu eesmärkide saavutamisel. Samas valmistab komitee hetkel ette omaalgatuslikku arvamust, mis käsitleb kestliku ja kaasava biomajanduse loodavaid uusi võimalusi Euroopa majandusele (CCMI/160).

2.2.

Samal ajal ajakohastab Euroopa Komisjon Euroopa 2012. aasta biomajanduse strateegiat. Komitee jälgib kõnealust protsessi ning tervitab komisjoni jõupingutusi. Euroopa Komisjon on määratlenud biomajandust kui majandust, mis hõlmab taastuvate bioloogiliste ressursside tootmist ning nende ressursside ja jäätmevoogude muundamist lisandväärtusega toodeteks, nagu toiduained, loomasööt, biopõhised tooted ja bioenergia.

2.3.

Laias plaanis kujutab biomajandus endast fossiilkütuste ja -lähteainete asendamist bioressurssidel põhineva energia ja toorainega. Biomajandus hõlmab majandustegevust, mis põhineb bioloogiliste loodusvarade tootmisel, kaevandamisel, muundamisel ja kasutamisel. Teine toorainega varustamise peamine allikas võiks lähtuda jäätmevoogudest, kõrvaltoodetest ja jääkidest.

2.4.

Põllumajandusel, metsandusel ja kalandusel on oluline roll biomassi tootmisel edasiseks kasutamiseks. Paljud eri tööstusharud (nagu metsandus, toidutööstus, keemia-, energeetika- ja tekstiilitööstus ning ehitussektor) muundavad biomassi, k.a teiseseid tooraineid tarbekaubaks või muudes sektorites kasutatavateks vahesaadusteks. Reeglina põhineb biomajandus ulatuslikel väärtusahelatel, hõlmates transporti, kaubandust ja muid eespool nimetatud tegevusaladega seotud teenuseid. Lisaks on biomajanduse üheks osaks ökosüsteemiteenused.

2.5.

EL on võtnud eesmärgiks vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks vähemalt 40 % võrreldes 1990. aasta tasemetega, (1) seejuures on heitkogustega kauplemise sektorite ja muude sektorite jaoks kehtestatud eraldi eesmärgid ja eeskirjad. Lisaks on 2030. aasta raamistikku kaasatud maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektor ning on kehtestatud nõue, et see sektor ei tohi toota netoheidet, vaid peab aitama pikemas perspektiivis saavutada CO2 sidujate edendamise eesmärki. See peegeldab Pariisi kokkuleppe artiklit 4.1, mille kohaselt tuleb „saavutada käesoleva sajandi teiseks pooleks tasakaal inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heite allikate ja sidujate lõikes“ (2).

2.6.

Vastavalt 2030. aastaks seatud ELi energiaeesmärkidele tuleb energiatõhusust suurendada prognoosidega võrreldes 32,5 % ja taastuvenergia osakaal energiaallikate kogujaotusest peaks olema 32 % – need mõlemad on esitatud ELi üldeesmärkidena, mitte liikmesriikide eesmärkidena (3).

2.7.

ÜRO 17 kestliku arengu eesmärki hõlmavad kogu maailmas esinevate majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste probleemide eri tahke. Ehkki ükski kestliku arengu eesmärkidest ei keskendu konkreetselt biomajandusele, on biomajandusel siiski seoseid mitmega neist.

3. Biomajanduse panus ELi kliima- ja energiaeesmärkide saavutamisse

3.1.

Üleminek CO2-neutraalsusele on hiiglaslik ülesanne ning selleks on tarvis nii oluliselt vähendada heidet kui ka suurendada CO2 sidumist. Selles on oluline osa bioressursipõhiste loodusvarade kestlikul kasutamisel.

3.2.

Biomajandus aitab kliimamuutusi leevendada mitme mehhanismi kaudu: CO2 sidumine fotosünteesi teel atmosfäärist biomassi, CO2 sidumine bioressursil põhinevatesse toodetesse ning fossiilse lähteaine ja sellel põhinevate toodete asendamine biotoorainega ja sellel põhinevate toodetega.

3.2.1.

CO2 tõhusaks neeldumiseks on vajalik biomassi jätkusuutlik kasv. Aktiivne ja kestlik metsade majandamine ning puidu kasutamine on olulised aspektid kliimaeesmärkide saavutamisel (nagu juba märgitud arvamuses NAT/655, (4) mis käsitles kliima- ja energiapoliitika mõju ning arvamuses NAT/696, (5) mille teemaks oli jõupingutuste jagamine maakasutus, maakasutuse muutuse ja metsanduse valdkonnas). Üks kuupmeeter puitu seob umbes 1000 kg tonni CO2. Kuna ainult kasvav biomass on võimeline CO2 siduma, on oluline metsade kasutamist mitte piirata, tingimusel et raiemäär ei ületa metsade taasistutamise ja kasvu määra ning järgitakse metsade kestliku majandamise tavasid.

3.2.2.

On olemas mitmesuguseid bioressursipõhiseid tooteid ning töötatakse välja üha uusi. Sellised tooted seovad süsinikdioksiidi, nii et see ei satu atmosfääri. Pika kasutuseaga puidutooted, nagu ehitised ja kvaliteetne mööbel, on kõige tõhusam CO2 sidumise viis. Kuni lühema kasutuseaga biotoorainel põhinevad tooted on ringluses, seovad ka need süsinikdioksiidi. Lisaks saab kasutusea lõppedes kasutada biotoorainel põhinevaid tooteid bioenergia tootmiseks, asendades fossiilkütustel põhinevaid energiaallikaid.

3.3.

Bioenergia aitab kaasa ka ELi energiatõhususe eesmärgi saavutamisele. Selle head näited on kogukondade kaugküte ja kestlik tööstuslik soojus- ja elektrienergia koostootmine. Kuna hooned tarbivad palju energiat, on väga olulisel kohal hoonete energiatõhusus ja see, milliseid energiaallikaid kasutatakse.

3.4.

Transpordil on kliimaeesmärkide saavutamisel otsustav roll. Arvestades eri transpordiliikide erinevaid vajadusi ja omadusi on seepärast vajalikud mitmesugused meetmed, mis aitavad vähendada kasvuhoonegaaside heidet (nagu on sedastatud komitee arvamustes, nt vähese heitega liikuvuse strateegiat käsitlevas arvamuses TEN/609) (6).

3.4.1.

Transpordi elektrifitseerimine näib olevat tõusuteel. Kliimale positiivse mõju avaldamiseks tuleb elektri tootmisel kasutada vähese CO2-heitega energiaallikaid, sh biotoorainel põhinevad energiaallikad.

3.4.2.

Transpordis on fossiilkütused osaliselt asendatud kestlike biokütustega. Ehkki järjest enam sõiduautosid kasutavad elektrit, sõltuvad lennundus, laevandus, raskeveokid ja maastikusõidukid endiselt suures osas fossiilkütustest. Selles osas on uue põlvkonna biokütused eriti paljulubavad.

3.5.

Lisaks kliimaalastele eelistele aitab bioenergia kasutamine kaasa energiavarustuskindluse ja energia kättesaadavuse suurendamisele. Hea juhtimise korral täidab bioenergia seega olulist osa Euroopa energiapoliitikas sätestatud peamiste eesmärkide saavutamisel.

4. Biomajanduse panus kestliku arengu eesmärkide saavutamisse

4.1.

Kestliku arengu eesmärgid esitavad meile väljakutse anda biomajanduse rollile hinnang mitte üksnes kliima ja energia seisukohalt, vaid ka üldiseid majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaaspekte silmas pidades ning arvestades ka pikaajalist ülemaailmset perspektiivi. Kuna biomajandus on lai valdkond, on sellel seoseid peaaegu kõigi 17 kestliku arengu eesmärgiga. Eelkõige aga aitab biomajandus kaasa järgmiste kestliku arengu eesmärkide saavutamisele: 1, 2, 6, 7, 8, 9, 11, 12, 13, 14 ja 15.

4.2.

Biomajandusel on potentsiaal edendada majanduskasvu ja töökohtade loomist mitte üksnes linnades, vaid ka maapiirkondades. Seega on sellel oluline roll kestliku arengu eesmärgi nr 1 (kaotada vaesus) saavutamisel.

4.3.

Kestliku arengu eesmärk nr 2 on nälja kaotamine. Biomass on piiratud ressurss ning toidu, loomasööda ja kiudude tootmise vahel on omavahelised seosed. Vaja on vastutustundlikku lähenemist kestlikule biomajandusele, et võimaldada piisavat tootmist eri eesmärkidel – toidu kättesaadavus peab seejuures olema prioriteet – ning tagada jätkusuutlikud ökosüsteemid. Nende eesmärkide saavutamiseks pakuvad võimalusi ressursitõhususe ja ringluse põhimõtted ning ka üleminek rohkem taimetoidupõhisele söögivalikule.

4.4.

Kestlik biomajandus aitab kaasa ka kestliku arengu eesmärgi nr 6 (puhas vesi ja kanalisatsioon) saavutamisele, näiteks säilitades metsade jätkusuutlikke ökosüsteeme, mis on puhta vee tekke eeltingimus.

4.5.

Biomajanduse keskmes on kestliku arengu eesmärk nr 7 (taskukohane ja puhas energia). Kõrvalsaaduste ja jäätmevoogude kasutamisel saadakse puhast energiat ja vähendatakse sõltuvust fossiilsetest energiaallikatest.

4.6.

Üldiselt on biomajandusel majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide saavutamisel väga tähtis roll. See on väga oluline ka kestliku arengu eesmärgi nr 8 (inimväärne töö ja majanduskasv) saavutamisel. Lisaks võib ELi biomajandus aidata oluliselt vähendada sõltuvust fossiilsete ressursside impordist, suurendades ühtlasi ELi-sisest lisaväärtust ja toetades kohalikke väärtusahelaid.

4.7.

Kestliku arengu eesmärgiga nr 9 soovitakse olulisel määral suurendada tööstuse osakaalu tööhõives ja SKPs ning moderniseerida tööstusi nende kestlikuks muutmiseks, samuti tõhustada ressursikasutust ning võtta laialdasemalt kasutusele puhtad ja keskkonnahoidlikud tööstusprotsessid ja tehnoloogia. Biomajandus on kõigi nende eesmärkidega tihedalt seotud ja biomassi kestlik kasutamine võib edendada ELi liidripositsiooni tööstuse valdkonnas. Samuti on sellel suur potentsiaal VKEde kasvu edendamisel ja nende integreerimisel väärtusahelatesse.

4.8.

Biomajandusel võib olla oluline roll ka kestliku arengu eesmärgi nr 11 (kestlikud linnad ja kogukonnad) saavutamisel. Kliimateadlike linnade (7) kontseptsioon ja heaolu linnapiirkondades käib käsikäes biomajanduse pakutavate lahendustega (nt puitehitised või vähese CO2 heitega transport ning kaugküte).

4.9.

Biomajandus saab samuti anda panuse kestliku arengu eesmärgi nr 12 (vastutustundlik tarbimine ja tootmine) saavutamisse. Optimeerides tooraine kasutamist, kohaldades ökodisaini ning tootes kauakestvaid ja ringlussevõetavaid tooteid on biomajandusel märkimisväärne roll üleminekul ringmajandusele. Samas peetakse tarbijate teadlikkuse suurendamist oluliseks eelduseks teadlike ja vastutustundlike tarbimismudelite loomisel ja kestliku tootmise edendamisel.

4.10.

Biomajandus saab otsustavalt kaasa aidata ülemaailmsele kliimamuutuste leevendamisele, mis sisaldub kestliku arengu eesmärgis nr 13 (kliimameetmed) ja mida on juba kirjeldatud punktis 3. Lisaks ELi-sisesele tegevusele on ELil võimalik saavutada ka märkimisväärne üleilmne mõju, eksportides biotoorainel põhinevaid tooteid, kliimalahendusi ja eksperditeadmisi.

4.11.

Lõpetuseks olgu märgitud, et biomajandus mõjutab ka kestliku arengu eesmärke nr 14 (veealune elu) ja nr 15 (elu maismaal). Seepärast peab biomajanduse keskmes olema loodusvarade vastutustundlik, tõhus ja kestlik kasutamine.

5. Biomajanduse arengu eeltingimused

5.1.

Ehkki biomajandus aitab paljudel viisidel kaasa nii kliima- ja energiaeesmärkide kui ka kestliku arengu eesmärkide saavutamisele, peavad selleks olema soodsad eeltingimused. Ühest küljest toetavad ja edendavad kestliku arengu eesmärgid biomajanduse arenguks vajalikke eeltingimusi, teisest küljest aga kehtestatakse teatud kestliku arengu eesmärkidega nõuded, mida biomajandus peab täitma.

5.2.

ELi biomajanduse strateegia tuleb viia vastavusse uute turgudega, et luua kooskõlas majandusliku, keskkonnaalase ja sotsiaalse kestlikkuse põhimõttega kõige soodsamad tingimused Euroopa kiiresti arenevale ja laienevale biomajandusele.

5.3.

Ennekõike peavad poliitikakujundajad edendama biomassi kestlikku tootmist ja kasutamist ELis ning ELi piirkondliku arengu poliitika peaks pakkuma piisavalt toetust maapiirkondade ettevõtete arengu toetamiseks. Poliitikakujundajad peavad samuti kindlustama kogu väärusahela ulatuses stabiilse, usaldusväärse ja sidusa raamistiku biomajandusse investeeringute tegemiseks.

5.4.

Poliitikakujundajad peaksid vastu võtma tehniliste, ohutusalaste ja riigiabi eeskirjade sidusa raamistiku, et tagada bioressursipõhistele toodetele võrdsed võimalused. Avalikul sektoril on riigihangete läbiviimisel tähtis roll ka biopõhiste toodete nõudluse toetamisel. Sellised algatused nagu Euroopa biomajanduse nädal võivad soodustada bioressursipõhiste toodete turuleviimist ja aidata projekte vastastikku rikastada.

5.5.

Tulevikukindla biomajanduse arenguks on esmatähtsad teadusuuringud ja innovatsioon ning selline biomajandus võib pakkuda ELile konkurentsieelist. Seda tuleks kaaluda, pidades silmas potentsiaali, mida pakuvad uut tüüpi biotoorainel põhinevad tooted, alates traditsioonilistest toiduainetest ja kiududest kuni uut tüüpi ehitus- ja pakkematerjalide, tekstiilide, biopõhiste kemikaalide ja plastini. Sama kehtib taimearetuse potentsiaali ning mitmesuguste biotoodete toorainena kasutavate ainete (nt puidutselluloos, taimeõli, tärklis, suhkur, valk) potentsiaali kohta.

5.6.

ELi biomajanduse strateegia raames edendatavaid innovatsioonialaseid jõupingutusi tuleks jätkata, sh biotoorainel põhinevate tööstusharude ühisettevõtte kaudu (8). Ka biomajandusalaste teadmiste keskusel (9) peaks olema oluline osa teadmiste kasutamise edendamisel, et soodustada biomajanduse kasvu. Lisaks tuleks teadus- ja innovatsioonialgatused ja -programmid muuta ettevõtjate jaoks atraktiivsemaks.

5.7.

Haridusel, nõustamisteenustel, teadmussiirdel ja koolitusel on oluline roll tagamaks, et töötajatel ja ettevõtjatel oleks vajalik teave ja oskused, tänu millele saab suurendada praeguste ettevõtjate kestlikkust ning ära kasutada biomajanduse uusi võimalusi.

5.8.

Samal ajal tuleb inimesi biomajandusest teavitada ning tuleks tõsta nende teadlikkust oma kohustustest, et nad võiksid olla aktiivsed tarbijad ja teha kestlikku tarbimise alaseid otsuseid. Seejuures tuleb arvestada, et eri vanuserühmades inimeste valmisolek kohanemiseks ja muutumiseks on erinev. Selleks tuleks korraldada teavituskampaaniaid, mis suurendaksid tarbijate usaldust biomajanduse ja biotoorainel põhinevate toodete suhtes.

5.9.

Biomajanduse peamine eeltingimus on tooraine kättesaadavus. Seepärast on biomassi kättesaadavuse ja kasutamise seisukohalt vaja põllumajanduse ja metsanduse sektoris sobivat ärikeskkonda. Metsade, maa ja mereressursside kestlik majandamine, mida näevad ette kestliku arengu eesmärgid nr 14 ja 15, annab märkimisväärse panuse tooraine varustuskindluse tagamisse. Seda silmas pidades tuleks tunnustada ja edendada kehtivaid õiguslikke ja muid kui õiguslikke raamistikke, millega reguleeritakse ELis kestlike ja taastuvate toorainete kasutamist. Kõrvalsaaduste ja jääkide üha suurem kasutamine toorainena uuteks kasutusotstarveteks aitab samuti tagada biomassi kättesaadavust. Väikesemahuliste üksuste puhul on oluline roll ühistutel ja tootjate organisatsioonidel.

5.10.

Biomajanduse veel üks oluline eeltingimus on korralik füüsiline taristu ja selle rajamiseks on vaja energia-, transpordi-, ja digitaalse taristu asjakohast rahastamist. Toorainele juurdepääsu võimaldamiseks ja toodete jaotamiseks turgudel on olulise tähtsusega tõhusad transpordisüsteemid.

5.11.

Ülemaailmset turgu silmas pidades on biomajandus tihedalt seotud kestliku arengu eesmärgiga nr 17, millega püütakse tugevdada kestliku arengu alast üleilmset partnerlust. Selle eesmärgi sisu on toetada WTO raames universaalse, eeskirjadepõhise, avatud, mittediskrimineeriva ja õiglase mitmepoolse kaubandussüsteemi loomist. See on oluline kauplemisel nii põllumajandusliku kui ka tööstusliku biomajanduse toodetega. Samas tuleks piirkondliku arengu edendamiseks tugevdada piirkondlike väärtuseahelate vahelist koostööd.

5.12.

Biomajanduse arengu neutraalseks soodustamiseks peaks EL püüdma saavutada süsinikdioksiidi heitkoguste ülemaailmse hinnasüsteemi, mis kaasaks kõik turuosalised ja looks võrdsed tingimused.

5.13.

Selleks et tugevdada koostööd ühiskonna eri osalejate vahel ja suurendada üldsuse teadlikkust kestlikust biomajandusest, on äärmiselt oluline kaasata kodanikuühiskond biomajanduse algatustesse ja otsustamisprotsessidesse.

5.14.

Kuigi üleminek vähese CO2-heitega ringmajandusele on keeruline ülesanne ja see eeldab põhjalikke struktuurseid muutusi töökohtadel, on oluline on tagada, et see üleminek toimuks õiglaselt.

5.15.

Kestlik biomajandus saab olla edukas üksnes siis, kui rakendatakse valdkondadeülest lähenemisviisi. Seepärast on tarvis ühtlustada ja kooskõlastada ELi eri poliitikavaldkondi ja eesmärke, eelkõige kliima, keskkonna, toidu, põllumajanduse, metsanduse, tööstuse, energeetika, ringmajanduse ning teaduse ja innovatsiooni valdkonnas. Selleks tuleks luua kõrgetasemeline, paljusid sidusrühmi hõlmav kestliku biomajanduse töörühm, millel peaks olema Euroopa Komisjoni presidendi toetus.

5.16.

Kestliku arengu eesmärkide saavutamisel tehtud edusamme mõõdetakse ja jälgitakse 232 näitaja abil. Need sisaldavad kliima- ja energiaalaseid näitajaid, kuid puudu on konkreetselt biomajandusega seotud näitajad. Seepärast peaks komisjon välja töötama kõige asjakohasemad näitajad, et saada ELi biomajanduse arengust realistlik ja informatiivne ülevaade.

Brüssel 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) Vt 2030. aasta kliima- ja energiaraamistik, millega on võimalik tutvuda veebilehel https://ec.europa.eu/clima/policies/strategies/2030_en

(2) Vt Pariisi kokkuleppe artikkel 4.1 – https://envir.ee/sites/default/files/pariisi_kokkulepe_eesti_k.pdf

(3) Vt Euroopa Komisjoni 19. juuni 2018 avaldus – http://europa.eu/rapid/press-release_STATEMENT-18-3997_en.htm.

(4) Vt NAT/655 – „Kliima- ja energiapoliitika mõju põllumajandus- ja metsandussektorile“ (ELT C 291, 4.9.2015, lk 1).

(5) Vt NAT/696 – „Jõupingutuste jagamist käsitlev otsus 2030 ning maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus (LULUCF)“ (ELT C 75, 10.3.2017, lk 103).

(6) Vt TEN/609 – „Transpordi CO2-heite vähendamine“ (ELT C 173, 31.5.2017, lk 55).

(7) http://www.climatesmartcities.org/

(8) https://www.bbi-europe.eu

(9) https://biobs.jrc.ec.europa.eu

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/51

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Tehisintellekt Euroopa huvides““

(COM(2018) 237 final)

(2018/C 440/08)

Raportöör:	Giuseppe GUERINI
Kaasraportöör:	Gonçalo LOBO XAVIER

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Komisjon, 12.7.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	4.9.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	199/1/2

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et tehisintellektil ja automatiseerimisprotsessidel on Euroopa ühiskonna arendamisel uuenduslikkuse ja positiivsete muutuste kaudu tohutu potentsiaal, aga need toovad kaasa ka märkimisväärsed väljakutsed, ohud ja probleemid. Seepärast on oluline, et Euroopa institutsioonid hakkaksid kiiresti ja põhjalikult tehisintellekti täielikult välja töötama ja reguleerima.

1.2.

Täiustatud lähenemisviis tehisintellektile Euroopas peab hõlmama mitmeid valdkondi, sh i) avaliku ja erasektori investeeringud teadus- ja arendustegevusse ning moodsamasse digitaristusse; ii) uute õigusnormide rakendamine või kohaldatavate õigusnormide kohandamine; iii) kodanike ja tarbijate asjakohaste teadmiste ja teadlikkuse suurendamine ning iv) spetsiaalsed koolitusprogrammid töötajatele.

1.3.

Eelkõige tuleks süstemaatiliselt määratleda vastutusalased probleemid, mis tulenevad kujunemisjärgus digitehnoloogiatest ja millega tuleks tegeleda rahvusvahelisel, ELi ja liikmesriikide tasandil. Komitee sooviks teha ELi institutsioonidega tihedat koostööd, et analüüsida ja hinnata kõiki asjakohaseid muutusi vajavaid ELi õigusakte vastutuse, tooteohutuse ja tsiviilvastutus vallas.

1.4.

Komitee kiidab heaks Euroopa Komisjoni eesmärgi suurendada ELi tööstuslikku ja tehnoloogilist suutlikkust, et tehisintellekt jõuaks siseturul kõikjale. Teiste üleilmsel tasandil tegutsejatega sammupidamine nõuab nii suuri pingutusi, et hädasti on vaja kooskõlastatust kõigi Euroopa ja riikliku tasandi vahendite ning rahastute vahel.

Seejuures ei tohi ülemaailmse konkurentsivõime nimel ohverdada ELi väärtusi ja põhimõtteid.

1.5.

Seoses komisjoni eesmärgiga tegeleda „tehisintellekti kättesaadavaks tegemisega kõikidele potentsiaalsetele kasutajatele, keskendudes eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele“, on komitee seisukohal, et ülemaailmse konkurentsivõime väljakutsele vastamiseks peab tehisintellekt olema kättesaadav võimalikult paljudele üksustele. Seepärast on äärmiselt oluline teha see kättesaadavaks kõigile Euroopa ühtsel turul tegutsevatele eri tüüpi ettevõtetele, sh VKEdele, põllumajandusettevõtjatele, sotsiaalsetele ettevõtetele, ühistutele, üksikutele ettevõtjatele ja tarbijate ühendustele.

1.6.

Euroopa Komisjon ja liikmesriigid peaksid ühiselt koostama tehisintellekti eetika suunised ja kaasama sellesse kõik asjakohased avaliku ja erasektori sidusrühmad. Suunised peavad hõlmama läbipaistvuse põhimõtteid selle kohta, kuidas kasutatakse tehisintellektisüsteeme töötajate värbamisel ja nende tulemuslikkuse hindamisel või kontrollimisel. Lisaks eetikapõhimõtetele soovitab komitee töötada Euroopa tasandil välja selge, ühtlustatud ja kohustusliku õigusraamistiku, et nõuetekohaselt reguleerida tehisintellekti ja ajakohastada tehisintellekti puudutavaid eeskirju, eelkõige neid, mis on seotud tootjavastutuse ja tarbijakaitsega. Komitee soovib teha ELi institutsioonidega tihedat koostööd, et analüüsida ja hinnata teemakohaseid ELi õigusakte, mida tuleb tulevikus tehisintellekti arengust tulenevalt muuta.

1.6.1.

Euroopa Komisjon peab hoolikalt hindama ka tehisintellekti mõju tööturule. Hindamisel tuleb arvesse võtta nii teatud töötajate võimalikku asendamist elektroonikaseadmete või robotitega kui ka asjaolu, et uus tehnoloogia muudab teatavaid toiminguid põhjalikult, isegi kui neid täielikult ei automatiseerita.

1.7.

Seepärast soovitab komitee, et väljendatud soov mitte kedagi kõrvale jätta ei tohiks jääda üksnes ettepanekuks ega tühjadeks sõnadeks, vaid see tuleks ka tegelikult ellu viia.

1.8.

Oluline on tõsta esile haridus- ja koolitusprogrammide osatähtsust Euroopa töötajate kaitsmisel, kes töötavad keskkonnas, mis tehisintellekti järkjärgulise väljaarendamise tõttu põhjalikult muutub. Euroopa kodanikel peaks olema juurdepääs asjakohasele teabele, mis võimaldaks neil tehnoloogia kiire arengu tulemusel loodavaid seadmeid ja rakendusi vastutustundlikult ja teadlikult kasutada.

1.9.

Olukorras, kus uued meetmed võimaldavad haldusasutustel kasutada tehnoloogiat, et teha korralduslikke otsuseid ja kiiremaid valikuid, tuleb lahendada nende otsuste eest võetava tegeliku õigusliku vastutuse küsimus selges õigusraamistikus, mis tagab haldusasutuse täieliku vastutuse kodanike ees.

1.10.

Erilist tähelepanu tuleks pöörata kodanikuühiskonna ja sotsiaalmajanduse organisatsioonide rollile, et edendada inimeste aktiivset osalemist majanduslikes ja sotsiaalsetes protsessides, mis tänu tehisintellektile suurendavad ühiskonnas osalemist. Kodanikuühiskonna organisatsioonid ja sotsiaalsed ettevõtted saavad oluliselt aidata edendada tehnoloogia mõistmist ja omaksvõtmist inimeste hulgas, eelkõige koostöömehhanismide kaudu, mis võimaldavad inimestel praegusest digitaaltehnoloogiale üleminekust osa võtta.

1.11.

Praegune tehnoloogiline revolutsioon ei saa ega tohi toimuda ilma töötajate, tarbijate ja sotsiaalsete organisatsioonide märkimisväärse ja aktiivse osaluseta ning käimasolevat tehnoloogilist arengut tuleb juhtida nii, et saaks tagada täielikult informeeritud kodanike suurema ja vastutustundlikuma osalemise. Seepärast soovitab komitee, et Euroopa Komisjon peaks Euroopa tehisintellekti liidu loomisel silmas vajadust luua kaasav, eri elukutseid hõlmav ja esindav platvorm Euroopa kodanikke esindavatele eri sidusrühmadele, sh intelligentsete masinatega suhtlevate töötajate esindajatele (1).

2. Üldised märkused

2.1.

Digitaalsed seadmed ja mastaapsed õppimisvõimelised seadmed suurendavad pidevalt algoritmide suutlikkust töötada tohutute andmekogustega ja see suutlikkus suureneb tõenäoliselt tulevikus veelgi tänu neurovõrkudele (mida juba kasutatakse näiteks nutitelefonides esemete, nägude ja kujutiste visuaalseks tuvastamiseks).

2.2.

Sellised arengusuundumused muudavad tehisintellektiseadmete siiani kasutatud traditsioonilist õppimisviisi, mis ei piirdu enam andmetest reeglite tuletamisega, vaid neil seadmetel kujuneb välja paindlik ja kohanev õppimisvõime. See protsess suurendab tehisintellekti suutlikkust reaalses maailmas õppida ja toimida.

2.3.

Väga kiiresti toimuvate tehnoloogiliste muutuste tingimustes on äärmiselt oluline, et Euroopa Komisjon ja liikmesriigid teeksid koostööd, et põhjalikult uurida esilekerkivaid probleeme, ja kaasaksid sellesse kõik asjakohased avaliku ja erasektori sidusrühmad, õõnestamata arenguvõimalusi ja tehnoloogilist progressi.

2.4.

Komisjoni teatisega COM(2018) 237 final püütakse suurendada ELi tööstuslikku ja tehnoloogilist suutlikkust ning edendada tehisintellekti levikut Euroopa majanduses nii erasektoris kui ka avalikus halduses. Nagu komitee on varem öelnud omaalgatuslikus arvamuses, (2) toetab komitee komisjoni algatust, kusjuures komisjon võttis oma teatises arvesse ka mitut komitee varasemat soovitust. Komitee palub aga tungivalt, et komisjon tegutseks kiiresti ja otsustavalt.

2.5.

Tõhus Euroopa lähenemisviis tehisintellektile hõlmab teadustegevuse ja innovatsiooni valdkonna, sh digitaristu investeeringute olulist edendamist, kuna neid investeeringuid on vaja selleks, et valmistuda suurteks sotsiaalmajanduslikeks väljakutseteks, mida uue tehnoloogia areng Euroopa ühiskonnas ja turgudel lähiaastatel kaasa toob.

2.6.

Euroopa Komisjon ja liikmesriigid peaksid ühiselt koostama tehisintellekti eetika suunised ja kaasama sellesse kõik asjakohased avaliku ja erasektori sidusrühmad.

2.7.

Samal ajal tuleb Euroopa tasandil kehtestada ühtlustatud õigusraamistik, mis oleks kooskõlas ELi põhiõiguste hartaga ning tugineks ELi aluslepingute põhimõtetele. Uus reguleeriv raamistik peaks sisaldama täpseid eeskirju, mis käsitleksid masinõppega kaasnevaid ohte, nagu läbipaistmatus, konkurentsi puudumine, diskrimineerimine, ebaausad äritavad, ohud küberturvalisusele ja tooteohutus.

Eelkõige peaksid regulatiivsed turvameetmed olema ranged olukordades, kus tehisintellektisüsteemide jaoks vajalikud andmed hangitakse automaatselt elektroonikaseadmete ja arvutite kasutamisel.

2.8.

Komitee märgib, et komisjoni teatisele lisatud komisjoni talituste töödokumendis SWD(2018) 137 final analüüsitakse põhjalikult tehisintellekti mõju ELi õigusaktidele ning antakse ülevaade vastutusega seotud probleemidest, mis tulenevad uutest digitehnoloogiatest.

2.9.

Lisaks on vaja põhjalikke tegevuskavasid, et i) toetada haridus- ja koolitussüsteemide ajakohastamist, edendades uusi oskusi, mida tuleviku tööturg vajab, ning ii) tagada kodanike ja töötajate tugev kaitse eeldatavate väljakutsete tingimustes (3).

2.10.

Komitee innustab komisjoni võtma kiiresti täiendavaid meetmeid nii selle valdkonna reguleerimiseks kui ka investeeringute edendamiseks: praeguste kiirete muutustega on vaja kiiresti kohaneda.

3. Euroopa Komisjoni ettepanek: Euroopa toetus tehisintellektile ja investeeringud sellesse

3.1.

Komisjon teatas oma teatises, et toetab tehisintellekti levikut nii alusuuringutes kui ka tööstuslikes rakendustes. Sellega seoses rõhutab komitee, kui oluline on sellesse protsessi kaasata iga tüüpi osalejad, sh VKEd, teenusepakkujad, sotsiaalsed ettevõtted, põllumajandusettevõtjad, ühistud, tarbijate ühendused ja eakaid esindavad ühendused.

3.2.

Seoses komisjoni eesmärgiga tegeleda „tehisintellekti kättesaadavaks tegemisega kõikidele potentsiaalsetele kasutajatele, keskendudes eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele“, on komitee seisukohal, et ülemaailmse konkurentsivõime väljakutsele vastamiseks peab tehisintellekt olema kättesaadav võimalikult paljudele üksustele. Lisaks sellele, mida komisjon on tehisintellekti nõudeteenuste platvormi loomiseks juba kavandanud, on oluline sisse seada sobivad osalemisvormid ja konsulteerimiskanalid mitmesugustele sidusrühmadele, nagu VKEd, sotsiaalmajanduse võrgustikud ja kodanikuühiskonna organisatsioonid (viimastel on väga tähtis osa Euroopa kodanike teadlikul ja aktiivsel kaasamisel).

3.3.

Komisjon on teatanud, et toetab tehisintellektil põhinevat innovatsiooni Euroopa innovatsiooninõukogu katseprojekti kaudu, mille eelarve aastateks 2018–2020 on 2,7 miljardit eurot.

3.4.

Komitee leiab, et see algatus võib olla tehisintellekti arendamiseks kasulik, kuid rõhutab samas, et teadusuuringute rahastamine peaks kiiresti minema eksperimenteerimisetapist struktuurietappi. Samuti on oluline, et komisjon innustaks mitmesuguseid teaduskeskusi, mis praegu asuvad eri liikmesriikides, looma tehisintellekti küsimusega tegelemiseks Euroopa tasandi koostöövõrgustiku.

3.5.

Komitee nendib, et komisjon kavatseb suurendada programmi „Horisont 2020“ raames tehtavaid investeeringuid tehisintellekti 2020. aasta lõpuks 1,5 miljardi euroni. Kui praegused avaliku ja erasektori partnerlused hakkaksid seda lähenemisviisi kiiresti rakendama, võiks see kahe aasta jooksul kaasa tuua täiendava 2,5 miljardi euro väärtuses investeeringuid. Sama lähenemisviisi tuleb rakendada ka tulevases Euroopa raamprogrammis „Horisont“.

3.6.

Teisest küljest on hea märk, et Euroopa Komisjon ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond, mis peaksid etendama keskset juhtrolli tehisintellekti arengu toetamisel ELis, on käivitanud ELi riskikapitali programmi – tegemist on 2,1 miljardi euro suuruse riskikapitali fondiga, mille eesmärk on edendada investeeringuid uuenduslikesse ettevõtetesse kogu Euroopas.

3.7.

Teiste üleilmsel tasandil tegutsejatega sammupidamine nõuab aga nii suuri pingutusi, et hädasti on vaja kooskõlastatust ja koostoimet kõigi Euroopa ja riiklikul tasandil saadaolevate vahendite ning rahastute vahel. On selge, et Hiina ja USAga tehisintellekti valdkonnas konkureerimine toob kaasa vajaduse ühendada kõigi Euroopa tasandil tegutsevate avaliku ja erasektori sidusrühmade jõud, et tagada maailma mastaabis ELi juhtroll.

3.8.

Et tagada ELile kasumlikult konkurentsivõime tehisintellekti vallas, on samuti oluline piisavalt investeerida asjakohasesse IT-tarkvarasse, riistvarasse ja digitaristusse, mille abil on võimalik kindlustada ELile tõsiseltvõetav positsioon.

3.9.

Tehisintellekti investeerimisel tuleks arvestada, et Euroopa ettevõtted on eriti tugevad automaatikas ja robootikas. Need sektorid, mis laiemas mõistes kuuluvad tehisintellekti alla, võivad osutada väga tähtsaks, et kindlustada ELile ülemaailmselt oluline positsioon tehnoloogia praeguses arengus, ja väärivad seetõttu eritähelepanu.

4. Tehisintellekt ning selle mõju inimestele ja töötajatele

4.1.

Tehisintellekti areng on vaieldamatult väga kiiretempoline. Seepärast peavad Euroopa institutsioonid iga tehisintellekti reguleeriva meetme mõju hindamisel rakendama valdkonnaülest lähenemisviisi, milles võetakse lisaks halduslikele, õiguslikele ja majanduslikele aspektidele arvesse ka antropoloogilisi, psühholoogilisi, sotsioloogilisi ja tehnoloogilisi aspekte.

4.2.

Innovatsiooni toetamiseks ja eelkõige selle suunamiseks nii, et inimestele jääks keskne roll, on oluline, et Euroopa Liit tegutseks suure tehnoloogiaalase konkurentsivõime saavutamise nimel, jätmata samas tähelepanuta eetilisi, sotsiaalseid ja inimlikke aspekte.

4.3.

Seepärast on komitee arvates äärmiselt oluline, et: i) inimeste eraelu puutumatust ja eraisikute andmete vastutustundlikku töötlemist reguleeritaks asjakohaste õigusaktidega, nt rakendades tõhusalt uue isikuandmete kaitse üldmääruse, mida tuleb vajadusel pidevalt ajakohastada, et vastata tehisintellekti kiirele arengule; ii) olulisi kohaldatavaid ELi õigusakte hinnataks ja vajadusel kohandataks tehisintellektiga kaasnevatele uutele stsenaariumidele ning iii) loodaks pädevused ja oskused, mida inimesed, haldusasutused ja Euroopa ettevõtjad vajavad tehisintellekti eeliste tõhusaks ärakasutamiseks.

4.4.

Eesoleva analüüsi lähtepunktina tasub märkida, et tehisintellekt põhineb suurte andmekoguste kasutamisel ja töötlemisel, mis on uuel tehnoloogial põhinevate mis tahes rakenduste aluseks. Sellises olukorras on Euroopa seadusandja jaoks peamine väljakutse tagada läbipaistev ja reguleeritud juurdepääs lõppkasutajate andmetele.

4.5.

Mida parem on töödeldavate andmete kvaliteet, seda suurem on tehisintellektisüsteemide täpsus ja tulemuslikkus. Ei tohi aga unustada, et üksikisikuid puudutavad andmed tuleb hankida seaduslikult ja selliseid andmeid tuleb kasutada viisil, millest asjaomased isikud on teadlikud, et tagada isikuandmete kasutamine eelnevalt kindlaks määratud ja läbipaistval otstarbel, milleks kasutaja on varem andnud nõuetekohase ja teavitatud nõusoleku.

4.6.

Tasub märkida, et lõpptarbijate kaitsmiseks võib olla tarvis muuta mitmeid olulisi Euroopa õigusakte, näiteks neid, mis käsitlevad veebireklaame, ebaausaid äritavasid, tooteohutust, tootjavastutust, tarbijate õigusi, ebaõiglasi lepingutingimusi, müüki ja garantiisid, kindlustust ja hinna avaldamist, ning kohandada neid nõuetekohaselt uute stsenaariumidega, mis tulenevad tehisintellekti ulatuslikumast ja oskuslikumast kasutamisest.

4.7.

Tooteohutuse ja tootjavastutuse küsimust, mis on otsustava tähtsusega, on komisjon põhjalikult arvesse võtnud oma töödokumendis SWD(2018) 137 final, kus esitatakse juhtuuringute analüüsid ja nimekiri ELi õigusaktidest, mis väärivad edasist analüüsi ja hindamist. Komitee julgustab vägagi komisjoni seda tööd jätkama ja on valmis andma oma panuse sellesse.

4.8.

Oluline on rõhutada ühelt poolt kultuurilise, haridusalase ja akadeemilise õppe ning teiselt poolt üldsuse piisava informeerimise rolli selles, et kaitsta Euroopa kodanike õigusi tehisintellekti arengut silmas pidades. Eriti tähtis on tagada, et tehisintellekti algoritme ja andmebaase, milles need toimivad, hallatakse läbipaistvalt ja korrektselt.

4.9.

Seepärast on äärmiselt oluline, et Euroopa kodanikud saaksid piisava väljaõppe ning lihtsa ja arusaadava teabe, mis võimaldaks neil vastutustundlikult ja teadlikult kasutada seadmeid ja rakendusi, mis luuakse tänu tehnoloogia praegusele kiirele arengule ja mida kasutatakse üha enam kõigil tasanditel.

4.10.

EL ja liikmesriigid peavad kõigile neile nõudmistele selgelt ja tõhusalt vastama, edendades kaasaegset haridussüsteemi ning pidevalt laiendades tööturul ja kodanikuühiskonnas elukestvat õpet.

4.11.

Euroopa Komisjon peab hoolikalt hindama tehisintellekti mõju tööturule. See puudutab oluliselt paljusid Euroopa töötajaid, kes on juba pika tööstaažiga, kuid kellel on pensionieani siiski veel kaua aega ja kelles tekitavad toimuvad muutused ebakindlust ja hirmu. Hindamisel tuleb arvesse võtta nii teatud töötajate võimalikku asendamist elektroonikaseadmete või robotitega kui ka asjaolu, et uus tehnoloogia muudab teatavaid toiminguid põhjalikult, isegi kui neid täielikult ei automatiseerita. Seepärast peaks analüüs ja hindamine keskenduma mitte üksnes vältimatutele ja etteaimatavatele muutustele tootmisliinides, vaid töökorralduse ja ärieesmärkide vajalikule ümberkujundamisele, millele eelneb põhjalik sotsiaaldialoog töötajatega.

4.12.

Nagu toimub ja on toimunud paljude teiste tehnoloogiatega, on mõnes olukorras soovitatav katsetada tehisintellekti enne selle täielikku kasutuselevõtmist etapikaupa ja eri kohandamisastmetes, et võimaldada asjaosalistel uue tehnoloogiaga harjuda, muu hulgas asjakohaste koolituste abil; samuti tuleks selle protsessi käigus parandada mis tahes kohandamisvead (4).

4.13.

Uute tehnoloogiate toomine ettevõtetesse nõuab partnerite sotsiaaldialoogi. Seejuures tuleb töötajate organisatsioone ja ametiühinguid pidavalt teavitada ja nendega tuleb konsulteerida.

5. Tehisintellekt, avalik haldus ja kodanikuühiskond

5.1.

Tehisintellekt on tehnoloogiline ja sotsiaalne innovatsioon, mis võib kogu ühiskonda põhjalikult muuta ja parandada avalikku sektorit ning kodanike ja haldusasutuste suhteid. Tehisintellekti pakutavad võimalused võivad suurendada haldussuutlikkust ning kodanike rahulolu haldusasutuste pakutavate teenustega ja kõnealuste haldusasutuste juhtimisega.

5.2.

Nende eesmärkide saavutamiseks on oluline, et ka ametnikud oleksid valmis muutusteks ja väljakutseteks, mida tehisintellekt Euroopa ühiskonnas kaasa toob. Avaliku sektori tööandjad ja haldusasutuste juhid, samuti eespool nimetatud õpetajad, koolitajad ja õppejõud, peavad tehisintellekti kui nähtust täielikult mõistma ning otsustama, milliseid uusi vahendeid haldusmenetlustes kasutusele võtta.

5.3.

Tehisintellekti kasutuselevõtt avalikus ja erasektoris eeldab selliselt välja töötatud menetlusi, mis edendaksid kasutajate arusaamist tehnoloogiast ja selle omaksvõttu koostöömehhanismide abil, mis võimaldavad kodanikel anda oma panuse tehisintellektil põhineva tehnoloogia väljatöötamisse, võimaluse korral juhtimises osalemise süsteemide kaudu.

5.4.

Selles vallas oluliste tulemuste saavutamiseks võib olla kasulik välja töötada järjest usaldusväärsemad avaliku ja erasektori koostöö ja partnerluse viisid, et kasutada ära tehnoloogiarakenduste, tehisintellekti ja robotite pakutavaid võimalusi.

5.5.

Haldusasutuste jaoks on väljakutse eriti keeruline seaduslikkuse ja õiguspärasuse vallas, kuna avalike huvide (sh avaliku võimu rakendamise) ja erahuvide (eraisiku vabaduse konkreetne väljendus) vahel tuleb leida õige tasakaal. Seepärast eeldab näiteks tehisintellekti kasutamine haldusasutustes läbipaistvuse põhimõtte ja haldusdokumentide avaldamise ühitamist isikuandmete ja inimeste eraelu puutumatuse kaitsega selges ja täpselt määratletud reguleerivas raamistikus.

5.6.

Olukorras, kus uued meetmed võimaldavad haldusasutustel kasutada tehnoloogiat, et teha korralduslikke otsuseid ja kiiremaid valikuid – näiteks valida hankemenetluse käigus pakkuja, hallata konkreetsete teenuste ootenimekirja või palgata haldusasutusse töötajaid –, tuleb lahendada nende otsuste eest võetava tegeliku õigusliku vastutuse küsimus selges õigusraamistikus, mis tagab haldusasutuse täieliku vastutuse kodanike ees.

5.7.

Kodanikuühiskonna organisatsioonid ja sotsiaalsed ettevõtted aitavad oluliselt edendada tehnoloogia mõistmist ja omaksvõtmist inimeste hulgas, eelkõige koostöömehhanismide kaudu, mis võimaldavad inimestel osaleda digitaaltehnoloogiale ülemineku protsessides. Nende vahendite puhul on oluline võimalus luua kaasava juhtimise süsteeme, näiteks koostöö vormis, alates digitaalsetest platvormidest, mida juba kasutatakse töökorralduses uute majandussuhete vormide kujundamiseks.

5.8.

Turujärelevalve mehhanismide eest vastutavatel haldusasutustel peaksid olema eksperditeadmised ja volitused kaitsta konkurentsi, tarbijaõigusi ning töötajate turvalisust ja õigusi. Algoritmide auditeerimine tuleks anda avalike või sõltumatute asutuste pädevusse. Samal ajal peaksid ettevõtjad võtma kasutusele tõhusad mehhanismid tehisintellekti andmekasutuse auditeerimiseks.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastuvõetud omaalgatuslik arvamus INT/845 teemal „Tehisintellekt: tööhõivele avalduva mõju prognoosimine õiglase ülemineku tagamiseks“, raportöör Franca Salis-Madinier (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 1).

(2) 31. mai 2017. aasta arvamus INT/806 teemal „Tehisintellekt ja selle mõju (digitaalsele) ühtsele turule, tootmisele, tarbimisele, tööhõivele ja ühiskonnale“ (ELT C 288, 31.8.2017, lk 1).

(3) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastuvõetud arvamus SOC/578 teemal „Ülemineku juhtimine digiteeritud töömaailmas“ (ELT C 367, 10.10.2018, lk 15).

(4) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastuvõetud omaalgatuslik arvamus INT/845 teemal „Tehisintellekt: tööhõivele avalduva mõju prognoosimine õiglase ülemineku tagamiseks“, raportöör Franca Salis-Madinier (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 1).

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/57

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Tervise- ja hooldusvaldkonna digiteerimise võimaldamine digitaalsel ühtsel turul: kodanike võimestamine ja tervema ühiskonna loomine““

(COM(2018) 233 final)

(2018/C 440/09)

Raportöör:	Diego DUTTO
Kaasraportöör:	Thomas KATTNIG

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Komisjon, 18.6.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	4.9.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	193/0/3

1. Järeldused

1.1.

Digiteerimise käigus toimuvate muutuste ajal tuleb tagada, et hoolduse keskmes on inimesed.

1.2.

Digiteerimine peab aitama tervishoiutöötajatel pühendada rohkem aega patsientidele. Samuti tuleb tagada, et tervishoiu valdkonna ametikohad oleksid nõuetekohaselt täidetud kvalifitseeritud töötajatega, kellel on asjakohased digioskused.

1.3.

Digiteerimine muudab töö iseloomu tervise- ja hooldusvaldkonnas. Kõik, keda muutused puudutavad, peaksid neisse suhtuma professionaalselt ja eelarvamustevabalt, et saavutada kõrged kvaliteedistandardid.

1.4.

Tugevdada tuleb Euroopa tasandi sotsiaaldialoogi haiglate, tervishoiu ja sotsiaalteenuste üle. Vaja on asjakohaseid koolitus- ja täiendusõppe programme, parandama peab töötingimusi ja töökohtade kvaliteeti ning tugevdama personaliandmete kaitset.

1.5.

Komitee on teadlik, et liikmesriigid vastutavad tervise- ja hooldusvaldkonna korralduse ja tagamise eest. Direktiiviga patsiendiõiguste kohta piiriüleses tervishoius (direktiiv 2011/24/EL) tuleb luua e-tervise võrgustik, et edendada e-tervise lahenduste koostalitlusvõimet.

1.6.

Digivahendid peavad hoogustama tervise- ja hooldusvaldkonna korralduse uute vormide arengut. Need toetavad üksikisikute, kohalike kogukondade ja sotsiaalmajanduse potentsiaali. Asjakohaste avaliku sektori investeeringute abil tuleb uuesti kinnitada, et solidaarsus ja universaalsus on nende süsteemide alusväärtused.

1.7.

Digiteerimist ei tohi vääralt tõlgendada tervishoiueelarve säästupaketina. See ei tohi põhjustada töötajate ja teenuste kärpeid. Hooldust tuleb käsitleda isikuteenusena ja eelkõige elanikkonna vananaemist silmas pidades tuleb töötada välja uued pikaajalise hoolduse kontseptsioonid.

1.8.

Komitee pooldab teatises seatud sihti edendada tervist, ennetada ja kontrollida haigusi, aidata vastata patsientide täitmata vajadustele ja tagada, et kodanikel oleksid võrdsed võimalused juurdepääsul kvaliteetsele hooldusele digitaalse innovatsiooni ja sotsiaalmajanduse asjakohase kasutamise kaudu.

1.9.

Sotsiaalses ja digitaalses kontekstis tähendab tervisealane pädevus isiku võimet teavet vastutustundlikult hankida, mõista ja kasutada oma heaolu parandamiseks ja tervise säilitamiseks.

1.10.

Kodanikel peaks olema õigus tutvuda oma terviseandmetega. Nad otsustavad ise, kas ja millal selliseid andmeid jagada. Tähtis on arvesse võtta isikuandmete kaitse üldmäärust, mis tagab kodanikele kontrolli oma isikuandmete, eelkõige tervisandmete kasutamise üle.

1.11.

Komitee teeb ettepaneku, et (tasuta) kopeerimise õigus võiks olla kaitse aktiivne vorm. See puudutab kõiki kasutajate poolt e-tervise platvormidel suhtlemise käigus loodud andmeid ja võimaldab kodanikel oma andmeid korduskasutada.

1.12.

Kasutajate algandmed on algoritmide ja platvormide jaoks kasulikud; neid tuleb käsitada kasutajate loodud algtootena ja kaitsta intellektuaalomandi seaduste alusel.

1.13.

(Tasuta) kopeerimise õigus aitab samuti kaitsta ja edendada konkurentsi, mis pannakse nüüd teravalt proovile süsteemides, mida digiplatvormid praegu andmete ja varasemate andmete kättesaamiseks kasutavad.

1.14.

Komitee toetab (1) tervise- ja hooldusvaldkonna digiteerimise piiriülese koostöö toetumist neljale sambale, sh kliinilised ühishindamised, teaduslikud ühiskonsultatsioonid, uudsete tervisetehnoloogiate kindlakstegemine ja vabatahtlik koostöö liikmesriikide vahel.

1.15.

Komitee teeb ettepaneku võtta asjakohaseid meetmeid uute eetiliste, õiguslike ja sotsiaalsete raamistike uurimiseks, et arvestada andmekaevega seonduvaid riske.

1.16.

Komitee teeb ettepaneku edendada tervishoiuprotsesside uuendamiseks teadusuuringuid ja innovatsiooni digitehnoloogiate integreerimise alal, näiteks tehisintellekt, asjade internet ja koostalitlusvõime. Komitee toetab täielikult avalikkuse turvalist piiriülest juurdepääsu usaldusväärsetele andmetele, et edendada teadusuuringuid ja haiguste ennetamist.

1.17.

Komitee kiidab samuti heaks ELi toetuse väikestele, keskmise suurusega ja sotsiaalsetele ettevõtjatele, mis töötavad välja digilahendusi inimesekeskse hoolduse ja patsiendi poolt antava tagasiside jaoks.

1.18.

Komitee toetab sotsiaal-majandusliku asümmeetria tasakaalustamist andmepõhises majanduses, edendades selleks turvaliste platvormide loomist ja toetades tulu mittetaotlevaid koostööd tegevaid organisatsioone kõigi isikuandmete digitaalsete koopiate talletamisel, haldamisel ja jagamisel.

2. Taust ja üldised märkused

2.1.

Euroopa Komisjon avaldas 25. aprillil 2018 teatise tervise- ja hooldusvaldkonna digiteerimise kohta digitaalsel ühtsel turul, (2) milles käsitletakse tervise- ja hooldussüsteemides vajalikke reforme ja innovatiivseid lahendusi, et muutuda Euroopa kodanikele kvaliteetse tervishoiuteenuse pakkumisel vastupidavamaks, juurdepääsetavamaks ja tõhusamaks ning luua tervem ühiskond. Kui tervise- ja hooldusvaldkonna digilahendused on kavandatud nõuetekohaselt ja neid rakendatakse kulutõhusal viisil, võivad nad suurendada miljonite kodanike heaolu ja parandada radikaalselt viisi, kuidas patsientidele osutatakse tervise- ja hooldusteenuseid. Digiteerimine võib toetada arstiabi järjepidevust piiriüleselt (direktiiv 2011/24/EL). See on tähtis nende jaoks, kes viibivad välismaal töö või lõbu/puhkuse eesmärgil. Samuti võib digiteerimine aidata kaasa terviseedendusele ja haiguste ennetusele, sh ka töötervishoiule. See võib toetada tervisesüsteemide reformimist ja üleminekut uutele hooldusmudelitele, mis tuginevad inimeste vajadustele ja võimaldavad liikuda haiglakesksetelt süsteemidelt integreeritud ja kogukonnapõhisemate hoolekandesüsteemide suunas. Muutuste käigus tuleb tagada, et hoolduse keskmes on inimesed. Digiteerimine peaks aitama tervishoiutöötajatel pühendada rohkem aega patsientidele. Seega tuleb tagada, et tervishoiu valdkonna ametikohad oleksid nõuetekohaselt täidetud kvalifitseeritud töötajatega, kellel on asjakohased digioskused.

2.2.

Üleminek digitaalsetele tervise- ja hoolduslahendustele muudab töö iseloomu neis valdkondades. Selle kõrgetasemeline saavutamine on võimalik üksnes siis, kui kõik, keda muutused puudutavad, suhtuvad neisse professionaalselt ja eelarvamustevabalt. Seepärast on vaja tugevdada Euroopa tasandi sotsiaaldialoogi tervishoiusektori ja sotsiaalteenuste üle, et saaks töötada välja asjakohase koolituse ja täiendusõppe ning parandada töötingimusi (eelkõige töö- ja eraelu tasakaalu), personaliandmete kaitset ja töökohtade kvaliteeti.

2.3.

Euroopa Komisjon juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa tervishoiu- ja hoolekandesüsteemid seisavad silmitsi suurte probleemidega, nagu vananemine, hulgihaigestumus, vaktsiinid, tervishoiutöötajate puudus, mis on tingitud rasketest töötingimustest ja üha suuremast probleemist, mida põhjustavad sellistest riskiteguritest nagu tubakas, alkohol ja rasvumine tulenevad ärahoitavad mittenakkuslikud ja muud haigused, sealhulgas neurodegeneratiivsed ja harvikhaigused. Kasvavat lisaohtu kujutavad endast ka infektsioonihaigused antibiootikumide suhtes tekkinud suurenenud resistentsuse ja uute või uuesti esilekerkivate patogeenide tõttu. ELi liikmesriikides suurenevad praegu tervishoiu ja pikaajalise hooldusega seonduvad avaliku sektori kulutused ja tõenäoliselt see tendents jätkub. Eriti oluline on, et seonduvaid kulusid tuleks kasutada tervishoiutöötajate töö kvaliteedi parandamiseks, vältides kehva töötasu edendamist ja raskeid töötingimusi. Elanikkonna vananaemist silmas pidades tuleb töötada välja uued pikaajalise hoolduse kontseptsioonid.

2.4.

Isegi kui tervishoiuandmed on kättesaadavad, on need sageli seotud tehnoloogiaga, mis ei ole koostalitlusvõimeline, mis omakorda takistab nende laialdast kasutamist.

2.5.

Sel põhjusel puudub tervisesüsteemidel põhiteave teenuste optimeerimiseks ja teenuseosutajatel on raske luua mastaabisäästu ja seega pakkuda tõhusaid digitaalseid tervise- ja hoolduslahendusi ning toetada terviseteenuste piiriülest kasutamist. Terviseandmetel põhinevad kvantifitseeritud tulemused peaksid andma isikustatud ülevaate tervisest ja olema kättesaadavad üld- ja eriarstidele ning teadlastele, et nende abil saaks luua klastreid ja teha prognoosivat modelleerimist ning kasutada parimaid tavasid.

2.6.

Nagu aruande „Tervise seis ELis“ järeldustest nähtub, ei ole patsiendikesksete terviseandmete kasutamine kõikjal ELis veel piisavalt arenenud.

2.7.

Liikmesriigid vastutavad tervise- ja hooldusvaldkonna korralduse ja tagamise eest. Mõnes, eelkõige föderaalse süsteemiga liikmesriigis on terviseteenuste rahastamine ja pakkumine piirkondlike omavalitsuste ülesanne.

2.8.

Direktiiviga patsiendiõiguste kohta piiriüleses tervishoius (direktiiv 2011/24/EL) loodi e-tervise võrgustik e-tervise lahenduste koostalitlusvõime edendamiseks.

2.9.

Samuti on välja töötatud koostööstruktuurid, näiteks täisväärtusliku eluperioodi pikendamist käsitlev Euroopa innovatsioonipartnerlus, aktiivse ja iseseisva elu toetamise ühisprogramm (aktiivse ja abistatud elu programm) ning avaliku ja erasektori partnerlused, näiteks innovatiivsete ravimite algatus ja Euroopa juhtpositsiooni algatuse tugevdamine elektroonikakomponentide ja -süsteemide toel. Ka piirkondlikel ja riiklikel aruka spetsialiseerumise strateegiatel on oluline roll tugevamate piirkondlike ökosüsteemide loomisel tervishoius. Alates 2004. aastast on liikmesriikide ja komisjoni poliitikameetmete raamistikuks olnud kaks e-tervise tegevuskava. Oluline roll on olnud ka e-tervise sidusrühmal.

2.10.

Viidates ka oma varasemates arvamustes esitatud seisukohtadele, (3) on komitee veendunud, et toetada tuleks komisjoni kavandatud meetmeid kolmes valdkonnas. Need on järgmised: avalikkuse turvaline juurdepääs terviseandmetele ja võimalus neid piiriüleselt jagada; paremad andmed, mille abil edendada teadusuuringuid, haiguste ennetamist ja personaalseid ravi- ja hoolduslahendusi ning digitaalsed vahendid kodanike võimestamiseks ja inimesekeskse hoolduse tagamiseks. Nagu eespool mainitud, tuleb tagada, et digiteerimist ei tõlgendata vääralt tervishoiueelarve säästupaketina ning et see ei põhjusta töötajate või teenuste kärpeid. Personali vähesus viib viletsa hoolduseni ja suurema haigestumusriskini. Ei tohiks unustada, et digiteerimine on kahemõõtmeline nähtus, mis hõlmab nii suunda kui ka protsessi. Suuna mõttes keskendutakse organisatsioonivälistele teguritele, jälgides pidevalt, „mida“ digiteerimine hõlmab. Protsessi mõttes keskendutakse organisatsioonisisesele mõtlemisele, pöörates erilist tähelepanu sellele, „kuidas“ digiteerimist ellu viiakse. Seda lähenemisviisi tuleb arvamuse teema analüüsimisel patsiendikeskse käsitluse tagamiseks seetõttu täielikult arvesse võtta.

2.11.

Nagu oma eelmiseski arvamuses, (4) juhib komitee ka siin just sel põhjusel tähelepanu asjaolule, et digiteerimise ärakasutamiseks peaksid ELi võrgustikud ja kavandatud tugimeetmed kasutama digivahendeid, et rakendada ja tugevdada, mitte nõrgendada meie põhiõigusi tervishoius ja hoolduses. Digivahendid peavad toetama igaühe, samuti kohalike kogukondade ning sotsiaalmajanduse potentsiaali arendamist; need peavad andma tugeva hoo õiguste edendamisele ning tervise ja hoolduse korralduse ja juhtimise uute vormide arendamisele; need peavad aitama uuesti kinnitada, et solidaarsus ja universaalsus on meie tervishoiusüsteemi alusväärtused. See tuleks tagada asjakohaste avalike investeeringute abil, nagu märgiti varasemas arvamuses (5).

2.12.

Kooskõlas varasemate arvamustega leiab komitee, et digiteerimine võib soodustada võrdset juurdepääsu ravile, mis on tervishoiupoliitika oluline eesmärk, kui täidetakse teatud tingimusi:

—	võrdne territoriaalne kaetus, võttes arvesse digitaalselt alateenindatud alasid (juurdepääs, kiirus);

—	digitaalse lõhe vähendamine kasutuse seisukohast kodanike, tervishoiutöötajate ja tervisekindlustussüsteemides osalejate vahel;

—	koostalitlusvõime kogu digitaalses arhitektuuris (andmebaasid, meditsiiniseadmed), et hõlbustada ravi järjepidevust struktuuride sees ja vahel;

—	tervishoiuandmete kaitse; andmeid ei tohiks mingil juhul kasutada patsientide kahjuks.

—	ravimiametite poolt heaks kiidetud tooteteabe elektrooniline levitamine, et parandada teabe kättesaadavust (seisukohad pärinevad komitee varasemast arvamusest) (6).

2.13.

Telemeditsiini, ühendatud seadmete, nanotehnoloogia, biotehnoloogia, informaatika ja kognitiivteaduste leviku tulemuseks ei tohi olla see, et üksikisikuid käsitletakse üksnes ühendatud kehadena, keda võib kõikvõimsa arvutiprogrammi abil eemalt analüüsida, kontrollida ja jälgida. Tervishoiutehnoloogia areng toob tegelikkuses kaasa vastupidise olukorra – sellega kinnitatakse uuesti, et inimestevahelised suhted ja sotsiaalsed sidemed on meditsiiniteenuste ja ravi osutamise põhiosa.

3. Digiteerimise mõju

3.1. Digiteerimise mõju tervise- ja hooldusvaldkonnale

3.1.1.

Komisjoni teatises kirjeldatakse, kuidas saab EL aidata kaasa nõukogu järeldustes seatud eesmärkide saavutamisele. Selleks tuleb arendada vajalikku koostööd ja taristut kogu ELis ja aidata seeläbi liikmesriikidel täita nende poliitilised kohustused neis valdkondades. Kavandatud meetmed toetavad ka komisjoni sihikindlat püüdlust saavutada ÜRO kestliku arengu eesmärk, mis on seotud kõikidele vanuserühmadele hea tervise ja heaolu tagamisega, samuti rakendada Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõtteid.

3.1.2.

3.1.3.

Komitee on veendunud vajaduses suurendada tervise- ja hooldussüsteemide ning riigi rahanduse jätkusuutlikkust, et maksimeerida digitaalse siseturu potentsiaali tänu digitoodete ja -teenuste laiemale kasutamisele tervise- ja hooldussektoris. Kavandatud meetmete lisaeesmärk peaks olema soodustada ka majanduskasvu ja edendada Euroopa tööstust selles valdkonnas, samuti nii kasumit taotlevaid kui ka mittetaotlevaid ettevõtteid, mis kujundavad ja haldavad tervise- ja hooldusteenuseid.

3.1.4.

Digiteerimine soodustab eelkõige selliste andmete kättesaadavust ja kasutamist, mille abil saab vähendada tervishoiukulusid ajal, mil rahvaarv suureneb ja eluiga pikeneb, toetades valitsuse tegevuse optimeerimist riigi ja ELi tasandil.

3.1.5.

Tervishoiu digiteerimine ei aita mitte üksnes vähendada haiglas viibimise aega – millel on positiivne mõju haiglaravile –, vaid aitab ka kaasa patisentide paranemisele. Rahvusvahelist tunnustamist silmas pidades on Maailma Terviseorganisatsioon koostöös Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liiduga koostanud dokumendi „National eHealth strategy toolkit“, milles pakutakse välja viise, kuidas ajakohastada ja arendada riiklikke e-tervise strateegiaid, tegevuskavasid ja järelevalveraamistikke.

3.2. Digiteerimise mõju inimestele

3.2.1.

Digiteerimine annab kodanikele võimaluse saada laialdane juurdepääs innovaatilisematele ja tõhusamatele personaalsetele terviseteadmistele, -taristule ja -teenustele ning anda kas teenuste osutaja, teabelooja või andmepakkujana panuse ka teiste tervise parandamisse.

3.2.2.

Samuti võiks arvesse võtta, et kodanikel on õigus pääseda juurde oma terviseandmetele ja otsustada, kas ja millal neid andmeid jagada. Komitee arvates on tähtis võtta arvesse isikuandmete kaitse üldmäärust, mis jõustus 25. mail 2018 ja mis tagab kodanikele võimaluse kontrollida oma isikuandmete, sh tervisandmete kasutamist. Lisaks sellele tuleks arvesse võtta Maailma Arstide Liidu (WMA) deklaratsiooni terviseandmebaaside ja biopankade eetiliste kaalutluste kohta (Taipei deklaratsioon), mis võeti vastu WMA 53. peaassambleel USAs Washington DCs 2002. aasta oktoobris ja mida muudeti WMA 67. peaassambleel Taipeis Taiwanis 2016. aasta oktoobris.

3.2.3.

Seda silmas pidades on oluline käsitleda ohtu, mida kujutab endast suurenev lõhe inimeste digikirjaoskuse tasemes. Sotsiaalses ja digitaalses kontekstis tähendab tervisealane pädevus isiku võimet teavet vastutustundlikult hankida, mõista ja kasutada oma heaolu parandamiseks ja tervise säilitamiseks. Selleks on vaja tagada, et inimesed tunneksid uusi vahendeid ja oskaksid neid kasutada tasemel, mis võimaldab neil parandada nii enda kui ka kogukonna heaolu meetmete abil, mis parendavad nende elusviisi ja -tingimusi.

3.2.4.

Kuna kasutajad on kujunduse ja teenuse keskmes, tuleks ka nende loodavaid andmeid pidada ülitähtsaks, sätestades asjakohased eeskirjad andmete omandiõiguse kohta ning kasutaja enda ja teiste osapoolte õiguse kohta neid kasutada. Küsida tuleks näiteks järgmist. Kellele andmed kuuluvad? Kellel on õigus neid kasutada? Millistel tingimustel tohivad teised teenuste pakkujad neid andmeid kasutada? Kas kasutaja saab andmeid vabalt kasutada? Sellega seoses tuleks teha oluline eristus andmeliikide vahel: esiteks toorandmed ja teiseks andmed, mis on loodud algoritmide ja tehisintellekti teenuste poolt. Kui teine pool loob oma algoritmide abil uusi koondandmeid, siis kuidas tuleks selle teabe omandiõigust käsitleda? Kuidas saaks kujundada ärimudeleid, võttes arvesse mitme sidusrühma olemasolu, kellest igaüks pakub olulise osa teenusest? Samuti tuleks eristada ainult teenustel põhinevaid ärimudeleid (traditsioonilisemad, nt igapäevategevuste toetamine) patsiendikesksetel andmetel põhinevatest mudelitest, mis võimaldavad töötada välja uusi kaugtervishoiuteenuseid (nt ennetamis-, tugiravi- ja kohanemisteenused).

3.2.5.

Iga kasutaja autentsed andmed, st algandmed on algoritmide, teenuste ja platvormide jaoks ainsad kasulikud väärtused, mis tähendab, et neid saab/tuleb käsitada kasutajate (ja ainult nende ja nende bioloogiliste, kognitiivsete, kultuuriliste ja käitumuslike eriomaduste alusel) loodud algtootena ning see on sellisena nn algsisend, mida tuleb kaitsta sarnaste, intellektuaalset omandit käsitlevatel sätetel põhinevate ja vastavalt kohandatud eeskirjade alusel. Soovitada võiks aktiivse kaitse vormi kasutajate poolt terviseplatvormidega suhtlemisel loodud kõigi andmete (tasuta) kopeerimise õiguse näol, et võimaldada neil andmeid korduskasutada, kui seda peetakse vajalikuks, agregeerides need uuesti teiste teenuste/algoritmide kaudu. (Tasuta) kopeerimise õigus aitab veel teisegi probleemi puhul, mis on seotud konkurentsi kaitsmise ja edendamisega, mis pannakse nüüd teravalt proovile süsteemides, mida digiplatvormid praegu kas lepingu alusel või muul viisil andmete ja isiku varasemate andmete kättesaamiseks kasutavad.

3.2.6.

EL on käsitlenud punktis 3.2.5 mainitud küsimust mitmel puhul ja mõnel juhul on teinud valiku õiguse kasuks teha andmed kättesaadavaks (kopeerimine) (vt energiatõhususe direktiivi 2012/27/EL artikkel 9: „lõpptarbija taotlusel tehakse mõõtmisandmed tema elektri sisse- ja väljavoolu kohta kättesaadavaks talle või tema nimel tegutsevale kolmandale isikule kergesti mõistetavas vormis, mida ta saab kasutada tehingute võrdsel alusel võrdlemiseks“).

3.2.7.

Komitee teeb ettepaneku luua ühendatud IT-taristu, nii et harvikhaigusega patsiendiga saaks kontakteeruda kiiresti ja nad saaksid oma tervise- ja meditsiiniandmed teha kättesaadavaks ülemaailmse mittetulundusliku uurimistöö jaoks. Euroopa Liit edendab digitaalsete terviselugude süsteemi loomist, toetades teabe vahetamist ja standardimist ning võrgustike väljaarendamist teabe vahetamiseks tervishoiuteenuste osutajate vahel, et rahvatervise ohu korral kooskõlastada meetmeid.

3.2.8.

See annaks inimestele/kodanikele/patsientidele/kasutajatele tagasi täieliku kontrolli oma digitaalse identiteedi üle. See võimaldaks neil osaleda agregeeritud terviseandmete kaudu personaalmeditsiini ja ennetamise kohta saadud teadmiste omandamises ning samuti kasutada agregeeritud andmetest tulenevaid arvestatavaid majanduslikke hüvesid.

3.3. Digiteerimise mõju sotsiaalhoolekande ja tervisesüsteemidele

3.3.1.

Komitee toetab tervise- ja hooldusvaldkonna digiteerimise piiriüleses koostöös toetumist neljale sambale (vt EMSK arvamus) (7).

3.3.1.1.

Ettepaneku kohaselt luuakse liikmesriikide tervisetehnoloogia hindamise asutuste esindajatest koosnev koordineerimisrühm ja selles kirjeldatakse tulevase koostöö nelja sammast. Ühistööd juhivad liikmesriigid koordineerimisrühma kaudu ja see hõlmab järgmist:

—	kliiniline ühishindamine;

—	teaduslikud ühiskonsultatsioonid;

—	uudsete tervisetehnoloogiate kindlakstegemine;

—	vabatahtlik koostöö liikmesriikide vahel.

3.3.1.1.1.

Kliiniline ühishindamine puudutab kõige uuenduslikumaid tehnoloogialahendusi ja hõlmab: i) tsentraliseeritud müügiloa menetlust läbivaid ravimeid ja ii) teatavaid meditsiiniseadmete ja in vitro diagnostika meditsiiniseadmete klasse, mis võimaldavad käsitleda täitmata ravivajadusi, võimalikku mõju patsientidele, rahvatervisele või tervishoiusüsteemidele ning olulist piiriülest mõõdet. Niisuguste hindamiste koostajad ja määratlejad on liikmesriigi tervisetehnoloogia hindamise asutused, ravimiettevõtjad või meditsiiniseadmete tootjad (arendajad), patsiendid, kliinilised eksperdid ja muud sidusrühmad. Kui komisjon on aruande kontrollinud, see avaldatakse ja liikmesriigid saavad seda kasutada.

3.3.1.1.2.

Teaduslikud ühiskonsultatsioonid ehk nn varased dialoogid, annavad tervisetehnoloogia arendajatele võimaluse küsida tervisetehnoloogia hindamise asutustelt nõu, milliseid andmeid ja tõendusmaterjali tõenäoliselt tulevase kliinilise ühishindamise käigus nõutakse. Arendajatel on võimalik paluda koordineerimisrühmalt teaduslikke ühiskonsultatsioone. Pärast koordineerimisrühma heakskiitu edastatakse teadusliku ühiskonsultatsiooni aruanne tervisetehnoloogia arendajale, kuid seda ei avaldata.

3.3.1.1.3.

Tulevikuseire ehk uudsete tervisetehnoloogiate kindlakstegemine (tervisetehnoloogiad, mida tervishoiusüsteemis veel ei kasutata) aitaks tagada, et tervisetehnoloogiad, millel eeldatavasti on suur mõju patsientidele, rahvatervisele või tervishoiusüsteemidele, tuvastatakse nende väljatöötamise varajases etapis ja lisatakse koordineerimisrühma ühistöösse.

3.3.1.1.4.

Liikmesriikidel on võimalus jätkata vabatahtlikku koostööd ELi tasandil valdkondades, milles koostöö ei ole kohustuslik. See võimaldaks muu hulgas teha tervisetehnoloogia hindamist ka muude tervistehnoloogiate kui ravimid või meditsiiniseadmed puhul (näiteks kirurgilised protseduurid), aga samuti hinnata mittekliinilisi aspekte (näiteks meditsiiniseadmete mõju ravikorraldusele).

3.3.2.

Digiteerimisest tulenevate uudsete tervishoiulahenduste kasutuselevõtt tõstatab mitmeid olulisi valdkonnaüleseid, sh eetilisi, õiguslikke ja sotsiaalseid küsimusi. Ehkki andmekaitse ja patisendi ohutuse kohta on juba olemas õigusraamistikud, tuleb käsitleda teisigi küsimusi, näiteks lairibaühendus, andmekaeve ja automaatse otsustamisega seonduvad riskid, asjakohaste standardite ja õigusaktide tagamine, et kindlustada e- ja m-tervise teenuste piisav kvaliteet, samuti teenustele juurdepääs ja teenuste kvaliteet. Samamoodi tuleb teenuste osas – ehkki ELi ja liikmesriigi tasandil kehtivad riigihanke-, konkurentsi- ja siseturueeskirjad – arutada ja vastu võtta digiteerimisega arvestavaid uudseid lähenemisviise.

3.3.3.

Digiteerimine tähendab tervishoiusüsteemi reorganiseerimist, uusi teenuste osutamise viise ja standardeid (näiteks robotite kasutamine hooldajate asemel). Lisaks peaksid hooldajad läbima asjakohased erikoolituse programmid (sh näiteks sotsiaalse, meditsiinilise või tehnilise tausta osas) ning olema valmis uuteks tööülesanneteks ja töökeskkonna muutusteks. Sellest tulenevalt määratletaks uued teenuste mudelid, toetuspoliitika, sertifikaadid ja standardid, mis on kooskõlas digiteenuste ja -tehnoloogia juurutamisega tegelikes hooldusolukordades ja turgudel. Nende kujundus ja väljaarendamine peaksid järgima mh kasutajapõhise kujunduse, kasutussobivuse ja universaalse kujunduse põhimõtteid, kusjuures kasutajad ja nende vajadused peaksid olema protsessi keskmes, et vältida digilõhe teket ja inimeste ilmajätmist teenustest.

3.3.4.

Komitee toetab komisjoni jõupingutusi digitaalsete terviseloosüsteemide Euroopa andmevahetusvormi arendamisel ja kasutuselevõtmisel ning ühiste identifitseerimis- ja autentimismeetmete väljatöötamisel vastavalt direktiivi 2011/24/EL artikli 14 lõikes 2 sätestatule.

3.4. Digiteerimise mõju digitaalsele turule

3.4.1.

Lahendamist vajav probleem on sotsiaal-majandusliku asümmeetria tasakaalustamine andmepõhises majanduses, (8) kasutades selleks järgmist:

—	seaduslik õigus saada kõigi isikuandmete (nii meditsiiniliste kui ka muude) digitaalne koopia; andmete ülekantavus (ELi andmekaitsedirektiivi artikkel 20);

—	ohutu ja turvaline platvorm, kus andmeid saab oma tingimuste alusel talletada, hallata ja aktiivselt jagada;

—	isikuandmete platvormide tulu mittetaotlev ühistuline struktuur, millega nende omanikeks on kodanikud;

—	kodanike kontrolli all olevate andmete teisesest kasutamisest saadav tulu investeeritakse projektidesse ja teenustesse, millest saavad kasu liikmed ja ühiskond laiemalt.

3.4.2.

Kliiniline ühishindamine tagaks kiirema juurdepääsu, välistaks riiklikul tasandil dubleerimise ja tagaks suurema ühtsuse, selguse ja prognoositavuse kõigi jaoks, kes on protsessi kaasatud. Meditsiiniseadmete sektor suhtub ettepanekusse üldiselt skeptilisemalt. Kohustuslik koostöö tervisetehnoloogia kliinilisel hindamisel võib pigem aeglustada seadmete turulepääsu kui seda parandada.

3.4.3.

Mobiilseadmete võidukäik hoogustub, e- või m-tervise lahendused pakuvad uudseid, optimeeritud protsessiga teenuseid. Protsessid hõlmavad tervise- ja hooldusvaldkonna töötajate liikuvuse hõlbustamist.

3.4.4.

Digiteerimine edendab uute paindlike ärimudelite arendamist, soodustab eri sidusrühmade osalemist selles sektoris ja pakub hüvesid tänu kasutajate kogemuste kvantifitseerimisele. See on edukas, kui see on tarbijakeskne (või kasutajakeskne). Niiviisi tagatakse kasutaja seisukohtade arvesse võtmine kohe kujundamisprotsessi alguses (disainerimõtlemine).

3.4.5.

Digiteerimine võimaldab tervishoiu- ja sotsiaalandmete laialdast kasutamist, soodustades masinõppe teenust pakkuvate süsteemide ja seadmete integreerimist ning vajadust koostalitlus-ja (masinatevahelise) suhtlemisvõime järele, mis peab arvesse võtma kasutajate nõudmiste ja eelistuste paljusust, „tulevikukindlate“ süsteemide arendamist, võimalust integreerimiseks olemasoleva taristuga ja kohalike teenuse osutajatega, samuti uute standardimisnõuetega segavaid ja kavandamata tehnoloogiaid ja teenuseid.

3.4.6.

Peamised uudsed progressi võimaldavad tehnoloogiad, näiteks 5G, pakuvad võimalusi parematele mobiilse lairibaühendusega toodetele ja teenustele, toetades seega asjade interneti seadmete jaoks miljonite ühenduste massilist kasutuselevõttu. 5G ja asjade interneti laialdase levikuga on digiteerimise strateegiatel otsustav tähtsus paljude sidusrühmade jaoks, kes tegutsevad tervishoiuvaldkonnas, eriti kuna tarbijate uus käitumine ja vajadused nõuavad uusi digiteeritud pakkumisi.

3.4.7.

Komitee toetab teenuseid, mis on seotud terviseteabe, haiguste ennetamise, kaugnõustamise süsteemide väljaarendamise, veebis ravimite väljakirjutamise, edasi suunamise ja ravikulutuste hüvitamisega. Olemasolevaid platvorme, nagu Alfred, Big White Wall, Medicine Patient Portal, Empower, saab käsitada digiteerimise võimaldajatena digitaalsel ühtsel turul. Huvitaval kombel teatati 29. mail 2018, et Euroopa avatud teaduse pilv toetab ELi teaduse juhtpositsiooni maailmas, luues usaldusväärse keskkonna teadusandmete majutamiseks ja töötlemiseks. See pilv peaks olema olemasolevate ja esilekerkivate tipptasemel taristute lai, üleeuroopaline ühendus, mis on kooskõlas oma koostisosade juhtimis- ja rahastamismehhanismidega; selle ühenduse liikmesus oleks vabatahtlik ja juhtimisstruktuuri kuuluksid mh liikmesriigi ministeeriumid, sidusrühmad ja teadlased.

3.5. Digiteerimise mõju teenusepakkujatele

3.5.1.

Selles kontekstis nõustub komitee järgmiste eesmärkidega:

—	keskendumine tervishoiuteenuste osutajatele;

—	keskendumine patsientidele tervishoiusüsteemiga liitumisel;

—	tõhus andmeülekanne esmatasandi tervishoius (e-tervis, elektrooniline patsienditoimik);

—	patsiendid annavad nõusoleku oma andmete kasutamiseks teadusuuringute jaoks; stiimulid lisaandmete pakkumiseks (m-tervis);

—	patsientide teadusuuringutesse kaasamisel esinevate raskuste vähendamine.

3.5.2.

Hiljutistes tehnoloogia-, sotsiaal- ja majandusuuringutes märgitakse, et tehisintellekt, asjade internet ja robootika võimaldavad kujundada ja töötada välja uusi lähenemisviise personaal- ja täpsusmeditsiini, kognitiivse hapruse ja koostööpõhise robootika valdkonnas. Nende kasutuselevõtt tervishoius tähendab kõigi teenuste kujundamise, osutamise ja hindamisega seotud protsesside kohandamist ja arendamist. Sellega seoses kujutab digiteerimine põhjapanevat, aga ka võimaldavat (ehk kiirendavat) tegurit innovatiivsete tehnoloogiate integreerimisel tervishoiuvaldkonda.

3.5.3.

Tänu digiteerimisele on võimalik teha kättesaadavaks suur hulk andmeid, mis võimaldavad tehisintellektipõhiste uudsete ja ambitsioonikate teenuselahenduste uurimist ja arendamist. See võiks olla aluseks raamistiku loomisele, et kvantifitseerida objektiivselt kroonilisi haigusi ja selgitada välja varase diagnoosimise ja raviseire võimalused. Lisaks saaks tänu hiljutistele tehisintellekti valdkonna edusammudele kasutada andmete kättesaadavust selleks, et töötada välja süsteemid, mis suudavad õppida ja seejärel kohaneda haiguse kulgemise viisidega.

3.5.4.

Andmete laiaulatuslik kasutamine ja sidusrühmade suutlikkus kasutada ja muuta neid vastavalt kasutajate vajadustele avavad uusi võimalusi andmete, teadmiste ja oskusteabe jagamiseks, mida juba toetavad Euroopa tugivõrgustikud, mis pakuvad kogu ELis teadmiste jagamise ja hoolduse kooskõlastamise juhtimisstruktuuri harvikhaiguste valdkonnas. Kui konkreetses kohas (piirkond või riik) puuduvad eriteadmised konkreetse haiguse kohta, aitab võrgustik arstidel saada teadmisi muudest mujal asuvatest eriteadmiste keskustest. Samamoodi saavad haiglad kogu Euroopas kasutada digitaalseid ühendussüsteeme, et jagada teadmisi ja pakkuda üksteisele tuge.

3.5.5.

Eelmistest punktidest võib teha enesestmõistetava järelduse, et küberturve on ülim prioriteet. Nagu on osutatud ENISA aruandes (ENISA Threat Landscape Report 2017: 15 Top Cyber-Threats and Trends, Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeamet), suureneb rünnakute keerukus ja pahatahtliku tegevuse komplitseeritus küberruumis üha enam. Tervishoiuvaldkonnas, milles on ühendatud paljud levinud süsteemid ja kaalul on märkimisväärsed väärtused, mh patsiendi elu, tundlik isikuteave, rahalised vahendid jne, on infoturve ülioluline. Digiteerimine nõuab uusi meetodeid ja suuniseid küberturbe hindamise raamistike, organisatsiooniliste vastumeetmete ja küberturbel põhineva koostalitlusvõime vastavuse kujundamiseks.

3.5.6.

Komitee kiidab samuti heaks ELi toetuse väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, mis töötavad välja digilahendusi inimesekeskse hoolduse ja patsiendi poolt antava tagasiside jaoks. Loomulikult osalevad koostöös avaliku sektori ametiasutused ja muud sidusrühmad, kes on võtnud eesmärgiks edendada ühiseid või vastastikku tunnustatud põhimõtteid tervisesüsteemides kasutamiseks mõeldud digilahenduste valideerimiseks ja sertifitseerimiseks (nt m-tervis ja iseseisev elu).

3.5.7.

Komitee leiab, et jätkuma peavad varasemad algatused tervishoiukaartide väljastamiseks Euroopa liikmesriikide poolt, pidades silmas tervise- ja hooldusvaldkonna digiteerimist digitaalsel turul. Kuna sellistele e-tervise kaartidele saab salvestada tundlikku laadi meditsiiniandmeid, peavad need kindlalt tagama privaatsuse kaitse.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) ELT C 283, 10.8.2018, lk 28.

(2) COM(2018) 233 final.

(3) ELT C 434, 15.12.2017, lk 1; ELT C 13, 15.1.2016, lk 14 ja ELT C 458, 19.12.2014, lk 54.

(4) ELT C 434, 15.12.2017, lk 1.

(5) ELT C 173, 31.5.2017, lk 33.

(6) ELT C 13, 15.1.2016, lk 14.

(7) ELT C 283, 10.8.2018, lk 28.

(8) Maailma Majandusfoorum, The Global Information Technology Report 2014.

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/66

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal a) „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ“

(COM(2018) 184 final – 2018/0089 (COD))

ja teemal b) „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/6/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/29/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL, et ajakohastada ELi tarbijakaitse-eeskirju ja paremini tagada nende täitmine“

(COM(2018) 185 final – 2018/0090 (COD))

(2018/C 440/10)

Raportöör:	Jarosław MULEWICZ
Kaasraportöör:	Antonio LONGO

Konsulteerimistaotlus

a)	Euroopa Parlament, 2.5.2018

a)	nõukogu, 22.5.2018

b)	Euroopa Parlament, 2.5.2018

b)	nõukogu, 22.5.2018

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 114

Vastutav sektsioon

ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

4.9.2018

Vastuvõtmine täiskogus

20.9.2018

Täiskogu istungjärk nr

537

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

155/1/5

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni ettepaneku ELi tarbijakaitse-eeskirjade ajakohastamise ja nende täitmise parema tagamise kohta ning tunnustab eesmärki ajakohastada uute tarbimisharjumuste alusel kehtivaid eeskirju ja kohandada neid digitaalse ühtse turu arengutele. Sellegipoolest tuleb veel lahendada probleemid seoses kehtivate eeskirjade vähese kohaldamisega, nagu on soovitatud komitee arvamuses tarbijate haavatavuse kohta seoses äritavadega (1).

1.2.

Komitee nõustub Euroopa Komisjoniga vajaduse osas ajakohastada ja lihtsustada ELi tarbijapoliitikat ning leiab, et uus seadusandlik pakett võib anda panuse e-kaubanduse hüppelisest kasvust, tarbijate usalduse õõnestamisest ja ühtse turu moonutustest tulenevate erinevuste kaotamisse.

1.3.

Komitee on üldisel seisukohal, et tarbijakaitsealaste õigusaktide ühtlustamine ei tohiks vähendada tarbijakaitse taset liikmesriikides, tasakaalustades seda samas kauplejate õiguskindlusega. Komitee võtab teadmiseks REFITi järeldustes sedastatu, et tarbijakaitse eeskirjad on eesmärgipärased, kuid märgib samuti, et üha rohkem tarbijaid puutuvad kokku agressiivse turunduse ja eksitavate äritavadega.

1.4.

Komitee toetab ettepanekut laiendada tarbijaõigusi kõikidele näiliselt tasuta digitaalsetele teenustele, mille kasutamiseks kasutajad oma isikuandmed ja isikustamata andmed edastavad. Samuti toetab komitee veebiplatvormide suuremat läbipaistvust ja vastutust.

1.5.

Seoses direktiiviga 2011/83/EL tarbija õiguste kohta on komiteel tekkinud kaks murekohta. Kauplejad pooldavad lepingueelse teabe ajakohastamist, lihtsustamist ja kohandamist, sellal kui tarbijad leiavad, et see vähendaks tarbijakaitse taset.

1.6.

Komitee leiab, et digitaalset infosisu, digitaalteenuseid ja veebimüüki käsitlevad sätted tuleks viia vastavusse digitaalset ühtset turgu käsitlevate õigusaktidega.

1.7.

Komitee leiab, et taganemisõigus on tõhus tarbijakaitsevahend, mida ei tohiks õõnestada. Komitee liikmetel on komisjoni ettepaneku kohta erinevad seisukohad. Kauplejad, eelkõige VKEd, vajavad täiendavat õiguskindlust põhjendamatult proovitud kauba ning varajaste tagasimaksete osas. Tarbijad ei poolda seda parandust ja soovivad säilitada praeguse olukorra. Komitee kutsub komisjoni üles seda olulist sätet ümber vaatama, et saavutada kompromiss vastandlike huvide vahel.

1.8.

Komitee leiab, et meetmed tarbijate kaitsmiseks kvaliteedierinevusega toodete eest on õigustatud ja toetab komisjoni ettepanekut tagada suurem läbipaistvus.

1.9.

Komitee toetab ka vaidluste kohtuvälise lahendamise ja vaidluste internetipõhise lahendamise kasutamist, näiteks vahendus- ja vahekohtumenetlus, mida tuleks ELi ja riiklikul tasandil edendada.

1.10.

Komitee kutsub komisjoni üles tagama kehtivate tarbijakaitse-eeskirjade liikmesriikidepoolse tõhusa kohaldamise ja jõustamise; toetama tarbijakaitse-eeskirjade ühtlustamist; edendama tarbijakaitsealase koostöö määruse abil liikmesriikide ametiasutuste vahelist piiriülest koostööd ja käivitama teavituskampaania, et lihtsustada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks tarbijakaitseõiguse järgimist.

1.11.

Komitee kutsub liikmesriike üles kehtestama rangemad eeskirjad, et jõustada kehtivaid tarbijakaitset käsitlevaid õigusakte, võidelda riigisiseste ja piiriüleste rikkumiste vastu ja tagada samas tarbijakaitse praegune tase.

1.12.

Komitee toetab ettepanekut võtta vastu konkreetsed kriteeriumid trahvide määramiseks tõhusa tarbijakaitsevahendina. On oluline kehtestada eeskirju rikkuvate ettevõtete suhtes hoiatavaid karistusi, mis ulatuksid märkimisväärse protsendimäärani nende aastakäibest ja milles oleks arvesse võetud üleeuroopalisi rikkumisi.

1.13.

Komitee tunnustab ettepanekut direktiivi kohta, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ. Siiski väljendab ta kahetsust selle üle, et komitee arvamuses Euroopa kollektiivse õiguskaitse raamistiku kohta (2) esitatud soovitusi ei ole seadusandliku ettepaneku koostamisel arvesse võetud.

1.14.

Lihtne ja kiire juurdepääs õigusemõistmisele peaks olema tagatud kõigile ELi kodanikele. Tarbijatel peaks olema õigus saada hüvitist, kui nad on lepingu rikkumise tagajärjel kahju kannatanud. ELi vajadustele kohandatud õiguskaitsesüsteem kollektiivse kahju korral on seepärast tervitatav. Süsteem peaks olema pragmaatiline ja kulutõhus, tagama asjakohased kaitsemeetmed ning arvestama olemasolevate riiklike kohtusüsteemidega.

1.15.

Komitee tunnistab komisjoni püüdeid määratleda pädevad üksused, kellel on õigus esitada kollektiivseid õiguskaitsevahendeid, vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele ja riikide õigusele.

1.16.

Lisaks peaksid liikmesriigid toetama kohtuvaidluskulude fondide loomist pädevate üksuste jaoks. Juhtudel, kui kahjusumma on väike ja võimatu on tuvastada kõiki inimesi, kes on kahju kannatanud, toetab komitee komisjoni ettepanekut eraldada need summad avalike huvide teenimiseks; sellegipoolest soovib komitee nende eesmärgi täpsustamist (nt tarbijate abistamine, teabe- ja koolitusprogrammid, kohtuvaidluskulude fondid).

1.17.

Veel üks oluline kaitsemeede, mida direktiiv peaks sisaldama, on võimalus valida kollektiivhagis osalemise ja sellest loobumise vahel. Vastavalt komitee arvamuses Euroopa kollektiivse õiguskaitse raamistiku kohta esitatud soovitusele (3) peaks tarbijatel olema võimalus vabalt valida, kas nad soovivad kollektiivhagiga liituda või selles osalemisest loobuda.

2. Taust ja sissejuhatus

2.1.

11. aprillil 2018. aastal avaldas Euroopa Komisjon seadusandliku paketi „Uus kokkulepe tarbijatega“. Pakett hõlmab ettepanekut võtta vastu direktiiv (koonddirektiiv), millega muudetakse direktiivi 93/13/EMÜ, (4) direktiivi 98/6/EÜ, (5) direktiivi 2005/29/EÜ (6) ning direktiivi 2011/83/EL, (7) et ajakohastada ELi tarbijakaitse-eeskirju ja paremini tagada nende täitmine, ning ettepanekut võtta vastu direktiiv, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ.

Koonddirektiiv

2.2.

Komisjoni ettepanek COM(2018) 185 ajakohastada ELi tarbijakaitse-eeskirju ja paremini tagada nende täitmine on välja töötatud eesmärgiga täiustada olemasolevaid tarbijakaitse mehhanisme, võidelda piiriüleste rikkumiste vastu, toetada e-kaubandust ja vähendada kauplejate koormust. Ettepanekus järgitakse REFITi programmi raames läbi viidud toimivuskontrolli järeldusi tarbijate õiguste ja turustamist käsitleva õiguse alal (8) ja hinnangut direktiivile 2011/83/EL tarbija õiguste kohta.

2.3.

Eelkõige hõlmab koonddirektiiv järgmist:

2.3.1.

tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate sanktsioonide jõustamine koordineeritud viisil nii riiklike kui piiriüleste rikkumiste eest;

2.3.2.

suurem läbipaistvus digitaalsel ühtsel turul koos läbipaistvuskohustusega veebiplatvormidele;

2.3.3.

tarbijakaitse laiendamine eelkõige selliste digiteenuste suhtes, mille eest tarbijad ei maksa, kuid esitavad isikuandmeid ja isikustamata andmeid, millel on majanduslik väärtus, mistõttu ei saa teenust pidada tasuta teenuseks;

2.3.4.

ettevõtjate koormuse vähendamine, tänu millele spetsialistid saavad kasutada uusi veebipõhiseid sidevahendeid nagu veebivormid või -vestlus alternatiivina e-postile;

2.3.5.

taganemisõiguse teatud aspektide läbivaatamine. Eelkõige lubatakse kauplejal maksta tarbijale hüvitust alles pärast kauba kontrollimist ja tuvastamist, et tarbija ei ole seda kasutanud, vaid kõigest proovinud;

2.3.6.

liikmesriikidel on võimalus piirata soovimatuid agressiivseid ja eksitavaid tavasid seoses külastustega tarbijate koju või kaubanduslike väljasõitudega;

2.3.7.

selgesõnaliselt on hõlmatud kvaliteedierinevusega tooted ja kõik nendega seotud turundustegevus, sh eksitavad kaubandustavad, mis on eriti levinud põllumajandusliku toidutööstuse sektoris.

Esindushagide direktiiv

2.4.

Komisjoni ettepanek COM(2018) 184, milles käsitletakse tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid, paneb aluse Euroopa kollektiivsele õiguskaitsemehhanismile kaitseks tarbijakaitseõiguste levinud rikkumiste eest. Seda vahendit, mis on juba mõnes ELi liikmesriigis kättesaadav, tuleks laiendada kõigile. Siiski tuleks kohaldada subsidiaarsuse põhimõtet, mis võimaldaks liikmesriikidel määratleda see süsteem riiklikul tasandil, säilitades samal ajal olemasolevad süsteemid.

2.5.

Ainult riikliku tasandi pädevad üksused võiksid tegutseda tarbijate nimel ning need peaksid vastama teatud miinimumnõuetele, mille on kehtestanud Euroopa Komisjon.

2.6.

Hüvitamissüsteem on seotud ettekirjutusotsusega. Pädevad üksused peaksid saama algatada kollektiivse õiguskaitse nõude alles pärast seda, kui kohus või haldusasutus on kindlaks teinud tarbijaõiguste rikkumine. Direktiivi kohaldatakse rikkumistele riiklikul ja ELi tasandil, võimaldades tarbijatele kollektiivset õiguskaitset piiriüleste rikkumiste korral.

2.7.

Seoses tarbijatele tekitatud kahju hüvitamisega eristatakse ettepanekus väikseid summasid, kui hüvitis suunatakse kasutamiseks avalikes huvides, ja märkimisväärseid summasid, mille puhul tarbijatele hüvitatakse otse.

3. Üldised märkused koonddirektiivi kohta

3.1.

Komitee võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni ettepaneku ELi tarbijakaitse-eeskirjade ajakohastamise ja nende täitmise parema tagamise kohta ning tunnustab eesmärki ajakohastada uute tarbimisharjumuste alusel kehtivaid eeskirju ja kohandada neid digitaalse ühtse turu arengutele. Sellegipoolest tuleb veel lahendada probleemid seoses kehtivate eeskirjade vähese kohaldamisega, nagu on soovitatud komitee arvamuses tarbijate haavatavuse kohta seoses äritavadega (9).

3.2.

Komitee soovib viidata teabearuandele tarbijakaitse- ja turundusõiguse kohta, (10) milles anti hinnang sellele, kuidas kogu ELi kodanikuühiskonna organisatsioonid tajuvad ELi tarbijakaitse- ja turundusõiguse rakendamist, ning komitee teabearuandele tarbija õiguste direktiivi kohta, (11) milles anti hinnang direktiivi rakendamisele. Teabearuanded tuginesid kolmele erinevale andmekogumisvahendile: küsimustik, ekspertide kuulamine ja üheksa teabekogumislähetust Riiga, Rooma, Varssavisse, Madridi, Pariisi, Ateenasse, Lissaboni ja Brüsselisse.

3.3.

Komitee märgib, et komisjoni ettepanekus on teabearuandeid arvesse võetud, kutsudes üles suurendama teadlikkust ning tegema jõupingutusi koolituse ja koordineerimise vallas tarbijapoliitika alal ning seoses veebiplatvormide ja digitaalmajanduse reguleerimisega. Komiteele valmistavad siiski muret tarbijapoliitika ühtlustamine, riikide jõustamispüüdluste killustatus, vajadus rahastada teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, innustada elukestva õppe koolitusi, toetada VKEsid, lihtsustada õiguslikku teavet tarbijatele ja edendada vaidluste kohtuvälise lahendamise süsteeme, samuti asjaolu, et enesereguleerimine ja tegevusjuhendid ei ole ettepanekus asjakohast käsitlemist leidnud.

3.4.

Komitee märgib, et tarbijad võivad sattuda olukordadesse, kus neid eksitatakse või sunnitakse jõuliselt lepinguid sõlmima. Erilisi probleeme on välja toodud seoses energia-, telekommunikatsiooni- ja veelepinguid pakkuvate kõnekeskustega, mis tarbijaid eksitavad. Sarnast agressiivset müüki on välja toodud ka väljasõitude puhul, mida korraldatakse toodete müümiseks teatavatele haavatavate tarbijate kategooriatele. Sellistes olukordades peaks tarbijatel olema õigus müügilepingust taganeda ja/või saada neile tekitatud kahju eest hüvitist.

3.5.

Tarbijatele tuleks pakkuda nõuetekohaseid individuaalseid õiguskaitsevahendeid, näiteks raha tagastamine, toote asendamine või müügilepingu lõpetamine, nagu on soovitatud komitee arvamuses „Tarbijate haavatavus seoses ühtse turu äritavadega“. Samuti tuleks õiguskaitsevahendeid kohandada vastavalt konkreetse tarbija olukorrale, mis võimaldab tarbijatel valida individuaalsed lahendused.

3.6.

Lisaks sellele leiab komitee, et ELi tarbijakaitseõiguses saavutatud ühtlustatuse taset ei tohiks alandada. Arengus tagasi liikumine ei too kaasa võrdsete tingimuste loomist ning sellest ei saa kasu ei tarbijad ega kauplejad.

3.7.

Komitee rõhutab, et agressiivne ja eksitav müügitaktika on juba keelatud täielikku ühtlustamist nõudva ebaausate kaubandustavade direktiiviga (2005/29/EÜ). Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles tagama, et liikmesriigid jõustaksid rangemalt kehtivaid eeskirju.

3.8.

Mis puutub komisjoni ettepanekusse piirata teatavaid turustusmeetodeid, siis lähevad komitee liikmete seisukohad lahku. Kauplejad leiavad, et need meetmed ei peaks piirduma rändmüügiga, stigmatiseerides kogu majandussektorit, vaid peaksid olema suunatud kõigile agressiivsetele tavadele; tarbijad toetavad võimalust, et liikmesriigid saaksid piirata teatud konkreetsete kaupade (medikamendid, relvad, farmaatsiatooted) teatavaid müügiviise tervise ja ohutuse huvides.

3.9.

Selles osas on tarbijakaitsealase koostöö määruse raames toimuv liikmesriikide tarbijakaitseasutuste vaheline koostöö rikkumiste takistamisel määrava tähtsusega, karistamata seejuures seaduslikke ettevõtteid. Teave kauplejate kohta peaks olema tarbijatele kättesaadav ning riiklikul ja ELi tasandil tuleks edendada teadlikkuse suurendamise kampaaniaid.

3.10.

Seoses direktiiviga 2011/83/EL tarbija õiguste kohta ilmnes komitees kaks erinevat seisukohta ja murekohta. Kauplejad pooldavad lepingueelse teabe ajakohastamist, lihtsustamist ja kohandamist, sellal kui tarbijad leiavad, et see vähendaks tarbijakaitse taset. Komitee toetab tarbijakaitse ja kauplejate õiguskindluse osas tasakaalustatud lähenemisviisi. Komitee leiab, et digitaalset infosisu, digitaalteenuseid ja veebimüüki käsitlevad sätted tuleks viia vastavusse digitaalset ühtset turgu käsitlevate õigusaktidega.

3.11.

Veebiplatvormide puhul peaks olema prioriteediks nende identiteedi ja vastutuse läbipaistvus. Komitee on seisukohal, et tarbija jaoks on oluline saada lepingu sõlmimise hetkel kogu asjakohane teave lepingupartneri õigusliku tausta kohta. Veebiplatvormide läbipaistvus on keskse tähtsusega tegur ka digitaalse ühtse turu arengus nii tarbijate kui ka ettevõtjate (ettevõtetevahelise kaubanduse) jaoks (12).

3.12.

Komitee toetab ka ettepanekut laiendada tarbijaõigusi kõikidele näiliselt tasuta digitaalsetele teenustele, mille kasutamiseks kasutajad oma isikuandmed ja isikustamata andmed edastavad. Kuna sellised andmed on kaubandusliku väärtusega, oleks tarbijate suhtes ebaõiglane lugeda see tasuta teenuseks ja asjakohast kaitset mitte pakkuda. Euroopa Komisjoni ettepanekus esitatud meetmed võimaldavad suurte rahvusvaheliste veebiplatvormide ja üksikkasutajate vahelise suhte vähemalt osaliselt uuesti tasakaalu viia.

3.13.

Komitee pooldab kauplejate ja tarbijate vahel tänapäevaste teabevahetusmehhanismide (juturobotid, elektroonilised ankeedid) kasutuselevõtmist. Komitee on seisukohal, et need mehhanismid peaksid lihtsustama dialoogi poolte vahel tingimusel, et tarbijate jaoks on loodud piisavad kaitsemeetmed, näiteks võimalus jälgida teabevahetust, saada täiendavat teavet ja esitada kaebusi. Eelkõige peaks alati olema võimalik kasutada traditsioonilisi suhtlusviise (nt kõnekeskused).

3.14.

Komitee toetab taganemisõiguse põhimõtet ning tunnustab selle tähtsust tõhusa tarbijakaitsevahendina, mida ei tohiks õõnestada. Komisjoni ettepanek kätkeb endas ohtu piirata tarbija õigusi, pakkumata piisavaid tõendeid nende õiguste süstemaatilise ja laialdase rikkumise kohta. Teisest küljest vajavad kauplejad, eelkõige VKEd, täiendavat õiguskindlust põhjendamatult proovitud kauba ning varajaste tagasimaksete osas. Komitee kutsub komisjoni üles seda olulist sätet ümber vaatama, et saavutada tasakaalustatud kompromiss.

3.15.

Komitee väljendab heameelt selgituste üle kvaliteedierinevustega toodete kohta, kuna näib, et mõned tooted, eelkõige toit, olid identselt märgistatud, kuigi nende koostis oli erinev, mis võib tarbijaid eksitada. Eksitavad kirjeldused ja eksitav tootemärgistus peaksid läbipaistvuse tagamiseks olema keelatud.

3.16.

Komitee toetab ettepanekut võtta vastu konkreetsed kriteeriumid trahvide määramiseks tõhusa tarbijakaitsevahendina. Nagu märkis Euroopa tarbijate nõuanderühm, on oluline kehtestada hoiatavad karistused, mis moodustavad märkimisväärse protsendimäära eeskirju rikkuvate ettevõtete aastakäibest ja milles puhul võetakse arvesse rikkumise üleeuroopalist mõõdet. Komisjon peaks uurima võimalust viia ettepanek kooskõlla isikuandmete kaitse üldmääruse sätetega.

3.17.

Komitee toetab ka vaidluste kohtuvälise lahendamise ja vaidluste internetipõhise lahendamise kasutamist, (13) näiteks vahendus- ja vahekohtumenetlus, mida tuleks riiklikul tasandil edendada. Kohtuvälised kokkulepped võivad olla võimalikuks lahenduseks enne kohtuvaidlusi ning neid tuleks toetada, kui see on asjakohane. Kohtud peaksid jääma viimaseks abinõuks. Euroopa Komisjoni ettepanekus tuleks neid variante tarbijakaitseprobleemide lahendamiseks täiendavalt toetada.

3.18.

Üldiselt leiab komitee, et seoses sellega peaksid kestlikkus ja kvaliteet olema tarneahelas tähtsal kohal, et tagada tarbijakaitse tootmises kogu olelusringi jooksul.

4. Konkreetsed märkused kollektiivhagide kohta ELis

4.1.

Komitee tunnustab ettepanekut direktiivi kohta, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ (14). Siiski väljendab komitee kahetsust selle üle, et ühtegi komitee mitmes arvamuses Euroopa kollektiivse õiguskaitse raamistiku kohta (15) esitatud soovitustest ei ole seadusandliku ettepaneku koostamisel arvesse võetud.

4.2.

Õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) raames läbi viidud toimivuskontrolli hindamised näitasid, et tarbijate kollektiivseid huve kahjustavate liidu õiguse rikkumiste oht on majandusliku üleilmastumise ja digitaliseerimise tagajärjel suurenemas. Lisaks sellele ei paku paljud liikmesriigid tõhusaid kahju hüvitamisele suunatud kollektiivseid õiguskaitsevahendeid massikahju juhtumiteks ega ole rakendanud ka kaitsemeetmeid, mis on ette nähtud Euroopa Komisjoni 2013. aasta soovituses kollektiivsete õiguskaitsevahendite kohta (16).

4.3.

Lihtne ja kiire juurdepääs õigusemõistmisele peaks olema tagatud kõigile ELi kodanikele. Tarbijatel peaks olema õigus saada hüvitist, kui nad on lepingu rikkumise tagajärjel kahju kannatanud. Sama kehtib aga ka kauplejate puhul, kes ei peaks langema tarbetute kohtuvaidluste ohvriks. Kollektiivhagid on õiguslik vahend, menetluslik õigus ja põhiõigus, et võimaldada hajutatud, kollektiivsete või individuaalsete homogeensete õiguste kaitset kohtumenetluse kaudu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 81, mis peaks olema neutraalne ega ole mõeldud üksnes tarbijatele (hõlmab ka keskkonda, töötajaid, VKEde õigusi, energiat, koostöömajandust, ringmajandust, platvorme, kõiki digitaalseid õigusi jne).

4.4.

ELi vajadustele kohandatud õiguskaitsesüsteem kollektiivse kahju korral on seepärast tervitatav. Süsteem peaks olema pragmaatiline ja kulutõhus, tagama asjakohased kaitsemeetmed ning arvestama olemasolevate riiklike kohtusüsteemidega (nt Norra ja Taani). ELi direktiiv peaks määratlema ELi tasandil ühtlustatud ELi kollektiivhagide peamised suunised, märkides selgelt, mis peaks kuuluma ELi õiguskaitsevahendi alla ja mis peaks jääma liikmesriikide ülesandeks vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele; tagama, et sellise mehhanismi kasutuselevõtt aitab kaasa tõhusamale, kiiremale, taskukohasele ja õiglasele õigusemõistmisele; võimaldama tõhusa ja täieliku kahju hüvitamise ning tagama selle süsteemi jätkusuutlikkuse asjakohase rahastuse mõttes. Komisjoni praeguses ettepanekuga ei täideta neid eesmärke.

4.5.

Komitee tunnistab komisjoni püüdeid määratleda pädevad üksused, kellel on õigus esitada kollektiivseid õiguskaitsevahendeid, vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele. Samuti tuleks selgitada, et pädevate üksuste asukoht peaks olema sama, mis kohtualluvuselgi ja määrama kohaldatava õiguse. Komitee leiab lisaks sellele, et komisjon peaks täpsemalt määratlema järgmised aspektid: kohtuniku roll hagi kohaldatavuse üle otsustamisel; tõendamiskoormus ja tõendite hankimine; otsustamise kord – „inter partes“ või „erga omnes“ ning edasikaebamise kord.

4.6.

Kõigi kollektiivhagide kulude tasumist tuleb toetada vastavalt riiklikele õigusabi mehhanismidele.

4.7.

Tarbija- ja kodanikuühiskonna organisatsioonidel peaks samuti olema võimalik saada kahjunõuete esitamiseks piisavaid rahalisis vahendeid ja õigusnõustamist. Pädevatel üksustel peaksid aitama õigusnõustamist hüvitada spetsiaalsed fondid. Liikmesriigid peaksid toetama kohtuvaidluskulude fondide loomist pädevate üksuste jaoks.

4.8.

Hüvitiste osas ei lahenda kavandatav õigusakt täielikult küsimust seoses vajadusega pakkuda tarbijatele kannatatud kahju eest tegelikku hüvitist. Ettepanekus tuleks selgelt viidata kogu tarbija kaotatud summa hüvitamisele, sõltumata kahju suurusest.

4.9.

Komitee väljendab muret ettevõtjate õiguste, sealhulgas ettevõtte ärisaladuste kaitsmise pärast. Soovimata ohtu seada kahju kannatanud tarbijate kaitset, tunneks komitee heameelt selliste mehhanismide kasutuselevõtu üle, millega kindlustataks esitatava teabe konfidentsiaalsuse tagamine mitte ainult menetlusetapis, vaid ka lõplikes otsustes.

4.10.

Samuti oleks kauplejatel hea meel võimaluse üle lahendada vaidlus lühikese aja jooksul, sealhulgas eespool nimetatud alternatiivsete vaidluste lahendamise mehhanismide abil.

4.11.

Komitee kutsub komisjoni üles lisama kollektiivse õiguskaitse ettepanekusse soovituse liikmesriikidele kasutada tehnoloogilisi uuendusi, nagu tehnoloogiliselt kõige arenenumad alternatiivsed vaidluste lahendamise üksused (ADR) ja vaidluste internetipõhise lahendamise (ODR) üksused juba teevad, eelkõige seoses osalejate kogumisega kollektiivhagi esitamiseks. Kõnealune meede peaks võimaldama märkimisväärset kulude kokkuhoidu kollektiivhagi korraldajatele ja tarbijaorganisatsioonidele, kes soovivad sellega ühineda. Komisjon peaks ka innustama parimate tavade vahetamist, keskendudes eelkõige andmete kogumisele kõigi juhtumite kohta, mis kuuluvad kollektiivhagi alla.

4.12.

Vastavalt komitee arvamuses Euroopa kollektiivse õiguskaitse raamistiku kohta esitatud soovitusele (17) on komitee seisukohal, et tarbijatel peaks olema võimalus vabalt valida, kas nad soovivad kollektiivhagiga liituda või mitte. Komitee leiab, et liitumine oleks eelkõige asjakohane juhtudel, mis hõlmavad piiratud arvu kannatanuid, kelle kahju on märkimisväärne, samas kui mitteliitumine oleks asjakohasem juhtudel, kui kannatanuid on palju ja kahju suurus väike.

Brüssel, 20. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) ELT C 12, 15.1.2015, lk 1.

(2) ELT C 170, 5.6.2014, lk 68.

(3) ELT C 170, 5.6.2014, lk 68.

(4) Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT L 95, 21.4.1993, lk 29).

(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiiv 98/6/EÜ tarbijakaitse kohta tarbijatele pakutavate toodete hindade avaldamisel (EÜT L 80, 18.3.1998, lk 27).

(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 149, 11.6.2005, lk 22).

(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64).

(8) SWD(2017) 208 final ja SWD(2017) 209 final, avaldatud 23.5.2017.

(9) ELT C 12, 15.1.2015, lk 1.

(10) EMSK teabearuanne esitati täiskogu istungjärgule 14.12.2016 (INT/796).

(11) EMSK teabearuanne esitati täiskogu istungjärgule 14.12.2016 (INT/795).

(12) Komitee arvamus TEN/662 teemal „Õiglus ja läbipaistvus veebipõhiste vahendusteenuste ja otsingumootorite kasutajate jaoks“ (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 177).

(13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta direktiiv 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ (tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiv) (ELT L 165, 18.6.2013, lk 63).

(14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/22/EÜ tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta (ELT L 110, 1.5.2009, lk 30).

(15) ELT C 170, 5.6.2014, lk 68.

(16) Komisjoni 11. juuni 2013. aasta soovitus 2013/396/EL ühiste põhimõtete kohta, mida kohaldatakse liikmesriikide keelava iseloomuga ja kahju hüvitamisele suunatud kollektiivsete õiguskaitsevahendite suhtes (ELT L 201, 26.7.2013, lk 60).

(17) ELT C 170, 5.6.2014, lk 68.

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/73

(Euroopa Komisjoni panus 16. mail 2018 Sofias toimuvasse ELi juhtide mitteametlikku innovatsioonikohtumisse)

(COM(2018) 306 final)

(2018/C 440/11)

Raportöör:	Ulrich SAMM
Kaasraportöör:	Stefano PALMIERI

Konsulteerimise taotlus	Euroopa Komisjon, 18.6.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304

Vastutav sektsioon	Ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	4.9.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	196/1/2

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

1.2.

Komitee väljendab heameelt tõsiasja üle, et innovatsioonile tuleks panna rohkem rõhku, ja tuletab meelde oma nõudmist, et tulevane rahastamispoliitika peab olema hästi tasakaalustatud kogu teadusuuringute ja innovatsiooni ahela ulatuses, alustades alusuuringutest ja lõpetades tootepõhiste uuringutega. Innovatsioon on majanduskasvu võti ja uued rahastamisvahendid on eriti kasulikud VKEde jaoks. Komitee rõhutab, et olulised on avaliku sektori investeeringud teadus- ja arendustegevusse, mis on põhiline mootor selleks, et tekiks ja säiliks ülekanduv mõju liikmesriikide majandustele.

1.3.

Komitee väljendab ühtlasi heameelt eesmärgi üle veelgi lihtsustada riigiabi eeskirju, et hõlbustada erinevate rahaliste vahendite kombineerimist, mis võib olla väga oluline liikmesriikide ja piirkondade vaheliste suurte erinevuste kaotamiseks edukate teadusuuringute ja innovatsiooni projektide arvu mõttes.

1.4.

Programmiga „Euroopa horisont“ tuleb investeerida valdkondadesse, kus on eriti suur Euroopa lisaväärtus. Prioriteediks tuleks seada teadusuuringute koostööprojektid, sest need täidavad selle tingimuse nii nagu peaaegu mitte ükski teine programm.

1.5.

1.6.

Teadlaste liikuvuse toetamine Marie Skłodowska-Curie meetmete (MSCA) kaudu on veel üks hoob Euroopa teadusruumi tugevdamiseks, kuna ELi ja riiklikud poliitikad peavad võtma eesmärgiks luua spetsialistidele adekvaatsed ja atraktiivsed töötingimused, et vältida ajude äravoolu fenomeni, mis on ELis sidususe saavutamisele kontraproduktiivne.

1.7.

Komitee peab vajalikuks suurendada ELi investeeringuid, et aidata Euroopa töötajatel digitaalmajanduse arengutega sammu pidada ja vastavaid kvalifikatsioone omandada.

1.8.

Komitee leiab, et tuleb tõhusamalt toetada algatusi, mis aitavad VKEdel teadusuuringute ja innovatsiooni tulemusi kasumlikult oma tegevuses ära kasutada.

2. Sissejuhatus

2.1.

ELi juhtide mitteametlikul innovatsioonikohtumisel Sofias 16. mail 2018 kutsus Euroopa Komisjon osalejaid arutama ja andma strateegilisi suuniseid, pidades silmas järgmist mitmeaastast finantsraamistikku üldiselt ja teadusuuringute ning konkreetselt innovatsiooni jaoks pakutavaid prioriteete. Sel eesmärgil kavandas Euroopa Komisjon oma teatises prioriteedid ja uued algatused (1).

2.2.

Kõnealune ettepanek toimib ühtlasi esimese sammuna järgmise raamprogrammi (9. raamprogrammi ehk programmi „Horisont Euroopa“) määratlemise poole eesmärgiga jätkata ja täiustada edukat programmi „Horisont 2020“ (2).

2.3.

Samamoodi kavandatakse meetmeid innovatsiooni toetamiseks ja tööstusharu juhtrolli tõhustamiseks pärast ELi tööstuspoliitika strateegia uuendamist (3).

3. Ettepaneku sisu

3.1.

Euroopa Komisjoni ettepaneku eesmärk on tagada, et teadusuuringud ja innovatsioon on ka tulevikus üks olulistest ELi poliitilistest ja rahastamisprioriteetidest eri eelarveliste toetusvahendite üleselt. Suuremat rõhku asetatakse innovatsioonile, et teha Euroopast liider turgu loova innovatsiooni alal.

3.2.

Teadusuuringutesse ja innovatsiooni tehtavate investeeringute suurendamiseks teeb komisjon ettepaneku eraldada 100 miljardit eurot tulevasele programmile „Euroopa horisont“ ja Euratomi teadus- ja koolitusprogrammile (4).

3.3.

Samuti kavatseb komisjon teha kättesaadavaks umbes 11 miljardit eurot, et pakkuda fondi InvestEU komponendi raames turupõhiseid vahendeid, sealhulgas rahastamisvahendeid ja eelarvetagatisi, mis võimaldaks omakorda kaasata teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamiseks 200 miljardit eurot erasektori investeeringuid.

3.4.

Liikmesriikidel soovitatakse tungivalt võtta vajalikke meetmeid, et maksimeerida oma teadusuuringutesse ja innovatsiooni tehtavad investeeringud ja jõuda eesmärgini 3 % sisemajanduse koguproduktist.

3.5.

Tuleb määrata kindlaks esimesed ELi tasandi teadusuuringute ja innovatsiooni ülesanded, millel on julged ja ambitsioonikad eesmärgid ning mis annavad suurt Euroopa lisaväärtust. Need ülesanded edendavad investeeringuid ning sektoriülest osalemist eri väärtusahelate, poliitikavaldkondade (näiteks energeetika ja kliimaküsimused, transport, kõrgtehnoloogiline tootmine, tervishoid ja toitumine, digitaalküsimused) ja teadusvaldkondade (sealhulgas sotsiaal- ja humanitaarteadused) raames.

3.6.

Tehakse ettepanek kohaldada ELi ja riiklikke õigusraamistikke ja õigusakte läbi vaadates alati innovatsiooni põhimõtet, tagades, et innovatsiooni hinnatakse täiel määral.

3.7.

Luuakse Euroopa innovatsiooninõukogu, et teha kindlaks murrangulise innovatsiooni võimalused ning suurendada selle ulatust, keskendudes kiiretele ja suure riskiga uuendustele, millel on suur potentsiaal tekitada täiesti uued turud.

3.8.

On kavas võtta meetmeid erasektori investeeringute suurendamiseks teadusuuringutesse ja innovatsiooni ning luua algatusi nagu

—	üleeuroopalise riskikapitali fondifondide programmi (VentureEU) rakendamine ja

—	ennetava restruktureerimise raamistikke, uue võimaluse andmist ning restruktureerimise, maksejõuetuse ja maksekohustustest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid käsitleva direktiivi (5) ülevõtmine.

3.9.

Vaja on veelgi lihtsustada riigiabi eeskirju, et võimaldada teadusuuringute ja innovatsiooni projektide puhul eri fondide sujuvat kombineerimist ning ühiste hindamisnõuete paremat kasutamist.

3.10.

Komisjon pooldab maksusüsteemi, (6) mis võimaldaks teadusuuringutesse ja innovatsiooni tehtud investeeringud maksustatavast tulust maha arvata ning pakuks uutele ettevõtetele lisasoodustusi.

3.11.

Avatud teaduse märgise kehtestamine ülikoolide ja riiklike teadusorganisatsioonide jaoks, et võimaldada neil muutuda ettevõtjalikumaks ja interdistsiplinaarsemaks.

4. Üldised märkused

4.1.

Komitee väljendab heameelt tõsiasja üle, et 2021.–2027. aasta mitmeaastase finantsraamistiku kontekstis on komisjon selgelt välja öelnud, et teadusuuringud ja innovatsioon peavad jääma oluliseks ELi prioriteediks. Tugev ja edukas programm, mis ühendab tippteadmisi, ühist teadustaristut, piiriülest koostööd ja koostoimet teadusringkondade, tööstuse, VKEde ja teadusorganisatsioonide vahel, on võtmetähtsusega poliitikavahend jätkusuutliku Euroopa majanduskasvu ja konkurentsivõime jaoks ning peamiste probleemide käsitlemiseks, millega Euroopa ühiskond silmitsi seisab.

4.2.

Komitee väljendab heameelt tõsiasja üle, et innovatsioonile tuleks panna rohkem rõhku, ja tuletab meelde oma soovitust, et tulevane rahastamispoliitika peab olema hästi tasakaalustatud kogu teadusuuringute ja innovatsiooni ahela ulatuses, alustades alusuuringutest ja lõpetades tootepõhiste uuringutega (7). Innovatsioon on majanduskasvu võti ja uued rahastamisvahendid on eriti kasulikud VKEde jaoks. Komitee rõhutab, et olulised on avaliku sektori investeeringud teadus- ja arendustegevusse, mis on põhiline mootor selleks, et tekiks ja säiliks ülekanduv mõju liikmesriikide majandustele.

4.3.

Seoses kõrgete ootustega, mis on seotud programmi „Euroopa horisont“ mõjuga ja selle rolliga Euroopa konkurentsivõime tagamisel, soovitab komitee 120 miljardi euro suurust rahastamist, nagu on ettepaneku teinud ka Euroopa Parlament. Euroopa institutsioonid peavad näitama, et nad on aru saanud teadusuuringute ja innovatsiooni ülekaalukast tähtsusest ELi tulevase konkurentsivõime jaoks.

4.4.

Komitee peab vajalikuks suurendada ELi investeeringuid, et aidata Euroopa töötajatel digitaalmajanduse arengutega sammu pidada ja vastavaid kvalifikatsioone omandada. Komitee leiab lisaks sellele, et tuleb tõhusamalt toetada algatusi, mis aitavad VKEdel teadusuuringute ja innovatsiooni tulemusi kasumlikult oma tegevuses ära kasutada.

5. Konkreetsed märkused

5.1. Teadusuuringud kogu väärtusahela jooksul

5.1.1.

Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde tuleks kasutada selleks, et kaasata piirkonnad innovaatilisse majandusse. Tuleks luua sünergiad programmiga „Euroopa horisont“, InvestEU fondiga, Euroopa Sotsiaalfondiga, programmiga Erasmus+, digitaalse Euroopa programmiga, ühise põllumajanduspoliitikaga ja muude programmidega.

5.1.2.

EL on kõige avatum teadusuuringute ja innovatsiooni piirkond kogu maailmas. Ta mitte ainult ei kutsu kogu maailma teadusorganisatsioone osalema oma projektides, vaid teeb ka rahvusvaheliste partneritega ulatuslikult koostööd ühisprogrammide raames. Programmiga „Euroopa horisont“ tuleb investeerida nendesse valdkondadesse, kus on eriti suur Euroopa lisaväärtus. Prioriteediks tuleks seada teadusuuringute koostööprojektid, (8) sest need täidavad seda nõuet nii, nagu peaaegu mitte ükski teine programm: et teha edasisi edusamme ühiskondlike probleemide valdkonnas, mida ei saa lahendada riiklikul tasandil, toovad need projektid kokku parimad teadlased ning samuti kõige innovatiivsemad VKEde ja tööstusharu sidusrühmad Euroopas. Ühendades nende oskused ja pädevused kõigis valdkondades, toovad teadusuuringute koostööprojektid kaasa väärtuslikke hüvesid Euroopa kodanikele.

5.1.3.

Komitee on veendunud, et paljusid olulisi ühiskondlikke probleeme saab lahendada ainult Euroopa tasandil ja need vajavad mitme osaleja ühendatud jõupingutusi, mis ulatuvad kaugemale üksikutest teadusuuringute koostööprojektidest. See on põhjus, miks toetatakse ülesannete ideed. Komitee tunnistab, et ühistel ambitsioonikatel eesmärkidel on potentsiaali innustada ja luua impulssi, st valmidust meetmeid võtta eri kogukondades, sealhulgas avalikkuses. Ülesanded peaksid pakkuma pikaajalist rahastamisperspektiivi programmiga „Euroopa horisont“. Oluline on, et ülesandeid kontseptualiseeritakse ennekõike suuremahuliste teadusuuringute ülesannetena, isegi kui need lõimivad oma allprojektidesse eri sidusrühmi. Et saavutada ülesannetega seotud ambitsioonikaid eesmärke, peavad need hõlmama kogu innovatsiooniahelat ja sisaldama teadustegevust kõigil tehnoloogilise valmiduse tasemetel. Komitee nõuab tungivalt, et ei ülesannete kontseptsiooni ei tähtsustataks üle, vaid pakutaks neile piisavat rahastamist, mida on vaja nende eesmärkide jaoks. Need eesmärgid peaksid olema konkreetsed ja teostatavad.

5.1.4.

Üks Euroopa teadusuuringute raamprogrammide tugevusi on nende konkreetne ELi-ülene pühendumine Euroopa teadusruumi edendamisele, mis on avatud kõigile liikmesriikidele. Tugevamad sünergiad järgmise raamprogrammi ja struktuurifondide vahel võiksid seda avatust toetada. Tõhusam piirkondadevaheliste erinevuste kaotamine on üks peamisi tulevaste aastate poliitilisi ülesandeid ja tõhusad partnerlused teadusasutuste vahel võivad olla üks lahendus.

5.1.5.

Üks oluline vahend selles kontekstis on tulevaste ja kujunemisjärgus tehnoloogialahenduste juhtalgatused. Neid iseloomustab tugev keskendumine innovatiivse tehnoloogia arendamisele. See on ainulaadne tugevus. Euroopa peab lubama endale suuremahulisi ja pikaajalisi projekte, mille puhul suudetakse leppida teatava ebakindlusega ja mis on ikkagi innovatiivsed, sest need on tulevikku vaatavad. Neid juhtalgatusi tuleks seetõttu selgelt ülesannetest eristada. On oluline, et tulevaste ja kujunemisjärgus tehnoloogialahenduste juhtalgatused algaksid kavakohaselt ja saaksid jätkuvalt prioriteetset rahastamist.

5.1.6.

Teadustaristu kogu ELis ja mujal kättesaadavaks tegemine on üks raamprogrammide saavutusi. Kahtlemata meelitab tipptasemel teadustaristu ligi tipptasemel teadlasi ja väga sageli on üksnes juurdepääs teadustaristule see, mis muudab läbimurdelised tulemused võimalikuks. Seetõttu vajab teadustaristu pakiliselt suuremat rahastamist Euroopa tasandil, mitte eelarve osakaalu vähendamist, mille Euroopa Komisjon on sätestanud oma ettepanekus. ELi 13 riigi kasutajate juurdepääs rahastamisele peaks olema esmatähtis küsimus.

5.1.7.

Teadlaste liikuvuse toetamine Marie Skłodowska-Curie meetmete kaudu on veel üks viis, kuidas Euroopa teadusruumi edaspidi tugevdada ja tekitada selline mõju, mida ei saa saavutada riiklikul tasandil. Komitee tervitab kõiki algatusi, mille eesmärgiks on toetada VKEdes töötavate teadlaste liikuvust. Sellegipoolest väljendab komitee muret ajude äravoolu nähtuse pärast, mida liikuvuse rahastamine võib veelgi suurendada, ning kutsub üles ELi ja liikmesriikide poliitikameetmetes keskenduma spetsialistidele adekvaatsete ja atraktiivsete töötingimuste loomisele, et vältida seda suundumust, mis on ELis ühtsuse saavutamise suhtes kontraproduktiivne.

5.1.8.

Tuleb märkida, et riiklikult rahastatud institutsioonide akadeemilistel sidusrühmadel ei lubata mitmes liikmesriigis võtta laenusid. Programm „Euroopa horisont“ peaks seetõttu keskenduma jätkuvalt peamiselt kaasrahastamisele, mitte laenudele.

5.1.9.

Komitee ühineb üleskutsega liikmesriikidele, et liikmesriigid võtaksid vajalikke meetmeid, et maksimeerida oma teadusuuringutesse ja innovatsiooni tehtavad kulutused ja jõuda eesmärgini 3 % sisemajanduse koguproduktist.

5.2. Teadusuuringud ja innovatsioon uute turgude ja sidususe jaoks Euroopas

5.2.1.

Nagu on toonitatud majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse seitsmendas aruandes, on teadusuuringud ja innovatsioon ELis endiselt suurel määral koondunud piiratud arvul piirkondadesse. Loodepoolsetes liikmesriikides on head piirkondadevahelised ühendused, kvalifitseeritud tööjõud ja atraktiivne ettevõtluskeskkond võimaldanud kasutada ära teadusuuringuid ja innovatsiooni käegakatsutavate mõjuritena majandusliku konkurentsivõime ja sotsiaalse sidususe toetamiseks. Lõuna- ja idapoolsetes liikmesriikides on innovatsiooni tulemuslikkus nõrgem ja innovatsioonikeskustele lähemad piirkonnad – peamiselt pealinnad – ei saa kasu nende lähedusest. See nõuab poliitikameetmeid, mis ühendavad ettevõtjaid, teaduskeskusi ja spetsialiseeritud ettevõtlusteenuseid kõigis piirkondades. Komitee on veendunud, et riigiabi eeskirjade edasine lihtsustamine eri rahaliste vahendite sujuvaks kombineerimiseks võib olla võti selle eesmärgi saavutamiseks.

5.2.2.

2020. aasta järgsete teadusuuringute ja innovatsiooni programmide puhul tuleb võtta arvesse majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset mõõdet, mis iseloomustavad ELi piirkondi, vältides üheainsa universaalse strateegia rakendamist. Seda lähenemisviisi saab toetada avatud innovatsiooni põhiste strateegiate rakendamisega. Mis puudutab teadusuuringute ja innovatsiooni poliitika territoriaalset mõõdet, siis oluline on luua uued programmid ja prioriteedid, võttes arvesse majanduslikke ja sotsiaalseid aspekte, mis iseloomustavad territooriume, kus meetmeid rakendatakse.

5.2.3.

2020. aasta järgsed teadusuuringute ja innovatsiooni poliitikameetmed ja programmid peaksid olema vastavuses ühist heaolu loova majanduse eesmärkidega, jätkusuutliku majandusmudeliga, mis toetab sotsiaalset sidusust. Majandus ühise heaolu nimel on sotsiaalse innovatsiooni ja positiivse ettevõtluse protsess, mis on kasulik selliste uute ideede edendamiseks ja toetamiseks, mis samaaegselt leiavad lahenduse sotsiaalsetele vajadustele, loovad uusi sotsiaalseid suhteid ja tugevdavad majandusliku väärtuse loomist.

5.2.4.

Hoolimata 2014.–2020. aasta programmide raames võetud laiaulatuslikest kohustustest on VKEde juurdepääsul innovatsioonipõhistele majanduskasvu võimalustele olnud väike mõju konkurentsivõimele ja töökohtade loomisele. Teadustegevuse ja innovatsiooni toetussüsteem on mõnes piirkonnas jätkuvalt liiga keeruline, mistõttu peletab see just mikro- ja väikeettevõtjad ELi projektidest eemale. Komitee väljendab seetõttu heameelt Euroopa innovatsiooninõukogu arengu üle, mis peaks kiirendama programmi „Euroopa horisont“ projektidest tärkavate idufirmade uuenduste turustamist ja nende kasutamise ulatust. Euroopa innovatsiooninõukogust võib kujuneda kiirem mehhanism innovatsioonilõhe kaotamise viimaste sammude lõpuleviimiseks.

5.2.5.

Selleks et muuta teadusuuringute ja innovatsiooni võimalused konkurentsivõime ja majandusarengu teguriteks, on oluline toetada koostööd VKEde ning teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni asutuste, teadusuuringute ja innovatsiooni ülekandel põhinevate ettevõtluse idufirmade ja koolituse ning rahaliste vahendite hankimise vahel. Komitee peab tähtsaks toetada nn viiese heeliksi (9) mudeli ülekandmist ja kasutamist avaliku ja erasektori partnerluste edendamiseks.

5.2.6.

VKEd võiksid olla liidrid sotsiaalse avatud innovatsiooni alal, milles inimeste oskusteave koosloomise, kooskujundamise ja koos uuenduste loomise võrgustamise ja suutlikkuse jaoks on põhjapaneva tähtsusega sotsiaalse innovatsiooni täielikuks saavutamiseks kogu Euroopas. Vaja on edendada kohaseid innovatsioonipoliitika meetmeid VKEde jaoks, võttes eeskuju sellest, mida Eureka algatuses on juba tehtud. Selle ülesandega võivad eelkõige silmitsi seista asutused, kes saavad otseselt toetada VKEsid ettevõtluse arendamisel ja innovatsioonis, nagu kaubanduskojad.

5.2.7.

Selleks et järgida subsidiaarsuse põhimõtet ja kasutada piirkondade ning liikmesriikide olulisi võimalusi VKEde toetamise valdkonnas, nõuab komitee siiski tungivalt keskendumist Euroopa lisaväärtusele. See võib seisneda enam kui kahe Euroopa innovatsioonis osaleja koostöö toetamises või kapitali pakkumises novaatoritele kontseptsioonide puhul, mis on liiga riskantsed riiklikul tasandil toetamiseks. Lisaks sellele peaks eespool nimetatud vahendite ühtlustamine viima rahastamisvaldkonna suurema tõhususeni. Seetõttu tuleks eeldada, et Euroopa innovatsiooninõukogu nõuaks väiksemat osa programmi „Euroopa horisont“ eelarvest kui programmi „Horisont 2020“ finantsvahendid, mitte komisjoni ettepanekus sätestatud märkimisväärset kasvu. 2020. aasta järgsetes teadusuuringute ja innovatsiooni programmides tuleks rohkem toetada eesmärkide kvalitatiivseid tahke.

5.2.8.

Sotsiaal-majandusliku süsteemi arukust ei saa mõõta üksnes kvantitatiivsete näitajate põhjal, nagu kulutused teadusuuringutele ja innovatsioonile; kasutada tuleks ka kvalitatiivseid näitajaid, nagu teostatud innovatsiooni liik, eelised kodanikuühiskonna jaoks ja loodud töökohtade arv. Komitee väljendab seetõttu selle üle heameelt.

5.2.9.

Komitee tervitab asjaolu, et uues mitmeaastases finantsraamistikus lisas komisjon rakendamistingimusena juurdepääsu. Kõik ELi ja riiklikud teadus- ja arendustegevuse rahastud peavad täielikult vastama juurdepääsu kriteeriumitele, et tulemused tooksid kasu kõigile sotsiaalsetele rühmadele, sh puuetega inimestele, kes moodustavad 15 % ELi elanikkonnast.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) COM(2018) 306 final.

(2) Vt ELT C 34, 2.2.2017, lk 66 ja „Programmi „Horisont 2020“ hindamine“ (teabearuanne).

(3) ELT C 197, 8.6.2018, lk 10.

(4) Ajavahemikuks 2021–2027 kavandatav eelarve 100 miljardit eurot hõlmab 97,6 miljardit eurot programmile „Euroopa horisont“ (millest 3,5 miljardit eurot eraldatakse InvestEU fondile) ja 2,4 miljardit eurot Euratomi teadus- ja koolitusprogrammile.

(5) COM(2016) 723 final.

(6) Eeldatakse seoses äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasiga (CCCTB).

(7) ELT C 34, 2.2.2017, lk 66.

(8) Teadusuuringute koostööprojektid, milles osaleb minimaalselt kolm partnerit eri liikmesriikidest, võimaldavad ühendada jõud, lahendamaks probleeme, mida riigid ükshaaval ei suuda lahendada, ning loovad sünergiaid ELi teadusuuringute maastikul, pakkudes seega märkimisväärset ELi lisaväärtust (näiteks Eureka kavandatud ja läbi viidud koostööprojektid).

(9) Quintuple Helix and how do knowledge, innovation and the environment relate to each other? A proposed framework for a trans-disciplinary analysis of sustainable development and social ecology, International Journal of Social Ecology and Sustainable Development, Vol.1, No.1, p. 41–69.

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/79

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrusi (EL) nr 596/2014 ja (EL) 2017/1129 VKEde kasvuturgude kasutamise edendamise osas“

(COM(2018) 331 final – 2018/0165 (COD))

(2018/C 440/12)

Raportöör:

Mihai IVAŞCU

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Parlament, 11.6.2018 nõukogu, 21.6.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 114
Vastutav sektsioon	ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	4.9.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	196/1/1

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni ettepanekut muuta kapitaliturud rahastamise usaldusväärseks alternatiiviks ning on seisukohal, et tuleks leida tasakaal ettepaneku kolme peamise eesmärgi vahel: VKEde turgude kasv, halduskoormuse vähendamine ja likviidsuse suurendamine. Euroopa Komisjon peab vältima ülereguleerimist, kuid säilitama sellised tõkked, mis takistavad ettevalmistusteta ettevõtjaid.

1.2.

Komitee on veendunud, et praegune ettepanek on küll samm õiges suunas, kuid see ei ole VKEde kasvuturgude praeguste takistuste kõrvaldamiseks piisav. Kuigi tegelikult on tarvis tervikliku lähenemisviisi, peab igal üksikul sammul olema oma mõte.

1.3.

Võrreldes Ameerika Ühendriikide ettevõtjatega, üritab palju suurem hulk ELi ettevõtjaid endiselt saada rahastusvõimalusena pangalaenu, nõustudes mõnikord isegi märkimisväärsete lisakuludega. Vaja on täiendavat rahandusalast koolitust, kuna avalikel turgudel on probleeme uute emitentide ligimeelitamisega ning esmaste avalike pakkumiste arv ei ole oluliselt suurenenud.

1.4.

Komitee jääb oma varasemate seisukohtade juurde, et teabevahetuse madal tase (1) ja bürokraatlik lähenemine (2) on märkimisväärsed takistused ning nende takistuste ületamiseks tuleb teha palju rohkem jõupingutusi. Brüsseli teatis peaks olema alati suunatud ahela alumisse otsa, st VKEdele, kaasates VKEde ühendusi, sotsiaalpartnereid, kaubanduskodasid jms.

1.5.

Ettepanek säilitada ainult püsivate insaiderite nimekirjad VKEde jaoks ning ettepanek juhtide tehingute avalikustamise tähtaja kahepäevase pikendamise kohta väärivad suurt heakskiitu. Seoses sellega võib komitee vaid soovitada, et komisjon uuriks täiendavaid viise VKEde koormuse vähendamiseks ja suunaks selle teistele sidusrühmadele, näiteks riigi pädevatele asutustele.

1.6.

Lihtsustatud prospekt vähendab tõepoolest märkimisväärselt koormust, kuid komitee leiab, et tuleks uurida täiendavaid võimalusi, et järk-järgult lihtsustada üleminekuprospekti nende ettevõtjate puhul, kes on oma valmisolekut tõestanud, kuna neid on mitmel aastal VKEde kasvuturgudel noteeritud.

1.7.

Komitee pooldab kavandatavaid muudatusi turu sondeerimise korras ja soovib hoiatada riigi pädevate asutuste liiga üksikasjalike ja/või ettekirjutuslike selgituste nõudmise eest.

1.8.

Komitee soovitab komisjonil uurida võimalust leida institutsioonilisi investoreid, näiteks erapensionifonde, investeerima sellistesse VKEde kasvuturgudesse, pakkudes stiimuleid, eriti seoses maksustamislahendustega. Liikmesriigid peaksid uurima võimalusi täiendavateks atraktiivseteks investeeringute toetuskavadeks riiklikul tasandil.

1.9.

Likviidsuslepingud on väga kiiduväärt, eriti vähearenenud turgudel. Komitee on seisukohal, et Euroopa Komisjoni ettevalmistatud ja likviidsuslepinguid käsitlev 29. kord loob emitentidele täiendava võimaluse lisaks siseriiklikele õigusaktidele.

1.10.

Komitee soovib juhtida tähelepanu sellele, et põhjalik ja korrapärane mõjuhindamine on õigustatud. Kui need toimuvad igal aastal, annavad need hindamised väärtuslikku teavet õigusraamistiku edaspidiste muudatuste kohta.

2. Euroopa Komisjoni ettepanek

2.1.

Kõnealune määruse ettepanek on osa kapitaliturgude liidu tegevuskavast ja keskendub konkreetsetele muutustele VKEde kasvuturgude toimimises, mida on reguleeritud alates 2018. aasta jaanuarist. EL on teinud märkimisväärseid edusamme ettevõtjate järkjärgulise kasvamise käigus rahastamisallikate valiku laiendamisel ja turupõhiste rahastamisallikate kogu ELis kättesaadavuse parandamisel. Juba on kehtestatud uued eeskirjad, millega edendatakse ELi riskikapitalifondide (EuVECA) investeeringuid idufirmadesse ja keskmise suurusega ettevõtjatesse. Komisjon käivitas koos Euroopa Investeerimisfondiga ka üleeuroopalise riskikapitali fondifondide programmi (VentureEU).

2.2.

Ettepaneku põhieesmärk on lihtsustada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate noteerimist ja kasutada kapitaliturge nende majanduskasvu rahastamiseks. Ettepanekus täpsustatakse esialgset raamistikku, et liikuda parema ja tõhusama reguleerimise suunas.

2.3.

Ettepanekut kohaldatakse kõigi ettevõtjate suhtes, kes on noteeritud VKEde kasvuturgudel, olenemata sellest, kas nad on VKEd või mitte. See tagab kõigepealt selle, et kiiresti kasvavaid ettevõtjaid ei karistata nende positiivsete majandustulemuste eest, ja teiseks ka selle, et need turud suudavad ligi meelitada ka suuri ettevõtteid. Uute eeskirjade kehtestamisega loodab komisjon, et rohkem mitmepoolseid kauplemissüsteeme registreerub VKEde kasvuturgudena (siiani on 40 hulgast seda teinud ainult kolm).

2.4.

Ettepanek sisaldab leevendatud nõudeid, millega:

—	vähendatakse VKEde registreerimise ja teabe avalikustamise kohustuse koormust, säilitades samal ajal turu terviklikkuse ja põhjaliku teabevoolu investorite jaoks;

—	luuakse VKEde kasvuturgudel likviidsuslepingutele ühised eeskirjad, mis võimaldavad suurendada aktsiate likviidsust;

—

võimaldatakse emitentidel avaldada lihtsustatud prospekt reguleeritud turule liikumisel (uus üleminekuprospekti kategooria võimaldab vähemalt kolm aastat noteeritud emitentidele lihtsamat juurdepääsu peamistele börsidele, olles nii suunatud suuremale likviidsusele ja suuremale hulgale investoritele).

3. Üldised märkused

3.1.

VKEd moodustavad 99,8 % kõigist ELi mittefinantsettevõtetest, luues ligikaudu 58 % kogu lisaväärtusest ja pakkudes tööd enam kui 90 miljonile inimesele. Siiski pankrotistub igal aastal ligikaudu 200 000 VKEd, mis avaldab mõju üle 1,7 miljonile töötajale (3).

3.2.

Euroopa Investeerimispanga investeeringute 2016/2017. aasta uuringute kohaselt sõltuvad VKEd tavaliselt investeeringute puhul sisemistest vahenditest (üle 60 %) (4). Ülejäänud osa moodustavad peamiselt pangandusinstrumendid. Turupõhise rahastamise täielikku potentsiaali ei kasutata. Komitee leiab, et selle suurendamine on uuenduslike või kõrge riskiprofiiliga ettevõtjate jaoks otsustava tähtsusega.

Tabel 1

Investeeringute rahastamise allikas eelmisel majandusaastal, EL 28 (5)

(%)
	Mikroettevõtjad	Väikeettevõtjad	Keskmise suurusega ettevõtjad	Suurettevõtjad
Sisemised vahendid või jaotamata kasum	71	64	59	57
Välisrahastus	28	35	38	38
Pangalaenud	60	60	57	54
Pankadepoolne muu rahastamine	11	8	10	11
Liisimine	18	23	24	23
Faktooring	2	3	3	4
Laenud perelt/sõpradelt	4	2	1	1
Tagastamatu abi	4	3	4	3
Võlakirjad	0	0	1	4
Omakapital	0	0	0	1
Muu	1	1	1	1
Kontsernisisene rahastamine	0	1	3	5
Märkus: kõik ettevõtjad, kes eelmise majandusaasta jooksul investeeringuid tegid (v.a „ei tea“-vastused ja vastamata jätmised).

3.3.

Komitee viitab VKEde vastuseisule kapitaliturgudelt rahastamise otsimisel ja nende valmisolekule kanda suuremaid rahastamiskulusid pangalaenude kaudu. See kultuuriline tunnus on üks peamisi erinevusi, võrreldes USA edukamate kapitaliturgudega ja Ameerika ettevõtjate väiksema sõltuvusega pangalaenudest. Täiendav rahandusalane koolitus on ülimalt tähtis.

3.4.

Teistes arvamustes on komitee juba maininud oma seisukohta, et „ELi VKEde poliitikas ja praegustes toetusmehhanismides on jätkuvalt ülekaalus bürokraatlik lähenemine ja halduseeskirjade keerukus, vaatamata ELi tasandil tehtavatele pidevatele jõupingutustele halduskoormust nii palju kui võimalik vähendada“ (6).

3.5.

Komitee on varem väljendanud oma toetust teistele ettepanekutele, mille eesmärk on halduskulude vähendamine, kui koostatakse prospekte kõigile emitentidele, eelkõige VKEde, sagedaste väärtpaberite emitentide ja teiseste emissioonide jaoks (7). Lisaks on komitee selgitanud, et „kuigi pangalaenud on tegelikkus, on rahastamisvahendina tarvis ka omakapitali, ent see vahend ei ole karistuslike maksustamiskordade, omakapitali kultuuri puudumise, vähese finantskirjaoskuse ja killustunud maksejõuetussüsteemide tõttu Euroopas piisavalt arenenud“ (8).

3.6.

Komitee toetab komisjoni algatust vähendada VKEde halduskoormust, võimaldades VKEdele lihtsamat juurdepääsu kapitaliturgudele ja võimaldades neil mitmekesistada oma rahastamisallikaid. Komitee toetab ka kõnealuse ettepanekuga seatud eesmärki suurendada VKEde kasvuturu emitentide emiteeritud aktsiate likviidsust.

3.7.

Ehkki VKEde noteerimine neile mõeldud turgudel on neile ilmselgelt eeliseks ning kuigi see parandab ja mitmekesistab nende rahastamisvõimalusi, on ELi avalikel turgudel tegelikult probleeme uute emitentide ligimeelitamisega ning esmaste avalike pakkumiste arv ei ole märkimisväärselt suurenenud. Rohkem kui 20 miljonist olemasolevast VKEst on ainult 3 000 noteeritud ja esmaseid avalikke pakkumisi on poole vähem kui enne finantskriisi. Nende turgude ebapiisav likviidsus toob kaasa emitentide suuremad kulutused kapitali kaasamiseks ja kapitaliomanike vastumeelsuse investeerida ning see tähendab, et turuvahendajad on vähem huvitatud väikeste börsil noteeritud ettevõtjate toetamisest.

3.8.

Omakapitali abil rahastamine on oluline uuenduslike ettevõtjate jaoks, kes loovad väärtust ja kasvu, ja eriti nende ettevõtjate jaoks, kellel on kõrge riski ja tootluse profiil. Ideed ja varajases staadiumis omakapitaliga rahastamine võib ergutada äriühingute loomist ja arendamist, samas kui muud kapitaliinstrumendid, näiteks VKEde avaliku noteerimise spetsiaalsed platvormid, võivad pakkuda rahalisi vahendeid kasvule suunatud ja uuenduslikele VKEdele. Lisaks võib omakapitaliga rahastamine olla sobilikum kui laenurahastamine nende VKEde puhul, kellel puuduvad tagatised, kelle rahavood on negatiivsed või ebaregulaarsed või kes vajavad oma investeeringute ära tasumiseks pikemaid tähtaegu (9).

3.9.

ELi turud on endiselt killustunud ja ei näi olevat võimelised toetama arvukaid esmaseid avalikke pakkumisi. Euroopal on ilmselt tugev positsioon uuenduslike kõrgtehnoloogiliste äriühingute kasvatamisel, kuid kui neil äriühingutel on vaja suuri kapitaliinvesteeringuid, lähevad nad tavaliselt pankrotti. Kiiresti kasvavad ettevõtjad lahkuvad sageli ELi turult Ameerika Ühendriikide turule, otsides paremini kättesaadavaid aktsiaoptsioonide kavasid.

3.10.

Noteeritud ettevõtjad ei sõltu nii palju pankade kaudu rahastamisest, nende investeeringute baas on mitmekesisem ja nad on üldsusele paremini nähtavad. Vaatamata sellele tuleb väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate avaliku sektori rahalistele vahenditele juurdepääsu veelgi enam soodustava õigusraamistiku loomiseks rohkem ära teha, edendades selleks eelkõige VKEde kasvuturu märgist. Samuti tuleks nõuetekohase reguleerimise kaudu leida õige tasakaal investorite kaitse ja turu usaldusväärsuse vahel.

3.11.

Mitmekesiste rahastamisallikatega VKEd on tugevamad ja konkurentsivõimelisemad ning neil on väiksemad kulud ja paremad arenguperspektiivid. See võimaldab tugevamat tööturgu ja paremaid võimalusi tööotsijatele, olenemata nende koolituse tasemest.

3.12.

Komitee soovitab komisjonil kaaluda VKEde kasvuturgude eeskirjade ja nõuete edasist leevendamist, et paremini eristada neid reguleeritud turgudest ja muuta need baasturgudena atraktiivsemaks.

4. Konkreetsed märkused

4.1.

Komitee toetab täielikult jätkuvaid jõupingutusi, et muuta kapitaliturgude liidu tegevuskava raames kapitaliturud usaldusväärseks rahastamise alternatiiviks. Tundub siiski kaheldav, et praegused jõupingutused on piisavad, vähendamaks praeguseid märkimisväärseid turutõkkeid. Näib, et VKEd ei muuda oma rahastamiskäitumist – seepärast on vaja teha palju rohkem. Euroopa Komisjon on tunnistanud, et tegemist on vaid sammuga edasi, mitte täieliku lahendusega kapitaliturgudele kõigile probleemidele.

Tabel 2

Rahastamise liigid, mida VKEd soovivad järgmise kolme aasta jooksul rahaliste vahendite jaotuse all rohkem näha, EL 28 (10)

4.2.

Kuigi ei ole veel selge, kas nad tõepoolest vähendavad nõuete täitmisega seotud kulusid, leevendavad koormust ja parandavad turu likviidsust, kuna kõik need eesmärgid on üsna ambitsioonikad, leiab komitee, et kavandatud meetmed on samm õiges suunas.

4.3.

Komitee leiab, et turupõhisele rahastamisele juurde pääsevate VKEde vähene arv on tingitud ka suhtluse puudumisest madalal tasandil. ELi tasandi sõnumid ja vahendid ei jõua ahela alumisse otsa, st VKEdeni, kelle jaoks need mõeldud on. See on tingitud mitmest tegurist, eelkõige Brüsseli ebapiisavast proaktiivsest suhtlusest ja vastasmõjust liikmesriikide ja VKEde ühenduste, sotsiaalpartnerite või kaubanduskodadega. Komitee hoiatas selle eest eelmises arvamuses, (11) kuid seni on selle parandamiseks väga vähe tehtud.

4.4.

Teisest küljest võib VKEde aktsiate ja võlakirjaturgude institutsiooniliste investorite väikest arvu seletada sellega, et nendele investoritele ei pakuta stiimuleid, eriti maksustamislahenduste osas. Komitee soovitab komisjonil seda võimalust uurida.

4.5.

Komitee tunneb heameelt ettepaneku üle pikendada juhtide tehingute avalikustamise tähtaega kahe päeva võrra. See on oluline vahend noorte turgude läbipaistvuse ja sümmeetria säilitamiseks, kuid kolmepäevane tähtaeg oli VKEde jaoks liiga suur piirang. Komitee on seisukohal, et kavandatud muudatus tähendab ettevõtjatele keerulisemal või kiiremal ajal lihtsamat menetlust. Komitee soovitab komisjonil uurida, kuidas vähendada ettevõtjate halduskoormust ja suunata see teistele osapooltele, näiteks riiklikele pädevatele asutustele.

4.6.

Komitee on juba väljendanud oma täielikku toetust väärtpaberite reguleeritud turule lubamisel avaldatava prospekti nõuete lihtsustamisele ja ühtlustamisele, muutes need nendes sisalduva teabe mõttes investorite jaoks kulutõhusamaks ja kasulikumaks (12). Kõik uued ettepanekud selle eesmärgi saavutamiseks on väga kiiduväärt. Arvestades suurt teabe mahtu, mida VKEde kasvuturgudel olevad ettevõtjad turu kuritarvitamist käsitleva määruse ja direktiivi 2014/65/EL alusel avalikustama peavad, leiab komitee, et lihtsustatud üleminekuprospekt on reguleeritud turule liikuvatele ettevõtjate jaoks piisav.

4.7.

Lisaks toetaks komitee prospekti järk-järgulist lihtsustamist nende ettevõtjate reguleeritud turule üleminekul, kes on mõistliku arvu aastate jooksul olnud noteeritud VKEde kasvuturul.

4.8.

Komitee väljendab heameelt ettepaneku üle pidada VKEde kasvuturul noteeritud ettevõtjate puhul ainult püsivate insaiderite nimekirja, kuna töötajaid, kellel on juurdepääs siseteabele, on piiratud arv ja nad on enamasti samad. See tähendab märkimisväärset koormuse vähenemist.

4.9.

Komitee toetab turu sondeerimise korra muutmist, kuna kavandatud muudatused lihtsustavad äriühingu võlakirjade emiteerimist VKEde kasvuturu emitentide poolt. Mis puudutab VKEde kasvuturu emitentide edastatavaid põhjendusi, juhul kui siseteabe avalikustamine hilineb, on komitee arvamusel, et riiklike pädevate asutuste juhtumipõhiselt nõutud selgitused pärast emitendi esitatud teavitust ei peaks olema liiga üksikasjalikud ega ülemääraselt ettekirjutuslikud.

4.10.

Turukuritarvitusi käsitlev määrus on haldus- ja õigusabikulude allikas ning kolmandate riikide emitentide jaoks võib see olla takistuseks ELi turgudel noteerimisel. Komitee soovitab teha täiendavaid muudatusi, et kohandada VKEde kasvuturgude nõudeid.

4.11.

Kuigi likviidsuslepingud on kiiduväärt, eriti vähearenenud turgude puhul, looks Euroopa tasandi ettepanek võrdsed võimalused, millele tugineda kohalike tingimuste loomisel. Komitee on seisukohal, et likviidsuslepinguid käsitlev 29. kord, mille kallal Euroopa Komisjon praegu töötab, loob emitentidele võimaluse kehtestada likviidsuslepingu kas riiklike õigusaktide, juhul kui need olemas on, või üleeuroopalise määruse alusel.

4.12.

Komisjoni ettepanek on oluline samm edasi. Siiski soovitab komitee viia läbi regulaarseid mõjuhindamisi koos laialdase juurdepääsuga mittekonfidentsiaalsetele andmetele, samuti kvantitatiivsetele näitajatele tuginevaid analüüse.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) ELT C 345, 13.10.2017, lk 15.

(2) ELT C 345, 13.10.2017, lk 15.

(3) Marcin Szczepanski, „Helping European SMEs to grow: Start-up and scale-up initiatives for business ventures in the EU“.

(4) „EIBIS 2016/2017: Surveying Corporate Investment Activities, Needs and Financing in the EU“, Euroopa Investeerimispank, 2017.

(5) Apostolos Thomadakis, „Developing EU Capital Markets for SMEs: Mission impossible?“, ECMI Commentary nr 46, 4. september 2017.

(6) ELT C 345, 13.10.2017, lk 15.

(7) ELT C 177, 18.5.2016, lk 9.

(8) ELT C 288, 31.8.2017, lk 20.

(9) Iota Kaousar Nassr ja Gert Wehinger, „Opportunities and limitations of public equity markets for SMEs“, OECD Journal: Financial Market Trends 2015/1, lk 49–84.

(10) Apostolos Thomadakis, „Developing EU Capital Markets for SMEs: Mission impossible?“, ECMI Commentary nr 46, 4. september 2017.

(11) ELT C 345, 13.10.2017, lk 15.

(12) ELT C 177, 18.5.2016, lk 9.

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/85

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta“

(COM(2018) 336 final – 2018/0168 (COD))

(2018/C 440/13)

Raportöör:

Christophe LEFÈVRE

Konsulteerimistaotlus	nõukogu, 6.6.2018 Euroopa Parlament, 11.6.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 114 lõige 1
Vastutav sektsioon	ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	4.9.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	191/0/6

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab tervitatavaks ettepanekuid, mille Euroopa Komisjon esitas mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmist käsitleva direktiivi muutmise käigus. Ent komitee kahetseb, et hoolimata ettepanekule lisatud mõjuhinnangus (1) esitatud märkustest ei kasutanud komisjon võimalust käsitleda ettevaatavalt autonoomsete sõidukitega seotud arengusuundi.

1.2.

Liiklusõnnetuses kannatada saanud isikute kaitse parandamiseks kindlustusandja maksejõuetuse korral peab komitee asjakohaseks ettepanekut, mille kohaselt maksaks kannatanutele hüvitist kannatanu elukohariigi vastav organ. Komisjon välistab siiski hüvitamise nõude esitamise organile, kui kannatanu on juba esitanud oma nõude otse kindlustusandjale või algatanud kohtumenetluse. Seepärast soovitab komitee seda erandit mitte kohaldada, kui kindlustusandjat on vahepeal tabanud majandusraskused (pankrot, likvideerimine) või kui kannatanu nõustub kiirema hüvitamise huvides hüvitusnõude õiguse üleminekuga organile. Juhul kui õnnetuse toimumise riigis ja kannatanu elukohariigis on hüvitised erineva suurusega, soovitab komitee kohaldada hüvitamisel (kahjuartiklid) kannatanule soodsamat määra.

1.3.

Selleks et parandada varasemate kahjunõuete tõendite tunnustamist, soovitab komitee märkida ära asjaomase sõidukijuhi nime ja tema vastutuse määra õnnetuse toimumises (täielik, osaline, puudub). Komitee tõstatab küsimuse, milline peaks olema nende tõendite sisu siseriikliku õiguse alusel, millega on hõlmatud sõiduk sõltumata sellest, kes on selle juht, vs sellise õiguse raames, millega sätestatakse kas sõiduki kindlustamine koos kindla juhiga, keda tariifitakse vastavalt tema individuaalsele riskiprofiilile ja varasematele kahjunõuetele, või siis juhiloa omaniku kindlustamine sõltumata kasutatavast sõidukist. Komitee taotleb, et komisjon näeks ette kindlustustõendite ja varasemate kahjunõuete tõendite väljaandmise turvalisel andmekandjal ning lubaks nende kehtivuse kontrollimiseks kasutada ühendatud andmebaasi, millega saaksid tutvuda õiguskaitseasutused.

1.4.

Mis puudutab kindlustuse kontrollimist liikluskindlustuseta sõidukitega liiklemise vastases võitluses, tunneb komitee heameelt ettepaneku üle kasutada numbrimärgi tuvastamise tehnoloogiat, et riikliku korra alusel kontrollida sõidukeid, ilma et neid oleks vaja peatada. Kindlustuslepingu puudumise korral soovitab komitee sõiduki kuni kehtiva kindlustustõendi esitamiseni seisma jätta.

1.5.

Minimaalsete hüvitamise piirmäärade ühtlustamise küsimuses soovitab komitee komisjonil määrata lõppkuupäev, mil need piirmäärad peavad olema sisse viidud.

1.6.

Direktiivi kohaldamisala osas tunneb komitee heameelt transpordivahendi mõiste selgitamise üle, hõlmates transpordivahendi kasutamise kas üldkasutataval või eramaal, kas liikuva või seisvana, välja arvatud selle kasutamine vaid põllumajandustöödeks. Siiski tuleb tagada, et direktiiviga hõlmataks ka avalikel teedel liikuvad põllumajandussõidukid.

1.7.

Pidades silmas kooskõla poliitikavaldkonnas praegu kehtivate õigusnormidega, juhib komitee lõpetuseks tähelepanu ka sellele, et komisjoni ettepanekutega toetatakse inimeste ja kaupade vaba liikumist ning siseturu põhimõtteid, millega tagatakse teenuste vaba osutamine ja kindlustusandjate asutamisvabadus.

2. Taustteave ja sissejuhatus

2.1.

Komisjon esitab ettepaneku, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta (2).

2.2.

Euroopa Komisjon soovib parandada kannatanute praegu ebapiisavat kaitset mootorsõidukite osalusel toimunud liiklusõnnetuse korral, vähendada ELis kindlustusvõtjate erinevat kohtlemist seoses bonus-malus süsteemiga ning võtta arvesse otsuseid, mille Euroopa Liidu Kohus on teinud alates ELi esimese, 1972. aastal vastu võetud liikluskindlustuse direktiivi rakendamisest.

2.3.

Direktiiv on oluline õigusakt, millega toetatakse ühtse turu sujuvat toimimist vaba liikumise valdkonnas ühtse kindlustusmakse põhjal, ilma et mõnes muus liikmesriigis liiklemiseks oleks vaja sõlmida lisakindlustus. Samuti püütakse direktiiviga ühtlustada liiklusõnnetustes kannatanute kaitset.

2.4.

ELi õigusaktid põhinevad rahvusvahelisel rohelise kaardi süsteemil, mis on 48 riiki hõlmav ELi-väline leping. Direktiivi 2009/103/EÜ põhielemendid on järgmised:

—	nõue, et mootorsõidukitel peab olema liikluskindlustuse leping, mis ühtse kindlustusmakse põhjal on kehtiv kogu ELis;

—	nende kindlustuslepingute kohustuslikud minimaalsed hüvitamise piirmäärad (liikmesriigid võivad siseriiklikult nõuda kõrgemat piirmäära);

—	keeld liikmesriikidele teostada sõidukite liikluskindlustuse süstemaatilisi kontrolle, kui sõiduki põhiasukoht on teises liikmesriigis;

—	liikmesriikide kohustus luua garantiifondid kindlustamata või tuvastamata sõidukite põhjustatud õnnetustes kannatanutele hüvitise maksmiseks;

—	kannatanute kaitse liiklusõnnetuse korral, mis toimus muus liikmesriigis kui nende elukohaliikmesriik („külastajatest ohvrid“);

—	kindlustusvõtjate õigus saada kindlustusandjalt nende kahjunõudeid käsitlev tõend eelneva viie aasta kohta.

2.5.

Komisjoni 2016. aasta tööprogrammi ja 2017. aasta märtsi finantsteenuste tegevuskava raames hinnati (3) 2017. aastal direktiivi 2009/103/EÜ ja samal aastal esitas Euroopa Liidu Kohus kaks otsust. Need tegurid viisid komisjoni seisukoha kindlaksmääramiseni.

2.5.1. Liiklusõnnetuses kannatada saanud isikute kaitse parandamine kindlustusandja maksejõuetuse korral

2.5.1.1.

Komisjon teeb ettepaneku, et liikmesriigid annaksid volitused mõnele organile, kelle ülesanne on maksta kannatanutele, kes tavaliselt elavad nende territooriumil, vähemalt kindlustuskohustuse piires hüvitist isikukahju või varalise kahju eest, mille on põhjustanud kindlustatud sõiduk, kui kolme kuu jooksul ei ole esitatud põhjendatud vastust hüvitisenõude punktide kohta või siis kindlustus- või edasikindlustusorgani pankroti või likvideerimise korral. Erandiks on juhud, kui kannatanu on juba esitanud oma nõude otse kindlustusseltsile või algatanud kohtumenetluse, mis on veel pooleli.

2.5.1.2.

Komisjon näeb ette võimaluse, et asjaomane organ laseb endale hüvitise vastutava poole asukohariigi hüvitamisorganil tagasi maksta.

2.5.2. Varasemate kahjunõuete tõendite tunnustamise parandamine, eriti piiriüleses kontekstis

2.5.2.1.

Direktiivis nähakse ette tõendite väljaandmine liikluskindlustuslepinguga seotud eelneva viie aasta kahjunõuete kohta. Kindlustusandjad ei ole kohustatud neid kindlustusmaksete arvutamisel arvestama.

2.5.2.2.

Komisjon soovitab nende tõendite sisu ja vormi standardida. Neis tuleks täpsustada tegurid, mis võimaldavad tariife vastavalt senistele kahjunõuetele kohandada ja tagada tõendite turvalisus.

2.5.3. Kindlustuse kontrollimine liikluskindlustuseta sõidukitega liiklemise vastases võitluses

2.5.3.1.

Komisjon soovitab kasutada numbrimärgi tuvastamise tehnoloogiat, et riigi üldise kontrollisüsteemi raames kontrollida sõidukeid neid peatamata – see menetlus ei sega inimeste ja sõidukite vaba liikumist.

2.5.3.2.

Komisjon märgib, et riigi territooriumile sisenevate sõidukite kindlustuse kontrollimine nõuab liikmesriikidevahelist teabevahetust.

2.5.4. Minimaalsete hüvitamise piirmäärade ühtlustamine

2.5.4.1.

Komisjon tõdeb, et minimaalsed hüvitamise piirmäärad on liikmesriigiti erinevad, mille põhjuseks on iseäranis asjaolu, et üleminekuperioodil jäeti need määrad kohandamata. Komisjon soovitab minimaalsed hüvitamise piirmäärad ühtlustada, ent igal liikmesriigil on õigus kehtestada kõrgemad piirmäärad.

2.5.5. Direktiivi kohaldamisala

2.5.5.1.

Võttes arvesse Euroopa Kohtu kolme otsust, (4) täpsustab komisjon mootorsõidukite tsiviilvastutuskindlustuse nõude kohaldamisala, jättes välja õnnetusjuhtumid, kus sõidukit kasutati vaid põllumajandustöödeks: see hõlmab kõiki sõiduki kasutusi, mis on kooskõlas selle tavapärase otstarbega transpordivahendina, sõltumata sellest, kas sõidukit kasutatakse avalikult kasutataval teel või erateel, ja sellest, kas sõiduk seisab või liigub.

2.6. Kooskõla liidu muude tegevuspõhimõtetega

2.6.1.

Komisjon märgib, et ettepanekutega toetatakse inimeste ja kaupade vaba liikumist ning siseturu põhimõtteid, millega tagatakse teenuste vaba osutamine ja kindlustusandjate asutamisvabadus.

3. Märkused

3.1.

Komitee peab tervitatavaks ettepanekuid, mille komisjon esitas mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmist käsitleva direktiivi muutmise käigus. Direktiivi muutmise ettepanek tugineb õigusraamistikus ette nähtud tagasisidele, aga ka mõjuhinnangule ja avalikele konsulteerimistele, samuti võetakse selles arvesse Euroopa Liidu Kohtu otsuseid.

3.2. Liiklusõnnetuses kannatada saanud isikute kaitse parandamine kindlustusandja maksejõuetuse korral

3.2.1.

Komitee peab asjakohaseks ettepanekut, mille kohaselt juhul, kui kindlustaja jätab oma kohustuse täitmata või kui mõistliku aja jooksul ei ole esitatud põhjendatud vastust, maksaks kannatanutele hüvitist kannatanu elukohariigi asjaomane organ. Komitee tunneb heameelt ka selle üle, et kannatanu elukohariigi asjaomane organ võib lasta endale hüvitise tagasi maksta õnnetuse eest vastutava kindlustatud isiku elukohariigiks oleva kolmanda riigi hüvitamisorganil.

3.2.2.

Kuna välistatakse siiski võimalus, et juhul, kui kannatanu esitab nõude otse kindlustusandjale või kui käimas on kohtumenetlus, maksaks kannatanule hüvitist korraldusasutus, soovitab komitee mitte kohaldada seda välistust järgmistel juhtudel:

—	kindlustusandja on vahepeal majandusraskustesse sattunud (pankrot, likvideerimine),

—	kontrolliasutuste tegevusluba tunnistatakse kehtetuks,

—	kannatanu nõustub väga kiire hüvitamise huvides hüvitusnõude õiguse üleminekuga organile.

Juhul kui õnnetuse toimumise riigis ja kannatanu elukohariigis on hüvitised erineva suurusega, soovitab komitee kohaldada hüvitamisel (kahjuartiklid) kannatanule soodsamat määra.

3.3. Varasemate kahjunõuete tõendite tunnustamise parandamine, eriti piiriüleses kontekstis

3.3.1.

Komitee pooldab varasematest kahjunõuetest teavitavate tõendite standardvormis väljaandmise süstemaatiliseks muutmist. Tõendiga kinnitataks kahjunõuete olemasolu või puudumist eelneval viiel aastal.

3.3.2.

Komitee soovitab märkida ära ka asjaomase sõidukijuhi nime ja tema vastutuse määra õnnetuse toimumises (täielik, osaline, puudub).

3.3.3.

Komitee tõstatab küsimuse, milline peaks olema nende tõendite sisu siseriikliku õiguse alusel, millega on hõlmatud sõiduk sõltumata sellest, kes on selle juht, vs sellise õiguse raames, millega sätestatakse kas sõiduki kindlustamine koos kindla juhiga, keda tariifitakse vastavalt tema individuaalsele riskiprofiilile ja varasematele kahjunõuetele, või siis juhiloa omaniku kindlustamine sõltumata kasutatavast sõidukist.

3.3.4.

Komitee on siiski kahtleval seisukohal olukorra suhtes, mis on tekkinud seoses mootorsõidukitega, millel puudub juht, või ka vastutava juhi mõistega, juhul kui mootorsõiduk on kaugjuhtimisel.

3.3.5.

Komitee märgib, et komisjon ei kavatse õiguslikult reguleerida kindlustustõendite või varasemate kahjunõuete tõenditega seotud dokumendipettuse küsimust.

3.3.6.

Komitee taotleb, et komisjon näeks ette kindlustustõendite ja varasemate kahjunõuete tõendite väljaandmise turvalisel andmekandjal ning lubaks nende kehtivuse kontrollimiseks kasutada ühendatud andmebaasi, millega saaksid tutvuda õiguskaitseasutused.

3.3.7.

Komitee märgib, et komisjon ei käsitle selliste piiriüleste ühendavate süsteemide sisseseadmise rahastamist.

3.4. Kindlustuse kontrollimine liikluskindlustuseta sõidukitega liiklemise vastases võitluses

3.4.1.

Komitee pooldab ka ettepanekut kasutada numbrimärgi tuvastamise tehnoloogiat, et kontrollida sõidukeid neid peatamata, sest kontrolle teostatakse riigi üldise kontrollisüsteemi raames, need ei ole diskrimineerivad ega nõua sõidukite peatamist.

3.4.2.

Samas aga jätab komisjon selgitamata, mis saab sõidukitest, mille puhul tuvastatakse, et neil puudub kindlustuskaitse. Komitee soovitab sõiduki seisma jätta, kuni esitatakse kehtiv kindlustustõend või tõend, mille kehtivusaeg ei ole lõppenud kauem kui kuu aega tagasi.

3.4.3.

Komisjon täpsustab, et riigi territooriumile sisenevate sõidukite kindlustuse kontrollimine nõuab liikmesriikidevahelist teabevahetust ning et kooskõlas isikuandmete kaitse üldmäärusega tuleb kaitsta andmesubjekti õigusi, vabadusi ja õigustatud huve.

3.4.4.

Samas ei käsitle komisjon kehtivate või kehtetute kindlustuslepingute ühendatud andmebaasi haldajat ega selle andmebaasi sisseseadmise ja haldamise rahastamist.

3.5. Minimaalsete hüvitamise piirmäärade ühtlustamine

3.5.1.

Komitee nõustub komisjoni analüüsiga erinevate minimaalsete piirmäärade ja eelkõige nõuetele mitte vastavate piirmäärade kohta, mis ligi pooltes ELi liikmesriikides jäävad direktiivis sätestatud piirmääradest madalamaks.

3.5.2.

Minnes kaugemale lihtsast soovitusest piirmäärad ühtlustada, (5) soovitab komitee, et komisjon määraks kindlaks lõppkuupäeva (nt 2019. aasta lõpp), mil tuleks lõpule jõuda hüvitamise piirmäärade sisseviimisega, kuigi tähtaeg on juba möödas.

3.5.3.

Juhul kui õnnetuse toimumise riigis ja kannatanu elukohariigis on hüvitised erineva suurusega, soovitab komitee kohaldada hüvitamisel (kahjuartiklid) kannatanule soodsamat määra.

3.6. Direktiivi kohaldamisala

3.6.1.

Komitee tunneb heameelt selle üle, et on selgitatud transpordivahendi mõistet, hõlmates selle kasutamise kas üldkasutataval või eramaal, kas liikuva või seisvana, välja arvatud selle kasutamine vaid põllumajandustöödeks. Siiski tuleb tagada, et direktiiviga hõlmataks ka avalikel teedel liikuvad põllumajandussõidukid.

3.7. Kooskõla poliitikavaldkonnas praegu kehtivate õigusnormidega

3.7.1.

Komitee märgib samuti, et komisjoni ettepanekutega toetatakse inimeste ja kaupade vaba liikumist ning et need on kooskõlas siseturu põhimõtetega, millega tagatakse teenuste vaba osutamine ja kindlustusandjate asutamisvabadus.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) https://ec.europa.eu/transparency/regdoc/rep/10102/2018/EN/SWD-2018-247-F1-EN-MAIN-PART-1.PDF.

(2) ELT L 263, 7.10.2009, lk 11.

(3) https://ec.europa.eu/info/law/better-regulation/initiatives/ares-2017-3714481_et.

(4) Kohtuotsus Vnuk (2014 C-162/13), kohtuotsus Rodrigues de Andrade (2017 C-514/16) ja kohtuotsus Torreiro (2017 C-334/16).

(5) Direktiiv 84/5/EMÜ, muudetud direktiiviga 2005/14/EÜ.

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/90

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb mootorsõidukite ja nende haagiste ning selliste sõidukite jaoks ette nähtud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike tüübikinnituse nõudeid seoses nende üldise ohutuse ning sõitjate ja vähekaitstud liiklejate kaitsega ning millega muudetakse määrust (EL) 2018/… ja tunnistatakse kehtestuks määrused (EÜ) nr 78/2009, (EÜ) nr 79/2009 ja (EÜ) nr 661/2009“

(COM(2018) 286 final – 2018/0145 COD)

(2018/C 440/14)

Raportöör:

Raymond HENCKS

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Parlament, 28.5.2018 nõukogu, 4.6.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 114 lõige 1
Vastutav sektsioon	ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	4.9.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	193/1/2

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Viimaste aastakümnete jooksul on Euroopa Liidu liiklusohutus märkimisväärselt paranenud tänu liikluseeskirjade, sõidukijuhtide käitumisega seotud nõuete ning elukutseliste juhtide töö- ja koolitustingimuste tõhustamisele, maanteetaristute ja hädaolukorras reageerimise teenuste tulemuslikkuse parandamisele ning ELi sõidukite ohutusega seotud seadusandlike nõuete rangemaks muutmisele, millele on autotööstus alati suutnud pakkuda uuenduslikke tehnilisi lahendusi.

1.2.

Sellele vaatamata ületab liidu liikluses hukkunud inimeste arv oluliselt eesmärki, mille EL kehtestas 2011. aasta transpordipoliitika valges raamatus, st jõuda eeskätt lähemale sihile viia 2050. aastaks liiklussurmade arv nulli lähedale ning vähendada 2020. aastaks surmaga lõppenud õnnetuste arvu poole võrra.

1.3.

Suurem osa liiklusõnnetustest on tingitud üksnes inimeksimustest, mis on kõige sagedamini seotud kiiruse ületamise, tähelepanu hajumise või sõiduki juhtimisega alkoholijoobes. Seetõttu tuleb ELi kodanikke rohkem innustada või isegi sundida võtma ELis enda ja teiste liiklejate ohutuse eest esmavastutuse, käitudes nõuetekohaselt.

1.4.

Seega tuleb kasutada liiklusohutuse puhul integreeritud lähenemisviisi, hõlmates sõidukijuhtide käitumist, elukutseliste juhtide töötingimusi ja oskusi ning taristuid. Sõidukitesse paigaldatud ohutussüsteemid, mis suudavad ennetada või parandada inimeksimusi, on samuti üheks otsustavaks ohutusteguriks.

1.5.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunneb heameelt, et Euroopa Komisjon kavatseb muuta maanteesõidukite standardvarustusena kõikide sõidukite jaoks kohustuslikuks uued kõrgtehnoloogilised ohutussüsteemid, eeskätt rehvirõhu jälgimise süsteemid, arukad kiirusekontrollisüsteemid, juhi unisuse ja tähelepanu jälgimise ning tähelepanu hajumise tuvastamise süsteemid, tagurdamise abisüsteemid, hädapidurdustuled ning hädapidurdussüsteemid.

1.6.

Komitee kiidab lisaks heaks asjaolu, et raskeveokid ja bussid varustatakse kohustuslikult sõiduki esiosa ja külgede läheduses asuvate vähekaitstud liiklejate avastamise ja nende eest hoiatamise süsteemiga, et need konstrueeritakse ja ehitatakse nii, et vähekaitstud liiklejad oleksid juhiistmelt paremini nähtavad, ja et need varustatakse sõidurajalt kõrvalekaldumise hoiatussüsteemiga. Komitee tunneb lisaks heameelt lisakohustuse üle konstrueerida ja ehitada busse, mis oleksid juurdepääsetavad ka piiratud liikumisvõimega isikutele, sealhulgas ratastooli kasutajatele.

1.7.

Seevastu tunneb komitee huvi, miks komisjon ei kehtesta alkoluku kohustust ning piirdub üksnes sellise seadme paigaldamise võimalusega. Komitee leiab, et alkoluku paigaldamine peaks olema kohustus ja mitte vabatahtlik võimalus.

1.8.

Lisaks soovitab komitee näha ette sündmuste (õnnetuste) salvesti paigaldamise ka veokitele, raskeveokitele ja bussidele, kuna isegi kui sõidumeerikud pakuvad juba osaliselt andmeid juhtimise kohta, siis ei salvesta nad olulisi andmeid õnnetuse ajal ega pärast seda.

1.9.

Viimaks tunneb komitee kahetsust, et Euroopa õigusaktides sätestatud süsteemidest rangemate ohutussüsteemide puhul, mida tootjad paigaldavad vabatahtlikult, piirdutakse sageli tipptaseme mudelitega odavamate mudelite kahjuks, millel puuduvad mittekohustuslikud kõrgtehnoloogilised ohutusmeetmed. Sellest tuleneb, et kõigil ELi kodanikel ei ole juurdepääsu võrdväärse ohutustasemega sõidukitele. Selle olukorra lahendamiseks soovitab komitee nii analüüsitava määruse raames kui ka üldiselt viia Euroopa Komisjonil viivitamata ellu Euroopa standardite kohandamine tehnika arenguga.

1.10.

See kehtib samuti raskeveokitele ja bussidele, eeskätt sõiduki esiosa ja külgede läheduses asuvate vähekaitstud liiklejate avastamise ja nende eest hoiatamise süsteemi suhtes, mille paigaldamine on küll kõnealuses määruse ettepanekus ette nähtud, ent mis tuleks viivitamata muuta kohustuslikuks.

2. Sissejuhatus

2.1.

Viimaste aastakümnete jooksul on liiklusohutus oluliselt paranenud peamiselt tänu sõidukite pardale paigaldatud kõrgtehnoloogilistele ohutussüsteemidele, maanteetaristute parandamisele, liikluseeskirjade tõhustamisele, juhtide teadlikkuse suurendamise kampaaniatele ning hädaolukorras reageerimise teenuste kiirusele ja pädevusele.

2.2.

Sellegipoolest on liikmesriigiti jätkuvalt märkimisväärseid erinevusi ning seda vaatamata Euroopa Komisjoni jõupingutustele, mille raames üritatakse eri programmide ja suuniste kaudu ühtlustada ohutuseeskirju kogu Euroopa Liidus.

2.3.

Näiteks

—	liiklusmärgid ja juhtimisõiguse saamise vanuse alampiir ei ole kõikjal ühesugused;

—	teatavates riikides on lubatud mobiiltelefoni kasutamine autoroolis vabakäekomplekti abil;

—	alkoholisisalduse lubatud määr erineb liikmesriigiti, ulatudes nulltolerantsist teatava lubava käsitluseni;

—	kiiruspiirangud erinevad;

—	jalgratturitelt (kiiver) ja sõidukijuhtidelt (helkurmaterjalist turvavest, ohukolmnurk, esmaabikomplekt, tulekustuti) nõutavad turvaseadmed ei ole igal pool samad;

2.4.

2017. aastal hukkus ELi liikluses 25 300 inimest, mis tähendab, et aastas on see arv langenud 2 % (1), mis on sellegipoolest suuresti ebapiisav, et vähendada liikluses hukkunute arvu märkimisväärselt (2), et jõuda lähemale eesmärgile viia maanteetranspordis hukkunute arv 2050. aastaks nulli.

2.5.

Eelmisel aastal sai raskelt viga ligikaudu 135 000 inimest (3), kellest paljud olid jalakäijad, jalgratturid ja mootorratturid, keda komisjon peab eriti vähekaitstud liiklejateks.

2.6.

Euroopa Komisjoni kohaselt on liiklusõnnetuste sotsiaal-majanduslik kulu hinnanguliselt 120 miljardit eurot aastas (ravi, töövõimetus jne).

3. Komisjoni ettepanek

3.1.

Analüüsitav algatus on osa algatuse „Säästva liikuvuse suunas“ kolmandast liikuvuspaketist, millega soovitakse muuta liikumine Euroopas ohutumaks ja kättesaadavamaks, Euroopa tööstus konkurentsivõimelisemaks ja Euroopa töökohad kindlamateks ning saavutada parem valmisolek vältimatute kliimamuutustega toimetulekuks, eeskätt tõhustades maanteesõidukite ohutusseadistele esitatavaid nõudeid.

3.2.

Võttes arvesse, et praegused sätted ELi mootorsõidukite tüübikinnitusmenetluse kohta jalakäijate ohutuse ja vesinikkütuse ohutuse raames on tehnika arengule suuresti maha jäänud, tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 78/2009 (jalakäijate kaitse), (EÜ) nr 79/2009 (vesinikkütusega mootorsõidukid) ning (EÜ) nr 661/2009 (mootorsõidukite üldise ohutusega seotud tüübikinnituse nõuded) ja asendatakse ÜRO eeskirjade ja nende muudatuste võrdväärsete sätetega, mille poolt liit hääletas või mida liit kohaldab kooskõlas otsusega 97/836/EÜ.

3.3.

Kokkuvõttes jääb sõidukite üldist ohutust käsitleva määruse kohaldamisala samaks, kuid seoses sõidukitele praegu kohaldatavate ohutusseadiste nõuetega ja nendele vastavate eranditega laiendatakse kohaldamisala kõikidele sõidukikategooriatele ning kõrvaldatakse praegused linnamaasturite ja kaubikutega seotud erandid.

3.4.

Määruse eelnõus sätestatakse sõidukite ja nende süsteemide, osade ja eraldi seadmestike tüübikinnituse üldised tehnilised nõuded ning esitatakse ohutusvaldkondade loetelu, mille jaoks töötatakse teisestes õigusaktides välja (või on vaja neis välja töötada) üksikasjalikud eeskirjad. Kõnealuse määruse eelnõu lisas esitatakse kõik ÜRO liiklusohutust käsitlevad eeskirjad, mille kohaldamine on ELis kohustuslik.

3.5.

Käesolevas ettepanekus nähakse lisaks ette, et komisjonile antakse volitus sätestada delegeeritud õigusaktides üksikasjalikud eeskirjad ja tehnilised nõuded.

3.6.

Sõiduautode rehvirõhu jälgimise süsteemiga varustamise kohustuse praegust kohaldamisala laiendatakse kõikidele sõidukikategooriatele.

3.7.

Kõrgtehnoloogiliste ohutusseadiste kasutamine (näiteks arukas kiirusekontrollisüsteem, juhi unisuse ja tähelepanu jälgimise või tähelepanu hajumise tuvastamise süsteemid, tagurdamise abisüsteem, hädapidurdustuli, alkoluku paigaldamise võimalus ja kõrgtehnoloogiline hädapidurdussüsteem) muudetakse kohustuslikuks kõikidele sõidukitele.

3.8.

Sõiduautod ja väikesed tarbesõidukid peavad lisaks olema varustatud järgmisega:

—	sündmuste (õnnetuste) salvesti,

—	sõiduraja hoidmise süsteem ja

—	esikaitsesüsteem, mis on konstrueeritud ja ehitatud nii, et pealöögipiirkond on vähekaitstud liiklejate puhul suurem.

Veokid ja raskeveokid (N2- ja N3-kategooriad) ning bussid (M2- ja M3-kategooriad) peavad olema varustatud

—	sõiduki esiosa ja külgede läheduses asuvate vähekaitstud liiklejate avastamise ja nende eest hoiatamise süsteemiga ning konstrueeritud ja ehitatud nii, et vähekaitstud liiklejad oleksid juhiistmelt paremini nähtavad, ning

—	varustatud sõidurajalt kõrvalekaldumise hoiatussüsteemiga.

Bussid peavad lisaks olema konstrueeritud ja ehitatud nii, et need oleksid juurdepääsetavad piiratud liikumisvõimega isikutele, sealhulgas ratastooli kasutajatele.

Vesinikkütusega sõidukid peavad olema kooskõlas kõnealuse määruse V lisas esitatud nõuetega.

Automatiseeritud sõidukite puhul tuleb välja töötada üksikasjalikud eeskirjad ja tehnilised ohutusnõuded, et automatiseeritud sõidukid oleks võimalik kasutusele võtta.

4. Üldised märkused

4.1.

Komitee tunneb heameelt komisjoni ettepaneku üle muuta uued kõrgtehnoloogilised ohutussüsteemid maanteesõidukite standardvarustusena kohustuslikuks. Sellegipoolest soovib komitee meelde tuletada, et lisaks Euroopa turul müüdavate uute autode kohustuslike miinimumstandardite läbivaatamisele tuleb rohkem innustada või isegi sundida ELi kodanikke võtma ELis enda ja teiste liiklejate ohutuse eest esmavastutuse, käitudes nõuetekohaselt.

4.2.

Uutel sõidukite ohutusseadiseid käsitlevatel meetmetel üksinda võib olenemata nende kasulikkusest ja vajalikkusest olla raskete liiklusõnnetuste vähendamisele vaid piiratud mõju, kui sellega ei kaasne muud täiendavad meetmed liiklejate käitumise, elukutseliste juhtide töötingimuste ja oskuste ning maanteetaristute vallas. Liiklusõnnetuste jätkuvalt suure arvu tõttu, mis väljendub surmade ja tõsiste vigastuste suures arvus, on vaja täiendavalt dünaamiliselt kohandada liiklusohutuspoliitikat, milles lisaks maanteesõidukite ohutusseadistele esitatavate nõuete ja ennetavate meetmete tõhustamisele kehtestatakse ka ennetavaid meetmeid kõikide nende suhtes, kes ei järgi eeskirju ja seavad ohtu enda ja teiste elud.

4.3.

Komitee leiab, et ehkki juhtide hulgas tuleb edendada interaktiivseid tehnoloogiaid ja intelligentseid transpordisüsteeme, ei saa eeldada, et tulevikuliikuvusega, eeskätt intelligentsete transpordisüsteemide ja täielikult automaatsete sõidukitega, suudetakse lahendada lühikeses ja keskpikas perspektiivis praegused probleemid.

4.4.

Komisjoni kohaselt sobib läbivaadatud raamistik paremini vähekaitstud liiklejate kaitse parandamiseks. Kõnealuse määruse artikli 3 lõikes 1 määratletakse vähekaitstud liikleja kui „kaherattalisel mootorsõidukil liikleja või kergliikleja, nagu jalgrattur või jalakäija“. Komitee leiab, et see määratlus ei hõlma tingimata kõiki kõrge riskiga kategooriaid, sealhulgas isikuid, kes on tingimata vähekaitstud oma vanuse (lapsed, eakad) või puude tõttu.

4.5.

On teada, et liiklejatele osaks saavad ohud on peamiselt tingitud juhtide käitumisest (kiiruse ületamine, alkoholi või narkootikumide tarvitamine, mobiilsete elektrooniliste seadmete kasutamine sõiduki juhtimise ajal, tähelepanu hajumine, juhtide tervislik seisund, liiga pikk sõiduaeg, puhkeaja nõude järgimata jätmine) ning ebasobivatest taristutest (jalakäijatele mõeldud rajatiste puudumine, olukorraga sobiva valgustuse puudumine).

4.6.

Komitee tunneb seetõttu heameelt, et teatud ohtude ennetamiseks kehtestab komisjon uute autode puhul järgmiste seadmete automaatse paigaldamise:

—	kohanduv reguleerimis- ja arukas kiirusekontrollisüsteem, mis lisaks ohutusele soodustab ka kütust säästvat juhtimist ning sellest tulenevalt saaste vähendamist;

—	rehvirõhu kontrollimise süsteem;

—	kõrgtehnoloogilised juhi unisuse ja tähelepanu hajumise tuvastamise süsteemid.

4.7.

Seevastu tuntakse huvi, miks ei kehtestata määruse ettepanekus alkoluku kohustust ning piirdutakse üksnes sellise seadme paigaldamise võimalusega. „Verband der TÜV e.V“ uuringu kohaselt (4) põhjustasid 2016. aastal alkoholijoobes juhid 11 % õnnetustest. Arvestades, et tuvastamata alkoholijoobes juhtimise juhtumite arvu suhe on 1 juhtum 600 kohta, on alkoholi kuritarvitamisest tingitud õnnetuste osakaal hinnanguliselt rohkem kui 25 %. Komitee leiab, et alkoluku paigaldamisel ei tohiks piirduda korduvrikkujatega, kelle juhiloa kehtivus on kohtu otsusega peatatud alkoholijoobes või narkootikumide mõju all juhtimise tõttu, vaid see peaks olema üldiselt kohustuslik.

4.8.

Komitee soovitab ette näha sündmuste (õnnetuste) salvesti paigaldamise ka veokitele ja bussidele, kuna isegi kui nende sõidukite sõidumeerikud pakuvad juba osaliselt andmeid juhtimise kohta, siis ei salvesta nad olulisi andmeid õnnetuse ajal ega pärast seda.

4.9.

Analüüsitava määruse ettepaneku lisas esitatud komisjoni mõjuhinnangu kohaselt aitab kõnealuste uute ohutusseadiste kasutuselevõtt eeldatavasti vähendada 16 aasta jooksul surmajuhtumite arvu 24 794 võrra ja raskete vigastuste arvu 140 740 võrra. Komitee arvates võidakse nii piinlikult täpseid hinnanguid pidada ebausaldusväärseks ja seega võib väheneda kogu mõjuhinnangu lisaväärtus.

4.10.

Viimaks juhib komitee tähelepanu asjaolule, et tootjad töötavad vabatahtlikult välja sõidukeid, mis on kooskõlas kõrgemate ohutusstandarditega kui need, mis on kehtestatud Euroopa õigusaktidega. Kahjuks piirdutakse nende paranduste puhul liikmesriikide peamistel turgudel tipptaseme mudelitega odavamate mudelite kahjuks, millel puuduvad mittekohustuslikud kõrgtehnoloogilised ohutusmeetmed. Sellest tuleneb, et kõigil ELi kodanikel ei ole juurdepääsu võrdväärse ohutustasemega sõidukitele. Selle olukorra lahendamiseks soovitab komitee Euroopa Komisjonil viia viivitamata ellu Euroopa standardite kohandamine tehnika arenguga.

See kehtib samuti raskeveokitele ja bussidele, eeskätt sõiduki esiosa ja külgede (pimeala) läheduses asuvate vähekaitstud liiklejate avastamise ja nende eest hoiatamise süsteemi suhtes, mille paigaldamine tuleks viivitamata muuta kohustuslikuks.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) Komisjoni 10. aprilli 2018. aasta pressiteade IP/18/2761.

(2) Komisjoni 10. aprilli 2018. aasta pressiteade IP/18/2761.

(3) Komisjoni 10. aprilli 2018. aasta pressiteade IP/18/2761.

(4) https://etsc.eu/wp-content/uploads/5_VdTÜV_DeVol_Brussels.PPT_17.06.18.pdf

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/95

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ELi tüübikinnitust käsitlevate õigusaktide täiendamine seoses Ühendkuningriigi lahkumisega liidust“

(COM(2018) 397 final – 2018/0220 (COD))

(2018/C 440/15)

Raportöör:

Séamus BOLAND

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Parlament, 2.7.2018 nõukogu, 3.7.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 114
Vastutav sektsioon	ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	4.9.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	198/0/7

1. Järeldused

1.1.

Komiteel on heameel, et Euroopa Komisjon avaldas dokumendi „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ELi tüübikinnitust käsitlevate õigusaktide täiendamine seoses Ühendkuningriigi lahkumisega liidust“.

1.2.

Komitee nendib, et ettepaneku keskmes on praktilised meetmed, mida on vaja võtta, et käsitleda nii sõidukitööstusele ja turustamisele kui ka tarbijatele avalduvaid reaalseid tagajärgi, mille põhjuseks on Ühendkuningriigi asutuste väljastatud tüübikinnitustunnistuse õigusliku staatuse vältimatu muutumine ELi õigusaktide alusel.

1.3.

Sellega seoses leiab komitee, et asjaomane ettepanek tuleks võtta eeskujuks paljude sarnaste, Brexitist johtuvate kokkulepete puhul.

1.4.

Komitee soovitab ettepaneku üle saavutatavas kokkuleppes tunnistada vajadust mõistliku elluviimisaja järele enne uue süsteemi täieliku rakendamise jõustumist. Üldiselt on väljaastumiskuupäev 29. märts liiga piirav ning seda tuleks Ühendkuningriigi ja ELi kokkulepitud tingimustel pikendada.

1.5.

Komitee nõustub, et Ühendkuningriigi väljaastumisel liidust ei saa Ühendkuningriigi tüübikinnitusasutused ELi õigusaktide alusel enam sõidukitele tunnistust väljastada ja seal asuvad tootjad peavad kinnitust taotlema EL 27 tüübikinnitusasutustelt. Arvestades Ühendkuningriigi valitsuse seisukohta, et nende asutust tuleks rahvusvaheliste tingimuste kohaselt tunnistada tüübikinnitusasutusena, soovitab komitee selle küsimuse segaduse vältimiseks selgeks rääkida.

1.6.

Komitee märgib, et ettepanek rakendatakse läbirääkimiste tulemusena saadud väljaastumislepingus üldjoontes sätestatud parameetrite piires. Komitee soovitab seega ettepanekut mitte mingil juhul nõrgendada.

1.7.

Komitee märgib, et ELis võidakse direktiive uue tehnoloogia, uue teabe vms tulemusena muuta ja parandada, mistõttu on soovitatav tagada lepingutes vajalik paindlikkus, et saaksid toimuda tõelised läbirääkimised.

1.8.

Komitee soovitab kõigis üldistes kaubanduskokkulepetes, aga ka väljaastumislepingus, arvestada ELi ja Ühendkuningriigi tohutu turuga ning tagada kõigis lepingutes negatiivsete häirete puudumine sellel turul.

1.9.

Komitee soovitab tungivalt eraldada vajalikele teabesüsteemidele, koolitusele ja nõustamisele piisavaid vahendeid ning teha need läbipaistvalt kättesaadavaks tööstuse kõigile osadele, sh tarbijatele ja keskkonnaala sidusrühmadele.

1.10.

Komitee tõdeb, et ehkki käsitletav ettepanek ei mõjuta põhiõigusi, jäävad tarbijaõigused alati oluliseks ja soovitab seetõttu seda asjaolu rakendamise käigus läbivalt tunnistada.

2. Üldised märkused

2.1.

23. juunil 2016 ELi liikmesuse üle toimunud rahvahääletusel otsustas Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik Euroopa Liidust lahkuda. Otsus puudutab ka Gibraltari.

2.2.

29. märtsil 2017 teavitas Ühendkuningriik Euroopa Liidu lepingu artikli 50 kohaselt oma kavatsusest EList välja astuda. Kõnealuse artikli kohaldamisel käivitati läbirääkimiste protsess liikmestaatusest väljaastumise üle, et uusi keerukaid õiguslikke küsimusi edukalt hallata.

2.3.

Kokkuleppe korral on Ühendkuningriigi liidust väljaastumine kavas 30. märtsil 2019 ja sellega saab temast kolmas riik, kui lepingus ei esitata ettepanek uue alguskuupäeva kohta.

2.4.

Üldise veendumuse kohaselt tekitab liidust väljaastumine vajaduse lahendada paljud praktilised küsimused, mis puudutavad kaupade ja teenuste reguleerimist üle liidu. Eelkõige Briti saartel asuvad tüübikinnitusasutused kaotavad väljaastumiskuupäeval oma koha ELi reguleeriva asutusena. Sellel on omakorda mõju kaupade, sh juba kinnituse saanud kaupade reguleerimisele praegu ja tulevikus.

2.5.

Tuleb aga märkida, et Ühendkuningriigi täpne seisukoht Ühendkuningriigi tüübikinnitusasutuse suhtes kuulub üldise alles läbirääkimiste etapis oleva lepingu alla.

2.6.

Paljude tagajärgede hulgas on häired mitmesuguste toodete tarneahelas, mis on täpselt korraldatud viisil, mis aitab kaupu kulutõhusalt ja õigel ajal tarnida kõigisse liikmesriikidesse, sh Suurbritanniasse.

2.7.

Ettepanekus tõdetakse samuti teravat vajadust säilitada kõik kvaliteedistandardid ning tagada, et ei nõrgendataks keskkonna ja tarbijatega seotud standardeid.

2.8.

Ettepanek võiks anda eeskuju paljudele sarnastele lepingutele ning seda silmas pidades on väga tähtis, et sel oleks kõigi sidusrühmade ja laiema üldsuse toetus.

2.9.

Ettepanekus märgitakse, et see ei mõjuta põhiõiguste kaitset. Kuid komitee tõdeb siiski, et kaupade kohta käivate reguleerimisstruktuuride muutmisel on alati mõju tarbijatele.

2.10.

Ettepanekus keskendutakse mootorite, kaubaveokite ning mitteliikurmasinate mootorite suhtes kohaldatava tüübikinnituse süsteemiga seonduvale olukorrale.

3. Komisjoni ettepaneku põhisisu

3.1.

Komisjoni ettepanekus püütakse käsitleda mitmete toodete tüübikinnitust reguleerivat ELi õigusraamistikku, mida ei kohaldata enam Ühendkuningriigi suhtes pärast selle väljaastumist liidust.

3.2.

Komisjoni ettepanekus täpsustatakse, et olenevalt väljaastumislepingus sisalduda võivast üleminekukorrast, avaldub mõju järgmistele õigusaktidele:

—	direktiiv 2007/46/EÜ mootorsõidukite ja haagiste tüübikinnituste kohta (asendatakse määrusega, mida hakatakse kohaldama alates 1. septembrist 2020);

—	määrus (EL) nr 168/2013 kahe- ja kolmerattaliste ning neljarattaliste sõidukite tüübikinnituse kohta;

—	määrus (EL) nr 167/2013 põllu- ja metsamajanduses kasutatavate sõidukite tüübikinnituse andmise kohta ning

—	määrus (EL) 2016/1628, mis käsitleb väljaspool teid kasutatavates liikurmasinates kasutatavate mootorite tüübikinnitust.

3.3.

Ettepanekus öeldakse selgelt, et praegune Ühendkuningriigi tüübikinnitusasutus ei saa enam sellisena ELi õigusaktide alusel tegutseda. Et saavutada jätkuv vastavus ELi õigusaktidele ja säilitada juurdepääs liidu turule, peavad tootjad, kes varem said tüübikinnituse Ühendkuningriigist, seega taotlema uusi tüübikinnitusi EL 27 tüübikinnitusasutustelt. See käib ka juba tootmises olevate kaupade kohta.

3.4.

Mõju Ühendkuningriigi tüübikinnitusasutuse tulevasele rollile on märkimisväärne, kuid sügavalt murelikuks teeb mõju Ühendkuningriigi ning samavõrra ka ELi sõidukitööstuse tulevikule. Peamiselt valmistab muret Ühendkuningriigi tüübikinnituste õiguskindlusetus ja asjaolu, et nõrgendatakse reguleerimise üht peamist põhimõtet, milleks on õigusaktide sidususe säilitamine kogu Euroopa Liidus.

3.5.

Ettepaneku eesmärk on neid küsimusi käsitleda, muutes ajutiselt kehtivaid eeskirju, et asjaomased tootjad saaksid esitada taotluse EL 27 tüübikinnitusasutusele võimalikult sujuvalt. Põhipunktid on järgmised:

—	võimaldatakse asjaomastel tootjatel sõnaselgelt taotleda EL 27 tüübikinnitusasutuselt uute tüübikinnituste andmist olemasolevatele tüüpidele;

—	lubatakse Ühendkuningriigi tüübikinnituse aluseks olevaid katseid mitte korrata, sest EL 27 tüübikinnitusasutus ei ole varem määranud tehnilist teenistust ega sellest teatanud;

—	sätestatakse, et selliseid tüübikinnitusi võib anda juhul, kui uusi tüüpe käsitlevate nõuete asemel on täidetud nõuded uutele sõidukitele, süsteemidele, osistele ja eraldi seadmestikele;

—	tehakse ettepanek aidata määrata uued tüübikinnitusasutused toodetele, mis on turule lastud enne välja astumist, et vältida olukorda, kus ükski asutus ei vastuta kasutusel olevate sõidukite vastavuskontrolli või võimaliku tulevase tagasisaatmise eest.

3.6.

Komisjoni ettepanekus tunnistatakse vajadust kaitsta tarbijaid sõidukiohutuse ja keskkonnastandardite säilitamise valdkonnas.

3.7.

Ettepanekus sätestatakse selgelt, et tüübikinnitusasutuste osa ei lõpe sõiduki, süsteemi, osa või eraldi seadmestiku tootmise ega turuleviimisega, vaid kestab mitmeid aastaid pärast kõnealuste toodete turule laskmist.

4. Märkused

4.1.

Autotootjad vajavad uusi tunnistusi nii uute mudelite jaoks, mis lastakse välja keskmiselt iga seitsme aasta järel, kui ka oluliste konstruktsiooni- või mootorimuutuste puhul, mis toimuvad sagedamini. See võimendab ilmselgelt pakilisust tagada, et pärast Brexitit toimub nende tootmiseks vajalike reguleerimismehhanismide sujuv ühtlustamine.

4.2.

Umbes 56 % Ühendkuningriigi sõidukitest eksporditakse Euroopasse; vaid umbes 7 % Euroopa sõidukitest eksporditakse Ühendkuningriiki. Kuid varuosade tarnimise turu toimimist mõõtvad andmed osutavad keerukamale korraldusele, mille jaoks on vaja sujuvat reguleerivat raamistikku.

4.3.

Komitee märgib, et vaatamata ettepaneku avaldamisele ei saa selle mõju hinnata, kuna käimasolevaid läbirääkimisi ELi ja Ühendkuningriigi vahel ümbritseb tohutu ebakindlus.

4.4.

Komitee leiab, et ettepanek sobib pigem juhul, kui Ühendkuningriigi ja ELi läbirääkimised lepingu üle on edukad, nii et valitseb piisav üksmeel, et võtta meetmeid, mis võimaldavad teataval viisil kaubavahetuse toimumist tolliliidus ja/või ühtsel turul.

4.5.

Komitee on nõus Briti alamkoja avaldatud väitega (2017.–2019. aasta ametiaja viies aruanne „The impact of Brexit on the automotive sector“), et on raske mõista, millist majanduslikku kasu saaksid hargmaised suurtootjad – enamik Ühendkuningriigi autotööstusest – tootmise jätkumisest Ühendkuningriigis, kui kokkuleppele ei jõuta või kui käivitub WTO tariifide süsteem. Kokkuleppe puudumisel tuleb ettepanek läbi vaadata, et tagada selle piisav kindlus sellise stsenaariumi korral.

4.6.

Ühendkuningriik ja EL ei ole veel kokku leppinud, milline täpselt oleks Ühendkuningriigi tüübikinnitusasutuse roll edaspidi. Komitee on seisukohal, et uue reguleeriva raamistiku edu sõltub suuresti selle küsimuse lahendamisest.

5. Probleemid

5.1.

Komitee toetab ettepaneku eesmärke, eriti kavatsust vähendada tööstuse kulusid, mis on seotud viivitustega piiril ja ebavajaliku bürokraatiaga, tagades samal ajal kõrgeimate standardite kehtivuse. Komitee on aga veendunud, et nimetatud eesmärkide saavutamine on äärmiselt raske, kuna nüüd tuleb välja töötada täiesti uus reguleeriv raamistik.

5.2.

Kuid komitee tõdeb samas, et selline raamistik toob vältimatult kaasa suuremad kulud, peamiselt seetõttu, et Suurbritannia ei ole enam liikmesriik ja sarnaselt teiste mitteliikmetega kehtiks paratamatult teistsugune korraldus.

5.3.

Määruses hõlmatud küsimused, mh keskkond, tarbijaõigused ja toodete kvaliteet, kuuluvad sageli uute või muudetud ELi siseste õigusaktide ja kehtivate direktiivide alla. Komitee usub, et nii EL kui ka Ühendkuningriik peavad tagama, et kokkulepe reguleeriva raamistiku üle oleks selle kindlustamiseks piisavalt paindlik, põhjustades võimalikult vähe häireid.

5.4.

ELis on sõidukite tootmise ja turustamise protsess arenenud äärmiselt integreeritult. Tegutseb palju keerukaid ja tõhusaid tarneahelaid, mis kõigi ekspertide ja komitee arvates muutuvad pärast Ühendkuningriigi liidust lahkumist radikaalselt. Komitee on samuti arvamusel, et sellised häired vähendavad asjaomaste süsteemide tõhusust.

5.5.

Kuna Ühendkuningriigis toodetud sõidukeid eksporditakse arvukalt ELi, valmistab komiteele iseäranis muret asjaolu, et Ühendkuningriigi kõrvalejätmine sellelt turult mõjutab negatiivselt üldist konkurentsivõimet, mis omakorda suurendab kulusid kõigis majandussektorites, kuid ka tarbijate jaoks. Seepärast peab komisjoni teatis, mis väidetavalt kaitseb kõiki neid huve, tagama jätkuva pühendumise sellele eesmärgile ja see peab leidma kajastamist tulevastes lepingutes.

5.6.

Kavandatud muutuste keerukus nõuab mõlemalt poolelt kindla kohustuse võtmist pakkuda ulatuslikku teavet ja koolitusprogramme nii tööstusele kui ka kõigile tüübikinnitusasutustele. See esitab suuri nõudmisi nii vahenditele kui nõuab ka palju aega. Aeg on eriti problemaatiline tegur, pidades silmas Ühendkuningriigi lahkumise ajakava artiklis 50 sätestatu kohaselt.

5.7.

Kuna läbirääkimised lepingu üle on aeganõudvad ja aega on vaja ka mitmesuguste süsteemide vastavusse viimiseks, leiab komitee, et üleminekuperiood peaks ulatuma 2019. aasta märtsi väljaastumiskuupäevast kaugemale.

5.8.

Kuna eelistatud lõpptulemusena jätkuks praegune süsteem, millega reguleeritakse sõidukite ja seonduvate kaupade liikumist Ühendkuningriigi ja ELi vahel, peab komitee vajalikuks, et Ühendkuningriigis toodetud sõidukid vastaksid ELi eeskirjadele. Seepärast tuleb märkida, et kui Ühendkuningriik ei ole mingil viisil seotud tolliliidu või ühtse turu või mõlemaga, on ettepanekus kavandatut äärmiselt raske hallata.

5.9.

Komitee usub, et Ühendkuningriigi uus staatus kolmanda riigina jääb põhjustama probleeme sõidukeid ning liikur- ja mitteliikurmasinaid reguleerivale raamistikule. Suutmatus neid probleeme kiirelt lahendada sunnib seega tootjaid lõpuks muutma oma praeguse tarneahela olemust, mis võib mõjutada toodete jätkuvat kättesaadavust ja tarbijatele tekkivaid kulusid.

Brüssel 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/100

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 469/2009 ravimite täiendava kaitse tunnistuse kohta“

(COM(2018) 317 final – 2018/0161 (COD))

(2018/C 440/16)

Üksikraportöör:

János WELTNER

Konsulteerimistaotlus	nõukogu, 21.6.2018 Euroopa Parlament, 2.7.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 114

Vastutav sektsioon	ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	4.9.2018
Vastuvõtmine täiskogus	20.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	167/2/7

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab teadmiseks, et Euroopa Komisjon on oma töödokumendis analüüsinud nelja varianti, mille abil lahendada täiendava kaitse tunnistuse hetkeseisust tulenevad probleemid.

1.2.

Komitee nõustub komisjoni järeldusega, milles tehakse ettepanek muuta määrust (EÜ) nr 469/2009 kooskõlas 4. variandiga, (1) mis hõlmab nii ekspordiks kui ka lattu tootmise erandit käsitlevaid õigusakte.

1.3.

Komiteel on hea meel, et kõnealune ettepanek ei muuda täiendava kaitse tunnistuse kehtivust ELi turul.

1.4.

Samuti on komiteel hea meel, et täiendava kaitse ajal on liikmesriikide turg ainult ELi tunnistuseomanike päralt.

1.5.

Komitee peab väga oluliseks, et neil välisturgudel, kus kaitset ei ole või kus see on aegunud, oleks aus konkurents ELis asuvate analoogravimite ja sarnaste bioloogiliste ravimite tootjate jaoks.

1.6.

Komitee avaldab tugevat toetust sellistele kaitsemeetmetele, mis tagavad läbipaistvuse ja kaitsevad olukorra eest, kus ekspordiks toodetud analoogravimeid ja sarnaseid bioloogilisi ravimeid suunatakse liidus täiendava kaitsega originaalravimi turule.

1.7.

Komitee toetab komisjoni seisukohta VKEde kohta, sest neil on oluline osa analoogravimite tootmises ja sarnaste bioloogiliste ravimite väljatöötamises. Kui uus täiendava kaitse tunnistus jõustub, saavad VKEd oma turutegevust paremini kavandada.

1.8.

Komitee toetab komisjoni kava hinnata harva kasutatavate ja pediaatriliste ravimitega seotud õigusakte ja edasist analüüsi 2018.–2019. aastal.

1.9.

Komitee mõistab komisjoni seisukohta, et kuigi oleks kasulik esitada ettepanek ühtse täiendava kaitse tunnistuse kohta, ei tee seda komisjon praegu, sest ühtse patendi pakett ei ole veel jõustunud.

1.10.

Komitee toetab määruse (EÜ) nr 469/2009 muutmist dokumendis COM(2018) 317 esitatud kujul. Samas kutsub komitee üles muutma määrust (EÜ) nr 469/2009 dokumendis COM(2018) 317 esitatud kujul selliselt, et täiendava kaitse tunnistuse tootmiserandit saaks kohe kohaldada.

2. Taustteave

2.1.

Täiendava kaitse tunnistus pikendab tegeliku patendikaitse kehtivuse aega uute ravimite puhul, kui nende turuleviimiseks on vaja luba.

2.2.

Neile, kes on nii patendi kui ka täiendava kaitse tunnistuse omanikud, kehtib kuni 15aastane kaitse alates hetkest, mil kõnealusele tootele antakse esimene turuleviimise luba.

2.3.

Täiendava kaitse tunnistuse omanikule kaasneb märkimisväärne kasu. Kuna täiendava kaitse tunnistus annab aluspatendiga (põhipatendiga) samad õigused, laieneb aluspatendist tulenev monopol ja võimaldab selle omanikul takistada konkurentidel leiutist kasutada (ravimi tootmine, müümine, ladustamine jne) neis liikmesriikides, kus täiendava kaitse tunnistus välja anti.

2.4.

Täiendava kaitse tunnistuse eesmärk on hüvitada teadusuuringutesse tehtud investeering. Samuti peaks see hüvitama edaspidise teadustöö, jälgimise ja ooteaja, mis jääb patenditaotluse esitamise ja kõnealuse toote turuleviimise loa saamise vahele.

2.5.

ELis võib täiendava kaitse tunnistuse anda välja järgmistel tingimustel:

2.5.1.

täiendava kaitse taotlemise kuupäeval on toode kaitstud aluspatendiga;

2.5.2.

tootele ei ole veel tunnistust antud;

2.5.3.

tootele on antud kehtiv ja esmane ravimi müügiluba.

2.6.

Sidusrühmade seisukohad (2) osutavad sellele, et praegused täiendava kaitse tunnistused asetavad ELis tegutsevate analoogravimite ja sarnaste bioloogiliste ravimite tootjad halvemasse olukorda võrreldes tootjatega, kes on võimelised tootma neid ravimeid väljaspool ELi.

2.7.

Praegusel kujul suurendab ELi täiendava kaitse tunnistus sõltuvust ELi imporditavatest ravimitest.

2.8.

Üleilmne ravimiturg on muutunud. Kiiresti kasvava majandusega riigid, kus ravimitööstus on tõusuteel, ja vananev rahvastik traditsioonilistes tööstuspiirkondades on oluliselt suurendanud ravimite nõudlust. Maailmas kulutati 2012. aastal ravimitele kokku 950 miljardit eurot, mis suurenes 2017. aastal 1,1 triljoni euroni (USA 40 %, Hiina 20 % ja EL alla 15 %). Bioloogilised ravimid moodustavad 2022. aastaks ravimituru väärtusest 25 %. Lisaks on üha enam suurenemas analoogravimite ja sarnaste bioloogiliste ravimite turuosa, mis võib 2020. aastaks moodustada mahu poolest 80 % ravimitest ja üleilmsest käibest umbes 28 %.

2.9.

Ühenduse Medicines for Europe andmete kohaselt on ELis toodetud ravimite mahust 56 % analoogravimid ja sarnased bioloogilised ravimid.

2.10.

Bolari erandiga (3) on kõrvaldatud tugeva patendikaitsega kaasnev soovimatu kõrvalmõju, tuginedes loogikale, et kaitse aegudes tuleb võimalikult kiiresti võimaldada vaba konkurents. Tegu on uuringute (sh kliiniliste) eesmärgil kohaldatava tootmiserandiga, millega pidi tagama, et analoogravimi saaks turule viia võimalikult kiiresti pärast patendi ja/või täiendava kaitse tunnistuse aegumist.

2.11.

Täiendava kaitse tunnistuse tootmiserandiga seoses on ELi ettevõtjad samas olukorras nagu enne Bolari erandi kehtestamist. Kuigi täiendava kaitse tunnistuse õiguspärane eesmärk on vältida konkureerivate toodete tootmist ELi turul müümiseks tunnistuse kehtivusajal, on sellel kaks soovimatut ja ettenägematut tagajärge:

2.11.1.

see takistab analoogravimite ja sarnaste bioloogiliste ravimite tootmist ELis ja nende eksportimist kolmandatesse riikidesse (kus õiguskaitse puudub) ELi täiendava kaitse tunnistuste kehtivuse jooksul ja

2.11.2.

see takistab nende tootmist (ja seejärel ladustamist) ELis piisavalt vara, et neid saaks ELi turule viia kohe tunnistuse aegumise esimesel päeval.

2.12.

Analoogravimite ja sarnaste bioloogiliste ravimite tootjad, kes tegutsevad liikmesriigis, kus esitati originaalravimi taotlus, seisavad silmitsi järgmiste probleemidega:

2.12.1.

ajal, mil originaalravim on ELis tunnistusega kaitstud, ei tohi tootjad seda toota ka ekspordiks sinna, kus selline kaitse on aegunud või kus seda polegi olnud, aga kõnealustes kolmandates riikides asuvatel tootjatel sellist keeldu pole;

2.12.2.

nad ei ole valmis tunnistuse aegumise esimesel päeval turule sisenema, sest ELi täiendava kaitse tunnistuse süsteemiga keelatakse selle ajani ELis toota. Seevastu kolmandad riigid, kus originaalravimi täiendava kaitse tunnistus aegub varem või puudub üldse, on valmis sisenema ekspordi kaudu ELi turule tunnistuse aegumise esimesel päeval, saavutades seega märkimisväärse konkurentsieelise.

2.13.

Analoogravimite ja sarnaste bioloogiliste ravimite sektor annab ELis tööd 160 000 inimesele (Medicines for Europe). Tuleb vältida töökohtade, ennekõike häid kutseoskusi nõudvate töökohtade ja oskusteabe kaotamist ning ajude äravoolu kolmandatesse riikidesse ja eriti Aasiasse, muutes kiiresti määrust täiendava kaitse tunnistuse kohta.

2.14.

EL oli esirinnas sarnaste bioloogiliste ravimite heakskiitmise õigusaktide väljatöötamises. Euroopa Ravimiamet andis esimesele sarnasele bioloogilisele ravimile heakskiidu 2006. aastal, USA Toidu- ja Ravimiamet tegi seda alles 2015. aastal. Küll aga on selgeid märke, et Euroopa on oma konkurentsieelist kaotamas ja tema kaubanduspartnerid jõuavad üha lähemale. Seega on kiiresti vaja, et EL taastaks ELis tegutsevate analoogravimite ja sarnaste bioloogiliste ravimite tootjate konkurentsivõime. Tegevusetus või algatuse edasilükkamine nõrgestaks ELi tööstust veelgi ja kahjustaks ELi kui esirinnas olija mõju ja konkurentsieelist ennekõike bioloogiliste ravimite sektoris.

2.15.

Kooskõlas ühtse turu strateegiaga on vaja sihipäraselt muuta täiendava kaitse tunnistuste teatavaid aspekte, et lahendada järgmised probleemid:

2.15.1.

eksporditurgudest ilmajäämine kolmandates riikides, kus kaitse puudub;

2.15.2.

ELis tegutsevate analoogravimite ja sarnaste bioloogiliste ravimite tootjate sisenemine liikmesriikide turgudele tunnistuse aegumise esimesel päeval, kehtestades ELi täiendava kaitse tunnistuste õigusaktides tootmiserandi, millega lubatakse analoogravimite ja sarnaste bioloogiliste ravimite tootmist ELis täiendava kaitse tunnistuse kehtivuse jooksul;

2.15.3.

killustumine, mida põhjustab praeguse täiendava kaitse korra ebaühtlane kohaldamine liikmesriikides, mida saaks muuta peatselt loodav ühtne patent ja ühtse täiendava kaitse tunnistuse võimalik loomine pärast seda;

2.15.4.

Bolari patendierandi erinev kohaldamine liikmesriikides.

3. Üldised märkused

3.1.

Milliseid eesmärke loodetakse uue määrusega saavutada?

3.1.1.

Tugevdada ja säilitada tootmisvõimsust ja oskusteavet ELis, vähendades seeläbi tarbetuid ümberpaigutusi ja allhankeid.

3.1.2.

Parandada ELi patsientide juurdepääsu ravimitele, mitmekesistades geograafilisi tarneallikaid ja tugevdades nii kodumaist tootmist.

3.1.3.

Kõrvaldada takistused analoogravimite ja sarnaste bioloogiliste ravimite ettevõtete asutamisel, eriti VKEde puhul, kelle jaoks on takistuste ületamine keerulisem ja kellel võib ELi-välise konkurentsiga kokku puutudes tekkida raskusi.

3.1.4.

Kuna ekspordiks loodud tootmisvõimsust võib enne täiendava kaitse tunnistuse aegumist kasutada selleks, et varustada ELi turgu alates tunnistuse aegumise esimesest päevast, võiks teatud määral paraneda ka ravimite kättesaadavus liidus, sest analoogravimid ja sarnased bioloogilised ravimid jõuaksid siis pärast tunnistuste aegumist müügile kiiremini ning nii suureneks pärast patendi ja täiendava kaitse tunnistuse kehtivuse lõppu taskukohaste ravimite valik. See oleks riikide tervishoiueelarvele kasulik.

3.1.5.

Kõnealune ettepanek teeb ravimid ELi patsientidele mõningal määral kättesaadavamaks, eriti neis liikmesriikides, kus teatud originaalravimite (eriti bioloogiliste ravimite) kättesaadavus on probleemne, luues tingimused analoogravimite ja sarnaste bioloogiliste ravimite kiiremaks liidu turule tulekuks pärast kaitsetunnistuste aegumist. Samuti mitmekesistab see ELis müüdavate ravimite geograafilist päritolu, mistõttu tugevneb tarneahel ja paraneb varustuskindlus.

4. Konkreetsed märkused

4.1.

Euroopa Komisjon võib leida viisi, kuidas kasutada ELi rahalisi vahendeid, et aidata liikmesriikides suurendada ekspordiks tootmise võimsust täiendava kaitse tunnistuse kehtivuse ajal. See võib võimaldada teatavate toodete kiiremat tootmist, et siseneda ELi turule tunnistuse aegumise esimesel päeval.

4.2.

Komisjon võib toetada huvitatud vabaühenduste tegevust, mille eesmärk on luua näitajaid uute täiendava kaitse tunnistuste jälgimiseks ja hindamiseks, et suurendada ELis toodetud analoogravimite ja sarnaste bioloogiliste ravimite turuosa.

Brüssel, 20. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) SWD(2018) 240 final, lk 29.

(2) SWD(2018) 242 final.

(3) Direktiiv 2001/83/EÜ ja direktiiv 2001/82/EÜ.

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/106

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemadel

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Tänapäevane eelarve liidu jaoks, mis hoiab, kaitseb ja avardab võimalusi. Uus mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027““

(COM(2018) 321 final)

„Ettepanek: nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027“

(COM(2018) 322 final/2 – 2018/0166 (APP))

„Ettepanek: nõukogu otsus Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta“

(COM(2018) 325 final – 2018/0135 (CNS))

„Ettepanek: nõukogu määrus meetodite ja menetluse kohta, millega tehakse kättesaadavaks omavahendid, mis põhinevad äriühingu tulumaksu ühtsel konsolideeritud maksubaasil, Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteemil ja ringlusse võtmata plastpakendijäätmetel, ning rahavajaduste rahuldamise meetmete kohta“

(COM(2018) 326 final – 2018/0131 (NLE))

„Ettepanek: nõukogu määrus, millega kehtestatakse Euroopa Liidu omavahendite süsteemi rakendusmeetmed“

(COM(2018) 327 final – 2018/0132 (APP))

„Ettepanek: nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EMÜ, Euratom) nr 1553/89 käibemaksust laekuvate omavahendite kogumise kindla ühtse korra kohta“

(COM(2018) 328 final – 2018/0133 (NLE))

(2018/C 440/18)

Raportöör:

Javier DOZ ORRIT

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Komisjon, 18.6.2018 Euroopa Liidu Nõukogu, 25.7.2018 ja 5.9.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304

Vastutav sektsioon	majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	7.9.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	140/3/7

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Komitee tunnustab suurt Euroopa lisaväärtust, mida pakuvad programmid, mis on komisjoni ettepanekus mitmeaastase finantsraamistiku kohta aastateks 2021–2027 peamiste kulude suurendamiste keskmes. Siiski peab komitee küsitavaks asjaolu, et neid suurendamisi tehakse ühtekuuluvuspoliitika (–10 %) ja ühise põllumajanduspoliitika (–15 %) ulatuslike kärbete arvelt, püüdes vähendada ELi eelarvet praeguselt 1,16 %-lt ELi 27 liikmesriigi kogurahvatulust üksnes 1,11 %ni mitmeaastases finantsraamistikus pärast 2020. aastat.

1.2.

EL seisab silmitsi suurte probleemidega, sealhulgas ülesaamine kriisi negatiivsetest sotsiaalsetest ja poliitilistest tagajärgedest, ning väliste riskidega, mis tulenevad geopoliitilisest ebastabiilsusest ja majanduslikust natsionalismist. Ta peaks püüdma kasutada oma märkimisväärset majanduslikku ja poliitilist potentsiaali, et edendada edumeelsemat ja majanduskasvule suunatud majandus-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitikat, mis tagab majanduskasvust tuleneva kasu õiglase jaotamise; vastata kiirele vajadusele võidelda kliimamuutuste vastu, rahastada üleminekut jätkusuutlikuma Euroopa poole (ELi lepingu artikli 3 kontekstis) ning kasutada ära tehisintellekti, digiteerimise ja tööstuse 4.0 arengust tulenevaid võimalusi. See kõik esitab eelarvele suurmaid nõudmisi. Komitee teeb kooskõlas Euroopa Parlamendi seisukohaga (1) ettepaneku, et kulud ja tulud ulatuksid 1,3 %ni kogurahvatulust. Kavandatud kohustuste tase 1,11 % ELi kogurahvatulust on liiga tagasihoidlik, et viia ELi poliitilist tegevuskava ellu usaldusväärselt.

1.3.

Kooskõlas komitee arvamusega, milles käsitletakse aruteludokumenti ELi rahanduse tuleviku kohta, (2) kordab komitee, et ELi poliitilise kriisi ületamiseks on eurooplastel vaja rohkem (ja paremat) Euroopat. Praegu ELile antud pädevused ja rahalised vahendid on üha vähem vastavuses eurooplaste murede ja ootustega.

1.4.

Komitee tunnustab komisjoni ettepanekuga tehtud struktuurilisi ning paindlikkuse ja suutlikkusega seotud parandusi koostoime edendamiseks, samuti ELi omavahendite tulude osakaalu suurendamist. Viimane on aga ebapiisav. Komisjoni ettepanekus mitmeaastase finantsraamistiku kohta pärast 2020. aastat hõlmavad tulud üksnes osa kõrgetasemelise omavahendite töörühma (HLGOR) ja Euroopa Parlamendi ettepanekutest, millega toetatakse mitmekesisemaid omavahendite lisaallikaid.

1.5.

Kuigi komitee mõistab komisjoni ettepaneku põhjusi, väljendab ta siiski rahulolematust selle üle, et võrreldes praeguse eelarvega vähendatakse ettepanekus mitmeaastase finantsraamistiku kohta aastateks 2021–2027 Euroopa Regionaalarengu Fondi vahendeid ja ühtekuuluvusfondi vahendeid püsivhindades vastavalt 12 % ja 46 %.

1.6.

Komitee ei ole nõus kavandatud kulukohustuse reaalarvulise 6 % vähendamisega Euroopa Sotsiaalfondi (ESF+) puhul, võttes eelkõige arvesse institutsioonide hiljutist ühist teadaannet Euroopa sotsiaalõiguste samba ja kvaliteetsete töökohtade eesmärgi kohta 2017. aasta novembris. Kooskõlas oma hiljutise arvamusega Euroopa sotsiaalõiguste samba rahastamise kohta (3) oleks komitee oodanud, et samba põhimõtted ja vajadus seda rakendada, eriti seoses tööhõivega, oleksid olnud üks suunanäitajaid järgmises mitmeaastases finantsraamistikus kavandatud kulukohustuste eraldamise ettepanekus. Tuleks luua eraldi programm, et aidata liikmesriikidel rakendada Göteborgi deklaratsiooni Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta eesmärgiga toetada neid reformide läbiviimisel, et ergutada kvaliteetsete töökohtade loomist kestliku arengu kontekstis.

1.7.

Komitee leiab, et ühtekuuluvuspoliitika rahastamine (Euroopa Regionaalarengu Fond, ühtekuuluvusfond ja Euroopa Sotsiaalfond kokku) tuleks mitmeaastases finantsraamistikus aastateks 2021–2027 säilitada püsivhindades ja vähemalt samade vahenditega nagu praeguses mitmeaastases finantsraamistikus.

1.8.

Komitee väljendab heameelt komisjoni märgitud olulisemate strateegiliste investeeringute üle, mis avavad tee Euroopa tulevasele jõukusele ja tema juhtrollile ülemaailmsete kestliku arengu eesmärkide saavutamisel. Sellegipoolest on komitee kindlalt veendunud, et kestliku arengu eesmärke ja ennekõike tegevuskava aastani 2030 oleks pidanud käsitlema nähtavamalt, sest tegevuskava aastani 2030 on kindlasti lähiaastatel ELi üldine strateegia.

1.9.

Komitee tunnustab keskkonna- ja kliimameetmete kulukohustuste olulist suurendamist (+ 46 %). Toetades ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja ELi eesmärke, mis aitavad saavutada vähese CO2-heitega majandusele ülemineku ELis aastaks 2050, märgib komitee siiski, et eelarvest ei ole piisavalt eraldatud vahendeid kestlikule arengule ülemineku ja kliimamuutuste vastu võitlemise jaoks.

1.10.

Komitee on arvamusel, et kuigi investeeringute stabiliseerimise mehhanismi loomine ELi eelarve raames nende euroala liikmete jaoks, keda mõjutavad riigispetsiifilised tagasilöögid, on samm õiges suunas, ei ole kavandatud kulukohustused ei laenutagatiste ega ka eespool nimetatud laenude intressimaksete toetuste jaoks piisavad, et kriisi ajal olukorda muuta. See euroala võimaliku eelarve ainulaadne ja piiratud programm ei ole osa ühestki majandus- ja rahaliidu reformistrateegiast, mida nimetatakse mitmeaastases finantsraamistikus pärast 2020. aastat.

1.11.

Komitee peab küsitavaks kulukohustuste kavandatud kärpeid (reaalarvudes –15 % ELi 27 liikmesriigis, sealhulgas Euroopa Arengufond, ajavahemikus 2014–2020 ja 2021–2027) ühises põllumajanduspoliitikas (ÜPP). Nende kärbete tõttu on võimatu rakendada kestliku maaelu arengu mudelit, mis on ÜPP uue reformi üldine eesmärk, ja muid eesmärke, mis on seatud toidu ja põllumajanduse tulevikku käsitlevas komisjoni hiljutises teatises.

1.12.

Komitee avaldab komisjonile kiitust uue omavahendite kogumi ettepaneku eest. Siiski leiab ta, et praeguste ettepanekutega ei saavutata tõenäoliselt piisavalt autonoomseid, läbipaistvaid ja õiglasi omavahendeid. Küll aga pooldab komitee eesmärki viia viivitamata ellu selle süsteemi ühtne reform, et suurendada omavahenditest saadava tulu osa ja tagada, et tulu loomise meetodid täiendavad ja tugevdavad ELi poliitika eesmärke. Reform peaks tuginema kõrgetasemelise omavahendite töörühma ja Euroopa Parlamendi soovitustele. Komitee juhib Euroopa institutsioonide tähelepanu keerukusele, mis kaasneb kõigi nende omavahendite rakendamisega ajavahemikus 2021–2027.

1.13.

Komitee tunneb heameelt tagasimaksete (või tšekkide) kavandatava kõrvaldamise üle riikide puhul, kes on teinud ELi eelarve vahenditesse suuri sissemakseid.

1.14.

Komitee toetab ettepanekut, millega muudetakse ELi rahaliste vahendite saamine liikmesriikide jaoks sõltuvaks õigusriigi põhimõtte kui ELi lepingu artiklis 2 sätestatud liidu väärtuste põhisamba austamisest, ning leiab, et tingimuslikkust võiks laiendada muudele ELi aluslepingutes hõlmatud, õigusriigiga seotud põhimõtetele ning palub seetõttu komisjonil ja Euroopa Parlamendil seda võimalust uurida.

1.15.

Komitee pooldab InvestEU tagatise kaudu tehtud investeeringute toetamist ja kavatsust kaasata teisi partnereid, nagu riiklikud tugipangad ja -asutused ning rahvusvahelised finantsasutused (nt Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank), kuid peab kahetsusväärseks, et vahendite suurus on piisav üksnes selleks, et tagada varasemate EIP (4) laenu mahtude jätkumine, ja et neis ei võeta arvesse suurt ELi investeeringute puudujääki. Komitee nõuab samuti muudatuste rakendamist InvestEU töös, tagamaks, et rohkem vahendeid suunatakse madalaima sissetulekuga riikidesse. ELi programmid peaksid selge eesmärgina sisaldama pigem lähenemise kui erinevuse edendamist.

1.16.

Komitee on mures, et stabiilsuse ja kasvu pakti ning muude makromajanduslike tingimuste ja ühtekuuluvuspoliitika vahendite kaasrahastamise tingimuste jäik tõlgendamine muudab juurdepääsu asjaomasele rahastamisele keeruliseks ELi liikmesriikide jaoks, kes seda kõige enam vajavad.

1.17.

Komitee avaldab heameelt digitaalmajanduse ja -ühiskonna teadus- ja arendusprogrammide kavandatava ulatusliku suurendamise üle ning rõhutab vajadust selgelt määratletud strateegia järele, et ühendada innovatsioon Euroopa kestliku tööstuspoliitikaga, mis põhineb kvaliteetsetel töökohtadel, lihtsustades muu hulgas teadusuuringute korraldajate, tööstussektori, sotsiaalpartnerite ja organiseeritud kodanikuühiskonna koostööd.

1.18.

Komitee avaldab heameelt kavandatud muudatuste üle, mis on seotud olulise reaalse suurendamisega rubriikides „Ränne ja piirihaldus“ ja „Naabrus ja maailm“ sisalduvate programmide puhul. Ülioluline on võtta vastu ühine varjupaigapoliitika, mis on kooskõlas rahvusvahelise õigusega ning solidaarsusega pagulaste vastu ja liikmesriikide vahel. Kiiresti on vaja luua ka ELi rändepoliitika. Komitee nõuab, et neile küsimustele pööratakse mitmeaastase finantsraamistiku aastateks 2021–2027 elluviimisel eritähelepanu.

1.19.

Komitee kordab, et Euroopa poolaasta peaks olema ELi eelarvete rakendamise keskpunktis, kasutades võimalikult palju uue mitmeaastase finantsraamistiku paindlikkust. Sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna jõulisem osalemine Euroopa poolaastas on vajalik, et rakendada tõhusamalt ja demokraatlikumalt poolaasta suuniseid ning ühendada riiklikud ja Euroopa valdkonnad.

1.20.

Komitee kutsub ELi institutsioone ja liikmesriikide valitsusi üles tõhustama tööd 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistikuga, et selle saaks heaks kiita kavandatava ajakava kohaselt enne järgmisi Euroopa Parlamendi valimisi.

2. Komisjoni ettepanek mitmeaastase finantsraamistiku kohta aastateks 2021–2027

2.1.

Komitee arvamuses käsitletakse Euroopa Komisjoni 2. mail 2018. aastal esitletud paketti. See hõlmas teatist mitmeaastase finantsraamistiku kohta, (5) nelja ettepanekut nõukogu nelja määruse kohta, (6) ja ettepanekut nõukogu otsuse kohta, milles käsitletakse omavahendite süsteemi (7).

2.2.

Kavandatud kulukohustuste assigneeringute piirmäär aastateks 2021–2027 on 1 135 miljardit (2018. aasta hindades, sealhulgas Euroopa Arengufond (EAF)) ehk 1,11 % kogurahvatulust, mis on rohkem kui 1 082 miljardit eurot (välja arvatud Ühendkuningriigi osamakse) ehk 1,16 %ga kogurahvatulust (välja arvatud Ühendkuningriik) ajavahemikul 2014–2020. Kavandatud maksete assigneeringute piirmäär samaks ajavahemikuks on 1 105 miljardit eurot (2018. aasta hindades, sealhulgas EAF) ehk 1,08 % kogurahvatulust, mis on rohkem kui 1 045 miljardit eurot ehk 0,98 % kogurahvatulust.

2.3.

Kavandatud muudatused hõlmavad olulist reaalset suurendamist võrreldes mitmeaastase finantsraamistikuga aastateks 2014–2020 (EL 27 koos EAFiga) sellistesse rubriikidesse kuuluvate programmide puhul nagu ühtne turg, innovatsioon ja digitaalvaldkond (+ 43 % ehk 166,3 miljardit eurot ja 14,7 % kogueelarvest, millest 13,1 miljardit eurot on ette nähtud InvestEU programmile), ränne ja piirihaldus (+ 210 % ehk 30,8 miljardit eurot ja 2,72 % kogueelarvest) ning naabrus ja maailm (+ 14 % ehk 108,9 miljardit eurot ja 9,6 % kogueelarvest). Sellegipoolest tehakse reaalselt märkimisväärseid kärpeid järgmistes programmides: ühtekuuluvus ja väärtused (–12 % ehk 242,2 miljardit eurot regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika klastri puhul ja –10 % ehk 330,6 miljardit eurot ühtekuuluvuspoliitika puhul) ja loodusvarad ja keskkond (–16 % ehk 336,6 miljardit eurot ja 29,7 % kogueelarvest) ning kõige olulisemalt ühtekuuluvuspoliitika (–10 %) ja ÜPP puhul (–15 %).

2.4.

Tulupoolel hõlmab pakett ettepanekuid liidu omavahendite süsteemi lisaelementide kohta, samal ajal kui ettepanekus nõukogu otsuse kohta soovitatakse suurendada iga-aastast omavahendite sissenõudmise ülemmäära 1,29 %-ni kogurahvatulust maksete puhul ja 1,35 %-ni kogurahvatulust kulukohustuste puhul, et vastata suuremale rahastamisvajadusele, mis tuleneb Euroopa Arengufondi integreerimisest, ning rahastada uusi prioriteete, tagades samal ajal piisava kindlusvaru finantskohustuste täitmiseks.

2.5.

Lisaks kavandatud suurendamisele on komisjon toetanud ELi rahastamise struktuuri muutmist. Traditsiooniliste omavahendite osakaal peaks veidi langema, st 15,8 %-lt 15 %ni, nagu ka liikmesriikide osamaksete osakaal: 83 %-lt 72 %ni tänu kogurahvatulupõhiste osamaksete kavandatavale vähendamisele 71 %-lt 58 %ni. Käibemaksupõhiste omavahendite kasutamise reformi tulemusena suureneb nende osakaal 11,9 %-lt 14 %ni. Kasutusele tuleb võtta uued omavahendid, sealhulgas osamaksed heitkogustega kauplemise süsteemist, kavandatud uuest äriühingu tulumaksu ühtsest konsolideeritud maksubaasist pärast selle järkjärgulist kehtestamist, ja liikmesriikide osamaksed, mis on seotud ringlusse võtmata plastpakendijäätmetega. Need uued vahendid võiksid moodustada 12 % ELi kogueelarvest.

2.6.

Komisjon teeb ettepaneku, et ühtekuuluvuspoliitika raames rahaliste vahendite saamiseks peavad liikmesriigid vastama teatavatele makromajanduslikele tingimustele, viima ellu struktuurireforme ning täitma stabiilsuse ja kasvu pakti nõudeid. Nende täitmine eelnevate aastate jooksul on uuest investeeringute stabiilsuse funktsioonist abisaamise tingimus. Lisaks teeb komisjon ettepaneku suurendada liikmesriikide kaasrahastamismäära projektides, et leevendada ühtekuuluvuspoliitika ja ühise põllumajanduspoliitika ressurssides ettenähtud märkimisväärseid kärpeid.

2.7.

Määruse ettepaneku (milles käsitletakse eelarve kaitsmist õigusriigi toimimise üldistunud puuduste korral) eesmärk on karistada liikmesriikide tegevust, mis kahjustab või ohustab kahjustada usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtteid või liidu finantshuvide kaitset, eelkõige kui see tuleneb rünnakutest kohtute sõltumatusele. Karistused võivad viia asjaomasele liikmesriigile tehtavate ELi maksete ja kulukohustuste vähendamise ja peatamiseni. Karistused võetakse vastu komisjoni ettepanekul, mille nõukogu võib kvalifitseeritud häälteenamusega tagasi lükata.

3. Üldised märkused

Poliitiline kontekst ja üldised eesmärgid

3.1.

Arvestades siseseid ja väliseid ohtusid ja riske, millega EL peab järgmisel aastakümnel silmitsi seisma, vajab EL selget poliitilist strateegiat ja tugevat eelarvet. Kooskõlas ka oma varasema arvamusega „Aruteludokument ELi rahanduse tuleviku kohta“ (8) ja Euroopa Parlamendi resolutsiooniga (9) teeb komitee seega ettepaneku, et 2021.–2027. aasta kulukohustusi tuleks suurendada 1,3 %ni kogurahvatulust.

3.1.1.

Rahandus- ja majanduskriis ning selle haldamine Euroopa poliitikakujundajate poolt on jätnud oma jälje mitmes Euroopa riigis, põhjustades konkurentsivõime kaotust, majanduskasvu aeglustumist, vaesust, ebavõrdsust, sotsiaalse ühtekuuluvuse halvenemist ning samuti riikidevahelisi erinevusi.

3.1.2.

Elanike umbusaldus riiklike ja Euroopa demokraatlike institutsioonide vastu hoogustab selliste poliitiliste voolude kasvu, mis seavad kahtluse alla demokraatlikud väärtused ja põhimõtted ning ELi enda. Mõni neist poliitilistest liikumistest on jõudnud või jõuab tõenäoliselt lähiajal teatavate ELi liikmesriikide valitsustesse ja on mõjutanud Brexiti referendumi tulemusi.

3.1.3.

Euroopa Liidu naabruskonda mõjutavad tõsiselt muu hulgas järgmised probleemid: ebademokraatlike ja/või autoritaarsete valitsuste üha suurenev esiletõus; Süüria sõda ning selle piirkondlik ja üleilmne mõju; suur poliitiline ebastabiilsus ja relvakonfliktid Lähis-Idas ning Põhja-Aafrikas ja Saheli piirkonnas ning Aafrika demograafiline surve ja sellest tulenev rändeliikumine Euroopasse.

3.1.4.

Üks nende tegurite tagajärgi on pagulaste ja rändajate vood, mis jõuavad Vahemere kaudu Euroopasse. Ülioluline on võtta vastu ühine varjupaigapoliitika, mis on kooskõlas rahvusvahelise õigusega ning solidaarsusega pagulaste vastu ja liikmesriikide vahel. Kiiresti on vaja luua ka ELi rändepoliitika. Need probleemid ja arengukoostöö tugevdamine ennekõike Aafrika riikidega nõuavad mitmeaastases finantsraamistikus aastateks 2021–2027 erilist tähelepanu. Komisjoni ettepanekus on seda ulatuslikult kajastatud, kuid peamiselt seoses julgeoleku aspektidega.

3.1.5.

USA praeguse valitsuse otsused ja ühepoolne taandumine väga olulistest kokkulepetest suurendavad üleilmset geopoliitilist ebastabiilsust ja vastuolu paljude Euroopa poliitikavaldkondadega, sealhulgas kaubanduspoliitika, keskkonnapoliitika ja kliimamuutuste vastu võitlemine, naabruspoliitika, rahu edendamine, tuumarelvade keelamine, mitmepoolsus välissuhetes ja ÜRO süsteemi toetamine.

3.1.6.

Euroopa peab nende riskidega toime tulema, kasutades võimalikult hästi ära oma suutlikkust ja arendades oma potentsiaali valdkondades, nagu teadusuuringud, innovatsioon ja tehnoloogiline areng, inimkapital, äriühingute ja majanduse konkurentsivõime ja ekspordisuutlikkus. Samuti peaks ta nii ELis kui ka suhetes muu maailmaga suurendama ja täpsustama oma demokraatlikke väärtusi ja õigusriigi põhimõtte täielikku austamist, väärtusi, mis iseloomustavad õiglast, võrdsusel ja solidaarsusel põhinevat ühiskonda, ning rahu ja mitmepoolsuse kaitsmist rahvusvahelistes suhetes. Ka kõige selle jaoks on vajalik tugev ELi eelarve.

3.1.7.

Komisjon ja Euroopa Parlament on teinud ettepanekud ELi ja majandus- ja rahaliidu reformi jaoks, millega edendatakse suuremal või vähemal määral ulatuslikumat integratsiooni. Selle protsessi lõpuleviimine on ebakindel. Ühtne turg ei ole veel lõpule viidud ja see koos innovatsiooni aeglustumise ja oskuste nõudlusele mittevastavuse süvenemisega seab ohtu Euroopa konkurentsivõime. Euroopa Ülemkogu kiitis Göteborgis heaks deklaratsiooni Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta. Kõigi nende eesmärkide saavutamine nõuab ELilt ja tema liikmesriikidelt olulise rahalise ja poliitilise kohustuse võtmist, et olemasolevate rahaliste vahendite investeerimine oleks tulemuslik ja tõhus. Edu sõltub sotsiaalpartnerite ja organiseeritud kodanikuühiskonna aktiivsest kaasamisest otsuste tegemise protsessi.

3.1.8.

Euroopa majanduse tulevikku ohustab peamiselt investeeringute puudujääk ja mahajäämus nendest, kes on maailmas innovatsiooni ja selle turuletoomise valdkonnas juhtpositsioonil. Investeeringute suhe SKPsse on kaugel kriisieelsest tasemest.

3.1.9.

Investeeringute edendamine kestlike ja kvaliteetsete töökohtade loomiseks, tootlikkuse parandamine ning majanduse ja äriühingute ajakohastamine, tööstuse ja innovatsiooni ning liikmesriikide vahelise lähenemise edendamine, keskkonnahoidliku ülemineku ja digiteerimise käsitlemine, sotsiaalsamba arendamine, sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamine ja vaesuse kõrvaldamine, Pariisi kokkuleppe ja ÜRO kestliku arengu eesmärkide ja kohustuste täitmine – need peaksid olema peamised Euroopa kestliku arengu mudeli saavutamise põhieesmärgid. Selle jaoks on vajalik tugev 2021.–2027. aasta eelarve kohandatud programmidega, mis annavad võimalikult palju Euroopa lisaväärtust.

3.1.10.

Võttes arvesse neid ja muid aspekte, leiab komitee, et EL vajab edasipüüdlikke eelarveid, mis on osa sellistest poliitikavahenditest, millega töötatakse välja selge strateegia liidu tugevdamiseks, pakkudes ulatuslikumat integratsiooni, suuremat demokraatiat, tugevamat toetust sotsiaalpartneritele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele nii ELis kui ka väljaspool, suuremat toetust äriühingutele keskkonna- ja digitaalsete probleemide lahendamisel ning tugevamat sotsiaalset mõõdet ja jõulisemat maaelu toetamist. Ainult nii saab EL sisemisi tõmbejõude piirata ja need ületada ning tegeleda geopoliitiliste välisohtudega.

Uue mitmeaastase finantsraamistiku kulude pool

3.2.

Komisjoni ettepanek näib aga olevat liigselt suunatud praeguse olukorra säilitamisele, mistõttu ELi uute probleemide ulatus ja olemus ning eesmärgid ja nende saavutamiseks olemasolevad vahendid ei lähe omavahel kokku.

3.3.

Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 sätestatakse, et EL peab toetama säästvat arengut ja austama keskkonda. Kliimamuutuste vastane võitlus on nüüd seatud esmatähtsale kohale, sealhulgas komitees, ja see toimib üleilmse tegevusraamistikuna mitte ainult avaliku sektori, vaid ka majanduselus osalejate, töötajate ja kodanike jaoks. Selle tulemusena tuleb viia ellu ja ennekõike rahastada ulatuslikku majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaalast üleminekut (10).

3.4.

Komitee väljendab heameelt eelarve struktuuri muutmise üle rubriikide ümberkorraldamise ja programmide konsolideerimise ning paindlikkusmehhanismide tõhustamise teel, muutes mitmeaastase finantsraamistiku paindlikumaks ja säilitades selle stabiilsuse.

3.5.

3.5.1.

Tõendid osutavad, et kriisi tõttu on ilmnenud uued erinevused elaniku kohta arvestatavas sissetulekus, eriti põhja ja lõuna vahel (11). Kuigi ELi 27 liikmesriigi vähemarenenud piirkondade (SKP elaniku kohta on alla 75 % ELi keskmisest) elanike osakaal on alates 2010. aastast vähenenud, on ELi 27 liikmesriigi üleminekupiirkondade (SKP elaniku kohta 75–90 % ELi keskmisest) elanike osakaal tõusnud. Küll aga on see osaliselt tingitud sellest, et ELi 27 liikmesriigi arenenud piirkondade elanike osakaal on kriisi mõjul langenud (12). Niisiis on toimunud lähenemine, kuid alati ei ole see sissetulekute ülespoole ühtlustumine. Vaja on rohkem avaliku sektori investeeringuid tervishoidu, haridusse ja sotsiaalsesse kaasatusse, eriti kohalikul ja piirkondlikul tasandil, järgides kuldreeglit, mida komitee on soovitanud oma mitmes hiljutises arvamuses: investeerimiskulusid, ennekõike pikaajalist kestlikku arengut edendavaid investeerimiskulusid, ei võeta arvesse stabiilsuse ja kasvu paktis märgitud eelarvepuudujääkidega seotud eesmärkide täitmiseks. Nii tagatakse riikide rahanduse pikaajaline jätkusuutlikkus.

3.5.2.

Sellega seoses märgib komitee, et majanduslikud ja sotsiaalsed tingimused on piirkonniti märkimisväärselt erinevad, kusjuures need erinevused on viimastel aastatel tekkinud isegi suhteliselt jõukamates riikides. Ühtekuuluvuspoliitikas tuleks seda kajastada, kehtestades uued alternatiivsed sotsiaalsed näitajad, nagu tööhõive ja sihtrühmade aktiivsuse määr, aga ka vaesuse ja sotsiaalse kaasamise meetmed lisaks suhtelisele SKP-le elaniku kohta.

3.6.

Komitee ei ole nõus kavandatud tegelike kärbetega seoses Euroopa Sotsiaalfond Plussi (ESF+) kulukohustustega (–6 % reaalväärtuses perioodiks 2021–2027 võrreldes perioodiga 2014–2020). Tegelik kärbe on suurem, sest fondi ESF+ lisatakse noortegarantii. Kõnealune fond peaks tegelikkuses jääma vähemalt samale tasemele 2020. aasta väärtustega, arvestades et sellest pakutakse põhilisi rahalisi vahendeid, mille abil saab EL toetada Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamist, mis on väga oluline, et tugevdada ELi sotsiaalset mõõdet ja edendada sotsiaalstandardite ülespoole ühtlustumist. Riiklikud kaasrahastamise miinimummäärad ei tohiks tõusta, sest vastasel korral takistaks see mõnel liikmesriigil investeerimast mõnda piirkonda, jättes seega kasutamata Euroopa lisaväärtuse loomise võimalusi. Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamisega saab edendada euroala liikmesriikide hulgas suuremat vastupanuvõimet ja seeläbi majandus- ja rahaliidu toimimist. Sotsiaalpartnerite ühismeetmed Euroopa, riiklikul ja piirkondlikul tasandil on selle saavutamisel vältimatu vahend. Komitee väljendab seetõttu kahetsust, et erinevalt praegusest programmitöö perioodist, ei mainita neid sõnaselgelt määruse eelnõus, ja kutsub komisjoni üles seda sätet ennistama.

3.7.

Komitee leiab, et ühtekuuluvuspoliitika rahastamine (Euroopa Regionaalarengu Fond, ühtekuuluvusfond ja Euroopa Sotsiaalfond koos) tuleks mitmeaastases finantsraamistikus aastateks 2021–2027 säilitada püsivhindades ja vähemalt samade vahenditega nagu praeguses mitmeaastases finantsraamistikus.

3.8.

Komitee on kooskõlas oma arvamusega „Toidutootmise ja põllumajanduse tulevik“ (13) veendunud, et vaja on minna edasi ühise põllumajanduspoliitika uue reformiga, mille käigus säilitatakse selle kaks sammast, kuid suunatakse need ümber, andes rohkem otsetoetust põlluharijatele ja karjakasvatajatele, väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele ja põllumajanduslikele pereettevõtetele, ning et maaelu arengu vahendeid tuleks kasutada, et edendada jätkusuutlikku mudelit, milles võetakse arvesse Pariisi kokkuleppe ja ÜRO kestliku arengu eesmärkide raames võetud kohustusi. Maapiirkondade sotsiaalse taristu rahastamine Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist on olnud väga oluline osa ELi aktiivsest poliitikast, mille eesmärk on võidelda maapiirkondade rahvastikukao vastu, ja on toetanud maapiirkondade elanikke, põllumajandustootjaid ning väikeettevõtjaid ja kogukondi. Märkimisväärsed kärped, mida komisjon ühise põllumajanduspoliitika jaoks kavandab (–15 %), raskendavad selles suunas liikumist või isegi komisjoni teatises „Toidutootmise ja põllumajanduse tulevik“ sõnastatud eesmärkide saavutamist.

3.9.

Komitee väljendab heameelt ettepaneku üle luua ELi eelarve raames euroala jaoks stabiliseerimismehhanism. Kõnealuse mehhanismi eesmärk on kaitsta investeerimiskulutusi euroala liikmesriikides riigispetsiifiliste tagasilöökide puhul, mis avaldavad survet nende riigieelarvele. Seda reformi on vaja, et muuta Euroopa majandus- ja rahaliit vastupanuvõimelisemaks ja vältida liikmesriikidevaheliste erinevuste teket.

3.9.1.

Kuid komitee leiab, et kõnealune kavandatud mehhanism ei taga piisavat stabiliseerimist kriisi korral. See lubaks üksnes piiratud kompensatsioonilaenusid kriisist mõjutatud liikmesriikidele. 30 miljardi euro suurune summa on ebapiisav selleks, et võimaldada laenu andmist korraga rohkem kui ühele riigile (14). Samamoodi pakuks nende madala intressimääradega laenude toetamine aastas kuni 600 miljoni euroga liikmesriikide jaoks tähtsusetut kergendust ega tagaks seega euroalal piisavat stabiliseerimist. Esimene samm parema stabiliseerimisvõime suunas oleks anda rohkem tegutsemisruumi maksekohustuste täitmisel, mis nõuaks osamaksete kõrgemat ülemmäära.

3.9.2.

Komitee väljendab muret selle üle, et komisjoni ettepanekud järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kohta ei sisalda sätteid Euroopa majandus- ja rahaliidu ning selle juhtimise reformi ega eelarvelise mõju kohta, eelkõige seoses Euroopa Valuutafondi loomisega, või kodanikeni jõudvate teenuste või hüvitiste kohta, nagu töötushüvitis, mis täiendaksid kriisi ajal liikmesriikide omi.

3.10.

InvestEU fond toetub endisele Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondile. Sellel on sama iga-aastane osamakse ja samad prognoosid mõjude kohta koguinvesteeringutele. Investeeringud neljas poliitikavaldkonnas (jätkusuutlik taristu; teadusuuringud, innovatsioon ja digiteerimine; väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad ning sotsiaalvaldkonna investeeringud ja oskused) on kõik õiges suunas. Komitee väljendab ennekõike heameelt neljanda üle, sest sellega saab soodustada projektide rahastamist sellistes üliolulistes valdkondades nagu oskused, haridus, koolitus, sotsiaaleluruumid, sotsiaalne innovatsioon ning rändajate, pagulaste ja haavatavate inimeste integratsioon. See kohustus garanteerida osa EIP laenudest ja võimalik, et ka teiste riiklike pangandusasutuste laenudest väärib heakskiitu, kuid sellest piisab ainult eelneva krediiditaseme säilitamiseks, samal ajal kui osa liikmesriike, kus elanike sissetulek on suhteliselt väike, ei pruugi ikkagi kasu saada. ELi investeeringute lõhe vähendamiseks on vaja teha suuremaid pingutusi.

3.11.

Ühtekuuluvuspoliitika põhieesmärk on edendada ülespoole suunatud majanduslikku ja sotsiaalset lähenemist liikmesriikides. Jäikade tingimuste kehtestamine võib takistada juurdepääsu ühtekuuluvuspoliitika vahenditele nende liikmesriikide ja piirkondade puhul, kes neid kõige enam vajavad, st kus sissetulek on madalam või võlakoormus suurem. Komitee arvamuses 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku kohta (15) öeldu kehtib jätkuvalt: „komitee [on] tegelikult vastu ühtekuuluvuspoliitika fondide eraldamisel makromajandusliku tingimuslikkuse kohaldamisele“. Sellegipoolest pooldab komitee ühtekuuluvuspoliitika rakendamist Euroopa poolaastaga kehtestatud suuniste kohaselt, milles nähakse ette sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide tõhustatud osalus nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil.

3.12.

Euroopa Regionaalarengu Fondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Sotsiaalfondi kaasrahastamise nõuete range kohaldamisega takistati nende kasutamist mõnes kõige enam rahastamist vajanud riigis äärmusliku kokkuhoiupoliitika ajal, põhjustades erinevuste suurenemist. Ka praegu piiravad need mõnes riigis juurdepääsu neile fondidele ja see võib jätkuda ka edaspidi, kui 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistikuga suurendatakse liikmesriikidepoolse kaasrahastamise osakaalu. Komitee kutsub üles muutma kaasrahastamise kriteeriume paindlikumaks, nii et iga liikmesriigi majanduslikku ja finantsolukorda võetaks arvesse nagu ka eespool, käesolevas investeeringukulusid käsitlevas peatükis märgitut seoses stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärkidega.

3.13.

Mõne äärmusliku kokkuhoiupoliitika perioodil kehtestatud või edendatud struktuurireformi kogemuse põhjal tundub olevat loogiline suhtuda kahtlusega sellesse, et juurdepääs ühtekuuluvuspoliitika fondidele tehakse sõltuvaks eespool nimetatud reformide üldisest rakendamisest. Komitee ei ole reformide vastu, kuid peab oluliseks täpsustada, mis liiki reforme silmas peetakse. Mitmes arvamuses ja viimati arvamuses 2018. aasta euroala majanduspoliitika kohta (16) kaitseb komitee struktuurireforme, millega parandatakse tootlikkuse kasvu, töökohakindlust ja sotsiaalkaitset, soosides samas investeeringuid ja tugevdades kollektiivläbirääkimisi, mis tuginevad sotsiaalpartnerite autonoomiale, ja sotsiaaldialoogi.

3.14.

Komitee väljendab heameelt teadusuuringute ja innovatsiooni programmide olulise suurendamise ning digitaalmajanduse ja -ühiskonna arendamise ettepanekute üle, sest need saavad olla aluseks tootlikkuse, palkade ja elatustaseme jätkusuutlikule ja jõulisele kasvule. On väga oluline, et olemas oleks hästi määratletud strateegia innovatsiooni ühendamiseks Euroopa tööstuspoliitikaga, millest saaksid kasu kõik liikmesriigid, eelkõige need, kelle arengutase on madalam. Sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna osalus on oluline, et määratleda ja kohaldada innovatsioonisüsteemidega hästi ühendatud tõhusat tööstuspoliitikat. Lisaks sellele nõuab praegune kontekst samuti kindlat ja tugevat keskendumist ühiskondade, demokraatia, kultuuri ja sotsiaalsete muutustega seotud teadusuuringutele.

3.15.

Samuti on vaja juhtida tähelepanu programmi „Erasmus+“ ehk ühe Euroopa identiteedile kõige enam kaasa aidanud programmi suuremale rahastamisele: 92 % võrra 26 368 miljoni euroni ajavahemikuks 2021–2027.

3.16.

Komitee väljendab heameelt rahvusvahelise koostöö ja humanitaarabi suurema rahastamise üle, kuid väljendab muret, et välismeetmed korraldatakse ümber julgeoleku ja rändesurve tulemusena – eemaldudes pikaajalisemast, alt üles suunatud, vajadus- ja riigipõhisest lähenemisviisist – ning määratletakse prioriteedid, mis võivad välja jätta kõige haavatavamad piirkonnad. Komitee kutsub üles võtma kohustuse toetada partnerriikide jõupingutusi nende oma kavade rakendamisel kestliku arengu eesmärkide täitmiseks.

Rahastamine ja omavahendid uues mitmeaastases finantsraamistikus

3.17.

Uue mitmeaastase finantsraamistikuga teeb komisjon ettepaneku teha mõned muudatused ELi eelarve rahastamises, mis on aga tagasihoidlikud, kui võrrelda neid omavahendite kõrgetasemelise rühma ja Euroopa Parlamendi ettepanekutega ja arvestada vajadust rahastada vajalikke kulutusi. Uue ettepanekuga nähakse ette järkjärguline vabanemine liidu sõltuvusest liikmesriikide osamaksetest ja aeglane üleminek finantssõltumatusele. Sel eesmärgil pakutakse välja väike arv uusi tuluallikaid.

3.18.

Mitmeaastase finantsraamistiku ettepanek on tagasihoidlik ja vähenõudlik, kuigi vaja on sidusal tegevuskaval põhinevat otsusekindlat jõupingutust. See peaks algama omavahendite kõrgetasemelise rühma ja Euroopa Parlamendi ettepanekutest omavahendite mitmesuguste lisaallikate kohta, et tugineda tulevase mitmeaastase finantsraamistiku perioodil oluliselt enam omavahenditele.

3.19.

Komitee kordab oma arvamuses „Aruteludokument ELi rahanduse tuleviku kohta“ (17) väljendatud seisukohti, millega toetati lõpparuandes „ELi rahanduse tulevik“ esitatud analüüsi. Lõpparuande koostas kõrgetasemeline omavahendite töörühm, (18) mille esimees on Mario Monti. Eriti tähtis on, et uus mitmeaastane finantsraamistik pärast 2020. aastat sisaldab valdavalt autonoomseid, läbipaistvaid ja õiglaseid omavahendeid. Need laekuksid otse ELi eelarvesse ilma liikmesriike läbimata, kuid suurendamata maksukoormust ja koormamata praegusest rohkem kõige ebasoodsamas olukorras olevaid kodanikke ning väikesi ja keskmise suurusega ettevõtjaid.

3.20.

Nagu märgitud komitee arvamuses „Aruteludokument ELi rahanduse tuleviku kohta“17, oleks mõnel uuel kõrgetasemelise omavahendite töörühma aruandes kavandatud ressursil Euroopa lisaväärtus tulude aspektist, kuna need kogutakse kõige asjakohasemal tasandil, et määratleda piiriülene maksubaas ja tasakaalustada ülemaailmset mõju keskkonnale: ettevõtete (äriühingu tulumaksu ühtne konsolideeritud maksubaas) (19) ja eriti hargmaiste ettevõtete, finantstehingute, kütuste ja süsinikdioksiidi heite maksustamine.

3.21.

Nagu väidab kõrgetasemeline omavahendite rühm, võimaldab äriühingu tulumaksul põhinev omavahend „parandada ühtse turu toimimist“. Samal ajal lihtsustab ja ühtlustab äriühingu tulumaksu ühtne konsolideeritud maksubaas eeskirju kogu ELis ja piirab maksukonkurentsi kahjulike elementide ulatust.

3.22.

Digiteenuste maks – juhul kui see on asjakohaselt välja töötatud – võiks kajastada Euroopa lisaväärtust, sest maksustamise eesmärgil kasutatav asukoht võib olla üsna erinev tehingute asukohast, kuid see on ajutine lahendus.

3.23.

Komitee juhib Euroopa institutsioonide tähelepanu keerukusele, mis kaasneb kõigi nende omavahendite rakendamisega ajavahemikus 2021–2027.

3.24.

Parandatud keskkonnastandardite ja kliimamuutuste vastu võitlemisega seotud osamaksed tõotavad samuti Euroopa lisaväärtust ja on tihedalt seotud ELi kestliku arengu mudeli strateegilise eesmärgiga. Lisaks sellele saavad ainult ühised energia- ja keskkonnakahju maksud tagada ausa konkurentsi ühtsel turul. Sellega seoses teeb komisjon ettepaneku ringlusse võtmata plastjäätmete ja heitkogustega kauplemise süsteemiga seotud osamaksete kohta. Tuluallikaid tuleks üritada leida muu keskkonnareostuse lõivudest, mis tekitavad kulusid rohkem kui ühes liikmesriigis. Näidetena võib tuua maanteekütuse ja lennukipileti maksud, nagu soovitavad Euroopa Parlament ja omavahendite kõrgetasemeline rühm, ja süsinikdioksiidimaksu kehtestamise. Kiiresti on vaja hakata selliste uute tuluallikate üle otsustama, mis on kooskõlas ELi laiema poliitilise tegevuskavaga, ja neid rakendama.

3.25.

Komisjon teeb ühtlasi ettepaneku praeguste käibemaksupõhiste omavahendite lihtsustamiseks, kuna need on praegu riikidevaheliste käibemaksumäärade erinevuste tõttu keerulised. Teretulnud oleks ühtne maksumäär kõigis liikmesriikides. Praeguse ettepanekuga suurendatakse tulu vähesel määral. Kuid käibemaksu osakaal jääb põhiliselt sarnaseks kogurahvatulu tasemega, sest see kajastab üldist majandustegevust liikmesriigi piires, mitte konkreetseid ELi poliitikaeesmärke.

3.26.

Ühendkuningriigi EList lahkumine annab võimaluse lõpuks järk-järgult kaotada tagasimaksete süsteem, mis vähendas ühtlasi Ühendkuningriigi ja mõne teise liikmesriigid makseid. See on kiiduväärt, nagu ka tagasipöördumine olukorra juurde, kus ELi eelarvesse laekub 90 % tollitulust, kuna liikmesriikide tollimaksude kogumise kulud vähenevad. Väike lisa võiks tulla Euroopa Keskpanga kasumist (emissioonitulu). Sellegipoolest jäävad need uued omavahendite vormid kokkuvõttes liiga väikesteks ja ebakindlateks, et anda lootust, et need võimaldaksid oluliselt vähendada kogurahvatuluga seotud osamakseid.

4. Konkreetsed märkused

4.1.

Komitee toetab ettepanekut, millega muudetakse ELi rahaliste vahendite saamine liikmesriikide jaoks sõltuvaks õigusriigi põhimõtte kui ELi lepingu artiklis 2 sätestatud liidu väärtuste põhisamba austamisest, tingimusel, et selle rakendamine ei karista neid kodanikke või ettevõtjaid, kes saavad praegu ELi fondidest toetust. Kuna eelarve on kõigi liidu poliitikameetmete rakendamise põhivahend, leiab komitee, et kõnealust tingimust võiks laiendada muudele ELi aluslepingutes hõlmatud, õigusriigiga seotud põhimõtetele, ning palub seetõttu komisjonil ja Euroopa Parlamendil seda võimalust uurida.

4.2.

Võimalikult palju tuleks kasutada paindlikkust, et edendada kuluprogrammide omavahelist ühendatust poliitikasuundade ja fondide vastastikuseks hüvanguks. Näiteks ühine põllumajanduspoliitika ja programm „Horisont“ põllumajanduse tehnoloogiliseks uuendamiseks suure tähtsusega maapiirkondades ja kestliku põllumajanduse valdkonnas; teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon, ülikoolid, programm „Erasmus+“ ja muud noortele mõeldud programmid; investeerimis- ja ühtekuuluvuspoliitika, Euroopa Sotsiaalfond ning uus Euroopa sotsiaalõiguste samba arenguprogramm, mille kohta teeb komitee käesolevas arvamuses ettepaneku, et edendada liikmesriikide vahelist lähenemist jne. Komitee väljendab seetõttu kahetsust ettepaneku üle muuta N+3 reegel N+2 (20) reegliks ja kutsub komisjoni üles seda uuesti kaaluma.

4.3.

Junckeri kava (Euroopa investeerimiskava) rakendamise praegustes hinnangutes seatakse kahtluse alla, kas selle mõju on piisav, et viia investeeringud esialgu ennustatud tasemele ja veelgi vähem tasemele, mida on vaja selleks, et vähendada oluliselt investeeringute puudujääki võrreldes 2008. aasta eelse perioodiga. Mitu madalaima sissetulekuga liikmesriiki ei saa siiani kavast piisavalt kasu. Vaja on kehtestada asjakohased mehhanismid, et vähendada sellist liikmesriikidevahelisi erinevusi suurendavat suundumust. Edendada tuleks võimalust ühendada rahastamine eri fondidest, näiteks ühtekuuluvusfond ja InvestEU.

4.4.

Sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamine ja Euroopa kodanike usalduse taastamine käivad käsikäes. Euroopa sotsiaalõiguste samba väljatöötamine võiks anda olulise panuse mõlema eesmärgi saavutamiseks, sealhulgas toetades ja juhendades liikmesriike, kes viivad läbi reforme eesmärgiga luua jätkusuutlikke, kvaliteetseid ja suurt lisaväärtust andvaid töökohti. Komitee teeb ettepaneku luua mitmeaastases finantsraamistikus 2021–2027 konkreetne Euroopa sotsiaalõiguste samba programm kohustuste najal, mille liikmesriigid on võtnud Göteborgi deklaratsiooni raames. Euroopa Sotsiaalfond+ aitaks seda kaasrahastada süsteemi alusel, mis sisaldab muu hulgas selliseid näitajaid nagu töötuse ja aktiivsuse määrad, kooliharidus ja koolist väljalangemine, SKP elaniku kohta, vaesuse ja sotsiaalse kaasatuse näitajad – nii üldised kui ka piirkondlikud näitajad – ning teatavate ebasoodsas olukorras olevate ühiskonnarühmade näitajad.

4.5.

Euroopa poolaastal peaks olema juhtroll ELi eelarvete täitmisel, kasutades võimalikult palju ära uue mitmeaastase finantsraamistiku paindlikkust, näiteks et tagada tugev sidusus ühtekuuluvuspoliitika ja muude poliitikasuundade vahel, nagu innovatsioon, investeeringud ja töökohtade loomine. Sel eesmärgil tuleb nõuetekohaselt rakendada sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna Euroopa poolaastas osalemise mehhanisme, et osalejad teaksid, kuidas ühendada oma riiklikud valdkonnad Euroopa omadega. Euroopa poolaasta rakendamist toetades hakkaksid komisjon ja nõukogu osalema otseselt riiklikes poliitikaküsimustes. Tuleb tagada, et ELi fondidest toetatavate meetmetega ei piirataks sotsiaalõigusi, töötajate õigusi ega tarbijate õigusi.

4.6.

Esmatähtsale kohale tuleb seada jõupingutused, mida Euroopa institutsioonid ja riikide valitsused kodanikuühiskonna organisatsioonide toetusel teevad, et suurendada 2020. aasta järgses mitmeaastases finantsraamistikus rahastamist ja seada prioriteedid ümber nii, nagu komitee käesolevas arvamuses välja pakub. Komitee kutsub neid üles oma tööd tõhustama, et raamistiku saaks heaks kiita kavandatud ajakava kohaselt enne Euroopa Parlamendi valimisi.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta resolutsioon järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta (2017/2052(INI)), kaasraportöörid Jan Olbrycht ja Isabelle Thomas, punkt 14.

(2) ELT C 81, 2.3.2018, lk 131.

(3) ELT C 262, 25.7.2018, lk 1.

(4) Euroopa Investeerimispank.

(5) COM(2018) 321 final.

(6) COM(2018) 322 final/2, COM(2018) 326 final, COM(2018) 327 final, COM(2018) 328 final.

(7) COM(2018) 325 final.

(8) ELT C 81, 2.3.2018, lk 131.

(9) Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta resolutsioon järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta (2017/2052(INI)), kaasraportöörid Jan Olbrycht ja Isabelle Thomas, punkt 14.

(10) Vt ka komitee arvamus NAT/735 „Euroopa kliimamuutustega seotud rahastamise pakt“, raportöör Rudy de Leeuw, ja ECO/456 „Jätkusuutliku rahastamise tegevuskava“, raportöör Carlos Trias Pintó. Seni avaldamata.

(11) ETUI/ETUC (2018) „Benchmarking Working Europe“ (Töötava Euroopa võrdlusuuringud), Brüssel: ETUI.

(12) Darvas, Z. ja Moes, N. (2018), „How large is the proposed decline in EU agricultural and cohesion spending?“ (Kui suur on ELi põllumajandusele ja ühtekuuluvusele tehtavate kulutuste kavandatud vähenemine?) Bruegel Blogi postitus, 4. mai 2018.

(13) ELT C 283, 10.8.2018, lk 69.

(14) Vt Claeys, G. (2018), „New EMU stabilisation tool within the MFF will have minimal impact without deeper EU budget reform“ (Ilma põhjalikuma ELi eelarvereformita on uuel Euroopa majandus- ja rahaliidu vahendil mitmeaastase finantsraamistiku osana minimaalne mõju), Bruegel Blog, 9. mai 2018. Selle analüüsi kohaselt on 30 miljardit eurot ligikaudu üks kolmandik Iirimaale kriisi ajal laenatud summast.

(15) ELT C 229, 31.7.2012, lk 32.

(16) ELT C 197, 8.6.2018, lk 33.

(17) ELT C 81, 2.3.2018, lk 131.

(18) „ELi rahanduse tulevik.ELi rahanduse tulevik.Kõrgetasemelise omavahendite töörühma lõpparuanne ja soovitused“Kõrgetasemelise omavahendite töörühma lõpparuanne ja soovitused“, detsember 2016.

(19) Komitee andis sellele positiivse hinnangu juba 2011. aastal oma arvamuses äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi (CCCTB) kohta (ELT C 24, 28.1.2012, lk 63) ja 2017. aastal komitee arvamuses tulumaksu ühtse (konsolideeritud) maksubaasi kohta (ELT C 434, 15.12.2017, lk 58).

(20) Komisjon vabastab automaatselt osa eelarve kulukohustustest, kui neid ei ole ära kasutatud või kui nende kohta ei ole laekunud ühtegi maksenõuet kulukohustuse võtmise aastale järgneva teise aasta lõpuks (n+2). Allikas: Euroopa Komisjon.

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/116

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Regionaalarengu Fondist ja välisrahastamisvahenditest toetatavat Euroopa territoriaalse koostöö eesmärki (Interreg) käsitlevate erisätete kohta“

(COM(2018) 374 final – 2018/0199 (COD))

(2018/C 440/19)

Raportöör:

Henri MALOSSE

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Parlament, 11.6.2018 Euroopa Liidu Nõukogu, 19.6.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 178 ja 304
Vastutav sektsioon	majandus- ja rahaliidu, majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	7.9.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	196/2/5

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa territoriaalne koostöö on ühtekuuluvuspoliitika ainulaadne vahend ning üks vähestest raamistikest, kus eri liikmesriikide riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi osalejad saavad süstemaatiliselt võtta ühismeetmeid ning vahetada tavasid ja sekkumisstrateegiaid. Võib öelda, et just siin on veidi näha Euroopa vaimu avaldumist. Vaatamata sellele, et paljud seni elluviidud projektid on aidanud luua lisaväärtust ning teha kasvu edendavaid investeeringuid, osutavad järelhindamiste tulemused selgelt mitmetele puudustele. Uues määruse ettepanekus tuleb neid puudusi paljudes sekkumisvormides arvesse võtta.

1.1.1.

Menetluste lihtsustamine – komitee nõuab märkimisväärset lihtsustamist seoses projektide mõõtmega. Koostöö hõlmab peamiselt kohaliku tasandi tegevusi. Seetõttu on vaja lihtsustada projektide vorme ja hindamismeetodeid ning rakendada uue programmiperioodi olulise elemendina ühetaolisi menetlusi.

1.1.2.

Finantsraamistik – ühtekuuluvuspoliitika on Euroopa ajavahemiku 2021–2027 strateegia üks määravaid toetuselemente, mida tuleks tehniliselt ja eelarveliselt eelisjärjekorras toetada. Komitee hoiatab eelarveeraldiste vähendamise eest, mis seaks ohtu selle tegevusprogrammi tõhususe, nähtavuse ja maine. Seega kutsub komitee Euroopa Parlamenti üles tegema ettepaneku suurendada ühtekuuluvuspoliitika assigneeringuid, eeskätt Euroopa territoriaalse koostöö jaoks.

1.1.3.

Täiendavus – komitee tunneb muret uute eeskirjade pärast, mis võivad vähendada ELi maksimaalse rahastamismäära 85 %-lt 70 %-le. Komitee nõuab, et 85 % määr säiliks väikeste projektide, kõige nõrgemate piirkondade ning kodanikuühiskonna meetmete puhul. Samuti pooldab komitee erasektori osaluse suurendamist ning Euroopa finantskorraldusvahendi InvestEU fond suuremat kasutamist tootmissektorit toetavate meetmete puhul.

1.1.4.

Finantsinstrumentide integreerimine – komitee palub komisjonil luua tõelise strateegia mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 raames kättesaadavate eri finantsinstrumentide koordineerimiseks ja integreerimiseks. Ta soovib, et komisjon esitaks selle kohta kiiresti teatise. Euroopa territoriaalne koostöö peaks olema selle hädavajaliku koordineerimise eelistatud raamistik.

1.1.5.

Tõeline partnerlus kodanikuühiskonnaga – komisjon peaks muutma kohustuslikuks sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamise nii konsulteerimisprotsessi kui ka meetmete elluviimisse, arvestades et parimaid tulemusi saavutasid projektid, kuhu oli kaasatud kodanikuühiskond. Komitee soovitab kohustada iga rakendusasutust esitama kodanikuühiskonna kaasamise partnerluskava koos hoiatusmehhanismiga.

1.1.6.

Valdkondliku keskendamise jätkamine ja arendamine – komitee peab sekkumise ja investeeringute prioriteetides toimunud arengut valdkondliku keskendamise suunas positiivseks, ent tuleks siiski täpsustada, kuidas

—	võtta arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 174 nimetatud piirkondade (saared, mäestikualad, maapiirkonnad, linnastud jne) eripärasid, pidades seejuures silmas keskendamise vajalikkust ning nähtavuse ja tõhususe tagamist, et vältida hajumist;

—	seada kõigi probleemivaldkondade puhul kesksele kohale kestlik areng ja kliimameetmed;

—	tuua Euroopa kodanikele tõepoolest lähemale, tegutsedes rohkem kohalikul tasandil.

1.1.7.

Merendusvaldkond ja saarepiirkonnad – arvestades, et merendusvaldkond on saarepiirkondade ainus keskkond, pooldab komitee, et viimased saaksid ka edaspidi esitada nii piirialade kui ka territoriaalse koostöö projekte. Vajaduse korral tuleks ette näha uus saarepiirkondade prioriteet koos eraldi eelarvega.

1.1.8.

Makropiirkondlikud strateegiad – komitee on seisukohal, et makropiirkondlike strateegiate arendamist tuleks kindlasti laiendada uutele piirkondadele (Vahemere piirkond, Balkani riigid, Karpaadid jne) ning tagada nende toetamiseks uute ELi finantsinstrumentide suurem integreerimine.

1.1.9.

Koostöö naaberriikidega – komitee tunneb heameelt naaber-/kolmandate riikide jaoks ühtse rakendamisraamistiku loomise üle. Samuti toonitab ta siinkohal sellise lähenemisviisi asjakohasust, mis kaasab samal ajal nii Euroopa territoriaalse koostöö kui ka ELi välisfondide assigneeringud. Komitee palub komisjonil selle raames tagada, et territoriaalse koostöö programmid oleksid avatud naaberriikide piirkondadele, isegi kui need ei ole ELi piirialad, et vältida asjaomastes riikides katkestuste tekitamist.

1.1.10.

Innovatsioon – komitee toetab ettepanekut seada innovatsioon prioriteetseks suunaks, millel oleks eraldi eelarve ja menetlused, mis võimaldaksid valitsusvälistele osalejatele otsest juurdepääsu. Komitee toonitab siiski, et innovatsiooni tuleb käsitleda ka ühiskondlikus ja sotsiaalses mõõtmes.

1.1.11.

Euroopa territoriaalse koostöö digitaalne komponent – praegu on Euroopa territoriaalse koostöö osalejate jaoks üheks suurimaks küsimuseks ühendatuse tagamine. Tuleb ette näha vahendid ja algatused digitaalse lõhe vähendamiseks piirkondade endi, aga ka konkreetse piirkonna linna- ja maa-alade vahel: arendada kogemuste vahetamist, vähendada digitaalset lõhet ühelt poolt piirkondade ning teiselt poolt konkreetse piirkonna linna- ja maa-alade vahel.

1.1.11.1.

Selleks soovitab komitee integreerida perioodil 2021–2027 kõigi Euroopa territoriaalse koostöö programmide struktuuri digitaaltehnoloogiale ülemineku ning uute oskustega seotud nõuded.

1.1.12.

Noortega arvestamine – noortega arvestamine on Euroopas määrav tegur. Komitee soovitab kasutada programmi „Erasmus+“ noortevahetuse – üliõpilased, praktikandid, tööotsijad, raskustes inimesed – meetodeid nii, et noored kaasataks konkreetsete liikuvusprogrammide, kutse- ja keeleõppe kaudu territoriaalsesse koostöösse. Komitee teeb ettepaneku lisada piiriülestele ja rahvusvahelistele koostööprogrammidele eraldi noortele suunatud ja noorte juhitavad ettepanekud ja sekkumisviisid.

1.1.13.

Meetmed haavatavate elanikkonnarühmade toetuseks ning horisontaalsete kriteeriumide arvessevõtmine – komitee toonitab, et oluline on näha ette täpsed eeskirjad kohustuslike tasemete kohta, mida tuleb kooskõlas ühenduse horisontaalsete põhimõtetega järgida, ning kehtestada selle jaoks miinimumkünnis (10 % meetme raames osutatud toetusest).

1.1.14.

Kodanikukaitse ning võitlus märkimisväärsete ohtude vastu – komitee kutsub komisjoni üles nägema ette selle komponendi integreerimise territoriaalse koostöö olulise suunana ning kooskõlastama seda uue kaitse- ja kodanikukaitse fondiga, mille komisjon pakkus välja mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 jaoks.

1.1.15.

Reklaam – arvestades, kuivõrd olulised on Euroopa territoriaalse koostöö raames toetavad programmid, toetab komitee kõiki algatusi, mis võimaldavad suurendada nähtavust, et tugevdada Euroopa kodanikutunnet ning tõsta teadlikkust ELi toel elluviidavatest konkreetsetest meetmetest. Komitee soovitab eelkõige luua koostööprogrammidest toetust saavates piirkondades teabepunktid, mis asuksid soovitavalt kodanikuühiskonna organisatsioonide juures.

2. Sissejuhatus

2.1. Territoriaalne ja piirialade koostöö, Euroopa meelelaad

2.1.1.

Ühise Euroopa ruumi ülesehitamise keskmes olev Euroopa territoriaalne koostöö (Interreg) on oma piiriüleste, riikidevaheliste, piirkondadevaheliste komponentide ning naaberriikidele avatusega Euroopa integratsiooni alustala: see aitab kaasa sellele, et piiridest ei saaks takistused, lähendab eurooplasi, aitab lahendada ühiseid probleeme, hõlbustab ideede ja eeliste jagamist ning ergutab ühistele eesmärkidele suunatud strateegilisi algatusi.

2.1.2.

Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 174 ja 24 moodustavad õigusraamistiku, mis võimaldab ellu viia majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse poliitikat, mille eesmärk on piirkondlike arengutasemete erinevuste vähendamine ning, sellest tulenevalt, Euroopa territoriaalne koostöö.

2.1.2.1.

Artiklis 174 sätestatakse, et „asjaomaste regioonide puhul pööratakse erilist tähelepanu maapiirkondadele, tööstuslikust üleminekust mõjutatud piirkondadele ja regioonidele, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused, näiteks väga väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimatele piirkondadele, saartele, piiriülestele ja mäestikualadele“. Komitee leiab, et see artikkel õigustab täielikult seda, et Euroopa territoriaalses koostöös pööratakse nendele piirkondadele erilist tähelepanu, ning palub komisjonil ja liikmesriikidel see tagada.

2.1.3.

Ühtekuuluvuspoliitika põhieesmärgina moodustab Euroopa territoriaalne koostöö (Interreg) raamistiku, milles avaliku ja erasektori, riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud osalejad viivad liikmesriikides ellu ühisalgatusi, vahetavad häid tavasid ning struktureerivad arengupoliitikat vastavalt ELi-sisestele ja -välistele kavadele. Kuid vaatamata sellele, et paljud seni elluviidud projektid on aidanud luua lisaväärtust ning teha kasvu edendavaid investeeringuid, on teatavatel eri programmide puudustega seotud probleemidel siiski oma tagajärjed ja neid tuleks aastate 2021–2027 uute perspektiivide kontekstis analüüsida.

2.1.4.

Järelhindamiste tulemused osutavad selgelt mitmele aspektile:

—	probleemid piirkondade funktsionaalses määratluses ELi toimimise lepingu artiklit 174 silmas pidades;

—	olulised raskused seoses ühtse sekkumisstrateegia määratlemise ja elluviimisega tulenevalt toetatavate projektide kindlaksmääramisel võetud alt-üles lähenemisviisist;

—

peaaegu puuduv koostoime Interregi programmide ning teiste liidu programmide vahel, mis võiksid suurendada selle mõju arengule, eelkõige programmid, nagu „Erasmus+“, „Horisont 2020“, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond, Euroopa ühendamise rahastu, COSME, ning üldiselt nende meetmete ja nähtavuse liiga vähene mõju kodanikuühiskonnale ja kõigile kodanikerühmadele, eeskätt naistele, noortele, peredele, puuetega inimestele ja eakatele.

2.1.5.

Mõningaid neist aspektidest käsitletakse uues määruse ettepanekus, mis tõhustab menetlusi piirkondlike prioriteetide vähendamiseks kõigis, kaasa arvatud kõige äärepoolsemates piirkondades, arendab uusi makropiirkondlikke strateegiaid ja valdkondlikku keskendamist, paneb rõhku innovatsiooni toetavatele ja paljudele muudele algatustele, mida seejärel analüüsitakse ja mille kohta esitatakse konkreetsed märkused. Sellele vaatamata tuleks komisjoni ettepanekut mitmes olulises aspektis parandada ja täpsustada.

3. Komisjonile esitatavate soovituste prioriteetsed teemad

3.1.

Menetluste lihtsustamine – märkimisväärse lihtsustamise suunas – komisjon kavandab hulgaliselt olulisi erisätteid, mille eesmärk on lihtsustada programmide suunitlemise ja haldamise eeskirju kõigil asjakohastel tasanditel: toetusesaajad, liikmesriigid, korraldusasutused, osalevad kolmandad riigid ning komisjon. Komitee toetab neid samme igati. Samas on tegemist algatusega, mis esitatakse iga uue programmiperioodi puhul. Komisjon ei ole selles protsessis läinud piisavalt kaugele.

3.1.1.

Mis puutub lihtsustamisse ja kindlaksmääratud tasudesse, sätestatakse määrusega järgmise programmiperioodi olulise elemendina teatavate kulude kindlamääralistena käsitlemine ning nihutatakse piire teatavate muutujate, nagu personalikulude puhul (kõigi projektide puhul, mille maksumus jääb alla 200 000 euro, kehtib kindlaksmääratud tasu ning arveid esitada pole vaja). Sellega tunnistab komisjon vajadust haldamist lihtsustada ning toonitab, et tuleb saavutada üldine kokkulepe.

3.1.2.

Koostöö hõlmab peamiselt kohaliku tasandi tegevusi. Seetõttu on vaja kodanikuühiskonnale tunduvalt avatumat programmi, lihtsustades märkimisväärselt menetlusi ning luues väikesed teabe- ja abiüksused.

3.1.3.

Komitee soovib, et seoses projektide mõõtmega püütaks leida kooskõla, et teha vajalikud lihtsustused taotlusvormides ning projektide hindamismeetodites, ning et vähemalt haldus- ja juhtimistegevuste puhul kasutataks ühetaolisi menetlusi. Märkimisväärne lihtsustamine on äärmiselt oluline selleks, et võimaldada projektide elluviijatel keskenduda pigem meetmete tulemustele kui aeganõudvatele haldustoimingutele.

3.1.4.

Nagu soovib ka komisjon, tuleks loogikat, mille kohaselt projekte hinnatakse tulemuste järgi, kohaldada lõpuni ning vabastada projektide elluviijad kohustusest esitada lakkamatult tegevusaruandeid (praegu iga kuue kuu tagant).

3.2.

Finantsraamistik – komisjoni hinnangul peaks ühtekuuluvuspoliitika ning selle elluviimine Euroopa territoriaalse koostöö raames jääma rahastamispaketi keskseks elemendiks. Komitee toetab seda seisukohta. Eelarveeraldiste vähendamine seaks ohtu nii selle tegevuskava tõhususe, nähtavuse kui ka praeguse maine. Praegune valik seisneb eelneva perioodiga võrreldes stabiilse eelarve säilitamises ning seda olukorras, kus Euroopa Liidu eelarve väheneb 10 %. See olukord peaks võimaldama jätta Interregi programmidele antavad toetused samaks ning see on miinimumvajadus, ent komitee kutsub Euroopa Parlamenti üles tegema ettepaneku eelarve märkimisväärseks suurendamiseks, kuna nende meetmete nii poliitiline kui ka elanikkonnale avaldatav mõju on väga suur, juhul kui neile eraldatakse märkimisväärsed vahendid.

3.2.1.

Euroopa territoriaalset koostööd käsitlevas uues määruses vähendatakse kaasrahastamismäära 70 %-ni (võrreldes praeguse 85 %-ga). Komisjoni arvates peaks see muudatus suurendama riikide finantssekkumist ning looma paremad tingimused projektide suhtes omavastutuse tekkeks. Komitee väljendab muret, et see täiendavaks nimetatav meede võib heidutada erasektori ja ebasoodsamate piirkondade osalejaid osalemast. Ta nõuab seetõttu 85 % määra säilitamist Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 174 mõistes kõige haavatavamate piirkondade jaoks. Lisaks tagab Euroopa sekkumiste keskendamine alati suurema nähtavuse.

3.2.2.

Uued eeskirjad väikeste projektide jaoks – uues määruses esitatakse selge määratlus koos uute meetmete ja lihtsustatud eeskirjadega: tehnilise abi ümbermääratlemine, aastaaruannete nõude kaotamine, kindlasummaline lähenemisviis paljudele kuluartiklitele ning tingimused järgmisel perioodil kiiremaks alustamiseks. Komitee leiab, et need algatused on samm õiges suunas.

3.2.3.

Mis puudutab väikeprojektide halduskulusid, siis väljendab komitee ühtlasi suurt heameelt lisaks kindlasummalisele maksele ka väljavaate üle luua piiriülene asutus, mis haldaks kõikide väikeprojektidega seotud haldustoiminguid.

3.2.4.

Komitee kiidab heaks komisjoni püüde suurendada võimalikult suurel määral eraviisilist osalemist territoriaalse koostöö programmides. Komitee toetab seda seisukohta, soovitades määratleda valitsusväliste osalejate (lisaks piirkondlikele asutustele), nagu eraettevõtjad, sotsiaalpartnerid, vabatahtlik sektor, sotsiaalse ja solidaarmajanduse struktuurid ning kutseorganisatsioonid, kaasamise miinimumkünnise.

3.3.

Partnerlus kodanikuühiskonnaga – komitee tuletab meelde, et horisontaalsete põhimõtete arvestamisel on partnerlus oluline vahend. See tuleb kehtestada kõikides valdkondades kodanikuühiskonna, sotsiaalpartnerite, kohalike ametiasutuste ja sotsiaalse kaasatusega seotud organite osalusel. Selles kontekstis on määruses ette nähtud kodanikuühiskonna kaasamine seirekomisjonidesse. Lisaks on ette nähtud, et veebisaitidele, mis pakuvad teavet programmide rakendamise ja tulemuste kohta, lisatakse teave ebaõnnestunud ja selliste projektide kohta, mille raames ei täideta kohustusi.

3.3.1.

Tuleb aga tõdeda, et kui kohalikud ametiasutused on määratud, siis on neil kalduvus eirata kõike muud.

3.3.2.

Kodanikuühiskonna osalejate osalemise puhul ei tohi piirduda konsulteerimisega. On oluline kaasata nad meetmete rakendamisse ja usaldada neile sellega seotud vastutus, muu hulgas valides kodanikuühiskonna organisatsioone korraldusasutusteks.

3.3.3.

Komitee teeb ettepaneku, et iga Euroopa territoriaalse koostöö programmi puhul esitab korraldusasutus partnerluskava, milles kirjeldatakse kodanikuühiskonna kaasamist igas meetmete ettevalmistamise, elluviimise ja hindamise etapis. See kava peab hõlmama hoiatussüsteemi, mis võimaldab kodanikuühiskonna osalejatel võtta ühendust asjaomase asutusega, kui partnerluspõhimõtet ei austata.

3.4.

Territoriaalse koostöö toetuse uus jaotus – uues Euroopa territoriaalse koostöö (Interreg) määruses kirjeldatakse tulevast tegevusprogrammi viie koostöökomponendi kaudu: piiriülene koostöö, riikidevaheline koostöö ja merenduskoostöö, äärepoolseimate piirkondade koostöö, piirkondadevaheline koostöö ning uued piirkondadevahelised innovatsiooniinvesteeringud. See käsitlusviis on sidus, isegi kui asjaolu, et piiriülesest koostööst arvatakse välja selline koostöö, mis hõlmab merendusvaldkonda, tekitab küsimusi ja muret asjaomaste piirkondade ettevõtjate hulgas. Komisjon põhjendab seda, selgitades, et eeskätt merenduskoostöö raames võib esineda erinevate piiriüleste programmide vahel kattumist ning et ta võtab kohustuseks määratleda merepiirkondade programmide jaoks tervikliku käsitlusviisi, sealhulgas kahepoolne koostöö, mille mõju suurendatakse.

3.5.

Merendusvaldkonna ja saarepiirkondade küsimus – komitee leiab, et selline lähenemine merendusmõõtmele on mõistetav, kui tegu on mandripiirkondadega, ent ei ole põhjendatud, kui tegu on saarepiirkondadega, millel on määratluse kohaselt üksnes merepiirid. Komitee on seejuures sageli kutsunud komisjoni üles pöörama eritähelepanu saartele, millel on ilmsed struktuursed puudused, mida tunnistatakse ELi toimimise lepingu artiklis 174. Komitee teeb seetõttu ettepaneku kaasata piiriülesesse koostöösse uuesti Euroopa saartevahelise koostöö meetmed ja/või teha sellest eraldi eelarvega kuues kategooria, iseäranis kõigi samasse merepiirkonda kuuluvate saarte huvides, et soodustada kogemuste vahetamist.

3.6.

Konkreetne avatus innovatsioonile – tehakse ettepanek uueks eraldi jaotuseks, mis toimiks konkursikutse teel, et arendada projekte kogu Euroopa territooriumil, minemaks kaugemale üksnes heade tavade vahetamisest ja liikumaks põhjalike uurimistööd hõlmavate vahendite poole (11 % Interregi eelarvest). Komitee kiidab selle käsitlusviisi heaks tingimusel, et see hõlmab ka ühiskondlikke ja sotsiaalseid uuendusi, mille puhul võib piirkondadevahelisel koostööl olla väga suur mõju asjaomasele elanikkonnale, ja et see võimaldab valitsusvälistel osalejatel (teadlased, ettevõtjad, kodanikuühiskond) otse osaleda.

3.7.

Avatus äärepoolseimatele piirkondadele – komisjon teeb ettepaneku võtta vastu uusi meetmeid, et võimaldada nendel piirkondadel koostööd teha, võttes arvesse nende eripärast asukohta. Seejuures viitab komisjon oma teatisele „Tugevam uuendatud strateegiline partnerlus ELi äärepoolseimate piirkondadega“ (1). Tegu on äärepoolseimate piirkondade ning nende ja nende naabrite vahelise koostöö komponendiga (3,2 % Interregi eelarvest). See põhjalikult kirjeldatud säte on huvitav, ent lisaks on vaja, et oleks võimalik hõlpsalt rakendada ELi vahendeid (peamiselt Euroopa Arengufond, EAF) äärepoolseimate piirkondade kolmandatest riikidest naaberriikide suhtes, et neid meetmeid täiendada, ning seda hetkel ei tehta. Komitee soovib, et toimuks kooskõlastatud suhtlus Interregi ja Euroopa Arengufondi vahel, mis formaliseeritaks ja mida kavandataks.

3.8.

Koostöö kolmandate riikidega – komitee kiidab heaks asjaolu, et nüüdsest luuakse rahutus rahvusvahelises kontekstis samasugune raamistik Euroopa Liidu väliseid naaberriike hõlmavate meetmete jaoks. Naaberriikide puhul tuleks põhjalikumalt uurida nende riikide muude kui piirialade võimalust osaleda riikidevahelistes koostöömeetmetes, et vältida nende riikide siseste erinevuste süvendamist, eelistades ELiga piirnevaid alasid.

4. Uued aruteluteemad

4.1.

Valdkondliku keskendamise arendamine – komitee soovitab keskenduda programmide puhul meetmetele, mis on kooskõlas Euroopa Liidu prioriteetidega nii, nagu need on määratletud mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 ettepanekus (innovatsioon, teadustöö, keskkonnahoidlikum Euroopa; energia, ringmajandus jne; ühendatud Euroopa; transport, põllumajandus jne; sotsiaalsem Euroopa; ESF, ERF, haridus, tervishoid jne; kohalikum Euroopa kohaliku tasandi arengustrateegiate kaudu), jätmata kõrvale määruses sätestatud erieesmärke sotsiaal-, hariduse ja tervishoiu valdkonnas. Eritähelepanu tuleks seetõttu pöörata kohalikele arengustrateegiatele, kuhu on kaasatud kõik kodanikuühiskonna osalejad.

4.1.1.

Temaatilise keskendamise raames on väga oluline asetada kestliku arengu ja kliimameetmete, ringmajanduse ja taastuvenergia küsimused kõigi probleemivaldkondade keskmesse ning neid selgelt arvesse võtta.

4.2.

Makropiirkondlikud strateegiad – makropiirkondlikke strateegiaid (Läänemeri, Doonau, Alpide piirkond, Aadria ja Joonia meri) peetakse üldiselt edukateks. Euroopa territoriaalsel koostööl on eriline väärtus selle suutlikkuse tõttu luua makropiirkondlike arengustrateegiate kohaldamist soodustavaid tingimusi, tuginedes järgmisele:

—	ulatuslik piiriülene suhtlus;

—	rahastuse ja strateegiliste sekkumisprioriteetide vaheline kooskõla.

4.2.1.

Need vahendid võimaldavad tõhustada koostööprogramme, eeskätt riikidevahelise ja merenduskoostöö valdkonnas. Kasulikke katsemeetmeid saaks välja töötada Vahemere (lääne- ja idaosa) makropiirkondliku strateegia raames, seotuna ELi merendusmeetmete puhul kehtestatud vesikonnastrateegiatega, ning makropiirkondliku strateegia raames, mis hõlmab Kagu-Euroopa mäestikke (Karpaadid ja Balkani riigid), seejuures laienevad mõlemad kolmandatele riikidele.

4.3.

Euroopa territoriaalse koostöö digitaalne komponent – praegu on Euroopa territoriaalse koostöö üks suurimaid probleeme ühendatuse saavutamine. Tuleb luua vahendid ja algatused, mille abil vähendada digilõhet piirkondade, aga ka nende linnades ja maal asuvate territoriaalsete üksuste vahel. Digitaalne areng hõlmab mitmeid küsimusi.

4.3.1.

Piirkondade arendamise tehniline ja majanduslik küsimus. Digitaaltehnoloogia võimaldab piirkondi ulatuslikult arendada tänu uuele tööstuslikule arengule, koostööl põhinevale ühiskonnale, uute koostöövormide tekkimisele tööl, uutele vahenditele kohalike ressursside väärtustamiseks.

4.3.2.

Elanikkonna ja piirkondade pädevuste arendamist mõjutav oluline sotsiaalne küsimus. Pädevustesse ja kasutusoskustesse investeerimist tuleb arendada, laskmata sotsiaalsel digilõhel süveneda. Digitaalne areng on loomas uusi diskrimineerimisvorme, mille põhjuseks on vaesema elanikkonna vähene juurdepääs seadmetele nende elatustaseme, haridustaseme ja vanusega seotud kultuuriliste aspektide tõttu.

4.3.3.

Tuleb arvesse võtta seda, et digivõimalused võivad samal ajal nii hõlbustada õiguste rakendamist kui ka vastupidi olla veel üheks teguriks, mille tõttu teatav osa elanikkonnast kõrvale jäetakse. Selle tõdemuse tõttu nõuab komitee, et komisjon võtaks Euroopa territoriaalse koostöö meetmetes arvesse pedagoogilist käsitlusviisi, mis on kooskõlastatud piirkondlike osalistega.

4.3.4.

Lisaks teeb komitee ettepaneku, et oluline osa uuenduslikest meetmetest tuleks suunata digivaldkonnale koos konkreetsete konkursikutsetega nendes valdkondades, hõlmates kogemuste vahetamist ja koostööd piirkondades ja seades prioriteediks kõige vaesemate ja haavatavamate elanike kaasamise. See on piirkondade jaoks oluline uue tööstusliku arengu, koostööl põhineva ühiskonna, tööl uute koostöövormide tekkimise ning kohalike ressursside väärtustamise uute vahendite kontekstis. Komisjon esitas esialgse eelarveprojekti vahemikuks 2021–2027. Kas see hõlmab piisaval määral digiaspekti? Kui mitte, siis ei ole see nõuetekohane.

4.3.5.

Digivaldkond ja tehisintellekt – on oluline, et komisjon tagaks digitaalsed ja tehisintellektiga seotud vahendid, et kehtestada ja hinnata tulevasi programme (suurandmed, uus tehnoloogia ja investeeringud).

4.3.6.

Komisjoni kohaselt sõltub ELi meetmete ja programmide mõju hindamine mõtteviisist. Projekti tulemused on mõnikord vähem olulised kui viis, kuidas need tulemused saavutati, ning on raske leida (mitte üksnes kvantitatiivseid, vaid ka kvalitatiivseid) näitajaid selle hindamiseks.

4.3.7.

Komitee innustab komisjoni tungivalt otsima parimaid näitajaid programmide ja projektide vahetute tulemuste ja mõju hindamiseks.

4.4.

Noortega seotud küsimuse arvesse võtmine – Euroopa noortega arvestamine on oluline asjaolu. Komitee soovitab kasutada programmi „Erasmus+“ noortevahetuse – keskkooliõpilased, üliõpilased, praktikandid, tööotsijad, raskustes inimesed – meetodeid nii, et noored kaasataks konkreetsete liikuvusprogrammide kaudu iseäranis kutse- ja keeleõppe valdkonnas territoriaalsesse koostöösse. Komitee kaalutlustes käsitletakse mitmeid mittevastuolulisi võimalusi, et anda noorte jaoks piirkonna mõistele tähendus.

4.4.1.

Komitee teeb ettepaneku eraldada Euroopa territoriaalse koostöö eelarvest teatava protsendi noorte juhitavatele ja noorte jaoks korraldatavatele meetmetele. Paralleelselt võiks komisjon otsustada suunata pärast 2021. aastat tulevase programmi „Erasmus+“ raames osa „Erasmus+“ programmidest algatustele, mis on suunatud piiratud territoriaalsetele ruumidele.

4.4.2.

Teisest küljest tuleks ühe või mitme Interregi komponendi puhul eraldada 10 % Erasmusele sarnanevale liikuvusele ja sama protsent programmi „Erasmus+“ raames hallatavatele projektidele, mida korraldatakse Euroopa territooriumil. Prioriteediks võiks seada piirkonnad, mis on saavutamas tõelist mõju, näiteks Vahemere makropiirkond, ja/või katseliselt piirkonnad, mis on kujunemis- ja arenemisjärgus, näiteks Ida-Vahemere makropiirkond.

4.4.3.

Seepärast tuleb piiriülestesse või riikidevahelistesse koostööprogrammidesse kaasata üks või mitu suunda, mis hõlmavad konkreetseid noortele mõeldud ja noorte juhitavaid ettepanekuid ja sekkumisi. Need suunad peaksid võimaldama ja toetama üleminekut üksnes kultuuriliselt vahetuselt selliste meetmete väärtustamisele, mis hõlmavad muid kategooriaid kui need, mis saavad traditsiooniliselt toetust programmist „Erasmus+“: noorteliikumised ja ühenduste loomine võitluseks sotsiaalse tõrjutuse ja ebavõrdsuse vastu ning kõige haavatavamate (puuetega) isikute integreerimiseks, kliimameetmed, algatused rändajatest pagulaste vastuvõtmise soodustamiseks või muud teemad hariduse ja solidaarsuse valdkonnas.

4.5.

Meetmed haavatava elanikkonna toetamiseks ja horisontaalsete kriteeriumidega arvestamine – komisjonil on selge seisukoht kohustuse suhtes austada ühenduse horisontaalseid põhimõtteid seoses haavatavate isikutega arvestamisega kõikidel koostööprogrammide kavandamise ja rakendamise tasanditel, sealhulgas eeskätt projektide valimine.

4.5.1.

Sellegipoolest on küsitav selle küsimuse reguleerimine Euroopa territoriaalse koostöö raames, milles ei sätestata kvoote. Komitee teeb ettepaneku sätestada piiriülese koostöö miinimumkünnis (10 %).

4.6.

Kodanikukaitse ja võitlus märkimisväärsete ohtude vastu – see komponent on osa uuest Euroopa kaitse ja tsiviilkaitse fondist, mille ettepaneku tegi komisjon mitmeaastases finantsraamistikus 2021–2027, ja oluline suund, mis mõjutab territoriaalset koostööd. Siinkohal peetakse näiteks silmas metsatulekahjude ennetamist ja nendega võitlemist Vahemere ääres või üleujutusi põhjapoolsemates piirkondades. Need on küsimused, mille puhul on riigipiire ületav koostöö ilmne vajadus ja mis mõjutavad otse kodanike elu.

4.6.1.

Seepärast soovitab komitee pöörata sellele Euroopa territoriaalse koostöö raames eritähelepanu, tehes võimalikuks kooskõlastamise erinevate fondide vahel, ja esitada programmide eest vastutavatele asutustele täpseid soovitusi, et suurendada nende teadlikkust väljakutsetest ja võimalustest, mida see teema nende territooriumi jaoks pakub. Sel teemal võiks esitada näitlikke konkursikutseid, et innustada teisi piirkondi neid matkima.

4.7.

Erinevate Euroopa vahendite integreerimine – komitee leiab, et see ettepanek ei hõlma piisavalt koostoimevõimalusi Euroopa territoriaalse koostöö ja ELi muude praeguste või tulevaste finantsinstrumentide vahel, eeskätt noortevahetuse, digitaalsete võrgustike ja tegevuskavade, teadus- ja arendustegevuse, investeeringute, tsiviilkaitse ja märkimisväärsete ohtude vastase võitluse valdkonnas. Ta soovib, et komisjon olukorda parandaks.

4.7.1.

Euroopa territoriaalne koostöö on sobiv raamistik, et tagada erinevate Euroopa vahendite täiendavus, lähtudes kohapealsetest vajadustest:

—	väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate investeeringud, kui õnnestub tõhusalt ühendada Interregi tegevused komisjoni mitmeaastases finantsraamistikus 2021–2027 välja pakutud uue InvestEU fondi tegevustega;

—	võrgustikud (taristud, digitaalvaldkond, energia) ja Euroopa Ühendamise Rahastu;

—	välismeetmed (EAF, naabruspoliitika);

—	tsiviilkaitsefondid;

—	programm „Erasmus+“;

—	programm „Euroopa horisont“ (praegune programm „Horisont 2020“);

—	programm „Life“ (keskkond ja kliimameetmed);

—	Euroopa Sotsiaalfond

jne.

4.7.2.

Komisjoni ettepanekud sellel teemal on ebamäärased. Komitee taotleb, et komisjon esitaks mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 ettepanekute raames teatise nende finantsinstrumentide integreerimise kohta.

4.8.

Reklaam – Interreg on üks peamisi vahendeid, mille abil suurendada Euroopa kodanikutunnet. Nüüd tuleb suurendada nähtavust, et saavutada parem teadlikkus ELi tegevusest. Komisjon peab lihtsasti mõistetavas vormis avaldama teabe Interregi programmide kasutamise ja nende raames saavutatu kohta ning seda reklaamima. Eesmärk on see, et kodanikud oleksid teadlikud ELi toel rakendatud konkreetsetest meetmetest. Võttes arvesse selle teema olulisust, teeb komitee ettepaneku luua sel eesmärgil – eelistatult kodanikuühiskonna organisatsioonide raames – teabe- ning piiriülese või territoriaalse koostöö punkt.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) COM(2017) 623 final.

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/124

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb mehhanismi õiguslike ja haldustakistuste kõrvaldamiseks piiriüleses kontekstis“

(COM(2018) 373 final – 2018/0198 (COD))

(2018/C 440/20)

Raportöör:

Etele BARÁTH

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Parlament, 11.6.2018 Euroopa Liidu Nõukogu, 19.6.2018
Õiguslik alus	ELi toimimise lepingu artiklid 175 ja 304

Vastutav sektsioon	majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	7.9.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	195/1/3

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Komitee tunneb heameelt Euroopa Komisjoni esitatud määruse ettepaneku pärast, mis käsitleb mehhanismi õiguslike ja haldustakistuste kõrvaldamiseks piiriüleses kontekstis (edaspidi „mehhanism“). Komitee leiab, et ettepanekuga väljendatakse uut käsitusviisi ning see võib suurendada subsidiaarsusel põhineva koostöö võimalusi liikmesriikide vahel ning aidata kaasa piirialade kestlikumale ja tasakaalustatumale sotsiaal-majanduslikule arengule ja Euroopa Liidu SKP kasvule.

1.2.

Komitee leiab, et ettepanek on põhjendatud, sest kuigi praegu on nende piirkondade toetamiseks olemas mitmeid institutsioonilisi vahendeid (eeskätt Interreg ja ETKR), ei ole neil vajalikku pädevust selliste õiguslike meetmete võtmiseks.

1.3.

Komitee on seisukohal, et määruse eelnõu rakendamine võib kaasa aidata ajalooliste takistuste kõrvaldamisele, euroopluse igapäevaseks muutmisele ja Euroopa kodanikutunde suurendamisele.

1.4.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles lahendama kõik õiguslikku ebakindlust tekitavad küsimused, et keerukal ja liigseid tagatisi hõlmaval protsessil ei oleks selle õigusakti võimalikele kasutajatele heidutav mõju. Tuleb selgelt sätestada viis, kuidas julgustada kaht naaberliikmesriiki koostööd tegema, kui nende arusaamad projektist erinevad või kui nende üldised seisukohad on lahknevad.

1.5.

Komitee rõhutab, et on oluline jälgida pidevalt määruse nõuetekohast kohaldamist, võttes arvesse, et sellega ei reguleerita lahendusi, vaid protsessi ennast, ning see võib pakkuda raamistikku lugematutele koostöövõimalustele.

1.6.

Määruse eelnõu eelis on see, et sellega pigem ühtlustatakse kui standarditakse, ning selle territoriaalse kohaldamisala kindlaksmääramine on seega oluline tegur õigusakti kohaldamise jaoks (vt punkt 2.7.4).

1.7.

Lisaks lähtutakse määruse ettepanekus põhimõttest, et konkreetse probleemi puhul võib üks lahendus olla teisel pool piiri kehtivate õigusaktide kohaldamine. Seda meetodit ei ole aga paljudel juhtudel võimalik kasutada: kummalgi pool piiri ei pruugi olla ühtegi õigusakti, mis võiks konkreetse probleemi lahendamisele kaasa aidata. Sellisel juhul võib lahenduse leidmisel lähtuda hoopis mõne kolmanda riigi pakutavast mudelist. Tuleks välja pakkuda mehhanism ka selliste juhtude puhuks.

1.8.

Komitee tunneb heameelt Euroopa Komisjoni kehtestatud koordineerimissüsteemi üle ning loodab, et piiriülesed koordineerimiskeskused aitavad levitada varasemaid häid tavasid (piiriülesed programmid jne) ja anda algatustele territoriaalse mõõtme (näiteks sidusus linnaarengu integreeritud makropiirkondlike strateegiatega). Komitee soovitab selleks kasutada ära kodanikuühiskonna organisatsioonide eksperditeadmisi ja koordineerimisvõimet (vt punkt 2.14.2).

1.9.

Määruse eelnõu võib veelgi kaasa aidata Euroopa uuendusliku ja vastutustundliku avaliku halduse loomisele, ent komitee leiab, et tuleb kehtestada sidusrühmade teavitamise kohustus, et tuua esile piiriülese koostöö võimalusi, ning teeb ettepaneku hõlbustada kõnealustes protsessides osalemist tänu e-valitsuse vahenditele ja muuta see osalemine atraktiivsemaks.

1.10.

Komitee soovitab tähelepanu pöörata võimalikule märkimisväärsele ebavõrdsusele potentsiaalsete algatajate vahel, mida tuleb kompenseerida, nähes ette toetuse, et hõlbustada algusest peale kõige ebasoodsamas olukorras olevate partnerite osalemist.

1.11.

Piiriüleste õiguslike algatuste ja tavade puhul on tähtis vältida igasugust tagasiminekut. Eeskätt tuleks jälgida, et koostöö ei tooks ühelegi sidusrühmale kaasa kahjulikke tagajärgi.

2. Üldmärkused

2.1.

Komitee tunneb heameelt algatuste pärast, millega soovitakse kõrvaldada ühtse turu takistused ja aidata kaasa nelja põhivabaduse tagamisele (1). Komitee leiab, et piiriülese mehhanismi loomist käsitlev ettepanek, mis väljendab eesistujariigi Luksemburgi tõhusat tööd, on täiendav samm selles suunas.

2.2.

Euroopa Liidul on 40 maismaa sisepiiriala, mis moodustavad 40 % selle territooriumist ja kus elab ligi 30 % selle elanikkonnast. 1,3 miljonit isikut ületavad iga päev piiri, et tööle minna (2).

2.3.

Seesugune piiriületus võib kaasa tuua raskusi tööhõive, tervishoiuteenuste parandamise, riigiasutuste pakutavate teenuste kasutamise ja hädaabiteenuste pakkumise valdkonnas. Maksusüsteemide, pensioniõiguste ning muude õiguste ja eeskirjade mittetunnustamine ning ühiste hädaabiteenuste puudumine võib põhjustada tõsiseid probleeme. Suurem osa praegusi takistusi tuleneb riiklike õigusaktide lahknevusest kummalgi pool piiri, vastuolulistest haldusmenetlustest või lihtsalt ühise territoriaalse planeerimise puudumisest (3).

2.4.

Üldiselt on piirialade majanduslik olukord halvem kui liikmesriigi teistes piirkondades. Piirialadel on juurdepääs selliste avalike asutuste nagu haiglate ja ülikoolide osutatavatele teenustele üldiselt halvem kui mujal. Piirialade eraisikutel, ettevõtjatel ja ametiasutustel on erilisi raskusi kahe erineva haldus- ja õigussüsteemi vahel orienteerumisel. Milano tehnikaülikooli teadlased näitasid, et praeguste haldustakistuste kõrvaldamine võimaldaks suurendada liidu SKPd ligikaudu 8 % (4).

2.5.

Võttes arvesse selle probleemi sotsiaalset mõõdet, leiab komitee, et eriti oluline on kehtestada mehhanismid, mis tänu haldustakistuste kõrvaldamisele võimaldavad kodanikel oma töökohta vabalt valida ning toetavad taristute ja üldhuviteenuste arengut.

2.6.

Lisaks tuleb ettepanekuga võetud käsitusviis heaks kiita ka majanduslikust seisukohast, sest sellega liigutakse halduskoormuse vähendamise suunas nii tööandjate kui ka töötajate huvides.

2.7.

Oma äärepoolse asukoha tõttu on piirialad sageli nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt vähem soodsas olukorras (5). Kõnealune algatus võib tulemuslikult kaasa aidata territoriaalse ühtekuuluvuse suurendamisele, millega soovitakse tagada kõikide piirkondade ühtlane areng ja võimaldada nende elanikel piirkondlikke eeliseid parimal viisil ära kasutada. Kooskõlas Lissaboni lepinguga (6) on komitee arvamusel, et seda laadi mitmekesisusest võib saada eelis, mis aitab kaasa kogu liidu kestlikule arengule.

2.7.1.

Komitee väljendab kahetsust, et komisjon ei ole alustanud osalusprotsessi, mis oleks viinud kõikehõlmava integreeritud strateegia loomiseni Euroopa kestliku arengu edendamiseks 2030. aastani ja pärast seda (7). Uue mehhanismi kontekst on seepärast eriti oluline. Komitee leiab, et uued piiriülesed koordineerimiskeskused peavad lisaks õiguslikule ühtlustamisele tagama ka algatuste integreerimise erinevatesse territoriaalsetesse protsessidesse.

2.7.2.

Need territoriaalsed protsessid hõlmavad eeskätt eri tasandite territoriaalseid strateegiaid (näiteks makropiirkondlikud strateegiad või linnaarengu integreeritud strateegiad), aga ka Euroopa territoriaalse koostöö programmidega seotud kogemuste hõlmamist, eelkõige seoses piiriüleste programmide kogemuste ja tulemustega.

2.7.3.

Võrreldes varem väljendatud ideedega seisneb ettepaneku tugevus selle praeguses sõnastuses selles, et ei ole välistatud merenduskoostöö võimalus (mistõttu on õigusakti võimalik kohaldada dünaamilistele merenduskoostööprojektidele, näiteks Suur-Kopenhaagenis, Helsingi ja Tallinna vahel ning kiirelt arenevate Itaalia ja Horvaatia suhete puhul).

2.7.4.

Ehkki seadusandliku ettepaneku tõlgendamise järgi on selle territoriaalne kohaldamisala NUTS 3 tasandil, nähakse selles ette mehhanismi kohaldamine võimalikult väikesele põhjendatud territooriumile. Seda käsitust tuleb tunnustada. Sellegipoolest on vaja, et määrust kohandataks ka juhtumitele, mille puhul tuleb territoriaalset kohaldamisala laiendada üle sätestatud halduspiiride (näiteks kiirabiautode raadiosagedus peab toimima vajaduse korral laiemal territooriumil).

2.8.

Nagu väljendatakse ka uues ELi eelarve ettepanekus, on keskkonnakaitsest praeguseks saanud vaieldamatu prioriteet: komisjon teeb ettepaneku suurendada keskkonna- ja kliimameetmete rahastamist (8). On selge, et tuleb heaks kiita kõik katsed kehtestada Euroopa ökosüsteemi jaoks sidus käsitlusviis, mis võimaldab loodust kaitsta.

2.9.

Nagu väitis Euroopa Komisjon oma teatises „Majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamine ELi piirialadel“ (9) (milles tuuakse 10 ettepaneku abil välja viis, kuidas Euroopa Liit ja selle liikmesriigid saaksid vähendada piiriülese suhtluse keerukust, aeganõudvust ja maksumust ning innustada teenuste ühiseks muutmist sisepiiridel), on ka komitee seisukohal, et koostöö peab minema õiguslikust ühtlustamisest kaugemale (mitmekeelsuse toetamine jne).

2.10.

Sellegipoolest on karta, et vabatahtlikkusel põhineva süsteemi kehtestamine toob Euroopas kaasa õigustavade ja haldusjaotuse täiendava killustatuse ning et lisaks ilmnevad märkimisväärsed erinevused kõige rohkem ja kõige vähem arenenud riikide tavades. Viimati nimetatud riikidele saavad lisaks erinevatele õiguslikele takistustele osaks ka keerukamad probleemid, näiteks majanduse seisukohast.

2.11.

Komitee on teadlik õigusliku ühtlustamise aeganõudvusest, ent innustab sellegipoolest liikmesriike kehtestama võimalikult ühtse struktuuri. Üldiselt näib, et määruse ettepaneku eesmärk on lühendada menetlustähtaegu, et kohalikke osalejaid kaitsta. Sellegipoolest, võttes arvesse mehhanismi keerukust ja bürokraatlike menetluste kestust, peab ettenähtud tähtaegadest kinnipidamiseks olema osalistel tõeline koostöötahe.

2.12.

Uue mitmetasandilise institutsioonilise süsteemi väljatöötamine tekitab samuti teatavaid küsimusi. Nende institutsioonide toimimisraamistik tuleb kindlaks määrata nii, et tekkivad takistused ei mõjutaks ametiasutusi (ebapiisav suutlikkus jne).

2.13.

Seepärast kiidab komitee heaks Euroopa Komisjoni koordineerimisülesande, mis sai võimalikuks tänu piirikeskuse (10) loomisele 2017. aasta septembris.

2.13.1.

Siiski tunneb komitee muret Euroopa rahastuse puudumise pärast, mis võib tekitada probleeme eeskätt kõige vähem arenenud liikmesriikidele. Komitee leiab seega, et on oluline luua eri rahastamisvahendite ja mehhanismi ühendamise võimalus.

2.14.

Ta kiidab eeskätt heaks algatuse alt-üles suunatud meetodi, et ühtlustusmenetluse saaksid algatada kohalikud osalejad, st need, kellele saavad tegelikkuses osaks eespool toodud takistused ja kes peavad neile lahenduse leidma.

2.14.1.

Kuna kodanikuühiskonna organisatsioonid koondavad kohalikke sidusrühmi, on need organisatsioonid eriti sobivad probleeme tuvastama ja ettepanekuid sõnastama. Seepärast on komitee seisukohal, et nende osalemine on väga oluline, ning soovitab kasutada ära nende eksperditeadmisi ja koordineerimissuutlikkust (tuginedes näiteks kaubanduskodade piirkondadevahelistele näitajatele või ametiühingute ja muude huvirühmade juba toimivale koostööle). Komitee peab samuti oluliseks seda, et võetaks arvesse riiklike ja piirkondlike majandus- ja sotsiaalnõukogude tööd.

2.14.2.

Lisaks on oluline, et liikmesriigid toetaksid ulatuslikult kodanikuühiskonda, et majanduslikult ebasoodsas olukorras osalejaid oleks samuti võimalik võimalustest teavitada ja et nad saaksid neid kasutada.

2.14.3.

Seepärast teeb komitee ettepaneku toetada piirialade loodud organisatsioonide (näiteks Euroopa Piirialade Ühendus, piiriülese tegevuse missioon Mission Opérationnelle Transfrontalière või Kesk-Euroopa piiriüleste algatuste teenistus) tööd, et edendada piirialade huve, kontaktide loomist ja kogemuste vahetamist eri osalejate vahel, aga ka koostöövõimalusi.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) ELT C 125, 21.4.2017, lk 1.

(2) http://ec.europa.eu/regional_policy/et/information/publications/communications/2017/boosting-growth-and-cohesion-in-eu-border-regions.

(3) http://ec.europa.eu/regional_policy/fr/policy/cooperation/european-territorial/cross-border/review/.

(4) Camagni et al., „Quantification of the effects of legal and administrative border obstacles in land border regions“, Euroopa Komisjon, Brüssel, 2017.

(5) http://ec.europa.eu/regional_policy/sources/docoffic/official/reports/cohesion7/7cr_et.pdf.

(6) ELT C 306, 17.12.2007.

(7) ELT C 345, 13.10.2017, lk 91.

(8) http://europa.eu/rapid/press-release_IP-18-4002_et.htm.

(9) http://ec.europa.eu/regional_policy/et/information/publications/communications/2017/boosting-growth-and-cohesion-in-eu-border-regions.

(10) http://europa.eu/rapid/press-release_IP-17-3270_et.htm.

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/128

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kodanikualgatuse kohta“

(COM(2018)131 final – 2018/0064 (COD))

(2018/C 440/21)

Raportöör:

Carlos Manuel TRINDADE

Konsulteerimistaotlus	nõukogu, 6.4.2018 Euroopa Parlament, 16.4.2018
Õiguslik alus	ELi toimimise lepingu artikkel 46, artikli 91 lõige 1 ja artikkel 304
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	19.7.2018
Vastuvõtmine täiskogus	20.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	189/16/29

1. Järeldused ja soovitused

1.1

Piiriülese tööturu olukord põhjustab ettevõtjatele, töötajatele ja liikmesriikidele suuri probleeme, iseäranis ebaausa konkurentsi, sotsiaalse dumpingu ning erinevate rikkumiste ja pettusejuhtumite näol maksude ja sotsiaalkindlustuse valdkonnas. Praeguseid probleeme ja konflikte on samuti süvendanud ettevõtjate ja töötajate puudulik teavitamine, ebapiisav koostöö liikmesriikide vahel ja enamiku tööinspektsioonide vähene suutlikkus. Ehkki on võetud teatavaid meetmeid, on ELi institutsioonid, komisjoni president, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, sotsiaalpartnerid ning kodanikuühiskonna organisatsioonid esile toonud vajadust teha rohkem ja paremaid jõupingutusi, et see olukord lahendada.

1.2

Komisjoni ettepanek võtta vastu määrus, millega luuakse Euroopa Tööjõuamet, on korrektse rakendamise korral oluline samm õiges suunas, et parandada piiriülest liikuvust, tagada vastavus ELi ja liikmesriikide õigusnormidega, tugevdada riiklike tööturuasutuste koostööd ja parandada juurdepääsu ajakohasele teabele, võidelda ebaseaduslike tavade vastu ning tugevdada siseturgu liikmesriikide koostöö ja toetuse abil ning eeldusel, et Euroopa Tööjõuamet austab riiklikke ja ELi pädevusi.

1.3

Komitee toetab komisjoni algatust, millega soovitakse lahendada piiriülese liikuvuse probleemid. Komitee märgib, et komisjon teeb ettepaneku võtta vastu määrus, millega loodaks Euroopa Tööjõuamet, ja rõhutab, et liikmesriikidevaheline struktureeritud koostöö luuakse tasakaalustatult, et leida ettevõtjate, töötajate, ametiasutuste ja riiklike tööinspektsioonide jaoks uuenduslikke ja lisaväärtust pakkuvaid lahendusi, säilitades seejuures kooskõla subsidiaarsuse põhimõttega.

1.4

Komitee toetab üldiselt komisjoni jõupingutusi piiriülese koostöö parandamiseks ja ebaseaduslike tavade vältimiseks. Komitee toob üksikasjalikumalt välja punktid, millega ta nõustub (vt punkt 4.1), teeb märkusi (vt punkt 4.2) ja esitab mõned ettepanekud (vt punkt 4.3), mida võetakse loodetavasti arvesse, et suurendada Euroopa Tööjõuameti tegevuse tõhusust.

1.5

Komitee soovitab komisjonil olla väga tähelepanelik erinevate organite integreerimisel Euroopa Tööjõuametisse, et pikaaegseid kogemusi ja oskusteavet saaks asjakohaselt arvesse võtta ning et tagada, et ei esineks kattumisi teiste vahendite ja struktuuridega. Lõppkokkuvõttes on eesmärk tagada Euroopa Tööjõuameti tõhusam tegevus. Tuleb tagada Euroopa Tööjõuameti sõltumatus, eraldades sellele ülesannete täitmiseks piisavalt omavahendeid. Sellegipoolest hoiatab komitee Euroopa Tööjõuameti võimaliku vahendite vähesuse eest, mis võib selle tõhusust vähendada. Seetõttu on, võttes teadmiseks kõnealused ja mõned kahtlused, mida on väljendatud ameti kulutõhususe osas, oluline tagada, et ameti vahendeid hallatakse nõuetekohaselt.

1.6

Oma erinevate ettepanekute hulgast juhib komitee iseäranis tähelepanu sotsiaalpartnerite osalemist käsitlevale ettepanekule (vt punkt 4.3.3). Piiriülese liikuvuse probleemidele on lihtsam lahendusi leida, kui sotsiaalpartnerid osalevad suuremal määral Euroopa, riigi ja valdkondlikul tasandil, mis on ka komitee allpool esitatud ettepaneku eesmärk. Komitee teeb ettepaneku muuta Eurooopa Tööjõuametiga seotud sidusrühmade kogu konsultatiivnõukoguks ja tugevdada sotsiaalpartnerite esindatust kõnealuses organis.

2. Arvamuse taust

2.1

Viimastel aastatel on täheldatud tööjõu liikuvuse märkimisväärset kasvu: 2010. ja 2017. aasta vahel kasvas nende kodanike arv, kes elavad või töötavad liikmesriigis, mis ei ole nende sünniriik, 8 miljonilt 17 miljonini ning lähetatud töötajate arv kasvas 2010. aastast 68 % võrra, jõudes 2016. aastal 2,3 miljonini. Maanteeveosektoris on üle 2 miljoni töötaja, kes ületavad iga päev ELi siseseid piire kaupade või reisijate veo eesmärgil (1).

2.2

Euroopa ühiskondliku olukorra oluline aspekt on seotud vaesuse määraga, mis ei ole märkimisväärselt vähenenud ning mõjutab ligikaudu 23,5 % Euroopa Liidu elanikkonnast (2). Osa neist on mitteaktiivsed ja heitunud inimesed, puuetega inimesed, kolmandatest riikidest saabunud sisserändajad, romad ja kodutud. Mõned elavad liikmesriigis, mille kodanikud nad ei ole, ning nende jaoks oleks lihtsam lahendusi leida, kui piiriülesed tööturud toimiksid senisest tõhusamalt, kuna see pakuks rohkem töö saamise võimalusi.

2.3

ELi institutsioonid on väljendanud oma seisukohta töötajate liikuvuse küsimuse kohta. Komisjon väidab, et „[s]iiski on endiselt probleeme ELi eeskirjade järgimise ning tulemusliku ja tõhusa jõustamisega, mis võib ohustada usaldust ja õiglust siseturul. Eelkõige [---] seoses liikuvate töötajatega, keda võidakse kuritarvitada või kelle õigusi võidakse rikkuda, samuti seoses ettevõtjatega, kes tegutsevad ebakindlas või ebaselges ettevõtluskeskkonnas ja ebavõrdsetes tingimustes.“ (3) Euroopa Parlament rõhutab „vajadust tugevdada liikmesriikidepoolset ja -vahelist kontrolli ja koordineerimist, seda muu hulgas tööinspektsioonide vahelise teabevahetuse tõhustamise kaudu, ning toetada aktiivselt vaba liikumise õiguse kasutamist“ (4). Viimaks rõhutab nõukogu „vajadust parandada halduskoostööd ning arendada toetust ja teabevahetust töötajate lähetamisega seotud pettuste vastase võitluse raames, rõhutades samas teenuseosutajatele ja töötajatele antava selge ja läbipaistva teabe olulisust“ (5).

2.4

President Jean-Claude Junckeri 13. septembri 2017. aasta kõnes olukorrast Euroopa Liidus võetakse hästi kokku ELi institutsioonide seisukoht: „Peaksime tagama, et uus Euroopa kontrolli- ja õiguskaitseasutus rakendab kõiki tööjõu liikuvust käsitlevaid ELi õigusnorme õiglaselt, lihtsalt ja tõhusalt. Näib absurdne, et pangandusnormide täitmise kontrollimiseks on meil pangandusjärelevalveasutus, aga ühisturul õigluse tagamiseks ühine tööjõuamet puudub.“ (6)

2.5

Ka komitee on sellel teemal mitu arvamust (7) avaldanud.

2.6

Vaatamata sellele, et viimastel aastatel on tehtud mitu algatust ja ettepanekut, et edendada töötajate õiglast liikuvust, on nende elluviimine ja kontrollimine endiselt ebapiisav.

2.7

Praegune olukord, mida iseloomustavad kuritarvitamised ja ebaseaduslikud tavad mõnes liikmesriigis, on seotud populismiga ning on soodustanud viimastel aastatel paljudes liikmesriikides tekkinud Euroopa-vastaseid tundeid ja suundumust protektsionismile.

2.8

Need asjaolud näitavad, et praegu ei austata Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud õigusi, iseäranis neid, mis on esitatud artiklites 15, 16, 21, 29, 31, 34, 35 ja 45.

2.9

See tõdemus on üks peamisi põhjuseid, miks võeti vastu Euroopa sotsiaalõiguste sammas, et „tagada kodanikele võrdsed võimalused ja juurdepääs tööturule, õiglased töötingimused ning sotsiaalkaitse ja sotsiaalne kaasatus“ (8).

2.10

Need ELi institutsioonide esitatud tähelepanekud on kooskõlas Euroopa sotsiaalpartnerite, ametiühingute, ettevõtjate, aga ka mitme riikliku ametiasutuse aastate jooksul esitatud hoiatuste ja kriitikaga, milles nõuti järjepidevalt selliste poliitikameetmete loomist, millega oleks võimalik see olukord lahendada.

2.11

On üldtunnustatud, et liikmesriikide vahel on märkimisväärsed erinevused tööinspektsiooniametitele antud pädevuse ja neile eraldatavate vahendite seisukohast ning et tööinspektorite arv on paljudel juhtudel ILO soovitatust (9) väiksem. Lisaks näitavad sellised asjaolud nagu tööinspektsioonile eraldatavate vahendite vähenemine, keelelised raskused ja erinevad digiteerimistasemed, et teadmised tööjõu piiriülese liikuvuse kohta ei ole piisavad ning et kõnealuste kitsaskohtade ületamiseks tuleb ELi tasandil tuleb võtta meetmeid ja pakkuda liikmesriikidele abi, et nad võiksid koostööd tehes ja vabatahtlikult ühiste algatustega liitudes olla tõhusamad ja proaktiivsemad.

2.12

Internetipõhise avaliku konsultatsiooni (10) ja sisekonsultatsioonide tulemused näitavad, et esineb puudujääke, eeskätt piiriüleste töötajate ja ettevõtjate ebapiisava toetamise ning neile mõeldud ebapiisavate suuniste mõistes. Eeskätt on täheldatud, et üldsusele kättesaadav teave nende õiguste ja kohustuste kohta on puudulik ja killustatud, et riiklike ametiasutuste vahel ei toimu piisavat koostööd ja kooskõlastamist ning et eeskirju ei rakendata ega täideta tõhusalt. Sihtotstarbeliste konsultatsioonide tulemused olid erinevad. Enamik osalejaid toetas uue ameti loomist, mis keskenduks liikmesriikidevahelise koostöö parandamisele, hõlbustades teabe ja heade tavade vahetamist. Samal ajal rõhutasid vastanud, et uus amet peaks täielikult austama aluslepingust tulenevaid riiklikke pädevusi ega tohiks kehtestada liikmesriikidele täiendavaid aruandlusnõudeid. Lisaks kritiseeriti olemasolevate haldusstruktuuride dubleerimise ohtu.

3. Üldmärkused

3.1

Komitee toetab komisjoni jõupingutusi, et võidelda rikkumiste ja pettuse vastu piiriüleses liikuvuses. Selleks arendatakse Euroopa Tööjõuameti loomisega edasi 2014. aasta juulis esitatud poliitilisi suuniseid sotsiaalsema Euroopa loomiseks.

3.2

Komitee jagab komisjoni seisukohta, et on vaja tagada riiklike ametiasutuste tõhus koostöö ning kooskõlastada haldustegevust, et juhtida üha enam üleeuroopalist tööturgu ning vastata Euroopa Tööjõuameti abil – juhul, kui see luuakse, –, millel on selged, subsidiaarsust ja proportsionaalsust arvestavad volitused, õiglasel, lihtsal ja tõhusal viisil olulistele probleemidele piiriülese liikuvuse vallas (11).

3.3

Komitee nõustub komisjoniga, et „tööjõu piiriülesest liikuvusest ELis saavad kasu nii üksikisikud, majandus kui ka ühiskond tervikuna“ ning et selle pakutavad eelised „sõltuvad selgetest, õiglaselt ja tõhusalt jõustatud eeskirjadest tööjõu piiriülese liikuvuse ja sotsiaalkindlustuse koordineerimise kohta“ (12).

3.4

Pärast komisjoni ettepaneku uurimist leiab komitee, et sellega täidetakse nõudeid, mis on seotud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega, Euroopa Parlamendi ja nõukogu kokkuleppega Euroopa detsentraliseeritud asutuste ratsionaliseerimise kohta, parema õigusloome põhimõttega ning seosega välja pakutud algatuse ning deklareerimata töö platvormi vahel.

3.5

Komitee leiab, et komisjoni otsus operatiivse lahenduse kasuks, mis seisneb uue ameti loomises liikmesriikidevahelise koostöö alusel ning olemasolevatele struktuuridele tuginemises, on erinevate kavandatavate stsenaariumite seast (13) õige valik ning et see vastab tegelikele vajadustele. Ta on nõus komisjoni arvamusega, mille kohaselt tagaks Euroopa Tööjõuameti rakendamiseks valitud vorm, nimelt määrus – juhul, kui see vastu võetakse, suurema õiguskindluse ja on seetõttu kõige sobivam.

3.6

Komitee on seisukohal, et Euroopa Tööjõuameti loomisega võidakse kõrvaldada kõigi liikmesriigi koostöö ja toetuse abil olulised eespool kirjeldatud puudused. Komitee rõhutab, et Euroopa Tööjõuamet peaks keskenduma tööjõu liikuvuse parandamisele, eeskirjade kohaldamisele, võitlusele rikkumiste vastu ning siseturu tugevdamisele, parandades piiriülest koostööd liikmesriikide vahel. Mida suuremal määral keskendub Euroopa Tööjõuamet oma ülesandele, jätmata kõrvale oma eesmärke, seda paremini väldib ta negatiivseid väiteid ja tõlgendusi oma asjakohasuse kohta.

3.7

Komitee toetab üldiselt komisjoni määruse ettepanekut, eeskätt selle eesmärke (artikkel 2), ülesandeid (artikkel 5), teavet tööjõu piiriülese liikuvuse kohta (artikkel 6), juurdepääsu tööjõu piiriülese liikuvuse teenustele (artikkel 7), liikmesriikidevahelist koostööd ja teabevahetust (artikkel 8) ning koostööd piiriüleste tööturu häirete korral (artikkel 14), kuna nende aspektidega määratletakse Euroopa Tööjõuameti pädevused, mis võivad otsustavalt kaasa aidata sellele, et tagatakse töö- ja sotsiaalõiguste austamine vastuvõtvas riigis võrdsetel alustel, võitlus sotsiaalse dumpingu vastu, ettevõtjatevahelise tervistava konkurentsi edendamine ning võitlus pettuse vastu piiriülese liikuvuse vallas. Tegemist on probleemidega, mida liikmesriigid ei saa lahendada üksi.

3.8

Komitee arvates hajutavad kõnealused eesmärgid ja ülesanded põhjendatud kahtlusi seoses Euroopa Tööjõuameti tegelike ülesannete ja rolliga.

3.9

Komitee leiab, et Euroopa Tööjõuameti tegevus vastab kõikidele vajalikele tingimustele, et avaldada positiivset mõju, sest ta aitab anda liikmesriikidele ja sotsiaalpartneritele tõhusat tegevus- ja tehnilise toetust, et võidelda tööjõu liikuvusega seotud ebaseaduslike tavade, kuritarvitamise ja pettuse vastu. Tagatakse see, et austatakse töötajate ja kodanike õigusi võrdsele kohtlemisele, töövõimalustele juurdepääsule ning sotsiaalkindlustusele, pakkudes selleks töötajatele ja tööandjatele asjakohast teavet ja teenuseid, tagades koostöö ja teabevahetuse riiklike ametiasutuste vahel, ühiste ja kooskõlastatud kontrollide tegemise ning koostöö vaidluste ja tööturu häirete puhul, millel on piiriülene mõju, näiteks ettevõtete ümberstruktureerimised, mis hõlmavad mitut liikmesriiki.

3.10

Komitee soovib, et Euroopa Tööjõuamet oleks eeskujuks ja innustuseks mitte üksnes pädevate riiklike ametiasutuste suutlikkuse suurendamises, eeskätt tööinspektsioonide ja nende töötajate puhul, vaid ka teabe ja nõuannete pakkumises, et aidata Euroopa ettevõtjatel ja töötajatel olla teadlik piiriülestes olukordades kohaldatavatest eeskirjadest.

3.11

Komitee juhib tähelepanu sellele, kui olulised on tehnoloogilistest ja digitaalsetest uuendustest tulenevad uued töövormid ettevõtetes ja tööturul, mis toovad vältimatult kaasa tagajärgi piiriülese liikuvuse puhul, mistõttu peaks Euroopa Tööjõuamet seda uut olukorda arvesse võtma.

3.12

Komitee loodab, et kogemuste, pädevuste ja ülesannete koondamisest tulenev koostoime ning Euroopa Tööjõuameti raames ette nähtud koostöö on tõhus ning et selles välditakse dubleerimist ja ebaselgust, arvestades et

3.12.1

Euroopa Tööjõuamet lõimub mitmesse struktuuri, eeskätt Euroopa tööturuasutuste võrgustikku (EURES), töötajate vaba liikumise tehnilisesse komiteesse, töötajate lähetamise eksperdikomiteesse, tehnilisesse komisjoni, kontrollnõukokku, sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni lepituskomiteesse ning deklareerimata tööga võitlemise Euroopa platvormi;

3.12.2

see teeb koostööd olemasolevate Euroopa ametitega töö valdkonnas, s.t Cedefopiga, (14) ETFiga, (15) EU-OSHAga, (16) Eurofoundiga, (17) sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoniga, sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise konsultatiivkomiteega ja töötajate vaba liikumise nõuandekomiteega.

3.12.3

Sellegipoolest soovib ja loodab komitee, et suurem integratsioon ja koostöö toovad kaasa tegeliku arengu tõhususe seisukohast ning et kehtivaid häid tavasid ja erinevates valdkondades tehtud tööd ei seata ohtu. Komitee võtab teadmiseks Beneluxi riikides täheldatud head tavad ning deklareerimata töö vastase võitluse platvormi, aga ka Euroopa tsiviilehitussektoris Euroopa isikutunnistuse loomise head tavad. Neid algatusi tuleks jätkata ja võimaluse korral korrata ning, tuginedes sellele suutlikkusele, tuleks teha ka muid samalaadseid uuenduslikke algatusi. Veel üks näide seda laadi uuenduslikest algatustest on Euroopa sotsiaalkindlustusnumbri loomine, mis peaks konkreetsemalt toimuma sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimist käsitleva määruse nr 883/2004 (18) ajakohastamise ning sotsiaalkindlustusalase teabe elektroonilise vahetamise süsteemiga (EESSI) seotud tööde lõpuleviimise raames.

3.13

Komitee rõhutab, et sotsiaalpartnerite osalemine Euroopa Tööjõuameti toimimises ja juhtimises on oluline (artikkel 24). Sellegipoolest rõhutab komitee, et selle kavandatav rakendamise viis on ilmselgelt ebapiisav. Komitee loodab, et nende osalemise tingimusi muudetakse nii, et see annaks tõelist lisaväärtust tööjõu liikuvusega seotud konkreetsete probleemide lahendamiseks.

3.14

Komitee leiab, et Euroopa Tööjõuamet peab austama subsidiaarsuse põhimõtet ega tohi sekkuda liikmesriikide tööturgude toimimisse, eeskätt nende töösuhete süsteemide, kõigil tasanditel peetavate kollektiivläbirääkimiste, sotsiaalpartnerite autonoomia või tööinspektsioonide seisukohast.

4. Konkreetsed märkused

4.1

Komitee rõhutab ja toob esile järgmist:

4.1.1

tuleb edendada liikmesriikide ametiasutustega kooskõlastatult tehtavaid ühiskontrolle mittevastavuse, pettuse või kuritarvitamise juhtudel, ent seda tuleb teha kooskõlas asjaomaste liikmesriikide õigusaktidega. Kõnealused kontrollid peavad toimuma vabatahtlikkuse alusel, et austada liikmesriikide pädevusi. Sellegipoolest juhitakse tähelepanu asjaolule, et mõne liikmesriigi võimalik osalemisest keeldumine, mida tuleb alati põhjendada, võib Euroopa Tööjõuameti tegevuse tõhusust vähendada;

4.1.2

Euroopa Tööjõuametil ei ole ühiste ja kooskõlastatud kontrollide tegemiseks algatusõigust, vastav pädevus kuulub liikmesriikide asutustele, ent ta saab soovitada liikmesriikidel selliseid kontrolle korraldada, kui ta tuvastab õigusaktide rikkumisi, kuritarvitamisjuhtumeid või piiriüleseid pettusi;

4.1.3

Euroopa Tööjõuamet peaks vastutama Euroopa tööalase liikuvuse portaali eest koostöös ühtse digitaalse portaaliga siseturu infosüsteemi ja sotsiaalkindlustusteabe elektroonilise vahetamise raames;

4.1.4

Euroopa Tööjõuamet peab oma tegevuse raames tunnustama ja väärtustama sotsiaalpartnerite autonoomiat ning kollektiivläbirääkimisi ja -lepinguid ning eeskätt nende osalemise olulisust kõnealuste eesmärkide elluviimisel;

4.1.5

Euroopa Tööjõuameti toetus ametiühingutele ja ettevõtjatele on oluline teavitamise ja tehnilise abi raames, aga ka piiriüleste töövaidluste korral, tunnustades seega nende keskset rolli õigusaktide rakendamises;

4.1.6

Euroopa Tööjõuamet täidab vahendaja rolli riiklike ametiasutuste vaheliste konfliktide korral, eeskätt sotsiaalkindlustuse valdkonnas. Kõnealune protsess vajab selgitamist;

4.1.7

riikide kontaktametnikud aitavad kindlasti ühenduspunktidena liikmesriikidega suurendada Euroopa Tööjõuameti tõhusust. Sellegipoolest tuleb täpsustada neid funktsionaalseid sidemeid päritoluliikmesriikidega ning mitte üksnes haldusasutuste, vaid ka riiklike sotsiaalpartneritega;

4.1.8

tuleb tagada Euroopa Tööjõuameti sõltumatus, eraldades sellele ülesannete täitmiseks piisavalt omavahendeid. Sellegipoolest hoiatab komitee Euroopa Tööjõuameti võimaliku vahendite vähesuse eest, mis võib selle tõhusust vähendada. Lisaks on olemas terve rida kahtlusi selle kulutõhususe osas ning seetõttu on oluline tagada, et selle vahendeid hallatakse nõuetekohaselt.

4.2

Seoses Euroopa Tööjõuametile usaldatud ülesannetega esitab komitee järgmised tähelepanekud:

4.2.1

Riikide haldusasutuste vahelisi vaidlusi tööjõu liikuvuse ning sotsiaalkindlustuse koordineerimise valdkonnas võiks lahendada Euroopa Tööjõuameti vahendusel liikmesriikide riiklike asutuste taotlusel ja nõusolekul.

4.2.2

Sellise vahendustegevuse olemasolu ei tohi aga kahtluse alla seada asjaomaste osaliste võimalust esitada kaebusi pädevatele kohtuasutustele.

4.2.3

Tuleb selgitada Euroopa Tööjõuameti suhtlust ja koostööd ELi ametite ja muude asutustega, mis tegelevad tööga seotud küsimustega ning õigusaktide järgimise ja kohaldamisega.

4.2.4

Euroopa Tööjõuameti loomine ei tohi kaasa tuua ettevõtjate ja töötajate halduskulude suurenemist.

4.3

Võttes arvesse vajadust täita Euroopa Tööjõuameti loomise aluseks olevaid eesmärke, teeb komitee ettepaneku tagada, et komisjoni määruse ettepanekus sätestatakse järgmised asjaolud:

4.3.1

Tuleb selgemalt esile tuua, et kõigil liikmesriikidel on kohustus Euroopa Tööjõuametiga koostööd teha, esitades teavet ja pakkudes abi ning juurdepääsu riiklikele andmebaasidele õigusaktide, sotsiaalkindlustuse ja maksuvaldkonnas. Lisaks tuleb täpsustada, kuidas jagatakse kulusid eri liikmesriikide vahel, iseäranis ühiste kontrollide korral.

4.3.2

Euroopa Tööjõuameti tegevus peaks aitama võidelda pettuste vastu, tehes asjakohasel juhul tihedat koostööd Europoli ja Eurojustiga.

4.3.3

Määruse artikkel 24, milles käsitletakse sotsiaalpartnerite osalemist, on selgelt ebapiisav ning seda tuleks muuta järgmiselt:

i.	Sidusrühmade kogu asemel luuakse Euroopa Tööjõuameti konsultatiivnõukogu.

ii.	Lisaks kõnealuses artiklis juba ettenähtule peaks selle nõukogu ülesandeks olema esitada arvamus ametiaja ja iga-aastaste tööprogrammide kohta, tegevusaruande kohta ning haldusnõukogu ettepaneku kohta nimetada ametisse tegevdirektor.

iii.	Konsultatiivnõukogu koosneb 17 liikmest, kellest 12 on pärit Euroopa sotsiaalpartnerite hulgast (muu hulgas ehitus-, põllumajandus- ja transpordisektorist), 3st komisjoni esindajast, haldusnõukogu esimehest, kes on ka konsultatiivnõukogu esimees, ja tegevdirektorist.

iv.	Konsultatiivnõukogu tuleb kokku vähemalt kolm korda aastas.

4.3.4

Euroopa Tööjõuamet peaks looma andmebaasi, mis sisaldab liikmesriikide esitatud ja ajakohastatud teavet ettevõtjate kohta, kes on pannud toime ebaseaduslikke tegusid piiriülese liikuvuse valdkonnas.

4.3.5

Euroopa Tööjõuametil tuleb tegeleda Euroopa sotsiaalkindlustusnumbri loomisega, kuigi vastav algatusõigus kuulub komisjoni pädevusse.

4.3.6

Euroopa Tööjõuamet peab koostama igal aastal piiriülese liikuvuse olukorra kohta aastaaruande, mis sisaldab hinnangut ohtude ja võimaluste kohta, eeskätt kõige haavatavamates geograafilistes piirkondades ja/või sektorites.

Brüssel, 20. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) SWD(2018) 68 final, lk 7.

(2) Vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevad elanikud, 2016 (Eurostat, 2018).

(3) COM(2018) 131 final, lk 1.

(4) COM(2018) 131 final, lk 1 ja 2, 2015/2255(INI), 2013/2112(INI), 2016/2095(INI).

(5) COM(2018) 131 final, lk 2.

(6) 2017. aasta kõne olukorrast liidus on kättesaadav aadressil https://ec.europa.eu/commission/state-union-2017_et.

(7) ELT C 75, 10.3.2017, lk 81, ELT C 264, 20.7.2016, lk 11, ELT C 345, 13.10.2017, lk 85, ELT C 197, 8.6.2018, lk 45.

(8) COM(2017) 250, lk 4.

(9) Kooskõlas ILO konventsiooniga nr 81 on soovitatav üks tööinspektor 10 000 töötaja kohta tööstusriikides (ILO 297. istung, november 2006).

(10) COM(2018) 131 final.

(11) Euroopa Komisjon loetleb kõnealuseid probleeme järgmiselt: sotsiaalse dumpingu juhtumite olemasolu, kehtivate õigusaktide kohaldamata jätmine ning pettus piiriüleses olukorras; piiriülestele töötajatele ja tööandjatele antav ebapiisav teave ja toetus ning puudulikud suunised nende õiguste ja kohustuste kohta; raskused juurdepääsul teabele ja ebapiisav teabevahetus riiklike ametiasutuste vahel, kes vastutavad tööjõu liikuvuse ja sotsiaalkindlustuse koordineerimise eri valdkondade eest; riikide ametiasutuste ebapiisav suutlikkus korraldada koostööd teiste liikmesriikide ametiasutustega; nõrgad või puuduvad mehhanismid õigusaktide piiriüleseks jõustamiseks; liikmesriikidevahelise piiriülese vahendusmehhanismi puudumine kõigis tööjõu liikuvuse ja sotsiaalkindlustuse koordineerimise valdkondades.

(12) COM(2018) 131 final.

(13) SWD(2018) 68 final ja SWD (2018) 69 final, B peatükk.

(14) Euroopa Kutseõppe Arenduskeskus.

(15) Euroopa Koolitusfond.

(16) Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuur.

(17) Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fond.

(18) ELT L 166, 30.4.2004, lk 1, parandus ELT L 200, 7.6.2004, lk 1.

LISA

Arutelu käigus lükati tagasi järgmised muudatusettepanekud, mis kogusid hääletamisel siiski vähemalt veerandi häältest (kodukorra artikli 39 lõige 2).

Point 1.1

Muuta järgmiselt:

1.1.

Hääletuse tulemus:

Poolt:	93
Vastu:	124
Erapooletuid:	13

Punkt 3.7

Muuta järgmiselt:

3.7.

Komitee toetab üldiselt komisjoni määruse ettepanekut, eeskätt selle eesmärke (artikkel 2), ülesandeid (artikkel 5), teavet tööjõu piiriülese liikuvuse kohta (artikkel 6), juurdepääsu tööjõu piiriülese liikuvuse teenustele (artikkel 7), liikmesriikidevahelist koostööd ja teabevahetust (artikkel 8) ning koostööd piiriüleste tööturu häirete korral, mis mõjutavad piiriüleseid töötajaid (artikkel 14), kuna nende aspektidega määratletakse Euroopa Tööjõuameti pädevused, mis võivad otsustavalt kaasa aidata sellele, et tagatakse töö- ja sotsiaalõiguste austamine vastuvõtvas riigis võrdsetel alustel, võitlus sotsiaalse dumpingu ebaseaduslike tavade vastu, ettevõtjatevahelise tervistava konkurentsi edendamine ning võitlus pettuse vastu piiriülese liikuvuse vallas. Tegemist on probleemidega, mida liikmesriigid ei saa lahendada üksi.

Hääletuse tulemus:

Poolt:	96
Vastu:	121
Erapooletuid:	11

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/135

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu soovitus, milles käsitletakse töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate juurdepääsu sotsiaalkaitsele“

[COM(2018) 132 final]

(2018/C 440/22)

Raportöör:

Giulia BARBUCCI

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Komisjon, 14.5.2018
Õiguslik alus	ELi toimimise lepingu artikkel 292 koostoimes artikli 153 lõike 1 punktiga c ja artikli 153 lõike 2 kolmanda lõiguga ning artikliga 352
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	19.7.2018
Vastuvõtmine täiskogus	20.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	148/39/32

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on kooskõlas peamiste rahvusvaheliste õigusinstrumentidega seisukohal, et igal inimesel peaks olema õigus inimväärsele elule, sotsiaalkaitsele ja kaitsele kõigi peamiste riskide eest töökohal ja kogu elu jooksul, sealhulgas tervishoid ja õigus väärikale pensionipõlvele vanaduses. Ebatüüpilises töösuhtes olevate töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate nõuetekohane sotsiaalkaitse aitaks seda eesmärki saavutada, järgides Euroopa sotsiaalõiguste samba raames kirjeldatud põhimõtteid, mis tuleb nüüd praktikas ellu viia. Neile tuleks tagada juurdepääs tervishoiule, rasedus- ja sünnitus- ning vanema-, invaliidsus- ja vanadushüvitistele ja osalemine nendes.

1.2.

Komitee tuletab meelde, et juurdepääs sotsiaalkaitsesüsteemidele on õiglasema ühiskonna keskne tegur ning tootliku, terve ja aktiivse tööjõu põhieeldus. Sotsiaalse jätkusuutlikkuse (1) taastamine ELi poliitika määratlemise ja rakendamise põhimõttena, mille laiem eesmärk on luua võrdsed võimalused sotsiaalvaldkonnas, kus kõigile on samade eeskirjade alusel ja võrreldavatel tingimustel tagatud juurdepääs sotsiaalkaitsele, peaks olema kõigi tasandi institutsioonide, organiseeritud kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite ühine eesmärk.

1.3.

Komitee soovitab liikmesriikidel vajaduse korral rakendada soovitust ning anda aru konkreetsete tegevuskavade vormis, mis muu hulgas põhinevad puudujääkidel, mis on esitatud soovitusega kaasnevas Euroopa Komisjoni mõjuhinnangus, ning tagada sotsiaalpartnerite ja organiseeritud kodanikuühiskonna täielik osalemine.

1.4.

Komitee tunneb heameelt soovituse rakendamise peamise oodatava mõju üle, kuna see toob kasu kodanikele, töötajatele ja ettevõtjatele: muu hulgas peaks see suurendama riskide jagamist, sissetulekute kindlust, tööturu dünaamilisust, tootlikkust, ressursside tõhusamat jaotamist ning vähendama üksikisikute ebakindlust ja vaesust.

1.5.

„Komitee leiab, et töötajate puhul, kes töötavad uute digiajastule omaste tööhõivevormide raames, oleks võimalik kasutada üldist lahendust nende sotsiaalkindlustuse õiguse tunnustamise probleemidele, reformides süsteemi üldist rahastamist. Ta kutsub liikmesriike üles otsima lahendusi, mis võimaldaksid sotsiaalkindlustussüsteemide finantseerimist, kasutades vahendeid, mis tagavad nende jätkusuutlikkuse, vastates samal ajal vajadusele pakkuda juurdepääsu uute tööhõivevormide raames tegutsevatele isikutele.“ (2)

1.6.

1.7.

Vanus ja sugu on inimeste sotsiaalkaitsesüsteemist väljajäämisel väga olulised: neid tegureid tuleks soovituse kohaldamisalal meetmete määratlemisel iseäranis arvesse võtta.

1.8.

Komitee märgib, et sotsiaalkaitsesüsteemide reaalne kaetus ja kättesaadavus tuleks saavutada ja seda tuleks edendada iseäranis riikliku tasandi meetmete määratlemisel ja rakendamisel. Sotsiaalsete õiguste ülekantavust tuleks võtta arvesse, kui üksikisikud vahetavad tööturul töösuhteid ning liiguvad eri süsteemide ja õiguskogumite vahel.

1.9.

Komitee leiab, et täieliku läbipaistvuse tagamiseks tuleks tegeleda regulatiivse keerukuse ja muude haldusaspektidega, et suurendada inimeste teadlikkust ja parandada teadmisi oma kohustustest ja õigustest. Seda võiks teha ka statistiliste andmete kvaliteedi parandamisega (liigitatuna töösuhte liigi, vanuse, soo, puudestaatuse, kodakondsuse jms järgi).

2. Sissejuhatus

2.1.

Sotsiaalkaitset käsitlev soovitus on üks algatustest, mille komisjon on teinud Euroopa sotsiaalõiguste samba raames. Soovitus ja selle juhtpõhimõtted on kooskõlas ja sidusad mitme Euroopa sotsiaalõiguste samba keskse põhimõttega kahekümnest ning komisjoni talituste asjaomase töödokumendiga. Iseäranis samba 12. põhimõttes on sätestatud, et töösuhte liigist ja kestusest olenemata on töötajatel ja võrreldavatel tingimustel füüsilisest isikust ettevõtjatel õigus piisavale sotsiaalkaitsele (5).

2.2.

Algatuse peamine eesmärk on tagada igale töötajale, iseäranis ebatüüpilises töösuhtes olevatele töötajatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele, konkreetne ja reaalne juurdepääs sotsiaalkaitse meetmetele. Samuti on selle eesmärk toetada ja täiendada liikmesriike erinevuste kaotamisel ning sotsiaalkaitsele õiglase ja proportsionaalse juurdepääsu tagamisel kõigi töötavate inimeste jaoks, sõltumata nende tööalasest seisundist (6)

2.3.

Esiteks on soovituse eesmärk „kõrvaldada takistused, mille tõttu ei saa sotsiaalkaitsesüsteemide kaudu pakkuda inimestele piisavat sotsiaalkaitset nende töösuhte liigist või tööturustaatusest sõltumata, või neid takistusi vähendada, kuid arvestada samas liikmesriikide pädevusi oma sotsiaalkaitsesüsteemide kujundamisel“ (7).

2.4.

Soovituse eesmärk on samuti kindlustada, et kõikidele töötajatele oleks tagatud juurdepääs piisavale sotsiaalkaitse tasemele: „sissetuleku ja ajalised piirmäärad (õiguste omandamise perioodid, ooteaeg, minimaalne tööaeg, hüvitiste kestus) võivad olla põhjendamatult suureks takistuseks teatavate ebatüüpilises töösuhtes olevate töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate rühmade juurdepääsul sotsiaalkaitsele“ (8).

2.5.

Komitee peab kahetsusväärseks, et tingimusteta põhipalk on nõukogu soovitusest välja jäetud. Hiljutises OECD uuringus (9) märgiti, et tööturul toimuvaid kiireid muudatusi silmas pidades annavad käimasolevad arutelud tingimusteta põhipalga üle siiski väärtuslikku teavet selle kohta, millist sotsiaalkaitse liiki ühiskond vajab. Komitee on varem sedastanud (10), et „Euroopa miinimumsissetuleku kehtestamine aitaks tagada majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse, kaitsta inimõigusi, tagada tasakaalu majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide vahel ning jagada õiglasemalt heaolu ja sissetulekut“. Samuti kutsus ta üles võtma vastu raamdirektiivi ning uurima „võimalusi Euroopa miinimumsissetuleku rahastamiseks“.

2.6.

Soovituses kirjeldatud meetmete ja põhimõtete eesmärk on ühelt poolt tagada kõigile töötavatele inimestele (iseäranis ebatüüpilises töösuhtes olevatele töötajatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele) juurdepääs sotsiaalkaitsele ning teiselt poolt kindlustab see igas olukorras piisava sotsiaalkaitse tagamise.

2.7.

Euroopa ja riiklikud sotsiaalpartnerid on põhjalikult käsitlenud küsimust, kuidas tagada piisav sotsiaalkaitse kõikidele töötajatele varasemates lepingutes, ühisdeklaratsioonides ja riiklikel kollektiivläbirääkimistel. Näiteks Euroopa sotsiaalpartnerite lepingute preambulis tähtajaliste lepingute ja osalise tööajaga töö kohta rõhutatakse vajadust tagada, et sotsiaalkaitse korda kohandataks vastavalt uutele paindlikele töövormidele. Oma 2015.–2016. aasta tööprogrammis (11) rõhutasid Euroopa sotsiaalpartnerid vajadust tagada sotsiaalkaitsesüsteemi jätkusuutlikkus ja kättesaadavus kõigile kodanikele.

2.8.

Euroopa sotsiaalpartnerid väljendasid muret 2015. aasta läbirääkimiste tulemusel koostatud põhjalikus tööhõiveanalüüsis (12), kus nad soovitasid liikmesriikidel ja Euroopa Komisjonil teha paremat koostööd võitluses korruptsiooni, maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidmise vastu, millel on kahjulik mõju sotsiaalhoolekandesüsteemidele, vastutavatele ettevõtjatele ja üksikisikutele. Lisaks soovitasid nad liikmesriikidel koostöös sotsiaalpartneritega vaadata läbi nende sotsiaalkaitsesüsteemide jätkusuutlikkuse ja piisavuse puudujäägid ning püüda tagada, et need süsteemid vastaksid ka tulevikus inimeste ja iseäranis kõige haavatavamate ja sotsiaalse tõrjutuse ohus inimeste vajadustele (13).

3. Üldised märkused: taustteave

3.1.

Muutuv töömaailm: digiüleminek, demograafilised muutused, energiasüsteemi ümberkujundamine, globaliseerumine ja uued töövormid võivad valitsuste, organiseeritud kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite jaoks kaasa tuua nii väljakutseid kui ka võimalusi.

3.2.

Muutuvad tööturud: tööturu struktuurireformid on mitmekesistanud tööturgu ja mõningates liikmesriigis on mõned lepinguliigid praegu põhilistest sotsiaalkaitsemeetmetest välja jäetud. Lepinguliste suhete mitmekesisus on suurenemas, nagu ka olulised riikidevahelised erinevused konteksti ja süsteemide osas: 2016. aastal olid ELi töötajatest 14 % füüsilisest isikust ettevõtjad, 8 % täisajaga töötavad ajutised töötajad, 4 % osalise tööajaga ajutised töötajad ja 13 % osalise tööajaga alalised töötajad (14).

3.3.

Eri riikides on erinevad sotsiaalkaitsesüsteemid, kuid kõigil on sarnased probleemid: tööturu ümberkujundamine ja muudatused õigusaktides; tööjõu vananemine ja kalduvus seadusjärgse pensioniea tõstmisele; noorte ja naiste vähene osalus tööturul kvaliteedi ja kvantiteedi mõistes; tööturult kõige kaugemal olevate või kõige tõenäolisemalt tõrjutud inimeste kaasamine; digiüleminek ja uued töövormid. Mõned sotsiaalkaitsesüsteemid on loodud selliselt, et sotsiaalkaitsemaksed moodustavad osa töötaja palgast. Seda tuleb neid uusi probleeme lahendades arvesse võtta.

3.4.

Hinnata tuleb soolist mõju tööturule pääsemisele ja sinna jäämisele, samuti sotsiaalkaitse kättesaadavusele / sellest väljajäämisele. Koos noorte ja rändajatega on naised sageli uute töövormide osas üleesindatud (15), millel on järelmõju sotsiaalkaitseõigustele.

3.5.

Ka vanus on sotsiaalkaitsele juurdepääsul oluline tegur: noorema põlvkonna suhtes kiputakse rohkem kasutama ebatüüpilise töösuhte vorme („ajutiste lepingute alusel, muu lepingu alusel või ilma lepinguta töötavate inimeste seas on nooremate töötajate (20–30aastased) osakaal kaks korda suurem kui muude vanuserühmade oma“ (16)). Üleminek haridussüsteemist standardsetele tööhõivevormidele on muutunud pikemaks ja võib mõjutada negatiivselt nii sotsiaalkaitsele juurdepääsu kui ka tulevasi pensioniõigusi muuhulgas ka tööalase karjääri äärmusliku killustumise tõttu (17).

3.6.

Tööturustaatusest ja töösuhte liigist tulenevad erinevused sotsiaalkaitsele juurdepääsul võivad luua olukorra, kus töötajad ei julge kasutada võimalusi liikuda ühest tööturustaatusest teise, kui see toob kaasa teatud õiguste kaotamise, ning lõppkokkuvõttes võib selle tulemuseks olla väiksem tööviljakuse kasv. Seega ei pruugi erinevused toetada ettevõtlust ning võivad takistada konkurentsivõimet ja jätkusuutlikku majanduskasvu.

3.7.

Erinevused juurdepääsul sotsiaalkaitsele võivad põhjustada ka tööhõivestaatuse kuritarvitamist ja tekitada ebaausat konkurentsi jätkuvalt sotsiaalkaitsesse panustavate ettevõtete ja seda mittetegevate ettevõtete vahel.

3.8.

Pikas perspektiivis on kaalul riikide sotsiaalkaitsesüsteemide sotsiaalne ja majanduslik jätkusuutlikkus, eriti kui arvestada praeguseid demograafilisi suundumusi ja töötuse määra.

4. Konkreetsed märkused: soovituse põhisisu

4.1.

Komitee märgib, et varasemate Euroopa tasandi õigusaktidega (muu hulgas direktiivid 2010/41/EL, 2014/50/EL, (EL) 2016/2341) on püütud kõrvaldada erinevusi sotsiaalkaitsesüsteemides, kuid esialgsed järeldused – näiteks direktiivi 2010/41/EL kohta – näitavad, et neil ei ole mõnel juhul õnnestunud tagada füüsilisest isikust ettevõtjate tegelikku juurdepääsu sotsiaalkaitsele (18).

4.2.

Samuti märgib komitee, et Euroopa Komisjon väljendab 2018. aasta majanduskasvu analüüsis sügavat veendumust, et asendussissetulek sotsiaalkaitse kaudu on ebavõrdsuse kõrvaldamiseks ning sotsiaalse ühtekuuluvuse ja kaasava majanduskasvu edendamiseks väga oluline (19).

4.3.

Füüsilisest isikust ettevõtjate arv Euroopas on viimastel aastatel üldiselt veidi vähenenud (20). Üks selle põhjuseid on nende ebapiisav/puudulik kaitse haiguse korral ja muudel isikliku eluga seotud põhjustel (rasedus ja sünnitus või isadus, perehooldus jne). Seega võib piisav kaitsetase suurendada füüsilisest isikust ettevõtjate arvu ja tagada neile paremad tingimused. Kuid samas on ülioluline, et kõigi tasandite institutsioonid võitleksid, sealhulgas riikidevaheliselt, igasuguste füüsilisest isikust ettevõtja näiliste vormide vastu.

4.4.

Komitee kiidab heaks ja toetab selles osas soovituses sisalduvat otsust minna kaugemale, kui esialgu mõjuhinnangus kavandatud, st soovitada laiendada kohustuslikus korras ametlikku kaetust kõigile töötajatele ning tagada, et füüsilisest isikust ettevõtjatel on juurdepääs sotsiaalkaitsele, laiendades nende kohustuslikus korras ametlikku kaetust haigus- ja ravikindlustushüvitistega, rasedus- ja sünnitus- / isadushüvitistega, vanadus- ja invaliidsushüvitistega ning tööõnnetus- ja kutsehaigushüvitistega ning vabatahtlikus korras kaetust üksnes töötushüvitistega. Komitee leiab, et füüsilisest isikust ettevõtjate tagasihoidlik liitumine vabatahtlike skeemidega (vähem kui 1 % kuni 20 %), kui need on olemas, õigustab ulatuslikumat tegevust laiema kaetuse ja kaitse edendamiseks.

4.5.

Füüsilisest isikust ettevõtjate täielikku kaetust käsitlevad meetmed on seetõttu kiiduväärt. See hõlmab – vajaduse korral – abistavaid abikaasasid, st olukordi, kus füüsilisest isikust ettevõtja abistav abikaasa või partner osaleb korrapäraselt ja aktiivselt füüsilisest isikust ettevõtja tegevuses nii, et seda saab käsitada abistava abikaasa põhitegevusena.

4.6.

Igal kodanikul peaks olema juurdepääs sotsiaalkaitsesüsteemidele, mis suudavad pakkuda piisavaid hüvitisi. Need võivad olla maksu- ja/või kindlustuspõhised süsteemid, millesse inimesed panustavad võrdselt ja oma võimetega proportsionaalselt (või on sellistest maksetest vabastatud) ning millest nad saavad hüvitisi vastavalt oma vajadustele, vähemalt piisavate minimaalsete vahendite ja turvavõrkude kasutamise võimaluse osas.

4.7.

Et tulla toime tööturul toimuvate muutustega, tuleb tagada piisavale sotsiaalkaitsele juurdepääsu jätkusuutlikkus ja rahastamine (21), eesmärgiga toetada kaasavust, piisavust, õiglust ja võrdsust ühiskondliku arengu ja majanduskasvu laiemas perspektiivis.

4.8.

ELi ja riikliku tasandi meetmed tuleks võrdse kohtlemise ja võrdsete võimaluste saavutamiseks eelnevalt kavandada: Euroopa sotsiaalvaldkonna kulutused on Euroopa sotsiaalmudeli lahutamatu osa. Tänu sotsiaalkaitse kõrgele tasemele on Euroopa alati olnud väga ligitõmbav kontinent maailma muude piirkondadega võrreldes.

4.9.

Sotsiaalkaitsesüsteemid peaksid põhinema solidaarsusel ja võrdõiguslikkusel, ilma võimaliku diskrimineerimiseta erinevate isiklike tingimuste / isikliku tausta ja/või tööalase staatuse alusel.

4.10.

Puuetega inimeste sotsiaalkaitse meetmete määratlemisel tuleks tugineda inimõigustealasele lähenemisviisile, pidades silmas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni. Puuetega inimesi, kes ei saa töötada, ja nende pereliikmeid tuleks kaitsta vaesusse ohu eest ja tagada neile piisav elatustase (22).

4.11.

Komitee nõuab, et liikmesriigid rakendaksid soovitust täielikult nii, et on tagatud parem kaitse ebatüüpilises töösuhtes olevatele töötajatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele. Sotsiaalkaitsesüsteemid tuleks (uuesti) ümber kujundada nii, et need oleksid kaasavamad ning samuti kooskõlas 2018. aasta majanduskasvu analüüsi soovitustega, mille kohaselt „aitab tööturu ja sotsiaalse integratsiooni süsteemide vaheline parem vastastikune täiendavus kõiki haavatavaid elanikkonnarühmi, suurendab kõigi heaolu ja tagab suurema sotsiaalse ühtekuuluvuse“.

4.12.

ELis ebaausa konkurentsi ja ebaseadusliku töö vastu võitlemine (mis on muu hulgas kooskõlas ka deklareerimata töö vastu võitlemise Euroopa platvormi meetmetega) on ettevõtjate huvides, kuna suurem sotsiaalkaitse ning ebaausa konkurentsi vähenemine võivad avaldada positiivset mõju tootlikkusele.

4.13.

Tervishoiu üldine kättesaadavus on soovituse teine oluline element kooskõlas Euroopa sotsiaalõiguste samba 16. põhimõttega (23). Nagu komisjoni mõjuhinnang mõnes riigis on näidanud, võib ebatüüpilises töösuhtes olevatel töötajatel ja füüsilisest isikust ettevõtjatel olla teatud lepinguliikide või tööturu korralduse tõttu piiratud juurdepääs tervishoiule. Kõigi tööelus osalejate ja füüsilisest isikust ettevõtjate juurdepääs tervishoiule peaks olema kohustuslik.

4.14.

Komitee tunnustab samuti lubadust üle tihendada koostööd Eurostatiga asjakohaste näitajate väljatöötamisel, et registreerida edusammud ametliku ja tegeliku kaetuse, läbipaistvuse jms osas, ning komisjoni kavatsust luua sotsiaalkaitsekomitees sotsiaalkaitset käsitlevate võrdlusanalüüside raamistik. See aitab luua usaldusväärse andmebaasi ning võimaldab täpsemalt hinnata soovitusega seoses võetud poliitikameetmete mõju.

Brüssel, 20. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) ELT C 237, 6.7.2018.lk 1.

(2) ELT C 129, 11.4.2018,lk 7.

(3) Komisjoni talituste töödokument – mõjuhinnang, mis on lisatud dokumendile.

(4) ELT C 170, 5.6.2014, lk 23.

(5) ELT C 125, 21.4.2017, lk 10

(6) Vt ka ILO soovitus nr 202, milles antakse juhiseid sotsiaalkaitse alammäärade kui riiklike sotsiaalkindlustussüsteemide põhielemendi kehtestamise ja säilitamise kohta.

(7) Vt soovitus sotsiaalkaitse kohta: lk 8, 14 (punkt 10), lk 15 (põhjendus 4), lk 23 (punktid 8 ja 10).

(8) Vt soovitus sotsiaalkaitse kohta: lk 17 (põhjendus 18).

(9) Basic income as a policy option: Technical Background Note Illustrating costs and distributional implications for selected countries, OECD, 2017.

(10) ELT C 170, 5.6.2014, lk 23.

(11) http://resourcecentre.etuc.org/EU-social-dialogue-5.html.

(12) 2015. aasta põhjalik tööhõiveanalüüs – Euroopa Ametiühingute Keskliit, BusinessEurope, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskus, Euroopa Käsitööettevõtjate ning Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtjate Keskliit.

(13) Vt joonalune märkus 12.

(14) Eurostat, 2016.

(15) ILO: INWORK Issue Brief No 9, mai 2017.

(16) Vt soovitus sotsiaalkaitsele juurdepääsu kohta, lk 2–3.

(17) ELT C 367, 10.10.2018, lk 15.

(18) Vt Barnard, C. ja Blackham, A. (2015), „The implementation of Directive 2010/41 on the application of the principle of equal treatment between men and women engaged in an activity in a self-employed capacity“, soolise võrdõiguslikkuse valdkonna õigusekspertide Euroopa võrgustiku aruanne, mille tellis Euroopa Komisjoni õigusküsimuste peadirektoraat; vt „Ettepanek: nõukogu soovitus, milles käsitletakse töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate juurdepääsu sotsiaalkaitsele“, lk 9.

(19) 2018 European Semester: Annual Growth Survey.

(20) Vt Eurofund: „The many faces of self-employment in Europe“.

(21) Vt BusinessEurope’i seisukoht teemal „Nõukogu soovitus, milles käsitletakse juurdepääsu sotsiaalkaitsele“, lk 1, punkt 1 (19. aprill 2018).

(22) Vt Euroopa Puuetega Inimeste Foorumi resolutsioon puuetega inimeste tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse edendamise kohta, 6. november 2017, http://www.edf-feph.org/newsroom/news/social-pillar-edf-adopts-resolution-promote-employment-social-inclusion-persons.

(23) Euroopa sotsiaalõiguste samba 16. põhimõte „Igaühele tuleb võimaldada õigeaegne juurdepääs kvaliteetsetele taskukohastele, ennetavatele ja raviteenustele“.

LISA

Arutelu käigus lükati tagasi järgmised muudatusettepanekud punktide 1.6 ja 2.5 kohta, mis kogusid hääletamisel vähemalt veerandi antud häältest.

Muudatusettepanek 1.6

Muuta järgmiselt:

1.6.

Komitee soovitab, et soovituse raames tehtud algatused peaksid pakkuma piisavaid hüvitisi ja võimalusi , sealhulgas turvavõrke neile, kes ei saavuta abikõlblikkuse alammäära, iseäranis neile, kes ei ole võimelised töötama, ja nende pereliikmetele. Komitee peab kahetsusväärseks juhib tähelepanu sellele, et soovitusest on välja jäetud tingimusteta põhipalk, nagu sedastatakse mõjuhinnangut sisaldavas komisjoni talituste töödokumendis (1) , on tingimusteta põhipalk soovitusest välja jäetud mitmel põhjusel, sh katvuse kriteeriumid ja eelistus tegeleda probleemidega liikmesriikides olemasolevate sotsiaalkindlustussüsteemide raames. Ent komitee peab tervitatavaks liikmesriikides käimasolevat arutelu tingimusteta põhipalga ja muude turvavõrkude üle, mille eesmärk on aktiivne kaasamine tööturule ja ühiskonda laiemalt. Juba 2013. aastal kutsus komitee üles koostama Euroopa direktiivi, millega kehtestataks Euroopa miinimumsissetulek, kuivõrd see aitaks „tagada majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse, kaitsta üksikisiku põhiõigusi, tagada tasakaalu majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide vahel ning jagada õiglasemalt heaolu ja sissetuleku“ (2).

Motivatsioon

Esitatakse suuliselt.

Hääletuse tulemus

Poolt:	91
Vastu:	112
Erapooletuid:	10

Punkt 2.5

Muuta järgmiselt:

2.5.

Komitee juhib tähelepanu sellele, et nagu sedastatakse mõjuhinnangut sisaldavas komisjoni talituste töödokumendis, on tingimusteta põhipalk soovitusest välja jäetud mitmel põhjusel, sh katvuse kriteeriumid ja eelistus tegeleda probleemidega liikmesriikides olemasolevate sotsiaalkindlustussüsteemide raames. Komitee peab kahetsusväärseks, et tingimusteta põhipalk on nõukogu soovitusest välja jäetud. Hiljutises OECD uuringus märgiti, et tööturul toimuvaid kiireid muudatusi silmas pidades annavad käimasolevad arutelud tingimusteta põhipalga üle siiski väärtuslikku teavet selle kohta, millist sotsiaalkaitse liiki ühiskond vajab. Komitee on varem sedastanud, et „Euroopa miinimumsissetuleku kehtestamine aitaks tagada majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse, kaitsta inimõigusi, tagada tasakaalu majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide vahel ning jagada õiglasemalt heaolu ja sissetulekut“. Samuti kutsus ta üles võtma vastu raamdirektiivi ning uurima „võimalusi Euroopa miinimumsissetuleku rahastamiseks“.

Motivatsioon

Soovituse kohaldamisala ei hõlma minimaalset toimetulekutoetust. Selle põhifookuses on lihtsustada ligipääsu sotsiaalkindlustusele selliste töötajarühmade jaoks, kes tõenäoliselt ei ole hõlmatud liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemidega. Seega ei ole põhjust pidada kahetsusväärseks asjaolu, et tingimusteta põhipalka nõukogu soovituses ei mainita. Siiski võiks komitee juhtida tähelepanu liikmesriikides ja muudes foorumites, nt OECDs käimasolevatele aruteludele. Komitee miinimumsissetuleku teemalise arvamuse puhul tuleks sellele lisada ka link tööandjate rühm avaldusele, et viidata selgelt selles küsimuses valitsevatele eriarvamustele. Tööandjate rühma avaldusele on viidatud juba varem, nt komitee arvamustes SOC/542 („Euroopa sotsiaalõiguste sammas“) ja SOC/564 („Sotsiaalse mõõtme ja Euroopa sotsiaalõiguste samba mõju Euroopa Liidu tulevikule“).

Hääletuse tulemus

Poolt:	92
Vastu:	113
Erapooletuid:	13

(1) Komisjoni talituste töödokument – mõjuhinnang, mis on lisatud dokumendile.

(2) ELT C 170, 5.6.2014, lk 23.

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/142

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Ühise viisapoliitika kohandamine uute väljakutsetega toimetulekuks““

(COM(2018) 251 final)

ja teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri (viisaeeskiri)“

(COM(2018) 252 final – 2018/0061 (COD))

(2018/C 440/23)

Raportöör:

Ionuț SIBIAN

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Parlament, 16.4.2018 nõukogu, 2.5.2018 komisjon, 18.6.2018
Õiguslik alus	ELi toimimise lepingu artikkel 304

Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	19.7.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	168/0/1

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Komitee tunnistab, et viisaeeskiri on ühise viisapoliitika põhielement, millega luuakse ühine õigusaktide ja tegevusjuhiste kogum.

1.2.

Komitee toetab viisaeeskirjaga kavandatavaid ühtlustatud menetlusi ja tingimusi, mis võimaldavad vältida olukordi, kus eri ELi liikmesriigid menetlevad sarnaseid juhtumeid erinevalt, kuid võimaldavad samas viisadega seotud varasemate andmete põhjal ka taotlejate erinevat kohtlemist. Komitee leiab ühtlasi, et püüelda tuleks ühtlustatud vaidlustamismenetluste kehtestamise poole viisa väljastamisest keeldumise korral.

1.3.

Komitee tunneb heameelt mitmekordseid viisasid käsitleva ühtse lahenduse üle, mis võimaldab selliste viisade omanikel reisida viisa kehtivusaja jooksul korduvalt ELi, sest see võib aidata kaasa majanduskasvule, kultuurilisele ja sotsiaalsele arengule ja vahetustele, ning tugevdada inimeste seas toetust ja mõistmist.

1.4.

Viisaeeskirjaga võetakse kasutusele välispiiridel väljastatavad ühekordsed viisad, mille eesmärk on lühiajalise turismi edendamine, näitavad liikmesriikide paindlikkust ja nende võetud pragmaatilist lähenemisviisi, ning komitee soovitab võtta see lähenemisviis kasutusele ka teiste viisade väljastamisega seotud aspektide puhul, et tagada ühtsete kontaktpunktide teenuste pakkumine.

1.5.

Kuna Euroopa Liit peaks oma suhetes kolmandate riikidega püüdma proaktiivsel viisi saavutada täielikku vastastikkust viisavabadust, siis kutsub komitee komisjoni üles korraldama kiiresti konsultatsiooni ja esitama selge, teostatava ettepanekute kogumi, milles käsitletakse nii viisatingimuste lihtsustamist kui ka julgeolekut.

1.6.

Komitee toetab täielikult ettepanekut, et komisjon peaks enne, kui ta teeb otsuse peatada ajutiselt teatava kolmanda riigi kodanike viisanõudest vabastamine, võtma arvesse inimõiguste olukorda asjaomases kolmandas riigis ning viisanõudest vabastamise peatamise võimalikke tagajärgi sealsele inimõiguste olukorrale.

1.7.

Samas soovitab komitee teha kõik selleks, et koguda (võimalikult suurel hulgal) usaldusväärseid, asjakohaseid ja ühtseid/võrreldavaid andmeid kolmandate riikide ja selliste olukordade kohta, mille puhul on liikmesriikidel võimalik otsustada peatada viisanõuetest vabastamine ajutiselt selliste kodanike jaoks, kes on pärit määruse II lisas nimetatud kolmandatest riikidest. II lisas on nimetatud kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamiseks olema viisa, ja need riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud.

1.8.

Komitee soovitab olla ettevaatlik otsuste langetamisel kavandatud viisatasude pideva (iga kahe aasta tagant) läbivaatamise osas. Arvestades seda, et kavandatud tasu on juba praegu kõrge võrreldes mõnede asjaomaste kolmandate riikide majanduskasvu/arengu tasemega, ei peaks kõnealune läbivaatamine olema automaatne.

1.9.

Komitee toetab viisaeeskirja muutusi, mis on seotud täiendava võimalusega täita ja allkirjastada taotluse vorm elektrooniliselt, et käia sammu tehnoloogia arenguga. Samas nõuab komitee, et kõik liikmesriigid oleksid viisataotluste veebipõhise esitamise poolt ning viiksid läbi veebipõhise süsteemi toetamiseks vajalikud arendused/muudatused. Komitee soovib, et komisjon lisaks/pakuks välja realistliku tähtaja, millal liikmesriigid saaksid viia sisse viisade veebipõhise taotlemise üldise korra.

1.10.

Komitee tunneb heameelt komisjoni ettepaneku üle kaotada põhimõte, mille kohaselt peavad kõik taotlejad esitama taotluse iga kord isiklikult kohale tulema. Komitee toetab ja lisaks nõuab eeskirju ja määrusi, mis võimaldaksid viisataotluste veebipõhist esitamist. Komitee on seisukohal, et järgida tuleks lähenemisviisi, et viisataotlust saaks esitada taotleja asukohariigis kõige sobilikumal ja kiiremal viisil, mis hõlmab vajadusel väliste teenuseosutajate laialdasemat kasutamist ja paremate esindamise teenuste osutamist ning ka ELi liikmesriikide diplomaatiliste esinduste vahelise koostöö suurendamist.

1.11.

Komitee soovitab komisjonil vaadata üle praegused taotlejate kategooriad, kelle suhtes kehtib viisavabastus, ning määratleda need selgemalt. Komitee soovitab ka kaaluda viisatasudest vabastamise võimaldamist vanuritele ja mittetulundusühenduste esindajatele, kes osalevad seminaridel, konverentsidel, spordi-, kultuuri- või haridusüritustel, mille on korraldanud mittetulundusühendused, ilma et viidataks nende vanusele, või vähemalt kaaluda vanusepiirangu tõstmist.

1.12.

Kuna „määruse sätteid kohaldatakse kolmandate riikide kodanike suhtes, kellel peab […] välispiiride ületamisel olema viisa […], ilma et see piiraks nende kolmandate riikide kodanike vaba liikumise õigust, kes on liidu kodanike perekonnaliikmed“, siis tõstab komitee esile, et pidades silmas ELi liikmesriikides toimunud hiljutisi arenguid mõiste „perekond“ määratlemisel, on diskrimineerimise vältimiseks oluline kehtestada „perekondlike sidemete“ määratlemisega seoses ühtne tava.

2. Üldised märkused

2.1.

Komitee võtab teadmiseks komisjoni teatise Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Ühise viisapoliitika kohandamine uute väljakutsetega toimetulekuks“ ja toetab seda arvesse võttes kahte ettepanekut, millest esimene käsitleb määrust ühenduse viisaeeskirja kehtestamise kohta ning teine määrust, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud.

2.2.

Seetõttu tunnistab komitee, et viisaeeskirjal on mõju, mis ulatub ühtsete õigusnormide ja taotlusmenetluste loomise eesmärgist kaugemale. Lisaks seadusliku reisimise edendamisele ja ebaseadusliku sisserände vastu võitlemisele on sellel mõju majanduskasvule ja töökohtade loomisele, isegi kui see ei kuulunud alguses viisaeeskirjade eesmärkide hulka. 2017. aastal esitati Schengeni riikide konsulaatidele 16,1 miljonit ühtse viisa taotlust ja see suundumus on tõusuteel. Viisataotluste koguarvust rohkem kui 50 % juhtudest anti välja mitmekordsed viisad, samas kui rahuldamata viisataotluste arv oli 1,3 miljonit, mis moodustas 8 % viisataotluse koguarvust (1).

2.3.

Komitee tervitab kavandatud muudatusi, mille eesmärk on muuta viisataotluse menetlemine lihtsamaks nii taotlejate kui ka konsulaatide jaoks, nimelt võimalust esitada taotlus 6 kuud enne kavandatud reisi (ja meremeeste puhul 9 kuud), taotleja nimel taotlust esitada võivate isikute kategooriate selgitamine ja laiendamine, täiendavate dokumentide loetelu ühtlustamine. Lisaks väljendab komitee suurt heameelt selle üle, et ettepanekus järgitakse põhimõtet, et taotleja peaks ilmuma taotluse esitamiseks isiklikult kohale ainult ühes kohas.

2.4.

Samas tunnistab komitee ka seda, et juurdepääs konsulaatidele on jätkuvalt keeruline, seda eelkõige kolmandates riikides, kus enamik liikmesriike on esindatud ainult pealinnas, mille tõttu peavad taotlejad tegema konsulaatidesse jõudmiseks suuri kulusid (nii aja kui ka rahalises mõttes). Seetõttu tervitab komitee ettepanekut kaotada põhimõte, mille kohaselt peavad kõik taotlejad esitama taotluse iga kord isiklikult ja kutsub liikmesriike üles tegema vajalikke kohandusi viisataotluste veebipõhiseks esitamiseks. Samas on komiteel heameel ka selle üle, et kasutusele võeti eri tüüpi meetmed selleks, et viisataotlust saaks esitada taotleja asukohariigis kõige sobilikumal ja kiiremal viisil, mis hõlmab vajadusel väliste teenuseosutajate laialdasemat kasutamist ja paremate esindamise teenuste osutamist ning ka ELi liikmesriikide diplomaatiliste esinduste vahelise koostöö suurendamist.

2.5.

Pidades silmas uute andmekaitse ja eraelu puutumatusega seotud eeskirjade (isikuandmete kaitse üldmäärus) hiljutist jõustumist, kordab komitee, et välised teenuseosutajad peavad olema võimelised austama/tagama kogutud isikuandmete ohutust. Liikmesriigid peaksid võtma kõik vajalikud meetmed, tagamaks, et viisateenuseid (Euroopa kodanikele või Euroopa viisasid taotlevatele mitte-eurooplastele) pakkuvad ettevõtted muudaksid oma andmekaitse poliitikat, et olla määrusega kooskõlas.

2.6.

Komitee arvates on positiivne, et viisataotluste esitamisele kehtestati uued, lühendatud tähtajad ja ühtlustati ühtsete viisade väljastamise võimalust (eelkõige seoses mitmekordse viisa väljaandmise otsusega), samuti peab komitee positiivseks uut artiklit 25a tagasivõtmise valdkonnas tehtava koostöö kohta, mille eesmärk on suurendada kolmandate riikide koostööd ebaseaduslike rändajate tagasivõtmisel, andes võimaluse võtta kasutusele selgelt määratletud meetmete piirav ja ajutine kohaldamine. Välja tuleb töötada ühtlustatud lähenemisviis, kuidas lihtsustada viisa taotlemise menetlust nendele taotlejatele, kes reisisid ELi juba varem.

2.7.

Komitee tunnistab, et sidusus viisapoliitika ja teistes poliitikavaldkondades (nt kaubanduslepingutes) võetud kohustuste vahel peaks olema tagatud ja toimiv. Vastu tuleks võtta üldiselt aktsepteeritav lahendus seoses liikmesriikide ja teatavate kolmandate riikide vahel sõlmitud viisanõudest loobumise lepingutega. Euroopa Liit peaks oma suhetes kolmandate riikidega püüdma proaktiivsel viisil saavutada täielikku vastastikust viisavabadust.

2.8.

Komitee mõistab viisaeeskirja artikli 16 väljapakutud muutmise – nimelt viisatasu tõstmise 1/3 võrra – põhjendust, väljendab samas aga muret selle tagajärjel mõnedele ELi liikmesriikidest märkimisväärselt madalama arengu/jõukusetasemega kolmanda riigi kodanikele tekkivate võimalike takistuste osas. Viisatasude taseme võrdlemine reisi- ja muude seotud kuludega, mida viisa taotlejad peavad katma, ei ole soodne, sest tänapäeval laialtlevinud odavate reisi- ja majutuslahenduste tulemuseks võib olla olukord, kus kogu reisi kulud on väiksemad kui viisatasu või sellega võrdsed.

2.9.

Komitee usub, et ettepanek vaadata viisatasude tase läbi iga kahe aasta tagant peaks võtma arvesse selle tasu vähendamise võimalust, lähtudes potentsiaalsest elektrooniliste viisataotluste menetluste rakendamisest (mis võib liikmesriikide jaoks tähendada väiksemaid personali- ja halduskulusid). Komisjoni teatise „Ühise viisapoliitika kohandamine uute väljakutsetega toimetulekuks“ kohaselt kaalub enamik liikmesriike digitaalsete viisade kasutamise eeliseid (nende hulgas on väiksemad kulud konsulaatide jaoks, samuti tõhus ja kliendisõbralikum taotlusprotsess võrreldes paberipõhise taotlussüsteemiga).

2.10.

Arvestades praegust viisatasude taset ja kavandatud taset, on komitee arvamusel, et kaaluda tuleks ka võimalust pakkuda viisatasust vabastust mittetulundusühenduste esindajatele, kes osalevad seminaridel, konverentsidel, spordi-, kultuuri- või haridusüritustel, mille on korraldanud mittetulundusühendused. Seejuures ei peaks arvestama isikute vanusega või vähemalt võiks kaaluda vanusepiirangu tõstmist (praegused õigusaktides võetakse arvesse vanust – 25 või nooremad). Lisaks sellele tuleks selliseid vabastusi pakkuda ka vanuritele, et toetada nende aktiivset integreerimist ühiskonda ja toetada paremat elukvaliteeti.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) Konsulaatide viisastatistika, 2017 (https://ec.europa.eu/home-affairs/what-we-do/policies/borders-and-visas/visa-policy#stats).

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/145

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2004/37/EÜ töötajate kaitse kohta tööl kantserogeenide ja mutageenidega kokkupuutest tulenevate ohtude eest“

(COM(2018) 171 final – 2018/0081 (COD))

(2018/C 440/24)

Raportöör:

János WELTNER

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Parlament, 16.4.2018 nõukogu, 23.4.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 153 1. ja 2 lõige ja artikkel 304
Juhatuse otsus	17.4.2018
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	19.7.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	191/4/11

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Komitee tunneb heameelt kantserogeenide ja mutageenide direktiivi kavandatud muudatuse üle, sest selles esitatakse objektiivsed andmed ohutumate töötingimuste saavutamiseks.

1.2.

Oma eelmises arvamuses (1) kutsus komitee komisjoni üles koostama mõjuhinnangu kantserogeenide ja mutageenide direktiivi võimaliku laiendamise kohta, lisades ained, mis kahjustavad paljunemisvõimet.

1.3.

Arvestades mitmete kantserogeenide ja mutageenide reproduktiivtoksilist mõju, on komitee arvates oluline, et kantserogeenide ja mutageenide direktiivi läbivaatamiste ja muutmiste puhul pöörataks lähitulevikus rohkem tähelepanu naiste ja meeste töökeskkonnas aset leidva kokkupuute aspektidele, mis mõjutavad paljunemisvõimet, ning naiste puhul tuleks seda teha eelkõige raseduse esimesel trimestril.

1.4.

Komitee tunneb heameelt asjaolu üle, et kõnealuses direktiivi muutmises on töökeskkonnas siduvad ohtlike ainete piirnormid kehtestatud teaduslike ja statistiliste andmete alusel. Riskipõhine lähenemisviis, mis on esitatud taustdokumentides, on sidusrühmade jaoks kergesti mõistetav ning loob seega hea aluse sotsiaalseks kompromissiks.

1.5.

Komitee tunneb heameelt tõendipõhise menetluse üle, mille raames komisjon konsulteeris nii töökeskkonna keemiliste mõjurite piirnormide teaduskomitee (SCOEL) (2) kui ka Euroopa Kemikaaliameti (ECHA) (3) riskihindamise komiteega (RAC) (4).

1.6.

Komitee peab vajalikuks luua teadusuuringute katseprogramme ja teises etapis kogu ELi hõlmavaid programme, et arendada riiklike sotsiaalkindlustus- või tervishoiusüsteemide raames välja eluaegne tervisekontroll kõigile, kes on kantserogeenide, mutageenide ja reproduktiivtoksiliste ühenditega kokku puutunud. Kooskõlas isikuandmete üldmäärusega (5) tuleb asjaomane kontroll toimuma anonüümselt.

1.7.

Komitee rõhutab, et parandamaks töötajate kaitset tööl kantserogeenide, mutageenide ja reproduktiivtoksiliste ainete eest, peaksid liikmesriigid tagama, et tööinspektsioonidel oleksid piisavad rahalised vahendid ja inimressursid oma töö tegemiseks.

1.8.

Komitee soovitab, et kõigi ühendite puhul, mis arvatakse olevat kantserogeensed, mutageensed ja/või reproduktiivtoksilised ained, tuleks teostada asjaomane teaduslik analüüs, ning et need ained tuleb vajadusel lisada kantserogeenide ja mutageenide direktiivi.

2. Arvamuse taust

2.1.

Käesolev arvamus on seotud komitee arvamusega „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2004/37/EÜ töötajate kaitse kohta tööl kantserogeenide ja mutageenidega kokkupuutest tulenevate ohtude eest“, (6) mis koostati seoses kantserogeenide ja mutageenide direktiivi muutmisega 2017. aastal (7). Kõik komitee soovitused, välja arvatud need, mis sisalduvad käesolevas muudatuses, on siiani aktuaalsed (8).

2.2.

Ettepaneku eesmärgid on kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 2 (õigus elule) ja artikliga 31 (õigus headele ja õiglastele töötingimustele).

2.3.

Nagu on märgitud dokumendis „ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegiline raamistik aastateks 2014–2020“, (9) on komisjoni strateegiline eesmärk töötajatele turvalise ja tervisliku töökeskkonna tagamine.

2.4.

Vähk on 28-liikmelises ELis peamine tööga seotud terviseprobleem, mis kahjustab töötajate elu ja tervist sama palju kui kaks sageduselt järgnevat haigusrühma (luu- ja lihaskonna vaevused ning vereringesüsteemi haigused) kokku. Selle negatiivne mõju on palju suurem ka tööga seotud õnnetuste mõjust (10). Sellega toob töötajatele ning nende perekonnale ja sõpradele kaasa kannatusi, põhjustab madalat elukvaliteeti ja heaolu vähenemist ning põhjustab halvimal juhul isegi surma (11).

2.5.

Komisjon on algatanud pideva protsessi kantserogeenide ja mutageenide direktiivi (12) ajakohastamiseks, et pidada sammu uute teaduslike ja tehnoloogiliste arengutega. Nimetatud protsess on kooskõlas ELi kestliku arengu strateegiaga, mis sisaldab eesmärki tagada 2020. aastaks kemikaalide tootmine, käitlemine ja kasutamine sellisel viisil, et nad ei kujuta endast tõsist ohtu inimeste tervisele ega keskkonnale. Lõppeesmärgiks on ohtlike ainete asendamine sobivate alternatiivsete ainete või tehnoloogiatega (13).

3. Euroopa Komisjoni ettepanek

3.1.

Kooskõlas kõnealuse protsessiga ning tuginedes dokumentidele SWD(2018) 87 ja 88 tegi Euroopa Komisjon dokumendis COM(2018) 171 (14) ettepaneku direktiivi 2004/37/EÜ (töötajate kaitse kohta tööl kantserogeenide ja mutageenidega kokkupuutest tulenevate ohtude eest) muutmiseks. 2017. aasta alguses toetas komitee asjaomase direktiivi muutmist; käesolev muutmine puudutab viite järgmist ainet (15):

3.1.1.

Kantserogeenide ja mutageenide direktiivi kohaldamisalasse kuuluv kaadmium ja selle anorgaanilised ühendid. Töökohad, kus töötajad võivad kaadmiumiga kokku puutuda on kaadmiumi tootmine ja rafineerimine, nikkel-kaadmiumakude tootmine, kaadmiumpigmendi ja selle valmististe tootmine, kaadmiumisulamite tootmine, mehaaniline plakeerimine, vase ja tsingi sulatamine, mitteraudmetallide maakide kaevandamine, hõbe-kaadmium-hõbe sulamist joodisega jootmine, polüvinüülkloriidi ühendite tootmine ning vanametalli ja nikkelkaadmiumakude ringlussevõtt. Komisjoni hinnangul on ohustatud 10 000 töötajat.

3.1.2.

Kantserogeenide ja mutageenide direktiivi kohaldamisalasse kuuluv berüllium ja selle anorgaanilised ühendid. Tuvastati kümme tööstussektorit, kus töötajatel on oht puutuda kokku berülliumiga, need on valukojad, klaasitööstus ja laborid. Berülliumit legeeritakse tihti vase, alumiiniumi, magneesiumi ja nikliga. Ligikaudu 80 % kogu berülliumist kasutatakse vasesulamites. Kokkupuude berülliumiga põhjustab kopsuvähki ja ravimatut berüllioosi. Komisjoni hinnangul on ohustatud 54 000 töötajat.

3.1.3.

Kantserogeenide ja mutageenide direktiivi kohaldamisalasse kuuluv arseenhape ja selle soolad ning anorgaanilised arseeniühendid. Kokkupuude arseeniühenditega võib leida aset näiteks vase ja tsingi tootmisel ning klaasi, elektroonika ja kemikaalide sektorites. Komisjoni hinnangul on ohustatud 7 900–15 300 töötajat.

3.1.4.

Formaldehüüd. Seda ainet esineb formaldehüüdi ja mitmesuguste toodete tootmisel (liimid ja hermeetikud, katteained, polümeerid, biotsiidid ja laborikemikaalid); kokkupuuted võivad toimuda ka ehitustegevuse ja ehitustööde käigus, naha ja karusnaha, pabermassi, paberi ja pabertoodete, tekstiilide, puidu ja puidutoodete tootmisel. Formaldehüüdi kasutatakse ka kudede säilitamiseks ning desinfitseeriva ainena patoloogiaosakondades ja lahkamisruumides. Komisjoni hinnangul on ohustatud 1 miljon töötajat.

3.1.5.

4,4’-Metüleen-bis(2-kloroaniliin) („MOCA“). Sellega võivad kokku puutuda töötajad, kes töötavad plastsektoris, kus MOCA-d kasutatakse polüuretaan elastomeerosade vormimiseks 89 kohas üle ELi. Komisjoni hinnangul on ohustatud 350 töötajat.

3.2.

Liikmesriikidel on erinevad lähenemisviisid. Mõned neist on kehtestanud töökeskkonnas siduvad ohtlike ainete piirnormid mitmesugustele kantserogeensetele, mutageensetele ja reproduktiivtoksilistele kemikaalidele; teised on seda teinud ainult väheste puhul. Kõnealuses ettepanekus nimetatakse viite ainet; nendest ühegi kohta ei ole kehtestatud ELi ohtlike ainete piirnorme töökeskkonnas. Kaheteistkümnes liikmesriigis (BE, BG, CY, CZ, DE, EE, ES, HU, LT, LV, NL, SE) ei ole viiest ainest ühe kohta kehtestatud ohtlike ainete piirnorme töökeskkonnas. Kolmes liikmesriigis (IT, LU, MT) ei ole ohtlike ainete piirnorme töökeskkonnas kehtestatud neist mitte ühegi kohta. Ka piirnormide tase võib riigiti erineda. Seepärast peab komitee tervitatavaks ettepanekut muudetud direktiivi 2004/37/EÜ kohta, millega kehtestatakse Euroopa tasandil ohtlike ainete piirnormid töökeskkonnas ja millega pärast jõustumist tagatakse muudetud direktiiviga 2004/37/EÜ võrdsed töötingimused kõigile liikmesriikide töötajatele, kes võivad kokku puutuda asjaomaste ohtlike ainetega.

3.3.

Risk & Policy Analysts Limitedi uuringul (RPA 2018) (16) põhinevad hinnangud näitavad, et kui ettepanek vastu võetaks, parandaks see pikas perspektiivis enam kui 1 miljoni ELi töötaja töötingimusi ja hoiaks ära enam kui 22 000 tööga seotud tervisehäire juhtumit. Praegust haiguskoormust hinnatakse viimase 40 aasta andmetele tuginedes ja see hõlmab 24 770 tööga seotud tervisehäire juhtumit. Kui meetmeid ei võeta, lisandub järgmise 60 aasta jooksul haiguskoormusele 24 689 uut haigusjuhtu.

3.4.

Komisjoni talituste töödokumendi kohaselt on seetõttu eespool nimetatud teabest lähtuvalt asjakohane kaaluda kantserogeenide ja mutageenide direktiivi ajakohastamist. Kehtivad samad põhimõtted nagu kantserogeenide ja mutageenide direktiivi ja varasema muutmise puhul. Selle muudatusega laiendatakse kantserogeenide ja mutageenide direktiivi lisas esitatud loetelu viie eespool nimetatud aine võrra.

3.5.

Töökeskkonna keemiliste mõjurite piirnormide teaduskomitee (SCOEL) on esitanud teadusliku nõuande kaadmiumi, berülliumi ja formaldehüüdi kohta ning riskihindamise komitee (RAC) on arseenhappe ja MOCA kohta. Kolmepoolne tööohutuse ja töötervishoiu nõuandekomitee (ACSH) on võtnud vastu arvamused kõigi viie aine kohta.

3.6.

Nendele viiele kantserogeenile ja mutageenile kehtestati töökeskkonna piirnormid tuginedes teaduslikele andmetele ja pidades silmas tulevasi tagajärgi tervisele. Arvesse võetakse ka erinevaid majanduslikke tagajärgi.

4. Üldised tähelepanekud

4.1.

Käesoleva direktiivi muutmise põhieesmärk ja kohaldamisala on kantserogeenide ning mutageenide direktiivi loetelu laiendamine, mis praegu piirdub kantserogeenide ja mutageenidega. Hiljem tuleks kaaluda selle loetelu võimalikku laiendamist, et hõlmata aineid, mis on kahjulikud paljunemisvõime või muude kehafunktsioonide jaoks, nii nagu on mainitud komitee arvamuses (17).

4.2.

Käesolevat arvamust toetab Eurostati aruanne „2015 monitoring report of the EU Sustainable Development Strategy“: (18)„2015. aastal tarbiti ELis 350 miljonit tonni kemikaale. Sellest 127 miljonit tonni oli klassifitseeritud keskkonnaohtlikuks ja 221 tonni ainetena, mis võivad kahjustada inimtervist. Kuigi mürgiste kemikaalide tarbimine on vähenenud lühiajalises ja pikaajalises perspektiivis, siis kõige mürgisemate kemikaalide osa kemikaalide kogutarbimises jäi praktiliselt muutumatuks“. (Kantserogeensete, mutageensete ja reproduktiivtoksiliste ainete osa kogu ELi kemikaalitarbimises oli 2004. aastal 10,7 % ja 2015. aastal 10,3 %)

4.3.

ELi strateegias tööga seotud vähktõbede vastu võitlemisel tuleks pöörata rohkem tähelepanu naistele.

4.3.1.

Kokkupuute viis ja vähktõve avaldumise kohad võivad meestel ja naistel erineda. Näiteks on rinnavähk meestel väga haruldane haigus, kuid naiste hulgas kõige levinum vähktõve vorm. Rinnavähki võib tekitada kokkupuude mitmesuguste ohtlike ainetega töökeskkonnas. Otsuste tegemiseks asjakohaste andmete kogumiseks tuleks analüüsida enamasti soopõhiste vähktõbede esinemist naiste ja meeste puhul eraldi ja mitte kõigi töötajate puhul kokku.

4.3.2.

Komitee kutsub komisjoni üles käsitlema direktiivi edasistes läbivaatamistes süstemaatilisemalt naiste kokkupuudet kantserogeenidega töökeskkonnas. Paljudes töövaldkondades, kus töötab palju naisi (tervishoid, puhastusteenindus, juuksuritöö), esineb kokkupuuteid kantserogeensete ainetega. Sellega seoses tuleks kehtestada siduvad ennetusmeetmed (nt negatiivse rõhu kambrid tsütostaatiliste toodete ettevalmistamiseks, mida tervishoiuasutuste töötajad peavad süstmina patsientidele).

4.4.

Ühtse turuga seoses peab komitee oluliseks, et komisjon töötaks välja metoodika töökeskkonna ohtlikele ainetele siduvate piirnormide sätestamiseks direktiivis. See protsess peaks hõlmama ulatuslikku arutelu sotsiaalpartnerite, liikmesriikide ja muude sidusrühmadega, sh vabaühendustega. Komitee arvates vajavad kaks aspekti erilist tähelepanu: esiteks, töökeskkonnas siduvate ohtlike ainete piirnormide järjepidevus seoses erinevate ühendite riskitasemega; teiseks, vajadus määratleda siduvad ohtlike ainete piirnormid töökeskkonnas teaduslike tõendite põhjal, arvestades ka tööga seotud haigusjuhtumite esinemiste järelmeetmed. Arvesse tuleb võtta eri tegureid, nagu teostatavus ja kokkupuutetasemete mõõtmise võimalused. Aitamaks tööandjatel ennetusmeetmed tähtsuse järjekorda seada, peaksid need selgelt viitama kokkupuutetasemega seotud riskitasemele.

4.5.

Enamiku ühendite puhul on esimese kokkupuute ja vähktõve tekke vahel pikk peiteaeg. Komitee peab vajalikuks kaitsta töötajaid, pakkudes riikliku sotsiaalkindlustus- või tervishoiusüsteemi raames eluaegset tervisekontrolli kõigile, kellel on oht puutuda kokku ohtlike ainetega. Need andmed võib edastada Eurostat, et aidata täiustada kestliku arengu strateegiat.

4.6.

Rahvatervise juhtimine peab põhinema üksnes tõendipõhistel eeskirjadel. Tõendeid saab koguda kvaliteetseid ja statistiliselt hinnatavaid andmeid kasutatavate teaduslike analüüside tulemusena. Seda nõuet toetatakse ka isikuandmete kaitse üldmääruse (19) artiklis 9, mis käsitleb isikuandmete eriliikide töötlemist (20). Direktiivi 2011/24/EL kohaselt tuleb arvestada ka muude õigusalaste aspektidega (21).

4.7.

Komitee soovitab taas tegeleda aktiivsemalt teaduslike ja statistiliste uuringutega. Tööga seotud vähktõvel võib olla mitmeid põhjuseid. Rohkem tähelepanu ja rahalisi vahendeid tuleb pühendada eri tegurite kombineeritud mõju tagajärgede ja võimaliku koostoime uurimisele.

4.8.

Komitee rõhutab, et peamine ülesanne töötajate kaitsmiseks töökohal kantserogeenide, mutageenide ja reproduktiivtoksiliste ainete eest, on tugevdada kontrolli kantserogeenide ja mutageenide direktiivi rakendamise ja kohaldamise üle. Liikmesriigid peaksid tagama, et tööinspektsioonidel oleksid piisavad rahalised vahendid ja inimressursid oma töö tegemiseks, aidates samas ettevõtjatel, eelkõige VKEdel, neid sätteid järgida. Nad peaksid tihendama koostööd Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuriga. Veebipõhise interaktiivse riskihindamisvahendi (OIRA) veebiplatvormi laialdane kasutamine võib aidata kaasa riskihindamisele selles valdkonnas.

5. Konkreetsed märkused

5.1.

Lisaks Euroopa õigusaktides sätestatud ennetamise ja töötervishoiu kaitse kohustusele ning vajadusele kohandada töö üksikisiku järgi juhib komitee tähelepanu ohule, et kantserogeenide, mutageenide ja reproduktiivtoksiliste ainetega kokkupuute ebatõhusal ennetamisel võib olla negatiivne tagajärg ettevõtjatele, näiteks kõrgemad kulud ja vähenenud tootlikkus töölt puudumise tõttu, hüvitamiskulud nõude esitajatele, kaotatud eksperditeadmised ja moonutatud konkurents; ning liikmesriikidele suurenenud sotsiaalkindlustuskulude ja kaotatud maksutulu näol.

5.2.

Liikmesriikide asutused ning tööandjaid ja töötajate organisatsioonid kinnitasid kolmepoolse tööohutuse ja töötervishoiu nõuandekomitee raames, et tunnevad suurt heameelt õigusselguse ja suurenenud kaitse üle, mis kaasneks nendele ainetele madalamate piirnormide kehtestamisega.

Brüssel 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) ELT C 288, 31.8.2017, lk 56.

(2) Töötervishoid ja -ohutus, SCOEL, Euroopa Komisjon, 30.6.2018.

(3) Euroopa Kemikaaliamet (ECHA)

(4) Riskihindamise komitee (RAC), 30.6.2018

(5) ELT L 119, 4.5.2016, lk 33, artikkel 4 ning samuti põhjendused 35, 45, 52, 53 ja 155

(6) ELT C 288, 31.8.2017, lk 56.

(7) COM(2017) 11 final.

(8) ELT C 288, 31.8.2017, lk 56.

(9) COM(2014) 332 final.

(10) EU-OSHA (2017).

(11) SWD (2018) 88, COM(2017) 11 final.

(12) Direktiiv 2004/37/EÜ.

(13) Eurostat, „Sustainable development in the EU“ (Kestlik areng ELis), lk 189.

(14) Menetlus 2018/0081 (COD).

(15) ELT C 288, 31.8.2017, lk 56.

(16) Kantserogeenide ja mutageenide direktiivi kolmas muutmine

(17) ELT C 288, 31.8.2017, lk 56.

(18) Eurostat 2017: „Sustainable development in the European Union: Monitoring report on progress towards the SDGs in an EU context“, lk 246.

(19) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.

(20) ELT L 119, 4.5.2016, artikkel 9 (h)„töötlemine on vajalik ennetava meditsiini või töömeditsiiniga seotud põhjustel, töötaja töövõime hindamiseks, […] tuginedes liidu või liikmesriigi õigusele või […]“.

(21) ELT L 88, 4.4.2011, lk 45. Vt ka ELT C 354, 31.12.2008, lk 70, artikkel 2.

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/150

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teemal „Nõukogu soovitus vaktsiinennetatavate haiguste tõrje koostöö tõhustamise kohta“

(COM(2018) 244 final – SWD(2018) 149 final)

(2018/C 440/25)

Raportöör:

Renate HEINISCH

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Komisjon, 17.4.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 29
Täiskogu otsus	17.4.2018
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	19.7.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	136/1/3

1. Järeldused ja soovitused

1.1. Euroopa tasandil

1.1.1.

Liikmesriikide koostöö vaktsiinide alal peaks hõlmama vaktsiinide rolli arvestamist inimese kogu elu jooksul ning see peaks otseselt käsitlema laste, noorukite, täiskasvanute ja eakate vaktsineerimist kogu ELis. Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) andmetest nähtub, et haigusi, mis olid varem lastehaigused, nagu leetrid, põevad immuunsuse nõrgenemise tõttu nüüd ka teismelised ja noored täiskasvanud. Selle ja piiriüleste rändevoogude tõttu ning uute, konkreetsetele vanuserühmadele mõeldud vaktsiinide (nt HPV, meningokokknakkus, vöötohatis) kättesaadavust arvestades on vaktsineerimise jaoks vaja kogu eluiga hõlmavat käsitust.

1.1.2.

Tänapäeva laste heaolu ohustab kõige enam nende vanemate vaktsiinikõhklus – seda põhjustab pikaaegsete teaduslike tõendite õõnestamine, millega edendatakse vaktsineerimisvastast hoiakut. Kui soovime vältida ELi tabanud leetrite epideemiaid ning hiljutisi surmaga lõppenud difteeriajuhte, tuleb sellise ekspertide ja teadusringkondade konsensuse suhtes valitseva laiema usaldamatuse vastu võidelda tõenduspõhise teavitamise, suurema läbipaistvuse ja teadlikkuse suurendamise kaudu. Üldsuse kaasamine teadus- ja innovatsiooniprogrammidesse, nagu „Teadus ühiskonna osalusel ja ühiskonna heaks“, on üks vahend, mida komisjon peaks kasutama vaktsineerimise kasulikkusest teavitamiseks.

1.1.3.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub komisjoni üles suurendama teadlikkust selle kohta, millist osa täidavad vaktsiinid inimeste kaitsmisel kurnavate haiguste eest, tähistades selleks Euroopa immuniseerimispäeva. Selline foorum peaks kasutama kohandatud teavitamist, et harida eurooplasi, iseäranis lapsevanemaid, lapsi, tervishoiutöötajaid, rändajaid, vähemusrühmi ja teisi elanikkonnarühmi, keda vaktsiinennetatavate haiguste rasked tagajärjed eriti ohustavad. Kõiki kommunikatsioonikanaleid, sh peavoolu- ja sotsiaalmeediat, tuleks kasutada selleks, et anda kodanikele ja organisatsioonidele teaduspõhist ja kättesaadavat teavet. Põlvkondadevahelise õppe meetod vaktsiinidest teavitamise vallas aitaks samuti vaktsineerimist kõigis põlvkondades edendada ning umbusu vastu võidelda.

1.1.4.

Ajastul, kus informatsioon ja kommunikatsioon on üha digitaalsemad ning kus uued tehnoloogiad loovad mitmesuguseid võimalusi vaktsineerimisele juurdepääsu ja vaktsiinide kasutuselevõtu parandamiseks, peab EL töötama eurooplaste vaktsiinialase pädevuse suurendamise nimel, et võidelda kõhkluse vastu, ning samuti tuleb suurendada e-tervise alast pädevust, et võimaldada juurdepääsu vaktsiine puudutavale digitaalsele teabele ning selle töötlemist.

1.1.5.

Alati tuleb meeles pidada, et inimeste ja loomade tervis on omavahel lahutamatult seotud. Euroopa Toiduohutusameti hinnangul pärineb 75 % (1) inimesi puudutavatest nakkushaigustest loomadelt. Samuti seob inimeste ja loomade tervise omavahel üha kasvav antimikroobikumiresistentsuse oht. Seda silmas pidades ei võimalda vaktsiinid mitte üksnes haigusi ennetada, vaid aitavad ka võidelda antimikroobikumiresistentsusega, vähendades antimikroobikumide ebavajalikku kasutamist. See ühiskondlik kasu ei kajastu aga ELi toetusmehhanismides ning põllumajandustootjate jaoks puuduvad turustiimulid, et eelistada vaktsiinide kasutamist odavamatele toodetele, mis suurendavad antimikroobikumiresistentsust. Komitee soovitab komisjonil ühise põllumajanduspoliitika tulevases läbivaatamises lisada toetused põllumajandustootjatele, kes näitavad kõrget vaktsineerimise taset, mis on vajalik antimikroobikumiresistentsusega seotud majanduslike ja terviseohtude leevendamiseks.

1.2. Riigi tasandil

1.2.1.

Tuleb tagada, et ennetatavad haigused kaugest minevikust või haigused, mida on võimalik ennetada uue põlvkonna vaktsiinidega, ei kerkiks tulevikus enam kunagi uuesti esile. Tervishoiutöötajad, sealhulgas apteekrid, meditsiiniõed, arstid ning koolide ja töökohtade meditsiinitöötajad on vaktsiinikõhkluse vastu võitlemise nurgakivid, sest neil on keskne osa patsientide suunamisel ja nõustamisel. Komitee kutsub liikmesriike üles investeerima pidevõppe pakkumisse, et tervishoiutöötajad ja eriti apteekrid saaksid võtta endale vaktsineerimise saadiku rolli ning olla kaitsevalliks vaktsiinivastase liikumise kohutavate rahvatervisealaste tagajärgede vastu. Samuti peaksid vaktsineerimisi tegema arstid, et tagada võimalike ägedate kõrvaltoimete või anafülaktiliste šokkide ohutu leevendamine.

1.2.2.

Ka tervishoiutöötajatel on oht puutuda kokku mitmesuguste haigustega. Töötajaid, tööandjaid ja teisi huvirühmi esindava nõuandva organina kutsub komitee liikmesriike üles tagama direktiivi 2000/54/EÜ täieliku ja tõhusa rakendamise, millega tagatakse, et kui on oht töötajate tervisele ja ohutusele, mida põhjustab kokkupuude bioloogiliste mõjuritega, mille jaoks on olemas tõhusad vaktsiinid, peaksid nende tööandjad pakkuma neile vaktsineerimise võimalust.

1.2.3.

Peale tervishoiutöötajate tuleb liikmesriikidel suurendada jõupingutusi ka selleks, et jõuda nende elanikkonnarühmadeni, keda konkreetsete vaktsiinennetatavate haiguste rasked tagajärjed eriti ohustavad, nagu lapsed, rasedad, eakad. vähemusrühmad ning elanikkonnarühmad, kellel on muud konkreetsed terviseprobleemid või kokkupuude sugulisel teel levivate haigustega, nagu inimese papilloomviirus (HPV) ning A- ja B-hepatiit. Alla optimaalse taseme jäävate vaktsineerimismäärade probleemi aitaks lahendada korrapäraste läbivaatuste, nagu pediaatrilised või töötervishoiu läbivaatused, kombineerimine immuniseerimisprogrammidega.

1.2.4.

Euroopa on praegu enneolematus keerulises olukorras, kus selle elanikkonna vanuseline struktuur on hakanud varasemaga võrreldes vastupidisesse suunda pöörduma. Ühe ennetava meetmena selle probleemiga tegelemiseks võiks kaaluda täiskasvanute vaktsineerimist, mis aitaks ühtlasi kaasa Euroopa eesmärgile tagada aktiivse ja tervena vananemine.

1.2.5.

Komitee märgib siiski murega, et hoolimata nõukogu 2009. aastal seatud eesmärgist jõuda vanemate elanikkonnarühmade seas gripi vastu vaktsineerituses 75 % kaetuseni, saavutas selle eesmärgi ainult üks liikmesriik. Arvestades, et eakate puhul on gripp parimal juhul väga kurnav ning halvimal juhul surmaga lõppev, peaksid liikmesriigid selle eesmärgi saavutamiseks tehtavaid jõupingutusi mitmekordistama.

1.2.6.

Probleemid, millega liikmesriigid praegu silmitsi seisavad, varieeruvad vaktsiinikõhklusest elanikkonna vananemisega seotud muutuste ning inimeste suurema liikuvuseni, mis mõjutavad haigustekitajatega kokkupuutumise ohtu kogu ELis. Komitee kutsub liikmesriike üles jagama parimaid tavasid ja teadmisi nende probleemide lahendamise kohta.

2. Üldised märkused

2.1.

Komitee toetab komisjoni kolmel sambal põhinevat lähenemisviisi vaktsiinennetatavate haiguste tõrje koostöö tõhustamisele kui õigeaegset reageerimist pakilistele terviseohtudele, millega EL praegu silmitsi seisab, nimelt vaktsiinikõhklus, kahanev vaktsineeritus konkreetsete haiguste puhul, vaktsiinennetatavate haiguste enneolematud puhangud, riiklike vaktsineerimisprogrammide erinevused ning vaktsiinide puudus.

2.2.

Komitee väljendab heameelt kavandatud meetmete üle, millega suurendatakse liikmesriigi, Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil koostoimet vaktsineerimise ja sellega seotud poliitikavaldkondade vahel, sealhulgas kriisiks valmisolekut, e-tervist, tervisetehnoloogia hindamist, teadus- ja arendustegevust ning ravimitööstust käsitlev poliitika. Kogu ELis praegu vaktsineerimisprogrammide tõhusust vähendavate probleemidega toimetulekuks on kindlasti vaja ühiseid jõupingutusi.

2.3.

Vaktsineerimise kui esmase ennetusvahendi abil on suudetud vabastada Euroopa lastehalvatusest ning kaotada teisedki haigused, nagu rõuged, vältides inimeste haigestumist ning peatades viiruste leviku. Väljaspool Euroopat on globaliseerumine inimvoogude kõrval kaasa toonud ka viiruste, haigusetekitajate ja haiguste piiriülese leviku suurenemise. Hiljutised rändevood on seda suundumust kiirendanud. Vaktsineerimine edendab märkimisväärselt ülemaailmset tervishoidu, kuna haigused ei peatu riigi ega piirkonna piiril.

2.4.

Euroopa Liidus kuuluvad vaktsineerimisprogrammid liikmesriikide pädevusse. Seepärast on ELis korraga kasutusel mitmesuguseid immuniseerimise strateegiaid, kusjuures osa liikmesriike rakendab keerukaid programme, mis on suunatud konkreetsetele haigustele kogu eluea jooksul ja/või on seotud geograafiliste eripäradega. Arvestades, et haiguste levik ei tunne piire, toetab komitee komisjoni ettepanekut töötada välja ELi ühise vaktsineerimiskava suunised, et toetada riiklike kavade kokkusobivust.

2.5.

Vaktsineerimiskavade ühtlustamatus ELis on ühtlasi takistuseks liikumis- ja elukohavabadusele, mis on üks ELi kodanike ja nende pereliikmete põhiõigusi. Nagu osutatakse komisjoni teatises, võib inimeste ja eriti laste jaoks osutuda vaktsineerimise jätkamine keerukaks, kui nad üle piiride liiguvad. Sellise ühtlustamise tulemusena ei tohiks aga väheneda olemasolevate vaktsiinide valik.

2.6.

Oma 2014. aasta detsembri järeldustes (2) tunnistas nõukogu, et kuigi vaktsineerimine on tõhus rahvatervisealane vahend, on rahvatervise üks probleem endiselt see, et uuesti on esile kerkimas sellised nakkushaigused nagu tuberkuloos, leetrid, läkaköha ja punetised, mis võivad põhjustada hulgaliselt nakatumisi ja surmajuhte. Need hiljutised suundumused muudavad liikmesriikide koostöö vaktsiinennetatavate haiguste tõrjes veelgi vajalikumaks.

2.7.

Eelnevat arvesse võttes on nõukogu soovitus tõhustatud ELi tasandi koostöö kohta liikmesriikide, tööstuse ja sidusrühmade vahel samm õiges suunas. Komitee toetab täielikult vaktsineerimise valdkonnas tõhustatud meetmete võtmist.

3. Konkreetsed märkused

3.1.

Komitee toetab komisjoni seisukohta, mille kohaselt võivad digitaalsed vahendid, nagu ELi kodanike ühine vaktsineerimiskaart, mis on kättesaadav immuniseerimise elektroonilise infosüsteemi kaudu, ning veebiportaal vaktsineerimise kasulikkuse ja ohutuse kohta teadlikkuse suurendamiseks, aidata täita teatises seatud eesmärke. Seda silmas pidades peaks komisjon tegema liikmesriikidega koostööd eurooplaste e-tervise pädevuse suurendamiseks, et nimetatud digitaalseid vahendeid võimalikult hästi ära kasutada.

3.2.

Arvestades, et traditsioonilised lastehaigused on hakanud esinema ka hilisemates eluetappides, ning pidades silmas selliste uute vaktsiinide olemasolu, mille abil on võimalik ennetada haigusi täiskasvanutel ja vanemaealistel, julgustatakse liikmesriike kaaluma kogu eluea kestvate vaktsineerimisprogrammide koostamist, võttes arvesse kõige kulutõhusamaid vaktsineerimisstrateegiaid haiguse ennetamiseks vastavalt eri vanuserühmade vajadustele (näiteks noorukid, rasedad, krooniliste haigustega inimesed, vähemus- ja vanemad vanuserühmad).

3.3.

Nagu toonitas Jean-Claude Juncker oma 2017. aasta kõnes Euroopa Liidu olukorra kohta, surevad lapsed endiselt vaktsiinennetatavatesse haigustesse, nagu leetrid. Lastele kujutavad märkimisväärset ohtu ka nende vaktsineerimata klassikaaslased. Võib osutuda vajalikuks seada laste koolivõtmisel tingimuseks vaktsineerituse tõendamine, et tagada kõrge vaktsineerituse tase. Sellega seoses tuleks koole ja haridustöötajaid paremini teavitada vaktsiinide rollist, et nad suudaksid vanemate ja lastega vaktsineerimise teemal suhelda. See haridusalane aspekt on kriitiline tegur, kuivõrd koolidel on keskne osa vanemate otsustusprotsessis.

3.4.

Vaktsiinennetatavad vähivormid ohustavad praeguseid noorukeid vanemas eas surmavate vähihaigustega. Võttes arvesse vähktõvest tingitud haiguskoormuse kasvu, on ELi liikmesriigid teinud vähivastasest võitlusest oma poliitilise tegevuskava põhiprioriteedi. Kogemus näitab, et nõuetekohaselt rakendatud vaktsineerimispoliitika abil on võimalik peaaegu täielikult kaotada teatud haigused, nagu inimese papilloomviirusega (HPV) seotud nakkused. Noorukite vaktsineerimist inimese papilloomviiruse vastu tuleks pidada vähktõve kontrolli all hoidmise programmide oluliseks aspektiks, sest tegemist on vaktsiinennetatavate vähktõve vormide ainulaadse kategooriaga.

3.5.

Täiskasvanute vaktsineerimine on mõnikord ainus ennetav lahendus võitlemaks konkreetse haiguse vastu, nagu gripp või vöötohatis, et seda täielikult vältida või vähendada selle raskusastet. Euroopa Liidus kannatab üks inimene neljast oma elu jooksul vöötohatise käes ning ligikaudu 40 000 inimest sureb igal aastal enneaegselt gripiga seotud põhjustel. Neid numbreid saab vähendada ainult vaktsineerimise abil.

3.6.

Arvestades, et ka tervishoiutöötajate endi seas on teateid kõhklustest, ning pidades silmas vaktsiinennetatavate haiguste esinemisjuhte ja puhanguid, mis on põhjustatud tervishoiutöötajatelt saadud nakkustest, tuleks patsientide ohutuse ja tervishoiutöötajate endi kaitsmise huvides kooskõlas direktiiviga 2000/54/EÜ tervishoiutöötajate puhul tähelepanelikult jälgida vaktsineerimisprogrammide rakendamist ja täitmist ning toetada seda asjakohase koolitusega.

Brüssel 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) Euroopa Toiduohutusamet, „How do animal diseases affect humans?“ (Kuidas mõjutavad loomahaigused inimesi?).

(2) Nõukogu järeldused vaktsineerimise kui tõhusa rahvatervisealase vahendi kohta, 1. detsember 2014.

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/154

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 767/2008, määrust (EÜ) nr 810/2009, määrust (EL) 2017/2226, määrust (EL) 2016/399, määrust (EL) 2018/… [koostalitlusvõimet käsitlev määrus] ja otsust 2004/512/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 2008/633/JSK“

(COM(2018) 302 final)

(2018/C 440/26)

Pearaportöör:

Ionuț SIBIAN

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Parlament, 2.7.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Juhatuse otsus	10.7.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	97/3/0

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab viisapoliitikat, mis on ja peaks ka edaspidi olema turismi ja ettevõtlust soodustav vahend ning aitama seejuures vältida nii julgeolekuohte kui ka Euroopa Liitu suunduva ebaseadusliku rände ohtu.

1.2.

Komitee toetab viisainfosüsteemi (VIS) kui parima tehnoloogilise lahenduse edasiarendamist, mis hõlbustab lühiajalise viisa menetlemist ning aitab viisa-, piiri-, varjupaiga- ja rändeametitel kiiresti ja tõhusalt kontrollida vajalikku teavet kolmandate riikide kodanike kohta, kes vajavad viisat ELi reisimiseks.

1.3.

Komitee leiab, et selle valdkonna üheks põhieesmärgiks peaks olema ELi liikmesriikide viisapoliitikaga seotud menetluste, tavade ja tulemuste ühtlustamine.

1.4.

Viisamenetluse konkreetsete ohunäitajate väljatöötamise puhul leiab komitee, et see võib piirata taotlejate õigusi. Komitee nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid ja liikmesriikide ametiasutused teavitaksid nõuetekohaselt ja koolitaksid praktilise töö tegijaid ja juhtkonda, et vältida võimalikku profiili koostamist rassi, soo, etnilise päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse ja muude isiklike tunnuste alusel.

1.5.

Komitee toetab eesmärki lihtsustada kadunud isikute tuvastamist. Kuid lastelt sõrmejälgede võtmise vanuse alampiiri alandamine 12. eluaastalt 6. eluaastale võib olla problemaatiline. Ettepanek ei sisaldanud lastekaitseametite ega -organisatsioonide panust ja seisukohti, takistades komiteel täielikult hinnata ettepaneku mõju lastele ja nende kaitsele.

1.6.

Sama eesmärgiga seoses, kui taotleja reisidokumendi koopia säilitamine VISis on vastuvõetav ja vajalik, on küsitav ettepanekus esitatud tagasisaatmise menetluse toetamiseks uue andmetöötlusvahendi loomine. Komitee ei arva, et kavandatud muudatused tooksid tingimata kaasa kolmandate riikide kodanike tagasipöördumise. Selle asemel peaks see olema vahend, mis julgustab liikmesriike tegutsema, arvestades nii viibimise seaduslikkust kui ka asjaomaste isikute huvi ja heaolu. Ametiasutused peaksid kolmandate riikide kodanikke julgustama ja toetama nende riigis viibimise seadustamisel ning päritoluriiki tagasipöördumise kaalumisel.

1.7.

Kuna käesoleva ettepaneku lisaeesmärk on võimaldada riiklikel õiguskaitseasutustel ja Europolil saada rangete tingimuste alusel ja õiguskaitse-eesmärkidel juurdepääs VISi andmetele, rõhutab komitee rangete juurdepääsutingimuste olulisust. Juurdepääs peaks ideaaljuhul toimuma kohtuotsuse alusel, mis tagaks, et selline juurdepääs kujutab endast isikuandmete kaitse põhimõtte vajalikku piiramist.

1.8.

Komitee kiidab kõnealuse ettepanekuga seoses korraldatud konsultatsioonide ulatust. Samas oleks komitee, teised institutsioonid ja üldsus saanud rohkem kasu, kui ettepanekusse oleks kaasatud rohkem teavet ja arvamusi konsulteeritud pooltelt. Ei ole selge, millist teavet pakuti ja mil määral mõjutas see ettepaneku lõplikku kuju.

1.9.

Komitee tunneb heameelt selle üle, et Euroopa Komisjon keskendub põhiõiguste kaitsele. Komitee soovitab pöörata rohkem tähelepanu sellele, kuidas liikmesriigid kasutavad viisataotlejate isikuandmeid. Nagu eespool märgitud, on vaja täiendavaid kaitsemeetmeid selliste tavade suhtes, mis diskrimineerivad kolmandate riikide kodanikke, kes taotlevad lühi- või pikaajalist viisat ja elamisluba.

1.10.

Ettepanek oleks vajanud üksikasjalikumaid ja täpsemaid andmeid nii ELi liikmesriikide kui ka kolmandate riikide lühi- ja pikaajaliste viisade ning elamislubade kohta riikide kaupa. Lastega kaubitsemise puhul oleks lisateave lubatust kauem viibimise kohta olnud ka väga kasulik. Andmed on hädavajalikud liikuvuse olemuse ja struktuuri ning kasutatavate vahendite asjakohasuse hindamiseks.

1.11.

Samuti soovitab komitee võtta kindlam kohustus teha koostööd kolmandate riikide valitsuste ja kodanikuühiskonnaga, et teavitada, ette valmistada ja aidata oma kodanikke kogu viisataotluse menetlemise vältel.

2. Üldised märkused

2.1.

Komitee toetab viisapoliitikat, mis on ja peaks ka edaspidi olema turismi ja ettevõtlust soodustav vahend ning aitama seejuures vältida nii julgeolekuohte kui ka Euroopa Liitu suunduva ebaseadusliku rände ohtu.

2.2.

Viimaste aastate rände- ja julgeolekuprobleemide teadvustamisel julgustab komitee liikmesriike ja ELi institutsioone kohaldama üksmeelset, tasakaalustatud ja proportsionaalset lähenemisviisi, et EL oleks võimalikult avatud, vastutustundlik, kaasav ja uuenduslik.

2.3.

2.4.

Komitee toetab selle algatuse üldisi eesmärke: tugevdada julgeolekut ELis ja selle piiridel, hõlbustada seaduslike reisijate õigust ületada välispiiri ning vabalt liikuda ja viibida sisepiirikontrollita alal ning lihtsustada Schengeni ala välispiiri haldamist.

2.5.

Komitee toetab kõnealuse algatuse erieesmärke: hõlbustada viisataotluste menetlemist, lihtsustada ja tugevdada kontrolli välispiiril asuvates piiripunktides ja liikmesriikide territooriumil, tugevdada sisejulgeolekut Schengeni alal, hõlbustades teabevahetust liikmesriikide vahel kolmandate riikide kodanike kohta, kes omavad pikaajalist viisat ja elamisluba.

2.6.

Komitee toetab ka piiride ja turvalisusega seotud ülejäänud teabelünga kõrvaldamist pikaajaliste viisade ja elamislubade lisamisega viisainfosüsteemi.

2.7.

Mis puudutab viisamenetluse kontrolli tõhustamist koostalitlusvõime, taotlejate esitatud andmete kontrollimise ja hindamise ning viisasüsteemi automaatse päringu abil iga taotluse puhul iga kättesaadava süsteemi kohta, siis on see komitee arvates tervitatav menetluslik ja tehnoloogiline areng.

2.8.

Viisamenetluse konkreetsete ohunäitajate väljatöötamise puhul leiab komitee, et see võib piirata taotlejate õigusi. Kuigi riskinäitajad ei sisalda isikuandmeid, võivad need tugineda liikmesriikide esitatud statistikale ja teabele ohtude, keeldumiste ebatavalise määra või teatud kategooria kolmandate riikide kodanike üleaja viibimise ning rahvaterviseriskide kohta. On arvestatav oht, et viisat väljastavad asutused kasutavad neid andmeid ja näitajaid viisataotluse tagasilükkamiseks süsteemis oleva profiili põhjal ja mitte taotleja konkreetseid asjaolusid arvestades. Komitee nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid ja liikmesriikide ametiasutused teavitaksid nõuetekohaselt ja koolitaksid praktilise töö tegijaid ja juhtkonda, et vältida võimalikku profiili koostamist rassi, soo, etnilise päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse ja muude isiklike tunnuste alusel.

2.9.

Komitee toetab eesmärki lihtsustada kadunud isikute tuvastamist. Kuid lastelt sõrmejälgede võtmise vanuse alampiiri alandamine 12. eluaastalt 6. eluaastale võib olla problemaatiline. Ettepanek ei sisaldanud lastekaitseametite ega -organisatsioonide teavet ja arvamusi, takistades komiteel täielikult hinnata ettepaneku mõju lastele ja nende kaitsele.

2.10.

2.11.

2.12.

Komitee tervitab komisjoni jõupingutusi tellida kolm sõltumatut uuringut: ühe lastelt sõrmejälgede võtmise vanusepiiri alandamise teostatavuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse ning viisataotlejate reisidokumendi koopia VISis salvestamise kohta ning kaks uuringut VISi laiendamise teostatavuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse kohta, et lisada süsteemi pikaajaliste viisade ja elamislubade andmed.

2.13.

Komitee kiidab nende konsultatsioonide ulatust, mis hõlmavad kõiki sidusrühmi, sh riiklikud asutused, kellel on juurdepääs VISile andmete sisestamiseks, muutmiseks, kustutamiseks või kontrollimiseks; riiklikud asutused, kes vastutavad rändeküsimuste ja tagasisaatmise eest; lastekaitseasutused; politsei ja inimkaubandusvastased asutused; konsulaarküsimuste eest vastutavad asutused; ning riiklikud asutused, kes vastutavad välispiiripunktides toimuva kontrolli eest. Samuti konsulteeriti mitmete laste õigustega tegelevate asutuste ja vabaühendustega väljaspool ELi. Samal ajal oleks komitee, teised institutsioonid ja üldsus saanud rohkem kasu, kui ettepanekusse oleks kaasatud rohkem teavet ja arvamusi konsulteeritud pooltelt. Ei ole selge, millist teavet pakuti ja mil määral mõjutas see ettepaneku lõplikku kuju.

2.14.

Komitee tunneb heameelt selle üle, et Euroopa Komisjon keskendub põhiõiguste kaitsele. Komitee tervitab käesolevas ettepanekus sisalduvaid täiendavaid kaitsemeetmeid, et katta VISiga hõlmatavate uute andmekategooriate, andmetöötluse ja andmesubjektide erivajadused, mis on osa üldisematest jõupingutustest üksikisikute õiguste kaitsmisel isikuandmetele juurdepääsu, nende parandamise, kustutamise ja õiguskaitse vallas. Komitee soovitab pöörata rohkem tähelepanu sellele, kuidas liikmesriigid kasutavad viisataotlejate isikuandmeid. Nagu eespool märgitud, on vaja täiendavaid kaitsemeetmeid selliste tavade suhtes, mis diskrimineerivad kolmandate riikide kodanikke, kes taotlevad lühi- või pikaajalist viisat ja elamisluba.

2.15.

2.16.

Samuti soovitab komitee võtta kindlam kohus teha koostööd kolmandate riikide valitsuste ja kodanikuühiskonnaga, et teavitada, ette valmistada ja aidata oma kodanikke viisataotluse menetlemisel.

Brüssel 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/158

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus toidutarneahela ELi tasandi riskihindamise läbipaistvuse ja kestlikkuse kohta ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 178/2002 (üldiste toidualaste õigusnormide kohta), direktiivi 2001/18/EÜ (geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta), määrust (EÜ) nr 1829/2003 (geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta), määrust (EÜ) nr 1831/2003 (söödalisandite kohta), määrust (EÜ) nr 2065/2003 (suitsutuspreparaatide kohta), määrust (EÜ) nr 1935/2004 (toiduga kokkupuutuvate materjalide kohta), määrust (EÜ) nr 1331/2008 (toidu lisaainete, toiduensüümide ning toidu lõhna- ja maitseainete lubade andmise ühtse menetluse kohta), määrust (EÜ) nr 1107/2009 (taimekaitsevahendite kohta) ja määrust (EL) 2015/2283 (uuendtoidu kohta)“

(COM(2018) 179 final – 2018/0088 (COD))

(2018/C 440/27)

Raportöör:	Antonello PEZZINI
Kaasraportöör:	Ester VITALE

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Liidu Nõukogu, 22.5.2018 Euroopa Parlament, 28.5.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 43 ja 114, artikli 168 lõike 4 punkt b ning artikkel 304
Täiskogu otsus	13.2.2018
Vastutav sektsioon	põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	5.9.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	176/2/2

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on alati toetanud ELi poliitikat, mille keskmes on tervise kaitse kogu toiduahela ulatuses, igas tootmisprotsessi etapis: alates põllumajandustootjast kuni tarbijani, vältides saastumist ja toiduainetega seonduvaid ohte ning edendades seega ohutust ja hügieeni ning tooteid käsitleva selge, läbipaistva ja kindla teabe edastamist.

1.2.

Komitee toetab komisjoni algatusi, mille eesmärk on lahendada läbipaistvuse, jätkusuutlikkuse ja tõhususe probleeme kogu toiduainete tarneahela kontrollisüsteemis, et aidata kaasa kodanike, meedia ja kodanikuühiskonna usalduse suurendamisele ning ohutuse paranemisele.

1.3.

Komitee toetab igati vajadust tugevdada Euroopa Toiduohutusameti (edaspidi „EFSA“) tegevust, eesmärgiga tagada riskijuhtimise eest vastutavatele üksustele parim võimalik teaduslik nõustamine selge ja läbipaistva suhtluse kaudu ning tihedam koostöö liikmesriikide ja muude sotsiaalvaldkonnas tegutsevate organitega, et tagada sidus, turvaline ja usaldusväärne toiduohutussüsteem.

1.4.

Komiteel on olnud võimalus rõhutada, et „EFSA on oma tegutsemisaastate jooksul tõestanud oma pädevust. Tal on oluline roll terviseohtude ärahoidmisel Euroopas“ (1).

1.5.

Komitee arvates on tingimata tarvis tagada välismõjudest sõltumatuse kõrge taseme säilitamine ning EFSA ulatuslikumad teaduslikud teadmised, suurendades võimalikult palju riskianalüüsisuutlikkust, et kindlustada ELi hindamissüsteemi jätkusuutlikkus, mida peetakse üleilmsel tasandil üheks arenenumaks.

1.6.

Komitee arvates tuleb tagada, et EFSA ja võrgustikus tegutsevad liikmesriigid saaksid võimalikult tõhusalt arendada nõuetekohast riskidest teatamist riskihindamise ja -juhtimise eest vastutavate üksuste vahel, tehes seda sõltumatul, kuid samas omavahel sidusal ja koordineeritud viisil selleks, et kasutajatel oleks edaspidi selgelt ja interaktiivselt võimalik pääseda juurde asjakohastele tulemustele ja järeldustele, tagades samal ajal piisava konfidentsiaalsuse ja intellektuaalomandiõiguste kaitse taseme.

1.7.

Komitee pooldab kindlalt uuringute registri loomist, mis oleks internetis hõlpsasti juurdepääsetav ning milles oleks välja toodud osalenud ekspertide ja sertifitseeritud laborite nimed, huvide konflikti puudumise kinnitused, kohaldamisala kirjeldus, kasutatud tehnilised ja rahalised vahendid ning allikmaterjal.

1.8.

Komitee arvates tuleb oluliselt parandada seda, kuidas tarbijad tajuvad toiduainetest tulenevaid riske, võttes aluseks sihipärase toidukultuuri ja toitumisharjumused ning selektiivse analüüsivõime seoses asjaomaste ohtudega.

1.9.

Komitee on seisukohal, et Euroopa tulevane üldine strateegiline riskidest teavitamise kava kujutab endast – juhul, kui see on koostatud täielikus kooskõlas EFSAga ja selles austatakse nimetatud asutuse sõltumatust – esmatähtsat elementi, millele peaks olema keskendatud vastutavate üksuste suutlikkus tegeleda probleemidega tõhusal, kordumatul, õigeaegsel ja interaktiivsel viisil ning kohandudes kodanike vajadustega ohutuse, läbipaistvuse ja toiduahela usaldusväärsuse seisukohast.

1.10.

Komitee soovitab tugevdada struktureeritud ja süstemaatilist dialoogi kodanikuühiskonnaga, kus komitee saaks oma jätkusuutlike toidusüsteemidega tegelevate struktuuride abil anda kasuliku ja konkreetse panuse.

1.11.

Mis puudutab EFSA juhtimist, toetab komitee kindlalt ettepanekut kaasata liikmesriike ja kodanikuühiskonda tihedamalt asutuse juhtimisstruktuuri ja teadlaste rühmade tegevusse, viies haldusnõukogu koosseisu vastavusse detsentraliseeritud asutuste ühtse lähenemisviisi kaudu kehtestatud standarditega.

1.12.

Komitee arvates on vaja võtta järelmeetmeid EFSA ja Teadusuuringute Ühiskeskuse kokkuleppe suhtes, eelkõige seoses ühismeetmetega toidu ja sööda valdkonnas ning selleks, et töötada välja ühtlustatud kvaliteetne teaduslik analüüsimetoodika, mis tagab läbipaistvuse, võrreldavuse, kaasatuse ja õigluse kõigi sidusrühmade suhtes.

2. Sissejuhatus

2.1.

Üldised toidualased õigusnormid (ELi õigusaktid toidu ja sööda ohutuse kohta tootmisahelas) on kogu toiduahelat käsitleva ELi õigusraamistiku nurgakivi „talust toidulauani“.

2.2.

Seadusega nähakse ette, et sööta ja toitu puudutavatel eeskirjadel peab olema teaduslik alus. Seda tuntakse riskianalüüsi põhimõttena, mis koosneb kolmest erinevast, kuid omavahel seotud komponendist: riskihinnang, riskijuhtimine ja riskist teatamine.

2.3.

Määrusega (EÜ) nr 178/2002 asutati Euroopa Toiduohutusamet (EFSA), sõltumatu teadusasutus, mis on vastutav teaduslike arvamuste esitamise eest, mis moodustavad ELis toiduahelaga seoses võetavate meetmete aluse.

2.4.

6. oktoobril 2017 esitati Euroopa Komisjonile ametlikult Euroopa kodanikualgatus, mis põhines kokku 22 liikmesriigist saadetud 1 070 865 toetusavaldusel. Algatusega „Keelustada glüfosaat ning kaitsta inimesi ja keskkonda toksiliste pestitsiidide eest“ (2) kutsuti komisjoni üles tegema liikmesriikidele ettepanekut eri meetmete võtmiseks. Näiteks oli üks algatuse eesmärk järgmine: „tagada, et ELi regulatiivse ameti heakskiidu saamiseks läbiviidav pestitsiidide teaduslik hindamine tugineks üksnes avaldatud uuringutele, mille on tellinud pädevad ametiasutused, mitte pestitsiiditööstus“. Komisjon kohustus esitama seadusandliku ettepaneku 2018. aasta maiks, eesmärgiga parandada teaduslike hindamiste läbipaistvust ning suurendada teadusuuringute kvaliteeti ja sõltumatust.

2.5.

Üldiseid toidualaseid õigusnorme käsitleva määruse (EÜ) nr 178/2002, (3) (edaspidi „üldiste toidualaste õigusnormide määrus“) toimivuskontroll viidi lõpule 15. jaanuaril 2018.

2.6.

Hindamise tulemus viitab sellele, et üldiste toidualaste õigusnormide määrusele tuginedes võib endiselt otsuseid teha ja see on piisavalt asjakohane, et vastata enamikule praegustele suundumustele.

2.6.1.

Üldiselt on suudetud üldiste toidualaste õigusnormide määruse põhieesmärgid saavutada, nimelt on tagatud inimeste tervise kaitse, tarbijate toiduga seotud huvidele vastamine ja siseturu tõhus toimimine.

2.6.2.

EFSA asutamine aitas laiendada ELi meetmete teaduslikku alust. Olulisi parandusi on tehtud EFSA teadusliku võimekuse suurendamisel, selle teaduslike tulemuste kvaliteedi parandamisel, teaduslike andmete kogumisel ning riskihindamise meetodite arendamisel ja ühtlustamisel.

2.6.3.

EFSA on tihendanud koostööd riiklike ja rahvusvaheliste teadusasutustega ning parandanud teabevahetust liikmesriikide vahel.

2.6.4.

ELi tasandil ei ole tuvastatud sellise riskianalüüsi põhimõtte kohaldamisel ühtegi süsteemset vastuolu.

2.6.5.

EFSA rangeid poliitilisi meetmeid sõltumatuse ja läbipaistvuse vallas on korrapäraselt täiustatud ja tugevdatud. Kuna aga kõik liikmesriigid ei ole esindatud EFSA haldusnõukogus, ei näi ameti juhtimine olevat kooskõlas ELi detsentraliseeritud asutuste ühtse lähenemisviisiga.

2.6.6.

Mõnedel juhtudel on üldiste toidualaste õigusnormide määrusega kehtestatud toiduohutusraamistik kasulik ka inspiratsiooniallikana ELi mittekuuluvate riikide jaoks, kes veel oma riiklikku seadusandlust välja kujundavad.

2.6.7.

Mis puudutab riskihindamist, peab EFSA loataotlustoimikute käsitlemisel järgima konfidentsiaalsusnõudeid ja analüüsimenetlusi, milles soovitatakse võtta arvesse kõiki olemasolevaid uuringuid või tõendeid. Seega ei võta EFSA oma arvamustes arvesse mitte ainult tööstuse tehtud uuringuid, vaid tugineb oma teaduslikes tulemustes ka võimalikult kõikehõlmavale kirjanduse ülevaatele. Tööstus omakorda on kohustatud loa taotlemisel esitama toimiku osana omaenda uuringud.

2.6.8.

Hiljutiste hinnangute kohaselt (4) on EFSA praeguses süsteemis täheldatud järgmisi puudusi:

—	raskused uute liikmete meelitamisel paneelist osavõtmiseks;

—	teaduslik pädevus tuleb liitu vaid vähestest liikmesriikidest;

—	praegune suundumus vähendada valitsemissektori eelarvet;

—	EFSA delegeeritud tegevuste vähene rahastamine.

2.6.9.

Lisaks aeglustavad mõnes sektoris esinevad pikad loa taotlemise menetlused uute toodete turule sisenemist. Lubade andmise tsentraliseeritud süsteemil on aga sellest hoolimata eeliseid tõhususe osas, võrreldes mitme riiklike toidualaste lubade väljastamise süsteemi kasutamisega.

2.7.

Komiteel on olnud võimalus rõhutada, et „EFSA on oma tegutsemisaastate jooksul tõestanud oma pädevust. Tal on vaieldamatult oluline roll terviseohtude ärahoidmisel Euroopas“ (5).

2.8.

Varasemas arvamuses soovitas komitee, arvestades sugugi mitte alati kokkulangevate ja üheselt mõistetavate teaduslike hinnangute mõju, EFSA-l „pöörata sellele ilmingule erilist tähelepanu, sest teaduskirjandus on hindamismenetluses oluline viiteallikas“ (6) ning palus komisjonil avaldada õiguslike nõuete täitmisega seotud uuringud ja algandmed, mis on viinud kinnitatud tulemusteni, süstemaatiliselt EFSA kodulehel.

2.9.

Komitee juhtis tähelepanu ka asjaolule, (7) et EFSA hinnang põhineb kindlal teaduslikul uuringul, mis peaks tõestama konkreetse toote ohutust. Kehtivate õigusnormide järgi peab selle võrdlusuuringu esitama ettevõtja, kes soovib toodet turule tuua. See on olukorra kõige tundlikum tahk, sest teadusuuringute tulemused võivad oluliselt erineda sõltuvalt nende rahastamisallikast ja kasutatud meetoditest.

2.10.

Üldisemas plaanis palus komitee hiljuti kohandada toidupoliitika 21. sajandile vastavaks, mis oleks kooskõlas hulga eri kriteeriumidega: „toidu kvaliteet; tervis; keskkond; sotsiaalsed ja kultuurilised väärtused, usaldusväärne majandus; korralikud töökohad; täielik kulude arvessevõtmine; hea valitsemistava“ (8).

2.11.

Euroopa Ombudsman viis ellu ELi toiduahelat puudutavat riskihindamist käsitlevaid uuringuid ja tegevusi, tuues oma 15. märtsi 2018. aasta kirjas Euroopa Komisjonile esile mõningad juhtpõhimõtted, mille abil parandada ELi toiduahelat puudutava riskihindamise mudelit ja mis on järgmised:

—	sõltumatus ja läbipaistvus;

—	teaduslike hinnangute esitamisel kohustus avaldada nn suunavad uuringud;

—	suurem avalikkuse kontroll riskihindamise funktsioonide üle protsessi varajases etapis;

—	üldsuse ja sidusrühmade kaasamise suutlikkus riskihindamise protsessi (9);

—	võimaldada sidusrühmadel võtta osa koosolekutest, mitte üksnes viisil, nagu praegu seda tehakse – nn avalike istungite kaudu –, võttes loomulikult arvesse konfidentsiaalsuse nõuet.

2.12.

Euroopa Ombudsman rõhutas ka, et avaliku teavitamise vahendid, mida EFSA kasutab selleks, et tõsta teadlikkust ohtudest, mis kaasnevad teatavate ainete või toodete tarvitamisega, peaksid olema kättesaadavad ELi kõigis 24 ametlikus keeles ning et puuetega inimeste õiguseid tuleb austada ja et riskist teatamisel tuleb nende vajadustega arvestada (10).

3. Euroopa Komisjoni ettepanekud

3.1.

Komisjon teeb ettepaneku vaadata läbi üldiste toidualaste õigusnormide määrus ja kaheksa valdkondlikku õigusakti, et need üldeeskirjadega vastavusse viia, tugevdada läbipaistvust, suurendada usaldusväärsusgarantiisid ning uuringute objektiivsust ja sõltumatust.

3.2.

Tagamaks paremaid juhtimistavasid, tehakse ettepanek kaasata liikmesriike ulatuslikumalt EFSA juhtimisstruktuuri ja teadlaste rühmade tegevusse ning tagada riiklike teadusasutuste suurem panus teaduslike andmete ja uuringute esitamisel ja elluviimisel.

3.3.

Viimasena tehakse ettepanek tagada üldise teavituskava käivitamise kaudu kodanikele tõhusam ja ulatuslikum riskist teavitamine, kaasates tegevusi, mille abil tõsta tarbijate usaldust ning soodustada suurema teadlikkuse ja mõistmise teket avalikkuse seas.

4. Üldised märkused

4.1.

Komitee on alati toetanud ELi poliitikat, mille keskmes on tervise kaitse kogu toiduahela ulatuses, igas tootmisprotsessi etapis, vältides saastumist ja toiduainetega seonduvaid ohte ning edendades seega toiduohutust ja -hügieeni ning tooteid käsitleva läbipaistva ja tõese teabe edastamist, taimetervist ning loomatervist ja loomade heaolu.

4.1.1.

Komitee toetab täielikult nõuet, et EL tagaks Euroopa toiduahela võimalikult ulatusliku ohutuse, pakkudes EFSA abil riskijuhtimise eest vastutavatele üksustele parimat võimalikku teaduslikku nõustamist selge ja läbipaistva riskidest teatamise kaudu ning tehes koostööd liikmesriikide ja muude osalistega, et tagada sidus ja usaldusväärne toiduohutussüsteem. Kasulik oleks toimida järgmiselt:

—	vaadata läbi lubade andmise menetluse struktuur, et parandada selle sidusust ja tõhusust ning kiirendada turulepääsu;

—	vaadata läbi mikroettevõtjatele ette nähtud erandid ja lihtsustatud eeskirjad, et need oleksid kooskõlas rahvatervise kaitse kõrgema tasemega;

—	hinnata ümber kehtivate müügilubade toime, mis mõjutavad EFSA töökoormust;

—	lihtsustada protsesse, et tagada parem läbipaistvus.

4.2.

Komitee arvates on tingimata tarvis tagada välismõjudest sõltumatuse kõrge taseme säilitamine ning EFSA parimad võimalikud teaduslikud teadmised, suurendades võimalikult palju riskihindamissuutlikkust, et kindlustada ELi hindamissüsteemi jätkusuutlikkus.

4.3.

Komitee tuletab meelde, et tänu ELi õigusnormidele on Euroopa kodanikel eelis saada osa üleilmsel tasandil ühest kõrgeimast toiduohutusalasest standardist. Seepärast on komitee arvates äärmiselt oluline mitte üksnes tagada sõltumatute teaduslike analüüside kõrge ja usaldusväärne tase, täielik läbipaistvus ja interaktiivne teabevahetus kogu riskihindamisprotsessi vältel, kaasates täiel määral kõik liikmesriigid ning jagades nendega vastutust, vaid samuti ja eelkõige tegutseda kindlalt ja otsustavalt, et töötada välja mehhanismid riskide teadvustamiseks kodanikuühiskonna poolt.

4.4.

Komitee leiab, et on äärmiselt tähtis pakkuda tarbijatele ohutut toitu ja hoida nende usaldust, et tagada kodanikega positiivse ja usaldusväärse suhte säilitamine ning toiduturule avaldatav positiivne mõju.

4.5.

Teadusringkond peab usaldama EFSA rolli toiduohutuse valdkonnas ning teadlaste esitatud arvamused peavad endast kujutama põhialust tagamaks, et turule lastud toit oleks ohutu.

4.6.

Komitee arvates on EFSA paremal positsioonil, et töötada välja nõuetekohane riskist teatamise mehhanism koos hõlpsasti mõistetavate teavitamisvahenditega, et kasutajatel oleks edaspidi selgelt ja läbipaistvalt võimalik pääseda juurde asjakohastele tulemustele ja järeldustele, tagades samal ajal piisava konfidentsiaalsuse ja intellektuaalomandiõiguste kaitse taseme, et mitte takistada innovatsiooni ja konkurentsivõime arengut.

4.7.

Teatavatest toiduainetest tulenevast riskist teatamise arusaadavuse, asjakohasuse, õigeaegsuse ja sidususe tagamiseks erinevate vastuvõtjate jaoks on hädavajalik, kuid mitte piisav tingimus koostöö tugevdamine riskihindamise ja riskijuhtimise eest vastutavate üksuste, liikmesriikide ja sidusrühmade vahel kokku lepitud teavituspõhimõtete alusel.

4.7.1.

Komitee arvates tuleb oluliselt parandada tarbijate võimet tajuda toiduainete tarbimisest tulenevaid riske kahjulikkuse, toitumiskultuuri ja toidu tarbimise mudelite seisukohalt.

4.7.2.

Komitee leiab, et Euroopa tulevane üldine strateegiline riskidest teavitamise kava kujutab endast – juhul, kui sellega kaasnevad erinevad asjakohased operatiivsed meetmed, mida oleks võimalik kohandada individuaalsetes kontekstides – esmatähtsat elementi, milles tuleks hinnata kõigi vastutavate osaliste suutlikkust erinevatel tasanditel, et vastata kodanike ootustele tõhusal, õigeaegsel ja asjakohasel viisil ohutuse, läbipaistvuse ja toiduahela usaldusväärsuse seisukohast.

4.7.3.

Ebakindlaid asjaolusid tuleb tunnistada ja kirjeldada, andes märku võimalikest lünkadest andmetes või ühtlustamata analüüsimeetoditega seotud küsimustest. Sellega seoses on oluline, et teavitajad vahetaksid omavahel korrapäraselt teavet ning et teabekanalid oleksid interaktiivsed ja kontrollitavad ning nende tõhususe suhtes tehtaks järjepidevat järelevalvet.

4.7.4.

Komitee peab samuti vajalikuks, et teabevahetusmeetmetega kaasneksid väärinfo ja valede tõekspidamiste vastu võitlemise kampaaniad, et vältida olukorda, kui nõuetekohaseid riskianalüüse kasutatakse ebaseaduslikult innovatsiooni, eriti VKEde uuenduste tõkestamiseks.

4.7.5.

On oluline tõhustada riiklike asutuste ja organite vahelist kooskõlastamist, et tagada tulemuslikum hoiatamise süsteem ja teabevahetuse sidusus, ning samuti on tähtis käivitada struktureeritud ja süstemaatiline dialoog kodanikuühiskonnaga, kus komitee saaks oma jätkusuutlike toidusüsteemidega tegelevate struktuuride abil anda kasuliku ja konkreetse panuse.

4.7.6.

Lisaks tuleb tugevdada rahvusvahelisel tasandil kooskõlastatust ja koostööd meie suurimate kaubanduspartneritega, eelkõige vabakaubanduslepingute valdkonnas, et tagada riskihindamise suuniste kasutuselevõtt ja arendada välja hindamise ühtlustatud metoodilised kriteeriumid kooskõlas ülemaailmsete riskide hindamisega Codex Alimentarius’e abil.

4.8.

Samuti on vajalik, et EFSA võtaks endale ülesandeks pakkuda selgeid juhiseid ja teavet, millest taotlusi esitavad ettevõtjad täie kindluse ja ootuspärasusega võiksid juhinduda.

4.9.

Selles osas peaks EFSA – selleks et koguda kokku ühte juhtumit käsitlev täielik ja põhiline teave – alustama täiendavat dialoogi konkreetse juhtumianalüüsiga seotud ettevõtjatega, pakkudes enda valduses olevaid lähteandmeid ja täiendades neid asjaomaste ettevõtjate esitatud väidetega.

4.10.

Komitee arvates tuleb tugevdada EFSA tegevust toetavate reguleerivate asutuste sõltumatust, et tuletada poliitikakujundajatele ja avalikkusele meelde kvaliteetsete andmete olulisust, sõltumata nende allikast. Ulatuslikum avalikkuse teostatav kontroll EFSA riskihindamise funktsioonide üle, seda juba protsessi varajases etapis, nagu see toimub sidusrühmade kaasamise lähenemisviisi puhul, tagab praegu paremad suhted kõigi sidusrühmade vahel.

4.11.

Komitee nõuab järjest sujuvamaid ja läbipaistvamaid menetlusi, tagades samas nõuetekohase tasakaalu lahendamist vajavate probleemidega andmete omanike intellektuaalomandiõiguste nõuete valdkonnas.

4.12.

Komitee toetab EFSA nõuandva foorumi hiljutist taotlust saada suuremaid avaliku sektori investeeringuid toiduohutuse alaste uuringute tarbeks, vältimaks olukorda, et tööstussektori spondeeritud uuringutega võidakse eelistada avalikust huvist erinevaid huvisid, ning tagamaks tarbijate täieliku usalduse ELi toiduohutusega seotud riskihindamise suhtes.

4.13.

Mis puudutab EFSA juhtimist, toetab komitee ettepanekut, mille eesmärk on kaasata liikmesriike tihedamalt asutuse juhtimisstruktuuri ja teadlaste rühmade tegevusse, viies haldusnõukogu koosseisu vastavusse detsentraliseeritud asutuste ühtse lähenemisviisi kaudu kehtestatud standarditega ja tugevdades samal ajal struktureeritud dialoogi kodanikuühiskonnaga.

5. Konkreetsed märkused

5.1.

Komitee avaldab heameelt ettepaneku üle luua uuringute register, mis oleks internetis hõlpsasti juurdepääsetav ning milles oleks välja toodud osalenud ekspertide ja seotud sertifitseeritud laborite nimed, huvide konflikti puudumise kinnitused, kohaldamisala ja uuringu keerukuse kirjeldus, kasutatud tehnilised ja rahalised vahendid ja nende allikad, uuringu ajakulu ja rakendatud interaktiivse teabevahetuse vahendid ning võimalikud tellitud kontrolluuringud.

5.2.

Laboristandardeid käsitlev õigusakt on 2004/10/EÜ, samuti reguleerib neid OECD välja töötatud hea laboritava ehk Good Laboratory Practice (GLP) (11). Toiduohutusega tegelevate laborite õigusliku regulatsiooni ja toimingutega (12) peaksid kaasnema ametlikud kontrollisüsteemid andmete töötlemise järelevalveks, et tagada uuringute vastavus reaalsusele.

5.3.

Komitee arvates on vaja võtta järelmeetmeid EFSA ja Teadusuuringute Ühiskeskuse kokkuleppe suhtes, eelkõige seoses järgmiste aspektidega: ühismeetmed toidu ja sööda valdkonnas, alternatiivsed loomakaitse meetodid, summaarne kokkupuude kemikaalide ja keemiliste segudega ning lähteandmete kogumine riskihinnangute jaoks. EFSA ja Teadusuuringute Ühiskeskus peaksid iseäranis töötama välja ühtlustatud teaduslikud analüüsimetoodikad, mis tagavad kvaliteedi, läbipaistvuse, võrreldavuse, kaasatuse ja õigluse kõigi sidusrühmade suhtes.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) ELT C 268, 14.8.2015, lk 1.

(2) Vt http://ec.europa.eu/citizens-initiative/public/initiatives/successful/details/2017/000002.

(3) Vt „Executive Summary of the Refit Evaluation of the General Food Law (Regulation (EC) No 178/2002)“ (SWD(2018) 38 final).

(4) Vt SWD(2018) 37 final, 15.1.2018.

(5) ELT C 268, 14.8.2015, lk 1.

(6) ELT C 268, 14.8.2015, lk 1.

(7) Samas.

(8) ELT C 129, 11.4.2018, lk 18.

(9) Euroopa Ombudsmani kiri:

(10) Samas.

(11) OECD Principles of Good Laboratory Practice.

(12) Vt määrus (EÜ) nr 882/2004.

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/165

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse toiduainete tarneahelas ettevõtjatevahelistes suhetes esinevaid ebaausaid kaubandustavasid“

(COM(2018) 173 final)

(2018/C 440/28)

Raportöör:

Peter SCHMIDT

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Liidu Nõukogu, 30.4.2018 Euroopa Parlament, 2.5.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõige 2 ja artikkel 304
Juhatuse otsus	22.5.2018
Vastutav sektsioon	põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	5.9.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	172/1/3

1. Järeldused ja soovitused

1.1

Ebaausad kaubandustavad toiduainete tarneahelas tulenevad ebavõrdsest jõuvahekorrast ettevõtjate vahel kogu ahelas ning põhjustavad negatiivset majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnamõju. Komitee tunneb heameelt komisjoni ettepaneku üle vähendada ebaausate kaubandustavade esinemist kui vajaliku esimese sammu üle nõrgemate ettevõtjate, eelkõige põllumajandustootjate, töötajate ja teatud ettevõtjate kaitsmiseks ning toiduainete tarneahelas juhtimise parandamiseks. Regulatiivne lähenemisviis ning mõjusate ja tugevate jõustamismehhanismidega õigusraamistik on viis, kuidas ebaausate kaubandustavadega saab ELi tasandil tõhusalt tegeleda.

1.2

Kuid komitee tunneb kahetsust asjaolu pärast, et komisjon on kogu ELis kehtestanud ainult minimaalse ühise kaitsestandardi, millega keelustatakse vaid teatud arv ebaausaid kaubandustavasid. Keelustada tuleb kõik kuritarvituslikud tegevused.

1.3

Mis puudutab ebaausate kaubandustavade vastase kaitse piiramist ainult VKEdest tarnijatele seoses müügiga ostjatele, kes ei ole VKEd, siis usub komitee, et see ei ole piisav ebavõrdse jõuvahekorra probleemi tõhusaks lahendamiseks ja sellel ei ole mingit märkimisväärset mõju. Kaitset tuleks laiendada kõikidele ettevõtjatele, nii suurtele kui ka väikestele, ELis ja EList väljaspool. Ka siis, kui ebaausate kaubandustavade ohvriks satuvad suured ettevõtjad, suunatakse majanduslik mõju sageli edasi tarneahela nõrgimatele lülidele.

1.4

Jõustamise osas kiidab komitee heaks komisjoni ettepaneku luua ELi jõustamisasutuste ühtlustatud raamistik. Samas tuleks ka jõustamismehhanisme tugevdada kaebuse esitaja anonüümsuse kaitsmiseks, näiteks konkreetse ombudsmani menetluse, ühishagi ja õiguse jõustamise abil ametiasutuste poolt. Selliste mehhanismidega peaks kaasnema ka sanktsioonide kehtestamise võimalus. Kaebemenetluse hõlbustamiseks peaksid kirjalikud lepingud olema kohustuslikud ja need tooksid läbirääkimistesse rohkem õiglust.

1.5

Lisaks ebaausate kaubandustavade vastu võitlemisele soovitab komitee komisjonil edendada ja toetada ärimudeleid, millel on osa tarneahela jätkusuutlikuks muutmises (nt selle lühendamise ja läbipaistvamaks muutmise kaudu), tasakaalustamises ja tõhususe suurendamises, et parandada jõuvahekorda.

1.6

Lõpetuseks kordab komitee, et ausamate kaubandustavade edendamine peaks olema osa laiaulatuslikust ELi toidupoliitikast, tagades, et toiduainete tarneahel on majanduslikult, sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt jätkusuutlikum, et viia ellu ÜRO kestliku arengu eesmärke.

2. Sissejuhatus

2.1

Ebaausaid kaubandustavasid on määratletud kui ettevõtjatevahelisi tavasid, mis kalduvad kõrvale heast äritavast, on vastuolus hea usu ja ausa kauplemise põhimõttega ning mille on ühepoolselt kehtestanud üks kaubanduspartner teise suhtes (1). Toiduainete tarneahel on ebaausate kaubandustavade suhtes eriti haavatav, sest väikeste ja suurte ettevõtjate vahel on suur ebavõrdsus. Ebaausad kaubandustavad võivad esineda kõikides tarneahela etappides ja ühest tarneahela etapist alguse saanud ebaaus kaubandustava võib mõjutada ahela teisi osi, olenevalt seotud osalejate turujõust (2).

2.2

Nagu on kirjeldatud üksikasjalikult komitee arvamuses „Õiglasem põllumajandusliku toidutööstuse tarneahel“, mis võeti vastu 2016. aasta oktoobris (3), on potentsiaali koondumine viinud domineerivate positsioonide kuritarvitamiseni, mis muudab nõrgemad ettevõtjad ebaausate kaubandustavade suhtes üha haavatavamaks. See viib majandusliku riski turul tarneahelat mööda edasi ning kahjustab eriti suuresti tarbijaid ja mõningaid osalejaid, näiteks põllumajandustootjaid, töötajaid ja VKEsid. Ebaausate kaubandustavade probleemi on tunnistanud kõik toiduainete tarneahela sidusrühmad ning on teatatud, et suurem osa ettevõtjatest on puutunud kokku ebaausate kaubandustavadega (4).

2.3

Esile tuleks tuua eelkõige mõju tarbijatele. Hinnasurve sunnib toiduainete töötlejaid tootma nii odavalt kui võimalik ja see võib mõjutada tarbijatele kättesaadava toidu kvaliteeti ja toiduohutust. Kulude vähendamiseks kasutavad ettevõtted mõnel juhul odavamat toorainet, mis mõjutab toiduainete kvaliteeti ja väärtust, näiteks kasutatakse paljudes toodetes transrasvasid, mis asendavad tervislikumaid Euroopa õlisid ja rasvasid (5).

2.4

Surve toiduainete tarneahela nõrgimatele ettevõtjatele üha suureneb. Eurostati hiljutiste andmete kohaselt jätkab jaemüüjate kogulisandväärtuse osakaal kasvamist. Selle põhjuseks on jaekaubandus- ja töötlemissektori suurem koondumine toiduainete tarneahelas kartelliõiguse väära tõlgendamise tõttu. Seetõttu tuleb parandada toiduahela toimimist, et tagada õiglane tulude jaotumine kogu tarneahelas. Ent jaemüüjate väärtust ei saa alahinnata, arvestades nende rolli igapäevaste kaupade tarnimises.

2.5

Ebaausate kaubandustavade vastu võitlemine on üks põhikomponente, mille abil – koos hinnavolatiilsuse vähendamisega turgudel ja tootjaorganisatsioonide rolli tugevdamisega – tagatakse toiduainete tarneahela parem toimimine. Euroopa Parlamendi 2016. aasta juuni resolutsioonis (6) kutsuti komisjoni üles esitama ettepanekut ebaausaid kaubandustavasid käsitleva õigusraamistiku kohta – üleskutse, mida kordas komitee 2016. aasta oktoobris ja põllumajandusturgude töökond 2016. aasta novembris.

2.6

Ebaausate kaubandustavadega tegelemiseks on 20 liikmesriigis juba olemas mitmesugused seadusandlikud algatused. Koos olemasoleva tarneahela algatusega on selle abil suurendatud teadlikkust ebavõrdsest jõudude tasakaalust toiduainete tarneahelas. Kuid siiani on ebaausate kaubandustavade probleemi lahendatud väga väheste olemasolevate riiklike või vabatahtlike lähenemisviiside abil. Komisjon otsustas esitada 2018. aasta aprillis konkreetse seadusandliku ettepaneku, milles tunnistatakse, et liikmesriikide ebaausaid kaubandustavasid käsitlevate eeskirjade killustatus või nende puudumine mõjutab arvatavasti aluslepingu eesmärki kindlustada põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa rahuldav elatustase (7).

3. Komisjoni ettepaneku tekst

3.1

Kavandatud direktiiviga kavatseb komisjon vähendada ebaausate kaubandustavade esinemist toiduainete tarneahelas ja kehtestada kogu ELis minimaalse ühise kaitsestandardi, mis koosneb konkreetsete keelatud ebaausate kaubandustavade loetelust, nimelt: hilinenud maksmine kiirestiriknevate toiduainete eest, tellimuste lühikese etteteatamisajaga tühistamine, lepingute ühepoolne või tagasiulatuv muutmine ja tarnijate riknenud toodete eest maksma sundimine. Järgmised kaubandustavad on lubatud üksnes siis, kui pooled on selles selgelt ja ühemõtteliselt eelnevalt kokku leppinud: ostja tagastab müümata jäänud toiduained tarnijale; ostja nõuab tarnijalt tasu, et tagada või säilitada toiduainete tarneleping; tarnija tasub ostja poolt müüdavate toiduainete müügiedenduse või turustamise kulud.

3.2

Ebaausate kaubandustavade vastane kaitse kehtib ainult siis, kui tarnija, kes on väikese või keskmise suurusega ettevõtja (VKE), müüb toiduaineid ostjale, kes ei ole VKE (8).

3.3

Lisaks nõutakse komisjoni ettepanekuga, et liikmesriigid määraksid kindlaks asutuse, mis on vastutav uute eeskirjade jõustamise eest. Tõendatud rikkumiste puhul määrab asjaomane asutus proportsionaalse ja hoiatava karistuse. See jõustamisasutus võib algatada ja teostada uurimisi omal algatusel või kaebuse põhjal. Viimasel juhul võimaldatakse kaebuse esitajale tema taotlusel konfidentsiaalsust ja anonüümsust, et kaitsta tema positsiooni oma kaubanduspartneri suhtes. Samuti luuakse jõustamisasutuste vahel koordineerimismehhanism, mida edendab komisjon, et võimaldada parimate tavade vahetamist.

4. Üldised tähelepanekud

4.1

Komitee kiidab heaks komisjoni ettepaneku kui olulise esimese sammu seadusandliku menetluse alustamiseks, millega reguleeritakse ebaausaid kaubandustavasid kogu ELis, mida on tungivalt soovitatud komitee 2016. aasta arvamuses. See on vajalik areng, et kaitsta toiduainete tarneahela nõrgemaid ettevõtjaid, nimelt põllumajandustootjaid ja töötajaid, ning muuta nende sissetulek vähem volatiilseks ja stabiilsemaks. Eelkõige aitab ettepanek parandada nende läbirääkimispositsiooni, täiustades sel viisil toiduainete tarneahela juhtimist.

4.2

Oma dokumendis tunnistab komisjon, et kogu ELi hõlmavast tarneahelaalgatusest ei kujune siiski tõenäoliselt ühtset juhtimisraamistikku, mis muudaks seadusandlikud meetmed, sealhulgas jõustamismeetmed ülearuseks (9). Sellega seoses kordab komitee, et tarneahelaalgatus ja muud liikmesriikide tasandi vabatahtlikud süsteemid võivad tõepoolest olla kasulikud, aga seda vaid täiendusena liikmesriikide mõjusatele ja tugevatele õiguslikele jõustamismehhanismidele, mitte nende asemel (10).

4.3

Komitee tunneb heameelt ka ELi jõustamisasutuste ühtlustatud võrgustiku edendamise üle, mida soovitati komitee eelmises arvamuses. Jõustamisasutuste vahel tõhusa koostöö tagamine on oluline, et tegeleda riikidevaheliste ebaausate kaubandustavadega, mis muidu võivad jääda vaidlustamata.

4.4

Kuid komitee tunneb kahetsust asjaolu üle, et komisjon on võtnud vastu minimaalse ühtlustamise lähenemisviisi, millest ei piisa kogu toiduainete tarneahelas esinevate kuritarvituslike tavadega tegelemiseks. Eelkõige avaldab komitee sügavat kahetsust asjaolu pärast, et ostjad on ainsad, kes võivad kasutada kuritarvituslikke tavasid ja et selles raamistikus on keelatud vaid piiratud arv ebaausaid kaubandustavasid, nagu on lähemalt selgitatud 5. peatükis.

4.5

Komitee seab kahtluse alla ka komisjoni ettepaneku piirata ebaausate kaubandustavade vastast kaitset ainult VKEdest tarnijatele seoses müügiga ostjatele, kes ei ole VKEd. Tõhususe ja edukuse huvides tuleb ebaausate kaubandustavade vastast kaitset kohaldada kõigi tarneahela osalejate suhtes, olenemata nende suurusest, et mõjutada kõiki kaubandussuhteid. Komitee tunnistab siiski VKEde haavatavust. Ettepanekus ei käsitleta ka ebavõrdse läbirääkimispositsiooni ja majandusliku sõltuvuse küsimust, mis ei lange tingimata kokku ettevõtjate majandusliku mõõtmega.

4.6

Ettepaneku kohaldamisala ei ole piisavalt lai ja see peaks hõlmama ka põllumajanduslikke toiduks mittekasutatavaid tooteid, nt aiandussaadusi, ja sööta.

4.7

Ebaausate kaubandustavadega tegelemine on oluline osa (koos turu volatiilsuse vähendamise ja tootjaorganisatsioonide rolli tugevdamisega) toiduainete tarneahela majanduslikult, sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt jätkusuutlikumaks muutmisel. Komitee kordab, et ausamate kaubandustavade edendamine peaks olema osa ELi laiaulatuslikust toidupoliitikast, mille eesmärk on viia ellu ÜRO kestliku arengu eesmärgid. Eelkõige peaks see tagama tootjate jaoks õiglased hinnad, nii et põllumajandus jääks elujõuliseks (11).

4.8

Kuigi see ulatub komisjoni ettepaneku kohaldamisalast väljapoole, juhib komitee taas tähelepanu vajadusele edendada ühiskonnas tervikuna toidu suuremat väärtustamist ning rõhutab, et ta toetaks üleeuroopalise teavitus- ja teadlikkuse tõstmise kampaania algatamist toidu väärtuse (12) ja toidu raiskamise vähendamise teemal koostöös asjaomaste organisatsioonidega.

5. Konkreetsed märkused

Keelatud ebaausate kaubandustavade loetelu

5.1

Üldiselt võib ebaausaid kauplemistavasid määratleda kui tavasid, mis kalduvad suurel määral kõrvale heast äritavast, on vastuolus hea usu ja ausa kauplemise põhimõttega (13). See hõlmab ka kõiki tavasid, mille puhul riskid kantakse põhjendamatult või ebaproportsionaalses ulatuses üle ühele lepingupoolele.

5.2

Komisjon on keelustanud ainult teatud arvu ebaausaid kaubandustavasid. Komitee kordab, et keelustada tuleb kõik ebaausad tavad, mille hulka kuuluvad näiteks järgmised tavad (loetelu ei ole ammendav), nagu on juba soovitatud komitee eelmises arvamuses:

—	äririski ebaõiglane ülekandmine;

—	ebaselged või täpsustamata lepingutingimused;

—	ühepoolsed ja tagasiulatuvad muudatused lepingutes, sh hinnas;

—	toote madalam kvaliteet või tarbijale suunatud vähendatud teave ilma ostjat sellest teavitamata, ostjaga konsulteerimata või ostja nõusolekuta;

—	panus reklaami- või turunduskuludesse;

—	hilinenud maksed;

—	tootenimekirja kandmise või lojaalsustasud;

—	tasud tootepaigutuse eest;

—	nõuded riknenud või müümata toodete eest;

—	toote välimuse kirjelduste kasutamine toidusaadetiste tagasisaatmiseks või makstava hinna kärpimiseks;

—	surve hindade langetamiseks;

—	tasud fiktiivsete teenuste eest;

—	viimasel minutil tellimuste tühistamine ja prognoositud mahtude kärpimine;

—	toote nimekirjast eemaldamise ähvardused;

—	fikseeritud tasud, mida ettevõtjad nõuavad tarnijatelt selle eest, et neid tarnijate nimekirja lisataks (pay to stay).

Liikmesriikidel peaks olema võimalus laiendada loetelu kooskõlas nende riigi konkreetse olukorraga.

5.3

Komitee nõuab toiduainete jaemüügi ettevõtetele tõhusat keeldu müüa alla omahinna (14). Eelkõige soovitab komitee, et tarnijatele, nt põllumajandustootjatele, makstaks ausat ja õiglast hinda, mis võimaldab tarnijal saada sissetulekut, mis on asjakohane investeeringuteks, innovatsiooniks ja kestlikuks tootmiseks.

5.4

Komisjoni ettepanekus sõnaselgelt keelustatud ebaausad kaubandustavad on kõik seotud olukordadega, mille kohta on olemas eelnev leping. Kuid üha levinumad on juhtumid, mille puhul selline surve ettevõtjatele leiab aset enne lepingu sõlmimist. Seetõttu tuleks näiteid laiendada nii, et hõlmataks juhtum, mille puhul (turujõuga) ettevõtja nõuab, et teine ettevõtja annaks talle eeliseid ilma ühegi objektiivselt õigustatud põhjuseta (vaata ka Saksamaa konkurentsipiirangute seaduse lõike 19 punkti 2 alapunkti 5). See Saksamaa monopolidevastane seadus kujutab endast nõuetekohast viisi, kuidas võidelda ostja jõu kuritarvitamisega. Saksamaa Liitvabariigi kõrgeima üldkohtu (Bundesgerichtshof) otsus kohtuasjas „Hochzeitsrabatte“ (pulmaallahindlused) on suurepärane näide selle kohta mõjuka Saksamaa toiduainete jaemüüja ja tema tarnijate vahelise suhte kontekstis (15).

VKE mõiste

5.5

Ebaausate kaubandustavade vastase kaitse piiramine ainult VKEdest tarnijatele ei ole piisav toiduainete tarneahela jõuvahekorra probleemi tõhusaks lahendamiseks. Komitee juhib tähelepanu doominoefektile, mis võib tekkida, kui suured ettevõtjad langevad ebaausate kaubandustavade ohvriks. Ebaausatel kaubandustavadel on selgelt negatiivne mõju sõltumata sellest, kes nende eest vastutab. Vältimatult suunatakse majanduslik mõju edasi toiduainete tarneahela nõrgimatele osalejatele, st põllumajandustootjatele, töötajatele, teatud ettevõtjatele ja ka tarbijatele.

5.6

Kaitse laiendamise veel üheks argumendiks on see, et eelkõige suured ettevõtjad võivad kaebuste esitamise ohu tõttu diskrimineerida VKEsid ja jätta nad tarneahelast välja. Komitee tunnistab ka selles kontekstis VKEde haavatavust.

Jõustamine

5.7

Tõhusa jõustamise tagamise nimel on tehtud eristus õiguse eraõigusliku jõustamise (seda ei ole veel komisjoni ettepanekusse lisatud) ja õiguse jõustamise vahel ametiasutuste poolt. Juba alguses tuleks rõhutada, et piisavalt tuleb arvesse võtta asjaomase poole õigust anonüümsusele, kuna paljud ettevõtjad ei ole valmis tegutsema kuritarvitamise vastu, sest nad kardavad surveabinõusid, näiteks nimekirjast kõrvaldamist („hirmufaktor“).

5.7.1

Õiguse eraõiguslik jõustamine

Õiguse eraõigusliku jõustamise korral peaks asjaomasel poolel olema juurdepääs rikkumise lõpetamise ja kõrvaldamisnõuetele ning kahjunõuetele. Kuid „hirmufaktori“ tõttu on sellised meetmed üsna ebaolulised. Lisaks peaks kõigil asjaomastel organisatsioonidel olema võimalus esitada rikkumise lõpetamise ja kõrvaldamisnõudeid. See tagaks asjaomasele poolele anonüümsuse osas erikaitse, juhul kui ebaaus kaubandustava on suunatud mitme ettevõtja vastu (nt toiduainete käitleja, kes nõuab, et kõik tema tarnijad/ostjad panustaksid ükskõik millistesse täiendavatesse kuludesse).

Asjaomasele poolele või organisatsioonile tuleks anda võimalus pöörduda nende nõuete asjus kohtu või ombudsmani poole. Ombudsmani menetluse eelis oleks see, et vaidlustamine ei toimuks avalikult. Tuleks luua ombudsmani erimenetlus. Ombudsman peaks saama ka erivolitused otsuste langetamiseks. Vabatahtlikud menetlused ei oleks mitmetel juhtudel tõhusad ega annaks tegelikke lahendusi.

Lisaks sellele innustab komitee ettevõtjaid töötama välja algatusi, et edendada kultuurimuutust ja suurendada õiglust tarneahelas.

5.7.2

Õiguse jõustamine ametiasutuste poolt

„Hirmufaktori“ tõttu on ametiasutuste poolsel jõustamisel selles valdkonnas eriti oluline osa, mis seetõttu vajab reguleerimist. Ametiasutustele, nagu komisjon ja riiklikud konkurentsiasutused, tuleks seetõttu anda laiendatud uurimis- ja jõustamisvolitused. Näitena võiks tuua nõukogu määruses (EÜ) nr 1/2003 sätestatud eeskirju asutamislepingu artiklites 81 (nüüd 101) ja 82 (nüüd 102) sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta. (Direktiivi ettepaneku artikkel 6 on võrdlusena palju nõrgem.) Eelkõige määruse artikkel 17 käsitleb majandussektorite ja lepinguliikide uurimist. Kui ametiasutustel oleksid volitused kehtestada kasumile maksusid, siis oleks sellel edasine hoiatav mõju.

Alternatiivsed toiduainete tarneahelad

5.8

Komitee kordab, et alternatiivseid ärimudeleid, mis aitavad lühendada tarneahelat toiduainete tootjate ja lõpptarbijate vahel, sh digitaalseid platvorme, tuleks julgustada ja toetada ning et kooperatiivide ja tootjaorganisatsioonide rolli ja positsiooni tuleks tugevdada, et taastada jõudude tasakaal (16). See peaks olema komitee mõne tulevase arvamuse teema.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) Euroopa Komisjon, 2014.

(2) Report of the Agri-Market Task Force (põllumajandusturu töökonna aruanne), november 2016: https://ec.europa.eu/agriculture/sites/agriculture/files/agri-markets-task-force/improving-markets-outcomes_en.pdf.

(3) ELT C 34, 2.2.2017, lk 130.

(4) Euroopa Komisjoni 15. juuli 2014. aasta teatis „Ebaausate kauplemistavade vastu võitlemine ettevõtjatevahelises toiduainete tarneahelas“.

(5) ELT C 34, 2.2.2017, lk 130.

(6) Euroopa Parlamendi 7. juuni 2016. aasta resolutsioon ebaõiglaste kaubandustavade kohta toiduainete tarneahelas (2015/2065(INI)).

(7) COM(2018) 173 final.

(8) VKE määratlus määruse (EL) nr 1308/2013 kohaselt.

(9) COM(2018) 173 final.

(10) ELT C 34, 2.2.2017, lk 130.

(11) ELT C 129, 11.4.2018, lk 18.

(12) ELT C 34, 2.2.2017, lk 130.

(13) COM(2014) 472 final.

(14) ELT C 34, 2.2.2017, lk 130.

(15) Vt: Bundesgerichtshof (BGH), 23.1.2018, KVR 3/17, Wirtschaft und Wettbewerb (WuW) 2018, 209 – Hochzeitsrabatte.

(16) ELT C 34, 2.2.2017, lk 130.

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/171

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse läänepiirkonna vete ja sellega piirnevate vete kalavarude majandamise ja nende liikide püügi mitmeaastane kava ning millega muudetakse määrust (EL) 2016/1139 (millega kehtestatakse Läänemere mitmeaastane kava) ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007 ja (EÜ) nr 1300/2008“

(COM(2018) 149 final – 2018/0074 (COD))

(2018/C 440/29)

Üksikraportöör:

Gabriel SARRÓ IPARRAGUIRRE

Nõukogu konsulteerimistaotlus	12.4.2018
Euroopa Parlamendi konsulteerimistaotlus	16.4.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõige 2 ja artikkel 304
Juhatuse otsus	17.4.2018
Vastutav sektsioon	põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	5.9.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	182/1/2

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et mitmeaastase kava kehtestamine on sobiv meede läänepiirkonna vete majandamiseks, kuid tuleb arvesse võtta ka loode- ja edelapiirkonna vetes toimuva kalapüügi erijooni.

1.2.

Komitee leiab, et kõnealune määrus peab olema kooskõlas ühise kalanduspoliitika eesmärkidega. Seepärast tuleb selles märkida ära sotsiaal-majandusliku mõõtme tähtsus püügivõimaluste eraldamisel.

1.3.

Komitee kutsub üles piirkondadeks jaotamise põhimõtte alusel ajakohastama määruse kohaldamisalasse kuuluvate liikide nimekirju, sest osa neist liikidest muudavad raskemaks segapüügi haldamise, sest nende saak on väike, neid loetakse kaaspüügiliigiks või ei ole mõnes liikmesriigis neile isegi kvooti määratud, eriti arvestades lossimiskohustuse peatset jõustumist ja püüki piiravate liikide nähtuse (choke species) tekkimist, mis võib mõnel juhul põhjustada püügitegevuse peatamist.

1.4.

Komitee peab vajalikuks suurendada Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi abil teadusuuringutele suunatud jõupingutusi, et saada täpsemaid teadmisi kalavarude tegelikust olukorrast, vältides seeläbi nii palju kui võimalik ettevaatusprintsiibi alusel tegutsemist ja saavutades aja jooksul nende varude säästva kasutamise.

2. Komisjoni ettepaneku kokkuvõte

2.1.

Käesoleva arvamuse teemaks oleva määruse ettepaneku eesmärk on kehtestada läänepiirkonna vetes püütavate põhjalähedaste kalavarude, sealhulgas süvamerevarude ühtne majandamiskava.

2.2.

Kavaga tagatakse kõnealuste varude kasutamine maksimaalse jätkusuutliku saagikuse põhimõtte alusel, kasutades ökosüsteemipõhist käsitust ja järgides ettevaatusprintsiipi. Selle eesmärk on luua stabiilsed püügivõimalused, mis tuginevad kõige uuemale teaduslikule teabele, ning hõlbustada lossimiskohustuse rakendamist.

2.3.

Kalavarusid tuleb majandada kooskõlas Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) soovitatud FMSY-vahemikega (maksimaalse jätkusuutliku saagikuse sihttasemetele vastavate kalastussuremuse tasemete vahemikud), nii et teatavate kalavaru püügivõimaluste kindlaksmääramisel kehtestatakse need FMSY-vahemiku kõige alumises osas, mis on sel ajal kättesaadav. Siiski võib püügivõimalusi kehtestada ka neist vahemikest madalamal tasemel või teatavatel tingimustel ja alati eeldusel, et asjaomane varu on suurem kui MSY Btrigger (kudekarja biomassi piirväärtus), kooskõlas FMSY-vahemiku kõige ülemise osaga, mis on sel ajal kättesaadav.

2.4.

Kalapüügivõimaluste määramisel tuleb alati tagada, et tõenäosus, et kudekarja biomass langeb alla kudekarja biomassi piirväärtuse (Blim), oleks alla 5 %.

2.5.

Liikmesriigid võtavad neile määratud püügivõimaluste jaotamisel arvesse segapüügis osalevate laevade saagi tõenäolist koostist.

2.6.

Komisjonil on õigus võtta delegeeritud õigusaktide abil vastu tehnilisi meetmeid seoses püügivahendite omaduste ja piirangutega, et parandada nende selektiivsust, vähendada soovimatut püüki ja vähendada nende mõju ökosüsteemile, samuti seoses alammõõtude kehtestamisega kalavarude kaitseks ja lossimiskohustusega.

3. Üldised märkused

3.1.

Komitee peab mitmeaastase kava kehtestamist sobivaks meetmeks, millega tagada läänepiirkonna vete kalavarude kasutamine keskmises ja pikas perspektiivis.

3.2.

Komitee leiab siiski, et kava koostamisel tuleb arvestada loode- ja edelapoolsete kalapüügipiirkondade erijooni ja erinevusi seoses laevastike eripära, nende kalastusviiside ja püügireiside kestusega.

3.3.

Komitee rõhutab, et kava peab aitama saavutada kõiki ühise kalanduspoliitika eesmärke. Seepärast tuleb püügivõimaluste kindlaksmääramisel võtta kõigi määrusega reguleeritud kalastusviiside puhul arvesse ka sotsiaal-majandusliku mõju uuringuid ja majandusliku elujõulisuse künnist. Seda aga praegu määruse ettepanekus ei käsitleta.

3.4.

Komitee tunneb muret ettevaatusprintsiibi kohaldamise tagajärgede pärast juhtudel, kui puuduvad teaduslikud andmed teatavate kalavarude kohta, ning selle pärast, et nii vähenevad otseselt püügivõimalused. Seepärast kutsub komitee liikmesriike ja Euroopa Komisjoni üles tegema rohkem jõupingutusi teadustöös, et parandada teadmisi kõnealuste kalavarude kohta. Samuti on komitee seisukohal, et juhul, kui teaduslikud hinnangud kalavarudele ei ole analüütilised, ei tohiks lubatud kogupüüki märkimisväärselt vähendada enne, kui on esitatud paremaid hinnanguid.

3.5.

Kui segapüügi juures esineb probleeme püüki piiravate liikidega, mis on kavaga hõlmatud ja mis võivad peatada peamiste sihtliikide püüdmise, peab komitee vajalikuks kaaluda võimalust jätta need liigid lubatud kogupüügi süsteemist välja, pakkudes piirkondadeks jaotamise põhimõtte alusel muid majandamismeetmeid, mis tagavad nende kalavarude hea seisundi.

3.6.

Teatavate liikide ja piirkondadega seonduvate erisuste tõttu on vaja kalavarude tõhusa majandamise tagamiseks võimaldada luua ühe ICESi rajooni piires majandamise alapiirkondi. Komitee palub komisjonil see võimalus määrusesse lisada.

4. Konkreetsed märkused

4.1.

Artiklis 1 kehtestatakse liikide nimekiri, mis raskendab segapüügi haldamist. Loetletud liikide seas on süvamereliike, mida reguleeritakse nende oma lubatud kogupüügi ja kvootide süsteemiga, mis kehtestatakse iga kahe aasta tagant. Seepärast leiab komitee, et sellise nimekirja lisamine määrusesse tekitab segadust. Nende liikide puhul on saak väike või mõnes liikmesriigis puudub üldse ning neid peetakse kaaspüügiliikideks, näiteks on sellised liigid limapead (Beryx spp). Lisaks on piirkonnas IXa püütaval besuugol (Pagellus bogaraveo) palju erisusi, mis seonduvad püügipiirkondadega (Atlandi ookeani ja Vahemere rannik, kus ei ole kehtestatud lubatud kogupüüki ja kvoote) ja asjaoluga, et teda püüavad ka kolmandate riikide laevastikud. Seepärast leiab komitee, et ei ole mõtet lisada teda nimekirja, kui ei ole teada, mil määral on need riigid valmis kooskõlastama oma majandamiskavad ELi põhimõtete ja huvidega.

4.2.

Samuti leiab komitee, et nimekirjast tuleb välja jätta piirkonnas IXa püütavad huntahven (Dicentrarchus labrax) ja merlang (Merlangius merlangus), sest need liigid ei ole hõlmatud lubatud kogupüügi ja kvootide süsteemi. Teiste liikide puhul, nagu tursk (Gadus morhua), piirkonnas VII püütav merlang (Merlangius merlangus) ja kilttursk (Melanogrammus aeglefinus), on mõnes liikmesriigis nende kvoot väga väike, mistõttu võivad need liigid olla teatud laevastike jaoks selgelt piirava mõjuga ning neid loetakse püüki piiravateks liikideks. Komitee leiab, et ka need liigid tuleb nimekirjast eemaldada.

4.3.

Komitee peab samuti vajalikuks vaadata läbi norra salehomaari (Nephrops norvegicus) funktsionaalsete üksuste määratlus ja ulatus, sest neis on mitu viga.

4.4.

Komitee märgib, et püügivõimaluste hindamisel maksimaalse jätkusuutliku saagikuse alusel, nagu sätestatakse artiklites 3, 4 ja 5, võetakse arvesse ainult kalavarude kaitsega seonduvaid tegureid. Kava peab aga aitama saavutada kõiki ühise kalanduspoliitika eesmärke kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikliga 2, keskendumata ainuüksi keskkonnateguritele, vaid arvestades ka sotsiaalsete ja majanduslike teguritega, et vältida järske muutusi järjestikuste aastate püügivõimalustega võrreldes.

4.5.

Selleks et kalapüügivõimaluste iga-aastane majandamine ei takistaks mitmeaastast majandamist ning et soodustada sidusrühmade osalemist otsustusprotsessis, peaksid kaasseadusandjad muutma majandamiskava ettepaneku artiklit 4, et lisada sellesse õiguslik alus, millega saab piirkondadeks jaotamise põhimõtte alusel kehtestada ühise kalanduspoliitika põhimõtetele vastavad kasutamiseeskirjad.

4.6.

Artikli 5 lõikes 2 sätestatakse, et piisavate teaduslike andmete puudumisel rakendatakse kalavarude majandamisel ettevaatusprintsiipi. Komitee soovitab luua kava raames tõhusad, Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi abil toimivad mehhanismid, mis aitaksid saada rohkem teaduslikku teavet sellise ajakulu ja sagedusega, et hoida ära püügipiirkondade sulgemist.

4.7.

Artiklis 9 sätestatakse, et liikmesriigid võtavad neile määratud püügivõimaluste jaotamisel arvesse segapüügis osalevate laevade saagi tõenäolist koostist. Komitee leiab, et see põhimõte läheb palju kaugemale määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 17 sätestatust, kus käsitletakse liikmesriikide kasutatavaid kriteeriume kalapüügivõimaluste jaotamisel.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/174

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse Vahemere mõõkkala varude taastamise kava ning millega muudetakse määruseid (EÜ) nr 1967/2006 ja (EL) 2017/2107“

(COM(2018) 229 final – 2018/0109 (COD))

(2018/C 440/30)

Üksikraportöör:

Gabriel SARRÓ IPARRAGUIRRE

Euroopa Parlamendi konsulteerimistaotlus	2.5.2018
Nõukogu konsulteerimistaotlus	14.5.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõige 2 ja artikkel 304
Täiskogu otsus	22.5.2018
Vastutav sektsioon	põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	5.9.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	181/1/3

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Komitee avaldab üldist toetust Euroopa Komisjoni ettepanekule, mille eesmärk on võtta liidu õigusesse üle Rahvusvahelise Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjoni (ICCAT) soovitus 16–05, millega luuakse Vahemere mõõkkala varude taastamise mitmeaastase kava ja mille eesmärk on saavutada vähemalt 60 % tõenäosusega 2031. aastaks mõõkkala biomass, mis vastab maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele.

1.2.

Komitee märgib, et Euroopa Komisjon ei ole piirdunud kõnealuse ICCATi soovituse ülevõtmisega, vaid on oma ettepanekusse lisanud ka mitu punkti, mida soovituses ei ole ja mis võivad asetada Euroopa laevastiku ebasoodsasse konkurentsiolukorda, võrreldes selliste kolmandate riikide laevastikega nagu Maroko, Alžeeria, Tuneesia ja Türgi, kes tegelevad samuti selle kalaliigi püüdmisega. Seda silmas pidades ja selleks et vältida Euroopa tööandjate ja töötajate jaoks tõsisemate sotsiaal-majanduslike tagajärgede tekitamist kui kolmandate riikide jaoks, nõuab komitee kaasseadusandjatelt konkreetsete märkuste arvessevõtmist.

1.3.

Komitee kutsub komisjoni, liikmesriike ja Vahemere-äärseid riike üles võtma kõiki meetmeid, mida on vaja alates 1998. aastast keelatud triivnakkevõrkude täielikuks ärakaotamiseks, et vältida Vahemere mõõkkala ebaseaduslikku püüki ja müüki, selle mõju turule ja ebaausat konkurentsi eeskirjadele vastavate laevastike suhtes.

2. Komisjoni ettepaneku kokkuvõte

2.1.

Arvestades Vahemere mõõkkala (Xiphias gladius) murettekitavat olukorda, võttis ICCAT oma 2016. aasta koosolekul vastu soovituse 16–05, millega luuakse kõnealuse liigi 15aastane varude taastamise kava. Soovitusega kehtestatakse eeskirjad Vahemere mõõkkala varude kaitseks, majandamiseks ja kontrolliks, et saavutada vähemalt 60 % tõenäosusega 2031. aastaks biomass, mis vastab maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele.

2.2.

Käesoleva arvamuse teemaks oleva määruse ettepanekuga võetakse liidu õigusesse üle nimetatud soovitus – mida kohaldatakse vahetult alates 2017. aastast –, et EL saaks täita oma rahvusvahelisi kohustusi ning tagada ettevõtjatele neile kohalduvate eeskirjade ja kohustuste suhtes õiguskindlus.

2.3.

Varude taastamise kava põhielemendid on järgmised: lubatud kogupüügiks (TAC) kehtestati 10 500 tonni, mida vähendatakse järk-järgult; kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdu kohaselt on kala alamõõduline, kui pikkus alumise lõua tipust sabauime keskmiste kiirte alguseni on alla 100 cm või kui kala mass ei ületa 11,4 kg ümardatud kaalust või 10,2 kg lõpusteta ja roogitud kala kaalust; kasutada ja pardale võtta tohib maksimaalselt 2 500 õngekonksu; keeluaeg kestab iga aasta 1. jaanuarist 31. märtsini; püügiloaga laevade arvu piiramine ja kontrollimeetmed, mis on sarnased hariliku tuuni jaoks kehtestatud kontrollimeemetega.

3. Üldised märkused

3.1.

Komitee nõustub vajadusega võtta ICCATi soovitus 16–05 üle liidu õigusesse ja seega toetab Euroopa Komisjoni algatust.

3.2.

Sellegipoolest märgib komitee, et Euroopa Komisjoni ettepanek läheb kaugemale ICCATi soovitusest, lisades uusi nõudeid, mida soovitus ei sisalda. Võttes arvesse, et kõnealuseid kalavarusid ei kasuta üksnes EL, vaid kõik Vahemere-äärsed riigid, kellest mõne puhul on tegemist sihtpüügiga (nt Maroko, Alžeeria, Tuneesia ja Türgi) ja teiste puhul juhupüügiga, ei pea komitee asjakohaseks kehtestada selliseid lisameetmeid ühepoolselt, sest need võivad diskrimineerida ELi laevastikku ja tuua liidu ettevõtjatele sotsiaal-majanduslikke tagajärgi, mis on erinevad teistele kalapüügiga tegelevatele riikidele kaasnevatest tagajärgedest.

3.2.1.

Tulevasi läbirääkimisi silmas pidades nõuab komitee, et Euroopa Komisjon teeks ICCATi raames intensiivsemalt koostööd kolmandate riikidega, et sõlmida kokkuleppeid biomassi taastamiseni ja maksimaalse jätkusuutliku saagikuseni jõudmise kiirendamiseks, ilma et see moonutaks kalurite konkurentsi.

3.3.

Komitee tuletab komisjonile meelde, et alates 1998. aastast on keelatud Vahemere mõõkkala püüdmine triivnakkevõrkudega. Võttes arvesse mõju, mida tekitab mõni ettevõtja Vahemere mõõkkala varude seisundile, kasutades ebaseaduslikke püügivahendeid, ja ebaausat konkurentsi eeskirju järgivate ettevõtjate suhtes, kutsub komitee komisjoni, liikmesriike ja Vahemere-äärseid riike üles võtma kõikvõimalikke meetmeid selliste püügivahendite täielikuks ärakaotamiseks.

4. Konkreetsed märkused

4.1.

Artiklis 8, milles kehtestatakse püügivahendite liikidel põhinevad võimsuse piirangud, ei piirduta ICCATi soovituse punkti 6 teksti ülevõtmisega: „Varude taastamise kava rakendamise ajal kohaldatakse kalalaevadele võimsuse piiranguid. 2017. aastal piiravad konventsiooniosalised (1) Vahemere mõõkkala püügi loa saanud kalalaevade arvu nende kalalaevade keskmise aastase arvuni, mis püüdsid, hoidsid pardal, laadisid ümber, transportisid või lossisid Vahemere mõõkkala 2013.–2016. aastal. Sellegipoolest võivad konventsiooniosalised otsustada kasutada nende kalalaevade arvu, mis püüdsid, hoidsid pardal, laadisid ümber, transportisid või lossisid Vahemere mõõkkala 2016. aastal, tingimusel et see arv on väiksem laevade keskmisest aastasest arvust ajavahemikus 2013–2016. Kõnealust piirangut kohaldatakse kalalaevadele püügivahendite liikide alusel.“ Selle asemel kohustatakse tegema see valik, kumma puhul kalalaevade arv on väiksem. Seda silmas pidades soovitab komitee kasutada ICCATi soovituse 2016-05 punkti 6 täpset sõnastust.

4.2.

Komitee leiab, et artikli 10 lõike 2 sõnastus võib tekitada segadust, sest seda võib tõlgendada kui õngejadade kasutamise täielikku keeldu, kuigi tegelikkuses on ICCATi soovituse eesmärk vältida noormõõkkalade püüki, milleks kasutatakse väikseid õngekonkse, mida kasutavad Vahemere pikkuim-tuuni püüdvad kalalaevad. Seega soovitab komitee järgmist sõnastust: „Et Vahemere mõõkkala kaitsta, kohaldatakse igal aastal 1. oktoobrist 30. novembrini keeluaega Vahemere pikkuim-tuuni (Thunnus alalunga) püügile.“

4.3.

Artikli 14 lõige 2 on üks neist kohtadest, kus komisjon näeb ette rangemad piirangud kui ICCATi soovituses, kehtestades järgmist: „[…] enam kui kahe päeva pikkuste püügiretkede korral [võib] võtta kalalaeva pardale lisaks 2 500 asendusõngekonksu, mis pole heitevalmis“. Soovituse punktis 18 lubatakse aga pardale võtta asendusõngekonksud, mis on heitevalmis. Komisjoni ettepanek tekitaks tegevusega seonduva probleemi kalalaevade meeskonnaliikmetele, kelle kohustuste arv üha suureneb. Seega soovitab komitee jätta kõnelausest lõikest välja sõnad „mis pole heitevalmis“ ja kasutada soovituse sõnastust: „Kui püügireis on pikem kui kaks päeva, võib pardale võtta teise komplekti heitevalmis õngekonkse, tingimusel et need on nõuetekohaselt kinnitatud ja paigutatud madalamatele tekkidele, nii et neid ei saa hõlpsasti kasutada.“

4.4.

Artikli 18 lõikes 2 nähakse ette: „Kontrolli eesmärgil ei katkestata laevaseiresüsteemi andmete edastamist Vahemere mõõkkala püügi loaga kalapüügilaevalt ka sadamas viibimise ajal.“ Komitee leiab, et see ettepanek võib tekitada kaluritele ebavajalikke lisakulusid ja teeb seega ettepaneku, et komisjoni 8. aprilli 2011. aasta rakendusmääruse (EL) nr 404/2011 (millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 (millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks) üksikasjalikud rakenduseeskirjad) artikli 18 lõike 2 alusel lubatakse laevaseiresüsteem sadamas välja lülitada, tingimusel et välja- ja sisselülitamise ajal on laev samas kohas.

4.5.

Artikli 20 lõikes 2 läheb komisjon taas kaugemale ICCATi soovitusest 2016-05. Nimelt teeb komisjon ettepaneku, et kõik asjaomased liikmesriigid tagavad, et vähemalt 20 %-le triivõngejadalaevadest, mida kasutatakse Vahemere mõõkkala püügiks, on saadetud riiklikud teadusvaatlejad. ICCATi soovituse punktis 44 öeldakse aga järgmist: „Iga konventsiooniosaline tagab, et vähemalt 5 %-le triivõngejadalaevadest, mille kogupikkus on üle 15 meetri ja mida kasutatakse Vahemere mõõkkala püügiks, on saadetud riiklikud teadusvaatlejad.“ Komitee peab osakaalu 20 %ni tõstmist põhjendamatuks ja ebaproportsionaalseks väiksemate laevade puhul, kes seisavad silmitsi ruumi- ja kuluprobleemidega ning kellel oleks seepärast väga raske seda nõuet täita. Lisaks saavad kolmandate riikide laevastikud jätkata selle nõude järgimist vaid 5 % laevadel. Seega soovitab komitee säilitada kohustusliku ICCATi 5 % nõude.

4.6.

Artikli 24 lõikes 2 nähakse ette, et selliste liidu kalalaevade kaptenid, mille kogupikkus on alla 12 meetri, peavad vähemalt neli tundi enne eeldatavat sadamasse saabumise aega edastama asjaomase liikmesriigi pädevale asutusele teatava teabe. Võttes arvesse probleeme, mida see nõue võib teatavatel aegadel tekitada väikelaevadele, teeb komitee ettepaneku lisada lause, millega lubatakse liikmesriigil erandjuhtudel neljatunnist eelteatamise aega muuta. Näiteks võib kasutada määruse (EL) 2016/1627 (milles käsitletakse hariliku tuuni varude taastamise mitmeaastast kava) artikli 31 lõike 3 teksti: „Kui liikmesriikidel on kohaldatava liidu õigusakti alusel õigus kohaldada lühemat teatamise tähtaega kui see, millele on osutatud lõigetes 1 ja 2, võib pardale jäetud hariliku tuuni hinnangulise koguse teatada sellisel kohaldataval teavitamise ajal enne saabumist. Kui püügipiirkond on sadamast vähem kui nelja tunni kaugusel, võib pardale jäetud hariliku tuuni hinnangulisi koguseid muuta ükskõik millal enne sadamasse saabumist.“

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) ICCATi konventsiooni osalised.

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/177

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus – õigluse ja läbipaistvuse edendamine veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajate jaoks“

(COM(2018) 238 final – 2018/0112 (COD))

(2018/C 440/31)

Raportöör:

Marco VEZZANI

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Parlament, 28.5.2018 Euroopa Liidu Nõukogu, 22.5.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 114 ja 304
Vastutav sektsioon	transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	6.9.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	190/0/3

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendab heameelt komisjoni ettepaneku kohta võtta vastu määrus ja peab seda oluliseks esimeseks sammuks õigluse ja läbipaistvuse edendamisel veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajate jaoks. Komitee peab ettepanekut väga oluliseks eeskätt sellepärast, et sellega reguleeritakse esimest korda ettevõtetevahelise e-kaubanduse (B2B) suhteid, ning soovitab selle viivitamata vastu võtta, et kõrvaldada ilmne õiguslik lünk.

1.2.

Komitee leiab aga seejuures, et üksnes kõnealuse määrusega ei ole võimalik lahendada kõiki digitaalse ühtse turu probleeme ega pakkuda lõplikku lahendust. Määruse alustala on läbipaistvus, ent sellest üksi ei piisa, et reguleerida sedavõrd dünaamilist ja keerukat turgu nagu digitaalne turg, mille raames on üleilmsete osalejate ja ärikasutajate (eeskätt VKEde) vahelist jõudude ebavõrdsust võimalik kõrvaldada üksnes siis, kui osalejate vahel kehtestatakse selgemad piirid ja suhted ning kui võideldakse turgu valitseva seisundi kuritarvitamise vastu. Lisaks soovitab komitee võimalikult kiiresti tegeleda digitaliseerimise sotsiaalse mõõtme küsimustega, kasutades sotsiaaldialoogi protsesse. Sama suurt tähelepanu väärivad maksudumpingu, andmemajanduse ja andmete omandiõigusega seotud küsimused, kasutades terviklikku käsitlust, nagu komisjon teeb juba muude juhtumite korral.

1.3.

Komitee soovitab lisada määrusesse keelu hinnaga seotud samaväärsuse klauslite kohta, mis takistavad praegu konkurentsi, kahjustavad ettevõtjaid ja tarbijaid ning võivad asetada suured veebiplatvormid oligopoolsesse või monopoolsesse olukorda. On oluline, et tarbijatele loodaks võimalus osta kaupu ja teenuseid madalama hinnaga, et ettevõtjatel oleks võimalik arendada oma äritegevust tõhusalt oma veebisaidi kaudu ning et uutel veebiplatvormidel oleks võimalik kasvada ja saavutada olemasolevate platvormidega aus konkurents.

1.4.

Komitee peab vajalikuks tagada, et võimalikku eeliskohtlemist (nt järjestamine) teatavate ettevõtjate kasuks (eeskätt nende puhul, kes tasu maksavad) ei pea selgitama mitte üksnes lepinguliselt ärikasutajatele, vaid see peab olema ka selgelt mõistetav tarbijatele, kui nad toodet või teenust veebipõhiselt otsivad, kasutades selleks märkust „spondeeritud reklaam“, „tasuline reklaam“ vms. Sama oluline on teavitada ärikasutajaid ja tarbijaid paremusjärjestuste saamiseks kasutatavatest peamistest parameetritest, mille alusel määratakse ärikasutajate kohad antud järjestustes.

1.5.

Komitee pooldab kohtuvälise vaidluste lahendamise mehhanismi kehtestamist, soovitades kindlaks määrata vahendajate sõltumatust tagavad ühtlustatud kriteeriumid. Komitee leiab, et kaubanduskojad, mis tegelevad sellega juba tõhusalt riigi tasandil, võivad olla arvestatav valik. Sama oluline on see, et mehhanismid, millega kehtestatakse piiravad meetmed, et ennetada või takistada rikkumiste toimepanemist ärikasutajate suhtes, oleksid lihtsad, selged ja taskukohased.

1.6.

Komitee leiab, et ELi veebiplatvormimajanduse vaatlusrühmal on oluline roll nii kõnealuse määruse kui ka kõikide muude sellega seotud seadusandlike algatuste rakendamisel. See annab kõnealusele rühmale lisaks tehnilisele tähtsusele ka märkimisväärse poliitilise tähtsuse. Tuginedes arutelule, mis põhineb arvukatel sel teemal koostatud arvamustel, on komitee valmis toetama eksperdirühma tööd oma esindajaga, kellel oleks vaatleja roll ja kes aitaks tutvustada organiseeritud kodanikuühiskonna seisukohta.

2. Sissejuhatus

2.1.

Veebiplatvormid ja otsingumootorid on digitaalse ökosüsteemi põhiosa ning mõjutavad oluliselt selle korraldust ja toimimist. Viimastel aastatel on nad omandanud keskse rolli võrgu arengus, pakkudes uusi sotsiaalseid ja majanduslikke mudeleid, millega nad suunavad kodanike ja ettevõtjate valikuid ja tegevust.

2.2.

E-kaubandus kasvab Euroopas märkimisväärselt. Jaemüügi käive 2017. aastal oli hinnanguliselt 602 miljardit eurot (+ 14 % võrreldes 2016. aastaga). See arv oli täielikult kooskõlas eelneva aasta kasvusuundumusega, mille raames oli müügist saadud tulu 530 miljardit eurot (+ 15 % võrreldes 2015. aastaga) (1).

2.3.

Eurostati kohaselt (2) tegeles 2016. aastal 20 % ELi 28 liikmesriigi ettevõtjatest e-kaubandusega. Need andmed ei näita aga märkimisväärseid erinevusi, mis tulenevad ettevõtete suurusest. See tähendab, et suurtest ettevõtjatest tegeleb e-kaubandusega 44 %, ent keskmise suurusega ettevõtjatest 29 % ja väikestest ettevõtjatest üksnes 18 %.

2.4.

E-kaubanduses tegutsevatest ettevõtjatest 85 %-l on oma veebisait, aga pidevalt kasvab veebiplatvormide kasutamine, mida teeb 39 % ettevõtjatest (ärikasutajatest) (3). See on tingitud kahest tegurist: e-kaubandusest on üha enam huvitatud VKEd, kes näevad veebiplatvorme strateegilise vahendina, mille kaudu siseneda digitaalsele turule, ning koostööplatvormid (sotsiaalvõrgustikud) osalevad hüppeliselt rohkem kasutajate tegelikus ja virtuaalses elus.

2.5.

Ehkki rohkem kui miljon Euroopa VKEd kasutavad veebipõhiseid vahendusteenuseid, on selliseid teenuseid osutavaid platvorme suhteliselt vähe. Seetõttu on ühelt poolt VKEd täielikult sõltuvad veebipõhistest platvormidest ja otsingumootoritest ning teiselt poolt võimaldab see viimati nimetatutel teha ühepoolseid tegevusi, mis kahjustavad ettevõtjate ja tarbijate õiguspäraseid huve.

2.6.

Komisjoni teise uuringu kohaselt on probleeme ligikaudu 50 %-l Euroopa ettevõtjatest, kes tegutsevad veebiplatvormidel. Lisaks jäävad 38 % juhtudest lepinguliste suhetega seotud probleemid lahendamata ning 26 % juhtudel leitakse lahendus raskustega (4).

2.7.

Iseäranis tarbijatele saab kaudselt osaks täieliku ja ausa konkurentsi piiramise mõju. See väljendub mitmesugustes olukordades: alates kaupade ja teenuste läbipaistmatust järjestamisest kuni valiku puudumiseni, mis on tingitud ettevõtjate vähesest usaldusest digitaalse turu vastu.

2.8.

Ettevõtjate õiguskaitsemehhanismid on piiratud, raskesti juurdepääsetavad ja sageli ebatõhusad. Ei ole juhus, et suur osa ettevõtjatest keskendub oma toodete veebipõhisele müügile oma riigi territooriumil (93 %) – peamiselt õigusliku killustatuse pärast, mis muudab piiriüleste vaidluste lahendamise aeganõudvaks ja keeruliseks (5).

2.9.

Seni on ELi õigusaktide puhul keskendutud ettevõtjate ja tarbijate suhete määratlemisele e-kaubanduses (B2C), aga kunagi ei ole otsustavalt käsitletud suhteid ettevõtjate ja veebiplatvormide vahel (B2B).

2.10.

Seetõttu lisas komisjon digitaalse ühtse turu strateegia läbivaatamise ettepanekusse (6) algatuse täiendada kõnealuste Euroopa õigusnormide aspekti, et tagada võrdsus ja läbipaistvus, vältides õiguslikest lünkadest tulenevat kuritarvitamist või riiklike õigusaktide erinevusest tulenevat killustatust.

3. Ettepaneku kokkuvõte

3.1.

Ettepaneku eesmärk on reguleerida vahendusteenuseid, mida osutavad ettevõtjatele veebiplatvormid ja otsingumootorid. See hõlmab ka veebipõhiste tarkvararakenduste teenuseid (rakenduste poed) ja koostööplatvormide veebipõhiseid teenuseid (sotsiaalvõrgustikud).

3.2.

Määrust kohaldatakse kõikidele veebipõhiste vahendusteenuste osutajatele (asukohaga nii ELis kui EList väljaspool), tingimusel et ärikasutajad või veebisaitide korporatiivsete kasutajad asuvad ELis ning et nad pakuvad oma tooteid ja teenuseid Euroopa tarbijatele vähemalt osade tehingute puhul. Eelkõige peavad tarbijad asuma ELis, aga nende elukoht ei pea olema Euroopas ning nad ei pea olema Euroopa kodanikud.

3.3.

Võrdsuse ja läbipaistvuse tagamiseks peavad platvormid teavitama ettevõtjaid lihtsalt ja selgelt lepingutingimustest. Võimalikest muudatustest tuleb teada anda vähemalt 15-päevase etteteatamisajaga. Eeskätt tuleb teavitada reklaamide avaldamise viisidest ja kriteeriumidest teenuse osutamise peatamiseks ja lõpetamiseks.

3.4.

Ettepanekus nähakse lisaks ette, et parameetritest, mille kaudu määratletakse reklaamide või veebisaitide järjestus, antakse ettevõtjatele teada – ka siis, kui nende eest küsitakse tasu. Võimalikku eeliskohtlemist, millega eelistatakse teenuseosutaja või selle teenuseosutaja kontrollitava ärikasutaja poolt tarbijale pakutavaid tooteid või teenuseid, tuleb selgitada lepingu tingimustes.

3.5.

Selleks, et kaitsta paremini väikeettevõtjate õigusi, näeb komisjon ette, et veebipõhised teenuseosutajad loovad ettevõttesisese kaebuste menetlemise süsteemi. Kaebusi tuleb käsitleda lühikese aja jooksul ning need tuleb edastada kasutajatele ühemõtteliselt. Lisaks peavad teenuseosutajad avaldama korrapäraselt aruandeid kaebuste esitamise hulga, teema ja ajakava ning tehtud otsuse kohta.

3.6.

Lisaks nähakse ette kohtuväline vaidluste lahendamise mehhanism. Sel viisil võib ettevõtja kasutada teenuseosutaja poolt eelnevalt lepingutingimustes kindlaks määratud vahendajat.

3.7.

Vahendajad peavad olema erapooletud ja sõltumatud. Teenuseosutajaid kutsutakse üles edendama vahendajate liitude loomist, eeskätt selleks, et lahendada piiriüleseid vaidlusi.

3.8.

Nõuetele vastamise kulud mõjutavad peamiselt teenuseosutajaid, ent VKEd arvatakse nende seast välja (7). Eespool toodud meetmed ei takista õiguskaitsevahendite kasutamist, vaid nende eesmärk on lahendada vaidlused tõhusalt ja kindlaksmääratud aja jooksul.

3.9.

Uue reguleeriva raamistiku üle teostatakse järelevalvet. Selleks kavatsetakse luua ELi veebiplatvormimajanduse vaatlusrühm, (8) mis toetab komisjoni digitaalse turu arengu analüüsimisel ning määruse rakendamise seisu ja mõju hindamisel. Saadud tulemused aitavad kindlaks teha määruse ettepaneku läbivaatamise üksikasjad iga kolme aasta tagant.

3.10.

Ettepanekus kehtestatakse esindusorganisatsioonide, -liitude või avalike asutuste õigus algatada piirav menetlus eesmärgiga peatada või keelata veebipõhiste vahendusteenuste teenuseosutajate poolne mis tahes kõnealuses määruses sisalduvatele nõuetele mittevastavus.

3.11.

Komisjon kutsub veebipõhiseid teenuseosutajaid ja neid esindavaid organisatsioone üles koostama käitumisjuhendi, et aidata kaasa määruse nõuetekohasele kohaldamisele, võttes eeskätt arvesse VKEde vajadusi.

4. Üldised märkused

4.1.

Komitee oli üks esimesi digitaalse arengu ja sellega seotud majanduslike ja sotsiaalsete protsesside toetajaid. Olles teadlik digiteerimisega kaasnevatest ohtudest ja võimalustest, on komitee alati kutsunud komisjoni üles määratlema digitaalse ühtse turu jaoks usaldusväärse, selge, läbipaistva ja õiglase raamistiku.

4.2.

Kooskõlas oma varasemate arvamustega (9) kiidab komitee heaks komisjoni ettepaneku edendada veebipõhiste vahendusteenuste õiglust ja läbipaistvust. Eeskätt kiidab komitee heaks ettepanekus võetud paindliku lähenemisviisi, kuna sellega kavatsetakse kehtestada selge raamistik pidevalt arenevas sektoris, tagades samal ajal ausa konkurentsi.

4.3.

Komitee leiab, et kõnealune algatus on oluline, et kaitsta VKEsid kui selliste teenuste esmaseid kasutajaid (10) ja luua õigusraamistik, millega tagatakse aus ja tõhus konkurents. Lisaks on oluline, et VKEdele luuakse võimalus suurendada võimalikult palju oma kasvuvõimalusi digitaalsel ühtsel turul, kas oma veebisaidi või veebiplatvormi kaudu.

4.4.

Sellega seoses on oluline silmas pidada, et digitaalsele turule sisenemine on VKEde jaoks äärmisele keeruline. Selleks peavad nad muutma oma tootmise ja turustamise süsteemi, omandama uusi pädevusi ja kutseoskusi, tehes seejuures piisavaid investeeringuid, ilma milleta jäetaks nad sellelt turult automaatselt kõrvale, millel on negatiivseid tagajärgi ka maine seisukohast. Seetõttu on vaja rakendada täiendavaid vahendeid, sealhulgas rahalisi vahendeid, et seda üleminekut toetada.

4.5.

Komitee leiab, et hinnaga seotud samaväärsuse klauslid (ehk eelistatuima kliendi klauslid) on tänapäeval tõsine takistus ausa ja avatud konkurentsi arengule digitaalsel ühtsel turul. Sellised klauslid kohustavad ärikasutajat sätestama konkreetsel veebiplatvormil madalama tariifi teiste veebiplatvormide või oma veebisaidi suhtes. See põhjustab mitmeid turumoonutusi, kuna hõlbustab väheste olemasolevate veebiplatvormide tugevnemist (takistades uute platvormide arendamist), piirab tarbijate võimalusi madalamatest hindadest kasu saada ning seob ärikasutaja platvormiga, ilma et ta saaks arendada oma otsest turustusvõrku tarbijatega. See tava on juba vastavate konkurentsiasutuste algatusel paljudes ELi riikides (11) keelatud, millel on olnud positiivne mõju turu toimimisele, tuues kasu nii ettevõtjatele kui ka tarbijatele. Nimetatud põhjustel loodab komitee, et sellised klauslid keelatakse kiiresti kogu ELis, võimaluse korral eespool toodud määruse raames.

4.6.

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et praegu on suur osa veebipõhiste vahendusteenuste turust suurte osalejate kontrolli all, kellest paljud on pärit väljastpoolt Euroopat. Seetõttu on oluline, et õigusliku rakendamise etapis jälgitaks ja tagataks, et veebiplatvormide vahel oleks aus konkurents ning uutel, iseäranis Euroopa platvormidel oleks võimalus turule jõuda.

4.7.

Komitee märgib heameelega, et tema varasemates arvamustes esitatud arvukad taotlused ja soovitused on määrusesse kaasatud. Eeskätt täheldab komitee suuri sarnasusi ja jätkuvust lepinguliste tingimuste läbipaistvuse ja selguse, järjestamise ja võimaliku eeliskohtlemise parameetrite selgitamise, kohtuväliste vaidluste lahendamise kindlate mehhanismide määratlemise, veebiplatvormide vastutuse (käitumisjuhend) ja protsesside järelevalve valdkonnas (12). Eeskätt tuleb märkida, et võimalik eeliskohtlemine, millega eelistatakse teatavaid pakutavaid tooteid ja teenuseid (sageli tasu eest), esitatakse tarbijale selgelt ja mõistetavalt.

4.8.

Komitee arvates sobib ettepanek nõuetekohaselt digitaalse ühtse turu laiemasse õigusraamistikku, samas kui digitaalne ühtne turg ei ole aga endiselt kaugeltki lõpule viidud. Euroopa Liidu tulemuslikkus on väiksem kui tema peamiste üleilmsete konkurentide tulemuslikkus kasutajate, ettevõtjate ja veebipõhiste tehingute arvu seisukohast. Seetõttu kutsub komitee komisjoni ja liikmesriike üles tegema täiendavaid jõupingutusi, et viia lõpule kogu e-kaubanduse sektori ja laiemalt e-demokraatia reguleerimine, et muuta internet ja digitaalne turg kõikide jaoks turvaliseks ja võimalusi pakkuvaks kohaks.

4.9.

Andmemajandus on digitaalse turu oluline element. Komitee on seisukohal, et eelkõige andmete omandiõiguse küsimust ei saa lahendada ainult kahe osalise lepingulise kokkuleppega. Lisaks ei lahendata arvamuses käsitletavas ettepanekus sätestatud teabe läbipaistvusega olulist küsimust, mis on seotud selliste andmete võimaliku kasutamisega, kui eraisik need oma valdusse saab. Seetõttu soovitab komitee komisjonil käsitleda ja reguleerida seda teemat viivitamata, pidades silmas eeskätt kasutajate ja andmemajanduse põhimõttega seotud huve (13).

4.10.

Komitee leiab, et digitaalsel ühtse turul tuleks tagada kõikidele, nii Euroopa kui ka Euroopa-välistele asjaomastele majandusosalejatele võrdsed tingimused. Seetõttu soovitab komitee komisjonil võidelda kõikide ebaausate kaubandustavade vastu, näiteks digitaalne maksudumping, sätestades, et tulumaksu tuleb maksta seal, kus toimub vastav majandustegevus, (14) ning see peab olema asjakohane tegeliku tegevusmahu suhtes (15). Märgitakse näiteks asjaolu, et platvorm Airbnb maksis Prantsusmaal 2015. aastal üksnes 69 000 eurot makse, võrreldes ligikaudu 5 miljardi euroga kogu hotellisektori puhul (16).

4.11.

Komitee leiab, et esmalt on vaja kehtestada lõplikult kogu e-kaubanduse sektori õigusraamistik, et luua piisavad tagatised ja kaitsemeetmed kõikide digitaalse ühtse turu osalejate jaoks (17). Eeskätt leiab komitee, et on oluline tegeleda digiteerimise sotsiaalse mõõtme vastuolulisemate aspektidega, sealhulgas nende isikute palgad, lepingud, töötingimused ja -ajad, kes töötavad digitaalsetel platvormidel (18) või osutavad nendega seotud teenuseid (19). Selleks soovitab komitee käivitada viivitamata Euroopa sotsiaalse dialoogi protsessid (20). Võttes arvesse sektori reguleerimiseks mõeldud õigusaktide suurenevat arvu, soovitab komitee koostada ELi internetiõiguste juhis (21).

5. Konkreetsed märkused

5.1.

Komitee pooldab veebipõhiste vahendusteenuste pakkujate mõiste laia määratlust. Sellise määratlemise aluseks on interneti ja e-kaubanduse kiire ja prognoosimatu areng. Seetõttu peab komitee vajalikuks reguleerida selliste teenuste haldamise viise ja aegu, pigem kui digitaalseid osalejaid, kes neid osutavad, kuna nende olemus ja ülesanded võivad kiiresti muutuda võrgu kiire ja prognoosimatu arengu tõttu (22).

5.2.

Komitee leiab, et kõnealuse ettepanekuga kõrvaldatakse ulatuslik õiguslik lünk ning see on oluline, et ületada riiklike õigusaktide põhjustatud killustatus, mis praegu on piiriüleste vaidluste korral üks peamisi probleemide allikaid. Lisaks leiab komitee, et ettepanek sobib nõuetekohaselt digitaalset ühtset turgu ja ettevõtetevahelisi (B2B) suhteid praegu suuremal või vähemal määral otse reguleerivate väheste eeskirjade olemasolevasse õigusraamistikku. ELi alusväärtustele tuginev ulatuslik õigusraamistik tundub sobivat tagama laia tegutsemisvabaduse institutsioonidele, kes on kutsutud tagama eeskirjade järgimise, kindlustades neile võime tõhusalt sekkuda.

5.3.

Komitee pooldab seda, et veebipõhiste teenuste osutajad avaldaksid reklaamide ja veebisaitide järjestamise peamised parameetrid. Seejuures märgib komitee, et seda tuleb teha ettevaatlikult, kuna on oht soodustada pettuste toimepanemist ärikasutajate poolt muude ettevõtjate või tarbijate suhtes, põhjustades turumoonutusi.

5.4.

Vahendajatel on kohtuväliste vaidluste lahendamises põhiosa. Komitee leiab, et vahendajatele esitatavad nõuded ja nende palkamise üksikasjad ei ole veel täielikult selged, täheldades erinevusi eri liikmesriikide vahel ning soovitades ühtlustatud kriteeriumide määratlemist, eesmärgiga tagada nende sõltumatus. Komitee teeb ettepaneku kaaluda võimalust luua Euroopa kutseregister, et suurendada ärikasutajate usaldust. Seejuures soovitab komitee kasutada ära kaubanduskodade pädevust ja riigi tasandil juba edukalt ellu viidud tegevusi.

5.5.

Komitee kiidab heaks piiravate meetmete kehtestamise ärikasutajate kaitsmiseks. Need vahendid on esmatähtsad, et kõrvaldada nn hirmutegur, mis takistab sageli väikeseid ettevõtjaid konkureerimast sektori suurte hargmaiste ettevõtjatega. Komitee arvates peaksid selliste meetmete võtmiseks kehtestatavad mehhanismid olema selged, lihtsad ja taskukohased.

5.6.

Vaatlusrühm on digitaalse turu arengu ning määruse nõuetekohase ja täieliku rakendamise jälgimises oluline. Komitee leiab, et eksperdid tuleb valida äärmiselt hoolikalt, tagades nende sõltumatuse ja erapooletuse. Lisaks on komitee valmis toetama eksperdirühma tööd oma esindajaga, kellel oleks vaatleja roll ja kes aitaks tutvustada organiseeritud kodanikuühiskonna seisukohta (23).

5.7.

Ehkki määruse kasutamist peetakse sobivaimaks, tunneb komitee heameelt veebipõhistele teenuseosutajatele esitatud üleskutse üle koostada käitumisjuhend, et tagada õigusakti täielik ja nõuetekohane rakendamine.

5.8.

Komitee juhib tähelepanu tõigale, et praegu rakendavad peamiselt Ameerika Ühendriikides suured veebiplatvormid kaubandustavasid, millega jäetakse muud osalejad turult kõrvale, näiteks pakiveoettevõtjad tasuta tarne puhul. Sellised tavad võivad keskpikas perspektiivis luua oligopoolseid olukordi, mis kahjustavad ettevõtjaid ja tarbijaid. Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles neid protsesse hoolikalt jälgima.

5.9.

Komitee leiab, et kõnealusel ettepanekul on oluline kaudne mõju nii tarbijatele, pakkudes neile paremat tootevalikut ja suurendades konkurentsi ettevõtjate vahel, kui ka tööhõivele, mis kasvab tänu suuremale arvule digitaalsel turul aktiivselt tegutsevatele ettevõtjatele. Seetõttu on oluline, et ka väikesed veebiplatvormid (nt koostööplatvormid) leiaksid veebipõhisel turul oma koha.

5.10.

Komitee kordab oma üleskutset komisjonile ja liikmesriikidele toetada digitaalse innovatsiooni protsessi nõuetekohase digikirjaoskuse strateegiaga koos sihipäraste poliitikasuundadega hariduse ja koolituse valdkonnas, pöörates eritähelepanu noortele ja haavatavamatele osalejatele (24). Selleks et suurendada ärikasutajate teadlikkust, peab komitee lisaks vajalikuks kaasata kutseorganisatsioone, et suurendada teadmisi ja toetada konkreetset koolitustegevust, pöörates eritähelepanu VKEdele, et kasutada täiel määral ära digitaalse ühtse turu pakutavaid võimalusi.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) „European E-commerce Report“ (Euroopa e-kaubanduse aruanne), 2017.

(2) Eurostat, „Digital economy and society statistics – enterprises“ (digitaalmajanduse ja -ühiskonna statistika – ettevõtted), 2018.

(3) Eurostat, „Web sales of EU enterprises“ (ELi ettevõtete veebimüük), 2018.

(4) europa.eu/rapid/press-release_IP-18-3372_et.pdf.

(5) Eurostat, „E-commerce statistics“ (e-kaubanduse statistika), 2017.

(6) COM (2017) 228 final.

(7) Soovitus 2003/361/EÜ.

(8) Vaatlusrühm luuakse komisjoni otsuse C(2018)2393 kohaselt. See koosneb vähemalt 10 ja kõige rohkem 15 sõltumatust eksperdist, kes valitakse avaliku konkursi kaudu. Eksperdid jäävad ametisse kaheks aastaks ja täidavad oma ülesandeid tasuta.

(9) ELT C 75, 10.3.2017, lk 119; ELT C 81, 2.3.2018, lk 102; ELT C 12, 15.1.2015, lk 1 ja ELT C 271, 19.9.2013, lk 61.

(10) ELT C 389, 21.10.2016, lk 50.

(11) Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Rootsi, Belgia, Austria.

(12) ELT C 75, 10.3.2017, lk 119; ELT C 81, 2.3.2018, lk 102.

(13) ELT C 345, 13.10.2017, lk 130; ELT C 345, 13.10.2017, lk 138.

(14) ELT C 75, 10.3.2017, lk 119.

(15) ELT C 367, 10.10.2018, lk 73.

(16) http://www.lastampa.it/2016/08/11/esteri/airbnb-in-francia-riscoppia-il-caso-tasse-KfgawDjefZxFdSNydZs8XP/pagina.html.

(17) INT/845, „Tehisintellekti mõju tööhõivele“, Franca Salis-Madinier ja Ulrich Samm, 2018 (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 1).

(18) ELT C 125, 21.4.2017, lk 10.

(19) ELT C 75, 10.3.2017, lk 119.

(20) ELT C 434, 15.12.2017, lk 30.

(21) ELT C 271, 19.9.2013, lk 127.

(22) ELT C 75, 10.3.2017, lk 119.

(23) Komisjoni otsus C(2018) 2393, punkt 10.

(24) ELT C 173, 31.5.2017, lk 45; ELT C 173, 31.5.2017, lk 1.

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/183

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa lähenemisviis veebis leviva väärinfoga võitlemiseks““

(COM(2018) 236 final)

(2018/C 440/32)

Raportöör:

Martin SIECKER

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Komisjon, 18.6.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	6.9.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	121/16/34

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Teabe- ja sõnavabadus on Euroopa Liidus puutumatu, kuid seda vabadust kasutatakse ka ELi enda põhimõtete ümberlükkamiseks, et muuta arutelu ja kriitiline mõtlemine võimatuks ning kasutada seda mitte teavitamise ja veenmise vahendina, vaid hoopis relvana. Väärinfo kasutamine on meedia kuritarvitamise äärmuslik vorm, mille eesmärk on mõjutada sotsiaalseid ja poliitilisi protsesse, ning see on eriti mõjus, kui seda rahastavad valitsused ja seda kasutatakse rahvusvahelistes suhetes. Aktuaalsed näited (paljude teiste hulgas) on Venemaa riiklikult rahastatav väärinfo, Brexiti kampaania – mida saab pidada otse ELi ründamiseks – ning sekkumine USA valimistesse. Kõik need destabiliseerivad tegevused tekitavad tõsist muret Euroopa kodanikuühiskonnas.

1.2.

Praegu kasutatakse mitmesuguseid vahendeid ja meetodeid, et õõnestada Euroopa väärtusi ja ELi välistegevust, aga ka arendada ja provotseerida separatistlikke ja natsionalistlikke hoiakuid, manipuleerida avalikkust ning otseselt sekkuda suveräänsete riikide ja ELi kui terviku sisepoliitikasse. Lisaks on täheldada üha suuremat küberründe mõju ja tehnoloogia sagedasemat kasutamist relvana, et saavutada poliitilisi eesmärke. Sellise tegevuse mõju sageli alahinnatakse (1).

1.3.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub Euroopa Komisjoni nõudmisega suurendada sotsiaalmeedia platvormide vastutust. Vaatamata sellele, et viimastel aastatel on Euroopa spetsialistid korraldanud mitu uuringut ja avaldanud poliitikadokumente, puuduvad teatises praktilised kohustuslikud meetmed selle tagamiseks.

1.4.

Võttes aluseks olemasoleva teadustöö, peaks EL tagama väärinfo Euroopas avalduva mõju jätkuva uurimise, sealhulgas analüüsides edaspidistes Eurobaromeetri uuringutes eurooplaste vastupanuvõimet väärinfo suhtes. Uuringutes tuleks lisaks üldistele andmetele võltsuudiste kohta välja selgitada, kui suur on tegelikult eurooplaste immuunsus väärinfo suhtes. Kuna komisjon ei tegele teemaga pakiliselt ja jõuliselt, on palju lahendamist vajavaid põhiküsimusi, näiteks toetuskavad traditsioonilisele meediale, et tagada kodanike põhiõigus kvaliteetsele ja usaldusväärsele teabele, samuti tuleb uurida võimalust avaliku ja erasektori partnerluste moodustamiseks, et luua turvalisi ja taskukohaseid veebiteenuseid pakkuvad tasulised veebiplatvormid; leida viise, kuidas muuta nende veebisüsteemide alusalgoritmid läbipaistvamaks ja jälgitavamaks, ning vähendada monopolide arvu, et tagada võrdsed võimalused ausa konkurentsi toimimiseks ja vältida korruptsiooni järkjärgulist suurenemist ühiskonnas.

1.5.

Komitee avaldab kahetsust, et ei teatises ega kõrgetasemelise eksperdirühma aruandes ei nimetata Venemaad kui ELi vastu suunatud vaenuliku väärinfo peamist allikat. Esimene samm probleemi lahendamisel on tunnistada selle olemasolu.

1.6.

Tuginedes Euroopa Parlamendi 15. juuni 2017. aasta resolutsioonile veebiplatvormide ja digitaalse ühtse turu kohta (2), millele komisjon osutab, nõuab komitee olemasolevate veebiplatvorme käsitlevate õigusaktide kohusetundlikku jõustamist. Lisaks kutsub komitee komisjoni üles viima lõpule arutelu veebiplatvormide õigusliku vastutuse korra üle ja rakendama veebiplatvormide sihipärast reguleerimist nende määratluste ja omaduste põhjal. Veebiplatvormid ja sotsiaalvõrgustikud peaksid võtma meetmeid läbipaistvuse tagamiseks, selgitamaks, kuidas algoritmid valivad esitatavaid uudiseid, ning neid tuleb innustada võtma tõhusaid meetmeid tõeste ja usaldusväärsete uudiste nähtavamaks muutmiseks ja kasutajate juurdepääsu lihtsustamiseks neile uudistele.

1.7.

1.8.

Komitee nõustub komisjoniga, et fakte kontrolliv kogukond peaks tegema tihedat koostööd. Sarnased võrgustikud on juba olemas, sealhulgas idanaabruse strateegilise kommunikatsiooni töörühma raames. Probleem on selles, et nad vajavad piisavat rahastamist, mis praegu puudub. Komitee innustab komisjoni ja liikmesriike toetama täielikult idanaabruse strateegilise kommunikatsiooni töörühma jõupingutusi. See peaks hõlmama mitte ainult nõuetekohast eelarvet, vaid ka kõikide liikmesriikide aktiivset osalemist selle töös, lähetades idanaabruse strateegilise kommunikatsiooni töörühma juurde eksperte ja luues kontaktpunkte. Selle töörühma jõupingutuste (3) tulemusi esitavat veebisaiti tuleks aktiivsemalt tutvustada, et suurendada üldsuse teadlikkust ELi ohtudest.

2. Komisjoni teatise kokkuvõte

2.1.

Hästi toimiv, vaba ja pluralistlik teabekeskkond, mis põhineb kõrgetel professionaalsetel standarditel, on hästi toimiva demokraatliku arutelu jaoks hädavajalik. Komisjon jälgib tähelepanelikult ohte, mida väärinfo meie avatud ja demokraatlikele ühiskondadele avaldab.

2.2.

Komisjon kavatseb esitada tervikliku käsituse, et reageerida nendele ohtudele, edendades digikeskkonda (4), mis põhineb läbipaistvusel ja milles hinnatakse kvaliteetset teavet, andes kodanikele vahendid end väärinfo vastu kaitsmiseks ning kaitstes demokraatiat ja poliitikakujundamist.

2.3.

Komisjon kutsub kõiki asjaomaseid osalejaid üles märkimisväärselt suurendama jõupingutusi väärinfo probleemi mõjusaks lahendamiseks. Komisjon leiab, et kavandatud meetmed aitavad tõhusa rakendamise korral oluliselt kaasa väärinfo tõkestamisele veebis.

2.4.

Komisjon nimetab probleemi kolm peamist põhjust (väärinfo loomine, selle võimendamine sotsiaalmeedia ja muude veebikeskkondade kaudu, selle levitamine veebiplatvormide kasutajate poolt) ning esitab mitu ettepanekut, mida nende lahendamiseks ette võtta viies poliitikavaldkonnas:

—	läbipaistvama, usaldusväärsema ja vastutustundlikuma internetikeskkonna loomine;

—	turvaline ja vastupanuvõimeline valimisprotsess;

—	hariduse ja meediapädevuse edendamine;

—	kvaliteetse ajakirjanduse kui demokraatliku ühiskonna olulise osa toetamine;

—	siseste ja väliste väärinfo ohtude tõrjumine strateegilise kommunikatsiooni kaudu.

3. Üldised märkused

3.1.

Eri riiklike ja valitsusväliste tegutsejate loodud väärinfo kasv kujutab endast tõelist ohtu demokraatiale. Selliste destabiliseerivate jõudude hulka kuuluvad mis tahes ELi riigist suuremate riikide valitsused. EL on sobiv partner kõnealuse ohuga tegelemiseks, sest erinevalt üksikust liikmesriigist on Euroopa Liidul võimsust ja ressursse, mis seavad ta ainulaadsesse olukorda, et töötada välja ja rakendada strateegiaid ja meetmeid selle keerulise probleemi lahendamiseks.

3.2.

Demokraatia nõuetekohane toimimine sõltub hästi informeeritud kodanikest, kes saavad usaldusväärsete faktide ja arvamuste põhjal teha kaalutletud valikuid. Selleks on vaja sõltumatuid, usaldusväärseid ja läbipaistvaid meediaettevõtteid, kellel on avalik-õiguslikus ringhäälingus eriline positsioon ja kus töötab suurel hulgal professionaalseid töötajad, et koguda, kontrollida, hinnata, analüüsida ja tõlgendada uudiste allikaid eesmärgiga tagada avaldatud lugude kvaliteet ja usaldusväärsus.

3.3.

Võltsuudised ja väärinfo ei ole üks ja sama. Võltsuudised on olnud olemas kogu ajaloo vältel: see on kõikehõlmav termin, mis hõlmab kuulujutte, sõjapropagandat, vihakõnesid, sensatsioone, valet, faktide valikulist kasutamist jne. Trükipressi leiutamine 15. sajandil võimaldas (võlts)uudiste levitamist laiemas ulatuses ning selle geograafiline ulatus suurenes veelgi pärast postmarkide kasutuselevõttu 1840. aastal. Digitehnoloogia ja internet on eemaldanud viimased tõkked võltsuudiste piiramatu levitamise eest.

3.4.

Väärinfo on määratletud kui tõendatavalt vale või eksitav teave, mida luuakse, esitatakse ja levitatakse majandusliku kasu teenimise või üldsuse tahtliku petmise eesmärgil ning mis võib kahjustada demokraatlikke protsesse ja mõjutada valimisi ning kujutab endast tõsist ohtu ühiskonnale (5).

3.5.

Väärinfo ahelas on mitu asjaosalist: selle loojad, tarbijad ja veebiplatvormid, millel on selles protsessis tähtis osa, kuna need hõlbustavad väärinfo levitamist.

Väärinfo loojad (muu hulgas valitsused, usuorganisatsioonid, ärikontsernid, erakonnad, ideoloogilised organisatsioonid) teevad seda mitmel põhjusel (avaliku arvamuse mõjutamiseks ja sellega manipuleerimiseks, oma eeldatava paremuse kinnitamiseks, kasumi teenimiseks või suurendamiseks, võimu saavutamiseks, viha tekitamiseks, tõrjutuse õigustamiseks jne).

Selle levitajatel (eriti veebiplatvormid, kuid ka traditsiooniline meedia) on erinevad motiivid, sealhulgas rahaline kasu ja tahtlik manipuleerimine.

Selle tarbijad (internetikasutajad) ei ole tihti piisavalt kriitilised ja seega satuvad nad veebiplatvormide tahtliku manipuleerimise ohvriks. Vahendajana tegutsevad tehnoloogiaettevõtted, nagu Twitter, Google ja Facebook (need on vaid mõned näited), hõlbustavad piiramatu ja kontrollimatu sisu jagamist veebiplatvormidel, kogudes isikuandmeid, mis võimaldavad neil platvormidel saada tohutut kasumit täpselt suunatud reklaami abil, pakkudes spetsiaalset reklaami hoolikalt määratletud sihtgruppidele. Probleemi raskendab tarbijate teadmatus digitaalsest enesekaitsest.

3.6.

Kõnealustel tehnoloogiaettevõtetel lasub jagatud vastutus, sest neil on selles protsessis tähtis osa. Nad ei määratle ennast kirjastajana, vaid lihtsalt veebiplatvormina, mis levitab meedia koostatud teavet ja muud sisu, ilma et peaks maksma sisu koostamise eest toimetuse töötajatele. Levitatakse teiste allikate sisu, jättes avaldatava materjali kontrollimata, hindamata, analüüsimata ja tõlgendamata. Google ei ole lihtsalt platvorm, see suunab, kujundab ja moonutab meie maailmapilti, oli Guardianis avaldatud artikli „The great Brexit robbery: how our democracy was hijacked“ üks järeldus. Artiklis analüüsiti, kuidas EList väljaastumise kampaania erinevate jõudude varjatud, ülemaailmne tegevus mõjutas ELi referendumi tulemust. Kuna väärinfo ja usaldusväärsed uudised esitatakse koos, on kasutajatel neid raske teineteisest eristada. Seepärast peaksid tehnoloogiaettevõtted seadma esmatähtsaks eeskirjade ja andmete osas läbipaistvaks muutumise. Eriti oluline on see, kui läbipaistvad on seosed platvormide reklaamitulu poliitika ja väärinfo levitamise vahel. (Sellega seoses tuleb tähelepanelikult jälgida käimasolevaid läbirääkimisi väärinfot käsitleva tegevusjuhendi üle, mis pidi ilmuma 2018. aasta juulis.)

4. Konkreetsed märkused

4.1.

Sõltumata väärinfo sõnumite, kanalite, vahendite, tasemete, ambitsioonide ja taktikaliste eesmärkide mitmekesisusest ning selle kiirelt kohanduvast olemusest on väärinfo kampaaniate strateegiline eesmärk õõnestada liberaalset demokraatiat ning külvata ja võimendada umbusku usaldusväärsete teabeallikate, riigi geopoliitilise suuna ja valitsusvaheliste organisatsioonide töö vastu. Väärinfot kasutatakse rahvuse, rassi, sissetuleku, vanuse, haridustaseme ja elukutse osas erinevate sotsiaal-majanduslike rühmade vahel esinevate lahkhelide ärakasutamiseks ja võimendamiseks. Lisaks lihtsalt tuvastatavatele vormidele, nagu uudistekanalid, veebiplatvormid, massikirjad jne, toimib see ka mitmesugustes muudes vormides, nagu avalike suhete asutused, lobistid, eksperdirühmad, valitsusvälised organisatsioonid, arvamusliidrid, erakondlik poliitika, ekspertide kogukond, kultuuriüritused ning Euroopa parem- ja vasakäärmuslaste liikumised, kes vastutasuks saavad raha erinevatelt „sõltumatutelt“ avalikelt fondidelt, offshore-kontodelt jne.

4.2.

Nagu Euroopa Parlament (6), Euroopa Komisjon (7) ja Euroopa Ülemkogu (8) on juba kindlaks teinud, kasutab Venemaa valitsus oma väärinfo kampaaniates väga mitmesuguseid mooduseid ja vahendeid. Neisse väärinfo kampaaniatesse tuleb suhtuda väga tõsiselt. See on Venemaa sõjalise doktriini üks osa ning aktsepteeritud Venemaa kõige olulisemate riiklike meediakanalite tippjuhtide seas. Kampaaniad on otseselt mõeldud liberaalse demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste kahjustamiseks ning neid kaitsvate institutsioonide, valitsustevaheliste organisatsioonide, poliitikute ja üksikisikute vaigistamiseks. (9)

4.3.

Me elame ajastul, mida iseloomustavad teravalt polariseerunud poliitilised ja demokraatlikud suhted. Selliste mõttekodade nagu Freedom House ja Economist Intelligence Unit jt hinnangul on demokraatia 2008. aasta ülemaailmsest majanduskriisist peale olnud kasvava surve all. Üks selle tulemus on uut tüüpi poliitilised juhid, kelle tegevus lõhub Euroopas viimase 70 aasta jooksul rajatud demokraatlikku traditsiooni. Demokraatlikult valitud liberaalsete juhtide asemel on näha üha rohkem nn tugevaid mehi, kelle valimisi ümbritsevad kriitilised küsimused nende valimisprotsessi usaldusväärsuse kohta. Varem teadsime sellist juhtimisviisi harrastavaid juhte ELi mõjusfäärist väljaspool, näiteks Venemaal ja Hiinas. Küll aga on see nähtus muutumas oluliselt sagedasemaks ja lähedasemaks selliste rahvaesindajate tõttu nagu Trump, Erdoğan ja ELi liikmesriikides valitud ebaliberaalsed demokraadid, kes on kõik saanud kuulsaks väärinfo soosimise, demokraatia põlguse ja õigusriigi põhimõtte trotsimise poolest.

4.4.

Korralikult toimiv demokraatia sõltub hästi informeeritud kodanikest, kes teevad kaalutletud valikuid usaldusväärsete faktide ja arvamuste põhjal, kuid „usaldusväärsus“ ja „usaldus“ on mõisted, mis ei ole meie tänapäeva ühiskonnas enam iseenesestmõistetavad. Sellises äärmiselt lõhestunud ühiskondlikus kliimas ja infotulvas on inimesed väga haavatavad väärinfo suhtes, mis muudab nendega manipuleerimise suhteliselt lihtsaks. Oleme näinud selliseid destabiliseerivaid võtteid, mis on olnud väga edukad mitmete liikmesriikide üldvalimistel ja ka muude sündmuste ajal, nagu Brexiti kampaania, Krimmi ja Ukraina rünnakutega seotud väärinfo levitamise kampaaniad ning 2014. aasta Vene sõjalise BUK-raketisüsteemiga Malaisia reisilennuki MH 17 alla tulistamine, milles hukkusid kõik 298 lennukis viibijat. Komitee kutsub komisjoni üles leidma proaktiivsemaid viise, kuidas harida üldsust väärinfo kampaaniate ja küberrünnakutega seonduvate ohtude ja välismõju üldiste tagajärgede kohta ühiskonnas, näiteks jälgides teistes riikides toimuvat, andma kodanikele kättesaadavat ja atraktiivset teavet pakiliste küberturvalisuse küsimuste kohta, sealhulgas nõuandeid ja häid tavasid selle kohta, kuidas kõige paremini kaitsta oma igapäevast digitaalkeskkonda.

4.5.

Komitee nõustub komisjoniga, et arvestades teema keerukust ja digikeskkonna kiiret arengut, peab mis tahes poliitiline vastus olema kõikehõlmav, hindama väärinfo nähtust pidevalt ja kohandama poliitikaeesmärke vastavalt olukorra arengule. Puudub ühtne lahendus kõigi probleemide jaoks, kuid tegevusetus ei ole lahendus. Komisjoni ettepanekud on samm õiges suunas, kuid teha tuleb veelgi rohkem ja paremini. Väärinfoga võitlemisel tuleks juhinduda läbipaistvusest, mitmekesisusest, usaldusväärsusest ja kaasatusest, kaitstes samal ajal sõnavabadust ja muid põhiõigusi.

4.6.

Venemaa paistab olevat eriti aktiivne väärinfo levitamisel ja hübriidsõja pidamises lääne ja eeskätt ELi vastu. Selle vastu võitlemiseks on meil vaja kiiresti luua läbipaistvam, usaldusväärsem ja vastutustundlikum internetikeskkond. Komitee soovitab kasutada Madalmaade välisministeeriumi ja rahvusvahelise Visegradi fondi rahastatud uuringut „Praha käsiraamat“, milles antakse selge ülevaade vaenulikust Vene õõnestustegevusest ELis ja selle ohust demokraatiale. Kuigi on liikmesriike, kes kahtlevad ikkagi sellise ohu olemasolus või kes selle levikut isegi soodustavad, on uuring oma hinnangus väga konkreetne – ELi tegutsemine on hädavajalik. Uuringus esitatakse konkreetsed ettepanekud selle kohta, kuidas kujundada ja rakendada strateegiaid vaenuliku ja õõnestava mõju vastu.

4.7.

Internetiplatvormide roll seoses väärinfoga on olnud moraalselt laiduväärne. Suhteliselt lühikese aja jooksul on need platvormid omandanud sisuliselt teatava avalike teenuste funktsiooni, mis sarnaneb telefoniside-ettevõtete, ringhäälingu ja ajalehtede funktsiooniga minevikus. Veebiplatvormide pakutavate teenuste „tasuta“ kasutamiseks peavad kasutajad vastu andma oma isikuandmed, mis võimaldab neil platvormidel müüa tohutul hulgal täpselt suunatud reklaami, nagu ilmnes Cambridge Analytica juhtumist. See vastuoluline (eraelu puutumatuse mõttes) tulu teenimise mudel on neile platvormidele liiga tulutoov, et sellest vabatahtlikult loobuda. On väljendatud arvamust, et sellised platvormid nagu Facebook peaksid pakkuma ka usaldusväärset ja hästi toimivat Facebooki-sarnast teenust, mille puhul kasutajad peaksid tasuma taskukohase summa vastutasuks nende privaatsuse austamise eest. Tekib küsimus, kas potentsiaalsetel kasutajatel on endiselt piisavalt usku selliste portaalide nagu Facebook usaldusväärsusesse ja aususesse pärast seda, kui selle taga olev ettevõte andis oma tegevusest aru USA senatile. Et suurendada üldsuse usaldust veebiplatvormide vastu ja kaitsta inimesi seda liiki kuritarvituste eest, tuleb neid platvorme reguleerida, nagu varem märgitud internetis leviva vihakõne vastase võitluse 2016. aasta tegevusjuhendis, isikuandmete kaitse üldmääruses ja küberturvalisuse direktiivis. Küll aga on komisjoni kavandatud eneseregulatsioon sellega seoses vaid esimene samm, mida komisjon peaks täiendama lisameetmetega.

4.8.

Briti ettevõtja ja kirjanik Andrew Keen, keda tuntakse internetis ka Antikristuse nime all, avaldas interneti arengu kohta neli väga kriitilist raamatut. Ta ei ole interneti ega sotsiaalmeedia vastu, kuid ta leiab, et probleemi keskmes on suurte tehnoloogiaettevõtete tegevus, mille eesmärk on koguda inimeste delikaatseid isikuandmeid. Privaatsus on väga hinnaline kaup, mis määratleb meie olemuse. See nn tasuta ärimudel, mis nõuab raha asemel isikuandmeid, ohustab inimeste privaatsust. Keen tõmbab paralleeli 19. sajandiga, mil tööstusrevolutsioon tõi kaasa muutusi, mille ulatust saab võrrelda praeguste digitaalrevolutsiooniga kaasnevate muutustega. Kui muutusi nimetatakse revolutsiooniks, kaasnevad nendega tavaliselt suured probleemid. 19. sajandil suudeti need probleemid lahendada näiteks innovatsiooni, reguleerimise, tarbijate valikute, tsiviilõigusliku tegevuse ja hariduse abil. Keeni sõnul suudab inimintellekt, mitte tehisintellekt, seda korrata, kasutades kõiki eelmise revolutsiooni piiramiseks kasutatud vahendeid, et tagada kontroll digirevolutsiooni üle ja vältida selle domineerimist meie üle.

4.9.

4.10.

Näiteks tasuks kaaluda võimalust luua avaliku ja erasektori partnerlusel põhinev veebiplatvorm, mis tagab kasutajate privaatsuse. Selline Euroopa platvorm, mille kaasrahastajast avaliku sektori partner on komisjon, võiks olla väga atraktiivne ja paljulubav alternatiiv Mark Zuckerbergi manipuleerivale süsteemile ning muudele suurtele USA ja Hiina erasektori ja kaubanduslikele monopolidele. Platvorm peab tagama oma kasutajate privaatsuse.

4.11.

Turumajanduses tuleb maksta kõige eest, kuid nimetatud alternatiivi puhul on maksevahend raha, mitte privaatsus. Suurem osa selle poolavaliku teenuse eelarvest võiks tulla maksurahast nagu kõigi avalike teenuste puhul. Ülejäänud summa moodustuks võrdlemisi väikestest maksetest, mida küsitakse kasutajatelt, et kaitsta nende privaatsust praeguste nn sotsiaalsete platvormide küllastamatu isikuandmetejanu eest. Kui EL ja liikmesriikide valitsused nimetavad sellise platvormi ametlikult eelistatud partneriks ja kasutavad seda alternatiivina praegustele andmeid neelavatele röövloomadele, tagaks see sellele vajaliku mastaabisäästu, et konkureerida praeguste turuosalistega. EL võiks kasutada eelistatud partneritena ka olemasolevaid otsingumootoreid, mis tagavad täieliku privaatsuse, ning installida need vaikimisi kõigisse arvutitesse, mida kasutavad ELi institutsioonid, ja soovitada neid vaikimisi rakendustena liikmesriikide valitsusasutustele. Komisjon võiks samuti olla proaktiivsem ning uurida algoritmide ja monopolide arvu vähendamisega seotud reguleerimise võimalusi.

4.12.

Kuigi faktide kontrollimine ei ole probleemi lahendus, on see siiski väga tähtis. See on esimene samm väärinfo mõistmise, paljastamise ja analüüsimise suunas, mis on vajalik enne edasiste vastumeetmete väljatöötamist. Palju jõupingutusi nõuab ka laiema üldsuse tähelepanu saavutamine, sest mitte kõik inimesed ei kasuta sotsiaalmeedia platvorme ega isegi mitte internetti. Kõige raskem on jõuda äärepoolsemate piirkondade elanikeni. Nähtavus meedias on oluline. Televisioon on endiselt kõige levinum teabeallikas ning korrapäraselt edastatavad riigikeelsed saated, kus selgitatakse väärinfo juhtumeid, võivad oluliselt kaasa aidata üldsuse teadlikkuse suurendamisele sellest probleemist. On oluline, et fakte kontrolliksid professionaalid, et vältida vigu, mida komisjon hiljuti esimesel katsel tegi. Koostöö kirjastuste ja meediaorganisatsioonidega, kelle ajakirjanikud on kaasatud faktide kontrollimisse, võib aidata selliseid probleeme vältida.

4.13.

Üks väärinfoga seotud probleeme on asjaolu, et ei ole võimalik kontrollida selliste teabeallikate identiteeti, mis levitavad väärinfot interneti teel. Küberruumis on väga lihtne kasutada võltsidentiteeti ja just seda teevad võrgus tegutsejad, kellel on pahatahtlikud kavatsused. Komisjon tutvustab mitut ettepanekut, mis esitati 2017. aasta septembris avaldatud ühisdeklaratsioonis küberjulgeoleku kohta. Probleem on selles, et need ettepanekud ei ole kohustuslikud: kasutajad võivad valida, et nad suhtlevad veebiplatvormidel vaid nendega, kes on ennast tuvastanud. Komisjon edendab selliste vabatahtlike veebisüsteemide kasutamist, mis võimaldavad info edastajate tuvastamist jne. Loomulikult võib eraelu puutumatuse ja täieliku kontrolli vahel tekkida potentsiaalne huvide konflikt ning passiivselt internetis surfamise korral peaks olema võimalik säilitada anonüümsus. Kui me aga tõesti tahame pöörata rohkem tähelepanu võitlusele väärinfo vastu, võime vajada tuvastamise puhul rangemaid meetmeid, kui inimesed tegutsevad internetis proaktiivselt. Lõppude lõpuks peaks kvaliteetne ajakirjandus just nii toimima, seda 1954. aasta Bordeaux’ koodeksi kohaselt, mille koostas Rahvusvaheline Ajakirjanike Föderatsioon ning millega kehtestatakse väga selged ja ranged põhimõtted allikatega töötamiseks. Mõnikord on sellel kaalukad põhjused, miks traditsioonilised kvaliteetsed uudisteagentuurid avaldavad anonüümsete allikatega lugusid, kuid neis on alati osutatud sellele, et allika nimi ja aadress on toimetusele teada.

4.14.

Tehnoloogia ei ole hea ega halb – see on neutraalne. Seda võib kasutada kas heal või halval viisil, kuid see sõltub tehnoloogia kasutajate valikutest. Uus kujunemisjärgus tehnoloogia, nagu see, mida praegu kasutatakse väärinfo levitamiseks, võib samuti omada tähtsat osa väärinfoga võitlemisel. Seepärast toetab komitee komisjoni kavatsust kasutada programmi „Horisont 2020“ ja selle jätkuprogrammi „Euroopa horisont“ täiel määral, et korraldada teadusuuringud ja võtta kasutusele tehnoloogia, nagu tehisintellekt, plokiahel ja algoritmid, et tulevikus paremini tuvastada allikaid, hinnata teabe usaldusväärsust ning andmeallikate täpsust ja kvaliteeti. Siiski on väga oluline üksikasjalikult analüüsida ka teisi võimalusi väärinfoga võitlemise rahastamiseks, sest enamik algatusi ei ole kahe eelnimetatud programmist rahastamiseks sobivad.

4.15.

ELi demokraatia aluseks on turvalised ja kindlad valimisprotsessid, kuid nende protsesside turvalisus ja kindlus ei ole enam tagatud. Viimastel aastatel on valimiste aegseid internetipõhiseid manipuleerimise ja väärinfo levitamise taktikaid avastatud vähemalt 18 riigis ning väärinfo taktikad on kaasa aidanud internetivabaduse üldisele vähenemisele viimase seitsme aasta jooksul. Komitee tunneb heameelt komisjoni algatuse üle määrata kindlaks parimad tavad, kuidas tuvastada, leevendada ja juhtida küberrünnakute ja väärinfoga kaasnevaid ohte valimisprotsessis, pidades silmas 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimisi.

4.16.

Meediapädevus, digioskused ja kodanikuõpetus on ühiskonna vastupanuvõime suurendamisel määravad tegurid, eriti arvestades, et noored, kes sageli viibivad veebiplatvormides, on väärinfole väga vastuvõtlikud. Hariduspoliitika on valitsuse ülesanne ning seepärast on selle korraldamine kõikidel riikliku haridussüsteemi tasanditel ja õpetajate vastav koolitamine riikide valitsuste ülesanne. Kahjuks ei pea valitsused sageli oluliseks pöörata oma poliitilises tegevuskavas rohkem tähelepanu meedia- ja infopädevuse õpetamisele riiklikes haridussüsteemides. Seda tuleks kõigepealt parandada, kuid meedia- ja infopädevus ei ole seotud ainult haridussüsteemiga. Seda tuleb edendada ja parandada kõigi ühiskonnarühmade seas, olenemata nende vanusest. Nendes valdkondades peaks oma osa olema valitsusvälistel organisatsioonidel. Mitmel pool Euroopas töötavadki juba sellised organisatsioonid, kuid neist enamiku tegevuse ulatus on väike ja neil puudub vajalik teavitustegevus. Riiklikud koostööalgatused valitsusväliste organisatsioonide ja riikide valitsuste vahel võiksid seda lünka täita.

4.17.

Kvaliteetne uudismeedia ja usaldusväärne ajakirjandus on olulised üldsusele kvaliteetse ja mitmekesise teabe edastamisel. Sellisel traditsioonilisel meedial on rahalisi raskusi, sest platvormid levitavad traditsioonilise meedia toodetud sisu, ilma et nad hüvitaksid nendega kaasnevad kulud, ning võtavad seejärel kõnealuselt meedialt reklaamimüügi tulu. Selleks et parandada toimetuste positsiooni ning tagada, et õiguste omajatele makstaks hüvitist nende töö eest, kui teised kasutavad nende töötulemusi kaubanduslikel eesmärkidel, oleks teretulnud võtta kiiresti vastu ELi autoriõiguse reform. Lisaks on soovitav otsida viise, kuidas laiendada Euroopa Parlamendi 2018. aasta septembris esitatud algatust Euroopa rahastamisvahendite kohta spetsiaalselt uuriva ajakirjanduse toetuseks ELis. Tugev ja usaldusväärne meedia aitab saavutada vastupidava ja kaitstava demokraatia, kus tõde ja vastutus on püsivad väärtused. Rahastamine on eriti oluline väiksemate meediakanalite jaoks, sest nad peavad sageli seisma silmitsi hagidega ja kiuslike kaebustega, mille eesmärk on sundida neid tegevust lõpetama.

4.18.

Võitluseks siseste ja väliste väärinfo ohtudega lõi komisjon 2015. aastal idanaabruse strateegilise kommunikatsiooni töörühma, et keskenduda ELi poliitikas ennetavale strateegilisele kommunikatsioonile ja astuda seeläbi vastu Venemaa destabiliseerimiskatsetele. Komitee tunneks heameelt selle üle, kui komisjon tutvustaks aktiivsemalt kõnealuse töörühma tööd üldsusele ja suunaks teda töörühma veebisaidil asuva teabe juurde, et parandada üldsuse teadlikkust meie demokraatiat ähvardavatest ohtudest ja suurendada neile vastupidavust. Samuti on vaja suurendada töörühma eelarvet. 2017. aasta oktoobris leppis Euroopa Parlament kokku 1 000 000 euroses eelarves. Seda on raske võrrelda teiste asjaosaliste, nagu Venemaa Föderatsiooni investeeritud rahaliste vahenditega. (USA välisministeeriumi hinnangul kulutab Kreml oma keeruka mõjukampaania raames aastas 1,4 miljardit USA dollarit sise- ja välispropagandale, mis jõuab väidetavalt umbes 600 miljoni inimeseni 130 riigis ja 30 keeles.)

4.19.

Lisaks muudele meetmetele kutsub komitee komisjoni üles pöörama tähelepanu asjaolule, et liikmesriikide infoturbe asutused ja eeskirjad on sageli vähe arenenud. Õiguskeskkond on iganenud ega võimalda seetõttu asjaomastel reguleerivatel asutustel nõuetekohaselt kontrollida, kas väärinfo kanalid vastavad õigusnormidele. Asutustevaheline koostöö on kehv ning puuduvad riiklikud pikaajalised strateegiad, mille eesmärk oleks võidelda välismaalt pärinevate väärinfo kampaaniatega ja edastada sidusat teavet haavatavatele elanikkonnarühmadele. Väga oluline on põhjalikult läbi vaadata ka ELi audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv, mis praegu võimaldab registreerida meediaväljaande mis tahes ELi riigis eeldusel, et üks meediaettevõtte juhatuse liikmetest selles riigis elab, sest see võimaldab jõuda Euroopa riikide publikuni, kasutades ära ELi õigusnormides esinevaid lünki.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) REX/432 – „Meedia kasutamine sotsiaalsete ja poliitiliste protsesside mõjutamiseks ELis ja idapoolsetes naaberriikides“.

(2) 2016/2276 (INI).

(3) https://euvsdisinfo.eu.

(4) Komisjon kasutab dokumendis kohati vastet „ökosüsteem“. Sõna „infrastruktuur“ oleks kõnealuses kontekstis parem.

(5) Komisjoni teatis COM(2018) 236 final.

(6) http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//NONSGML+TA+P8-TA-2017-0272+0+DOC+PDF+V0//ET

(7) http://ec.europa.eu/newsroom/dae/document.cfm?doc_id=50271.

(8) http://www.consilium.europa.eu/et/meetings/european-council/2015/03/19-20/; http://www.consilium.europa.eu/media/33457/22-euco-final-conclusions-en.pdf; https://www.consilium.europa.eu/media/35936/28-euco-final-conclusions-en.pdf.

(9) „The Strategy and Tactics of the Pro-Kremlin Disinformation Campaign“, Euroopa välisteenistus.

LISA

Arutelu käigus lükati tagasi järgmine muudatusettepanek, mis kogus hääletamisel vähemalt veerandi antud häältest.

Punkt 4.3

4.3.

Hääletuse tulemus

Poolt:	68
Vastu:	82
Erapooletud:	24

6.12.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 440/191

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa ühendamise rahastu ja tunnistatakse kehtetuks määrused (EL) nr 1316/2013 ja (EL) nr 283/2014“

(COM(2018) 438 final – 2018/0228 (COD))

(2018/C 440/33)

Raportöör:	Aurel Laurențiu PLOSCEANU
Kaasraportöör:	Graham WATSON

Konsulteerimistaotlused	Euroopa Parlament, 14.6.2018 Euroopa Liidu Nõukogu, 3.7.2018
Õiguslik alus	ELi toimimise lepingu artiklid 172, 194 ja 304
Vastutav sektsioon	transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	6.9.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	144/0/1

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee pooldab Euroopa ühendamise rahastu (CEF) eelarve suurendamist pärast 2020. aastat ning toetused peaksid jääma ka edaspidi selle peamiseks elemendiks. On mitmeid transpordi-, energeetika ja digitaristu projekte, mis on ELi konkurentsivõime jaoks elulise tähtsusega, kuid nendesse tehtud investeeringud ei tooda vajalikku kasumit, et meelitada ligi erainvestoreid. Vaja on ELi ja avaliku sektori jõulist toetust.

1.2.

Komitee soovitab, et Euroopa Komisjon ja liikmesriigid edendaksid edasi kolme valdkonna vahelisi projektitasandi koostoimeid, mida praegu piirab eelarveraamistiku jäikus seoses projektide ja kulude rahastamiskõlblikkusega.

1.3.

Komitee soovitab komisjonil jätkata tehnilise toetuse (Euroopa ühendamise rahastu programmi toetusmeede) pakkumist, et edendada viimistletud ja kvaliteetsete projektide rahastamiskõlblikkust, lisaks toetab komitee järjepidevust seda tüüpi toetuse osutamisel ja hindamiskriteeriumite ajakohastamist, et lihtsustada projektide lisaväärtuse tuvastamist. Tuleks teha edasisi samme haldusnõuete lihtsustamiseks ja mitte ainult väikeste toetuste puhul.

1.4.

Komitee kutsub kaasseadusandjaid üles säilitama eelmises Euroopa ühendamise rahastu määruses võetud kohustus kulutada suurem osa energiavaldkonna investeeringutest elektrienergia projektidele. See on oluline tagamaks Euroopa ühendamise rahastu kooskõla ELi kliima- ja energiapoliitikaga ning vältimaks seda, et Euroopa ühendamise rahastust saaks mitmeaastase finantsraamistiku raames fossiilenergia projektide peamine toetaja. Oluline on seda kohustust pigem tugevdada kui nõrgendada Euroopa ühendamise rahastu tegutsemisperioodil aastatel 2021–2027.

1.5.

Komitee on seisukohal, et artiklis 13 loetletud projektitoetuste määramise kriteeriume tuleks laiendada, et hõlmatud oleks kõigi energialiikide (elekter, gaas, küte jne) varustuskindlus ja iga projektiga kaasnev konkreetne heitkoguste vähendamine.

1.6.

Komitee rõhutab, et Euroopa ühendamise rahastu peab olema suunatud energiaprojektidele, mis on suutelised tagama ELile suurema energiasõltumatuse ja energiavarustuskindluse. Euroopa ühendamise rahastu toel tuleb rajada ka uusi elektrisalvestusrajatisi.

1.7.

Komitee soovitab suurendada Euroopa ühendamise rahastu programmi finantssuutlikkust järgmises mitmeaastases finantsraamistikus. Toetuste jaotamisel kolme sektori vahel soovitab komitee kaaluda iga sektori finantsnõudeid, nagu kapitalimahukus ja investeeringutasuvus, eelistades investeeringuid, mida turg ei saa rahastada, et säilitada kõrge usaldusväärsus ja atraktiivsus investorite jaoks.

1.8.

Komitee soovitab seepärast suurendada Euroopa ühendamise rahastu eelarveeraldisi tervikuna, arvestades nende sektorite elulist tähtsust siseturu jaoks.

1.9.

Komitee rõhutab, et nii komisjon kui ka liikmesriigid peavad olema jätkuvalt pühendunud Euroopa ühendamise rahastu transpordipoliitika peamiste eesmärkide saavutamisele, milleks on: viia 2030. aastaks lõpule üleeuroopalise transpordivõrgu TEN-T põhivõrgu loomine ja üleminek puhtale, konkurentsivõimelisele, innovaatilisele ja ühendatud liikuvusele, muu hulgas ELi alternatiivsete kütuste laadimistaristu tuumikvõrgu kasutuselevõtmine 2025. aastaks. Selles kontekstis on ülimalt olulised mitmeliigilised ja piiriülesed ühendused.

1.10.

Komitee kutsub kaasseadusandjaid üles tagama Euroopa ühendamise rahastust toetust saavate projektide jaoks laiaulatuslik ja aus konkurents, austades praktikas vastastikkust ja kasutades lepingutingimusi, mis kombineerivad tõhususe ja riskide õiglase jaotamise.

1.11.

Komitee soovitab kaasseadusandjatel tagada, et vastavates hankemenetlustes osalemine on avatud üksnes ettevõtjatele nendest riikidest, kus asjaomased turud on avatud, austatakse tõelist vastastikkust. Samuti peab kasutatud lepingu tüüpvorm olema vastavuses projekti eesmärkide ja tingimustega. Lepingutingimused tuleks koostada nii, et lepinguga seotud riskid oleksid õiglaselt jaotatud ning esmane eesmärk oleks lepingu võimalikult madal hind ja tõhus tulemuslikkus. Asjaomane põhimõte peaks kehtima sõltumata sellest, kas kasutatakse riiklikke või rahvusvahelisi standardseid lepinguvorme (vastavalt EBRD hankepoliitika ja -eeskirjade artiklile 3.21, 1. november 2017).

1.12.

Komitee toetab väga ettepanekut kaasata Euroopa ühendamise rahastu perioodil 2021-2027 taastuvenergia tootmisega seotud piiriülesesse koostöösse. Komitee arvab, et Euroopa ühendamise rahastu taastuvenergia meetmete üldeesmärk peaks olema üleeuroopalise taastuvenergiavõrgu loomine, mis võimaldaks taastuvenergia tehnoloogiate tõhusamat integratsiooni ja peegeldaks paremini kogu Euroopas olemasolevat tehnoloogiaalast potentsiaali.

1.13.

Komitee tunneb heameelt taastuvenergiat tootvate rajatiste kaasamise üle Euroopa ühendamise rahastu abikõlblike energiaprojektide hulka ning soovitab seda täiendada, et hõlmata nii laiaulatuslikud kui ja väikese ulatusega projektid, et võimaldada kõigil tehnoloogiatel konkureerida vahenditele võrdsetel alustel.

1.14.

Komitee soovitab laiendada artiklis 3 loetletud Euroopa ühendamise rahastu eesmärke, kaasates mitte üksnes piiriülese koostöö lihtsustamise taastuvenergia valdkonnas, vaid nimetades ka sõnaselgelt taastuvenergia kasutamist.

1.15.

Komitee märgib, et vastavalt artikli 15 punktile c ei ole maa ostmisega seotud kulud rahastamiskõlblikud ja palub kaasseadusandjatel kaaluda, kas see on teatud projektide ja tehnoloogiate puhul eelis või puudus. Selliste sektorite puhul nagu transport ja taastuvenergia on maa ostmine arvestatav osa investeeringust.

1.16.

Komitee tuletab komisjonile meelde, et piiriülesed energiaühendused on olulised tegurid taastuvate energiaallikate integreerimisel, mitte ainult seetõttu, et need võimaldavad taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri pikamaa ülekandeid, soodustavad puhtamate ja odavamate elektrienergia allikate kasutamist üle kogu Euroopa, aga ka seepärast, et need on olulised süsteemi paindlikkuse tagamisel.

1.17.

Komitee soovitab täiel määral ära kasutada energiavõrkude ja võrgustike digiteerimisest ja taastuvenergiat integreerivate arukate võrkude loomisest tulenevaid võimalusi ning soovitab komisjonil uurida, kuidas on selles küsimuses võimalik ära kasutada Euroopa ühendamise rahastu digitaal- ja energiaosa vahelisi koostoimeid. Komitee juhib tähelepanu arukate võrkudega seotud projektide vähesusele Euroopa ühendamise rahastus perioodil 2014–2020, mis osaliselt on tingitud takistustest madalama tasandi jaotusvõrguprojektide rahastamisel. Kõrgepingevõrguprojektide rahastamisel takistusi ei esinenud.

1.18.

Komitee on seisukohal, et Euroopa ühendamise rahastu peaks samuti tagama mehhanismid, mille abil oleks võimalik tõendada, millistes transpordirakendustes kasutatakse taastuvelektrit, kasutades selleks näiteks taastuvenergia päritolutagatiste sertifikaate.

1.19.

Komitee tõstab esile vajadust eelistada ulatuslikke üleeuroopalisi transpordi digiteerimise projekte nagu seda on ERTMS (Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteem), SESAR (Euroopa lennuliikluse uue põlvkonna juhtimissüsteem) ja autonoomne sõidukijuhtimine. Põhivõrgu varustamiseks ERTMS-iga aastaks 2030 on vaja investeerida 15 miljardit eurot. Üleeuroopalist suurprojekti tuleb rahastada Euroopa ühendamise rahastu eri valdkondade toetuste, erasektori vahendite ja InvestEU fondi kombineeritud elementidega.

1.20.

Komitee kutsub üles katma TEN-T võrgu 5G võrguga, mis on ülimalt oluline.

1.21.

Komitee kutsub üles võtma selliseid meetmeid nagu tõhusad kontrollid, moodsad ööbimiskohad ja piisaval hulgal asjakohase varustusega parkimiskohti.

1.22.

Komitee arvab ka seda, et Euroopa ühendamise rahastu saavutustest teavitamiseks tuleks kaaluda paremaid meetodeid. Selle puhul võiks kasu olla teabevahetuse eelarvest. Kaaluda tuleks ka prognoositavuse suurendamist.

1.23.

Komitee soovitab kaaluda täiendavaid meetmeid programmi täieliku potentsiaali ära kasutamiseks, arvestades seda, et Euroopa ühendamise rahastu toetus oli enamuse projektide käivitamisel otsustava tähtsusega ning see on osutunud oluliseks katalüsaatoriks nii avaliku kui erasektori investeeringute puhul. Kattumiste vältimiseks ja eelarvevahendite optimeerimiseks tuleb tugevdada vastastikkust täiendavust Euroopa ühendamise rahastu ja teiste programmide vahel (nt „Euroopa horisont“, InvestEU ja ühtekuuluvusfond).

1.24.

Komitee usub, et ühtekuuluvuspoliitika vahendid on otsustava tähtsusega põhivõrgu osade lõpuleviimisel ühtekuuluvusfondist toetust saavates liikmesriikides ning soovitab komisjonil ja liikmesriikidel jätta ühtekuuluvusfondi osa Euroopa ühendamise rahastu otsese haldamise alla järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames. Euroopa ühendamise rahastu prioriteete transpordis tuleb toetada Euroopa Regionaalarengu Fondist. Igal juhul jäävad vahendid abikõlblikku liikmesriiki.

1.25.

Komitee on seisukohal, et hindamise metoodikat tuleks kohandada, kuna Euroopa ühendamise rahastu edu ei taga üksnes eraldatud rahasummade suurus ja toetatud projektide arv.

Komitee teeb ettepaneku parandada Euroopa ühendamise rahastu hindamismetoodikat. Perioodi 2014–2020 lõpus tuleks läbi viia lõpetatud ja edasijõudnud etapis olevate projektide tõeline kvantitatiivne/kvalitatiivne hindamine. Komitee kutsub üles vaatama muu hulgas läbi üleeuroopalise transpordivõrgu arendamisel tehtud edasiminekud ja ka muutused reisijate- ja kaubaveo voogudes. Komitee on samuti arvamusel, et tuleks teostada üleeuroopalise transpordivõrgu projektide sotsiaalmajanduslik kulude-tulude analüüs, milles võetaks arvesse asjakohaseid sotsiaalseid, majanduslikke, kliima- ja keskkonnaalaseid tulusid ja kulusid.

1.26.

Komitee kutsub üles võtma konkreetseid meetmeid üldiste kliimakaitsealaste eesmärkide saavutamiseks.

1.27.

Komitee nõuab, et peamiste taristuprojektide puhul arvestataks suurlinnadega, hoolimata sellest, kas need võivad ühtekuuluvusfondist toetust saada või mitte.

1.28.

Komitee soovitab konkreetseid meetmeid selleks, et tagada olemasolevate taristute moderniseerimise, ajakohastamise või täiustamise atraktiivsus, kuna need on endiselt olemasolevate võrkude ja installeeritud võimsuse alustala.

1.29.

Komitee toetab Euroopa ühendamise rahastu raames tsiviil- ja sõjaliseks kasutamiseks ette nähtud kaheotstarbeliste transporditaristute arendamist nii füüsiliste kui ka tehnoloogiliste taristute (nagu ERTMS ja SESAR) puhul ning soovitab avatud ja proaktiivset lähenemisviisi uues geopoliitilises rahvusvahelises kontekstis (kolme mere algatus jne).

1.30.

Komitee soovitab seada Euroopa ühendamise rahastul prioriteediks investeeringud TEN-T võrgu piiriülestesse taristustesse, et saavutada sidus suutlikkus ja vältida kitsaskohti kõigi transpordiliikide jaoks ning et saavutada täielikult integreeritud transpordivõrk.

2. Komisjoni ettepaneku kokkuvõte

2.1.

Ettepaneku eesmärk on luua õiguslik alus Euroopa ühendamise rahastule pärast 2020. aastat ja see on koostatud 27-liikmelisele Euroopa Liidule.

2.2.

Vastavalt komisjoni 2. mai 2018 ettepanekule (1) mitmeaastase finantsraamistiku kohta pärast 2020. aastat nähakse Euroopa ühendamise rahastule ette 42,265 miljoni euro eraldamine järgmiselt:

Euroopa ühendamise rahastu 2021-2027

Summad jooksevhindades (eurodes)

Transport,

Sealhulgas:

30 615 493 000

—	Üldine rahastamispakett

—	Ühtekuuluvusfondi sissemakse

—	Toetus sõjaväelisele liikuvusele:

12 830 000 000

11 285 493 000

6 500 000 000

Energeetika

8 650 000 000

Digivaldkond

3 000 000 000

KOKKU

42 265 493 000

2.3.

Euroopas soovitakse saavutada liiklussurmadeta, heitgaasi- ja paberdokumendivaba liikuvus, saada üleilmseks liidriks taastuvenergia valdkonnas ning digimajanduse eestvedajaks.

2.4.

Euroopa ühendamise rahastu toetab üleeuroopaliste võrkude (TEN-võrgud) arendamise kaudu investeeringuid transpordi-, energia- ja digitaristusse ning edendab piiriülest koostööd taastuvenergia valdkonnas. Kõnealused võrgud ja piiriülene koostöö on väga tähtsad ühtse turu toimimise seisukohast ning strateegilise tähtsusega ka energialiidu ja digitaalse ühtse turu loomisel ning kestlike transpordilahenduste väljatöötamisel.

2.5.

2021.–2027. aasta mitmeaastase raamistikuga seatakse edasipüüdlikum eesmärk integreerida kliimamuutuste teema kõikidesse ELi programmidesse, seades sihiks, et 25 % ELi kulutustest oleks suunatud kliimaeesmärkide saavutamisele. Euroopa ühendamise rahastult oodatakse selles vallas märkimisväärset panust, kuna 60 % rahastu vahenditest on ette nähtud kliimaeesmärkide saavutamiseks.

2.6.

Tulevased vajadused CO2-heite vähendamise ja digiteerimise valdkonnas eeldavad transpordi-, energeetika- ja digisektori üha suuremat omavahelist lähenemist. Seega tuleks täielikult ära kasutada kõigi kolme sektori omavahelist koostoimet, mis suurendaks ELi meetmete tulemuslikkust ja tõhusust. Sektoriüleste projektide stimuleerimiseks ja prioriteediks seadmiseks peaks kavandatava meetme üheks hindamiskriteeriumiks olema koostoimemõõde.

2.7.

Transpordivaldkonnas on Euroopa ühendamise rahastu eesmärk panustada TEN-T võrgu mõlema tasandi valmimisse (põhivõrk 2030. aastaks ja laialdasem võrk 2050. aastaks). TEN-T põhivõrgu väljaarendamine peaks aastatel 2017–2030 looma 7,5 miljonit tööaastat ja suurendama SKPd täiendavalt 1,6 % võrra.

2.8.

Esmakordselt rahastataks tsiviil- ja sõjaliseks kasutamiseks ette nähtud kaheotstarbelisi transpordiprojekte ELi vahenditest Euroopa ühendamise rahastu raames.

2.9.

Energeetikasektoris keskendutakse üleeuroopaliste energiavõrkude valmimisele, arendades selleks välja energia siseturu tihedamale ühendamisele ning piiri- ja sektoriüleste võrkude koostalitlusvõimele suunatud ühishuviprojekte. Kestlikule arengule püütakse kaasa aidata CO2-heite vähendamise abil eeskätt tänu taastuvenergiaallikate kaasamisele ning tarnekindlusele muu hulgas taristut arukamaks ja digitaalseks muutmise kaudu.

2.10.

Digivaldkonnas maksimeeritakse rahastuga hüvesid, mida kõigil kodanikel ja ettevõtetel ning asutustel on võimalik digitaalselt ühtselt turult saada.

2.11.

Transpordi-, energia- ja digitaristut toetatakse erineval määral mitmete ELi rahastamisprogrammide ja -vahendite kaudu, sh Euroopa ühendamise rahastust, Euroopa Regionaalarengu Fondist ja Ühtekuuluvusfondist, programmist „Euroopa horisont“, InvestEU fondist ja programmist LIFE.

2.12.

Programmi meetmeid tuleks kasutada ka turutõrgete või ebasoodsate investeerimisolukordadega tegelemiseks, tehes seda proportsionaalselt ja erarahastamist dubleerimata või seda kõrvale tõrjumata ning neil meetmetel peab olema Euroopa jaoks selge lisaväärtus.

2.13.

Euroopa Komisjon kinnitas vahehindamise tulemused 13. veebruaril 2018, (2) hindamisel lähtuti viiest kriteeriumist: tulemuslikkus, tõhusus, sidusus, asjakohasus ja ELi lisaväärtus. Mõned väljavõtted:

—

Euroopa ühendamise rahastu on tulemuslik ja sihipärane vahend investeeringute tegemiseks üleeuroopalisse taristusse (TEN), transpordi-, energeetika- ja digisektoris. Alates 2014. aastast on rahastust investeeritud 25 miljardit eurot, mille tulemusena on ELis tehtud taristuinvesteeringuid ligikaudu 50 miljardi euro ulatuses.

—	Euroopa ühendamise rahastu loob suurt Euroopa lisaväärtust kõikidele liikmesriikidele, toetades piiriülese mõõtmega ühenduvusprojekte.

—	Esimest korda täideti osa ühtekuuluvuspoliitika eelarvest (11,3 miljardit eurot transpordile) otsese eelarve täitmise kaudu Euroopa ühendamise rahastu raames.

—	Euroopa ühendamise rahastu jätkas innovaatiliste rahastamisvahendite kasutamist ja väljatöötamist. Seoses Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi pakutavate uute võimalustega on nende kasutuselevõtt olnud siiski piiratud.

—

Euroopa ühendamise rahastu on katsetanud ka valdkondadevahelist koostoimet, kuid seda on pärssinud praeguse õigus- ja eelarveraamistiku piirangud. Valdkondlikud poliitikasuunised ja Euroopa ühendamise rahastu tuleks muuta paindlikumaks, et edendada koostoimet ning reageerida paremini uutele tehnoloogiaarendustele ja prioriteetidele (nt digiteerimine), kiirendades samal ajal CO2-heite vähendamist ja tegeledes selliste ühiste ühiskondlike probleemidega nagu küberturvalisus.

2.14.

Komisjon teeb ettepaneku jätkata rahastu kolme valdkonna puhul uue programmi rakendamist, jättes selle juhtimise eest otseselt vastutavaks Euroopa Komisjoni koos Innovatsiooni ja Võrkude Ametiga (INEA).

2.15.

Esitatud eelarve katab kõik programmi rakendamiseks vajalikud tegevuskulud ja personalikulu ning muud programmi juhtimisega seotud halduskulud.

2.16.

Võrreldes Euroopa ühendamise rahastuga aastatel 2014–2020 kehtestatakse programmi eesmärkide ja ELi poliitikaeesmärkide saavutamise jälgimiseks lihtsam, kuid tugevam tegevusraamistik. Rakendamise ja edasiminekute jälgimise näitajad on eelkõige seotud järgmiste aspektidega:

—	tõhusad ja omavahel ühendatud võrgud ja taristu aruka, kestliku, kaasava, ohutu ja turvalise liikuvuse tarvis ning selle kohandamine sõjaväelise liikuvuse nõuetele;

—	panus turgude vastastikuse seotuse ja lõimimise, energiavarustuskindluse ja kestliku arengu edendamisse CO2-heite vähendamise abil; panus piiriülesesse koostöösse taastuvenergia valdkonnas;

—	panus digitaalse ühenduvuse taristu kasutuselevõtmisse kogu ELis.

3. Üldised ja konkreetsed märkused

3.1.

Komitee rõhutab Euroopa ühendamise rahastu programmi strateegilist tähtsust siseturu integratsiooni ja aruka liikuvuse seisukohast ning näeb selles võimalust luua kõnealuse programmi vahendusel kodanike, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja ettevõtete jaoks konkreetset lisaväärtust ning heaolu ja lisaväärtust ELile tervikuna.

2017. aasta lõpuks oli Euroopa ühendamise rahastu transpordiprogrammist eraldatud juba 21,3 miljardit eurot TEN-T projektide toetusteks, mille tagajärjel tehti omakorda investeeringuid kogumahus 41,6 miljardit eurot.

3.2.

2018. aastal allkirjastatakse lisaks niisuguse segarahastamise projektikonkursi toetuslepingud, milles on kombineeritud Euroopa ühendamise rahastu toetused ja erarahastus, sealhulgas Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) vahendid. Hinnanguliselt peaks TEN-T põhivõrku investeeritud 1 miljard eurot looma kuni 20 000 töökohta.

3.3.

Komitee tunneb suurt heameelt ettepaneku üle kehtestada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa ühendamise rahastu perioodiks 2021–2027 ja tunnistatakse kehtetuks määrused (EL) nr 1316/2013 ja (EL) nr 283/2014.

3.4.

Komitee tunnistab, et Euroopa ühendamise rahastu on üks kõige edukamatest Euroopa programmidest ja rõhutab selle rahastu strateegilist tähtsust siseturu integratsiooni, energialiidu lõpuleviimise ja aruka liikuvuse seisukohalt ning seoses ELi võimalusega pakkuda kodanike, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja ettevõtjate jaoks konkreetset lisaväärtust.

3.5.

Komitee usub, et Euroopa ühendamise rahastu programmi finantssuutlikkust tuleks järgmises mitmeaastases finantsraamistikus suurendada ja parandada selle tasakaalu, et säilitada investorite jaoks kõrge usaldusväärsus ja atraktiivsus. Ebapiisav rahastamine seaks ohtu TEN-T ja TEN-E võrkude väljaarendamise ja see alandaks avaliku sektori vahenditest juba tehtud investeeringute väärtust.

3.6.

Komitee rõhutab, et digitaalsetesse, innovatiivsetesse ja jätkusuutlikesse transpordiprojektidesse investeerimist tuleb kiirendada keskkonnahoidlikuma, tõeliselt integreeritud, kaasaegse, kõigile juurdepääsetava, turvalisema ja tõhusa transpordisüsteemi suunas liikumiseks. ELi tasandi sotsiaalset ühtekuuluvust tuleb edendada, suurendades avaliku sektori investeeringuid ELi ja piirkondlikku lisaväärtust loovatesse projektidesse.

3.7.

Komitee leiab, et projekti tasandil piirab kolme valdkonna vahelisi koostoimeid praegu eelarveraamistiku jäikus seoses projektide ja kulude rahastamiskõlblikkusega.

3.8.

Komiteel on heameel tehnilise toetuse üle, mida osutatakse viimistletud ja kvaliteetsete projektide rahastamiskõlblikkuse edendamiseks ning komitee toetab järjepidevust seda tüüpi toetuse osutamisel ja hindamiskriteeriumite ajakohastamist, mis võimaldavad kergemini tuvastada projektide lisaväärtust. Tuleks teha edasisi samme haldusnõuete lihtsustamiseks ja mitte ainult väikeste toetuste puhul.

3.9.

Komitee rõhutab, et nii komisjon kui ka liikmesriigid peavad olema jätkuvalt pühendunud Euroopa ühendamise rahastu peamiste poliitikaeesmärkide saavutamisele, milleks on: viia 2030. aastaks lõpule TEN-T põhivõrgu loomine ja üleminek puhtale, konkurentsivõimelisele, innovaatilisele ja ühendatud liikuvusele, muu hulgas ELi alternatiivsete kütuste laadimistaristu tuumikvõrgu kasutuselevõtmine 2025. aastaks. Selles kontekstis on väga olulised mitmeliigilised ja piiriülesed ühendused.

3.10.

Euroopa ühendamise rahastu peab olema suunatud energiaprojektidele, mis on suutelised tagama ELile suurema energiasõltumatuse ja energiavarustuse kindluse. Euroopa ühendamise rahastu toel tuleb rajada ka elektrisalvestusrajatisi.

3.11.

Komitee on seisukohal, et piiriülesed energiaühendused on olulised tegurid taastuvate energiaallikate integreerimisel, mitte ainult seetõttu, et need võimaldavad taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri pikamaa ülekandeid, aga ka seepärast, et need on olulised süsteemi paindlikkuse tagamisel.

3.12.

Euroopa koordinaatorite rolli tuleb laiendada, et oleks võimalik põhjalikult hinnata lõpetatud või edasijõudnud etapis olevaid projekte, tegelikke saavutusi ja allesjäänud kitsaskohti. Komisjon peab tagama, et (projekti)konkursside prioriteetsus peegelduks ka nende hindamisel.

3.13.

Komitee usub, et transpordisektoris tuleks täielikult ära kasutada digitaal- ja innovaatiliste tehnoloogiate pakutavad võimalused, ning tunnistab, et uus ja innovaatiline transporditaristu on investeerimise seisukohast atraktiivsem, eelkõige erasektorist tulenevateks investeeringuteks.

3.14.

Komitee on veendunud, et investeerimine transpordisektorisse ja eeskätt üleeuroopalisse transpordivõrku (TEN-T) on otsustava tähtsusega Euroopa majanduskasvu ja töökohtade loomise seisukohast. Seepärast pooldab komitee Euroopa ühendamise rahastu eelarve suurendamist pärast 2020. aastat ning toetused peaksid jääma ka edaspidi selle peamiseks elemendiks. Tõepoolest on mitmeid transporditaristu projekte, mis on ELi konkurentsivõime jaoks elulise tähtsusega, kuid nendesse tehtud investeeringud ei tooda vajalikku kasumit, et meelitada ligi erainvestoreid. Seepärast vajavad need jõulist toetust ELi ja liikmesriikide avalikest vahenditest.

3.15.

Euroopa Komisjon peaks säilitama Euroopa ühendamise rahastu finantssuutlikkuse puutumatuse ega tohiks teha enam kärpeid teiste programmide kasuks (Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond, Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programm).

3.16.

Komitee tõstab esile vajadust eelistada ulatuslikke üleeuroopalisi transpordi digiteerimise projekte nagu ERTMS, SESAR ja autonoomne sõidukijuhtimine. Nende projektide elluviimiseks on vaja segarahastamist – avaliku sektori vahendid Euroopa ühendamise rahastust ja InvestEU tagatud erasektori vahendid. TEN-T võrgu katmine 5G võrguga on samavõrd oluline. Aastatel 1995–2016 varustati ERTMSiga üksnes 8 % põhivõrgu koridoridest, mille kogupikkus on 51 000 km. Praeguse tempo juures kulub kogu põhivõrgu katmiseks rohkem kui 200 aastat. Selle lõpule viimine 2030. aastaks nõuaks 15 miljardi euro suurust investeeringut ja programmi rakendamise tempo märkimisväärset tõstmist ning selle tulemuseks oleks seejärel suurema suutlikkuse, turvalisuse ja täpsusega sujuv raudteeühendus Euroopas.

3.17.

Elektromobiilsusel on keskne roll kestlikule transpordile üleminekul ja see loob võimalusi sõiduki ja jaotusvõrgu vahelisteks vahetusteks, kus elektriautoakude salvestamissuutlikkust kasutatakse jaotusvõrgu paindlikkuse tagamiseks. Sõiduki ja jaotusvõrgu vaheliste liideste koostalitlusvõime peaks olema prioriteet kogu ELis. Euroopa ühendamise rahastu peaks samuti tagama mehhanismid, mille abil oleks võimalik tõendada, millistes transpordirakendustes kasutatakse taastuvelektrit, kasutades selleks näiteks taastuvenergia päritolutagatiste sertifikaate.

3.18.

Koostoime on Euroopa ühendamise rahastu eduka rakendamise alus. Selliste koostoimete näideteks on taastuvelektril töötavad elektrisõidukite laadimispunktid, päikesepaneelidega autode varjualused ning sõiduki ja jaotusvõrgu vaheliste liideste tehnoloogia arendamine.

3.19.

Samuti tuleks kaaluda maanteetranspordi elektrifitseerimist. Selleks et elektrifitseerida antud perioodil veokite ja busside tarvis umber 7 000 km kiirteid on vaja 10 miljardit eurot.

3.20.

Transporditaristute arendamine ja taastamine ELis on endiselt suhteliselt killustatud ja endiselt on selle peamiseks probleemiks suutlikkus ja rahastamine. Strateegiliselt on oluline tagada nii jätkusuutlik majanduskasv, töökohtade loomine ja konkurentsivõime kui ka ELi sotsiaalne ja piirkondlik ühtekuuluvus.

3.21.

Transporditaristu annab tööd 11,2 miljonile töötajale. Euroopa ühendamise rahastu raamistikus tuleb arvestada ka nende vajaduste ja töötingimustega. Komitee kutsub üles võtma selliseid meetmeid nagu tõhusad kontrollid, moodsad ööbimiskohad ja piisaval hulgal asjakohase varustusega parkimiskohti.

3.22.

Komitee täheldab, et praegusel kujul nõrgestab komisjoni ettepanek varasemat kohustust kulutada suurem osa energiavaldkonna investeeringutest elektrienergia projektidele. Komiteel on heameel, et komisjon eeldab, et seda põhimõtet austatakse praeguse Euroopa ühendamise rahastu programmiperioodi lõpuni. Kõnealuse kohustuse täitmine on oluline tagamaks, et Euroopa ühendamise rahastu tegevus oleks kooskõlas ELi kliima- ja energiapoliitikaga.

3.23.

Mis puudutab taastuvenergiarajatiste kaasamist Euroopa ühendamise rahastu abikõlblike energiaprojektide hulka, siis seda tuleb täiendada, et hõlmata nii laiaulatuslikud kui ja väikese ulatusega projektid. See on võtmetähtsusega, et kasutada laiaulatuslikumalt ELi vahendeid taastuvenergia tootmiseks, nii nagu kirjeldatud uuesti sõnastatud taastuvenergia direktiivis.

3.24.

Me nendime, et Euroopa ühendamise rahastu eraldised perioodiks 2021–2017 ja ühtekuuluvusfondi panus vähenevad püsihindades 12–13 %. See aspekt vajab läbivaatamist. Samas on oluline täita Euroopa ühendamise rahastu transpordiprioriteete. Euroopa Regionaalarengu Fondi osa, mida toetust saav liikmesriik ei ole esimese kolme aasta jooksul ära kasutanud, eraldatakse sama liikmesriigi projektidele kõnealuseid prioriteete aluseks võttes.

3.25.

Euroopa ühendamise rahastu vahehindamises keskenduti peamiselt kvantitatiivsetele aspektidele, kuigi enamik projektidest olid oma olemuselt väga konkreetsed.

3.26.

Perioodi 2014–2020 lõpus tuleks läbi viia tõeline kvantitatiivne/kvalitatiivne hindamine lõpetatud ja edasijõudnud etapis olevate projektide osas.

3.27.

Ettepanek ei sisalda projektide tõhususe hinnangut, see on asjaolu, mida Euroopa Kontrollikoja kritiseeris oma 2018. aasta aruandes. Seepärast kutsub komitee üles vaatama muu hulgas läbi üleeuroopalise transpordivõrgu arendamise edasiminekud ja ka muutused reisijate- ja kaubaveo voogudes. Lisaks on komitee arvamusel, et tuleks teostada üleeuroopalise transpordivõrgu projektide sotsiaalmajanduslik kulude-tulude analüüs, milles võetaks arvesse asjakohaseid sotsiaalseid, majanduslikke, kliima- ja keskkonnaalaseid tulusid ja kulusid.

3.28.

Komitee märgib, et Euroopa ühendamise rahastu edu ei saa tagada üksnes eraldatud rahasummade suuruse ja toetatud projektide arvuga. Hindamise metoodikat tuleks kohandada.

3.29.

Komitee arvab ka seda, et Euroopa ühendamise rahastu saavutustest teavitamiseks tuleks kaaluda paremaid meetodeid. Vaja on suurendada ka prognoositavust.

3.30.

Euroopa suurlinnad on need piirkonnad ELis, kus on kõige tihedam liiklus, peaaegu kogu transpordi siht- või lähtekoht on mõni suurlinn. Komitee nõuab, et peamiste taristuprojektide puhul arvestataks suurlinnapiirkondadega, hoolimata sellest, kas need võivad saada toetust ühtekuuluvusfondist või mitte.

3.31.

Komitee tervitab asjaolu, et Euroopa ühendamise rahastust toetatakse esmakordselt 6,5 miljardi euroga tsiviil- ja sõjaliseks kasutamiseks ette nähtud kaheotstarbelisi transporditaristuid, mis on kooskõlas novembris 2017 avaldatud ühisteatise (3) ja märtsis 2018 avaldatud tegevuskavaga (4).

3.32.

Komitee tervitab dokumendis „Sõjaväelise liikuvuse tegevuskava“ seatud eesmärke ja toetab kaitsekoostöö liidu loomist, sest sellega parandatakse nii taristut kui võimaldatakse koostoimet. Tsiviil- ja sõjaliseks kasutamiseks ette nähtud kaheotstarbelised transporditaristud tuleb välja arendada kõrvuti TEN-T võrguga ning samuti kõige suurema sõjalise riskiga piirkondades.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) COM(2018) 321 final.

(2) COM(2018) 066 final.

(3) Brüssel, 10.11.2017 JOIN(2017) 41 final „Ühisteatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule: Sõjaväelise liikuvuse parandamine Euroopa Liidus“.

(4) Brüssel, 28.3.2018 JOIN(2018) 5 final „Ühisteatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule sõjaväelise liikuvuse tegevuskava kohta“.

		ISSN 1977-0898
Euroopa Liidu Teataja		C 440

Eestikeelne väljaanne	Teave ja teatised	61. aastakäik 6. detsember 2018

Sisukord		Lehekülg
	I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused
	ARVAMUSED
	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee
	EMSK täiskogu 537. istungjärk, 19.9.2018–20.9.2018
2018/C 440/01	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Tehisintellekt: tööhõivele avalduva mõju prognoosimine õiglase ülemineku tagamiseks (omaalgatuslik arvamus)	1
2018/C 440/02	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Usaldus, privaatsus ja turvalisus tarbijate ja ettevõtjate jaoks asjade internetis (omaalgatuslik arvamus)	8
2018/C 440/03	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Kestliku arengu eesmärkide hindamiseks paremini sobivad näitajad – kodanikuühiskonna panus (omaalgatuslik arvamus)	14
2018/C 440/04	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa maapiirkondade panus Euroopa kultuuripärandiaastasse 2018, tagades kestlikkuse ning linna- ja maapiirkondade sidususe (omaalgatuslik arvamus)	22
2018/C 440/05	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Subsidiaarsuse ja ülereguleerimise mõju majandusele ja tööhõivele (ettevalmistav arvamus eesistujariigi Austria taotlusel)	28
2018/C 440/06	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Sooline digilõhe (ettevalmistav arvamus Euroopa Parlamendi taotlusel)	37
2018/C 440/07	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Biomajandus – ELi kliima- ja energiaeesmärkide ning ÜRO kestliku arengu eesmärkide saavutamisele kaasaaitamine (ettevalmistav arvamus)	45

	III Ettevalmistavad aktid
	EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEE
	EMSK täiskogu 537. istungjärk, 19.9.2018–20.9.2018
2018/C 440/08	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Tehisintellekt Euroopa huvides“ (COM(2018) 237 final)	51
2018/C 440/09	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Tervise- ja hooldusvaldkonna digiteerimise võimaldamine digitaalsel ühtsel turul: kodanike võimestamine ja tervema ühiskonna loomine(COM(2018) 233 final)	57
2018/C 440/10	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal a) Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ(COM(2018) 184 final – 2018/0089 (COD)) ja teemal b) Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/6/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/29/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL, et ajakohastada ELi tarbijakaitse-eeskirju ja paremini tagada nende täitmine(COM(2018) 185 final – 2018/0090 (COD))	66
2018/C 440/11	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Euroopa uus teadusuuringute ja innovatsiooni tegevuskava – Euroopa võimalus suunata oma tulevikku(Euroopa Komisjoni panus 16. mail 2018 Sofias toimuvasse ELi juhtide mitteametlikku innovatsioonikohtumisse) (COM(2018) 306 final)	73
2018/C 440/12	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrusi (EL) nr 596/2014 ja (EL) 2017/1129 VKEde kasvuturgude kasutamise edendamise osas(COM(2018) 331 final – 2018/0165 (COD))	79
2018/C 440/13	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta(COM(2018) 336 final – 2018/0168 (COD))	85
2018/C 440/14	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb mootorsõidukite ja nende haagiste ning selliste sõidukite jaoks ette nähtud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike tüübikinnituse nõudeid seoses nende üldise ohutuse ning sõitjate ja vähekaitstud liiklejate kaitsega ning millega muudetakse määrust (EL) 2018/… ja tunnistatakse kehtestuks määrused (EÜ) nr 78/2009, (EÜ) nr 79/2009 ja (EÜ) nr 661/2009(COM(2018) 286 final – 2018/0145 COD)	90
2018/C 440/15	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ELi tüübikinnitust käsitlevate õigusaktide täiendamine seoses Ühendkuningriigi lahkumisega liidust(COM(2018) 397 final – 2018/0220 (COD))	95
2018/C 440/16	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 469/2009 ravimite täiendava kaitse tunnistuse kohta(COM(2018) 317 final – 2018/0161 (COD))	100
2018/C 440/17	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse ja parandatakse määrust (EL) nr 167/2013 põllu- ja metsamajanduslike sõidukite kinnituse ja turujärelevalve kohta(COM(2018) 289 final – 2018/0142 (COD))	104
2018/C 440/18	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemadel Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Tänapäevane eelarve liidu jaoks, mis hoiab, kaitseb ja avardab võimalusi. Uus mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027(COM(2018) 321 final); Ettepanek: nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027(COM(2018) 322 final/2 – 2018/0166 (APP)); Ettepanek: nõukogu otsus Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta(COM(2018) 325 final – 2018/0135 (CNS)); Ettepanek: nõukogu määrus meetodite ja menetluse kohta, millega tehakse kättesaadavaks omavahendid, mis põhinevad äriühingu tulumaksu ühtsel konsolideeritud maksubaasil, Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteemil ja ringlusse võtmata plastpakendijäätmetel, ning rahavajaduste rahuldamise meetmete kohta(COM(2018) 326 final – 2018/0131 (NLE)); Ettepanek: nõukogu määrus, millega kehtestatakse Euroopa Liidu omavahendite süsteemi rakendusmeetmed(COM(2018) 327 final – 2018/0132 (APP)) ja Ettepanek: nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EMÜ, Euratom) nr 1553/89 käibemaksust laekuvate omavahendite kogumise kindla ühtse korra kohta(COM(2018) 328 final – 2018/0133 (NLE))	106
2018/C 440/19	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Regionaalarengu Fondist ja välisrahastamisvahenditest toetatavat Euroopa territoriaalse koostöö eesmärki (Interreg) käsitlevate erisätete kohta(COM(2018) 374 final – 2018/0199 (COD))	116
2018/C 440/20	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb mehhanismi õiguslike ja haldustakistuste kõrvaldamiseks piiriüleses kontekstis(COM(2018) 373 final – 2018/0198 (COD))	124
2018/C 440/21	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kodanikualgatuse kohta(COM(2018)131 final – 2018/0064 (COD))	128
2018/C 440/22	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu soovitus, milles käsitletakse töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate juurdepääsu sotsiaalkaitsele[COM(2018) 132 final]	135
2018/C 440/23	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule Ühise viisapoliitika kohandamine uute väljakutsetega toimetulekuks(COM(2018) 251 final) ja teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri (viisaeeskiri)(COM(2018) 252 final – 2018/0061 (COD))	142
2018/C 440/24	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2004/37/EÜ töötajate kaitse kohta tööl kantserogeenide ja mutageenidega kokkupuutest tulenevate ohtude eest(COM(2018) 171 final – 2018/0081 (COD))	145
2018/C 440/25	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teemal Nõukogu soovitus vaktsiinennetatavate haiguste tõrje koostöö tõhustamise kohta(COM(2018) 244 final – SWD(2018) 149 final)	150
2018/C 440/26	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 767/2008, määrust (EÜ) nr 810/2009, määrust (EL) 2017/2226, määrust (EL) 2016/399, määrust (EL) 2018/… [koostalitlusvõimet käsitlev määrus] ja otsust 2004/512/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 2008/633/JSK(COM(2018) 302 final)	154
2018/C 440/27	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus toidutarneahela ELi tasandi riskihindamise läbipaistvuse ja kestlikkuse kohta ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 178/2002 (üldiste toidualaste õigusnormide kohta), direktiivi 2001/18/EÜ (geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta), määrust (EÜ) nr 1829/2003 (geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta), määrust (EÜ) nr 1831/2003 (söödalisandite kohta), määrust (EÜ) nr 2065/2003 (suitsutuspreparaatide kohta), määrust (EÜ) nr 1935/2004 (toiduga kokkupuutuvate materjalide kohta), määrust (EÜ) nr 1331/2008 (toidu lisaainete, toiduensüümide ning toidu lõhna- ja maitseainete lubade andmise ühtse menetluse kohta), määrust (EÜ) nr 1107/2009 (taimekaitsevahendite kohta) ja määrust (EL) 2015/2283 (uuendtoidu kohta)(COM(2018) 179 final – 2018/0088 (COD))	158
2018/C 440/28	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse toiduainete tarneahelas ettevõtjatevahelistes suhetes esinevaid ebaausaid kaubandustavasid(COM(2018) 173 final)	165
2018/C 440/29	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse läänepiirkonna vete ja sellega piirnevate vete kalavarude majandamise ja nende liikide püügi mitmeaastane kava ning millega muudetakse määrust (EL) 2016/1139 (millega kehtestatakse Läänemere mitmeaastane kava) ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007 ja (EÜ) nr 1300/2008(COM(2018) 149 final – 2018/0074 (COD))	171
2018/C 440/30	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse Vahemere mõõkkala varude taastamise kava ning millega muudetakse määruseid (EÜ) nr 1967/2006 ja (EL) 2017/2107(COM(2018) 229 final – 2018/0109 (COD))	174
2018/C 440/31	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus – õigluse ja läbipaistvuse edendamine veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajate jaoks(COM(2018) 238 final – 2018/0112 (COD))	177
2018/C 440/32	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Euroopa lähenemisviis veebis leviva väärinfoga võitlemiseks(COM(2018) 236 final)	183
2018/C 440/33	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa ühendamise rahastu ja tunnistatakse kehtetuks määrused (EL) nr 1316/2013 ja (EL) nr 283/2014(COM(2018) 438 final – 2018/0228 (COD))	191
2018/C 440/34	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse vahetus-, abi- ja koolitusprogramm euro kaitsmiseks võltsimise eest perioodil 2021–2027 (programm Perikles IV)(COM(2018) 369 final – 2018/0194(CNS))	199

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Parlament, 28.5.2018 nõukogu, 1.6.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 114
Vastutav sektsioon	ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	4.9.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2018
Täiskogu istungjärk nr	537
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	190/2/3