19.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 334/2

P8_TA(2017)0278

Euroopa standardid 21. sajandil

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon Euroopa standardite kohta 21. sajandil (2016/2274(INI))

(2018/C 334/01)

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL) nr 1025/2012, mis käsitleb Euroopa standardimist ning millega muudetakse nõukogu direktiive 89/686/EMÜ ja 93/15/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/9/EÜ, 94/25/EÜ, 95/16/EÜ, 97/23/EÜ, 98/34/EÜ, 2004/22/EÜ, 2007/23/EÜ, 2009/23/EÜ ja 2009/105/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 87/95/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus nr 1673/2006/EÜ,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/1148 meetmete kohta, millega tagada võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse ühtlaselt kõrge tase kogu liidus (küberjulgeoleku direktiiv),

—	võttes arvesse komisjoni 1. juuni 2016. aasta aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule määruse (EL) nr 1025/2012 rakendamise kohta aastatel 2013–2015 (COM(2016)0212),

—	võttes arvesse komisjoni talituste 1. juuni 2016. aasta töödokumenti „Analysis of the implementation of the Regulation No 1025/2012 from 2013 to 2015 and factsheets“ (Analüüs määruse (EL) nr 1025/2012 rakendamise kohta aastatel 2013–2015 ja teabelehed) (SWD(2016)0126),

—	võttes arvesse komisjoni 1. juuni 2016. aasta teatist „Euroopa standardid 21. sajandiks“ (COM(2016)0358),

—	võttes arvesse komisjoni talituste 1. juuni 2016. aasta töödokumenti „Tapping the potential of European service standards to help Europe’s consumers and businesses“ (Euroopa teenusestandardite potentsiaali ärakasutamine, et aidata Euroopa tarbijaid ja ettevõtjaid) (SWD(2016)0186),

—	võttes arvesse komisjoni 1. juuni 2016. aasta teatist „Euroopa standardimist käsitlev liidu 2017. aasta töökava“ (COM(2016)0357),

—

võttes arvesse komisjoni talituste 1. juuni 2016. aasta töödokumenti „The implementation of the actions foreseen in the 2016 Union work programme for European standardisation, including the implementing acts and mandates sent to the European standardisation organisations“ (Euroopa standardimist käsitlevas liidu 2016. aasta töökavas ettenähtud meetmete, sealhulgas Euroopa standardiorganisatsioonidele saadetud rakendusaktide ja volituste rakendamine) (SWD(2016)0185),

—	võttes arvesse komisjoni 19. aprilli 2016. aasta teatist „IKT standardimise prioriteedid digitaalsel ühtsel turul“ (COM(2016)0176),

—	võttes arvesse ühtse turu strateegia raames loodud standardimise ühisalgatust, millele on osutatud komisjoni 28. oktoobri 2015. aasta teatises „Ühtse turu täiustamine: rohkem võimalusi inimestele ja ettevõtetele“ (COM(2015)0550),

—	võttes arvesse oma 21. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni Euroopa standardimise tuleviku kohta (1),

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust „Euroopa standardid 21. sajandiks“,

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust Euroopa standardimise 2016. aasta töökava kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Komisjoni avatud lähtekoodiga tarkvara strateegiat 2014–2017 (2),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning transpordi- ja turismikomisjoni arvamusi (A8–0213/2017),

arvestades, et Euroopa standardimissüsteemil on ühtse turu saavutamisel keskne roll; arvestades, et komisjoni tegevus Euroopa standardimise ühise nägemuse loomisel tuleneb otseselt president Junckeri komisjoni kümnest prioriteedist, eelkõige ühendatud digitaalse ühtse turu ja ühtse turu strateegia prioriteetidest;

arvestades, et avatud, kaasaval, läbipaistval ja peamiselt turupõhisel Euroopa standardimissüsteemil, mis põhineb usaldusel ja nõuetele vastavusel, on oluline osa positiivses reageerimises Euroopa tööstus-, majandus-, sotsiaal- ja keskkonnapoliitika ja nende valdkondade õiguse kasvavale vajadusele standardite järele, mille abil saavutada tooteohutust, innovatsiooni, koostalitlusvõimet, jätkusuutlikkust ja puudega inimeste juurdepääsu ning parandada kodanike, tarbijate ja töötajate elukvaliteeti;

C.	arvestades, et tõhus Euroopa standardimissüsteem peaks põhinema tööstuse, avaliku sektori asutuste, standardiorganisatsioonide ja teiste huvitatud isikute, näiteks määruse (EL) nr 1025/2012 III lisas loetletud organisatsioonide tihedal partnerlusel ja koostööl;

arvestades, et Euroopa standardid tuleb välja töötada avatud, kaasavas ja läbipaistvas süsteemis, mis põhineb kõigi sidusrühmade konsensusel ja mille eesmärk on määratleda strateegilised tehnilised või kvaliteedinõuded, millega oleksid kooskõlas praegused või tulevased tooted, tootmisprotsessid, teenused või meetodid;

arvestades, et komisjoni teatises IKT standardimise prioriteetide kohta digitaalsel ühtsel turul tunnistatakse avatud standardite väärtust, kuid ei määratleta avatud standardit; arvestades, et avatud standardid on osutunud oluliseks interneti ja internetiteenuste loomisel ja arendamisel, mis on omakorda tugevdanud innovatsiooni, ühiskondlikke ja majanduslikke väljavaateid;

F.	arvestades, et avatud lähtekoodiga tarkvara ja riistvara litsentsimislahendused peaksid ja võivad aidata Euroopa ettevõtetel ja haldusasutustel tagada parem juurdepääs digitaalsetele kaupadele ja teenustele;

arvestades, et moodne ja paindlik Euroopa standardimissüsteem on edasipüüdliku ja uuendatud Euroopa tööstuspoliitika ning ühtse turu toimimise kasulik koostisosa; arvestades, et standardid võivad suurendada ELi ülemaailmset konkurentsivõimet, majanduskasvu, õiglast konkurentsi ja innovatsiooni, toetada kvaliteeti ja ettevõtjaid, sealjuures eelkõige VKEde tegevust ning kaitsta tarbijaid, töötajaid ja keskkonda;

arvestades, et Euroopas eksisteerivad koos kaks eri standardite koostamise süsteemi, nimelt Euroopa Standardikomitee (CEN) ja Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee (CENELEC) rakendataval siseriikliku delegeerimise põhimõttel põhinev süsteem ning Euroopa Telekommunikatsioonistandardite Instituudi (ETSI) väljatöötatud tasulise liikmelisusega sidusrühmadel põhinev süsteem; arvestades, et on vaja hinnata määruse (EL) nr 1025/2012 kohaseid standardite väljatöötamise süsteeme, et teha kindlaks olemasolevad probleemid ja head tavad;

I.	arvestades, et määrusega (EL) nr 1025/2012 on standardimisprotsessi täiustatud, sest esimest korda on Euroopa standardimissüsteemi õigusliku aluse kohaselt protsessi kaasatud ühiskondlikud sidusrühmad ja VKEd;

arvestades, et IKT standardid, mis on koostatud valdavalt ülemaailmsel tasandil, võimaldavad välja töötada koostalitlevaid lahendusi täiendavate toodete ja teatavate toodete eri osade jaoks, mis on iseäranis tähtis asjade interneti väljaarendamiseks; arvestades, et standardite killustamine ja omandiõigusega kaitstud või osaliselt suletud lahendused takistavad majanduskasvu ja asjade interneti kasutuselevõttu ning seetõttu on vaja välja töötada strateegiline lähenemine IKT standardimisele, et tagada edukas reageerimine järgmise kümnendi vajadustele, mis võimaldaks ELil säilitada juhtiv roll ülemaailmses standardimissüsteemis;

arvestades, et dokumentide ja andmete avaldamisega täidetakse valitsuse kohustusi ja läbipaistvuse eesmärke, kaasa arvatud valitsuse tegevuse aruandekohuslus, korratavus, jätkusuutlikkus ja usaldatavus; arvestades, et dokumente või andmeid tuleb avaldada avatud ja standarditud vormingus, et vältida ummikseisu, kui tarkvara või müüja ei pruugi enam olla turul kättesaadav, ning et sõltumatud üksused suudaksid kasutada neid vorminguid mitmekesiste, sealhulgas avatud lähtekoodiga arengu- ja ärimudelites, et tagada valitsus- ja haldusprotsesside jätkumine;

L.	arvestades, et transpordisektor on olnud Euroopa ühtse transpordipiirkonna loomiseks vajalike standardite väljatöötamise ja rakendamise esirinnas;

Üldised seisukohad

pooldab komisjoni üldist standardimispaketti, mille eesmärk on koos IKT standardeid käsitleva teatise ja standardimise ühisalgatusega luua sidus ja lihtne Euroopa standardimispoliitika, säilitades selle mitmed edukad elemendid, kaotades puudused ning leides sobiva tasakaalu Euroopa, riikliku ja rahvusvahelise mõõtme vahel; toonitab, et Euroopa standardimissüsteemi iga tulevane läbivaatamine peaks põhinema praeguse süsteemi tugevatel külgedel, mis on kindel alus selle edasiarendamiseks, ja läbivaatamise käigus tuleks hoiduda äärmuslikest muudatustest, mis võivad kahjustada süsteemi põhiväärtusi;

tunnistab Euroopa standardimissüsteemi spetsiifilisust ja olulisust kõigi sidusrühmade, sealhulgas tööstuse, VKEde, tarbijate ja töötajate seisukohast, ning kutsub komisjoni üles tagama Euroopa süsteemi edasikestmist ja piisavat vahendite hulka süsteemis, et täita määruse (EL) nr 1025/2012 eesmärgid, aidates seega muu hulgas kaasa ettevõtete ja tarbijate huvides ning infotehnoloogia vaba liikumise huvides olevale koostalitlusvõimele, õiguskindlusele ja asjakohaste kaitsemeetmete rakendamisele; kutsub komisjoni üles tagama mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamisel Euroopa standardimissüsteemi jätkusuutlik eelarve;

avaldab heameelt standardimise ühisalgatuse raames loodud standardite asjakohasust turul käsitleva ümarlaua (SMARRT) üle, mis võimaldab komisjoni ja tööstuse vahelist dialoogi, milles käsitletakse sidusrühmadele täiesti läbipaistvalt standardite komitee päevakorrapunkte;

märgib, et standardid on vabatahtlik, turupõhine vahend tehniliste nõuete ja suuniste kehtestamiseks, mille kasutamine hõlbustab kaupade ja teenuste vastavusse viimist Euroopa õigusaktidega ja toetab Euroopa poliitikasuundi, kui need standardid on välja töötatud vastutustundlikul, läbipaistval ja kaasaval viisil; rõhutab siiski, et standardeid ei saa pidada ELi õigusaktideks, kuna õigusaktide ja poliitiliste meetmete üle, mis käsitlevad ohutuse ja tarbija-, tervise-, keskkonna- ja andmekaitse taset ning sotsiaalse kaasatuse taset, otsustab seadusandja;

tunnustab avatud, standarditud vormingute osa valitsuste, haldusasutuste ja Euroopa institutsioonide läbipaistvusega seotud kohustustes; kutsub liikmesriike üles püüdma kohaldada ühtseid standardeid digitaalse halduse valdkonnas, keskendudes eelkõige õigusasutustele ja kohalikele asutustele; rõhutab, et avatud standardid on olulised riiklike avatud andmete ja arukate linnade poliitikasuundade edasi arendamiseks ning et seetõttu tuleb dokumendid ja andmed avaldada avatud, standarditud vormingus, mida saab hõlpsasti rakendada, et hõlbustada andmete taaskasutamist; toonitab avalike hangete ja avatud standardite rolli ühe pakkujaga seotuse vältimisel;

on veendunud, et avatud andmed on endiselt oluline element, eelkõige transpordisektoris, et kasutada ära kõiki digitaalse ühtse turu eeliseid, näiteks mitmeliigilise transpordi edendamist ja arendamist; rõhutab seetõttu, et on vaja rohkem õiguskindlust, eelkõige seoses omandiõiguse ja vastutusega; kutsub komisjoni seega üles avaldama viivitamata standardite väljatöötamise tegevuskava, mille eesmärk on ühtlustada riigi rahastatud transpordiandmed ja programmeerimisliidesed, et edendada andmemahukat innovatsiooni ja uute transporditeenuste osutamist;

rõhutab, et praegune katseasutuste akrediteerimise süsteem ei taga alati, et vabatahtlikult Euroopa standardeid kohaldavad turul olevad tooted ja teenused neile standarditele vastavad; peab kahetsusväärseks, et standardimise ühisalgatuses ja Euroopa standardimist käsitlevas liidu iga-aastases töökavas ei pöörata tähelepanu katseasutuste ja standardite akrediteerimisele, ning kutsub komisjoni üles võtma seda aspekti arvesse uute algatuste esitamisel;

on seisukohal, et avatud standardid peavad põhinema standardimisprotsessi ja standardite väljatöötamise avatusel ning standardite kättesaadavusel rakendamiseks ja kasutamiseks, kooskõlas määrusega (EL) nr 1025/2012 ja WTO põhimõtetega; tunnustab standardi rakendamiseks oluliste patentide tegevuskavas väljendatud komisjoni kavatsust selgitada küsimusi, mis puudutavad õiglasi, mõistlikke ja mittediskrimineerivaid tingimusi (FRAND) ja standardi rakendamiseks oluliste patentide litsentsimist; ergutab komisjoni koos Euroopa standardiorganisatsioonide ja avatud lähtekoodi kogukondadega uurima sobivaid koostööviise;

rõhutab, et Euroopa standardimissüsteem peab toetama Euroopa innovatsiooni ja suurendama liidu konkurentsivõimet, parandama Euroopa positsiooni rahvusvahelises kaubanduses ning suurendama kodanike heaolu; peab seepärast oluliseks, et Euroopa kaitseks oma keskset rolli rahvusvahelises standardimissüsteemis, ja rõhutab, kui oluline on edendada Euroopa standardeid ülemaailmsel tasandil kolmandate riikidega kaubanduslepingute üle peetavatel läbirääkimistel; rõhutab, et Euroopa standardimissüsteemile tuleksid kasuks ka Euroopa standardiorganisatsioonide poolt sõlmitud partnerluslepingud kolmandate riikide standardiorganisatsioonidega, ja märgib, et määruse (EL) nr 1025/2012 artiklites 13 ja 14 nähakse juba ette paljude standardite väljatöötamisega tegelevate organisatsioonide kaasamist IKT valdkonna riigihangetes; soovitab, et Euroopa standardiorganisatsioonid kaaluksid tihedamat koostööd kolmandate riikide riiklike standardiorganisatsioonidega, sealhulgas partnerstandardiorganisatsioonidega, et kasutada tiheda kooskõlastamise pakutavaid võimalusi; ergutab komisjoni, liikmesriike ja Euroopa standardiorganisatsioone jätkama tööd ülemaailmsete standardite loomise nimel, pöörates standardimistöös osaledes tähelepanu ka piirkondlikule kontekstile ja standardi asjakohasusele;

10.

rõhutab, et rahvusvaheline koostöö standardimise valdkonnas aitab tagada läbipaistvust, tõhusust ja sidusust ning loob tööstussektori jaoks konkurentsi soodustava keskkonna – hea näide on IKT valdkonna jaoks loodud ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) sõidukeid käsitlevate eeskirjade ühtlustamise ülemaailmne foorum (WP.29);

11.

rõhutab, et rahvusvaheliste organisatsioonide poolt vastu võetud standardid ei kuulu enamasti määruse (EL) nr 1025/2012 kohaldamisalasse, ning soovitab Euroopa standardiorganisatsioonidel toetada neid alles pärast liidusisest heakskiitmisprotsessi, millesse on kaasatud sidusrühmade esindajad, näiteks III lisas loetletud organisatsioonid – see kehtib eelkõige Euroopa õigusaktide rakendamist toetavate ühtlustatud standardite puhul;

12.

on arvamusel, et Euroopa standardiorganisatsioonide välja töötatavad standardid peaksid igal juhul olema kaasavad, jätkusuutlikud, ohutud ja kvaliteetsed, kõik sidusrühmad peaksid neile õiglaselt ligi pääsema ja neis peaks kõiki sidusrühmi õiglaselt kohtlema, nende keskkonnamõju peaks olema minimaalne ning nad peaksid tagama isikuandmete ja eraelu puutumatuse piisava kaitse;

13.

peab hädavajalikuks, et komisjon ja liikmesriigid teeksid ELi tööstusega koostööd, et hõlbustada Euroopa pitseriga rahvusvaheliste standardite vastuvõtmist 5G-tehnoloogiate määratlemisel ja kasutuselevõtul;

14.

peab kahetsusväärseks, et erinevad siseriiklikud standardid näiteks kaubaveo- ja logistikasektoris takistavad endiselt siseturu toimimist, ning kutsub seetõttu komisjoni ja Euroopa standardiorganisatsioone üles töötama välja asjakohased standardid, et vajadusel ühtlustada riigitasandi tingimused ja kõrvaldada sellega kõik võimalikud tõkked siseturu loomise teel; rõhutab, et sellega seoses on vaja püüda ühtlustada kõik transpordiliike hõlmavad standardid;

15.

juhib tähelepanu ka sellele, et lisaks turu killustumise ärahoidmisele võib standardimine aidata märkimisväärselt vähendada halduskoormust ja transpordikulusid kõikide ettevõtete jaoks (nt e-dokumentide kasutamisega), kuid eriti VKEde puhul, ning lihtsustada ELi õigusaktide nõuetekohast jõustamist (nt digitaalsete sõidumeerikute või elektrooniliste teemaksusüsteemide abil);

16.

märgib, et määrus (EL) nr 1025/2012 on parandanud Euroopa standardimissüsteemi kaasavust, võimaldades VKEde, tarbijate, töötajate ja keskkonnakaitseorganisatsioonide aktiivset osalemist standardimisprotsessis, ning julgustab jätkama tööd selles suunas, et kõik oleksid piisavalt esindatud ning saaksid osaleda Euroopa standardimissüsteemis ja kasutada seega täielikult ära standardimise eeliseid; palub komisjonil, Euroopa ja riiklikel standardiorganisatsioonidel leida parimad moodused selle eesmärgi saavutamiseks ja ulatuslikuma kaasamisega seotud probleemide, muu hulgas vähese teadlikkuse, lahendamiseks;

17.

väljendab heameelt ETSI püüdluste üle tagada Euroopa VKEdele hõlbus juurdepääs ning ETSI pikaajalise strateegia üle (aastateks 2016–2021), milles käsitletakse just sektoritevahelist koostööd;

18.

tõdeb, et standardeid on hakatud kiiremini kehtestama, ning tuletab meelde, et tähtis on leida hea tasakaal õigeaegse väljatöötamise ja standardite kvaliteedi vahel;

19.

on arvamusel, et lisaks standardimiskogukondades leiduvatele olemasolevatele headele tavadele võivad avalikkuse teadlikkuse suurendamine kavandatud standarditest, kõigi asjakohaste sidusrühmade nõuetekohane ja varajane kaasamine ning standardimise kvaliteedi parandamise taotlused veelgi suurendada standardimissüsteemi läbipaistvust ja usaldusväärsust;

20.

kutsub komisjoni lisaks üles pöörama tähelepanu ja andma toetust kandidaatriikide jõupingutustele ühtlustada oma standardid Euroopa standarditega, et vähendada olemasolevaid kitsaskohti;

IKT standardid

21.

pooldab IKT standardimise prioriteete käsitlevat teatist, milles sätestatakse strateegiline lähenemisviis IKT-tehnoloogia standardimisele, kuid palub komisjonil selgelt määratleda teatise, IKT standardimise töökava, paketi „Standardid 21. sajandiks“ ja iga-aastase töökava kooskõlastamine;

22.

märgib, et hiljutine tehnoloogiate lähendamine ning ühiskonna, ettevõtete ja avalike teenuste digitaliseerimine muudab hägusamaks üldise ja IKT standardimise traditsioonilist vahet; leiab, et IKT standardimine peaks olema Euroopa digitaalse strateegia osa, et luua mastaabisäästu, säästa eelarvevahendeid ja suurendada Euroopa ettevõtete konkurentsivõimet ja innovaatilisust ning kaupade ja teenuste sektori- ja piiriülest koostalitlusvõimet vabatahtlike standardite kiirema määratlemise kaudu, mis peaks toimuma avatult ja konkurentsivõimeliselt, et VKEdel oleks neid standardeid lihtne rakendada;

23.

rõhutab vajadust tihedama koostöö järele IKT standardijate, eriti Euroopa standardiorganisatsioonide vahel ning kutsub Euroopa standardiorganisatsioone üles välja töötama ühist iga-aastast töökava, milles on kindlaks tehtud ühist huvi pakkuvad sektoriülesed valdkonnad;

24.

rõhutab, et avatud, vabatahtlikud, kaasavad ja konsensusel põhinevad standardimisprotsessid on siiani olnud tõhusad, sest nad soodustavad innovatsiooni, vastastikust seotust ja tehnoloogia kasutuselevõttu, ning tuletab meelde, et sama tähtis on tagada asjakohased investeeringud tipptasemel tehnoloogiasse, vastav oskusteave ja tipptasemel tehnoloogia väljatöötamine ning toetada VKEsid;

25.

nõuab tungivalt, et komisjon teeks Euroopa standardiorganisatsioonidele ülesandeks anda oma panus kvaliteetsete, koostalitlevate ja avatud standardite koostamisse eesmärgiga võidelda nende killustumise vastu ja toetada nende laiemat kehtestamist, ning tunnustaks olemasolevaid ökosüsteeme ja erinevaid ärimudeleid, mis toetavad digitehnoloogia arengut, sest see suurendaks IKT väärtusahelate sotsiaalset, majanduslikku ja keskkonnaalast jätkusuutlikkust ning kinnitaks avalikes huvides võetud kohustust tagada eraelu puutumatus ja andmekaitse;

26.

rõhutab tungivat vajadust kohandada IKT standardimise poliitikat turu ja poliitiliste arengutega, sest see tooks kaasa oluliste, koostalitlusvõimet nõudvate Euroopa poliitiliste eesmärkide saavutamise (nt kättesaadavus, turvalisus, e-äri, e-valitsus, e-tervis ja transport); soovitab, et komisjon ja Euroopa standardiorganisatsioonid peaksid prioriteetseks standardeid 5G, pilvandmetöötluse, asjade interneti, andmete ja küberjulgeoleku valdkondades ning vertikaalsetes valdkondades nagu „ühendatud ja automaatne juhtimine ja intelligentsed transpordisüsteemid“, „arukad linnad“, „arukas energeetika“, „kõrgtehnoloogiline tootmine“ ja „arukad elukeskkonnad“;

27.

rõhutab, et tuleb rajada avatud, koostoimiv IKT ökosüsteem, mis tugineb viiele IKT prioriteetsele standardile, ergutades konkurentsi väärtuste loomisel, mis paneks lokkama innovatsiooni; on seisukohal, et

—	5G valdkonna standardid peaksid võimaldama mahu, usaldusväärsuse ja latentsusaja osas tõelist põlvkonnavahetust, võimaldades tulla toime liikluse eeldatava kasvuga ja sellel rajanevate teenuste mitmesuguste vajadustega;

—	küberjulgeoleku standardid peaksid võimaldama sisseprojekteeritud turvet ning vastama lõimprivaatsuse põhimõtetele, toetama võrkude paindlikkust ja riskijuhtimist, samuti tulema toime kiiresti kasvavate küberohtudega kõikide IKT tehnoloogiate arengule;

—	pilvandmetöötluse standardid peaksid üksteisele lähenema, et võimaldada koostalitlusvõimet pilve kõikides aspektides, mis omakorda tagaks ülekantavuse;

—	andmestandardid peaksid toetama valdkondadevahelisi sektoriüleseid andmevoogusid, millega saavutada andmete ja metaandmete parem koostalitlusvõime, sealhulgas semantifitseerimine, ning aitama arendada suurandmete etalonarhitektuuri;

—	asjade interneti standardid peaksid kaotama praeguse killustatuse, ilma et see pidurdaks väga kiiresti areneva sektori innovatsiooni;

28.

tunnistab, et tõhusad 5G-sidevõrgud sõltuvad täielikult ühistest standarditest, mis aitavad tagada koostalitlusvõime ja turvalisuse, ent tuletab meelde, et usaldusväärse 5G-võrgu peamine tugisammas on kõrgjõudlusega võrgu väljaarendamine;

29.

märgib, et andmepõhise majanduse edu sõltub ulatuslikumast IKT ökosüsteemist, sealhulgas kõrgelt haritud ekspertidest ja vajaliku oskusteabega töötajatest, et kaotada digitaalne lõhe ja tõrjutus;

30.

kutsub komisjoni üles koguma statistilisi andmeid, et paremini hinnata digitaliseerimise ja IKT mõju transpordile ja turismile;

31.

on teadlik IKT standarditega seotud platvormide, rühmade, koosolekute ja kanalite kasvavast hulgast; kutsub komisjoni üles muutma standardimisega tegelevate platvormide ja kooskõlastamismehhanismide hulka otstarbekohasemaks ning kaasama standardiorganisatsioone uutesse algatustesse, et vältida sidusrühmade jõupingutuste dubleerimist; rõhutab vajadust IKT standardeid ja standardimise prioriteete eri organisatsioonide vahel paremini kooskõlastada, ja nõuab tungivalt, et komisjon teavitaks viivitamata sidusrühmi IKT standarditega seotud käimasolevate algatuste praegusest etapist;

32.

rõhutab, et digitaliseerimine toimub kiiresti ning on üks oluline majandust edasi viiv jõud; rõhutab vertikaalsete tööstusharude tõhusa digitaliseerimise tähtsust, sest sellest saavad kasu VKEd ning eeskätt tarbijad nii Euroopa, riiklikul, piirkondlikul kui ka kohalikul tasandil, ja toonitab vajadust esindada asjakohaselt nende huvisid rahvusvahelise IKT standardimise protsessi raamistikus;

33.

toetab komisjoni kavatsust uurida selliseid algatusi nagu usaldusväärse asjade interneti märgis ja sertifitseerimissüsteem, mis võivad aidata suurendada usaldust asjade interneti seadme privaatsuse ja otsast lõpuni turvalisuse taseme vastu, andes mõõdetavaid ja võrreldavaid hinnanguid võimalike riskide kohta, mis seonduvad asjade interneti seadme või teenuse käitlemise ja kasutamisega; on seisukohal, et need tuleks välja töötada vajaduse korral ja juhul, kui asjade interneti seadmetel võib olla mõju asjaomasele taristule, tehes seda nõuete alusel, mis on kehtestatud küberjulgeoleku direktiivis, mis tuleks võtta aluseks turvanõuete määratlemisel; märgib, et mis tahes selline märgis peab olema vajadusel kohandatav tehnoloogia muutustega ja võtma arvesse ülemaailmseid standardeid;

34.

palub komisjonil asuda juhtrolli sektoritevaheliste, keeleüleste standardite edendamisel ning eraelu puutumatust austavate, usaldusväärsete ja turvaliste teenuste toetamisel;

35.

toetab sel eesmärgil konkreetsete ja mõõdetavate miinimumnõuete määratlemist, milles võetakse arvesse asjade interneti seadmete või teenuste pikaajalist jätkusuutlikkust ja usaldusväärsust, samuti tööstusstandardile vastavaid arvutite turvalisuse ja jätkusuutlikkuse standardeid; selline loetelu peaks sisaldama näiteks kohustust teha minimaalse ajavahemiku jooksul pärast ostmist kättesaadavaks ajakohastatud versioonid ning tootja või tarnija kohustust anda teatud ajavahemiku vältel pärast haavatavuse avastamist ja sellest teavitamist välja ajakohastatud versioon; sel eesmärgil peaks komisjon hindama tööstusharu enesereguleerimise võimalust, arvestades kiirust, millega standardid ja tehnoloogia IKT valdkonnas arenevad, ning mitmekesisust, mis valitseb arendus- ja ärimudelite seas, sealhulgas avatud lähtekoodiga tarkvara, idufirmad ja VKEd;

36.

võtab teadmiseks transpordisektoris esinevate küberjulgeoleku probleemide ja ohtude iseärasused; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks neid iseärasusi arvesse, kui ta 2017. aasta lõpuks võtab vastu soovitused küberjulgeoleku standardite osas, mis on transpordisektori ühtse küberjulgeoleku strateegia loomise esimene etapp;

37.

märgib, et IKT standardimine on kasulik transpordi ja turismiga seotud teenuste ning mitmeliigiliste transpordilahenduste arendamiseks; palub, et komisjon koos Euroopa standardiorganisatsioonidega pööraksid sellele arengule suuremat tähelepanu, kui nad viivad ellu komisjoni IKT standardimise prioriteetset tegevuskava, ning uuriksid eelkõige standardimise võimalikku rolli turismisektoris esilekerkivate tehnoloogiamuutuste ja uute ettevõtlusmudelite toetamisel; kutsub komisjoni üles võtma kiiresti meetmeid integreeritud ja arukate piletimüügi- ja teabeteenuste ning uute liikuvuskontseptsioonide arendamiseks, näiteks liikuvus kui teenus (Mobility-as-a-Service);

38.

märgib, et interneti, internetipanga, suhtlusvõrgustike ja e-tervishoiu algatuste suurenenud kasutamisega suurenevad inimestel turvalisuse ja privaatsuse probleemid, ning et IKT standardid peavad kajastama isikuandmete töötlemise ja selliste andmete vaba liikumisega seotud üksikisikute kaitse põhimõtteid;

39.

kutsub komisjoni üles seadma üheks IKT standardimise prioriteediks tootmise digitaalset integratsiooni ning julgustab sideprotokolli ja andmevormingute avatud standardite väljatöötamist tootmisseadmete digitaalse integratsiooni huvides, et tagada masinate ja seadmete täielik koostalitlusvõime;

40.

võtab teadmiseks mõned eelkõige IKT ja standardi rakendamiseks oluliste patentide asjus tekkinud mureküsimused ja tunnistab, et kindel, õiglane ja põhjendatud intellektuaalomandi õiguste poliitika soodustab investeeringuid ja innovatsiooni ning hõlbustab digitaalse ühtse turu ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtmist, eriti seoses 5G ja asjade interneti seadmete kasutusele võtmisega, sest nad sõltuvad väga standardimisest; rõhutab, et on oluline säilitada standardi rakendamiseks oluliste patentide jaoks tasakaalustatud standardimisraamistik ja tõhusad litsentsimistavad, mis põhinevad õiglaste, mõistlike ja mittediskrimineerivate tavade (FRAND) metoodikal ja lahendavad nii standardi rakendamiseks olulise patendi litsentsiandjate kui -saajate õigustatud muresid, tagades samas, et standardimisprotsess pakub võrdseid võimalusi igas suuruses ettevõtjatele, sealhulgas VKEdele, et nad saaksid teha koostööd vastastikku kasulikul viisil; toetab komisjoni püüdlusi tagada digitaalsete komponentide koostalitlusvõime saavutamine erinevate litsentsimislahenduste ja ärimudelitega;

41.

nõuab tungivalt, et komisjon täpsustaks viivitamata õiglase, tõhusa ja jõustatava FRAND-tingimustel (s.o õiglastel, mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel) põhineva litsentsimismeetodi põhielemente, võttes arvesse nii standardi rakendamiseks olulisi patente sisaldavate standardite õiguste omajate kui nende rakendajate huve, õiglast tulu investeeringutelt ning avatud jätkusuutliku standardimisprotsessi käigus välja töötatud tehnoloogia laialdast kättesaadavust; palub komisjonil võtta arvesse Euroopa Liidu Kohtu otsust kohtuasjas C-170/13 (Huawei vs. ZTE) vahel, kuna sellega luuakse tasakaal standardi rakendamiseks oluliste patentide omanike ja standardi rakendajate vahel eesmärgiga teha lõpp patendirikkumistele ja tagada tõhus vaidluste lahendamine; kutsub komisjoni samuti üles parandama patendi kohaldamisalaga seotud teabe määratlust ja käsitlema VKEde ja suurte ettevõtjate vahel esinevast teabe ebaühtlusest tulenevaid küsimusi, suurendama standardi rakendamiseks olulise patendi deklaratsiooni läbipaistvust ning parandama selle teabe kvaliteeti, mida antakse standardi rakendamiseks olulise patendi seose kohta toodetega; on arvamusel, et standardi rakendamiseks oluliste patentide arendajate hüvitamise aluseks peavad olema õiglased, proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad tingimused ning läbipaistvad, mõistlikud, prognoositavad ja jätkusuutlikud autoritasu määrad, välja arvatud juhul, kui arendajad otsustavad teha standardi kättesaadavaks ilma rahalise hüvitiseta; tunnistab siiski, et on olemas erinevaid ärimudeleid, näiteks litsentsitasuta õigused ja avatud lähtekoodiga tarkvara rakendamine, ja seega tuleks õigusaktides ja aruteludes jätkuvalt tunnustada kõikide mudelite kasutamist, sealhulgas kõigi turusektorite ja intellektuaalomandi õiguste omajate õiguste alusel;

42.

märgib vajadust tõenditel põhineva lähenemisviisi järele litsentsimisraamistiku järelevalves ja edasiarendamises, et tagada dünaamiline ökosüsteem, mis looks lisaväärtust ja töökohti;

43.

kutsub komisjoni üles avaldama iga kahe aasta tagant koostatavaid aruandeid, mis tõendavad tegelikke juhtumeid, mille puhul a) standardi rakendamiseks olulise patendi litsentsimata kasutamine (st rikkumine) kestis 18 kuud või kauem ning b) esines standarditega seotud juurdepääsuprobleeme, mille põhjuseks oli õiglastel, mõistlikel ja mittediskrimineerivatel alustel litsentsimise kohustuse süsteemne mittetäitmine;

44.

kutsub komisjoni üles viima lõpule arutelu teaduse pilve „tajutava vajaduse“ kohta ja võtma tihedas kooskõlas liikmesriikidega viivitamatult meetmeid seoses Euroopa avatud teaduse pilvega, mis peaks sujuvalt integreerima olemasolevaid võrgustikke, andmeid ja suure jõudlusega arvutisüsteeme ning e-taristu teenuseid kõigis teadusvaldkondades ühise poliitika ja IKT standardite raamistikus;

Euroopa standardid 21. sajandiks

45.

tunneb heameelt komisjoni standardimispaketi „Standardid 21. sajandiks“ üle ja on seisukohal, et standardimissüsteem tuleks muuta läbipaistvamaks, avatumaks ja kaasavamaks, et võtta täiel määral arvesse kodanike, tarbijate ja VKEde probleeme;

46.

peab kahetsusväärseks, et Euroopa Parlamendiga ei konsulteeritud enne paketi vastuvõtmist, ja nõuab, et Euroopa institutsioonid koondaksid eri algatused ühte terviklikku strateegilisse töökavasse, vältides meetmete ja poliitika dubleerimist; rõhutab, et Euroopa Parlamendi asjaomane komisjon võib etendada tähtsat rolli Euroopa Komisjoni volitatud ühtlustatud standardite avalikus kontrollis;

47.

nõuab liidu iga-aastase töökava paremat jõustamist, suuremat sidusust ja täpsust;

48.

rõhutab, et liidu järgmises iga-aastases töökavas tuleb eraldi käsitleda meetmeid, millega parandatakse kooskõlastamist IKT standardite korra ja muude standardite korra vahel, aidatakse parandada erinevate riiklike standardiorganisatsioonide eeskirju ning suurendatakse Euroopa standardiorganisatsioonide kaasatust, pöörates rohkem tähelepanu artiklis 5 loetletud sidusrühmade rollile;

49.

rõhutab, et institutsioonidevaheline dialoog on tähtis iga-aastase töökava ettevalmistamiseks, ja ergutab püüdlusi kaasata kõik asjaomased sidusrühmad enne iga-aastase töökava vastuvõtmist iga-aastasesse standardimisfoorumisse, et arutada uusi valdkondi, olemasolevaid probleeme ja standardimisprotsessi vajalikke täiendusi;

50.

julgustab liikmesriike investeerima riiklikesse standardimisstrateegiatesse, mis aitavad ja ergutavad ka avalikku sektorit, standardiorganisatsioone, ühiskondlikke sidusrühmi, VKEsid ja riikliku tasandi teadusasutusi töötama välja ja rakendama individuaalseid standardimise tegevuskavasid;

51.

tunneb heameelt standardimise ühisalgatuse üle, soovitab kutsuda ka Euroopa Parlamendi algatuses osalema ja sellesse oma panust andma ning rõhutab, et selliste avaliku ja erasektori partnerluste eeskirju peavad järgima kõik sidusrühmad, sealhulgas ELi institutsioonid; kutsub komisjoni üles võtma endale juhtrolli standardimise ühisalgatuse peamiste meetmete ja soovituste rakendamisel ning andma Euroopa Parlamendile saavutatud edusammudest aru 2017. aasta lõpuks;

52.

tervitab standardimise ühisalgatuse raames võetud kohustust töötada välja uuring standardite ja nende kasutamise majandusliku ja sotsiaalse mõju kohta, sealhulgas teave elukvaliteedi, sotsiaalsete ja töötajatega seotud aspektide poliitikameetmete, riskide ja tulemuste kohta; palub komisjonil võtta uuringu aluseks kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed andmed ja analüüsida nii standardimisprotsessi ärimudeleid kui ka eri finantsmudeleid, sealhulgas võimalusi ja probleeme, et teha ühtlustatud standardid hõlpsalt kättesaadavaks;

53.

rõhutab, et standardimist tunnustatakse üha rohkem teadus- ja arendustegevuse olulise edendajana ja et standardimine aitab ületada lõhet teadusuuringute ja turu vahel, edendab uurimistulemuste levitamist ja kasutamist ning paneb aluse edasisele innovatsioonile;

54.

palub komisjonil võtta vastu poliitikameetmed, millega kaotatakse liigsed piirangud uuenduslikes sektorites, et ergutada investeeringuid teadus- ja arendustegevusse ning standardimisse Euroopa Liidus; märgib, et vertikaalsed tööstusharud peaksid standardimiseks välja töötama oma tegevuskava, tuginedes tööstuse juhitavatele protsessidele, ning ühiste standardite saavutamise kindla soovi olemasolu korral võiksid need standardid saada ülemaailmseteks; usub, et ELi standardiorganisatsioonidel peaks selles protsessis olema eriroll;

55.

nõuab tungivalt, et standardimise ühisalgatuses osalejad tagaksid, et teadusuuringud ja innovatsioon on standardite loomise prioriteetidega paremini kooskõlas;

56.

on seisukohal, et avatud teadmised ja litsentsid on parimad vahendid innovatsiooni ja tehnoloogia arengu kannustamiseks; ergutab ELi rahastamisvahendeid kasutavaid teadusasutusi kasutama avatud patente ja litsentse, et suurendada oma rolli standardite kehtestamisel;

57.

toetab standardimise ja teaduskogukondade vahelise sünergia parandamisele suunatud meetmeid ja standardite edendamist teaduprojektide varases etapis; julgustab riiklikke standardiorganisatsioone tutvustama standardimist teadlastele ja innovaatikakogukonnale, sealhulgas asjaomastele valitsusorganisatsioonidele ja rahastamisasutustele, ning soovitab programmi „Horisont 2020“ raames töötada välja konkreetse standardimise peatüki;

58.

nõuab tungivalt, et komisjon ergutaks Euroopa standardiorganisatsioone tagama, et turgu arvesse võtvad teenusestandardid kajastaksid majanduse suundumust teenusekomponendi suurenemisele ja need standardid töötatakse välja eesmärgiga tagada teenuste ohutus ja kvaliteet ning käsitleda esmatähtsana valdkondi, kus kahju tarbijale on suurim, piiramata seejuures olemasolevaid riiklikke regulatiivseid nõudeid, eelkõige tööõiguse, kollektiivlepingute ja läbirääkimistel kokku lepitud sätteid; tunnistab lisaks, et teenuste standardid on sageli kooskõlas riikide eripäradega ning nende väljatöötamine sõltub turu vajadustest ja tarbijate ning avalikust huvist; rõhutab, et Euroopa teenusestandardite väljatöötamine peaks kaasa aitama teenuste siseturu toimimisele, parandades samal ajal läbipaistvust, kvaliteeti ja konkurentsivõimet ning edendades konkurentsi, innovatsiooni ja tarbijakaitset;

59.

juhib tähelepanu sellele, et Euroopa standardimisprotsessiga tuleb hõlmata standardid, mis parandavad eakate ja puudega inimeste takistusteta juurdepääsu transpordile ja transporditeenustele;

60.

on seisukohal, et tänapäeva kiiresti muutuv ja tehniliselt aina keerukam maailm toob kaasa üha suurema hulga standardeid ja spetsifikatsioonide koostamise platvorme, mis ei vasta määruse (EL) nr 1025/2012 alusel tunnustatud standardiorganisatsioonidele, ning et nüüd on VKEde ja mikroettevõtjate osalemise puhul suuremad nõudmised; rõhutab, et toetusmeetmed on tähtsad, et parandada VKEde juurdepääsu standardite väljatöötamis- ja kasutusviisidele;

61.

rõhutab platvormide ja andmebaaside ühendamise tähtsust Euroopa tasandil, mis võimaldaks võrkude ja süsteemide paremat koostalitlust;

62.

usub, et IKT standardimine ei too kaasa mitte ainult nõuete kehtestamist toodetele, vaid ka uuenduslike tehnoloogiate arendamise;

63.

rõhutab, et ühtsed (tehnilised) eeskirjad aitavad kaasa arendus-, tootmis- ja sertifitseerimiskulude vähendamisele ning dubleerimise vältimisele;

64.

rõhutab, et rahvastiku vananemine Euroopas nõuab eakate ja puudega isikute ning teiste haavatavate ühiskonnaliikmete vajaduste süsteemset hõlmamist standardite väljatöötamisel, mis on sobiv vahend selleks, et aidata saavutada aktiivne ja terve ühiskond Euroopas ning suurendada toodete ja teenuste kättesaadavust inimestele;

65.

juhib tähelepanu asjaolule, et transpordi- ja turismisektori innovatsioon pakub suuri võimalusi ja sellel on positiivne mõju nii ühiskonnale kui ka ELi ettevõtjatele, eelkõige VKEdele ja idufirmadele, ning rõhutab vajadust töötada välja uued standardid, lähenedes võimaluse korral küsimusele valdkonnaüleselt, ja toetada standardimist, et tagada ELi algatuste nõuetekohane rakendamine digitaliseerimise vallas, näiteks koostoimelised intelligentsed transpordisüsteemid (C-ITS), ja tagada transpordirakenduste väljatöötamine ELi satelliitnavigatsioonisüsteemide (Galileo ja EGNOS) raames;

Euroopa standardiorganisatsioonid

66.

tunneb heameelt Euroopa standardiorganisatsioonide rolli üle, kuid ergutab looma veel algatusi, et suurendada nende avatust, kättesaadavust ja läbipaistvust, ning soovitab neil juhinduda oma töös Euroopa huvidest;

67.

tunnistab, et riikliku delegeerimise põhimõte on Euroopa süsteemi jaoks äärmiselt tähtis, kuid hoiatab, et vahendid, tehniline oskusteave ja sidusrühmade kaasatus riiklikul tasandil on erinev, ning soovitab täiendada riikide delegatsioonide tööd;

68.

tunnistab standardite õigeaegse väljatöötamise olulisust, samuti Euroopa Liidu Teatajas avaldatud viidete tähtsust harmoneeritud standardite puhul; on teadlik sellest, et Euroopa Liidu Teatajas viidatakse vähem standarditele, ning palub komisjonil selle põhjuseid uurida ja nendega tegeleda ning vähendada tarbetuid takistusi; soovitab sellega seoses komisjoni ekspertide ja uue lähenemisviisi konsultantide suuremat osalemist standardimisprotsessis ning palub komisjonil töötada koos Euroopa standardiorganisatsioonidega välja standardimise hindamise suunised, et aidata komisjoni eri osakondadel, Euroopa standardiorganisatsioonidel ja uue lähenemisviisi konsultantidel hinnata standardeid ühtsel viisil;

69.

kordab, et läbipaistev ja kättesaadav kaebemehhanism suurendab Euroopa standardiorganisatsioonide ja standardimisprotsesside usaldusväärsust;

70.

julgustab uute info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendite, näiteks CEN-CENELECi VKEde e-õppevahendi kasutamist, et parandada standardimisprotsesside kättesaadavust ja läbipaistvust; on seisukohal, et digivahendite kasutamine võib hõlbustada sidusrühmade osalemist standardite väljatöötamisel ning pakkuda teavet eelseisva, käimasoleva ja lõpetatud standardimistöö kohta;

Strateegilised soovitused

71.

palub komisjonil suurendada Euroopa institutsioonide, Euroopa ja riiklike standardiorganisatsioonide ja kõigi asjaomaste sidusrühmade organisatsioonide koostoimet ja nendevahelist kooskõlastamist iga-aastase standardifoorumi kaudu, tunnistades samal ajal standardite rahvusvahelist konteksti; tunnistab, et valdav enamus standardeid on välja töötatud vabatahtlikult vastusena turu ja tarbijate vajadustele ning toetab seda;

72.

nõuab määruse (EL) nr 1025/2012 ranget kohaldamist seoses III lisa organisatsioonide tunnustamisega ning määruse artiklis 24 ettenähtud aruannete avaldamist;

73.

nõuab tungivalt, et komisjon ühtlustaks täielikult III lisa organisatsioonide tingimused ja tagaks nende de facto takistuste eemaldamise, mis ei võimalda organisatsioone standardimisse tõhusalt kaasata;

74.

soovitab Euroopa standardiorganisatsioonides läbi vaadata III lisas nimetatud organisatsioonide liikmestaatus, õigused ja kohustused, nagu kaebeõigus, nõuandev pädevus, õigus arvamusele enne standardi vastuvõtmist ning juurdepääs tehnilistele komiteede ja töörühmadele, et hinnata, kas need vastavad määruse (EL) nr 1025/2012 nõuetele;

75.

palub Euroopa standardiorganisatsioonidel tagada, et Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni (ISO) ja Euroopa Standardikomitee (CEN) vahel sõlmitud Viini leping ja Rahvusvahelise Elektrotehnikakomisjoni (IEC) ja Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee (CENELEC) vahel sõlmitud Frankfurdi leping ei takista ega ohusta III lisa organisatsioonide ega riiklike standardiorganisatsioonide osalemist standardimisprotsessis;

76.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama ja kiirendama Euroopa standarditele toetuvate uute tehnoloogiate turuleviimiseks vajaliku taristu (nt alternatiivkütuste taristu) kasutuselevõttu ja hõlbustama selle rahastamist, muu hulgas moderniseerimise, ümberkujundamise ja lisaseadmetega varustamise teel ning kooskõlas ohutus-, tervishoiu- ja keskkonnanõuetega; rõhutab, et taristu on pikaajaline investeering ja selle standardimine peaks seetõttu tagama maksimaalse koostalitlusvõime ning võimaldama tulevasi tehnoloogilisi arenguid ja nende rakendamist;

77.

kutsub komisjoni üles tegema koostööd Euroopa ja riiklike standardiorganisatsioonidega, et edendada kasutajasõbralike standarditele juurdepääsupunktide loomist, mis annaksid standardite kasutajatele abi ja teavet olemasolevate standardite ja nende üldspetsifikatsioonide kohta ja mis suudaksid aidata neil leida nende vajadustele kõige paremini vastavaid standardeid ja suuniseid standardite kasutuselevõtmise kohta; soovitab lisaks viia riiklikul ja ELi tasandil läbi teabe- ja koolituskampaaniaid, et standardite rolli edendada, ning julgustab liikmesriike lisama asjakohaseid standarditega seotud kutsealaseid kursusi riiklikesse haridussüsteemidesse;

78.

palub komisjonil töötada välja tehnoloogia järelevalvemeetmed, et tunda ära tulevased arengud IKT valdkonnas, millel võiks standardimisest kasu olla, hõlbustada nende tehnoloogiavahendite turule tungimiseks ja käitamiseks vajaliku teabe liikumist ja läbipaistvust ning sellega seoses edendada internetist kergesti kättesaadavaid ja kasutajasõbralikke hindamismehhanisme;

79.

soovitab, et riiklikud standardiorganisatsioonid uuriksid, kas on võimalik tagada juurdepääs standarditele sel määral, et standardi kasutaja saaks hinnata standardi asjakohasust; soovitab tungivalt, et riiklikud ja Euroopa standardiorganisatsioonid võtaksid standarditega seotud tasu määramisel arvesse VKEde ja mittekaubanduslikul eesmärgil kasutavate sidusrühmade vajadusi;

80.

kutsub komisjoni üles koostama Euroopa registrit, milles loetletakse olemasolevaid Euroopa standardeid kõikides ELi ametlikes keeltes, mis sisaldaks ka teavet käimasoleva standardimise kohta Euroopa standardiorganisatsioonides, olemasolevaid standardimisvolitusi, edusamme ja otsuseid ametlike vastuväidete kohta;

81.

palub komisjonil jälgida IKT standardimisega seotud rahvusvahelisi suundumusi ning vajaduse korral toetada juhtivate Euroopa sidusrühmade osalemist ja nende tegevuse kooskõlastamist asjaomastes standardiorganisatsioonides ja strateegiliselt tähtsates standardimisprojektides, et edendada Euroopa regulatiivset mudelit ja huve; julgustab kasutama IKT standardimist käsitlevat Euroopa sidusrühmade platvormi, et viia kokku Euroopa standardiorganisatsioonid ja rahvusvahelised IKT standardiorganisatsioonid;

82.

soovitab, et EL võtaks vastu tööstuse etalonarhitektuuri mudeli nr 4.0 (Reference Architecture Model for Industry 4.0) Euroopa tööstuse digitaliseerimiseks;

83.

kutsub liikmesriike üles kasutama Euroopa IKT standardeid riigihangemenetlustes, et parandada avalike teenuste kvaliteeti ja toetada uuenduslikke tehnoloogiaid; rõhutab siiski, et standardite kasutamine ei tohiks põhjustada täiendavaid tõkkeid, eelkõige väikeettevõtjate jaoks, kes soovivad osaleda riigihankemenetlustes;

84.

palub ELi institutsioonidel, riikide valitsustel ja Euroopa standardiorganisatsioonidel välja töötada suunised poliitikakujundajate koolitamiseks, et aidata neil kaotada ebajärjepidevused, mis tulenevad erinevate töömeetodite kasutamisest eri osakondades ja institutsioonides, ning luua standardimiskultuur ja arusaamad sellest, kuidas standardimisprotsessid töötavad ja millal neid kasutada;

o o

85.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 70 E, 8.3.2012, lk 56.

(2) https://ec.europa.eu/info/european-commissions-open-source-strategy_en

19.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 334/13

P8_TA(2017)0279

Liikumine üleeuroopalise pandikirjade raamistiku suunas

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon üleeuroopsalise pandikirjade raamistiku kohta (2017/2005(INI))

(2018/C 334/02)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) 20. detsembri 2016. aasta aruannet „Covered Bonds: recommendations on harmonisation of covered bond frameworks in the EU“ („Pandikirjad: soovitused pandikirjade raamistike ühtlustamise kohta ELis“) (EBA-Op-2016-23),

—

võttes arvesse komisjoni 30. septembri 2015. aasta konsultatsioonidokumenti „Covered Bonds in the European Union“ („Pandikirjad Euroopa Liidus“) ja dateerimata komisjoni dokumenti „Summary of contributions to the public consultation on ‘Covered Bonds’“ („Kokkuvõte pandikirjade teemalisse avalikku konsultatsiooni antud panustest“),

—	võttes arvesse komisjoni 20. oktoobri 2015. aasta aruannet määruse (EL) nr 575/2013 artikli 503 alusel: Kapitalinõuded pandikirjade puhul (COM(2015)0509),

—	võttes arvesse EBA 1. juuli 2014. aasta arvamust „Opinion of the European Banking Authority on the preferential capital treatment of covered bonds“ („Euroopa Pangandusjärelevalve arvamus pandikirjade suhtes kohaldatava kapitali sooduskäsitlemise kohta“) (EBA/Op/2014/04),

—

võttes arvesse EBA 1. juuli 2014. aasta aruannet „EBA report on EU covered bond frameworks and capital treatment: response to the Commission’s call for advice of December 2013 related to Article 503 of the Regulation (EU) No 575/2013 and to the ESRB Recommendation E on the funding of credit institutions of December 2012 („EBA aruanne ELi pandikirjade raamistike ja kapitalikäsitluse kohta: vastus komisjoni 2013. aasta detsembri nõuandetaotlusele seoses määruse (EL) nr 575/2013 artikliga 503 ning Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu 2012. aasta detsembri soovitusele E, mis käsitleb krediidiasutuste rahastamist (ESRB/12/2)“,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiivi 2014/91/EL, millega muudetakse direktiivi 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta seoses depositooriumi ülesannete, tasustamispoliitika ja karistustega (1) (edaspidi „eurofondide direktiiv“), eriti selle artikli 52 lõiget 4,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrust (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (2) (edaspidi „kapitalinõuete määrus“), eriti selle artiklit 129,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (3), eriti selle artikli 44 lõiget 2,

—	võttes arvesse komisjoni 6. augusti 2015. aasta delegeeritud määruse (EL) 2015/2205 (millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 kliiringukohustust käsitlevate regulatiivsete tehniliste standarditega) (4) artikli 1 lõiget 2,

—	võttes arvesse komisjoni 10. juuni 2016. aasta delegeeritud määruse (EL) 2016/1178 (millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 kliiringukohustust käsitlevate regulatiivsete tehniliste standarditega) (5) artikli 1 lõiget 2,

—	võttes arvesse komisjoni 10. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrust (EL) 2015/61, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 575/2013 seoses krediidiasutuste suhtes kohaldatava likviidsuskatte nõudega (6) (edaspidi „likviidsuskatte nõuet käsitlev delegeeritud õigusakt“),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A8-0235/2017),

arvestades, et pandikirjad on instrumendid, millel on juba pikka aega olnud madalad makseviivituse määrad ja usaldusväärsed maksed, mis aitavad rahastada umbes 20 % Euroopa hüpoteeklaenudest ja mille arvele langes Euroopas 2015. aastal rohkem kui 2 triljoni euro eest kohustusi; arvestades, et ligikaudu 90 % kogu maailma pandikirjadest emiteeritakse üheksas Euroopa riigis;

arvestades, et pandikirjadel on olnud tähtis roll krediidiasutuste rahastamisel, eelkõige finantskriisi ajal; arvestades, et pandikirjad säilitasid kriisi ajal kõrge turvalisuse ja likviidsuse taseme, mis tuleneb siseriiklike õigusnormide kvaliteedist; arvestades, et aastatel 2008–2014 suurenenud pandikirjade intressivahed liikmesriikide vahel ei anna veenvaid tõendeid turu killustumise kohta, kuna intressivahed olid tugevalt korrelatsioonis riigivõlakirjade intressivahedega ja pelgalt tagatiste kogumite alusvaraga seotud riskide peegeldus; arvestades, et pandikirjade hindade asjakohane riskitundlikkus liikmesriigiti tõendab, et turud toimivad hästi ja on integreeritud;

arvestades, et Euroopa pandikirjade turgudel toimub märkimisväärne piiriülene investeerimine; arvestades, et pandikirjadel on väga mitmekesine investorite baas, milles on tugevalt esindatud pangad, mille turuosa oli ajavahemikul 2009–2015 ligikaudu 35 %; arvestades, et varahaldurite, kindlustusandjate ja pensionifondide turuosa on vähenenud peaaegu 20 protsendipunkti võrra ja asendati põhimõtteliselt keskpanga suuremate investeeringutega pandikirjadesse;

arvestades, et pandikirjad on atraktiivsed võlainstrumendid, kuna nad on – tagatud osa ulatuses tagatiste kogumis – jäetud välja pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiivi artiklis 44 sätestatud kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi kohaldamisalast; arvestades, et pandikirjade suhtes, mis vastavad kapitalinõuete määruse artiklile 129, kohaldatakse riskikaalu sooduskohtlemist;

arvestades, et üks tegur pankade nõudluses pandikirjade järele on pandikirjade regulatiivne sooduskohtlemine likviidsuskatte nõuet käsitlevas delegeeritud õigusaktis, millega lubatakse pankadel lisada pandikirjad likviidsuspuhvrisse, isegi kui need ei tohiks Baseli eeskirjade alusel likviidsuspuhvrisse kuuluda;

F.	arvestades, et teatavatel tingimustel on pandikirjade programmid tuletisinstrumentidega tehtavate tehingute puhul vastaspoole krediidiriski katmiseks kohaldatavast alustamise tagatise nõudest vabastatud;

G.	arvestades, et liikmesriigid võivad oma äranägemisel vabastada pandikirju ELi nõuetest, mis käsitlevad riskide kontsentreerumist;

arvestades, et panga tagatiseta võlausaldajate positsioone kahjustavad vara koormatised, mis on tekkinud ületagatuse nõuetest, kuid mitte põhimõte rahastada laene tagatiste kogumitega, kus varad on eraldatud; arvestades, et sellised toimingud, kui tegemist on laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarvuga, mis jääb tugevalt alla 100 %, parandavad üldiselt panga tagatiseta võlausaldajate positsioone, kuivõrd neid reserve ei ole vaja tagatiste kogumi vastu esitatud nõuete rahuldamiseks;

arvestades, et pandikirjad on olulisel kohal paljude pankade bilansi varade poolel; arvestades, et finantsstabiilsuse jaoks on oluline, et kõnealused varad säilitaksid maksimaalse turvalisuse ja likviidsuse; arvestades, et selle eesmärgi saavutamist ei tohiks kahjustada pandikirjade uuendused, mis võimaldavad emitentidel omal äranägemisel riski investoritele üle kanda;

arvestades, et pandikirjade emissioonid tingimusliku lõpptähtaja pikendamisega (edasilükatava tagasimaksega (soft-bullet) ja tingimuslikud pass-through struktuurid) suurenesid 12 kuu jooksul 8 % ja saavutasid 2016. aasta aprillis 45 %-se turuosa; arvestades, et sellised valikuvõimalused leevendavad likviidsusriski erisuguste tagatiste kogumis, vähendavad ületagatuse nõudeid ja aitavad vältida kiirmüüki; arvestades siiski, et lõpptähtaegade pikendamine nihutab emitendi riski investoritele; arvestades, et regulatiivse sooduskohtlemise võiks ette näha üksnes võlainstrumentidele, mis on eriti turvalised;

K.	arvestades, et ELi õiguses ei ole pandikirju täpselt määratletud;

L.	arvestades, et pandikirjade turud on vähem arenenud nendes liikmesriikides, kus puudub selliste võlakirjade emiteerimise tava või mille majanduskasvu takistavad riigi maksejõuetusrisk või rasked makromajanduslikud tingimused;

M.	arvestades, et on üldteada, et riiklikud pandikirjade raamistikud on väga erinevad, eelkõige mis puudutab tehnilisi aspekte, näiteks avaliku järelevalve tase;

N.	arvestades, et kogu ELis kehtiv pandikirjade raamistik peab vastama kõrgeimatele standarditele;

arvestades, et liikmesriikides on pandikirjade jaoks mitmeid väga edukaid raamistikke, mis põhinevad ajaloolistel ja õiguslikel alustel ja on osaliselt reguleeritud riiklike õigusaktidega; arvestades, et nendel riiklikel raamistikel on ühised põhiomadused, eelkõige kahekordne regressiõigus, madala riskiga varadega tagatiste kogumi varade eraldatus ning spetsiaalne avalik järelevalve; arvestades, et nende põhimõtete laiendamine muud liiki võlainstrumentidele võib osutuda kasulikuks;

P.	arvestades, et ühtlustamine ei tohiks põhineda ühelainsal lähenemisviisil, kuna see võib viia toodete mitmekesisuse järsu vähenemiseni ja negatiivselt mõjutada riikide turge, mis on toiminud edukalt; arvestades, et ühtlustamisel tuleks järgida subsidiaarsuse põhimõtet;

Q.	arvestades, et turuosalised on teinud algatusi, et edendada pandikirjade turgude arengut, näiteks 2013. aastal loodud pandikirjade märgis (Covered Bond Label) ja ühtlustatud läbipaistvuse vorm (Harmonised Transparency Template);

R.	arvestades, et EBA on määranud järelevalve käigus kindlaks pandikirjade emiteerimise ja järelevalve parimad tavad ja hinnanud riiklike raamistike vastavusse viimist nimetatud tavadega;

arvestades, et vastusena komisjoni avalikule konsultatsioonile oli sidusrühmade suur enamus täieliku ühtlustamise vastu ning investorid rõhutasid toodete mitmekesisuse väärtust; arvestades, et sidusrühmad on väljendanud ettevaatlikku toetust ELi õigusaktidele, tingimusel et need rajanevad kindlatel põhimõtetel, tuginevad olemasolevatele raamistikele ja järgivad eelkõige riiklike raamistike iseloomulikke jooni;

Üldised märkused ja seisukohad

rõhutab, et riigisisesed ja piiriülesed investeeringud pandikirjadesse on toiminud ELi turgudel praeguse õigusraamistiku alusel hästi; rõhutab, et usaldusväärsete ning turvaliste toodete mitmekesisust tuleks säilitada;

märgib, et riiklike mudelite kohustuslik ühtlustamine või nende asendamine ELi mudeliga võib tuua kaasa soovimatuid negatiivseid tagajärgi turgudele, mille praegune edu tuleneb sellest, et pandikirjad on reguleeritud siseriikliku õigusega; nõuab, et ühtlustatum liidu raamistik piirduks põhimõtetel rajaneva lähenemisviisiga, millega seatakse eesmärgid, kuid jäetakse viisid ja vahendid täpsustamiseks siseriiklikku õigusesse ülevõtmisel; rõhutab, et see raamistik peaks põhinema kvaliteetsetel standarditel ja võtma arvesse parimaid tavasid, võttes aluseks hästi töötavad riiklikud süsteemid ilma nende toimimist häirimata; rõhutab, et potentsiaalne uus Euroopa pandikirjade raamistik, mis on ühtlustatud parimaid tavasid järgides, peaks olema arenevatele turgudele võrdlusaluseks ja parandama pandikirjade kvaliteeti;

nõuab ELi direktiivi, milles tehtaks selget vahet praegu olemasolevate kaht liiki pandikirjade vahel, nimelt:

a)	pandikirjad (edaspidi „kõrge kvaliteediga pandikirjad“ (Premium Covered Bonds)), mis ei lange alla kapitalinõuete määruse artiklis 129 sätestatud standardeid, ja

b)	pandikirjad (edaspidi „tavalised pandikirjad“), mis ei vasta kõrge kvaliteediga pandikirjadele kehtestatud nõuetele, kuid ei lange alla eurofondide direktiivi artikli 52 lõikes 4 sätestatud standardeid;

rõhutab, et kõrge kvaliteediga pandikirjade suhtes peaks jätkuma regulatiivne sooduskohtlemine võrreldes tavaliste pandikirjadega ning tavaliste pandikirjade suhtes peaks kehtima sooduskohtlemine võrreldes muude tagatisega võlakohustuse vormidega; tunnistab, et kõikidel eurofondide direktiivi nõuetele vastavatel võlainstrumentidel on võimalus täita kapitaliturgude liidu eesmärgid;

kutsub liikmesriike üles kaitsma pandikirja (nii kõrge kvaliteediga kui ka tavalise pandikirja) nimetust, tagades siseriiklikes õigusaktides, et pandikirjad on väga likviidsed ja lähedased riskivabadele võlainstrumentidele; soovitab tungivalt, et võlainstrumentidele, mis on tagatud varaga, mis on tunduvalt suurema riskiga kui valitsemissektori võlg ja hüpoteeklaenud (nt muud kui riigi poolt tagatud taristuinvesteeringud või laenud väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd)) ei tohiks omistada nimetust „pandikirjad“, vaid need võiksid ehk olla „Euroopa tagatud võlakirjad“; toetab põhimõtet, et kõrge kvaliteediga ja tavaliste pandikirjade tagatiste kogumid peaksid olema täielikult tagatud pikaajalise varaga, mille väärtust saab hinnata ja mida saab võõrandada;

kutsub komisjoni üles lisama direktiivi Euroopa tagatud võlakirjade õigusliku raamistiku põhimõtteid, näiteks kahekordne regressiõigus, pankrotivarast väljajätmine ja läbipaistvuse nõuded; palub liikmesriikidel lisada kõnealused põhimõtted ja menetlused oma siseriiklikesse õigusaktidesse ja maksejõuetusmenetlustesse; rõhutab, et Euroopa tagatud võlakirjade tugev õiguslik raamistik võiks muuta Euroopa tagatud võlakirjad läbipaistvamaks, likviidsemaks ja kulutasuvamaks kui väärtpaberid, mille puhul kasutatakse lepingulisi suhteid; juhib tähelepanu asjaolule, et see võib aidata Euroopa tagatud võlakirjadega rahastada suurema riskiga tegevusi, nt VKEde laene, tarbijalaene või taristuinvesteeringuid, millel puuduvad riiklikud tagatised; märgib, et Euroopa tagatud võlakirjad tuleks jätta välja pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiivi artiklis 44 sätestatud kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi kohaldamisalast;

julgustab lisama direktiivi järelevalve miinimumstandardeid, mis kajastavad pandikirjade kindlaks määratud parimaid tavasid; julgustab järelevalvealase tegevuse lähendamist kogu ELis;

nõuab, et direktiiviga suurendataks läbipaistvust seoses teabega tagatiste kogumi varade ja õigusliku raamistiku kohta, mis on kavandatud selleks, et tagada kahekordne regressiõigus ja selliste varade eraldatus emitendi maksejõuetuse või kriisilahenduse korral; nõuab sellega seoses ka seda, et direktiiv rajaneks põhimõtetel ja keskenduks üksnes teavitamisega seotud nõuetele;

Kõrge kvaliteediga pandikirjade, tavaliste pandikirjade ja Euroopa tagatud võlakirjade mõiste määratlemine ning nende õigusraamistik

palub komisjonil esitada ettepaneku Euroopa pandikirjade raamistiku (direktiivi) kohta, milles määratletakse kõrge kvaliteediga pandikirjad, tavalised pandikirjad ja Euroopa tagatud võlakirjad, et vältida üleminekuetappide jooksul turuhäireid; kutsub komisjoni üles lisama sellesse määratlusse kõik emiteeritud instrumendi kogu eksisteerimise jooksul järgitavad ühised põhimõtted, sõltumata võimalikust sooduskohtlemisest:

a)	kõrge kvaliteediga pandikirjad, tavalised pandikirjad ja Euroopa tagatud võlakirjad peaksid olema tagatiste kogumi varadega täielikult tagatud;

siseriikliku õigusega peaks olema tagatud kahekordne regressiõigus, st et investoril on:

i)	võlainstrumendi emitendi vastu nõue, mis on võrdne täieliku maksekohustusega;

ii)	samaväärne eelisjärjekorras rahuldatav nõue tagatiste kogumi varadele (sh asendusvarad ja tuletisinstrumendid) emitendi lepinguliste kohustuste täitmatajätmise korral;

kui nendest nõuetest ei peaks emitendi maksekohustuste täielikuks täitmiseks piisama, peavad investori jääknõuded kuuluma samasse nõudeõiguse järku kui emitendi tagamata nõuetega eelisvõlausaldajate nõuded;

c)	tagatiste kogumi kõigi varade tõhus eraldatus tagatakse õiguslikult siduvates kokkulepetes, mida on emitendi maksejõuetuse või kriisilahenduse korral lihtne jõustada; sama kehtib tagatiste kogumi kõigi riske maandavate asendusvarade ja tuletisinstrumentide suhtes;

d)	kõrge kvaliteediga pandikirjad, tavalised pandikirjad ja Euroopa tagatud võlakirjad jäetakse pankrotivarast välja, st tagatakse, et emitendi maksejõuetus või kriisilahendus ei tähenda automaatselt emitendi maksekohustuste kiiremat täitmist;

ületagatust, mis kajastab kõrge kvaliteediga pandikirjade, tavaliste pandikirjade ja Euroopa tagatud võlakirjade konkreetseid riske, kohaldatakse siseriiklikus õiguses kindlaks määratud ulatuses. Tagatiste kogumi kõigi varade väärtus peab alati olema suurem kui täitmata maksekohustuste väärtus. Tagatiste kogumi varade hindamise meetodid ja arvutamise sagedus peaksid olema siseriiklikus õiguses selgelt määratletud ning selles tuleks võtta nõuetekohaselt arvesse kõiki langusriske;

tagatiste kogumi varade laenusumma ja tagatisvara väärtuse maksimaalse suhtarvu parameetrid määratakse kindlaks Euroopa või siseriikliku õigusega. Tagatiste kogumi varade eemaldamine laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarvu piiri rikkudes ei tohiks olla kohustuslik, vaid pigem tuleb tagada, et selline eemaldamine toimub ainult juhul, kui need varad asendatakse vähemalt sama turuväärtusega aktsepteeritavate varadega;

üks osa tagatiste kogumi varadest või likviidsusvahenditest on piisavalt likviidne, nii et pandikirja või Euroopa tagatud võlakirjade programmiga seotud maksekohustused on võimalik täita järgmise kuue kuu jooksul, välja arvatud juhul, kui tegemist on kombineeritult rahastatavate või edasilükatava tagasimaksega (soft-bullet) või tingimuslike pass-through pandikirjadega;

h)	tuletisinstrumendid on lubatud üksnes riskide maandamiseks ja tuletislepinguid, mille emitent on sõlminud tuletisinstrumendi vastaspoolega ja registreerinud tagatiste kogumis, ei saa lõpetada emitendi maksejõuetuse korral;

siseriiklikus õiguses nähakse ette spetsiaalne töökindel avaliku järelevalve raamistik, milles täpsustatakse pädev asutus, tagatiste kogumi järelevalvaja ja erihaldur, samuti pädeva asutuse kohustuste ja järelevalvevolituste selge määratlus, eesmärgiga tagada järgmine:

i)	emitentidel on kvalifitseeritud töötajad ja asjakohane tegevuskord tagatiste kogumite haldamiseks, sh stressiolukorras, maksejõuetuse või kriisilahenduse korral,

ii)	tagatiste kogumite tunnused vastavad kohaldatavatele nõuetele juba enne võlainstrumendi emiteerimist ja kuni selle lõpptähtajani;

iii)	kõrge kvaliteediga pandikirjade, tavaliste pandikirjade ja Euroopa tagatud võlakirjade vastavust asjaomastele nõuetele (sh seoses tagatisvara ja kattevara aktsepteeritavusega) kontrollitakse jätkuvalt, regulaarselt ja sõltumatult;

iv)	emitendid teevad korrapäraselt stressiteste kattevara nõuete arvutamiseks, võttes arvesse peamisi võlainstrumenti mõjutavaid riskitegureid, nt krediidi-, intressimäära-, vääringu- ja likviidsusriskid;

pädeva asutuse ja erihalduri ülesanded ja volitused emitendi maksejõuetuse või kriisilahenduse korral peavad olema selgelt määratletud;

emitent peab vähemalt iga kuue kuu tagant avalikustama koondandmed tagatiste kogumite kohta, tehes seda nii üksikasjalikult, et investoritel on võimalik teostada põhjalik riskianalüüs. Tuleks esitada teave kattevarade krediidiriski, tururiski ja likviidsusriski tunnuste kohta, tagatiste kogumis osalevate vastaspoolte kohta ning õigusliku, lepingulise ja vabatahtliku ületagatuse tasemete kohta, aga ka tagatiste kogumi varade ja kohustustega seotud tuletisinstrumentide kohta;

lõpptähtaega võib pikendada ainult emitendi maksejõuetuse või kriisilahenduse korral ja pädeva järelevalveasutuse heakskiidul või objektiivsetel finantspõhjustel, mis on kehtestatud siseriikliku õigusega ja mille on heaks kiitnud pädev Euroopa asutus; pikendamise täpsed tingimused ja võimalikud muutused kupongimäära, lõpptähtaja ja muude omaduste kohta tuleks kehtestada iga pandikirja tingimustes;

kutsub komisjoni üles lisama direktiivi kõrge kvaliteediga pandikirjade määratlusse järgmisi täiendavaid põhimõtteid:

võlainstrument on täielikult tagatud kapitalinõuete määruse artikli 129 lõikes 1 määratletud varadega ning vastab nimetatud määruse artikli 129 lõigetes 3 ja 7 sätestatud lisanõuetele; eluasemelaenude puhul, mis on tagatud tagatistega, nagu on sätestatud kapitalinõuete määruse artikli 129 lõike 1 punktis e, ei tohi olla mingeid õiguslikke takistusi, mis ei lase pandikirjade programmi halduril kehtestada laenudele eelisjärjekorras rahuldatavaid hüpoteeke, kui pandikirja emitent on maksejõuetu või kuulub kriisilahenduse alla ja tagatist mingil põhjusel ei kasutata. Laevade aktsepteeritavus tagatiste kogumi varana (kapitalinõuete määruse artikli 129 lõike 1 punkt g) vaadatakse läbi;

tagatiste kogumis olevate hüpoteeklaenude laenusumma ja tagatisvara väärtuse maksimaalse suhtarvu parameetrid on ELi õiguses kehtestatud nii, et need ei ületa kapitalinõuete määruse artiklis 129 praeguseid laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarve, kuid need vaadatakse regulaarselt läbi ja neid kohandatakse vastavalt stressitestidele, mis põhinevad asjakohastel kinnisvaraturgudel stressiolukorras domineerida võivate turuhindade kohta läbiviidavate sõltumatute hindamiste tulemustel; laenusumma puhul tuleks julgustada laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarvu kasutamist laenusumma ja turuväärtuse suhtarvu asemel;

10.

rõhutab, et pandikirjadele ELi õiguses määratud riskikaalud peavad kajastama alusvaraga seotud riskide turuhinnanguid; märgib, et sama põhimõte ei kehti kõigi muud liiki võlainstrumentide puhul, mille suhtes teatavate omaduste tõttu kohaldatakse sooduskohtlemist;

11.

kutsub komisjoni üles volitama Euroopa järelevalveasutusi hindama kõrge kvaliteediga pandikirjade, tavaliste pandikirjade ja Euroopa tagatud võlakirjade vastavust kriteeriumidele, et täiendada või isegi asendada eurofondide direktiivi artikli 52 lõikes 4 toodud loetelud kõrge kvaliteediga pandikirjade, tavaliste pandikirjade ja Euroopa tagatud võlakirjade Euroopa tasandi süsteemide usaldusväärsete loeteluga;

12.

palub EBA-l anda kõrge kvaliteediga pandikirjade, tavaliste pandikirjade ja Euroopa tagatud võlakirjade süsteemide kohta soovitusi aktsepteeritavuse kriteeriumide (sealhulgas asendusvarade), eri varaliikide laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarvude ning ületagatuse tulemuslikkuse miinimumtasemete kohta ning kapitalinõuete määruse võimaliku läbivaatamise kohta; kutsub EBA-t üles esitama vajalikke suuniseid spetsiaalse avaliku järelevalve- ja haldusraamistiku kehtestamise kohta;

13.

soovitab kõrvaldada väljaspool Euroopa Majanduspiirkonda asuvatel arenevatel pandikirjade turgudel tegutsevate emitentide turulepääsu tõkked, tagades kolmandate riikide emitentide pandikirjade võrdse kohtlemise, tingimusel et pädev Euroopa institutsioon tunnistab nende riikide õigusliku, institutsioonilise ja järelevalvekeskkonna põhjaliku hindamise alusel võrdväärseks; soovitab edendada Euroopa õigusaktide keskseid põhimõtteid, et luua pandikirjade turgudele kogu maailmas võimalik võrdlusalus;

14.

kutsub komisjoni üles tegema ettepanekut läbi vaadata Euroopa finantsteenuste alased õigusaktid, milles täpsustatakse kõrge kvaliteediga pandikirjade, tavaliste pandikirjade ja Euroopa tagatud võlakirjade regulatiivne kohtlemine;

15.

palub komisjonil finantsteenuseid käsitlevaid olemasolevaid ELi õigusakte hinnates võtta arvesse kõrge kvaliteediga pandikirjade, tavaliste pandikirjade ja Euroopa tagatud võlakirjade potentsiaali kapitaliturgude liidu eesmärkide saavutamisel;

16.

palub komisjonil teha kindlaks pandikirjade arengu võimalikud takistused riiklikul tasandil ja avaldada suunised, et need takistused kõrvaldada, ilma et see piiraks pankade usaldusväärset ja kaalutletud äritegevust;

17.

palub komisjonil ja EBA-l hinnata uuesti (näiteks mõjuhindamise raames) laevade merivõla aktsepteeritavust tagatiste kogumi varana, nagu on sätestatud kapitalinõuete määruse artikli 129 lõike 1 punktis g; on mures, et laevade sooduskohtlemine moonutab konkurentsi teiste transpordivahenditega; palub komisjonil ja EBA-l uurida, kas laevade pandikirjad on muude kapitalinõuete määrusele vastavate pandikirjadega võrdsed oma likviidsuse ja sõltumatute reitinguagentuuride teostatavate riskihinnangute poolest ning kas selliste pandikirjade sooduskohtlemine kapitalinõuete määruses likviidsuskatte nõude täitmise alusel ja madalama riskikaalu tõttu on seepärast õigustatud;

18.

palub liikmesriikidel näha siseriiklikus õiguses ette võimalus luua eraldi tagatiste kogumid, millest igaüks hõlmaks homogeenset varaklassi (nt eluasemelaenud); palub liikmesriikidel lubada, et kõiki tagatisvarasid, mis on sätestatud kapitalinõuete määruse artikli 129 lõike 1 punktides a, b ja c, võiks kasutada kattenõude rahuldamiseks, ja selgelt sätestada asendusvarade kattena kasutamise piirid krediidikvaliteedi, riskipositsiooni suuruse ja kattena kasutamise ulatuse aspektist;

Turu läbipaistvuse ja vabatahtliku lähendamise toetamine

19.

väljendab heameelt pandikirjade reitingumeetodites tehtud paranduste ja pandikirjade reitinguturgude laienemise üle;

20.

rõhutab, kui tähtsad on võrdsed tingimused finantsturgudel õiglase konkurentsi tagamise seisukohast; rõhutab, et Euroopa õigusnormides ei tohi teha vahet eri liiki tagatud võlainstrumentide vahel, välja arvatud juhul, kui on alust arvata, et need erinevad kas oma turvalisuse või likviidsuse poolest;

21.

väljendab heameelt turualgatuste üle, mille eesmärk on töötada välja avalikustamise ühtlustatud standardid ja vormid (nt ühtlustatud läbipaistvuse vorm (Harmonised Transparency Template, HTT)), et hõlbustada kasutatavate pandikirjade võrdlemist ja nendevaheliste erinevuste analüüsi kogu ELis;

22.

toetab turustandardeid käsitlevate soovituste ja parimaid tavasid käsitlevate suuniste väljatöötamist EBA poolt; innustab vabatahtlikku lähendamist nendest põhimõtetest lähtuvalt;

23.

innustab stressitestide korrapärast läbiviimist tagatiste kogumite puhul ja stressitestide tulemuste avaldamist;

o o

24.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Euroopa Pangandusjärelevalvele.

(1) ELT L 257, 28.8.2014, lk 186.

(2) ELT L 176, 27.6.2013, lk 1.

(3) ELT L 173, 12.6.2014, lk 190.

(4) ELT L 314, 1.12.2015, lk 13.

(5) ELT L 195, 20.7.2016, lk 3.

(6) ELT L 11, 17.1.2015, lk 1.

19.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 334/20

P8_TA(2017)0280

Kalastusturismi roll kalapüügi mitmekesistamises

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon kalastusturismi rolli kohta kalapüügi mitmekesistamises (2016/2035(INI))

(2018/C 334/03)

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määrusi (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ (1),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määrust (EL) nr 508/2014 Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2328/2003, (EÜ) nr 861/2006, (EÜ) nr 1198/2006 ja (EÜ) nr 791/2007 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1255/2011 (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (3) (veepoliitika raamdirektiiv),

—	võttes arvesse oma 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni väikesemahulise rannapüügi, rannalähedase kalapüügi ja ühise kalanduspoliitika reformi kohta (4),

—	võttes arvesse oma 2. juuli 2013. aasta resolutsiooni sinise majanduskasvu – jätkusuutliku majanduskasvu soodustamise kohta ELi merendussektoris, meretranspordis ja turismisektoris (5),

—	võttes arvesse komisjoni 13. mai 2014. aasta teatist „Innovatsioon meremajanduses: merede ja ookeanide potentsiaali kasutamine töökohtade loomiseks ja majanduskasvu edendamiseks“ (COM(2014)0254),

—	võttes arvesse komisjoni 30. juuni 2010. aasta teatist „Euroopa kui maailma soosituim turismisihtkoht – uus Euroopa turismi tegevuskava“ (COM(2010)0352),

—

võttes arvesse ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegiat aastani 2020 ja eriti 4. eesmärki kalapüügi säästvamaks muutmise ja merede keskkonnaseisundi parandamise kohta, milles EL lubab muu hulgas kõrvaldada kahjuliku mõju kalavarudele, liikidele, elupaikadele ja ökosüsteemidele, muu hulgas seeläbi, et pakutakse finantsstiimuleid selliste rahastamisvahendite kaudu, mis on tulevikus ette nähtud kalandus- ja merenduspoliitika merekaitsealade (sh Natura 2000 alad ning rahvusvaheliste või piirkondlike lepingutega loodud kaitsealad) rahastamiseks. See võib hõlmata mereökosüsteemide taastamist, püügitegevuse kohandamist ning kalastussektori kaasamise soodustamist alternatiivsetesse tegevustesse, nt ökoturism, merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse seire ja haldamine ning mereprahi kõrvaldamine,

—	võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

—	võttes arvesse komisjoni 13. septembri 2012. aasta teatist „Meremajanduse kasv: jätkusuutliku majanduskasvu võimalused mere- ja merendusvaldkonnas“ (COM(2012)0494),

—	võttes arvesse komisjoni 20. veebruari 2014. aasta teatist Euroopa ranniku- ja mereturismi majanduskasvu ja töökohtade strateegia kohta (COM(2014)0086),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit ning transpordi- ja turismikomisjoni arvamust (A8-0221/2017),

A.	arvestades, et traditsioonilise kalapüügi sektori olukord on järk-järgult halvenenud;

B.	arvestades, et mitmekesisus on muutunud paljudele väikekaluritele oma sissetuleku lisaallikana hädavajalikuks, kuna nende sissetulek on sageli ebapiisav;

C.	arvestades, et kalanduse mitmekesistamiseks on vaja arvestada asjaoluga, et suur osa kalandussektorist sõltub peaaegu täielikult traditsioonilistest püügiviisidest;

D.	arvestades, et enamik ranniku- ja saarepiirkondi kannatab tõsise majanduslanguse all, mille tagajärjeks on rahvastikukadu, sest elanikud lahkuvad piirkondadesse, kus on rohkem tööd ja koolitusvõimalusi;

E.	arvestades, et kuigi mõned rannapüügipiirkonnad paiknevad turismisihtkohtade läheduses, ei ole nad suutnud korralikku majanduskasvu saavutada olenemata asjaolust, et nende kalandus- ja turismisektor on omavahel ühitatavad;

arvestades, et kalastusturism võib aidata kaasa töökohtade loomisele, sotsiaalsele kaasatusele, samuti kalandusest sõltuvate kogukondade elukvaliteedi parandamisele ja nende kogukondade taaselustamisele, eriti piirkondades, kus muud majandustegevust napib; arvestades, et see potentsiaal on piirkondade lõikes väga erinev ja sõltub asjaomaste kalandusettevõtete liigist ja laevade suurusest;

arvestades, et kalastusturism võib aidata vähendada mõju kalavarudele ja keskkonnale ning suurendada teadmisi ja teadlikkust vajadusest kaitsta keskkonda ja kultuuri; arvestades, et kalurite pakutavate kalastusretkede ja kaldal pakutavate turismiteenuste näol võib paljudes Euroopa piirkondades olla eelkõige tegemist nende põhitegevuse täiendamise ja mitmekesistamise reaalse vormiga;

arvestades, et kalastusturism aitab suurendada kalurite nähtavust ning väärtustada ja mõista nende keerulist tegevusala; arvestades, et kalastusretked ja muud turismiga seotud kalastustegevused (kalurite poolt kaldal pakutavad turismiteenused, harrastuskalapüük jne) on üldsusele veel vähe tuntud ning tarbijate teadlikkust sellest, kui oluline on tarbida lühikesest tootmisahelast pärinevate kohalike kalatoodete tarbimist, tuleb suurendada;

I.	arvestades, et kalastusturism võib olla võimalus turistide ligimeelitamiseks laiaulatusliku pakkumise kaudu, mis hõlmab nii kohalikke tooteid kui ka keskkonnasõbralikke ettevõtlusvorme;

J.	arvestades, et kalatoodetega seonduv traditsiooniline gastronoomia ning traditsiooniline konservi- ja töötlev tööstus võiks kalandussektoriga seotud turismi arendamisele suurel määral kaasa aidata;

K.	arvestades, et õngitsemine toob mitmel moel sotsiaalset kasu ning avaldab positiivset mõju inimeste tervisele ja heaolule;

L.	arvestades, et kalastusturismi sotsiaal-majanduslik kasu sõltub väga suurel määral hooajast, koondudes peamiselt suvekuudesse; arvestades, et kasu, mida saadakse klientide suuremast lojaalsusest (millele sageli viidatakse), on saavutatav terve aasta jooksul;

arvestades, et aasta 2018 on Euroopa kultuuripärandiaasta ning selle eesmärk on parandada elanikkonna teadlikkust Euroopa ajaloost ja oma kultuuripärandi väärtusest kui ühisest ressursist; arvestades, et traditsiooniline kalapüük moodustab osa Euroopa rikkast kultuuripärandist ja aitab kaasa kohalike kogukondade identiteedile, kuna see on aidanud kujundada maitset, toitu, traditsioone, ajalugu ja maastikku; arvestades, et kontaktid turistidega tugevdavad seda aspekti tunduvalt;

arvestades, et Euroopa Merendus- ja Kalandusfond toetab investeeringuid, mis aitavad kaasa kalurite sissetulekute mitmekesistamisele täiendavate tegevuste arendamise kaudu, sealhulgas investeeringuid, mis tehakse veesõidukite pardal oleva ohutusvarustuse täiendamisse, kalastusretkedesse, kaldal pakutavatesse turismiteenustesse, toitlustamisse, harrastus- ja sportkalapüügiga seotud teenustesse ning kalapüügiga seotud haridustegevusse;

arvestades, et kalastusturismil puudub ühtne määratlus ja õiguslik alus; arvestades, et kui näiteks Itaalias peetakse seda turismiliiki kutsetegevuseks, siis Prantsusmaal käsitletakse seda lisategevusena; arvestades, et sõltuvalt selle tegevuse õiguslikust seisundist võib esineda märkimisväärseid erinevusi maksukorralduses, lubade andmise korras, kutsekvalifikatsiooni omamise kohustuses, turvavarustuse nõuetes jms;

arvestades, et Euroopa Liidu veepoliitika ja merekeskkonna raamdirektiivid kohustavad liikmesriike tagama ranniku- ja merevee hea seisundi; arvestades, et elupaikade direktiivi kohaselt peavad liikmesriigid määrama mere- ja rannaelupaigad ja need säilitama, luues selleks Natura 2000 alad ja hallates neid;

arvestades, et enamikul merekaitsealadel ja Natura 2000 mere- ja rannikualadel on turismisektor eriti oluline; arvestades, et merekaitsealade juhtorganite ja väikesemahulise püügiga tegelevate kalurite ühise haldamise ja partnerluste kohta, mille kaudu turismi ja kultuuri eesmärgil edendatakse kalastusturismi ja muid traditsioonilist kalapüüki tutvustavat tegevust, võib tuua palju positiivseid näiteid;

R.	arvestades, et andmeid kalastusturismi kohta Euroopas ja sellest väljaspool on vähe ja need ei ole järjepidevad ega võimalda võrdlemist;

S.	arvestades, et 2012. aasta meremajanduse kasvu strateegia raames määratles EL ranniku- ja mereturismi jätkusuutliku ja kaasava majanduse arendamise olulise valdkonnana;

T.	arvestades, et komisjon väljendas oma 2010. aastal teatise „Euroopa kui maailma soosituim turismisihtkoht – uus Euroopa turismi tegevuskava“ raames vajadust töötada välja säästev ranniku- ja mereturismi strateegia;

U.	arvestades, et komisjon algatas 2012. aastal avaliku arutelu Euroopa ranniku- ja mereturismi ülesannete ja võimaluste kohta ning avaldas 20. veebruaril 2014 järelmeetmena teatise „Euroopa ranniku- ja mereturismi majanduskasvu ja töökohtade strateegia“;

arvestades, et kalastusturismiga tegelevad elukutselised kalurid, et mitmekesistada oma tegevust, edendada ja väärtustada oma elukutset ja sotsiaal-majanduslikku pärandit ning parandada veeökosüsteemi säästvat kasutamist, milleks nad veavad mõnel juhul turiste kalalaevadega; arvestades, et kuigi need kalastustegevused hõlmavad ilmselgelt turismi- ja vaba aja veetmise aspekte, puudub nende selge õiguslik määratlus;

W.	arvestades, et mõiste „kalastusretked“ tähistab turistidele / vaba aja veetmiseks mõeldud harrastuskalapüüki, mida pakuvad elukutselised kalurid, kes võtavad oma laeva pardale turiste, et tutvustada neile kalapüüki;

X.	arvestades, et kalurite poolt rannikul pakutavad turismiteenused hõlmavad toitlustust ja majutust, millega tegelevad elukutselised kalurid; arvestades, et üks peamisi erinevusi eespool nimetatud kahe turismiliigi vahel on see, et viimast ei saa teostada kalalaeva pardal;

arvestades, et harrastuskalapüük toimub üksnes vaba aja veetmise ja/või võistlusspordi eesmärgil, kus kasutatakse vee-elusressursse ning keelatud on igasugune püütud kala müük; arvestades, et kuigi harrastuskalapüüki ei harrastata tulu teenimiseks, kuulub see turismitegevuste alla, mis loovad paralleelmajanduse, mida tuleks elukutseliste kalurite poolt harrastuskalastajatele pakutavate teenuste, rajatiste ja taristute kaudu ära kasutada; arvestades, et kontrollimatu ja intensiivne harrastuspüük võib siiski mõjuda kahjulikult mõne piirkonna kalavarudele;

arvestades, et puuduvad usaldusväärsed sotsiaal-majanduslikud ja keskkonna-alased statistilised andmed harrastuskalapüügi mõju kohta kalavarudele, eriti piirkondades, kus harrastuskalapüük on intensiivne, ning arvestades, et puuduvad selged eeskirjad ja põhjalik kontroll püügi kohta ning veel vähem on andmeid harrastuspüügi abil saadud saagi ebaseadusliku müügi kohta mitteametlikke kanaleid pidi, mis üldiselt on seotud restoranidega;

Kalastusturism ELi liikmesriikides

AA.

arvestades, et uuringust kodanike harjumuste ja arvamuste kohta, mille viis 2015. aastal läbi Alpide-äärse mere ranniku rakkerühm (GAC) (6) GACi piirkonnas, nähtub, et üks kolmandik vastanutest tarbib kala mitu korda nädalas, kuid ainult nelja kalaliiki, millest kaks on mageveekalad ja ülejäänud merekalad (sinikala, lõhe, tursk ja forell); arvestades, et kalastusturism suurendab teadlikkust erinevate liikide ja toidutavade kohta, mis on sageli jäänud paljude tarbijate poolt tähelepanuta; arvestades, et püügikoormuse mitmekesistamise mõju on ilmne;

AB.

arvestades, et Itaalias on pidevalt kasvanud kalastusturismiga tegelemise loa taotluste arv; arvestades, et hiljuti läbi viidud uuringu kohaselt on kõige enam lube saanud maakonnad Liguuria (290), Emilia-Romagna (229), Sardiinia (218), Calabria (203), Campania (200) ja Sitsiilia (136); arvestades, et aastatel 2002–2012 registreeriti kokku 1600 luba; arvestades, et 2003. aastal olid kõige rohkem lube saanud maakonnad Campania (63), Liguuria (62), Sitsiilia (60) ja Sardiinia (59), millele järgnesid Apuulia (46), Calabria (39) ja Toscana (37) (7);

AC.	arvestades, et kolmandik laevadest, mis omavad kalastusturismiga tegelemise luba, ei tohi pardale võtta üle nelja reisija, 29 % laevadest saavad võtta pardale viis kuni kaheksa reisijat ning ülejäänud 37 % üheksa kuni kaksteist reisijat (8);

AD.	arvestades, et suurim arv turiste koondub peaaegu täielikult juulisse ja augustisse, mis tähendab, et kalastusturism on väga hooajalise iseloomuga ning oluline on julgustada mitmekesistamist;

AE.

arvestades, et haridustase jaotub sarnaselt vanusekategooriatele ning kalastusretkede korraldajatel on kõrgem haridustase võrreldes nendega, kes tegelevad üksnes elukutselise kalapüügiga; arvestades, et üle 30 %-l kipritest on diplom või kutsekvalifikatsioon ning vähemalt algeline inglise (64 %), prantsuse (34 %), hispaania (16 %) või saksa keele (7 %) oskus (9);

AF.

arvestades, et uuringust kalastusretkede korraldajate kohta Itaalias ilmnes, et kalastusretked võivad osutuda kasulikuks kalavarude ja mere ökosüsteemide kaitsmisel, eriti kuna püük väheneb, ning olla kasulikud ka kalurite ja nende perede sotsiaalse, füüsilise ja vaimse heaolu seisukohast, kuna merel töötatavate tundide arv väheneb (10);

AG.	arvestades, et naised on hakanud rohkem tegelema mitte üksnes kalanduse kõrvaltegevuste, vaid ka oma kalastusturismi alase tegevuse arendamisega;

AH.	arvestades, et ka noori võib pidada kalastusturismi sihtkohtade arendamise sihtrühmaks,

AI.	arvestades, et traditsiooniline kalapüük on praegu kõige vähem tuntud primaarsektori tegevus, mida on ka kõige vähem uuritud ja õppevahendina alg- ja keskastmes kõige vähem kasutatud;

AJ.	arvestades, et traditsioonilise kalapüügiga seotud hariduslike tegevuste (nt talukooli mudeli põhjal) lisamiseks on palju võimalusi;

AK.

arvestades, et kalastusturismi arendamine sõltub väga suurel määral partnerlussuhetest, kalandussektori kohalikest tegevusrühmadest, milles kalandussektori töötajad ja muud avaliku ja erasektori huvirühmad kavandavad ja rakendavad koos alt-üles strateegiat, mis on kohandatud ja vastab asjaomase piirkonna majanduslikele, sotsiaalsetele ja keskkonna-alastele vajadustele; arvestades, et kuigi kalandussektori kohalikud tegevusrühmad tegutsevad Euroopas väga erinevates tingimustes ja rakendavad väga erinevaid strateegiaid, on valdav enamus neist veendunud, et turismil on arengu tagamisel väga oluline roll;

AL.

arvestades, et komisjon on loonud Euroopa kalanduspiirkondade võrgustiku (FARNET) tugiüksuse, et aidata rakendada Euroopa Kalandusfondi 4. telge; arvestades, et FARNET on püügipiirkondade võrgustike platvorm ning toetab kalandussektori kohalikke tegevusrühmi kohalike strateegiate, algatuste ja projektide väljatöötamisel;

AM.

arvestades, et kohalikud huvirühmad on tänu kalandussektori kohalikele tegevusrühmadele teada saanud, kuidas turismiteenuste osutamisest püügipiirkonnas võib areneda välja kompaktne tegevuspakett, mis säilitab oma atraktiivsuse ka tiheda konkurentsiga turismivaldkonnas; arvestades, et turism võib sel viisil muutuda kalastuskogukondadele tähtsaks täiendavaks sissetulekuallikaks, mis lõppkokkuvõttes aitab kaasa ranniku- ja saarepiirkondade üldisele arengule;

AN.	arvestades, et edulood annavad tunnistust kalandussektori kohalike tegevusrühmade hindamatust abist Kreeka, Itaalia ja Hispaania väikesemahulise kalapüügi kogukondadele; arvestades, et FARNETi võrgustik on häid tavu esile toonud ka Prantsusmaal, Belgias, Hispaanias, Horvaatias ja Itaalias (11);

AO.

arvestades, et Soomes võeti vastu kalastusturismi mõju hindamise mudel, mille aluseks on külastuse kestus, viibimiskoht ja külastajate arv; arvestades, et hindamistulemused tõid ilmsiks probleemid, mis on seotud mõiste „kalastusturist“ määratlemisega ning sellega, kuidas külastuste arvu arvutada (12);

AP.

arvestades, et liikmesriikide paljudes rannakülades toimuvad festivalid, mille puhul on oluline integreerida muid viise nende atraktiivsuse suurendamiseks turistide jaoks, näiteks kombineerides neid teiste kvaliteetsete primaarsektori pakkumistega: levitada teadmisi väikesemahulise kalapüügi ja kalurielu kohta, pakkuda osasaamist kohalikust kultuurist, sh piirkondliku toidu ja veini abil, ning töötleva ja konservitööstuse kvaliteetseid tooteid, mis kajastavad ELi mitmekesisust,

AQ.

arvestades, et Hispaanias on loodud spetsiaalsed asutused, nagu Turismo marinero – Costa del Sol, mille eesmärk on edendada traditsioonilist kalatööstust ning aidata kohalikel inimestel arendada ja reklaamida kalastussektoriga seotud turismitegevust; arvestades, et Costa del Sol korraldab kokanduskursusi kohalike kalurite poolt kasutatavatel laevadel, kalaliikide vaatlusreise ning harrastuskalapüüki; arvestades, et korraldatakse ka ekskursioone bioparki, mille puhul on tegemist spetsiaalselt lastele loodud vabaõhumuuseumiga, kus nad saavad teadmisi merebioloogia, traditsioonilise kalapüügi (traditsioonilised kalapüügivahendid ja -meetodid) ja kohaliku kultuuri kohta; märgib, et selliste algatuste edendamine ja liikmesriikide vaheline kogemuste vahetamine selles valdkonnas tooks ranniku- ja maakogukondadele kasu, eelkõige äärealadel (13);

AR.

arvestades, et komisjon, parlament ja liikmesriigid ei tohi seetõttu keelata traditsioonilise väikesemahulise pereettevõtete poolt harrastatava kalapüügi võtteid valimatult, vaid peavad eelnevalt teostama nõuetekohase mõjuhinnangu, et mitte muuta kestliku, väikesemahulise ja traditsioonilise kalastusturismi uute vormide kasutamist traditsiooniliste püügivahenditega võimatuks;

AS.	arvestades, et Horvaatias suvekuudel ranniku- ja saarte turismikeskustes toimuvate kalafestivalidega edendatakse kalapüügi traditsioone, kultuuri- ja ajaloopärandit, kohalikku kokakunsti ja traditsioonilist eluviisi;

peab oluliseks kalalaevade ümberkujundamist ja kohandamist turismitegevuse läbiviimiseks, kuna laevu tuleb turistide ohutuse tagamiseks uuendada, ning selle tagamist, et kalapüügile ei tehtaks takistusi ja samal ajal tagataks külastajatele mugavused meeldiva elamuse saamiseks, kuid et püügivõimsus ei suureneks; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et seda laadi muudatustega, eriti kui see toimub turismi madalhooajal, ei tohi kaasneda tööndusliku kalapüügi piiranguid;

rõhutab kalastusturismi veel kasutamata potentsiaali, mis võib tuua märkimisväärset kasu rannikualadel elavatele kogukondadele, mitmekesistades nende kohalikke sissetulekuallikaid; on sellega seoses seisukohal, et kalastusturism merel ja kalurite poolt pakutavad turismiteenused rannikul võivad täiendada kutselist kalapüüki ja anda kalapüügiga tegelevatele kogukondadele lisasissetuleku;

leiab, et komisjoni algatuse strateegiline eesmärk peaks olema kalastusretkede, kalurite pakutavate rannikuturismiteenuste ja sportkalapüügiga seotud turismi edendamine ning nende igakülgse arendamise võimaldamine kõikjal ELis selleks loodud ühisvõrgustiku ja raamistiku kaudu;

palub komisjonil edendada Euroopa Reisikomisjoni ja selle portaali visiteurope.com kaudu säästvat harrastuskalapüüki pakkuvaid turismisihtkohti Euroopas ning teavitada sihtotstarbelise teabekampaania kaudu kalandussektori ettevõtteid nende uute ja jätkusuutlike ärimudelite potentsiaalist ning nende pakutavatest majanduskasvu võimalustest;

kutsub komisjoni soodustama kalapüügiturismi käivitamist ja arendamist, et rakendada selle valdkonna potentsiaaliga sobivat mitmekesist äristrateegiat ja tulemuslikumalt rahuldada tema vajadusi, arendades uut turismiliiki, mille juures omavad muu hulgas suurt tähtsust kvaliteet, paindlikkus, uuenduslikkus ning püügipiirkondade ajaloo- ja kultuuripärandi säilitamine ning keskkonna ja inimeste tervise kaitse; kutsub komisjoni ühtlasi üles edendama ja toetama investeeringuid turismivaldkonna kalapüüki, et luua erinevaid turismivorme – edendada mittetöönduslike kalatoodetega seotud kokakunsti, õngitsemisturismi, veealust ja sukeldumisturismi jms, kasutades nii jätkusuutlikult ära kalastuspärandit ja konkreetse kalanduspiirkonna eripära;

kutsub komisjoni üles kalastusturismi käivitamise ja arengu ergutamiseks julgustama ja aktiivselt edendama investeerimist, et suurendada kalandussektori mitmekesisust kultuurilisest ja kunstilisest aspektist osana traditsioonilisest pärandist (käsitöö, muusika ja tants), ning toetama investeerimist püügitraditsioonide, -ajaloo ja üldise kalastuspärandi (kalapüügivahendid, -võtted, ajaloolised dokumendid jms) edendamisse muuseumide avamise ja rannapüügiga tihedalt seotud näituste korraldamise kaudu;

kutsub komisjoni üles uurima võimalust kasutada püügilaevu mitmeks otstarbeks, nii et need saaksid püügifunktsiooni säilitades tegeleda ka muu, puhke- ja turismimajandusega seonduvaga (näiteks mereteabepäevad ning töötlemise, koolituse või kokakunstiga seotud tegevused jne), sarnaselt maapiirkondades toimivate talukoolide või põllumajandusturismiga;

peab seetõttu vajalikuks luua Euroopa kalastusturismi võrgustik ning Euroopa sport- ja harrastuskalapüügiga seotud turismiteenuste võrgustik FARNETi äärmiselt eduka näite põhjal, mis pakub kalandussektori kohalikele tegevusrühmadele märkimisväärset abi;

peab äärmiselt vajalikuks suunata hoolikalt toetavaid poliitikameetmeid ja hinnata nõuetekohaselt nende tulemusi ning süstematiseerida, ühtlustada ja parandada statistika kogumist selle kohta, mida tegevuse mitmekesistamine on Euroopa püügipiirkondade sissetulekule andnud; rõhutab ka, kui tähtis on jälgida harrastuskalapüügi kui majandustegevuse tegelikku mõju, selle mõju kalavarudele ja mitteametlikest müügikanalitest tulenevat võimalikku konkurentsi töönduslikule kalapüügile; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et kalatööstus osaleb selliste järelevalvemeetmete väljatöötamises;

10.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles arendama ja toetama kalastusturismisektoriga loodavaid partnerlussuhteid, mida edendavad merekaitsealade haldusasutused merekaitsealadel ja Natura 2000 aladel, et ühendada loodusvarade kaitse kultuuri edendamise ja arendamisega nii, et selle nautimine oleks vastutustundlik;

11.

arvab, et väga tähtis on luua kalastusturismi tegevuse määratlus liidu tasandil, pöörates erilist tähelepanu kalastusretkedele, kalurite pakutavatele rannikuturismiteenustele, vesiviljelusturismile ning sport- ja harrastuskalapüügiga seotud turismile; selles määratluses tuleks arvesse võtta nende tegevuste väga erinevaid vorme, tagada konsulteerimine kõigi huvirühmadega ning kindlustada, et kalastusturismi käsitataks kõrvaltegevusena, mis võimaldab kaluritel täiendada oma põhilist püügitegevust, ilma et nad peaksid kalandusest mingisse muusse sektorisse minema;

12.

toonitab seda, kui tähtis on teha vahet erinevatel kalandusega seotud turismivormidel, mis hõlmavad kalastusturismi (kalastusturism, mille raames saab jälgida kalurite tööd, ja kalastusega seotud elamusturism), veega seotud tegevusi merel ja rannikul, harrastuskalapüüki (ka õngitsusturismi), sisevetekalandust ning pärandi- ja kultuuripõhiseid tegevusi, mis on suunatud sünergia loomisele kvaliteetsete esmatoodete turundamise algatustega, austades samal ajal looduspärandit ning vajadust kaitsta loomi ja bioloogilist mitmekesisust;

13.

palub komisjonil, arvestades suuri erinevusi liidu kalastusturismis osalevate kalandusettevõtjate vahel, võtta vastu ühised eeskirjad meresõiduohutuse, kalastusturismiks kasutatavate laevade tervise- ja hügieeninõuete ning võimalike maksesoodustuste kohta, tingimusel et nimetatud meetmed on piisavalt paindlikud, et võtta arvesse eri kalandusettevõtete ja kalapüügilaevade suuri erinevusi ning märkimisväärseid piirkondlikke erinevusi;

14.

soovitab lisada mootorlaevade CO2-heite vähendamise ja energiatõhususe põhimõtte kohanduste hulka, mida tuleb sellistel laevadel teha, kui nad nimetatud tegevuste jaoks ümber kujundatakse;

15.

on veendunud, et kõnealustele turistidele tuleks tagada sobiv transport ja majutus ning kindlustada avaliku ruumi hooldamine ja korrashoid vastavalt vajadusele, et tagada turismitegevuse pikaajaline edu;

16.

palub liikmesriikidel täita oma ELi veepoliitika ja merekeskkonna raamdirektiividest tulenevad kohustused, et tagada ranniku- ja merevee hea seisund, parandades eelkõige ressursitõhusust ning vältides tulemuslikult reostust ja jäätmeid ning võideldes nende vastu;

17.

palub, et liikmesriigid vähendaksid halduskoormust, lihtsustades lubade taotlemist ja muid bürokraatlikke menetlusi;

18.

rõhutab, et need tegevused peavad olema bioloogilise mitmekesisuse, Natura 2000 alade ja merekaitsealade kaitsega kooskõlas (ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia, linnudirektiiv ja elupaikade direktiiv), mistõttu on vaja edendada dialoogi ja sünergiat teiste asjaomaste liikmesriikidega;

19.

peab vajalikuks korraldada kaluritele ja kalandusettevõtjatele, nende peredele ja kõigile asjaomastele kohalikele elanikele koolituskursusi, et tagada, et neil oleks turistide vastuvõtmiseks vajalik keeleoskus ja suutlikkus tagada nende ohutus, ning levitada teavet merebioloogia, kohalike kalaliikide, keskkonna ja kultuuritraditsioonide kohta; kutsub komisjoni ja nõukogu üles tunnustama naiste rolli kalandusturismi sektoris ja kalandusest sõltuvate piirkondade kestlikus arengus, et tagada nende osalemine võrdsetel tingimustel;

20.

kutsub liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi üles levitama ulatuslikult teavet komisjoni Euroopa tööalase liikuvuse portaali (EURES) kohta, mis pakub tööotsijatele ja tööandjatele teavet töövõimalustest, oskustest ja koolitusvajadustest merendussektori töökohtade osas, ning edendama avatud veebipõhiseid kursusi, mille eesmärk on täiendada turismi juhtimise ja uuendusliku kalastusturismiga seotud oskusi või pakkuda nendega seotud ümberõpet;

21.

kutsub komisjoni üles lisama Euroopa väikeettevõtete portaali eraldi osa, mis aitaks ettevõtjatel/kaluritel leida rahastamist kalapüügiga seotud turismivaldkonna tegevustele;

22.

on seisukohal, et kutseoskuste omandamine sellistes valdkondades nagu digitaalturundus, sotsiaalmeediasuhtluse haldamine ja hooldus, sotsiaal-kultuuriline juhtimine ja keeleoskus on kalanduspiirkondades prioriteediks, et edendada kalastusturismi poolt pakutavate võimaluste loomist ja levitamist;

23.

peab tähtsaks, et iga turismiteenuse pakkumisel säilitataks selle eripära, mis tuleneb kohalikel oludel ja nendega seotud spetsialiseerumisel põhinevast strateegiast ja olemasolevatest ressurssidest; kutsub komisjoni ja liikmesriike sel eesmärgil üles edendama jätkusuutliku ja ökoturismi liike uuenduslike turustrateegiate abil, mis peaksid eelkõige olema suunatud traditsioonilistele ja kestlikele omadustele ning mida tuleks pidevalt jälgida, et tagada pakkumise ja nõudluse tasakaal;

24.

nõuab integreeritud pakkumiste väljatöötamist, et võimaldada tarbijatele täielikku elamust, mis tugineb kõige selle struktureeritud ja sünergilisel kogumil, mida piirkonnal on pakkuda, ning partnerluste loomist, et tuua tarbijad turismidünaamika kaudu traditsiooniliste püügipiirkondadega külgnevatelt aladelt, kus turism (nt konverentsi- või karjääriturism) on juba levinud, traditsioonilise kalapüügi aladele;

25.

palub, et komisjon toetaks ja edendaks kalandusettevõtete ja -töötajate kaasamist ka projektidesse, mis on seotud kultuuri- ja pärimusturismiga, nagu meresõidu taasavastamine ning traditsioonilised kaluripiirkonnad ja -tegevused;

26.

märgib, kui oluline on turismisektori ettevõtjate ja kalurite koostöö kalastusturismi potentsiaali suurendamiseks;

27.

rõhutab, kui oluline on eluslooduse jälgimisega seotud turism, eelkõige vaalavaatlus, millega peab kaasas käima looduslike elupaikade ja bioloogiliste vajaduste austamine; arvestades, et see võib tuua suurt hariduslikku, keskkonna-alast, teaduslikku ja muud sotsiaal-majanduslikku kasu ning aidata tõsta teadlikkust nendest kordumatutest liikidest ja nende väärtuslikust elukeskkonnast ning suurendada austust nende vastu;

28.

kutsub liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi üles pakkuma uuenduslikku ja kestlikku taristut, muu hulgas internetiühendust ja infotehnoloogiat, et ergutada kalastusturismi arendamist ning olemasolevate mere-, jõe- ja järvetaristute uuendamist;

29.

palub komisjonil, liikmesriikidel ning piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel tõhustada reklaami- ja teavituskampaaniaid, näiteks algatuste „Euroopa parimad sihtkohad“ ja „Euroopa kultuuripärandiaasta 2018“ raames, ning algatusi, mis samuti on suunatud traditsioonilise kalapüügi- ja vesiviljeluskultuuri alaste teadmiste ja teadlikkuse suurendamisele; julgustab huvirühmi kasutama ära nii turistide kui ka selliste inimeste potentsiaali, kellel on võimalik reisida väljaspool hooaega;

30.

on veendunud, et kalanduse mitmekesistamise vastutustundlikud ja kestlikud ärimudelid peavad hõlmama kohalike kalandusega tegelevate kogukondade kultuuri austamist ja aitama säilitada nende identiteeti; rõhutab eelkõige, et turismiga seotud harrastuskalapüük peaks olema kooskõlas väikesemahulise kalapüügiga tegelevate kohalike väikeettevõtete huvidega;

31.

peab oluliseks arendada kalastusturismi, mille raames saab jälgida kalurite tööd, ja kalastusega seotud elamusturismi kui aktiivpuhkuse vorme, millel on suured eelised, näiteks merekultuuri ja kalandustraditsioonide edendamine ning keskkonnaalase teadlikkuse ja liikide kaitse alane harimine;

32.

juhib tähelepanu vajadusele uurida viise ümberehitatud laevadega seotud potentsiaalse nõudluse suurendamiseks, laiendades pakkumist nii, et huvi tekiks ka näiteks haridusringkondades, kellel on kogemusi põllumajandussektori õppe-eesmärgil kasutamises (nt „talukooli“ projektid);

33.

rõhutab, et toodete mitmekesistamine nõuab asjakohast reklaami ning kalurite sihtrühma jaoks on vaja nähtavusstrateegiat, sh piiriüleseid tutvustusalgatusi;

34.

on seetõttu veendunud, et kalanduspiirkonnad peaksid kaaluma sama piirkonna muude sihtkohtadega koos ühiste turunduskampaaniate algatamist – nagu seda soovitati Euroopa Parlamendi 29. oktoobri 2015. aasta resolutsioonis uute ülesannete ja strateegiate kohta turismi edendamiseks Euroopas (14) – ja ühiste turundusplatvormide edendamist, keskendudes rahvusvahelises koostöös eriti reklaamile ja veebimüügile;

35.

on arvamusel, et sellise turundusstrateegia raames tuleks luua sünergia kvaliteetsete värskete või töödeldud toodete, gastronoomia ja turismiga seotud turundusalgatuste vahel ning need tuleks rühmitada territoriaalsetesse piirkondadesse, mis on kultuuri, tootmise või keskkonna seisukohast ühtsed ja/või sünergiapõhised;

36.

peab vajalikuks kaitsta traditsiooniliste tavade ja meetodite kasutamist, näiteks almadraba-lõkspüünis ja xeito-triivvõrk, arvestades et need on tihedalt seotud rannikuäärsete piirkondade identiteedi ja eluviisiga, mistõttu neid tuleks käsitada kultuuripärandi osana;

37.

rõhutab, kui oluline on investeerida kalanduse mitmekesistamisse, et edendada piirkonna traditsioone, ajalugu ja kultuuripärandit kui tervikut (sealhulgas traditsioonilisi püügivahendeid ja -võtteid);

38.

rõhutab, kui oluline on kalandussektori mitmekesistamisse investeerimine kohalike kalatoodete töötlemise edendamiseks;

39.

kutsub liikmesriike üles kiitma heaks strateegiaid turismitegevusega seotud hooajalisuse probleemi lahendamiseks, mille üks võimalus on toidufestivalide ja -ürituste, sadama- ja külalaatade/-turgude korraldamine (15), teemakülade ja muuseumide rajamine (vt Hispaania ja Cetara), kus üritused võiksid toimuda aastaringselt sõltumata ilmastiku- ja meretingimustest;

40.

on veendunud, et alternatiivsete ja sihtotstarbeliste turismitoodete tasakaalustatud kombinatsioon ning nende toodete asjakohane edendamine ja turustamine võib aidata hooajalisusest tulenevaid probleeme tasakaalustada;

41.

peab oluliseks, et liikmesriigid, piirkonnad ja huvirühmad jagaksid parimaid tavasid, kuna ELi merepiirkondades puudub ettevõtete vaheline sünergia, mis tekitab killustatust ja vähendab majanduslikke eeliseid; märgib, et uurimisinstituute, muuseume, turismiettevõtjaid, Natura 2000 alade ja merekaitsealade haldajaid, traditsioonilist konservi- ja kalatöötlemistööstust ja muid huvirühmi tuleks julgustada tegema koostööd, et arendada välja kestlikud uuenduslikud tooted, mis lisaks majandusliku lisaväärtuse andmisele vastaksid ka külastajate ootustele; rõhutab, et kõnealused tegevused tuleks koondada järjepidevasse üldisesse raamistikku, mille abil edendada kestlikku ja vastutustundlikku turismi nimetatud aladel; on seisukohal, et kalandussektori kohalikud tegevusrühmad võivad sellega seoses olulist rolli etendada ning seetõttu tuleb neile eraldada piisavad rahalised vahendid;

42.

palub liikmesriikidel ja komisjonil tugevdada sidemeid kohalike, piirkondlike, riiklike ja ELi asutuste vahel, et edendada selliseid juhtimisvorme, mis hõlbustavad valdkondadevahelise poliitika rakendamist, et aidata saavutada eri poliitikavaldkondade eesmärke, sealhulgas kestlik ja kaasav majanduskasv;

43.

palub komisjonil edendada FARNETi ning kalandussektori kohalike tegevusrühmade raames üleeuroopalist dialoogi sadamate, turismivaldkonna huvirühmade ja keskkonnaekspertidega;

44.

kutsub liikmesriikide ametivõime ja asutusi üles tegema tihedamat koostööd turismiametitega ning omistama suurt tähtsust meremajanduse mitmekesistamisele, pidades eeskätt silmas mereturismi ja seda täiendavaid sektoreid; märgib, et see peaks hõlmama ka õngepüügi lisamist turismipakettidesse ja turustuskampaaniatesse, kui see on asjakohane, eriti saartel ja rannikualadel; rõhutab, et kahesuguse kasutuse loa andmist kalalaevadele – nii tööndlusliku, väikesemahulise ja rannalähedase püügi kui ka mereturismi laevadele, sh õngitsemisturismile – tuleks pidada prioriteediks ja laevade ümberehitamiseks tuleks anda toetust;

45.

palub komisjonil, liikmesriikidel, piirkondlikel ja kohalikel asutustel, asjaomasel sektoril ning teistel huvirühmadel tegutseda eesmärgipäraselt ja kooskõlas ELi kalandus- ja vesiviljelussektorit mõjutava poliitikaga; märgib, et seoses sellega on vaja heaks kiita parimate tavade käsiraamat, kus esitatakse valdkonna tegevuse kõige väljapaistvamad näited, millest teised ettevõtjad saaksid eeskuju võtta; tuletab meelde, et tuleb kaasata ka kohalik teadlaskond, et vältida keskkonnaprobleeme;

46.

rõhutab keskkonnahoidlike ärimudelite tähtsust ja soovitab seetõttu, et keskkonnaeksperdid peaksid alati olema kohalike tegevusrühmadega (nt kalandussektori kohalikud tegevusrühmad ja maapiirkondade kohalikud tegevusrühmad) tihedalt seotud;

47.

nõuab tungivalt sihtotstarbeliste rahaliste vahendite eraldamist sellise parimate tavade vahetamise ja kalapüügiga seotud tegevuste kaardistamise Euroopa võrgustiku loomiseks, millest saaks teavet iga kalandusega tegeleva kogukonna huvipakkuvate aspektide ja eripärade kohta;

48.

loodab, et kasutatakse sektoripõhiseid toetusmehhanisme (seoses Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi ja/või muude vahenditega), mida saab aktiveerida hädaolukordades (nt loodusõnnetus) piirkondades, kus kalapüük ja kalastusturism on ainus sissetulekuallikas;

49.

on seisukohal, et vaja on edendada sedalaadi meetmete rahastamist EMKFist, Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF), Euroopa Sotsiaalfondist (ESF) ja Ühtekuuluvusfondist, teadusuuringute raamprogrammidest ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondist (EFSI) tihedas koostöös Euroopa Investeerimispangaga (EIP), ning lihtsustada sooduslaenude andmist, mis võimaldavad ületada spetsiifilisi raskusi, millega seisavad silmitsi naised, kui nad otsivad rahastamist toetuskõlblikele projektidele, mida võiks lisada riiklikesse programmidesse;

50.

rõhutab, et programmitöö perioodiks 2007–2013 oli kalandussektori kohalike tegevusrühmade käsutuses 486 miljonit eurot Euroopa Kalandusfondist ning et selle ajavahemiku jooksul toetati ligikaudu 12 000 kohalikku projekti;

51.

ergutab liikmesriike ning kalandussektori kohalikke tegevusrühmi olemasolevaid rahalisi vahendeid parimal viisil ära kasutama ja võimaluse korral mitmeid rahastamisallikaid kasutama (ühiselt Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF), Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) või Euroopa Sotsiaalfondiga (ESF));

52.

kutsub liikmesriike üles looma piirkondlikul tasandil kontaktpunkte, et anda piisavat teavet ja tuge;

53.

soovitab kalandussektori kohalikel tegevusrühmadel teha tihedat koostööd turismiekspertidega, et leida kalastuspiirkondade mitmekesistamiseks EMKFi 4. telje raames projekte ja asjakohast rahastamist;

54.

juhib tähelepanu sellele, et EMKF annab konkreetset rahalist toetust kalanduskogukondade algatustele, mida edendavad naised;

55.

palub liikmesriikidel tagada EMKFist rahastatava tegevuse jaoks valikukriteeriumide kehtestamisel, et rahastatavate meetmete kaudu tagatakse soolise võrdõiguslikkuse edukas süvalaiendamine ja edendamine (nt eelistades konkreetselt naistele suunatud või nende poolt võetavaid meetmeid);

56.

palub komisjonil läbi viia uuring kõnealusest tegevusest tuleneva sotsiaal-majandusliku ja keskkonnaalase mõju kohta;

57.

kutsub komisjoni üles analüüsima harrastuskalapüügi sotsiaal-majanduslikku mõju sisemaaturismile, eelkõige maapiirkondades, ja töötama välja meetmeid nende piirkondade jaoks, kus sellise kalapüügi potentsiaal on alakasutatud;

58.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles parandama kalastusturismiga seotud andmete kogumist ja nende haldamist;

59.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele, samuti liikmesriikide valitsustele ja nõuandekomisjonidele.

(1) ELT L 354, 28.12.2013, lk 22.

(2) ELT L 149, 20.5.2014, lk 1.

(3) EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1.

(4) ELT C 419, 16.12.2015, lk 167.

(5) ELT C 75, 26.2.2016, lk 24.

(6) ‘Indagine sulle abitudini e opinioni dei cittadini nel comprensorio del GAC „il mare delle Alpi“ – Analisi della pescaturismo in Italia come strumento di sviluppo sostenibile’ (2015).

(7) ‘L’integrazione della pesca con altre attività produttive – La pescaturismo come modello sociale e culturale’, Cenasca Cisl et al., (2005).

(8) ‘Indagine sulle abitudini e opinioni dei cittadini nel comprensorio del GAC „il mare delle Alpi“ – Analisi della pescaturismo in Italia come strumento di sviluppo sostenibile’ (2015).

(9) ‘L’integrazione della pesca con altre attività produttive – La pescaturismo come modello sociale e culturale’, Cenasca Cisl et al., (2005).

(10) ‘Indagine sulle abitudini e opinioni dei cittadini nel comprensorio del GAC „il mare delle Alpi“ – Analisi della pescaturismo in Italia come strumento di sviluppo sostenibile’ (2015).

(11) Socio-economic analysis on fisheries-related tourism in EUSAIR – Nemo project 1M-MED14-11, WP2, Action 2.3. (ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia kalandusturismi sotsiaalmajanduslik analüüs – Nemo projekt 1M-MED14-11, WP2, meede 2.3).

(12) ‘Perspectives for the development of tourism activities related to fishing’, European Parliament, IP/B/PECH/IC/2013-103 (2014) („Kalapüügiga seonduva turismi arendamise perspektiivid“, Euroopa Parlament, IP/B/PECH/IC/2013-103 (2014)).

(13) ‘Perspectives for the development of tourism activities related to fishing’, European Parliament, IP/B/PECH/IC/2013-103 (2014) („Kalapüügiga seonduva turismi arendamise perspektiivid“, Euroopa Parlament, IP/B/PECH/IC/2013-103 (2014)).

(14) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0391.

(15) Nt heeringapäevad ja sadamapäevad Madalmaades.

19.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 334/30

P8_TA(2017)0281

Liiklusõnnetuste aegumistähtajad

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile liiklusõnnetuste aegumistähtaegade kohta (2015/2087(INL))

(2018/C 334/04)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 225,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 67 lõiget 4 ja artikli 81 lõiget 2,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47,

—	võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 6 ja sellega seotud kohtupraktikat,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktikat liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtete ning tulemusliku õiguskaitse küsimustes (1),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrust (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II“) (2) (edaspidi „Rooma II määrus“),

—	võttes arvesse 4. mai 1971. aasta Haagi konventsiooni liiklusõnnetuste suhtes kohaldatava õiguse kohta (edaspidi „1971. aasta Haagi konventsioon liiklusõnnetuste kohta“),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta (3) (edaspidi „liikluskindlustuse direktiiv“),

—	võttes arvesse Euroopa konventsiooni tähtaegade arvutamise kohta (4),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse Euroopa lisaväärtuse üksuse poolt tehtud Euroopa lisaväärtuse hinnangu uuringut „Liiklusõnnetuste aegumistähtajad“ (Limitation periods for road traffic accidents), mis on lisatud Euroopa Parlamendi seadusandlikule algatusraportile (5),

—	võttes arvesse sisepoliitika peadirektoraadi uuringut teemal „Piiriülesed liiklusõnnetused ELis – juhita sõidukite võimalik mõju“ (Cros--border traffic accidents in the EU – the potential impact of driverless cars) (6),

—

võttes arvesse komisjoni uuringut teemal „Hüvitis piiriüleste liiklusõnnetuste ohvritele ELis: riiklike tavade võrdlemine, probleemide analüüs ja teisest riigist pärinevate kannatanute olukorra parandamise võimaluste hindamine“ (Compensation of victims of cross-border road traffic accidents in the EU: Comparison of national practices, analysis of problems and evaluation of options for improving the position of cross-border victims) (7),

—	võttes arvesse komisjoni 20. aprilli 2010. aasta teatist „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala Euroopa kodanikele – Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava“ (8),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi 1. veebruari 2007. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile kehavigastuste ja surmaga lõppenud õnnetusjuhtumite aegumistähtaegade kohta piiriülestes kohtuvaidlustes (9),

—

võttes arvesse oma 22. oktoobri 2003. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi ettepaneku kohta, millega muudetakse nõukogu direktiive 72/166/EMÜ, 84/5/EMÜ, 88/357/EMÜ ja 90/232/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/26/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse kohta (10),

—	võttes arvesse kodukorra artikleid 46 ja 52,

—	võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8-0206/2017),

arvestades, et liidus on kahjunõuete aegumist käsitlevad õigusnormid liikmesriigiti väga erinevad, seega ei ole olemas kahte täpselt samu peamisi aegumist käsitlevaid õigusnorme kohaldavat liikmesriiki; arvestades samuti, et aegumine määratakse kindlaks mitmete tegurite alusel, sealhulgas selle põhjal, kas on olemas seonduvaid kriminaalmenetlusi ja kas nõuet loetakse lepinguväliseks või lepinguliseks;

B.	arvestades, et siseriiklikud aegumist käsitlevad süsteemid on seega väga keerukad ja sageli võib olla raske aru saada, milline on kohaldatav üldine aegumistähtaeg, millal ja kuidas aegumistähtaja arvestamine algab ja kuidas seda peatada, katkestada või pikendada;

C.	arvestades, et välisriigi aegumistähtaegade mittetundmine võib põhjustada nõude esitamise õigusest ilmajäämise või raskendada lisakulude ja viivituste tõttu kannatanute juurdepääsu õigusemõistmisele;

D.	arvestades, et praegu on saadaval vähe statistilisi andmeid piiriülestes liiklusõnnetustes tekkinud kahjuga seotud nõuete tagasilükkamise kohta nende esitamise aegumistähtaja möödumise tõttu;

arvestades, et piiriüleste liiklusõnnetuste valdkonnas on hagi ainsaks juba liidu tasandil ühtlustatud aluseks liikluskindlustuse direktiivi artikli 18 säte, mis võimaldab kannatanutel taotleda hüvitist oma elukohariigis ning esitada selleks kahju hüvitamise nõude otse asjaomasele mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse kindlustusseltsile või asjaomasele hüvitisfondile (11);

F.	arvestades, et aegumistähtajad moodustavad liiklusõnnetuste puhul kohaldatavatest liikmesriikide tsiviilvastutuse süsteemidest olulise ja lahutamatu osa, kuna lühikene aegumistähtaeg võib tasakaalustada ranget kahjutasuõigust või suuri kahjutasusid;

arvestades, et nõuete aegumistähtajad on äärmiselt olulised õiguskindluse ja vaidluste lahenduse lõplikkuse tagamiseks; arvestades siiski, et kostja õigused õiguskindlusele ja vaidluste lahenduse lõplikkusele peaks olema tasakaalus nõude esitaja põhiõigustega, milleks on juurdepääs õigusemõistmisele ja tõhusale õiguskaitsevahendile, ning põhjendamatult lühikesed aegumistähtajad võivad takistada tõhusat juurdepääsu õiguskaitsele kogu liidus;

arvestades, et pidades silmas aegumist käsitlevates õigusnormides praegu esinevaid lahknevusi ja probleeme, mis on otseselt seotud väga erinevate siseriiklike sätetega, millega reguleeritakse riikidevahelise isikukahju ja varakahju juhtumeid, on teatav ühtlustamine ainus viis tagada piisav kindlus, prognoositavus ja lihtsus aegumist käsitlevate liikmesriikide õigusnormide kohaldamisel piiriüleste liiklusõnnetuste korral;

arvestades, et selline seadusandlik algatus peaks tagama poolte vahel õiglase tasakaalu küsimustes, mis puudutavad aegumist käsitlevaid õigusnorme, ning lihtsustama tähtaegade arvestamist ja peatamist; arvestades, et seepärast on käesolevaga kavandatud sihipärane käsitlus, milles võetakse arvesse aina suurenevat piiriülest liiklust liidu piires, kujundamata seejuures ümber kogu liikmesriikide õigusraamistikku;

tunnistab, et liiklusõnnetuses kannatanute olukord on viimaste aastakümnete jooksul märkimisväärselt paranenud, seda ka rahvusvahelise eraõiguse jurisdiktsiooni puhul, mille alusel saavad teises liikmesriigis toimunud õnnetuses kannatanud menetleda asja oma elukohaliikmesriigis ja esitada otsese nõude auto kindlustaja või hüvitisfondide vastu;

märgib siiski, et asjaolu, et liidus on jätkuvalt kaks paralleelset korda, mis reguleerivad liiklusõnnetuse puhul kohaldatavat õigust olenevalt riigist, kus nõue esitatakse, nimelt 1971. aasta Haagi konventsioon liiklusõnnetuste kohta ja Rooma II määrus, tekitab koos Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 (12) kohase kohtu valiku võimalusega õiguslikku ebakindlust ja keerukust ning meelepärase kohtualluvuse valimise võimalusi;

kordab, et piiriüleste vaidluste puhul kestavad uurimistoimingud ja läbirääkimised sageli palju kauem kui siseriiklike nõuete puhul; rõhutab sellega seoses, et uute tehnoloogiate, näiteks juhita autode puhul võivad sellised takistused veelgi suureneda;

tuletab sellega seoses meelde, et aegumist käsitlevate õigusnormide teemat tuleks käsitada osana meetmetest tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 67 lõike 4 ja artikli 81 tähenduses;

märgib, et piiriülestes vaidlustes kehtivate aegumistähtaegade puhul on väga tähtis ühiste miinimumnormide olemasolu, et tagada piiriüleste liiklusõnnetuste ohvrite kaitseks tõhusad õiguslikud vahendid ja õiguskindlus;

rõhutab, et ebaproportsionaalselt lühikesed aegumistähtajad siseriiklikes õigussüsteemides takistavad liikmesriikides juurdepääsu õiguskaitsele, mis võib olla vastuolus õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on sätestatud harta artiklis 47 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6;

toonitab, et piiriüleste liiklusõnnetuste aegumistähtaegade kohta kehtivate liikmesriikide õigusnormide vaheline märkimisväärne erinevus loob lisaks takistusi kannatanutele, kes esitavad teistes liikmesriikides tekkinud isiku- ja varakahju hüvitamise nõudeid;

kutsub komisjoni üles tagama, et Euroopa e-õiguskeskkonna portaalis tehakse kättesaadavaks üldine teave, mis käsitleb liikmesriikide õigusnorme piiriüleste liiklusõnnetuste korral kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaegade kohta, ja et seda teavet pidevalt ajakohastatakse;

kutsub samuti komisjoni üles tegema uuringu, mis käsitleb liikmesriikides alaealistele ja puudega inimestele pakutavat kaitset seoses aegumistähtaja kestusega ning vajadust kehtestada miinimumnormid liidu tasandil, millega tagatakse, et sellised isikud ei kaota oma õigust nõuda hüvitist, kui nad satuvad teises liikmesriigis liiklusõnnetusse, ja et neile on liidus tagatud tõhus juurdepääs õigusemõistmisele;

10.

palub komisjonil esitada vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõikele 2 ettepaneku võtta vastu õigusakt isikukahju ja varakahjuga seotud aegumistähtaegade kohta piiriüleste liiklusõnnetuste korral, järgides lisas toodud soovitusi;

11.

on seisukohal, et taotletaval ettepanekul puudub finantsmõju;

12.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ning lisas toodud soovitused komisjonile ja nõukogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vt muu hulgas: 18. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas Pflücke, Peter vs. Bundesanstalt für Arbeit, C-125/01, ECLI:EU:C:2003:477, 25. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas Theresa Emmott vs. Minister for Social Welfare ja Attorney General, C-208/90, ECLI:EU:C:1991:333 ning 13. juuli 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades Vincenzo Manfredi ja teised vs. Lloyd Adriatico Assicurazioni SpA ja teised, C-295/04 – C-298/04, ECLI:EU:C:2006:461.

(2) ELT L 199, 31.7.2007, lk 40.

(3) ELT L 263, 7.10.2009, lk 11.

(4) CETS nr 076.

(5) PE 581.386, 2016. aasta juuli.

(6) PE 571.362, 2016. aasta juuni.

(7) Kättesaadav internetis: http://ec.europa.eu/civiljustice/news/docs/study_compensation_road_victims_en.pdf (30. november 2008).

(8) ELT C 121, 19.4.2011, lk 41.

(9) ELT C 250 E, 25.10.2007, lk 99.

(10) Vastuvõetud tekstid, P5_TA(2003)0446.

(11) Vt ka: 13. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas FBTO Schadeverzekeringen NV vs. Jack Odenbreit, C-463/06, ECLI:EU:C:2007:792.

(12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 351, 20.12.2012, lk 1).

RESOLUTSIOONI LISA:

SOOVITUSED EESMÄRGIGA TÖÖTADA VÄLJA EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV ÜHISTE AEGUMISTÄHTAEGADE KOHTA PIIRIÜLESTE LIIKLUSÕNNETUSTE KORRAL

A. TAOTLETAVA ETTEPANEKU PÕHIMÕTTED JA EESMÄRGID

Euroopa Liidus toimub õiguse jõustamine kohtutes endiselt suuresti riikliku menetlusõiguse ja -praktika alusel. Liikmesriikide kohtud on ka liidu kohtud. Seetõttu on nende kohtute ülesanne tagada menetletavate kohtuasjade käigus õiglane kohtlemine, õiglus ja tõhusus ning samuti liidu õigusaktide tulemuslik rakendamine, jälgides, et Euroopa kodanike õigused oleksid kaitstud kõikjal Euroopa Liidus.

Liit on seadnud endale eesmärgi säilitada ja arendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala. Kooskõlas Euroopa Ülemkogu 15.–16. oktoobri 1999. aasta Tampere kohtumise eesistujariigi järeldustega ja eelkõige nende punktiga 38 tuleks valmistada ette uusi õigusakte piiriülese menetlusõiguse valdkonnas, eelkõige ladusa õigusalase koostöö ja õiguskaitsele tõhusama juurdepääsu seisukohalt vältimatutes küsimustes, nt ajutised meetmed, tõendite kogumine, maksekäsud ja tähtajad.

Ühiseid minimaalse aegumistähtaja õigusnorme, mida kohaldatakse liiklusõnnetusest tuleneva riikidevahelise isikukahju ja varakahju vaidluste korral, peetakse vajalikuks selleks, et vähendada nõude esitajale tema õiguste kasutamisel teistes liikmesriikides tekkivaid takistusi.

Ühised minimaalse aegumistähtaja õigusnormid suurendaksid kindlust ja prognoositavust ning vähendaksid alahüvitamise riske piiriüleste liiklusõnnetuste ohvrite jaoks.

Sellisena on kavandatud direktiivi eesmärk luua piiriüleste kohtuasjade jaoks spetsiaalne aegumiskord, mis tagaks tõhusa juurdepääsu õiguskaitsele ja hõlbustaks siseturu nõuetekohast toimimist, kõrvaldades kodanike vaba liikumist liikmesriikide territooriumil piiravad takistused.

Kavandatud direktiivi eesmärk ei ole asendada riiklikke tsiviilvastutuse süsteeme tervikuna, vaid kehtestada riikide eripära austades ühised miinimumnormid aegumistähtaegade kohta nõuete puhul, mis kuuluvad direktiivi 2009/103/EÜ kohaldamisalasse ning millel on piiriülene mõju.

Käesolev ettepanek on kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega, kuna liikmesriigid ei saa minimaalse aegumistähtaja õigusnormide koostamiseks tegutseda iseseisvalt ning ettepanek ei lähe kaugemale kui liidus õiguskaitse tõhusa kättesaadavuse ja õiguskindluse tagamiseks tingimata vaja.

B. TAOTLETAVA ETTEPANEKU TEKST

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv ühiste aegumistähtaegade kohta piiriüleste liiklusõnnetuste korral

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 67 lõiget 4 ja artikli 81 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi taotlust Euroopa Komisjonile,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)

Liit on seadnud eesmärgiks säilitada ja arendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, kus on tagatud isikute vaba liikumine. Sellise ala järkjärguliseks loomiseks peab liit piiriülese toimega tsiviilasjade osas tehtava õigusalase koostöö raames võtma meetmeid, eelkõige kui see on vajalik siseturu nõuetekohaseks toimimiseks.

(2)

Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõikele 2 peavad need meetmed hõlmama meetmeid, mille eesmärk on tagada muu hulgas õiguskaitse tõhus kättesaadavus ja tsiviilkohtumenetluse head toimimist takistavate tegurite kõrvaldamine, vajaduse korral edendades liikmesriikides kohaldatavate tsiviilkohtumenetlusnormide kokkusobivust.

(3)

Komisjoni 20. aprilli 2010. aasta teatise „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala Euroopa kodanikele – Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava“ (1) kohaselt peab kodanikel, kes sõidavad teise liikmesriiki ja satuvad seal liiklusõnnetusse, olema õiguskindlus seoses kindlustusnõuete esitamise aegumistähtaegadega. Sel eesmärgil tehti teatavaks, et koostatakse piiriüleste liiklusõnnetuste aegumistähtaegu käsitlev uus määrus, mille vastuvõtmine oli kavandatud 2011. aastaks.

(4)

Aegumist käsitlevatel õigusnormidel on märkimisväärne mõju mitte ainult kannatanud isikute õigusele saada juurdepääs õiguskaitsele, vaid ka nende materiaalõigustele, kuna ei saa olla tegelikku õigust ilma selle asjakohase ja piisava kaitseta. Käesoleva direktiivi eesmärk on edendada piiriüleste liiklusõnnetuste suhtes ühiste aegumistähtaegade kohaldamist, et tagada liidus õiguskaitse tõhus kättesaadavus. Õiguskaitse kättesaadavuse üldtunnustatud õigust kinnitab taas ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikkel 47.

(5)	Õiguskindluse nõue ja üksikjuhtumite õiglase kohtlemise vajadus on iga õiguse valdkonna olulised osad. Ühised aegumistähtajad, mis suurendavad õiguskindlust, tagavad vaidluste lõppemise ja aitavad kaasa tõhusale jõustamiskorrale, on seega vajalikud selle põhimõtte kohaldamise tagamiseks.

(6)	Käesoleva direktiivi sätteid tuleks kohaldada piiriülese iseloomuga nõuete suhtes, mis kuuluvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/103/EÜ (2) kohaldamisalasse.

(7)	Miski ei tohiks takistada liikmesriike kohaldamast käesoleva direktiivi sätteid ka üksnes riigisiseste liiklusõnnetuse korral, kui see on asjakohane.

(8)	Kõik liikmesriigid on 4. novembri 1950. aasta inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni osalised. Käesoleva direktiivi teemasid ning eriti õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja tõhusale õiguskaitsevahendile tuleks käsitleda selle konventsiooniga kooskõlas.

(9)

Lex loci damni põhimõte on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 864/2007 (3) kehtestatud üldreegel seoses isikukahju ja varakahju juhtumite puhul kohaldatava õigusega, mis tuleks seega määrata kindlaks lähtuvalt kahju tekkimise kohast, olenemata sellest, millises riigis või riikides võivad ilmneda kaudsed tagajärjed. Nimetatud määruse artikli 15 punkti h kohaselt reguleeritakse lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õigusega eelkõige kohustuse lõppemise, aegumise ja tähtaja möödumisest tulenevate õiguste kaotamise tingimusi, sealhulgas tähtaja kulgemise alguse, katkemise ja peatumise tingimusi.

(10)

Liiklusõnnetuste valdkonnas võib teisest riigist pärit kannatanul olla väga keeruline saada suhteliselt lühikese aja jooksul põhiteavet välisriigi kohtualluvuse alla kuuluva õnnetusjuhtumi kohta, näiteks kostja isiku ja võimalike kaasnevate kohustuste kohta. Samuti võib võtta märkimisväärselt aega selle kindlakstegemine, milline nõuete lahendamise eest vastutav esindaja või kindlustusandja peaks juhtumiga tegelema, õnnetuse kohta tõendite kogumine ja mis tahes vajalike dokumentide tõlkimine.

(11)

Piiriülese liiklusega seotud kohtuasjades on tavaline, et nõude esitaja saab alustada läbirääkimisi kostjaga alles vahetult enne tähtaja möödumist. Nii juhtub kõige sagedamini siis, kui üldine tähtaeg on eriti lühike või kui on ebaselge, kuidas saab tähtaja kulgemist peatada või katkestada. Teabe kogumine selles riigis toimunud õnnetuse kohta, mis ei ole kostja elukohariik, võib olla märkimisväärselt ajamahukas töö. Seetõttu tuleks direktiivis kehtestatud üldise tähtaja kulgemine peatada niipea, kui nõue on esitatud kindlustusandjale või hüvitisfondile, et anda kostjale võimalus pidada läbirääkimisi asjaomase nõude rahuldamiseks.

(12)

Käesoleva direktiiviga tuleks kehtestada miinimumnormid. Liikmesriigid peaks suutma ette näha kõrgema kaitsetaseme. Selline kõrgem kaitsetase ei tohiks olla takistuseks õiguskaitse tõhusale kättesaadavusele, mille hõlbustamiseks on need miinimumnormid kavandatud. Seeläbi ei tohiks ohustada hartaga tagatud kaitse taset, nagu seda tõlgendab kohus, ning liidu õiguse ülimuslikkust, ühtsust ja tõhusust.

(13)	Käesolev direktiiv ei tohiks piirata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 864/2007 ja määruse (EL) nr 1215/2012 (4) kohaldamist.

(14)	Käesoleva direktiivi eesmärk on soodustada põhiõigusi ning selles võetakse arvesse eelkõige hartas tunnustatud põhimõtteid ja väärtusi, ühtlasi soovitakse saavutada liidu eesmärk säilitada ning arendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala.

(15)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, milleks on ühiste miinimumnõuete kehtestamine seoses aegumistähtaegadega piiriüleste liiklusõnnetuste korral, ei suuda liikmesriigid üksi piisavalt saavutada ning meetme ulatuse või mõju tõttu on seda parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(16)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli (nr 21) (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artiklite 1 ja 2 kohaselt [on Ühendkuningriik ja Iirimaa teatanud oma soovist osaleda käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ja kohaldamisel] / [ja ilma et see piiraks nimetatud protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale Ühendkuningriik ja Iirimaa käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole nende suhtes siduv ega kohaldatav].

(17)	Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli (nr 22) (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel, mistõttu see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I PEATÜKK:

REGULEERIMISESE, KOHALDAMISALA JA MÕISTED

Artikkel 1

Reguleerimisese

Käesoleva direktiivi eesmärk on kehtestada miinimumnõuded, mis käsitlevad direktiivi 2009/103/EÜ kohaste isikukahju ja varakahju hüvitisnõuete suhtes kohaldatavate aegumistähtaegade kogupikkust, algust, peatamist ja arvutamist piiriüleste liiklusõnnetuste korral.

Artikkel 2

Kohaldamisala

Käesolevat direktiivi kohaldatakse hüvitisnõuete suhtes, mis esitatakse kindlustusega kaetud sõiduki põhjustatud õnnetusest tuleneva kaotuse või kahju eest:

a)	kindlustusseltsi vastu, kes kindlustab vastutava isiku tsiviilvastutuse, direktiivi 2009/103/EÜ artikli 18 kohaselt; või

b)	direktiivi 2009/103/EÜ artiklite 24 ja 25 kohase hüvitisfondi vastu.

Artikkel 3

Piiriülene liiklusõnnetus

1. Käesoleva direktiivi kohaldamisel on piiriülene liiklusõnnetus ühes liikmesriigis kindlustatud ja seal põhiasukohta omavate sõidukite kasutamisest tingitud mis tahes liiklusõnnetus, mis toimub liikmesriigis, mis ei ole kannatanu harilik elukohaliikmesriik, või kolmandas riigis, mille direktiivi 2009/103/EÜ artiklis 6 määratletud riiklik liikluskindlustuse büroo on ühinenud rohelise kaardi süsteemiga.

2. Käesolevas direktiivis tähendab mõiste „liikmesriik“ liikmesriike, välja arvatud [Ühendkuningriik, Iirimaa ja] Taani.

II PEATÜKK:

AEGUMISTÄHTAEGA KÄSITLEVAD MIINIMUMNÕUDED

Artikkel 4

Aegumistähtaeg

1. Liikmesriigid tagavad, et artikli 2 kohaldamisalasse kuuluvate isikukahju ja varakahju hüvitisnõuete suhtes piiriülese liiklusõnnetuse korral kohaldatakse vähemalt nelja-aastast aegumistähtaega. Aegumistähtaega hakatakse arvestama päevast, mil nõude esitaja sai või pidi saama teadlikuks vigastuse, vara hävimise või rikkumise ulatusest ja põhjusest, kahju hüvitama kohustatud isikust ning kindlustusseltsist, kes kindlustab selle isiku tsiviilvastutuse, või nõuete lahendamise eest vastutavast esindajast või hüvitise maksmise eest vastutavast hüvitusfondist ning kelle vastu nõue tuleb esitada.

2. Liikmesriigid tagavad, et juhul, kui nõude suhtes kohaldatav õigus näeb ette aegumistähtaja, mis on pikem kui neli aastat, kohaldatakse pikemat aegumistähtaega.

3. Liikmesriigid tagavad, et nad edastavad komisjonile ajakohase teabe, mis käsitleb siseriiklikke õigusnorme liiklusõnnetustega seotud kahjunõuete aegumistähtaegade kohta.

Artikkel 5

Aegumise peatamine

1. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi artiklis 4 sätestatud aegumistähtaja kulgemine peatatakse ajavahemikuks, mis algab nõude esitaja nõude esitamisest

a)	õnnetuse põhjustanud isiku kindlustusseltsile või tema nõuete lahendamise eest vastutavale esindajale kooskõlas direktiivi 2009/103/EÜ artiklitega 21 ja 22 või

b)	direktiivi 2009/103/EÜ artiklite 24 ja 25 kohasele hüvitisfondile

ning lõppeb tema nõude tagasilükkamisega kostja poolt.

2. Kui allesjäänud osa aegumistähtajast pärast peatamise lõppu on vähem kui kuus kuud, tagavad liikmesriigid, et nõude esitajale antakse veel vähemalt kuus lisakuud kohtumenetluse algatamiseks.

Artikkel 6

Tähtaja automaatne pikendamine

Liikmesriigid tagavad, et juhul, kui tähtaeg lõpeb laupäeval, pühapäeval või riigipühal, pikendatakse seda kuni esimese järgmise tööpäeva lõpuni.

Artikkel 7

Tähtaja arvutamine

Liikmesriigid tagavad, et kõik käesoleva direktiiviga ette nähtud ajavahemikud arvutatakse järgmiselt:

a)	tähtaja arvutamine algab asjaomasele sündmusele järgnevast päevast;

b)	kui tähtajaks on määratud üks aasta või teatav arv aastaid, lõpeb tähtaeg vastava aasta kuus ja kuupäeval, mis kannavad sama nime ja kuupäevanumbrit kui kuu ja kuupäev, mil sündmus toimus. Kui asjaomases kuus ei ole vastavat kuupäeva, lõpeb tähtaeg kõnealuse kuu viimasel päeval;

c)	tähtaegade kulgemine ei peatu kohtu puhkuse ajal.

Artikkel 8

Nõuete lahendamine

Liikmesriigid tagavad, et kui kannatanud kasutavad kindlustusega kaetud sõidukite põhjustatud õnnetusest tulenevate nõuete lahendamiseks direktiivi 2009/103/EÜ artiklis 22 osutatud korda, ei võta see asjaolu neilt käesoleva direktiivi kohase aegumistähtaja lõppemise tõttu õigust algatada oma nõude menetlemise ajal kohtumenetlust või vahekohtumenetlust kõnealuste nõuete suhtes.

III PEATÜKK:

MUUD SÄTTED

Artikkel 9

Üldteave aegumist käsitlevate õigusnormide kohta

Komisjon teeb asjakohasel viisil ja kõikides liidu keeltes üldsusele kergesti kättesaadavaks üldteabe liiklusõnnetustega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaegu käsitlevate liikmesriigi õigusnormide kohta, mille liikmesriigid esitavad käesoleva direktiivi artikli 4 lõike 3 kohaselt.

Artikkel 10

Seos liikmesriigi õigusega

Käesolev direktiiv ei takista liikmesriikidel laiendada käesolevas direktiivis sätestatud õigusi, et tagada kõrgem kaitsetase.

Artikkel 11

Seos liidu muude õigusnormidega

Käesolev direktiiv ei piira määruse (EÜ) nr 864/2007 ja määruse (EL) nr 1215/2012 kohaldamist.

IV PEATÜKK:

LÕPPSÄTTED

Artikkel 12

Ülevõtmine

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid [ühe aasta möödumisel käesoleva direktiivi jõustumisest]. Liikmesriigid teatavad nendest viivitamata komisjonile.

2. Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

3. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud õigus- ja haldusnormide teksti.

Artikkel 13

Läbivaatamine

Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2025 ning seejärel iga viie aasta tagant Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta, tuginedes nii kvalitatiivsele kui ka kvantitatiivsele teabele. Sellega seoses peaks komisjon eelkõige hindama käesoleva direktiivi mõju õiguskaitse kättesaadavusele, õiguskindlusele ja isikute vabale liikumisele. Vajaduse korral lisatakse aruandele seadusandlikud ettepanekud käesoleva direktiivi kohandamiseks ja tugevdamiseks.

Artikkel 14

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 15

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele kooskõlas aluslepingutega.

Brüssel, [kuupäev]

Euroopa Parlamendi nimel

president

Nõukogu nimel

eesistuja

(1) COM(2010)0171.

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiiv 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta (ELT L 263, 7.10.2009, lk 11).

(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrus (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II“) (ELT L 199, 31.7.2007, lk 40).

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 351, 20.12.2012, lk 1).

19.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 334/39

P8_TA(2017)0282

Tsiviilkohtumenetluse ühised miinimumnõuded

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumnõuete kohta Euroopa Liidus (2015/2084(INL))

(2018/C 334/05)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 225,

—	võttes arvesse ELi toimimise lepingu artikli 67 lõiget 4 ja artikli 81 lõiget 2,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 19 lõiget 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47,

—	võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 6 ja sellega seotud asjakohast kohtupraktikat,

—	võttes arvesse töödokumenti Euroopa Liidus tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumstandardite kehtestamise ja selle õigusliku aluse kohta (1),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse Euroopa lisaväärtuse üksuse Euroopa lisaväärtuse hinnangu uuringut „Tsiviilkohtumenetluse ühised miinimumnõuded“ (Common minimum standards of civil procedure) (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse liikmete analüüsi „Tsiviilkohtumenetluse euroopastamine – ühiste miinimumnõuete poole?“ (Europeanisation of civil procedure: towards common minimum standards?) (3),

—	võttes arvesse sisepoliitika peadirektoraadi analüüsi „Ühtlustatud normid ja miinimumnõuded Euroopa tsiviilkohtumenetlusõiguses“ (Harmonised rules and minimum standards in the European law of civil procedure) (4),

—	võttes arvesse Euroopa Õigusinstituudi (ELI) / Rahvusvahelise Eraõiguse Ühtlustamise Instituudi (UNIDROIT) projekti „Riikidevahelistest põhimõtetest Euroopa tsiviilkohtumenetluse normideni“ (From Transnational Principles to European Rules of Civil Procedure),

—	võttes arvesse Ameerika Õigusinstituudi (ALI) / UNIDROITi dokumenti „Riikidevahelise tsiviilkohtumenetluse põhimõtted“ (Principles of Transnational Civil Procedure) (5),

—	võttes arvesse uuringut liikmesriikide seaduste ja õigusnormide lähendamise kohta seoses tsiviilkohtumenetluse teatavate aspektidega, nn Storme’i aruannet (6),

—	võttes arvesse ühtse patendikohtu kodukorra esialgsete sätete kogumit,

—	võttes arvesse liidu õigustikku õigusalase koostöö kohta tsiviilasjade valdkonnas,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktikat liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtete ning tulemusliku õiguskaitse kohta (7),

—	võttes arvesse 2016. aasta ELi õigusemõistmise tulemustabelit,

—	võttes arvesse 2016. aasta Euroopa Nõukogu kohtute efektiivsust hindava komisjoni (CEPEJ) uuringut nr 23 „Euroopa kohtusüsteemid: õiguskaitse tõhusus ja kvaliteet“ (European judicial systems: efficiency and quality of justice),

—	võttes arvesse 2016. aasta Euroopa õigusalase koolituse võrgustiku dokumenti „Kohtunike koolituse põhimõtted“ (8),

—	võttes arvesse oma 2. aprilli 2014. aasta resolutsiooni Stockholmi programmi vahehindamise kohta (9),

—	võttes arvesse kodukorra artikleid 46 ja 52,

—	võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8-0210/2017),

Euroopa Liidu Kohtu praktika liikmesriikide menetlusautonoomia ja tõhusa kohtuliku kaitse kohta

arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale menetlusautonoomia põhimõtete kohta, kui puuduvad liidu õigusnormid liidu õigusega seotud vaidluse menetluslike aspektide kohta, vastutavad liikmesriigid pädevate kohtute nimetamise ja üksikasjaliku korra eest, mida tuleb järgida kohtuasjade puhul, mis algatatakse liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse tagamiseks;

arvestades, et vastavalt samale kohtupraktikale sõltub menetlusnormide riiklik prioriteet kahest järgmisest olulisest tingimusest: siseriiklik menetlusõigus ei või olla liidu õigusega seotud vaidluste suhtes kohaldamisel vähem soodne kui kohaldamisel sarnaste riigisiseste hagide suhtes (võrdväärsuse põhimõte) ning see ei tohiks olla sõnastatud viisil, mis muudab liidu õiguste ja kohustuste jõustamise praktikas võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte);

C.	arvestades, et menetlusnorme ühtlustavate liidu sätete puudumisel ei laiene liikmesriikide ülimuslikkus tagada liidu õigusega antud õiguste jõustamiseks menetlusnormid uute õiguskaitsevahendite kasutuselevõtule riigi õiguskorras, et tagada liidu õiguse kohaldatavus; (10)

D.	arvestades, et Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud kohtupraktika hõlbustab koostööd kohtutega liikmesriikide tasandil ja parandab samas kodanike ja liikmesriikide kohtute arusaamist liidu õigusest;

Harta

arvestades, et õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, nagu see on ette nähtud harta artiklis 47 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooni artiklis 6, on demokraatia ja õigusriigi põhimõtte järgimise üks põhitagatisi ning on lahutamatult seotud tsiviilkohtumenetlusega tervikuna;

arvestades, et vaatamata asjaolule, et harta artikkel 47 on siduv ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooni artikkel 6 kujutab endast liidu õiguse üldpõhimõtet, ei ole õiglase kohtuliku arutamise õiguse kaitse tase tsiviilkohtumenetluses ning eelkõige tasakaal hageja õiguskaitse kättesaadavuse õiguse ja kostja õiguse kaitsele vahel liiduüleselt ühtlustatud;

arvestades, et õigust õiglasele kohtulikule arutamisele põhiõigusena on siiski täiendatud mitme menetlusõigust käsitleva liidu teisese õiguse aktiga, sh väiksemaid kohtuvaidlusi käsitlev määrus (11), õigusabidirektiiv (12), kollektiivse hüvitamise soovitus (13), tarbijate ettekirjutuste direktiiv (14) ning konkurentsiõiguse rikkumise korral kahju hüvitamise direktiiv (15);

Liidu õigustik tsiviilasjades tehtava koostöö vallas

H.	arvestades, et liidu kodanikud, eriti need, kes liiguvad üle piiride, puutuvad praegu palju suurema tõenäosusega kokku teise liikmesriigi tsiviilkohtumenetluse süsteemidega;

arvestades, et tsiviilkohtumenetluse miinimumstandardid liidu tasandil võivad aidata kaasa siseriiklike menetluste ajakohastamisele, võrdsete võimaluste tagamisele ettevõtjate jaoks ja suuremale majanduskasvule, muutes kohtusüsteemid tulemuslikumaks ja tõhusamaks, lihtsustades samas kodanike juurdepääsu õiguskaitsele liidus ja aidates kaitsta liidu põhivabadusi;

arvestades, et üha enam käsitleb liidu seadusandja tsiviilkohtumenetluse küsimusi mitte üksnes horisontaalselt, nt vabatahtlike õigusaktide puhul (16), vaid samuti valdkondlikult, erinevate poliitikavaldkondade raames, nagu intellektuaalomand (17), tarbijakaitse (18) või hiljuti lisandus ka konkurentsiõigus (19);

K.	arvestades, et menetlusnormide ühtlustamise killustatust liidu tasandil on korduvalt kritiseeritud ning valdkondliku liidu tsiviilkohtumenetluse õiguse esilekerkimine on proovikiviks nii liikmesriikide tsiviilkohtumenetluse süsteemide kui ka erinevate liidu õigusaktide ühtsusele;

L.	arvestades, et kavandatava direktiivi eesmärk on võtta kasutusele tsiviilkohtumenetlusliku õigusemõistmise raamistik, süstematiseerides liidu praeguste tsiviilkohtumenetluse norme ning laiendades nende kohaldamisala kõigile küsimustele, mis kuuluvad liidu õiguse kohaldamisalasse;

M.	arvestades, et kavandatava direktiivi eesmärk on aidata saavutada kooskõlastatum, sidusam ja süstemaatilisem lähenemisviis tsiviilõigussüsteemidele, mis ei piirdu ühe konkreetse riigi piiride, huvide ja ressurssidega;

Ettepaneku õiguslik alus

N.	arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõike 1 ja artikli 5 lõike 1 (pädevuse andmise põhimõte) kohaselt võib liit võtta kõnesolevas valdkonnas vastu õigusakte ainult juhul, kui tal on selleks selge pädevus ning järgitakse subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid;

O.	arvestades, et kehtivate aluslepingute raames nähakse tsiviilkohtumenetluse ühtlustamise õiguslik alus ette Euroopa Liidu toimimise lepingu V jaotises, mis käsitleb vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala;

P.	arvestades, liidu pädevuse olemasoluks vajalik piiriülesuse nõue jäi kehtima ka Lissaboni lepinguga, mistõttu on liidu tegevus tsiviilõiguse valdkonnas võimalik ainult siis, kui juhtumis on tegurid (nt elukoht, tegevuskoht jne), mis hõlmavad vähemalt kahte liikmesriiki;

arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 114 üldisi sätteid siseturu rajamist ja selle toimimist käsitlevate liikmesriikide seaduste, määruste ja haldusaktide ühtlustamise kohta on kasutatud ja kasutatakse praegugi õigusliku alusena mitmesuguste sektoripõhiste direktiivide puhul, millega ühtlustatakse tsiviilkohtumenetluse teatavaid aspekte, näiteks intellektuaalomandi õiguste jõustamise direktiiv (IPRED) ja hiljuti vastu võetud direktiiv konkurentsireeglite rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohta;

R.	arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 67 lõike 4 kohaselt peaks liit hõlbustama õiguskaitse kättesaadavust eelkõige tsiviilasjades tehtud kohtuotsuste ja kohtuväliste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kaudu, nagu on näidatud ELi toimimise lepingu artiklis 81;

Vastastikune usaldus Euroopa õigusruumis

S.	arvestades, et kohtuotsuste vaba liikumine on seotud vajadusega luua eri liikmesriikide õigusasutuste vahel piisav vastastikune usaldus, eelkõige seoses menetlusõiguste kaitse tasemega;

T.	arvestades, et vastastikuse usalduse all mõistetakse selles kontekstis, et liikmesriikidel on usaldus üksteise õigus- ja kohtusüsteemide vastu ja sellest tulenevalt nad ei tohi läbi vaadata teiste riikide ja nende kohtute kohtuasju;

U.	arvestades, et vastastikuse usalduse põhimõte loob suurema õiguskindluse, tagades liidu kodanikele ja ettevõtjatele piisava stabiilsuse ja prognoositavuse;

V.	arvestades, et kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõte koos õigusaktide ühtlustamisega lihtsustab ametiasutuste koostööd ja üksikisiku õiguste õiguskaitset;

arvestades, et liidu ühiste miinimumnõuete süsteem põhimõtete ja õigusnormide kujul oleks esimene samm riigisiseste tsiviilkohtumenetlust käsitlevate õigusnormide lähendamiseks nii, et protsessi poolte põhiõigused oleksid võrdselt tagatud ja see teeniks liikmesriikide õigussüsteemide täieliku vastastikuse usalduse huve;

X.	arvestades, et tsiviilkohtumenetluse tulemuslikkuse ja tõhususe jaoks menetluslike tagatiste olemasolu ja järgimine ning vaidluspoolte võrdne kohtlemine on vastastikuse usalduse tagamiseks soovitav ja tegelikult ka vajalik;

arvestades, et sellise ühiste miinimumnõuete süsteemi jõustamine kehtestaks samuti tsiviilkohtumenetluste kvaliteedi üleliidulise miinimumtaseme, andes seega panuse mitte üksnes kohtute vahelise vastastikuse usalduse suurendamisse, vaid ka siseturu sujuvamasse toimimisse, kuna ollakse seisukohal, et liikmesriikide vahelised menetluslikud erinevused võivad muu hulgas tekitada häireid kaubanduses ja takistada ettevõtetel ning tarbijatel oma siseturu õigusi kasutada;

Muud kaalutlused

Z.	arvestades, et menetluskordade ühtlustamine liidus on vajalik; arvestades, et kavandatava direktiivi eesmärk on astuda esimene samm täiendava ühtlustamise ja liikmesriikide tsiviilkohtusüsteemide lähendamise protsessis ning pikemas perspektiivis liidu tsiviilmenetlusseadustiku loomise protsessis;

AA.	arvestades, et kavandatav direktiiv ei mõjuta liikmesriikide kohtukorraldust ega tsiviilkohtumenetluse toimumisviisi peamisi tunnuseid, vaid aitab kujundada tõhusamaid siseriiklikke menetlusnorme;

AB.	arvestades, et seetõttu on äärmiselt oluline võtta vastu ja nõuetekohaselt rakendada õigusaktid, millega nähakse ette liidu tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumnõuete vastuvõtmine;

Euroopa Liidu Kohtu praktika liikmesriikide menetlusautonoomia ja tõhusa kohtuliku kaitse kohta

võtab teadmiseks Euroopa Liidu Kohtu otsustava rolli liidu tsiviilkohtumenetluse aluse rajamisel, sest ta on kujundanud arusaama sellest, mida tähendab tsiviilkohtumenetlus liidu õigussüsteemile;

rõhutab siiski, et kuigi mõned tsiviilkohtumenetluse standardid, mida aktsepteeritakse tänapäeval liidu menetluskorra osana, on leidnud kinnitust Euroopa Liidu Kohtu praktikas, tuleks Euroopa Liidu Kohtu panust lõpuks vaadelda pigem standardite tõlgendamisena kui standardite kehtestamisena;

rõhutab seetõttu, et Euroopa Liidu Kohtu rikkalik kogemus parandusmeetmete ja menetlusnormide läbivaatamisel ning samuti Euroopa Liidu Kohtu kompromissid ja konkureerivad väärtused, mida Euroopa Liidu Kohus järgib, on väga õpetlikud ning neid tuleks arvestada tsiviilkohtumenetluse ühiseid standardeid sisaldava seadusandliku horisontaalse koondõigusakti kasutuselevõtul;

Harta

rõhutab, et seoses õiglase kohtuliku arutamise ja õiguskaitse kättesaadavusega tuleb säilitada ning edasi arendada õigusalast koostööd soodustavaid ja teabevahetust tõhustavaid koostöövõrgustikke ja andmebaase;

avaldab seepärast suurt poolehoidu e-õiguskeskkonna arengule ning eelkõige Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku ja Euroopa e-õiguskeskkonna portaali loomisele, millest saab liidu õiguse valdkonnas ühtne kontaktpunkt;

Liidu õigustik tsiviilasjades tehtava koostöö vallas

palub komisjonil samuti hinnata, kas tuleks teha ettepanek võtta täiendavaid meetmeid liidu õigusest tulenevate õiguste eraldi jõustamise horisontaalse lähenemisviisi konsolideerimiseks ja tugevdamiseks ning kas käesolevaga kavandatud tsiviilkohtumenetluse ühiseid miinimumnõudeid võib näha sellist horisontaalset paradigmat edendavana ja tagavana;

kordab, et tsiviilasjade valdkonnas kehtivate õigusalase koostöö kohaste liidu õigusaktide kohaldamist ja toimimist käsitlevate statistiliste andmete süstemaatiline kogumine on äärmiselt oluline;

kutsub sellega seoses komisjoni üles hindama, kas liikmesriikide poolt võetavad täiendavad rakendusmeetmed võiksid aidata kaasa eraldiseisvate liidu menetluste tõhusale kohaldamisele ning leiab, et sel eesmärgil tuleks luua komisjoni poolt läbiviidav jõuline ja süstemaatiline järelevalvemenetlus;

Ettepaneku õiguslik alus

märgib, et ELi toimimise lepingu artiklit 114 (siseturu ühtlustamine) on kasutatud mitme menetlusliku toimega liidu õigusakti vastuvõtmiseks; artikli 114 üldisi sätteid siseturu rajamist ja selle toimimist käsitlevate liikmesriikide seaduste, määruste ja haldusaktide ühtlustamise kohta on kasutatud ja kasutatakse praegugi õigusliku alusena mitmesuguste sektoripõhiste direktiivide puhul, millega ühtlustatakse tsiviilkohtumenetluse teatavaid aspekte, näiteks intellektuaalomandi õiguste jõustamise direktiiv (IPR);

10.

märgib siiski, et ELi toimimise lepingu artiklis 81 on sätestatud meetmete vastuvõtmine õigusalase koostöö piiriülese toimega tsiviilasjades, sh meetmed liikmesriikide seaduste ja õigusnormide lähendamiseks, eriti kui see on vajalik siseturu nõuetekohaseks toimimiseks; leiab seetõttu, et ELi toimimise lepingu artikli 81 näol on tegemist sobiva õigusliku alusega kavandatava õigusakti jaoks;

11.

leiab, et mõistet „piiriülene toime“ ELi toimimise lepingu artikli 81 lõikes 1, milles käsitletakse õigusalase koostöö kohaste meetmete vastuvõtmist tsiviilkohtu valdkonnas, tuleks tõlgendada laiemas tähenduses, mitte võtta kui mõiste „piiriülene kohtumenetlus“ sünonüümi;

12.

toonitab, et mõiste „piiriülese toimega tsiviilasjade valdkond“ praegune tõlgendus on küllaltki kitsas ning selle tulemusel luuakse kaks reeglistikku ning kaks vaidluspoolte kategooriat, millega võivad kaasneda täiendavad probleemid ja tarbetu keerukus; rõhutab, et seetõttu tuleks vastu võtta laiem tõlgendus;

13.

rõhutab sellega seoses, et käesolevaga kavandatud tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumnõuetega kaasneks suurem tõhusus, kui liikmesriigid laiendaksid oma kohaldamisala mitte üksnes küsimustele, mis kuuluvad liidu õiguse kohaldamisalasse, vaid üldiselt nii piiriülestele kui ka puhtalt siseriiklikele juhtumitele;

Vastastikune usaldus Euroopa õigusruumis

14.

märgib, et liidu peamised tegevused tsiviilasju käsitleva Euroopa õiguskeskkonna valdkonnas on seotud kohtualluvust, menetluses olekut ja kohtuotsuste piiriülest jõustamist käsitlevate õigusaktide kasutuselevõtuga;

15.

kordab ja rõhutab, et kohtuotsuste vaba ringlus on suurendanud liikmesriikide kohtunike vastastikust usaldust, suurendades nii õiguskindlust ja tagades piisava stabiilsuse ja prognoositavuse nii liidu kodanike kui ka ettevõtjate jaoks;

16.

rõhutab sellega seoses, et vastastikune usaldus on keeruline mõiste ning usalduse saavutamisel on oma roll paljudel faktoritel, nagu näiteks õigusalane haridus, piiriülene õiguskoostöö ning kohtunike vaheline kogemuste ja heade tavade vahetamine;

17.

märgib, et vastastikust usaldust on võimalik soodustada muude kui seadusandlike meetoditega, näiteks kohtunike koostöö Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku raames või osalemine koolitustel;

18.

väljendab seetõttu heameelt Euroopa õigusalase koolituse võrgustiku üheksa õigusalase koolituse põhimõtte üle, mis võeti vastu võrgustiku 2016. aasta üldkogul ning millega tagatakse ühine alus ja raamistik nii Euroopa kohtuasutusele kui ka õigusalase koolituse asutustele;

19.

leiab sellegipoolest, et rangelt õiguslikust seisukohast eeldab vastastikune usaldus kõige põhilisemal tasandil, et liikmesriikide kohtud näevad üksteise menetluskordi – nii õigusteooria kui ka kohaldatava õiguse tasandil – õiglaste tsiviilkohtumenetluste tagajana;

20.

märgib seetõttu, et süstemaatiliste liidu tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumnõuete väljatöötamisega kõikehõlmava horisontaalse direktiivi vormis kaasneks suurem vastastikune usaldus liikmesriikide kohtute vahel ning tagatakse terves liidus tsiviilasjade puhul menetluslike põhiõiguste tasakaalustamise, millega suurendatakse õiguse, kindluse ja prognoositavuse tunnet kogu liidu territooriumil;

Tsiviilkohtumenetluse ühised miinimumnõuded

21.

rõhutab, et tõhusatel tsiviilkohtumenetluse süsteemidel on õigusriigi ja liidu põhiväärtuste säilitamisel oluline roll. Need on samuti jätkusuutlike investeeringute ning ettevõtja- ja tarbijasõbraliku keskkonna eeltingimuseks;

22.

on seisukohal, et selguse puudumine aegumistähtaegades võib takistada õiguskaitse kättesaadavust kodanike, tarbijate ja äriühingute jaoks, kellel on kohtuvaidlusi piiriülese toimega asjades. Palub seepärast komisjonil ja liikmesriikidel hinnata, kas on võimalik ja soovitav ühtlustada selliseid aegumistähtaegu tsiviilkohtumenetluse puhul;

23.

leiab, et on selge vajadus õigusaktide järele, milles sätestatakse tsiviilkohtumenetluses kohaldatavate menetluslike nõuete kogum, ning palub komisjonil jätkata Euroopa Ülemkogu poolt vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala valdkonnas vastu võetud Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava elluviimist;

24.

kutsub seetõttu ELi toimimise lepingu artikli 225 kohaselt komisjoni üles esitama 30. juuniks 2018 ELi toimimise lepingu artikli 81 lõike 2 alusel ettepaneku võtta vastu õigusakt tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumnõuete kohta, järgides käesoleva resolutsiooni ettepaneku lisas esitatud soovitusi;

25.

kinnitab, et käesolevale resolutsioonile lisatud soovitused järgivad põhiõigusi ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid;

26.

on seisukohal, et taotletaval ettepanekul ei ole finantsmõju, kuna tsiviilkohtumenetluse miinimumnõuete kehtestamisega kaasneb mastaabisääst seoses väiksemate kuludega vaidluspooltele ja nende esindajatele, kes ei pea end kurssi viima teise riigi tsiviilkohtumenetluse korraga;

o o

27.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ning lisas toodud soovitused komisjonile ja nõukogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) PE 572.853, 2015. aasta detsember.

(2) PE 581.385, 2016. aasta juuni.

(3) PE 559.499, 2015. aasta juuni.

(4) PE 556.971, 2016. aasta juuni.

(5) Väljaanne Uniform Law Review, 2004(4).

(6) M. Storme, „Study on the approximation of the laws and rules of the Member States concerning certain aspects of the procedure for civil litigation“(lõpparuanne, Dordrecht, 1994).

(7) Vt muu hulgas: 16. detsembri 1976. aasta kohtuotsus, Comet BV vs. Produktschap voor Siergewassen, (kohtuasi 45/76, ECLI:EU:C:1976:191) ja 15. mai 1986. aasta kohtuotsus, Marguerite Johnston vs. Chief Constable of the Royal Ulster Constabulary, (kohtuasi 222/84, ECLI:EU:C:1986:206).

(8) Kättesaadav internetis aadressil http://www.ejtn.eu/PageFiles/15756/Judicial%20Training%20Principles_ET.pdf

(9) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0276.

(10) Vt muu hulgas: 13. märtsi 2007. aasta kohtuotsus, Unibet (London) Ltd and Unibet (International) Ltd vs. Justitiekanslern, (C-432/05, ECLI:EU:C:2007:163).

(11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrus (EÜ) nr 861/2007, millega luuakse Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus (ELT L 199, 31.7.2007, lk 1).

(12) Nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2003/8/EÜ, millega parandatakse õiguskaitse kättesaadavust piiriüleste vaidluste korral, kehtestades sellistes vaidlustes antava tasuta õigusabi kohta ühised miinimumeeskirjad (EÜT L 26, 31.1.2003, lk 41).

(13) Komisjoni 11. juuni 2013. aasta soovitus ühiste põhimõtete kohta, mida kohaldatakse liikmesriikide keelava iseloomuga ja kahju hüvitamisele suunatud kollektiivsete õiguskaitsevahendite suhtes ELi õigusest tulenevate õiguste rikkumise puhul (ELT L 201, 26.7.2013, lk 60).

(14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/22/EÜ tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta (ELT L 110, 1.5.2009, lk 30).

(15) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. novembri 2014. aasta direktiiv 2014/104/EL teatavate eeskirjade kohta, millega reguleeritakse liikmesriikide õiguse kohaseid kahju hüvitamise hagisid liikmesriikide ja Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rikkumise korral (ELT L 349, 5.12.2014, lk 1).

(16) Vt näiteks Euroopa väiksemate nõuete menetluse määrust (vt põhjenduse G teine joonealune märkus) ning pangakontode Euroopa arestimismäärust (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määrus (EL) nr 655/2014, millega luuakse pangakontode Euroopa arestimismääruse menetlus, et hõlbustada võlgade piiriülest sissenõudmist tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 189, 27.6.2014, lk 59)).

(17) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (ELT L 157, 30.4.2004, lk 45).

(18) Vt põhjenduse G neljas joonealune märkus.

(19) Vt põhjenduse G viies joonealune märkus.

RESOLUTSIOONI LISA

SOOVITUSED EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIVIKS TSIVIILKOHTUMENETLUSE ÜHISTE MIINIMUMNÕUETE KOHTA ELis

A. TAOTLETAVA ETTEPANEKU PÕHIMÕTTED JA EESMÄRGID

Liidus toimub õiguse jõustamine kohtutes suurelt siseriikliku menetlusõiguse ja -praktika alusel. Liikmesriikide kohtud on ka liidu kohtud. Seetõttu on nende menetluste eesmärk tagada õiglus, õiguskaitse ja tõhusus ning samuti liidu õiguse tõhus kohaldamine.

Tsiviilasjades tehtud kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõte on suurendada liikmesriikide usaldust üksteise tsiviilõigussüsteemide vastu ning liikmesriikide seaduste ja määruste lähendamise meetmed võivad hõlbustada liikmesriikide ametiasutuste vahelist koostööd ja üksikisiku õiguste kohtulikku kaitset. Vastastikuse usalduse ulatus sõltub suuresti mitmest näitajast, mille hulka kuuluvad muu hulgas hageja ja kostja õiguste kaitse mehhanismid, tagades samas juurdepääsu kohtutele ja õiguskaitsele.

Kuigi liikmesriigid on inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni osalised, näitavad kogemused, et see iseenesest ei tekita piisavat usaldust teiste liikmesriikide tsiviilkohtusüsteemide vastu. Liikmesriikide tsiviilkohtumenetluse normid erinevad märkimisväärselt, sageli mõne menetlusliku aluspõhimõtte ja tagatise osas, mistõttu võib tekkida oht, et õigusasutuste vaheline vastastikune usaldus võib olla pärsitud.

Seepärast on liidu kodanike põhiõiguste ja -vabaduste kaitsmiseks vaja võtta vastu direktiiv, et aidata ajakohastada riigisisest menetluskorda, tagada võrdsed tingimused äriühingutele, soodustada kasvu tänu tõhusale ja tulemuslikule õigussüsteemile ja arendada edasi hartas ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatud miinimumnõudeid. Selle ettepaneku jaoks sobiv õiguslik alus on ELi toimimise lepingu artikli 81 lõige 2, milles käsitletakse meetmeid tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö vallas. Direktiiv võetakse vastu seadusandlikku tavamenetlust kohaldades.

Tsiviilkohtumenetluse ühiseid miinimumnõudeid peetakse vajalikuks, et luua kindel alus riigisiseste seaduste lähendamisele ja parandamisele, pidades silmas paindlikkust, mida see annab liikmesriikidele uute tsiviilkohtumenetluse seaduste koostamisel, peegeldades samas üldist konsensust tsiviilkohtutavade põhimõtete osas.

Ühised miinimumnõuded suurendaksid usaldust kõikide liikmesriikide tsiviilkohtusüsteemide vastu, mis omakorda peaks viima tõhusama, kiirema ja paindlikuma õigusalase koostööni vastastikuse usalduse õhkkonnas. Sellised ühised miinimumnormid peaksid kõrvaldama ka takistused kodanike vabalt liikumiselt liikmesriikide territooriumil, tagades seeläbi, et eelkõige välismaal reisivatel kodanikel ei oleks enam kahtlusi teiste liikmesriikide tsiviilkohtusüsteemide suhtes.

Kavandatava direktiivi eesmärk ei ole asendada siseriiklikke tsiviilmenetluskordi tervikuna. Direktiivis võetakse arvesse riikide eripära ning põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja õiglasele kohtulikule arutamisele, mille tagab tõhusa ja tulemusliku õiguskaitse kättesaadavus, samas on direktiivi eesmärk kehtestada ühised miinimumnõuded liikmesriikide tsiviilkohtumenetluse korraldamisele ja läbiviimisele kõigis liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvates küsimustes. Samuti on selle eesmärk tagada alus liikmesriikide tsiviilkohtumenetluse süsteemide lähendamise järkjärguliseks süvenemiseks.

Ettepanek ei mõjuta liikmesriikide õigusnorme, mis käsitlevad nende kohtute töökorraldust ja kohtunike ametisse nimetamise reegleid.

Käesolev ettepanek on kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega, kuna liikmesriigid ei saa tegutseda iseseisvalt, et koostada tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumnõuete kogum, ning ettepaneku haare ei ulatu kaugemale kui vaja, et tagada liidus õiguskaitse tõhus kättesaadavus ja vastastikune usaldus.

B. TAOTLETAVA ETTEPANEKU TEKST

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumnõuete kohta Euroopa Liidus

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 81 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi taotlust Euroopa Komisjonile,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)

Euroopa Liit on seadnud eesmärgi säilitada ja arendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, kus on tagatud isikute vaba liikumine. Sellise ala järkjärguliseks loomiseks tuleb liidul piiriülese toimega tsiviilasjade puhul tehtava õigusalase koostöö raames võtta meetmeid, eelkõige kui see on vajalik siseturu nõuetekohaseks toimimiseks.

(2)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõike 2 kohaselt peaks nende meetmete eesmärk olema tagada muu hulgas kohtuotsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine liikmesriikide vahel, dokumentide piiriülene kättetoimetamine, koostöö tõendite kogumisel, õiguskaitse tõhus kättesaadavus ja tsiviilkohtumenetluse head toimimist takistavate tegurite kõrvaldamine, vajaduse korral edendades liikmesriikides kohaldatavate tsiviilkohtumenetlusnormide kokkusobivust.

(3)

15. ja 16. oktoobril 1999 Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise eesistujariigi järelduste, eriti järelduste punkti 33 kohaselt soodustaks kohtuotsuste ja kriminaalmenetluses tehtud muude otsuste ulatuslikum vastastikune tunnustamine ning õigusaktide vajalik ühtlustamine koostööd pädevate asutuste vahel ja üksikisiku õiguste kohtulikku kaitset. Vastastikuse tunnustamise põhimõte peaks seetõttu saama tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö nurgakiviks liidus.

(4)

Komisjoni Euroopa Ülemkogu poolt vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala valdkonnas vastu võetud Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava kohaselt on Euroopa õigusruum ja ühtse turu nõuetekohane toimimine rajatud vastastikuse tunnustamise põhimõttele, mille eelduseks on omakorda idee, et liikmesriigid usaldavad üksteise õigussüsteeme. See põhimõte saab tõhusalt toimida üksnes kohtunike, õiguspraktikute, ettevõtjate ja kodanike vahelise vastastikuse usalduse alusel. Selle usalduse ulatus sõltub mitmest parameetrist, mille hulka kuuluvad vaidluspoolte menetlusõiguste kaitse mehhanismid tsiviilkohtumenetluses. Ühised miinimumnõuded, mis täiendavad õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja parandavad kohtusüsteemi tõhusust ning aitavad tagada tõhusa jõustamiskorra, on seetõttu vajalikud, et tagada kõnealuse põhimõtte rakendamine.

(5)

Vaidluspoolte menetlusõiguste kaitse miinimumnormide kehtestamisega ja kodanikele õiguskaitse parema kättesaadavuse tagamisega peaks käesolev direktiiv suurendama liikmesriikide usaldust teiste liikmesriikide tsiviilõigussüsteemide suhtes ja see võib aidata edendada põhiõiguste kultuuri liidus ja muuta siseturgu tõhusamaks, kaitstes samas liidu põhivabadusi ning suurendades õiglus- ja kindlustunnet ja prognoositavust kogu liidu territooriumil.

(6)

Käesoleva direktiivi sätteid tuleks kohaldada piiriülese toimega tsiviilasjade puhul, sh asjade puhul, mis on tingitud liidu õigusega tagatud õiguste ja vabaduste rikkumisest. Kui käesolevas direktiivis viidatakse ELi õigusest tulenevate õiguste rikkumisele, mõeldakse selle all mis tahes olukorda, kus liidu tasandil kehtestatud õigusnormide rikkumisega on kahjustatud või tõenäoliselt kahjustatakse füüsiliste või juriidiliste isikute huve. Miski ei tohiks liikmesriikidel takistada käesoleva direktiivi sätteid kohaldamast ka puhtalt liikmesriigi tsiviilasjade puhul.

(7)	Kõik liikmesriigid on 4. novembri 1950. aasta inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni osalised. Käesoleva direktiivi teemasid ning eriti õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja tõhusale õiguskaitsevahendile tuleks käsitleda selle konventsiooniga kooskõlas.

(8)	Käesolevas direktiivis püütakse edendada tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumnõuete rakendamist, et tagada liidus õiguskaitse tõhus kättesaadavus. Õiguskaitse kättesaadavuse üldtunnustatud õigust kinnitab taas ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikkel 47.

(9)

Tsiviilkohtumenetlusi tuleks veelgi täiustada, kasutades ära tehnoloogia arengut õigusemõistmise vallas ning kohtute käsutuses olevaid uusi vahendeid, mis võivad aidata ületada geograafilisi kaugusi ning sellest tulenevaid suuri kulusid ja menetluse venimist. Selleks et veelgi vähendada kohtumenetluse kulusid ja lühendada menetluse kestust, tuleks julgustada pooli ja kohtuid rohkem kasutama tänapäevaseid sidevahendeid.

(10)

Selleks et võimaldada isikute ärakuulamist ilma, et nad peaksid kohtusse ilmuma, peaksid liikmesriigid tagama, et kohtuistungid ja tõendite kogumine, nagu tunnistajate, ekspertide või poolte ärakuulamine, toimuma asjakohaste sidevahendite abil, välja arvatud juhul, kui sellise tehnoloogia kasutamine oleks kohtuasja konkreetsete asjaolude tõttu selle õiglaseks menetlemiseks sobimatu. See säte ei piira nõukogu määruse (EÜ) nr 1206/2001 (1) kohaldamist.

(11)

Liikmesriikide kohtutel peaks olema võimalik toetuda eksperdi hinnangutele tehnilistes, õigusalastes või muudes tõenduslikes küsimustes. Välja arvatud juhul, kui on vaja võtta sunnimeetmeid ja kooskõlas teenuste osutamise vabadusega ning Euroopa Kohtu praktikaga, peaksid ühe liikmesriigi kohtunikud olema võimelised määrama eksperte viima läbi uurimisi teises liikmesriigis ilma, et selleks oleks vaja eelnevat luba. Selleks et hõlbustada kohtuekspertiisi ja võttes arvesse piiranguid piisava kvalifikatsiooniga ekspertide määramisel ühe liikmesriigi kohtualluvuses, näiteks kohtuasja tehnilise keerukuse või otseste või kaudsete seoste tõttu eksperdi ja osapoolte vahel, tuleks Euroopa e-õiguskeskkonna portaali osana luua kõigi riiklike ekspertide nimekirjade Euroopa register ning hoida seda ajakohastatuna.

(12)

Ajutised meetmed ja kaitsemeetmed peaksid looma asjakohase tasakaalu hagejale ajutise kaitse tagamise huvi ja kostjapoolse sellise kaitse kuritarvitamise vältimise huvi vahel. Kui enne kohtuotsuse saamist nõutakse ajutisi meetmeid, peaks kohus, kellele taotlus esitatakse, olema hageja esitatud tõendite põhjal veendunud, et tema nõue kostja vastu tõenäoliselt rahuldatakse. Lisaks peaks hagejalt igas olukorras nõudma tõendamist ja kohtu veenmist selles, et tema nõue vajab kiiresti kohtulikku kaitset ning ilma ajutiste meetmeteta võib olemasoleva või tulevase kohtuotsuse täitmine olla takistatud või oluliselt keerukam.

(13)

Käesoleva direktiivi sätted ei tohiks mõjutada konkreetsete sätete kohaldamist intellektuaalomandi õiguste kaitset vallas, mida reguleerivad liidu õigusaktid ning eriti Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/48/EÜ (2). See ei tohiks mõjutada ka spetsiifiliste sätete kohaldamist seoses võlgade piiriülese sissenõudmisega, mis on sätestatud pangakontode Euroopa arestimismääruses. (3)

(14)	Kõigi osapoolte õiguste ja huvide kaitsemisel ning tsiviilkohtumenetluste tõhusal ja tulemuslikul korraldamisel tuleks kohtutele anda võtmeroll.

(15)

Õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele, õiguskaitse parema kättesaadavuse ja vastastikuse usalduse tagamise eesmärk, mis on osa vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomisega seotud liidu poliitikast, peaks hõlmama nii kohtulike kui ka kohtuväliste vaidluste lahendamise meetodite kättesaadavust. Selleks et julgustada pooli vahendusmenetlust kasutama, peaksid liikmesriigid tagama, et nende õigusnormid aegumistähtaegade kohta ei takistaks pooli pöördumast kohtu või vahekohtu poole, kui nende vahendusmenetluse kasutamise katse ebaõnnestub.

(16)

Liikmesriikide vaheliste erinevuste tõttu tsiviilkohtumenetluse normides ning eriti dokumentide kättetoimetamist reguleerivates õigusnormides on vaja määrata kindlaks liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvatele tsiviilkohtumenetlustele kohaldatavad miinimumnõuded. Eelkõige tuleks prioriteediks seada kättetoimetamise meetodid, mis tagavad kättetoimetatavate dokumentidee kiire ja turvalise kättesaamise, mida kinnitab tõend kättetoimetamise kohta. Seetõttu tuleks laialdaselt soodustada tänapäevaste kommunikatsioonitehnoloogiate kasutamist. Pooltele dokumentide kättetoimetamisel peaks elektrooniline kättetoimetamine olema võrdsustatud kättetoimetamisega posti teel. Kättesaadavad elektroonilised vahendid peaksid tagatama, et kättetoimetatud dokumentide ja muu kirjaliku suhtluse sisu vastab täpselt edastatud dokumentide ja muu kirjaliku suhtluse sisule ning et vastuvõtuteatise puhul kasutatava meetodiga tõendatakse dokumendi kättesaamist adressaadi poolt ja dokumendi kättesaamise kuupäeva.

(17)

Liikmesriigid peaksid tagama, et tsiviilkohtumenetluste osapooltel on õigus oma valitud kaitsjale. Piiriüleste vaidluste korral peaks osapooltel olema õigus kaitsjale oma koduriigis eelnõustamiseks ning teine vastuvõtjariigis kohtuvaidluse läbiviimiseks. Osapoolte ja nende kaitsjate vahelise suhtluse konfidentsiaalsus on õiglase kohtuliku arutamise õiguse tõhusa teostamise seisukohast määrava tähtsusega. Seetõttu peaksid liikmesriigid seoses käesoleva direktiivi kohaselt sätestatud õigusega kaitsjale austama kaitsja ja osapoolte kohtumiste ja muude suhtlusvormide konfidentsiaalsust. Kohtuasja osapooltel peaks olema võimalik loobuda käesoleva direktiivi alusel antud õigusest, tingimusel et neile on antud teavet õigusest loobumise võimalikest tagajärgedest.

(18)

Kohtulõivu tasumiseks ei peaks hagejal olema vajadust reisida kohtu asukoha liikmesriiki või palgata selleks advokaat. Selleks et tagada hageja tulemuslik juurdepääs menetlusele, peaksid liikmesriigid võimaldama vähemalt ühte käesolevas direktiivis sätestatud kaugmakse viisi. Teave kohtulõivu ja selle tasumise võimaluste ning selle kohta, millised asutused või organisatsioonid on pädevad pakkuma liikmesriikides praktilist abi, peaks olema selge ja internetis asjakohaste liikmesriikide veebisaitide kaudu hõlpsasti kättesaadav.

(19)

Liikmesriigid peaksid tagama, et järgivad põhiõigust tasuta õigusabile, nagu on sätestatud harta artikli 47 kolmandas lõigus. Kõikidel käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluva tsiviilvaidlusega seotud füüsilistel või juriidilistel isikutel peab olema võimalus kaitsta oma õigusi kohtu ees isegi siis, kui nende varanduslik seisund ei võimalda kanda menetluse kulusid. Tasuta õigusabi peaks hõlmama kohtumenetluse eelset nõustamist, mille eesmärk on saavutada kohtuväline kokkulepe menetlust alustamata, anda õigusabi menetluse algatamisel ja kohtus esindamisel ning abi menetluskulude katmisel. Käesoleva sätte kohaldamine ei mõjuta nõukogu direktiivi 2003/8/EÜ (4) kohaldamist.

(20)

Euroopa õiguskultuuri loomine, mis austab täielikult subsidiaarsust, proportsionaalsust ja kohtulikku sõltumatust, on keskse tähtsusega Euroopa õigusruumi tõhusaks toimimiseks. Õiguskoolitusel on selles protsessis äärmiselt oluline osa, sest sellega suurendatakse vastastikust usaldust liikmesriikide, õiguspraktikute ja kodanike vahel. Sellega seoses peaksid liikmesriigid tegema koostööd ning toetama kutseõppe ja parimate tavade vahetamist õiguspraktikute vahel.

(21)

Käesoleva direktiiviga kehtestatakse miinimumnormid. Liikmesriigid võivad käesolevas direktiivis sätestatud õigusi laiendada, et tagada kõrgem kaitse tase. Kaitse kõrgem tase ei tohiks olla takistuseks vastastikusele usaldusele ja õiguskaitse tõhusale kättesaadavusele, mille hõlbustamiseks on kõnealused miinimumnõuded kavandatud. Hartaga tagatud kaitse taset, nagu seda tõlgendab kohus, ning liidu õiguse ülimuslikkust, ühtsust ja tõhusust ei tohiks seeläbi ohustada.

(22)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, st kehtestada tsiviilkohtumenetluse ühised miinimumnõuded, ei suuda liikmesriigid piisavas ulatuses saavutada, küll aga saab seda kavandatava meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv kõnealuste eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(23)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli (nr 21) (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) [artikli 3] / [artiklite 1 ja 2 kohaselt] [on kõnealused liikmesriigid teatanud oma soovist osaleda käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ja kohaldamisel] või [ja ilma et see piiraks nimetatud protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale kõnealused liikmesriigid käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ja see ei ole nende suhtes siduv ega kohaldatav].

(24)	Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli (nr 22) (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel, mistõttu see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I PEATÜKK

SISU, KOHALDAMISALA JA MÕISTED

Artikkel 1

Reguleerimisese

Käesoleva direktiivi eesmärk on tsiviilmenetluse süsteemide ühtlustamine, et tagada harta artiklis 47 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6 tunnustatud õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele täielik austamine, kehtestades miinimumnõuded seoses tsiviilkohtumenetluse alustamise, läbiviimise ja lõpetamisega liikmesriikide kohtutes.

Artikkel 2

Kohaldamisala

1. Ilma et see mõjutaks tsiviilkohtumenetluse standardeid, mis on või võivad olla sätestatud liidu või siseriiklikes õigusaktides ja kui need standardid on vaidluspooltele soodsamad, kohaldatakse seda direktiivi piiriülese toimega vaidlustele tsiviil- ja kaubandusasjas igat liiki kohtutes, v.a seoses õiguste ja kohustustega, mis ei ole osapoolte kokkuleppel asjaomase kohaldatava õiguse kohaselt võimalik muuta. Direktiiv ei laiene eelkõige maksu-, tolli- ja haldusasjadele ega ka riigi vastutusele, mis tuleneb riigi tegevusest või tegevusetusest riigivõimu teostamisel (acta iure imperii).

2. Käesolevas direktiivis tähendab mõiste „liikmesriik“ liikmesriike, välja arvatud [Ühendkuningriik, Iirimaa ja] Taani.

Artikkel 3

Piiriülese toimega vaidlused

1. Käesoleva direktiivi mõistes on piiriülese toimega vaidlus järgmine:

a)	vähemalt ühe poole elu- või asukoht või alaline elukoht on liikmesriigis, mis ei ole liikmesriik, kus asub hagiavaldusega tegelev kohus, või

b)	mõlema poole elu- või asukoht on samas liikmesriigis, kus asub hagiavaldusega tegelev kohus, ja lepingu täitmise koht, kahju tekitanud sündmuse toimumise koht või kohtuotsuse täitmise koht on teises liikmesriigis või

c)	mõlema poole elu- või asukoht on sama liikmesriik, kus asub hagiavaldust menetlev kohus, tingimusel, et vaidlustatav teema kuulub Euroopa Liidu õiguse kohaldamisalasse.

2. Lõike 1 kohaldamise eesmärgil määratakse elu- või asukoht kindlaks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 (5) artiklitele 62 ja 63.

II PEATÜKK

TSIVIILKOHTUMENETLUSE MIINIMUMNÕUDED

Esimene jagu

Õiglased ja tõhusad tulemused

Artikkel 4

Üldine tõhusa õiguskaitse tagamise kohustus

Liikmesriigid näevad ette vajalikud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid liidu tsiviilõigusega antud õiguste jõustamise tagamiseks. Need meetmed, menetlused ja parandusmeetmed peavad olema õiglased ja erapooletud; need ei tohi olla ülemäära keerukad või kulukad ega sisaldada sobimatuid tähtaegu või põhjendamatuid viivitusi, kuid nende puhul võetakse arvesse riikide eripära ja põhiõigusi.

Meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid peavad samuti olema tõhusad ja proportsionaalsed ning neid rakendatakse viisil, mis võimaldab vältida takistuste loomist õiguskaitse tõhusale kättesaadavusele ja ette näha kaitsemeetmeid nende kuritarvitamise vastu.

Artikkel 5

Kohtuistungid

1. Liikmesriigid tagavad õiglase menetlemise. Kui poolte füüsiline kohalolek ei ole võimalik või kui pooled on kohtu nõusolekul kokku leppinud, et kasutatakse kiireid kommunikatsioonivahendeid, tagavad liikmesriigid, et kohtuistungit on võimalik pidada kohtule kättesaadava asjakohase kommunikatsioonitehnoloogia, näiteks video- või telekonverentsi vahendusel.

2. Kui ärakuulatava isiku elu- või asukoht või alaline elukoht on liikmesriigis, mis ei ole liikmesriik, kus asub hagiavaldust menetlev kohus, korraldatakse kõnealuse isiku osalemine kohtuistungil video- või telekonverentsi või muu asjakohase kommunikatsioonitehnoloogia abil, kasutades määruses (EÜ) nr 1206/2001 sätestatud menetlusi. Videokonverentside puhul peab arvesse võtma nõukogu poolt 15. ja 16. juunil 2015 vastu võetud nõukogu soovitusi piiriüleste videokonverentside kohta (6) ning Euroopa e-õiguskeskkonna portaali raames tehtud tööd.

Artikkel 6

Ajutised meetmed ja kaitsemeetmed

1. Liikmesriigid tagavad, et olemas on ajutised meetmed faktilise või õigusliku olukorra säilitamiseks selleks, et tagada hilisema sisulise kohtuotsuse täitmine enne sisulise kohtumenetluse alustamist ja sellise menetluse mis tahes etapis.

Esimeses lõigus osutatud meetmed hõlmavad ka meetmeid, mis on mõeldud mis tahes võimaliku rikkumise ärahoidmiseks või väidetava rikkumise viivitamatuks lõpetamiseks, aga ka varade arestimiseks, mis on vajalik tagamaks, et selle nõude hilisem täitmine ei ole takistatud või oluliselt keerukam.

2. Sellised meetmed peavad järgima kaitse õigusi ning olema proportsionaalsed vastavalt väidetava rikkumise iseärasustele ja tõsidusele, võimaldades vajaduse korral vajalike garantiide andmist kostjale põhjendamatu kahjunõudega tekitatud kulude ja kahju hüvitamiseks. Kohtutel on volitused nõuda hagejalt kättesaadava tõendusmaterjali esitamist piisava kinnituse saamiseks, et soovitud ajutine meede on vajalik ja proportsionaalne.

3. Liikmesriigid tagavad, et põhjendatud juhtudel võidakse ajutisi meetmeid kasutusele võtta ilma kostjat ära kuulamata, kui mis tahes viivitus võib hagejale põhjustada korvamatut kahju või on tõendusmaterjali hävitamise põhjendatud oht. Sellisel juhul teavitatakse osapooli ilma põhjendamatu viivituseta hiljemalt pärast meetmete jõustumist.

Asja uuesti läbivaatamine, mille käigus on õigus anda seletusi, toimub kostja nõudmisel, et otsustada mõistliku ajavahemiku jooksul pärast meetmetest teatamist, kas nimetatud meetmeid tuleb muuta, need tühistada või kinnitada.

Kui esimeses lõigus osutatud meetmed tühistatakse või kui hiljem on leitud, et õigusi ei ole rikutud ega neid ei ole ähvardanud rikkumise oht, on kohtul õigus kostja nõudel kohustada hagejat maksma kostjale kohast hüvitist nimetatud meetmetega tekitatud mis tahes kahju eest.

4. Käesolev artikkel ei mõjuta direktiivi 2004/48/EÜ ja määruse (EL) nr 655/2014 kohaldamist.

Teine jagu

Menetluse tõhusus

Artikkel 7

Menetlustõhusus

1. Liikmesriikide kohtud peavad kinni õigusest õiglasele kohtumõistmisele, mis tagab õiguskaitse tõhusa kättesaadavuse, ning järgivad kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, eriti otsustades kohtuistungi vajalikkuse või tõendamisvahendite ja tõendamise ulatuse üle.

2. Liikmesriikide kohtud tegutsevad võimalikult kiiresti, olenemata sellest, et menetluse eri etappides on konkreetsetel tegevustel aegumistähtaeg.

Artikkel 8

Põhjendatud otsused

Liikmesriigid tagavad, et kohtud võtavad mõistliku ajavahemiku jooksul vastu piisavalt üksikasjalikke põhjendatud otsuseid, et pooled saaksid kasutada oma õigusi otsust läbi vaadata või kaebust esitada.

Artikkel 9

Menetluse korraldamise üldised põhimõtted

1. Liikmesriigid tagavad, et kohtud tegeleksid aktiivselt neile saadetud kohtuasjadega, et tagada vaidluste puhul õiglane, tõhus ja mõistlik ajajaotus, ilma et see piiraks poolte vabadust oma kohtuasja sisu ja toetavate tõendite kindlaksmääramisel.

2. Kohtud peavad nii palju kui võimalik menetlema kohtuasja poolte läbirääkimiste teel. Täpsemalt öeldes võib aktiivne kohtuasjade menetlemine hõlmata järgmist:

a)	poolte julgustamine tegema menetluse ajal koostööd;

b)	probleemide varajane tuvastamine;

c)	viivitamatu otsuste tegemine selle kohta, milliseid probleeme tuleb põhjalikult uurida, ning teiste probleemide kiire lahendamine;

d)	probleemide lahendamise järjekorra kindlaksmääramine;

e)	pooltele hagi täielikule või osalisele lahendamisele kaasa aitamine;

f)	ajakavade kindlaks määramine hagi edenemise kontrollimiseks;

g)	sama juhtumi raames nii paljude hagi aspektidega tegelemine, kui kohtul on võimalik;

h)	hagi käsitlemine, ilma et pooled peaksid isiklikult kohale tulema;

i)	olemasolevate tehniliste vahendite ärakasutamine.

Artikkel 10

Tõendite kogumine

1. Liikmesriigid tagavad tõhusate meetmete kättesaadavuse tõendusmaterjali esitamiseks, omandamiseks ning säilitamiseks, võttes arvesse kaitseõigusi ja konfidentsiaalse teabe kaitsmise vajadust.

2. Tõendite kogumise kontekstis soodustavad liikmesriigid kaasaegse sidetehnoloogia kasutamist. Hagiavaldust menetlev kohus peab tõendite kogumisel kasutama lihtsaimaid ja kõige vähem kulukaid meetodeid.

Artikkel 11

Kohtu eksperdid

1. Ilma et see piiraks poolte võimalust esitada ekspertide tõendeid, tagavad liikmesriigid, et kohus võib igal ajal määrata kohtueksperdid, et saada kohtuasja konkreetsete aspektide osas eksperditeadmisi. Kohus annab eksperdile kogu teabe, mida ekspert oma nõuannete andmiseks vajab.

2. Piiriüleste vaidluste korral, välja arvatud juhul, kui on vaja kasutada sunnimeetmeid või kui uurimist viiakse läbi liikmesriigi volituste teostamisega seotud kohtades või kohtades, mille puhul juurdepääs või muu tegevus on selle liikmesriigi õiguse kohaselt, kus uurimine läbi viiakse, keelatud või teatud isikutele piiratud, peavad liikmesriigid tagama, et kohus võib määrata kohtueksperdi, kes viiks läbi uurimisi kohtualluvusest väljaspool, ilma et selleks oleks vaja eelnevalt teise liikmesriigi asjaomasele asutusele taotlust esitada.

3. Seoses lõigetega 1 ja 2 koostab Euroopa Komisjon Euroopa ekspertide andmebaasi, ühendades olemasolevad riiklikud ekspertide nimekirjad ja see tehakse kättesaadavaks Euroopa e-õiguskeskkonna portaali kaudu.

4. Kohtueksperdid tagavad sõltumatuse ja erapooletuse vastavalt artiklis 22 sätestatud kohtunikele kohaldatavatele sätetele.

5. Pooli teavitatakse kohtu ekspertide poolt kohtule antud nõuannetest ning neil on võimalik esitada nõuannete kohta märkusi.

Kolmas jagu

Juurdepääs kohtutele ja õiguskaitsele

Artikkel 12

Vaidluste lahendamine

1. Liikmesriigid tagavad, et kui kohtumenetluse mis tahes etapis ja kõiki kohtuasja asjaolusid arvesse võttes on kohus arvamusel, et vaidlust on võimalik lahendada, võib ta teha ettepaneku, et pooled kasutaksid kokkuleppele jõudmiseks vahendamist või vaidluse osas kokkuleppele jõudmise võimaluste uurimist.

2. Lõige 1 ei piira vahendamismenetluse valinud poole õigust algatada kõnealuse vaidlusega seoses kohtumenetlusi või vahekohtumenetlust enne aegumistähtaegade lõppemist vahendusmenetluse jooksul.

Artikkel 13

Kohtumenetluse kulud

1. Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikides tsiviilkohtumenetluses tasumisele kuuluvad kohtulõivud ei oleks nõude väärtust arvestades ebaproportsionaalsed ega muudaks kohtumenetlust võimatuks või ülemäära keeruliseks.

2. Liikmesriikide tsiviilvaidluste kohtulõivud ei tohi takistada kodanikel andmast asja kohtusse ega õiguskaitse kättesaadavust.

3. Pooled peavad saama kohtukulusid tasuda kaugmakse teel, kaasa arvatud muust liikmesriigist kui kohtu asukoha liikmesriik, kasutades selleks pangaülekannet või krediit- või deebetkaardi makset.

4. Liikmesriigid tagavad, et teave kohtulõivude ja nende tasumise võimaluste ning selle kohta, millised asutused või organisatsioonid on pädevad pakkuma liikmesriikides praktilist abi, muudetakse läbipaistvamaks ja internetis hõlpsasti leitavaks. Selleks edastavad liikmesriigid selle teabe Euroopa Komisjonile, kes omakorda tagab, et see tehakse üldsusele kättesaadavaks ja et seda levitatakse asjakohaste vahendite abil, eelkõige Euroopa e-õiguskeskkonna portaali kaudu.

Artikkel 14

Põhimõte „kaotaja maksab“

1. Liikmesriigid tagavad, et kaotaja pool kannaks menetluse kulud, sealhulgas (kuid mitte üksnes) mis tahes kulud, mis tulenevad asjaolust, et teist poolt esindas advokaat või mõni muu õiguspraktik, või mis tahes kulud, mis tekivad dokumentide kättetoimetamisel või tõlkimisel, tingimusel et need on proportsionaalsed nõude väärtusega ja tekkisid põhjendatult.

2. Juhul kui pool võidab menetluse vaid osaliselt või erakorralistel asjaoludel, võib kohus teha korralduse, et kulud kantakse võrdselt või et kumbki pool kannab enda kulud.

3. Pool peab kandma kohtule või teisele poolele tekitatud mis tahes ebavajalikud kulud, mis tekkisid kas ebavajalike probleemide tõstatamise kaudu või muidu põhjendamatult vaidluslik olles.

4. Artikli 20 kohaselt võib kohus kohandada kulude määramist, et kajastada põhjendamatut koostööst keeldumist või pahatahtlikku osalust kokkuleppele jõudmise püüdlustes.

Artikkel 15

Tasuta õigusabi

1. Selleks, et tagada õiguskaitse tõhus kättesaadavus, peavad liikmesriigid tagama, et kohtud võivad anda poolele tasuta õigusabi.

2. Tasuta õigusabi võib hõlmata tervikuna või osaliselt järgnevaid kulusid:

a)	kohtulõivud, osaline või täielik hinna alandamine või tasumine ajakava muutmine;

õigusabi ja esindamise kulud, mis on seotud

i)	kohtumenetluse eelse nõustamisega, mille eesmärk on saavutada lahendus kohtumenetlust alustamata vastavalt artikli 12 lõikele 1;

ii)	kohtus menetluste alustamise ja jätkamisega;

iii)	kõigi menetlusega seotud kuludega, sealhulgas tasuta õigusabi taotlemine;

iv)	otsuste täitmine;

c)	muud vajalikud kulud, mis on seotud poole kantavate menetluskuludega, sealhulgas tunnistajate, ekspertide, tõlkide ja tõlkijatega seotud kulud ning selle poole ja tema esindaja vajalikud sõidu-, majutus- ja elamiskulud;

d)	võitnud poolele määratud kulud, juhul kui taotleja kaotab hagi vastavalt artiklile 14.

3. Liikmesriigid tagavad, et mis tahes füüsilisel isikul, kes on Euroopa Liidu kodanik või kolmanda riigi kodanik, kes elab seaduslikult mõne Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumil, on õigus taotleda tasuta õigusabi, kui

a)	ta on oma majandusliku olukorra tõttu osaliselt või täielikult võimetu kandma artikli lõikes 2 osutatud menetluskulusid ning

b)	hagil, mille puhul tasuta õigusabi taotlus on tehtud, on mõistlik edu saavutamise võimalus, võttes arvesse taotleja menetluslikku seisundit, ning

c)	tasuta õigusabi taotleval hagejal on õigus esitada hagisid asjaomaste siseriiklike sätete alusel.

4. Juriidilistel isikutel peab olema õigus taotleda tasuta õigusabi menetluskulude ettemaksust vabastamise ja/või kaitsja abi kasutamise kujul. Sellise abi andmise osas otsuse tegemisel võivad kohtud võtta arvesse muu hulgas järgmist:

a)	asjaomase juriidilise isiku vormi ja tulunduslikku või mittetulunduslikku eesmärki;

b)	partnerite või sidusrühmade finantssuutlikkust;

c)	nende partnerite või sidusrühmade võimet saada kokku kohtumenetluse algatamiseks vajalik summa.

5. Liikmesriigid tagavad, et liidu kodanikud ja juriidilised isikud oleksid teadlikud lõigete 1–4 kohase tasuta õigusabi taotlemise korrast eesmärgiga muuta see tõhusaks ja kättesaadavaks.

6. Käesolev artikkel ei mõjuta direktiivi 2003/8/EÜ kohaldamist.

Artikkel 16

Rahastamine

1. Liikmesriigid tagavad, et juhtumite puhul, kus kohtuasja rahastab eraõiguslik kolmas pool, ei tohi eraõiguslik kolmas pool teha järgmist:

a)	üritada mõjutada hageja otsuseid menetlusküsimustes, sealhulgas otsuseid, mis puudutavad kokkuleppeid;

b)	rahastada hagi kostja vastu, kes on rahastaja konkurent, või kostja vastu, kellest rahastaja sõltub;

c)	nõuda pakutud rahaliste vahendite kasutamise eest ülemäärast intressi.

2. Liikmesriigid tagavad, et kui õigushagisid rahastab eraõiguslik kolmas isik, ei põhine rahastajale makstav tasu või intress saavutatud kokkuleppe või makstud hüvitise summal, välja arvatud juhul, rahastamise korda reguleerib poolte huve tagav avaliku sektori asutus.

Neljas jagu

Menetluse õiglus

Artikkel 17

Dokumentide kättetoimetamine

1. Liikmesriigid tagavad, et aluspõhimõttena kasutatakse kättetoimetatud dokumentide kättesaamise tagamise meetodeid.

2. Liikmesriigid tagavad, et menetluse algatusdokumendid või nendega samaväärsed dokumendid või mis tahes kohtukutse kohtuistungile võib kooskõlas riikliku õigusega kätte toimetada ühel järgmistest viisidest:

a)	isiklik kättetoimetamine;

b)	postiteenus;

c)	kättetoimetamine elektrooniliste vahendite, näiteks faksi või e-posti teel.

Isiklikku kättetoimetamist tõendatakse kättesaamistõendiga, mida tõendab adressaadi allkiri kuupäeva kandval kättesaamistõendil.

Käesoleva lõike esimese lõigu punktis c nimetatud elektrooniliste vahendite teel kättetoimetamise puhul kasutatakse piisavalt kõrgeid tehnilisi standardeid, et tagada saatja isiku ja kättetoimetatavate dokumentide turvaline edastamine.

Kõnealused dokumendid võib kätte toimetada ka isiklikult, mida tõendab kätte toimetanud volitatud isiku allkirjaga teatis, et adressaat on dokumendid kätte saanud või keeldunud neid vastu võtmast, ilma et tal oleks selleks mis tahes õiguslik alus, ning dokumentide kättetoimetamise kuupäev.

3. Kui lõike 2 kohane kättetoimetamine ei ole võimalik ja kui kostja aadress on täpselt teada, võib dokumendid kätte toimetada ka ühel järgmistest viisidest:

a)	isiklik kättetoimetamine kostja kodusel aadressil isikutele, kes elavad kostjaga samas leibkonnas või töötavad seal;

b)	füüsilisest isikust ettevõtja või juriidilise isiku korral isiklik kättetoimetamine kostja äriruumides isikutele, kes on kostjaga seotud töölepingu või mõne muu sarnase lepingu alusel;

c)	dokumentide toimetamine kostja postkasti;

dokumentide toimetamine postkontorisse või pädevasse ametiasutusse ning kostja postkasti vastava kirjaliku teate jätmine, eeldusel et kirjalik teade sedastab selgelt dokumentide kohtuliku iseloomu või viitab sellele, et kättetoimetamine loetakse toimunuks teate jätmisega ning seades jooksvad tähtajad;

e)	kättetoimetamine posti teel ilma kättesaamistõendita vastavalt lõikele 4, kui kostja aadress on päritoluliikmesriigis;

f)	elektrooniliste vahendite abil, mida tõendab automaatne väljastusteade, eeldusel et kostja on eelnevalt sõnaselgelt vastava kättetoimetamisviisiga nõustunud.

Kättetoimetamine käesoleva lõike esimese lõigu punktide a–d põhjal tõendatakse järgmiselt:

kätte toimetanud pädeva isiku allakirjutatud dokumendiga, millel on kõik järgmised andmed:

i)	teatise või teate kätte toimetanud isiku täielik nimi;

ii)	kättetoimetamise viis;

iii)	kättetoimetamise kuupäev;

iv)	kui dokumendid on kätte toimetatud muule isikule kui kostjale, siis kõnealuse isiku nimi ja seos kostjaga ja

v)	muu kohustuslik teave vastavalt siseriiklikule õigusele;

b)	käesoleva lõike esimese lõigu punktide a ja b mõistes kättesaamiskinnitus isikult, kellele dokumendid kätte toimetati.

4. Vastavalt käesoleva artikli lõigetele 2 ja 3 võib dokumendid kätte toimetada ka kostja seaduslikule või volitatud esindajale.

5. Kui menetluse algatusdokumendid või nendega samaväärsed dokumendid või mis tahes kohtukutse kohtuistungile tuleb toimetada kätte väljaspool liikmesriike, võib need kätte toimetada mis tahes viisil, mis on sätestatud järgmistes õigusaktides:

a)	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1393/2007 (7), kui see on kohaldatav vastuvõtja määrusega sätestatud õiguste suhtes, või

b)	15. novembri 1965. aasta Haagi konventsioon tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide välismaal kättetoimetamise kohta või mis tahes muu konventsioon või leping, kui see on kohaldatav.

6. Käesolev direktiiv ei mõjuta määruse (EÜ) nr 1393/2007 kohaldamist ega piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 805/2004 (8) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1896/2006 (9) kohaldamist.

Artikkel 18

Õigus kaitsjale tsiviilmenetluses

1. Liikmesriigid tagavad, et tsiviilmenetluse pooltel on õigus kasutada kaitsjat omal valikul sellisel viisil, mis annab neile võimaluse kasutada oma õigusi otstarbekalt ja tõhusalt.

Piiriülestes vaidlustes tagavad liikmesriigid, et tsiviilmenetluse pooltel on õigus kasutada kaitsjat nende oma liikmesriigis, et saada esialgset nõu, ja kaitsjat vastuvõtvas liikmesriigis kohtuvaidluse läbiviimiseks.

2. Liikmesriigid austavad kohtuasja osapoolte ja nende kaitsjate vahelise suhtluse konfidentsiaalsust. Selline suhtlus hõlmab kohtumisi, kirjavahetust, telefonivestlusi ja siseriikliku õigusega lubatud mis tahes muid suhtlusvorme.

3. Ilma et see piiraks siseriiklikku õigust, mis nõuab kaitsja kohustuslikku olemasolu või abi, võivad tsiviilmenetluse osalised loobuda käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud õigusest, kui

a)	pooltele on antud sellest õigusest loobumise võimalike tagajärgede kohta kas suuliselt või kirjalikult selget ja piisavat teavet lihtsas ja arusaadavas keeles ning

b)	loobumine on olnud vabatahtlik ja ühemõtteline.

Liikmesriigid tagavad, et pooled võivad loobumisotsuse tühistada igal ajal tsiviilmenetluse käigus ning et neid teavitatakse sellest võimalusest.

4. See säte ei piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 861/2007 (10), määruses (EÜ) nr 1896/2006 ja määruses (EL) nr 655/2014 kehtestatud erisätteid seadusliku esindamise kohta.

Artikkel 19

Juurdepääs teabele

Liikmesriigid püüavad anda kodanikele läbipaistvat ja kergesti kättesaadavat teavet erinevate menetluste alustamise, aegumistähtaegade, erinevate vaidluste arutamiseks pädevate kohtute ning vajalike vormide kohta, mis tuleb selleks täita. Käesoleva artikliga ei kehtestata nõuet, mille kohaselt peaksid liikmesriigid andma tasuta õigusabi konkreetse kohtuasja õigusliku hindamise kujul.

Artikkel 20

Suuline tõlge ja oluliste dokumentide tõlkimine

Liikmesriigid püüavad tagada, et kõik vaidluse pooled mõistavad täielikult kohtumenetlust. Kõnealune eesmärk hõlmab suulist tõlget tsiviilkohtumenetluse ajal ja kõikide oluliste dokumentide kirjalikku tõlkimist, et tagada õiglane kohtulik arutamine vastavalt käesoleva direktiivi artiklile 15.

Artikkel 21

Poolte ja nende esindajate kohustused

Liikmesriigid tagavad, et kohtuasja pooled ja nende esindajad toimivad kohtu ja teiste osapooltega suhtlemisel heas usus ja austusega ega esita kohtule moonutatud juhtumeid või fakte kas teadlikult või kui teadmist on põhjust uskuda.

Artikkel 22

Avalik menetlus

Liikmesriigid tagavad, et menetlus on avalik, välja arvatud juhul, kui kohus otsustab selle ühe poole või muude mõjutatud isikute huvides või õigusemõistmise või avaliku korra üldistes huvides vajalikus ulatuses konfidentsiaalseks muuta.

Artikkel 23

Kohtulik sõltumatus ja erapooletus

1. Liikmesriigid tagavad kohtute ja nende kohtunike õigusliku sõltumatuse. Kohtute koosseis pakub piisavaid tagatisi, et välistada mis tahes õigustatud kahtlused erapooletuse suhtes.

2. Tööülesannete täitmisel ei seo kohtunikke mingid juhised ja nad on vabad mõjust või survest ning mis tahes isiklikest eelarvamustest või erapoolikusest igal konkreetsel juhul.

Artikkel 24

Koolitus

1. Ilma et see piiraks kohtulikku sõltumatust ja kohtusüsteemi korralduse erinevusi liidus, tagavad liikmesriigid, et kohtud, õiguskoolid ja juriidilised kutsealad edendavad oma õigusõppe kavu, tagamaks, et liidu õigus ja kord on integreeritud riiklikku koolitustegevusse.

2. Koolituskavad on praktilist laadi ja õigusala töötajate igapäevatööks vajalikud, koolitused toimuvad lühikese aja jooksul ja nendes kasutatakse nüüdisaegseid õppemeetodeid ning need hõlmavad alg- ja täiendõppe võimalusi. Koolituskavad keskenduvad eelkõige

a)	piisavate teadmiste omandamisele liidu õigusalase koostöö vahendite kohta ja korrapäraselt liidu kohtupraktikale tuginemise harjumuse väljaarendamisele, siseriiklikku õigusesse ülevõtmise kontrollimisele ja Euroopa Liidu Kohtu eelotsuse menetluse kasutamisele;

b)	liidu ja muude õigussüsteemide õiguse ja menetluste kohta teadmiste ja kogemuste levitamisele;

c)	uute kohtunike lühiajaliste vahetuste soodustamisele;

d)	võõrkeele ja selle õigusterminoloogia valdamisele.

III PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 25

Ülevõtmine

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt … [üks aasta pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva]. Liikmesriigid teatavad sellest viivitamata komisjonile.

2. Kui liikmesriigid kõnealused sätted vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

3. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastuvõetud siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 26

Läbivaatamine

Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2025 ning seejärel iga viie aasta tagant Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta, tuginedes nii kvalitatiivsele kui ka kvantitatiivsele teabele. Sellega seoses hindab komisjon eelkõige selle mõju kohtutele, õigusele tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, koostööle tsiviilasjades ja ühtsele turule, VKEdele, Euroopa Liidu majanduse konkurentsivõimele ja tarbijate usaldusele. Vajaduse korral lisatakse aruandele seadusandlikud ettepanekud käesoleva direktiivi kohandamiseks ja tugevdamiseks.

Artikkel 27

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 28

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele kooskõlas aluslepingutega.

(koht), (kuupäev)

Euroopa Parlamendi nimel

president

Nõukogu nimel

eesistuja

(1) Nõukogu 28. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1206/2001 liikmesriikide kohtute vahelise koostöö kohta tõendite kogumisel tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT L 174, 27.6.2001, lk 1).

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (ELT L 157, 30.4.2004, lk 45).

(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määrus (EL) nr 655/2014, millega luuakse pangakontode Euroopa arestimismääruse menetlus, et hõlbustada võlgade piiriülest sissenõudmist tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 189, 27.6.2014, lk 59).

(4) Nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2003/8/EÜ, millega parandatakse õiguskaitse kättesaadavust piiriüleste vaidluste korral, kehtestades sellistes vaidlustes antava tasuta õigusabi kohta ühised miinimumeeskirjad (EÜT L 26, 31.1.2003, lk 41).

(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 351, 20.12.2012, lk 1).

(6) Nõukogu soovitused „Piiriüleste videokonverentside kasutamise ja nendega seotud parimate tavade jagamise edendamine õigusvaldkonnas liikmesriikide ja ELi tasandil“ (ELT C 250, 31.7.2015, lk 1).

(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1393/2007 kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (dokumentide kättetoimetamine), millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1348/2000 (ELT L 324, 10.12.2007, lk 79);

(8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 805/2004, millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta (ELT L 143, 30.4.2004, lk 15).

(9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1896/2006, millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus (ELT L 399, 30.12.2006, lk 1).

(10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrus (EÜ) nr 861/2007, millega luuakse Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus (ELT L 199, 31.7.2007, lk 1).

19.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 334/60

P8_TA(2017)0287

Toodete eluea pikendamine: kasu tarbijatele ja äriühingutele

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon toodete kasutusea pikendamise ning sellega tarbijatele ja ettevõtetele kaasnevate eeliste kohta (2016/2272(INI))

(2018/C 334/06)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 191, 192 ja 193, ning viidet eesmärgile kasutada loodusvarasid heaperemehelikult ja mõistlikult,

—	võttes arvesse komisjoni 16. juuli 2008. aasta teatist säästva tarbimise ja tootmise ning säästva tööstuspoliitika kohta. Tegevuskava (COM(2008)0397),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiivi 2009/125/EÜ, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks (1),

—

võttes arvesse komisjoni ökodisaini tööplaani aastateks 2016–2019 (COM(2016)0773), eeskätt eesmärki sätestada tootepõhisemad ja horisontaalsemad nõuded sellistes valdkondades, nagu vastupidavus, parandatavus, ajakohastatavus, demonteerimisega arvestav disain ning korduskasutuse ja ringlussevõtu lihtsus,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiivi 2010/30/EL energiamõjuga toodete energia- ja muude ressursside tarbimise näitamise kohta märgistuses ja ühtses tootekirjelduses (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta otsust nr 1386/2013/EL, milles käsitletakse liidu üldist keskkonnaalast tegevusprogrammi aastani 2020 „Hea elu maakera võimaluste piires“ (3) (seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm),

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 17. oktoobri 2013. aasta arvamust „Säästvama tarbimise poole: tööstuskauba kasutusiga ja usalduse taastamine tarbijate teavitamise teel“ (4),

—	võttes arvesse komisjoni 26. jaanuari 2011. aasta teatist „Ressursitõhus Euroopa – Euroopa 2020. aasta strateegia kohane juhtalgatus“ (COM(2011)0021),

—	võttes arvesse komisjoni 20. septembri 2011. aasta teatist „Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava“ (COM(2011)0571),

—	võttes arvesse komisjoni 9. aprilli 2013. aasta teatist „Keskkonnasäästlike toodete ühtse turu väljakujundamine. Parem teavitamine toodete ja organisatsioonide keskkonnatoimest“ (COM(2013)0196),

—	võttes arvesse komisjoni 2. juuli 2014. aasta teatist „Ringmajanduse suunas: jäätmevaba Euroopa kava“ (COM(2014)0398),

—

võttes arvesse komisjoni 2. detsembri 2015. aasta teatist „ELi ringmajanduse loomise tegevuskava“ (COM(2015)0614) ning ringmajanduse paketti, milles nähakse eeskätt ette jäätmete direktiivi („jäätmete raamdirektiiv“ 2008/98/EÜ), pakendite ja pakendijäätmete direktiivi (94/62/EÜ), prügilate direktiivi (1999/31/EÜ), kasutuselt kõrvaldatud sõidukite direktiivi (2000/53/EÜ), patareisid ja akusid ning patarei- ja akujäätmeid käsitleva direktiivi (direktiiv 2006/66/EÜ) ning elektri- ja elektroonikaseadmetest tekkinud jäätmete direktiivi (2012/19/EL) läbivaatamine,

—	võttes arvesse komisjoni 22. novembri 2016. aasta teatist „Euroopa jätkusuutliku tuleviku järgmised sammud. Euroopa tegevus jätkusuutlikkuse tagamiseks“ (COM(2016)0739),

—	võttes arvesse komisjoni 9. detsembri 2015. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kaupade internetimüügi ja muu kaugmüügi lepingutega seonduvate teatavate aspektide kohta (COM(2015)0635),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta (5),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul (6),

—	võttes arvesse Euroopa Tarbijaliitude Ameti 18. augusti 2015. aasta aruannet „Durable goods: More sustainable products, better consumer rights. Consumer expectations from the EU’s resource efficiency and circular economy agenda“,

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 29. märtsi 2016. aasta uuringut „Toodete kasutusea esitamise mõju tarbijatele“,

—	võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni tellimusel 2016. aasta juulis teostatud uuringut „Toodete kasutusea pikendamisega tarbijatele ja ettevõtetele kaasnevad eelised“,

—	võttes arvesse Euroopa tarbijakeskuse 18. aprilli 2016. aasta kokkuvõtet „Kavandatud aegumine – tarbimisühiskonna kõrvalnähud“,

—	võttes arvesse Austria standardit ONR 192102 „Label of excellence for durable, repair-friendly designed electrical and electronic appliances“,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A8-0214/2017),

A.	arvestades, et komisjoni ökodisaini tööplaan aastateks 2016–2019 sisaldab viidet ringmajandusele ning vajadusele lahendada vastupidavuse ja ringlussevõetavuse probleemid;

B.	arvestades, et arvamus, mille Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis vastu toodete kasutusea kohta, osutab majandustegevuses osalejate ja kodanikuühiskonna huvile selle teema vastu;

C.	arvestades, et tuleb saavutada tasakaal toodete kasutusea pikendamise ning innovatsiooni ja teadus- ja arendustegevuse vahel;

D.	arvestades, et siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni tellitud uurimus näitab, et toodete pikema kasutusea edendamiseks on vaja laiapõhjalisi poliitilisi meetmeid;

E.	arvestades, et erinevad kõrvuti eksisteerivad majandus- ja ärimudelid, sealhulgas kasutamisel põhinev majandusmudel, võimaldavad vähendada negatiivset välismõju keskkonnale;

F.	arvestades, et tuleb edendada pikemat toote kasutusiga, eelkõige kavandatud aegumise probleemiga tegelemise abil;

G.	arvestades, et tuleb toetada Euroopa parandussektorit, mis hõlmab peamiselt mikro- ning väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid;

H.	arvestades, et toodete korduskasutamise suurem ühtlustamine tugevaks kohalikku majandust ja siseturgu, luues uusi töökohti ja ergutades nõudlust kasutatud toodete järele;

I.	arvestades, et nii majanduslikust kui ka keskkondlikust aspektist on vaja tooraineid kokku hoida ning piirata jäätmete tootmist – asjaolu, mida on püütud arvesse võtta laiendatud tootjavastutuse mõistega;

J.	arvestades, et Eurobaromeetri 2014. aasta juuni uuringu kohaselt eelistab 77 % tarbijatest Euroopa Liidus uute kaupade ostmise asemel lasta katkisi kaupu parandada; arvestades, et endiselt tuleb parandada tarbijatele toodete vastupidavuse ja parandatavuse kohta antavat teavet;

arvestades, et usaldusväärsete ja vastupidavate toodetega tagatakse tarbijatele hea hinna ja kvaliteedi suhe ning hoitakse ära ressursside liigne kasutamine ja jäätmete teke; arvestades, et seetõttu on oluline tagada, et tarbekaupade kasulikku tööiga pikendatakse toodete vastupidavama disaini ning parandamise, ajakohastamise, lammutamise ja ringlussevõtu võimaluste abil;

arvestades, et tarbijate usalduse kahanemine toodete kvaliteedi vastu on Euroopa ettevõtetele kahjulik; arvestades, et 24-kuuline õiguslik garantii on hetkel kogu ELis kehtiv miinimumaeg ning mõnes liikmesriigis on kehtestatud tarbijatele ulatuslikumat kaitset pakkuvad sätted kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta direktiiviga 1999/44/EÜ tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta;

M.	arvestades, et tuleb austada tarbijate õigust teha valikuid, mis vastavad nende vajadustele, ootustele ja eelistustele;

N.	arvestades, et tarbijaid ei teavitata siiani nõuetekohaselt toodete kasutuseast, ehkki Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 2016. aasta märtsi uuringust nähtub positiivne seos toodete kasutusea esitamise ja tarbijakäitumise vahel;

O.	arvestades, et toodete kasutusiga ja vananemine on tingitud erinevatest loomulikest või kunstlikest teguritest, milleks on koostis, funktsionaalsus, parandamiskulud ja tarbimismudelid;

P.	arvestades, et parandamisvõimalused ja varuosad tuleks teha kergesti kättesaadavaks;

Q.	arvestades, et lisaks pikale kasutuseale on ressursside kaitse seisukohalt keskne tähtsus toote kvaliteedil kogu olelusringi jooksul;

R.	arvestades, et käivitatud on mitmeid riikliku tasandi algatusi kaupade ja tarkvara enneaegse aegumise probleemi leevendamiseks; arvestades, et selles valdkonnas tuleb ühtse turu jaoks välja töötada ühine strateegia;

S.	arvestades, et digitaalsete andmekandjate kasutusiga on elektrooniliste seadmete tööea puhul määrava tähtsusega; arvestades, et kuna tarkvara aegub järjest kiiremini, on elektrooniliste seadmete kohandatavus vajalik selleks, et säiliks nende konkurentsivõime turul;

T.	arvestades, et tooted, millele on ehitatud sisse defekt toote kasutusea lühendamiseks, nii et toode lõpetaks töötamise teatud arvu kasutuskordade järel, tekitavad tarbijates usaldamatust ning neid ei tohiks turule lubada;

U.	arvestades, et Eurobaromeetri andmeil arvab 90 % Euroopa kodanikest, et tooted tuleks selgelt märgistada ja tuua välja nende kasulik tööiga;

V.	arvestades, et pikema kasutuseaga tooted võivad olla kasulikud kõigile majandustegevuses osalejatele, sh VKEdele;

W.	arvestades, et seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis kutsutakse üles võtma konkreetseid meetmeid, et parandada vastupidavust, parandatavust ja korduskasutust ning pikendada toodete kasutusiga;

X.	arvestades, et laiendatud tootjavastutusel on selles osas oluline roll;

arvestades, et ringmajanduse mudeli kasutuselevõtmine nõuab poliitikakujundajate, kodanike ja ettevõtete kaasamist ning eeldab muudatusi mitte ainult toodete ja teenuste kavandamises ja müügis, vaid ka tarbijate mõttemallides ja ootustes ning äritegevuses uute turgude loomise kaudu, mis reageerivad muutuvatele tarbimismudelitele, arenevad toodete kasutamise, korduskasutuse ja jagamise suunas, mis aitab pikendada nende kasulikku tööiga ning luua konkurentsivõimelisi, kestlikke ja jätkusuutlikke tooteid;

Z.	arvestades, et paljudes lampides ei ole pirne võimalik vahetada, mis võib tekitada probleeme, kui pirn enam ei tööta, kui turule tulevad uuemad ja tõhusamad pirnid või kui kliendi eelistus valguse värvuse osas muutub, sest siis tuleb välja vahetada kogu lamp;

AA.	arvestades, et valgusdioodlambid peaksid ideaaljuhul olema vahetatavad, mitte eemaldamatud;

AB.	arvestades, et ringmajanduse arenedes tuleb võtta täiendavaid meetmeid, et soodustada toodete parandatavust, kohandatavust, ajakohastatavust, vastupidavust ja ringlussevõetavust, et pikendada toodete ja/või tooteosade kasutusiga ja kasulikku tööiga;

AC.	arvestades, et üha suurem toodete mitmekesisus, aina lühenevad innovatsioonitsüklid ja pidevalt muutuv mood suurendavad uute toodete ostmise sagedust, lühendades seeläbi toodete kasutusaega;

AD.	arvestades, et parandus-, kasutatud kaupade ja kaupade vahetamise sektoril, mille eesmärk on pikendada toodete kasutusiga, on suur potentsiaal;

AE.	arvestades, et tuleb leida tasakaal toodete kasutusea pikendamise eesmärgi ja sellise keskkonna kaitsmise vahel, mis pakub endiselt stiimuleid innovatsiooniks ja edasiseks arenguks;

Usaldusväärsete, vastupidavate ja kvaliteetsete toodete disainimine

palub komisjonil võimaluse korral kehtestada minimaalsed vastupidavuskriteeriumid, mis hõlmavad muu hulgas töökindlust, parandatavust ja ajakohastatavust, iga tootekategooria kaupa alates nende disainimisest, mille loomist lihtsustavad kõigi Euroopa standardimisorganisatsioonide (CEN, Cenelec ja ETSI) välja töötatud standardid;

rõhutab, et tuleb leida tasakaal toodete kasutusea pikendamise ning jäätmete ressursiks (teiseseks toormeks) muutmise, tööstussümbioosi, innovatsiooni, tarbijanõudluse, keskkonnakaitse ja tootetsükli kõigi etappide kasvupoliitika vahel, ning on arvamusel, et üha ressursitõhusamate toodete väljatöötamine ei tohi ergutada nende lühemat kasutusiga või enneaegset äraviskamist;

tuletab meelde, et sellised küsimused nagu toodete vastupidavus, pikendatud garantii, varuosade kättesaadavus, kergesti parandatavus ja komponentide vahetatavus peaksid moodustama osa tootja kaubanduslikust pakkumisest, mis vastaks tarbijate mitmesugustele vajadustele, ootustele ja eelistustele, ning need on turumajanduse konkurentsi oluline aspekt;

võtab teadmiseks rolli, mis vastupidavate toodete kavandamisel on uutel äristrateegiatel, nt toodete liisimine, mille puhul liisingufirmad jäävad liisitavate esemete omanikuks ja neil on stiimul toodete uuesti turustamiseks ning vastupidavamate toodete disainimisse investeerimiseks, mille tulemuseks on väiksem hulk uut toodangut ja vähem toodete kõrvaldamist;

tuletab meelde parlamendi seisukohta läbivaadatud ringmajanduse paketi kohta, millega muudetakse jäätmete direktiivi, millega tõhustati laiendatud tootjavastutuse põhimõtet ja seega loodi stiimulid säästvama tootedisaini jaoks;

palub komisjonil ja liikmesriikidel toetada kergesti lahtimonteeritavate ja omavahel vahetatavate mooduldisainilahenduste tootjaid;

märgib, et toote vastupidavuse ja parandatavuse taotlemisega peaks kaasnema säästlikkuse eesmärgi järgimine, näiteks keskkonnasõbralike materjalide kasutamise teel;

märgib murega, et kui tarbijad vahetavad telekommunikatsiooniteenuse pakkujat, tekib selle tulemusel palju elektroonikaromusid (modemid, ruuterid, TV dekoodrid / digimuundurid); tuletab tarbijatele ja telekommunikatsiooniteenuse pakkujatele meelde, et määruse (EL) 2015/2120 kohaselt on tarbijatel juba praegu õigus kasutada enda valitud lõppseadmeid, kui nad vahetavad telekommunikatsiooniteenuse pakkujat;

Toodete parandatavuse ja pikaealisuse edendamine

kutsub komisjoni üles edendama toodete parandatavust

—	ergutades ja lihtsustades meetmeid, mis teevad toodete parandamise valimise tarbija jaoks huvipakkuvaks;

—	kasutades selliseid ehitustehnoloogiaid ja materjale, mis muudavad toote parandamise või selle osade asendamise lihtsamaks ja odavamaks; vältides seda, et tarbijad satuvad lõputusse defektsete toodete parandamise ja hooldamise nõiaringi;

—	ergutades korduva nõuetele mittevastavuse või üle ühekuulise parandusaja korral garantii pikendamist parandamisele kuluva aja võrra;

—

kehtestades kohustuse, et toote toimimiseks hädavajalikud osad peavad olema asendatavad ja parandatavad, lisades toote parandatavuse toote põhiomaduste hulka, kui see on otstarbekas, ja pärssides, välja arvatud juhul, kui see on põhjendatud ohutusega seotud kaalutlustel, oluliste osade, nt patareide ja akude ning valgusdioodide toodetesse kinnitamist;

—	kohustades tootjaid andma ostu hetkel juhiseid hoolduse ja paranduse kohta, eelkõige toodete puhul, mille hooldus ja parandus on oluline kasutusea pikendamiseks;

—	tagades võimaluse kasutada originaalosade asemel sama kvaliteedi ja näitajatega asendusosi eesmärgiga tagada kõikide toodete parandatavus vastavalt kohaldatavatele õigusaktidele;

—	tegeledes võimaluse korral varuosade ja parandamise jaoks vajalike vahendite standardiseerimisega, et parandada parandusteenuste osutamist;

—	ergutades tootjaid andma remonditöökodadele taotluse korral erinevates keeltes juhiseid hoolduse ja paranduse kohta;

—	ergutades tootjaid töötama välja akutehnoloogiat, millega tagatakse, et patarei või aku tööiga oleks paremas kooskõlas toote eeldatava kasutuseaga, või tehes patareide/akude väljavahetamise kergemini kättesaadavaks toote hinnaga proportsionaalse hinna eest;

10.

on seisukohal, et otstarbekas on tagada kaupade hea ja ohutu toimimise seisukohast oluliste varuosade kättesaadavus;

—	ergutades lisaks moodultoodetele varuosade kättesaadavust;

—	ergutades ettevõtjaid tagama valmistatavate või imporditavate tarbekaupade puhul asjakohase tehnilise teenistuse ning tarnides kaupade nõuetekohaseks ja ohutuks toimimiseks vajalikke varuosi hinnaga, mis on proportsionaalne toote omaduse ja kasutuseaga;

—	märkides selgelt, kas kaupade varuosad on kättesaadavad või mitte ning millistel tingimustel ja kui kaua, luues selleks võimaluse korral digitaalse platvormi;

11.

ergutab liikmesriike kaaluma asjakohaste stiimulite pakkumist vastupidavate, kvaliteetsete ja parandatavate toodete edendamiseks, et stimuleerida parandamist ja kasutatud kaupade müüki ning luua parandusealaseid õppekavasid;

12.

rõhutab, et peab olema võimalik pöörduda sõltumatu parandaja poole, eeskätt keelates tehnilised, ohutusalased või tarkvaralahendused, mis takistavad parandamist väljaspool volitatud kanaleid;

13.

innustab taaskasutama varuosi järelturul;

14.

tunnistab võimalust kasutada 3D-printimist, et luua osi professionaalide ja tarbijate jaoks; nõuab tungivalt, et sellega seoses peavad olema tagatud tooteohutus, võltsimise vastane võitlus ja autoriõiguse kaitse;

15.

tuletab meelde, et standardsete ja moodulkomponentide kättesaadavus, demonteerimise planeerimine, kauakestvate toodete disainimine ja tõhusad tootmisprotsessid on ringmajanduse eduka elluviimise seisukohalt suure tähtsusega;

Kasutamisele suunatud majandusmudeli toimimine ning VKEde ja tööhõive toetamine ELis

16.

rõhutab, et üleminek sellistele ärimudelitele nagu „toode kui teenus“ võib parandada tootmise ja tarbimisharjumuste jätkusuutlikkust, tingimusel et toote-teenuse süsteemid ei põhjusta toodete kasutusea lühenemist, ning toonitab, et sellised ärimudelid ei tohiks anda võimalust maksustamise vältimiseks;

17.

rõhutab, et uute ärimudelite, näiteks internetipõhiste teenuste väljatöötamine, uued turundusviisid, ainult kasutatud kaupu müüvate kaubamajade ja mitteametlike parandustöökodade (nn paranduskohvikud ja töötoad, kus inimesed saavad ise parandustööd teha) laialdasem kättesaadavus võib aidata pikendada toodete kasutusiga ning suurendada samas tarbijate teadlikkust pika kasutuseaga toodetest ja usaldust selliste toodete vastu;

18.

kutsub liikmesriike üles

—	konsulteerima kõikide asjaomaste sidusrühmadega, et ergutada kõigile kasutoova kasutamispõhise müügimudeli väljatöötamist;

—	suurendama oma jõupingutusi meetmete võtmisel, et edendada funktsionaalse majanduse arengut ning ergutada esemete rentimist, vahetamist ja laenutamist;

—	ergutada kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi aktiivselt edendama selliste majandusmudelite väljatöötamist nagu jagamis- ja ringmajandus, mis soodustavad ressursside tõhusamat kasutamist ja kaupade vastupidavust ning mille puhul peetakse oluliseks parandamist, korduskasutamist ja ringlussevõttu;

19.

kutsub liikmesriike üles tagama, et avalikes hangetes võetakse arvesse direktiivi 2014/24/EL sätet olelusringi kogumaksumuse hindamise kohta, ning suurendama avaliku sektori asutuste hangitud seadmete taaskasutamise määra;

20.

innustab liikmesriike ja komisjoni toetama oma avalikus poliitikas koostöömajandust, pidades silmas, millist kasu toob see varuressursse ja -võimsust kasutades näiteks transpordi- ja majutussektorile;

21.

palub komisjonil ringmajanduse edendamise raames rõhutada toodete vastupidavuse tähtsust;

22.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles täielikult järgima ELi õigusaktides kehtestatud jäätmehierarhiat (jäätmete raamdirektiiv 2008/98/EÜ) ning eelkõige säilitama elektri- ja elektroonikaseadmete võimalikult suure kasuteguri ja väärtuse, mitte käsitama neid jäätmetena, näiteks võimaldades elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete kogumiskohtadele juurdepääsu korduskasutuskeskuste töötajatele, kes võiksid selliseid kaupu ja nende osasid kasutada;

23.

on seisukohal, et käesolevas resolutsioonis käsitletud meetmeid tuleks kohaldada eelkõige VKEde ja mikroettevõtjate suhtes, nagu on osutatud komisjoni soovituses 2003/361/EÜ, viisil, mis on asjakohane ja proportsionaalne VKEde või mikroettevõtete suuruse ja suutlikkusega, et tagada nimetatud ettevõtete areng ning ergutada ELis tööhõivet ja koolitust uute kutsealade puhul;

24.

kutsub komisjoni üles hindama, kuidas oleks võimalik soodustada ja lihtsustada valgusdioodlampide vahetatavust, ning kaaluma lisaks ökodisaini meetmetele vähem ranget lähenemisviisi, näiteks seoses märgiste, stiimulite, riigihangete või pikendatud garantiidega, kui pirne ei saa eemaldada;

25.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid teeksid mõjusat turujärelevalvet, et tagada, et nii Euroopa kui ka imporditud tooted vastaksid tootepoliitika ja ökodisaini nõuetele;

26.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaasama kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi ning austama nende pädevust;

Tarbija parema teavitamise tagamine

27.

kutsub komisjoni üles tõhustama toodete vastupidavust käsitleva teabe esitamist järgmise kaudu:

—	kaaludes, kas oleks asjakohane kasutusele võtta vabatahtlik Euroopa märgis, mis hõlmab eelkõige järgmist: toote vastupidavus, ökodisain, ajakohastatavus tehnika arenguga kaasas käimiseks, ja parandatavus;

—	korraldades ELi tasandil vabatahtlikke katseid ettevõtete ja teiste sidusrühmadega, eesmärgiga töötada standarditud kriteeriumide alusel välja toote eeldatava kasutusea tähis, mida saaks kasutada kõikides liikmesriikides;

—	luues kõige levinumate tarbekaupade, eelkõige suurte kodumasinate jaoks kasutusarvesti;

—	hinnates kasutusea esitamise kooskõlastamise mõju õigusliku garantii kestusele;

—	kasutades digirakendusi või sotsiaalmeediat;

—	standardides kasutusjuhendites toote vastupidavuse, ajakohastatavuse ja parandatavuse kohta esitatavat teavet, tagamaks, et teave on selge, arusaadav ja kergesti mõistetav;

—	esitades standarditud kriteeriumidel põhinevat teavet, milles oleks märgitud toote eeldatav kasutusiga;

28.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon

—	aitaksid kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel, ettevõtetel ja ühendustel korraldada toodete kasutusea pikendamist käsitlevaid tarbijate teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, jagades eeskätt teavet hoolduse, parandamise, taaskasutuse jms kohta;

—	suurendada tarbijate teadlikkust sellistest toodetest, mis lähevad katki väga ruttu või mida ei ole võimalik parandada, töötades selleks välja tarbijate teavitamise platvormid, kui see on asjakohane;

29.

palub komisjonil ergutada korrapärast ja struktureeritud teabevahetust ning parimate tavade jagamist kogu liidus, komisjoni ja liikmesriikide vahel, sealhulgas piirkondlike ja kohalike ametiasutustega;

Kavandatud aegumist käsitlevad meetmed

30.

kutsub komisjoni üles konsulteerima materiaalsete kaupade ja tarkvara kavandatud aegumise ELi tasandi määratluse väljatöötamisel tarbijaorganisatsioonide, tootjate ja muude sidusrühmadega; kutsub komisjoni lisaks üles uurima koostöös turujärelevalveasutustega võimalust võtta kasutusele sõltumatu süsteem, mille abil oleks võimalik toodete kavandatud aegumist testida ja tuvastada; kutsub sellega seoses üles tagama rikkumisest teatajatele tõhusama õiguskaitse ja kehtestama tootjatele asjakohaseid hoiatavaid meetmeid;

31.

viitab sellega seoses mõne liikmesriigi teedrajavale rollile, mille näiteks on Beneluxi riikide algatus kavandatud aegumise vastu võitlemiseks ja (elektriliste) kodumasinate kasutusaja pikendamiseks; rõhutab, kui oluline on jagada parimaid tavasid selles valdkonnas;

32.

märgib, et toodete ajakohastatavus võib aeglustada toote aegumist ning vähendada keskkonnamõju ja kasutajate kulusid;

Nõuetele vastavuse õigusliku garantii õiguse tõhustamine

33.

peab väga oluliseks, et tarbijad oleksid paremini teavitatud seadusest tuleneva nõuetele vastavuse garantii toimimisest; nõuab, et toote ostuarvel oleks selgelt kirjas viide garantiile;

34.

kutsub komisjoni üles rakendama algatusi ja meetmeid, et suurendada tarbijate usaldust järgmise abil:

—	tugevdades tarbijakaitset, eelkõige nende toodete puhul, mille mõistlikult eeldatav kasutusaeg on pikem, ning võttes arvesse mõnes liikmesriigis juba võetud rangeid tarbijakaitse meetmeid;

—	võttes arvesse nii ökodisaini reguleerivate õigusaktide kui ka lepinguõiguse mõju energiamõjuga toodetele, et töötada välja toodete reguleerimise terviklik lähenemisviis;

—	tagades, et müügilepingus teavitatakse tarbijat ametlikult tema õigusest õiguslikule garantiile, ning edendades seda õigust käsitlevaid teavitusprogramme;

—	lihtsustades tarbija jaoks ostutehingu tõendamist, sidudes garantii eseme ja mitte ostjaga ning tehes seda ka e-kviitungite ja digitaalse garantii süsteemide üldiseks muutmise teel;

35.

nõuab, et ELi tasandil võetaks kasutusele kaebuste menetlemise mehhanism garantiiõiguste mitterakendamise juhtudeks, et hõlbustada asjaomastel asutustel Euroopa õigusnormide rakendamise järelevalvet;

36.

juhib tähelepanu asjaolule, et säästvamat tootedisaini oleks võimalik ergutada laiendatud tootjavastutuse põhimõtte tõhustamise ja miinimumnõuete kehtestamise abil;

Tarbijate kaitsmine tarkvara aegumise eest

37.

nõuab suuremat läbipaistvust seoses ajakohastatavuse, turvavärskenduste ja vastupidavusega, mida on vaja nii tarkvara kui ka riistvara nõuetekohaseks toimimiseks; kutsub komisjoni üles analüüsima vajadust hõlbustada ettevõtete suuremat koostööd;

38.

kutsub tarnijaid ja tootjaid üles läbipaistvusele, täpsustades tootelepingutes minimaalse ajavahemiku, mille jooksul on tagatud operatsioonisüsteemide turvavärskendused; teeb ettepaneku võtta kasutusele mõistliku kasutusaja mõiste; rõhutab lisaks, et manussüsteemides kasutatavate operatsioonisüsteemide puhul peab toote tarnija tagama nende turvavärskenduste tarne; kutsub tootjaid üles andma selget teavet tarkvarauuenduste ja ajakohastamiste ühilduvuse kohta tarbijatele pakutavate manussüsteemides kasutatavate operatsioonisüsteemidega;

39.

nõuab võimalust ajakohastamiste tagasipööramiseks ning teavitamist selle kohta, millised on ajakohastamise tagajärjed seadme toimimisele, samuti uue hädavajaliku tarkvara ühildumist eelmise põlvkonna tarkvaraga;

40.

pooldab osade, kaasa arvatud protsessori moodulipõhisust standardiseerimise abil, mis võimaldab tagada kauba kvaliteeditaseme säilimise;

o o

41.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 285, 31.10.2009, lk 10.

(2) ELT L 153, 18.6.2010, lk 1.

(3) ELT L 354, 28.12.2013, lk 171.

(4) ELT C 67, 6.3.2014, lk 23.

(5) ELT L 304, 22.11.2011, lk 64.

(6) ELT L 149, 11.6.2005, lk 22.

19.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 334/69

P8_TA(2017)0288

Inimõiguste rikkumisega tegelemine, pidades silmas sõjakuritegusid ja inimsusvastaseid kuritegusid, sealhulgas genotsiidi

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon inimõiguste rikkumistega tegelemise kohta sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude, sealhulgas genotsiidi kontekstis (2016/2239(INI))

(2018/C 334/07)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse ÜRO 9. detsembri 1948. aasta genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni,

—	võttes arvesse ÜRO põhikirja VII peatükki (tegevus rahu ohustamise, rahu rikkumise ja agressiooniaktide puhul),

—	võttes arvesse ÜRO 10. detsembri 1984. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni,

—

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 18, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 18, deklaratsiooni usust või veendumustest tingitud sallimatuse ja diskrimineerimise kõigi vormide kaotamise kohta ning ELi suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta,

—	võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 31. oktoobri 2000. aasta resolutsiooni nr 1325 naiste, rahu ja julgeoleku kohta,

—	võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu 17. juuli 1998. aasta Rooma statuuti, mis jõustus 1. juulil 2002. aastal,

—	võttes arvesse Rooma statuudi Kampala muudatusi, mis võeti vastu 2010. aasta juunis Ugandas Kampalas läbivaatamiskonverentsil,

—	võttes arvesse jõhkraid massikuritegusid käsitlevat ÜRO analüüsiraamistikku, mille on koostanud genotsiidi vältimise ja kaitsmise kohustuse ÜRO erinõunike amet,

—	võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 15. märtsi 2015. aasta aruannet inimõiguste olukorra kohta Iraagis seoses niinimetatud Iraagi ja Levandi Islamiriigi ning sellega seotud rühmituste poolt toime pandud kuritarvitustega,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 2016. aasta detsembris vastu võetud resolutsiooni A/71/L.48, millega luuakse rahvusvaheline, erapooletu ja sõltumatu mehhanism, mis aitab uurida rahvusvahelise õiguse alusel kõige raskemaid Süüria Araabia Vabariigis alates 2011. aasta märtsist toime pandud kuritegusid ja anda kohtu alla nende eest vastutavaid isikuid (IIIM),

—	võttes arvesse Süüria Araabia Vabariigi küsimustega tegeleva sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni 1. märtsil 2017. aastal avaldatud aruannet Aleppo sündmuste eriuurimise kohta,

—	võttes arvesse nõukogu 11. juuni 2001. aasta ühist seisukohta 2001/443/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta (1),

—	võttes arvesse nõukogu 13. juuni 2002. aasta otsust 2002/494/JSK, millega luuakse kontaktpunktide Euroopa võrk seoses genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude eest vastutavate isikutega (2),

—	võttes arvesse nõukogu 8. mai 2003. aasta otsust 2003/335/JSK genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude uurimise ning nende eest vastutuselevõtmise kohta (3),

—	võttes arvesse nõukogu 16. juuni 2003. aasta ühist seisukohta 2003/444/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta (4),

—	võttes arvesse ELi suuniseid rahvusvahelise humanitaariõiguse järgimise edendamiseks,

—	võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja Euroopa Liidu vahelist koostöö ja abistamise lepingut (5),

—	võttes arvesse nõukogu 21. märtsi 2011. aasta otsust 2011/168/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta (6),

—	võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ühist töödokumenti täiendavuse põhimõtte edendamise kohta (SWD(2013)0026),

—	võttes arvesse nõukogu 12. mai 2014. aasta järeldusi ELi tervikliku lähenemisviisi kohta,

—	võttes arvesse ELi genotsiidivastase võrgustiku strateegiat võitluseks karistamatuse vastu genotsiidi, inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegude eest Euroopa Liidus ja selle liikmesriikides, mis võeti vastu 30. oktoobril 2014,

—	võttes arvesse nõukogu 16. novembri 2015. aasta järeldusi ELi toetuse kohta üleminekuperioodi õigusemõistmisele,

—	võttes arvesse nõukogu 23. mai 2016. aasta järeldusi Süüriat ja Iraaki ning Daeshi ohtu käsitleva uue ELi piirkondliku strateegia kohta,

—	võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 9. detsembri 2016. aasta avaldust genotsiidi ohvrite mälestamise ja väärikuse ning selle kuriteo vältimise rahvusvahelise päeva puhul,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019),

—	võttes arvesse oma 17. novembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu toetuse kohta Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule probleemide lahendamiseks ja raskuste ületamiseks (7),

—	võttes arvesse oma 17. juuli 2014. aasta resolutsiooni agressioonikuritegude kohta (8),

—	võttes arvesse oma 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni laste massilise põgenemise kohta Nigeerias Boko Harami rünnakute tagajärjel (9) ning 17. juuli 2014. aasta resolutsiooni Nigeeria ja Boko Harami hiljutiste rünnakute kohta (10),

—	võttes arvesse oma 16. detsembri 2015. aasta resolutsiooni ülemaailmseks humanitaarabiteemaliseks tippkohtumiseks valmistumise, humanitaarabiga seonduvate probleemide ja võimaluste kohta (11),

—

võttes arvesse oma 24. novembri 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Süürias (12), 27. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Põhja-Iraagis ja Mosulis (13), 4. veebruari 2016. aasta resolutsiooni usuvähemuste süstemaatilise massilise tapmise kohta nn ISISe/Daeshi poolt (14) ning 11. juuni 2015. aasta resolutsiooni Süüria kohta, olukorra kohta Palmyras ja Mazen Darwishi juhtumi kohta (15),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A8-0222/2017),

A.	arvestades, et genotsiid, inimsusvastased kuriteod ja sõjakuriteod, mida nimetatakse ka jõhkrateks massikuritegudeks, on kõige raskemad inimkonna vastased kuriteod, mis annavad kogu rahvusvahelisele kogukonnale põhjust muretsemiseks; arvestades, et sellised kuriteod vapustavad inimkonda;

arvestades, et rahvusvahelisel kogukonnal on kohustus vältida jõhkrate massikuritegude toimumist; arvestades, et kui selliseid kuritegusid toime pannakse, ei tohi need jääda karistamata ning tuleb tagada tulemuslik, õiglane ja kiire vastutusele võtmine riiklikul või rahvusvahelisel tasandil vastavalt täiendavuse põhimõttele;

C.	arvestades, et vastutus, õigus, õigusriigi põhimõte ja võitlus karistamatuse vastu on rahu kindlustamise ja konflikti lahendamise, leppimise ja ülesehitamise püüdluste jaoks hädavajalikud;

D.	arvestades, et tõeline leppimine saab põhineda ainult tõel ja õigusel;

arvestades, et selliste kuritegude ohvritel on õigus õiguskaitsevahendile ja hüvitisele, ning arvestades, et pagulased, kes on kannatanud jõhkrate massikuritegude tõttu, peaksid pälvima rahvusvahelise üldsuse täieliku toetuse; arvestades, et sellega seoses oluline arvestada soolist perspektiivi, võttes arvesse naiste ja tütarlaste erivajadusi pagulaslaagrites, repatrieerimisel ja ümberasumisel, rehabilitatsiooni käigus ja konfliktijärgses ülesehitustöös;

F.	arvestades, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus etendab olulist osa karistamatuse vastu võitlemisel, rahu taastamisel ja ohvrite õiguste tagamisel;

G.	arvestades, et kuriteoohvrite hüvitiste süsteem, mis kuulub Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevusse, teeb sellest rahvusvahelisel tasandil ainulaadse kohtuinstitutsiooni;

H.	arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu igakülgselt tõhusa toimimise tagamiseks on väga oluline üldine ühinemine Rooma statuudiga; arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi on ratifitseerinud 124 riiki, nende seas kõik ELi liikmesriigid;

arvestades, et 2010. aastal tehtud Rooma statuudi Kampala muudatused agressioonikuritegude kohta, mida peetakse ebaseadusliku jõukasutuse kõige raskemaks ja ohtlikumaks vormiks, on ratifitseerinud 34 riiki, mis tähendab, et aktiveerimiseks vajalikud 30 nõusolekut on olemas, ning osalisriikide assambleel avaneb võimalus aktiveerida pärast 1. jaanuari 2017 kohtu aluslepingupõhine pädevus agressioonikuritegude valdkonnas;

arvestades, et 2016. aasta novembris otsustas Venemaa võtta tagasi oma allkirja Rooma statuudilt; arvestades, et 2016. aasta oktoobris teatasid ka Lõuna-Aafrika, Gambia ja Burundi statuudist taganemisest; arvestades, et 31. jaanuaril 2017. aastal võttis Aafrika Liit vastu mittesiduva resolutsiooni, mis hõlmab Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust väljaastumise strateegiat ja milles kutsutakse Aafrika Liidu liikmesriike üles kaaluma resolutsioonis esitatud soovituste rakendamist; arvestades, et Gambia ja Lõuna-Aafrika Vabariik teatasid vastavalt veebruaris ja märtsis 2017 oma otsusest tühistada Rooma statuudist taganemise otsus;

K.	arvestades, et ülimalt tähtis on koostöö Rooma statuudi osalisriikide vahel ja piirkondlike organisatsioonidega, eriti olukordades, kus vaidlustatakse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsioon;

L.	arvestades, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus viib praegu ellu kümmet uurimist üheksas riigis (Gruusias, Malis, Côte d’Ivoire’is, Liibüas, Keenias, Sudaanis (Darfuris), Ugandas, Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja (kaks uurimist) Kesk-Aafrika Vabariigis);

arvestades, et kooskõlas Rooma statuudis sätestatud täiendavuse põhimõttega sekkub Rahvusvaheline Kriminaalkohus ainult juhul, kui riigi kohtud ei saa või ei soovi jõhkraid massikuritegusid tõeliselt uurida ja nende eest vastutusele võtta, mistõttu jääb osalisriikidele esmane vastutus kõige raskemate kuritegude väidetavate toimepanijate vastutusele võtmisel;

arvestades, et liikmesriigid on nõukogu 11. juuni 2001. aasta ühises seisukohas 2001/443/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta teatanud, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alla kuuluvad kuriteod puudutavad kõiki liikmesriike, kes on otsustanud teha koostööd nende kuritegude ärahoidmiseks ja nende toimepanijate karistamatuse lõpetamiseks;

arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on olnud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ustavad liitlased alates kohtu loomisest ja pakkunud talle järjepidevat poliitilist, diplomaatilist, rahalist ja logistilist tuge, muu hulgas edendanud Rooma statuudi süsteemi universaalsust ja kaitsnud selle terviklikkust;

arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on lubanud Rahvusvahelisele Punase Risti Komiteele, et nad toetavad kindlalt tõhusa mehhanismi loomist rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise suurendamiseks; arvestades, et Euroopa Parlament on nõudnud, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja teavitaks parlamenti selle lubaduse täitmiseks välja töötatud eesmärkidest ja strateegiast;

Q.	arvestades, et arvukaid jõhkraid massikuritegusid pandi toime endise Jugoslaavia osaks olnud riikide territooriumil aastatel 1991–1995 toimunud sõdades;

R.	arvestades, et 1991.–1995. aasta sõdades endise Jugoslaavia osaks olnud riikide territooriumil toime pandud jõhkrate massikuritegude kohtumenetlused edenevad väga aeglaselt;

S.	arvestades, et Süüria ühines 1955. aastal genotsiidi vältimise konventsiooniga ja 2004. aastal piinamisvastase konventsiooniga;

T.	arvestades, et oma 27. oktoobri 2016. aasta resolutsioonis tuletas Euroopa Parlament meelde, et ISISe/Daeshi poolt toime pandud inimõiguste rikkumised hõlmavad genotsiidi;

arvestades, et mitmes ÜRO aruandes – nende seas Süüria Araabia Vabariigi küsimustega tegeleva sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni, ÜRO peasekretäri genotsiidi vältimise erinõuniku, ÜRO peasekretäri kaitsmise kohustuse erinõuniku, vähemusküsimuste eriraportööri ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo aruandes – ja ka valitsusväliste organisatsioonide poolt on märgitud, et kõikide osapoolte toimepandud teod võivad endast kujutada jõhkraid massikuritegusid ning et kõik osapooled panid toime sõjakuritegusid 2016. aasta detsembris Aleppo pärast toimunud lahingutes;

V.	arvestades, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus on teatanud, et on alust uskuda, et Nigeerias on Boko Haram pannud toime statuudi artikli 7 kohaseid inimsusvastaseid kuritegusid, sealhulgas mõrvu ja tagakiusamisi;

W.	arvestades, et sadade hukkamiste tõttu Burundis alates 2015. aasta aprillist järeldatakse ÜRO Burundi sõltumatu uurimise aruandes, et Burundis tuleks mitu isikut võtta vastutusele inimsusvastaste kuritegude väidetava toimepanemise eest;

X.	arvestades, et kodanikuühiskonna organisatsioonid, rahvusvahelised juristid ja valitsusvälised organisatsioonid hoiatavad, et Burundis 2016. aasta lõpus toimunud sündmused võivad tähendada genotsiidi;

arvestades, et rahvusvahelised eeskirjad sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude kohta on siduvad ka valitsusvälistele osalejatele ja valitsusväliste organisatsioonide nimel või raames tegutsevatele isikutele; arvestades, et seda on veelgi vajalikum kinnitada praegu, kui sõjaolukordades viibivaid ning raskeid kuritegusid toetavaid ja neid toime panevaid valitsusväliseid osalejaid on aina rohkem;

arvestades, et teatud tingimustel võib ka riike võtta vastutusele selliste kohustuste rikkumise eest, mis on sätestatud Rahvusvahelise Kohtu kohtualluvusse kuuluvates rahvusvahelistes lepingutes ja konventsioonides, sh 1984. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastases konventsioonis ning 1948. aasta genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsioonis;

AA.	arvestades, et Rahvusvahelisel Kohtul on võimalus kehtestada riigivastutus;

AB.	arvestades, et vaenlase hirmutamise ja alandamise eesmärgil kasutavad kõik konflikti osapooled sõjataktikana vägistamist ja seksuaalvägivalda; arvestades, et konflikti ajal suurenevad hüppeliselt ka sooline vägivald ja seksuaalne väärkohtlemine;

AC.

arvestades, et naistevastast vägivalda konfliktide ajal ja järel võib pidada jätkuks diskrimineerimisele, mida naised peavad taluma ajal, mil konflikte ei ole; arvestades, et konfliktid teravdavad olemasolevat soolist diskrimineerimist ja ajalooliselt ebavõrdseid võimusuhteid sugude vahel ning suurendavad naiste ja tütarlaste vastase seksuaalse, füüsilise ja vaimse vägivalla ohtu;

tuletab meelde ELi kohustust tegutseda rahvusvahelisel tasandil liidu loomise aluseks olnud põhimõtete kohaselt, nagu demokraatia, õigusriigi põhimõte ja inimõiguste austamine, ning ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õiguse põhimõtete heaks; kordab sellega seoses, et on ülimalt oluline, et EL käsitleks inimõiguste raskeid rikkumisi, mis annavad raskusastmelt välja inimsusvastaste kuritegude ja genotsiidi mõõdu, ning rahvusvahelise humanitaarõiguse raskeid rikkumisi, mis annavad välja sõjakuritegude mõõdu, ning võtaks süüdlased vastutusele;

nõuab, et EL ja selle liikmesriigid kasutaksid kogu oma poliitilist kaalu, et vältida mis tahes teo toimepanemist, mida võib pidada jõhkraks massikuriteoks, et reageerida tõhusalt ja kooskõlastatult selliste kuritegude toimepanemise korral ning rakendada kõik vajalikud vahendid, et võtta nende toimepanijad vastutusele, samuti selleks, et aidata ohvreid ning toetada stabiliseerimis- ja lepitusprotsesse;

Vajadus keskenduda jõhkrate massikuritegude vältimisele

nõuab tungivalt, et ÜRO 1948. aasta genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni, 1949. aasta nelja Genfi konventsiooni, 1984. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni ning teiste asjassepuutuvate rahvusvaheliste lepingute osalised, sealhulgas ELi liikmesriigid, võtaksid kõik vajalikud meetmed, et vältida jõhkraid massikuritegusid oma territooriumil, oma jurisdiktsioonis ja oma kodanike poolt, nagu nad on endale kohustuseks võtnud; kutsub üles kõiki riike, kes ei ole neid konventsioone veel ratifitseerinud, seda tegema;

rõhutab, et rahvusvaheline kogukond peab kiiresti suurendama jõupingutusi, et jälgida mis tahes konflikte või potentsiaalseid konflikte, mis võivad viia jõhkraks massikuriteoks peetava teoni, ning neile reageerida;

palub rahvusvahelisel kogukonnal luua vägivaldsete konfliktide tekke, taaspuhkemise ja süvenemise ennetamiseks vahendid, mis võivad lühendada hoiatuse ja reageerimise vahelist aega, sarnaselt ELi varajase hoiatamise süsteemile;

nõuab, et EL suurendaks jõupingutusi, et töötada välja sidus ja tõhus lähenemisviis, mille abil teha kindlaks kriisi- või konfliktiolukorrad, mille tagajärjel võidakse toime panna jõhkraid massikuritegusid, ning reageerida nendele olukordadele õigel ajal; rõhutab eelkõige, kui oluline ja vajalik on tõhus teabevahetus ja ennetusmeetmete kooskõlastamine ELi institutsioonide vahel, sealhulgas ELi delegatsioonide, ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) missioonide ja operatsioonide ning liikmesriikide vahel ühes nende diplomaatiliste esindustega; kiidab sellega seoses heaks komisjoni uue valge raamatu, mis tooks kaasa ELi tõhusama välistegevuse; rõhutab, kui olulised on ÜJKP konfliktijärgsed tsiviilmissioonid ja -operatsioonid, et toetada lepitusprotsessi kolmandates riikides, eelkõige nendes riikides, kus pandi toime inimsusvastaseid kuritegusid;

on seisukohal, et EL peaks integreerima oma terviklikku lähenemisviisi väliskonfliktidele ja -kriisidele vahendid, mida on vaja mis tahes jõhkra massikuriteo tuvastamiseks ja vältimiseks varases etapis; juhib sellega seoses tähelepanu jõhkraid massikuritegusid käsitlevale analüüsiraamistikule, mille on koostanud genotsiidi vältimise ja kaitsmise kohustuse ÜRO erinõunike amet; on arvamusel, et EL ja liikmesriigid peaksid alati asuma kindlale seisukohale olukorras, kus kuritegu näib ähvardavalt lähedal, ning kasutama kõiki nende käsutuses olevaid rahumeelseid vahendeid, näiteks kahepoolseid suhteid, mitmepoolseid foorumeid ja avalikku diplomaatiat;

nõuab, et asepresident ning kõrge esindaja: jätkaks koostööd ELi delegatsioonide, liikmesriikide saatkondade ning tsiviil- ja sõjaliste missioonide töötajatega ning edendaks nende koolitamist rahvusvaheliste inimõiguste ning humanitaar- ja kriminaalõiguse valdkonnas, k.a suurendades muu hulgas kodanikuühiskonnaga regulaarse suhtlemise abil nende suutlikkust avastada olukordi, mis võivad hõlmata sõjakuritegusid, inimsusvastaseid kuritegusid, genotsiidi ja rahvusvahelise humanitaarõiguse raskeid rikkumisi; tagaks, et ELi eriesindajad järgivad vajaduse korral alati kaitsekohustust, ning laiendaks ELi inimõiguste eriesindaja volitusi, et need hõlmaksid ka kaitsekohustuse küsimusi; toetaks täiendavalt Euroopa välisteenistuse olemasolevate struktuuride ning vahendite raames kaitsekohustusega tegelevat ELi kontaktpunkti, mille ülesanne on eelkõige teadvustada kaitsekohustuse tähendust ning tagada kõikide asjaosaliste vahel õigeaegne teavitamine murettekitavate olukordade kohta, ning ühtlasi ergutaks liikmesriikides riiklike kaitsekohustusega tegelevate kontaktpunktide loomist; ning muudaks ennetava diplomaatia ja vahendamise veel professionaalsemaks ja tugevamaks;

rõhutab, et konfliktiohus riikide ja piirkondade julgeolekujõud peavad olema kvalifitseeritud ja usaldusväärsed; nõuab ELilt ja liikmesriikidelt lisapingutust, et töötada julgeolekusektoris välja suutlikkuse suurendamise programmid ja platvormid, et edendada kohalikes julgeolekujõududes ja sõjaväes inimõiguste ja põhiseaduse austamise, väärikuse ja avaliku teenistuse kultuuri;

10.

rõhutab, et konfliktide ja vägivalla algpõhjuste käsitlemine, rahumeelse ja demokraatliku õhkkonna loomisele kaasa aitamine, inimõiguste austamise tagamine, sealhulgas naiste, noorte ja alaealiste, vähemuste ja LGBTI kogukonna kaitsmine ning usundite- ja kultuuridevahelise dialoogi edendamine on hädavajalikud selleks, et vältida genotsiidi ja inimsusvastaseid kuritegusid;

11.

nõuab, et rahvusvahelisel, piirkondlikul ja riiklikul tasandil töötataks välja haridus- ja kultuuriprogrammid, millega edendada arusaamist jõhkrate massikuritegude põhjustest ja tagajärgedest inimkonnale ning suurendada teadlikkust vajadusest hoida rahu, edendada inimõigusi ja religioonidevahelist sallivust ning uurida kõiki selliseid kuritegusid ja esitada nende eest süüdistused; tervitab sellega seoses esimese iga-aastase genotsiidi, inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegude karistamatuse vastase ELi päeva korraldamist;

Genotsiidi, inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegude uurimise ning nende eest vastutusele võtmise toetamine

12.

kinnitab oma täielikku toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule, Rooma statuudile, prokuratuurile, prokuröri õigusele algatada uurimisi omal algatusel ja edusammudele uute uurimiste algatamisel, mis on olulised vahendid, et võidelda karistamatuse vastu jõhkrate massikuritegude puhul;

13.

tunneb heameelt ELi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu teise ümarlaua ettevalmistuste raames 6. juulil 2016. aastal Brüsselis toimunud ELi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu esindajate kohtumise üle, mille eesmärk oli võimaldada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja Euroopa Liidu institutsioonide asjaomastel töötajatel leida ühist huvi pakkuvad valdkonnad, vahetada teavet asjakohase tegevuse kohta ning tagada ELi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu vahel parem koostöö;

14.

kinnitab veel kord, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu sõltumatuse säilitamine ei ole oluline ainult selle täieliku tõhususe tagamiseks, vaid ka selleks, et edendada Rooma statuudi üldkehtivust;

15.

hoiatab, et õigusemõistmine ei tohi tugineda tasakaalu leidmisele õiguse ja poliitiliste kaalutluste vahel, sest selline tasakaal ei toetaks lepitamispüüdlusi, vaid hoopis kahjustaks neid;

16.

kinnitab, et väga oluline on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi üldine järgimine; palub riikidel, kes ei ole Rooma statuuti, kohtu privileegide ja immuniteetide kokkulepet ja Rooma statuudi Kampala muudatusi veel ratifitseerinud, seda teha, et toetada vastutust ja lepitust kui tulevaste julmuste vältimise põhielemente; kinnitab samamoodi Rooma statuudi terviklikkuse suurt tähtsust;

17.

märgib äärmise kahetsusega hiljutisi teadaandeid Rooma statuudis osalemise lõpetamise kohta, mis seab eelkõige ohtu õigusabi kättesaadavuse ohvrite jaoks ning tuleks kindlalt hukka mõista; tunneb heameelt, et nii Gambia kui ka Lõuna-Aafrika Vabariik on oma osalemise lõpetamise teate juba tagasi võtnud; kutsub viimast asjaomast riiki tungivalt üles oma otsust läbi vaatama; kutsub lisaks ELi üles tegema kõik vajalikud jõupingutused tagamaks, et keegi ei lõpetaks osalemist, muu hulgas koostöö kaudu Aafrika Liiduga; tunneb heameelt asjaolu üle, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osalisriikide assamblee nõustus kaaluma Rooma statuudi kohta esitatud muudatusettepanekuid, et käsitleda erikohtumisel tõstatatud Aafrika Liidu muresid;

18.

palub neljal allakirjutanud riigil, kes on andnud ÜRO peasekretärile teada, et nad ei kavatse enam ühineda Rooma statuudiga, oma otsust muuta; märgib lisaks, et kolm ÜRO Julgeolekunõukogu alalist liiget ei ole Rooma statuudi osalisriigid;

19.

kutsub lisaks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kõiki osalisriike üles suurendama jõupingutusi, et edendada üldist ühinemist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudiga ning Rahvusvahelise Kriminaalkohtu privileegide ja immuniteetide kokkuleppega; on seisukohal, et komisjon ja Euroopa välisteenistus koos liikmesriikidega peaksid jätkuvalt julgustama kolmandaid riike ratifitseerima ja rakendama Rooma statuuti ning Rahvusvahelise Kriminaalkohtu privileegide ja immuniteetide kokkulepet ning nad peaksid samuti hindama ELi saavutusi sellega seoses;

20.

rõhutab, et oluline on tagada kohtu tõhusaks toimimiseks piisav rahaline toetus kas osalisriikide osamaksude või ELi rahastamismehhanismide, näiteks demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi (EIDHR) või Euroopa Arengufondi (EAF) kaudu, pöörates erilist tähelepanu selliste kodanikuühiskonna osalejate rahastamisele, kes edendavad rahvusvahelist kriminaalkohtusüsteemi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga seotud küsimusi;

21.

tunneb heameelt kodanikuühiskonna organisatsioonide hindamatu abi üle Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule; peab murettekitavaks teateid selle kohta, et teatavaid Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga koostööd tegevaid kodanikuühiskonna organisatsioone on ähvardatud ja hirmutatud; nõuab kõigi vajalike meetmete võtmist, et tagada ohutu keskkond kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevuseks ja koostööks Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga ning käsitleda sellega seoses kõiki nende ähvardamise ja hirmutamise juhtumeid;

22.

võtab teadmiseks edusammud, mida on tehtud Rahvusvahelist Kriminaalkohut käsitleva nõukogu 21. märtsi 2011. aasta otsuse suhtes järelmeetmete võtmiseks 12. juuli 2011. aasta tegevuskava rakendamisel; nõuab hinnangut tegevuskava rakendamisele, et teha kindlaks võimalikud valdkonnad, kus ELi meetmete tõhusust oleks võimalik parandada, muu hulgas seoses Rahvusvahelise Kriminaalkohtu usaldusväärsuse ja sõltumatuse edendamisega;

23.

nõuab tungivalt, et kõik Rooma statuudi ratifitseerinud riigid teeksid Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga täielikult koostööd tema püüdlustes uurida raskeid rahvusvahelisi kuritegusid ja võtta toimepanijad vastutusele, austaksid Rahvusvahelise Kriminaalkohtu autoriteeti ja rakendaksid täielikult tema otsuseid;

24.

soovitab tungivalt ELil ja selle liikmesriikidel kasutada kõiki nende käsutuses olevaid poliitilisi ja diplomaatilisi vahendeid selleks, et toetada tõhusat koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, eelkõige seoses tunnistajakaitse programmidega ja veel täide viimata vahistamismääruste täitmisega, pöörates erilist tähelepanu tagaotsitavatena vabaduses viibivale 13 kahtlusalusele; kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja nõukogu üles leppima kokku lisaks poliitilistele avaldustele konkreetsete meetmete võtmises, et reageerida Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga koostööst keeldumisele;

25.

nõuab, et EL ja selle liikmesriigid kasutaksid kõiki vahendeid – muu hulgas kaaluksid sanktsioone – kolmandate riikide suhtes – eelkõige riikide suhtes, kelle olukord on Rahvusvahelises Kriminaalkohtus uurimisel, ning riikide suhtes, kes on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu eeluurimise all –, et tugevdada nende poliitilist tahet teha täielikku koostööd ja toetada nende suutlikkust algatada jõhkrate massikuritegude suhtes riiklikke menetlusi; palub ELil ja liikmesriikidel samuti pakkuda nendele riikidele täielikku toetust, et aidata neil täita Rahvusvahelise Kriminaalkohtu nõudeid; kutsub liikmesriike üles täielikult järgima nõukogu 8. detsembri 2008. aasta ühist seisukohta 2008/944/ÜVJP;

26.

on seisukohal, et jõhkrate massikuritegude ohvritele peaks tagama juurdepääsu tõhusatele ja jõustatavatele õiguskaitsevahenditele ja hüvitistele; rõhutab ohvrite ja tunnistajate tähtsat rolli Rahvusvahelise Kriminaalkohtu menetlustes ning vajadust võtta erimeetmeid nende turvalisuse ja tõhusa osalemise tagamiseks kooskõlas Rooma statuudiga; kutsub ELi ja liikmesriike üles seadma ohvrite õigused karistamatuse vastu võitlemisel kõigi meetmete keskmesse ning vabatahtlikult osalema Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ohvrite sihtfondis;

27.

kutsub Euroopa välisteenistust üles tagama, et vastutus jõhkrate massikuritegude eest ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu toetamine integreeritaks kõikidesse ELi välispoliitika prioriteetidesse, muu hulgas laienemisprotsessi kaudu, võttes süstemaatiliselt arvesse võitlust karistamatuse vastu; rõhutab sellega seoses parlamendiliikmete tähtsat rolli Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tegevuse ja karistamatuse vastase võitluse edendamisel, muu hulgas parlamentidevahelise koostöö kaudu;

28.

kutsub liikmesriike üles tagama, et koordineerimine ja koostöö Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga kuuluks asjaomaste piirkondlike ELi eriesindajate volituste hulka; kordab oma üleskutset asepresidendile ja kõrgele esindajale nimetada rahvusvahelise humanitaarõiguse ja rahvusvahelise õiguse valdkonnas ELi eriesindaja, kelle ülesanne on edendada, süvalaiendada ja esindada ELi kohustust võidelda karistamatuse vastu ja toetada Rahvusvahelist Kriminaalkohut ELi välispoliitikas;

29.

rõhutab Euroopa Parlamendi olulist rolli ELi tegevuse kontrollimises selles küsimuses; tunneb heameelt karistamatuse vastu võitlemist ja Rahvusvahelist Kriminaalkohut käsitleva jaotise lisamise üle Euroopa Parlamendi aastaaruandesse inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas ning soovitab, et Euroopa Parlament oleks aktiivsem karistamatuse vastu võitlemise ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu edendamisel ja nende integreerimisel kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse ja institutsioonide tegevusse, eelkõige liidu välispoliitika eest vastutavate parlamendikomisjonide ja kolmandate riikidega suhtlemiseks loodud delegatsioonide töös;

30.

rõhutab, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu täiendavuse põhimõte tähendab tema osalisriikide esmast vastutust uurida jõhkraid massikuritegusid ja esitada nende eest süüdistused; väljendab muret asjaolu pärast, et kõigil ELi liikmesriikidel ei ole õigusakte, mis määratleksid kõnealused kuriteod siseriikliku õiguse alusel ja mille põhjal nende kohtud saaksid õigust mõista; nõuab, et EL ja liikmesriigid kasutaksid täiel määral täiendavuse põhimõtte edendamise vahendeid;

31.

ergutab liikmesriike muutma Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 83, et lisada jõhkrad massikuriteod nende kuritegude nimekirja, mille käsitlemine on ELi pädevuses;

32.

soovitab tungivalt genotsiidi, inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegude riiklike uurimiste ja kohtumenetluste tugevdamiseks ELil koostada rahvusvahelise õiguse kohaldamisalasse kuuluvate kuritegude karistamatuse vastase võitluse Euroopa tegevuskava ning näha selleks ette vahendid ja selged võrdlusalused ELi institutsioonidele ja liikmesriikidele;

33.

tuletab meelde, et riigid, sh ELi liikmesriigid, võivad üksikult algatada Rahvusvahelises Kohtus rikkumismenetluse teiste riikide vastu seoses riigi rahvusvahelistest lepingutest ja konventsioonidest – sh 1984. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastasest konventsioonist ning 1948. aasta genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsioonist – tulenevate kohustuste rikkumisega;

34.

tuletab meelde, et mõistab karmilt hukka Assadi režiimi toime pandud hirmuteod, mida võib pidada rasketeks sõjakuritegudeks ja inimsusvastasteks kuritegudeks, ning taunib selliste kuritegude toimepanijate karistamatuse õhkkonda Süürias;

35.

mõistab hukka rahvusvahelise humanitaarõiguse laialdase rikkumise ning tsiviilkodanike surmajuhtumite ja tsiviiltaristu vastaste rünnakute murettekitavalt suure arvu relvakonfliktides kogu maailmas; nõuab, et rahvusvaheline kogukond korraldaks rahvusvahelise konverentsi, et luua uus rahvusvaheline mehhanism andmete jälgimiseks ja kogumiseks ning teavitada üldsust relvakonfliktide käigus toime pandud rikkumistest; palub veel kord, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitaks igal aastal avaliku loetelu koolidele ja haiglatele korraldatud rünnakute väidetavatest toimepanijatest, et kindlaks määrata asjakohased ELi meetmed selliste rünnakute peatamiseks;

36.

palub, et liikmesriigid ratifitseeriksid peamised rahvusvahelise humanitaarõiguse õigusaktid ja muud asjakohased õigusaktid; tunnistab rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamise ELi suuniste tähtsust ja kordab oma üleskutset, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja Euroopa välisteenistus kiirendaksid nende rakendamist, eelkõige seoses sõjakuritegudega Lähis-Idas; palub ELil toetada rahvusvahelisest humanitaarõigusest ja selle kohaldamise headest tavadest teavitamist ning kutsub liitu üles kasutama kõiki tema käsutuses olevaid kahepoolseid vahendeid, et tulemuslikult ergutada oma partnereid rahvusvahelisest humanitaarõigusest kinni pidama, sealhulgas poliitilise dialoogi kaudu;

37.

rõhutab, et liikmesriigid peaksid keelduma andmast relvi, varustust või rahalist või poliitilist tuge valitsustele ja valitsusvälistele osalejatele, kes rikuvad rahvusvahelist humanitaarõigust, sealhulgas pannes naiste ja laste vastu toime vägistamisi või muid seksuaalvägivalla akte;

38.

nõuab lisaks, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid vastavalt ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas (2015–2019) võetud kohustusele reformiprotsesse ja riikide suutlikkuse suurendamise alaseid jõupingutusi, mille eesmärk on kohtusüsteemi sõltumatuse, õiguskaitsesektori, hüvitisprogrammide ja karistusasutuste süsteemi tugevdamine kolmandates riikides, milles on väidetavalt toime pandud selliseid kuritegusid; tervitab sellega seoses ELi 2015. aasta raamistikku toetuse kohta üleminekuperioodi õigusemõistmisele ning jääb ootama selle tulemuslikku rakendamist;

Võitlus valitsusväliste osalejate karistamatuse vastu

39.

märgib, et rahvusvahelises kriminaalõiguses ja eelkõige rahvusvaheliste kriminaalkohtute mandaadi ja kohtupraktikaga on selgelt määratletud valitsusvälistesse rühmitustesse kuuluvate üksikisikute vastutus rahvusvaheliste kuritegude puhul; rõhutab, et see kohustus ei puuduta mitte ainult selliseid isikuid, vaid ka rahvusvahelistes kuritegudes kaudseid osalejaid; ergutab kõiki ELi liikmesriike tooma kohtu ette riiklikud ja valitsusvälised osalejad ning isikud, kes vastutavad sõjakuritegude, inimsusvastaste kuritegude ja genotsiidi eest;

40.

toonitab, et asjaomased rahvusvahelised organid on esitanud palju teateid naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivaldsete kuritegude toimepanemise kohta ISISe/Daeshi poolt, ning märgib, et rahvusvaheline õiguskogukond on näinud vaeva, et asetada need kuriteod rahvusvahelise kriminaalõiguse raamistikku;

41.

mõistab sellega seoses veel kord teravalt hukka kohutavad kuriteod ja inimõiguste rikkumised, mida on toime pannud selliseid valitsusvälised osalejad nagu Boko Haram Nigeerias ning ISIS/Daesh Süürias ja Iraagis; tunneb õudust tohutu hulga sooritatud kuritegude pärast, kaasa arvatud tapmised, piinamine, vägistamine, orjastamine ja seksuaalne orjastamine, lapssõdurite värbamine, sunniviisiline usuvahetus ning usuvähemuste esindajate, sh kristlaste, jeziidide ja teiste süstemaatiline tapmine; tuletab meelde, et seksuaalvägivalla võib Rahvusvahelise Kriminaalkohtu hinnangul lugeda samaväärseks sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegudega; on veendunud, et kuritegude toimepanijate vastutusele võtmine peaks olema rahvusvahelise kogukonna prioriteet;

42.

ergutab ELi ja selle liikmesriike võitlema karistamatuse vastu ning aktiivselt toetama rahvusvahelisi jõupingutusi valitsusväliste rühmituste, nt Boko Harami, ISISe/Daeshi ja muude inimsusvastaseid kuritegusid toime panevate osalejate vastutusele võtmiseks; nõuab selge lähenemisviisi väljatöötamist ISISe/Daeshi võitlejate ja neile kaasaaitajate vastutusele võtmiseks, kasutades muu hulgas genotsiidi, inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegude uurimise ning nende eest vastutusele võtmise ELi võrgustiku eksperditeadmisi;

43.

rõhutab, et EL ja selle liikmesriigid peaksid toetama selliste valitsusväliste rühmituste nagu ISISe/Daeshi liikmete vastutusele võtmist, püüeldes konsensuse poole ÜRO Julgeolekunõukogus, et anda Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule selles küsimuses jurisdiktsioon, kuna Süüria ja Iraak ei ole Rooma statuudi osalisriigid; toonitab, et EL peaks uurima ja toetama rahvusvahelisel tasandil ja kõikide vahenditega võimalusi, et uurida kõigi Süüria konflikti osaliste, teiste seas ISISe/Daeshi poolt toime pandud kuritegusid ja nende eest süüdistused esitada, muu hulgas Iraagi ja Süüria asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu loomise võimalust;

44.

taunib asjaolu, et Venemaa ja Hiina kui ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed on vetostanud Süüria olukorra suunamise Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurörile ÜRO põhikirja VII peatüki alusel ning meetmete võtmise, et karistada Süüriat keemiarelvade kasutamise eest; nõuab, et EL toetaks kiireid meetmeid, et reformida ÜRO Julgeolekunõukogu toimimist, eelkõige seoses vetoõiguse kasutamise ja Prantsusmaa algatusega hoiduda selle õiguse kasutamisest, kui on tõendeid genotsiidi, sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude kohta;

45.

julgustab lõpuks nõudma ÜRO harta VII peatükis määratletud põhimõtete rakendamist, et järgida põhimõtet „kohustus kaitsta“, sealjuures alati rahvusvahelise kogukonna egiidi all ja ÜRO Julgeolekunõukogu loal;

46.

tervitab Inimõiguste Nõukogu moodustatud Süüria küsimustega tegelevat uurimiskomisjoni ning ÜRO Peaassamblee loodud rahvusvahelist erapooletut ja sõltumatut mehhanismi, et aidata kaasa Süürias toime pandud raskete kuritegude uurimisele; rõhutab vajadust luua sarnane sõltumatu mehhanism Iraagis ning kutsub üles kõiki ELi liikmesriike, kõiki Süüria konflikti osalisi, kodanikuühiskonda ja ÜRO süsteemi tervikuna tegema täiel määral koostööd rahvusvahelise erapooletu ja sõltumatu mehhanismiga ning edastama sellele kogu nende käsutuses oleva teabe ja dokumendid, et abistada mehhanismi tema ülesannete täitmisel; tänab neid ELi liikmesriike, kes on erapooletut ja sõltumatut mehhanismi rahaliselt toetanud, ja kutsub teisi üles sedasama tegema;

47.

nõuab, et EL rahastaks piisavalt organisatsioone, kes tegelevad avalikel allikatel põhineva uurimisega ning sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude tõendusmaterjali digitaalse kogumisega, et tagada vastutus ja võtta toimepanijad vastutusele;

48.

tervitab ELi jõupingutusi toetada rahvusvahelise õiguse ja vastutuse komisjoni ning muude jõhkraid massikuritegusid dokumenteerivate valitsusväliste organisatsioonide tööd; nõuab, et EL toetaks otse Iraagi ja Süüria kodanikuühiskonda mis tahes konfliktipoole, sh ISISe/Daeshi poolt Iraagis ja Süürias toime pandud kuritegude kohta tõendite kogumisel ning nende tõendite säilitamisel ja kaitsmisel; nõuab digitaalsete ja muude tõendite kogumist ja säilitamist sõjakuritegude, inimsusvastaste kuritegude ja genotsiidi kohta, mida on toime pannud kõik konflikti osapooled, sest see on oluline samm karistamatuse vastu võitlemisel ning väga tähtis prioriteet; tunneb heameelt Suurbritannia, Belgia ja Iraagi ÜRO tasandi algatuse („Daeshi vastutusele võtmise koalitsioon“) üle, mille eesmärk on koguda tõendeid ISISe/Daeshi poolt Süürias ja Iraagis toime pandud kuritegude kohta, et hõlbustada nende rahvusvahelist menetlemist, ning kutsub ELi liikmesriike üles koalitsiooniga ühinema ja seda toetama; toetab lisaks kultuuripärandi algatuse tegevust ja selle teabekogumismeetmeid Süürias ja Iraagis seoses arheoloogilise ja kultuuripärandi hävitamisega;

49.

julgustab ELi ja selle liikmesriike rakendama kõiki vajalikke meetmeid, et tõhusalt ära lõigata ISISe/Daeshini jõudev ressursivoog alates relvadest, sõidukitest ja sularahast kuni paljude muud liiki varadeni;

50.

nõuab tungivalt, et EL kehtestaks sanktsioonid nendele riikidele või ametivõimudele, kes soodustavad otseselt või kaudselt ressursivoogu ISISele/Daeshile ja aitavad nii kaasa selle terroristliku kuritegevuse arengule;

51.

rõhutab, et ELi liikmesriigid peaksid uurima kõiki väiteid ja võtma vastutusele need oma kodanikud või nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad isikud, kes on Iraagis ja Süürias jõhkraid massikuritegusid toime pannud, toime panna üritanud või neile kaasa aidanud, või andma need isikud Rooma statuudi kohasekt üle Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule; tuletab siiski meelde, et ISISe/Daeshi liikmetele süüdistuse esitamine liikmesriikides saab olla üksnes rahvusvahelist õigusemõistmist täiendav meede;

52.

rõhutab ELi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu vahelise koostöö ja abi kokkuleppe tähtsust; palub liikmesriikidel rakendada üldkehtiva jurisdiktsiooni põhimõtet võitluses karistamatuse vastu ning tuletab meelde selle tähtsust rahvusvahelise kriminaalõigussüsteemi tõhususe ja hea toimimise seisukohast; kutsub lisaks liikmesriike üles võtma vastutusele sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude eest oma jurisdiktsioonis, muu hulgas juhul, kui need kuriteod on toime pandud kolmandates riikides või kolmandate riikide kodanike poolt;

53.

nõuab tungivalt, et kõik rahvusvahelise kogukonna riigid, sh ELi liikmesriigid, töötaksid aktiivselt radikaliseerumise ärahoidmise ja selle vastu võitlemise nimel ning täiustaksid oma õigus- ja kohtusüsteeme, et ennetada oma kodanike ja elanike ühinemist ISISe/Daeshiga;

Sooline mõõde inimõiguste rikkumise käsitlemisel sõjakuritegude raames

54.

rõhutab, et hädavajalik on teha lõpp seksuaalsele ja soolisele vägivallale, käsitledes nende laialdast ja süstemaatilist kasutamist sõjarelvana naiste ja tütarlaste vastu; nõuab tungivalt, et kõik riigid töötaksid kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga nr 1325 välja riiklikud tegevuskavad ja strateegiad naistevastase vägivalla vastu võitlemiseks, ning nõuab terviklike kohustuste võtmist selle resolutsiooni rakendamise tagamiseks; nõuab, et kogu maailmas võetaks kohustus tagada naiste ja tütarlaste turvalisus kõikide hädaolukordade ja kriiside algusest peale ja konfliktijärgsetes olukordades kõikide vahenditega, nagu juurdepääs kõigile seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenustele, kaasa arvatud seaduslik ja ohutu abort vägistamisohvritele sõjaolukorras; rõhutab lisaks, et naised kannatavad tihti isegi pärast konflikti lõppu jätkuvalt füüsiliste, psühholoogiliste ja sotsiaal-majanduslike tagajärgede tõttu;

55.

on arvamusel, et naised peaksid täitma suuremat rolli konfliktide ennetamisel, inimõiguste edendamisel ja demokraatlike reformide teostamisel, ning rõhutab, kui tähtis on naiste järjepidev osalemine kui rahuprotsessi ja konfliktijärgse ülesehitustöö oluline osa; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles soodustama naiste kaasamist rahuprotsessi ja rahvusliku leppimise protsessi;

56.

palub, et komisjon, liikmesriigid ja pädevad rahvusvahelised asutused võtaksid asjakohaseid meetmeid, nagu sõjaväeliste distsiplinaarmeetmete jõustamine, käsuliinist tuleneva vastutuse põhimõtte järgimine ning sõjaväe, rahuvalve- ja humanitaarabitöötajate koolitamine igat liiki seksuaalvägivalla keelu teemal;

o o

57.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee presidendile ning ÜRO liikmesriikide valitsustele.

(1) EÜT L 155, 12.6.2001, lk 19.

(2) EÜT L 167, 26.6.2002, lk 1.

(3) ELT L 118, 14.5.2003, lk 12.

(4) ELT L 150, 18.6.2003, lk 67.

(5) ELT L 115, 28.4.2006, lk 49.

(6) ELT L 76, 22.3.2011, lk 56.

(7) ELT C 153 E, 31.5.2013, lk 115.

(8) ELT C 224, 21.6.2016, lk 31.

(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0344.

(10) ELT C 224, 21.6.2016, lk 10.

(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0459.

(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0449.

(13) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0422.

(14) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0051.

(15) ELT C 407, 4.11.2016, lk 61.

19.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 334/80

P8_TA(2017)0289

Eraturvafirmad

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon eraturvafirmade kohta (2016/2238(INI))

(2018/C 334/08)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Montreux’ dokumenti riikide asjaomaste rahvusvaheliste õiguslike kohustuste ja heade tavade kohta seoses eraõiguslike sõjaliste ja turvafirmade tegevusega relvakonfliktide käigus,

—	võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsioone 15/26, 22/33, 28/7 ja 30/6,

—	võttes arvesse 2005. aasta juulis loodud ÜRO töörühma, mis tegeleb küsimusega palgasõdurite kasutamisest inimõiguste rikkumiseks ja rahvaste enesemääramisõiguse teostamise takistamiseks,

—	võttes arvesse aruandeid tähtajata valitsustevaheliselt töörühmalt, kes peab kaaluma võimalust töötada välja rahvusvaheline reguleeriv raamistik eraõiguslike sõjaliste ja turvafirmade tegevuse reguleerimiseks, jälgimiseks ja järelevalveks,

—	võttes arvesse ÜRO suuniseid eraturvafirmade relvastatud julgeolekuteenuste kasutamise kohta, mida hiljuti laiendati relvastamata julgeolekuteenustele,

—	võttes arvesse ÜRO õiguskaitseametnike tegevusjuhendit,

—	võttes arvesse võimalust koostada eraõiguslike sõjaliste ja turvafirmade konventsioon, mida Inimõiguste Nõukogu saaks kaaluda ja vastavaid meetmeid võtta,

—	võttes arvesse eraturvateenuste osutajate rahvusvahelist tegevusjuhendit, mille on koostanud rahvusvaheline tegevusjuhendiühendus (International Code of Conduct Association), mis on valdkonna isereguleerimise mehhanism ja mille nõuete täitmine on vabatahtlik,

—	võttes arvesse stabiilsuse tagamise operatsioonide rahvusvahelise ühenduse (International Stability Operations Association) tegevusjuhendit, mis on valdkonnale kuuluv isereguleerimise mehhanism,

—	võttes arvesse Euroopa turvateenuste konföderatsiooni (Confederation of European Security Services) ja Euroopa teenindustöötajate liidu (UNI Europa) eraturvateenuste sektori eetika- ja tegevusjuhendit,

—	võttes arvesse eraturvaoperatsioonide haldussüsteemi ISO 18788, milles kehtestatakse eraturvafirmade haldamise parameetrid;

—	võttes arvesse nõukogu 13. juuni 2002. aasta soovitust eraturvateenuste sektori eest vastutavate liikmesriikide pädevate riigiasutuste vahelise koostöö kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (1),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/81/EÜ, millega kooskõlastatakse teatavate kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas ostjate poolt sõlmitavate ehitustööde ning asjade ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise kord ja muudetakse direktiive 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ (2),

—	võttes arvesse ELi kontseptsiooni ELi juhitud sõjaliste operatsioonide logistilise toe kohta ning ELi kontseptsiooni ELi juhitud sõjalistele operatsioonidele töövõtjate poolt antava abi kohta,

—	võttes arvesse projekti Priv-War soovitusi ELi regulatiivseteks meetmeteks eraõiguslike sõjaliste ja turvafirmade ja nende teenuste valdkonnas,

—

võttes arvesse oma 8. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni avaliku ja erasektori korruptsiooni mõju kohta inimõigustele kolmandates riikides (3) ja oma 6. veebruari 2013. aasta resolutsiooni ettevõtja sotsiaalse vastutuse, ühiskonna huvide edendamise ning suuna kohta säästvale ja kaasavale taastumisele (4),

—	võttes arvesse mitmeid erinevaid riske, probleeme ja ohte Euroopa Liidus ja sellest väljaspool,

—	võttes arvesse Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) 2012. aasta mai vahesuuniseid relvastatud kaitsemeeskondade kohta laevade pardal,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8-0191/2017),

arvestades, et kaitse ja julgeolek on avalikud hüved, mida haldavad avalikud asutused vastavalt tõhususe, tulemuslikkuse, vastutuse ja õigusriigi põhimõtte kriteeriumitele ning mis lisaks piisavate rahaliste vahendite olemasolule sõltuvad ka teadmistest; arvestades, et teatavates valdkondades võib avaliku sektori asutustel puududa vajalik suutlikkus ja võimekus;

B.	arvestades, et kaitset ja julgeolekut peaksid pakkuma eelkõige ametivõimud;

C.	arvestades, et Eurobaromeetri küsitlustest nähtub, et ELi kodanikud ootavad ELilt suuremat aktiivsust kaitse ja julgeoleku valdkonnas;

arvestades, et 2013. aastal töötas ligikaudu 40 000 Euroopa eraturvafirmas enam kui 1,5 miljonit eraõiguslikku turvateenuste pakkujat; arvestades, et need arvud kasvavad pidevalt; arvestades, et nende firmade käive oli kõnealusel aastal ligikaudu 35 miljardit eurot; arvestades, et 2016. aastal hinnati kogu maailma eraturvateenuste valdkonna mahtu 200 miljardile USA dollarile ning seal tegutses umbes 100 000 eraturvafirmat ja 3,5 miljonit töötajat;

arvestades, et viimaste kümnendite jooksul on valitsused ning sõjaväelised ja tsiviilametkonnad üha enam kasutanud eraturvafirmade (käesoleva resolutsiooni kohaldamisel hõlmab see mõiste ka sõjalisi erafirmasid) teenuseid nii riigisiseste teenuste osutamisel kui ka välisoperatsioonide toetamise eesmärgil;

arvestades, et eraturvafirmade osutatavate teenuste valik on äärmiselt lai, ulatudes logistikateenustest kuni tegeliku lahingutoetuseni, sõjatehnika pakkumiseni ja osalemiseni konfliktijärgses ülesehitustöös; arvestades, et eraturvafirmad pakuvad elutähtsaid teenuseid ka liikmesriikides, näiteks haldavad vanglaid ja pakuvad taristutele valvepatrulle; arvestades, et eraturvafirmasid on kasutatud nii ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika sõjalistel kui ka tsiviilmissioonidel ELi delegatsioonide kaitsmisel, välilaagrite ehitamisel, koolitamisel, õhutranspordis ja humanitaarabitegevuste toetamisel;

G.	arvestades, et liikmesriikide eraturvafirmade kasutamise tavades, nende palkamise menetlustes ja reguleerimissüsteemide kvaliteedis esineb ELis suuri erinevusi, kusjuures paljud riigid kasutavad neid oma väekontingentide toetamiseks mitmepoolsetes operatsioonides;

arvestades, et varem relvajõudude tegevuse lahutamatuks osaks olnud sõjaväeliste tegevuste allhange toimub muu hulgas selleks, et pakkuda teenuseid kulutõhusamal viisil, samuti selleks, et kompenseerida kahanevate relvajõudude suutlikkuse vähenemist olukorras, kus välisriikides toimuvate mitmepoolsete missioonide arv kasvab, kuid eelarveid kärbitakse, kuna otsusetegijad ei taha nende jaoks piisavaid vahendeid eraldada; arvestades, et selline tegevus peaks olema erandlik; arvestades vajadusega puudujäägid likvideerida; arvestades, et lisaks saavad eraturvafirmad pakkuda riikide relvajõududel puuduvaid võimekusi, sageli lühikese etteteatamisajaga ja täiendaval moel; arvestades, et eraturvafirmasid on kasutatud ka poliitilise otstarbekuse tõttu, et vältida sõjaväe kasutamisele seatavaid piiranguid, ja iseäranis selleks, et mitte lasta ennast segada võimalusest, et üldsus ei toeta riigi relvajõudude kasutamist; arvestades, et eraturvafirmade kasutamine välispoliitika tööriistana peab toimuma tegeliku parlamentaarse kontrolli all;

arvestades, et eraturvafirmasid on süüdistatud segatuses mitmetesse inimõiguste rikkumistesse ja inimohvritega lõppenud vahejuhtumitesse; arvestades, et sellised vahejuhtumid on olnud eri aegadel ja eri riikides erinevad ning mõnel juhul küündinud rahvusvahelise humanitaarõiguse tõsiste rikkumiste ja ka sõjakuritegudeni; arvestades, et mõned sellised juhtumid on kohtusse jõudnud; arvestades, et niisugused juhtumid ja nende läbipaistmatus on olnud tagasilöögiks rahvusvahelise kogukonna tegevusele kõnealustes riikides ning paljastanud olulised puudused aruandlusmehhanismides, mis on muu hulgas tingitud eeskätt kohalike filiaalide või töövõtjate paljukihiliste võrgustike loomisest eri riikides ning mille tagajärjeks on mõnel juhul suutmatus tagada vastuvõtjariikide tsiviilelanike elementaarset turvalisust;

arvestades, et EL ja liikmesriigid peaksid edaspidi püüdma selliseid olukordi vältida ja hoiduda selliste jõu ja relvade kasutamist eeldavate sõjaliste operatsioonide allhankest, mille puhul osaletakse vaenutegevuses või ollakse muul viisil seotud sõjapiirkonnas toimuva, õiguspärasest enesekaitsest ulatuslikuma lahingutegevusega; arvestades, et konfliktipiirkondades eraturvafirmadele allhanke korras üle antud operatsioonid ja tegevused peaksid piirduma logistilise toega ja rajatiste kaitsmisega ning eraturvafirmad ei tohiks viibida lahingutegevuse piirkondades; arvestades, et mitte mingil juhul ei saa eraturvafirmade kasutamine asendada riigi relvajõudude sõjaväelasi; arvestades, et kaitsepoliitika rakendamisel tuleks kõige tähtsamaks lugeda selle tagamist, et liikmesriikide relvajõududel oleks nende ülesannete täielikuks täitmiseks piisavalt ressursse, instrumente, teadmisi ja vahendeid ning piisav väljaõpe;

arvestades, et selleks, et riigid saaksid kasutada eraturvafirmade eeliseid, ja selleks, et tagada nende vastutuselevõtmise võimalus, tuleks rahvusvahelisel tasandil luua siduvate reguleerimis- ja järelevalvemehhanismidega õigusraamistik, mille abil nende kasutamist reguleerida ja nende tegevust piisavalt kontrollida; arvestades, et eraturvafirmad on osa oma olemuselt äärmiselt rahvusvahelisest ning valitsuste ja valitsustevaheliste tegutsejatega tihedalt seotud valdkonnast, mistõttu selle reguleerimine nõuab globaalset käsitlust; arvestades, et seda valdkonda reguleerib praegu hulk omavahel seostamata ja eri liikmesriikides äärmiselt erinevaid eeskirju; arvestades, et karistuste puudumisel pakuvad ühtlustamata riiklikud õigusaktid ja mõningate eraturvafirmade vastu võetud eneseregulatsiooni meetmed vähe kaitset kuritarvituste eest ning selline olukord võib oluliselt mõjutada eraturvafirmade tegutsemist mitmepoolsete sekkumiste korral ja konfliktipiirkondades;

arvestades, et eraturvafirmade, sõjaliste erafirmade ja nende teenuste määratlustes ei ole kokku lepitud; arvestades, et ÜRO töörühma ettevalmistatud palgasõdurite konventsiooni eelnõus sätestatud määratluse kohaselt on eraturvafirma äriühing, mis pakub tasu eest füüsiliste ja/või juriidiliste isikute osutatavaid sõjalisi ja/või turvateenuseid; arvestades, et siinses kontekstis määratletakse sõjalisi teenuseid kui niisuguseid sõjalise tegevusega seotud eriteenuseid nagu strateegiline planeerimine, luure, teave, maa-, mere- või õhureke, igasugune (mehitatud või mehitamata) lennutegevus, satelliitseire ja -luure, igasugune sõjalisel otstarbel kasutatav teadmussiire, materiaalne ja tehniline tugi relvajõududele ja muud seonduvad tegevused; arvestades, et turvateenuseid määratletakse järgmiste tegevustena: hoonete, rajatiste, vara ja isikute relvastatud turvamine või kaitse, igat laadi teadmussiire turva- või politseitegevuse otstarbel, andmeturbe meetmete arendamine ja rakendamine ja muud seonduvad tegevused;

arvestades, et Montreux’ dokument on esimene oluline dokument, milles sätestatakse rahvusvahelise õiguse eraturvafirmade suhtes kohaldamise viisid; arvestades, et eraturvateenuste osutajate rahvusvahelises tegevusjuhendis määratletakse valdkondlikud normid ning see dokument kujuneb üha enam aluseks, mis tagab antud valdkonna ühised alusnormid kogu maailmas; arvestades, et eraturvateenuste osutajate rahvusvahelise tegevusjuhendi järgijate ühenduse ehk rahvusvahelise tegevusjuhendiühenduse (International Code of Conduct for Private Security Providers’ Association – ICoCA) eesmärk on edendada, juhtida ja kontrollida eraturvateenuste osutajate rahvusvahelise tegevusjuhendi rakendamist ning soodustada vastutustundlikku turvateenuste osutamist, inimõiguste austamist ning riikliku ja rahvusvahelise õiguse järgimist; arvestades, et ICoCA liikmeks astumine on vabatahtlik ja tasuline ning kõrge liikmemaks ei võimalda kõigil eraturvafirmadel selle liikmeks saada;

arvestades, et töö eraturvafirmade tegevuse reguleerimiseks toimub paljude rahvusvaheliste foorumite, sealhulgas rahvusvahelise tegevusjuhendiühenduse töörühma ning Montreux’ dokumendi foorumi raames, kus EL valiti tähtajatu valitsustevahelise töörühma, nn eesistuja toetajate rühma liikmeks, milline rühm peaks uurima võimalust töötada välja rahvusvaheline reguleeriv raamistik eraõiguslike sõjaliste ja turvafirmade tegevuse reguleerimiseks, jälgimiseks ja järelevalveks;

arvestades, et EL ja 23 liikmesriiki on ühinenud Montreux’ dokumendiga, ning EL on rahvusvahelise tegevusjuhendiühenduse töörühma liige; arvestades, et EL aitab Inimõiguste Nõukogu kontekstis kaasa rahvusvahelise reguleeriva raamistiku võimalikule väljatöötamisele; arvestades, et ELil on väga tähtis osa mitmesuguste sõjaliste ja turvateenuste osutamise ja ekspordi riikliku ja piirkondliku kontrollimise edendamisel;

arvestades, et ehkki Euroopa päritolu ja/või ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika või ELi delegatsioonide missioonidel ja operatsioonidel osalevate eraturvafirmade arv on suur, puudub Euroopa Liidul oma õigusraamistik; arvestades, et kehtivad õigusraamistikud on pea eranditult loodud Ameerika eeskuju põhjal ja kehtestatud Iraagi sõja ajal lahingumissioonidel osalevate sõjaliste ettevõtete huvides; arvestades, et need näited ei sobi ei Euroopa eraturvafirmade formaadi ega missioonidega;

Q.	arvestades, et väga oluline on seada prioriteediks õiguskaitseasutuste ja eraturvafirmade vahelist vastastikust mõju, koostööd ja abistamist reguleerivate selgete eeskirjade koostamine;

arvestades, et eraturvafirmadel võiks koostöös ametiasutustega ja nende järelevalve all olla kaalukam osa võitluses piraatluse vastu ja meresõiduohutuse parandamisel, koeri kasutavatel missioonidel, küberkaitses, turvavahendite teadus- ja arendustegevuses, segaseiremissioonidel ning koolitustegevuses; arvestades, et relvastatud eraturvafirmade kasutamine on merendusvaldkonnas tekitanud spetsiifilisi probleeme ning põhjustanud arvukalt inimeste hukkumise ja diplomaatiliste tülidega lõppenud vahejuhtumeid;

Eraturvafirmade kasutamine sõjajõudude toetamiseks välisriikides

märgib, et eraturvafirmadel on tähtis funktsioon riiklike tsiviil- ja sõjaväeasutuste abistamisel, kus nad täidavad võimekuslüngad, mida põhjustab üha kasvav vajadus kasutada sõjajõude välisriikides, ning kui olud lubavad, võivad nad teinekord ka lühikese etteteatamisajaga tegevusse astuda; rõhutab, et erakorralistel juhtudel täidavad eraturvafirmad tekkinud võimekuslüngad, kuid liikmesriigid peaksid siiski püüdma selleks kasutada eeskätt riiklikke relva- ja politseijõudusid; toonitab, et eraturvafirmasid kasutatakse nende riikide välispoliitika elluviimise vahendina;

toonitab, et eraturvafirmad peavad vastuvõtvates riikides ning eeskätt oluliselt erineva kultuuri ja religiooniga riikides tegutsedes pöörama tähelepanu kohalikele tavadele ja harjumustele, et mitte ohustada oma missiooni tulemuslikkust ega võõrduda kohalikust elanikkonnast;

märgib, et riiklike relvajõududega võrreldes võivad eraturvafirmad, eriti kui nad paiknevad asukohariikides, tunda kohalikke olusid ja olla tihtipeale ka odavamad, kuid tuleb tagada, et seda ei saavutataks kvaliteedi arvel; rõhutab seejuures, et kohalike eraturvafirmade teenuste kasutamine nõrkades riikides ja kriisiohtlikes piirkondades võib kahjustada ELi välispoliitika eesmärke, kui see tugevdab teatavaid kohalikke relvarühmitusi, kes võivad konflikti sekkuda; märgib, et tähtis on õiguslikult selgelt eristada eraturvafirmade ning vahetult sõjategevuses osalevate eraviisiliste osapoolte tegevust;

rõhutab, et eraturvafirmadelt ei tohi tellida selliseid teenuseid, mis nõuavad jõu kasutamist ja/või aktiivset osalemist vaenutegevuses, kui see ei toimu enesekaitseks, ning et eraturvafirmadel ei tohiks mitte mingil juhul olla lubatud ülekuulamistest osa võtta või neid läbi viia; rõhutab, et ELi kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas tuleks esmatähtsaks lugeda riiklike relvajõudude tugevdamist, kellele eraturvafirmad võivad olla ainult täienduseks, ilma et neil oleks mingit õigust teha strateegilisi otsuseid; tõstab esile asjaolu, et igasugune eraturvafirmade osalemine sõjalistes operatsioonides peab olema põhjendatud selgelt määratletud eesmärkidega, mida saab mõõdetavate näitajate põhjal kontrollida, sellel peab olema üksikasjalik eelarve ja kindel algus- ja lõppkuupäev ning see peab toimuma range eetikakoodeksi alusel; juhib tähelepanu sellele, et relvajõudude ja turvaüksuste tegevus välisriikides on väga väärtuslik rahu tagamisel ja konfliktide ennetamisel ning samuti sellele järgneva sotsiaalse ülesehitamise ja rahvusliku leppimise jaoks;

rõhutab, et eraturvafirmade kasutamise kulutõhususe põhimõte toob peamiselt lühiajalist kasu, eriti kui ei arvestata mitmete sotsiaal-majanduslike muutujatega, mistõttu see ei peaks seetõttu muutuma julgeolekuküsimuste puhul peamiseks kriteeriumiks; tuletab meelde, et vastutuse ja järelevalve mehhanismid on väga olulised, kui tahetakse seaduslikkust tagada ning eraturvafirmade kasulikku potentsiaali täielikult realiseerida;

rõhutab, kui tähtis on liikmesriikide parlamentaarne järelevalve eraturvafirmade riikliku kasutamise üle;

Eraturvafirmade kasutamine Euroopa Liidu poolt

märgib, et EL kasutab välisriikides eraturvafirmasid oma delegatsioonide ja töötajate turvamiseks ning oma ühise julgeoleku ja kaitsepoliitika tsiviil- ja sõjaliste missioonide toetamiseks; märgib, et seetõttu mõjutab nende kasutamine vahetult ELi mainet ja kuvandit kolmandate osapoolte silmis, mis teeb neist ELi kohalolu tähtsad komponendid ja mõjutab seda, kuivõrd ELi usaldatakse; nõuab, et komisjon ja nõukogu koostaksid ülevaate selle kohta, kus, millal ja millisel otstarbel on eraturvafirmasid ELi missioonide toetamiseks kasutatud; leiab, et oleks loogiline, kui EL eelistaks oma delegatsioonide julgeolekuga seotud pakkumiskutsetes tegelikult Euroopas asuvaid eraturvafirmasid, kes järgivad Euroopa õigusraamistikku ja maksavad ELis kehtivaid makse;

rõhutab aga, et eelkõige konfliktiohtlikes piirkondades võib eraturvafirmade kasutamisega kaasneda ELi ja eelkõige tema õiguspärasuse seisukohalt negatiivne kõrvalmõju, kui ELi juhuslikult seostatakse konfliktipiirkonna relvarühmitustega, ning relvaintsidentide korral võimendub see mõju veelgi, samuti võib selline mõju kohalikke osapooli tahtmatult tugevdades ohustada desarmeerimist, demobiliseerimist ja taasintegreerimist ning julgeolekusektori reformimist; toob eelkõige esile ohtusid tulenevalt kontrollimatust alltöövõtust, kui näiteks palgatakse kohalikke eraturvafirmasid;

juhib tähelepanu erinevatele tõsistele õiguslikele ja poliitilistele probleemidele seoses sõjaliste ja julgeolekuteenuste praeguste allhanketavadega, eelkõige teenuste ostmisega kohalikelt ettevõtjatelt kolmandates riikides; on veendunud, et liikmesriigid, Euroopa välisteenistus ja komisjon peaksid jõudma kokkuleppele, järgima NATO eeskuju ja sõlmima lepinguid ainult ELi liikmesriikides asuvate eraturvafirmadega;

10.

soovitab seetõttu, et komisjon koostaks sõja- ja julgeolekuvaldkonna teenuseosutajate palkamise, kasutamise ja haldamise jaoks ühtsed eraturvafirmade palkamist käsitlevad suunised, milles selgelt näidatakse, millistele nõuetele peavad eraturvafirmad ELi lepingute saamiseks vastama, ning see peaks asendama praeguse käsitluste paljususe; nõuab tungivalt, et komisjon ja Euroopa välisteenistus kasutaksid ühesuguseid suuniseid sõja- ja julgeolekuvaldkonna töövõtjate palkamisel, kasutamisel ja haldamisel kõigis välistegevustes, missioonidel ja operatsioonidel, ELi delegatsioonide tarbeks kõigis riikides ja piirkondades ning läbivaadatud sõjaliste kaupade Euroopa Liidu ühise nimekirja kõigi teenuste jaoks; on seisukohal, et need suunised peaksid põhinema eraturvafirmade tegevuse ja haldamise parimatel rahvusvahelistel tavadel, eeskätt Montreux’ dokumendil ja eraturvateenuste osutajate rahvusvahelisel tegevusjuhendil, ning neis tuleks arvestada, et keerulises kriisijärgses olukorras tuleb kohalikke eraturvafirmasid valida äärmiselt hoolikalt; nõuab, et komisjon ja Euroopa välisteenistus kasutaksid üksnes eraturvateenuste osutajate rahvusvahelise tegevusjuhendi kohaselt sertifitseeritud teenusepakkujaid, nagu seda juba teeb ÜRO, kelle jaoks nimetatud tegevusjuhend on kohustuslik; juhib tähelepanu USA ametiasutuste käsitlusele, mille kohaselt on igale üksikule lepingule kehtestatud täpsed normid ja nõuded, ning kutsub ELi üles seda eeskuju järgima; toonitab, et eraturvafirmadega sõlmitavad lepingud peaksid muu hulgas sisaldama sätteid litsentside ja lubade omamise, töötajaid ja vara käsitlevate andmete, koolituse, relvade seadusliku omandamise ja kasutamise ning firma sisestruktuuri kohta;

11.

nõuab, et ELi rahastatud objektidel ja ELi delegatsioonides oleks kohal mõne ELi turvafirma ELi julgeolekuinspektor, kelle ülesanne oleks tagada osutatavate turvateenuste kvaliteet, kontrollida ja koolitada kohapeal palgatud turvatöötajaid, luua ja pidada häid suhteid kohalike julgeolekujõududega, koostada riskihinnanguid ja olla julgeolekuküsimustes delegatsiooni jaoks esimene kontaktpunkt;

12.

soovitab komisjonil koostada avatud nimekirja töövõtjatest, kes vastavad ELi normidele sellistes küsimustes nagu karistusregistri kannete puudumine, finants- ja majandussuutlikkus, litsentside ja lubade olemasolu ning töötajate kontrollimine; märgib, et ELis eraturvafirmadele kehtestatud normid on väga erinevad, ning on veendunud, et liikmesriigid peaksid püüdma norme ühtlustada; on seisukohal, et kõnealust nimekirja tuleks ajakohastada vähemalt kord kahe aasta jooksul;

13.

rõhutab, et juhul kui EL kasutab eraturvafirmasid kolmandas riigis, millega ta on sõlminud vägede staatuse lepingu, tuleb sellises lepingus alati ära näidata palgatud eraturvafirmad ning konkreetselt selgitada, et asjaomased firmad on vastutavad ELi õiguse alusel;

14.

rõhutab, et ELi kontseptsiooni töövõtjatega seotud abi kohta tuleks tugevdada ja see tuleks muuta liikmesriikide ja ELi institutsioonide jaoks siduvaks; on veendunud, et eelkõige tuleks selles täpsustada lepingutesse lisatavad rangemad normid, näiteks Ameerika Ühendriikide standardite alusel, ning lisada nõue, et konfliktipiirkondades ei tohiks palgata ega alltöövõtjana kasutada ühtegi kohalikku eraturvafirmat; rõhutab, et rahvusvahelistel eraturvafirmadel peaks olema võimalik palgata kohalikke töötajaid, kuid seda vaid üksikisikutena ja ilma vahendajateta, et tagada mõjus kontroll ja mitte lasta konfliktipiirkondades kujuneda kohalikul turvasektoril;

Eraturvafirmade tegevuse reguleerimine

15.

soovitab komisjonil koostada roheline raamat eesmärgiga kaasata kõik era- ja avalike turvateenuste sektori sidusrühmad laialdasse konsultatsiooni ja arutelusse selliste menetluste üle, mille abil tuvastada tõhusama vahetu koostöö võimalused ning sätestada põhilised tegevuseeskirjad ja head tavad; soovitab luua sektoripõhised ELi kvaliteedinormid; soovitab seetõttu enne eraturvafirmade tegevuse mõjusat reguleerimist jõuda selgusele eraturvafirma mõiste osas, kuna sellise mõiste puudumine võib tekitada õiguslünki;

16.

on veendunud, et EL peaks kõigepealt täpselt määratlema asjaomased sõjalised ja turvateenused; nõuab sellega seoses tungivalt, et nõukogu lisaks viivitamatult eraturvafirmade sõjalised ja turvateenused sõjaliste kaupade ühisesse Euroopa Liidu nimekirja;

17.

nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja tulemusliku ELi reguleerimismudeli, mis võimaldaks:

—	vastava direktiiviga ühtlustada liikmesriikide vahelised õiguslikud erinevused;

—	ümber hinnata ja seega ka uuesti määratleda nüüdisaegsed avaliku ja erasektori koostöö strateegiad;

—	kaardistada ühe või mitme lõppkasutusega ettevõtted;

—	tuvastada eraõiguslike sõjaliste ja turvafirmade täpse olemuse ja rolli;

—	kehtestada ELis või välisriikides tegutsevatele eraturvateenuste osutajatele ranged normid, kaasa arvatud töötajate nõuetekohane julgeolekualane kontroll ja õiglane tasustamine;

—	tagada eraturvafirmade toime pandud nõuete või seaduste rikkumisest teatamine ning muuta võimalikuks nende vastutuselevõtmine välisriikides tegutsemise ajal toime pandud rikkumiste, sealhulgas inimõiguste rikkumiste eest;

—	lõimida mudelisse merendusvaldkond, võttes seejuures arvesse Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) juhtrolli;

18.

märgib, et uued ülemaailmsed reguleerivad raamistikud, näiteks Montreux’ dokument, eraturvateenuste osutajate rahvusvaheline tegevusjuhend ja teised ÜRO raamistikus tehtud reguleerivad algatused näitavad selget edasiminekut, võrreldes vaid kümne aasta taguse reguleerimatusega;

19.

tunnustab ka seda, mida paljud ELi liikmesriigid on, pärast heade tavade sätestamist Montreux’ dokumendis, ära teinud eraturvafirmade tegevuse tulemuslikuks riiklikuks reguleerimiseks;

20.

märgib siiski, et eraturvafirmade tulemuslikkuse hindamist takistab asjaolu, et puudub järjepidev aruandlus nende kasutamise kohta ELi institutsioonide ja liikmesriikide valitsuste poolt; õhutab liikmesriike ja ELi institutsioone esitama sellist teavet järjepidevamalt ja läbipaistvalt, et võimaldada vastavatel eelarveasutustel ja sõltumatutel audiitoritel eraturvafirmade kasutamist nõuetekohaselt hinnata; soovitab, et parlamendid ja vabaühendused peaksid aktiivselt osalema vajalikes hindamisprotsessides, mis on selle valdkonna reguleerimise ja järelevalve jaoks väga olulised;

21.

soovitab komisjonil ja nõukogul luua õigusraamistik, mis kohustaks riiklike õigusaktidega kontrollima sõjaliste ja turvateenuste eksporti, ning anda relvastusalast eksporti käsitlevas ELi aastaaruandes aru liikmesriikide antud sõjaliste ja turvateenuste ekspordilitsentsidest, et suurendada avalikku läbipaistvust ja vastutust;

22.

rõhutab, et eraturvafirmade rahvusvaheline iseloom ning eelkõige nende tegevus maailma kriisipiirkondades võib mõnikord, eriti nõrga kohaliku õigusstruktuuri tingimustes, põhjustada pädevuslünki, mis võivad raskendada ettevõtete ja nende töötajate vastutuselevõtmist nende tegude eest; märgib, et tihtipeale ei laiene eraturvafirmade riiklik reguleerimine välisriikide territooriumile; juhib tähelepanu asjaolule, et eraturvafirmad peavad alati juhinduma seadustest ning alluma nii asukohaliikmesriigi kui ka lepingut sõlmiva liikmesriigi järelevalvele; märgib, et ohutsoonis tekkida võivate, eraturvafirmasid ja ELi teenistujaid puudutavate vaidluste või vahejuhtumite puhul esineb tihtipeale õiguslik vaakum; soovitab seepärast kehtestada ELi töötajate kaitseks eraturvafirmasid kasutavatele ELi institutsioonidele ühtsed ja selged eeskirjad, mis loovad selguse vastutuse küsimustes, kuna see aitaks vältida kaitse puudumist ja karistamatust ning arvestada asukohariigi õigusraamistikuga; lisaks nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus, komisjon ja liikmesriigid palkaksid ainult ELis asuvaid eraturvafirmasid ning kohustaksid neid vahetult ise teenuseid osutama ja mitte kasutama sageli ebakindlate kolmandate riikide kohalikke töövõtjaid;

23.

nõuab seepärast, et ELi ja liikmesriigid kasutaksid oma staatust Montreux’ dokumendi foorumis, et nõuda korrapäraseid ülevaateid selle kohta, kuidas Montreux’ dokumendi osapooled täidavad dokumendis esitatud heade tavade soovitusi; kutsub liikmesriike, kes ei ole veel Montreux’ dokumendiga ühinenud, seda viivitamata tegema; õhutab liikmesriike jagama parimaid tavasid;

24.

nõuab, et EL ja selle liikmesriigid avaldaksid survet rahvusvahelise õiguslikult siduva õigusakti koostamiseks, mis läheks Montreux’ dokumendist kaugemale, reguleerides eraturvafirmade tegevust ja luues võrdsed konkurentsitingimused, et tagada asukohariikidele õigus eraturvafirmade tegevust reguleerida ning võimaldada lepinguosalistel riikidel kaitsta inimõigusi ja vältida korruptsiooni; rõhutab, et selline raamistik peab hõlmama hoiatavaid karistusi rikkumiste eest, rikkujate vastutusele võtmist ja ohvrite tegelikku juurdepääsu õiguskaitsele, samuti loa- ja järelevalvesüsteemi, millega kohustatakse kõiki eraturvafirmasid korraldama sõltumatuid auditeid ning nende töötajaid osalema kohustuslikel inimõigusalastel koolitustel;

25.

nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, liikmesriigid, Euroopa välisteenistus ja komisjon toetaksid jõuliselt sellise rahvusvahelise konventsiooni koostamist, mille eesmärk oleks luua rahvusvaheline õiguskord eraturvafirmade osutatavate asjaomaste teenuste reguleerimiseks;

26.

avaldab tunnustust Rahvusvahelisele Mereorganisatsioonile (IMO) tema suuniste eest eraõiguslike relvastatud kaitsemeeskondade kasutamise kohta; soovitab komisjonil ja liikmesriikidel jätkata IMOga koostööd nimetatud suuniste kohaldamiseks kogu maailmas;

27.

rõhutab, et üks kõige tõhusamaid eraturvafirmade mõjutamise viise on mõjutamine riigihankeotsuste kaudu; rõhutab seepärast, kui tähtis on teha eraturvafirmadega lepingute sõlmimise tingimuseks parimate tavade (nt läbipaistvus) ülevõtmine ja nende ühinemine eraturvateenuste osutajate rahvusvahelise tegevusjuhendiga, mida mõned liikmesriigid on juba rakendanud; märgib seejuures vajadust tõhustada eraturvateenuste osutajate rahvusvahelise tegevusjuhendi järgimise mehhanismi ja tagada selle täielik sõltumatus – ainult nii saab see kujuneda usutavaks stiimuliks; märgib, et liikmesriikidest on ainult Rootsi ja Ühendkuningriik eraturvateenuste osutajate rahvusvahelise tegevusjuhendiga ühinenud, ning on veendunud, et EL peaks püüdma panna ka teisi liikmesriike sellega kiiresti ühinema;

28.

märgib, et eraturvafirmadel peaks olema vastutuskindlustus, kuna see muudaks turvateenuste turu stabiilsemaks ja usaldusväärsemaks ning tooks turule ka väiksemad ja keskmise suurusega eraturvafirmad;

29.

rõhutab, et eraturvafirmadega lepingute sõlmimisel tuleks arvesse võtta ja hinnata mitte niivõrd sellega sarnase lepingu käivet, vaid pigem firmade kogemusi ja vaenulikus keskkonnas töötatud aega;

30.

juhib tähelepanu asjaolule, et eraturvafirmad tegelevad lisaks julgeolekuteenuste pakkumisele ka luuretegevusega, mida tuleks selle võimalike mõjude tõttu tõhusalt reguleerida ja kontrollida;

31.

märgib, et ELil ja selle liikmesriikidel on maailma turvateenuste sektoris märkimisväärne mõju tänu sellele, et paljude oluliste osalejate peakorterid asuvad ELis; peab seetõttu eriti oluliseks sõjaliste kaupade ühise Euroopa Liidu nimekirja eelseisvat läbivaatamist, mis võimaldab lisada sinna eraturvafirmade teatavad teenused, mille tulemusena kohaldataks nende firmade välisriikides toimuva tegevuse suhtes ekspordieeskirju ja põhistandardeid;

o o

32.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT L 94, 28.3.2014, lk 65.

(2) ELT L 216, 20.8.2009, lk 76.

(3) ELT C 181, 19.5.2016, lk 2.

(4) ELT C 24, 22.1.2016, lk 33.

19.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 334/88

P8_TA(2017)0290

Töötingimused ja ebakindlad töösuhted

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon töötingimuste ja ebakindlate töösuhete kohta (2016/2221(INI))

(2018/C 334/09)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti artikleid 151 ja 153,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 5,

—	võttes arvesse ELi põhiõiguste hartat, eelkõige selle IV jaotist (Solidaarsus),

—	võttes arvesse nõukogu 22. juuni 1994. aasta direktiivi 94/33/EÜ noorte kaitse kohta tööl (1),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/104/EÜ renditöö kohta (3) (renditöö direktiiv),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (4) (töötajate lähetamise direktiiv) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/67/EL, mis käsitleb direktiivi 96/71/EÜ (töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega) jõustamist (5) (jõustamisdirektiiv) osalist läbivaatamist,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrust (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) (6),

—	võttes arvesse oma 19. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ebakindlates töösuhetes naiste kohta (7),

—	võttes arvesse oma 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni konkurentsivõimelise ELi tööjõuturu loomise kohta 21. sajandil: oskuste ja kvalifikatsioonide nõudluse ja töövõimalustega vastavusse viimine kui võimalus kriisist väljuda (8),

—	võttes arvesse oma 25. veebruari 2016. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ning 2016. aasta majanduskasvu analüüsi tööhõive- ja sotsiaalaspektide kohta (9),

—	võttes arvesse oma 14. septembri 2016. aasta resolutsiooni sotsiaalse dumpingu kohta Euroopa Liidus (10),

—	võttes arvesse oma 15. septembri 2016. aasta resolutsiooni nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ (millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel) kohaldamise kohta (11),

—	võttes arvesse oma 19. jaanuari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta (12),

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust „Töösuhete olemuse muutus ja mõju äraelamist võimaldava töötasu säilitamisele“ (13),

—	võttes arvesse deklareerimata tööga tegelemise alast koostööd edendavat Euroopa platvormi,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni palvel koostatud 2016. aasta uuringut „Ebakindlad töökohad Euroopas: mustrid, suundumused ja poliitilised strateegiad“ (14),

—	võttes arvesse 14. detsembril 2011. aastal avaldatud Euroopa ametipraktika ja õpipoisiõppe kvaliteedihartat,

—	võttes arvesse komisjoni Euroopa tööhõive ja sotsiaalarengu 2016. aasta sügise kvartaliaruannet (Employment and Social Developments in Europe (ESDE) Quarterly Review for autumn 2016),

—	võttes arvesse komisjoni strateegilist kohustust soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2020,

—	võttes arvesse Eurofoundi 2010. aasta aruannet „Paindlikud töövormid: väga ebatüüpilised töölepingud“,

—	võttes arvesse Eurofoundi 2014. aasta aruannet „Kriisi mõju tööstussuhetele ja töötingimustele Euroopas“ (15),

—	võttes arvesse Eurofoundi 2015. aasta aruannet „Uued töövormid“ (16),

—	võttes arvesse Eurofoundi 2016. aasta aruannet „Töölepingupettused Euroopa Liidus“ (17),

—	võttes arvesse Eurofoundi Euroopa töötingimuste uuringut ja kuuendat Euroopa töötingimuste uuringut – ülevaatearuannet (18),

—	võttes arvesse Eurofoundi koostatud Euroopa töösuhete sõnaraamatut (19),

—	võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) kehtestatud peamisi tööstandardeid ning selle konventsioone ja soovitusi töötingimuste kohta,

—	võttes arvesse ILO 2006. aasta soovitust R198 töösuhete kohta (20) ning selle sätteid töösuhte olemasolu kindlaksmääramise kohta,

—	võttes arvesse ILO 2011. aasta aruannet ebakindlate töösuhete vastu võitlemise meetmete ja normide kohta (21),

—	võttes arvesse ILO 2016. aasta aruannet mittestandardsete töösuhete kohta maailmas (22),

—	võttes arvesse ILO 2016. aasta aruannet, mis käsitleb sotsiaalse samba loomist suurema lähenemise saavutamiseks Euroopas (23),

—	võttes arvesse ÜRO 2010. aasta üldist soovitust nr 28 osalisriikide põhikohustuste kohta, mis tulenevad ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni artiklist 2,

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu 2011. aasta naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu soolise võrdõiguslikkuse strateegiat 2014–2017,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0224/2017),

arvestades, et tekkinud on mittestandardsed, ebatüüpilised tööhõivevormid; arvestades, et viimasel 15 aastal on ELis suurenenud nende inimeste arv, kes töötavad tähtajalise ja osalise tööajaga lepingu alusel; arvestades vajadust tõhusa poliitika järele, mis hõlmaks erinevaid tööhõivevorme ja tagaks töötajate piisava kaitse;

B.	arvestades, et standardsete töösuhete arv on viimase kümne aastaga langenud 62 %-lt 59 %-le (24); arvestades, et kui see suundumus jätkub, siis võib juhtuda, et tüüplepinguid kohaldatakse edaspidi ainult väheste töötajate suhtes;

arvestades, et tähtajatud täistööajalepingud moodustavad jätkuvalt ELi töölepingutest suurema osa ning et mõnedes sektorites on standardsete töösuhete kõrval ka ebatüüpilisi tööhõivevorme; arvestades, et ebatüüpiline töö võib avaldada ka negatiivset mõju töö ja eraelu vahelisele tasakaalule tulenevalt mittestandardsest tööajast ning ebaregulaarsetest sissetulekutest ja pensioni sissemaksetest;

D.	arvestades, et eelkõige seoses digiteerimise ja uute tehnoloogiatega tekkivad uued tööhõivevormid hägustavad töösuhte ja füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise vahelist piiri (25), mis võib põhjustada tööhõive kvaliteedi vähenemist;

arvestades, et mõned uued tööhõivevormid erinevad traditsioonilisest standardsest töösuhtest mitmel eri moel; arvestades, et mõned neist muudavad tööandja ja töötaja vahelist suhet, teised tööstruktuuri ja -korraldust ning mõned teevad nii üht kui teist; arvestades, et selle tagajärjel võib suureneda näiline füüsilisest isikust ettevõtjana töötamine, see võib põhjustada töötingimuste halvenemist ja sotsiaalkindlustuse vähenemist, kuid see võib luua ka mitmeid eeliseid; arvestades, et seetõttu on olemasolevate õigusaktide rakendamine äärmiselt oluline;

arvestades, et tuleb tervitada tööhõivemäära tõusu liidus pärast majanduskriisi, kuid et see võib olla osaliselt tingitud ebatüüpiliste lepinguvormide arvu suurenemisest, mis põhjustab suuremat ebakindluse ohtu kui standardne töösuhe; arvestades, et suuremat rõhku tuleks panna töökohtade loomise kvaliteedile;

arvestades, et osalise tööajaga töö määr ei ole kriisist alates kordagi vähenenud ja et täistööajaga töö määr liidu tasandil on endiselt allpool kriisieelset 2008. aasta taset; arvestades, et hoolimata viimaste aastate kasvust jääb tööhõive määr endiselt alla strateegia „Euroopa 2020“ eesmärgile (75 %) ning liikmesriikide vahel esineb suuri erinevusi;

H.	arvestades, et on oluline eristada uusi tekkivaid tööhõivevorme ning olemasolevaid ebakindlaid töösuhteid;

I.	arvestades, et Euroopa Liit ja liikmesriigid jagavad sotsiaalpoliitika alast pädevust; arvestades, et EL saab selles valdkonnas liikmesriike vaid täiendada ja toetada;

J.	arvestades, et EL saab vastu võtta vaid töötingimuste miinimumnõuded, ilma õiguseta liikmesriikide õigusnorme ühtlustada;

arvestades, et juba on loodud deklareerimata tööga tegelemise alast koostööd edendav Euroopa platvorm, mis võimaldab tihedamat piiriülest koostööd ja ühismeetmeid liikmesriikide pädevate asutuste ja muude majandustegevuses osalejate vahel, et võidelda tõhusalt ja tulemuslikult deklareerimata töö vastu;

L.	arvestades, et ebakindlad töösuhted põhjustavad turu killustumist ja suurendavad sissetulekute ebavõrdsust;

M.	arvestades, et siiani puudub ebakindla töösuhte ühtne määratlus; arvestades, et selline määratlus tuleks töötada välja tihedas koostöös sotsiaalpartneritega; arvestades, et töölepingu liik iseenesest ei ennusta ebakindla töösuhte ohtu, vaid vastupidi – selline oht sõltub paljudest eri teguritest;

arvestades, et standardne töösuhe võib tähendada regulaarset täistööajaga või vabatahtliku osalise tööajaga tööd tähtajatu töölepingu alusel; arvestades, et igal liikmesriigil on omad seadused ja tavad, millega sätestatakse töötingimused, mida kohaldatakse erinevat liiki töölepingute ja praktika suhtes; arvestades, et puudub üldtunnustatud standardse töösuhte määratlus;

O.	arvestades, et hiljutised esindatusega seotud probleemid, mis on tingitud sotsiaalpartnerite organisatsioonide nõrkustest teatavates sektorites või mõnedest sotsiaalpartnerite rolli piiravatest reformidest eri Euroopa riikides, avaldavad tugevat mõju kõigile töösuhetele;

P.	arvestades, et ebakindlad töösuhted avaldavad mõnes sektoris, näiteks põllumajanduses, ehituses ja kunsti valdkonnas, ebaproportsionaalselt suurt mõju; arvestades, et ebakindlad töösuhted on viimastel aastatel levinud ka teistesse sektoritesse, nagu lennundus ja hotellimajandus (26);

arvestades, et hiljutiste uuringute andmetel on keskmise kvalifikatsiooniga füüsilise töö tegijatel ja madala kvalifikatsiooniga töötajatel vähem sissetulekuid, väljavaateid ja madalam töökvaliteet; arvestades, et nad puutuvad sagedamini kokku keskkonna- ja tööalaste ohtudega ning neil on kehvem füüsiline ja vaimne tervis (27);

arvestades, et naised moodustavad ELi tööjõust 46 % ning nad on eriti haavatavad tööga seotud ebakindluse suhtes tulenevalt diskrimineerimisest, sh palga valdkonnas, ning arvestades, et naised teenivad ELis umbes 16 % vähem kui mehed; arvestades, et naised töötavad tõenäolisemalt kui mehed osalise tööajaga, tähtajaliste või madala sissetulekuga lepingute alusel ning seetõttu varitseb neid suurem ebakindluse oht; arvestades, et sellised töötingimused vähendavad sissetulekut ja kaitset nii palkade, pensionide kui ka sotsiaaltoetuste vallas kogu elu jooksul; arvestades, et mehed töötavad tõenäolisemalt kui naised tähtajatu ja täiskohaga lepingu alusel; arvestades, et mittevabatahtlik osalise tööajaga töö, näiline füüsilisest isikust ettevõtjana töötamine ja deklareerimata töö puudutab eriti naisi (28);

arvestades, et tööhõive määr ELis on meeste puhul kõrgem kui naistel; arvestades, et peamised põhjused, miks naised lahkuvad tööturult, on vajadus hoolitseda laste või eakate eest, nende enda haigus või töövõimetus või muud isiklikud ja perekondlikud kohustused; arvestades, et naised puutuvad sageli kokku diskrimineerimise ja takistustega, mis on seotud nende olemasoleva või potentsiaalse emadusega; arvestades, et ülalpeetavate lastega üksikemadel on eriti suur ebakindluse oht;

T.	arvestades, et meeste ja naiste võrdõiguslikkus on põhiõigus, mis eeldab võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise tagamist kõigis eluvaldkondades, ja arvestades, et poliitika, mille eesmärk on tagada selline võrdsus, aitab kaasa arukale ja jätkusuutlikule majanduskasvule;

U.	arvestades, et paljudel töötajatel, kellel on ebakindlad töösuhted või kes on töötud, ei ole õigust vanemapuhkusele;

V.	arvestades, et noori töötajaid ähvardab suurem oht sattuda ebakindlasse töösuhtesse; arvestades, et tõenäosus olla mitmekordselt ebasoodsas olukorras on alla 25 aasta vanustel töötajatel kaks korda suurem kui töötajatel, kes on 50-aastased või vanemad (29);

I. Inimväärse töö nimel töötingimuste ja ebakindlate töösuhetega tegelemine

palub liikmesriikidel töösuhte olemasolu kindlakstegemisel võtta arvesse järgmisi ILO näitajaid:

—	tööd tehakse vastavalt juhistele ja teise osapoole kontrolli all;

—	see hõlmab töötaja integreerimist ettevõtte korraldusse;

—	seda tehakse üksnes või peamiselt teise isiku huvides;

—	seda peab töötaja tegema isiklikult;

—	seda tehakse konkreetse tööaja jooksul või töökohas, mille on kindlaks määranud või milles on kokku leppinud töö tellinud osapool;

—	see on teatava kestusega ja sel on teatav järjepidevus;

—	see nõuab töötaja kättesaadavust või tähendab seda, et töö tellinud osapool tagab töötamiseks vahendid, materjalid ja seadmed;

—	töötajale makstakse perioodiliselt tasu, mis kujutab tema ainust või peamist sissetulekuallikat, ning võib esineda ka mitterahalise tasu (nt söök, eluase või transport) maksmist;

—	töötajale on ette nähtud hüvitised, näiteks iganädalased puhkepäevad ja iga-aastane puhkus;

võtab teadmiseks Eurofoundi ebatüüpilise tööhõive määratluse, mis viitab töösuhetele, mis ei vasta ühe tööandjaga pikaks ajaks sõlmitud täiskohaga, regulaarse ja tähtajatu töölepingu standardsele või tüüpilise mudelile (30); toonitab, et mõisteid „ebatüüpiline“ ja „ebakindel“ ei saa kasutada sünonüümidena;

mõistab ebakindla töösuhte all sellist tööhõivevormi, mille puhul ei järgita ELi, rahvusvahelisi ja riiklikke standardeid ning seadusakte ja/või mis ei paku piisavaid vahendeid inimväärseks eluks või piisavaks sotsiaalkaitseks;

märgib, et mõnede ebatüüpiliste tööhõivevormidega võib kaasneda suurem ebakindluse ja kindlustamatuse oht, näiteks mittevabatahtliku osalise tööajaga töö, tähtajalise töölepinguga töö, nulltunnilepingute ning tasustamata praktika ja tööalase väljaõppe puhul;

usub kindlalt, et tööturu paindlikkus ei tähenda töötajate õiguste kahjustamist tootlikkuse ja konkurentsivõime nimel, vaid seda, et leitakse õige tasakaal töötajate kaitse ning üksikisikutele ja tööandjatele antud võimaluse vahel leppida kokku tööviisides, mis sobivad mõlema poole vajadustega;

märgib, et ebakindluse oht sõltub lepingu liigist, aga ka järgmistest teguritest:

—	vähene või puuduv töökohakindlus töö ajutise olemuse tõttu, näiteks mittevabatahtliku ja sageli vähese tähtsusega osalise tööajaga lepingute ning mõnedes liikmesriikides ka määratlemata tööaja ja töökohustuste korral, mis muutuvad vastavalt nõudetööle;

—	algeline kaitse töölepingu ülesütlemise vastu ning piisava sotsiaalkaitse puudumine vallandamise korral;

—	ebapiisav tasu, mis ei võimalda inimväärset äraelamist;

—	puuduvad või piiratud sotsiaalkaitseõigused või hüved;

—	puuduv või piiratud kaitse diskrimineerimise kõigi vormide vastu;

—	puuduvad või piiratud väljavaated tööturul edasijõudmiseks või karjääri arendamiseks ja koolituseks;

—	madal kollektiivsete õiguste tase ja piiratud õigus kollektiivsele esindatusele;

—	töökeskkond, mis ei vasta tervishoiu ja ohutuse miinimumnõuetele (31);

tuletab meelde ILO inimväärse töö määratlust, milles on märgitud, et „inimväärne töö on töö, mis on tootlik ja tagab rahuldava sissetuleku ja turvalisuse töökohal ning sotsiaalkaitse, paremad väljavaated isikuarenguks ja sotsiaalseks lõimumiseks, inimestele vabaduse väljendada oma huvisid, organiseeruda ja osaleda otsustes, mis mõjutavad nende elu, ja kõigile naistele ja meestele võimaluste ning kohtlemise võrdsuse“ (32); soovitab ILO-l lisada kõnealusesse määratlusse ka „äraelamist võimaldava sissetuleku“; julgustab komisjoni ja liikmesriike tööhõivealaste õigusaktide läbivaatamisel või koostamisel tuginema sellele määratlusele;

tuletab meelde, et ebakindla töö vastaste heade tavade eduteguriteks on tugev õiguslik alus, sotsiaalpartnerite ja töönõukogude kaasamine töökohal, koostöö asjaomaste sidusrühmadega, paindlikkuse ja julgeoleku tasakaalustamine, valdkondlik lähenemine, madal halduskoormus tööandjate jaoks, tööinspektsioonidepoolne jõustamine ning teadlikkuse parandamise kampaaniad;

märgib, et ILO inimväärse töö tegevuskava konkreetne eesmärk on tagada töökohtade loomine, õiguste järgimine töökohal, sotsiaalkaitse, sotsiaalne dialoog ja sooline võrdõiguslikkus; rõhutab, et inimväärne töö peaks konkreetselt hõlmama järgmist:

—	äraelamist võimaldav töötasu, tagades ka õiguse ühinemisvabadusele;

—	kollektiivlepingud vastavalt liikmesriikide tavadele;

—	töötajate osalemine ettevõtet puudutavates küsimustes vastavalt liikmesriikide tavadele;

—	austus kollektiivläbirääkimiste vastu;

—	töötajate võrdne kohtlemine samas töökohas;

—	töötervishoid ja tööohutus;

—	sotsiaalkindlustus töötajale ja tema ülalpeetavatele;

—	sätted töö- ja puhkeaja kohta;

—	kaitse vallandamise vastu;

—	juurdepääs koolitusele ja elukestvale õppele;

—	kõigi töötajate töö- ja eraelu tasakaalu toetamine; rõhutab, et nende õiguste tagamiseks on ülioluline parandada ka töö- ja sotsiaalõiguse rakendamist;

10.

märgib, et paljud tegurid, näiteks digiteerimine ja automatiseerimine, põhjustavad töö laadi muutumist, sh uute tööhõivevormide laiemat levikut; märgib sellega seoses, et uued töövormid võivad nõuda uusi, reageerivaid ja proportsionaalseid norme, tagamaks, et kõik tööhõivevormid oleksid kaetud;

11.

kordab seoses digitöökohtadega, et digitaalsete platvormide töötajatele ja muudele vahendajatele peavad olema tagatud piisav tervise- ja sotsiaalkindlustus ning -kaitse;

12.

rõhutab, et digiteerimist ei tohi käsitleda üksnes töökohtade kadumist soodustava tegurina, ja toob pigem esile selle pakutavaid võimalusi isiklike oskuste arendamise ja parandamise valdkonnas;

13.

rõhutab, et IKT sektoris on 2020. aastal eeldatavalt 756 000 vaba töökohta, mis osutab vajadusele parandada Euroopa tööjõu digioskusi;

14.

rõhutab, et majanduskriis on põhjustanud ELis rändevooge, mis on toonud esile olemasolevad takistused isikute vabale liikumisele liikmesriikide vahel ning diskrimineerimise kodakondsuse alusel, põhjustades ELi kodanikele tööga seotud ebakindlust;

15.

rõhutab, et ebakindlad töötingimused, sh deklareerimata töö ja näiline füüsilisest isikust ettevõtjana töötamine, avaldavad pikaajalist mõju vaimsele ja füüsilisele tervisele ning võivad seada töötajad suuremasse vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja põhiõiguste halvenemise ohtu;

16.

rõhutab, et väga lühikeste töölepingutega töötajad puutuvad oma töö füüsilistes aspektides kõige enam kokku ebasoodsate tingimustega; toonitab, et kombinatsioon töökohaga seotud ebakindlusest ja tööaja üle kontrolli puudumisest seostub sageli stressiga seotud kutseohtudega;

17.

rõhutab, et teatavates majandussektorites kasutatakse paindlikke või ebatüüpilisi töösuhteid nii sageli, et seda võib pidada väärkasutamiseks;

18.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama meetmeid, millega suurendatakse töötajate, praktikantide ja õpipoiste mõjuvõimu sotsiaalse dialoogi tugevdamise ja kollektiivläbirääkimiste edendamise kaudu, kindlustades, et kõigile töötajatele sõltumata nende staatusest on tagatud ühinemis- ja kollektiivläbirääkimiste õigus ning et nad saavad neid kasutada vabalt ja kartmata otseseid või kaudseid tööandjapoolseid karistusi;

19.

rõhutab sotsiaalpartnerite tähtsust töötajate õiguste tagamisel, inimväärsete töötingimuste, inimväärse palga ja sissetuleku kindlaksmääramisel kooskõlas liikmesriikide õigusaktide ja tavadega ning tööandjate ja töötajate konsulteerimisel ja juhendamisel;

20.

nõuab, et liikmesriigid tihedas koostöös sotsiaalpartneritega toetaksid ametialast arengut, hõlbustades kohanemist uute olukordadega, millesse üksikisik võib oma elu jooksul sattuda, eelkõige elukestva kutseõppe, piisavate töötushüvitiste, sotsiaalõiguste ülekantavuse ning aktiivse ja tõhusa tööturupoliitika abil;

21.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada tõhus kaitse ning kindlustada võrdne sissetulek mees- ja naistöötajatele, kes teevad tööd töösuhte alusel, kasutades selleks terviklikku poliitilist lahendust, mille eesmärk on piirata ebakindlat tööhõivet ning tagada kutsealane areng ja nõuetekohane sotsiaalkindlustus;

22.

toonitab liikmesriikide tööinspektsioonide tähtsust ning rõhutab, et need peaksid oma tegevuses keskenduma töötingimuste, töötervishoiu ja tööohutuse järelevalve, nõuetele vastavuse kontrollimise ja nende parandamise eesmärgile ning võitlusele ebaseadusliku või deklareerimata töö vastu, samuti et neid ei tohiks mingil juhul kuritarvitada rände kontrollimise vahendina; juhib tähelepanu kõige haavatavamas olukorras olevate töötajate diskrimineerimise ohule ning mõistab rangelt hukka ettevõtjad, kes võtavad rändajaid tööle ilma neile täielikke õigusi ja hüvitisi tagamata ning nendest teavitamata; kutsub seetõttu liikmesriike üles eraldama tööinspektsioonidele piisavad vahendid, mis võimaldaks neil tagada tõhusa järelevalve;

II. Ettepanekud

23.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tegeleda ebakindla tööhõive, sh deklareerimata töö ja näilise füüsilisest isikust ettevõtjana töötamisega, tagamaks, et kõik töölepingute liigid pakuksid inimväärseid töötingimusi ja nõuetekohast sotsiaalkaitset vastavalt ILO inimväärse töö tegevuskavale, ELi lepingu artiklile 9, ELi põhiõiguste hartale ning Euroopa sotsiaalhartale;

24.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles võitlema kõigi ebakindlat tööhõivet suurendavate tavadega, aidates seeläbi saavutada strateegia „Euroopa 2020“ vaesuse vähendamise eesmärki;

25.

palub liikmesriikidel parandada töö kvaliteeti mittestandardsetel töökohtadel, tagades sotsiaalkaitse, miinimumpalga taseme ning koolitusele ja arenguvõimalustele juurdepääsu osas vähemalt miinimumstandardid; rõhutab, et samal ajal tuleks säilitada sisenemisvõimalused tööturule;

26.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et riiklikud sotsiaalkindlustussüsteemid täidaksid oma eesmärki ka siis, kui tegemist on uute tööhõivevormidega;

27.

palub komisjonil hinnata digiteerimise kontekstis loodavaid uusi tööhõivevorme; nõuab eelkõige hinnangut tööturu vahendajate ning internetiplatvormide õiguslikule staatusele ja nende vastutusele; palub komisjonil vaadata läbi nõukogu 14. oktoobri 1991. aasta direktiiv 91/533/EMÜ tööandja kohustuse kohta teavitada töötajaid töölepingu või töösuhte tingimustest (33) (kirjaliku tõendi direktiiv), et võtta arvesse uusi tööhõivevorme;

28.

rõhutab võimalusi, mida pakub jagamismajandus eelkõige seoses uute töökohtadega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hindama jagamismajanduse tulemusel loodavaid uusi võimalikke tööhõivenorme; rõhutab, et on vaja töötajate tõhusamat kaitset selles sektoris nende staatuse läbipaistvuse suurendamise, nendele tagatava teabe ja diskrimineerimiskeelu kaudu;

29.

palub komisjonil jätkata töötajate lähetamise direktiivi sihipärast läbivaatamist ning vaadata läbi ajutiste töötajate direktiiv, et tagada sotsiaalsed põhiõigused kõigile töötajatele, sh võrdne töötasu samaväärse töö eest samas kohas;

30.

rõhutab vajadust avaliku ja erasektori investeeringute järele, et edendada eelkõige neid majandussektoreid, mis tõotavad suurimat mitmekordistavat mõju, et edendada normide ühtlustamist rangemate suunas, liidu sotsiaalset ühtekuuluvust ja inimväärsete töökohtade loomist; rõhutab sellega seoses vajadust toetada VKEsid ja idufirmasid;

31.

rõhutab vajadust võidelda deklareerimata töö vastu, sest see vähendab maksu- ja sotsiaalkindlustustulu ning tekitab ebakindlaid ja viletsaid töötingimusi ning ebaõiglast konkurentsi töötajate vahel; väljendab heameelt deklareerimata tööga tegelemise alast koostööd edendava Euroopa platvormi loomise üle;

32.

märgib, et arvestades nende töötajate ja eriti noorte suurt arvu, kes tööd otsides lahkuvad oma päritoluriigist mõnda teise liikmesriiki, tuleb kiiresti välja töötada asjakohased meetmed, et tagada kõigile sotsiaalkaitse ja tööõiguste kaitse; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles parandama veelgi ELi tööjõu liikuvust, kaitstes samal ajal võrdse kohtlemise põhimõtet, palgataset ja sotsiaalseid norme ning tagades sotsiaalõiguste täieliku ülekantavuse; kutsub iga liikmesriiki üles kujundama sotsiaal- ja tööhõivepoliitikat selliselt, et ühesuguse töö eest oleksid kõigile tagatud võrdsed õigused ja võrdne tasu;

33.

märgib murelikult kollektiivläbirääkimiste ja kollektiivlepingute ulatuse vähenemist; palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada strateegilisi meetmeid, mis käsitlevad kõigi töötajate hõlmamist kollektiivlepingutega, kindlustades ja suurendades samal ajal ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide rolli;

34.

tunnistab sotsiaalpartnerite etendatud olulist rolli seoses liidu direktiividega osalise tööajaga töö, tähtajaliste töölepingute ja ajutise töö kohta ning julgustab komisjoni koostöös sotsiaalpartneritega reguleerima uusi tööhõivevorme, kui see osutub vajalikuks; palub Eurofoundil uurida, kuidas sotsiaalpartnerid arendavad strateegiaid töö kvaliteedi tagamiseks ja ebakindla tööhõive piiramiseks;

35.

palub komisjonil ja liikmesriikidel oma vastavate pädevuste raames tagada, et füüsilisest isikust ettevõtjatele, keda peetakse juriidilises mõttes ühe töötajaga ettevõteteks, oleks tagatud kollektiivläbirääkimiste õigus ja ühinemisõigus;

36.

tuletab meelde, et vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste hartale ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivile 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (34) (tööaja direktiiv) on igal töötajal õigus maksimaalse tööaja piirangule, igapäevastele ja -nädalastele puhkeaegadele ja iga-aastasele palgalisele puhkusele; rõhutab vajadust tagada, et neid õigusi kohaldatakse kõigi töötajate, sh nõudetööd tegevate töötajate, vähese tähtsusega osalise tööajaga tööd tegevate töötajate ning rahvatöö tegijate suhtes; tuletab meelde, et tööaja direktiiv kujutab endast tervishoiu ja ohutuse meedet; nõuab nende Euroopa Kohtu otsuste jõustamist, mis kinnitavad, et töökohal valves oldud aeg on tööaeg ning sellele peab järgnema korvav puhkeaeg;

37.

tuletab meelde, et vähese tähtsusega osalise tööajaga tööd iseloomustavad väiksem töökohakindlus, vähem karjäärivõimalusi, vähem tööandjate tehtavaid investeeringuid koolitusse ning madala töötasu suurem osakaal; palub komisjonil ja liikmesriikidel julgustada meetmete võtmist, mis toetaksid pikemaid tööpäevi nende jaoks, kes soovivad rohkem töötada;

38.

tuletab meelde, et vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste hartale on igaühel õigus juurdepääsuks kutseharidusele ja elukestvale õppele; palub liikmesriikidel tagada, et kutse- ja täiendõpe on ka ebatüüpilistes töösuhetes töötajatele kättesaadavad; tuletab meelde, et oskuste täiendamise meetmed on kiirelt muutuvas digitaalmajanduses eriti olulised; tuletab meelde, et oskuste puudused ja nõudlusele mittevastavus etendavad oma rolli tööpuuduse kõrges tasemes; väljendab heameelt hiljutiste algatuste üle võidelda oskuste puuduste vastu;

39.

nõuab oskuste garantiid kui uut õigust igaühele omandada mis tahes eluetapis 21. sajandi jaoks hädavajalikke oskusi, sealhulgas kirja- ja arvutusoskust, digi- ja meediakirjaoskust, kriitilist mõtlemist, sotsiaalseid oskusi ning rohelise ja ringmajanduse jaoks vajalikke oskusi, võttes arvesse tekkivaid tööstusharusid ja peamise majanduskasvu sektoreid; see garantii pakub abikätt ebasoodsas olukorras inimestele, kaasa arvatud puudega inimestele, varjupaigataotlejatele, pikaajalistele töötutele ja muudele alaesindatud rühmadele; rõhutab, et haridussüsteemid peaksid olema kaasavad, tagama kvaliteetse hariduse õiglaselt kogu rahvale, vastama tööturu vajadustele, võimaldama inimestel olla aktiivsed Euroopa kodanikud ja valmistama neid ette, et nad oleksid võimelised õppima ja kohanema kogu elu vältel, vastates ühiskonna ja tööturu vajadustele;

40.

rõhutab, et liikmesriikide meetmed tuleks välja töötada ja neid tuleks rakendada kooskõlas siseriikliku õiguse ja tavadega, konsulteerides ja tihedas koostöös tööandjate ja töötajate organisatsioonidega;

41.

tuletab meelde, et ebakindel tööhõive mitte ainult ei kahjusta üksikisikut, vaid toob ka ühiskonnale kaasa märkimisväärseid kulusid saamata maksutulu ja pikemas perspektiivis suuremate avalike kulutustena, samuti toetusena neile, kes kannatavad sissetuleku kaotuse ja raskete töötingimuste pikaajalise mõju tõttu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ergutama tähtajatute töölepingute kasutamist ning parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel, et piirata ebakindlat tööhõivet;

42.

tuletab meelde, et varimajanduses töötajaid ähvardab eriti suur ebakindla töö oht; palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta vastu selle rühma jaoks kohandatud poliitikameetmeid, mis neid kaitseksid, lahendades nende probleeme sõltumata nende elanikustaatusest;

43.

palub komisjonil ja liikmesriikidel võidelda deklareerimata töö, näiliselt füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise ja mis tahes vormis ebaseaduslike tööhõivetavade vastu, mis õõnestavad töötajate õigusi ja sotsiaalkindlustussüsteeme; kordab oma seisukohta, et nulltunnilepingute vältimist tuleks arvestada kõigis edaspidistes tööhõivepoliitikates;

44.

rõhutab, et ebakindla tööhõive all kannatavad peamiselt kõige haavatavamad töötajaid, keda ähvardab diskrimineerimise, vaesuse ja tõrjutuse oht; tuletab eriti meelde, et puude, teistsuguse etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste omamine või naiseks olemine suurendab ebakindlate töötingimustega kokkupuutumise ohtu; mõistab hukka kõik ebakindla tööhõive vormid, sõltumata nende lepingulisest seisundist;

45.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada tõhus kaitse kaitsetumatele töötajatele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma tõhusaid meetmeid, et võidelda naiste diskrimineerimise vastu tööturul, pöörates eelkõige tähelepanu töö- ja eraelu tasakaalule ning soolise palgalõhe kaotamisele; palub, et komisjon hindaks, kas direktiiv 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes sobib ka uutele tööhõivevormidele;

46.

palub komisjonil ja liikmesriikidel hinnata kõiki ebakindla töö aspekte käsitlevaid õigusakte seoses nende soolise mõjuga; peab vajalikuks käsitleda seadusandlikke ja muid kui seadusandlikke meetmeid ebakindlat tööd tegevate naiste vajaduste seisukohast, kuna vastasel juhul jätkub juba niigi üleesindatud rühma liigne kahjustamine;

47.

leiab, et mitte mingil juhul ei tohi tööturu paindlikkuse nõue viia selleni, et naised oleksid jätkuvalt üleesindatud ebatüüpilistel töökohtadel ja ebakindla tööhõiveseisundiga inimeste hulgas;

48.

palub komisjonil ja liikmesriikidel jälgida töökiusamist ja tegeleda selle küsimusega, sh rasedate töötajate ahistamist või mistahes ebasoodsat olukorda pärast rasedus- ja sünnituspuhkuselt naasmist; nõuab tungivalt, et liikmesriigid täidaksid rasedus- ja lapsehooldusõigusi käsitlevaid õigusakte, et naiste emadus tööelu jooksul ei kahjustaks nende pensioniõigusi, ja nõuaksid nende järgimist; rõhutab, et sünnituspuhkusega peavad kaasnema tõhusad meetmed, mis kaitsevad rasedate ja vastsete emade, rinnaga toitvate emade ja üksikemade õigusi, kajastades ILO ja Maailma Terviseorganisatsiooni soovitusi;

49.

kordab oma nõudmist, et kõik inimesed kõigis töösuhetes ja kõik füüsilisest isikust ettevõtjad peaksid saama koguda hüvitisi, mis tagavad sissetulekukindluse sellistes olukordades nagu töötus, terviseprobleemid, vanadus, karjäärikatkestused lapsehoolduseks ja muudel hooldusest tingitud põhjustel või koolituseks;

50.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada kõigile noortele inimväärsetel töötingimustel esimese töökogemuse omandamise võimalused, nagu nt praktika, õpipoisiõpe või noortegarantii pakutavad võimalused; julgustab liikmesriike võtma vastu ja rakendama praktika, väljaõppe ja õpipoisiõppe puhul kvaliteediraamistikku, mis tagab töötajate õigused ja noortele mõeldud töökogemuse omandamise võimaluste haridusliku eesmärgi;

51.

kutsub eeskätt komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid, et võidelda ebakindla tööhõive vastu noorte hulgas; rõhutab, kui oluline on see, et komisjon rakendaks seoses sellega noortegarantiid;

52.

soovitab liikmesriikidel tagada, et kõigi vanuserühmade noortel oleks juurdepääs tasuta kvaliteetsele riiklikule haridusele, eelkõige kõrgematele haridus- ja koolitustasemetele, sest on leitud, et väljaõppe taseme tõstmine aitab vähendada naiste ja meeste tööalast ebavõrdsust;

53.

rõhutab, et kui komisjon ja liikmesriigid kasutaksid kitsamalt määratletud „töövõtja“ mõiste asemel ILO kohast „töötaja“ mõistet, võiks see aidata paremini mõista ja kohaldada aluspõhimõtteid ja -õigusi töökohal;

54.

palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada ettevõtlust ja ühistuliikumist mitme teenuse ettevõtete ning tekkiva jagamismajanduse ja digitaalplatvormide sektori töötajate hulgas, et vähendada ohtu, mida need ärimudelid võivad põhjustada töötajate õigustele ja töötingimustele;

55.

rõhutab, et põllumajanduses on lühiajalised lepingud seotud põllumajandustegevuse hooajalisusega; nõuab austust selle olulise loodusliku piirangu vastu, säilitades põllumajandustootjate jaoks võimaluse värvata töötajaid hooajapõhiselt ning säästes neid tööjõu värbamise ja haldamisega seotud täiendavast halduskoormusest;

56.

kutsub komisjoni üles edendama ja suurendama teadlikkust hooajatöötajate õigustest ning kutsub liikmesriike üles reguleerima hooajatööliste sotsiaalset ja õiguslikku positsiooni, et kaitsta nende töötervishoiu-, tööohutuse- ja hügieenitingimusi, ning tagama neile sotsiaalkindlustuse, järgides Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/36/EL (kolmandate riikide kodanike hooajatöötajatena riiki sisenemise ja seal viibimise tingimuste kohta) (35) artikli 23 sätteid, sealhulgas neid, mis käsitlevad võrdset tasu ja võrdset sotsiaalset kaitset; rõhutab vajadust anda kõigile hooajatöötajatele põhjalikku teavet nende töö- ja sotsiaalkindlustusõiguste, sealhulgas pensioniõiguste kohta, võttes samuti arvesse hooajatöö piiriülest mõõdet;

o o

57.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) EÜT L 216, 20.8.1994, lk 12.

(2) ELT L 204, 26.7.2006, lk 23.

(3) ELT L 327, 5.12.2008, lk 9.

(4) EÜT L 18, 21.1.1997, lk 1.

(5) ELT L 159, 28.5.2014, lk 11.

(6) ELT L 177, 4.7.2008, lk 6.

(7) ELT C 70 E, 8.3.2012, lk 1.

(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0321.

(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0059.

(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0346.

(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0360.

(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0010.

(13) ELT C 303, 19.8.2016, lk 54.

(14) www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/…/IPOL_STU(2016)587285_EN.pdf.

(15) http://www.eurofound.europa.eu/sites/default/files/ef_publication/field_ef_document/ ef1398en.pdf

(16) https://www.eurofound.europa.eu/sites/default/files/ef_publication/field_ef_document/ ef1461en.pdf

(17) http://www.eurofound.europa.eu/sites/default/files/ef_publication/field_ef_document/ ef1639en.pdf

(18) http://www.eurofound.europa.eu/sites/default/files/ef_publication/field_ef_document/ ef1634en.pdf

(19) https://www.eurofound.europa.eu/observatories/eurwork/industrial-relations-dictionary

(20) http://www.ilo.org/dyn/normlex/en/f?p=NORMLEXPUB:12100:0::NO::P12100 _INSTRUMENT_ID:312535.

(21) http://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---ed_dialogue/---actrav/documents/meetingdocument/wcms_164286.pdf.

(22) http://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---dgreports/---dcomm/---publ/documents/publication/wcms_534496.pdf.

(23) http://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---dgreports/---dcomm/---publ/documents/publication/wcms_490959.pdf.

(24) Täistööajaga alaline töö moodustab kogu Euroopa Liidu tööhõivest 59 %, füüsilisest isikust ettevõtja töö palgalise tööjõuga 4 %, vabakutseline töö 11 %, ajutine töö 1 %, tähtajaline töö 7 %, väljaõpe ja praktika 2 %, vähese tähtsusega osalise tööajaga töö (vähem kui 20 tundi nädalas) 9 % ja osalise tööajaga alaline töö 7 %.

(25) Vt ILO 2016. aasta aruannet, mis käsitleb sotsiaalse samba loomist suurema lähenemise saavutamiseks Euroopas.

(26) Vt 2016. aasta uuringut „Ebakindlad töökohad Euroopas: mustrid, suundumused ja poliitilised strateegiad“.

(27) Eurofoundi 2014. aasta uuring „Kutseprofiilid töötingimuste uuringus: mitmeti ebasoodsas seisus kutsealade kindlakstegemine“

(28) Vt 2016. aasta uuringut „Ebakindlad töökohad Euroopas: mustrid, suundumused ja poliitilised strateegiad“.

(29) Eurofoundi 2014. aasta uuring „Kutseprofiilid töötingimuste uuringus: mitmeti ebasoodsas seisus kutsealade kindlakstegemine“

(30) Vt: https://www.eurofound.europa.eu/observatories/eurwork/industrial-relations-dictionary/atypical-work

(31) Vt Euroopa Parlamendi 19. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ebakindlates töösuhetes naiste kohta.

(32) ILO 14. novembri 2016. aasta aruanne mittestandardsete töösuhete kohta maailmas.

(33) EÜT L 288, 18.10.1991, lk 32.

(34) ELT L 299, 18.11.2003, lk 9.

(35) ELT L 94, 28.3.2014, lk 375.

19.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 334/99

P8_TA(2017)0297

ELi ja Kuuba vahelise poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu sõlmimine (resolutsioon)

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2017. aasta muu kui seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Kuuba Vabariigi vahelise poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta (12502/2016 – C8-0517/2016 – 2016/0298(NLE) – 2017/2036(INI))

(2018/C 334/10)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse diplomaatiliste suhete sõlmimist ELi ja Kuuba vahel 1988. aastal,

—	võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (12502/2016),

—	võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Kuuba Vabariigi vahelist poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu projekti (12504/2016),

—	võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 207 ja 209 ning artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a ja artikli 218 lõike 8 teisele lõigule (C8-0517/2016),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle V jaotist liidu välistegevuse kohta,

—	võttes arvesse ELi toimimise lepingut, eriti selle viienda osa I–III ja V jaotist,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli J.2 põhjal nõukogu poolt 2. detsembril 1996. aastal sõnastatud ühist seisukohta 96/697/ÜVJP Kuuba kohta (1),

—	võttes arvesse nõukogu 6. detsembri 2016. aasta otsust (ÜVJP) 2016/2233, millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 96/697/ÜVJP Kuuba kohta (2),

—	võttes arvesse nõukogu 17. oktoobri 2016. aasta järeldusi Euroopa Liidu üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia kohta,

—	võttes arvesse komisjoni 30. septembri 2009. aasta teatist „Euroopa Liit ja Ladina-Ameerika: partnerid üleilmsel tasandil“ (COM(2009)0495),

—

võttes arvesse Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna ning Euroopa Liidu riigipeade ja valitsusjuhtide seni toimunud tippkohtumistel vastu võetud deklaratsioone, eelkõige ELi ning Ladina-Ameerika ja Kariibi Riikide Ühenduse 10.–11. juunil 2015. aastal Brüsselis toimunud teise tippkohtumise (teemal „Meie ühist tulevikku kujundades: koostöö jõuka, sidusa ja jätkusuutliku ühiskonna loomiseks meie kodanikele“) poliitilist deklaratsiooni pealkirjaga „Järgmise põlvkonna partnerlus“,

—	võttes arvesse nõukogu 19. novembri 2012. aasta järeldusi ELi ja Kariibi mere piirkonna ühise strateegia kohta,

—	võttes arvesse inimõiguste eriesindaja ettekannet Euroopa Parlamendi väliskomisjoni ja inimõiguste allkomisjoni ühisel koosolekul 12. oktoobril 2016. aastal, kus ta tutvustas Kuuba ja ELi vahelise inimõigustealase dialoogi tulemusi,

—	võttes arvesse Kuuba kodanikuühiskonna organisatsioonide aruandeid,

—	võttes arvesse oma 5. juuli 2017. aasta seadusandlikku resolutsiooni (3), mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu,

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Kuuba kohta, eelkõige 17. novembri 2004. aasta resolutsiooni Kuuba kohta (4), 2. veebruari 2006. aasta resolutsiooni ELi seisukoha kohta Kuuba valitsuse suhtes (5), 21. juuni 2007. aasta resolutsiooni Kuuba kohta (6) ja 11. märtsi 2010. aasta resolutsiooni meelsusvangide kohta Kuubal (7),

—	võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja muid rahvusvahelisi inimõigusi käsitlevaid lepinguid ja dokumente,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõiget 2,

—	võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning arengukomisjoni ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamusi (A8-0233/2017),

A.	arvestades, et Euroopa ja Kuuba vahel on pikaaegsed ajaloolised ning majandus- ja kultuurisidemed;

B.	arvestades, et ELil on Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikidega mitmekesised ja laialdased suhted;

C.	arvestades, et ELi hoiab suhteid Ladina-Ameerika ja Kariibi Riikide Ühendusega; arvestades, et Ladina-Ameerika ja Kariibi Riikide Ühendus väljendab heameelt ELi ja Kuuba suhete laienemisvõimaluse üle,

D.	arvestades, et Kuuba oli ainuke Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riik, kellega EL ei olnud mingeid lepinguid sõlminud; arvestades, et liidu 20 liikmesriiki on sõlminud mitmesuguseid kahepoolseid lepinguid ja säilitavad saarega häid suhteid;

E.	arvestades, et ühine seisukoht 96/697/ÜVJP tunnistati kehtetuks nõukogu 6. detsembri 2016. aasta otsusega (ÜVJP) 2016/2233;

arvestades, et 2008. aastal taaskäivitati ELi ja Kuuba kõrgetasemeline dialoog ja taastati kahepoolne arengukoostöö; arvestades, et 2010. aastal käivitas nõukogu arutelu ELi ja Kuuba suhete tuleviku teemal ning võttis 2014. aasta veebruaris vastu läbirääkimisjuhised, mille järel sama aasta aprillis algasid poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu ametlikud läbirääkimised, mis jõudsid lõpule 11. märtsil 2016;

G.	arvestades, et poliitilise dialoogi ja koostöö lepingus määratakse kindlaks ELi ja Kuuba vaheliste suhete üldpõhimõtted ja eesmärgid, muu hulgas poliitilise dialoogi, koostöö ja valdkondliku poliitilise dialoogi kolm keskset peatükki ning kaubandus ja kaubanduskoostöö;

arvestades, et inimõigusi käsitletakse nii poliitilise dialoogi kui ka koostöö peatükkides; arvestades, et poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu mõlemad pooled kinnitavad uuesti, et austavad universaalseid inimõigusi, nagu need on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsioonis ja muudes asjaomastes rahvusvahelistes inimõigusi käsitlevates õigusaktides; arvestades, et poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu mõlemad pooled kinnitavad uuesti oma pühendumust ÜRO rolli tugevdamisele ning kõikidele ÜRO hartas sätestatud põhimõtetele ja eesmärkidele; arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 21 kohaselt tuleks liidu välistegevuses juhinduda järgmistest põhimõtetest: demokraatia, õigusriik, inimõiguste – sealhulgas kodaniku-, poliitiliste-, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste – ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus, inimväärikuse austamine, võrdsus ja solidaarsus ning ÜRO harta põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine; arvestades, et seetõttu peab inimõiguste täielik järgimine ning demokraatia ja õigusriigi põhimõtete kaitsmine olema poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu oluline püüdlus;

I.	arvestades, et poliitilise dialoogi ja koostöö leping sisaldab nn inimõiguste klauslit, mis on ELi rahvusvaheliste lepingute tavapärane oluline osa ning võimaldab inimõigusi käsitlevate sätete rikkumise korral poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu peatada;

J.	arvestades, et lepingupooled on üldjoontes kokku leppinud koostööpeatüki alla kuuluvate koostöövaldkondade ja -korra osas, sealhulgas sellistes küsimustes nagu inimõigused, valitsemine, õigus ja kodanikuühiskond;

arvestades, et Kuuba on valmis tegema ELiga koostööd demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi raames; arvestades, et demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi peamised eesmärgid on toetada, arendada ja tugevdada demokraatiat kolmandates riikides ning suurendada austust inimõiguste ja põhivabaduste vastu ning nende järgimist; arvestades, et poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu mõlemad pooled tunnistavad, et demokraatia põhineb inimeste vabal tahtel määrata kindlaks oma poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised süsteemid ning nende täielikul osalemisel kõigis eluvaldkondades;

L.	arvestades, et ELi ja Kuuba vaheline inimõigustealane dialoog, mida juhib ELi inimõiguste eriesindaja, loodi 2015. aastal; arvestades, et inimõiguste olukord valmistab endiselt muret;

arvestades, et 2016. aasta juunis Kuubal toimunud inimõigustealase dialoogi teisel kohtumisel, kus osalesid ministeeriumite ja ametite esindajad, käsitleti ühinemisvabaduse ja inimõiguste küsimusi mitmepoolses, näiteks surmanuhtluse kontekstis; arvestades, et inimõigustealase dialoogi kolmas kohtumine toimus 22. mail 2017 Brüsselis;

N.	arvestades, et Euroopa Parlament on kolmel eraldi korral andnud Sahharovi auhinna mõttevabaduse eest Kuuba aktivistidele: 2002. aastal Oswaldo Payále, 2005. aastal opositsiooniliikumisele Daamid Valges (Damas de Blanco) ja 2010. aastal Guillermo Fariñasele;

O.	arvestades, et EList on saanud Kuuba suurim välisinvestor ning tema peamine ekspordi- ja kaubanduspartner ning et aastatel 2009–2015 kahekordistus nendevaheline kaubavahetus ja ELi eksport Kuubale;

arvestades, et poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu üks peatükk on pühendatud rahvusvahelise kaubanduse põhimõtetele ning selles käsitletakse tollikoostööd, kaubavahetuse hõlbustamist ja mitmekesistamist, tehnilisi norme ja standardeid, kestlikku kaubandust ning stabiilse, läbipaistva ja mittediskrimineeriva äri- ja investeerimiskorra edendamist; arvestades, et kaubanduse liberaliseerimine, majanduslikud ja finantsinvesteeringud, tehnoloogilised uuendused ja üldised turuvabadused võimaldaksid saarel oma majandust ajakohastada;

Q.	arvestades, et 2011. aastal Kuubas avaliku arutelu järel vastu võetud majandus- ja sotsiaalpoliitika suunised sisaldavad ettepanekut käivitada riigis reformi-, kohandus- ja ajakohastamisprotsessid;

R.	arvestades, et Kuubas alustati 2016. aastal kahte uut avalikku arutelu teemal „Majandus- ja sotsiaalse mudeli kontseptsiooni väljatöötamine“ ning „Riigi majandus- ja sotsiaalse arengu tegevuskava aastani 2030: riigi visioon, prioriteedid ja strateegilised sektorid“;

S.	arvestades, et EL ja Kuuba on leppinud kokku selles, et kaasata sooline perspektiiv kõigisse oma koostöövaldkondadesse ning pöörata erilist tähelepanu igasuguse naistevastase vägivalla ennetamisele ja tõkestamisele;

arvestades, et 18-st ÜRO inimõigusi käsitlevast konventsioonist on Kuuba allkirjastanud 11 ja ratifitseerinud 8 konventsiooni; arvestades, et Kuuba ei ole ratifitseerinud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ega majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti;

U.	arvestades, et Kuuba on ratifitseerinud kõik kaheksa Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) peamist konventsiooni;

V.	arvestades, et Kuuba Rahvuskogu on 1977. aastast Parlamentidevahelise Liidu liige;

W.	arvestades, et ÜRO Peaassamblee on üksteise järel vastu võtnud 26 resolutsiooni, milles nõutakse Ameerika Ühendriikide Kuuba-vastase kaubandusembargo lõpetamist ning et 2016. aasta oktoobris võeti selleteemaline resolutsioon esmakordselt ühehäälselt vastu;

X.	arvestades oma kauaaegset seisukohta, mida on korduvalt väljendatud ja mida jagavad ka teised Euroopa institutsioonid, on vastu ekstraterritoriaalsetele õigusaktidele, kuna need on otseselt kahjulikud Kuuba elanikkonnale ning mõjutavad Euroopa ettevõtjate tegevust;

väljendab heameelt selle üle, et 12. detsembril 2016 sõlmiti Brüsselis ELi ja Kuuba vaheline poliitilise dialoogi ja koostöö leping, ning märgib, et see loob ELi ja Kuuba suhetele uue raamistiku ning vastab ELi huvidele, muutes 1996. aasta ühist seisukohta; rõhutab, et selle lepingu edu sõltub selle rakendamisest ja järgimisest;

omistab ELi ja Kuuba suhetele suurt strateegilist väärtust;

märgib, et lepingu sisu, ülesehitus ja dünaamika on kooskõlas ELi institutsioonide poolt välissuhetes järgitavate põhimõtete ja väärtustega;

toob esile tõsiasja, et Euroopa Liidu Nõukogu kehtestas suheteks Kuubaga uue raamistiku ning otsustas alustada läbirääkimisi ja viia need märkimisväärselt kiiresti edukalt lõpule;

rõhutab kohustust, mida Kuuba koos ELiga endale võtab, ja mõlema poole vastutust seoses lepingu sätete täitmisega, sealhulgas poliitilise dialoogi kaudu;

tuletab meelde, et poliitilise dialoogi ja koostöö leping, mis on esimene ELi ja Kuuba vaheline leping, tähistab pöördepunkti lepinguosaliste kahepoolsetes suhetes; väljendab rahulolu selle üle, et mõlemad pooled on nõustunud arendama neid suhteid struktureeritult, leppides omavahel kokku tegevuskavas ja kohustustes, mis on mõlema allkirja andnud poole jaoks siduvad;

toonitab, kui oluline on poliitilise dialoogi peatüki lisamine ning ELi ja Kuuba vahelise institutsionaliseeritud inimõigustealase dialoogi alustamine; nõuab, et EL toetaks parlamendi seisukohti demokraatia, universaalsete inimõiguste ja põhivabaduste, nagu sõna-, kogunemis- ja poliitilise ühinemise vabaduse ja teabevabaduse kohta kõigis selle vormides, ning parlamendi ülemaailmset inimõiguste kaitsjate toetamise poliitikat kogu selle dialoogi vältel; soovitab mõlemal lepinguosalisel kehtestada tagatised inimõiguste kaitsjate tööks ning kogu kodanikuühiskonna ja opositsiooni poliitiliste jõudude aktiivseks osalemiseks selles dialoogis ilma piiranguteta; märgib siiski, et inimõigustealane dialoog ei ole praeguseks teinud Kuubas lõppu omavolilistele poliitiliselt motiveeritud kinnipidamistele, vaid vastupidi – Kuuba inimõiguste ja rahvusliku leppimise komisjoni andmetel on viimastel aastatel toimunud üha enam rünnakuid;

rõhutab ELi ja Kuuba vahelise inimõigustealase dialoogi tähtsust ning kiidab heaks tõsiasja, et see käivitati enne poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu läbirääkimiste lõpuleviimist; kordab, et ELi Kuubale suunatud poliitika eesmärgid hõlmavad inimõiguste ja põhiõiguste austamist ning majanduse ja ühiskonna ajakohastamist, mille eesmärk on parandada Kuuba elanikkonna elatustaset;

võtab teadmiseks Kuuba jõupingutused ÜRO peamiste inimõiguste ja tööõiguse põhimõtete oma õigussüsteemi ülevõtmisel ning nõuab tungivalt, et Kuuba ratifitseeriks seni veel ratifitseerimata ÜRO inimõigustealased konventsioonid, täpsemalt kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti ning naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokolli; võtab teadmiseks Kuuba riikliku seksuaalhariduse keskuse tehtud töö; kutsub Kuuba valitsust üles jätkama jõupingutuste tegemist, et peatada LGBTI-kogukonna mis tahes diskrimineerimine ja tõrjumine;

10.

nõuab tungivalt, et Kuuba valitsus ühtlustaks oma inimõiguste poliitika rahvusvaheliste standarditega, mis on määratletud hartades, deklaratsioonides ja rahvusvahelistes õigusaktides, mille Kuuba on allkirjastanud; väidab, et inimeste tagakiusamine ja vangistamine nende ideaalide ja rahumeelse poliitilise tegevuse tõttu on vastuolus inimõiguste ülddeklaratsioonis kehtestatud sätetega ning nõuab seepärast kõigi niisugustel asjaoludel vangistatud isikute vabastamist;

11.

tuletab meelde, et poliitilise dialoogi ja koostöö leping sisaldab sätet lepingu peatamiseks inimõigusi käsitlevate sätete rikkumise korral; nõuab tungivalt, et komisjon ja Euroopa välisteenistus tagaksid korrapärase teabevahetuse sisseviimise Euroopa Parlamendiga poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu rakendamise, selle lepinguga ette nähtud vastastikuste kohustuste täitmise ning eelkõige kõikide käesolevas resolutsioonis nimetatud inimõigusi, keskkonnaalaseid ja töötajate õigusi käsitlevate sätete järgimise kohta; kutsub Euroopa välisteenistust üles tegema – eelkõige ELi delegatsiooni kaudu – kõik endast oleneva, et jälgida poliitilise dialoogi ja koostöölepingu rakendamisel tähelepanelikult olukorda Kuubas seoses inimõiguste ja põhivabaduste austamisega, ning andma sellest aru Euroopa Parlamendile;

12.

rõhutab, et poliitilise dialoogi ja koostöö leping peaks aitama kaasa Kuuba kodanike elamistingimuste ja sotsiaalsete õiguste parandamisele, kinnitades süstemaatilise töö tähtsust demokraatia ja inimõiguste, sh väljendus-, kogunemis- ja poliitilise ühinemisvabaduse väärtuse edendamisel;

13.

väljendab heameelt selle üle, et poliitilise dialoogi ja koostöö lepingus nimetatakse sõnaselgelt kodanikuühiskonda üheks koostöös osalejaks; väljendab sügavat solidaarsust Kuuba elanikkonnaga ning edusammudega, mida tehakse demokraatia kehtestamiseks ning põhiõiguste austamiseks ja edendamiseks; innustab mõlemaid lepinguosalisi edendama lepingu rakendamise etapi jooksul Kuuba kodanikuühiskonna aktiivset osalust;

14.

tuletab meelde Kuuba kodanikuühiskonna olulist rolli riigi majanduslikus ja demokraatlikus arengus; toonitab, et kodanikuühiskonnal on vaja võtta juhtroll kõikides käesoleva lepingu valdkondades, sealhulgas nendes, mis on seotud arenguabiga; tuletab meelde Euroopa Parlamendi toetust Sahharovi auhinna näol Kuuba kodanikuühiskonna rollile inimõiguste ja demokraatia edendamisel Kuubas;

15.

tuletab meelde, et internetiga ühendatus Kuubas on maailmas üks kõige kehvemaid ning et ligipääs internetile on äärmiselt kallis ja sisu on endiselt piiratud; väljendab heameelt tõsiasja üle, et üha rohkem kuubalasi saavad internetti kasutada, kuid on veendunud, et valitsus peaks tegema rohkem, et soodustada tsenseerimata juurdepääsu ja parandada elanikkonna digitaalõigusi;

16.

nõuab, et Euroopa välisteenistus teavitaks sobivate ajavahemike järel ja lepingus ettenähtud kooskõlastamiskorra kohaselt Euroopa Parlamenti lepingu rakendamisel ja kohaldamisel tehtud edusammudest;

17.

võtab teadmiseks Kuuba ja Ameerika Ühendriikide suhete normaliseerimisprotsessi, mis tipnes kahe riigi vaheliste diplomaatiliste suhete taastamisega 2015. aastal, ning innustab tegema lisajõupingutusi;

18.

kordab oma korduvalt väljendatud kauaaegset seisukohta, mida jagavad ka teised Euroopa institutsioonid, et on vastu õigusaktidele ja meetmetele, millel on ekstraterritoriaalne mõju, kuna need on kahjulikud Kuuba elanikkonnale ning häirivad Euroopa ettevõtjate tavapärast tegevust;

19.

tunnistab, et poliitilise dialoogi ja koostöö leping võib soodustada reformi-, kohandus- ja ajakohastamisprotsesse, mille käivitamiseks tehakse Kuubas juba ettepanekuid – eelkõige on soovitatud leida riigile mitmekesisemaid rahvusvahelise koostöö partnereid ning töötada välja poliitilise ja majandusarengu üldine raamistik; rõhutab, et tihedamad poliitilised ja majanduslikud suhted Kuubaga võivad aidata edendada riigis poliitilisi reforme Kuuba rahva ootuste kohaselt; nõuab tungivalt, et Euroopa institutsioonid ja liikmesriigid aitaksid kaasa Kuuba majanduslikule ja poliitilisele üleminekule, soodustades arengut niisuguste demokraatlike ja valimisnormide suunas, mille puhul austatakse kõigi kodanike põhiõigusi; toetab mitmesuguste ELi välispoliitika vahendite, eeskätt demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kasutamist, et tugevdada ELi dialoogi Kuuba kodanikuühiskonna ja nendega, kes toetavad Kuubas rahumeelset üleminekut;

20.

märgib, et see poliitilise dialoogi ja koostöö leping, mis on üldse kõige esimene ELi ja Kuuba vaheline leping, loob nendele suhetele uue õigusliku raamistiku ning hõlmab kaubandust ja koostööd käsitlevat peatükki, mille eesmärk on luua kohalike ja Euroopa ettevõtjate jaoks paremini prognoositav ja läbipaistvam keskkond;

21.

rõhutab, et poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu kaubanduse ja kaubanduskoostöö sambas ei ole Kuubale ette nähtud kaubandussoodustusi; tuletab meelde, et see sammas hõlmab tollikoostööd, kaubanduse lihtsustamist, intellektuaalomandi õigusi, sanitaar- ja fütosanitaarmeetmeid, tehnilisi kaubandustõkkeid, traditsioonilisi ja käsitöötooteid, kaubandust ja kestlikku arengut, koostööd kaubanduse kaitsemeetmete osas, päritolureegleid ja investeeringuid;

22.

märgib, et poliitilise dialoogi ja koostöö leping on kahepoolsete kaubandus- ja investeeringualaste suhete laienemise platvorm, kuna sellega luuakse tavapärane alus ELi ja Kuuba vahelistele kaubandus- ja majandussuhetele;

23.

toetab pikaaegset tava – mida kinnitas 29. septembri 2014. aasta kuulamisel ka volinik Cecilia Malmström – poliitiliselt tähtsate lepingute kaubandus- ja investeerimissätteid ajutiselt enne mitte kohaldada, kui Euroopa Parlament on andnud selleks oma nõusoleku; kutsub nõukogu, komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles seda tava jätkama ja laiendama seda kõigile ELi välispoliitikaga seotud rahvusvahelistele lepingutele, kui need hõlmavad kaubandusaspekte, nagu kõnealune poliitilise dialoogi ja koostöö leping;

24.

on seisukohal, et leping aitab edendada dialoogi ja majanduskoostööd, kuna see soodustab prognoositavat ja läbipaistvat ettevõtluskeskkonda ning hõlbustab edaspidi tugevama ja stabiilsema raamistiku väljatöötamist, tagades nii selle, et kuubalased saavad EList pärinevate äriühingute ja üksikisikutega investeeringutes ühiselt osaleda;

25.

kutsub samuti üles Kuubal tegutsevaid Euroopa ettevõtjaid, eriti neid, kes saavad krediiti või või mis tahes finantsabi avalikust sektorist, kohaldama samu töö- ja eetikanorme, mida nõutakse nende päritoluriikides;

26.

tunnustab asjaolu, et Kuuba on ratifitseerinud kõik kaheksa ILO põhikonventsiooni ja palub võtta kohustusi nende kiireks rakendamiseks; nõuab tungivalt, et Kuuba ja kõik riigid, kellega tal on kokkulepped või kellega ta peab läbirääkimisi kokkulepete sõlmimiseks, ratifitseeriks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) eeskirjad ja inimväärse töö tegevuskava ning täidaks neid, samuti keelustaks tööjõu ekspluateerimise kõik vormid; märgib, et on valdkondi, kus sotsiaalsed ja töötajate õigused on ohus, näiteks värbamistavad Kuuba riigiettevõtetes ja palkade konfiskeerimise tava turismisektoris; rõhutab sellega seoses, et kõigile töötajatele peavad olema tagatud peamised töötajate õigused ja piisav sotsiaalne kaitse kooskõlas ILO konventsioonidega, ning kutsub mõlemaid osalisi üles tegutsema sel eesmärgil kooskõlas poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu artikliga 38;

27.

märgib, et EL on Kuuba peamine eksporditurg ja suuruselt teine kaubanduspartner ning suurim välisinvestor; juhib tähelepanu asjaolule, et ELi kaubanduspoliitika ei anna Kuubale mingeid kaubandussoodustusi ja ELi tariifikvoote kohaldatakse nii, nagu Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) on teatanud; tuletab meelde, et ELi üldiste tariifsete soodustuste kava (GSP) reformi tulemusel kaotas Kuuba 2014. aasta jaanuaris ELi eksportimisel kaubandussoodustused, kuna ta oli jõudnud üle keskmise sissetulekuga riikide hulka ega vastanud enam abikõlblikkuse kriteeriumidele; rõhutab samuti, et kaubandus moodustab endiselt vaid tagasihoidliku osa Kuuba majandusest, kusjuures eksport ja import kokku annavad 26,4 % SKPst;

28.

teeb ettepaneku, et edaspidi uuritaks võimalust lisada Kuuba CARIFORUMi-ELi majanduspartnerluslepingusse, mis sisaldab mitmeid konkreetseid ja kasulikke kaubanduskoostöö peatükke ning annaks Kuubale parema piirkonnaga integreerumise võimaluse;

29.

märgib, et Kuuba on WTO liige, ning rõhutab seetõttu vajadust austada Maailma Kaubandusorganisatsiooni aluspõhimõtteid, nagu kaubanduse lihtsustamine, kokkulepped kaubandustõkete valdkonnas, sanitaar- ja fütosanitaarmeetmed ning kaubanduse kaitsemeetmed;

30.

kutsub Kuubat üles ratifitseerima WTO kaubanduse lihtsustamise lepingu, mis jõustus 2017. aasta veebruaris; tunneb heameelt, et riigis luuakse kaubanduse hõlbustamise komitee, ning palub sellega seoses komisjonil ja Euroopa välisteenistusel pakkuda tehnilist tuge;

31.

rõhutab, et tollikoostöö on äärmiselt tähtis valdkond, mida tuleb edasi arendada, et tegeleda muu hulgas selliste oluliste probleemküsimustega nagu piiride julgeolek, rahvatervis, geograafiliste tähiste kaitse, võitlus kaupade võltsimise vastu ja terrorismivastane võitlus; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles andma tehnilist ja rahalist abi ning looma vastastikusel kokkuleppel kahepoolseid instrumente, et aidata Kuubal rakendada kaubanduse lihtsustamise meetmeid ja teabeteenuseid;

32.

rõhutab, et Kuuba eksporti tuleb mitmekesistada, et see ei piirduks ainult traditsiooniliste toodetega, ning palub komisjonil luua ajutised kaubanduse tugipunktid, et vahetada parimaid tavasid ja pakkuda Kuuba eksportijatele vajalikke teadmisi, parandamaks kaupade pääsu ELi turule;

33.

väljendab heameelt Maailma Tolliorganisatsiooni (WCO) rolli üle, kes pakub programmi Mercator raames strateegilist toetust Kuuba ametile Aduanas General de la República (AGR), et hinnata valmisolekut WTO kaubanduse lihtsustamise lepingu rakendamiseks; rõhutab, et AGRi ennetavalt aktiivne roll kaubanduse lihtsustamise lepingu rakendamisel on oluline ja palub komisjonil Kuubat selles protsessis aidata;

34.

võtab teadmiseks Kuuba ametiasutuste võetud meetmed vaba ettevõtluse ja majanduse liberaliseerimise soodustamiseks; rõhutab Kuuba erasektori järkjärgulise tugevdamise tähtsust; toonitab asjaolu, et tugevate välisinvesteeringute arenguks, et parandada riigi füüsilist ja tehnilist taristut ning rajada konkurentsivõimeline Kuuba tootmissüsteem, tuleb koos reguleerimisega võtta rohkem majandus- ja finantsmeetmeid, mis annab õiguskindluse – sealhulgas sõltumatute, läbipaistvate ja erapooletute institutsioonide abil – ja riigi majandusele stabiilsuse; toob esile, et Kuuba võib selles osas tugineda ELi liikmesriikide kogemustele;

35.

palub lugeda Kuuba EIP välislaenude andmise volituse raames rahastamiskõlblikuks riigiks, tingimusel et EIP sätestatud nõuded on täidetud;

36.

tunneb heameelt selle üle, et poliitilise dialoogi ja koostöö lepingusse on lisatud sätted, mis on suunatud Kuuba kestlikule majanduslikule, sotsiaalsele ja keskkonnaalasele arengule, eelkõige kohustus teha jõupingutusi täitmaks kestliku arengu tegevuskava 2030 ja selle kestliku arengu eesmärke, võttes arvesse Addis Abeba tegevuskava arengu rahastamise kohta; palub lepinguosalisi pärast poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu ratifitseerimist kiiresti luua spetsiaalne dialoog kestliku arengu tegevuskava 2030 rakendamise küsimuses;

37.

tuletab meelde, et diplomaatilised suhted ELi ja Kuuba vahel seati sisse 1988. aastal ning Kuuba on saanud ELilt arenguabi ja humanitaarabi 1984. aastast saadik, ja et Kuuba saab praegu arengukoostöö rahastamisvahendi määruse alusel ajavahemikul 2014–2020 ELilt 50 miljonit eurot abi;

38.

tuletab meelde, et poliitilise dialoogi ja koostöö leping hõlbustab Kuuba osalemist ELi programmides ning aastateks 2014–2020 kavandatud mitmeaastase sihtprogrammi tõhusamat rakendamist, et toetada Kuuba valitsuse poolt vastu võetud majanduse ja ühiskonna kaasajastamise strateegiat;

39.

peab murettekitavaks, et Kuuba suhtes, mis on OECD arenguabikomitee liigituse kohaselt „kõrgema keskmise sissetulekuga riik“, valitseb oht, et arenguabi andmine arengukoostöö rahastamisvahendi määruse raames võidakse järk-järgult lõpetada; on seisukohal, et riigi olukord areneva saareriigina ja selle majanduslik olukord, mida veelgi võimendab ühepoolsete sunnimeetmete negatiivne mõju, õigustavad meetmete võtmist, mis võimaldavad Kuubale ELi abi andmist jätkata, ning et sellele tuleks erilist tähelepanu pöörata arengukoostöö rahastamisvahendi määruse eelseisva vahehindamise raames;

40.

toetab lepinguosaliste kinnitust, et kõigil arenenud riikidel on vaja eraldada 0,7 % oma kogurahvatulust ametlikuks arenguabiks ning et tärkava turumajandusega riigid ja keskmisest kõrgema sissetulekuga riigid peaksid seadma eesmärgiks suurendada oma panust rahvusvahelisse avaliku sektori rahastamisse;

41.

tervitab soolise võrdõiguslikkuse edendamist kõikides asjaomastes koostöövaldkondades, kaasa arvatud kestlik areng;

42.

võtab teadmiseks ja kiidab heaks Kuuba rolli lõuna-lõuna koostöös, tema pühendumuse ja rahvusvahelise solidaarsuse humanitaarabi andmise näol, eelkõige tervishoiu ja hariduse valdkonnas;

43.

märgib, et poliitilise dialoogi ja koostöö leping teeb Kuubale kättesaadavamaks ELi programmid ja neis osalemise, sealhulgas teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Horisont 2020“ ning haridus-, koolitus-, noorte- ja spordiprogrammi Erasmus+, mis omakorda tihendab teadlaste- ja laiemalt inimestevahelist läbikäimist;

44.

märgib, et poliitilise dialoogi ja koostöö leping on ka vahend, mis võimaldab edendada mitmepoolsetel foorumitel ühiste lahenduste leidmist sellistele üleilmsetele probleemidele nagu ränne, terrorismivastane võitlus ja kliimamuutused;

45.

kinnitab oma otsust saata Kuubale Euroopa Parlamendi väliskomisjoni ametlik delegatsioon; palub, et Kuuba ametiasutused lubaksid Euroopa Parlamendi delegatsioonid riiki ja võimaldaksid neil suhelda oma koostööpartneritega;

46.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Kuuba valitsusele ja parlamendile.

(1) EÜT L 322, 12.12.1996, lk 1.

(2) ELT L 337 I, 13.12.2016, lk 41.

(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0296.

(4) ELT C 201 E, 18.8.2005, lk 83.

(5) ELT C 288 E, 25.11.2006, lk 81.

(6) ELT C 146 E, 12.6.2008, lk 377.

(7) ELT C 349 E, 22.12.2010, lk 82.

19.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 334/106

P8_TA(2017)0301

HIVi, tuberkuloosi ja C-hepatiidi epideemiate laienemine Euroopas

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2017. aasta resolutsioon ELi reageerimise kohta HIVi/AIDSi, tuberkuloosi ja C-hepatiidi probleemile (2017/2576(RSP))

(2018/C 334/11)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 168,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta otsust nr 1082/2013/EL tõsiste piiriüleste terviseohtude kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 2119/98/EÜ (1),

—	võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) tegevuskava tervisesektori reageerimiseks HIVi probleemile WHO Euroopa regioonis, milles käsitletakse tervisesektori HIV/AIDSi vastase võitluse ülemaailmset strateegiat aastateks 2016–2021,

—	võttes arvesse Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) 2014. aasta epidemioloogilist aruannet sugulisel teel levivate nakkuste, sh HIVi, ja vere kaudu levivate viiruste kohta,

—	võttes arvesse ECDC 2016. aasta korrapärast ülevaadet B- ja C-hepatiidi esinemise kohta ELis/EMPs,

—	võttes arvesse oma 29. märtsi 2007. aasta kirjalikku deklaratsiooni C-hepatiidi kohta (2),

—	võttes arvesse ECDC 2016. aasta suuniseid tuberkuloosi tõrje kohta haavatavate ja raskesti ligipääsetavate rahvastikurühmade seas,

—	võttes arvesse WHO Euroopa regiooni tuberkuloosi vastu võitlemise tegevuskava aastateks 2016–2020 (3),

—	võttes arvesse Bratislavas 3.–4. oktoobril 2016 toimunud ELi tervishoiuministrite mitteametliku kohtumise tulemust, mille kohaselt liikmesriigid leppisid kokku toetada HIVi, tuberkuloosi ja viirusliku hepatiidi vastase võitluse ELi integreeritud poliitikaraamistiku väljatöötamist,

—

võttes arvesse komisjoni 22. novembri 2016. aasta teatist „Euroopa jätkusuutliku tuleviku järgmised sammud. Euroopa tegevus jätkusuutlikkuse tagamiseks“ (COM(2016)0739), milles käsitletakse kestliku arengu majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnamõõdet ning juhtimist ELis ja maailmas, ning milles Euroopa Komisjon teatab oma kavatsusest anda panus kestliku arengu eesmärkide suunas liikumise edusammude seiresse, aruandlusse ja läbivaatamisse ELi kontekstis,

—	võttes arvesse Riia ühisdeklaratsiooni tuberkuloosi ja multiresistentse tuberkuloosi kohta, mis võeti vastu 30.–31. märtsil 2015. aastal Riias toimunud idapartnerluse ministrite esimesel samateemalisel konverentsil;

—

võttes arvesse Maailma Terviseassamblee poolt 2016. aasta mais vastu võetud WHO esimest viirusliku hepatiidi vastast ülemaailmset tervishoiustrateegiat aastateks 2016–2021, milles rõhutatakse üldise tervisekindlustuse suurt tähtsust ja mille eesmärk on vähendada kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega 2030. aastaks viirusliku hepatiidi uute juhtumite arvu 90 % võrra ja suremust 65 % võrra, ning lõppkokkuvõttes kaotada viiruslik hepatiit kui oht rahvatervisele,

—

võttes arvesse WHO Euroopa tegevuskava tervishoiusektori reageerimiseks viirusliku hepatiidi probleemile WHO Euroopa piirkonnas, mille üldine eesmärk on kaotada Euroopa piirkonnas 2030. aastaks viiruslik hepatiit kui oht rahvatervisele, vähendades haigestumust ja suremust viirusliku hepatiidi ja selle tüsistuste tagajärjel ning tagades kõigi jaoks võrdse juurdepääsu soovitatud ennetamis-, testimis-, ravi- ja hooldusteenustele,

—	võttes arvesse WHO HIVi/AIDSi vastast Euroopa tegevuskava aastateks 2012–2015,

—

võttes arvesse oma 2. märtsi 2017. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu võimaluste kohta parandada ravimite kättesaadavust (4), milles komisjoni ja liikmesriike kutsutakse üles vastu võtma strateegilised kavad, tagamaks juurdepääsu elupäästvatele ravimitele ning koordineerima C-hepatiidi likvideerimise kava Euroopa Liidus, kasutades selleks selliseid vahendeid, nagu Euroopa ühised hankemenetlused,

—	võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärkide raamistikku, eelkõige kestliku arengu eesmärki nr 3, millega on seatud siht likvideerida 2030. aastaks HIVi ja tuberkuloosi epideemia ja võidelda C-hepatiidi vastu,

—	võttes arvesse 22. oktoobri 2007. aasta Berliini deklaratsiooni tuberkuloosi kohta (The Berlin Declaration on Tuberculosis – All Against Tuberculosis, EUR/07/5061622/5, WHO Euroopa ministrite foorum, 74415),

—	võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust ELi reageerimise kohta HIVile/AIDSile, tuberkuloosile ja C-hepatiidile (O-000045/2017 – B8-0321/2017),

—	võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni resolutsiooni ettepanekut,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

arvestades, et ECDC andmetel ei ole HIViga nakatunute seas üks inimene seitsmest oma seropositiivsusest teadlik, ning et ajavahemikku HIViga nakatumisest kuni selle diagnoosimiseni hinnatakse keskmiselt neljale aastale; arvestades, et HIVi viiruse leviku oht on diagnoosimata haigete puhul 3,5 korda suurem kui diagnoosiga haigete puhul;

B.	arvestades, et Dublini deklaratsioon partnerluse kohta võitluseks HIV/AIDSi vastu Euroopas ja Kesk-Aasias on oluliselt kaasa aidanud ühtse järelevalveraamistiku loomisele ELis ja naaberriikides, mis võimaldab HIVi vastase võitluse edusammude jälgimist;

C.	arvestades, et on olemas kindlad tõendid selle kohta, et kokkupuute-eelne profülaktika on tõhus nakatumise ennetamise vahend ning et retroviiruse vastase ravi kasutamine kaotab peaaegu täielikult viiruse ülekandumise ohu, vähendades viiruskoormust sel määral, et see ei ole tuvastatav (5);

arvestades, et kuigi HIViga nakatumiste arv uimasteid süstivate inimeste seas on enamikus Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna (EL/EMP) riikides jätkuvalt langenud, võis 2015. aastal neljas riigis uutest ja teatatud HIVi-juhtumitest neljandikku seostada süstitavate narkootikumide kasutamisega;

E.	arvestades, et HIViga nakatumine leviku kaudu vanematelt lastele või vereülekande teel on ELis/EMPs nüüdseks praktiliselt välistatud;

F.	arvestades, et kuna tuberkuloos ja multiresistentne tuberkuloos levivad õhu kaudu, kujutavad nad endast piiriülest terviseohtu globaliseerunud maailmas, kus elanikkonna liikuvus järjest kasvab;

G.	arvestades, et tuberkuloosi epidemioloogia erineb kogu ELis/EMPs ja oleneb muu hulgas sellest, kui kaugele liikmesriik on jõudnud tuberkuloosi likvideerimise meetmetega;

H.	arvestades, et kui 2050. aastaks võib seostada ravimresistentsusega 10 miljonit surmajuhtumit aastas, siis on neljandik neist tingitud ravimresistentse tuberkuloosi tüvedest, mis läheb maailma majandusele maksma vähemalt 16,7 miljardit USA dollarit ja Euroopale vähemalt 1,1 miljardit USA dollarit;

arvestades, et tähelepanu tuleks pöörata ka liitnakkuse küsimusele, eriti tuberkuloosi ning viirusliku B- ja C-hepatiidi puhul; arvestades, et HIV-positiivsete isikute seas on tuberkuloos ja viiruslik hepatiit laialt levinud ning kiirema kuluga, põhjustades märkimisväärselt palju haigestumis- ja surmajuhtumeid;

J.	arvestades, et nende epideemiatega võitlemisel on äärmiselt vajalik piiriülene ja valdkonnaülene koostöö;

arvestades, et viiruslik hepatiit on üks suurimaid ohte rahvatervisele kogu maailmas, kusjuures kroonilist B-hepatiiti (6) põeb 240 miljonit inimest ja kroonilist C-hepatiiti põeb 150 miljonit inimest; arvestades, et WHO Euroopa piirkonnas on kroonilisse B-hepatiiti haigestunud hinnanguliselt 13,3 miljonit inimest ja hinnanguliselt 15 miljonit inimest põeb C-hepatiiti; arvestades, et B-hepatiit põhjustab WHO Euroopa piirkonna liikmesriikides igal aastal ligikaudu 36 000 ja C-hepatiit umbes 86 000 surmajuhtumit;

L.	arvestades, et WHO on teinud kindlaks, et narkootikumide süstimine on Euroopa piirkonna C-hepatiidi epideemia peamine soodustaja, kusjuures enamik uutest haigestunutest on süstivad narkomaanid;

arvestades, et kuna kogurahvatulu üldiselt kasvab ja abikõlblikkuse tingimusi välisrahastuse saamiseks muudetakse, väheneb Euroopa piirkonnas kiiresti juurdepääs terviseprogrammide jaoks ette nähtud rahvusvahelisele rahalisele toetusele; arvestades, et see mõjutab eelkõige Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia riike, kus HIVi, tuberkuloosi ja C-hepatiidi esinemise määr on kõige kõrgem, mis seab tõsiselt ohtu tõhusa reageerimise nendele haigustele; arvestades, et paljud riigid WHO Euroopa piirkonnas sõltuvad oma terviseprogrammide rahastamisel ikka veel suurel määral välisrahastusest, eeskätt kõige haavatavamate ja peamiselt mõjutatud rahvastikurühmade abistamisel;

N.	arvestades, et komisjonil on keeruline jälgida kestliku arengu eesmärkide saavutamisel viirusliku hepatiidi vallas tehtud edusamme, kuna liikmesriikide seireandmed tihti puuduvad või on ebapiisavad;

arvestades, et lähenemisviisid viirusliku hepatiidi vastasele võitlusele ei ole kogu ELis ikka veel järjepidevad, kusjuures mõnel liikmesriigil puudub riiklik kava täielikult, samas kui teised riigid on seadnud endale märkimisväärseid rahastamiskohustusi, võtnud kasutusele strateegiad ja välja töötanud riiklikud kavad terviklikuks reageerimiseks viirusliku hepatiidi probleemile;

P.	arvestades, et maailmas on 130–150 miljonit inimest nakatunud kroonilisse C-hepatiiti; arvestades, et ligikaudu 700 000 inimest sureb igal aastal C-hepatiidiga seotud maksahaigustesse;

Q.	arvestades, et 2014. aasta andmetel oli 28 ELi/EMP liikmesriigis C-hepatiiti haigestunute arv 35 321, mis tähendab, et 100 000 elaniku kohta põeb C-hepatiiti ligilähedaselt 8,8 inimest (7);

R.	arvestades, et aastatel 2006–2014 kasvas C-hepatiidi diagnoositud ja teatatud juhtumite arv kõigis ELi/EMP liikmesriikides kokku 28,7 % ning suurem osa sellest kasvust leidis aset pärast 2010. aastat (8);

S.	arvestades, et C-hepatiidi andmete tõlgendamist eri riikides takistavad erinevused järelevalvesüsteemides, testimistavades ja programmides, ning raskused selle määratlemisel, kas juhtum on äge või krooniline (9);

Terviklik ja integreeritud ELi poliitikaraamistik

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles arendama välja HIVi/AIDSi, tuberkuloosi ja viirusliku hepatiidi vastu võitlemise tervikliku ELi poliitikaraamistiku, võttes arvesse erinevat olukorda ja konkreetseid probleeme ELi liikmesriikides ja nende naaberriikides, kus HIVi ja multiresistentse tuberkuloosi esinemissagedus on kõrgeim;

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tagama piisavaid vahendeid ja ressursside kasutuselevõtmist, et saavutada kestliku arengu eesmärk nr 3;

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhustama kogukondade ja haavatavate isikutega tehtavat tööd, kasutades selleks mitut valdkonda hõlmavat koostööd, tagades valitsusväliste organisatsioonide kaasamise ja teenuste osutamise mõjutatud elanikkonnale;

kutsub komisjoni ja nõukogu üles täitma tugevat poliitilist rolli dialoogis Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia naaberriikidega ning tagama kavade olemasolu jätkusuutlikuks üleminekuks siseriiklikule rahastamisele, nii et HIVi, viirusliku hepatiidi ja tuberkuloosi programmid oleksid pärast rahvusvaheliste rahastajate toetuse lõppemist tõhusad, järjepidevad ning nende vahendeid oleks suurendatud; kutsub komisjoni ja nõukogu üles jätkama nende riikidega tihedat koostööd selle tagamiseks, et nad võtaksid HIVi, viirusliku hepatiidi ja tuberkuloosi probleemidele reageerimise suhtes kohustused ja omavastutuse;

palub, et komisjon arutaks liikmesriikide ja tulevaste nõukogu eesistujariikidega võimalust Dublini deklaratsiooni ajakohastamiseks, et tagada HIVi/AIDSi, viirusliku hepatiidi ja tuberkuloosi käsitlemine võrdsetel alustel;

HIV/AIDS

rõhutab, et HIV on jätkuvalt selline nakkushaigus, millega kaasneb suurim sotsiaalne häbimärgistamine, millel võib olla tõsine mõju sellest puudutatud inimeste elukvaliteedile; rõhutab, et 2015. aastal teatasid 31 ELi/EMP riiki peaaegu 30 000 uuest HIVi nakatumise juhust, kusjuures puudusid selged märgid selle arvu üldisest vähenemisest;

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hõlbustama juurdepääsu innovaatilistele raviviisidele, kaasa arvatud kõige haavatavamate rühmade jaoks, ning võitlema HIV-nakkusega seotud ühiskondliku häbimärgistamise vastu;

toonitab, et ELis/EMPs on suguline vahekord endiselt peamine HIVi levikuviis, millele järgneb narkootikumide süstimine; rõhutab, et naised ja lapsed on nakkuse ees kaitsetud;

kutsub komisjoni ja nõukogu üles mitte üksnes suurendama investeeringuid teadustegevusse tulemusliku ravi leidmiseks ning uute vahendite ja innovaatiliste ja patsiendikesksete lähenemisviiside väljatöötamiseks kõnealuste haiguste vastu, vaid tagama ka nende vahendite kättesaadavuse ja taskukohasuse ning tegelema tõhusamalt kaasnevate nakkustega, eriti tuberkuloosi, viirusliku B- ja C-hepatiidi ja nende tüsistustega;

10.

rõhutab, et ennetamine on endiselt peamine vahend võitluses HIV/AIDSi vastu, kuid et igast kolmest ELi/EMP riigist kaks on teatanud, et ennetamistegevuseks kättesaadavad vahendid ei ole uute HIVi nakatumiste arvu vähendamiseks piisavad;

11.

kutsub liikmesriike, komisjoni ja nõukogu üles jätkuvalt toetama HIV/AIDSi ennetamist ja raviga ühendamist ühismeetmete ja projektide kaudu ELi rahvatervise programmi raames ning edendama tõendatult tulemuslikke rahvatervisealaseid meetmeid HIVi ennetamiseks, sealhulgas terviklikke kahjude vähendamise teenuseid narkootikumide tarvitajatele, ravi kui ennetustegevust, kondoomi kasutamist, kokkupuute-eelset profülaktikat ja tõhusat seksuaalkasvatust;

12.

kutsub liikmesriike üles koondama HIVi testimise teenuseid peamistele sihtrühmadele piirkondades, kus HIVi esinemissagedus on kõige suurem, järgides WHO soovitusi;

13.

kutsub liikmesriike üles tõhusalt võitlema seksuaalsel teel levivate nakkustega, mis suurendavad HIViga nakatumise ohtu;

14.

ergutab liikmesriike tegema HIV-testid tasuta kättesaadavaks, eelkõige haavatavate rühmade jaoks, et tagada varane avastamine ja parandada aruandlust nakatumiste arvu kohta, mis on oluline haiguse kohta asjakohase teabe ja hoiatuste jagamiseks;

Tuberkuloos

15.

rõhutab, et Euroopa Liidus on tuberkuloosi esinemissagedus üks madalamaid kogu maailmas; toonitab siiski, et ligikaudu 95 % tuberkuloosi põhjustatud surmajuhtumitest leiab aset väikse ja keskmise sissetulekuga riikides; rõhutab lisaks, et WHO Euroopa piirkonnas ning eelkõige Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia riikides esineb palju multiresistentset tuberkuloosi, mis moodustab ligikaudu veerandi multiresistentse tuberkuloosi juhtudest kogu maailmas; arvestades, et WHO poolt nimetatud 27-st multiresistentse tuberkuloosi kõrge esinemissagedusega riigist asub 15 riiki WHO Euroopa piirkonnas;

16.

juhib tähelepanu sellele, et tuberkuloos on HIV-viirusega inimeste peamine surma põhjustaja ja ligikaudu üks igast kolmest surmajuhtumist on HIV-viirusega inimeste puhul tingitud tuberkuloosist (10); rõhutab, et 2014. aastal suurenes kolmandat aastat järjest tuberkuloosi haigestunud inimeste arv, mis kasvas 9 miljonilt 2013. aastal 9,6 miljonile 2014. aastal; rõhutab, et diagnoositakse ainult üks neljast multiresistentse tuberkuloosi juhtumist, mis toob esile asjaolu, et haiguse avastamisel ja diagnoosimisel esineb suuri lünki;

17.

rõhutab, et antimikroobikumiresistentsus kujutab endast nakkuste ning haiguste, sealhulgas tuberkuloosi ravimisel üha tõsisemat meditsiinilist probleemi;

18.

tuletab meelde, et ravi katkestamine on üks põhjustest, mis toob kaasa ravimiresistentsuse väljakujunemise, tuberkuloosi leviku ja patsientide halvad ravitulemused;

19.

rõhutab, et Euroopa Komisjon ja liikmesriigid peavad tuberkuloosi ennetamise, avastamise ja raviskeemi järgimise parandamiseks välja töötama tuberkuloosiprogrammid ja nägema ette rahalise toetuse, et tugevdada koostööd kogukondade ja haavatavate isikutega mitut valdkonda hõlmava koostöö kaudu, millesse tuleks eelkõige arenguriikides kaasata valitsusvälised organisatsioonid; toonitab lisaks, et tuberkuloosi ravi järjepidevuse tagamiseks on oluline selle ravi toetamisse rahaliselt kaasata kõik osalised, sest tuberkuloosi ravi võib olla üle jõu käivalt kulukas;

20.

rõhutab, et oluline on tegeleda kujuneva antimikroobikumiresistentsuse kriisiga, sealhulgas rahastades teadus- ja arendustegevust uute vaktsiinide, innovaatiliste patsiendikesksete lähenemisviiside ning tuberkuloosi diagnostika ja ravi väljatöötamiseks;

21.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles täitma tugevat poliitilist rolli tagamaks, et antimikroobikumiresistentsuse ja multiresistentse tuberkuloosi vaheline seos kajastuks 2017. aasta juulis Saksamaal toimuva G20 tippkohtumise tulemustes ning uues ELi antimikroobikumiresistentsuse tegevuskavas, mis avaldatakse 2017. aastal;

22.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema koostööd, et võtta riikidevaheliste kahepoolsete kokkulepete ja ühismeetmete abil piiriüleseid meetmeid tuberkuloosi leviku tõkestamiseks;

23.

kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles tugevdama kõrgeimal poliitilisel tasandil ja eri sektorites tuberkuloosi ja multiresistentse tuberkuloosi alast piirkondlikku koostööd ning muutma selle ametlikuks, ja samuti seadma tulevaste ELi eesistujariikidega sisse partnerlussuhted selle töö jätkamiseks;

C-hepatiit

24.

rõhutab, et Euroopa Liidus levib C-hepatiit peamiselt narkootikumide süstimise teel saastunud süstlanõelte jagamise ja mittesteriilsete süstimisvahendite kasutamise tõttu; rõhutab, et tervishoiutöötajate C-hepatiidi viirusega nakatumise tase süstlatorkevigastuste tagajärjel on keskmisest suurem; rõhutab, et kahjude vähendamise teenuste osutamine, sealhulgas asendusravi opioididega ning nõela- ja süstlavahetuse programmid kujutab endast viirusliku hepatiidi ennetamise kriitilise tähtsusega strateegiat, mis peaks sisaldama ka häbimärgistamisest ja diskrimineerimisest ülesaamise meetmeid; rõhutab, et hüvitatud tervisekontrollid ei hõlma sageli C-hepatiidi (anti-HCV) ja B-hepatiidi viiruse pinnaantigeeni (HBsAg) analüüse; toonitab, et viirus võib harvadel juhtudel levida sugulisel teel, või ravi- ja iluraviasutustes kasutatud ebapiisavate nakkustõrjetavade tõttu, või perinataalselt, st nakatunud emalt lootele;

25.

rõhutab, et üle 90 %-l patsientidest puuduvad haigestumisel sümptomid ja tavaliselt avastatakse haigus juhuslikult analüüsi käigus või alles sümptomite ilmnemisel, mistõttu põhjustab see 55 % – 85 %-l juhtudest kroonilise hepatiidi; arvestades, et 15– 30 %-st inimestest, kes põevad kroonilist hepatiiti, on 20 aasta jooksul risk haigestuda maksatsirroosi, mis on hepatotsellulaarse kartsinoomi peamine põhjus;

26.

rõhutab, et 75 %-l hepatotsellulaarse kartsinoomi juhtudest annab patsiendi C-hepatiidi seroloogiline test positiivse tulemuse;

27.

rõhutab, et liikmesriikides ei ole ühtset metoodikat C-hepatiidi sõeluuringute jaoks ning andmed mõjutatud inimeste arvu kohta võivad olla alahinnatud;

28.

rõhutab, et aprillis 2016 ajakohastas WHO oma suuniseid kroonilise C-hepatiidi nakkusega isikute sõeluuringute, ravi ja hoolduse kohta, ning et need täiendavad olemasolevaid WHO suunised vere kaudu levivate viiruste, sealhulgas C-hepatiidi leviku vältimise kohta; juhib tähelepanu sellele, et nimetatud suunistes antakse selle valdkonna kohta olulisi soovitusi ning juhitakse tähelepanu asjaoludele, mida tuleks nende rakendamisel silmas pidada;

29.

rõhutab, et C-hepatiidi nakkust saab ravida, eriti kui see on avastatud ja seda ravitakse viirusevastaste ravimite asjakohaste kombinatsioonidega; juhib tähelepanu sellele, et üle 90 % C-hepatiidi nakkusega inimestest tervenevad viirusevastase ravi tulemusel; rõhutab, et viiruslikku B-hepatiiti saab ära hoida vaktsineerimisega ja seda on võimalik kontrolli all hoida, kuid toonitab, et vähem kui 50 % viirusliku B-hepatiidi juhtudest diagnoositakse alles aastakümneid pärast nakatumist;

30.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama viirusliku hepatiidi likvideerimise siseriiklike kavade jätkusuutliku rahastamise ning kasutama selleks ELi struktuurifonde ja ELi muid kättesaadavaid rahalisi vahendeid;

31.

kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles kehtestama kogu ELi hõlmava nakkuste ühtlustatud seire programmi, mille abil saaks õigeaegselt tuvastada viirusliku hepatiidi, tuberkuloosi ja HIVi puhanguid, hinnata esinemissageduse suundumusi, ette näha haiguskoormust ja tõhusalt jälgida diagnostika, ravi ja hoolduse etappe reaalajas, sealhulgas konkreetsetes haavatavates rühmades;

32.

kutsub komisjoni üles arutama liikmesriikidega, kuidas anda esmatasandi arstiabi valdkonna töötajatele parimad vahendid (näiteks C-hepatiidi (anti-HCV) ja B-hepatiidi viiruse pinnaantigeeni (HBsAg) analüüside lisamisega tervisekontrolli, haiguslugudesse, järeltestidesse ja ravile suunamisse), et suurendada diagnoosimise määra ja tagada suunistekohane ravi;

33.

peab kahetsusväärseks, et praegu puudub C-hepatiidi vastane vaktsiin, mistõttu on otsustava tähtsusega esmane ja teisene ennetus; rõhutab siiski, et paljudel juhtudel takistavad testimist C-hepatiidi viirusega nakatumise eripära ning sõeluuringute metoodika puudumine;

34.

kutsub komisjoni, Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse juhtimisel võtma liikmesriikidega kooskõlastatult kasutusele valdkondadevaheline kava, et standardida sõeluuringute, testimise ja ravi metoodikat ning tagada 2030. aastaks C-hepatiidi likvideerimine;

o o

35.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele, Maailma Terviseorganisatsioonile ja liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT L 293, 5.11.2013, lk 1.

(2) ELT C 27 E, 31.1.2008, lk 247.

(3) http://www.euro.who.int/__data/assets/pdf_file/0007/283804/65wd17e_ Rev1_TBActionPlan_150588_withCover.pdf

(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0061.

(5) https://thinkprogress.org/massive-hiv-treatment-study-found-zero-transmissions-between-mixed-status-couples-73d4a497f77b

(6) http://www.euro.who.int/en/health-topics/communicable-diseases/hepatitis/data-and-statistics

(7) Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) epidemioloogiline aruanne.

http://ecdc.europa.eu/en/healthtopics/hepatitis_C/Documents/aer2016/AER-hepatitis-C.pdf

(8) Samas.

(9) Samas.

(10) WHO ülemaailmne aruanne tuberkuloosi kohta 2015.

19.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 334/112

P8_TA(2017)0303

ELi strateegia rahvusvaheliste kutuurisuhete valdkonnas

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2017. aasta resolutsioon ELi strateegia kohta rahvusvaheliste kultuurisuhete valdkonnas (2016/2240(INI))

(2018/C 334/12)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 167 lõikeid 3 ja 4,

—	võttes arvesse UNESCO 2005. aasta kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni,

—	võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 24. märtsi 2017. aasta resolutsiooni 2347,

—	võttes arvesse ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030, eelkõige kestliku arengu eesmärke 4 ja 17,

—	võttes arvesse komisjoni ning komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 8. juuni 2016. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Rahvusvaheliste kultuurisuhete ELi strateegia“ (JOIN(2016)0029),

—	võttes arvesse komisjoni 10. mai 2007. aasta teatist Euroopa kultuurivaldkonna tegevuskava kohta üleilmastuvas maailmas (COM(2007)0242),

—	võttes arvesse ettevalmistavat meedet „Kultuur ELi välissuhetes“ ja selle soovitusi (1),

—	võttes arvesse dokumenti „Ühtne visioon, ühine tegevus: tugevam Euroopa. Euroopa Liidu üldine välis- ja julgeolekupoliitika strateegia“, mida komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitles 28. juunil 2016. aastal,

—	võttes arvesse nõukogu 16. novembri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa kultuurivaldkonna tegevuskava kohta (2),

—	võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa kultuurivaldkonna tegevuskava rakendamise kohta (COM(2010)0390),

—	võttes arvesse oma 23. novembri 2016. aasta resolutsiooni ELi strateegilise kommunikatsiooni kohta vastusammuna tema vastu suunatud kolmandate osapoolte propagandale (3),

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu 2005. aasta raamkonventsiooni, mis käsitleb kultuuripärandi väärtust ühiskonnas (Faro konventsioon) (4),

—	võttes arvesse nõukogu 16. detsembri 2008. aasta järeldusi kultuurilise mitmekesisuse ja kultuuridevahelise dialoogi edendamise kohta Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide välissuhetes (5),

—	võttes arvesse oma 12. mai 2011. aasta resolutsiooni ELi välistegevuse kultuurilise mõõtme kohta (6),

—	võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni kultuuridevahelise dialoogi, kultuurilise mitmekesisuse ja hariduse rolli kohta ELi põhiväärtuste edendamisel (7),

—	võttes arvesse oma 24. novembri 2015. aasta resolutsiooni ELi rolli kohta ÜROs – kuidas saavutada paremini ELi välispoliitika eesmärke (8),

—	võttes arvesse nõukogu 23. detsembri 2014. aasta järeldusi kultuurivaldkonna töökava (2015–2018) kohta (9),

—	võttes arvesse UNESCO 1972. aasta maailma kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni,

—	võttes arvesse oma 8. septembri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa kultuuripärandi ühtse lähenemisviisi väljatöötamise kohta (10),

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu resolutsiooni CM/Res(2010)53, millega luuakse laiendatud osaline kokkulepe Euroopa Nõukogu kultuuriradade kohta,

—	võttes arvesse oma 13. detsembri 2016. aasta resolutsiooni ELi sidusa kultuuri- ja loomemajanduse poliitika kohta (11),

—	võttes arvesse nõukogu 24. novembri 2015. aasta järeldusi kultuuri kohta välissuhetes, keskendudes eelkõige arengukoostööle (12),

—

võttes arvesse oma 30. aprilli 2015. aasta resolutsiooni kultuurimälestiste hävitamise kohta ISISe/Da’eshi poolt (13), eelkõige selle punkti 3, milles „kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles kasutama kultuuridiplomaatiat ja kultuuridevahelist dialoogi, et lepitada eri kogukonnad ja ehitada üles hävitatud mälestised“,

—	võttes arvesse oma 10. aprilli 2008. aasta resolutsiooni Euroopa kultuurivaldkonna tegevuskava kohta üleilmastuvas maailmas (14),

—	võttes arvesse 21.–22. novembril 2016 toimunud nõukogu 3502. istungi (haridus, noored, kultuur ja sport) tulemusi,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi kultuuri- ja hariduskomisjoni palvel koostatud uuringut pealkirjaga „Research for CULT Committee – European Cultural Institutes Abroad“ („Uuring kultuuri- ja hariduskomisjonile: Euroopa kultuuriinstituudid välismaal“) (15),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi kultuuri- ja hariduskomisjoni palvel koostatud uuringut pealkirjaga „Research for CULT Committee – European capitals of culture: success strategies and long-term effects“ („Uuring kultuuri- ja hariduskomisjonile: Euroopa kultuuripealinnad – edustrateegiad ja pikaajaline mõju“) (16),

—	võttes arvesse Euroopa Komisjoni välispoliitika vahendite talituse tellitud 2015. aasta uuringut „Analysis of the perception of the EU and EU’s policies abroad“ („Arusaam EList ja ELi välispoliitikast välismaal – analüüs“) (17),

—	võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust teemal „ELi strateegia rahvusvaheliste kultuurisuhete valdkonnas“,

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust teemal „ELi strateegia rahvusvaheliste kultuurisuhete valdkonnas“,

—	võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Euroopa kultuuripärandiaasta (2018) kohta (COM(2016)0543),

—	võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa solidaarsuskorpuse kohta (COM(2016)0942),

—	võttes arvesse nõukogu 14. detsembri 2015. aasta järeldusi Euroopa naabruspoliitika läbivaatamise kohta,

—	võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu 27. septembri 2016. aasta otsust, millega Ahmad al-Faqi al-Mahdi mõisteti süüdi mitme mausoleumi hävitamises Timbuktus ja millega kohus langetas kooskõlas Rooma statuudiga esmakordselt otsuse, et kultuuripärandi hävitamist võib käsitada sõjakuriteona,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 55 kohaseid väliskomisjoni ning kultuuri- ja hariduskomisjoni ühiseid arutelusid,

—	võttes arvesse väliskomisjoni ning kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit (A8-0220/2017),

A.	arvestades, et EL on muutumas tähtsamaks osalejaks rahvusvahelistes suhetes ning peaks suunama lisavahendid ja energia oma ühise kultuuri, kultuuripärandi, kunstilise loomingu ja innovatsiooni edendamisse regionaalses mitmekesisuses ELi toimimise lepingu artikli 167 alusel;

B.	arvestades, et EL on oluline osaleja rahvusvahelises poliitikas, kes etendab üha suuremat rolli maailma asjades, sealhulgas kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse edendamise abil rahvusvahelistes suhetes;

arvestades, et kultuuril on oma sisemine väärtus, ja et ELi kogemus on näidanud, et kultuurivahetus võib aidata edendada liidu välispoliitika eesmärke ning olla võimsaks sillaks erineva etnilise, usulise ja sotsiaalse taustaga inimeste vahel, tugevdades kultuuride- ja religioonidevahelist dialoogi ja vastastikust mõistmist, sealhulgas Euroopa välisteenistuse tegevuse abil; on sellega seoses arvamusel, et kultuurist peaks saama kolmandate riikidega peetava poliitilise dialoogi lahutamatu osa ning kultuur tuleb süstemaatiliselt lisada projektidesse ja programmidesse;

D.	arvestades, et selleks, et EL saaks edendada kultuuridevahelist mõistmist, peab liit laiendama ühiseid sidevahendeid tõelise Euroopa meedia kujul, nagu Arte, Euronews ja Euranet;

E.	arvestades, et kultuur ja kultuuri kaitsmine on lahutamatult seotud inimõiguste ja põhivabaduste austamisega;

F.	arvestades, et teaduskoostöö on välispoliitika oluline element, mis loob sildu riikide vahel, parandab rahvusvaheliste teadusuuringute kvaliteeti ja suurendab teadusdiplomaatia rolli;

arvestades, et ELil ja selle liikmesriikidel on mitmesugused ühised kultuurilised, keelelised, ajaloolised ja usulised juured, ja arvestades, et saades innustust Euroopa kultuurilisest, usulisest ja humanistlikust pärandist, on neil õnnestunud olla ühinenud mitmekesisuses; arvestades, et Euroopa kultuur ja kultuuripärand esindavad nii materiaalsel kui ka immateriaalsel kujul samal määral Euroopa ühiskondade ja piirkondade, nende ühiskonna enamiku, aga ka vähemuste kultuuri mitmekesisust;

arvestades, et Pariisis 2015. aasta märtsis vastu võetud deklaratsioonis käsitletakse kodanikuaktiivsuse ning vabaduse, sallivuse ja mittediskrimineerimise ühiste väärtuste edendamist hariduse kaudu ning rõhutatakse vajadust edendada kultuuridevahelist aktiivset dialoogi, üleilmset solidaarsust ja vastastikust austust;

arvestades, et ELi ajaloo jooksul on kultuurisuhted olnud sotsiaalse ühtekuuluvuse ning kestliku majandus- ja inimarengu olulised ajurid, etendades samas olulist rolli kodanikuühiskonna suutlikkuse suurendamisel, inimestevaheliste kontaktide tugevdamisel ja radikaliseerumise ennetamisel, et kaitsta kultuuripärandit, kindlustada demokraatlikke protsesse ning osaleda konfliktide ennetamises, lahendamises ja vastupanuvõime suurendamises;

J.	arvestades, et kultuuridiplomaatia peaks edendama kultuurilist ja keelelist mitmekesisust, sealhulgas vähemuskeelte säilitamist, sest need on omaette väärtus ja annavad panuse Euroopa kultuuripärandisse;

K.	arvestades, et inimõigused hõlmavad ka kultuurilisi õigusi, ning arvestades, et võrdset tähelepanu tuleks seega pöörata iga inimese õigusele osaleda kultuurielus ja nautida oma kultuuri, austades samal ajal täielikult kõigi põhilisi inimõigusi;

arvestades, et 2014. aasta detsembris kehtestati piiravad meetmed, et takistada Süüriast pärinevate kultuuriväärtustega kauplemist; arvestades, et on selge vajadus luua hädaolukordadele reageerimise mehhanism, et tuvastada ja takistada kultuuripärandi hävitamist ja kultuuriväärtuste väljaviimist, sealhulgas konfliktipiirkondades või -riikides, tegusid, mida saab konfliktiolukordades kasutada hirmutamiseks või šokeerimiseks ning mis mõnel juhul võivad endast kujutada nn kultuurilist puhastust;

M.	arvestades, et kultuur on ühine hüve ja arengut käsitleva uue konsensuse kavandamine peab sisaldama arutelu avalike hüvede tagasinõudmise üle, sealhulgas kultuuri kaudu;

N.	arvestades, et EL ja liikmesriigid eraldi annavad üle poole arenguabist maailmas ja see asjaolu väärib suuremat teadvustamist;

O.	arvestades, et kultuuripärand on üldine pärand ning selle kaitsmine on rahu ja vastupanuvõime tagamise eeltingimus;

arvestades, et ühisteatises „Rahvusvaheliste kultuurisuhete ELi strateegia“ nähakse ette ELi rahvusvaheliste kultuurisuhete raamistik; arvestades siiski, et selles ei suudeta kindlaks määrata temaatilisi ja geograafilisi prioriteete, konkreetseid eesmärke ja tulemusi, sihtrühmi, ühiseid huve ja algatusi, rahalisi eraldisi, usaldusväärset finantsjuhtimist, kohalikku ja piirkondlikku perspektiivi, raskusi ja rakendamise korda;

Q.	arvestades, et inimestevahelised kontaktid, nagu noortevahetus, sõpruslinnad ja partnerlussuhted kutsealal, on olnud olulised vahendid tugevdamaks kultuuridevahelist mõistmist ja EL peaks neid edendama oma välispoliitilistes suhetes;

arvestades, et liikuvus moodustab ELi rahvusvaheliste kultuurisuhete olulise osa, mis nõuab mehhanismide loomist, et hõlbustada viisade kättesaadavust kolmandatest riikidest ja kolmandatesse riikidesse kultuuritöötajatele, teadlastele, akadeemikutele, õpetajatele, üliõpilastele ja töötajatele ning varem ELi programmides (18) osalenute vilistlaste võrgustikule;

S.	arvestades, et EL ja selle naaberriigid on ajaloo vältel üksteist kultuurilises plaanis mõjutanud;

arvestades, et koostöö, koolitus, kunstnike ja kultuuritöötajate ning nende teoste liikuvus, sealhulgas Euroopa ja rahvusvaheliste võrgustike raames, ning kunstnike residentuurid on võtmetähtsusega tegurid nii Euroopa kui ka Euroopa-väliste kultuuride ja kunsti levitamisel ja vahetamisel ning neid tuleb edendada ja soodustada;

U.	arvestades, et kunstnike ja kultuuritöötajate viisapoliitika on väga oluline eduka koostöö ja tööde vaba ringluse jaoks Euroopa ja rahvusvaheliste võrgustike kaudu, samuti kunstnike aktiivsete residentuuriprogrammide tagamiseks, mis hõlmavad kodanikuühiskondi maailma eri riikides ja piirkondades;

arvestades, et see võiks olla kasulik lähtepunkt, et teha kokkuvõtteid ELi kultuurivaldkonna tegevuskava raames saavutatust eesmärgiga töötada välja ja muuta paremaks strateegia, kehtestada selged ja mõõdetavad eesmärgid kooskõlas konkreetse riigi eripäraga, prioriteedid ja realistlikud tulemused, ning õppida parimatest tavadest;

W.	arvestades, et EL peaks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni olulise partnerina tegema tihedamat koostööd UNESCOga, et kaitsta ülemaailmset kultuuripärandit;

X.	arvestades, et ELi programmide ja vahendite vaheline koordineerimine peaks tugevdama ELi rahvusvaheliste suhete kultuurilist mõõdet, et luua dialoogi ühisruum kultuuridevahelise mõistmise ja usalduse jaoks;

Y.	arvestades, et ELi algatused ja meetmed peaksid olema kolmandates riikides nähtavamad, sealhulgas Euroopa naabruspoliitikas osalevates riikides, ning nende tulemusi tuleks paremini omistada, hinnata ja levitada (19);

Z.	arvestades, et audiovisuaal-, kultuuri- ja loomesektori toodete ja teenuste arv kasvab, nagu ka nende panus SKPsse ja rahvusvahelisse ringlusse;

AA.	arvestades, et paljud Euroopa Nõukogu sertifitseeritud Euroopa kultuurirajad kulgevad läbi ELi idapoolsete ja lõunapoolsete naaberriikide, samuti kandidaatriikide, ja arvestades, et see aitab kaasa sidemete tugevdamisele ELi ja selle naaberriikide vahel;

AB.	arvestades, et liidu jõupingutused ühiskonna vastupanuvõime toetamisel, mille käigus süvendatakse tööd kultuuri, hariduse ja noorte valdkonnas, edendavad pluralismi, kooseksisteerimist ja austust;

Eesmärgid

tunneb heameelt ühisteatise üle, milles antakse ülevaade kõigist dokumentidest, meetmetest, algatustest, programmidest ja projektidest, mida EL ja selle liikmesriigid toetavad või rakendavad ning mille ühiseks nimetajaks on kultuur; nõuab, et töötataks välja tulemuslik rahvusvaheliste kultuurisuhete ELi strateegia;

võtab teadmiseks, et ühisteatise eesmärk on soodustada kultuurialast koostööd ELis ja selle partnerriikidega ning edendada ülemaailmset korda, mille aluseks on rahu tagamine, võitlemine ekstremismi ja radikaliseerumise vastu kultuuride- ja religioonidevahelise dialoogi kaudu, ja konfliktide ennetamine, mille puhul austatakse demokraatiat, õigusriigi põhimõtteid, sõnavabadust, kunstilist vabadust, vastastikust mõistmist, inimõigusi, kultuurilist ja keelelist mitmekesisust ning põhiõigusi; rõhutab ühtlasi kultuuridiplomaatia, hariduse ja kultuurialaste vahetuste olulisust universaalsete väärtuste ühise tuumiku tugevdamisel;

tunnustab Euroopa välisteenistuse ja komisjoni ühiselt tehtud jõupingutusi, et laiendada teadus- ja teadusuuringute poliitika rahvusvahelist mõõdet, ja nõuab tungivalt, et komisjon toetaks edasipüüdliku teadusdiplomaatia arengut;

nõuab kultuuriliste õiguste edendamist põhiliste inimõiguste lahutamatu osana ning kultuuri käsitamist selle sisemise väärtuse tõttu kestliku arengu neljanda eraldiseisva, mitmeid valdkondi hõlmava tugisambana koos sotsiaalse, majandusliku ja keskkonnaalase mõõtmega;

tunneb heameelt ühisteatise lähenemisviisi üle, milles määratletakse kolm töösuunda: kultuuri kui kestliku sotsiaal- ja majandusarengu mootori toetamine; kultuuri- ja kultuuridevahelise dialoogi edendamine rahumeelsete kogukondadevaheliste suhete eesmärgil; ning koostöö tugevdamine kultuuripärandi valdkonnas;

nõuab kunstilise sõnavabaduse kui Euroopa Liidu väärtuse ja püüdluse edendamist, tugevdades vaba dialoogi ja heade tavade vahetamist rahvusvahelisel tasandil;

rõhutab, et ELil on kaasavas valitsemises palju erinevaid kogemusi, et ELi tugevus seisneb ühinenud mitmekesisuses ning et just siinkohal annab EL lisaväärtust;

täheldab, et kuigi subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet tuleb kultuuri valdkonnas järgida – arvestades samal ajal ka ELi ja liikmesriikide ühiseid kultuurilisi juuri ja pärandit ning pikaajalise kunstilise ja kultuurilise suhtluse tulemust –, on üheskoos töötamise ja loomise harjumuse kujundamisega pandud alus teiste kultuuride austamisele ja mõistmisele;

rõhutab, et EL on areen, kus kõik liikmesriigid ühendavad jõud, et etendada rahvusvaheliste kultuurisuhete valdkonnas tugevamat rolli, kasutades ära koostööst saadavat vastastikust kasu;

10.

teeb ettepaneku, et iga liikmesriik võiks algatada ühismeetmeid koos ELiga, et igal aastal esile tõsta erinevat ELi riiki näiteks näituste ja koostöö abil, kusjuures eriline roll kuuluks rotatsiooni korras vahetuvale eesistujariigile, et saavutada sisemine lisaväärtus ELi ja liikmesriikide jaoks ning suurendada nende tegevuse ja algatuste nähtavust välismaal, sealhulgas ELi delegatsioonide kaudu, milleks tehtaks kättesaadavaks konkreetsed inimressursid ja rahalised vahendid;

11.

liikmesriigid, eelkõige väiksemad liikmesriigid ning nende kultuuriasutused ja kultuurivallas tegutsejad võiksid lisada oma kultuurilistele saavutustele väärtust, kasutades ELi nende edendamiseks ja jagamiseks välismaal;

12.

kultuuridiplomaatia võib toimida ELi ja liikmesriikide saadikuna;

13.

tuletab seoses materiaalse ja immateriaalse kultuuripärandiga meelde, kui tähtis on koostöö liikmesriikide ja ELi institutsioonide vahel seoses ligipääsetavuse, teadusuuringute, edendamise, kaitse ja majandamisega ning võitlusega kunsti ebaseadusliku kaubanduse, rüüstamise ja hävitamise vastu, sealhulgas piirkondadele suunatud sihtotstarbeliste vahendite ja abi kaudu ning piiriülese politseikoostöö abil nii ELis kui ka sellest väljaspool;

14.

rõhutab sõltumatu meedia tähtsust kultuurilise mitmekesisuse ja kultuuridevahelise pädevuse edendamisel ning vajadust tugevdada sellist meediat kui usaldusväärse teabe allikat, eelkõige ELi naabruses;

15.

tunneb heameelt asjaolu üle, et ühisteatises kujutatakse kultuuri- ja loomemajandust ELi rahvusvaheliste kultuurisuhete olulise elemendina; arvestades, et need tööstusharud annavad panuse Euroopa nn pehmesse võimu Euroopa väärtuste saadikutena, eriti seoses piirkondlike loomekeskuste ja kultuurivõrgustikega, ning soovitab, et need tehtaks kindlaks ning neile pakutaks stiimuleid ja kutseoskuste arendamist; kutsub komisjoni üles ajakohastama kultuuri- ja loomesektorite osaliste ja tegutsejate võrgustikke, keskendudes eelkõige VKEdele, Euroopa loomepiirkondadele ja loomemajanduse platvormidele kui mitmekordistava mõju ja innovatsiooni loojatele, sealhulgas muudes valdkondades;

16.

palub komisjonil ja komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal teha kindlaks kultuuriosalejad, kellele kuulub lahutamatu osa ühisteatise elluviimises, täpsustades, et need peaksid hõlmama muu hulgas kunstnikke, kultuuri- ja loomesektorite spetsialiste, kultuuriasutusi, era- ja avaliku sektori sihtasutusi, ülikoole ning kultuuri- ja loomevaldkonna ettevõtjaid;

Juhtimine ja vahendid

17.

kutsub komisjoni ja komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles esitama selle valdkonna aastaseid ja mitmeaastaseid tegevuskavasid, mis peaksid sisaldama meetmeid, strateegilisi temaatilisi ja geograafilisi prioriteete ning ühiseid eesmärke, ja nõuab ühisteatise rakendamise korrapärast läbivaatamist, mille tulemustest tuleks anda aru Euroopa Parlamendile;

18.

rõhutab, et ELi poliitikavaldkondades ja meetmetes, milles osalevad kolmandad riigid, on vaja suuremat sidusust; rõhutab, et on vaja tugineda olemasolevatele teadusuuringute tulemustele, parimatele tavadele ning muudele kultuuripärandi kaitsmisega seotud ELi rahastatavatele algatustele ja vahenditele, mis võib tuua kasu koostööle kolmandate riikidega; nõuab suuremat sünergiat kõigi osalejate vahel ning muid ELi rahastatavaid algatusi, mis võiksid aidata strateegia eesmärke saavutada, et tagada ressursitõhusus, optimeeritud tulemused ning ELi tegevuse ja algatuste suurem mõju; soovitab tõhusa strateegia tagamiseks teha kokkuvõte senistest kogemustest;

19.

nõuab tungivalt, et komisjon näeks järgmises mitmeaastases finantsraamistikus ette eelarverea rahvusvaheliste kultuurisuhete toetamiseks olemasolevates programmides ja tulevastes projektikonkurssides, eelkõige järgmise põlvkonna kultuuri- ja haridusprogrammides, nii et need saaksid nõuetekohasel viisil töötada välja oma rahvusvahelised meetmed;

20.

teeb ettepaneku töötada välja ELi programm, mis käsitleb rahvusvahelist liikuvust ja vahetusi, näiteks residentuuriprogramme, eriti kultuuri- ja loomesektorite noorte kutseliste töötajate ja kunstnike jaoks, ja keskendada sellele ressursse;

21.

teeb sellega seoses ettepaneku, et Erasmuse programmis ning muudes haridusalase ja vabatahtliku liikuvuse programmides varem osalenuid ja varasemaid toetusesaajaid tuleks julgustada kasutama oma kultuuridevahelisi oskusi ja pädevust teiste hüvanguks, ning nad peaksid saama mõjukateks osalejateks partnerluste arendamisel kultuuriliste välissuhete valdkonnas;

22.

kutsub komisjoni üles arendama kultuuriturismi mõõdet näiteks temaatiliste programmide ning parimate tavade koostamise ja vahetamise teel, et lihtsustada rahvusvahelist liikuvust ja vahetusi kolmandate riikide kodanikega ning ka juurdepääsu kultuuriobjektidele;

23.

kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles lisama rahvusvahelised kultuurisuhted horisontaalselt rahvusvahelise koostöö vahenditesse ja programmidesse ning ka läbivaatamiste käigus, et tagada sidusus ja muuta rahvusvahelised kultuurisuhted tõhusaks vahendiks;

24.

kutsub komisjoni üles tugevdama kultuurilise mõõtme mõju rahvusvahelistes suhetes, lisades kultuurilise mõõtme süstemaatiliselt läbirääkimistesse ja assotsieerimislepingutesse; rõhutab ELi jaoks vajadust koostada käitumispõhimõtted riikidevaheliste projektide koostööpartneritele ja luua paindlik raamistik riikidevahelise kultuurialase koostöö lihtsustamiseks, eemaldades tõkked;

25.

kutsub komisjoni üles jätkuvalt toetama kultuurisuhteid naabruses asuvate riikidega tehnilise abi, suutlikkuse suurendamise programmide, koolituse, kutseoskuste arendamise ja teadmussiirde abil – ka meediasfääris –, et parandada juhtimist ja soodustada uute partnerluste loomist riiklikul, piirkondlikul, kohalikul ja piiriülesel tasandil, võttes samal ajal järelmeetmeid piirkondlikele programmidele lõuna- ja idanaabruse, sealhulgas Lääne-Balkani riikides;

26.

rõhutab, et jätkusuutlikkuse huvides peab ELi kultuuri välisrahastamistegevus lähtuma kohalike partnerite jõulisest kaasamisest, programmide kohandamisest kohaliku olukorra järgi ja rahastamisjärgse perioodi nõuetekohasest arvessevõtmisest projektide puhul, mis hõlmavad üleminekut riiklikule rahastamisele või muudele tulu teenimise mudelitele;

27.

rõhutab kultuuri- ja inimõigusalgatuste tähtsust, mille eesmärk peaks olema kultuuritöötajate toetamine riikides või regioonides, kus nende õigused on ohustatud; kutsub üles rahastama asjaomaseid programme ühiselt Euroopa demokraatia rahastust ja Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendist;

28.

rõhutab, et partnerriikide aktiivne kodanikuühiskond võib aidata märkimisväärselt kaasa ELis propageeritavate väärtuste levitamisele, ja et seetõttu on oluline, et EL pakuks kahepoolsete suhete arendamisel tuge partnerriikide kultuurivaldkonna kodanikuühiskonna organisatsioonidele;

29.

kutsub komisjoni üles lisama kultuuri kõigisse olemasolevatesse ja tulevastesse kahe- ja mitmepoolsetesse koostöölepingutesse koos piisavate eelarvevahenditega, arvestades nõuetekohaselt kohustustega, mis on võetud UNESCO kultuurilise mitmekesisuse konventsiooni raames, et panna suuremat rõhku kultuuripärandi majanduslikule potentsiaalile ning kultuuri- ja loomesektoritele kestliku arengu edendamisel, sealhulgas sellistes valdkondades nagu majanduskasv ja töökohtade loomine, ning nende mõjule sotsiaalsele heaolule; väidab, et seda võiks teha näiteks ELi ja AKV riikide 2020. aasta järgse uue partnerluse üle peetavate järgmiste läbirääkimiste volituste raames; nõuab, et selles valdkonnas töötataks välja ELi näitajad, et soodustada kultuuripoliitilist arutelu;

30.

rõhutab noorte liikuvuse ja ülikoolide koostööprogrammide olulisust, kuna need on väga väärtuslikud meetmed, mille abil luua pikaajalisi akadeemilisi ja kultuurisuhteid;

31.

palub komisjonil tugevdada rahvusvahelist mõõdet programmides Erasmus, „Loov Euroopa“, „Kodanike Euroopa“ ja „Horisont 2020“; tuletab sellega seoses meelde ELi kultuuri-, haridus-, noorte- ja spordiprogrammide põhjapanevat rolli sallimatuse ja eelarvamuste vastu võitlemise ning ühtekuuluvustunde ja kultuurilise mitmekesisuse austamise tugevdamise keskse elemendina; palub komisjonil edendada eelkõige Euroopa naabruspoliitika raames ELi kõige lähemate partnerriikide osalemist nendes programmides;

32.

tunnustab komisjoni jõupingutusi teaduse, teadusuuringute, hariduse ja kultuurikoostöö rolli edendamisel pehme võimu vahenditena Euroopa välissuhetes; rõhutab, et teadus- ja kultuurivahetus aitab kaasa suutlikkuse suurendamisele ja konfliktide lahendamisele, eriti suhetes naaberriikidega;

33.

kutsub komisjoni üles tugevdama ja laiendama ELi programmi COSME (ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programm) rahvusvaheliste kultuurisuhete strateegiale, ning tugevdama ELi temaatiliste programmide kaudu kultuurisektoris tegutsevaid VKEsid väljaspool ELi asuvates riikides;

34.

rõhutab Regioonide Komitee ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rolli ning piirkondlike ja kohalike ametiasutuste ja kodanikuühiskonna rolli strateegia loomisel;

35.

toonitab, et Euroopa Parlament peaks etendama aktiivset rolli kultuuri edendamisel ELi välistegevuses, sealhulgas infobüroode ja kontaktasutuste kaudu;

36.

kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles määrama igas ELi delegatsioonis kontaktisiku, kes töötaks koos liikmesriikide riiklike kultuuriasutuste, esindajate ja kohalike kodanikuühiskondade, osalejate ja asutustega struktureeritud dialoogi protsessi raames, mille eesmärk on teha üheskoos kindlaks koostöö ühised prioriteetsed valdkonnad, vajadused ja meetodid, ning tagama piisava eelarve ja koolituse; palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel teavitada Euroopa Parlamenti rakendamise seisust ja saavutatud tulemustest iga kahe aasta tagant;

37.

nõuab, et Euroopa välisteenistuses eraldataks rahvusvahelisteks kultuurisuheteks vajalikud inimressursid ja rahalised vahendid, mis võimestaks Euroopa välisteenistust ja annaks talle katalüütilise juhtrolli ELi eri talituste seas, kes tegelevad rahvusvaheliste kultuurisuhetega;

38.

seisab selle eest, et rahvusvahelisi kultuurisuhteid käsitataks hariduse, koolituse ja teadusuuringute olulise teemana, et suurendada selles valdkonnas toimijate suutlikkust ning edendada kultuurilist osalemist hariduse kaudu, sealhulgas andes ELi töötajatele asjakohast koolitust kultuuripädevuste vallas;

39.

nõuab liikmesriikide kultuuriasutuste rolli selget määratlemist seoses ELi kultuurimõjuga väljaspool liidu piire, ning pidades silmas kaasavat ja ühist Euroopa narratiivi muu hulgas ELi riiklike kultuuriinstituutide võrgustiku (EUNIC) ja muude foorumite abil, ning pooldab võrdset ja kaasavat lähenemist kõigile sidusrühmadele, sealhulgas kodanikuühiskonnale; tunnustab sellega seoses liikmesriikide kultuuriasutustes siiani tehtud tööd; ergutab edasist koostööd välismaal, et optimeerida liikmesriikide huve, pöörates seejuures erilist tähelepanu väiksematele liikmesriikidele ning sellistele liikmesriikidele, kellel puuduvad välismaal kultuuriinstituudid, ja nende kultuurilise esindamise vajadustele;

40.

nõuab, et tugevdataks strateegilist partnerlust UNESCOga ühisteatise rakendamisel, kasutades ära organisatsiooni usaldusväärsust Euroopas ja ülemaailmset haaret, et mitmekordistada kõikide ELi ja ELi-väliste sidusrühmade ühistegevuse mõju, ning et võetaks kaalumisele ühenduse loomine tulevaste töörühmade või nõuandvate kogudega, et aidata teatist rakendada;

41.

rõhutab vajadust määratleda uuesti riiklike kultuuriinstituutide oluline roll kultuuridevahelises vahetuses, pidades silmas, et mõnel neist on pikad traditsioonid ning arvukad kontaktid kolmandates riikides, mistõttu nad võivad moodustada kindla aluse koostööks ja suhtlemiseks erinevate Euroopa osalejatega; juhib samuti tähelepanu nende potentsiaalile riikidevaheliste kahepoolsete suhete edendamisel ja hõlbustamisel ning Euroopa kultuuridiplomaatia strateegia väljatöötamisele ja rakendamisele kaasa aitamisel;

42.

kutsub komisjoni ja komisjoni asepresidenti ning liidu välispoliitika ja julgeoleku kõrget esindajat üles jätkuvalt toetama individuaalselt kohandatud õppekava EUVP (Euroopa Liidu külastusprogramm) arendamist kui võimsat vahendit dialoogi tõhustamiseks, demokraatia edendamiseks ja püsiva platvormi moodustamiseks noorte ja tulevaste liidrite ning kolmandate riikide arvamusekujundajate ja Euroopa institutsioonide peamiste koostööpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide jaoks;

43.

tunneb heameelt kultuuridiplomaatia platvormi loomise üle ning nõuab, et see saaks jätkusuutlikuks ning selle eesmärke, tulemusi ja juhtimist hinnataks korrapäraselt; tunnistab, et paljud erinevad institutsioonilised ja muud sidusrühmad (20) tegutsevad aktiivselt rahvusvaheliste kultuurisuhete valdkonnas, ning palub komisjonil edendada struktureeritud dialoogi kõikide sidusrühmade vahel, sealhulgas avatud koordinatsiooni meetodi kaudu;

44.

nõuab ohustatud pärandiga seotud ennetamiseks, hindamiseks ja taastamiseks ning kahjude hindamiseks mõeldud mehhanismi viivitamatut loomist, k.a kiire erakorraline mehhanism pärandi kaitsmiseks konfliktiriikides, tuginedes ÜRO rahuvalveoperatsioonide osakonna kultuuriväärtuste kaitsele keskenduva rakkerühma algatusest saadud kogemustele, tehes tihedat ja struktureeritud koostööd UNESCOga ning saades tehnilist abi programmilt Copernicus – Maa seire Euroopa programm; väljendab sellega seoses heameelt selle üle, et võeti vastu ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 2347, milles sedastatakse, et kultuuripärandi hävitamine võib kujutada endast sõjakuritegu, ning kutsutakse ELi ja Euroopa välisteenistust üles töötama koos kõigi partneritega, et aidata kaasa konfliktide ennetamisele, rahu kindlustamisele ning lepituse ja taastamise protsessidele kõikides konfliktist mõjutatud piirkondades;

45.

nõuab kooskõlastamist ELi tasandil, et võidelda relvastatud konfliktide ja sõdade käigus varastatud kultuuriesemete ebaseadusliku kauplemise vastu ja need tagasi võita, tunnistades, et sellisel koordineerimisel on esmatähtis roll püüdlustes tõkestada terrorirühmituste rahastamist;

46.

rõhutab vajadust tugevdada ELi ja UNESCO strateegilist partnerlust, luues stabiilse koostööplatvormi ja teabevahetuse ühiste prioriteetide kohta, et tõhusalt toime tulla ühiste kultuuri- ja haridusprobleemidega;

47.

teeb ettepaneku pöörata Euroopa kultuurifoorumil ja Euroopa arengukoostöö päevade ajal erilist tähelepanu struktureeritud dialoogi pidamisele kodanikuühiskonna ja sidusrühmadega ELi rahvusvaheliste kultuurisuhete teemal;

48.

palub komisjonil korraldada kultuuritegelastele mõeldud kultuuri ja arengut käsitlev erikollokvium või -foorum, järgides ELi ning Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani (AKV) piirkonna riikide rühma 2009. aasta aprilli Brüsseli deklaratsiooni, ning leiab, et see peaks olema avatud ELi naabruse ja teiste strateegiliste partnerriikide osalejatele;

49.

on arvamusel, et otsus Euroopa kultuuripärandi aasta 2018 kohta on võimalus aidata edendada kultuuripärandit kui ELi rahvusvahelise mõõtme olulist elementi ühtse lähenemisviisi kaudu, tuginedes partnerriikide huvile Euroopa kultuuripärandi ja eksperditeadmiste vastu;

50.

nõuab juba olemasolevate õigusaktide tõhusat rakendamist, et paremini kaitsta kultuuripärandit, autoriõigust ja intellektuaalomandit; palub komisjonil esitada kavandatava seadusandliku ettepaneku kultuuriväärtuste, eelkõige konfliktipiirkondadest pärinevate väärtuste ELi importimise reguleerimiseks, mis oleks ebaseadusliku kauplemise vastu võitlemise vahend;

51.

palub ELil ja liikmesriikidel, kes on allkirjastanud ja ratifitseerinud 2005. aasta UNESCO kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni ning seega võtnud kohustuse konventsiooni rakendada, toetada ühistegevust selle rakendamiseks;

Inimestevaheline käsitus

52.

nõustub ühisteatises tehtud ettepanekuga minna ülevalt-alla tutvustuspõhiselt lähenemiselt üle inimestevahelisele (P2P) käsitusele, rõhutades koosloomise ja ühistootmise protsesse kultuuri- ja loomemajanduses; on arvamusel, et kultuur peaks jõudma kõikide kodanikeni;

53.

leiab, et noored on üks peamisi sihtrühmi ELis ja partnerriikides ning et kokkupuude teiste kultuuride ja keeltega pakub kogemusi, mis tekitavad sageli elukestva huvi, ning sedastab, et näitekunst, kujutav kunst, tänavakunst, muusika, teater, film, kirjandus ja sotsiaalmeedia ning digiplatvormid üldiselt on kõige paremad kanalid noorteni jõudmiseks ja nende kaasamiseks;

54.

palub väärtustada ELi ja kolmandate riikide vahelisi ühisprojekte kultuuripärandi uurimise ja digiteerimise arendamise valdkonnas, et hõlbustada ligipääsu teadmistele, uute teenuste ja toodete väljatöötamist ning uue kultuuriturismi edendamist;

55.

nõuab kultuurisisu – mille üks peamisi loojaid on Euroopa – väärtuse ja rolli integreerimist Euroopa poliitikavaldkondadesse, sealhulgas digitaalsektorisse, eesmärgiga luua üleilmseid virtuaalseid kodanikuvõrgustikke, et suurendada kultuurilist osalust ja vahetust;

56.

nõuab ELi ühenduvuse algatuse loomist, et aidata geograafiliselt raskesti ligipääsetavates kohtades elavatel noortel aktiivsemalt osaleda;

57.

tunneb heameelt komisjoni algatuste üle vastastikuse õppimise edendamiseks noortele kultuurivaldkonna ettevõtjatele suunatud programmides, nagu „Med Culture“, või algatuste toetamiseks kultuuridevaheliste suhete alase koolituse vallas, mille näiteks on programm „More Europe“;

58.

pooldab meetmeid, mis teevad võimalikult lihtsaks kolmandate riikide suurema osalemise piiriülestes ja ühisprojektides, nagu Euroopa Nõukogu kultuurirajad, samuti soovitab nad lisada kolmandates riikides asuvate ELi delegatsioonide tulevasse strateegiasse osalejatena, võimaldades neil saada täit kasu oma tööst kolmandates riikides sellise ELi kultuurilise tegevuse nagu Euroopa kultuuripealinn ja filmiauhind Lux kallal; tuletab meelde, et digitaalsed töövahendid, tehnoloogilised platvormid, nagu Europeana, ja kultuurivõrgustikud võivad etendada olulist rolli laiema publikuni jõudmisel ja parimate tavade levitamisel;

59.

nõuab kultuuriviisa programmi loomist olemasoleva teadusviisa programmi eeskujul kolmandate riikide kodanikele, kunstnikele ja teistele kultuurivaldkonna töötajatele, et tugevdada kultuurisuhteid ja kõrvaldada kultuurisektoris liikuvust tõkestavad asjaolud;

60.

kutsub komisjoni üles parandama koostööd Euroopa Nõukoguga, eelkõige programmides, mille eesmärk on tõsta esile kultuuri kui demokraatia, kultuuridevahelise dialoogi, kultuuripärandi ja audiovisuaalmaailma edasikandjat;

61.

sedastab, et vaja on põhjalikke teadmisi valdkonnast ning kohalikest osalejatest ja kodanikuühiskonnast, et parandada nende osalejate juurdepääsu programmidele ja rahastamisele ning tagada, et kasutatakse ära nende osalemisest ELi programmides ja algatustes tulenev mitmekordistav mõju; soovitab konsulteerida kohalike osalejatega, sealhulgas kohalike ametiasutustega, et kavandada programme koos; kutsub üles arendama uuenduslikke ja koostööpõhiseid käsitusi, toetudes olemasolevatele vahenditele ja võrgustikele (toetused, alltoetused) (21), ja võtta neile järelmeetmeid, arvestades soolist tasakaalu;

62.

täheldab, et arengustrateegiad ja -programmid keskenduvad peamiselt materiaalsele ja sotsiaal-kultuurilisele puudusele; nõuab haavatavate kogukondade, sealhulgas maa- ja äärepoolseimates piirkondades asuvate kogukondade paremat teavitamist, et edendada sotsiaalset ühtekuuluvust;

63.

nõuab ELi ja liikmesriikide kultuuri valdkonna tegevuse paremat nähtavust ja levitamist rahvusvahelisel tasandil, kehtestades sealhulgas selleks ühised suunised (22) ning suheldes sihtrühmadega kohalikes keeltes;

64.

nõuab paradigma muutust meediakajastuses, milleks tuleks soodustada Euroopa kultuuriteabe andmist ELi kultuuriportaali käivitamise, festivalide ja Euroopa Kultuuri Majade kontseptsiooni väljatöötamise abil, k.a arvatud struktureeritud koostöö kohaliku meedia ja sotsiaalmeedia platvormidega ning koostöö muu hulgas Euroopa Ringhäälinguliidu, EURONEWSi ja EURANETiga;

65.

julgustab ELi täiel määral ära kasutama multimeediauuringute potentsiaali, et mõista arenguriikide praegusi probleeme ja võimalusi, sealhulgas kultuuriga seotud küsimused ja kultuuri rolli hindamine arengus ja rahvusvahelises koostöös;

ELi üldine välis- ja julgeolekupoliitika strateegia

66.

rõhutab kultuuri kui pehme võimu vahendi, rahu tagamise, stabiilsuse ja lepituse katalüsaatori ning kestliku sotsiaal-majandusliku ja inimarengu mootori olulist rolli ELi välispoliitikas;

67.

rõhutab hariduse ja kultuuri olulist rolli kodanikuaktiivsuse ja eri kultuuride tundmise edendamises ning paremate sotsiaalsete, inimlike ja majanduslike väljavaadete loomises;

68.

peab kiiduväärseks tõsiasja, et ELi üldises strateegias rõhutatakse kultuuride- ja religioonidevahelise dialoogi tähtsust vastastikuse mõistmise edendamisel; peab siiski kahetsusväärseks, et ei mainita kultuuri ja kunsti sisemist väärtust radikaliseerumise ja terrorismi piirajatena; nõuab seetõttu, et suurendataks vahendeid, mis on konkreetselt mõeldud kultuurisektori tugevdamiseks ja koostööks;

69.

kutsub komisjoni üles suurendama koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega, näiteks ÜRO, UNESCO, Interpoli, Tollikoostöö Nõukogu ja Rahvusvahelise Muuseumide Nõukoguga, et tõhustada võitlust ebaseadusliku kultuuriväärtustega kauplemise vastu, millega võidakse rahastada kuritegevust, sealhulgas terroriorganisatsioone;

70.

palub, et komisjoni asepresident ning liidu välispoliitika ja julgeoleku kõrge esindaja annaks kultuuriteemadele ELi üldise strateegia tegevuskava rakendamisel konkreetse rolli;

71.

rõhutab, et EL, mille aluseks on sellised väärtused nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriigi põhimõte ja inimõiguste austamine, peaks välispoliitika puhul tuginema oma kogemustele ja saadud õppetundidele, ja et see peaks kajastuma suhete arendamises kolmandate riikidega kultuuri ja kultuuripärandi kaudu, märkides sealjuures, et see annaks ELile ka võimaluse oma kultuuriväärtusi näidata ja eksportida;

72.

nõuab sihipärast kultuuri- ja hariduspoliitikat, millega saab toetada ELi peamisi välis- ja julgeolekupoliitika eesmärke ning tugevdada demokraatiat, õigusriiki ja inimõiguste kaitset; tuletab meelde, et 2018. aasta on inimõiguste ülddeklaratsiooni 70. aastapäev;

73.

nendib, et ELi kultuuriline mõjukus võimaldab kavandada nähtavust rahvusvahelistes suhetes selle mitmekesise kultuurilise identiteedi kanalite kaudu;

74.

tuletab meelde, et haridus ja kultuur on äärmiselt olulised tegurid, mis hõlbustavad kestliku arengu eesmärkide saavutamist 2030. aastaks, erilise tähelepanuga linnade taaselustamisel ning Euroopa ja maailma linnadel; nõuab seetõttu, et Euroopa arengukonsensuse uues ettepanekus rõhutataks kultuuri rolli ning kultuurilise väljenduse kaitset ja edendamist;

75.

nõuab rahvusvaheliste kultuurisuhete tugevdamist aruteludes rände- ja pagulaspoliitika üle; nõuab tungivalt, et EL, kelle tugevus on olla ühinenud mitmekesisuses, võtaks kasutusele tasakaalustatud käsituse, mis austaks kultuurilisi erinevusi ja kus diasporaad etendaksid väga olulist rolli; rõhutab, et kultuur peaks sillutama teed vastastikusele mõistmisele, et elada koos suuremas kooskõlas;

76.

täheldab, et EL tegutseb ka konkreetsetes keskkondades, kus poliitiline olukord ja õigusraamistik, milles kultuurisuhteid alal hoitakse, on vaenulik ja repressiivne; sedastab, et kolmandates riikides kannatab EL sageli ebatäpse, erapooliku ja subjektiivse teabe tagajärjel ning on lauspropaganda sihtmärgiks; nõuab sellega seoses erimeetmeid ja asjakohast tegevust;

77.

kutsub ELi ja liikmesriike üles tugevdama olemasolevaid ressursse haridusele ja kultuurile ligipääsu valdkonnas, eelkõige alaealiste rändajate ja pagulaste jaoks ELis ja kolmandates riikides; palub toetada nn hariduskoridore üliõpilaste jaoks ELi ülikoolides (ka koostöös telemaatiliste ülikoolidega), austades alati keelelist ja kultuurilist mitmekesisust;

78.

kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles soodustama kultuurisuhteid ELi otseste naabritega, et edendada konkreetseid meetmeid, mille eesmärk on stimuleerida kultuuridevahelist dialoogi (23) ning tegeleda rände, turvalisuse ja radikaliseerumise küsimustega, millega EL praegu silmitsi seisab;

79.

soovitab ELil teha koostööd kõigi selle valdkonna asjakohaste institutsioonide ja kohalike partneritega, et saavutada seatud eesmärgid rahvusvaheliste kultuurisuhete valdkonnas nii rahvusvahelistes organisatsioonides tehtava mitmepoolse koostöö kui ka partnerluste kaudu kesksete osalejatega kohapeal;

80.

kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles tugevdama koostööd Euroopa Nõukogu laiendatud osalise kokkuleppega kultuuriradade kohta, mis on institutsiooniline vahend ka kolmandate riikidega rohujuure tasandi kultuurisuhete tugevdamiseks, kultuurilise mitmekesisuse põhiväärtuste, kultuuridevahelise dialoogi ja vähem tuntud kultuurisihtkohtade kestliku territoriaalse arengu edendamiseks, säilitades seejuures nende ühist kultuuripärandit;

81.

ergutab ELi tegema tihedat koostööd kõikide riikidega, kes jagavad ELi eesmärke ja väärtusi ning on valmis nende toetuseks tegutsema; rõhutab, et see on eriti oluline selleks, et luua stabiilset ja õiguspärast tegevust, mis aitaks tunnustada ELi kui ülemaailmset osalejat;

o o

82.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa välisteenistusele ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) http://ec.europa.eu/culture/library/publications/global-cultural-citizenship_en.pdf

(2) ELT C 287, 29.11.2007, lk 1.

(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0441.

(4) http://www.coe.int/en/web/conventions/full-list/-/conventions/treaty/199

(5) ELT C 320, 16.12.2008, lk 10.

(6) ELT C 377 E, 7.12.2012, lk 135.

(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0005.

(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0403.

(9) ELT C 463, 23.12.2014, lk 4.

(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0293.

(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0486.

(12) ELT C 417, 15.12.2015, lk 41.

(13) ELT C 346, 21.9.2016, lk 55.

(14) ELT C 247 E, 15.10.2009, lk 32.

(15) http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2016/563418/ IPOL_STU(2016)563418_EN.pdf

(16) http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/etudes/join/2013/513985/IPOL-CULT_ET(2013)513985_EN.pdf

(17) http://ec.europa.eu/dgs/fpi/showcases/eu_perceptions_study_en.htm

(18) Näiteks programmid Erasmus, „Horisont 2020“ ja „Loov Euroopa“.

(19) Näiteks Euroopa Liidu külastusprogramm (EUVP), mis loodi 1974. aastal Euroopa Parlamendi ja komisjoni poolt, on individuaalne õppekava paljulubavate noorte juhtide ja arvamusekujundajate jaoks väljaspool Euroopa Liitu asuvatest riikidest, mille moto on „ELi väärtuste jagamine kogu maailmas alates 1974. aastast“.

(20) Komisjoni peadirektoraadid (eelkõige hariduse ja kultuuri peadirektoraat (EAC), rahvusvahelise koostöö ja arengu peadirektoraat (DEVCO), naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste peadirektoraat (NEAR), teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat (RTD) ning sidevõrkude, sisu ja tehnoloogia peadirektoraat (CONNECT), Euroopa välisteenistus, välispoliitika vahendite talitus (FPI), ELi delegatsioonid, liikmesriikide delegatsioonid, liikmesriikide kultuuriinstituudid välismaal, Euroopa Nõukogu, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee, Euroopa Liidu riiklike kultuuriinstituutide võrgustik (EUNIC), Rahvusvaheline Muuseumide Nõukogu (ICOM), kultuuriväärtuste kaitse ja restaureerimise rahvusvaheline keskus (ICCROM), UNESCO, rahvusvahelised organisatsioonid, kodanikuühiskonna organisatsioonid, valitsusvälised organisatsioonid, kohalikud kultuuritegelased, tänavakunstnikud ning muud platvormid ja võrgustikud.

(21) Näiteks ELi rahastatav programm „Med Culture“, mis tegeleb kultuuripoliitika ja kultuurisektoriga seotud tavade arendamise ja täiustamisega. Kaasav käsitus hõlmab kultuurivaldkonnas ja ka teistes seotud sektorites töötavaid kodanikuühiskonna esindajaid, ministeeriume ning era- ja avaliku sektori asutusi.

(22) Üks ettepanek oleks nn kultuurisaadikute loomine, kes on pühendunud Euroopa integratsioonile ja rahvusvahelistele suhetele ning toetavad neid (sarnaselt ÜRO hea tahte saadikutele). Need võivad olla kunstnikud, muusikud, kirjanikud jne.

(23) Näiteks ELi rahastatav projekt Young Arab Voice.

19.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 334/124

P8_TA(2017)0305

ELi ambitsioonika tööstusstrateegia kui Euroopa majanduskasvu, tööhõive ja innovatsiooni seisukohalt strateegilise prioriteedi väljatöötamine

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2017. aasta resolutsioon ELi ambitsioonika tööstusstrateegia kui Euroopa majanduskasvu, tööhõive ja innovatsiooni seisukohalt strateegilise prioriteedi väljatöötamise kohta (2017/2732(RSP))

(2018/C 334/13)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artikleid 9, 151, 152, artikli 153 lõikeid 1 ja 2 ning artiklit 173,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 14, 27 ja 30,

—	võttes arvesse ELi toimimise lepingut ja Euroopa Liidu lepingut (ELi leping), eriti ELi lepingu artikli 5 lõiget 3 ning protokolli (nr 2) (Subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta),

—	võttes arvesse komisjoni 23. novembri 2010. aasta teatist „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava – Euroopa panus täieliku tööhõive saavutamisse“ (COM(2010)0682),

—	võttes arvesse oma 15. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni Euroopa taasindustrialiseerimise kohta konkurentsivõime ja jätkusuutlikkuse edendamiseks (1),

—	võttes arvesse komisjoni 22. jaanuari 2014. aasta teatist „Euroopa tööstuse taassünd“ (COM(2014)0014),

—	võttes arvesse komisjoni 14. oktoobri 2015. aasta teatist „Kaubandus kõigile: vastutustundlikuma kaubandus- ja investeerimispoliitika poole“ (COM(2015)0497),

—	võttes arvesse komisjoni 10. oktoobri 2012. aasta teatist „Tugevam Euroopa tööstus majanduse kasvuks ja taastumiseks“ (COM(2012)0582),

—	võttes arvesse president Jean-Claude Junckeri poliitikasuuniseid „Euroopa uus algus: minu tegevuskava töökohtade loomiseks ning majanduskasvu, õigluse ja demokraatlike muutuste tagamiseks“,

—	võttes arvesse oma 5. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni Euroopa taasindustrialiseerimise poliitika vajalikkuse kohta hiljutiste Caterpillari ja Alstomi juhtumite valguses (2),

—	võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 15. detsembri 2016. aasta ja 23. juuni 2017. aasta järeldusi,

—	võttes arvesse nõukogu järeldusi tööstuse konkurentsivõime tegevuskava kohta, Euroopa tööstuse digitaliseerimise kohta ning digitaalse ühtse turu tehnoloogiate ja avalike teenuste moderniseerimise paketi kohta,

—	võttes arvesse oma 9. märtsi 2011. aasta resolutsiooni üleilmastumise ajastu uue tööstuspoliitika kohta (3),

—	võttes arvesse komisjoni 19. aprilli 2016. aasta teatist „Euroopa tööstuse digitaliseerimine. Kuidas kasutada ühtse digitaalse turu kõiki võimalusi“ (COM(2016)0180),

—	võttes arvesse oma 1. juuni 2017. aasta resolutsiooni Euroopa tööstuse digiteerimise kohta (4),

—	võttes arvesse nõukogu 29. mai 2017. aasta järeldusi tulevase ELi tööstuspoliitika strateegia kohta,

—	võttes arvesse Pariisi kokkulepet, mille Euroopa Parlament ratifitseeris 4. oktoobril 2016,

—	võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust ELi ambitsioonika tööstusstrateegia kui Euroopa majanduskasvu, tööhõive ja innovatsiooni seisukohalt strateegilise prioriteedi väljatöötamise kohta (O-000047/2017 – B8-0319/2017),

—	võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.	arvestades, et Euroopa tööstus on paljudes sektorites ülemaailmne liider ning annab üle poole Euroopa ekspordist, ligikaudu 65 % teadus- ja arendustegevuse investeeringutest ning enam kui 50 miljonit töökohta (st 20 % Euroopa töökohtadest, nii otseselt kui ka kaudselt);

B.	arvestades, et viimase 20 aasta jooksul on Euroopa töötleva tööstuse panus ELi SKPsse vähenenud 19 %-lt vähem kui 15,5 %-le ning selle panus teadus- ja arendustegevuse investeeringutesse ja töökohtade loomisse on sel perioodil samuti langenud;

C.	arvestades, et seetõttu on väga oluline tugevdada meie tööstuslikku baasi, et hoida eksperditeadmised ja oskusteave ELis;

arvestades, et ELi poliitika peab võimaldama Euroopa tööstusel hoida oma konkurentsivõimet ja suutlikkust investeerida Euroopasse ning tegeleda sotsiaalsete ja keskkonnaalaste ülesannetega, sh kliimamuutusega, säilitades samal ajal oma liidripositsiooni sotsiaalse ja keskkonnaalase vastutuse valdkonnas;

arvestades, et ringmajandusel on äärmiselt soodne mõju Euroopa taasindustrialiseerimisele, energiatarbimise ja kolmandatest riikidest pärit toormest sõltuvuse vähendamisele, ning arvestades, et investeerimine taastuvenergiasse ja energiatõhususse on oluline tegur edendamaks tööstuse uuenemist, mis suudaks kujundada soodsaid mõjuringe;

arvestades, et kaugeleulatuvate eesmärkidega innovatsioonipoliitika, mille raames soodustatakse kõrge kvaliteediga, innovatiivsete ja energiatõhusate toodete tootmist ning edendatakse jätkusuutlikke protsesse, võimaldab ELil suurendada oma konkurentsivõimet maailmas; arvestades, et innovatsioon ning investeerimine teadus- ja arendustegevusse, töökohtade loomisse ja oskuste uuendamisse on jätkusuutliku majanduskasvu jaoks ülimalt olulised; arvestades, et innovaatiline tööstus sõltub suuresti ELi teaduse suutlikkusest, teadusuuringute edenemisest ja eelkõige teaduskoostööst;

G.	rõhutab, et nii Euroopa suur- kui ka väiketööstus seisab silmitsi ülemaailmse konkurentsiga, ning arvestades, et ELi tööstuse jaoks on oluline ühtne toimiv siseturg ning avatud ja õiglane kaubavahetus kolmandate riikidega, kusjuures õiglane kauplemine tööstustoodetega peab järgima ELi standardeid;

H.	arvestades, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd), kes moodustavad valdava enamuse kõigist Euroopa äriühingutest ja kujutavad endast ELi tööstuse alustala, kogevad suuri probleeme maailmamajanduse muutuste ning rahanduslike ja haldustakistuste tõttu;

I.	arvestades, et naisettevõtjad moodustavad vaid 31 % füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevatest isikutest ja 30 % alustavatest ettevõtjatest ELis ning et naised on tööstuses, eriti teaduse, inseneriteaduste ja juhtimisvaldkonna töökohtadel alaesindatud;

J.	arvestades, et tänapäeval on rohkem kui 60 % kõigist ettevõtetest pereettevõtted, mille arvele langeb kuni 50 % kõigist Euroopa Liidu erasektori töökohtadest;

K.	arvestades, et tööstuse digiteerimist toetav strateegia on Euroopa majanduse konkurentsivõime jaoks äärmiselt oluline;

L.	arvestades, et ELi rahastamisvahendid ja programmid etendavad strateegilist rolli konkurentsivõime tõstmisel, investeeringute ligimeelitamisel Euroopa Liitu ja investeeringukao vältimisel;

rõhutab, et tööstusel on tähtis roll jätkusuutliku majanduskasvu, tööhõive ja innovatsiooni mootorina Euroopas;

rõhutab Euroopa tööstusbaasi tugevdamise ja ajakohastamise tähtsust ning tuletab meelde ELi eesmärki tagada, et 2020. aastaks annaks tööstus 20 % liidu SKP-st;

kutsub komisjoni üles töötama koos liikmesriikidega 2018. aasta alguseks välja järjepidevat ja terviklikku tööstuspoliitikat käsitleva liidu strateegia ja tegevuskava, mille eesmärk on Euroopa taasindustrialiseerimine, koos asjakohaste eesmärkide, näitajate, meetmete ja ajakavadega; palub komisjonil tugineda selle strateegia puhul tööstuspoliitika ELi strateegilistesse poliitikaalgatustesse integreerimise mõju hindamisele ja ulatuslikule dialoogile asjaomaste sidusrühmadega ning võtta kõikides suurtes poliitikaalgatustes arvesse tööstuse konkurentsivõimet ja jätkusuutlikkust; tõstab esile asjaolu, et see liidu strateegia peab põhinema muu hulgas digiteerimisel, energia- ja ressursitõhusal majandusel ning olelusringi ja ringmajanduse lähenemisviisil;

on veendunud, et Euroopa õigusraamistik ning avaliku ja erasektori investeeringud peaksid võimaldama tööstusharudel asjaomaste muutustega kohanduda ja võtta ennetavaid meetmeid, et aidata kaasa töökohtade loomisele, majanduskasvule, piirkondlikule lähenemisele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele;

tõstab esile VKEde kui ELi tööstuse alustala tähtsust ning rõhutab vajadust tugevdada VKEde, keskmise turukapitalisatsiooniga ning suuremate ettevõtjate vahelisi väärtusahelaid, samuti vajadust arendada ELi tööstuspoliitikat VKEdele sobival viisil, tegeledes probleemidega, millega need silmitsi seisavad; toonitab vajadust toetada ettevõtlussõbraliku keskkonna loomist, milleks tuleks tekitada kõigile ELi VKEdele, idu- ja kasvufirmadele, noorettevõtjatele (eriti kõige innovaatilisemates valdkondades) ja sotsiaalsetele ettevõtetele võrdsed tingimused;

rõhutab, et konkurentsivõime klastrid, ettevõtlusvõrgustikud ja digitaalse innovatsiooni keskused kujutavad endast väga kasulikku lahendust asjaomaste sidusrühmade kokkuviimiseks; nõuab, et EL toetaks avaliku sektori investeerimist innovatsiooni, kuna selles valdkonnas on see strateegilise tähtsusega; palub komisjonil klastreid ja nende koostööd Euroopa tasandil toetada, sest see tagab piirkondlikul ja kohalikul tasandil VKEde, teaduskeskuste ja ülikoolide kaasamise; kutsub komisjoni üles töötama välja aruka spetsialiseerumise platvorme, et nende kaudu ergutada sektorite- ja valdkondadevaheliste ühenduste loomist; rõhutab vajadust tugevdada piirkondadevahelist koostööd, et arendada riikidevahelisi võimalusi ja valdkonnaüleseid innovatsiooniliite;

kutsub komisjoni üles tegema kindlaks probleemid ja takistused, mida naised kogevad ettevõtjaks hakkamisel, edendama ja toetama naiste töötamist juhtivatel ametikohtadel ning võitlema ebavõrdsuse vastu palkade ja ametikohtadele juurdepääsetavuse vallas;

on veendunud, et Euroopa tööstust tuleks käsitleda ELi konkurentsivõime ja jätkusuutlikkuse seisukohast strateegilise tähtsusega varana; rõhutab asjaolu, et üksnes tugev ja vastupanuvõimeline tööstus ning tulevikku suunatud tööstuspoliitika võimaldavad ELil tulla toime mitmesuguste eelseisvate väljakutsetega, sealhulgas jätkusuutliku taasindustrialiseerimise, ülemaailmse konkurentsi, kiire tehnoloogilise arengu ja kvaliteetsete töökohtade loomisega;

rõhutab, kui tähtsad on energialiit, digitaalne ühtne turg, digitaalarengu tegevuskava ning Euroopa ühendamine piisava, tulevikukindla ja tõhusa taristu kaudu;

10.

rõhutab, et Euroopas konkurentsivõime suurendamiseks on ELi jaoks oluline, et Euroopa toodete kvaliteedi parandamist toetataks taasindustrialiseerimisprotsesside kaudu, eelkõige teadustegevuse ja digiteerimise kaudu;

11.

toonitab, et selleks, et aidata liidu tööstusel lahendada probleeme, mida praeguses üleilmastunud keskkonnas tekitavad kiiresti muutuvad majandusolud ja õigusnormid, tuleb Euroopa tööstus Euroopa ja välismaiste otseinvesteeringu jaoks atraktiivsemaks muuta;

12.

rõhutab, kui oluline on liidu tööstusstrateegia õigeaegne vastuvõtmine, ja tuletab seoses sellega meelde, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tuleb tööstussektori jaoks säilitada piisavad rahalised vahendid, mida eraldatakse eelkõige erivahendite ning selliste rahastamisvahendite kaudu nagu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, programm „Horisont 2020“, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (EFSI), Euroopa ühendamise rahastu (CEF) ja ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programm (COSME);

13.

tuletab meelde ELi kohustusi vastavalt Pariisi kokkuleppele; nõuab, et ELi tööstusstrateegiasse integreeritaks tulemuslikud rahastamisvahendid ja meetmed, mis aitavad alandada nn süsinikuriski ja vähendada süsinikdioksiidi lekke ohtu;

14.

rõhutab vajadust täielikult ära kasutada tööstuse potentsiaali eelkõige keskkonnatehnoloogiate valdkonnas ja tagada, et tööstus pidevalt arendaks ja levitaks parimaid olemasolevaid tehnikaid ja tärkavat innovatsiooni;

15.

rõhutab vajadust vähendada ettevõtete, sh pereettevõtete halduskoormust ja nõuete täitmisega seotud kulusid, tagades samal ajal ELi õigusaktide tulemuslikkuse tarbija-, tervise-, ohutus- ja keskkonnakaitse valdkonnas;

16.

rõhutab, kui oluline on ELi tööstusele vaba ja õiglane rahvusvaheline kaubandus, mille aluseks on ühtsed eeskirjad ja võrdsed tingimused; nõuab paremat kooskõla kaubandus- ja tööstuspoliitika vahel, et vältida ebajärjekindlust, mis võib põhjustada tegevuse üleviimisi ja edasist deindustrialiseerimist ELis;

17.

rõhutab vajadust vältida olukorda, kus ELi kaubanduspoliitika soodustaks konkurentsivastaseid tavasid; rõhutab, et EL vajab järjepidevat ja WTO eeskirjadele vastavat tõhusat dumpingu- ja subsiidiumivastast strateegiat;

18.

rõhutab, et Euroopa tööstus seisab silmitsi ülemaailmse konkurentsiga, ning palub seetõttu komisjonil hinnata turu määratluste ja ELi kehtivate konkurentsieeskirjade asjakohasust, et võtta arvesse ülemaailmsete turgude arengut ning oluliste riiklike osalejate kasvavat rolli kolmandates riikides;

19.

kutsub komisjoni üles pöörama rohkem tähelepanu välismaal asuvatele riigiettevõtetele, mida nende valitsused toetavad ja subsideerivad viisil, mida ELi ühtse turu eeskirjad ei lubaks ELi üksuste puhul;

20.

palub, et komisjon kontrolliks koostöös liikmesriikidega kolmandatest riikidest pärit välismaiseid otseinvesteeringuid ELi strateegilistesse tööstusharudesse, taristutesse ja tähtsatesse tulevikutehnoloogiatesse või muudesse julgeolekuhuvide seisukohast olulistesse valdkondadesse ning kaitseks juurdepääsu neile, pidades siiski meeles, et Euroopa sõltub arvestataval määral välismaistest otseinvesteeringutest;

21.

rõhutab, et selleks, et jätkata uute oskuste ning ümberõppe, oskuste täiendamise ja elukestva õppe edendamist, nagu komisjon on soovitanud oma dokumendis „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava“, tuleb ELis tegutseda kooskõlastatult, konsulteerides kõigi sidusrühmadega, sh sotsiaalpartnerid ja akadeemilised ringkonnad;

22.

tuletab meelde ELi standardite kehtestamise olulist rolli ja soovitab pöörata suurt tähelepanu sellele, et EL oleks rahvusvahelistes standardiorganisatsioonides juhtpositsioonil;

23.

võtab teadmiseks vajaduse kooskõlastada ELi jõupingutusi, mille eesmärk on vähendada ressursisõltuvust kolmandatest riikidest, milleks on vaja keskenduda neljale aspektile:

a)	õiglane juurdepääs ressurssidele rahvusvahelisel turul,

b)	jätkusuutlik mäetööstus,

c)	tõhusust parandavad tehnoloogilised uuendused,

d)	ringmajandus;

24.

rõhutab, et uus tööstuspoliitika strateegia peab viima eri poliitikavaldkonnad, eelkõige kaubandus-, keskkonna-, teadusuuringute, tervise-, investeerimis-, konkurentsi-, energia-, kliima- ja loomemajanduspoliitika tööstuspoliitikaga kooskõlla, et luua üks sidus lähenemisviis;

25.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 482, 23.12.2016, lk 89.

(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0377.

(3) ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 131.

(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0240.

19.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 334/128

P8_TA(2017)0306

2016. aasta Türgi aruanne

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta resolutsioon komisjoni 2016. aasta Türgi aruande kohta (2016/2308(INI))

(2018/C 334/14)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, eriti 24. novembri 2016. aasta resolutsiooni ELi ja Türgi suhete kohta (1) ning 27. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni ajakirjanike olukorra kohta Türgis (2),

—	võttes arvesse oma 13. novembri 2014. aasta resolutsiooni Türgi pingeid tekitava tegevuse kohta Küprose majandusvööndis (3) ning 15. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Armeenia genotsiidi sajanda aastapäeva tähistamise kohta (4),

—	võttes arvesse komisjoni 9. novembri 2016. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele ELi laienemispoliitika kohta (COM(2016)0715) ning 2016. aasta Türgi aruande kohta (SWD(2016)0366),

—	võttes arvesse eesistujariigi 13. detsembri 2016. aasta järeldusi ning varasemaid asjakohaseid nõukogu ja Euroopa Ülemkogu järeldusi,

—	võttes arvesse Türgiga peetavate läbirääkimiste raamistikku, mis võeti vastu 3. oktoobril 2005, ja eelkõige läbirääkimisi käsitlevate põhimõtete punkti 5,

—	võttes arvesse nõukogu 18. veebruari 2008. aasta otsust 2008/157/EÜ, millega sätestatakse Türgi Vabariigiga loodud ühinemispartnerluse põhimõtted, prioriteedid ja tingimused (5) („ühinemispartnerlus“), ning nõukogu varasemaid, 2001., 2003. ja 2006. aasta otsuseid ühinemispartnerluse kohta,

—	võttes arvesse 29. novembril 2015 toimunud ELi-Türgi tippkohtumise järgset ühisavaldust ja ELi-Türgi tegevuskava,

—

võttes arvesse Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide 21. septembri 2005. aasta deklaratsiooni, sealhulgas selle sätet, mille kohaselt on kõikide liikmesriikide tunnustamine läbirääkimiste vajalik element, ja vajadust, et Türgi rakendaks kõikide liikmesriikide suhtes täielikult ja tõhusalt Ankara lepingu lisaprotokolli, kaotades ilma eelarvamuste ja diskrimineerimiseta kõik kaupade vaba liikumise takistused,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

—	võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 46, milles on sätestatud, et konventsiooniosalised kohustuvad järgima Euroopa Inimõiguste Kohtu lõplikke otsuseid kõigis kohtuasjades, mille osalised nad on,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni arvamusi, eriti 10.–11. märtsi 2017. aasta arvamusi riiklikul referendumil hääletatavate põhiseaduse muudatuste kohta ning hiljutistes erakorralise seisukorra dekreet-seadustes esitatud meetmete kohta seoses meediavabaduse ning kriminaalrahukohtunike ülesannete, pädevuse ja toimimisega, 9.–10. detsembri 2016. aasta arvamust pärast 15. juuli 2016. aasta ebaõnnestunud riigipöördekatset vastu võetud erakorralise seisukorra dekreet-seaduste nr 667–676 kohta ning 14.–15. oktoobri 2016. aasta arvamust põhiseaduse artikli 83 teise lõigu (parlamendiliikmete puutumatus) kohaldamise peatamise kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 26. juuli 2016. aasta avaldust Türgis erakorralise seisukorra raames võetud meetmete kohta,

—	võttes arvesse ELi ja Türgi 18. märtsi 2016. aasta avaldust,

—

võttes arvesse komisjoni 2. märtsi 2017. aasta teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule, mis käsitleb esimest aastaaruannet Türgi pagulasrahastu kohta (COM(2017)0130) ning komisjoni 2. märtsi 2017. aasta viiendat aruannet Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule ja nõukogule, mis käsitleb ELi ja Türgi avalduse rakendamisel tehtud edusamme (COM(2017)0204),

—

võttes arvesse asjaolu, et Türgi on võtnud endale kohustuse täita Kopenhaageni kriteeriumid, teostada piisavad ja tulemuslikud reformid, edendada heanaaberlikke suhteid ja ühtlustada oma poliitika järk-järgult ELi poliitikaga, ja võttes arvesse asjaolu, et nendes jõupingutustes oleks tulnud näha Türgi võimalust tugevdada oma institutsioone ja jätkata demokratiseerimis- ning moderniseerimisprotsessi,

—	võttes arvesse komisjoni 21. detsembri 2016. aasta soovitust nõukogu otsuse kohta, millega lubatakse alustada läbirääkimisi Türgiga kahepoolsete sooduskaubandussuhete raamistiku kohaldamisala laiendamist ja tolliliidu ajakohastamist käsitleva lepingu üle,

—

võttes arvesse asjaolu, et vastavalt Kopenhaageni kriteeriumidele Euroopa Liidu liikmesuse kohta on läbirääkimisprotsessi keskmes õigusriigi põhimõtte austamine, sealhulgas eeskätt võimude lahusus, demokraatia, väljendus- ja meediavabadus, inimõigused, vähemuste õigused ja usuvabadus, ühinemisvabadus ja rahumeelse meeleavaldamise vabadus,

—

võttes arvesse asjaolu, et Türgi on 26. aprillil 2017 avaldatud maailma ajakirjandusvabaduse indeksis 155. kohal, mis on madalam kui kunagi varem ja mille kohaselt Türgi on üks riikidest, kus ajakirjanikel on tulnud taluda kõige rohkem ähvardusi, füüsilisi rünnakuid ja kohtulikku ahistamist, sealhulgas kinnipidamist ja vangistust,

—

võttes arvesse asjaolu, et parlament palus 2016. aasta novembris komisjonil ja liikmesriikidel algatada Türgiga peetavate ühinemisläbirääkimiste ajutine külmutamine ja võttis endale kohustuse vaadata pärast Türgi erakorralise seisukorra ebaproportsionaalsete meetmete kaotamist oma seisukoht läbi, lähtudes läbivaatamisel sellest, kas kogu riigis on taastatud õigusriik ja inimõiguste austamine,

—

võttes arvesse Süüria kriisi, relvarahu saavutamiseks ja rahumeelseks leppimiseks tehtavaid jõupingutusi ning Türgi kohustusi suurendada stabiilsust ja edendada heanaaberlikke suhteid intensiivsete jõupingutuste abil, mille eesmärk on lahendada veel lahendamata kahepoolsed küsimused, vaidlused ja konfliktid oma naaberriikidega maa- ja merepiiride ning õhuruumi üle, tehes seda kooskõlas rahvusvaheliste lepingutega, sealhulgas ÜRO mereõiguse konventsiooni ja ÜRO põhikirjaga,

—	võttes arvesse Venemaa sekkumist Süürias, sealhulgas Süüria sõjaväe toetamist keemiarelvade kasutamisel, mis riiki veelgi destabiliseerib ja suurendab pagulaste arvu, kes Türgis ja ELis kaitset otsivad,

—	võttes arvesse Türgi julgeolekuolukorda, mis on halvenenud nii riigisiseselt kui ka väljaspool seda, ja riigis toime pandud terrorirünnakuid,

—	võttes arvesse asjaolu, et Türgi on vastu võtnud maailma suurima pagulaskonna, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel on riigis registreeritud pea 3 miljonit pagulast Süüriast, Iraagist ja Afganistanist,

—	võttes arvesse Türgi majanduslikku ja rahanduslikku olukorda, mida on osaliselt mõjutanud hiljutine rünnakute laine ja poliitiline ebastabiilsus, aga ka sügavamad majandusprobleemid,

—	võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 2017. aasta veebruari aruannet inimõiguste olukorra kohta Kagu-Türgis,

—	võttes arvesse asjaolu, et Türgi on olnud riigis elavate arvukate pagulaste suhtes imetlusväärselt külalislahke,

—	võttes arvesse referendumi vaatlemise rahvusvahelise missiooni 17. aprilli 2017. aasta avaldust esialgsete tähelepanekute ja järelduste kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee 25. aprilli 2017. aasta resolutsiooni 2156 „Türgi demokraatlike institutsioonide toimimine“, mille tulemusel algatati uuesti seiremenetlus,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8-0234/2017),

A.	võttes arvesse asjaolu, et juba aastakümneid elab liikmesriikides ja aitab nende edule kaasa miljoneid türklasi ja Türgi päritolu inimesi,

Sissejuhatus

rõhutab, et 2016. aasta oli Türgi elanikele raske aasta, mille põhjuseks oli jätkuv sõda Süürias, suur pagulaste arv, kodusõda riigi kaguosas, rida koletuid terrorirünnakuid ja vägivaldne riigipöördekatse, milles tapeti 248 inimest; kordab, et mõistab teravalt hukka 15. juulil 2016 toimunud riigipöördekatse, ja väljendab oma solidaarsust Türgi rahvaga; tunnistab Türgi valitsuse õigust ja vastutust võtta meetmeid, viies kurjategijad kohtu ette, austades samas õigusriigi põhimõtet ja õigust õiglasele kohtumenetlusele;

rõhutab siiski, et erakorralises seisukorras võetud meetmetel on laialdane, ebaproportsionaalne ja pikaajaline negatiivne mõju paljudele tavakodanikele ning põhiõiguste kaitsele riigis; mõistab hukka riigiteenistujate ja politseitöötajate kollektiivse vallandamise, meediakanalite massilise likvideerimise, ajakirjanike, akadeemikute, kohtunike, inimõiguste kaitsjate, valitud ja mittevalitud ametiisikute, julgeolekuteenistuste liikmete ja tavakodanike arreteerimise ning nende omandi, vara ja passide konfiskeerimise, paljude koolide ja ülikoolide sulgemise ning reisikeelud kümnete tuhandete Türgi kodanike suhtes erakorralise seisukorra dekreet-seaduste alusel ilma individuaalsete otsusteta ja ilma õigeaegse kohtuliku kontrolli võimaluseta; on mures Türgi eraettevõtete konfiskeerimise ja mõnel juhul riigistamise pärast; nõuab kõigi nende vangide viivitamatut ja tingimusteta vabastamist, keda peetakse kinni ilma tõenditeta isikliku osalemise kohta kuriteos; peab sellega seoses kahetsusväärseks, et parlamendi seadusandlikke eelisõigusi on tõsiselt kahjustatud;

toonitab ELi ja Türgi heade suhete strateegilist tähtsust ja koostöö suurt lisaväärtust probleemide lahendamisel, millega mõlemad pooled silmitsi seisavad; möönab, et alates 2004. aastast, mil EL Türgiga ühinemisläbirääkimisi alustas, on nii Türgis kui ka ELis toimunud sisemised muutused; peab kahetsusväärseks, et ühinemisvahendeid ei ole kasutatud täies ulatuses, et inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete valdkonnas, mis moodustavad Kopenhaageni kriteeriumide tuuma, on toimunud tagasiminek ja et aastate jooksul on avalikkuse toetus Türgi täielikule ELiga integreerumisele mõlemal poolel vähenenud; soovib jätkata koostööd ja konstruktiivset ning avatud dialoogi Türgi valitsusega, et käsitleda ühiseid probleeme ja prioriteete, nagu piirkonna stabiilsus, olukord Süürias, ränne ja julgeolek;

võtab teadmiseks 16. aprillil 2017 toimunud referendumi tulemuse ja asjaolu, et referendum toimus erakorralise seisukorra ajal ning oludes, mis takistasid ausat kampaaniat ja teadlikku valikut, sest kampaaniapoolte võimalused ei olnud võrdsed ning rikuti põhiseadusreformi vastaste õigusi; tunneb tõsist muret väidetavate rikkumiste ja laialt levinud valimispettuse pärast, millest teatati Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni/demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (OSCE/ODIHR) valimiste vaatlemise missiooni 17. aprilli 2017. aasta aruandes ja mis põhjustas tõsist kahtlust referendumi tulemuste kehtivuses ja õiguspärasuses; toetab kõigi OSCE/ODIHRi avalduses loetletud rikkumiste sõltumatut uurimist; võtab teadmiseks Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee otsuse Türgi seireprotsessi uuesti alustada;

juhib tähelepanu asjaolule, et Türgi kui Euroopa Nõukogu liige peab oma kohustusi täitma; kutsub Türgit üles jätkama oma Euroopa Nõukogu kohustuste täitmist ja rakendama põhiseaduslikke ja õiguslikke muudatusi ning reforme koostöös Veneetsia komisjoniga ja kooskõlas selle kriteeriumidega;

mõistab kindlalt hukka Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani ja mitmete teiste poliitikute korduvad toetusavaldused surmanuhtluse taaskehtestamisele; tuletab meelde, et ühemõtteline loobumine surmanuhtlusest on ELi liikmeks saamise vältimatu nõue ning rõhutab, et surmanuhtluse taastamine oleks vastuolus Türgi rahvusvaheliste kohustustega, seaks kahtluse alla Türgi Euroopa Nõukogu liikmesuse ja tooks kaasa ELiga ühinemise läbirääkimiste ning ühinemiseelse toetuse viivitamatu lõpetamise; rõhutab, et kui Türgis korraldatakse referendum surmanuhtluse taaskehtestamise üle, on liikmesriikidel õigus keelduda selle rahvahääletuse võimaldamisest oma riigis;

tuletab meelde oma 2016. aasta novembri seisukohta, et Türgi ELiga ühinemise protsess tuleb peatada;

palub komisjonil ja liikmesriikidel kooskõlas läbirääkimisraamistikuga viivitamata ametlikult peatada ühinemisläbirääkimised Türgiga, kui põhiseadusreformi pakett rakendatakse muutmata kujul; võtab teadmiseks Veneetsia komisjoni märkused põhiseaduse reformi kohta ja rõhutab, et kavandatud põhiseaduse muudatused ei austa võimude lahususe põhimõtet, ei näe ette piisavat kontrolli- ja tasakaalustussüsteemi ega ole kooskõlas Kopenhaageni kriteeriumidega; kutsub komisjoni, liikmesriike ja Türgit üles korraldama avatud ja ausat arutelu vastastikust huvi pakkuvates küsimustes, kus oleks võimalik teha tihedamat koostööd; toonitab, et mis tahes poliitiline koostöö ELi ja Türgi vahel peaks tuginema demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja põhiõigusi käsitlevatele tingimuslikkuse sätetele;

Inimõigused ja põhivabadused

märgib kahetsusega, et pärast erakorralise seisukorra väljakuulutamist võetud ebaproportsionaalsed meetmed, mis hõlmasid arreteerimisi, vallandamisi, vahistamisi ja vara konfiskeerimist, ei ole olnud suunatud üksnes tuhandetele väidetavatele Güleni liikumise liikmetele/toetajatele, vaid ka üldiselt teisitimõtlejatele ja eriti opositsiooniparteidele; ootab endiselt veenvaid tõendeid riigipöörde toimepanijate kohta; mõistab teravalt hukka 11 Rahvademokraatlikku Parteisse (HDP) kuuluva parlamendiliikme, sealhulgas partei kaasesimeeste Figen Yüksekdaği ja Selahattin Demirtașe, ühe Vabariikliku Rahvapartei (CHP) liikmest parlamendiliikme ja 85 kurdi omavalitsusjuhi vangistamise; kutsub Türgi valitsust tungivalt üles erakorralist seisukorda viivitamatult lõpetama; hoiatab terrorismivastaste meetmete kuritarvitamise eest inimõiguste mahasurumise õigustamise eesmärgil; palub Euroopa Inimõiguste Kohtul võtta viivitamatult ette esimesed näidisjuhtumid ja viia esimesed menetlused võimalikult kiiresti lõpule, kuna mõjusad riiklikud õiguskaitsevahendid nähtavasti puuduvad;

10.

palub Türgi ametivõimudel korraldada põhjalik uurimine seoses väidetega vangide ränga väärkohtlemise kohta, millest on teatanud mitu inimõigusteorganisatsiooni, ning kutsub üles inimõiguste rikkujaid täiel määral vastutusele võtma ja karistama; tunneb sügavat muret kinnipidamistingimuste pärast; nõuab, et viivitamata avaldataks Euroopa Nõukogu asutatud piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee uusimad aruanded, ning nõuab tungivalt, et Türgi võimud võimaldaksid riiklikel ja rahvusvahelistel vaatlejatel kinnipidamisasutusi jälgida;

11.

kutsub Türgi valitsust üles pakkuma kõikidele piiravate meetmete objektiks olevatele isikutele asjakohaseid ja tõhusaid õiguskaitsevahendeid kooskõlas õigusriigi põhimõttega; rõhutab, et iga põhiseadusliku riigi aluspõhimõte on süütuse presumptsioon; märgib, et Türgis kestvas erakorralises olukorras ei ole arreteeritud kodanikel kinnipidamise esimese viie päeva jooksul õigust õigusabile, ja peab kahetsusväärseks rangeid piiranguid, mis takistavad kinnipeetavaid juristidega ühendust võtmast; rõhutab, et alates 2016. aasta juulist on Türgi konstitutsioonikohtule esitatud üle 100 000 kaebuse, kuid see kohus kuulutas, et ta ei ole erakorralise seisukorra dekreedi kohaldamisalasse kuuluvates küsimustes pädev; kutsub Türgit üles kiiremas korras muutma erakorralise seisukorra tavade uurimiskomisjoni nii, et sellest saaks kindel, sõltumatu ja täievoliline komisjon, kes suudaks kõiki juhtumeid eraldi käsitleda, talle laekuvaid arvukaid taotlusi tulemuslikult menetleda ja tagada, et kohtuliku läbivaatamisega põhjendamatult ei viivitata;

12.

mõistab teravalt hukka tõsise tagasilanguse õiguste austamises ja väljendusvabaduse rikkumised ning tõsised meediavabaduse rikkumised, kaasa arvatud meediasaitide ja sotsiaalmeedia ebaproportsionaalne keelustamine; võtab murega teadmiseks umbes 170 meediakanali sulgemise, mille hulgas on peaaegu kõik kurdikeelsed kanalid, ja rohkem kui 150 ajakirjaniku vangistamise; rõhutab, et Türgi otsus blokeerida juurdepääs Wikipediale kujutab endast teabevabaduse tõsist rikkumist; märgib, et Türgi positsioon organisatsiooni Piirideta Reporterid ajakirjandusvabaduse indeksis halveneb pidevalt ja praegu on Türgi 180 riigi seas 155. kohal; tuletab meelde, et vaba ja pluralistlik ajakirjandus, kaasa arvatud vaba ja avatud internet, on iga demokraatia oluline koostisosa, ja kutsub Türgi valitsust tungivalt üles viivitamatult vabastama kõiki ebaseaduslikult vahistatud ajakirjanikke; kutsub Türgi valitsust üles võimaldama Euroopa Parlamendi endisel liikmel ja parlamentaarse ühiskomisjoni esimehel Joost Lagendijkil naasta oma perekonna juurde Türgis;

13.

väljendab tõsist muret jätkuvalt halveneva olukorra pärast Kagu-Türgis, eriti piirkondades, kus kehtestati liikumiskeeld, rakendati liigset jõudu ja karistati kollektiivselt kõiki elanikke ning kus väidetavalt tapeti julgeolekuoperatsioonide käigus umbes 2 000 inimest ja ajavahemikus 2015. aasta juulist 2016. aasta detsembrini oli sunnitud ümber asuma hinnanguliselt pool miljonit inimest; märgib, et kohalikud prokurörid on pidevalt keeldunud väidetavate tapmiste asjus uurimisi alustamast ja sõltumatuid vaatlejaid piirkonda ei lasta; tuletab meelde, et Türgi valitsus on kohustatud kaitsma kõiki oma kodanikke, sõltumata nende kultuurilisest või usulisest päritolust ja veendumustest; mõistab hukka laialdase sundvõõrandamise, sh omavalitsustele ja ka kirikule kuulunud varade võõrandamise, millest viimane on usuvähemuste õiguste rikkumine; on veendunud, et piirkonna ja kogu Türgi kestliku stabiilsuse ja jõukuse saab tagada vaid kurdi küsimuse õiglane poliitiline lahendamine, ja kutsub seetõttu mõlemat poolt läbirääkimisi jätkama; märgib, et rida seadusi, sealhulgas seadus nr 6722 terroriorganisatsioonide vastu võitlevate julgeolekujõudude õiguskaitse kohta, mis võeti vastu 2016. aastal, on loonud julgeolekujõudude süstemaatilise karistamatuse õhkkonna;

14.

mõistab hukka Türgi parlamendi otsuse põhiseaduse vastaselt ära võtta suure hulga parlamendiliikmete puutumatus, kelle seas on Demokraatliku Rahvapartei (HDP) 59st parlamendiliikmest 55 liiget, luues nii tingimused opositsioonipoliitikute arreteerimiseks ja kahjustades tõsiselt parlamendi kui demokraatliku institutsiooni mainet; rõhutab, et Türgi Rahvusassamblee peaks olema Türgi demokraatia keskne institutsioon ja esindama võrdselt kõiki kodanikke; peab kõrget valitsuskünnist kahetsusväärseks;

15.

tunneb muret selle pärast, et kohtunikud ja prokurörid on jätkuvalt suure poliitilise surve all ja kuni 4 000 ehk peaaegu neljandik neist on vallandatud või arreteeritud ja mõnel juhul on nende vara konfiskeeritud; kutsub Türgit üles taastama ja rakendama kõiki õiguslikke tagatisi kohtunike sõltumatuse täielikuks austamiseks, sealhulgas muutes kohtunike ja prokuröride kõrgema nõukogu seadust, et vähendada täitevvõimu mõju selles nõukogus; on eriti mures selle pärast, et nn kriminaalkohtunike institutsioonist, mille asutas ametis olev valitsus 2014. aasta juunis, on nähtavasti saanud ahistamisvahend opositsiooni mahasurumiseks ja üldsusele kättesaadava teabe kontrollimiseks;

16.

on sügavalt mures usuvabaduse mitteaustamise ja usuvähemuste, sealhulgas kristlaste ja aleviitide diskrimineerimise pärast, samuti usuliste põhjustega vägivalla, sh verbaalsete ja füüsiliste rünnakute, häbimärgistamise ja sotsiaalse surve pärast koolis ning pühakodade seadusliku asutamisega seotud probleemide pärast; kutsub Türgi võime üles edendama positiivseid ja tõhusaid reforme mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabaduse vallas, võimaldades usukogukondade registreerimist juriidiliste isikutena, lubades heategevusorganisatsioonidel valida oma juhtorganid, kaotades kõik piirangud vaimulike koolitamise, ametisse nimetamise ja ametijärgluse vallas, täites Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohaseid otsuseid ja Veneetsia komisjoni soovitusi ning kõrvaldades kõik usupõhised diskrimineerimise vormid ja takistused; kutsub Türgit üles austama oikumeenilise patriarhaadi eripära ja tähtsust ning tunnistama seda juriidilise isikuna; kordab vajadust lubada Halki seminar uuesti avada ja kaotada kõik selle nõuetekohase toimimise takistused; on mures Diyarbakiri piirkonna kirikute hiljutise hõivamise pärast; nõuab tungivalt, et valitsus tagastaks need õigusjärgsetele omanikele; nõuab tungivalt, et Türgi võimud võitleksid tõsiselt kõigi juudivaenulikkuse vormide vastu ühiskonnas;

17.

kutsub Türgit üles kaitsma kõige haavatavamate elanikkonnarühmade ja vähemustesse kuuluvate inimeste õigusi; väljendab kahetsust, et Ankaras ja Istanbulis keelati kolmandat aastat järjest LGBTI-kogukonna marsid ning et need on kogenud allasurumist ja politseivägivalda; on tõsiselt mures soopõhise vägivalla, diskrimineerimise, vähemustevastase vihakõne, vihakuritegude ning LGBTI-inimeste inimõiguste rikkumise pärast; kutsub Türgit üles võtma asjakohaseid meetmeid, et ära hoida ja karistada vähemuste vastu viha õhutamist ja vihakuritegusid; palub Türgil viia oma riiklikud õigusaktid vastavusse Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsiooniga, mille ta ratifitseeris 2014. aastal; tervitab valitsuse riiklikku strateegiat ja tegevuskava romade jaoks ja kutsub Türgi valitsust üles seda strateegiat rakendama ja looma järelevalve- ja hindamismehhanismi; julgustab ametivõime kõrvaldama romade sotsiaalse kaasamise põhilisi takistusi; kutsub Türgit üles tagama kõigi kodanike täielikku võrdõiguslikkust ja lahendama vähemuste probleeme, eelkõige seoses hariduse ja omandiõigusega; märgib, et seoses vähemuste austamise ja kaitsmisega Kopenhaageni kriteeriumide kohaselt peab ka vähemustel olema õigus riigikoolides oma emakeeles haridust saada; tuletab meelde, kui oluline on rakendada Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee resolutsiooni Imvrose ja Tenedose saare kohta ning kutsub Türgit üles aitama vähemusperedel, kes seda soovivad, saartele tagasi pöörduda; väljendab heameelt kreeka vähemuse kooli avamise üle Imvrose saarel, mis kujutab endast positiivset sammu;

18.

palub Türgi valitsusel austada ja täielikult täita õiguslikke kohustusi, mille ta on võtnud kultuuripärandi kaitsmiseks, ja eelkõige koostada heas usus terviklik nimistu Armeenia, Kreeka, Assüüria ja muust kultuuripärandist, mis on viimase sajandi jooksul hävitatud või kannatada saanud; kutsub Türgit üles allkirjastama UNESCO kultuurilise väljenduse mitmekesisuse kaitse ja edendamise 2005. aasta konventsiooni ning seda ratifitseerima; kutsub Türgit üles tegema asjakohaste rahvusvaheliste organisatsioonide, eelkõige Euroopa Nõukoguga koostööd kultuuripärandiga kaubitsemise ja kultuuripärandi tahtliku hävitamise ennetamisel ja võitluses selle vastu;

19.

kiidab heaks üksikute liikmesriikide tegevuse, kes on kiirendanud nende Türgi kodanike varjupaigataotluste menetlemist, keda erakorraliste dekreet-seaduste raames taga kiusatakse;

ELi ja Türgi suhted

20.

nõuab ELi ja Türgi suhete süvendamist ühist huvi pakkuvates olulistes valdkondades, nagu terrorismivastane võitlus, ränne, energeetika, majandus ja kaubandus, ja kordab, et dialoogi ja koostööd tuleks alal hoida ja ergutada; on veendunud, et ELi ja Türgi koostöö nendes valdkondades on investeering nii Türgi kui ka ELi stabiilsusse ja jõukusse, kui mõlemad pooled austavad oma kohustusi põhiõiguste ja -vabaduste valdkonnas; leiab, et kodanikuühiskonna liikmete koostöö on otsustavalt tähtis, ja nõuab nende kontaktide tugevdamist;

21.

kutsub Türgit üles oma välispoliitikat veelgi rohkem ELi poliitikaga kooskõlla viima; nõuab välispoliitiliste probleemide valdkonnas ELi ja Türgi tihedamat koostööd ja koordineerimist; on arvamusel, et Türgi välisministrit tuleks vajaduse korral juhtumipõhiselt kutsuda välisasjade nõukogu kohtumistele; soovitab, et nõukogu kutsuks Türgi valitsuse tippkohtumisele, et arutada ELi ja Türgi suhteid;

22.

usub, et kaubandussuhete tugevdamine võiks tuua Türgi ja ELi kodanikele konkreetset kasu, ja seetõttu, arvestades tolliliidu praeguseid puudusi, toetab komisjoni ettepanekut alustada läbirääkimisi tolliliidu uuendamise üle; kordab, et EL on Türgi peamine kaubanduspartner ja kaks kolmandikku Türgi välismaistest otseinvesteeringutest tuleb ELi liikmesriikidest; rõhutab veelgi Türgi majanduslikku tähtsust ELi kasvuturuna; peab sotsiaalpartnerite kaasamist läbirääkimistesse ülimalt tähtsaks; kutsub komisjoni üles lisama Türgi ja ELi ajakohastatud tolliliitu inimõigusi ja põhivabadusi käsitlevat klauslit, mis muudaks inimõigused ja põhivabadused oluliseks tingimuseks; tuletab meelde, et tolliliidu täielik potentsiaal võib rakenduda ainult siis, kui Türgi rakendab selle lisaprotokolli täies ulatuses kõigi liikmesriikide suhtes; võtab teadmiseks komisjoni järelduse, et kui Türgi kõrvaldaks tolliliidu toimimist takistavad asjaolud, ergutaks see edasist kaubanduslikku integreerumist ELiga;

23.

märgib, et viisanõude kaotamine on Türgi kodanikele, eelkõige ettevõtjatele ja ELis elavatele Türgi päritolu inimestele, väga tähtis ja edendab inimestevahelisi kontakte; ergutab Türgi valitsust täielikult täitma viimaseid viisanõude kaotamise tegevuskavas loetletud kriteeriume; rõhutab, et terrorismivastaste õigusaktide läbivaatamine on põhiõiguste ja -vabaduste tagamise oluline eeldus ja viisanõude kaotamine on võimalik alles siis, kui kõik tingimused on täidetud;

24.

rõhutab korruptsioonivastase võitluse tähtsust ja tuletab meelde komisjoni järeldusi, et korruptsioon on paljudes valdkondades endiselt üldlevinud ja on jätkuvalt tõsine probleem; peab murettekitavaks, et suurkorruptsiooni juhtumite uurimist ning nende eest kohtu alla andmist ja vastutusele võtmist esineb endiselt vähe;

25.

kutsub komisjoni üles võtma ühinemiseelse abi rahastamisvahendi 2017. aasta vahehindamisel arvesse viimaseid sündmusi Türgis ja lõpetama kõigi ühinemiseelsete rahaliste vahendite jagamine, kui ühinemisläbirääkimised on peatatud; kutsub komisjoni üles sel juhul kasutama neid rahalisi vahendeid Türgi kodanikuühiskonna ja Türgis asuvate pagulaste otseseks toetamiseks ja investeerima rohkem inimestevahelise kontakti programmidesse, nagu üliõpilastele, akadeemikutele ja ajakirjanikele mõeldud programm Erasmus+;

26.

mõistab kõige karmimalt hukka kõik Türgis toime pandud terrorirünnakud ja toetab kindlalt Türgi rahvast meie ühises terrorismivastases võitluses; võtab teadmiseks ELi liikmesriikide ja Türgi kahepoolsed suhted terrorismivastases koostöös nn välisvõitlejate küsimuses; rõhutab, et tugev koostöö Europoli ja Türgi õiguskaitseasutuste vahel on tulemuslikuks terrorismivastaseks võitluseks ülitähtis; kordab, et mõistab hukka alates 2002. aastast ELi terroriorganisatsioonide nimekirja kuulunud Kurdistani Töölispartei (PKK) tagasipöördumise vägivalla juurde ja nõuab tungivalt, et PKK relvad maha paneks ja oma soovide väljendamiseks rahumeelseid ning seaduslikke vahendeid kasutaks; rõhutab, et kurdi küsimuse rahumeelne lahendamine on vajalik ka Türgi demokraatliku tuleviku huvides ja see saavutatakse ainult siis, kui kaasatakse kõik osalised ja demokraatlikud jõud; kutsub üles uuesti läbirääkimisi alustama, et leida kurdi küsimusele kõikehõlmav ja kestlik lahendus; kutsub liikmesriike üles jõustama õigusakte, millega keelatakse ELi terroriorganisatsioonide nimekirjas olevate organisatsioonide märkide ja sümbolite kasutamine;

27.

taunib Türgi valitsuse otsust takistada Saksa parlamendiliikmetel külastada Bundeswehri sõjaväelasi Incirlikis, mis tähendab, et need paigutatakse nüüd ümber ühte NATO-välisesse riiki, mis on suur tagasilöök NATO liitlaste efektiivses terrorismivastases koostöös;

28.

tunnustab Türgi valitsuse ja kohalike kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevust ja elanikkonna külalislahkust umbes 3 miljoni pagulase vastuvõtmisel; võtab teadmiseks ELi ja Türgi avalduse rände kohta ja kutsub liikmesriike tungivalt üles algatama vabatahtlikku ümberasustamiskava kõige haavatavamate Türgis viibivate pagulaste jaoks; kutsub komisjoni üles tagama pikaajalisi investeeringuid nii pagulaste kui ka neid vastu võtvate kogukondade jaoks Türgis ning vahendite asjakohast kasutamist; julgustab Türgi valitsust andma kõikidele Süüria pagulastele töölube ja juurdepääsu tervishoiule ning võimaldama süüria lastel haridust saada; kutsub Ankarat ja ELi üles jätkama koordineeritud patrullimist Egeuse merel, suurendama jõupingutusi võitluses rändajate smugeldamise vastu ning täielikult ja tulemuslikult rakendama ELi ja Türgi tagasivõtulepingut ning Bulgaaria ja Kreekaga allkirjastatud kahepoolseid tagasivõtulepinguid;

29.

mõistab järsult hukka Türgi presidendi Erdoğani avaldused, kus süüdistati mõningaid ELi juhte „natslikes tavades“ ja nimetati nende kodanikke „natsideks“; juhib tähelepanu asjaolule, et selliste põhjendamatute avalduste jätkamine kahjustab Türgi usaldusväärsust poliitilise partnerina ning oma sisekonfliktide eksportimine ohustab ühiskonna rahumeelset kooseksisteerimist nendes liikmesriikides, kus on suur Türgi kogukond; rõhutab, et Türgi valitsus peab hoiduma süstemaatilistest jõupingutustest ELi liikmesriikides asuva Türgi diasporaa mobiliseerimiseks oma eesmärkidel; peab murettekitavaks teateid väidetavast surveavaldamisest liikmesriikides elavatele Türgi diasporaa liikmetele ja mõistab hukka välismaal elavate topeltkodakondsusega kodanike jälgimise Türgi ametivõimude poolt; väljendab muret suure arvu passide tühistamise pärast, mille tõttu inimesed on jäänud kodakondsuseta ja millega on rikutud ÜRO 1954. aasta kodakondsuseta isikute seisundi konventsiooni ja ÜRO 1961. aasta kodakondsusetuse vähendamise konventsiooni, samuti tunneb muret Türgi konsulaatide väidetava keeldumise pärast mõningate oma kodanike teenindamisest;

30.

tuletab meelde heanaaberlike suhete tähtsust; palub sellega seoses, et Türgi suurendaks jõupingutusi lahendamata kahepoolsete küsimuste lahendamiseks, kaasa arvatud lahendamata õiguslikud kohustused ja vaidlused oma lähinaabritega maismaa- ja merepiiri ning õhuruumi üle, vastavalt ÜRO harta sätetele ja rahvusvahelisele õigusele, palub, et Türgi valitsus allkirjastaks ja ratifitseeriks ÜRO mereõiguse konventsiooni; nõuab tungivalt, et Türgi valitsus lõpetaks Kreeka õhuruumi ja territoriaalvete korduvad rikkumised ning austaks kõigi oma naabrite territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust; väljendab kahetsust, et Türgi Suure Rahvuskogu esitatud casus belli ähvardust Kreeka vastu ei ole siiani tühistatud;

31.

kutsub Türgit ja Armeeniat üles koostööle oma suhete normaliseerimiseks; rõhutab, et Türgi-Armeenia piiri avamine võib kaasa tuua suhete paranemise, eriti piiriülese koostöö ja majandusliku integratsiooni vallas;

32.

kutsub Türgi valitsust üles peatama Akkuyu tuumaelektrijaama ehitamise kava; juhib tähelepanu sellele, et see jaam on kavandatud piirkonda, kus esineb tugevaid maavärinaid, ja oleks seetõttu suureks ohuks mitte ainult Türgile, vaid ka kogu Vahemere piirkonnale; palub sellest tulenevalt Türgi valitsusel ühineda Espoo konventsiooniga, mis kohustab osalisi üksteist teavitama ja üksteisega konsulteerima kõikide oluliste projektide puhul, millel on tõenäoliselt märkimisväärne piiriülene kahjulik keskkonnamõju; sellega seoses palub Türgi valitsusel kaasata oma naaberriikide, näiteks Kreeka ja Küprose valitsused Akkuyu projekti jätkamise kavadesse või vähemalt nendega konsulteerida;

33.

rõhutab, et Küprose probleemi lahendamisel oleks positiivne mõju kogu piirkonnale, kuid eeskätt tooks see kasu Küprose kreeklastele ja türklastele; kiidab heaks 11. veebruari 2014. aasta ühisdeklaratsiooni ja tunnustab Küprose kreeka ja türgi kogukonna juhte, kes on saavutanud saare taasühendamiseks peetavatel läbirääkimistel märkimisväärset edu; tervitab kahe juhi kokkulepet rea usaldust suurendavate meetmete üle ja nõuab tungivalt, et kõik kokkulepitud meetmed ellu viidaks; tervitab eelistatud kaartide vahetamist, mis oli enneolematu samm, ja esimest Küprose teemalist konverentsi Genfis, kus osalesid toetajariigid ja EL, ning toetab selle jätkamist eesmärgiga jõuda vastastikku rahuldavale kokkuleppele julgeolekut ja tagatisi käsitleva peatüki üle; toetab õiglast, terviklikku ja elujõulist lahendust, mis põhineb kahe kogukonna ja kahe tsooni föderatsioonil, mis oleks rahvusvahelisel areenil ühtne juriidiline isik, millel oleks ühtne suveräänsus ja üks kodakondsus ja kus kahe kogukonna vahel valitseks poliitiline võrdsus kooskõlas asjakohaste ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide, rahvusvahelise õiguse ja ELi õigustikuga ning toetudes liidu aluspõhimõtete austamisele; kiidab heaks poolte intensiivsema osalemise Küprose probleemi lahendamisel; eeldab Türgilt ja Kreekalt aktiivset toetust läbirääkimiste kiirele ja edukale lõpetamisele ning kordab, et Türgi osavõtt ja panus igakülgse kokkuleppe saavutamisse on endiselt väga oluline; kutsub kõiki osalisi üles läbirääkimiste protsessi aktiivselt toetama, positiivse tulemuse saavutamisele kaasa aitama ning praegu avanenud võimalust ära kasutama; nõuab tungivalt, et komisjon kasutaks kõiki oma vahendeid, et taasühendamisprotsessi edukat lõpuleviimist täiel määral toetada;

34.

kutsub Türgit taas kord üles alustama oma vägede väljatoomist Küproselt ja tagastama Famagusta isoleeritud piirkonda ÜRO-le kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 550 (1984) ning hoiduma ebaseaduslike asunduste poliitika kaudu saare demograafilist tasakaalu muutmast; märgib, et liidu õigustiku rakendamine tulevases Küprose föderatsiooni türgi osas alates kokkuleppe jõustumisest peab olema juba hästi ette valmistatud; tunnustab sellega seoses kahe kogukonna ajutise komitee töö jätkumist ELiga lõimumise ettevalmistamisel; kohustub tõhustama oma jõupingutusi, et aidata Küprose türgi kogukonnal valmistada ette täielikku lõimumist ELiga, ning kutsub komisjoni üles sama tegema; tunnustab teadmata kadunud isikutega tegeleva komisjoni tähtsat tööd nii teadmata kadunud Küprose türklaste kui ka Küprose kreeklaste otsimisel ja kiidab heaks juurdepääsu parandamise asjaomastele piirkondadele, kaasa arvatud sõjalise tähtsuse alad; palub Türgil seda komiteed aidata, andes teavet oma sõjaväearhiividest; nõuab, et teadmata kadunud isikutega tegeleva komisjoni tööle pöörataks erilist tähelepanu, ja tervitab sellega seoses kadunud isikutega tegeleva alalise Euroopa Parlamendi raportööri ametissenimetamist;

35.

rõhutab Küprose Vabariigi õigust sõlmida kahepoolseid lepinguid, mis puudutavad tema majandusvööndit; kutsub Türgit taas kord üles täielikult austama kõigi ELi liikmesriikide suveräänseid õigusi, sealhulgas neid, mis on seotud loodusvarade uurimise ja kaevandamisega kooskõlas ELi õigustiku ja rahvusvahelise õigusega; kutsub Türgit üles vaidlusi rahumeelselt lahendama ning hoiduma mis tahes ähvardustest või tegevusest, mis võivad heanaaberlikke suhteid kahjustada;

36.

usub kindlalt, et ainult usaldusväärne poliitiline lahendus tagab Süüria stabiilsuse ning võimaldab saavutada otsustava võidu Daeshi ja teiste ÜRO määratletud terrorirühmituste üle Süürias; kinnitab veel kord ÜRO juhitud Genfi protsessi ülimuslikkust; tunnistab Astanas kohtumistel tehtud jõupingutusi vaenutegevus uuesti täielikult lõpetada ja luua kolmepoolne süsteem relvarahu täieliku järgimise seireks ja tagamiseks; nõuab tungivalt, et kõik toetajariigid, sealhulgas Türgi, täidaksid oma kohustust tagada relvarahu täielik rakendamine ja teha edusamme täieliku, takistamatu ja üleriigilise juurdepääsu tagamiseks humanitaarabile, ümberpiiramiste lõpetamiseks ja kõigi meelevaldselt kinnipeetud isikute, eriti naiste ja laste vabastamiseks kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 2268; kutsub taas Türgit üles austama kõigi oma naabrite territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust;

37.

nõuab käesoleva resolutsiooni tõlkimist türgi keelde;

o o

38.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0450.

(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0423.

(3) ELT C 285, 5.8.2016, lk 11.

(4) ELT C 328, 6.9.2016, lk 2.

(5) ELT L 51, 26.2.2008, lk 4.

19.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 334/140

P8_TA(2017)0309

Eritrea, eriti Abune Antoniose ja Dawit Isaaki juhtumid

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta resolutsioon Eritrea, eelkõige Abune Antoniose ja Dawit Isaaki juhtumite kohta (2017/2755(RSP))

(2018/C 334/16)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Eritrea kohta, eriti 15. septembri 2011. aasta resolutsiooni Eritrea ja Dawit Isaaki juhtumi kohta (1) ning 10. märtsi 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Eritreas (2),

—	võttes arvesse Eritrea inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri 23. juuni 2017. aasta aruannet,

—	võttes arvesse Eritrea inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri 14. juuni 2017. aasta avaldust Inimõiguste Nõukogu 35. istungjärgul,

—	võttes arvesse ÜRO Eritrea inimõiguste uurimiskomisjoni 8. juunil 2016. aastal avaldatud aruannet,

—	võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 751 (1992), 1882 (2009), 1907 (2009), 2023 (2011), 2244 (2015) ja 2317 (2016), millega pikendati Eritreale kehtestatud relvaembargot 15. novembrini 2017,

—	võttes arvesse 4. mai 2017. aasta komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule Aafrika ja ELi partnerlusele uue hoo andmise kohta,

—	võttes arvesse AKV-ELi koostöölepingut (Cotonou leping) 2005. ja 2010. aastal muudetud kujul, millele Eritrea on alla kirjutanud,

—	võttes arvesse nõukogu 1. märtsi 2010. aasta otsust 2010/127/ÜVJP, mis käsitleb Eritrea vastu suunatud piiravaid meetmeid (3) ja mida on muudetud nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsusega 2010/414/ÜVJP (4) ja uuesti muudetud nõukogu 15. oktoobri 2012. aasta otsusega 2012/632/ÜVJP (5),

—	võttes arvesse kohtuasja 428/12 (2012), mis on esitatud Aafrika inimõiguste ja rahvaste õiguste komisjonile Dawit Isaaki ja teiste poliitvangide nimel,

—	võttes arvesse Aafrika inimõiguste ja rahvaste õiguste komisjoni 22. mail 2017. aastal toimunud 60. istungjärgu lõppdeklaratsiooni,

—	võttes arvesse Euroopa välisteenistuse 2015. aasta aruannet Eritrea ja Euroopa Liidu partnerluse kohta,

—	võttes arvesse 11. Euroopa Arengufondi 3. veebruaril 2016. aastal kinnitatud Eritrea riiklikku soovituskava,

—	võttes arvesse piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni,

—	võttes arvesse 1997. aastal vastu võetud Eritrea põhiseadust, milles tagatakse kodanikuvabadused, k.a usuvabadus,

—	võttes arvesse 1981. aasta inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

—	võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

—	võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

arvestades, et inimõiguste olukord Eritreas on üks halvemaid maailmas, sest seal leiavad iga päev aset inimõiguste rikkumised ja viimastel aastatel ei ole olukord paranenud; arvestades, et Eritrea valitsus, tuues ettekäändeks riigi terviklikkuse kaitsmise, on alustanud ulatuslikku kampaaniat, mille eesmärk on säilitada elanikkonna üle kontroll ja piirata põhivabadusi;

arvestades, et ÜRO Eritrea inimõiguste uurimiskomisjon jõudis järeldusele, et kohtuvälised hukkamised, piinamine (sealhulgas seksuaalne piinamine ja seksuaalorjus), ajateenistus kui orjuse vorm, sunniviisiline töö ning tulista-et-tappa-poliitika riigipiiridel võivad endast kujutada inimsusvastaseid kuritegusid;

arvestades, et 2001. aasta septembris vahistasid Eritrea võimud kümneid kodanikke, kes olid toetanud avalikku kirja, milles nõuti demokraatlikke reforme; arvestades, et kinnipeetutele ei esitatud süüdistust ja neid ei antud kohtu alla, ning et enamik neist on siiani vangistuses; arvestades, et vaatamata inimõigusorganisatsioonide ja rahvusvaheliste vaatlejate laialdastele apellatsioonidele on mitu neist inimestest väidetavalt vangistuses surnud; arvestades, et 20. juunil 2016 osutas Eritrea välisminister Osman Saleh aga kinnipeetavatele kui poliitvangidele, märkides, et „nad kõik on elus“ ja et nad antakse kohtu alla siis, „kui valitsus nii otsustab“;

arvestades, et Dawit Isaak, kes on nii Eritrea kui ka Rootsi kodanik, vahistati 23. septembril 2001 pärast seda, kui Eritrea valitsus oli kuulutanud eraomandis oleva meedia seadusevastaseks; arvestades, et viimati kuuldi temast 2005. aastal; arvestades, et Dawit Isaaki vangistamisest on saanud Eritrea ajakirjandusvabaduse eest võitlemise rahvusvaheline sümbol, mida hiljuti tunnustas elukutseliste ajakirjanike sõltumatu rahvusvaheline žürii, andes talle UNESCO / Guillermo Cano nimelise 2017. aasta maailma pressivabaduse auhinna tunnustuseks tema julguse, vastupidavuse ja sõnavabadusele pühendumise eest;

E.	arvestades, et Dawit Isaaki perekond on pidanud tema kadumisest saadik taluma kohutavaid kannatusi ja ebakindlust, sest neil on väga vähe teavet oma lähedase heaolu, asukoha ja tulevikuväljavaadete kohta;

arvestades, et 2001. aasta septembri mahasurumises vahistati 11 poliitikut – kõik valitseva erakonna Rahvarinne Demokraatia ja Õigluse Eest (PFDJ) kesknõukogu endised liikmed, sealhulgas endine välisminister Petros Solomon – pärast seda, kui nad olid avaldanud avaliku kirja valitsusele ja president Isaias Afwerkile, nõudes reformi ja „demokraatlikku dialoogi“; arvestades, et 10 ajakirjanikku, sealhulgas Dawit Isaak, vahistati järgnenud nädalal;

arvestades, et väga paljusid Eritrea elanikke vahistatakse meelevaldselt mitmel alusetul põhjusel – näiteks sõltumatute seisukohtade avaldamise eest – või ilma mingi selgesõnalise põhjuseta ja seega määramata ajaks; arvestades, et kinnipeetavaid, sealhulgas lapsi, hoitakse äärmiselt karmides tingimustes, mis mõnel juhul küündivad piinamise ja neile arstiabi võimaldamisest keeldumiseni; arvestades, et rahvusvahelistele organisatsioonidele ei ole võimaldatud juurdepääsu vanglarajatistele, v.a ühele maapealsele vanglale Asmaras;

arvestades, et lubatud on ainult neli usundit: Eritrea õigeusu kirik, katoliku kirik, luteri kirik ja islam; arvestades, et kõik teised usundid on keelatud ning usklikke ja nende pereliikmeid vahistatakse ja vangistatakse; arvestades, et usklike ahistamist ja nendevastase vägivalla taaspuhkemist on uuesti täheldatud alates 2016. aastast; arvestades, et organisatsiooni Christian Solidarity Worldwide (CSW) hinnangul vangistati ainuüksi 2017. aasta mais Eritreas 160 kristlast;

arvestades, et Eritrea õigeusu kiriku (riigi suurima usukogukonna) patriarh Abune Antonios on olnud vahi all alates 2007. aastast, kuna ta keeldus kirikust välja heitmast 3 000 koguduseliiget, kes olid valitsuse vastu; arvestades, et sellest ajast alates on teda kinni peetud teadmata kohas, kus talle ei võimaldata arstiabi;

J.	arvestades, et Eritreas puudub sõltumatu kohtusüsteem ja rahvuskogu; arvestades, et demokraatlike institutsioonide puudumise tõttu riigis on hea valitsemistava ja õigusriik olnud puudulikud, mis on loonud soodsa keskkonna karistamatuseks inimsusvastaste kuritegude puhul;

arvestades, et Rahvarinne Demokraatia ja Õigluse Eest (PFDJ) on ainus seaduslik erakond riigis; arvestades, et teised erakonnad on keelatud; arvestades, et organisatsiooni Freedom House andmetel on ainsad poliitilise tähtsusega institutsioonid Eritreas tegelikult PFDJ ja sõjavägi, kes mõlemad on rangelt presidendi alluvuses;

L.	arvestades, et ajakirjandusvabadust Eritreas ei ole, sest sõltumatu meedia on keelatud, ning et Piirideta Reporterite maailma ajakirjandusvabaduse indeksi arvestuses on Eritrea 170–180 hinnatud riigi seas kaheksandat aastat järjest viimasel kohal;

arvestades, et 1997. aastaks kavandatud presidendi- ja parlamendivalimisi ei toimunud ning samal aastal ratifitseeritud põhiseadust ei ole kunagi rakendatud; arvestades, et riigis ei ole toimunud riiklikke valimisi 24 aasta jooksul, ja et praktiliselt puudub sõltumatu kohtusüsteem, toimiv rahvuskogu ja kodanikuühiskond;

N.	arvestades, et ÜRO Arenguprogrammi 2016. aasta inimarengu aruande kohaselt oli Eritrea 2016. aastal inimarengu arvestuses 188 riigi seas 179. kohal;

arvestades, et 2016. aastal olid kodumaalt pagenud eritrealased süürlaste, iraaklaste ja afgaanide järel arvukuselt neljandal kohal nende seas, kes asusid riskantsele teekonnale Euroopasse ja läbisid halastamatute inimkaubitsejate kadalipu, et võtta ette ohtlik Vahemere ületamine; arvestades, et olukord Eritreas mõjutab seetõttu otseselt Euroopat, sest kui riigis austataks inimõigusi ja inimesed võiksid seal elada hirmu tundmata, saaksid eritrealased kodumaale tagasi pöörduda;

arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) andmetel on riigist pagenud üle 400 000 eritrealase ehk 9 % elanikkonnast; arvestades, et UNHCRi hinnangul lahkub riigist ligi 5 000 inimest kuus, mis on suures osas seletatav inimõiguste pidevate raskete rikkumistega; arvestades, et 2015. aastal anti ELis 69 %-le Eritrea päritolu varjupaigataotlejatest pagulasseisund ning veel 27 % sai täiendava kaitse, mis näitab tagakiusamise tõsidust Eritreas;

Q.	arvestades, et Eritrea toetab Hartumi protsessi (ELi ja Aafrika Liidu 28. novembril 2014 käivitatud algatus rände ja inimkaubanduse probleemiga tegelemiseks), mis hõlmab konkreetsete projektide elluviimist, muu hulgas kohtusüsteemi suutlikkuse suurendamist ja teadlikkuse tõstmist;

arvestades, et paljud noored on riigist põgenenud, et pääseda repressiivse valitsuse ja kohustusliku ajateenistusse värbamise eest, mis sageli algab juba väga varajases eas ja kus enamus eritrealasi jääb teenistusse määramata ajaks; arvestades, et enamik ajateenijaid elab orjuses, kus kontrollitakse mis tahes tööd, töökohataotlusi ja pereelu loomise võimalust; arvestades, et hinnanguliselt on 400 000 inimest praegu sunnitud piiramatusse ajateenistusse ja paljud neist peavad tegema sunniviisilist tööd kas väga väikese tasu eest või täiesti tasuta; arvestades, et ajateenijad on sunnitud tegema majapidamistöid ja taluma seksuaalset kuritarvitamist;

arvestades, et naistevastast vägivalda ja diskrimineerimist esineb Eritrea ühiskonnas kõigis valdkondades; arvestades, et naisi ei ähvarda mitte ainult äärmiselt suur seksuaalse vägivalla oht sõjaväes ja sõjaväelise väljaõppe laagrites, vaid ka ühiskonnas laiemalt; arvestades, et hinnanguliselt on 89 % Eritrea tütarlastest läbi teinud suguelundite moonutamise; arvestades aga, et 2007. aasta märtsis avaldas valitsus teadaande, millega kuulutas naiste suguelundite moonutamise kuriteoks, keelustas selle läbiviimise ning toetas tolle aasta jooksul haridusprogramme, milles kutsuti inimesi üles sellest tavast loobuma;

T.	arvestades, et režiim on laiendanud oma totalitaarset haaret ka võõrsil elavale kogukonnale välismaal elavate kodanike 2 % tulumaksu kaudu ning nuhkides selle kogukonna järele ja võttes sihikule Eritreasse jäänud pereliikmed;

arvestades, et alates 2011. aastast on Eritrea režiim eitanud, et riik on näljaohus; arvestades, et sel aastal mõjutab eriti ränk põud kogu Ida-Aafrikat ja mure olukorra pärast Eritreas üha süveneb; arvestades, et UNICEFi andmetel mõjutas 2017. aasta jaanuaris toiduga kindlustamatus 1,5 miljonit eritrealast, sealhulgas 15 000 last, kes kannatavad alatoitluse all;

arvestades, et EL on arenguabi andjana Eritrea oluline rahastaja; arvestades, et 2016. aasta jaanuaris allkirjastasid EL ja Eritrea vaatamata parlamendi tõsistele muredele ja vastuseisule 11. EAFi raames uue riikliku soovituskava, millega eraldatakse 200 miljonit eurot; arvestades, et meetmed peaksid keskenduma taastuvenergiale, valitsemisele ja riigi rahanduse juhtimisele eelkõige energiasektoris;

mõistab kõige karmimalt hukka süstemaatilised, laialt levinud ja räiged inimõiguste rikkumised Eritreas; kutsub Eritrea valitsust üles lõpetama opositsiooni esindajate, ajakirjanike, usujuhtide ja süütute tsiviilelanike kinnipidamise; nõuab, et kõik meelsusvangid Eritreas viivitamatult ja tingimusteta vabastataks, eeskätt Dawit Isaak ja teised ajakirjanikud, keda on alates 2001. aasta septembrist kinni peetud, ja Abune Antonios; nõuab, et Eritrea valitsus annaks üksikasjalikku teavet kõigi nende inimeste saatuse ja asukoha kohta, kellelt on võetud füüsiline vabadus;

tuletab meelde inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni 2017. aasta mai otsust ja nõuab, et Eritrea kinnitaks viivitamatult, et Dawit Isaaki heaolu on tagatud, laseks ta vabadusse, lubaks tal kohtuda perekonna ja õiguslike esindajatega ning annaks talle vangistuses viibitud aja eest hüvitist; kutsub lisaks Eritread üles lõpetama sõltumatu ajakirjanduse keelustamise, nagu otsustas ka Aafrika komisjon;

märgib, et Eritrea, kes ei täida Aafrika komisjoni otsust, näitab jätkuvalt üles hoolimatut suhtumist rahvusvaheliste normide ja põhiõiguste suhtes, sealhulgas õigus õiglasele kohtupidamisele, piinamise keelamine, sõnavabadus, õigus perekonnale, ja et iga riik peab austama inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat;

kutsub Eritrea valitsust üles vabastama Abune Antoniose, võimaldama tal saada tagasi patriarhi vaimulikutiitel ja lõpetama oma sekkumise usukommete rahumeelsesse täitmisesse riigis; tuletab meelde, et usuvabadus on põhiõigus, ja mõistab teravalt hukka igasuguse vägivalla ja diskrimineerimise usutunnistuse tõttu;

nõuab süüdistatavatele õiglast kohtumenetlust ning piinamise ja muu alandava kohtlemise, nagu toidu, vee ja arstiabi piiramise kaotamist; tuletab Eritrea valitsusele meelde tema hoolsuskohustust uurida kohtuväliseid hukkamisi;

tuletab Eritrea valitsusele meelde, et mitmed tema tegevused kujutavad endast inimsusvastaseid kuritegusid ja kuigi Eritrea ei ole ühinenud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudiga, kajastavad paljud Rooma statuudi sätted rahvusvahelisi tavaõiguse norme, mis on Eritrea jaoks siduvad; rõhutab oma toetust ÜRO uurimiskomisjoni soovitusele ja põhjaliku uurimise läbiviimist seoses väidetega, et Eritrea ametivõimud on toime pannud raskeid inimõiguste rikkumisi ja inimsusvastaseid kuritegusid, et tagada kõigi vastutavate isikute vastutusele võtmine;

väljendab oma täielikku toetust Eritrea inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri tööle; palub lisaks, et EL jätkaks koostöös ÜRO ja Aafrika Liiduga hoolikalt üldise olukorra jälgimist Eritreas ning annaks teada kõigist inimõiguste ja põhivabaduste rikkumise juhtumitest;

nõuab, et Eritrea järgiks täielikult ja jõustaks viivitamata ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni ning täidaks täielikult kohustusi, mis tulenevad kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisest paktist ning inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartast, mis mõlemad keelavad piinamise; märgib murelikult, et valitsuse kontrolliga piiratakse jõuliselt avaliku ja erasektori, sealhulgas äriühingute tegevust; tunnistab, et riigi rahanduse juhtimise ja riigieelarve puudumise tõttu on eelarvekontroll võimatu;

kutsub Eritrea valitsust üles võimaldama muude erakondade asutamist, mis on esmane vahend demokraatia edendamiseks riigis, ning nõuab, et inimõiguste organisatsioonidel võimaldataks riigis vabalt tegutseda;

10.

tuletab meelde, et ELi partnerlust Eritreaga reguleeritakse Cotonou lepinguga ning kõik osalised on kohustatud järgima ja rakendama nimetatud lepingu tingimusi, eelkõige seoses inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte järgimisega; kutsub seepärast ELi üles tagama oma abi tingimuslikkuse, sealhulgas selle, et Eritrea valitsus peaks järgima rahvusvahelisi kohustusi inimõiguste vallas ja et poliitvangid vabastatakse enne mis tahes täiendava ELi abi andmist Eritreale; palub ELi lisaks kasutada ära kõiki kättesaadavaid õigusakte ja vahendeid, et tagada, et Eritrea valitsus järgib oma kohustust kaitsta põhivabadusi ja need tagada, sealhulgas kaaludes Cotonou lepingu artikli 96 kohase konsultatsiooni algatamist; nõuab ELi ja selle liikmesriikide poolt Eritreale eraldatud vahendite üksikasjalikku ja põhjalikku hindamist;

11.

mõistab hukka suure abi andmise jätkamise Eritreale ELi poolt ning eelkõige Eritrea riikliku soovituskava kinnitamise 200 miljoni euro väärtuses; kutsub komisjoni üles vaatama läbi oma järelevalvekorra Euroopa Parlamendiga, kaaluma põhjalikult parlamendi väljendatud mureküsimusi ja soovitusi ning tagama nende edastamise Euroopa Arengufondi komiteele; on veendunud, et EAFi komitee oleks pidanud arvesse võtma parlamendi varasemat soovitust riiklikku soovituskava mitte vastu võtta ja läbirääkimisi jätkata;

12.

palub komisjonil tagada, et eraldatud vahendid ei too kasu Eritrea valitsusele, vaid antakse rangelt ja läbipaistvalt ainult Eritrea inimeste vajaduste täitmiseks arengu, demokraatia, inimõiguste, hea valitsemistava, julgeoleku ning sõna-, ajakirjandus- ja kogunemisvabaduse valdkonnas; nõuab tungivalt, et EL tagaks hiljuti kooskõlastatud abi tingimuslikkuse ja hoolitseks ühtlasi selle eest, et riiklik soovituskava aitaks Eritreal oma energiapoliitikat oluliselt muuta ning teha energia kättesaadavaks kõigile, eelkõige maapiirkondades, mis on ikka veel elektrita; on lisaks veendunud, et riikliku soovituskava valitsemist käsitlevas osas tuleks suurt tähelepanu pöörata ÜRO juhtimisel toimuva inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise soovituste rakendamisele;

13.

nõuab, et komisjon saaks Eritrea valitsuselt selged tagatised selle kohta, et valitsus viib demokraatlikud reformid ellu ja tagab inimõiguste kaitse, muu hulgas rakendades inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise töörühma 18. istungjärgu soovitused, mille valitsus 7. veebruaril 2014 aktsepteeris;

14.

kutsub nõukogu üles hindama uuesti ELi ja Eritrea vahelist suhet ja oma arenguabi andmist sellele riigile, et reageerida riigis valitsevale kehvale inimõiguste alasele olukorrale, ning avaldama viimastel aastatel arenguabiprogrammidega saavutatud käegakatsutavad tulemused; palub ELil ja liikmesriikidel kasutada ära kõik kättesaadavad, eelkõige Cotonou lepingu pakutavad vahendid, et tagada, et Eritrea ametivõimud täidavad oma rahvusvahelisi kohustusi;

15.

rõhutab tugevalt, et Eritrea peab võimaldama rahvusvahelistele ja piirkondlikele inimõigustega tegelevatele organitele, sealhulgas eriraportööridele edusammude hindamiseks takistamatut sissepääsu riiki; palub, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja toetaks aktiivselt Eritrea inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri mandaadi uuendamist; innustab Eritrea valitsust viima viivitamatult läbi reforme, nagu riigi üheparteilise süsteemi nõrgendamine ning rahvuskogu toimimise ja valimiste korraldamise jätkamine;

16.

nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid võtaksid asjakohaseid meetmeid nende territooriumil elavatelt eritrealastelt diasporaamaksu kogumise vastu kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 2023 (2011); tuletab Eritrea valitsusele meelde, et õigus oma päritoluriigist lahkuda on sätestatud rahvusvahelises inimõigustealases õiguses; kutsub valitsust üles võimaldama isikute vaba liikumist ning lõpetama diasporaamaksu kogumise välismaal elavatelt eritrealastelt; nõuab tungivalt, et valitsus lõpetaks poliitika, mille kohaselt inimesi loetakse süüdi olevaks suguluse põhjal ja mis on suunatud nende isikute pereliikmete vastu, kes hoiduvad kõrvale ajateenistusest, püüavad Eritreast põgeneda või ei maksa 2 % tulumaksu, mille Eritrea valitsus on kehtestanud välismaal elavatele eritrealastele;

17.

kutsub Eritrea valitsust üles pidama kinni sõjaväeteenistuse seadusest, loobuma kodanike kasutamisest sunniviisiliseks tööks, lõpetama välismaiste ettevõtete lubamise kasutada ajateenijaid tasu eest, võimaldama sõjaväeteenistusest keeldumist oma veendumuste tõttu ning tagama ajateenijate kaitse;

18.

tuletab Eritreale meelde tema Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioonidega võetud kohustusi, eelkõige seoses kodanikuühiskonna organisatsioonide ja ametiühingute õigusega organiseeruda, rahumeelselt meelt avaldada, osaleda ühiskonna asjades ning võidelda töötajate paremate tingimuste eest; kutsub Eritrea valitsust üles tunnistama kehtetuks poliitika, millega keelatakse sellised vabaühendused, mille pangaarvel on vähem kui 2 miljonit USA dollarit; väljendab muret selle pärast, et äritegevus, poliitika ja korruptsioon on Eritreas ulatuslikult seotud; mõistab hukka välisriigi äriühingud, kes on sunniviisilise töö kasutamises kaasosalised, ja palub kõigilt, kes Eritreas tegutsevad, suuremat vastutustunnet, hoolsuskohustust ja paremaid aruandlussüsteeme;

19.

võtab teadmiseks ELi püüded teha Eritreaga rände valdkonnas koostööd; tõstab esile eritrealastele ELi liikmesriikide poolt varjupaiga või täiendava kaitse andmise väga kõrged määrad ning nõuab seetõttu tungivalt, et liikmesriigid ei saadaks Euroopas varjupaika otsivaid eritrealasi Genfi konventsiooni kohaselt tagasi; nõuab, et ELi liikmesriigid järgiksid tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet ning tuletab neile meelde, et tagasi saabuvad varjupaigataotlejad peetakse tõenäoliselt meelevaldselt kinni ning neid piinatakse riigist põgenemise katse pärast;

20.

ergutab Eritread tegema rahvusvahelise kogukonnaga inimõiguste valdkonnas koostööd; palub, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu teeks Eritreaga koostööd kohtusüsteemi suutlikkuse suurendamise valdkonnas, korraldades kohtunike ja advokaatide jaoks seminare ja koolitusi, mis on konstruktiivne tee edasiminekuks; täheldab, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu ülemvoliniku büroo delegatsioon külastab Eritread 2017. aasta juulis, ning kutsub seda delegatsiooni üles andma aru sellest, mida nad näevad, ja püüdma saada juurdepääsu riigi kõikidele osadele, eelkõige vanglatele, kus oleks võimalik rajatisi vaadelda ja nende kohta aru anda;

21.

väljendab taas sügavat muret Aafrika Sarves, eelkõige Eritreas praegu valitsevate ränkade ilmastikuolude ja nende põhjustatud tõsise toiduainete ja humanitaarkriisi ohu pärast; kutsub ELi üles koos oma rahvusvaheliste partneritega suurendama toetust kriisist mõjutatud elanikkonnale ja tagama, et pakutakse vajalikku rahastamist ja abi;

22.

mõistab hukka Eritrea valitsuse poliitika, mille kohaselt võetakse meelevaldselt ära kodakondsus, ning nõuab, et kõiki Eritrea kodanikke koheldaks seaduse ees õiglaselt ja võrdselt; rõhutab, et õiguse defitsiidi käsitlemine, demokraatlik valitsemine ja õigusriigi taastamine tuleb seada esikohale, lõpetades autoritaarse võimu, mis püsib hirmul meelevaldse ja suhtlemisõiguseta kinnipidamise, piinamise ja muude inimõiguste rikkumiste ees, millest mõned võivad ulatuda inimsusvastaste kuritegudeni;

23.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, AKV-ELi parlamentaarsele ühisassambleele, Aafrika Liidu nõukogule, Ida-Aafrika Ühendusele, ÜRO peasekretärile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning Eritrea ametivõimudele.

(1) ELT C 51 E, 22.2.2013, lk 146.

(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0090.

(3) ELT L 51, 2.3.2010, lk 19.

(4) ELT L 195, 27.7.2010, lk 74.

(5) ELT L 282, 16.10.2012, lk 46.

19.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 334/146

P8_TA(2017)0310

Burundi

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta resolutsioon olukorra kohta Burundis (2017/2756(RSP))

(2018/C 334/17)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse muudetud Cotonou partnerluslepingut, eelkõige selle artiklit 96,

—	võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—	võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

—	võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

—	võttes arvesse demokraatia, valimiste ja valitsemise Aafrika hartat,

—	võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 12. novembri 2015. aasta resolutsiooni 2248 (2015) ning 29. juuli 2016. aasta resolutsiooni 2303 (2016) olukorra kohta Burundis,

—	võttes arvesse rahvusvahelise uurimiskomisjoni aruannet, mis esitati 15. juunil 2017 ÜRO Inimõiguste Nõukogule,

—	võttes arvesse ÜRO peasekretäri esimest aruannet Burundi kohta, mis avaldati 23. veebruaril 2017,

—	võttes arvesse Julgeolekunõukogu 9. märtsi 2017. aasta pressiavaldust olukorra kohta Burundis,

—	võttes arvesse ÜRO Burundi sõltumatu uurimise 20. septembri 2016. aasta aruannet,

—	võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 30. septembril 2016 vastu võetud resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Burundis,

—	võttes arvesse 28. augusti 2000. aasta Arusha kokkulepet rahu ja leppimise kohta Burundis,

—	võttes arvesse Aafrika Liidu tippkohtumise 13. juuni 2015. aasta avaldust Burundi kohta,

—	võttes arvesse 30. ja 31. jaanuaril 2016 Addis Abebas (Etioopias) Aafrika Liidu riigipeade ja valitsusjuhtide assamblee 26. korralisel istungil vastu võetud otsust rahu ja julgeoleku nõukogu tegevuse kohta ning rahu ja julgeoleku olukorra kohta Aafrikas (Assembly/AU/Dec.598(XXVI)),

—	võttes arvesse 17. ja 18. juulil 2016 Kigalis (Rwandas) Aafrika Liidu riigipeade ja valitsusjuhtide assamblee 27. korralisel istungil vastu võetud Aafrika Liidu assamblee otsuseid ja avaldusi (Assembly/AU/Dec.605-620 (XXVII)),

—	võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni 4. novembri 2016. aasta resolutsiooni inimõiguste kohta Burundi Vabariigis,

—	võttes arvesse Ida-Aafrika Ühenduse tippkohtumise 31. mai 2015. aasta avaldust Burundi kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi resolutsioone Burundi kohta, eriti 9. juuli 2015. aasta (1), 17. detsembri 2015. aasta (2) ja 19. jaanuari 2017. aasta resolutsiooni (3),

—

võttes arvesse nõukogu 14. märtsi 2016. aasta otsust (EL) 2016/394, millega lõpetatakse ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma (AKV) ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahelise partnerluslepingu artikli 96 kohane nõupidamine Burundi Vabariigiga,

—	võttes arvesse nõukogu 1. oktoobri 2015. aasta määrust (EL) nr 2015/1755, samuti nõukogu otsuseid (ÜVJP) 2015/1763 ja (ÜVJP) 2016/1745 piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Burundis,

—	võttes arvesse nõukogu 16. märtsi, 18. mai, 22. juuni ja 16. novembri 2015. aasta ning 15. veebruari 2016. aasta järeldusi Burundi kohta,

—	võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi 28. mai 2015. aasta, 19. detsembri 2015. aasta ning 21. oktoobri 2016. aasta avaldusi,

—	võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja pressiesindaja 6. jaanuari 2017. aasta avaldust inimõigusorganisatsiooni Ligue Iteka keelustamise kohta Burundis,

—	võttes arvesse Burundi põhiseadust, eelkõige selle artiklit 96,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

arvestades, et Burundis on tekkinud sügav poliitiline kriis ja _tsiviilrahutused pärast seda, kui president Pierre Nkurunziza teatas 2015. aasta aprillis kandideerimisest kolmandaks ametiajaks, eirates Burundi põhiseadust, mis lubab presidendil olla ametis vaid kaks ametiaega, ja Arusha lepingut; arvestades, et valitsus surus tagasivalimisele tekkinud tugeva vastasseisu karmide repressioonidega maha, mis viis inimõiguste olukorra tõsise halvenemiseni riigis;

arvestades, et rahvusvaheliste vaatlejate sõnul on tagasivalimise vastaseid alates 2015. aasta juulist väga karmilt represseeritud; arvestades, et ÜRO andmetel on alates vägivalla puhkemisest surma saanud 500 inimest; arvestades, et inimõigusorganisatsioonide andmeil on tapetud enam kui 1 200 inimest, 400 kuni 900 inimest on langenud sunniviisilise kadumise ohvriks, sadu või isegi tuhandeid inimesi on piinatud ja rohkem kui 10 000 on meelevaldselt kinni peetud;

arvestades, et president Pierre Nkurunziza ei välista võimalust muuta põhiseadust, et kandideerida neljandaks ametiajaks alates 2020. aastast ning käimas on riiklik menetlus piirangute kõrvaldamiseks; arvestades, et see on vastuolus president Pierre Nkurunziza varasemate avaldustega ning õõnestaks ühiseid pingutusi leida kriisile jätkusuutlik pikaajaline lahendus;

arvestades, et ÜRO Burundi sõltumatu uurimise aruandes viidatakse paljudele tõenditele, mis annavad tunnistust tõsistest inimõiguste rikkumistest ja kuritarvitustest, peamiselt julgeolekujõudude ja ametivõimude poolt; arvestades, et vägivallale ja vihkamisele õhutavad avaldused on alates 2017. aasta aprillist sagenenud, eelkõige valitseva partei CNDD-FDD noorterühmituse Imbonerakure kogunemistel; arvestades, et sellise ahistamise sihtrühmaks on peamiselt opositsiooniliikmed ja kodanikuühiskonna osalejad, eelkõige inimõiguste kaitsjad, ajakirjanikud ja juristid; arvestades, et 2017. aasta septembris on oodata Inimõiguste Nõukogu moodustatud uurimiskomisjoni lõpparuannet;

arvestades, et teatatud vägivallaaktide seas on mõrvu, inimrööve, sundkadumisi, piinamisi, vägistamisi ning meelevaldseid vahistamisi ja kinnipidamisi; arvestades, et korruptsioon ja ametiasutuste ebapiisav tegevus juurutab karistamatuse tunnet, mis takistab paljude vägivalla toimepanijate, sealhulgas julgeolekujõudude ja luureteenistuste liikmete vastutusele võtmist;

arvestades, et 2016. aasta oktoobris keelustasid Burundi võimud viis inimõigusorganisatsiooni ning 2017. aasta jaanuaris keelati ära ka riigi vanim inimõigusorganisatsioon Ligue Iteka; arvestades, et 2016. aasta detsembris võttis parlament vastu seaduse, mis näeb ette range kontrolli rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide üle;

arvestades, et on suurenenud piirangud sõltumatule meediale ja ajalehtedele; sõltumatud massiteabevahendid on endiselt tsenseeritud, nende tegevus on peatatud ja/või lõpetatud; arvestades, et ajakirjanikke on kadunud, nad on langenud ähvarduste, füüsiliste rünnakute ja ahistamise ohvriks; arvestades, et kõik sõltumatud raadiojaamad on suletud; arvestades, et Piirideta Reporterite ülemaailmse meediavabaduse nimekirjas oli Burundi 2017. aastal 180 riigi seas 160. kohal;

arvestades, et ÜRO töötajad täheldavad valitsusametnike kalduvust külvata tüliseemneid, mis paneb kartma kasvavat vägivalda ning kriisi võimalikku muutmist rahvuspõhiseks; arvestades, et on teatatud massilisest vägivallast ja hirmutamisest partei CNDD-FDD (riiklik demokraatia kaitse nõukogu – demokraatia kaitsejõud) ning selle relvastatud noorterühmituse Imbonerakure poolt;

I.	arvestades, et 2016. aasta oktoobris käivitas Burundi menetluse Rooma statuudi järgimisest loobumiseks ja teatas ühtlasi kavatsusest lahkuda Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust (ICC) pärast seda, kui kohus oli otsustanud algatada esialgse uurimise vägivalla ja inimõiguste rikkumisete kohta Burundis;

J.	arvestades, et 2016. aasta augustis keeldus Burundi lubamast riiki ÜRO politseiametnikke, et olukorda jälgida; arvestades, et Burundi valitsus otsustas peatada koostöö ÜRO inimõiguste ülemvolinikuga ja keeldus tegemast koostööd ÜRO Inimõiguste Nõukogu moodustatud uurimiskomisjoniga;

K.	arvestades, et Burundi parlament lükkas 21. detsembril 2015. aastal tagasi Aafrika Liidu ettepaneku saata riiki rahuvalvejõud, väites, et Aafrika Liidu vägede igasugune sõjaline sekkumine tähendaks okupatsioonijõudude sissetungi;

arvestades, et 8. detsembril 2015. aastal alustas Euroopa Liit Burundi valitsusega Cotonou lepingu artikli 96 alusel konsultatsioone, milles olid esindatud AKV riikide rühm, Aafrika Liit, Ida-Aafrika Ühendus ja ÜRO; arvestades, et 2016. aasta märtsis lõpetas EL need konsultatsioonid, olles jõudnud järeldusele, et Burundi valitsuse lubadused inimõiguste, demokraatia põhimõtete ja õigusriigi austamise osas on ebapiisavad;

M.	arvestades, et selle menetluse lõpus tegi Euroopa Liit teatavaks konkreetsed meetmed, mida Burundi valitsus peab võtma, kui soovib täielikku koostööd jätkata;

N.	arvestades, et EL on peatanud otsese rahalise toetuse, sealhulgas eelarvetoetuse andmise Burundi valitsusele; arvestades, et EL on võtnud kohustuse anda elanikele rahalist toetust ja humanitaarabi, sealhulgas toetada projekte, mille eesmärk on tagada juurdepääs põhiteenustele;

O.	arvestades, et Euroopa Liit on võtnud vastu sihipärased sanktsioonid isikute, üksuste või organite suhtes, kes õõnestavad demokraatiat või takistavad poliitilise lahenduse leidmist Burundis; arvestades, et ka Aafrika Liit kavandab praegu sanktsioonide vastuvõtmist;

arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu peab Ida-Aafrika Ühenduse egiidi all ning Aafrika Liidu ja Euroopa Liidu toetusel toimuvat Burundi elanike vahelist dialoogi ainsaks elujõuliseks võimaluseks, mille abil Burundi olukorrale püsiv poliitiline lahendus leida; arvestades, et kõnealune dialoog peab olema avatud kõigile, sealhulgas opositsioonierakondadele, kodanikuühiskonnale ja diasporaale;

arvestades, et Burundis valitsev poliitiline ummikseis ning halvenev majandusolukord on toonud kaasa rasked tagajärjed elanikkonnale; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti hinnangul on üle 420 000 inimese Burundist põgenenud, et otsida varjupaika naaberriikides; arvestades, et ÜRO asepeasekretäri andmetel on praegu 209 000 inimest muutunud riigisisesteks põgenikeks; arvestades, et 3 miljonit inimest vajavad humanitaarabi ning 2,6 miljonit inimest kannatab ulatusliku toiduga kindlustamatuse all; arvestades, et 700 000 inimest saavad kiireloomulist toiduabi, hoolimata sellest, et valitsus tühistas teatavad piirangud; arvestades, et selline olukord kujutab endast tõsist ohtu piirkonna stabiilsusele;

väljendab sügavat muret poliitilise- ja julgeolekuolukorra pärast Burundis; mõistab teravalt hukka Burundis alates 2015. aastast toimunud vägivallaaktid, tapmised ja muud inimõiguste rikkumised; nõuab tõhusaid ja proportsionaalseid meetmeid, et takistada vägivalla jätkumist;

on mures üldlevinud karistamatuse pärast, pidades eelkõige silmas vägivallaakte ja inimõiguste rikkumisi ning nende tegude toimepanijad; tuletab meelde, et Burundi ametiasutustel on inimõigusi käsitlevatest rahvusvahelisest ja piirkondlikest õigusaktidest tulenev kohustus tagada, kaitsta ja edendada põhiõigusi, sealhulgas kodanike kodaniku- ja poliitilisi õigusi; nõuab selles kontekstis põhjalikku ja sõltumatut uurimist viimastel aastatel Burundis toime pandud tapmiste ja kuritarvituste suhtes ning kutsub üles tagama toimepanijate vastutusele võtmine;

peab ülimalt kahetsusväärseks, et Burundi valitsus on algatanud menetluse, et peatada riigi osalemine Rooma statuudis, millega asutatakse Rahvusvaheline Kriminaalkohus; palub Burundi valitsusel osalemise peatamise menetlus tagasi pöörata ja tagada, et riik jätkab täiel määral osalemist Rahvusvahelises Kriminaalkohtus;

kutsub Burundi valitsust tungivalt üles täielikult järgima ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2303 (2016) ning lubama ÜRO politseiüksusel jälgida julgeolekuolukorda riigis;

väljendab heameelt selle üle, et 2016. aasta novembris moodustati ÜRO Burundi inimõiguste uurimiskomisjon eesmärgiga uurida Burundis alates 2015. aasta aprillist aset leidnud inimõiguste rikkumisi; nõuab tungivalt, et Burundi ametiasutused teeksid uurimiskomisjoni liikmetega täiel määral koostööd;

väljendab heameelt selle üle, et ÜRO peasekretär Antonio Gutierrez nimetas hiljuti ametisse uue eriesindaja Burundis, Michel Kafando, et hõlbustada käimasoleva poliitilise protsessi mõistmist;

kordab uuesti oma pühendumust sõnavabadusele ja kinnitab veel kord, et kodanikuühiskonna organisatsioonid, juristid, inimõigusorganisatsioonid ja meedia täidavad demokraatlikus ühiskonnas ülimalt olulist rolli; kutsub selles kontekstis Burundi ametivõime üles tühistama nende üksuste suhtes kehtestatud keelud ja kaotama neile seatud piirangud, vaatama uuesti läbi välismaiseid valitsusväliseid organisatsioone käsitlevad uued õigusaktid ning tagama, et ajakirjanikud ja inimõiguste kaitsjad saaksid riigis vabalt ja turvaliselt tegutseda;

on mures suurenenud ohu pärast, et praegune olukord süvendab lõhesid etniliste rühmade vahel; mõistab hukka kriisi rahvuspõhiseks muutmise etnilisel ideoloogial põhinevat propagandat kasutades; nõuab, et kõik Burundi osalised hoiduksid mis tahes tegevusest või märkustest, mis suurendavad suure tõenäosusega vägivalda ja süvendavad kriisi või kahjulikku mõju piirkonna stabiilsusele, ning järgiksid täielikult Arusha kokkulepet;

mõistab hukka relvastatud noorterühmituse Imbonerakure juhtide pagulaste ja opositsiooni vastu suunatud vaenu ja vägivalla õhutamise, eelkõige avalikud üleskutsed opositsiooniliikmete naiste vägistamiseks, ning nõuab selle rühmituse viivitamatut desarmeerimist; väljendab sügavat muret uue seaduse vastuvõtmise pärast, mis käsitleb riikliku vabatahtlike korpuse loomist ja mida võidakse kasutada selliste relvastatud rühmituste tegevuse seadustamiseks;

10.

nõuab tungivalt, et kõik osalised looksid sobivad tingimused usalduse taastamiseks ning rahvusliku ühtsuse tugevdamiseks avatud, läbipaistva ja kaasava üleriigilise dialoogi abil valitsuse, opositsioonierakondade ja kodanikuühiskonna vahel, kooskõlas Burundi põhiseaduse, Arusha kokkuleppe ja riigi rahvusvaheliste kohustustega;

11.

märgib, et olukorral Burundis on äärmiselt kahjulikud tagajärjed kogu piirkonnale; väljendab sellega seoses heameelt Ida-Aafrika Ühenduse egiidi all ja Aafrika Liidu toetusel käimasolevate läbirääkimiste üle ja kutsub Burundi ametivõime üles kohustusi võtma ja koostööd tegema, et leida konfliktile kohene, jätkusuutlik ja pikaajaline lahendus; väljendab sellegipoolest muret dialoogi aeglase edenemise pärast;

12.

palub Euroopa Liidul toetada piirkondlike osalejate pingutusi kriisi lahendamisel; nõuab Ida-Aafrika Ühenduse määratud vahendaja, Tansaania endise presidendi Mkapa koostatud tegevuskava rakendamist;

13.

väljendab heameelt Aafrika Liidu Rahu- ja Julgeolekunõukogu otsuse üle käivitada Aafrika ennetus- ja kaitsemissioon Burundis, et toetada poliitilise lahenduse leidmist; nõuab tungivalt, et Burundi valitsus täidaks täielikult kohustust hõlbustada kiiresti inimõiguste valdkonna vaatlejate ja ekspertide tegevust, väljastades selleks viivitamata viisad ja täites kiiresti muud nõutud formaalsused;

14.

on seisukohal, et rahvusvaheliste vaatlejate ulatuslikum kohalolek Burundis võib aidata märkimisväärselt parandada olukorda inimõiguste ja julgeoleku valdkonnas; nõuab, et juba riigis viibiva 30 vaatleja toetamiseks saadetaks lisaks veel 200 Aafrika Liidu sõjalist ja inimõiguste olukorra vaatlejat;

15.

peab vajalikuks täpsustada koostöös Aafrika Liiduga Aafrika Liidu missioonil Somaalias (AMISOM) osalevatele Burundi sõduritele ette nähtud vahendite jälgitavust;

16.

on seisukohal, et suhete normaliseerimiseks ELiga, sealhulgas selle liikmesriikidega, tuleb Burundi ametivõimudel rakendada kõik sätted kohustuste loendis seoses konsultatsioonidega, mis on ette nähtud Cotonou lepingu artikliga 96;

17.

võtab teadmiseks, et pärast konsulteerimist Burundi ametivõimudega Cotonou lepingu artikli 96 raames võttis EL vastu otsuse peatada otsene rahaline toetus Burundi administratsioonile, ning väljendab heameelt selle üle, et EL kehtestas reisipiirangud ja vara külmutamise meetmed rahu taastamise takistajate ja inimõiguste rikkujate suhtes; rõhutab, et EL säilitab täielikult oma rahalise toetuse Burundi rahvale, sealhulgas pagulastele sellistes olulistes sektorites nagu tervishoid, toitumine ja haridus, samuti otsekanalite kaudu antava humanitaarabi; toetab uuendatud sihipäraste sanktsioonide kehtestamist Euroopa Liidu poolt ja ELi nõukogu otsust peatada eelarvetoetus Burundile pärast artikli 96 alusel peetud konsultatsioone;

18.

väljendab sügavat muret Burundi pagulaste sissevoolu pärast naaberriikidesse ja ümberasunud isikute ärevakstegeva humanitaarolukorra pärast Burundis, ning kinnitab oma toetust piirkonnas ja pagulasi vastu võtvates naaberriikides viibivatele humanitaarorganisatsioonidele; kutsub ELi ja teisi rahastajaid üles suurendama oma rahalist toetust ja humanitaarabi Burundi riigisisestele põgenikele ja pagulastele; tuletab liikmesriikidele meelde nende kohustust järgida Genfi konventsiooni;

19.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Burundi valitsusele ja parlamendile, AKV-ELi ministrite nõukogule, Euroopa Komisjonile ja Euroopa Liidu Nõukogule, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Aafrika Liidu liikmesriikidele ja institutsioonidele ning ÜRO peasekretärile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0275.

(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0474.

(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0004.

19.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 334/151

P8_TA(2017)0315

ELi kestliku arengu meetmed

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta resolutsioon ELi kestliku arengu meetmete kohta (2017/2009(INI))

(2018/C 334/18)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse ÜRO resolutsiooni, mis käsitleb kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma“ ja mis võeti vastu 25. septembril 2015. aastal New Yorgis toimunud ÜRO kestliku arengu tippkohtumisel (1),

—	võttes arvesse 12. detsembril 2015. aastal Pariisis toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul (COP21) vastu võetud kokkulepet (Pariisi kokkulepe),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (edaspidi „ELi leping“) artikli 3 lõikeid 3 ja 5,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artiklit 7, milles kinnitatakse, et EL „tagab erinevate poliitikavaldkondade ja meetmete kooskõla, võttes arvesse kõiki oma eesmärke“, ning ELi toimimise leping artiklit 11,

—	võttes arvesse komisjoni 22. novembri 2016. aasta teatist „Euroopa jätkusuutliku tuleviku järgmised sammud. Euroopa tegevus jätkusuutlikkuse tagamiseks“ (COM(2016)0739),

—	võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mille EL ratifitseeris 2011. aasta jaanuaris,

—	võttes arvesse liidu üldist keskkonnaalast tegevusprogrammi aastani 2020 „Hea elu maakera võimaluste piires“ (2),

—	võttes arvesse Euroopa Keskkonnaameti aruannet nr 30/2016: keskkonnanäitajate aruanne 2016,

—	võttes arvesse oma 12. mai 2016. aasta resolutsiooni säästva arengu tegevuskava 2030 järelmeetmete ja läbivaatamise kohta (3),

—	võttes arvesse komisjoni Euroopa Poliitilise Strateegia Keskuse 20. juuli 2016. aasta strateegilist märgukirja „Sustainability Now! A European Vision for Sustainability“ (4),

—	võttes arvesse ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegiat aastani 2020 (5), selle vahehinnangut (6) ning Euroopa Parlamendi 2. veebruari 2016. aasta resolutsiooni vahehinnangu kohta (7),

—	võttes arvesse ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) rahvusvahelise ressursside töörühma aruandeid: „Policy Coherence of the Sustainable Development Goals“ (2015), „Global Material Flows and Resource Productivity“ (2016) ja „Resource Efficiency: Potential and Economic Implications“ (2017),

—	võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 10. novembri 2016. aasta ühisteatist „Rahvusvaheline ookeanide majandamine: meie ookeanide tulevikku hõlmav kava“ (JOIN(2016)0049),

—	võttes arvesse Quitos toimunud Habitat III konverentsil 20. oktoobril 2016. aastal vastu võetud uut linnade tegevuskava käsitlevat kokkulepet,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit ning arengukomisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni ja kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamusi (A8-0239/2017),

A.	arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on vastu võtnud kestliku arengu tegevuskava aastani 2030, sealhulgas kestliku arengu eesmärgid;

arvestades, et ÜRO 17 kestliku arengu eesmärki kujutavad endast kava parema ühiskonna ja maailma loomiseks praktiliste ja mõõdetavate meetmete kaudu; need eesmärgid hõlmavad mitmeid küsimusi, sealhulgas parema ja võrdsema tervishoiu, kodanike suurema heaolu, parema hariduse ja suurema üldise jõukuse saavutamine, kliimamuutuste vastased meetmed ning keskkonnahoid tulevaste põlvkondade jaoks, ning neid eesmärke tuleks liidu kõigis tegevusvaldkondades alati horisontaalselt arvesse võtta;

C.	arvestades, et tulevane majanduskasv on võimalik ainult planeedi ressursside piire täielikult arvesse võttes, et tagada kõigile väärikas elu;

arvestades, et kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 võib osutuda murranguliseks ning sellega seatakse üldised, ambitsioonikad, terviklikud, jagamatud ja omavahel seotud eesmärgid, et kaotada vaesus, võidelda diskrimineerimise vastu, edendada jõukust, keskkonnaalast vastutust, sotsiaalset kaasatust ja inimõiguste austamist ning tugevdada rahu ja julgeolekut; arvestades, et need eesmärgid nõuavad kohest tegevust, et need täielikult ja tõhusalt ellu viia;

arvestades, et komisjon ei ole veel koostanud kestliku arengu tegevuskava 2030 rakendamise põhjalikku strateegiat, mis hõlmab sise- ja välispoliitika valdkondi ja üksikasjalikku ajakava kuni 2030. aastani, nagu Euroopa Parlament nõudis oma 12. mai 2016. aasta resolutsioonis tegevuskava järelmeetmete ja läbivaatamise kohta, samuti ei ole komisjon täielikult ära kasutanud oma riiklikul tasandil võetud meetmete üldise koordineerija rolli; arvestades, et tõhus rakendamisstrateegia ning järelevalve- ja läbivaatamismehhanism on kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks otsustava tähtsusega;

F.	arvestades, et 17 kestliku arengu eesmärgi ja 169 alameesmärgi raames käsitletakse kõiki liidu poliitika aspekte;

arvestades, et paljud kestliku arengu eesmärgid puudutavad otseselt nii ELi kui ka riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste pädevusi ning seetõttu on nende elluviimiseks vaja tõelist mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisi, millesse on aktiivselt ja ulatuslikult kaasatud kodanikuühiskond;

arvestades, et kliimamuutused ei ole eraldiseisev keskkonnaprobleem, vaid ÜRO andmetel üks meie aja raskemaid probleeme (8), kujutades kestlikule arengule tõsist ohtu, ning kliimamuutuste ulatuslik enneolematu mõju seab vaeseimad ja kõige kaitsetumad elanikkonnarühmad ebaproportsionaalselt suure surve alla ja suurendab ebavõrdsust riikide vahel ja riikide sees; arvestades, et kiireloomuliste meetmete võtmine kliimamuutustega võitlemiseks on lahutamatult seotud kestliku arengu eesmärkide eduka elluviimisega;

arvestades, et strateegia „Euroopa 2020“ kliimamuutuste ja energiasäästvusega seotud eesmärgid on vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 20 %, täita 20 % ELi energianõudlusest taastuvate energiaallikatega ja suurendada energiatõhusust 20 %; arvestades, et EL on võtnud kohustuse vähendada aastaks 2030 vähemalt 40 % oma kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2005. aasta tasemega võrreldes, rakendades Pariisi kokkuleppe kohast survestamise mehhanismi; arvestades, et parlament on nõudnud siduvat eesmärki saavutada 2030. aastaks 40 % energiatõhusus ning siduvat eesmärki saavutada vähemalt 30 % taastuvate energiaallikate osakaal, ning rõhutab, et neid eesmärke tuleks ellu viia individuaalsete riiklike eesmärkide kaudu;

arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on kõik Pariisi kokkuleppe osapooled ja neil on seetõttu kohustus teha koostööd teiste riikidega, et hoida globaalset soojenemist märgatavalt alla 2 oC, ja teha jõupingutusi selle täiendavaks piiramiseks 1,5 oC-ni ning püüda piirata sellega kliimamuutuste suurimaid ohte, mis õõnestavad suutlikkust saavutada kestlik areng;

K.	arvestades, et eluterve mere- ja ookeanikeskkond on äärmiselt tähtis rikkaliku bioloogilise mitmekesisuse toetamiseks ning tagab toiduga kindlustatuse ja jätkusuutlikud elatusvahendid;

L.	arvestades, et seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi kohaselt peab komisjon hindama liidu toidu- ja mittetoidukaupade tarbimise globaalset keskkonnamõju;

arvestades, et kestliku arengu tegevuskava praeguse ja tulevase tulemuslikkuse hindamine Euroopas ei tohiks hõlmata ainult praegust edu, vaid peaks käsitlema ka tulevasi jõupingutusi ja kavasid, ning ühtlasi peaks see põhinema ELi poliitika ja kestliku arengu eesmärkide vahelise lõhe põhjalikul hindamisel, mis peaks hõlmama ka valdkondi, milles EL ei täida kestliku arengu eesmärke, praeguse poliitika puudulikku rakendamist ja võimalikke vastuolusid poliitikavaldkondade vahel;

N.	arvestades, et Euroopa Keskkonnaameti hinnangul on väga tõenäoline, et keskkonnaalase tegevusprogrammi 30 prioriteetsest eesmärgist 11 ei saavutata 2020. aastaks seatud tähtajaks;

arvestades, et kestliku arengu eesmärkide rahastamine on suur väljakutse, mis eeldab tugevat ja ülemaailmset partnerlust ning kõigi erinevate rahastamisviiside (riigisisestest ja rahvusvahelistest vahenditest, avaliku ja erasektori vahenditest ning innovaatilistest rahastamisallikatest), samuti mitterahaliste vahendite kasutamist; arvestades, et erasektori vahenditest rahastamine võib avaliku sektori vahenditest rahastamist täiendada, kuid mitte asendada;

P.	arvestades, et siseriiklike vahendite tõhus kasutuselevõtt on asendamatu tegur selleks, et saavutada kestliku arengu tegevuskava 2030 eesmärgid; arvestades, et ettevõtete maksudest kõrvalehoidumine ja maksustamise vältimine mõjutab eriti arengumaid;

arvestades, et kestliku arengu edendamine nõuab vastupanuvõimet, mida tuleks soodustada mitmekülgse lähenemisviisiga ELi välistegevusele ja poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtte järgimisega; arvestades, et liikmesriikide ja ELi poliitikal on arengumaadele nii kavatsetud kui ka ettekavatsemata mõju ning kestliku arengu eesmärgid kujutavad endast ainulaadset võimalust sidusama ja õiglasema poliitika kujundamiseks arengumaade suhtes;

R.	arvestades, et rahvusvaheline kaubandus võib olla võimas majanduskasvu ja arengut tagant tõukav jõud ning suur osa ELi impordist on pärit arengumaadest; arvestades, et kestliku arengu tegevuskavas aastani 2030 tunnustatakse kaubandust kestliku arengu eesmärkide saavutamise vahendina;

arvestades, et rändeprobleemi ja maailma suureneva rahvastiku vajadustega tegelemine on kestliku arengu saavutamiseks otsustavalt tähtis; arvestades, et kestliku arengu tegevuskavas aastani 2030 rõhutatakse rände potentsiaali arengu hoogustajana; arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 208 on vaesuse kaotamine seatud ELi arengupoliitika esmaseks eesmärgiks;

võtab teadmiseks komisjoni teatise, mis käsitleb Euroopa tegevust jätkusuutlikkuse tagamiseks ja milles kaardistatakse Euroopa tasandil olemasolevad poliitikaalgatused ja vahendid ning mis kujutab endast vastust kestliku arengu tegevuskavale 2030; rõhutab siiski, et vaja on teostada kõigis sektorites olemasolevate kõigi ELi poliitikameetmete ja õigusaktide terviklik hindamine, mis hõlmab poliitikas esinevaid lünki ja suundumusi, vastuolusid ja rakendamise puudujääke ning võimalikke kaasnevaid hüvesid ja koostoimeid; toonitab, et selle hindamise jaoks on vaja nii Euroopa kui ka liikmesriikide tasandil kooskõlastatud tegevust; palub seetõttu komisjonil, nõukogul kõigis oma koosseisudes ning ELi ametitel ja organitel tegeleda sellega viivitamata;

juhib tähelepanu asjaolule, et kestliku arengu tegevuskava 2030 eesmärk on saavutada kõigi suurem heaolu ning kestliku arengu kolm võrdset sammast, st sotsiaalne, keskkonnaalane ja majanduslik areng, on kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks väga olulised; rõhutab, et kestlik areng on liidu üks põhieesmärk, mis on sätestatud ELi toimimise lepingu artikli 3 lõikes 3, ning peaks olema keskse tähtsusega Euroopa tuleviku teemalises arutelus;

väljendab heameelt komisjoni võetud kohustuse üle integreerida kestliku arengu eesmärgid kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse ja algatustesse, lähtudes kõikehõlmavuse ja integratsiooni põhimõtetest; kutsub komisjoni üles töötama viivitamata välja tervikliku lühiajalise, keskpika ja pikaajalise sidusa, kooskõlastatud ja üldise raamstrateegia 17 kestliku arengu eesmärgi ja nende 169 sihi elluviimise kohta ELis, arvestades eri kestliku arengu eesmärkide omavahelisi seoseid ja samaväärsust, rakendades mitmetasandilise valitsemise ja valdkondadevahelist lähenemisviisi; toonitab lisaks vajadust integreerida kestliku arengu tegevuskava 2030 kõik aspektid Euroopa poolaastasse ja tagada parlamendi täielik kaasatus sellesse protsessi; palub esimesel asepresidendil, kellel on valdkondadeülene vastutus kestliku arengu küsimuses, võtta selles juhtrolli; rõhutab, et EL ja selle liikmesriigid on võtnud kohustuse viia kõik kestliku arengu eesmärgid ja sihid täielikult ellu, nii teos kui sõnas;

tuletab meelde, kui oluline on 2030. aastani ulatuva kestliku arengu tegevuskava aluspõhimõte, et kedagi ei tohi kõrvale jätta; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma jõulisi meetmeid, et tegeleda ebavõrdsusega riikide sees ja nende vahel, kuna ebavõrdsus võimendab muid üleilmseid probleeme ja takistab kestlikku arengut; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama oma poliitikas teadusuuringuid ja andmete lahtikirjutatust, tagamaks et kõige kaitsetumad ja tõrjutumad on kaasatud ja esmatähtsal kohal;

väljendab heameelt komisjoni võetud kohustuse üle integreerida kestliku arengu eesmärgid oma parema õigusloome tegevuskavasse ning toonitab parema õigusloome vahendite strateegilise kasutamise võimalusi, et hinnata ELi poliitikavaldkondade sidusust kestliku arengu tegevuskavaga 2030; kutsub komisjoni üles kehtestama kestliku arengu eesmärke käsitlev kontroll kõigile uutele poliitikameetmetele ja õigusaktidele ning tagama kestliku arengu eesmärkide elluviimisel täielik poliitikavaldkondade sidusus, edendades samas koostoimeid, saavutades kaasnevaid hüvesid ja vältides kompromisside tegemist nii Euroopa kui ka liikmesriikide tasandil; toonitab, et kestlik areng peab moodustama mõjuhindamiste üldise raamistiku lahutamatu osa, selle asemel, et käsitleda seda eraldi mõjuhindamise raames, nagu see on praegu ette nähtud komisjoni parema õigusloome töövahendite kohaselt; nõuab, et täiustataks vahendeid, mis on mõeldud keskpikkade ja pikaajaliste keskkonnaalaste tulemuste mõõtmiseks ja kvantifitseerimiseks mõjuhindamistes; kutsub lisaks komisjoni üles tagama, et õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi kohaselt teostatavate hindamiste ja toimivuskontrollide raames hinnataks, kas teatavad poliitikameetmed või õigusaktid aitavad kaasa kestliku arengu eesmärkide kõikehõlmavale elluviimisele või tegelikult takistavad seda; nõuab, et valitsemise tasand, millel eesmärgid tuleks ellu viia, määrataks selgelt kindlaks ja seda eristataks, ning rõhutab samas, et austada tuleks subsidiaarsuse põhimõtet; nõuab, et liikmesriigid, kes veel ei ole kehtestanud selgeid ja sidusaid kestliku arengu meetmeid siseriiklikul ning vajaduse korral piirkondlikul või kohalikul tasandil, kehtestaksid need; rõhutab, et ühtlustatud vormi tagamiseks peaks komisjon andma selle protsessi puhul suuniseid;

rõhutab, et seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm on iseenesest oluline vahend kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks, kuigi mõnes sektoris võetud meetmed ei ole nende eesmärkide täitmise tagamiseks piisavad; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma kõik vajalikud meetmed, et täielikult rakendada seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm, lisada seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi hindamisse hinnang selle kohta, millisel määral vastavad programmi eesmärgid kestliku arengu eesmärkidele, ja tulemusi arvesse võttes esitama soovituse järgmise programmi jaoks; kutsub komisjoni üles esitama õigeaegselt 2020. aastale järgneva perioodi liidu keskkonnaalast tegevusprogrammi, nagu on ette nähtud ELi toimimise lepingu artikli 192 lõikes 3, sest selline programm aitab kaasa kestliku arengu eesmärkide saavutamisele;

nõuab tungivalt, et komisjon järgiks Rio deklaratsioonis, 2030. aastani ulatuvas kestliku arengu tegevuskavas, 2002. aasta Johannesburgi rakenduskavas ning ÜRO 2012. aasta säästva arengu konverentsi Rio+20 lõppdokumendis kokku lepitud valitsemistava käsitlevat tegevuskava;

on seisukohal, et komisjon peaks ergutama liikmesriike edendama kestliku arengu nõukogude loomist või tõhustamist siseriiklikul, sh kohalikul tasandil; ning soodustama kodanikuühiskonna ja teiste asjakohaste sidusrühmade osalemist ja tegelikku kaasamist asjaomastel rahvusvahelistel foorumitel ning edendama sellega seoses läbipaistvust ja avalikkuse laialdast osalust ja partnerlusi kestliku arengu rakendamiseks;

tunnistab, et kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks nõutakse ELilt, liikmesriikidelt, kohalikelt ja piirkondlikkelt ametiasutuselt, kodanikuühiskonnalt, kodanikelt, ettevõtjatelt ja kolmandatelt partneritelt mitut sidusrühma hõlmavat tegevust; kutsub komisjoni üles tagama, et teatises osutatud mitmeid sidusrühmi ühendavast platvormist saab parima tava mudel, et hõlbustada kestliku arengu tegevuskava 2030 kavandamist, rakendamist, järelevalvet ja läbivaatamist; rõhutab, et platvorm peaks koondama erinevate oluliste sektorite eksperditeadmised, ergutama innovatsiooni ja aitama tagada tihedaid sidemeid sidusrühmadega, soodustades kestliku arengu alt ülespoole edendamist; rõhutab lisaks, et platvorm peaks olema palju laiema ulatusega kui vastastikuse õppe platvorm ning võimaldama sidusrühmi tegelikult kaasata kestliku arengu eesmärkide elluviimise kavandamisse ja järelevalvesse; kutsub komisjoni üles edendama koostoimeid teiste seotud platvormidega, nagu REFITi platvorm, ringmajanduse platvorm, kõrgetasemeline konkurentsivõime ja majanduskasvu töörühm ning jätkusuutliku rahastamise kõrgetasemeline eksperdirühm, ning andma parlamendile ja nõukogule aru sellest, kuidas platvormi soovituste asjus järelmeetmeid võetakse;

10.

kutsub komisjoni üles suurendama jõupingutusi kestliku arengu eesmärkide haldamise hõlbustamiseks, et tagada järgmine:

i)	mitme valdkonna hõlmamine: luues siseriikliku koordineerimisstruktuuri, mis vastutab Agenda 21 järelmeetmete eest ja saab kasutada vabaühenduste eksperditeadmisi;

ii)	mitme tasandi hõlmamine: luues tõhusa kestliku arengu institutsioonilise raamistiku kõigil tasanditel;

iii)	mitme osaleja hõlmamine: suurendades ja soodustades avalikkuse teadlikkust ja osalemist teabe laialdaselt kättesaadavaks muutmise teel;

iv)	keskendumine teaduse ja poliitika koostoime parandamisele;

v)	lühi- ja pikaajalist mõtlemisviisi ühendava selge ajakava kindlaksmääramine;

palub komisjonil seetõttu tagada, et mitmeid sidusrühmi ühendav platvorm mitte ainult ei koonda kestliku arengu eesmärke käsitlevaid praktilisi teadmisi, vaid aitab kaasa ka nende levitamisele, samuti palub komisjonil tagada, et platvorm mõjutab poliitilist tegevuskava; palub sellega seoses, et komisjon looks parlamendi ja nõukogu osalusel mitmeid sidusrühmi ühendava platvormi, millega kaasatakse osalejaid paljudest eri valdkondadest; vähemalt 30 sidusrühmast koosnev foorum peaks hõlmama ettevõtete ja tööstuse, tarbijarühmade, ametiühingute, sotsiaalvaldkonna vabaühenduste, keskkonna ja kliimavaldkonna vabaühenduste, arengukoostöö valdkonna vabaühenduste ning kohalike omavalitsuste ja linnade esindajaid; kohtumised peaksid olema avatud võimalikult paljudele osalejatele ja neid peaks olema võimalik laiendada, kui aja jooksul huvi kasvab; kord kvartalis toimuvatel kohtumistel tuleks platvormil teha kindlaks asjaolud, mis takistavad kestliku arengu eesmärkide saavutamist; parlament peaks kaaluma kestliku arengu eesmärkide töörühma loomist, et tagada parlamendis selle teema horisontaalne käsitlemine; see foorum hõlmama parlamendiliikmeid võimalikult paljudest komisjonidest; komisjon ja parlament peaksid mõlemad aktiivselt osalema mitmeid sidusrühmi ühendava platvormi kohtumistel; komisjon peaks teavitama platvormi igal aastal oma edasistest plaanidest kestliku arengu eesmärkide elluviimisele kaasa aitamisel ning esitama enne juunis/juulis toimuvaid ÜRO kestliku arengu kõrgetasemelisi kohtumisi kestliku arengu eesmärkide elluviimise parimate tavade kohta dokumendi, mis on kättesaadav kõigil tasanditel kõigis liikmesriikides; Regioonide Komitee peaks toimima sillana kohalikul ja riigi tasandil osalejate vahel;

11.

väljendab heameelt selle üle, et kestliku arengu eesmärkide rahastamiseks eraldatakse üha rohkem institutsioonilist ja erakapitali, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama ELi institutsiooniliste kulutuste jaoks välja kestliku arengu kriteeriumid, tegema kindlaks kestliku arengu investeeringute võimalikud regulatiivsed tõkked ja stiimulid ning uurima avaliku ja erasektori investeeringute koondamise ja kooskõlastamise võimalusi;

12.

väljendab heameelt keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise võimaliku panuse üle kestliku arengu eesmärkide saavutamisse õigustiku parema rakendamise kaudu liikmesriikides; hoiatab siiski, et seda läbivaatamist ei tohiks pidada muid vahendeid, nagu rikkumismenetlusi asendavaks vahendiks;

13.

nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja tõhusad järelevalve-, seire- ja läbivaatamismehhanismid kestliku arengu eesmärkide ja kestliku arengu tegevuskava 2030 elluviimiseks ja integreerimiseks, ning kutsub komisjon üles kehtestama koostöös Eurostatiga konkreetsed edunäitajad kestliku arengu eesmärkide ELi-siseseks kohaldamiseks; nõuab, et komisjon esitaks igal aastal aruande ELi edu kohta kestliku arengu eesmärkide elluviimisel; juhib tähelepanu asjaolule, et komisjoni peaks liikmesriike toetama nende aruannete sidususe tagamiseks; nõuab, et parlament kaasataks protsessi partnerina, eelkõige teise, 2020. aasta järgsesse töösuunda, ning nõuab, et parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel toimuks igal aastal dialoog ja aruandlus, mille kohta koostatakse aruanne; nõuab, et tulemused oleksid läbipaistvad ja selgesti mõistetavad ning edastatavad mitmetele erinevatele sihtrühmadele; toonitab, kui oluline on läbipaistvus ja demokraatlik aruandekohustus kestliku arengu tegevuskava 2030 järelevalve puhul, ning rõhutab kaasseadusandjate rolli selles protsessis; on seisukohal, et ELi toimimise lepingu artikli 295 kohase siduva institutsioonidevahelise kokkuleppe sõlmimine oleks sobiv koostöökorraldus selles valdkonnas;

14.

tuletab meelde, et liikmesriigid peavad andma ÜRO-le aru oma edusammudest kestliku arengu eesmärkide osas; rõhutab, et need liikmesriikide aruanded tuleks koostada koostöös pädevate kohalike ja piirkondlike omavalitsustega; rõhutab, et liikmesriikides, kus on föderaalsed või detsentraliseeritud valitsustasandid, on vajalik täpsustada konkreetsed ülesanded ja kohustused kõikidel delegeeritud valitsemistasanditel kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks;

15.

kutsub komisjoni üles edendama jätkusuutlikke ülemaailmseid väärtusahelaid koos nõuetekohase hoolsuse süsteemide kehtestamisega äriühingutele, pöörates tähelepanu kogu tarneahelale, kuna see ergutaks ettevõtteid investeerima vastutustundlikumalt ja stimuleeriks kestlikkust käsitlevate peatükkide tõhusamat rakendamist vabakaubanduslepingutes, sh sellistes valdkondades nagu korruptsioonivastane võitlus, läbipaistvus, võitlus maksustamise vältimise vastu ja vastutustundlik äritegevus;

16.

leiab, et Euroopa tulevikuvisioonis tuleks käsitleda kestliku arengu eesmärke kui juhtpõhimõtet ning sellega peaksid liikmesriigid liikuma kestlike majandusmudelite suunas, ning seepärast tuleks komisjoni 1. märtsi 2017. aasta valge raamatuga (COM(2017)2025) käivitatud aruteludes keskenduda ELi rollile säästva arengu saavutamisel, kui majanduskasvu kontekstis on vaja panna rohkem rõhku ketslikkusele; on seisukohal, et kestliku arengu tegevuskava 2030 ja säästva arengu eesmärkide saavutamine on ELi jaoks määrava tähtsusega ja kestliku arengu eesmärkide saavutamine peaks olema Euroopa pärand tulevastele põlvkondadele; tunnistab, et kestliku arengu tegevuskava 2030 on kooskõlas liidu väärtuste ja põhimõtetega ning et säästva arengu eesmärkide saavutamine on seega loomulikus kooskõlas Euroopa Liidu kavatsusega luua Euroopale parem, tervislikum ja jätkusuutlikum tulevik;

17.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma suutlikkust integreeritud hindamiseks, tehnoloogiliseks ja institutsiooniliseks innovatsiooniks ning rahaliste vahendite kasutuselevõtmiseks, et saavutada kestliku arengu eesmärgid;

18.

tunnistab, et enamik Euroopa riike, nii ELi liikmesriigid kui ka teised, on ühinenud kestliku arengu eesmärkide kokkuleppega; on seisukohal, et seoses aruteluga Euroopa tuleviku üle tuleks kaaluda kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks üleeuroopalise raamistiku loomist, millesse kuuluksid ELi ja EMP liikmesriigid, ELiga assotsieerimislepingu sõlminud riigid, ELi kandidaatriigid ja EList lahkumise järel ka Ühendkuningriik;

19.

rõhutab, et kestliku arengu eesmärkide läbivaatamisel ja järelmeetmete võtmisel on oluline roll kõrgetasemelisel poliitilisel foorumil ning kutsub komisjoni ja nõukogu üles järgima ELi juhtivat rolli kestliku arengu tegevuskava 2030 väljatöötamisel ja rakendamisel selle abil, et enne ÜRO Peaassamblee egiidi all toimuvat kõrgetasemelist poliitilist foorumit lepitaks liikmesriikide ja ELi institutsioonide kooskõlastatud aruannete põhjal kokku ELi ühistes seisukohtades ja ühtses aruandluses; kutsub komisjoni üles arutama eelseisval kõrgetasemelisel poliitilisel foorumil olemasolevaid meetmeid ja konkreetseid kestliku arengu eesmärke, mida läbi vaatama hakatakse;

20.

on seisukohal, et EL peaks vähese CO2-heitega majandusele ülemineku ning säästva tootmise ja tarbimise süsteemi valdkonnas olema maailmas juhtpositsioonil; kutsub komisjoni üles keskenduma oma teadus-, tehnoloogia- ja innovatsioonipoliitikas kestliku arengu eesmärkidele ning palub komisjonil pikaajalise poliitika kooskõlastamise ja sidususe kavandamiseks ja toetamiseks koostada teatise, milles käsitletakse kestlikule arengule suunatud teadust, tehnoloogiat ja innovatsiooni, nagu soovitas komisjoni Rio+20 konverentsi järelmeetmete ja eelkõige kestliku arengu eesmärkide eksperdirühm;

21.

rõhutab, et teadus, tehnoloogia ja innovatsioon on eriti olulised vahendid kestliku arengu eesmärkide elluviimiseks; juhib tähelepanu sellele, et kestliku arengu kontseptsioon ja ühiskondlikud probleemid tuleb paremini integreerida programmi „Horisont 2020“ ja tulevastesse teadusuuringute raamprogrammidesse;

22.

tuletab meelde, et vastavalt parlamendi 12. mai 2016. aasta resolutsioonile peaks parlamendil olema selge roll kestliku arengu tegevuskava 2030 elluviimises ELis;

23.

väljendab heameelt hiljutiste algatuste üle edendada ressursitõhusust muu hulgas jäätmetekke vältimise, korduskasutamise ja ringlussevõtu soodustamise teel, piirates jäätmete energiakasutust ringlussevõtuks sobimatute materjalidega ja lõpetades järk-järgult ringlussevõetavate või taaskasutatavate jäätmete prügilasse ladestamise, nagu on ette nähtud ringmajanduse tegevuskavas ja ettepanekus uute kaugeleulatuvate ELi jäätmealaste eesmärkide kohta, millega muu hulgas aidatakse kaasa kestliku arengu eesmärgi nr 12 saavutamisele ja mereprügi vähendamisele; tunnistab, et kestliku arengu eesmärkide ja kliimamuutustega seotud eesmärkide saavutamiseks kulutõhusal viisil tuleb suurendada ressursitõhusust ning sellega vähenevad aastaks 2050 kasvuhoonegaaside heitkogused maailmas 19 % ja ainuüksi G7 riikide kasvuhoonegaaside heitkogused kuni 25 %; juhib tähelepanu asjaolule, et 17 kestliku arengu eesmärgist 12 eesmärgi saavutamine sõltub loodusvarade säästvast kasutamisest; toonitab, kui oluline on säästev tarbimine ja tootmine, suurendades tõhusust ja vähendades reostust, nõudlust ressursside järele ja jäätmeteket; rõhutab, et majanduskasvu, ressursside kasutamise ja keskkonnamõju vaheline seos tuleb kaotada; kutsub komisjoni üles korrapäraselt koostama ringmajanduse olukorra kohta aruande, milles kirjeldatakse üksikasjalikult selle olukorda ja suundumusi ning mis võimaldavad muuta olemasolevaid poliitikameetmeid objektiivse, usaldusväärse ja võrreldava teabe alusel; kutsub lisaks komisjoni üles tagama, et ringmajandus toob kaasa esmakasutuses oleva materjali kasutamise olulise languse, materjalijäätmete vähenemise, kestvamad tooted ning selliste tootmise kõrvaltoodete ja materjalijääkide kasutamise, mida varem peeti jäätmevooks; palub, et komisjon koostaks kaugeleulatuva ja tervikliku plastistrateegia ning järgiks samas 2020. aasta keskkonnahoidliku kemikaalikäitluse eesmärki, võttes arvesse seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis sätestatud eesmärki mittetoksiliste materjalide tsüklite kohta; on seisukohal, et kestliku arengu eesmärgi nr 2 saavutamiseks tuleb toidu raiskamise vastu tingimata võtta kooskõlastatud meetmeid Euroopa tasandil; juhib tähelepanu ELi eesmärgile vähendada 2030. aastaks toidujäätmeid 50 % võrra;

24.

rõhutab, et otsuses nr 1386/2013/EL märgitakse, et maailmamajanduse praegused tootmis- ja tarbimissüsteemid tekitavad rohkelt jäätmeid ning koos ressursside ammendumiseni viiva kasvava nõudlusega kaupade ja teenuste järele suurendavad peamiste toorainete, maavarade ja energia hinda, tekitavad veelgi rohkem saastet ja jäätmeid, suurendavad kogu maailma kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja kiirendavad mulla degradeerumist ja metsade raadamist; on seisukohal, et sellest tulenevalt peavad EL ja liikmesriigid tegema jõupingutusi, et tagada toodete ja teenuste olelusringi hindamine, mille raames hinnataks nende tegelikku mõju kestlikkuse aspektist;

25.

tuletab meelde, et majanduskasvu ja ressursside tarbimise vahelise seose kaotamine on hädavajalik, et piirata keskkonnamõju ja suurendada Euroopa konkurentsivõimet ja vähendada ressursisõltuvust;

26.

rõhutab, et selleks, et EL saaks täita aastani 2030 ulatuva tegevuskava eesmärgid, on oluline, et need kajastuksid põhjalikult Euroopa poolaastas, sealhulgas tuleks käsitleda keskkonnahoidlikke töökohti, ressursitõhusust, jätkusuutlikke investeeringuid ja innovatsiooni; märgib, et ressursitõhusal majandusel on suur potentsiaal luua töökohti ja soodustada majanduskasvu, kuna 2050. aastaks annaks see maailma majandusse täiendavalt 2 triljonit USA dollarit ja G7 riikide SKPsse 600 miljardit USA dollarit;

27.

kutsub komisjoni üles tooma kõigi sidusrühmade, sealhulgas investorite, ametiühingute ja kodanike jaoks seda kasu, mis kaasneb jätkusuutmatu tootmise muutmisega tegevuseks, mis võimaldab rakendada kestliku arengu eesmärke, samuti tööjõu pideva ümberõppega keskkonnahoidlikuma, puhtama ja kvaliteetsema tööhõive nimel;

28.

rõhutab, et on oluline saavutada säästvat põllumajandust käsitlev kestliku arengu eesmärk nr 2 ning reostuse vältimist ja vee liigset kasutamist (nr 6.3 ja 6.4), pinnase kvaliteedi parandamist (nr 2.4 ja 15.3) ning bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamist (nr 15) käsitlevad kestliku arengu eesmärgid ELi tasandil;

29.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegelema märkimisväärsete viivitustega vee hea seisundi saavutamisel veepoliitika raamdirektiivi kohaselt ning tagama kestliku arengu eesmärgi nr 6 täitmine; võtab teadmiseks Euroopa Keskkonnaameti hinnangu, mille kohaselt enam kui poolte Euroopa jõgede ja järvede ökoloogiline seisund ei ole hea ning veeökosüsteemide seisund halveneb ja bioloogiline mitmekesisus väheneb endiselt väga märkimisväärselt; kutsub komisjoni üles toetama uuenduslikke lähenemisviise säästvale veemajandusele ning kasutama sealhulgas ära reovee kõiki võimalusi ja kohaldama veemajanduses ringmajanduse põhimõtteid, rakendades meetmeid, millega edendatakse reovee ohutut korduskasutamist põllumajanduses ning tööstus- ja omavalitsussektoris; rõhutab, et ligikaudu 70 miljonit eurooplast kannatavad suvekuudel veenappuse all; tuletab lisaks meelde, et umbes 2 % kogu ELi elanikkonnast puudub täielik juurdepääs joogiveele ning selle mõju on ebaproportsionaalselt suur kaitsetutele ja tõrjutud elanikkonnarühmadele; tuletab samuti meelde, et reostunud vesi, kehvad sanitaartingimused ja halb hügieen põhjustavad Euroopas iga päev 10 inimese surma;

30.

kiidab heaks komisjoni ühisteatise meie ookeanide tuleviku kohta, milles esitatakse 50 meedet, millega saavutada Euroopas ja kogu maailmas ohutud, turvalised, puhtad ja säästvalt majandatud ookeanid, et täita kestliku arengu eesmärk nr 14, mille puhul on tegemist kiireloomulise sihiga, võttes arvesse Euroopa merede ja maailma ookeanide seisundi kiire taastamise vajadust;

31.

rõhutab bioloogilise mitmekesisuse keskkonnaalast ja sotsiaalmajanduslikku kasu ning märgib, et vastavalt viimasele planeedi ressursside piire käsitlevale aruandele on bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ületanud piiri, kuid biosfääri puutumatus on üks olulisemaid piire, kuna biosfääri märkimisväärsel muutumisel satub planeedi süsteem uude seisundisse; märgib murega, et ELi 2020. aastani kestva bioloogilise mitmekesisuse strateegia ja bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni eesmärke ei saavutata ilma suuremate lisapingutusteta; tuletab meelde, et umbes 60 % loomaliikidest ja 77 % kaitstud elupaikadest ei ole optimaalsetes tingimustes (9); kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhustama oma pingutusi kõnealuste eesmärkide saavutamiseks, muu hulgas rakendades selleks täielikult loodust käsitlevad direktiivid ning tunnustades Euroopa keskkonna ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse lisaväärtust, eraldades piisavad vahendid, sealhulgas tulevastes eelarvetes, bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks, eelkõige Natura 2000 võrgustikule ja programmile LIFE; kordab, et tarvis on ühist jälgimise metoodikat, milles võetakse arvesse kõiki otseseid ja kaudseid kulutusi bioloogilisele mitmekesisusele ja kulutõhusust, rõhutades samas, et ELi üldised kulutused ei tohi avaldada negatiivset mõju bioloogilisele mitmekesisusele ning peaksid toetama ELi bioloogilise mitmekesisuse eesmärke;

32.

rõhutab, et loodust käsitlevate direktiivide täielik rakendamine ja jõustamine ning piisav rahastamine on kogu strateegia edukuse ja peamise eesmärgi saavutamise oluline eeltingimus; väljendab heameelt komisjoni otsuse üle mitte muuta loodust käsitlevaid direktiive;

33.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles viima kiiresti lõpule Natura 2000 ökoloogilise võrgustiku loomise ja seda tugevdama, suurendades samas jõupingutusi, et tagada piisava arvu erikaitsealade sellisena määratlemine vastavalt elupaikade direktiivile, ning et sellise määramisega kaasnevad tõhusad meetmed Euroopa bioloogilise mitmekesisuse kaitseks;

34.

märgib, et uuringud näitavad, et mittesäästev põllumajandus on mulla orgaanilise süsiniku kadumise ja mulla bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peamine põhjustaja; kutsub ELi üles edendama selliseid mulla kvaliteeti parandavaid meetodeid nagu külvikorrad, sealhulgas kasutades liblikõielisi kultuure ja karjatamist, võimaldades seeläbi ELil saavutada kestliku arengu eesmärgid nr 2.4 ja 15.3;

35.

on seisukohal, et EL peab tegema palju rohkem, et saavutada kestliku arengu eesmärk 15; kutsub komisjoni eelkõige üles pidama esmatähtsaks keskkonna saastest puhastamise teemat, esitades selleks ettepaneku maakasutuse ja mulla degradeerumise vastu võitlemise ühtlustatud standardite kohta ning koostades võimalikult kiiresti tegevuskava metsade hävitamise ja metsade seisundi halvenemise vastu, millest on korduvalt teada antud, samuti ajakava selle rakendamiseks;

36.

sedastab, et mulla bioloogilise mitmekesisuse ja mulla orgaanilise süsiniku sisalduse muutused on peamiselt tingitud maakasutustavadest, maakasutuse muutumisest ning samuti kliimamuutustest, mis avaldavad rasket negatiivset mõju kogu ökosüsteemile ja ühiskonnale; kutsub seetõttu komisjoni üles pöörama tulevases kaheksandas keskkonnaalases tegevusprogrammis erilist tähelepanu mullaga seotud küsimustele;

37.

rõhutab, et ELi loomasöödaks mõeldud sojajahu import soodustab metsa hävitamist Lõuna-Ameerikas, õõnestades sellega kestliku arengu, metsade hävitamise, kliimamuutuste ja bioloogilise mitmekesisusega seotud kestliku arengu eesmärkide saavutamist;

38.

kutsub komisjoni üles suurendama jõupingutusi üleilmse partnerina, et kaitsta Arktika olulist ökoloogiat ja keskkonda; nõuab tungivalt, et komisjon ei lubaks poliitikat, mis soodustab Arktika piirkonna fossiilkütuste kasutuselevõttu;

39.

peab kiiduväärseks keskendumist bioloogilisele mitmekesisusele, loodusvaradele ja ökosüsteemidele ning seda, et kinnitatakse seost nende elementide ja inimeste tervise vahel; rõhutab, et vaja on „Üks tervis“ lähenemisviisi, mis hõlmab inimeste, loomade ja keskkonna tervist, ning tuletab meelde, et investeeringud uute tervisealaste tehnoloogiate väljatöötamisele suunatud teadusuuringutesse ja innovatsiooni on kestliku arengu eesmärkide saavutamise vältimatu eeltingimus; kutsub komisjoni üles teostama kiiresti analüüsi, et reageerida OECD ELi tervisealase ülevaate (EU Health at a Glance) avaldamisele, millest nähtub, et keskmine eeldatav eluiga ei ole paljudes ELi liikmesriikides kasvanud; märgib, et võrdne ligipääs kvaliteetsele tervishoiule on kestlike tervishoiusüsteemide põhiline eeltingimus, kuna see võib aidata ebavõrdsust vähendada; rõhutab, et on vaja teha rohkem pingutusi, et käsitleda mitmemõõtmelisi takistusi tervishoiule juurdepääsul üksikisikute, teenuseosutajate ja tervishoiusüsteemi tasandil, ning jätkata investeerimist innovatsiooni ja teadusuuringutesse ning Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskusesse (ECDC) eesmärgiga töötada välja tervishoiualased lahendused, mis on kättesaadavad, kestlikud ja suunatud selliste ülemaailmsete nuhtluste vastu nagu HIV/AIDS, tuberkuloos, meningiit, C-hepatiit ja teised tähelepanuta jäetud nakkushaigused, mis on sageli seotud vaesusega; juhib tähelepanu sellele, et investeeringud ülemaailmsesse uurimis- ja arendustegevusse on äärmiselt olulised, et lahendada selliseid esilekerkivaid probleeme nagu epideemiad ja antibiootikumiresistentsus;

40.

rõhutab, et meremajandus või nn sinise majandus pakub olulisi võimalusi mereressursside säästvaks kasutamiseks ja kaitseks, ning sobiv toetus suutlikkuse suurendamiseks, et arendada ja rakendada kavandamis- ja juhtimissüsteeme, aitaks arengumaadel neid võimalusi ära kasutada; rõhutab, et Euroopa Liit peab sellega seoses täitma keskset rolli;

41.

sedastab, et kalavarude ammutamine, nende kaitse ja kaubandus on omavahel seotud; nendib lisaks, et tegevusetus kahjulike kalandustoetuste osas läheb väga kalliks maksma, sest ilma meetmete võtmiseta kalavarud ammenduvad, tekib toiduga kindlustamatus ja kaovad töökohad, mida sooviti säilitada;

42.

tuletab meelde, et EL ja selle liikmesriigid on kõik Pariisi kokkuleppe osapooled ja neil on seetõttu kohustus täita selle eesmärke, mis nõuavad meetmete võtmist kogu maailmas; toonitab vajadust lisada pikaajaline CO2-heite vähendamise eesmärk, et hoida globaalset soojenemist märgatavalt alla 2o C, ja teha jõupingutusi selle täiendavaks piiramiseks 1,5o C-ni;

43.

tuletab meelde, et komisjoni ettepanekus aastani 2030 rakendatava kliima- ja energiapoliitika raamistiku kohta seatakse 2030. aastaks kolm põhieesmärki: vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 40 %, rahuldada vähemalt 27 % ELi energiavajadustest taastuvate energiaallikate abil ja suurendada energiatõhusust vähemalt 30 %; tuletab meelde parlamendi seisukohti seoses nende eesmärkidega; rõhutab vajadust need eesmärgid korrapäraselt üle vaadata ja koostada ELi jaoks sajandi keskpaigani ulatuv heiteneutraalsuse strateegia, milles nähakse ette kulutõhus viis, võttes arvesse ELi piirkondlikke ja siseriiklikke eripärasid, et saavutada Pariisi kokkuleppe null-heitetaseme eesmärgid;

44.

kutsub ELi ja liikmesriike üles tõhusalt süvalaiendama kliimamuutuste leevendamist ja nendega kohanemist arengupoliitikasse; rõhutab vajadust soodustada tehnosiiret energiatõhususe ja puhaste tehnoloogiate valdkonnas, ning toetada investeeringuid väikesemahulistesse, võrguvälistesse ja detsentraliseeritud taastuvenergia projektidesse; kutsub ELi üles suurendama oma abi säästva põllumajanduse valdkonnas, et tulla toime kliimamuutustega, kasutades selleks sihtotstarbelist toetust väikepõllumajandusettevõtjatele, põllumajanduskultuuride mitmekesistamisele, agrometsandusele ja agroökoloogilistele tavadele;

45.

märgib, et keskkonnaseisundi halvenemine ja kliimamuutused on märkimisväärseks ohuks rahu ja õigluse loomisele ja säilitamisele; tunnistab vajadust seada kliimamuutused ja keskkonnaseisundi halvenemine, samuti vaesus ja nälg ülemaailmse rände põhjuste seas olulisemale kohale; kutsub ELi ja liikmesriike üles säilitama kliimamuutused strateegilise prioriteedina ülemaailmsel tasandil toimuvates diplomaatilistes dialoogides, sealhulgas kõrgetasemelistes kahepoolsetes ja kahe piirkonna vahelistes dialoogides G7 ja G20ga, ÜROs ning partnerriikidega, näiteks Hiinaga, et jätkata positiivset ja aktiivset dialoogi, mis kiirendab kogu maailmas puhtale energiale üleminekut ja aitab ära hoida ohtlikke kliimamuutusi;

46.

tunnustab Ameerika Ühendriikides asuva kliimamuutuste ja julgeolekuga tegeleva keskuse tööd kliimamuutuste ja rahvusvahelise julgeoleku vaheliste pingekollete kindlakstegemisel, milles osutatakse kliimamuutustele kui ohu mitmekordistajatele, mis võivad nõuda ulatuslikumat humanitaar- või sõjalist sekkumist ning tekitada suuri, linnu ja sõjaväebaase ohustavaid torme;

47.

rõhutab, et kütteostuvõimetus, mida määratletakse sageli olukorrana, kus üksikisikutel või leibkondadel ei ole võimalik taskukohase hinnaga piisavalt kütta oma kodu või kasutada seal muid vajalikke energiateenuseid, on probleem paljudes liikmesriikides; rõhutab, et kütteostuvõimetus on tingitud energia kallinemisest, riikide ja piirkondade majanduslanguse mõjust ja halva energiatõhususega kodudest; tuletab meelde, et sissetulekuid ja elamistingimusi käsitleva ELi statistika (EU-SILC) kohaselt ei suutnud hinnanguliselt 54 miljonit ELi kodanikku (10,8 % ELi elanikkonnast) hoida 2012. aastal oma kodu piisavalt soojana ning sama palju kodanikke hilines kommunaalmaksete tasumisega või elas kehvades tingimustes; kutsub liikmesriike üles seda probleemi tunnistama ja sellega tegelema, kuna põhiliste energiateenustele tagamine on ülimalt tähtis selleks, et kogukonnad ei kannataks negatiivset mõju tervisele, ei langeks veelgi rohkem vaesusesse ning säilitaksid hea elukvaliteedi, samuti tuleks tagada, et rahalised kulutused leibkondade toetamiseks ei muutuks liiga koormavaks; rõhutab, et nüüdisaegsed energiateenused on inimeste heaoluks ja riigi majandusliku arengu seisukohast ülimalt olulised, kuid maailmas on 1,2 miljardit inimest ilma elektrita ja enam kui 2,7 miljardil inimesel puuduvad puhtad toiduvalmistamisvõimalused; tuletab meelde, et üle 95 % neist inimestest elab kas Sahara-taguse Aafrika või Aasia arengumaades ning 80 % neist elab maapiirkondades; rõhutab, et energia on keskne küsimus peaaegu kõigi tänapäeva maailma suuremate probleemide ja võimaluste puhul; rõhutab, et olgu tegemist töökohade, julgeoleku, kliimamuutuste, toidu tootmise või sissetulekute suurendamisega, ikka on ülimalt oluline võimaldada kõigi jaoks juurdepääs energiale, ning säästev energia on võimalus – see muudab elusid, majandust ja meie planeeti;

48.

soovitab kliimameetmete täielikku integreerimist ELi eelarvesse (kliimameetmete süvalaiendamine), tagades, et kasvuhoonegaaside heite vähendamise meetmed on integreeritud kõikidesse investeerimisotsustesse Euroopas;

49.

kutsub komisjoni esitama iga viie aasta järel, alustades kuue kuu jooksul pärast hõlbustavat dialoogi, mis korraldatakse 2018. aastal ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames, aruande ELi kliimaalaste õigusaktide, sh jõupingutuste jagamist käsitlev määrus ja ELi heitkogustega kauplemise süsteemi direktiiv, et teha kindlaks, kas õigusaktid on tõhusad ja annavad eeldatava panuse ELi kasvuhoonegaaside vähendamise alastesse pingutustesse ning kas praegune heitkoguste vähendamise kava on piisav, et aidata ELil saavutada kestliku arengu eesmärgid ja Pariisi kokkuleppest tulenevad kohustused; nõuab, et komisjon vaataks läbi aastani 2030 rakendatava kliima- ja energiapoliitika raamistiku ning ELi liikmesriikide kindlaksmääratud panused hiljemalt 2020. aastaks, nii et nad on piisavalt kooskõlas Pariisi kokkuleppe pikaajaliste eesmärkide ja kestliku arengu eesmärkidega; kutsub komisjoni üles ergutama kasvuhoonegaaside heitkoguste sidumise potentsiaali, innustades selliste poliitikate väljatöötamist, mis toetavad metsastamist asjakohaste metsamajandamistavadega, arvestades asjaolu, et EL on 2030. aastani ulatuvas tegevuskavas võtnud kohustuse edendada metsa säästvat majandamist, peatada metsade hävitamine, taastada kahjustatud metsad ning suurendada metsastamist ja taasmetsastamist kogu maailmas 2020. aastaks;

50.

rõhutab, et kliimasoojenemise leevendamise püüded ei ole takistuseks majanduskasvule ja tööhõivele ning, vastupidi, CO2-heite vähendamist tuleks vaadelda peamise uue ja kestliku majanduskasvu ja tööhõive allikana; tunnistab sellegipoolest, et uuele majandus- ja sotsiaalmudelile üleminekul tekib traditsioonilise tööstuse ümber koondunud kogukondadel tõenäoliselt probleeme; rõhutab, kui oluline on seda üleminekut toetada ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suunama rahalisi vahendeid sellistest allikatest nagu ELi heitkogustega kauplemise süsteem, et rahastada moderniseerimist ja õiglast üleminekut, aidata selliseid kogukondi ja edendada parima tehnoloogia ja tootmistavade kasutuselevõttu, tagada kõrgeimad keskkonnaalased standardid ning turvaline, stabiilne ja kestlik tööhõive;

51.

märgib, et bioloogilise mitmekesisuse jätkuv vähenemine, metsade hävitamise negatiivne mõju ja kliimamuutused võivad tekitada üha suurema konkurentsi selliste ressursside pärast nagu toit ja energia, samuti suurema vaesuse, üleilmse poliitilise ebastabiilsuse, elanikkonna ümberasumise ning uued üleilmsed rändemustrid; rõhutab, et komisjon, Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid peaksid kaaluma kõike seda kõikides välissuhete aspektides ja rahvusvahelises diplomaatias, tagades samal ajal oluliselt suurema ametliku arenguabi (ODA) rahastamise; palub, et komisjon, Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid jätkaksid kõikides meetmetes ja suhetes kolmandate riikidega pingutusi heitkoguste vähendamiseks, edendades taastuvaid energiaallikaid, ressursitõhusust, bioloogilise mitmekesisuse ja metsa kaitset ning toetades kliimamuutuste leevendamist ja nendega kohanemist;

52.

kutsub komisjoni üles tagama, et ELi välispoliitika on kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega, ja tegema kindlaks valdkonnad, kus on vaja võtta täiendavaid meetmeid või rakendamist parandada, tagamaks et ELi välispoliitika toetab kestliku arengu eesmärkide tõhusat rakendamist ning ei ole muudes piirkondades, eriti arengumaades, nimetatud eesmärkide ja nende rakendamisega vastuolus; kutsub sel eesmärgil komisjoni üles võtma kasutusele usaldusväärset protsessi, alustades prognoosivast/varajase hoiatamise meetodist uute algatuste ja ettepanekute puhul, sealhulgas kehtivate õigusaktide läbivaatamine, ning esitama ettepanekut kestliku arengu üldise välisstrateegia kohta; rõhutab, et olemasolevaid vahendeid ja foorumeid, nagu näiteks Euroopa Kestliku Arengu Fond (EFSD), ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni kestliku arengu piirkondlik foorum, kestliku arengu kõrgetasemeline poliitiline foorum ja ÜRO keskne platvorm; nõuab vabatahtlikku läbivaatamist kõrgetasemelisel poliitilisel foorumil kooskõlas 2030. aastani ulatuva tegevuskavaga, mis ergutaks liikmesriike tegema korrapäraseid ja kaasavaid eduaruandeid; rõhutab sellega seoses, kui oluline on korrapärane ja asjakohane mõju eelhindamine; tuletab meelde aluslepingust tulenevat kohustust võtta arengukoostöö eesmärke arvesse sellise poliitika puhul, mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid;

53.

rõhutab, kui tähtis on ametlik arenguabi 2030. aastani ulatuva tegevuskava eesmärkide saavutamiseks, et kaotada vaesus selle kõikides vormides ja võidelda ebavõrdsuse vastu, kuid kordab samas, et arenguabist üksi ei piisa arengumaade vaesusest väljatoomiseks; rõhutab vajadust edendada selliste vahendite kasutamist, mis soodustavad suuremat vastutuse võtmist, nagu eelarvetoetus; kutsub ELi ja liikmesriike üles viivitamata võtma taas eesmärgiks anda 0,7 % kogurahvatulust arenguabi vajadusteks ning palub selle saavutamiseks esitada ametliku arenguabi järkjärgulise suurendamise ajakava ettepanekud; tuletab meelde ELi kohustust eraldada vähemalt 20 % ametlikust arenguabist inimarengule ja sotsiaalsele kaasatusele ning nõuab selle kohustuse uuendamist; kutsub komisjoni üles täitma OECD arenguabi komitee (DAC) soovitust (iga-aastane keskmine toetuste andmine kokku 86 % ulatuses ametliku arenguabi kohustustest); nõuab ametliku arenguabi kaitsmist kõrvalesuunamise eest ja rahvusvaheliselt kokku lepitud arengu tõhususe põhimõtete järgimist säilitades ametliku arenguabi põhieesmärgi, milleks on vaesuse kaotamine, ning pöörates erilist tähelepanu vähim arenenud ja ebakindla olukorraga riikidele; tuletab meelde vajadust minna laiemas arengukavas kaugemale abiandja ja abisaaja suhtest;

54.

rõhutab, et õiglase ja läbipaistva maksustamise tagamine, võitlus maksustamise vältimise, ebaseaduslike rahavoogude ja maksuparadiiside vastu koos riigi rahanduse parema juhtimise, jätkusuutliku majanduskasvu ja kohalike ressursside suurema mobiliseerimisega on 2030. aastani ulatuva tegevuskava rahastamiseks ülioluline; nõuab, et EL looks rahastamisprogrammi (DEVETAX 2030), et anda abi konkreetselt tärkava turumajandusega riikides maksustruktuuride kehtestamisel ja aidata arenguriikidel luua 2030. aastaks uued maksuhalduri piirkondlikud asutused; kordab oma üleskutset ülemaailmse finantstehingute maksu kehtestamiseks, et tulla toime sellise ülemaailmse probleemiga nagu vaesus, ülekutset uurida riikide ja ELi tasandi maksupoliitika ülekanduvat mõju arenguriikidele ning nõuab poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtte järgimist kõnealuse valdkonna õigusloomes;

55.

palub komisjonil ja liikmesriikidel kohandada oma rändekäsitust, et töötada välja rändepoliitika kooskõlas kestliku arengu eesmärgiga 10, faktidel põhineva suhtumisega rändajatesse ja varjupaigataotlejatesse ning võideldes rändajate vastu suunatud ksenofoobia ja diskrimineerimise vastu, samuti eesmärgiga investeerida inimarengu peamisse edasiviivasse jõudu; väljendab uuesti muret selle pärast, et ebaseadusliku rände ja sundrände algpõhjustega tegelevat uut poliitikat ja rahalisi vahendeid võidakse rakendada arengupoliitika eesmärke kahjustavalt, ning nõuab, et Euroopa Parlamendile antaks sellega seoses tugevam järelevalveroll, tagamaks, et uued rahastamisvahendid on kooskõlas ELi, eriti 2030. aastani ulatuva tegevuskava õigusliku aluse, põhimõtete ja kohustustega; lükkab tagasi idee, et arenguabi tuleks muuta tingimuslikuks piirikontrollist, rändevoogude juhtimisest või tagasivõtulepingutest, millel põhineksid partnerlussuhted ja arengukoostöö kolmandate riikidega; tuletab meelde, et arengukoostöö põhieesmärk on vaesuse kaotamine ning pikaajaline majanduslik ja sotsiaalne areng;

56.

väljendab heameelt noortesse investeerimise tähtsustamise üle, kuna nemad on kestliku arengu eesmärkide peamised elluviijad; rõhutab vajadust kasutada ära arengumaade demograafilist dividendi, võttes selleks kasutusele asjakohase riikliku poliitika ja investeeringud noorte haridusse ja tervishoidu, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervishoidu ja -haridusse; rõhutab, et viimaks ometi on võimalus edendada soolist võrdõiguslikkust ja naiste mõjuvõimu suurendamist, mis on poliitikavaldkondade arengusidususe oluline tegur, ning nõuab tungivalt, et EL integreeriks need kõigisse välistegevuse valdkondadesse; rõhutab, et need inimarengu ja inimkapitali võtmetegurid tuleb prioriteediks seada, et tagada kestlik areng;

57.

kutsub ELi ja liikmesriike üles eraldama vajalikke vahendeid ja pöörama poliitilist tähelepanu tagamaks, et sooline võrdõiguslikkus ning naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamine oleks kestliku arengu tegevuskava 2030 rakendamisel kesksel kohal;

58.

nõuab, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et avaliku sektori eelarved ei lähe vastuollu kestliku arengu eesmärkidega; on seisukohal, et aastani 2030 ulatuva tegevuskava õigeaegseks ja tulemuslikuks rakendamiseks on vaja märkimisväärselt kiirendada keskkonnahoidlikke investeeringuid, innovatsiooni ja majanduskasvu ELis, ning sedastab, et vaja on uusi rahastamisvahendeid ja praegusest investeerimispoliitikast erinevat lähenemisviisi, millega näiteks kaotataks järkjärguliselt keskkonnale kahjulikud toetused ja kõrge heitetasemega projektid; nõuab strateegiat, millega integreeritaks keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisalaste tegurid rahvusvaheliste ettevõtete ja äriühingute ärimudelitesse ja institutsionaalsete investorite investeerimisstrateegiatesse, et suunata rahalised vahendid kestlikku rahastamisse ja loobuda fossiilkütustest;

59.

nõuab, et 2020. aasta järgses mitmeaastases finantsraamistikus suunataks liidu eelarve ümber 2030. aastani ulatuva kestliku arengu tegevuskava rakendamisse, tagades piisava rahaliste vahendite eraldamise kestliku arengu eesmärkide tulemuslikuks saavutamiseks; nõuab kestliku arengu süvalaiendamist kõigisse rahastamismehhanismidesse ja eelarveridadesse, korrates, et pikaajalisel poliitika sidususel on kulude miinimumini viimisel oluline roll; rõhutab ühtekuuluvuspoliitika kui ELi põhilise investeerimispoliitika olulist rolli ja tuletab meelde, et kestlikkuse kriteeriume ja tulemuspõhiseid eesmärke on vaja horisontaalselt kohaldada kõigi ELi struktuuri- ja investeerimisfondide, sealhulgas Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi suhtes, et saavutada terviklik üleminek jätkusuutlikule ja kaasavale majanduskasvule;

60.

kutsub Euroopa Investeerimispanka üles näitama, et ta arvestab Euroopa väärtustega ja rakendab laenude andmisel tugevaid kestlikkuse kriteeriume, ning eelkõige tagama, et laenud energia- ja transpordisektoris on suunatud vähese CO2-heitega ja säästvatesse projektidesse;

61.

kutsub Euroopa Investeerimispanka üles eraldama 40 % oma laenuportfellist vähese CO2-heitega ja kliimamuutustele vastupanuvõimelise majanduskasvu saavutamisele 2030. aastaks;

62.

palub Euroopa Investeerimispangal eraldada rohkem vahendeid Euroopa kohaliku energiaabi fondi (ELENA) algatusele, mille eesmärk on anda tehnilise abi toetust, et rakendada energiatõhususe, taastuvenergia ja linnatranspordi projektide ja programme;

63.

sedastab, et vastupanuvõimeline ja kestlik taristu on tähtsaim vahend vähese CO2-heitega jätkusuutliku tuleviku saavutamiseks ja sellega kaasneb mitmeid hüvesid, nagu näiteks vastupidavus ja parem kaitse tulekahjude ja üleujutuste vastu; on seisukohal, et üleminek kestlikule ühiskonnale on võimalik saavutada, kui järgida põhimõtet „ennekõike energiatõhusus“ ning jätkata seadmete, elektrivõrkude ja hoonete energiatõhususe parendamist, arendades samal ajal energia salvestamise süsteeme; sedastab, et suurim energiatõhususe potentsiaal on hoonetel on ja kutsub ELi üles võtma kohustuseks jõuda 2050. aastaks seatud eesmärgini saavutada täielikult kestlik, vähese CO2-heitega ja energiatõhus hoonetefond, mis on nullilähedase energiatarbimisega ja kus mis tahes järelejäänud nõudlus rahuldatakse mitmesugustest taastuvatest energiaallikatest; nõuab taastuvenergia osakaalu kiiret suurendamist ELi energiaallikate jaotuses; hoiatab jätkusuutmatu taristuga seotuse eest ning palub komisjonil esitada meetmed nõuetekohaseks üleminekuks vähese CO2-heitega jätkusuutlikule majandusele ja taristu arendamise põhjalikuks ümberkorraldamiseks, et maandada süsinikurikaste finantsvaradega seotud süsteemseid majandusriske;

64.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pidama esmatähtsaks säästvat liikuvust, parandades kohalikke ühistranspordisüsteeme kooskõlas iga riigi eripäradega ja lähtudes kodanike tegelikest vajadustest; on seisukohal, et ELi rahaline toetus transpordisektori ja selle taristu arendamiseks peaks järgima eesmärke, mis annavad liikmesriikidele tõelist lisaväärtust;

65.

toonitab, et korruptsioon avaldab tõsist mõju keskkonnale ning ebaseaduslik kaubandus ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega, mineraalide ja vääriskividega, samuti selliste metsandustoodetega nagu puit on samuti lahutamatult seotud korruptsiooniga; rõhutab lisaks, et looduslike liikidega kaubitsemine seab ohustatud liigid veelgi suuremasse ohtu, ebaseaduslik metsaraie võib aga kaasa tuua bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja suurendada süsinikdioksiidi heitkoguseid, mis omakorda süvendab kliimamuutusi; rõhutab, et organiseeritud kuritegelike rühmituste jaoks on kasum suur ja risk väike, kuna metsakuritegude eest võetakse harva vastutusele ja karistused ei vasta tihti kuriteo raskusastmele; tuletab meelde, et ÜRO korruptsioonivastane konventsioon, mille keskmes on laiaulatuslik korruptsiooni ennetamine, tõhus õiguskorra tagamine, rahvusvaheline koostöö ning kuritegeliku vara tagasivõitmine, võib olla tõhus vahend võitluses korruptsiooni keskkonnasektoris; kutsub liikmesriike üles integreerima korruptsioonivastaseid strateegiaid, näiteks läbipaistvuse ja aruandluse kohustust, keskkonnaalastesse õigusaktidesse ja poliitikasse ning edendama demokraatiat ja head valitsemistava; rõhutab, et korruptsiooni vastu võitlemine keskkonnasektoris aitab luua õiglast juurdepääsu olulistele ressurssidele, nagu vesi ja puhas keskkond ning on äärmiselt tähtis selleks, et kaitsta meie keskkonda ja tagada kestlik areng;

66.

sedastab, et kultuur ja kultuuris osalemine on kestliku arengu eesmärkide tegevuskava täitmisel oluline, samuti on tähtis kultuuri roll välissuhetes ja arengupoliitikas; nõuab asjakohast toetust kultuuriasutustele ja -organisatsioonidele kestliku arengu eesmärkide tegevuskava täitmisel ning uuringute, teaduse, innovatsiooni ja kunsti vaheliste sidemete edasist süvendamist;

67.

tuletab meelde, et kultuuris osalemine parandab füüsilist ja vaimset tervist ja heaolu, mõjutab positiivselt toimetulekut koolis ja kutsealal, aitab kõige suuremas sotsiaalse tõrjutuse ohus inimestel tööturule siseneda ning aitab seega suurel määral kaasa paljude kestliku arengu eesmärkide saavutamisele;

68.

väljendab sügavat muret liikmesriikide haridussüsteemide tulemuslikkuse erinevuste pärast, mis ilmnesid viimastest PISA aruannetest; rõhutab, et kõigile kättesaadavad asjakohaselt rahastatud haridus- ja koolitussüsteemid on võrdsuse ja sotsiaalse kaasatuse jaoks ning kestliku arengu eesmärgi nr 4 sihtide saavutamiseks ülimalt tähtsad, ning kvaliteetne haridus võimaldab suurendada haavatavate isikute, vähemuste, erivajadustega inimeste ning naiste ja tütarlaste mõjuvõimu; peab kahetsusväärseks püsivat noorte suure töötuse probleemi; rõhutab, et haridus on isemajandava ühiskonna arengu jaoks keskse tähtsusega; nõuab, et EL seoks omavahel kvaliteetse hariduse, tehnilise ja kutseõppe ning koostöö tööstusega, luues seega olulise eeltingimuse noorte tööalaseks konkurentsivõimeks ja juurdepääsuks kvaliteetsetele töökohtadele;

69.

palub, et EL ja selle liikmesriigid kaitseksid säästva arengu eesmärkide Euroopa poliitikaraamistikku ning komisjoni praegustesse ja tulevastesse prioriteetidesse integreerimisel piirkondlikke, vähemuste ja vähemkasutatavaid keeli ja keelelist mitmekesisust ning tagaksid sallimatuse keelelise diskrimineerimise vastu;

70.

on veendunud, et kultuurilist mitmekesisust ja looduspärandi kaitset tuleks edendada kogu Euroopa poliitikaraamistikus, sealhulgas hariduse kaudu;

71.

kutsub liikmesriike üles seadma esikohale tööstusrajatiste ümberkorraldamise keskkonna- ja majanduslikust aspektist, kuna need põhjustavad paljudes Euroopa piirkondades kõrget saastatuse taset ja kujutavad kohalike elanike jaoks tõsist ohtu tervisele;

72.

rõhutab, et ELi linnade tegevuskaval on oluline roll ülemaailmse uue linnade tegevuskava rakendamisel ning tervitab poliitilisi arenguid, mis suurendavad linnade ja piirkondade võimalusi teha sünergiat loovaid rohelisi investeeringuid; tunneb heameelt ka selliste algatuste üle nagu rohelise lehe auhind ja ülemaailmne linnapeade kliima- ja energiapakt ning rõhutab ka linnade ja piirkondade asendamatut tähtsust kestliku arengu eesmärkide saavutamises, kuna kestlikkuse jaoks on vaja koostööle suunatud ja pikaajalisi lähenemisviise kõikidel juhtimistasanditel ja kõikides sektorites;

73.

tuletab meelde, et tegevuskavas 2030 tunnistatakse, et me ei saa enam käsitleda toitu, elatist ja loodusvarade majandamist eraldiseisvatena; rõhutab, et keskendumine maaelu arengule ja investeeringutele põllumajandusse – põllukultuuridesse, karjakasvatusse, metsandusse, kalandusse ja vesiviljelusse – on võimas vahend vaesuse ja nälja kaotamiseks ning säästva arengu saavutamiseks; märgib, et põllumajandusel on oluline roll võitluses kliimamuutustega; rõhutab, et kestliku arengu eesmärke on võimalik saavutada üksnes koostööga – põhja-lõuna, lõuna-lõuna ja kolmnurkselt – ning ülemaailmsete partnerlustega paljude osalejate vahel ning paljudes valdkondades;

74.

tervitab kavatsust peavoolustada kaubandus- ja investeerimispoliitika, millesse on integreeritud kestlik areng, ning nõuab, et ELi poliitika käsitleks paremini nii EList kui ka mujalt pärinevate loodusvarade ja kaupade mõju nii ELi piirides kui ka väljaspool; nõuab investeerimispoliitika läbivaatamist ja innovaatiliste rahastamisvahendite laiemat kasutamist kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks; kutsub komisjoni üles tagama, et tulevaste kaubanduslepingute kestliku arengu kontroll oleks läbipaistev;

75.

kutsub komisjoni üles töötama koostöös asjaomaste sidusrühmadega ning pakkuma spetsiaalset suunatud toetust tõrjutud, väikese sissetulekuga kodumajapidamistele ja sellistele rühmadele nagu romad, et tagada tervislik elu ja juurdepääs põhiteenustele ning ohututele, puhastele loodusvaradele nagu õhk, vesi, taskukohane ja kaasaegne energia ning tervislik toit, kuna see aitaks ka saavutada säästva arengu eesmärke nr 1, 10 ja 15, mis käsitlevad vaesuse kaotamist, ebavõrdsuse vähendamist ning rahumeelse ja kaasava ühiskonna edendamist;

76.

tõdeb, nagu kestliku arengu tegevuskavas aastani 2030, et puuetega inimestel on väga suur oht elada vaesuses, kusjuures neil on ebapiisav juurdepääs põhiõigustele, nagu haridus, tervishoid ja tööhõive;

77.

on seisukohal, et ELi algatused, mis on suunatud sellele, et luua jätkusuutlikku tulevikku, ei saa jätta arvesse võtmata laiemat arutelu loomade kui aistimisvõimeliste olendite ja nende heaolu üle, mis jääb valdavates tootmis- ja tarbimissüsteemides sageli tähelepanuta; rõhutab, et ELis tuleb ületada praegused poliitilised ja seadusandlikud puudused seoses loomade heaoluga, nagu üha suurem arv Euroopa kodanikke nõuab;

78.

kutsub komisjoni üles suurendama jõupingutusi ja rahastamist teadlikkuse suurendamiseks, suunatud teavituskampaaniateks ning ergutamaks kodanikke tegutsema kestliku arengu nimel ja sellele pühenduma;

79.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lõpetama 2020. aastaks stiimulid palmiõli ja sojapõhiste biokütuste tootmiseks, kuna nende tõttu hävitatakse metsi ja kahjustatakse turbaalasid; nõuab lisaks, et ELi turule siseneva palmiõli jaoks võetaks kasutusele ühtne sertifitseerimissüsteem, mis kinnitaks, et õli on toodetud sotsiaalselt vastutustundlikult;

80.

nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks tõhusate meetmete tugevdamist, et võidelda halva õhukvaliteediga, mis põhjustab ELis igal aastal rohkem kui 430 000 enneaegset surma; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et uute ja olemasolevate õigusaktide jõustamise, et kiirendada õiguslikke meetmeid liikmesriikide suhtes, kes ei täida õhusaaste õigusakte, ning esildaks uusi ja tõhusaid õigusakte, sealhulgas sektoripõhiseid õigusakte, et võidelda halva õhukvaliteedi ja saaste allikate vastu ning käsitleda samas ka metaani heitkoguseid; rõhutab asjaolu, et EL ei ole veel kaugeltki saavutanud eesmärgiks seatud õhu kvaliteedi tasemeid, mis on palju leebemad kui Maailma Terviseorganisatsiooni soovitatud;

81.

märgib, et komisjon on tegelenud õhu halva kvaliteedi probleemiga, algatades mitmeid rikkumismenetlusi, eelkõige nende suhtes, kes pidevalt ületavad NO2 piirväärtusi, mis on sätestatud direktiivis 2008/50/EÜ;

82.

märgib, et mürasaaste vähendamine on üks kvaliteedinäitajad, mida 2020. aastaks ei saavutata; rõhutab, et müraga kokkupuude põhjustab ELis aastas vähemalt 10 000 enneaegset surmajuhtumit, mis on seotud südame koronaarhaiguste ja insuldiga, ning et 2012. aastal puutus umbes veerand ELi elanikkonnast kokku piirväärtusi ületava müratasemega; palub, et liikmesriigid seaksid mürataseme jälgimise prioriteediks ja tagaksid, et müra piirväärtusi välis- ja sisekeskkonnas järgitakse; nõuab lisaks meetmeid, et tegeleda mürasaastega;

83.

rõhutab, et komisjoni andmed näitavad, et üle 50 % ELi teraviljast kasutatakse loomasöödaks; märgib, et ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon on hoiatanud, et teravilja edasine kasutamine loomasöödana võib ohustada toiduga kindlustatust, vähendades inimtoiduks kasutada olevat teravilja;

84.

rõhutab loomakasvatussektori panust ELi majandusse ja kestlikusse põllumajandusse, eriti kui see on integreeritud põllumajandustootmise süsteemidesse; juhib tähelepanu asjaolule, et aktiivne toitainete tsükli juhtimine loomakasvatussektoris võib vähendada CO2, ammoniaagi ja nitraatide heidete keskkonnamõju; juhib lisaks tähelepanu kestliku põllumajanduse potentsiaalile aidata tõhustada põllumajanduslikku ökosüsteemi ja edendada kliimasõbralikku põllumajandussektorit;

85.

märgib, et arengumaades võiksid põllumajandussektoris töötavad naised suureneda põllumajandussaaki 20–30 % võrra, kui neil oleks ressurssidele samasugune juurdepääs nagu meestel; rõhutab, et sellisel tasemel saagikus võiks vähendada kogu maailmas nälga kannatavate inimeste arvu 12–17 % võrra;

86.

rõhutab eriti, et naised, kes on maapiirkondades peamisteks sotsiaalmajanduslikeks üksusteks olevate põllumajanduslike pereettevõtete liikmed, täidavad kandvat rolli toidutootmise, traditsiooniliste teadmiste ja oskuste säilimise, kultuurilise identiteedi ja keskkonnakaitse eest hoolitsemisel, pidades silmas, et maapiirkondade naisi mõjutab ka palga- ja pensionilõhe;

87.

tuletab meelde, et seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi kohaselt on komisjon kohustatud hindama liidu tarbimise üleilmset keskkonnamõju; rõhutab positiivset mõju, mida säästev eluviis võib avaldada inimeste tervisele ja kasvuhoonegaaside heite vähendamisele; tuletab komisjonile meelde, et kestliku arengu eesmärgis nr 12.8 nõutakse üldsuse teavitamist ja teadlikkust kestlikust arengust ja säästvast eluviisist; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja programme, mis aitaksid suurendada üldsuse teadlikkust eri tarbimisharjumuste mõjust inimeste tervisele, keskkonnale, toiduga kindlustatusele ja kliimamuutustele; palub komisjonil avaldada viivitamata teatis Euroopa jätkusuutliku toidusüsteemi kohta;

88.

märgib, et kestliku arengu eesmärgi 12 kaheksas osaeesmärk kohustab riike tagama, et kõik inimesed saaksid asjakohast teavet ja oleksid teadlikud kestlikust arengu ja loodusega kooskõlas olevast eluviisist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja programme, et suurendada üldsuse teadlikkust tarbimistasemete mõjust inimeste tervisele, keskkonnale, toiduga kindlustatusele ja kliimamuutustele;

89.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles arendama välja ülemaailmsete terviseprobleemide nagu HIVi/AIDSi, tuberkuloosi, C-hepatiidi ja antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemise terviklikku ELi poliitikaraamistikku, võttes arvesse erinevat olukorda ja konkreetseid probleeme ELi liikmesriikides ja nende naaberriikides, kus HIVi ja multiresistentse tuberkuloosi esinemissagedus on kõrgeim; kutsub komisjoni ja nõukogu üles täitma tugevat poliitilist rolli dialoogis suure haiguskoormusega riikidega, sh naaberriikidega Aafrikas, Ida-Euroopas ja Kesk-Aasias ning tagama, et olemas on kavad jätkusuutlikuks üleminekuks riigipoolsele rahastamisele, et HIVi ja tuberkuloosi programmid oleksid pärast rahvusvaheliste rahastajate toetuse lõppemist tõhusad, järjepidevad ning suurendatud vahenditega, ning jätkama tihedat koostööd nende riikidega, veendumaks et nad võtavad HIVi ja tuberkuloosi vastu võitlemisel kohustuse ja omavastutuse;

90.

tunnistab, et PREP-ravimi kättesaadavaks tegemine on HIV/AIDSi ennetamiseks tõhus; palub lisaks komisjonil ja Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskusel (ECDC) nõustuda, et HIV/AIDSi ravi on ka ennetav;

91.

tunnistab, et seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused on oluline tegur, millel on ümberkujundav potentsiaal vaesuse kaotamiseks, ning neid tuleks alati tunnistada nii täisväärtuslikku elu kui ka soolise võrdõiguslikkuse eeltingimusena; rõhutab sellega seoses, et seksuaal- ja reproduktiivtervisele ning seonduvatele õigustele tuleb pöörata suuremat tähelepanu – kahjuks on siiani seda teemat käsitletud kõrvalisena, kuigi see on äärmiselt tähtis soolise võrdõiguslikkuse, noorte mõjuvõimu suurendamise ja inimarengu jaoks ning lõpuks vaesuse kaotamiseks; rõhutab, et see ei ole suur edasiminek ELi varasemast lähenemisviisist, ning seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvaid õigusi kui kestliku arengu olulisi tegureid ei tunnustata ikka veel; märgib, et ELi seisukoht on sellel teemal vastuoluline, nagu nähtub siinsest paketist: komisjon tunnustab oma teatises 2030. aasta tegevuskava kohta ELi tegevust selles valdkonnas üksnes „tervise“ jaotises, kuid teatises konsensuse kohta ainult „soolise võrdõiguslikkuse“ jaotises; palub seetõttu komisjonil ja liikmesriikidel jätkata nõudmist, et Ameerika Ühendriigid muudaksid oma seisukohta seoses nn üldise vaikimisseadusega;

92.

rõhutab vajadust jätkuvalt edendada tervishoiualaseid teadusuuringuid, et töötada välja uued ja täiustatud ligipääsetavad, taskukohased ja sobivad meditsiinilised lahendused HIV/AIDSi, tuberkuloosi ja teiste vaesusega seotud ja tähelepanuta jäetud haiguste raviks, tekkivate epideemiate ning antimikroobikumiresistentsuse probleemi lahendamiseks;

93.

juhib tähelepanu asjaolule, et ELi põllumajandussektor aitab juba praegu oluliselt kaasa säästvusele; märgib siiski, et ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) peab võimaldama praegustele ja tulevastele väljakutsetele paremini reageerida; palub komisjonil uurida, kuidas ÜPP ja säästva põllumajandusliku tootmise süsteemid saaksid kõige paremini kaasa aidata kestliku arengu eesmärkide täitmisele, et tagada püsivalt kättesaadav, ohutu ja täisväärtuslik toit ning kaitsta ja suurendada loodusvarasid, tulles ühtlasi toime kliimamuutustega; palub komisjonil teha peatselt avaldatava 2020. aasta järgset ÜPP-d käsitleva teatise raames ettepanekuid selleks, et suurendada veelgi keskkonnasäästlikumaks muutmise meetmete tõhusust ning kindlustada kestliku arengu eesmärkide nr 2, 3, 6, 12, 13, 14 ja 15 täitmine; palub komisjonil propageerida ka kohalikku ja ökoloogiliselt toodetud toitu, millel on väike maa- ja veekasutuse ning CO2-jalajälg; rõhutab põllumajanduslike ökosüsteemide ja säästva metsamajandamise olulisust ning vajadust pakkuda stiimuleid mahajäetud põllumajandusmaa säästvaks taastamiseks; rõhutab vajadust tagada, et kõik ELi poliitikavaldkonnad tõepoolest saavutavad seatud eesmärgid range vastavuse ja eri poliitikavaldkondade suurema sidususe kaudu; rõhutab, et see on eriti oluline loodusvarade säästva majandamise ning ÜPP raames selleks ette nähtud vahendite seisukohalt;

94.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama sellist agroökoloogilist üleminekut, viies miinimumini tervisele ja keskkonnale kahjulike pestitsiidide kasutamise ja töötades välja meetmeid biodünaamilise ja mahepõllumajanduse kaitsmiseks ja toetamiseks ÜPP raames;

95.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles uuendama võimalikult kiiresti ELi eeskirju, mis käsitlevad pestitsiidide heakskiitmist, ning kehtestama siduvad eesmärgid nende kasutamise vähendamiseks;

96.

juhib tähelepanu asjaolule, et ELi põllumajandussektor annab maapiirkondades tööd miljonitele inimestele nii põllumajanduses kui ka teistes sektorites, tagades toiduga varustatuse ja kindlustatuse ning maapiirkondade atraktiivsuse elu-, töö- ja puhkepaigana; juhib lisaks tähelepanu sellele, et suure bioloogilise mitmekesisuse ja kõrge loodusväärtusega maastikud meelitavad inimesi maale, andes maapiirkondadele lisaväärtust; märgib maaelu arengu poliitika suurt väärtust elujõuliste, vastupidavate ja dünaamiliste maakogukondade ja maamajanduste ülesehitamisel; juhib tähelepanu asjaolule, et selle saavutamiseks on väga tähtis, et põllumajandustootjatel oleks ressurssidele parem juurdepääs;

97.

nõuab, et põllumajanduse arendamisel asetataks kesksele kohale pereettevõtted, kasutades selleks paremini ära Euroopa fonde, nagu Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (EFSI), ning pöörates erilist tähelepanu väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, vahetades ja edastades oskusteavet ning kasutades ära kohalike ja piirkondlike väärtus- ja tootmisahelate eeliseid ja piirkonna tööhõivet, pannes seejuures suuremat rõhku linnalähedaste piirkondade vahelistele sidemetele ja otsemüügile, mis on edukalt toiminud paljudes ELi piirkondades; on seisukohal, et põllumajandustootjate suutlikkus saada oma töö eest õiglast tasu on Euroopa põllumajanduse kestlikkuse eeltingimus ja põllumajandustootjate heaolu tagatis;

98.

tuletab meelde, et oluline on tagada nõuetekohased avalikud teenused, eelkõige laste ja eakate eest hoolitsemine, arvestades, et sellised teenused on eriti olulised naiste jaoks, kuna neil on traditsiooniliselt olnud oluline roll noorte ja eakate pereliikmete eest hoolitsemisel;

99.

juhib tähelepanu sellele, kui tähtsat rolli mängivad traditsioonilised teadmised ja toiduained, eriti ELi äärepoolseimates piirkondades, mägipiirkondades ja ebasoodsate tingimustega piirkondades, ning Euroopa kvaliteedikavade, nagu näiteks kaitstud geograafilise tähise (KGT) majanduslik panus kohalike piirkondade jaoks; tuletab meelde, et Euroopa Parlament toetab üksmeelselt sellise kaitse laiendamist suuremale hulgale piirkondlikult toodetud kaupadele; rõhutab sellega seoses lisaks ELi kvaliteedikavade (kaitstud päritolunimetus / kaitstud geograafiline tähis / garanteeritud traditsiooniline toode) rolli elatusvahendite pakkumisel ja säilitamisel; tunnistab, et need kavad on laiemalt tuntud üksnes mõnes liikmesriigis, ja nõuab, et kogu liidus parandataks teadlikkust nende eelistest;

100.

rõhutab, et Vahemere piirkonna metsad ja nn dehesa agrometsandussüsteem, kus kestlik ekstensiivne loomakasvatus on sujuvalt ühendatud põllu- ja metsamajandustegevusega, aitavad saavutada bioloogilise mitmekesisuse kestlikkuse säilitamise ja kaitsmise eesmärke, et saada ÜPP raames tunnustust ja toetust;

101.

rõhutab, kui oluline on põllumajandusettevõtete ja biomajanduse jaoks bioenergia, kuna taastuvenergia tootmine, salvestamine, jaotamine ja kohapeal kasutamine aitab täiendavate müügiks mõeldud toodete pakkumisega kindlustada põllumajandustootjate sissetulekut ning nii luua kui ka säilitada kvaliteetseid töökohti maapiirkondades; rõhutab, et bioenergia arendamist tuleb jätkata kestlikult ning see ei tohi takistada toidu ja sööda tootmist; toonitab, et energiavajaduste rahuldamiseks tuleks pigem ergutada selliste jäätmete ja kõrvalsaaduste kasutamist, mis ei ole kasulikud üheski muus protsessis;

102.

märgib, et liblikõieliste taimede kasvatamine viljavahelduse põhimõtete kohaselt võib olla kasulik nii põllumajandustootjate, loomade, bioloogilise mitmekesisuse kui ka kliimavajaduste seisukohast; palub komisjonil esitada valgurikaste kultuuride kava, mis hõlmab liblikõieliste taimede külvikordi;

103.

peab vajalikuks pidevate edusammude tegemist täppispõllumajanduses, digiteerimisel, energia ratsionaalsel kasutamisel, taime- ja tõuaretuses ning integreeritud taimekaitse süvalaiendamisel vastavalt vajadusele, kuna kestliku arengu eesmärkidel ja bioloogilisel mitmekesisusel põhinev suurem tõhusus aitab vähendada nii maavajadusi kui ka põllumajanduse keskkonnamõju; on seisukohal, et bioloogilise mitmekesisuse kasutamine põllumajandustootjate huvides võib aidata suurendada sissetulekut, mulla seisundit ja tulemuslikkust ning aidata kaasa kahjuritõrjele ja tolmlemise parandamisele; rõhutab seetõttu, kui oluline on parandada õigusraamistikku, et tagada õigeaegsed, tõhusad ja tulemuslikud otsustamismenetlused; rõhutab, et need nn arukad lahendused peaksid motiveerima ja toetama algatusi, mis on kohandatud selliste põllumajanduslike väike-ettevõtete vajadustele, kellel puudub mastaabisääst uutest tehnoloogiatest kasu saamiseks;

104.

peab oluliseks säilitada traditsiooniliste ja kohalike tõugude jõudlus ja seda arendada, võttes arvesse nende võimet kohaneda oma loomuliku keskkonna tingimustega, ning austada põllumajandustootjate õigusi taimi iseseisvalt aretada ning varuda ja vahetada eri liikide ja sortide seemneid, et tagada põllumajanduse geneetiline mitmekesisus; ei poolda mis tahes katseid patenteerida elusorganisme, taimi ja loomi, geneetilist materjali või põhilisi bioloogilisi protsesse, eriti kui see puudutab kohalikke tüvesid, sorte ja tunnuseid;

105.

kutsub komisjoni üles esitama tegevuskava ja looma eksperdirühma, et teha tööd kestlikuma integreeritud taimekaitse juhtimissüsteemi nimel; rõhutab vajadust sellise taimekaitsesüsteemi järele, mis parandab sordiaretuse püüdluste, loomulike kaitsesüsteemide ja pestitsiidide kasutamise vastastikust mõju;

106.

on seisukohal, et maapiirkondades tuleb edendada lairibaühenduse kättesaadavust ja transporditeenuste parandamist, et aidata kaasa mitte ainult keskkonnasäästlikkuse eesmärkide saavutamisele, vaid ka sellise majanduskasvu edendamisele maapiirkondades, mis on keskkondlikus, majanduslikus ja sotsiaalses mõttes täielikult kestlik;

107.

rõhutab, et kultuur on vaja muuta lahutamatuks osaks komisjoni tegevusest kestlikkuse osas, rõhutades selgelt selle rolli majandusarengus, töökohtade loomises, demokraatias, sotsiaalses õigluses ja solidaarsuses, ühtekuuluvuse soodustamises, võitluses sotsiaalse tõrjutuse, vaesuse ja põlvkondade ja demograafiline ebavõrdsusega; palub, et komisjon seaks kultuuri tähtsale kohale oma kestliku arengu eesmärkide strateegia sihtides, määratlustes, vahendites ja hindamiskriteeriumites;

108.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) A/RES/70/1.

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta otsus nr 1386/2013/EL. (ELT L 354, 28.12.2013, lk 171).

(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0224.

(4) https://ec.europa.eu/epsc/sites/epsc/files/strategic_note_issue_18.pdf

(5) Komisjoni 3. mai 2011. aasta teatis „Meie elukindlustus, meie looduskapital: ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020“ (COM(2011)0244).

(6) Komisjoni 2. oktoobri 2015. aasta aruanne ELi bioloogilise mitmekesisuse 2020. aastani kestva strateegia vahehinnangu kohta (COM(2015)0478).

(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0034.

(8) https://unstats.un.org/sdgs/report/2016/goal-13/

(9) Euroopa Keskkonnaameti aruanne nr 30/2016. Keskkonnanäitajate aruanne 2016 seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi järelevalve toetamiseks: https://www.eea.europa.eu/publications/environmental-indicator-report-2016.

19.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 334/168

P8_TA(2017)0316

Ühtekuuluvuse ja arengu edendamine Euroopa Liidu äärepoolseimates piirkondades

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta resolutsioon ühtekuuluvuse ja arengu edendamise kohta Euroopa Liidu äärepoolseimates piirkondades ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 kohaldamise kohta (2016/2250(INI))

(2018/C 334/19)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 52, mille esimeses lõikes nähakse ette, et aluslepinguid kohaldatakse liikmesriikide suhtes, ja teises lõikes osutatakse, et aluslepingute territoriaalset kohaldamisala on täpsustatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 355,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 355 esimese lõigu punkti 1 nii, nagu seda on muudetud Euroopa Ülemkogu 29. oktoobri 2010. aasta otsusega (2010/718/EL) Saint-Barthélemy saare staatuse muutmise kohta Euroopa Liidu suhtes ja 11. juuli 2012. aasta otsusega (2012/419/EL), millega muudetakse Mayotte’i staatust Euroopa Liidu suhtes, milles sätestatakse, et aluslepingute sätteid kohaldatakse äärepoolseimate piirkondade suhtes kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 349,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 349, milles tunnistatakse äärepoolseimate piirkondade eristaatust, nähakse ette „erimeetmed, mis on suunatud eriti aluslepingute kohaldamise tingimuste sätestamisele nendes piirkondades, kaasa arvatud ühine poliitika“ ning sätestatakse, et need on seotud eelkõige, kuid mitte ainult, selliste valdkondadega nagu „tolli- ja kaubanduspoliitika, maksupoliitika, vabatsoonid, põllumajandus- ja kalanduspoliitika, toorainete ja hädavajalike tarbekaupadega varustamise tingimused, riigiabi ning struktuurifondidele ja liidu horisontaalprogrammidele ligipääsu tingimused“,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti a, milles nähakse ette, et abi äärepoolseimate piirkondade majandusarengu edendamiseks võib sobida kokku siseturuga,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu XVIII jaotist, milles sätestatakse majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärk ja struktuursed rahastamisvahendid selle saavutamiseks,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 7, milles sätestatakse, et liit tagab erinevate poliitikavaldkondade ja meetmete kooskõla, võttes arvesse kõiki oma eesmärke ja järgides pädevuse andmise põhimõtet,

—	võttes arvesse kõiki Euroopa Komisjoni teatisi äärepoolseimate piirkondade kohta,

—

võttes arvesse kõiki oma resolutsioone äärepoolseimate piirkondade kohta ja eelkõige 18. aprilli 2012. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika rolli kohta Euroopa Liidu äärepoolseimates piirkondades strateegia „Euroopa 2020“ kontekstis (1) ja 26. veebruari 2014. aasta resolutsiooni äärepoolseimate piirkondade potentsiaali optimeerimise kohta struktuurifondide ja muude Euroopa Liidu programmide koostoimimise abil (2),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 15. detsembri 2015. aasta otsust (3),

—	võttes arvesse komisjoni 15. detsembri 2016. aasta aruannet liidu äärepoolseimate piirkondade põllumajanduse toetamiseks võetavate erimeetmete kava (POSEI) rakendamise kohta (COM(2016)0797),

—	võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „ELi riigiabi ajakohastamine“ (COM(2012)0209),

—

võttes arvesse memorandumit, mille äärepoolseimad piirkonnad allkirjastasid Cayenne’is 5. märtsil 1999 ning mida täiendab ühismemorandum, mille Hispaania, Prantsusmaa, Portugal ja äärepoolseimad piirkonnad allkirjastasid 2010. aasta mais ja milles on sätestatud, et EL peaks soodustama äärepoolseimate piirkondade kestlikku arengut, tuginedes äärepoolseimate piirkondade arvukatele loodus- ja kultuuriväärtustele, edendades samas võrdsete võimaluste, partnerluse, proportsionaalsuse ja ELi poliitika kooskõla põhimõtteid,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu äärepoolseimate piirkondade juhtide 22.–23. septembri 2016. aasta XXI konverentsi lõppdeklaratsiooni ning 30.–31. märtsil 2017 Brüsselis toimunud äärepoolseimate piirkondade neljanda foorumi tulemusel allkirjastatud äärepoolseimate piirkondade ühismemorandumit,

—	võttes arvesse komisjoni 17. juuni 2014. aasta määrust (EL) nr 651/2014 ELi aluslepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks (4),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

—	võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamust (A8-0226/2017),

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 349 tunnistatakse äärepoolseimate piirkondade ühiskondlikku ja majanduslikku eriolukorda, mida süvendavad struktuurselt tegurid (isoleeritus, väike pindala, rasked maastiku- ja kliimatingimused, sõltuvus mõnest tootest jne), mille püsivus ja koosmõju piiravad tõsiselt nende arengut;

B.	arvestades, et Euroopa Kohtu suurkoda esitas oma 15. detsembri 2015. aasta põhimõttelises otsuses põhjaliku tõlgenduse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 kohta;

arvestades, et nimetatud otsuses kinnitab kohus eeskätt, et äärepoolseimatele piirkondadele erimeetmeid kehtestavaid õigusakte võib vastu võtta artikli 349 õigusliku aluse kohaselt, et see õiguslik alus võimaldab kehtestada erandeid nii esmasest kui ka teisesest õigusest ning et artikli 349 sõnastuses sätestatud valdkondade nimekiri ei ole ammendav, sest „ELi toimimise lepingu autorid ei tahtnud ammendavalt kindlaks määrata nende meetmete liike, mida selle artikli alusel võib võtta“;

arvestades, et seoses ELi aluslepingute kohaldamisega äärepoolseimate piirkondade suhtes on omavahel seotud Euroopa Liidu lepingu artikkel 52 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 349 ja 355 ning et artikli 355 esimese lõigu punkti 1 mõistes kohaldatakse aluslepingute sätteid äärepoolseimate piirkondade suhtes kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 349 ning et see viide aluslepingutele hõlmab ka teisest õigust;

E.	arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 349 tuleb tõlgendada paralleelselt teiste lepingu artiklitega ja eeskätt artikliga 7, milles sätestatakse, et „liit tagab erinevate poliitikavaldkondade ja meetmete kooskõla, võttes arvesse kõiki oma eesmärke“;

F.	arvestades, et võrdsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtete kohaselt on eriolukordade puhul erinev kohtlemine õigustatud, et võimaldada Euroopa õiguse võrdset kohaldamist;

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 eesmärk on tagada äärepoolseimate piirkondade areng, nende kaasamine nii Euroopa kui ka nende enda geograafilisse ruumi, võimaldades neil saada kasu Euroopa poliitikast ja vajaduse korral nende tegeliku olukorra ja vajadustega kohandatud erimeetmetest;

H.	arvestades, et äärepoolseimad piirkonnad on geostrateegia ning kliimamuutuste ja bioloogilise mitmekesisusega seotud teadusuuringute seisukohast eelisseisundis;

I.	arvestades, et Euroopa Komisjoni hinnangute kohaselt pakub liidu sinine majandus ligikaudu 5,4 miljonit töökohta ja kogulisandväärtusena ligikaudu 500 miljardit eurot aastas;

tuletab meelde, et Euroopa Liidu lepingu artikliga 7 tehakse komisjoni ülesandeks vastutada aluslepingute täitmise järelevalve eest; rõhutab, et äärepoolseimad piirkonnad on täiel määral Euroopa Liiduga ühendatud ja selle õiguskorda kaasatud ning nende erilist olukorda tunnustatakse aluslepingutes, eelkõige ELi toimimise lepingu artiklis 349, kus on kehtestatud kohandamise põhimõte ja õigus, mida käsitletakse liidu eri poliitikasuundade tasandil;

rõhutab, et kuigi äärepoolseimad piirkonnad on oluliselt ebasoodsamas olukorras, võttes arvesse geograafilist kaugust liidust, on neil ka mitu olulist väärtust, nagu turismiga seotud tegevuse suurendamise potentsiaal, sinine majanduskasv, rohkete taastuvate energiaallikate kasutamine, ringmajanduse arendamine ning nende rikkaliku looduspärandi ja väga suure bioloogilise mitmekesisuse väärtustamine;

leiab, et ELi toimimise lepingu artiklit 349 on kasutatud liiga piiratult ning seda võiks tõlgendada uuenduslikumal ja positiivsemal viisil, eeskätt selleks, et luua eriotstarbelisi programme ja uusi konkreetseid poliitikasuundi, mis tuginevad äärepoolseimate piirkondade eelistele ja võimaldavad neil oma tugevaid külgi ära kasutada eelkõige sellistes valdkondades nagu taastuvenergia, sinine majanduskasv, teadus- ja arendustegevus, säästev turism, bioloogilise mitmekesisuse kaitsmine ja kliimamuutustega kohanemine; tuletab sellega seoses meelde rolli, mida liit täidab, et võimaldada äärepoolseimatel piirkondadel tulla toime oma raskustega ja saada kasu oma eelistest, kuid rõhutab samal ajal, et asjaomased liikmesriigid peavad võtma suurema vastutuse seoses selliste olemasolevate ELi vahendite kasutamisega, mis võivad neil aidata tagada oma äärepoolseimate piirkondade kestliku arengu;

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 kohaldamise hetkeseis

väljendab muret asjaolu pärast, et aluslepingute äärepoolseimaid piirkondi käsitlevaid artikleid ei ole seni suurimas võimalikus ulatuses ellu viidud ning see piirab nende võimalust liitu kuulumisest täiel määral kasu saada ja oma geograafilises piirkonnas konkurentsivõimet suurendada;

on seisukohal, et ELi toimimise lepingu artikli 349 laiem rakendamine soodustaks äärepoolseimate piirkondade paremat ühendamist liiduga ning nende arengut ja potentsiaali täies kooskõlas nii nende struktuursete erijoonte ja piirangutega, kui ka nende eelistega;

tuletab meelde seadusandjate poolt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 299 teise lõigu ning artikli 349 koostamise ajal väljendatud poliitilist tahet luua üldine strateegia, millega kaasneksid erimeetmed eri poliitikasuundade ja vahendite raames;

tuletab meelde, et kõrvalisele asukohale ja saarelisele asendile vastavate valikmeetmete programm (POSEI) on programm, milles võetakse täiel määral arvesse äärepoolseimate piirkondade eriomadusi tänu konkreetsele määrusele, mis tugineb nii Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 349 kui ka artikli 42 esimesele lõigule ja artikli 43 lõikele 2 ning milles tunnustatakse kahekordset põhimõtet, mis hõlmab ühelt poolt äärepoolseimate piirkondade kuulumist liitu ja teiselt poolt Euroopa ühise poliitika täielikku kohandamist äärepoolseimate piirkondade tegeliku olukorraga, ning seetõttu on sellise programmi jätkumine äärmiselt tähtis ja kavandada tuleks ka uusi POSEI programme, mis käsitleksid teisi liidu poliitikasuundi;

on veendunud, et POSEI edukus räägib äärepoolseimaid piirkondi käsitlevate erisätete säilitamise kasuks ega anna põhjust nende sulandumiseks Euroopa horisontaalprogrammidesse;

märgib, et komisjon on vastu võtnud mitu teatist äärepoolseimate piirkondade kohta; tunneb kahetsust, et neid erinevaid Euroopa strateegiaid äärepoolseimate piirkondade kohta on siiani ellu viidud ja täpsustatud üksnes osaliselt;

10.

kutsub nüüd komisjoni üles pakkuma välja tegevuskava, mida saadaksid vajaduse korral seadusandlikud algatused, mis võimaldaksid äärepoolseimate piirkondade suhtes rakendada sidusat ja tõhusat strateegiat, kasutades seejuures täiel määral ära Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 pakutavaid võimalusi eeskätt nende kestliku arengu vajadustega kohandatud eriprogrammide ja poliitikasuundade loomiseks, eelkõige innovatsiooni ja pikaajalise investeerimise valdkonnas; rõhutab vajadust teha tihedat koostööd äärepoolseimate piirkondade piirkondlike ametiasutuste ja sidusrühmadega; kutsub sellest tulenevalt liidu institutsioone koos äärepoolseimate piirkondade piirkondlike asutustega üles avama ELi ja äärepoolseimate piirkondade suhetes uue peatüki;

11.

kiidab heaks komisjoni töö seoses äärepoolseimaid piirkondi käsitleva uuendatud strateegiaga, mis võetakse vastu hiljemalt 2017. aasta lõpus; kutsub komisjoni üles lisama oma strateegiasse äärepoolseimate piirkondade üksikasjaliku käsitusviisi ning strateegilised raamistikud, mille puhul peetakse silmas investeerimisvajadusi ning mida saadavad täpsed, saavutatavad ja mõõdetavad eesmärgid; ergutab Prantsusmaad, Hispaaniat ja Portugali oma äärepoolseimaid piirkondi rohkem toetama;

12.

tuletab meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 349 võimaldab äärepoolseimatele piirkondadele paindlike menetluste alusel ajalise piiranguta ja mittevähenevat tegevusabi, et korvata neile osaks saavaid täiendavaid kulusid, ning et neid erandeid kohaldatakse nii liidu rahastamisvahendite kui ka riigiabi suhtes;

13.

rõhutab vajadust tagada äärepoolseimate piirkondade struktuurset arendamist soodustavate stabiilsuse säilitamise meetmete, sätete ja erandite pikaajalisus, võttes arvesse läbiviidud hindamisi;

14.

kutsub komisjoni üles koostama äärepoolseimate piirkondade käsitlusviisi täpse kokkuvõtte ning uurima iga äärepoolseima piirkonna majanduslikku ja ühiskondlikku olukorda, et tagada Euroopa regionaalarengupoliitika eesmärkide parem täitmine, eelkõige viivituste hüvitamise ja kestliku arengu puhul, et võimaldada äärepoolseimatel piirkondadel Euroopa keskmisele arengutasemele lähemale jõuda;

15.

kutsub komisjoni üles tõhustama äärepoolseimatele piirkondadele huvi pakkuvates küsimustes koostööd eri peadirektoraatide vahel, et äärepoolseimate piirkondade probleeme käsitletaks Euroopa poliitikasuundade ja strateegiate raames parimal võimalikul viisil; rõhutab sellega seoses peasekretariaadi otsustavat osa Euroopa Liidu toimimise lepingu nõuetekohase kohaldamise tagamisel, arvestades, et Euroopa Liidu poliitikasuundade kohandamiseks äärepoolseimate piirkondade eripäradega tuleb otsuseid teha kõige kõrgemal poliitilisel tasemel;

Põllumajanduspoliitika

16.

tunneb heameelt komisjoni hiljutise aruande (COM(2016)0797) üle, milles tehakse järeldus, et POSEI programmide (2006–2014) üldine tulemus on positiivne; leiab, et see programm näib olevat oluline äärepoolseimate piirkondade tootmise säilitamise jaoks ning et see on kooskõlas ühise põllumajanduspoliitika uute eesmärkidega, ning soovitab säilitada kehtiva alusmääruse, pidades aga seejuures meeles, et äärepoolseimate piirkondade tootmist mõjutavate või ohustada võivate vabakaubanduslepingute jõustumise järel võib olla vaja teha eelarvekohandusi;

17.

leiab, et POSEI on osutunud algusest peale tõeliselt edukaks;

18.

toetab komisjoni aruandes tehtud järeldust, milles nõutakse POSEI programmi algsel kujul tugevdamist, et hoida ära põllumajandustootmisest loobumise ohtu ja ebasoodsaid tagajärgi, mida see tooks kaasa äärepoolseimate piirkondade tööhõivele, keskkonnale ja territoriaalsele mõõtmele;

19.

leiab, et äärepoolseimate piirkondade tootmise mitmekesistamist tuleb rohkem toetada ning kehtestada suunatud meetmeid, et lahendada turukriisid, millega puutuvad kokku teatavad sektorid, eelkõige tomati- ja kariloomasektor, ning et hõlbustada väiketootjate arendamist, näiteks piimatootmise valdkonnas;

20.

tuletab meelde, et ühise põllumajanduse turukorralduse järjestikustes reformides ei ole piisavalt arvesse võetud äärepoolseimate piirkondade eripärasid ning kutsub üles neid edaspidi paremini arvesse võtma;

21.

tõdeb, et kvootide ja tagatud hindade kaotamine, mis sai alguse 2005. aasta suhkruturu ühise korralduse reformiga, kahjustab äärepoolseimate piirkondade roosuhkrutootjaid; rõhutab vajadust muuta püsivaks kõik Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 raames kehtestatud erivahendid, et võimaldada selle sektori jätkusuutlikku konkurentsivõimet; palub luua roosuhkru kasvatajate toetusmehhanismi suhkru maailmaturuhindade langemise puhuks;

22.

kutsub komisjoni üles võtma arvesse piimatööstuse suurt tähtsust Assoorides, jätkama tootjate toetamist ning nägema ette täiendavaid meetmeid turukriisi puhuks;

23.

tuletab meelde, et banaanikasvatus on teatavate äärepoolseimate piirkondade sotsiaal-majanduslikus kontekstis väga oluline; kutsub seetõttu üles jätkama ja vajaduse korral suurendama tootjate toetamist;

24.

kutsub komisjoni üles lisama eri põllumajandussektorites, näiteks banaani-, suhkru-, rummi-, kalandus- või piimasektoris (arvestades piimaturu vaatlusrühma), toimuvate turukriiside haldamise ja tuvastamise vahenditesse äärepoolseimate piirkondade turukriisi selge määratluse ning kohandama näitajaid nende piirkondade tegeliku olukorraga;

25.

tunneb kahetsust, et erinevused kolmandate riikide ja liidu liikmesriikide mahetoodete sertifitseerimise kordade vahel tekitavad sellel turul konkurentsimoonutuse, kahjustades nii äärepoolseimates piirkondades tegutsevaid Euroopa tootjaid kui ka Euroopa tarbijaid, keda eksitatakse nende toodete tegelike tootmistingimuste suhtes; kutsub seetõttu üles asendama mahetoodete tootmist ja märgistamist käsitlevate tulevaste Euroopa eeskirjade üle käivate läbirääkimiste raames praegu kehtiva samaväärsuskorra järgimise nõude, et tagada aus konkurents äärepoolseimate piirkondade ja kolmandate riikide vahel;

26.

leiab, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 põhjal tuleks vastu võtta õigusraamistik mahemärgisega toodete tootmise kohta ning õigusraamistik sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete kohta, milles võetaks arvesse äärepoolseimate piirkondade põllumajanduse eripärasid troopilises kontekstis;

27.

kutsub Euroopa Komisjoni üles innustama äärepoolseimate piirkondade põllumajandustootjaid edendama oma kvaliteetseid tooteid, toetades äärepoolseimate piirkondade logo kasutamist ning teisi kvaliteedi sertifitseerimise viise;

28.

rõhutab, et tootmise diferentseerimine ja spetsialiseerumine võib veelgi ergutada ja edendada toidusaaduste kohalikku tootmist, töötlemist ja turustamist ning vähendada sellega äärepoolseimate piirkondade ja liidu muude piirkondade vahel esinevat ebavõrdsust;

29.

rõhutab poliitikasuundade kooskõla nimel, et äärepoolseimates piirkondades tehtavaid jõupingutusi tegevusvaldkondade ajakohastamiseks ja konkurentsivõime suurendamiseks ei tohi liidu ja kolmandate riikide vahel sõlmitud vabakaubanduslepingutega proovile panna;

Euroopa Liidu kaubanduspoliitika

30.

tuletab meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõikes 3 sätestatakse, et läbirääkimiste tulemusel kolmandate riikidega sõlmitavad lepingud vastavad liidusisesele poliitikale ja eeskirjadele;

31.

tõdeb, et suur hulk kaubanduslepinguid, mis on sõlmitud kolmandate riikidega, kelle hulgas on maailma suurimad banaanide ja suhkru tootjad, muudab turu jagamist, avaldab survet hindadele ja ohustab nende toidukaupade ühendusesiseste tootjate konkurentsivõimet;

32.

leiab sellest tulenevalt, et liidu kaubanduspoliitika ei tohiks ohustada äärepoolseimate piirkondade tegevusvaldkondi, kuna neil on oluline majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnaalane roll;

33.

ergutab liitu võtma oma kaubandusläbirääkimistes edaspidi arvesse äärepoolseimate piirkondade eripära ja tundlikku tootmistegevust, eelkõige banaanide, suhkru, rummi, tomatite ja kalandustoodete puhul;

34.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tähelepanelikkusele ja ettevaatlikkusele äärepoolseimate piirkondade huvide kaitsmisel Brexitit käsitlevate läbirääkimiste raames;

35.

innustab komisjoni lisama kooskõlas oma 20. juuni 2012. aasta teatises võetud kohustusega kaubanduslepingute, nagu näiteks majanduspartnerluslepingute ettepanekutele mõjuhinnanguid, milles tuleks vajaduse korral võtta arvesse äärepoolseimate piirkondade mõõdet, ja hõlmama sellistes hinnangutes äärepoolseimatele piirkondadele avalduvat keskkonnaalast, sotsiaalset, majanduslikku ja territoriaalset mõju; nõuab, et neis mõjuhinnangutes mõõdetaks ka kaubanduslepingute kumulatiivset mõju äärepoolseimatele piirkondadele;

36.

tunneb kahetsust, et tänaseni ei ole korraldatud ühtegi uuringut vabakaubanduslepingute tagajärgede kohta äärepoolseimate piirkondade põllumajandusega seotud tegevusvaldkondadele; tunneb ka kahetsust, et äärepoolseimaid piirkondi ei ole arvesse võetud komisjoni 15. detsembri 2016. aasta aruandes kaubanduslepingute kumulatiivse mõju kohta, ning märgib, et see on vastuolus POSEI raames ette nähtud õigussätetega;

37.

nõuab, et liidu kaubanduspoliitikas võetaks arvesse äärepoolseimate piirkondade ebasoodsat konkurentsiolukorda; nõuab, et vajaduse korral, kui see on äärepoolseimate piirkondade tootmise kaitsmiseks hädavajalik, säilitataks tariifsed ja mittetariifsed tõkked ning et kasutataks tõhusalt kaitseklausleid ja stabiilsusmehhanisme, kui äärepoolseimate piirkondade tootmist mõjutatakse või võidakse kahjustada;

38.

rõhutab eelkõige mahepõllumajanduse toodete puhul samaväärsuse põhimõtte piiratust, mistõttu on võimalik Euroopa Liitu tuua kolmandatest riikidest pärit kaupa, mis ei vasta kõikidele Euroopa nõuetele; kutsub üles kohaldama viivitamata vastavuse põhimõtet ja tõhustama kontrollimeetmeid;

39.

kutsub üles edendama äärepoolseimate piirkondade rolli Euroopa Liidu naaberriikidega seotud välispoliitikas, et tõhustada välispoliitikat vaesusevastase võitluse, keskkonnasäästlikkuse, demokraatia tugevdamise, kultuurivahetuse ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas;

Kestlik merendus- ja kalanduspoliitika ning sinine majanduskasv

40.

tuletab meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 349 on ette nähtud, et komisjon võib äärepoolseimatele piirkondadele pakkuda konkreetseid meetmeid, mis võivad kuuluda ka kalanduspoliitika valdkonda;

41.

palub komisjonil kaaluda äärepoolseimates piirkondades säästva kalapüügi toetussüsteemi loomist ELi toimimise lepingu artikli 349 alusel, pidades silmas põllumajandussektoris POSEI programmi raames tehtut;

42.

innustab komisjoni ja nõukogu rakendama kõiki soovitusi, mis on esitatud Euroopa Parlamendi 27. aprilli 2017. aasta resolutsioonis kalalaevastike haldamise kohta äärepoolseimates piirkondades (5);

43.

kutsub ELi üles arendama koos äärepoolseimate piirkondadega maailma merenduses juhtpositsiooni;

44.

rõhutab, et nii ookeanidest tulenev rikkus kui ka käimasolev ja tulevane tehnoloogiline areng võivad luua äärepoolseimate piirkondade jaoks enneolematuid kasvuvõimalusi; leiab, et kestlik sinine majanduskasv pakub võimalust vähendada struktuurilisi ebavõrdsusi äärepoolseimate piirkondade ja Mandri-Euroopa vahel ning et see võib aidata muuta äärepoolseimad piirkonnad Euroopa tulevikupoliitika keskmeks;

45.

tuletab meelde, et asukoha tõttu on äärepoolseimatel piirkondadel oluline roll merenduse juhtimises, rannikuvete majandamises, ebaseadusliku kalapüügi vastases võitluses ja transpordiohutuse suurendamises;

46.

ergutab liitu ja asjaomaseid liikmesriike mere- ja ookeanivaldkonda, eeskätt äärepoolseimates piirkondades, rohkem investeerima, eesmärgiga tagada nende majandusvööndite kestlik ja tõhus majanduslik areng;

47.

tunneb heameelt komisjoni algatatud uuringu üle kestliku sinise majanduskasvu potentsiaali kohta äärepoolseimates piirkondades ning kutsub üles looma tõelise Euroopa programmi, mis on suunatud äärepoolseimatele piirkondadele ning mille eesmärk on ka tegeleda toiduga kindlustatuse, mere- ja merendusuuringute ja biomajandusega seotud probleemidega; rõhutab samas, et teatavad tegevused, nagu merepõhja all asuva nafta ja gaasi kaevandamine ning merealuste maavaramaardlate uurimine, võivad avaldada tõsist mõju tundlikele merealadele ning häirida mereliike ja haavatavaid ökosüsteeme;

48.

tuletab meelde äärepoolseimates piirkondades asuvate merekaitsealade tähtsust;

Ühtekuuluvuspoliitika

49.

tuletab meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 349 on äärepoolseimatele piirkondadele ette nähtud erijuurdepääs struktuurifondidele ning et selle alusel tuleks kõiki äärepoolseimaid piirkondi käsitada vähim arenenud piirkondadena; väljendab heameelt äärepoolseimaid piirkondi toetavate meetmete üle, mille komisjon on kehtestatud neljas äärepoolseimaid piirkondi käsitlevas teatises (2004, 2007, 2008 ja 2012), ja kiidab need heaks; rõhutab, kui tähtis on kõigile äärepoolseimatele piirkondadele antav liidu rahaline toetus, mille suurus ajavahemikul 2014–2020 on 13 miljardit eurot;

50.

kinnitab, et ühtekuuluvuspoliitika peab jääma 2020. aasta järgselt Euroopa üheks peamiseks meetmeks, seda eelkõige äärepoolseimate piirkondade puhul, kus esinevad veel märgatavad piirkondlikud erinevused;

51.

kutsub liikmesriike üles täitma täiel määral eeltingimusi, eelkõige seoses investeerimisega nende pädevusse kuuluvatesse valdkondadesse, võttes arvesse subsidiaarsuse põhimõtet ja liikmesriikidel lasuvaid kohustusi, et võimaldada äärepoolseimates piirkondades Euroopa vahendite ja poliitikasuundade parimat võimalikku toimimist;

52.

leiab, et järgmisel programmitöö perioodil võiks äärepoolseimate piirkondade puhul temaatilise koondumise raames kavandada suuremat paindlikkust struktuurifondide kasutamiseks mõningate prioriteetsete suundade kindlaksmääramisel, juhul kui eesmärgiks on kestlik areng; nõuab äärepoolseimatele piirkondadele ette nähtud eelarveeraldiste säilitamist, lisakulude hüvitamist ning kõikide selliste nõuetekohaselt põhjendatud erandmeetmete säilitamist, mille eesmärk on korvata nende struktuurilisi puudujääke;

53.

nõuab, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames kohaldataks rangelt kriteeriume, mis on sätestatud fonde käsitlevas üldmääruses rahastamispakettide kindlaksmääramiseks;

54.

tuletab meelde äärepoolseimate piirkondade kahekordse integreerimise ühist eesmärki; kutsub üles süvendama ja muutma töövõimeliseks kõiki mehhanisme, mille eesmärk on piiriülene koostöö äärepoolseimate piirkondade, ülemeremaade ja -territooriumide ning nende geograafilisse piirkonda kuuluvate kolmandate riikide vahel, eelkõige Euroopa Arengufondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi määrustes sätestatud õiguslike ja finantsvahendite koostoime säilitamise ja parandamise kaudu;

55.

rõhutab, et Euroopa territoriaalse koostöö strateegiaid tuleb kohandada, et leevendada piirkondadele äärepoolsusest tulenevat negatiivset mõju ja edendada koostööd;

56.

soovitab pöörata Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi rakendamisel suuremat tähelepanu äärepoolseimatele, kõige vähem arenenud ja kõige isoleeritumatele piirkondadele;

57.

tuletab äärepoolseimate piirkondade noorte töötuse määra arvesse võttes meelde vajadust tõhustada liidu tegevust, et toetada ja koolitada äärepoolseimate piirkondade noori, eelkõige noorte tööhõive algatuse kaudu;

58.

tuletab meelde, et koolituse ja tööhõive jaoks on kõige olulisem vahend Euroopa Sotsiaalfond; kutsub komisjoni üles äärepoolseimate piirkondade struktuuriliste omaduste ja märkimisväärse töötuse määra tõttu ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 alusel, milles antakse äärepoolseimatele piirkondadele erijuurdepääs struktuurifondidele, looma Euroopa Sotsiaalfondi raames täiendava eraldise, et toetada tööhõivet, liikuvust ja koolitust äärepoolseimates piirkondades;

59.

rõhutab, et äärepoolseimates piirkondades on oluline kasutada aruka spetsialiseerumise teadus- ja innovatsioonistrateegiaid, kuna need on peamised tegurid ühtekuuluvuspoliitika elluviimiseks;

60.

tuletab meelde, kui olulised on kohaliku arengu vahendid, nagu kogukonna juhitud kohalik areng ja integreeritud territoriaalsed investeeringud, mille puhul on tegemist alt ülespoole lähenemisviisiga, et lahendada kohalikke struktuurseid probleeme, edendades seejuures kogukonna isevastutust; kutsub seetõttu komisjoni ja asjaomaseid liikmesriike üles uurima võimalusi, kuidas tõhustada kogukonna juhitud kohaliku arengu meetodi rakendamist kui paindlikku ja uuenduslikku lahendust kohandamise vajadusele, mida äärepoolseimad piirkonnad on esile toonud;

61.

rõhutab vajadust käsitleda demograafilisi erinevusi äärepoolseimates piirkondades kui otsustavat tegurit nende poliitikasuundade määratlemisel, eelkõige hariduse, koolituse ja tööhõive valdkonnas;

Konkurentsipoliitika ja riigiabi

62.

tuletab meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 349 on ette nähtud, et komisjon võib kavandada äärepoolseimatele piirkondadele erimeetmeid, eeskätt tolli- ja kaubanduspoliitika, maksupoliitika, vabatsoonide, toorainete ja hädavajalike tarbekaupadega varustamise tingimuste ja riigiabi suhtes;

63.

tuletab lisaks meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõikes 3 on sätestatud, et siseturuga kokkusobivaks võib pidada abi, millega soovitakse edendada äärepoolseimate piirkondade majandusarengut, arvestades nende struktuurilist, majanduslikku ja sotsiaalset olukorda;

64.

kutsub komisjoni üles tuginema piirkondliku riigiabi suunistes ja üldise grupierandi määruses rohkem Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktile a ja artiklile 349, et aidata kaasa äärepoolseimate piirkondade majanduslikule ja sotsiaalsele arengule ning püüda seda paremini arvesse võtta;

65.

rõhutab, et arvestades nende turgude kaugust ja väikest ulatust, ei mõjuta Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 ja artikli 42 põhjal konkurentsiõigusest tehtavate erandite tõhustamine liikmesriikidevahelist kaubavahetust ega vii siseturgu tasakaalust välja;

66.

peab kahetsusväärseks, et üldise grupierandi määruse ja piirkondliku riigiabi suuniste lihtsustamiseks tehtud esialgsetes ettepanekutes ei nähtud juba algusest peale ja eelnevalt ette äärepoolseimate piirkondade eeskirjade kohandamist nende piirkondade majandusliku ja sotsiaalse arengu tõhusaks tagamiseks;

67.

kutsub komisjoni üles tugevdama oma meetmeid, et võidelda äärepoolseimate piirkondade suurte monopolide vastu, mis soodustavad kohaliku elanikkonna elukalliduse suurenemist ning seda eelkõige impordisektoris, mis konkureerib kohaliku majanduse, energeetika, transpordi ja telekommunikatsiooni arenguga;

68.

palub, et komisjon pikendaks pärast 2020. aastat äärepoolseimate piirkondade erandlikke maksusüsteeme, tuginedes nende olukorra põhjalikule hindamisele, ning tagaks samas edusammud õiglaste ja tõhusate maksusüsteemide valdkonnas ja tõhustaks maksupettuste vastast võitlust liidus ja kolmandates riikides;

69.

hoiatab teatavate kaubandustavade, näiteks madalama hinnaga turgude eest, mis võivad destabiliseerida saarepiirkondade kohaliku majanduse mikroturgusid;

Teadustöö, keskkond, haridus, kultuur, transport, energia ja telekommunikatsioon

70.

tuletab meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 349 on ette nähtud, et komisjon võib kavandada äärepoolseimate piirkondade suhtes erimeetmeid, seda ka seoses nende juurdepääsutingimustega liidu horisontaalprogrammidele;

71.

on seisukohal, et liidu horisontaalprogrammides tuleks äärepoolseimatele piirkondadele ette näha erijuurdepääs, et tagada tõhus osalemine ja et nende piirkondade eeliseid oleks võimalik väärtustada eelkõige programmide „Horisont 2020“, LIFE, COSME, „Loov Euroopa“ jms raames;

72.

palub komisjonil ühendada äärepoolseimad piirkonnad tõhusalt üleeuroopalistesse transpordi-, energia- ja telekommunikatsiooni võrkudesse;

73.

tuletab meelde vajadust muuta äärepoolseimate piirkondade kestlik energiasõltumatus prioriteediks; toonitab, et äärepoolseimatel piirkondadel on taastuvenergia arendamise, energiatõhususe ja ringmajanduse valdkonnas mitmeid eeliseid;

74.

osutab teadus- ja innovatsioonitegevuse arendamise märkimisväärsele potentsiaalile kindla ja kestliku arengu seisukohast; kutsub üles parandama äärepoolseimate piirkondade juurdepääsu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele ja programmile „Horisont 2020“, mis võimaldaks nende ülikoole, teaduskeskuseid ja vastavaid innovatiivseid ettevõtjaid omavahel paremini ühendada ning võimaldada neil piirkondadel suurendada oma ligitõmbavust ja edendada paremat teabevahetust kodanike ja institutsioonide vahel mitte ainult äärepoolseimate piirkondade siseselt, vaid ka Mandri-Euroopa, ülemeremaade ja -territooriumide ning kolmandate riikidega;

75.

tuletab meelde väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) keskset tähtsust äärepoolseimates piirkondades majandusliku ja sotsiaalse arengu seisukohast; kutsub seetõttu komisjoni üles võtma paremini arvesse äärepoolseimate piirkondade olukorda COSME programmi ja ka Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi raames;

76.

on seisukohal, et äärepoolseimate piirkondade ja naabruses asuvate kolmandate riikide vahelisi kontakte ja koostööd teadusuuringute ja innovatsiooni, kultuuri ja hariduse valdkonnas tuleks nende piirkondliku integratsiooni soodustamiseks veelgi rohkem edendada;

77.

tunneb heameelt selle üle, et uus programm „Erasmus+“ ergutab äärepoolseimate piirkondade üliõpilaste ja noorte ettevõtjate liikuvust, pakkudes suurimas mahus abi; kutsub üles lisama sarnaseid sätteid ka programmi „Loov Euroopa“; soovib samas, et Erasmuse programmi raames võetaks paremini arvesse äärepoolseimate piirkondade ühisomadusi, edendades eelkõige vahetust äärepoolseimate piirkondade vahel; tunneb kahetsust, et hoolimata programmi „Erasmus+“ määruse põhjendusest 37, milles sätestatakse, et äärepoolseimate piirkondade ning ülemeremaade ja -territooriumide kaugusest tulenevaid piiranguid tuleks programmi elluviimisel arvesse võtta, ei ole Erasmuse programmi liikuvustoetuste summad sageli piisavad võrreldes tegelike kuludega, mis tekivad äärepoolseimatest piirkondadest pärit toetusesaajatest üliõpilaste liikumisel suurlinnadesse;

78.

kutsub komisjoni üles laiendama uut noortele suunatud liikuvusvahendit „Move2Learn, Learn2Move“ äärepoolseimates piirkondades elavatele Euroopa kodanikele ning kohandama neile pakutava transpordihüvitise summasid tegelike kuludega, mida toob kaasa nende liikumine äärepoolseimate piirkondade ja Mandri-Euroopa vahel; tunneb heameelt komisjoni otsuse üle mitte piirata seda vahendit üksnes raudteetranspordiga, mis jätaks kõrvale meretaguste piirkondade noored;

79.

märgib, et programm „Natura 2000“ ei ole kohaldatav Prantsusmaa äärepoolseimate piirkondade suhtes, kuigi seal on erakordne bioloogiline mitmekesisus, mida ähvardavad siiski eelkõige kliimamuutused; kutsub seetõttu üles rakendama konkreetseid kaitsemeetmeid ja jätkama BESTi ettevalmistavaid meetmeid, luues kestliku mehhanismi, et rahastada bioloogilise mitmekesisuse, ökosüsteemi teenuste väärtustamise ja kliimamuutustega kohanemise projekte Euroopa ülemerepiirkondades;

80.

teeb ettepaneku korraldada mõju hindamine programmi „Natura 2000“ Prantsusmaa äärepoolseimate piirkondade suhtes kohaldamise võimaluste kohta, et määrata kindlaks nende piirkondade bioloogilise mitmekesisuse ja keskkonna kaitse jaoks kõige paremini kohandatud vahendid;

81.

tuletab meelde, et liidu bioloogilise mitmekesisuse strateegia vahekokkuvõttes, mille komisjon avaldas 2015. aasta oktoobris ning millele Euroopa Kontrollikoda viitab oma eriaruandes nr 1/2017, leiti, et kuigi eesmärgi 1 kohaste meetmete rakendamisel on alates 2011. aastast tehtud märkimisväärseid edusamme, on kõige olulisemateks probleemideks jätkuvalt Natura 2000 võrgustiku merega seotud elementide elluviimine, alade tulemusliku haldamise tagamine ning Natura 2000 võrgustiku toetamiseks vajalik rahastamine, mis on mõlemad äärepoolseimate piirkondade jaoks olulised tegurid;

82.

tuletab meelde, et Euroopa Kontrollikoda leidis oma eriaruandes nr 1/2017, et liikmesriikidel tuleb teha märkimisväärseid edusamme ning komisjon peab tegema rohkem jõupingutusi, et paremini aidata kaasa liidu 2020. aasta bioloogilise mitmekesisuse strateegia ambitsioonikate eesmärkide saavutamisele;

83.

tuletab meelde, et Euroopa Kontrollikoda leidis oma 2017. aasta jaanuari eriaruandes, et Natura 2000 võrgustiku rakendamisel tuleb teha täiendavaid jõupingutusi, et selle potentsiaal täiel määral ära kasutada;

84.

kinnitab, et paremal juurdepääsul internetile peab olema roll territoriaalse ühtekuuluvuse tagamisel, võrdsete võimaluste edendamisel, töökohtade loomisel ja äärepoolseimate piirkondade elanike elutingimuste parandamisel;

85.

nõuab tungivalt, et komisjon võtaks digitaalvõrgu katvusega seotud küsimusi käsitledes arvesse äärepoolseimate piirkondade eripära;

86.

kutsub üles looma konkreetse POSEI-laadse programmi transpordi jaoks, et edendada nendes piirkondades territoriaalset, sotsiaalset ja majanduslikku sidusust ning vähendada teatavate äärepoolseimate piirkondade isoleeritust ja kahekordset isoleeritust; rõhutab, et selle programmiga tuleks ette näha toetus isikute ja kaupade transpordile äärepoolseimate piirkondade ja mandri vahel, äärepoolseimate piirkondade raames ning üksteise läheduses asuvate äärepoolseimate piirkondade vahel, näiteks Assoorid, Madeira ja Kanaari saared; rõhutab, et selle programmiga tuleks ka edendada nende piirkondade vahelist kaubavahetust;

87.

rõhutab, et äärepoolseimad piirkonnad on eelistatud turismipiirkonnad ning et on väga oluline investeerida kvaliteetsesse ja taskukohaste hindadega transpordivõrku, pidades silmas eelkõige siseturgu;

88.

kutsub Euroopa Liitu üles võtma otsustavaid meetmeid, et suurendada rahvusvahelist juurdepääsu äärepoolseimatele piirkondadele, luues taristuid ja transporditeid, mis ühendaksid need piirkonnad Mandri-Euroopaga, naabruses asuvate kolmandate riikide ja ülejäänud maailmaga;

89.

nõuab, et äärepoolseimates piirkondades kasutataks põhjalikku Euroopa tööstusstrateegiat, mis aitaks luua töökohti, mida ei saa ümber paigutada, ning mis põhineks ettevõtete suutlikkusel suurendada oma kohalikku kinnistatust;

90.

leiab, et äärepoolseimad piirkonnad võivad olla sobivad, et ellu viia katseprojekte, mille meetmeid tuleb kohaldada üldiselt eri liikmesriikides;

o o

91.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele ja nende piirkondadele ning Regioonide Komiteele.

(1) ELT C 258 E, 7.9.2013, lk 1.

(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0133.

(3) Euroopa Liidu Kohtu 15. detsembri 2015. aasta otsus, parlament ja komisjon vs. nõukogu, C-132/14 kuni C-136/14, ECLI:EU:C:2015:813.

(4) ELT L 187, 26.6.2014, lk 1.

(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0195.

19.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 334/178

P8_TA(2017)0304

Soovitused nõukogule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 72. istungjärguks

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2017. aasta soovitus nõukogule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 72. istungjärgu kohta (2017/2041(INI))

(2018/C 334/20)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja,

—	võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja ÜRO inimõiguste konventsioone ning nende fakultatiivprotokolle,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artikleid 21, 34 ja 36,

—	võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 71. istungjärku,

—	võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325 (2000), 1820 (2009), 1888 (2009), 1889 (2010), 1960 (2011), 2106 (2013), 2122 (2013) ja 2242 (2015) naiste, rahu ja julgeoleku kohta,

—	võttes arvesse oma 16. märtsi 2017. aasta resolutsiooni ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2017. aasta istungjärkudeks (1),

—	võttes arvesse ELi aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2015. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas,

—	võttes arvesse oma 28. aprilli 2016. aasta resolutsiooni haiglate ja koolide ründamise kui rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumise kohta (2),

—	võttes arvesse oma 7. juuli 2016. aasta soovitust nõukogule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 71. istungjärgu kohta (3),

—	võttes arvesse nõukogu 18. juuli 2016. aasta järeldusi ELi prioriteetide kohta ÜRO Peaassamblee 71. istungjärgul,

—	võttes arvesse laste õiguste edendamist ja kaitset käsitlevaid ELi muudetud suuniseid,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni Euroopa Liidu osalemise kohta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni töös, millega antakse ELile õigus ÜRO Peaassambleel sekkuda, et esitada suulisi ettepanekuid ja muudatusettepanekuid, mis pannakse liikmesriigi taotlusel hääletusele, ning kasutada vastulause esitamise õigust,

—	võttes arvesse 19. septembril 2016. aastal vastu võetud pagulasi ja rändajaid käsitlevat New Yorgi deklaratsiooni,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 21. detsembri 2016. aasta resolutsiooni A/71/L.48, millega luuakse rahvusvaheline, erapooletu ja sõltumatu mehhanism, mis aitab uurida rahvusvahelise õiguse alusel kõige raskemaid Süüria Araabia Vabariigis alates 2011. aasta märtsist toime pandud kuritegusid ja anda kohtu alla nende eest vastutavaid isikuid,

—	võttes arvesse oma 4. veebruari 2016. aasta resolutsiooni usuvähemuste süstemaatilise massilise tapmise kohta nn ISISe/Daeshi poolt (4),

—	võttes arvesse oma 27. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Põhja-Iraagis ja Mosulis (5),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 113,

—	võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8-0216/2017),

arvestades, et ELi pühendumus tõhusale mitmepoolsusele ja heale ülemaailmsele juhtimisele, milles on keskne roll ÜRO-l, on ELi välispoliitika lahutamatu osa ja selle aluseks on veendumus, et üleilmsete kriiside, probleemide ja ohtudega tegelemiseks sobib enim mitmepoolne süsteem, mis põhineb universaalsetel normidel ja väärtustel;

B.	arvestades, et mitmed natsionalistlikud ja protektsionistlikud liikumised kõikjal maailmas seavad kahtluse alla koostööl, dialoogil, vabal ja õiglasel kaubandusel ning inimõigustel põhineva rahvusvahelise korra;

arvestades, et EL peaks aktiivselt osalema sellise ÜRO väljaehitamisel, mis suudaks tõhusalt kaasa aidata ülemaailmsete lahenduste leidmisele ning rahu, julgeoleku, inimõiguste, arengu, demokraatia ja õigusriigi põhimõtetel rajaneva rahvusvahelise korra saavutamisele; arvestades, et ELi liikmesriigid peavad tegema kõik selleks, et veelgi koordineerida oma tegevusi ÜRO süsteemi organites ja üksustes, lähtudes ELi lepingu artikli 34 lõikes 1 sätestatud mandaadist;

D.	arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on kokku jätkuvalt ÜRO süsteemi suurimaks rahastajaks, tagades peaaegu 50 % kõigist ÜRO-le suunatud maksetest, kusjuures ELi liikmesriigid annavad umbes 40 % ÜRO korralisest eelarvest; arvestades, et ELi maksed ÜRO-le peaksid olema nähtavamad;

E.	arvestades, et EL teeb jõupingutusi keskkonnasäästlikkuse heaks, eelkõige võitluses kliimamuutustega, edendades sel eesmärgil rahvusvahelisi meetmeid keskkonna kvaliteedi säilitamiseks ja parandamiseks ning loodusvarade säästvaks majandamiseks;

F.	arvestades, et EL on üks kõige kindlameelsem inimõiguste, põhivabaduste, kultuuriväärtuste ja mitmekesisuse, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete kaitsja ning edendaja;

arvestades, et ELi julgeolekukeskkond muutub üha ebastabiilsemaks ja kõikuvamaks, tingituna paljudest pikaajalistest või esilekerkivatest probleemidest, sealhulgas vägivaldsetest konfliktidest, terrorismist, organiseeritud kuritegevusest, propagandast ja kübersõdadest, enneolematutest pagulaste voogudest ja rändesurvest ning kliimamuutuste mõjust, mida on võimatu lahendada riikide tasandil ja mis nõuavad piirkondlikke ja ülemaailmseid vastuseid ning aktiivset ja konstruktiivset koostööd;

arvestades, et EL ja ÜRO peaksid täitma olulist osa kestliku arengu tegevuskava 2030 rakendamisel, eesmärgiga vähendada vaesust ja luua kollektiivset heaolu, võidelda ebavõrdsusega, luua turvalisem ja õiglasem maailm ning võidelda kliimamuutustega ja kaitsta looduskeskkonda; arvestades, et ÜRO Peaassamblee on otsustanud suurendada organisatsiooni jõupingutusi uue arengukava rakendamiseks;

edastab nõukogule järgmised soovitused:

Rahu ja julgeolek

nõuda jätkuvalt Ida-Euroopa ja Lõuna-Kaukaasia riikide, nimelt Gruusia, Moldova ja Ukraina suveräänsuse, rahvusvaheliselt tunnustatud piiride ja territoriaalse terviklikkuse täielikku austamist, pidades silmas rahvusvahelise õiguse rikkumisi nendel aladel; toetada ja elavdada diplomaatilisi jõupingutusi, et leida kõigile kestvatele ja pikaajalistele konfliktidele, ning samuti konfliktile Mägi-Karabahhi piirkonnas ja inimõiguste, territoriaalse terviklikkuse, jõukasutamisest hoidumise ning inimeste võrdsete õiguste ja enesemääramise õiguse austamisele kohapeal, rahumeelne ja püsiv lahendus; nõuda tungivalt, et rahvusvaheline üldsus rakendaks täielikult Krimmi ebaseadusliku annekteerimise mittetunnustamise poliitikat; survestada aktiivselt Venemaad kui ÜRO Julgeolekunõukogu alalist liiget, et lahendada Ukraina konflikt vastavalt Minski kokkulepetele, ja lõpetada Gruusia Abhaasia ja Lõuna-Osseetia piirkondade okupatsioon; leida geopoliitiline tasakaal, mis lükkaks tagasi kõik ainumõjusfääride püüdlused;

jätkata täielikku toetust ÜRO püüdlustele aidata leida Küprose jagatuse lõpetamiseks terviklik lahendus, ja rõhutab, et Küprose probleemi lahendamine avaldab positiivset mõju kogu piirkonnale ning nii Küprose kreeklastele kui ka Küprose türklastele; nõuab tungivalt, et nõukogu kasutaks kõiki oma käsutuses olevaid vahendeid, et igakülgselt kaasa aidata taasühinemise edukale lõpuleviimisele ja toetada ÜRO rolli;

c)	toetada ÜRO juhtimisel tehtavaid jõupingutusi, et leida lahendus endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi nimeküsimusele Skopje ja Ateena vahelise lepinguga;

d)	nõuda kõigilt ÜRO liikmesriikidelt tungivalt, et nad teeksid kättesaadavaks kõik vajalikud rahalised ja inimressursid, et aidata kohalikku elanikkonda relvastatud konfliktides ja põgenikke, ning nõuda kõigilt ÜRO liikmesriikidelt tungivalt, et nad täidaksid rahalised kohustused ÜRO ees;

e)	järgida tuumalepet Iraani ja ÜRO Julgeolekunõukogu liikmete ja Saksamaa vahel kui rahvusvahelise ja eelkõige ELi diplomaatia olulist edusammu ning avaldada jätkuvalt survet Ameerika Ühendriikidele praktilise rakendamise saavutamiseks;

f)	kasutada kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid, et parandada riigi ja valitsusväliste osalejate tegevuse kooskõla rahvusvahelise humanitaarõigusega; toetada Rahvusvahelise Punase Risti Komitee juhitud jõupingutusi rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimist tugevdava tõhusa mehhanismi loomiseks;

nõuda suuremaid mitmepoolseid kohustusi, et leida püsivad ja jätkusuutlikud poliitilised ja rahumeelsed lahendused praegustele konfliktidele Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, eelkõige Süürias, Iraagis, Jeemenis ja Liibüas; elavdada diplomaatilisi jõupingutusi külmutatud konfliktide lahendamiseks kogu maailmas; jätkuvalt toetada ÜRO erisaadikute tegevust, meetmeid ja algatusi, mille eesmärk on need konfliktid lahendada; nõuda, et rahvusvaheline üldsus jätkaks humanitaar-, finants- ja poliitilise abi andmist humanitaarolukorra parandamise ning vägivalla viivitamatu lõpetamise eesmärgil; ennetada rahvusvahelise humanitaarõiguse ja rahvusvahelise inimõigustealase õiguse rikkumisi, sealhulgas tsiviilinfrastruktuuri ja tsiviilelanikkonna otsest sihtmärgiks võtmist, ja mõista kindlalt hukka sellised rikkumised Süürias; nõuda tungivalt, et kõik ÜRO liikmesriigid teeksid kättesaadavaks kõik vajalikud rahalised ja inimressursid, et aidata elanikkonda konfliktipiirkondades; toetada ÜRO tehtud jõupingutusi Süüria ja Iraagi konflikti jätkusuutlikuks lahendamiseks ning toetada jätkuvalt ELi rolli humanitaarvaldkonnas ja ELi piirkondlikku algatust; nõuda tungivalt, et rahvusvaheline üldsus teeks kõik endast sõltuva, et mõista kindlalt hukka isikud, kes vastutavad Süüria konflikti ajal toimepandud sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi eest, kas nende riiklikus kohtusüsteemis, rahvusvahelistes kohtutes või ajutistes erikohtutes; toetada ÜRO rahuplaani algatust Jeemenis ja tegeleda kiiremas korras praeguse humanitaarkriisiga; kutsuda kõiki pooli üles austama kõigi Jeemeni kodanike inimõigusi ja vabadusi ning rõhutada kõigi riigis rahuvalve- ja humanitaarmissioonidel töötavate isikute julgeoleku parandamise tähtsust; ergutada Iraani ja Saudi Araabia lähenemist, mis on oluline, et maandada piirkondlikke pingeid ja aidata kaasa konfliktide lahendamisele Jeemenis ja mujal; ergutada sellise tegevuse edendamist, et tegeleda terrorismi ja ekstremismi algpõhjustega, mis kujutavad endast ohtu rahvusvahelisele julgeolekule ja piirkonna stabiilsusele; nõuda suuremat toetust ÜRO toetatavale valitsusele Liibüas ja täita keskset osa Liibüa stabiliseerimisel ning selle ühtsuse ja territoriaalse terviklikkuse säilitamisel Liibüa poliitilise kokkuleppe raames; kinnitada veel kord, et kiiresti on vaja ühendada kõik relvajõud seaduslike tsiviilvõimude kontrolli alla, nagu on sätestatud Liibüa poliitilises kokkuleppes; uuendada oma toetust jõupingutustele, mida teevad nende pikaajaliste konfliktide lahendamiseks ÜRO Lähis-Ida rahuprotsessi erisaadik ja ÜRO peasekretäri eriesindaja Lääne-Saharas; nõuda Lähis-Ida käsitlevate ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide rakendamist;

toetada Süüria-siseseid läbirääkimisi, mis lähtuvad ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonist 2254 (2015); rõhutada, et poolte eesmärk peaks olema raamkokkulepe, mis sisaldab poliitilist paketti, nii et on võimalik rakendada läbiräägitud poliitilist üleminekuprotsessi kooskõlas resolutsioonis 2254 (2015) ettenähtud selge järjestuse ja tähtaegadega; rõhutada, et selle eesmärgi saavutamiseks on esitatud selge tegevuskava, mis sisaldab nelja teemavaldkonda; väljendada muret, et pidev võitlus Süürias õõnestab 30. detsembril 2016 jõustunud relvarahu ning et sellel olulised negatiivsed tagajärjed Süüria tsiviilisikutele, humanitaarabi juurdepääsule ja poliitilise protsessi tempole; toetada ÜRO peasekretäri Süüria erisaadiku üleskutset, et Süürias relvarahu tagavad riigid teeksid kiireid jõupingutusi relvarahu hoidmiseks;

i)	tegutseda Euroopa Kohtu Lääne-Saharat käsitleva otsuse;

tagada, et ÜRO Peaassamblee kindlustab koostöös ELi ja USAga kõik vahendid, tagamaks, et kahe riigi kooseksisteerimisel põhinev lahendus, mille aluseks oleksid 1967. aasta piirid ja mõlema riigi pealinnaks saaks Jeruusalemm ning mille puhul turvaliste ja tunnustatud piiridega Iisraeli riik ning tema naabrina sõltumatu, demokraatlik, ühtne ja elujõuline Palestiina riik eksisteerivad kõrvuti rahus ja julgeolekus, oleks jätkusuutlik ja tulemuslik;

nõuda Iraagi institutsioonide suuremat toetamist ja võimestamist ning kaasavama ühiskonna saavutamise ja kõigi ümberasustatud etniliste ja usuvähemuste taasintegreerimise nimel tehtava töö vajalikkuse tunnistamist, sealhulgas Põhja-Iraagis ja pärast sõjalise operatsiooni lõppemist Mosulis ja selle ümbruses, kus tuleb leida rahumeelne ja kaasav konfliktijärgne lahendus; kinnitada veel kord, et tsiviilisikute pidev kaitse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimine on väga olulised sõjaliste strateegiate elluviimisel Iraagis;

l)	jätkata peamiste julgeolekuohtudega tegelemist Saheli, Sahara ja Tšaadi järve, Ida-Aafrika järvede piirkonnas ning Aafrika Sarve piirkonnas, et juurida välja ISILi/Daeshi ja Al Qaedaga seotud rühmituste ning Boko Harami või mis tahes muu seotud terrorirühmituse põhjustatud terrorioht;

teha rahvusvahelise üldsusega tervikuna koostööd, et lahendada Aafrikat, eelkõige Somaaliat, Lõuna-Sudaani, Sudaani, Kesk-Aafrika Vabariiki, Malit, Nigeeriat, Burundit ja Ida-Aafrika järvede piirkonda ohustavad humanitaar- ja julgeolekukriisid; kannustada ÜRO liikmesriike tugevdama toetust Aafrika Liidu rolli ja suutlikkuse suurendamiseks rahuvahendamise ja kriiside ohjamise valdkonnas, püüdes samal ajal saavutada täiendavust ÜRO rahukindlustamise toetusosakonnaga; veenduda, et ÜRO stabiliseerimismissiooni Kongo Demokraatlikus Vabariigis (MONUSCO) kohandatakse kiiresti selle uue mandaadi kohaselt, ja eelkõige, et 31. detsembri 2016. aasta kokkulepe viiakse ellu;

n)	kutsuda rahvusvahelist üldsust üles ühinema jõupingutustega ohjata Kongo Demokraatliku Vabariigi praegust poliitilist kriisi ja hoida ära riigi kokkuvarisemine;

o)	toonitada suurema konfliktide ennetamisse investeerimise olulisust, võttes arvesse selliseid tegureid nagu poliitiline või usuline radikaliseerumine, valimistega seotud vägivald, elanikkonna ümberasumine või kliimamuutused;

juhtida ÜRO ja eelkõige ÜRO Julgeolekunõukogu liikmete tähelepanu teatavate Lääne-Balkani riikide vaheliste pingete suurenemisele; nõuda tungivalt, et nende juhid ilmutaksid oma piirkondlikus poliitikas vaoshoitust ning et EL ja ÜRO osaleksid jätkuvalt täie pühendumusega kahepoolsetele erimeelsustele püsivate lahenduste leidmises, muu hulgas tegutsedes vajaduse korral vahendajatena; mõista hukka Venemaa tegevus Lääne-Balkanil, mis ähvardab destabiliseerida habrast reformiprotsessi piirkonna riikides ja kahjustada nende ELi ja NATOga seotud püüdlusi;

q)	ergutada ÜROd suurendama jõupingutusi, et tuua rahu Afganistani ja tugevdada habrast julgeolekuolukorda riigis;

mõista kindlalt hukka Põhja-Korea juhtkonna tegevus, mis ohustab rahu ja julgeolekut Korea poolsaarel ja kaugemal; julgustada Hiinat kui ÜRO Julgeolekunõukogu alalist liiget avaldama jätkuvalt survet Põhja-Korea režiimile, et see vähendaks oma agressiivset tegevust, mis ohustab piirkondlikku ja rahvusvahelist julgeolekut; töötada välja lähenemisviis ja reageerida jõuliselt, tagades ka ulatusliku ja piisavalt kindla rahvusvahelise konsensuse, et takistada Põhja-Korea režiimi arendamast vaenulikku tuumavõimekust ning panemast toime eksterritoriaalseid tapmisi, rünnakuid ja röövimisi;

s)	nõuda tungivalt, et ÜRO Peaassamblee ja ÜRO Julgeolekunõukogu arutaksid Lõuna-Hiina mere piirkonna pingeid, kavatsusega tuua kokku kõik asjaomased pooled tegevusjuhendit käsitlevate läbirääkimiste lõpuleviimiseks;

t)	kiita heaks ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2307 (2016) vastuvõtmise ja tunnustada Colombia valitsuse ja rahva jõupingutusi rahu saavutamiseks;

suurendada oluliselt liikmesriikide toetust ÜRO rahuvalveoperatsioonidele ja rahu kindlustamise operatsioonidele, mis hõlmavad inimõiguste komponenti ja selgeid väljumisstrateegiaid, eriti personali ja varustuse näol, ning tugevdada sellega seoses ELi vahendajarolli; tagada toetuse ja panuse parem nähtavus; jätkata selliste menetluste väljatöötamist, mis võimaldaksid ELi ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat kasutada ÜRO operatsioonide toetuseks, pöörates samal ajal piisavat tähelepanu keerulise kriisiohjamissüsteemi erinevatele mõõtmetele, näiteks inimõigustele, kestlikule arengule ja massilise rände algpõhjustele; toetada seda, et ÜRO Julgeolekunõukogu reformib oma vetoõiguse kasutamist tõendite ilmnemisel sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude kohta;

v)	toetada ÜRO Julgeolekunõukogu tema jõupingutustes suurendada ÜRO kaasatust rahuläbirääkimistes;

toetada naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevate ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide täielikku rakendamist; nõuda naiste võrdset ja aktiivset osalemist aktiivsete toimijatena; edendada naiste aktiivset kaasamist konfliktide ennetamisse ja lahenduste leidmisse ning vägivaldse äärmusluse vastasesse võitlusse; tuletada meelde, et seksuaalset vägivalda, nagu vägistamist, kasutatakse sõjalise taktikana ja see kujutab endast sõjakuritegu; tagada sõjategevusega kaasnenud vägistamisjuhtumite puhul turvalise arstiabi andmine; nõuda naiste ja tütarlaste kaitse tugevdamist konfliktiolukordades eriti seoses seksuaalse vägivallaga, toetada ja tugevdada ÜRO kaudu rahvusvahelisi jõupingutusi, et teha lõpp laste kasutamisele relvastatud konfliktides ning tagada sooline analüüs ning sooliste ja inimõiguste süvalaiendamine kõigis ÜRO meetmetes; nõuda, et töötataks välja näitajad naiste osalemise edusammude mõõtmiseks rahu ja julgeoleku tagamisel;

tegeleda kiirelt ÜRO 15. mai 2015. aasta hindamisaruande (õiguste tagamise ja abi andmisega seotud jõupingutuste kohta seoses rahuvalveoperatsioonidel ÜRO ja seotud personali poolt toime pandud seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamisega) kõigi aspektidega, ning luua toimivad ja läbipaistvad järelevalve- ja aruandlusmehhanismid seoses väidetavate kuritarvitustega; uurida, võtta vastutusele ja karistada ilma viivituseta sõjaväelasi ja tsiviilpersonali, kes panid toime seksuaalvägivalla aktid;

jätkuvalt tugevdada kaitsmise kohustuse rolli kui olulist põhimõtet ÜRO liikmesriikide töös konfliktide lahendamise, inimõiguste ja arengu alal; jätkuvalt toetada jõupingutusi kaitsmise kohustuse toimivaks muutmiseks ja toetada ÜROd ülimalt tähtsa ülesande täitmises, nimelt riikide abistamises kaitsmise kohustuse rakendamisel, et kaitsta inimõigusi, õigusriigi põhimõtet ja rahvusvahelist humanitaarõigust; edendada inimeste turvalisuse käsituse laia definitsiooni ja kaitsmise kohustuse põhimõtet;

z)	ergutada kõiki ÜRO liikmesriike allkirjastama ja ratifitseerima jalaväemiinide kasutamise, ladustamise, tootmise ja üleandmise keelustamise ning nende hävitamise konventsiooni;

aa)	osaleda avalikus ja põhjalikus arutelus kõikide ÜRO Peaassamblee liikmetega selle üle, kui oluline on järgida kogu maailmas presidendivolituste puhul põhiseadusega kehtestatud piire;

Terrorismivastane võitlus

ab)

kinnitada veel kord, et mõistab kategooriliselt hukka terrorismi ja toetab täielikult meetmeid, mille eesmärk on terroriorganisatsioonide, eelkõige ISILi/Daeshi tagasilöömine ja hävitamine, sest need kujutavad endast selget ohtu piirkondlikule ja rahvusvahelisele julgeolekule; toonitada, et kõik terrorismivastase võitluse meetmed peaksid olema täielikult kooskõlas rahvusvahelise humanitaar- ja inimõigustealase õigusega;

ac)

toetada ÜROd terrorismivastase võitluse muutmisel oma terrorismiennetuse kava peamiseks elemendiks kooskõlas ELi osalemisega terrorismi ja vägivaldse äärmusluse vastase võitluse raames võetavates ennetusmeetmetes; tugevdada ELi ja ÜRO ühiseid jõupingutusi äärmusliku vägivalla ja terrorismi algpõhjustega võitlemisel, hübriidohtudega võitlemisel ning uurimistegevuse edendamisel ja suutlikkuse suurendamisel küberkaitse valdkonnas; edendada haridust kui vahendit vägivaldse äärmusluse ennetamiseks ja tugineda kohalike partnerite loodud olemasolevatele algatustele radikaliseerumise ja terroristide värbamise vastu võitlemise lähenemisviiside väljatöötamiseks, rakendamiseks ja arendamiseks, edendades samal ajal rahvusvahelist tegevust vägivalla eest vastutavate isikute kohtu ette toomisel; toetada ELi suuremat osalust ÜRO suutlikkuse suurendamise algatustes seoses võitlusega välisvõitlejate ja vägivaldse äärmusluse vastu;

ad)

tõhustada jõupingutusi terroristide värbamise tõkestamiseks ja võitluseks terroristliku propaganda vastu, mida levitatakse nii sotsiaalmeedia platvormide kui ka radikaliseerunud ja viha õhutavate jutlustajate võrgustike kaudu; toetada äärmusliku propaganda sihtmärgiks olevate ja äärmuslikele ideedele vastuvõtlikute kogukondade vastupanuvõimet suurendavaid meetmeid, käsitledes muu hulgas äärmuslike ideedeni viivaid majanduslikke, sotsiaalseid, kultuurilisi ja poliitilisi põhjuseid; toetada radikaliseerumisvastaseid ja deradikaliseerumist toetavaid meetmeid kooskõlas ÜRO vägivaldse ekstremismi ennetamise tegevuskavaga; tuletada meelde, et inimõiguste edendamine ja kaitsmine ning õigusriigi põhimõtte austamine on terrorismivastase poliitika põhielemendid;

ae)

teha ÜRO Peaassambleega koostööd, et võidelda terrorismi rahastamisega, luua mehhanismid terroristide ja terroristlike organisatsioonide kindlakstegemiseks ning tugevdada kogu maailmas varade külmutamise mehhanisme, järgides samal ajal nõuetekohast menetlust ja õigusriigi põhimõtteid puudutavaid rahvusvahelisi standardeid;

af)

tugevdada rahvusvahelise politsei-, juriidilise ja kohtualase koostöö tõhusust võitluses terrorismi ja rahvusvaheliste kuritegudega; väljendada selles suhtes heameelt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2322 (2016) üle ja rõhutada vajadust kiirendada rahvusvahelise kohtualase koostöö protsesse, tugevdada olemasolevaid rahvusvahelise politseikoostöö mehhanisme ja ajakohastada keskvalitsuse ja kohtuasutuste kontaktide võrgustikku;

Relvade leviku tõkestamine ja desarmeerimine

ag)

toetada ÜRO jõupingutusi, mille eesmärk on takistada valitsusvälistel toimijatel ja terrorirühmitustel välja töötada, toota, omandada või edasi toimetada massihävitusrelvi ja nende kandesüsteeme; nõuda tuumarelva leviku tõkestamise lepingu, keemiarelvade keelustamise konventsiooni ning bioloogiliste ja toksiinrelvade konventsiooni täielikku täitmist ja aktiivselt meetmete võtmist ülemaailmse desarmeerimise suunas;

ah)	aidata kaasa relvakaubanduslepingu täielikule rakendamisele ning kutsuda kõiki ÜRO liikmesriike üles seda lepingut allkirjastama ja ratifitseerima;

ai)

tegutseda tulemuslikumalt relvade ja laskemoona kõrvalejuhtimise ja ebaseadusliku relva- ja laskemoonakaubanduse vastu, hõlmates ka väike- ja kergrelvi, ning eelkõige töötada välja relvastuse jälgimise süsteem; nõuda, et ÜRO liikmed võtaksid aktiivselt meetmeid ülemaailmse desarmeerimise edendamiseks;

aj)

pöörata erilist tähelepanu tehnoloogilistele edusammudele robootika relvastuseks muutumise valdkonnas ja eelkõige relvastatud robotite ja droonide valdkonnas ning nende vastavusele rahvusvahelisele õigusele; kehtestada õigusraamistik droonide ja relvastatud robotite kohta kooskõlas olemasoleva rahvusvahelise humanitaarõigusega, et vältida selle tehnoloogia väärkasutamist ebaseaduslikus tegevuses riiklike ja mitteriiklike osalejate poolt;

Ränne

ak)

nõuda üleilmset tugevamat reageerimist rände probleemile, võttes aluseks 19. septembril 2016. aastal toimunud ÜRO Peaassamblee eduka tippkohtumise, kus käsitleti pagulaste ja rändajate massilist rännet ja tegeleti ebaseadusliku rände aspektidest tingitud probleemidega ja julgeolekuga seotud küsimustega, nagu inimsmugeldamine ja -kaubandus, ning jõupingutuste tegemist seaduslike rändevõimaluste loomiseks; rõhutada vajadust nõuda tõhusat ja viivitamatut pühendumist humanitaarkriisi algpõhjuste ja enneolematute rände- ja pagulasvoogudega tegelemisele;

al)

rohkem toetada ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti tööd rahvusvaheliste volituste täitmisel, mis sellele ametile on pagulaste, sealhulgas haavatavas olukorras rühmade, nagu naised, lapsed ja puuetega inimesed, kaitsmiseks antud; rõhutada, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti eelarvevajaduste ja saadud vahendite vahel on märkimisväärne rahalise katteta tühimik, ja nõuda suuremat ülemaailmset solidaarsust; nõuda ÜRO poolt ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti põhitegevuseks eraldatavate korraliste eelarvevahendite suurendamist, et tagada selle toimimine; nõuda poliitilist osalemist, rahastamist ja konkreetseid solidaarsusakte pagulasi ja rändajaid käsitleva New Yorgi deklaratsiooni toetuseks;

am)

toetada ja kaitsta lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI) õigusi; nõuda ÜRO liikmesriikides selliste õigusaktide kehtetuks tunnistamist, mis kriminaliseerivad inimesi seksuaalsuse või soolise identiteedi alusel, ja edendada rahvusvahelisi meetmeid homofoobsete ja transfoobsete vihakuritegude vastu;

an)	edendada ja austada inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 19 nimetatud arvamus- ja sõnavabaduse põhimõtteid, ja rõhutada, kui tähtis on vaba ajakirjandus terves ühiskonnas ning iga kodaniku roll selles;

ao)	nõuda lastekaitsesüsteemide tugevdamist ja toetada konkreetseid meetmeid lapspagulaste ja rändajate parimates huvides lapse õiguste konventsiooni alusel;

ap)

nõuda suuremaid jõupingutusi ebaseadusliku rände tõkestamiseks ja inimsmugeldamise ja -kaubanduse vastu võitlemiseks ning eelkõige kuritegelike võrgustike vastu võitlemiseks asjakohase luureteabe õigeaegse ja tõhusa vahetuse abil; parandada ohvrite tuvastamise ja kaitse meetodeid ning tõhustada kolmandate riikidega tehtavat koostööd, et kuritegelikul teel saadav tulu asjaomases valdkonnas tuvastada, arestida ja tagasi nõuda; korrata ÜRO tasandil, kui oluline on rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise ÜRO konventsiooni ja selle protokollide – välismaalaste ebaseaduslikult maa-, mere- ja õhuteed pidi üle riigipiiri toimetamist tõkestava protokolli ning naiste ja lastega kaubitsemise ning muu inimkaubanduse ärahoidmise ja selle kuriteo eest karistamise protokolli – ratifitseerimine ja täies ulatuses rakendamine;

Inimõigused, demokraatia ja õigusriik

aq)	nõuda tungivalt, et kõik riigid, sh ELi liikmesriigid, ratifitseeriksid kiirelt majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti fakultatiivprotokolli, millega nähakse ette kaebuste esitamise ja uurimismehhanismid;

ar)	kutsuda kõiki riike, eelkõige ELi liikmesriike, üles osalema aktiivselt ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametis Genfis läbirääkimistel rahvusvahelise siduva hargmaiste korporatsioonide ja inimõiguste lepingu üle;

as)

korrata selgelt ja kindlalt, et kõik ÜRO konventsioonidega kokku lepitud inimõigused on universaalsed, lahutamatud, üksteisest sõltuvad ja omavahel seotud ning need õigused tuleb maksma panna; nõuda inimõiguste ja põhivabaduste suuremat kaitsmist kõigis nende väljendusvormides, kaasa arvatud uue tehnoloogia kontekstis; jätkata kõigi ÜRO liikmesriikide julgustamist, et allkirjastada eri inimõiguste konventsioonid, need ratifitseerida ja rakendada ning järgida nende instrumentide aruandluskohustusi; nõuda arvamus- ja sõnavabaduse kaitsmist; rõhutada vaba meedia olulisust;

at)

nõuda, et kõik ÜRO liikmesriigid rakendaksid ÜRO eriraportööri soovitusi rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia ja nendega seotud sallimatuse tänapäevaste vormide kohta; edendada, tugevdada ja süvalaiendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust toetavaid meetmeid; nõuda naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamist, millega tugevdatakse naiste juhtimist ja osalust kõigil otsuste tegemise tasanditel, pöörates seejuures erilist tähelepanu vähemusse kuuluvate naiste kaasamisele; nõuda naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ja diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist, võttes samuti arvesse soolisel identiteedil ja sooväljendusel põhinevat diskrimineerimist; toetada laste õigusi, tagades eelkõige nende juurdepääsu haridusele ja relvarühmitustesse värvatud laste rehabiliteerimise ja taasintegreerimise ning kaotades laste tööjõu kasutamise, piinamise, laste nõidumises süüdistamise, inimkaubanduse, laste abielud ja seksuaalse ärakasutamise; toetada aktiivselt täiendavaid meetmeid LGBTI-inimeste õiguste rikkumise vastu võitlemiseks; toetada LGBTI-inimeste ja LGBTI-inimeste inimõiguste kaitsjate olukorra hoolikat jälgimist LGBTI-vastaste seadustega riikides;

au)

jätkata usu- ja veendumusvabaduse kaitsmist; nõuda, et tehtaks suuremaid jõupingutusi usu- ja teiste vähemuste õiguste kaitseks; nõuda usu- ja etniliste vähemuste suuremat kaitset tagakiusamise ja vägivalla eest; nõuda, et tühistataks seadused, millega muudetakse karistatavaks jumalateotus ja usust taganemine ja mida võidakse kasutada usuvähemuste ja mitteusklike tagakiusamise ettekäändena; toetada ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri tegevust; töötada aktiivselt selle nimel, et ÜRO tunnistaks ISILi/Daeshi poolt usu-, etniliste ja teiste vähemuste vastu toime pandud genotsiidi ning et inimsusvastaste kuritegude, sõjakuritegude ja genotsiidi arvatavad juhtumid suunataks Rahvusvahelisesse Kriminaalkohtusse; toetada ÜRO tegevust piinamise ja muu julma, ebainimliku ja inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise vastu, massihukkamiste ja uimastitega seotud kuritegude eest hukkamise vastu;

av)	kinnitada veel kord oma ühest hukkamõistu inimõiguste kaitsjate, rikkumistest teatajate, ajakirjanike või blogijate igat liiki vägivalla-, ahistamis-, hirmutamis- või tagakiusamisjuhtudele; toetada ajakirjanike turvalisusega tegeleva ÜRO peasekretäri eriesindaja ametissenimetamist;

aw)

tuletada meelde ÜRO Peaassamblee kohustust, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeid valides tuleb arvesse võtta kandidaatide austavat suhtumist inimõiguste, õigusriigi põhimõtte ja demokraatia edendamisse ja kaitsesse; nõuda inimõiguste valdkonnas selgete tulemuspõhiste kriteeriumide koostamist, mis oleks ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmesuse eeltingimuseks;

ax)

tugevdada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu rolli ja rahvusvahelist kriminaalõigussüsteemi, et suurendada vastutust ja teha lõpp karistamatusele; kutsuda kõiki ÜRO liikmesriike üles Rooma statuudi ratifitseerimise kaudu Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga ühinema ning ergutada neid ratifitseerima Kampala muudatusi; tagada Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule tugev diplomaatiline, poliitiline ja rahaline toetus;

ay)

tuletada meelde ELi seisukohta surmanuhtluse suhtes kohaldatava nulltolerantsi küsimuses; tegeleda jätkuvalt aktiivselt surmanuhtluse kaotamise edendamisega kogu maailmas; nõuda surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamist ja jätkata tegutsemist surmanuhtluse kaotamiseks kogu maailmas; käivitada algatus, et edendada piinamis- ja surmanuhtluse täideviimise vahendite vastast võitlust käsitlevat rahvusvahelist raamistikku, tuginedes nõukogu määruse (EÜ) nr 1236/2005 kogemustele selles küsimuses;

az)

tõugata tagant aktiivsemat pühendumist õigusriigi põhimõtte edendamisele, mis on valdkondadevaheline küsimus, mis seob ÜRO kolme sammast: rahu ja julgeolek, inimõigused ja areng; teha koostööd ÜRO inimõiguste ülemvolinikuga, et nõuda tungivalt, et Venezuela ametivõimud vabastaksid kõik poliitilised vangid ja austaksid võimude lahusust;

ba)	toetada ÜRO jõupingutusi kehtestada spordi- ja inimõiguste kohta rahvusvaheline raamistik, mis lihtsustab suurte spordiüritustega seotud inimõiguste rikkumise ennetamist, nende jälgimist ja õiguskaitsevahendite tagamist;

bb)

toetada jätkuvalt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku tööd vastutuse ja ettevõtlusega seotud inimõiguste rikkumise ohvrite õiguskaitsevahenditele juurdepääsu parandamisel, et anda oma osa siseriiklike õiguskaitsevahendite õiglasemasse ja tõhusamasse süsteemi, eelkõige jõhkrate inimõiguste rikkumiste korral ettevõtlussektoris; paluda kõigil valitsustel täita oma kohustusi inimõiguste järgimise tagamisel, samuti õigussüsteemile juurdepääsu tagamisel äritegevusega seotud inimõiguste rikkumise ohvritele, kes nii oma riigi kui ka rahvusvahelisel tasandil kogevad õiguskaitsevahenditele juurdepääsul praktilisi ja õiguslikke raskusi;

Areng

bc)

rõhutada ELi juhtrolli protsessis, mis tipnes kestliku arengu tegevuskava 2030 ja selle 17 kestliku arengu eesmärgi vastuvõtmisega ÜRO Peaassamblees 2015. aasta septembris; võtta konkreetsed meetmed, et tagada kestliku arengu tegevuskava 2030 ja 17 kestliku arengu eesmärgi kui ennetamise ja kestliku arengu tähtsate vahendite tõhus rakendamine; töötada tulevaste põlvkondade elu parandamise nimel ning julgustada riike võtma endale vastutust ja looma riiklikke raamistikke 17 kestliku arengu eesmärgi saavutamiseks ning toetada neid selles; ergutada ÜRO liikmesriike täitma oma kohustusi seoses arenguabikulutustega ja nõuda kindla näitajate raamistiku kasutuselevõtmist ja statistiliste andmete kasutamist, et jälgida edusamme ja tagada vastutus arengumaade olukorra hindamise, edusammude jälgimise ja aruandluse tagamise eest; rõhutada, et lisaks SKP-le tuleb vaadelda muid näitajaid, et hinnata täpsemalt arengumaade olukorda ja võtta tõhusaid meetmeid võitluses vaesuse vastu ja kestliku arengu soodustamiseks eelkõige keskmise sissetulekuga riikide puhul; nõuda üleliidulisi algatusi naiste õiguste edendamisel ja kaitsmisel; nõuda Pekingi tegevusplatvormi, elanikkonna ja arengu rahvusvahelise konverentsi tegevusprogrammi ja poliitikavaldkondade kestliku arengu sidususe täielikku rakendamist;

bd)

jätkata oma jõupingutusi, et saavutada poliitikavaldkondade arengusidusus kõigis ELi poliitikasuundades, mis on kriitilise tähtsusega kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks, ja tõugata ka ÜRO tasandil tagant suuremat poliitikasidusust kooskõlas eesmärgiga 17.14; toetada ÜRO püüdlust suurendada jõupingutusi, et saavutada integreeritud ja kooskõlastatud poliitikatugi tegevuskava 2030 elluviimiseks ja seega edendada ÜRO arengusüsteemi, mis töötab integreeritumal viisil, tugevdatud ametitevahelise tööga ja projektide ühendatud elluviimisega, tugevdades eelkõige julgeoleku ja arengu vahelist seost; kutsuda ÜROd üles süstemaatiliselt integreerima suutlikkuse arendamist ja head valitsemistava pikaajalistesse arengustrateegiatesse, et kõrvaldada vaesus ja nälg, ennetada konflikte ja luua tõhusalt vastupanuvõime, edendada ökoloogiliselt, majanduslikult ja sotsiaalselt jätkusuutlikku arengut, võidelda sotsiaalse ebavõrdsuse vastu ning anda humanitaarabi elanikkonnale; rõhutada, et kindel, usaldusväärne ja taskukohane juurdepääs veele ja piisavatele sanitaarteenustele parandavad elatustaset, laiendavad kohalikku majandust ja soodustavad väärikamate töökohtade loomist;

be)

rõhutada, et kestliku arengu kõrgetasemelisest poliitilisest foorumist peaks kujunema peamine otsustusorgan, mille pädevuses on tagada kestliku arengu eesmärkide rakendamise sidusad, tõhusad ja kaasavad järelmeetmed ning läbivaatamine; tunnustada kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kohalike osalejate olulist rolli tegevuskava 2030 ja kestliku arengu eesmärkide edukas elluviimises; tunnustada kestliku arengu eesmärkide tähtsat rolli rahvusvahelise rahu ja julgeoleku jaoks;

Kliimamuutused

bf)	tagada, et EL jääb kliimamuutuste vastases võitluses esirinda ja jätkab selles valdkonnas koostööd ÜROga; paluda kõigil ÜRO liikmesriikidel järgida Pariisi kokkulepet ja tagada 2015. aasta ÜRO kliimamuutuste konverentsil tehtud otsuste kiire elluviimine;

bg)	teha tihedat koostööd väikeste saareriikide ja teiste kliimamuutuse kõige tõsisemate muutustega silmitsi seisvate riikidega, et tagada, et nende häält ja nende vajadusi võetakse arvesse erinevates ÜRO foorumites;

EL ja ÜRO süsteemi reform

bh)

kutsuda ELi liikmesriike üles kooskõlastama tihedamalt oma tegevust ÜRO süsteemi organites ja üksustes ning võtta lisaks kohustus tõhustada ELi vaatlejastaatust teatavates ÜRO allorganisatsioonides; tugevdada teabevahetust ja tagada, et liikmesriikide seisukohti ELi tasandil kooskõlastatakse aina enam; taotleda seisukohtade vastavusseviimist kandidaatriikide, partnerriikide ja teiste sarnaselt meelestatud riikidega;

bi)

teha tööd rahvusvahelise maksualase koostöö tugevdamise nimel, toetades rahvusvahelise maksuorgani loomist ÜRO süsteemi raames; võidelda maksudest kõrvalehoidumise ja rahapesuga ülemaailmse automaatse teabevahetusega maksustamise valdkonnas ja ühise ülemaailmse maksuparadiiside musta nimekirja koostamisega;

bj)

toetada aktiivselt ÜRO Julgeolekunõukogu põhjalikku reformimist ulatusliku konsensuse põhjal, et peegeldada paremini maailma uut olukorda ning suuta tulemuslikumalt reageerida praegustele ja tulevastele julgeolekuohtudele; toetada liidu pikaajalist eesmärki saada koht ÜRO reformitud Julgeolekunõukogus; nõuda tungivalt, et ÜRO Julgeolekunõukogu liikmed hoiduksid vetoõiguse kasutamisest inimsusevastaseid kuritegusid käsitlevate juhtumite puhul; aidata kaasa ÜRO Peaassamblee töö taaselavdamisele ning kõigi ÜRO institutsioonide tegevuse paremale kooskõlastamisele ja sidususele, mis peaks suurendama süsteemi tõhusust, tulemuslikkust, legitiimsust, läbipaistvust, vastutust, suutlikkust ja esinduslikkust, et kiiremini reageerida globaalsetele väljakutsetele;

bk)

toetada tugevalt äsja valitud ÜRO peasekretäri reformide tegevuskava; ergutada hoogu ÜRO rahu- ja julgeolekustruktuuri, toimimise ja sekretariaadi struktuuri reformiks lihtsustamise, detsentraliseerimise ja paindlikkuse abil ning rahandusliku korralduse sujuvamaks muutmisega; luua ÜRO rikkumisest teatajate kaitseks tõhus süsteem;

bl)	toetada aktiivselt ÜRO peasekretäri jõupingutusi määrata rohkem naisi juhtivatele ametikohtadele ÜRO peakorteri tasandil;

bm)

edendada arutelu parlamentidel ja piirkondlikel assambleedel ÜRO süsteemis oleva rolli teemal ja ÜRO Parlamentaarse Assamblee loomise teemal, et suurendada organisatsiooni demokraatlikku profiili ja sisemist demokraatlikku protsessi ning kaasata maailma kodanikuühiskond vahetult otsuste tegemise protsessi;

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev soovitus nõukogule, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa Liidu inimõiguste eriesindajale, Euroopa välisteenistusele, komisjonile ning teavitamise eesmärgil ÜRO Peaassambleele ja ÜRO peasekretärile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0089.

(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0201.

(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0317.

(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0051.

(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0422.

19.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 334/201

P8_TA(2017)0284

Tulumaksualase teabe avalikustamine teatavate äriühingute ja filiaalide poolt ***I

Euroopa Parlamendi 4. juulil 2017. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2013/34/EL seoses tulumaksualase teabe avalikustamisega teatavate äriühingute ja filiaalide poolt (COM(2016)0198 – C8-0146/2016 – 2016/0107(COD)) (1)

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

(2018/C 334/27)

Muudatusettepanek 1

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus - 1 (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(-1)

Kõigi, ja eeskätt kõigi ettevõtjate võrdne kohtlemine maksundusküsimustes on ühtse turu vältimatu eeltingimus. Riiklike maksusüsteemide rakendamise kooskõlastatud ja ühtlustatud käsitlusviis on ühtse turu nõuetekohaseks toimimiseks eluliselt tähtis ning aitab tõkestada maksustamise vältimist ja kasumite ümberpaigutamist.

Muudatusettepanek 2

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus - 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(-1a)

Maksude vältimine ja maksudest kõrvalehoidumine koos kasumi ümberpaigutamise skeemidega on võtnud valitsustelt ja elanikelt vahendid, millega tagada muu hulgas riikliku hariduse ja tervishoiuteenuste ning riiklike sotsiaalteenuste üldkättesaadavus, ning võtnud riikidelt võimaluse pakkuda taskukohaseid eluasemeid ja ühistransporti ning rajada sotsiaalse arengu ja majanduskasvu jaoks vajalikke taristuid. Lühidalt öeldes on sellised skeemid süvendanud ebaõiglust, ebavõrdsust ning majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset lahknemist.

Muudatusettepanek 3

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus - 1 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(-1b)

Õiglane ja tulemuslik äriühingute maksustamise süsteem peaks rahuldama pakilise vajaduse progressiivse ja õiglase üldise maksupoliitika järele, edendama rikkuse ümberjaotamist ja leevendama ebavõrdsust.

Muudatusettepanek 4

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(1)

Viimastel aastatel on äriühingu tulumaksust kõrvalehoidumise probleem märgatavalt suurenenud ja see on muutunud suureks mureküsimuseks nii liidus kui ka kogu maailmas. Euroopa Ülemkogu tunnistas oma 18. detsembri 2014. aasta järeldustes pakilist vajadust suurendada jõupingutusi võitluses maksudest kõrvalehoidumisega nii üleilmsel kui ka ELi tasandil. Oma teatistes „Komisjoni 2016. aasta tööprogramm – Vanamoodi edasi minna ei saa“ (16) ja „Komisjoni 2015. aasta tööprogramm – Uus algus“ (17) on komisjon seadnud prioriteediks vajaduse minna üle süsteemile, mille puhul on riik, kus kasum luuakse, ühtlasi ka maksustamisriik. Samuti on komisjon seadnud prioriteediks vajaduse reageerida meie ühiskondade vajadusele õigluse ja maksude läbipaistvuse järele .

(1)

Läbipaistvus on siseturu tõrgeteta toimimiseks hädavajalik. Viimastel aastatel on äriühingu tulumaksust kõrvalehoidumise probleem märgatavalt suurenenud ja see on muutunud suureks mureküsimuseks nii liidus kui ka kogu maailmas. Euroopa Ülemkogu tunnistas oma 18. detsembri 2014. aasta järeldustes pakilist vajadust suurendada jõupingutusi võitluses maksudest kõrvalehoidumisega nii üleilmsel kui ka ELi tasandil. Oma teatistes „Komisjoni 2016. aasta tööprogramm – Vanamoodi edasi minna ei saa“ (16) ja „Komisjoni 2015. aasta tööprogramm – Uus algus“ (17) on komisjon seadnud prioriteediks vajaduse minna üle süsteemile, mille puhul on riik, kus kasum luuakse, ühtlasi ka maksustamisriik. Samuti on komisjon seadnud prioriteediks vajaduse reageerida Euroopa kodanike nõudmisele läbipaistvuse järele ja vajaduse toimida nii, et olla teistele riikidele eeskujuks. Läbipaistvuse juures tuleb kindlasti arvestada konkurentidevahelise vastastikkuse küsimusega .

Muudatusettepanek 5

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(2)

Euroopa Parlament tunnistas oma 16. detsembri 2015. aasta resolutsioonis „Läbipaistvuse, kooskõlastatuse ning lähenemise tagamise kohta liidu äriühingute tulumaksu poliitikas, (18)“ et suurem läbipaistvus äriühingute maksustamise valdkonnas võib parandada maksukogumist, muuta maksuhaldurite töö tõhusamaks ning suurendada üldsuse usaldust maksusüsteemide ja valitsuste vastu.

(2)

Euroopa Parlament tunnistas oma 16. detsembri 2015. aasta resolutsioonis „Läbipaistvuse, kooskõlastatuse ning lähenemise tagamise kohta liidu äriühingute tulumaksu poliitikas“ (18), et suurem läbipaistvus , koostöö ja lähenemine liidu äriühingute maksustamise poliitikas võib parandada maksukogumist, tõhustada maksuametite tööd, aidata poliitikakujundajatel uute õigusaktide väljatöötamiseks praegust maksusüsteemi hinnata, suurendada üldsuse usaldust maksusüsteemide ja valitsuste vastu ning tänu äriühingute täpsematele riskiprofiilidele parandada investeerimisotsuste tegemist .

Muudatusettepanek 6

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 2 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(2a)

Riikide lõikes koostatav avalik aruandlus on sobiv ja tõhus vahend, mis aitab muuta rahvusvaheliste ettevõtete tegevust läbipaistvamaks ja laseb üldsusel hinnata selle mõju reaalmajandusele. Lisaks aitab see aktsionäridel õigemini hinnata ettevõtete võetud riske ja seega koostada täpsel teabel põhinevad investeerimisstrateegiad, ning aitab otsustajatel paremini hinnata riiklike seaduste mõju ja tõhusust.

Muudatusettepanek 7

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 2 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(2b)	Samuti tugevdab riikide lõikes koostatav aruandlus direktiivis 2002/14/EÜ sätestatud töötajate õigust teabele ja nendega konsulteerimisele ning parandab, tänu teadmistele ettevõtte tegevuse kohta, firmasisese dialoogi kvaliteeti.

Muudatusettepanek 8

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(4)

Novembris 2015 nõudis G20 ülemaailmselt õiglase ja kaasaegse rahvusvahelise maksusüsteemi kehtestamist ja kiitis heaks OECD maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise tegevuskava (BEPS), mille eesmärk on pakkuda valitsustele selged rahvusvahelised lahendused, et kõrvaldada kehtivates eeskirjades esinevad lüngad ja ebakõlad, mis võimaldavad suunata äriühingu kasumi asukohtadesse, kus tegevust ei maksustata või kohaldatakse äärmiselt madalat maksumäära, ning kus tegelikku väärtust võib-olla ei looda. Eelkõige nähakse BEPSi tegevuskava 13. meetmega ette, et teatavatel rahvusvahelistel ettevõtjatel tuleb riigi maksuhaldurile konfidentsiaalselt esitada aruandlust riikide lõikes. 27. jaanuaril 2016 võttis komisjon vastu maksustamise vältimise vastase paketi. Selle üks eesmärk on võtta üle liidu õigusesse BEPSi tegevuskava 13. meede, muutes nõukogu direktiivi 2011/16/EL (20).

(4)

Novembris 2015 nõudis G20 ülemaailmselt õiglase ja kaasaegse rahvusvahelise maksusüsteemi kehtestamist ja kiitis heaks OECD maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise (BEPS) tegevuskava , mille eesmärk on pakkuda valitsustele selged rahvusvahelised lahendused, et kõrvaldada kehtivates eeskirjades esinevad lüngad ja ebakõlad, mis võimaldavad suunata äriühingu kasumi asukohtadesse, kus tegevust ei maksustata või kohaldatakse äärmiselt madalat maksumäära, ning kus tegelikku väärtust võib-olla ei looda. Eelkõige nähakse BEPSi tegevuskava 13. meetmega ette, et teatavatel rahvusvahelistel ettevõtetel tuleb riigi maksuhaldurile konfidentsiaalselt esitada aruandlus riikide lõikes. 27. jaanuaril 2016 võttis komisjon vastu maksustamise vältimise vastase paketi. Selle üks eesmärk on võtta üle liidu õigusesse BEPSi tegevuskava 13. meede, muutes nõukogu direktiivi 2011/16/EL (20). Kuid kasumi maksustamiseks väärtuse loomise kohas on vaja avalikul aruandlusel põhineva riikide lõikes koostatava aruandluse põhjalikumat käsitlust.

Muudatusettepanek 9

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 4 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(4a)	Riikide lõikes koostatava avaliku aruandluse kehtestamise hõlbustamiseks peaks Rahvusvaheliste Raamatupidamisstandardite Nõukogu (IASB) ajakohastama asjaomased rahvusvahelised finantsaruandlusstandardid ja rahvusvahelised raamatupidamisstandardid (IAS).

Muudatusettepanek 10

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 4 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(4b)	Riikide lõikes koostatav avalik aruandlus on liidus juba juurutatud pangandussektoris (direktiiviga 2013/36/EL) ning mäe- ja raietööstuses (direktiiviga 2013/34/EL).

Muudatusettepanek 11

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 4 c (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(4c)	Riikide lõikes koostatava avaliku aruandluse juurutamine näitab, et liit on saavutanud maksude vältimise vastases võitluses liidrirolli.

Muudatusettepanek 12

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 4 d (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(4d)

Kuna maksude vältimise, maksudest kõrvalehoidumise ja agressiivse maksuplaneerimise vastases võitluses võib edu saavutada üksnes ühise tegevusega rahvusvahelisel tasandil, on tähtis, et liit, olles jätkuvalt selle võitluse eestvedaja, kooskõlastaks oma tegevust rahvusvaheliste osapooltega, näiteks OECD raames. Kui tahes ambitsioonikatel ühepoolsetel meetmetel puudub realistlik eduvõimalus ning pealegi ohustavad need Euroopa ettevõtete konkurentsivõimet ja kahjustavad liidus investeerimiskliimat.

Muudatusettepanek 13

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 4 e (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(4e)

Suuremast läbipaistvusest finantsandmete avalikustamisel võidavad kõik – maksuametid töötavad tõhusamalt, kodanikuühiskond kaasatakse ulatuslikumalt, töötajaid teavitatakse paremini ja investorite riskivalmidus kasvab. Lisaks saavad äriühingud kasu paranenud suhetest sidusrühmadega, mis suurendab stabiilsust ja muudab kättesaadavamaks rahastamise – tänu ettevõtete paranenud mainele ja selgematele riskiprofiilidele.

Muudatusettepanek 14

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 5

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(5)

Suurem avalik kontroll liidu territooriumil tegutsevate rahvusvaheliste äriühingute tulumaksu üle on oluline, et edendada ettevõtjate vastutust, aidata maksude kaudu kaasa heaolu suurendamisele, edendada paremini informeeritud avaliku arutelu kaudu ausamat maksukonkurentsi liidus ja taastada üldsuse usaldus riiklike maksusüsteemide vastu. Selline kontroll võib toimuda tulumaksualast teavet käsitleva aruande vormis, olenemata sellest, kus on asutatud rahvusvahelise kontserni põhiemaettevõtja.

(5)

Lisaks maksuametitele riikide lõikes esitatavast aruandlusest tingitud suuremale läbipaistvusele on põhjalikum avalik kontroll liidu territooriumil tegutsevate rahvusvaheliste äriühingute tulumaksu üle oluline, et edendada ettevõtjate vastutust, tugevdada veelgi ettevõtjate sotsiaalset vastutust, aidata maksude kaudu kaasa heaolu suurendamisele, edendada paremini informeeritud avaliku arutelu kaudu ausamat maksukonkurentsi liidus ja taastada üldsuse usaldus riiklike maksusüsteemide vastu. Selline kontroll võib toimuda tulumaksualast teavet käsitleva aruande vormis, olenemata sellest, kus on asutatud rahvusvahelise kontserni põhiemaettevõtja. Avalik kontroll ei tohi aga kahjustada liidu investeerimiskliimat ega liidu ettevõtete, eelkõige käesolevas direktiivis määratletud VKEde ja määruses (EL) 2015/1017 (1a) määratletud keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtete konkurentsivõimet, mistõttu mõlemad nimetatud tuleks käesoleva direktiiviga kehtestatud aruandluskohustusest vabastada.

Muudatusettepanek 15

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 5 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(5a)

Komisjon on määratlenud ettevõtja sotsiaalset vastutust kui ettevõtjate vastutust mõju eest, mida nad ühiskonnale avaldavad. Sellekohane algatus peab tulema ettevõtjatelt. Avaliku sektori asutused võivad toetada vabatahtlike poliitikameetmete aruka valikuga ja vajaduse korral täiendavate õigusnormidega. Ettevõtjad võivad muutuda sotsiaalselt vastutustundlikuks kas seadusi järgides või lõimides oma äritegevusse ja äristrateegiasse sotsiaalsed, ökoloogilised, eetilised ning tarbijate või inimõigustega seotud kaalutlused, või siis tehes nii ühte kui teist.

Muudatusettepanek 16

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 6

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(6)

Avalikkusel peaks olema võimalik kogu kontserni tegevust kontrollida, kui kontsernil on liidus teatavaid üksuseid . Kontsernide puhul, mis tegutsevad liidus ainult tütarettevõtjate või filiaalide kaudu, peavad tütarettevõtjad ja filiaalid avaldama põhiemaettevõtja aruande ja tegema selle kättesaadavaks. Ent proportsionaalsuse ja tõhususe põhjustel peaks aruande avaldamise ja kättesaadavaks tegemise kohustus piirduma liidus asutatud keskmise suuruse ja suurte tütarettevõtjatega või liikmesriigis avatud võrreldava suurusega filiaalidega. Seepärast tuleks direktiivi 2013/34/EL kohaldamisala laiendada nii, et see hõlmaks ka liikmesriigi filiaale, mille on avanud väljaspool liitu asutatud äriühing.

(6)

Üldsusel peaks olema võimalik kogu kontserni tegevust kontrollida, kui kontsernil on liidus ja väljaspool liitu teatavaid üksusi . Liidus asuvaid üksusi omavad kontsernid peaksid järgima liidu hea maksuhaldustava põhimõtteid. Rahvusvahelised äriühingud tegutsevad ülemaailmselt ja äriühingute käitumine avaldab arenguriikidele olulist mõju. Kui teha selliste riikide kodanikele riikide lõikes esitatav teave kättesaadavaks, saaksid nende maade kodanikud ja maksuametid rahvusvahelisi äriühinguid jälgida, nende tegevust hinnata ja neid vastutusele võtta. Kõnealuse teabe avaldamine kõigis maksujurisdiktsioonides, kus rahvusvaheline ettevõte tegutseb, suurendaks liidu poliitikavaldkondade arengusidusust ning tõkestaks võimalikke maksustamise vältimise skeeme riikides, kus kohalike ressursside mobiliseerimist loetakse liidu arengupoliitika keskseks komponendiks.

Muudatusettepanek 17

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 8

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(8)

Tulumaksualast teavet käsitlevas aruandes tuleks esitada teave äriühingu või põhiemaettevõtja kontrolli alla kuuluva kontserni kõigi sidusettevõtjate kogu tegevuse kohta. Kõnealune teave peaks põhinema BEPSi tegevuskava 13. meetme aruandlust käsitlevatel üksikasjadel ja piirduma tõhusa avaliku kontrolli jaoks vajalikuga, et tagada, et avalikustamine ei tekita ebaproportsionaalseid riske ega puudusi. Aruanne peaks sisaldama ka lühikest kirjeldust tegevuse iseloomu kohta. Selline kirjeldus võib põhineda OECD siirdehindade dokumenteerimise suuniste V peatüki III lisa tabelis 2 ette nähtud kategooriatel. Aruanne peaks sisaldama üldist kirjeldust, millele on lisatud oluliste lahknevuste korral selgitused kontserni tasandil kogunenud maksusummade ja tasutud maksusummade vahel, võttes arvesse eelmiste majandusaastate vastavaid andmeid.

(8)

Tulumaksualast teavet käsitlevas aruandes tuleks esitada teave äriühingu või põhiemaettevõtja kontrolli alla kuuluva kontserni kõigi sidusettevõtjate kogu tegevuse kohta. Kõnealuse teabe juures tuleks võtta arvesse BEPSi tegevuskava 13. meetme aruandlust käsitlevaid üksikasju ja see peaks piirduma tõhusa avaliku kontrolli jaoks vajalikuga, et tagada, et avalikustamine ei tekita asjaomastele ettevõtjatele ebaproportsionaalseid riske ega puudusi kas konkurentsivõime osas või seoses väärtõlgendustega . Aruanne peaks sisaldama ka lühikest kirjeldust tegevuse iseloomu kohta. Selline kirjeldus võib põhineda OECD siirdehindade dokumenteerimise suuniste V peatüki III lisa tabelis 2 ette nähtud kategooriatel. Aruanne peaks sisaldama üldist kirjeldust, millele on lisatud selgitused, muu hulgas oluliste lahknevuste korral kontserni tasandil kogunenud maksusummade ja tasutud maksusummade vahel, võttes arvesse eelmiste majandusaastate vastavaid andmeid.

Muudatusettepanek 18

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 9

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(9)

Et kodanikud saaksid paremini hinnata rahvusvaheliste äriühingute panust iga liikmesriigi heaolusse, tuleks vajaliku üksikasjalikkuse tagamiseks teave esitada liikmesriikide lõikes. Lisaks tuleb rahvusvaheliste äriühingute tegevust käsitlev teave esitada samuti väga üksikasjalikult, eriti seoses teatavate maksujurisdiktsioonidega, mis tekitavad spetsiifilisi probleeme. Kõigi muude kolmandate riikide tegevuse puhul tuleks see teave esitada koondatult .

(9)

Et kodanikud saaksid paremini hinnata rahvusvaheliste äriühingute panust iga sellise nii ELis kui ka sellest väljaspool asuva jurisdiktsiooni heaolusse, kus nad tegutsevad, tuleks vajaliku üksikasjalikkuse tagamiseks teave esitada jurisdiktsioonide lõikes , kahjustamata seejuures äriühingute konkurentsivõimet. Tulumaksualast teavet käsitlevaid aruandeid saab sisuliselt mõista ja kasutada vaid juhul, kui esitatakse üksikasjalikud andmed iga maksujurisdiktsiooni kohta.

Muudatusettepanek 82

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 9 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(9a)	Kui äriühing võib pidada avalikustatavat teavet tundlikuks äriteabeks, peaks tal olema võimalik taotleda oma asukohariigi pädevalt asutuselt luba mitte avaldada teavet täies ulatuses. Kui riigi pädev asutus ei ole maksuhaldur, peaks olema otsuse tegemisse kaasatud pädev maksuhaldur.

Muudatusettepanek 19

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 11

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(11)	Rikkumise juhtudest üldsuse teavitamiseks tuleb vannutatud audiitori(te)l või audiitorühingu(te)l kontrollida, kas tulumaksuteavet käsitlev aruanne on koostatud ja esitatud kooskõlas käesoleva direktiivi nõuetega ja tehtud kättesaadavaks asjaomase ettevõtja või sidusettevõtja veebisaidil.

(11)

Üldsuse rikkumisjuhtudest teavitamiseks tuleb vannutatud audiitori(te)l või audiitorühingu(te)l kontrollida, kas tulumaksuteavet käsitlev aruanne on koostatud ja esitatud kooskõlas käesoleva direktiivi nõuetega ja tehtud kättesaadavaks asjaomase ettevõtja või sidusettevõtja veebisaidil , ning kas käesolevas direktiivis sätestatud ajavahemiku kohta avaldatud teave langeb kokku ettevõtja auditeeritud finantsalase teabega .

Muudatusettepanek 20

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 11 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(11a)

Direktiivi 2013/34/EL kohaselt karistatavad tulumaksualase teabe esitamise nõuete ettevõtete ja nende filiaalide poolse rikkumise juhtumid tuleb kanda komisjoni hallatavasse avalikku registrisse. Nimetatud karistusteks peavad olema muu hulgas haldustrahvid või avalikel hankemenetlustel osalemise ja liidu struktuurifondidest rahastamise keeld.

Muudatusettepanek 21

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 13

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(13)

Selliste maksujurisdiktsioonide kindlaksmääramiseks, mille puhul tuleb tagada kõrge üksikasjalikkuse tase, tuleks komisjonile delegeerida õigus võtta vastu õigusakte kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290, et koostada sellistest maksujurisdiktsioonidest liidu ühine loetelu. Kõnealune loetelu tuleb koostada teatavate kriteeriumide alusel, mis on kindlaks määratud komisjoni teatise Euroopa Parlamendile ja nõukogule (tõhusa maksustamise välisstrateegia kohta) 1. lisas (COM(2016) 24 final). On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus ja enne ametlikku allakirjutamist läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ning et need konsultatsioonid toimuksid kooskõlas põhimõtetega, mis on ette nähtud paremat õigusloomet käsitlevas institutsioonidevahelises kokkuleppes, mille on heaks kiitnud Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon. Võrdse osalemise tagamiseks delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning ekspertidel on süstemaatiline juurdepääs delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisega tegelevatele komisjoni eksperdirühmade koosolekutele.

välja jäetud

Muudatusettepanek 22

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 13 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(13a)

Et tagada direktiivi 2013/34/EL artikli 48b lõigete 1, 3, 4 ja 6 ning artikli 48c lõike 5 ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda ka rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (1a) .

Muudatusettepanek 23

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 14

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(14)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetme mõju tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. ELi tasandi meede on põhjendatud agressiivse maksuplaneerimise või siirdehindade kokkulepetega seotud piiriülese mõõtme korral. Käesolev algatus on vastuseks huvitatud isikute soovile vähendada ühtsel turul esinevaid moonutusi, kahjustamata seejuures ELi konkurentsivõimet. See ei tohiks põhjustada ettevõtjatele asjatut halduskoormust, tekitada täiendavaid maksukonflikte ega topeltmaksustamise ohtu. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv vähemalt läbipaistvuse suurendamise küsimuses nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

Muudatusettepanek 24

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 15

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(15)	Käesoleva direktiiviga austatakse põhiõigusi ja järgitakse põhimõtteid , mis on eelkõige tunnustatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas.

(15)	Käesoleva direktiivi raames avalikustatav teave on üldjuhul proportsionaalne suurema läbipaistvuse ja üldsuse kontrolli eesmärkidega. Seepärast loetakse , et käesolev direktiiv on põhiõigustega kooskõlas ja selles järgitakse eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid .

Muudatusettepanek 25

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 16

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(16)

Vastavalt liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühisele poliitilisele deklaratsioonile selgitavate dokumentide kohta (24) on liikmesriigid kohustunud põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, näiteks võrdlustabelite kujul, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide edastamine on põhjendatud direktiivi eesmärgi saavutamiseks ja selleks, et direktiivi siseriiklike seaduste kohasel rakendamisel liikmesriikides vältida võimalikke väljajätmisi ja järjekindlusetust .

Muudatusettepanek 26

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48b – lõige 1 – lõik 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Liikmesriigid näevad ette, et põhiemaettevõtjad, kelle suhtes kohaldatakse liikmesriigi õigust ning kelle konsolideeritud käive on üle 750 000 000 euro , aga ka äriühingud, kelle suhtes kohaldatakse liikmesriigi õigust ning kelle netokäive on üle 750 000 000 euro , peavad igal aastal koostama tulumaksuteavet käsitleva aruande ja selle avaldama .

Liikmesriigid näevad ette, et põhiemaettevõtjad, kelle suhtes kohaldatakse liikmesriigi õigust ning kelle konsolideeritud käive on vähemalt 750 000 000 eurot , aga ka äriühingud, kelle suhtes kohaldatakse liikmesriigi õigust , kes ei ole sidusettevõtjad ning kelle netokäive on vähemalt 750 000 000 eurot , peavad igal aastal koostama tulumaksuteavet käsitleva aruande ja tegema selle üldsusele tasuta kättesaadavaks .

Muudatusettepanek 27

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48b – lõige 1 – lõik 2

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Tulumaksuteavet käsitlev aruanne tehakse üldsusele kättesaadavaks äriühingu veebisaidil kõnealuse aruande avaldamise päeval.	Tulumaksuteavet käsitlev aruanne avaldatakse ühist vormi järgides, tasuta ning avatud andmete vormingus kättesaadaval kujul, ning tehakse üldsusele kättesaadavaks äriühingu veebisaidil kõnealuse aruande avaldamise päeval vähemalt ühes liidu ametlikus keeles. Samal päeval esitab äriühing ühtlasi aruande komisjoni hallatavas avalikus registris .
	Liikmesriigid ei kohalda käesolevas lõikes sätestatud eeskirju äriühingute suhtes, mis asuvad eranditult vaid ühe liikmesriigi territooriumil.

Muudatusettepanek 28

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48b – lõige 3 – lõik 1

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Liikmesriigid kohustavad artikli 3 lõigetes 3 ja 4 osutatud keskmise suurusega ja suuri tütarettevõtjaid, kelle suhtes kohaldatakse nende siseriiklikku õigust ja kelle üle omab kontrolli põhiemaettevõtja, kelle konsolideeritud netokäive on üle 750 000 000 euro ja kelle suhtes ei kohaldata liikmesriigi õigust, igal aastal avaldama põhiemaettevõtja tulumaksuteavet käsitleva aruande.	Liikmesriigid kohustavad tütarettevõtjaid, kelle suhtes kohaldatakse nende siseriiklikku õigust ja kelle üle omab kontrolli põhiemaettevõtja, kelle majandusaasta konsolideeritud netokäive on kasumiaruande kohaselt vähemalt 750 000 000 eurot ja kelle suhtes ei kohaldata liikmesriigi õigust, igal aastal avaldama põhiemaettevõtja tulumaksuteavet käsitleva aruande.

Muudatusettepanek 29

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48b – lõige 3 – lõik 2

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Tulumaksuteavet käsitlev aruanne tehakse üldsusele kättesaadavaks tütarettevõtja või sidusettevõtja veebisaidil kõnealuse aruande avaldamise päeval.	Tulumaksuteavet käsitlev aruanne avaldatakse ühist vormi järgides, tasuta ning avatud andmete vormingus kättesaadaval kujul, ja tehakse üldsusele kättesaadavaks tütarettevõtja või sidusettevõtja veebisaidil kõnealuse aruande avaldamise päeval vähemalt ühes liidu ametlikus keeles. Samal päeval esitab äriühing ühtlasi aruande komisjoni hallatavas avalikus registris .

Muudatusettepanek 30

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48b – lõige 4 – lõik 1

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Liikmesriigid kohustavad filiaale, mille on avanud nende territooriumil äriühing, kelle suhtes ei kohaldata liikmesriigi õigust, avaldama igal aastal põhiemaettevõtja tulumaksuteavet käsitleva aruande, nagu osutatud käesoleva artikli lõike 5 punktis a.	Liikmesriigid kohustavad filiaale, mille on avanud nende territooriumil äriühing, kelle suhtes ei kohaldata liikmesriigi õigust, igal aastal avaldama ja tegema üldsusele tasuta kättesaadavaks põhiemaettevõtja tulumaksuteavet käsitleva aruande, nagu osutatud käesoleva artikli lõike 5 punktis a.

Muudatusettepanek 31

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48b – lõige 4 – lõik 2

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Tulumaksuteavet käsitlev aruanne tehakse üldsusele kättesaadavaks filiaali või sidusettevõtja veebisaidil kõnealuse aruande avaldamise päeval.	Tulumaksuteavet käsitlev aruanne avaldatakse ühist vormi järgides, tasuta ning avatud andmete vormingus kättesaadaval kujul filiaali või sidusettevõtja veebisaidil kõnealuse aruande avaldamise päeval vähemalt ühes liidu ametlikus keeles. Samal päeval esitab äriühing ühtlasi aruande komisjoni hallatavas avalikus registris .

Muudatusettepanek 32

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48b – lõige 5 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(a)	filiaali avanud äriühing on kas sidusettevõtja kontsernis, mida kontrollib põhiemaettevõtja, mille suhtes ei kohaldata liikmesriigi õigust ning mille konsolideeritud netokäive on üle 750 000 000 euro , või äriühing, kes ei ole sidusettevõtja, ning mille netokäive on üle 750 000 000 euro ;

(a)

filiaali avanud äriühing on kas sidusettevõtja kontsernis, mida kontrollib põhiemaettevõtja, mille suhtes ei kohaldata liikmesriigi õigust ning mille kasumiaruandes näidatud konsolideeritud netokäive on vähemalt 750 000 000 eurot , või äriühing, mis ei ole sidusettevõtja, ning mille netokäive on vähemalt 750 000 000 eurot ;

Muudatusettepanek 33

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48b – lõige 5 – punkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(b)	punktis a osutatud põhiemaettevõtjal ei ole keskmise suurusega ega suurt tütarettevõtjat, nagu osutatud lõikes 3 .

(b)	punktis a osutatud põhiemaettevõtjal ei ole lõikes 3 osutatud keskmise suurusega ega suurt tütarettevõtjat, kellele on juba kehtestatud aruandekohustus .

Muudatusettepanek 34

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48b – lõige 7a (uus)

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
	7a. Nendes liikmesriikides, kus ei ole eurot kasutusele võetud, arvutatakse lõigetes 1, 3 ja 5 esitatud summad omavääringusse ümber Euroopa Liidu Teatajas avaldatud ja käesoleva peatüki jõustumise päeval kehtinud vahetuskursi alusel.

Muudatusettepanek 35

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48c – lõige 2 – sissejuhatav osa

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
2. Lõikes 1 osutatud teave sisaldab järgmist :	2. Lõikes 1 osutatud teave esitatakse ühtses vormingus ning see peab sisaldama maksujurisdiktsioonide lõikes järgmisi andmeid :

Muudatusettepanek 36

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48c – lõige 2 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(a)	tegevuse iseloomu lühikirjeldus;

(a)	emaettevõtja nimi ja vajadusel kõigi tema tütarettevõtjate nimed, nende tegevuste iseloomu lühikirjeldus ja nende geograafilised asukohad ;

Muudatusettepanek 37

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48c – lõige 2 – punkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(b)	töötajate arv;

(b)	töötajate arv täistööaja ekvivalendi alusel ;

Muudatusettepanek 38

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48c – lõige 2 – punkt b a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(ba)	materiaalne vara, v.a raha või raha ekvivalendid;

Muudatusettepanek 39

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48c – lõige 2 – punkt c

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(c)	netokäive, sealhulgas käive seotud osapooltega ;

(c)	netokäive, eristades seotud käibe tehingutest seotud isikutega ja käibe tehingutest mitteseotud isikutega ;

Muudatusettepanek 40

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48c – lõige 2 – punkt g a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(ga)	deklareeritud kapital;

Muudatusettepanek 65

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõige 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48c – lõige 2 – punkt g b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(gb)	andmed saadud riiklike toetuste ning poliitikutele, poliitilistele organisatsioonidele või poliitilistele sihtasutustele tehtud mis tahes annetuste kohta.

Muudatusettepanek 41

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48c – lõige 2 – punkt g c (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(gc)	teave, kas tütar- või sidusettevõtjad või filiaalid kasutavad patentidega seotud või muid nendega võrdväärseid maksusoodustusi;

Muudatusettepanek 42

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48c – lõige 3 – lõik 1

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Aruandes esitatakse lõikes 2 osutatud teave iga liikmesriigi kohta eraldi. Kui liikmesriigil on mitu maksujurisdiktsiooni, ühendatakse teave liikmesriigi tasandil .	Aruandes esitatakse lõikes 2 osutatud teave iga liikmesriigi kohta eraldi. Kui liikmesriigil on mitu maksujurisdiktsiooni, esitatakse teave eraldi iga maksujurisdiktsiooni kohta .

Muudatusettepanek 43

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48c – lõige 3 – lõik 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Aruandes esitatakse ka käesoleva artikli lõikes 2 osutatud teave eraldi iga maksujurisdiktsiooni kohta, mis eelmise majandusaasta lõpus kuulus artikli 48 g alusel koostatud teatavate maksujurisdiktsioonide liidu ühisesse loetellu, välja arvatud juhul, kui aruandes kinnitatakse selgesõnaliselt, lähtudes artiklis 48e osutatud vastutusest, et sellise maksujurisdiktsiooni õigusaktidega hõlmatud kontserni sidusettevõtjad ei osale otse tehingutes samasse kontserni kuuluvate mis tahes sidusettevõtjatega, mille suhtes kohaldatakse mis tahes liikmesriigi õigusakte .

Aruandes esitatakse ka käesoleva artikli lõikes 2 osutatud teave eraldi iga väljaspool liitu asuva maksujurisdiktsiooni kohta .

Muudatusettepanek 44

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48c – lõige 3 – lõik 3

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Aruandes esitatakse lõikes 2 osutatud teave muude maksjurisdiktsioonide kohta koondatult.	välja jäetud

Muudatusettepanek 83

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõige 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48c – lõige 3 – lõik 3 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Tundliku äriteabe kaitsmiseks ja ausa konkurentsi tagamiseks võivad liikmesriigid lubada jätta ühe või mitu punkti käesolevas artiklis loetletud teabest ajutiselt aruandes esitamata, kui need seonduvad ühes või mitmes maksujurisdiktsioonis toimuva sellise iseloomuga tegevusega, mille avalikustamine kahjustaks tõsiselt artikli 48b lõigetes 1 ja 3 osutatud ja antud tegevustega seotud äriühingute ärialast seisundit. Väljajätmine ei tohi takistada õiglase ja tasakaalustatud ülevaate saamist äriühingu maksuandmetest. Väljajätmisest teatatakse aruandes koos nõuetekohaselt põhjendatud selgitusega iga maksujurisdiktsiooni kohta ning märgitakse, millist maksujurisdiktsiooni või milliseid maksujurisdiktsioone see puudutab.

Muudatusettepanek 69/rev

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48c – lõige 3 – lõik 3 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Liikmesriigid näevad ette, et selliseks väljajätmiseks on eelnevalt vaja riikliku pädeva asutuse luba. Äriühing taotleb igal aastal uut luba pädevalt asutuselt, kes hindab olukorda uuesti ja teeb seejärel otsuse. Teave avalikustatakse otsekohe, kui selle väljajätmine ei ole enam lõigus 3a sätestatud nõudega kooskõlas. Kui avalikustamata jätmise periood on lõppenud, avalikustab äriühing ka tagasiulatuvalt avalikustamata jätmise perioodiga hõlmatud eelnevate aastate kohta aritmeetilise keskmise kujul teabe, mida nõutakse käesoleva artikli kohaselt.

Muudatusettepanek 47

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48c – lõige 3 – lõik 3 c (uus)

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
	Liikmesriigid teatavad kõnealusest ajutisest erandist komisjonile ning edastavad talle konfidentsiaalselt välja jäetud teabe ja selle väljajätmise üksikasjaliku põhjenduse. Komisjon avaldab igal aastal oma veebisaidil liikmesriikidelt saadud teatised ja lõigu 3a kohaselt esitatud põhjendused.

Muudatusettepanek 48

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48c – lõige 3 – lõik 3 d (uus)

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
	Komisjon kontrollib, kas lõigus 3a sätestatud nõue on korrakohaselt täidetud, ning jälgib liikmesriigi asutuste poolt lubatud ajutise erandi kasutamist.

Muudatusettepanek 70/rev

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48c – lõige 3 – lõik 3 e (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Kui komisjon lõigu 3c kohaselt saadud teabe hindamise järel leiab, et lõigus 3a sätestatud nõuet ei ole täidetud, teeb asjaomane äriühing vastava teabe viivitamata üldsusele kättesaadavaks. Kui avalikustamata jätmise periood on lõppenud, avalikustab äriühing ka tagasiulatuvalt avalikustamata jätmise perioodiga hõlmatud eelnevate aastate kohta aritmeetilise keskmise kujul teabe, mida nõutakse käesoleva artikli kohaselt.

Muudatusettepanek 50

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48c – lõige 3 – lõik 3 f (uus)

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
	Komisjon võtab delegeeritud õigusaktiga vastu suunised, mis aitavad liikmesriikidel otsustada, millistel juhtudel lugeda teabe avaldamine äriühingu ärialast seisundit tõsiselt kahjustavaks.

Muudatusettepanek 51

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48c – lõige 5

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
5. Tulumaksuteavet käsitlev aruanne avaldatakse ja tehakse veebisaidil kättesaadavaks vähemalt ühes Euroopa Liidu ametlikus keeles.	5. Tulumaksuteavet käsitlev aruanne avaldatakse ühist vormi järgides, tasuta ning avatud andmete vormingus kättesaadaval kujul, ja tehakse üldsusele kättesaadavaks tütarettevõtja või sidusettevõtja veebisaidil kõnealuse aruande avaldamise päeval vähemalt ühes liidu ametlikus keeles. Samal päeval esitab äriühing ühtlasi aruande komisjoni hallatavas avalikus registris.

Muudatusettepanek 52

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48e – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Liikmesriigid tagavad, et artikli 48b lõikes 1 osutatud põhiemaettevõtja haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani liikmed, kes tegutsevad siseriiklike õigusaktidega antud pädevuste piires, vastutavad ühiselt tulumaksuteavet käsitleva aruande koostamise, avaldamise ja selle kättesaadavaks tegemise eest kooskõlas artiklitega 48b, 48c ja 48d.

1. Selleks et tugevdada vastutust kolmandate isikute ees ja tagada nõuetekohane juhtimine, tagavad liikmesriigid , et artikli 48b lõikes 1 osutatud põhiemaettevõtja haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani liikmed, kes tegutsevad siseriiklike õigusaktidega antud pädevuste piires, vastutavad ühiselt tulumaksuteavet käsitleva aruande koostamise, avaldamise ja selle kättesaadavaks tegemise eest kooskõlas artiklitega 48b, 48c ja 48d.

Muudatusettepanek 53

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48 g

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Artikkel 48 g

välja jäetud

Liidu ühine loetelu teatavate maksujurisdiktsioonide kohta

Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte kooskõlas artikliga 49 seoses liidu ühise loetelu koostamisega teatavate maksujurisdiktsioonide kohta. Kõnealune loetelu peab põhinema maksujurisdiktsioonide hindamisele, mis ei vasta järgmistele kriteeriumidele:

(1)	läbipaistvus ja teabevahetus, sealhulgas teabevahetus taotluse alusel ja finantskontode andmete automaatne vahetamine;

(2)	õiglane maksukonkurents;

(3)	G20 ja/või OECD kehtestatud standardid;

(4)	muud asjakohased standardid, sealhulgas rahapesuvastase töökonna kehtestatud standardid.

Komisjon vaatab loetelu korrapäraselt läbi ja vajaduse korral muudab seda, et võtta arvesse uusi asjaolusid.

Muudatusettepanek 54

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48i – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Komisjon annab aru artiklites 48a–48f sätestatud aruandlusnõuete järgimise ja mõju kohta. Aruanne sisaldab hinnangut selle kohta, kas tulumaksuteavet käsitlevas aruandes esitatud tulemused on asjakohased ja proportsionaalsed, võttes arvesse vajadust tagada piisav läbipaistvus ja konkurentsivõimeline keskkond äriühingute jaoks.

Komisjon annab aru artiklites 48a–48f sätestatud aruandlusnõuete järgimise ja mõju kohta. Aruanne sisaldab hinnangut selle kohta, kas tulumaksuteavet käsitlevas aruandes esitatud tulemused on asjakohased ja proportsionaalsed, samuti hinnatakse, millist kasu ja milliseid kulusid tooks kaasa see, kui alandada konsolideeritud netokäibe piirmäära, mille ületamisel peavad ettevõtted ja nende filiaalid tulumaksuteabe aruande esitama. Veel hinnatakse aruandes täiendavate lisameetmete võtmise vajalikkust, arvestades vajadust tagada piisav läbipaistvus ning tagada ja säilitada äriühingute ja erainvesteeringute jaoks konkurentsivõimeline keskkond .

Muudatusettepanek 55

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2 a (uus)

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48i a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(2a)	Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 48ia

Hiljemalt neli aastat pärast käesoleva direktiivi vastuvõtmist viib komisjon, OECD tasandil valitsevat olukorda arvestades, läbi käesoleva peatüki läbivaatamise ja hindamise ning koostab hindamisaruande, käsitledes eelkõige järgmisi küsimusi:

—

millised äriühingud ja filiaalid peavad esitama tulumaksuteavet käsitleva aruande ja eelkõige, kas oleks asjakohane käesoleva peatüki kohaldamisala laiendada nii, et see hõlmaks ka käesoleva direktiivi artikli 3 lõikes 4 määratletud suurettevõtteid ja artikli 3 lõikes 7 määratletud suurkorporatsioone;

—	artiklis 48c sätestatud tulumaksuteavet käsitleva aruande sisu;

—	artikli 48c lõike 3 lõikudes 3a–3f sätestatud ajutine erand.

Komisjon esitab nimetatud aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule, lisades sellele vajaduse korral seadusandliku ettepaneku.“

Muudatusettepanek 56

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2 b (uus)

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 48i b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(2b)	Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 48ib

Ühine aruandevorm

Komisjon sätestab rakendusaktidega ühise vormi, millele osutatakse artikli 48b lõigetes 1, 3, 4 ja 6 ning artikli 48c lõikes 5. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 50 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.“

Muudatusettepanek 57

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 3 – alapunkt b

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 49 – lõige 3 a

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
3 a. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon liikmesriikide määratud ekspertidega kooskõlas [kuupäev] institutsioonidevahelise kokkuleppega parema õigusloome kohta .	3a. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonivahelises parema õigusloome kokkuleppes (*1) sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega , pöörates erilist tähelepanu aluslepingutes ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatule .

Muudatusettepanek 58

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 3 a (uus)

Direktiiv 2013/34/EL

Artikkel 51 – lõik 1

Kehtiv tekst

Muudatusettepanek

(3a)	Artikli 51 lõik 1 asendatakse järgmisega:

Liikmesriigid sätestavad karistused , mida kohaldatakse käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise eest, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada kõnealuste karistuste rakendamine. Kehtestatud sanktsioonid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

„Liikmesriigid sätestavad eeskirjad , mis käsitlevad karistusi käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike sätete rikkumise eest, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende rakendamine. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

Liikmesriigid näevad äriühingutele ette haldusmeetmed ja karistused vähemalt käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise eest

Liikmesriigid teevad kõnealused sätted komisjonile teatavaks hiljemalt … [üks aasta pärast jõustumist] ja teavitavad teda viivitamatult kõigist hilisematest neid sätteid mõjutavatest muudatustest.

… [kolm aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist] koostab komisjon loetelu liikmesriikide poolt käesoleva direktiivi kohaselt kehtestatud meetmetest ja karistustest.“

(1) Asi saadeti vastavalt kodukorra artikli 59 lõike 4 neljandale lõigule vastutavatele komisjonidele institutsioonidevahelisteks läbirääkimisteks (A8-0227/2017).

(16) COM(2015)0610, 27. oktoober 2015.

(17) COM(2014)0910, 16. detsember 2014.

(16) COM(2015)0610, 27. oktoober 2015.

(17) COM(2014)0910, 16. detsember 2014.

(18) 2015/2010(INL).

(20) Nõukogu 15. veebruari 2011. aasta direktiiv 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta ja direktiivi 77/799/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta ((ELT L 64, 11.3.2011, lk 1).

(20) Nõukogu 15. veebruari 2011. aasta direktiiv 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta ja direktiivi 77/799/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 64, 11.3.2011, lk 1).

(1a) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. juuni 2015. aasta määrus (EL) 2015/1017, mis käsitleb Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, Euroopa investeerimisnõustamise keskust ja Euroopa investeerimisprojektide portaali ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1291/2013 ja (EL) nr 1316/2013 – Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (ELT L 169, 1.7.2015, lk 1.)

(1a) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

(24) ELT C 369, 17.12.2011, lk 14.

(*1) ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.

19.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 334/238

P8_TA(2017)0300

Tollieeskirjade rikkumisi ja asjaomaseid karistusi käsitlev liidu õigusraamistik ***I

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv tollieeskirjade rikkumisi ja asjaomaseid karistusi käsitleva liidu õigusraamistiku kohta (COM(2013)0884 – C8-0033/2014 – 2013/0432(COD))

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

(2018/C 334/37)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2013)0884),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 33, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8-0033/2014),

—	võttes arvesse õiguskomisjoni arvamust esitatud õigusliku aluse kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3 ning artikleid 33 ja 114,

—	võttes arvesse Leedu Seimi ja Rootsi Riksdagi poolt protokolli (nr 2) (Subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta) alusel esitatud põhjendatud arvamusi, mille kohaselt seadusandliku akti eelnõu ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele,

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 21. septembri 2016. aasta arvamust (1),

—	võttes arvesse kodukorra artikleid 59 ja 39,

—	võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjon arvamust (A8-0239/2016),

võtab esimese lugemise seisukohana vastu 25. oktoobril 2016. aastal vastuvõetud teksti (2);

palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab selle uue ettepanekuga, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT C 487, 28.12.2016, lk 57.

(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0400.

P8_TC1-COD(2013)0432

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 5. juulil 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2017/… tollieeskirjade rikkumisi ja asjaomaseid karistusi käsitleva liidu õigusraamistiku kohta

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit artikleid 33 ja 114 , [ME 1]

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (2)

ning arvestades järgmist:

(1)	Tolliliidu valdkonna õigusnormid on liidu õigusega ühtlustatud. Nende täitmine kuulub siiski liikmesriikide õiguse reguleerimisalasse.

(1a)	Käesolev direktiiv peaks olema kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 952/2013 (3) (edaspidi „tolliseadustik“). [ME 2]

(2)

Sellest tulenevalt kohaldatakse tollieeskirjade Tollieeskirjade rikkumiste ja asjaomaste karistuste suhtes kohaldatakse 28 erinevat õigusnormide kogumit. Liidu tollialaste õigusaktide rikkumist ei käsitleta seetõttu kogu liidus ühetaoliselt ja konkreetsel juhul määratavad karistused võivad oma iseloomult ja raskusastmelt erineda olenevalt karistust määravast liikmesriigist , mis võib jätta selle liikmesriigi ilma tuludest ning moonutada kaubavahetust . [ME 3]

(3)

Liikmesriikide õigussüsteemide lahknevus kahjustab tolliliidu optimaalset juhtimist ja siseturu nõuetekohase toimimise tagamiseks vajalikku läbipaistvust seoses sellega, kuidas erinevad tolliasutused rikkumisi käsitlevad, ja takistab ühtlasi tolliliidus võrdsete võimaluste tagamist ettevõtjatele, kes niigi peavad liidu eri piirkondades erinevaid eeskirju järgima, sest see mõjutab nende juurdepääsu tollialastele lihtsustustele ja hõlbustustele. [ME 4]

(4)

Tolliseadustiku koostamisel võeti arvesse rahvusvahelist elektroonilist keskkonda, mis võimaldab tolliasutustevahelist reaalajas teabevahetust ja ühe liikmesriigi tehtud otsuse kohaldamist kõigis teistes liikmesriikides. Kõnealuse õigusraamistiku täitmine on seega vaja ühtlustada. Tolliseadustik sisaldab ka sätet, millega nõutakse liikmesriikidelt tõhusate, hoiatavate ja proportsionaalsete karistuste kehtestamist.

(5)

Käesolevas direktiivis sätestatud õigusraamistik, mis käsitleb liidu tollialaste õigusaktide täitmist, on kooskõlas liidu finantshuvide kaitseks kehtestatud õigusnormidega ning eriti Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2017/… (4). Selle direktiiviga kehtestatav raamistik hõlmab nii liidu finantshuvidele mõju avaldavaid tollieeskirjade rikkumisi, mis ei kuulu liidu finantshuve kriminaalõiguse abil kaitsva õigusakti reguleerimisalasse, kui ka tollieeskirjade rikkumisi, mis ei avalda liidu finantshuvidele mingisugust mõju.

(6)

Kehtestada Käesoleva direktiiviga tuleks selliste käitumisviiside nimekiri kehtestada loend sellistest käitumisviisidest , mida tuleks pidada liidu tollialaste õigusaktide rikkumiseks ja mille eest määratakse karistus. Need Sellised tollieeskirjade rikkumised peaksid täielikult põhinema tollialastest õigusaktidest tulenevatel kohustustel (otseste viidetega tolliseadustikule). Käesoleva direktiiviga ei määrata kindlaks, kas nähakse ette, et liikmesriigid peaksid nende tollieeskirjade rikkumiste suhtes kohaldama haldus- või muid kui kriminaalkaristusi. Samuti peaks liikmesriikidel olema võimalus näha kooskõlas liidu ja siseriikliku õigusega ette muud liiki karistuste asemel kriminaalkaristused seal, kus seda tingib asjaomase rikkumise raskus ja iseloom, nii et määratud karistused oleksid tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. [ME 5]

(7)

Esimesse käitumisviiside kategooriasse peaksid kuuluma range vastutusega seotud tollieeskirjade rikkumised, mille puhul süü tuvastamine ei ole nõutav, võttes arvesse asjaomaste kohustuste objektiivsust ja asjaolu, et nende täitmise eest vastutavad isikud ei saa eirata nende olemasolu ja siduvust. [ME 6]

(8)	Teise ja kolmandasse käitumisviiside kategooriasse peaksid kuuluma tollieeskirjade rikkumised, mis pannakse toime vastavalt kas ettevaatamatusest või tahtlikult, kusjuures vastutuse tekkimiseks tuleb nimetatud subjektiivne koosseis tuvastada. [ME 7]

(9)	Tollieeskirjade tahtliku rikkumise toimepanekule kaasaaitamist ja kihutamist ning teatavate tollieeskirjade rikkumiste tahtliku toimepaneku katset tuleks käsitada tollieeskirjade rikkumisena.

(10)	Õiguskindlustuse Õiguskindluse tagamiseks tuleks ette näha, et tegevust või tegevusetust, mis tuleneb tolliasutuse tehtud veast tulenevat tegevust või tegevusetust , millele on osutatud tolliseadustikus, ei tuleks käsitada tollieeskirjade rikkumisena. [ME 8]

(11)	Liikmesriigid peaksid tagama, et juhul kui tollieeskirjade rikkumine on toime pandud juriidilise isiku huvides, saab sama tollieeskirjade rikkumise eest vastutusele võtta nii juriidilise isiku kui ka füüsilise isiku.

(12)

Liikmesriikide karistussüsteemide ühtlustamiseks tuleks kehtestada karistuste skaalad, mis kajastavad tollieeskirjade rikkumiste eri kategooriaid ja nende raskusastet. Selleks et kehtestada tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused, peaksid liikmesriigid ühtlasi tagama, et nende pädevad asutused võtavad kohaldatavate karistuste liigi ja taseme kindlaksmääramisel arvesse konkreetseid raskendavaid või kergendavaid asjaolusid. [ME 9]

(12a)

Tolliasutused peaksid karistuse määramisel lähtuma kaupade väärtusest vaid juhul, kui tõsine eeskirjade rikkumine on seotud mitte tollimaksude tasumata jätmisega, vaid asjaomaste kaupade väärtusega, näiteks seonduvalt intellektuaalomandiõigustega või keeldude või piirangute alla kuuluvate kaupadega. [ME 10]

(13)

Tollieeskirjade rikkumist käsitleva menetluse algatamiseks tuleks kehtestada nelja-aastane aegumistähtaeg alates tollieeskirjade rikkumise toimepanekust või – pidevate või korduvate rikkumiste korral – sellist rikkumist kujutava käitumise lõpetamisest. Liikmesriigid peaksid tagama, et et aegumistähtaeg katkeb sama tollieeskirjade rikkumist käsitleva juurdluse või kohtumenetluse korral aegumistähtaja kulg katkeb kohtumenetlusega seotud teo või rikkumise eest vastutava isiku sooritatud teo toimepanemise korral . Liikmesriigid võivad Liikmesriikidel peaks olema võimalus ette näha kõnealuse aegumistähtaja kulgemise peatamise juhtumid. Asjaomase kohtumenetluse algatamisele või jätkamisele Aegumistähtaja mis tahes katkemisest sõltumata tuleks kohtumenetluste kestusele kehtestada kaheksa-aastane ja karistuse täitmisele kolmeaastane aegumistähtaeg. [ME 11]

(14)

Tuleks ette näha tollieeskirjade rikkumist käsitleva haldusmenetluse peatamine juhul, kui sama isiku vastu on samade asjaoludega seoses algatatud kriminaalmenetlus. Haldusmenetluse jätkamine pärast kriminaalmenetluses otsuse tegemist peaks olema võimalik ainult ranges kooskõlas ne bis in idem põhimõttega , mis tähendab, et ühe rikkumise eest ei tohi kaks korda karistada . [ME 12]

(15)	Pädevusalaste konfliktide vältimiseks tuleks kehtestada eeskirjad, millega määratakse kindlaks, milline pädev liikmesriik peaks juhtumit uurima.

(15a)

Käesoleva direktiivi üldeesmärk on tagada liidu tollialaste õigusaktide tulemuslik rakendamine. Direktiiviga ette nähtud õigusraamistik ei võimalda siiski jõustamise, sealhulgas järelevalve, kontrolli ja uurimise integreeritud käsitlust. Seetõttu peaks komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande nende aspektide kohta, sealhulgas ühtse riskijuhtimise raamistiku rakendamise kohta, et hinnata täiendavate õigusaktide vajadust. [ME 13]

(16)	Käesoleva direktiiviga tuleks ette näha liikmesriikidevaheline ning liikmesriikide ja komisjoni vaheline koostöö, mis tagab tollieeskirjade rikkumiste suhtes tõhusate meetmete võtmise.

(17)	Pädevatel asutusel peaks tollieeskirjade rikkumiste uurimise hõlbustamiseks olema võimalik arestida ajutiselt kaupa, veovahendeid või muid rikkumise toimepanekuks kasutatud vahendeid.

(18)

Vastavalt liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühisele poliitilisele deklaratsioonile selgitavate dokumentide kohta (5) on liikmesriigid võtnud kohustuse esitada ülevõtmismeetmetest teavitamisel põhjendatud juhtudel vähemalt ühe dokumendi, milles selgitatakse seost direktiivi komponentide ja ülevõtvate riiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Seadusandja leiab, et käesoleva direktiivi puhul on selliste dokumentide esitamine põhjendatud.

(18a)

Käesoleva direktiivi eesmärk on tollikoostöö tugevdamine tollialaseid karistusi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise teel. Kuna liikmesriikide õigustavad on praegu väga erinevad, ei ole võimalik neid täielikult ühtlustada. [ME 14]

(19)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärk on kehtestada kõigile liikmesriikidele ühine tollieeskirjade rikkumiste nimekiri ja näha ette alus liikmesriikides tõhusate, hoiatavate ja proportsionaalsete karistuste määramiseks täielikult ühtlustatud tolliliidu valdkonnas, ei suuda liikmesriigid oma erinevatele õigustraditsioonidele tuginedes kõnealust eesmärki piisavalt saavutada ning meetme ulatuse ja mõju tõttu on seda parem teha liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv kaugemale, kui on vaja nimetatud eesmärgi saavutamiseks,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Reguleerimisese ja -ala

1. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse direktiivi eesmärk on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ja määrata kindlaks liidu tollieeskirjade rikkumisi käsitlev raamistik ja nähakse ette karistused ning sellega nähakse nende rikkumiste eest ette muud kui kriminaalkaristused ja ühtlustatakse liikmesriikide õigus- ja haldusnorme . [ME 15]

2. Käesolevat direktiivi kohaldatakse määruses (EL) nr 952/2013 („tolliseadustik“) sätestatud kohustuste ja tolliseadustiku artikli 5 lõikes 2 määratletud liidu tollialaste õigusaktide muudes osades sätestatud identsete kohustuste rikkumise suhtes.

2a. Käesolev direktiiv hõlmab liikmesriikide kohustusi Euroopa Liidu kaubanduspartnerite, samuti Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) ja Maailma Tolliorganisatsiooni ees, ning selle eesmärk on kehtestada ühtne ja tulemuslikult toimiv siseturg, hõlbustades seejuures kaubandust ja tagades õiguskindluse. [ME 16]

Artikkel 2

Tollieeskirjade rikkumised ja asjaomased karistused Üldpõhimõtted

1. Liikmesriigid sätestavad eeskirjad artiklites 3–6 ja 6 nimetatud tollieeskirjade rikkumiste eest määratavate karistuste kohta ranges kooskõlas ne bis in idem põhimõttega .

Liikmesriigid tagavad, et igasugune artiklites 3 ja 6 sätestatud tegevus või tegevusetus kujutab endast tollieeskirjade rikkumist, kui see on toime pandud tahtlikult või hooletuse tõttu.

Liikmesriigid võivad kooskõlas liidu ja siseriikliku õigusega ette näha muud liiki karistuste asemel kriminaalkaristused seal, kus seda tingib asjaomase rikkumise raskus ja iseloom, nii et määratud karistused oleksid tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

2. Käesoleva direktiivi kohaldamisel:

teevad tolliasutused kindlaks, kas rikkumine pandi toime hooletusest, mis tähendab, et vastutav isik ei kontrollinud oma tegevust mõistliku hoolsusega, või et vastutav isiku võetud abinõud olid selgelt ebapiisavad rikkumist põhjustanud asjaolude ärahoidmiseks, olgugi et nende ilmnemine oli mõistlikult ettenähtav;

b)	teevad tolliasutused kindlaks, kas rikkumine pandi toime tahtlikult, mis tähendab kas seda, et vastutav isik oli teadlik, et tegu või tegevusetus kujutab endast rikkumist, või sooritas ta selle tahtlikult ja teadlikult tollialaste õigusaktide rikkumise eesmärgil;

c)	ei kujuta tehnilised vead või eksimused endast tollieeskirjade rikkumist, välja arvatud juhul, kui kõigi asjaolude põhjal on selge, et need pandi toime tahtlikult või hooletusest. [ME 17]

Artikkel 2a

Kaubavahetuse lihtsustamine

Selleks et täita liidu kohustusi WTO kaubanduse lihtsustamise lepingu raames, teevad liikmesriigid koostööd, et luua kõiki liikmesriike hõlmav koostöösüsteem. Nimetatud süsteemi eesmärk on: kooskõlastada tollikaristuste tulemuslikkuse põhinäitajaid (kaebuste arvu analüüs, rikkumiste korduvuse määr jne); levitada tolliteenistuste vahel parimaid tavasid (kontrolli ja karistuste tõhusus, halduskulude vähendamine jms); edastada ettevõtjate kogemusi ja luua nende vahel sidemeid; jälgida, kuidas tolliteenistused tegutsevad; ning koguda statistikat kolmandatest riikidest pärit ettevõtete rikkumiste kohta. Kõiki liikmesriike teavitatakse koostöösüsteemi raames viivitamata täheldatud tollieeskirjade rikkumistest ja rikkumiste uurimisest viisil, mis soodustab kaubavahetust, tõkestab ebaseaduslike kaupade siseturule pääsemist ning suurendab kontrollide tulemuslikkust. [ME 18]

Artikkel 3

Range vastutusega seotud Tollieeskirjade rikkumised

Liikmesriigid tagavad, et süü vormist olenemata kujutab järgmine tegevus alljärgnevad tegevused või tegevusetus kujutavad endast tollieeskirjade rikkumist:

tollideklaratsiooni, ajutise ladustamise deklaratsiooni, sisenemise ülddeklaratsiooni, väljumise ülddeklaratsiooni, reekspordi deklaratsiooni või reekspordi teatist esitav isik ei taga deklaratsioonis, teatises või taotluses esitatud teabe õigsust ja täielikkust kooskõlas tolliseadustiku artikli 15 lõike 2 punktiga a;

b)	tollideklaratsiooni, ajutise ladustamise deklaratsiooni, sisenemise ülddeklaratsiooni, väljumise ülddeklaratsiooni, reekspordi deklaratsiooni või reekspordi teatist esitav isik ei taga lisadokumentide autentsust, õigsust ja kehtivust kooskõlas tolliseadustiku artikli 15 lõike 2 punktiga b;

isik ei esita sisenemise ülddeklaratsiooni kooskõlas tolliseadustiku artikliga 127, merelaeva või õhusõiduki saabumise teatist kooskõlas tolliseadustiku artikliga 133, ajutise ladustamise deklaratsiooni kooskõlas tolliseadustiku artikliga 145, tollideklaratsiooni kooskõlas tolliseadustiku artikliga 158, vabatsoonis lubatud tegevuse teatist kooskõlas tolliseadustiku artikli 244 lõikega 2, väljaveoeelset deklaratsiooni kooskõlas tolliseadustiku artikliga 263, reekspordi deklaratsiooni kooskõlas tolliseadustiku artikliga 270, väljumise ülddeklaratsiooni kooskõlas tolliseadustiku artikliga 271 või reekspordi teatist kooskõlas tolliseadustiku artikliga 274;

d)	ettevõtja ei säilita tolliformaalsuste täitmisega seotud dokumente ja teavet tollile kättesaadaval viisil tollialaste õigusaktidega kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul kooskõlas tolliseadustiku artikliga 51;

e)	liidu tolliterritooriumile toodud kauba äraviimine tollijärelevalve alt tolli loata vastuolus tolliseadustiku artikli 134 lõike 1 esimese ja teise lõiguga;

f)	kauba äraviimine tollijärelevalve alt vastuolus tolliseadustiku artikli 134 lõike 1 neljanda lõiguga ning artikli 158 lõikega 3 ja artikliga 242;

liidu tolliterritooriumile kaupa toov isik ei täida kauba asjakohasesse kohta toimetamisega seotud kohustusi kooskõlas tolliseadustiku artikli 135 lõikega 1 või ei teavita tolli, kui kohustusi ei ole võimalik täita, kooskõlas ei teavita viivitamata tolli vastavalt tolliseadustiku artikli 137 lõigetega lõigetele 1 ja 2 kaupade asukohast ;

h)	vabatsooni kaupa toov isik ei too kauba, juhul kui vabatsoon külgneb liikmesriigi ja kolmanda riigi vahelise maismaapiiriga, ei too vabatsooni kaupa toov isik kaupa otse sellesse vabatsooni ilma mõnd muud liidu tolliterritooriumi osa läbimata kooskõlas tolliseadustiku artikli 135 lõikega 2;

i)	deklarant ei esita ajutise ladustamise või tolliprotseduuri eesmärgil dokumente tollile, kui liidu õigusaktidega seda nõutakse või kui see on vajalik tollikontrolliks, kooskõlas tolliseadustiku artikli 145 lõikega 2 ja artikli 163 lõikega 2;

ajutiselt ladustatud kaupu ajutiselt ladustav deklarant või kaupu heakskiidetud ladustamiskohas või muus tolli poolt määratud või heakskiidetud kohas ajutiselt ladustav liiduvälise kauba eest vastutav ettevõtja isik ei suuna kõnealust kaupa tolliprotseduurile või ei ega reekspordi seda kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul kooskõlas tolliseadustiku artikliga 149;

k)	tollideklaratsiooni või lisadeklaratsiooni esitamise ajal ei ole tolliprotseduuri deklarandi valduses ja tollile kättesaadavad kõnealuse protseduuri taotlemiseks nõutavad lisadokumendid kooskõlas tolliseadustiku artikli 163 lõikega 1 ja artikli 167 lõike 1 teise lõiguga;

tolliprotseduuri deklarant ei esita tolliseadustiku artikli 166 kohase lihtsustatud deklaratsiooni või tolliseadustiku artikli 182 kohase deklarandi arvestuskande tegemise korral pädevale tolliasutusele kindlaksmääratud tähtaja jooksul lisadeklaratsiooni kooskõlas tolliseadustiku artikli 167 lõikega 1;

m)	tolliasutuse poolt kaubale, pakendile või veovahendile kinnitatud identifitseerimisvahendi eemaldamine või hävitamine eelneva loata, mille toll on andnud kooskõlas tolliseadustiku artikli 192 lõikega 2;

n)	seestöötlemisprotseduuri pidaja ei lõpeta tolliprotseduuri kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul kooskõlas tolliseadustiku artikliga 257;

o)	välistöötlemisprotseduuri pidaja ei ekspordi defektset kaupa kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul kooskõlas tolliseadustiku artikliga 262;

p)	ehitise rajamine vabatsoonis tolliseadustiku artikli 244 lõikes 1 sätestatud tolli eelneva loata;

q)	tollimaksukohustuslane ei maksa impordi- või eksporditollimaksu kindlaksmääratud tähtaja jooksul kooskõlas tolliseadustiku artikliga 108;

qa)	ettevõtja ei esita tolliasutuste nõudmisel asjakohases vormis ja mõistliku aja jooksul vajalikke dokumente ja kogu vajalikku teavet ega osuta tolliformaalsuste või -kontrolli lõpuleviimiseks kogu vajalikku abi kooskõlas tolliseadustiku artikli 15 lõikega 1;

qb)	tollialaste õigusaktide kohaldamisega seotud otsuse saaja ei täida kõnealusest otsusest tulenevaid kohustusi kooskõlas tolliseadustiku artikli 23 lõikega 1;

qc)	tollialaste õigusaktide kohaldamisega seotud otsuse saaja ei teata tollile viivitamata kõikidest asjaoludest, mis ilmnevad pärast otsuse tegemist ja mis mõjutavad otsuse kehtivust või sisu, kooskõlas tolliseadustiku artikli 23 lõikega 2;

qd)	liidu transiidiprotseduuri pidaja ei esita kaupa puutumatul kujul ettenähtud tähtaja jooksul sihtkoha tolliasutusele kooskõlas tolliseadustiku artikli 233 lõike 1 punktiga a;

qe)	kauba mahalaadimine või teisele veovahendile laadimine ei toimu tolli loal või tolli poolt määratud või heakskiidetud kohas kooskõlas tolliseadustiku artikliga 140;

qf)	kauba ladustamine ajutise ladustamise kohas või tollilaos ilma tolliseadustiku artiklite 147 ja 148 kohase tolli antud loata;

qg)	loa omanik või protseduuri pidaja ei täida tolliladustamisprotseduurile suunatud kauba ladustamisest tulenevaid kohustusi kooskõlas tolliseadustiku artikli 242 lõike 1 punktidega a ja b;

qh)	tollile valeteabe või -dokumentide esitamine, kui toll nõuab teabe või dokumentide esitamist kooskõlas tolliseadustiku artikliga 15 või 163;

qi)

ettevõtja esitab ebaõigeid või puudulikke andmeid või mitteautentseid, ebaõigeid või kehtetuid dokumente, et saada luba

i)	volitatud ettevõtja staatuse saamiseks kooskõlas tolliseadustiku artikliga 38;

ii)	lihtsustatud deklaratsiooni kasutamiseks kooskõlas tolliseadustiku artikliga 166;

iii)	muu tollialase lihtsustuse kasutamiseks kooskõlas tolliseadustiku artikliga 177, 179, 182 või 185; või

iv)	kauba suhtes eriprotseduuri kasutamiseks kooskõlas tolliseadustiku artikliga 211;

qj)	kaup tuuakse liidu tolliterritooriumile või viiakse liidu tolliterritooriumilt välja, esitamata seda tollile kooskõlas tolliseadustiku artikliga 139 või 245 või artikli 267 lõikega 2;

qk)	kauba töötlemine tollilaos ilma tolli poolt tolliseadustiku artikli 241 kohaselt antud loata;

ql)	käesoleva artikli punktis qd ja qj nimetatud tollieeskirjade rikkumisega seotud kauba omamine või omandamine . [ME 19]

Artikkel 4

Ettevaatamatusest toimepandud tollieeskirjade rikkumised

Liikmesriigid tagavad, et kui järgmine tegevus pandi toime või jäeti tegemata ettevaatamatusest, on tegemist tollieeskirjade rikkumisega:

a)	ajutiselt ladustatud liiduvälise kauba eest vastutav ettevõtja ei suuna kõnealust kaupa tolliprotseduurile või ei reekspordi seda kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul kooskõlas tolliseadustiku artikliga 149;

b)	ettevõtja ei osuta tollile tolliformaalsuste või -kontrolli lõpuleviimiseks kogu vajalikku abi kooskõlas tolliseadustiku artikli 15 lõikega 1;

c)	tollialaste õigusaktide kohaldamise taotlusega seotud otsuse saaja ei täida kõnealusest otsusest tulenevaid kohustusi kooskõlas tolliseadustiku artikli 23 lõikega 1;

d)	tollialaste õigusaktide kohaldamise taotlusega seotud otsuse saaja ei teata tollile viivitamata kõikidest asjaoludest, mis ilmnevad pärast otsuse tegemist ja võivad mõjutada otsuse kehtivust või sisu, kooskõlas tolliseadustiku artikli 23 lõikega 2;

e)	ettevõtja ei esita liidu tolliterritooriumile toodud kaupa tollile kooskõlas tolliseadustiku artikliga 139;

f)	liidu transiidiprotseduuri pidaja ei esita kaupa puutumatu kujul ettenähtud tähtaja jooksul sihtkoha tolliasutusele kooskõlas tolliseadustiku artikli 233 lõike 1 punktiga a;

g)	ettevõtja ei esita vabatsooni toodud kaupa tollile kooskõlas tolliseadustiku artikliga 245;

h)	ettevõtja ei esita liidu tolliterritooriumilt väljaviidavat kaupa väljaveol tollile kooskõlas tolliseadustiku artikli 267 lõikega 2;

i)	kauba mahalaadimine või teisele veovahendile laadimine ei toimu tolli loal või tolli poolt määratud või heakskiidetud kohas kooskõlas tolliseadustiku artikliga 140;

j)	kauba ladustamine ajutise ladustamise kohas või tollilaos artiklite 147 ja 148 kohaselt tolli antud loata;

k)	loa omanik või protseduuri pidaja ei täida tolliladustamisprotseduurile suunatud kauba ladustamisest tulenevaid kohustusi kooskõlas tolliseadustiku artikli 242 lõike 1 punktidega a ja b. [ME 20]

Artikkel 5

Tahtlikult toimepandud tollieeskirjade rikkumised

Liikmesriigid tagavad, et kui järgmine tegevus pandi toime või jäeti tegemata tahtlikult, on tegemist tollieeskirjade rikkumisega:

a)	tollile valeteabe või -dokumentide esitamine, kui toll nõuab teabe või dokumentide esitamist kooskõlas tolliseadustiku artikliga 15 või 163;

ettevõtja esitab valeandmeid või kasutab muud ebaausat viisi, et saada tollilt luba

i)	volitatud ettevõtja staatuse saamiseks kooskõlas tolliseadustiku artikliga 38;

ii)	lihtsustatud deklaratsiooni kasutamiseks kooskõlas tolliseadustiku artikliga 166;

iii)	muu tollialase lihtsustuse kasutamiseks kooskõlas tolliseadustiku artikliga 177, 179, 182 või 185;

iv)	kauba suhtes eriprotseduuri kasutamiseks kooskõlas tolliseadustiku artikliga 211;

c)	kaup tuuakse liidu tolliterritooriumile või viiakse liidu tolliterritooriumilt välja, esitamata seda tollile kooskõlas tolliseadustiku artikliga 139 või 245 või artikli 267 lõikega 2;

d)	tollialaste õigusaktide kohaldamise taotlusega seotud otsuse saaja ei täida kõnealusest otsusest tulenevaid kohustusi kooskõlas tolliseadustiku artikli 23 lõikega 1;

e)	tollialaste õigusaktide kohaldamise taotlusega seotud otsuse saaja ei teata tollile viivitamata kõikidest asjaoludest, mis ilmnevad pärast otsuse tegemist ja võivad mõjutada otsuse kehtivust või sisu, kooskõlas tolliseadustiku artikli 23 lõikega 2;

f)	kauba töötlemine tollilaos ilma tolli poolt tolliseadustiku artikli 241 kohaselt antud loata;

g)	artikli 4 punktis f ja käesoleva artikli punktis c nimetatud tollieeskirjade rikkumisega seotud kauba omandamine või omamine. [ME 21]

Artikkel 6

Tollieeskirjade rikkumise toimepanekule kaasaaitamine ja kihutamine ja tollieeskirjade rikkumise katse

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklis 5 artikli 8b lõikes 2 osutatud tegevusele või tegevusetusele kaasaaitamine või kihutamine on kujutab endast tollieeskirjade rikkumine rikkumist .

2. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artikli 5 3 punktides b ja c qi ja qj osutatud tegevuse või tegevusetuse katse on kujutab endast tollieeskirjade rikkumine rikkumist . [ME 22]

Artikkel 7

Tolliasutuse tehtud viga

Juhul kui artiklites 3–6 ja 6 osutatud tegevus või tegevusetus tuleneb tolliasutuse tehtud veast, ei kujuta see endast tollieeskirjade rikkumist kooskõlas tolliseadustiku artikliga 119. Tolliasutused vastutavad kõnealusest veast tingitud kahjueest . [ME 23]

Artikkel 8

Juriidiliste isikute vastutus

1. Liikmesriigid tagavad juriidilise isiku vastutusele võtmise vastutuselevõtmise artiklites 3 ja 6 osutatud tollieeskirjade rikkumise eest, mille on tema kasuks toime pannud eraisikuna või juriidilise isiku organi liikmena tegutsenud isik, kes on juriidilise isiku juures juhtival kohal ühel järgmisel alusel:

a)	õigus esindada juriidilist isikut;

b)	õigus teha juriidilise isiku nimel otsuseid;

c)	õigus kontrollida juriidilist isikut. [ME 24]

2. Liikmesriigid tagavad ka juriidilise isiku vastutusele võtmise juhul, kui lõikes 1 osutatud isiku järelevalve või kontrolli puudumine võimaldas lõikes 1 osutatud isiku alluvuses oleval isikul panna kõnealuse juriidilise isiku kasuks toime tollieeskirjade rikkumise.

3. Juriidilise isiku lõigete 1 ja 2 kohane vastutus ei mõjuta tollieeskirjade rikkumise toimepannud füüsilise isiku vastutust.

3a. Käesolevas direktiivis kohaldamisel tähendab juriidiline isik üksust, millel on juriidilise isiku staatus vastavalt kohaldatavatele õigusaktidele, välja arvatud riigid või avalik-õiguslikud asutused, kes teostavad riigivõimu, ja avalik-õiguslikud rahvusvahelised organisatsioonid. [ME 26]

Artikkel 8a

Arvessevõetavad tegurid hindamaks, kas tegemist on väiksema rikkumisega

1. Hindamaks, kas artiklis 3 osutatud rikkumist saab lugeda väiksemaks rikkumiseks, tagavad liikmesriigid menetluse algusest alates, et kogu rikkumise tuvastamise kestel võtavad nende pädevad asutused arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid, sealhulgas järgmist:

a)	rikkumine pandi toime hooletusest;

b)	asjaomase kauba suhtes ei kohaldata tolliseadustiku artikli 134 lõike 1 teises lauses ja artikli 267 lõike 3 punktis e osutatud keeldusid või piiranguid;

c)	rikkumise mõju tasutavate tollimaksude summale on väike või olematu;

d)	rikkumise eest vastutav isik tegi uurimise käigus tulemuslikult koostööd pädeva asutusega;

e)	rikkumise eest vastutav isik teatas rikkumisest vabatahtlikult, tingimusel et rikkumise suhtes ei teostata veel uurimist, millest asjaomase rikkumise eest vastutav isik teadlik oleks;

f)	rikkumise eest vastutav isik suudab näidata, et ta teeb märkimisväärseid jõupingutusi, et täita liidu tollialaseid õigusakte, tõestades kõrgetasemelise kontrolli olemasolu oma tegevuses, näiteks nõuetelevastavuse süsteemi näol;

g)	rikkumise eest vastutav isik on väike või keskmise suurusega ettevõtja, kellel ei olnud tolliküsimustes varasemaid kogemusi.

2. Pädevad asutused loevad rikkumise väiksemaks rikkumiseks vaid juhul, kui sellega ei seondu artiklis 8b osutatud raskendavaid asjaolusid. [ME 27]

Artikkel 8b

Arvessevõetavad tegurid hindamaks, kas tegemist on tõsise rikkumisega

1. Hindamaks, kas artiklis 3 või 6 osutatud rikkumist saab lugeda tõsiseks rikkumiseks, tagavad liikmesriigid menetluse algusest alates, et kogu rikkumise tuvastamise kestel võtavad nende pädevad asutused arvesse järgmisi asjaolusid:

a)	rikkumine pandi toime tahtlikult;

b)	rikkumine kestis pikemat aega, mis annab tunnistust kavatsusest seda jätkata;

c)	antud rikkumisega sarnane või sellega seotud rikkumine jätkub või kordub, s.t pannakse toime rohkem kui ühel korral;

d)	rikkumine mõjutab oluliselt tasumata jäetud impordi- või eksporditollimaksude summat;

e)	asjaomaste kaupade suhtes kohaldatakse tolliseadustiku artikli 134 lõike 1 teises lauses ja artikli 267 lõike 3 punktis e osutatud keeldusid või piiranguid;

f)	rikkumise eest vastutav isik keeldub koostööst või igakülgsest koostööst pädeva asutusega;

g)	rikkumise eest vastutav isik on varem rikkumisi toime pannud.

2. Artikli 3 punktides f, g, p, qi ja qj osutatud rikkumised on oma olemuselt tõsised rikkumised. [ME 28]

Artikkel 9

Karistused artiklis 3 osutatud tollieeskirjade rikkumiste eest Tollieeskirjade väiksemate rikkumiste eest määratavad muud kui kriminaalkaristused

1. Liikmesriigid tagavad, et lisaks tasumata jäetud tollimaksude tasumisele määratakse selliste artiklis 3 osutatud tollieeskirjade rikkumiste eest , mis loetakse artikli 8a kohaselt väiksemateks rikkumisteks, tõhusad, proportsionaalsed , hoiatavad ja hoiatavad karistused muud kui kriminaalkaristused järgmistes piirides:

a)	rahatrahv vahemikus 1–5 % kauba väärtusest kuni 70 % tasumata jäetud tollimaksudest , kui tollieeskirjade rikkumine seondub konkreetse kaubaga tollimaksude tasumisest kõrvalehoidumisega ;

b)	rahatrahv vahemikus 150– kuni 7 500 eurot, kui tollieeskirjade rikkumine ei seondu konkreetse kaubaga tollimaksude tasumisest kõrvalehoidumisega .

2. Käesoleva artikli lõikes 1 kehtestatud piirides ettenähtud karistuste suuruse määramisel tagavad liikmesriigid kõigi artiklis 8a loetletud oluliste asjaolude arvessevõtmise. [ME 29]

Artikkel 10

Karistused artiklis 4 osutatud tollieeskirjade rikkumiste eest

Liikmesriigid tagavad, et artiklis 4 osutatud tollieeskirjade rikkumiste eest määratakse tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused järgmistes piirides:

a)	rahatrahv kuni 15 % kauba väärtusest, kui tollieeskirjade rikkumine seondub konkreetse kaubaga;

b)	rahatrahv kuni 22 500 eurot, kui tollieeskirjade rikkumine ei seondu konkreetse kaubaga. [ME 30]

Artikkel 11

Karistused artiklites 5 ja 6 osutatud tollieeskirjade rikkumiste eest Tollieeskirjade tõsiste rikkumise eest määratavad muud kui kriminaalkaristused

1. Liikmesriigid tagavad, et lisaks tasumata jäetud tollimaksude tasumisele määratakse artiklites 5 3 ja 6 osutatud tollieeskirjade rikkumiste eest , mis loetakse artikli 8b kohaselt tõsisteks rikkumisteks, tõhusad, proportsionaalsed , hoiatavad ja hoiatavad karistused muud kui kriminaalkaristused järgmistes piirides:

a)	rahatrahv kuni 30 % kauba väärtusest vahemikus 70–140 % tasumata jäetud tollimaksudest , kui tollieeskirjade rikkumine seondub konkreetse kaubaga tollimaksude tasumisest kõrvalehoidumisega ;

aa)	rahatrahv vahemikus 15–30 % kaupade väärtusest, kui tollieeskirjade rikkumine seondub mitte tollimaksude tasumisest kõrvalehoidumisega, vaid kaupade väärtusega;

b)	rahatrahv kuni vahemikus 7 500 kuni 45 000 eurot, kui tollieeskirjade rikkumine ei seondu konkreetse kaubaga tollimaksude tasumisest kõrvalehoidumisega ega ka kaupade väärtusega .

2. Käesoleva artikli lõikes 1 kehtestatud piirides ettenähtud karistuste suuruse määramisel tagavad liikmesriigid kõigi artiklis 8a ning artikli 8b lõikes 1 loetletud oluliste asjaolude arvessevõtmise. [ME 31]

Artikkel 11a

Tollieeskirjade tõsiste rikkumise eest määratavad teised muud kui kriminaalkaristused

1. Lisaks artiklis 11 nimetatud karistustele võivad liikmesriigid tõsiste rikkumiste korral kooskõlas tolliseadustikuga kohaldada järgmisi mitterahalisi karistusi:

a)	kauba alaline või ajutine konfiskeerimine;

b)	saadud loa peatamine.

2. Vastavalt tolliseadustikule näevad liikmesriigid tollialaste õigusaktide tõsise või korduva rikkumise korral ette volitatud ettevõtja staatuse andmise otsuse tühistamise. [ME 32]

Artikkel 11b

Läbivaatamine

1. Komisjon koos liikmesriikide pädevate asutustega vaatab artiklite 9 ja 11 alusel kohaldatavad trahvisummad läbi … [viis aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva]. Läbivaatamismenetlusega tahetakse tolliliidu toimimise ühtlustamiseks tagada, et tolliliidu raames määratavad trahvisummad oleksid ühtlasemad.

2. Komisjon avaldab igal aastal liikmesriikide poolt artiklites 3 ja 6 osutatud tollieeskirjade rikkumiste eest määratud karistuste üksikasjad.

3. Liikmesriigid tagavad kooskõla tollialaste õigusaktidega tolliseadustiku artikli 5 punkti 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 978/2012 (6) tähenduses. [ME 33]

Artikkel 11c

Kokkuleppemenetlus

Kohtumenetluse algatamise või jätkamise alternatiivina sätestavad liikmesriigid kokkuleppemenetluse võimaluse, mis võimaldab pädevatel asutustel sõlmida rikkumise eest vastutava isikuga kokkuleppe tollieeskirjade rikkumise lahendamiseks tingimusel, et kõnealune isik nõustub koheselt jõustatava karistusega.

Kui aga kohtumenetlust on juba alustatud, võivad pädevad asutused kokkuleppe sõlmida üksnes kohtuasutuse nõusolekul.

Komisjon esitab kokkuleppemenetluste suunised, mille kohaselt tagatakse, et rikkumise eest vastutavale isikule antakse läbipaistvalt ja võrdse kohtlemise põhimõtet järgides kokkuleppe sõlmimise võimalus ning et mis tahes kokkuleppe sõlmimise järel avaldatakse kokkuleppemenetluse tulemus. [ME 34]

Artikkel 12

Karistuste tõhus kohaldamine ja karistuse määramise õiguse kasutamine pädevate asutuste poolt

Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused võtavad artiklites 3–6 osutatud tollieeskirjade rikkumiste eest määratavate karistuste liigi ja taseme kindlaksmääramisel arvesse kõiki olulisi asjaolusid, sealhulgas vajaduse korral järgmist:

a)	rikkumise raskus ja kestus;

b)	asjaolu, et rikkumise eest vastutav isik on volitatud ettevõtja;

c)	tasumata jäetud impordi- või eksporditollimaksu suurus;

d)	asjaolu, et asjaomase kauba suhtes kohaldatakse tolliseadustiku artikli 134 lõike 1 teises lauses ja artikli 267 lõike 3 punktis e osutatud keeldusid või piiranguid või asjaomane kaup ohustab avalikku julgeolekut;

e)	rikkumise eest vastutava isiku ja pädeva asutuse koostöö tase;

f)	rikkumise eest vastutava isiku varasemad rikkumised. [ME 35]

Artikkel 12a

Nõuete täitmine

Liikmesriigid tagavad, et suunised ja väljaanded selle kohta, kuidas täita liidu tollialaseid õigusakte praegu ja edaspidi, tehakse huvitatud isikutele hõlpsasti juurdepääsetaval, mõistetaval ja ajakohastatud kujul kättesaadavaks. [ME 36]

Artikkel 13

Aegumine

1. Liikmesriigid tagavad, et aegumistähtaeg artiklites 3–6 ja 6 osutatud tollieeskirjade rikkumist käsitleva menetluse algatamiseks on neli aastat ja see algab et seda arvestatakse alates tollieeskirjade rikkumise toimepaneku päevast.

2. Liikmesriigid tagavad, et tollieeskirjade rikkumise pideva või korduva toimepaneku korral algab aegumistähtaeg päevast, mil lõpeb endast tollieeskirjade rikkumist kujutav tegevus või tegevusetus.

3. Liikmesriigid tagavad, et aegumistähtaja kulgemise katkeb, kui pädev asutus teatab asjaomasele isikule katkestab kas rikkumise eest vastutava isiku tegu või igasugune pädeva asutuse tegu, mis on seotud sama tollieeskirjade rikkumist käsitleva juurdluse või kohtumenetluse algatamisest kohtumenetlusega ja millest asjaomasele isikule teatatakse . Aegumistähtaja kulgemine algab pärast katkestamist uuesti jätkub päeval, mil aegumist katkestanud tegevus lõpetatakse .

4. Liikmesriigid Ilma et see piiraks artikli 14 lõike 2 kohaldamist, tagavad liikmesriigid , et artiklites 3–6 käesoleva artikli lõikes 3 osutatud tollieeskirjade rikkumist käsitleva menetluse algatamine aegumistähtaja katkemistest sõltumata aegub artiklites 3 või jätkamine on välistatud 6 osutatud tollieeskirjade rikkumist käsitlev menetlus kaheksa aasta möödumisel käesoleva artikli lõikes 1 või 2 osutatud päevast.

5. Liikmesriigid tagavad, et karistuse määramist käsitleva otsuse täitmise aegumistähtaeg on kolm aastat. Aegumistähtaeg algab lõpliku otsuse tegemise päevast.

6. Liikmesriigid sätestavad lõigetes 1, 4 ja 5 osutatud tähtaegade peatamise alused. [ME 37]

Artikkel 14

Menetluse peatamine

1. Liikmesriigid tagavad artiklites 3 ja 6 osutatud tollieeskirjade rikkumist käsitleva haldusmenetluse peatamise, juhul kui samade asjaoludega seoses on sama isiku vastu algatatud kriminaalmenetlus.

2. Liikmesriigid tagavad, et artiklites 3 ja 6 osutatud tollieeskirjade rikkumist käsitlevat peatatud haldusmenetlust ei jätkata, juhul kui käesoleva artikli lõikes 1 osutatud kriminaalmenetluses on lõplik otsus tehtud. Muudel juhtudel võib artiklites 3 ja 6 osutatud tollieeskirjade rikkumist käsitlevat peatatud haldusmenetlust jätkata.

Artikkel 15

Pädevus

1. Liikmesriigid tagavad oma pädevuse teostamise artiklites 3 ja 6 osutatud tollieeskirjade rikkumiste üle vastavalt ühele järgmistest kriteeriumidest:

a)	tollieeskirjade rikkumine pannakse tervikuna või osaliselt toime asjaomase liikmesriigi territooriumil;

b)	tollieeskirjade rikkumist toime panev isik on asjaomase liikmesriigi kodanik;

c)	tollieeskirjade rikkumisega seotud kaup asub asjaomase liikmesriigi territooriumil.

2. Liikmesriigid tagavad, et kui mitu liikmesriiki leiavad, et nad on pädevad menetlema sama tollieeskirjade rikkumist, teostab oma pädevust liikmesriik, kus samade asjaoludega seoses on sama isiku vastu algatatud kriminaalmenetlus. Juhul kui pädevust ei saa lõike 1 alusel kindlaks määrata, tagavad liikmesriigid, et oma pädevust teostab liikmesriik, mille pädev asutus algatab esimesena samade asjaoludega seoses sama isiku vastu tollieeskirjade rikkumist käsitleva menetluse.

Artikkel 16

Liikmesriikide koostöö

Liikmesriigid teevad koostööd ja vahetavad teavet, mis on vajalik artiklites 3–6 ja 6 osutatud, endast tollieeskirjade rikkumist kujutava tegevuse või tegevusetusega seotud menetluse jaoks, eelkõige juhul juhtudel , kui mitu liikmesriiki on algatanud samade asjaoludega seoses menetluse sama isiku vastu. Liikmesriikidevahelise koostöö eesmärk on suurendada kaupade tollikontrollide tõhusust ning ühtlustada liidusiseseid menetlusi. [ME 38]

Komisjon teostab järelevalvet liikmesriikidevahelise koostöö üle tollikontrolli ja -karistuste tulemuslikkuse põhinäitajate kindlaksmääramisel, parimate tavade levitamisel ning tolliametnike koolituse koordineerimisel. [ME 39]

Artikkel 17

Arestimine

Liikmesriigid tagavad, et pädevatel asutustel on võimalik ajutiselt arestida kaupa, veovahendeid ja või artiklites 3–6 ja 6 osutatud tollieeskirjade rikkumiste toimepanekuks kasutatud muid vahendeid. Kui liikmesriik pärast karistuse määramist kauba alaliselt konfiskeerib, võib ta vastavalt vajadusele selle hävitada, ringlusse võtta või seda taaskasutada. [ME 40]

Artikkel 18

Komisjonipoolne aruandlus ja läbivaatamine

Komisjon esitab hiljemalt 1. maiks 2019 Euroopa Parlamendile ja nõukogule käesoleva direktiivi kohaldamise kohta aruande, milles hinnatakse, millises ulatuses on liikmesriigid võtnud käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikke meetmeid.

Komisjon esitab 31. detsembriks 2017 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande liidu tollialaste õigusaktide jõustamise teiste elementide kohta nagu järelevalve, kontroll ja uurimine, lisades vajaduse korral seadusandliku ettepaneku käeoleva direktiivi täiendamiseks. [ME 41]

Artikkel 18a

Liikmesriikide aruandlus

Liikmesriigid saadavad komisjonile rikkumiste statistika, milles on ära näidatud ka rikkumiste eest määratud karistused, et võimaldada komisjonil hinnata käesoleva direktiivi kohaldamist. Selline teave esitatakse igal aastal pärast käesoleva direktiivi jõustumist. Komisjon võib niisuguseid andmeid kasutada käesoleva direktiivi läbivaatamisel, et riikide karistussüsteeme paremini ühtlustada. [ME 42]

Artikkel 19

Ülevõtmine

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 1. maiks 2017. Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.

Nende õigus- ja haldusnormide vastuvõtmisel lisavad liikmesriigid neisse viite käesolevale direktiivile või lisavad neile selle viite nende ametlikul avaldamisel. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetavate põhiliste liikmesriigi õigusnormide teksti.

Artikkel 20

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 21

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

…,

Euroopa Parlamendi nimel

president

Nõukogu nimel

eesistuja

(1) ELT C 487, 28.12.2016, lk 57.

(2) Euroopa Parlamendi 5. juuli 2017. aasta seisukoht.

(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. oktoobri 2013. aasta määrus (EL) nr 952/2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik (ELT L 269, 10.10.2013, lk 1).

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2017. aasta direktiiv (EL) 2017/…, mis käsitleb võitlust liidu finantshuve kahjustavate pettuste vastu kriminaalõiguse abil (ELT L …).

(5) ELT C 369, 17.12.2011, lk 14.

(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrus (EL) nr 978/2012 üldiste tariifsete soodustuste kava kohaldamise ning nõukogu määruse (EÜ) nr 732/2008 kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 303, 31.10.2012, lk 1).

19.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 334/253

P8_TA(2017)0302

2018. aasta eelarve – volitus kolmepoolseteks läbirääkimisteks

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2017. aasta resolutsioon volituse kohta 2018. aasta eelarve projekti kolmepoolseteks läbirääkimisteks (2017/2043(BUD))

(2018/C 334/38)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 314,

—	võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 106a,

—	võttes arvesse komisjoni poolt 30. mail 2017. aastal vastu võetud Euroopa Liidu 2018. aasta üldeelarve projekti (COM(2017)0400),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (1),

—	võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 (2),

—	võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (3),

—	võttes arvesse oma 15. märtsi 2017. aasta resolutsiooni 2018. aasta eelarve koostamise üldsuuniste kohta, III jagu – Komisjon (4),

—	võttes arvesse nõukogu 21. veebruari 2017. aasta järeldusi 2018. aasta eelarve suuniste kohta (06522/2017),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 86a,

—	võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit ja teiste asjaomaste komisjonide arvamusi (A8-0249/2017),

2018. aasta eelarve projekti prioriteedid: majanduskasvu, tööhõive ja julgeoleku suurendamine

tuletab meelde, et oma 15. märtsi 2017. aasta resolutsioonis kinnitas Euroopa Parlament, et ELi 2018. aasta eelarve põhiküsimused ja prioriteedid on jätkusuutlik majanduskasv, inimväärsed, kvaliteetsed ja stabiilsed töökohad, sotsiaal-majanduslik ühtekuuluvus, julgeolek, ränne ja kliimamuutused;

usub, et komisjoni ettepanek on üldjoontes hea lähtekoht käesoleva aasta läbirääkimisteks, arvestades, et ELil peab olema oma 2018. aasta eelarve abil võimalik jätkata jätkusuutliku majanduskasvu ja tööhõive suurendamist ning tagada samal ajal oma kodanike julgeolek ja käsitleda rändega seotud probleeme; peab kahetsusväärseks, et komisjoni ettepanekus ei ole võetud täielikult arvesse parlamendi üleskutset võtta meetmeid kliimamuutuste vastu;

väljendab heameelt selle üle, et komisjon otsustas võtta eelarveprojektis arvesse 2014.–2020. aasta finantsraamistiku muutmise tulemusi juba enne selle ametlikku vastuvõtmist nõukogu poolt, andes sellega selgelt märku, et mitmeaastase finantsraamistiku muutmine on väga oluline ja ELi eelarve peab muutuma paindlikumaks, et liit saaks uutes hädaolukordades tõhusalt tegutseda ja rahastada oma poliitilisi prioriteete;

kordab oma kindlat veendumust, et ELis jätkusuutliku majanduskasvu ning stabiilsete ja kvaliteetsete töökohtade loomise saavutamiseks on kõige olulisem suurendada investeeringuid teadus- ja uuendustegevusse, taristusse, haridusse ning VKEdesse; väljendab sellega seoses heameelt, et programmi „Horisont 2020“, Euroopa ühendamise rahastut ja programmi „Erasmus+“ soovitakse tugevdada, sest need programmid aitavad otseselt nimetatud eesmärkide täitmisele kaasa; on siiski seisukohal, et neid on vaja veelgi tugevdada, võttes eelkõige arvesse EFSI rahastamiseks nende poliitikavaldkondade rahastamisse tehtud kärpeid;

tuletab meelde VKEde väga olulist rolli töökohtade loomisel ja investeeringupuudujäägi vähendamisel ning rõhutab, et nende piisav rahastamine peab jääma ELi eelarve üheks põhiprioriteediks; peab sellega seoses kahetsusväärseks, et programmile COSME kavandatud eraldis on 2017. aasta eelarvega võrreldes 2,9 % väiksem, ning märgib, et kavatseb sellele programmile 2018. aasta eelarves rohkem assigneeringuid eraldada; rõhutab vajadust VKEsid veelgi rohkem toetada ning nõuab programmi rahaliste kohustuste täielikku täitmist praeguse mitmeaastase finantsraamistiku ülejäänud aastate jooksul; tervitab komisjoni püüet lihtsustada VKEde rahastamist programmi „Horisont 2020“ raames;

tunnustab Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) rolli kogu ELis ja ELi piirkondade vahel investeeringupuudujäägi vähendamisel ning selliste strateegiliste investeeringute elluviimisel, mis pakuvad suurt lisaväärtust majandusele, keskkonnale ja ühiskonnale; toetab seetõttu EFSI pikendamist 2020. aastani; rõhutab rahaliste vahendite kiiret kasutamist EFSI VKEde komponendi puhul ning väljendab heameelt selle plaanitava suurendamise üle; peab siiski kahetsusväärseks, et puudub terviklik lähenemisviis VKEde rahastamisele, mis võimaldaks saada selge ülevaate kõigist olemasolevatest rahalistest vahenditest; rõhutab, et Euroopa Parlament on käimasolevatel seadusandlikel läbirääkimistel seisukohal, et EFSI pikendamise rahastamiseks ei tohiks olemasolevaid ELi programme rohkem kärpida; on seisukohal, et EFSI, mille tagatisfondi rahastatakse peamiselt ELi eelarvest, ei tohiks toetada üksusi, mis on asutatud või tegutsevad jurisdiktsioonides, mis on kantud asjaomases poliitikavaldkonnas koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide ELi loetellu või mis ei järgi tegelikult läbipaistvust ja teabevahetust käsitlevaid ELi või rahvusvahelisi maksustandardeid;

võtab rahuloluga teadmiseks ELi algatused kaitseuuringute ning tehnoloogia arendamise ja hankimise valdkonnas, mis aitavad luua vastavas sektoris mastaabisäästu ja suurema kooskõlastamise liikmesriikide vahel ning toovad õige arendamise korral kaasa mõistlikumad kaitsekulutused ja võimaldavad säästu liikmesriikide tasandil; rõhutab samuti vajadust suurendada Euroopa kaitsetööstuse konkurentsivõimet ja innovatiivsust; tuletab meelde oma varasemat seisukohta, et selle valdkonna uute algatuste rahastamiseks tuleks eraldada lisaraha, mitte kärpida olemasolevate programmide, sealhulgas Euroopa ühendamise rahastu eelarvet;

märgib, et komisjon ei ole järginud Euroopa Parlamendi taotlust esitada idee „Interraili Euroopa sõidukaart 18. sünnipäevaks“ kohta hinnang ja asjaomased ettepanekud; usub, et selliste ettepanekutega on võimalik suurendada Euroopa-teadvust ja identiteeti; rõhutab siiski, et mis tahes uute projektide rahastamiseks tuleb kasutada uusi rahalisi vahendeid ja nii, et see ei mõjuta olemasolevaid programme, ning see peaks olema maksimaalselt sotsiaalselt kaasav; kordab, et nõuab komisjonilt endiselt selle idee kohta asjaomaste ettepanekute esitamist;

väljendab heameelt selle üle, et 2018. aasta eelarve projektis on noorte tööhõive algatusele ette nähtud lisaraha, mis tähendab, et Euroopa Parlamendi varasemaid nõudmisi selle programmi jätkamiseks on arvesse võetud; võtab samal ajal teadmiseks ettepaneku võtta vastu paranduseelarve projekt nr 3/2017, millega nähakse noorte tööhõive algatusele ette kulukohustustes 500 miljoni euro eraldamine, milles Euroopa Parlament ja nõukogu leppisid kokku 2017. aasta eelarve lepitusmenetluse käigus; on veendunud, et väljapakutud summad on noorte tööhõive algatuse eesmärkide saavutamiseks selgelt ebapiisavad, ning usub, et noorte tööpuuduse probleemiga tulemuslikuks tegelemiseks peab noorte tööhõive algatus aitama ka edaspidi kaasa liidu peamiste eesmärkide, st majanduskasvu ja tööhõive suurendamise saavutamisele; toonitab, et noorte tööpuudusele on vaja leida tulemuslik lahendus kogu liidus, ning rõhutab, et noorte tööhõive algatust on võimalik veel paremaks ja tõhusamaks muuta, tagades eelkõige, et see loob tõelist Euroopa lisaväärtust noorte tööhõivepoliitikale liikmesriikides ja ei asenda endiste riiklike poliitikate rahastamist;

10.

tuletab meelde, et ühtekuuluvuspoliitikal on ELi majanduskasvu ja arengu seisukohalt keskne roll; rõhutab, et 2018. aastal on oodata, et ühtekuuluvuspoliitika programmide mahajäämus likvideeritakse ja neid hakatakse maksimaalses tempos ellu viima; rõhutab, et Euroopa Parlament on kindlal seisukohal, et nendele programmidele, mis kuuluvad ühte ELi peamistest poliitikavaldkondadest, tuleb tagada piisavad assigneeringud; on siiski mures selle pärast, et riikide tasandil esineb rakenduskavade täitmisel lubamatuid viivitusi; kutsub liikmesriike üles tagama, et korraldus-, auditeerimis- ja sertifitseerimisasutuste määramine oleks lõpule viidud ning rakendamist kiirendatakse; tunnistab, et tulenevalt pikkadest läbirääkimistest õigusliku aluse üle lasub vastutus selle eest, et rakendamise määr on madal, ka ELi läbirääkimisi pidavatel institutsioonidel; märgib asjaolu, et mõned liikmesriigid on seisukohal, et ühtekuuluvusfondid võiksid olla liidu poliitikavaldkondades solidaarsuse tagamise vahendiks;

11.

on eriti mures selle pärast, et praeguse mitmeaastase finantsraamistiku perioodi lõpuks võivad taas kuhjuda tasumata arved, ja tuletab meelde, et 2014. aasta lõpus paisus nende maht enneolematult suureks – 24,7 miljardi euroni; kiidab heaks asjaolu, et komisjon esitas mitmeaastase finantsraamistiku muutmisega seoses esmakordselt maksete prognoosi kuni 2020. aastani, kuid rõhutab, et seda tuleb igal aastal nõuetekohaselt uuendada, et eelarvepädevad institutsioonid saaksid õigeaegselt vajalikke meetmeid võtta; hoiatab kahjuliku mõju eest, mis uuel maksekriisil võiks eelkõige ELi eelarvest toetuse saajatele olla; on veendunud, et ELi usaldusväärsus sõltub ka sellest, kas EL on suuteline tagama oma eelarves piisavad maksete assigneeringud, mille abil tal oleks võimalik oma kohustusi täita; rõhutab, et maksete hilinemisel on negatiivne mõju erasektorile, eelkõige ELi VKEdele, kellel on avaliku sektori asutustega lepingud;

12.

rõhutab, kui tähtis on täita ELi võetud kohustus saavutada COP 21-l kindlaks määratud eesmärgid, pidades eelkõige silmas USA valitsuse hiljutist otsust sellest kokkuleppest taganeda; rõhutab sellega seoses, et kui suuremaid jõupingutusi ei tehta, tekib tõsine oht, et ei suudeta täita eesmärki eraldada mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) jooksul vähemalt 20 % ELi kulutustest kliimameetmetele; märgib murelikult, et bioloogilisele mitmekesisusele mõeldud vahendeid suurendati tagasihoidlikult vaid 0,1 %; rõhutab, kui oluline on bioloogilise mitmekesisuse kaitse arvessevõtmine kogu ELi eelarves, ning kordab oma varasemat nõudmist jälgimise metoodika järele, milles võetaks arvesse kõiki bioloogilise mitmekesisusega seotud kulutusi ja nende tõhusust; rõhutab ka, et ELi rahastatavad projektid ei tohiks avaldada negatiivset mõju kliimamuutuste leevendamisele ja vähese süsinikdioksiidiheitega ringmajandusele üleminekule;

13.

rõhutab, et erivahendite kasutuselevõtmine enneolematult suures summas on näidanud, et ELi eelarve ei olnud algselt kavandatud lahendama selliseid küsimusi nagu praegune rände- ja pagulaskriis; on seisukohal, et üleminek kriisijärgsele lähenemisviisile on ennatlik; on seepärast vastu rubriigis 3 võrreldes 2017. aasta eelarvega kavandatavatele kärbetele, mis ei ole kooskõlas ELi lubadusega leida rände- ja pagulaskriisile tõhus lahendus; rõhutab siiski, et pärast reageerimist kiireloomulisele ja enneolematule olukorrale peaks nüüd järgnema süsteemsem ja ennetavam lähenemisviis, mida täiendaks ELi eelarve tulemuslik kasutamine; kordab taas, et kodanike julgeolek ja turvalisus on ELi prioriteet;

14.

kinnitab, et rände- ja pagulaskriisi algpõhjustega tegelemine annab probleemile pikaajalise ja kestliku lahenduse koos stabiilsusega ELi naaberriikides ning et selle eesmärgi saavutamiseks on kõige olulisem teha rändajate ja pagulaste päritoluriikidesse investeeringuid; väljendab sellega seoses heameelt välisinvesteeringute kava üle ning institutsioonidevahelise kokkuleppe üle Euroopa säästva arengu fondi (EFSD) osas ja kutsub üles fondi viivitamatut rakendama; võtab seetõttu hämmastusega teadmiseks rubriigi 4 assigneeringute vähendamise, mida ei saa täielikult põhjendada sellega, et varem on eelarvet suurendatud või täitmismäär on olnud madal; kinnitab taas, et rände algpõhjustega tegelemine hõlmab muu hulgas tegelemist selliste küsimustega nagu vaesus, tööpuudus, haridus- ja töövõimalused, aga ka ebastabiilsus, konfliktid ja kliimamuutused;

15.

tunneb heameelt selle üle, et Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi raames kavandatakse idapartnerlusele ette nähtud assigneeringuid vastavalt Euroopa Parlamendi varasematele nõudmistele suurendada; on veendunud, et ELi toetus kõnealustele riikidele, eelkõige nendele, kes on sõlminud assotsieerimislepingu, on ülioluline, et edendada ELi idapoolsete naabrite juures majanduslikku integratsiooni ELiga ja lähenemist ELile ning arendada demokraatiat, õigusriigi põhimõtteid ja inimõiguste austamist; rõhutab, et niisugune toetus peaks kehtima niikaua, kuni asjaomased riigid vastavad abikõlblikkuse kriteeriumidele, eelkõige õigusriigi, korruptsioonivastase võitluse ja demokraatlike institutsioonide tugevdamise seisukohast;

16.

rõhutab, et Euroopa Liidu Solidaarsusfond (ELSF), mis loodi selleks, et tegutseda suurte loodusõnnetuste korral ning väljendada ülejäänud Euroopa solidaarsust katastroofipiirkondadega Euroopas, on väga tähtis, ja võtab teadmiseks, et ELSFi kulukohustuste ja maksete assigneeringuid on eelarveprojektis suurendatud; palub komisjonil viivitamata hinnata, kas assigneeringuid oleks vaja veel rohkem suurendada, võttes arvesse eelkõige Itaalias toimunud maavärinaid ning Hispaania ja Portugali (inimelude traagilist kaotust põhjustanud) tulekahjusid, mis on kaasa toonud ulatuslikud laastavad tagajärjed eelkõige ebasoodsamas olukorras olevate piirkondade inimeste jaoks; nõuab selle fondi kasutuselevõtmise eeskirjade kohandamist, et võimaldada suuremat paindlikkust ja vahendite õigeaegset kasutuselevõttu ning et neid vahendeid saaks kasutada rohkemate eri tüüpi ränkade tagajärgedega katastroofide puhul ja et rahalisi vahendeid oleks pärast katastroofi toimumist võimalik kiiremini kätte saada;

17.

märgib, et 2018. aasta eelarve projektis on mitmeaastase finantsraamistiku rubriikides 1, 3 ja 4 jäetud kõigi ülemmäärade alla kas väga väike või olematu varu; on seisukohal, et see on alates 2014. aastast tehtud mahukate uute algatuste (EFSI, rändega seotud ettepanekud ning hiljuti kaitseuuringud ja Euroopa solidaarsuskorpus) tagajärg, kuna need kõik on surutud mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärade alla, milles lepiti kokku 2013. aastal; tuletab meelde, et just mitmeaastane finantsraamistik (eelkõige pärast muutmist) sisaldab paindlikkussätteid, mis on küll piiratud, kuid mida tuleks tulemuslike programmide edukuse säilitamiseks ning uute ja ennenägematute probleemide lahendamiseks täiel määral ära kasutada; märgib, et Euroopa Parlament kavatseb paindlikkussätteid muutmisprotsessi käigus veel suuremas ulatuses ära kasutada; nõuab veel kord uute tegelike omavahendite lisamist ELi eelarvesse;

18.

märgib sellega seoses, et eelarveprojektis on mitmes kohas märgitud, et tuleb esitada kirjalik muutmisettepanek, millega võidaks osaliselt ennetada seisukohta, mida Euroopa Parlament eelarve menetlemisel väljendab; peab kahetsusväärseks, et selle asemel, et lisada need juba eelarveprojekti, andis komisjon teada, et järgmises kirjalikus muutmisettepanekus võidakse teha ettepanek julgeoleku- ja rändevaldkonna uute algatuste ning Türgi pagulasrahastu võimaliku pikendamise kohta; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks aegsasti järgmiste ettepanekute üksikasjad, et eelarvepädevad institutsioonid saaksid neid põhjalikult analüüsida; rõhutab, et nende võimalike algatuste tõttu ei tohi nõudmisi ja muudatusettepanekuid, mille Euroopa Parlament on praeguses eelarvemenetluses esitanud, jätta tähelepanuta ega ammugi mitte asendada;

19.

kordab oma toetust komisjoni strateegia „Tulemustele keskenduv ELi eelarve“ rakendamisele ning nõuab jätkuvalt tulemuslikkust kajastavate andmete kvaliteedi ja esitamise parandamist, et tagada täpne, selge ja arusaadav teave ELi programmide tulemuslikkuse kohta;

Alamrubriik 1a – Konkurentsivõime majanduskasvu ja tööhõive tagamiseks

20.

märgib, et alamrubriigi 1a kulukohustused on komisjoni 2018. aasta eelarve ettepanekus 2017. aasta kulukohustustest 2,5 % suuremad, st 21,8413 triljonit eurot; tunneb heameelt selle üle, et suure osa kulukohustuste assigneeringute suurendamisest moodustavad programmi „Horisont 2020“, Euroopa ühendamise rahastu ja programmi „Erasmus+“ assigneeringud, sest need suurenesid vastavalt 7,3 %, 8,7 % ja 9,5 %, kuid märgib siiski, et see on veidi vähem, kui nende finantsplaneeringus ette nähtud; rõhutab eriti programmile „Horisont 2020“ esitatud taotluste väga madalat edukuse määra;

21.

on aga üllatunud, et vähendatud on COSME programmi kulukohustuste ja maksete assigneeringuid (vastavalt 2,9 % ja 31,3 %), kuigi VKEde toetamine on üks ELi peamisi prioriteete;

22.

kordab, et mis puudutab EFSI pikendamist, siis Euroopa Parlament on Euroopa ühendamise rahastu assigneeringute igasuguse edasise kärpimise vastu, ning on seisukohal, et ELi tagatise jaoks eraldatud 1,1 miljardit eurot lisaraha tohiks võtta ainult mittesihtotstarbelisest varust (summas 650 miljardit eurot) ja oodatavast positiivsest netotulust (summas 450 miljardit eurot); tuletab meelde, et Euroopa ühendamise rahastu rahastamispakett (IKT osa) hõlmab ka uut WiFi4EU algatust; tuletab meelde, et nõudlus Euroopa ühendamise rahastu eelarve järele on süstemaatiliselt liiga suur, kuna sellele ei eraldata piisavalt assigneeringuid, eelkõige mis puudutab taristu tegevussuunda;

23.

võtab teadmiseks, et komisjon on teinud ettepaneku luua Euroopa solidaarsuskorpus; märgib aga murega, et vaatamata Euroopa Parlamendi hoiatustele on 30. mail 2017 vastu võetud seadusandlikus ettepanekus ette nähtud, et kolme neljandikku solidaarsuskorpuse eelarvest rahastatakse nii, et raha paigutatakse ümber olemasolevatest programmidest ja eelkõige programmist „Erasmus+“ (197,7 miljonit eurot); on mures ohu pärast, mis sellise olukorraga nende ELi programmide jaoks kaasneb, ja väljendab oma kavatsust tugevdada programmi „Erasmus+“ 2018. aasta eelarves veelgi; kordab, et mis tahes uusi poliitilisi kohustusi tuleks rahastada uutest assigneeringutest ja mitte olemasolevatest programmidest assigneeringute ümberpaigutamise abil;

24.

tunneb heameelt selle üle, et kaitseuuringuid käsitlevat ettevalmistavat meedet soovitakse tugevdada ja komisjon on esitanud kaitsetööstuse arengukava kohta seadusandliku ettepaneku;

Alamrubriik 1b – Majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus

25.

märgib, et alamrubriigi 1b kulukohustuste assigneeringute kogusumma on 55,4079 miljardit eurot, mis on 2017. aasta eelarvest 2,4 % suurem (kui võtta arvesse ka paranduseelarve projekti nr 3);

26.

märgib, et maksete assigneeringute jaoks on kavandatud 46,7635 miljardit eurot, mida on 2017. aasta summast 25,7 % rohkem, mis tuleneb suuresti sellest, et 2017. aastal tekkisid uute rakenduskavade tööle rakendamisel viivitused ja seetõttu vähenesid maksed järsult; tuletab meelde, et kuna liikmesriikide prognoosid olid ebatäpsed, jäi 2016. aastal alamrubriigis 1b suures summas maksete assigneeringuid – rohkem kui 11 miljardi euro eest – kasutamata, ning märgib, et 2018. aastaks kavandatud summasid on pärast varasemaid prognoose juba 1,6 miljardi euro võrra vähendatud;

27.

rõhutab, et 2014.–2020. aasta programmide rakendamisel tuleb saavutada maksimaalne tempo, ja on igati veendunud, et tasumata arvete ebanormaalset kuhjumist tuleb edaspidi vältida; palub sellega seoses komisjonil ja liikmesriikidel lahendada kõigepealt kõik seni lahendamata probleemid, mis on tekkinud seetõttu, et riiklike korraldus- ja sertifitseerimisasutuste määramine on viibinud, ning kaotada muud maksetaotluste esitamisega seotud kitsaskohad; loodab siiralt, et liikmesriikide ametiasutused ja komisjon on 2018. aasta eelarve maksevajadusi paremini prognoosinud ja maksete assigneeringud kasutatakse kogu kavandatud mahus ära; tunnistab, et ELi institutsioonide vahelised pikad läbirääkimised õigusliku aluse üle on üks mitmest põhjusest, miks praegune rakendamise määr on madal;

28.

tunneb heameelt selle üle, et komisjon on teinud ettepaneku rahastada noorte tööhõive algatuse jätkamist, ja võtab teadmiseks, et kulukohustuste koguvarust soovitakse kasutusele võtta 233,3 miljonit eurot; palub komisjonil ja liikmesriikidel järgida Euroopa Kontrollikoja hiljutises aruandes toodud märkusi; tuletab meelde, et kui noorte tööhõive algatuse eraldist suurendatakse, tuleb sama suur summa eraldada Euroopa Sotsiaalfondist; märgib, et kavatseb uurida kõiki võimalusi, et selle programmi assigneeringuid 2018. aasta eelarves suurendada;

29.

toonitab, kui oluline on Euroopa abifond enim puudust kannatavate isikute jaoks (FEAD) vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks, ning palub, et 2018. aasta eelarves eraldataks vastavad vahendid, et sihtrühmade vajadusi ja fondi eesmärke oleks võimalik piisavalt täita;

Rubriik 2 – Jätkusuutlik majanduskasv: loodusvarad

30.

võtab teadmiseks, et rubriigi 2 kulukohustusteks on ette nähtud 59,5535 miljardit eurot (1,7 % rohkem kui 2017. aastal) ja makseteks 56,3598 miljardit eurot (+2,6 %), mis tähendab, et kulukohustuste ülemmäära alla jääb 713,5 miljoni euro suurune varu; märgib, et Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) 2018. aasta vajaduste rahastamiseks on assigneeringuid suurendatud (+2,1 %) peamiselt seetõttu, et 2018. aastal on kasutatav sihtotstarbelise tulu summa eeldatavasti palju väiksem;

31.

märgib, et komisjon on rubriigi 2 ülemmäärade alla jätnud 713,5 miljoni euro suuruse varu; juhib tähelepanu sellele, et kui põllumajandusturud muutuvad ebastabiilsemaks, nagu see juhtus piimasektori kriisi ajal, tuleb seda varu võib-olla kasutada; palub komisjonil tagada, et ülemmäärade alla jääv varu oleks võimalike kriiside lahendamiseks piisav;

32.

rõhutab erakorraliste toetusmeetmete pikendamist teatavate puuviljade puhul, mille turuolukord on endiselt keeruline; peab siiski kahetsusväärseks, et komisjon ei paku praegu seoses Venemaa ELi-impordi keeluga toetusmeetmeid loomakasvatussektorile, eelkõige piimasektorile, ja loodab seetõttu, et nimetatud suundumus muutub; eeldab seetõttu, et kui rubriigi 2 varu kasutusele võetakse, eraldatakse osa sellest piimatootjatele riikides, mida Venemaa embargo on kõige enam mõjutanud; ootab komisjoni kirjalikku muutmisettepanekut, mis on kavas esitada 2017. aasta oktoobris ja peaks tuginema EAGFi rahastamist käsitlevatele ajakohastatud andmetele, mis näitavad põllumajandussektori tegelikke vajadusi ning milles võetakse nõuetekohaselt arvesse Venemaa embargo ja muude turukõikumiste mõju;

33.

tunneb heameelt selle üle, et Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMKF) ja programmi „LIFE+“ kulukohustusi on kooskõlas finantsplaneeringuga (vastavalt 2,4 % ja 5,9 %) suurendatud, kuid peab kahetsusväärseks, et kuna maksete assigneeringuid on järsult vähendatud, siis tähendab see ilmselt seda, et nende kahe programmi rakendamine ajavahemikul 2014–2020 on olnud aeglane;

Rubriik 3 – Julgeolek ja kodakondsus

34.

märgib, et rubriigi 3 kulukohustuste assigneeringuteks on kavandatud 3,4731 miljardit eurot; rõhutab, et rändega seotud ja pagulaste olukorrale ning sellega kaasnevatele probleemidele tuleb leida ühtne, terviklik ja kestev lahendus;

35.

väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle eraldada julgeolekuprobleemide lahendamiseks veel 800 miljonit eurot, eriti pärast ELis toimunud arvukaid terrorirünnakuid;

36.

on seisukohal, et nende probleemide suuruse ja pakilisuse tõttu ei ole arusaadav, miks on võrreldes 2017. aasta eelarvega järsult vähendatud rubriigi 3 kulukohustuste assigneeringuid (-18,9 %) ja maksete assigneeringuid (-21,7 %), eelkõige Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi, Sisejulgeolekufondi ja õigusprogrammi osas; nõuab, et nendele fondidele eraldataks piisavalt eelarvevahendeid; rõhutab, et neid kärpeid ei saa põhjendada sellega, et kokkulepitud meetmete rakendamisel või uute õiguslike ettepanekute vastuvõtmisel on tekkinud viivitused; palub seetõttu komisjonil tagada, et eraldataks piisavad eelarvevahendid ja et lisavajaduse katmiseks tegutsetaks kiiresti;

37.

peab kahetsusväärseks, et praeguseni puudub tõhus jaotussüsteem, mille tagajärjel on teatavate liikmesriikide, eelkõige Itaalia ja Kreeka koormus teiste liikmesriikide omast suurem; tuletab meelde, et 2016. aastal saabus ELi 361 678 pagulast ja rändajat, kellest 181 405 saabus Itaaliasse ja 173 447 Kreekasse, ning Itaalia on 2017. aastal seni ELi saabunud pagulastest ja rändajatest vastu võtnud juba 85 %; peab kahetsusväärseks, et seni on Itaalia saanud Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondist ainult 147,6 miljonit eurot, mis moodustab kogusummast, mis riigil rändekriisi haldamiseks kulub, ainult 3 %;

38.

on peale selle seisukohal, et koostööd, mida liikmesriigid teevad julgeolekuga seotud küsimustes, oleks võimalik ELi eelarvest eraldatava suurema toetuse abil veel paremaks muuta; soovib teada, kuidas selle eesmärgini jõuda, kui Sisejulgeolekufondi asjaomaseid eelarveridu on 2017. aasta eelarvega võrreldes järsult vähendatud; rõhutab, et uute teabe- ja piirikontrollisüsteemide, nt ELi reisiinfo ja -lubade süsteemi (ETIAS) ning riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemi rakendamiseks tuleb tagada vajalik rahastus;

39.

on seisukohal, et 2018. aasta on väga oluline Euroopa rände tegevuskava seisukohast, mille mitut peamist elementi praegu välja töötatakse; rõhutab, et arvukate arutlusel olevate seadusandlike ettepanekute (nt Dublini ühise varjupaigasüsteemi reform, uus riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteem ning ETIAS) eelarvemõju tuleb hoolikalt hinnata ning samuti tuleb arvestada võimalusega, et nende vastuvõtmine viibib; rõhutab, et selleks, et liit saaks selles valdkonnas täita oma eesmärgid ning kehtestada kiiresti tõhusa Euroopa varjupaiga- ja rändepoliitika, mis on täielikult kooskõlas rahvusvahelise õigusega ja põhineb liikmesriikide solidaarsusel, on vaja piisavalt raha;

40.

juhib tähelepanu sellele, et oma ettepanekus ei ole komisjon juba kolmandat aastat järjest jätnud rubriigi 3 ülemmäära alla mitte mingisugust varu, mis näitab seda, et mitmeaastase finantsraamistiku väikseima rubriigi suurus ei ole enam ammu asjakohane, mida Euroopa Parlament väitis ka mitmeaastase finantsraamistiku muutmist menetledes; väljendab seetõttu heameelt selle üle, et komisjon on teinud ettepaneku võtta 817 miljoni euro suuruses summas kulukohustuste assigneeringutena kasutusele paindlikkusinstrument, mis on võimalik ainult tänu sellele, et muudetud mitmeaastase finantsraamistiku määrus võimaldab suuremat paindlikkust; rõhutab, et kuludeks ettenähtud vahenditest ikkagi ei piisa, ja peab kahetsusväärseks, et komisjon lükkas kõik võimalikud uued ettepanekud järgmise kirjaliku muutmisettepanekuni edasi;

41.

tuletab meelde, et Euroopa Parlament on kultuuri- ja meediaprogramme pidevalt igati toetanud; väljendab heameelt selle üle, et programmi „Loov Euroopa“, sh „Multimeediameetmete“ alla kuuluva Euroopa kultuuripärandi aasta assigneeringuid soovitakse 2017. aasta eelarvega võrreldes suurendada; nõuab lisaks, et piisav rahasumma tuleb eraldada ka programmile „Kodanike Euroopa“; kutsub komisjoni üles multimeediameetmete eelarvereale kuuluvad algatused läbi vaatama, et tagada eelarve kaudu kvaliteetse ja sõltumatu ELi teemade kajastamise tõhus toetamine; kinnitab oma toetust Euranet+ kestlikule mitmeaastasele rahastamiskorrale; lõpetuseks väljendab heameelt, et toidu- ja söödaprogrammi ning tarbijaprogrammi kulukohustuste assigneeringuid on 2017. aasta eelarvega võrreldes suurendatud; rõhutab, et tervishoiuprogramm peab olema mõjuv ning selleks, et Euroopas saaks tervishoiuvaldkonnas, sh tervishoiuteenustes kasutavate uudsete lahenduste, tervishoiualase ebavõrdsuse, krooniliste haiguste tekitatava koormuse, antimikroobikumiresistentsuse, piiriüleste tervishoiuteenuste ja tervishoiuteenuste kättesaadavuse alal koostööd teha, tuleb ette näha asjakohane eelarve;

Rubriik 4 – Globaalne Euroopa

42.

peab kahetsusväärseks, et rubriigi 4 koguassigneeringuid on vähendatud ning kulukohustuste assigneeringute summa on 9,6 miljardit eurot (2017. aasta eelarvega võrreldes on seda 5,6 % vähem); märgib, et rubriigi 4 tähtsaimate rahastamisvahendite assigneeringuid vähendati peamiselt seetõttu, et 2017. aasta eelarves oli suurendatud Türgi pagulasrahastu ja Euroopa rände tegevuskavaga seotud uue partnerlusraamistiku assigneeringuid;

43.

on seisukohal, et arengukoostöö rahastamisvahendis ja Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendis, eriti viimatinimetatud vahendi lõunanaabrust puudutavas osas, tehtud kärbete suurus ei ole täielikult põhjendatud, kui arvestada, mida EL peab rändevaldkonnas lisaks partnerlusraamistiku alusel sõlmitud rändekokkulepetele ja rahvusvahelises arengutegevuses võetud kohustustele pikas perspektiivis tegema; palub seoses sellega suurendada rahuprotsessile ning Palestiinale ja Palestiina pagulaste abiorganisatsioonile mõeldud rahalisi vahendeid; tuletab meelde, kui oluline on tagada lõunanaabrusele piisavad rahalised vahendid, sest stabiilsuse saavutamine Lähis-Idas on rände algpõhjustega tegelemisel kõige tähtsam;

44.

väljendab siiski heameelt seoses asjaoluga, et Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi idanaabruse osa assigneeringuid soovitakse suurendada, mis aitab toetada demokraatlikke reforme ja ELiga lõimumist, eelkõige riikides, kes on liiduga sõlminud assotsieerimislepingu;

45.

märgib suurenenud toetust poliitiliste reformide jaoks Türgis (ühinemiseelse abi rahastamisvahend), eriti olukorras, kus õigusriigi põhimõtte järgimisel, sõnavabaduses ja põhiõigustes on riigis toimunud tagasiminek; nõuab, et kui ühinemisläbirääkimised peatatakse, peataks Euroopa Komisjonil ka ühinemiseelse abi maksmise, ning et sellise stsenaariumi käivitumisel toetataks nende summadega otse Türgi kodanikuühiskonda, ning investeeritaks rohkem inimestevahelistesse vahetusprogrammidesse, nt üliõpilastele, akadeemikutele ja ajakirjanikele mõeldud programmi „Erasmus+“; loodab, et ühinemiseelse abi rahastamisvahendist toetust saavatele Lääne-Balkani riikidele, kes vajavad reformide jaoks hädasti rahalist toetust, tagatakse piisavad rahalised vahendid;

46.

on seisukohal, et kuna kõrgharidus on partnerriikides toimuvate üldiste reformide seisukohast väga tähtis, tuleks ELi ja naaberriikide vahelist üliõpilaste liikuvust ning akadeemilist koostööd ka edaspidi toetada; peab seetõttu kahetsusväärseks, et kolme välisabivahendi, st ühinemiseelse abi rahastamisvahendi, Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi ja arengukoostöö rahastamisvahendi – mille eesmärk on edendada programmi „Erasmus+“ rakendamisel kõrghariduse rahvusvahelist mõõdet – tehnilise ja finantsabi assigneeringuid on vähendatud;

47.

võtab teadmiseks, et komisjon soovitab jätta ülemmäära alla 232 miljoni euro suuruse varu; on veendunud, et ülesanneteks, mida EL peab välistegevuses lahendama, on vaja pidevaid rahaeraldisi, mille summa on suurem kui rubriigi 4 praegune suurus; tuletab meelde, et 2017. aastal kasutati ettenägemata kulude varu selleks, et eraldada raha rohkem kui ülemmäära piires võimalik; kordab, et uutele algatustele tuleb eraldada uued assigneeringud ja kõik paindlikkussätted tuleb mitmeaastase finantsraamistiku muutmisel kokkulepitud ulatuses täielikult ära kasutada;

48.

palub komisjonil, kes on mitu korda mõista andnud, et Türgi pagulasrahastut võidakse pikendada, esitada juhul, kui ta seda tõesti kavatseb teha, pikendamise kohta võimalikult kiiresti korrektne ettepanek; tuletab meelde, et Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon on lubanud tagada, et Türgi pagulasrahastu ja usaldusfondide loomine toimub läbipaistvalt ja selgelt ning kooskõlas liidu eelarve ühtsuse põhimõttega, võttes arvesse eelarvepädevate institutsioonide õigusi, sh parlamentaarset kontrolli; nõuab veel kord tungivalt, et liikmesriigid peaksid õigeaegselt kinni endale võetud kohustustest seoses Türgi pagulasrahastu ja usaldusfondide rahastamisega;

49.

toetab täielikult lubadusi, mille EL andis Brüsselis toimunud Süüria-teemalisel konverentsil ja millega kinnitati varasemaid, Londonis antud lubadusi; nõustub sellega, et lubaduste täitmiseks suurendatakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi ja humanitaarabi assigneeringuid mõlemaid 120 miljoni euro võrra;

Rubriik 5 – Haldus

50.

märgib, et rubriigi 5 kulud on 2017. aasta eelarve omadest 3,1 % suuremad ja moodustavad 9,6824 miljardit eurot (lisatud on 287,9 miljonit eurot); märgib, et rohkem kui üks kolmandik nominaalsummast, mille võrra rubriiki suurendati, tuleneb vajadusest eraldada pensionideks rohkem (108,5 miljonit eurot rohkem) assigneeringuid; võtab teadmiseks, et lisaassigneeringuid on peamiselt vaja seetõttu, et pensionisaajate arv prognoosi kohaselt suureneb (+4,2 %); võtab ühtlasi teadmiseks, et ka järgmistel aastatel on oodata pensionisaajate arvu suurenemist; võtab teadmiseks, et halduskulud on rangelt kindlaks määratud ja kõik kulud, mis ei ole seotud palkadega, on nominaalsummas külmutatud;

51.

märgib, et kui 570 miljonit eurot, mis on ette nähtud 2017. aastal rubriigi 3 jaoks ettenägemata kulude varu kasutuselevõtmiseks, tasaarvestada, jääb ülemmäära alla tegelikuks varuks 93,6 miljonit eurot; rõhutab, et pensionide tõttu moodustab rubriik 5 ELi eelarvest veidi suurema osa (kulukohustuste assigneeringutena 6,0 %) kui seni;

Katseprojektid ja ettevalmistavad meetmed

52.

rõhutab, et katseprojektid ja ettevalmistavad meetmed on olulised vahendid, mille abil kujundada poliitilisi prioriteete ning esitada uusi algatusi, mis võivad kujuneda ELi püsimeetmeteks ja -programmideks; kavatseb jätkata katseprojektide ja ettevalmistavate meetmete tasakaalustatud paketi väljatöötamist; märgib, et praeguses ettepanekus on mõne rubriigi varu üsna piiratud või lausa olematu, ja kavatseb uurida, kuidas saaks eelarvesse mahutada võimalikke katseprojekte ja ettevalmistavaid meetmeid, ilma et peaks vähendama muudele poliitilistele prioriteetidele mõeldud raha; on seisukohal, et kui Euroopa Komisjon viib katseprojekte ja ettevalmistavaid meetmeid ellu, peaks ta vastava projekti / ettevalmistava meetme algatanud Euroopa Parlamendi liikmeid pidevalt kursis hoidma, et tagada ettepaneku idee täielik järgimine;

Ametid

53.

võtab teadmiseks, et detsentraliseeritud ametitele on 2018. aasta eelarve projektis ette nähtud 3,1 % suuremad koguassigneeringud (võtmata arvesse sihtotstarbelist tulu) ja 146 uut ametikohta, kuid juhib tähelepanu suurtele erinevustele optimaalselt toimivate ametite (-11,2 %) ja uute ülesannetega ametite (+10,5 %) vahel; eeldab, et need arvud kajastavad olukorda, kus enamik ameteid on oma personalis 5 % või isegi suurema kärpe 2013. aastast alates juba ära teinud (mõned ametid teevad viimased kärped 2018. aastal) ning sel ajavahemikul on personali lubatud suurendada ainult ametitel, mis tegelevad rände ja julgeolekuga (183 uut ametikohta), finantsjärelevalveasutustel (28 uut ametikohta) ja teatavatel ametitel, kellele anti uusi ülesandeid (Euroopa Liidu Raudteeamet, Euroopa Lennundusohutusamet, Euroopa GNSSi Agentuur) (18 uut ametikohta); kordab oma 2015. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmise menetluse raames esitatud nõudmist (5), et ametite, sh ELi ametite võrgustiku alalise sekretariaadi (nüüdse nimetusega „ühine tugikeskus“) korrektseks toimimiseks tuleb vahendid säilitada või neid vajaduse korral suurendada;

54.

kordab, et on veendunud, et ELi ametitele, mis tegutsevad justiits- ja siseküsimuste valdkonnas, tuleb kiiresti ette näha vajalikud tegevuskulud ja vajaliku suurusega personal, et neil oleks võimalik edukalt täita lisaülesandeid ja -kohustusi, mis neile on viimastel aastatel antud; väljendab seoses sellega heameelt, et Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti (Frontex) ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) personali plaanitakse suurendada kuni tasemeni, mida Euroopa Parlament peab miinimumiks, mida neil ametitel on oma töö tulemuslikuks tegemiseks vaja; rõhutab, et Europolile ette nähtud eelarvest ja personalist ei piisa, et amet saaks täita talle antud ülesandeid, sest komisjon ja liikmesriigid on varasematel aastatel otsustanud tugevdada liikmesriikide koostööd eelkõige terrorismi-, organiseeritud kuritegevuse, küberkuritegevuse- ja inimkaubandusevastase võitluse ning saatjata laste kaitse valdkonnas; juhib tähelepanu praeguses teabevahetussüsteemis kindlaks tehtud puudustele ja nõuab tungivalt, et komisjon eraldaks eu-LISA-le asjakohased inimressursid ja rahalised vahendid, et amet saaks täita talle hiljuti antud lisaülesandeid ja -kohustusi; rõhutab Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) olulist rolli liikmesriikide toetamisel varjupaigataotluste haldamise valdkonnas, eriti olukorras, kus varjupaigataotlejate arv on kasvanud; peab kahetsusväärseks, et on vähendatud Eurojusti tegevuskulusid (mis on 23,6 % väiksemad kui 2017. aastal) ja personali (neli ametikohta vähem), sest Eurojusti töökoormus on viimasel ajal suurenenud;

55.

märgib murega, et eelkõige vähendatakse tööhõive- ja koolitusvaldkonnas tegutsevate ELi ametite (Cedefop, ETF, EU-OSHA, Eurofound) personali viie ametikoha võrra ja keskkonna alal (ECDC, ECHA, EEA, EFSA, EMA) tegutsevate oma 12 ametikoha võrra; on seisukohal, et see on vastuolus liidu üldise poliitikaga luua inimväärseid, kvaliteetseid ja püsivaid töökohti ning võidelda kliimamuutuste vastu; tunneb heameelt selle üle, et ACERi ja GSA personali ja eelarvet on suurendatud, kuid rõhutab, et sellest suurendamisest ametitele ülesannete korrektseks täitmiseks ei piisa;

56.

märgib, et 2018. aastal saabub kolmas kemikaalimääruse REACH kohase registreerimise tähtaeg, mis puudutab Euroopas paljusid ettevõtteid ja seni suurimat arvu VKEsid, ning et see mõjutab märkimisväärselt ka ECHA töökoormust; palub, et seetõttu loobuks komisjon oma kavast vähendada 2018. aastal ajutiste teenistujate ametikohti 6 võrra ja lükkaks vähendamise 2019. aastani edasi, et ECHA saaks 2018. aasta töökava tulemuslikult ja tervenisti ellu viia; märgib sellega seoses, et ECHA on 2012. aastast saadik vähendanud REACHiga seotud töötajate arvu juba 10 %;

o o

57.

tuletab meelde, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine on otseselt aluslepingutest tulenev õiguslik kohustus; nõuab, et eelarvemenetluses jõustataks sooteadlik eelarvestamine ning et eelarvekulusid kasutataks kui mõjusat vahendit naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamiseks; soovitab töötada välja eelarvekava soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise rakendamiseks ELi institutsioonides vastavalt vastuvõetud katseprojektile ning lisada tulevikus eraldi eelarverida soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise koordineerimise haldamiseks institutsioonides;

58.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.

(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.

(3) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.

(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0085.

(5) Vt. Euroopa Parlamendi 27. aprilli 2017. aasta resolutsioon Euroopa Liidu ametite 2015. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmise ning tulemuste, finantsjuhtimise ja kontrolli kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0155).

LISA

2018. AASTA EELARVEMENETLUSE KUUPÄEVI JA LEPITUSKOMITEE TEGEVUSE ÜKSIKASJU KÄSITLEV ÜHISAVALDUS

Kooskõlas eelarvedistsipliini, eelarvealast koostööd ning usaldusväärset finantsjuhtimist käsitleva Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel sõlmitud institutsioonidevahelise kokkuleppe lisa A osaga lepivad Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon kokku järgmistes olulistes 2018. aasta eelarvemenetluse kuupäevades:

1.	kolmepoolsed läbirääkimised kuulutatakse välja 13. juuli hommikul, enne nõukogu seisukoha vastuvõtmist;

2.	komisjon püüab esitada 2018. aasta eelarvestuse projekti mai lõpuks;

3.	nõukogu püüab oma seisukoha vastu võtta ja Euroopa Parlamendile edastada 37. nädalaks (septembri kolmas nädal), eesmärgiga hõlbustada õigeaegse kokkuleppe saavutamist Euroopa Parlamendiga;

4.	Euroopa Parlamendi eelarvekomisjon püüab hääletada nõukogu seisukoha kohta tehtud muudatusettepanekute üle hiljemalt 41. nädala lõpuks (oktoobri keskpaik);

5.	kolmepoolsed läbirääkimised kuulutatakse välja 18. oktoobri pärastlõunal, enne Euroopa Parlamendis toimuvat lugemist;

6.	Euroopa Parlamendi täiskogus toimuval lugemisel toimub hääletamine 43. nädalal (23.–26. oktoobri täiskogu istung);

7.	lepitusperiood algab 31. oktoobril. Lepitusmenetluseks ette nähtud aeg lõpeb kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 314 lõike 4 punktiga c 20. novembril 2017;

lepituskomitee koosolekud toimuvad 6. novembri pärastlõunal Euroopa Parlamendis ja 17. novembril nõukogus ning vajadusel võib lepituskomitee uuesti kokku tulla; lepituskomitee koosolekud valmistatakse ette kolmepoolsete läbirääkimiste käigus. Kolmepoolsed läbirääkimised on kavas 9. novembri hommikul. 21-päevase lepitusperioodi jooksul, sh 13. või 14. novembril (Strasbourg) võidakse välja kuulutada uued kolmepoolsed läbirääkimised.

Lepituskomitee tegevuse üksikasjad on esitatud eespool nimetatud institutsioonidevahelise kokkuleppe lisa E osas.

19.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 334/266

P8_TA(2017)0314

Topeltmaksustamisega seotud vaidluste lahendamise mehhanismid ELis *

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv topeltmaksustamisega seotud vaidluste lahendamise mehhanismide kohta Euroopa Liidus (COM(2016)0686 – C8-0035/2017 – 2016/0338(CNS))

(Seadusandlik erimenetlus – konsulteerimine)

(2018/C 334/42)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2016)0686),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 115, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0035/2017),

—	võttes arvesse Rootsi Riksdagi poolt protokolli nr 2 (subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta) alusel esitatud põhjendatud arvamust, mille kohaselt seadusandliku akti eelnõu ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele,

—	võttes arvesse oma 25. novembri 2015. aasta (1) ja 6. juuli 2016. aasta (2) resolutsioone maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 78c,

—	võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A8-0225/2017),

kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

palub komisjonil oma ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2;

palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

kutsub nõukogu üles kaaluma võimalust tühistada järk-järgult 23. juuli 1990. aasta seotud ettevõtjate kasumi korrigeerimisel tekkiva topeltmaksustamise kõrvaldamise konventsioon (3) pärast kavandatava direktiivi vastuvõtmist ning seeläbi tugevdama liidu kooskõlastatud lähenemisviisi vaidluste lahendamisele kavandatava direktiivi kaudu;

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Muudatusettepanek 1

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(1)

Olukorrad, milles erinevad liikmesriigid maksustavad ühte tulu või kapitali kaks korda, võivad tekitada piiriüleselt tegutsevatele ettevõtjatele olulisi maksutõkkeid. Need põhjustavad ettevõtjatele ülemäärast maksukoormust ning toovad tõenäoliselt kaasa majanduslikke moonutusi ja ebatõhusust , samuti avaldavad need negatiivset mõju piiriülestele investeeringutele ja majanduskasvule.

(1)

Õiglase ja tulemusliku maksustamise põhimõttest lähtudes peavad kõik ettevõtjad maksma õiglast osa maksudest seal, kus nad kasumit teenivad, kuid topeltmaksustamist ja kahekordset maksustamata jätmist tuleb vältida. Olukorrad, milles erinevad liikmesriigid maksustavad ühte tulu või kapitali kaks korda, võivad tekitada olulisi maksutõkkeid eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, kes tegutsevad piiriüleselt, ning seeläbi avaldada negatiivset mõju siseturu nõuetekohasele toimimisele . Need põhjustavad ettevõtjatele ülemäärast maksukoormust , õigusselguse puudumist ja tarbetuid kulusid ning toovad tõenäoliselt kaasa majanduslikke moonutusi ja ebatõhusust . Lisaks avaldavad need negatiivset mõju piiriülestele investeeringutele ja majanduskasvule.

Muudatusettepanek 2

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(1a)

Euroopa Parlament võttis 25. novembril 2015 vastu resolutsiooni maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta, milles ta seadis kahtluse alla 23. juuli 1990. aasta seotud ettevõtjate kasumi korrigeerimisel tekkiva topeltmaksustamise kõrvaldamise konventsiooni (1a) (ELi vahekohtu konventsioon) kasulikkuse ning leidis, et see vahend tuleks ümber kujundada ja muuta tõhusamaks või asendada liidu vaidluste lahendamise mehhanismiga, mille vastastikuse kokkuleppe menetlused on tõhusamad. Euroopa Parlament võttis 6. juulil 2016 vastu resolutsiooni maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta, milles ta rõhutas, et selge ajakava kehtestamine vaidluste lahendamise menetlusteks aitab suurendada süsteemide tõhusust.

Muudatusettepanek 3

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 1 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(1b)

Euroopa Parlament võttis 16. detsembril 2015 vastu resolutsiooni soovitustega komisjonile läbipaistvuse, kooskõlastamise ning lähenemise tagamise kohta liidu äriühingu tulumaksu poliitikas, milles ta palus komisjonil esitada õigusakti ettepanek, et parandada liidus piiriüleste maksuvaidluste lahendamist, keskendudes mitte ainult topeltmaksustamise juhtumitele, vaid ka kahekordse maksustamata jätmise juhtumitele. Samuti nõudis ta selgemaid eeskirju, rangemaid tähtaegu ja läbipaistvust.

Muudatusettepanek 4

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 1 c (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(1c)

Katsed kaotada topeltmaksustamine on sageli toonud kaasa kahekordse maksustamata jätmise, kui maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise teel on ettevõtjad suutnud lasta oma kasumi maksustada liikmesriikides, kus äriühingu tulumaks on nullilähedane. See jätkuv tava moonutab konkurentsi ning kahjustab riigisiseseid ettevõtjaid ja maksustamist ning on kahjulik majanduskasvule ja töökohtade loomisele.

Muudatusettepanek 5

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(2)	Seetõttu on vajalik , et ELis kehtivate mehhanismidega tagataks topeltmaksustamisega seotud vaidluste lahendamine ja kõnealuse topeltmaksustamise tulemuslik kõrvaldamine.

(2)

Praegused vaidluste lahendamise menetlused on liiga pikad ja kulukad ning sageli ei lõpe need kokkuleppega, kusjuures mõned juhtumid ei saa üldse tunnustust. Mõned äriühingud lepivad praegu pigem topeltmaksustamisega kui kulutavad raha ja aega koormavate menetluste peale topeltmaksustamise kaotamiseks. Seetõttu on oluline , et ELis kehtivate mehhanismidega tagataks tulemuslik, kiire ja jõustatav topeltmaksustamisega seotud vaidluste lahendamine ja kõnealuse topeltmaksustamise tulemuslik ja õigeaegne kõrvaldamine ning maksumaksja korrapärane ja tulemuslik teavitamine .

Muudatusettepanek 6

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(3)

Praegu kahepoolsetes maksulepingutes sätestatud olemasolevate mehhanismidega ei saavutata kõigil juhtudel õigeaegset täielikku vabastamist topeltmaksustamisest. Kehtiva ettevõtjate kasumi korrigeerimisel tekkiva topeltmaksustamise kõrvaldamise konventsiooni (90/436/EMÜ) (7) ( ELi vahekohtu konventsioon) kohaldamisala on piiratud, kuna seda kohaldatakse üksnes siirdehindadega seotud vaidluste ja püsivale tegevuskohale kasumi omistamise suhtes. Vahekohtu konventsiooni kohaldamise raames teostatud hindamisel on ilmnenud mõned olulised puudused, eelkõige seoses juurdepääsuga menetlusele ning menetluse pikkuse ja tulemusliku lõpetamisega .

(3)

Praegu kahepoolsetes topeltmaksustamise vältimise lepingutes sätestatud olemasolevate mehhanismidega ei saavutata kõigil juhtudel õigeaegset täielikku vabastamist topeltmaksustamisest. Nendes lepingutes ette nähtud mehhanismid on paljudel juhtudel pikale venitatud, kulukad, raskesti juurdepääsetavad ega lõpe alati kokkuleppega. ELi vahekohtu konventsiooni kohaldamisala on piiratud, kuna seda kohaldatakse üksnes siirdehindadega seotud vaidluste ja püsivale tegevuskohale kasumi omistamise suhtes. Vahekohtu konventsiooni kohaldamise raames teostatud hindamisel on ilmnenud mõned olulised puudused, eelkõige seoses juurdepääsuga menetlusele , õiguskaitsevahendite puudumisega, menetluse pikkuse ja sellega, et menetlus ei saa lõplikku, siduvat ja tulemuslikku lahendust. Need puudused takistavad investeeringuid ja tuleks kõrvaldada.

Muudatusettepanek 7

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 3 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(3a)

Et kujundada õiglane, selge ja stabiilne maksukeskkond ning vähendada maksustamisega seotud vaidlusi siseturul, on äriühingu tulumaksu poliitikas vaja vähemalt teatud minimaalset lähenemist. Kõige tulemuslikum viis äriühingute topeltmaksustamise ohu kõrvaldamiseks on komisjoni kavandatud äriühingu tulumaksu ühtne konsolideeritud maksubaas (1a) .

Muudatusettepanek 8

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(4)

Selleks, et luua õiglasem maksukeskkond, tuleb suurendada eeskirjade läbipaistvust ja karmistada maksustamise vältimise vastaseid meetmeid. Samas on õiglase maksusüsteemi vaimus vaja tagada, et maksumaksjaid ei maksustata sama tulu eest kahekordselt ning et vaidluste lahendamise mehhanismid on kõikehõlmavad, tulemuslikud ja jätkusuutlikud. Topeltmaksustamisega seotud vaidluste lahendamise mehhanisme on vaja täiustada ka selleks, et reageerida topelt- ja mitmekordse maksustamisega seotud vaidluste arvu suurenemise ohule, kusjuures kaalul võivad olla suured summad, kuna maksuasutused on muutnud oma auditeid regulaarsemaks ja põhjalikumaks.

(4)

Selleks, et luua liidus tegutsevatele ettevõtjatele õiglasem maksukeskkond, tuleb tõhustada läbipaistvust käsitlevaid eeskirju ja karmistada maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise vastaseid meetmeid liikmesriikide, liidu ja ülemaailmsel tasandil. Kahekordse maksustamata jätmise vältimine peab jääma liidu prioriteediks. Samas on õiglase maksusüsteemi vaimus vaja tagada, et maksumaksjaid ei maksustata sama tulu eest kahekordselt ning et vaidluste lahendamise mehhanismid on kõikehõlmavad, tulemuslikud ja jätkusuutlikud. Topeltmaksustamisega seotud vaidluste lahendamise mehhanisme on oluline täiustada ka selleks, et reageerida topelt- ja mitmekordse maksustamisega seotud vaidluste arvu suurenemise ohule, kusjuures kaalul võivad olla suured summad, kuna maksuasutused on muutnud oma auditeid regulaarsemaks ja põhjalikumaks.

Muudatusettepanek 9

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 5

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(5)

Selleks et tulemuseks oleks õiglane ja tõhus äriühingute maksustamise süsteem Euroopa Liidus, on tingimata vaja kehtestada maksuvaidluste lahendamise tõhus ja tulemuslik raamistik, millega tagatakse õiguskindlus ja ärisõbralik investeerimiskeskkond . Topeltmaksustamisega seotud vaidluste lahendamise mehhanismidega tuleks luua ka topeltmaksustamisega seotud probleemide lahendamise ühtlustatud ja läbipaistev raamistik, tuues sellega kasu kõigile maksumaksjatele.

(5)

Selleks et tulemuseks oleks õiglane ja tõhus äriühingute maksustamise süsteem Euroopa Liidus, on tingimata vaja kehtestada maksuvaidluste lahendamise tõhus ja tulemuslik raamistik, millega tagatakse õiguskindlus ja toetatakse investeeringuid . Liikmesriigid peaksid eraldama pädevatele asutustele selleks piisavalt inimressursse ning tehnilisi ja rahalisi vahendeid.

Muudatusettepanek 10

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 5 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(5a)

Liidul on potentsiaali saada maksude läbipaistvuse ja kooskõlastamise valdkonnas eeskujuks ja ülemaailmselt juhtivaks jõuks. Topeltmaksustamisega seotud vaidluste lahendamise mehhanismidega tuleks seetõttu luua ka topeltmaksustamisega seotud probleemide lahendamise ühtlustatud ja läbipaistev raamistik, tuues sellega kasu kõigile maksumaksjatele. Kõik lõplikud otsused tuleks tervikuna avaldada ja komisjon peaks tegema need tavalises andmevormingus kättesaadavaks ka keskselt hallataval veebilehel, kui asjaomased maksumaksjad ei tõenda, et otsuses sisalduvat teatavat tundlikku kaubandus-, tööstus- või kutsealast teavet ei tohiks avaldada. Lõplike otsuste avaldamine on üldsuse huvides, kuna see parandab arusaamist sellest, kuidas tuleks eeskirju tõlgendada ja kohaldada. Käesoleva direktiivi kogu potentsiaali saab realiseerida ainult siis, kui sarnaseid eeskirju rakendatakse ka kolmandates riikides. Seetõttu peaks komisjon toetama ka siduvate vaidluste lahendamise menetluste kehtestamist rahvusvahelisel tasandil.

Muudatusettepanek 11

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 5 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(5b)

Tulemuslik ja tõhus raamistik peaks sisaldama liikmesriikide jaoks võimalust pakkuda välja alternatiivseid vaidluste lahendamise mehhanisme, mis võtavad paremini arvesse väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate („VKEd“) eripära ning mille tulemuseks võivad olla madalamad kulud, vähem bürokraatiat, suurem tõhusus ja topeltmaksustamise kiirem kaotamine.

Muudatusettepanek 12

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 6

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(6)

Topeltmaksustamine tuleks kõrvaldada menetlusega , mille esimeses etapis esitatakse juhtum kõnealuse liikmesriigi maksuasutustele, et lahendada vaidlus vastastikuse kokkuleppe menetluse teel. Kui kõnealuse menetluse raames teatud aja jooksul kokkuleppele ei jõuta, tuleks juhtum esitada nõuandekomisjonile või alternatiivsele vaidluste lahendamise komisjonile, kuhu kuuluvad asjaomaste maksuasutuste esindajad ja sõltumatud tunnustatud isikud. Maksuasutused peaksid tegema lõpliku siduva otsuse, võttes arvesse nõuandekomisjoni või alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni arvamust.

(6)

Topeltmaksustamine tuleks kõrvaldada lihtsalt kasutatava menetlusega. Esimeses etapis esitatakse juhtum kõnealuse liikmesriigi maksuasutustele, et lahendada vaidlus vastastikuse kokkuleppe menetluse teel. Kui kõnealuse menetluse raames teatud aja jooksul kokkuleppele ei jõuta, tuleks juhtum esitada nõuandekomisjonile või alternatiivsele vaidluste lahendamise komisjonile, kuhu kuuluvad asjaomaste maksuasutuste esindajad ja sõltumatud tunnustatud isikud , kelle nimed on kantud sõltumatute tunnustatud isikute avalikult kättesaadavasse loetelusse . Maksuasutused peaksid tegema lõpliku siduva otsuse, võttes arvesse nõuandekomisjoni või alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni arvamust.

Muudatusettepanek 13

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 7 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(7a)

Topeltmaksustamisega seotud vaidluste lahendamise menetlus, mis on ette nähtud käesolevas direktiivis, hõlmab muude võimaluste seas vaidluste lahendamist maksumaksja jaoks. See hõlmab vastastikuse kokkuleppe menetlusi vastavalt kahepoolsetele topeltmaksustamise vältimise lepingutele või ELi vahekohtu konventsioonile. Käesolevas direktiivis sätestatud vaidluste lahendamise menetlust tuleks eelistada teistele võimalustele, kuna sellega nähakse ette kooskõlastatud, kogu liitu hõlmav lähenemisviis vaidluste lahendamisele, sealhulgas selged ja jõustatavad eeskirjad, kohustus kaotada topeltmaksustamine ja kindlaksmääratud ajakava.

Muudatusettepanek 14

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 7 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(7b)

Praegu on ebaselge, kuidas käesolev direktiiv on seotud olemasolevate vahekohtumenetlust käsitlevate sätetega kahepoolsetes maksukokkulepetes ja olemasoleva ELi vahekohtu konventsiooniga. Seepärast peaks komisjon neid suhteid selgitama, et maksumaksjad saaksid vajaduse korral valida vastavalt eesmärgile kõige sobivama menetluse.

Muudatusettepanek 15

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 7 c (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(7c)

Paljud topeltmaksustamise juhtumid hõlmavad kolmandaid riike. Seetõttu peaks komisjon püüdma luua ülemaailmse raamistiku, eelistatavalt OECD raames. Kuni sellise OECD raamistiku loomiseni peaks komisjoni eesmärk olema praeguse vabatahtliku asemel kohustuslik ja siduv kokkuleppemenetlus kõikide võimaliku piiriülese topeltmaksustamise juhtumite puhul.

Muudatusettepanek 16

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 10 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(10a)

Käesoleva direktiivi kohaldamisala tuleks laiendada nii kiiresti kui võimalik. Direktiiv loob raamistiku üksnes ettevõtjate kasumi topeltmaksustamisega seotud vaidluste lahendamiseks. Kohaldamisalasse ei kuulu tulu, näiteks pensionide ja palkade topeltmaksustamisega seotud vaidlused, kuigi nende mõju üksikisikutele võib olla märkimisväärne. Maksukokkuleppe erinev tõlgendamine liikmesriikide poolt võib tuua kaasa majandusliku topeltmaksustamise, näiteks juhul, kui üks liikmesriik peab tuluallikat palgaks, aga teine liikmesriik peab sama tuluallikat kasumiks. Seetõttu tuleks tulu maksustamisega seotud tõlgenduserinevused liikmesriikide vahel samuti lisada käesoleva direktiivi kohaldamisalasse.

Muudatusettepanek 17

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 11

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(11)	Komisjon peaks vaatama kõnealuse direktiivi kohaldamise läbi viie aasta pärast ja liikmesriigid peaksid komisjonile esitama selle läbivaatamise toetamiseks vajalikud andmed,

(11)

Komisjon peaks kõnealuse direktiivi kohaldamise viie aasta pärast läbi vaatama ja muu hulgas otsustama, kas direktiivi tuleks edasi kohaldada või muuta. Liikmesriigid peaksid komisjonile esitama selle läbivaatamise toetamiseks vajalikud andmed . Läbivaatamise lõpus peaks komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, sealhulgas hinnangu direktiivi kohaldamisala laiendamisele, nii et see hõlmaks kõiki piiriülese topeltmaksustamise olukordi ja kahekordset maksustamata jätmist, ning vajaduse korral õigusakti muutmise ettepaneku ,

Muudatusettepanek 18

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõik 4

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Käesoleva direktiiviga ei piirata siseriiklike õigusaktide ega rahvusvaheliste lepingute sätete kohaldamist, kui see on vajalik, et ära hoida maksudest kõrvalehoidumist, maksupettust või kuritarvitusi.	Käesoleva direktiiviga ei piirata siseriiklike õigusaktide ega rahvusvaheliste lepingute sätete kohaldamist, kui see on vajalik, et ära hoida maksudest kõrvalehoidumist ja maksustamise vältimist , maksupettust või kuritarvitusi.

Muudatusettepanek 19

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Maksumaksjal, kelle suhtes kohaldatakse topeltmaksustamist, on õigus esitada kõigile asjaomaste liikmesriikide pädevatele asutustele topeltmaksustamise juhtumi lahendamiseks kaebus kolme aasta jooksul alates topeltmaksustamist põhjustava meetme kohta esimese teatise kättesaamisest, sõltumata sellest, kas ta kasutab mõne asjaomase liikmesriigi õigusaktidest tulenevaid õiguskaitsevahendeid või mitte. Maksumaksja esitab kaebuse üheaegselt mõlema asjaomase liikmesriigi pädevatele asutustele ja märgib igale asjaomasele pädevale asutusele esitatavas kaebuses, millised muud liikmesriigid on juhtumiga seotud. Komisjon haldab kõigis liidu ametlikes keeltes keskset kontaktpunkti, mis on üldsusele kergesti juurdepääsetav, pakub ajakohast kontaktteavet iga pädeva asutuse kohta ja täielikku ülevaadet kohaldatavatest liidu õigusaktidest ja maksulepingutest.

Muudatusettepanek 20

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõige 2

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
2. Pädevad asutused kinnitavad kaebuse kättesaamist ühe kuu jooksul alates kaebuse saamisest. Samuti teatavad nad kaebuse saamisest teiste asjaomaste liikmesriikide pädevatele asutustele.	2. Iga pädev asutus kinnitab kaebuse kättesaamist kirjalikult ja teatab kaebuse saamisest teiste asjaomaste liikmesriikide pädevatele asutustele kahe nädala jooksul alates kaebuse saamisest .

Muudatusettepanek 21

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõige 3 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

a)	pädevatele asutustele kaebuse esitanud maksumaksja(te) ja kõigi teiste otseselt mõjutatud maksumaksjate nimi, aadress, maksukohustuslasena registreerimise number ja muu nende isiku tuvastamiseks vajalik teave;

a)	pädevatele asutustele kaebuse esitanud maksumaksja(te) ja kõigi teiste otseselt mõjutatud maksumaksjate nimi, aadress, maksukohustuslasena registreerimise number ja muu nende isiku tuvastamiseks vajalik teave kaebuse esitaja teadmise ja parima arusaamise järgi ;

Muudatusettepanek 22

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõige 3 – punkt d

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

d)	kohaldatavad riiklikud eeskirjad ja topeltmaksustamise vältimise lepingud;

välja jäetud

Muudatusettepanek 23

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõige 3 – punkt e – alapunkt iii

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

iii)	maksumaksja kohustus vastata nii täielikult ja kiiresti kui võimalik pädeva asutuse kõigile nõuetekohastele taotlustele ja esitada pädevate asutuste taotlusel võimalikud dokumendid;

iii)

maksumaksja kohustus vastata nii täielikult ja kiiresti kui võimalik pädeva asutuse kõigile nõuetekohastele taotlustele ja esitada pädevate asutuste taotlusel võimalikud dokumendid , seejuures võtavad pädevad asutused nõuetekohaselt arvesse võimalikke piiranguid juurdepääsul taotletud dokumentidele ja võimalikke väliseid viivitusi ;

Muudatusettepanek 24

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõige 3 – punkt f

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

f)	pädevate asutuste poolt taotletud muu konkreetne täiendav teave.

f)	pädevate asutuste poolt taotletud muu konkreetne täiendav teave , mis on maksustamisega seotud vaidluse seisukohast oluline .

Muudatusettepanek 25

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõige 5

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
5. Asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused võtavad maksumaksja kaebuse aktsepteeritavust ja vastuvõetavust käsitleva otsuse vastu kuue kuu jooksul alates kaebuse kättesaamisest . Pädevad asutused teavitavad oma otsusest maksumaksjaid ja teiste liikmesriikide pädevaid asutusi.	5. Asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused võtavad maksumaksja kaebuse aktsepteeritavust ja vastuvõetavust käsitleva otsuse vastu kolme kuu jooksul alates kaebuse kättesaamisest ning teavitavad oma otsusest asjaomast maksumaksjat ja teiste liikmesriikide pädevaid asutusi kirjalikult kahe nädala jooksul .

Muudatusettepanek 26

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – lõige 1 – lõik 1

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Kui asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused otsustavad kaebust vastavalt artikli 3 lõikele 5 aktsepteerida, püüavad nad topeltmaksustamist kõrvaldada vastastikuse kokkuleppe menetluse teel kahe aasta jooksul alates viimasest teavitamisest ühe liikmesriigi otsusest kaebuse aktsepteeritavuse kohta.	Kui asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused otsustavad kaebust vastavalt artikli 3 lõikele 5 aktsepteerida, püüavad nad topeltmaksustamist kõrvaldada vastastikuse kokkuleppe menetluse teel ühe aasta jooksul alates viimasest teavitamisest ühe liikmesriigi otsusest kaebuse aktsepteeritavuse kohta.

Muudatusettepanek 27

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – lõige 1 – lõik 2

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Esimeses lõigus osutatud kaheaastast ajavahemikku võib asjaomase liikmesriigi pädeva asutuse taotlusel kuni kuue kuu võrra pikendada, kui pikendamist taotlev pädev asutus esitab selle kohta kirjaliku põhjenduse. Sellise ajavahemiku pikendamise peavad heaks kiitma maksumaksjad ja teised pädevad asutused.	Esimeses lõigus osutatud üheaastast ajavahemikku võib asjaomase liikmesriigi pädeva asutuse taotlusel kuni kolme kuu võrra pikendada, kui pikendamist taotlev pädev asutus esitab selle kohta kirjaliku põhjenduse. Sellise ajavahemiku pikendamise peavad heaks kiitma maksumaksjad ja teised pädevad asutused.

Muudatusettepanek 28

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – lõige 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3. Kui liikmesriikide pädevad asutused on jõudnud lõikes 1 osutatud ajavahemiku jooksul topeltmaksustamise kõrvaldamises kokkuleppele, edastavad kõik asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused kõnealuse kokkuleppe maksumaksjale otsusena, mis on pädevate asutuste jaoks siduv ja mille täitmist maksumaksja võib nõuda, tingimusel et maksumaksja loobub õigusest siseriiklikele õiguskaitsevahenditele. Kõnealust otsust rakendatakse olenemata asjaomaste liikmesriikide siseriiklikes õigusaktides ettenähtud tähtaegadest.

3. Kui liikmesriikide pädevad asutused on jõudnud lõikes 1 osutatud ajavahemiku jooksul topeltmaksustamise kõrvaldamises kokkuleppele, edastavad kõik asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused kõnealuse kokkuleppe viie päeva jooksul maksumaksjale otsusena, mis on pädevate asutuste jaoks siduv ja mille täitmist maksumaksja võib nõuda, tingimusel et maksumaksja loobub õigusest siseriiklikele õiguskaitsevahenditele. Kõnealust otsust rakendatakse viivitamata, olenemata asjaomaste liikmesriikide siseriiklikes õigusaktides ettenähtud tähtaegadest.

Muudatusettepanek 29

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – lõige 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

4. Kui asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused ei ole lõikes 1 ettenähtud tähtaja jooksul jõudnud topeltmaksustamise kõrvaldamises kokkuleppele, teavitab iga asjaomase liikmesriigi pädev asutus sellest kahe nädala jooksul maksumaksjaid, märkides ära põhjused, miks kokkuleppele ei jõutud , ning teavitades maksumaksjat edasikaebamise võimalustest ja lisades edasikaebusi käsitlevate asutuste asjaomase kontaktteabe .

Muudatusettepanek 30

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 1

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
1. Kui kaebus ei ole vastuvõetav või topeltmaksustamist ei esine või artikli 3 lõikes 1 sätestatud kolmeaastasest tähtajast ei peeta kinni, võivad asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused otsustada kaebuse tagasi lükata.	1. Kui kaebus ei ole vastuvõetav või topeltmaksustamist ei esine või artikli 3 lõikes 1 sätestatud kolmeaastasest tähtajast ei peeta kinni, võivad asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused otsustada kaebuse tagasi lükata. Pädevad asutused teatavad maksumaksjale kaebuse tagasilükkamise põhjused.

Muudatusettepanek 31

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 2

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
2. Kui asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused ei ole maksumaksja kaebuse kohta otsust teinud kuue kuu jooksul pärast kaebuse kättesaamist, loetakse kaebus tagasilükatuks.	2. Kui asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused ei ole maksumaksja kaebuse kohta otsust teinud kolme kuu jooksul pärast kaebuse kättesaamist, loetakse kaebus tagasilükatuks ja maksumaksjat teavitatakse ühe kuu jooksul pärast seda kolmekuulist ajavahemikku .

Muudatusettepanek 32

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3. Kaebuse tagasilükkamise korral on maksumaksjal õigus asjaomaste liikmesriikide pädevate asutuste otsus edasi kaevata kooskõlas riiklike eeskirjadega.

3. Kaebuse tagasilükkamise korral on maksumaksjal õigus asjaomaste liikmesriikide pädevate asutuste otsus edasi kaevata kooskõlas liikmesriigi õigusnormidega. Maksumaksjal on õigus esitada edasikaebus ükskõik kummale pädevale asutusele. Pädev asutus, kellele edasikaebus esitati, teavitab teist pädevat asutust kaebuse olemasolust ja mõlemad pädevad asutused kooskõlastavad oma tegevust kaebuse menetlemisel. Kui edasikaebus rahuldatakse, siis VKEde puhul kannab finantskoormust pädev asutus, kes kaebuse algselt tagasi lükkas.

Muudatusettepanek 33

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 2 – lõik 1

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Nõuandekomisjon teeb kaebuse aktsepteeritavust ja vastuvõetavust käsitleva otsuse kuue kuu jooksul alates sellest, kui talle teatati asjaomaste liikmesriikide pädevate asutuste poolt kaebuse artikli 5 lõike 1 alusel tagasilükkamise kohta tehtud viimasest otsusest. Kui kuue kuu jooksul ühestki otsusest teatatud ei ole, loetakse kaebus tagasilükatuks.	Nõuandekomisjon teeb kaebuse aktsepteeritavust ja vastuvõetavust käsitleva otsuse kolme kuu jooksul alates sellest, kui talle teatati asjaomaste liikmesriikide pädevate asutuste poolt kaebuse artikli 5 lõike 1 alusel tagasilükkamise kohta tehtud viimasest otsusest. Kui kolme kuu jooksul ühestki otsusest teatatud ei ole, loetakse kaebus tagasilükatuks.

Muudatusettepanek 34

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 2 – lõik 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Kui nõuandekomisjon kinnitab topeltmaksustamise esinemist ja kaebuse vastuvõetavust, algatatakse ühe pädeva asutuse taotlusel artikli 4 kohane vastastikuse kokkuleppe menetlus. Asjaomane pädev asutus teavitab kõnealusest taotlusest nõuandekomisjoni, teisi asjaomaseid pädevaid asutusi ja maksumaksjaid. Artikli 4 lõikes 1 sätestatud kaheaastane ajavahemik algab nõuandekomisjoni poolt kaebuse aktsepteeritavuse ja vastuvõetavuse kohta tehtud otsuse kuupäevast.

Kui nõuandekomisjon kinnitab topeltmaksustamise esinemist ja kaebuse vastuvõetavust, algatatakse ühe pädeva asutuse taotlusel artikli 4 kohane vastastikuse kokkuleppe menetlus. Asjaomane pädev asutus teavitab kõnealusest taotlusest nõuandekomisjoni, teisi asjaomaseid pädevaid asutusi ja maksumaksjaid. Artikli 4 lõikes 1 sätestatud üheaastane ajavahemik algab nõuandekomisjoni poolt kaebuse aktsepteeritavuse ja vastuvõetavuse kohta tehtud otsuse kuupäevast.

Muudatusettepanek 35

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 3 – lõik 1

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Nõuandekomisjoni koosneb asjaomaste liikmesriikide pädevatest asutustest, kui nad ei ole suutnud topeltmaksustamise kõrvaldamises kokkuleppele jõuda vastastikuse kokkuleppe menetluse raames artikli 4 lõikes 1 sätestatud ajavahemiku jooksul.	Kui liikmesriikide pädevad asutused ei ole suutnud topeltmaksustamise kõrvaldamises kokkuleppele jõuda vastastikuse kokkuleppe menetluse raames artikli 4 lõikes 1 sätestatud ajavahemiku jooksul , esitab nõuandekomisjon arvamuse topeltmaksustamise kõrvaldamise kohta vastavalt artikli 13 lõikele 1 .

Muudatusettepanek 36

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 4 – lõik 1

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Kui nõuandekomisjon moodustatakse vastavalt lõikele 1, siis tuleb seda teha hiljemalt viiekümne kalendripäeva jooksul pärast artikli 3 lõikes 5 osutatud kuuekuulise ajavahemiku lõppemist.	Kui nõuandekomisjon moodustatakse vastavalt lõikele 1, siis tuleb seda teha hiljemalt ühe kuu jooksul pärast artikli 3 lõikes 5 osutatud kolmekuulise ajavahemiku lõppemist.

Muudatusettepanek 37

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 4 – lõik 2

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Kui nõuandekomisjon moodustatakse vastavalt lõikele 2, siis tuleb seda teha hiljemalt viiekümne kalendripäeva jooksul pärast artikli 4 lõikes 1 osutatud ajavahemiku lõppemist.	Kui nõuandekomisjon moodustatakse vastavalt lõikele 2, siis tuleb seda teha hiljemalt ühe kuu jooksul pärast artikli 4 lõikes 1 osutatud ajavahemiku lõppemist.

Muudatusettepanek 38

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 7 – lõige 1 – lõik 2

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Kui liikmesriigi pädev asutus ei ole nimetanud vähemalt üht sõltumatut tunnustatud isikut ja tema asendusliiget, võib maksumaksja taotleda kõnealuse pädeva liikmesriigi kohtult sõltumatu isiku ja tema asendaja nimetamist artikli 8 lõikes 4 osutatud loetelust.	Kui liikmesriigi pädev asutus ei ole nimetanud vähemalt üht sõltumatut tunnustatud isikut ja tema asendusliiget, võib maksumaksja taotleda kõnealuse pädeva liikmesriigi kohtult sõltumatu isiku ja tema asendaja nimetamist artikli 8 lõikes 4 osutatud loetelust kolme kuu jooksul .

Muudatusettepanek 39

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 7 – lõige 1 – lõik 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Kui ükski asjaomase liikmesriigi pädev asutus ei ole seda teinud, võib maksumaksja taotleda kõigi liikmesriikide pädevatelt kohtutelt kahe sõltumatu tunnustatud isiku nimetamist vastavalt teisele ja kolmandale lõigule. Sel viisil nimetatud sõltumatud tunnustatud isikud valivad esimehe, tõmmates loosi artikli 8 lõike 4 kohaselt esimeheks kvalifitseeruvate sõltumatute isikute loetelust.

Kui ükski asjaomase liikmesriigi pädev asutus ei ole seda teinud, võib maksumaksja taotleda kõigi liikmesriikide pädevatelt kohtutelt kahe sõltumatu tunnustatud isiku nimetamist vastavalt artikli 8 lõike 4 teisele ja kolmandale lõigule. Komisjon teeb iga liikmesriigi pädevate kohtute andmed selgelt kättesaadavaks keskses teabepunktis oma veebisaidil kõigis liidu ametlikes keeltes. Sel viisil nimetatud sõltumatud tunnustatud isikud valivad esimehe, tõmmates loosi artikli 8 lõike 4 kohaselt esimeheks kvalifitseeruvate sõltumatute isikute loetelust.

Muudatusettepanek 40

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 7 – lõige 2

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
2. Taotluse sõltumatute isikute ja nende asendusliikmete nimetamiseks vastavalt lõikele 1 esitatakse liikmesriigi pädevale kohtule alles pärast artikli 6 lõikes 4 osutatud viiekümne päeva pikkuse ajavahemiku lõppu ja kahe nädala jooksul pärast kõnealuse ajavahemiku lõppu.	2. Taotlus sõltumatute isikute ja nende asendusliikmete nimetamiseks vastavalt lõikele 1 esitatakse liikmesriigi pädevale kohtule alles pärast artikli 6 lõikes 4 osutatud ühe kuu pikkuse ajavahemiku lõppu ja kahe nädala jooksul pärast kõnealuse ajavahemiku lõppu.

Muudatusettepanek 41

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 7 – lõige 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3. Pädev kohus võtab otsuse vastu vastavalt lõikele 1 ning teavitab sellest taotlejat. Pädeva kohtu poolt kohaldatav menetlus sõltumatute isikute nimetamiseks juhul, kui liikmesriigid ei ole neid nimetanud, on sama, mida kohaldatakse liikmesriigi õigusaktide kohaselt tsiviil- ja kaubandusarbitraaži puhul, kui kohtud nimetavad vahekohtunikud, kui pooled ei ole selles kokkuleppele jõudnud. Pädevad kohtud teavitavad ka pädevaid asutusi, kes algselt ei suutnud nõuandekomisjoni moodustada. Kui liikmesriigil on see õigus siseriikliku õiguse alusel olemas, võib ta kohtu otsuse edasi kaevata. Tagasilükkamise korral on taotlejal õigus kohtu otsus edasi kaevata vastavalt siseriiklikele menetlusnormidele.

3. Pädev kohus võtab otsuse vastu vastavalt lõikele 1 ning teavitab sellest taotlejat ühe kuu jooksul . Pädeva kohtu poolt kohaldatav menetlus sõltumatute isikute nimetamiseks juhul, kui liikmesriigid ei ole neid nimetanud, on sama, mida kohaldatakse liikmesriigi õigusaktide kohaselt tsiviil- ja kaubandusarbitraaži puhul, kui kohtud nimetavad vahekohtunikud, kui pooled ei ole selles kokkuleppele jõudnud. Pädevad kohtud teavitavad ka pädevaid asutusi, kes algselt ei suutnud nõuandekomisjoni moodustada. Kui liikmesriigil on see õigus siseriikliku õiguse alusel olemas, võib ta kohtu otsuse edasi kaevata. Tagasilükkamise korral on taotlejal õigus kohtu otsus edasi kaevata vastavalt siseriiklikele menetlusnormidele.

Muudatusettepanek 42

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 1 – lõik 1 – punkt c

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

c)	üks või kaks sõltumatut tunnustatud isikut, kelle iga pädev asutus nimetab lõikes 4 osutatud isikute loetelust.

c)	üks või kaks sõltumatut tunnustatud isikut, kelle iga pädev asutus nimetab lõikes 4 osutatud isikute loetelust , välja arvatud isikud, kelle esitab nende liikmesriik .

Muudatusettepanek 43

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 1 – lõik 3 a (uus)

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
	Liikmesriigid võivad otsustada nimetada esimese lõigu punktis b osutatud esindajad alaliselt.

Muudatusettepanek 44

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 3 – punkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

b)	nimetatud isikul on või on olnud suur osalus ühes või mitmes asjaomases maksumaksjas, või ta on või on olnud nende töötaja või nõustaja,

b)	nimetatud isikul või tema sugulasel on või on olnud suur osalus ühes või mitmes asjaomases maksumaksjas, või ta on või on olnud nende töötaja või nõustaja,

Muudatusettepanek 45

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 4 – lõik 2

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Sõltumatud tunnustatud isikud peavad olema liikmesriigi kodanikud ja elama ELis. Nad peavad olema asjatundlikud ja sõltumatud.	Sõltumatud tunnustatud isikud peavad olema liikmesriigi kodanikud ja elama ELis , eelistatavalt ametnikud ja riigiteenistujad, kes töötavad maksuõiguse valdkonnas, või halduskohtu liikmed . Nad peavad olema asjatundlikud, sõltumatud , erapooletud ja ausad .

Muudatusettepanek 46

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 4 – lõik 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Liikmesriigid teatavad komisjonile nende poolt nimetatud sõltumatute tunnustatud isikute nimed. Liikmesriigid võivad teatamisel täpsustada , kelle nende poolt nimetatud viiest isikust võib nimetada esimeheks. Samuti esitavad nad komisjonile täieliku ja ajakohase teabe nende kutsealase ja akadeemilise tausta, pädevuse, teadmiste ja huvide konfliktide kohta. Liikmesriigid teatavad komisjonile viivitamata kõigist muudatustest sõltumatute isikute loetelus.

Liikmesriigid teatavad komisjonile nende poolt nimetatud sõltumatute tunnustatud isikute nimed. Liikmesriigid täpsustavad teatamisel, kelle nende poolt nimetatud viiest isikust võib nimetada esimeheks. Samuti esitavad nad komisjonile täieliku ja ajakohase teabe nende kutsealase ja akadeemilise tausta, pädevuse, teadmiste ja huvide konfliktide kohta . Seda teavet ajakohastatakse, kui sõltumatute isikute elulookirjeldustes toimub muutusi . Liikmesriigid teatavad komisjonile viivitamata kõigist muudatustest sõltumatute isikute loetelus.

Muudatusettepanek 47

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 4 – lõik 3 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Komisjon kontrollib kolmandas lõigus osutatud teavet sõltumatute tunnustatud isikute kohta, kelle liikmesriigid on nimetanud. Kontroll viiakse läbi kolme kuu jooksul alates liikmesriigilt teabe saamisest. Kui komisjonil on nimetatud isikute sõltumatuse suhtes kahtlusi, võib ta paluda liikmesriigil esitada lisateavet ja kui kahtlus püsib, võib ta paluda liikmesriigil isiku loetelust kustutada ja nimetada kellegi teise.

Muudatusettepanek 48

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 4 – lõik 3 b (uus)

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
	Sõltumatute tunnustatud isikute loetelu on avalikult kättesaadav.

Muudatusettepanek 49

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 9 – lõige 1

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
1. Asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused võivad kokku leppida nõuandekomisjoni asemel alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni moodustamises, et esitada topeltmaksustamise kõrvaldamist käsitlev arvamus vastavalt artiklile 13.	1. Asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused võivad kokku leppida nõuandekomisjoni asemel alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni moodustamises, et esitada topeltmaksustamise kõrvaldamist käsitlev arvamus vastavalt artiklile 13. Alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni kasutamine jääb siiski võimalikult erandlikuks.

Muudatusettepanek 50

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 9 – lõige 2

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
2. Alternatiivne vaidluste lahendamise komisjon võib oma koosseisu ja struktuuri osas erineda nõuandekomisjonist ning kohaldada vaidluse lahendamiseks lepitamist, vahendamist, eksperdiarvamuste esitamist, hindamist ning muid vaidluste lahendamise menetlusi ja tehnikaid.	2. Alternatiivne vaidluste lahendamise komisjon võib oma koosseisu ja struktuuri osas erineda nõuandekomisjonist ning kohaldada vaidluse lahendamiseks lepitamist, vahendamist, eksperdiarvamuste esitamist, hindamist ning muid tulemuslikke ja tunnustatud vaidluste lahendamise menetlusi ja tehnikaid.

Muudatusettepanek 51

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 9 – lõige 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

4. Alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni suhtes kohaldatakse artikleid 11–15, välja arvatud artikli 13 lõikes 3 sätestatud häälteenamuse nõuet. Asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused võivad alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni töökorras kokku leppida teistsugustes häälteenamust käsitlevates eeskirjades.

Muudatusettepanek 52

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 10 – lõige 1 – sissejuhatav osa

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Liikmesriigid näevad ette, et artikli 6 lõikes 4 sätestatud viiekümne kalendripäeva pikkuse ajavahemiku jooksul edastab iga asjaomase liikmesriigi pädev asutus maksumaksjale järgmise:	Liikmesriigid näevad ette, et artikli 6 lõikes 4 sätestatud ühe kuu pikkuse ajavahemiku jooksul edastab iga asjaomase liikmesriigi pädev asutus maksumaksjale järgmise:

Muudatusettepanek 53

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 10 – lõige 1 – lõik 2

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Esimese lõigu punktis b osutatud kuupäev määratakse kindlaks mitte hiljem kui kuus kuud pärast nõuandekomisjoni või alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni moodustamist.	Esimese lõigu punktis b osutatud kuupäev määratakse kindlaks mitte hiljem kui kolm kuud pärast nõuandekomisjoni või alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni moodustamist.

Muudatusettepanek 54

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 10 – lõige 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3. Maksumaksjale töökorrast teavitamata jätmisel või teabe ebatäielikkuse korral näevad liikmesriigid ette, et sõltumatud isikud ja esimees täiendavad töökorda vastavalt II lisale ja saadavad selle maksumaksjale kahe nädala jooksul alates artikli 6 lõikes 4 osutatud viiekümne kalendripäevase tähtaja lõppemise kuupäevast. Kui sõltumatud isikud ja esimees ei jõua töökorras kokkuleppele või ei teavita sellest maksumaksjaid, võib maksumaksja pöörduda oma elu- või asukohariigi pädeva kohtu poole, et tehtaks kõik õiguslikud järeldused ja rakendataks töökord.

3. Maksumaksjale töökorrast teavitamata jätmisel või teabe ebatäielikkuse korral näevad liikmesriigid ette, et sõltumatud isikud ja esimees täiendavad töökorda vastavalt II lisale ja saadavad selle maksumaksjale kahe nädala jooksul alates artikli 6 lõikes 4 osutatud ühekuulise tähtaja lõppemise kuupäevast. Kui sõltumatud isikud ja esimees ei jõua töökorras kokkuleppele või ei teavita sellest maksumaksjaid, võib maksumaksja pöörduda oma elu- või asukohariigi pädeva kohtu poole, et tehtaks kõik õiguslikud järeldused ja rakendataks töökord.

Muudatusettepanek 55

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 12 – lõige 1 – sissejuhatav osa

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Artiklis 6 osutatud menetluse läbiviimiseks võib / võivad asjaomane/asjaomased maksumaksja(d) esitada nõuandekomisjonile või alternatiivsele vaidluste lahendamise komisjonile kogu teabe ja kõik tõendid või dokumendid, mis võivad otsuse seisukohast tähtsust omada. Maksumaksja(d) ja asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused esitavad nõuandekomisjoni või alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni taotlusel mis tahes teabe, tõendid ja dokumendid. Sellise liikmesriigi pädevad asutused võivad aga keelduda nõuandekomisjonile teabe esitamisest järgmistel juhtudel:

1. Artiklis 6 osutatud menetluse läbiviimiseks esitab / esitavad asjaomane/asjaomased maksumaksja(d) nõuandekomisjonile või alternatiivsele vaidluste lahendamise komisjonile kogu teabe ja kõik tõendid või dokumendid, mis võivad otsuse seisukohast tähtsust omada. Maksumaksja(d) ja asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused esitavad nõuandekomisjoni või alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni taotlusel mis tahes teabe, tõendid ja dokumendid. Sellise liikmesriigi pädevad asutused võivad aga keelduda nõuandekomisjonile teabe esitamisest järgmistel juhtudel:

Muudatusettepanek 56

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 13 – lõige 1

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
1. Nõuandekomisjoni või alternatiivne vaidluste lahendamise komisjon esitab asjaomaste liikmesriikide pädevatele asutustele oma arvamuse hiljemalt kuus kuud pärast selle moodustamist.	1. Nõuandekomisjon või alternatiivne vaidluste lahendamise komisjon esitab asjaomaste liikmesriikide pädevatele asutustele oma arvamuse hiljemalt kolm kuud pärast selle moodustamist.

Muudatusettepanek 57

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 13 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2. Nõuandekomisjon või alternatiivne vaidluste lahendamise komisjon võtab oma arvamuse koostamisel arvesse kohaldatavaid siseriiklikke õigusnorme ja topeltmaksustamise vältimise lepinguid. Kui asjaomaste liikmesriikide vahel ei ole sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingut ega kokkulepet, võib nõuandekomisjon või alternatiivne vaidluste lahendamise komisjon oma arvamuse koostamisel tugineda rahvusvahelistele maksutavadele, näiteks kõige ajakohasemale OECD näidislepingule.

Muudatusettepanek 58

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 14 – lõige 1

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
1. Pädevad asutused lepivad topeltmaksustamise kõrvaldamises kokku kuue kuu jooksul alates nõuandva komisjoni või alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni arvamuse avaldamisest.	1. Pädevad asutused lepivad topeltmaksustamise kõrvaldamises kokku kolme kuu jooksul alates nõuandva komisjoni või alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni arvamuse avaldamisest.

Muudatusettepanek 59

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 14 – lõige 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3. Liikmesriigid näevad ette, et iga pädev asutus edastab topeltmaksustamise kõrvaldamise lõpliku otsuse maksumaksjatele kolmekümne kalendripäeva jooksul alates selle vastuvõtmisest. Kui maksumaksjatele ei teatata otsusest kolmekümne kalendripäeva jooksul, võivad nad esitada kaebuse oma elu- või asukohaliikmesriigis vastavalt selles liikmesriigis kehtivatele õigusaktidele.

3. Liikmesriigid näevad ette, et iga pädev asutus edastab topeltmaksustamise kõrvaldamise lõpliku otsuse maksumaksjatele kolmekümne kalendripäeva jooksul alates selle vastuvõtmisest. Kui maksumaksjale ei teatata sellest otsusest kolmekümne kalendripäeva jooksul, võib asjaomane maksumaksja esitada kaebuse oma elu- või asukohaliikmesriigis vastavalt selles liikmesriigis kehtivatele õigusaktidele.

Muudatusettepanek 60

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 15 – lõige 2

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
2. Vaidluse lahendamise algatamine vastastikuse kokkuleppe menetluses või vaidluse lahendamise menetluses ei takista liikmesriiki samas küsimuses algatamast või jätkamast kohtumenetlust või menetlust haldus- või kriminaalkaristuste määramiseks.	2. Vaidluse lahendamise algatamine vastastikuse kokkuleppe menetluses või vaidluse lahendamise menetluses takistab liikmesriiki samas küsimuses algatamast või jätkamast kohtumenetlust või menetlust haldus- või kriminaalkaristuste määramiseks.

Muudatusettepanek 61

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 15 – lõige 3 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

a)	artikli 3 lõikes 5 osutatud kuus kuud;

a)	artikli 3 lõikes 5 osutatud kolm kuud;

Muudatusettepanek 62

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 15 – lõige 3 – punkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

b)	artikli 4 lõikes 1 osutatud kaks aastat .

b)	artikli 4 lõikes 1 osutatud üks aasta .

Muudatusettepanek 63

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 15 – lõige 6

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
6. Erandina artiklist 6 võivad asjaomased liikmesriigid keelduda võimaldamast vaidluste lahendamise menetluse algatamist maksupettuste, tahtliku tegevusetuse ja raske hooletuse korral.	6. Erandina artiklist 6 võivad asjaomased liikmesriigid keelduda võimaldamast samas küsimuses vaidluste lahendamise menetluse algatamist maksupettuste (mille kohta on tehtud õiguslikult kehtiv otsus kriminaal- või haldusmenetluses) , tahtliku tegevusetuse ja raske hooletuse korral.

Muudatusettepanek 64

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 16 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2. Pädevad asutused avaldavad artiklis 14 osutatud lõpliku otsuse kõigi asjaomaste maksumaksjate nõusolekul .

2. Pädevad asutused avaldavad artiklis 14 osutatud lõpliku otsuse tervikuna. Kuid kui mõni maksumaksjatest väidab, et otsuse mõned konkreetsed punktid kujutavad endast tundlikku kaubandus-, tööstus- või kutsealast teavet, võtavad pädevad asutused neid väiteid arvesse ja avaldavad otsusest nii palju kui võimalik, kustutades tundlikud osad. Kaitstes maksumaksjate põhiseadusest tulenevaid õigusi, eriti mis puudutab teavet, mille avaldamine teeks selgelt ja ilmselt konkurentidele avalikuks tööstus- ja tundliku äriteabe, püüavad pädevad asutused tagada maksimaalse võimaliku läbipaistvuse lõpliku otsuse avaldamise teel .

Muudatusettepanek 65

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 16 – lõige 3 – lõik 1

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Kui asjaomane maksumaksja ei nõustu lõpliku otsuse tervikuna avaldamisega, avaldavad pädevad asutused lõpliku otsuse kokkuvõtte, milles on esitatud järgmine: valdkond ja teema, kuupäev, asjaomased maksustamisperioodid, õiguslik alus, tegevusvaldkond, lõpliku lahenduse lühike kirjeldus.	välja jäetud

Muudatusettepanek 67

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 16 – lõige 4

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
4. Komisjon kehtestab rakendusaktidega lõigetes 2 ja 3 osutatud teabe edastamise tüüpvormid. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 18 lõikes 2 osutatud menetlusega.	4. Komisjon kehtestab rakendusaktidega lõikes 2 osutatud teabe edastamise tüüpvormid. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 18 lõikes 2 osutatud menetlusega.

Muudatusettepanek 68

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 16 – lõige 5

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
5. Pädevad asutused edastavad avaldatava teabe vastavalt lõikele 3 viivitamatult komisjonile.	5. Pädevad asutused edastavad avaldatava teabe vastavalt lõikele 3 viivitamatult komisjonile. Komisjon teeb selle teabe üldkasutatavas andmevormingus kättesaadavaks keskselt hallataval veebilehel.

Muudatusettepanek 69

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 17 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Komisjon teeb internetis kättesaadavaks ja ajakohastab artikli 8 lõikes 4 osutatud tunnustatud sõltumatute isikute loetelu, märkides ära, kelle neist isikutest võib nimetada esimeheks. Nimetatud loetelu sisaldab ainult nende isikute nimesid.

1. Komisjon teeb internetis avatud andmete vormingus kättesaadavaks ja ajakohastab artikli 8 lõikes 4 osutatud tunnustatud sõltumatute isikute loetelu, märkides ära, kelle neist isikutest võib nimetada esimeheks. Nimetatud loetelu sisaldab nende isikute nimesid , liikmesusteavet ja elulookirjeldusi ning teavet nende kvalifikatsiooni ja praktilise kogemuse kohta ning lisatakse ka deklaratsioonid võimalike huvide konfliktide kohta .

Muudatusettepanek 70

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 21 a (uus)

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
	Artikkel 21a
	Läbivaatamine
	… [kolm aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist] alustab komisjon avalike konsultatsioonide ja pädevate asutustega läbi viidud arutelude põhjal käesoleva direktiivi kohaldamise ja kohaldamisala läbivaatamist. Samuti analüüsib komisjon, kas alalist laadi nõuandekomitee („alaline nõuandekomisjon“) suurendaks veelgi vaidluste lahendamise menetluste tulemuslikkust ja tõhusust.
	Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, mis sisaldab vajaduse korral õigusakti muutmise ettepanekut.

Muudatusettepanek 71

Ettepanek võtta vastu direktiiv

I lisa – jaotis 5 – rida 2 a (uus)

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
	Gewerbesteuer

Muudatusettepanek 72

Ettepanek võtta vastu direktiiv

I lisa – jaotis 12 – rida 2 a (uus)

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
	Imposta regionale sulle attività produttive

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0408.

(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0310.

(3) EÜT L 225, 20.8.1990, lk 10.

(1a) EÜT L 225, 20.8.1990, lk 10.

(7) EÜT L 225, 20.8.1990, lk 10.

(1a) Ettepanek võtta vastu nõukogu direktiiv äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi (CCCTB) kohta (COM(2016)0683).

		ISSN 1977-0898
Euroopa Liidu Teataja		C 334

Eestikeelne väljaanne	Teave ja teatised	61. aastakäik 19. september 2018

	II Teatised
	EUROOPA LIIDU INSTITUTSIOONIDE, ORGANITE JA ASUTUSTE TEATISED
	Euroopa Parlament
	Kolmapäev, 5. juuli 2017
2018/C 334/21	Euroopa Parlamendi 5. juuli 2017. aasta otsus konfidentsiaalsele teabele juurdepääsu kohta (kodukorra artikli 5 lõike 5 ja artikli 210a tõlgendamine) (2017/2095(REG))	188
	Neljapäev, 6. juuli 2017
2018/C 334/22	Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta otsus terrorismi käsitleva erikomisjoni moodustamise, selle ülesannete, suuruse ja ametiaja kohta (2017/2758(RSO))	189

	III Ettevalmistavad aktid
	EUROOPA PARLAMENT
	Teisipäev, 4. juuli 2017
2018/C 334/23	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta otsus Mariya Gabriel’i komisjoni liikmeks nimetamise heakskiitmise kohta (C8-0166/2017 – 2017/0805(NLE))	193
2018/C 334/24	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Kosovo vahelise Kosovo liidu programmides osalemise üldpõhimõtteid käsitleva raamlepingu sõlmimise kohta (13391/2016 – C8-0491/2016 – 2013/0115(NLE))	194
2018/C 334/25	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta (Hispaania taotlus – EGF/2017/001 ES/Castilla y León mining) (COM(2017)0266 – C8-0174/2017 – 2017/2079(BUD))	195
2018/C 334/26	P8_TA(2017)0283 Makromajanduslik finantsabi Moldova Vabariigile ***I Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega antakse Moldova Vabariigile makromajanduslikku finantsabi (COM(2017)0014 – C8-0016/2017 – 2017/0007(COD)) P8_TC1-COD(2017)0007 Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 4. juulil 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus (EL) 2017/… makromajandusliku finantsabi andmise kohta Moldova Vabariigile	199
2018/C 334/27	Euroopa Parlamendi 4. juulil 2017. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2013/34/EL seoses tulumaksualase teabe avalikustamisega teatavate äriühingute ja filiaalide poolt (COM(2016)0198 – C8-0146/2016 – 2016/0107(COD))	201
2018/C 334/28	P8_TA(2017)0285 Ukraina suhtes ajutiste ühepoolsete kaubandusmeetmete kehtestamine ***I Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ajutiselt Ukraina suhtes ühepoolsed kaubandusmeetmed, mis täiendavad assotsieerimislepingu raames kättesaadavaks tehtud kaubanduskontsessioone (COM(2016)0631 – C8-0392/2016 – 2016/0308(COD)) P8_TC1-COD(2016)0308 Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 4. juulil 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/…, millega kehtestatakse ajutiselt Ukraina suhtes ühepoolsed kaubandusmeetmed, mis täiendavad assotsieerimislepingu raames kättesaadavaks tehtud kaubanduskontsessioone	227
2018/C 334/29	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon, mis käsitleb nõukogu seisukohta Euroopa Liidu 2017. aasta paranduseelarve projekti nr 2/2017 kohta – eelarveaasta 2016 ülejäägi kandmine eelarvesse (09437/2017 – C8-0190/2017 – 2017/2061(BUD))	229
	Kolmapäev, 5. juuli 2017
2018/C 334/30	Euroopa Parlamendi otsus mitte esitada vastuväiteid komisjoni 19. juuni 2017. aasta delegeeritud määrusele, millega asendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1896/2006 (millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus) I lisa (C(2017)03984 – 2017/2747(DEA))	231
2018/C 334/31	Euroopa Parlamendi otsus mitte esitada vastuväiteid komisjoni 19. juuni 2017. aasta delegeeritud määrusele, millega asendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 861/2007 (millega luuakse Euroopa väiksemate nõuete menetlus) I, II, III ja IV lisa (C(2017)03982 – 2017/2748(DEA))	232
2018/C 334/32	Euroopa Parlamendi 5. juuli 2017. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu otsuse eelnõu kohta, mis käsitleb osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokolli Kigali muudatuse Euroopa Liidu nimel sõlmimist (07725/2017 – C8-0157/2017 – 2017/0016(NLE))	233
2018/C 334/33	Euroopa Parlamendi 5. juuli 2017. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu, mis käsitleb 1979. aasta piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni 1999. aasta protokolli (hapestumise, eutrofeerumise ja troposfääriosooni vähendamise kohta) muutmise Euroopa Liidu nimel heakskiitmist (07524/2017 – C8-0143/2017 – 2013/0448(NLE))	234
2018/C 334/34	Euroopa Parlamendi 5. juuli 2017. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Kuuba Vabariigi vahelise poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu liidu nimel sõlmimise kohta (12502/2016 – C8-0517/2016 – 2016/0298(NLE))	235
2018/C 334/35	Euroopa Parlamendi 5. juuli 2017. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu rakendusotsuse eelnõu, millega kiidetakse heaks Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suuremahuliste IT-süsteemide operatiivjuhtimise Euroopa ameti ja Eurojusti vahelise vastastikuse mõistmise memorandumi sõlmimine Eurojusti poolt (07536/2017 – C8-0136/2017 – 2017/0804(CNS))	236
2018/C 334/36	Euroopa Parlamendi 5. juuli 2017. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb liidu finantshuve kahjustava pettuse vastast võitlust kriminaalõiguse abil (06182/1/2017 – C8-0150/2017 – 2012/0193(COD))	237
2018/C 334/37	P8_TA(2017)0300 Tollieeskirjade rikkumisi ja asjaomaseid karistusi käsitlev liidu õigusraamistik ***I Euroopa Parlamendi 5. juuli 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv tollieeskirjade rikkumisi ja asjaomaseid karistusi käsitleva liidu õigusraamistiku kohta (COM(2013)0884 – C8-0033/2014 – 2013/0432(COD)) P8_TC1-COD(2013)0432 Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 5. juulil 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2017/… tollieeskirjade rikkumisi ja asjaomaseid karistusi käsitleva liidu õigusraamistiku kohta	238
2018/C 334/38	Euroopa Parlamendi 5. juuli 2017. aasta resolutsioon volituse kohta 2018. aasta eelarve projekti kolmepoolseteks läbirääkimisteks (2017/2043(BUD))	253
	Neljapäev, 6. juuli 2017
2018/C 334/39	P8_TA(2017)0311 Euroopa Kestliku Arengu Fond (EFSD) ning EFSD tagatise ja EFSD tagatisfondi loomine ***I Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse Euroopa Kestliku Arengu Fondi (EFSD) ning millega luuakse EFSD tagatis ja EFSD tagatisfond (COM(2016)0586 – C8-0377/2016 – 2016/0281(COD)) P8_TC1-COD(2016)0281 Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 6. juulil 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/…, millega luuakse Euroopa Kestliku Arengu Fond (EFSD), EFSD tagatis ja EFSD tagatisfond	263
2018/C 334/40	P8_TA(2017)0312 Teatavate teoste ja muude kaitstud objektide lubatud kasutusviisid pimedate, nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikute huvides ***I Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb autoriõigusega ja sellega kaasnevate õigustega kaitstud teoste ja muu materjali teatavaid lubatud kasutusviise pimedate, nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikute huvides ning millega muudetakse direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (COM(2016)0596 – C8-0381/2016 – 2016/0278(COD)) P8_TC1-COD(2016)0278 Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 6. juulil 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2017/…, mis käsitleb teatavate autoriõigusega ja autoriõigusega kaasnevate õigustega kaitstud teoste ja muude kaitstud objektide teatavaid lubatud kasutusviise pimedate, nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikute huvides ning millega muudetakse direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas	264
2018/C 334/41	P8_TA(2017)0313 Teatavate teoste või muude kaitstud objektide kättesaadavas vormis koopiate piiriülene vahetamine liidu ja kolmandate riikide vahel pimedate, nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikute huvides ***I Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb teatavate autoriõiguse või sellega kaasnevate õigustega kaitstud teoste või muu materjali kättesaadavas vormis koopiate piiriülest vahetamist liidu ja kolmandate riikide vahel pimedate, nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikute huvides (COM(2016)0595 – C8-0380/2016 – 2016/0279(COD)) P8_TC1-COD(2016)0279 Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 6. juulil 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/…, mis käsitleb teatavate autoriõigusega ja autoriõigusega kaasnevate õigustega kaitstud teoste ja muude objektide ligipääsetavas vormis koopiate piiriülest vahetamist liidu ja kolmandate riikide vahel pimedate, nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikute huvides	265
2018/C 334/42	Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv topeltmaksustamisega seotud vaidluste lahendamise mehhanismide kohta Euroopa Liidus (COM(2016)0686 – C8-0035/2017 – 2016/0338(CNS))	266

Sisukord		Lehekülg

	EUROOPA PARLAMENT ISTUNGJÄRK 2017–2018 3.–6. juuli 2017. aasta istungid Istungjärgu protokoll on avaldatud ELTs C 78, 1.3.2018 . VASTUVÕETUD TEKSTID	1

	I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused
	RESOLUTSIOONID
	Euroopa Parlament
	Teisipäev, 4. juuli 2017
2018/C 334/01	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon Euroopa standardite kohta 21. sajandil (2016/2274(INI))	2
2018/C 334/02	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon üleeuroopsalise pandikirjade raamistiku kohta (2017/2005(INI))	13
2018/C 334/03	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon kalastusturismi rolli kohta kalapüügi mitmekesistamises (2016/2035(INI))	20
2018/C 334/04	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile liiklusõnnetuste aegumistähtaegade kohta (2015/2087(INL))	30
2018/C 334/05	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumnõuete kohta Euroopa Liidus (2015/2084(INL))	39
2018/C 334/06	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon toodete kasutusea pikendamise ning sellega tarbijatele ja ettevõtetele kaasnevate eeliste kohta (2016/2272(INI))	60
2018/C 334/07	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon inimõiguste rikkumistega tegelemise kohta sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude, sealhulgas genotsiidi kontekstis (2016/2239(INI))	69
2018/C 334/08	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon eraturvafirmade kohta (2016/2238(INI))	80
2018/C 334/09	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon töötingimuste ja ebakindlate töösuhete kohta (2016/2221(INI))	88
	Kolmapäev, 5. juuli 2017
2018/C 334/10	Euroopa Parlamendi 5. juuli 2017. aasta muu kui seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Kuuba Vabariigi vahelise poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta (12502/2016 – C8-0517/2016 – 2016/0298(NLE) – 2017/2036(INI))	99
2018/C 334/11	Euroopa Parlamendi 5. juuli 2017. aasta resolutsioon ELi reageerimise kohta HIVi/AIDSi, tuberkuloosi ja C-hepatiidi probleemile (2017/2576(RSP))	106
2018/C 334/12	Euroopa Parlamendi 5. juuli 2017. aasta resolutsioon ELi strateegia kohta rahvusvaheliste kultuurisuhete valdkonnas (2016/2240(INI))	112
2018/C 334/13	Euroopa Parlamendi 5. juuli 2017. aasta resolutsioon ELi ambitsioonika tööstusstrateegia kui Euroopa majanduskasvu, tööhõive ja innovatsiooni seisukohalt strateegilise prioriteedi väljatöötamise kohta (2017/2732(RSP))	124
	Neljapäev, 6. juuli 2017
2018/C 334/14	Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta resolutsioon komisjoni 2016. aasta Türgi aruande kohta (2016/2308(INI))	128
2018/C 334/15	Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta resolutsioon Nobeli preemia laureaadi Liu Xiaobo ja Lee Ming-che juhtumite kohta (2017/2754(RSP))	137
2018/C 334/16	Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta resolutsioon Eritrea, eelkõige Abune Antoniose ja Dawit Isaaki juhtumite kohta (2017/2755(RSP))	140
2018/C 334/17	Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta resolutsioon olukorra kohta Burundis (2017/2756(RSP))	146
2018/C 334/18	Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta resolutsioon ELi kestliku arengu meetmete kohta (2017/2009(INI))	151
2018/C 334/19	Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta resolutsioon ühtekuuluvuse ja arengu edendamise kohta Euroopa Liidu äärepoolseimates piirkondades ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 kohaldamise kohta (2016/2250(INI))	168
	SOOVITUSED
	Euroopa Parlament
	Kolmapäev, 5. juuli 2017
2018/C 334/20	Euroopa Parlamendi 5. juuli 2017. aasta soovitus nõukogule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 72. istungjärgu kohta (2017/2041(INI))	178