ISSN 1977-0898

Euroopa Liidu

Teataja

C 440

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Teave ja teatised

61. aastakäik
6. detsember 2018


Sisukord

Lehekülg

 

I   Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

 

ARVAMUSED

 

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

 

EMSK täiskogu 537. istungjärk, 19.9.2018–20.9.2018

2018/C 440/01

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Tehisintellekt: tööhõivele avalduva mõju prognoosimine õiglase ülemineku tagamiseks (omaalgatuslik arvamus)

1

2018/C 440/02

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Usaldus, privaatsus ja turvalisus tarbijate ja ettevõtjate jaoks asjade internetis (omaalgatuslik arvamus)

8

2018/C 440/03

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Kestliku arengu eesmärkide hindamiseks paremini sobivad näitajad – kodanikuühiskonna panus (omaalgatuslik arvamus)

14

2018/C 440/04

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa maapiirkondade panus Euroopa kultuuripärandiaastasse 2018, tagades kestlikkuse ning linna- ja maapiirkondade sidususe (omaalgatuslik arvamus)

22

2018/C 440/05

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Subsidiaarsuse ja ülereguleerimise mõju majandusele ja tööhõivele (ettevalmistav arvamus eesistujariigi Austria taotlusel)

28

2018/C 440/06

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Sooline digilõhe (ettevalmistav arvamus Euroopa Parlamendi taotlusel)

37

2018/C 440/07

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Biomajandus – ELi kliima- ja energiaeesmärkide ning ÜRO kestliku arengu eesmärkide saavutamisele kaasaaitamine (ettevalmistav arvamus)

45


 

III   Ettevalmistavad aktid

 

EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEE

 

EMSK täiskogu 537. istungjärk, 19.9.2018–20.9.2018

2018/C 440/08

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Tehisintellekt Euroopa huvides“ (COM(2018) 237 final)

51

2018/C 440/09

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Tervise- ja hooldusvaldkonna digiteerimise võimaldamine digitaalsel ühtsel turul: kodanike võimestamine ja tervema ühiskonna loomine(COM(2018) 233 final)

57

2018/C 440/10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal a) Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ(COM(2018) 184 final – 2018/0089 (COD)) ja teemal b) Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/6/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/29/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL, et ajakohastada ELi tarbijakaitse-eeskirju ja paremini tagada nende täitmine(COM(2018) 185 final – 2018/0090 (COD))

66

2018/C 440/11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Euroopa uus teadusuuringute ja innovatsiooni tegevuskava – Euroopa võimalus suunata oma tulevikku(Euroopa Komisjoni panus 16. mail 2018 Sofias toimuvasse ELi juhtide mitteametlikku innovatsioonikohtumisse) (COM(2018) 306 final)

73

2018/C 440/12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrusi (EL) nr 596/2014 ja (EL) 2017/1129 VKEde kasvuturgude kasutamise edendamise osas(COM(2018) 331 final – 2018/0165 (COD))

79

2018/C 440/13

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta(COM(2018) 336 final – 2018/0168 (COD))

85

2018/C 440/14

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb mootorsõidukite ja nende haagiste ning selliste sõidukite jaoks ette nähtud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike tüübikinnituse nõudeid seoses nende üldise ohutuse ning sõitjate ja vähekaitstud liiklejate kaitsega ning millega muudetakse määrust (EL) 2018/… ja tunnistatakse kehtestuks määrused (EÜ) nr 78/2009, (EÜ) nr 79/2009 ja (EÜ) nr 661/2009(COM(2018) 286 final – 2018/0145 COD)

90

2018/C 440/15

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ELi tüübikinnitust käsitlevate õigusaktide täiendamine seoses Ühendkuningriigi lahkumisega liidust(COM(2018) 397 final – 2018/0220 (COD))

95

2018/C 440/16

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 469/2009 ravimite täiendava kaitse tunnistuse kohta(COM(2018) 317 final – 2018/0161 (COD))

100

2018/C 440/17

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse ja parandatakse määrust (EL) nr 167/2013 põllu- ja metsamajanduslike sõidukite kinnituse ja turujärelevalve kohta(COM(2018) 289 final – 2018/0142 (COD))

104

2018/C 440/18

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemadel Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Tänapäevane eelarve liidu jaoks, mis hoiab, kaitseb ja avardab võimalusi. Uus mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027(COM(2018) 321 final); Ettepanek: nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027(COM(2018) 322 final/2 – 2018/0166 (APP)); Ettepanek: nõukogu otsus Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta(COM(2018) 325 final – 2018/0135 (CNS)); Ettepanek: nõukogu määrus meetodite ja menetluse kohta, millega tehakse kättesaadavaks omavahendid, mis põhinevad äriühingu tulumaksu ühtsel konsolideeritud maksubaasil, Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteemil ja ringlusse võtmata plastpakendijäätmetel, ning rahavajaduste rahuldamise meetmete kohta(COM(2018) 326 final – 2018/0131 (NLE)); Ettepanek: nõukogu määrus, millega kehtestatakse Euroopa Liidu omavahendite süsteemi rakendusmeetmed(COM(2018) 327 final – 2018/0132 (APP)) ja Ettepanek: nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EMÜ, Euratom) nr 1553/89 käibemaksust laekuvate omavahendite kogumise kindla ühtse korra kohta(COM(2018) 328 final – 2018/0133 (NLE))

106

2018/C 440/19

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Regionaalarengu Fondist ja välisrahastamisvahenditest toetatavat Euroopa territoriaalse koostöö eesmärki (Interreg) käsitlevate erisätete kohta(COM(2018) 374 final – 2018/0199 (COD))

116

2018/C 440/20

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb mehhanismi õiguslike ja haldustakistuste kõrvaldamiseks piiriüleses kontekstis(COM(2018) 373 final – 2018/0198 (COD))

124

2018/C 440/21

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kodanikualgatuse kohta(COM(2018)131 final – 2018/0064 (COD))

128

2018/C 440/22

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu soovitus, milles käsitletakse töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate juurdepääsu sotsiaalkaitsele[COM(2018) 132 final]

135

2018/C 440/23

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule Ühise viisapoliitika kohandamine uute väljakutsetega toimetulekuks(COM(2018) 251 final) ja teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri (viisaeeskiri)(COM(2018) 252 final – 2018/0061 (COD))

142

2018/C 440/24

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2004/37/EÜ töötajate kaitse kohta tööl kantserogeenide ja mutageenidega kokkupuutest tulenevate ohtude eest(COM(2018) 171 final – 2018/0081 (COD))

145

2018/C 440/25

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teemal Nõukogu soovitus vaktsiinennetatavate haiguste tõrje koostöö tõhustamise kohta(COM(2018) 244 final – SWD(2018) 149 final)

150

2018/C 440/26

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 767/2008, määrust (EÜ) nr 810/2009, määrust (EL) 2017/2226, määrust (EL) 2016/399, määrust (EL) 2018/… [koostalitlusvõimet käsitlev määrus] ja otsust 2004/512/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 2008/633/JSK(COM(2018) 302 final)

154

2018/C 440/27

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus toidutarneahela ELi tasandi riskihindamise läbipaistvuse ja kestlikkuse kohta ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 178/2002 (üldiste toidualaste õigusnormide kohta), direktiivi 2001/18/EÜ (geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta), määrust (EÜ) nr 1829/2003 (geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta), määrust (EÜ) nr 1831/2003 (söödalisandite kohta), määrust (EÜ) nr 2065/2003 (suitsutuspreparaatide kohta), määrust (EÜ) nr 1935/2004 (toiduga kokkupuutuvate materjalide kohta), määrust (EÜ) nr 1331/2008 (toidu lisaainete, toiduensüümide ning toidu lõhna- ja maitseainete lubade andmise ühtse menetluse kohta), määrust (EÜ) nr 1107/2009 (taimekaitsevahendite kohta) ja määrust (EL) 2015/2283 (uuendtoidu kohta)(COM(2018) 179 final – 2018/0088 (COD))

158

2018/C 440/28

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse toiduainete tarneahelas ettevõtjatevahelistes suhetes esinevaid ebaausaid kaubandustavasid(COM(2018) 173 final)

165

2018/C 440/29

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse läänepiirkonna vete ja sellega piirnevate vete kalavarude majandamise ja nende liikide püügi mitmeaastane kava ning millega muudetakse määrust (EL) 2016/1139 (millega kehtestatakse Läänemere mitmeaastane kava) ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007 ja (EÜ) nr 1300/2008(COM(2018) 149 final – 2018/0074 (COD))

171

2018/C 440/30

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse Vahemere mõõkkala varude taastamise kava ning millega muudetakse määruseid (EÜ) nr 1967/2006 ja (EL) 2017/2107(COM(2018) 229 final – 2018/0109 (COD))

174

2018/C 440/31

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus – õigluse ja läbipaistvuse edendamine veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajate jaoks(COM(2018) 238 final – 2018/0112 (COD))

177

2018/C 440/32

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Euroopa lähenemisviis veebis leviva väärinfoga võitlemiseks(COM(2018) 236 final)

183

2018/C 440/33

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa ühendamise rahastu ja tunnistatakse kehtetuks määrused (EL) nr 1316/2013 ja (EL) nr 283/2014(COM(2018) 438 final – 2018/0228 (COD))

191

2018/C 440/34

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse vahetus-, abi- ja koolitusprogramm euro kaitsmiseks võltsimise eest perioodil 2021–2027 (programm Perikles IV)(COM(2018) 369 final – 2018/0194(CNS))

199


ET

 


I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

ARVAMUSED

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

EMSK täiskogu 537. istungjärk, 19.9.2018–20.9.2018

6.12.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 440/1


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Tehisintellekt: tööhõivele avalduva mõju prognoosimine õiglase ülemineku tagamiseks“

(omaalgatuslik arvamus)

(2018/C 440/01)

Raportöör:

Franca SALIS-MADINIER

Täiskogu otsus

15.2.2018

Õiguslik alus

kodukorra artikli 29 lõige 2

Vastutav sektsioon

ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

4.9.2018

Vastuvõtmine täiskogus

19.9.2018

Täiskogu istungjärk nr

537

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

183/1/2

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Tehisintellekt ja robootika laiendavad ja võimendavad majanduse digiteerimise mõju tööturgudele (1). Tehnika areng on alati tööd ja tööhõivet mõjutanud, tuues kaasa vajaduse uute sotsiaalsete ja ühiskondlike raamistike järele. Komitee on veendunud, et tehnoloogiline areng võib anda panuse majanduslikku ja sotsiaalsesse arengusse. Komitee leiab aga ka, et ekslik oleks eirata selle üldist mõju ühiskonnale. Töömaailmas laiendab ja võimendab tehisintellekt töökohtade automatiseerimise ulatust (2). Seetõttu soovib komitee aidata valmistuda tehisintellekti ja robootika levikuga kaasnevateks ühiskondlikeks muutusteks, tõhustades ja uuendades Euroopa sotsiaalset mudelit.

1.2.

Komitee soovib rõhutada tehisintellekti ja selle rakenduste potentsiaali eeskätt tervishoiu, transpordi ohutuse ja energia sektoris, samuti kliimamuutustevastase võitluse ja küberjulgeolekuga seotud ohtude ennetamise vallas. Euroopa Liidul, valitsustel ja kodanikuühiskonna organisatsioonidel on võtmeroll tehisintellekti võimalike eeliste täielikul ärakasutamisel iseäranis puuetega ja piiratud liikumisvõimega, eakate ning krooniliste haigustega inimeste heaks.

1.3.

Ent ELil ei ole piisavalt andmeid digitaalmajanduse ja sellest tulenevate sotsiaalsete muutuste kohta. Komitee soovitab edendada statistilisi vahendeid ja teadusuuringuid eeskätt tehisintellekti, tööstus- ja teenindusrobotite kasutamise, asjade interneti ning ka uute majandusmudelite (platvormimajandus, uued tööhõive- ja töövormid) valdkonnas.

1.4.

Komitee nõuab, et Euroopa Komisjon edendaks ja toetaks tehisintellekti ja robootika ning laiemalt majanduse digiteerimise valdkondliku mõju uurimist Euroopa valdkondliku sotsiaaldialoogi komiteedes.

1.5.

On teada, et tehisintellekt ja robootika muudavad töökohti ja paigutavad neid ümber, kaotavad neid, aga loovad ka uusi. Igal juhul peab EL tagama kõikidele töötajatele – nii palgatöötajatele, füüsilisest isikust ettevõtjatele ja näilistele füüsilisest isikust ettevõtjatele – juurdepääsu sotsiaalkaitsele kooskõlas Euroopa sotsiaalõiguste sambaga.

1.6.

Komisjon on teinud ettepaneku tugevdada Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi, et sellest saaks muu hulgas toetada töötajaid, kes on kaotanud töökoha, ja füüsilisest isikust ettevõtjaid, kes on pidanud oma tegevuse lõpetama majanduse digiteerumise tõttu (3). Komitee näeb seda sammuna tõelise Euroopa üleminekufondi loomise suunas, mis aitab hallata digiüleminekut sotsiaalselt vastutustundlikul viisil.

1.7.

Komitee soovitab kohaldada ning tõhustada Euroopa Liidu institutsioonide ja sotsiaalpartnerite juba vastu võetud dokumentides sätestatud põhimõtteid, lubadusi ja kohustusi töötajate teavitamise ja nõustamise kohta, (4) eeskätt selliste uute tehnoloogiate nagu tehisintellekt ja robootika kasutuselevõtul. Komitee kutsub üles looma kaasava Euroopa programmi tehisintellekti kohta, mis tugineks nendele dokumentidele ja Euroopa sotsiaalõiguste sambale ja hõlmaks kõiki sidusrühmi.

1.8.

Komitee soovitab, et komisjoni ettevalmistatavates tehisintellekti käsitlevates eetikasuunistes sõnastataks selgelt töötajate ja arukate masinate koostoime, et inimestest ei saaks kunagi masinate käsutäitjaid. Tehisintellekti kaasavuse tagamiseks tuleks neis suunistes sõnastada tootmisprotsesside osaluse, vastutuse ja omaluse põhimõtted, et – nagu rõhutatakse ILO põhikirjas – töö pakuks selle tegijale rahuldust seetõttu, et ta saab maksimaalselt kasutada oma teadmisi ja oskusi ning anda suurima võimaliku panuse ühisesse heaollu.

1.9.

Komitee soovitab lisaks, et need suunised hõlmaksid läbipaistvuse põhimõtteid tehisintellekti süsteemide kasutamisel töötajate värbamiseks, hindamiseks ja kontrolliks, samuti töötervishoiu ja -ohutuse ning töötingimuste parandamisega seonduvaid põhimõtteid. Lisaks tuleb suunistega tagada õiguste ja vabaduste kaitse, mis puudutab töötajate andmete käsitlemist kooskõlas mittediskrimineerimise põhimõtetega.

1.10.

Tehisintellekti käsitlevate eetikasuuniste rakendamist tuleb jälgida. Selle kontrolli- või järelevalveülesande (muu hulgas ettevõtetes) võiks usaldada tehisintellekti süsteemide eetika Euroopa vaatlusrühmale.

1.11.

Komitee soovitab harida insenere ja arukate masinate arendajaid eetikaküsimustes, et vältida digitaalse teilorismi uute vormide tekkimist, mille puhul piirduks inimese roll masinate käskude täitmisega. Tuleb edendada heade tavade ja kogemuste vahetamist selles valdkonnas.

1.12.

Komitee kutsub üles täpsustama õigusliku vastutuse põhimõtet. Inimese ja masina suhtluses tuleb ambitsioonikamalt tegeleda tervishoiu ja ohutuse valdkonnas esilekerkivate riskidega tootevastutuse direktiivi raames (5).

1.13.

Võttes arvesse ühiskondliku polariseerumise ohtu digiüleminekul, kutsub komitee ELi institutsioone üles algatama arutelu riigieelarvete ja sotsiaalkaitsesüsteemide rahastamise üle majanduskontekstis, kus sageneb robotite kasutamine, (6) samas kui tööjõumaks jääb Euroopa peamiseks maksutulu allikaks. Võrdsuse põhimõtte kohaldamise eesmärgil peaks see arutelu hõlmama digiteerimise eeliste ümberjaotamise küsimust.

2.   Sissejuhatus

2.1.

Tehisintellekt on alates selle käsituse tekkimisest 1956. aastal ja kogu 20. sajandi teisel poolel ebaühtlaselt arenenud. See on tekitanud vaheldumisi nii suuri lootusi kui ka pettumusi. Juba mõned aastad on seda aga uuesti saatnud märkimisväärne edu tänu inimajaloos ennenägematu koguse suurandmete (big data) kogumisele, organiseerimisele ja säilitamisele ning arvutite arvutusvõimsuse ja algoritmide suutlikkuse järsule suurenemisele.

2.2.

Komitee koostas 2017. aastal tehisintellekti kohta arvamuse, (7) milles käsitletakse paljusid küsimusi. Nagu kõnealuses arvamuses rõhutatakse, ei ole olemas tehisintellekti täpset määratlust. Käesolevas arvamuses käsitleme tehisintellekti valdkonnana, mille eesmärk on luua digitehnoloogiat kasutades süsteeme, mis on võimelised autonoomselt taastootma inimeste kognitiivseid funktsioone, sealhulgas eeskätt andmete tajumist, teatavat mõistmise ja kohandamise võimet (masinapõhine probleemide lahendamine, arutlemine ja õpe).

2.3.

Tehisintellekti süsteemid suudavad praegu lahendada isegi keerukaid probleeme, mis jäävad mõnikord inimmõistuse piiridest välja. Rakendusviisid võivad olla lugematud nii panganduse, kindlustuse, transpordi, tervishoiu, hariduse, energia, turunduse ja kaitse sektorites kui ka sellistes valdkondades nagu tööstus, ehitus, põllumajandus, käsitööndus jne (8). Loodetakse, et tehisintellekt tõhustab kaupade ja teenuste tootmisprotsesse, suurendab ettevõtete kasumlikkust ja edendab majanduskasvu.

2.4.

See tehisintellekti hiljutine areng on tekitanud ka arvukalt küsimusi selle võimaliku rolli kohta ühiskonnas ning selle autonoomiataseme ja inimese ja tehisintellekti koostoime kohta. Nagu rõhutatakse komitee 2017. aastal vastu võetud arvamuses tehisintellekti kohta, (9) on need küsimused seotud eeskätt eetika, turvalisuse, läbipaistvuse, eraelu puutumatuse, töönormide, hariduse, juurdepääsu, õigusaktide ja eeskirjade, valitsemise ja demokraatiaga.

2.5.

Arutelus tehisintellekti üle tuleb käsitleda erinevaid lähenemisviise, et juhtida arutelu kaugemale üksnes majandusvaldkonnast, millesse see mõnikord takerdub. Selline mitut valdkonda hõlmav raamistik oleks kasulik, et hinnata tehisintellekti mõju töökeskkonnale, kuna see on üks peamisi inimese ja masina koostoime valdkondi. Tehnika on alati tööd mõjutanud. Tehisintellekti mõju tööhõivele ja tööle nõuab seetõttu poliitilisel tasandil eritähelepanu, kuna institutsioonide ülesanne on muuta majandusliku ülemineku protsessid sotsiaalselt jätkusuutlikuks (10).

2.6.

Käesoleva omaalgatusliku arvamuse eesmärk on tuua esile tehisintellekti mõju tööle, muu hulgas selle olemusele, töötingimustele ja -korraldusele. Nagu komitee on juba rõhutanud, (11) on vaja paremat statistikat ja uurimistööd, et oleks võimalik koostada täpseid prognoose tööturu arengu kohta, aga ka selgeid näitajaid teatavate suundumuste kohta, mis on seotud eeskätt töö kvaliteedi, töökohtade ja sissetulekute polariseerumise ning töötingimustega digiüleminekul. ELil ei ole piisavalt andmeid nn koostöömajanduse, nõudetööplatvormide, veebipõhise allhanke uute mudelite ega ka tööstus- ja inimestele teenuseid osutavate robotite kasutamise, asjade interneti ja tehisintellekti süsteemide kasutamise ja leviku kohta.

3.   Tehisintellekt ja tööhõive mahu muutumine

3.1.

Küsimus, kuidas mõjutab tehisintellekti ja robootika kasutuselevõtt tootmisprotsessides tööhõive mahtu, on äärmiselt vastuoluline. Sellele on üritatud vastata arvukates uuringutes, jõudmata seejuures teaduslikule konsensusele. Uuringutulemuste mitmekesisus (mille kohaselt oleks ohus 9–54 % töökohtadest) (12) väljendab metoodika valiku keerukust ja selle otsustavat mõju uuringutulemustele.

3.2.

Prognoos on ebakindel, kuna lisaks automatiseerimise tehnilisele potentsiaalile mõjutavad seda ka muud aspektid: poliitiline, regulatiivne, majanduslik ja demograafiline areng, samuti sotsiaalne vastuvõetavus. Tehnoloogia kasutamise ja leviku tagamiseks ei piisa sellest, et see on tipptasemel.

3.3.

Lisaks on endiselt võimatu ennustada automatiseeritavate töökohtade netohulka igas sektoris, võtmata arvesse ametite muutumist ja uute töökohtade loomise kiirust. Tehisintellekti süsteemide areng nõuab uusi töökohti inseneriteaduse, informaatika ja telekommunikatsiooni valdkonnas (insenerid, tehnikud ja operaatorid) ja suurandmete (big data) alal: andmehaldusspetsialistid, andmeanalüütikud, andmekaevespetsialistid jne.

3.4.

Ametiasutuste ülesanne on tagada, et see digiüleminek, mis võib mõjutada nii töökohtade hulka kui ka kvaliteeti, oleks sotsiaalselt jätkusuutlik (13). Üheks ohuks, millele eksperdid on juhtinud tähelepanu, on töökohtade polariseerumise oht – seejuures jäävad ühele poole nö superstaarid ehk need, kellel on digitaalmajanduse jaoks kasulikud oskused, ja teisele poole luuserid ehk need, kelle oskused, kogemused ja oskusteave selle üleminekuga järk-järgult aeguvad. Oma hiljutises teatises (14) tegi Euroopa Komisjon selle probleemi lahendamiseks ettepaneku, milles tugineti peamiselt hariduse, koolituse, aga ka kirjutamise, lugemise ja arvutamise põhioskuste ning digioskuste parandamisele. Seda lahendust peaksid toetama majandus- ja sotsiaalvaldkonna sidusrühmad iseäranis riikliku, Euroopa, kutsealadevahelise ja valdkondadevahelise sotsiaaldialoogi raames (15).

3.5.

Komitee leiab aga, et neist jõupingutustest ei piisa kõikide probleemide lahendamiseks ega eeskätt töökohtade muutumisega kaasneva ebakindluse leevendamiseks. Tuleks arendada kolme täiendavat teemat: nn kaasav tehisintellekt, muutuste ennetamine ja viimaks – kui sotsiaalkavad osutuvad vältimatuks – sotsiaalselt vastutustundlik ja reguleeritud ümberkorraldamine.

4.   Kaasav ja arukas tehisintellekt ja robootika

4.1.

Komitee toetab põhimõtet rakendada kaasava tehisintellekti ja robotiseerimise programmi. See tähendab, et uutel tehnoloogiavõimalustel põhinevate protsesside kasutuselevõtul ettevõtetes oleks kasulik kaasata töötajaid nende protsesside toimimise üksikasjadesse. Nagu märgib WRR, (16) võib uute tehnoloogiavõimaluste kaasav ja arukas kasutuselevõtt, mille raames jäävad töötajad protsessi keskmesse ja osalevad selle parandamises, aidata kaasa tootmisprotsesside täiustamisele (17).

4.2.

Võttes arvesse algoritmide mõju värbamis-, töö- ja ametialase hindamise tingimustele, toetab komitee algoritmide läbipaistvuse põhimõtet, mis ei seisne mitte koodide avaldamises, vaid selles, et tagatakse otsuste aluseks olevate parameetrite ja kriteeriumite arusaadavus. Inimesel peab alati olema võimalik sekkuda.

4.3.

Töötajakeskne tehisintellekt võtab arvesse uute tehnoloogiliste protsesside raames töötavate inimeste seisukohti, määratleb selgelt töötajate vastutusele jäävad ülesanded ja kohustused ning tagab töö omaksvõtmise võimalused töötajate jaoks, et neist ei saaks üksnes käsutäitjaid.

4.4.

Tuleb täpsustada õigusliku vastutuse põhimõtet. Tööstus- ja teenindusrobotid teevad inimestega üha suuremal määral koostööd. Tehisintellekt võimaldab robotitele suuremat tegutsemisvabadust ning seetõttu võib juhtuda õnnetusi (18). Sellepärast tuleb selgelt määratleda autonoomsete süsteemidega seotud vastutus õnnetuste korral ning peab olema võimalik katta töötajatele osaks saavad tervise ja ohutusega seotud riskid. Euroopa Komisjon hakkab uurima tekkivaid ohte tootevastutuse direktiivi raames (19). Tööohutuse osas on vajalik kaugemaleulatuv lähenemisviis.

4.5.

Töömaailmas kohaldatav õigluse põhimõte seisneb selles, et töötajaid ei jäeta oma tööst ilma. Mõned eksperdid rõhutavad ohtu, et tehisintellekt aitab teatud mõttes kaasa töötajate oskuste kadumisele. Seepärast tuleb tagada, et – nagu rõhutatakse ILO põhikirjas – töö pakuks selle tegijale rahuldust seetõttu, et ta saab maksimaalselt kasutada oma teadmisi ja oskusi ning anda suurima võimaliku panuse ühisesse heaollu. Juhtimise seisukohast on see ka viis, kuidas säilitada töömotivatsioon.

5.   Muutuste ennetamine

5.1.

Viimastel aastatel on arvukates uuringutes märgitud Euroopa ja vahel ka riigi tasandi sotsiaaldialoogi nõrgenemist, vaatamata komisjoni ja Euroopa Ülemkogu soovile seda taashoogustada. Sotsiaaldialoog on sellele vaatamata üks kõige sobivamaid vahendeid, millega lahendada digiteerimisega seotud sotsiaalseid probleeme. Seetõttu nõuab komitee tungivalt, et see dialoog oleks ettevõtetes ja kõikidel asjaomastel tasanditel pidev tava, et valmistuda nendeks muudatusteks sotsiaalselt vastuvõetaval viisil. Komitee tuletab meelde, et sotsiaaldialoog on üks parimaid võimalusi tagada sotsiaalne rahu ja ebavõrdsuse vähenemine. Lisaks taashoogustamist innustavatele poliitilistele üleskutsetele vastutavad ELi institutsioonid suuresti sotsiaaldialoogile hoo ja sisu andmise eest.

5.2.

Eeskätt nende tehnoloogiavõimaluste kasutuselevõtmisel peab see dialoog andma teavet tootmisprotsesside muutumise perspektiivide kohta ettevõtete ja valdkondade tasandil ning võimaldama hinnata kvalifikatsioonide ja koolitusega seotud uusi vajadusi, aga ka viia enne tehisintellekti kasutuselevõtmist läbi arutelu selle üle, kuidas parandada korralduslikke ja tootmisprotsesse, edendada töötajate oskusi ning optimeerida tänu tehisintellektilevabastatavaid ressursse, et töötada välja uusi tooteid ja teenuseid või parandada klientidele pakutavate teenuste kvaliteeti.

5.3.

Sotsiaalselt vastutustundlik ümberkorraldamine

5.4.

Kui leitakse, et sotsiaalkavad/on vältimatud, on küsimus ümberkorralduste sotsiaalses haldamises. Nagu rõhutasid Euroopa sotsiaalpartnerid oma suunistes muutuste ja nende sotsiaalsete tagajärgede haldamise kohta, (20) tuuakse mitmes juhtuuringus esile, et oluline on uurida kõiki võimalikke alternatiive koondamisele, näiteks koolitus, ümberõpe, ettevõtete loomise toetamine.

5.5.

Ümberkorralduste korral peab olema võimalik töötajaid teavitada ja nõustada kooskõlas asjaomaste Euroopa direktiividega, (21) et tõhustada ohtude ennetamist, lihtsustada töötajate osalemist ettevõttesiseses koolituses, muuta töökorraldus paindlikumaks, säilitades seejuures kindla töösuhte, ning edendada töötajate kaasamist ettevõtte käitamisse ja tulevikuplaanidesse.

5.6.

Nagu Euroopa Komisjon õigustatult rõhutab, peab EL tagama sotsiaalkaitse kõikidele kodanikele, sealhulgas palgatöötajatele, füüsilisest isikust ettevõtjatele või näilisest füüsilisest isikust ettevõtjatele „olenemata nende töösuhte laadist ja kestusest“ kooskõlas Euroopa sotsiaalõiguste sambaga (22).

6.   Tehisintellekt ja töötingimuste muutumine

6.1.

25. aprillil 2018 pakkus Euroopa Komisjon välja Euroopa lähenemisviisi, mille abil edendada tehisintellekti arendamisse investeerimise poliitikat ning kehtestada eetikasuunised. Komisjon rõhutab, et tehisintellekti tehnoloogiad võivad meie ühiskonda muuta eeskätt transpordi, tervishoiu ja töötleva tööstuse valdkonnas.

6.2.

See muutmispotentsiaal väljendub tootmisprotsessides ning mõjutab ka töö sisu. See mõju võib osutuda positiivseks, eelkõige seoses sellega, kuidas tehisintellekt võib neid protsesse ja töö kvaliteeti parandada. Sama positiivne mõju võib avalduda ka paindlikule töökorraldusele, mille puhul on olulisim otsustusõiguse jagamine, aga ka meeskondade autonoomia, mitmekülgsus, horisontaalne korraldus, uuenduslikud ja osalemist soodustavad tavad (23).

6.3.

Nagu komitee (24) ja ka komisjon ise rõhutavad, võib tehisintellekt aidata töötajaid korduvate, vaevaliste ja isegi ohtlike ülesannete puhul ning tehisintellekti teatud rakendusviisid võivad parandada töötajate heaolu ning hõlbustada igapäevaelu.

6.4.

Selle visiooniga kaasnevad aga uued küsimused eeskätt tehisintellekti ja töötaja koostoime ning töö sisu muutumise kohta. Mil määral on arukad masinad tehastes, ettevõtetes ja kontorites autonoomsed ja kuidas nad täiendavad inimeste tööd? Komitee toonitab, et uues töömaailmas on keskne koht inimese ja masina suhte määratlemisel. Aluseks on lähenemisviis, mille keskmes on inimese kontroll masina üle (25).

6.5.

Ennekõike ei ole eetiliselt vastuvõetav, et tehisintellekt seab inimesele piiranguid või et inimest peetakse käsutäitjaks masina suhtes, kes esitab talle täitmist vajavad ülesanded, nende täitmise viisid ja tähtajad, mille jooksul need tuleb täita. Sellegipoolest näib, et aeg-ajalt see eetiline piir ületatakse (26). Seepärast tuleb tehisintellekti eetikasuunistes see piir selgelt määratleda.

6.6.

ELi prioriteet peaks olema vältida arukate masinate arendajate põhjustatud digitaalse teilorismi uute vormide tekkimist. Seetõttu, nagu kinnitas hiljuti komitee, peavad Euroopa teadlased, insenerid, tootearendajad ja ettevõtjad, kes panustavad tehisintellekti süsteemide arendamisse ja turustamisse, tegutsema eetilise ja sotsiaalse vastutuse kriteeriumite kohaselt. Seda kohustust silmas pidades võib heaks lahenduseks olla eetika ja humanitaarteaduste lisamine inseneriõppe õppekavadesse (27).

6.7.

Teine küsimus on seotud järelevalve ja juhtimiskontrolliga. Kõik on nõus, et tootmisprotsesside ja seetõttu ka tehtud töö mõistlik järelevalve on vajalik. Praegu võimaldavad uued tehnoloogiavahendid rakendada arukaid süsteeme töötajate täielikuks kontrollimiseks reaalajas, millega kaasneb ebaproportsionaalse järelevalve ja kontrolli oht.

6.8.

Töö tegemise ja tulemuslikkusnäitajate kontrolli mõistlikkus ja proportsionaalsus ning juhi ja töötaja vahelise usaldusliku suhte küsimus on teemad, mida tuleks samuti käsitleda riikliku, Euroopa, kutsealadevahelise ja valdkondadevahelise sotsiaaldialoogi raames.

6.9.

Küsimus algoritmide ja treeningandmete kallutatusest ja võimalikust kahjulikust diskrimineerivast mõjust on jätkuvalt vastuoluline. Mõne arvates võivad algoritmid ja muu prognoosiv värbamistarkvara vähendada diskrimineerimist värbamisel ning soodustada arukamat värbamist. Teiste jaoks kaasneb värbamistarkvaraga alati oht, et peegeldatakse, ehkki tahtmatult, nende värbamisrobotite programmeerijate erapoolikuid seisukohti. Teatud ekspertide sõnul ei saa algoritmimudelid kunagi olema muud kui matemaatikal põhinevad arvamused (28). Seetõttu tuleb samal ajal veenduda, et inimese sekkumine on võimalik (seoses eespool kirjeldatud läbipaistvuse põhimõttega: õigus teada otsuse langetamise kriteeriume), ning tagada, et andmete kogumine ja töötlemine on kooskõlas proportsionaalsuse ja eesmärgipärasuse põhimõtetega. Igal juhul ei tohi neid andmeid kasutada muudel eesmärkidel kui need, mille jaoks neid koguti (29).

6.10.

Andmekaitse üldmäärusega liikmesriikidele antud võimalus näha õigusaktide või kollektiivlepingutega ette täpsemad eeskirjad, et tagada õiguste ja vabaduste kaitse seoses töötajate isikuandmete töötlemisega töösuhete kontekstis, on tõeline võimendav tegur, mida liikmesriigid ja sotsiaalpartnerid peavad ära kasutama (30).

6.11.

Siinkohal tuleb märkida, et ohud ei mõjuta üksnes palgatöötajaid. Veebipõhise allhanke, platvormitöö ning erinevate rahvatöö vormide arenguga kaasnevad samuti uued automaatsed tulemuste ja osaluse haldamise süsteemid, mis mõnikord näivad ületavat eetilisi piire (nt platvorm lülitab sisse töötaja veebikaamera, eemalt ekraanitõmmise tegemine jne).

6.12.

Sageli on nende platvormide algoritmid, millega määratletakse muu hulgas füüsilisest isikust töötaja töötasu, tema digitaalne maine ning võimalused tööülesannetele juurde pääseda, läbipaistmatud. Nende toimimisviise ei selgitata töötajatele ning neil ei ole juurdepääsu neile kohaldatavatele toimimiskriteeriumidele.

7.   Valmistumine õiglaseks üleminekuks

7.1.

Keskpikas perspektiivis tuleks arvukate ekspertide poolt rõhutatud sotsiaalse polariseerumise ohu tõttu põhjalikult arutada meie sotsiaalmudelite tulevikku, sealhulgas nende rahastamist. Komitee kutsub komisjoni üles algatama arutelu maksustamise ning riigieelarvete ja kollektiivsete sotsiaalkaitsesüsteemide rahastamise üle majanduskontekstis, mille raames kasvab kiiresti robotite kasutamine, (31) samas kui tööjõumaks jääb Euroopa peamiseks maksutulu allikaks. See arutelu peaks hõlmama digiteerimise dividendide ümberjaotamise küsimust.

7.2.

Komisjon teeb ettepaneku tugevdada Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi muu hulgas selleks, et fondist saaks toetada töötajaid, kes on kaotanud töökoha, ja füüsilisest isikust ettevõtjaid, kes on pidanud oma tegevuse lõpetama majanduse digiteerumise ja automatiseerumise tõttu (32). Komitee näeb seda sammuna tõelise Euroopa üleminekufondi loomise suunas, mis aitab sotsiaalselt vastutustundlikult ennetada ja juhtida digiüleminekut ja sellega kaasnevaid ümberkorraldusi.

7.3.

Riiklike arutelude keskmes on üha sagedamini tehisintellekti sotsiaalsed ja – laiemalt– ühiskondlikud aspektid. Hiljutistes aruteludes Ühendkuningriigi parlamendis (33) ja Prantsusmaa Senatis toodi esile vajadus edendada tehisintellekti eetilist käsitlusviisi, mis põhineks teatud hulgal põhimõtetel, näiteks algoritmisüsteemide usaldusväärsus, läbipaistvus ja mõistetavus, tehisintellekti rakendusviisidega seotud eetika ja vastutustunne, teadlaste, ekspertide ja spetsialistide teadlikkuse suurendamine nende uuringutulemuste võimaliku väärkasutamise osas. Prantsusmaal koostati Villani aruanne, millega sooviti tehisintellekti mõtestada (34). Paljud Yale’i, Stanfordi, Cambridge’i ja Oxfordi ülikoolide eksperdid hoiatavad tehisintellektiga seotud n-ö kõrvaldamata puudujääkide eest ning toovad esile äärmise vajaduse neid prognoosida, ennetada ja leevendada (35). Samuti on Québeci teadusfond (Fonds de recherche du Québec) koos Montréali ülikooliga mitu kuud uurinud tehisintellekti ja digiteerimise ühiskondliku mõju üleilmse vaatluskeskuse loomist (36).

7.4.

Kõik need algatused näitavad, et tehisintellekti käsitlev arutelu peab väljuma majanduslikest ja tehnilistest raamidest ning laiendada tuleb avalikku arutelu selle üle, millist rolli soovib ühiskond tehisintellektile, muu hulgas töömaailmas. Sellised kaalutlused võimaldavad vältida n-ö ekslikku kahestumist, milles ühel pool on naiivne ja optimistlik visioon tehisintellektist ja selle mõjust ning teisel pool katastroofinägemus (37). Nende arutelude käivitamine riigi tasandil on esimene kasulik etapp, ent ELil on samuti oma roll, eeskätt eetikasuuniste väljatöötamisel, millega komisjon on juba alustanud.

7.5.

Nende suuniste elluviimine tuleb usaldada tehisintellekti süsteemide eetika vaatlusrühmale. Tehisintellekti ja selle rakendusi tuleb kasutada kodanike ja töötajate heaolu ja tegutsemisvabaduse suurendamiseks põhiõigusi arvestades ning lisaks tuleb vältida seda, et nendega soodustatakse otseselt või kaudselt kõrvalejäetust ning teadmiste, oskuste ja autonoomia kaotamist. Konkreetsemalt tuleb järgida põhimõtet, mille kohaselt peab kontroll olema inimese käes igas olukorras, sealhulgas töö kontekstis.

7.6.

Seda põhimõtet tuleb kohaldada ka muudes tegevusvaldkondades, näiteks tervishoiutöötajate puhul, kes pakuvad inimestele elu, tervise, ohutuse ja elukvaliteediga tihedalt seotud teenuseid. Vaid rangete eetikareeglite kaudu on võimalik tagada, et mitte üksnes töötajad, vaid ka tarbijad, patsiendid, kliendid ja muud teenuseosutajad saavad tehisintellekti uutest rakendusviisidest täiel määral kasu.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER


(1)  Acemoglu, D., Restrepo, P. (2018), „Artificial Intelligence, Automation and Work“, NBER Working Paper 24196, jaanuar 2018. Vt ka: Conseil d’orientation pour l’emploi (tööhõivesuuniste nõukogu) (2017), „Automatisation, numérisation et emploi“. (köide 1) (www.coe.gouv.fr).

(2)  Acemoglu, D., op.cit.; Conseil d’orientation pour l’emploi (2017), op. cit.

(3)  COM(2018) 380 final.

(4)  Direktiiv 2002/14/EÜ; Euroopa Tööandjate Keskliidu (UNICE), Euroopa Ametiühingute Keskliidu (ETUC) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) 1985. aasta vastastikuse mõistmise memorandum sotsiaaldialoogi ja uute tehnoloogiavõimaluse kohta; sotsiaalpartnerite 1991. aasta ühisarvamus uute tehnoloogiavõimaluste, töökorralduse ja tööturu kohanemisvõime kohta; 2003. aasta suunised muutuste ja nende ühiskondlike tagajärgedega toimetuleku kohta.

(5)  COM(2018) 246 final.

(6)  https://ifr.org/ifr-press-releases/news/robots-double-worldwide-by-2020.

(7)  ELT C 288, 31.8.2017, lk 1.

(8)  Vt näiteks https://www.techemergence.com.

(9)  ELT C 288, 31.8.2017, lk 1.

(10)  Eurofound (2018), „Automation, digitalisation and platforms: Implications for work and employment“, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg.

(11)  ELT C 13, 15.1.2016, lk 161.

(12)  Frey ja Osborne, 2013; Bowles, 2014; Arntz, Gregory ja Zierahn, 2016; Le Ru, 2016; McKinsey, 2016; OECD, 2017; vt ka ettevalmistav arvamus CCMI/136, (ELT C 13, 15.1.2016, lk 161).

(13)  http://www.oecd.org/fr/emploi/avenir-du-travail/.

(14)  COM(2018) 237 final.

(15)  ELT C 367, 10.10.2018, lk 15.

(16)  Madalmaade valitsuspoliitika teadusnõukogu.

(17)  https://english.wrr.nl/latest/news/2015/12/08/wrr-calls-for-inclusive-robot-agenda.

(18)  Vt Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri töid tekkivate riskide kohta (https://osha.europa.eu/fr/emerging-risks). Agentuuri sõnul tuleks praegused tehnilised lähenemisviisid ning standardid, mille eesmärk on kaitsta töötajaid koostöövõimeliste robotitega koos töötamisel tekkivate ohtude eest, nende arengusuundumuste valguses läbi vaadata.

(19)  COM(2018) 246 final.

(20)  Euroopa Tööandjate Keskliidu (UNICE), Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP), Euroopa Ametiühingute Keskliidu (CES) ja Euroopa Käsitööettevõtjate ning Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtjate Keskliidu (UEAPME) ühistekst, 16.10.2003.

(21)  Direktiiv 2002/14/EÜ, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses.

(22)  ELT C 303, 19.8.2016, lk 54; ELT C 173, 31.5.2017, lk 15; ;ELT C 129, 11.4.2018, lk 7; ELT C 434, 15.12.2017, lk 30.

(23)  ELT C 434, 15.12.2017, lk 30.

(24)  ELT C 367, 10.10.2018, lk 15.

(25)  ELT C 288, 31.12.2017,lk 1; ELT C 367, 10.10.2018, lk 15.

(26)  Paljud Euroopa meediakanalid on kirjeldanud töötingimusi teatud logistikakeskustes, kus töötajad alluvad täielikult algoritmidele, mis ütlevad neile, milliseid ülesandeid ettenähtud aja jooksul täita, ning kus nende tulemusi mõõdetakse reaalajas.

(27)  ELT C 367, 10.10.2018, lk 15.

(28)  Cathy O’Neil, Harvardi ülikooli doktor ja andmeteadlane, „Models are opinions embedded in mathematics“ (https://www.theguardian.com/books/2016/oct/27/cathy-oneil-weapons-of-math-destruction-algorithms-big-data).

(29)  Vt näiteks Prantsusmaa CNILi töid („Comment permettre à l’homme de garder la main? Les enjeux éthiques des algorithmes et de l’intelligence artificielle“,

https://www.cnil.fr/sites/default/files/atoms/files/cnil_rapport_garder_la_main_web.pdf).

(30)  Määrus (EL) nr 2016/679 (artikkel 88).

(31)  https://ifr.org/ifr-press-releases/news/robots-double-worldwide-by-2020.

(32)  COM(2018) 380 final.

(33)  https://www.parliament.uk/ai-committee.

(34)  http://www.enseignementsup-recherche.gouv.fr/cid128577/rapport-de-cedric-villani-donner-un-sens-a-l-intelligence-artificielle-ia.html.

(35)  https://www.eff.org/files/2018/02/20/malicious_ai_report_final.pdf.

(36)  http://nouvelles.umontreal.ca/article/2018/03/29/le-quebec-jette-les-bases-d-un-observatoire-mondial-sur-les-impacts-societaux-de-l-ia/.

(37)  Acemoglu, D., op.cit. Vt ka Eurofound 2018, „Automation, digitalisation and platforms: Implications for work and employment“, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg, lk 23: „The risks comprise unwarranted optimism, undue pessimism and mistargeted insights“ (Ohtude hulka kuuluvad põhjendamatu optimism, alusetu pessimism ja ekslikud arusaamad).


6.12.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 440/8


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Usaldus, privaatsus ja turvalisus tarbijate ja ettevõtjate jaoks asjade internetis“

(omaalgatuslik arvamus)

(2018/C 440/02)

Raportöör:

Carlos TRIAS PINTÓ

Kaasraportöör:

Dimitris DIMITRIADIS

Täiskogu otsus

15.2.2018

Õiguslik alus

kodukorra artikli 29 lõige 2

omaalgatuslik arvamus

Vastutav sektsioon

ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

4.9.2018

Vastuvõtmine täiskogus

19.9.2018

Täiskogu istungjärk nr

537

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

182/3/2

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Tulenevalt inimeste ja asjade omavahel ühendamisest kujutab asjade internet (IoT) endast kodanike ja ettevõtjate jaoks tohutuid võimalusi, millega peavad kaasnema mitmesugused garantiid ja kontrollid, et tagada asjade interneti edukas kasutuselevõtt.

1.2.

Arvestades, et asjade interneti üks sammas seisneb ilma inimese sekkumiseta automaatses otsuste tegemises, tuleb tagada, et need otsused ei õõnestaks tarbijate õigusi ning et nendega ei kaasneks eetiliselt küsitava iseloomuga ohtusid ega vastuolusid aluspõhimõtete ja inimõigustega.

1.3.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel toimida järgmiselt:

1.3.1.

tagada turvalisuse ja privaatsuse kaitse, töötades selleks välja asjakohased reguleerivad raamistikud, mis sisaldavad rangeid järelevalve- ja kontrollimeetmeid;

1.3.2.

määratleda selgelt kõigi osalejate vastutus toote tarneahelas ja sellega seonduvates teabevoogudes, vältides õiguslünki, mis tekivad siis, kui mitmed tootjad ja turustajad on kaasatud samaaegselt;

1.3.3.

kehtestada Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide vahel asjakohased vahendid ja tõhusad koordineerimismehhanismid, et tagada nii läbivaadatavate õigusnormide kui ka uute eeskirjade sidus ja ühtlustatud kohaldamine, võttes samas arvesse rahvusvahelist keskkonda;

1.3.4.

jälgida asjade internetiga seonduvate kujunemisjärgus tehnoloogiate arengut, et tagada turvalisuse kõrge tase, täielik läbipaistvus ja õiglane kättesaadavus;

1.3.5.

toetada Euroopa ja rahvusvahelise tasandi standardimisalgatusi, et tagada toodete usaldusväärsus, kättesaadavus, vastupidavus ja hooldus;

1.3.6.

jälgida turgusid ning tagada asjade interneti kasutuselevõtul võrdsed võimalused, vältides rahvusvahelise majandusliku mõjujõu koondumist uutele tehnoloogiaettevõtetele;

1.3.7.

võtta kohustus edendada teadlikkuse suurendamise ja digitaalsete oskuste parandamise algatusi, mis on seotud sellealaste alusuuringute ja innovatsiooniga;

1.3.8.

tagada vaidluste kohtuvälise lahendamise (nii internetis kui ka mujal) süsteemide täielik elluviimine ja tõhus kasutamine;

1.3.9.

edendada sellise Euroopa ühishagide süsteemi olemasolu, rakendamist ja tõhusat toimimist, mis võimaldaks lõpetada olukorrad, kus asjade interneti kasutamine põhjustab kollektiivset kahju, ning hüvitada saadud kahju, nagu peaks tulenema uuest kokkuleppest tarbijatega;

1.4.

Tarbijate kindlustunne saavutatakse asjakohaste õigusaktide täpse järgimise ning privaatsust ja turvalisust puudutavate heade ettevõtlustavade jagamisega. Institutsioonide ülesanne on siduda need ettevõtete sotsiaalse vastutuse strateegiate ning sotsiaalselt vastutustundlike investeeringutega.

1.5.

Asjade interneti sotsiaalne ja majanduslik mõju on seda suurem, mida rohkem on see asjakohaselt põimitud sotsiaal- ja keskkonnapoliitika rakendamisega koostöömajanduse, ringmajanduse ja funktsionaalse majanduse raames.

2.   Taust ja kontekst

2.1.

Viimase viieteistkümne aasta jooksul on interneti hüppeline esilekerkimine toonud kaasa muutusi igapäevaelu kõigis valdkondades, mõjutades mitmeid tarbimisharjumusi. Praegu prognoositakse, et järgmise kümne aastaga jõuab asjade interneti revolutsioon nii energeetika-, põllumajandus- ja transpordisektorisse kui ka tavapärasematesse majandus- ja ühiskondlikesse sektoritesse, millega kaasneb vajadus kujundada välja terviklik poliitika, mis käsitleks seda tehnoloogilist murrangut arukalt.

2.2.

Asjade interneti mõiste sai alguse Massachusettsi tehnoloogiainstituudist (MIT) ning see tähendab põhimõtteliselt sellist maailma, mis on täis täielikult omavahel ühendatud seadmeid, nii et erinevaid koostalitlusvõimelisi protsesse on võimalik üheskoos automatiseerida. Euroopa Liit on omalt poolt teinud ettevalmistusi digitaalse ühtlustamise ja asjade internetiga seotud uute probleemide käsitlemiseks alates algatuse „i2010 – Euroopa infoühiskond majanduskasvu ja tööhõive eest“ (1) käivitamisest kuni hiljutise asjade interneti tegevuskavani (vt dokument „Advancing the Internet of Things in Europe“ („Asjade interneti arendamine Euroopas“), mis on lisatud 2016. aasta teatisele „Euroopa tööstuse digitaliseerimine. Kuidas kasutada ühtse digitaalse turu kõiki võimalusi“) (2).

2.3.

Komitee on avaldanud korduvalt arvamust neljanda tööstusrevolutsiooni kohta, mida iseloomustab digitaalsete, füüsikaliste ja bioloogiliste tehnoloogiate üksteisele lähenemine, rõhutades eriti oma 2017. aasta arvamust (3) kõnealusel teemal. Asjade internet on tehisintellekti kõige uuenduslikumate vormide jaoks ideaalne kasutuspinnas, kus pannakse proovile komitee määratletud põhimõtted, eelkõige põhimõte, mille järgi peab kontroll olema alati inimeste käes.

2.4.

Asjade interneti seadmete puhul ei järgita sageli autentimisnorme, mis tagavad kasutaja andmete turvalisuse. See põhjustab probleeme, kuna seadmed, andmed ja tarneahela liikmed jäävad turvarikkumiste suhtes avatuks.

2.5.

Kujunemisjärgus tehnoloogiad, nt plokiaheltehnoloogia, saavad turvalisuse ja usaldusväärsusega seotud probleemid lahendada: neid saab kasutada anduritelt saadud andmete mõõtmise jälitamiseks ning mis tahes muude pahatahtlike andmetega dubleerimise vältimiseks, aga ka andmetervikluse ja muudatuste jälgitavuse tagamiseks; hajusraamat võimaldab asjade interneti seadmeid tuvastada, andmeid autentida ning sujuvalt ja turvaliselt edastada; asjade interneti andureid võib kasutada kolmanda osapoole asemel plokiahela kaudu andmete vahetamiseks; arukate lepingute kasutamine tagab seadmete autonoomia ning andmete individuaalse identiteedi ja tervikluse; loomis- ja jooksvad kulud vähenevad, kuna puuduvad vahendajad; viimaks loovad asjade interneti plokiahela seadmed ühendatud seadmete andmete ajaloo, mis on äärmiselt kasulik võimalike probleemide lahendamiseks (4).

2.6.

Teisalt töötatakse praegu välja avatud lähtekoodiga hajusraamatu tehnoloogiaid, mille eesmärk on võimaldada teabe ja väärtuse vahetamist asjade interneti seadmete vahel. Need ei luba andmekaevet, kuid nende ülesehitus lähtub matemaatilisest kontseptsioonist, mida nimetatakse suunatud atsükliliseks graafiks (directed acyclic graph), millega välditakse vahendustasusid ning tagatakse, et võrgu maht suureneb vastavalt kasutajate arvu kasvule.

2.7.

Oleme olukorras, millel on suur majanduslik (5) ja sotsiaalne potentsiaal ning mis pakub märkimisväärseid võimalusi, ent hõlmab ka kaudsete riskidega seonduvaid multidistsiplinaarseid ja valdkondadevahelisi väljakutseid, mis mõjutavad ühtviisi nii ettevõtjaid ja tarbijaid kui ka haldusasutusi ja kodanikke. Seetõttu tuleb teemat käsitleda ühise lähenemisviisi kaudu, mis arvestab samas erinevate olukordade konkreetset iseloomu. Sellega seoses tuleb märkida, et ÜRO hinnangul on 2020. aastaks omavahel ühendatud 50 miljardit seadet, pakkudes tarbijatele rakendusi televiisorite, külmikute, turvakaamerate, sõidukite jne kaudu.

2.8.

Asjade interneti rakendused toovad globaliseerunud maailmas juba praegu majanduslikku ja sotsiaalset kasu, mis tähendab muu hulgas rohkem sotsiaal-majandusliku kontekstiga arvestavaid teenuseid, lühemaid tagasisidetsükleid, kaugremonti, tuge otsuste tegemisel, paremat vahendite jaotamist ja teenuste kaugjuhtimist. Samas suureneb seonduvate tundlike tegurite arv, nt privaatsus ja turvalisus, teabe asümmeetria, tehingute läbipaistvus, keerukad vastutusvaldkonnad, toodete ja süsteemide blokeerimine ning hübriidtoodete kasv, mis võib avaldada mõju seoses omandiga ning tuua tarbijate jaoks kaasa kauglepingute kohaldamise, mis võib omakorda vähendada garantiisid.

2.9.

ELi ja selle liikmesriikide ees seisvad tohutud õiguslikud probleemid tulenevad asjaolust, et paljud asjade internetile omased tunnused (suur keerukus ja vastastikune sõltuvus, autonoomsuse element, andmete loomise ja/või töötlemisega seotud aspektid ning avatus) on samad ka teistel kujunemisjärgus digitehnoloogiatel, nagu plokiahel, 3D-printimine ja pilvandmetöötlus. Komitee leiab, et Euroopa Komisjoni talituste töödokument (6) kujunemisjärgus digitehnoloogiate vastutuse kohta on järjekordne samm õiges suunas.

2.10.

Kokkuvõttes tuleb asjade internetiga seotud kasu maksimeerimiseks ja riskide minimeerimiseks edastada kättesaadavat, selget, lühidat ja täpset teavet, edendades ennekõike kõige haavatavamate tarbijate digitaalset kaasamist ja ühendatavust, kavandades täielikult jälgitavaid tooteid ja teenuseid, millesse on hõlmatud integreeritud usaldusväärsus-, privaatsus- ja turvastandardid.

3.   Tarbijate ja ettevõtjate usaldus asjade interneti vastu

3.1.

Asjade internet on keerukas ökosüsteem, mis võimaldab omavahel ühendada eri tootjatelt, turustajatelt ja tarkvaraarendajatelt pärinevaid seadmeid. Sellega võivad kaasneda raskused vastutuse kindlaksmääramisel olukordades, kus eeskirju ei ole järgitud või juhul, kui defektiga tooted või kolmandate isikute (v.a lõppkasutajate) poolt toodete mittesihipärane kasutamine võrgu kaudu tekitavad varalist või muud, ka kolmandaid isikuid või süsteeme puudutavat kahju. Sealhulgas ei saa välistada, et paljud toote üleilmses väärtusahelas osalevad ettevõtjad ei oma võrgus olevate seadmete turvalisuse ja andmekaitse küsimustes piisavalt teadmisi ja kogemusi.

3.2.

Seetõttu on vastutuse valdkonnas tarvis uut lähenemisviisi, mis tagaks, et asjade interneti rakendusi kasutavad tarbijad ja ettevõtjad oleksid kaitstud keskkonnas, kus asjakohase seadistusega tooted võivad digitaalse turvalisusega seotud intsidentide tagajärjel muutuda defektseteks või õigustamatult mittesihipäraselt kasutatavateks (häkkerid) ja ebaturvalisteks. Selline keskkond peaks võimaldama ennetada ja vältida üldtunnustatud eetilisi aluseid ja inimõigusi kahjustada võivaid automatiseeritud otsuseid ning nende eest kaitsta.

3.3.

Komitee peab tervitatavaks 1985. aasta direktiivi, mis käsitleb vastutust defektsete toodete põhjustatud kahju eest, (7) kohaldamise läbivaatamist ning samuti hiljutist vastutuse ja uute tehnoloogiate teemalise eri sidusrühmi hõlmava eksperdirühma loomist, et tagada õiglane tasakaal tootjate ja tarbijate huvide vahel. Uus vastutusraamistik peab selgelt sisaldama vastutuse ja turvalisuse jälgitavust nii toote kogu väärtusahela ulatuses kui ka kogu selle olelusringi kestel, kaasates uue tegurina kestlikkuse, millega kohustatakse tagama toote ajakohastamine, täiustamine, ülekantavus, ühilduvus, korduskasutamine, parandamine ja kohandamine.

3.4.

Samuti tuleb asjade interneti puhul eraldi käsitleda toote tarneahela kõigi osalejate vastutuse kindlaksmääramist, et vältida õiguslünki, mis tekivad siis, kui mitmed tootjad ja turustajad on kaasatud samaaegselt. Komitee arvates on äärmiselt oluline tuua selgelt välja menetlused, mida tarbijatel tuleb iga juhtumi puhul järgida, edendades alternatiivseid vaidluste lahendamise mehhanisme.

3.5.

Komitee toonitab lepingueelse teabe, läbipaistvate lepingutingimuste ja seadmete selgete kasutusjuhendite olulisust. Võimalikele seonduvatele riskidele ja kaitsemeetmetele tuleks selgelt tähelepanu juhtida.

3.6.

Peab olema tagatud seadmete koostalitlusvõime ja ühilduvus ning sellega seonduv tarkvara, et vältida probleeme ja võimaldada tarbijal pakkujaid võrrelda. Komitee rõhutab, et see tegur on samuti keskse tähtsusega võrdsete võimaluste loomiseks suurte ettevõtjate ja VKEde vahel.

3.7.

Samuti toetab komitee võrgu neutraalsuse austamist ning kutsub komisjoni üles teostama ranget järelevalvet turukäitumise üle.

4.   Tarbijate privaatsus asjade internetis

4.1.

Uue isikuandmete kaitse üldmäärusega (GDPR) (8) parandati tarbijate võimalusi omada kontrolli oma isikuandmete ja privaatsuseelistuste üle. Seadme kasutajal peab olema kontroll selle üle, kuidas loodavaid andmeid kasutatakse ning kellel on neile juurdepääs, võttes arvesse, et andmete mitmekesisus ning nende koondamine ja teiste andmetega sidumine kujutavad endast asjade interneti ökosüsteemis tõsist ohtu privaatsusele.

4.2.

Arvestada tuleb mõju, mida toodete, teenuste ja üksuste paljusus võib avaldada privaatsusele ja andmete kaitsele, kui need liiguvad omavahelise ühendatuse alusel autonoomselt. Sarnaselt võib juhtudel, kus käideldakse või töödeldakse ümber algselt ohututest andmetest saadud teavet, saada täpse ülevaate isikute harjumustest, asukohtadest, huvidest ja eelistustest. See lihtsustab kasutajaprofiilile juurdepääsemist ja selle jälgimist.

4.3.

Õiguslikud tagatised peavad võimaldama kasutajatel täiel määral ja piiranguteta kasutada oma õigust privaatsusele ja isikuandmete kaitsele, et vältida võimalikku kahju, nagu diskrimineerivad tavad, invasiivne reklaam, privaatsuse kadumine ja turvarikkumised. Tarbijad omalt poolt peavad olema teadlikud oma andmete majanduslikust väärtusest ning neile peab jääma õigus oma andmeid jagada.

4.4.

Vastavalt isikuandmete kaitse üldmäärusele tuleb ettevõtjatel ja õigusasutustel isikuandmete kogumise ulatus korrapäraselt läbi vaadata ning hinnata, mil määral on töödeldavad andmed teenuse osutamiseks proportsionaalsed ja vajalikud. Privaatsusega seotud aspekte ja mõju tuleb hinnata kogu ühendatud toote ja selle võrgukeskkonna kavandamise, kujundamise ja arendamise jooksul (lõimprivaatsus). Seega tuleks asjade internetis järjekindlalt rakendada lõimprivaatsuse ja privaatsuse vaikesätete põhimõtteid.

4.5.

Samuti peab iga võrku ühendatud toode olema eelnevalt seadistatud nii, et see tagaks privaatsuse kaitse (lõimprivaatsuse ja privaatsuse vaikesätete) kõige kõrgema taseme, vältides seeläbi kasutajate käitumise ja tegevuse soovimatut jälgimist.

4.6.

Igal juhul peavad tarbijad olema selgelt teadlikud, milliseid andmeid kogutakse, kellel on neile juurdepääs ning milleks neid kasutatakse, kui seos toote või teenusega on aktiivne, samuti sellest, milline on kohaldatav privaatsuspoliitika ning kas kasutatavad algoritmid mõjutavad teenuse kvaliteeti, hinda ja kättesaadavust.

5.   Tarbijate ja ettevõtjate turvalisus asjade internetis

5.1.

Asjade interneti ökosüsteemi iseloomustav seadmete omavaheline ühendatus võib soosida ebaseaduslike või soovimatute tehnoloogiliste tavade arengut, tekitades ruumi, mis soodustab haavatavust ja selle ulatuslikku levikut. Seetõttu tuleb turvalisust käsitleda terviklikult, s.o hõlmates süsteemi kõik elemendid.

5.2.

Küberturvalisusega seotud tooted ja uuendused peavad olema põhjendatud ning hõlmama mitte ainult individuaalseid seadmeid, vaid laienema ka turvariskidele, mis tulenevad omavahelisest ühendatusest asjade interneti teiste seadmetega, ning kõnealuse turvalisuse kvaliteedistandardeid ei tohi nende arvust lähtuvalt alandada.

5.3.

Sellega seonduvalt sisaldab ELi küberturvalisuse ametit käsitleva määruse ettepanek (9) info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate sertifitseerimise raamistikku, mis võimaldab kindlaks määrata eri liiki toodete (sh ka asjade interneti tooted) turvalisuse ja märgistuse vabatahtliku sertifitseerimise kavad. Komitee toetab seda meedet, kuid väljendab muret selle pärast, et meede ei ole kohustuslik.

5.4.

Küberturvalisuse meetmed peaksid hõlmama mis tahes liiki haavatavusega seotud ja eeskätt häkkimise, keelatud juurdepääsu ja väärkasutamisega, samuti maksevahendite ja finantspettustega seotud ohte. Seda silmas pidades toetab komitee vastutuse ja uute tehnoloogiate teemalisele eri sidusrühmi hõlmavale eksperdirühmale antud volitusi.

5.5.

Lisaks tuleb käsitleda tarbijate isiklikku turvalisust seoses selliste ohtudega nagu läheduse kasutamine, jagatud sagedusalad, kokkupuude elektromagnetväljadega ja eluliselt tähtsate ühendatud seadmete võimalikud häired. Komitee pooldab järelevalve- ja ennetava turult kõrvaldamise meetmete kohaldamist ohtude puhul, mis mõjutavad tarbijate tervist ja turvalisust või nende isiklikke ja majanduslikke huvisid.

5.6.

Ettevõtted peaksid võtma vastu heade tavade standardid, nagu lõimitud ja vaikimisi turve, ning laskma teha sõltumatuid välishindamisi. Turvaintsidentide ja andmetega seotud rikkumiste puhul on ettevõtjad kohustatud nendest juhtumitest teavitama, sealhulgas andma teavet vastutuse kohta tekitatud kahju ja eeskirjade rikkumise eest.

5.7.

Ettevõtjad peavad andma tarbijatele lihtsat ja kättesaadavat teavet, mis võimaldab neil langetada asjakohaseid otsuseid ja rakendada turvameetmeid, ning pakkuma turvauuendusi, mis on olulised kogu toote olelusringi kestel.

5.8.

Käsitleda tuleb asjaolu, et asjade interneti võrkude kohta puuduvad sidusad eeskirjad. On vaja arendada uuenduslikke lairiba- ja uue põlvkonna tehnoloogiaid, mis parandavad praegusi taristuid.

6.   Ettepanekud meetmeteks avaliku poliitika raamistikus (10)

6.1.

Avaliku sektori asutused peavad oma volituste kasutamisel Euroopa eri piirkondades osalema aktiivselt asjade interneti poliitika ja tegevuskavade väljatöötamises, et saavutada tasakaal eri sidusrühmade huvide vahel, ennetada probleeme ning ära hoida võimalikke negatiivseid mõjusid. Komitee teeb järgmised ettepanekud:

6.1.1.

luua katseprojektide teostamiseks ja lahenduste tõestamiseks testkeskkonnad (sand boxes), s.o füüsilised ruumid, klastrid jne. Nende eesmärk ei ole mitte ainult tehnoloogiate, vaid ka reguleerimismudelite katsetamine (11);

6.1.2.

rahastada tehnoloogiataristuid, mis võimaldavad arendada uuenduslikke asjade interneti projekte uue programmi „Euroopa horisont“ raames;

6.1.3.

määrata sõltumatud instituudid ja agentuurid asjade interneti projektide vahendajateks ja järelevalvajateks. Komitee väljendab heameelt küberturvalisust käsitlevas 2017. aasta määruses ette nähtud asjaomaste meetmete üle ning kutsub komisjoni üles tõhusalt edendama standardimisprotsessi digimajanduses, kasutades vajalikke eelarvevahendeid (12);

6.1.4.

toetada avaliku ja erasektori koostöö platvorme ja partnerlusi, kaasates teadusringkonnad, tööstuse ja tarbijad;

6.1.5.

soodustada investeeringuid selliste kohalike ettevõtlusmudelite arendamiseks, millega kasutatakse ära asjade interneti eeliseid ning hõlbustatakse nii keerukate aspektide käsitlemist, nagu seda on andmekaitse ja andmete omandiõigus;

6.1.6.

rakendada suutlikkuse suurendamise meetmeid ettevõtlusvaldkonnas, pidades silmas jagatud vastutust. Tuleks tagada lõimitud ja vaikimisi turbe ja privaatsuse integreerimine info- ja kommunikatsioonitehnoloogia toodetesse ja teenustesse kooskõlas hoolsuskohustuse põhimõttega, mida rõhutatakse uues küberturvalisust käsitlevas määruses. Sellega seoses toetab komitee kavatsust koostada määruse täiendamiseks käitumisjuhend;

6.1.7.

toetada Euroopa ja rahvusvahelise tasandi standardimisalgatusi, tagamaks asjade interneti süsteemidele olulised tunnused, nagu usaldusväärsus, turvalisus, kättesaadavus, vastupidavus, hooldatavus ja kasutatavus. Eelkõige on standardimine vajalik suures osas digitaliseeritud tööstuslike tootmisprotsesside kiireks lõpuleviimiseks;

6.1.8.

tagada asjade interneti kasutajatele, eriti kõige haavatavamatele elanikkonnarühmadele ja neile, kes elavad hõredalt asustatud piirkondades, taskukohane ja kvaliteetne juurdepääs internetile;

6.1.9.

edendada teadlikkuse suurendamise kampaaniaid ja haridusprogramme, et hõlbustada asjade interneti kasutuselevõttu ettevõtjate ja tarbijate seas, võimaldades neil omandada vajalikke oskusi ja teadmisi (13) ning pöörates erilist tähelepanu haavatavatele elanikkonnarühmadele ja mitmekesisusele;

6.1.10.

käivitada algatusi haridusvaldkonnas, et tagada asjakohane ennetamine, sest lapsed sisenevad juba varakult digitaalsesse keskkonda;

6.1.11.

algatada diagnostilisi analüüse ja uuringuid asjade interneti mõju kohta sellistes valdkondades nagu säästva tootmise ja tarbimise uued mudelid;

6.1.12.

tagada vaidluste kohtuvälise lahendamise (nii internetis kui ka mujal) süsteemide täielik elluviimine ja tõhus kasutamine;

6.1.13.

edendada sellise Euroopa ühishagide süsteemi olemasolu, rakendamist ja tõhusat toimimist, mis võimaldaks lõpetada olukorrad, kus asjade interneti kasutamine põhjustab kollektiivset kahju, ning hüvitada saadud kahju, nagu peaks tulenema uuest kokkuleppest tarbijatega;

6.2.

Samuti kutsub komitee komisjoni üles hindama asjade internetiga otseselt või kaudselt seotud eeskirju ning vajadusel parandama kehtivaid õigusakte. Sellega seoses tuleks uues kokkuleppes tarbijatega pöörata tähelepanu ka omavahel ühendatud seadmetele, võrgustikele ja nende turvalisusele ning selliste seadmetega seotud andmetele.

6.3.

Lõpetuseks rõhutab komitee, kui oluline on liikmesriikide vaheliste koostöö- ja kooskõlastusmehhanismide loomine ettenähtud eeskirjade tõhusaks ja ühetaoliseks kohaldamiseks ning kokkulepete jaoks, mis Euroopa Liidul tuleb tulenevalt ettevõtjate ja teenuseosutajate asukohast sõlmida väljaspool oma territooriumit, pöörates erilist tähelepanu parimate tavade vahetamisele. Kooskõlastamist vajab piiriüleseid andmevoogusid käsitlev rahvusvaheline poliitika, et kaasatud riigid saaksid kehtestada nii oma materiaal- kui ka menetlusõiguses sama kõrged kaitsestandardid.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER


(1)  KOM(2005) 229 lõplik.

(2)  COM(2016) 180 final.

(3)  „Tehisintellekt ja selle mõju ühtsele (digitaalsele) ühtsele turule, tootmisele, tarbimisele, tööhõivele ja ühiskonnale“ (ELT C 288, 31.8.2017, lk 1).

(4)  Vt Khwaja Shaik, „Why blockchain and IoT are best friends“, https://www.ibm.com/us-en/?lnk=n; uuenduste kohta Euroopa finantssektoris vt ELT C 246, 28.7.2017, lk 8.

(5)  Digital McKinsey hinnangul ulatub asjade interneti võimalik majanduslik mõju 3,9 kuni 11,1 triljoni USA dollarini aastas.

(6)  SWD(2018) 137.

(7)  COM(2018) 246 final.

(8)  Jõustus 25. mail 2018.

(9)  Vt COM(2017) 477 final.

(10)  Vt Maailmapanga Grupi aruanne „Internet of Things: The New Government-to-Business Platform“ („Asjade internet: uus valitsuste ja ettevõtjate vaheline platvorm“).

(11)  Vt https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/news/eu-and-eea-member-states-sign-cross-border-experiments-cooperative-connected-and-automated.

(12)  ELT C 197, 8.6.2018, lk 17.

(13)  ELT C 434, 15.12.2017, lk 36.


6.12.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 440/14


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kestliku arengu eesmärkide hindamiseks paremini sobivad näitajad – kodanikuühiskonna panus“

(omaalgatuslik arvamus)

(2018/C 440/03)

Raportöör:

Brenda KING

Kaasraportöör:

Thierry LIBAERT

Täiskogu otsus

15.2.2018

Õiguslik alus

kodukorra artikli 29 lõige 2 –

 

omaalgatuslik arvamus

Vastutav sektsioon

põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

5.9.2018

Vastuvõtmine täiskogus

19.9.2018

Täiskogu istungjärk nr

537

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

194/2/3

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Alates sellest, kui Euroopa institutsioonid võtsid 2015. aastal vastu ÜRO kestliku arengu tegevuskava 2030, on komitee palunud komisjonil koostada üldine Euroopa kestliku arengu strateegia, mis sisaldab konkreetseid eesmärke, sihte ja meetmeid 17 kestliku arengu eesmärgi saavutamiseks. Hoolimata sellest, et EL oli tegevuskava 2030 elluviimise eestvedaja ja et kestliku arengu eesmärgid kajastavad ELi põhiväärtusi, milleks on suurema sotsiaalse, majandusliku ja keskkonnaalase kooskõla edendamine, ei ole Euroopa Komisjon suutnud luua üldist strateegiat. Aruteludokument „Euroopa kestliku arengu saavutamine aastaks 2030“, mis avaldatakse 2018. aasta lõpus, annab võimaluse rõhutada üldise Euroopa strateegia vastuvõtmise tähtsust.

1.2.

Euroopa kestliku arengu strateegia praegune puudumine seab ohtu tegevuskava 2030 sidusa rakendamise ELi ja riiklikul tasandil. Esineda võib erinevusi kestliku arengu eesmärkide käsitlemisel, sest mitu liikmesriiki koostavad juba oma kestliku arengu eesmärkide strateegiat ilma Euroopa strateegiaraamistiku ega ühiste rakendussuunisteta.

1.3.

Komitee pooldab Eurostati esimest, 2017. aasta järelevalvearuannet kestliku arengu eesmärkide elluviimise kohta, (1) mis põhineb põhjalikul 100st näitajast koosneval kogumil ja milles on kasutatud rangeid andmekriteeriume. Küll aga on komitee leidnud Eurostati praeguse näitajate kogumi puhul mitu puudust, mida tuleks Eurostati iga-aastase kestliku arengu eesmärke käsitleva järelevalvearuande koostamisel edaspidi arvesse võtta.

1.4.

Komitee nõuab näitajaid, mida saab kasutada poliitika kavandamise ja kujundamise alusena. Praeguse näitajate kogumiga ei saa mõõta seda, kui kaugel on eesmärkide saavutamine, ega koostada asjakohast eduaruannet. Vaja on kehtestada konkreetsed ELi poliitikaeesmärgid kestliku arengu eesmärkide jaoks ning nende saavutamist peab saama näitajate abil jälgida. Konkreetsete ELi poliitikaeesmärkide puudumise ajal võiks EL hinnata riiklikku tulemuslikkust võrrelduna parima ja keskmise tulemuslikkusega.

1.5.

Lisaks tegi komitee kindlaks teatavad tehnilised piirangud, mis tuleb kõrvaldada, et tagada parimate näitajate kasutamine. Näiteks ei kasutata piisavalt valdkonnaüleseid näitajaid, et anda teavet eesmärkide koostoime ja nendega seotud dilemmade kohta. Samuti ei ole täielikult integreeritud partnerriikide kestliku arengu vastastikust mõju ega jälgitud, et poliitikas oleks oluliste välis- ja sisepoliitika eesmärkide vahel kooskõla.

1.6.

Eurostat ja riiklikud statistikaametid peavad tagama, et nad kasutavad sidusat näitajate raamistikku. Vaja on luua põhjalik ja integreeritud näitajate süsteem, tagamaks, et kestliku arengu eesmärkide elluviimise jälgimine oleks Euroopa ja riiklikul tasandil usaldusväärne.

1.7.

Eurostatil ja riiklikel statistikaametitel on uute andmete kogumiseks piiratud inimressursid ja rahalised vahendid ning seepärast ei ole alati võimalik luua uusi ja sihipärasemaid näitajaid. Komitee nõuab piisavaid ressursse ja vahendeid selle olulise piirangu kõrvaldamiseks.

1.8.

Komitee nõuab kodanikuühiskonna ulatuslikku kaasamist näitajate määramisse ja ELi edusammude hindamisse nende eesmärkide saavutamisel. Kestliku arengu eesmärkide valdkonnaülest olemust arvestades tuleb teha mitut sidusrühma hõlmavat integreeritud koostööd.

1.9.

Komitee soovitab lisada näitajate kogumile kvalitatiivne variaruanne, mis koostatakse tihedas koostöös kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et suurendada kõigi sidusrühmade vastutustunnet kestliku arengu eesmärkide saavutamise eest. Kvalitatiivne teave võib tuua esile suundumused, mida üksnes kvantitatiivsed näitajad muidu ei kajasta. Komitee teeb ettepaneku hakata juhtima kvalitatiivse lisaaruande koostamise kooskõlastamist. Lisaks teeb komitee ettepaneku, et Euroopa Komisjon teeks koostööd Euroopa kestliku arengu eesmärkide tippkohtumise korraldamisel, et anda olukorrast ülevaade kõigi asjakohaste sidusrühmade osalusel.

1.10.

Sidus strateegiaraamistik nõuab samuti, et muud ELi näitajad (nt sotsiaalnäitajate tulemustabelis sisalduvad näitajad ja Euroopa bioloogilise mitmekesisuse näitajad) peavad olema kooskõlas tegevuskava 2030 raamistikuga. Üldises strateegias tuleb anda ülevaade kestliku arengu eesmärkide, ELi poliitikavaldkondade ja näitajate eri kogumite seotuse kohta.

1.11.

Komitee nõuab, et ELi praegust juhtimissüsteemi kohandataks tegevuskava 2030 rakendamisega. ELi üldine kestliku arengu strateegia, mis on täielikult kooskõlas tegevuskavaga 2030, tagaks kestliku arengu eesmärkide integreerimise kõigisse ELi poliitikavaldkondadesse ning looks raamistiku kestliku arengu eesmärkide ELi ja riiklikul tasandil elluviimise kooskõlastamiseks ja järelevalveks. Näiteks tuleks kestliku arengu eesmärkide elluviimist jälgida ja sellele kaasa aidata Euroopa poolaasta raames. Lisaks tuleks ELi poliitika loomisel ja hindamisel (nt parema õigusloome tegevuskava) integreerida kestliku arengu eesmärgid täielikult poliitikatsüklisse. Kestlikkuse kriteeriume tuleks kohaldada kõigile seadusandlikele ja poliitilistele ettepanekutele, et hinnata mõju kestliku arengu eesmärkidele ja otsustada ettepaneku asjakohasuse üle.

1.12.

Komitee soovitab, et Euroopa Komisjonis peaks üks asepresident koos erimeeskonna, konkreetse eelarve ja töökorraldusega ning koostöös kõigi volinike ja komisjoni osakondadega juhtima kestliku arengu eesmärkide integreerimist ELi poliitikavaldkondadesse. Lisaks peaks Euroopa Komisjoni president tutvustama kestliku arengu eesmärkide elluviimisel tehtud edusamme ja selleks vajalikke lisameetmeid iga-aastases kõnes Euroopa Liidu olukorra kohta.

1.13.

Lõpetuseks nõuab komitee kokkuleppele jõudmist ELi eelarves, et muuta kestlik areng põhieesmärgiks. Komitee tuletab meelde, et lõplik otsus mitmeaastase finantsraamistiku kohta ajavahemikuks 2021–2027 näitab, kas EL suudab täita kestliku arengu tegevuskava 2030 raames võetud kohustusi. Komisjoni 2018. aasta mai ettepanek on samm õiges suunas, kuid lõppkokkuvõttes ei kasutata sellega ära võimalust muuta kestliku arengu tegevuskava 2030 Euroopa tegevuskava prioriteediks.

2.   Puudub ELi strateegia

2.1.

EL peaks võtma oma juhtrolli raames suuremaid kohustusi kestliku arengu tagamiseks ja edendamiseks. Tegevuskava 2030 on otseselt kooskõlas Euroopa Liidu põhieesmärgiga edendada suuremat sotsiaalset, poliitilist, majanduslikku ja keskkonnaalast kooskõla nii Euroopas kui ka mujal maailmas. Kuigi EL ja selle liikmesriigid allkirjastasid üleilmse tegevuskava, on Euroopa siiski maha jäänud. Siiani ei ole EL ega mitu liikmesriiki suutnud rakendada kestliku arengu strateegiat, et tagada kestliku arengu eesmärkide saavutamine.

2.2.

Kui tuletada meelde Euroopa Liidu lepingu artiklit 3, on seal kestliku arengu kohta öeldud, et suhetes maailmaga toetab liit maailma säästvat arengut. Ehkki mitmesugused ELi poliitikastrateegiad, nagu tööstus-, transpordi- ja energiapoliitika, sisaldavad varasemast rohkem kestlikkuse elemente, jääb puudu edasipüüdlikkusest ja rahalistest vahenditest. Üldiselt peab komitee kahetsusväärseks seda, et ilmselgelt puudub strateegia, poliitiline sidusus ja integratsioon üldisesse ELi poliitika kooskõlastamisse.

2.3.

Komitee on ainus ELi tasandi institutsioon, mis on seadnud kestliku arengu esmatähtsale kohale. Euroopa Parlamendil ei ole struktuuri kestliku arenguga tegelemiseks, kuigi osa fraktsioone on Euroopa Parlamendi 2019. mai valimiste kontekstis lisanud tegevuskava 2030 oma poliitilistesse prioriteetidesse. Euroopa Komisjon on loonud paljusid sidusrühmi hõlmava kestliku arengu eesmärkide platvormi, mis on samm õiges suunas, kuid ei ole kindel, kas see platvorm jätkab tööd ka komisjoni järgmise koosseisu ajal. Pealegi toetas komitee palju kaugeleulatuvama ja suurema kodanikuühiskonna foorumi loomist kui see, mis lõpuks loodi (2).

2.4.

Riiklikul tasandil on kestliku arengu eesmärkide kavandamine ja elluviimine erinev (3). Osa liikmesriike on juba võtnud vastu põhjalikud riiklikud kestliku arengu strateegiad ning mõnel juhul on piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused ja asjaomased sidusrühmad käivitanud teadlikkuse suurendamiseks ka kestliku arengu eesmärkide algatusi. Kuna Euroopa raamistik puudub, on oht, et riiklikud lähenemisviisid ei ole omavahel kooskõlas. Komitee nõuab kestliku arengu integreerimist riiklikesse poliitikameetmetesse ning kodanikuühiskonna täielikku kaasamist nende kujundamisse ja rakendamisse kooskõlas üldise ELi strateegiaga.

3.   Edasine tegevus

3.1.

13. septembril 2017 teatas president Juncker, et koostatakse aruteludokument „Euroopa kestliku arengu saavutamine aastaks 2030, võttes aluseks ÜRO kestliku arengu eesmärkide järelmeetmed, sealhulgas Pariisi kliimakokkuleppe“, mis avaldatakse 2018. aasta talvel. Koostamise etapis võtab komisjon arvesse paljusid sidusrühmi hõlmava kestliku arengu eesmärkide platvormi liikmete seisukohti. Platvormi liikmed teevad ettepanekuid ELi juhtimise parandamiseks (nt üldise strateegia vastuvõtmine) seoses kestliku arengu eesmärkide ja poliitiliste soovitustega ning sellega, kuidas tuleks ELi töövahendeid kujundada poliitika, järelevalve ja vastutuse kooskõlastamiseks.

3.2.

Kestliku arengu eesmärkide elluviimine hõlmab majanduslikke, sotsiaalseid, poliitilisi ja keskkonnaalaseid eesmärke, mis nõuavad põhjalikke muutusi Euroopa ühiskonnas ja ELi institutsioonides.

3.3.

Euroopa Parlamendi 2019. aasta valimiste eel peetavad Euroopa tuleviku teemalised arutelud on hädavajalikud, et suurendada inimeste teadlikkust kestlikust arengust. Euroopa erakonnad peavad võtma seisukoha ja käsitlema kestlikku arengut oma valimisprogrammides.

3.4.

Lisaks on komitee seisukohal, et tulevane Euroopa Komisjoni koosseis ja 2019. aasta valimiste järgne Euroopa Parlamendi koosseis peaksid seadma esikohale kestliku arengu eesmärkide parema integreerimise ELi poliitikavaldkondadesse. Komitee kutsub Euroopa Parlamenti üles suurendama oma suutlikkust jälgida ja kontrollida kestliku arengu eesmärkide saavutamisel tehtavaid edusamme ja võtta eesmärkide eest vastutus. Komisjonil on soovitatav tugevdada kestliku arengu eest vastutava asepresidendi juhipositsiooni ja muuta peadirektoraatide ülesandeid, et oleks selge, kes iga kestliku arengu eesmärgi eest vastutab.

3.5.

Lõplik otsus mitmeaastase finantsraamistiku kohta ajavahemikuks 2021–2027 näitab, kas EL suudab täita kestliku arengu tegevuskava 2030 raames võetud kohustusi. Mitmeaastane finantsraamistik on kestliku arengu eesmärkide integreerimise seisukohalt äärmiselt oluline. Euroopa Komisjoni 2018. aasta mais esitatud ettepanek on samm õiges suunas, kuid sellega ei kasutata ära võimalust muuta tegevuskava 2030 Euroopa tegevuskava prioriteediks. Lisaks kliimapoliitika integreerimise eesmärgi kavandatavale piiratud suurendamisele tuleks uues mitmeaastases finantsraamistikus eraldada asjakohased rahalised vahendid kestliku arengu jaoks ja tagada ka, et rahastamine ei õõnesta ühelgi juhul kestliku arengu eesmärkide elluviimist. Rahalised vahendid tuleb teha kättesaadavaks kestliku arengu eesmärkide elluviijatele, sh liikmesriikidele, kohalikele omavalitsustele, ettevõtjatele ja valitsusvälistele organisatsioonidele, kes tegelevad uuenduslike ja laiendamiskõlblike projektidega.

3.6.

EL elab praegu läbi rasket poliitilist ja institutsionaalset kriisi ning seisab silmitsi selliste probleemidega nagu suurenev sotsiaalne ebavõrdsus, keskkonnaprobleemid ja usalduse vähenemine valitsuse ja ELi vastu (4). Olukorra lahendamiseks peab EL looma uue lähenemisviisi, mis suudaks pakkuda käegakatsutavaid lahendusi meie ühiskonna probleemidele. Käimasolevad Euroopa tuleviku teemalised arutelud peaksid aitama sellele uuele lähenemisviisile kaasa, võttes arvesse tegevuskava 2030 ja kuuendat stsenaariumi Euroopa jaoks, (5) et EList saaks kestlikkuse eestvedaja. Euroopa riigipead ja valitsusjuhid peavad võtma tugevama juhtrolli, et muuta kestliku arengu eesmärgid oma poliitiliste arutelude ja Euroopa-nägemuse keskseks osaks.

3.7.

Tegevuskava 2030 põhineb sellistel Euroopa põhiväärtustel nagu demokraatia ja osalemine, sotsiaalne õiglus, solidaarsus ja kestlikkus ning õigusriigi põhimõtete ja inimõiguste austamine nii Euroopas kui ka mujal maailmas. Uus kestliku arengu lähenemisviis peaks andma kodanikele vastuse küsimusele, kuidas avalik haldus ja kodanikuühiskonna organisatsioonid kavatsevad saavutada majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnaalast heaolu.

4.   Näitajate probleem

4.1.

Komitee leiab, et ELi kestliku arengu eesmärkide näitajaid tuleb kasutada lisaks poliitika hindamisele ka poliitika loomisel ja kujundamisel, mitte üksnes aruandluseks. Näitajad peaksid aitama ELi poliitikakujundajatel töötada välja tulevasi poliitikameetmeid ja leida viise kestliku arengu eesmärkide paremaks saavutamiseks. Samuti peaksid ELi poliitikakujundajad saama neist abi, et teha kindlaks kestliku arengu eesmärkide poole liikumisel esinevad kõrvalekalded ja teha õigel ajal olulisi poliitilisi muudatusi, et jõuda eesmärkideni 2030. aastaks.

4.2.

Komitee on seisukohal, et Eurostati 2017. aasta järelevalvearuanne kestliku arengu eesmärkide elluviimise kohta ELis on hea algus, kuid on ka arenguruumi. Seda tuleb näitajate täiustamise abil edasi arendada. Kuna puuduvad kvantifitseeritud ELi eesmärgid, võib edusammude hindamise praegune meetod (nt 1 % positiivseid muutusi) olla eksitav, sest erinevalt teistest aruannetest ei näita see, kui kaugel on kestliku arengu eesmärkide saavutamine. Näiteks selgub Eurostati andmetest, et kestliku arengu eesmärgi nr 12 (6) poole liikumisel on tehtud Euroopas märkimisväärseid edusamme, samal ajal kui teised allikad, näiteks OECD, on jõudnud erinevatele järeldustele (7). Järelevalvearuandes tuleb teha selgemaks tegevuskava integreeritud olemus, mille puhul jõupingutused peavad aitama iga eesmärki saavutada ega tohi ühtegi neist kahjustada. Kuigi valdkonnaülesed näitajad on väärtuslikud, ei piisa nendest teabe andmiseks eesmärkide koostoime ja nendega seotud dilemmade kohta. Lisaks tuleks aruandes võtta arvesse partnerriikide kestliku arengu vastastikust mõju ja jälgida, et poliitikas oleks oluliste välis- ja sisepoliitika eesmärkide vahel kooskõla. Lõpetuseks peaksid näitajad võimaldama Euroopa riikide võrdlust ja näitama elluviimise erinevusi liikmesriikides ning neid tuleb sagedasti ajakohastada, et need põhineksid parimatel olemasolevatel teaduslikel andmetel/teadmistel ja parimal olemasoleval teabel.

4.3.

Et luua sidus näitajate kogum, mis annab selge ülevaate kestliku arengu eesmärkide elluviimisest ELi tasandil, on äärmiselt tähtis luua ulatuslik Euroopa ja riiklikku tasandit hõlmav näitajate süsteem. Esiteks tuleb kooskõlastada praegusi näitajaid, mida kasutatakse ELi eri poliitikavaldkondades, või vähemalt siduda need ELi kestliku arengu eesmärkide näitajatega. Näiteks tuleb ELi kestliku arengu eesmärkide näitajatega siduda sellised asjaomased näitajate kogumid nagu sotsiaalnäitajate tulemustabel ja Euroopa bioloogilise mitmekesisuse näitajad ning selgelt kindlaks määrata nende seos. Teiseks tuleks riiklikes kestliku arengu strateegiates kasutada samu näitajaid või vähemalt ELi kestliku arengu eesmärkide näitajatega võrreldavaid näitajaid. Vastasel juhul on suur oht, et liikmesriikide eri lähenemisviiside vahel tekivad vastuolud. Kolmandaks peab EL tagama põhjaliku aruandluse ÜRO kestliku arengu kõrgetasemelisele poliitilisele foorumile. Euroopa Komisjon peab suutma anda selge ülevaate kestliku arengu eesmärkide elluviimisest ELi ja kõigi liikmesriikide tasandil.

4.4.

Komitee on seisukohal, et näitajate kindlaks määramise protsessi puhul tuleb tegeleda teatavate piirangute probleemiga. Eurostatil ja riiklikel statistikaametitel on uute andmete kogumiseks piiratud inimressursid ja rahalised vahendid ning seepärast ei ole alati võimalik luua uusi ja sihipärasemaid näitajaid. Euroopa Parlamendile esitatud Euroopa statistika haldamise nõuandekogu 2017. aasta aruande kohaselt ulatub Euroopa statistikasüsteemi kulu 0,02 %ni SKPst ning pärast personali vähendamist seoses eelarve kokkuhoiupoliitikaga ei ole töötajate arv jõudnud majanduskriisieelsele tasemele (8). Näitajate kogumi täiustamiseks tuleb rohkem tähtsustada kestliku arengu näitajate väljatöötamist ning kooskõlas kestliku arengu eesmärgi nr 17 sihtmärkidega tuleb Eurostatile ja riiklikele statistikaametitele eraldada piisavad rahalised vahendid kestliku arengu näitajate jaoks. Siis on võimalik lisada uusi näitajaid, mille jaoks võib olla vaja koguda lisaandmeid.

4.5.

Eurostati praeguse näitajate kogumi puhul leiab komitee mitu puudust, mis tuleb kõrvaldada, ideaaljuhul enne Eurostati 2018. aasta kestliku arengu eesmärkide järelevalvearuande avaldamist. Täiustada tuleb järgmisi valdkondi:

üldtulemuste visuaalne esitamine peab olema objektiivsem, et vältida ekslikku muljet, et Euroopa viib kestliku arengu eesmärke suurel määral tulemuslikult ellu, mis on vastuolus muude kvalitatiivsete ja valdkondlike teadusuuringutega ning kodanike arusaamadega;

rohkem tähelepanu tuleb pöörata Euroopa praeguse arengumudeli ülekanduvale mõjule, toetudes näiteks Eurostati olemasolevale keskkonnajalajälgi käsitlevale tööle, ja Euroopa panusele kestliku arengu eesmärkide saavutamise toetamisel partnerriikides;

lähenemisviis kestliku arengu tegevuskava jagamatuse mõistmiseks peab olema innovatiivsem ja minema kaugemale valdkonnaülestest näitajatest, mis üksi ei näita kestlikkuse eri mõõtmete ebavõrdsust ja lahknevusi ning millel puudub sobiv raamistik poliitikavaldkondade sidususe hindamiseks;

rohkem peab saama teavet ettevõtjate, kohalike omavalitsuste ja valitsusväliste organisatsioonide tegevuse tulemuslikkuse kohta;

rohkem peab saama teavet kestliku arengu eesmärkide elluviimise tulemuslikkuse kohta liikmesriikides, sest keskmised näitajad ei anna täielikku ülevaadet. Riikliku tasandi teave on oluline ka seepärast, et liikmesriikidel on mitme kestliku arengu eesmärgi suhtes ainupädevus;

tuleb luua paremad näitajad kestliku arengu eesmärkide elluviimise eest vastutuse võtmise kohta kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega nr 16 (9) ja 17, (10) näiteks kodanikuühiskonna tegutsemisruum Euroopas (11) ja innovatiivsed partnerlused;

Euroopa sihtmärgi puudumise korral on vaja tugevamat metoodikat kestliku arengu eesmärkide edusammude mõõtmiseks, võrreldes näiteks keskmisi tulemusi Euroopa liikmesriikide parimate tulemustega või muudest rahvusvahelistest kohustustest või olemasolevast teadustööst tulenevate sihtmärkidega.

4.6.

Kuigi pikad aegread on kasulikud, tuleks näitajaid läbi vaadata ja täiustada tuvastatud uute probleemide ja teadusliku teabe arengu, sh uute andmete valguses. Ehkki Eurostati püüdlused lisada 2018. aastal uusi näitajaid on samm õiges suunas, on äärmiselt olulised protsessi selgus ja tähtajad nn ootel olevate näitajate lisamiseks. Näiteks tuleks luua tegevus- ja ajakava ELi kodutuse näitaja jaoks, mida soovitab Euroopa kodututega tegelevate riiklike organisatsioonide liit (FEANTSA) ja mis on praegu ootel olevate näitajate nimekirjas.

4.7.

Suurendada tuleb organiseeritud kodanikuühiskonna osatähtsust Eurostati aastaaruande koostamisel. Eurostat peaks näitajate kindlaksmääramisel ja nende edukuse hindamisel kodanikuühiskonnaga rohkem konsulteerima. Üldjuhul tuleb kodanikuühiskonnaga konsulteerida protsessi piisavalt varajases etapis, et soovitusi jõutaks arvesse võtta, ja Eurostat peab selgitama, miks kodanikuühiskonna soovitusi on või ei ole arvesse võetud.

4.8.

Sellel, mida jälgitakse ja mida ei jälgita, ning eelkõige näitajate kavandamisel ja valikul on märkimisväärne poliitiline mõju (12). Seepärast peaks kodanikuühiskonnal olema võimalik Eurostati aastaaruande koostamise protsessis osaleda, tagades näitajate kvalitatiivse tõlgendamise. Selle juurde tuleb lisada sagedased Eurobaromeetri uuringud, et hinnata, kuidas kodanikud tehtavaid edusamme tajuvad.

4.9.

Komitee mõistab, et kodanikuühiskonnal on piiratud statistiline suutlikkus pakkuda välja uusi näitajaid, mis vastaksid Eurostati statistilise usaldusväärsuse kriteeriumile. Kodanikuühiskond saab aga kehtestada kasulikke näitajaid, mille jaoks kasutatakse muid allikaid kui Eurostati andmeid. Selle näitena võib tuua kestliku arengu lahenduste võrgustikus väljatöötatavad näitajad. Siiski on komitee seisukohal, et kodanikuühiskonna organisatsioone on vaja toetada suutlikkuse suurendamise meetmete abil, et kodanikuühiskond suudaks Eurostatiga peetavasse arutellu tõhusama panuse anda.

4.10.

Et tagada kestlikul arengul põhinev tõhus uus lähenemisviis, nagu on märgitud eespool, palub komitee tungivalt parandada viisi, kuidas Euroopa Komisjon ja Eurostat kestliku arengu eesmärkide elluviimisel tehtavate edusammude teemal suhtlevad. Eurostati aruanne on ei ole täiesti lugejasõbralik ja seda ei levitata kuigi laialt, mistõttu tuleks uurida uusi võimalusi mitteerialaste sihtrühmade ja kodanike teadlikkuse suurendamiseks. Samuti tuleks osana edasipüüdlikust teadlikkuse suurendamise strateegiast leida teisi uurimis- ja teabevahetusvõimalusi. Näiteks võimaldaks kodanikuühiskonna järelevalve rubriigi lisamine Eurostati kestliku arengu eesmärkide veebisaidile võtta interaktiivselt nende eesmärkide saavutamise eest ühisvastutuse.

4.11.

Komitee tunnistab, et Eurostati aastaaruanne ei sisaldada kvalitatiivset teavet ega saagi seda sisaldada. Selle lünga täitmiseks (ja kodanikuühiskonna kaasatuse edendamiseks) teeb komitee ettepaneku, et kestliku arengu eesmärkide elluviimise järelevalvet peaks täiendama eraldi sõltumatu kvalitatiivne variaruanne, mis on koostatud tihedas koostöös kodanikuühiskonna sidusrühmadega. See variaruanne peaks sisaldama järgmist: a) Eurostati aruande käsitlus ja analüüs; b) Eurostati aruande täiendus, mis hõlmab kvalitatiivset teavet organiseeritud kodanikuühiskonnalt, ja c) organiseeritud kodanikuühiskonna tõlgendus edusammude kohta kestliku arengu eesmärkide elluviimisel. Komitee hindab praegu kodanikuühiskonna osalemist kestliku arengu eesmärkide järelevalves (kavas viia lõpule 2018. aasta novembriks), uurides konkreetselt metoodilist lähenemisviisi kõnealuse, Eurostati aasaaruannet täiendava aruande koostamiseks ja tehes sellekohase ettepaneku.

4.12.

Kestliku arengu tegevuskava keskmes on vastutustunne. Edasipüüdlikku kestliku arengu strateegiat peab täiendama tõhus vastutuse raamistik, milles on oluline osa kodanikuühiskonnal. Selleks on tarvis suurendada kodanike teadlikkust kogu liidus, viia ellu arvamusuuringuid ja kasutada muid kodanikelt tagasiside saamise mehhanisme. Sellega seoses peaks Euroopa Komisjon (koostöös komiteega) korraldama kestliku arengu eesmärkide tippkohtumise, et anda koos liikmesriikide, Euroopa Parlamendi, kodanikuühiskonna, ettevõtjate ning piirkondlike ja kohalike omavalitsustega iga-aastane ülevaade olukorrast, ning võtma endale kohustuse pidada sidusrühmadega kaasavat ja korrapärast dialoogi. Samuti tuleks edendada häid tavasid seoses kodanikuühiskonna osalemisega kestliku arengu eesmärkide elluviimise hindamises. Komitee võiks võtta põhirolli, et aidata organiseeritud kodanikuühiskonnal vahetada sellekohaseid kogemusi, luua koostoimet, suurendada teadmisi ja teadlikkust ning edendada koostööd.

5.   Kestliku arengu eesmärkide integreerimine ELi juhtimisse

5.1.

Euroopa Komisjoni praegust juhtimist tuleks kohandada nii, et see aitab kaasa tegevuskava2030 elluviimisele. Selleks peaksid kõik ELi institutsioonid tegema samme, et tagada kooskõlastatud töö kestliku arengu eesmärkide suunas liikumisel.

5.2.

Hoolimata Euroopa Komisjoni asepresidendi juhipositsioonist on ilmne, et mitmes komisjoni peadirektoraadis on toetus vähene, mis takistab edusamme. Sama kehtib Euroopa Parlamendi kohta, mille komisjonides tuleks luua usaldusväärne protsess kestliku arengu eesmärkide elluviimise arutamiseks. Euroopa Ülemkogu kestliku arengu eesmärkide töörühm on kasulik, aga see peab tagama kestliku arengu eesmärkide piisava integreerimise kõigisse valdkondadesse, millega Euroopa Ülemkogu tegeleb, sh ühise põllumajanduspoliitika tulevik, ühtekuuluvuspoliitika, transpordipoliitika, (13) välissuhted (14) ja mitmeaastane finantsraamistik 2021–2027.

5.3.

ELi tulevasel üldisel kestliku arengu strateegial peaks olema suur osatähtsus kestliku arengu eesmärkide integreerimisel kõigisse ELi poliitikavaldkondadesse ning see peab tagama raamistiku kestliku arengu eesmärkide ELi ja riiklikul tasandil elluviimise kooskõlastamiseks ja järelevalveks. Nagu eespool märgitud, tuleks strateegias kehtestada eesmärgid, vahendid nende saavutamiseks ja sidus näitajate kogum edusammude jälgimiseks. Komitee jagab nõukogu arvamust, et tarvis on välja töötada võrdlusnäitajate raamistik (15).

5.4.

See võrdlusnäitajate raamistik peaks sisaldama kõiki asjaomaseid Euroopa näitajaid, mida kasutatakse praegu eri poliitikavaldkondades, ning selles tuleks määrata kindlaks olemasolevate näitajate ja kestliku arengu eesmärkide näitajate seosed. Näiteks peaks Euroopa Komisjon tagama täieliku vastavuse ja sidususe sotsiaalnäitajate tulemustabeli ja ELi kestliku arengu eesmärkide näitajate vahel. Sotsiaalnäitajate tulemustabeli 12 näitajast kaheksa sisaldub tervenisti või osaliselt ELi kestliku arengu eesmärkide näitajate kogumis.

5.5.

Kestliku arengu eesmärkide kooskõlastamine ja järelevalve nende elluviimise üle tuleks integreerida Euroopa poolaasta protsessi, nagu komitee on korduvalt nõudnud (nt komitee arvamused NAT/693, (16) NAT/700, (17) SC/047, (18) SC/050) (19). See peaks hõlmama kontrollimenetlust, et hinnata kestliku arengu eesmärkide elluviimise strateegiate asjakohasust liikmesriikide tasandil. Riiklikud asutused peaksid saama ühiseid suuniseid ja neid tuleks jälgida, et kõik jõupingutused oleksid samasuunalised. Lisaks tuleb edendada parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel. Tulevase üldise kestliku arengu strateegia kontekstis peaks Euroopa poolaasta täielikult laienema traditsioonilisest majanduslikust mõõtmest kaugemale ja sinna tuleks täies ulatuses integreerida sotsiaalne ja keskkonnamõõde, mis peavad olema sama tähtsal kohal. Seega peaksid riigipõhised soovitused olema kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega ja analüüsiga, mis koostatakse Euroopa poolaasta raames riiklikes aruannetes.

5.6.

Hiljuti loodud struktuurireformi tugiprogrammi eesmärk on aidata liikmesriikidel viia ellu institutsioonilisi, struktuurilisi ja haldusreforme. Eeldatavalt on struktuurireformi tugiprogrammil järgmistel aastatel asjakohane osa. Nagu on juba rõhutatud komitee arvamuses (20) ja Falkenbergi aruandes, (21) tuleks struktuurireformi tugiprogrammi puhul tagada, et mis tahes toetatav reform oleks kooskõlas kestliku arengu tegevuskavaga 2030 ja kestliku arengu eesmärkidega.

5.7.

Et kestliku arengu eesmärgid integreeritaks kõigisse ELi poliitikavaldkondadesse, tuleb parema õigusloome tegevuskava asjakohaselt kohandada, et tagada kõikehõlmav ja terviklik lähenemine kestliku arengu eesmärkidele. Komitee on seisukohal, et parema õigusloome suunistes ja töövahendis tuleks sõnaselgelt viidata kestliku arengu eesmärkide põhimõtetele. Lisaks tuleks parema õigusloome meetodid läbi vaadata, tagamaks, et nende abil saab hinnata pikaajalisi eesmärke ja mõõta seda, kui kaugel on kestliku arengu eesmärkide saavutamine. Suuremat tähelepanu tuleb pöörata ka poliitikavaldkondade sidususele kui ühele kestliku arengu eesmärkide elluviimise vahendile, kasutades näiteks OECD poliitikavaldkondade kestliku arengu sidususe raamistikku.

5.8.

Uusi seadusandlikke ja poliitilisi algatusi kavandades peaks Euroopa Komisjon selgelt näitama, milline kestliku arengu eesmärk on sihiks võetud, ja kasutama kestlikkuse kriteeriume, et hinnata eeldatavat mõju kestliku arengu eesmärkidele (osana mõjuhindamise protsessist, mille eesmärk on hinnata ettepanekute majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnaalast mõõdet). Tuleks kindlaks määrata kestliku arengu eesmärkide elluviimisel esinevad põhiprobleemid, mida kavandatava poliitikaga soovitakse kõrvaldada. Ka ELi kehtivate poliitikameetmete järelevalvet ja hindamist tuleb kohandada, et mõõta kestliku arengu eesmärkide elluviimisel tehtavaid edusamme ja soovitada poliitilisi muudatusi, millel on suurem mõju kestliku arengu eesmärkide edendamisele.

5.9.

Kestliku arengu mõõde tuleks lisada ka komisjoni õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT). REFITi programmitöö peaks tagama, et kavandatava ELi õiguse lihtsustamine ja ajakohastamine oleks sidus ning aitaks kestliku arengu eesmärke ellu viia.

Brüssel 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER


(1)  „Sustainable development in the European Union: Monitoring report on progress towards the SDGs in an EU context. 2017 edition.“

(2)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa jätkusuutliku tuleviku järgmised sammud“ (ELT C 345, 13.10.2017, lk 91).

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa kodanikuühiskonna säästva arengu foorum“ (ELT C 303, 19.8.2016, lk 73).

(3)  Komitee tegeleb riiklikul tasandil käivitatud kestliku arengu algatuste kaardistamisega. Kokkuvõte iga liikmesriigi kohta tehakse kättesaadavaks komitee veebisaidil.

(4)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Üleminek kestlikumale Euroopa tulevikule“, SC/047 (ELT C 81, 2.3.2018, lk 44).

(5)  http://www.foeeurope.org/sites/default/files/other/2017/6th_scenario_future_of_europe.pdf

(6)  Kestliku arengu eesmärk nr 12: vastutustundlik tarbimine ja tootmine.

(7)  Vt nt OECD, 2017. „Measuring Distance to the SDG Targets: an assessment of where OECD countries stand.“ („Kestliku arengu eesmärkide edusammude mõõtmine: OECD riikide olukorra hindamine“)

(8)  ESGABi 2017. aasta aruanne, lk 25-26.

(9)  Kestliku arengu eesmärk nr 16: rahu, õigus ja tugevad institutsioonid.

(10)  Kestliku arengu eesmärk nr 17: partnerlused eesmärkide saavutamiseks.

(11)  Tuginedes olemasolevale metoodikale, nagu Civicus Monitor, https://civicus.org/index.php/what-we-do/innovate/civicus-monitor.

(12)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa jätkusuutliku tuleviku järgmised sammud“, NAT/700 (ELT C 345, 13.10.2017, lk 91).

(13)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Transpordi roll kestliku arengu eesmärkide taotlemisel ning mõju ELi poliitikakujundamisele“ (ELT C 367, 10.10.2018, lk 9).

(14)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Uuendatud partnerlus Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega“, REX/485 (ELT C 129, 11.4.2018, lk 76).

(15)  http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-10370-2017-INIT/et/pdf

(16)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Säästev areng: ELi sise- ja välispoliitika kaardistamine“, NAT/693 (ELT C 487, 28.12.2016, lk 41).

(17)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa jätkusuutliku tuleviku järgmised sammud“, NAT/700 (ELT C 345, 13.10.2017, lk 91).

(18)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Üleminek kestlikumale Euroopa tulevikule“, SC/047 (ELT C 81, 2.3.2018, lk 44).

(19)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus 2018. aasta majanduskasvu analüüsi kohta, SC/50 (ELT C 227, 28.6.2018, lk 95).

(20)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Struktuurireformi tugiprogramm“, ECO/398 (ELT C 177, 18.5.2016, lk 47).

(21)  „Sustainability Now!“, Euroopa Poliitilise Strateegia Keskuse strateegiline märgukiri, 18. väljaanne (2016), https://www.eesc.europa.eu/sites/default/files/files/rapport_kff.pdf.


6.12.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 440/22


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa maapiirkondade panus Euroopa kultuuripärandiaastasse 2018, tagades kestlikkuse ning linna- ja maapiirkondade sidususe“

(omaalgatuslik arvamus)

(2018/C 440/04)

Raportöör:

Tom JONES

Täiskogu otsus

15.2.2018

Õiguslik alus

kodukorra artikli 29 lõige 2

 

omaalgatuslik arvamus

Vastutav sektsioon

põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

5.9.2018

Vastuvõtmine täiskogus

19.9.2018

Täiskogu istungjärk nr

537

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

201/2/7

1.   Järeldused ja soovitused

Järeldused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab täielikult 2018. aasta nimetamist Euroopa kultuuripärandiaastaks ja kiidab korraldajate kõiki jõupingutusi, mida on kõigil tasanditel tehtud nähtavuse suurendamiseks ning Euroopa mitmekülgse ja rikka kultuuripärandi tunnustamiseks (1).

1.2.

Komitee ergutab kõiki sidusrühmi ja osalejaid mõistma kultuuri võimalikult laias tähenduses ja kaasama kõik kodanikud.

1.3.

Lisaks mineviku tunnustamisele peaks see aasta edendama ka inimeste inspiratsiooni ja oskuste muutuvaid, uusi ja väljakutseid pakkuvaid väljendusi, mis sageli tulenevad eri riikide maapiirkondade kultuuripärandis juurdunud traditsioonidest.

1.4.

Kaksteist kuud on küll lühike aeg, kuid loodetakse, et see lisajõupingutus ja -panus õhutab kodanikke keskenduma kultuuripärandiga seotud võimalustele maapiirkondades. See peaks võimaldama neil luua praegustele ja tulevastele põlvkondadele uue hoo saanud, esteetilise, sotsiaalse ja majandusliku heaolu varasalve. Poole aasta jooksul on üle 3 500 projekti saanud Euroopa kultuuripärandiaasta märgise ja maapiirkondade projektide osakaal on piirkonniti erinev.

1.5.

Komitee toetab Euroopa kunsti- ja kultuuriliidu 2018. aasta jaanuaris tehtud üleskutset ELi institutsioonidele ja liikmesriikidele näha ette 2020. aasta järgses mitmeaastases finantsraamistikus märkimisväärne toetus. Samuti väljendab komitee heameelt kohustuste üle, mida Euroopa Komisjonil on kavas võtta kultuuri valdkonnas oma 2018. aasta mai eelarveprojektis, ja tema kohustuste üle uues kultuurivaldkonna tegevuskavas. (2)

Soovitused

1.6.

Maapiirkondade kultuuripärandit tuleks kogu selle rikkuses ja mitmekülgsuses ametlikult tunnustada sellele omase kunstilise väärtuse ning majandusliku ja sotsiaalse panuse eest kõigi Euroopa kodanike heaolusse (3).

1.7.

Avaliku sektori rahastajate investeeringud peaksid olema maapiirkondade jaoks sobilikud, et uued kavandatud rahastamisvahendid toetaksid põllumajandustootjate perede ja töötajate ning üksikkunstnikke ja rahvakunstirühmi, kohalikke tegevusrühmi või ka hooletalusid (care farms) esindavate vabaühenduste jätkuvat panust, võttes täiel määral arvesse maapiirkondade pärandi taristu tõhustamiseks vajalikke meetmeid.

1.8.

Olemasolevates ELi rahastamisvahendites, sealhulgas maaelu arengu programm, tuleks üha rohkem käsitleda kultuuri horisontaalse väärtusena ja toetada kultuuriprojekte, muu hulgas neid, millega kaitstakse, edendatakse ja parandatakse bioloogilistelt mitmekesiseid maastikke. Headeks näideteks on karja- ja ääremaal asuvate maamajade taastamine Püreneedes, viinamarjaistandused Santorinil, ühiskarjatamise kaitsmine Rumeenias Șeica Mares, aga ka Leaderi kultuuriprojekt Kreekas Lesvoses, mille eesmärk on toetada rändajate integratsiooni. Põllumajandus- ja keskkonnakavadega tuleks jätkata põllumajanduslike elupaikade loomist ning loodav keskkond peaks vastama kõrgematele kavandamisstandarditele, järgides traditsioonilisi kultuurimustreid ja olles samal ajal kooskõlas tänapäevase kasutusega.

1.9.

Kestlikud metsamaad, metsad ja veeteed vajavad toetusmeetmeid seisukorra halvenemise ja saaste vältimiseks. Vaja on eraldada vahendeid puudest ja põõsastest koosnevate kaitsevööndite säilitamiseks, mis rajati minevikus maapiirkondadesse (näiteks Poolas Dezydery Chłapowski kontseptsiooni kohaselt) ning mis vähendavad mullaerosiooni ja CO2 heitkoguseid, suurendavad saagikust ja rikastavad keskkonda.

1.10.

Avatud talude päevad, koolide külastusreisid maapiirkondadesse, näitused, käsitöö- ja muud laadad ja kultuurifestivalid aitavad linnaelanikel maapiirkondi paremini mõista ja hinnata ning need ja kultuuriprojektide kaudu maa- ja linnaelanike vahel sideme loomiseks võetavad meetmed väärivad toetust avalikest vahenditest.

1.11.

Meetmeid maapiirkondade kultuuri ja traditsioonide tutvustamiseks uutele põlvkondadele uuenduslikul ja nüüdisaegsel viisil tuleks soodustada ning nende majanduslikku ja sotsiaalset kasu mõõta, jagades ja tunnustades häid tavasid. Tuleks toetada kunstnikke ja teisi inspireerivaid kultuuritegelasi, kes on mõnikord pärit teistest piirkondadest, et aidata kogukondadel mõista kohalike kultuuriväärtuste täit potentsiaali.

1.12.

Tegeleda tuleks käsitööoskuste märgatava kadumisega, suurendades investeeringuid koolitusse, et toimuks põlvkondade vaheline teadmiste üleandmine, arendades edasi varasemaid teadmisi ja edendades innovatsiooni. Maakoolides tuleks anda teavet maapiirkondade tööhõivepotentsiaali ja väliste karjäärivõimaluste kohta. Mitte üksnes noorte põllumajandustootjate, vaid kõigi maapiirkondade noorte jaoks on eriline proovikivi olla ettevõtlik, et anda oma panus pärandi alalhoidmisse.

1.13.

Maapiirkondade kultuuripärandit tuleks kestlikult edendada muu hulgas turismi eesmärgil, et linnaelanikud õpiksid hindama maapiirkondade kultuurilisi väärtusi ning otsustaksid senisest sagedamini asuda elama maale ja töötama kaugemates asulates.

1.14.

Maapiirkondade kultuuritoodangut, sealhulgas kulinaarne pärand, tuleks turustada ja kaitsta selle geograafilist kaubamärki, tagades kodanikele seeläbi kvaliteedi ja jälgitavuse.

1.15.

Vabatahtlikku tööd, kogukonna tegevuses osalemist ning sotsiaalset ettevõtlust ja maapiirkondade eraettevõtlust tuleks ergutada, et arendada ja jagada nende kultuuritegevusi, muu hulgas keelte ja dialektide mitmekesisuse edendamine, kõigi kodanike hüvanguks. Arukad maakogukonnad peaksid oma kohaliku kultuurivara väärtust ja potentsiaali ära kasutama ning otsima seoste edendamiseks võimalusi teha koostööd sarnaste rühmadega mujal, sealhulgas edendada paremate turismivõimalustega kaasnevat majanduslikku kasu.

1.16.

Ehkki Euroopa kultuuripärandiaastat 2018 tähistavad projektid jätkuvad tõenäoliselt ka edaspidi, on oluline teha selge kokkuvõte ning hinnata mõõdetavaid investeeringuid ja tulemusi, võttes arvesse majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi tegureid. Kultuuripärandi aasta jaoks eraldati Euroopa Parlamendi ja nõukoguga 2017. aastal peetud kolmepoolsete läbirääkimiste tulemusena ligikaudu 8 miljonit eurot. Oleks mõistlik eeldada, et mõõdetav osa sellest toetusest oli kättesaadav maapiirkondadele.

1.17.

Vaja on lisauuringuid, et hinnata pärandist ja jätkuvast kultuuritegevusest tuleneva kasu ulatust ja kvaliteeti seoses kodanike heaoluga ning leida lahendusi edasiseks tegevuseks. Pärandi vankumatud toetajad vajavad tuge uute sisserändajate ja erinevate kultuuritraditsioonide vastuvõtmiseks.

1.18.

Kiiresti on vaja võtta meetmeid transpordiühenduste ja digitaalse taristu valdkonnas, mis on keskse tähtsusega maapiirkondadesse elama asumiseks ja kultuuriturismi arendamiseks.

2.   Sissejuhatus

2.1.

Käesolevas arvamuses käsitletakse eeskätt maapiirkondade ja nende elanike mitmesugust vara ja annet, mida nad Euroopa kultuuripärandisse panustavad, ning seda, kuidas see lai kultuuri määratlus aitab muuta maaelu elujõulisemaks ja jõukamaks. Toetame maapiirkondade pärandi üleeuroopalist hartat, millega edendatakse kestlikku ruumilist arengut (4), ning 2016. aasta Corki deklaratsioonis 2.0 esitatud väidet: „Inimeste ja keskkonna vahelises kokkupuutes on olulisel kohal maa majandamine. Poliitika peab stimuleerima avalike keskkonnahüvede pakkumist, sealhulgas Euroopa loodus- ja kultuuripärandi kaitsmist.“

2.2.

Selle algatuse puhul tuleb kontrollida selle sobivust maapiirkondade jaoks ning komitee tunneb muret, et väikeste külakogukondade ja väikelinnadeni ei jõua kultuuripärandiaasta kohta õigel ajal piisavalt teavet, et nad jõuaksid valmistuda ja tunda rõõmu neid ümbritsevast mitmekülgsest kultuurivarast. Lisaks mineviku tunnustamisele peaks see aasta edendama ka inimeste inspiratsiooni ja oskuste muutuvaid, uusi ja väljakutseid pakkuvaid väljendusi, mis sageli tulenevad eri riikide maapiirkondade kultuuripärandis juurdunud traditsioonidest.

2.3.

Praeguste kultuuritegevuste loetlemisel ja edukatest projektidest õppimisel on küll selge väärtus, kuid 2018. aasta pidustused peaksid hõlmama ka uusi ja innovaatilisi kultuuriüritusi, mis johtuvad minevikust ja kannavad kultuuripärandit tänapäevasel viisil uutele põlvkondadele üle, luues maapiirkondadele uusi võimalusi. Programmil „Loov Euroopa“ on kaks maapiirkondade projekti – „Juured ja teed“ (Roots and Roads) ja „Toit on kultuur“ (Food is Culture) – mis võivad õnnestumise korral õppimisele ja arengule kaasa aidata.

2.4.

Ehkki kultuuritegevuse majanduslikku ja sotsiaalset kasu on raske mõõta (Euroopa kultuuriga on otseselt seotud üle 300 000 töökoha), on OECD seisukohal, et kultuuri tuleks kasutada heaolu näitajana, ja Euroopa kultuuripärandiaasta 2018 korraldajad peaksid tegema analüüse, mis võivad õigustada edasisi avalikke investeeringuid. Tuleks saada selge ülevaade sellest, kui edukas oli kultuuripärandiaasta maa- ja kaugemate piirkondadeni jõudmisel ning kuidas sellised heade tavade näited, nagu projektid AlpFoodway (5) ja Terract (6), võivad olla eeskujuks Euroopa ja piirkondlikel tasanditel tulevaste prioriteetide seadmisel.

3.   Üldised ja konkreetsed märkused

3.1.

Maapiirkondade maastikud, looduslike geoloogiliste struktuuride ning inimese põllumajandustegevuse jälgede, metsanduse, järvede, jõgede ja asulate mosaiik on ehk suurim kultuuripärand üldse. Mitmekülgset ilu on võimalik nautida loodusparkidest ja Natura 2000 aladest linnaäärsete rohealadeni, mis võivad olla inspiratsiooniallikaks paljudele kunstnike-, muusikute-, kirjanike- ja tantsijatepõlvkondadele ning kõigile teistele, kes nimetatud kategooriatesse ei kuulu. Komisjoni uus kultuurivaldkonna tegevuskava on maaelu perspektiivide suhtes võrdlemisi napisõnaline. Selles sätestatakse siiski, et „kasvupotentsiaalile ja kestlikkusele [aitab] kaasa kultuuri- ja looduspärandi ennistamine ja uuendamine. Kultuuri- ja loodusvarade integreeritud haldamine ergutab inimesi neid mõlemaid avastama ja end nendega siduma“. Nicaraguas elavad mayangna hõimud kasutavad looduse ja kultuuri jaoks ühte ja sama sõna. See on ökoloogiline kodakondsus.

3.2.

Maapiirkondade kogukonnad lisavad maastikele isegi väärtust. Just põllu- ja metsamaade harijad ning töötajad ja käsitöölised, nii mehed kui ka naised, on need maastikud kujundanud. Mitu põlvkonda oskustega inimesi on kasutanud maad ja vett toidu, varjualuse ja sissetuleku saamiseks. Näiteks kujunes Poolas 19. sajandil välja idee rajada mulla säilitamiseks haljasaladest ja põõsastest koosnevaid kaitsevööndeid, mis andsid praegusele maastikule oma eripära. Nemad on kujundanud kividest ja puudest põllupiirid, ehitanud lautasid ja tööruume. Nad on pidanud üle mitme järjestikuse põlvkonna kohalikku tõugu ning pinnase ja ilmastikuga kohandunud loomi ja kasvatanud taimi. Samuti on nad loonud kohalikud toidu- ja folklooritraditsioonid. Lisaks oleme pärinud rikkaliku kaunite hoonete pärandi: mõisad, lossid, kirikud, aga ka talupidajate majad, väikesed maaveskid ja -kauplused, näiteks need, mis on hoolikalt taastatud Walesis asuvas St Fagani rahvamuuseumis. Niisuguse ajaloolise arhitektuuri säilitamine toimub sageli erainvesteeringute abil, saades olulist toetust avalikest vahenditest ja heategevusest. Uuenduslikus projektis Põhja-Walesis kasutatakse kütmiseks merepõhjast saadud taastuvenergiat ja vähendatakse seeläbi organisatsioonile National Trust kuuluva Plas Newyddi häärberi kulusid. (7) Mineviku ja oleviku tähistamisel tuleb püüda leida tasakaal idealismi ning inimeste tegelike raskuste ja pingutuste vahel.

3.3.

Hindame kõiki, sealhulgas Euroopa pärandi ühenduse jõupingutusi selle pärandi hoolikaks säilitamiseks. Taastamise käigus on vaja planeerimisasutuste tuge, et tagada hoonete säilitav ümberkujundamine. Erasmuse programmist kaasrahastatud projekti REVAB raames pakutakse koolitust, et suurendada seisvate põllumajandushoonete taaskasutamise potentsiaali, vältides seeläbi nende hävimist.

3.4.

Maal elavad inimesed lõid kõigi kunsti- ja spordivormide ning üldise kogukonnategevuse abil oma kultuuri, mis kajastas nende tööd, puhkeaega ja sotsiaalseid probleeme. Maapiirkonnad on sageli paljude vähemuskeelte ja dialektide oluline varamu. Külade, talude ja põldude nimedel on oluline tähendus, mis väärib mõistmist ja austamist. Neil on pärandiväärtus ühiskonnas laiemalt ja nad loovad seda ka edaspidi.

3.5.

Maapiirkondade majandustegevused siiski muutuvad ja mõnikord kaovad. Mitte kõik maastikud pole rikkumata. Mõni neist annab tunnistust tööstuslikust kasutamisest, sõdadest ja rüüstamistest ning põudade, üleujutuste või tulekahjude põhjustatud kahjudest või isegi liigkasutusest, mida põhjustab ülemäärane kontsentreeritud turismitegevus. Neil kõigil on oma lugu ja sellega kaasnevad õppetunnid, mida meeles pidada. Kliimamuutuste mõju leevendamine eeldab positiivseid meetmeid mitmekesisuse ja kogemuste valiku säilitamiseks. Minevikuga sideme hoidmist nimetatakse avalike hüvede pakkumiseks ja ilma kestliku bioloogilise mitmekesisuse, mõistliku planeerimise ja hallatud juurdepääsuta maastike seisukord halveneb. Isegi kunstiline kultuuriväljendus tuhmub, kui maapiirkondade elanikkond kahaneb alla jätkusuutliku taseme.

3.6.

Eurostati 2017. aasta andmete kohaselt ei osale enam kui kolmandik eurooplastest kultuuritegevustes, mistõttu on tervise ja vaba aja veetmisega seotud maapiirkondade kultuuriturismi arendamine praegu ja ka edaspidi oluline ühenduslüli linna- ja maapiirkondade inimeste vahel. Galway linn on hea näide linna- ja maapiirkonna kultuuripartnerlusest ning Euroopa kultuuripealinna algatus (2019. aastal nt Plovdiv Bulgaarias ja Matera Itaalias) peaks alati esile tooma nii maapiirkonna kui ka linna kultuurilisi iseärasusi. Walesis on pärandiamet CADW loonud avatud uste algatuse, mis on osa 50 riiki hõlmavast projektist, mille eesmärk on aidata kodanikel käia muutustega kaasas, et enda olemust paremini mõista – tuleviku kavandamiseks tuleb mõista oma minevikku.

3.7.

Veel üks näide teadmiste jagamisest tuleb Kreekas asuvast Art Farmist (8), mille arendas välja Sotiris Marinis. Ta on ehitanud Lääne-Manis asuvasse Megali Mantineia külasse puu otsa majad ja koolituskeskuse, toimides põhimõtte järgi, mille kohaselt pakub sellest saadud kogemus teadmisi maapiirkondade ja kultuuripärandi kohta.

3.8.

Maapiirkondade kultuuriturism on toimiv ja kasvav majandusliku ja sotsiaalse ressursi pakkuja, mis põhineb ühisinvesteeringutel. Vastutus Euroopa kultuuripärandi kaitsmise ja toetamise eest kuulub riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi pädevusse ning oluline on siinkohal üldine uhkusetunne. Euroopa institutsioonid saavad edendada Euroopa ühiste väärtuste tunnetust ning stimuleerida ja toetada häid tavasid ja jagatud kogemusi (9). Traditsioonilised piirkondlikud toiduretseptid, õlled ja veinid, kostüümid ja muusika, nagu neid esitletakse Berliini rohelisel nädalal (10), meelitavad igal aastal ligi tuhandeid rahvusvahelisi külastajaid ja aitavad ühendada oleviku minevikuga. Üha populaarsemaks on muutunud maapiirkondade tootjate toidu- ja käsitöötoodangu sidumine otseselt tarbijatega taluturgude ja internetimüügi kaudu, näiteks kohalikku toitu pakkuvad REKO rühmad Soomes.

3.9.

Paigad, kus olla üksinda, kuulata ja vaadelda linde ning kogeda metsakeskkonda, seda nii kogu selle mitmekesisuses kui ka ravimtaimi otsides, aitavad kõik kaasa kodanike ulatuslikumale teadmis- ja avastamistahtele ning heaolule. Valiku- ja avastamisvõimaluste laiendamine peaks aitama vältida külastajate liigset koondumist ohustatud paikadesse. See aitab luua äärepoolsemates piirkondades maapiirkondade peamisel varal põhinevat majanduslikku ja tööhõivealast lisaväärtust, mida arukad külad ja kogukonnad juba hindavad. Lombardia mägipiirkondades suurendab projekt AttivAree inimeste kuuluvustunnet, tugevdades kunsti abil looduspärandit. Samuti tehakse selle raames koostööd, et renoveerida hosteleid ja parandada kättesaadavust kaugemates külades, nagu Lavenone. (11) Reisibüroosid tuleks innustada tegema koostööd geograafiliselt kõrvaliste piirkondade ettevõtjate ja sotsiaalettevõtjatega, kes edendavad kestlikku kultuuriturismi.

3.10.

Kultuurilise teabe levitamine ja kujutamine digitaaltehnoloogia abil vähendab loominguliselt seni üha kasvanud lõhet linna ja maa ning noorte ja vanemate põlvkondade vahel. Teretulnud on projektid nagu YourAlps (12), mis viivad noored uuesti kokku mägipiirkondade pärandiga. On palju uusi näiteid kultuuritraditsioonide esitlemisest uuenduslikel viisidel, näiteks Taanis Aastedis kasutatav kunstiprojekt ja Pfyni küla Šveitsis. Tegemist on kohalikul algatusel ja tuvastatud kohalikel vajadustel põhinevate projektidega, milles kasutatakse kaasavaid protsesse, mis on iseenesest Euroopa kultuuritraditsiooni osa. Sarnastesse algatustesse investeerimise kiirendamiseks tuleks avaliku ja erasektori vahendid teha kättesaadavaks nii Euroopa, riiklikul kui ka piirkondlikul tasandil.

3.11.

Üha rohkem kasutatakse ka uusi digitaalseid vahendeid, näiteks varasemates ja praegustes konfliktipaikades, et taastada olulised ajaloomälestised, mis on hävinud nende hülgamise või sõjategevuse tõttu. Hauakivide ja tuhmuvate käsikirjade täpsemaks lugemiseks kasutatakse tehnoloogiat (13). Komitee tunneb heameelt komisjoni kavade üle seoses strateegiaga Digital4Culture ja loodab, et selles võetakse arvesse maapiirkondade asjakohaseid aspekte. Projektis MEMOLA kasutatakse näiteks vanade niisutusalade 3D-skaneerimist, et anda teavet uute niisutusprotsesside kohta.

3.12.

On vaja rohkem uuringuid, et mõista, mil määral on kultuuritegevus inimeste jaoks oluline ja milline on selle kasu tervisele, kuid ennekõike füüsilisi haigusi või vaimuhaigusi põdejate jaoks (14), kusjuures olemasolevad „Erasmus+“ programmid, näiteks TEMA Masters, pakuvad praegu rahastust headele uurimisvõimalustele. Kõrgetasemelisel programmi „Horisont 2020“ Euroopa kultuuripärandiaasta konverentsil „Innovation and Cultural Heritage“ (Innovatsioon ja kultuuripärand) (15) kutsuti üles tegema lisajõupingutusi teadustöö arendamiseks, et määrata kindlaks kultuuritegevuste edendamise prioriteedid ja parimad tavad.

3.13.

Heategevusfondidest toetatavad algatused on andnud märkimisväärse panuse looduspaikade ja nendega seotud tegevuste säilitamisse, sageli sotsiaalsete ettevõtete kaudu, mis edendavad maapiirkondade arengut kestlikul viisil. Soome kultuurirahastu toetab uurimistöid meetmete kohta, millega ennetada Läänemere veekvaliteeti mõjutavaid põllumajandusjäätmeid. See teeb koostööd talupidajatega, olles seisukohal, et suurem bioloogiline mitmekesisus tähendab rikkalikumat maastikku. Teretulnud on ka teised heategevuslikud algatused, nagu Walesi koolide kultuuripärandi fond, mis edendab koolidevahelisi kultuurivõistlusi, kus noortel tuleb leida omal valikul kultuuritegevus ja seda esitleda (16). Üheks näiteks, mis võimaldab noortel avastada oma kultuuripärandit, on Rumeenias Piscus asuv kool (17), mis on ühtaegu pärandile spetsialiseerunud kool ning töötubade ja konverentside korraldaja. Ka komitee ise võttis 2018. aasta märtsis vastu õpilasi koolidest üle kogu Euroopa, et arutada nende kultuuriprioriteete loosungi „Sinu Euroopa, sinu arvamus!“ (18) all. Õpilased leidsid, et nad soovivad elada Euroopas, mis väärtustab ja kaitseb kõiki kultuurivorme, ning vältida elitismi ja kultuuri populariseerimist, jättes samas võimaluse luua oma kultuur. Lõuna-Itaalia Giffoni külas tegi ligikaudu 300 õpilast filme ja videoid oma piirkonna tutvustamiseks.

3.14.

Avaliku sektori rahastajate investeeringud peaksid olema maapiirkondade jaoks sobilikud, et uued kavandatud rahastamisvahendid toetaksid põllumajandustootjate perede ja töötajate ning üksikkunstnikke ja rahvakunstirühmi, kohalikke tegevusrühmi või ka hooletalusid (care farms) esindavate vabaühenduste jätkuvat panust, võttes täiel määral arvesse maapiirkondade pärandi taristu tõhustamiseks vajalikke meetmeid.

3.15.

Kultuurituristid tahavad järjest rohkem temaatilisi ja geograafilisi seoseid pakkuvaid programme. Oodatud on ka ühine mainekujundus ja ühised juurdepääsuprojektid. Külade ja väikelinnade põllumajandusnäitused ning rahvuslikud üritused, nagu Builth Wellsis asuv Royal Welsh (19), mis meelitab ligi umbkaudu 240 000 külastajat, ning Hay on Wye kirjandusfestival, mis toob väikesesse maapiirkonda hinnanguliselt 21 miljonit naelsterlingit, annavad märkimisväärse majandusliku ja sotsiaalse panuse. Avatud talude päevad, laadad, kultuurifestivalid, nagu Llangollen International Eisteddfod, kontserdid, rongkäigud, nagu Belgias Veurne’is toimuv rongkäik, kitsarööpalised aururaudteed, kepikõnd ja traditsioonilised tantsurühmad annavad kõik tohutu panuse maapiirkondade kultuuripärandi säilitamisse ja edendamisse. Vabatahtlike panus nendel üritustel mitme põlvkonna jooksul on iseenesest märkimisväärne osa meie kultuuripärandist. Euroopa Vabatahtlike Keskuse ning riiklike ja piirkondlike vabatahtliku töö organisatsioonide tegevus kultuurivaldkonna kvaliteetse vabatahtliku töö edendamisel on tänuväärne ning neid innustatakse jätkama oma väärt jõupingutusi, sealhulgas pakkuma tervise- ja ohutusealaseid koolitusi, et tagada nii vabatahtlikele kui ka turistidele ohutud ja nauditavad kogemused.

3.16.

Sellele vaatamata on üha enam puudus oskustega käsitöölistest, kes annaksid teadmisi edasi ja õpetaksid uut põlvkonda seda mitmekülgset pärandit kaitsma ja arendama. Prantsusmaalt alguse saanud JEMA algatusega (20) toetatakse regulaarselt käsitööga tegelevate inimeste tööd ja uute põlvkondade koolitamise vajadust. Selle vajaduse arvessevõtmine on hea võimalus luua kultuuri kaudu ja kultuuri eesmärgil põlvkondadevahelisi sidemeid. Olemasolevate ELi ning riiklike/piirkondlike programmide raames on vaja rohkem praktilisi koolitusi ja omandatud oskuste tunnustamist, keskendudes mitte üksnes olemasolevatele käsitöö- ja keskkonnaalastele oskustele, vaid ka mentorlusele, et arendada uusi meetodeid ja kultuuriettevõtlust. Kunstnikud ja teised vajavad toetust, et töötada kohalike maa- ja linnakoolidega, kujundades põlvkondade ja etniliste rühmade vahel kaasavalt välja kultuuriideid.

3.17.

Maapiirkondade kultuuripärand on seotud ka osalusdemokraatiaga. Euroopas on tugev kogukonna solidaarsus ning isolatsiooni ja ebasoodsate tingimuste vastu võideldakse kogukondlike tegevuste abil, millest paljud põhinevad kultuuril. Kohaliku jätkusuutliku juhtimise arendamine ja kohalike prioriteetide saavutamine kogukonna juhitud kohaliku arengu ja Leader-meetodi kaudu toetab organiseeritud kodanikuühenduste ja -liikumiste pärandit. Sotsiaalsed ja kultuurilised tegevused seovad inimesi geograafilistes piirkondades, kus napib avalikke ja erasektori teenuseid. Mõnikord viimase võimalusena kasutatav vabatahtliku sektori sekkumine aitab hoida inimeste toimetulekuks olulisi tundlikke ja haavatavaid maastikke. Üldsuse toetus nendele tegevustele on määrava tähtsusega.

Brüssel 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER


(1)  Komitee arvamus „Kultuurivaldkonna uus tegevuskava“ (Euroopa Liidu Teatajas veel avaldamata).

(2)  https://ec.europa.eu/culture/news/new-european-agenda-culture_en.

(3)  Komitee 20.–21. juuni 2016. aasta konverents.

(4)  Euroopa Nõukogu liikmesriikide ruumilise/piirkondliku planeerimise eest vastutavate ministrite (CEMAT) Euroopa konverentsi resolutsioon nr 2 „On the Pan-European Charter for the rural heritage: promoting sustainable spatial planning – The rural heritage as a factor of territorial cohesion“ (Maapiirkondade pärandi üleeuroopaline harta kestliku ruumilise planeerimise edendamise kohta. Maapiirkondade pärand kui territoriaalse ühtekuuluvuse tegur), vastu võetud 9. juulil 2010. aastal Venemaa Föderatsioonis Moskvas toimunud CEMATi 15. istungjärgul.

(5)  http://www.alpine-space.eu/projects/alpfoodway/en/home.

(6)  http://www.terract.eu/fr/.

(7)  https://www.bangor.ac.uk/studentlife/studentnews/gift-s-marine-renewable-visit-to-plas-newydd-18421.

(8)  https://www.facebook.com/agroktima.artfarm/.

(9)  Komitee arvamus „Kultuurivaldkonna uus tegevuskava“ (Euroopa Liidu Teatajas veel avaldamata).

(10)  https://www.gruenewoche.de/.

(11)  AttivAree projekt Lombardia piirkonnas.

(12)  http://www.alpine-space.eu/projects/youralps/en/home.

(13)  Andrew Skerretti projekt, mida esitleti uurimisrühma arutelul 24. juulil 2018 Cardiffis.

(14)  Innovate Trust – aiandusprojekti „Field Days“ positiivsed tulemused.

(15)  https://ec.europa.eu/info/events/innovation-and-cultural-heritage-2018-mar-20_et.

(16)  https://jamesprotheroe.wordpress.com/Darren Park Primary School, Ferndale.

(17)  http://piscu.ro/piscu-school/#.

(18)  https://www.eesc.europa.eu/en/our-work/civil-society-citizens-participation/your-europe-your-say.

(19)  http://www.rwas.wales/royal-welsh-show/.

(20)  Journées Européennes des Métiers d'Art, https://www.journeesdesmetiersdart.fr/.


6.12.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 440/28


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Subsidiaarsuse ja ülereguleerimise mõju majandusele ja tööhõivele“

(ettevalmistav arvamus eesistujariigi Austria taotlusel)

(2018/C 440/05)

Raportöör:

Dimitris DIMITRIADIS

Kaasraportöör:

Wolfgang GREIF

Konsulteerimistaotlus

nõukogu eesistujariik Austria, 12.2.2018

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304

Vastutav sektsioon

ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

4.9.2018

Vastuvõtmine täiskogus

19.9.2018

Täiskogu istungjärk nr

537

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

192/1/1

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunneb heameelt Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigi Austria taotluse üle koostada ettevalmistav arvamus teemal „Subsidiaarsuse ja ülereguleerimise mõju majandusele ja tööhõivele“. See lisab väärtust ja täiendavaid aspekte käimasolevale arutelule parema õigusloome üle, mille eesmärk on tagada õiguskindlus ja selged eeskirjad ning mis „tähendab […] võimalikult väikest halduskoormust ettevõtjatele, kodanikele ja ametiasutustele“ (1). Ent liikmesriigis kehtivat kodanike, tarbijate, töötajate, investorite ja keskkonnakaitse taset ei tohi ohustada ELi õigusaktide rakendamisel.

1.2.

Komitee kordab taas oma nõudmist, et tulevikku puudutavaid küsimusi, sealhulgas arutelusid pädevuste ja reguleerimise ulatuse üle, tuleb käsitleda liikmesriikide ja Euroopa tasandil, kaasates täiel määral sotsiaalpartnerid ja muud kodanikuühiskonna organisatsioonid. See on mitmetasandilise osalusdemokraatia põhiline väljendusvorm ning seepärast tuleks seda ELis ja liikmesriikides tugevdada.

1.3.

Komitee toonitab subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte määravat tähtsust põhjaliku ja usaldusväärse Euroopa õigusloome tagamiseks. Komitee rõhutab, et EL peaks keskenduma valdkondadele, kus ELi õigusaktid annavad märkimisväärset lisaväärtust. Euroopa Komisjon peaks seetõttu tuvastama teemad, mida tuleb tõesti käsitleda ELi tasandil kõige tõhusamal viisil. Alati, kui otsused nõuavad riiklike, piirkondlike ja kohalike iseärasuste nõuetekohast arvesse võtmist, peaks vastavatel asutustel olema võimalik need asjaomaste sidusrühmade, sealhulgas sotsiaalpartnerite aktiivsel osalusel kindlaks teha.

1.4.

Komitees on mõiste „ülereguleerimine“ suhtes erinevaid seisukohti, mis kajastavad eri osalejate erisuguseid vaatepunkte. Ehkki seni puudub ühene määratlus, viitab „ülereguleerimine“ üldjuhul olukorrale, kus liikmesriigid kehtestavad riiklikku õigusesse ülevõtmisel ELi õigusaktides (peamiselt direktiivides) sätestatud miinimumi ületavad nõuded. Komisjon peaks looma suunised, et aidata liikmesriikidel õigusakti vastavaid nõudeid korrektselt üle võtta, järgides seejuures proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtet ning õiglasi konkurentsitingimusi.

1.5.

Komitee juhib eeskätt subsidiaarsust ja proportsionaalsust arvestades ning ELi õigusest lähtuvalt tähelepanu sellele, et liikmesriikidel on ainupädevus kehtestada ELi ettenähtud (miinimum)nõuetele lisaks täiendavaid meetmeid, et võtta arvesse nende iseärasusi. Sellised otsused tuleks teha läbipaistval viisil pärast konsulteerimist sotsiaalpartnerite ja sidusrühmadega ning need peaksid olema kooskõlas ELi õigusnormidega. Komitee ei sea sellega seoses kahtluse alla liikmesriikide suveräänsust, vabadust ega kohustust kehtestada riiklikke seadusi ja tavasid.

1.6.

Komitee kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles suurendama oma jõupingutusi põhjendamatu halduskoormuse vähendamiseks, et hoogustada majanduskasvu ja jätkusuutlike töökohtade loomist.

1.6.1.

Ajavahemiku 2021–2027 mitmeaastase finantsraamistiku ettevalmistamise raames ergutab komitee komisjoni võtma kiiresti meetmeid, et vähendada sellist ebavajalikku halduskoormust, mis takistab oluliselt Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide investeeringuid – s.o seoses riigiabi, riigihangete eeskirjade täitmise, audititavade ning üldiste üksikasjalike suuniste hilinenud või isegi tagasiulatuva vastuvõtmisega.

1.6.2.

Komitee rõhutab, et ebavajalik regulatiivne ja halduskoormus takistab kasu maksimeerimist ning ettevõtjate, kodanike ja avalike asutuste regulatiivsete kulude minimeerimist. Komitee kordab taas vajadust lihtsustatud, järjepideva ja kvaliteetsema reguleerimise järele, mis oleks hästi mõistetav ja hästi rakendatud ning mille puhul on samavõrd hädavajalik kõigi nelja – ELi, riigi, piirkondliku ja kohaliku – valitsemistasandi kaasatus.

1.6.3.

Nagu varasemateski arvamustes, (2) soovitab komitee põhjaliku VKE-testi läbiviimist Euroopa Komisjoni mõjuhinnangutes.

1.7.

Komitee kordab, et Euroopa miinimumstandardite eesmärgiks on iseäranis ELi sotsiaal-, tarbija- ja keskkonnapoliitika kontekstis elu- ja töötingimuste ühtlustamine kogu ELis ülespoole suunatud lähenemise poole. Miinimumstandardeid ELi direktiivides ei peaks mõistma „maksimumtasemena“, mida ei tohiks nende riiklikesse õigussüsteemidesse ülevõtmisel kunagi rangemaks muutma. Ent komitee arvates ei tohiks Euroopa integratsiooni protsessi üldsusepoolset heakskiitu kahjustada regulatiivse konkurentsiga nõuete leevendamise kaudu. Kõik otsused tuleb langetada läbipaistval viisil ning avatud dialoogis sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega.

2.   Sissejuhatus

2.1.

Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariik Austria palus Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteelt ettevalmistavat arvamust teemal „Subsidiaarsuse ja ülereguleerimise mõju majandusele ja tööhõivele“.

2.2.

Komitee märgib, et taotlus puudutab nii subsidiaarsuse põhimõtet kui ka ülereguleerimist ning laiendab praegust, paremat õigusloomet käsitlevat arutelu, mille kohta on komitee väljendanud oma seisukohti mitmes hiljuti vastu võetud arvamuses (3).

2.3.

Subsidiaarsuse küsimus on hiljuti uuesti päevakorda tõusnud, muu hulgas valge raamatu kaudu Euroopa tuleviku kohta. Subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse rakkerühm, mille komisjoni president Juncker lõi 2017. aasta novembris, esitas aruande soovitustega subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamise parandamiseks (4).

Komitee peab aruande olemust mõneti piiratuks ning leiab, et see kajastab rakkerühma koosseisu piiratust. Seetõttu soovitab komitee tungivalt kaasata kodanikuühiskonna esindajaid aktiivselt järelmeetmetesse. Komitee peab väga oluliseks käsitleda Euroopa meetmete proportsionaalsust ning, mis veelgi olulisem, valdkondi, kus EL peaks oma tegevust tõhustama, vähendama või selle isegi peatama kooskõlas kodanike ja majanduslike huvide ning muude sotsiaalsete huvidega.

2.4.

Komitee arvates tuleks kõnealuste tulevikku puudutavate teemadega tegeleda riikide ja ELi tasandil, kaasates sotsiaalpartnerid ja muud kodanikuühiskonna organisatsioonid. Kui neile antaks riikliku ja ELi poliitika ettevalmistamisel ja rakendamisel sama palju kaalu kui kohalikule ja piirkondlikule tasandile, paraneks otseselt horisontaalse subsidiaarsuse nähtav rakendamine.

2.5.

Komitee väljendab heameelt selle üle, et eesistujariik Austria tunnistab sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide laialdaste teadmiste kaasamise väärtust poliitikameetmete kujundamisel, rakendamisel ja hindamisel riiklikul ja ELi tasandil. See on mitmetasandilise osalusdemokraatia põhiline väljendusvorm ning seepärast tuleks seda ELis ja liikmesriikides tugevdada.

2.6.

Sellega seoses palub komitee rakkerühmal võtta asjakohaselt arvesse komitee arvamusi subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse teemadel, mis on ühtlasi aluseks käesolevas arvamuses esitatud märkustele ja soovitustele.

3.   Subsidiaarsuse põhimõte

3.1.

Nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 5, on subsidiaarsuse põhimõtte eesmärk tagada, et ELi meetmeid kasutatakse ainult ulatuses, mis on vajalik aluslepingu eesmärkide täitmiseks, ja et EL tegutseb valdkondades, mis ei kuulu selle ainupädevusse, üksnes juhul, kui seadusandliku meetme eesmärke on tõhusam saavutada ELi kui riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil.

3.2.

Komitee rõhutab kõnealuste põhimõtete määravat tähtsust sellises rahvusüleses ühenduses nagu seda on EL ning väljendab selgelt heameelt Lissaboni lepinguga loodud vahendite üle, millega tagatakse subsidiaarsuse põhimõtte järgimine – alates subsidiaarsuse kontrollimisest enne õigusakti vastuvõtmist kuni riiklike seadusandlike organite kaebusteni subsidiaarsuse põhimõtte rikkumise kohta.

3.3.

Samuti rõhutab komitee, et kõik Euroopa Liidu toimimise lepinguga ettenähtud valdkonnad vajavad hästi toimivat Euroopat ning et subsidiaarsuse põhimõtet ei tohi kasutada selget Euroopa lisaväärtust pakkuvatele ELi meetmetele vastutöötamiseks, riiklike lähenemisviiside a priori eelistamiseks või isegi ELi taandamiseks olulistest poliitikavaldkondadest juba eos. Tuleks vastu võtta üksnes eeskirju, millel on Euroopa lisaväärtus. Komitee leiab, et väljakutsed, millega kontinent praegu silmitsi seisab, ei vaja liikmesriigi tasandile tagasi viimist „vähem Euroopat“ soosides, vaid pigem julgeid samme parema ja kodanikusõbralikuma Euroopa suunas, mis edendab ka ühtekuuluvust.

3.4.

Komitee tunnistab, et liikmesriikide roll ELi õigusaktide rakendamisel on eriti tähtis direktiivide ülevõtmisel, kuna need on siduvad saavutatavat eesmärki silmas pidades, ent jätavad riiklikele ametiasutustele õiguse valida kohaldamise vorm ja meetodid ning otsustada kooskõlas ELi õigusega standardite parandamise üle, kui seda peetakse kasulikuks. Samal ajal ei tohiks ülevõtmine takistada õiglasi konkurentsitingimusi kõigi siseturul osalejate vahel, mis on oluline selle nõuetekohase toimimise seisukohast.

3.5.

Ehkki liikmesriigid vastutavad direktiivide korrektse ja õigeaegse ülevõtmise eest, on komisjoni kui aluslepingute täitmise järelevalvaja ülesanne tagada nende nõuetekohane rakendamine riiklikul tasandil. See „jagatud vastutus“ peaks olema selgelt nähtav seadusandliku menetluse algusest saadik: hea rakendamine sõltub selgest, läbipaistvast ja põhjalikust mõjuhinnangust uue ELi õigusakti alusena, ettepaneku selgest ja lihtsast keelekasutusest ning realistlikest rakendamise tähtaegadest.

3.6.

Komitee hoiatab, et isegi kui ülalmainitud nõuded on täidetud, võib rakendamine riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil siiski olla ebapiisav ja/või ebatõhus. Sellega seoses kordab komitee Euroopa Komisjonile tehtud üleskutset tõhustada kooskõlas oma pädevustega süstemaatiliselt oma jõupingutusi, et tegeleda kiiremini ja rangemalt juhtudega, kus liikmesriigid võtavad ELi õigusnormid oma riigi õigusesse üle ebatäpselt või ei tee seda üldse, (5) olles uurinud kõiki võimalusi koostöö tegemiseks.

3.7.

Komitee märgib, et mitmeid õiguslikke ja poliitilisi kohustusi on tajutud ELi institutsioonide pädevust ületavana ja liikmesriikide valdkondadesse ja valikutesse sekkuvana (nt riiklikud töösuhted ja ametiühingute algatused; pensionid, tervishoid ja muud sotsiaalkaitse süsteemid või kutsealased eeskirjad, nt kvalifikatsioonikriteeriumid tervishoiusektoris).

Seetõttu on komitee samamoodi vastu mitte ainult pädevuse ületamisele ELi institutsioonide poolt, vaid ka Euroopa Liidu toimimise lepingu selliste oluliste reguleeritavate valdkondade nagu tarbijakaitse, keskkonnakaitse standardid ja Euroopa sotsiaalpoliitika üleviimisele riiklikule tasandile subsidiaarsuse ettekäändel.

4.   Tarbetu regulatiivse ja halduskoormuse vältimine – ülereguleerimine

4.1.   Ülereguleerimist käsitlev arutelu

4.1.1.

ELi õigusaktide ülevõtmisel kehtestavad liikmesriigid mõnikord meetmed, mis on rangemad kui need, mis on sätestatud nõuetega ELi õigusaktides (peamiselt direktiivides), või nad jätavad kasutamata direktiivis pakutud valikuvõimalused võimalikuks lihtsustamiseks. Kõnealust nähtust nimetatakse paljudes dokumentides ülereguleerimiseks. Esimesel juhul käsitatakse seda n-ö aktiivse ülereguleerimisena, teisel juhul aga passiivse ülereguleerimisena.

4.1.2.

Komitees on ülereguleerimise osas erinevaid seisukohti, mis ühtlasi kajastavad lahkarvamusi eri osalejate seas. Mõned sidusrühmad peavad seda nähtust riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil kuhjunud normide, suuniste ja menetluste ülemääraseks hulgaks, mis loob tarbetut halduskoormust ja takistab oodatud poliitikaeesmärkide saavutamist ülevõetud määruste abil. Teised sidusrühmad on aga arvamusel, et ülereguleerimise häbimärgistatud mõiste kasutamine ohustaks mõne edasijõudnud liikmesriigi standardeid, mis võeti demokraatlikult vastu ja lisati nende riikide õigussüsteemidesse – iseäranis töö-, tarbija- ja keskkonnaõiguse ning vabade elukutsete valdkonnas.

4.1.3.

Komitee kutsub üles kasutama pragmaatilist ja tasakaalustatud käsitlusviisi ning keskendub käesolevas arvamuses neutraalsele ja täpsemale terminoloogiale – kooskõlas 2016. aasta mai paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppega.

4.2.   Ülereguleerimise määratlus

4.2.1.

Komitee soovitab määratleda mõiste „ülereguleerimine“ täpsemalt. Juhtudeks, kus liikmesriigid võtavad üle ELi õigusaktide sisu ambitsioonikamal viisil (sisuliselt või menetluslikult) või taotlevad kooskõla siseriiklike õigusnormidega, võiks kasutada selliseid väljendeid nagu „põhjalikumad sätted“, „rangemad sätted“ või „kõrgemad nõuded“. Väljendi „ülereguleerimine“ kasutamine peaks piirduma juhtudega, kui ELi õigusaktide ülevõtmisel siseriiklikku õigusesse lisatakse neisse ebamõistlikke ja tarbetuid sätteid, mida ei saa õigustada kavandatud meetme ühe või mitme eesmärgiga või mis toob kaasa täiendavat tarbetut halduskoormust. Igal juhul on väljend „ülereguleerimine“ väga üldine, selle tõlge paljudesse riigikeeltesse eksitav ja see tuleks asendada märksa konkreetsema mõistega.

4.2.2.

Sõltumata terminoloogiast (ja isegi siis, kui saaks kasutada mõistet „ülereguleerimine“) kordab komitee, et see kontseptsioon ei tohiks konkreetsemalt viidata järgmisele:

kehtestatud standardite piiramine ELi õigusaktide ülevõtmisel ja rakendamisel sellistes valdkondades nagu töö-, sotsiaal-, tarbija- ja keskkonnaõigus;

riiklikud meetmed, millel ei ole mingit (objektiivset või ajalist) seost ELi õiguse ülevõtmisega;

ELi õiguse üldiste sätete karmistamine selle ülevõtmise käigus (nt konkreetsete juriidiliste sanktsioonide kehtestamine rikkumiste puhul);

ELi õiguse ülevõtmiseks mitmest selgest valikust ühe kohaldamine;

põhjalikumad riiklikud sätted, mis ulatuvad kaugemale ELi õiguses kehtestatud kaitse taseme säilitamisel põhinevatest miinimumstandarditest;

direktiivi sisu kohaldamine sarnastele juhtumitele, et tagada riikliku õiguse sidusus ja järjepidevus.

4.2.3.

Komitee kordab, et subsidiaarsuse põhimõte võimaldab liikmesriikidel kehtestada rangemaid meetmeid, kasutades oma õigust tagada mitmesuguste (nt majanduslike, sotsiaalsete või keskkonnaalaste) eesmärkide saavutamine, ja näidata oma pühendumust kõrgetasemelisele kaitsele, direktiivitaoliste õiguslike vahendite iseärasustele ning teatavatele piirangutele pädevusküsimustes. Komitee rõhutab, et sellised rangemad kohustused tuleks võtta alles pärast läbipaistvat ja kaasavat arutelu sotsiaalpartnerite ja sidusrühmadega ning vastastikuse mõistmise ja tasakaalustatud otsustusprotsessi vaimus.

4.3.   Ülereguleerimine ja parem õigusloome

4.3.1.

Parema õigusloome tegevuskava kontekstis tunnistab Euroopa Komisjon liikmesriikide õigust minna ELi õigusaktide nõuetest kaugemale (ülereguleerimine), ent on mures läbipaistvuse puudumise pärast kõnealuses valdkonnas. Ühendkuningriik, Madalmaad, Belgia, Saksamaa ja Austria on loonud oma süsteemid ülereguleerimise juhtumite tuvastamiseks. Ühendkuningriigis ja Madalmaades reguleeritakse ülereguleerimist ametliku tsentraliseeritud poliitika abil, mille eesmärk on edendada majanduskasvu.

4.3.2.

Komitee ei sea mitte mingil viisil kahtluse alla olemasolevaid aluslepingu sätteid, eelkõige ELi või liikmesriigi pädevusi, kuid kordab, kui tähtis on austada „liidu õiguse üldpõhimõtteid, nagu demokraatlik õiguspärasus, subsidiaarsus ja proportsionaalsus ning õiguskindlus“. See tähendab muu hulgas, et austatakse liikmesriikide demokraatlikku suveräänsust, vabadust ja vastutust kujundada riiklikke seadusi ja tavasid, millega võetakse nõuetekohaselt arvesse sotsiaalpartnerite vastavat rolli. Komitee on alati kutsunud üles edendama lihtsust, selgust ja järjepidevust liidu õigusaktide koostamisel ja samuti suuremat läbipaistvust seadusandlikus protsessis.

4.3.3.

Komitee on korduvalt toonitanud: „Euroopa õigusaktid on oluline integratsioonitegur, mitte koormus ega kulu, mida on vaja vähendada. Olles [tasakaalustatud,] proportsionaalsed [ja mittediskrimineerivad], tagavad need olulisel määral kaitse, edendamise ja õiguskindluse kõigile Euroopa sidusrühmadele ja kodanikele“ (6). Komitee kordab oma seisukohta, et õigusaktid on olulised aluslepingu eesmärkide saavutamiseks ja selleks, et luua õige keskkond aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu jaoks, millest saavad kasu avalikkus, ettevõtjad ja kodanikud (7). Vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 3 aitavad eeskirjad samuti parandada heaolu, kaitsta üldist huvi ja põhiõigusi, edendada kõrgetasemelist sotsiaalset ja keskkonnakaitset ning tagada õiguskindlus ja prognoositavus. Nad peaksid ka vältima konkurentsi moonutamist ja sotsiaalset dumpingut (8).

4.3.4.

Direktiivide ülevõtmisel riiklikku õigusesse lisavad liikmesriigid vahel elemente, millel puudub selge seos asjaomaste Euroopa Liidu õigusaktidega. Komitee on seisukohal, et neid täiendusi tuleks rõhutada õigusaktide ülevõtmisel või nendega seotud dokumentide abil. Liikmesriikide õigust täiendada ELi õigusakte minimaalse ühtlustamise tulemusena tuleb üldiselt tunnistada, niikaua kui see toimub läbipaistvalt ning mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtteid austades. On palju näiteid liikmesriikides direktiivide mitteminimalistlikust ülevõtmisest, mida võib pidada ülereguleerimiseks.

4.3.5.

Komitee rõhutab, et seal, kus ühtlustamine on minimaalne, saavad liikmesriigid kavandada sätteid, millega püütakse saavutada töökohtade loomine, paremad elu- ja töötingimused, piisav sotsiaalkaitse, kõrge ja jätkusuutlik tööhõivemäär ja tõrjutuse vastu võitlemine (ELi toimimise lepingu artikkel 151), VKEde ja tervishoiu ja tarbijakaitse kõrge taseme edendamine ja arendamine (ELi toimimise lepingu artiklid 168 ja 169) ning keskkonnakaitse (ELi toimimise lepingu artikkel 191) – loomata samas tarbetut regulatiivset või halduskoormust.

4.4.

Komitee on veendunud, et järgmised meetmed aitavad vältida tarbetut regulatiivset või halduskoormust:

Euroopa Komisjon peaks Euroopa Liidu õigusaktide koostamise käigus korraldama integreeritud mõju hindamisi, milles võetaks iga olulise regulatiivse teksti puhul nõuetekohaselt arvesse selle tekitatavat tarbetut koormust ja mis tahes muud mõju;

ELi õigusakte tuleb hinnata nende eripärast lähtuvalt juhtumipõhiselt, et jõuda suunatud ühtlustamiseni, mis võimaldab asjaoludest sõltuvalt kasutada ühtlustamise vormi, mis on mõnes valdkonnas jõudnud kaugemale kui teistes. Komisjoni ülesanne on soovitada mõjuhinnangute abil kõige kohasemat ühtlustamise taset, võttes arvesse vajadust kõrge kaitse taseme järele;

ELi õigusakte üle võttes peaksid liikmesriigid riiklikul ja piirkondlikul tasandil olema täiesti läbipaistvad mis tahes täiendava nõude suhtes, mis võiks negatiivselt mõjutada ühtset turgu, konkurentsivõimet ja majanduskasvu;

tõsiasi, et üks liikmesriik kehtestab leebemad eeskirjad kui teine, ei pruugi ilmtingimata tähendada, et viimase eeskirjad on ebaproportsionaalsed ja vastuolus ELi õigusega. Liikmesriigi ülesanne on hinnata juhtumipõhiselt, võttes arvesse kõigi sidusrühmade seisukohti ja kogu regulatiivset konteksti. Selleks võiks oluline vahend olla mõjuhinnangud;

kõigi täiendavate nõuetega direktiivide ülevõtmise käigus peaksid kaasnema dokumendid, milles on läbipaistvalt toodud kõnealuste täienduste tegemise konkreetsed põhjused.

4.5.

Et vältida ettevõtjate ja muude sidusrühmade ebasoodsasse konkurentsiolukorda panemist oma partnerite suhtes muudes liikmesriikides peaks komisjon sätestama suunised, et aidata liikmesriikidel võtta üle õigusakti nõudeid, austades ühtlasi proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtet ning õiglasi konkurentsitingimusi. Sellega seoses kordab komitee oma nõudmist sotsiaalpartnerite ja muude asjaomaste huvirühmade suurima võimaliku kaasamise järele ülevõtmise toimingutesse ning samuti liikmesriikide ning riikide ja piirkondlike parlamentide suuremat kaasamist vastavatesse järelhindamistesse (9).

4.6.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitused tõhusaks ülevõtmiseks

4.6.1.

Liikmesriigid peaksid pöörama tähelepanu asjaomastele rakendamistähtaegadele, et võimaldada piisavalt aega konsultatsioonideks kõigi asjaomaste sidusrühmadega:

riiklike raamistike seisukohtade ettevalmistamisel esialgsete läbirääkimiste jaoks liikmesriikide töörühmades tuleb tähelepanu pöörata ülevõtmise tähtajale;

nad peaksid kontrollima, kas ELi direktiividega nähakse ette kaks tähtaega, üks riikliku rakendusala õigusakti koostamiseks ja teine kuupäeva kohta, milleks õigusakt peab jõustuma;

ülevõtmise tähtaega tuleb järgida ja seirata kogu seadusandliku protsessi vältel;

Euroopa Komisjoni rakendamiskavad pakuvad toetust ja abi.

4.6.2.

Konsultatsioonid:

ELi tasandil võib abi, mida komisjon rakendamisprotsessi vältel pakub, nagu soovitused ja arutelud eksperdirühmades, osutuda kasulikuks ja anda oma osa ühisesse arusaama liikmesriikide vahel;

komisjon peaks kohandama olemasolevat ülevõtmise metoodikat (suuniseid) mitte ainult tagamaks, et direktiivide ülevõtmine ei oleks vastuolus Euroopa õigusega, vaid ka selleks, et kindlustada ülevõtmise tõhusus;

spetsialiseeritud veebipõhiste platvormide (nagu olemasolev elektroonilise teavitamise liides) või elektroonilise andmebaasi pakkumist Euroopa Komisjoni poolt konkreetsete ELi õiguseaktide jaoks parimate tavade tutvustamiseks saaks veelgi arendada. Mitmetasandilist valitsemist tuleks edendada ja see peaks hõlmama kõiki asjaomaseid sidusrühmi.

4.6.3.

Terminoloogia ja delegeeritud õigusaktid:

liikmesriike ergutatakse kontrollima täpset ja kokkulepitud keelt kogu läbirääkimisprotsessi jooksul nõukogus;

põhimõisted ja -määratlused tuleb selgesti defineerida niipea kui võimalik läbirääkimiste varases etapis;

komisjon peab võtma arvesse mõistete ja määratluste eri tähendusi liikmesriikides;

määratlused konkreetses õigusaktis peaksid olema järjepidevad määratlustega teistes ELi õigusaktides;

delegeeritud õigusaktide suhtes tuleks kohaldada nõudeid, nagu on määratletud ELi toimimise lepingu artiklis 290: selgete ja üheselt mõistetavate määratluste esitamine alusõigusaktis;

delegeeritud õigusakte tuleks kaaluda ainult seoses õigusakti vähemoluliste sätetega ja ainult neid osasid võib täiendada või muuta (10).

5.   Konkreetsed tundlikud valdkonnad

5.1.   Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid

5.1.1.

Euroopa ühtekuuluvuspoliitikat, konkreetsemalt struktuurifonde ja eelkõige Euroopa Sotsiaalfondi rakendatakse keerulises haldus-, institutsionaal- ja regulatiivkeskkonnas ning need moodustavad erivaldkonna, kus tarbetul ja koormaval ülevõtmisel võib olla negatiivne mõju ELi poliitikale. Niisuguses olukorras riiklikud ja/või piirkondlikud eeskirjad sageli „teevad lisandusi“ selle asemel, et tagada minimaalsete (Euroopa) nõuete arvessevõtmine. Paljud nendest eeskirjadest viivad täiendava halduskoormuseni. Tuleks märkida, et täiendavad nõuded tuginevad sageli eeldusele, et need on olulised, kasulikud, vajalikud ja demokraatliku protsessi tulemus.

5.1.2.

Ajavahemiku 2021–2027 mitmeaastase finantsraamistiku ettevalmistamise raames ergutab komitee komisjoni võtma kiiresti meetmeid, et vähendada sellist ebavajalikku halduskoormust, mis takistab oluliselt Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide investeeringuid – s.o seoses riigiabi, riigihangete eeskirjade täitmise, audititavade ning üldiste üksikasjalike suuniste hilinenud või isegi tagasiulatuva vastuvõtmisega. Ebavajaliku halduskoormuse vähendamine või vältimine on kõigi osalejate ühine vastutus.

5.1.3.

Sobimatud tavad võivad luua usalduse puudust kogu üldises Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendussüsteemis. Need hõlmavad riski vältivat lähenemist kõigil tasanditel, järjekindluse puudumist komisjoni eri peadirektoraatide tõlgendamise reaktsioonide vahel, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide eeskirjade riiklikul, kohalikul ja piirkondlikul tasandil ühtlustamisel püsivaid lünki, riigiabi eeskirjade mittejärgimise kartust, eri lähenemisviise ELi (rõhuasetus läbipaistvusel) ja riiklikul (rõhuasetus raha otstarbekale kasutamisel) tasandil riigihanke poliitikale ja erinevaid riiklikke halduskultuure.

5.1.4.

Sobimatud tavad võivad negatiivselt mõjutada nii abisaajaid kui ka programmiasutusi ning suurendada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamise halduskulusid ja -koormust, muutes kõnealused fondid vähematraktiivseks. Alternatiivsete vaidluste lahendamise süsteemide puudumise tõttu võivad ettevõtjaid ja iseäranis VKEsid negatiivselt mõjutada hilised maksed, halduslik ülekoormatus, ebasobiv kontroll, projektidest keeldumine, kollektiivsetest meetmetest väljajätmine jne. Seepärast kutsub komitee üles looma eriotstarbelised vaidluste lahendamise süsteemid.

5.1.5.

Soovitused tulevasteks meetmeteks perioodil 2021–2027

5.1.5.1.

Halduskoormuse vähendamine halduse ja kontrolli valdkonnas:

kiired meetmed ELi ja riiklikul tasandil, et selgitada välja ja kui võimalik, siis kõrvaldada ülearused tavad, protsessid ja menetlused, ning soovitada tõhusamaid lahendusi headest tavadest lähtuvalt;

„ühishaldamine“ on Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide keerukuse üks olulisi põhjuseid. Kohaldada tuleks „integreeritud lähenemisviisi“, mille kohaselt teostatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide haldamist ja kontrolli riiklike standardite põhjal („detsentraliseeritud juhtimine“);

liikmesriigid peavad teostama oma auditi-, haldus- ja kontrollisüsteemide eneseülevaatust, et selgitada välja ja kõrvaldada ülemäärased ja kattuvad eeskirjad, tagades samal ajal ELi vahendite korrektse kasutamise;

komisjon peab asjaomaseid eeskirju ja menetlusi välja töötades paremini arvesse võtma abi intensiivsust ja erinevate rakendamismudelite ning -mehhanismide (st toetused, finantsvahendid, lihtsustatud kulud jne) iseärasusi.

5.1.5.2.

Komitee kutsub üles lihtsustama ja ühtlustama riigiabi eeskirju, sealhulgas kõrvaldama kõik ebakindluse allikad nende rakendamisel. Kaaluda tuleks võimalikke muudatusi, sealhulgas vajaduse korral kohaldatavate eeskirjade muudatusi, nii et sarnaseid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide projekte koheldakse samal viisil kui neid, mida rahastatakse Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondist, ja komisjoni poolt vahetult hallatavaid programme, nagu programm „Horisont 2020“. Samal ajal hoiatab komitee, et kõik tõlgendus- ja suunismärkused ning küsimustel ja vastustel põhinevad dokumendid peavad olema piiratud, nii et neist ei saaks veel ühte de facto õigusaktide kihti. Komitee soovitab asendada need heade tavade laialdase levitamisega ning vältida nende tagasiulatuvat kohaldamist. Komitee kutsub komisjoni üles hoiduma valmistamast ette suuniseid, mis kehtivad kõigi liikmesriikide puhul, taotluse põhjal või probleemide korral ühes või vähestes liikmesriikides.

5.1.5.3.

Selleks, et käsitleda eri lähenemisviise riigihangete eeskirjadega tegelemisel, soovitab komitee luua ühise rühma töökonna, mis koosneb asjaomaste peadirektoraatide ja fondide esindajatest, kes tõlgendavad vajaduse korral järjekindlalt eeskirju ning pakuvad järjekindlat abi ja ühtset lähenemisviisi rahalistele parandustele.

5.1.5.4.

Komitee on arvamusel, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamisel tuleks paremini kohaldada subsidiaarsust, jättes riiklike ametiasutuste ülesandeks riiklike eeskirjade järgimise kontrollimise. Komitee kutsub liikmesriike üles kasutama täiel määral ära uuel programmitööperioodil ette nähtud lihtsustamisvalikuid ja vältima ülereguleerimist, mis puudutab siin kõiki norme, suuniseid ja rakendusmenetlusi, mida võib pidada tarbetuks seoses korraldusasutuste kehtestatud poliitikaeesmärkidega, ning kõrvaldama liigse halduskoormuse.

5.2.   Õigusloome parandamine

5.2.1.

Komitee rõhutab, et ebavajalik regulatiivne ja halduskoormus takistab ettevõtjate, kodanike ja avalike asutuste tegevust. Sellega seoses tuletab komitee meelde vajadust lihtsustatud, järjekindla ja parema kvaliteediga reguleerimise järele, mida tuleks hästi mõista ja läbipaistvalt rakendada koos kõigi nelja – ELi, riikliku, kohaliku ja piirkondliku – valitsemistasandi võrdselt vältimatu kaasamisega.

5.2.2.

Mõnes liikmesriigis on moodustatud riiklikud komiteed, kellele keskvalitsused peavad põhjendama ELi õiguses sätestatust rangemate miinimumeeskirjade kasutamist (ülereguleerimine). Liikmesriikides, kus selliseid asutusi ei ole, ei ole vaja luua uusi haldusasutusi, kuid sellegipoolest peaks nendes riikides mis tahes ELi standardeid ületavate nõuete vastuvõtmise protsess olema läbipaistev.

5.2.3.

Nagu varasemateski arvamustes (11) soovitab komitee viia mõjuhinnangutes senisest tõhusamalt läbi VKE-teste seoses uute Euroopa õigusaktide ettepanekutega. Komitee kutsub liikmesriike üles kasutama ära valikuid selleks, et võimaldada mikroettevõtjatele erandeid teatavate eeskirjade osas vastavalt ELi õigusele. Komitee kordab oma seisukohta, et regulatiivse koormuse vähendamise eesmärgid peaksid põhinema ulatuslikul hindamisel, sealhulgas kodanikuühiskonna ja sidusrühmade dialoogil. Ent liikmesriigis kehtivat kodanike, tarbijate, töötajate, investorite ja keskkonnakaitse taset ei tohi ohustada ELi õigusaktide rakendamisel (12).

5.2.4.

Komitee juhib uuesti tähelepanu ELi poliitikameetmete eri eesmärkide võrdsusele ja ühtsusele aluslepingu kohaselt, rõhutades eelkõige kõrge konkurentsivõimega sotsiaalselt vastutustundlikku turumajandust, mille eesmärk on saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress, samuti kõrgetasemelist keskkonnakaitset ja keskkonna kvaliteedi parandamist.

5.2.5.

Komitee kutsub komisjoni üles alati, kui see on mõistlik ja põhjendatud, kaaluma stiimulipõhiste mudelite ning rahvusvaheliste standardite ja suuniste kasutamist.

6.   Mõju tööhõive-, tarbija- ja keskkonnastandarditele

6.1.

Viimastel aastakümnetel on kehtestatud rida kogu ELi hõlmavaid miinimumstandardeid tarbija-, keskkonna- ja töötajate kaitse vallas; nende eesmärk on saavutada ülespoole suunatud elu- ja töötingimuste lähenemine liidus, st suurem sotsiaalne lähenemine, nagu on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 151.

6.2.

ELi seadusandja on tahtlikult jätnud ruumi miinimumstandardite rakendamiseks liikmesriikide poolt, austades samas ELi lepingus sätestatud põhimõtteid, eelkõige proportsionaalsuse põhimõtet. Selle tulemusena sätestatakse direktiivides, et liikmesriigid võivad rakendamisprotsessis võtta arvesse oma kõrgemaid standardeid. Komitee rõhutab, et alati kui liikmesriigid otsustavad rakendada ambitsioonikamaid kaitsestandardeid, võiks muude kaalutluste kõrval arvesse võtta parema õigusloome põhimõtteid.

6.3.

Need riiklikud standardid on selliste demokraatlike läbirääkimisprotsesside tulemus, mis hõlmavad märkimisväärses ulatuses Euroopa ja riikide sotsiaalpartnereid ning on kasulikud töötajate, tarbijate ja ettevõtjate jaoks. Vastavalt Euroopa Liidu lepingu eesmärkidele peaks selliste miinimumstandardite kehtestamise eesmärk olema ühtse turu parema toimimise tagamine ning samas ei tohiks see mõjutada negatiivselt suuremat kaitstuse taset riiklikul tasandil. Miinimumstandardid ELi õigusnormides hõlmavad sageli isegi selgelt kaitse taseme säilitamise klausleid, milles sätestatakse, et direktiivi rakendamist ei tohi kasutada õigustusena võimalike kõrgemate riiklike standardite alandamiseks Euroopa standardi tasemele. See ei tähenda siiski, et riiklikud standardid oleksid kivisse raiutud ning et neid ei saaks kunagi muuta.

6.4.

ELi õigusaktide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise käigus võiksid liikmesriigid kasutada mõjuhinnanguid, et kontrollida sotsiaalset, majanduslikku ja muud mõju.

6.5.

Sotsiaalpoliitikas ning tarbija- ja keskkonnakaitses tagati ELi õigusaktidega, et kõrgemaid standardeid liikmesriikides ei ohustataks ja et neid tuleb kaitsta, kaasates kõik sidusrühmad mõjuhinnangutesse. Sellega seoses on komitee korduvalt väljendanud arvamust, et parema õigusloome tegevuskava abil tuleks luua kvaliteetseid ELi õigusakte, ohustamata peamisi poliitikaeesmärke ega loomata dereguleerimise survet sotsiaalse ja keskkonnakaitse standarditele ega põhiõigustele (13).

6.6.

Komitee kordab, et Euroopa miinimumstandardite eesmärgiks on iseäranis ELi sotsiaalpoliitika kontekstis elu- ja töötingimuste ühtlustamine kogu ELis ülespoole suunatud sotsiaalse lähenemise poole. Miinimumstandardeid ELi direktiivides ei peaks mõistma „maksimumtasemena“, mida ei tohi nende riiklikesse õigussüsteemidesse ülevõtmisel ületada.

6.7.

Komitee toetab parema õigusloome protsessi ja tunnistab selle lisaväärtust. Samal ajal hoiatab komitee, et mingil juhul ei tohiks seda kasutada õigustusena nõuete alandamiseks, iseäranis sellistes valdkondades nagu tarbija-, keskkonna- ja tööõigus, edendades jõukust, majanduskasvu ja jätkusuutlike töökohtade loomist. Komitee hoiatab, et see soodustaks ELi suhtes üha kasvavat skeptitsismi suurtes elanikkonnarühmades. Komitee arvates ei tohi üldsuse heakskiitu Euroopa ühendamise protsessile kahjustada regulatiivse konkurentsiga nõuete alandamise kaudu.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER


(1)  https://ec.europa.eu/info/law/law-making-process/planning-and-proposing-law/better-regulation-why-and-how_et.

(2)  ELT C 197, 8.6.2018, lk 1.

(3)  ELT C 434, 15.12.2017, lk 11; ELT C 13, 15.1.2016, lk 192; ELT C 303, 19.8.2016, lk 45; ELT C 487, 28.12.2016, lk 51; ELT C 262, 25.7.2018, lk 22.

(4)  https://ec.europa.eu/commission/sites/beta-political/files/report-task-force-subsidiarity-proportionality-doing-less-more-efficiently_1.pdf.

(5)  ELT C 262, 25.7.2018, lk 22; ELT C 18, 19.1.2017, lk 10.

(6)  Vt muu hulgas komitee arvamuse „Õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programm (REFIT)“ punkti 1.2 (ELT C 303, 19.8.2016, lk 45).

(7)  COM(2012) 746 final, lk 2.

(8)  ELT C 303, 19.8.2016, lk 45, punkt 2.1.

(9)  ELT C 262, 25.7.2018. lk 22, punkt 1.2.

(10)  CES248-2013 (teabearuanne) (ELT C 13, 15.1.2016, lk 145).

(11)  ELT C 197, 8.6.2018, lk 1.

(12)  ELT C 262, 25.7.2018.lk 22, punktid 4.7.1 ja 4.8.3.

(13)  ELT C 262, 25.7.2018, lk 22 (punktid 1.1 ja 3.4); ELT C 303, 19.8.2016, lk 45 (punktid 2.1–2.2, 2.5) ja ELT C 13, 15.1.2016, lk 192 (punkt 2.4).


6.12.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 440/37


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Sooline digilõhe“

(ettevalmistav arvamus Euroopa Parlamendi taotlusel)

(2018/C 440/06)

Raportöör:

Giulia BARBUCCI

Ettevalmistav arvamus Euroopa Parlamendi taotlusel

kiri, 19.4.2018

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304

Vastutav sektsioon

tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

19.7.2018

Vastuvõtmine täiskogus

19.9.2018

Täiskogu istungjärk nr

537

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

176/2/6

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Soolisel digilõhel on palju põhjuseid ning seetõttu tuleb meetmeid rakendada erinevates valdkondades: haridussüsteem lapsepõlvest täiskasvanueani, tööturg, töö- ja eraelu tasakaal, avalikud teenused ja üldine digilõhe. Soovitatakse kasutada valdkonnaülest lähenemisviisi, mis koondaks innovatsiooni eri aspekte (tehnoloogiline, sotsiaalne, kultuuriline jne).

1.2.

Sooline digilõhe ei ole üksnes tehnoloogiline, vaid ka majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline küsimus, mida tuleb käsitleda mitmetasandiliste ja terviklike meetmete abil, et tegeleda soolise ebavõrdsuse kõige sügavamate sotsiaalsete ja kultuuriliste põhjustega.

1.3.

Oluline on võtta meetmeid, et suurendada naiste arvu teaduses, tehnoloogias, inseneerias ja matemaatikas (STEM), sest see võib parandada tingimusi ka teistes valdkondades ning majanduses ja ühiskonnas tervikuna. Samal ajal on oluline tunnistada IKT-alase hariduse ning valdkonnaüleste, ettevõtlus-, digi- ja pehmete oskuste (nagu empaatia, loovus ja keerukate probleemide lahendamine) suurenevat tähtsust kõigis valdkondades digiajastul. Valdkondadevaheline haridus ja inimkesksed oskused saavad oluliseks ning haridussüsteemides tuleks neid aspekte arvesse võtta.

1.4.

On tähtis tagada kõigile digikirjaoskus ja -õpe, keskendudes eeskätt tüdrukutele, et kõrvaldada sooline digilõhe juba eos. Stereotüüpide võitmiseks on digivaldkonnas vaja ennekõike rohkem naissoost eeskujusid.

1.5.

On vaja julgustada naisi töötama tehnilistel ja kõrgetel ametikohtadel, ületades selleks hariduslikud ja ametialased takistused ja stereotüübid, ning tagada elukestev digitaalne õpe, et vältida naiste tööturult kõrvalejäämist.

1.6.

Iga haridusastme õpetajatele ja koolitajatele tuleb anda õiged vahendid IKT kasutamiseks õpetamisel, edendades demokraatiat ning kaasavamat ja individuaalset haridus- ja koolitussüsteemi.

1.7.

Selleks et vältida vaesuse üha suuremat levimist naiste hulgas, tuleb tagada õiglased töötingimused ja juurdepääs sotsiaalkaitsele (1). Ennekõike kehtib see juhutöödel põhineva majanduse puhul (2). Selles kontekstis on oluline roll sotsiaaldialoogil ja kollektiivläbirääkimistel.

1.8.

Naiste osakaal IKT arendajate hulgas võib aidata vältida võimalikku soolist kallutatust selliste tehnoloogiate kavandamisel.

1.9.

Tuleb toetada naiste ettevõtlust, kõrvaldades takistused naiste juurdepääsule füüsilisest isikust ettevõtjana töötamisele ja edendades sotsiaalkaitse meetmetele juurdepääsu ja nende kvaliteeti (3).

1.10.

Kontrollida tuleks nutikat töötamist ja kaugtööd, et vältida piiride hägustumist hoolduse, töö ja eraelu vahel.

1.11.

Oluline on suurendada puuetega naiste osalemist tööturul, rakendades ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni (4).

1.12.

Avaliku sektori digiteerimine on hea võimalus hõlbustada naiste osalemist tööturul ja toetada hoolduskohustustega naisi ning kõrvaldada bürokraatlikud ja avalikele teenustele juurdepääsuga seotud takistused.

1.13.

On oluline tegeleda soostereotüüpide probleemiga. Seda tuleb arvesse võtta kõikides poliitikameetmetes ja igas valdkonnas ning käsitleda tuleks selle kõige sügavamaid sotsiaalseid ja kultuurilisi põhjuseid.

1.14.

Üks peamisi takistusi, millega naised puutuvad kokku veebitegevuses ja sotsiaalvõrgustikes, on küberkiusamine. Vaja on ratifitseerida ja kohaldada Istanbuli konventsiooni naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ja sellega võitlemise kohta.

1.15.

Kõikides riigi, Euroopa ja rahvusvahelise tasandi meetmetes tuleks arvesse võtta naiste diskrimineerimist digivaldkonnas, mis mõjutab negatiivselt ka majandust ja ühiskonda üldiselt.

1.16.

Avaliku poliitiku kujundamisel tuleb arvestada soolise perspektiiviga. Siinkohal võivad osutuda kasulikeks vahenditeks soopõhine eelarve ja sooline näidik.

1.17.

Komitee innustab Euroopa Komisjoni toetama naiste digivaldkonnas osalemise töörühma ja algatust Digital4Her. On oluline luua digivaldkonnas osalevate naiste Euroopa võrgustikud ja neid arendada, et edendada kogu ELis tüdrukute ja naiste osalemist digitaalhariduses ja digivaldkonna ametikohadel.

1.18.

Euroopa Komisjon peaks soovitama ELi riikidel sätestada riiklikke sihte ja näitajaid, et olukorda jälgida (iga-aastane tulemustabel). Võimalikku paranemist või halvenemist tuleks mõõta ka Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi uuringute abil. Selles valdkonnas saaks Euroopa poolaasta protsessi raames anda liikmesriikidele riigipõhiseid soovitusi.

1.19.

Asjakohaste tasandite sotsiaalpartnerid on võtnud eesmärgi suurendada võrdõiguslikkust hariduses ja tööturul, et kõrvaldada sooline digilõhe, ning nad täidavad selles olulist osa. Elukestvas õppes ja tööturul on eeskätt kollektiivläbirääkimistel oluline roll, et käsitleda soorolle, edendada naiste osatähtsust otsuste langetamisel ja erinevates organites, toetada töö- ja eraelu tasakaalu ning kõrvaldada sooline palgalõhe (5).

1.20.

Komitee soovitab Euroopa Parlamendil toetada neid soovitusi parlamendi järgmisel ametiajal, kuna teema on Euroopa tulevase arengu jaoks määrava tähtsusega.

2.   Sissejuhatus

2.1.   Sooline ebavõrdus

2.1.1.

Oma kõnes Euroopa Parlamendile Euroopa Komisjoni poliitiliste prioriteetide kohta sõnas Jean-Claude Juncker, et Euroopa Liidus ei tohi lubada diskrimineerimist, mistõttu on õigus ja põhiõigused komisjoni töö kümne poliitilise prioriteedi hulgas. Sooline võrdõiguslikkus on osa sellest valdkonnast, ehkki põhiõiguste hartal on juba sellega seoses oluline osa, sätestades, et „naiste ja meeste võrdõiguslikkus tuleb tagada kõikides valdkondades, kaasa arvatud tööhõive, töö ja palk“ (6). Euroopa Komisjoni digitaalmajanduse ja -ühiskonna volinik Mariya Gabriel andis hiljuti ülevaate meetmetest, mis on osa tema strateegiast hõlbustada naiste suuremat osalemist digivaldkonnas. Seega on vaja tagada IT ettevõtjate allkirjastatud algatuse Digital4Her deklaratsiooni järelmeetmed, et tagada kaasav ja sooliselt tasakaalustatud töökultuur ja -keskkond.

2.1.2.

Naisi diskrimineeritakse jätkuvalt nii tööturul kui ka ühiskonnas üldiselt. Soolise võrdõiguslikkuse indeks, millega mõõdetakse ebavõrdsust töö, aja, raha, teadmiste, võimu, vägivalla ja tervise valdkonnas, osutab arengu aeglusele nendes valdkondades: indeks suurenes 62 punktilt 2005. aastal 65 punktini 2012. aastal ja 66,2 punktini 2017. aastal (7). Seesugusel diskrimineerimisel on palju põhjuseid. Diskrimineerimisest tuleneva tasakaalustamatuse kõrvaldamist silmas pidades hõlmab Euroopa sotsiaalõiguste samba esimene peatükk võrdseid võimalusi ja võrdset juurdepääsu tööturule, tunnustades asjaolu, et sooline võrdõiguslikkus ja võrdsed võimalused on valdkonnad, milles diskrimineerimine on sagedasem.

2.1.3.

Sooline digilõhe on naiste diskrimineerimisest tulenev ebavõrdsuse vorm, mis kujutab endast tõenäoliselt talumatut takistust naiste osalemisele Euroopa ja üleilmsel tasandil. See aeglustab tulevikus Euroopa majanduskasvu, mida iseloomustab digiteerimine. Praegu kasutavad 68 % meestest ja 62 % naistest arvutit ja internetti regulaarselt, 33 % meestest ja 18 % naistest paigaldavad oma seadmetesse tarkvara ning 47 % meestest ja 35 % naistest kasutavad veebipõhiseid pangateenuseid (8). Ehkki üle poole ülikoolilõpetajatest on naised, on nad jätkuvalt alaesindatud teaduse ja IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) erialadel. Naised moodustavad ligikaudu kolmandiku kõikidest selle sektori töötajatest, seejuures on protsentuaalne osakaal erinev sõltuvalt konkreetsest tööst (8 % tarkvara puhul, 54 % madalama taseme ametikohtadel IT-valdkonnas). Käesoleva arvamuse eesmärk on teha soovitusi ja ettepanekuid, et kõrvaldada haridussüsteemi ja tööturuga seotud tasakaalustamatus.

2.1.4.

Naistel on suuremaid raskusi interneti kasutamisel küberkiusamise tõttu: tüdrukud on palju sagedamini internetis ahistamise sihtmärgid (EIGE andmetel on 51 % naistest ja 42 % meestest internetis ahistamise ohvrid) (9). Vaja on ratifitseerida ja kohaldada Istanbuli konventsiooni naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ja sellega võitlemise kohta.

2.2.   Digiteerimine ja digilõhe

2.2.1.

Digiteerimine ei ole üksnes tehnoloogiline, vaid ka majanduslik, ühiskondlik ja kultuuriline protsess.

2.2.2.

Euroopa Komisjoni uuringu (10) kohaselt võib digiteerimine lisada Euroopa Liidu SKPsse 415 miljardit eurot aastas ning naiste ulatuslikum töötamine digitöökohtadel võib lisada liidu SKPsse 16 miljardit eurot aastas. Samal ajal on ettevõtetel raskusi IKT spetsialistide värbamisega ning seetõttu on digivaldkonnas rohkem ruumi tööhõive ja parema hariduse jaoks.

2.2.3.

Digilõhe ei tähenda mitte üksnes piiratud juurdepääsu internetiühendusele, vaid ka IKT vahendite kasutamiseks vajalike põhioskuste puudumist. Digilõhe üks tahke on sooline digilõhe. Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu sooliselt eristatud andmed 91 riigi kohta osutasid 2017. aastal, et naiste puhul oli üldine interneti levik 44,9 % ja meeste puhul 50,9 %. Eurostati andmete kohaselt oli 2017. aastal internetiühendus 71 % naistest ning 74 % meestest ning internetipanka kasutas 49 % naistest ja 54 % meestest (11). On oluline käsitelda seda küsimust nii tööturu kontekstis, kuna digiteerimine hõlmab kõiki töötajaid, kui ka kasutaja seisukohast, sest tehnoloogiavõimalusi kasutavad kõik.

2.2.4.

Sageli on digilõhe seotud muud laadi diskrimineerimisega, näiteks etnilisse vähemusse kuulumine, maapiirkonnas elamine, rändajastaatus, puuete olemasolu ja vaesus. Tehnoloogia võib aidata neid takistusi ületada, muutes maailma kõigi jaoks kaasavamaks, ent kui seda protsessi ei juhi sotsiaalsed osalejad, võib tehnoloogia nimetatud takistusi hoopis suurendada.

2.2.5.

Sooline digilõhe on majanduslik, sotsiaalne, ühiskondlik ja kultuuriline küsimus, mida tuleb käsitleda mitmetasandiliste ja terviklike meetmete abil, sest see viib üha suurema soolise ebavõrdsuseni. Soolist ebavõrdsust tuleb arvestada kõikides strateegiates ja igas valdkonnas ning käsitleda tuleks selle kõige sügavamaid sotsiaalseid ja kultuurilisi põhjuseid.

2.2.6.

Lisaks on soo seisukohast huvitav küsimus digiteerimise kvalitatiivne mõju oskustega seotud vajadustele, kuna naised on rohkem esindatud ühtedel ja vähem teistel töökohtadel, sealhulgas STEMi (teadus, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika) valdkonnas. On tarvis võtta meetmeid, et naiste arvu STEMi valdkonnas suurendada.

2.2.7.

Seejuures on aga ka tähtis tunnistada pehmete oskuste suurenevat tähtsust kõikides sektorites digiajastul. Tehisintellekti ja asjade interneti põhiomadus on see, et masinad on muutumas tundlikumaks ja arukamaks ning selle tulemusel on inimtööjõud asendamatu üksnes siis, kui see suudab pakkuda konkurentsi tänu tegelikele inimoskustele, näiteks suutlikkus muutustega kohaneda ja koostööd teha. Võrreldes poistega on tänapäeva ühiskonnas tüdrukud need, kellele õpetatakse empaatiat, loovust ja keerukate probleemide lahendamist ja kes kasutavad seda rohkem (12). Soovitatakse kasutada mitut valdkonda hõlmavat ja innovatsiooni eri aspekte (tehnoloogiline, sotsiaalne, kultuuriline jne) koondavat lähenemisviisi, mis ei aita pelgalt toime tulla riskidega, vaid ka kasutada ära digiteerimise võimalusi naiste jaoks.

2.2.8.

Erilist tähelepanu tuleb pöörata puuetega inimestele, ennekõike naistele, kelle olukord on halvem kui puueteta naiste oma (13). Seetõttu on oluline „tagada, et puuetega naistel ja tüdrukutel on võrdne juurdepääs IKT vahendite eri osistele ja infoühiskonnale“ (14).

3.   Sooline digilõhe haridussüsteemis

3.1.

Haridussüsteem on peamine käsitlemist vajav poliitikavaldkond. Võrreldes 2011. aastaga asub IKT-alast kõrgharidust omandama vähem naisi (15). Naiste digikirjaoskuse ja -oskuste parandamine kõikidel tasanditel on seega oluline, et võimaldada neil ühiskonna arengus aktiivselt osaleda, saada kasu digiteerimisest tulenevatest võimalustest ja vältida kõrvalejäämist. Puuetega naistel peaks olema õigus kaasavale ja kvaliteetsele haridusele. Tarvis on kõrvaldada kultuurilised ja keelelised stereotüübid, pakkudes tüdrukutele teistsuguseid eeskujusid, eeskätt meediasektoris. Samuti saab IKT vahendeid kasutada õpetamisel ja koolitundides.

3.2.

Põhihariduses on oluline tagada igaühele digikirjaoskus ja -haridus, et tagada tulevaste meeste ja naiste kohanemisvõime kiiresti arenevate tehnoloogiavõimalustega. Rahvusvahelise õpilaste hindamise programmi (PISA) kohaselt, millega hinnatakse 15aastaste haridustulemusi OECD riikides, soovib STEMi valdkonnas karjääri teha ligikaudu neli korda rohkem poisse kui tüdrukuid (16). EIGE uuringu kohaselt soovib kogu ELis IKT-spetsialistina töötada 3–15 % teismelistest poistest, ent IKT-spetsialistidena soovis töötada 1–3 % teismelistest tüdrukutest üksnes neljas ELi riigis. Isegi kui noorte digioskused ELis on poiste ja tüdrukute vahel võrdsed, on poisid oma digioskustes enesekindlamad ning see on järjekordne väärarusaamadest ja soolistest stereotüüpidest tulenev probleem (17). „Komitee tuletab liikmesriikidele meelde vajadust investeerida mittediskrimineerivatesse ja kaasavatesse haridussüsteemidesse.“ (18)

3.3.

On oluline koolitada koolitajaid kasutama õpetamisel IKT vahendeid. Esmatähtis on keskenduda tüdrukutele, et kõrvaldada soolise digilõhe põhjused ning edendada kaasavamat ja individuaalset haridus- ja koolitussüsteemi. Lisaks võivad digivahendid aidata vähendada õpetajate ja koolitajate halduskoormust (19).

3.4.

Valdkonnaüleses kesk- ja kõrghariduses õpib STEMi erialadel endiselt vähem tüdrukuid kui poisse, vähem kui üks viiest IKT eriala lõpetanust on naine (20). Oluliseks muutuvad ka valdkonnaülene haridus ja inimkesksed pehmed oskused.

3.5.

Kihtkursusi ja kutseharidust ja -õpet tuleb edendada ja arvesse võtta tüdrukute juurdepääsu tehnilisele õppele ja väljaõppele töökohal (21).

4.   Sooline digilõhe tööturul

4.1.

Oluline on innustada naiste töötamist tehnilistel ja juhtivatel töökohtadel, kõrvaldades haridus- ja ametialased takistused ja stereotüübid. Naiste suurem osalemine IKTs võib sektorile, aga ka kogu majandusele ja ühiskonnale kasuks tulla.

4.2.

Soolise digilõhe ületamiseks tööturul on esmatähtis sotsiaalpartnerite roll ettevõtte, riigi ja Euroopa tasandil. Sotsiaaldialoog ja kollektiivläbirääkimised võivad pakkuda vastuvõetavaid lahendusi, võttes arvesse nii tööandjate kui ka töötajate vajadusi (22). Naiste suurem osakaal STEMi valdkonnas ja juhtivatel töökohtadel võib samuti aidata vähendada soolist palgalõhet.

4.3.

Elukestev õpe on esmatähtis, et vältida tööturult kõrvale jätmist ja eriti oluline on see naiste puhul. Sotsiaalpartneritel on siinkohal määrav roll.

4.4.

Tööturu polariseerimine ja juhutöödel põhinev majandus: isegi kui masinad võiksid tehnilisest seisukohast madalat kvalifikatsiooni nõudvaid töökohti asendada (nii käsi- kui ka ajutöö, seoses asjade interneti, andurite, tehisintellekti tehnoloogiaga), võib ettevõtetel uutesse masinatesse investeerimise asemel olla lihtsam võtta madala palgaga inimesi ebakindlatele töökohtadele, kus ei tagata õigusi. See ongi juba nii juhutöödel põhineva majanduse puhul. Erinevalt tavapärastest töövormidest ei tagata nendes olukordades mingit sotsiaalkaitset: (23) seda laadi töö mitteametliku olemuse tõttu valitseb oht, et naised lähevad traditsiooniliselt sotsiaalkaitset pakkuvalt tööhõivelt üle juhutöömajandusele, mis on kergemini kättesaadav ja võimaldab sageli tööaega lihtsamini hallata. Selleks et vältida vaesuse levimist naiste seas, (24) tuleb tagada õiglased töötingimused ja kõik sidusrühmad peaksid edendama kvaliteedipõhist arengumudelit. Siinkohal on sotsiaalpartneritel ja kollektiivläbirääkimistel otsustav roll (25).

4.5.

Tehnoloogia ei ole neutraalne: tarkvara või algoritm peaks vähendama inimprotsessidele või otsustele omast subjektiivsust, aga kui sellesse on programmeeritud kultuuriline eelarvamus (näiteks sooline kallutatus), siis kordab see alati (mitte ainult juhuslikult) seda laadi diskrimineerimist struktuurselt. Sellepärast peaksid nende süsteemide väljatöötamisega tegelevad inimesed olema võimalikult erineva taustaga. Praegu on üksnes 17 % IKT valdkonnas töötavast 8 miljonist inimesest naised (26) ning lisaks otsustab ELis tehnoloogiavaldkonda tööle jääda üksnes 20 % 30aastastest ja vanematest naistest, kellel on IKT-alane kõrgharidus (27). Naiste osalemise suurendamine nendel töökohtadel ja sellest tulenev mitmekesisus võib aidata ületada sellistesse tehnoloogiatesse sisseprogrammeeritud kallutatust.

4.6.

Nn klaaslae purustamine digitaalsema majandussüsteemi nimel: üksnes 32 % majandusvaldkonna juhtidest on naised, (28) ehkki on tõendatud, et ettevõtetes, kus naised on otsuseid langetavatel ametikohtadel, on tavaliselt paremad, horisontaalsemad, mitmekesisust ning loovat ja uuenduslikku mõtlemist soodustavad juhtimistavad. Järelikult on ettevõttele uuendusvõime mõistes kasulik arendada soopoliitikat, et edutada naisi ettevõttes kõige kõrgemale tasandile. Ulatusliku kohaldamise korral toob see kasu kogu majandussüsteemile.

4.7.

Euroopa tootmissüsteem koosneb peamiselt VKEdest, kellel on suuremaid raskusi uutesse tehnoloogiatesse investeerimisel. Samal ajal hõlbustavad digitaaltehnoloogia võimalused mikroettevõtlust. Mõne digitaalse vahendi kaudu (näiteks e-kaubandus) on mikroettevõtjatel võimalik jõuda üleilmsetele turgudele ning üldiselt kõrvaldada takistused füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise teel. „European Start-up Monitor“ teise väljaande kohaselt on üksnes 14,8 % idufirmade asutajatest naised (29). See probleem on seotud nõrgemate ärivõrgustike, stereotüüpide ja ebapiisava rahalise toetusega. Digiteerimine võib luua naisettevõtlusele soodsa keskkonna. Tuleb tagada haridus- ja tugiteenused, et naised saaksid olemasolevaid digitehnoloogia võimalusi kasutades oma ettevõtte rajada.

5.   Digiteerimine ning töö- ja eraelu tasakaal

5.1.

EIGE uuringu kohaselt on IKT töökohtadel tööpäev pikem kui muudes sektorites (30). Esimene lahendamist vajav probleem on seega hooldustöö jagamine meeste ja naiste vahel. On oluline võtta meetmeid hooldustöö võrdsemaks jagamiseks meeste ja naiste vahel, muu hulgas lapsevanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaalustamist käsitleva direktiivi ettepaneku vastuvõtmise kaudu (31).

5.2.

Nutikat töökorraldust ja kaugtööd käsitletakse sageli töö ja eraelu tasakaalustamise vahenditena, võttes arvesse nii kaasnevaid ohte kui ka võimalusi. Kui nutikas töökorraldus võib aidata töötajatel oma eraelu hallata (eeskätt kõrvaldades tööle ja töölt liikumisele nö raisatud aja), on ka tõsi, et kui seda ei hallata õigesti, siis võib nutikas töökorraldus viia hoolduse, töö ja vaba aja vaheliste piiride hägustumiseni. Nutikat töökorraldust tuleks hallata konkreetsete ettevõtte tasandil sõlmitud kollektiivlepingute kaudu, et kohandada seda kultuurikonteksti, tootmisvahendite ja töökorraldusega. Pikas perspektiivis võib nutikas töökorraldus muuta ka seda, kuidas inimesed linnades (ja maapiirkondades) ja sotsiaalruumis elavad.

5.3.

Digivahendid võivad pakkuda ka võimalust nendele, kes on tööturult välja jäetud. Need vahendid võivad lisaks hõlbustada naiste osalemist tööturul. Puuetega naised on aga tööturult palju suuremal määral kõrvale jäetud (32). Seetõttu on oluline rakendada ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni (33).

6.   Avaliku sektori digiteerimine

6.1.

Oodatava eluea pikenemise ja madala sündimuse tõttu on Euroopa elanikkond vananemas ja keskealiste naiste hooldustöö koormus suureneb. Kuigi on tähtis saavutada hooldustöö võrdne jagamine meeste ja naiste vahel, on samuti oluline tunnistada, et digiteerimine ja eeskätt robootika avalikus sektoris pakuvad suurt võimalust, et hõlbustada naiste osalemist tööturul ning aidata naisi igasuguste hoolduskohustuste täitmisel.

6.2.

Robootika abil saab hooldustöö kõige raskemaid ülesandeid automatiseerida või kergendada (näiteks puudega inimese transport), aidata kaasa vigastatud inimeste taastumisele, ennetada haigusi jne. Need tehnoloogiad parandaksid kogu ühiskonna ja ennekõike naiste elukvaliteeti ja osalemist tööturul kahel viisil: see võib kergendada tööd isiku hoolduse teenuste sektoris, kus naiste osakaal on väga suur, ning võib aidata naisi, kes osutavad tasustamata hooldusteenuseid, ent üksnes siis, kui selline tehnoloogia on kättesaadav ja tagatud kõikidele, kes seda vajavad.

6.3.

Digitehnoloogia võib tugevalt mõjutada ka kõiki avalike teenustega seotud bürokraatlikke menetlusi. Mõnes riigis rakendatakse seda laadi tehnoloogiat juba ulatuslikult, luues kordumatu digitaalse identiteedi kõikide avaliku sektoriga seotud menetluste jaoks (maksud, tervishoid, haridus jne). Selle protsessi laiendamine võib parandada elukvaliteeti, ent lisaks on oluline teada (ja vältida) riske, mis on seotud ühe osaleja tagatava andmetöötlusega (isegi kui see on riigiasutus), samuti privaatsuse, küberturvalisuse, läbipaistvuse ja eetikaga (34).

6.4.

Avalik haldus peaks koostama kõigi teenuste ja tegevuste jaoks soopõhised eelarved, et edendada võrdõiguslikkust ja võtta arvesse poliitikameetmete mõju naistele. Iga investeerimisotsuse tegemisel tuleks võtta arvesse soolist näidikut kolmes valdkonnas: sooline võrdõiguslikkus töökohal, naiste juurdepääs kapitalile ning naistele kasutoovad tooted ja teenused.

6.5.

Kuigi mõnes riigis on avaliku sektori digiteerimine juba kõrgel tasemel, on see teistes riikides alles algetapis ning see võib soolist perspektiivi silmas pidades olla võimalus koolitada ja värvata avalikus sektoris rohkem naisi.

6.6.

Digiteerimise arendamiseks on vaja ilma geograafilise diskrimineerimiseta teha kättesaadavaks vajalik taristu, nagu lairibaühendus või 5G ühendus.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER


(1)  SOC/581 – komitee arvamus teemal „Juurdepääs sotsiaalkaitsele“ (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 135).

(2)  The Social Protection of Workers in the Platform Economy („Platvormimajanduse töötajate sotsiaalkaitse“), Euroopa Parlament, 7.12.2017.

(3)  ELT C 173, 31.5.2017, lk 45.

(4)  Komitee arvamus teemal „Puuetega naiste olukord“ (ELT C 367, 10.10.2018, lk 20).

(5)  Euroopa sotsiaalpartnerid ETUC, BusinessEurope, CEEP ja UEAPME „A Toolkit for Gender Equality in Practice“.

(6)  III peatükk, artikkel 23.

(7)  EIGE, soolise võrdõiguslikkuse indeksi 2017. aasta aruanne.

(8)  Vt Euroopa Parlamendi 17. aprilli 2018. aasta resolutsioon.

(9)  EIGE, „Youth, digitalisation and gender equality: opportunities and risks of digital technologies for girls and boys“, 2018 (avaldatakse lähiajal).

(10)  Vessela Karloukovska, sidevõrkude, sisu ja tehnoloogia peadirektoraat, naiste digivaldkonnas osalemise töörühm, Euroopa Komisjon.

(11)  Eurostati andmed.

(12)  Martha Ochoa (UNi Global Union) „The path to genderless digitalisation“ („Tee sootu digiteerimise suunas“).

(13)  Komitee arvamus teemal „Puuetega naiste olukord“ (ELT C 367, 10.10.2018, lk 20), punkt 2.1.

(14)  Samas, lõik 5.3.6.

(15)  „Women in the Digital Age“ („Naised digiajastul“), Euroopa Komisjon, 2018.

(16)  Dr Konstantina Davaki, uuringu „The underlying causes of the digital gender gap and possible solutions for enhanced digital inclusion of women and girls“ („Soolise digilõhe aluspõhjused ja võimalikud lahendused naiste ja tüdrukute suuremaks digitaalseks kaasamiseks“) autor.

(17)  Lina Salanauskaite, Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (EIGE).

(18)  Komitee arvamus teemal „ELi tegevuskava aastateks 2017–2019. Soolise palgalõhe vähendamine“, lõik 4.4 (ELT C 262, 25.7.2018, lk 101).

(19)  Ekaterina Efimenko, Euroopa Ametiühingute Hariduskomitee (ETUCE).

(20)  Vessela Karloukovska, sidevõrkude, sisu ja tehnoloogia peadirektoraat, naiste digivaldkonnas osalemise töörühm, Euroopa Komisjon.

(21)  ELT C 13, 15.1.2016, lk 161, ELT C 434, 15.12.2017, lk 36.

(22)  Komitee arvamus teemal „ELi kontseptsioonid ülemineku juhtimiseks digiteeritud töömaailmas“ (ELT C 367, 10.10.2018, lk 15).

(23)  Komitee arvamused teemal „Euroopa raamdirektiiv piisava miinimumsissetuleku tagamiseks“ (vastuvõtmine detsembri täiskogu istungil) ja „Juurdepääs sotsiaalkaitsele“ (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 135).

(24)  Mary Collins, Euroopa naiste surverühm (EWL) (ELT C 129, 11.4.2018, lk 7).

(25)  Vt nt Euroopa sotsiaalpartnerite lepingud, aga ka ettepanek võtta vastu direktiiv töö- ja eraelu tasakaalustamise kohta ning Euroopa sotsiaalõiguste sammas.

(26)  Vessela Karloukovska, sidevõrkude, sisu ja tehnoloogia peadirektoraat, naiste digivaldkonnas osalemise töörühm, Euroopa Komisjon.

(27)  Mary Collins, Euroopa naiste surverühm (EWL).

(28)  Vessela Karloukovska, sidevõrkude, sisu ja tehnoloogia peadirektoraat, naiste digivaldkonnas osalemise töörühm, Euroopa Komisjon.

(29)  Euroopa Parlamendi tellimusel korraldatud uuring „Women in the digital age“ (Naised digiajastul).

(30)  Lina Salanauskaite, Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (EIGE).

(31)  COM(2017) 253.

(32)  Komitee arvamus teemal „Puuetega naiste olukord“ (ELT C 367, 10.10.2018, lk 20), punkt 5.4.1.

(33)  Komitee arvamus teemal „Puuetega naiste olukord“ (ELT C 367, 10.10.2018, lk 20), punkt 1.2, ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon.

(34)  Digital Public Services (e-Government and e-Health) („Digitaalsed avaliku sektori teenused (e-valitsus ja e-tervis)“).


6.12.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 440/45


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Biomajandus – ELi kliima- ja energiaeesmärkide ning ÜRO kestliku arengu eesmärkide saavutamisele kaasaaitamine“

(ettevalmistav arvamus)

(2018/C 440/07)

Raportöör:

Tellervo KYLÄ-HARAKKA-RUONALA

Kaasraportöör:

Andreas THURNER

Konsulteerimistaotlus

nõukogu eesistujariik Austria, 12.2.2018

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 302 –

ettevalmistav arvamus

Täiskogu otsus

13.3.2018

Vastutav sektsioon

põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

5.9.2018

Vastuvõtmine täiskogus

19.9.2018

Täiskogu istungjärk nr

537

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

180/1/4

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Komitee on seisukohal, et biomajandusega luuakse ühiskonnale lisaväärtust bioloogiliste loodusvarade tootmise, muundamise ja kasutamise kaudu. Üleminek CO2-neutraalsusele ja ringlusele on biomajandusele üha suuremaks tõukejõuks, sest kestlikul biomajandusel on potentsiaal tuua samaaegselt nii majanduslikku, sotsiaalset kui ka kliimaga seotud kasu.

1.2.

Komitee juhib tähelepanu sellele, et biomajandus aitab kliimamuutusi leevendada mitmel viisil: tänu CO2 sidumisele atmosfäärist biomassi, tänu CO2 sidumisele biotoorainel põhinevatesse toodetesse ning tänu fossiilsete lähteainete ja nendel põhinevate toodete asendamisele biotoorainel põhinevate toodetega.

1.3.

Komitee viitab ka sellele, et biomajandus annab panuse ELi kliima- ja energiaeesmärkide saavutamisse asendades elektri toomisel, hoonete kütmisel ja jahutamisel ning transpordisektoris fossiilkütused bioenergiaga. Samuti aitab see suurendada energiatõhusust ja energiavarustuskindlust.

1.4.

Komitee on veendunud, et biomajandusel on esmatähtis roll ÜRO kestliku arengu tegevuskavas 2030 sisalduvate üldiste majanduslike, keskkonnaalaste ja sotsiaalsete eesmärkide saavutamisel (nn kestliku arengu eesmärgid). Biomajanduse roll on tihedalt seotud tööstus- ja põllumajandusalaste eesmärkidega ning nendes valdkondades töökohtade loomisega.

1.5.

Komitee kutsub üles kohandama ELi biomajanduse strateegiat, et luua kooskõlas majandusliku, keskkonnaalase ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse põhimõttega Euroopa biomajanduse jaoks kõige soodsamad tingimused ning luua tänu biomajandusele ELile konkurentsieelis.

1.6.

Komitee rõhutab, et poliitikakujundajad peavad edendama biomassi kestlikku tootmist ja kasutamist ELis ning tagama kogu väärtuseahela ulatuses stabiilse, usaldusväärse ja sidusa raamistiku biomajandusse investeeringute tegemiseks. Lisaks peaksid poliitikakujundajad suurendama nõudlust biotoorainel põhinevate toodete järele riigihangete abil ning peaksid vastu võtma tehniliste, ohutusalaste ja riigiabi eeskirjade sidusa raamistiku, et tagada bioressursipõhistele toodetele võrdsed võimalused.

1.7.

Komitee on seisukohal, et tulevikukindla biomajanduse arenguks on esmatähtsad teadusuuringud ja innovatsioon. Biomajanduse strateegia raames edendatavaid innovatsioonialaseid jõupingutusi tuleks seega jätkata, sh bioressursipõhiste tööstusharude ühisettevõtte kaudu.

1.8.

Komitee toonitab, et haridusel, nõustamisteenustel, teadmussiirdel ja koolitusel on oluline rolli töötajatele ja ettevõtjatele vajaliku teabe ja oskuste tagamisel. Inimesed peaksid olema biomajandusest teadlikud ja nad peaksid teadvustama oma kohustusi, et olla aktiivsed tarbijad ja langetada kestlikke tarbimisotsuseid.

1.9.

Komitee rõhutab, et biomajanduse eeltingimuseks on ajakohane taristu ning see vajab piisavaid rahalisi vahendeid. Toorainele juurdepääsu võimaldamiseks ja toodete jaotamiseks turgudel on olulise tähtsusega tõhusad transpordisüsteemid.

1.10.

Komitee soovitab ELil püüelda CO2 heitkoguste ülemaailmse hinnasüsteemi poole, mis oleks neutraalne ja tõhus viis biomajanduse edendamiseks ja kõigi turul tegutsejate kaasamiseks kliimamuutuste leevendamisse.

1.11.

Komitee on veendunud, et äärmiselt oluline on kaasata biomajanduse alastesse algatustesse ja otsustusprotsessidesse kodanikuühiskond. Komitee rõhutab, et see on vajalik, et tagada õiglane üleminek vähese CO2-heitega majandusele.

1.12.

Komitee tõstab esile, et kestlik biomajandus saab olla edukas üksnes siis, kui rakendatakse valdkondadeülest lähenemisviisi. ELi eri poliitikavaldkonnad ja eesmärgid peavad olema sidusad ja kooskõlastatud. Samuti tuleb tagada liikmesriikide tasandi meetmete sidusus.

2.   Arvamuse taust

2.1.

Nõukogu eesistujariik Austria palus Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ettevalmistav arvamus biomajanduse rolli kohta ELi kliima- ja energiaeesmärkide ning ÜRO kestliku arengu eesmärkide saavutamisel. Samas valmistab komitee hetkel ette omaalgatuslikku arvamust, mis käsitleb kestliku ja kaasava biomajanduse loodavaid uusi võimalusi Euroopa majandusele (CCMI/160).

2.2.

Samal ajal ajakohastab Euroopa Komisjon Euroopa 2012. aasta biomajanduse strateegiat. Komitee jälgib kõnealust protsessi ning tervitab komisjoni jõupingutusi. Euroopa Komisjon on määratlenud biomajandust kui majandust, mis hõlmab taastuvate bioloogiliste ressursside tootmist ning nende ressursside ja jäätmevoogude muundamist lisandväärtusega toodeteks, nagu toiduained, loomasööt, biopõhised tooted ja bioenergia.

2.3.

Laias plaanis kujutab biomajandus endast fossiilkütuste ja -lähteainete asendamist bioressurssidel põhineva energia ja toorainega. Biomajandus hõlmab majandustegevust, mis põhineb bioloogiliste loodusvarade tootmisel, kaevandamisel, muundamisel ja kasutamisel. Teine toorainega varustamise peamine allikas võiks lähtuda jäätmevoogudest, kõrvaltoodetest ja jääkidest.

2.4.

Põllumajandusel, metsandusel ja kalandusel on oluline roll biomassi tootmisel edasiseks kasutamiseks. Paljud eri tööstusharud (nagu metsandus, toidutööstus, keemia-, energeetika- ja tekstiilitööstus ning ehitussektor) muundavad biomassi, k.a teiseseid tooraineid tarbekaubaks või muudes sektorites kasutatavateks vahesaadusteks. Reeglina põhineb biomajandus ulatuslikel väärtusahelatel, hõlmates transporti, kaubandust ja muid eespool nimetatud tegevusaladega seotud teenuseid. Lisaks on biomajanduse üheks osaks ökosüsteemiteenused.

2.5.

EL on võtnud eesmärgiks vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks vähemalt 40 % võrreldes 1990. aasta tasemetega, (1) seejuures on heitkogustega kauplemise sektorite ja muude sektorite jaoks kehtestatud eraldi eesmärgid ja eeskirjad. Lisaks on 2030. aasta raamistikku kaasatud maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektor ning on kehtestatud nõue, et see sektor ei tohi toota netoheidet, vaid peab aitama pikemas perspektiivis saavutada CO2 sidujate edendamise eesmärki. See peegeldab Pariisi kokkuleppe artiklit 4.1, mille kohaselt tuleb „saavutada käesoleva sajandi teiseks pooleks tasakaal inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heite allikate ja sidujate lõikes“ (2).

2.6.

Vastavalt 2030. aastaks seatud ELi energiaeesmärkidele tuleb energiatõhusust suurendada prognoosidega võrreldes 32,5 % ja taastuvenergia osakaal energiaallikate kogujaotusest peaks olema 32 % – need mõlemad on esitatud ELi üldeesmärkidena, mitte liikmesriikide eesmärkidena (3).

2.7.

ÜRO 17 kestliku arengu eesmärki hõlmavad kogu maailmas esinevate majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste probleemide eri tahke. Ehkki ükski kestliku arengu eesmärkidest ei keskendu konkreetselt biomajandusele, on biomajandusel siiski seoseid mitmega neist.

3.   Biomajanduse panus ELi kliima- ja energiaeesmärkide saavutamisse

3.1.

Üleminek CO2-neutraalsusele on hiiglaslik ülesanne ning selleks on tarvis nii oluliselt vähendada heidet kui ka suurendada CO2 sidumist. Selles on oluline osa bioressursipõhiste loodusvarade kestlikul kasutamisel.

3.2.

Biomajandus aitab kliimamuutusi leevendada mitme mehhanismi kaudu: CO2 sidumine fotosünteesi teel atmosfäärist biomassi, CO2 sidumine bioressursil põhinevatesse toodetesse ning fossiilse lähteaine ja sellel põhinevate toodete asendamine biotoorainega ja sellel põhinevate toodetega.

3.2.1.

CO2 tõhusaks neeldumiseks on vajalik biomassi jätkusuutlik kasv. Aktiivne ja kestlik metsade majandamine ning puidu kasutamine on olulised aspektid kliimaeesmärkide saavutamisel (nagu juba märgitud arvamuses NAT/655, (4) mis käsitles kliima- ja energiapoliitika mõju ning arvamuses NAT/696, (5) mille teemaks oli jõupingutuste jagamine maakasutus, maakasutuse muutuse ja metsanduse valdkonnas). Üks kuupmeeter puitu seob umbes 1000 kg tonni CO2. Kuna ainult kasvav biomass on võimeline CO2 siduma, on oluline metsade kasutamist mitte piirata, tingimusel et raiemäär ei ületa metsade taasistutamise ja kasvu määra ning järgitakse metsade kestliku majandamise tavasid.

3.2.2.

On olemas mitmesuguseid bioressursipõhiseid tooteid ning töötatakse välja üha uusi. Sellised tooted seovad süsinikdioksiidi, nii et see ei satu atmosfääri. Pika kasutuseaga puidutooted, nagu ehitised ja kvaliteetne mööbel, on kõige tõhusam CO2 sidumise viis. Kuni lühema kasutuseaga biotoorainel põhinevad tooted on ringluses, seovad ka need süsinikdioksiidi. Lisaks saab kasutusea lõppedes kasutada biotoorainel põhinevaid tooteid bioenergia tootmiseks, asendades fossiilkütustel põhinevaid energiaallikaid.

3.3.

Bioenergia aitab kaasa ka ELi energiatõhususe eesmärgi saavutamisele. Selle head näited on kogukondade kaugküte ja kestlik tööstuslik soojus- ja elektrienergia koostootmine. Kuna hooned tarbivad palju energiat, on väga olulisel kohal hoonete energiatõhusus ja see, milliseid energiaallikaid kasutatakse.

3.4.

Transpordil on kliimaeesmärkide saavutamisel otsustav roll. Arvestades eri transpordiliikide erinevaid vajadusi ja omadusi on seepärast vajalikud mitmesugused meetmed, mis aitavad vähendada kasvuhoonegaaside heidet (nagu on sedastatud komitee arvamustes, nt vähese heitega liikuvuse strateegiat käsitlevas arvamuses TEN/609) (6).

3.4.1.

Transpordi elektrifitseerimine näib olevat tõusuteel. Kliimale positiivse mõju avaldamiseks tuleb elektri tootmisel kasutada vähese CO2-heitega energiaallikaid, sh biotoorainel põhinevad energiaallikad.

3.4.2.

Transpordis on fossiilkütused osaliselt asendatud kestlike biokütustega. Ehkki järjest enam sõiduautosid kasutavad elektrit, sõltuvad lennundus, laevandus, raskeveokid ja maastikusõidukid endiselt suures osas fossiilkütustest. Selles osas on uue põlvkonna biokütused eriti paljulubavad.

3.5.

Lisaks kliimaalastele eelistele aitab bioenergia kasutamine kaasa energiavarustuskindluse ja energia kättesaadavuse suurendamisele. Hea juhtimise korral täidab bioenergia seega olulist osa Euroopa energiapoliitikas sätestatud peamiste eesmärkide saavutamisel.

4.   Biomajanduse panus kestliku arengu eesmärkide saavutamisse

4.1.

Kestliku arengu eesmärgid esitavad meile väljakutse anda biomajanduse rollile hinnang mitte üksnes kliima ja energia seisukohalt, vaid ka üldiseid majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaaspekte silmas pidades ning arvestades ka pikaajalist ülemaailmset perspektiivi. Kuna biomajandus on lai valdkond, on sellel seoseid peaaegu kõigi 17 kestliku arengu eesmärgiga. Eelkõige aga aitab biomajandus kaasa järgmiste kestliku arengu eesmärkide saavutamisele: 1, 2, 6, 7, 8, 9, 11, 12, 13, 14 ja 15.

4.2.

Biomajandusel on potentsiaal edendada majanduskasvu ja töökohtade loomist mitte üksnes linnades, vaid ka maapiirkondades. Seega on sellel oluline roll kestliku arengu eesmärgi nr 1 (kaotada vaesus) saavutamisel.

4.3.

Kestliku arengu eesmärk nr 2 on nälja kaotamine. Biomass on piiratud ressurss ning toidu, loomasööda ja kiudude tootmise vahel on omavahelised seosed. Vaja on vastutustundlikku lähenemist kestlikule biomajandusele, et võimaldada piisavat tootmist eri eesmärkidel – toidu kättesaadavus peab seejuures olema prioriteet – ning tagada jätkusuutlikud ökosüsteemid. Nende eesmärkide saavutamiseks pakuvad võimalusi ressursitõhususe ja ringluse põhimõtted ning ka üleminek rohkem taimetoidupõhisele söögivalikule.

4.4.

Kestlik biomajandus aitab kaasa ka kestliku arengu eesmärgi nr 6 (puhas vesi ja kanalisatsioon) saavutamisele, näiteks säilitades metsade jätkusuutlikke ökosüsteeme, mis on puhta vee tekke eeltingimus.

4.5.

Biomajanduse keskmes on kestliku arengu eesmärk nr 7 (taskukohane ja puhas energia). Kõrvalsaaduste ja jäätmevoogude kasutamisel saadakse puhast energiat ja vähendatakse sõltuvust fossiilsetest energiaallikatest.

4.6.

Üldiselt on biomajandusel majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide saavutamisel väga tähtis roll. See on väga oluline ka kestliku arengu eesmärgi nr 8 (inimväärne töö ja majanduskasv) saavutamisel. Lisaks võib ELi biomajandus aidata oluliselt vähendada sõltuvust fossiilsete ressursside impordist, suurendades ühtlasi ELi-sisest lisaväärtust ja toetades kohalikke väärtusahelaid.

4.7.

Kestliku arengu eesmärgiga nr 9 soovitakse olulisel määral suurendada tööstuse osakaalu tööhõives ja SKPs ning moderniseerida tööstusi nende kestlikuks muutmiseks, samuti tõhustada ressursikasutust ning võtta laialdasemalt kasutusele puhtad ja keskkonnahoidlikud tööstusprotsessid ja tehnoloogia. Biomajandus on kõigi nende eesmärkidega tihedalt seotud ja biomassi kestlik kasutamine võib edendada ELi liidripositsiooni tööstuse valdkonnas. Samuti on sellel suur potentsiaal VKEde kasvu edendamisel ja nende integreerimisel väärtusahelatesse.

4.8.

Biomajandusel võib olla oluline roll ka kestliku arengu eesmärgi nr 11 (kestlikud linnad ja kogukonnad) saavutamisel. Kliimateadlike linnade (7) kontseptsioon ja heaolu linnapiirkondades käib käsikäes biomajanduse pakutavate lahendustega (nt puitehitised või vähese CO2 heitega transport ning kaugküte).

4.9.

Biomajandus saab samuti anda panuse kestliku arengu eesmärgi nr 12 (vastutustundlik tarbimine ja tootmine) saavutamisse. Optimeerides tooraine kasutamist, kohaldades ökodisaini ning tootes kauakestvaid ja ringlussevõetavaid tooteid on biomajandusel märkimisväärne roll üleminekul ringmajandusele. Samas peetakse tarbijate teadlikkuse suurendamist oluliseks eelduseks teadlike ja vastutustundlike tarbimismudelite loomisel ja kestliku tootmise edendamisel.

4.10.

Biomajandus saab otsustavalt kaasa aidata ülemaailmsele kliimamuutuste leevendamisele, mis sisaldub kestliku arengu eesmärgis nr 13 (kliimameetmed) ja mida on juba kirjeldatud punktis 3. Lisaks ELi-sisesele tegevusele on ELil võimalik saavutada ka märkimisväärne üleilmne mõju, eksportides biotoorainel põhinevaid tooteid, kliimalahendusi ja eksperditeadmisi.

4.11.

Lõpetuseks olgu märgitud, et biomajandus mõjutab ka kestliku arengu eesmärke nr 14 (veealune elu) ja nr 15 (elu maismaal). Seepärast peab biomajanduse keskmes olema loodusvarade vastutustundlik, tõhus ja kestlik kasutamine.

5.   Biomajanduse arengu eeltingimused

5.1.

Ehkki biomajandus aitab paljudel viisidel kaasa nii kliima- ja energiaeesmärkide kui ka kestliku arengu eesmärkide saavutamisele, peavad selleks olema soodsad eeltingimused. Ühest küljest toetavad ja edendavad kestliku arengu eesmärgid biomajanduse arenguks vajalikke eeltingimusi, teisest küljest aga kehtestatakse teatud kestliku arengu eesmärkidega nõuded, mida biomajandus peab täitma.

5.2.

ELi biomajanduse strateegia tuleb viia vastavusse uute turgudega, et luua kooskõlas majandusliku, keskkonnaalase ja sotsiaalse kestlikkuse põhimõttega kõige soodsamad tingimused Euroopa kiiresti arenevale ja laienevale biomajandusele.

5.3.

Ennekõike peavad poliitikakujundajad edendama biomassi kestlikku tootmist ja kasutamist ELis ning ELi piirkondliku arengu poliitika peaks pakkuma piisavalt toetust maapiirkondade ettevõtete arengu toetamiseks. Poliitikakujundajad peavad samuti kindlustama kogu väärusahela ulatuses stabiilse, usaldusväärse ja sidusa raamistiku biomajandusse investeeringute tegemiseks.

5.4.

Poliitikakujundajad peaksid vastu võtma tehniliste, ohutusalaste ja riigiabi eeskirjade sidusa raamistiku, et tagada bioressursipõhistele toodetele võrdsed võimalused. Avalikul sektoril on riigihangete läbiviimisel tähtis roll ka biopõhiste toodete nõudluse toetamisel. Sellised algatused nagu Euroopa biomajanduse nädal võivad soodustada bioressursipõhiste toodete turuleviimist ja aidata projekte vastastikku rikastada.

5.5.

Tulevikukindla biomajanduse arenguks on esmatähtsad teadusuuringud ja innovatsioon ning selline biomajandus võib pakkuda ELile konkurentsieelist. Seda tuleks kaaluda, pidades silmas potentsiaali, mida pakuvad uut tüüpi biotoorainel põhinevad tooted, alates traditsioonilistest toiduainetest ja kiududest kuni uut tüüpi ehitus- ja pakkematerjalide, tekstiilide, biopõhiste kemikaalide ja plastini. Sama kehtib taimearetuse potentsiaali ning mitmesuguste biotoodete toorainena kasutavate ainete (nt puidutselluloos, taimeõli, tärklis, suhkur, valk) potentsiaali kohta.

5.6.

ELi biomajanduse strateegia raames edendatavaid innovatsioonialaseid jõupingutusi tuleks jätkata, sh biotoorainel põhinevate tööstusharude ühisettevõtte kaudu (8). Ka biomajandusalaste teadmiste keskusel (9) peaks olema oluline osa teadmiste kasutamise edendamisel, et soodustada biomajanduse kasvu. Lisaks tuleks teadus- ja innovatsioonialgatused ja -programmid muuta ettevõtjate jaoks atraktiivsemaks.

5.7.

Haridusel, nõustamisteenustel, teadmussiirdel ja koolitusel on oluline roll tagamaks, et töötajatel ja ettevõtjatel oleks vajalik teave ja oskused, tänu millele saab suurendada praeguste ettevõtjate kestlikkust ning ära kasutada biomajanduse uusi võimalusi.

5.8.

Samal ajal tuleb inimesi biomajandusest teavitada ning tuleks tõsta nende teadlikkust oma kohustustest, et nad võiksid olla aktiivsed tarbijad ja teha kestlikku tarbimise alaseid otsuseid. Seejuures tuleb arvestada, et eri vanuserühmades inimeste valmisolek kohanemiseks ja muutumiseks on erinev. Selleks tuleks korraldada teavituskampaaniaid, mis suurendaksid tarbijate usaldust biomajanduse ja biotoorainel põhinevate toodete suhtes.

5.9.

Biomajanduse peamine eeltingimus on tooraine kättesaadavus. Seepärast on biomassi kättesaadavuse ja kasutamise seisukohalt vaja põllumajanduse ja metsanduse sektoris sobivat ärikeskkonda. Metsade, maa ja mereressursside kestlik majandamine, mida näevad ette kestliku arengu eesmärgid nr 14 ja 15, annab märkimisväärse panuse tooraine varustuskindluse tagamisse. Seda silmas pidades tuleks tunnustada ja edendada kehtivaid õiguslikke ja muid kui õiguslikke raamistikke, millega reguleeritakse ELis kestlike ja taastuvate toorainete kasutamist. Kõrvalsaaduste ja jääkide üha suurem kasutamine toorainena uuteks kasutusotstarveteks aitab samuti tagada biomassi kättesaadavust. Väikesemahuliste üksuste puhul on oluline roll ühistutel ja tootjate organisatsioonidel.

5.10.

Biomajanduse veel üks oluline eeltingimus on korralik füüsiline taristu ja selle rajamiseks on vaja energia-, transpordi-, ja digitaalse taristu asjakohast rahastamist. Toorainele juurdepääsu võimaldamiseks ja toodete jaotamiseks turgudel on olulise tähtsusega tõhusad transpordisüsteemid.

5.11.

Ülemaailmset turgu silmas pidades on biomajandus tihedalt seotud kestliku arengu eesmärgiga nr 17, millega püütakse tugevdada kestliku arengu alast üleilmset partnerlust. Selle eesmärgi sisu on toetada WTO raames universaalse, eeskirjadepõhise, avatud, mittediskrimineeriva ja õiglase mitmepoolse kaubandussüsteemi loomist. See on oluline kauplemisel nii põllumajandusliku kui ka tööstusliku biomajanduse toodetega. Samas tuleks piirkondliku arengu edendamiseks tugevdada piirkondlike väärtuseahelate vahelist koostööd.

5.12.

Biomajanduse arengu neutraalseks soodustamiseks peaks EL püüdma saavutada süsinikdioksiidi heitkoguste ülemaailmse hinnasüsteemi, mis kaasaks kõik turuosalised ja looks võrdsed tingimused.

5.13.

Selleks et tugevdada koostööd ühiskonna eri osalejate vahel ja suurendada üldsuse teadlikkust kestlikust biomajandusest, on äärmiselt oluline kaasata kodanikuühiskond biomajanduse algatustesse ja otsustamisprotsessidesse.

5.14.

Kuigi üleminek vähese CO2-heitega ringmajandusele on keeruline ülesanne ja see eeldab põhjalikke struktuurseid muutusi töökohtadel, on oluline on tagada, et see üleminek toimuks õiglaselt.

5.15.

Kestlik biomajandus saab olla edukas üksnes siis, kui rakendatakse valdkondadeülest lähenemisviisi. Seepärast on tarvis ühtlustada ja kooskõlastada ELi eri poliitikavaldkondi ja eesmärke, eelkõige kliima, keskkonna, toidu, põllumajanduse, metsanduse, tööstuse, energeetika, ringmajanduse ning teaduse ja innovatsiooni valdkonnas. Selleks tuleks luua kõrgetasemeline, paljusid sidusrühmi hõlmav kestliku biomajanduse töörühm, millel peaks olema Euroopa Komisjoni presidendi toetus.

5.16.

Kestliku arengu eesmärkide saavutamisel tehtud edusamme mõõdetakse ja jälgitakse 232 näitaja abil. Need sisaldavad kliima- ja energiaalaseid näitajaid, kuid puudu on konkreetselt biomajandusega seotud näitajad. Seepärast peaks komisjon välja töötama kõige asjakohasemad näitajad, et saada ELi biomajanduse arengust realistlik ja informatiivne ülevaade.

Brüssel 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER


(1)  Vt 2030. aasta kliima- ja energiaraamistik, millega on võimalik tutvuda veebilehel https://ec.europa.eu/clima/policies/strategies/2030_en

(2)  Vt Pariisi kokkuleppe artikkel 4.1 – https://envir.ee/sites/default/files/pariisi_kokkulepe_eesti_k.pdf

(3)  Vt Euroopa Komisjoni 19. juuni 2018 avaldus – http://europa.eu/rapid/press-release_STATEMENT-18-3997_en.htm.

(4)  Vt NAT/655 – „Kliima- ja energiapoliitika mõju põllumajandus- ja metsandussektorile“ (ELT C 291, 4.9.2015, lk 1).

(5)  Vt NAT/696 – „Jõupingutuste jagamist käsitlev otsus 2030 ning maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus (LULUCF)“ (ELT C 75, 10.3.2017, lk 103).

(6)  Vt TEN/609 – „Transpordi CO2-heite vähendamine“ (ELT C 173, 31.5.2017, lk 55).

(7)  http://www.climatesmartcities.org/

(8)  https://www.bbi-europe.eu

(9)  https://biobs.jrc.ec.europa.eu


III Ettevalmistavad aktid

EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEE

EMSK täiskogu 537. istungjärk, 19.9.2018–20.9.2018

6.12.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 440/51


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Tehisintellekt Euroopa huvides““

(COM(2018) 237 final)

(2018/C 440/08)

Raportöör:

Giuseppe GUERINI

Kaasraportöör:

Gonçalo LOBO XAVIER

Konsulteerimistaotlus

Euroopa Komisjon, 12.7.2018

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304

Vastutav sektsioon

ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

4.9.2018

Vastuvõtmine täiskogus

19.9.2018

Täiskogu istungjärk nr

537

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

199/1/2

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et tehisintellektil ja automatiseerimisprotsessidel on Euroopa ühiskonna arendamisel uuenduslikkuse ja positiivsete muutuste kaudu tohutu potentsiaal, aga need toovad kaasa ka märkimisväärsed väljakutsed, ohud ja probleemid. Seepärast on oluline, et Euroopa institutsioonid hakkaksid kiiresti ja põhjalikult tehisintellekti täielikult välja töötama ja reguleerima.

1.2.

Täiustatud lähenemisviis tehisintellektile Euroopas peab hõlmama mitmeid valdkondi, sh i) avaliku ja erasektori investeeringud teadus- ja arendustegevusse ning moodsamasse digitaristusse; ii) uute õigusnormide rakendamine või kohaldatavate õigusnormide kohandamine; iii) kodanike ja tarbijate asjakohaste teadmiste ja teadlikkuse suurendamine ning iv) spetsiaalsed koolitusprogrammid töötajatele.

1.3.

Eelkõige tuleks süstemaatiliselt määratleda vastutusalased probleemid, mis tulenevad kujunemisjärgus digitehnoloogiatest ja millega tuleks tegeleda rahvusvahelisel, ELi ja liikmesriikide tasandil. Komitee sooviks teha ELi institutsioonidega tihedat koostööd, et analüüsida ja hinnata kõiki asjakohaseid muutusi vajavaid ELi õigusakte vastutuse, tooteohutuse ja tsiviilvastutus vallas.

1.4.

Komitee kiidab heaks Euroopa Komisjoni eesmärgi suurendada ELi tööstuslikku ja tehnoloogilist suutlikkust, et tehisintellekt jõuaks siseturul kõikjale. Teiste üleilmsel tasandil tegutsejatega sammupidamine nõuab nii suuri pingutusi, et hädasti on vaja kooskõlastatust kõigi Euroopa ja riikliku tasandi vahendite ning rahastute vahel.

Seejuures ei tohi ülemaailmse konkurentsivõime nimel ohverdada ELi väärtusi ja põhimõtteid.

1.5.

Seoses komisjoni eesmärgiga tegeleda „tehisintellekti kättesaadavaks tegemisega kõikidele potentsiaalsetele kasutajatele, keskendudes eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele“, on komitee seisukohal, et ülemaailmse konkurentsivõime väljakutsele vastamiseks peab tehisintellekt olema kättesaadav võimalikult paljudele üksustele. Seepärast on äärmiselt oluline teha see kättesaadavaks kõigile Euroopa ühtsel turul tegutsevatele eri tüüpi ettevõtetele, sh VKEdele, põllumajandusettevõtjatele, sotsiaalsetele ettevõtetele, ühistutele, üksikutele ettevõtjatele ja tarbijate ühendustele.

1.6.

Euroopa Komisjon ja liikmesriigid peaksid ühiselt koostama tehisintellekti eetika suunised ja kaasama sellesse kõik asjakohased avaliku ja erasektori sidusrühmad. Suunised peavad hõlmama läbipaistvuse põhimõtteid selle kohta, kuidas kasutatakse tehisintellektisüsteeme töötajate värbamisel ja nende tulemuslikkuse hindamisel või kontrollimisel. Lisaks eetikapõhimõtetele soovitab komitee töötada Euroopa tasandil välja selge, ühtlustatud ja kohustusliku õigusraamistiku, et nõuetekohaselt reguleerida tehisintellekti ja ajakohastada tehisintellekti puudutavaid eeskirju, eelkõige neid, mis on seotud tootjavastutuse ja tarbijakaitsega. Komitee soovib teha ELi institutsioonidega tihedat koostööd, et analüüsida ja hinnata teemakohaseid ELi õigusakte, mida tuleb tulevikus tehisintellekti arengust tulenevalt muuta.

1.6.1.

Euroopa Komisjon peab hoolikalt hindama ka tehisintellekti mõju tööturule. Hindamisel tuleb arvesse võtta nii teatud töötajate võimalikku asendamist elektroonikaseadmete või robotitega kui ka asjaolu, et uus tehnoloogia muudab teatavaid toiminguid põhjalikult, isegi kui neid täielikult ei automatiseerita.

1.7.

Seepärast soovitab komitee, et väljendatud soov mitte kedagi kõrvale jätta ei tohiks jääda üksnes ettepanekuks ega tühjadeks sõnadeks, vaid see tuleks ka tegelikult ellu viia.

1.8.

Oluline on tõsta esile haridus- ja koolitusprogrammide osatähtsust Euroopa töötajate kaitsmisel, kes töötavad keskkonnas, mis tehisintellekti järkjärgulise väljaarendamise tõttu põhjalikult muutub. Euroopa kodanikel peaks olema juurdepääs asjakohasele teabele, mis võimaldaks neil tehnoloogia kiire arengu tulemusel loodavaid seadmeid ja rakendusi vastutustundlikult ja teadlikult kasutada.

1.9.

Olukorras, kus uued meetmed võimaldavad haldusasutustel kasutada tehnoloogiat, et teha korralduslikke otsuseid ja kiiremaid valikuid, tuleb lahendada nende otsuste eest võetava tegeliku õigusliku vastutuse küsimus selges õigusraamistikus, mis tagab haldusasutuse täieliku vastutuse kodanike ees.

1.10.

Erilist tähelepanu tuleks pöörata kodanikuühiskonna ja sotsiaalmajanduse organisatsioonide rollile, et edendada inimeste aktiivset osalemist majanduslikes ja sotsiaalsetes protsessides, mis tänu tehisintellektile suurendavad ühiskonnas osalemist. Kodanikuühiskonna organisatsioonid ja sotsiaalsed ettevõtted saavad oluliselt aidata edendada tehnoloogia mõistmist ja omaksvõtmist inimeste hulgas, eelkõige koostöömehhanismide kaudu, mis võimaldavad inimestel praegusest digitaaltehnoloogiale üleminekust osa võtta.

1.11.

Praegune tehnoloogiline revolutsioon ei saa ega tohi toimuda ilma töötajate, tarbijate ja sotsiaalsete organisatsioonide märkimisväärse ja aktiivse osaluseta ning käimasolevat tehnoloogilist arengut tuleb juhtida nii, et saaks tagada täielikult informeeritud kodanike suurema ja vastutustundlikuma osalemise. Seepärast soovitab komitee, et Euroopa Komisjon peaks Euroopa tehisintellekti liidu loomisel silmas vajadust luua kaasav, eri elukutseid hõlmav ja esindav platvorm Euroopa kodanikke esindavatele eri sidusrühmadele, sh intelligentsete masinatega suhtlevate töötajate esindajatele (1).

2.   Üldised märkused

2.1.

Digitaalsed seadmed ja mastaapsed õppimisvõimelised seadmed suurendavad pidevalt algoritmide suutlikkust töötada tohutute andmekogustega ja see suutlikkus suureneb tõenäoliselt tulevikus veelgi tänu neurovõrkudele (mida juba kasutatakse näiteks nutitelefonides esemete, nägude ja kujutiste visuaalseks tuvastamiseks).

2.2.

Sellised arengusuundumused muudavad tehisintellektiseadmete siiani kasutatud traditsioonilist õppimisviisi, mis ei piirdu enam andmetest reeglite tuletamisega, vaid neil seadmetel kujuneb välja paindlik ja kohanev õppimisvõime. See protsess suurendab tehisintellekti suutlikkust reaalses maailmas õppida ja toimida.

2.3.

Väga kiiresti toimuvate tehnoloogiliste muutuste tingimustes on äärmiselt oluline, et Euroopa Komisjon ja liikmesriigid teeksid koostööd, et põhjalikult uurida esilekerkivaid probleeme, ja kaasaksid sellesse kõik asjakohased avaliku ja erasektori sidusrühmad, õõnestamata arenguvõimalusi ja tehnoloogilist progressi.

2.4.

Komisjoni teatisega COM(2018) 237 final püütakse suurendada ELi tööstuslikku ja tehnoloogilist suutlikkust ning edendada tehisintellekti levikut Euroopa majanduses nii erasektoris kui ka avalikus halduses. Nagu komitee on varem öelnud omaalgatuslikus arvamuses, (2) toetab komitee komisjoni algatust, kusjuures komisjon võttis oma teatises arvesse ka mitut komitee varasemat soovitust. Komitee palub aga tungivalt, et komisjon tegutseks kiiresti ja otsustavalt.

2.5.

Tõhus Euroopa lähenemisviis tehisintellektile hõlmab teadustegevuse ja innovatsiooni valdkonna, sh digitaristu investeeringute olulist edendamist, kuna neid investeeringuid on vaja selleks, et valmistuda suurteks sotsiaalmajanduslikeks väljakutseteks, mida uue tehnoloogia areng Euroopa ühiskonnas ja turgudel lähiaastatel kaasa toob.

2.6.

Euroopa Komisjon ja liikmesriigid peaksid ühiselt koostama tehisintellekti eetika suunised ja kaasama sellesse kõik asjakohased avaliku ja erasektori sidusrühmad.

2.7.

Samal ajal tuleb Euroopa tasandil kehtestada ühtlustatud õigusraamistik, mis oleks kooskõlas ELi põhiõiguste hartaga ning tugineks ELi aluslepingute põhimõtetele. Uus reguleeriv raamistik peaks sisaldama täpseid eeskirju, mis käsitleksid masinõppega kaasnevaid ohte, nagu läbipaistmatus, konkurentsi puudumine, diskrimineerimine, ebaausad äritavad, ohud küberturvalisusele ja tooteohutus.

Eelkõige peaksid regulatiivsed turvameetmed olema ranged olukordades, kus tehisintellektisüsteemide jaoks vajalikud andmed hangitakse automaatselt elektroonikaseadmete ja arvutite kasutamisel.

2.8.

Komitee märgib, et komisjoni teatisele lisatud komisjoni talituste töödokumendis SWD(2018) 137 final analüüsitakse põhjalikult tehisintellekti mõju ELi õigusaktidele ning antakse ülevaade vastutusega seotud probleemidest, mis tulenevad uutest digitehnoloogiatest.

2.9.

Lisaks on vaja põhjalikke tegevuskavasid, et i) toetada haridus- ja koolitussüsteemide ajakohastamist, edendades uusi oskusi, mida tuleviku tööturg vajab, ning ii) tagada kodanike ja töötajate tugev kaitse eeldatavate väljakutsete tingimustes (3).

2.10.

Komitee innustab komisjoni võtma kiiresti täiendavaid meetmeid nii selle valdkonna reguleerimiseks kui ka investeeringute edendamiseks: praeguste kiirete muutustega on vaja kiiresti kohaneda.

3.   Euroopa Komisjoni ettepanek: Euroopa toetus tehisintellektile ja investeeringud sellesse

3.1.

Komisjon teatas oma teatises, et toetab tehisintellekti levikut nii alusuuringutes kui ka tööstuslikes rakendustes. Sellega seoses rõhutab komitee, kui oluline on sellesse protsessi kaasata iga tüüpi osalejad, sh VKEd, teenusepakkujad, sotsiaalsed ettevõtted, põllumajandusettevõtjad, ühistud, tarbijate ühendused ja eakaid esindavad ühendused.

3.2.

Seoses komisjoni eesmärgiga tegeleda „tehisintellekti kättesaadavaks tegemisega kõikidele potentsiaalsetele kasutajatele, keskendudes eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele“, on komitee seisukohal, et ülemaailmse konkurentsivõime väljakutsele vastamiseks peab tehisintellekt olema kättesaadav võimalikult paljudele üksustele. Lisaks sellele, mida komisjon on tehisintellekti nõudeteenuste platvormi loomiseks juba kavandanud, on oluline sisse seada sobivad osalemisvormid ja konsulteerimiskanalid mitmesugustele sidusrühmadele, nagu VKEd, sotsiaalmajanduse võrgustikud ja kodanikuühiskonna organisatsioonid (viimastel on väga tähtis osa Euroopa kodanike teadlikul ja aktiivsel kaasamisel).

3.3.

Komisjon on teatanud, et toetab tehisintellektil põhinevat innovatsiooni Euroopa innovatsiooninõukogu katseprojekti kaudu, mille eelarve aastateks 2018–2020 on 2,7 miljardit eurot.

3.4.

Komitee leiab, et see algatus võib olla tehisintellekti arendamiseks kasulik, kuid rõhutab samas, et teadusuuringute rahastamine peaks kiiresti minema eksperimenteerimisetapist struktuurietappi. Samuti on oluline, et komisjon innustaks mitmesuguseid teaduskeskusi, mis praegu asuvad eri liikmesriikides, looma tehisintellekti küsimusega tegelemiseks Euroopa tasandi koostöövõrgustiku.

3.5.

Komitee nendib, et komisjon kavatseb suurendada programmi „Horisont 2020“ raames tehtavaid investeeringuid tehisintellekti 2020. aasta lõpuks 1,5 miljardi euroni. Kui praegused avaliku ja erasektori partnerlused hakkaksid seda lähenemisviisi kiiresti rakendama, võiks see kahe aasta jooksul kaasa tuua täiendava 2,5 miljardi euro väärtuses investeeringuid. Sama lähenemisviisi tuleb rakendada ka tulevases Euroopa raamprogrammis „Horisont“.

3.6.

Teisest küljest on hea märk, et Euroopa Komisjon ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond, mis peaksid etendama keskset juhtrolli tehisintellekti arengu toetamisel ELis, on käivitanud ELi riskikapitali programmi – tegemist on 2,1 miljardi euro suuruse riskikapitali fondiga, mille eesmärk on edendada investeeringuid uuenduslikesse ettevõtetesse kogu Euroopas.

3.7.

Teiste üleilmsel tasandil tegutsejatega sammupidamine nõuab aga nii suuri pingutusi, et hädasti on vaja kooskõlastatust ja koostoimet kõigi Euroopa ja riiklikul tasandil saadaolevate vahendite ning rahastute vahel. On selge, et Hiina ja USAga tehisintellekti valdkonnas konkureerimine toob kaasa vajaduse ühendada kõigi Euroopa tasandil tegutsevate avaliku ja erasektori sidusrühmade jõud, et tagada maailma mastaabis ELi juhtroll.

3.8.

Et tagada ELile kasumlikult konkurentsivõime tehisintellekti vallas, on samuti oluline piisavalt investeerida asjakohasesse IT-tarkvarasse, riistvarasse ja digitaristusse, mille abil on võimalik kindlustada ELile tõsiseltvõetav positsioon.

3.9.

Tehisintellekti investeerimisel tuleks arvestada, et Euroopa ettevõtted on eriti tugevad automaatikas ja robootikas. Need sektorid, mis laiemas mõistes kuuluvad tehisintellekti alla, võivad osutada väga tähtsaks, et kindlustada ELile ülemaailmselt oluline positsioon tehnoloogia praeguses arengus, ja väärivad seetõttu eritähelepanu.

4.   Tehisintellekt ning selle mõju inimestele ja töötajatele

4.1.

Tehisintellekti areng on vaieldamatult väga kiiretempoline. Seepärast peavad Euroopa institutsioonid iga tehisintellekti reguleeriva meetme mõju hindamisel rakendama valdkonnaülest lähenemisviisi, milles võetakse lisaks halduslikele, õiguslikele ja majanduslikele aspektidele arvesse ka antropoloogilisi, psühholoogilisi, sotsioloogilisi ja tehnoloogilisi aspekte.

4.2.

Innovatsiooni toetamiseks ja eelkõige selle suunamiseks nii, et inimestele jääks keskne roll, on oluline, et Euroopa Liit tegutseks suure tehnoloogiaalase konkurentsivõime saavutamise nimel, jätmata samas tähelepanuta eetilisi, sotsiaalseid ja inimlikke aspekte.

4.3.

Seepärast on komitee arvates äärmiselt oluline, et: i) inimeste eraelu puutumatust ja eraisikute andmete vastutustundlikku töötlemist reguleeritaks asjakohaste õigusaktidega, nt rakendades tõhusalt uue isikuandmete kaitse üldmääruse, mida tuleb vajadusel pidevalt ajakohastada, et vastata tehisintellekti kiirele arengule; ii) olulisi kohaldatavaid ELi õigusakte hinnataks ja vajadusel kohandataks tehisintellektiga kaasnevatele uutele stsenaariumidele ning iii) loodaks pädevused ja oskused, mida inimesed, haldusasutused ja Euroopa ettevõtjad vajavad tehisintellekti eeliste tõhusaks ärakasutamiseks.

4.4.

Eesoleva analüüsi lähtepunktina tasub märkida, et tehisintellekt põhineb suurte andmekoguste kasutamisel ja töötlemisel, mis on uuel tehnoloogial põhinevate mis tahes rakenduste aluseks. Sellises olukorras on Euroopa seadusandja jaoks peamine väljakutse tagada läbipaistev ja reguleeritud juurdepääs lõppkasutajate andmetele.

4.5.

Mida parem on töödeldavate andmete kvaliteet, seda suurem on tehisintellektisüsteemide täpsus ja tulemuslikkus. Ei tohi aga unustada, et üksikisikuid puudutavad andmed tuleb hankida seaduslikult ja selliseid andmeid tuleb kasutada viisil, millest asjaomased isikud on teadlikud, et tagada isikuandmete kasutamine eelnevalt kindlaks määratud ja läbipaistval otstarbel, milleks kasutaja on varem andnud nõuetekohase ja teavitatud nõusoleku.

4.6.

Tasub märkida, et lõpptarbijate kaitsmiseks võib olla tarvis muuta mitmeid olulisi Euroopa õigusakte, näiteks neid, mis käsitlevad veebireklaame, ebaausaid äritavasid, tooteohutust, tootjavastutust, tarbijate õigusi, ebaõiglasi lepingutingimusi, müüki ja garantiisid, kindlustust ja hinna avaldamist, ning kohandada neid nõuetekohaselt uute stsenaariumidega, mis tulenevad tehisintellekti ulatuslikumast ja oskuslikumast kasutamisest.

4.7.

Tooteohutuse ja tootjavastutuse küsimust, mis on otsustava tähtsusega, on komisjon põhjalikult arvesse võtnud oma töödokumendis SWD(2018) 137 final, kus esitatakse juhtuuringute analüüsid ja nimekiri ELi õigusaktidest, mis väärivad edasist analüüsi ja hindamist. Komitee julgustab vägagi komisjoni seda tööd jätkama ja on valmis andma oma panuse sellesse.

4.8.

Oluline on rõhutada ühelt poolt kultuurilise, haridusalase ja akadeemilise õppe ning teiselt poolt üldsuse piisava informeerimise rolli selles, et kaitsta Euroopa kodanike õigusi tehisintellekti arengut silmas pidades. Eriti tähtis on tagada, et tehisintellekti algoritme ja andmebaase, milles need toimivad, hallatakse läbipaistvalt ja korrektselt.

4.9.

Seepärast on äärmiselt oluline, et Euroopa kodanikud saaksid piisava väljaõppe ning lihtsa ja arusaadava teabe, mis võimaldaks neil vastutustundlikult ja teadlikult kasutada seadmeid ja rakendusi, mis luuakse tänu tehnoloogia praegusele kiirele arengule ja mida kasutatakse üha enam kõigil tasanditel.

4.10.

EL ja liikmesriigid peavad kõigile neile nõudmistele selgelt ja tõhusalt vastama, edendades kaasaegset haridussüsteemi ning pidevalt laiendades tööturul ja kodanikuühiskonnas elukestvat õpet.

4.11.

Euroopa Komisjon peab hoolikalt hindama tehisintellekti mõju tööturule. See puudutab oluliselt paljusid Euroopa töötajaid, kes on juba pika tööstaažiga, kuid kellel on pensionieani siiski veel kaua aega ja kelles tekitavad toimuvad muutused ebakindlust ja hirmu. Hindamisel tuleb arvesse võtta nii teatud töötajate võimalikku asendamist elektroonikaseadmete või robotitega kui ka asjaolu, et uus tehnoloogia muudab teatavaid toiminguid põhjalikult, isegi kui neid täielikult ei automatiseerita. Seepärast peaks analüüs ja hindamine keskenduma mitte üksnes vältimatutele ja etteaimatavatele muutustele tootmisliinides, vaid töökorralduse ja ärieesmärkide vajalikule ümberkujundamisele, millele eelneb põhjalik sotsiaaldialoog töötajatega.

4.12.

Nagu toimub ja on toimunud paljude teiste tehnoloogiatega, on mõnes olukorras soovitatav katsetada tehisintellekti enne selle täielikku kasutuselevõtmist etapikaupa ja eri kohandamisastmetes, et võimaldada asjaosalistel uue tehnoloogiaga harjuda, muu hulgas asjakohaste koolituste abil; samuti tuleks selle protsessi käigus parandada mis tahes kohandamisvead (4).

4.13.

Uute tehnoloogiate toomine ettevõtetesse nõuab partnerite sotsiaaldialoogi. Seejuures tuleb töötajate organisatsioone ja ametiühinguid pidavalt teavitada ja nendega tuleb konsulteerida.

5.   Tehisintellekt, avalik haldus ja kodanikuühiskond

5.1.

Tehisintellekt on tehnoloogiline ja sotsiaalne innovatsioon, mis võib kogu ühiskonda põhjalikult muuta ja parandada avalikku sektorit ning kodanike ja haldusasutuste suhteid. Tehisintellekti pakutavad võimalused võivad suurendada haldussuutlikkust ning kodanike rahulolu haldusasutuste pakutavate teenustega ja kõnealuste haldusasutuste juhtimisega.

5.2.

Nende eesmärkide saavutamiseks on oluline, et ka ametnikud oleksid valmis muutusteks ja väljakutseteks, mida tehisintellekt Euroopa ühiskonnas kaasa toob. Avaliku sektori tööandjad ja haldusasutuste juhid, samuti eespool nimetatud õpetajad, koolitajad ja õppejõud, peavad tehisintellekti kui nähtust täielikult mõistma ning otsustama, milliseid uusi vahendeid haldusmenetlustes kasutusele võtta.

5.3.

Tehisintellekti kasutuselevõtt avalikus ja erasektoris eeldab selliselt välja töötatud menetlusi, mis edendaksid kasutajate arusaamist tehnoloogiast ja selle omaksvõttu koostöömehhanismide abil, mis võimaldavad kodanikel anda oma panuse tehisintellektil põhineva tehnoloogia väljatöötamisse, võimaluse korral juhtimises osalemise süsteemide kaudu.

5.4.

Selles vallas oluliste tulemuste saavutamiseks võib olla kasulik välja töötada järjest usaldusväärsemad avaliku ja erasektori koostöö ja partnerluse viisid, et kasutada ära tehnoloogiarakenduste, tehisintellekti ja robotite pakutavaid võimalusi.

5.5.

Haldusasutuste jaoks on väljakutse eriti keeruline seaduslikkuse ja õiguspärasuse vallas, kuna avalike huvide (sh avaliku võimu rakendamise) ja erahuvide (eraisiku vabaduse konkreetne väljendus) vahel tuleb leida õige tasakaal. Seepärast eeldab näiteks tehisintellekti kasutamine haldusasutustes läbipaistvuse põhimõtte ja haldusdokumentide avaldamise ühitamist isikuandmete ja inimeste eraelu puutumatuse kaitsega selges ja täpselt määratletud reguleerivas raamistikus.

5.6.

Olukorras, kus uued meetmed võimaldavad haldusasutustel kasutada tehnoloogiat, et teha korralduslikke otsuseid ja kiiremaid valikuid – näiteks valida hankemenetluse käigus pakkuja, hallata konkreetsete teenuste ootenimekirja või palgata haldusasutusse töötajaid –, tuleb lahendada nende otsuste eest võetava tegeliku õigusliku vastutuse küsimus selges õigusraamistikus, mis tagab haldusasutuse täieliku vastutuse kodanike ees.

5.7.

Kodanikuühiskonna organisatsioonid ja sotsiaalsed ettevõtted aitavad oluliselt edendada tehnoloogia mõistmist ja omaksvõtmist inimeste hulgas, eelkõige koostöömehhanismide kaudu, mis võimaldavad inimestel osaleda digitaaltehnoloogiale ülemineku protsessides. Nende vahendite puhul on oluline võimalus luua kaasava juhtimise süsteeme, näiteks koostöö vormis, alates digitaalsetest platvormidest, mida juba kasutatakse töökorralduses uute majandussuhete vormide kujundamiseks.

5.8.

Turujärelevalve mehhanismide eest vastutavatel haldusasutustel peaksid olema eksperditeadmised ja volitused kaitsta konkurentsi, tarbijaõigusi ning töötajate turvalisust ja õigusi. Algoritmide auditeerimine tuleks anda avalike või sõltumatute asutuste pädevusse. Samal ajal peaksid ettevõtjad võtma kasutusele tõhusad mehhanismid tehisintellekti andmekasutuse auditeerimiseks.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER


(1)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastuvõetud omaalgatuslik arvamus INT/845 teemal „Tehisintellekt: tööhõivele avalduva mõju prognoosimine õiglase ülemineku tagamiseks“, raportöör Franca Salis-Madinier (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 1).

(2)  31. mai 2017. aasta arvamus INT/806 teemal „Tehisintellekt ja selle mõju (digitaalsele) ühtsele turule, tootmisele, tarbimisele, tööhõivele ja ühiskonnale“ (ELT C 288, 31.8.2017, lk 1).

(3)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastuvõetud arvamus SOC/578 teemal „Ülemineku juhtimine digiteeritud töömaailmas“ (ELT C 367, 10.10.2018, lk 15).

(4)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastuvõetud omaalgatuslik arvamus INT/845 teemal „Tehisintellekt: tööhõivele avalduva mõju prognoosimine õiglase ülemineku tagamiseks“, raportöör Franca Salis-Madinier (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 1).


6.12.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 440/57


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Tervise- ja hooldusvaldkonna digiteerimise võimaldamine digitaalsel ühtsel turul: kodanike võimestamine ja tervema ühiskonna loomine““

(COM(2018) 233 final)

(2018/C 440/09)

Raportöör:

Diego DUTTO

Kaasraportöör:

Thomas KATTNIG

Konsulteerimistaotlus

Euroopa Komisjon, 18.6.2018

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304

Vastutav sektsioon

ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

4.9.2018

Vastuvõtmine täiskogus

19.9.2018

Täiskogu istungjärk nr

537

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

193/0/3

1.   Järeldused

1.1.

Digiteerimise käigus toimuvate muutuste ajal tuleb tagada, et hoolduse keskmes on inimesed.

1.2.

Digiteerimine peab aitama tervishoiutöötajatel pühendada rohkem aega patsientidele. Samuti tuleb tagada, et tervishoiu valdkonna ametikohad oleksid nõuetekohaselt täidetud kvalifitseeritud töötajatega, kellel on asjakohased digioskused.

1.3.

Digiteerimine muudab töö iseloomu tervise- ja hooldusvaldkonnas. Kõik, keda muutused puudutavad, peaksid neisse suhtuma professionaalselt ja eelarvamustevabalt, et saavutada kõrged kvaliteedistandardid.

1.4.

Tugevdada tuleb Euroopa tasandi sotsiaaldialoogi haiglate, tervishoiu ja sotsiaalteenuste üle. Vaja on asjakohaseid koolitus- ja täiendusõppe programme, parandama peab töötingimusi ja töökohtade kvaliteeti ning tugevdama personaliandmete kaitset.

1.5.

Komitee on teadlik, et liikmesriigid vastutavad tervise- ja hooldusvaldkonna korralduse ja tagamise eest. Direktiiviga patsiendiõiguste kohta piiriüleses tervishoius (direktiiv 2011/24/EL) tuleb luua e-tervise võrgustik, et edendada e-tervise lahenduste koostalitlusvõimet.

1.6.

Digivahendid peavad hoogustama tervise- ja hooldusvaldkonna korralduse uute vormide arengut. Need toetavad üksikisikute, kohalike kogukondade ja sotsiaalmajanduse potentsiaali. Asjakohaste avaliku sektori investeeringute abil tuleb uuesti kinnitada, et solidaarsus ja universaalsus on nende süsteemide alusväärtused.

1.7.

Digiteerimist ei tohi vääralt tõlgendada tervishoiueelarve säästupaketina. See ei tohi põhjustada töötajate ja teenuste kärpeid. Hooldust tuleb käsitleda isikuteenusena ja eelkõige elanikkonna vananaemist silmas pidades tuleb töötada välja uued pikaajalise hoolduse kontseptsioonid.

1.8.

Komitee pooldab teatises seatud sihti edendada tervist, ennetada ja kontrollida haigusi, aidata vastata patsientide täitmata vajadustele ja tagada, et kodanikel oleksid võrdsed võimalused juurdepääsul kvaliteetsele hooldusele digitaalse innovatsiooni ja sotsiaalmajanduse asjakohase kasutamise kaudu.

1.9.

Sotsiaalses ja digitaalses kontekstis tähendab tervisealane pädevus isiku võimet teavet vastutustundlikult hankida, mõista ja kasutada oma heaolu parandamiseks ja tervise säilitamiseks.

1.10.

Kodanikel peaks olema õigus tutvuda oma terviseandmetega. Nad otsustavad ise, kas ja millal selliseid andmeid jagada. Tähtis on arvesse võtta isikuandmete kaitse üldmäärust, mis tagab kodanikele kontrolli oma isikuandmete, eelkõige tervisandmete kasutamise üle.

1.11.

Komitee teeb ettepaneku, et (tasuta) kopeerimise õigus võiks olla kaitse aktiivne vorm. See puudutab kõiki kasutajate poolt e-tervise platvormidel suhtlemise käigus loodud andmeid ja võimaldab kodanikel oma andmeid korduskasutada.

1.12.

Kasutajate algandmed on algoritmide ja platvormide jaoks kasulikud; neid tuleb käsitada kasutajate loodud algtootena ja kaitsta intellektuaalomandi seaduste alusel.

1.13.

(Tasuta) kopeerimise õigus aitab samuti kaitsta ja edendada konkurentsi, mis pannakse nüüd teravalt proovile süsteemides, mida digiplatvormid praegu andmete ja varasemate andmete kättesaamiseks kasutavad.

1.14.

Komitee toetab (1) tervise- ja hooldusvaldkonna digiteerimise piiriülese koostöö toetumist neljale sambale, sh kliinilised ühishindamised, teaduslikud ühiskonsultatsioonid, uudsete tervisetehnoloogiate kindlakstegemine ja vabatahtlik koostöö liikmesriikide vahel.

1.15.

Komitee teeb ettepaneku võtta asjakohaseid meetmeid uute eetiliste, õiguslike ja sotsiaalsete raamistike uurimiseks, et arvestada andmekaevega seonduvaid riske.

1.16.

Komitee teeb ettepaneku edendada tervishoiuprotsesside uuendamiseks teadusuuringuid ja innovatsiooni digitehnoloogiate integreerimise alal, näiteks tehisintellekt, asjade internet ja koostalitlusvõime. Komitee toetab täielikult avalikkuse turvalist piiriülest juurdepääsu usaldusväärsetele andmetele, et edendada teadusuuringuid ja haiguste ennetamist.

1.17.

Komitee kiidab samuti heaks ELi toetuse väikestele, keskmise suurusega ja sotsiaalsetele ettevõtjatele, mis töötavad välja digilahendusi inimesekeskse hoolduse ja patsiendi poolt antava tagasiside jaoks.

1.18.

Komitee toetab sotsiaal-majandusliku asümmeetria tasakaalustamist andmepõhises majanduses, edendades selleks turvaliste platvormide loomist ja toetades tulu mittetaotlevaid koostööd tegevaid organisatsioone kõigi isikuandmete digitaalsete koopiate talletamisel, haldamisel ja jagamisel.

2.   Taust ja üldised märkused

2.1.

Euroopa Komisjon avaldas 25. aprillil 2018 teatise tervise- ja hooldusvaldkonna digiteerimise kohta digitaalsel ühtsel turul, (2) milles käsitletakse tervise- ja hooldussüsteemides vajalikke reforme ja innovatiivseid lahendusi, et muutuda Euroopa kodanikele kvaliteetse tervishoiuteenuse pakkumisel vastupidavamaks, juurdepääsetavamaks ja tõhusamaks ning luua tervem ühiskond. Kui tervise- ja hooldusvaldkonna digilahendused on kavandatud nõuetekohaselt ja neid rakendatakse kulutõhusal viisil, võivad nad suurendada miljonite kodanike heaolu ja parandada radikaalselt viisi, kuidas patsientidele osutatakse tervise- ja hooldusteenuseid. Digiteerimine võib toetada arstiabi järjepidevust piiriüleselt (direktiiv 2011/24/EL). See on tähtis nende jaoks, kes viibivad välismaal töö või lõbu/puhkuse eesmärgil. Samuti võib digiteerimine aidata kaasa terviseedendusele ja haiguste ennetusele, sh ka töötervishoiule. See võib toetada tervisesüsteemide reformimist ja üleminekut uutele hooldusmudelitele, mis tuginevad inimeste vajadustele ja võimaldavad liikuda haiglakesksetelt süsteemidelt integreeritud ja kogukonnapõhisemate hoolekandesüsteemide suunas. Muutuste käigus tuleb tagada, et hoolduse keskmes on inimesed. Digiteerimine peaks aitama tervishoiutöötajatel pühendada rohkem aega patsientidele. Seega tuleb tagada, et tervishoiu valdkonna ametikohad oleksid nõuetekohaselt täidetud kvalifitseeritud töötajatega, kellel on asjakohased digioskused.

2.2.

Üleminek digitaalsetele tervise- ja hoolduslahendustele muudab töö iseloomu neis valdkondades. Selle kõrgetasemeline saavutamine on võimalik üksnes siis, kui kõik, keda muutused puudutavad, suhtuvad neisse professionaalselt ja eelarvamustevabalt. Seepärast on vaja tugevdada Euroopa tasandi sotsiaaldialoogi tervishoiusektori ja sotsiaalteenuste üle, et saaks töötada välja asjakohase koolituse ja täiendusõppe ning parandada töötingimusi (eelkõige töö- ja eraelu tasakaalu), personaliandmete kaitset ja töökohtade kvaliteeti.

2.3.

Euroopa Komisjon juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa tervishoiu- ja hoolekandesüsteemid seisavad silmitsi suurte probleemidega, nagu vananemine, hulgihaigestumus, vaktsiinid, tervishoiutöötajate puudus, mis on tingitud rasketest töötingimustest ja üha suuremast probleemist, mida põhjustavad sellistest riskiteguritest nagu tubakas, alkohol ja rasvumine tulenevad ärahoitavad mittenakkuslikud ja muud haigused, sealhulgas neurodegeneratiivsed ja harvikhaigused. Kasvavat lisaohtu kujutavad endast ka infektsioonihaigused antibiootikumide suhtes tekkinud suurenenud resistentsuse ja uute või uuesti esilekerkivate patogeenide tõttu. ELi liikmesriikides suurenevad praegu tervishoiu ja pikaajalise hooldusega seonduvad avaliku sektori kulutused ja tõenäoliselt see tendents jätkub. Eriti oluline on, et seonduvaid kulusid tuleks kasutada tervishoiutöötajate töö kvaliteedi parandamiseks, vältides kehva töötasu edendamist ja raskeid töötingimusi. Elanikkonna vananaemist silmas pidades tuleb töötada välja uued pikaajalise hoolduse kontseptsioonid.

2.4.

Isegi kui tervishoiuandmed on kättesaadavad, on need sageli seotud tehnoloogiaga, mis ei ole koostalitlusvõimeline, mis omakorda takistab nende laialdast kasutamist.

2.5.

Sel põhjusel puudub tervisesüsteemidel põhiteave teenuste optimeerimiseks ja teenuseosutajatel on raske luua mastaabisäästu ja seega pakkuda tõhusaid digitaalseid tervise- ja hoolduslahendusi ning toetada terviseteenuste piiriülest kasutamist. Terviseandmetel põhinevad kvantifitseeritud tulemused peaksid andma isikustatud ülevaate tervisest ja olema kättesaadavad üld- ja eriarstidele ning teadlastele, et nende abil saaks luua klastreid ja teha prognoosivat modelleerimist ning kasutada parimaid tavasid.

2.6.

Nagu aruande „Tervise seis ELis“ järeldustest nähtub, ei ole patsiendikesksete terviseandmete kasutamine kõikjal ELis veel piisavalt arenenud.

2.7.

Liikmesriigid vastutavad tervise- ja hooldusvaldkonna korralduse ja tagamise eest. Mõnes, eelkõige föderaalse süsteemiga liikmesriigis on terviseteenuste rahastamine ja pakkumine piirkondlike omavalitsuste ülesanne.

2.8.

Direktiiviga patsiendiõiguste kohta piiriüleses tervishoius (direktiiv 2011/24/EL) loodi e-tervise võrgustik e-tervise lahenduste koostalitlusvõime edendamiseks.

2.9.

Samuti on välja töötatud koostööstruktuurid, näiteks täisväärtusliku eluperioodi pikendamist käsitlev Euroopa innovatsioonipartnerlus, aktiivse ja iseseisva elu toetamise ühisprogramm (aktiivse ja abistatud elu programm) ning avaliku ja erasektori partnerlused, näiteks innovatiivsete ravimite algatus ja Euroopa juhtpositsiooni algatuse tugevdamine elektroonikakomponentide ja -süsteemide toel. Ka piirkondlikel ja riiklikel aruka spetsialiseerumise strateegiatel on oluline roll tugevamate piirkondlike ökosüsteemide loomisel tervishoius. Alates 2004. aastast on liikmesriikide ja komisjoni poliitikameetmete raamistikuks olnud kaks e-tervise tegevuskava. Oluline roll on olnud ka e-tervise sidusrühmal.

2.10.

Viidates ka oma varasemates arvamustes esitatud seisukohtadele, (3) on komitee veendunud, et toetada tuleks komisjoni kavandatud meetmeid kolmes valdkonnas. Need on järgmised: avalikkuse turvaline juurdepääs terviseandmetele ja võimalus neid piiriüleselt jagada; paremad andmed, mille abil edendada teadusuuringuid, haiguste ennetamist ja personaalseid ravi- ja hoolduslahendusi ning digitaalsed vahendid kodanike võimestamiseks ja inimesekeskse hoolduse tagamiseks. Nagu eespool mainitud, tuleb tagada, et digiteerimist ei tõlgendata vääralt tervishoiueelarve säästupaketina ning et see ei põhjusta töötajate või teenuste kärpeid. Personali vähesus viib viletsa hoolduseni ja suurema haigestumusriskini. Ei tohiks unustada, et digiteerimine on kahemõõtmeline nähtus, mis hõlmab nii suunda kui ka protsessi. Suuna mõttes keskendutakse organisatsioonivälistele teguritele, jälgides pidevalt, „mida“ digiteerimine hõlmab. Protsessi mõttes keskendutakse organisatsioonisisesele mõtlemisele, pöörates erilist tähelepanu sellele, „kuidas“ digiteerimist ellu viiakse. Seda lähenemisviisi tuleb arvamuse teema analüüsimisel patsiendikeskse käsitluse tagamiseks seetõttu täielikult arvesse võtta.

2.11.

Nagu oma eelmiseski arvamuses, (4) juhib komitee ka siin just sel põhjusel tähelepanu asjaolule, et digiteerimise ärakasutamiseks peaksid ELi võrgustikud ja kavandatud tugimeetmed kasutama digivahendeid, et rakendada ja tugevdada, mitte nõrgendada meie põhiõigusi tervishoius ja hoolduses. Digivahendid peavad toetama igaühe, samuti kohalike kogukondade ning sotsiaalmajanduse potentsiaali arendamist; need peavad andma tugeva hoo õiguste edendamisele ning tervise ja hoolduse korralduse ja juhtimise uute vormide arendamisele; need peavad aitama uuesti kinnitada, et solidaarsus ja universaalsus on meie tervishoiusüsteemi alusväärtused. See tuleks tagada asjakohaste avalike investeeringute abil, nagu märgiti varasemas arvamuses (5).

2.12.

Kooskõlas varasemate arvamustega leiab komitee, et digiteerimine võib soodustada võrdset juurdepääsu ravile, mis on tervishoiupoliitika oluline eesmärk, kui täidetakse teatud tingimusi:

võrdne territoriaalne kaetus, võttes arvesse digitaalselt alateenindatud alasid (juurdepääs, kiirus);

digitaalse lõhe vähendamine kasutuse seisukohast kodanike, tervishoiutöötajate ja tervisekindlustussüsteemides osalejate vahel;

koostalitlusvõime kogu digitaalses arhitektuuris (andmebaasid, meditsiiniseadmed), et hõlbustada ravi järjepidevust struktuuride sees ja vahel;

tervishoiuandmete kaitse; andmeid ei tohiks mingil juhul kasutada patsientide kahjuks.

ravimiametite poolt heaks kiidetud tooteteabe elektrooniline levitamine, et parandada teabe kättesaadavust (seisukohad pärinevad komitee varasemast arvamusest) (6).

2.13.

Telemeditsiini, ühendatud seadmete, nanotehnoloogia, biotehnoloogia, informaatika ja kognitiivteaduste leviku tulemuseks ei tohi olla see, et üksikisikuid käsitletakse üksnes ühendatud kehadena, keda võib kõikvõimsa arvutiprogrammi abil eemalt analüüsida, kontrollida ja jälgida. Tervishoiutehnoloogia areng toob tegelikkuses kaasa vastupidise olukorra – sellega kinnitatakse uuesti, et inimestevahelised suhted ja sotsiaalsed sidemed on meditsiiniteenuste ja ravi osutamise põhiosa.

3.   Digiteerimise mõju

3.1.   Digiteerimise mõju tervise- ja hooldusvaldkonnale

3.1.1.

Komisjoni teatises kirjeldatakse, kuidas saab EL aidata kaasa nõukogu järeldustes seatud eesmärkide saavutamisele. Selleks tuleb arendada vajalikku koostööd ja taristut kogu ELis ja aidata seeläbi liikmesriikidel täita nende poliitilised kohustused neis valdkondades. Kavandatud meetmed toetavad ka komisjoni sihikindlat püüdlust saavutada ÜRO kestliku arengu eesmärk, mis on seotud kõikidele vanuserühmadele hea tervise ja heaolu tagamisega, samuti rakendada Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõtteid.

3.1.2.

Komitee pooldab teatises seatud sihti edendada tervist, ennetada ja kontrollida haigusi, aidata vastata patsientide täitmata vajadustele ja tagada, et kodanikel oleksid võrdsed võimalused juurdepääsul kvaliteetsele hooldusele digitaalse innovatsiooni ja sotsiaalsete ettevõtete asjakohase kasutamise kaudu.

3.1.3.

Komitee on veendunud vajaduses suurendada tervise- ja hooldussüsteemide ning riigi rahanduse jätkusuutlikkust, et maksimeerida digitaalse siseturu potentsiaali tänu digitoodete ja -teenuste laiemale kasutamisele tervise- ja hooldussektoris. Kavandatud meetmete lisaeesmärk peaks olema soodustada ka majanduskasvu ja edendada Euroopa tööstust selles valdkonnas, samuti nii kasumit taotlevaid kui ka mittetaotlevaid ettevõtteid, mis kujundavad ja haldavad tervise- ja hooldusteenuseid.

3.1.4.

Digiteerimine soodustab eelkõige selliste andmete kättesaadavust ja kasutamist, mille abil saab vähendada tervishoiukulusid ajal, mil rahvaarv suureneb ja eluiga pikeneb, toetades valitsuse tegevuse optimeerimist riigi ja ELi tasandil.

3.1.5.

Tervishoiu digiteerimine ei aita mitte üksnes vähendada haiglas viibimise aega – millel on positiivne mõju haiglaravile –, vaid aitab ka kaasa patisentide paranemisele. Rahvusvahelist tunnustamist silmas pidades on Maailma Terviseorganisatsioon koostöös Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liiduga koostanud dokumendi „National eHealth strategy toolkit“, milles pakutakse välja viise, kuidas ajakohastada ja arendada riiklikke e-tervise strateegiaid, tegevuskavasid ja järelevalveraamistikke.

3.2.   Digiteerimise mõju inimestele

3.2.1.

Digiteerimine annab kodanikele võimaluse saada laialdane juurdepääs innovaatilisematele ja tõhusamatele personaalsetele terviseteadmistele, -taristule ja -teenustele ning anda kas teenuste osutaja, teabelooja või andmepakkujana panuse ka teiste tervise parandamisse.

3.2.2.

Samuti võiks arvesse võtta, et kodanikel on õigus pääseda juurde oma terviseandmetele ja otsustada, kas ja millal neid andmeid jagada. Komitee arvates on tähtis võtta arvesse isikuandmete kaitse üldmäärust, mis jõustus 25. mail 2018 ja mis tagab kodanikele võimaluse kontrollida oma isikuandmete, sh tervisandmete kasutamist. Lisaks sellele tuleks arvesse võtta Maailma Arstide Liidu (WMA) deklaratsiooni terviseandmebaaside ja biopankade eetiliste kaalutluste kohta (Taipei deklaratsioon), mis võeti vastu WMA 53. peaassambleel USAs Washington DCs 2002. aasta oktoobris ja mida muudeti WMA 67. peaassambleel Taipeis Taiwanis 2016. aasta oktoobris.

3.2.3.

Seda silmas pidades on oluline käsitleda ohtu, mida kujutab endast suurenev lõhe inimeste digikirjaoskuse tasemes. Sotsiaalses ja digitaalses kontekstis tähendab tervisealane pädevus isiku võimet teavet vastutustundlikult hankida, mõista ja kasutada oma heaolu parandamiseks ja tervise säilitamiseks. Selleks on vaja tagada, et inimesed tunneksid uusi vahendeid ja oskaksid neid kasutada tasemel, mis võimaldab neil parandada nii enda kui ka kogukonna heaolu meetmete abil, mis parendavad nende elusviisi ja -tingimusi.

3.2.4.

Kuna kasutajad on kujunduse ja teenuse keskmes, tuleks ka nende loodavaid andmeid pidada ülitähtsaks, sätestades asjakohased eeskirjad andmete omandiõiguse kohta ning kasutaja enda ja teiste osapoolte õiguse kohta neid kasutada. Küsida tuleks näiteks järgmist. Kellele andmed kuuluvad? Kellel on õigus neid kasutada? Millistel tingimustel tohivad teised teenuste pakkujad neid andmeid kasutada? Kas kasutaja saab andmeid vabalt kasutada? Sellega seoses tuleks teha oluline eristus andmeliikide vahel: esiteks toorandmed ja teiseks andmed, mis on loodud algoritmide ja tehisintellekti teenuste poolt. Kui teine pool loob oma algoritmide abil uusi koondandmeid, siis kuidas tuleks selle teabe omandiõigust käsitleda? Kuidas saaks kujundada ärimudeleid, võttes arvesse mitme sidusrühma olemasolu, kellest igaüks pakub olulise osa teenusest? Samuti tuleks eristada ainult teenustel põhinevaid ärimudeleid (traditsioonilisemad, nt igapäevategevuste toetamine) patsiendikesksetel andmetel põhinevatest mudelitest, mis võimaldavad töötada välja uusi kaugtervishoiuteenuseid (nt ennetamis-, tugiravi- ja kohanemisteenused).

3.2.5.

Iga kasutaja autentsed andmed, st algandmed on algoritmide, teenuste ja platvormide jaoks ainsad kasulikud väärtused, mis tähendab, et neid saab/tuleb käsitada kasutajate (ja ainult nende ja nende bioloogiliste, kognitiivsete, kultuuriliste ja käitumuslike eriomaduste alusel) loodud algtootena ning see on sellisena nn algsisend, mida tuleb kaitsta sarnaste, intellektuaalset omandit käsitlevatel sätetel põhinevate ja vastavalt kohandatud eeskirjade alusel. Soovitada võiks aktiivse kaitse vormi kasutajate poolt terviseplatvormidega suhtlemisel loodud kõigi andmete (tasuta) kopeerimise õiguse näol, et võimaldada neil andmeid korduskasutada, kui seda peetakse vajalikuks, agregeerides need uuesti teiste teenuste/algoritmide kaudu. (Tasuta) kopeerimise õigus aitab veel teisegi probleemi puhul, mis on seotud konkurentsi kaitsmise ja edendamisega, mis pannakse nüüd teravalt proovile süsteemides, mida digiplatvormid praegu kas lepingu alusel või muul viisil andmete ja isiku varasemate andmete kättesaamiseks kasutavad.

3.2.6.

EL on käsitlenud punktis 3.2.5 mainitud küsimust mitmel puhul ja mõnel juhul on teinud valiku õiguse kasuks teha andmed kättesaadavaks (kopeerimine) (vt energiatõhususe direktiivi 2012/27/EL artikkel 9: „lõpptarbija taotlusel tehakse mõõtmisandmed tema elektri sisse- ja väljavoolu kohta kättesaadavaks talle või tema nimel tegutsevale kolmandale isikule kergesti mõistetavas vormis, mida ta saab kasutada tehingute võrdsel alusel võrdlemiseks“).

3.2.7.

Komitee teeb ettepaneku luua ühendatud IT-taristu, nii et harvikhaigusega patsiendiga saaks kontakteeruda kiiresti ja nad saaksid oma tervise- ja meditsiiniandmed teha kättesaadavaks ülemaailmse mittetulundusliku uurimistöö jaoks. Euroopa Liit edendab digitaalsete terviselugude süsteemi loomist, toetades teabe vahetamist ja standardimist ning võrgustike väljaarendamist teabe vahetamiseks tervishoiuteenuste osutajate vahel, et rahvatervise ohu korral kooskõlastada meetmeid.

3.2.8.

See annaks inimestele/kodanikele/patsientidele/kasutajatele tagasi täieliku kontrolli oma digitaalse identiteedi üle. See võimaldaks neil osaleda agregeeritud terviseandmete kaudu personaalmeditsiini ja ennetamise kohta saadud teadmiste omandamises ning samuti kasutada agregeeritud andmetest tulenevaid arvestatavaid majanduslikke hüvesid.

3.3.   Digiteerimise mõju sotsiaalhoolekande ja tervisesüsteemidele

3.3.1.

Komitee toetab tervise- ja hooldusvaldkonna digiteerimise piiriüleses koostöös toetumist neljale sambale (vt EMSK arvamus) (7).

3.3.1.1.

Ettepaneku kohaselt luuakse liikmesriikide tervisetehnoloogia hindamise asutuste esindajatest koosnev koordineerimisrühm ja selles kirjeldatakse tulevase koostöö nelja sammast. Ühistööd juhivad liikmesriigid koordineerimisrühma kaudu ja see hõlmab järgmist:

kliiniline ühishindamine;

teaduslikud ühiskonsultatsioonid;

uudsete tervisetehnoloogiate kindlakstegemine;

vabatahtlik koostöö liikmesriikide vahel.

3.3.1.1.1.

Kliiniline ühishindamine puudutab kõige uuenduslikumaid tehnoloogialahendusi ja hõlmab: i) tsentraliseeritud müügiloa menetlust läbivaid ravimeid ja ii) teatavaid meditsiiniseadmete ja in vitro diagnostika meditsiiniseadmete klasse, mis võimaldavad käsitleda täitmata ravivajadusi, võimalikku mõju patsientidele, rahvatervisele või tervishoiusüsteemidele ning olulist piiriülest mõõdet. Niisuguste hindamiste koostajad ja määratlejad on liikmesriigi tervisetehnoloogia hindamise asutused, ravimiettevõtjad või meditsiiniseadmete tootjad (arendajad), patsiendid, kliinilised eksperdid ja muud sidusrühmad. Kui komisjon on aruande kontrollinud, see avaldatakse ja liikmesriigid saavad seda kasutada.

3.3.1.1.2.

Teaduslikud ühiskonsultatsioonid ehk nn varased dialoogid, annavad tervisetehnoloogia arendajatele võimaluse küsida tervisetehnoloogia hindamise asutustelt nõu, milliseid andmeid ja tõendusmaterjali tõenäoliselt tulevase kliinilise ühishindamise käigus nõutakse. Arendajatel on võimalik paluda koordineerimisrühmalt teaduslikke ühiskonsultatsioone. Pärast koordineerimisrühma heakskiitu edastatakse teadusliku ühiskonsultatsiooni aruanne tervisetehnoloogia arendajale, kuid seda ei avaldata.

3.3.1.1.3.

Tulevikuseire ehk uudsete tervisetehnoloogiate kindlakstegemine (tervisetehnoloogiad, mida tervishoiusüsteemis veel ei kasutata) aitaks tagada, et tervisetehnoloogiad, millel eeldatavasti on suur mõju patsientidele, rahvatervisele või tervishoiusüsteemidele, tuvastatakse nende väljatöötamise varajases etapis ja lisatakse koordineerimisrühma ühistöösse.

3.3.1.1.4.

Liikmesriikidel on võimalus jätkata vabatahtlikku koostööd ELi tasandil valdkondades, milles koostöö ei ole kohustuslik. See võimaldaks muu hulgas teha tervisetehnoloogia hindamist ka muude tervistehnoloogiate kui ravimid või meditsiiniseadmed puhul (näiteks kirurgilised protseduurid), aga samuti hinnata mittekliinilisi aspekte (näiteks meditsiiniseadmete mõju ravikorraldusele).

3.3.2.

Digiteerimisest tulenevate uudsete tervishoiulahenduste kasutuselevõtt tõstatab mitmeid olulisi valdkonnaüleseid, sh eetilisi, õiguslikke ja sotsiaalseid küsimusi. Ehkki andmekaitse ja patisendi ohutuse kohta on juba olemas õigusraamistikud, tuleb käsitleda teisigi küsimusi, näiteks lairibaühendus, andmekaeve ja automaatse otsustamisega seonduvad riskid, asjakohaste standardite ja õigusaktide tagamine, et kindlustada e- ja m-tervise teenuste piisav kvaliteet, samuti teenustele juurdepääs ja teenuste kvaliteet. Samamoodi tuleb teenuste osas – ehkki ELi ja liikmesriigi tasandil kehtivad riigihanke-, konkurentsi- ja siseturueeskirjad – arutada ja vastu võtta digiteerimisega arvestavaid uudseid lähenemisviise.

3.3.3.

Digiteerimine tähendab tervishoiusüsteemi reorganiseerimist, uusi teenuste osutamise viise ja standardeid (näiteks robotite kasutamine hooldajate asemel). Lisaks peaksid hooldajad läbima asjakohased erikoolituse programmid (sh näiteks sotsiaalse, meditsiinilise või tehnilise tausta osas) ning olema valmis uuteks tööülesanneteks ja töökeskkonna muutusteks. Sellest tulenevalt määratletaks uued teenuste mudelid, toetuspoliitika, sertifikaadid ja standardid, mis on kooskõlas digiteenuste ja -tehnoloogia juurutamisega tegelikes hooldusolukordades ja turgudel. Nende kujundus ja väljaarendamine peaksid järgima mh kasutajapõhise kujunduse, kasutussobivuse ja universaalse kujunduse põhimõtteid, kusjuures kasutajad ja nende vajadused peaksid olema protsessi keskmes, et vältida digilõhe teket ja inimeste ilmajätmist teenustest.

3.3.4.

Komitee toetab komisjoni jõupingutusi digitaalsete terviseloosüsteemide Euroopa andmevahetusvormi arendamisel ja kasutuselevõtmisel ning ühiste identifitseerimis- ja autentimismeetmete väljatöötamisel vastavalt direktiivi 2011/24/EL artikli 14 lõikes 2 sätestatule.

3.4.   Digiteerimise mõju digitaalsele turule

3.4.1.

Lahendamist vajav probleem on sotsiaal-majandusliku asümmeetria tasakaalustamine andmepõhises majanduses, (8) kasutades selleks järgmist:

seaduslik õigus saada kõigi isikuandmete (nii meditsiiniliste kui ka muude) digitaalne koopia; andmete ülekantavus (ELi andmekaitsedirektiivi artikkel 20);

ohutu ja turvaline platvorm, kus andmeid saab oma tingimuste alusel talletada, hallata ja aktiivselt jagada;

isikuandmete platvormide tulu mittetaotlev ühistuline struktuur, millega nende omanikeks on kodanikud;

kodanike kontrolli all olevate andmete teisesest kasutamisest saadav tulu investeeritakse projektidesse ja teenustesse, millest saavad kasu liikmed ja ühiskond laiemalt.

3.4.2.

Kliiniline ühishindamine tagaks kiirema juurdepääsu, välistaks riiklikul tasandil dubleerimise ja tagaks suurema ühtsuse, selguse ja prognoositavuse kõigi jaoks, kes on protsessi kaasatud. Meditsiiniseadmete sektor suhtub ettepanekusse üldiselt skeptilisemalt. Kohustuslik koostöö tervisetehnoloogia kliinilisel hindamisel võib pigem aeglustada seadmete turulepääsu kui seda parandada.

3.4.3.

Mobiilseadmete võidukäik hoogustub, e- või m-tervise lahendused pakuvad uudseid, optimeeritud protsessiga teenuseid. Protsessid hõlmavad tervise- ja hooldusvaldkonna töötajate liikuvuse hõlbustamist.

3.4.4.

Digiteerimine edendab uute paindlike ärimudelite arendamist, soodustab eri sidusrühmade osalemist selles sektoris ja pakub hüvesid tänu kasutajate kogemuste kvantifitseerimisele. See on edukas, kui see on tarbijakeskne (või kasutajakeskne). Niiviisi tagatakse kasutaja seisukohtade arvesse võtmine kohe kujundamisprotsessi alguses (disainerimõtlemine).

3.4.5.

Digiteerimine võimaldab tervishoiu- ja sotsiaalandmete laialdast kasutamist, soodustades masinõppe teenust pakkuvate süsteemide ja seadmete integreerimist ning vajadust koostalitlus-ja (masinatevahelise) suhtlemisvõime järele, mis peab arvesse võtma kasutajate nõudmiste ja eelistuste paljusust, „tulevikukindlate“ süsteemide arendamist, võimalust integreerimiseks olemasoleva taristuga ja kohalike teenuse osutajatega, samuti uute standardimisnõuetega segavaid ja kavandamata tehnoloogiaid ja teenuseid.

3.4.6.

Peamised uudsed progressi võimaldavad tehnoloogiad, näiteks 5G, pakuvad võimalusi parematele mobiilse lairibaühendusega toodetele ja teenustele, toetades seega asjade interneti seadmete jaoks miljonite ühenduste massilist kasutuselevõttu. 5G ja asjade interneti laialdase levikuga on digiteerimise strateegiatel otsustav tähtsus paljude sidusrühmade jaoks, kes tegutsevad tervishoiuvaldkonnas, eriti kuna tarbijate uus käitumine ja vajadused nõuavad uusi digiteeritud pakkumisi.

3.4.7.

Komitee toetab teenuseid, mis on seotud terviseteabe, haiguste ennetamise, kaugnõustamise süsteemide väljaarendamise, veebis ravimite väljakirjutamise, edasi suunamise ja ravikulutuste hüvitamisega. Olemasolevaid platvorme, nagu Alfred, Big White Wall, Medicine Patient Portal, Empower, saab käsitada digiteerimise võimaldajatena digitaalsel ühtsel turul. Huvitaval kombel teatati 29. mail 2018, et Euroopa avatud teaduse pilv toetab ELi teaduse juhtpositsiooni maailmas, luues usaldusväärse keskkonna teadusandmete majutamiseks ja töötlemiseks. See pilv peaks olema olemasolevate ja esilekerkivate tipptasemel taristute lai, üleeuroopaline ühendus, mis on kooskõlas oma koostisosade juhtimis- ja rahastamismehhanismidega; selle ühenduse liikmesus oleks vabatahtlik ja juhtimisstruktuuri kuuluksid mh liikmesriigi ministeeriumid, sidusrühmad ja teadlased.

3.5.   Digiteerimise mõju teenusepakkujatele

3.5.1.

Selles kontekstis nõustub komitee järgmiste eesmärkidega:

keskendumine tervishoiuteenuste osutajatele;

keskendumine patsientidele tervishoiusüsteemiga liitumisel;

tõhus andmeülekanne esmatasandi tervishoius (e-tervis, elektrooniline patsienditoimik);

patsiendid annavad nõusoleku oma andmete kasutamiseks teadusuuringute jaoks; stiimulid lisaandmete pakkumiseks (m-tervis);

patsientide teadusuuringutesse kaasamisel esinevate raskuste vähendamine.

3.5.2.

Hiljutistes tehnoloogia-, sotsiaal- ja majandusuuringutes märgitakse, et tehisintellekt, asjade internet ja robootika võimaldavad kujundada ja töötada välja uusi lähenemisviise personaal- ja täpsusmeditsiini, kognitiivse hapruse ja koostööpõhise robootika valdkonnas. Nende kasutuselevõtt tervishoius tähendab kõigi teenuste kujundamise, osutamise ja hindamisega seotud protsesside kohandamist ja arendamist. Sellega seoses kujutab digiteerimine põhjapanevat, aga ka võimaldavat (ehk kiirendavat) tegurit innovatiivsete tehnoloogiate integreerimisel tervishoiuvaldkonda.

3.5.3.

Tänu digiteerimisele on võimalik teha kättesaadavaks suur hulk andmeid, mis võimaldavad tehisintellektipõhiste uudsete ja ambitsioonikate teenuselahenduste uurimist ja arendamist. See võiks olla aluseks raamistiku loomisele, et kvantifitseerida objektiivselt kroonilisi haigusi ja selgitada välja varase diagnoosimise ja raviseire võimalused. Lisaks saaks tänu hiljutistele tehisintellekti valdkonna edusammudele kasutada andmete kättesaadavust selleks, et töötada välja süsteemid, mis suudavad õppida ja seejärel kohaneda haiguse kulgemise viisidega.

3.5.4.

Andmete laiaulatuslik kasutamine ja sidusrühmade suutlikkus kasutada ja muuta neid vastavalt kasutajate vajadustele avavad uusi võimalusi andmete, teadmiste ja oskusteabe jagamiseks, mida juba toetavad Euroopa tugivõrgustikud, mis pakuvad kogu ELis teadmiste jagamise ja hoolduse kooskõlastamise juhtimisstruktuuri harvikhaiguste valdkonnas. Kui konkreetses kohas (piirkond või riik) puuduvad eriteadmised konkreetse haiguse kohta, aitab võrgustik arstidel saada teadmisi muudest mujal asuvatest eriteadmiste keskustest. Samamoodi saavad haiglad kogu Euroopas kasutada digitaalseid ühendussüsteeme, et jagada teadmisi ja pakkuda üksteisele tuge.

3.5.5.

Eelmistest punktidest võib teha enesestmõistetava järelduse, et küberturve on ülim prioriteet. Nagu on osutatud ENISA aruandes (ENISA Threat Landscape Report 2017: 15 Top Cyber-Threats and Trends, Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeamet), suureneb rünnakute keerukus ja pahatahtliku tegevuse komplitseeritus küberruumis üha enam. Tervishoiuvaldkonnas, milles on ühendatud paljud levinud süsteemid ja kaalul on märkimisväärsed väärtused, mh patsiendi elu, tundlik isikuteave, rahalised vahendid jne, on infoturve ülioluline. Digiteerimine nõuab uusi meetodeid ja suuniseid küberturbe hindamise raamistike, organisatsiooniliste vastumeetmete ja küberturbel põhineva koostalitlusvõime vastavuse kujundamiseks.

3.5.6.

Komitee kiidab samuti heaks ELi toetuse väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, mis töötavad välja digilahendusi inimesekeskse hoolduse ja patsiendi poolt antava tagasiside jaoks. Loomulikult osalevad koostöös avaliku sektori ametiasutused ja muud sidusrühmad, kes on võtnud eesmärgiks edendada ühiseid või vastastikku tunnustatud põhimõtteid tervisesüsteemides kasutamiseks mõeldud digilahenduste valideerimiseks ja sertifitseerimiseks (nt m-tervis ja iseseisev elu).

3.5.7.

Komitee leiab, et jätkuma peavad varasemad algatused tervishoiukaartide väljastamiseks Euroopa liikmesriikide poolt, pidades silmas tervise- ja hooldusvaldkonna digiteerimist digitaalsel turul. Kuna sellistele e-tervise kaartidele saab salvestada tundlikku laadi meditsiiniandmeid, peavad need kindlalt tagama privaatsuse kaitse.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER


(1)  ELT C 283, 10.8.2018, lk 28.

(2)  COM(2018) 233 final.

(3)  ELT C 434, 15.12.2017, lk 1; ELT C 13, 15.1.2016, lk 14 ja ELT C 458, 19.12.2014, lk 54.

(4)  ELT C 434, 15.12.2017, lk 1.

(5)  ELT C 173, 31.5.2017, lk 33.

(6)  ELT C 13, 15.1.2016, lk 14.

(7)  ELT C 283, 10.8.2018, lk 28.

(8)  Maailma Majandusfoorum, The Global Information Technology Report 2014.


6.12.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 440/66


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal a) „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ“

(COM(2018) 184 final – 2018/0089 (COD))

ja teemal b) „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/6/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/29/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL, et ajakohastada ELi tarbijakaitse-eeskirju ja paremini tagada nende täitmine“

(COM(2018) 185 final – 2018/0090 (COD))

(2018/C 440/10)

Raportöör:

Jarosław MULEWICZ

Kaasraportöör:

Antonio LONGO

Konsulteerimistaotlus

a)

Euroopa Parlament, 2.5.2018

a)

nõukogu, 22.5.2018

b)

Euroopa Parlament, 2.5.2018

b)

nõukogu, 22.5.2018

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 114

Vastutav sektsioon

ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

4.9.2018

Vastuvõtmine täiskogus

20.9.2018

Täiskogu istungjärk nr

537

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

155/1/5

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni ettepaneku ELi tarbijakaitse-eeskirjade ajakohastamise ja nende täitmise parema tagamise kohta ning tunnustab eesmärki ajakohastada uute tarbimisharjumuste alusel kehtivaid eeskirju ja kohandada neid digitaalse ühtse turu arengutele. Sellegipoolest tuleb veel lahendada probleemid seoses kehtivate eeskirjade vähese kohaldamisega, nagu on soovitatud komitee arvamuses tarbijate haavatavuse kohta seoses äritavadega (1).

1.2.

Komitee nõustub Euroopa Komisjoniga vajaduse osas ajakohastada ja lihtsustada ELi tarbijapoliitikat ning leiab, et uus seadusandlik pakett võib anda panuse e-kaubanduse hüppelisest kasvust, tarbijate usalduse õõnestamisest ja ühtse turu moonutustest tulenevate erinevuste kaotamisse.

1.3.

Komitee on üldisel seisukohal, et tarbijakaitsealaste õigusaktide ühtlustamine ei tohiks vähendada tarbijakaitse taset liikmesriikides, tasakaalustades seda samas kauplejate õiguskindlusega. Komitee võtab teadmiseks REFITi järeldustes sedastatu, et tarbijakaitse eeskirjad on eesmärgipärased, kuid märgib samuti, et üha rohkem tarbijaid puutuvad kokku agressiivse turunduse ja eksitavate äritavadega.

1.4.

Komitee toetab ettepanekut laiendada tarbijaõigusi kõikidele näiliselt tasuta digitaalsetele teenustele, mille kasutamiseks kasutajad oma isikuandmed ja isikustamata andmed edastavad. Samuti toetab komitee veebiplatvormide suuremat läbipaistvust ja vastutust.

1.5.

Seoses direktiiviga 2011/83/EL tarbija õiguste kohta on komiteel tekkinud kaks murekohta. Kauplejad pooldavad lepingueelse teabe ajakohastamist, lihtsustamist ja kohandamist, sellal kui tarbijad leiavad, et see vähendaks tarbijakaitse taset.

1.6.

Komitee leiab, et digitaalset infosisu, digitaalteenuseid ja veebimüüki käsitlevad sätted tuleks viia vastavusse digitaalset ühtset turgu käsitlevate õigusaktidega.

1.7.

Komitee leiab, et taganemisõigus on tõhus tarbijakaitsevahend, mida ei tohiks õõnestada. Komitee liikmetel on komisjoni ettepaneku kohta erinevad seisukohad. Kauplejad, eelkõige VKEd, vajavad täiendavat õiguskindlust põhjendamatult proovitud kauba ning varajaste tagasimaksete osas. Tarbijad ei poolda seda parandust ja soovivad säilitada praeguse olukorra. Komitee kutsub komisjoni üles seda olulist sätet ümber vaatama, et saavutada kompromiss vastandlike huvide vahel.

1.8.

Komitee leiab, et meetmed tarbijate kaitsmiseks kvaliteedierinevusega toodete eest on õigustatud ja toetab komisjoni ettepanekut tagada suurem läbipaistvus.

1.9.

Komitee toetab ka vaidluste kohtuvälise lahendamise ja vaidluste internetipõhise lahendamise kasutamist, näiteks vahendus- ja vahekohtumenetlus, mida tuleks ELi ja riiklikul tasandil edendada.

1.10.

Komitee kutsub komisjoni üles tagama kehtivate tarbijakaitse-eeskirjade liikmesriikidepoolse tõhusa kohaldamise ja jõustamise; toetama tarbijakaitse-eeskirjade ühtlustamist; edendama tarbijakaitsealase koostöö määruse abil liikmesriikide ametiasutuste vahelist piiriülest koostööd ja käivitama teavituskampaania, et lihtsustada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks tarbijakaitseõiguse järgimist.

1.11.

Komitee kutsub liikmesriike üles kehtestama rangemad eeskirjad, et jõustada kehtivaid tarbijakaitset käsitlevaid õigusakte, võidelda riigisiseste ja piiriüleste rikkumiste vastu ja tagada samas tarbijakaitse praegune tase.

1.12.

Komitee toetab ettepanekut võtta vastu konkreetsed kriteeriumid trahvide määramiseks tõhusa tarbijakaitsevahendina. On oluline kehtestada eeskirju rikkuvate ettevõtete suhtes hoiatavaid karistusi, mis ulatuksid märkimisväärse protsendimäärani nende aastakäibest ja milles oleks arvesse võetud üleeuroopalisi rikkumisi.

1.13.

Komitee tunnustab ettepanekut direktiivi kohta, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ. Siiski väljendab ta kahetsust selle üle, et komitee arvamuses Euroopa kollektiivse õiguskaitse raamistiku kohta (2) esitatud soovitusi ei ole seadusandliku ettepaneku koostamisel arvesse võetud.

1.14.

Lihtne ja kiire juurdepääs õigusemõistmisele peaks olema tagatud kõigile ELi kodanikele. Tarbijatel peaks olema õigus saada hüvitist, kui nad on lepingu rikkumise tagajärjel kahju kannatanud. ELi vajadustele kohandatud õiguskaitsesüsteem kollektiivse kahju korral on seepärast tervitatav. Süsteem peaks olema pragmaatiline ja kulutõhus, tagama asjakohased kaitsemeetmed ning arvestama olemasolevate riiklike kohtusüsteemidega.

1.15.

Komitee tunnistab komisjoni püüdeid määratleda pädevad üksused, kellel on õigus esitada kollektiivseid õiguskaitsevahendeid, vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele ja riikide õigusele.

1.16.

Lisaks peaksid liikmesriigid toetama kohtuvaidluskulude fondide loomist pädevate üksuste jaoks. Juhtudel, kui kahjusumma on väike ja võimatu on tuvastada kõiki inimesi, kes on kahju kannatanud, toetab komitee komisjoni ettepanekut eraldada need summad avalike huvide teenimiseks; sellegipoolest soovib komitee nende eesmärgi täpsustamist (nt tarbijate abistamine, teabe- ja koolitusprogrammid, kohtuvaidluskulude fondid).

1.17.

Veel üks oluline kaitsemeede, mida direktiiv peaks sisaldama, on võimalus valida kollektiivhagis osalemise ja sellest loobumise vahel. Vastavalt komitee arvamuses Euroopa kollektiivse õiguskaitse raamistiku kohta esitatud soovitusele (3) peaks tarbijatel olema võimalus vabalt valida, kas nad soovivad kollektiivhagiga liituda või selles osalemisest loobuda.

2.   Taust ja sissejuhatus

2.1.

11. aprillil 2018. aastal avaldas Euroopa Komisjon seadusandliku paketi „Uus kokkulepe tarbijatega“. Pakett hõlmab ettepanekut võtta vastu direktiiv (koonddirektiiv), millega muudetakse direktiivi 93/13/EMÜ, (4) direktiivi 98/6/EÜ, (5) direktiivi 2005/29/EÜ (6) ning direktiivi 2011/83/EL, (7) et ajakohastada ELi tarbijakaitse-eeskirju ja paremini tagada nende täitmine, ning ettepanekut võtta vastu direktiiv, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ.

Koonddirektiiv

2.2.

Komisjoni ettepanek COM(2018) 185 ajakohastada ELi tarbijakaitse-eeskirju ja paremini tagada nende täitmine on välja töötatud eesmärgiga täiustada olemasolevaid tarbijakaitse mehhanisme, võidelda piiriüleste rikkumiste vastu, toetada e-kaubandust ja vähendada kauplejate koormust. Ettepanekus järgitakse REFITi programmi raames läbi viidud toimivuskontrolli järeldusi tarbijate õiguste ja turustamist käsitleva õiguse alal (8) ja hinnangut direktiivile 2011/83/EL tarbija õiguste kohta.

2.3.

Eelkõige hõlmab koonddirektiiv järgmist:

2.3.1.

tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate sanktsioonide jõustamine koordineeritud viisil nii riiklike kui piiriüleste rikkumiste eest;

2.3.2.

suurem läbipaistvus digitaalsel ühtsel turul koos läbipaistvuskohustusega veebiplatvormidele;

2.3.3.

tarbijakaitse laiendamine eelkõige selliste digiteenuste suhtes, mille eest tarbijad ei maksa, kuid esitavad isikuandmeid ja isikustamata andmeid, millel on majanduslik väärtus, mistõttu ei saa teenust pidada tasuta teenuseks;

2.3.4.

ettevõtjate koormuse vähendamine, tänu millele spetsialistid saavad kasutada uusi veebipõhiseid sidevahendeid nagu veebivormid või -vestlus alternatiivina e-postile;

2.3.5.

taganemisõiguse teatud aspektide läbivaatamine. Eelkõige lubatakse kauplejal maksta tarbijale hüvitust alles pärast kauba kontrollimist ja tuvastamist, et tarbija ei ole seda kasutanud, vaid kõigest proovinud;

2.3.6.

liikmesriikidel on võimalus piirata soovimatuid agressiivseid ja eksitavaid tavasid seoses külastustega tarbijate koju või kaubanduslike väljasõitudega;

2.3.7.

selgesõnaliselt on hõlmatud kvaliteedierinevusega tooted ja kõik nendega seotud turundustegevus, sh eksitavad kaubandustavad, mis on eriti levinud põllumajandusliku toidutööstuse sektoris.

Esindushagide direktiiv

2.4.

Komisjoni ettepanek COM(2018) 184, milles käsitletakse tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid, paneb aluse Euroopa kollektiivsele õiguskaitsemehhanismile kaitseks tarbijakaitseõiguste levinud rikkumiste eest. Seda vahendit, mis on juba mõnes ELi liikmesriigis kättesaadav, tuleks laiendada kõigile. Siiski tuleks kohaldada subsidiaarsuse põhimõtet, mis võimaldaks liikmesriikidel määratleda see süsteem riiklikul tasandil, säilitades samal ajal olemasolevad süsteemid.

2.5.

Ainult riikliku tasandi pädevad üksused võiksid tegutseda tarbijate nimel ning need peaksid vastama teatud miinimumnõuetele, mille on kehtestanud Euroopa Komisjon.

2.6.

Hüvitamissüsteem on seotud ettekirjutusotsusega. Pädevad üksused peaksid saama algatada kollektiivse õiguskaitse nõude alles pärast seda, kui kohus või haldusasutus on kindlaks teinud tarbijaõiguste rikkumine. Direktiivi kohaldatakse rikkumistele riiklikul ja ELi tasandil, võimaldades tarbijatele kollektiivset õiguskaitset piiriüleste rikkumiste korral.

2.7.

Seoses tarbijatele tekitatud kahju hüvitamisega eristatakse ettepanekus väikseid summasid, kui hüvitis suunatakse kasutamiseks avalikes huvides, ja märkimisväärseid summasid, mille puhul tarbijatele hüvitatakse otse.

3.   Üldised märkused koonddirektiivi kohta

3.1.

Komitee võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni ettepaneku ELi tarbijakaitse-eeskirjade ajakohastamise ja nende täitmise parema tagamise kohta ning tunnustab eesmärki ajakohastada uute tarbimisharjumuste alusel kehtivaid eeskirju ja kohandada neid digitaalse ühtse turu arengutele. Sellegipoolest tuleb veel lahendada probleemid seoses kehtivate eeskirjade vähese kohaldamisega, nagu on soovitatud komitee arvamuses tarbijate haavatavuse kohta seoses äritavadega (9).

3.2.

Komitee soovib viidata teabearuandele tarbijakaitse- ja turundusõiguse kohta, (10) milles anti hinnang sellele, kuidas kogu ELi kodanikuühiskonna organisatsioonid tajuvad ELi tarbijakaitse- ja turundusõiguse rakendamist, ning komitee teabearuandele tarbija õiguste direktiivi kohta, (11) milles anti hinnang direktiivi rakendamisele. Teabearuanded tuginesid kolmele erinevale andmekogumisvahendile: küsimustik, ekspertide kuulamine ja üheksa teabekogumislähetust Riiga, Rooma, Varssavisse, Madridi, Pariisi, Ateenasse, Lissaboni ja Brüsselisse.

3.3.

Komitee märgib, et komisjoni ettepanekus on teabearuandeid arvesse võetud, kutsudes üles suurendama teadlikkust ning tegema jõupingutusi koolituse ja koordineerimise vallas tarbijapoliitika alal ning seoses veebiplatvormide ja digitaalmajanduse reguleerimisega. Komiteele valmistavad siiski muret tarbijapoliitika ühtlustamine, riikide jõustamispüüdluste killustatus, vajadus rahastada teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, innustada elukestva õppe koolitusi, toetada VKEsid, lihtsustada õiguslikku teavet tarbijatele ja edendada vaidluste kohtuvälise lahendamise süsteeme, samuti asjaolu, et enesereguleerimine ja tegevusjuhendid ei ole ettepanekus asjakohast käsitlemist leidnud.

3.4.

Komitee märgib, et tarbijad võivad sattuda olukordadesse, kus neid eksitatakse või sunnitakse jõuliselt lepinguid sõlmima. Erilisi probleeme on välja toodud seoses energia-, telekommunikatsiooni- ja veelepinguid pakkuvate kõnekeskustega, mis tarbijaid eksitavad. Sarnast agressiivset müüki on välja toodud ka väljasõitude puhul, mida korraldatakse toodete müümiseks teatavatele haavatavate tarbijate kategooriatele. Sellistes olukordades peaks tarbijatel olema õigus müügilepingust taganeda ja/või saada neile tekitatud kahju eest hüvitist.

3.5.

Tarbijatele tuleks pakkuda nõuetekohaseid individuaalseid õiguskaitsevahendeid, näiteks raha tagastamine, toote asendamine või müügilepingu lõpetamine, nagu on soovitatud komitee arvamuses „Tarbijate haavatavus seoses ühtse turu äritavadega“. Samuti tuleks õiguskaitsevahendeid kohandada vastavalt konkreetse tarbija olukorrale, mis võimaldab tarbijatel valida individuaalsed lahendused.

3.6.

Lisaks sellele leiab komitee, et ELi tarbijakaitseõiguses saavutatud ühtlustatuse taset ei tohiks alandada. Arengus tagasi liikumine ei too kaasa võrdsete tingimuste loomist ning sellest ei saa kasu ei tarbijad ega kauplejad.

3.7.

Komitee rõhutab, et agressiivne ja eksitav müügitaktika on juba keelatud täielikku ühtlustamist nõudva ebaausate kaubandustavade direktiiviga (2005/29/EÜ). Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles tagama, et liikmesriigid jõustaksid rangemalt kehtivaid eeskirju.

3.8.

Mis puutub komisjoni ettepanekusse piirata teatavaid turustusmeetodeid, siis lähevad komitee liikmete seisukohad lahku. Kauplejad leiavad, et need meetmed ei peaks piirduma rändmüügiga, stigmatiseerides kogu majandussektorit, vaid peaksid olema suunatud kõigile agressiivsetele tavadele; tarbijad toetavad võimalust, et liikmesriigid saaksid piirata teatud konkreetsete kaupade (medikamendid, relvad, farmaatsiatooted) teatavaid müügiviise tervise ja ohutuse huvides.

3.9.

Selles osas on tarbijakaitsealase koostöö määruse raames toimuv liikmesriikide tarbijakaitseasutuste vaheline koostöö rikkumiste takistamisel määrava tähtsusega, karistamata seejuures seaduslikke ettevõtteid. Teave kauplejate kohta peaks olema tarbijatele kättesaadav ning riiklikul ja ELi tasandil tuleks edendada teadlikkuse suurendamise kampaaniaid.

3.10.

Seoses direktiiviga 2011/83/EL tarbija õiguste kohta ilmnes komitees kaks erinevat seisukohta ja murekohta. Kauplejad pooldavad lepingueelse teabe ajakohastamist, lihtsustamist ja kohandamist, sellal kui tarbijad leiavad, et see vähendaks tarbijakaitse taset. Komitee toetab tarbijakaitse ja kauplejate õiguskindluse osas tasakaalustatud lähenemisviisi. Komitee leiab, et digitaalset infosisu, digitaalteenuseid ja veebimüüki käsitlevad sätted tuleks viia vastavusse digitaalset ühtset turgu käsitlevate õigusaktidega.

3.11.

Veebiplatvormide puhul peaks olema prioriteediks nende identiteedi ja vastutuse läbipaistvus. Komitee on seisukohal, et tarbija jaoks on oluline saada lepingu sõlmimise hetkel kogu asjakohane teave lepingupartneri õigusliku tausta kohta. Veebiplatvormide läbipaistvus on keskse tähtsusega tegur ka digitaalse ühtse turu arengus nii tarbijate kui ka ettevõtjate (ettevõtetevahelise kaubanduse) jaoks (12).

3.12.

Komitee toetab ka ettepanekut laiendada tarbijaõigusi kõikidele näiliselt tasuta digitaalsetele teenustele, mille kasutamiseks kasutajad oma isikuandmed ja isikustamata andmed edastavad. Kuna sellised andmed on kaubandusliku väärtusega, oleks tarbijate suhtes ebaõiglane lugeda see tasuta teenuseks ja asjakohast kaitset mitte pakkuda. Euroopa Komisjoni ettepanekus esitatud meetmed võimaldavad suurte rahvusvaheliste veebiplatvormide ja üksikkasutajate vahelise suhte vähemalt osaliselt uuesti tasakaalu viia.

3.13.

Komitee pooldab kauplejate ja tarbijate vahel tänapäevaste teabevahetusmehhanismide (juturobotid, elektroonilised ankeedid) kasutuselevõtmist. Komitee on seisukohal, et need mehhanismid peaksid lihtsustama dialoogi poolte vahel tingimusel, et tarbijate jaoks on loodud piisavad kaitsemeetmed, näiteks võimalus jälgida teabevahetust, saada täiendavat teavet ja esitada kaebusi. Eelkõige peaks alati olema võimalik kasutada traditsioonilisi suhtlusviise (nt kõnekeskused).

3.14.

Komitee toetab taganemisõiguse põhimõtet ning tunnustab selle tähtsust tõhusa tarbijakaitsevahendina, mida ei tohiks õõnestada. Komisjoni ettepanek kätkeb endas ohtu piirata tarbija õigusi, pakkumata piisavaid tõendeid nende õiguste süstemaatilise ja laialdase rikkumise kohta. Teisest küljest vajavad kauplejad, eelkõige VKEd, täiendavat õiguskindlust põhjendamatult proovitud kauba ning varajaste tagasimaksete osas. Komitee kutsub komisjoni üles seda olulist sätet ümber vaatama, et saavutada tasakaalustatud kompromiss.

3.15.

Komitee väljendab heameelt selgituste üle kvaliteedierinevustega toodete kohta, kuna näib, et mõned tooted, eelkõige toit, olid identselt märgistatud, kuigi nende koostis oli erinev, mis võib tarbijaid eksitada. Eksitavad kirjeldused ja eksitav tootemärgistus peaksid läbipaistvuse tagamiseks olema keelatud.

3.16.

Komitee toetab ettepanekut võtta vastu konkreetsed kriteeriumid trahvide määramiseks tõhusa tarbijakaitsevahendina. Nagu märkis Euroopa tarbijate nõuanderühm, on oluline kehtestada hoiatavad karistused, mis moodustavad märkimisväärse protsendimäära eeskirju rikkuvate ettevõtete aastakäibest ja milles puhul võetakse arvesse rikkumise üleeuroopalist mõõdet. Komisjon peaks uurima võimalust viia ettepanek kooskõlla isikuandmete kaitse üldmääruse sätetega.

3.17.

Komitee toetab ka vaidluste kohtuvälise lahendamise ja vaidluste internetipõhise lahendamise kasutamist, (13) näiteks vahendus- ja vahekohtumenetlus, mida tuleks riiklikul tasandil edendada. Kohtuvälised kokkulepped võivad olla võimalikuks lahenduseks enne kohtuvaidlusi ning neid tuleks toetada, kui see on asjakohane. Kohtud peaksid jääma viimaseks abinõuks. Euroopa Komisjoni ettepanekus tuleks neid variante tarbijakaitseprobleemide lahendamiseks täiendavalt toetada.

3.18.

Üldiselt leiab komitee, et seoses sellega peaksid kestlikkus ja kvaliteet olema tarneahelas tähtsal kohal, et tagada tarbijakaitse tootmises kogu olelusringi jooksul.

4.   Konkreetsed märkused kollektiivhagide kohta ELis

4.1.

Komitee tunnustab ettepanekut direktiivi kohta, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ (14). Siiski väljendab komitee kahetsust selle üle, et ühtegi komitee mitmes arvamuses Euroopa kollektiivse õiguskaitse raamistiku kohta (15) esitatud soovitustest ei ole seadusandliku ettepaneku koostamisel arvesse võetud.

4.2.

Õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) raames läbi viidud toimivuskontrolli hindamised näitasid, et tarbijate kollektiivseid huve kahjustavate liidu õiguse rikkumiste oht on majandusliku üleilmastumise ja digitaliseerimise tagajärjel suurenemas. Lisaks sellele ei paku paljud liikmesriigid tõhusaid kahju hüvitamisele suunatud kollektiivseid õiguskaitsevahendeid massikahju juhtumiteks ega ole rakendanud ka kaitsemeetmeid, mis on ette nähtud Euroopa Komisjoni 2013. aasta soovituses kollektiivsete õiguskaitsevahendite kohta (16).

4.3.

Lihtne ja kiire juurdepääs õigusemõistmisele peaks olema tagatud kõigile ELi kodanikele. Tarbijatel peaks olema õigus saada hüvitist, kui nad on lepingu rikkumise tagajärjel kahju kannatanud. Sama kehtib aga ka kauplejate puhul, kes ei peaks langema tarbetute kohtuvaidluste ohvriks. Kollektiivhagid on õiguslik vahend, menetluslik õigus ja põhiõigus, et võimaldada hajutatud, kollektiivsete või individuaalsete homogeensete õiguste kaitset kohtumenetluse kaudu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 81, mis peaks olema neutraalne ega ole mõeldud üksnes tarbijatele (hõlmab ka keskkonda, töötajaid, VKEde õigusi, energiat, koostöömajandust, ringmajandust, platvorme, kõiki digitaalseid õigusi jne).

4.4.

ELi vajadustele kohandatud õiguskaitsesüsteem kollektiivse kahju korral on seepärast tervitatav. Süsteem peaks olema pragmaatiline ja kulutõhus, tagama asjakohased kaitsemeetmed ning arvestama olemasolevate riiklike kohtusüsteemidega (nt Norra ja Taani). ELi direktiiv peaks määratlema ELi tasandil ühtlustatud ELi kollektiivhagide peamised suunised, märkides selgelt, mis peaks kuuluma ELi õiguskaitsevahendi alla ja mis peaks jääma liikmesriikide ülesandeks vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele; tagama, et sellise mehhanismi kasutuselevõtt aitab kaasa tõhusamale, kiiremale, taskukohasele ja õiglasele õigusemõistmisele; võimaldama tõhusa ja täieliku kahju hüvitamise ning tagama selle süsteemi jätkusuutlikkuse asjakohase rahastuse mõttes. Komisjoni praeguses ettepanekuga ei täideta neid eesmärke.

4.5.

Komitee tunnistab komisjoni püüdeid määratleda pädevad üksused, kellel on õigus esitada kollektiivseid õiguskaitsevahendeid, vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele. Samuti tuleks selgitada, et pädevate üksuste asukoht peaks olema sama, mis kohtualluvuselgi ja määrama kohaldatava õiguse. Komitee leiab lisaks sellele, et komisjon peaks täpsemalt määratlema järgmised aspektid: kohtuniku roll hagi kohaldatavuse üle otsustamisel; tõendamiskoormus ja tõendite hankimine; otsustamise kord – „inter partes“ või „erga omnes“ ning edasikaebamise kord.

4.6.

Kõigi kollektiivhagide kulude tasumist tuleb toetada vastavalt riiklikele õigusabi mehhanismidele.

4.7.

Tarbija- ja kodanikuühiskonna organisatsioonidel peaks samuti olema võimalik saada kahjunõuete esitamiseks piisavaid rahalisis vahendeid ja õigusnõustamist. Pädevatel üksustel peaksid aitama õigusnõustamist hüvitada spetsiaalsed fondid. Liikmesriigid peaksid toetama kohtuvaidluskulude fondide loomist pädevate üksuste jaoks.

4.8.

Hüvitiste osas ei lahenda kavandatav õigusakt täielikult küsimust seoses vajadusega pakkuda tarbijatele kannatatud kahju eest tegelikku hüvitist. Ettepanekus tuleks selgelt viidata kogu tarbija kaotatud summa hüvitamisele, sõltumata kahju suurusest.

4.9.

Komitee väljendab muret ettevõtjate õiguste, sealhulgas ettevõtte ärisaladuste kaitsmise pärast. Soovimata ohtu seada kahju kannatanud tarbijate kaitset, tunneks komitee heameelt selliste mehhanismide kasutuselevõtu üle, millega kindlustataks esitatava teabe konfidentsiaalsuse tagamine mitte ainult menetlusetapis, vaid ka lõplikes otsustes.

4.10.

Samuti oleks kauplejatel hea meel võimaluse üle lahendada vaidlus lühikese aja jooksul, sealhulgas eespool nimetatud alternatiivsete vaidluste lahendamise mehhanismide abil.

4.11.

Komitee kutsub komisjoni üles lisama kollektiivse õiguskaitse ettepanekusse soovituse liikmesriikidele kasutada tehnoloogilisi uuendusi, nagu tehnoloogiliselt kõige arenenumad alternatiivsed vaidluste lahendamise üksused (ADR) ja vaidluste internetipõhise lahendamise (ODR) üksused juba teevad, eelkõige seoses osalejate kogumisega kollektiivhagi esitamiseks. Kõnealune meede peaks võimaldama märkimisväärset kulude kokkuhoidu kollektiivhagi korraldajatele ja tarbijaorganisatsioonidele, kes soovivad sellega ühineda. Komisjon peaks ka innustama parimate tavade vahetamist, keskendudes eelkõige andmete kogumisele kõigi juhtumite kohta, mis kuuluvad kollektiivhagi alla.

4.12.

Vastavalt komitee arvamuses Euroopa kollektiivse õiguskaitse raamistiku kohta esitatud soovitusele (17) on komitee seisukohal, et tarbijatel peaks olema võimalus vabalt valida, kas nad soovivad kollektiivhagiga liituda või mitte. Komitee leiab, et liitumine oleks eelkõige asjakohane juhtudel, mis hõlmavad piiratud arvu kannatanuid, kelle kahju on märkimisväärne, samas kui mitteliitumine oleks asjakohasem juhtudel, kui kannatanuid on palju ja kahju suurus väike.

Brüssel, 20. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER


(1)  ELT C 12, 15.1.2015, lk 1.

(2)  ELT C 170, 5.6.2014, lk 68.

(3)  ELT C 170, 5.6.2014, lk 68.

(4)  Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT L 95, 21.4.1993, lk 29).

(5)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiiv 98/6/EÜ tarbijakaitse kohta tarbijatele pakutavate toodete hindade avaldamisel (EÜT L 80, 18.3.1998, lk 27).

(6)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 149, 11.6.2005, lk 22).

(7)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64).

(8)  SWD(2017) 208 final ja SWD(2017) 209 final, avaldatud 23.5.2017.

(9)  ELT C 12, 15.1.2015, lk 1.

(10)  EMSK teabearuanne esitati täiskogu istungjärgule 14.12.2016 (INT/796).

(11)  EMSK teabearuanne esitati täiskogu istungjärgule 14.12.2016 (INT/795).

(12)  Komitee arvamus TEN/662 teemal „Õiglus ja läbipaistvus veebipõhiste vahendusteenuste ja otsingumootorite kasutajate jaoks“ (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 177).

(13)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta direktiiv 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ (tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiv) (ELT L 165, 18.6.2013, lk 63).

(14)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/22/EÜ tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta (ELT L 110, 1.5.2009, lk 30).

(15)  ELT C 170, 5.6.2014, lk 68.

(16)  Komisjoni 11. juuni 2013. aasta soovitus 2013/396/EL ühiste põhimõtete kohta, mida kohaldatakse liikmesriikide keelava iseloomuga ja kahju hüvitamisele suunatud kollektiivsete õiguskaitsevahendite suhtes (ELT L 201, 26.7.2013, lk 60).

(17)  ELT C 170, 5.6.2014, lk 68.


6.12.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 440/73


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa uus teadusuuringute ja innovatsiooni tegevuskava – Euroopa võimalus suunata oma tulevikku““

(Euroopa Komisjoni panus 16. mail 2018 Sofias toimuvasse ELi juhtide mitteametlikku innovatsioonikohtumisse)

(COM(2018) 306 final)

(2018/C 440/11)

Raportöör:

Ulrich SAMM

Kaasraportöör:

Stefano PALMIERI

Konsulteerimise taotlus

Euroopa Komisjon, 18.6.2018

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304

 

 

Vastutav sektsioon

Ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

4.9.2018

Vastuvõtmine täiskogus

19.9.2018

Täiskogu istungjärk nr

537

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

196/1/2

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Komitee väljendab heameelt tõsiasja üle, et 2021.–2027. aasta mitmeaastase finantsraamistiku kontekstis on komisjon selgelt välja öelnud, et teadusuuringud ja innovatsioon peavad jääma oluliseks ELi prioriteediks.

1.2.

Komitee väljendab heameelt tõsiasja üle, et innovatsioonile tuleks panna rohkem rõhku, ja tuletab meelde oma nõudmist, et tulevane rahastamispoliitika peab olema hästi tasakaalustatud kogu teadusuuringute ja innovatsiooni ahela ulatuses, alustades alusuuringutest ja lõpetades tootepõhiste uuringutega. Innovatsioon on majanduskasvu võti ja uued rahastamisvahendid on eriti kasulikud VKEde jaoks. Komitee rõhutab, et olulised on avaliku sektori investeeringud teadus- ja arendustegevusse, mis on põhiline mootor selleks, et tekiks ja säiliks ülekanduv mõju liikmesriikide majandustele.

1.3.

Komitee väljendab ühtlasi heameelt eesmärgi üle veelgi lihtsustada riigiabi eeskirju, et hõlbustada erinevate rahaliste vahendite kombineerimist, mis võib olla väga oluline liikmesriikide ja piirkondade vaheliste suurte erinevuste kaotamiseks edukate teadusuuringute ja innovatsiooni projektide arvu mõttes.

1.4.

Programmiga „Euroopa horisont“ tuleb investeerida valdkondadesse, kus on eriti suur Euroopa lisaväärtus. Prioriteediks tuleks seada teadusuuringute koostööprojektid, sest need täidavad selle tingimuse nii nagu peaaegu mitte ükski teine programm.

1.5.

Komitee on veendunud, et paljusid olulisi ühiskondlikke probleeme saab lahendada ainult Euroopa tasandil ja need vajavad mitme osaleja ühendatud jõupingutusi, mis ulatuvad kaugemale üksikutest teadusuuringute koostööprojektidest. See on põhjus, miks toetatakse ülesannete ideed.

1.6.

Teadlaste liikuvuse toetamine Marie Skłodowska-Curie meetmete (MSCA) kaudu on veel üks hoob Euroopa teadusruumi tugevdamiseks, kuna ELi ja riiklikud poliitikad peavad võtma eesmärgiks luua spetsialistidele adekvaatsed ja atraktiivsed töötingimused, et vältida ajude äravoolu fenomeni, mis on ELis sidususe saavutamisele kontraproduktiivne.

1.7.

Komitee peab vajalikuks suurendada ELi investeeringuid, et aidata Euroopa töötajatel digitaalmajanduse arengutega sammu pidada ja vastavaid kvalifikatsioone omandada.

1.8.

Komitee leiab, et tuleb tõhusamalt toetada algatusi, mis aitavad VKEdel teadusuuringute ja innovatsiooni tulemusi kasumlikult oma tegevuses ära kasutada.

2.   Sissejuhatus

2.1.

ELi juhtide mitteametlikul innovatsioonikohtumisel Sofias 16. mail 2018 kutsus Euroopa Komisjon osalejaid arutama ja andma strateegilisi suuniseid, pidades silmas järgmist mitmeaastast finantsraamistikku üldiselt ja teadusuuringute ning konkreetselt innovatsiooni jaoks pakutavaid prioriteete. Sel eesmärgil kavandas Euroopa Komisjon oma teatises prioriteedid ja uued algatused (1).

2.2.

Kõnealune ettepanek toimib ühtlasi esimese sammuna järgmise raamprogrammi (9. raamprogrammi ehk programmi „Horisont Euroopa“) määratlemise poole eesmärgiga jätkata ja täiustada edukat programmi „Horisont 2020“ (2).

2.3.

Samamoodi kavandatakse meetmeid innovatsiooni toetamiseks ja tööstusharu juhtrolli tõhustamiseks pärast ELi tööstuspoliitika strateegia uuendamist (3).

3.   Ettepaneku sisu

3.1.

Euroopa Komisjoni ettepaneku eesmärk on tagada, et teadusuuringud ja innovatsioon on ka tulevikus üks olulistest ELi poliitilistest ja rahastamisprioriteetidest eri eelarveliste toetusvahendite üleselt. Suuremat rõhku asetatakse innovatsioonile, et teha Euroopast liider turgu loova innovatsiooni alal.

3.2.

Teadusuuringutesse ja innovatsiooni tehtavate investeeringute suurendamiseks teeb komisjon ettepaneku eraldada 100 miljardit eurot tulevasele programmile „Euroopa horisont“ ja Euratomi teadus- ja koolitusprogrammile (4).

3.3.

Samuti kavatseb komisjon teha kättesaadavaks umbes 11 miljardit eurot, et pakkuda fondi InvestEU komponendi raames turupõhiseid vahendeid, sealhulgas rahastamisvahendeid ja eelarvetagatisi, mis võimaldaks omakorda kaasata teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamiseks 200 miljardit eurot erasektori investeeringuid.

3.4.

Liikmesriikidel soovitatakse tungivalt võtta vajalikke meetmeid, et maksimeerida oma teadusuuringutesse ja innovatsiooni tehtavad investeeringud ja jõuda eesmärgini 3 % sisemajanduse koguproduktist.

3.5.

Tuleb määrata kindlaks esimesed ELi tasandi teadusuuringute ja innovatsiooni ülesanded, millel on julged ja ambitsioonikad eesmärgid ning mis annavad suurt Euroopa lisaväärtust. Need ülesanded edendavad investeeringuid ning sektoriülest osalemist eri väärtusahelate, poliitikavaldkondade (näiteks energeetika ja kliimaküsimused, transport, kõrgtehnoloogiline tootmine, tervishoid ja toitumine, digitaalküsimused) ja teadusvaldkondade (sealhulgas sotsiaal- ja humanitaarteadused) raames.

3.6.

Tehakse ettepanek kohaldada ELi ja riiklikke õigusraamistikke ja õigusakte läbi vaadates alati innovatsiooni põhimõtet, tagades, et innovatsiooni hinnatakse täiel määral.

3.7.

Luuakse Euroopa innovatsiooninõukogu, et teha kindlaks murrangulise innovatsiooni võimalused ning suurendada selle ulatust, keskendudes kiiretele ja suure riskiga uuendustele, millel on suur potentsiaal tekitada täiesti uued turud.

3.8.

On kavas võtta meetmeid erasektori investeeringute suurendamiseks teadusuuringutesse ja innovatsiooni ning luua algatusi nagu

üleeuroopalise riskikapitali fondifondide programmi (VentureEU) rakendamine ja

ennetava restruktureerimise raamistikke, uue võimaluse andmist ning restruktureerimise, maksejõuetuse ja maksekohustustest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid käsitleva direktiivi (5) ülevõtmine.

3.9.

Vaja on veelgi lihtsustada riigiabi eeskirju, et võimaldada teadusuuringute ja innovatsiooni projektide puhul eri fondide sujuvat kombineerimist ning ühiste hindamisnõuete paremat kasutamist.

3.10.

Komisjon pooldab maksusüsteemi(6) mis võimaldaks teadusuuringutesse ja innovatsiooni tehtud investeeringud maksustatavast tulust maha arvata ning pakuks uutele ettevõtetele lisasoodustusi.

3.11.

Avatud teaduse märgise kehtestamine ülikoolide ja riiklike teadusorganisatsioonide jaoks, et võimaldada neil muutuda ettevõtjalikumaks ja interdistsiplinaarsemaks.

4.   Üldised märkused

4.1.

Komitee väljendab heameelt tõsiasja üle, et 2021.–2027. aasta mitmeaastase finantsraamistiku kontekstis on komisjon selgelt välja öelnud, et teadusuuringud ja innovatsioon peavad jääma oluliseks ELi prioriteediks. Tugev ja edukas programm, mis ühendab tippteadmisi, ühist teadustaristut, piiriülest koostööd ja koostoimet teadusringkondade, tööstuse, VKEde ja teadusorganisatsioonide vahel, on võtmetähtsusega poliitikavahend jätkusuutliku Euroopa majanduskasvu ja konkurentsivõime jaoks ning peamiste probleemide käsitlemiseks, millega Euroopa ühiskond silmitsi seisab.

4.2.

Komitee väljendab heameelt tõsiasja üle, et innovatsioonile tuleks panna rohkem rõhku, ja tuletab meelde oma soovitust, et tulevane rahastamispoliitika peab olema hästi tasakaalustatud kogu teadusuuringute ja innovatsiooni ahela ulatuses, alustades alusuuringutest ja lõpetades tootepõhiste uuringutega (7). Innovatsioon on majanduskasvu võti ja uued rahastamisvahendid on eriti kasulikud VKEde jaoks. Komitee rõhutab, et olulised on avaliku sektori investeeringud teadus- ja arendustegevusse, mis on põhiline mootor selleks, et tekiks ja säiliks ülekanduv mõju liikmesriikide majandustele.

4.3.

Seoses kõrgete ootustega, mis on seotud programmi „Euroopa horisont“ mõjuga ja selle rolliga Euroopa konkurentsivõime tagamisel, soovitab komitee 120 miljardi euro suurust rahastamist, nagu on ettepaneku teinud ka Euroopa Parlament. Euroopa institutsioonid peavad näitama, et nad on aru saanud teadusuuringute ja innovatsiooni ülekaalukast tähtsusest ELi tulevase konkurentsivõime jaoks.

4.4.

Komitee peab vajalikuks suurendada ELi investeeringuid, et aidata Euroopa töötajatel digitaalmajanduse arengutega sammu pidada ja vastavaid kvalifikatsioone omandada. Komitee leiab lisaks sellele, et tuleb tõhusamalt toetada algatusi, mis aitavad VKEdel teadusuuringute ja innovatsiooni tulemusi kasumlikult oma tegevuses ära kasutada.

5.   Konkreetsed märkused

5.1.   Teadusuuringud kogu väärtusahela jooksul

5.1.1.

Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde tuleks kasutada selleks, et kaasata piirkonnad innovaatilisse majandusse. Tuleks luua sünergiad programmiga „Euroopa horisont“, InvestEU fondiga, Euroopa Sotsiaalfondiga, programmiga Erasmus+, digitaalse Euroopa programmiga, ühise põllumajanduspoliitikaga ja muude programmidega.

5.1.2.

EL on kõige avatum teadusuuringute ja innovatsiooni piirkond kogu maailmas. Ta mitte ainult ei kutsu kogu maailma teadusorganisatsioone osalema oma projektides, vaid teeb ka rahvusvaheliste partneritega ulatuslikult koostööd ühisprogrammide raames. Programmiga „Euroopa horisont“ tuleb investeerida nendesse valdkondadesse, kus on eriti suur Euroopa lisaväärtus. Prioriteediks tuleks seada teadusuuringute koostööprojektid(8) sest need täidavad seda nõuet nii, nagu peaaegu mitte ükski teine programm: et teha edasisi edusamme ühiskondlike probleemide valdkonnas, mida ei saa lahendada riiklikul tasandil, toovad need projektid kokku parimad teadlased ning samuti kõige innovatiivsemad VKEde ja tööstusharu sidusrühmad Euroopas. Ühendades nende oskused ja pädevused kõigis valdkondades, toovad teadusuuringute koostööprojektid kaasa väärtuslikke hüvesid Euroopa kodanikele.

5.1.3.

Komitee on veendunud, et paljusid olulisi ühiskondlikke probleeme saab lahendada ainult Euroopa tasandil ja need vajavad mitme osaleja ühendatud jõupingutusi, mis ulatuvad kaugemale üksikutest teadusuuringute koostööprojektidest. See on põhjus, miks toetatakse ülesannete ideed. Komitee tunnistab, et ühistel ambitsioonikatel eesmärkidel on potentsiaali innustada ja luua impulssi, st valmidust meetmeid võtta eri kogukondades, sealhulgas avalikkuses. Ülesanded peaksid pakkuma pikaajalist rahastamisperspektiivi programmiga „Euroopa horisont“. Oluline on, et ülesandeid kontseptualiseeritakse ennekõike suuremahuliste teadusuuringute ülesannetena, isegi kui need lõimivad oma allprojektidesse eri sidusrühmi. Et saavutada ülesannetega seotud ambitsioonikaid eesmärke, peavad need hõlmama kogu innovatsiooniahelat ja sisaldama teadustegevust kõigil tehnoloogilise valmiduse tasemetel. Komitee nõuab tungivalt, et ei ülesannete kontseptsiooni ei tähtsustataks üle, vaid pakutaks neile piisavat rahastamist, mida on vaja nende eesmärkide jaoks. Need eesmärgid peaksid olema konkreetsed ja teostatavad.

5.1.4.

Üks Euroopa teadusuuringute raamprogrammide tugevusi on nende konkreetne ELi-ülene pühendumine Euroopa teadusruumi edendamisele, mis on avatud kõigile liikmesriikidele. Tugevamad sünergiad järgmise raamprogrammi ja struktuurifondide vahel võiksid seda avatust toetada. Tõhusam piirkondadevaheliste erinevuste kaotamine on üks peamisi tulevaste aastate poliitilisi ülesandeid ja tõhusad partnerlused teadusasutuste vahel võivad olla üks lahendus.

5.1.5.

Üks oluline vahend selles kontekstis on tulevaste ja kujunemisjärgus tehnoloogialahenduste juhtalgatused. Neid iseloomustab tugev keskendumine innovatiivse tehnoloogia arendamisele. See on ainulaadne tugevus. Euroopa peab lubama endale suuremahulisi ja pikaajalisi projekte, mille puhul suudetakse leppida teatava ebakindlusega ja mis on ikkagi innovatiivsed, sest need on tulevikku vaatavad. Neid juhtalgatusi tuleks seetõttu selgelt ülesannetest eristada. On oluline, et tulevaste ja kujunemisjärgus tehnoloogialahenduste juhtalgatused algaksid kavakohaselt ja saaksid jätkuvalt prioriteetset rahastamist.

5.1.6.

Teadustaristu kogu ELis ja mujal kättesaadavaks tegemine on üks raamprogrammide saavutusi. Kahtlemata meelitab tipptasemel teadustaristu ligi tipptasemel teadlasi ja väga sageli on üksnes juurdepääs teadustaristule see, mis muudab läbimurdelised tulemused võimalikuks. Seetõttu vajab teadustaristu pakiliselt suuremat rahastamist Euroopa tasandil, mitte eelarve osakaalu vähendamist, mille Euroopa Komisjon on sätestanud oma ettepanekus. ELi 13 riigi kasutajate juurdepääs rahastamisele peaks olema esmatähtis küsimus.

5.1.7.

Teadlaste liikuvuse toetamine Marie Skłodowska-Curie meetmete kaudu on veel üks viis, kuidas Euroopa teadusruumi edaspidi tugevdada ja tekitada selline mõju, mida ei saa saavutada riiklikul tasandil. Komitee tervitab kõiki algatusi, mille eesmärgiks on toetada VKEdes töötavate teadlaste liikuvust. Sellegipoolest väljendab komitee muret ajude äravoolu nähtuse pärast, mida liikuvuse rahastamine võib veelgi suurendada, ning kutsub üles ELi ja liikmesriikide poliitikameetmetes keskenduma spetsialistidele adekvaatsete ja atraktiivsete töötingimuste loomisele, et vältida seda suundumust, mis on ELis ühtsuse saavutamise suhtes kontraproduktiivne.

5.1.8.

Tuleb märkida, et riiklikult rahastatud institutsioonide akadeemilistel sidusrühmadel ei lubata mitmes liikmesriigis võtta laenusid. Programm „Euroopa horisont“ peaks seetõttu keskenduma jätkuvalt peamiselt kaasrahastamisele, mitte laenudele.

5.1.9.

Komitee ühineb üleskutsega liikmesriikidele, et liikmesriigid võtaksid vajalikke meetmeid, et maksimeerida oma teadusuuringutesse ja innovatsiooni tehtavad kulutused ja jõuda eesmärgini 3 % sisemajanduse koguproduktist.

5.2.   Teadusuuringud ja innovatsioon uute turgude ja sidususe jaoks Euroopas

5.2.1.

Nagu on toonitatud majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse seitsmendas aruandes, on teadusuuringud ja innovatsioon ELis endiselt suurel määral koondunud piiratud arvul piirkondadesse. Loodepoolsetes liikmesriikides on head piirkondadevahelised ühendused, kvalifitseeritud tööjõud ja atraktiivne ettevõtluskeskkond võimaldanud kasutada ära teadusuuringuid ja innovatsiooni käegakatsutavate mõjuritena majandusliku konkurentsivõime ja sotsiaalse sidususe toetamiseks. Lõuna- ja idapoolsetes liikmesriikides on innovatsiooni tulemuslikkus nõrgem ja innovatsioonikeskustele lähemad piirkonnad – peamiselt pealinnad – ei saa kasu nende lähedusest. See nõuab poliitikameetmeid, mis ühendavad ettevõtjaid, teaduskeskusi ja spetsialiseeritud ettevõtlusteenuseid kõigis piirkondades. Komitee on veendunud, et riigiabi eeskirjade edasine lihtsustamine eri rahaliste vahendite sujuvaks kombineerimiseks võib olla võti selle eesmärgi saavutamiseks.

5.2.2.

2020. aasta järgsete teadusuuringute ja innovatsiooni programmide puhul tuleb võtta arvesse majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset mõõdet, mis iseloomustavad ELi piirkondi, vältides üheainsa universaalse strateegia rakendamist. Seda lähenemisviisi saab toetada avatud innovatsiooni põhiste strateegiate rakendamisega. Mis puudutab teadusuuringute ja innovatsiooni poliitika territoriaalset mõõdet, siis oluline on luua uued programmid ja prioriteedid, võttes arvesse majanduslikke ja sotsiaalseid aspekte, mis iseloomustavad territooriume, kus meetmeid rakendatakse.

5.2.3.

2020. aasta järgsed teadusuuringute ja innovatsiooni poliitikameetmed ja programmid peaksid olema vastavuses ühist heaolu loova majanduse eesmärkidega, jätkusuutliku majandusmudeliga, mis toetab sotsiaalset sidusust. Majandus ühise heaolu nimel on sotsiaalse innovatsiooni ja positiivse ettevõtluse protsess, mis on kasulik selliste uute ideede edendamiseks ja toetamiseks, mis samaaegselt leiavad lahenduse sotsiaalsetele vajadustele, loovad uusi sotsiaalseid suhteid ja tugevdavad majandusliku väärtuse loomist.

5.2.4.

Hoolimata 2014.–2020. aasta programmide raames võetud laiaulatuslikest kohustustest on VKEde juurdepääsul innovatsioonipõhistele majanduskasvu võimalustele olnud väike mõju konkurentsivõimele ja töökohtade loomisele. Teadustegevuse ja innovatsiooni toetussüsteem on mõnes piirkonnas jätkuvalt liiga keeruline, mistõttu peletab see just mikro- ja väikeettevõtjad ELi projektidest eemale. Komitee väljendab seetõttu heameelt Euroopa innovatsiooninõukogu arengu üle, mis peaks kiirendama programmi „Euroopa horisont“ projektidest tärkavate idufirmade uuenduste turustamist ja nende kasutamise ulatust. Euroopa innovatsiooninõukogust võib kujuneda kiirem mehhanism innovatsioonilõhe kaotamise viimaste sammude lõpuleviimiseks.

5.2.5.

Selleks et muuta teadusuuringute ja innovatsiooni võimalused konkurentsivõime ja majandusarengu teguriteks, on oluline toetada koostööd VKEde ning teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni asutuste, teadusuuringute ja innovatsiooni ülekandel põhinevate ettevõtluse idufirmade ja koolituse ning rahaliste vahendite hankimise vahel. Komitee peab tähtsaks toetada nn viiese heeliksi (9) mudeli ülekandmist ja kasutamist avaliku ja erasektori partnerluste edendamiseks.

5.2.6.

VKEd võiksid olla liidrid sotsiaalse avatud innovatsiooni alal, milles inimeste oskusteave koosloomise, kooskujundamise ja koos uuenduste loomise võrgustamise ja suutlikkuse jaoks on põhjapaneva tähtsusega sotsiaalse innovatsiooni täielikuks saavutamiseks kogu Euroopas. Vaja on edendada kohaseid innovatsioonipoliitika meetmeid VKEde jaoks, võttes eeskuju sellest, mida Eureka algatuses on juba tehtud. Selle ülesandega võivad eelkõige silmitsi seista asutused, kes saavad otseselt toetada VKEsid ettevõtluse arendamisel ja innovatsioonis, nagu kaubanduskojad.

5.2.7.

Selleks et järgida subsidiaarsuse põhimõtet ja kasutada piirkondade ning liikmesriikide olulisi võimalusi VKEde toetamise valdkonnas, nõuab komitee siiski tungivalt keskendumist Euroopa lisaväärtusele. See võib seisneda enam kui kahe Euroopa innovatsioonis osaleja koostöö toetamises või kapitali pakkumises novaatoritele kontseptsioonide puhul, mis on liiga riskantsed riiklikul tasandil toetamiseks. Lisaks sellele peaks eespool nimetatud vahendite ühtlustamine viima rahastamisvaldkonna suurema tõhususeni. Seetõttu tuleks eeldada, et Euroopa innovatsiooninõukogu nõuaks väiksemat osa programmi „Euroopa horisont“ eelarvest kui programmi „Horisont 2020“ finantsvahendid, mitte komisjoni ettepanekus sätestatud märkimisväärset kasvu. 2020. aasta järgsetes teadusuuringute ja innovatsiooni programmides tuleks rohkem toetada eesmärkide kvalitatiivseid tahke.

5.2.8.

Sotsiaal-majandusliku süsteemi arukust ei saa mõõta üksnes kvantitatiivsete näitajate põhjal, nagu kulutused teadusuuringutele ja innovatsioonile; kasutada tuleks ka kvalitatiivseid näitajaid, nagu teostatud innovatsiooni liik, eelised kodanikuühiskonna jaoks ja loodud töökohtade arv. Komitee väljendab seetõttu selle üle heameelt.

5.2.9.

Komitee tervitab asjaolu, et uues mitmeaastases finantsraamistikus lisas komisjon rakendamistingimusena juurdepääsu. Kõik ELi ja riiklikud teadus- ja arendustegevuse rahastud peavad täielikult vastama juurdepääsu kriteeriumitele, et tulemused tooksid kasu kõigile sotsiaalsetele rühmadele, sh puuetega inimestele, kes moodustavad 15 % ELi elanikkonnast.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER


(1)  COM(2018) 306 final.

(2)  Vt ELT C 34, 2.2.2017, lk 66 ja „Programmi „Horisont 2020“ hindamine“ (teabearuanne).

(3)  ELT C 197, 8.6.2018, lk 10.

(4)  Ajavahemikuks 2021–2027 kavandatav eelarve 100 miljardit eurot hõlmab 97,6 miljardit eurot programmile „Euroopa horisont“ (millest 3,5 miljardit eurot eraldatakse InvestEU fondile) ja 2,4 miljardit eurot Euratomi teadus- ja koolitusprogrammile.

(5)  COM(2016) 723 final.

(6)  Eeldatakse seoses äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasiga (CCCTB).

(7)  ELT C 34, 2.2.2017, lk 66.

(8)  Teadusuuringute koostööprojektid, milles osaleb minimaalselt kolm partnerit eri liikmesriikidest, võimaldavad ühendada jõud, lahendamaks probleeme, mida riigid ükshaaval ei suuda lahendada, ning loovad sünergiaid ELi teadusuuringute maastikul, pakkudes seega märkimisväärset ELi lisaväärtust (näiteks Eureka kavandatud ja läbi viidud koostööprojektid).

(9)  Quintuple Helix and how do knowledge, innovation and the environment relate to each other? A proposed framework for a trans-disciplinary analysis of sustainable development and social ecology, International Journal of Social Ecology and Sustainable Development, Vol.1, No.1, p. 41–69.


6.12.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 440/79


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrusi (EL) nr 596/2014 ja (EL) 2017/1129 VKEde kasvuturgude kasutamise edendamise osas“

(COM(2018) 331 final – 2018/0165 (COD))

(2018/C 440/12)

Raportöör:

Mihai IVAŞCU

Konsulteerimistaotlus

Euroopa Parlament, 11.6.2018

nõukogu, 21.6.2018

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 114

Vastutav sektsioon

ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

4.9.2018

Vastuvõtmine täiskogus

19.9.2018

Täiskogu istungjärk nr

537

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

196/1/1

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni ettepanekut muuta kapitaliturud rahastamise usaldusväärseks alternatiiviks ning on seisukohal, et tuleks leida tasakaal ettepaneku kolme peamise eesmärgi vahel: VKEde turgude kasv, halduskoormuse vähendamine ja likviidsuse suurendamine. Euroopa Komisjon peab vältima ülereguleerimist, kuid säilitama sellised tõkked, mis takistavad ettevalmistusteta ettevõtjaid.

1.2.

Komitee on veendunud, et praegune ettepanek on küll samm õiges suunas, kuid see ei ole VKEde kasvuturgude praeguste takistuste kõrvaldamiseks piisav. Kuigi tegelikult on tarvis tervikliku lähenemisviisi, peab igal üksikul sammul olema oma mõte.

1.3.

Võrreldes Ameerika Ühendriikide ettevõtjatega, üritab palju suurem hulk ELi ettevõtjaid endiselt saada rahastusvõimalusena pangalaenu, nõustudes mõnikord isegi märkimisväärsete lisakuludega. Vaja on täiendavat rahandusalast koolitust, kuna avalikel turgudel on probleeme uute emitentide ligimeelitamisega ning esmaste avalike pakkumiste arv ei ole oluliselt suurenenud.

1.4.

Komitee jääb oma varasemate seisukohtade juurde, et teabevahetuse madal tase (1) ja bürokraatlik lähenemine (2) on märkimisväärsed takistused ning nende takistuste ületamiseks tuleb teha palju rohkem jõupingutusi. Brüsseli teatis peaks olema alati suunatud ahela alumisse otsa, st VKEdele, kaasates VKEde ühendusi, sotsiaalpartnereid, kaubanduskodasid jms.

1.5.

Ettepanek säilitada ainult püsivate insaiderite nimekirjad VKEde jaoks ning ettepanek juhtide tehingute avalikustamise tähtaja kahepäevase pikendamise kohta väärivad suurt heakskiitu. Seoses sellega võib komitee vaid soovitada, et komisjon uuriks täiendavaid viise VKEde koormuse vähendamiseks ja suunaks selle teistele sidusrühmadele, näiteks riigi pädevatele asutustele.

1.6.

Lihtsustatud prospekt vähendab tõepoolest märkimisväärselt koormust, kuid komitee leiab, et tuleks uurida täiendavaid võimalusi, et järk-järgult lihtsustada üleminekuprospekti nende ettevõtjate puhul, kes on oma valmisolekut tõestanud, kuna neid on mitmel aastal VKEde kasvuturgudel noteeritud.

1.7.

Komitee pooldab kavandatavaid muudatusi turu sondeerimise korras ja soovib hoiatada riigi pädevate asutuste liiga üksikasjalike ja/või ettekirjutuslike selgituste nõudmise eest.

1.8.

Komitee soovitab komisjonil uurida võimalust leida institutsioonilisi investoreid, näiteks erapensionifonde, investeerima sellistesse VKEde kasvuturgudesse, pakkudes stiimuleid, eriti seoses maksustamislahendustega. Liikmesriigid peaksid uurima võimalusi täiendavateks atraktiivseteks investeeringute toetuskavadeks riiklikul tasandil.

1.9.

Likviidsuslepingud on väga kiiduväärt, eriti vähearenenud turgudel. Komitee on seisukohal, et Euroopa Komisjoni ettevalmistatud ja likviidsuslepinguid käsitlev 29. kord loob emitentidele täiendava võimaluse lisaks siseriiklikele õigusaktidele.

1.10.

Komitee soovib juhtida tähelepanu sellele, et põhjalik ja korrapärane mõjuhindamine on õigustatud. Kui need toimuvad igal aastal, annavad need hindamised väärtuslikku teavet õigusraamistiku edaspidiste muudatuste kohta.

2.   Euroopa Komisjoni ettepanek

2.1.

Kõnealune määruse ettepanek on osa kapitaliturgude liidu tegevuskavast ja keskendub konkreetsetele muutustele VKEde kasvuturgude toimimises, mida on reguleeritud alates 2018. aasta jaanuarist. EL on teinud märkimisväärseid edusamme ettevõtjate järkjärgulise kasvamise käigus rahastamisallikate valiku laiendamisel ja turupõhiste rahastamisallikate kogu ELis kättesaadavuse parandamisel. Juba on kehtestatud uued eeskirjad, millega edendatakse ELi riskikapitalifondide (EuVECA) investeeringuid idufirmadesse ja keskmise suurusega ettevõtjatesse. Komisjon käivitas koos Euroopa Investeerimisfondiga ka üleeuroopalise riskikapitali fondifondide programmi (VentureEU).

2.2.

Ettepaneku põhieesmärk on lihtsustada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate noteerimist ja kasutada kapitaliturge nende majanduskasvu rahastamiseks. Ettepanekus täpsustatakse esialgset raamistikku, et liikuda parema ja tõhusama reguleerimise suunas.

2.3.

Ettepanekut kohaldatakse kõigi ettevõtjate suhtes, kes on noteeritud VKEde kasvuturgudel, olenemata sellest, kas nad on VKEd või mitte. See tagab kõigepealt selle, et kiiresti kasvavaid ettevõtjaid ei karistata nende positiivsete majandustulemuste eest, ja teiseks ka selle, et need turud suudavad ligi meelitada ka suuri ettevõtteid. Uute eeskirjade kehtestamisega loodab komisjon, et rohkem mitmepoolseid kauplemissüsteeme registreerub VKEde kasvuturgudena (siiani on 40 hulgast seda teinud ainult kolm).

2.4.

Ettepanek sisaldab leevendatud nõudeid, millega:

vähendatakse VKEde registreerimise ja teabe avalikustamise kohustuse koormust, säilitades samal ajal turu terviklikkuse ja põhjaliku teabevoolu investorite jaoks;

luuakse VKEde kasvuturgudel likviidsuslepingutele ühised eeskirjad, mis võimaldavad suurendada aktsiate likviidsust;

võimaldatakse emitentidel avaldada lihtsustatud prospekt reguleeritud turule liikumisel (uus üleminekuprospekti kategooria võimaldab vähemalt kolm aastat noteeritud emitentidele lihtsamat juurdepääsu peamistele börsidele, olles nii suunatud suuremale likviidsusele ja suuremale hulgale investoritele).

3.   Üldised märkused

3.1.

VKEd moodustavad 99,8 % kõigist ELi mittefinantsettevõtetest, luues ligikaudu 58 % kogu lisaväärtusest ja pakkudes tööd enam kui 90 miljonile inimesele. Siiski pankrotistub igal aastal ligikaudu 200 000 VKEd, mis avaldab mõju üle 1,7 miljonile töötajale (3).

3.2.

Euroopa Investeerimispanga investeeringute 2016/2017. aasta uuringute kohaselt sõltuvad VKEd tavaliselt investeeringute puhul sisemistest vahenditest (üle 60 %) (4). Ülejäänud osa moodustavad peamiselt pangandusinstrumendid. Turupõhise rahastamise täielikku potentsiaali ei kasutata. Komitee leiab, et selle suurendamine on uuenduslike või kõrge riskiprofiiliga ettevõtjate jaoks otsustava tähtsusega.

Tabel 1

Investeeringute rahastamise allikas eelmisel majandusaastal, EL 28  (5)

(%)

 

Mikroettevõtjad

Väikeettevõtjad

Keskmise suurusega ettevõtjad

Suurettevõtjad

Sisemised vahendid või jaotamata kasum

71

64

59

57

Välisrahastus

28

35

38

38

Pangalaenud

60

60

57

54

Pankadepoolne muu rahastamine

11

8

10

11

Liisimine

18

23

24

23

Faktooring

2

3

3

4

Laenud perelt/sõpradelt

4

2

1

1

Tagastamatu abi

4

3

4

3

Võlakirjad

0

0

1

4

Omakapital

0

0

0

1

Muu

1

1

1

1

Kontsernisisene rahastamine

0

1

3

5

Märkus: kõik ettevõtjad, kes eelmise majandusaasta jooksul investeeringuid tegid (v.a „ei tea“-vastused ja vastamata jätmised).

3.3.

Komitee viitab VKEde vastuseisule kapitaliturgudelt rahastamise otsimisel ja nende valmisolekule kanda suuremaid rahastamiskulusid pangalaenude kaudu. See kultuuriline tunnus on üks peamisi erinevusi, võrreldes USA edukamate kapitaliturgudega ja Ameerika ettevõtjate väiksema sõltuvusega pangalaenudest. Täiendav rahandusalane koolitus on ülimalt tähtis.

3.4.

Teistes arvamustes on komitee juba maininud oma seisukohta, et „ELi VKEde poliitikas ja praegustes toetusmehhanismides on jätkuvalt ülekaalus bürokraatlik lähenemine ja halduseeskirjade keerukus, vaatamata ELi tasandil tehtavatele pidevatele jõupingutustele halduskoormust nii palju kui võimalik vähendada“ (6).

3.5.

Komitee on varem väljendanud oma toetust teistele ettepanekutele, mille eesmärk on halduskulude vähendamine, kui koostatakse prospekte kõigile emitentidele, eelkõige VKEde, sagedaste väärtpaberite emitentide ja teiseste emissioonide jaoks (7). Lisaks on komitee selgitanud, et „kuigi pangalaenud on tegelikkus, on rahastamisvahendina tarvis ka omakapitali, ent see vahend ei ole karistuslike maksustamiskordade, omakapitali kultuuri puudumise, vähese finantskirjaoskuse ja killustunud maksejõuetussüsteemide tõttu Euroopas piisavalt arenenud“ (8).

3.6.

Komitee toetab komisjoni algatust vähendada VKEde halduskoormust, võimaldades VKEdele lihtsamat juurdepääsu kapitaliturgudele ja võimaldades neil mitmekesistada oma rahastamisallikaid. Komitee toetab ka kõnealuse ettepanekuga seatud eesmärki suurendada VKEde kasvuturu emitentide emiteeritud aktsiate likviidsust.

3.7.

Ehkki VKEde noteerimine neile mõeldud turgudel on neile ilmselgelt eeliseks ning kuigi see parandab ja mitmekesistab nende rahastamisvõimalusi, on ELi avalikel turgudel tegelikult probleeme uute emitentide ligimeelitamisega ning esmaste avalike pakkumiste arv ei ole märkimisväärselt suurenenud. Rohkem kui 20 miljonist olemasolevast VKEst on ainult 3 000 noteeritud ja esmaseid avalikke pakkumisi on poole vähem kui enne finantskriisi. Nende turgude ebapiisav likviidsus toob kaasa emitentide suuremad kulutused kapitali kaasamiseks ja kapitaliomanike vastumeelsuse investeerida ning see tähendab, et turuvahendajad on vähem huvitatud väikeste börsil noteeritud ettevõtjate toetamisest.

3.8.

Omakapitali abil rahastamine on oluline uuenduslike ettevõtjate jaoks, kes loovad väärtust ja kasvu, ja eriti nende ettevõtjate jaoks, kellel on kõrge riski ja tootluse profiil. Ideed ja varajases staadiumis omakapitaliga rahastamine võib ergutada äriühingute loomist ja arendamist, samas kui muud kapitaliinstrumendid, näiteks VKEde avaliku noteerimise spetsiaalsed platvormid, võivad pakkuda rahalisi vahendeid kasvule suunatud ja uuenduslikele VKEdele. Lisaks võib omakapitaliga rahastamine olla sobilikum kui laenurahastamine nende VKEde puhul, kellel puuduvad tagatised, kelle rahavood on negatiivsed või ebaregulaarsed või kes vajavad oma investeeringute ära tasumiseks pikemaid tähtaegu (9).

3.9.

ELi turud on endiselt killustunud ja ei näi olevat võimelised toetama arvukaid esmaseid avalikke pakkumisi. Euroopal on ilmselt tugev positsioon uuenduslike kõrgtehnoloogiliste äriühingute kasvatamisel, kuid kui neil äriühingutel on vaja suuri kapitaliinvesteeringuid, lähevad nad tavaliselt pankrotti. Kiiresti kasvavad ettevõtjad lahkuvad sageli ELi turult Ameerika Ühendriikide turule, otsides paremini kättesaadavaid aktsiaoptsioonide kavasid.

3.10.

Noteeritud ettevõtjad ei sõltu nii palju pankade kaudu rahastamisest, nende investeeringute baas on mitmekesisem ja nad on üldsusele paremini nähtavad. Vaatamata sellele tuleb väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate avaliku sektori rahalistele vahenditele juurdepääsu veelgi enam soodustava õigusraamistiku loomiseks rohkem ära teha, edendades selleks eelkõige VKEde kasvuturu märgist. Samuti tuleks nõuetekohase reguleerimise kaudu leida õige tasakaal investorite kaitse ja turu usaldusväärsuse vahel.

3.11.

Mitmekesiste rahastamisallikatega VKEd on tugevamad ja konkurentsivõimelisemad ning neil on väiksemad kulud ja paremad arenguperspektiivid. See võimaldab tugevamat tööturgu ja paremaid võimalusi tööotsijatele, olenemata nende koolituse tasemest.

3.12.

Komitee soovitab komisjonil kaaluda VKEde kasvuturgude eeskirjade ja nõuete edasist leevendamist, et paremini eristada neid reguleeritud turgudest ja muuta need baasturgudena atraktiivsemaks.

4.   Konkreetsed märkused

4.1.

Komitee toetab täielikult jätkuvaid jõupingutusi, et muuta kapitaliturgude liidu tegevuskava raames kapitaliturud usaldusväärseks rahastamise alternatiiviks. Tundub siiski kaheldav, et praegused jõupingutused on piisavad, vähendamaks praeguseid märkimisväärseid turutõkkeid. Näib, et VKEd ei muuda oma rahastamiskäitumist – seepärast on vaja teha palju rohkem. Euroopa Komisjon on tunnistanud, et tegemist on vaid sammuga edasi, mitte täieliku lahendusega kapitaliturgudele kõigile probleemidele.

Tabel 2

Rahastamise liigid, mida VKEd soovivad järgmise kolme aasta jooksul rahaliste vahendite jaotuse all rohkem näha, EL 28 (10)

Image

4.2.

Kuigi ei ole veel selge, kas nad tõepoolest vähendavad nõuete täitmisega seotud kulusid, leevendavad koormust ja parandavad turu likviidsust, kuna kõik need eesmärgid on üsna ambitsioonikad, leiab komitee, et kavandatud meetmed on samm õiges suunas.

4.3.

Komitee leiab, et turupõhisele rahastamisele juurde pääsevate VKEde vähene arv on tingitud ka suhtluse puudumisest madalal tasandil. ELi tasandi sõnumid ja vahendid ei jõua ahela alumisse otsa, st VKEdeni, kelle jaoks need mõeldud on. See on tingitud mitmest tegurist, eelkõige Brüsseli ebapiisavast proaktiivsest suhtlusest ja vastasmõjust liikmesriikide ja VKEde ühenduste, sotsiaalpartnerite või kaubanduskodadega. Komitee hoiatas selle eest eelmises arvamuses, (11) kuid seni on selle parandamiseks väga vähe tehtud.

4.4.

Teisest küljest võib VKEde aktsiate ja võlakirjaturgude institutsiooniliste investorite väikest arvu seletada sellega, et nendele investoritele ei pakuta stiimuleid, eriti maksustamislahenduste osas. Komitee soovitab komisjonil seda võimalust uurida.

4.5.

Komitee tunneb heameelt ettepaneku üle pikendada juhtide tehingute avalikustamise tähtaega kahe päeva võrra. See on oluline vahend noorte turgude läbipaistvuse ja sümmeetria säilitamiseks, kuid kolmepäevane tähtaeg oli VKEde jaoks liiga suur piirang. Komitee on seisukohal, et kavandatud muudatus tähendab ettevõtjatele keerulisemal või kiiremal ajal lihtsamat menetlust. Komitee soovitab komisjonil uurida, kuidas vähendada ettevõtjate halduskoormust ja suunata see teistele osapooltele, näiteks riiklikele pädevatele asutustele.

4.6.

Komitee on juba väljendanud oma täielikku toetust väärtpaberite reguleeritud turule lubamisel avaldatava prospekti nõuete lihtsustamisele ja ühtlustamisele, muutes need nendes sisalduva teabe mõttes investorite jaoks kulutõhusamaks ja kasulikumaks (12). Kõik uued ettepanekud selle eesmärgi saavutamiseks on väga kiiduväärt. Arvestades suurt teabe mahtu, mida VKEde kasvuturgudel olevad ettevõtjad turu kuritarvitamist käsitleva määruse ja direktiivi 2014/65/EL alusel avalikustama peavad, leiab komitee, et lihtsustatud üleminekuprospekt on reguleeritud turule liikuvatele ettevõtjate jaoks piisav.

4.7.

Lisaks toetaks komitee prospekti järk-järgulist lihtsustamist nende ettevõtjate reguleeritud turule üleminekul, kes on mõistliku arvu aastate jooksul olnud noteeritud VKEde kasvuturul.

4.8.

Komitee väljendab heameelt ettepaneku üle pidada VKEde kasvuturul noteeritud ettevõtjate puhul ainult püsivate insaiderite nimekirja, kuna töötajaid, kellel on juurdepääs siseteabele, on piiratud arv ja nad on enamasti samad. See tähendab märkimisväärset koormuse vähenemist.

4.9.

Komitee toetab turu sondeerimise korra muutmist, kuna kavandatud muudatused lihtsustavad äriühingu võlakirjade emiteerimist VKEde kasvuturu emitentide poolt. Mis puudutab VKEde kasvuturu emitentide edastatavaid põhjendusi, juhul kui siseteabe avalikustamine hilineb, on komitee arvamusel, et riiklike pädevate asutuste juhtumipõhiselt nõutud selgitused pärast emitendi esitatud teavitust ei peaks olema liiga üksikasjalikud ega ülemääraselt ettekirjutuslikud.

4.10.

Turukuritarvitusi käsitlev määrus on haldus- ja õigusabikulude allikas ning kolmandate riikide emitentide jaoks võib see olla takistuseks ELi turgudel noteerimisel. Komitee soovitab teha täiendavaid muudatusi, et kohandada VKEde kasvuturgude nõudeid.

4.11.

Kuigi likviidsuslepingud on kiiduväärt, eriti vähearenenud turgude puhul, looks Euroopa tasandi ettepanek võrdsed võimalused, millele tugineda kohalike tingimuste loomisel. Komitee on seisukohal, et likviidsuslepinguid käsitlev 29. kord, mille kallal Euroopa Komisjon praegu töötab, loob emitentidele võimaluse kehtestada likviidsuslepingu kas riiklike õigusaktide, juhul kui need olemas on, või üleeuroopalise määruse alusel.

4.12.

Komisjoni ettepanek on oluline samm edasi. Siiski soovitab komitee viia läbi regulaarseid mõjuhindamisi koos laialdase juurdepääsuga mittekonfidentsiaalsetele andmetele, samuti kvantitatiivsetele näitajatele tuginevaid analüüse.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER


(1)  ELT C 345, 13.10.2017, lk 15.

(2)  ELT C 345, 13.10.2017, lk 15.

(3)  Marcin Szczepanski, „Helping European SMEs to grow: Start-up and scale-up initiatives for business ventures in the EU“.

(4)  „EIBIS 2016/2017: Surveying Corporate Investment Activities, Needs and Financing in the EU“, Euroopa Investeerimispank, 2017.

(5)  Apostolos Thomadakis, „Developing EU Capital Markets for SMEs: Mission impossible?“, ECMI Commentary nr 46, 4. september 2017.

(6)  ELT C 345, 13.10.2017, lk 15.

(7)  ELT C 177, 18.5.2016, lk 9.

(8)  ELT C 288, 31.8.2017, lk 20.

(9)  Iota Kaousar Nassr ja Gert Wehinger, „Opportunities and limitations of public equity markets for SMEs“, OECD Journal: Financial Market Trends 2015/1, lk 49–84.

(10)  Apostolos Thomadakis, „Developing EU Capital Markets for SMEs: Mission impossible?“, ECMI Commentary nr 46, 4. september 2017.

(11)  ELT C 345, 13.10.2017, lk 15.

(12)  ELT C 177, 18.5.2016, lk 9.


6.12.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 440/85


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta“

(COM(2018) 336 final – 2018/0168 (COD))

(2018/C 440/13)

Raportöör:

Christophe LEFÈVRE

Konsulteerimistaotlus

nõukogu, 6.6.2018

Euroopa Parlament, 11.6.2018

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 114 lõige 1

Vastutav sektsioon

ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

4.9.2018

Vastuvõtmine täiskogus

19.9.2018

Täiskogu istungjärk nr

537

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

191/0/6

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab tervitatavaks ettepanekuid, mille Euroopa Komisjon esitas mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmist käsitleva direktiivi muutmise käigus. Ent komitee kahetseb, et hoolimata ettepanekule lisatud mõjuhinnangus (1) esitatud märkustest ei kasutanud komisjon võimalust käsitleda ettevaatavalt autonoomsete sõidukitega seotud arengusuundi.

1.2.

Liiklusõnnetuses kannatada saanud isikute kaitse parandamiseks kindlustusandja maksejõuetuse korral peab komitee asjakohaseks ettepanekut, mille kohaselt maksaks kannatanutele hüvitist kannatanu elukohariigi vastav organ. Komisjon välistab siiski hüvitamise nõude esitamise organile, kui kannatanu on juba esitanud oma nõude otse kindlustusandjale või algatanud kohtumenetluse. Seepärast soovitab komitee seda erandit mitte kohaldada, kui kindlustusandjat on vahepeal tabanud majandusraskused (pankrot, likvideerimine) või kui kannatanu nõustub kiirema hüvitamise huvides hüvitusnõude õiguse üleminekuga organile. Juhul kui õnnetuse toimumise riigis ja kannatanu elukohariigis on hüvitised erineva suurusega, soovitab komitee kohaldada hüvitamisel (kahjuartiklid) kannatanule soodsamat määra.

1.3.

Selleks et parandada varasemate kahjunõuete tõendite tunnustamist, soovitab komitee märkida ära asjaomase sõidukijuhi nime ja tema vastutuse määra õnnetuse toimumises (täielik, osaline, puudub). Komitee tõstatab küsimuse, milline peaks olema nende tõendite sisu siseriikliku õiguse alusel, millega on hõlmatud sõiduk sõltumata sellest, kes on selle juht, vs sellise õiguse raames, millega sätestatakse kas sõiduki kindlustamine koos kindla juhiga, keda tariifitakse vastavalt tema individuaalsele riskiprofiilile ja varasematele kahjunõuetele, või siis juhiloa omaniku kindlustamine sõltumata kasutatavast sõidukist. Komitee taotleb, et komisjon näeks ette kindlustustõendite ja varasemate kahjunõuete tõendite väljaandmise turvalisel andmekandjal ning lubaks nende kehtivuse kontrollimiseks kasutada ühendatud andmebaasi, millega saaksid tutvuda õiguskaitseasutused.

1.4.

Mis puudutab kindlustuse kontrollimist liikluskindlustuseta sõidukitega liiklemise vastases võitluses, tunneb komitee heameelt ettepaneku üle kasutada numbrimärgi tuvastamise tehnoloogiat, et riikliku korra alusel kontrollida sõidukeid, ilma et neid oleks vaja peatada. Kindlustuslepingu puudumise korral soovitab komitee sõiduki kuni kehtiva kindlustustõendi esitamiseni seisma jätta.

1.5.

Minimaalsete hüvitamise piirmäärade ühtlustamise küsimuses soovitab komitee komisjonil määrata lõppkuupäev, mil need piirmäärad peavad olema sisse viidud.

1.6.

Direktiivi kohaldamisala osas tunneb komitee heameelt transpordivahendi mõiste selgitamise üle, hõlmates transpordivahendi kasutamise kas üldkasutataval või eramaal, kas liikuva või seisvana, välja arvatud selle kasutamine vaid põllumajandustöödeks. Siiski tuleb tagada, et direktiiviga hõlmataks ka avalikel teedel liikuvad põllumajandussõidukid.

1.7.

Pidades silmas kooskõla poliitikavaldkonnas praegu kehtivate õigusnormidega, juhib komitee lõpetuseks tähelepanu ka sellele, et komisjoni ettepanekutega toetatakse inimeste ja kaupade vaba liikumist ning siseturu põhimõtteid, millega tagatakse teenuste vaba osutamine ja kindlustusandjate asutamisvabadus.

2.   Taustteave ja sissejuhatus

2.1.

Komisjon esitab ettepaneku, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta (2).

2.2.

Euroopa Komisjon soovib parandada kannatanute praegu ebapiisavat kaitset mootorsõidukite osalusel toimunud liiklusõnnetuse korral, vähendada ELis kindlustusvõtjate erinevat kohtlemist seoses bonus-malus süsteemiga ning võtta arvesse otsuseid, mille Euroopa Liidu Kohus on teinud alates ELi esimese, 1972. aastal vastu võetud liikluskindlustuse direktiivi rakendamisest.

2.3.

Direktiiv on oluline õigusakt, millega toetatakse ühtse turu sujuvat toimimist vaba liikumise valdkonnas ühtse kindlustusmakse põhjal, ilma et mõnes muus liikmesriigis liiklemiseks oleks vaja sõlmida lisakindlustus. Samuti püütakse direktiiviga ühtlustada liiklusõnnetustes kannatanute kaitset.

2.4.

ELi õigusaktid põhinevad rahvusvahelisel rohelise kaardi süsteemil, mis on 48 riiki hõlmav ELi-väline leping. Direktiivi 2009/103/EÜ põhielemendid on järgmised:

nõue, et mootorsõidukitel peab olema liikluskindlustuse leping, mis ühtse kindlustusmakse põhjal on kehtiv kogu ELis;

nende kindlustuslepingute kohustuslikud minimaalsed hüvitamise piirmäärad (liikmesriigid võivad siseriiklikult nõuda kõrgemat piirmäära);

keeld liikmesriikidele teostada sõidukite liikluskindlustuse süstemaatilisi kontrolle, kui sõiduki põhiasukoht on teises liikmesriigis;

liikmesriikide kohustus luua garantiifondid kindlustamata või tuvastamata sõidukite põhjustatud õnnetustes kannatanutele hüvitise maksmiseks;

kannatanute kaitse liiklusõnnetuse korral, mis toimus muus liikmesriigis kui nende elukohaliikmesriik („külastajatest ohvrid“);

kindlustusvõtjate õigus saada kindlustusandjalt nende kahjunõudeid käsitlev tõend eelneva viie aasta kohta.

2.5.

Komisjoni 2016. aasta tööprogrammi ja 2017. aasta märtsi finantsteenuste tegevuskava raames hinnati (3) 2017. aastal direktiivi 2009/103/EÜ ja samal aastal esitas Euroopa Liidu Kohus kaks otsust. Need tegurid viisid komisjoni seisukoha kindlaksmääramiseni.

2.5.1.   Liiklusõnnetuses kannatada saanud isikute kaitse parandamine kindlustusandja maksejõuetuse korral

2.5.1.1.

Komisjon teeb ettepaneku, et liikmesriigid annaksid volitused mõnele organile, kelle ülesanne on maksta kannatanutele, kes tavaliselt elavad nende territooriumil, vähemalt kindlustuskohustuse piires hüvitist isikukahju või varalise kahju eest, mille on põhjustanud kindlustatud sõiduk, kui kolme kuu jooksul ei ole esitatud põhjendatud vastust hüvitisenõude punktide kohta või siis kindlustus- või edasikindlustusorgani pankroti või likvideerimise korral. Erandiks on juhud, kui kannatanu on juba esitanud oma nõude otse kindlustusseltsile või algatanud kohtumenetluse, mis on veel pooleli.

2.5.1.2.

Komisjon näeb ette võimaluse, et asjaomane organ laseb endale hüvitise vastutava poole asukohariigi hüvitamisorganil tagasi maksta.

2.5.2.   Varasemate kahjunõuete tõendite tunnustamise parandamine, eriti piiriüleses kontekstis

2.5.2.1.

Direktiivis nähakse ette tõendite väljaandmine liikluskindlustuslepinguga seotud eelneva viie aasta kahjunõuete kohta. Kindlustusandjad ei ole kohustatud neid kindlustusmaksete arvutamisel arvestama.

2.5.2.2.

Komisjon soovitab nende tõendite sisu ja vormi standardida. Neis tuleks täpsustada tegurid, mis võimaldavad tariife vastavalt senistele kahjunõuetele kohandada ja tagada tõendite turvalisus.

2.5.3.   Kindlustuse kontrollimine liikluskindlustuseta sõidukitega liiklemise vastases võitluses

2.5.3.1.

Komisjon soovitab kasutada numbrimärgi tuvastamise tehnoloogiat, et riigi üldise kontrollisüsteemi raames kontrollida sõidukeid neid peatamata – see menetlus ei sega inimeste ja sõidukite vaba liikumist.

2.5.3.2.

Komisjon märgib, et riigi territooriumile sisenevate sõidukite kindlustuse kontrollimine nõuab liikmesriikidevahelist teabevahetust.

2.5.4.   Minimaalsete hüvitamise piirmäärade ühtlustamine

2.5.4.1.

Komisjon tõdeb, et minimaalsed hüvitamise piirmäärad on liikmesriigiti erinevad, mille põhjuseks on iseäranis asjaolu, et üleminekuperioodil jäeti need määrad kohandamata. Komisjon soovitab minimaalsed hüvitamise piirmäärad ühtlustada, ent igal liikmesriigil on õigus kehtestada kõrgemad piirmäärad.

2.5.5.   Direktiivi kohaldamisala

2.5.5.1.

Võttes arvesse Euroopa Kohtu kolme otsust, (4) täpsustab komisjon mootorsõidukite tsiviilvastutuskindlustuse nõude kohaldamisala, jättes välja õnnetusjuhtumid, kus sõidukit kasutati vaid põllumajandustöödeks: see hõlmab kõiki sõiduki kasutusi, mis on kooskõlas selle tavapärase otstarbega transpordivahendina, sõltumata sellest, kas sõidukit kasutatakse avalikult kasutataval teel või erateel, ja sellest, kas sõiduk seisab või liigub.

2.6.   Kooskõla liidu muude tegevuspõhimõtetega

2.6.1.

Komisjon märgib, et ettepanekutega toetatakse inimeste ja kaupade vaba liikumist ning siseturu põhimõtteid, millega tagatakse teenuste vaba osutamine ja kindlustusandjate asutamisvabadus.

3.   Märkused

3.1.

Komitee peab tervitatavaks ettepanekuid, mille komisjon esitas mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmist käsitleva direktiivi muutmise käigus. Direktiivi muutmise ettepanek tugineb õigusraamistikus ette nähtud tagasisidele, aga ka mõjuhinnangule ja avalikele konsulteerimistele, samuti võetakse selles arvesse Euroopa Liidu Kohtu otsuseid.

3.2.   Liiklusõnnetuses kannatada saanud isikute kaitse parandamine kindlustusandja maksejõuetuse korral

3.2.1.

Komitee peab asjakohaseks ettepanekut, mille kohaselt juhul, kui kindlustaja jätab oma kohustuse täitmata või kui mõistliku aja jooksul ei ole esitatud põhjendatud vastust, maksaks kannatanutele hüvitist kannatanu elukohariigi asjaomane organ. Komitee tunneb heameelt ka selle üle, et kannatanu elukohariigi asjaomane organ võib lasta endale hüvitise tagasi maksta õnnetuse eest vastutava kindlustatud isiku elukohariigiks oleva kolmanda riigi hüvitamisorganil.

3.2.2.

Kuna välistatakse siiski võimalus, et juhul, kui kannatanu esitab nõude otse kindlustusandjale või kui käimas on kohtumenetlus, maksaks kannatanule hüvitist korraldusasutus, soovitab komitee mitte kohaldada seda välistust järgmistel juhtudel:

kindlustusandja on vahepeal majandusraskustesse sattunud (pankrot, likvideerimine),

kontrolliasutuste tegevusluba tunnistatakse kehtetuks,

kannatanu nõustub väga kiire hüvitamise huvides hüvitusnõude õiguse üleminekuga organile.

Juhul kui õnnetuse toimumise riigis ja kannatanu elukohariigis on hüvitised erineva suurusega, soovitab komitee kohaldada hüvitamisel (kahjuartiklid) kannatanule soodsamat määra.

3.3.   Varasemate kahjunõuete tõendite tunnustamise parandamine, eriti piiriüleses kontekstis

3.3.1.

Komitee pooldab varasematest kahjunõuetest teavitavate tõendite standardvormis väljaandmise süstemaatiliseks muutmist. Tõendiga kinnitataks kahjunõuete olemasolu või puudumist eelneval viiel aastal.

3.3.2.

Komitee soovitab märkida ära ka asjaomase sõidukijuhi nime ja tema vastutuse määra õnnetuse toimumises (täielik, osaline, puudub).

3.3.3.

Komitee tõstatab küsimuse, milline peaks olema nende tõendite sisu siseriikliku õiguse alusel, millega on hõlmatud sõiduk sõltumata sellest, kes on selle juht, vs sellise õiguse raames, millega sätestatakse kas sõiduki kindlustamine koos kindla juhiga, keda tariifitakse vastavalt tema individuaalsele riskiprofiilile ja varasematele kahjunõuetele, või siis juhiloa omaniku kindlustamine sõltumata kasutatavast sõidukist.

3.3.4.

Komitee on siiski kahtleval seisukohal olukorra suhtes, mis on tekkinud seoses mootorsõidukitega, millel puudub juht, või ka vastutava juhi mõistega, juhul kui mootorsõiduk on kaugjuhtimisel.

3.3.5.

Komitee märgib, et komisjon ei kavatse õiguslikult reguleerida kindlustustõendite või varasemate kahjunõuete tõenditega seotud dokumendipettuse küsimust.

3.3.6.

Komitee taotleb, et komisjon näeks ette kindlustustõendite ja varasemate kahjunõuete tõendite väljaandmise turvalisel andmekandjal ning lubaks nende kehtivuse kontrollimiseks kasutada ühendatud andmebaasi, millega saaksid tutvuda õiguskaitseasutused.

3.3.7.

Komitee märgib, et komisjon ei käsitle selliste piiriüleste ühendavate süsteemide sisseseadmise rahastamist.

3.4.   Kindlustuse kontrollimine liikluskindlustuseta sõidukitega liiklemise vastases võitluses

3.4.1.

Komitee pooldab ka ettepanekut kasutada numbrimärgi tuvastamise tehnoloogiat, et kontrollida sõidukeid neid peatamata, sest kontrolle teostatakse riigi üldise kontrollisüsteemi raames, need ei ole diskrimineerivad ega nõua sõidukite peatamist.

3.4.2.

Samas aga jätab komisjon selgitamata, mis saab sõidukitest, mille puhul tuvastatakse, et neil puudub kindlustuskaitse. Komitee soovitab sõiduki seisma jätta, kuni esitatakse kehtiv kindlustustõend või tõend, mille kehtivusaeg ei ole lõppenud kauem kui kuu aega tagasi.

3.4.3.

Komisjon täpsustab, et riigi territooriumile sisenevate sõidukite kindlustuse kontrollimine nõuab liikmesriikidevahelist teabevahetust ning et kooskõlas isikuandmete kaitse üldmäärusega tuleb kaitsta andmesubjekti õigusi, vabadusi ja õigustatud huve.

3.4.4.

Samas ei käsitle komisjon kehtivate või kehtetute kindlustuslepingute ühendatud andmebaasi haldajat ega selle andmebaasi sisseseadmise ja haldamise rahastamist.

3.5.   Minimaalsete hüvitamise piirmäärade ühtlustamine

3.5.1.

Komitee nõustub komisjoni analüüsiga erinevate minimaalsete piirmäärade ja eelkõige nõuetele mitte vastavate piirmäärade kohta, mis ligi pooltes ELi liikmesriikides jäävad direktiivis sätestatud piirmääradest madalamaks.

3.5.2.

Minnes kaugemale lihtsast soovitusest piirmäärad ühtlustada, (5) soovitab komitee, et komisjon määraks kindlaks lõppkuupäeva (nt 2019. aasta lõpp), mil tuleks lõpule jõuda hüvitamise piirmäärade sisseviimisega, kuigi tähtaeg on juba möödas.

3.5.3.

Juhul kui õnnetuse toimumise riigis ja kannatanu elukohariigis on hüvitised erineva suurusega, soovitab komitee kohaldada hüvitamisel (kahjuartiklid) kannatanule soodsamat määra.

3.6.   Direktiivi kohaldamisala

3.6.1.

Komitee tunneb heameelt selle üle, et on selgitatud transpordivahendi mõistet, hõlmates selle kasutamise kas üldkasutataval või eramaal, kas liikuva või seisvana, välja arvatud selle kasutamine vaid põllumajandustöödeks. Siiski tuleb tagada, et direktiiviga hõlmataks ka avalikel teedel liikuvad põllumajandussõidukid.

3.7.   Kooskõla poliitikavaldkonnas praegu kehtivate õigusnormidega

3.7.1.

Komitee märgib samuti, et komisjoni ettepanekutega toetatakse inimeste ja kaupade vaba liikumist ning et need on kooskõlas siseturu põhimõtetega, millega tagatakse teenuste vaba osutamine ja kindlustusandjate asutamisvabadus.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER


(1)  https://ec.europa.eu/transparency/regdoc/rep/10102/2018/EN/SWD-2018-247-F1-EN-MAIN-PART-1.PDF.

(2)  ELT L 263, 7.10.2009, lk 11.

(3)  https://ec.europa.eu/info/law/better-regulation/initiatives/ares-2017-3714481_et.

(4)  Kohtuotsus Vnuk (2014 C-162/13), kohtuotsus Rodrigues de Andrade (2017 C-514/16) ja kohtuotsus Torreiro (2017 C-334/16).

(5)  Direktiiv 84/5/EMÜ, muudetud direktiiviga 2005/14/EÜ.


6.12.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 440/90


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb mootorsõidukite ja nende haagiste ning selliste sõidukite jaoks ette nähtud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike tüübikinnituse nõudeid seoses nende üldise ohutuse ning sõitjate ja vähekaitstud liiklejate kaitsega ning millega muudetakse määrust (EL) 2018/… ja tunnistatakse kehtestuks määrused (EÜ) nr 78/2009, (EÜ) nr 79/2009 ja (EÜ) nr 661/2009“

(COM(2018) 286 final – 2018/0145 COD)

(2018/C 440/14)

Raportöör:

Raymond HENCKS

Konsulteerimistaotlus

Euroopa Parlament, 28.5.2018

nõukogu, 4.6.2018

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 114 lõige 1

Vastutav sektsioon

ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

4.9.2018

Vastuvõtmine täiskogus

19.9.2018

Täiskogu istungjärk nr

537

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

193/1/2

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Viimaste aastakümnete jooksul on Euroopa Liidu liiklusohutus märkimisväärselt paranenud tänu liikluseeskirjade, sõidukijuhtide käitumisega seotud nõuete ning elukutseliste juhtide töö- ja koolitustingimuste tõhustamisele, maanteetaristute ja hädaolukorras reageerimise teenuste tulemuslikkuse parandamisele ning ELi sõidukite ohutusega seotud seadusandlike nõuete rangemaks muutmisele, millele on autotööstus alati suutnud pakkuda uuenduslikke tehnilisi lahendusi.

1.2.

Sellele vaatamata ületab liidu liikluses hukkunud inimeste arv oluliselt eesmärki, mille EL kehtestas 2011. aasta transpordipoliitika valges raamatus, st jõuda eeskätt lähemale sihile viia 2050. aastaks liiklussurmade arv nulli lähedale ning vähendada 2020. aastaks surmaga lõppenud õnnetuste arvu poole võrra.

1.3.

Suurem osa liiklusõnnetustest on tingitud üksnes inimeksimustest, mis on kõige sagedamini seotud kiiruse ületamise, tähelepanu hajumise või sõiduki juhtimisega alkoholijoobes. Seetõttu tuleb ELi kodanikke rohkem innustada või isegi sundida võtma ELis enda ja teiste liiklejate ohutuse eest esmavastutuse, käitudes nõuetekohaselt.

1.4.

Seega tuleb kasutada liiklusohutuse puhul integreeritud lähenemisviisi, hõlmates sõidukijuhtide käitumist, elukutseliste juhtide töötingimusi ja oskusi ning taristuid. Sõidukitesse paigaldatud ohutussüsteemid, mis suudavad ennetada või parandada inimeksimusi, on samuti üheks otsustavaks ohutusteguriks.

1.5.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunneb heameelt, et Euroopa Komisjon kavatseb muuta maanteesõidukite standardvarustusena kõikide sõidukite jaoks kohustuslikuks uued kõrgtehnoloogilised ohutussüsteemid, eeskätt rehvirõhu jälgimise süsteemid, arukad kiirusekontrollisüsteemid, juhi unisuse ja tähelepanu jälgimise ning tähelepanu hajumise tuvastamise süsteemid, tagurdamise abisüsteemid, hädapidurdustuled ning hädapidurdussüsteemid.

1.6.

Komitee kiidab lisaks heaks asjaolu, et raskeveokid ja bussid varustatakse kohustuslikult sõiduki esiosa ja külgede läheduses asuvate vähekaitstud liiklejate avastamise ja nende eest hoiatamise süsteemiga, et need konstrueeritakse ja ehitatakse nii, et vähekaitstud liiklejad oleksid juhiistmelt paremini nähtavad, ja et need varustatakse sõidurajalt kõrvalekaldumise hoiatussüsteemiga. Komitee tunneb lisaks heameelt lisakohustuse üle konstrueerida ja ehitada busse, mis oleksid juurdepääsetavad ka piiratud liikumisvõimega isikutele, sealhulgas ratastooli kasutajatele.

1.7.

Seevastu tunneb komitee huvi, miks komisjon ei kehtesta alkoluku kohustust ning piirdub üksnes sellise seadme paigaldamise võimalusega. Komitee leiab, et alkoluku paigaldamine peaks olema kohustus ja mitte vabatahtlik võimalus.

1.8.

Lisaks soovitab komitee näha ette sündmuste (õnnetuste) salvesti paigaldamise ka veokitele, raskeveokitele ja bussidele, kuna isegi kui sõidumeerikud pakuvad juba osaliselt andmeid juhtimise kohta, siis ei salvesta nad olulisi andmeid õnnetuse ajal ega pärast seda.

1.9.

Viimaks tunneb komitee kahetsust, et Euroopa õigusaktides sätestatud süsteemidest rangemate ohutussüsteemide puhul, mida tootjad paigaldavad vabatahtlikult, piirdutakse sageli tipptaseme mudelitega odavamate mudelite kahjuks, millel puuduvad mittekohustuslikud kõrgtehnoloogilised ohutusmeetmed. Sellest tuleneb, et kõigil ELi kodanikel ei ole juurdepääsu võrdväärse ohutustasemega sõidukitele. Selle olukorra lahendamiseks soovitab komitee nii analüüsitava määruse raames kui ka üldiselt viia Euroopa Komisjonil viivitamata ellu Euroopa standardite kohandamine tehnika arenguga.

1.10.

See kehtib samuti raskeveokitele ja bussidele, eeskätt sõiduki esiosa ja külgede läheduses asuvate vähekaitstud liiklejate avastamise ja nende eest hoiatamise süsteemi suhtes, mille paigaldamine on küll kõnealuses määruse ettepanekus ette nähtud, ent mis tuleks viivitamata muuta kohustuslikuks.

2.   Sissejuhatus

2.1.

Viimaste aastakümnete jooksul on liiklusohutus oluliselt paranenud peamiselt tänu sõidukite pardale paigaldatud kõrgtehnoloogilistele ohutussüsteemidele, maanteetaristute parandamisele, liikluseeskirjade tõhustamisele, juhtide teadlikkuse suurendamise kampaaniatele ning hädaolukorras reageerimise teenuste kiirusele ja pädevusele.

2.2.

Sellegipoolest on liikmesriigiti jätkuvalt märkimisväärseid erinevusi ning seda vaatamata Euroopa Komisjoni jõupingutustele, mille raames üritatakse eri programmide ja suuniste kaudu ühtlustada ohutuseeskirju kogu Euroopa Liidus.

2.3.

Näiteks

liiklusmärgid ja juhtimisõiguse saamise vanuse alampiir ei ole kõikjal ühesugused;

teatavates riikides on lubatud mobiiltelefoni kasutamine autoroolis vabakäekomplekti abil;

alkoholisisalduse lubatud määr erineb liikmesriigiti, ulatudes nulltolerantsist teatava lubava käsitluseni;

kiiruspiirangud erinevad;

jalgratturitelt (kiiver) ja sõidukijuhtidelt (helkurmaterjalist turvavest, ohukolmnurk, esmaabikomplekt, tulekustuti) nõutavad turvaseadmed ei ole igal pool samad;

2.4.

2017. aastal hukkus ELi liikluses 25 300 inimest, mis tähendab, et aastas on see arv langenud 2 % (1), mis on sellegipoolest suuresti ebapiisav, et vähendada liikluses hukkunute arvu märkimisväärselt (2), et jõuda lähemale eesmärgile viia maanteetranspordis hukkunute arv 2050. aastaks nulli.

2.5.

Eelmisel aastal sai raskelt viga ligikaudu 135 000 inimest (3), kellest paljud olid jalakäijad, jalgratturid ja mootorratturid, keda komisjon peab eriti vähekaitstud liiklejateks.

2.6.

Euroopa Komisjoni kohaselt on liiklusõnnetuste sotsiaal-majanduslik kulu hinnanguliselt 120 miljardit eurot aastas (ravi, töövõimetus jne).

3.   Komisjoni ettepanek

3.1.

Analüüsitav algatus on osa algatuse „Säästva liikuvuse suunas“ kolmandast liikuvuspaketist, millega soovitakse muuta liikumine Euroopas ohutumaks ja kättesaadavamaks, Euroopa tööstus konkurentsivõimelisemaks ja Euroopa töökohad kindlamateks ning saavutada parem valmisolek vältimatute kliimamuutustega toimetulekuks, eeskätt tõhustades maanteesõidukite ohutusseadistele esitatavaid nõudeid.

3.2.

Võttes arvesse, et praegused sätted ELi mootorsõidukite tüübikinnitusmenetluse kohta jalakäijate ohutuse ja vesinikkütuse ohutuse raames on tehnika arengule suuresti maha jäänud, tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 78/2009 (jalakäijate kaitse), (EÜ) nr 79/2009 (vesinikkütusega mootorsõidukid) ning (EÜ) nr 661/2009 (mootorsõidukite üldise ohutusega seotud tüübikinnituse nõuded) ja asendatakse ÜRO eeskirjade ja nende muudatuste võrdväärsete sätetega, mille poolt liit hääletas või mida liit kohaldab kooskõlas otsusega 97/836/EÜ.

3.3.

Kokkuvõttes jääb sõidukite üldist ohutust käsitleva määruse kohaldamisala samaks, kuid seoses sõidukitele praegu kohaldatavate ohutusseadiste nõuetega ja nendele vastavate eranditega laiendatakse kohaldamisala kõikidele sõidukikategooriatele ning kõrvaldatakse praegused linnamaasturite ja kaubikutega seotud erandid.

3.4.

Määruse eelnõus sätestatakse sõidukite ja nende süsteemide, osade ja eraldi seadmestike tüübikinnituse üldised tehnilised nõuded ning esitatakse ohutusvaldkondade loetelu, mille jaoks töötatakse teisestes õigusaktides välja (või on vaja neis välja töötada) üksikasjalikud eeskirjad. Kõnealuse määruse eelnõu lisas esitatakse kõik ÜRO liiklusohutust käsitlevad eeskirjad, mille kohaldamine on ELis kohustuslik.

3.5.

Käesolevas ettepanekus nähakse lisaks ette, et komisjonile antakse volitus sätestada delegeeritud õigusaktides üksikasjalikud eeskirjad ja tehnilised nõuded.

3.6.

Sõiduautode rehvirõhu jälgimise süsteemiga varustamise kohustuse praegust kohaldamisala laiendatakse kõikidele sõidukikategooriatele.

3.7.

Kõrgtehnoloogiliste ohutusseadiste kasutamine (näiteks arukas kiirusekontrollisüsteem, juhi unisuse ja tähelepanu jälgimise või tähelepanu hajumise tuvastamise süsteemid, tagurdamise abisüsteem, hädapidurdustuli, alkoluku paigaldamise võimalus ja kõrgtehnoloogiline hädapidurdussüsteem) muudetakse kohustuslikuks kõikidele sõidukitele.

3.8.

Sõiduautod ja väikesed tarbesõidukid peavad lisaks olema varustatud järgmisega:

sündmuste (õnnetuste) salvesti,

sõiduraja hoidmise süsteem ja

esikaitsesüsteem, mis on konstrueeritud ja ehitatud nii, et pealöögipiirkond on vähekaitstud liiklejate puhul suurem.

Veokid ja raskeveokid (N2- ja N3-kategooriad) ning bussid (M2- ja M3-kategooriad) peavad olema varustatud

sõiduki esiosa ja külgede läheduses asuvate vähekaitstud liiklejate avastamise ja nende eest hoiatamise süsteemiga ning konstrueeritud ja ehitatud nii, et vähekaitstud liiklejad oleksid juhiistmelt paremini nähtavad, ning

varustatud sõidurajalt kõrvalekaldumise hoiatussüsteemiga.

Bussid peavad lisaks olema konstrueeritud ja ehitatud nii, et need oleksid juurdepääsetavad piiratud liikumisvõimega isikutele, sealhulgas ratastooli kasutajatele.

Vesinikkütusega sõidukid peavad olema kooskõlas kõnealuse määruse V lisas esitatud nõuetega.

Automatiseeritud sõidukite puhul tuleb välja töötada üksikasjalikud eeskirjad ja tehnilised ohutusnõuded, et automatiseeritud sõidukid oleks võimalik kasutusele võtta.

4.   Üldised märkused

4.1.

Komitee tunneb heameelt komisjoni ettepaneku üle muuta uued kõrgtehnoloogilised ohutussüsteemid maanteesõidukite standardvarustusena kohustuslikuks. Sellegipoolest soovib komitee meelde tuletada, et lisaks Euroopa turul müüdavate uute autode kohustuslike miinimumstandardite läbivaatamisele tuleb rohkem innustada või isegi sundida ELi kodanikke võtma ELis enda ja teiste liiklejate ohutuse eest esmavastutuse, käitudes nõuetekohaselt.

4.2.

Uutel sõidukite ohutusseadiseid käsitlevatel meetmetel üksinda võib olenemata nende kasulikkusest ja vajalikkusest olla raskete liiklusõnnetuste vähendamisele vaid piiratud mõju, kui sellega ei kaasne muud täiendavad meetmed liiklejate käitumise, elukutseliste juhtide töötingimuste ja oskuste ning maanteetaristute vallas. Liiklusõnnetuste jätkuvalt suure arvu tõttu, mis väljendub surmade ja tõsiste vigastuste suures arvus, on vaja täiendavalt dünaamiliselt kohandada liiklusohutuspoliitikat, milles lisaks maanteesõidukite ohutusseadistele esitatavate nõuete ja ennetavate meetmete tõhustamisele kehtestatakse ka ennetavaid meetmeid kõikide nende suhtes, kes ei järgi eeskirju ja seavad ohtu enda ja teiste elud.

4.3.

Komitee leiab, et ehkki juhtide hulgas tuleb edendada interaktiivseid tehnoloogiaid ja intelligentseid transpordisüsteeme, ei saa eeldada, et tulevikuliikuvusega, eeskätt intelligentsete transpordisüsteemide ja täielikult automaatsete sõidukitega, suudetakse lahendada lühikeses ja keskpikas perspektiivis praegused probleemid.

4.4.

Komisjoni kohaselt sobib läbivaadatud raamistik paremini vähekaitstud liiklejate kaitse parandamiseks. Kõnealuse määruse artikli 3 lõikes 1 määratletakse vähekaitstud liikleja kui „kaherattalisel mootorsõidukil liikleja või kergliikleja, nagu jalgrattur või jalakäija“. Komitee leiab, et see määratlus ei hõlma tingimata kõiki kõrge riskiga kategooriaid, sealhulgas isikuid, kes on tingimata vähekaitstud oma vanuse (lapsed, eakad) või puude tõttu.

4.5.

On teada, et liiklejatele osaks saavad ohud on peamiselt tingitud juhtide käitumisest (kiiruse ületamine, alkoholi või narkootikumide tarvitamine, mobiilsete elektrooniliste seadmete kasutamine sõiduki juhtimise ajal, tähelepanu hajumine, juhtide tervislik seisund, liiga pikk sõiduaeg, puhkeaja nõude järgimata jätmine) ning ebasobivatest taristutest (jalakäijatele mõeldud rajatiste puudumine, olukorraga sobiva valgustuse puudumine).

4.6.

Komitee tunneb seetõttu heameelt, et teatud ohtude ennetamiseks kehtestab komisjon uute autode puhul järgmiste seadmete automaatse paigaldamise:

kohanduv reguleerimis- ja arukas kiirusekontrollisüsteem, mis lisaks ohutusele soodustab ka kütust säästvat juhtimist ning sellest tulenevalt saaste vähendamist;

rehvirõhu kontrollimise süsteem;

kõrgtehnoloogilised juhi unisuse ja tähelepanu hajumise tuvastamise süsteemid.

4.7.

Seevastu tuntakse huvi, miks ei kehtestata määruse ettepanekus alkoluku kohustust ning piirdutakse üksnes sellise seadme paigaldamise võimalusega. „Verband der TÜV e.V“ uuringu kohaselt (4) põhjustasid 2016. aastal alkoholijoobes juhid 11 % õnnetustest. Arvestades, et tuvastamata alkoholijoobes juhtimise juhtumite arvu suhe on 1 juhtum 600 kohta, on alkoholi kuritarvitamisest tingitud õnnetuste osakaal hinnanguliselt rohkem kui 25 %. Komitee leiab, et alkoluku paigaldamisel ei tohiks piirduda korduvrikkujatega, kelle juhiloa kehtivus on kohtu otsusega peatatud alkoholijoobes või narkootikumide mõju all juhtimise tõttu, vaid see peaks olema üldiselt kohustuslik.

4.8.

Komitee soovitab ette näha sündmuste (õnnetuste) salvesti paigaldamise ka veokitele ja bussidele, kuna isegi kui nende sõidukite sõidumeerikud pakuvad juba osaliselt andmeid juhtimise kohta, siis ei salvesta nad olulisi andmeid õnnetuse ajal ega pärast seda.

4.9.

Analüüsitava määruse ettepaneku lisas esitatud komisjoni mõjuhinnangu kohaselt aitab kõnealuste uute ohutusseadiste kasutuselevõtt eeldatavasti vähendada 16 aasta jooksul surmajuhtumite arvu 24 794 võrra ja raskete vigastuste arvu 140 740 võrra. Komitee arvates võidakse nii piinlikult täpseid hinnanguid pidada ebausaldusväärseks ja seega võib väheneda kogu mõjuhinnangu lisaväärtus.

4.10.

Viimaks juhib komitee tähelepanu asjaolule, et tootjad töötavad vabatahtlikult välja sõidukeid, mis on kooskõlas kõrgemate ohutusstandarditega kui need, mis on kehtestatud Euroopa õigusaktidega. Kahjuks piirdutakse nende paranduste puhul liikmesriikide peamistel turgudel tipptaseme mudelitega odavamate mudelite kahjuks, millel puuduvad mittekohustuslikud kõrgtehnoloogilised ohutusmeetmed. Sellest tuleneb, et kõigil ELi kodanikel ei ole juurdepääsu võrdväärse ohutustasemega sõidukitele. Selle olukorra lahendamiseks soovitab komitee Euroopa Komisjonil viia viivitamata ellu Euroopa standardite kohandamine tehnika arenguga.

See kehtib samuti raskeveokitele ja bussidele, eeskätt sõiduki esiosa ja külgede (pimeala) läheduses asuvate vähekaitstud liiklejate avastamise ja nende eest hoiatamise süsteemi suhtes, mille paigaldamine tuleks viivitamata muuta kohustuslikuks.

Brüssel, 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER


(1)  Komisjoni 10. aprilli 2018. aasta pressiteade IP/18/2761.

(2)  Komisjoni 10. aprilli 2018. aasta pressiteade IP/18/2761.

(3)  Komisjoni 10. aprilli 2018. aasta pressiteade IP/18/2761.

(4)  https://etsc.eu/wp-content/uploads/5_VdTÜV_DeVol_Brussels.PPT_17.06.18.pdf


6.12.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 440/95


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ELi tüübikinnitust käsitlevate õigusaktide täiendamine seoses Ühendkuningriigi lahkumisega liidust“

(COM(2018) 397 final – 2018/0220 (COD))

(2018/C 440/15)

Raportöör:

Séamus BOLAND

Konsulteerimistaotlus

Euroopa Parlament, 2.7.2018

nõukogu, 3.7.2018

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 114

Vastutav sektsioon

ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

4.9.2018

Vastuvõtmine täiskogus

19.9.2018

Täiskogu istungjärk nr

537

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

198/0/7

1.   Järeldused

1.1.

Komiteel on heameel, et Euroopa Komisjon avaldas dokumendi „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ELi tüübikinnitust käsitlevate õigusaktide täiendamine seoses Ühendkuningriigi lahkumisega liidust“.

1.2.

Komitee nendib, et ettepaneku keskmes on praktilised meetmed, mida on vaja võtta, et käsitleda nii sõidukitööstusele ja turustamisele kui ka tarbijatele avalduvaid reaalseid tagajärgi, mille põhjuseks on Ühendkuningriigi asutuste väljastatud tüübikinnitustunnistuse õigusliku staatuse vältimatu muutumine ELi õigusaktide alusel.

1.3.

Sellega seoses leiab komitee, et asjaomane ettepanek tuleks võtta eeskujuks paljude sarnaste, Brexitist johtuvate kokkulepete puhul.

1.4.

Komitee soovitab ettepaneku üle saavutatavas kokkuleppes tunnistada vajadust mõistliku elluviimisaja järele enne uue süsteemi täieliku rakendamise jõustumist. Üldiselt on väljaastumiskuupäev 29. märts liiga piirav ning seda tuleks Ühendkuningriigi ja ELi kokkulepitud tingimustel pikendada.

1.5.

Komitee nõustub, et Ühendkuningriigi väljaastumisel liidust ei saa Ühendkuningriigi tüübikinnitusasutused ELi õigusaktide alusel enam sõidukitele tunnistust väljastada ja seal asuvad tootjad peavad kinnitust taotlema EL 27 tüübikinnitusasutustelt. Arvestades Ühendkuningriigi valitsuse seisukohta, et nende asutust tuleks rahvusvaheliste tingimuste kohaselt tunnistada tüübikinnitusasutusena, soovitab komitee selle küsimuse segaduse vältimiseks selgeks rääkida.

1.6.

Komitee märgib, et ettepanek rakendatakse läbirääkimiste tulemusena saadud väljaastumislepingus üldjoontes sätestatud parameetrite piires. Komitee soovitab seega ettepanekut mitte mingil juhul nõrgendada.

1.7.

Komitee märgib, et ELis võidakse direktiive uue tehnoloogia, uue teabe vms tulemusena muuta ja parandada, mistõttu on soovitatav tagada lepingutes vajalik paindlikkus, et saaksid toimuda tõelised läbirääkimised.

1.8.

Komitee soovitab kõigis üldistes kaubanduskokkulepetes, aga ka väljaastumislepingus, arvestada ELi ja Ühendkuningriigi tohutu turuga ning tagada kõigis lepingutes negatiivsete häirete puudumine sellel turul.

1.9.

Komitee soovitab tungivalt eraldada vajalikele teabesüsteemidele, koolitusele ja nõustamisele piisavaid vahendeid ning teha need läbipaistvalt kättesaadavaks tööstuse kõigile osadele, sh tarbijatele ja keskkonnaala sidusrühmadele.

1.10.

Komitee tõdeb, et ehkki käsitletav ettepanek ei mõjuta põhiõigusi, jäävad tarbijaõigused alati oluliseks ja soovitab seetõttu seda asjaolu rakendamise käigus läbivalt tunnistada.

2.   Üldised märkused

2.1.

23. juunil 2016 ELi liikmesuse üle toimunud rahvahääletusel otsustas Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik Euroopa Liidust lahkuda. Otsus puudutab ka Gibraltari.

2.2.

29. märtsil 2017 teavitas Ühendkuningriik Euroopa Liidu lepingu artikli 50 kohaselt oma kavatsusest EList välja astuda. Kõnealuse artikli kohaldamisel käivitati läbirääkimiste protsess liikmestaatusest väljaastumise üle, et uusi keerukaid õiguslikke küsimusi edukalt hallata.

2.3.

Kokkuleppe korral on Ühendkuningriigi liidust väljaastumine kavas 30. märtsil 2019 ja sellega saab temast kolmas riik, kui lepingus ei esitata ettepanek uue alguskuupäeva kohta.

2.4.

Üldise veendumuse kohaselt tekitab liidust väljaastumine vajaduse lahendada paljud praktilised küsimused, mis puudutavad kaupade ja teenuste reguleerimist üle liidu. Eelkõige Briti saartel asuvad tüübikinnitusasutused kaotavad väljaastumiskuupäeval oma koha ELi reguleeriva asutusena. Sellel on omakorda mõju kaupade, sh juba kinnituse saanud kaupade reguleerimisele praegu ja tulevikus.

2.5.

Tuleb aga märkida, et Ühendkuningriigi täpne seisukoht Ühendkuningriigi tüübikinnitusasutuse suhtes kuulub üldise alles läbirääkimiste etapis oleva lepingu alla.

2.6.

Paljude tagajärgede hulgas on häired mitmesuguste toodete tarneahelas, mis on täpselt korraldatud viisil, mis aitab kaupu kulutõhusalt ja õigel ajal tarnida kõigisse liikmesriikidesse, sh Suurbritanniasse.

2.7.

Ettepanekus tõdetakse samuti teravat vajadust säilitada kõik kvaliteedistandardid ning tagada, et ei nõrgendataks keskkonna ja tarbijatega seotud standardeid.

2.8.

Ettepanek võiks anda eeskuju paljudele sarnastele lepingutele ning seda silmas pidades on väga tähtis, et sel oleks kõigi sidusrühmade ja laiema üldsuse toetus.

2.9.

Ettepanekus märgitakse, et see ei mõjuta põhiõiguste kaitset. Kuid komitee tõdeb siiski, et kaupade kohta käivate reguleerimisstruktuuride muutmisel on alati mõju tarbijatele.

2.10.

Ettepanekus keskendutakse mootorite, kaubaveokite ning mitteliikurmasinate mootorite suhtes kohaldatava tüübikinnituse süsteemiga seonduvale olukorrale.

3.   Komisjoni ettepaneku põhisisu

3.1.

Komisjoni ettepanekus püütakse käsitleda mitmete toodete tüübikinnitust reguleerivat ELi õigusraamistikku, mida ei kohaldata enam Ühendkuningriigi suhtes pärast selle väljaastumist liidust.

3.2.

Komisjoni ettepanekus täpsustatakse, et olenevalt väljaastumislepingus sisalduda võivast üleminekukorrast, avaldub mõju järgmistele õigusaktidele:

direktiiv 2007/46/EÜ mootorsõidukite ja haagiste tüübikinnituste kohta (asendatakse määrusega, mida hakatakse kohaldama alates 1. septembrist 2020);

määrus (EL) nr 168/2013 kahe- ja kolmerattaliste ning neljarattaliste sõidukite tüübikinnituse kohta;

määrus (EL) nr 167/2013 põllu- ja metsamajanduses kasutatavate sõidukite tüübikinnituse andmise kohta ning

määrus (EL) 2016/1628, mis käsitleb väljaspool teid kasutatavates liikurmasinates kasutatavate mootorite tüübikinnitust.

3.3.

Ettepanekus öeldakse selgelt, et praegune Ühendkuningriigi tüübikinnitusasutus ei saa enam sellisena ELi õigusaktide alusel tegutseda. Et saavutada jätkuv vastavus ELi õigusaktidele ja säilitada juurdepääs liidu turule, peavad tootjad, kes varem said tüübikinnituse Ühendkuningriigist, seega taotlema uusi tüübikinnitusi EL 27 tüübikinnitusasutustelt. See käib ka juba tootmises olevate kaupade kohta.

3.4.

Mõju Ühendkuningriigi tüübikinnitusasutuse tulevasele rollile on märkimisväärne, kuid sügavalt murelikuks teeb mõju Ühendkuningriigi ning samavõrra ka ELi sõidukitööstuse tulevikule. Peamiselt valmistab muret Ühendkuningriigi tüübikinnituste õiguskindlusetus ja asjaolu, et nõrgendatakse reguleerimise üht peamist põhimõtet, milleks on õigusaktide sidususe säilitamine kogu Euroopa Liidus.

3.5.

Ettepaneku eesmärk on neid küsimusi käsitleda, muutes ajutiselt kehtivaid eeskirju, et asjaomased tootjad saaksid esitada taotluse EL 27 tüübikinnitusasutusele võimalikult sujuvalt. Põhipunktid on järgmised:

võimaldatakse asjaomastel tootjatel sõnaselgelt taotleda EL 27 tüübikinnitusasutuselt uute tüübikinnituste andmist olemasolevatele tüüpidele;

lubatakse Ühendkuningriigi tüübikinnituse aluseks olevaid katseid mitte korrata, sest EL 27 tüübikinnitusasutus ei ole varem määranud tehnilist teenistust ega sellest teatanud;

sätestatakse, et selliseid tüübikinnitusi võib anda juhul, kui uusi tüüpe käsitlevate nõuete asemel on täidetud nõuded uutele sõidukitele, süsteemidele, osistele ja eraldi seadmestikele;

tehakse ettepanek aidata määrata uued tüübikinnitusasutused toodetele, mis on turule lastud enne välja astumist, et vältida olukorda, kus ükski asutus ei vastuta kasutusel olevate sõidukite vastavuskontrolli või võimaliku tulevase tagasisaatmise eest.

3.6.

Komisjoni ettepanekus tunnistatakse vajadust kaitsta tarbijaid sõidukiohutuse ja keskkonnastandardite säilitamise valdkonnas.

3.7.

Ettepanekus sätestatakse selgelt, et tüübikinnitusasutuste osa ei lõpe sõiduki, süsteemi, osa või eraldi seadmestiku tootmise ega turuleviimisega, vaid kestab mitmeid aastaid pärast kõnealuste toodete turule laskmist.

4.   Märkused

4.1.

Autotootjad vajavad uusi tunnistusi nii uute mudelite jaoks, mis lastakse välja keskmiselt iga seitsme aasta järel, kui ka oluliste konstruktsiooni- või mootorimuutuste puhul, mis toimuvad sagedamini. See võimendab ilmselgelt pakilisust tagada, et pärast Brexitit toimub nende tootmiseks vajalike reguleerimismehhanismide sujuv ühtlustamine.

4.2.

Umbes 56 % Ühendkuningriigi sõidukitest eksporditakse Euroopasse; vaid umbes 7 % Euroopa sõidukitest eksporditakse Ühendkuningriiki. Kuid varuosade tarnimise turu toimimist mõõtvad andmed osutavad keerukamale korraldusele, mille jaoks on vaja sujuvat reguleerivat raamistikku.

4.3.

Komitee märgib, et vaatamata ettepaneku avaldamisele ei saa selle mõju hinnata, kuna käimasolevaid läbirääkimisi ELi ja Ühendkuningriigi vahel ümbritseb tohutu ebakindlus.

4.4.

Komitee leiab, et ettepanek sobib pigem juhul, kui Ühendkuningriigi ja ELi läbirääkimised lepingu üle on edukad, nii et valitseb piisav üksmeel, et võtta meetmeid, mis võimaldavad teataval viisil kaubavahetuse toimumist tolliliidus ja/või ühtsel turul.

4.5.

Komitee on nõus Briti alamkoja avaldatud väitega (2017.–2019. aasta ametiaja viies aruanne „The impact of Brexit on the automotive sector“), et on raske mõista, millist majanduslikku kasu saaksid hargmaised suurtootjad – enamik Ühendkuningriigi autotööstusest – tootmise jätkumisest Ühendkuningriigis, kui kokkuleppele ei jõuta või kui käivitub WTO tariifide süsteem. Kokkuleppe puudumisel tuleb ettepanek läbi vaadata, et tagada selle piisav kindlus sellise stsenaariumi korral.

4.6.

Ühendkuningriik ja EL ei ole veel kokku leppinud, milline täpselt oleks Ühendkuningriigi tüübikinnitusasutuse roll edaspidi. Komitee on seisukohal, et uue reguleeriva raamistiku edu sõltub suuresti selle küsimuse lahendamisest.

5.   Probleemid

5.1.

Komitee toetab ettepaneku eesmärke, eriti kavatsust vähendada tööstuse kulusid, mis on seotud viivitustega piiril ja ebavajaliku bürokraatiaga, tagades samal ajal kõrgeimate standardite kehtivuse. Komitee on aga veendunud, et nimetatud eesmärkide saavutamine on äärmiselt raske, kuna nüüd tuleb välja töötada täiesti uus reguleeriv raamistik.

5.2.

Kuid komitee tõdeb samas, et selline raamistik toob vältimatult kaasa suuremad kulud, peamiselt seetõttu, et Suurbritannia ei ole enam liikmesriik ja sarnaselt teiste mitteliikmetega kehtiks paratamatult teistsugune korraldus.

5.3.

Määruses hõlmatud küsimused, mh keskkond, tarbijaõigused ja toodete kvaliteet, kuuluvad sageli uute või muudetud ELi siseste õigusaktide ja kehtivate direktiivide alla. Komitee usub, et nii EL kui ka Ühendkuningriik peavad tagama, et kokkulepe reguleeriva raamistiku üle oleks selle kindlustamiseks piisavalt paindlik, põhjustades võimalikult vähe häireid.

5.4.

ELis on sõidukite tootmise ja turustamise protsess arenenud äärmiselt integreeritult. Tegutseb palju keerukaid ja tõhusaid tarneahelaid, mis kõigi ekspertide ja komitee arvates muutuvad pärast Ühendkuningriigi liidust lahkumist radikaalselt. Komitee on samuti arvamusel, et sellised häired vähendavad asjaomaste süsteemide tõhusust.

5.5.

Kuna Ühendkuningriigis toodetud sõidukeid eksporditakse arvukalt ELi, valmistab komiteele iseäranis muret asjaolu, et Ühendkuningriigi kõrvalejätmine sellelt turult mõjutab negatiivselt üldist konkurentsivõimet, mis omakorda suurendab kulusid kõigis majandussektorites, kuid ka tarbijate jaoks. Seepärast peab komisjoni teatis, mis väidetavalt kaitseb kõiki neid huve, tagama jätkuva pühendumise sellele eesmärgile ja see peab leidma kajastamist tulevastes lepingutes.

5.6.

Kavandatud muutuste keerukus nõuab mõlemalt poolelt kindla kohustuse võtmist pakkuda ulatuslikku teavet ja koolitusprogramme nii tööstusele kui ka kõigile tüübikinnitusasutustele. See esitab suuri nõudmisi nii vahenditele kui nõuab ka palju aega. Aeg on eriti problemaatiline tegur, pidades silmas Ühendkuningriigi lahkumise ajakava artiklis 50 sätestatu kohaselt.

5.7.

Kuna läbirääkimised lepingu üle on aeganõudvad ja aega on vaja ka mitmesuguste süsteemide vastavusse viimiseks, leiab komitee, et üleminekuperiood peaks ulatuma 2019. aasta märtsi väljaastumiskuupäevast kaugemale.

5.8.

Kuna eelistatud lõpptulemusena jätkuks praegune süsteem, millega reguleeritakse sõidukite ja seonduvate kaupade liikumist Ühendkuningriigi ja ELi vahel, peab komitee vajalikuks, et Ühendkuningriigis toodetud sõidukid vastaksid ELi eeskirjadele. Seepärast tuleb märkida, et kui Ühendkuningriik ei ole mingil viisil seotud tolliliidu või ühtse turu või mõlemaga, on ettepanekus kavandatut äärmiselt raske hallata.

5.9.

Komitee usub, et Ühendkuningriigi uus staatus kolmanda riigina jääb põhjustama probleeme sõidukeid ning liikur- ja mitteliikurmasinaid reguleerivale raamistikule. Suutmatus neid probleeme kiirelt lahendada sunnib seega tootjaid lõpuks muutma oma praeguse tarneahela olemust, mis võib mõjutada toodete jätkuvat kättesaadavust ja tarbijatele tekkivaid kulusid.

Brüssel 19. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER


6.12.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 440/100


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 469/2009 ravimite täiendava kaitse tunnistuse kohta“

(COM(2018) 317 final – 2018/0161 (COD))

(2018/C 440/16)

Üksikraportöör:

János WELTNER

Konsulteerimistaotlus

nõukogu, 21.6.2018

Euroopa Parlament, 2.7.2018

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 114

 

 

Vastutav sektsioon

ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

4.9.2018

Vastuvõtmine täiskogus

20.9.2018

Täiskogu istungjärk nr

537

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

167/2/7

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab teadmiseks, et Euroopa Komisjon on oma töödokumendis analüüsinud nelja varianti, mille abil lahendada täiendava kaitse tunnistuse hetkeseisust tulenevad probleemid.

1.2.

Komitee nõustub komisjoni järeldusega, milles tehakse ettepanek muuta määrust (EÜ) nr 469/2009 kooskõlas 4. variandiga, (1) mis hõlmab nii ekspordiks kui ka lattu tootmise erandit käsitlevaid õigusakte.

1.3.

Komiteel on hea meel, et kõnealune ettepanek ei muuda täiendava kaitse tunnistuse kehtivust ELi turul.

1.4.

Samuti on komiteel hea meel, et täiendava kaitse ajal on liikmesriikide turg ainult ELi tunnistuseomanike päralt.

1.5.

Komitee peab väga oluliseks, et neil välisturgudel, kus kaitset ei ole või kus see on aegunud, oleks aus konkurents ELis asuvate analoogravimite ja sarnaste bioloogiliste ravimite tootjate jaoks.

1.6.

Komitee avaldab tugevat toetust sellistele kaitsemeetmetele, mis tagavad läbipaistvuse ja kaitsevad olukorra eest, kus ekspordiks toodetud analoogravimeid ja sarnaseid bioloogilisi ravimeid suunatakse liidus täiendava kaitsega originaalravimi turule.

1.7.

Komitee toetab komisjoni seisukohta VKEde kohta, sest neil on oluline osa analoogravimite tootmises ja sarnaste bioloogiliste ravimite väljatöötamises. Kui uus täiendava kaitse tunnistus jõustub, saavad VKEd oma turutegevust paremini kavandada.

1.8.

Komitee toetab komisjoni kava hinnata harva kasutatavate ja pediaatriliste ravimitega seotud õigusakte ja edasist analüüsi 2018.–2019. aastal.

1.9.

Komitee mõistab komisjoni seisukohta, et kuigi oleks kasulik esitada ettepanek ühtse täiendava kaitse tunnistuse kohta, ei tee seda komisjon praegu, sest ühtse patendi pakett ei ole veel jõustunud.

1.10.

Komitee toetab määruse (EÜ) nr 469/2009 muutmist dokumendis COM(2018) 317 esitatud kujul. Samas kutsub komitee üles muutma määrust (EÜ) nr 469/2009 dokumendis COM(2018) 317 esitatud kujul selliselt, et täiendava kaitse tunnistuse tootmiserandit saaks kohe kohaldada.

2.   Taustteave

2.1.

Täiendava kaitse tunnistus pikendab tegeliku patendikaitse kehtivuse aega uute ravimite puhul, kui nende turuleviimiseks on vaja luba.

2.2.

Neile, kes on nii patendi kui ka täiendava kaitse tunnistuse omanikud, kehtib kuni 15aastane kaitse alates hetkest, mil kõnealusele tootele antakse esimene turuleviimise luba.

2.3.

Täiendava kaitse tunnistuse omanikule kaasneb märkimisväärne kasu. Kuna täiendava kaitse tunnistus annab aluspatendiga (põhipatendiga) samad õigused, laieneb aluspatendist tulenev monopol ja võimaldab selle omanikul takistada konkurentidel leiutist kasutada (ravimi tootmine, müümine, ladustamine jne) neis liikmesriikides, kus täiendava kaitse tunnistus välja anti.

2.4.

Täiendava kaitse tunnistuse eesmärk on hüvitada teadusuuringutesse tehtud investeering. Samuti peaks see hüvitama edaspidise teadustöö, jälgimise ja ooteaja, mis jääb patenditaotluse esitamise ja kõnealuse toote turuleviimise loa saamise vahele.

2.5.

ELis võib täiendava kaitse tunnistuse anda välja järgmistel tingimustel:

2.5.1.

täiendava kaitse taotlemise kuupäeval on toode kaitstud aluspatendiga;

2.5.2.

tootele ei ole veel tunnistust antud;

2.5.3.

tootele on antud kehtiv ja esmane ravimi müügiluba.

2.6.

Sidusrühmade seisukohad (2) osutavad sellele, et praegused täiendava kaitse tunnistused asetavad ELis tegutsevate analoogravimite ja sarnaste bioloogiliste ravimite tootjad halvemasse olukorda võrreldes tootjatega, kes on võimelised tootma neid ravimeid väljaspool ELi.

2.7.

Praegusel kujul suurendab ELi täiendava kaitse tunnistus sõltuvust ELi imporditavatest ravimitest.

2.8.

Üleilmne ravimiturg on muutunud. Kiiresti kasvava majandusega riigid, kus ravimitööstus on tõusuteel, ja vananev rahvastik traditsioonilistes tööstuspiirkondades on oluliselt suurendanud ravimite nõudlust. Maailmas kulutati 2012. aastal ravimitele kokku 950 miljardit eurot, mis suurenes 2017. aastal 1,1 triljoni euroni (USA 40 %, Hiina 20 % ja EL alla 15 %). Bioloogilised ravimid moodustavad 2022. aastaks ravimituru väärtusest 25 %. Lisaks on üha enam suurenemas analoogravimite ja sarnaste bioloogiliste ravimite turuosa, mis võib 2020. aastaks moodustada mahu poolest 80 % ravimitest ja üleilmsest käibest umbes 28 %.

2.9.

Ühenduse Medicines for Europe andmete kohaselt on ELis toodetud ravimite mahust 56 % analoogravimid ja sarnased bioloogilised ravimid.

2.10.

Bolari erandiga (3) on kõrvaldatud tugeva patendikaitsega kaasnev soovimatu kõrvalmõju, tuginedes loogikale, et kaitse aegudes tuleb võimalikult kiiresti võimaldada vaba konkurents. Tegu on uuringute (sh kliiniliste) eesmärgil kohaldatava tootmiserandiga, millega pidi tagama, et analoogravimi saaks turule viia võimalikult kiiresti pärast patendi ja/või täiendava kaitse tunnistuse aegumist.

2.11.

Täiendava kaitse tunnistuse tootmiserandiga seoses on ELi ettevõtjad samas olukorras nagu enne Bolari erandi kehtestamist. Kuigi täiendava kaitse tunnistuse õiguspärane eesmärk on vältida konkureerivate toodete tootmist ELi turul müümiseks tunnistuse kehtivusajal, on sellel kaks soovimatut ja ettenägematut tagajärge:

2.11.1.

see takistab analoogravimite ja sarnaste bioloogiliste ravimite tootmist ELis ja nende eksportimist kolmandatesse riikidesse (kus õiguskaitse puudub) ELi täiendava kaitse tunnistuste kehtivuse jooksul ja

2.11.2.

see takistab nende tootmist (ja seejärel ladustamist) ELis piisavalt vara, et neid saaks ELi turule viia kohe tunnistuse aegumise esimesel päeval.

2.12.

Analoogravimite ja sarnaste bioloogiliste ravimite tootjad, kes tegutsevad liikmesriigis, kus esitati originaalravimi taotlus, seisavad silmitsi järgmiste probleemidega:

2.12.1.

ajal, mil originaalravim on ELis tunnistusega kaitstud, ei tohi tootjad seda toota ka ekspordiks sinna, kus selline kaitse on aegunud või kus seda polegi olnud, aga kõnealustes kolmandates riikides asuvatel tootjatel sellist keeldu pole;

2.12.2.

nad ei ole valmis tunnistuse aegumise esimesel päeval turule sisenema, sest ELi täiendava kaitse tunnistuse süsteemiga keelatakse selle ajani ELis toota. Seevastu kolmandad riigid, kus originaalravimi täiendava kaitse tunnistus aegub varem või puudub üldse, on valmis sisenema ekspordi kaudu ELi turule tunnistuse aegumise esimesel päeval, saavutades seega märkimisväärse konkurentsieelise.

2.13.

Analoogravimite ja sarnaste bioloogiliste ravimite sektor annab ELis tööd 160 000 inimesele (Medicines for Europe). Tuleb vältida töökohtade, ennekõike häid kutseoskusi nõudvate töökohtade ja oskusteabe kaotamist ning ajude äravoolu kolmandatesse riikidesse ja eriti Aasiasse, muutes kiiresti määrust täiendava kaitse tunnistuse kohta.

2.14.

EL oli esirinnas sarnaste bioloogiliste ravimite heakskiitmise õigusaktide väljatöötamises. Euroopa Ravimiamet andis esimesele sarnasele bioloogilisele ravimile heakskiidu 2006. aastal, USA Toidu- ja Ravimiamet tegi seda alles 2015. aastal. Küll aga on selgeid märke, et Euroopa on oma konkurentsieelist kaotamas ja tema kaubanduspartnerid jõuavad üha lähemale. Seega on kiiresti vaja, et EL taastaks ELis tegutsevate analoogravimite ja sarnaste bioloogiliste ravimite tootjate konkurentsivõime. Tegevusetus või algatuse edasilükkamine nõrgestaks ELi tööstust veelgi ja kahjustaks ELi kui esirinnas olija mõju ja konkurentsieelist ennekõike bioloogiliste ravimite sektoris.

2.15.

Kooskõlas ühtse turu strateegiaga on vaja sihipäraselt muuta täiendava kaitse tunnistuste teatavaid aspekte, et lahendada järgmised probleemid:

2.15.1.

eksporditurgudest ilmajäämine kolmandates riikides, kus kaitse puudub;

2.15.2.

ELis tegutsevate analoogravimite ja sarnaste bioloogiliste ravimite tootjate sisenemine liikmesriikide turgudele tunnistuse aegumise esimesel päeval, kehtestades ELi täiendava kaitse tunnistuste õigusaktides tootmiserandi, millega lubatakse analoogravimite ja sarnaste bioloogiliste ravimite tootmist ELis täiendava kaitse tunnistuse kehtivuse jooksul;

2.15.3.

killustumine, mida põhjustab praeguse täiendava kaitse korra ebaühtlane kohaldamine liikmesriikides, mida saaks muuta peatselt loodav ühtne patent ja ühtse täiendava kaitse tunnistuse võimalik loomine pärast seda;

2.15.4.

Bolari patendierandi erinev kohaldamine liikmesriikides.

3.   Üldised märkused

3.1.

Milliseid eesmärke loodetakse uue määrusega saavutada?

3.1.1.

Tugevdada ja säilitada tootmisvõimsust ja oskusteavet ELis, vähendades seeläbi tarbetuid ümberpaigutusi ja allhankeid.

3.1.2.

Parandada ELi patsientide juurdepääsu ravimitele, mitmekesistades geograafilisi tarneallikaid ja tugevdades nii kodumaist tootmist.

3.1.3.

Kõrvaldada takistused analoogravimite ja sarnaste bioloogiliste ravimite ettevõtete asutamisel, eriti VKEde puhul, kelle jaoks on takistuste ületamine keerulisem ja kellel võib ELi-välise konkurentsiga kokku puutudes tekkida raskusi.

3.1.4.

Kuna ekspordiks loodud tootmisvõimsust võib enne täiendava kaitse tunnistuse aegumist kasutada selleks, et varustada ELi turgu alates tunnistuse aegumise esimesest päevast, võiks teatud määral paraneda ka ravimite kättesaadavus liidus, sest analoogravimid ja sarnased bioloogilised ravimid jõuaksid siis pärast tunnistuste aegumist müügile kiiremini ning nii suureneks pärast patendi ja täiendava kaitse tunnistuse kehtivuse lõppu taskukohaste ravimite valik. See oleks riikide tervishoiueelarvele kasulik.

3.1.5.

Kõnealune ettepanek teeb ravimid ELi patsientidele mõningal määral kättesaadavamaks, eriti neis liikmesriikides, kus teatud originaalravimite (eriti bioloogiliste ravimite) kättesaadavus on probleemne, luues tingimused analoogravimite ja sarnaste bioloogiliste ravimite kiiremaks liidu turule tulekuks pärast kaitsetunnistuste aegumist. Samuti mitmekesistab see ELis müüdavate ravimite geograafilist päritolu, mistõttu tugevneb tarneahel ja paraneb varustuskindlus.

4.   Konkreetsed märkused

4.1.

Euroopa Komisjon võib leida viisi, kuidas kasutada ELi rahalisi vahendeid, et aidata liikmesriikides suurendada ekspordiks tootmise võimsust täiendava kaitse tunnistuse kehtivuse ajal. See võib võimaldada teatavate toodete kiiremat tootmist, et siseneda ELi turule tunnistuse aegumise esimesel päeval.

4.2.

Komisjon võib toetada huvitatud vabaühenduste tegevust, mille eesmärk on luua näitajaid uute täiendava kaitse tunnistuste jälgimiseks ja hindamiseks, et suurendada ELis toodetud analoogravimite ja sarnaste bioloogiliste ravimite turuosa.

Brüssel, 20. september 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER


(1)  SWD(2018) 240 final, lk 29.

(2)  SWD(2018) 242 final.

(3)  Direktiiv 2001/83/EÜ ja direktiiv 2001/82/EÜ.


6.12.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 440/104


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse ja parandatakse määrust (EL) nr 167/2013 põllu- ja metsamajanduslike sõidukite kinnituse ja turujärelevalve kohta“

(COM(2018) 289 final – 2018/0142 (COD))

(2018/C 440/17)

Raportöör:

Mindaugas MACIULEVIČIUS

Konsulteerimistaotlus

Euroopa Parlament, 28.5.2018

nõukogu, 1.6.2018

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 114

Vastutav sektsioon

ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

4.9.2018

Vastuvõtmine täiskogus

19.9.2018

Täiskogu istungjärk nr

537

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

190/2/3

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Komitee tervitab ettepanekut, millega muudetakse ja parandatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 167/2013 (1). Ettepanekuga lähtutakse sidusrühmadelt ja liikmesriikidelt esimese rakendusperioodi jooksul saadud tagasisidest ja seepärast väärib see toetust.

1.2.

Komitee toetab komisjonile antud delegeeritud õigusaktide vastuvõtmise volituse pikendamist veel viieks aastaks, kuna jätkuvalt on vaja ajakohastada mitmesuguseid tüübikinnitusprotsessi elemente.

1.3.

Komiteel on heameel, et komisjon on kindlat pühendunud eri sidusrühmade ja sotsiaalpartneritega konsulteerimisele kõnealuse valdkonna iga teema puhul.

1.4.

Komitee tunnustab komisjoni tööd rahvusvahelisel tasandil. Delegeeritud õigusaktidega kehtestatud uued standardid on määratletud tihedas koostöös rahvusvaheliste tööorganite – ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni ja OECD vastavate töörühmadega.

2.   Komisjoni ettepanek

2.1.

Ko