		ISSN 1977-0898
Euroopa Liidu Teataja		C 204

Eestikeelne väljaanne	Teave ja teatised	61. aastakäik 13. juuni 2018

Sisukord		Lehekülg

	EUROOPA PARLAMENT ISTUNGJÄRK 2016-2017 12.–15. septembri 2016. aasta istungid Istungjärgu protokoll on avaldatud ELTs C 304, 14.9.2017 . VASTUVÕETUD TEKSTID	1

	I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused
	RESOLUTSIOONID
	Euroopa Parlament
	Teisipäev, 13. september 2016
2018/C 204/01	Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon ühtekuuluvuspoliitika ning aruka spetsialiseerumise teadus- ja innovatsioonistrateegiate (RIS3) kohta (2015/2278(INI))	2
2018/C 204/02	Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon Euroopa territoriaalse koostöö parimate tavade ja innovatiivsete meetmete kohta (2015/2280(INI))	11
2018/C 204/03	Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon autotööstuses heitkoguste mõõtmise uurimise kohta autotööstuses heitkoguste mõõtmise uurimise kohta (2016/2090(INI))	21
2018/C 204/04	Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon teema Energiaturu uue korralduse suunas kohta (2015/2322(INI))	23
2018/C 204/05	Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon ELi kütte- ja jahutusstrateegia kohta (2016/2058(INI))	35
2018/C 204/06	Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon VKEde konkurentsivõime suurendamise valdkondliku eesmärgi (ühissätete määruse artikli 9 lõige 3) elluviimise kohta (2015/2282(INI))	49
2018/C 204/07	Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon ELi Alpi piirkonna strateegia kohta (2015/2324(INI))	57
2018/C 204/08	Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon ELi Aafrika usaldusfondi ning selle mõju kohta arengu- ja humanitaarabile (2015/2341(INI))	68
2018/C 204/09	Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon töö- ja eraelu tasakaalu soodustavate tingimuste loomise kohta tööturul (2016/2017(INI))	76
	Kolmapäev, 14. september 2016
2018/C 204/10	Euroopa Parlamendi 14. septembri 2016. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse 21. mai 2012. aasta (muudetud 8. mail 2013) kokkulepet, mille sõlmisid Euroopa Liidu põllumajandusühistute üldine liit (COGECA), Euroopa Transporditöötajate Föderatsioon (ETF) ja Euroopa Liidu kalandusettevõtete riiklike organisatsioonide ühendus (EUROPÊCHE) ning mis käsitleb Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 2007. aasta kalandustöö konventsiooni rakendamist (2016/2794(RSP))	93
2018/C 204/11	Euroopa Parlamendi 14. septembri 2016. aasta resolutsioon viimase aja sündmuste kohta Poolas ja nende mõju kohta Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigustele (2016/2774(RSP))	95
2018/C 204/12	Euroopa Parlamendi 14. septembri 2016. aasta resolutsioon ELi suhete kohta Tuneesiaga praeguses piirkondlikus olukorras (2015/2273(INI))	100
2018/C 204/13	Euroopa Parlamendi 14. septembri 2016. aasta resolutsioon sotsiaalse dumpingu kohta Euroopa Liidus (2015/2255(INI))	111
	Neljapäev, 15. september 2016
2018/C 204/14	Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta resolutsioon Filipiinide kohta (2016/2880(RSP))	123
2018/C 204/15	Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta resolutsioon Somaalia kohta (2016/2881(RSP))	127
2018/C 204/16	Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta resolutsioon Zimbabwe kohta (2016/2882(RSP))	132
2018/C 204/17	Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta resolutsioon ELi strateegiliste eesmärkide kohta ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) osaliste konverentsi 17. istungil Lõuna-Aafrikas Johannesburgis 24. septembril – 5. oktoobril 2016 (2016/2664(RSP))	136
2018/C 204/18	Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta resolutsioon postiteenuste direktiivi kohaldamise kohta (2016/2010(INI))	145
2018/C 204/19	Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta resolutsioon VKEde rahastamisele juurdepääsu ja VKEde rahastamise mitmekesistamise kohta kapitaliturgude liidus (2016/2032(INI))	153
2018/C 204/20	Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta resolutsioon selle kohta, kuidas väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) töökohtade loomise potentsiaali paremini ära kasutada (2015/2320(INI))	165
2018/C 204/21	Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta resolutsioon nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ (millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel) (võrdse tööalase kohtlemise direktiiv) kohaldamise kohta 2015/2116(INI))	179
2018/C 204/22	Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta resolutsioon Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi tegevuse, mõju ja lisaväärtuse kohta aastatel 2007–2014 (2015/2284(INI))	195

	II Teatised
	EUROOPA LIIDU INSTITUTSIOONIDE, ORGANITE JA ASUTUSTE TEATISED
	Euroopa Parlament
	Teisipäev, 13. september 2016
2018/C 204/23	Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta otsus István Ujhelyi puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2015/2237(IMM))	205
2018/C 204/24	Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta otsus Rosario Crocetta eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotluse kohta (2016/2015(IMM))	207
2018/C 204/25	Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta otsus Sotirios Zarianopoulose puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2016/2083(IMM))	209
	Neljapäev, 15. september 2016
2018/C 204/26	Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta otsus Euroopa Komisjoni ettepaneku kohta esitatud muudatusettepanekute vastuvõtmise kohta (kodukorra artikli 61 lõike 2 tõlgendamine) (2016/2218(REG))	211

	III Ettevalmistavad aktid
	EUROOPA PARLAMENT
	Teisipäev, 13. september 2016
2018/C 204/27	Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Hiina Rahvavabariigiga kirjavahetuse vormis sõlmitava lepingu allakirjutamiseks, milles käsitletakse vastavalt 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) artikli XXIV lõikele 6 ja artiklile XXVIII kontsessioonide muutmist Horvaatia Vabariigi loendis selle riigi Euroopa Liiduga ühinemise käigus (15561/2015 – C8-0158/2016 – 2015/0298(NLE))	212
2018/C 204/28	Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu sõlmida Euroopa Liidu ja Uruguay Idavabariigi vaheline kirjavahetuse vormis leping, milles käsitletakse vastavalt 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) artikli XXIV lõikele 6 ja artiklile XXVIII kontsessioonide muutmist Horvaatia Vabariigi loendis selle riigi Euroopa Liiduga ühinemise käigus (06870/2016 – C8-0235/2016 – 2016/0058(NLE))	213
2018/C 204/29	Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta otsus ettepaneku kohta nimetada Lazaros Stavrou Lazarou kontrollikoja liikmeks (C8-0190/2016 – 2016/0807(NLE))	214
2018/C 204/30	Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta otsus ettepaneku kohta nimetada João Alexandre Tavares Gonçalves de Figueiredo kontrollikoja liikmeks (C8-0260/2016 – 2016/0809(NLE))	215
2018/C 204/31	Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta otsus ettepaneku kohta nimetada Leo Brincat kontrollikoja liikmeks (C8-0185/2016 – 2016/0806(NLE))	216
2018/C 204/32	Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 471/2009, mis käsitleb ühenduse statistikat väliskaubanduse kohta kolmandate riikidega, seoses delegeeritud ja rakendamisvolituste andmisega komisjonile teatavate meetmete vastuvõtmiseks (08536/1/2016 – C8-0226/2016 – 2013/0279(COD))	217
2018/C 204/33	P8_TA(2016)0332 Maagaasi- ja elektrihinnastatistika ***I Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb Euroopa maagaasi- ja elektrihinnastatistikat ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/92/EÜ ühenduse menetluse kohta tööstuslikele lõpptarbijatele määratud gaasi- ja elektrihindade läbipaistvuse parandamiseks (COM(2015)0496 – C8-0357/2015 – 2015/0239(COD)) P8_TC1-COD(2015)0239 Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. septembril 2016. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/…, mis käsitleb Euroopa maagaasi- ja elektrihinnastatistikat ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/92/EÜ	218
	Kolmapäev, 14. september 2016
2018/C 204/34	Euroopa Parlamendi 14. septembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Šveitsi Konföderatsiooni vahelise isikute vaba liikumist käsitleva lepingu protokolli, mis käsitleb Horvaatia Vabariigi osalemist lepingus seoses tema ühinemisega Euroopa Liiduga, sõlmimise kohta (14381/2013 – C8-0120/2016 – 2013/0321(NLE))	219
2018/C 204/35	Euroopa Parlamendi 14. septembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu majanduskasvu- ja tööhõivealase kolmepoolse sotsiaaltippkohtumise ning otsuse 2003/174/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (05820/2014 – C8-0164/2016 – 2013/0361(APP))	220
2018/C 204/36	Euroopa Parlamendi 14. septembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega kehtestatakse siseveelaevade tehnilised nõuded, muudetakse direktiivi 2009/100/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2006/87/EÜ (07532/2/2016 – C8-0227/2016 – 2013/0302(COD))	221
2018/C 204/37	Euroopa Parlamendi 14. septembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt SADC majanduspartnerluslepingu riikide vahelise majanduspartnerluslepingu Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta (10107/2016 – C8-0243/2016 – 2016/0005(NLE))	222
2018/C 204/38	Euroopa Parlamendi 14. septembri 2016. aasta resolutsioon komisjoni 30. juuni 2016. aasta delegeeritud määruse kohta, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1286/2014, mis käsitleb kombineeritud jae- ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete (PRIIPid) põhiteabedokumente, kehtestades regulatiivsed tehnilised standardid seoses põhiteabedokumentide esitusviisi, sisu, läbivaatamise ja muutmisega ning selliste dokumentide esitamise nõude täitmise tingimustega (C(2016)03999 – 2016/2816(DEA))	223
	Neljapäev, 15. september 2016
2018/C 204/39	Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta otsus Julian King’i komisjoni liikmeks nimetamise heakskiitmise kohta (C8-0339/2016 – 2016/0812(NLE))	225
2018/C 204/40	P8_TA(2016)0352 Reisidokument ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks ***I Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa reisidokumendi kohta ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks (COM(2015)0668 – C8-0405/2015 – 2015/0306(COD)) P8_TC1-COD(2015)0306 Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 15. septembril 2016. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/…, mis käsitleb Euroopa reisidokumendi kehtestamist riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu 30. novembri 1994. aasta soovitus	226
2018/C 204/41	Euroopa Parlamendi 15. septembril 2016. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus väärtpaberite avalikul pakkumisel või kauplemisele võtmisel avaldatava prospekti kohta (COM(2015)0583 – C8-0375/2015 – 2015/0268(COD)) [Muudatusettepanek 1, kui ei ole osutatud teisiti]	227
2018/C 204/42	Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega muudetakse nõukogu 22. septembri 2015. aasta otsust (EL) 2015/1601, millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks (COM(2016)0171 – C8-0133/2016 – 2016/0089(NLE))	296
2018/C 204/43	Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta COM(2016)0071 – C8-0098/2016 – 2016/0043(NLE))	308

Menetluste selgitus

*	Nõuandemenetlus
***	Nõusolekumenetlus
***I	Seadusandlik tavamenetlus, esimene lugemine
***II	Seadusandlik tavamenetlus, teine lugemine
***III	Seadusandlik tavamenetlus, kolmas lugemine

(Märgitud menetlus põhineb õigusakti eelnõus esitatud õiguslikul alusel.)

Euroopa Parlamendi muudatused:

Uued tekstiosad on märgistatud paksus kaldkirjas. Välja jäetud tekstiosad on tähistatud sümboliga ▌või on läbi kriipsutatud. Teksti asendamise puhul märgistatakse uus tekst paksus kaldkirjas ja asendatav tekst jäetakse välja või kriipsutatakse läbi.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/1

EUROOPA PARLAMENT

ISTUNGJÄRK 2016-2017

12.–15. septembri 2016. aasta istungid

Istungjärgu protokoll on avaldatud ELTs C 304, 14.9.2017.

VASTUVÕETUD TEKSTID

I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

RESOLUTSIOONID

Euroopa Parlament

Teisipäev, 13. september 2016

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/2

P8_TA(2016)0320

Ühtekuuluvuspoliitika ning aruka spetsialiseerumise teadus- ja innovatsioonistrateegiad (RIS3)

Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon ühtekuuluvuspoliitika ning aruka spetsialiseerumise teadus- ja innovatsioonistrateegiate (RIS3) kohta (2015/2278(INI))

(2018/C 204/01)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut ja eelkõige selle artikleid 4, 162 ning 174–178,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (1) (edaspidi „ühissätete määrus“),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006 (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1304/2013, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1081/2006 (3),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1299/2013 erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil (4),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1302/2013, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1082/2006 Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta, et selgitada, lihtsustada ja parandada nende rühmituste asutamist ja toimimist (5),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1300/2013, mis käsitleb Ühtekuuluvusfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1084/2006 (6),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 (7),

—	võttes arvesse oma 14. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni aruka spetsialiseerumise ja toimivaks ühtekuuluvuspoliitikaks vajaliku tippkeskuste võrgustiku loomise kohta (8),

—	võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni töökohtadesse ja majanduskasvu investeerimise ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamise kohta liidus (9),

—	võttes arvesse komisjoni 22. veebruari 2016. aasta brošüüri „Euroopa investeerimiskava: uued suunised Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi vahendite kombineerimiseks Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi vahenditega“,

—	võttes arvesse komisjoni 10. juuni 2014. aasta teatist „Teadusuuringud ja innovatsioon kui tulevase majanduskasvu allikad“ (COM(2014)0339),

—	võttes arvesse komisjoni 23. juuli 2014. aasta majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevat kuuendat aruannet „Investeerimine majanduskasvu ja tööhõivesse“,

—	võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2014. aasta teatist „Investeerimiskava Euroopa jaoks“ (COM(2014)0903),

—	võttes arvesse komisjoni 14. detsembri 2015. aasta teatist „Investeerimine töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse: Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimine“ (COM(2015)0639),

—	võttes arvesse komisjoni 2014. aasta suuniseid „Koostoime võimaldamine Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, programmi „Horisont 2020“ ning liidu muude teadusuuringute, innovatsiooni ja konkurentsivõime alaste programmide vahel“,

—	võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2010. aasta teatist „Regionaalpoliitika panus aruka majanduskasvu saavutamisse Euroopa 2020. aasta strateegia raames“ (COM(2010)0553),

—	võttes arvesse komisjoni 13. septembri 2013. aasta teatist „Innovatsiooni tulemuste mõõtmine Euroopas: uus näitaja“ (COM(2013)0624),

—	võttes arvesse Regioonide Komitee 4. mai 2012. aasta arvamust „Aktiivsena vananemine: innovatsioon – arukas tervishoid – parem elukvaliteet“ (10),

—	võttes arvesse Regioonide Komitee 30. mai 2013. aasta arvamust „Innovatsioonilõhe ületamine“ (11),

—	võttes arvesse Regioonide Komitee 7. oktoobri 2014. aasta arvamust „Toetusmeetmed kõrgtehnoloogia idufirmade ökosüsteemide loomiseks“ (12),

—

võttes arvesse 2014. aastal avaldatud komisjoni talituste töödokumenti, mis sisaldas poliitikakujundajate ja rakendusorganite suuniseid „Koostoime võimaldamine Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, programmi „Horisont 2020“ ning liidu muude teadusuuringute, innovatsiooni ja konkurentsivõime alaste programmide vahel“ (SWD(2014)0205),

—	võttes arvesse katseprojekti „Ühtekuuluvuspoliitika ja selle koostoime teadus- ja arendustegevuse vahenditega: teaduse tipptaseme saavutamine“,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ettevalmistavat meedet Ida-Makedoonia ja Traakia piirkonnas,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit (A8-0159/2016),

A.	arvestades, et praeguse majandus-, finants- ja sotsiaalkriisi ajal peab EL suurendama oma jõupingutusi aruka, jätkusuutiku ja kaasava majanduskasvu loomiseks;

arvestades, et teaduse, tehnoloogilise arendustegevuse ning innovatsiooni toetamine on Euroopa Regionaalarengu Fondi üks ühtekuuluvuspoliitika investeerimisprioriteetidest aastatel 2014–2020; arvestades, et innovatsiooni toetamise tase on ELis ja eri liikmesriikides väga erinev, eelkõige teadmiste ja tehnoloogia kasutamise osas innovatsiooni edendamiseks;

arvestades, et programmiperioodil 2014–2020 peavad liikmesriigid esimest korda töötama välja riiklikud ja/või piirkondlikud aruka spetsialiseerumise strateegiad, kaasates selleks riiklikke ja piirkondlikke korraldusasutusi ja sidusrühmi, näiteks kõrgharidusasutusi, tööstust ja sotsiaalpartnereid, ettevõtluse vaimus toimuvasse avastamisprotsessi;

arvestades, et arukas spetsialiseerimine ühendab ja toob kokku erinevad poliitikavaldkonnad, sealhulgas ettevõtluse, hariduse ja innovatsiooni valdkonnas, et piirkonnad saaksid tuvastada ja valida nende hulgast oma arenguks prioriteetsed valdkonnad ja seotud investeeringud, keskendudes seejuures oma tugevustele ja võrreldavatele eelistele;

arvestades, et RIS3-strateegia peaks aitama muuta Euroopa majandust konkurentsivõimelisemaks, arendada välja Euroopa lisaväärtuse innovatsiooni valdkonnas, luua rohkem ja paremaid kvaliteetseid töökohti ning võtta kasutusele palju uusi kogemusi; arvestades, et see peaks aitama levitada parimaid tavasid ning arendada uut ettevõtlusvaimu, mis koos toimiva digitaalse ühtse turu ja aruka spetsialiseerumisega võib viia uute oskuste, teadmiste, innovatsiooni ja töökohtade loomiseni, et rakendada paremini teadustulemusi ja kasutada innovatsiooni kõiki vorme;

arvestades, et RIS3-strateegia väljatöötamine on seotud paljusid sidusrühmi hõlmava juhtimismehhanismi väljatöötamisprotsessiga, mille käigus tuvastatakse kõige suurema strateegilise potentsiaaliga kohapõhised alad, kehtestatakse strateegilised prioriteedid ja kujundatakse välja tõhus toetus ettevõtete jaoks, et maksimeerida piirkonna teadmistel põhinevat arengupotentsiaali;

arvestades, et RIS3-strateegia aitab kaasa ELi vahendite tõhusale kasutamisele, mõjutab kõiki liidu liikmesriike ja piirkondi ning võimaldab ära kasutada kõigi piirkondade võimalusi, aidates ELil võidelda nii liidusiseste kui ka rahvusvaheliste innovatsioonipuudujääkidega, et muutuda konkurentsivõimelisemaks ülemaailmsel tasandil;

arvestades, et RIS3-strateegia ajakohane ja edukas väljatöötamine liikmesriikides on väga suures ulatuses sõltuv nende järjest suuremast poliitikaraamistiku sisesest programmitöö-, eelarvestamis-, rakendamis- ja hindamisalasest haldussuutlikkusest, mille eesmärk on suurendada erasektori investeeringuid teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni; arvestades, et selle väljatöötamise käigus tuleb arvestada asjaoluga, et aruka spetsialiseerumise strateegiate algne hindamine on andnud tulemuseks suhteliselt kirju pildi, eelkõige prioriteetide valiku puhul, mida peetakse sageli liiga üldiseks või liiga vähesel määral seotuks piirkondlike majandus- ja innovatsioonistruktuuridega, mis tähendab, et aruka spetsialiseerumise strateegiaid on vaja selles osas parandada;

I.	arvestades, et RIS3-platvormiga aidatakse kaasa alt üles toimuvale ja vastastikusele teadmiste vahetamisele ja ülekandmisele osalevate piirkondade vahel; arvestades, et see protsess on vaja aruka spetsialiseerumise algatuste edasise ülesehituse ja tavade puhul esikohale seada;

RIS3-strateegia keskne roll ühtekuuluvuspoliitika panuse andmisel strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide täitmisse

rõhutab, et aruka spetsialiseerumise strateegiad toetavad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide temaatilist suunitlust ning strateegilist kavandamist ning suurendavad tulemustele suunatust selles valdkonnas, aidates seega kaasa strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide saavutamisele; rõhutab, et kõnealuste strateegiate eesmärk on luua teadmistel põhinev jätkusuutlik majanduskasv, tasakaalustatud areng ja kvaliteetsed töökohad kõigis piirkondades – mitte ainult hästiarenenud piirkondades, vaid ka üleminekupiirkondades ning vähem arenenud, maa- ja saarepiirkondades;

nõuab, et peetaks täielikult kinni Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest vahendite eraldamise uusi eeltingimusi käsitlevatest sätetest, et muuta aruka spetsialiseerumise strateegiad toimivaks;

palub kõigil sidusrühmadel, kes tegelevad RIS3-strateegia arendamisega iga piirkonna olemasoleva suutlikkuse, eeliste ja pädevuste analüüsi alusel, keskenduda ettevõtluse vaimus toimuvale avastamisprotsessile, et määrata kindlaks arukaks spetsialiseerumiseks sobivad nišid või suhtelised eelised, vältida sunniviisilist ja kunstlikku ülespetsialiseerumist ning edendada tugevamat avaliku ja erasektori vahelist partnerlust, vältides alati võimalikke huvide konflikte era- ja avaliku sektori vahel;

toetab innovatsiooni laialdast määratlust, mis tähistab idee muutmist turule viidavaks uueks või täiustatud tooteks või teenuseks, tööstuses ja äritegevuses kasutatavaks uueks või täiustatud tööprotsessiks või uueks lähenemiseks sotsiaalteenustele;

palub piirkondadel töötada välja innovatiivsete tugiteenuste kavad, mis täiendaksid või asendaksid olemasolevaid tugiteenuseid, et võimaldada neil piirkondadel saavutada oma täielikku konkurentsialast potentsiaali, aidata ettevõtetel kasutada ära uusi teadmisi ja tehnoloogiat, et jääda konkurentsivõimeliseks, ning tagada, et teadusuuringute ja innovatsiooni vahendid saavutaksid kriitilise massi;

palub komisjonil ühtlustada üldine grupierandi määrus, et võimaldada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidel pakkuda tipptaseme märgise (seal of excellence) tingimusi;

palub riikide ametiasutustel investeerida piirkondlikusse teabe- ja suurandmekaevesse, et võimaldada neil demonstreerida oma ainulaadset konkurentsieelist ja et mõista piirkondlike ettevõtete suundumusi ülemaailmses väärtusteahelas;

on arvamusel, et Euroopa Komisjoni regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi (DG REGIO) loodud, Teadusuuringute Ühiskeskuses Sevillas asuval S3-platvormil on keskne roll piirkondade nõustamisel ja nende innovatsioonistrateegiate võrdlusaluste kindlaksmääramisel, mahajäänud piirkondade aitamisel ning mitmetasandilise valitsemise laiendamisel ja koostoime parandamisel, pakkudes riiklikele ja piirkondlikele poliitikakujundajatele teavet, metoodikat, eksperditeadmisi ja nõustamist; rõhutab, et kõnealune platvorm peaks tegema pidevalt jõupingutusi oma andmebaasi ajakohastamiseks, võttes arvesse piirkondade ja linnade kohalikke vajadusi, eripärasid ja prioriteete;

on arvamusel, et S3-platvorm Sevillas peaks pöörama erilist tähelepanu mahajäänud piirkondadele ning peaks eelkõige aitama neid oma strateegiate kujundamisel ja suunamisel;

10.

on veendunud, et väiksematel piirkondadel on strateegiate väljatöötamise ja rakendamisega rohkem raskusi, ning nõuab ettepanekute väljatöötamist selliste piirkondade toetamise suurendamiseks, et edendada S3-strateegiate rakendamist ja parimate tavade vahetamist;

11.

väljendab heameelt komisjoni keskendumise üle mahajäänud piirkondadele hiljutise Ida-Makedoonia ja Traakia piirkonnas läbi viidava Euroopa Parlamendi ettevalmistava meetme raames toimunud katseprojekti vormis, mida laiendati 2017. aasta lõpuni kaheksa liikmesriigi piirkondadele;

12.

väljendab heameelt komisjoni siseturu, tööstuse, ettevõtluse ja VKEde peadirektoraadi loodud platvormi Regional Innovation Monitor Plus (RIM Plus) jätkumise üle, teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi loodud Euroopa teadusuuringute ja innovatsiooni vaatlussüsteemi (RIO) rajamise ning mitmesuguste poliitikavaldkondadega seotud teadmuskeskuste üle Teadusuuringute Ühiskeskuse peadirektoraadi juures, mis pakuvad ülevaatlikke andmeid, näitajaid ja suuniseid riiklikele ja piirkondlikele S3 huvirühmadele;

13.

ootab huviga edasisi üksikasju Euroopa innovatsiooninõukogu kohta, mille eesmärk on luua innovaatorite jaoks ühtne kontaktpunkt, kus teadussaavutused kohtuksid Euroopa ettevõtete ja ametiasutuste vajadustega;

14.

tuletab meelde, et avaliku sektori rahastamine on võimas innovatsiooni mootor; kutsub kõiki asjaomaseid ametiasutusi üles ilmutama ettevaatlikkust seoses suurema tähelepanu pööramisega rahastamisvahenditele, sest innovatsioon ei peaks tuginema üksnes toetustele, vaid leidma ka muid rahastamisviise, nagu laenud ja tagatised, ning säilitama tasakaalu toetuste ja alternatiivsete rahastamisvahendite (avaliku ja erasektori rahastamine) vahel;

Mitmetasandiline valitsemine ja selle suutlikkus

15.

peab kahetsusväärseks, et paljud liikmesriigid on otsustanud riikliku RIS3-strateegia kasuks, andmata kohalikele ja piirkondlikele ametiasutustele võimalust oma seisukohti esitada, mis kahjustab ettevõtluse vaimus alt-üles toimuvat avastamisprotsessi, mida tuleks RIS3-strateegias oluliseks pidada; rõhutab piirkondliku lähenemisviisi tähtsust, sest RIS3-strateegia rakendamine võib ainult siis edu tuua, kui see põhineb kohalikel ja piirkondlikel ressurssidel; palub asjaomastel liikmesriikidel kaaluda riiklike RIS3-strateegiate asendamist piirkondlike strateegiatega, et mitte kaotada kasvuvõimalusi, ja nõuab paremat koordineerimist riiklike ja piirkondlike S3-strateegiate vahel, et neid vajadusel kohandada tulevastele säästva arengu nõuetele ja vajadustele, eelkõige toiduainete ja energeetika sektoris; peab kahetsusväärseks, et ühissätete määruse artiklis 5 sätestatud partnerluse põhimõttest ei ole alati kinni peetud; palub liikmesriikidel austada partnerluse põhimõtet partnerluslepingu ja rakenduskavade ettevalmistamise ja rakendamise kõikides etappides;

16.

on arvamusel, et valitsuse ja piirkonna asjaomaste osalejate koostöö kvaliteet avaldab otsustavat mõju RIS3-strateegiale ja vähendab prioriteetide kindlaksmääramisel tunduvalt vigade tegemise riski; rõhutab seejuures ettevõtete ja eelkõige VKEdega konsulteerimise tähtsust, kuna nägemus innovatsioonist saab olla tulemuslik üksnes juhul, kui ettevõtetel on selle elluviimiseks olemas vastavad võimalused;

17.

rõhutab, kui oluline on parem koordineerimine valitsemise kõigil tasanditel selleks, et edendada piirkondlike strateegiate alt-üles lähenemisviisi, mis hõlmab kõiki aruka spetsialiseerumise asutusi ja sidusrühmi, eksperte, kodanikuühiskonda ja lõppkasutajaid, et võidelda kapseldunud mõtlemise vastu; juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriikide asjaomaste õigusaktide kohandamata jätmine tekitab takistusi investeeringute rakendamisele teadusuuringutes ja innovatsioonis;

18.

juhib tähelepanu kodanikuühiskonna piiratud rollile RIS3-strateegiates ja nõuab selle osaluse tõhustamist platvormide ja koostööpartnerluste abil, sest see võib aidata strateegiaid paremini kujundada, tõhustada koostööd ühiskonnaga ja tuua kaasa paremat juhtimist;

19.

rõhutab, kui oluline on kogu rakendamisetapi vältel RIS3-strateegiate ja rakenduskavade tihe koordineerimine;

20.

nõuab tihedamat dialoogi ja koostööd ELi institutsioonide (Euroopa Parlament ja nõukogu) vahel ning täidesaatval tasandil (komisjon ja liikmesriikide täitevasutused), saavutamaks innovatsioonile ja teadusuuringutele soodsat raamistikku ning tugevdamaks RIS3-strateegia rakendamist seoses eelseisva mitmeaastase finantsraamistiku 2014 läbivaatamisega;

21.

palub, et komisjon ja muud asjaomased organid osutaksid RIS3-strateegia rakendamisel täiendavat abi liikmesriikidele, kes seda vajavad;

22.

nõuab jätkuvate jõupingutuste tegemist mõtteviisi muutmise soodustamiseks ning innovaatiliste poliitiliste lähenemisviiside edendamiseks, et parandada piirkondadevahelist, piirkonnasisest, piirkonnavälist, piiriülest ja riikidevahelist koostööd, sh makropiirkondade abil, niisuguste olemasolevate vahendite nagu INTERREG abil, et edendada strateegiates jätkuvalt Euroopa lisaväärtust;

23.

tuletab meelde, kui oluline on rõhutada sotsiaalset innovatsiooni, sest see võib aidata luua uusi ärimudeleid ja -kultuure ning seeläbi nõuetekohast keskkonda ringmajanduse rakendamiseks;

24.

palub, et komisjon esitaks koondteatise RIS3-strateegiate lisaväärtuse ja nende rakendamise kohta rakenduskavades, millele järgneksid seitsmendas ühtekuuluvusaruandes ettepanekud edasiste meetmete kohta;

25.

peab kahetsusväärseks piirkondadevahelise koostöö puudumist aruka spetsialiseerumise küsimuses; märgib, et ühises strateegilises raamistikus nähakse ette võimalus kasutada kuni 15 % ühissätete määrusega hõlmatud vahenditest (Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Sotsiaalfond, Ühtekuuluvusfond, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfond) niisuguseks koostööks väljaspool oma regiooni; toonitab, et artikli 16 lõike 3 kohasest aruandest „Investeerimine töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse: Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimine“ nähtub, et siiani on neid võimalusi alakasutatud; kutsub liikmesriike ja piirkondade asutusi üles pakutud võimalusi rohkem ära kasutama;

26.

nõuab paindlikkus- ja koordineerimismehhanismide arendamist, mis seoksid RIS3 protsessi tulemused programmi „Horisont 2020“ jt programmide rakendamisega; innustab piirkondi kasutama selliseid riikidevahelise koostöö vahendeid nagu Vanguardi algatus, kvaliteedimärgi algatus, teadmiste vahetamise platvorm, S3-platvormid, teaduse tipptaseme saavutamine ning piirkondlikud innovatsioonikavad Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi (EIT) ühispaiknemiskeskuste jaoks; nõuab strateegiliste klasterpartnerluste arengu soodustamist, eesmärgiga suurendada investeerimist, tõhustada koordineerimist, luua koostoimet ning edendada arvamuste vahetust selleks, et vältida topelttööd ja avaliku sektori vahendite mittetõhusat kasutamist;

27.

innustab riiklikke ja Euroopa institutsioone jätkuvalt jälgima nn innovatsioonilõhet mitte ainult ELi liikmesriikide ja NUTS 2 regioonide vahel, vaid üha enam ka liikmesriikide endi sees;

28.

on veendunud, et menetlusi tuleks lihtsustada ning kitsaskohti strateegiate haldusmenetlustes vähendada;

29.

kutsub kõikide tasandite asjaomaseid ametiasutusi üles lihtsustama menetlusi ning vähendama kitsaskohti strateegiate haldusmenetlustes; innustab investeerima inimkapitali, sh ELi piirkondade vahelise partnerluse kaudu, et suurendada haldussuutlikkust ning juhtida, rakendada ja jälgida tulemuslikult RIS3 protsessi, vältides seejuures täiendavate haldustasandite loomist; ergutab ametiasutusi seadma esmatähtsaks teadusuuringud ja innovatsiooni piirkondades, kus on vastav potentsiaal, kuid kus sellesse valdkonda tehakse vähe investeeringuid;

30.

nõuab tungivalt, et piirkonnad ja liikmesriigid suurendaksid tehniliseks abiks ettenähtud eelarvevahendite kasutamist, et tagada RIS3-strateegiate tõhus ja tulemuslik rakendamine;

31.

tuletab meelde, et aruka spetsialiseerumise strateegiad peaksid ühtlasi olema võimsad vahendid sotsiaalsete, keskkonna-, kliima- ja energiaprobleemidega tegelemiseks ning teadmiste ülekandumise ja tehnoloogia mitmekesistamise edendamiseks;

Parem koostoime majanduskasvu suurendamiseks ja töökohtade loomiseks

32.

kritiseerib vähest koostoimet Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning ELi muude rahastamisvahendite vahel, mis takistab ELi rahaliste vahendite koostööd, sidusust ja integratsiooni ning vähendab nende tulemusi ja mõju; nõuab suuremat tähelepanu ja uuringuid selle kohta, kuidas täiustada strateegilist lähenemisviisi koostoimele ja võtta arvesse rahastamisvahendite kombineerimist, täiendavust ja potentsiaali selleks, et kasutada täielikult ära ELi garantiid investeerimisplatvormide rahastamiseks;

33.

toonitab vajadust jätkata ja süvendada kolme ja nelja osalejaga (nn triple helix ja quadruple helix) lähenemisviise arukale spetsialiseerumisele piirkondlikul tasandil, mis hõlmavad avaliku sektori haldusasutusi, ettevõtteid, ülikoole ja kodanikke; rõhutab, et viimasena mainitud kahe osalise (st kõrgharidus-/ teadusasutuste ja kodanike organisatsioonide) rolli tuleks uues ELi programmitöös ja rahastamisliikides tugevdada;

34.

nõuab suuremat toetust VKEdele ja idufirmadele, sest väga paljud neist on murrangulise innovatsiooni esirinnas ning aitavad olulisel määral kaasa kohalike talentide tuvastamisele mitmesugustes valdkondades ning noorte tööhõivele;

35.

ergutab jätkuvaid otsinguid usaldusväärsete näitajate leidmiseks, millega jälgida innovatsioonialast tulemuslikkust juhtimise kõikidel tasanditel, mobiliseerides ja koordineerides selleks paremini Eurostati ja teiste komisjoni peadirektoraatide vahendeid, võttes samuti arvesse OECD, ESPONi ja muude selle valdkonna osaliste, näiteks riiklike statistikaametite saavutusi;

36.

rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kooskõlastatud ja täiendav kasutamine koos programmiga „Horisont 2020“ ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondiga (EFSI) vastavalt 2016. aasta veebruaris välja antud komisjoni suunistele Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning EFSI vastastikuse täiendavuse kohta annab suurepärase võimaluse edendada innovatsiooni piirkondlikul, riiklikul ja ELi tasandil, tõhustades teadus- ja innovatsioonitegevusse tehtavate investeeringute köitvust, et meelitada avaliku sektori rahastamise täiendamiseks ligi erakapitali; kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles kasutama ära kõik võimalused, mida võib pakkuda nende vahendite kombineerimine;

37.

nõuab meetmeid vajaliku teabe saamiseks, et oleks võimalik tagada RIS3-strateegiates koostoime eri meetmete ja vahendite vahel, nt 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika, aruka spetsialiseerumise platvorm, Euroopa klastrite vaatluskeskus, Euroopa innovatsioonipartnerlus, Euroopa strateegiafoorum, peamised progressi võimaldavad tehnoloogiad (PVTd) ja teadustaristud;

38.

julgustab piirkondi tugevdama oma RIS3-strateegiate rakendamisel avatud innovatsiooni mõtteviisi ja ökosüsteemi koostööd, mis põhineb nelja osalejaga (nn quadruple helix) lähenemisviisil;

39.

rõhutab, kui oluline on hariduse ja teadustegevuse sobitamine turu tegelikele vajadustele, püüdes tagada, et uued innovatsioonid vastaksid nõudlusele ning tooksid kaasa majanduskasvu;

Arukad linnad kui RIS3-strateegia katalüsaatorid

40.

rõhutab, et ELi linnapiirkondadel on liidu majanduslikus ja sotsiaalses arengus põhiroll, sest need on paljude sidusrühmade ja sektorite keskused, nendesse on koondunud aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu probleemid ja võimalused ning need juhivad integreeritud ja asukohapõhist poliitikakäsitust; rõhutab linnapiirkondade tähtsust inimressursside, taristu ja investeerimispotentsiaali aktiviseerimisel innovatsiooniklastrite väljaarendamiseks;

41.

palub komisjonil võtta arvesse RIS3-strateegiat ja muid innovatsiooniprogramme, pöörates Euroopa linnade tegevuskava väljatöötamisel erilist tähelepanu integreeritud territoriaalsetele investeeringutele, et luua koostoimet ja tugevaid sidemeid ressursside tõhusaks kasutamiseks;

42.

rõhutab innovatiivse sektoriülese, kolme osalejaga (nn triple helix) ja piiriülese koostöö tähtsust Euroopa ees seisvate probleemide lahendamisel, et muuta piirkonnad ja linnad arukamateks, rohelisemateks ning meeldivamateks elu- ja töökohtadeks;

43.

rõhutab vajadust arendada ja laiendada nn arukate ja ühendatud linnade kontseptsiooni kogu Euroopa ulatuses; väljendab heameelt eesistujariigi Madalmaade kavatsuse üle luua alt-üles lähenemisviis, milles antakse linnadele koos piirkondlike ametiasutustega suurem mõjuvõim koostada ELi linnade tegevuskava ning arendada arukatest linnadest suurepärased linnad; toetab sellega seoses Amsterdami pakti ettevalmistamist, milles keskendutakse säästvale majanduskasvule ja töökohtade loomisele, sidemete tugevdamisele kõigi osaliste, kodanike ja ühiskondlike organisatsioonidega ning jätkusuutliku ja sotsiaalselt kaasava arengu edendamisele;

44.

juhib tähelepanu vajadusele edendada erinevaid linnadevahelise koostöö ja teadmiste vahetamise mehhanisme aruka spetsialiseerumise ja innovatsiooni valdkondades, nt avatud ja paindlike arukate linnade võrgustikku, mida toetab ka komisjon;

45.

toetab komisjoni ja nõukogu algatusi ELi linnade tegevuskava toetuseks seoses Amsterdami paktiga; palub komisjonil tugevdada sidusust regionaal- ja linnapoliitika vahel; palub komisjonil esitada seitsmendas ühtekuuluvusaruandes ettepanekud RIS3-strateegiate ning arukate linnade algatuste ja metodoloogia kooskõlla viimiseks;

Järelevalve ja hindamine

46.

märgib, et kuigi enamus piirkondi on RIS3-strateegia vastu võtnud, tuleb siiski suurel osal neist töötada veel eeltingimuste täitmise nimel, kusjuures suurimad probleemid on seotud järelevalvesüsteemi, eelarveraamistiku ja meetmetega erasektori teadus- ja innovatsiooniinvesteeringute ergutamiseks;

47.

tuletab kohalikele ja piirkondlikele otsusetegijatele meelde, kuivõrd oluline on nende otsustavus kasutada RIS3-strateegiat kui majandusliku ümberkorralduse vahendit omaenda piirkonnas, mõjutades nii ka ELi poliitikat;

48.

väljendab heameelt selle üle, et nende piirkondlike strateegiate tähelepanu all on energeetika, tervishoid, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, kõrgtehnoloogilised materjalid, toiduained, teenused, turism, jätkusuutlik innovatsioon ja transport, bioressursipõhine majandus, tootmissüsteemid ning kultuuri- ja loomemajandus, samuti teised erialad ja eelkõige konkurentsivõimelised valdkonnad konkreetses piirkonnas; peab siiski kahetsusväärseks detailsuse puudumist mitme strateegia puhul ning nõuab prioriteetide täpsemat seadmist, vältimaks ohtu, et kõik strateegiad keskenduvad samadele teemadele; nõuab strateegiate väljatöötamist mitte üksnes kõrgtehnoloogia, vaid ka madaltehnoloogia ja sotsiaalse innovatsiooni valdkonnas, ning innustab kõiki sidusrühmi otsima sektoriüleseid seoseid, kuna just sellised seosed võivad suurendada innovatsiooni;

49.

on veendunud, et aruka spetsialiseerumise strateegiate jaoks riiklike vaatluskeskuste edendamine võib aidata luua tugevama näitajate süsteemi RIS3-strateegiate järelevalveks, eelkõige metoodika ja koolituse osas;

50.

täheldab, et mõned RIS3-strateegiad on halvasti dokumenteeritud selles osas, mis puudutab asjaomase piirkonna ainulaadseid konkurentsieeliseid, ning teistes ei tooda piisavalt tõendeid sidusrühmade suutlikkuse kohta toetada innovatsiooni ettevõtetes või teadlaste suutlikkuse kohta viia läbi rakendusuuringuid ning leida tulemustele kommertsrakendusi; märgib ka, et mõnedes piirkondades on kasutusel ulatuslikud strateegiad ja lihtsustatud järelevalvenäitajad; nõuab seetõttu tungivalt, et suurendataks riiklike ametiasutuste suutlikkust koguda asjaomast teavet ja seda hinnata ning tõhustataks piirkondade ja keskasutuste kooskõlastatud jõupingutusi olemasolevate andmebaaside kindlaksmääramisel ja standardimisel, muutes need kättesaadavaks sidusrühmadele;

51.

kutsub ELi ja liikmesriike üles kasutama olemasolevaid vahendeid, näit ühenduse innovatsiooniuuringut, nii kvalitatiivseks kui ka kvantitatiivseks regulaarseks järelevalveks (aasta- ja vahehindamine) strateegiate rakendamise üle, ning kaasama sellesse protsessi kõik sidusrühmad, sh kodanikuühiskonna; märgib, et nii piirkonnad kui ka liikmesriigid seisavad silmitsi sarnaste probleemidega järelevalve hindamisel, ning kutsub piirkondi üles avaldama regulaarselt aruandeid oma eesmärkide saavutamise kohta, et hinnata paremini RIS3-strateegia mõju ning tagada läbipaistvus ja üldsuse juurdepääs teabele; annab endale siiski aru, et strateegiad hakkavad vilja kandma alles mitme aasta pärast ning seega tuleks varasem järelevalve kohandada mõistlikele ootustele vastavaks;

52.

innustab piirkondi ja liikmesriike olema tegevuskavade õigeaegsel rakendamisel ennetavamad, arvestades eeltingimuste täieliku täitmise tähtaega 2016. aasta detsembris; palub neil luua ja rakendada oma järelevalvesüsteeme RIS3-süsteemide pideva ülevaatamise raames, keskendudes selliste investeerimisniššide kindlaksmääramisele, kus piirkondlikud innovatsiooniosalised võiksid saavutada või säilitada konkurentsieelist;

53.

on arvamusel, et ühine osalemine RIS3-strateegiate asjaomaste vahendite järelevalves ja hindamises ning eri vahendite järelevalve ja hindamise aruandluse kooskõlastamine võib selles valdkonnas väga kasulikuks osutuda; kutsub seetõttu kõiki sidusrühmi ja otsusetegijaid looma koostoimet ning töötama välja mehhanismid, millega kogutaks ja sünteesitaks andmeid konkreetsetes RIS3-strateegiates sisalduvatest poliitikatest ja vahenditest;

54.

tuletab meelde, et hea strateegiadokument ei anna soovitud tulemusi, kui ei rakendata ettevõtjate jaoks ette nähtud tugiteenuseid;

Peamised järeldused ja RIS3-strateegiate tulevik

55.

peab kahetsusväärseks, et RIS3-süsteemides tunnistatakse sageli vajadust aidata ettevõtjatel kasutada innovatsiooni kõiki vorme, kuid lõpuks toetatakse vaid tehnoloogilistel teadmistel põhinevat innovatsiooni; teeb seoses sellega ettepaneku, et RIS3-strateegiad arvestaksid innovatsiooni ka teistes valdkondades, näiteks teeninduses ja loomesektoris; ning tuletab meelde kõigi innovatsioonisüsteemide ja -institutsioonide olulisust, olenemata nende suurusest ja seotusest kohalike ja piirkondlike klastritega;

56.

juhib tähelepanu sellele, et RIS3-strateegiat tuleb korralikult rakendada, kui soovitakse kaotada innovatsioonialane mahajäämus ning suurendada töökohtade loomist ja majanduskasvu Euroopas; rõhutab, et seetõttu on oluline edendada altpoolt lähtuvaid strateegiaid ning suurendada kontrolli RIS3-strateegiate potentsiaali üle kõigil juhtimistasanditel; väljendab sellega seoses arvamust, et liikmesriigid peaksid kaasama oma riikliku(d) statistikaameti(d), et aidata piirkondadel arendada oma hindamis- ja järelevalvemehhanisme;

57.

on veendunud, et osalusel põhinev lähenemisviis strateegiates tuleb kaasata kõikidesse protsessidesse, sh järelevalve- ja hindamisprotsessi, kuna see suurendab võimaliku koostöö ulatust RIS3-strateegia eesmärkide saavutamisel;

58.

nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid ei unustaks, et see vahend peab olema elujõuline, operatiivne ja tõhus, vältimaks toetusesaajate koormamist bürokraatiaga;

59.

palub komisjonil nõuda 2017. aastal strateegiate läbivaatamist, et suurendada nende tõhusust ja tulemuslikkust, ja anda teavet nende panuse kohta nii tulevasse ühtekuuluvuspoliitikasse kui ka teadus- ja innovatsioonipoliitikasse pärast aastat 2020, võttes arvesse strateegiate esimeste rakendamisaastate kogemusi; palub komisjonil algatada avalik arutelu ning korraldada enne seitsmendat ühtekuuluvusaruannet üleeuroopaline konverents Euroopa Parlamendi, Regioonide Komitee ja teiste sidusrühmadega;

60.

tunnistab, et aruka spetsialiseerumise strateegiad võiksid olla võimsad vahendid energiaprobleemide, ressursitõhususe ja energiajulgeolekuga tegelemiseks;

61.

palub komisjonil jätkata S3-platvormi etendatava rolli toetamist, aidata suurendada strateegiate detailsust ning pidada jätkuvalt silmas erasektori investeeringute võimendamise tähtsust;

62.

palub regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadil ning S3-platvormil koostada lühike poliitikadokument RIS3-strateegiatega seotud varasema kogemuse kohta ja levitada seda, keskendudes järgmistele valdkondadele: 1) saadud kogemuse SWOT-analüüs, 2) piirkondade tehtud järeldused ja peamised puudused, mis on tuvastatud RIS3-strateegia suunistes kirjeldatud kuues etapis, 3) soovitused ja standardmudelid RIS3-strateegiate järjepidevaks täiustamiseks, et töötada välja paremad strateegiad 2020. aasta järgseks perioodiks, ning 4) RIS3-strateegiate tulemuslikuks väljakujundamiseks ja rakendamiseks vajalikud inimressursid; on seisukohal, et teadusuuringutest ja innovatsioonist huvitatud piirkondlikke võrgustikke tuleks julgustada ja toetada saavutuste ja saadud õppetundide propageerimisel, et kinnistada asjaomast mõtteviisi piirkondade kõigil tasanditel;

o o

63.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.

(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 289.

(3) ELT L 347, 20.12.2013, lk 470.

(4) ELT L 347, 20.12.2013, lk 259.

(5) ELT L 347, 20.12.2013, lk 303.

(6) ELT L 347, 20.12.2013, lk 281.

(7) ELT L 347, 20.12.2013, lk 487.

(8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0002.

(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0308.

(10) ELT C 225, 27.7.2012, lk 46.

(11) ELT C 218, 30.7.2013, lk 12.

(12) ELT C 415, 20.11.2014, lk 5.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/11

P8_TA(2016)0321

Euroopa territoriaalne koostöö – parimad tavad ja innovatiivsed meetmed

Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon Euroopa territoriaalse koostöö parimate tavade ja innovatiivsete meetmete kohta (2015/2280(INI))

(2018/C 204/02)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle XVIII jaotist,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (1) (edaspidi „ühissätete määrus“),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006 (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1299/2013 erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil (3),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1302/2013, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1082/2006 Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta, et selgitada, lihtsustada ja parandada nende rühmituste asutamist ja toimimist (4),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 236/2014, milles sätestatakse liidu välistegevuse rahastamisvahendite rakendamise ühised eeskirjad ja menetlused (5),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 231/2014, millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA II) (6),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 232/2014, millega luuakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend (7),

—	võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 (8),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (9),

—	võttes arvesse dokumenti „Euroopa Liidu territoriaalne tegevuskava 2020. Mitmekesiste piirkondadega kaasava, aruka ja jätkusuutliku Euroopa poole“, mis kiideti heaks ruumilise planeerimise ja territoriaalse arengu eest vastutavate ministrite mitteametlikul kohtumisel 19. mail 2011 Gödöllős Ungaris,

—	võttes arvesse oma 14. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni ELi liikmesriikide valmisoleku kohta uue ühtekuuluvuspoliitika programmitöö perioodi tõhusaks ja õigeaegseks alustamiseks (10),

—	võttes arvesse oma 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni viivituste kohta 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika käivitamisel (11),

—	võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2014. aasta teatist „Investeerimiskava Euroopa jaoks“ (COM(2014)0903),

—	võttes arvesse majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevat kuuendat aruannet (COM(2014)0473),

—	võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni töökohtadesse ja majanduskasvu investeerimise ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamise kohta liidus (12),

—	võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

—	võttes arvesse oma 28. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika ja strateegia „Euroopa 2020“ läbivaatamise kohta (13),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi 26. novembri 2015. aasta resolutsiooni 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika lihtsustamise ja tulemuslikkuse suurendamise kohta (14),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. juuni 2015. aasta määrust (EL) 2015/1017, mis käsitleb Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, Euroopa investeerimisnõustamise keskust ja Euroopa investeerimisprojektide portaali ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1291/2013 ja (EL) nr 1316/2013 – Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (15),

—	võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele makropiirkondlike strateegiate lisandväärtuse kohta (COM(2013)0468) ning nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta asjaomaseid järeldusi,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi sisepoliitika peadirektoraadi (poliitikaosakond B: struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika) 2015. aasta jaanuaris avaldatud uuringut „Makropiirkondade uus roll Euroopa territoriaalses koostöös“,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi sisepoliitika peadirektoraadi (poliitikaosakond B: struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika) 2015. aasta juulis avaldatud uuringut „Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus kui territoriaalse koostöö edendamise ja parandamise vahend Euroopas“ („European Grouping of Territorial Cooperation as an instrument for promotion and improvement of territorial cooperation in Europe“),

—	võttes arvesse komisjoni 22. veebruari 2016. aasta brošüüri „Euroopa investeerimiskava: uued suunised Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi vahendite kombineerimiseks Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi vahenditega“,

—	võttes arvesse Regioonide Komitee 2015. aasta mais avaldatud arvamust „Rahastamisvahendid territoriaalse arengu toetamiseks“,

—	võttes arvesse komisjoni 14. detsembri 2015. aasta teatist „Investeerimine töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse: Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimine“ (COM(2015)0639),

—	võttes arvesse Regioonide Komitee 2. septembri 2015. aasta deklaratsiooni „Interregi 25 aastat: uus hoog piiriülesele koostööle“,

—	võttes arvesse Regioonide Komitee 2015. aasta detsembris avaldatud arvamust „Territoriaalne visioon aastaks 2050: milline on tulevik?“,

—	võttes arvesse Regioonide Komitee 17. detsembri 2015. aasta arvamust „Piiriülese koostöö tugevdamine: vajadus parema õigusraamistiku järele?“,

—	võttes arvesse nõukogu eesistujariigi Luksemburgi poolt ette valmistatud taustadokumenti „Tagasivaade Interregi 25 aastale ja territoriaalse koostöö tuleviku kujundamine“,

—	võttes arvesse nõukogu järeldusi „Interregi 25 aastat: selle panus ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamisse“,

—

võttes arvesse eesistujariigi Luksemburgi algatust „Vahend erisätete kehtestamiseks ja kohaldamiseks piiriülese koostöö parandamisel“ („A tool for the attribution and application of specific provisions for the improvement of cross-border cooperation“), mis käsitleb konkreetseid õigusnorme, mis võimaldavad vastata niisuguste piirkondade vajadustele ja lahendada nende probleeme (16),

—	võttes arvesse komisjoni poolt Euroopa koostööpäeval 21. septembril 2015 algatatud, kogu ELi hõlmavat avalikku konsultatsiooni piiriülese koostöö järelejäänud takistuste kohta (17),

—	võttes arvesse komisjoni 2015. aastal korraldatud esimese Eurobaromeetri uuringu tulemusi piirialadel elavate kodanike suhtumise kindlakstegemiseks ja kaardistamiseks ning ELi sekkumiste paremaks suunamiseks (18),

—	võttes arvesse OECD 2013. aasta aruannet „Regioonid ja innovatsioon: piiriülene koostöö“,

—	võttes arvesse Regioonide Komitee aruannet „ETKRide järelevalve aruanne 2014. Strateegia „Euroopa 2020“ rakendamine“ (19),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit (A8-0202/2016),

arvestades, et ligikaudu 38 % Euroopa rahvastikust elab piirialadel ning arvestades, et ELis valitseb tõsine majandus-, finants- ja sotsiaalkriis, mis seab kõigis valdkondades ebasoodsasse olukorda eelkõige naised; arvestades, et EL peab soolise võrdõiguslikkuse muutma Euroopa territoriaalse koostöö (ETK) poliitika ja tavade peamiseks osaks;

arvestades, et ETK üldeesmärk on vähendada riigipiiride mõju, et vähendada piirkondade erinevusi, kõrvaldades järelejäänud tõkked, mis pidurdavad investeerimist ja piiriülest koostööd, suurendada ühtekuuluvust ja edendada liidu kui terviku harmoonilist majanduslikku, sotsiaalset, kultuurilist ja territoriaalset arengut;

C.	arvestades, et ETK on ühtekuuluvuspoliitika lahutamatu osa, sest see tugevdab Euroopa Liidu territoriaalset ühtekuuluvust;

D.	arvestades, et liikmesriikidel on võimalus ETKd kasutada, et lahendada rändekriisist tulenevaid probleeme;

E.	arvestades, et ELi siseturu ja liikumisvabaduse kogu potentsiaali kasutavate Euroopa kodanike arv on ikka veel väike;

arvestades, et ETK programmid lähtuvad koostöös liikmesriikidega toimuva eelarve täitmise, mitmetasandilise valitsemise ja partnerluse põhimõtetest ning on koostatud kollektiivse töö tulemusena, mis on toonud kokku erinevad Euroopa, riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud asutused, et piiriüleselt lahendada ühiseid probleeme ning hõlbustada heade tavade tutvustamist;

G.	arvestades, et on vaja ühist mõttevahetust ETK struktuuri üle pärast 2020. aastat;

ETK Euroopa lisaväärtus, parimad tavad ja panus strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkidesse

märgib, et ETKst, mida käsitleb eraldi määrus, on saanud üks 2014–2020. aasta ajavahemiku ühtekuuluvuspoliitika kahest samaväärsest eesmärgist; rõhutab siiski, et ETK 10,1 miljardi euro suurune eelarve moodustab 2,8 % ühtekuuluvuspoliitika eelarvest, mis ei vasta keerulistele ülesannetele, mida ETK raames tuleb lahendada, ega kajasta selle Euroopa lisaväärtuse kõrget taset; tuletab siinjuures meelde Euroopa Parlamendi pettumust 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimiste tulemuses seoses ETK eraldiste vähendamisega; on veendunud, et ETK-le suurema eelarve tagamine järgmisel programmitöö perioodil suurendab ühtekuuluvuspoliitika lisaväärtust; nõuab paremat kinnipidamist ELi toimimise lepingu artiklist 174 (mis käsitleb territoriaalset ühtekuuluvust), eelkõige seoses maapiirkondade ja tööstuslikust üleminekust mõjutatud piirkondadega, samuti piirkondadega, kus valitsevad rasked ja püsivalt ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused, näiteks äärepoolseimad piirkonnad, väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimad piirkonnad, saared, piiriülesed ja mägipiirkonnad; palub komisjonil ja liikmesriikidel pöörata ühtekuuluvuspoliitika elluviimisel erilist tähelepanu aladele, mis on geograafiliselt ja demograafiliselt kõige ebasoodsamas olukorras;

märgib, et kooskõlas strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkidega on ETKd ümber kujundatud eesmärgiga saavutada laiem mõju, pöörates tähelepanu teemakohasele keskendamisele ja tulemustele orienteeritusele, piiramata piirkondlikku lähenemisviisi, mis võimaldab piirkondlike prioriteetide säilitamist; on veendunud, et ETK eripärale tuleb pöörata suuremat tähelepanu; kutsub seetõttu üles ETK programme paremini hindama, et tõendada nende mõju ja lisaväärtust;

möönab, et piiriülene koostöö on oluline vahend piirialade arendamiseks, mida peetakse tõelisteks Euroopa integratsiooni laboriteks; tunnistab, et aastatel 2000–2006 ja 2007–2013 iseloomustas piiriülest koostööd selge suundumus strateegilisemalt seatud prioriteetidele ja parimad tavad saavutati järgmistes valdkondades: parem ühendus ja kättesaadavus, teadmiste ja innovatsiooni ülevõtmine, piirkondliku identiteedi tugevdamine, keskkonnaprobleemide lahendamine, institutsioonilise suutlikkuse suurendamine, tervishoid, haridus, tööhõive ja tööjõu liikumine, samuti kodanikukaitse ning uute partnerlussuhete loomine ja olemasolevate tugevdamine;

tunnistab, et riikidevaheline koostöö on riikideülese lähenemise kaudu aidanud toetada teadust, innovatsiooni ja teadmistepõhist majandust, kohaneda kliimamuutustega ja edendada jätkusuutlikku transporti ja liikuvust ning on andnud panuse institutsioonilise suutlikkuse edendamisse; rõhutab, et integreeritud territoriaalne lähenemine ja riikidevaheline koostöö on eriti oluline keskkonna kaitsmiseks, eelkõige vee, bioloogilise mitmekesisuse ja energia valdkonnas;

tunnistab, et piirkondadevaheline koostöö on võimaldanud linnade ja piirkondade koostööd mitmesugustes küsimustes ja valdkondades, millega on kaasnenud kogemuste ja heade tavade vahetamine, ning see on suurendanud mitmete piirkondlike ja kohalike meetmete tõhusust; on seisukohal, et tuleks lahendada maa- ja linnapiirkondade märkimisväärsete arenguerinevuste ning suurlinnapiirkondade probleemid;

usub, et tõhus piiriülene ja riikidevaheline koostöö teeb geograafilise piirkonna kaubandusettevõtjatele atraktiivsemaks, kui selle käigus võimalikult tõhusalt kasutatakse kohalikku, piirkondlikku ja piiriülest potentsiaali ning inimkapitali, et paremini vastata kaubandusettevõtjate vajadustele ja ootustele, samuti selleks, et vältida ettevõtete ümberpaigutamist kolmandatesse riikidesse, ELi piirkondade rahvastikukadu ning tööpuuduse kasvu;

on veendunud, et parimaid tavasid levitades annab ETK olulist lisaväärtust, toetades rahu, stabiilsust ja piirkondlikku integratsiooni, sealhulgas nii laienemise ja naabruspoliitika raames kui ka ülemaailmselt; usub, et piiriülene koostöö võib tuua lisaväärtust rändekriisi haldamisse;

juhib tähelepanu sellele, et aastatel 2014–2020 investeeritakse umbes 41 % ETK ERFi eelarvest (20) keskkonna edendamise meetmetesse, 27 % aruka majanduskasvu, sh teadustöö ja innovatsiooni tugevdamisse ja 13 % kaasava majanduskasvu edendamisse tööhõive, hariduse ja koolitusega seotud tegevuse kaudu, kusjuures 33 programmi eesmärk on parandada üldist piiriülest ühenduvust; märgib lisaks, et 790 miljonit eurot jagatakse institutsioonilise suutlikkuse suurendamiseks koostööstruktuuride moodustamise või tugevdamise ning avalike teenuste tõhususe parandamise teel;

rõhutab, et tulemustele suunatuse kontseptsiooni teostamiseks tuleb ETK programmidega tagada projektitasandil kvaliteetne koostöö ja võtta kasutusele uut tüüpi hindamine, kus võetakse arvesse iga programmi iseloomu ja mis aitab vähendada toetusesaajate ja korraldusasutuste halduskulusid; kutsub komisjoni, liikmesriike ja korraldusasutusi üles koostööd tegema ja teavet ning häid tavasid vahetama, et teostada hindamisi ja koostada suuniseid, kuidas tulemustele suunatust ETK eripäraga kohandada; kinnitab, et ETK programmide täielikku lisaväärtust ei ole võimalik hinnata ainult kvantitatiivsete näitajate abil, ja palub komisjonil kehtestada kvalitatiivsemad näitajad, et paremini väljendada territoriaalses koostöös saavutatud tulemusi;

10.

võtab murelikult teadmiseks ETK programmide hilise vastuvõtmise ja õhutab komisjoni ja liikmesriike ühendama jõupingutusi programmide edukaks rakendamiseks ning piiriülese koostöö takistuste kõrvaldamiseks, et vältida juba programmitöö perioodil 2007–2013 esile tõstetud kriitilisi probleeme; kutsub komisjoni võtma kõiki vajalikke meetmeid, et kiirendada ETK programmide rakendamist;

11.

kahetseb usaldusväärsete piiriüleste andmete ja piiriülese koostöö tõhususe tõendite puudumist tulemusraamistiku aruandluses; kutsub seetõttu komisjoni, Eurostati ja korraldusasutusi koostööle, et kehtestada ühised hindamiskriteeriumid, ühiselt kooskõlastada ühtset andmebaasi ja koostada metoodika usaldusväärsete andmete piiriülese edastamise, kasutamise ja vahetamise kohta; märgib ära praegused probleemid integreeritud territoriaalsete lähenemisviiside rakendamisel, mis tulenevad liikmesriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste väga erineva tasemega volitustest;

12.

kutsub komisjoni, liikmesriike ja korraldusasutusi üles välja töötama asjakohaselt struktureeritud seiresüsteeme ja hindamiskavasid, et saavutatud tulemusi strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide ja territoriaalse integratsiooni seisukohalt paremini hinnata;

Panus territoriaalsesse ühtekuuluvusse

13.

rõhutab, et ETK aitab oluliselt tugevdada EL territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärki, ühendades territoriaalsel tasandil mitmesugused valdkondlikud poliitikasuunad; tunneb heameelt Euroopa territoriaalse arengu ja ühtekuuluvuse vaatlusvõrgu (ESPON) uuringu „ET 2050: Euroopa territoriaalsed stsenaariumid ja visioonid“ (ET2050: Territorial Scenarios and Visions for Europe) üle, mis võib toimida võrdlusraamistikuna edasistel aruteludel 2020 aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika ettevalmistamise üle;

14.

tuletab meelde, kui tähtsad on integreeritud territoriaalsed investeeringud ja kogukonna juhitud kohalik areng, mida ei ole Interregi 2014–2020. aasta programmides piisavalt ulatuslikult rakendatud, ja julgustab liikmesriike neid rohkem kasutama, rõhutades, et see eeldab piirkondade ja kohalike asutuste osaluse tugevdamist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles abisaajatele teavet ja koolitusprogramme pakkuma;

15.

on seisukohal, et uued territoriaalse arengu vahendid, nagu integreeritud territoriaalsed investeeringud ja kogukonna juhitud kohalik areng, võimaldavad investeerida sotsiaal-, tervishoiu- ja haridusteenuste taristusse, mahajäänud linnapiirkondade taaselustamisse, töökohtade loomisse ja muudesse meetmetesse, mille eesmärk on vähendada rändajate isoleeritust ja toetada nende kaasamist;

16.

soovitab erilist tähelepanu pöörata projektidele, mille eesmärk on kohandada ringkondi ja piirkondi uue demograafilise olukorraga ning vähendada sellest olukorrast tulenevat ebavõrdsust, nimelt järgmiste meetmete kaudu: 1) sotsiaalse ja liikuvuse infrastruktuuri kohandamine demograafiliste muutuste ja rändevoogudega; 2) spetsiaalselt vananevale elanikkonnale mõeldud kaupade ja teenuste loomine; 3) eakamatele, naistele ja sisserändajatele mõeldud, sotsiaalset kaasamist soodustavate tööhõivevõimaluste toetamine; 4) digiühenduste parandamine ja platvormide loomine, mis võimaldaksid ja stimuleeriksid eraldatumate piirkondade kodanike osalemist ja lävimist kõigi tasandite (kohaliku, piirkondliku, riikliku ja Euroopa tasandi) asutuste mitmesuguste haldus-, sotsiaal- ja poliitiliste teenistustega;

17.

juhib tähelepanu rollile, mida ETK täidab saarepiirkondades, äärepoolseimates piirkondades, hõredalt asustatud piirkondades, mägi- ja maapiirkondades, kus see on tähtis piirkondliku koostöö ja integratsiooni tugevdamise vahend; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid pööraksid erilist tähelepanu rahaliste vahendite kasutamisele nendes piirkondades, kaasa arvatud kolmandate riikidega piirnevad alad, et parandada ETK raames rahastatavate piiriüleste projektide rakendamist;

18.

juhib tähelepanu ETK ja makropiirkondlike strateegiate vastastikku täiendavale olemusele ühiste probleemide lahendamisel suuremates funktsionaalsetes piirkondades, samuti positiivsele rollile, mida makropiirkondlikud strateegiad võivad täita makropiirkondade ühiste probleemide lahendamises;

19.

on arvamusel, et piiriüleste ja riikidevaheliste programmide vahel tuleks taotleda paremat kooskõlastamist, koostoimet ja täiendavust, et parandada koostööd ja integratsiooni laiematel strateegilistel territooriumidel; nõuab paremat kooskõlastamist korraldusasutuste ja makropiirkondlikes strateegias osalejate vahel; palub komisjonil tugevdada ETK programmide koostööd ja seoseid ning suurendada nende kooskõla riiklike ja piirkondlike programmidega nende koostamise ajal, et edendada vastastikust täiendavust ja vältida kattuvusi;

20.

märgib, et mõnedes piirkondades on tõsised rändeprobleemid, ja ergutab kasutama Interregi programme ja neid kiiresti rakendama, muu hulgas selleks, et lahendada rändekriisiga seotud probleeme ja levitada häid tavasid äärealade kohalike ja piirkondlike omavalitsuste (sh kolmandate riikide) vahel, eelkõige makropiirkondlike strateegiate kaudu;

Teadusuuringute ja innovatsiooni toetamine

21.

tõstab esile saavutusi teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas, näiteks ühiseid uurimisprojekte, koostööd uurimisasutuste ja ettevõtjate vahel, rahvusvahelistel piirialadel asuvate ülikoolide, piiriüleste teadus- ja koolituskeskuste rajamist, piiriüleste klastrite ja ettevõtjate võrgustike loomist, piiriüleseid ettevõtlusinkubaatoreid ja nõustamisteenuseid VKEdele, kõrgtehnoloogilist turundust välisinvestorite kaasamiseks jne; märgib, et Interregi programmid mängivad olulist rolli piirkondade konkurentsivõime ja innovatsioonivõimekuse suurendamisel, soodustades aruka spetsialiseerumise strateegiate koostoimet, klastrite koostööd ja innovatsioonivõrgustike arengut; palub komisjonil esitada terviklik ülevaade territoriaalsest koostööst, mis toimub Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) ja Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) raames ja ühise strateegilise raamistiku alusel (ühissätete määruse (määrus (EL) nr 1303/2013) lisa I);

22.

on teadlik, et investeeringud aruka majanduskasvu, sh teadustöö ja innovatsiooni tugevdamisse moodustavad 27 % ERFi eraldistest piiriülese koostöö programmidesse perioodil 2014–2020 (21); märgib samuti, et 35 % riikidevahelise koostöö programmide eelarvest suunatakse teadustöö ja innovatsiooni tugevdamise teel aruka majanduskasvu toetamisse;

23.

rõhutab vajadust kujundada piiriülest innovatsioonipoliitikat, näiteks ühiseid teadus- ja liikuvusprogramme ja infrastruktuure, partnerlusi ja koostöövõrgustikke; juhib tähelepanu sellele, et liikmesriikide õigusaktide erinevused takistavad ühiseid jõupingutusi teadusuuringute ja innovatsiooni piiriüleseks laiendamiseks;

24.

nõuab tungivalt, et programmide ja fondide, näiteks „Horisont 2020“, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI), Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide (ESI) ning muude ELi fondide koostoime ja täiendavus suunataks teadustöö ja innovatsiooni investeeringute kvantiteedi, kvaliteedi ja mõju maksimaalsele suurendamisele; soovitab kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel nende vahendite kombineerimise võimalused täielikult ära kasutada, et toetada VKEsid ning teadus- ja innovatsiooniprojekte, sealhulgas vajaduse korral piiriüleseid projekte; kutsub VKEsid üles täielikult kasutama nende fondide võimalusi, et toetada nende ETK programmide rakendamist;

25.

soovitab tungivalt vastu võtta piiriülesed innovatsioonistrateegiad, kujundades vastastikust täiendavust juba kasutatavate aruka spetsialiseerumise strateegiate ning muude programmide ja strateegiatega; ergutab hindama piiriülese koostoime potentsiaali ja kasutusele võtma erinevaid rahastamisallikaid;

26.

on seisukohal, et rahastamisvahendid peavad täiendavate toetuste näol olema ETK programmide lahutamatu osa, et toetada VKEde juurdepääsu rahastamisele, teadustööd ja innovatsiooni; on seisukohal, et rahastamisvahendite laiem kasutamine võib suurendada Interregi projektidesse investeerimist, luues uusi töökohti ja võimaldades saavutada paremaid tulemusi; tuletab meelde, kui tähtis on tehniline toetus ja kohandatud koolituse algatused, et rahastamisvahenditest täielikult kasu saada, seda isegi vähem arenenud piirkondades;

Juhtimine ja poliitika kooskõlastamine

27.

tuletab meelde, et kuuendas ühtekuuluvuspoliitika aruandes pööratakse ETK-le liiga vähe tähelepanu, kui arvestada, et see on programmitöö perioodist 2007–2013 alates eraldi ühtekuuluvuspoliitika eesmärk; tuletab meelde Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) potentsiaali mitte üksnes ETK toetamise ja edendamise ning piiriüleste projektide haldamise vahendina, vaid ka tervikliku lõimitud territoriaalse arengu tõukejõuna ja mitmetasandilise valitsemise paindliku platvormina;

28.

kiidab heaks ETKRi käsitleva lihtsustatud määruse (EL) nr 1302/2013 ja kutsub liikmesriike suurematele jõupingutustele, et võimaldada ETKRide loomist; juhib siiski tähelepanu sellele, et kõnealusest määrusest ei piisa kõigi piiriülese koostöö juriidiliste takistuste kõrvaldamiseks; tervitab seetõttu eesistujariigi Luksemburgi algatust, millega tehti ettepanek luua piirialade jaoks konkreetne õiguslik vahend, andes liikmesriikidele võimaluse kokku leppida konkreetsetes õigusnormides; tervitab komisjoni algatust viia 2016. aasta lõpuks läbi piiriülese koostöö takistuste analüüs, mille käigus uuritakse lahendusi ja heade tavade näiteid; palub komisjonil lisada sellele analüüsile piirialade vajaduste uuring; ootab huviga komisjoni 21. septembril 2015 algatatud, kogu ELi hõlmava avaliku konsultatsiooni tulemusi piiriülese koostöö järelejäänud takistuste kohta; palub komisjonil oma analüüsis arvesse võtta parlamendi soovitusi ja avaliku konsultatsiooni tulemusi;

29.

on seisukohal, et ETK programmidega tuleks toetada rände- ja varjupaigaprobleemide lahendamist ning edendada tulemuslikku integratsioonipoliitikat, arvestades seejuures kokkulepitud prioriteete ja sekkumisloogikat ning täiendavust muude asjakohaste rahastamisvahenditega; nõuab, et kasutataks komisjoni valmisolekut 2014.–2020. aasta rakenduskavade muudatused kiiresti läbi vaadata ja kinnitada, kui liikmesriigid muudatusi soovivad ja ainult selleks, et rändekriisi pakilisi probleeme lahendada;

30.

soovitab rahastamisvahendite kui paindliku mehhanismi laiemat kasutamist toetuste kõrval; tõstab esile asjaolu, et tõhusa rakendamise korral võivad rahastamisvahendid rahastamise mõju märkimisväärselt suurendada; rõhutab sellega seoses, et rahastamisvahendite kasutamiseks on vaja selgeid, järjekindlaid ja sihipäraseid eeskirju, et koostamise ja rakendamise protsessi fondijuhtide ja toetusesaajate jaoks lihtsamaks muuta; juhib tähelepanu võimalusele kasutada EIP finantskorralduse ja tehnilise abi vahendite kaudu konkreetseid eksperdi- ja oskusteadmisi;

31.

rõhutab, et programmitöö perioodil 2007–2013 ei hinnatud piisavalt Interregi programmide ja muude ELi rahastatavate programmide võimalikku vastastikust täiendavust; nõuab sobivate mehhanismide loomist, et tagada tõhus kooskõlastamine, vastastikune täiendavus ja koostoime Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ja teiste liidu ja riiklike rahastamisvahenditega, näiteks programm „Horisont 2020“, samuti EFSI ning EIPga;

32.

ergutab lisama korraldusasutuste hindamiskavadesse pidevaid hindamisi, kus keskendutakse konkreetselt programmide koostoime tõhususele;

33.

rõhutab piiriüleste tööturgude kasvavat tähtsust, kuna need annavad ülisuured võimalused jõukuse ja töökohtade loomiseks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles täielikult kasutama Interregi programmide võimalusi tööjõu piiriülese liikumise hõlbustamiseks, muu hulgas edendades võrdsete võimaluste põhimõtet, kohandades selleks vajaduse korral halduslikku ja sotsiaalset õigusraamistikku ning toetades kõigi valitsustasandite dialoogi;

34.

peab ülioluliseks suurendada ETK programmide ja EURESi teenuste koostoimet ja omavahelist täiendavust, millel on eriti tähtis roll piirkondades, kus töötajate piiriülene liikumine on tihe; kutsub liikmesriike ja piirkondi täielikult kasutama EURESi teenuste võimalusi tööhõiveks ja tööalaseks liikuvuseks kogu ELis;

35.

on veendunud, et mitmetasandilise valitsemise ja partnerluse põhimõte ning Euroopa käitumisjuhendi tegelik rakendamine on Interregi programmide arendamisel eriti tähtis;

Lihtsustamine

36.

rõhutab, et sõltumata eraldiseisva ETK määruse olemasolust tuleks territoriaalse koostöö programmide rakendamist veelgi lihtsustada, ning palub kõrgetasemelisel lihtsustamise töörühmal1 kaaluda lihtsustamise ja kasusaajate halduskoormuse vähendamise meetmeid, enne kui esitatakse ETKd käsitlev seadusandlik ettepanek ja alustatakse Interregi programmide koostamist 2020. aasta järgseks ajavahemikuks;

37.

palub komisjonilt ettepanekuid konkreetsete meetmete kohta, millega lihtsustada aruandlus-, auditi- ja riigiabieeskirju ning ühtlustada menetlusi; nõuab tungivalt kõigi Interregi programmide kohta valdkondlike standardnõuete kehtestamist;

38.

kutsub liikmesriike üles oma siseriiklike õigusnorme lihtsustama ja ülereguleerimist vältima; nõuab tungivalt e-ühtekuuluvuse rakendamist ja haldusmenetluste ühtlustamist;

39.

toonitab, et erasektori sidusrühmade kaasamise korda tuleb laiendada ja lihtsustada, võttes alati arvesse läbipaistvuse ja aruandekohustuse vajalikkust; soovitab, et avaliku ja erasektori partnerlussuhete loomine võiks anda mitmeid eeliseid, kuid sellega kaasneb huvide konflikti oht, mida tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta nii tugeva kui ka pehme õiguse vahendites; palub komisjonil anda õigeaegselt järjepidevaid ja selgeid suuniseid ETK programmide rahastamisvahendite taotlemiseks;

40.

rõhutab, et kõik majanduskasvu ja tööhõive programmide lihtsustused peavad kehtima ka Interregi programmide kohta;

41.

rõhutab, kui tähtis on luua nende lihtsustamismeetmete piires abisaajate järelevalvesüsteeme;

42.

on seisukohal, et ennekõike tuleks edendada kohalikku koostööd ja piiriüleste osalejate vastastikust usaldust ning et rahastamisvahenditega on võimalik neile jõupingutustele märkimisväärselt kaasa aidata;

Soovitused tulevikuks

43.

leiab, et ETK on oma tõhusust tõestanud ja et selle võimalusi tuleks edasi arendada; rõhutab ETK regionaalpoliitikaülest potentsiaali niisugustes valdkondades nagu ühtne turg, digitaalne tegevuskava, tööhõive, liikuvus, energia, teadustöö, haridus, kultuur, tervishoid ja keskkond ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaaluma ETK kui olulise vahendi säilitamist, andes sellele 2020. aasta järgses ühtekuuluvuspoliitikas selgema rolli ja suurendades märkimisväärselt selle eelarvet;

44.

on arvamusel, et koostöö põhialused, sealhulgas peamise abisaaja põhimõte, ja ETK praegune ülesehitus peaksid jääma samaks, nagu ka rõhuasetus piiriülesele osale; palub komisjonil 25-aastase kogemuse põhjal analüüsida ühtlustatud kriteeriumide väljatöötamise võimalust, lähtudes mitte ainult rahvaarvust, vaid ka sotsiaal-majanduslikest ja territoriaalsetest erijoontest;

45.

rõhutab piiriülese koostöö tähtsust ELi välispiiridel ühinemiseelse abi rahastamisvahendi ja Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi raames; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et häid tavasid, mis võimaldavad vähendada Interregi programmidest abisaajate halduskoormust, saaks kohaldada ka ELi välispiiridel rakendatavatele programmidele;

46.

tuletab meelde kodanike rohujuuretasandi koostöö potentsiaali nn väikeprojektide fondi raames seoses kodanike kaasamiseks mõeldud väike- ja mikroprojektidele eraldatavate summadega, pöörates eriti tähelepanu väikestele piiriülestele koostööprojektidele naaberpiirkondade vahel; nõuab, et selliste projektide rahastamist suurendataks, tuletades meelde, et see eeldab täiendavaid lihtsustamise ja paindlikkuse suurendamise püüdeid;

47.

ergutab piirialade strateegiaid ühiselt koostama, et toetada integreeritud ja jätkusuutlikku territoriaalset koostööd, mis hõlmab integreeritud lähenemisviiside rakendamist ja levitamist ning haldusmenetluste ja õigussätete piiriülest ühtlustamist; rõhutab, kui oluline on edendada tasakaalustatud territoriaalset arengut ka piirkondade sees;

48.

on seisukohal, et mägipiirkondade piiriülesele koostööle tuleks pöörata suuremat tähelepanu, seades esikohale maapiirkonnad;

49.

rõhutab, et Euroopa territoriaalse koostöö üks eesmärk peaks olema koostöö kultuuri valdkonnas; on sellega seoses seisukohal, et tuleks rohkem edendada kultuuri- ja hariduskoostööd piiriülestel aladel, millel on ühine kultuuriline ja keeleline pärand;

50.

palub, et piirkondlikele ja kohalikele asutustele antaks Euroopa territoriaalse koostöö ettepanekute tegemisel, juhtimisel ja hindamisel suurem ja tähtsam roll, eelkõige piiriülese koostöö valdkonnas, võttes arvesse, et mõnedel piirkondadel juba on sellised volitused;

51.

kutsub komisjoni üles kaaluma rahastamisvahendite rolli toetuste täiendajana; peab oluliseks tihendada EIPga koostööd VKEde toetamiseks ja rakendada nii komisjoni kui ka EIP finants- ja tehnilisi eksperditeadmisi investeeringute kaasamiseks; kutsub komisjoni ja EIPd üles rahastamisvahendeid territoriaalse koostöö eesmärkidega paremini kooskõlla viima;

52.

kutsub komisjoni, liikmesriike ja korraldusasutusi üles kaaluma eesistujariigi Luksemburgi ettepanekut koostada uus õigusakt 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika jaoks, lähtudes järelhindamiste tulemustest, ajavahemiku 2014– 2020 programmide rakendamisest ja asjakohasest mõjuhinnangust;

53.

palub komisjonil ja liikmesriikidel algatada 2016. aastal ELi tasandil mitut sidusrühma hõlmav struktureeritud arutelu ETK tuleviku üle pärast 2020. aastat, et ette valmistada 2020. aasta järgset ühekuuluvuspoliitikat; rõhutab, et selle debati käigus tuleks eelkõige käsitleda ETK struktuuriga seotud küsimusi, programmide eelarvete koostamise menetlust ja uute mehhanismide koostamist, mille eesmärk oleks tagada tulemustele orienteerituse kontseptsiooni laialdasem rakendamine; ergutab komisjoni koostööle Regioonide Komitee ja asjaomaste kodanikuühenduste ning piirkondlike sidusrühmadega;

54.

nõuab ELi territoriaalse kava koostamist, mis põhineks väljaandel „Roheline raamat territoriaalse ühtekuuluvuse kohta“ (COM(2008)0616), ning rõhutab, et järgmisel, 2020. aasta järgsel programmiperioodil võib oluliseks osutuda ka tulevane valge raamat territoriaalse ühtekuuluvuse kohta;

Üldsuse teadlikkuse suurendamine ja nähtavus

55.

tunneb kahetsust üldsuse vähese teadlikkuse ja ETK programmide vähese nähtavuse pärast ning nõuab tõhusamat teavitamist nende programmide eesmärkidest, nendega kaasnevatest võimalustest ja projektide teostamise viisidest ning seejärel ka lõpuleviidud projektide tulemustest; kutsub komisjoni, liikmesriike ja korraldusasutusi looma koostöömehhanisme ja ulatuslikke institutsioonilisi platvorme, et tagada suurem nähtavus ja teadlikkuse suurenemine; kutsub komisjoni üles kaardistama ja laialdaselt levitama ETK programmide ja projektide seniseid saavutusi;

56.

kutsub komisjoni ja liikmesriike edendama ETKRi rolli kohalike vajaduste tõhusama täitmise vahendina piiriülestes piirkondades;

57.

tunnistab kohalike tegutsejate ja projektide ettevalmistamise toetamise olulisust ja ergutab korraldusasutusi tugevdama olemasolevaid teavitusvahendeid, näiteks piirkondlikke teabekeskusi;

58.

märgib, et hea koostöö komisjoni, EIP ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel on tähtis, et tagada rahastamisvahendite edukas kasutamine territoriaalses arengus ja kogu ühtekuuluvuspoliitikas; rõhutab sellega seoses vajadust tõhustada kogemuste ja teadmiste vahetamist ühelt poolt komisjoni ja EIP ning teiselt poolt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel;

59.

tunnustab territoriaalse (kohaliku) tegevuse, teabe levitamise, kohaliku tasandi teadlikkuse suurendamise ja projektitoetuse rolli ning julgustab seetõttu korraldusasutusi tugevdama selliseid kasulikke vahendeid nagu territoriaalsed kontaktpunktid;

60.

nõuab paremat kooskõlastamist komisjoni, liikmesriikide, korraldusasutuste ja kõigi sidusrühmade vahel, et koostada projektide temaatiliste saavutuste kriitiline analüüs, tuua välja nii edulood kui ka puudused ning esitada soovitusi 2020. aasta järgseks ajaks, tagades samas läbipaistvuse ja kodanikuläheduse;

o o

61.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.

(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 289.

(3) ELT L 347, 20.12.2013, lk 259.

(4) ELT L 347, 20.12.2013, lk 303.

(5) ELT L 77, 15.3.2014, lk 95.

(6) ELT L 77, 15.3.2014, lk 11.

(7) ELT L 77, 15.3.2014, lk 27.

(8) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.

(9) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.

(10) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0015.

(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0068.

(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0308.

(13) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0384.

(14) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0419.

(15) ELT L 169, 1.7.2015, lk 1.

(16) http://www.dat.public.lu/eu-presidency/Events/Informal-Ministerial-Meetings-on-Territorial-Cohesion-and-Urban-Policy-_26-27-November-2015_-Luxembourg-City_/Material/IMM-Territorial-_LU-Presidency_---Input-Paper-Action-3.pdf

(17) Komisjoni pressiteade IP/15/5686.

(18) Eurobaromeetri kiiruuring 422 – Piiriülene koostöö ELis.

(19) http://cor.europa.eu/en/documentation/studies/Documents/ EGTC_MonitoringReport_2014.pdf

(20) Komisjoni teatise „Investeerimine töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse: Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimine“ I lisa (Euroopa territoriaalne koostöö/Interreg).

(21) Komisjoni teatise „Investeerimine töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse: Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimine“ I lisa (Euroopa territoriaalne koostöö/Interreg).

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/21

P8_TA(2016)0322

Autotööstuses heitkoguste mõõtmise uurimine

Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon autotööstuses heitkoguste mõõtmise uurimise kohta autotööstuses heitkoguste mõõtmise uurimise kohta (2016/2090(INI))

(2018/C 204/03)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 226,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 19. aprilli 1995. aasta otsust 95/167/EÜ, Euratom, ESTÜ Euroopa Parlamendi uurimisõiguse kasutamise erisätete kohta (1),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi 17. detsembri 2015. aasta otsust (EL) 2016/34 autotööstuses heitkoguste mõõtmise uurimiskomisjoni moodustamise, volituste, liikmete arvu ja ametiaja kohta (2),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 198,

—	võttes arvesse autotööstuses heitkoguste mõõtmise uurimiskomisjoni vaheraportit (A8-0246/2016),

arvestades, et ELi toimimise lepingu artikkel 226 annab Euroopa Parlamendile õigusliku aluse ajutise uurimiskomisjoni moodustamiseks, et uurida väidetavaid rikkumisi või haldusomavoli liidu õiguse rakendamisel, ilma et see piiraks liikmesriikide või liidu kohtute jurisdiktsiooni, ning arvestades, et see on parlamendi järelevalvevolituste oluline osa;

arvestades, et parlament otsustas 17. detsembril 2015 esimeeste konverentsi otsuse põhjal moodustada uurimiskomisjoni, et uurida liidu õiguse väidetavat kohaldamata jätmist seoses heitkoguste mõõtmisega autotööstuses, ning et komisjon esitab selles küsimuses kõik soovitused, mida ta peab vajalikuks;

arvestades, et uurimiskomisjon tegutseb töökava kohaselt, mis hõlmab järgmist:

—	kutsutud tunnistajate ja ekspertide kuulamise kava, et koguda olulisi suulisi tõendeid;

—	kirjalike tõendite nõudmist kuulamistele kutsutud tunnistajatelt ja ekspertidelt;

—	dokumendipäringuid komisjonile, liikmesriikide ametiasutustele ja muudele asjaosalistele, et koguda olulisi kirjalikke tõendeid;

—	kahte lähetust teabe kogumiseks kohapeal;

—	eksperdiabi eelarve alusel tellitud ülevaateid ja uuringuid;

—	ametlikku kirjalikku arvamust parlamendi õigusteenistuselt seoses selliste külaliste tunnistama kutsumisega, kelle suhtes võidakse käivitada kohtumenetlus;

D.	arvestades, uurimiskomisjon on saatnud mitmeid küsimustikke liikmesriikidele, liidu institutsioonidele ja muudele asutustele ning on esitanud oma veebisaidil avaliku kutse tõendite esitamiseks;

E.	arvestades, et jätkuva uurimise tulemused võivad anda lisaväärtust liidu tüübikinnituse raamistikule;

F.	arvestades, et parlament nõudis oma 17. detsembri 2015. aasta otsuses, et uurimiskomisjon esitaks kuue kuu jooksul pärast töö alustamist vaheraporti;

G.	arvestades, et uurimiskomisjoni olemus ei luba tal esitada uurimise põhjal tehtud lõplikke järeldusi enne, kui ta on seisukohal, et tema volitused on täidetud; arvestades seega, et uurimiskomisjoni vaheraportis oleks liiga vara esitada tähelepanekuid tema volituste eri aspektide kohta;

H.	arvestades, et siiani esitatud ja uurimiskomisjonis läbi vaadatud suulised ja kirjalikud tõendid kinnitavad vajadust uurida edasi kõiki komisjoni volitustes sisalduvaid punkte;

julgustab uurimiskomisjoni tööd jätkama ja rakendama täielikult Euroopa Parlamendi 17. detsembri 2015. aasta otsusega antud volitusi ning toetab kõiki meetmeid ja algatusi, mis viivad volituste täitmiseni;

palub esimeeste konverentsil ja juhatusel toetada kõiki meetmeid, mida uurimiskomisjon vajab oma volituste täitmiseks, eelkõige seoses kuulamiste ja erakorraliste koosolekute lubamise, tunnistajate ja ekspertide kulude hüvitamise, lähetuste ja muude nõuetekohaselt põhjendatud tehniliste vahenditega;

palub Euroopa Komisjonil tagada uurimiskomisjoni abistamisel kiire toetus ja täielik läbipaistvus, järgides täielikult lojaalse koostöö põhimõtet ning tagades kogu võimaliku tehnilise ja poliitilise toetuse, eelkõige nõutavate dokumentide kiirema esitamise abil; ootab täielikku koostööd asjassepuutuvatelt praegustelt volinikelt ja peadirektoraatidelt, samuti varasematel ametiaegadel vastutavatel kohtadel töötanud isikutelt; palub liikmesriikidel järgida täielikult lojaalse koostöö põhimõtet ning osutada uurimiskomisjonile vajalikku tehnilist ja poliitilist toetust, eelkõige võimaldades Euroopa Komisjonil esitada nõutavaid dokumente kiiremini ning, juhul kui dokumentide esitamiseks on vaja liikmesriikide nõusolekut, kiirendades oma sisemenetlusi sellise nõusoleku andmiseks;

nõuab, et liikmesriikide valitsused, parlamendid ja pädevad asutused aitaksid uurimiskomisjoni tema ülesannete täitmisel, järgides täielikult liidu õiguses sätestatud lojaalse koostöö põhimõtet;

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) EÜT L 113, 19.5.1995, lk 2.

(2) ELT L 10, 15.1.2016, lk 13.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/23

P8_TA(2016)0333

Energiaturu uue korralduse suunas

Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon teema „Energiaturu uue korralduse suunas“ kohta (2015/2322(INI))

(2018/C 204/04)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artikleid 114 ja 194,

—	võttes arvesse 2015. aasta detsembri Pariisi kokkulepet, mis sõlmiti ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul (COP21),

—	võttes arvesse komisjoni 15. detsembri 2011. aasta teatist „Energia tegevuskava aastani 2050“ (COM(2011)0885),

—	võttes arvesse komisjoni 5. novembri 2013. aasta teatist „Elektrienergia siseturu saavutamine ning riigi sekkumise parim kasutamine“ (C(2013)7243) ning komisjoni talituste töödokumenti „Tootmise piisavus elektrienergia siseturul – suunised avaliku sekkumise puhul“ (SWD(2013)0438),

—	võttes arvesse komisjoni 9. aprilli 2014. aasta teatist „Keskkonna- ja energiaalase riigiabi suunised aastateks 2014–2020“ (1),

—	võttes arvesse komisjoni 16. detsembri 2014. aasta teatist „Komisjoni 2015. aasta tööprogramm – Uus algus“ (COM(2014)0910),

—	võttes arvesse komisjoni 15. juuli 2015. aasta teatist „Uued võimalused energiatarbijatele“ (COM(2015)0339),

—	võttes arvesse komisjoni 25. veebruari 2015. aasta teatist „Energialiidu pakett – vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegia“ (COM(2015)0080),

—	võttes arvesse komisjoni 25. veebruari 2015. aasta teatist „Elektri 10 % ühendatuse eesmärgi saavutamine. Euroopa elektrivõrgu tugevdamine 2020. aastaks“ (COM(2015)0082),

—	võttes arvesse komisjoni 15. juuli 2015. aasta teatist „Avaliku konsultatsiooni algatamise kohta energiaturu uue korralduse üle“ (COM(2015)0340),

—	võttes arvesse nõukogu 23.–24. oktoobri 2014. aasta järeldusi kliima- ja energiapoliitika raamistiku 2030 kohta,

—	võttes arvesse nõukogu 19. märtsi 2015. aasta järeldusi energialiidu kohta,

—	võttes arvesse nõukogu 26. novembri 2015. aasta järeldusi energialiidu juhtimissüsteemi kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrust (EÜ) nr 713/2009, millega luuakse Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrust (EÜ) nr 714/2009 võrkudele juurdepääsu tingimuste kohta piiriüleses elektrikaubanduses ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1228/2003 (3),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2013. aasta määrust (EL) nr 347/2013 üleeuroopalise energiataristu suuniste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1364/2006/EÜ ning muudetakse määrusi (EÜ) nr 713/2009, (EÜ) nr 714/2009 ja (EÜ) nr 715/2009 (4),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (5),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta määrust (EL) nr 256/2014, milles käsitletakse komisjoni teavitamist Euroopa Liidu energeetikataristu investeerimisprojektidest ning millega asendatakse nõukogu määrus (EL, Euratom) nr 617/2010 ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 736/96 (6),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. jaanuari 2006. aasta direktiivi 2005/89/EÜ elektrienergia varustuskindluse ja infrastruktuuriinvesteeringute kohta (7),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (8),

—	võttes arvesse kolmandat energiapaketti,

—	võttes arvesse oma 19. juuni 2008. aasta resolutsiooni Euroopa energiatarbijate õiguste harta kohta (9),

—	võttes arvesse oma 14. märtsi 2013. aasta resolutsiooni energia tegevuskava kohta aastani 2050 ja tuleviku kohta koos energiaga (10),

—	võttes arvesse oma 4. veebruari 2014. aasta resolutsiooni nutivõrkude arendamise kohalike ja piirkondlike tagajärgede kohta (11),

—	võttes arvesse oma 14. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni eesmärgi kohta sõlmida Pariisis uus rahvusvaheline kliimakokkulepe (12),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (13),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (14),

—	võttes arvesse oma 10. septembri 2013. aasta resolutsiooni toimiva energiaturu kohta (15),

—	võttes arvesse oma 15. detsembri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa energialiidu suunas liikumise kohta (16),

—	võttes arvesse oma 15. detsembri 2015. aasta resolutsiooni elektri 10 % ühendatuse eesmärgi saavutamise ja Euroopa elektrivõrgu tugevdamise kohta 2020. aastaks (17),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit (A8-0214/2016),

A.	arvestades, et komisjoni kavad elektrituru suhtes peavad viima turu tõelisele ümberkorraldamisele, toetama tõhusust, varustuskindlust, taastuvate energiaallikate ja võrkudevaheliste ühenduste arendamist ning tagama Euroopa energia siseturu väljakujundamise;

B.	arvestades, et energiaturgude integreerimine koos kõigi turuosaliste, sealhulgas tootvate tarbijate kaasamisega aitab saavutada aluslepingus sätestatud kindla, taskukohase, tõhusa ja säästva energiavarustuse eesmärke;

C.	arvestades, et tuleviku energiasüsteemis vajatakse kliima- ja energiaeesmärkide saavutamiseks rohkem paindlikkust, milleks tuleb investeerida kõigisse nelja paindlikkuslahendusse – paindlikku tootmisse, võrguarendusse, nõudlusse ja salvestusse;

D.	arvestades, et rohkem kui pool kogu ELi elektrienergiast toodetakse kasvuhoonegaase tekitamata;

arvestades, et elektriturgude integreerimisel tuleb täita Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 194, mille kohaselt Euroopa energiapoliitika peab tagama energiaturu toimimise, energiaga varustamise kindluse, edendama energia tõhusat kasutamist ja säästmist, taastuvate energiaallikate arendamist ja energiavõrkude ühendamist; arvestades, et liikmesriikide energiaallikate jaotuse ja energiaressursside kasutustingimuste kindlaksmääramine kuulub endiselt riiklikku pädevusse;

arvestades, et mitmepoolses koostöös saadud positiivsed kogemused on piirkondliku turuvastutuse tugevdamise eeskujuks (nt regionaalse turvalisuse koordineerimisalgatused, nagu Coreso ja põhivõrguettevõtjate turvalisuskoostöö (TSC), viiepoolne energiafoorum, Edela-Euroopa ühenduste kõrgetasemeline töörühm, Läänemere energiaturu ühendamise tegevuskava, ühine rahvusvaheline Põhjamaade reserv- ja reguleerimisturg ning turgude ühendamine Kesk- ja Ida-Euroopas); arvestades, et nende väljatöötamine hõlmab eeskirju, millega tagatakse võimsuse piisavalt varajane jaotamine, et anda investeerimissignaale vähem saastavate käitiste kasuks;

G.	arvestades, et mitmed liikmesriigid prognoosivad liiga väikest tootmisvõimsust, mis toob lähitulevikus kaasa elektrikatkestuste ohu, kui ei looda varumehhanisme;

arvestades, et riiklikud võimsusturud raskendavad elektriturgude lõimimist ja on ühise energiapoliitika eesmärkidega vastuolus, mistõttu neid tuleks kasutada vaid viimase abinõuna, kui on kaalutud kõiki muid võimalusi, sealhulgas energiavõrkude suurem ühendamine naaberriikidega, tarbimiskaja meetmed ning muud piirkondliku turuintegratsiooni vormid;

I.	arvestades, et Euroopa on ülesandeks võtnud energiasüsteemi ümberkorraldamine edukalt lõpule viia ning eelkõige lihtsustada taastuvate energiaallikate integreerimist, mis tähendab uut vajadust paindlikkuse ja varustuskindlust tagavate turumeetmete rakendamise järele;

J.	arvestades, et aluslepingutes kindlaks määratud energiajulgeoleku eesmärk on oluline energialiidu tugevdamiseks ning arvestades, et seetõttu tuleb säilitada ja/või rakendada selle tagamiseks sobilikke vahendeid;

arvestades, et avaliku sektori investeeringute maksimaalse tõhususe tagamiseks, võttes vajalikud meetmed kindla, jätkusuutliku ja konkurentsivõimelise energiaturu loomiseks, on oluline kombineerida Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi muude sihtotstarbeliste energiavaldkonna rahastamisvahenditega, näiteks Euroopa ühendamise rahastuga;

L.	arvestades, et suurem piirkondlik koostöö on hädavajalik ja peaks toimima katalüsaatorina, et süvendada Euroopa tasandi turuintegratsiooni;

arvestades, et energiamaksud, kõrged maksustamiskulud, hindade valimatu reguleerimine, suur turukontsentratsioon, halduskoormus, subsiidiumid, piiriülese koostöö ja võrkudevaheliste ühenduste puudumine mõnes piirkonnas ja nõudluse juhtimise vähene kasutamine takistavad elektrienergia siseturu toimimist ning taastuvate energiaallikate täielikku turule lõimimist;

N.	arvestades, et kõik turuosalised peaksid süsteemi tasakaalustamisele kaasa aitama, et tagada ühiskonna ja majanduse jaoks mõistlike kulude eest maksimaalne energiavarustuse kindlus;

arvestades, et kui tulude ja kulude analüüsi arvesse võttes teatavate liikmesriikide võrkude ühendatust keskmise ajavahemiku jooksul 15 %ni suurendada, et praeguseid kitsaskohti sihipäraselt kõrvaldada, võib see parandada varustuskindlust ja kaotada energiasaared; rõhutab, et peale kvantitatiivse eesmärgi on Euroopa elektrituru toimimise allesjäänud tõkete ületamiseks hädavajalik ka võrkudevaheliste ühenduste kättesaadavus ja avatud juurdepääs;

P.	arvestades, et mitmesuguste taastuvate energiaallikate kasvav osakaal elektrienergia allikate jaotuses eeldab stabiilset tugisüsteemi paindlike ja taastuvate energiaallikate ning paindliku tehnoloogia, nt salvestamise ja nõudlusele reageerimise näol;

Q.	arvestades, et energia salvestamine on peamine vahend energiaturgude paindlikkuse ja tõhususe suurendamiseks, kuid arvestades, et seni ei ole loodud reguleerimismehhanismi, mis võimaldaks tõhusat salvestussüsteemi kasutada;

R.	arvestades, et Rahvusvaheline Energiaagentuur esitas oma hiljutises uuringus „Re-Powering Markets“ („Turgude uuendamine“) olulised soovitused (18);

S.	arvestades, et hästi korraldatud ja nõuetekohaselt rakendatud Euroopa energiaturg võib märkimisväärselt suurendada ELi energiajulgeolekut ja -sõltumatust, eelkõige suuremate tarnijate suhtes, kellest liit on sõltuv;

T.	arvestades, et tõelise energiaturu loomiseks tuleb kiiresti kaotada ELi allesjäänud energiasaared;

tunneb heameelt komisjoni 15. juuli 2015. aasta teatise üle, mis käsitleb energiaturu uut korraldust, ja toetab seisukohta, et ümberkorraldatud elektriturg ja kehtivate õigusaktide rakendamine peaks tugevdama piirkondlikku koostööd kõigis energia nõudluse ja pakkumise aspektides ning seejuures tuleks keskenduda turgude täiustamisele, detsentraliseerimisele ja paindlikkuse suurendamisele, et tagada hästi reguleeritud turupõhine süsteem, mis suudab täita kõik ELi 2030. aastaks seatud energia- ja kliimaeesmärgid;

on seisukohal, et uuenduslikud elemendid, mis on tekitanud energiaturu ümberkorraldamise vajaduse, on järgmised:

—	turupõhise tasustamisega taastuvate energiaallikate suurenenud osakaal;

—	siseriiklike turgude tugevam integreerimine ühenduste arendamise kaudu;

—	arukate võrkude areng ning uued detsentraliseeritud tootmistehnoloogiad, mis võimaldavad tarbijatel nii tarbija kui ka tootjana aktiivsemalt tegutseda ja edendavad nõudluse paremat juhtimist;

väljendab heameelt selle üle, et uue energialiidu strateegia eesmärk on muuta EL taastuvate energiaallikate valdkonna eestvedajaks, ning märgib, et selle saavutamiseks on vaja Euroopa elektrisüsteemi põhimõttelist muutust;

väljendab heameelt selle üle, et uus energialiidu strateegia loob energiatarbijatele uusi hüvesid, pakub neile energiaturgudel osalemiseks palju laiemaid valikuvõimalusi ning tagab parema tarbijakaitse;

nõuab Euroopa turgude kehtiva õigusraamistiku kohandamist, et võimaldada taastuvate energiaallikate osakaalu suurenemist ja kaotada piiriülesed regulatiivsed lüngad; rõhutab, et elektrituru uus korraldus aina detsentraliseeritumas energiasüsteemis peab lähtuma niisugustest turupõhimõtetest, mis ergutaksid investeerimist, tagaksid VKEde juurdepääsu energiaturule ja looksid stabiilse, integreeritud ja aruka energiasüsteemi abil kestliku ning tõhusa elektrivarustuse; on seisukohal, et see raamistik peaks edendama ja tasustama paindlikke salvestuslahendusi, tarbimiskaja tehnoloogiat, paindlikku tootmist, arvukamate võrkudevaheliste ühenduste loomist ja turu edasist lõimimist, mis aitab suurendada taastuvenergiaallikate osakaalu ja neid turule lõimida; kinnitab, et varustuskindlus ja dekarboniseerimine eeldab likviidsete lühiajaliste (päev-ette ja päevasiseste) turgude ning pikaajaliste hinnasignaalide kombineerimist;

on seisukohal, et kolmanda energiapaketi täielik rakendamine kõigis liikmesriikides on üks olulisemaid samme Euroopa energiaturu suunas; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon tagaks praeguse reguleeriva raamistiku rakendamise;

palub, et uus elektrituru korraldus hõlmaks terviklikku ettenägelikku lähenemisviisi, arvestades nn tootvate tarbijate kasvavat tähtsust taastuvatest energiaallikatest lähtuvas detsentraliseeritud elektritootmises; kutsub sellega seoses komisjoni üles juhtima osaluspõhist protsessi, et saavutada ELi tasandil praktiline ühine arusaam tootvate tarbijate määratlusest; palub komisjonil kaasata läbivaadatud taastuvenergia direktiivi uus, tootvaid tarbijaid käsitlev peatükk, et kõrvaldada peamised takistused ning suurendada investeerimist taastuvenergia isetootmisse ja omatarbimisse;

on veendunud, et parim viis ELi-ülese integreeritud elektrituru loomiseks on määrata strateegiliselt kindlaks vajalik lõimumise tase, mis võimaldaks taastada turuosaliste usalduse ning eelkõige tagada kehtivate õigusaktide nõuetekohase rakendamise;

kutsub liikmesriike üles ennetavamalt osalema ELi paindliku ja detsentraliseeritud elektri siseturu väljakujundamises, et tõhustama siseriiklike üleminekustrateegiate kooskõlastamist ja hoiduda püsivate võimsusturgude ja -mehhanismide kaudu ELi toimimise lepingu artiklite 114 ja 194 eesmärke kahjustamast;

10.

on veendunud, et Euroopa elektrienergia siseturg on võimalik, kui selle aluseks on tugevamad hulgituru hinnaimpulsid, nii et hinnad kajastaksid varude nappust ja ülejääki, kaasa arvatud hinnatõusud, mis koos muude meetmetega osutaksid vajadusele investeerida uude võimsusse ja paindlikkusteenustesse; tuletab meelde, et nappusel põhinevatele hindadele üleminek eeldab nõudlusele reageerimise ja salvestamise täiustamist koos tõhusa turujärelevalve ja kontrolliga, et vähendada turuvõimu kuritarvitamise ohtu, eelkõige selleks, et kaitsta tarbijaid; on veendunud, et tarbijate kaasamine on energiatõhususe tagamisel üks olulisemaid eesmärke ja et tuleks korrapäraselt üle vaadata, kas varude tegelikku nappust kajastavad hinnad toovad tegelikult kaasa piisava investeerimise elektritootmisvõimsusse;

11.

rõhutab, et ELi elektrienergia siseturgu mõjutab ka import kolmandatest riikidest, kus on hoopis teised õiguslikud ja reguleerivad süsteemid, sealhulgas tuumaohutust ja -julgeolekut, keskkonda ja kliimamuutusi käsitlevad nõuded; palub komisjonil seda energiaturu uue korralduse väljatöötamisel nõuetekohaselt arvesse võtta, et tagada ELi ja ELi-väliste riikide energiatootjatele võrdsed võimalused ning kindlustada Euroopa tarbijatele kindel, säästev ja taskukohane energia;

12.

on seisukohal, et energiavaldkonda investeerimine eeldab stabiilset ja prognoositavat pikaajalist raamistikku ning et ELi ülesandeks on suurendada usaldust uute eeskirjade tulemuslikkuse suhtes;

13.

nõuab kõigi arutatavate ettepanekute jaoks asjakohaseid üleminekuperioode koos üksikasjaliku kulude-tulude analüüsiga;

14.

rõhutab Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti (ACER) ja Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku (ENTSO-E) toetatava ühise süsteemi piisavuse analüüsi tähtsust piirkondlikul tasandil ja nõuab, et lähiturgude põhivõrguettevõtjad töötaksid selleks välja ühise metoodika, mis peab saama komisjoni heakskiidu; toonitab tugevdatud piirkondliku koostöö tohutut potentsiaali;

15.

rõhutab kooskõlastatud pikaajalise planeerimise tähtsust ülekandetaristu ja elektriturgude tõhusaks arenguks Euroopas; toonitab sellega seoses parema piirkondliku koostöö vajalikkust ning juhib tähelepanu olemasolevate piirkondliku turu lahenduste, näiteks Nord Pooli edule;

16.

kinnitab liikmesriikide õigust kindlaks määrata oma riiklike energiaallikate jaotusse kuuluvate energiaressursside kasutamistingimused, võttes arvesse aluslepingu sätteid, mille kohaselt Euroopa energiapoliitika tagab energiaturu toimimise ja energiavarustuse kindluse, edendab energia tõhusat kasutamist ja säästmist, taastuvate energiaallikate arendamist ning energiavõrkude sidumist; rõhutab, et piirkondlik koostöö võimaldaks Euroopa energiasüsteemile kulude kokkuhoidu ja eeliseid ning peaks põhinema standardsel läbipaistval piirkondliku süsteemi metoodikal, mille abil hinnatakse süsteemi piisavusega seotud pikaajalisi vajadusi ning lepitakse kokku, kuidas toimida elektrikriisi olukordades, eriti kui kriisil on piiriülene mõju; kutsub seetõttu komisjoni üles esitama raamistiku muutmise ettepanekut; samuti palub komisjonil kajastada seda seadusandlikus ettepanekus;

17.

tuletab meelde, et liikmesriigid, kes otsustavad tuumaenergiat kasutada, peaksid seda tegema kooskõlas ELi ohutusstandardite, energia siseturu eeskirjade ja riigiabi eeskirjadega;

18.

märgib, et energiatõhusus ja energia säästmine, tarbimiskaja, energia salvestusvõimsus ja võrgu laiendamine, eelkõige arukate võrkude, võrkudevaheliste ühenduste tõhusa kasutamise ning riiklike võrkude edasise laiendamise ja arendamise teel, on kasvava taastuvate energiaallikate osakaaluga elektrienergia siseturu saavutamiseks hädavajalik, ja tuletab meelde põhimõtet „tõhusus ennekõike“, mis tähendab, et enne võrgu- ja pakkumispoolseid investeeringuid tuleks kaaluda nõudlusepoolseid investeeringuid; peab kahetsusväärseks, et mõnedes liikmesriikides ja nende vahel on ikka veel olulisi võrguühenduse lünki, mis põhjustavad võrkude ülekoormamist ja kahandavad oluliselt toimimiskindlust ning piiriülest energiakaubandust; peab kahetsusväärseks ülekandevõimsuste piiramise tava, mille sihiks on riikliku tootmise tasakaalustamine ning riigisiseste kitsaskohtade ületamine; nõuab, et elektrivõrkude ühendamise eesmärke piirkonniti eristataks, nii et kajastaksid tegelikke turuliikumisi, et nende kohta koostataks asjakohane tulude ja kulude analüüs ja et need lähtuksid ENTSO-E kümne aasta võrgukavast, tingimusel, et Euroopa Liidule seatud miinimumeesmärgid täidetakse; peab sellega seoses samuti väga oluliseks võidelda koordineerimata ringvoogude vastu, eriti Kesk-ja Ida-Euroopa piirkonnas; rõhutab, et pärast piiriülese võimsuse loomist on samavõrd tähtis selle kättesaadavus, arvestades võimsuse üha kasvavat piiramist liikmesriikide poolt;

19.

märgib, et tuleks arendada uusi lähenemisviise, et vältida kitsaskohti ja saavutada detsentraliseeritud tootjate, tootvate tarbijate ja tarbijate pakutavate teenuste sujuvat integreerimist ja pakkumist võimaldav arukas jaotusvõrk;

20.

kordab oma toetust ELi piirkondlikele koostalitlusvõime eesmärkidele; mõistab samas, et olemasoleva taristu puudulik kasutamine ohustab niisuguste eesmärkide saavutatavust; rõhutab, et taristu optimaalne kasutamine on Euroopa energiaturule äärmiselt tähtis ning palub seetõttu komisjonil seda küsimust tulevastes õigusakti ettepanekutes käsitleda;

21.

nõuab elektri siseturu õigusraamistiku optimeeritud rakendamist ja jõustamist ning soovib, et komisjon ja ACER jätkaksid tegelemist hulgimüügiturgude probleemidega, kus praegused tavad ei ole kooskõlas määrusega (EÜ) nr 714/2009; palub ACERil suurendada olemasoleva ülekandevõimsuse piiramise regulatiivset järelevalvet;

22.

rõhutab, et võrgu sihipärane ja ulatuslik laiendamine ja võrkude struktuurse ülekoormuse kõrvaldamine on energia siseturu väljakujundamiseks ja seega ka konkurentsi suurendamiseks olulised tingimused; on seisukohal, et hinnatsoonide konfiguratsiooni tuleks arutada kõigi asjaomaste sidusrühmadega, võttes arvesse ACERi pädevust ning ENTSO-E pakkumispiirkondade ülevaadet; rõhutab, et pakkumistsoonide jaotamine võib olla viimase abinõuna mõistlik ja turumajanduslik lähenemisviis, et kajastada elektrienergia tegelikku nappust teatavates piirkondades; on seisukohal, et tihedalt integreeritud elektrivõrkudes tuleb hinnaklasside jaotus kindlaks määrata kõigi asjaomaste naabermaadega konsulteerides, et takistada võrkude ebatõhusat kasutamist ja piiriülese võimsuse vähenemist, mis ei ole siseturuga kooskõlas;

23.

mõistab, et energia madala hinna tõttu hulgimüügiturgudel ja selle mõju tõttu investeeringutele ning tulenevalt vajadusest luua mehhanismid tootmisvõimsuse paindlikuks kohandamiseks vastavalt nõudlusele, on mitu liikmesriiki üleeuroopalise lähenemisviisi puudumisel ja seoses oma tarbimisturu eriomadustega pidanud välja töötama võimsusmehhanismid;

24.

suhtub skeptiliselt puhtalt riiklikesse ja mitteturupõhistesse võimsusmehhanismidesse ja turgudesse, mis ei ole energia siseturu põhimõtetega ühitatavad ja põhjustavad turumoonutusi, väljakujunenud tehnoloogiale kaudsete toetuste andmist ja lõpptarbijale suuri kulusid; rõhutab seetõttu, et ELi võimsusmehhanismid tuleb kavandada piiriülese koostööga arvestades ja pärast põhjalikke vajalikkusuuringuid ning need peavad vastama ELi konkurentsi- ja riigiabieeskirjadele; on veendunud, et riigisisese energiatootmise parem integreerimine ELi energiasüsteemi ning omavaheliste ühenduste tugevdamine võib vähendada võimsusmehhanismide vajalikkust ja kulusid;

25.

nõuab, et piiriüleste võimsusmehhanismide kasutuselevõtmiseks antaks luba alles siis, kui on täidetud muu hulgas järgmised kriteeriumid:

a)	nende vajalikkust kinnitab üksikasjalik piirkondlik tootmise ja pakkumise piisavusanalüüs, mis hõlmab ühendusi, ladustamist, tarbimiskaja ja piiriüleseid tootmisressursse, põhineb kogu ELi hõlmaval ühtsel, standarditud ja läbipaistval metoodikal ja millega tuvastatakse selge tarnekatkeskuste oht;

b)	puuduvad võimalikud alternatiivsed meetmed, mis oleksid vähem kulukad ja vähem turgu häirivad, näiteks täielik piirkondlikule turule lõimumine, mis ei piira piiriülest elektrikaubandust ja on kombineeritud otstarbekate võrgu-/strateegiliste reservidega;

nende ülesehitus on turupõhine ja niisugune, et ei diskrimineerita elektrisalvestustehnoloogia kasutamist, koondatud tarbimiskaja, stabiilseid taastuvenergiaallikaid ega teiste liikmesriikide ettevõtetes osalemist, ei põhjustata piiriülest ristsubsideerimist ega tööstuse või muude klientide diskrimineerimist ning on tagatud, et tasustatakse ainult varustuskindluse jaoks rangelt vajalikku võimsust;

d)	nende väljatöötamine hõlmab eeskirju, millega tagatakse võimsuse piisavalt varajane jaotamine, et anda asjakohaseid investeerimissignaale vähem saastavate käitiste kasuks;

e)	võetakse arvesse kestlikkuse ja õhukvaliteedi eeskirju, et välistada kõige saastavam tehnoloogia (siinjuures võiks kaaluda heitenormi kehtestamist);

26.

rõhutab, et lisaks energiaturu uuele korraldusele aitab taastuvenergia direktiivi ja energiatõhususe direktiivi peatne läbivaatamine avada energia salvestamisest tulenevaid võimalusi;

27.

on veendunud, et energiavaldkonna ülemineku hädavajalik element on uute ja olemasolevate elektrisalvestuslahenduste arendamine ning uued turukorralduse eeskirjad peaksid aitama luua mitmesuguse kaasatud tehnoloogia jaoks toetava raamistiku;

28.

on seisukohal, et energia salvestamine toob palju kasu, võimaldab muu hulgas tarbimiskaja, aitab võrku tasakaalustada ning võimaldab taastuvenergia tootmise ülejääke salvestada; kutsub üles kehtivat õigusraamistikku läbi vaatama, et edendada energiasalvestussüsteemide ja muude paindlike lahenduste kasutuselevõttu, mis võimaldab energiasüsteemi juhtida suurema osakaalu vahelduvaid taastuvenergiaallikaid (kas tsentraliseeritult või jaotatult), mille piirkulud on madalamad; rõhutab vajadust luua kehtivas õigusraamistikus elektri- või energiasalvestussüsteemide jaoks eraldi varaklass, arvestades energiasalvestussüsteemide kahetist olemust (tootmine ja nõudlus);

29.

nõuab seetõttu, et uue turukorraldusega kõrvaldataks tehnilised tõkked ja diskrimineerivad tavad energiasalvestuse võrgukoodides ning et tasusid ja makse kohaldataks õiglaselt, vältides topeltkulusid energia üles- ja allalaadimisel ning luues turu, mis soosib kiiresti reageerivaid paindlikke allikaid; arvab, et kui salvestusvõimalusi tekib juurde ning need muutuvad taskukohasemaks, kaob kiiresti ka võimsusturgude mõte;

30.

rõhutab vajadust edendada energiasalvestussüsteemide kasutamist ja luua võrdsed võimalused, et energia salvestamine võiks energiaturu tehnoloogianeutraalse ülesehituse alusel muude paindlikkusvõimalustega konkureerida;

31.

nõuab seepärast energiaturu tehnoloogianeutraalset ülesehitust, mis võimaldaks taastuvenergiaallikatel põhinevate energiasalvestuslahenduste abil, näiteks liitiumioonpatareid, soojuspumbad või vesinikkütuseelemendid, taastuvenergia tootmisvõimsust täiendada; nõuab lisaks selgelt määratletud mehhanismide loomist, et üleliigset tootmist ja piiranguid ära kasutada;

32.

kutsub komisjoni üles selgitama salvestamise positsiooni elektritarneahela eri etappides ning lubama ülekande- ja jaotusvõrguettevõtjatel võrgu tasakaalustamise ja muude lisateenuste eesmärgil investeerida energia salvestamise teenustesse ja neid kasutada;

33.

juhib tähelepanu laienevale energia- ja lisateenuste valikule, mida energia salvestamine võib tulevikus võimaldada; nõuab seetõttu niisugust elektrienergia salvestamise definitsiooni, mis hõlmaks selle kahetist iseloomu (elektrienergia salvestamine ja vabastamine), ning elektrienergia salvestamist takistavate regulatiivsete tõkete kõrvaldamist;

34.

nõuab praeguse reguleeriva raamistiku muutmist, et edendada energia salvestamise süsteemide kasutamist ja muid paindlikkusvõimalusi sihiga suurendada energiasüsteemis tsentraliseeritud või detsentraliseeritud alusel väikeste piirkuludega vahelduvate taastuvenergiaallikate osakaalu;

35.

nõuab, et reguleerivasse raamistikku lisataks elektrisüsteemi energiasalvesti määratlus;

36.

nõuab praeguses reguleerivas raamistikus eraldi elektrisalvestussüsteemide kategooria loomist lisaks elektri tootmise, võrkude käitamise ja tarbimise kategooriatele;

37.

rõhutab, et gaasiühendused ja riiklike eriolukorra meetmete kooskõlastamine on meetmed, mille kaudu liikmesriigid saavad tõsiste gaasitarnekatkestuste korral koostööd teha;

38.

märgib, et piiriülene konkurents, mis tähendab mitme energiatarnija olemasolu detsentraliseeritud turul, võib tarbijatele kasulik olla, tuues kaasa uute innovatiivsete energiateenuste ettevõtete tekke;

39.

nõuab ainult energiamüügile keskendunud turu edasiarendamist, kus kulud ja tulu jagatakse õiglaselt energia kasutajate ja tootjate vahel, lähtudes olemasolevate õigusaktide järjekindlast rakendamisest, ülekande- ja jaotustaristu sihipärasest laiendamisest, tugevamast piirkondlikust koostööst, parematest ühendustest, energiatõhususest, tarbimiskajaskeemidest ja salvestamisest, mis võib anda õigeid pikaajalisi signaale elektrisüsteemi turvaliseks haldamiseks ja taastuvate energiaallikate arendamiseks, võttes arvesse riiklikust elektrisüsteemist eraldatud piirkondade elektriturgude iseärasusi ja edendades sellega energia mitmekesistamist ning ergutades suuremale konkurentsile, et suurendada energiavarustuse kindlust;

40.

rõhutab, et energiatõhusus on energialiidu strateegia keskne põhimõte, sest see on tulemuslik viis vähendada heiteid, luua tarbijatele säästuvõimalusi ning vähendada ELi sõltuvust fossiilkütuste impordist;

41.

tunnistab, et energia paindlikkuse ja võimsuse teemad on praegu peamised ja tulevikukindla turukujunduse huvides tuleks neid teineteist täiendavate elementidena nõuetekohaselt hinnata;

42.

rõhutab, et Euroopa elektriturg peab olema turupõhine; rõhutab sellega seoses, et dünaamilisel hinnakujundusel on märguande- ja suunamisfunktsioon ning see on kahtlemata tähtis tegur, mis ajendab tõhususele mõtlema ja seega tagab elektrituru hea toimimise;

43.

juhib tähelepanu sellele, et ajas muutuvad energiahinnad võivad muuta nõudluse paindlikuks, mis võib aidata nõudlust ja pakkumist tasakaalustada ning taastuvenergia tootmise muutlikkust ühtlustada; rõhutab sellega seoses, kui tähtis on, et elektrihinnad kajastaksid elektritootmise tegelikke kulusid;

44.

märgib, et tulevaste hinnatõusude ootus võib ergutada tootjaid ja investoreid investeerima paindlikesse lahendustesse, nagu energia salvestamine, energiatõhusus, nõudluse juhtimine, taastuvenergia tootmisvõimsus, suure tõhususega moodsad gaasielektrijaamad ja pump-akumulatsioonijaamad; nõuab, et ka suuremate hinnatõusude puhul ilmutataks jaeturule sekkumisel mõõdukust; nõuab, et tootmiskuludest madalamate reguleeritud jaehindade kaotamise kavades võetaks arvesse haavatavate tarbijate vajadusi, kes võivad kaotada kütteostuvõime;

45.

rõhutab, et taastuvate energiaallikate täielik energiaturule integreerimine on esmatähtis; nõuab, et ergutataks ja võimalikult suurendataks nende kaasamist reguleerimisteenustesse ja on seisukohal, et selle eesmärgi saavutamisele aitaks oluliselt kaasa energiatehingute sulgemisaegade lühendamine, kauplemisajavahemike ühtlustamine tasakaalustamisperioodiga ning eri liikmesriikides asuvatele tootjatele võimaluse andmine ühiselt pakkumisi esitada;

46.

nõuab siseturu ning tasakaalustamis- ja reserviteenuste lõplikku lõimimist, edendades likviidsust ja piiriülest kauplemist kõigis turgude ajaraamistikes; nõuab suuremaid jõupingutusi sihtmudeli ulatuslike eesmärkide saavutamiseks seoses päevasiseste ja reguleerimisturgudega, alustades sulgemisaja ühtlustamisest ja energiatoodete tasakaalustamisest;

47.

palub komisjonil esitada ettepanekud, et võimaldada vahendeid sissetulekuga seotud riskide leevendamiseks 20-30 aasta jooksul, nii et investeeringud vähese CO2-heitega uue põlvkonna tehnoloogiasse oleksid tegelikult turupõhised, näiteks ühisinvesteeringud riski lepingulise jagamisega suurtarbijate ja elektritootjate vahel või keskmisel kulul põhinevate pikaajaliste lepingute turg;

48.

nõuab, et energiavarustus- ja lisateenuste lepingud jagataks vaba turu põhimõttel; leiab, et selline avatud pakkumismenetlus, mis võidakse korraldada riigi piires või piiriüleselt, peaks olema tehnoloogiliselt neutraalne ja võimaldama ka energiasalvestusettevõtjate osalemist;

49.

toetab taastuvate energiaallikate edasist lõimimist ELi energiaturuga; rõhutab, kui olulised on stabiilsed ja kulutõhusad taastuvenergia toetuskavad pikaajaliste investeeringute tegemiseks, mis on lühemal ajavahemikul reageerimisvõimelised ja kohandatavad ning on kohandatud riikide vajaduste ja olukordadega, võimaldades väljakujundatud taastuvenergiatehnoloogia toetamise järk-järgult lõpetada; väljendab heameelt, et mitu taastuvenergiatehnoloogiat on kulude poolest kiiresti saamas tavapäraste elektritootmisviiside konkurentideks; märgib, et tuleks hoolitseda selle eest, et toetusskeemid oleksid hästi projekteeritud ja mõju energiamahukatele tööstusharudele, kus valitseb CO2-lekke oht, oleks võimalikult väike;

50.

toonitab digitehnoloogia tähtsust hinnasignaalide saatmiseks, mis võimaldavad tarbimiskaja toimimist paindlikkuse allikana; nõuab seetõttu ambitsioonikat energiasektori digiteerimise strateegiat, mis hõlmaks nii arukate võrkude ja nutiarvestite kasutamist kui ka mobiilirakenduste, veebiplatvormide ja andmejaamade arendamist;

51.

märgib, et liikmesriigid peavad 2020. aasta raamistikust lähtuvalt täitma konkreetseid kvantitatiivseid eesmärke taastuvate energiaallikate osakaalu kohta energia lõpptarbimises, sõltumata turuolukorrast, ning rõhutab seetõttu, et tähtis on taastuvenergiat edendada konkurentsile ja kulutõhususele suunatud meetmete abil, mööndes samas, et leidub arvukalt eri väljakujundamisjärgus ja erinevate omadustega taastuvenergiatehnoloogiaid, mistõttu neile ei saa kohaldada ühetaolist lähenemisviisi; tuletab meelde ELi heitkogustega kauplemise süsteemi tähtsat rolli ning leiab, et investeeringute edendamine on turuga rohkem kooskõlas kui fikseeritud sisendtariifid ja üldine eeliskohtlemine;

52.

nõuab, et seoses taastuvate energiaallikate kasvava tehnilise valmisoleku ja laialdase kasutamisega tuleb toetuseeskirju reguleerida turupõhiselt (nt soodustariifid), et hoida energiatarbijate kulud mõistlikes piirides;

53.

hoiatab energiavarustus- ja kliimapoliitika eesmärkide ühendamise eest; nõuab heitkogustega kauplemise süsteemi järjekindlat tugevdamist ning turu ümberkorraldamist paindlikkuse suurendamise eesmärgil, et tulevikus oleks võimalik taastuvate energiaallikate laiemat kasutuselevõttu CO2- ja kütusehindade abil rohkem toetada;

54.

tuletab meelde, et 2014. aasta riigiabi suunistes nõutakse, et alates 2016. aastast peavad suured taastuvenergiatootjad võtma tasakaalustamise kohustuse, mis tähendab tootjate kohustust likviidse päevaturu olemasolul hüvitada lühiajalised kõrvalekalded oma varasematest tarnelubadustest; rõhutab, et kui käitaja oma väljakuulutatud tegevuskavast kõrvale kaldub, tuleks nõuda sobivat kompenseerivat energiahinda; tuletab meelde taastuvenergia direktiivi sätteid, millega taastuvatest allikatest toodetud energiale tagatakse eelisjuurdepääs võrgule ja eelisjärjekorras kasutamine; teeb ettepaneku neid sätteid hinnata ja muuta, kui on rakendatud ümberkorraldatud elektriturg, mis tagab võrdsemad võimalused ja kus taastuvenergia tootmise iseloomu paremini arvesse võetakse;

55.

nõuab subsidiaarsuse põhimõtet arvesse võttes, et kui taastuvate energiaallikate kasutamist laiendatakse, tegutseksid liikmesriigid kooskõlastatult, alustades piirkondlikust tasandist, ja suurendaksid energiaturu tõhusust, et saavutada ühised Euroopa eesmärgid ja suurendada võrgu stabiilsust; on seisukohal, et liikmesriik ei tohiks teha naaberriike olulisel määral mõjutavat ühepoolset otsust ilma laiema aruteluta piirkondlikul või ELi tasandil; tuletab meelde, et taastuvatel energiaallikatel on enamasti tugev kohalik komponent; palub komisjonil taastuvenergia edendamiseks välja töötada ühtsem ELi raamistik;

56.

soovitab liikmesriikidel kaaluda õigusraamistikku, mis ergutaks lõpptarbijaid kasutama isetootmist ja kohalikku energiasalvestust;

57.

on veendunud, et taastuvate energiaallikate kõrval säilitavad energiatootmises oma koha kõik ohutud ja säästvad energiaallikad, mis teenivad CO2-heite järkjärgulise vähendamise eesmärki kooskõlas hiljutise ülemaailmse COP21-kokkuleppega;

58.

juhib tähelepanu sellele, kui oluline on ELi tasandi kooskõlastamine veejõu kasutamise kontsessioonikorra määratlemiseks ja sektori avamiseks konkurentsile, et vältida turumoonutusi ja edendada ressursside tõhusat kasutamist;

59.

märgib, et elektrituru ümberkorraldamine vastab tarbijate ootustele, sest uue tehnoloogia kasutamine toob reaalset kasu, eelkõige vähese CO2-heitega taastuvenergia valdkonnas, ja ELi liikmesriikide vahel tekib energiajulgeoleku vallas vastastikune sõltuvus;

60.

rõhutab, et kuni puudub täielikult ühendatud, piisavate salvestamisvõimalustega elektrivõrgusüsteem, jääb tavapärane baaskoormustootmine varustuskindluse tagamiseks endiselt väga oluliseks;

61.

rõhutab, et jaotusvõrguettevõtjate kohalikku ja piirkondlikku vastutust energialiidu eest tuleb rohkem arvesse võtta, kuna energiamaastik detsentraliseerub üha rohkem, 90 % taastuvatest energiaallikatest on jaotusvõrku ühendatud ja jaotusvõrguettevõtjad tegutsevad kohalikul tasandil; tuletab meelde, kui tähtis on, et kõik liikmesriigid rakendaksid kolmanda energiapaketi nõudeid põhi- ja jaotusvõrkude eraldamise kohta, võttes eelkõige arvesse jaotusvõrguettevõtjate suuremat rolli andmetele juurepääsul ja nende haldamisel; rõhutab, et rohkem tähelepanu tuleb pöörata põhi- ja jaotusvõrguettevõtjate kokkupuutepinnale; on seisukohal, et sobivate ärimudelite, spetsiaalse taristu ja ühtlustatud toetuse rakendamine võib toetada tarbimiskaja tulemuslikku hoogustamist igas liikmesriikides ja piiriüleselt;

62.

nõuab, et liikmesriigid kehtestaksid vajalikud õigus- ja haldusmehhanismid, et toetada kohalike omavalitsuste kaasamist elektrienergia tootmisse, tehes neist väikesemahuliste taastuvenergiaprojektide sidusrühmad;

63.

rõhutab, et enamasti sisestatakse taastuvenergia jaotusvõrgu tasandil, tarbimistasandi lähedal, ning nõuab seetõttu, et jaotusvõrguettevõtjad seda protsessi tugevamalt toetaksid ja tihedamalt osaleksid Euroopa reguleeriva raamistiku kujundamises ning asjaomastes organites, kui koostatakse neid puudutavaid suuniseid, näiteks nõudluse haldamise, paindlikkuse ja salvestamise valdkonnas, samuti nõuab jaotus- ja põhivõrguettevõtjate tihedamat koostööd Euroopa tasandil;

64.

nõuab meetmete võtmist, et soodustada vajalikke investeeringuid nutivõrgutehnoloogiasse ja jaotussüsteemidesse, et kasvavaid taastuvenergiakoguseid paremini vastu võtta ja digiteerimiseks paremini valmis olla; leiab sellega seoses, et jaotusvõrguettevõtjatele tuleb anda andmete kogumisel ja jagamisel suurem roll ning et andmekaitse tuleb tagada igas olukorras, võttes arvesse nende riikide kogemusi, mis on täielikult nutiarvestitele üle läinud;

65.

rõhutab piirkondliku lähenemisviisi olulisust puuduva elektritaristu rajamisel, sest see on kestliku energiavarustuskindluse tagamiseks otsustavalt tähtis, et kaotada kitsaskohad (elektri)võrgus ja kujundada välja energia siseturg;

66.

peab jaotusvõrguettevõtjaid neutraalseteks turukorraldajateks, kes saavad eri allikatest andmeid, mille nad võivad volitatud kolmandatele isikutele mittediskrimineerival viisil kättesaadavaks teha, kui on selleks tarbija nõusoleku saanud, tagades nõnda, et tarbija säilitab kontrolli oma andmete üle; on seisukohal, et jaotusvõrguettevõtjad soodustavad turu arenemist ja neil on üha olulisem osa aktiivsete süsteemihaldajate, tehnoloogia edendajate, andmehaldurite ja uuendajatena; peab vajalikuks selgeid eeskirju, et tagada, et jaotusvõrguettevõtjad tegutsevad neutraalsete turukorraldajatena; märgib, et nagu teisedki turuosalised, võivad ka jaotusvõrguettevõtjad toetada kohalikke omavalitsusi, edastades neile andmeid, mis võimaldavad energiaüleminekut nende territooriumil;

67.

rõhutab, et kõigil otsustustasanditel tuleb kiirendada energiataristuprojektidele lubade andmist;

68.

peab mõttekaks suuremat koostööd piirkondade sees ja nende vahel ACERi juhtimisel ja koostöös ENTSO-Ega, eelkõige piiriülese mõju hindamisel, kuid ilma, et liikmesriigid loobuksid vastutusest varustuskindluse eest; rõhutab, et piiriülene koostöö ja ühendused on peamine varustuskindluse tagatis;

69.

tunneb heameelt ACERi töö üle ja nõuab, et ametile eraldataks piisavad rahalised ja inimressursid tema praeguste ülesannete ja kohustuste täitmiseks ning tegevuse usaldusväärseks strateegiliseks planeerimiseks keskmise ajavahemiku jooksul;

70.

märgib, et tähtis on Euroopa energiaturgude tõhus, erapooletu ja pidev järelevalve, sest see on peamine vahend, mis võimaldab tagada tegeliku energia siseturu, mida iseloomustavad vaba konkurents, õiged hinnasignaalid ja varustuskindlus; rõhutab, et ACERil on selles suur tähtsus, ja jääb ootama komisjoni seisukohta ACERi uute ja suurendatud volituste kohta piiriülestes küsimustes;

71.

nõuab, et ACER toetaks ja kooskõlastaks jõupingutusi põhivõrguettevõtjate piirkondliku koostöö suurendamiseks süsteemi turvalisuse ja piisavuse tagamisel; on seisukohal, et energiavarustuse kindlusega seotud volitused võiks riigiülestele institutsioonidele üle anda ainult siis, kui see annab kogu elektrisüsteemile selget kasu ja sellega kaasneb piisav aruandekohustus;

72.

nõuab ACERile otsustuspädevuse andmist suurenenud piiriülese koostöö koordineerimisel piiriülestes ja piirkondadevahelistes küsimustes, eriti regionaalse turvalisuse koordineerimisalgatuste raames, et optimeerida energiaressursside haldamist, samuti nõuab, et koordineerimisel võetaks arvesse riikide iseärasusi, järgitaks kulupõhisust ja kohaldataks turukriteeriume ning kujundataks asjakohased vahendid energiaturu tõhusaks seireks energialiidu loomise eesmärgil, ilma et selleks tuleks luua uut mammutasutust;

73.

märgib, et energiaturu uut korraldust käsitlevad komisjoni ettepanekud hõlmavad üksnes energiasektorit; palub komisjonil analüüsida võimalust vaadata läbi maagaasituru korraldus, et lahendada maagaasisektori probleeme (nt ELi maagaasinõudluse muutumine, kasutuskõlbmatud varad, hinnasüsteemid, turgude edasine integreerimine ning ACERi ja Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku (ENTSOG) rollid);

74.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikidele.

(1) ELT C 200, 28.6.2014, lk 1.

(2) ELT L 211, 14.8.2009, lk 1.

(3) ELT L 211, 14.8.2009, lk 15.

(4) ELT L 115, 25.4.2013, lk 39.

(5) ELT L 149, 11.6.2005, lk 22.

(6) ELT L 84, 20.3.2014, lk 61.

(7) ELT L 33, 4.2.2006, lk 22.

(8) ELT L 304, 22.11.2011, lk 64.

(9) ELT C 286 E, 27.11.2009, lk 24.

(10) ELT C 36, 29.1.2016, lk 62.

(11) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0065.

(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0359.

(13) ELT L 140, 5.6.2009, lk 16.

(14) ELT L 211, 14.8.2009, lk 55.

(15) ELT C 93, 9.3.2016, lk 8.

(16) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0444.

(17) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0445.

(18) http://www.iea.org/publications/freepublications/publication/REPOWERINGMARKETS.pdf

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/35

P8_TA(2016)0334

ELi kütte- ja jahutusstrateegia

Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon ELi kütte- ja jahutusstrateegia kohta (2016/2058(INI))

(2018/C 204/05)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 194,

—	võttes arvesse Pariisi kokkulepet, mis sõlmiti 2015. aasta detsembris ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul (COP21),

—	võttes arvesse komisjoni 15. detsembri 2011. aasta teatist „Energia tegevuskava aastani 2050“ (COM(2011)0885),

—	võttes arvesse komisjoni teatist „ELi kütte- ja jahutusstrateegia“ (COM(2016)0051),

—	võttes arvesse komisjoni 25. veebruari 2015. aasta teatist „Vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegia“ (COM(2015)0080),

—	võttes arvesse nõukogu 23.–24. oktoobri 2014. aasta järeldusi kliima- ja energiapoliitika raamistiku 2030 kohta,

—	võttes arvesse kolmandat energiapaketti,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiivi 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta,

—	võttes arvesse komisjoni teatist „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava“ (COM(2011)0112),

—	võttes arvesse oma 5. veebruari 2014. aasta resolutsiooni kliima- ja energiapoliitika raamistiku kohta aastani 2030 (1),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1291/2013, millega luuakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020“ aastateks 2014–2020 ning tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1982/2006/EÜ (2),

—	võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni ressursitõhususe ja ringmajandusele ülemineku kohta (3),

—	võttes arvesse oma 15. detsembri 2015. aasta resolutsiooni „Euroopa energialiidu suunas liikumise kohta (4),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A8-0232/2016),

arvestades, et ligi 50 % energia lõppnõudlusest ELis kulub küttele ja jahutusele, millest 80 % kasutatakse ära hoonetes; arvestades, et kütte- ja jahutussektor peaks peegeldama 2015. aasta Pariisi kliimakokkulepet (COP21); arvestades, et ELi energia- ja kliimaeesmärkidega kooskõlas olev kütte- ja jahutussektor peab hiljemalt 2050. aastaks põhinema täielikult taastuvatel energiaallikatel, mida on võimalik saavutada ainult energiatarbimist vähendades ning täielikult rakendades põhimõtet „energiatõhusus on meie tähtsaim kütus“;

B.	arvestades, et iga täiendav 1 % energiasäästu vähendab imporditava gaasi kogust 2,6 % (5);

C.	arvestades, et tuleks rohkem teha nii hoonete energianõudluse vähendamiseks kui ka olemasoleva nõudluse ümbersuunamiseks individuaalboilerites importfossiilkütuste põletamiselt säästlikumatele kütte- ja jahutusvariantidele kooskõlas ELi eesmärkidega 2050. aastaks;

arvestades, et hooned esindavad kogu energia lõpptarbimises suurt osa ja arvestades, kui üliolulist rolli võivad suurem energiatõhusus hoonetes ja nõudlusreageeringuprogrammid etendada energianõudluse tasakaalustamisel ja maksimaalse nõudluse rahuldamisel, mis toob kaasa ülevõimsuse kärpimise ning tootmis-, käitamis- ja transpordikulude vähenemise;

arvestades, et taastuvate energiaallikate osakaal on aeglaselt suurenenud (moodustades 2012. aastal primaarenergia tarnest 18 %, kuid sellel on kõikidel tasanditel suur potentsiaal ning taastuvate energiaallikate ja tagastatud energia osakaalu küttes ning jahutuses tuleks liikmesriikides veelgi suurendada;

arvestades, et ELi kütte- ja jahutusturg on oma kohaliku laadi ning kaasatud erinevate tehnoloogiate ja ettevõtjate tõttu tugevalt killustunud; arvestades, et kohalik ja piirkondlik mõõde täidab tähtsat rolli õige kütte- ja jahutuspoliitika kindlaksmääramisel, kütte- ja jahutustaristu kavandamisel ja rajamisel ning tarbijate nõustamisel, et kõrvaldada takistused ning muuta küte ja jahutus tõhusamaks ja säästvamaks;

G.	arvestades, et biomass moodustab 89 % kogu ELi taastuvkütte tarbimisest ja 15 % kogu ELi küttetarbimisest ning et sellel on suur potentsiaal pakkuda veelgi märkimisväärseid ja kulutõhusaid lahendusi kasvavale küttenõudlusele;

H.	arvestades, et kütte ja jahutamise puhul on tegu hea näitega vajadusest tervikliku ja integreeritud süsteemipõhise lähenemisviisi järele energialahendustes, mis hõlmaks horisontaalset lähenemisviisi energiasüsteemi ülesehitusele ja majandusele laiemalt;

arvestades, et kütteks ja jahutuseks kasutatavast primaarenergiast pärineb 75 % endiselt fossiilkütustest, mis on väga kõrge tase ja kujutab endast üht peamist takistust CO2-heite vähendamisele, kiirendades seega kliimamuutusi ja kahjustades oluliselt keskkonda; arvestades, et kütte- ja jahutussektor peaks panustama igakülgselt ELi kliima- ja energiaeesmärkide saavutamisse ning et fossiilkütuste kasutamise eest toetuse maksmine tuleks järk-järgult lõpetada kooskõlas Euroopa Ülemkogu 22. mai 2013. aasta järeldustega, võttes seejuures arvesse kohalikke tingimusi;

J.	arvestades, et tööstuslike ja muude kaubanduslike protsesside käigus toodetavast soojusenergiast, mis seejärel atmosfääri või vette heidetakse (selle asemel, et see kuidagi kasutusele võtta), piisaks arvestuslikult ELi kõigi elu- ja teenindushoonete küttevajaduste rahuldamiseks;

K.	arvestades, et hoonetesektorile langeb umbes 13 % kogu ELi CO2-heitest;

arvestades, et edumeelse ja tõhusa kütte- või jahutussüsteemide kasutamisega hoonetes peab kaasnema põhjalik ühtlasel viisil tehtav soojusisolatsioon, millega vähendatakse energianõudlust ja tarbijakulusid ning aidatakse kaasa kütteostuvõimetuse leevendamisele ning kvaliteetsete kohalike töökohtade loomisele;

arvestades, et põhjaliku ja integreeritud kütte- ja jahutusstrateegia väljakujundamise meetmed energialiidu raames pakuvad õige rakendamise korral nii ELi ettevõtjatele kui ka tarbijatele märkimisväärseid võimalusi seoses üldiste energiakulude vähendamisega tööstusele, konkurentsivõime edendamisega ning kulude kokkuhoiu võimaldamisega tarbijatele;

N.	arvestades, et ELi õigusraamistike ülesanne on rõhutada laiemaid eesmärke, kuid olulisem on saavutada tõelist edu kütte- ja jahutuse ümberkujundamisel osana laiemast energiasüsteemi uuendamisest;

arvestades, et taastuvenergia, eelkõige elektri rolli optimeerimine üldises energiavõrgus, kasutades paremat integratsiooni kütte- ja jahutusrakenduste ja transpordiga, aitab kaasa energiasüsteemi CO2-heite vähendamisele, energiaimpordisõltuvuse vähendamisele, kodumajapidamiste energiaarvete kärpimisele ning ELi tööstuse konkurentsivõime suurendamisele;

arvestades, et kõige tõhusam viis nende ühiste eesmärkide saavutamiseks on tugevdada ja toetada piirkondlike ja kohalike omavalitsuste võimalusi kohaldada koos kõigi asjaomaste sidusrühmadega täielikult integreeritud süsteemide põhist lähenemisviisi linnaplaneerimisele, taristuarendusele, hoonete ehitamisele ja renoveerimisele ning uutele tööstusarendustele, et maksimeerida ühendatavust, tõhusust ja muud vastastikust kasu;

Q.	arvestades, et hoonete energiatõhusus sõltub ka asjakohaste energiasüsteemide kasutamisest; arvestades, et energiatõhususe suurendamise põhimõtet ning energiatõhususe kui „esimese kütuse“ tunnustamise põhimõtet tuleb kütte- ja jahutussektoris jälgida;

R.	arvestades, et ambitsioonikad eesmärgid olemasolevate hoonete põhjalikuks renoveerimiseks looksid Euroopas miljoneid töökohti, eelkõige VKEdes, suurendaksid energiatõhusust ja etendaksid olulist rolli kütteks ja jahutuseks kasutatava energiatarbimise minimeerimise tagamisel;

S.	arvestades, et energiatõhusate, vähesaastavate ühiskondlike hoonete ja elumajade kavandamisel tuleb võtta arvesse arhitektuuri, linnaplaneerimist, küttevoogude nõudluse tihedust ja Euroopa kliimatsoonide ja ehitise liikide mitmekesisust;

T.	arvestades, et heitsoojuse ja kaugküttesüsteemide kasutamata potentsiaal on tohutu, arvestades et Euroopa üleliigse soojuse kogus ületab kõigi Euroopa hoonete kogusoojusvajaduse ning et 50 % kogu Euroopa soojusvajadusest on võimalik rahuldada kaugkütte abil;

U.	arvestades, et märkimisväärne osa Euroopa elanikest elab piirkondades, eelkõige linnades, kus tihti ületatakse õhukvaliteedi norme;

arvestades, et küte ja jahutus jäävad Euroopas ilmselt ka edaspidi suurima energianõudluse allikaks, millest valdav osa kaetakse maagaasi ja vedelgaasiga ning mille kasutust võiks optimeerida äärmiselt tõhusa energia salvestamisega; arvestades, et jätkuv toetumine fossiilkütustele on vastuolus ELi kliima- ja energiakohustuste ning CO2-heite vähendamise eesmärkidega;

W.	arvestades, et Euroopa eri kliimavööndites on aastas kütteks kasutatud energia kulu praegu väga erinev, sest Lõuna-Euroopa riikides on see keskmiselt 60–90 kWh/m2, kuid Kesk- ja Põhja-Euroopas 175–235 kWh/m2;

X.	arvestades, et tõhusate kütte- ja jahutuslahenduste rakendamisel on suur potentsiaal soodustada Euroopa tööstus- ja teenustesektori arengut, eelkõige taastuvenergiasektoris, ning suurema lisaväärtuse loomist äärepoolseimates ja maapiirkondades;

Y.	arvestades, et energiast on saanud sotsiaalne vara, millele tuleb tagada juurdepääs; arvestades aga, et mitte kõigi kodanike jaoks ei ole energia kättesaadav, sest Euroopas on see suureks probleemiks rohkem kui 25 miljonile inimesele;

Z.	arvestades, et energiatõhususe meetmete keskmes peaksid olema kõige kulutõhusamad viisid, kuidas parandada hoonete energiatõhusust küttevajaduse vähendamise ja/või hoonete ühendamise kaudu väga tõhusate alternatiividega;

AA.	arvestades, et üks suurimaid energiakulusid mõjutavaid tegureid on tarbijate vähene teadlikkus sellest, et küttesüsteemid ei ole tõhusad;

AB.	arvestades, et hea soojusisolatsiooniga kodud on kasulikud nii keskkonna kui ka kasutajate väiksemate energiakulude seisukohast;

AC.	arvestades, et 72 % ühepereelamute kütte- ja jahutusenergiast tarbitakse maapiirkondades ja keskmise asustusega piirkondades;

AD.	arvestades, et looduspõhised lahendused, näiteks hästi läbimõeldud haljastus ning murukatused ja -seinad, mis pakuvad hoonetele isolatsiooni ja varju, vähendades vajadust kütmise ja jahutamise järele, vähendavad energianõudlust;

AE.	arvestades, et 85 % hoonetes tarbitavast energiast kulub ruumide kütmisele ja vee soojendamisele ning 45 % küttele ja jahutusele kuluvast energiast ELis kasutatakse eluasemesektoris;

AF.	arvestades, et tööstusel on koostöös kohalike omavalitsustega oluline osa heitsoojus- ja heitjahutusenergia paremal kasutamisel;

AG.	arvestades, et keskmiselt 6 % eurooplaste tarbimiskulutustest läheb küttele ja jahutusele ning 11 % ei saa endale talvel lubada kodu piisavalt soojana hoidmist;

AH.	arvestades, et komisjoni strateegias ja liikmesriikide meetmetes on jahutussektorit siiski vaja põhjalikumalt analüüsida ja arvesse võtta;

AI.	arvestades, et on oluline soodustada uurimusi ajalooliste hoonete energiasäästuvõimaluste kohta, et muuta energiatõhusus võimaluse korral optimaalseks, tagades samas kultuuripärandi kaitse ja säilimise;

tunneb heameelt komisjoni teatise „ELi kütte- ja jahutusstrateegia“ üle, mis on esimene tähtis samm, et käsitleda kütmist ja jahutust Euroopa energiasektoris tervikuna ja määratakse kindlaks peamised tegevusvaldkonnad; kiidab täielikult heaks komisjoni ambitsioonika kava tunnistada elektri- ja küttesektori vahelist koostoimet ja seda ära kasutada, et saavutada tulemuslik sektor, mis suurendab energiajulgeolekut ja soodustab ELi kliima- ja energiaeesmärkide kulutõhusat saavutamist; palub komisjonil käsitleda kütte- ja jahutussektorit Euroopa energiaturu kujundamise osana;

juhib tähelepanu sellele, et energiatõhususe direktiivi (2012/27/EL), taastuvate energiaallikate direktiivi (2009/28/EÜ) ja hoonete energiatõhususe direktiivi (2010/31/EL) läbivaatamisel tuleb kehtestada konkreetsed kütte- ja jahutusenergia meetmed;

on seisukohal, et kütte- ja jahutusstrateegias tuleb mõlemat vajadust ühtmoodi arvesse võtta, arvestades, et Euroopas on eri kliimavööndid ja energiakasutuse vajadus on seetõttu samuti erinev;

rõhutab, et kütte- ja jahutusstrateegias peaksid esmatähtsal kohal olema säästvad ja kulutõhusad lahendused, mille abil on liikmesriikidel võimalik saavutada ELi kliima- ja energiapoliitika eesmärgid; märgib, et liikmesriikide kütte- ja jahutussektorid erinevad üksteisest suuresti energiaallikate jaotuse, ilmastikutingimuste, hoonete energiatõhususe määra ja tööstuse osakaalu poolest ning rõhutab, et seetõttu tuleb tagada paindlikkus sobivate strateegialahenduste valimisel;

nõuab, et riiklikul tasandil töötataks välja konkreetsed säästva kütte ja jahutuse strateegiad, mille puhul on erilist tähelepanu pööratud soojus- ja elektrienergia koostootmisele ning kaugküttele ja -jahutusele, mis põhinevad soovitatavalt taastuvatel energiaallikatel, nagu on sätestatud energiatõhususe direktiivi artiklis 14;

märgib, et ELi kütte- ja jahutusstrateegia peamised prioriteedid on suur energiatõhusus, tõhus soojusisolatsioon ning taastuvate energiaallikate ja tagastatud soojuse kasutamine; on seepärast seisukohal, et energiatõhususe esmatähtsuse põhimõtet tuleb järgida, sest energiatõhusus pakub ühte suurimat ja kiireimat rahalist kasumit ning on tähtsaks osaks strateegias, mille abil saavutada tulemuslik üleminek ohutule, vastupidavale ja arukale kütte- ja jahutussüsteemile;

märgib, et detsentraliseeritum ja paindlikum energiasüsteem, kus elektri- ja kütteallikad on paigutatud tarbimiskohale lähemale, võib soodustada detsentraliseeritud energiatoomist ja annab seega tarbijatele ja kogukondadele võimaluse energiaturul rohkem sekkuda, kontrollida oma energiakasutust ja hakata tarbimiskajas aktiivselt kaasa rääkima; on seisukohal, et mida lühem on primaarenergia teisteks energiavormideks ja soojusenergiaks muundamise ahel, seda suurem on kogu energiasüsteemi energiatõhusus; märgib peale selle, et selline käsitlus vähendab ülekande- ja jaotuskadusid, parandab energiataristu vastupidavust ning annab samas VKEdele kohaliku ettevõtluse võimalusi;

rõhutab ühelt poolt ökodisaini ja energiamärgistuse õigusaktide ning teiselt poolt energiatõhususe direktiivi ja hoonete energiatõhususe direktiivi vastastikust täiendavust kütte- ja jahutusenergia tarbimise vähendamisel; on seisukohal, et kodumasinad (pesumasinad, nõudepesumasinad jne) peaksid olema võimalikult energiatõhusad ja neid tuleks kavandada nii, et need saaksid paigaldatuna kasutada soojaveevarustust; on seepärast veendunud, et ökodisaini nõuded ja energiamärgise poliitikat tuleks korrapäraselt läbi vaadata ja täiustada, et saavutada täiendav energiasääst ja suurendada uuenduslikumate toodete ja väiksemate energiakulude abil konkurentsivõimet;

tuletab meelde, et küte ja jahutus moodustavad ELi energianõudlusest suurima osa; rõhutab, kui oluline on järgida tehnoloogianeutraalsuse põhimõtet praegu kättesaadavate taastuvate energiaallikate ning turu- ja riigipõhiste stiimulite vahel üleminekul vähese CO2-heitega ja kindlale energiavarustusele kütte- ja jahutussektoris;

10.

rõhutab vajadust kujundada üürnike ja korterelamute elanike jaoks soodne raamistik, et võimaldada ka neil isetootmisest, taastuvenergial põhinevast küttest ja jahutusest ning energiatõhususe meetmetest kasu saada, võideldes nii probleemidega, mis tulenevad lahknevatest stiimulitest ja mõnikord takistavatest üürieeskirjadest;

11.

rõhutab taastuvenergia tehnoloogiate, sealhulgas säästva biomassi kasutamise, aerotermilise energia, geotermilise ja päikeseenergia ning fotoelektriliste elementide ülitähtsat rolli koostoimes elektripatareidega, et soojendada vett ja tagada hoonete kütmine ja jahutus, koos soojuse salvestamise seadmetega, mida võib kasutada igapäevase või hooajalise tasakaalustamisega; kutsub liikmesriike üles pakkuma nende tehnoloogiate edendamiseks ja kasutuselevõtuks õigeid stiimuleid; kutsub liikmesriike üles rakendama täielikult kehtivaid energiatõhususe ja hoonete energiatõhususe direktiive, sealhulgas liginullenergiahoone nõudeid ja pikaajalisi renoveerimisstrateegiaid, võttes arvesse vajadust tagada piisavad investeeringud hoonete moderniseerimiseks; palub komisjonil esitada kogu ELi hõlmav nägemus liginullenergiahoonete kohta 2050. aastaks;

12.

on seisukohal, et ELi energiajulgeolekut ümbritsevad küsimused puudutavad suures ulatuses kütte tarnekindlust; peab seepärast kütteallikate mitmekesistamist äärmiselt tähtsaks ning kutsub komisjoni üles uurima võimalusi taastuvatel energiaallikatel põhinevate tehnoloogiate suurema kasutuselevõtu toetamiseks ja kiirendamiseks;

13.

on seisukohal, et energiatõhusa ja vähesaastava ehituse aluseks Euroopa eri kliimavööndites peaks olema küttega seotud loodusvarade kaardistamine ning sobivate arhitektuuriliste lahenduste, käitiste haldamise alaste parimate tavade ja linnaplaneerimise põhimõtete, sealhulgas linna tasandi võrgulahenduste, näiteks kaugkütte ja -jahutuse kasutamine tervete elu- ja ärirajoonide planeerimisel; rõhutab, et nõuetekohaselt isoleeritud hoone välispiiridel on suur soojuse salvestusvõime, mis toob kaasa märkimisväärse kütte- ja jahutussäästu;

14.

rõhutab, et energianõudlus hoonesektoris moodustab 40 % ELi energiatarbimisest ja kolmandiku maagaasi tarbimisest ning et seda oleks võimalik vähendada kolmveerandi võrra juhul, kui hooneid renoveeritaks kiiremini; rõhutab, et 85 % sellest energiatarbimisest kasutatakse kütmiseks ja sooja vee saamiseks ning et seetõttu jäävad vanade ja ebatõhusate küttesüsteemide moderniseerimine, taastuvatest energiaallikatest saadud elektrienergia suurem kasutamine, jääksoojuse parem kasutamine tõhusate kaugküttesüsteemide abil ning hoonete põhjalik renoveerimine tugevama ja säästvama küttega varustamise saavutamisel põhilisteks viisideks; soovitab jätkata hoonete energiatõhususe standardite tõstmisega, võttes arvesse ja ergutades tehnilist innovatsiooni eelkõige isolatsiooni homogeensuse tagamisel; soovitab lisaks jätkuvalt toetada liginullenergiahoonete ehitamist;

15.

ergutab liikmesriike töötama välja pikaajalised kütte- ja jahutusstrateegiad, mis põhinevad terviklikul lähenemisviisil, ühtlustatud kaardistamisel ning energiatõhususe direktiivi artikli 14 järgsel hindamisel; rõhutab, et nimetatud strateegias tuleks määrata kindlaks esmatähtsad valdkonnad sekkumise jaoks ning võimaldada optimeeritud linnade energiaplaneerimist; nõuab, et komisjon aitaks liikmesriikidel seda ellu viia, töötades sel eesmärgil välja üldsuunised riiklike kütte- ja jahutusstrateegiate kohta;

16.

juhib tähelepanu hoonete renoveerimise ja soojustamise majanduslikule mõjule, mis toob sageli kaasa kuni 50 % madalamad kütte- ja jahutuskulud, ning kutsub komisjoni üles tagama piisavat kaasrahastamist algatuste jaoks, mille eesmärk on madala energiatõhususega sotsiaalkorterite ja kortermajade renoveerimine;

17.

tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle-töötada välja meetmete kogum kortermajade renoveerimise hõlbustamiseks; on seisukohal, et ka linnade energiaplaneerimise jaoks tuleks välja töötada ühtlustatud ja ulatuslik kogum, et kaardistada kohalik kütte- ja jahutusalane potentsiaal, optimeeritud ja integreeritud hoonete renoveerimine ning kütte ja jahutuse taristu arendamine;

18.

rõhutab, kui tähtis on arendada ELi kavu, mis tekitavad stiimuleid minna hoonete osas kaugemale õigusaktidest tulenevatest miinimumnõuetest, mis käsitlevad avalike hoonete, eluruumide ja sotsiaalelamute energiatõhusat renoveerimist ja keskkonnahoidlikke uusi hooneid;

19.

juhib tähelepanu kütte ja jahutuse kohalikule laadile ja potentsiaalile; kutsub kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi soodustama edasist soojusmajanduse moderniseerimist, renoveerides selleks olemasolevaid, madala soojus- ja jahutustõhususega ühiskondlikke hooneid või elumajasid; rõhutab sellega seoses selliste liikumiste nagu linnapeade pakti tähtsust, mis võimaldab teadmiste ja parimate tavade vahetust;

20.

rõhutab vajadust viia läbi kohaliku kütte- ja jahutuspotentsiaali kaardistamine kõikjal Euroopas, et linnadel oleks võimalik paremini tuvastada kohalikud saadaolevad ressursid ja nad saaksid seeläbi anda panuse ELi energiasõltumatuse suurendamisse, suurendada majanduskasvu ja konkurentsivõimet kohalike ja mitte allhankeliste töökohtade loomise kaudu ning pakkuda tarbijatele puhast ja taskukohast energiat;

21.

kutsub kohalikke ametiasutusi üles hindama oma valdkonnas eksisteerivat kütte- ja jahutuspotentsiaali ning ka edasisi kütte- ja jahutamisvajadusi, võttes arvesse kohapeal kättesaadavate taastuvate energiaallikate, koostootmisel saadud soojusenergia ja kaugkütte mahu potentsiaali;

22.

usub, et väljaspool tsentraliseeritud kütte- ja jahutussüsteemidega piirkondi asuvate majapidamiste jaoks tuleks seada sisse atraktiivne rahastamissüsteem, et edendada uusi tehnoloogiaid, mis kasutavad majapidamiste kütmiseks taastuvaid energiaallikaid;

23.

kutsub kohalikke ametiasutusi üles suunama tähelepanu maal asuvatele hoonetele, mis on tavaliselt vanemad, vähem energiatõhusad, rohkem tervistkahjustavad ning pakuvad ebapiisavat soojustusmugavust;

24.

on seisukohal, et mida lühem on primaarenergia teisteks energiavormideks ja soojusenergiaks muundamise ahel, seda suurem on kogu energiasüsteemi energiatõhusus, ja, pidades silmas tugevalt erinevaid kliima- ja muid tingimusi liidus, kutsub komisjoni üles edendama tehnoloogiliselt neutraalseid vahendeid, mis võimaldaksid igal kogukonnal arendada välja kulutõhusaid lahendusi kütte- ja jahutusvaldkonna CO2-mahukuse vähendamiseks;

25.

märgib, et ELi õigusraamistike ülesanne on rõhutada laiemaid eesmärke, kuid olulisem on saavutada tõelist edu kütte ja jahutuse ümberkujundamisel osana laiemast energiasüsteemi uuendamisest;

26.

juhib tähelepanu asjaolule, et ELi poliitikavahendid ja -võimalused ei ole veel piisavalt arenenud, et käivitada kütte- ja jahutussektoris muutusi, kasutada maksimaalselt ära võimalusi ning võtta kasutusele lahendused nõudluse vähendamiseks ja CO2-heite vähendamiseks sellises mahus ja tempos nagu vajalik;

27.

rõhutab kaugküttevõrkude tähtsust, mis on alternatiiviks rohkem reostavatele individuaalsetele küttesüsteemidele, pidades silmas, et see on äärmiselt tulemuslik ja kulutõhus vahend säästvama kütte ja jahutuse saavutamiseks, taastuvate energiaallikate, tagastatud soojuse ja jahutuse integreerimiseks ning väiksema elektritarbimise perioodidel taastuvallikatest toodetud elektrienergia ülejäägi säilitamiseks, et pakkuda seeläbi võrgule paindlikkust; rõhutab vajadust integreerida suurem osa taastuvatest energiaallikatest, võttes arvesse, et üle 20 % kaugküttest ja -jahutusest juba toodetakse taastuvenergiast vastavalt energiatõhususe direktiivi artiklile 14, milles nõutakse koostootmise ja kaugkütte potentsiaali põhjalikke hindamisi; nõuab olemasolevate kaugküttesüsteemide moderniseerimist ja laiendamist, et minna üle ülitõhusale ja taastuvale alternatiivenergiale; ergutab liikmesriike kehtestama maksustamis- ja finantsmehhanisme, et ergutada kaugkütte ja -jahutuse kasutamist ning kõrvaldada õiguslikud tõkked;

28.

kutsub komisjoni üles hindama tõsiselt energiatõhususe direktiivi artikli 14 kohaselt ette nähtud liikmesriikide poolseid koostootmise ja kaugkütte potentsiaali põhjalikke hindamisi, et need kavad kajastaksid nende lahenduste tegelikku majanduslikku potentsiaali ning looksid kindla aluse ELi eesmärkidega kooskõlas olevatele meetmetele;

29.

rõhutab, et tihedalt asustatud linnastutes tuleb ebatõhusad ja jätkusuutmatud üksikud või kaugkütte- või kaugjahutussüsteemid tingimata asendada järk-järgult tõhusate kaugkütte- või jahutussüsteemidega või neid tuleb tingimata moderniseerida uusimate kütte- või jahutustehnoloogiate abil, et minna üle ülitõhusatele koostootmisjaamadele ja taastuvale alternatiivenergiale;

30.

kutsub komisjoni üles pakkuma oma taastuvenergia direktiivi ja turukorralduse alastes algatustes välja meetmeid, mis aitavad luua tõhusamat ja paindlikumat energiasüsteemi, integreerides elektri-, kütte- ja jahutussüsteemid senisest suuremal määral;

31.

kutsub komisjoni üles looma ühtset Euroopa raamistikku, et edendada isetootmist ja pakkuda selle alast õiguskindlust, eelkõige ergutades ja toetades naabruskonna ühistuid, mis kasutavad taastuvaid energiaallikaid;

32.

nõuab hoonete kütteks ja jahutuseks vajaliku energianõudluse näitaja väljatöötamist liikmesriikide tasandil;

33.

nõuab strateegilist lähenemisviisi tööstuse kütte- ja jahutusnõudlusest tuleneva CO2-heite vähendamiseks, parandades protsesside tõhusust, asendades fossiilkütused säästvate energiaallikatega ja integreerides tööstuse ümbritsevasse soojusenergiakeskkonda;

34.

rõhutab energia- ja ressursivoogude koondamise tohutut potentsiaali primaarenergia kasutuse vähendamiseks, eelkõige tööstuskeskkondades, kus astmelise süsteemi kohaselt võib ühe protsessi ülemäärast soojust või külma kasutada uuesti teise protsessi juures, mis nõuab vähemäärmuslikke temperatuure, ja kui võimalik, siis hoonete kütteks ja jahutuseks kaugküttesüsteemide kaudu;

35.

võtab teadmiseks, et vähese energiatõhususega aegunud küttejaamad tuleks viivitamata asendada parimate võimalike alternatiividega, mis on täielikult kooskõlas ELi energia- ja kliimaeesmärkidega, näiteks keskkonnahoidlikumad koostootmisjaamad, mis kasutavad säästvaid kütuseid kooskõlas biomassi säästvuse kriteeriumitega;

36.

märgib, et küte ja jahutus on väga kohalik valdkond, kuna selle kättesaadavus ja taristu ning nõudlus kütte järele sõltuvad eelkõige kohalikest oludest;

37.

nõustub komisjoni küttestrateegias esitatud väitega, et elektri ja soojuse koostootmise majanduslikku potentsiaali ei kasutata praegu ära, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama veelgi suure tõhususega koostootmist ja kaugkütet kooskõlas komisjoni teatisega energialiidu olukorra kohta (COM(2015)0572);

38.

on seisukohal, et vaja on süsteemi tasandi lähenemisviisi jahutusele, sealhulgas hoonestatud keskkonna ja muude tegevusalade, nagu jahutuse puhul veonduses;

39.

leiab, et Euroopa mõõdukas kliimavööndis võivad teatavatel tingimustel oma paindlikkuse tõttu kujuneda väga oluliseks tõhusaid soojuspumpasid kasutavad küttesüsteemid, mida saab suvel kasutada ka jahutuseks; rõhutab, et hübriidküttesüsteem, mis toodab soojust kahest või enamast energiaallikast, saab soodustada taastuvatel energiaallikatel põhineva kütmise rolli suurenemist eelkõige olemasolevates hoonetes, kus neid saab piiratud renoveerimisvajadustega kasutusele võtta; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles pakkuma soojuspumpade puhul piisavaid ühtlustatud arvutusmeetodeid ning jagama parimaid tavasid toetusmehhanismide kohta, et toetada tõhusaid, säästvaid ja vähese CO2-heitega lahendusi eri soojusvajadustele;

40.

ergutab komisjoni jälgima tähelepanelikult fluoritud kasvuhoonegaase käsitlevate ELi õigusaktide järgimist, et vähendada selliste gaaside atmosfääri paiskamist; palub komisjonil tagada, et alternatiivsete külmaainete kasutamine on ohutu, kulutõhus ja kooskõlas ELi muude eesmärkidega keskkonna, kliimamuutuste ja energiatõhususe valdkonnas;

41.

on seisukohal, et liikmesriigid peaksid uurima võimalusi kasutada geotermilise vee soojust või tööstuslikest protsessidest otse tagastatud energia soojust ja teistest madalama temperatuuriga soojusallikate, näiteks veealuste kaevanduste soojust, millega võib hiigelsuurte soojuspumpade abil kütta olemasolevate ja uute kaugküttevõrkude kaudu terveid linnasid, mitte ainult üksikuid hooneid, kui olemas on sobiv kaugküttetaristu või kui see välja ehitatakse;

42.

rõhutab selliste tehnoloogiate rolli, millega on võimalik vähendada nii soojusenergia nõudlust kui ka kasvuhoonegaaside heidet, näiteks väikese soojussisaldusega geotermilise energia, taastuvenergial põhineva kaugkütte ja -jahutuse, maagaasi või biometaani kasutavate väikesemahuliste kolmik- või koostootmisjaamade või nende kombinatsiooni kasutamine;

43.

on seisukohal, et soojuse salvestamise seadmed, mis kasutavad väljapool tarbimise tipptunde elektritakistust, (nt salvestades energiat soojusenergia vormis), mis parandab muutuva ressursiga taastuvate energiaallikate integreerimise abil elektriga varustamise kvaliteeti, võivad täita küttes väga tähtsat rolli ning aidata tasakaalustada võrku ning vähendada energiatootmist, -importi ja -hindu;

44.

on seisukohal, et heitsoojus- ja heitjahutusenergial, mis pärineb tööstusprotsessidest ning koostootmisest elektrienergia tootmisel tavaelektrijaamades ja rekuperatiivmeetodeid kasutavatest hästisoojustatud elumajadest ja mikrotootmisest, peaks olema küttes ja jahutuses senisest palju suurem roll; rõhutab, et tööstusliku heitsoojus- ja heitjahutusenergia ärakasutamist tuleb teadustöö arendamise tunnustada ja ergutada, sest see pakub investeerimise ja innovatsiooni jaoks suurepäraseid võimalusi; rõhutab, et tööstust ja lähedalasuvaid elu- või teenindushooneid tuleks ergutada tegema koostööd ning jagama oma energiatootmist ja -vajadusi;

45.

rõhutab, et kaugküttetaristu rahastamine riiklikest vahenditest või selle avaliku sektori omanduses olek ei tohiks tuua kaasa kulukat seotust suure CO2-heitega taristuga; kutsub riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi üles teostama järelevalvet kaugküttetaristule antava avaliku sektori rahalise toetuse üle, võttes arvesse ELi eesmärki vähendada kasvuhoonegaase 2050. aastaks 1990. aasta tasemega võrreldes 80–95 % ning tagada energiamajanduse sujuv üleminek;

46.

on seisukohal, et heitjahutusenergia tootmise, tarbimise ja uuesti kasutamise ühendamine toob keskkonnaalast ja majanduslikku kasu ning vähendab jahutamiseks vajaliku primaarenergia nõudlust;

47.

rõhutab, et jäätmetest energia tootmisel on kütmises jätkuvalt tähtis roll, kuna alternatiiviks on sageli prügilasse ladestamine ja fossiilkütuste kasutamine, ning tuletab meelde, et ringlussevõttu tuleb suurendada;

48.

kutsub liikmesriike üles kasutama õiguslikke ja majanduslikke vahendeid, et kiirendada järkjärgulist loobumist aegunud tahkekütusekatlatest, mille energiatõhusus on alla 80 %, ning asendada need võimaluse korral tõhusate ja säästvate kohaliku tasandi (nagu kaugküttesüsteemid) või mikrotasandi küttesüsteemidega (nagu geotermilisel ja päikeseenergial põhinevad süsteemid);

49.

juhib tähelepanu sellele, et arukate küttesüsteemide kasutuselevõtt võib aidata tarbijatel oma energiatarbimist paremini mõista ning ebatõhusad küttesüsteemid välja vahetada, edendades energiasäästu;

50.

tuletab komisjonile meelde, et 75 % olemasolevatest hoonetest Euroopas ei ole energiatõhusad ning et prognooside kohaselt on 90 % sellistest hoonetest 2050. aastal endiselt kasutuses; juhib seepärast tähelepanu pakilisele vajadusele näha ette selliste hoonete põhjalik renoveerimine;

51.

palub, et komisjon koostaks jääkidest energia tootmise programmi raames kava, millega edendada orgaaniliste jäätmete säästvat kasutamist kaugkütte- ja kaugjahutussüsteemidega seotud kütteks ja jahutuseks ning nende võimalikku panust ära kasutada;

52.

rõhutab, et biogaas on kütte- ja jahutussüsteemide oluline säästev energiaallikas ja et seetõttu tuleb püstitada selge orgaaniliste jäätmete taaskasutuse sihteesmärk, et stimuleerida investeeringuid biojäätmete kogumisse ja käitlemisse;

53.

kutsub liikmesriike üles loobuma järk-järgult suurte heitkogustega aegunud katelde kasutamisest linnastute kütmiseks (need katlad paiskavad õhku mittetäielikust põlemisest tekkinud pürolüütilisi gaase, lämmastikoksiidi, tahma, tahkeid osakesi ja lendtuhka, mis konvektsiooniga laiali paiskub), ning edendama stiimulite abil säästvate, sealhulgas taastuvate alternatiivsete lahenduste kasutamist;

54.

palub liikmesriikidel võtta meetmeid, et järkjärgult loobuda kütteõli ja kivisütt kasutavatest madala energiatõhususega ahjudest ja kateldest, mida praegu kasutatakse enam kui pooltes maapiirkondade hoonetes; on seisukohal, et energiat tuleks toota taastuvatest ja vähem CO2-heidet andvatest allikatest;

55.

rõhutab, et taastuvenergial põhinev kaugküte hoiab ära rohkem reostavate individuaalsete küttesüsteemide levimist, mis suurendavad elurajoonide õhureostust ja mida on palju raskem kontrollida kui laialt levinud kaugküttesüsteeme; rõhutab siiski, et taristud ja kliimatingimused on liidus erinevad ja et neid süsteeme tuleb nende tõhususe suurendamiseks sageli moderniseerida; nõuab seepärast, et analüüsitaks vajadust toetada kaugküttetaristuid, samuti maksustamise tavasid seoses taastuvate energiaallikate ja kaugküttega;

56.

leiab, et liikmesriigid peaksid võtma kiiresti meetmeid, et eemaldada järk-järgult kasutuselt madala temperatuuriga põletusseadmed tahkete kütuste ja orgaaniliste jäätmete põletamiseks, millest eraldub põlemise käigus atmosfääri mitmesuguseid kahjulikke ühendeid; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid võimalust mööda soodustama vanade ja ebatõhusate puuküttega tulekollete kasutamisest loobumist tihedalt asustatud linnades ning hõlbustama nende asendamist kaasaegsete tõhusate, keskkonnasõbralike ja tervislike alternatiivsete lahendustega, kasutades samal ajal stiimuleid teadlikkuse suurendamiseks puude põletamisega seotud parimatest tavadest ja võimalikest terviseohtudest;

57.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaotama ökodisaini direktiivist ja keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivist tingitud õigusliku tühiku, mille tõttu ei võeta arvesse väljapoole nende direktiivide kohaldamisala jäävate alla 1 MW võimsusega rajatiste heitkoguseid;

58.

on seisukohal, et kuna vajadus jahutuse järele kasvab, tuleb seda küsimust täiendavalt kaaluda, mis hõlmaks kogu jahutusahela (tööstuses esinevast kõrgete temperatuuride mahajahutamise vajadusest kuni eluruumide jahutamise ja toiduainetetööstuse jahutusvajadusteni) ühtset käsitlust;

59.

märgib, et energiatõhususe ja küttelahenduste osas ratsionaalsete valikute tegemise eeltingimusena peavad kvaliteetsed andmed olema tarbijatele ja ametivõimudele kättesaadavad; juhib tähelepanu sellele, kui tähtis on laiendada digitaliseerimisest tulenevaid võimalusi kütte ja jahutuse valdkonda; palub komisjonil välja töötada taastuvenergial põhineva jahutuse mõiste ja arvutusmetoodika;

60.

on seisukohal, et veepõhistel soojusvahetitel võib olla tähtis roll jahutuses tööstuslikes protsessides, kui soojus juhitakse toodete ladustamiskohtade lähedal looduslikesse veekogudesse, mille temperatuur ei tõuse aasta jooksul üle 6 oC (vabajahutus);

61.

on seisukohal, et suure võimsusega statsionaarsed kütuseelemendid võivad lähitulevikus saada keskkonnasõbralikuks alternatiiviks tahkekütusena kasutatavale söele;

62.

on seisukohal, et elektrienergia gaaskütuseks muundamist ootab ees suur tulevik, kuna see võimaldab taastuvenergiat säilitada, üle kanda ning kohapealse ja kaugkütte saamiseks kasutada; märgib, et elektrienergia gaaskütuseks muundamine võimaldab, eriti linnastutes, taastuvenergia tõhusat kasutamist soojuse tootmiseks, tänu võimalusele kasutada juba olemasolevaid taristuid; palub seepärast komisjonil ja liikmesriikidel edendada elektrienergia gaaskütuseks muundamise alaseid teadusuuringuid ja katseprojekte;

63.

on veendunud, et Euroopa Liidu innovatiivse kütte ja jahutuse strateegia nõuab ulatuslikke teadusuuringuid, et luua sel eesmärgil keskkonnasõbralikke seadmeid valmistav tööstus;

64.

rõhutab, kui kasulik on Euroopa tööstuse jaoks teadusuuringud ja tehnoloogiline innovatsioon, mis tugevdavad tema konkurentsipositsiooni ja ärilist elujõulisust ning aitavad kaasa ELi energia- ja kliimaeesmärkide saavutamisele; toonitab sellega seoses vajadust laiendada energiatõhususel ning taastuvenergial põhinevatele kütte- ja jahutustehnoloogiatele suunatud teadus-, arendus- ja uuendustegevust, selleks et kärpida kulusid, tõsta süsteemi tulemuslikkust ning laiendada selliste tehnoloogiate kasutuselevõtmist ja energiasüsteemiga ühendamist; palub komisjonil teha valdkondlike sidusrühmadega koostööd taastuvenergial põhinevate kütte- ja jahutustehnoloogiate ajakohastatud tehnoloogiliste tegevuskavade toimivana hoidmiseks, et kooskõlastada, jälgida ja välja selgitada selliste kütte- ja jahutustehnoloogiate väljatöötamisel esinevaid puudujääke;

65.

on seisukohal, et pakilise vajaduse tõttu saavutada ELi küttesektori soojusmajanduse moderniseerimisel kiireid ja mõjusaid tulemusi, tuleks ELis keskenduda teadusuuringutele, mille eesmärk on praegu olemasolevate parimate tehnoloogiate ulatuslikum rakendamine;

66.

on seisukohal, et teadusuuringud raamprogrammi „Horisont 2020“ alusel peaksid hõlmama säästvaid lahendusi kütte ja jahutuse valdkonnas, jäätmepõhise kütte ja jahutuse tehnoloogiaid ning uute materjalide väljatöötamist, millel on maksimaalne soojusjuhtivus (soojusvahetid), minimaalne juhtivus – st maksimaalne soojustakistus (soojusisolatsioon) ning maksimaalne soojusakumulatsiooni määr (soojuse salvestamine);

67.

leiab, et raamprogrammi „Horisont 2020“ raames tuleks viia läbi teadusuuringuid, mis käsitlevad säästvaid ja tõhusaid kütte- ja jahutussüsteeme ning -materjale, näiteks väikesemahulisi lahendusi taastuvenergia tootmiseks ja salvestamiseks, kaugkütte- ja -jahutussüsteeme, soojus- ja elektrienergia koostootmist, isolatsioonimaterjale ja selliseid uuenduslikke materjale nagu struktuursed aknaklaasid, mis lasevad läbi suurel määral lühilainekiirgust (päikesevalgust), kuid minimaalselt pikklaine soojuskiirgust, mis muidu hoonete seest välja pääseks;

68.

rõhutab, et on vaja ulatuslikke teadusuuringuid innovaatiliste tehnoloogiliste lahenduste väljatöötamiseks, et toota energiatõhusaid ning taastuvatel energiaallikatel põhinevaid seadmeid ning kütte- ja jahutussüsteeme;

69.

nõuab tehnoloogia neutraalsuse kaitsmisele ja kulutõhususele keskendunud olemasolevate õigusaktide läbivaatamist, et kindlustada, et need ei edendaks või seaks kahtluse alla mõnd tehnoloogiat rohkem kui teisi – kohapeal või hoone lähiümbruses (nt elumajade päikesepaneelidega) toodetud taastuvenergiat tuleks hoone energiatõhususe arvutamisel arvesse võtta, olenemata selle allikast;

70.

rõhutab sellega seoses, kui oluline on ühendada kõige täiuslikumad tehnoloogiad näiteks koduautomaatika ja aruka küttekontrolli abil aruka energiajuhtimisega, eelkõige ühendatud maailmas, kus seadmed võivad kergesti kohaneda ilmastikutingimuste ja elektrihinnasignaalidega ning aidata kaasa võrgu stabiliseerimisele; palub komisjonil integreerida arukad tehnoloogiad paremini asjakohastesse energialiidu algatustesse, et tagada arukate seadmete, nutikodude ja arukate hoonete tõeline ühendatus arukate võrkude ja energiasüsteemiga; on seisukohal, et sellised lahendusi tuleb propageerida olemasolevate hoonete põhjaliku renoveerimise puhul, sest need aitavad tarbijal mõista paremini oma tarbimisharjumusi ning kohandada oma küttesüsteemi toimimist vastavalt;

71.

rõhutab, et ehitussektoris on suur potentsiaal energianõudluse ja CO2-heite vähendamiseks; rõhutab, et renoveeritud hoonete määra tõstmiseks tuleb teha rohkem pingutusi; märgib, et selle saavutamiseks on vaja atraktiivseid rahalisi stiimuleid, eri tasanditel väga asjatundlike ekspertide olemasolu ning heade tavade vahetamist ja edendamist;

72.

kutsub komisjoni üles tuvastama ja kõrvaldama takistused, mis ikka veel segavad energiatõhususe meetmete võtmist, eelkõige elamute renoveerimist leibkondade poolt, ja arendama välja tõelise energiatõhususe turu, et edendada kogemuste vahetamist ja kindlustada toodete ja lahenduste kättesaadavust kogu ELis eesmärgiga luua tõeliselt ühtne energiatõhusate toodete ja teenuste turg; toonitab, et suurt töökohtade loomise ja majanduskasv potentsiaali pakub lisaks selliste toodete ja teenuste esialgsele kasutuselevõtmisele ka nende järgnev hooldamine ning kütet ja jahutust ühendava energiasüsteemi käitamine;

73.

on veendunud, et tööstus vajab poliitikakujundajate selgeid märguandeid, et teha ELi energiaeesmärkide saavutamiseks vajalikke investeeringuid; rõhutab vajadust ambitsioonikate ja siduvate sihtmärkide ning õigusraamistiku järele, mis edendab innovatsiooni, tekitamata põhjendamatut halduskoormust, et edendada parimal viisil kulutõhusaid ja keskkonnahoidlikke kütte- ja jahutussüsteeme;

74.

on veendunud, et investeeringud hoonete energiatõhususse peaksid toimuma paralleelselt investeeringutega taastuvenergial põhinevasse küttesse ja jahutusse; on seisukohal, et hoonete energiatõhususe ning taastuvenergial põhineva kütte ja jahutuse vaheline sünergia pakub märkimisväärset võimalust liikuda vähese CO2-heitega majanduse poole; väljendab heameelt riikliku tasandi jõupingutuste üle liginullenergiahoonete arvu suurendamiseks;

75.

soovitab töötada arhitektuurimälestiste renoveerimiseks-soojustamiseks välja individuaalsed süsteemid, mille puhul keskendutakse investeeringutele hoone väliskesta koos kontrolli- ja automaatikasüsteemide optimeerimisega ning tõhusa kütte ja jahutuse pakkumisele, kandes samal ajal hoolt selle eest, et ei rikuta nende hoonete ainulaadset arhitektuurilist stiili;

76.

märgib, et arukate hoonete arhitektuuri puhul tuleks kasutada terviklikku lähenemisviisi, et tagada soojus- ja jahutusmugavus hoonete kuju ja massi, ruumi kohandamise ja selliste parameetrite muutmise abil, nagu päevavalguse kogus ning ventilatsiooni ja taastumise intensiivsus, tagades samal ajal madalad jooksvad kulud;

77.

rõhutab standardsete soojusenergiaauditite ning tööstusisolatsiooniga seotud probleemide kulutõhusa lahendamise tähtsust energia säästmiseks ja heitkoguste vähendamiseks; juhib tähelepanu, et tööstuse energiakulu saaks vähendada investeeringutega olemasolevatesse ja end tõestanud säästvatesse tehnoloogiatesse;

78.

rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid on tähtis vahend energiasüsteemi ajakohastamiseks; leiab, et vähese CO2-heitega majandusele ülemineku prioriteediga seotud Euroopa Regionaalarengu Fondi rahastamise piirangud ei ole olnud tulemuslikud; on seisukohal, et 2020. aasta järgse programmitöö perioodi puhul tuleks sellele prioriteedile eraldatud eelarvevahendite osakaalu suurendada;

79.

rõhutab, kui tähtis on tagada nii lühi- kui ka pikaajalises perspektiivis juurdepääs rahastamisele, et investeerida igasuguses suuruses projektidesse, mis on seotud kütte- ja jahutussektori moderniseerimisega, sealhulgas kaugkütte ja -jahutusega, asjaomase võrgutaristu uuendamisse, küttesüsteemide moderniseerimisse, sealhulgas üleminekusse taastuvatele energiaallikatele, ning renoveeritud hoonete määra suurendamisse; kutsub komisjoni sellega seoses üles arendama töökindlat innovatiivset ja pikaajalist finantsmehhanismi; rõhutab rolli, mida Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (EFSI) ja muud rakendatavad Euroopa fondid, näiteks Euroopa Investeerimispangast või ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kaudu rakendatavad fondid võiksid täita rahastamise ja tehnilise abi osas, tagades püsivate regulatiivsete tingimuste abil projektide ligitõmbavuse investorite jaoks, selle nimel eelkõige vähendades bürokraatiat ning nähes ette ratsionaalse taotlemis- ja heakskiitmismenetluse; palub komisjonil tugevdada 2020. aasta järgsel programmitöö perioodil kehtivaid sätteid kütte ja jahutuse kohta kõikide asjassepuutuvate Euroopa fondide puhul ning kaotada piirangud, mis takistavad kohalikke omavalitsusi eraldamast kasulikke vahendeid avaliku sektori hoonete renoveerimiseks; toetab arukate hoonete aruka rahastamise algatust, millega edendatakse ehitussektoris energiatõhususe suuremat rakendamist koos taastuvate energiaallikatega; on veendunud, et hoonete ajakohastamist ja soojusisolatsiooni tuleks eelistada muudele meetmetele seoses juurdepääsuga rahastamisele, pidades silmas nende äärmiselt suurt potentsiaali töökohtade loomiseks;

80.

kordab vajadust kasutada struktuurifondide vahendeid laiema hoonete ja hoonete tehniliste süsteemide valiku renoveerimise rahastamiseks, eriti erasektori kinnisvaraomanikele suunatud sooduslaenude vormis, mis tooks kaasa palju kindlama suundumuse olemasolevate hoonete hädavajaliku renoveerimise poole, eriti ELi vähem arenenud piirkondades;

81.

rõhutab, et kütte- ja jahutussektori arengu stimuleerimiseks peaks komisjon täielikult kasutama määruse (EL) nr 1303/2013 artiklis 19 ette nähtud eeltingimusi ning tagama, et kehtivad ELi õigusaktid, mis sisaldavad olulisi kütte ja jahutusega seotud meetmeid, on nõuetekohaselt üle võetud ja rakendatud;

82.

on seisukohal, et riigiabi suunistes tuleks tõhusate tehnoloogiate puhul, mis on hädavajalikud kütte- ja jahutussektori CO2-heite vähendamiseks, ja eriti kogukonnapõhiste lahenduste puhul tuleks võtta arvesse vajadust piisava avaliku sektori toetuse järele;

83.

on seisukohal, et sellised algatused nagu Euroopa kohaliku energia abivahend (ELENA), arukad linnad ja kogukonnad ning linnapeade uus terviklik kliima- ja energiapakt võiksid toetada kohalikke ja piirkondlikke ettevõtjaid hoonete energiasüsteemide renoveerimisel;

84.

palub komisjonil tagada, et ELi eelarvet kasutatakse kooskõlas CO2-heite vähendamise ja energiatõhususe eesmärkidega;

85.

palub liikmesriikidel võtta sihtotstarbelisi meetmeid ja seada tugevad stiimulid energiatõhususe suurendamiseks ja taastuvate energiaallikate laialdasemaks kasutamiseks väikese sissetulekuga ja haavatavate kodumajapidamiste poolt; palub komisjonil eraldada palju suurem osa ELi vahenditest haavatavatele ja kütteostuvõimetutele kodumajapidamistele mõeldud energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate programmidele ning anda liikmesriikidele suunised konkreetsete kütteostuvõimetust käsitlevate meetmete kohta;

86.

on seisukohal, et kodanikele tuleks anda paremat teavet nende energiatarbimise ja võimaliku energiakokkuhoiu kohta, samuti säästu ja eeliste kohta, mida pakub küttesüsteemide uuendamine taastuvenergial põhinevateks süsteemideks, sealhulgas võimalus toota ja tarbida enda toodetud taastuvenergial põhinevat kütet ja jahutust;

87.

on seisukohal, et liikmesriigid peavad muu hulgas teabekampaaniate, ühtsete kontaktpunktide ja kollektiivsete ostuskeemide (mis aitavad tarbijatel ühineda madalamate hindadega ostude tegemiseks) ja üksikute projektide koondamise (mitme väiksema projekti koondamine ühte suurde klastrisse, et anda neile võimalus saada parema intressimääraga investeeringuid) abil tagama, et tarbijad on täielikult teadlikud säästvamate kütte- ja jahutussüsteemide ning suurema energiatõhususe tehnoloogilistest ja majanduslikest eelistest ning neil on neile juurdepääs. et võimaldada neil teha parimaid võimalikke valikuid seoses oma isikliku olukorraga ning saada kasu majandusliku, tervise ja elukvaliteediga seotud olukorra paranemisest; märgib, et kaugetes ja eraldatud piirkondades asuvad kodumajapidamised võivad vajada eritähelepanu ja ainulaadseid lahendusi; rõhutab tootvate tarbijate potentsiaali taastuvenergial põhinevat kütet ja jahutust pakkuvate energiasüsteemide loomisel; rõhutab, et tähtis on jätkata paigaldajate ja arhitektide harimist, koolitamist, sertifitseerimist ja kontrolli, pidades silmas, et nad on kodumajapidamistest tarbijate esimene kontaktpunkt;

88.

on seisukohal, et hoonete soojustingimusi ja nende kütmise (või jahutamise) viiside tõhusust hindavate ekspertide jätkuv koolitamine on äärmiselt oluline; on veendunud, et vaja on optimaalselt paigutatud teenindusrühmi, mis on lõppkasutajatele ligipääsetavad;

89.

rõhutab, et tähtis on anda tarbijatele vabadus valida erinevate tõhusate ja taastuvenergial põhinevate küttetehnoloogiate hulgast selline, mis kõige paremini vastab nende isiklikele küttevajadustele;

90.

rõhutab, et seepärast on vaja anda tarbijatele teabe ja stiimulite abil võimalus kiirendada oma vanade ja ebatõhusate küttesüsteemide moderniseerimist, et saavutada suur energiatõhusus, mis on juba saavutatav olemasolevate tehnoloogiate, sealhulgas taastuvenergial põhinevate küttesüsteemide abil; juhib tähelepanu sellele, et tarbijad ei ole teadlikud oma praeguste küttesüsteemide ebatõhususest; kutsub komisjoni üles esitama hoonete energiatõhususe direktiivi eelseisva läbivaatamise raames ettepanekuid, et aidata suurendada teadlikkust olemasolevate kütte- ja jahutussüsteemide moderniseerimisest ning suurendada nende moderniseerimise määra, ning samuti kaaluda energiamärgistuse süsteemi kehtestamist paigaldatud küttesüsteemide jaoks;

91.

rõhutab, et tarbijatel võib olla säästva Euroopa kütte- ja jahutussüsteemi poole liikumises aktiivne roll; on seisukohal, et nn energiamärgistuse uued eeskirjad, mille puhul uute märgiste skaala on ettepoole vaatav ja võimaldab rõhutada erinevusi eri toodete energiatõhususes, võiks aidata tarbijatel teha energiasäästu osas informeeritumaid valikuid ja vähendada oma arveid;

92.

nõuab, et komisjon ja liikmesriigid koostaksid konkreetsed strateegiad üha suurema kütteostuvõimetuse probleemi lahendamiseks, et aidata kõikidel tarbijatel ja eriti kõige haavatavamatel tarbijatel parandada oma elu-, kütte- ja jahutustingimusi individuaalselt või kollektiivselt, olenemata sellest, kas tegu on omanike või üürnikega;

93.

rõhutab vajadust saavutada kõrge energiasõltumatuse tase kohalike ressursside eelistamise abil;

94.

nõuab, et olemasolevate tööstuskontsernide heitsoojust kasutataks kodude kütmiseks;

95.

on seisukohal, et kütteostuvõimetuse vastu võitlemisel on kõige tähtsam vähendada üldiseid küttekulusid kodumajapidamiste jaoks, tagades energiatõhususe märkimisväärse kasvu energiatarbimise kolmes peamises etapis: muundamisel primaarenergiast kasulikuks energiaks, selle energia transportimisel ning eelkõige kasutamisel lõpptarbija poolt; palub seetõttu liikmesriikidel seada energiatõhususe meetmed ning ülemineku taastuvenergial põhinevale küttele ja jahutusele tõeliseks prioriteediks;

96.

peab oluliseks tagada, et osa energiatõhususe suurendamiseks eraldatud vahenditest eraldataks kütteostuvõimetute kodumajapidamiste või kõige mahajäänumates piirkondades elavate isikute olukorra parandamiseks, näiteks toetades nende investeeringuid energiatõhusamatesse kütte- ja jahutusseadmetesse;

97.

on veendunud, et liikmesriigid peaksid energiatõhususe direktiivi alusel koostama riiklikud hoonete renoveerimise kavad, et muuta hooned energiatõhusaks, muu hulgas pakkudes stiimuleid eraisikute omanduses olevate hoonete renoveerimiseks, ning et sellised kavad peaksid hõlmama konkreetseid meetmeid kõige haavatavamate rühmade jaoks, et aidata võidelda kütteostuvõimetuse vastu;

98.

palub komisjonil energiatõhususe direktiivi rakendades luua koolituse energiatõhususe auditeerimise ja kavandamise valdkonnas tegutsejatele ning aidata eraisikutel ja eriti kõige haavatavamatel rühmadel selliseid meetmeid ellu viia;

99.

toonitab, et suur osa Euroopa hoonetest praeguse seisuga raiskab energiat, kuna nende soojustus on ebakvaliteetne ning küttesüsteemid vanad ja ebatõhusad, kuid samal ajal puudutab kütteostuvõimetus ligi 11 % ELi elanikkonnast;

100.

palub, et komisjon, liikmesriigid ja kohalikud ametiasutused arvestaksid võimalikke tulevasi gaasivarustuse kriise ning integreeriksid biogaasi tootmise sõnnikust täielikult ringmajandusse;

101.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0094.

(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 104.

(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0266.

(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0444.

(5) Euroopa Komisjoni 2014. aasta teatis „Energiatõhusus ning selle panus energiajulgeolekusse ja 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistikku“ (COM(2014)0520).

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/49

P8_TA(2016)0335

VKEde konkurentsivõime suurendamine

Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon VKEde konkurentsivõime suurendamise valdkondliku eesmärgi (ühissätete määruse artikli 9 lõige 3) elluviimise kohta (2015/2282(INI))

(2018/C 204/06)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse ühissätete määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 9 lõiget 3 VKEde konkurentsivõime suurendamise valdkondliku eesmärgi kohta,

—	võttes arvesse ühissätete määruse (EL) nr 1303/2013 artiklit 37 Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest toetatavate rahastamisvahendite kohta,

—

võttes arvesse oma 15. aprilli 2014. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus liidu osalemise kohta mitme liikmesriigi ühises teadus- ja arendustegevuse programmis, mille eesmärk on toetada teadusuuringuid ellu viivaid väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid (1),

—	võttes arvesse oma 5. veebruari 2013. aasta resolutsiooni VKEde rahastamisvõimaluste parandamise kohta (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiivi 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul,

—	võttes arvesse oma 19. mai 2015. aasta resolutsiooni rohelise majanduskasvu võimaluste kohta VKEde jaoks (3),

—	võttes arvesse väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate COSME programmi,

—

võttes arvesse Eurobaromeetri kiiruuringut nr 381 VKEde, ressursitõhususe ja roheliste turgude kohta („SMEs, resource efficiency and green markets“) ja Eurobaromeetri kiiruuringut nr 394 avaliku sektori toetuse rolli kohta innovaatiliste toodete turustamises („The role of public support in the commercialisation of innovations“),

—	võttes arvesse oma 4. detsembri 2008. aasta resolutsiooni VKEdele parema keskkonna loomise kohta Euroopas – väikeettevõtjate õigusakt (4),

—	võttes arvesse komisjoni 25. juuni 2008. aasta teatist „„Kõigepealt mõtle väikestele“ – Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act““ (COM(2008)0394),

—	võttes arvesse Euroopa väikeettevõtluse hartat, mis võeti vastu Euroopa Ülemkogu 19. ja 20. juuni 2000. aasta kohtumisel Feiras,

—	võttes arvesse oma 16. veebruari 2011. aasta resolutsiooni VKEde rahastamist toetavate ELi vahendite läbivaatamise praktiliste küsimuste kohta seoses järgmise programmiperioodiga (5),

—	võttes arvesse oma 23. oktoobri 2012. aasta resolutsiooni väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) konkurentsivõime ja ärivõimaluste kohta (6),

—	võttes arvesse oma 14. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni aruka spetsialiseerumise ja toimivaks ühtekuuluvuspoliitikaks vajaliku tippkeskuste võrgustiku loomise kohta (7),

—	võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni töökohtadesse ja majanduskasvu investeerimise ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamise kohta liidus (8),

—	võttes arvesse komisjoni 6. mai 2003. aasta soovitust 2003/361/EÜ, mis käsitleb mikroettevõtete, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete määratlust (9),

—	võttes arvesse komisjoni 10. juuni 2014. aasta teatist „Teadusuuringud ja innovatsioon kui tulevase majanduskasvu allikad“ (COM(2014)0339),

—	võttes arvesse komisjoni 23. juulil 2014 avaldatud majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevat kuuendat aruannet „Investeerimine majanduskasvu ja tööhõivesse“,

—	võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2014. aasta teatist „Investeerimiskava Euroopa jaoks“ (COM(2014)0903),

—	võttes arvesse komisjoni 14. oktoobri 2011. aasta teatist „Tööstuspoliitika: suurendades konkurentsivõimet“ (COM(2011)0642),

—	võttes arvesse komisjoni 9. novembri 2011. aasta teatist „Väike ettevõte, suured ideed – uus partnerlus, et aidata VKEdel saada osa üleilmsetest võimalustest“ (COM(2011)0702),

—	võttes arvesse komisjoni 23. novembri 2011. aasta aruannet „VKEde regulatiivse koormuse vähendamine. ELi õigusaktide kohandamine mikroettevõtjate vajadustele“ (COM(2011)0803),

—	võttes arvesse komisjoni 23. veebruari 2011. aasta teatist „Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act“ läbivaatamine“ (COM(2011)0078),

—	võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2010. aasta teatist „Regionaalpoliitika panus aruka majanduskasvu saavutamisse Euroopa 2020. aasta strateegia raames“ (COM(2010)0553),

—	võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal: Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

—	võttes arvesse komisjoni 14. detsembri 2015. aasta teatist „Investeerimine töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse: Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimine“ (COM(2015)0639),

—	võttes arvesse Regioonide Komitee 30. mai 2013. aasta arvamust „Innovatsioonilõhe ületamine“ (10),

—	võttes arvesse Regioonide Komitee 7. oktoobri 2014. aasta arvamust „Toetusmeetmed kõrgtehnoloogia idufirmade ökosüsteemide loomiseks“ (11),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit (A8-0162/2016),

arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika on majanduskasvu ja töökohtade loomise põhiline vahend ELis ning selle eelarve kuni 2020. aastani on üle 350 miljardi euro; arvestades, et ühtekuuluvuspoliitikasse investeerimise tuntavad tulemused võivad aidata kujundada liikmesriikide piirkondade praegust ja tulevast majanduskasvu;

B.	arvestades, et majandus- ja finantskriisi tagajärjel on paljudes liikmesriikides suurenenud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse määr, samuti pikaajaline ja noorte töötus ja sotsiaalne ebavõrdsus, ning et seetõttu võib VKEdel olla asjakohane ja oluline osa Euroopa majanduse taastumisel;

arvestades, et ELis on 23 miljonit väikest ja keskmise suurusega ettevõtet (VKEd), mis moodustavad umbes 99 % kõigist ettevõtetest ning annavad tähtsa panuse majanduskasvu, sotsiaalsesse ühtekuuluvusse, innovatsiooni ja kvaliteetsete töökohtade loomisse, pakkudes rohkem kui 100 miljonit töökohta, kaks igast kolmest erasektori töökohast, ja säilitades suurettevõtete omast kaks korda suurema tööhõive kasvu määra; arvestades, et ainult 13 % Euroopa VKEdest osaleb äritegevuses ja investeerimises ülemaailmsetel turgudel;

arvestades, et ELi VKEd on väga mitmekesised ning nende seas on arvukalt kohaliku tasandi mikroettevõtteid, mis sageli tegutsevad traditsioonilistes sektorites, ning samuti leidub aina rohkem idufirmasid, kiiresti kasvavaid uuenduslikke ettevõtteid ja sotsiaalmajanduse ettevõtteid, mis keskenduvad konkreetsetele eesmärkidele ja rühmadele; arvestades, et nende ärimudelite probleemid on erinevad ja seetõttu erinevad ka nende nõudmised; arvestades, et liikmesriikide ja Euroopa õigusaktide lihtsustamine on otsustava tähtsusega, et hõlbustada VKEde juurdepääsu krediidile;

E.	arvestades, et VKEd suudavad väga hästi muutustega kohaneda ja tehnika arenguga sammu pidada;

arvestades, et mikrokrediidil, mis on suunatud mikroettevõtjatele ja ebasoodsas olukorras isikutele, kes soovivad alustada tööd füüsilisest isikust ettevõtjana, on otsustav tähtsus traditsioonilistele pangandusteenustele juurdepääsu tõkete ületamisel, ja arvestades, et JASMINE (ühismeede mikrokrediidiga tegelevate asutuste toetamiseks Euroopas) ning Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi mikrorahastamise ja sotsiaalse ettevõtluse tegevussuund saavad pakkuda nõuetekohast toetust rahastamisele juurdepääsu parandamiseks, sh sotsiaalsete ettevõtete jaoks;

arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika programmiperioodil 2007–2013 toetati VKEsid 70 miljardi euro ulatuses, luues neis üle 263 000 töökoha, ning aidati VKEdel moderniseeruda, kasutades rohkem info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat, suurendades oskuste omandamise võimalusi, võimaldades innovatsiooni ja tööviiside kaasajastamist;

H.	arvestades, et programmitöö perioodil 2014–2020 toetab ühtekuuluvuspoliitika VKEsid veelgi rohkem, sest aastateks 2007–2013 ette nähtud toetust kahekordistatakse, nii et see ulatub 140 miljardi euroni;

I.	arvestades, et VKEde konkurentsivõime suurendamise valdkondlik eesmärk (valdkondlik eesmärk nr 3) on üks suurima üldisest rahastamisest saadava protsendimääraga valdkondlikest eesmärkidest (13,9 %) ning see on ühtekuuluvuspoliitika ja strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide saavutamiseks väga tähtis;

arvestades, et VKEd, kellel oleks õigus Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest toetust saada, kuna nad tegutsevad konkurentsi tingimustes ja peavad toime tulema mitmesuguste piirangutega, sealhulgas rahavooga seotud piirangud, kannatavad eriti rängalt eeskirjade keerukuse ja pideva muutumise ning bürokraatia all, seda eelkõige halduskulude ja eraldatud summade ebaproportsionaalsuse ning rahastamistaotluste menetlemisele kuluva aja ja rahaliste vahendite ettemaksu vajaduse tõttu;

K.	arvestades, et valdkondliku kontsentreerumise kasutuselevõtmine 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika kavandamisel võimaldas koostada paremini investeerimisprioriteetidele keskendatud rakenduskavasid, et saada piisavalt vahendeid reaalsete tulemuste saavutamiseks;

L.	arvestades, et ühissätete määruse artiklites 14, 16 ja 29 sätestatud partnerluslepingud ja rakenduskavad on strateegilised vahendid investeeringute juhtimiseks liikmesriikides ja piirkondades;

M.	arvestades, et VKEd aitavad tagada, et tööstustoodang moodustaks 2020. aastaks vähemalt 20 % liikmesriikide SKPst;

arvestades, et ainult väike osa Euroopa VKEdest on praegu suuteline leidma ja kasutama ära võimalusi, mida pakuvad rahvusvaheline kaubandus, kaubanduskokkulepped ja ülemaailmsed väärtusahelad, ning et ainult 13 % Euroopa VKEdest on viimase kolme aasta jooksul tegutsenud rahvusvahelisel tasandil väljaspool ELi;

O.	arvestades, et VKEde rahvusvahelisemaks muutumise protsess peaks põhinema ettevõtete sotsiaalsel vastutusel, inim- ja töötajate õiguste austamisel ning kõrgeimal võimalikul keskkonnakaitsel, et tagada õiglane konkurents ja kvaliteetsete töökohtade juurdekasv;

märgib, et tänu valdkondlikule kontsentreerumisele on rakenduskavades paremini keskendutud piiratud arvule strateegilistele eesmärkidele, eelkõige majanduskasvu tugevdamisele ja VKEde, sealhulgas mikroettevõtjate võimalustele luua kvaliteetseid töökohti; leiab, et VKEd on Euroopa majanduse edasiviiv jõud ja ühtekuuluvuspoliitika edu võti, kuid sageli puutuvad nad oma suuruse tõttu kokku mitmesuguste probleemidega; soovitab seetõttu veelgi suurendada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest VKEdele antavat toetust;

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma arvesse VKE-projektide lisaväärtust traditsiooniliste sektorite arendamisel ja uuendamisel, sest lisaks töökohtade loomisele aitab see ka kohaliku ja piirkondliku ettevõtluse eripära säilitada, järgides samas jätkusuutlikkuse põhimõtteid; rõhutab vajadust võtta ühtlasi arvesse selliste valdkondade konteksti ning mitte häirida õrna tasakaalu traditsiooniliste teadmistepõhiste tehnoloogiate ja innovatsiooni vahel; juhib tähelepanu sellele, et VKEd mängivad olulist rolli teenustesektoris, milles toimuvad digiteerimise tõttu märkimisväärsed muutused, ning on seetõttu seisukohal, et IKT-oskuste puudulikkuse probleemi käsitlemisel tuleks panna rohkem rõhku asjakohasele koolitamisele ja haridusele;

rõhutab üldist vajadust mehhanismide järele, mis aitavad lihtsustada ärikeskkonda ning kiirendada õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmiga uute ettevõtete loomist, et toetada VKEde konkurentsivõimet ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ärakasutamist; rõhutab ka vajadust täita eeltingimused;

palub komisjonil võtta eesmärgi nr 3 rakendamisel arvesse ringmajanduse paketi põhimõtteid, et toetada kestlikumat majanduskasvu ja luua VKEdes uusi kvaliteetseid töökohti, pöörates erilist tähelepanu keskkonnahoidlikele töökohtadele; on sellega seoses veendunud, et tähtis on jätkata VKEde keskkonnahoidliku konkurentsivõime edendamist, parandades juurdepääsu rahastamisele, andes rohkem teavet, lihtsustades õigusakte, vähendades halduskoormust, edendades e-ühtekuuluvust ja tugevdades keskkonnahoidlikku ettevõtluskultuuri; tõdeb, et ümbertootmist, parandamist, hooldamist, ringlussevõttu ja ökodisaini hõlmav keskkonnasäästlikum väärtusahel võiks luua paljudele VKEdele märkimisväärseid ärivõimalusi, eeldusel et majanduskäitumine muutub ning et seadusandlikud, institutsioonilised ja tehnilised tõkked kaotatakse või neid vähendatakse;

tuletab meelde, et VKEde probleemid on samuti seotud liikmesriikide ja Euroopa Liidu kokkuhoiumeetmetest tuleneva nõudluse vähenemisega;

ergutab liikmesriike ja piirkondlikke omavalitsusi kaaluma rahastamisvahendite kasutamise võimalusi; rõhutab vajadust tagada selliste rahastamisvahendite ning VKEde rahaliseks toetamiseks ette nähtud VKEde algatusprogrammi kasutamisel läbipaistvus, vastutus ja kontroll; toonitab, et rahastamisvahendeid tuleks alati kasutada kooskõlas ühtekuuluvuspoliitika eesmärkidega ning et tuleks pakkuda asjakohast tehnilist ja haldustuge;

nõuab laenuandmise lihtsustamist ja selle reguleerimise vähendamist, võttes arvesse mikroettevõtjate ja idufirmade ning nende tegevuspiirkondade eriomadusi; peab kahetsusväärseks, et investorid ja pangad on sageli tõrksad rahastama ettevõtteid idufirma või varajase laienemise etapis ning et paljudele VKEdele, eriti väikestele idufirmadele, on osutunud raskeks saavutada juurdepääsu välisrahastamisele; palub seetõttu komisjonil, liikmesriikidel ja piirkondlikel ametiasutustel pöörata erilist tähelepanu laieneda soovivate mikroettevõtete ja idufirmade rahastamise kättesaadavuse parandamisele; juhib tähelepanu vajadusele võrdsustada VKEde rahastamise intressimäärad suuremate ettevõtete intressimääradega;

leiab, et Euroopa väikeettevõtjad kalduvad rahastamisallikate valikul toetuma suuresti pankadele ja sageli ei ole nad täiesti teadlikud muude rahastamisallikate olemasolust ega oma rahastamisvõimalustest; märgib, et turgude killustumist arvesse võttes on komisjon välja pakkunud terve rea algatusi, nagu kapitaliturgude liit, mille eesmärk on mitmekesistada rahastamisallikaid, hõlbustada kapitali vaba liikumist ja parandada juurdepääsu rahastamisele, eelkõige VKEde jaoks;

juhib tähelepanu andmete puudumisele rahastamisvahenditega saavutatud tulemuste ja tagajärgede kohta ning üksnes kaudsele seosele kõnealuste rahastamisvahendite ning ELi üldiste eesmärkide ja prioriteetide vahel; kutsub komisjoni üles parandama veelgi tagastamatu abi andmist, selle asemel et edendada peamiselt rahastamisvahendite kasutamist;

10.

märgib, et programmitöö perioodil 2007–2013 tulenes vahendite ebapiisav ärakasutamine VKEde poolt mitmesugustest takistustest, nagu majanduskriisi mõjud, struktuurifondide keeruline haldamine ja halduskoormus ning VKEde piiratud juurdepääs rahastamisele ja toetuskavade rakendamise keerulisus; hoiatab, et vahendite vähese ärakasutamise põhjustega tuleb tegeleda, et vältida samade probleemide kordumist programmitöö perioodil 2014–2020, ning tõdeb, et ülemäärase bürokraatia tõttu loobus osa VKEsid saadaoleva rahastamise taotlemisest; peab kahetsusväärseks, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tõhusust ja tegelikku mõju VKEdele käsitlevad senised uuringud on liiga üldised ja ebatäielikud, ning palub komisjonil koostöös liikmesriikidega seda teemat kiiresti hinnata ja hinnang parlamendile esitada; rõhutab, et ebapiisav haldussuutlikkus võib takistada valdkondliku eesmärgi nr 3 edukat ja õigeaegset saavutamist;

11.

võtab teadmiseks, et komisjon pöörab rohkem tähelepanu heale juhtimistavale ja kvaliteetsetele avalikele teenustele; tuletab meelde, et VKEde seisukohast on tähtis, et riigihangete korraldamine oleks läbipaistev, järjekindel ja uuenduslik; nõuab seetõttu tungivalt, et võimalikult suurel määral kõrvaldataks tõkked, mis takistavad VKEsid hankelepingutele kandideerimast, ning kaotataks ebavajalik halduskoormus, vältides uute nõuete kehtestamist liikmesriigi tasandil ja rakendades kehtiva õigusliku raamistiku sätteid eesmärgiga lahendada vaidlused riigihangete üle võimalikult kiiresti; tunneb heameelt direktiivi 2014/24/EL ja Euroopa ühtse hankedokumendi üle, mis peaksid märkimisväärselt halduskoormust vähendama, eelkõige VKEde jaoks; rõhutab vajadust jätkata vigade ja pettuste vastaste meetmete ranget kohaldamist, ilma et see suurendaks halduskoormust, ning lihtsustada haldusmenetlusi, et vigu vältida; palub hankijatel, kes soovivad korraldada koondhankeid, hoolitseda selle eest, et VKEsid ei jäetaks menetlusest kõrvale ainuüksi hanke kogumahu tõttu, sest suurematel hangetel võivad olla rangemad kriteeriumid;

12.

kutsub taas üles suurendama läbipaistvust ning kõigi asjaomaste piirkondlike ja kohalike asutuste, kodanikuühiskonna sidusrühmade, ettevõtete ja muude huvitatud osaliste osavõttu, eriti projektikonkursside nõuete määratlemises, et keskenduda paremini lõplike toetusesaajate vajadustele; rõhutab seetõttu, et partnerluspõhimõtet tuleb kohaldada ka partnerluslepingute ja rakenduskavade koostamise, ettevalmistamise ja rakendamise etapis, nagu on ühissätete määruses ja partnerluse käitumisjuhendis põhjalikult kirjeldatud; on mures selle pärast, et palju VKEde organisatsioone liikmesriikides ei ole tegelikult kaasatud ja sageli neid ainult teavitatakse ilma piisava konsulteerimiseta; julgustab tulevikule orienteeritud, jätkusuutlikke ja ökoinnovatiivseid majandussektoreid esindavaid organisatsioone partnerluses osalema ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kõnealuseid organisatsioone tugevdama, kasutades tehnilist abi ja suutlikkuse suurendamist;

13.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama kõigi ELi VKEdele suunatud investeerimisstrateegiate tõhusat kooskõlastamist ja järjekindlust; märgib, et sünergia tugevdamine struktuuri- ja investeerimisfondide ja muude VKEdele suunatud poliitikasuundade ning rahastamisvahendite vahel viib investeeringute mõju maksimumini; kiidab heaks kavatsuse lihtsustada struktuuri- ja investeerimisfondide juurdepääsetavust, võttes kasutusele nn kvaliteedimärgi projektide jaoks, mis hinnati kvaliteetseks, kuid mida programmi „Horisont 2020“ raames ei rahastata; nõuab tungivalt, et liikmesriigid koostöös asjaomaste sotsiaalsete ja majanduslike sidusrühmadega looksid kas piirkondlikul tasandil ühtse kontaktpunkti, toetades seega juba olemasolevaid kontaktpunkte, või konsolideeritud platvormi mitmesuguste VKEdele suunatud ELi rahastamisvahendite ning projektide ettevalmistamise ja elluviimise haldustoe jaoks;

14.

rõhutab rolli, mida integreeritud territoriaalsed investeeringud, kogukonna juhitav kohalik areng, makropiirkondlikud strateegiad ja Euroopa territoriaalne koostöö tervikuna võiksid täita valdkondliku eesmärgi nr 3 sihtide edukal elluviimisel, arvestades, et mõni projekt võib hõlmata piiriüleseid alasid, sh mitut piirkonda ja riiki, ning olla suuteline töötama välja asukohapõhiseid innovaatilisi tavasid;

15.

märgib, et komisjoni avaldatud esimese hinnangu kohaselt on VKEde toetuseks eraldatud summad eelmiste programmitöö perioodidega võrreldes oluliselt kasvanud; rõhutab, et struktuuri- ja investeerimisfondid ja eelkõige rakenduskavad, mille eesmärk on toetada teadus- ja arendustegevust, võiksid aidata VKEdel suurendada oma suutlikkust esitada Euroopa Patendiametile patenditaotlusi, tagades elujõulised ja kasutajasõbralikud rahastamiskavad;

16.

peab kahetsusväärseks, et praegusel programmitöö perioodil esineb ühtekuuluvuspoliitika rakendamisel viivitusi; juhib tähelepanu VKEde rahastamisvõimalustele juurdepääsu tagamise kiireloomulisusele ja sellele, et kuigi enamik rakenduskavasid on nüüd heaks kiidetud, on nende rakendamine alles väga varajases etapis; märgib, et viivitused põhjustavad ühtekuuluvuspoliitika elluviimises puudujääke, ja nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja meetmed selliste viivituste kiireks lõpetamiseks;

17.

nõuab tungivalt, et komisjon jälgiks ja ergutaks ühtekuuluvuspoliitika elluviimise kiirendamist ning eelkõige kestliku majanduskasvu ja kvaliteetsete töökohtade loomise potentsiaaliga projektide käivitamist, keskendudes ühtlasi maapiirkondades algatatavatele projektidele, mille eesmärk on luua uusi teenuseid ja vältida maapiirkondade elanikkonna vähenemist; palub komisjonil kõlblikkuskriteeriumide kindlaksmääramisel kaaluda lisandväärtust majanduslikus ja sotsiaalses mõttes ning projektide keskkonnamõju;

18.

rõhutab parlamendi rolli tulemustele suunatud ühtekuuluvuspoliitika rakendamise järelevalves; kutsub komisjoni üles võimalikult varajases etapis kindlaks tegema ja vähendama takistusi, mis ei lase VKEdele ja mikroettevõtjatele mõeldud vahendeid tõhusalt kasutada, leidma võimalusi sünergia saavutamiseks struktuuri- ja investeerimisfondide vahel ning struktuuri- ja investeerimisfondide ja teiste VKEde jaoks oluliste fondide vahel ning andma konkreetseid tegutsemissoovitusi ja suuniseid selliste rahastamisvahendite edasiseks lihtsustamiseks ning nende kasutamise järelevalveks ja hindamiseks; märgib, et selles valdkonnas on üha rohkem raskusi, eriti äärepoolseimates piirkondades ja aladel, kus põhitaristu kehva kvaliteedi tõttu on vähe erainvesteeringuid;

19.

rõhutab, kui vajalik on struktureeritud dialoog Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Investeerimisfondi vahel selleks, et parandada ja lihtsustada VKEde juurdepääsu mitmekesistatud rahastamisallikatele;

20.

rõhutab, et peamised takistused, mis tõkestavad VKEde laialdast juurdepääsu struktuuri- ja investeerimisfondidele, on halduskoormus, abikavade suur hulk, eeskirjade ja menetluste keerulisus, rakendusaktide kehtestamise hilinemine ja ülemääraste nõuete kehtestamine; palub seetõttu kõrgetasemelisel lihtsustamise töörühmal esitada parema õigusloome strateegiat silmas pidades konkreetsed ettepanekud halduskoormuse vähendamiseks ning VKEde jaoks struktuuri- ja investeerimisfondide haldamise menetluste lihtsustamiseks, pöörates erilist tähelepanu nõuetele, mis puudutavad auditeerimist, halduspaindlikkust, riski- ja vahehindamist, kontrollsüsteemi ning kooskõla konkurentsieeskirjade ja teiste ELi poliitikavaldkondadega; nõuab, et lihtsustamismeetmete puhul järgitaks selliseid Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act“ põhimõtteid nagu „ainult üks kord“ ja „kõigepealt mõtle väikestele“ ning et need loodaks ja rakendataks erinevatel tasanditel koostöös eri liiki VKEde esindajatega; palub kõrgetasemelisel töörühmal anda oma töö tulemustest pidevalt ülevaateid parlamendi regionaalarengukomisjonile ning kutsub komisjoni üles konsulteerima kõrgetasemelises töörühmas arutatavatel teemadel liikmesriikide esindajatega;

21.

palub komisjonil luua tingimused riiklikul ja piirkondlikul tasandil antava riigiabi jaoks, mis ei diskrimineeri VKEsid ja mis peaks olema kooskõlas ühtekuuluvuspoliitika toetusega ettevõtetele, ning kasutada täiel määral ära abikavad, mis põhinevad üldise grupierandi määrusel, et vähendada haldusasutuste ja abisaajate halduskoormust ning suurendada struktuuri- ja investeerimisfondide kasutuselevõttu, selgitades seoseid VKEdele suunatud struktuuri- ja investeerimisfondide eeskirjade ja riigiabi eeskirjade vahel;

22.

palub komisjoni julgustada liikmesriike vahetama sellega seoses andmeid, teadmisi ja parimaid tavasid, tagades nõuetekohase aruandluse ja motiveerides neid toetama projekte, millel on suur töökohtade loomise potentsiaal;

23.

palub tungivalt komisjonil ja liikmesriikidel leida püsiv lahendus regionaalpoliitikaga seotud maksete hilinemisele ja kohaldada nõuetekohaselt hilinenud maksmisega võitlemise direktiivi (2011/7/EL), tagamaks, et VKEd kui projektipartnerid maksete hilinemise tõttu ei loobuks käesoleval programmitöö perioodil toetusprogrammides ja projektides osalemast; juhib tähelepanu ka sellele, et kõnealuse direktiivi täpsem järgimine ning sealhulgas sellise nõude järgimine, et avaliku sektori asutused teeksid oma hangitavate toodete ja teenuste eest maksed 30 päeva jooksul, aitaks luua tingimusi VKEde stabiliseerumiseks ja kasvuks;

24.

rõhutab, et kuigi aruka spetsialiseerumise strateegiad ei ole ametlikult valdkondliku eesmärgi nr 3 eeltingimuseks, on need siiski tähtis vahend, mis aitab tagada uuenduslikkust ja valdkondlike eesmärkide kohandatavust, ning toonitab samas, et kõnealused strateegiad ei peaks olema suunatud ainult teadusel ja tehnoloogial põhinevale innovatsioonile, vaid ka innovatsioonile, mis ei põhine teadusel; palub komisjonil anda parlamendile aru VKEdele mõeldud aruka spetsialiseerumise strateegiate abil liikmesriikide ja/või piirkondlikul tasandil saavutatud tulemustest; toob esile iga üksiku piirkonna poolt vastu võetud aruka spetsialiseerumise strateegiate sidususe vastava piirkonna majandusega ning probleemi, mis puudutab aruka spetsialiseerumise elluviimist suurlinnadest väljaspool asuvatel aladel, kus võib puududa piisav tugitaristu; väljendab heameelt Euroopa väikeettevõtlusalgatusega „Small Business Act“ seotud eeltingimuste üle valdkondlikus eesmärgis nr 3 ning kutsub liikmesriike üles tegema vajalikke samme ja kiirendama Euroopa väikeettevõtlusalgatuses „Small Business Act“ sätestatud eesmärkide saavutamist; toetab Euroopa ettevõtluspiirkonna auhinda, mille eesmärk on selgitada välja ELi piirkonnad, millel on Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act“ kümmet põhimõtet rakendavad väljapaistvad, tulevikule suunatud ettevõtlusstrateegiad, ja neid piirkondi premeerida;

25.

palub korraldusasutustel võtta arvesse iga territooriumi omadusi ja konkreetseid pädevusi, keskendudes mahajäänud arengutaseme, väheneva elanikkonna ja suure töötuse määraga aladele, et edendada nii traditsioonilisi kui ka uuenduslikke majandussektoreid; kutsub komisjoni üles koostama spetsiaalseid programme, mis hõlmavad kõiki VKEdega seotud aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu elemente; tuletab meelde soolist ebavõrdsust, mis tuvastati ka Euroopa väikeettevõtlusalgatuses „Small Business Act“, ning on mures naiste jätkuvalt vähese osalemise pärast ettevõtete loomises ja juhtimises; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ergutama konkreetsete strateegiate kasutuselevõttu noorte ja naiste ettevõtluse toetamiseks rohelise majanduskasvu kontekstis, et ühitada majanduskasv, suurem tööhõive, sotsiaalne kaasatus ja professionaalsuse kasv ning keskkonnahoidlikkus;

26.

palub komisjonil luua osalusplatvorm olemasolevate eelarvete piires VKEde projektitulemuste tutvustamiseks, kaasa arvatud näited Euroopa Regionaalarengu Fondi raames aastatel 2000–2006 ja 2007–2013 rakendatud headest tavadest;

27.

märgib, et komisjoni koostatud „Innovatsiooniteenuste arukas juhis“ rõhutab, kui tähtsad on avaliku toetuse strateegiad, mis on piirkondlikul tasandil välja töötatud sotsiaalsete ja majanduslike sidusrühmadega konsulteerides, selleks et tagada VKEdele soodne keskkond ja aidata neil säilitada konkurentsivõimelist positsiooni ülemaailmsetes väärtusahelates;

28.

rõhutab raskusi ja võimalusi, mida tekitab VKEdele kohandumine kliimakonverentsil COP21 hiljuti tehtud otsustega ja nende täitmine;

29.

on seisukohal, et VKEde tegevuse asjakohane toetamine ja soodustamine võib pakkuda uuenduslikke võimalusi pagulaste ja migrantide integreerimiseks;

30.

rõhutab, et kuivõrd VKEd on ELis peamised tööhõive allikad, tuleks ettevõtete loomist hõlbustada ettevõtlusoskuste edendamise abil ja ettevõtluse lisamise abil koolide õppekavadesse, nagu on välja toodud Euroopa väikeettevõtlusalgatuses „Small Business Act“, ning et eriti mikrokrediidi kavades on põhjapaneva tähtsusega asjakohane koolitus ja ettevõtluse toetamine ning eriväljaõpe, et valmistada noori ette keskkonnasäästlikuks majanduseks;

31.

palub komisjonil koostöös liikmesriikide ja korraldusasutustega ergutada sellise ökosüsteemi loomist, mis hõlmab ülikoole, teaduskeskusi, sotsiaalseid ja majanduslikke sidusrühmi ja avaliku sektori asutusi, et parandada ettevõtlusoskusi, ning julgustab korraldusasutusi kasutama kättesaadavaid rahalisi vahendeid, mis on ette nähtud tehniliseks abiks, sealhulgas IKT uuenduslikuks kasutamiseks VKEdes; märgib sellega seoses, et valdkondliku eesmärgi nr 11 kohane tehniline abi peab tooma kasu kõigile ühissätete määruse partnerlust käsitlevas artiklis 5 osutatud partneritele; nõuab seetõttu, et valdkondliku eesmärgi nr 11 sätteid oleks võimalik kohaldada territoriaalsete VKEde organisatsioonide suhtes ja et neile oleks tagatud suutlikkuse suurendamise meetmed;

32.

rõhutab, et ainult ligikaudu 25 protsendil ELis asuvatest VKEdest on ELis eksporditegevusi ning et VKEde rahvusvahelisemaks muutumise protsess vajab tuge ka kohalikul tasandil; kutsub seetõttu komisjoni üles kasutama rohkem struktuuri- ja investeerimisfondide rahalisi vahendeid, et aidata VKEdel kasutada pakutavaid võimalusi ja tulla toime rahvusvahelise kaubandusega kaasnevate raskustega ning toetada neid suurenenud rahvusvahelisest konkurentsist tulenevate kohanemiskulude ja negatiivsete mõjudega toimetulekul;

33.

palub komisjonil 2020. aasta järgseks perioodiks ühtekuuluvuspoliitikat ette valmistades suurendada VKEde konkurentsivõime tugevdamiseks pakutavaid rahalisi vahendeid;

34.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0364.

(2) ELT C 24, 22.1.2016, lk 2.

(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0198.

(4) ELT C 21 E, 28.1.2010, lk 1.

(5) ELT C 188 E, 28.6.2012, lk 7.

(6) ELT C 68 E, 7.3.2014, lk 40.

(7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0002.

(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0308.

(9) ELT L 124, 20.5.2003, lk 36.

(10) ELT C 218, 30.7.2013, lk 12.

(11) ELT C 415, 20.11.2014, lk 5.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/57

P8_TA(2016)0336

ELi Alpi piirkonna strateegia

Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon ELi Alpi piirkonna strateegia kohta (2015/2324(INI))

(2018/C 204/07)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 192, artikli 265 lõiget 5 ja artiklit 174,

—	võttes arvesse komisjoni 28. juuli 2015. aasta teatist seoses Euroopa Liidu Alpi piirkonna strateegiaga (COM(2015)0366) ning sellele lisatud tegevuskava ja toetavat analüütilist dokumenti (SWD(2015)0147),

—

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1299/2013 erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1302/2013, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1082/2006 Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta, et selgitada, lihtsustada ja parandada nende rühmituste asutamist ja toimimist (3),

—	võttes arvesse nõukogu 19. ja 20. detsembri 2013. aasta järeldusi Euroopa Liidu Alpi piirkonna strateegia kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 8. oktoobri 2015. aasta arvamust komisjoni Euroopa Liidu Alpi piirkonna strateegiat käsitleva teatise kohta (4),

—	võttes arvesse Regioonide Komitee 3. detsembri 2014. aasta arvamust Euroopa Liidu Alpide makropiirkondliku strateegia kohta (5),

—	võttes arvesse oma 3. juuli 2012. aasta resolutsiooni ELi makropiirkondlike strateegiate arengu, selle praeguste tavade ja tulevikuväljavaadete kohta, sealhulgas Vahemere piirkonnas (6),

—	võttes arvesse oma 23. mai 2013. aasta resolutsiooni Alpide makropiirkondliku strateegia kohta (7),

—	võttes arvesse komisjoni 20. mai 2014. aasta aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele makropiirkondlike strateegiate juhtimise kohta (COM(2014)0284),

—	võttes arvesse komisjoni 26. jaanuari 2011. aasta teatist „Kestlikku kasvu toetav regionaalpoliitika Euroopa 2020. aasta strateegias“ (COM(2011)0017),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/52/EL, millega muudetakse direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiivi 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta,

—	võttes arvesse nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsust 2005/370/EÜ keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel (Århusi konventsioon),

—	võttes arvesse 25. ja 26. jaanuaril 2016. aastal Brdos (Sloveenia) toimunud Euroopa Liidu Alpi piirkonna strateegia käivitamise konverentsi,

—	võttes arvesse 17. septembril 2014. aastal Innsbruckis toimunud ELi Alpi piirkonna strateegia sidusrühmade konverentsi,

—	võttes arvesse 1. ja 2. detsembril 2014. aastal Milanos toimunud Euroopa Liidu Alpi piirkonna strateegia sidusrühmade konverentsi,

—	võttes arvesse nõukogu 26. veebruari 1996. aasta otsust 96/191/EÜ, mis käsitleb Alpide kaitse konventsiooni (Alpi konventsiooni) sõlmimist,

—	võttes arvesse komisjoni kokkuvõtvat aruannet Euroopa Liidu Alpi piirkonna strateegia avaliku arutelu tulemustest,

—	võttes arvesse 18. oktoobril 2013. aastal Grenoble’is vastu võetud ELi Alpi piirkonna strateegia rakendamise poliitilises resolutsioonis sisalduvaid sidusrühmade seisukohti,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi sisepoliitika peadirektoraadi (poliitikaosakond B: struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika) 2015. aasta jaanuaris avaldatud uuringut „Makropiirkondade uus roll Euroopa territoriaalses koostöös“,

—	võttes arvesse komisjoni 1. aprilli 2009. aasta valget raamatut pealkirjaga „Kliimamuutustega kohanemine: Euroopa tegevusraamistik“ (COM(2009)0147),

—	võttes arvesse komisjoni innovatsiooniliidu 2015. aasta tulemustabelit,

—	võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele pealkirjaga „Roheline taristu – Euroopa looduskapitali suurendamine“ (COM(2013)0249),

—	võttes arvesse komisjoni 2014. aasta juhenddokumenti koostoime võimaldamise kohta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, programmi „Horisont 2020“ ning liidu muude teadusuuringute, innovatsiooni ja konkurentsivõime alaste programmide vahel,

—	võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2014. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Keskpangale, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele ning Euroopa Investeerimispangale pealkirjaga „Investeerimiskava Euroopa jaoks“ (COM(2014)0903),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamusi (A8-0226/2016),

A.	arvestades, et igakülgse harmoonilise arengu edendamiseks tuleb kogu ELis tugevdada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust;

arvestades, et makropiirkondlikud strateegiad on praegu kõige tähtsam vahend majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgi saavutamiseks; arvestades, et neid strateegiaid toetab kolme eituse põhimõte: ei uutele õigusaktidele, ei uuele rahastamisele ning ei uutele institutsioonidele;

C.	arvestades, et Alpide makropiirkondlik strateegia võib aidata peatada majanduslanguse suundumuse teadusuuringutesse, innovatsiooni ja ettevõtete toetamisse investeerimisega, võttes arvesse piirkonna ainulaadsust ja väärtust;

D.	arvestades, et makropiirkondlike strateegiate eesmärgiks peaks olema eri piirkondade ühiste eesmärkide parem saavutamine vabatahtliku ja koordineeritud lähenemise abil, mis ei hõlmaks täiendava reguleerimise loomist;

E.	arvestades, et kliimamuutused toimuvad Alpi piirkonnas kiiremini kui maailmas keskmiselt ja seetõttu põhjustavad need rohkem selliseid loodusõnnetusi nagu laviinid ja üleujutused;

F.	arvestades, et makropiirkondliku strateegiaga püütakse kindlaks teha ressursid ning kasutada ära piirkonna ühise arendamise potentsiaal;

arvestades, et makropiirkondlikud strateegiad on mitmetasandilise valitsemise mudel, milles kohalikke, piirkondlikke ja riiklikke tasandeid esindavate sidusrühmade kaasamine on strateegiate edu jaoks väga tähtis; arvestades, et tuleb ergutada vastastikust koostööd eri makropiirkondade vahel, et parandada nende poliitikavaldkondade sidusust kooskõlas Euroopa eesmärkidega;

H.	arvestades, et makropiirkondlikud strateegiad võivad olla abiks piiriüleste strateegiate ja rahvusvaheliste projektide väljatöötamisel, et luua koostöövõrgustikke, millest saaks kasu kogu piirkond;

I.	arvestades, et Alpi piirkonna piirkondlik identiteet ja kultuuripärand, täpsemalt rahvakultuur ja tavad väärivad erikaitset;

J.	arvestades, et Alpi ala piirkondade tugev alt üles lähenemisviis on viinud Euroopa Liidu Alpi piirkonna strateegia väljaarendamiseni, mille eesmärk on tõhusalt lahendada kogu Alpi piirkonnas levinud probleeme;

K.	arvestades, et Alpi piirkonnal on oluline osa liikmesriikide majandusarengus ning see pakub arvukaid ökosüsteemi teenuseid sellega piirnevatele linna- ja linnalähedastele piirkondadele;

L.	arvestades, et Alpi piirkonna makrostrateegia mõjutab 80 miljonit inimest, kes elavad seitsme riigi (millest viis on ELi liikmesriigid (Austria, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, ja Sloveenia) ja kaks riiki väljastpoolt ELi (Liechtenstein ja Šveits)) 48 piirkonnas;

M.	arvestades, et ELi Alpi piirkonna strateegia peab ühitama keskkonnasäästlikkuse ja majandusarengu loodusliku keskkonnaga piirkonnas, mis on ka oluline turismisihtkoht;

N.	arvestades, et rahvastikukadu on mõne Alpi piirkonna peamine probleem ning enamik Alpi piirkonna elanikke ei saa elatuda üksnes alpiturismist, mis tähendab, et nad peavad arendama edasi põllumajandust, metsandust ning teisi keskkonnahoidlikke tööstuseid ja teenuseid;

O.	arvestades, et strateegiaga hõlmatud piirkondade vahelised erinevused on märkimisväärsed ja seetõttu on vaja kooskõlastada meetmeid ja sektoreid nii eri piirkondade vahel (horisontaalselt) kui ka iga piirkonna piires (vertikaalselt);

arvestades, et Alpi piirkonnal on ainulaadne geograafiline ja looduslik eripära ning arvestades, et see piirkond kujutab endast tihedalt seotud makropiirkonda ja transiidiala, millel on oluline arengupotentsiaal; arvestades, et on vaja konkreetseid lahendusi probleemidele keskkonna, rahvastiku, transpordi, turismi, energia, hooajalisuse ja eri tegevustega seotuse valdkonnas ning et koordineeritud territoriaalne planeerimine võiks Alpi ja selle jalamil asuvatel aladel kaasa tuua paremaid territoriaalse ühtekuuluvuse tulemusi ning lisaväärtust;

arvestades, et Alpi piirkond on Euroopa veeallikas ja Alpid annavad piisavalt vett, et rahuldada suvel mägede jalamil asuvate alade vajadused kuni 90 % ulatuses; rõhutab, et vesi on oluline hüdroenergia, põllumajandusmaa niisutamise, säästva metsamajandamise, bioloogilise mitmekesisuse ja maastiku säilitamise ning joogiveega varustamise jaoks; arvestades, et oluline on säilitada Alpides vee kvaliteet ja jõgede minimaalne vooluhulk ning leida õige tasakaal kohaliku elanikkonna huvide ja keskkonna vajaduste vahel;

arvestades, et Alpi piirkonda läbivad mitmed piirid ja nende tõkete kõrvaldamine on eeltingimus selles piirkonnas koostöö tegemiseks, isikute, teenuste, kaupade ja kapitali vabaks liikumiseks ning sellega seoses majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase koostoime tekitamiseks; arvestades, et Alpi piirkonna strateegia annab võimaluse piiriülese koostöö sisseseadmiseks, inimeste ja majandustegevuste ühendamiseks ja võrgustike loomiseks ning piiride ja nende loodavate tõkete kaotamiseks;

arvestades, et komisjon rõhutab oma Euroopa Liidu Alpi piirkonna strateegiat käsitlevas teatises vajadust vähendada Alpe läbiva transpordi mõju, et kaitsta Alpide looduskeskkonda, ning vajadust viia ellu strateegia kohaliku elanikkonna jaoks tervislikuma ja paremini hoitud elukeskkonna saavutamiseks;

T.	arvestades, et isikute vaba liikumine on põhiõigus ning eelkõige piirialadel majandusliku, sotsiaalse, territoriaalse ja keskkonnaalase ühtekuuluvuse eesmärkide saavutamise eeltingimus, et tagada tugev ja jätkusuutlik konkurentsivõime ning võrdne juurdepääs tööhõivele;

U.	arvestades, et Euroopa Liidu Alpi piirkonna strateegia ala moodustavad selle keskel asuvad mägipiirkonnad ja Alpi jalamil asuvad alad, k.a suurlinnad, mis on üksteisega seotud tiheda koostoime ja funktsionaalsete suhetega, mis kõik mõjutab majandus-, sotsiaalset ja keskkonna arengut;

V.	arvestades, et kõnealune kaitsealuste ökosüsteemide ja teenustega piirkond võib luua aluse paljudele majandustegevusaladele, milles pannakse rõhku põllumajandusele, metsandusele, turismile ja energeetikale, võttes arvesse selle piirkonna kultuuri- ja looduspärandit;

W.	arvestades, et Euroopa Liidu Alpi piirkonna strateegia kui esimene mägipiirkonnaga seotud makropiirkondlik strateegia võib anda teistele ELi mägipiirkondadele eeskuju ja innustust;

X.	arvestades, et varasemad ELi makropiirkondlikud strateegiad on tõestanud seda liiki koostöökorra edu ning pakkunud kasulikke kogemusi uute makropiirkondlike strateegiate koostamiseks;

Üldkaalutlused ja juhtimine

väljendab heameelt ELi Alpi piirkonna strateegiat käsitleva komisjoni teatise ning sellele lisatud tegevuskava üle; on seisukohal, et see on samm edasi piirkonna arendamises kooskõlas strateegia „Euroopa 2020“ aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu eesmärgiga; märgib, et strateegia ja tegevuskava võivad etendada olulist rolli kõnealuse piirkonna elanikkonna kahanemistendentsi ümberpööramiseks tehtavates jõupingutustes, eelkõige seoses noorte väljavooluga;

toonitab väärt kogemusi, mis saadi majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnalaseid huve tasakaalustava Alpi konventsiooni rakendamisel; palub, et osalevad riigid järgiksid saavutatud kokkuleppeid ning säilitaksid kindla pühendumuse Alpi piirkonna jätkusuutlikule arengule ja kaitsele;

väljendab heameelt asjaolu üle, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid pakuvad strateegia jaoks potentsiaalselt tähtsaid ressursse ning laia valikut vahendeid ja võimalusi; nõuab suuremat koostoimet, et edendada kooskõlastamist ja täiendavust Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning muude strateegia seisukohtast tähtsate fondide ja vahendite, eelkõige programmi „Horisont 2020“, Euroopa ühendamise rahastu, programmi LIFE, programmi COSME VKEde jaoks ja projekti Interreg Alpi piirkonna programmi ning Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi vahel, millega seoses peaks komisjon uurima spetsiaalsete projektikonkursside võimalikku lisaväärtust, millega keskendutakse Alpi piirkonna konkreetsetele probleemidele;

palub, et komisjon ning riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud asutused, mis vastutavad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmide ettevalmistamise, juhtimise ja rakendamise eest, rõhutaksid makropiirkondlike projektide ja meetmete olulisust; ootab suuremat koostegevust selliste ELi poliitikavaldkondade, programmide ja strateegiate koordineerimise abil, mis etendavad rolli Alpide piirkonnas, ja palub, et komisjon kontrolliks kõnealuste programmide tegelikku kohaldamist, et vältida kattumisi ning maksimeerida täiendavust ja lisaväärtust; kutsub komisjoni lisaks sellele üles tagama nii Euroopa Liidu kodanike kui ka liikmesriikide institutsioonide jaoks lihtsat juurdepääsu asjakohastele dokumentidele, et tagada järgitava menetluse täielik läbipaistvus;

kordab, kui tähtis on kolme eituse põhimõte, sest makropiirkonnad on raamistikud, mis toetuvad koostööalgatuste lisaväärtusele ja ELi erinevate rahastamisvahendite koostoimele;

kutsub liikmesriikide pädevaid ametiasutusi ja osalevaid piirkondi ühtlustama oma poliitikameetmeid ja asjakohaseid rahalisi vahendeid nii riiklikul kui ka piirkondlikul tasandil, integreerides võimaluse korral ELi Alpi piirkonna strateegia meetmed ja eesmärgid, kutsub ühtlasi kohandama oma vastuvõetud rakenduskavasid tagamaks, et ELi Alpi piirkonna strateegiaga hõlmatud projektid rakendatakse kiiresti ning et korraldusasutused võtavad rakenduskavasid rakendades (nt sihtotstarbeliste projektikonkursside, boonuspunktide või sihtotstarbelise eelarve kaudu) arvesse ELi Alpi piirkonna strateegia esmaseid eesmärke; nõuab makropiirondliku lähenemisviisi tugevdamist, pidades silmas ühtekuuluvuspoliitika 2020. aasta järgset reformi, ning rõhutab terviklike makropiirkondlike projektide ja meetmete tähtsust;

kutsub Euroopa Investeerimispanka (EIP) uurima koostöös komisjoniga, kas oleks võimalik luua Alpi piirkonna investeerimisplatvorm, mis võimaldaks kaasata avaliku ja erasektori investeeringuid; kutsub piirkonna jaoks looma projektide reservi, mis aitaks äratada investorite tähelepanu; sellega seoses ergutab komisjoni, Euroopa Investeerimispanka (EIP) ning osalevaid riike kasutama täielikult ära Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi pakutavad võimalused projektide rahastamiseks selles piirkonnas, et saavutada jätkusuutlik areng ja majanduskasv ning stimuleerida tööhõivet makropiirkondlikul tasandil;

rõhutab vajadust asjakohaste ELi Alpi piirkonna strateegiat käsitlevate teabekampaaniate järele ning ergutab liikmesriike tagama, et strateegia on küllaldaselt nähtav ning selle eesmärkide ja tulemuste kohta antakse piisavalt teavet kõikidel tasanditel, sealhulgas piiriülesel ja rahvusvahelisel tasandil; nõuab kooskõlastamise ja parimate tavade vahetamise edendamist ELi makropiirkondlike strateegiate rakendamise puhul, eriti säästvate turismilahenduste loomise eesmärgil loodus- ja kultuuripärandi majandamise valdkonnas;

nõuab makropiirkondlikul tasandil ELi Alpi piirkonna strateegia haldusorganite tugistruktuuri loomist koostöös ja kokkuleppel komisjoni, liikmesriikide ja piirkondadega; tunneb lisaks heameelt parlamendi esindatuse üle oma juhtorganites ning on veendunud, et parlament tuleks kaasata strateegia rakendamise järelevalvesse;

10.

kutsub komisjoni võtma aktiivset rolli ELi Alpi piirkonna strateegia rakendusetapis; on seisukohal, et ta peaks subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet järgides ja ühisele haldamisele tuginedes koostöös liikmesriikide ja piirkondadega osalema strateegia projektide kavandamise ja elluviimise kõikides etappides, et tagada muu hulgas ametivõimudest, majandus- ja sotsiaalpartneritest ja kodanikuühiskonna esindavatest organisatsioonidest koosnevate kohalike ja piirkondlike sidusrühmade tõhus osalemine makropiirkonnaga seotud küsimustes ning nõuetekohane kooskõlastamine muude ELi toetatavate strateegiate ja rahastamiskokkulepetega;

11.

kutsub komisjoni objektiivsete kriteeriumide ja mõõdetavate näitajatega hindama ELi Alpi piirkonna strateegia rakendamist;

12.

toetab strateegilist planeerimist nii Alpi piirkonna linna- kui ka maapiirkondades, et järjepideva, koordineeritud ja integreeritud poliitika raamistikus edendada võrkude loomist ja ühiseid sihte (nt seoses taastuvenergia, heaolu, logistika ja ettevõtluse ning sotsiaalse innovatsiooniga); innustab jagama parimaid tavasid säästva turismi valdkonnas, näiteks piirkondade vahel ning teiste olemasolevate makropiirkondlike strateegiatega;

13.

toonitab, et otsustusprotsessi jaoks peab kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel, kes tegutsevad partnerluses kohaliku ja piirkondliku kodanikuühiskonnaga, olema juhtroll strateegia juhtorganites ning operatiiv-, tehnilistes ja rakendusorganites, võttes täielikult arvesse subsidiaarsuse ja mitmetasandilise valitsemise põhimõtteid;

14.

on seisukohal, et investeeringuid tuleks suunata sellele, et piirkonna kogu elanikkonnal oleks võrdne ja tulemuslik juurdepääs tervishoiule ning esmaabile ja kiirabiteenusele eelkõige maapiirkondades, et ennetada rahvaarvu vähenemist;

15.

palub, et komisjon esitaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule iga kahe aasta tagant aruande ELi Alpi piirkonna strateegia rakendamise kohta, mis põhineks objektiivsetel kriteeriumitel ja mõõdetavatel näitajatel, et hinnata strateegia toimimist ja lisaväärtust majanduskasvu ja töökohtade loomise, ebavõrdsuse vähendamise ja säästva arengu osas;

16.

kutsub osalevaid riike jätkama oma jõupingutusi energiavarustuse allikate mitmekesistamiseks, võttes arvesse keskkonda; rõhutab vajadust säästvuse, konkurentsivõime ja moderniseerimise järgi seoses praeguse hüdroenergiataristuga, mis töötati välja väga varajases etapis, võttes samal ajal arvesse mõju, mida hüdroenergiataristu võib avaldada keskkonnale ja geoloogiale, ning edendades väikesi (mini-, mikro- ja piko-) hüdroenergiataristuid; rõhutab, et veeressursi integreeritud haldamine ja kaitse täidab Alpi piirkonna säästvas arengus esmatähtsat rolli ning seepärast peaks kohalikul elanikkonnal olema võimalik panustada hüdroenergiale ning kasutada selle loodavat lisaväärtust; kutsub osalevaid riike üles toetama hästitoimivate elektri taristuvõrkude loomist makropiirkonnas, et tagada seega energiavarustuse kindlus ning luua struktuurid piiriülese koostöö alaste parimate tavade vahetamiseks;

17.

rõhutab vajadust tugevdada täiendavalt sotsiaalset mõõdet, et tagada püüdlemine sellise kasvumudeli poole, millega saab kindlustada jätkusuutliku majanduskasvu, sotsiaalse kaasatuse ja sotsiaalkaitse kõigile, eelkõige piirialadel; rõhutab sellega seoses, kui tähtis on seada prioriteete ja võtta meetmeid igasuguse diskrimineerimise vastu;

18.

tuletab meelde, et avalike teenuste üldkättesaadavuse põhimõte tuleb tagada kogu ELi territooriumil, eriti hariduse, tervishoiu, sotsiaalteenuste ja liikuvuse valdkonnas, ning erilist tähelepanu tuleb pöörata puuetega isikute vajadustele; toonitab, et osalevad riigid peavad ergutama Alpi piirkonnas alternatiivseid ja innovaatilisi lahendusi avalike teenuste osutamisel, mis hõlmavad kohalikele ja piirkondlikele vajadustele kohandatud lahendusi; sellega seoses kutsub osalevaid riike üles looma stiimuleid avaliku ja erasektori partnerluste arendamiseks; tuletab siiski meelde kvaliteetsete avalike teenuste taskukohasuse ja kättesaadavuse põhimõtet kõikide jaoks;

19.

väljendab muret ökosüsteemide seisukorra halvenemise pärast ning looduskatastroofide ohu pärast teatavates Alpi piirkonna osades; rõhutab vajadust kohaldada igakülgselt looduskatastroofi riski juhtimise ja kliimamuutustega kohanemise strateegiaid; rõhutab vajadust töötada välja ja rakendada ühiseid hädaolukorra lahendamise plaane piiriülese reostuse probleemiga tegelemiseks; nõuab ühise kiirreageerimisrühma loomist turismialade jaoks, mida mõjutavad sellised looduskatastroofid nagu mudalaviinid, maalihked ja üleujutused; sellega seoses viitab vajadusele edendada paremini ELi kodanikukaitse mehhanismi;

Töökohad, majanduskasv ja innovatsioon

20.

tunnistab, et Alpi piirkonnal on oma tohutute looduslike maastikega ning ökosüsteemide erakordse mitmekesisusega alates mägipiirkondadest kuni tasandikeni ja isegi Vahemere rannikuni oma keskkonnapärand, mida tuleb hoida, et tagada seeläbi inimeste ja looduse kooseksisteerimisel põhinev majanduspiirkond ja elupaik; rõhutab seepärast vajadust põllumajandustootmise ja muu majandustegevuse vahelise aktiivse koostoimelise koostöö järele piirkonnas asuvatel kaitsealadel (Natura 2000 kohad, rahvuspargid jne), et töötada välja integreeritud turismitooteid, ning vajadust säilitada ja kaitsta mägipiirkondade ainulaadset elupaika;

21.

toonitab võimalusi, mida strateegia pakub tööturu arenguks, kus esineb / võib täheldada suurt hulka mitmesugust piiriülest töölkäimist; on seisukohal, et töötajate kvalifikatsiooni tõstmine ning uute töökohtade loomine rohelises majanduses peaksid olema osa Euroopa Liidu Alpi piirkonna strateegia investeerimisprioriteetidest; rõhutab, et VKEd, mis sageli on pereettevõtted, nagu väikesed põllumajanduslikud pereettevõtted ja väikesed töötlemisettevõtted, on Alpi piirkonna põllumajanduses, turismis, kaubanduses, töönduses ja tootmistegevuses integreeritud ja säästval viisil keskse majandusliku tähtsusega, mistõttu need on Alpi piirkonna elu-, kultuuri- ja looduskeskkonna alustalad ning tööhõive tähtis allikas; toonitab vajadust Alpi piirkonna majandustegevuse ja tööhõivevõimaluste edasise mitmekesistamise järele;

22.

rõhutab vajadust seada esikohale investeerimine digitaaltaristusse ning seda, kui tähtis on tagada kiire ja tõhus juurdepääs kiirele internetiühendusele ning seeläbi digitaal- ja internetiteenustele, näiteks e-kaubandusele ning digitaalsete turustuskanalite ja kaugtöö kasutamisele ning muude võimaluste pakkumisele suurtest linnakeskustest kaugel eemal elavatele inimestele, edendades samal ajal alternatiive füüsiliselt ühest kohast teise sõitmisele;

23.

leiab, et innovatsioon ja uute tehnoloogiate kasutamine tähtsates majandusvaldkondades, mis on ajendatud aruka spetsialiseerumise strateegiatest ning mida rahastatakse olemasolevatest ELi rahastamisallikatest (nt ERF, ESF, COSME, „Horisont 2020“ või Erasmus+), võivad aidata luua kvaliteetseid töökohti strateegilistelt tähtsates sektorites, näiteks bioteaduste, biomajanduse, energeetika, mahetoodete, uute materjalide või e-teenuste valdkonnas; tuletab meelde, kui tähtis on tagada VKEdele tugev toetamine, mis võib aidata pöörata ümber Alpi piirkonna osadel aladel ja territooriumitel täheldatav rahvastikukao suundumus;

24.

kutsub liikmesriikide ja Alpi piirkonnas asuvate piirkondade pädevaid asutusi pidama Euroopa Komisjoniga dialoogi, et kaaluda, kas järgmisel programmitöö perioodil oleks ELi toimimise lepingu artikli 185 alusel võimalik ellu viia ühisprogrammi, millega toetada Alpi piirkonna teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonna tegevuse integreerimist Euroopa väärtusahelatesse, mis on ühtlustatud aruka spetsialiseerumise strateegiatega;

25.

julgustab klastrite loomist ja koostööd avaliku ja erasektori ettevõtete, ülikoolide, teadusasutuste ning muude asjaomaste sidusrühmade vahel eesmärgiga edendada innovatsiooni ja muuta võimalikuks kasu saamine Alpi piirkonna ja lähedaste piirkondade koostoimest; leiab, et kavandatud tegevused peaksid tuginema riiklikel ja piirkondlikel aruka piirkondliku spetsialiseerumise innovatsioonistrateegiatel, et tagada tõhusamad ja mõjusamad investeeringud;

26.

tunnistab, kui oluline on arendada ELi Alpi piirkonna strateegia puhul projekte ühenduste ja institutsioonide ning kultuuri- ja loomesektori mikroettevõtjate ja VKEde jaoks, pidades silmas nende tähtsust investeeringute, majanduskasvu, innovatsiooni ja tööhõive seisukohast, aga ka nende tähtsat rolli kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse säilitamisel ja edendamisel;

27.

rõhutab, et Alpide makropiirkondlik strateegia peaks mitte ainult pakkuma võimalusi traditsioonilise majandustegevuse vormide, näiteks põllumajanduse ja metsanduse ning käsitööndusliku majandustegevuse säilitamiseks, toetamiseks ja vajaduse korral kohandamiseks, vaid ka soodustama näiteks algatuse InnovFin kaudu innovatsiooni ja uusi algatusi selles valdkonnas; juhib tähelepanu asjaolule, et väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele tuleb pakkuda hõlpsamat juurdepääsu toetusele ja rahastamisele, pidades meeles nende rolli töökohtade loomisel;

28.

rõhutab, et turismi edasise arengu tagamiseks piirkonnas laiemalt on vaja osalevate piirkondade koostööd, eelkõige piiriülest koostööd; ergutab looma olemasoleval loodus- ja kultuuripärandil, jätkusuutlikkusel ja innovatsioonil põhinevaid turismistrateegiaid; rõhutab Alpi piirkonna eri traditsioonide ja kommete sotsiaalseid, kultuurilisi ja majanduslikke mõõtmeid, mida tuleks edendada ja säilitada kogu nende mitmekesisuses;

29.

märgib, et röövlindude ja -loomade majandamist ja reintroduktsiooni Alpi piirkonnas viiakse ellu riiklikul ja kohalikul tasandil, kuid need liigid ei tunnista halduspiire, ning et ränne on piiriülene nähtus; nõuab selle reintroduktsiooniga seonduvate kokkupõrgete vältimiseks, et liikmesriigid parandaksid teabevahetuse abil erinevate ametiasutuste vahelist kooskõlastamist ning et vahetataks parimaid tavasid, et parandada põllumajandus- ja karjaloomade majandamist ja kaitset Alpi strateegia osana ja seoses Alpi konventsiooni suurkiskjate, looduslike kabiloomade ja ühiskonna platvormiga;

30.

toetab turismi pakkumise mitmekesistamist uute, piirkondlike oludega kohandatud ja piirkondlikke ressursse kasutavate turismivõimaluste abil, nagu teemapargid ja marsruudid turistide jaoks, toidu- ja veiniturism ning kultuuri-, tervise-, hariduse- ja sporditurism, et pikendada turismihooaega, vähendades samal ajal survet taristule ning saavutades aastaringse tööhõive turismitsüklis, samuti agroturism, et meelitada külastajaid harrastama maaelu ja elusloodusega seotud tegevusi peavoolust väljaspool asuvates hotellides, ning turismisihtkohtade konkurentsivõime ja säästvuse edendamist; toetab selliste uute turismitegevuste edendamist, mis kohanevad paremini kliimamuutuste ja keskkonnakaitsega; rõhutab ühtlasi vajadust toetada ja tugevdada mägipäästeteenistuste koordineerimist;

31.

toetab meetmeid, millega vähendatakse transporditaristu koormust koolivaheaegade ja nendega seotud puhkuseperioodide hajutamise kaudu, nutikate teemaksude kaudu ning reisimise kõrghooajal ja tippkoormuse ajal turismiteenuse pakkujate pakutavate stiimulite kaudu;

32.

tuletab meelde kui suurt majanduslikku tähtsust omab pehmete ja säästvate turismitegevuste arendamine kogu Alpi piirkonnas, sealhulgas järve- ja kuurortlinnades; ergutab liikmesriike kasutama jalgratta kasutamist kombinatsioonis rongisõiduga või ühendveoteenustega; juhib tähelepanu parimatel tavadel põhinevatele turismiplatvormidele, mis on loodud osaliselt ELi poolt rahastatavate projektide raames;

33.

märgib, et aasta jooksul peab üks ja sama inimene sageli tegelema mitme eri tegevusega, mõnikord ka piiriüleselt; kutsub komisjoni, liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi üles ergutama kutseõppe (nii algse kui ka täiendõppe) pakkujaid koostööd tegema; rõhutab piiriüleseks õppeks ette nähtud programmi Erasmus + võimalikku kasu;

Liikuvus ja ühendused

34.

rõhutab, kui oluline on osalevates riikides parandada transpordi- ja energiaühendusi, sealhulgas kohalikku, piirkondlikku ja rahvusvahelist transporti, ning mitmeliigilisi ühendusi sisemaaga (sealhulgas suurte linnastutega), et soodustada piirkonna arengut, parandada selle elanike elutingimusi ja meelitada ligi uusi elanikke, hinnates samal ajal, kas juba olemasolevaid võrgustikke oleks võimalik üleeuroopalise transpordivõrgu võrgustike parema rakendamise üldise eesmärgi raames renoveerida ja/või laiendada; rõhutab aruka taristu rajamise tähtsust; on seisukohal, et äsja rajatud taristutest peavad saama tõelised tehnoloogilised koridorid, mille raames saaks rajada kõik eraldiseisvad taristud, nagu elektri- ja telefoniliinid, lairiba- ja ultralairibaühendused, gaasitorud, valguskaabelvõrgud, veetorustikud jne;

35.

nõuab, et Alpi transpordi- ja keskkonnapoliitika tulevane kujundamine ja rakendamine oleks terviklik; sellega seoses rõhutab vajadust seada esikohale transpordiliikide üleminek maanteetranspordilt raudteetranspordile, eelkõige kaubaveo puhul, ning palub komisjonil seda üleminekut toetada; nõuab sellega seoses ka maanteetranspordist saadud tulude kasutamist tõhusa ja keskkonnahoidliku, reisijate ja kauba vedamiseks kasutatava raudteetranspordisüsteemi väljaehitamiseks ning müra ja keskkonnasaaste vähendamiseks, ning võtab teadmiseks projektid sellistes valdkondades nagu liikluskorraldus, tehnoloogiline innovatsioon, koostalitlusvõime jne; nõuab lisaks sellele olemasoleva taristu, sealhulgas mitmeliigiliste ja koostalitlevate kvaliteedisüsteemide pikendamist Alpi piirkonnas; rõhutab vajadust tagada juurdepääsetavus ja ühenduvus kõikidele selle piirkonna elanikele;

36.

rõhutab, et oluline on ühendada transpordiliinid muude Euroopa piirkondadega ning siduda need üleeuroopalise transpordivõrgu koridoridega, kasutades seejuures optimaalselt ära olemasolevat taristut; märgib, et mägine maastik on takistuseks ELi kodanike üksteisele lähendamisel ja et EL on võtnud kohustuse suurendada piiriülese transporditaristu rahastamist; kutsub osalevaid riike suunama oma jõupingutused selliste säästvate ja kaasavate lisaprojektide rakendamisele ja kavandamisele, samal ajal ühendades ja edendades üleeuroopalise transpordivõrgu võrku;

37.

juhib tähelepanu tõhusate transpordiühenduste puudumisele mägipiirkondades ning mägi- ja kõrvalpiirkondade vahel; kutsub komisjoni ja liikmesriike soodustama puhtaid, vähese CO2-heitega ja paremaid ühendusi – eriti raudteevõrkudes – piirkondlikul ja kohalikul tasemel, et suurendada ühtekuuluvust ja elukvaliteeti nendes piirkondades; ergutab ja toetab enda sisseseadmist Alpi piirkonnas;

38.

kutsub makropiirkondlikus strateegias osalevaid riike üles võtma arvesse piiriüleste töötajate eriolukorda ning töötama Alpide makropiirkonna jaoks välja piiriüleseid töötajaid käsitlevad kokkulepped;

39.

toetab uuenduslike kohalike nõudetranspordi vormide arendamist, nagu nutikas transporditeave, liikluskorraldus ja telemaatika ning mitmeliigilisus, võttes arvesse ka selles valdkonnas tegevuste piiriülese jagamise potentsiaali;

40.

juhib tähelepanu tõhusate digitaalsete ühenduste puudumisele mägipiirkondades; kutsub komisjoni ja liikmesriike parandama ühendusi piirkondlikul ja kohalikul tasemel, et suurendada elukvaliteeti ning edendada uute tegevuste arendamist ja töövõimaluste loomist nendes piirkondades ning julgustada ümberasumist;

41.

rõhutab riiklike investeeringute tähtsust mägipiirkondades, et tegeleda turu suutmatusega pakkuda nendes piirkondades digitaalseid ühendusi; rõhutab, et lünkadeta ja kogu piirkonda kattev lairibainterneti-ühendus on oluline ka mägipiirkondades, et tagada kaugelasuvate ja majanduspiirkondade elujõulisus; kutsub komisjoni üles esitama konkreetseid ettepanekuid selle probleemi lahendamiseks;

Keskkond, bioloogiline mitmekesisus, kliimamuutused ja energia

42.

rõhutab, kui oluline on kaitsta ja edendada bioloogilist mitmekesisust Alpi piirkonnas; nõuab ühiste jõupingutuste tegemist selle säilitamisele ja hoidmisele suunatud innovatiivsete meetmete rakendamiseks ning nõuab samal ajal ka suurkiskjate rolli täpset kontrollimist ja kohandamismeetmete võimalikku rakendamist, järgides samal ajal täielikult liidu acquis’d, mis käsitleb keskkonnakaitset, bioloogilist mitmekesisust ja vett; rõhutab, kui oluline on tagada, et võetakse kõik võimalikud meetmed juba olemasolevate õigusandlike algatuste dubleerimise vältimiseks;

43.

rõhutab, et Alpi makropiirkond pakub suuri võimalusi innovatiivseteks lahendusteks, mis võiksid nimetatud piirkonna muuta ainulaadseks ringmajanduse katselaboriks; teeb sellega seoses ettepaneku, et ELi 2017. aasta eelarvemenetlusse lisataks katseprojekt, milles uuritakse kõnealuse piirkonna potentsiaali, et töötada välja ringmajandusega seotud konkreetsed strateegiad, näiteks tootmise, tarbimise ja jäätmekäitluse valdkonnas;

44.

rõhutab, kui tähtis on toetada energia oma tarbeks tootmist, suurendada energiatõhusust ja toetada kõige tõhusamate taastuvate energiaallikate arendamist piirkonnas, hüdro-, päikese- ja tuuleenergiast kuni geotermilise energiani, ning edendada uute, Alpidele iseloomulike taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu; võtab teadmiseks küttesektoris kasutatavate eri liiki põletusseadmete mõju õhukvaliteedile; toetab metsapuidu säästvat kasutamist ilma olemasoleva metsaala vähendamiseta, mis on tähtis mäepiirkondade ökosüsteemi tasakaalustamiseks ning kaitseb laviinide, mudavoolude ja üleujutuste eest;

45.

rõhutab kiireloomulist vajadust töötada välja uued strateegiad võitluseks õhusaastega, mis põhjustab ohtu rahvatervisele, ning kliimamuutustega, eelkõige makropiirkonna tööstuslikemates ja tihedama asustusega aladel, tehes samal ajal kindlaks olemasolevad saasteallikad ja kontrollides tihedalt saasteainete heiteid; kutsub liikmesriike vastavalt üles kehtestama säästvat transpordipoliitikat kooskõlas Pariisis toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgu eesmärkidega ning toetama ökosüsteemi teenuste säilitamise ja ülalpidamist kogu Alpi makropiirkonnas;

46.

rõhutab energiatranspordi taristu tähtsust ja toetab arukaid energia jaotus-, salvestus- ja edastamissüsteeme ning investeerimist energiataristusse nii elektri ja gaasi tootmise kui ka transpordi vallas kooskõlas üleeuroopalise energiavõrguga (TEN-E) ja rakendades energiaühenduse huviprojektide loetelusse kuuluvaid konkreetseid projekte; rõhutab, kui oluline on kasutada kohalikke ja eelkõige taastuvaid energiaallikaid, et vähendada sõltuvust impordist; nõuab detsentraliseeritud / oma toodetava energia tootmise edendamist ning energiatõhususe suurendamist kõikides sektorites;

47.

nõuab tungivalt, et osalevad riigid teeksid ühiseid jõupingutusi, et rakendada ruumilist planeerimist ning alade integreeritud haldamist, kaasates mitmeid piirkonna sidusrühmi (riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke asutusi, teaduskogukonda, vabaühendusi jne);

48.

kutsub üles tugevdama koostööd ja tööd, mida tehakse maailma liustike seire teenuse raames, arvestades hiljutise Pariisis toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgu otsuseid ja pärast seda järgitavat strateegiat;

49.

rõhutab, et kliimamuutused ja temperatuuri tõus ohustavad suurtel kõrgustel elavate liikide säilimist väga suurel määral ning et veel üks murettekitav probleem on liustike sulamine, sest sellel on suur mõju põhjaveevarudele; nõuab ulatusliku rahvusvahelise kava väljatöötamist, et võidelda liustike sulamise ja kliimamuutuste vastu kogu Alpide mäestiku piirkonnas;

50.

kutsub osalevaid riike jätkama oma jõupingutusi energiavarustuse allikate mitmekesistamiseks ja energiatootmise kombinatsioonis olemasolevate taastuvenergiaallikate (nagu päikese- ja tuuleenergia) arendamiseks; rõhutab veejõujaamade kestlikkust ja konkurentsivõimet; kutsub osalevaid riike üles toetama hästitoimivate elektri taristuvõrkude loomist makropiirkonnas;

51.

rõhutab, et energiavarustuse allikate mitmekesistamine parandab makropiirkonna energiajulgeolekut ja toob kaasa suuremat konkurentsi, mis on väga kasulik piirkonna majanduslikule arengule;

o o

52.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning valitsustele ja riiklikele ja piirkondlikele parlamentidele riikides, mis osalevad ELi Alpi piirkonna strateegias (Prantsusmaa, Itaalia, Šveits, Liechtenstein, Austria, Saksamaa ja Sloveenia).

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.

(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 259.

(3) ELT L 347, 20.12.2013, lk 303.

(4) ELT C 32, 28.1.2016, lk 12.

(5) ELT C 19, 21.1.2015, lk 32.

(6) ELT C 349 E, 29.11.2013, lk 1.

(7) ELT C 55, 12.2.2016, lk 117.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/68

P8_TA(2016)0337

ELi Aafrika usaldusfond ning selle mõju arengu- ja humanitaarabile

Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon ELi Aafrika usaldusfondi ning selle mõju kohta arengu- ja humanitaarabile (2015/2341(INI))

(2018/C 204/08)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikli 41 lõiget 2,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 208,

—	võttes arvesse Aafrikas stabiilsuse tagamiseks ning õigusliku aluseta rände ja sundrände algpõhjustega tegelemiseks ettenähtud hädaolukorra usaldusfondi (ELi Aafrika usaldusfond), mis loodi 11.–12. novembril 2015 Vallettas toimunud rändeteemalisel tippkohtumisel,

—	võttes arvesse Valletta tippkohtumisel vastu võetud ühist tegevuskava,

—

võttes arvesse partnerluslepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikide rühma liikmete ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, mis allkirjastati 23. juunil 2000. aastal Cotonous (1), selle järjestikuseid läbivaatamisi ja selle juurde kuuluvat lisa IC (mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020), mis vastab 11. Euroopa Arengufondile (EAF),

—	võttes arvesse mitmeaastast finantsraamistikku aastateks 2014–2020, mis moodustab ELi eelarve, ning selle rubriiki 4 („Globaalne Euroopa“),

—	võttes arvesse 2015. aastal New Yorgis toimunud ÜRO säästva arengu tippkohtumisel vastu võetud säästva arengu tegevuskava aastani 2030,

—

võttes arvesse talituste ühist töödokumenti „Gender Equality and Women’s Empowerment: Transforming the Lives of Girls and Women through EU External Relations 2016–2020“ (Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: tütarlaste ja naiste elude muutmine ELi välissuhetes 2016–2020) (SWD(2015)0182) ja nõukogu 26. oktoobri 2015. aasta järeldusi, milles kiideti heaks vastav soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava aastateks 2016–2020,

—	võttes arvesse Pekingi tegevusprogrammi (1995) ning rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi (ICPD) tegevusprogrammi (1994) ning nende läbivaatamist käsitlevate konverentside tulemusi,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse arengukomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni arvamust (A8-0221/2016),

arvestades, et komisjoni presidendi, 25 ELi liikmesriigi ning Norra ja Šveitsi allkirjastatud ning 12. novembril 2015 Valletta rändeteemalisel tippkohtumisel ELi ja Aafrika partnerite käivitatud ELi Aafrika usaldusfondi peaeesmärk on aidata sealsetes piirkondades edendada stabiilsust ning parandada rände haldamist; arvestades, et ELi usaldusfondi konkreetsem eesmärk on tegeleda destabiliseerimise, sundrände ja ebaseadusliku rände algpõhjustega, edendades vastupanuvõimet, majanduslikke võimalusi, võrdseid võimalusi, julgeolekut ja arengut;

arvestades, et Euroopa arengukonsensus on endiselt ELi arengupoliitika teoreetiline raamistik, ja et Euroopa konsensus humanitaarabi valdkonnas kinnitab humanitaarabi andmise põhialuseid; arvestades, et uues säästva arengu tegevuskavas aastani 2030 on rahu tunnistatud arengu jaoks oluliseks, ning arvestades kasutusele võetud säästva arengu 16. eesmärki rahu ja õigluse kohta; arvestades, et EL ja selle humanitaarvaldkonna partnerid peavad suutma tagada abi ja kaitset, mis on vajadustepõhised ning austavad humanitaartegevuse neutraalsuse, erapooletuse, humaansuse ja sõltumatuse põhimõtteid, mis on sätestatud rahvusvahelises õiguses ja eelkõige rahvusvahelises humanitaarõiguses;

arvestades, et Aafrikas toimub elanikkonna kasv endiselt väga kiiresti ja viljakusemäär langeb aeglaselt, milline olukord võib lähitulevikus põhjustada noore tööealise elanikkonna järsku tõusu, millega kaasneb suur potentsiaalne kasu ühiskonnale ja majandusele; arvestades, et noortele hariduse ja oskuste andmine, mida nad vajavad oma potentsiaali täielikuks ärakasutamiseks ja tööhõive võimaluste loomiseks, on oluline, et edendada stabiilsust, säästvat majanduskasvu, sotsiaalset ühtekuuluvust ja arengut kõnealuses piirkonnas;

D.	arvestades, et ELi usaldusfond peaks olema arengut toetav vahend, mis koondab erinevate rahastajate ressursse, et võimaldada ELi kiiret, paindlikku, täiendavat, läbipaistvat ja kollektiivset reageerimist hädaolukorra erinevatele mõõtmetele;

arvestades, et kogu maailmas elab 1,5 miljardit inimest ebakindlates ja konfliktidest mõjutatud piirkondades ning et üha rohkem on ebakindlaid riike ja valitsusvõimuta alasid, mis jätab palju inimesi vaesusse ja seadusetusse ning suurendab korruptsiooni ja vägivalda; arvestades, et ELi usaldusfond kavandati Aafrika kolme piirkonda (Aafrika Sarv, Sahel ja Tšaadi järve vesikond ning Põhja-Aafrika) jääva 23 riigi aitamiseks, mille hulgas on mõned kõige haavatavamad Aafrika riigid, mida ränne mõjutab kui päritolu-, transiidi- või sihtriike – kui mitte korraga –, ning mis saavad ELi sellisel kujul antavast finantsabist enim kasu; arvestades, et abikõlblike riikide Aafrika naabrid võivad juhtumipõhiselt samuti saada kasu ELi usaldusfondi projektide regionaalsest mõõtmest, mille eesmärk on tegeleda piirkondlikke rändevoogude ja nendega seotud piiriüleste probleemidega;

arvestades, et ELi usaldusfondi eesmärk on tegeleda päritolu-, transiidi- ja sihtriikides ebaseadusliku rände ja sundrände algpõhjustega viie esmatähtsa valdkonna kaudu, milleks on 1) rändest tulenev kasu arengule, 2) seaduslik ränne ja liikuvus; 3) kaitse ja varjupaik, 4) õigusliku aluseta rände ennetamine ja selle vastu võitlemine ning 5) tagasipöördumine, tagasivõtmine ja taasintegreerimine;

arvestades, et ELi panuse suurus on 1,8 miljardit eurot ning komisjon saab sama suure summa ulatuses kasutada ka ELi liikmesriikide ja muude rahastajate täiendavaid rahalisi vahendeid; arvestades, et ELi usaldusfondi eesmärk on täiendada olemasolevat ELi abi hõlmatud piirkondadele 2020. aastani üle 10 miljardi euroga, eesmärgiga toetada kaasavat ja jätkusuutlikku majanduskasvu;

H.	arvestades, et 2014. aastal loodi kaks ELi usaldusfondi, nimelt Bekou usaldusfond, mis keskendub Kesk-Aafrika Vabariigi stabiliseerimisele ja ülesehitamisele ning on andnud positiivseid tulemusi, ja Madadi fond, mis tegeleb Süüria kriisile reageerimisega;

arvestades, et 12. veebruaril 2014. aastal avaldatud ÜRO Rahvastikufondi aruandes „ICPD Beyond 2014 Global Report“ („2014. aasta järgset rahvastiku ja arengu teemalist rahvusvahelist konverentsi käsitlev ülemaailmne aruanne“) rõhutatakse, et vägivalda kogevate naiste ja noorte kaitse peab olema rahvusvahelise arengukava prioriteet;

arvestades, et usaldusfondid moodustavad osa ajutisest reageerimisest ning paljastavad ELi finantsraamistikule iseloomulikku vahendite nappust ja piiratud paindlikkust, kuid need on äärmiselt vajalikud humanitaarkriisidele – sealhulgas pikaajalistele kriisidele – kiire ja tervikliku reageerimise tagamiseks;

K.	arvestades, et EL jätkab jõupingutuste tegemist ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 ning sellele järgnenud naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevate resolutsioonide tulemusliku rakendamise nimel;

Rahaeraldised ja eelarveaspektid

tuletab meelde, et rahaeraldisi iseloomustavad kolm peamist faasi: lubadus, kohustus ja tegevus/makse; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et tuleb võtta õppust varasematest ELi usaldusfondidest; peab kahetsusväärseks asjaolu, et siiani on liikmesriikide panus olnud liiga väike ning moodustanud vaid kaduvväikse osa liidu panusest, ega jõua veel niipea ametliku kohustuse täitmiseni, ulatudes 2016. aasta aprillis kõigest 81,71 miljonini euroni (s.o 4,5 % kavandatud 1,8 miljardist eurost); nõuab, et lubaduse ja kohustused võtaksid tegevuse kuju; tuletab nõukogule ja komisjonile meelde, et tõhusat abi iseloomustab õigeaegne ja prognoositav rahastamine, ja nõuab sellise rahastamise väljamaksmise kiirendamist;

kiidab heaks kavatsuse hädaolukorras kiiremini ja paindlikumalt vahendeid eraldada ning koondada eri rahastamisallikad, et tegelda rände- ja pagulaskriisi kõigi aspektidega; kritiseerib asjaolu, et komisjon on assigneeringuid alusaktide eesmärkidelt ja põhimõtetelt ümber suunanud, et suunata vahendeid ELi usaldusfondi kaudu, mis on vastuolus finantseeskirjadega ning seab lisaks sellele ohtu liidu pikaajalise poliitika edukuse; nõuab seetõttu võimaluse korral alati uute assigneeringute kasutamist ning vahendite päritolu ja otstarbe täieliku läbipaistvuse tagamist;

täheldab, et välistegevuse valdkonnas on ELi usaldusfondid peamiselt kavandatud võimaldama kiiret reageerimist konkreetsele hädaolukorrale või hädaolukorra järgsele kriisile, võimendades ELi liikmesriikide ja muude abiandjate panust ning suurendades samal ajal Euroopa jõupingutuste üleilmset nähtavust; toonitab aga, et liikmesriigid ei tohiks eirata oma kohustust saavutada seatud eesmärk, milleks on eraldada 0,7 % rahvamajanduse kogutoodangust ametlikuks arenguabiks; palub liikmesriikidel täita endale võetud kohustused seoses ametliku arenguabi sihiks seatud 0,7 % saavutamise ja ELi Aafrika usaldusfondi panustamisega;

rõhutab vabatahtliku rahalise osaluse ebastabiilsust ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid täidaksid oma lubadused ning annaksid ELi usaldusfondi täieliku potentsiaali ärakasutamiseks kiiremas korras liidu panusele vastava panuse, mitte vaid strateegianõukogus hääleõiguse saamiseks vajaliku miinimumi;

peab kahetsusväärseks asjaolu, et usaldusfondide tõttu minnakse eelarvepädevatest institutsioonidest mööda ning õõnestatakse eelarve ühtsust; märgib, et sellise ajutise vahendi kasutuselevõtmisega tunnistatakse, et mitmeaastases finantsraamistikus aastateks 2014–2020 ei ole piisavalt vahendeid; tuletab meelde, et liidu eelarve tugineb 85 % ulatuses liikmesriikide sissemaksetele; on arvamusel, et ELi usaldusfondi loomine võrdub de facto praeguse mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärade muutmisega, suurendades liikmesriikide sissemakseid; rõhutab seetõttu, et ELi eelarve väliste rahastamisvahendite kasutuselevõtmine peab jääma erandiks; taunib asjaolu, et kuigi märkimisväärne osa vahenditest tuleb liidu eelarvest, ei ole Euroopa Parlament strateegianõukogus esindatud; nõuab, et eelarvepädevaid institutsioone kutsutaks osalema strateegianõukogus;

märgib, et ELi rahaline eraldis ELi Aafrika usaldusfondile tuleb praegu peamiselt 11. EAFilt; rõhutab, et ELi usaldusfond loodi, kuna ELi eelarves ja mitmeaastases finantsraamistikus puuduvad ressursid ja paindlikkus selliste kriiside eri aspektidega viivitamatult ja ulatuslikult tegelemiseks; nõuab, et EL nõustuks leidma 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku tänavuse muutmise ja välisrahastamisvahendite 2016. aasta muutmise käigus terviklikuma lahenduse hädaolukorra rahastamisele, et suurendada ELi eelarves saadavaloleva humanitaar- ja arenguabi tõhusust ja reageerimisvõimet;

nõuab eelkõige ülemmäära asjakohast muutmist, et eelarve ühtsuse taastamise eesmärgil oleks mitmeaastasesse finantsraamistikku võimalik lisada kriisimehhanisme; on arvamusel, et mitmeaastase finantsraamistiku muutmine tagaks asjakohasema eelarve- ja õiguskindluse ning demokraatlikuma lahenduse; rõhutab lisaks vajadust vaadata läbi finantseeskirjad, et hõlbustada ELi eelarvevahendite haldamist ning saavutada integreeritud lähenemisviisi raames liidu eelarve, EAFi ja kahepoolse koostöö suurem koostoime, et suurendada arenguabi rahastamise mõju ja sillutada teed EAFi eelarvesse kandmisele, säilitades samas rahastamise taseme, mis on ette nähtud alates 2021. aastast; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks viivitamata meetmeid, et parandada eelarvepädevate institutsioonide osalemist ning usaldusfondid ja muud mehhanismid eelarvenõuetega paremini kooskõlla viia, eelkõige kajastades neid liidu eelarves;

täheldab, et Euroopa Parlament käitus eelarvepädeva institutsioonina vastutustundlikult, kui nõustus vahendite erakorralise väljamaksmisega; peab sellegipoolest äärmiselt kahetsusväärseks, et erakorraliste vahendite paljususe tulemuseks on ühenduse meetodist loobumine; kinnitab tahet pidada kinni liidu eelarve aluspõhimõtetest, milleks on eelarve ühtsus ja kaasotsustamismenetlus; on arvamusel, et kiiremas korras tuleb ümber mõtestada Euroopa Liidu võimekus reageerida mastaapsetele kriisidele, eelkõige oma eelarvevahendite osas; seab kriiside lahendamiseks ette nähtud rahastamisvahendeid käsitlevate tulevaste ettepanekutega nõustumise tingimuseks nimetatud aspektide arvessevõtmise mitmeaastase finantsraamistiku vahekokkuvõtte tegemisel, mis on kavas läbi viia enne 2016. aasta lõppu;

täheldab, et ELi eelarve raames on saadud lisarahastamist muudest rahalistest vahenditest, näiteks arengukoostöö rahastamisvahendist on saadud 125 miljonit eurot, humanitaarabivahendist 50 miljonit eurot ning Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendist 200 miljonit eurot;

10.

märgib, et ELi 1,8 miljardi euro suurusest kogutoetusest on ainus lisaressurss EAFi reservi 1 miljardit eurot; tunneb muret, et ELi usaldusfondi rahastamine võib toimuda muid arengueesmärke kahjustavalt; tuletab meelde, et ELi usaldusfondi vahend peaks täiendama olemasolevaid instrumente, ja palub, et komisjon tagaks ELi usaldusfondi panustavate kehtivate eelarveridade kasutamise ja summade läbipaistvuse ja aruandekohustuse;

11.

rõhutab tungivalt, et EAFi ja ametliku arenguabi allikate vahendid tuleb pühendada vastuvõtva riigi majanduse, inimeste ja ühiskonna arengule, pöörates erilist tähelepanu usaldusfondi otsuses kindlaks määratud arenguprobleemidele; toonitab, et areng ei saa toimuda ilma julgeolekuta; mõistab hukka igasuguse EAFi ja ametliku arenguabi fondide kasutamise rände haldamiseks ja muude arengueesmärkideta meetmete kontrollimiseks;

Vähim arenenud riikide rahastamine

12.

toonitab, et EAFi kasutamine ELi Aafrika usaldusfondi rahastamiseks võib avaldada mõju neile abisaavatele Aafrika riikidele, mida usaldusfond ei hõlma, ja eelkõige vähim arenenud riikidele;

13.

peab äärmiselt kahetsusväärseks asjaolu, et hoolimata vähim arenenud riikidele osutatava ametliku arenguabi jätkuvast olulisusest vähenes juba niigi väike arenguabi määr 2014. aastal teist aastat järjest ning nendesse riikidesse antava abi osakaal on viimase kümne aasta madalaimal tasemel; palub seepärast, et komisjon ja liikmesriigid kindlustaksid, et abi ei suunata eemale kõige vaesematest riikidest, katmaks praeguste kriiside kulusid;

Kodanikuühiskonna, vabaühenduste, kohalike ametiasutuste ja rahvusvaheliste organisatsioonide roll

14.

on arvamusel, et ELi Aafrika usaldusfond peaks aitama kaasa rändajate transiidi- ja päritoluriikide arengule, kohalike avalike teenuste (sotsiaalteenused, tervishoid, haridus, toitumine, kultuur), poliitilise osaluse ja valitsemise tugevdamisele ja täiustamisele, eriti kogukonnapõhiste projektide abil; on arvamusel, et fond peaks aitama kaasa kohalike sektorite tööhõive väljatöötamisele, austades samal ajal inimõigusi ja keskkonda; on selles raamistikus arvamusel, et kohalike omavalitsustega kui täieõiguslike partneritega tuleb konsulteerida, kuni on täielikult tagatud tõhusus ja hea valitsemistava kooskõlas abi tõhususe põhimõtetega, ja et nad peaksid samuti olema peamised osalejad, kes vastutavad avalike teenuste osutamise eest kohalikul tasandil; on arvamusel, et kodanikuühiskond, vabaühendused, rahvusvahelised organisatsioonid ja diasporaa kogukonnad peaksid etendama täiendavat ja keskset rolli rände algpõhjustega tegelemisel ja kohalike teenuste täiustamisel;

15.

tuletab meelde, et piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja vabaühendused on loomulikud partnerid tõhusa arengupoliitika kujundamisel, ja et pidev dialoog riigi ametiasutuste ja kohalike kogukondadega on oluline, et määrata kindlaks ühised strateegiad ja prioriteedid ning võimaldada tõendipõhist lähenemisviisi fondi rakendamisele, eelkõige riikides, kus ei ole piisavalt tagatud hea valitsemistava ja läbipaistvus; nõuab ka selles tegevusvaldkonnas subsidiaarsuse ja omaluse põhimõtte austamist; toonitab, et kohalikud valitsusasutused, kohalik kodanikuühiskond, vabaühendused ja rahvusvahelised organisatsioonid peaksid ELi usaldusfondi planeerimise, rakendamise ja hindamise etappides kindlasti osalema; palub, et komisjon täpsustaks selliseid huvirühmi hõlmavat konsultatsioonimenetlust ja viiks selle lõpule, et tagada nende tulemuslik osalemine operatiivkomiteedes toimuvates aruteludes selgete ja läbipaistvate kõlblikkuskriteeriumite alusel;

16.

rõhutab, kui oluline on tagada rahastamisel parem tasakaal abi saavate riikide valitsuste ja eelkõige kodanikuühiskonna usaldusväärsete osalejate vahel, kes on üldjuhul teadlikumad ühiskondlikest kitsaskohtadest, mis vajavad toetust;

17.

tuletab meelde, kui tähtis on inim- ja kogukonnakeskne lähenemisviis vastupanuvõimele, ja on kindlalt veendunud, et ELi usaldusfond peaks keskenduma mitte üksnes majandusarengule, vaid ka rohujuure tasandi projektidele, mille konkreetseks sihiks on täiustada põhiteenuste kvaliteeti, võrdsust ja universaalset kättesaadavust ning ka koolitust, et töötada välja kohalikke pädevusi, ning vastavad haavatavate kogukondade, sealhulgas vähemuste vajadustele;

Läbipaistvus ja selgus eesmärkide parema saavutamise nimel

18.

võtab teadmiseks praeguse rändekriisi keerukuse ja mitmemõõtmelise olemuse; hoiatab siiski ELi arenguabi väärkasutamise tõsise ohu eest, eelkõige konfliktidest mõjutatud riikides, kus julgeoleku-, rände- ja arenguküsimused on väga tihedalt läbi põimunud; toonitab, et ELi usaldusfondiga hõlmatud projektidel, mis on loodud peamiselt arengueesmärkidele pühendatud allikate alusel, peavad olema arengualased eesmärgid; rõhutab, et teatavate riikide julgeolekusuutlikkuse tugevdamisele suunatud projektid peavad olema kavandatud nii, et nende lõpptulemused oleksid suunatud vaesuse vähendamisele ning abisaavate riikide stabiilsusele;

19.

tuletab komisjonile ja usaldusfondi haldamisega otseselt seotud ametiasutustele meelde, et EAFist pärit vahendeid või muud arenguabi rahastamist tuleb kasutada üksnes selliseks tegevuseks, mis on otseselt pühendatud arenguabile; palub, et komisjon esitaks selge kinnituse niisuguse kasutuse kohta ning tagaks korrapärase ja tervikliku aruandluse nimetatud vahendite kasutamise kohta;

20.

toonitab, et ELi eelarvet ei tohi kasutada selleks, et otseselt rahastada sõjalisi või kaitsepoliitilisi operatsioone (ELi artikli 41 lõige 2), kuid arengueesmärkidest ei ole selgesõnaliselt välja jäetud rahuvalveoperatsioone; tuletab lisaks meelde, et ELi toimimise lepingu artiklites 209 ja 212 ei ole selgesõnaliselt välistatud julgeolekualase suutlikkuse suurendamise rahastamist;

21.

palub, et komisjon, strateegianõukogu ja operatiivkomitee keskenduksid peamiselt suutlikkuse suurendamisele, stabiilsusele ja rahule, vastupanuvõimele, kohaliku elanikkonna heaolule ja võimestamisele, inimõiguste edendamisele, kaitsele ja täidesaatmisele ning töövõimaluste ja koolituse loomisele, eelkõige naiste ja noorte jaoks;

22.

rõhutab tungivalt, et vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 208 on ELi arengupoliitika peamine eesmärk vaesuse vähendamine ja kaotamine; taunib sellega seoses asjaolu, et kuigi ELi panus ELi usaldusfondi tehakse peamiselt ametliku arenguabi ressurssidest, ei keskendu see rahastamismehhanism vaid arenguga seotud eesmärkidele; rõhutab, et ELi usaldusfondi raames tuleb selgelt, läbipaistvalt ja edasiantavalt eristada ühelt poolt arengutegevuste rahastamist ning teiselt poolt rände haldamisega ja piirikontrolliga seotud tegevuste ning kõigi muude tegevuste rahastamist; rõhutab, et ametliku arenguabi lahjendamine nii, et äärmise vaesusega võitlemiseks kasutatakse vähem rahastamisvahendeid, õõnestab rahvusvahelises arengus tehtud olulisi edusamme ning ohustab hiljuti vastuvõetud säästva arengu eesmärke;

ELi poliitika sidusus ja inimõiguste austamise kohustus

23.

palub ELil näidata rahvusvahelises arengukoostöös suuremat sidusust järgmise kahe aspekti puhul: EL ja liikmesriigid peaksid ühelt poolt oma tegevuses järgima võetud kohustusi ning teiselt poolt näitama välispoliitikas ja Aafrika piirkonna vahendites üldist sidusust, pöörates erilist tähelepanu AKV-ELi Cotonou lepingu kaashalduspõhimõttele; on viimati mainitud perspektiiviga seoses arvamusel, et ELi usaldusfond peaks kajastama poliitikavaldkondade jätkusuutliku arengu sidususe ja kõigi arengu valdkonna huvirühmade täiendavuse põhimõtteid, ja et selles tuleks vältida mis tahes vastuolusid arengueesmärkide ning julgeoleku-, humanitaar- ja rändepoliitika vahel; loodab, et parema õigusloome pakett aitab kaasa poliitikavaldkondade jätkusuutliku arengu sidususe edendamisele, võttes kõikides oma mõjuhinnangutes arvesse arengut ja inimõigusi;

24.

tuletab meelde, et ELi usaldusfondist rahastatud projektide puhul tuleb arenguabi andmist reguleerivad eeskirjad ja kriteeriumid kehtestada vastavalt jagatud väärtustele ja ühistele huvidele, eelkõige inimõiguste austamise ja edendamise osas; rõhutab sellega seoses, et ELi poliitika, mis käsitleb koostööd julgeoleku-, rände halduse ning inimkaubanduse ja smugeldamise vastase võitluse küsimustes, peaks hõlmama konkreetseid sätteid, mille eesmärk on tagada inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete austamine, pöörates erilist tähelepanu naiste õigustele, LGBTI-inimeste õigustele, seksuaal- ja reproduktiivtervisele ja seonduvatele õigustele, laste õigustele, vähemuste ja muude eriti haavatavate rühmade õigustele; juhib tähelepanu asjaolule, et EL peab ergutama jõupingutusi, mida tehakse, et võidelda diskrimineerimise vastu usu või veendumuste, soo, rassi või etnilise päritolu, puude ja seksuaalse sättumuse tõttu;

25.

juhib tähelepanu asjaolule, et usaldusfondid peavad aitama kaasa pikaajaliste eesmärkide saavutamisele, milleks on rahu tagamine ja valitsemise tugevdamine abisaavates riikides; toonitab vajadust hinnata hoolikalt ja süstemaatiliselt ELi Aafrika usaldusfondist rahastatud meetmete mõju humanitaarabi andmisele; rõhutab, et ELi usaldusfond ei tohiks kahjustada ELi pikaajalist arengukoostööd; toonitab, et pikaajaliste ja lühiajaliste projektide omalus ja täiendavus tuleb tagada, kindlustada ja viia kooskõlla ELi olemasolevate Saheli, Guinea lahe, Aafrika Sarve ja Põhja-Aafrika piirkondlike ja riigistrateegiatega; toonitab, et terviklikku riigi ja sektori diagnoosi on vaja vahendite heaks eraldamiseks ning samuti tiheda partnerluse arendamiseks võimalikult erinevate kodanikuühiskonna osalejatega; tunneb heameelt ELi usaldusfondi integreeritud teadusuuringute elemendi üle, mis annab võimaluse luua arenguvõimalusi ja koostoimet ELi ja asjaomaste riikide vahel;

Eesmärgid ja järelmeetmed

26.

palub, et komisjon jälgiks süstemaatiliselt, kuidas ELi usaldusfondi vahendeid kasutatakse ja eraldatakse, ning suurendaks Euroopa Parlamendi kontrollipädevust ELi usaldusfondi üle; palub eelkõige nõukogul ja komisjonil anda korrapäraselt teada konkreetsetest meetmetest, mida EL ja Aafrika riigid on nende rahaliste vahendite kasutamisel võtnud, ja saadud tulemustest;

27.

tunneb muret ELi usaldusfondi haldamises osalejate (ja eriti Euroopa Komisjoni rahvusvahelise koostöö ja arengu peadirektoraadi (DG DEVCO) ning humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi (ECHO)) vahelise koordineerimise puudumise pärast ning selgete suuniste puudumise pärast, mis puudutavad rahastamise leidmist; taunib asjaolu, et rahastamiskriteeriumite ning ELi usaldusfondist kodanikuühiskonnale kättesaadavate vahendite mahu osas puudub selgus ja läbipaistvus; tuletab meelde, et komisjon, liikmesriigid ja Euroopa Parlament peavad paremini vahetama teavet ELi usaldusfondi programmitöö ja rakendusmeetmete kohta üldiselt, mis tuleks kasuks võimalike täiendavate usaldusfondide edaspidisel kavandamisel; tuletab meelde, et komisjon peab eriti hoolikalt tagama oma meetmete kooskõla ja koordineerimise piirkondlike arenguprogrammidega, et vältida topelttööd ning tagada keskendumise eelkõige arengule, mitte piirikontrollile ja julgeolekule, mis tuleb rändajatele kahjuks; palub, et komisjon säilitaks eelnimetatud põhjusel, ja ka selleks, et maksimeerida ülemaailmse abi mõju ja tõhusust, ELi usaldusfondi raames tiheda dialoogi ÜROga; palub samuti, et komisjon suurendaks oma jõupingutusi eesmärgiga hinnata süstemaatilisemalt oma poliitika ja rahastamise mõju, k.a ELi usaldusfond, eriti seoses nende mõjuga jätkusuutlikule arengule, inimõigustele ja soolisele võrdõiguslikkusele, ning integreeriks selliste hinnangute tulemused oma poliitika ja programmitööga;

28.

toonitab, et Euroopa Parlament ei ole siiani ELi usaldusfondi loomises osalenud, ja on veendunud, et komisjon peab üksikasjaliku ja korrapärase aruandluse abil tagama parlamendi kontrolli selle üle, kuidas fondi rakendatakse;

29.

usub, et arvestades usaldusfondile omast erakordset paindlikkust ja kiirust, tuleks Euroopa Parlamendile regulaarselt aru anda vähemalt iga kuue kuu järel; rõhutab tungivalt tulemuslikkuse läbipaistva järelevalve, hindamise ning aruandekohustuse vajadust;

30.

usub, et ELi usaldusfondi raames välja töötatud projektide alane läbipaistvus, teabevahetus ja nähtavus on ülimalt olulised tulemuste levitamisel ning Euroopa eraettevõtjate, kohalike ja piirkondlike ametiasutuste, vabaühenduste ja kodanikuühiskonna kaasamisel ja nende teadlikkuse suurendamisel, et luua tingimused laiemaks kaasatuseks ja hõlbustada liikmesriikide osalust;

31.

rõhutab vajadust põhjalikult kontrollida ümberjaotamist, päritoluriikide poolt tagasivõtmist ja liikmesriikide rahaliste kohustuste kontrollimist käsitlevate sätete rakendamist, pöörates eelkõige tähelepanu inimõigustele;

32.

tuletab meelde, et ELi rändepoliitikas tuleks peamiselt keskenduda rände algpõhjustele; toonitab, et ELi rändepoliitika peaks töötama nii, et aidata luua rahu ja stabiilsust ning edendada majandusarengut säästva arengu tegevuskava aastani 2030 raames vastavalt eesmärkidele 3, 4 ja 5, eesmärgi 10 sihteesmärgile 7 ja eesmärgile 16 ning tehes tihedamat koostööd kolmandate riikidega, et parandada koostööd rändajate naasmisstiimulite ning päritoluriikides taasintegreerimise küsimuses, k.a kõrge kvalifikatsiooniga rändajad, vabatahtlik tagasipöördumine ja tagasivõtmine viisil, mis tõhustab nende võimalusi;

33.

toonitab, et ebastabiilsus ja füüsilise turvalisuse puudumine on sundrände peamised põhjused, ja toetab seepärast konfliktitundlikku lähenemisviisi fondi rakendamisele, mille raames seataks esmatähtsaks konfliktide ennetamine, riigi ülesehitamine, hea valitsemistava ning õigusriikluse edendamine; on arvamusel, et ELi usaldusfond on ELi jaoks suurepärane võimalus tugevdada koostööd ja poliitilist dialoogi Aafrika partneritega, eelkõige seoses tagasisaatmis- ja tagasivõtulepingute tõhusa rakendamisega, ning arendada ühiseid rändevoogude haldamise strateegiaid; juhib tähelepanu vajadusele jagada vastutust ELi ja selle Aafrika partnerite vahel kooskõlas 2015. aasta novembri Valletta tippkohtumise järeldustega; on siiski arvamusel, et arenguabi ei tohiks kasutada selleks, et pidurdada rändajate ja varjupaigataotlejate voogusid, ja et ELi usaldusfondiga hõlmatud projektid ei tohiks olla ettekäändeks lahkumise takistamiseks või riikidevaheliste piiride sulgemiseks, eirates samal ajal tegureid, mis ajendavad inimesi nende kodust lahkuma; tunneb sügavat muret mõju pärast, mida ELi usaldusfond võib avaldada inimõigustele, kui rändevoogude ohjamisega kaasneb koostöö riikidega, kus rikutakse süstemaatiliselt ja/või raskelt põhiõigusi; palub, et komisjon tagaks, et fond täidab oma algseid eesmärke, st aitab otseselt abivajajaid, mitte ei rahasta inimõiguste rikkumiste eest vastutavaid valitsusi; nõuab, et ELi rahastatud projektides parandataks rändajate inimõiguste austamist;

34.

toonitab, et on oluline mõista rahvusvahelise rände põhjusi ja tagajärgi soolisest vaatenurgast, k.a kaasnev otsustamisprotsess ja rännet põhjustavad mehhanismid; tuletab meelde, et naised ja tütarlapsed kui pagulased ja rändajad on eriti haavatavad, kui nad leiavad end olukorrast, kus nende turvalisust ei ole võimalik tagada ja kus nad võivad kogeda seksuaalset vägivalda või ärakasutamist; toonitab, et ELi usaldusfond peab aitama kaasa haavatavate rändajate, pagulaste ja inimkaubanduse ohvrite kaitsele, toetamisele ja/või abistamisele, ja et erilist tähelepanu tuleks pöörata naistele ja lastele;

35.

võtab teadmiseks, et ELi Aafrika usaldusfond loodi pärast rändeteemalist Aafrika ja Euroopa riigipeade ja valitsusjuhtide Valetta tippkohtumist; kutsub komisjoni üles andma Euroopa Parlamendile ülevaate kõnealusele tippkohtumisele järgnenud konkreetsetest meetmetest, eelkõige arengu, sisserändajate ebaseaduslike ületoimetajate vastase võitluse ning tagasisaatmis-, tagasivõtmis- ja taasintegreerimislepingute allkirjastamise valdkonnas; kutsub nõukogu üles andma komisjonile vajalikud volitused selliste lepingute sõlmimiseks ELi usaldusfondiga seotud riikidega;

o o

36.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele, AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee kaaspresidentidele ning Üleaafrikalise Parlamendi presidendile.

(1) EÜT L 317, 15.12.2000, lk 3.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/76

P8_TA(2016)0338

Töö- ja eraelu tasakaalu soodustavate tingimuste loomine tööturul

Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta resolutsioon töö- ja eraelu tasakaalu soodustavate tingimuste loomise kohta tööturul (2016/2017(INI))

(2018/C 204/09)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõiget 3,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 6 punkti a, artikleid 8, 10, artikli 153 lõiget 1, artikli 153 lõiget 2 ja artiklit 157,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 7, 9, 23, 24 ja 33,

—	võttes arvesse 3. mai 1996. aasta Euroopa sotsiaalhartat, eriti selle I ja II osa, artikleid 2, 4, 16 ja 27 perekondlike kohustustega töötajate õiguse kohta teistega võrdsetele võimalustele ja võrdsele kohtlemisele,

—	võttes arvesse nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta (1) (rasedus- ja sünnituspuhkuse direktiiv),

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse rasedus- ja sünnituspuhkuse direktiivi (COM(2008)0637),

—

võttes arvesse oma 20. oktoobril 2010. aastal vastu võetud esimese lugemise seisukohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/…/EL, millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise ning töötajate töö- ja pereelu ühitamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta (2), milles taotleti muu hulgas kahenädalase isapuhkuse kehtestamist,

—

võttes arvesse nõukogu 8. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/18/EL, millega rakendatakse Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Ühenduse, Euroopa Käsitööga Tegelevate Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtete Keskliidu, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt vanemapuhkuse kohta sõlmitud muudetud raamkokkulepet ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/34/EÜ (3),

—

võttes arvesse nõukogu 17. detsembri 2013. aasta direktiivi 2013/62/EL, millega muudetakse direktiivi 2010/18/EL (millega rakendatakse Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Ühenduse, Euroopa Käsitööga Tegelevate Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtete Keskliidu, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt vanemapuhkuse kohta sõlmitud muudetud raamkokkulepet) seoses Mayotte’i staatuse muutmisega Euroopa Liidu suhtes (4),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2010. aasta direktiivi 2010/41/EL füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 86/613/EMÜ (5),

—	võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (6),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (7),

—	võttes arvesse nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/81/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta (8),

—	võttes arvesse oma 25. veebruari 2016. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ning 2016. aasta majanduskasvu analüüsi tööhõive- ja sotsiaalaspektide kohta (9),

—	võttes arvesse oma 20. mai 2015. aasta resolutsiooni rasedus- ja sünnituspuhkuse kohta (10),

—	võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte rakendamise kohta (11),

—	võttes arvesse oma 12. märtsi 2013. aasta resolutsiooni sooliste stereotüüpide kaotamise kohta ELis (12),

—	võttes arvesse oma 10. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Liidus 2013. aastal naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas saavutatud edu kohta (13),

—	võttes arvesse oma 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia kohta 2015. aasta järgseks perioodiks (14),

—	võttes arvesse oma 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ (meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes) kohaldamise kohta (15),

—	võttes arvesse oma 3. veebruari 2016. aasta resolutsiooni uue naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse strateegia kohta Euroopas pärast 2015. aastat (16),

—

võttes arvesse oma 12. mai 2016. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse nõukogu 8. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/18/EL (millega rakendatakse Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Ühenduse, Euroopa Käsitööga Tegelevate Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtete Keskliidu, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt vanemapuhkuse kohta sõlmitud muudetud raamkokkulepet ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/34/EÜ) kohaldamist (17),

—	võttes arvesse nõukogu 15. juuni 2011. aasta järeldusi väikelaste hariduse ja hoiu kohta: lapsed tuleb eluks tulevikuühiskonnas hästi ette valmistada (18),

—	võttes arvesse nõukogu 19. juuni 2015. aasta järeldusi „Naiste ja meeste võrdsed sissetulekuvõimalused: soolise pensionilõhe kaotamine“,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu 7. märtsi 2011. aasta järeldustega vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti perioodiks 2011–2020 (19),

—	võttes arvesse 15. ja 16. märtsil 2002 Barcelonas toimunud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi,

—	võttes arvesse ELi eesistujariikide kolmiku (Holland, Slovakkia ja Malta) 7. detsembri 2015. aasta deklaratsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta,

—	võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal: Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

—	võttes arvesse komisjoni algatust „Tegevuskava: uus algus töötavate perekondade töö- ja eraelu tasakaalu saavutamiseks“ (detsember 2015) ja avalikke ning sidusrühmade konsultatsioone,

—	võttes arvesse komisjoni teatist „Komisjoni 2016. aasta tööprogramm: vanamoodi edasi minna ei saa“ (COM(2015)0610),

—	võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga „Euroopa sotsiaalõiguste teemalise arutelu käivitamine“ (COM(2016)0127),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Sotsiaalsed investeeringud majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamiseks – sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi rakendamine aastatel 2014–2020“ (COM(2013)0083) ja komisjoni 20. veebruari 2013. aasta soovitust 2013/112/EL „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist“,

—	võttes arvesse komisjoni teatist „Parem töö- ja eraelu tasakaal: töö-, era- ja pereelu ühitamise võimaluste edendamine“ (COM(2008)0635),

—	võttes arvesse komisjoni 17. veebruari 2011. aasta teatist „Väikelaste haridus ja hoid: lapsed tuleb eluks tulevikuühiskonnas hästi ette valmistada“ (COM(2011)0066),

—	võttes arvesse komisjoni 29. mai 2013. aasta eduaruannet Barcelona eesmärkide kohta pealkirjaga „Väikelaste hoiuteenuste arendamine Euroopas jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu edendamiseks“ (COM(2013)0322),

—	võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019“, eelkõige selle peatükki 3.1. „Naiste tööturul osalemise suurendamine ning naiste ja meeste võrdne majanduslik sõltumatus“,

—	võttes arvesse komisjoni 2015. aasta raportit naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus (SWD(2016)0054), eelkõige peatükki, mis käsitleb võrdset majanduslikku sõltumatust,

—	võttes arvesse komisjoni talituste 21. jaanuari 2016. aasta töödokumenti „Tööhõive ja sotsiaalsed arengusuundumused Euroopas 2015. aastal“, eelkõige selle peatükki III.2. „Sotsiaalkaitse“,

—

võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi (Eurofound) 2013. aasta uuringuid „Working time and work-life balance in a life course perspective“ (Tööaeg ning töö- ja eraelu tasakaal elukäigu perspektiivist), „Caring for children and dependants: Effect on careers of young workers“ (Laste ja ülalpeetavate hooldamine: mõju noorte töötajate karjäärile) (2013), 2015. aasta uuringut „Working and caring: Reconciliation measures in times of demographic change“ (Töötamine ja hooldamine: ühitamismeetmed demograafilise muutuse ajal) ning kuuendat Euroopa töötingimuste uuringut (2016),

—	võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi 2015. aasta uuringut „Tööaja suundumused 21. sajandil“,

—	võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi uuringut „Promoting parental and paternity leave among fathers“ (Vanema- ja isapuhkuse edendamine isade seas),

—	võttes arvesse soolist võrdõiguslikkust edendavate Euroopa asutuste võrgustiku (Equinet) 8. juuli 2014. aasta aruannet „Equality bodies promoting a better work-life balance for all“ (Võrdõiguslikkust edendavad asutused edendavad paremat töö- ja eraelu tasakaalu kõigi jaoks),

—

võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi 2015. aasta soolise võrdõiguslikkuse indeksit ja instituudi 2015. aasta aruannet pealkirjaga „Reconciliation of work, family and private life in the European Union: Policy review“ (Töö, pere- ja eraelu ühitamine Euroopa Liidus: ülevaade poliitikast),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2015. aasta mais läbiviidud uuringut „Gender equality in employment and occupation – Directive 2006/54/EC: European Implementation Assessment“ (Sooline võrdõiguslikkus tööhõive ja elukutse küsimustes – direktiivi 2006/54/EÜ Euroopa tasandil rakendamise hinnang),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi liidu sisepoliitika peadirektoraadi uuringut „Maternity, Paternity and Parental Leave: Data Related to Duration and Compensation Rates in the European Union“ (Emadus-, isadus- ja vanemapuhkus: andmed selle kestuse ja hüvitiste määra kohta Euroopa Liidus),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi liidu sisepoliitika peadirektoraadi uuringut „Costs and benefits of maternity and paternity leave“ (Rasedus- ja sünnituspuhkuse ning isapuhkuse kulud ja hüvitised),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi liidu sisepoliitika peadirektoraadi uuringut „Discrimination Generated by the Intersection of Gender and Disability“ (Diskrimineerimine soo ja puude tõttu),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi liidu sisepoliitika peadirektoraadi 2016. aasta märtsi uuringut „Differences in Men’s and Women’s Work, Care and Leisure Time“ (Erinevused meeste ja naiste töö-, hooldamis- ja vaba aja vahel),

—	võttes arvesse Euroopa omastehooldajate ühenduse Eurocarers 2014. aasta strateegiat „Enabling Carers to Care“ (Võimaldades omastehooldajatel hooldada),

—	võttes arvesse 2008. aasta vaimse tervise ja heaolu Euroopa pakti ning selle prioriteeti „Vaimne tervis töökohal“,

—	võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooni nr 156 perekondlike kohustuste kohta (1981) ja ILO soovitust nr 165 perekondlike kohustustega töötajate kohta (1981),

—	võttes arvesse ILO 1994. aasta osalise tööaja konventsiooni, ILO 1996. aasta kodutöö konventsiooni, ILO 2000. aasta emaduse kaitse konventsiooni ja ILO 2011. aasta koduabiliste konventsiooni,

—	võttes arvesse ILO 2014. aasta aruannet „Maternity and paternity at work: law and practice across the world“ (Emadus ja isadus tööl: õigus ja tavad üle maailma),

—	võttes arvesse ÜRO naiste staatuse komisjoni 60. istungjärgul 24. märtsil 2016. aastal kokku lepitud järeldusi, eelkõige punkte e–g,

—	võttes arvesse ILO/UNICEFi 8. juuli 2013. aasta töödokumenti „Supporting workers with family responsibilities: connecting child development and the decent work agenda“ (Perekondlike kohustustega töötajate toetamine: laste arengu ja inimväärse töö tegevuskava ühitamine),

—	võttes arvesse OECD 2015. aasta parema elu indeksit,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 55 kohaseid ühisarutelusid tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni vahel,

—	võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A8-0253/2016),

arvestades, et Eurostati viimaste andmete kohaselt on ELi sündimus viimastel kümnenditel vähenenud ning et EL seisab silmitsi pretsedenditute demograafiliste probleemidega (20), millele liikmesriigid peaksid reageerima; arvestades, et perekonda toetav poliitika on oluline positiivsete demograafiliste suundumuste vallandamiseks, sest töökohtade ebakindlus ja ebasoodsad töötingimused võivad pereplaneerimist negatiivselt mõjutada;

arvestades, et 2014. aastal sündis ELi 28 liikmesriigis 5,1 miljonit last, mis vastab sündimuse üldkordajale 10,1; arvestades, et see kordaja oli 2000. aastal 10,6; 1985. aastal 12,8 ja 1970. aastal 16,4; arvestades, et EL seisab silmitsi enamikus liikmesriikides aina langevast sündimusest tingitud tõsise demograafilise probleemiga, mis muudab liidu järkjärguliselt gerontokraatlikuks ühiskonnaks, ohustades seega otseselt sotsiaalset ja majanduskasvu ning arengut;

arvestades, et traditsiooniline arusaam naiste ja meeste rollidest ning tuumperekonnast muutub järjest küsitavamaks, kuna ühe vanemaga perekondade, samasooliste partnerlusel põhinevate perekondade, alaealiste emade jne hulk ELis suureneb; arvestades, et selle mitmekesisuse arvestamata jätmine toob kaasa veel enam diskrimineerimist ning mõjutab negatiivselt ELis elavaid inimesi ja nende perekondi;

arvestades, et meeste ja naiste võrdõiguslikkus on Euroopa Liidu aluspõhimõte ning et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 21 ja 23 keelavad igasuguse diskrimineerimise soo alusel ning nõuavad meeste ja naiste võrdõiguslikkuse tagamist kõikides valdkondades, sealhulgas töö- ja eraelu tasakaalu saavutamise vallas;

E.	arvestades, et komisjoni esitatud tegevuskava on lähtekoht; arvestades, et see võimalus peab käivitama naiste ja meeste töö- ja eraelu tasakaalu ümberkujundamise protsessi Euroopas ning aitama märkimisväärselt kaasa suurema soolise võrdõiguslikkuse saavutamisele;

arvestades, et hästi kavandatud ja rakendatud töö- ja eraelu ühitamise poliitikat tuleb käsitleda töökeskkonna olulise parandamisena, mis võimaldab luua häid töötingimusi ning sotsiaalset ja tööalast heaolu; arvestades, et hea töö- ja eraelu tasakaal soodustab majanduskasvu, konkurentsivõimet, üldist tööturul osalemist, soolist võrdõiguslikust, vaesuse ohu vähenemist ja põlvkondade solidaarsust, aitab lahendada vananevast ühiskonnast tingitud probleeme ja mõjutab positiivselt ELi sündimust; arvestades, et nimetatud eesmärkide saavutamise nimel rakendatav poliitika peab olema kaasaegne, keskenduma sellele, et parandada naiste juurdepääsu tööturule ning majapidamistööde ja hoolduskohustuste võrdset jaotamist naiste ja meeste vahel ning tuginema sidusa poliitikaraamistiku loomisele, mida toetavad kollektiivläbirääkimised ja kollektiivlepingud, et võimaldada paremat tasakaalu hooldamise, töö- ja eraelu vahel;

arvestades, et töö ja eraelu ühitamine sõltub suuresti tööaja korraldusest töökohas; arvestades, et on avaldatud kahtlust, kas töötundide suurem hulk on majanduslikult tulusad tööviljakuse suurendamise seisukohalt; arvestades, et märkimisväärsel osal Euroopa töötajatest on ebatüüpiline tööaeg, sealhulgas töötamine nädalavahetustel ja riigipühadel, töötamine vahetustega ja öösiti, ning et peaaegu pooled töötajad on 2015. aastal töötanud oma vabal ajal; arvestades, et viimastel andmetel muutub 31 % töötajate tööaja korraldus regulaarselt, sageli lühiajalise etteteatamisega (21); arvestades, et sellega võib kaasneda tervise- ja ohutusprobleeme, nagu tööõnnetuste oht ja kaugemas perspektiivis tervise halvenemise oht, ning see võib raskendada töötajatel töökohustuse ning laste ja teiste ülalpeetavatega seotud kohustuste ühitamist; arvestades, et see mõjutab tõsisemalt mõnda sektorit, näiteks jaeteenuste sektorit, kus enamik töötajatest on naised;

H.	arvestades, et komisjon ja liikmesriigid peaksid algatama konkreetseid meetmeid, et soodustada nii avalikus kui erasektoris paindlikke ja tõhusaid töötamisviise, mis võimaldaksid töötajatel töö- ja eraelu tasakaalu saavutada;

arvestades, et 2015 aastal oli meeste tööhõive määr ELi 28 liikmesriigis 75,9 %, kuid naiste tööhõive määr 64,3 % (22), vaatamata sellele, et naised on parema haridusega; arvestades, et naiste arv töötajate seas on veelgi väiksem, kui võtta arvesse tööhõive määra täistööaja ekvivalentides, kuna osalise tööajaga töötamise osakaal naiste hulgas on mõnes liikmesriigis väga suur; arvestades, et 2013. aastal kulutasid mehed tasustatud tööle 47 tundi nädalas, samas kui naised kulutasid sellele 34 tundi; arvestades, et liites tasustatud töötunnid ja tasustamata töö kodus, töötasid noored naised keskmiselt 64 tundi, samas kui noored mehed töötasid 53 tundi (23); arvestades, et tööturu soolisest lõhest tingitud SKP vähenemist elaniku kohta on Euroopas hinnatud kuni 10 %-le;

arvestades, et ELi tööhõive-, sotsiaal-majandusliku ja võrdõiguslikkuse poliitika praegusel taustal ei ole strateegia „Euroopa 2020“ ning varem seatud eesmärke kaugeltki saavutatud; arvestades, et ilma ennetava poliitikata, mida kujundatakse ja rakendatakse eesmärgiga aidata naistel tööturule siseneda, ei ole tegelikult võimalik saavutada ühtegi ELi tasandil seatud eesmärki;

arvestades, et Euroopa tööturgudel valitseb sooline segregatsioon (24); arvestades, et komisjon tunnistas seda ka oma 8. märtsi 2016. aasta teatises Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta (COM(2016)0127, I lisa), märkides et „[n]aised on jätkuvalt alaesindatud tööhõives, üleesindatud osaajatöös ja madalama palgaga sektoreis, samuti on nende tunnitasu väiksem ka siis, kui tehakse samaväärset tööd, kuigi nad on omandanud meestest parema hariduse“;

L.	arvestades, et vaesus ja kasvav ebavõrdsus on süvenenud ELis rakendatud makromajandusliku poliitika ja majanduskriisile reageerimiseks kehtestatud kokkuhoiumeetmete tõttu;

M.	arvestades, et pere- ja tööelu ühitamine on eriti raske üksikvanematele, kellest suurem osa on naised; arvestades, et ELi 28 liikmesriigis ohustab vaesus vähemalt 34 % üksikemasid ning et sellistest peredest pärit lapsi ohustab ebaproportsionaalselt suurel määral põlvkonniti edasikanduv vaesus;

N.	arvestades, et nn vaesuse feminiseerimise negatiivsed tagajärjed kahjustavad kõige enam just lapsi, keda kasvatavad üksikemad, kelle jaoks võib olla väga keeruline ühitada pere ainukese toitja rolli ja lapsevanema kohustusi;

arvestades, et sooline võrdõiguslikkus tööturul ei ole kasulik mitte ainult naistele, vaid ka majandusele ja ühiskonnale üldiselt, kuna see on oluline majanduslik väärtus jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu soodustamiseks ning kutsealase ebavõrdsuse vähendamiseks, samuti tööturu tõhususe ja sujuva toimimise edendamiseks; arvestades, et tööturule sisenevad või naasvad naised suurendavad pere sissetulekut, tarbimist, sotsiaalmakseid ja maksutulu laekumist; arvestades, et naised kogevad endiselt diskrimineerimist tööturule pääsemisel ja seal püsimisel ning et neil ei võimaldata töötaja õigusi kasutada, eelkõige raseduse ja emaduse tõttu;

P.	arvestades, et naiste ja meeste vaheline palgalõhe on 16,3 % ning et naisi mõjutavad meestest rohkem ka ebatüüpilised ja ebakindlad töölepingud;

Q.	arvestades, et tööturul valitsev ebavõrdsus põhjustab eluaegseid tagajärgi ning mõjutab naiste õigusi, näiteks pensioni, millest annab tunnistust 39 %line sooline pensionilõhe, mis on soolisest palgalõhest (16 %) üle kahe korra suurem;

arvestades, et eri elukutsete seas on eelkõige füüsilisest isikust ettevõtjatest naistel ja naisettevõtjatel suured raskused töö- ja eraelu tasakaalu saavutamisega; arvestades, et väga sageli on ettevõtlusega alustada soovivatel naistel raske rahastamisvõimalusi leida, kuna finantsvahendajad annavad neile laenu vastumeelselt, arvates et naisettevõtjad on ohtudele haavatavamad ning et naisettevõtjatel õnnestub väiksema tõenäosusega oma ettevõtete kasvu saavutada;

arvestades, et ühiskonnas laialt levinud stereotüüpide tõttu on naistel ühiskonnas allutatud roll; arvestades, et stereotüüpide kujunemine algab juba lapsepõlves, et need ilmnevad hariduse ja väljaõppega seotud valikutes ning jätkuvad tööturul; arvestades, et naised piirduvad endiselt liiga tihti nn naiselike ja sageli madalalt tasustatud ametikohtadega; arvestades, et tööturu jagunemine taastoodab stereotüüpe, mis asetavad ülekaaluka osa hoolduskohustustest peamiselt naiste õlule, mistõttu nad kulutavad meestest kaks kuni kümme korda rohkem aega tasustamata hooldustööle (25); arvestades, et soolised stereotüübid ja sooline diskrimineerimine mõjutavad negatiivselt naiste isiklikku, sotsiaalset ning majanduslikku sõltumatust ja väljavaateid, põhjustavad naiste suuremat koondumist osalise tööajaga töökohtadele ja katkestusi karjääris ning suurendavad vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohtu, eelkõige üksikemade seas, mõjutades seega naiste autonoomiat;

arvestades, et ELi ja riiklikul tasandil kehtivatele poliitikaraamistikele ja õigusaktidele vaatamata esineb perekonnaga seotud puhkuseliikide tõttu endiselt nii naiste kui meeste diskrimineerimist ja häbimärgistamist, mis eelkõige mõjutab naisi kui peamisi hooldajaid, kes perekonnaga seotud puhkust kasutavad;

arvestades, et meeste ja naiste vahelised erinevused vanemapuhkuse kasutamisel annavad tunnistust soolisest diskrimineerimisest; arvestades, et isade osalusmäär vanemapuhkuse kasutamisel on liikmesriikides endiselt madal, kõigest 10 % isadest võtab vähemalt ühe päeva puhkust, samas kui 97 % naistest kasutab ära mõlemale vanemale pakutava vanemapuhkuse; arvestades, et kättesaadavate andmete kohaselt on tasustamata või madalalt tasustatud perepuhkuse liikide tagajärjeks madal osalusmäär; arvestades, et täielikult või osaliselt ülekantamatu ja piisavalt tasustatud vanemapuhkus soodustab selle tasakaalustatumat kasutamist mõlema vanema poolt ning et see aitab vähendada naiste diskrimineerimist tööturul; arvestades, et kõigest mõned liikmesriigid ergutavad isasid isapuhkust või vanemapuhkust kasutama, mistõttu mehed jäävad ilma võimalusest võrdväärselt laste hooldamises osaleda ja nendega aega veeta;

V.	arvestades, et on väga oluline kehtestada meetmeid, mis soodustaksid isade võimalust puhkust võtta, seda enam, et perepuhkust võtvad isad loovad oma lastega parema sideme ja võtavad tulevikus tõenäolisemalt lastekasvatamisest aktiivselt osa;

W.	arvestades, et Eurofoundi uuringutest selgusid isade perepuhkuse kasutamise määra mõjutavad aspektid, st: hüvitise määr, puhkusesüsteemi paindlikkus, teabe kättesaadavus, lastehoiuteenuse kättesaadavus ja paindlikkus ning hirm puhkuse tõttu tööturult kõrvale jääda;

arvestades, et taskukohase, asjakohase ja kvaliteetse alushariduse ja lastehoiu ning muude ülalpeetavate isikute hooldusteenuste ja kvaliteetsete sotsiaalteenuste kättesaadavus on üks peamisi tegureid, mis mõjutab naiste osalust tööturul; arvestades, et jääb vajaka piisavast taristust, mis pakuks kvaliteetset ja kättesaadavat lastehoidu mis tahes sissetulekutasemega inimestele; arvestades, et 27 % eurooplaste jaoks muudab lastehoiu madal kvaliteet nende teenuste saamise raskeks (26); arvestades, et kvaliteetsete teenuste saavutamine tähendab investeerimist lastehooldustöötajate koolitusse (27); arvestades, et ainult 11 liikmesriiki on täitnud esimese Barcelona eesmärgi (lastehoiu kättesaadavus vähemalt 90 %-le lastest vanusevahemikus 3 aastast kuni kohustusliku koolieani) ja ainult 10 liikmesriiki on täitnud teise eesmärgi (vähemalt 33 %-le alla kolmeaastastest lastest) (28);

Y.	arvestades, et alusharidusel ja lastehoiul ning 0–3aastaselt kogetul on lapse kognitiivsele arengule otsustav mõju, kuna laste peamised võimed kujunevad esimese viie eluaasta jooksul;

Z.	arvestades, et töö- ja eraelu tasakaalu poliitika peaks võimaldama vanematel täita ka kohustusi oma laste ees, tagades vajalikud rahalised vahendid, aja ja toetuse nii emadele kui ka isadele;

AA.

arvestades, et Euroopas on eakamaid kodanikke rohkem kui kusagil mujal maailmas ning et vananemisprotsess järgnevatel kümnenditel jätkub; arvestades, et paljudes liikmesriikides napib pikaajalise hoolduse asutusi, et tulla toime kasvava hooldusvajadusega ning tervena elatud aastate arvu samal tasemel püsimise või vähenemisega; arvestades, et enamik eakate sugulaste ametliku koduhoolduse valdkonnas loodud töökohadest on madalalt tasustatud ja nõuavad madalat kvalifikatsioonitaset (29);

AB.	arvestades, et mitteametlikud hooldajad täidavad ELis 80 % hooldusvajadustest; arvestades, et ligikaudu 3,3 miljonit eurooplast vanuses 15–34 on pidanud loobuma täistööajaga töötamisest, kuna puuduvad hooldusteenused ülalpeetavate laste või eakate sugulaste jaoks;

AC.

arvestades, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning kujunemisjärgus tehnoloogiad on muutnud töö- ja tööhõivekeskkonda, organisatsioonikultuuri ja -struktuuri kõikides sektorites; arvestades, et poliitikakujundamine peab pidama sammu tehnoloogilise arenguga, et tagada nimetatud uutes oludes sotsiaalsete normide ja soolise võrdõiguslikkuse edenemine taandarengu asemel;

AD.	arvestades, et hooldamise ja tasustatud töö ühendamine mõjutab oluliselt töö jätkusuutlikkust ja tööhõive määra, eelkõige naiste puhul, kellel tuleb mõnes eluetapis täita lapselaste ja/või eakate vanemate hooldusega seotud kohustusi (30);

AE.

arvestades, et ELis kehtib mõnes õigussüsteemis endiselt individualiseerimata maksu- ja sotsiaalkindlustussüsteem, kus naisel on üksnes tuletatud õigused, sealhulgas juurdepääs tervishoiu- ja pensioniteenustele, lähtuvalt nendes suhtest mehega; arvestades, et liikmesriigid, kes teevad naised/emad teistest sõltuvaks, põhjustavad naiste otsest diskrimineerimist ning jätavad riiklike teenuste selektiivse osutamise kaudu naised ilma nende täielikest kodanikuõigustest;

AF.

arvestades, et sihipärane tööturu- ning töö- ja eraelu tasakaalu poliitika on vajalik, et võtta arvesse valdkonnaüleseid takistusi, millega töö- ja eraelu tasakaalu ning töökohakindlusega seoses puutuvad kokku haavatavad naised, näiteks puudega, noored, sisserännanud ja põgenikest naised, etnilise vähemuse taustaga naised ning LGBTI-naised;

AG.	arvestades, et töötajatele ilma diskrimineerimata vaba aja võimaldamine isiklikuks arenguks ja koolituseks elukestva õppe raames tuleb suuremate oskuste ja suurema tootlikkuse näol kasuks nii nende heaolule kui nende panusele majandusse (31);

AH.	arvestades, et pelgalt töö- ja eraelu tasakaalu poliitika rakendamisest töötajate toetamiseks ei piisa, vaid sellega peab kaasnema ka elamistingimusi parandav poliitika, samuti poliitika, mis soodustaks ja edendaks muu hulgas kultuurilist, meelelahutus- ja sporditegevust,

Üldpõhimõtted

juhib tähelepanu sellele, et töö- ja eraelu ühitamine on laialdaselt tõlgendatav kontseptsioon, mis hõlmab kõiki, nii seadusandlikke kui mitteseadusandlikke üldisi poliitikasuundumusi, mille eesmärk on edendada piisavat ja proportsionaalset tasakaalu inimeste elu eri aspektide vahel; on seisukohal, et tõeline töö- ja eraelu tasakaal nõuab jõulist, valdkondadevahelist, struktuurset, sidusat ja laiahaardelist poliitikat, sh algatusi ja tõhusaid meetmeid töö, perekonna eest hoolitsemise, perekonna ja sõpradega ajaveetmise ning vaba aja ja isikliku arengu aja ühitamiseks; juhib tähelepanu sellele, et eelkõige on ühiskonnas vaja kultuurilist muutust, mis kaotaks soolised stereotüübid, et töö ja hoolduskohustused oleksid meeste ja naiste vahel võrdsemalt jagatud;

rõhutab, et töö-, era- ja pereelu ühitamine tuleb Euroopa Liidu põhiõiguste harta vaimus tagada kõigi inimeste põhiõigusena ning et meetmed peavad olema kättesaadavad kõigile, mitte ainult noortele emadele, isadele või hooldajatele; kutsub üles kehtestama raamistikku kõnealuse õiguse tagamiseks sotsiaalsüsteemide põhieesmärgina ning kutsub ELi ja liikmesriike üles nii avalikus kui erasektoris edendama selliseid töökeskkonna parandamise mudeleid, milles austatakse õigust töö- ja eraelu tasakaalule; on seisukohal, et nimetatud õigus tuleks integreerida kogu ELi tegevusse, mis võib kõnealust teemat otseselt või kaudselt mõjutada;

juhib tähelepanu sellele, et EL seisab silmitsi pretsedenditute demograafiliste muutustega, nt oodatava eluea tõus, madalam sündimus, uued suhete loomise ja kooselu vormid, hiline vanemlus ning ränne, mis põhjustab liidule uusi probleeme; tunneb muret selle pärast, et majandus- ja finantskriisil on olnud negatiivne mõju riiklikele rahalistele vahenditele, mis on vajalikud töö- ja eraelu tasakaalu poliitika elluviimiseks ning kvaliteetsete ja taskukohaste üldhuviteenuste kättesaadavuse tagamiseks; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles kehtestama positiivseid meetmeid ja stiimuleid demograafilise uuenemise toetamiseks, sotsiaalkindlustussüsteemide säilitamiseks ning selleks, et edendada inimeste ja kogu ühiskonna heaolu ja arengut;

rõhutab, et kriisi tagajärjel on sündimus ELis veelgi vähenenud, kuna töötuse, ebakindlate töövõimaluste, ebakindla tuleviku ja tööturul toimuva diskrimineerimise tõttu lükkavad noored, eelkõige noored töötavad naised, lapsesaamist edasi, et püsida aktiivne järjest tihedama konkurentsiga tööturul; kutsub sellega seoses liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles edendama peresõbralikku töökeskkonda, töö- ja eraelu ühitamise kavasid, tööle naasmise programme, töötajate ja tööandjate suhtluskanaleid ning stiimuleid ettevõtjatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele, eelkõige tagamaks, et inimesi laste saamise eest majanduslikult ei karistataks ning et õigustatud karjääripüüdlused ei oleks vastuolus pereplaanidega; tõstab lisaks esile, et rasedus- ja sünnituspuhkust, isapuhkust ja vanemapuhkust saab tõhusalt kasutada ühiskonnale ja majandusele kasulikul viisil vaid siis, kui samal ajal kohaldatakse teisi poliitikavahendeid, kaasa arvatud kvaliteetse ja taskukohase lapsehoiuteenuse pakkumine;

tervitab komisjoni lähenemisviisi, mille kohaselt käsitletakse töö- ja eraelu tasakaalu poliitikat kui võtmetegurit sotsiaal-majanduslike probleemide käsitlemisel; kutsub Euroopa sotsiaalpartnereid üles esitama kokkulepet laiahaardelise seadusandlike ja mitteseadusandlike meetmete paketi kohta seoses töö-, era- ja pereelu ühitamisega; kutsub komisjoni üles esitama subsidiaarsuse põhimõtet järgides ettepanekut sellise paketi kohta väljakuulutatud Euroopa sotsiaalõiguste samba raamistiku kontekstis, osana oma 2017. aasta tööprogrammist, kui sotsiaalpartneritega kokkuleppele ei jõuta; rõhutab, et seadusandlikud ettepanekud peaksid õigusliku alusena hõlmama meeste ja naiste võrdõiguslikkust; kutsub komisjoni üles tegema sotsiaalsete sidusrühmadega koostööd sotsiaalõiguste samba loomiseks, millega kaasneksid tõelised sotsiaalsed investeeringud, mis peamiselt oleksid suunatud inimestesse investeerimisele;

tervitab komisjoni poolset avaliku konsultatsiooni algatamist Euroopa sotsiaalõiguste samba teemal, et koguda arvamusi ja tagasisidet mitmete oluliste põhimõtete kohta, et toetada hästitoimivaid ja õiglasi tööturge ning heaolu tagamise süsteeme euroalal;

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama asjakohast poliitikat ja meetmeid, et võtta arvesse aina mitmekesisemat peresuhete, sealhulgas registreeritud kooselu ning vanemlike ja vanavanemlike kohustuste korraldust, samuti kogu ühiskonna mitmekesisust, eelkõige tagamaks, et last ei diskrimineerita tema vanemate perekonnaseisu või perekonna ülesehituse tõttu; kutsub liikmesriike üles vastastikku tunnustama õigusdokumente, et võimaldada vaba liikumist ilma diskrimineerimata;

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles välja töötama ja rakendama poliitikat ning ette nägema meetmeid, mis toetaksid neid, kes on kõige ebasoodsamas olukorras või kes on praegu kehtivatest õigusaktidest ja poliitikatest kõrvale jäetud, näiteks üksikvanemad, mitteabielulised paarid, samasoolised paarid, rändajad, füüsilisest isikust ettevõtjad või nn abistavad abikaasad ning perekonnad, kus üks või mitu pereliiget on puudega;

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et töö- ja eraelu tasakaalu käsitlevates õigusaktides ja meetmetes võetakse arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni komitee 2015. aasta lõppjäreldusi ELi-le;

10.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et töö- ja eraelu tasakaalu poliitika väljatöötamisel, jälgimisel ja rakendamisel on üheks peamiseks kaalutluseks laste heaolu ja parimad huvid; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles täielikult rakendama lastesse investeerimist käsitlevat soovitust (32) ja jälgima hoolikalt selles osas tehtavaid edusamme; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles välja töötama ja rakendama selliseid algatusi nagu lastegarantii, mis asetaks lapsed praeguse vaesuse leevendamise poliitika keskmesse, nii et igal lapsel oleks juurdepääs tasuta tervishoiuteenusele, tasuta haridusele, korralikule eluasemele ja piisavale toidule laste vaesuse vastu võitlemise ühtse Euroopa kava raames;

11.

on seisukohal, et laste vaesus on seotud vanemate vaesusega, ning kutsub seetõttu liikmesriike üles rakendama laste vaesust ja heaolu käsitlevat soovitust ja kasutama soovituses toodud näitajapõhist järelevalveraamistikku;

12.

rõhutab, kui tähtis on integreerida elutsüklipõhine lähenemisviis töö- ja eraelu tasakaalu poliitikasse ja ettevõtete strateegiasse, et tagada, et igaüht toetatakse tema elu eri etappidel ja et ta saab aktiivselt osaleda töötaja õigustega tööturul ja ühiskonnas tervikuna;

13.

rõhutab, et parem töö- ja eraelu tasakaal ja suurem sooline võrdõiguslikkus on väga olulised naiste, eriti naissoost hooldajate ja üksikemade tööturul osalemise toetamiseks ja naiste mõjuvõimu suurendamise eesmärgi saavutamiseks; toonitab, et naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamise seisukohast on otsustava tähtsusega tööturu ja sotsiaalsüsteemide muutmine ja kohandamine, et võtta arvesse naiste elutsüklit;

14.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kujundama muutustele viivat poliitika ja investeerima teadlikkuse suurendamise kampaaniatesse, et ületada soolised stereotüübid ning edendada hoolduskohustuste ja majapidamistööde võrdsemat jaotust, pöörates samuti tähelepanu meeste õigusele ja vajadusele hoolduskohustusi täita, ilma et neid halvustataks või karistataks; on seisukohal, et ettevõtjatelt tuleks nõuda jõupingutusi töö- ja eraelu tasakaalu soodustamiseks ja diskrimineerimise vastu võitlemiseks ning et neid tuleks nendes jõupingutustes toetada;

15.

kutsub liikmesriike üles suurendama kaitset töö ja eraelu tasakaaluga seotud diskrimineerimise ja seadusevastase vallandamise eest, mis eelkõige puudutab naistöötajaid, ning tagama juurdepääsu õiguskaitsele ja kohtumenetlusele, pakkudes sealhulgas rohkem teavet töötajate õiguste kohta ning vajaduse korral õigusabi; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles esitama ettepanekuid poliitika kohta, mille abil parandada diskrimineerimisvastaste meetmete jõustamist töökohal, sealhulgas suurendada teavituskampaaniate kaudu teadlikkust õigusest võrdsele kohtlemisele ja tõendamiskohustuse ümberpööramisest (33) ning võimaldada riiklikel võrdõiguslikkust edendavatel asutustel viia omal algatusel läbi ametlikke uurimisi võrdõiguslikkuse küsimustes ja aidata võimalikke diskrimineerimise ohvreid;

16.

tõstab esile, et võrreldavate, kõikehõlmavate, usaldusväärsete ja korrapäraselt ajakohastatud andmete puudumise tõttu on keerulisem tõestada diskrimineerimise, eriti kaudse diskrimineerimise olemasolu; kutsub liikmesriike üles koguma süstemaatiliselt andmeid võrdõiguslikkuse kohta ja neid kättesaadavaks tegema, kaasates riiklikud võrdõiguslikkust edendavad asutused ja kohtud, muu hulgas selleks, et analüüsida ja jälgida nimetatud andmeid riigipõhiste soovituste tarvis; kutsub komisjoni üles tegema algatusi sellise andmekogumise täiendavaks edendamiseks liikmesriikidele suunatud soovituse abil ja tegema Eurostatile ülesandeks konsultatsioonide väljatöötamise, mille eesmärk oleks võtta Euroopa sotsiaaluuringu näitajates arvesse andmete jaotust kõikide diskrimineerimise aluste kaupa; kutsub komisjoni üles jätkama koostööd Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudiga (EIGE), et süstemaatiliselt parandada soo alusel liigitatud andmete kvantiteeti ja kvaliteeti;

17.

kutsub komisjoni üles vaatama korrapäraselt läbi edusamme, mis on saavutatud Pekingi tegevusprogrammis kindlaksmääratud olulistes valdkondades, mille näitajad on EIGE juba välja töötanud, ja võtma nende läbivaatamiste tulemusi arvesse oma hinnangus soolise võrdõiguslikkuse kohta ELis;

18.

märgib riiklike võrdõiguslikkust edendavate asutuste olulist rolli võrdse tööalase kohtlemise direktiivi 2000/78/EC rakendamisel, mis aitab suurendada teadlikkust ja koguda andmeid, hoida ühendust sotsiaalpartnerite ja muude sidusrühmadega, parandada teavitamist ja lihtsustada kaebuste esitamist; kutsub liikmesriike üles tugevdama võrdõiguslikkust edendavate asutuste, sealhulgas Equineti rolli, suutlikkust ja sõltumatust, muu hulgas piisavate rahaliste vahendite abil; kutsub eelkõige üles tugevdama võrdse kohtlemise direktiivis 2006/54/EÜ ette nähtud organisatsioone, tagades juurdepääsu õiguskaitsele ja kohtumenetlusele;

19.

on seisukohal, et riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste ja õiguskaitseasutuste töötajad ning tööinspektorid peaksid saama piisava väljaõppe tööhõives diskrimineerimist keelavate õigusaktide ja kohtupraktika valdkonnas; on veendunud, et niisugune väljaõpe on otsustava tähtsusega ka kohtunike, prokuröride, juristide ja politseiametnike jaoks;

20.

kutsub liikmesriike üles koos komisjoniga tagama, et riikliku poliitikaga ette nähtud sotsiaalsed õigused oleksid võrdselt kättesaadavad nii naistele kui meestele, tagamaks, et kõik saaksid oma õigusi kasutada ja saavutada parema töö- ja eraelu tasakaalu;

Naised ja mehed kui võrdse tasu saajad ja võrdsed hooldajad

21.

rõhutab vajadust kõrvaldada sooline ebavõrdsus tasustatavas ja tasustamata töös ning edendada laste ja ülalpeetavatega seotud vastutuse, hoolduskohustuste ja kulutuste võrdset jagamist naiste ja meeste vahel, kuid samuti ühiskonnas tervikuna, tagades sealhulgas üldise juurdepääsu üldhuviteenustele; juhib sellega seoses tähelepanu vajadusele teha konkreetseid ettepanekuid parema töö- ja eraelu tasakaalu saavutamiseks;

22.

peab kahetsusväärseks püsivat soolist palgalõhet, mis rikub ELi toimimise lepingu artiklis 157 sätestatud meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtet ning mis eelkõige mõjutab lapsi saavaid ja kasvatavaid naisi; kutsub ELi ja liikmesriike koostöös sotsiaalpartnerite ja soolise võrdõiguslikkuse organisatsioonidega üles kehtestama ja rakendama poliitikameetmeid soolise palgalõhe kaotamiseks; kutsub liikmesriike üles tegema lisaks nimetatud jõupingutustele korrapäraselt palgauuringuid;

23.

kutsub komisjoni üles kooskõlas soolist võrdõiguslikkust käsitlevate nõukogu 16. juuni 2016. aasta järeldustega tugevdama soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks võetud strateegilise kohustuse staatust ning lisama soolisi aspekte strateegiasse „Euroopa 2020“, tagamaks, et sooline võrdõiguslikkus ei kaotaks oma prioriteetset positsiooni; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon võtaks vastu 2015. aasta järgse soolise võrdõiguslikkuse strateegia kooskõlas Euroopa soolise võrdõiguslikkuse paktis perioodiks 2011–2020 esitatud soovitustega;

24.

kutsub liikmesriike üles kehtestama ennetavat poliitikat ja tegema sobivaid investeeringuid, mis on kujundatud nii, et need toetaksid naiste ja meeste sisenemist jätkusuutlikule ja kvaliteetseid töökohti pakkuvale tööturule, sinna naasmist, seal püsimist ja seal edasi liikumist pärast perekonna või hooldamisega seotud puhkust, kooskõlas Euroopa sotsiaalharta artikliga 27; rõhutab eelkõige vajadust tagada tagasipöördumine samale, võrdväärsele või sarnasele ametikohale, kaitse vallandamise või ebasoodsama kohtlemise eest pärast rasedust ja perepuhkuse taotlemist või võtmist ning kaitseperiood pärast tööle naasmist, et inimesed saaksid oma ametikohaga uuesti kohaneda;

25.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaasama sotsiaalpartnereid ja kodanikuühiskonda soolise võrdõiguslikkuse poliitikasse; rõhutab, kui oluline on diskrimineerimise vastaseks võitluseks ja soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks tööl sellise poliitika piisav rahastamine, samuti kollektiivlepingud ja kollektiivläbirääkimised ning heade tavade uurimine ja vahetamine;

26.

on seisukohal, et naiste osalemine tööturul ja nende majanduslik sõltumatus on määravalt tähtis, et saavutada strateegia „Euroopa 2020“ eesmärk tõsta tööhõive üldmäära 75 %-ni, ning leiab, et see tooks kaasa SKP suurenemise; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama poliitikat ja suurendama investeeringuid, mis toetaksid naiste tööhõivet kvaliteetsetel töökohtadel, eelkõige sellistes sektorites ja ametikohtadel, kus naised on alaesindatud, nagu loodusteadused, tehnoloogia, inseneriteadused ja matemaatika ning rohelise majanduse sektorid või kõrgema juhtkonna ametikohad kõikides sektorites;

Perekonna ja hooldamisega seotud puhkuse liigid

27.

märgib, et komisjon võttis tagasi rasedus- ja sünnituspuhkuse direktiivi muutmise ettepaneku ning kutsub komisjoni üles esitama ambitsioonikat, kõrgete standarditega ettepaneku, tehes seda tihedas koostöös sotsiaalpartneritega ja konsulteerides kodanikuühiskonnaga, et tagada parem töö- ja eraelu tasakaal; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et naised oleksid rasedus- ja sünnituspuhkuse vältel tasustatud ning neile oleks sel ajal tagatud sotsiaalkaitse, et toetada perekondi ja võidelda ebavõrdsuse vastu, tugevdada naiste sotsiaalset ja majanduslikku sõltumatust ning vältida nende rahalist karistamist laste saamise eest; rõhutab, et sünnituspuhkusega peavad kaasnema tõhusad meetmed, mis kaitsevad rasedate naiste ja vastsete emade, rinnaga toitvate emade ja üksikemade õigusi, kajastades Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ja Maailma Terviseorganisatsiooni soovitusi;

28.

kutsub üles parandama erinevate puhkuseliikide koordineerimist ELi ja liikmesriikide tasandil, koostöös sotsiaalpartneritega; juhib tähelepanu sellele, et parem juurdepääs eri puhkuseliikidele annab inimestele puhkusevõimalusi kogu elu jooksul ning suurendab tööhõives osalemist, üldist tõhusust ja rahulolu tööga; märgib, et kui puhkust reguleerivad sätted puuduvad või kui kehtivaid sätteid peetakse ebapiisavaks, võivad sotsiaalpartnerid kollektiivlepingute abil täita tähtsat rolli rasedus- ja sünnituspuhkust, isapuhkust ja vanemapuhkust käsitlevate uute sätete kehtestamisel või kehtivate sätete ajakohastamisel;

29.

kutsub liikmesriike üles tagama mis tahes perekonna või hooldusega seotud puhkuse ajal piisavat sissetuleku asendamist ja sotsiaalkaitset, eelkõige kindlustamaks, et madala sissetulekuga töötajad saavad puhkusemeetmeid kasutada teistega võrdsel alusel;

30.

kutsub komisjoni üles avaldama vanemapuhkuse direktiivi kohta rakendamisaruannet ning kutsub komisjoni ja sotsiaalpartnereid üles kaaluma võimalust sissetuleku piisava asendamise ja sotsiaalkaitsega vanemapuhkuse miinimumkestuse asjakohaseks pikendamiseks neljalt kuult vähemalt kuue kuuni ning suurendama lapse vanust, kelle heaks on võimalik vanemapuhkust võtta; rõhutab, et vanematele tuleks võimaldada paindlikkust vanemapuhkuse kasutamiseks kas osadena või kogu ulatuses korraga; kutsub liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles läbi vaatama vanemapuhkuseks ette nähtud rahalise hüvitise süsteeme, et saavutada piisav sissetuleku asendamise tase, mis oleks motiveeriv ja ergutaks ka mehi võtma vanemapuhkust pikemaks ajaks kui direktiiviga tagatud minimaalne ajavahemik; kordab taas, et vanemapuhkus tuleks vanemate vahel võrdselt jagada ning et märkimisväärne osa puhkusest peaks jääma mitteülekantavaks (34); toonitab, et mõlemat vanemat tuleb kohelda sissetulekuga seotud õiguste ja puhkuse kestuse osas ühtemoodi;

31.

märgib, et puudega laste töötavad vanemad on haavatavamad; kutsub seetõttu komisjoni täiustama ja tugevdama direktiivi 2010/18/EL sätteid seoses vanemapuhkuse saamise õiguse tingimustega ja selle saamise üksikasjalike eeskirjadega nende inimeste puhul, kellel on puudega või raske või pikaajalise tegutsemisvõimet piirava haigusega lapsed; kutsub sellega seoses liikmesriike üles pikendama nimetaud vanemate võimalust võtta vanemapuhkust üle direktiivis ette nähtud lapse vanusepiiri ning andma neile täiendavat rasedus- ja sünnituspuhkust, isapuhkust (kui see on olemas) ja vanemapuhkust;

32.

on veendunud, et puhkuseõiguse korralduse individualiseerimine ning isade roll laste kasvatamisel puhkuse võtmise kaudu on töö- ja eraelu sooliselt tasakaalustatud ühitamise ning strateegia „Euroopa 2020“ naiste ja meeste tööhõive määra saavutamiseks väga oluline;

33.

kutsub komisjoni üles esitama lastega vanemate või ülalpeetavatega inimeste parema töö- ja eraelu tasakaalu saavutamiseks hästi põhjendatud ja ühtseid algatusi, mis käsitlevad:

1)	isapuhkuse direktiivi, mis hõlmab vähemalt kahenädalast täielikult tasustatud kohustuslikku puhkust,

2)	hooldaja puhkuse direktiivi, mis täiendab professionaalse hoolduse osutamist, võimaldab ülalpeetavate eest hoolitsemist ja pakub hooldajale piisavat tasustamist ning sotsiaalkaitset; töötajakeskse paindlikkuse nõuet ja meeste jaoks piisavaid stiimuleid hooldajapuhkuse võtmiseks,

3)	kõikides liikmesriikides kohaldatavaid miinimumnõudeid, mis käsitlevad lapsendajate ning lapsendatud laste konkreetseid vajadusi ning millega kehtestatakse samasugused õigused kui bioloogilistel vanematel;

võttes samas teadmiseks, et mõned liikmesriigid on juba võtnud ennetavaid meetmeid seoses isapuhkuse ja hoolduspuhkusega;

34.

kutsub liikmesriike üles tööseaduste ja sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide kaudu kehtestama nn hoolduskrediiti nii naistele kui meestele pensioniõiguste kogumise võrdväärsete perioodidena, et kaitsta neid, kes võtavad tööst puhkuse ülalpeetava või pereliikme mitteametlikuks tasustamata hooldamiseks, ning tunnustama nimetatud hooldajate töö väärtust ühiskonnale tervikuna; ergutab liikmesriike jagama sellealaseid parimaid tavasid;

Ülalpeetavate hooldamine

35.

kutsub liikmesriike üles tõhusalt rakendama 2020. aastaks Barcelona eesmärke ja kiitma heaks 2014. aasta alushariduse ja lapsehoiu kvaliteediraamistikku;

36.

tuletab meelde, et investeerimine sotsiaalteenustesse, sealhulgas taristusse, avaldab arvestatavat mõju tööhõivele ning tähendab ka märkimisväärset täiendavat sissetulekut avalikule sektorile tööjõumaksude ja sotsiaalmaksete näol; palub liikmesriikidel investeerida kvaliteetsesse alusharidusse ja lapsehoidu ning eakate ja ülalpeetavate hooldusteenustesse; kutsub liikmesriike üles tagama selliste teenuste kättesaadavust, taskukohasust ja üldist juurdepääsetavust, kaaludes näiteks avaliku sektori kulutuste suurendamist hooldusteenustele, sealhulgas iseseisvalt eluga toimetuleku kavadele, ning ELi rahalisi vahendeid paremini ära kasutades; kutsub üles kasutama mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamist ka sotsiaalteenustesse ja taristusse tehtavate investeeringute suurendamiseks, eelkõige Euroopa Sotsiaalfondi, Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi abiga; kutsub liikmesriike üles kaaluma sotsiaalteenustele tasuta juurdepääsu andmist vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses elavatele perekondadele; märgib, et ebapiisavatel investeeringutel avalikesse hooldusstruktuuridesse on ebaproportsionaalselt suur mõju üksikvanematele, kellest suur enamus on naised;

37.

rõhutab vajadust tunnustada nende inimeste panust, kes pühendavad oma aja ja oskused vanemate inimeste ja ülalpeetavate eest hoolitsemisele;

38.

rõhutab, et puudega laste hooldus on töötavatele vanematele eriliseks väljakutseks, mida ühiskond peaks tunnustama ning mida tuleks riikliku poliitika ja kollektiivläbirääkimistega toetada; kutsub liikmesriike üles koolieelse lapsehoiu pakkumisel pöörama tähelepanu mitte ainult selle kättesaadavusele, vaid ka kvaliteedile, eelkõige ebasoodsatest oludest pärinevate ja puudega laste puhul;

39.

kutsub liikmesriike üles toetama maksupoliitikat kui võimsat vahendit töö- ja eraelu tasakaalu tugevdamisel ja edendama naiste tööhõivet;

40.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kehtestama Barcelona eesmärkidele sarnaseid eakate, puudega inimeste ja teiste ülalpeetavate hoolduse eesmärke koos seirevahenditega kvaliteedi, juurdepääsetavuse ja taskukohasuse mõõtmiseks; kutsub Eurostati ja Eurofoundi ja EIGEt (soolise võrdõiguslikkuse indeksi puhul) üles koguma asjakohaseid andmeid ja tegema uuringuid kõnealuse töö toetamiseks;

41.

kutsub liikmesriike üles tugevdama eakate hoolduse eriteenuste võrgustikku ja eelkõige ehitama üles koduhoolduse võrgustikke; rõhutab kõnealusest aspektist samuti seda, et eakate hoolduse poliitika tuleb kohandada individuaalsete vajadustega ja võimalusel tuleb arvestada eaka enda eelistatavat hoolduskohta;

42.

kutsub komisjoni üles kehtestama kvalitatiivsed standardid kõigile hooldusteenustele, sealhulgas hoolduse kättesaadavuse, juurdepääsetavuse ja taskukohasuse kohta, mis toetaksid liikmesriike hooldusstandardite tõstmisel; tuletab meelde olemasolevaid raamistikke, mida võiks eeskujuks võtta, nagu pikaajaliste hooldusteenuste Euroopa kvaliteediraamistik; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles välja töötama poliitikat, et võimaluse korral ja kogukonnapõhiste hooldusteenuste toetusel võimaldada pikaajalise hoolduse deinstitutsionaliseerimist;

43.

juhib tähelepanu sellele, et oluline tegur kvaliteetsete teenuste saavutamisel on töötajatesse investeerimine (35); kutsub seetõttu liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles edendama hooldustöötajate inimväärseid töötingimusi ja kvaliteetseid töökohti, sealhulgas korraliku palga, hooldustöötajate staatuse tunnustamise ja kvaliteetse täiendõppe võimaluste edendamise kaudu;

Kvaliteetsed töökohad

44.

juhib tähelepanu palgavaeste suurele arvule kõikjal Euroopas, mis tähendab, et mõned inimesed peavad töötama rohkem ja kauem, kombineerides isegi mitut töökohta, et teenida äraelamist võimaldavat töötasu; kutsub liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles töötama välja palgapoliitika raamistikku koos tõhusate meetmetega, mis takistaksid palgaga seotud diskrimineerimist ja tagaksid piisava palga kõikidele töötajatele, kehtestades näiteks riigi tasandil väärikat elu tagava miinimumpalga kooskõlas riiklike tavadega; kutsub liikmesriike üles toetama kollektiivläbirääkimisi palgapoliitika kujundamise olulise tegurina;

45.

juhib tähelepanu sellele, et töö- ja eraelu tasakaalustamine peab põhinema töötaja õigustel ja tööturu turvalisusel ning õigusel minna puhkusele, ilma et nõutaks suuremal määral liikuvust ja paindlikkust; rõhutab, et kui eelnevalt ei rakendata selget soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet, võib suurem paindlikkus võimendada praegu tööturul toimuvat naiste diskrimineerimist, mis ilmneb madalamas töötasus ja mittestandardsete tööhõivevormide alusel töötamises ning ebaproportsionaalne vastutusena tasustamata kodutööde eest;

46.

kutsub Eurofoundi üles arendama Euroopa töötingimuste uuringu kaudu edasi oma tegevusi seoses kvaliteetsete töökohtade järelevalvega, tuginedes töö kvaliteedi kontseptsioonile, mis hõlmab sissetulekuid, väljavaateid, tööaja kvaliteeti, oskuste kasutamist ja pädevust, sotsiaalset keskkonda, füüsilisi ohte ja töö intensiivsust; kutsub Eurofoundi lisaks üles jätkama teadusuuringuid töökohtade kvaliteeti toetava poliitika ja sotsiaalpartnerite kokkulepete ning ettevõtete vastava praktika valdkonnas (36); kutsub Eurofoundi üles jätkama järelevalvet tööaja korralduse üle ning analüüsima avalikku poliitikat ja sotsiaalpartnerite kokkuleppeid selles valdkonnas, samuti hindama, kuidas nende kokkulepete üle läbirääkimisi peetakse, ning kuidas need toetavad töö- ja eraelu tasakaalu; kutsub Eurofoundi korraldama teadusuuringuid selle kohta, kuidas kahe töötajaga leibkonnad tulevad toime mõlema tööaja korraldamisega ja kuidas selliseid leibkondi paremini toetada;

47.

rõhutab ühelt poolt, et töö- ja eraelu tasakaalustamine peab põhinema töötaja õigustel ja tööturu turvalisusel ning õigusel minna puhkusele, ilma et nõutaks suuremal määral liikuvust ja paindlikkust; juhib teiselt poolt tähelepanu erinevustele iga töötaja isiklikus ja perekondlikus olukorras ning on seetõttu seisukohal, et töötajatel peaks olema võimalik kasutada paindlikku töökorraldust, et seda kohandada oma konkreetsetele asjaoludele elutsükli jooksul; on seisukohal, et selline töötajatele suunatud paindlikkus võib suurendada naiste tööhõive määra; rõhutab, et töötajatel ja tööandjatel on jagatud vastutus sobivaima töökorralduse kavandamisel ja selles kokku leppimisel; kutsub komisjoni üles kaardistama olukorda liikmesriikides seoses õigusega taotleda paindlikku töökorraldust;

48.

toetab nn arukat töötamist töö korraldamise lähenemisviisina paindlikkuse, autonoomsuse ja koostöö kombineerimise kaudu, mis ei eelda tingimata töötajate kohalolu töökohal või mõnes muus eelnevalt kindlaksmääratud kohas ja võimaldab töötajatel oma tööaega iseseisvalt juhtida, kuid mis sellegipoolest tagab kooskõla seadusest ja kollektiivlepingutest tuleneva päevase ja nädalase maksimaalse tööajaga; toonitab seetõttu aruka töötamise potentsiaali parema töö- ja eraelu tasakaalu saavutamiseks, eriti vanemate jaoks, kes naasevad või sisenevad tööturule pärast rasedus- ja sünnituspuhkust või vanemapuhkust; lükkab aga tagasi ülemineku kohalolekukultuurilt pideva kättesaadavuse kultuurile; kutsub komisjoni, liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles aruka tööpoliitika väljatöötamisel tagama, et see ei pane töötajale täiendavat koormust, vaid pigem parandab töö- ja eraelu tervislikku tasakaalu ja suurendab töötajate heaolu; rõhutab vajadust keskenduda töötulemuste saavutamisele, et vältida kõnealuste uute töövormide kuritarvitamist; kutsub liikmesriike üles edendama digitaalsete andmete, kiire internetiühenduse, audio- ja videotehnoloogia ning muu taolise tehnoloogia potentsiaali näiteks aruka (kaug)töö korraldamisel;

49.

tõstab esile, et alternatiivsetel ärimudelitel, nagu ühistud ja vastastikused ühingud, on tohutu potentsiaal edendada soolist võrdõiguslikkust ja tervislikku töö- ja eraelu tasakaalu, eriti esilekerkivas nn aruka töötamise digitaalses keskkonnas, arvestades ulatuslikumat töötaja kaasamist otsuste tegemises; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles uurima ühingute ja alternatiivsete ärimudelite mõju soolisele võrdõiguslikkusele ning töö- ja eraelu tasakaalule, eriti tehnoloogiasektorites, ning sätestama poliitikat parima tava mudelite edendamiseks ja jagamiseks;

50.

väljendab muret sunnitud osaajatöö leviku pärast, eriti hoolduskohustustega naiste hulgas, kuna see suurendab nende palgavaesuse riski; rõhutab, et kui töötaja valib osaajatöö, tuleb kooskõlas osalist tööaega käsitleva direktiiviga (37) tagada tema tööhõive kvaliteet ja mittediskrimineerimine võrreldes täistööajaga töötajatega, ning kutsub komisjoni üles kontrollima nimetatud direktiivi rakendamist; palub liikmesriikidel tagada, et osalise tööajaga töötajatel, töötajatel, keda ohustab töökatkestus ja töötajatel, kelle karjääris on olnud pausid või perioodid, mil töötati vähem tunde, on õigus inimväärsele pensioniskeemile ilma igasuguse diskrimineerimiseta;

51.

väljendab muret määramata tööajaga lepingute kuritarvitamise üle mõnedes liikmesriikides ja selle üle, et kasutatakse ekspluateerivaid lepinguid ja pealesurutud ajutisi lepinguid, samuti ebakorrapärast, prognoosimatut ja liiga pikka tööaega ning madala tasemega praktikakohti, mis pikas perspektiivis muudavad tervisliku töö- ja eraelu tasakaalu saavutamise võimatuks; kutsub seetõttu liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles kiiresti lahendama ebakindla tööhõive olukorda, millega puutuvad kokku eelkõige noored ja naised;

52.

juhib tähelepanu sellele, et liiga pikk tööaeg ja liiga napid puhkepausid, töökohtade ebakindlus ning ebaproportsionaalsed tulemuskohustused on olulised tegurid seoses kõrgenenud stressitaseme, halva füüsilise ja vaimse tervise ning tööõnnetuste ja kutsehaiguste sagenemisega; juhib tähelepanu sellele, et paindlik tööaeg ja prognoositavad töötunnid mõjutavad positiivselt töö ja eraelu tasakaalu (38); kutsub liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles kehtestama tööaega ning tagama iganädalast puhkeaega kõikide asjakohaste õigusaktide rakendamise kaudu; tuletab meelde komisjoni kohustust jälgida tööaja direktiivi rakendamist ning kaaluda rikkumismenetluste algatamist liikmesriikide vastu, kes direktiivi ei järgi;

53.

kutsub lisaks sellele komisjoni ja liikmesriike, sotsiaalpartnereid ja sidusrühmi üles keskenduma uuenduslikule töökoha korraldusele ja tasakaalustama nii naiste ja meeste töö- ja eraelu vajadusi kui ka äritegevuse tootlikkust/kasumlikkust; märgib, et positiivne seos kasvava naiste tööhõive, töö- ja eraelu tasakaalu ja äritegevuse konkurentsivõime vahel (töölt puudumise vähendamise, SKP-lõhe, käibe, talentide ligitõmbavuse, lojaalsuse, heaolu edendamise nimel ressursside ümberjaotamise, kasvava elatustaseme ja vaba aja seisukohalt) on laialdaselt, Euroopa parimate tavade kohaselt tõestatud arvukates suurettevõtetes ja VKEde võrgustikes;

54.

tõstab esile seda, et naised ja LGBTI-inimesed seisavad tööl silmitsi konkreetsete sooliste takistuste ja stressiallikatega, sealhulgas ahistamine, tõrjutus, diskrimineerimine või soolised stereotüübid, mis mõjutavad negatiivselt nende heaolu tööl, ohustavad nende vaimset tervist ja karjääri edendamise võimet; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma edasisi meetmeid selliste ebasoodsate tingimuste parandamiseks, tagades asjakohaste diskrimineerimisvastaste õigusaktide ja sootundlike elukestva õppe programmide nõuetekohase rakendamise, ning tegema koostööd ametiühingute ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega;

55.

kutsub liikmesriike üles looma riiklikke tööinspektsioone ja neid tugevdama, tagades neile rahalised tingimused ning rahalised ressursid ja personali, mis võimaldaksid neil jätkata tõhusalt kohalikku tööd ja võidelda töökohtade ebakindluse, reguleerimata töö ning töö ja palgaga seotud diskrimineerimisega, eriti meeste ja naiste võrdõiguslikkuse seisukohast;

56.

kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama direktiivi 2006/54/EÜ ning palub komisjonil direktiiv läbi vaadata ja edendada ettevõtetes soolise võrdõiguslikkuse tegevuskavade rakendamist, sealhulgas segregatsiooni kaotamise meetmeid, palgasüsteemide väljatöötamist ja meetmeid naiste karjääri toetamiseks; rõhutab võrdõiguslikkust edendavate asutuste rolli diskrimineerimise ohvrite abistamisel ja sooliste stereotüüpidega tegelemisel; kutsub liikmesriike üles kehtestama seadusandlikke meetmeid, tagades meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte järgimise töökohal;

57.

kordab oma üleskutset, et nõukogu võtaks kiiresti vastu direktiivi ettepaneku, mis käsitleb võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamist sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest;

58.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama haiguspuhkuse korral sotsiaalkindlustust, sotsiaalkaitset ja tasustamist, et võimaldada tõelist töö- ja eraelu tasakaalu;

Elukvaliteet

59.

juhib tähelepanu sellele, et „elukvaliteet“ on laiem kontseptsioon kui „elamistingimused“ ning viitab üksikisikute üldisele heaolule ühiskonnas, määratledes inimeksistentsi mitu dimensiooni, mis on inimese täisväärtuslikuks eluks vajalikud (39);

60.

toonitab, et vaba aja veetmise ebavõrdsusel ning kohustuste ebavõrdsel jagamisel naiste ja meeste vahel võib olla mõju naiste isiklikule arengule, uute oskuste ja keelte õppimisele, osalusele sotsiaalses, poliitilises, kultuuri- ja kogukonnaelus ning eriti naiste majanduslikule olukorrale;

61.

rõhutab, et igasugune naiste diskrimineerimine, sealhulgas sooline segregatsioon, palga- ja pensionilõhed, soolised stereotüübid ning kõrge stressitase töö- ja eraelu korraldamisel kajastuvad naiste väheses füüsilise liikumise määras ja neil on tohutu mõju naiste füüsilisele ja vaimsele tervisele (40); kordab taas, kui oluline on võidelda stereotüüpide vastu, edendades ja kaitstes soolist võrdõiguslikkust kõikides haridusastmetes alates algkoolist; kutsub liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles korraldama ja toetama teadlikkuse suurendamise ja teabekampaaniaid, samuti soolise võrdõiguslikkuse edendamise ja stereotüüpide vähendamise programme;

62.

toonitab elukestva õppe tähtsust töötajate enesearendamise jaoks, sealhulgas selleks, et pidada sammu pidevalt muutuvate töötingimustega; ergutab komisjoni ja liikmesriike edendama elukestvat õpet; kutsub komisjoni, liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles koostama ja kehtestama poliitikat nii haridus- ja koolituspuhkuse kui ka töökohal toimuva kutseõppe ja elukestva õppe jaoks, sealhulgas ka teistes liikmesriikides; kutsub neid üles tegema tööl ja väljaspool tööd toimuva õppe, sealhulgas tasuta õppe võimalusi kättesaadavaks kõikidele töötajatele, eelkõige ebasoodsas olukorras töötajatele, pöörates eriti tähelepanu naistöötajatele sektorites, kus naised on struktuurselt alaesindatud;

63.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võitlema sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse vastu; kutsub liikmesriike üles edendama meetmeid piisava miinimumsissetuleku süsteemide kehtestamiseks kooskõlas riiklike tavade ja traditsioonidega, et võimaldada kõikidel inimestel elada väärikat elu, toetada nende täielikku osalust ühiskonnas ja tagada nende sõltumatus kogu elu jooksul;

o o

64.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) EÜT L 348, 28.11.1992, lk 1.

(2) ELT C 70 E, 8.3.2012, lk 163.

(3) ELT L 68, 18.3.2010, lk 13.

(4) ELT L 353, 28.12.2013, lk 7.

(5) ELT L 180, 15.7.2010, lk 1.

(6) EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16.

(7) ELT L 299, 18.11.2003, lk 9.

(8) EÜT L 14, 20.1.1998, lk 9.

(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0059.

(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0207.

(11) ELT C 93, 9.3.2016, lk 110.

(12) ELT C 36, 29.1.2016, lk 18.

(13) ELT C 316, 30.8.2016, lk 2.

(14) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0218.

(15) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0351.

(16) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0042.

(17) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0226.

(18) ELT C 175, 15.6.2011, lk 8.

(19) Tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu 3073. istung, Brüssel, 7. märts 2011.

(20) Eurostati 2015. aasta demograafiaaruanne.

(21) Eurofound (2015): „Esimesed tähelepanekud: kuues Euroopa töötingimuste uuring“.

(22) http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/submitViewTableAction.do

(23) Eurofound (2013): „Laste ja ülalpeetavate hooldamine: mõju noorte töötajate karjäärile“.

(24) Eurofound (2015): „Esimesed tähelepanekud: kuues Euroopa töötingimuste uuring“.

(25) Eurostati 2010. aasta andmed, Euroopa Komisjoni 2015. aasta aruanne soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus (SWD(2016)0054).

(26) Eurofound, Euroopa elukvaliteedi uuring 2012.

(27) Eurofound (2015) „Early childhood care: working conditions, training and quality of services – A systematic review“ (Lapsehoid: töötingimused, koolitus ja teenuste kvaliteet. Süstemaatiline ülevaade).

(28) Barcelona eesmärkide 29. mai 2013. aasta eduaruanne pealkirjaga „Väikelaste hoiuteenuste arendamine Euroopas jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu edendamiseks“ (COM(2013)0322).

(29) Eurofound (2013): „Caring for children and dependants: Effect on careers of young workers“ (Laste ja ülalpeetavate hooldamine: mõju noorte töötajate karjäärile).

(30) Eurofoundi aruanne „Sustainable work over the life course: Concept paper“ (2015) (Jätkusuutlik töö elu kõigis etappides. Kontseptsioonidokument).

(31) CEDEFOPi uurimus: „Training leave. Policies and practices in Europe“ (Koolituspuhkus. Poliitikasuunad ja tavad Euroopas), 2010.

(32) Komisjoni soovitus 2013/112/EL.

(33) Euroopa Parlamendi 8. oktoobri 2015. aasta resolutsioon direktiivi 2006/54/EÜ kohaldamise kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0351).

(34) Euroopa Parlamendi 12. mai 2016. aasta resolutsioon nõukogu direktiivi 2010/18/EL rakendamise kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0226).

(35) Eurofound (2015), „Early childhood care: working conditions, training and quality of services – A systematic review“ (Lapsehoid: töötingimused, koolitus ja teenuste kvaliteet. Süstemaatiline ülevaade).

(36) Eurofoundi aruanne „Trends in job quality in Europe“ (Euroopa töökohtade kvaliteedi arengusuunad) (2012) ja Eurofoundi aruanne „Convergence and divergence of job quality in Europe 1995-2010“ (Töökohtade kvaliteedi ühtlustumine ja lahknemine Euroopas aastatel 1995–2010) (2015).

(37) Nõukogu direktiiv 97/81/EÜ.

(38) Eurofoundi Euroopa töötingimuste uuring.

(39) Eurofoundi kolmas Euroopa elukvaliteedi uuring.

(40) Euroopa Parlamendi liidu sisepoliitika peadirektoraadi 2016. aasta märtsi uuring „Erinevused meeste ja naiste töö-, hooldamis- ja vaba aja vahel“.

Kolmapäev, 14. september 2016

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/93

P8_TA(2016)0343

Kalandustöö konventsiooni rakendamise kokkulepe

Euroopa Parlamendi 14. septembri 2016. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse 21. mai 2012. aasta (muudetud 8. mail 2013) kokkulepet, mille sõlmisid Euroopa Liidu põllumajandusühistute üldine liit (COGECA), Euroopa Transporditöötajate Föderatsioon (ETF) ja Euroopa Liidu kalandusettevõtete riiklike organisatsioonide ühendus (EUROPÊCHE) ning mis käsitleb Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 2007. aasta kalandustöö konventsiooni rakendamist (2016/2794(RSP))

(2018/C 204/10)

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse 21. mai 2012. aasta (muudetud 8. mail 2013) kokkulepet, mille sõlmisid Euroopa Liidu põllumajandusühistute üldine liit (COGECA), Euroopa Transporditöötajate Föderatsioon (ETF) ja Euroopa Liidu kalandusettevõtete riiklike organisatsioonide ühendus (EUROPÊCHE) ning mis käsitleb Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 2007. aasta kalandustöö konventsiooni rakendamist (COM(2016)0235),

—

võttes arvesse 21. mai 2012. aasta (muudetud 8. mail 2013) kokkulepet, mille sõlmisid Euroopa Liidu põllumajandusühistute üldine liit (COGECA), Euroopa Transporditöötajate Föderatsioon (ETF) ja Euroopa Liidu kalandusettevõtete riiklike organisatsioonide ühendus (EUROPÊCHE) ning mis käsitleb Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 2007. aasta kalandustöö konventsiooni rakendamist,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 155,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 101 lõiget 3,

A.	arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 155 lõige 1 annab tööturu osapooltele võimaluse, et kui nad soovivad, võib nendevaheline dialoog liidu tasandil tuua kaasa lepingusuhted, kaasa arvatud kokkulepete sõlmimise;

B.	arvestades, et aluslepingu artikli 155 lõige 2 näeb ette, et liidu tasandil sõlmitud kokkuleppeid rakendatakse allakirjutanute ühisel taotlusel nõukogu otsusega komisjoni ettepaneku põhjal; arvestades, et kokkuleppele allakirjutanud on sellise taotluse esitanud;

arvestades, et kalandussektori töötajad vajavad erilist kaitset, võttes muu hulgas arvesse kalalaevade pardal tehtava töö eriomadusi, õnnetuste ja surmaga lõppevate õnnetuste suurt arvu, samuti selles ohtlikus töökeskkonnas esinevat suurt kutsehaiguste ohtu ja esinemissagedust (võrreldes teiste sektoritega), töö-, puhke- ja vaba aja häguseid piire ning osaliselt ebapiisavast puhkeajast tuleneva väsimuse mõju tervisele ja ohutusele, valdavalt mitteametlikke ja mittestandardseid töösuhteid ja palgakorraldust, kaasa arvatud süsteemi, kus meeskonnaliikmetele makstakse tasuna osa meeskonna teenitud tulust (crew share system);

arvestades, et ILO kalandustöö konventsioon nr 188 koos soovitusega nr 199 hõlmab peamisi laevade pardal inimväärsete töö- ja elamistingimuste tagamisega seotud teemasid, kaasa arvatud kalalaevareederite ja kiprite vastutus töötajate ohutuse ja tervise eest (artikkel 8), kalalaeval töötamise vanuse alammäär ja noorte töötajate kaitse (artikkel 9), kohustuslik arstlik läbivaatus ja tõendid (artiklid 10–12), puhkeaeg (artiklid 13 ja 14), munsterroll (artikkel 15), töölepingud, kus on märgitud kohustused ja töötingimused (artiklid 16–20), kodumaale tagasisõit (artikkel 21), värbamine ja vahendus (artikkel 22), kaluritele korrapärase tasu maksmine ja maksete ülekandmine perekondadele (artiklid 23 ja 24), elamistingimused ja toitlustamine (artiklid 25–28), tööohutus- ja töötervishoiunormide kindlaksmääramine ning meditsiiniabi saamise võimalus laeva pardal (artiklid 29–33), sotsiaalkindlustuskaitse (artiklid 34–37), kaitse tööga seotud haiguse, vigastuse või surma korral (artiklid 38–39), nõuete täitmine ja jõustamine (artiklid 40–44);

arvestades, et praeguseks on ILO kalandustöö konventsiooni nr 188 ratifitseerinud vaid kaheksa riiki; arvestades, et hoolimata nõukogu otsusest lubada ELi liikmesriikidel ratifitseerida ILO kalandustöö konventsioon nr 188, on seda tänaseks teinud ainult kaks riiki – Prantsusmaa ja Eesti; arvestades, et EL ja selle liikmesriigid peaksid asuma kalandusvaldkonnas inimväärsete töötasude ja -tingimuste edendamisel juhtrolli;

arvestades, et see kokkulepe kehtib kõigile kaluritele, kes töötavad nende kalalaevade pardal, mis on registreeritud või sõidavad ELi liikmesriikide lipu all ning mis tegelevad tööndusliku kalapüügiga; arvestades, et ILO kalandustöö konventsiooni käsitleva tööturu osapoolte kokkuleppe ELi õigusesse võtmisega tugevdatakse ELi positsiooni, et edendada konventsiooni rakendamist kolmandatest riikidest partnerriikides ning aidata nii kaasa õiglaste ja võrdsete võimaluste loomisele ülemaailmses kalandussektoris ja võitlusele kalurite ärakasutamise kõige hullemate vormide vastu, nagu näiteks sunniviisilise töö, inimkaubanduse ja lapstööjõu kasutamine;

võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse 21. mai 2012. aasta (muudetud 8. mail 2013) kokkulepet, mille sõlmisid Euroopa Liidu põllumajandusühistute üldine liit (COGECA), Euroopa Transporditöötajate Föderatsioon (ETF) ja Euroopa Liidu kalandusettevõtete riiklike organisatsioonide ühendus (EUROPÊCHE) ning mis käsitleb Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 2007. aasta kalandustöö konventsiooni rakendamist; peab aga kahetsusväärseks, et tööturu osapoolte kokkulepe, mille tekst viimistleti lõplikult 2013. aastal, esitati nõukogule viivitusega; rõhutab sotsiaaldialoogi tähtsust, kaasa arvatud Euroopa tasandil;

tunneb heameelt asjaolu üle, et tööturu osapoolte sõlmitud kokkulepe ja komisjoni ettepanek näevad ette ainult miinimumnõuded, jättes liikmesriikidele ja/või tööturu osapooltele vabaduse võtta vastu asjaomase valdkonna töötajatele soodsamad meetmed; märgib, et kokkulepet kohaldatakse ka koos palgatöötajatega sama laeva pardal töötavate füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kalurite suhtes; rõhutab vajadust edasi arendada sätteid, mis on seotud palkade, sotsiaalkaitse ja sotsiaalkindlustusega, et tagada töötajatele ja nende perekondadele piisav ja inimväärne sissetulek, sealhulgas vigastuse, õnnetuse või surma korral; rõhutab, kui tähtis on kokkuleppe rakendusmehhanismide kehtestamine, kaasa arvatud sobivate kontrolli- ja jõustamismeetmete väljatöötamine;

soovitab nõukogu direktiivi viivitamata vastu võtta, nagu on palunud tööturu osapooled;

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja tööturu osapooltele.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/95

P8_TA(2016)0344

Viimase aja sündmused Poolas ja nende mõju Euroopa Liidu põhiõiguste hartas kehtestatud põhiõigustele

Euroopa Parlamendi 14. septembri 2016. aasta resolutsioon viimase aja sündmuste kohta Poolas ja nende mõju kohta Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigustele (2016/2774(RSP))

(2018/C 204/11)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse aluslepinguid, eelkõige Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikleid 2, 3, 4 ja 6,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

—	võttes arvesse Poola Vabariigi põhiseadust,

—	võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning sellega seotud Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat,

—	võttes arvesse komisjoni 11. märtsi 2014. aasta teatist „ELi uus õigusriigi tugevdamise raamistik“ (COM(2014)0158),

—	võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta arutelu olukorra üle Poolas,

—	võttes arvesse oma 13. aprilli 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Poolas (1),

—	võttes arvesse komisjoni 1. juuni 2016. aasta arvamust õigusriigi olukorra kohta Poolas,

—	võttes arvesse komisjoni 27. juuli 2016. aasta soovitust seoses õigusriigi olukorraga Poolas,

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu ekspertide 6. juuni 2016. aasta arvamust kolme seaduseelnõu kohta, mis puudutavad Poola avalik-õiguslikku meediat;

—	võttes arvesse Veneetsia komisjoni 11. märtsi 2016. aasta arvamust Poola põhiseaduskohut käsitleva 25. juuni 2015. aasta seaduse muudatuste kohta,

—	võttes arvesse Veneetsia komisjoni 13. juuni 2016. aasta arvamust 15. jaanuari 2016. aasta seaduse kohta, millega muudetakse politseiseadust ja teatavaid muid seadusi,

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 15. juuni 2016. aasta aruannet oma visiidi kohta Poola 9.–12. veebruaril 2016,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

arvestades, et EL rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, sealhulgas vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine, arvestades, et need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus, ning arvestades, et 2003. aastal korraldatud referendumil kiitis Poola rahvas need heaks;

B.	arvestades, et ELi lepingu artikli 6 lõikes 3 on sätestatud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga tagatud ja liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest tulenevad põhiõigused on ELi õiguse üldpõhimõtted;

C.	arvestades, et EL toimib vastastikusel usaldusel, et liikmesriigid järgivad demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid ning põhiõigusi, mis on sätestatud Euroopa inimõiguste konventsioonis ning põhiõiguste hartas;

D.	arvestades, et Poola põhiseaduse artiklis 9 sätestatakse, et Poola Vabariik järgib rahvusvahelist õigust, mis on tema jaoks siduv;

E.	arvestades, et õigusriigi põhimõte on üks ühistest väärtustest, millel EL rajaneb, ning arvestades, et aluslepingute kohaselt vastutab komisjon koos Euroopa Parlamendi ja nõukoguga õigusriigi põhimõtte kui ELi ühe alusväärtuse ning liidu õiguse, väärtuste ja põhimõtete järgimise tagamise eest;

F.	arvestades, et kohtusüsteemi sõltumatus on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 47 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 6 ning see on üks võimude lahususe demokraatliku põhimõtte olulisi nõudeid, mis kajastub ka Poola põhiseaduse artiklis 10;

G.	arvestades, et võimude lahusus ja kohtusüsteemi sõltumatus on demokraatliku süsteemi kesksed elemendid ning neid ei tohi õõnestada;

H.	arvestades, et hiljutised sündmused Poolas, eelkõige vaidlus põhiseaduskohtu koosseisu ja toimimise üle ning põhiseaduskohtu otsuste avaldamata jätmine, on tekitanud kahtlusi õigusriigi põhimõtte järgimise tagamiste suhtes;

arvestades, et oma arvamuses põhiseaduskohut käsitleva seaduse muudatuste kohta kutsus Veneetsia komisjon Poola riigiorganeid üles põhiseaduskohtu otsuseid avaldama, täielikult austama ja rakendama, rõhutades samal ajal, et nimetatud muudatused õõnestaksid tõsiselt kohtu tööd ja kahjustaksid kohtu tõhusust põhiseaduse kaitsjana;

arvestades, et põhiseaduskohtu töö halvatusest tulenevalt käivitas komisjon õigusriigi raamistiku alusel dialoogi Poola valitsusega, et tagada õigusriigi põhimõtte täielik järgimine; arvestades, et pärast Poola ametivõimudega peetud intensiivset dialoogi ja võttes arvesse Poola valitsuse poolsete edusammude puudumist põhiseaduskriisi lahendamisel, pidas komisjon vajalikuks vormistada oma hinnang praegusele olukorrale arvamusena;

arvestades, et vaatamata täiendavatele aruteludele Poola ametivõimudega ei ole Poolas õigusriiki ohustavad probleemküsimused rahuldavalt lahendatud ja komisjon on arvamusel, et Poolas valitseb süsteemset laadi oht õigusriigile; arvestades, et seetõttu on komisjon esitanud Poola ametivõimudele konkreetsed soovitused, kuidas need probleemid kiiresti lahendada;

arvestades, et õigusriigi raamistiku eesmärk on tegeleda süsteemset laadi ohtudega õigusriigile ükskõik millises ELi liikmesriigis, eelkõige olukordades, mida ei saa tulemuslikult lahendada rikkumismenetluste abil, ja juhul, kui riigi tasandil kehtivad „õigusriigi kaitsemeetmed“ ei ole ilmselt enam piisavad, et neid ohutegureid tulemuslikult vastustada;

M.	arvestades, et EL on võtnud endale kohustuse austada massiteabevahendite vabadust ja mitmekesisust ning teabe- ja sõnavabadust, nagu on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 11 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 10 ning kajastub ka Poola põhiseaduse artiklis 14;

arvestades, et Poola meediaseaduse juba vastuvõetud ja hiljuti soovitatud muudatused, eelkõige seoses avalik-õigusliku meedia juhtimise, toimetuse sõltumatuse ja institutsioonilise autonoomiaga, on tekitanud kahtlusi, kas Poolas austatakse sõnavabadust ning massiteabevahendite vabadust ja mitmekesisust;

O.	arvestades, et Euroopa Nõukogu eksperdid jõudsid Poola ametivõimudega Poola avalik-õiguslikku meediat puudutava kolme seaduseelnõu paketi üle peetud ekspertide dialoogi järel järeldusele, et vajalikud on parandused, eriti juhtimise, sisu ja avalike ülesannete ning ajakirjanike kaitse valdkonnas;

P.	arvestades, et õigus vabadusele ja turvalisusele ning era- ja perekonnaelu austamisele ja isikuandmete kaitsele on sätestatud põhiõiguste harta artiklites 6, 7 ja 8 ning Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklites 5 ja 8, samuti Poola põhiseaduse artiklites 31 ja 47;

arvestades, et oma arvamuses politseiseaduse ja teatavate muude seaduste muudatuste kohta jõudis Veneetsia komisjon järeldusele, et politseiseaduses sätestatud menetluslikud tagatised ja materiaalsed tingimused varjatud jälgimise rakendamiseks ei ole piisavad, et hoida ära selle ülemäärane kasutamine või üksikisikute eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse põhjendamatu häirimine; tuletab sellega seoses meelde, et nii Euroopa Kohus kui ka Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud vajadust võtta kasutusele tulemuslikud järelevalvemehhanismid ning soovitatavalt kohtulik kontroll, et tagada sellise tegevuse järelevalve;

R.	arvestades, et uus terrorismivastane seadus tekitab samalaadseid kahtlusi selle vastavuse osas eelkõige Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklitele 5, 8, 10 ja 11 ning Poola põhiseadusele;

arvestades, et Euroopa Komisjon on seisukohal, et kuni õigusaktide tulemusliku ülevaatamise tagamine põhiseaduskohtu poolt on takistatud, ei eksisteeri tõhusat kontrolli põhiseaduse järgimise üle, sh selle põhiõigusi käsitlevate sätete järgimise üle vastuvõetud õigusaktides, sh sellistes eriti tundliku sisuga uutes õigusaktides, nagu Poola Seim hiljuti vastu võttis;

arvestades, et Veneetsia komisjon koosneb kõigi Euroopa Nõukogu liikmete, kaasa arvatud Poola nimetatud sõltumatutest riigiõiguse ekspertidest, ning arvestades, et selle arvamus on Euroopa Nõukogu liikmesriikide õigusriigi ja demokraatia alaste kohustuste kõige autoriteetsem tõlgendus; arvestades, et praegune Poola valitsus on Veneetsia komisjoni arvamust otseselt taotlenud;

U.	arvestades, et õigus õiglasele kohtulikule arutamisele, süütuse presumptsioon ja kaitseõigus on sätestatud põhiõiguste harta artiklites 47 ja 48 ning Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 6, samuti Poola põhiseaduse artiklites 41, 42 ja 45;

arvestades, et Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik jõudis oma Poola-visiidi aruandes järeldusele, et kriminaalmenetluse seadustiku ja prokuratuuriseaduse hiljuti vastu võetud muudatused võivad ohustada õigust õiglasele kohtulikule arutamisele kriminaalmenetluses, süütuse presumptsiooni ja kaitseõigust, eriti juhul, kui ei kehtestata piisavaid kaitsemeetmeid võimu kuritarvitamise vältimiseks, ning võimude lahususe põhimõtet;

arvestades, et põhiõiguste harta, Euroopa inimõiguste konventsiooni ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on naiste seksuaal- ja reproduktiivtervis seotud mitmete inimõigustega, sealhulgas õigusega elule ja inimväärikusele, kaitsega ebainimliku ja inimväärikust alandava kohtlemise eest, õigusega tervishoiule, õigusega eraelu puutumatusele, õigusega haridusele ja diskrimineerimiskeeluga, mis kõik kajastuvad ka Poola põhiseaduses;

X.	arvestades, et tõhus, erapooletu, professionaalne ja poliitiliselt neutraalne avaliku teenistuse süsteem on üks demokraatliku valitsemistava põhielemente, kuid arvestades, et uus avaliku teenistuse seadus tundub õõnestavat nii seda põhimõtet kui ka Poola põhiseaduse artiklit 153;

Y.	arvestades, et Poola põhiseaduskohus tunnistas mitmed 22. juulil 2016 vastu võetud seaduse sätted endiselt põhiseadusvastaseks;

arvestades, et Poola keskkonnaminister kiitis heaks kava suurendada puidu väljavedu Białowieża metsast; arvestades, et kui riigi looduskaitsenõukogu avaldas kavale vastuseisu, vahetas valitsus välja 32 liiget nõukogu 39-liikmelisest koosseisust; arvestades, et komisjon algatas 16. juunil 2016 rikkumismenetluse, mis puudutab Białowieża metsa;

rõhutab, et äärmiselt oluline on tagada, et ELi lepingu artiklis 2 ja Poola põhiseaduses loetletud ühiseid Euroopa väärtusi järgitakse täielikult ning et tagatakse põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigused;

kinnitab oma 13. aprilli 2016. aasta resolutsioonis olukorra kohta Poolas väljendatud seisukohta, eelkõige mis puudutab Poola põhiseaduskohtu töö halvatust, mis kujutab endast ohtu demokraatiale, põhiõigustele ja õigusriigile Poolas;

väljendab kahetsust ja muret selle pärast, et seni ei ole mingit kompromisslahendust leitud ja et Veneetsia komisjoni 11. märtsi 2016. aasta soovitusi ei ole ellu viidud; peab kahetsusväärseks ka seda, et Poola valitsus keeldub avaldamast kõiki põhiseaduskohtu otsuseid, sh 9. märtsi 2016. aasta ja 11. augusti 2016. aasta otsused;

väljendab heameelt komisjoni kindlameelsuse üle jätkata Poola valitsusega konstruktiivset ja produktiivset dialoogi, et leida kiired ja konkreetsed lahendused õigusriiki ähvardavate eespool nimetatud süsteemsete ohtude kõrvaldamiseks; rõhutab, et selline dialoog peab olema erapooletu, tõenduspõhine ja koostööaldis ning austama samal ajal ka ELi ja liikmesriikide pädevusi, nagu on sätestatud aluslepingutes, ja subsidiaarsuse põhimõtet;

võtab teadmiseks, et Poola olukorra hindamise järel võttis komisjon õigusriigi raamistiku alusel vastu arvamuse ja sellele järgnevalt soovituse; loodab, et kooskõlas Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhteid käsitleva raamkokkuleppe II lisaga teeb komisjon selle arvamuse Euroopa Parlamendile kättesaadavaks;

kutsub Poola valitsust üles tegema komisjoniga koostööd vastavalt aluslepingus sätestatud lojaalse koostöö põhimõttele ning kutsub valitsust üles kasutama komisjoni antud kolme kuud selleks, et kaasata kõik Poola Seimis esindatud erakonnad ja leida kestva põhiseaduskriisi lahendamiseks kompromiss, järgides täielikult Veneetsia komisjoni arvamust ja Euroopa Komisjoni soovitust;

kutsub komisjoni kui aluslepingute täitmise järelevalvajat üles jälgima – järgmise sammuna – Poola ametivõimude poolt soovituste kohaselt võetud järelmeetmeid, jätkates samal ajal Poolale täieliku toetuse pakkumist õigusriigi tugevdamiseks kohaste lahenduste leidmisel;

väljendab täielikult toimiva põhiseaduskohtu puudumise tõttu muret hiljutiste ja kiirete seadusandlike muudatuste pärast muudes valdkondades, mida tehakse ilma nõuetekohase konsulteerimiseta, ning nõuab tungivalt, et komisjon hindaks vastuvõetud õigusaktide vastavust ELi esmastele ja teisestele õigusaktidele ning väärtustele, millel liit rajaneb, võttes arvesse Veneetsia komisjoni 11. juuni 2016. aasta ja Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 15. juuni 2016. aasta soovitusi ning komisjoni 27. juuli 2016. aasta õigusriigi-alast soovitust, hinnates eelkõige järgmist:

—

seadus avalik-õigusliku meedia kohta, pidades silmas vajadust avalik-õiguslikku meediat reguleeriva raamistiku järele, mis tagaks Poola ühiskonna mitmekesisust kajastava sõltumatu, erapooletu ja täpse sisu pakkumise, ning pidades silmas Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohast kohtupraktikat ja ELi õigustikku audiovisuaal- ja meediavaldkonnas;

—	seadus, millega muudetakse politseiseadust ja teatavaid muid seadusi, pidades silmas selle ebaproportsionaalset sekkumist eraelu puutumatusse ning seda, et massiline jälgimistegevus ja kodanike isikuandmete suuremahuline töötlemine ei ole kooskõlas ELi ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikaga;

—	seadus, millega muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku ja prokuratuuriseadust, pidades silmas vajadust järgida ELi õigustikku menetlusõiguste valdkonnas ning põhiõigust õiglasele kohtumenetlusele;

—	seadus, millega muudetakse avaliku teenistuse seadust, pidades silmas tõsist Poola haldusorganite politiseerimise riski, mis õõnestaks avaliku teenistuse erapooletust;

—	terrorismivastane seadus, pidades silmas tõsist ohtu eraelu puutumatusele ning sõnavabadusele, mida kujutab endast sisejulgeoleku ameti volituste laiendamine ilma asjakohaste õiguskaitsevahenditeta;

—	muud küsimused, mis tekitavad muret, kuna nad võivad kujutada endast ELi õiguse, Inimõiguste Kohtu kohtupraktika ja põhiliste inimõiguste, sh naiste õiguste rikkumist;

palub komisjonil teavitada Euroopa Parlamenti korrapäraselt ja põhjalikult ning läbipaistval viisil tehtud edusammudest ja võetud meetmetest;

10.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Nõukogule ning Poola Vabariigi presidendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0123.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/100

P8_TA(2016)0345

ELi suhted Tuneesiaga piirkonna praegustes oludes

Euroopa Parlamendi 14. septembri 2016. aasta resolutsioon ELi suhete kohta Tuneesiaga praeguses piirkondlikus olukorras (2015/2273(INI))

(2018/C 204/12)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 8,

—	võttes arvesse Tuneesia 2014. aasta parlamendi- ja presidendivalimisi vaadelnud ELi valimisvaatlusmissiooni lõpparuannet,

—	võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku 2014. aasta märtsi aruannet „Prisons in Tunisia, International Standards versus Reality“ („Vanglad Tuneesias, rahvusvahelised standardid ja tegelikkus“) ning Tuneesia justiitsministeeriumi ametnike avaldusi,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu poolt Tuneesiale antava toetuse ühtset raamistikku ajavahemikuks 2014–2015, mida on komisjoni otsusega C(2014)5160 pikendatud kuni 2016. aasta lõpuni,

—	võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika läbivaatamise kohta (1),

—	võttes arvesse 18. novembri 2015. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Euroopa naabruspoliitika ülevaate kohta (JOIN(2015) 0050),

—	võttes arvesse, et 1. detsembril 2015. aastal kirjutas Tuneesia alla programmi „Horisont 2020“ assotsieerimislepingule teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas,

—	võttes arvesse oma 25. veebruari 2016. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja Tuneesia vahelise vabakaubanduslepingu läbirääkimiste avamise kohta (2),

—	võttes arvesse oma 10. märtsi 2016. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus erakorraliste autonoomsete kaubandusmeetmete kehtestamise kohta Tuneesia Vabariigile (3),

—	võttes arvesse 19. aprillil 2016. aastal jõustunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/580 erakorraliste autonoomsete kaubandusmeetmete kehtestamise kohta Tuneesia Vabariigile (4),

—	võttes arvesse ELi-Tuneesia assotsiatsiooninõukogu 17. märtsi 2015. aasta soovitusi ELi-Tuneesia tegevuskava (2013–2017) rakendamiseks ja ELi-Tuneesia assotsiatsiooninõukogu 18. aprilli 2016. aasta ühisavaldust,

—	võttes arvesse Tuneesia 2016.–2020. aasta strateegilist arenguplaani,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8-0249/2016),

A.	arvestades, et Tuneesia on Euroopa naabruspoliitika raames üks ELi jaoks esmatähtsatest riikidest;

B.	arvestades, et Tuneesias edukalt kulgenud rahumeelne demokraatlik üleminekuprotsess on araabia riikidele eeskujuks ning selle protsessi kindlustamine on kogu piirkonna stabiilsuse huvides ja Euroopa julgeolekut otseselt mõjutavana ülimalt tähtis;

C.	arvestades, et 2015. aasta Nobeli rahupreemia anti Tuneesia riikliku dialoogi nelikule nende otsustava panuse eest mitmeparteilise demokraatia ülesehitamisse Tuneesias;

D.	arvestades, et Tuneesia sotsiaal-majanduslik olukord on praegu keeruline ning riigil on ka julgeolekuprobleeme, mis enamasti tulenevad Liibüa olukorrast; arvestades, et selline olukord ja riiki tabanud terrorirünnakud mõjutavad raskelt turismi kui Tuneesia majanduse tähtsaimat osa;

E.	arvestades, et Tuneesia majandus sõltub väga palju välisinvesteeringutest, turismist ja toodete eksportimisest ELi, ning arvestades, et majandus saab õitseda ainult siis, kui demokraatia areneb;

F.	arvestades, et töökohtade ja võimaluste puudus oli üks peamisi 2011. aasta massiliste rahva meeleavalduste põhjus ning paljusid neist probleemidest tunnetavad inimesed endiselt iga päev noorte suure töötuse näol;

G.	arvestades vajadust töötada välja tulemuslik partnerlus, mille raames võetaks arvesse Vahemere mõlema kalda elanike huve ja mille eesmärgiks oleks eelkõige vähendada sotsiaalset ja piirkondlikku ebavõrdsust Tuneesias;

H.	arvestades, et seoses Ben Ali režiimi lõpuga ja demokraatiale üleminekuga võiks EL parandada oma poliitilist dialoogi Tuneesiaga, võttes stabiilsuse eesmärgi saavutamise viisina rohkem arvesse selle olulise partneri huvisid ja esmatähtsaid ülesandeid;

I.	arvestades, et EL ja liikmesriigid peavad Tuneesia rahva ja valitsusega endiselt koostööd tegema, et edendada ühiseid huvisid, sealhulgas kaubandust, investeerimist, turismi, kultuuri ja julgeolekut;

J.	arvestades, et allkomisjonide korraldamise raames on loodud kolmepoolne dialoog ametiasutuste, kodanikuühiskonna osaliste ja ELi esindajate vahel Tuneesias;

K.	arvestades, et ajakirjandusja avaldamisvabadus on avatud, vaba ja demokraatliku ühiskonna lahutamatud osad;

L.	arvestades, et Tuneesial oli tähtis roll Liibüa konfliktipooltevahelise kokkuleppe sõlmimisele kaasa aitamisel;

arvestades, et Liibüa ebastabiilsus ja selle ülekanduvad mõjud kujutavad endast Tuneesia ja kogu piirkonna stabiilsusele suurt ohtu; arvestades, et Tuneesias viibib praegu suur hulk ümberasustatud liibüalasi, kes on põgenenud ebastabiilsuse ja vägivalla eest Liibüas, ning et see seab Tuneesia siseolukorra ja taristud surve alla;

N.	arvestades, et Tuneesias korraldati viimastel aastatel mitu terrorirünnakut; arvestades, et Tuneesia on terrorismivastase võitluse valdkonnas ELi oluline partner;

O.	arvestades, et IS/Daesh värbab muret tekitavalt suurt hulka Tuneesia noori, ning arvestades, et lootusetus ja majandusseisak muudavad noori aina haavatavamaks äärmusorganisatsioonide ahvatlusele;

kinnitab oma toetust Tuneesia rahvale ja 2011. aastal algatatud poliitilisele üleminekuprotsessile; rõhutab probleeme ja ohte, millega Tuneesia puutub kokku seoses demokraatliku protsessi kinnistamisega ning vajalike reformide läbiviimisega sotsiaalse ja majandusliku heaolu saavutamiseks ja julgeoleku tagamiseks; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid eraldaksid Tuneesiale konkreetse toetuse pakkumiseks märkimisväärselt tehnilisi ja rahalisi vahendeid ning tagaksid nende parema koordineerimise; rõhutab, et kui ei võeta meetmeid Tuneesia abi ärakasutamise suutlikkuse, piirkonna stabiilsuse ja demokraatia suurendamiseks ning hea valitsemistava, korruptsioonivastase võitluse, majandusliku arengu ja tööhõive parandamiseks, satuvad kõik reformiväljavaated ohtu; nõuab seetõttu, et ELi ja Tuneesia vahel seataks sisse tõeline põhjalik ja laiaulatuslik partnerlus;

kutsub Deauville’i partnerluse osalisi üles täitma endale võetud kohustusi; on seisukohal, et Tuneesia olukord õigustab tõelise nn Marshalli plaani käivitamist koos asjakohase rahastamisega, et toetada demokraatiale üleminekut ning edendada investeerimist ja arengut terviklikult kõigis majanduse ja ühiskonna sektorites, eriti töökohtade loomise ning kvaliteetsete ja kõikidele kättesaadavate avalike teenuste säilitamise raames; nõuab ühtlasi, et suurendataks kodanikuühiskonna toetamiseks tehtavaid jõupingutusi; väljendab muret praegusele üleminekuperioodile omaste sotsiaal-majanduslike ja eelarvega seotud raskuste pärast ning Tuneesia kohustuse pärast rakendada asjakohaseid reforme, mille eesmärk on suurendada tööhõivet ning arendada säästlikku ja kaasavat majanduskasvu; peab seetõttu vajalikuks, et eelarvepädevad institutsioonid kiidaksid heaks suurendada otsustavalt Tuneesiale eraldatavaid Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi vahendeid;

kinnitab, et Tuneesia ajalooline demokraatiale üleminek eeldab hoolimata raskest sotsiaalsest ja majanduslikust olukorrast palju laiahaardelisemat ELi ja Tuneesia vahelist partnerlust, mis läheks kaugemale tavapäraste meetmete võtmisest;

kiidab Tuneesia ja selle naaberriikide head koostööd, mille näiteks on sooduskaubanduslepingu allkirjastamine ning kohaliku arengu edendamiseks kohalike piiriüleste komiteede moodustamine Alžeeriaga, samuti Tuneesia ja Liibüa majandussuhete tihendamine ning Tuneesia rahva solidaarsus Liibüa põgenikega; tunnustab leppimisprotsessis toimunud arengut Liibüas;

rõhutab, kui oluline on austada inimõigusi läbivaadatud Euroopa naabruspoliitika rakendamisel; nõuab põhivabaduste, soolise võrdõiguslikkuse ja muude inimõiguste austamise järelevalvemehhanismide väljaarendamist täielikus koostöös kodanikuühiskonnaga;

rõhutab, et poliitilise integratsiooniprotsessi taasalgatamine Araabia Magribi Liidu raames võib olla eriti sobiv võimalus julgeoleku tagamiseks ja koostöö süvendamiseks kogu piirkonnas;

I – Poliitilised reformid ja institutsioonid

väljendab toetust demokratiseerimisprotsessile ning juhib tähelepanu asjaolule, et Tuneesias tuleb teostada sotsiaalseid ja majanduslikke reforme; rõhutab vajadust toetada rahvaesindajate kogu, millele on usaldatud ülesanne rahutus piirkondlikus olukorras stabiilsust tugevdada ning ühtlasi demokraatiat süvendada; väljendab muret rahvaesindajate kogu vahenditenappuse üle, mis takistab tema seadusandlikku rolli ning aeglustab kiireloomuliste uute seaduste koostamist ja reformiprotsessi; toetab rahvaesindajate kogu püüdlusi suurendada oma suutlikkust, muu hulgas personali värbamise abil; toetab rahvaesindajate kogu vajaduste kindlakstegemist; palub, et parlamendi teenistused annaksid suurema panuse rahvaesindajate kogu suutlikkuse suurendamisse; soovitab parlamendil korraldada oma ruumides kõrgeimal poliitilisel tasandil koosolek, näiteks Tuneesia nädal, et edendada parlamentaarset koostööd;

peab tervitatavaks ELi-Tuneesia parlamentaarse ühiskomisjoni moodustamist, millel on keskne roll, võimaldades Euroopa Parlamendi liikmetel ja Tuneesia parlamendisaadikutel regulaarselt kohtuda ja arendada struktureeritud poliitilist dialoogi demokraatia, õigusriigi põhimõtete ja mis tahes muul vastastikust huvi pakkuval teemal; rõhutab, et kaubandusläbirääkimiste alustamise raames on ELi-Tuneesia parlamentaarse ühiskomisjoni ülesanne tagada käimasolevate läbirääkimiste tõhus jälgimine; nõuab, et rahvaesindajate kogu heaks käivitataks koostöös muude Euroopa Parlamendi komisjonidega, näiteks kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoniga eraldi toetusalgatusi (et toetada justiits- ja siseasjade, rändeõiguse ning kriminaalasjades tehtava politsei- ja õiguskoostööga, sealhulgas terrorismiaktid, seonduvaid teemavaldkondi);

tunneb heameelt Tuneesias peetava kolmepoolse dialoogi üle; kutsub üles seda jätkama ning laiendama kõikidele ELi-Tuneesia kahepoolsete suhete aspektidele ning tagama eriti kodanikuühiskonna kaasamise läbivaadatud Euroopa naabruspoliitika rakendamisse ja läbirääkimistesse ELi-Tuneesia prioriteetide üle;

10.

märgib, et avaliku halduse reform on üks kõige keerulisem reform, mille Tuneesia peab ellu viima; tunneb heameelt, et Tuneesia valitsus kaalub uusi meetodeid prioriteetsete poliitikapõhimõtete kiireks rakendamiseks; usub, et Euroopa ja Tuneesia haldusasutuste vaheline mestimine annab avaliku halduse reformi positiivse panuse; toetab IT-põhiste lahenduste rakendamist e-riigi ja e-administratsiooni loomiseks ja arendamiseks;

11.

tunneb heameelt, et Tuneesia järgib ühinemisvabaduse osas rahvusvahelisi standardeid, mis on Tuneesiale andnud sõltumatu kodanikuühiskonna tugevdajana juhtrolli Araabia maades; nõuab, et suurendataks tehnilise ja suutlikkuse suurendamise alast toetust kodanikuühiskonna rühmadele, erakondadele ja ametiühingutele, millel on Tuneesias oluline roll ning mis on osutunud demokraatiale ülemineku ja üldise arengu, valitsuse aruandekohustuse ning inimõigustest kinnipidamise (sealhulgas naiste ja laste kaitse, soolise võrdõiguslikkuse ning kõikide tagakiusamise ja diskrimineerimise ohvrite kaitsmise) järelevalve vallas väga tähtsaks; kiidab heaks konkreetsed ELi rahastatavad programmid selles valdkonnas nagu kodanikuühiskonna toetamise projekt ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Tuneesia neliku vahel sõlmitud kokkuleppe, mis käsitleb Tuneesia ja Euroopa kodanikuühiskonna vaheliste sidemete tugevdamist; julgustab kodanikuühiskonna ja avalike asutuste vahelist dialoogi ja koostööd, et teha kindlaks kohalikud arenguprioriteedid, sealhulgas kohalikud investeeringud; nõuab kodanikuhariduse ja demokraatliku osaluse edendamist;

12.

rõhutab kodanikukultuuri väljaarendamise tähtsust ja nõuab soodsama keskkonna loomist koos vajalike struktuuridega kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamiseks otsuste tegemisse;

13.

peab vajalikuks, et komisjon ja Euroopa välisteenistus toetaksid vajalikul määral kohalikke valimisi (mis on kavas 2016. aasta oktoobris) ning ELi ja Euroopa Parlamendi vaatlusmissiooni ja valimisabi, kui Tuneesia valitsus peaks seda taotlema, nagu seda tehti juba 2014. aasta parlamendi- ja presidendivalimiste puhul; nõuab sellega seoses omavalitsuste toetamist Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assamblee (ARLEM) raames ning toetades liikmesriikidega kooskõlastatult mestimisprojekte;

14.

nõuab, et toetataks sooliselt tasakaalustatud poliitikat, muu hulgas isikustaatuse seadustiku reformimise teel, et tühistada naisi diskrimineerivad õigusaktid, nt pärimis- ja abieluõiguse valdkonnas, ning naiste ulatuslikumat osalemist avalikus elus ja erasektoris, nagu on sätestatud Tuneesia põhiseaduse artiklis 46; julgustab peale selle mentorlusprogrammide välja töötamist uutele naisjuhtidele, mis võiks aidata neil otsustuspädevatele ametikohtadele tõusta; soovitab Tuneesial tühistada oma ülddeklaratsioon, mis käsitleb konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;

15.

nõuab noorte kaasamist poliitilisse ellu, pidades eelkõige silmas noorte osalemist kohalikel valimistel; väljendab sellega seoses heameelt ELi rahastavate projektide üle noorte teadlikkuse suurendamise ja kodanikuhariduse valdkonnas; väljendab heameelt seadussätete üle, mis käsitlevad noorte esindatust kohalikel ja piirkondlikel valimistel; leiab, et 2016. aastal toimuvad kohalikud valimised pakuvad võimalust julgustada noori poliitika muutmise protsessis uuesti aktiivselt osalema;

16.

tunneb heameelt üleminekuperioodi õigusemõistmise seaduse üle; tuletab meelde, et Tuneesia rahval on üleminekuperioodi suhtes suured lootused; peab kahetsusväärseks arvamuste kardinaalset lahknevust tõe ja väärikuse komisjonis; märgib, et riiklik lepitamine ja majanduskasv ei tohiks olla vastuolulised prioriteedid;

17.

nõuab, et komisjon ja Euroopa välisteenistus jätkaksid Tuneesia toetamist kohtusüsteemi reformimisel ja õigusriigi põhimõtete elluviimisel kooskõlas Tuneesia põhiseaduses sätestatud väärtustega, pakkudes sealhulgas tehnilist ja rahalist tuge kõrgema kohtunõukogu ja põhiseaduskohtu käimasolevale loomisele; tunneb heameelt 2011. aastal vastuvõetud ELi õigusreformi programmi (Programme on Justice Reform, PARJI) üle ja 2014. aastal vastuvõetud programmi PARJ2 üle, mida rahastati ainult 15 miljoni euro ulatuses;

18.

kutsub valitsust üles kiiresti vastu võtma meetmed, mis takistavad piinamise kasutamist; innustab Tuneesiat kaotama surmanuhtluse; väljendab muret seoses sellega, et Tuneesia asutused on korduvalt piinanud selliseid alaealisi, keda kahtlustati soovis ühineda terroriorganisatsioonidega;

19.

kutsub Tuneesiat üles viivitamata reformima oma 1978. aasta erakorralise seisukorra seadust, mida praegu rakendatakse väljaspool põhiseaduse peamisi sätteid;

20.

tunneb muret Tuneesia vanglate ülerahvastatuse, vanglates valitseva toidupuuduse ja puudulike sanitaartingimuste pärast ning nende asjaolude mõju pärast vangide põhiõigustele; tunneb heameelt Tuneesia karistusasutuste reformi käsitleva Tuneesia-Euroopa projekti üle, mille eesmärk on tugevdada alternatiivkaristuste süsteemi selle asemel, et määrata kergemate süütegude eest vangistus;

21.

nõuab karistusseadustiku reformimist, eelkõige selle artikli 230 tühistamist, millega nähakse ette kolmeaastane vangistus homoseksuaalsuse eest ning mis on vastuolus mittediskrimineerimise ning eraelu kaitsmise põhiseaduslike põhimõtetega; väljendab heameelt uue seaduse üle, millega asendatakse ja muudetakse uimasteid käsitlevat seadust 1992-52, milles heidutamise asemel seatakse prioriteediks ennetamine ning sätestatakse alternatiivsed karistused, millega soodustatakse uimastikasutajate rehabilitatsiooni ja integratsiooni, mis on asjakohane abinõu Tuneesia õigusaktide kooskõlla viimiseks rahvusvaheliste standarditega;

22.

nõuab, et kohaliku autonoomia laiendamise teel tugevdataks detsentraliseerimise ja piirkondade volituste suurendamise protsessi; toetab partnerlust ELi liikmesriikidega, mille raames ergutatakse detsentraliseeritud lähenemist (nt koolitused, suutlikkuse suurendamine selles valdkonnas) ja detsentraliseeritud koostöö projekte, mida viivad ellu liikmesriikide kohalikud organid, kes aitavad kaasa Tuneesia piirkondliku ja kohaliku valitsemise arengule, samuti partnerlussuhteid ja parimate tavade vahetamist ELi linnade ja kohalike omavalitsustega; nõuab, et EL suurendaks piirkondades oma toetust kodanikuühiskonnale, võttes aluseks olemasolevad edukad algatused;

23.

on mures, et kriminaalmenetluse seadustiku ja karistusseadustiku läbivaatamisel on tehtud vähe edusamme väljendusvabaduse kaitsmiseks; on mures, et mitmele kodanikule on esitatud süüdistus ja nad on vangi võetud väidetava laimamise või ametiisikute solvamise eest räpplugudes või avaliku sündsuse rikkumise eest, sealhulgas ajakirjanikud ja blogijatele oma arvamuste avaldamise eest; tunnustab Tuneesia liitumist Online Freedom riikide koalitsiooniga ning kutsub üles sellesse rohkem panustama;

24.

kinnitab, et ajakirjandus- ja meediavabadus, sõnavabadus veebis (ka blogijate jaoks) ja väljaspool ning kogunemisvabadus on demokraatliku ning avatud ja pluralistliku ühiskonna olulised tegurid ja selle vältimatu alustala; ergutab parima tava standardite kehtestamist meediasektoris, et tõeliselt kajastada uurivat ja diferentseeritud ajakirjandust; tunnistab võimalusi suurendavat mõju, mida avaldab tsenseerimata juurdepääs internetile ning digitaalsele ja sotsiaalmeediale; väljendab heameelt Tuneesia elava ja avatud internetimeedia üle, kuid palub Tuneesia ametiasutustel rohkem investeerida tehnoloogilisse põhitaristusse ning edendada digitaalset ühenduvust ja digikirjaoskust, eelkõige riigi vaeseimates osades; tunneb heameelt uue teabeseaduse vastuvõtmise üle 2016. aasta märtsis, mille eesmärk on tõhusalt kaitsta teabevabaduse õigust Tuneesias, sh rikkumisest teatajate õigusi; kiidab sellega seoses heaks asjaolu, et EL toetab audiovisuaalse kommunikatsiooni sõltumatut kõrget ametit ja selle järglast, audiovisuaalse kommunikatsiooni ametit, käimasoleva meediareformi toetusprogrammi raames 10 miljoni euro ulatuses;

25.

kutsub Euroopa Nõukogu Parlamentaarset Assambleed üles andma Tuneesiale demokraatia partneri staatus, mis oleks suur samm edasi Tuneesia parlamendi demokraatia ja õigusriigi põhimõtte tugevdamises;

II – Majanduslik ja sotsiaalne areng

26.

kiidab heaks komisjoni ettepaneku 500 miljoni euro suuruse makromajandusliku finantsabi eraldamise kohta ning ettepaneku vastuvõtmise nõukogus ja parlamendis;

27.

võtab teadmiseks põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu üle peetavate läbirääkimiste alustamise ELi ja Tuneesia vahel; tuletab meelde, et EL peab läbirääkimiste pidamisele lisaks andma vajadustele kohandatud tehnilist ja rahalist abi; rõhutab, et kõnealusel lepingul, mille eesmärk on parandada turulepääsu ja investeerimiskliimat, ei ole pelgalt kaubanduslik mõõde ning see peab aitama laiendada Euroopa standardite kehtestamist keskkonna, tarbijakaitse ja töötajate õiguste valdkonnale Tuneesias, edendades seeläbi Tuneesia stabiilsust, tugevdades selle demokraatlikku süsteemi ja elavdades majandust; kutsub komisjoni üles lähtuma läbirääkimistel eesrindlikust lähenemisviisist ja tagama, et leping oleks kasulik mõlemale osapoolele, võttes samas asjakohaselt arvesse poolte suuri majanduslikke erinevusi; tuletab meelde oma soovitust komisjonile ja Tuneesia valitsusele rakendada selge ja üksikasjalik menetlus Tuneesia ja Euroopa kodanikuühiskonna kaasamiseks kogu põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu läbirääkimiste jooksul; nõuab läbipaistva konsultatsiooniprotsessi algatamist ja Tuneesia kodanikuühiskonna ulatuslikumat arvesse võtmist, tuginedes selleks sarnastes läbirääkimistes kasutatud parimatele tavadele;

28.

märgib, et erakorraliste autonoomsete kaubandusmeetmete kehtestamine Tuneesiale on konkreetne samm Tuneesia majanduse toetamiseks ja stiimul reformide teostamiseks; nõuab, et EL suurendaks Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi kaudu Tuneesiale antavat abi, samuti nõuab Tuneesiale antava rahvusvahelise abi kooskõlastamist, et Tuneesia saaks ELi toetusest täielikult kasu ja oleks võimalik töökohti luua, eelkõige noortele äsja kõrgkooli lõpetanutele; ergutab sõlmima partnerlusi muude huvitatud doonorriikide ja -organisatsioonidega kogu maailmas ja kõnealuses piirkonnas ning eelkõige innustab võtma meetmeid piirkondlike erinevuste vähendamiseks, koolituse ja investeeringute edendamiseks põllumajanduse valdkonnas, võttes arvesse kohaliku põllumajanduse eripärasid, ning infotehnoloogia, sotsiaalmajanduse, töötleva tööstuse ja VKEde edendamiseks, sest see soodustaks tööhõivet; märgib, et terrorirünnakud on turismisektorile ränka mõju avaldanud, ning, võttes arvesse meetmeid, mida Tuneesia võimud sestsaadik on võtnud, kutsub liikmesriike üles julgeolekuolukorda võimalikult kiiresti uuesti hindama, mida nad ei ole veel teinud, et Tuneesia turismisektoril oleks võimalik taastuda;

29.

kutsub ELi üles kaasama kodanikuühiskonna, kohalikud asutused ja muud tähtsad tegutsejad rahastamisprioriteetide kindlakstegemisse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi vahekokkuvõtte raames;

30.

rõhutab vajadust lahendada tööpuuduse probleem, eriti noorte ülikoolilõpetajate seas, ning käivitada põhjalikud reformid majanduskasvu, kvaliteetse hariduse ja tööhõive edendamiseks (nt hõlbustades valuutapiiranguid ja juurdepääsu mikrokrediidile, reformides tööseadusandlust, töötades välja tööturu vajadustele vastavad koolituskavad ja lihtsustades haldusmenetlusi) ning Tuneesia majanduse mitmekesistamiseks; kutsub kõiki osalisi säilitama head koostööõhustikku, et keskenduda reformidele, mille eesmärgiks on Tuneesia kõigi osade kaasav majanduslik areng, sealhulgas kõige vähem arenenud ja kõige vaesemates sisemaa piirkondades, mis vajavad pikaajalist arengukava; kutsub Tuneesia ametivõime üles soodustama algatusi, mille raames kodanikud püüavad parandada poliitilist dialoogi või arendada innovaatilisi tehnoloogialahendusi; rõhutab, et selliseid kodanikualgatusi tuleb toetada rahvusvahelisel tasandil;

31.

kiidab heaks Tuneesia 2016.–2020. aasta strateegilise arenguplaani algatuse ning nõuab selle kiiret rakendamist koos reguleerivate raamistike kehtestamisega, mille eesmärk on hõlbustada ELi ja kõigi rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide toetuse kasutuselevõtmist; tervitab uue investeerimiskoodeksi vastuvõtmist, mis peaks looma regulatiivse stabiilsuse ja hõlbustama investeerimist, samuti väljendab heameelt maksureformide üle; nõuab, et kaasajastataks avalikku haldust, mis peaks toimima tõhusalt ja läbipaistvalt, muutes projektide rakendamise palju lihtsamaks ja võimaldades rahalisi vahendeid paremini kasutada;

32.

toetab Tuneesia valitsuse jõupingutusi oma majandust kaasajastada ja liberaliseerida, et vastata uutele siseriiklikele, piirkondlikele ja üleilmsetele nõudmistele, ning usub, et tugev ja mitmekesine Tuneesia majandus loob töökohti, võimalusi ja jõukust ning aitab riigil saavutada oma laiemad poliitilised ja sotsiaalsed eesmärgid;

33.

tuletab meelde Tuneesia põllumajandussektori strateegilist tähtsust ning tervitab sellega seoses Tuneesia 2016. aasta eelarves ette nähtud meetmeid, kaasa arvatud põllumajandusettevõtjate võlgade tühistamine ning üleriigilise konsulteerimise algatamine põllumajandussektori teemal; peab hädavajalikuks, et üleriigiline konsulteerimine hõlmaks kodanikuühiskonda ja võimalikult paljusid sidusrühmi, kaasa arvatud maa lõunaosa väiketalunikud ja noored põllumajandusettevõtjad; on veendunud, et põllumajandussektoris vajatakse põhjalikku reformi ning ühtlasi tuleb kiiresti võtta rida praktilisi meetmeid, näiteks veemagestusjaamade võimsuse suurendamine, et lahendada veenappuse probleem, samuti meetmed, mis võimaldavad lahendada muid kliimamuutusest tulenevaid probleeme; kutsub Tuneesia ametivõime üles keelustama mis tahes ELis keelatud pestitsiide;

34.

kutsub ELi üles suurendama pingutusi Tuneesia kõrbestumise vastu võitlemiseks; märgib, et Tuneesias valitseb tõsine veenappus; kutsub Tuneesiat üles edendama säästvat põllumajandust ja säästlikke söömisharjumusi; soovitab ette võtta maareformi, et ergutada põllumajandusettevõtjaid metsi ja jõgesid hoidma; tuleb meelde, et Tuneesia rannaalade turismi säästlik areng nõuab hotellide tiheduse olulist vähendamist, et ratsionaliseerida investeeringuid ja korraldada rannajoont;

35.

väljendab heameelt projekti „Noorte liikuvus, toiduga kindlustatus ja maapiirkondade vaesuse vähendamine“ käivitamise üle ühenduse APIA (Agents de promotion des investissements agricoles) poolt, eesmärgiga vähendada noorte tööpuudust, pakkudes neile alternatiivseid töövõimalusi maapiirkondades; kutsub liikmesriike üles toetama ELi meetmeid, tehes Tuneesia ametiasutuste, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja erasektoriga koostööd sektorivõi temaatilistes projektides, millel võib olla Tuneesia ühiskonnale otsene soodne mõju;

36.

tunneb heameelt Vahemere Liidu sekretariaadi väljatöötatud programmide üle, nagu näiteks Med4jobs, mis võtab sihikule noorte töölesobivuse Vahemere piirkonnas; kutsub Vahemere Liidu liikmesriike üles andma oma sekretariaadile ülesandeks keskenduda Tuneesia majanduslikule ja sotsiaalsele arengule, toetades selle üleminekuprotsessi tugevdamist;

37.

nõuab otsusekindlamat võitlust korruptsiooni vastu, eelkõige võttes arvesse laienevat varimajandust ja seades eesmärgiks otsustamisprotsessi tõhususe ja läbipaistvuse suurendamise ning investeerimis- ja ärikliima parandamise; väljendab heameelt korruptsiooni vastu võitlemise ameti loomise üle Tuneesias, ent väljendab kahetust selle piiratud eelarve üle; nõuab tungivalt, et Tuneesia ametivõimud suurendaksid ameti suutlikkust ja tõhusust ning tagaksid sellele kogu vajaliku rahalise ja logistilise toetuse, et kindlustada avaliku halduse nõuetekohane toimimine ja avalike hangete seaduslikkus; kutsub Tuneesia ametiasutusi üles tagama oma korruptsioonivastaste meetmete hea nähtavuse;

38.

kutsub üles kiirendama 2013. aastal otsustatud riikliku sotsiaaldialoogi nõukogu elluviimist;

39.

peab murettekitavaks, et Tuneesias ei toimu varade tagastamist, kusjuures selle põhjuseks on varade konfiskeerimise ja tagastamise protsesside aeglus ja keerukus; nõuab, et Tuneesiale antaks tehnilise suutlikkuse valdkonnas konkreetset abi, et korraldada uurimisi ja koguda andmeid ning tõendeid, mida varade sissenõudmise protsessideks vajatakse;

40.

kutsub liikmesriike üles ilmutama toetust ja poliitilist tahet Tuneesia külmutatud varade kiiremaks tagastamiseks; kiidab heaks nõukogu 28. jaanuari 2016. aasta otsuse pikendada 48 isiku varade külmutamist veel üheks aastaks;

41.

nõuab ELis juba elavate tuneeslaste ja põhja-aafriklaste rahaülekannete kiiruse ja turvalisuse ning investeerimispotentsiaali edendamist, eriti seoses kohaliku ja piirkondliku arenguga;

42.

tunneb muret Tuneesia võla jätkusuutlikkuse pärast ning nõuab, et uuritakse võimalusi selle jätkusuutlikumaks muutmiseks, eelkõige Tuneesia majanduslikku olukorda silmas pidades; nõuab, et Tuneesia võlad kantaks üle investeerimisprojektidesse, eelkõige strateegiliste taristute rajamiseks ja piirkondliku ebavõrdsuse vähendamiseks ning väljendab heameelt sellealaste algatuste üle; innustab komisjoni ja liikmesriike suurendama selliste projektide hulka; kutsub liikmesriike üles uurima, kuidas oleks võimalik tagada Tuneesia võlgade maksegraafiku privilegeeritud ümberkorraldamine ja võlakomponentide mitmekesistamine;

43.

tunneb heameelt ELi töökohtade loomise ja kutseõppe valdkonna projektide üle, nagu IRADA; soovitab kasutada Euroopa naabruspoliitika (ENP) vahendeid VKEde täiendavaks abistamiseks; juhib tähelepanu asjaolule, et VKEdel on Tuneesia majanduskasvus oluline roll, mistõttu EL peaks neid toetama; julgustab naistele ja noortele suunatud idufirmade programmide väljaarendamist, et pakkuda VKEde sektori edendamiseks ärijuhtimise alast koolitust ja juurdepääsu rahalisele toetusele; soovitab, et Tuneesia võtaks asjakohased meetmed, et saada võimalikult peatselt kasu ELi COSME programmist (ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programm); ergutab eralaenude andmist VKEdele, sealhulgas parandades selleks krediidigarantiisektori suutlikkust ja reformides alakapitaliseeritud pangandussektorit; kiidab heaks Tuneesia Keskpangaga hiljuti käivitatud mestimisprogrammi, mille eesmärk on toetada pangandussektori kaasajastamist;

44.

soovitab kasutada ELi kogemusi piirkondlike rahaliste vahendite ning piirkondliku ebavõrdsuse vähendamise valdkonnas, et käsitleda Tuneesia piirkondlikku arengut ja vähendada selles ilmnevat ebavõrdsust; nõuab, et rahvusvahelised partnerid ja rahastavad institutsioonid aitaksid parandada ja laiendada Tuneesia üleriigilisi taristuid (nt maanteed, raudteed, sadamad, lennujaamad ja telekommunikatsioonivõrgud), et maapiirkondade ja sisemaa keskusi paremini lõimida;

45.

ergutab Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi (ENI) lõimimist kogu ELi hõlmavate algatustega, nagu energialiit; soovitab samuti suurendada Põhja-Aafrika piirkondlikku koostööd konkreetsetes küsimustes, nagu metsastamine ja veevarude majandamine ning sotsiaal-majandusliku integratsiooni suurendamine kaubanduse tihendamise abil kogu Põhja-Aafrikas; tuletab meelde, et Vahemere Liit toetab konkreetsete projektide arendamist piirkonnas ning peab seetõttu olema seotud projektidega, mida Euroopa Liit Tuneesias ellu viib;

46.

nõuab, et ELi koostöös keskendutaks rohkem keskkonnasäästlikule majandusele ja säästvale arengule, suurendataks taastuvenergia kasutamist ning parandataks vee- ja jäätmekäitlust, eelkõige arvestades Tuneesia suurte võimalustega taastuvenergiasektoris; kiidab heaks niisugused projektid nagu Vahemere Liidu toetatav Bizerte järve reostusest puhastamine, taimedest katused Ghar al Milhis või orgaaniliste jäätmete kasutamine Bejas;

47.

väljendab heameelt Euroopa ja Vahemere elektriturgude lõimumise üle, mis on lõunanaabritega tehtava energiakoostöö oluline osa; on arvamusel, et projekt Elmed edendaks kahepoolset elektrienergiaga kauplemist Vahemere põhja- ja lõunaosa vahel ning tooks kasu kõikidele partneritele julgeoleku, stabiilsuse ja elektrienergia taskukohasuse vallas;

III – Julgeolek ja kaitse

48.

on väga mures Tuneesia julgeolekule avalduva vahetu mõju pärast, mis on muu hulgas tingitud Liibüa ebastabiilsest olukorrast; võtab teadmiseks asjaolu, et Tuneesia ja Liibüa piiri ühele lõigule ehitatakse tõkkevalli; väljendab muret selle pärast, et suur hulk tuneeslastest välisvõitlejaid on liitunud Daeshi ja muude terrorirühmitustega; rõhutab, et võitlus relvakaubanduse vastu on terrorismivastases võitluses olulisel kohal; rõhutab vajadust reformida Tuneesia luureteenistusi, austades samas õigusriigi põhimõtteid ning inimõiguste konventsioone;

49.

on mures terrorirünnakute pärast Ben Guerdane’i linna piiril vahetult pärast pommitamist Sabrathas, mis näitab, et Tuneesia-Liibüa piir on endiselt väga läbitungitav; väljendab muret olukorra pärast Liibüas ja kutsub kõiki Liibüa asjaosalisi üles tegema rahvusliku kokkuleppe valitsusega konstruktiivset koostööd; rõhutab, et EL on valmis pakkuma rahvusliku kokkuleppe valitsuse taotlusel julgeolekuabi ning et julgeolekualase tegevuse koordineerimine Tuneesia ja Liibüa vahel tuleb taas käivitada; soovitab koostöös Tuneesia ametiasutustega hinnata võimalust algatada Tuneesias ELi piirihaldamise abimissioon;

50.

tunnistab, et vaesus ja sotsiaalne tõrjutus on radikaliseerumise ühed peamised põhjused; nõuab noorte paremat sotsiaalset kaasamist, et võimaldada neil leida stabiilsed töökohad ja ennetada nende värbamist terroriorganisatsioonide võitlejateks; soovitab kasutada Hedayah' taoliste rahvusvaheliste organisatsioonide algatuste kaudu kogutud oskusteavet, et koostada kohalikud ja piirkondlikud strateegiad vägivaldse äärmusluse vastu võitlemiseks; nõuab teadlikkuse suurendamist nende võrgustike ja muude taoliste algatuste olemasolust Tuneesias;

51.

kutsub Tuneesia valitsust üles looma strateegia tagasisaabuvate välisvõitlejatega hakkama saamiseks, näiteks ühendades selleks karistus- ja ennetusmeetmed koos deradikaliseerimis- ja rehabiliteerimisprogrammidega, et neil oleks võimalus ühiskonda uuesti integreeruda, vähendades nii tulevikuriske; nõuab laiaulatuslikumat strateegiat, mis aitaks ennetada radikaliseerumist vanglates ja kinnipidamiskeskustes; nõuab keskendumist paremale haridusele ja noorte radikaliseerumise vastasele võitlusele;

52.

tunnistab, et terrorism on ühine probleem, mis eeldab ühist lahendust, ning et hiljuti on tihendatud ELi ja Tuneesia vahelist koostööd julgeoleku ja terrorismivastase võitluse valdkonnas, eelkõige kaugeleulatuva programmi käivitamisega julgeolekusektori reformi toetamiseks;

53.

toetab ÜRO juhitavat rahu ja poliitilise leppimise protsessi Liibüas, mis on oluline vahend laiema piirkonna stabiliseerimiseks ning Tuneesia julgeoleku ja reformide tugevdamiseks;

54.

tunneb heameelt julgeolekuabikoordinatsiooni protsessi algatamise üle Tuneesia poolt, milles ELil on aktiivne osa; rõhutab, et EL peaks aitama Tuneesial ehitada üles asjakohased struktuurid, mille abil julgeolekuprobleemidega toime tulla; kiidab heaks G7+3 tulemused julgeolekukoostöö valdkonnas; nõuab praegu olemasolevate programmide viivitamatut rakendamist ning julgeolekuabi suurendamist Tuneesiale, keskendudes piirijulgeolekule, turismitaristute kaitsmisele ja ühiste terrorismiohtude vastu võitlemisele; ergutab Tuneesia ametivõime sellistele ohtudele siiski proportsionaalselt reageerima, et kaitsta demokraatlikke vabadusi ja põhiõigusi; nõuab Tuneesia pädevate ametiasutuste igakülgset toetamist, riikliku julgeolekunõuniku ametikoha loomist; nõuab, et liikmesriigid jagaksid Tuneesiaga julgeolekuvaldkonna parimaid tavasid, keskendudes eelkõige julgeolekutöötajate koolitamisele ja inimõiguste austamisele; nõuab, et julgeoleku valdkonnas Tuneesiale antava ELi toetuse puhul hinnataks süstemaatiliselt inimõiguste austamist;

55.

väljendab sügavat muret terrorismivastase võitluse seaduse 22/2015 pärast, mille Tuneesia rahvaesindajate kogu võttis vastu 2015. aasta juulis ja milles on sätestatud surmanuhtlus võimaliku karistusena mitme nn terroristliku süüteo eest; tunneb muret terrorismivastase võitluse seaduse mitme sätte pärast; rõhutab, et see seadus võib tõsiselt rikkuda põhivabadusi ja inimõiguste austamist Tuneesias; kutsub Tuneesia ametivõime üles jätkuvalt järgima moratooriumi surmanuhtluse kohaldamisele; tuletab meelde, et surmanuhtlus on Tuneesia õiguses juba olemas selliste kuritegude eest nagu mõrv ja vägistamine, kuigi kedagi ei ole alates 1991. aastast hukatud; rõhutab, et kuigi Tuneesia on üks neist riikidest, kus on terrorismioht, peavad riigid terrorismivastases võitluses täielikult austama inimõigusi; rõhutab, et Euroopa naabruspoliitika on tihedalt seotud inimõiguste austamise ja rahvusvahelise õigusega, ning tuletab meelde, et EL on otsustavalt surmanuhtluse kohaldamise vastu;

56.

tunneb heameelt, et terrorismivastase võitluse seaduses 22/2015 on ette nähtud ajakirjanike allikate õiguskaitse ja valitsuse volitamata jälitustegevuse kriminaliseerimine;

57.

väljendab heameelt 2015. aasta novembris käivitatud ELi programmi üle, millega toetatakse Tuneesia julgeolekusektori reformi ja mis keskendub eelkõige julgeolekuteenistuste restruktureerimisele, piirikontrollile ja luureteenistustele, ning otsuse üle see tõhusalt ja kiiresti käivitada, mida mõlemad osapooled väljendasid ELi-Tuneesia assotsiatsiooninõukogus 18. aprillil 2016. aastal;

58.

nõuab vaid poliitikavahendite abil toetamise asemel eesmärkide loogika edendamist selge strateegilise käsitluse raames, milles keskendutakse ennetamisele, rahvaesindajate kogu toetamisele seaduste koostamisel ja terrorismivastase võitlusega tegeleva prokuratuuri loomisele;

59.

kiidab heaks tõhustatud poliitilise dialoogi ELi ja Tuneesia vahel terrorismivastase võitluse valdkonnas; rõhutab, kui oluline on kaitsta terrorismivastaste meetmete raames inimõigusi;

60.

nõuab tihedamat koostööd ELi asutustega, näiteks EUROPOLiga, märgib aga ühtlasi, et Tuneesia ei kuulu nende kolmandate riikide nimekirja, kellega Europol lepingud sõlmib; palub nõukogul kaaluda Tuneesia lisamist nende kolmandate riikide nimekirja; nõuab, et enne kokkuleppe heakskiitmist teostataks selle koostöö mõjuhinnang ja seda tutvustataks väliskomisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ühisel koosolekul; väljendab heameelt selle üle, et EUROJUST lõi Tuneesia jaoks kontaktpunkti ning kutsus ametiasutusi üles süvendama koostööd ja määrama teise kontaktpunkti, mis tegeleks konkreetselt terrorismi valdkonnaga; palub Tuneesia valitsusel võtta esimesel võimalusel nende ettepanekute kohta asjakohaseid järelmeetmeid;

IV – Liikuvus, teadus, haridus ja kultuur

61.

rõõmustab 2014. aasta märtsis alla kirjutatud ELi ja Tuneesia liikuvuspartnerluse üle ning nõuab selle kiiret rakendamist; nõuab Tuneesia suhtes uue viisapoliitika kehtestamist ja tagasivõtulepingu sõlmimist; märgib, et kuigi liikuvuspartnerlus põhineb riiklikul pädevusel, on see ELi ettepanekus naabruspoliitikasse kaasatud; soovitab liikmesriikidel Tuneesiaga solidaarne olla, hõlbustades ettevõtjate, õpetajate, üliõpilaste, teadlaste, loovisikute jt liikuvust;

62.

innustab ELi seadma oma lõunanaabruse partnerriikidega sisse liikuvuspartnerlusi, et lihtsustada viisamenetlusi tagasivõtulepingute osas; kutsub komisjoni koostöös liikmesriikidega arendama korduvrände skeemide võimalusi, mis avaksid rändajatele turvalisi ja seaduslikke liikumisteid; mõistab hukka inimkaubanduse, kus enamik ohvreid on naised, ning rõhutab, kui oluline on teha sellega võitlemiseks partnerriikidega rohkem koostööd; märgib, et mitmekordse sisenemise õigusega pikaajaliste viisade andmine lühiajaliste viisade asemel on parim abinõu ebaseadusliku rände vähendamiseks, sealhulgas ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja inimkaubanduse kaudu; soovitab, et Tuneesia muudaks kooskõlas rahvusvaheliste õigusaktidega 2004. aasta seadust, millega muudeti kriminaalkorras karistatavaks ilma loata Tuneesia territooriumilt lahkumine;

63.

kutsub Tuneesia ametivõime tegema koostööd Euroopa Liidu liikmesriikidega, võitlemaks ebaseadusliku sisserändega;

64.

rõhutab, et sellised missioonid nagu EUNAVFOR MED aitavad konkreetselt ja tõhusalt inimkaubanduse vastu võidelda; kutsub liitu jätkama ja tugevdama seda laadi operatsioone ning kaasama neisse ka partnerriike, nagu Tuneesia;

65.

kiidab heaks ELi ja Tuneesia partnerluse teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas ning Tuneesia osalemise raamprogrammis „Horisont 2020“; rõhutab, et järjekindel teadustöö ja tehnilise arengu poliitika soodustaks teadusja arendustegevuse investeeringuid, teadustöö ja innovatsiooni siirdamist erasektorisse ning uute ettevõtete loomist; rõhutab, et Tuneesia peaks saama programmi Erasmus+ täieõiguslikuks osaliseks, et laiemalt arendada üliõpilasvahetust; tunneb muret Tuneesia üliõpilaste üha süvenevate raskuste üle Euroopasse õppima minemisel; nõuab nn positiivse diskrimineerimise poliitika rakendamist eelkõige vähem arenenud piirkondadest pärit üliõpilaste heaks, luues stiimuleid, mis võimaldavad neil niisuguste programmidega liituda; kutsub Tuneesiat üles partnerlusi kohandama ja seadma neid prioriteediks, et arendada oskusi võõrkeelte, inseneriteaduse, taastuvenergia, teaduse ja informaatika erialal, kus on kõige kõrgem tööhõive määr;

66.

kutsub komisjoni üles julgustama partnerluste arendamist koolide, ülikoolide ja uurimiskeskuste vahel ning tõhustama elukestva õppe ühisprojekte, eriti keeleõppe, uute tehnoloogialahenduste, naiste hariduse edendamise ja ettevõtluse valdkondades;

67.

nõuab partnerluse tugevdamist loov-, kultuuri-, spordi-, rahvahariduse, kogukonnaelu ja audiovisuaalsektoris, tugevdades võrgustikke ning käivitades algatusi, millega suurendatakse kultuuridevahelist dialoogi, Rooma aega tagasi ulatuva ühise ajaloolise ja arheoloogilise pärandi väärtustamist, osaliste liikuvust, kultuuri- ja audiovisuaalsisu edendamist ja ringlust, muu hulgas festivalide ja näituste abil; ergutab Tuneesiat osalema programmis „Loov Euroopa“;

68.

soovitab ELi institutsioonidel ja eriti ELi delegatsioonil Tunises kasutada pakkumis- ja osalemiskutsete avaldamisel ning avalikkusega suhtlemisel araabia keelt; rõhutab, kui tähtis on, et Tuneesia valitsus teavitaks kodanikke oma meetmetest;

69.

leiab, et araabia keele kasutamine on vajalik kodanikuühiskonna kaasamiseks ELi ja Tuneesia vahelistesse suhetesse, eriti vabakaubanduslepingu läbirääkimiste raames;

o o

70.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Tuneesia Vabariigi valitsusele ning Tuneesia rahvaesindajate kogu esimehele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0272.

(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0061.

(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0086.

(4) ELT L 102, 18.4.2016, lk 1.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/111

P8_TA(2016)0346

Sotsiaalne dumping ELis

Euroopa Parlamendi 14. septembri 2016. aasta resolutsioon sotsiaalse dumpingu kohta Euroopa Liidus (2015/2255(INI))

(2018/C 204/13)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 5 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 56, artikli 153 lõiget 5 ja artiklit 154,

—	võttes arvesse töötajate liikumisvabadust (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 45) ja teenuste vaba liikumist (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 56),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 151, 153 ja 9, millega tagatakse piisav sotsiaalkaitse,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (1),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/67/EL, mis käsitleb direktiivi 96/71/EÜ (töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega) jõustamist ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1024/2012, mis käsitleb siseturu infosüsteemi kaudu tehtavat halduskoostööd („IMI määrus“) (2),

—	võttes arvesse direktiivi 2014/67/EL jätkuvat rakendamist,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (3),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord (4),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrust (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) (5),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1072/2009 rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta (6),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1071/2009, millega kehtestatakse ühiseeskirjad autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise tingimuste kohta ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 96/26/EÜ (7),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määrust (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85 (8), ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/15/EÜ autovedude alase liikuva tegevusega hõivatud isikute tööaja korralduse kohta (9),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1008/2008 ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (10),

—	võttes arvesse nõukogu 7. detsembri 1992. aasta määrust (EMÜ) nr 3577/92 teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta merevedudel liikmesriikides (merekabotaaž) (11),

—	võttes arvesse nõukogu ettepanekut võtta vastu direktiiv tingimuste kohta, mida peavad täitma laevameeskonnad, kes osutavad regulaarselt liikmesriikide vahelise kauba- ja reisijateveo teenuseid (COM(1998)0251),

—

võttes arvesse nõukogu 21. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/63/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ühenduse Reederite Ühingu (ECSA) ja Euroopa Liidu Transporditööliste Ametiühingute Liidu (FST) sõlmitud kokkulepet meremeeste tööaja korralduse kohta (12), mida on muudetud nõukogu 16. veebruari 2009. aasta direktiiviga 2009/13/EÜ, millega rakendatakse Euroopa Ühenduse Reederite Ühingu (ECSA) ja Euroopa Liidu Transporditööliste Ametiühingute Liidu (ETF) sõlmitud kokkulepet 2006. aasta meretöönormide konventsiooni kohta (13),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi 14. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni tõhusa tööjärelevalve kui Euroopas töötingimuste parandamise strateegia kohta (14),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta otsust (EL) 2016/344 deklareerimata tööga tegelemise alast koostööd edendava Euroopa platvormi loomise kohta (15),

—	võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) kehtestatud peamisi tööstandardeid ning selle konventsioone ja soovitusi töö halduse ja inspekteerimise kohta, mis on rahvusvaheline alus töötingimuste ja töötajate kaitse seadusesätete rakendamise tagamisel,

—	võttes arvesse Eurofoundi 2010. aasta aruannet „Posted workers in the European Union“ („Lähetatud töötajad Euroopa Liidus“) (16) ja riiklike aruandeid,

—	võttes arvesse Eurofoundi töösuhete sõnaraamatut (17),

—	võttes arvesse komisjoni 19. mai 2015. aasta teatist „Parem õigusloome paremate tulemuste saavutamiseks – ELi tegevuskava“ (COM(2015)0215),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi 2015. aasta uuringut „EU Social and Labour Rights and EU Internal Market Law“ (ELi sotsiaal- ja tööõigused ning siseturgu käsitlevad ELi õigusaktid),

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni 2015. aasta uuringut „Wage setting systems and minimum rates of pay applicable to posted workers in accordance with Directive 96/71/EC in a selected number of Member States and sectors“ (Palgakujundussüsteemid ja lähetatud töötajatele kohaldatavad töötasu miinimummäärad kooskõlas direktiiviga 96/71/EÜ valitud liikmesriikides ja sektorites),

—	võttes arvesse Genti Ülikooli läbi viidud ja Euroopa Komisjoni rahastatud 2015. aasta uuringut „Atypical Forms of Employment in the Aviation Sector“ (Ebatüüpilised tööhõivevormid lennundussektoris),

—	võttes arvesse Euroopa Komisjoni presidendi 9. septembri 2015. aasta kõnet Euroopa Parlamendis olukorra kohta Euroopa Liidus,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning transpordi- ja turismikomisjoni ja naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0255/2016),

arvestades, et deklareerimata töö ja näilise füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemine võib põhjustada konkurentsimoonutusi, mis kahjustab pikaajaliselt sotsiaalkindlustussüsteeme, suurendab ebakindlate töökohtade arvu ning halvendab töökaitse standardeid ja üldist töökohtade kvaliteeti, ning seepärast tuleks nendega võidelda; arvestades, et aina ulatuslikum allhanke kasutamine võib luua võimalused kehtiva töö- ja sotsiaalõiguse kuritarvitamiseks ja neist kõrvalehoidumiseks; arvestades, et niisuguse kuritarvitamisega võitlemine on hädavajalik, et säilitada siseturul liikumisvabadus ja liidus solidaarsus;

B.	arvestades et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 45 sätestatud töötajate liikumisvabadus, asutamisvabadus ja teenuste osutamise vabadus on siseturu aluspõhimõtted;

arvestades, et kõigi liikmesriikide poolt alla kirjutatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatakse nõue tagada kõigis valdkondades sooline võrdõiguslikkus; arvestades, et sotsiaalse dumpingu puhul seisneb ELi suurim väljakutse naiste tööhõive määra suurendamises, nende olukorra parandamises tööturul ja sooliste lõhede kaotamises;

arvestades, et üks ELi poliitika peamisi põhimõtteid on sotsiaalne ühtekuuluvus, mis tähendab kõigi, nii kohalike kui ka liikuvate töötajate palkade ja neile tagatava sotsiaalkindlustuskaitse pidevat ja jätkuvat ühtlustamist; arvestades, et töötingimused ja palgad on liidus endiselt väga erinevad, ning arvestades, et ülespoole suunatud sotsiaalne lähenemine on jõukuse ning suurenenud sisenõudluse võtmeteguriks kogu liidus; arvestades, et palgaerinevused on töötajate kodumaalt lahkumise üks peamisi põhjuseid;

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 9 sätestatakse liidu aluspõhimõtetena kõrge tööhõive taseme edendamine, piisava sotsiaalkaitse tagamine, sotsiaalse tõrjutuse vastane võitlus ning hariduse, koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrge tase; arvestades, et enamikus liikmesriikides asetleidva kriisi ja kõrge töötuse taseme tagajärjel suureneb ebavõrdsus;

arvestades, et sooline palgalõhe on endiselt olemas ning et kehtivatest ELi õigusaktidest ja nn pehme õiguse alastest soovitustest hoolimata on areng selles valdkonnas äärmiselt piiratud; arvestades, et olukorda teravdab sotsiaalne dumping koos soolise palgalõhega, mis tekitab soolise pensionilõhe ja seab eakad naised eakatest meestest suuremasse vaesuseohtu;

G.	arvestades, et inimkaubandus, eriti naistega kaubitsemine, mis toimub mitte ainult kolmandatest riikidest ELi, vaid ka liikmesriikide vaheliselt, seondub sageli võltsitud töölepingutega;

H.	võttes arvesse piiriülestest töösuhetest tingitud sotsiaalse dumpingu ulatuse kasvu;

I.	arvestades, et turvalisus, reisijate ohutus ja head töötingimused on transpordisektoris omavahel suurel määral seotud;

J.	arvestades, et 2011. aasta transpordipoliitika valges raamatus kinnitati, et lõppeesmärk on ühtse Euroopa transpordipiirkonna loomine;

K.	arvestades, et komisjon on teatanud oma kavatsusest esitada 2016. aastal uusi maanteetranspordi alaseid algatusi, mis hõlmavad selle sotsiaalseid aspekte;

arvestades, et maanteetranspordi sektor on Euroopa Liidu ühiskonna ja majanduse keskne element ning see moodustab peaaegu kolmveerandi (72 %) ELi kogu maismaatranspordist; arvestades, et seda kasutab rohkem reisijaid kui raudteed, trammi ja metrood kokku ning selles on hõivatud üle 2,2 % (5 miljonit inimest) kogu ELi tööjõust;

M.	arvestades, et head töötingimused, mis kaitsevad füüsilist ja vaimset tervist, on töötajate põhiõigus (18), mis on iseenesest positiivse väärtusega;

arvestades, et 15. juulil 2014 ja oma 2015. aasta kõnes olukorra kohta Euroopa Liidus toonitas komisjoni president Jean-Claude Juncker vajadust õiglasema ja suuremal määral tõeliselt üleeuroopalise tööturu järele, mille saavutamiseks tuleb edendada ja kaitsta kodanike vaba liikumist kui liidu põhiõigust, vältides samal ajal süsteemi kuritarvitamist ja sotsiaalse dumpingu riski;

O.	arvestades, et Euroopa Kohus toonitas oma 18. detsembri 2007. aasta otsuses C 341/05: Laval (19) õigust võtta ühiseid meetmeid võimaliku sotsiaalse dumpingu vastu ning rõhutas, et sellised meetmed peavad olema proportsionaalsed, et mitte piirata ELi põhivabadusi, nagu teenuste osutamise vabadust;

P.	arvestades, et Euroopa sotsiaalhartat peaks tunnustama kui liikmesriikide konsensuse väljundit sotsiaalsete põhiõiguste valdkonnas;

arvestades, et kuritarvituste ulatuslikumaks muutumine ja sotsiaalse dumpingu aina suurem kasutamine nõrgestab toetust siseturu põhimõtetele ja ettevõtete, eriti VKEde konkurentsivõimet, õõnestab Euroopa töötajate õigusi ja usaldust Euroopa integratsiooni vastu ning muudab tõelise sotsiaalse lähenemise hädavajalikuks; arvestades, et peamised mõjutatud sektorid on põllumajandus, ehitus, toitlustus ja toit, transport, tervishoid, hooldus- ja koduteenused;

arvestades, et töötajate võrdse kohtlemise põhimõte Euroopa Liidus ja hädavajalik sotsiaalne lähenemine ühtsel turul on olulised; arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 45 sätestatakse, et liikumisvabadus nõuab igasuguse kodakondsusel põhineva liikmesriikide töötajate diskrimineerimise kaotamist nii töölevõtmisel, töö tasustamisel kui ka muude töötingimuste puhul;

S.	arvestades, et nii sotsiaalne, maksustamis- kui ka keskkonnaalane dumping on vastuolus Euroopa Liidu väärtustega, kuna see seab ohtu ELi kodanike õiguste kaitsmise (20);

arvestades, et praegu ei ole enamik liikmesriike direktiivi 2014/67/EL veel üle võtnud, kuigi ülevõtmise tähtpäevaks määrati 18. juuni 2016; arvestades, et on oluline hinnata selle direktiivi rakendamise mõju pärast selle ülevõtmist kõikides liikmesriikides, et teha kindlaks selle tegelik mõju töötajate lähetamisega seotud mitmesuguste pettuste vastu võitlemisele ning lähetatud töötajate kaitsele;

U.	arvestades, et lähetatud töötajad moodustavad umbes 0,7 % kogu ELi tööjõust (21);

V.	arvestades, et lähetatud töötajate arv liidus on 1,92 miljonit ja nad töötavad peamiselt ehitussektoris (43,7 % kõikidest lähetatud töötajatest), samuti teeninduses, transpordis, sides ja põllumajanduses;

W.	arvestades, et isikute vaba liikumine on Euroopa projekti jaoks väga oluline, kuid see on ka majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide saavutamise eeltingimus, et tugevdada kõikide liikmesriikide konkurentsivõimet ja muuta see jätkusuutlikuks;

arvestades, et Euroopa Kohus on märkinud oma kohtuotsuses C-396/13, et direktiivi 96/71/EÜ eesmärk on ühelt poolt kindlustada kodumaiste ettevõtjate ja riikidevahelist teenust osutavate ettevõtjate aus konkurents ning teiselt poolt kindlustada, et lähetatud töötajatele kohaldatakse vastuvõtva liikmesriigi minimaalset kaitset tagavaid kohustuslikke sätteid;

Y.	arvestades, et töötajate lähetamine peaks lihtsustama ametioskuste ja kogemuste vahetamist, mitte põhjustama sotsiaalset dumpingut;

Z.	arvestades, et Euroopa tööandjate keskliitudel ja ametiühingutel võib olla sotsiaalse dumpingu vastases võitluses oluline roll;

AA.	arvestades, et on võetud kohustus mitte suurendada ettevõtete, eelkõige VKEde rahalist koormust;

AB.	arvestades, et palgakujundus kuulub liikmesriikide pädevusse;

AC.	arvestades, et Euroopa Kohus on kohtuasjas C-396/13 tehtud otsuses toonitanud, et vastuvõttev liikmesriik on pädev määrama töötasu alammäära ja arvutamise viisi ning hindama kohaldatavaid kriteeriume;

AD.	arvestades, et komisjoni presidendi sõnul „tuleks samas kohas tehtava sama töö eest maksta sama tasu“ (22); arvestades, et see avaldus ja selle järgimine vajab õiguslikku selgitust;

I. Liikmesriikide vahelise ja nendepoolse kontrollimise ja koordineerimise tugevdamine

on seisukohal, et kuna „sotsiaalse dumpingu“ juriidiliselt tunnustatud ja üldiselt üheselt kasutatavat määratlust ei ole, hõlmab mõiste palju erinevaid tahtlikke kuritarvitusi ning kehtivatest Euroopa ja riiklikest õigusaktidest (sh seadused ja üldiselt kohaldatavad kollektiivlepingud) kõrvalehoidumist, mille kaudu vähendatakse ebaseaduslikult tööjõu- ja tegevuskulusid, mis omakorda soodustab ebaausa konkurentsi tekkimist ning toob kaasa töötajate õiguste rikkumise ja töötajate ärakasutamise; on seisukohal, et nende tavade ja olukordade tagajärjed võivad avaldada mõju järgmises kolmes mõõtmes:

—	majanduslik aspekt: teatavate ettevõtjate ebaseaduslik tegevus (nt deklareerimata töö) või kuritarvitav tegevus (nt näilise füüsilisest isikust ettevõtja kasutamine) põhjustab suuri turumoonutusi, mis on kahjulikud heas usus tegutsevatele ettevõtetele, eriti VKEdele;

—	sotsiaalne aspekt: sotsiaalne dumping võib põhjustada diskrimineerimist ning töötajate ebaõiglast kohtlemist ELis ning võtta neilt võimaluse kasutada tõhusalt oma sotsiaal- ja tööõigusi, sealhulgas seoses töötasu ja sotsiaalkaitsega;

—	rahaline ja eelarvealane aspekt: sotsiaalsest dumpingust tingitud ettenähtud sotsiaalmaksete ja maksude maksmata jätmine ohustab liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide rahalist jätkusuutlikkust ja liikmesriikide rahandust;

on seisukohal, et on äärmiselt oluline tagada kogu ELis võrdsed tingimused ja aus konkurents ning kaotada sotsiaalne dumping; rõhutab, et tööinspektsioonidel ja/või sotsiaalpartneritel on oluline osa selles, et töötajate õiguste järgimine tagatakse, kooskõlas liikmesriikide õiguse ja tavadega määratletakse inimväärne töötasu ning tööandjatele tagatakse konsultatsioon ja juhised; meenutab, et ILO konventsiooni nr 81 töötingimuste järelevalve kohta on ratifitseerinud 28 liikmesriiki, ning palub liikmesriikidel tagada kõikide selle sätete rakendamine; kutsub komisjoni üles toetama liikmesriike tulemuslike ja tõhusate tööinspektsioonide ülesehitamisel ning töötama välja töötingimuste järelevalvet käsitleval ILO konventsioonil nr 81 põhineva soovituse, et tagada tööstandardite järgimine ja töötajate kaitse, sealhulgas tööaega, ohutust ja tervishoidu käsitlevate sätete järgimine; tuletab meelde sotsiaalpartnerite olulist rolli kehtivate õigusaktide järgimise tagamisel;

kutsub liikmesriike üles suurendama tõhusust ning tagama oma kontrollorganite (sealhulgas sotsiaal- ja/või tööinspektsiooni, ametite ja kontaktasutuste) töötajate piisava arvu ja ressursid, kaasa arvatud suulise ja kirjaliku tõlke jaoks, muu hulgas parimate tavade vahetamise kaudu; kutsub liikmesriike üles täitma ILO soovitatud kriteeriumi, millega nähakse ette vähemalt üks tööinspektor iga 10 000 töötaja kohta, ning tagama, et nad on töötajate ja teenuste vaba liikumise valdkonnas Euroopa õigusaktide jõustamiseks piisavalt varustatud;

kutsub liikmesriike üles parandama järelevalvetalituste piiriülest koostööd ning elektroonilist teabe- ja andmevahetust, et tõhustada kontrolle, mille eesmärk on võidelda sotsiaalse pettuse, näilise füüsilisest isikust ettevõtja kasutamise ja deklareerimata töö vastu ning seda ennetada, tunnustades samas andmekaitse tähtsust, ning edendada liikmesriikidevahelist kohustuslikku koostööd ja vastastikust abistamist; julgustab liikmesriike töötama välja kogu liitu hõlmavaid täiskasvanuõppe programme inspektoritele, tuvastama uusi eeskirjadest kõrvalehoidmise viise ja korraldama piiriülest koostööd; tunnustab komisjoni tööd liikmesriikide tööinspektorite vastastikuse õppe programmi rahastamisel; rõhutab, kui oluline on tagada riiklikele tööinspektsioonidele ja/või sotsiaalpartneritele juurdepääs kõikidele tegelikele töökohtadele ja kaasnevatele tööandja pakutud elukohtadele, kui siseriiklik õigus seda võimaldab, arvestades seejuures täiel määral eraelu kaitset, võttes arvesse, et see on eeltingimus, mis võimaldab neil teha oma tööd ja kontrollida sotsiaalse dumpingu juhtumeid; soovitab komisjonil kaaluda Eurodetachementi (eurolähetuse) projektide muutmist lähetamise kontrolli ja seirega tegelevate tööinspektorite (ja lähetatud töötajate teabeasutuste ametnike) teabevahetuse, ühiste koolituste ja koostöö alaliseks platvormiks – platvormiks, mis oleks deklareerimata töö Euroopa platvormi osa või toimiks sellega kooskõlas;

julgustab liikmesriike looma vajaduse korral kahepoolseid ajutisi rakkerühmi ning vajaduse korral mitmepoolse rakkerühma, kuhu kuuluvad riiklikud pädevad asutused ja tööinspektorid, kes tegeleksid sõltuvalt kõikide asjaomaste liikmesriikide heakskiidust väidetavate sotsiaalse dumpingu juhtumite, ebaseaduslikes tingimustes tehtava või pettusega seotud töö juhtumite piiriülese kohapealse uurimisega kooskõlas kontrollide toimumiskohaks olevate liikmesriikide siseriikliku õigusega, tuvastaksid varifirmasid, pettuslikke värbamisagentuure ja eeskirjade kuritarvitamisi, millega kaasneb töötajate ärakasutamine; märgib, et need rakkerühmad võiksid töötada kooskõlas deklareerimata tööga tegelemise alast koostööd edendava Euroopa platvormi ja kõrgemate tööinspektorite komiteega, et vähendada rahalist koormust, ning et nad võiksid moodustada riiklike sotsiaalinspektsioonide võrgustiku, et soodustada teabe vahetamist; on seisukohal, et riiklike asutuste ja sotsiaalpartnerite vaheline hea koostöö on ülioluline, et lõpetada sotsiaalne dumping ja tagada ühtsel turul aus konkurents;

palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada kehtivate õigusaktide tõhusam kohaldamine ja tõhustada koostööd liikmesriikide asutuste vahel, mis vastutavad töötingimuste inspekteerimise eest, eriti seoses piiriülese inspekteerimisega; tunnustab deklareerimata töö Euroopa platvormi käivitamist ja selle eesmärke, mis on kehtestatud deklareerimata töö ennetamise ja tõkestamise alase koostöö edendamiseks; loodab, et see platvorm aitab tuvastada ja käsitleda riikliku ja ELi tööõiguse ning ELi töötajate vaba liikumist, asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust käsitlevate sätete rikkumise juhtumeid;

rõhutab vajadust täiendada sotsiaalõiguste rikkumiste vastast tegevust, võideldes maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumisega, et tagada äriühingutele aus konkurents ja võrdsed tingimused;

märgib, et kõige tavalisemad lähetamiseeskirjadest kõrvalehoidumise viisid on seotud töö deklareerimata jätmisega või ebakorrapärase deklareerimisega; soovitab, et lähetuse puhul peaks olema kõikides liikmesriikides kohustuslik esitada hiljemalt teenuste osutamise alustamisel deklaratsioon ning et niisugused deklaratsioonid tuleks kanda Euroopa registrisse, mis võimaldaks saada nende kohta lihtsamini teavet, et soodustada liikmesriikidevahelist kooskõlastamist ning vähendada liikmesriikide menetluste ja dokumentide erinevusest tulenevat praegust õiguskindlusetust;

rõhutab, et koostöös lähetava riigi pädevate asutustega peaks vastuvõtva liikmesriigi pädevatel asutustel olema võimalus kontrollida vormi A1 usaldusväärsust juhul, kui tekib tõsine kahtlus lähetuse õigsuse kohta; palub vormiga A1 tegeleval ajutisel haldustöörühmal suurendada oma jõupingutusi, parandades vormi A1 usaldusväärsust, ning uurida järelevalve hõlbustamise võimalust, kogudes vormid A1 ühte digitaalsesse süsteemi; palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta kõik vajalikud meetmed, et tagada, et sotsiaalkindlustusteabe elektroonilise vahetamise Euroopa süsteem (EESSI) oleks täielikult toimiv, et seda kasutaksid kõik liikmesriigid ja et see oleks kohandatud VKEde vajadustele; rõhutab, et töötajate, tööandjate ja tööinspektorite parem juurdepääs teabele, näiteks ühe keskse riikliku veebisaidi kaudu, on eeskirjade rikkumise vastu võitlemisel üks olulisimaid vahendeid;

10.

palub liikmesriikidel ratifitseerida ILO konventsioon nr 189 koduabiliste kohta ja seda rakendada; kutsub liikmesriike üles looma õigusraamistikud, mis võimaldaksid koduabilistel ja hooldustöötajatel seaduslikult töötada, et tagada tööandjatele õiguskindlus ning töötajatele õiglased töölevõtutingimused ja inimväärsed töötingimused; palub komisjonil ja liikmesriikidel hinnata koduabilistega seotud teenistustingimusi ja esitada vajaduse korral kooskõlas kehtivate aluslepingutega (eriti Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 153 lõikega 1) soovitusi täiustuste kohta, mis hõlmavad asjakohast väljaõpet ja teabe jagamist sellesse kategooriasse kuuluvate töötajate õiguste ja kohustuste kohta;

11.

märgib, et kõige rohkem mõjutab sotsiaalne dumping just naisi teatavates valdkondades, eriti majapidamis- ja hooldussektoris (eeskätt koduhoolduses); palub komisjonil koostöös liikmesriikidega hinnata kõiki olukordi, kus naised kogevad sotsiaalset ja palgadumpingut või teevad deklareerimata tööd, ning sellega seotud kehtivaid ELi õigusakte;

12.

kutsub liikmesriike üles parandama avaliku sektori asutuste, ametiühingute ja vabaühenduste riikidevahelist ja kohalikku koostööd, et käsitleda võõrtöötaja sageli väga keerukaid probleeme, ning võtma arvesse töötingimusi ja kõiki muid elemente, mis on seotud elukvaliteedi, sealhulgas üldise tervise, sotsiaalse kaasatuse ja eluasemega;

13.

rõhutab, kui olulised on direktiivi 2014/67/EL rahaliste halduskaristuste ja/või trahvide piiriülest täitmise tagamist käsitlevad sätted, mis aitavad takistada õigusaktide rikkumist; leiab, et pädevatel asutustel peaks olema võimalus rakendada mõjusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid sanktsioone, sealhulgas võimalus peatada teenuste osutamine töötajate lähetamist käsitlevate õigusaktide või kohaldatavate kollektiivlepingute ränga rikkumise korral; on seisukohal, et trahvide summa peab toimima takistusena ning et lähetamise suhtes kohaldatavaid õigusakte käsitleva teabe pakkumine VKEdele tuleb muuta tõhusamaks;

14.

palub liikmesriikidel parandada oluliselt teabevahetust lähetatud töötajate sotsiaalkindlustuse osas, et parandada kehtivate õigusaktide täitmise tagamist; tuletab meelde oma nõudmist komisjonile uurida, kas oleks kasulik võtta kasutusele ja vajaduse korral näha ette võltsimiskindel Euroopa sotsiaalkindlustuskaart või muu üleliiduline elektrooniline dokument, kuhu saaks salvestada kõik vajalikud andmed sotsiaalkindlustuse olemasolu kontrollimiseks töösuhte alusel (23) ning töötaja lähetustega seotud vajaliku teabe, järgides seejuures rangelt andmekaitse eeskirju, eriti kui töödeldakse tundlikke isikuandmeid; rõhutab siiski, et see ei tohi mingil määral piirata ega kahjustada vastuvõtvate riikide asutuste ning sotsiaalpartnerite õigust vaadata kooskõlas riikliku õiguse ja tavadega läbi sellisel kaardil olev andmesisu ja seda kontrollida;

15.

nõuab, et Euroopa töö- ja sotsiaalvaldkonna õigusaktide raskete rikkumiste eest vastutavatest äriühingutest, sealhulgas varifirmadest koostataks kogu ELi hõlmav nimekiri – pärast nende eelnevat hoiatamist –, mille kohta võivad saada teavet üksnes asjakohased kontrolliasutused; nõuab, et neile äriühingutele keelataks seadusega kindlaksmääratud ajavahemikuks juurdepääs riigihangetele, riiklikele toetustele ja ELi vahenditele;

16.

nõuab, et EL ja liikmesriigid teeksid piiriülest koostööd seoses täitmise tagamise alase teabega, võimaldaksid järelevalveasutustele parema juurdepääsu liikmesriikide elektroonilistes registrites ja Euroopa autoveo-ettevõtjate registris (ERRU) salvestatud andmetele ning koostaksid nimekirja rikkumistest, mille tõttu kaotab autoveo-ettevõtja hea maine, lisades sellesse ELi asjaomaste õigusaktide mittejärgimise; rõhutab, et eeskirjade rikkumise eest peaksid vastutama need, kes annavad töötajatele korraldusi;

II. Regulatiivsete lünkade täitmine eesmärgiga tagada riikliku ning Euroopa töö- ja sotsiaalõiguse täitmine, ning võrdse kohtlemise põhimõtte ja diskrimineerimiskeelu käsitlemine

17.

palub komisjonil võtta meetmeid, et kõrvaldada kehtivates eeskirjades tuvastatud puudused eesmärgiga võidelda tulemuslikult sotsiaalse dumpingu ning sotsiaalse ja maksupettuse vastu;

18.

palub komisjonil jälgida tähelepanelikult direktiivi 2014/67/EL rakendamist ja deklareerimata töö vastase platvormi mõjusust võitluses varifirmade vastu, kohaldades üldisemalt põhimõtet, mille kohaselt peaks igal ettevõttel olema üks peamine peakorter, ning tagades, et lähetatud töötajatega tasuta teenuste osutamise korral peaks iga osalev teenuseosutaja tegutsema asukohaliikmesriigis tegelikult ning olema seega tegelik ettevõtja; tuletab meelde, et ettevõtete tegelik tegutsemine päritoluriigis on töötajate lähetamise põhjendamisel tähtis tegur; tuletab meelde, et tööhõive- ja sotsiaalkomisjon lükkas tagasi ettepaneku võtta vastu direktiiv ühe osanikuga osaühingute kohta, kuna mõned kavandatud sätted võivad hõlbustada selliste üksuste loomist, mille sotsiaal- ja majandustegevus on näiline, rikkuda nende lepingutest ja õigusest tulenevaid kohustusi ning tuua kaasa miljarditesse eurodesse ulatuva maksutulu kao; nõuab, et komisjon kaaluks võimalust teha ettepanek läbipaistva ja juurdepääsetava äriregistri väljatöötamise kohta kõigist ELi ettevõtjatest ning sotsiaalkindlustusteabe elektroonilise vahetamise Euroopa süsteemi (EESSI) kohustusliku kasutamise kohta;

19.

palub komisjonil koostada uus aruanne selle kohta, milliseid edusamme on liikmesriigid teinud riiklike maksuasutuste ja -süsteemide vajalikul täiustamisel maksupettuste tõkestamiseks, nagu on ette nähtud komisjoni teatises „Tegevuskava maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse tõhustamiseks“ (COM(2012)0722),

20.

märgib, et direktiivis 96/71/EÜ viidatakse üksnes Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 64 ja 74, mis on seotud teenuste osutamise vabaduse ja asutamisvabadusega, sellal kui direktiivi üks põhieesmärk on kaitsta töötajaid; juhib samas tähelepanu sellele, kui olulised on Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 151 ja 153, milles EL ja liikmesriigid võtavad eesmärgiks tööhõive edendamise, elu- ja töötingimuste parandamise, piisava sotsiaalkaitse, sotsiaalse dialoogi edendamise ning tõrjutuse tõkestamise;

21.

tunnistab pikkade allhankeahelatega seotud riske; tuletab meelde, et liikmesriigid saavad asjaomaste sotsiaalpartneritega konsulteerides kehtestada riigi tasandil solidaarsusvastutuse mehhanismid, mida kohaldatakse kohalike ja välisettevõtete suhtes, et võimaldada kohalikel ja võõrtöötajatel kasutada oma õigusi; tuletab meelde, et seda võimalust kinnitas direktiiv 2014/67/EL; palub komisjonil hoolikalt jälgida, kas liikmesriigid täidavad selles direktiivis neile seatud kohustust võtta meetmeid, millega tagatakse, et ehitussektoris saavad lähetatud töötajad allhanke korral pidada lähetatud töötajate õiguste järgimise eest vastutavaks töövõtjat, kelle otseseks alltöövõtjaks on nende tööandja;

22.

võtab teadmiseks direktiivi 96/71/EÜ ja selle rakendamisega seotud probleemid; toonitab, kui oluline on nende probleemide lahendamine, et tagada õiglased töötingimused, töötajate õiguste austamine ning võrdsed tingimused lähetavate ja vastuvõtva riigi kohalike ettevõtete jaoks, mis on eriti oluline VKEde puhul; nõuab direktiivi 2014/67/EL õigeaegset rakendamist; võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku muuta direktiivi 96/71/EÜ, lisades lähetusaja piirangu, kehtestades sätted töötasu kohta ja määratledes teenistustingimused, et tagada võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine ja kodakondsusel põhineva diskrimineerimise keelamine, mis on sätestatud ELi õiguses alates aluslepingutest; nõuab, et lähetusi käsitlevad eeskirjad oleksid selged, proportsionaalsed ja põhjendatud; rõhutab vajadust järgida vastuvõtva riigi kollektiivlepinguid ja töösuhete süsteeme;

Liikuvad töötajad: sotsiaalse dumpinguga võitlemine transporditööstuses

23.

nõuab töö- ja puhkeaja eeskirjade rakendamise hoolikamat kontrollimist maanteetranspordi sektoris; nõuab jälgimisseadmete täiustamist ning arukate sõidumeerikute õigeaegset kasutuselevõtmist professionaalseks kasutuseks, et tagada kehtivate õigusaktide nõuetekohane, tõhus ja mittediskrimineeriv rakendamine liikmesriikides, tekitamata liigset halduskoormust; palub, et komisjon hindaks kõigi ühenduse loa alusel tegutsevate ettevõtjate kohta elektroonilise ja tervikliku ettevõtjafaili koostamist, et koguda kokku kõik liikluskontrollide käigus kindlaks tehtud olulised andmed veoettevõtja, sõiduki ja sõidukijuhi kohta;

24.

nõuab töö-, valve-, sõidu- ja puhkeaegadest kinnipidamise intensiivsemat kontrollimist kõigis asjaomastes sektorites, näiteks ehitus, toitlustus, tervishoid ja transport, ning järjekindlat karistamist raskete rikkumiste korral;

25.

kutsub komisjoni üles kaaluma Euroopa maanteetranspordi ameti loomist, et tagada ELi õigusaktide nõuetekohane rakendamine ja edendada maanteetranspordi valdkonnas standardimist ja kõikide liikmesriikide vahelist koostööd;

26.

palub, et komisjon kooskõlastaks ja tugevdaks riiklike asutuste koostööd maanteetranspordi õigusaktide vallas, sealhulgas teabevahetuse kaudu, ning ka muude jõupingutuste osas, mille eesmärk on toetada õigusaktide rakendamist ja tagada ettevõtjatele võrdsed võimalused; märgib, et õigusaktide jõustamine selles valdkonnas on peamiselt liikmesriikide kohustus; nõuab tungivalt, et liikmesriigid teeksid tihedamat koostööd Euro Contrôle Route'i ja Euroopa liikluspolitseinike võrgustikuga (TISPOL), et parandada maanteetransporti käsitlevate ELi õigusaktide järgimist, tagades selleks nende võrdse ja asjakohase rakendamise;

27.

kutsub komisjoni üles kohaldama maanteetranspordi valdkonna liikuvate töötajate suhtes ühiselt määruse (EÜ) nr 593/2008 (Rooma I) artikli 8 lõiget 2, nagu seda on tõlgendatud Euroopa Kohtu otsuses Koelzschi kohtuasjas (Euroopa Kohtu (suurkoja) 15. märtsi 2011. aasta kohtuotsus C-29/10);

28.

palub komisjonil ja liikmesriikidel vahetada arvamusi, et täpsustada asjakohaseid sätteid, et näilise füüsilisest isikust ettevõtjana kasutamise vastu võitlemiseks võiks teha selget vahet töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate vahel, ning palub komisjonil esitada töösuhte olemasolu näitajate alusel konkreetseid soovitusi kooskõlas ILO soovitusega nr 198 töösuhete kohta, diskrimineerimata samas väikese klientide arvuga tegelikke füüsilisest isikust ettevõtjaid; toonitab vajadust jälgida selliste töötajate nagu lennukipiloodid ja rongijuhid tööalast staatust ja töösuhet ettevõtetega, kelle heaks nad töötavad; toonitab, et näilise füüsilisest isikust ettevõtjate probleemiga kaasnevad olulised tagajärjed töötajate sotsiaalkaitsele ja ohutusele ja see võib mõjutada ausat konkurentsi;

29.

ei nõustu kabotaaži edasise liberaliseerimisega, kuni kehtivat õigusraamistikku ei ole tugevdatud; julgustab komisjoni esitama parandatud eeskirju, et tagada parem rakendamine ja lihtsustada järelevalvet; palub komisjonil muuta kombineeritud vedu käsitlevat direktiivi 92/106/EMÜ (24), et kaotada ebaõiglased tavad, ning nõuab täiendavaid meetmeid, et järgida kombineeritud vedudega seotud sotsiaalõigusnorme;

30.

palub, et need liikmesriigid, kus kehtib maanteemaksusüsteem, teeksid kogutud maanteemaksu andmed järelevalveasutustele kättesaadavaks, võimaldamaks tõhusamat järelevalvet kabotaaživeo üle;

31.

soovitab, et ettevõtte vara omandamisel või üleminekul tuleks selgelt välja tuua need nõuded, mida ei eirata, vaid mis võetakse üle uutesse lepingutesse, et kaitsta töötajate õigusi ettevõtjate üleminekul direktiivi 2001/23/EÜ (25) tähenduses;

32.

nõuab määruse (EÜ) nr 1008/2008 parandamist, et tagada riikliku tööõiguse kohustuslik kohaldamine lennuettevõtjate juures, kelle tegutsemisbaasid asuvad ELis, ning tõhustada termini „peamine äritegevuse koht“ määratlemist ja mõistet, ning nõuab ka, et sotsiaalkindlustussüsteemide ja tööõiguse koordineerimisega seoses viidaks meeskonnaliikmete „põhibaasi“ määratlus vastavusse määrustega (EL) nr 83/2014 (26) ja (EL) nr 465/2012 (27);

33.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid seoses Euroopa Lennundusohutusameti (EASA) määruse ja muude asjaomaste õigusaktidega otseseid töölepinguid kui normi ning piiraksid ebatüüpiliste töölepingute kasutamist;

34.

nõuab lennumeeskonna ja salongipersonali sotsiaalõiguste kaitsmist;

35.

kutsub liikmesriike üles vaatama oma seadused läbi, kindlustamaks, et kõik lennundussektori lepingud tagavad kvaliteetse töökoha ja head töötingimused; on veendunud, et ebakindlad töötingimused ohustavad lennuohutust; rõhutab, et konkurentsivõime ei tohi olla see hind, mille vastu vahetatakse töötajate sotsiaalkaitse ja teenuste kvaliteet;

36.

rõhutab, et 7. detsembril 2015 avaldatud komisjoni Euroopa lennundusstrateegia sotsiaalset mõõdet tuleks tugevdada, kuna kvaliteetne tööhõive ja head töötingimused on otseselt seotud nii reisijate kui ka personali turvalisuse ja ohutuse tagamisega; rõhutab lisaks, et komisjon ja liikmesriigid peavad jälgima riiklikke sotsiaalõigusnorme ja kollektiivlepinguid nende lennuettevõtjate puhul, kelle tegutsemisbaasid on ELi territooriumil, ning tagama nende nõuetekohase täitmise tagamise; tuletab sellega seoses meelde seoseid sotsiaal- ja keskkonnastandardite ning teenuste kvaliteedi ja ohutuse vahel; tunnistab, kui oluline on kehtestada koolituse miinimumnõuded hooldustöötajatele tsiviillennunduses; palub komisjonil muuta Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 868/2004 (28), mis käsitleb kaitset kolmandate riikide poolse subsideerimise ja ebaõiglase hinnakujunduse vastu, mis põhjustab ühenduse lennuettevõtjatele lennuteenuste pakkumisel kahju, ning analüüsida selle rakendamata jätmise põhjusi; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles vaatama läbi eeskirju, mis käsitlevad lennumeeskonna algkoolitust ja lubasid, et kõrvaldada lennukipilootide ärakasutamist põhjustavad puudused, näiteks lepingud, mille puhul piloodid maksavad peale, et nad lennata saaksid (nn pay-to-fly);

37.

kutsub komisjoni üles uurima võimalust esitada täiendav ettepanek kohaldatavate töötingimuste kohta laevanduses, sealhulgas seoses laevameeskondadega;

38.

on seisukohal, et komisjon peaks tagama merendussektoris sotsiaalõigusnormide, sealhulgas 2006. aasta meretöönormide konventsiooni täieliku rakendamise; palub komisjonil ja liikmesriikidel kaaluda meetmeid, millega julgustatakse väljaõppinud Euroopa meremeeste töölevõtmist ja ametishoidmist;

Majanduse digiteerimisega seotud probleemide prognoosimine

39.

tuletab meelde, kui oluline on ühendada digitaal- ja jagamismajanduse areng töötajate kaitsega selles uues sektoris, kus paindlikumad töömeetodid võivad tekitada töösuhteid, mille sotsiaalkaitse, tööaja, töökoha, väljaõppe, töötajate osaluse ja töökaitsega seotud standardid on madalamad; rõhutab, et kooskõlas ELi põhiõiguste harta ja siseriiklike tavadega peavad nendele uutele töösuhte vormidele kehtima ühinemisvabadus ja kollektiivläbirääkimiste õigus; rõhutab, et liikmesriigid peavad viima oma õigusaktid kooskõlla digitaal- ja jagamismajandusega, ning kutsub komisjoni, liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles hindama kiiresti selle sektoris kohaldatavaid Euroopa õigusakte ning töötama vajaduse korral välja ettepanekuid digitaal- ja jagamismajanduse reguleerimiseks, et tagada aus konkurents ja kaitsta töötajate õigusi;

40.

märgib, et digiteerimine avaldab Euroopa tööturgudele otsustavat mõju; rõhutab, et digiteerimine võib luua uusi ärimudeleid ja uusi töökohti (eelkõige kõrge, aga ka madala kvalifikatsiooniga töötajate jaoks), kuid samas võib see tekitada ka ebakindla tööhõive vorme; rõhutab vajadust võtta digitaalse ühtse turu strateegias arvesse sotsiaalset mõõdet, et kasutada täielikult ära kaasneva tööhõive- ja majanduskasvu võimalusi ning tagada samas töökaitse kõrge tase; kutsub komisjoni üles kujundama digitaalset ühtset turgu sotsiaalselt õiglasel ja jätkusuutlikul viisil; leiab, et olemasolevad sotsiaalkaitsesüsteemid tuleks kohandada digitaal- ja jagamismajanduse valdkonna töötajate vajadustega, et tagada neile töötajatele piisav sotsiaalkaitse;

41.

tuletab meelde, et mõnes majandussektoris, näiteks põllumajanduses, varieerub tööaeg vastavalt hooajast tingitud piirangutele;

III. Ülespoole suunatud sotsiaalse lähenemise saavutamine

42.

rõhutab põhiõiguste ülimuslikkust; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama ja tõhustama sotsiaaldialoogi, mis täidab otsustavat osa kõrgetasemeliste töötingimuste saavutamises; rõhutab, et tööõigus ja ranged sotsiaalnormid täidavad majanduse tasakaalustamises, sissetulekute toetamises ja võimetesse investeerimise julgustamises olulist osa; rõhutab, et sellega seoses tuleb kõigis ELi õigusaktides ja poliitikadokumentides võtta arvesse ametiühingute õigusi ja vabadusi, järgida kollektiivlepinguid ning toetada töötajate võrdse kohtlemise põhimõtet;

43.

palub komisjonil võtta konkreetseid meetmeid sotsiaalse dumpingu all kannatavate naiste abistamiseks, keskendades kõik üldised poliitikasuunad ja meetmed võrdsuse saavutamisele, võttes arvesse jätkuvat vahetegemist tööturul ja töölepingute ebavõrdsust, nagu seda endiselt peegeldavad märkimisväärsed soolised palgaerinevused;

44.

rõhutab, et ebavõrdsus Euroopas süveneb ja see takistab strateegia „Euroopa 2020“ vaesuse ja tööhõivega seotud eesmärkide saavutamist;

45.

rõhutab, kui oluline on rakendada liidu territooriumil ja/või euroalal majandus-, maksu- ja sotsiaalmehhanisme, mis majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust vähendades parandavad ELi kodanike elatustaset; lisaks rõhutab, et komisjon peaks võtma arvesse seisukohti sotsiaalküsimuste kohta, et parandada lähenemise kaudu töötajate kaitset;

46.

tuletab meelde komisjoni kohustust kehtestada sotsiaalõiguste sammas ja rõhutab vajadust ülespoole suunatud sotsiaalse lähenemise järele, et saavutada Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 151 sätestatud eesmärgid; rõhutab, et sellise samba aluseks ei saa olla kriteeriumite kehtestamine erisuguste riiklike sotsiaalsüsteemide võrdlemiseks – see saab olla üksnes esialgne analüütiline raamistik; rõhutab, et sotsiaalõiguste samba vastuvõtmisega ei tohiks vähendada kehtivaid töö- ja sotsiaalstandardeid;

47.

märgib ära töötaja ja tööandja sotsiaalmaksete määrade erinevused liikmesriikides; palub komisjonil hinnata nende erinevuste majanduslikku ja sotsiaalset mõju ühtse turu kontekstis;

48.

on seisukohal, et palgad, mis võimaldavad töötajatele inimväärse elu, on olulised sotsiaalse ühtekuuluvuse seisukohalt ja tootliku majanduse säilitamiseks; nõuab kollektiivläbirääkimiste austamist ja edendamist; lisaks soovitab kehtestada alampalga määra, vajaduse korral riikliku alampalga vormis, järgides nõuetekohaselt iga liikmesriigi tavasid ja olles konsulteerinud sotsiaalpartneritega, et saavutada võimaluse korral järk-järgult vähemalt 60 % vastava riigi keskmisest palgast, et vältida suuri palgaerinevusi, toetada kogunõudlust ja majanduse elavdamist ning ülespoole suunatud sotsiaalset lähenemist;

49.

märgib ära automaatsete stabilisaatorite võimaliku väärtuse; rõhutab vajadust täiendada neid stabilisaatoreid tõhusa tööhõivepoliitikaga, mille peamine eesmärk on luua kvaliteetseid töökohti;

50.

kutsub komisjoni üles kaaluma koos liikmesriikidega vajadust võtta ELi tasandil meetmeid, et käsitleda allhanke mitmesuguseid aspekte, sealhulgas suurendades solidaarvastutust allhanke ahela ulatuses;

51.

rõhutab, et kõik alltöövõtjad, sealhulgas ajutist tööd vahendavad bürood, mis saadavad enamasti naisi muudesse liikmesriikidesse tegema majapidamise ja koduhooldusega seotud tööd, tuleb võtta vastutusele saamata jäänud palga ning tasumata sotsiaalmaksete ja õnnetusjuhtumikindlustuse ning haiguste ja töövigastustega seotud hüvitiste eest; rõhutab, et lisaks peavad alltöövõtjad suutma abistada töötajaid kliendipoolse väärkohtlemise ja ahistamise korral ning aitama neil koduriiki tagasi pöörduda;

52.

kutsub komisjoni üles uurima võimalust kehtestada õigusakt, millega võiks ettevõtjate suhtes rakendada suuremat hoolsuskohustust, pannes neile vastutuse nii nende kolmandates riikides tegutsevate tütarettevõtjate kui ka allhankijate eest, et vältida inimõiguste rikkumisi, korruptsiooni, raskeid füüsilisi vigastusi ja keskkonnakahju ning ILO konventsioonide rikkumist;

53.

on seisukohal, et WTO 4. tarneviisi käsitlevate eeskirjade alusel ja kaubanduslepingute raames peavad direktiiv 96/71/EÜ ning sotsiaalkindlustussüsteemi koordineerimist käsitlevad eeskirjad olema kohaldatavad kolmandatest riikidest lähetatud töötajate töö suhtes, et hoida ära kolmandatest riikidest pärit ettevõtjate ja töötajate soodsam kohtlemine võrreldes liikmesriikide ettevõtjate ja töötajatega;

54.

palub komisjonil võtta võimaluste piires arvesse käesolevas resolutsioonis esitatud soovitusi;

55.

rõhutab vajadust eri Euroopa poliitikavaldkondade parema koordineerimise järele;

o o

56.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) EÜT L 18, 21.1.1997, lk 1.

(2) ELT L 159, 28.5.2014, lk 11.

(3) ELT L 166, 30.4.2004, lk 1.

(4) ELT L 284, 30.10.2009, lk 1.

(5) ELT L 177, 4.7.2008, lk 6.

(6) ELT L 300, 14.11.2009, lk 72.

(7) ELT L 300, 14.11.2009, lk 51.

(8) ELT L 102, 11.4.2006, lk 1.

(9) ELT L 80, 23.3.2002, lk 35.

(10) ELT L 293, 31.10.2008, lk 3.

(11) EÜT L 364, 12.12.1992, lk 7.

(12) EÜT L 167, 2.7.1999, lk 33.

(13) ELT L 124, 20.5.2009, lk 30.

(14) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0012.

(15) ELT L 65, 11.3.2016, lk 12.

(16) http://www.eurofound.europa.eu/publications/report/2010/working-conditions-industrial-relations/posted-workers-in-the-european-union

(17) https://www.eurofound.europa.eu/et/observatories/eurwork/industrial-relations-dictionary

(18) Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõige 1: „Igal töötajal on õigus töötingimustele, mis on tema tervise, ohutuse ja väärikuse kohased.“

(19) EU:C:2007:809.

(20) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0252.

(21) Vt Pacolet, Jozef, ja De Wispelaere, Frederic, „Posting of workers: Report on A1 portable documents issued in 2012 and 2013“, lk 15. Eurostati andmete kohaselt koosnes kogu ELi tööjõud 2013. aastal 243 miljonist inimesest (tööjõu uuringu ülevaade 2013, Eurostat (http://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Archive:Labour_force_survey_overview_2013).

(22) https://ec.europa.eu/priorities/sites/beta-political/files/pg_et.pdf

(23) Euroopa Parlamendi 14. jaanuari 2014. aasta resolutsioon tõhusa tööjärelevalve kui Euroopas töötingimuste parandamise strateegia kohta (Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0012).

(24) Nõukogu 7. detsembri 1992. aasta direktiiv 92/106/EMÜ, millega kehtestatakse ühiseeskirjad kaupade teatavate kombineeritud vedude kohta liikmesriikide vahel, (ELT L 368, 17.12.1992, lk 38).

(25) Nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiiv 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 82, 22.3.2001, lk 16).

(26) Komisjoni 29. jaanuari 2014. aasta määrus (EL) nr 83/2014, millega muudetakse määrust (EL) nr 965/2012, millega kehtestatakse lennutegevusega seotud tehnilised nõuded ja haldusmenetlused vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 216/2008 (ELT L 28, 31.1.2014, lk 17).

(27) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta määrus (EL) nr 465/2012, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta ja määrust (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 rakendamise kord (ELT L 149, 8.6.2012, lk 4).

(28) ELT L 162, 30.4.2004, lk 1.

Neljapäev, 15. september 2016

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/123

P8_TA(2016)0349

Filipiinid

Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta resolutsioon Filipiinide kohta (2016/2880(RSP))

(2018/C 204/14)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone olukorra kohta Filipiinidel, eelkõige 8. juuni 2016. aasta resolutsiooni (1) partnerluse ja koostöö raamlepingu sõlmimise kohta Euroopa Liidu ja Filipiini Vabariigi vahel ning 14. juuni 2012. aasta (2) ja 21. jaanuari 2010. aasta (3) resolutsioone,

—	võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 3. septembri 2016. aasta avaldust rünnaku kohta Davaos,

—	võttes arvesse Filipiinide ja ELi vahelisi (Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) aegseid) diplomaatilisi suhteid, mis loodi 12. mail 1964. aastal, mil nimetati ametisse Filipiinide suursaadik EMÜ juures,

—	võttes arvesse Filipiinide staatust Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) asutajaliikmena pärast Bangkoki deklaratsiooni allkirjastamist 8. augustil 1967,

—	võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Filipiini Vabariigi vahelise partnerluse ja koostöö raamlepingut,

—	võttes arvesse ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni 8. juuni 2016. aasta avaldust kohtuväliste hukkamiste ilmse heakskiitmise kohta,

—	võttes arvesse ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (UNODC) tegevdirektori 3. augusti 2016. aasta avaldust olukorra kohta Filipiinidel,

—	võttes arvesse ÜRO peasekretäri pressiesindajaga seostatavat 4. septembri 2016. aasta avaldust Filipiinide kohta,

—	võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 4. septembri 2016. aasta pressiteadet terrorirünnaku kohta Filipiinidel,

—	võttes arvesse ELi inimõigustealaseid suuniseid,

—	võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—	võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.	arvestades, et Filipiinidel ja ELil on pikaajalised diplomaatilised, majanduslikud, kultuurilised ja poliitilised suhted;

B.	arvestades, et demokraatia, õigusriigi põhimõte, inimõigused ja dialoog kodanikuühiskonna organisatsioonidega on alati olnud ELi ja Filipiinide kahepoolsete kõneluste oluline osa;

C.	arvestades väga raskeid ülesandeid, millega Filipiinide hiljuti valitud valitsus silmitsi seisab ning mis hõlmavad võitlust ebavõrdsuse ja korruptsiooni vastu ning riigis rahuprotsessi juhtimist;

arvestades, et ebaseaduslik narkokaubandus Filipiinidel on jätkuvalt tõsine riiklik ja rahvusvaheline probleem; arvestades, et vastavalt USA välisministeeriumi poolt Kongressile esitatud aruandele teatas Filipiinide peamine narkootikumidevastase võitlusega tegelev amet (Philippine Drug Enforcement Agency) 2015. aastal, et 8 629 küla või barangay'd (ligikaudu 20 % riigi küladest) on teatanud narkootikumidega seotud kuritegudest, ning arvestades, et Filipiinidel on hinnanguliselt suurim metamfetamiini kasutajate määr Ida-Aasias;

arvestades, et üks Rodrigo Duterte presidendikampaania keskseid loosungeid oli lubadus lõpetada kogu riigis iga tasandi narkokuriteod; arvestades, et valimiskampaania käigus ja esimestel päevadel presidendina nõudis Duterte korduvalt, et õiguskaitseasutused ja üldsus tapaksid arvatavad narkodiilerid, kes alla ei anna, samuti uimastikasutajad;

F.	arvestades, et president Duterte kinnitas avalikult, et ei algata menetlust õiguskaitsetöötajate ja kodanike vastu, kes tapavad vahistamisel vastupanu osutavad narkodiilerid;

arvestades, et Filipiinide riikliku politsei esitatud andmed näitavad, et 1. juulist kuni 4. septembrini 2016 tappis politsei enam kui tuhat arvatavat narkodiilerit ja uimastikasutajat, ning arvestades, et politsei statistika kohaselt on tundmatud relvastatud isikud tapnud viimase kahe kuu jooksul enam kui tuhat väidetavat narkodiilerit ja uimastikasutajat; arvestades, et Al Jazeera teatel on narkootikumidega seoses vahistatud enam kui 15 000 kahtlusalust peamiselt kuulujuttudele ja kaaskodanike süüdistustele tuginedes, ning arvestades, et peaaegu 700 000 isikut on end „vabatahtlikult“ politseile üle andnud ja Tokhangi programmi raames ravile registreerinud, et vältida politsei või isehakanud korrakaitsjate sihtmärgiks sattumist;

H.	arvestades, et ÜRO peasekretär Ban Ki-moon taunis 8. juunil 2016 kohtuväliseid hukkamisi kui ebaseaduslikku ning põhiõigusi ja -vabadusi rikkuvat tegevust;

arvestades, et 18. augustil 2016 nõudsid ÜRO kohtuväliste, kiirkorras toimuvate ja omavoliliste hukkamiste eriraportöör Agnes Callamard ning õigust tervisele käsitlev eriraportöör Dainius Pūras, et Filipiinide valitsus teeks lõpu praegusele kohtuväliste hukkamiste ja tapmiste lainele süvendatud kuritegevuse- ja uimastivastase kampaania raames, mille sihtmärgiks on narkodiilerid ja uimastikasutajad;

J.	arvestades, et Filipiinide Senat ja inimõiguste komisjon on käivitanud surmajuhtumite kohta oma sõltumatud uurimised;

arvestades, et Filipiinid oli üks esimesi Aasia riike, kes kaotas surmanuhtluse (1987. aastal); arvestades, et pärast surmanuhtluse taastamist kaotati see teist korda president Arroyo valitsemisajal 2006. aastal; arvestades, et president Duterte nõudis oma valimiskampaanias surmanuhtluse taastamist, eelkõige ebaseadusliku narkokaubanduse vastu võitlemiseks, ning arvestades, et seaduseelnõu on praegu Kongressis arutamisel;

L.	arvestades, et teise Kongressis oleva seaduseelnõu eesmärk on vähendada vanust, millest alates saab isikut kriminaalvastutusele võtta, 15 eluaastalt üheksale;

arvestades, et 2. septembril 2016 hukkus Davao linna turul toimunud pommirünnakus vähemalt 14 inimest ja 70 inimest sai vigastada ning rünnaku eest on vastutuse võtnud Abu Sayyaf koos liitlastega; arvestades, et Filipiinide relvajõud jätkavad sõjalist rünnakut ISiga seotud Abu Sayyafi võitlejate vastu lõunapoolses Sulu provintsis;

N.	arvestades, et pärast rünnakut kuulutas Filipiini valitsus välja „riikliku eriolukorra seoses ebaseadusliku vägivallaga Mindanaos“;

O.	arvestades, et 26. augustil 2016 allkirjastati Norra valitsuse egiidi all Filipiinide valitsuse ja Filipiinide Rahvusliku Demokraatliku Rinde (NDFP) vahel alaline relvarahuleping, mis tähendab suurt läbimurret 47 aastat kestnud partisanisõjas, milles on hukkunud hinnanguliselt 40 000 inimest;

P.	arvestades, et Filipiinid on 2017. aastal ASEANi eesistujariik, ning arvestades, et president Duterte on teatanud, et Filipiinide eesistumise ajal rõhutatakse ASEANi regionalismi mudeli ja globaalse osalejana, mille keskmes on inimeste huvid;

mõistab teravalt hukka 2. septembril 2016 Davao linnas ööturul toimunud rünnaku ning avaldab kaastunnet hukkunute sugulastele; rõhutab, et tapmiste eest vastutavad isikud tuleks vastutusele võtta, kuid palub ELi delegatsioonil jälgida teraselt riigis valitsevat ebaseaduslikkust; nõuab, et kõik riigid teeksid rahvusvahelise õiguse kohaseid kohustusi ja asjaomaseid ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone järgides selles küsimuses aktiivselt koostööd Filipiinide valitsusega ning kõikide teiste asjassepuutuvate ametiasutustega;

mõistab teravalt hukka narkokaubanduse ja uimastite kuritarvitamise Filipiinidel; rõhutab, et ebaseaduslikud uimastid on oht Filipiinide noortele ja üks ühiskonna suurimaid probleeme;

mõistab, et Filipiinidel kannatavad miljonid inimesed uimastisõltuvuse kõrge taseme ja selle tagajärgede tõttu; väljendab siiski sügavat muret politseioperatsioonide käigus ja isehakanud korrakaitsjate poolt süvendatud kuritegevuse- ja uimastivastase kampaania raames (mille sihtmärgiks on narkodiilerid ja uimastikasutajad) tapetud inimeste erakordselt suure arvu pärast, ning nõuab, et Filipiinide valitsus teeks lõpu praegusele kohtuväliste hukkamiste ja tapmiste lainele;

väljendab heameelt valitsuse kavatsuse üle vähendada riigi kõrget kuritegevuse ja korruptsiooni taset, kuid palub valitsusel vastu võtta konkreetsed ja terviklikud poliitikameetmed ja programmid, mis peaksid ühtlasi sisaldama ennetus- ja rehabiliteerimismeetmeid ning mis ei keskenduks ainuüksi vägivaldsetele repressioonidele;

väljendab suurt heameelt president Duterte algatuse üle elavdada Filipiinide Rahvusliku Demokraatliku Rindega (NDFP) peetavat rahuprotsessi ning ootab selle konflikti lõppu kõige lähemas tulevikus, arvestades, et läbirääkimiste kava kohaselt võib saavutada lõpliku kokkuleppe relvakonflikti lõpetamiseks aasta jooksul;

rõhutab, et reageering ebaseaduslikule narkokaubandusele peab olema täielikus kooskõlas siseriiklike ja rahvusvaheliste kohustustega;

nõuab, et ametiasutused tagaksid inimõiguste ja põhivabaduste austamise vastavalt Filipiinide poolt ratifitseeritud rahvusvahelistele inimõiguste normidele ja õigusaktidele;

soovitab ametiasutustel käivitada viivitamata uurimise seoses politseioperatsioonide käigus tapetud erakordselt suure inimeste arvuga;

märgib, et UNODC on valmis süvendama Filipiinidega koostööd, et tuua narkodiilerid kohtu ette koos asjakohaste õiguslike tagatistega vastavalt rahvusvahelistele standarditele ja normidele;

10.

soovitab viivitamata kehtestada riikliku mehhanismi piinamise vältimiseks, nagu on sätestatud piinamisvastases konventsioonis ja selle fakultatiivprotokollis;

11.

nõuab, et Filipiinide valitsus mõistaks hukka isehakanud korrakaitsjate rühmade tegevuse ning uuriks nende vastutust seoses tapmistega; nõuab, et Filipiinide valitsus viiks viivitamata läbi põhjaliku, tõhusa ja erapooletu uurimise, et teha kindlaks kõik vastutavad isikud, tooks nad pädeva ja erapooletu tsiviilkohtu ette ning kohaldaks seadusega ette nähtud karistusi;

12.

palub Filipiinide valitsusel tagada asjakohane kaitse inimõiguste kaitsjatele, ametiühingutegelastele ja ajakirjanikele;

13.

väljendab heameelt president Duterte lubaduste üle seoses võõrutusravi programmidega ning nõuab, et EL toetaks valitsust tema jõupingutustes pakkuda uimastikasutajatele asjakohast abi sõltuvusest vabanemisel, ning jätkaks Filipiinide kriminaalõigussüsteemi reformide toetamist;

14.

soovitab Filipiinidel viivitamata ratifitseerida kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma sundimise eest käsitleva konventsiooni ning kuulutada siseriiklikus õiguses kuriteoks kadunuks jääma sundimine ning kohtuväline hukkamine;

15.

nõuab, et Filipiinide Kongress ei kehtestaks uuesti surmanuhtlust ega alandaks vanust, millest alates saab isikut kriminaalvastutusele võtta;

16.

märgib, et ühegi empiirilise tõendi kohaselt ei vähenda surmanuhtlus narkokuritegevust ning selle taastamine hävitaks Filipiinide õigussüsteemi suure saavutuse;

17.

nõuab, et EL kasutaks kõiki olemasolevaid vahendeid, et aidata Filipiinide valitsusel täita oma rahvusvahelisi inimõigustealaseid kohustusi, eelkõige raamlepingu kaudu;

18.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, liikmesriikide valitsustele, Filipiinide valitsusele ja parlamendile, Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) liikmesriikide valitsustele, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ja ÜRO peasekretärile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0263.

(2) ELT C 332 E, 15.11.2013, lk 99.

(3) ELT C 305 E, 11.11.2010, lk 11.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/127

P8_TA(2016)0350

Somaalia

Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta resolutsioon Somaalia kohta (2016/2881(RSP))

(2018/C 204/15)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Somaalia kohta,

—	võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 27. veebruari 2016. aasta, 2. juuni 2016. aasta, 26. juuni 2016. aasta, 26. juuli 2016. aasta ja 21. augusti 2016. aasta avaldusi rünnakute kohta Somaalias,

—	võttes arvesse nõukogu 18. juuli 2016. aasta ja 15. veebruari 2016. aasta järeldusi Somaalia kohta,

—	võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini avaldust Somaalia 2016. aasta valimismudelit käsitleva otsuse kohta,

—	võttes arvesse Brüsselis 16. septembril 2013. aastal vastu võetud uut Somaalia kokkulepet (New Deal Compact),

—	võttes arvesse 2011. aasta septembris vastu võetud Saheli julgeolekut ja arengut käsitlevat ELi strateegiat,

—	võttes arvesse 4. septembril 2016. aastal avaldatud ÜRO aruannet sõnavabaduse kohta Somaalias,

—	võttes arvesse 7. juulil 2016. aastal vastu võetud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2297 (2016),

—	võttes arvesse ÜRO peasekretäri 8. jaanuari 2016. aasta ja 9. mai 2016. aasta aruandeid ÜRO Julgeolekunõukogule Somaalia kohta,

—	võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu üldise korrapärase läbivaatamise töörühma 13. aprilli 2016. aasta aruannet,

—	võttes arvesse ÜRO peasekretäri eriesindaja Somaalias, Michael Keatingu väljendatud hukkamõistu 30. augustil 2016. aastal Muqdisho hotellis korraldatud pommirünnaku suhtes,

—	võttes arvesse viimast Somaalia inimõiguste olukorra üldist korrapärast läbivaatamist enne ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2016. aasta jaanuaris,

—	võttes arvesse Aafrika Liidu missiooni Somaalias (AMISOM) 2. septembri 2016. aasta abipalvet, et võidelda isetehtud lõhkekehade kasutamise vastu Somaalias,

—	võttes arvesse AMISOMi 26. juuli 2016. aasta avaldust, milles mõisteti hukka terrorirünnakud Muqdishos,

—	võttes arvesse Aafrika Liidu komisjoni esimehe eriesindaja Somaalias, suursaadik Francisco Caetano Madeira 30. augusti 2016. aasta avaldust, milles ta avaldas tunnustust Somaalia julgeolekujõudude tegevusele seoses hotellirünnakuga Muqdishos,

—	võttes arvesse AKV riikide ja ELi vahelist Cotonou partnerluslepingut,

—	võttes arvesse 2. septembril 2014. aastal toimunud Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogu 455. kohtumisel vastu võetud kommünikeed Aafrikas terrorismi ja vägivaldse äärmusluse ennetamise ja selle vastu võitlemise kohta,

—	võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni volitusi edendada ja kaitsta inimõigusi ja rahvaste õigusi, mis tulenevad inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartast,

—	võttes arvesse Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni 1999. aastal vastu võetud konventsiooni terrorismi ennetamise ja sellega võitlemise kohta Aafrikas,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

arvestades, et Somaalia on pärast kaks aastakümmet väldanud kodusõda, riigipoolse kontrolli puudumist ja terrorismi otsustavas üleminekuetapis; arvestades, et pärast 2012. aastal toimunud uue, rahvusvahelise toetusega valitsuse võimuletulekut on olukord Somaalias hakanud stabiliseeruma, kuid uutel ametivõimudel on endiselt probleeme Al-Qaida meelsete Al-Shababi mässulistega;

arvestades, et vaatamata Somaalia valitsuse võetud positiivsetele kohustustele ja poliitilistele arengutele, nagu sõltumatu riikliku inimõiguste komisjoni loomine, ei võimalda ebaturvalisus ja poliitilised erimeelsused endiselt saavutada kohtu- ja julgeolekusektori reformi valdkonnas konkreetseid edusamme;

arvestades, et toimiva tsiviilkohtusüsteemi puudumisel kasutab Somaalia valitsus tsiviilisikute kohtuasjade arutamiseks ja neile süüdistuse esitamiseks sõjaväekohtuid, kus tsiviilisikutest süüdistatavate õiguste kaitse ei ole tagatud; arvestades, et ulatuslikud uurimisvolitused on antud riiklikule luure- ja julgeolekuagentuurile (NISA), millel ei ole praegu õiguskaitsealaseid volitusi, mistõttu NISA rikub oluliselt kinnipeetavate õigusi nõuetekohasele kohtumenetlusele;

arvestades, et Somaalia rahvas võitleb sõjapealike ja terroristide pidevate jõhkrate rünnakutega ja kannatab nende tagajärgede all; arvestades, et 30. augustil 2016 tapeti Muqdishos presidendipalee juures vähemalt kümme inimest, sealhulgas sõdureid ja tsiviilisikuid; arvestades, et 26. juulil 2016 ründasid Al-Shababi mässulised Aafrika Liidu baasi Muqdishos, tappes vähemalt 13 inimest, sealhulgas ÜRO töötajaid, ning varasematel kuudel on teatatud teistestki mürsurünnakutest, mille käigus on hukkunud üle 100 inimese; arvestades, et Al-Shababi mässulised tegutsevad ka naaberriigis Keenias, kus nad panevad pidevalt toime terrorirünnakuid;

arvestades, et 22 000 sõdurist koosneva Aafrika Liidu rahuvalvemissiooni AMISOMi ülesanne on muu hulgas vähendada Al-Shababi mässulistest ja teistest relvastatud vastupanurühmitustest tulenevat ohtu, tagada julgeolek, et võimaldada kõigil tasanditel poliitilise protsessi, stabiliseerimispüüdluste, lepitamise ja rahu kindlustamise jätkumine Somaalias ning anda järk-järgult julgeolekualased ülesanded üle AMISOMilt Somaalia julgeolekujõududele, kui neil kujuneb selleks suutlikkus; arvestades, et AMISOMi mandaati pikendati 31. maini 2017 ja Euroopa Parlament väljendab selle üle heameelt;

arvestades, et Uganda, kes on lähetanud kõige rohkem sõdureid, teatas, et viib 2017. aasta lõpuks Somaaliast välja üle 6 000 sõduri; arvestades, et Aafrika Liit on teatanud kavast viia väed täielikult välja 2020. aasta lõpuks, ning et julgeolekualased ülesanded antakse 2018. aastast alates järk-järgult üle Somaalia sõjaväelastele;

G.	arvestades, et AMISOMi relvajõude on mitmel korral süüdistatud rasketes inimõiguste rikkumistes, sealhulgas meelevaldses tapmises ning mõnedes seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise juhtumites;

H.	arvestades, et eelseisvad valimised Somaalias on sealsele rahvale oluliseks tähiseks ning avaldavad pikaajalist mõju Somaalia ja kogu piirkonna julgeolekule, stabiilsusele ja arengule;

I.	arvestades, et Somaalia föderaalparlamendi ülemkoja liikmete valimised peaksid toimuma 25. septembril 2016 ja alamkoja valimised ajavahemikul 24. septembrist kuni 10. oktoobrini 2016; arvestades, et mõlemad kojad peaksid valima presidendi 30. oktoobril 2016;

J.	arvestades, et valimisprotsess on otsustavalt tähtis 2020. aasta demokraatlike üldvalimiste jaoks, mida korraldab sõltumatu riiklik valimiskomisjon;

K.	arvestades, et valimiste föderaalse kaudse rakendusmeeskonna (FIEIT) esimees Omar Mohamed Abdulle on uuesti kinnitanud, et 2016. aasta valimisprotsess toimub õigeaegselt ning läbipaistval ja usaldusväärsel viisil;

arvestades, et sõnavabadus, millel on demokraatliku riigi ülesehitamisel keskne roll, on riigis endiselt märkimisväärselt piiratud; arvestades, et hiljutisest ÜRO aruandest sõnavabaduse kohta Somaalias ilmneb, et ajakirjanikud, inimõiguste kaitsjad ja poliitilised liidrid on endiselt raskes olukorras, neid tapetakse (peamiselt Al-Shababi poolt), vahistatakse ja ähvardatakse ning kriitilisi meediaväljaandeid suletakse; arvestades, et ametivõimud ei uuri enamasti neid juhtumeid ega võta süüdlasi vastutusele;

M.	arvestades, et ulatuslikud uurimisvolitused on antud riiklikule luure- ja julgeolekuagentuurile (NISA), millel ei ole praegu õiguskaitsealaseid volitusi, mistõttu NISA rikub oluliselt kinnipeetavate õigusi nõuetekohasele kohtumenetlusele;

arvestades, et ÜRO aruande kohaselt võib ajavahemikus 2014. aasta jaanuarist kuni 2016. aasta juulini tuvastada 120 meediatöötajate meelevaldse vahistamise ja kinnipidamise juhtumit; arvestades, et 2015. aasta jaanuarist saadik on kohtu ette toodud ainult 48 kinnipeetud ajakirjanikku ja meediatöötajat;

arvestades, et Somaalia on üks maailma suurima ja pikaajalisema põgenikekogukonnaga riike, kus on 1,1 miljonit riigisisest põgenikku, kellest hinnanguliselt 400 000 elab Muqdishos, ning ligikaudu miljon põgenikku elab Aafrika Sarve piirkonnas; arvestades, et ÜRO pagulaste ülemvoliniku teate kohaselt tekkis ainuüksi 2016. aasta juulis sunniviisiliste väljakihutamiste ja jätkuvatest sõjalistest rünnakutest tingitud ebaturvalisuse tõttu juurde 28 000 uut põgenikku;

arvestades, et Keenia laagrites on 420 000 Somaalia pagulast, neist 350 000 Dadaabi laagris, ning et Somaalia ja Keenia valitsused ja ÜRO pagulaste ülemvolinik on kokku leppinud, et lihtsustavad 10 000 pagulase vabatahtlikku tagasipöördumist Somaaliasse nendele aladele, mis ei ole Al-Shababi kontrolli all; arvestades, et Keenia valitsus teatas 2016. aasta mais, et Dadaabi pagulaslaager Keenia kirdeosas suletakse aasta lõpuks;

arvestades, et lapsi tapetakse endiselt, neid peetakse meelevaldselt kinni ja värvatakse relvajõududesse, kuigi Somaalia ratifitseeris 2015. aasta jaanuaris ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja toetas 2015. aasta novembris ohutute koolide deklaratsiooni, kohustudes võtma konkreetseid meetmeid õpilaste ja haridusasutuste kaitseks;

arvestades, et EL on eraldanud Euroopa Arengufondi (2014–2020) kaudu 286 miljonit eurot, pöörates põhitähelepanu Somaalia kokkuleppe (Compact) rakendamisele ning eelkõige riigi ülesehitamisele ja rahu kindlustamisele, toiduga kindlustatusele, toimetulekuvõime suurendamisele ja haridusele; arvestades, et EL on lisaks võtnud kohustuse toetada AMISOMi Aafrika rahutagamisrahastust;

väljendab oma sügavaimat kaastunnet hiljutiste terrorirünnakute ohvritele ja nende perekondadele Somaalias ning tunneb sügavat kahetsust inimelude kaotuse pärast; mõistab samal ajal karmilt hukka nende, Al-Shababi mässuliste rühmitusele omistatud rünnakute toimepanijad;

nõuab riikliku julgeolekustruktuuri tugevdamist ja elanikkonna kaitsmist ning rahvusvahelise üldsuse täiendavat toetust AMISOMile ja Somaalia valitsusele nende töös rahu ja stabiilsuse rajamisel;

tuletab meelde, et kestvat stabiilsust ja rahu on võimalik saavutada üksnes sotsiaalse kaasamise, jätkusuutliku arengu ja hea valitsemistava abil, mis põhinevad demokraatia ja õigusriigi põhimõtetel ning milles austatakse täiel määral inimväärikust ja inimõigusi;

osutab vajadusele dialoogi järele, mis hõlmaks kõiki riigi ühiskondlikke sektoreid, sh ka hõime ja suguharusid, kes moodustavad Somaalia rahva, et võimaldada vastastikust üksteisemõistmist ning kehtestada konsensusel põhinev kauakestev ja stabiilne rahu;

väljendab heameelt valitsuse ja piirkondlike juhtide poolt heaks kiidetud uue riikliku julgeolekupoliitika üle, kutsudes valitsust üles selle rakendamist kiirendama, võttes arvesse jätkuvat ohtu, mida kujutab Al-Shabab;

kutsub ELi ja selle rahvusvahelisi partnereid üles jääma kindlaks võetud kohustusele teha Somaaliaga koostööd, et rajada legitiimsed institutsioonid ja Somaalia enda juhitud julgeolekusektor võitluseks terrorismiga ja kõigi inimeste kaitseks; rõhutab, et see on otsustava tähtsusega Somaalia konstruktiivseks arenguks ja julgeolekuks kogu piirkonnas;

kutsub Aafrika Liitu üles tagama, et kõik vägesid lähetavad riigid jagaksid AMISOMi tsiviilisikutest inimohvrite jälgimise, analüüsi ja reageerimise üksusega (CCTARC) teavet, mis puudutab teateid vägesid lähetatavate riikide põhjustatud tsiviilohvrite kohta või selliste juhtumite uurimist, ning et seda teavet jagataks vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile 2297 (2016) ka ÜROga ning võetaks arvesse AMISOMi tegevusplaanide koostamisel;

kutsub valitsust ja ELi (osana oma õigusriigi põhimõtteid edendavast tegevusest Somaalias) üles tagama, et NISA suhtes kehtestataks tõhusad järelevalvemehhanismid, ja edendama Somaalia kriminaaluurimise osakonna (CID) tehnilist pädevust põhjalike, tulemuslike ja õigusi austavate juurdluste läbiviimisel;

peab tervitatavaks, et Aafrika Liit uurib AMISOMi vägedega seotud väidetavaid seksuaalvägivalla juhtumeid, nõuab raporti soovituste täielikku rakendamist ning kooskõlas ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooniga 2272 (2016) nõuab tungivalt, et Aafrika Liit ja vägesid lähetavad riigid tagaksid nende väidete nõuetekohase ja põhjaliku uurimise ning süüdlaste vastutusele võtmise;

10.

nõuab ELilt paremat järelevalvet ja suutlikkuse arendamist, et tagada vastutusele võtmine väärkohtlemisjuhtumite eest, mis on seotud AMISOMiga, eriti arvestades asjaolu, et EL on põhiosas vastutav selle rahastamise eest;

11.

rõhutab asjaolu, et alates 2012. aastast on saavutatud lootustäratavat edu kaasavamate valimiste ja usaldusväärse valitsuse küsimuses; väljendab heameelt seoses riikliku juhtimisfoorumi otsusega edendada järgneva kahe aasta jooksul poliitiliste erakondade moodustamist ja registreerimist, pidades silmas 2020. aasta valimisi, mis põhinevad printsiibil „üks isik – üks hääl“, samuti tervitab püüet uuesti üles ehitada riiklikud institutsioonid ning oluliste uute seaduste vastuvõtmist poliitiliste erakondade ning sõltumatu riikliku inimõiguste komisjoni loomise kohta; väljendab heameelt seoses otsustega suurendada naiste esindatust; rõhutab usaldusväärse, kaasava, läbipaistva ja kontrollitava valimisprotsessi ülimat tähtsust valitavatele juhtidele vajaliku legitiimsuse tagamisel;

12.

tunnustab positiivset panust, mida ÜRO Somaalia tugiamet (UNSOS) on andnud AMISOMi ja UNSOMi (ÜRO abimissioon Somaalias) saavutuste toetamisel, lähetades vägesid ning osutades rahalist ja materiaalset abi, et tagada tsiviilelanike kaitse Somaalias;

13.

nõuab tungivalt, et Somaalia riiklik sõjavägi ja AMISOM võtaksid kõik vajalikud meetmed, et peatada mässuliste võitlejate rühmituse Al-Shabab mis tahes katsed häirida eelseisvat valimisprotsessi; rõhutab, et esmane prioriteet peab olema valimisprotsessi kindlustamine;

14.

väljendab hukkamõistu seoses asjaoluga, et julgeolekujõud värbavad ja kasutavad sõdurite ja informaatoritena lapsi, sh vangi langenud või deserteerunud lapssõdureid; kutsub Somaalia valitsust üles sellisele praktikale lõppu tegema;

15.

nõuab resoluutsemaid meetmeid laste kaitseks sõjalise konflikti kahjuliku mõju ning värbamise ja ärakasutamise eest sõjaväe ja sõjaliste rühmituste poolt; nõuab tungivalt, et ametivõimud suhtuksid lastesse, keda kahtlustatakse seotuses Al-Shababiga, eelkõige kui ohvritesse ning juhinduksid lapse parimatest huvidest ja rahvusvahelistest kaitsestandardite põhimõtetest;

16.

tuletab meelde, et areng ei saa toimuda ilma julgeolekuta ja julgeolek ei ole võimalik ilma arenguta; nõuab suuremat sidusust julgeoleku- ja arengumeetmete vahel, et tugevdada programme nii majandusliku ja sotsiaalse arengu edendamiseks kui ka mahajäämuse ja terrorismi põhjuste ja aluste vastu võitlemiseks; tuletab meelde vajadust võimaldada vabastatud inimestele põhiteenuseid ja tuge, eelkõige selleks, et tagada riiki tagasipöörduvate põgenike taasintegreerumine; rõhutab vajadust kiirendada Somaalia riigi haldusstruktuuri ning eelmainitud teenuseid osutavate institutsioonide tugevdamist;

17.

nõuab tungivalt, et Somaalia põgenikele pelgupaika pakkuvad riigid hindaksid põgenikke Somaaliasse tagasi saates realistlikult julgeolekuolukorda paljudes Somaalia osades;

18.

väljendab sügavat muret seoses rünnakutega humanitaartöötajate vastu Somaalias; rõhutab veel kord humanitaarabi olulisust hädasolevate inimeste abistamisel kooskõlas sõltumatuse ja neutraalsuse põhimõtetega;

19.

tuletab meelde, et sõnavabadus etendab keskset rolli demokraatliku riigi ülesehitamisel, eelkõige poliitiliste üleminekuperioodide ajal; palub, et Somaalia valitsus vaataks läbi karistusseadustiku, uue meediaseaduse ja teised õigusaktid, et viia need kooskõlla Somaalia rahvusvaheliste kohustustega sõnavabaduse ja meediavabaduse valdkonnas;

20.

mõistab karmilt hukka arvukad tapmised ja vahistamised ning laialtlevinud ähvardamise, kriitiliste meediaväljaannete sulgemise, töövahendite konfiskeerimise ja veebisaitide blokeerimise; nõuab Somaalia ametivõimudelt kiireloomulisi meetmeid, tagamaks et kõiki sõnavabaduse rikkumise juhtumeid uuritaks põhjalikult ning süüdlased võetaks vastutusele;

21.

tunnustab asjaolu, et UNSOM ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo avaldasid 4. septembril 2016 aruande sõnavabaduse kohta Somaalias, mis kujutab endast ÜRO esimest avalikku inimõigustealast aruannet Somaalia kohta; palub, et ÜRO koostaks rohkem avalikke aruandeid;

22.

nõuab tungivalt, et ametivõimud võtaksid vastu ja rakendaksid asjakohaseid õigusraamistikke ning vastuseks inimeste vajadusele õiguse ja kaitse järele viiksid läbi vajalikud kohtureformid, sest karistamatusega ei saa leppida;

23.

väljendab muret põgenike üha sageneva sunniviisilise väljakihutamisega Somaalia suuremate linnade avalikest ja eraomanduses olevatest taristutest; tuletab meelde, et need väljasaatmised peavad järgima asjakohaseid riiklikke ja rahvusvahelisi raamistikke; palub Somaalia Föderaalvalitsusel ja kõigi asjaomastel osapooltel leida ümberasustatud inimeste probleemidele konkreetsed ja kestlikud lahendused; palub Somaalia valitsusel luua oma partnerite abiga tingimused põgenike inimväärseks tagasipöördumiseks kohe, kui julgeolekuolukord riigis seda võimaldab;

24.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Aafrika Liidule, Somaalia presidendile, peaministrile ja parlamendile, ÜRO peasekretärile, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO Inimõiguste Nõukogule ning AKV–ELi parlamentaarsele ühisassambleele.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/132

P8_TA(2016)0351

Zimbabwe

Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta resolutsioon Zimbabwe kohta (2016/2882(RSP))

(2018/C 204/16)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Zimbabwe kohta,

—	võttes arvesse ELi 12. juuli 2016. aasta kohapealset avaldust vägivalla kohta,

—	võttes arvesse ELi 9. märtsi 2016. aasta kohapealset avaldust Itai Dzamara röövimise kohta,

—	võttes arvesse nõukogu 15. veebruari 2016. aasta otsust (ÜVJP) 2016/220 (1), millega muudetakse otsust 2011/101/ÜVJP Zimbabwe vastu suunatud piiravate meetmete kohta,

—	võttes arvesse kolme peamise erakonna (ZANU PF, MDC-T ja MDC) vahel 2008. aastal sõlmitud üldist poliitilist kokkulepet,

—	võttes arvesse 1981. aasta juunis vastu võetud inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat, mille Zimbabwe on ratifitseerinud,

—	võttes arvesse 1948. aasta detsembris vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—	võttes arvesse Zimbabwe põhiseadust,

—	võttes arvesse Cotonou lepingut,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

arvestades, et Zimbabwe rahvas on kannatanud palju aastaid president Mugabe juhitava autoritaarse režiimi all, mis on püsinud võimul korruptsiooni, vägivalla, võltsitud valimistulemuste ja julma julgeolekuaparaadi abil; arvestades, et Zimbabwe rahvas ei ole kogenud tõelist vabadust juba aastakümneid ja paljud alla 30-aastased isikud on seepärast elanud ainult vaesuse ja vägivaldse allasurumise tingimustes;

arvestades, et kriisist vaevatud Zimbabwes on taas hakanud levima rahutused, mida põhjustavad sularaha puudus, laialdaselt levinud töötus, riigis valitsev korruptsioon ja ametivõimude jõupingutused sõnavabaduse ja poliitilise opositsiooni allasurumiseks; arvestades, et erinevad rühmad on hakanud välja kujundama oma ootusi Mugabe valitsemisele järgneva aja suhtes;

arvestades, et pärast koalitsioonivalitsuse lagunemist 2013. aastal on Tendai Biti töö majanduse stabiliseerimiseks ja valitsemissektori tulude suurendamiseks jäänud lõpetamata tagasipöördumise tõttu patronaažil, kleptokraatial ja hirmul põhineva süsteemi juurde; arvestades, et Zimbabwe kogeb praegu kõige hullemat majanduskriisi pärast 2008. aasta hüperinflatsiooni; arvestades, et valitsus on sisuliselt pankrotis;

arvestades, et alates 2016. aasta maist on tuhanded meeleavaldajad – mitteametlikud kauplejad, noored töötud ja nüüd ka kutseoskustega töötajad – tulnud mitmetes Zimbabwe linnakeskustes tänavatele, et protesteerida töökohtade kadumise, massilise töötuse ja valitsuse suutmatuse vastu täita inimeste põhilisi majanduslikke ootusi, täpsemalt tagada töökohti pakkuv tööturg, õigeaegselt palka saav avaliku sektori töötajaskond, usaldusväärne ja stabiilne vääring ning taskukohased hinnad; arvestades, et korrapäraselt ja õiges vääringus makstakse palka ainult sõjaväele;

E.	arvestades, et vaimuliku Evan Mawarire’i juhitud protestiliikumine, mis kasutab teemaviidet #ThisFlag, on saanud toetust kirikutelt ja keskklassilt, kes oli seni hoidunud poliitilistest meeleavaldustest eemale;

arvestades, et 6. juulil 2016. aastal kutsus opositsiooniliikumine #ThisFlag korraldama üleriigilist tööle mitteilmumise päeva, et protesteerida valitsuse tegevusetuse vastu võitluses korruptsiooni, karistamatuse ja vaesusega; arvestades, et see põhjustas pealinnas enamiku kaupluste ja ettevõtete sulgemise ja tõi kaasa ametivõimude poolsed tõsised sanktsioonid;

arvestades, et juulis toimunud tööle mitteilmumise päevaga seotud ühiskondliku liikumise #Tajamuka juht Promise Mkwananzi, kes vahistati ja kellele esitati süüdistus avaliku vägivalla õhutamises, on nüüd kautsjoni vastu vabastatud; arvestades, et teine liikumise #Tajamuka aktivist Linda Masarira, kes vahistati 2016. aasta juulis toimunud meeleavalduse käigus, on siiani vahi all;

H.	arvestades, et paljud meeleavaldajad on nüüd organiseerunud sotsiaalmeedia abil ning Zimbabwe ametivõimud on protestide allasurumiseks blokeerinud juurdepääsu internetile ja rakenduse WhatsApp kaudu tekstisõnumite saatmise;

arvestades, et meeleavalduste käigus on vahistatud sadu inimesi; arvestades, et 26. augustil 2016. aastal leidsid pealinnas Harares aset verised kokkupõrked, kui politsei eiras kohtu korraldust ja peksis tuhandeid meeleavaldajaid, kes olid saabunud rahvusliku valimisreformi tegevuskava (Nera) egiidi all väljendama oma vastuseisu lõpuleviimata valimisreformile enne innukalt oodatud 2018. aasta riiklike üldvalimisi; arvestades, et paljud vahistatutest viibivad endiselt kinnipidamisasutustes ja paljude täpne asukoht on endiselt teadmata;

J.	arvestades, et president Mugabe on olnud võimul alates 1980. aasta iseseisvumisest ja ta püüab saavutada tagasivalimist ning arvestades, et mitmed tema valitsuse liikmed on mõistnud hukka üleskutsed valimiste reformimiseks enne 2018. aasta valimisi;

arvestades, et vabadusvõitluse veteranid, kes olid varem valitsevas erakonnas Mugabe lähedased liitlased, boikoteerisid tema 8. augustil 2016. aastal peetud kõnet, mõistsid hukka tema ülemineku diktatuurile ning suutmatuse lahendada tõsist majanduskriisi, mille all riik alates 2000. aastast kannatab; arvestades, et president käsitles seda boikotti reetmisena ja kättemaksuks vahistas vabadusvõitluse veteranide riikliku ühenduse kolm liiget;

L.	arvestades, et 2. septembril 2016. aastal kasutas politsei õigusakti Statutory Instrument 101A, et keelata kõik meeleavaldused Harare kesklinnas paar tundi enne seda, kui 18 erakonda pidid korraldama pealinnas suure meeleavalduse;

arvestades, et 7. septembril 2016. aastal katkestas Ülemkohus selle keelu seitsmeks päevaks, ning arvestades, et see otsus tuli ainult paar päeva pärast seda, kui president Mugabe sekkus kohtusüsteemi sõltumatusesse, noomides Zimbabwe kohtunikke „järelemõtlematute“ kohtuotsuste eest, mis võimaldasid tema režiimi vastu meelt avaldada;

arvestades, et Zimbabwe inimõiguste komisjon on teatanud, et toiduabi, mida jagati põua tõttu nälga kannatavatele külaelanikele kogu riigis, jagati erakondliku eelistuse alusel, kuna erakonna Zanu PF ametiisikud keeldusid andmast toiduabi opositsioonierakonna toetajatele; arvestades, et Zimbabwe valitsus kuulutas 2016. aasta veebruaris välja hädaolukorra ning prognoosis, et 2017. aasta jaanuariks vajab toiduabi ligikaudu 4,5 miljonit inimest ning et kuni pool maapiirkondade elanikkonnast kannatab näljahäda all;

O.	arvestades, et 9. märtsil 2016. aastal täitus üks aasta inimõiguste kaitsja Itai Dzamara röövimisest; arvestades, et Ülemkohus nõudis valitsuselt Dzamara otsimist ja kohtule aru andmist sellega seotud edusammudest niikaua, kuni tema asukoht on kindlaks tehtud;

P.	arvestades, et Zimbabwe on kirjutanud alla Cotonou lepingule, mille artiklis 96 on sätestatud, et inimõiguste ja põhivabaduste austamine on AKV riikide ja ELi koostöö oluline osa;

arvestades, et väikest osa Zimbabwe režiimi vastu suunatud piiravatest meetmetest uuendati 2016. aasta veebruaris kuni 20. veebruarini 2017; arvestades, et president Mugabe, Grace Mugabe ja Zimbabwe kaitsetööstuse suhtes kohaldatakse jätkuvalt varade külmutamist ja reisikeeldu; arvestades, et relvaembargo kehtib endiselt; arvestades, et EL on varem kaotanud piirangud 78 isiku ja kaheksa üksuse suhtes;

R.	arvestades, et riiklikus soovituskavas on Zimbabwe jaoks 11. Euroopa Arengufondi kaudu eraldatud aastateks 2014–2020 234 miljonit eurot, mis suunatakse kolme peamisesse valdkonda ehk tervishoidu, põllumajandusel põhinevasse majandusarengusse ning valitsemisse ja institutsioonide ülesehitamisse;

väljendab tõsist muret meeleavaldajate vastu suunatud vägivalla suurenemise pärast Zimbabwes viimastel kuudel; võtab murega teadmiseks hiljuti välja kuulutatud ühekuulise keelu meeleavalduste läbiviimiseks; kutsub valitsust ja kõiki Zimbabwe erakondi üles pidama kinni tõsiste murede väljendamise eesmärgil rahumeelse meeleavaldamise õigusest, ning nõuab tungivalt, et Zimbabwe ametivõimud uuriksid väiteid jõu ülemäärase kasutamise ja muude inimõiguste rikkumise juhtumite kohta Zimbabwe politseis töötavate isikute poolt ning võtaksid need isikud vastutusele;

väljendab muret inimõiguste kaitsjate ja rahumeelsetes ja õiguspärastes meeleavaldustes osalevate isikute meelevaldsete vahistamiste arvu suurenemise pärast ning nõuab tungivalt õigusriigi põhimõtte austamist ja põhiseaduse järgimist;

kutsub Zimbabwe ametivõime üles vabastama viivitamata ja tingimusteta kõik poliitvangid;

mõistab hukka president Mugabe hiljutised avaldused, milles ta ründas Zimbabwe kohtusüsteemi, ning nõuab tungivalt, et Zimbabwe ametivõimud ei sekkuks kohtusüsteemi sõltumatusesse;

tuletab meelde, et üldise poliitilise kokkuleppega kohustus Zimbabwe tagama, et nii tema seadused kui ka menetlused ja tavad on kooskõlas rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate põhimõtete ja õigusaktidega, muu hulgas kogunemis-, ühinemis- ja sõnavabaduse osas;

juhib tähelepanu paljude Zimbabwe naiste keerulisele olukorrale ja vajadusele austada naiste õigusi;

on seisukohal, et nõukogu ja komisjon peaksid hoolikalt analüüsima teatavate piiravate meetmete taaskehtestamise asjakohasust, tehes samal ajal selgeks, et need kaotatakse ja et pakutakse abimeetmete paketti, kui Zimbabwe liigub selgelt demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja inimõiguste austamine poole, ning täpsustades eelkõige seda, et abi antakse vaba ja õiglase valimisprotsessi ja politseireformi toetamiseks;

nõuab võimu rahumeelset üleandmist, mis põhineb vabal ja õiglasel valimisprotsessil, õigusriigi põhimõttel ja inimõiguste austamisel, et arendada välja vaba, jõukas ja pluralistik demokraatia;

mõistab tugevalt hukka toiduabi andmise takistamise poliitilisel eesmärgil; väljendab muret edasiste meetmete pärast, mis kahjustaksid põllumajandustootmist, ning nõuab meetmeid toiduga kindlustatuse suurendamiseks;

10.

väljendab jätkuvat muret Itai Dzamara röövimise pärast; nõuab habeas corpus`e järgimist ning tema röövimise eest vastutavate isikute kohtu alla andmist;

11.

rõhutab, et EL peab tagama, et Zimbabwele tema riikliku soovituskava jaoks eraldatud vahendid jõuavad tulemuslikult asjaomaste sektoriteni, ning palub Zimbabwe valitsusel võimaldada komisjonile takistamatu juurdepääsu komisjoni rahastatavatele projektidele ning suurendada avatust ühiselt kokku lepitud projektidele ja programmidele suunatud tehniliseks abiks;

12.

rõhutab, et on tähtis, et EL alustaks Zimbabwe ametivõimudega poliitilist dialoogi Cotonou lepingu artiklite 8 ja 96 alusel, kinnitades seeläbi ELi võetud kohustust kohaliku elanikkonna toetamiseks;

13.

nõuab tungivalt, et Lõuna-Aafrika Arenguühendus (SADC) ja Rahvaste Ühendus alustaksid taas tööd Zimbabwe suunamiseks demokraatliku arengu teele;

14.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa välisteenistusele, Zimbabwe valitsusele ja parlamendile, Lõuna-Aafrika Arenguühenduse valitsustele, Aafrika Liidule, Üleaafrikalisele Parlamendile, AKV–ELi parlamentaarsele ühisassambleele ning Rahvaste Ühenduse peasekretärile.

(1) ELT L 40, 17.2.2016, lk 11.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/136

P8_TA(2016)0356

CITESi osaliste 17. konverentsi põhieesmärgid

Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta resolutsioon ELi strateegiliste eesmärkide kohta ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) osaliste konverentsi 17. istungil Lõuna-Aafrikas Johannesburgis 24. septembril – 5. oktoobril 2016 (2016/2664(RSP))

(2018/C 204/17)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse ülemaailmse elurikkuse tõsist allakäiku, mis kujutab endast liikide kuuendat massilist väljasuremist,

—	võttes arvesse metsade ja troopiliste metsade rolli, mis on maailma suurimad maismaa elurikkuse reservuaarid ning looduslike looma- ja taimeliikide ja põlisrahvaste olulised elupaigad,

—	võttes arvesse eelseisvat ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) osaliste konverentsi 17. istungit, mis toimub 24. septembrist5. oktoobrini 2016 Lõuna-Aafrikas Johannesburgis,

—	võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 69/314, milles käsitletakse looduslike liikidega kaubitsemise vastu võitlemist ja mis võeti vastu 30. juulil 2015,

—	võttes arvesse küsimusi nõukogule ja komisjonile tähtsamate eesmärkide kohta CITESi osaliste konverentsil, mis toimub Lõuna-Aafrikas Johannesburgis 24. septembrist5. oktoobrini 2016 (O-000088/2016 – B8-0711/2016 ning O-000089/2016 – B8-0712/2016),

—	võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.	arvestades, et CITES on suurim ülemaailmne eluslooduse kaitse alane kokkulepe, millel on 181 osalist, sh EL ja tema 28 liikmesriiki;

B.	arvestades, et CITESi eesmärk on tagada, et rahvusvaheline kauplemine looduslike looma- ja taimeliikidega ei ohustaks liikide püsimajäämist looduses;

C.	arvestades, et Rahvusvahelise Looduse ja Loodusvarade Kaitse Ühingu (IUCN) ohustatud loomaliikide punase raamatu kohaselt ohustab väljasuremine enam kui 23 000 liiki, mis moodustab ligi 30 % IUCN poolt hinnatud 79 837 liigist;

arvestades, et troopilised vihmametsad hõlmavad 50–80 % maismaa looma- ja taimeliikidest; arvestades, et tänapäeval on see keskkond eriti suures ohus, sealhulgas liikide turustamise ja eelkõige troopilise puidu ja aluspinnase kasutamise tõttu; arvestades, et metsade hävitamine ja puidu ebaseaduslik müük avaldab metsade taime- ja loomaliikide kaitsele katastroofilist mõju;

E.	arvestades, et intensiivne kalapüük, kaubanduslik jaht ning mikroorganismide ja merepõhjaaluste ressursside piiramatu kasutamine kahjustavad mere elurikkust;

F.	arvestades, et paljud trofeeküttimise sihiks olevad liigid kannatavad populatsiooni järsu vähenemise all; arvestades, et 10 aasta jooksul deklareeriti ELi liikmesriikides jahitrofeede impordina ligi 117 000 CITESi lisades loetletud looduslike liikide isendit;

G.	arvestades, et looduslike liikidega kaubitsemisest on saanud rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse liik, millel on suur negatiivne mõju elurikkusele ja kohalike kogukondade elatisele, sest see võtab neilt seadusliku sissetuleku ning tekitab ebakindlust ja ebastabiilsust;

arvestades, et looduslike liikidega kaubitsemisest on saanud suuruselt neljas must turg, mis järgneb uimastite, inimkaubanduse ja relvadega kaubitsemise turule; arvestades, et internetil on nüüd keskne osa looduslike liikidega kaubitsemise hõlbustamisel; arvestades, et ka terroristlikud rühmitused kasutavad eelnimetatud liiki kaubitsemist oma tegutsemise rahastamiseks; arvestades, et looduslike liikidega kaubitsemisega seotud süütegusid ei karistata piisavalt karmilt;

I.	arvestades, et looduslike liikidega kaubitsemise puhul mängib keskset rolli korruptsioon;

J.	arvestades, et tõendite põhjal võib arvata, et looduses püütud isendeid müüakse „seaduslikult“, kasutades pettusega saadud CITESi lube ja väiteid vangistuses kasvatamise kohta;

K.	arvestades, et EL on ebaseadusliku looduslike liikidega kauplemise oluline transiidi- ja sihtturg, eriti selliste lindude, kilpkonnade, roomajate ja taimeliikidega (1) kauplemise puhul, mis on loetletud CITESi lisades;

L.	arvestades, et Euroopas ja mujal maailmas peetakse ebaseadusliku kauplemise teel saadud eksootilisi liike üha arvukamalt lemmikloomadena; arvestades, et selliste loomade vabadusse pääsemine võib põhjustada nende kontrollimatut levikut, mis mõjutab keskkonda, rahvatervist ja ohutust;

M.	arvestades, et EL ja selle liikmesriigid annavad märkimisväärset rahalist abi ja logilistilist tuge CITESile ning võitluseks ebaseadusliku looduslike liikidega kauplemise vastu paljudes kolmandates riikides;

arvestades, et CITESiga hõlmatud liigid on konventsiooni lisadesse kantud nende kaitsestaatuse ja rahvusvahelise kaubanduse mahu põhjal, nii et I lisas on väljasuremisohus liigid, millega kauplemine on keelatud, ja II lisas on liigid, millega kauplemist tuleb kontrollida, et vältida nende säilimist ohustavat kasutamist;

O.	arvestades, et CITESi I lisas loetletud liigid on range kaitse all, arvestades, et nendega kauplemine on keelatud, ja arvestades, et mis tahes luba müüa konfiskeeritud isendeid või tooteid (näiteks elevandiluu, tiigrist tooted või ninasarvikute sarved) oleks vastuolus konventsiooni eesmärgiga;

P.	arvestades, et jõupingutused otsustusprotsessi läbipaistvuse parandamiseks on äärmiselt tähtsad;

väljendab heameelt ELi CITESiga ühinemise üle; on arvamusel, et ühinemine on põhjapanev samm, mis tagab, et EL võib edasi püüelda oma keskkonnapoliitika laiemate eesmärkide saavutamise ning ohustatud looduslike taime- ja loomaliikidega rahvusvahelise kauplemise reguleerimise poole ning edendada ÜRO 2030. aasta tegevuskava säästva arengu poliitikat;

väljendab eelkõige heameelt asjaolu üle, et EL osaleb esimest korda konventsiooniosalisena, ning toetab ELi ja tema liikmesriikide tehtud ettepanekuid, eelkõige esildatud resolutsioone korruptsiooni ja jahitrofeede kohta, CITESi kaitse laiendamist mitmetele liikidele, mida imporditakse ELi eelkõige lemmikloomadena, ning esildatud muudatusi resolutsioonile 13.7 (Rev. CoP14), milles käsitletakse isiklike esemete ja majatarvetega kauplemise kontrolli;

toonitab asjaolu, et Euroopa Liidu ühinemine CITESiga on muutnud läbipaistvamaks Euroopa Liidu õigusliku staatuse CITESis teiste konventsiooniosaliste suhtes; on arvamusel, et see on loogiline ja vajalik samm tagamaks, et Euroopa Liit saaks täielikult saavutada oma keskkonnapoliitika eesmärke; tuletab meelde, et ühinemine võimaldab komisjonil väljendada Euroopa Liidu nimel ELi ühtset seisukohta CITESiga seotud küsimustes ja etendada kaalukat osa konventsiooniosaliste konverentsidel peetavatel läbirääkimistel;

toonitab, et Euroopa Liidust sai CITESi osaline 2015. aastal ja et EL hääletab CITESi osaliste konverentsil 28 häälega küsimustes, mis kuuluvad ELi pädevusse; toetab sellega seoses osaliste konverentsi kodukorra muudatusi, mis kajastavad piirkondlike majandusliku integratsiooni organisatsioonide hääletamist käsitlevat CITESi teksti ning on kooskõlas sellega, mis on olnud muudes rahvusvahelistes kokkulepetes sätestatud juba aastaid, ja on vastu sellele, et Euroopa Liidu hääli arvutataks nende liikmesriikide arvu põhjal, kes on tegeliku hääletamise ajal istungiks nõuetekohaselt akrediteeritud;

tunneb heameelt hiljuti vastu võetud ELi tegevuskava üle looduslike liikidega kaubitsemise vastu võitlemiseks, mille eesmärk on sellist kaubitsemist tõkestada, tegeledes selle esmapõhjustega, täiustades kehtivate eeskirjade rakendamist ja jõustamist ning võideldes looduslike liikidega seotud organiseeritud kuritegevuse vastu tõhusamalt; tunneb heameelt selle üle, et tegevuskavva lisati konkreetne peatükk päritoluriikide, tarbija- ja transiidiriikide üleilmse partnerluse tugevdamise kohta looduslike liikidega kaubitsemise vastu võitlemisel; ja nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid võtaksid tugevdatud tegevuskava vastu ja seda rakendaksid, mis näitab Euroopa tugevat pühendumust võitlusele looduslike liikidega kaubitsemise vastu;

toetab komisjoni ja liikmesriikide algatust leppida kokku trofeeküttimist käsitlevates üldistes suunistes CITESi raames, et rahvusvaheliselt paremini kontrollida I ja II lisas loetletud liikide jahitrofeede säästvat päritolu;

palub, et EL ja selle liikmesriigid peaksid liikide kaitse puhul kinni ettevaatuspõhimõttest kõikides oma otsustes, mis käsitlevad töödokumente ja loetellu kandmise ettepanekuid (nagu on nähtud ette CITESi resolutsioonis Conf. 9.24 (Rev. CoP16)) – eelkõige siis, kui teemaks on CITESi liikide jahitrofeede import, võttes eelkõige arvesse põhimõtet „kasutaja maksab“, põhimõtet, mille järgi tuleb võtta ennetusmeetmeid, ja ökosüsteemi lähenemisviisi; palub, et EL ja selle liikmesriigid edendaksid lisaks kõikide CITESis loetletud liikide jahitrofeede lubade erandite kaotamist;

nõuab, et kõik CITESi/CoP 17 otsused põhineksid teadusel, põhjalikul analüüsil ja võrdsel konsulteerimisel mõjutatud piirkonna riikidega, ja et need tehtaks koostöös kohalike kogukondadega; rõhutab, et looduslikke liike puudutav reguleerimine peaks stimuleerima maaelanikkonna kaasamist looduskaitsesse, ühendades nende kasu elurikkuse olukorraga;

ergutab CITESi osalisi tugevdama koostööd, kooskõlastamist ja koostoimet elurikkusega seotud konventsioonide vahel kõikidel tasanditel;

10.

palub, et liikmesriigid näeksid ette koostöö, kooskõlastamise ja viivitamatu teabevahetuse kõigi CITESi konventsiooni rakendamises osalevate asjakohaste ametitega, eelkõige tolli, politsei, piiril toimuva veterinaar- ja taimetervise kontrolli teenistustega ja muude organitega;

11.

ergutab ELi ja selle liikmesriike edendama ja toetama algatusi, mille eesmärk on suurendada kaitset selliste liikidega rahvusvahelise kauplemise mõju eest, mille puhul Euroopa Liit on märkimisväärne transiidi- või sihtturg;

12.

tunneb muret selle pärast, et piir seadusliku kaubanduse ja ebaseadusliku kauplemise vahel on väga õhuke liikide ja neist saadud toodete turustamise osas, ja et inimtegevuse ja ülemaailmse soojenemise kumulatiivse mõju tõttu on suurem osa looduslikest looma- ja taimeliikidest tänapäeval väljasuremisohus;

13.

nõuab tungivalt, et EL võtaks vastu õigusaktid ebaseadusliku kauplemise vähendamiseks, muutes seadusevastaseks selliste looduslike loomade või taimede impordi, ekspordi, müügi, omandamise või ostmise, mille võtmise, omamise, transportimise või müümise puhul on rikutud päritolu- või transiidiriigi seadusi;

14.

ergutab kõiki liikmesriike eriti veendunult tegema järgmist: keelustama töötlemata elevandiluu ekspordi, mida on juba teinud Saksamaa, Rootsi, Ühendkuningriik ja mõned USA osariigid; suurendama oma territooriumil valvsust turustamissertifikaatide suhtes; tõhustama võitlust pettuse vastu, eriti piiridel; algatama ebaseadusliku elevandiluu hävitamise operatsioone; ning karmistama karistusi kaitstud liikidega (eelkõige elevantide, ninasarvikute, tiigrite, primaatide ja troopilise puidu sortidega) kauplemise eest;

15.

ergutab ELi ja selle liikmesriike ning laiemalt CITESi osalisi edendama ja toetama kooskõlas konventsiooni artiklitega III, IV ja V algatusi CITESis loetletud elusloomade heaolu parandamiseks kaubanduses; sellised algatused hõlmavad mehhanisme, mis tagavad, et loomad oleksid ettevalmistatud ja saadetud nii, et minimeeritakse vigastuse, tervisekahjustuse või julma kohtlemise ohtu, et sihtpaigad oleksid sobivalt sisustatud loomadele peavarju ja hoolduse pakkumiseks ning et elusisendite konfiskeerimine toimuks nende heaolu arvestavalt;

16.

tunneb muret mõju pärast, mida väljasuremiselt kasu lõikamine ehk toodete ostmine lootuses, et asjaomased liigid surevad peatselt välja, võib avaldada ohustatud looduslike liikide kaitsele; palub CITESi osalistel ja sekretariaadil viia läbi edasisi uuringuid, et selgitada välja, kas sellistel uutel finantstoodetel ja tehnoloogiatel nagu bitcoin võib olla soodustav roll;

17.

tunnistab, et CITESi vaatlejad etendavad olulist osa, pakkudes eksperditeadmisi liikide ja kauplemise kohta ning toetades osaliste suutlikkuse suurendamist;

Otsustusprotsessi läbipaistvus

18.

on seisukohal, et rahvusvaheliste keskkonnainstitutsioonide otsustusprotsesside läbipaistvus on võtmetähtsusega nende tõhusa toimimise seisukohast; väljendab heameelt kõikide vabatahtlike ja menetluslike püüdluste üle suurendada CITESi juhtimise läbipaistvust; on kindlalt vastu salajase hääletuse kasutamisele CITESi tavapraktikana;

19.

väljendab heameelt COP 16 otsuse üle nõuda looma- ja taimekomiteede liikmetelt huvide konflikte käsitlevaid deklaratsioone; tunnistab siiski, et see nõue põhineb kõigest liikmete enesehindamisel; peab kahetsusväärseks, et nimetatud komiteede liikmed ei ole seni esitanud ühtegi deklaratsiooni võimalike finantshuvide konfliktide kohta;

20.

nõuab tungivalt, et CITESi sekretariaat uuriks võimalust moodustada sõltumatu revisjonikomisjon või laiendada alalise komitee mandaati, nii et see hõlmaks sõltumatut revisjonikomisjoni, et luua huvide konflikte käsitlevate sätete järelevalveorgan;

21.

on seisukohal, et läbipaistvus on hea valitsemistava eeldus ja tingimata vajalik mis tahes rahastamisprotsessi puhul, ning toetab seetõttu ELi esildatud resolutsiooni toetatud delegaatide projekti kohta (2);

Aruandlus

22.

on arvamusel, et jälgitavus on seadusliku ja säästva kaubanduse jaoks keskse tähtsusega, olenemata sellest, kas see on äriline või mitte, ja samuti kesksel kohal ELi jõupingutustes, mida tehakse võitluses korruptsiooni ning looduslike liikidega kaubitsemise ja salaküttimise vastu, mis on teadaolevalt suuruselt neljas ebaseaduslik turg maailmas; toonitab sellega seoses, et kõik osalised peavad rakendama e-lubade süsteemi, mille nad kõik peaksid korraldama läbipaistvalt ja ühiselt; võtab aga sealjuures teadmiseks mõnede osaliste ees seisvad tehnilised probleemid ning ergutab toetama suutlikkuse suurendamist, et võimaldada e-lubade süsteemi rakendamist kõigi osaliste poolt;

23.

tunneb heameelt COP 16 otsuse üle, mis käsitleb CITESi osaliste korrapärast aruandlust ebaseadusliku kaubanduse kohta; peab CITESi teates nr 2016/007 esitatud uut iga-aastase ebaseadusliku kaubanduse aruande vormi oluliseks sammuks teel parema arusaama kujundamise suunas looduslike loomaliikidega kaubitsemisest ning ergutab kõiki CITESi osalisi andma ebaseaduslikust kaubandusest täpselt ja korrapäraselt aru, kasutades ettenähtud vormi;

24.

väljendab heameelt erasektori algatuste üle, nt Rahvusvahelise Lennutranspordi Assotsiatsiooni (IATA) lennutranspordi tarneahelaga seotud e-kaubavedude algatuse üle; on seisukohal, et sellised jälgitavusega seotud algatused, eriti transpordisektoris, on tähtis vahend teabekogumisel;

25.

toonitab lubade andmise protsessi tähtsust tulemuslikul andmekogumisel ning seega haldusasutuste tähtsat rolli; kordab, et lubasid väljastavad asutused peavad olema CITESi VI artikli kohaselt sõltumatud;

Looduslike liikidega kaubitsemine ja korruptsioon

26.

juhib tähelepanu korruptsioonijuhtudele, kus lubasid väljastavate asutuste töötajad on väljastanud tahtlikult võltslubasid; palub, et CITESi sekretariaat ja alaline komitee käsitleksid seda küsimust prioriteedina ja tegeleksid sellega kiiremas korras;

27.

rõhutab, et korruptsiooni võib täheldada looduslike liikidega kauplemise ahela igas etapis, see mõjutab päritolu-, transiidi- ja sihtriike ning kahjustab CITESi konventsiooni tulemuslikkust, nõuetekohast rakendamist ja lõppeesmärkide saavutamist; on seetõttu seisukohal, et võitluses looduslike liikidega kaubitsemise vastu on tingimata on vaja tugevaid ja mõjusaid korruptsioonivastaseid meetmeid;

28.

tunneb tõsist muret selle pärast, et päritolukoode kuritarvitatakse teadlikult loodusest püütud isenditega ebaseaduslikuks kauplemiseks, kasutades vangistuses kasvatatud isendite koode ebaausalt CITESi liikide jaoks; palub, et COP 17 võtaks sellise kuritarvitamise takistamiseks kasutusele töökindla süsteemi farmis või vangistuses kasvatatud liikidega kauplemise registreerimiseks, jälgimiseks ja sertifitseerimiseks nii päritoluriikides kui ka ELis;

29.

nõuab tungivalt, et CITESi osalised koostaksid täiendavaid suuniseid ning toetaksid selliste uute tehnikate ja meetodite arendamist, mis aitaksid vahet teha vangistuses kasvatatud ja loodusest pärit isenditel;

30.

mõistab hukka organiseeritud kuritegelike jõukude ja võrgustike aktiivse ebaseadusliku tegevuse, mis on konventsiooniga vastuolus ja millega seoses kasutatakse sageli korruptsiooni, et hõlbustada looduslike liikidega kaubitsemist ning nurjata seaduste jõustamise püüdlused;

31.

nõuab tungivalt, et CITESi osalised, kes ei ole veel allkirjastanud või ratifitseerinud ÜRO rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastast konventsiooni ja ÜRO korruptsioonivastast konventsiooni, teeksid seda viivitamata;

32.

väljendab heameelt ÜRO Peaassamblee 2015. aasta juuli resolutsioonis 69/314 võetud rahvusvaheliste kohustuste üle, muu hulgas korruptsioonivastase võitluse valdkonnas (artikkel 10) (3);

33.

toetab ELi ja liikmesriikide algatusi, milles nõutakse rohkem meetmeid ülemaailmses võitluses CITESiga seotud korruptsiooni vastu; ärgitab CITESi osalisi toetama ELi ettepanekut võtta vastu resolutsioon korruptsiooni soodustava ja konventsiooniga vastuolus oleva tegevuse takistamise kohta;

Jõustamine

34.

nõuab, et osaliste vastu, kes ei täida konventsiooni peamisi nõudeid, kasutataks õigeaegselt ja täielikult CITESi sanktsioone, ning nõuab eelkõige, et EL ja liikmesriigid kasutaksid ära olemasolevaid mehhanisme, et ergutada CITESi osalisi järgima konventsiooni ja muid rahvusvahelisi kokkuleppeid, mille eesmärk on kaitsta elusloodust ja elurikkust;

35.

rõhutab, kui tähtis on rahvusvaheline koostöö jõustamisahela kõikide osaliste vahel, et tugevdada õiguskaitsevõimekust kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil; väljendab heameelt nende panuse üle ja nõuab veel aktiivsemat tegutsemist; juhib tähelepanu sellele, et looduslike liikidega kaubitsemise tulemuslikumaks tõkestamiseks on oluline luua spetsiaalsed prokuratuurid ja politseisalgad; toonitab, kui tähtsad on ühised rahvusvahelised jõustamisoperatsioonid ICCWC haldusalas (4), tunnustab sellega seoses edukat COBRA III operatsiooni (5); väljendab heameelt ELi toetuse üle ICCWC-le;

36.

tõdeb, et üha enam toimub ebaseaduslik kauplemine looduslike liikidega ja looduslikest liikidest saadud toodetega internetis, ning kutsub CITESi osalisi üles looma sidemeid õiguskaitse ja küberkuritegevuse üksustega ning looduslike liikidega seotud kuritegevuse vastase võitluse rahvusvahelise konsortsiumiga, et leida parimad viisid ja riikide näidismeetmed võitluseks ebaseadusliku e-kauplemise vastu;

37.

palub, et osalised võtaksid vastu ja rakendaksid selget ja tõhusat poliitikat, millega vähendada ohustatud looduslikest liikidest saadud toodete tarbimist, suurendada tarbijate teadlikkust looduslike liikide tarbimise mõjust ja teavitada ebaseaduslike kaubitsemisvõrgustikega seotud ohtudest;

38.

kutsub osalisi üles toetama asjaomaste looduslike liikide lähedal elavate kogukondade elatusviiside arendamist ja kaasama neid kogukondi võitlusesse salaküttimise vastu ning teabe jagamisse selle kohta, millised tagajärjed on kauplemisel väljasuremisohus looduslike looma- ja taimeliikidega;

39.

nõuab jätkuvaid rahvusvahelisi meetmeid, et edendada pikaajalist suutlikkuse suurendamist, parandada andmete ja teabevahetust ning kooskõlastada valitsusasutuste jõupingutusi jõustamise alal;

40.

palub osalistel tagada tõhus süüdistuste esitamine isikutele, kes on pannud toime looduslike liikidega seotud kuritegusid, ning tagada, et nende karistused vastaksid toime pandud tegude raskusele;

Rahastamine

41.

märgib, et on vaja suurendada rahalisi vahendeid, mida tehakse kättesaadavaks looduskaitse- ja suutlikkuse suurendamise programmidele;

42.

rõhutab vajadust eraldada CITESi sekretariaadile piisavad vahendid, eriti arvestades tema suurenenud kohustusi ja töökoormust; rõhutab ka, et CITESi osaliste lubatud rahalised maksed tuleb teha õigeaegselt;

43.

ärgitab osalisi kaaluma CITESi põhieelarve suurendamist, nii et see arvestaks inflatsiooni ja tagaks CITESi konventsiooni korraliku toimimise;

44.

soovitab laiendada avaliku ja erasektori partnerluses toimuvat suutlikkuse suurendamise programmide rahastamist CITESi raamistiku teistele valdkondadele, samuti otsest rahastamist, et toetada konventsiooni rakendamist;

45.

tunneb heameelt, et EL eraldab Euroopa Arengufondi kaudu CITESi konventsioonile rahalisi vahendeid, ning julgustab ELi jätkama ja suurendama sihtotstarbelist rahalist toetust ning jätkama ka pikas perspektiivis konkreetset ja suunatud rahalist toetamist;

CITESi lisade muutmine

46.

väljendab tugevat toetust ELi ja liikmesriikide esitatud ettepanekutele loendite osas;

47.

nõuab tungivalt, et kõik CITESi ja COP 17 osalised järgiksid konventsioonis sätestatud kriteeriumeid liikide kandmiseks lisadesse ning lähtuksid ettevaatuse põhimõttest, et tagada ohustatud liikide kõrgetasemeline ja tõhus kaitse; märgib, et CITESi usaldusväärsus sõltub suutlikkusest muuta loendeid nii negatiivsete kui ka positiivsete suundumuste järgi ning peab seepärast tervitatavaks võimalust kanda liike ühest lisast teise üle üksnes siis, kui see on asjakohane, järgides kokkulepitud teaduslikke kriteeriumeid, mis tõendab, et CITESi loendid toimivad hästi;

Aafrika elevant ja kauplemine elevandiluuga

48.

märgib, et Aafrika elevandi (Loxondonta africana) ebaseadusliku tapmise kahekordistumise ja konfiskeeritud elevandiluu koguste kolmekordistumisega viimase kümne aasta jooksul on see liik elevandiluuga kauplemise eesmärgil toimunud salaküttimise tõttu tõsises kriisis ja selle arvukus väheneb kogu Aafrikas; selline olukord ohustab miljonite inimeste elatist, kuna ebaseaduslik kauplemine elevandiluuga kahjustab majandusarengut, tugevdab organiseeritud kuritegevust, suurendab korruptsiooni, õhutab konflikte ning ohustab piirkonna ja riikide julgeolekut, pakkudes relvarühmitustele rahastamisallikat; nõuab seepärast tungivalt, et EL ja liikmesriigid toetaksid ettepanekuid, mis kindlustaksid Aafrika elevantide kaitsmise ja vähendaksid ebaseaduslikku kauplemist elevandiluuga;

49.

kiidab heaks Benini, Burkina Faso, Keenia, Kesk-Aafrika Vabariigi, Libeeria, Nigeri, Nigeeria, Senegali, Sri Lanka, Tšaadi ja Uganda ettepaneku, mida toetab Aafrika elevandi koalitsioon – nimelt kanda kõik Aafrika elevandipopulatsioonid I lisasse, mis lihtsustaks rahvusvahelise elevandiluuga kauplemise keelu rakendamist ja annaks maailmale selge sõnumi üldise kindla otsuse kohta vältida Aafrika elevantide väljasuremist;

50.

kutsub ELi ja osalisi üles säilitama kehtivat moratooriumi ja olema seega vastu Namiibia ja Zimbabwe ettepanekutele elevandiluuga kauplemise kohta, millega soovitakse kaotada kaubanduspiirangud, mis on seotud nende osaliste elevandipopulatsioonide kandmisega II lisa loendisse;

51.

tõdeb, et CITESi katsed vähendada salaküttimist ja ebaseaduslikku kauplemist, lubades elevandiluuga kaubelda seaduslikult, on läbi kukkunud ning elevandiluuga ebaseaduslik kauplemine on oluliselt suurenenud; nõuab, et osalised teeksid elevandiluu riikliku tegevuskava raames suuremaid jõupingutusi; toetab meetmeid elevandiluuvarude haldamiseks ja hävitamiseks;

52.

tuletab meelde, et oma 15. jaanuari 2014. aasta resolutsioonis looduslike liikidega seotud kuritegevuse kohta (6) kutsus parlament kõiki 28 liikmesriiki üles kehtestama moratooriumid võhkade ning elevandiluu ja sellest valmistatud toodete igasugusele kaubanduslikule impordile, ekspordile ning kohalikul tasandil toimuvale ostule ja müügile, kuni salaküttimine ei ohusta enam elevantide looduslikke populatsioone; märgib, et Saksamaa, Prantsusmaa, Madalmaad, Ühendkuningriik, Austria, Rootsi, Tšehhi Vabariik, Slovakkia ja Taani on juba otsustanud mitte anda ekspordilube enne konventsiooni jõustumist hangitud töötlemata elevandiluu jaoks; julgustab seega ELi ja liikmesriike keelustama elevandiluu ekspordi ja impordi ning keelama ELis elevandiluu igasuguse kaubandusliku ostu ja müügi;

Valge ninasarvik

53.

peab kahetsusväärseks Svaasimaa ettepanekut seadustada oma valge ninasarviku (Ceratotherium simum simum) populatsiooni sarvedega kauplemine, mis lihtsustaks salakütitud ninasarviku sarve imbumist seaduslikku kaubandusse, kahjustaks püüdlusi vähendada nõudlust ja kauplemise keeldusid tarbijaturgudel ning võiks hoogustada ninasarviku populatsioonide salaküttimist Aafrikas ja Aasias; nõuab tungivalt, et EL ja kõik osalised oleks selle ettepaneku vastu ning palub Svaasimaal see ettepanek tagasi võtta;

Aafrika lõvi

54.

märgib, et samal ajal kui Aafrika lõvi (Panthera leo) populatsioon on viimase 21 aasta jooksul järsult vähenenud – 43 %, ning on 12 Aafrika riigis hiljuti hävinenud, on rahvusvaheline kauplemine lõvitoodetega märkimisväärselt kasvanud; nõuab tungivalt, et EL ja kõik osalised toetaksid Nigeri, Tšaadi, Elevandiluuranniku, Gaboni, Guinea, Mali, Mauritaania, Nigeeria, Rwanda ja Togo ettepanekut kanda kõik Aafrika lõvi populatsioonid üle CITESi I lisasse;

Soomusloomad

55.

märgib, et imetajatest kaubeldakse maailmas ebaseaduslikult kõige enam soomusloomadega, seda nii liha kui ka soomuse pärast, mida kasutatakse traditsioonilises meditsiinis, ja seetõttu on kõik kaheksa soomusloomade liiki (Manis crassicaudata, M. tetradactyla, M. tricuspis, M. gigantea, M. temminckii, M. javanica, M. pentadactyla, M. culionensis) väljasuremisohus; peab seepärast tervitatavaks mitmeid ettepanekuid kanda kõik Aasia ja Aafrika soomusloomade liigid üle CITESi I lisasse;

Tiigrid ja teised Aasia suured kaslased

56.

nõuab tungivalt, et EL ja kõik osalised toetaksid CITESi alalise komitee esildatud otsuste vastuvõtmist, milles sätestatakse ranged tingimused tiigrikasvatusele ning vangistuses kasvatatud tiigrite ja nendest saadud toodetega kauplemisele, samuti India ettepanekut, et osalised jagaksid pilte konfiskeeritud tiigritest ja toodetest, kuna see aitaks õiguskaitseasutustel tiigri isendeid nende ainulaadse triibumustri järgi tuvastada; palub, et EL kaaluks nende otsuste rakendamise rahastamist; nõuab, et tiigrikasvandused suletaks ja et CITESi COP 17 teeks lõpu kauplemisele vangistuses hoitavate tiigrite osade ja toodetega;

Lemmikloomadeks müüdavad liigid

57.

märgib, et eksootiliste lemmikloomade turg kasvab nii rahvusvaheliselt kui ka ELis ning et on esitatud arvukalt ettepanekuid kanda loendisse roomajad, kahepaiksed, linnud, kalad ja imetajad, kes on kauplemise tõttu rahvusvahelisel lemmikloomaturul ohustatud; kutsub konventsiooni osalisi üles neid ettepanekuid toetama, et ohustatud liike lemmikloomakaubanduses ärakasutamise eest kaitsta;

58.

palub ELi liikmesriikidel koostada positiivne loend eksootilistest loomadest, keda võib lemmikloomana pidada;

Kotkapuu ja dalbergia

59.

tunnistab, et ebaseaduslik metsaraie on üks hävitavamaid looduslike liikidega seotud kuritegusid, kuna see ei ohusta ainult ühte liiki, vaid terveid elupaiku, ning et nõudlus dalbergia (Dalbergia spp.) järele on Aasia turgudel jätkuvalt kasvanud; nõuab tungivalt, et EL ja kõik osalised toetaksid Argentina, Brasiilia, Guatemala ja Keenia ettepanekut kanda Dalbergia perekond (välja arvatud I lisas loetletud liigid) CITESi II lisasse, kuna see oleks ebaseadusliku dalbergiaga kauplemise tõkestamiseks hädavajalik;

60.

märgib, et CITESi nõuete kehtivad erandid võimaldaksid eksportida kotkapuu (Aquilaria spp. ja Gyrinops spp.) vaigust pulbrit puidutolmuna ning pakendada muud tooted enne eksporti jaemüügiks, vältides sellega impordieeskirju; palub seepärast, et EL ja kõik osalised toetaksid Ameerika Ühendriikide ettepanekut märke muutmiseks, et vältida õiguslünki selle väga väärtusliku aromaatse puiduga kauplemisel;

Muud liigid

61.

nõuab tungivalt, et EL ja kõik osalised:

—	toetaksid Peruu ettepanekut muuta II lisa märget vikunja (Vicugna vicugna) kohta, kuna see konsolideeriks märgistamise nõudeid rahvusvahelises kauplemises nimetatud liigiga;

—	toetaksid nautiluse perekonna (Nautilidae spp.) kandmist II lisasse, nagu on soovinud Fidži, India, Palau ja Ameerika Ühendriigid, kuna rahvusvaheline kauplemine nautiluse kodadega eheteks ja kaunistusteks on neile bioloogiliselt haavatavatele liikidele suureks ohuks;

—	oleksid vastu Kanada ettepanekule viia rabapistrik (Falco peregrinus) I lisast üle II lisasse, kuna see võib suurendada märkimisväärset ebaseaduslikku kauplemist nimetatud liigiga;

62.

tuletab meelde, et kardinalahven (Pterapogon kauderni) on Rahvusvahelise Looduse ja Loodusvarade Kaitse Ühingu (IUCN) ohustatud liikide nimekirjas ning et suur osa sellest liigist on kadunud, sealhulgas mitmed populatsioonid, kuna nende kui akvaariumikalade järele on jätkuvalt suur nõudlus, peamiselt Euroopa Liidus ja Ameerika Ühendriikides; palub seepärast, et Euroopa Liit ja liikmesriigid toetaksid kardinalahvena kandmist mitte II, vaid I lisasse;

63.

märgib, et rahvusvaheline kauplemine töötlemata ja töödeldud korallidega on laienenud ning et turunõudlus väärtuslike korallide järele on kasvanud, ohustades nende kestlikkust; nõuab tungivalt, et Euroopa Liit ja kõik osalised toetaksid Ameerika Ühendriikide esitatud aruannet väärtuslike korallide kohta rahvusvahelises kaubanduses;

o o

64.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, CITESi osalistele ja CITESi sekretariaadile.

(1) http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2016/570008/ IPOL_STU(2016)570008_EN.pdf

(2) http://ec.europa.eu/environment/cites/pdf/cop17/ Res%20sponsored%20delegate%20project.pdf

(3) http://www.un.org/en/ga/search/view_doc.asp?symbol=A/RES/69/314

(4) Looduslike liikidega seotud kuritegevuse vastase võitluse rahvusvaheline konsortsium koosneb Interpolist, CITESi sekretariaadist, Maailma Tolliorganisatsioonist, ÜRO narkootikumide ja organiseeritud kuritegevuse ametist ning Maailmapangast.

(5) 2015. aasta mais toimunud ühine rahvusvaheline politsei- ja tollioperatsioon.

(6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0031.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/145

P8_TA(2016)0357

Postiteenuste direktiivi kohaldamine

Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta resolutsioon postiteenuste direktiivi kohaldamise kohta (2016/2010(INI))

(2018/C 204/18)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 49 ja 56 asutamisvabaduse ja liidu piires teenuste osutamise vabaduse kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 101 ja 102 ettevõtjate suhtes kohaldatavate konkurentsieeskirjade kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 14,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu protokolli nr 26 üldhuviteenuste kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/67/EÜ ühenduse postiteenuste siseturu arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (1), mida on muudetud direktiiviga 2002/39/EÜ ja direktiiviga 2008/6/EÜ (edaspidi „postiteenuste direktiiv“),

—	võttes arvesse komisjoni 10. augusti 2010. aasta otsust, millega loodi Euroopa postiteenuseid reguleerivate asutuste töörühm, (2)

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta direktiivi 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta, millega muudeti määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ, (3)

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrust (EL) nr 524/2013 tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ, (4)

—

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisiku kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta, (6)

—	võttes arvesse komisjoni 17. novembri 2015. aasta aruannet postiteenuste direktiivi kohaldamise kohta (COM(2015)0568) ja sellele lisatud töödokumenti (SWD(2015)0207),

—	võttes arvesse komisjoni 6. mai 2015. aasta teatist „Euroopa digitaalse ühtse turu strateegia“ (COM(2015)0192),

—	võttes arvesse komisjoni 16. detsembri 2013. aasta teatist „Tegevuskava postipakkide kättetoimetamise ühtse turu lõpuleviimiseks – usalduse kujundamine kättetoimetamisteenuste vastu ja internetimüügi ergutamine“ (COM(2013)0886),

—	võttes arvesse komisjoni 29. novembri 2012. aasta rohelist raamatut „ELi e-kaubanduse arengut toetav ühtne pakiveoturg“ (COM(2012)0698),

—	võttes arvesse komisjoni 11. jaanuari 2012. aasta teatist „Ühtne raamistik usalduse loomiseks digitaalse ühtse turu vastu seoses e-kaubanduse ja internetipõhiste teenustega“ (COM(2011)0942),

—	võttes arvesse komisjoni 28. märtsi 2011. aasta valget raamatut „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas“ (COM(2011)0144),

—	võttes arvesse oma 4. veebruari 2014. aasta resolutsiooni ELi e-kaubanduse arengut toetava ühtse pakiveoturu kohta, (7)

—	võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni ettevalmistuste kohta digitaalse ühtse turu aktiks, (8)

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ja siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamusi (A8-0254/2016),

arvestades, et postiteenuste turg on endiselt majandusvaldkond, millel on tugevad väljavaated kasvule ja konkurentsi suurenemisele, kuigi Euroopa Komisjoni postistatistika andmebaasi andmete kohaselt vähenes kirjateenuste osutamine ELis keskmiselt 4,85 % võrra, mis on kooskõlas kirjade hulga vähenemisega viimase kümne aasta jooksul, mis tuleneb peamiselt elektrooniliste teenustega asendamisest;

arvestades, et postiteenuste direktiivi rakendamine on aidanud avada siseturge konkurentsile kirjaturgude osas, kuid areng on olnud aeglane ja see ei ole viinud siseturu kujunemiseni postiteenuste puhul, mis on sektor, milles enamikus liikmesriikides domineerivad endiselt universaalteenuse osutajad;

C.	arvestades, et info- ja sidetehnoloogia kasutamine on postiteenuste sektorit pidevalt toetanud, luues uusi võimalusi innovatsiooniks ja võimaldades turul laieneda;

D.	arvestades, et uued konkurendid on peamiselt keskendunud suurtest ettevõtjatest klientidele ja tihedalt asustatud piirkondadele;

E.	arvestades, et postipakkide kättetoimetamise turg on väga konkurentsitihe, uuenduslik ja kiiresti kasvav sektor, mis ajavahemikul 2008–2011 kasvas mahu poolest 33 % võrra, ning arvestades, et turu kasvu seisukohast on juhtivaks teguriks e-kaubandus;

F.	arvestades, et kaugjuhitava õhusõiduki süsteemide (droonid) ulatuslik kasutamine võimaldab kasutada uut, kiiret, keskkonnasõbralikku ja tõhusat postipaki kättetoimetamise viisi, eriti hõredalt asustatud, isoleeritud ja kaugetes piirkondades;

G.	arvestades, et tarbijad ja väikeettevõtted on andnud teada, et postipakkide kättetoimetamisega seotud probleemid, eeskätt kõrged hinnad, takistavad neil müümast suuremal määral muudesse liikmesriikidesse või ostmast sealt rohkem;

I. Universaalteenus: riikide reguleerivate asutuste sõltumatuse suurendamine

märgib, et kuigi universaalteenuse osutamise kohustusega seotud miinimumnõuded (kuni 2 kg kaaluvad postisaadetised, 10–20 kg kaaluvad postipakid, registreeritud ja kindlustatud saadetised ja muud üldist majanduslikku huvi pakkuvad teenused, nagu ajalehed ja ajakirjad), mida reguleerib EL, eelkõige tagades olulise teenuste miinimumvaliku igas ELi osas, takistamata liikmesriikidel kohaldada kõrgemaid standardeid, üldiselt vastavad klientide nõudmistele, kehtestavad selleks volitatud riikide reguleerivad asutused õigustatult teatavad üksikasjalikud nõuded, mida ei reguleerita ELi tasandil;

märgib, et riikide reguleerivate asutuste peamine ülesanne on saavutada postiteenuste direktiivi üldine eesmärk tagada universaalteenuse jätkusuutlik osutamine; kutsub liikmesriike üles toetama riiklike reguleerivate asutuste rolli ja sõltumatust töötajate rangete kutsekvalifikatsiooni kriteeriumite kehtestamisega, tagades seejuures õiglase ja mittediskrimineeriva juurdepääsu töökohasisesele täienduskoolitusele, kindlaksmääratud ametiaja ja õiguskaitse ametist põhjuseta tagandamise eest ning nähes ametist tagandamisega seoses ette ammendava loetelu põhjustest, mis õigustavad ametist tagandamist (nt tõsine õigusrikkumine), et riiklikud reguleerivad asutused saaksid täita postiteenuste direktiivist tulenevaid kohustusi neutraalselt, läbipaistvalt ja õigeaegselt;

on seisukohal, et igasugusel riiklike reguleerivate asutuste rolli suurendamisel pakituru uue reguleerimise käigus tuleks kättetoimetamise sektoris lahendada nn koore riisumise küsimus ning kehtestada miinimumstandardid kõigile ettevõtjatele, et tagada õiglane ja võrdne konkurents;

arvab, et sõltumatuse kohustusi saab täita ainult siis, kui riikide reguleerivate asutuste regulatiivsed funktsioonid on struktuuriliselt ja funktsionaalselt eraldatud postiettevõtja omandiõiguse või kontrolliga seotud tegevusest; on seisukohal, et huvide konfliktide vältimiseks ei tohiks riikide reguleerivate asutuste kõrgematel ametnikel olla lubatud töötada avalik-õigusliku postiettevõtja või muu huvitatud poole teenistuses vähemalt kuue kuu jooksul pärast riigi reguleerivast asutusest lahkumist; on seisukohal, et selleks peaksid liikmesriigid kehtestama õigusnormid, mis võimaldavad eespool nimetatud reegli rikkumise eest kehtestada sanktsioone;

palub komisjonil hõlbustada ja tõhustada riikide reguleerivate asutuste vahelist koostööd ja kooskõlastamist, et saavutada piiriülesel kättetoimetamisel suurem tõhusus ja koostalitlusvõime, ning jälgida riikide reguleerivate asutuste reguleerivat tegevust, sealhulgas universaalteenuste osutamist, et tagada Euroopa õiguse kohaldamisel ühtne lähenemisviis ning postituru ühtlustamine ELis;

tuletab meelde, et postiteenuste direktiiv annab liikmesriikidele paindlikkuse, mis on vajalik kohalike iseärasuste arvessevõtmiseks ja tagamaks universaalteenuse osutamise pikaajaline jätkusuutlikkus, rahuldades seejuures kasutajate vajadused ja kohanedes tehnilise, majandus- ja sotsiaalse keskkonna muutustega;

võtab teadmiseks komisjoni kinnituse, et postiteenuste direktiivis ei nõuta universaalteenuse osutajatelt mingit konkreetset omandistruktuuri; on veendunud, et universaalteenuste osutajaid ei tohiks takistada tõhusate ja kvaliteetsete postiteenuste osutamisse investeerimisel ja selles valdkonnas uuenduste teostamisel;

II. Universaalteenuse säilitamine ja ausa konkurentsi võimaldamine: juurdepääs, teenuse kvaliteet ja kasutajate vajadused

on seisukohal, et universaalteenuse osutamise kohustuse ulatuse osas on võetud suund selle piiramise poole; kutsub üles edendama tarbijate valikuvõimalusi, et määratleda kirjade kättetoimetamine selliselt, et universaalteenuse osutamise kohustus seda hõlmaks; rõhutab seetõttu, kui oluline on pakkuda vastuvõetavatel tingimustel kvaliteetset universaalteenust, mis hõlmab iga kodaniku jaoks vähemalt viit kättetoimetamis- ja viit kogumispäeva nädalas; märgib, et universaalteenuse pikaajalise jätkusuutlikkuse tagamist silmas pidades ja oma konkreetseid riiklikke iseärasusi ja geograafilisi olusid arvestades võimaldavad mõned liikmesriigid teatavat paindlikkust; tuletab meelde, et kuigi direktiivi kohaselt on teatav paindlikkus lubatud, ei tohiks seatud piiri siseriiklike õigusnormidega ületada;

tuletab meelde, et universaalteenus peab arenema vastavalt tehnilisele, majandus- ja sotsiaalsele keskkonnale ning kasutajate vajadustele ning et postiteenuste direktiiv annab liikmesriikidele paindlikkuse, mis on vajalik kohalike iseärasuste arvessevõtmiseks ja selleks, et tagada universaalteenuse osutamise pikaajaline jätkusuutlikkus;

10.

on seisukohal, et postipakkide kättetoimetamise universaalteenuste geograafilist ulatuvust ja nendele juurdepääsu saab ning on vaja parandada, eriti puudega ja piiratud liikumisvõimega kodanike ning äärepoolseimates piirkondades asuvate kodanike jaoks; rõhutab, et on oluline tagada takistusteta juurdepääs postiteenustele ning postiteenuste direktiivi kooskõla juurdepääsetavuse aktiga;

11.

märgib, et kirjade arvu vähenemine paljudes liikmesriikides muudab universaalteenuste osutamise üha keerulisemaks; tunnistab, et paljud määratud universaalteenuse osutajad kasutavad universaalteenuse osutamise kohustuse rahastamiseks tulusid, mis tulenevad äritegevusest, mis ei ole seotud universaalteenuse osutamise kohustusega, näiteks finantsteenused või postipakkide kättetoimetamine;

12.

märgib, et postisektoris on mitmeid ebaausa konkurentsi juhtumeid, ning kutsub vastutavat asutust üles määrama reeglite rikkumise eest sanktsioone;

13.

palub liikmesriikidel ja komisjonil jälgida postiteenuste osutamist avaliku teenusena, et tagada avaliku teenuse kompenseerimine proportsionaalsel, läbipaistval ja ausal viisil;

14.

rõhutab, kuivõrd tähtis on, et universaalteenuse osutamise kohustuse alla kuuluvate teenuste hinnad oleksid taskukohased ja tagaksid kõigile kasutajatele juurdepääsu nendele teenustele; tuletab meelde, et riikide reguleerivad asutused peavad selgelt määratlema kirjasaadetise vastuvõetava hinna, ning et liikmesriigid võivad jätkuvalt pakkuda tasuta postiteenust või alustada tasuta postiteenuse pakkumist pimedatele ja vaegnägijatele;

15.

kutsub liikmesriike üles säilitama territoriaalse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ja nendega seotud kvaliteedinõuded ning märgib, et liikmesriigid võivad juba kohandada mõningaid konkreetseid elemente, et võtta arvesse kohalikku nõudlust, kasutades direktiivis 97/67/EÜ ette nähtud paindlikkust; tunnistab, et postivõrgud ja -teenused on ELi kodanike jaoks väga tähtsad; palub liikmesriikidel kasutada riigiabi vahendeid üksnes erakorralistel juhtudel, tehes seda kooskõlas ELi konkurentsipoliitikaga, ja läbipaistval, mittediskrimineerival ja sobival viisil ning tagada, et klientidel oleks jätkuvalt juurdepääs postiteenustele, tagades vajaduse korral samas juurdepääsupunktis minimaalse teenuste arvu; kutsub komisjoni üles tagama, et kompensatsioon on proportsionaalne ning et riigihankemenetlused on läbipaistvad ja õiglased;

16.

palub liikmesriikidel tagada, et turu avamine oleks ka edaspidi soodne kõigile kasutajatele, eriti tarbijatele ning väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, jälgides tähelepanelikult turul toimuvaid arenguid; kutsub üles jätkuvalt parandama teenuste osutamise kiirust, nende valikut ja usaldusväärsust;

17.

kutsub komisjoni üles parandama universaalteenuse praegust määratlust, et sätestada teenuse minimaalne tarbijatele garanteeritud tase, teha universaalteenuse osutamise kohustus sobilikuks arenevate turgude jaoks, et võtta arvesse turu muutusi eri liikmesriikides ning soodustada majanduskasvu ja sotsiaalset ühtekuuluvust; on siiski seisukohal, et kuna igal turul on oma spetsiifilised piirangud, peaks ettevõtjatel olema universaalteenuse pakkumisel võimalik kasutada teatavat paindlikkust; kutsub liikmesriike üles rakendama vastavalt kehtivale direktiivile loa andmise menetlused ja täiendavalt ühtlustama loa andmise ja/või teatamise menetlusi, et vähendada siseturule sisenemist takistavaid põhjendamatuid takistusi, põhjustamata ebavajalikku halduskoormust;

18.

rõhutab, et hõlpsalt kättesaadava ja vastuvõetava maksumusega lepitusmenetluse rakendamisel on huvitav potentsiaal vaidluste korral hõlpsa ja kiire lahenduse saavutamiseks nii ettevõtjate kui ka tarbijate jaoks; kutsub komisjoni üles esitama õigusakti ettepaneku postiteenuste tarbijate õiguste kohta;

19.

kutsub komisjoni tungivalt üles võtma õigusaktide ettepanekute koostamisel arvesse digiteerimist ja neid võimalusi, mida see loob, samuti liikmesriikide iseärasusi ja üldisi suundumusi postiteenuste ja postipakkide turgudel;

20.

tuletab meelde, et postiteenuste käibemaksuvabastust tuleb kohaldada viisil, millega minimeeritaks varasemate monopolide ja turule sisenejate vahelisi konkurentsimoonutusi, tagades seejuures universaalteenuse osutamise kohustuse pikaajalise jätkusuutlikkuse, et kõik ettevõtjad saaks jätkata postiteenuste osutamist kõikjal Euroopas; märgib, et muude kui universaalteenuste puhul käibemaksuvabastuse tagamine üksnes turul valitsevatele teenuseosutajatele, kui teised teenuseosutajad on kohustatud käibemaksu tasuma, on märkimisväärne takistus konkurentsi arengule turul;

21.

kutsub komisjoni üles tagama teenuseosutajatele võrdsed tingimused nii traditsioonilise kirjade kättetoimetamise kui ka kiiresti laieneva postipakkide kättetoimetamise sektoris ning postiturul valitsevatele ettevõtjatele ja uutele tulijatele; teeb ettepaneku, et komisjonil peaks olema õigus hinnata, kas hankemenetlused põhjustavad ebaõiglase koormuse;

22.

kutsub liikmesriike üles arvesse võtma, et turul valitsevad ettevõtjad ei tohi tänu riigi toetusele olla eelisolukorras ega tulenevalt avalike teenuste osutamise kohustusest või varasematest kohustustest ebasoodsamas olukorras võrreldes uute turule tulijatega;

23.

on arvamusel, et konkurents ja turud on edasiviivateks jõududeks innovatsioonile ja lisaväärtust pakkuvate teenuste väljatöötamisele, ning palub komisjonil proportsionaalsuse ja majandusliku õigustatuse põhimõtteid arvesse võttes toetada innovatsiooni selles sektoris, et edendada teenuseid, mis pakuvad lisaväärtust, nagu tuvastus- ja jälgimissüsteem, kättesaamis- ja kohaletoimetamiskohad, võimalus valida kättetoimetamisaega, sobiv tagastamiskord ja hõlpsa vaidlusmenetluse kättesaadavus; tunnustab postiettevõtjate poolt selles valdkonnas tehtud tööd ja juba tehtud investeeringuid;

24.

kutsub komisjoni üles jälgima tähelepanelikult liikmesriikide toetust universaalteenuse osutamise kohustustele ja muudele postiteenuste pakkujate varasematele kohustustele vastavalt üldist majandushuvi pakkuvate teenuste riigiabi kontrolli peamistele normidele (2012. aasta raamistik üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kohta);

25.

on seisukohal, et teenuste kvaliteeti tuleks hinnata kõnealuses direktiivis sätestatud standardite alusel ning see peaks kajastama tarbijate vajadusi, et parandada koostalitlusvõimet ja teenuste kvaliteeti;

26.

märgib, et Euroopa postiteenuste osutajad on investeerinud oma võrkude koostalitlusvõime parandamisse ning alustanud piiriülest e-kaubandust kasutavatele tarbijatele ja väikestest ja keskmise suurusega ettevõtjatest e-jaemüüjatele innovatiivsete ja kasutajasõbralike teenuste pakkumist; on seisukohal, et neid investeeringuid tuleks kaitsta õiglaste juurdepääsutingimustega;

27.

avaldab veel kord toetust postiteenuste kasutajate foorumile, mille komisjon asutas 2011. aastal, et hõlbustada kasutajate, ettevõtjate, ametiühingute ja muude sidusrühmade vahelisi arutelusid niisugustel teemadel, mis hõlmavad ka lõppkasutajate rahulolu, ärikasutajate nõudmisi ning seda, kuidas parandada e-kaubanduse toodete kättetoimetamist; on arvamusel, et see foorum on väga kasulik ning selle raames toimuvad kohtumised peaksid toimuma korrapäraselt, et teha kindlaks võimalikud lahendused postiteenuste ja postipakkide kättetoimetamise teenuste parandamiseks;

III. Piiriülene mõõde ja e-kaubandus

28.

palub liikmesriikidel tagada postivõrkude koostalitlusvõime ja uuendamine ning, kui on olemas mitu universaalteenuse osutajat, vältida takistusi postisaadetiste transpordis ja võimaldada väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel pääseda ligi rahaliselt atraktiivsetele teenustele piiriüleste kättetoimetamiste sektoris, suurendades postiettevõtjate tariifide läbipaistvust;

29.

leiab, et postipakkide kättetoimetamine on suure konkurentsivõimega, innovatiivne ja kiiresti kasvav sektor; märgib, et digitaalse ühtse turu saavutamisel on olulised vastuvõetava hinnaga ja usaldusväärsed postipakkide kättetoimetamise teenused; tuletab meelde, et selle sektori konkurentsile avamine on kiirendanud selliste lisaväärtust pakkuvate teenuste väljatöötamist nagu tuvastamine- ja jälgimine, kättesaamis- ja kohaletoimetamiskohad, paindlik kättetoimetamisaeg ja tagastamiskord; usub seetõttu, et selle turu igasugune uus reguleerimine peab olema proportsionaalne ja seda peavad toetama kindlad majanduslikud tõendid;

30.

märgib sellega seoses, et tuleks arvesse võtta kõiki uue tehnoloogia, sealhulgas droonide pakutavaid eeliseid, sest need saaksid hõlbustada kättetoimetamise teenuseid, eelkõige vähese asustustihedusega, isoleeritud või äärepoolseimates piirkondades, võttes arvesse ka ohutuse aspekte ja keskkonnasäästlikkust;

31.

leiab, et suure konkurentsiga, innovatiivse ja kiiresti kasvava postipakkide kättetoimetamise turu dünaamikat ei tohiks kahjustada põhjendamata reguleerimisega ja ebavajaliku bürokraatiaga;

32.

kutsub komisjoni üles töötama vajaduse korral välja postipakkide kättetoimetamise turujärelevalve, lähtudes tulemuslikkusest, ja ergutama riiklike reguleerivate asutuste pädevust, kahjustamata piiriüleste teenuste tariifide taskukohasust ja tegema kindlaks ebaõiglase, konkurentsi rikkuva ja monopoolse tegevuse; kutsub üles suurendama tariifide läbipaistvust ja teenuste kättesaadavust, eriti jaeklientide ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks;

33.

tervitab komisjoni ettepanekut, mis käsitleb kolmandate isikute läbipaistvat ja mittediskrimineerivat piiriülest juurdepääsu võrgu kõigile elementidele, seotud rajatistele, asjaomastele teenustele ja postivõrkude teabesüsteemidele; usub, et taristu tõhus kasutamine võiks anda majanduslikku kasu universaalteenuste osutajatele ja suurendada konkurentsi piiriülese kättetoimetamise sektoris;

34.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koguma rohkem andmeid postipakkide kättetoimetamise turu kohta, et hinnata paremini selle majandussektori arengut ja selle struktuurilist arengut;

35.

rõhutab, et selleks, et taastada tarbijate usalduse piisav tase, on olulised teenuste kvaliteedi parandamine ja tarbijate õiguste kaitse; leiab, et usalduse puuduse vastu saaks võidelda selliste vahenditega nagu parem hindade läbipaistvus, kättetoimetamise võimalused, viisid ja kvaliteet/tulemuslikkus (kiirus, geograafiline ulatus, viivitused ja kahjustatud või kaotsi läinud esemete käsitlemine);

36.

palub liikmesriikidel ja komisjonil suurendada läbipaistvust seoses avalike hinna kujundamise tingimustega ja teenuse osutamisega (kättetoimetamise võimalused, lõplik kättetoimetamine, usaldusväärsus), eriti e-kaubanduse puhul; nõuab läbipaistvuse kontrollimist, kui hindu ei kontrolli konkurents või need on põhjendamatult kõrged; rõhutab, kuivõrd tähtis on vähendada erinevust siseriiklike ja piiriüleste hindade vahel, ja toetab meetmeid, mis suurendavad tarbijate teadlikkust ja suutlikkust võrrelda siseriiklike ja piiriüleste hindade struktuure; kutsub riikide reguleerivaid asutusi üles hindama hindade vastuvõetavust mõnede piiriüleste marsruutide puhul, pöörates erilist tähelepanu ülemäärastele lahknevustele;

37.

kutsub komisjoni üles edendama e-kaubanduse ja postipakkide piiriülese kättetoimetamise strateegiat; soovitab parandada kättetoimetamisahelas koostalitlusvõimet ja arendada parimaid tavasid e-jaemüüjate jaoks;

38.

on seisukohal, et kaebuste esitamise kord ja vaidluste lahendamise kord peavad olema lihtsad ja tõhusad ning piiriüleselt kohaldatavad; rõhutab, et vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiv ja internetipõhine platvorm, mis loodi määrusega (EL) nr 524/2013 tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise kohta, võivad tuua tarbijatele ja äriklientidele kasu piiriülestes tehingutes; tunneb muret selle pärast, et kuigi ülevõtmise tähtaeg oli 2015. aasta juuli, on praeguseks vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi võtnud üle ainult 24 liikmesriiki ja sellest tulenevalt on miljonid Euroopa kodanikud jäetud ilma kõnealusest olulisest õiguskaitsemehhanismist; on veendunud, et Euroopa väiksemate nõuete menetlus võib tarbijate ja äriklientide jaoks piiriülestes tehingutes olla kasulik vahend; nõuab, et vajaduse korral kaalutaks tarbijatele täiendavate õiguskaitsemehhanismide loomist postiteenuste valdkonnas;

39.

kutsub liikmesriike üles toetama kulude vähendamist, parandades postipakkide saatmise ja kokkukogumise protsesside koostalitlusvõimet, ning töötama välja integreeritud jälgimissüsteemide Euroopa standardid; tunneb heameelt edusammude üle, mida sektoris tegutsevad ettevõtjad on tarbijate ja väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate piiriülesel teenindamisel teinud, parandades koostalitlusvõimet ja pakkide teekonna jälgimise süsteemi; soovitab rakendada avatud vahendeid ja teenuste kvaliteedi näitajaid, et tarbijad saaksid võrrelda erinevate teenuseosutajate pakkumisi; tervitab edusamme, mis toetavad turupõhist lähenemisviisi, mida Euroopa Parlament on soovitanud ja taotlenud; soovitab luua kättetoimetamisega tegelevate ettevõtjate koostöö- ja teabevahetusplatvorme, et suurendada kättetoimetamise ja tagastamise võimalusi tarbijate jaoks;

40.

palub komisjonil ja liikmesriikidel uurida postipakkide piiriülese kättetoimetamise toimimist kooskõlas mitmesuguste normidega, mis tulenevad kas rahvusvahelistest kaubanduslepingutest (nt Ülemaailmse Postiliidu ja Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni normid) või ELi õigusest (nt liidu tolliseadustik), eriti universaalteenuse osutamise kohustusest, mida võidakse väärkasutada ja mis võivad tekitada turumoonutusi; soovitab Euroopa Liidul esitada taotluse saada Ülemaailmse Postiliidu liikmeks, et saavutada täielikult integreeritud Euroopa postiteenuste sektor;

41.

toetab postipakkide kättetoimetamise turu kohta statistika koostamise põhimõtet, et saada selgem pilt juhtivatest turuosalistest, konkurentsi olukorrast ja turu suundumustest;

IV. Sotsiaalne mõõde: tööhõive parandamine

42.

kutsub liikmesriike üles tagama kõigile postiteenuste sektori töötajatele inimväärsed töötingimused, k.a nõutaval tasemel töötervishoiu ja tööohutuse, olenemata nende tööandjaks oleva ettevõtte suurusest ja liigist, töökohast või kehtivast lepingust; rõhutab tööohutuse ja töötervishoiu tähtsust, pidades eelkõige silmas demograafilisi muutusi ja töötajate suurt liikuvust postisektoris; tunneb heameelt Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri (EU-OSHA) koostöö üle selle sektori sotsiaalpartneritega kampaania „Tervislik töökoht hoiab stressi ohjes“ raames;

43.

märgib, et tehnoloogia arengu ja digiteerimise tulemusel on postiteenuste sektor viimastel aastatel tugevasti muutunud ning et postiteenuste moderniseerimine ja mitmekesistumine on oluliselt mõjutanud sektori töötingimusi ja tööhõivet;

44.

märgib, et postisektori liberaliseerimine on mõnes liikmesriigis toonud kaasa suured erinevused universaalteenuse osutajate ja spetsiifilisi postiteenuseid pakkuvate konkureerivate ettevõtjate vahel töötingimuste ja palkade osas; on seisukohal, et suurem konkurents ei tohiks luua seadusevastaseid sotsiaalseid tavasid ega tuua kaasa töötingimuste halvenemist;

45.

märgib, et kui postiettevõtjatel on võimalik arendada ja laiendada oma tootmist innovaatiliselt, eriti äärealadel, peaks sellel samuti olema tööhõivet edendav mõju;

46.

märgib, et osalise tööajaga töötajate, renditöötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate arv sektoris on kasvanud ning üldine arengusuund on paindlikumate töölepingute poole, mis võivad teatud tingimustel tekitada töötajatele piisava kaitseta ebakindlaid töökohti; väljendab heameelt uute tööaja mudelite väljaarendamise üle töötajatele, kes ühendavad seeläbi näiteks paremini töö- ja pereelu, saavad läbida tööalase täienduskoolituse või saavad võimaluse töötada osalise tööajaga; märgib, et uued, paindlikud töölepingud peavad välistama sellised võimalikud ohud nagu töötajate ülekoormus või tulemustele mittevastav töötasu; rõhutab seepärast ühelt poolt vajadust tööjõuturu paindlikkuse järele ning teiselt poolt vajadust töötajate majandusliku ja sotsiaalse turvalisuse järele; rõhutab, et tööjõukulude kärpimist töötingimuste ja tööhõivestandardite piiramise kaudu ei tohiks käsitada paindlikkusena; palub, et komisjon ja liikmesriigid jälgiksid tegevust, et tõrjuda postisektoris fiktiivse füüsilisest isikust ettevõtjana töötamist; nõuab, et liikmesriigid hoiaksid üldisemalt ära töölepingute paindlikkuse negatiivse mõju töötajatele;

47.

väljendab heameelt ametiühingute tähtsa rolli üle, kes teevad paljudes liikmesriikides universaalteenuse osutajatega koostööd, et postiteenuste sektori muutused oleksid sotsiaalselt kestlikud; rõhutab, kui tähtsad on postisektoris tugevad ja sõltumatud sotsiaalpartnerid, institutsionaliseeritud sotsiaaldialoog ja töötajate osalemine äriühinguga seotud küsimustes;

48.

rõhutab seda, kui oluline on jälgida kohustuslikest sõidu- ja puhkeaegadest ning ka tööaegadest kinnipidamist postisektoris; on seisukohal, et järelevalve peaks toimuma sõidukitesse paigaldatud digitaalsete kontrolliseadmete abil; tuletab meelde, et määrust (EL) nr 165/2014 (autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta) ei kohaldata alla 3,5 tonni kaaluvatele sõidukitele; nõuab seetõttu töö- ja puhkeajaga seotud nõuete täitmise kontrolli tõhustamist; tuletab meelde, et kõiki töötaja tegevusega seotud ülesandeid tuleb lugeda tööajaks; rõhutab samuti, kui tähtis on jälgida vastavust Euroopa ja riiklike töötervishoiu ja tööohutuse õigusaktidele (sh sõidukite tingimusi) kõigi postisaadetistega seotud inimeste puhul, olenemata tööhõiveseisundist (füüsilisest isikust ettevõtja, alltöövõtja, ajutine või lepinguline töötaja);

49.

peab vajalikuks tagada tasakaal vaba konkurentsi, tarbijate vajaduste, universaalteenuse jätkusuutlikkuse ja selle rahastamise ning töökohtade säilitamise vahel;

50.

väljendab muret seoses katsetega hoiduda kõrvale kehtivatest miinimumpalga eeskirjadest, suurendades töökoormust mahuni, mida ei ole võimalik teostada tasustatud tööaja jooksul;

51.

tunneb heameelt postisektori sotsiaaldialoogi komitee olulise töö üle ning toonitab Euroopa sotsiaalpartnerite algatatud projekti „Managing demographic challenges and finding sustainable Solutions by the social partners in the postal sector“ (Sotsiaalpartnerid ohjavad postisektoris demograafilisi probleeme ja otsivad kestlikke lahendusi);

52.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koguma rohkem andmeid töötajate arvu ja töötingimuste kohta postiteenuste sektoris, et tegelikku olukorda pärast turgude täielikku avanemist paremini hinnata ning muutustele kiiresti reageerida ja võimalikke probleeme tõhusalt lahendada; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hoolikalt jälgima uusi automaatseid posti kättetoimetamise viise, nende mõju töötingimustele ja tööhõivele ning hindama vajadust sotsiaal- ja tööõigusaktide moderniseerimise järele, kui see on vajalik, et pidada sammu muutustega postisektoris; soovitab ka sotsiaalpartneritel vajaduse korral uuendada kollektiivlepinguid, et tagada kõrged töö- ja töölevõtustandardid;

o o

53.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) EÜT L 15, 21.1.1998, lk 14.

(2) ELT C 217, 11.8.2010, lk 7.

(3) ELT L 165, 18.6.2013, lk 63.

(4) ELT L 165, 18.6.2013, lk 1.

(5) ELT L 304, 22.11.2011, lk 64.

(6) EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31.

(7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0067.

(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0009.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/153

P8_TA(2016)0358

VKEde rahastamisele juurdepääs ja VKEde rahastamise mitmekesistamine kapitaliturgude liidus

Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta resolutsioon VKEde rahastamisele juurdepääsu ja VKEde rahastamise mitmekesistamise kohta kapitaliturgude liidus (2016/2032(INI))

(2018/C 204/19)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse oma 5. veebruari 2013. aasta resolutsiooni VKEde rahastamisvõimaluste parandamise kohta (1),

—	võttes arvesse oma 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni komisjoni mõjuhindamissuuniste läbivaatamise ja VKE-testi tähtsuse kohta (2),

—	võttes arvesse oma 28. aprilli 2016. aasta resolutsiooni Euroopa Investeerimispanga (EIP) 2014. aasta aruande kohta (3),

—	võttes arvesse oma 25. veebruari 2016. aasta resolutsiooni Euroopa Keskpanga 2014. aasta aruande kohta (4),

—	võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni kapitaliturgude liidu loomise kohta (5),

—	võttes arvesse oma 25. novembri 2015. aasta resolutsiooni maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta (6),

—	võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni ELi konkurentsipoliitika aastaaruande kohta (7),

—	võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni ELi finantsteenuste reguleerimise ülevaate ja probleemide kohta: mõju ja edasiliikumine tõhusama ja mõjusama ELi finantsalase õigusraamistiku ja kapitaliturgude liidu suunas (8),

—	võttes arvesse oma 8. september 2015. aasta resolutsiooni pereettevõtete kohta Euroopas (9),

—	võttes arvesse 13. aprillil 2016 fraktsioonide PPE, S&D, ECR, ALDE ja GUE/NGL suuliste küsimuste põhjal toimunud arutelu VKEde toetuskoefitsiendi läbivaatamise kohta (10),

—	võttes arvesse komisjoni 7. detsembri 2011. aasta teatist „Tegevuskava VKEde rahastamisvõimaluste parandamiseks“ (COM(2011)0870),

—	võttes arvesse komisjoni 30. septembri 2015. aasta teatist „Kapitaliturgude liidu loomise tegevuskava“ (COM(2015)0468),

—	võttes arvesse komisjoni 28. oktoobri 2015. aasta teatist „Ühtse turu täiustamine: rohkem võimalusi inimestele ja ettevõtetele“ (COM(2015)0550),

—	võttes arvesse komisjoni teatist „Suunised riskifinantseerimisinvesteeringute edendamiseks antava riigiabi kohta“ (11),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiivi 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (12),

—	võttes arvesse Euroopa Keskpanga 2015. aasta detsembri ülevaadet euroala ettevõtjate juurdepääsu kohta rahastamisele: aprill–september 2015,

—	võttes arvesse Baseli pangajärelevalve komitee 2015. aasta detsembri teist konsultatsioonidokumenti krediidiriski standardmeetodi läbivaatamise kohta,

—	võttes arvesse komisjoni 18. juuni 2015. aasta aruannet 19. juuli 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1606/2002 (rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaldamise kohta) hindamise kohta (COM(2015)0301),

—	võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Ühisrahastamine ELi kapitaliturgude liidus“ (SWD(2016)0154),

—	võttes arvesse komisjoni 6. mai 2003. aasta soovitust 2003/361/EÜ, mis käsitleb mikroettevõtete ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete määratlust (13),

—	võttes arvesse Euroopa Keskpanga igakuist raportit 2014. juulist (14),

—	võttes arvesse komisjoni 28. jaanuari 2016. aasta teatist „Maksustamise vältimise vastane pakett: järgmised sammud tõhusa maksustamise ja maksude suurema läbipaistvuse saavutamiseks ELis“ (COM(2016)0023),

—	võttes arvesse komisjoni 30. novembri 2015. aasta määruse ettepanekut väärtpaberite üldsusele pakkumisel või kauplemisele lubamisel avaldatava prospekti kohta (COM(2015)0583),

—	võttes arvesse Euroopa Pangandusjärelevalve aruannet VKEde ja VKEde toetuskoefitsiendi kohta (15),

—	võttes arvesse komisjoni 22. juuli 2015. aasta teatist „Koostöö töökohtade loomise ja majanduskasvu nimel: riiklike tugipankade roll Euroopa investeerimiskava toetamisel“ (COM(2015)0361),

—	võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2015. aasta häiremehhanismi aruannet 2016 (COM(2015)0691),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni, regionaalarengukomisjoni ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamusi (A8-0222/2016),

arvestades, et mikro- ning väikesed ja keskmise suurusega ja keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtted on Euroopa majanduses tööhõive ja majanduskasvu mõttes väga olulised – VKEde arvele langes 2014. aastal 67 % ELi kogu tööhõivest, 71,4 % tööhõive kasvust ning 58 % ettevõtluses (v.a finantssfäär) loodud lisaväärtusest (16);

B.	arvestades, et praegustes liidu õigusaktides on ainsad otsesed VKEde määratlused raamatupidamisdirektiivis toodud „väikeettevõtted“ ja „keskmise suurusega ettevõtted“;

arvestades, et ELi VKEd on väga mitmekesised ning nende seas on arvukalt mikroettevõtteid, mis sageli tegutsevad traditsioonilistes sektorites, samuti leidub aina rohkem uusi idufirmasid ja kiiresti kasvavaid uuenduslikke ettevõtteid; arvestades, et nende ärimudelite probleemid on erinevad ja seetõttu on erinevad ka nende rahastamisvajadused;

D.	arvestades, et enamik Euroopa VKEsid toimib valdavalt oma riigi piires; arvestades, et ELis on suhteliselt vähesed VKEd hõivatud piiriülese tegevusega ning liidust väljapoole eksportijad moodustavad vaid tillukese vähemuse;

E.	arvestades, et Euroopas saavad VKEd 77 % oma rahastamisest pankadelt (17);

arvestades, et VKEde rahastamine peaks olema võimalikult laiapõhjaline, et tagada neile ettevõtte igal arenguetapil rahastamise optimaalne kättesaadavus; arvestades, et see hõlmab piisavat õiguskeskkonda kõigi selliste rahastamiskanalite jaoks nagu pangad, kapitaliturud, lihtvekslid, liising, ühisrahastamine, riskikapital, vastastikune laenuandmine jne;

G.	arvestades, et sellised institutsionaalsed investorid nagu kindlustusfirmad toetavad oluliselt VKEde rahastamist riskide ülekandmise ja muutmise kaudu;

arvestades, et vastavalt Euroopa Pangandusjärelevalve 2016. aasta märtsis avaldatud aruandele VKEde ja VKEde toetuskoefitsiendi kohta puuduvad tõendid selle kohta, et VKEde toetuskoefitsient oleks täiendavalt stimuleerinud VKEdele laenamist võrreldes suurettevõtetega; arvestades, et sellegipoolest leitakse, et on veel vara teha kindlaid järeldusi nimetatud asutuse hinnanguid mõjutavate piirangute tõttu, mis puudutavad eelkõige kättesaadavaid andmeid, VKEde toetuskoefitsiendi üsna hiljutist kasutuselevõtmist, asjaolu, et muud samaaegsed arengud võisid toetuskoefitsiendi mõjude kindlakstegemist segada, ning asjaolu, et kontrollgrupiks valiti suurettevõtted; arvestades, et Euroopa Pangandusjärelevalve leidis, et üldjuhul annavad paremini kapitaliseeritud pangad VKEdele rohkem laene ning et noortele ja väikestele ettevõtetele ei laenata nii meelsasti kui suurtele ja vanematele firmadele; arvestades ka tema märkust, et VKEde toetuskoefitsiendi juurutas seadusandja ettevaatusabinõuna, et VKEdele laenude andmist mitte ohtu seada;

arvestades, et mikroettevõtete ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete rahastamine, mis on küll viimasel ajal veidi paranenud, kannatas kriisi tõttu rohkem kui suurettevõtete rahastamine, ning et euroala VKEd kogesid ja teatud määral kogevad jätkuvalt pankade tagatisenõuete karmistumist (18);

arvestades, et alates esimestest ülevaadetest ettevõtjate juurdepääsu kohta rahastamisele on euroala VKEde põhimureks jäänud klientide leidmine ning rahastamise kättesaadavus ei ole olnud nii terav probleem; arvestades, et viimasest, 2015. aasta detsembris avaldatud ülevaatest nähtus, et euroala riikide lõikes on välisrahastamise kättesaadavus VKEdele väga erinev; arvestades, et rahastamise kättesaadavus jäi VKEdele suuremaks probleemiks kui suurettevõtetele;

arvestades, et pikaajalise rahastamise stimuleerimisel on suur tähtsus riiklikel/piirkondlikel tugipankadel; arvestades, et nad on hakanud aktiivsemalt tegutsema ning püüavad luua vastukaalu kommertspanganduses toimivale ja vajalikule finantsvõimenduse vähendamise protsessile; arvestades, et neil on suur tähtsus ka Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi kohaldamisalast välja jäävate rahastamisvahendite rakendamisel;

L.	arvestades, et rahastamise VKEdele kättesaadavamaks muutmine ei tohiks tähendada finantsvaldkonna normide ja reguleerimise lõdvendamist;

arvestades, et Šveitsis kujutab WIR pank endast täiendavat vääringusüsteemi, mis rahuldab peamiselt majutuse, ehituse, tootmise, jaekaubanduse ja kutseteenuste valdkonnas tegutsevate VKEde vajadusi; arvestades, et WIR pakub ettevõtetele tasaarvelduste mehhanismi, mille abil nad saavad sooritada vastastikuseid ostusid ilma Šveitsi franke kasutamata; arvestades, et samas kasutatakse WIR-süsteemi sageli ka kahe vääringuga teostatavates tehingutes koos Šveitsi frangiga; arvestades, et WIR-tehingute maht on 1–2 % Šveitsi SKPst; arvestades, et WIR on toiminud SKP ja veelgi rohkem töötuse määra tsüklilisust leevendavalt;

N.	arvestades, et teadete kohaselt olid 2015. aasta aprilliks 2011. aasta hilinenud maksete direktiivi nõuetekohaselt üle võtnud ainult 21 liikmesriiki 28-st, kuigi ülevõtmise tähtajast oli siis juba üle kahe aasta möödunud;

arvestades, et komisjoni 2016. aasta häiremehhanismi aruandes hoiatatakse, et „ühest küljest sõltub majanduskasv rohkem sisenõudluse allikatest, eriti investeerimise märkimisväärsemast elavnemisest“, kuid teisest küljest, „ehkki tarbimine on viimasel ajal suurenenud, on sisenõudlus endiselt väike, mis on osaliselt tingitud märkimisväärsest finantsvõimenduse vähenemisest mitmes liikmesriigis“;

arvestades, et nõukogu direktiiv 2004/113/EÜ keelab soolise diskrimineerimise juurdepääsul kaupadele ja teenustele, sh finantsteenustele; arvestades, et naissoost ettevõtjatele on üheks peamiseks takistuseks jäänud rahastamise kättesaadavus; arvestades, et naissoost ettevõtjad kalduvad alustama äritegevust vähema kapitaliga, vähem laenama ja rahastama tegevust pigem pere vahenditest kui laenudest või omakapitalist;

Mitmekesise VKEde sektori erinevad rahastamisvajadused

võtab teadmiseks eri liikmesriikide mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ning keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjate erinevused, mis avalduvad nende ettevõtjate ärimudelites, suuruses, geograafilises asukohas, sotsiaalmajanduslikus keskkonnas, arenguetappides, finantsstruktuuris, juriidilises vormis ja eritasemelises ettevõtjate koolituses;

tunnistab VKEde ees seisvaid probleeme, mis tulenevad eri liikmesriikide VKEde rahastamistingimuste ja muude vajaduste erinevustest, eeskätt seoses kättesaadava rahastamise mahu ja kulukusega, mida mõjutavad VKEde ning nende asukohariikide ja -piirkondade erisused, sealhulgas majanduse kõikumised, aeglane majanduskasv ning keskmisest suurem rahanduslik ebakindlus; võtab teadmiseks ka VKEde muud raskused, näiteks juurdepääsu klientidele; juhib tähelepanu ELi kapitaliturgude killustatusele ja erinevale reguleerimisele ning asjaolule, et osa varem saavutatud ühtlustamisest on kriisi tõttu kaduma läinud;

toonitab, et vajadus mitmekesiste ja täiuslikumate avaliku ja eraviisilise rahastamise võimaluste järele mitte ei kao pärast ettevõtte käivitamist, vaid püsib kogu selle olelusringi kestel, ning et ettevõtete rahastamise kindlustamine eeldab pikaajalist strateegilist käsitlust; toonitab, et juurdepääs rahastamisele on oluline ka ettevõtete üleminekul; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles VKEsid selles protsessis ja ka esimestel tegutsemisaastatel toetama; märgib, et vaja on mitmekesist ja üksikjuhtudele kohandatud regulatsioonide ja toetatavate algatuste käsitlust; juhib tähelepanu asjaolule, et ei ole olemas kõigile ühtmoodi sobivat rahastamismudelit, ning kutsub komisjoni üles toetama tervet rida erinevaid, üksikjuhtudele kohandatud programme, algatusi ja abivahendeid, mille abil toetada ettevõtteid nende käivitamis-, kasvu- ja üleminekuetappidel ning nende suurust, käivet ja rahastamisvajadusi arvesse võttes; märgib, et naiste ettevõtted tegutsevad meeste omadest sagedamini teeninduse valdkonnas ning tuginevad ka muus mõttes mittemateriaalsetele vahenditele; märgib, et naiste väike osakaal VKEde juhtide seas tuleneb osaliselt suurematest raskustest rahastamise leidmisel; kahetseb asjaolu, et mikrokrediidirahastu „Progress“, mille eesmärk on edendada naiste ja meeste võrdseid võimalusi, antud mikrolaenude osas oli meeste ja naiste suhe 2013. aastal 60:40; palub seepärast komisjonil tagada, et nimetatud rahastu VKEde rahastamise hõlbustamiseks mõeldud programmides ei diskrimineeritaks naisettevõtjaid;

palub komisjonil hinnata, millist diskrimineerimist kogevad ühiskonna teiste kaitsetumate inimrühmade juhitud VKEd;

on veendunud, et VKEde ja reaalmajanduse tegelikke rahastamisvajadusi rahuldab kõige paremini mitmekesine, stabiilne ja hästi reguleeritud finantsteenuste sektor, mis pakub laia valikut kulutõhusaid eri vajadustele kohandatud rahastamisvõimalusi ning võimaldab pikaajalist jätkusuutlikku arengut; rõhutab sellega seoses traditsiooniliste pangandusmudelite, sealhulgas väikeste regionaalpankade, hoiuühistute ja avaliku sektori institutsioonide tähtsust; märgib sellega seoses vajadust tegeleda samavõrra mikroettevõtete ja üksikisikust ettevõtjate rahastamisvõimaluste parandamisega;

õhutab VKEsid lugema kogu ELi oma koduturuks ning kasutama ühtse turu potentsiaali oma rahastamisvajaduste täitmiseks; on rahul komisjoni algatustega VKEde ja idufirmade toetamiseks täiustatud ühtsel turul ning nõuab, et komisjon jätkaks VKEde vajaduste rahuldamiseks mõeldud ettepanekute koostamist; on veendunud, et Euroopa idufirmade algatus „Startup Europe“ peaks aitama väikseid uuenduslikke ettevõtteid ning toetama neid, kuni nad kindlalt toimima hakkavad; toonitab sellega seoses eeskirjade ja menetluste liiduülese ühtlustamise ning Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act“ elluviimise tähtsust; palub komisjonil viia ellu väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act“ järelmeetmed, mis aitaksid ettevõtetel paremini füüsilisi ja õiguslikke takistusi ületada; tunnistab seejuures, et innovatsioon on ELis jätkusuutliku majanduskasvu ja tööhõive peamine mootor ning et eritähelepanu tuleks pöörata innovaatilistele VKEdele; rõhutab ELi ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa Regionaalarengu Fondi võimalikku osa VKEde rahastamise allikana; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama kooskõlastamise, järjepidevuse ja koostoime selliste VKEdele suunatud ELi vahendite ja programmide vahel nagu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama terviklikku lähenemisviisi kõiki ELi rahastamisvõimalusi käsitleva teabe levitamisele; nõuab, et rahastamise VKEdele ligitõmbavamaks muutmiseks peavad liikmesriigid ja komisjon menetlusi veel tublisti lihtsustama;

tuletab meelde, et juurdepääsul rahastamisele on kesksel kohal ühtlustatum ning äritehingute eest õigeaegset tasumist soodustav äri- ja õiguskeskkond; rõhutab sellega seoses suuremate ettevõtete ning avaliku sektori institutsioonide ja asutuste maksete hilinemisega tarnijatele põhjustatavat ebakindlust ja VKEdele tekkivaid rahalisi raskusi; palub, et komisjon hilinenud maksete direktiivi läbivaatamisel kaaluks erimeetmete juurutamist VKEde makseolukorra kergendamiseks; palub, et komisjon avaldaks oma aruande hilinenud maksete direktiivi rakendamise kohta, mis pidi ilmuma 16. märtsil 2016, ning vajaduse korral esitaks uued ettepanekud piiriüleste maksetega ja rahavoogude katkemisega seotud riskide minimeerimiseks;

on rahul, et 2015. aastal avaldatud rohelise raamatuga jaefinantsteenuste kohta algas taas töö tõelise Euroopa jaefinantsteenuste turu loomiseks; palub komisjonil pöörata erilist tähelepanu VKEde iseärasustele ning tagada, et piiriülene tegevus jaefinantsteenuste valdkonnas teeks rahastamise VKEdele kättesaadavamaks;

märgib, et eriti arengufaasis olevatel idufirmadel ja mikroettevõtetel on raskusi vajaliku rahastamise saamise ning regulatiivsete finantsnõuete väljaselgitamise ja täitmisega; võtab teadmiseks, et VKEde asutamist reguleerivad siseriiklikud õigusaktid on ühtlustamata; soovitab liikmesriikidel jätkata tööd haldustakistuste kõrvaldamiseks ning luua ühtsed kontaktpunktid, mis toimivad keskustena, kus ettevõtjad saavad abi kõigis regulatiivsete nõuetega seotud küsimustes; sellega seoses soovitab liikmesriikidel, EIP-l ja riiklikel tugipankadel anda teavet rahastamisvõimaluste ja laenutagatisskeemide kohta;

10.

tunneb heameelt komisjoni algatusest selgitada välja, millised põhjendamatud tõkked ja takistused segavad finantssektoril reaalmajanduse, eriti VKEde ja sealhulgas mikroettevõtete rahastamist; rõhutab, et hästitoimiva Euroopa kapitalituru rajamine on finantssektori seisukohalt üks kõige tähtsamaid algatusi; toonitab, et tähtis on lihtsustada või muuta eeskirju, millel on olnud VKEde jaoks soovimatud tagajärjed või mis on takistanud nende arengut; rõhutab, et seadusandluse lihtsustamine ei tohiks tuua kaasa finantsvaldkonna regulatiivsete nõuete alandamist; rõhutab lisaks, et komisjoni uued ettepanekud ei tohiks muuta regulatsioone keerukamaks, mis võiks kahjustada investeeringuid; on veendunud, et finantsvaldkonna reguleerimise ja kapitaliturgude liidu Euroopa käsitluses tuleks võtta nõuetekohaselt arvesse rahvusvahelisi arenguid, et vältida seadusandluses asjatuid lahknevusi ja kattumisi ning säilitada Euroopa atraktiivsus rahvusvaheliste investorite silmis; rõhutab, et Euroopa majandus peab ligi tõmbama arvukalt välismaiseid ja sealhulgas uusi otseinvesteeringuid, mis stimuleeriks lisaks kapitaliturgudele ka eraaktsiaseltse, riskikapitali ja investeeringuid Euroopa tööstusesse; on ka veendunud, et komisjon ja liikmesriigid peaksid vastu võtma strateegilise kava, mille põhjal toetada VKEde rahastamist nende rahvusvahelistumist silmas pidades;

11.

kordab, et riigihangete ja kontsessioonilepingute muudetud eeskirjad ei tohiks takistada VKEde ja mikroettevõtjate pääsu hanketurule;

12.

palub komisjonil ja nõukogul pöörata suuremat tähelepanu VKEde nõudlusega seotud probleemidele ning kajastada neid asjakohasemalt euroala majanduspoliitikat käsitlevas soovituses, riigipõhistes soovitustes ja liikmesriikide poolt soovituste täitmise järelhindamisel;

Pangalaenud VKEdele

13.

tunnistab, et liidus on tavapäraselt VKEde peamiseks välisrahastamise allikaks pangalaenud, kusjuures need annavad enam kui kolm neljandikku VKEde rahastamisest (USAs alla 50 %), mistõttu pangalaenu tingimuste karmistamine mõjub VKEdele eriti rängalt; märgib, et finantskriis suurendas pankade laenuandmise ja laenutingimuste erinevusi; taunib praegusi, olgugi et tasapisi vähenevaid erinevusi euroala eri riikides asuvate VKEde laenutingimustes, mis kajastavad ka riskiprognooside ja majandustingimuste erinevusi; võtab teadmiseks pangandusliidu tegevuse selliste erinevuste vähendamiseks; kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama direktiivi 2004/113/EÜ ja tegema finantssektoriga koostööd seoses kohustusega tagada VKEdele täielik ja ühetaoline pangalaenude kättesaadavus; toonitab piirkondlikke ja kohapealseid eriteadmisi omavate pankade olulist ja arenenud rolli VKEde rahastamisel tänu nende pikaajalistele sidemetele selliste ettevõtetega; rõhutab, et hästi väljaarendatud kohalikud pangad on tulemuslikult VKEdele laenu andnud ja kahjumitest hoidunud; toonitab seepärast kohalike pankade arendamise tähtsust;

14.

rõhutab, et vaatamata edenevale digitaliseerimisele ja sellest tulenevale uute rahastamisallikate tekkimisele on kohapealsete traditsiooniliste krediidiasutuste olemasolu eriti saartel, saarestikes ning kaugetes, äärepoolseimates ja maapiirkondades endiselt VKEdele rahastamise kättesaadavuse tagamiseks äärmiselt oluline;

15.

soovitab pankadel lugeda oma koduturuks kogu ELi ning kasutada ühtse turu potentsiaali VKEde rahastamiseks, sealhulgas ka selliste VKEde, kes ei asu pangaga samas liikmesriigis;

16.

soovitab komisjonil uurida võimalust võtta kasutusele laenurahastamise programmid, mis teeksid üksnes VKEdele laenu andmise eesmärgil EKP raha pankadele kättesaadavaks; palub komisjonil hinnata võimalusi töötada välja uusi algatusi investeeringute ligimeelitamiseks;

17.

juhib tähelepanu riiklike ja piirkondlike tugipankade ja institutsioonide tähtsusele VKEde sektori rahastamisel; tuletab meelde nende keskset osa Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) VKEde alljaotuse puhul ning nende tegevust liikmesriikide kaasamisel EFSI projektidesse; on seisukohal, et EFSI on VKEde jaoks oluline rahastamisallikas; on veendunud, et EIP Euroopa Investeerimisfond peaks tegema rohkem, et anda VKEdele eriteadmisi rahastamise saamiseks ning abivahendeid, mis hõlbustaksid kontakte selliste investoritega nagu näiteks Euroopa äriinglite fond; palub komisjonil hinnata riiklike ja piirkondlike tugipankade osa VKEde pikaajalise rahastamise ergutamisel ning eelkõige leida ja jagada parimaid tavasid ning õhutada liikmesriike, kus neid panku veel ei ole, selle põhjal riiklikke või piirkondlikke tugipanku asutama; palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada kaasavat majanduskasvu ning tagada kõigi VKEdele suunatud ELi investeerimisvahendite, sealhulgas EFSI, ELi regionaalfondide ja EIP Euroopa Investeerimisfondi tegevuse suurem järjepidevus ja kooskõlastamine;

18.

kordab, et tähtis on tugevdada ja suurendada ka pankade suutlikkust ja võimet VKEdele laenu anda; juhib tähelepanu sellele, et ainult kapitaliturgude kaudu rahastamine ei võimalda VKEdele piisavat rahastamist ning asjakohaseid rahastamislahendusi, sealhulgas juurdepääsu kapitalile; märgib, et laenuallikate mitmekesistamine suurendaks finantssektori stabiilsust;

19.

toonitab, et VKEde rahastamisele juurdepääsu parandamise eeldus on terve, stabiilne ja vastupidav pangandussektor ja kapitaliturgude liit; märgib, et kapitalinõuete määrus ja kapitalinõuete direktiivi IV pakett ning eelkõige kapitali suurem maht ja kõrgem kvaliteet on vahetu vastus kriisile ning moodustab finantssektori uue stabiilsuse keskme; on rahul asjaoluga, et komisjon peab kapitalinõuete määruse läbivaatamisel üheks oma prioriteediks VKEdele laenuandmist; märgib, et komisjon uurib, kuidas kõik liikmesriigid võiksid kasu saada kohalikest laenuühistutest, kelle tegevuse suhtes ei kehtiks pankadele kehtestatud ELi kapitalinõuded; märgib, et laenuühistud vajavad tarku seadusi, mis tagaksid finantsstabiilsuse ja võimaldaksid laenuühistutel konkurentsivõimelise intressiga laenu anda;

20.

võtab teadmiseks pankadele esitatavad arvukad regulatiivsed nõuded ja nende võimaliku kahjuliku mõju VKEdele laenude andmisele, ning tuletab meelde, et nimetatud nõuded kehtestati finantskriisi tõttu; rõhutab, et vaja on vältida topeltaruandluse nõudmist ja paralleelseid aruandluskanaleid ning üldisemalt krediidiasutuste, eriti väiksemate pankade tarbetut halduskoormust; kutsub komisjoni üles hindama Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) ja ühtse järelevalvemehhanismi toel pankadele kehtestatud regulatiivsete nõuete mõju VKEdele laenude andmisele;

21.

märgib, et mitte VKEdele laenamine ei põhjustanud finantskriisi; tuletab meelde, et kaasseadusandjad otsustasid lisada kapitalinõuete määruse ja kapitalinõuete direktiivi IV paketi raamistikku VKEde toetuskoefitsiendi, ning et sellega taheti jätta VKEdele laenamisel kehtivad kapitalinõuded pigem Basel II kui Basel III kokkuleppe tasemele; toonitab VKEde toetuskoefitsiendi tähtsust VKEdele antavate pangalaenude säilitamisel ja suurendamisel; võtab teadmiseks Euroopa Pangandusjärelevalve 2016. aasta märtsis avaldatud aruande VKEde toetuskoefitsiendi kohta; tunneb muret selle koefitsiendi kaotamise võimaliku kahjuliku mõju pärast; tunneb heameelt komisjoni kavatsuse pärast toetuskoefitsient alles jätta, seda täiendavalt hinnata ja uurida, kas peaks selle künnist tõstma, et pangalaene VKEdele veelgi kättesaadavamaks muuta; kutsub komisjoni üles kaaluma toetuskoefitsiendi, sealhulgas selle suuruse ja künnise ümberkalibreerimise võimalust, ning koefitsiendi mõju suurendamiseks uurima selle võimalikku vastasmõju teiste regulatiivsete nõuete ning selliste välisteguritega nagu geograafiline asukoht ja sotsiaalmajanduslik keskkond; kutsub komisjoni üles uurima võimalust muuta see koefitsient alaliseks; palub Baseli pangajärelevalve komiteel VKEde toetuskoefitsienti toetada ning kaaluda võimalust alandada VKEde vastu suunatud nõuete korral omavahendite nõudeid;

22.

toonitab, et mõistlik riskide ja kvalitatiivse teabe hindamine on üks pankade peamisi tugevaid külgi, eriti keeruliste VKEdele antavate laenude puhul; on seisukohal, et panganduses tuleks veelgi suurendada teadmisi ja teadlikkust VKEde iseärasustest; toonitab VKEde krediidivõimelisuse hindamisel pankadele laekuva krediiditeabe konfidentsiaalsust;

23.

on rahul mitmete VKEsid puudutava standarditud ja läbipaistva krediiditeabe kättesaadavuse parandamise algatustega, mis võivad suurendada investorite usaldust; toonitab siiski vajadust kohaldada sellise krediiditeabe taotlemisel proportsionaalsuse põhimõtet;

24.

toonitab, et proportsionaalsus on juhtpõhimõte, millest Euroopa institutsioonid, Euroopa järelevalveasutused ja ühtne järelevalvemehhanism regulatsioonide, normide, suuniste, ja järelevalvetavade väljatöötamisel ja rakendamisel juhinduvad; palub, et komisjon annaks kaasseadusandjatega kooskõlastatult Euroopa järelevalveasutustele ning EKP-le / ühtsele järelevalvemehhanismile täiendavaid suuniseid proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta ning nõuaks selle järgimist, ilma kehtivaid regulatiivseid nõudeid leevendamata, kuid samal ajal õigusakte lihtsustades;

25.

juhib tähelepanu kolmanda isiku tagatiste eelistele ettevõtjate laenulepingute puhul; nõuab, et krediidireitingute, usaldatavusnõuete ja järelevalvetegevuse hindamisel võetaks neid kolmanda isiku tagatisi rohkem arvesse;

26.

tuletab meelde, et krediidiasutused peavad krediidireitingute kohta tehtud otsuseid taotluse korral VKEdele selgitama; palub komisjonil hinnata nimetatud sätte rakendamist, tugevdada kapitalinõuete määruse artikli 431 lõikes 4 sõnastatud sätteid ning soodustada VKEdele tagasiside andmist; võtab teadmiseks komisjoni käimasolevad arutelud asjaomaste sidusrühmadega, mille eesmärk on parandada sellise tagasiside kvaliteeti ja järjepidevust; märgib, et tagasisidest võib alata pangavälist rahastamist puudutavate teabeallikate ja nõuannete leidmine;

27.

märgib, et krediidireitingutel on investeerimisotsuste tegemisel tähtis ja teinekord otsustav osa; juhib tähelepanu asjaolule, et mõnes liikmesriigis eksisteerib riigi keskpanga hallatav krediidihindamise sisesüsteem, mille abil hinnatakse tagatiste nõuetekohasust ja mis aitab VKEdel saada krediidikõlblikkuse hinnanguid; palub komisjonil, EKP-l ja liikmesriikide keskpankadel lähemalt uurida, kas ja kuidas saaks nende süsteemide abil parandada VKEde juurdepääsu kapitaliturgudele;

28.

palub komisjonil ja Euroopa Pangandusjärelevalvel anda rohkem suuniseid kehtiva makseraskuste tõttu restruktureerimise määruse rakendamise kohta; palub komisjonil viia läbi viivislaenude suhtes praegu kohaldatava restruktureerimise korra mõjude hindamine ning tuletab meelde, et pankade bilanssides olevad viivislaenud takistavad uute laenude andmist, eriti VKEdele; rõhutab, et väiksemate rikkumiste miinimumpiiri kehtestamine aitaks vältida VKEde krediidikõlblikkuse tarbetut ja põhjendamatut alandamist; võtab teadmiseks Baseli pangajärelevalve komitee jätkuvad konsultatsioonid viivisnõuete ja makseraskuste tõttu restruktureerimise mõistete teemal;

29.

märgib, et kui pankade poolt valitsuste võlakirjade ostmist või selliste võlakirjade riskikaalu suurendamist ei piirata teatavate kindlate tingimustega, võib see suurendada laenukulusid ja laiendada ELis esinevat konkurentsivõime lõhet;

30.

võtab teadmiseks EKP poolt 10. märtsil 2016. aastal vastu võetud meetmed, eelkõige neli uut sihtotstarbelist pikemaajalist refinantseerimisoperatsiooni, mis stimuleerivad pangalaenude andmist reaalmajandusele; toonitab, et üksnes rahapoliitikast ei piisa majanduskasvu ja investeerimise elavdamiseks, vaid et sellega peavad kaasnema sobiv rahanduspoliitika ja struktuurireformid;

31.

rõhutab avalike institutsioonide kui erapankade alternatiivi tähtsust VKEde rahastamise allikana;

32.

palub, et komisjon kaaluks laenude ennetähtaegse tagasimaksmise korral ELis proportsionaalsuse küsimust, näiteks võiks kehtestada VKEde kuludele ülempiiri ja suurendada VKEde jaoks lepingute läbipaistvust;

Pangavälised VKEde rahastamisallikad

33.

kutsub liikmesriike üles tugevdama riskide võtmise ja kapitaliturgude kultuuri; tuletab meelde, et VKEde rahandusalane haridus on lisaks pangalaenude võtmise kasvule oluline ka kapitalituru lahenduste laialdasemal kasutamisel ja omaksvõtmisel ning õhutab noori ja naisi oma äri alustama ja laiendama, mis võimaldaks kulusid, tulusid ja seonduvaid riske paremini hinnata; rõhutab selge finantsteabe nõuete tähtsust; soovitab liikmesriikidel võtta rahandusalase hariduse ja ärieetika aluspõhimõtted ülikoolide ja ülikoolieelsete õppeasutuste õppekavadesse, mis aitaks noori rohkem VKEde tegevusse kaasata; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tugevdama VKEde rahanduslikku kirjaoskust ning juurdepääsu rahanduslikele oskustele ja teadmistele, samuti tagama parimate tavade jagamist; märgib samas, et selle eest kannavad vastutust ka VKEd ise;

34.

märgib, et liisimine on VKEdele kasulik, kuna vabastab ettevõtte kapitali muudeks jätkusuutlikku kasvu tehtavateks investeeringuteks;

35.

märgib, et kapitaliturgude liit loob võimaluse nii praeguse raamistiku õiguslikke tühikuid täita kui ka piiriüleseid regulatsioone ühtlustada; juhib tähelepanu asjaolule, et kui VKEde rahalisi ja ärialaseid vajadusi ei saa rahuldada pangalaenudega, tekib kapitali puudujääk; juhib tähelepanu sellele, et praeguse kapitaliturgude liidu ja pangandusliidu väljaarendamisega peab katkematult kaasnema ELi protsesside ja menetluste vastastikune lähendamine ning praeguse finantsvaldkonna õigusraamistiku hindamine, eriti selle osas, kuidas see mõjutab VKEsid ning makromajanduslikku ja makrofinantsstabiilsust; rõhutab, et sellise hindamise käigus tuleks arvestada juurutatavate meetmete praktilisust käsitlevate soovitustega; palub, et komisjon annaks VKEde rahastajatele sobiva ja neile kohandatud reguleeriva raamistiku, mis ei oleks neile koormaks ja võidaks ka investorite usalduse; on veendunud, et kõikehõlmavas ja hästikavandatud kapitaliturgude liidus peaksid kõigi üldjoontes sarnaste turuosaliste jaoks kehtima ühesugused eeskirjad, neil peaks olema ühesugune juurdepääs teatavate rahastamisvahendite või teenuste kompleksile ning neid tuleks turul tegutsemise ajal võrdselt kohelda; tervitab komisjoni kapitaliturgude liidu tegevuskava, mille eesmärk on tagada VKEdele mitmekesisemate rahastamisvahendite parem kättesaadavus; rõhutab, et panga- ja kapitalipõhised rahastamismudelid peaksid üksteist täiendama;

36.

tuletab meelde, et VKEde jaoks on kapitaliturgudel, näiteks aktsia- ja võlakirjaturgudel osalemine kulukas; rõhutab, et vaja on proportsionaalset reguleerimist ning VKEdele peaksid kehtima lihtsamad ja vähem koormavad noteerimis- ja avalikustamisnõuded, et vältida tegevuste kattumist ning muuta nende kapitaliturule sisenemine vähem kulukaks, kuid see ei tohi ohustada investorite kaitset ega süsteemset finantsstabiilsust; märgib, et komisjoni praegu arutusel olevas uue prospektimääruse ettepanekus nähakse VKEdele ette avalikustamise miinimumnõuded; märgib, et määrus ei tohiks tekitada liiga suuri tõkkeid ettevõtte ühest suurusjärgust või kategooriast (näiteks noteeritud ja noteerimata ettevõtted) teise üleminekul; on sellepärast seisukohal, et eelistada tuleks järkjärgulist lähenemist, mille puhul regulatiivsed nõuded sujuvalt kasvavad; sellega seoses viitab teises finantsinstrumentide turgude direktiivis sätestatud VKEde kasvuturgudele ning nõuab nimetatud õigusakti kiiret rakendamist;

37.

toonitab, et VKEde finantsandmed peavad olema läbipaistvad, standarditud ning pankadele, investoritele, järelevalveasutustele ja muudele sidusrühmadele avalikult kättesaadavad, et mõista nende riskiprofiili, teha teadlikke otsuseid ja kärpida rahastamiskulusid; on kindel, et seda eesmärki võiks aidata saavutada üleeuroopaline andmebaas, kuhu kogutakse andmed VKEde äristrateegiate ja rahastamisvajaduste kohta ning kuhu VKEd esitaksid vabatahtlikult andmed ja ajakohastaksid neid; palub komisjonil kaaluda VKE ühtse tunnusnumbri mõtet; lisaks juhib tähelepanu võimalustele, mida pakuvad VKEde abistamiseks loodud, panku ja muid osapooli ühendavad struktuurid; on rahul komisjoni VKEde teabestrateegiaga, eeskätt selliste tugi- ja nõustamisalaste võimekuste väljaselgitamisega, mida alternatiivseid rahastamisvõimalusi otsivad VKEd igas liikmesriigis kõige enam vajavad, samuti parimate tavade näidete propageerimisega ELi tasandil ning selle uurimisega, kuidas saaks toetada üleeuroopalisi teabesüsteeme, mis viivad kokku VKEd ja alternatiivse rahastamise pakkujad;

38.

tuletab meelde, et raamatupidamisstandardid on tähtsad, niivõrd kui nendega piiritletakse järelevalveasutustele ja investoritele teabe esitamise viis, ja sedavõrd, kui ettevõtetel lasuv halduskoormus erineb sõltuvalt kohaldatavatest raamatupidamisstandarditest; võtab teadmiseks käimasolevad arutelud VKEde jaoks eraldi ühtsete raamatupidamisstandardite väljatöötamise otstarbekuse üle ning ootab, milliseid uusi mõtteid selles küsimuses väljendatakse;

39.

toonitab uue innovaatilise finantstehnoloogia (FinTech) potentsiaali VKEde ja võimalike investorite kokkuviimisel; palub, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid FinTech-tehnoloogia arendamise algatusi ning uuriksid sellealaseid võimalikke riske ja vajadust sobiva ühtse ELi reguleeriva raamistiku järele, mis ei tohi aga lämmatada innovatsiooni;

40.

toonitab vajadust soodustada innovatsiooni laenuplatvormide kaudu; õhutab panku suhtuma selliste innovaatiliste tehnoloogiate kasutamisse kui võimalusse; rõhutab, et alternatiivsed rahastamisallikad pakuvad lahendusi eelkõige idufirmadele, naisettevõtjatele ja innovaatilistele VKEdele; palub komisjonil uurida, kui vajalik oleks ja milliseid võimalusi pakuks alternatiivsete rahastamisallikate ühtne ELi raamistik, millega püütaks muuta kogu ELi selline rahastamine VKEdele kättesaadavamaks; tuletab meelde, et süsteem on tõhus siis, kui nii VKE kui ka laenuandja on täiel määral teadlikud rahastamismehhanismiga seotud võimalikest ohtudest ja võimalustest; märgib, et praegu on ühisrahastamist reguleerivad seadused ja eeskirjad liikmesriigiti väga erinevad ega ole ilmselt piiriülest tegevust soodustanud; tunneb heameelt, et komisjon on hinnanud ühisrahastamise praegust raamistikku; toetab valitud lähenemisviisi, mis seisneb pidevas turujärelevalves ja regulatiivsete arengute jälgimises ning regulatiivsete käsitluste edasise ühtlustamise soodustamises, kogemuste jagamises ja piiriüleste investeeringute lihtsustamises; tuletab samas meelde, et ühisrahastamist ja vastastikust laenuandmist ei tohiks liigselt reguleerida, kuna see pidurdaks nende arengut; kutsub komisjoni üles soodustama selliseid uusi börsivälise rahastamise platvorme nagu vahefinantseerimine ja äriinglid; palub komisjonil vastastikuse laenuandmise või jaevõlakirjade abil õhutada eraisikuid ettevõtetele turvaliselt laenu andma; rõhutab vajadust tagada, et need uued rahastamisviisid oleksid igati kooskõlas asjaomaste maksu- ja rahandusalaste seadustega, nii et nad ei soodustaks maksudest kõrvalehoidumist ega rahalist läbipaistmatust; rõhutab, et kehtivad õigusaktid tuleb seda silmas pidades läbi vaadata;

41.

võtab teadmiseks komisjoni ettepanekud võtta kasutusele lihtsa, läbipaistva ja standarditud väärtpaberistamise ning pankade usaldatavusnõuete kalibreerimise raamistik; märgib, et VKEde väärtpaberistamine võib endas kätkeda nii ohte kui ka eeliseid; võtab teadmiseks nende ettepanekute võimaliku mõju VKEdele antavatele pangalaenudele ja VKEde investeeringutele; rõhutab läbipaistvuse vajalikkust seonduvate riskide osas ning seoses vajadusega toetada finantssüsteemi stabiilsust;

42.

märgib, et liikmesriikide maksejõuetust käsitlevate õigusaktide erinevused ja sellest tingitud õiguslik ebaselgus on üks piiriülest VKEdesse ja idufirmadesse investeerimist takistav tegur; on veendunud, et selle valdkonna eeskirjade ühtlustamine ja lihtsustamine tuleks kasuks idufirmadele ning mikro-, väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele ning parandaks ELi ärikeskkonda; tunneb seepärast heameelt komisjoni otsusest käsitleda kõnealust küsimust oma kapitaliturgude liidu tegevuskavas nimetatud seadusandlikus ettepanekus ning jääb seda ettepanekut ootama; on veendunud, et komisjon peaks ELi maksejõuetuse raamistiku rakendamisel kaaluma eri võimalusi ja andma liikmesriikidele soovitusi, mis aitavad neil vastu võtta või rakendada õigusakte, mis vastavalt riigipõhistele soovitustele on vajalikud tulemusliku ja läbipaistva maksejõuetusrežiimi, õigeaegse restruktureerimise ning VKEdele pandud regulatiivse ja halduskoormuse kõrvaldamise jaoks;

43.

toonitab riskikapitali ja riskikapitali kaudu rahastamise potentsiaali, eriti börsiväliste idufirmade ja VKEde osas; märgib, et vastavad turud ei ole ELis kuigi arenenud; väljendab heameelt komisjoni algatuse üle vaadata läbi Euroopa riskikapitalifondi ja Euroopa sotsiaalse ettevõtluse fondiga seotud õigusaktid; toonitab lisaks, et komisjon peab kiiresti tegelema kogu Euroopa investeerimisfondide sektori riikidevahelise killustatuse küsimusega;

44.

juhib tähelepanu mõjule, mida äriühingute maksude ja tulumaksu struktuurid ja võimalikud maksuvabastused avaldavad VKEde suutlikkusele ennast kasumi arvel rahastada; juhib tähelepanu asjaolule, et mitmetes liikmesriikides maksustatakse VKEsid ja mõningaid rahvusvahelisi ettevõtteid väga erinevalt, mis kahjustab VKEde konkurentsivõimet ja vähendab oluliselt VKEde eri allikatest rahastamise tulemuslikkust; juhib tähelepanu sellele, et mõningate rahvusvaheliste ettevõtete ebaõiglase maksustamise tõttu on VKEde maksukoormus 30 % kõrgem, kui see oleks õiglase maksustamise korral, ja see mõjutab nende suutlikkust ennast omavahenditest rahastada; on sellega seoses rahul komisjoni maksustamise vältimise vastase paketiga, millega tahetakse saavutada ELis lihtsam, tulemuslikum ja õiglasem maksustamine; juhib tähelepanu sellele, et kui liikmesriigid tahavad parandada VKEde asutamise ja kasvu tingimusi, peaksid nad püüdma luua õiglased, tulemuslikud ja läbipaistvad maksusüsteemid, mis tõmbavad ligi rahastamist ja investeeringuid; juhib tähelepanu vajadusele anda VKEdele maksuvabastusi, eriti tegevuse algjärgus, et neil oleks oma olelusringi järgmiste etappide jaoks piisavalt rahalisi vahendeid; toonitab sellise maksupoliitika vajalikkust, mis vähendab üldist maksukoormust ning töö ja ettevõtluse maksustamist; rõhutab, et oluline on käsitleda maksustamise kallutatust, mis soosib laenude arvel rahastamist;

45.

märgib, et otsene riigiabi, mis ei kahjusta konkurentsi, on mõnikord vajalik, et tagada idufirmadele ning mikro-, väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele vajalik rahastamine, eriti juhul, kui sotsiaalmajanduslikud tingimused ei võimalda kasutada muid rahastamisallikaid; rõhutab, kui oluline on läbipaistvus VKEdesse investeerimist soodustavate avaliku sektori toetusskeemide ja riigiabi korral, samuti uute finantseerimis- ja investeerimisasutuste teke;

46.

nõuab, et liikmesriigid uuriksid 1934. aastal loodud Šveitsi WIR-süsteemi ja kasutaksid selle kogemusi; süsteemi aluseks on VKEde vaheline laenude tasaarvlemine ning see toimib laenutingimuste halvenemise või likviidsuskriiside korral edukalt makromajandusliku stabilisaatorina;

47.

palub, et komisjon esitaks igal aastal Euroopa Parlamendile aruande, milles antakse ülevaade rakendusalgatuste seisust ja selle mõjust rahastamise Euroopa VKEdele kättesaadavamaks muutmisele; palub, et komisjon lisaks aruandele oma hinnangu valitud strateegilisele suunale ja vajaduse korral muudatusettepanekud;

48.

kutsub komisjoni üles auditeerima olemasolevaid rahastamisvahendeid, näiteks struktuurifonde ja muid asjaomaseid programme, et hinnata, kui piisav on nende rahaline toetus VKEdele võrreldes seatud eesmärkidega, ning vajaduse korral hinnata nende kriisi leevendavat mõju;

49.

tunnistab kultuuri- ja loomesektori mikroettevõtjate ja VKEde kasvavat tähtsust investeeringute, majanduskasvu, innovatsiooni ja tööhõive seisukohast, samuti nende keskset osa kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse säilitamisel ja edendamisel;

50.

rõhutab, et 2013. aasta oktoobris avaldatud komisjoni uuringust kultuuri- ja loomesektorite rahastamisele juurdepääsu kohta nähtub, et kultuuri- ja loomeettevõtjatel on väga suured raskused laenude saamisel ning nende rahalised puudujäägid, jäävad hinnanguliselt vahemikku 8–13,3 miljardit eurot;

51.

toonitab, et Eurostati andmetel töötas 2014. aastal kultuuri- ja loomesektorites 2,9 % ELi tööjõust ehk 6,3 miljonit inimest, mis on võrreldav pangandus- ja kindlustussektoris töötajate arvuga; toonitab ka seda, et kultuuri- ja loomesektorid moodustavad peaaegu 4,5 % Euroopa majandusest ning kultuuri- ja loomesisu loovad ja levitavad peaaegu 1,4 miljonit väikest ja keskmise suurusega ettevõtjat kogu Euroopas ning et tööhõive kultuuri- ja loomesektorites on alates 2008. aastast pidevalt suurenenud ja see on üks kõige kiiremini kasvavaid Euroopa majandussektoreid, mis annab umbes 4,2 % kogu ELi SKPst;

52.

tunnistab, et kultuur ja innovatsioon abistavad oluliselt piirkondi investeeringute ligimeelitamisel; rõhutab asjaolu, et kultuuri- ja loomesektorite töökohti ei viida suure tõenäosusega mujale üle, sest need on seotud konkreetsete kultuuri- ja ajalooliste pädevustega, mis aitab ka säilitada väga mitmesugust traditsioonilist kunsti ja käsitööd; rõhutab, kui oluline on toetada vähem kasutatavates või vähemuskeeltes töötavaid VKEsid, kes kaitsevad ja edendavad Euroopa kultuurilist ja keelelist mitmekesisust, ning kui tähtis on toetada kultuuri ja pärandi kaitsest huvitatud noorte inimeste idufirmade projekte;

53.

rõhutab, et selle valdkonna õpingutega tegelevate noorte suurt arvu arvestades aitab kultuuri- ja loometööstuse edasine soodustamine ja sinna investeerimine luua uusi töökohti ja vähendada noorte töötuse määra; märgib, et ühe hiljutise uuringu põhjal töötab kultuuri- ja loomesektorites rohkem 15–29-aastaseid kui üheski muus majandussektoris (kultuuri- ja loomesektorites kokku töötab neid 19,1 %, muudes majandussektorites aga 18,6 %) (19); julgustab liikmesriike edendama kultuuri- ja loomepädevuste arendamist ning looma ärioskuste arendamise võrgustikke haridus- ja koolitussüsteemide, loomeettevõtjate ning kultuuri- ja kunstiasutuste vahel, et edendada valdkonnaülest käsitlust; ergutab ELi ja liikmesriike laiendama lahendusi, mis ergutaksid annete ja oskuste arendamist kultuuri- ja loomesektorites, andes näiteks uudseid ja paindlikke toetusi loovuse ja innovatsiooni ning annete arendamise toetamiseks;

54.

juhib tähelepanu sellele, et komisjoni poolt 2013. aastal läbi viidud uuringu kohaselt on rahastamise saamisel kultuuri- ja loomesektorite ees seisvad takistused väga spetsiifilised, neil on raskem kapitali ja investeeringuid ligi meelitada, sest neil on piiratud andmebaas, puudub kergesti kättesaadav teave rahastamisallikate kohta, puuduvad ettevõtlusoskused, nad sõltuvad avaliku sektori rahastamiskavadest ning neil ei ole piisavalt teavet raskuste tõttu immateriaalse põhivara, näiteks intellektuaalomandiõiguste väärtuse ja vastavate riskide hindamisel;

55.

rõhutab seepärast, et kultuuri- ja loomesektorites rahastamise kättesaadavuse parandamiseks on vaja rahastamisele juurdepääsu valdkonnapõhiseid lahendusi, arendades selleks eriteadmisi, mis käsitlevad materiaalse tagatise puudumisest tingitud riskide hindamist, sõltumist immateriaalsest varast ja turunõudluse ebakindlust digitaalsete muutuste ajastul; märgib, et selliseid eriteadmisi on vaja nii mikroettevõtetes ja VKEdes kui ka finantseerimisasutustes; rõhutab, et tagatisena võib aktsepteerida intellektuaalomandiõigusi; rõhutab, kui tähtis on ELi makse ja intellektuaalomandit käsitlevate sätete ühtlustatud õigusraamistik, kuna see võib aidata muretseda kultuuri- ja loomesektorite VKEdele investeeringuid ja rahastamist;

56.

väljendab heameelt programmi „Loov Euroopa“ tagatisvahendi käivitamise üle, olgugi et pika viivituse järel, sest see on üks peamisi võimalusi käsitleda kultuuri- ja loomesektorite (mis hõlmavad mikroettevõtjaid, VKEsid, väiksemaid mittetulundusühinguid ja vabaühendusi) innovaatiliste ja jätkusuutlike projektide tungivat vajadust laenuraha järele ning üks peamisi võimalusi tagada loovisikutele vajalik õiglane tasu; tunneb heameelt integreeritud koolituskava algatuse üle, mida tagatisrahastu pakub pankuritele ja finantsvahendajatele; soovitab tungivalt vajalike meetmete rakendamist 2016. aasta jooksul vastavalt komisjoni algsele ettepanekule; tuletab meelde, et komisjoni eelhinnangu kohaselt ületab rahastamise puudujääk seal eeldatavasti 1 miljard eurot aastas ning et see puudujääk on kaotatud investeeringute summa, sest töökindla äristrateegia ja hea riskiprofiiliga äriühingutele kas ei anta laenu või nad otsustavad vähese tagatisvara tõttu laenu üldse mitte taotleda;

57.

tunneb heameelt loome- ja kultuurisektori rahastamisvõimalusi uuriva ELi liikmesriikide eksperdirühma poolt avaldatud uue aruande üle, mis koostati avatud koordinatsiooni meetodi abil, ja rõhutab, et komisjon peab aruandes esitatud soovitusi rakendama, et luua tõhusamaid ja innovaatilisemaid vahendeid ning hõlbustada juurdepääsu rahastamisele;

o o

58.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 24, 22.1.2016, lk 2.

(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0069.

(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0200.

(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0063.

(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0268.

(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0408.

(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0004.

(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0006.

(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0290.

(10) http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?type=CRE&reference=2 0160413&secondRef=ITEM-024&language=EN&ring=O-2016-000060.

(11) ELT C 19, 22.1.2014, lk 4.

(12) ELT L 48, 23.2.2011, lk 1.

(13) ELT L 124, 20.5.2003, lk 36.

(14) https://www.ecb.europa.eu/pub/pdf/other/art2_mb201407_pp79-97en.pdf.

(15) EBA/OP/2016/04, 23.3.2016.

(16) Komisjoni 2014.–2015. aasta aruanne Euroopa VKEde kohta.

(17) EKP ülevaade euroala ettevõtjate juurdepääsu kohta rahastamisele: aprill–september 2015.

(18) EKP ülevaade euroala ettevõtjate juurdepääsu kohta rahastamisele: aprill–september 2015.

(19) Uuring „Cultural times – the first global map of cultural and creative industries“ („Kultuursed ajad – kultuuri- ja loomemajanduse esimene ülemaailmne ülevaade“), detsember 2015.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/165

P8_TA(2016)0359

Kuidas VKEde töökohtade loomise potentsiaali paremini ära kasutada?

Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta resolutsioon selle kohta, kuidas väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) töökohtade loomise potentsiaali paremini ära kasutada (2015/2320(INI))

(2018/C 204/20)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 173 ja 49,

—	võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal: aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

—	võttes arvesse Euroopa väikeettevõtlusalgatust „Small Business Act“ (COM(2008)0394),

—	võttes arvesse komisjoni teatist „ELi õigusloome kvaliteet“ (COM(2013)0685),

—	võttes arvesse komisjoni tegevuskava „Ettevõtlus 2020“,

—	võttes arvesse komisjoni teatist „Tegevuskava VKEde rahastamisvõimaluste parandamiseks“ (COM(2011)0870),

—	võttes arvesse komisjoni teatist „Töövõimalusterohke majanduse taastumine“ (COM(2012)0173),

—	võttes arvesse Euroopa investeerimiskava,

—	võttes arvesse oma 14. juuni 2012. aasta resolutsiooni töövõimalusterohke majanduse taastumise kohta (1),

—	võttes arvesse oma 5. veebruari 2013. aasta resolutsiooni VKEde rahastamisvõimaluste parandamise kohta (2),

—	võttes arvesse oma 15. aprilli 2014. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu võimaluste kohta aidata kaasa ettevõtjatele, ettevõtetele ja idufirmadele uute töökohtade loomiseks soodsa keskkonna kujundamisele (3),

—	võttes arvesse hilinenud maksete direktiivi (direktiiv 2011/7/EL),

—	võttes arvesse ELi tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi (EaSI),

—	võttes arvesse ELi teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Horisont 2020“,

—	võttes arvesse ELi ettevõtete ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate konkurentsivõime programmi (COSME),

—	võttes arvesse oma 17. aprilli 2014. aasta resolutsiooni TOP-10 konsultatsioonide ja VKEdele ELi õigusaktidest tuleneva koormuse vähendamise kohta (4),

—	võttes arvesse komisjoni aruannet „VKEde regulatiivse koormuse vähendamine. ELi õigusaktide kohandamine mikroettevõtjate vajadustele“ (COM(2011)0803),

—	võttes arvesse komisjoni 2013.–2014. aasta aruannet „Annual Report on European SMEs 2013/2014 – A Partial and Fragile Recovery“ Euroopa VKEde ning nende osalise ja hapra taastumise kohta,

—	võttes arvesse Eurofoundi 2013. aasta jaanuari aruannet „Born global: The potential of job creation in new international businesses“ töökohtade loomise potentsiaali kohta uutes rahvusvahelistes ettevõtetes,

—	võttes arvesse Eurofoundi 2013. aasta aruannet „Public policy and support for restructuring in SMEs“ VKEde restruktureerimise toetamise ja avaliku poliitika kohta,

—	võttes arvesse Eurofoundi 2016. aasta aruannet „ERM annual report 2015: Job creation in SMEs“ Euroopa vahetuskursimehhanismi 2015. aasta aruande ja VKEde töökohtade loomise kohta,

—	võttes arvesse Eurofoundi 2012. aasta aruannet „Public measures to support self-employment and job creation in one-person and micro enterprises“ riiklike meetmete kohta, millega toetatakse üksikettevõtjaid ning töökohtade loomist üheinimese- ja mikroettevõtetes,

—	võttes arvesse Eurofoundi 2011. aasta aruannet „SMEs in the crisis: Employment, industrial relations and local partnership“ VKEde kohta kriisiolukorras: tööhõive, töösuhted ja kohalik partnerlus,

—	võttes arvesse Eurofoundi 2011. aasta aruannet „Employee representation at establishment level in Europe“ töötajate esindatuse kohta ettevõtlusüksuste tasandil Euroopas,

—	võttes arvesse Eurofoundi 2014. aasta aruannet „Social dialogue in micro and small companies“ sotsiaaldialoogi kohta mikro- ja väikeettevõtetes,

—	võttes arvesse Euroopa Komisjoni 2015. aasta uuringut „Access to Finance of Enterprises (SAFE)“ rahastamise kättesaadavuse kohta ettevõtete jaoks,

—	võttes arvesse komisjoni 2014.–2015. aasta aruannet „Annual Report on European SMEs 2014/2015 – SMEs start hiring again“ Euroopa VKEde ning nendepoolse inimeste uuesti tööle võtmise kohta,

—	võttes arvesse oma 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni konkurentsivõimelise ELi tööjõuturu loomise kohta 21. sajandil: oskuste ja kvalifikatsioonide nõudluse ja töövõimalustega vastavusse viimine kui võimalus kriisist väljuda (5),

—	võttes arvesse oma 8. juuli 2015. aasta resolutsiooni keskkonnasäästliku tööhõive algatuse kohta. Keskkonnasäästliku majanduse tööhõivepotentsiaali vallandamine (6),

—	võttes arvesse oma 23. oktoobri 2012. aasta resolutsiooni väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) konkurentsivõime ja ärivõimaluste kohta (7),

—	võttes arvesse komisjoni soovitust 2003/361/EÜ, mis käsitleb mikroettevõtete ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete määratlust,

—	võttes arvesse Eurobaromeetri 2015. aasta uuringut „Internationalisation of Small and Medium-Sized Enterprises“ väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate rahvusvahelistumise kohta,

—	võttes arvesse OECD 2015. aasta uuringut „Financing SMEs and Entrepreneurs 2015 – An OECD Scoreboard“ VKEde ja ettevõtjate rahastamise kohta 2015. aastal ning OECD tulemustabeli kohta,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni ja regionaalarengukomisjoni arvamusi (A8-0248/2016),

arvestades, et VKEd (keda 2014. aastal oli ELi 28 liikmesriigis aktiivne 22,3 miljonit (8)) loovad rohkem töökohti kui teised erasektori ettevõtted, pakkudes ligi kahte kolmandikku kõigist erasektori töökohtadest ELis, ja arvestades, et ettevõtjad ja VKEd aitavad oluliselt kaasa sotsiaal-majanduslikule kasvule ja ELi arengule; juhib tähelepanu sellele, et VKEde toetamine aitab võidelda Euroopa töötuse ja noorte töötuse määraga, mis on vastavalt 8,9 % ja 19,4 % (9); arvestades, et töötute arv, mis oli 2015. aastal ligi 23 miljonit inimest, on endiselt seni suurim;

B.	arvestades, et 2014. aastal oli VKEde panus töökohtade loomisse suur ehk kuni 71 % muus kui finantssektoris;

arvestades, et VKEdes töökohtade loomist mõjutab hulk sisemisi ja väliseid tegureid, viimaste hulgas on olulisteks tingimusteks mõistlik konkurents (sh hargmaistest ettevõtetest ja varimajandusest tulenev konkurents), jõukohasel tasemel halduskoormus ja kogutootmiskulud ning rahastamise ja oskustööjõu kättesaadavus;

D.	arvestades, et Eurofoundi hiljutise uuringu kohaselt loovad töökohti pigem VKEd, kus enamasti tegutsevad noored ning mis on uuenduslikud, rahvusvaheliselt aktiivsed ja asuvad linnapiirkondades, samuti juhivad neid kvalifitseeritud juhid ning neil on terviklikud kasvu- ja investeeringustrateegiad;

E.	arvestades, et VKEdel on tähtis osa majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamisel ning ühtlasi annavad nad ka panuse arukamasse, jätkusuutlikumasse ja kaasavamasse majanduskasvu; arvestades VKE sektori tähtsust piirkondlikul tasandil ja eriti maapiirkondades;

F.	arvestades, et vaatamata sellele, et 90 % maailma majanduskasvust luuakse väljaspool ELi, on rahvusvahelise tegevusega väljaspool ELi tegelenud vaid 13 % VKEdest;

G.	arvestades, et VKEdel on erinevad omadused kogu ELis, st osakaalu ja mõju osas rahvamajandusele; arvestades, et neil erinevustel on ajaloolised põhjused;

H.	arvestades, et ELis on oskuste nappus ja ebavõrdne jagunemine, samuti oskuste voog eelkõige 2004. aastal liitunud liikmesriikidest ja euroala kriisiriikidest teistesse liikmesriikidesse, mille tagajärjeks on äärealade teke, kus napib kvalifitseeritud töötajaid nn ajude väljavoolu tõttu;

I.	arvestades, et vaatamata siseturueeskirjadele püsivad VKEde õigusraamistikes märkimisväärsed erinevused kogu ELis, eelkõige tulevase regulatiivse arengu kindluse ja reguleerimise õigusliku kvaliteedi osas üldiselt;

J.	arvestades, et VKEde esindajad rõhutavad kõrgeid tööjõukulusid kui üht peamist takistust töökohtade loomisele ja loodavad nimetatud kulude vähendamist, kusjuures kõrgeimad tööjõukulud on tuvastatud ülereguleeritud ja bürokratiseeritud süsteemides;

K.	arvestades, et VKEdel on nende väiksemast suurusest tulenevalt raskem järgida reguleerivaid standardeid samal määral kui suurtel ettevõtetel;

L.	arvestades, et töötajate esindatus ja sotsiaaldialoog ei ole VKEdes nii laialdane kui suuremates ettevõtetes ning et teatavate riikide ametiühingud on võtnud prioriteediks üritada suurendada töötajate esindatust VKEdes, näiteks püüdes soodustada töönõukogude loomist VKEdes (10);

arvestades, et sotsiaal- ja solidaarmajandus annab tööd rohkem kui 14 miljonile inimesele, kes moodustavad ligikaudu 6,5 % ELi töötajatest; arvestades, et ELis on kaks miljonit sotsiaalset ja solidaarset ettevõtet, mis moodustavad 10 % liidu ettevõtetest; arvestades, et sotsiaalsed ettevõtted on osutunud majanduskriisi tingimustes vastupidavaks;

N.	arvestades, et VKEd peavad majanduskriisile paremini vastu ka töökohtade kadumise osas, eelkõige on 2008. aasta kriisist saati paremini toime tulnud tööstuse ja teenuste valdkonna ühistud, võrreldes teiste samades sektorites tegutsevate ettevõtetega;

O.	arvestades, et ettevõtete üleminek töötajatele ühistute kujul, mis kujutavad endast edukat ettevõtete ülemineku liiki, on näidanud kõrget püsimajäämise määra (11);

P.	arvestades, et liiga palju töökohti on ikka veel täitmata vähese tööjõuliikuvuse ning mõningate haridus- ja koolitussüsteemide ebapiisava vastavuse pärast tänapäeva tööturule;

Q.	arvestades, et keskkonnasäästlik sektor oli Euroopas üks peamisi töökohtade arvu netokasvu tagajaid majanduslanguse jooksul ning VKEd, millel on pikaajaline kava keskkonnasäästlikus majanduses tegutsemiseks, loovad praegustele globaliseerunud majanduse välisteguritele vastupidavamaid töökohti (12);

R.	arvestades, et andmeid lepingulise korra ja töökorralduse kohta VKEdes on üldiselt raske leida;

arvestades, et Eurofoundi andmetel on paljudes riikides VKEde töötingimused, sealhulgas tööaeg, sageli paindlikumad ja mitteametlikumad kui suuremates äriühingutes; arvestades, et kriisi esialgsel mõjul on nähtavasti suurenenud olemasolev sisemine paindlikkus, kuna organisatsioonid püüavad toime tulla muutuvate väliste olude ja nõudmistega;

T.	arvestades, et Euroopa Keskpanga väitel suurendas valitsemissektori võlakriis euroala kriisiriikides pankade finantseerimiskulusid, mis anti kõrgemate laenuintressi määrade või väiksemate laenude kujul VKEde kanda;

U.	arvestades, et ELi eelarvet tuleks kasutada selleks, et edendada pikaaegset kvaliteetset ja kvalifitseeritud tööhõivet ning VKEde võimalusi luua inimväärseid ja jätkusuutlikke töökohti;

arvestades, et VKEde asutamise ja kasvu üks peamisi takistusi on ikka veel ligipääs rahastamisele, seda eriti sotsiaal-majanduslike ettevõtete puhul, võttes muu hulgas arvesse asjaolu, et liidus puuduvad piisavalt mitmekesised omakapitaliinstrumendid ja riskikapitali vahendid, mida on vaja äriühingu kasvades;

arvestades, et ajaloolistel põhjustel tajutakse ettevõtjaid mõnes ühiskonnas üsna negatiivselt, mis mõnel juhul peegeldub ka valitsuse diskrimineerivas tegevuses VKE sektoris, võrreldes näiteks niisugustes riikides välisinvesteeringuteks loodud soodsa keskkonnaga, eelkõige hargmaiste ettevõtete puhul;

X.	arvestades, et ebavõrdsed tingimused hargmaistele ettevõtetele ja VKEdele tulenevad ka kasumi ümberpaigutamisest maksuparadiisideks peetavatesse riikidesse;

Y.	arvestades, et komisjoni uuringutes ei esitata üksikasjalikku hinnangut tulevase Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) võimaliku mõju kohta VKEdele erinevates liikmesriikides;

Töökohtade loomise potentsiaal ja oskustööjõud

tuletab meelde, et peaaegu 99 % Euroopa äriühingutest on VKEd ja et nad moodustavad seetõttu ELi majanduse alustala;

on arvamusel, et VKE sektorile kvaliteetsete töökohtade loomiseks paremate tingimuste tagamiseks peavad liikmesriigid ja komisjon tegelema järgmiste probleemidega, mis esinevad ebavõrdsel määral eri liikmesriikides ja piirkondades: oskuste nappus, tulevikus vajaminevate oskuste ebapiisav hindamine, oskuste mittevastavus nõudlusele, nn ajude äravool, tarbetu regulatiivne koormus ja regulatiivne ebakindlus kõikides valdkondades, ebapiisav dialoog tööturu huvirühmade vahel, piiratud ligipääs rahastamisele ja riigihangetele, kehv uuendussuutlikkus ja ligipääs uutele tehnoloogiatele, VKEde ebapiisav toetamine avalike investeerimismeetmete abil, varimajandus ja pettus ning hargmaiste ettevõtete sooduspositsioon;

on seisukohal, et eelnimetatud struktuuriliste probleemide lahendamisel muutuks muu hulgas konkurents õiglasemaks ning sotsiaalmaksed ja maksubaas laieneksid arvukamatele ettevõtjatele, misläbi oleks liikmesriikidel võimalik rahastada eelkõige VKEdes töökohtade loomist soodustavat poliitikat ning tagada õiglast konkurentsi liikmesriikide vahel ja õiglasemaid turutingimusi;

rõhutab vajadust regulatiivse keskkonna järele, mis soodustab investeerimist, mis samaaegselt toetab jätkusuutlikku majanduskasvu ja kvaliteetsete töökohtade loomist;

märgib, et muu hulgas mõjutavad tööjõukulud kui osa ettevõtlusest VKEde töökohtade loomise potentsiaali ja võivad mõjutada konkurentsivõimet; rõhutab sellega seoses, et maksukoormus peaks keskenduma tööjõu maksustamise asemel muudele maksuallikatele, mille mõju on tööhõivele ja majanduskasvule vähem negatiivne, tagades seejuures piisava sotsiaalkaitse;

toonitab, et tuleb saavutada töötajate kaitse kõrge tase ning et tööjõukulude vähendamine töötajate kaitse vähendamise läbi ei tohiks olla töötuse määra vähendamise vahend; hoiatab samuti, et töötajate palga ja õiguste vähendamine võib põhjustada suuremat oskuste väljavoolu ning ohustada töökohakindlust, mistõttu VKEdel napib oskustöötajaid, ja samal ajal suurendada ebakindlust Euroopas; on seisukohal, et tööturu suurem paindlikkus ei tohiks vähendada töötajate kaitset, sest see ei suurenda VKEde töökohtade loomise potentsiaali;

on seisukohal, et konkreetsete erialade tarbetult akadeemiliseks muutmine ei aita tingimata kaasa oskuste nappuse probleemi lahendamisele VKEdes; usub, et kutseõpe ja koolitus ning eriti koostöös VKEdega toimivad duaalsed süsteemid peaksid saama suuremat avaliku sektori toetust; rõhutab, et duaalne kutseõpe ja koolitus on oluline vahend noorte töötuse vähendamiseks, ja nõuab selliste VKEde toetamist, mis aitavad noortel kujuneda kvalifitseeritud töötajateks ja täidavad seega tähtsat osa noorte kaasamises tööturule ja ühiskonda; rõhutab, et ühes liikmesriigis kasutatavat duaalset haridussüsteemi ei saa lihtsalt teisele liikmesriigile kopeerida;

palub liikmesriikidel edendada tugeva ettevõtluse kultuuri arendamist, lõimides vastavad oskused haridusse ja koolitusse;

on arvamusel, et liikmesriigid peaksid edendama õpipoisiõpet VKEdes, sh maksustamis- ja rahaliste stiimulite ning kvaliteediraamistike abil, k.a nõuetekohane tervise ja ohutuse kaitse; tuletab meelde, et VKEd vajavad väga konkreetseid oskusi; toonitab, et sellega seoses tuleb edendada ka duaalseid haridusprogramme ning haridus- ja praktikavõimaluste ühendamist, sest need täidavad olulist majanduslikku ja sotsiaalset rolli kõigi kodanike jaoks võrdsete võimaluste edendamise vahendina;

10.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid töötaksid välja koostöövormid, mis kaasavad kõiki valitsemistasandeid, äriühinguid (sealhulgas sotsiaalmajandusega seotud äriühinguid), ametiühinguid, õppeasutusi ja muid huvirühmi eesmärgiga kohandada oma haridus- ja koolitussüsteeme, et käsitleda erinevusi oskuste/kvalifikatsioonide ning tööturu, eelkõige VKEde vajaduste vahel; nõuab, et edendataks suuremal määral mitteametlikku koolitust, sealhulgas väljaõpet töökohal ja teadmiste jagamist töötajate vahel;

11.

rõhutab ettevõtete, sealhulgas VKEde ja mikroettevõtjate otsustavat tähtsust poliitikakujundajate ja sotsiaalpartneritega koostöös Euroopa haridussüsteemide ja kutseõppeprogrammide õpetamismeetodite ja õppekava vormi muutmiseks, et asetada suuremat rõhku 21. sajandi tööoskuste arendamisele, eelkõige digitaaloskustele, kriitilisele mõtlemisele, probleemilahendamisele ja meeskonnatööle; toonitab selle taustal praktiliste ja eluliste kogemuste olulisust;

12.

rõhutab, kui oluline on lahendada oskuste nappuse probleem, millega uuenduslikud VKEd silmitsi seisavad; on veendunud, et komisjon peab panema rõhku sellise asjakohase koolitus- ja haridustegevuse soodustamisele, mis aitab parandada uuenduslike VKEde jaoks ülitähtsaid IKT valdkonna oskusi;

13.

usub, et tööjõu nõudluse ja pakkumise tasakaalustamiseks peavad liikmesriigid reformima oma haridussüsteeme, et arvestada muutunud sotsiaalse olukorraga, pidades silmas ühe või mitme keele õpetamise ja õppimise ning tehnoloogiliste uuenduste tähtsust;

14.

kutsub liikmesriike üles tagama asjakohast koolitust ja kindlustama õpetajate pidevat erialast arengut, et edendada ajakohaseid õpetamismeetodeid ja 21. sajandi oskuste ja pädevuste arendamist;

15.

nõuab lisameetmete võtmist 50aastaste ja vanemate inimeste põlvkonna integreerimiseks tööjõuturule, ettevõtlusesse, haridusse või koolitustegevusse, et ennetada selle rühma töötajate ja nende perekondade pikaajalist töötust ja sotsiaalse tõrjutuse ohtu;

16.

on arvamusel, et VKEd täidavad keskkonnahoidlike töökohtade loomisel olulist osa; julgustab tegema suuremaid investeeringuid VKEde potentsiaali muuta keskkonnaalased väljakutsed ärivõimalusteks;

17.

tunnistab füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise ja mikroettevõtjate kasvavat olulisust, sest nad on innovatsiooni ja ettevõtluse edendamise jaoks määrava tähtsusega; tunneb siiski muret kogu ELis leviva fiktiivse füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise pärast, mida ei saa käsitada positiivsena ja mikroettevõtjana alustamisele kaasa aitavana, vaid mis selle asemel põhjustab tööhõive ebakindlust, ebasoodsaid töötingimusi ja vähendatud või puuduvat sotsiaalkaitset ning õõnestab ettevõtluse kuvandit, asetades hulga inimesi haavatavasse olukorda, luues seega uusi lahendamist vajavaid sotsiaalseid probleeme;

18.

rõhutab, et füüsilisest isikust ettevõtjate ja mikroettevõtjate reguleerimisest tulenev halduskoormus on ebaproportsionaalselt suurem, võrreldes suurte ettevõtetega; on sellega seoses seisukohal, et fiktiivset füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist puudutavatel meetmetel peavad olema selged eesmärgid ning need ei tohi põhjustada üksikisikule asjatut halduskoormust;

19.

väljendab muret suure hulga füüsilisest isikust ettevõtjate ebakindlate töötingimuste ja süveneva vaesuse taseme pärast; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama mikro- ja väikeettevõtjate koostöövõrgustikke ühistute kujul (näiteks üksiktootjate ühistud, vabakutseliste ühistud, VKEde ühistud, tegevus- ja tööjõuühistud), kuna sellised võrgustikud tugevdavad märkimisväärselt liikmete jätkusuutlikkust ja tööhõivevõimalusi;

20.

võtab teadmiseks Euroopa investeerimiskava, mille eesmärk on luua uusi töökohti ning suurendada innovatsiooni ja konkurentsivõimet, ning loodab, et Euroopa investeerimisprojektide portaal kui investeerimiseks sobivate projektide läbipaistev register aitab investoritel leida tee olemasolevate võimalusteni ning soodustab VKEde ja idufirmade arengu rahastamist, mis on tähtis ja kestlik viis töötuse vähendamiseks ja pikaajalise kvaliteetse tööhõive edendamiseks; nõuab seetõttu Euroopa investeerimisprojektide portaali sobivate künnistega erinevate kategooriate lisamist, et võimaldada VKEdel ja idufirmadel selle toimimist täielikult ära kasutada;

21.

tuletab meelde, et EL on võtnud kohustuse tugevdada oma tööstusbaasi, seades eesmärgiks, et 2020. aastaks moodustab tööstuslik tootmine vähemalt 20 % SKPst, mida tuleks aastaks 2030 suurendada 30 %ni; on seisukohal, et see on oluline eeltingimus Euroopa tööhõiveolukorra tulemuslikuks parandamiseks;

22.

rõhutab tulevikku vaatavate õigusaktide ja protsessi hõlbustamise rolli teadmistepõhise ja väga uuendusliku VKE sektori (sh sotsiaalsete ettevõtete ja kooperatiivse ettevõtluse) kiire arenguga seoses, toonitades sektori rolli arukas spetsialiseerumises ning võttes arvesse ELi linnade tegevuskava, samuti mõeldes tulevasele Amsterdami paktile ning võrgustamise ja katusstruktuuride, nt Euroopa innovatsioonipartnerluse rollile;

23.

märgib, et VKEd liikmesriikides, kus ei ole riiklikke investeerimispanku, võivad olla ebasoodsamas olukorras kui VKEd riikides, kus riiklikud investeerimispangad toimivad, kuna avaliku huvi hindamine ei ole erapankade jaoks prioriteet;

24.

palub liikmesriikidel jõustada õigusloomet VKEde võrdse juurdepääsu kohta avalikele hangetele;

25.

kutsub liikmesriike üles edendama ühistuliste äriühingute loomist ja arendamist, sest tõendatud kogemuste kohaselt on need osutunud rohkem vastupidavamaks kriisi ajal ning neil säilivad töökohad keskmiste ettevõtetega võrreldes paremini, ning looma kvaliteetseid töökohti, mida ei paigutata ümber; kutsub Euroopa Investeerimispanka ja komisjoni üles teavitama Euroopa Parlamenti siiani võetud konkreetsetest meetmetest, mille eesmärk on parandada rahastamisvahendite kättesaadavust ühistutele ja sotsiaalsetele ettevõtetele;

26.

on seisukohal, et ELi ja liikmesriikide poliitika ei peaks keskenduma üksnes VKEdest idufirmadele ja töökohtade loomisele VKEdes, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama ettevõtete ülemineku toetamist kui vahendit olemasolevate töökohtade säilitamiseks VKEdes, mida ähvardab tegevuse lõpetamine; nõuab, et edendataks ühistute kujul äriühingute üleminekut töötajatele, mis on edukaks äriühingu ülemineku liigiks;

27.

palub komisjonil kaasata paremini liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi, kõrgharidus- ja koolitusasutusi, kodanikuühiskonna liite, ettevõtteid, ametiühinguid ja finantsasutusi, et kasutada täielikult ära ELi rahastamisvahendid (nt EFSI, ESF, ERF, COSME, Horisont 2020 ja Erasmus+) ja neid edendada ning aidata üle saada raskustest teabe-, nõustamis- ja rahastamisvõimaluste leidmisel, mis on teatavateks peamisteks takistusteks VKEde kasvu ja töökohtade loomise potentsiaali teel; toonitab samuti, kui olulised on piiriülesed VKEde edendamisprogrammid Euroopa teadusuuringute algatuse EUREKA raames, sest need aitavad edendada koostööd VKEde ja teadusasutuste vahel; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles paremini kooskõlastama VKEdele mõeldud eri rahastamisvahendeid;

28.

rõhutab sellega seoses, et neid võimalusi käsitlevaid koolitusi ja teavet on ülivähe, võrreldes tegelike vajadustega ja arvukate võimalustega, mida kõnealused vahendid võiksid pakkuda;

29.

nõuab tungivalt, et komisjon töötaks koos riiklike kontaktpunktidega üksnes VKEdele mõeldud kindlate ja tõhusate turunduskampaaniate arendamise kallal, mis käsitlevad programmi „Horisont 2020“ osaks olevat innovatsiooni kiirtee vahendit;

30.

palub VKEdel (sh mikroettevõtjatel), samuti kohalikel ja piirkondlikel ametiasutustel kasutada täielikult ära olemasolevaid võimalusi ühendada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning EFSI vahendid, võttes arvesse, et need on teineteist täiendavad rahastamisvahendid; soovitab Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning EFSI vahendite kombineerimist temaatiliste ja mitut riiki hõlmavate investeerimisplatvormide puhul ning palub komisjonil ja EIP grupil suurendada jõupingutusi nende platvormide loomiseks, et propageerida EIP grupi tooteid ja parandada VKEde juurdepääsu rahastamisele;

31.

rõhutab vajadust suurendada investeeringuid teadusuuringutesse, innovatsiooni, kvalifitseeritud väljaõppesse ja arendusse, et soodustada Euroopa VKEde kvalitatiivset kasvu ja töökohtade loomise võimalusi; rõhutab asjaolu, et EFSIs on VKEde rahastamisvahendi raames VKEde toetamiseks sihtotstarbeliselt ette nähtud 75 miljardit eurot; tunneb heameelt asjaolu üle, et praeguseks heaks kiidetud projektide raames on EFSI vahenditest VKEsid edukalt rahastatud;

32.

palub komisjonil aastate 2014–2020 mitmeaastase finantsraamistiku muutmise käigus leida viisi korvamaks täielikult Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi rahastamiseks programmi Horisont 2020 assigneeringutes tehtud kärpeid, arvestades viimase tähtsust majanduse arengu ja töökohtade loomise seisukohast, eriti VKEde jaoks;

33.

kiidab heaks suundumuse kasutada VKEde toetuseks rahastamisvahendeid, kuid on seisukohal, et toetused tuleks säilitada seal, kus neil on kriitiline ja vajalik roll teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni edendamisel, mis on hädavajalikud töökohtade loomiseks ja Euroopa tulevaseks majanduslikuks eduks;

34.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon teeksid VKEde toetamise tervikliku lähenemisviisi raames olulisi edusamme, et 2017. aastaks veelgi lihtsustada ELi rahastamist taotluste esitamise ning projektide haldamise ja järelevalve/kontrolli osas, võttes sel eesmärgil eelkõige kasutusele kogu ELi hõlmava ühtse e-hankemenetluse, täieliku e-ühtekuuluvuse ja riskipõhimõttel põhineva ühtse auditi, vähendades andmete ja teabega seotud nõudeid ning kaotades ülereguleerimise, kasutades selleks ulatuslikku regulatiivset optimeerimist; rõhutab siiski vajadust tagada nõuetekohane tasakaal ühelt poolt lihtsustamise ning teiselt poolt rikkumiste, sh pettuste avastamise ja ennetamise vahel; palub komisjonil esitada läbivaatamise/muutmise käigus ettepanekud ühtekuuluvuspoliitika eeskirjade muutmise kohta, et hõlbustada VKEde ja eelkõige laieneda soovivate idufirmade juurdepääsu rahastamisele; tuletab meelde, et komisjoni arvutuste kohaselt võiks Euroopa e-hankemenetluse, läbipaistvuse ja vähendatud halduskuludega seotud kokkuhoid olla kuni 50 miljardit eurot aastas;

35.

palub komisjonil enne seda, kui ta alustab Euroopa Parlamendiga põhjalikku arutelu tulevase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse perioodi ühtekuuluvuspoliitika teemal, teha VKEsid toetavate poliitikameetmete ja vahendite mõju kohta vajalikud kvantitatiivsed uuringud, mis võimaldaksid teha ettevalmistusi, jälgides tulemusi ja hinnates meetmete tulemuslikkust, võrreldes muude abivormidega, mis ei ole suunatud teatavast suurusest väiksematele äriühingutele;

36.

rõhutab, kui oluline on väiksemates linnastutes ja maapiirkondades asuvate VKEde jaoks juurdepääs toetavatele ELi rahastamismeetmetele ja elektroonilistele avalikele teenustele, mis suurendavad nende tööhõivealast potentsiaali ja toetavad rahvastikukao ohuga piirkondade majandusarengut;

37.

kutsub VKEsid üles ületama tööhõive ja palgaga seotud soolist ebavõrdsust tööjõuturul, muu hulgas pakkudes või toetades lastehoiuteenuseid, hoolduspuhkust, paindlikku tööaega hooldajatele, ning tagama mees- ja naistöötajatele võrdse töö eest võrdse tasu;

38.

kutsub liikmesriike üles tagama, et oleks olemas kohalik lastehoiuteenuste taristu, hõlbustamaks vanemate ligipääsu tööjõus osalemisele;

39.

palub komisjonil ja liikmesriikidel elavdada info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonna koolitust ja haridust, et anda nii praegusele kui ka tulevasele tööjõule vajalikud e-oskused; innustab komisjoni ja liikmesriike toetama programme, näiteks avatud internetikursusi, mis annavad noortele töötutele e-oskusi, ning julgustab sama tegema ka 50aastaste ja vanemate põlvkonna ja aktiivsete eakate jaoks;

40.

rõhutab vajadust idufirmadele, VKEdele ja mikroettevõtjatele suunatud sihtotstarbeliste stiimulite järele, et hõlbustada nende asutamist ja tegevust, ning vajadust hõlbustada kvalifitseeritud tööjõu palkamist ja töötajate koolitamist;

41.

on seisukohal, et liikuvust Euroopa õpipoisiõppe ja kutseõppe valdkonnas tuleb veelgi suurendada;

42.

ergutab liikmesriike, piirkondlikke valitsusi, haridusasutusi ja sotsiaalpartnereid looma noortele võimalusi ettevõtlusoskuste omandamiseks ning paremini tunnustama ja tõendama mitteformaalset õpet ja mitteformaalseid oskusi; toonitab ühtlasi, kui tähtis on ärialane mentorlus noorte ettevõtjate ja algusfaasis VKEde jaoks, et paranda äriühingute ja töökohtade säilimise edu määra ja kestlikkust;

43.

on kindlalt veendunud, et kutseeksami sooritamise tunnistuse süsteem tuleb säilitada;

44.

tunneb heameelt programmi „Erasmus noortele ettevõtjatele“ üle, mis aitab noortel ettevõtjatel omandada teadmisi ja vajalikke oskusi, et luua ja/või edukalt juhtida äriühingut; on arvamusel, et liikmesriigid ja komisjon peaksid selliseid programme veelgi edendama, et need oleksid sihtrühmade seas paremini tuntud, ja aitama enamatel noortel arendada oma äri ja saavutada edu;

45.

palub liikmesriikidel võtta vastu õigusraamistiku, mis soodustab ja toetab noorte töötamist VKEdes või innustab neid alustama oma äriühinguga, k.a parem ligipääs teabele ja kohandatud nõustamisele, hõlbustades juurdepääsu laenu- ja rahastamiskorrale ning luues ühtsed kontaktpunktid; usub, et sellised raamistikud võiksid hõlmata ka õpilastele mõeldud õppepraktika programmide edendamist selliselt, et nad saaksid oma esimese praktilise kogemuse VKEs, kus oleks ühtlasi tagatud piisav sotsiaalkaitse;

46.

märgib, et tuleks võtta meetmeid, et võimaldada paremini kogu Euroopas kvalifikatsioonide ja diplomite, sealhulgas laialt avatud e-õppe (MOOC) diplomite ja e-õppe sertifikaatide, ning mitteformaalse õppe tunnustamist, et võimaldada spetsialistidel rakendada oma võimeid ja teadmisi kogu Euroopas;

47.

tunneb heameelt komisjoni seadusandliku ettepaneku üle ettevõtjate maksejõuetuse kohta, k.a varajane restruktureerimine ning nn teised võimalused, et käsitleda läbikukkumise hirmuga seotud küsimusi ning tagada ettevõtjatele teine võimalus;

48.

rõhutab, et ettevõtja sotsiaalsel vastutusel on pikaaegne traditsioon Euroopas ning sotsiaalse vastutusega äriühingud on täna jätkuvalt eeskujuks; rõhutab, et VKEdel saab olla tähtis roll keskkonnaalaselt, sotsiaalselt ja majanduslikult jätkusuutliku kasvu tagamises;

Soosiv ja stabiilne õigusraamistik

49.

palub liikmesriikidel vältida ülereguleerimist, mis lämmatab äriühingute konkurentsivõimet ja töökohtade loomise potentsiaali; on seisukohal, et tarbetu regulatiivse ja halduskoormuse kaotamine koos usaldusväärse ja jätkusuutliku reguleerimise väljatöötamisega, eelkõige kasutades süstemaatiliselt VKE-testi tõhusat jõustamist liikmesriikides, on õige viis VKEde kulude vähendamiseks ja nende töökohtade loomise potentsiaali suurendamiseks; rõhutab, et see ei tohi kahjustada töötajate kaitset;

50.

on seisukohal, et soodus ja stabiilne õigusraamistik, k.a eeskirjade olemuslik selgus, on oluline eeltingimus jätkusuutlike kvaliteetsete töökohtade loomisele VKEdes; leiab, et selline regulatiivne kindlus peab muu hulgas sisaldama lepinguõigust ning fiskaalset ja sotsiaalset reguleerimist, töötajate kaitset, samuti maksualaseid õigusakte ning õiguskindlust ja tõhusaid menetlusnorme; usub, et õigusraamistiku stabiilsus saavutatakse kõige paremini sotsiaalpartnereid otsuste tegemise protsessi pidevalt kaasates;

51.

palub komisjonil ja liikmesriikidel mõelda selle peale, et kui VKEd tunnetavad haldusnõuete mõju ebaproportsionaalselt, tuleks süstemaatiliselt kaaluda koormuse ja takistuste minimeerimise meetmeid, tagades samal ajal, et töötajatel on piisav tervise ja ohutuse kaitset; toonitab sellega seoses, et konkreetsed takistused vajad erilahendusi, võttes arvesse VKEde vahelisi suuri erinevusi;

52.

toonitab, kui olulised on VKEde suhtes sõbralikud, tõhusad, paindlikud ja reageerimisaltid avaliku sektori haldusasutused liikmesriikides, et edendada ettevõtluse väärtusi, soodustada VKEde kasvu ning võimaldada neil saavutada täielik potentsiaal kõrge kvaliteediga töökohtade loomisel;

53.

palub komisjonil hõlbustada parimate tavade tõhusat vahetust liikmesriikide vahel seoses nende VKEde osas erinevate õigusraamistikega; tunneb sellega seoses heameelt VKEde saadikute võrgustiku üle, mille ülesanne on parandada konsulteerimist riikide VKEdega ning koostööd ELi riikide vahel; ergutab samuti koostööd VKEde ja kohalike asutuste ning haridussektori vahel, millest võib olla kasu klastrite ja ettevõtlusinkubaatorite loomisel ning mis seetõttu suurendaks nende töökohtade loomise potentsiaali; ergutab VKEsid astuma esindusorganisatsioonide liikmeks, et muuta oma hääl nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil kuuldavaks, nagu see toimib enamasti hargmaiste korporatsioonide puhul; innustab samuti VKEde ühendusi toetama rohkem VKEsid ja võtma endale usaldusväärse sotsiaalpartnerina tugevama rolli;

54.

kutsub liikmesriike üles vaatama läbi VKEsid mõjutavad eeskirjad ning täielikult rakendama põhimõtet „kõigepealt mõtle väikestele“, et kaotada põhjendamatu koormus VKEde teelt ning saavutada maksualane ja õiguskindlus, mis on töökohtade stabiilsuse ja kvaliteedi eeltingimus;

55.

rõhutab, kui oluline on täita Euroopa väikeettevõtlusalgatusega „Small Business Act“ seotud eeltingimusi, et parandada äriühingute arendamise ja ettevõtluse jaoks keskkonda ja haldusmenetlusi ning VKEde rahastamisvõimaluste kasutuselevõtmist;

56.

leiab, et VKEde ja hargmaiste ettevõtjate vaheline talitluslik ebavõrdsus tuleb kaotada, et võimaldada VKEdel kasutada täiendavaid vahendeid ning luua koos avaliku sektori investeeringutega kvaliteetseid töökohti;

57.

kutsub liikmesriike üles maksustamise kaudu soodustama äriinglite, seemnekapitali ja varajases staadiumis turul osalejate sektorite kasvu ja teket;

58.

juhib tähelepanu piirkondlikule ebavõrdsusele ja tasakaalustamatusele VKEde juurdepääsus riiklike tugipankade, ELi rahastatavate programmide ning muude avaliku ja erasektori rahastamisinstitutsioonide rahastamisvahenditele; nõuab võrdseid tingimusi ELi toetatavatele rahastamisvahenditele juurdepääsus kõikidele VKEdele, kes kasutavad vahendajaid, ja eritähelepanu vähem arenenud, vaesematele ning kaugematele ja äärepoolseimatele piirkondadele, millel on suured probleemid rahvastikukao ja/või hõreda asustatusega, ning riikidele, mis on olnud rahalise ja majandusliku surve all;

59.

on seisukohal, et vaid lihtsam juurdepääs rahastamisele VKEde parandusteguri kaudu tagab VKEdele stabiilse rahalise olukorra, mis võimaldab neil kasvada ja seeläbi töökohti säilitada;

60.

rõhutab, et mikrokrediit, mis on suunatud peamiselt mikroettevõtjatele ja ebasoodsas olukorras olevatele inimestele, kes soovivad asuda tegutsema füüsilisest isikust ettevõtjana, on üks viis tavapärastele pangateenustele juurdepääsu takistavate tõkete ületamiseks; peaks tervitatavaks arukaid lihtsustamisalgatusi, mille eesmärk on parandada mikrorahastamist vajavate projektide hindamise tõhusust; kiidaks heaks ka finantsvahendajatele suunatud aruandlusmeetmed, mis ei koormaks ülemääraselt ega suurendaks õigustamatult kulusid;

61.

juhib tähelepanu makseviivitustega silmitsi seisvate VKEde maksejõuetus- ja pankrotiriskile; palub komisjonil ja liikmesriikidel parandada hilinenud maksete direktiivi jõustamist; palub liikmesriikidel ühtlasi kaaluda piisavaid finantsmehhanisme, nagu pangagarantiid;

62.

palub komisjonil luua Euroopa reguleeriva raamistiku üleeuroopalise ühisrahastamise ja ühisinvesteerimise turgude loomise hõlbustamiseks;

63.

kutsub komisjoni üles hõlbustama mikroettevõtjatele ja VKEdele antavate laenude väärtpaberistamist, et suurendada neile kättesaadavat krediiti;

64.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles parandama sotsiaalsete ettevõtete õigusraamistikku;

65.

tunnistab, et äriühingu tasandil töötervishoiu ja tööohutuse meetmete rakendamisega seonduvalt on tähtis võtta arvesse mikro- ja väikeettevõtjate olukorda, erivajadusi ning nõuete järgimisega seotud raskusi; rõhutab, et teadlikkuse tõstmine, heade tavade vahetamine, nõustamine, kasutajasõbralikud suunised ning veebiplatvormid aitavad kõige paremini VKEdel ja mikroettevõtjatel järgida tõhusamalt töötervishoiu ja tööohutuse regulatiivseid nõudeid; kutsub komisjoni, Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri ning liikmesriike üles jätkama selliste praktiliste vahendite ja suuniste arendamist, mis toetavad, hõlbustavad ja parandavad VKEde ja mikroettevõtjate tööohutuse ja töötervishoiu nõuete järgimist;

66.

tunneb heameelt liikmesriikides nii Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri veebipõhise interaktiivse riskihindamisvahendi (OiRA) kui ka muude e-vahendite kasutuselevõtu üle, mis hõlbustavad riskihindamist ning mille eesmärk on edendada vastavust ja ennetamiskultuuri eeskätt mikro- ja väikeettevõtjate hulgas; nõuab tungivalt, et liikmesriigid kasutaksid Euroopa rahalisi vahendeid üldiselt tööohutuse ja töötervishoiu meetmeteks ning e-vahendite arenduseks eelkõige VKEde toetamise eesmärgil;

67.

palub komisjonil strateegilise raamistiku läbivaatamisel ka edaspidi arvestada VKEde ja mikroettevõtjate eriolemuse ja -olukorraga, et aidata neil töötervishoiu ja tööohutuse vallas sätestatud eesmärke täita;

68.

palub, et komisjon võtaks vajaduse korral Euroopa poolaasta raames vastu riigipõhised soovitused, diferentseeritud lähenemisviisi keskkonna parandamisele VKEde jaoks, võttes arvesse riigipõhiseid olusid ja ELi piirkondadele omaseid struktuurilisi erinevusi, et tõhustada suuremat majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust; palub komisjonil samuti keskenduda VKEdele, eelkõige mikroettevõtjatele;

69.

märgib, et valdkondliku eesmärgi nr 3 – „VKEde konkurentsivõime suurendamine“ – tõttu on liikmesriigid keskendunud rakenduskavades VKEde kasvu ja töökohtade loomise võimaluste suurendamisele; rõhutab, et ei tulevikus esineda võivad ootamatud kogu ELi hõlmavad kriisid ega olulised algatused ei tohiks vähendada valdkondliku eesmärgiga nr 3 seotud kulukohustusi ja makseid ega ELi üldeelarve rubriigi 1b vastavaid vahendeid; tunnistab, et VKEde omakapitali positsioon on nõrk, ja seetõttu rõhutab, et tuleks vähendada viivitusi ühtekuuluvuspoliitika valdkonna arvete maksmisel, et vähendada maksejõuetuse riske; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid kiirendaksid vastavalt maksete tegemist VKEdele;

70.

juhib tähelepanu asjaolule, et 2014.–2015. aasta aruandes Euroopa VKEde kohta ja 2016. aasta majanduskasvu analüüsis tulid esile VKEde keskkonna piirkondlikud erinevused ja muud lahknevused, mida liikmesriigid peaksid tõhusalt käsitlema enne programmitöö perioodi lõppu, tehes ühtlasi jõupingutusi VKEde rahvusvahelistumise edendamiseks mittetariifsete tõkete kõrvaldamise abil;

71.

kutsub üles neid liikmesriike, mille ELi vahendite haldamine toimub piiratud detsentraliseerimisega, nihutama VKEde (sh mikroettevõtjate) jaoks loodud tehnilise abi ning kohalike ja piirkondlike toetussüsteemidega (sh parem juurdepääs rahastamisele ja infolahendustele) seotud haldussuutlikkuse tasakaalu kohalike ametiasutuste suunas, sest see võimaldab saavutada piirkondlikult tasakaalustatumad tulemused ja toetuste kasutamise määrad, eelkõige vähem arenenud piirkondades;

72.

rõhutab vajadust toetada ettevõtlusinkubaatoreid ja ettevõtte arendajaid, et muuta idufirmad püsivate töökohtade loomise oluliseks vahendiks ja et säilitada ettevõtete sisemist potentsiaali, takistades olulise idee müümist puhta kasumi nimel;

73.

toonitab vajadust hõlbustada juurdepääsu ühtsele turule järelejäänud põhjendamata haldustakistuste kaotamise ning kõlvatu konkurentsi, turumoonutuste, fiktiivse füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise ning varifirmade vastu võitlemise abil; palub liikmesriikidel tagada VKEdele võrdsed juurdepääsutingimused riiklikele turgudele, eelkõige piiriüleste teenuste osutamise valdkonnas; tunneb sellega seoses heameelt tugeva fookuse üle VKEdel 2015. aasta ühtse turu strateegias ning ergutab komisjoni ja liikmesriike võtma nende positiivsete algatuste suhtes konkreetseid järelmeetmeid, mis on VKEde jaoks käegakatsutavad;

74.

palub liikmesriikidel võtta vastu ettevõtluse alustamiseks soodsad õigusraamistikud, mis on üks eelkõige VKEsid kahjustava varimajanduse vastu võitlemise viise, ning kasutama täielikult ära äsja loodud platvormi, et võidelda deklareerimata töö vastu; tunnistab, et majanduslangus ning paljudes liikmesriikides rakendatud meetmed on aidanud kaasa varimajanduse kasvule;

75.

on kindlalt veendunud, et pagulaste lõimimine tööturuga ei õnnestu ELis ilma mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate aktiivse ja ulatusliku toetamiseta mitte kunagi;

76.

rõhutab, et pagulaste põhjalik keeleõpe on ülioluline; rõhutab, et see peaks algama võimalikult vara ja et tööalane keeleoskus on äriühingutes lõimumisel möödapääsmatu;

77.

toonitab, et tuleb teha täiendavaid jõupingutusi ja pakkuda stiimuleid, et ergutada ja hõlbustada VKEde loomist (k.a sotsiaalsed ettevõtted ja mikroettevõtjad) haavatavatesse rühmadesse kuuluvate inimeste poolt ning võidelda vastava diskrimineerimise vastu; rõhutab, et eluaegne oskuste omandamine ja nõustamine on olulised vahendid võrdsete võimaluste tagamiseks; on seisukohal, et liikmesriikide asjakohased asutused peavad pakkuma VKEdele toetust ja nõu haavatavate rühmade tööturuga lõimimise kohta;

78.

nõuab, et eelkõige mikroettevõtjatelt ja VKEdelt ei nõutaks mittefinantsteabe avaldamist nende vabatahtliku sotsiaalse tegevuse kohta; rõhutab, et see tekitaks ebaproportsionaalselt suuri bürokraatlikke kulusid ning ohustaks ettevõtete sotsiaalset tegevust selle edendamise asemel;

79.

rõhutab asjaolu, et Euroopa Parlament tegi oma 6. veebruari 2013. aasta resolutsioonis (13) ettevõtja sotsiaalse vastutuse kohta täiesti selgeks, et vabas ühiskonnas ei saa ettevõtja sotsiaalse vastutusega muuta heategevust kunagi kohustuslikuks; on kindlalt veendunud, et kui ettevõtja sotsiaalne vastutus muudetakse kohustuslikuks, väheneb inimeste valmisolek heategevusega tegelemiseks;

80.

toonitab, et ajutine töö on VKEde jaoks iseäranis oluline ja seda tuleks käsitleda diferentseeritult;

Võrdsed konkurentsitingimused

81.

märgib, et mõningatel juhtudel võivad tekkida ELi konkurentsipoliitika tõttu eelised peamiselt suurtele turuosalistele, keda iseloomustab VKEdest parem mastaabisääst; toonitab, et sellega seoses tuleb ELi konkurentsieeskirjadega tagada väikestele ja keskmise suurusega ning suurtele ettevõtjatele võrdsed tingimused, et ületada VKEde mastaabisäästu puudumine ning võimaldada nende rahvusvahelistumist ja soodustada nende töökohtade loomise potentsiaali, eelkõige seoses uute rahvusvaheliste kaubanduskokkulepetega;

82.

palub liikmesriikidelt, et avaliku sektori asutused piirduksid teenuste osutamisel eelkõige oma valdkonnaga, et nende eriline maksualane seisund ei põhjustaks VKEde suhtes konkurentsimoonutusi;

83.

osutab sellele, et kogu Euroopas iseloomustab VKEsid ärimudelite ja õiguslike vormide paljusus, ning kõigile neile, sealhulgas sotsiaal-majanduslikele osalistele tuleks kindlustada võrdsed võimalused;

84.

on seisukohal, et VKEde ebavõrdne juurdepääs turule, teabele, nõustamisele, avalikele teenustele, oskustele ja rahastamisele kogu ELis kahjustab nende töökohtade loomise väljavaateid ning tuleneb paljudest struktuurilistest erinevustest ettevõtete suuruse ja toimivuse osas; on seepärast arvamusel, et neid erinevusi tuleks võtta ELi konkurentsipoliitika ja siseturu toimimise hindamisel arvesse;

85.

peab headel töö- ja töölevõtmise tingimustel põhinevat kuvandit VKEst kui atraktiivsest tööandjast oluliseks konkurentsieeliseks oskustega töötajate värbamisel;

86.

on seisukohal, et reguleerimine teenib üldisi huve ning selle eesmärk on ühtaegu muu hulgas nii konkurentsivõimelise ja õiglase turu loomine, töötajate kaitse, tervise ja ohutuse kaitse, innovatsiooni edendamine kui ka loodusliku keskkonna säilitamine; rõhutab seepärast, et vaja on selget ja tõhusat reguleerivat raamistikku, mis ei tooks VKEdele kaasa ebavajalikku bürokraatlikku koormust, et parandada selle rakendamist;

87.

märgib, et piirkondades, kus majandusareng on keskendunud välismaiste otseinvesteeringute ligimeelitamisele, võidakse mõnel juhul hargmaiseid ettevõtteid õigusküsimustes sooduskohelda; usub, et hargmaiste ettevõtete sooduskohtlemist tuleks uurida lähemalt, et kahandada nende võimalikku negatiivset mõju VKEdele, tagada neile võrdsed konkurentsitingimused ning parandada nende töökohtade loomise suutlikkust; tunnistab samuti tõsiasja, et paljud VKEd on loodud selleks, et toetada hargmaiseid ettevõtteid ja nende töötajaid tarneahela toodete ja teenuste tagamisega; rõhutab vajadust jälgida tähelepanelikult, kuidas selliste juhtumite korral austatakse töötajate õigusi ning tunneb ühtlasi heameelt selle üle, et OECD suurendas rahvusvahelise maksusüsteemi läbipaistvust, ning nõuab, et maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise meetmeid rakendataks kiiresti;

88.

palub liikmesriikidel võtta omaks tulumaksustamise põhimõte, mille kohaselt maksustatakse tulu seal, kus see tekib, ning muud meetmed, mis takistaksid hargmaiste ettevõtjate kasumi ümberpaigutamist mujale, selleks et tagada VKEdele võrdsed tingimused ja seeläbi parandada nende töökohtade loomise potentsiaali;

89.

märgib, et parem õigusraamistik ja tõhus õiguskaitse võib aidata kaasa varimajanduse ja maksustamise vältimise probleemi lahendamisele;

90.

on seisukohal, et kaubanduskokkulepetes kolmandate riikidega tuleks võtta arvesse struktuurilisi erinevusi VKEde sektoris kogu liidus ning hinnata nende mõju tulevase tööhõive, töötajate õiguste ja VKEde töötajate palkade poole pealt;

91.

palub, et komisjon viiks läbi mõjuhindamise kavandatava TTIP lepingu ja Hiinale turumajandusliku staatuse andmise mõju kohta VKE sektoris kõikides liikmesriikides leiduvate töökohtade arvule ja kvaliteedile; rõhutab, et selline mõjuhinnang peaks hõlmama põhjalikku analüüsi VKEde tüüpide ja sektorite kohta, mis võivad olla mõjutatud;

92.

võtab teadmiseks digitaalse ühtse turu võimalused; toonitab siiski, et tuleb hinnata VKEde potentsiaali, kasusid ja ohte seoses nende majanduskasvu ja töökohtade loomise potentsiaaliga eri liikmesriikides, ning mõju töötajatele ja sotsiaalkindlustussüsteemidele; soovitab komisjonil luua VKEdele vajalikud tingimused kohanemiseks ning liikumiseks järk-järgult digitaalse ühtse turu poole;

93.

usub, et digiteerimise edendamine avalikus sektoris (e-valitsus) ja lairibaühenduse kättesaadavuse suurendamine äärepoolseimates piirkondades vähendaks VKEde asutamis- ja tegevuskulusid, võimaldades neil seeläbi veelgi suurendada töökohtade loomise potentsiaali;

94.

julgustab VKEsid edendama kaugtööd ja tarka töötamist, mis on tõhusad vahendid ettevõtete materiaalsete kulude vähendamiseks ning samal ajal võimaldavad töötajatele töö- ja pereelu ühitamist parimal viisil;

95.

tunneb heameelt just VKEdele suunatud teabeportaalide üle, nagu portaal „Access to Finance Portal“ saidil Your Europe, ja palub komisjonil täiustada veelgi nende toimivust ja juurdepääsu nendele ning muuta need interaktiivsemateks vahenditeks; rõhutab eeskätt ühtse turu strateegias nimetatud uue ühtse digivärava tõhusa loomise tähtsust, mis toimib kui võrgupõhine juurdepääsupunkt ühtse turuga seotud kogu teabele ja kõigile teenustele;

o o

96.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 332 E, 15.11.2013, lk 81.

(2) ELT C 24, 22.1.2016, lk 2.

(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0394.

(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0459.

(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0321.

(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0264.

(7) ELT C 68 E, 7.3.2014, lk 40.

(8) Euroopa VKEsid aastal 2014/2015 käsitlev aruanne „Annual Report on European SMEs 2014/2015“ (http://ec.europa.eu/growth/smes/business-friendly-environment/performance-review/index_en.htm).

(9) Andmed pärinevad 2016. aasta veebruarist (http://ec.europa.eu/eurostat/documents/2995521/7225076/3-04042016-BP-EN.pdf/e04dadf1-8c8b-4d9b-af51-bfc2d5ab8c4a).

(10) Eurofoundi 2011. aasta aruanne „Employee representation at establishment level in Europe“ töötajate esindatuse kohta ettevõtlusüksuste tasandil Euroopas.

(11) Euroopa ühistute ning töötajatele kuuluvate tööstus- ja teenindusettevõtete ühenduse (CECOP) trükis (2013) „Business Transfers to Employees under the Form of a Cooperative in Europe“.

(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0264.

(13) ELT C 24, 22.1.2016, lk 33.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/179

P8_TA(2016)0360

Võrdse tööalase kohtlemise direktiivi kohaldamine

Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta resolutsioon nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ (millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel) („võrdse tööalase kohtlemise direktiiv“) kohaldamise kohta 2015/2116(INI))

(2018/C 204/21)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artikleid 2 ja 5, ning Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 6, 8, 10, 19 ja 153,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 20, 21, 23 ja 26,

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogus vastu võetud Euroopa sotsiaalhartat, samuti selles sätestatud sotsiaalseid ja tööalaseid õigusi,

—	võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni,

—	võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee lõppjäreldusi seoses Euroopa Liidu esialgse aruandega (oktoober 2015),

—	võttes arvesse usu- ja veendumusvabadustega tegeleva ÜRO eriraportööri Hans Bielefeldti vaheraportit, mis esitati kooskõlas ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga nr 68/170 usu- ja veendumusvabaduse kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013 (millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006) (1),

—	võttes arvesse soolise võrdõiguslikkuse direktiivi (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiiv 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes) (2),

—	võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (edaspidi: direktiiv) (3),

—	võttes arvesse nõukogu 24. juuni 2013. aasta suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta,

—	võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamist seoses toodete ja teenuste ligipääsetavuse nõuetega (COM(2015)0615),

—

võttes arvesse komisjoni aruannet „Ühisaruanne nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust (rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv), ja nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (võrdse tööalase kohtlemise direktiiv), rakendamise kohta“ (COM(2014)0002),

—	võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020. Uued sammud tõketeta Euroopa suunas“ (COM(2010)0636),

—	võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest (COM(2008)0426),

—	võttes arvesse komisjoni teatist „Mittediskrimineerimine ja võrdsed võimalused kõigile – raamstrateegia“ (COM(2005)0224),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni 2016. aasta institutsioonidevahelist parema õigusloome kokkulepet,

—	võttes arvesse oma 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni konkurentsivõimelise ELi tööjõuturu loomise kohta 21. sajandil: oskuste ja kvalifikatsioonide nõudluse ja töövõimalustega vastavusse viimine kui võimalus kriisist väljuda (4),

—	võttes arvesse oma 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni sotsiaalse ettevõtluse ja sotsiaalse innovatsiooni kohta võitluses tööpuudusega (5),

—	võttes arvesse oma 8. septembri 2015. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2013–2014) (6),

—	võttes arvesse oma 8. septembri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa kultuuripärandi ühtse lähenemisviisi väljatöötamise kohta (7),

—	võttes arvesse 8. juuli 2015. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (8),

—	võttes arvesse oma 11. märtsi 2015. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ning 2015. aasta majanduskasvu analüüsi tööhõive- ja sotsiaalaspektide kohta (9),

—	võttes arvesse oma 4. juuli 2013. aasta resolutsiooni kriisi mõju kohta ebasoodsas olukorras elanikerühmade tervishoiuteenuste kättesaadavusele (10),

—	võttes arvesse oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni puuetega isikute liikuvuse ja kaasamise ning Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020 kohta (11),

—	võttes arvesse oma 11. novembri 2010. aasta resolutsiooni demograafiliste probleemide ja põlvkondadevahelise solidaarsuse kohta (12),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi 6. juuli 2010. aasta resolutsiooni noorte tööturule juurdepääsu soodustamise ning praktika, internatuuri ja väljaõppeperioodi staatuse tugevdamise kohta (13),

—	võttes arvesse oma 6. mai 2009. aasta resolutsiooni tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta (14),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi 20. mai 2008. aasta resolutsiooni edusammude kohta võrdsete võimaluste ja mittediskrimineerimise valdkonnas ELis (direktiivide 2000/43/EÜ ja 2000/78/EÜ ülevõtmine) (15),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse uuringut direktiivi 2000/78/EÜ rakendamise kohta seoses usutunnistuse või veendumuste alusel diskrimineerimise keelu põhimõttega;

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse süvaanalüüsi „Võrdse tööalase kohtlemise direktiiv – selle rakendamise hindamine“,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringut „Mõistlikud abinõud ja kaitstud töökohad puudega inimestele: kulud ja investeeringutasuvus“,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringut „Alla 25-aastaste töötajate diferentseeritud kohtlemine, pidades silmas nende tööturule juurdepääsu“,

—	võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet „ELi noortegarantii: esimesed sammud on tehtud, kuid ees ootavad rakendamisega seotud riskid“,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti arvamust võrdõiguslikkuse olukorra kohta Euroopa Liidus 10 aastat pärast võrdõiguslikkust käsitlevate direktiivide esmast rakendamist,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti võrdlevat õiguslikku analüüsi kaitse kohta seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi ja sootunnuste alusel diskrimineerimise eest ELis,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ja kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0225/2016),

A.	arvestades, et Euroopa Liidu lepingu kohaselt rajaneb liit sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste austamine, ning võitleb sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu;

B.	arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingus on sätestatud, et oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel püüab liit võidelda diskrimineerimisega soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel,

C.	arvestades, et kõik 28 liikmesriiki on üle võtnud võrdse tööalase kohtlemise direktiivi ning omandanud väärtuslikke kogemusi vaatamata erinevustele selle ülevõtmises ja rakendamises;

D.	arvestades, et võrdse kohtlemise direktiividega keelatakse nii otsene kui ka kaudne diskrimineerimine ning ahistamine ja diskrimineerimisele õhutamine;

E.	arvestades, et komisjon märkis oma teises rakendamise aruandes (COM(2014)0002), et täieliku võrdsuse saavutamiseks ei piisa õigusaktidest ja et tuleb suurendada teadlikkust olemasolevast kaitsest koos ELi vahendite kasutamisega ning siseriiklike võrdõiguslikkusega tegelevate asutuste tugevdamisega;

arvestades, et mittediskrimineerimine kutsealale pääsemisel ja töö saamisel on tõhus ainult siis, kui diskrimineerimise vastu võideldakse ulatuslikult kõigis eluvaldkondades, võideldes ka muude takistuste vastu, mis takistavad vabaduse ja võrdsuse piiramisega inimeste täielikku arengut ning töötajate tõhusat osalemist oma liikmesriigi poliitilises, sotsiaal- ja majanduskorralduses;

G.	arvestades, et Euroopa Liidu Kohus rõhutas Römeri kohtuasjas (16), et võrdse tööalase kohtlemise direktiiviga ei kehtestata iseenesest töö saamisel ja kutsealale pääsemisel võrdse kohtlemise põhimõtet, vaid see annab üldise raamistiku eri põhjustel aset leidva diskrimineerimise vastu võitlemiseks;

arvestades, et kuigi diskrimineerimise teadvustamine on suurenenud, ei ole paljud diskrimineerimisohvrid endiselt teadlikud oma õigustest või ei julge eri põhjustel, näiteks liikmesriikide ametiasutuste vastu usalduse puudumise või keeruliste ja pikaajaliste õigusmenetluste tõttu, võtta õiguslikke meetmeid diskrimineerimise vastu;

arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) kogutud tõendid näitavad, et rassism, ksenofoobia, homofoobia ja transfoobia ning seotud sallimatuse vormid on laialt levinud hoolimata meetmetest, mida valitsused ja kodanikuühiskond kogu ELis on võtnud; arvestades, et sotsiaalne ja poliitiline õhkkond soosib üha enam äärmuslikke, rassistlikke ja ksenofoobseid tegevuskavasid, mis kasutavad ära hirme töötuse, rändevoogudest tuleneva võõrandumise ja turvalisuse pärast, seistes silmitsi terrorismi ja muude geopoliitiliste väljakutsetega, mis kahjustavad ELi põhiväärtusi;

J.	arvestades, et FRA LGBT inimesi käsitlevas uuringus (17) ja FRA aruandes „Transinimesena Euroopa Liidus“ (18) tuuakse esile LGBT inimeste jätkuvat diskrimineerimist tööturul ja sellele juurdepääsul;

arvestades, et võrdse tööalase kohtlemise direktiivis sätestatakse ainult miinimumnõuded, kuid liikmesriigid võivad ette näha kõrgema kaitse taseme ja võtta selles valdkonnas siseriiklikus õiguses positiivseid meetmeid; arvestades, et ainult seadusandlusest täieliku võrdsuse tagamiseks ei piisa ning lisaks on vaja ka sobivaid poliitikameetmeid;

L.	arvestades, et just naisi puudutab enim töötus ja negatiivne diskrimineerimine töökohtade kättesaadavusel, eelkõige rasedate naiste ja emade, sealhulgas imetavate emade puhul;

arvestades, et võrdse tööalase kohtlemise direktiiv hõlmab ainult usu- ja veendumusvabadust, puuet, vanust ja seksuaalset sättumust, kuid liikmesriigid on rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi kohaselt kohustatud võitlema ka töö saamisel aset leidva rassi ja rahvuse alusel diskrimineerimise vastu; arvestades, et religiooni kasutatakse mõnikord töö saamisel toimuva diskrimineerimise puhul ettekäändena rassi asemel, tuginedes isiku reaalsele või tajutavale usulisele kuuluvusele;

arvestades, et puuetega inimeste tööhõive määr on liikmesriikides märgatavalt alla 50 %, mis on üldise elanikkonna seas üle 70 %, ning puuetega inimeste töötuse määr (18,3 %) on peaaegu kaks korda suurem kui üldise elanikkonna seas (9,9 %); arvestades, et ELi keskmiste näitajate taga peituvad suured riikidevahelised erinevused;

arvestades, et laste, eakate, teiste ülalpeetavate, perekonna ja majapidamise eest hoolitsemise kohustus lasub enamasti eelkõige naistel, ning see vastutus on suurem, kui peres on puuetega lapsi; arvestades, et sellel on otsene mõju naiste juurdepääsule töökohtadele ja nende professionaalsele arengule, samuti võib see negatiivselt mõjutada nende tööhõivetingimusi, näiteks paljudel juhtudel on naised sunnitud töötama osalise tööajaga või on ebakindlates töösuhetes, ja kõik need tegurid põhjustavad palga- ja pensionilõhet;

P.	arvestades, et palgavaeste hulgas on palju sagedamini ühe vanemaga pered, peamiselt üksikemad, ning et kõik võetavad meetmed peavad keskenduma üksikvanematele;

Q.	arvestades, et väga erinevad oskused ja pädevused, mida naised perekohustusi täites omandavad, rikastavad nende isiklikku ja professionaalset arengut; arvestades, et seepärast peaks ühiskond ja tööandjad neid pädevusi tunnistama;

R.	arvestades, et Euroopa Liit seisab silmitsi suure majandus-, finants- ja sotsiaalse kriisiga, mis mõjutab eelkõige naisi nii tööturul kui ka eraelus, kuna neil on suurema tõenäosusega ebakindel töökoht, suurem oht töötuks jääda ning väiksema tõenäosusega sotsiaalkindlustus;

S.	arvestades, et kuna tõeliselt tõhusaid seadusi töö- ja eraelu tasakaalu kindlustamiseks ei ole, siis diskrimineeritakse töötavaid lapsevanemaid;

arvestades, et Euroopa Parlament on juba võtnud vastu poliitikameetmeid, näiteks direktiivi, milles käsitletakse soolise tasakaalu parandamist börsil noteeritud äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate juhtorgani liikmete seas ja sellega seotud meetmeid, ning arvestades, et selliste meetmetega on võimalik suurendada naiste võrdõiguslikkust tööhõives ja parandada naiste juurdepääsu juhtivatele ametikohtadele; arvestades, et õigusakte tuleb pidada soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel otsustavaks vahendiks, kuid lisaks neile on vaja normatiivseid menetlusi ja kampaaniaid soolise võrdõiguslikkuse rakendamiseks mitte ainult õigusaktides, vaid ka avalikus arvamuses;

arvestades, et tööturul esineb ikka veel naiste mitmekordset, otsest ja kaudset diskrimineerimist, kuigi liikmesriigid on teoreetiliselt rakendanud võrdse kohtlemise põhimõtteid; arvestades, et on mitut eri liiki kaudset diskrimineerimist, mis kõik peavad olema hõlmatud standardmääratlusega, mille kohaselt diskrimineerimine tähendab erinevate reeglite kohaldamist võrreldavates olukordades või sama reegli kohaldamist erinevates olukordades; arvestades, et naisi pole alati teavitatud nende õigustest, mis tulenevad Euroopa Liidu või riiklikest võrdset kohtlemist ja diskrimineerimist käsitlevatest õigusaktidest, või kahtlevad nad diskrimineerimise juhtumitest teatamise tulemuslikkuses; rõhutab seepärast, kui olulised on teabe- ja juhenddokumendid, teadlikkuse suurendamise kampaaniad ja teabeportaalid;

arvestades, et sotsiaalse ebavõrdsuse vastu, eriti seoses tööalase võrdõiguslikkusega, saab võidelda ainult sellise poliitikaga, mis tagab jõukuse parema jaotamise, tuginedes reaalpalkade kasvule, samuti meetmetega tööaja reguleerimiseks ja töökaitse edendamiseks, eelkõige kollektiivläbirääkimiste kaudu ja üldise tasuta juurdepääsu tagamisega kvaliteetsele riiklikule tervishoiule ja haridusele;

W.	arvestades, et ELis otsib peaaegu iga viies noor tööd ja arvestades, et noorte töötusega kaasnevad kogukulud on hinnanguliselt 153 miljardit eurot aastas (19) ning täiendavad sotsiaalkulud on väga murettekitavad;

X.	arvestades, et Eurofoundi kuuenda Euroopa töötingimuste uuringu (20) andmed kinnitavad, et viimase kümne aasta jooksul on töötajate teatatud diskrimineerimise juhtumite vähendamises tehtud vähe edusamme;

Y.	arvestades, et Eurofoundi kuuenda Euroopa töötingimuste uuringu andmed näitavad, et 7 % töötajatest on teatanud, et neid on diskrimineeritud vähemalt ühel põhjusel, ning kinnitavad, et töötajad on esitanud tõendeid mitmel põhjusel diskrimineerimise kohta;

arvestades, et puuetega naiste tööhõive määr ELis (44 %) on märkimisväärselt madalam kui puuetega meeste tööhõive määr (55 %), ning arvestades, et naiste tööhõive määr vanuserühmas 55-65 on mõnes liikmesriigis umbes 30 % või veelgi väiksem, ning et sooline tööhõive lõhe on selles vanuserühmas suurim (14,5 protsendipunkti), võrreldes keskealiste (30-45-aastased, 12,4 protsendipunkti) ja noorematega (22-29-aastased, 8,3 protsendipunkti); arvestades, et pikaajaline töötus on eriti levinud nooremate ja vanemate töötajate, eriti naiste seas, ning arvestades, et direktiivi 2006/54/EÜ kohaldamist ja ülevõtmist on hinnatud ning Euroopa Parlament tõi oma 8. oktoobri 2015. aasta resolutsioonis (21) välja tõsiseid puudujääke selle direktiivi sätete rakendamisel seoses meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemisega tööhõives;

AA.

arvestades, et eakamad töötajad puutuvad endiselt sageli kokku vanuselise diskrimineerimise, stereotüüpide ja takistustega; arvestades, et vanuseline diskrimineerimine puudutab kõiki vanuserühmi ja võttes arvesse selle tagajärgi, ning arvestades, et inimühiskond vajab oma sotsiaalsete ja majanduslike eesmärkide täitmiseks kõikide põlvkondade kogemusi, panust ja ideede rikkust, tuginedes põlvkondadevahelise solidaarsuse põhimõttele;

tervitab asjaolu, et peaaegu kõik liikmesriigid on lisanud oma põhiseadusse võrdse kohtlemise üldpõhimõtte seoses konkreetsetel põhjustel diskrimineerimisega; avaldab siiski kahetsust, et ainult mõned liikmesriigid on süstemaatiliselt taganud selle, et kõik olemasolevad õigusaktid oleksid kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega, ja veelgi vähem liikmesriike rakendab neid süstemaatiliselt (22), ning diskrimineerimine kuulub endiselt paljude eurooplaste igapäevaellu;

loodab, et kõik liikmesriigid kõrvaldavad füüsilised, sotsiaalsed ja majanduslikud tõkked, mis takistavad võrdse kohtlemise põhimõtte tegelikku rakendamist ja piiravad Euroopa kodanike vabadust;

peab kahetsusväärseks, et inimõiguste universaalsuse, jagamatuse ja omavahelise seotuse idee kehtib õiguspõhimõttena endiselt pigem teoorias kui praktikas, kuna inimese erinevaid aspekte käsitletakse kehtivates ELi õigusaktides eraldi;

peab kahetsusväärseks diskrimineerimis- ja ahistamisjuhtumite sagenemist, seda ka töökohal ning eriti seoses soo, kodakondsuse, sotsiaalse tausta, puude, seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi, etnilise päritolu või usuga ning eelkõige moslemi naiste ja LGBTI-inimeste puhul; peab ühtlasi kahetsusväärseks, et sageli jäetakse diskrimineerimisest ning eriti puude alusel diskrimineerimisest ja LGBTI-inimeste diskrimineerimisest teatamata; palub seetõttu komisjonil pöörata direktiivi 2000/78/EÜ (millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel) rakendamise järelevalves erilist tähelepanu diskrimineerimise kõikidele vormidele, ning toonitab vajadust tõsta teadlikkust LGBTI-inimestest ja nende õigustest, näiteks võrdõiguslikkust edendavate organite, ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide kaudu;

rõhutab, kui oluline on saavutada kokkulepe võimalikult kiiresti, ning palub, et nõukogu lõpetaks ummikseisu, et saaks liikuda edasi praktiliste lahenduste suunas ning asuda viivitusteta vastu võtma ELi horisontaalset diskrimineerimisvastast direktiivi, mille komisjon 2008. aastal esildas ja mille poolt Euroopa Parlament hääletas; peab seda konsolideeritud ja järjepideva diskrimineerimisvastase ELi õigusraamistiku tagamise eeltingimuseks ning see pakuks kaitset usu ja veendumuse, puude, vanuse ja seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu ka väljaspool tööelu; märgib, et direktiivi kohaldamisala põhjendamatut piiramist ei tohiks lubada; on seisukohal, et väga oluline element on ka ELi vihakuritegude vastast võitlust käsitleva õigusraamistiku konsolideerimine, arvestades, et sarnased kuriteod on sagedased ka töökeskkonnas;

juhib tähelepanu sellele, FRA sõnul takistavad kõik diskrimineerimise vormid, kaasa arvatud mitmekordne ja kattuv diskrimineerimine, olulisel määral inimkapitali kasutamist ja karjääri edendamist; rõhutab asjaolu, et kõnealust liiki diskrimineerimise ohvrid on sageli puudega inimesed;

märgib murelikult, et teatavates liikmesriikides puudub kohtupraktika, mis võimaldaks tõlgendada nn kaudse diskrimineerimise mõistet, ja et selle määratlemine on põhjustanud teatavates liikmesriikides direktiivi ülevõtmisel raskusi; soovitab komisjonil anda nõu liikmesriikidele, kellel on probleeme tõlgendamisega;

märgib, et mittediskrimineerimine kutsealale pääsemise ja töö saamise valdkonnas on tõhus ainult siis, kui diskrimineerimise vastu võideldakse ulatuslikult kõigil elualadel, kasutades selleks näiteks kogukonna toetust, õigusakte ja kooskõlastusvahendeid, nagu liikmesriikide ja ELi tasandi strateegiad ja raamistikud, muu hulgas võib kehtestada positiivseid meetmeid;

Usk ja veendumused

märgib, et keeld diskrimineerida usu või veendumuste alusel on üle võetud kõikides liikmesriikides, ehkki direktiivis ei ole selle tingimusi määratletud (23);

10.

märgib usutunnistuse, veendumuste, rassi ja etnilise kuuluvuse alusel diskrimineerimise osalist kattumist ning leiab, et mõnda usuvähemuse taustaga rühma mõjutab tööalaselt eriti diskrimineerimine usutunnistuse alusel, nagu seda on tõendatud riiklikes ja Euroopa teadustöödes ning eelkõige FRA uuringutes;

11.

on seisukohal, et Euroopa Liidus on kaitse usutunnistuse või veendumuste alusel diskrimineerimise vastu praegu tagatud nii inimõiguseid käsitlevates kui ka diskrimineerimisvastastes õigusaktides ning need kaks mõjutavad vastastikku üksteist;

12.

rõhutab, et uuringute kohaselt on tööhõives kõige enam diskrimineeritud usurühmad juudid, sikhid ja moslemid (eriti naised); soovitab võtta vastu Euroopa raamistikud antisemitismi ja islamofoobia vastu võitlemise riiklike strateegiate kohta;

13.

tunnustab Euroopa Inimõiguste Kohtu arvestatavat praktikat usu või veendumuste alusel mittediskrimineerimise valdkonnas, peab kiiduväärseks rolli, mida kohus on täitnud oma otsustega kogu direktiivi tõlgendamise osas, ning ootab huviga Euroopa Liidu Kohtu tulevasi esimesi otsuseid selles küsimuses; väljendab kahetsust, et kohtusse on jõudnud vähesed juhtumid, samas kui uuringutest on selgunud, et diskrimineerimisjuhtumeid on tegelikult arvukalt, kuid nende üle ei ole kohut mõistetud;

14.

on seisukohal, et diskrimineerimisvastaste õigusaktude järjekindlat kohaldamist tuleb pidada radikaliseerumisvastase strateegia oluliseks elemendiks, võttes arvesse asjaolu, et üha ksenofoobsemas ja islamofoobsemas kontekstis võib usukogukondade, sh pagulaste ja rändajate diskrimineerimine anda tõuke usuäärmusluse kasvule, mõjutada inimeste edukat kaasamist tööturule ja juurdepääsu kohtusüsteemile seoses elamisloaga;

15.

usub, et kohtud peaksid rohkem keskenduma sellele, et teha kindlaks, et usulisi veendumusi väljendatakse heas usus, selle asemel et hinnata usutunnistuse või veendumuste kehtivust või õigsust;

16.

leiab, et liikmesriikide kohtute ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste põhjal on vaja täiendavalt ühtlustada riigi ilmalikkuse põhimõtte hindamist võrdse tööalase kohtlemise direktiivi artikli 4 lõike 2 eetost käsitleva sätte alusel;

17.

leiab, et lähtudes olemasolevast kohtupraktikast ELi ja riiklikul tasandil, tuleks mõistlike abinõude kohustus igasuguse diskrimineerimise puhul – sealhulgas ka usutunnistuse ja veendumuste alusel – sätestada ELi ja siseriiklikus õiguses, tingimusel et see ei too tööandjatele või teenuseosutajatele kaasa ebaproportsionaalselt suurt koormust;

18.

kutsub liikmesriike üles tunnustama südametunnistusevabadust kui põhiõigust;

19.

on seisukohal, et kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikaga tuleks lugeda, et direktiiv pakub kaitset tööandja usutunnistuse või veendumuste alusel diskrimineerimise vastu;

20.

leiab, et artikli 2 lõikes 5 sätestatud üldine erand on laialt määratletud ning selle kohaldamist tuleb edasi arendada, mis on eriti tähtis pagulas- ja rändekriisi kontekstis, ning loodab, et kohtud hindavad selle piire väga hoolikalt, järgides proportsionaalsuse põhimõtet;

21.

toonitab, et usuvabadus on oluline põhimõte, mida tööandjad peaksid austama; rõhutab siiski, et selle põhimõtte rakendamine kuulub subsidiaarsuse valdkonda;

Puudega inimesed

22.

rõhutab, et „diskrimineerimine puude alusel“ on puude alusel toimuv mis tahes vahetegemine, välistamine või piiramine, mille eesmärk või tagajärg on kõigi inimõiguste ja põhivabaduste teistega võrdsetel alustel tunnustamise, teostamise või kasutamise tõkestamine või tühistamine poliitika-, majandus-, sotsiaal-, kultuuri-, kodanikuühiskonna või mis tahes muus valdkonnas; see hõlmab kõiki diskrimineerimise vorme, kaasa arvatud mõistlike abinõude võtmisest keeldumine (24);

23.

julgustab liikmesriike tõlgendama ELi õigust nii, et see looks aluse puude laiale mõistele kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni definitsiooniga, kombineerides neid elemente, mis annavad puudega inimestele võrdsed võimalused ning viidates mõistlike abinõude mittevõimaldamisele kui diskrimineerimise vormile vastavalt eelnimetatud konventsioonile; peab kahetsusväärseks, et mõnedes liikmesriikides kehtivad endiselt õigusaktid, mis eeldavad töövõimetust vähemalt 50 % ulatuses ja tunnistavad ainult ametlikku meditsiinilist hinnangut;

24.

märgib, et direktiiv 2000/78/EÜ ei sisalda iseenesest puude mõiste määratlust; rõhutab, et Euroopa Kohut kutsuti üles määratlema puude mõistet Chacón Navase eesmärgist eraldiseisvalt; tuletab meelde, et teiste kohtuasjade puhul on olnud vaja selgitada puude mõistet ja anda tähendus mõistlikele abinõudele puuetega inimeste arvessevõtmiseks, mida tööandjad peavad kõnealuse direktiivi artikli 5 alusel ette nägema (kohtuasjad HK Danmark C-335/11 ja C-337/11);

25.

taunib asjaolu, et puudega naiste tööhõivemäär on alla 50 %, mis annab tunnistust nende kahekordsest diskrimineerimisest, mis muudab keeruliseks nende täisväärtusliku osalemise ühiskonnas;

26.

on seisukohal, et surmaga lõppevat haigust või sellist haigust või füüsilist seisundit, mille puhul võib põhjendatult eeldada, et see lõpeb surmaga arsti tõendi kuupäevale järgneva 24 kuu jooksul või varem, võib lugeda puudeks, kui see peaks takistama asjaomase inimese tööelus osalemist;

27.

rõhutab tööandjate kohustust näha kõikide puudega töötajate, sealhulgas surmaga lõppevat haigust põdevate töötajate puhul ette mõistlikud abinõud;

28.

rõhutab, et mõne surmaga lõppeva haiguse olemus võib põhjustada kõikumisi füüsilise, vaimse ja psüühilise puude raskusastmes ning et seetõttu on tööandjad kohustatud mõistlikud abinõud korrapäraselt läbi vaatama tagamaks, et need toetavad täielikult töötajaid nende ülesannetes;

29.

rõhutab, et on oluline kaitsta puudega töötajaid, sealhulgas surmaga lõppevat haigust põdevaid töötajaid, töökohal mis tahes vormis toimuva diskrimineerimise eest; rõhutab eriti vajadust kaitsta selliseid töötajaid ebaõiglase vallandamise eest;

30.

märgib, et tõendid näitavad, et investeeringud puuetega inimestele suunatud mõistlikesse abinõudesse on kulutasuvad ja tasuvad end ära, mitte ainult sotsiaalse kaasatuse, vaid ka suurenenud tootlikkuse ja töölt puudumiste vähenemise seisukohast (25); peab kahetsusväärseks, et liikmesriigid ei ole suutnud pakkuda asjakohaseid mõistlikke abinõusid;

31.

rõhutab, kui tähtis on töö puudega inimeste jaoks ning raske, kroonilise või ravimatu haigusega inimeste jaoks, ja toetab kaasavaid tööturu kontseptsioone, mis tagavad mõlema rühma jaoks ohutuse ja õigused;

32.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tagama, et tööga seotud õigused ja teenused, sealhulgas võrdse tööalase kohtlemise direktiivi kohased mõistlikud abinõud, oleksid ülekantavad ja kooskõlas puudega inimeste liikumisvabadusega;

33.

tervitab asjaolu, et kõik liikmesriigid pakuvad toetusi, abi või maksusoodustusi, näiteks tööandjatele, kes näevad ette mõistlikud abinõud, motiveerides seega tööandjaid kohandama töökohta selleks, et palgata puudega inimesi, ning avama tööturg puuetega inimestele, ning tagama, et kõik inimesed saaksid kasutada oma inimõigusi ja põhivabadusi võrdsel alusel teistega; soovitab, et liikmesriigid pakuksid ja komisjon toetaks koolitusi riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele ametiasutustele mõistlike abinõude teemal, andmaks suuniseid mõistlike abinõude kohta ja eriti haavatavate rühmade tõrjutuse ärahoidmise kohta; nõuab dialoogi asjaomaste sidusrühmade, nt ametiühingute ja tööandjatega, et määrata kindlaks suunised mõistlike abinõude tavade kehtestamiseks;

34.

rõhutab vajadust tunnustada riigihankemenetlustes sotsiaalklausleid kui võimalikke sotsiaalpoliitika eesmärkide saavutamise vahendeid; on seisukohal, et sotsiaalselt vastutustundlikke riigihankeid võiks kasutada kui vahendit, millega integreerida tööturule puudega inimesi ja teisi haavatavaid elanikkonnarühmi;

35.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid vastu praktika kvaliteediraamistikud, et tagada mõistlikud abinõud ja juurdepääsetavus puudega inimeste jaoks;

36.

rõhutab, kui oluline on universaalne projekteerimisstandard avalike ruumide ja töökohtade loomiseks, nii et oleks arvestatud puuetega inimeste vajadusi, kooskõlas ÜROs 11. aprillil 2014 vastu võetud üldise soovitusega ligipääsetavuse kohta (26), ning juhib tähelepanu ELi võetud kohustustele ligipääsetavuse osas, et saavutada püsivaid edusamme kõikide Euroopa töötajate töötingimuste parandamisel;

37.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama arukaid töökorralduse mudeleid, mis võimaldavad puudega inimestel teha tööd oma kodus ja millega kaasnevad eelised elukvaliteedi ja tootlikkuse vallas;

38.

märgib, et puudega inimesed annavad kogu ühiskonnale hinnalise panuse, ning kutsub liikmesriike üles kasutama struktuurifonde, eelkõige Euroopa Sotsiaalfondi, et kohandada töökohti ja pakkuda puudega inimestele tööl vajalikku abi, et täiustada haridust ja koolitust eesmärgiga suurendada nende tööhõive määra avatud tööturul ning võidelda puudega inimeste tööpuuduse, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu; juhib tähelepanu ühissätete määruse (27) artiklile 7 ja artikli 96 lõikele 7, millega edendatakse võrdseid võimalusi, mittediskrimineerimist ning puudega inimeste kaasamist Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamisse üldiselt ja konkreetsemalt rakenduskavade rakendamisse, ning rõhutab, et võrdsete võimaluste edendamiseks ja diskrimineerimise ennetamiseks kavandatavate meetmete asjakohasuse kinnitamiseks on vaja eelhindamisi; leiab, et Euroopa ja liikmesriikide rahalisi vahendeid võiks suunata ka näiteks VKEdele, kes julgustavaid töötajaid osalema kursustel, et püsida tööturul;

39.

kutsub liikmesriike üles vaatama uuesti läbi töökindlustuse süsteemid, eesmärgiga ennetada puudega inimeste diskrimineerimist;

40.

ergutab liikmesriike kaaluma eeliseid, mis tekivad positiivsete meetmete, nagu kvoodid, ja passiivse tööturupoliitika, nagu maksusoodustused ja rahalised stiimulid, sidumisel aktiivse tööturupoliitikaga – st juhendamine ja nõustamine, koolitus ja haridus ning tööle suunamine –, et toetada puudega inimeste tööhõivet;

41.

ergutab liikmesriike töötama välja ja rakendama kõikehõlmavat raamistikku meetmeteks, mis võimaldavad puudega inimestele juurdepääsu kvaliteetsele tööle, kasutades sealhulgas trahve, kui ei täideta diskrimineerimisvastaseid õigusakte, et rahastada kaasamist avatud tööturule ja muid selle valdkonna meetmeid;

42.

julgustab liikmesriike pakkuma pidevat tuge tööandjatele, kes võtavad tööle puudega inimesi, et luua soodsad tingimused ja tagada piisav toetus kõigis tööelu etappides: töölevõtmise, töökoha säilitamise ja karjääri edendamise etapis;

43.

palub kõigil osalistel pöörata erilist tähelepanu vaimse ja psühhosotsiaalse puudega inimeste kaasamisele ning töötada välja ulatuslik kampaania teadlikkuse suurendamiseks puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohta ning puuetega inimeste ja eelkõige psühhosotsiaalse ja vaimse puudega inimeste, autismispektri häiretega inimeste ning eakate puudega inimeste kohta töökohtades levivate eelarvamustega võitlemiseks; palub, et juurdepääsetavas vormis muudetaks kättesaadavaks kõik suutlikkuse suurendamise, koolitamise, teadlikkuse parandamise, avalike seisukohtade ja muu sellisega seotud materjalid;

44.

tunneb muret viivituse pärast puudega inimesi käsitleva Euroopa strateegia 2010–2020 vahehindamises; nõuab tungivalt, et komisjon vaataks strateegia läbi ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee 7. septembril 2015. aastal vastuvõetud lõppjärelduste alusel Euroopa Liidu esialgse aruande kohta ja kaasaks sellesse protsessi puudega inimeste esindusorganisatsioonid;

45.

peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole veel käsitlenud vanuselist ebavõrdsust ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja puuetega inimesi käsitleva strateegia rakendamisel; kutsub komisjoni seega üles suurendama teadlikkust puuetega inimeste õigustest ja nende diskrimineerimisest ning nimetatud küsimusi käsitlema;

Vanus

46.

rõhutab eakate töötajate olulist panust ühiskonda ja äriühingute konkurentsivõimesse; rõhutab, kui oluline on kaasata eakamaid töötajaid, kes saavad aktiivsena vananemise käigus oma teadmisi ja kogemusi edasi anda noorematele töötajatele, ning peab kahetsusväärseks, et vanus on tööalase diskrimineerimise oluline põhjus; peab kahetsusväärseks, et eakamad inimesed puutuvad tööturul siiani sageli kokku stereotüüpide ja tõketega, ning nõuab põlvkondadevahelist õiglust, mis põhineb solidaarsusel, vastastikusel austusel, vastutustundel ning soovil üksteisest hoolida;

47.

kutsub liikmesriike üles edendama kõikide töötajate juurdepääsu tööhõivele ja integreerumist tööturuga, hoolimata nende vanusest, ning võtma meetmeid kõikide töötajate kaitsmiseks töökohal seoses tasu, koolituse, karjääri edendamise, tervishoiu, ohutuse ja muu sellisega;

48.

märgib, et tööjõu ühekülgne noorendamine ei too kaasa suuremat innovaatilisust, vaid kujutab endast kogemuste, teadmiste ja oskuste raiskamist;

49.

kutsub liikmesriike üles julgustama tööandjaid noori inimesi palkama, kuid järgides ja austades samas võrdse kohtlemise põhimõtet töötasu ja sotsiaalkaitse, sealhulgas tööga seotud vajaliku koolituse puhul;

50.

märgib murega, et Euroopa Liidu Kohus on leidnud, et põlvkondadevaheline solidaarsus on kõige olulisem õiguspärane eesmärk, mis õigustab vanusest tingitud erinevat kohtlemist (28); kuna nendes liikmesriikides, kus eakate töötajate tööhõive on suurem, kaasatakse ka noored palju paremini tööturule;

51.

tuletab meelde, et vanuse alusel diskrimineerimise vastu võitlemiseks ja selle ärahoidmiseks tuleb tõhusalt rakendada vananemispoliitika alaseid ELi õigusakte;

52.

märgib, et tänu rakendatud poliitikale moodustavad 55–64-aastased suure osa kõikide ELi liikmesriikide töötajatest; avaldab siiski kahetsust, et tööhõive määr selles elanikerühmas on kasvanud liiga aeglaselt ja jääb EL 28-s alla 50 %; rõhutab seetõttu, et digiteerimine mõjutab tööturgu oluliselt, luues uusi töövõimalusi ja paindlikumaid töötingimusi, näiteks pakkudes kaugtöö võimalust, mis võib olla tõhus vahend üle 50-aastate ning oskusteta keskealiste inimeste tõrjutuse vastu võitlemiseks; rõhutab sellega seoses, et digiteerimisest kasu saamiseks on hädavajalik digitaaloskusi pidevalt arendada, pakkudes töötajatele koolitusi, jätkukoolitusi ja ümberõpet kogu nende karjääri vältel; usub ka, et uute töökohtade loomine digitaalsel turul nõuab liikmesriikidelt suuremate jõupingutuste tegemist oskuste nõudlusele mittevastavuse probleemi lahendamiseks, eriti üle 50-aastaste inimeste puhul;

53.

rõhutab, et vanuse alusel diskrimineerimise vastased meetmed ei tohi põhimõtteliselt teha vahet laste ja eakate vahel ning igat liiki õigustamatu vanuse alusel diskrimineerimisega tuleb asjakohaselt tegeleda;

54.

märgib, et eelkõige eakamad töötajad töötavad ebakindlates tingimustes, ning palub, et komisjon uuriks koos liikmesriikidega üle 50-aastaste inimeste töötuse üha süvenevat probleemi ning töötaks välja tõhusad vahendid, nt kutsekoolitus ja stiimulid või toetused tööandjatele, et eakamaid töötajaid uuesti tööturule integreerida ja kaitsta neid ebaõiglase vallandamise eest;

55.

rõhutab, et on vaja parandada töötava elanikkonna digitaaloskusi ja rõhutab, et digiteerimine aitab suurendada sotsiaalset kaasamist ning aidata eakatel inimestel ja puuetega töötajatel kauem tööhõives püsida, võimaldades neil saada kasu tehisintellekti võimalustest; peab oluliseks juhtida digitaalse turu mõju tööhõivele sotsiaalselt õiglasel ja jätkusuutlikul viisil; rõhutab asjaolu, et paljud tööandjad ei palka eakaid töötajaid stereotüüpide tõttu, mille kohaselt neil ei ole oskuseid või on need vananenud; nõuab seetõttu, et arutelus komisjoni välja kuulutatud tulevase Euroopa oskuste strateegia üle käsitletaks kõikide vanuserühmade töötajate elukestvat õpet ja täiskasvanuõpet;

56.

tuletab meelde, et ELi ja liikmesriikide kõige olulisemad ressursid on nende inimressursid; on arvamusel, et digitaaloskused on üle 55-aastaste eakamate töötajate jaoks üliolulised selleks, et kaitsta neid tööturult tõrjumise vastu ja lihtsustada neil uue töökoha leidmist; palub, et komisjon ja liikmesriigid töötaksid koos sotsiaalpartneritega välja haridust ja tööd ühendavad oskuste strateegiad, ning investeeriksid seega elukestvasse õppesse ja pakuksid kättesaadavaid, taskukohaseid ja laiaulatuslikke koolitusskeeme, samuti ümberõpet digitaal- ja nn pehmete oskuste arendamiseks, kaasa arvatud virtuaalreaalsusega (täiendatud reaalsusega) kohanemiseks, mis võimaldab vanemal elanikkonnal paremini vastata kasvavale nõudlusele e-oskuste järele eri sektorites; rõhutab seega, et üle 55-aastastel töötajatel, eriti naistel, peaks kogu aeg olema juurdepääs info- ja kommunikatsioonitehnoloogia alastele koolitustele; innustab ka liikmesriike ja komisjoni kehtestama strateegiaid, millega vähendada digitaalset lõhet ning soodustada võrdset juurdepääsu uuele info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale;

57.

tunneb heameelt Euroopa sotsiaalpartnerite tööprogrammi üle aastateks 2015–2017, mis keskendub aktiivsele vananemisele; kutsub sotsiaalpartnereid üles põhjalikult käsitlema vanuse alusel diskrimineerimise, täiskasvanuõppe, töötervishoiu ja -ohutuse, aga ka töö- ja pereelu ühitamisega seotud küsimusi, et töötada välja Euroopa raamistik, mille abil toetada kõikide töötajate tööalast konkurentsivõimet ja tervist;

58.

rõhutab, et sihipärasemate ja tõhusamate aktiivse vananemise strateegiate väljatöötamiseks on vaja usaldusväärset statistikat eakate olukorra ja demograafiliste muutuste kohta; palub komisjonil tagada põhjalik eakate ühiskondlikku staatust, tervist, õigusi ja elatustaset käsitlevate kvaliteetsete andmete kogumine;

59.

juhib tähelepanu asjaolule, et eakatesõbralike keskkondade edendamine on erakordselt oluline viis vanemaealiste töötajate ja tööotsijate toetamiseks ning kõigile võrdseid võimalusi pakkuva kaasava ühiskonna edendamiseks; tunneb sellega seoses heameelt komisjoni ja WHO ühisprojekti üle, mille eesmärk on kohandada WHO ülemaailmset eakatesõbralike linnade juhendit (Global Age-friendly Cities) Euroopa tingimustega;

60.

tunneb heameelt Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri kampaania „Tervislikud töökohad sõltumata east“ üle; rõhutab, kui olulised on tõhusad töötervishoiu ja -ohutuse alased õigusaktid ning ettevõtjatele ennetavate meetmete võtmiseks pakutavad stiimulid; nõuab kampaaniat, et võtta intensiivseid teavitusmeetmeid igas suuruses ettevõtjani jõudmiseks;

61.

kutsub liikmesriike üles tugevdama riiklikke pensionisüsteeme, et tagada pärast pensionile jäämist inimväärne sissetulek;

62.

tunneb heameelt komisjoni töö- ja eraelu tasakaalu käsitleva algatuse üle; rõhutab tõsiasja, et töö- ja eraelu tasakaal on katsumus ka eakatele töötajatele, kuna hoolt vajava pereliikme eest hoolitseb 18 % 55–64-aastastest meestest ja 22 % 55–64-aastastest naistest ning oma lapselaste eest hoolitseb regulaarselt üle poole vanavanematest; soovitab, et tulevane töö- ja eraelu tasakaalu algatus hõlmaks täielikult meetmeid, mille abil toetakse tööealisi mitteametlikke hooldajaid ja vanavanemaid ning noori vanemaid;

63.

kutsub liikmesriike üles edendama kvaliteetseid riiklikke teenuseid, mis pakuksid sobivat ja vajalikku hooldust ja abi lastele, haigetele ja eakatele;

Seksuaalne sättumus

64.

märgib, et liikmesriikide kohtud ja Euroopa Liidu Kohus on käsitlenud ainult piiratud arvu juhtumeid seoses diskrimineerimisega seksuaalse sättumuse alusel;

65.

tuletab meelde, et ehkki nende liikmesriikide arv, kes laiendasid seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise keeldu kõikidele valdkondadele, mida hõlmab rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv, kasvas 10-lt 2010. aastal 13-le 2014. aastal, on kaitse diskrimineerimise eest seksuaalse sättumuse ja sooidentiteedi alusel siiani piiratud (29);

66.

tuletab meelde, et paljudes liikmesriikides on transinimestele kättesaadava kaitse ulatus diskrimineerimise eest, eriti tööhõive-, hariduse ja tervishoiuvaldkonnas, jätkuvalt ebaselge; nõuab meetmeid, et rakendada tõhusalt riiklikke õigusakte, mis võtavad üle soolise võrdõiguslikkuse direktiivi; märgib, et sellised meetmed võiksid täiustada õiguslikke määratlusi, et tagada kõikide transinimeste kaitse ja mitte ainult soo korrigeerimist läbivaid või läbinud transinimeste kaitse (30);

67.

tunneb muret, et teadlikkus oma õigustest diskrimineerimise valdkonnas ja diskrimineerimisohvritele abi pakkuvatest asutustest ja organisatsioonidest on madal, kusjuures kõrgem teadlikkus on LGBTI-inimestel; on seisukohal, et riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud asutused ning kõikide huvirühmade organisatsioonid peaksid oluliselt tõhustama teavitustööd nii ohvrite kui ka tööandjate ja teiste rühmade seas; märgib, et riiklikud LGBTI organisatsioonid on kõnealuses töös kesksed partnerid;

68.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama partnerlussuhte, abikaasade varasuhte ja vanemaõiguste vastastikuse tunnustamise; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma arvesse intersooliste inimeste erilist diskrimineerimist tööl ning vaatama läbi õigusaktid ja tavad, et hoida ära intersooliste inimeste diskrimineerimist;

Horisontaalsed aspektid ja soovitused

69.

väljendab muret, et mitmekordse diskrimineerimise valdkonnas puudub õigusselgus ja õiguskindlus, ning peab selle sagedaseks põhjuseks liikmesriikides kehtivaid erinevaid ja killustatud eeskirju ja norme; võtab teadmiseks Equineti tehtud olulise töö, et aidata töötada välja ühtsed normid, ning usub, et seda tööd tuleks piisavalt toetada;

70.

mõistab hukka asjaolu, et direktiiv 2000/78/EÜ ei sisalda konkreetseid sätteid mitmekordse diskrimineerimise kohta, ehkki selles on vähemalt öeldud, et naised on sageli niisuguse diskrimineerimise ohvrid, ja märgib lisaks, et kahe või enama diskrimineerimisvormi kombinatsiooni korral võib tekkida probleeme sellest, et eri vormide puhul on tagatud erineval tasemel kaitse; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles võitlema kõikide mitmekordse diskrimineerimise vormidega ning tagama mittediskrimineerimise ja võrdse kohtlemise põhimõtete järgimise tööturul ja seoses juurdepääsuga tööhõivele; soovitab, et riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud asutused, õiguskaitseasutused, sealhulgas tööinspektorid, riiklikud võrdõiguslikkusega tegelevad asutused ja kodanikuühiskonna organisatsioonid jälgiksid rohkem soo ning muudel alustel diskrimineerimise juhtumite ja tavade osalist kattumist;

71.

rõhutab, et võrdõiguslikkust käsitlevate objektiivsete, võrreldavate ja liigitatud andmete puudumine diskrimineerimise ja ebavõrdsuse kohta raskendab diskrimineerimise, eriti kaudse diskrimineerimise olemasolu tõendamist; juhib tähelepanu, et direktiivi 2000/78/EÜ artikliga 10 on lubatud tõendamiskohustuse kohandamine ja tõendamiskohustuse ümberpööramine juhul, kui asjaolude põhjal võib eeldada, et on toimunud otsene või kaudne diskrimineerimine; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koguma täpselt ja süstemaatiliselt andmeid direktiivi kehtivust puudutava võrdõiguslikkuse kohta, kaasates sotsiaalpartnerid, siseriiklikud võrdõiguslikkusega tegelevad asutused ja kohtud;

72.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid koguksid (sh riikliku aruandluse ning sotsiaalkaitset ja sotsiaalset kaasatust käsitleva iga-aastase ühisaruande raames) ühtlustatud ja homogeenseid statistilisi andmeid, et kaotada puudujäägid andmete kogumisel soolise võrdõiguslikkuse kohta; kutsub komisjoni üles tegema algatusi sellise andmekogumise edendamiseks liikmesriikidele adresseeritud soovituse abil ja andes Eurostatile ülesandeks konsultatsioonide väljatöötamine, mille eesmärk oleks võtta Euroopa sotsiaaluuringu näitajates arvesse andmete jaotust kõikide diskrimineerimise aluste kaupa, eesmärgiga võtta praktilisi meetmeid igasuguse töölevõtuga ja tööturuga seotud diskrimineerimise vastu;

73.

soovitab, et kui liikmesriigid koguvad tööhõive kohta statistilisi andmeid, lisaksid nad tööjõu-uuringusse vabatahtlikud küsimused, mis aitaksid avastada võimalikku diskrimineerimist soo, rassi või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuse, puude, vanuse ja seksuaalse sättumuse alusel;

74.

rõhutab, et kõigi tasandite seadusandlikus protsessis tuleks alati võtta arvesse mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate halduskoormust ning et hinnata tuleks kavandatavate meetmete proportsionaalsust;

75.

märgib siseriiklike võrdõiguslikkusega tegelevate asutuste olulist rolli võrdse tööalase kohtlemise direktiivi rakendamisel, mis aitab suurendada teadlikkust ja koguda andmeid, tehes koostööd sotsiaalpartnerite ja muude sidusrühmadega, parandades teavitamist ja võttes juhtrolli diskrimineerimisohvrite kaebuste esitamise lihtsustamisel; nõuab võrdõiguslikkusega tegelevate siseriiklike asutuste rolli tugevdamist, nende erapooletuse kindlustamist, tegevuse arendamist ja suutlikkuse tõhustamist, sealhulgas piisavate rahaliste vahendite kaudu;

76.

kutsub liikmesriike üles väljendama suuremat pühendumust meeste ja naiste võrdõiguslikkuse põhimõtte rakendamisele tööhõivepoliitikas; nõuab, et kasutataks aktiivselt sooteadlikku eelarvestamist, seejuures peaks komisjon edendama vastavate parimate tavade vahetamist, ning nõuab meetmeid, mis julgustaksid naiste töölevõtmist õiglastel alustel ilma ebakindla tööhõive vormideta, töö ja eraelu sobiva tasakaaluga ning elukestva õppega, samuti meetmeid palga- ja pensionilõhe vähendamiseks ning üldiselt naiste positsiooni parandamiseks tööturul;

77.

palub, et liikmesriigid töötaksid välja sooneutraalse töökohtade klassifitseerimise ja hindamise süsteemi, mis oleks asendamatu meede võrdse kohtlemise kindlustamiseks;

78.

rõhutab, et võrdse kohtlemise poliitika peaks tegelema probleemidega, mis on seotud nii meeste kui ka naiste elukutseid ja rolle käsitlevate stereotüüpidega;

79.

tuletab meelde, et sotsiaalpartneritel on oluline roll nii töötajatele kui ka tööandjatele teabe edastamisel ja nende teadlikkuse suurendamisel diskrimineerimisvastase võitluse teemal;

80.

on seisukohal, et rohkem tuleb tähelepanu pöörata konkureerivate õiguste, nagu usu- ja veendumusvabaduse ning sõnavabaduse tasakaalustamisele selle alusel toimunud ahistamise korral;

81.

palub, et liikmesriigid töötaksid välja ja tugevdaksid oma tööinspektsioone, tagades neile tingimused ning rahalised ressursid ja personali, mis võimaldaks neil jätkata tööd ja võidelda tõhusalt ebakindlate töösuhete, reguleerimata tööhõive ning töö ja palgaga seotud diskrimineerimisega, eriti meeste ja naiste võrdõiguslikkuse seisukohast;

82.

palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada töö ja eraelu ühildamist konkreetsete meetmetega, näiteks esitada uus ettepanek emapuhkuse vastuvõtmiseks, et tagada naistele õigus naasta pärast rasedus- ja sünnituspuhkust ning vanemapuhkust tööle, tagada nende õigus tervise ja ohutuse kaitsele töökohas, kindlustada neile emadusega seotud õigused ja võtta meetmeid, et hoida ära rasedate ebaõiglast töölt vallandamist jne, samuti esitada ettepanek hoolduspuhkuse direktiivi kohta ja tugevdada isapuhkuse õigusakte;

83.

märgib, et paljude diskrimineerimise juhtumite puhul on õiguskaitse kättesaadavus piiratud; rõhutab, kui oluline on, et diskrimineerimise ohvritel oleks juurdepääs teabele; peab vajalikuks, et liikmesriigid võtaksid asjakohased meetmed tagamaks, et ohvritele on kõigil kohtumenetluse etappidel olemas mõistlik ja kättesaadav õigusnõustamine ja -abi, sealhulgas konfidentsiaalne ja isiklik nõustamine, emotsionaalne, isiklik ja moraalne tugi võrdõiguslikkusega tegelevate asutuste või asjakohaste vahendajate poolt; kutsub lisaks liikmesriike üles võitlema töökohal toimuva ahistamise ja vägivalla vastu, mis eirab inimese väärikust ja/või loob solvava töökeskkonna;

84.

on arvamusel, et tuleb parandada kaebuste mehhanisme liikmesriikide tasandil, tugevdades võrdõiguslikkust edendavaid liikmesriikide asutusi õiguskaitse ja kohtuväliste mehhanismide kättesaadavuse parandamiseks, suurendades usaldust ametiasutuste vastu, pakkudes õigusnõu ja -abi ning lihtsustades sageli pikki ja keerukaid kohtumenetlusi; ergutab liikmesriike looma platvorme, kus võetakse vastu kaebusi ja antakse tasuta tuge töökohal toime pandud diskrimineerimise ja ahistamise üle kaebamisel õigusasutustes;

85.

nõuab, et võetaks vastu eeskirjad, mis kaitseksid töökohal toimuva diskrimineerimise ja/või ahistamise ja/või jälitamise korral rikkumisest teatajaid ja nende privaatsust;

86.

tuletab meelde, et mõnel juhul tekitab endiselt probleeme kohtu poole pöördumine ja piisava esindatuse tagamine, ning kutsub liikmesriike üles leidma viise, kuidas aidata ohvreid selles osas, sealhulgas näiteks kohtutasudest vabastuste ja soodustuste, spetsialiseerunud valitsusväliste organisatsioonide jt õigusabi ja toetuse ning õiguskaitse ja piisava esindatuse tagamise kaudu; rõhutab asjaomaste kohtu- ja/või haldusmenetluste vastu õigustatud huvi tundvate valitsusväliste organisatsioonide õigusliku staatuse olulisust;

87.

tervitab asjaolu, et liikmesriikide diskrimineerimisvastaste seadustega ette nähtud sanktsioonid on üldiselt kooskõlas võrdse tööalase kohtlemise direktiiviga; rõhutab samuti tähtsat rolli, mis on diskrimineerimisvastase võitlusega tegelevatel riigiasutustel sanktsioonide ja kaebustega seotud probleemide lahendamisel; on siiski mures, et antava hüvitise taseme ja suuruse osas kipuvad siseriiklikud kohtud kohaldama leebemaid sanktsioone kui seadusega ette nähtud (31); rõhutab, et komisjon peab pöörama hoolikat tähelepanu liikmesriikide eeskirjadele karistuste ja hüvitise kohta, tagamaks, et riikide õigusaktides ei nähtaks diskrimineerimise eest ette puhtalt sümboolseid karistusi või ainult hoiatusi, nagu Euroopa Kohus on teatanud.

88.

väljendab oma muret romade kogukonna vähese osalemise pärast tööturul; juhib tähelepanu vajadusele tugevdada selle etnilise vähemusega tegelevate valitsusväliste organisatsioonide rolli, et soodustada romade osalemist tööturul; juhib samuti tähelepanu, kui oluline on valitsusväliste organisatsioonide roll selles, et romasid teavitatakse nende õigustest või et diskrimineerimise juhtumite korral aidatakse neil sellest teada anda, mis parandab lõpptulemusena andmete kogumist;

89.

kutsub liikmesriike üles kasutama direktiivi pakutavat võimalust võtta tõsise ja struktuurilise diskrimineerimise all kannatavate rühmade, näiteks romade puhul kasutusele positiivsed meetmed;

90.

tunneb heameelt asjaolu üle, et valdav enamus liikmesriike on kaalunud mingil kujul positiivseid meetmeid selle direktiivi kohaldamisalas;

91.

rõhutab vajadust levitada Euroopa Liidu Kohtu asjakohaseid otsuseid ja vahetada võrdse tööalase kohtlemise direktiivi sätteid puudutavaid siseriiklike kohtute otsuseid kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikaga;

92.

rõhutab, kui oluline on tagada tugi mitteametlikele hooldajatele töö- ja hoolduskohustuste sobitamisel (nt paindlik tööaeg, intervallhooldus), et need hooldajad (enamasti naised) saaksid oma hoolduskohustusi täita ja anda märkimisväärse panuse oma perekondade ja ühiskonna heaolusse, ning neid ei tohi selle abi eest karistada praegu ega hilisemas elus;

93.

peab vajalikuks, et siseriiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste ning õiguskaitseasutuste töötajatele ja tööinspektsioonidele pakutaks nõuetekohast koolitust; leiab, et kõigi asjaomaste sidusrühmade, nt kohtunike, prokuröride, kohtu personali, advokaatide ja uurijate, politsei ja vanglatöötajate koolitus tööhõivealaste diskrimineerimisvastaste õigusaktide ja kohtupraktika valdkonnas on otsustava tähtsusega koos koolitusega kultuuridevahelise mõistmise ja alateadlike eelarvamuste valdkonnas;

94.

peab vajalikuks, et komisjon pakuks eraettevõtjatele, sealhulgas VKEdele ja mikroettevõtjatele, võrdõiguslikkuse ja mitmekesisuse raamistike mudeleid, mida saab hiljem kasutusele võtta ja kohandada vastavalt nende vajadustele; kutsub ärivaldkonna sidusrühmi üles minema võrdõiguslikkuse ja mitmekesisuse austamise vallas lubaduste andmisest kaugemale, teavitades muu hulgas soovi korral igal aastal võrdõiguslikkusega tegelevate asutuste abil oma asjaomastest algatustest;

95.

kutsub tööandjaid üles looma oma töötajatele diskrimineerimisvastase töökeskkonna, austades ja rakendades selleks olemasolevaid diskrimineerimisvastaseid direktiive, mille aluseks on võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata soost, rassist või etnilisest päritolust, usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest; kutsub komisjoni üles asjaomaste meetmete rakendamist jälgima;

96.

tuletab meelde, kui oluline on sotsiaalpartnerite, valitsusväliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonna roll ohvritele abi pakkumisel, ja rõhutab, et diskrimineerimise all kannatavatel isikutel on sageli lihtsam pöörduda nende kui teiste osalejate poole; soovitab seetõttu toetada kõnealuses valdkonnas tegutsevaid kodanikuühiskonna organisatsioone;

97.

nõuab inimõigustealast ja kodanikuharidust, mis suurendab teadlikkust mitmekesisusest ja aitab seda aktsepteerida ning mille eesmärk on luua kaasav keskkond, julgustades norme uuesti määratlema ja eemaldama solvavaid silte;

98.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama kodanikuõpetuse ja inimõiguste alase hariduse andmist põhi- ja keskkoolis;

99.

peab vajalikuks, et komisjon võtaks vastu riiklike strateegiate Euroopa raamistiku, mille abil võidelda antisemitismi, islamofoobia ja muude rassismi vormide vastu;

100.

kutsub liikmesriike üles looma asjakohased kavad karistuse ära kandnud vangide naasmiseks tööturule;

101.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lihtsustama asjaomaste sidusrühmade, sh kodanikuühiskonna organisatsioonide ja võrdõiguslikkust edendavate asutuste juurdepääsu rahastamisele, et korraldada harivaid kampaaniaid teadlikkuse tõstmiseks diskrimineerimisest tööhõives; kutsub erasektorit üles andma omapoolse panuse diskrimineerimisvaba töökeskkonna loomisse;

102.

palub, et liikmesriigid püüaksid vahetada häid tavasid, et võidelda diskrimineerimise vastu töökohal;

103.

kutsub sotsiaalpartnerite organisatsioone üles arendama sisemist teadlikkust tööalasest ebavõrdsusest ning välja töötama ettepanekuid probleemide käsitlemiseks organisatsiooni/ettevõtja tasandi valdkondlikel kollektiivläbirääkimistel, koolitustel ning liikmetele ja töötajatele suunatud kampaaniates;

104.

palub, et liikmesriigid ja komisjon kaasaksid tööhõive ja elukutse küsimustes võrdse kohtlemise põhimõtte tulemuslikku rakendamisse ka sotsiaalpartnereid (ametiühinguid ja tööandjaid) ning kodanikuühiskonda, sealhulgas võrdõiguslikkusega tegelevaid asutusi, et toetada võrdset kohtlemist; kutsub liikmesriike üles parandama ka sotsiaaldialoogi ning kogemuste ja parimate tavade vahetamist;

o o

105.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.

(2) ELT L 204, 26.7.2006, lk 23.

(3) EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16.

(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0321.

(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0320.

(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0286.

(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0293.

(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0261.

(9) ELT C 316, 30.8.2016, lk 83.

(10) ELT C 75, 26.2.2016, lk 130.

(11) ELT C 131 E, 8.5.2013, lk 9.

(12) ELT C 74 E, 13.3.2012, lk 19.

(13) ELT C 351 E, 2.12.2011, lk 29.

(14) ELT C 212 E, 5.8.2010, lk 23.

(15) ELT C 279 E, 19.11.2009, lk 23.

(16) Kohtuotsus, 10. mai 2011, Römer, C-147/08, EKL, EU:C:2011: 286.

(17) http://fra.europa.eu/en/publication/2014/eu-lgbt-survey-european-union-lesbian-gay-bisexual-and-transgender-survey-main

(18) http://fra.europa.eu/en/publication/2014/being-trans-eu-comparative-analysis-eu-lgbt-survey-data

(19) http://www.eca.europa.eu/Lists/ECADocuments/SR15_03/SR15_03_EN.pdf.

(20) http://www.eurofound.europa.eu/sites/default/files/ef_publication/field_ef_document/ef1568en.pdf

(21) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0351.

(22) Euroopa Parlamendi uuringuteenistus, „Võrdse tööalase kohtlemise direktiiv – selle rakendamise hindamine“.

(23) Ibid.

(24) ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon, 13. detsember 2006, artikkel 2.

(25) Euroopa Parlament, poliitikaosakond A: majandus- ja teaduspoliitika, „Mõistlikud abinõud ja kaitstud töökohad puudega inimestele: kulud ja investeeringutasuvus“.

(26) Üldine märkus nr 2 (2014) artikli 9 kohta: Accessibility https://documentsddsny.un.org/doc/UNDOC/GEN/G14/033/13/PDF/G1403313.pdf?OpenElement

(27) Määrus (EL) nr 1303/2013.

(28) Komisjoni talituste töödokument „Annexes to the Joint Report on the application of the Racial Equality Directive (2000/43/EC) and the Employment Equality Directive (2000/78/EC)“ (Rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi (2000/43/EÜ) ja võrdse tööalase kohtlemise direktiivi (2000/78/EÜ) kohaldamist käsitleva ühisaruande lisad) (SWD(2014)0005).

(29) Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet (2015), „Kaitse seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi ja sootunnuste alusel diskrimineerimise eest Euroopa Liidus: võrdlev õiguslik analüüs“.

(30) Samas.

(31) Euroopa Parlamendi uuringuteenistus, op. cit.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/195

P8_TA(2016)0361

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi tegevus, mõju ja lisaväärtus aastatel 2007–2014

Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta resolutsioon Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi tegevuse, mõju ja lisaväärtuse kohta aastatel 2007–2014 (2015/2284(INI))

(2018/C 204/22)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1309/2013 (mis käsitleb Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (2014–2020) ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1927/2006) (1),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta määrust (EÜ) nr 546/2009 (millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1927/2006 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomise kohta) (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1927/2006 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomise kohta (3),

—	võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi 2013. ja 2014. aasta tegevuse kohta (COM(2015)0355),

—	võttes arvesse Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (EGF) järelhindamise lõpparuannet (august 2015),

—	võttes arvesse kontrollikoja eriaruannet nr 7/2013 „Kas Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond on andnud koondatud töötajate tööturule naasmiseks ELi lisaväärtust?“,

—	võttes arvesse Eurofoundi ERMi 2012. aasta aruannet „Pärast restruktureerimist: tööturud, töötingimused ja eluga rahulolu“,

—	võttes arvesse Eurofoundi juhtuuringut „Added value of the European Globalisation Adjustment Fund: A comparison of experiences in Germany and Finland“ (Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi lisaväärtus: Saksamaa ja Soome kogemuste võrdlus) (2009),

—	võttes arvesse Eurofoundi ERMi 2009. aasta aruannet „Restruktureerimine majanduslanguse olukorras“,

—	võttes arvesse oma 29. septembri 2011. aasta resolutsiooni Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi tuleviku kohta (4),

—	võttes arvesse oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi rahastamise ja toimimise kohta (5),

—	võttes arvesse oma resolutsioone Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta, mis on vastu võetud alates 2007. aasta jaanuarist, sealhulgas tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni märkusi vastavate taotluste kohta,

—	võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni EGFi eritöörühma arutelusid,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, eelarvekontrollikomisjoni, regionaalarengukomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0227/2016),

arvestades, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond (edaspidi „EGF“) loodi eesmärgiga toetada töötajaid, kes on koondatud maailma kaubanduses toimunud oluliste struktuurimuutuste tagajärjel, ning näidata üles solidaarsust nendega; arvestades, et EGFi eesmärk on aidata kaasa arukale, jätkusuutlikule ja kaasavale majanduskasvule ning edendada püsivat tööhõivet koondatud töötajaid uue töökoha saamiseks ette valmistades ja neid seejuures toetades; arvestades, et EGF loodi hädaolukordadega tegelemiseks, tehes seda kiire sekkumise ja lühiajalise toetuse pakkumisega ulatuslikku koondamist hõlmavatele tööturu tõsistele ja ettenägematutele raskustele reageerimiseks, erinevalt Euroopa Sotsiaalfondist (edaspidi „ESF“), millest samuti toetatakse koondatud töötajaid, kuid mille eesmärk on leevendada pikaajalist struktuurset tasakaalustamatust peamiselt elukestva õppe kaudu; on veendunud, et EGFi tuleks ka järgmise programmitöö perioodi ajal kasutada väljaspool mitmeaastast finantsraamistikku;

arvestades, et restruktureerimine on viimastel aastatel muutunud üha valdavamaks, võimendudes teatavates sektorites ja levides teistesse; arvestades, et äriühingutel lasub vastutus sageli ettenägematu mõju eest, mida niisugused otsused avaldavad liikmesriigi majanduslikule ja sotsiaalsele struktuurile ning kogukondadele; arvestades, et EGF aitab leevendada kõnealuste restruktureerimisotsuste negatiivset mõju; arvestades, et üha enam EGFi juhtumeid on seotud suurte äriühingute ja hargmaiste korporatsioonide restruktureerimisstrateegiatega, mis otsustatakse tavaliselt ilma töötajaid ja nende esindajaid kaasamata; arvestades, et ümberpaigutamine, tegevuse üleviimine, sulgemine, ühinemine, omandamine, ülevõtmine, tootmise ümberkorraldamine ja tegevuse allhange on kõige tavalisemad restruktureerimise vormid;

arvestades, et kohanemisvõimet ja proaktiivsust töökohtade või ametite üleviimisel võib siiski takistada ebakindlus, kuna vahetustega võib kaasneda töötuse, madalamate palkade ja sotsiaalse ebakindluse oht; arvestades, et EGFi juhtumite toetusesaajate tööturule naasmine saab olema edukam, kui sellega kaasneb kvaliteetne tööhõive;

arvestades, et ühistud viivad restruktureerimist läbi sotsiaalselt vastutustundlikul viisil ja nende konkreetne koostööle rajatud juhtimismudel, mis põhineb ühisvastutusel, demokraatlikul osalemisel ja liikmetepoolsel kontrollil ning ühistute suutlikkusel tugineda enda rahalistele vahenditele ja tugivõrgustikele, selgitab, mis muudab ühistud aja jooksul restruktureerimise juhtimisel ning ühtlasi uute ärivõimaluste loomisel paindlikumaks ja innovatiivsemaks;

E.	arvestades, et määruse (EL) nr 1309/2013 artiklis 19 on ette nähtud, et komisjon esitab iga kahe aasta tagant Euroopa Parlamendile ja nõukogule kvantitatiivse ja kvalitatiivse aruande EGFi eelmisel kahel aastal võetud meetmete kohta;

arvestades, et Euroopa tasandil ei ole kehtestatud õigusraamistikku, mis käsitleks töötajate teavitamist ja nendega konsulteerimist ning restruktureerimise ettevalmistamist ja juhtimist, et ennetada muutusi ja hoida ära töökohtade kadumist; arvestades, et Euroopa Parlament nõudis oma 15. jaanuari 2013. aasta resolutsioonis (6), et komisjon esitaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 225 võimalikult kiiresti ja pärast konsulteerimist tööturu osapooltega seadusandliku ettepaneku töötajate teavitamise ja nendega konsulteerimise ning restruktureerimise ettevalmistamise ja juhtimise kohta (milles järgitakse resolutsiooni lisas toodud üksikasjalikke soovitusi); arvestades, et riikide tasandil esinevad suured erinevused kohustustes, mis tööandjatel on selles protsessis oma töötajate ees; arvestades, et Euroopa sotsiaalpartneritega on selles küsimuses konsulteeritud kahel korral ja komisjon ei ole suutnud meetmeid võtta; arvestades, et komisjoni reaktsioon Euroopa Parlamendi resolutsioonidele teavitamise, konsulteerimise ja restruktureerimise kohta on olnud pettumust valmistav, mis juhib tähelepanu vajadusele astuda selles valdkonnas konkreetseid samme; arvestades, et ülitähtsad on hästi arenenud töösuhete süsteemid, mis annavad töötajatele ja nende esindajatele konsulteerimis- ja teavitamisalased õigused; arvestades, et tugevdatud teavitamise ja nõustamise direktiiv võib aidata tagada asjaolu, et sobiva kava üle peetavad läbirääkimised saavad toimuda õiglastes tingimustes ja õigeaegselt;

G.	arvestades, et koondamiste miinimumkünnist vähendati 1000 koondatult 500 koondatule ning ette nähti võimalus kaaluda erakorralistel asjaoludel või väikeste tööturgude puhul EGFi kasutamist juhul, kui koondamine avaldab tõsist mõju tööhõivele ning kohalikule, piirkondlikule või riigi majandusele;

arvestades, et alates 1. jaanuarist 2014. aastal võivad varem füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsenud inimesed samuti toetuskõlblikud olla ning toetust saada; arvestades, et komisjon peaks tagama, et EGF vastab füüsilisest isikust ettevõtjate erivajadustele, sest füüsilisest isikust ettevõtjate arv aina suureneb; arvestades, et 31. detsembrini 2017. aastal võib piirkondades, mis on noorte tööhõive algatuse alusel toetuskõlblikud, saada EGFi toetust niisugune arv mittetöötavaid ja mitteõppivaid noori (NEET-noored), mis vastab sihtrühma kuuluvate toetusesaajate arvule;

I.	arvestades, et praeguse EGFi eesmärk on lisaks koondatud töötajate toetamisele näidata üles ka solidaarsust kõnealuste töötajatega;

J.	arvestades, et EGFi esialgne eelarve oli 500 miljonit eurot aastas; arvestades, et praegune eelarve on 150 miljonit eurot aastas ning et EGFi loomisest alates on kasutatud keskmiselt umbes 70 miljonit eurot aastas;

K.	arvestades, et esialgne kaasrahastamise määr oli 50 %, seda suurendati aastatel 2009–2011 65 %ni, vähendati aastatel 2012–2013 uuesti 50 %ni ja nüüd on see 60 %;

arvestades, et aastatel 2007–2014 on 20 liikmesriiki esitanud 134 taotlust seoses 122 121 koondatud töötajaga, ning arvestades, et kokku on taotletud 561,1 miljonit eurot; märgib, et aastatel 2007–2013 oli eelarve täitmise määr vaid 55 %; arvestades, et aastatel 2007–2014 esitati kõige rohkem taotlusi töötlevas tööstuses, eelkõige autotööstuses, mis puudutas 29 000 töötajat 122 121-st (23 % esitatud taotlustega hõlmatud kogu tööjõust); arvestades, et siiani on majanduskriis tabanud kõige rängemalt vähema kui 500 töötajaga väikeseid ettevõtjaid;

arvestades, et Euroopa Kontrollikoda on soovitanud Euroopa Parlamendil, komisjonil ja nõukogul kaaluda Euroopa Liidu poolse rahastamise pakkumisel tõenäoliselt ELi lisaväärtust loovate meetmetega piirdumist, selle asemel et rahastada juba olemasolevaid riiklikke töötajate sissetulekutoetuse süsteeme, mis on sätestatud artikli 7 lõike 1 punktis b; arvestades, et EGFi meetmeid on peetud kõige suuremat lisaväärtust loovateks, kui neid on kasutatud koondatud töötajatele mõeldud selliste teenuste kaasrahastamiseks, mida liikmesriikide tööhõivehüvitiste süsteemides tavaliselt ei ole, juhul kui need teenused on suunatud toetuste asemel koolitusele, samuti juhul, kui need meetmed on olnud personaalsed ja üldisi meetmeid täiendavad, eelkõige kõige haavatavamate koondatud töötajate rühmade puhul; märgib sellega seoses vajadust investeerida endiste töötajate potentsiaali ning seda, kui tähtis on hinnata täielikult kohaliku tööturu vajadusi ja nõutavaid oskusi, sest see peaks looma aluse koolituse ja pädevuste arendamisele, et aidata hõlbustada töötajate kiiret tööturule naasmist; tuletab meelde, et liikmesriigid on kohustatud EGFi eelarvet tulemuslikult täitma;

arvestades, et EGF ei lahenda ELi töötuse probleemi; arvestades, et ELi töötuskriisi lahendamiseks tuleb ELi poliitikas keskenduda töökohtade loomisele, kaitsmisele ja jätkusuutlikkusele; arvestades, et töötuse määrad ELis, eriti noorte ja pikaajaliste töötute seas, näitavad uusi tööalaseid väljavaateid pakkuvate algatuste hädavajalikkust;

O.	arvestades, et käesoleva raporti puhul on EGFi hindamisel vaadeldud perioodi 2007–2014; arvestades, et komisjoni järelhindamine hõlmab aastaid 2007–2013 ning kontrollikoja aruandes on auditeeritud aastaid 2007–2012;

P.	arvestades, et EGFi rakendamisel tuleks tagada liidu põhiväärtuste hulka kuuluvad ja strateegias „Euroopa 2020“ sätestatud soolise võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise põhimõtted ning neid edendada;

võtab teadmiseks EGFi järelhindamise ja esimese iga kahe aasta järel esitatava aruande; märgib, et komisjon täidab oma aruandluskohustust; on seisukohal, et need ja muud aruanded ei ole piisavad EGFi läbipaistvuse ja tõhususe täielikuks tagamiseks; kutsub liikmesriike, kes on saanud EGFist toetust, üles avalikustama juhtumite kõik andmed ja hinnangud ning lisama juhtumite aruandlusesse ka soolise mõju hindamise; julgustab tugevalt kõiki liikmesriike praeguse määruse alusel oma taotlusi ja lõpparuandeid õigeaegselt avalikustama; on hoolimata asjaolust, et komisjon täidab oma aruandluskohustusi, veendunud, et komisjon võiks teha avalikkusele kättesaadavaks kõik EGFi juhtumitega seotud asjakohased dokumendid, sh oma lähetuste sisearuanded, mis koostatakse pärast menetluses olevate taotlustega seoses liikmesriikides korraldatud kontrollkülastusi;

tunneb heameelt rahastamisperioodi pikendamise üle ühelt aastalt kahele aastale; tuletab meelde, et Eurofoundi uuringu kohaselt ei olnud 12 kuud piisavalt pikk aeg kõikide koondatud töötajate aitamiseks, eriti kõige haavatavamate rühmade, näiteks madala kvalifikatsiooniga töötajate, eakamate töötajate, naiste ja eriti üksikvanemate aitamiseks;

märgib, et EGFi kohta koostatud hinnangud näitavad, et kõnealuse fondi sekkumiste tulemusi mõjutavad sellised tegurid nagu sihtrühma kuuluvate töötajate haridus- ja kvalifikatsioonide tase, samuti asjaomaste tööturgude kasutussuutlikkus ja toetust saavate riikide SKP; rõhutab, et neid tegureid mõjutavad enamasti pikaajalised meetmed, mida on võimalik tulemuslikult toetada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest; juhib tähelepanu vajadusele neid tegureid ja kohaliku tööturu olukorda alati EGFist toetuse andmisel arvesse võtta; märgib, et kiiremate ja tulemuslikumate tulemuste saavutamiseks on oluline suurendada sünergiat EGFi ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahel; rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid võivad toimida EGFi toetusvaldkondades järelmeetmetena, mis ergutavad investeeringuid, üldist kasvu ja töökohtade loomist; rõhutab, et EGFi sekkumised peaksid olema suunatud investeeringutele, mis edendavad kasvu, töökohti, haridust, oskusi ja töötajate geograafilist liikuvust, ning neidtuleks kooskõlastada olemasolevate ELi programmidega, et aidata inimestel tööd leida ja edendada ettevõtlust, eelkõige piirkondades ja sektorites, mis kannatavad juba globaliseerumise või majanduse restruktureerimise kahjuliku mõju tõttu; rõhutab, et koondamiste ja töötuse probleemide jätkusuutlikuks lahendamiseks vahendite tõhusa eraldamise ning tihedama koostöö ja suurema sünergia abil (eelkõige Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi vahel) tuleks eelistada mitmest fondist rahastataval programmitööl põhinevaid integreeritud lähenemisviise; on kindlalt veendunud, et mitmest fondist rahastataval programmitööl põhinev integreeritud strateegia vähendaks ümberpaigutamise riski ja looks soodsad tingimused tööstustootmise naasmiseks ELi;

on seisukohal, et tänu määruse muutmisele on EGFi toimimine paranenud; märgib, et niisugune parandustegevus on lihtsustanud liikmesriikide EGFile juurdepääsu menetlusi ja et selle tulemusena peaksid liikmesriigid seda fondi rohkem kasutama hakkama; kutsub komisjoni üles esitama ettepanekuid meetmete kohta, mille eesmärk on kõrvaldada igasugused haldussuutlikkusega seotud tõkked, mis on takistanud EGFis osalemist; on veendunud, et EGFile ei tohiks anda makromajandusliku stabiliseerimise funktsiooni;

märgib, et iga-aastases eelarves EGFile eraldatud väiksematest assigneeringutest on piisanud selleks, et anda vajalikku abi ja toetust, mis on nii elutähtis kui ka vajalik oma töö kaotanud inimestele; rõhutab siiski, et EGFi kohaldamisala laiendamise tõttu 2014. aastal NEET-noorte ja kriisikriteeriumi kaasamiseks ja taotluste arvu märkimisväärse suurenemise või uute eesõiguste lisandumise korral ei pruugi assigneeringud olla piisavad ja neid tuleks suurendada, et tagada EGFi tulemuslik toimimine;

rõhutab, et vastastikusel usaldusel ja jagatud vastutusel põhinev tugev sotsiaalne dialoog on parim vahend restruktureerimisprotsesside prognoosimise, ennetamise ja haldamisega seoses üksmeelsete lahenduste ja ühiste seisukohtadeni jõudmiseks; toonitab, et see aitaks töökohtade kadumist ja seega EGFi juhtumeid ära hoida;

märgib, et taotluste arv kasvas märkimisväärselt erandi kehtimise aastatel 2009–2011, kui oli võimalik esitada taotlusi kriisiga seotud kriteeriumide alusel, ning et kõnealust kohaldamisala laiendati täiendatavalt, et muuta kriisikriteerium alaliseks ja kaasata sellesse ka füüsilisest isikust ettevõtjad aastatel 2014–2020; väljendab heameelt selle erandi pikendamise üle pärast 2013. aastat; märgib, et aastatel 2007–2014 olid kokku rohkem kui pooled projektid seotud kriisiga; rõhutab, et majanduskriisi kahjulik mõju on teatavates liikmesriikides jätkuvalt tuntav;

märgib, et aastatel 2007–2014 esitati 20 liikmesriigi poolt 131 rahastamistaotlust kogusummas 542,4 miljonit eurot 121 380 töötaja heaks;

märgib, et komisjon parandas EGFi andmebaasi, millesse kogutakse arvandmeid EGFi juhtumite kohta statistilisel eesmärgil, tänu millele on liikmesriikidel taotlusi lihtsam esitada ja komisjonil EGFi juhtumeid puudutavaid arvnäitajaid analüüsida ja võrrelda; märgib ühtlasi, et komisjon liitis EGFi ühisesse fondihaldussüsteemi, mis peaks aitama esitada korrektsemaid ja täielikumaid taotlusi ning veelgi lühendada aega, mis kulub liikmesriikide esitatavatele taotlustele; märgib, et sees süsteem võimaldab lihtsustada liikmesriikide jaoks taotluste esitamist, ning nõuab tungivalt, et komisjon kiirendaks taotluste menetlemist eesmärgiga võimaldada kiiret rahastamist, et maksimeerida selle mõju;

10.

palub komisjonil täielikult prognoosida kaubanduspoliitiliste otsuste mõju ELi tööturule, võttes arvesse ka kõnealuse mõju kohta EGFi taotlustes välja toodud tõenduspõhist teavet; palub komisjonil viia läbi põhjalikud mõju eel- ja järelhindamised, sh sotsiaalse mõju hindamised, hõlmates võimalikku mõju tööhõivele, konkurentsivõimele ja majandusel ning mõju väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, ning tagada samal ajal tulemuslik eelkoordineerimine kaubanduse ja tööhõive peadirektoraatide vahel; palub Euroopa Parlamendil korraldada korrapäraseid rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ühiseid kuulamisi, et aidata parandada kaubanduspoliitika ja EGFi koordineeritust ja selle jälgimist; peab vajalikuks suurendada EGFi kasutamist ümberpaigutamise probleemi ja eri sektorites globaalse nõudluse kõikumisest tingitud kriiside lahendamiseks; on kindlalt vastu mis tahes algatusele käsitleda EGFi selle praegusel kujul ja praeguse eelarvega sekkumisvahendina selliste töökohtade puhul, mis on Euroopa Liidus kadunud ELi tasandil otsustatud kaubandusstrateegiate, muu hulgas tulevaste või juba kehtivate kaubanduslepingute tõttu; rõhutab, et kaubandus- ja tööstuspoliitika peavad olema ülimalt sidusad ning et ELi kaubanduse kaitsevahendeid tuleb ajakohastada;

11.

palub komisjonil anda kaubanduspartneritele turumajanduslik staatus vaid juhul, kui nad vastavad komisjoni seatud viiele kriteeriumile; palub sellega seoses, et komisjon kehtestaks kolmandatele riikidele turumajandusliku staatuse andmise küsimusi käsitleva selge ja tulemusliku strateegia, et säilitada ELi ettevõtjate konkurentsivõime ning jätkata võitlust kõlvatu konkurentsi kõikide vormide vastu;

12.

rõhutab, et EGFi üks peamine eesmärk on aidata töötajaid, kes on kaotanud oma töökoha märkimisväärse muutuse tõttu liidu kaubavahetuses või teenuskaubanduses, nagu on sätestatud määruse artikli 2 punktis a; on arvamusel, et üks EGFi oluline ülesanne on tagada toetus töötajatele, kes on koondatud kaubandusvaidluste negatiivsete tagajärgede tõttu; kutsub seetõttu komisjoni üles selgitama, et töökohtade kaotamine niisuguste kaubandusvaidluste tagajärjel, mille tulemuseks on märkimisväärsed muutused liidu kaubavahetuses või teenuskaubanduses, kuulub täielikult EGFi kohaldamisalasse;

13.

rõhutab asjaolu, et EGF ei saa mingil juhul asendada tõsist restruktureerimise ennetamise ja prognoosimise poliitikat; rõhutab, kui tähtis on tõeline ELi tasandi tööstuspoliitika jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu saavutamiseks;

14.

palub komisjonil viia läbi üleilmastumise mõju valdkondlikud uuringud ning esitada nende tulemuste põhjal ettepanekud, mille eesmärk on ergutada äriühinguid ennetama oma valdkonnas esinevaid muutusi ja valmistama oma töötajaid muutusteks ette enne koondamist;

15.

rõhutab, et teatavad liikmesriigid on eelistanud kasutada EGFi asemel ESFi, sest viimasel on kõrgemad kaasrahastamise määrad ja selle meetmeid rakendatakse kiiremini ning EGFi puhul puudub eelmaksete tegemine ja selle heakskiitmismenetlus on pikk; on siiski veendunud, et uues määruses sisalduv suurem kaasrahastamise määr ning kiirem taotlus- ja heakskiitmisprotsess lahendab mõne kõnealuse probleemi; peab kahetsusväärseks, et EGFi toetus ei ole veel kõikide liikmesriikide koondatud töötajateni jõudnud, ja kutsub liikmesriike üles kasutama kõnealust toetust massiliste koondamiste korral;

16.

juhib tähelepanu asjaolule, et kontrollikoja aruande andmeil kestab EGFi taotluse heakskiitmine keskmiselt 41 nädalat; nõuab, et tehtaks kõik selleks, et menetlusi kiirendada; kiidab heaks komisjoni püüdlused viivitusi minimeerida ja taotlusprotsessi sujuvamaks muuta; rõhutab, et liikmesriikide suutlikkuse suurendamine on sellega seoses hädavajalik, ning soovitab tungivalt kõikidel liikmesriikidel hakata meetmeid rakendama esimesel võimalusel; märgib, et paljud liikmesriigid teevad seda juba;

17.

märgib, et EGF on teatavate liikmesriikide, sotsiaalpartnerite ja äriühingute jaoks suuresti tundmatu; kutsub komisjoni üles suurendama teabevahetust liikmesriikide ning riiklike ja kohalike ametiühinguvõrgustike ning üldsusega; kutsub liikmesriike üles suurendama töötajate ja nende esindajate teadlikkust EGFist ning tegema seda õigel ajal, et tagada EGFi meetmete jõudmine võimalikult suure arvu potentsiaalsete toetusesaajateni ja nende toetamine, ning nõuab eeliste tulemuslikumat edendamist, võttes aluseks EGFiga saavutatud tulemused;

18.

tuletab meelde, kui tähtsad on kaitsemeetmed, millega välditakse kindlaksmääratud aja jooksul ELi rahalisi vahendeid saavate ettevõtete ümberpaigutamist, millega võib koondamiste tõttu kaasneda täiendavate toetuskavade algatamine;

EGFi toetusesaajad

19.

tunneb heameelt kontrollikoja aruandes esitatud järelduste üle, et peaaegu kõigil toetuse saamiseks kõlblikel töötajatel oli võimalik nende individuaalsetele vajadustele kohandatud individuaalsetest ja hästi koordineeritud meetmetest abi saada ning et rahalist abi saanud töötajatest on peaaegu 50 % praeguseks uue töö leidnud; märgib, et kuna mõnes liikmesriigis ei rakendatud EGFi programme õigel ajal ega tulemuslikult, on vahendid jäänud alakasutatuks; on veendunud, et sihtrühmas olevate toetusesaajate või nende esindajate, sotsiaalpartnerite, kohalike tööhõiveametite ja muude asjaomaste sidusrühmade osalus esialgses hindamises ja taotlemises on ülimalt oluline, et tagada toetusesaajate jaoks positiivne tulemus; palub, et komisjon abistaks liikmesriike innovatiivsete meetmete ja programmide väljatöötamisel ning hindaks oma läbivaatamiste käigus, mil määral prognoositi kooskõlastatud individuaalse teenustepaketi koostamisel tulevasi tööturu väljavaateid ja seal vajatavaid oskusi ning mil määral oli see kooskõlas ressursitõhusale ja jätkusuutlikule majandusele ülemineku eesmärgiga; kutsub liikmesriike üles tegema kooskõlas kehtiva määruse artikliga 7 täiendavaid jõupingutusi selleks, et juhinduda kooskõlastatud individuaalse teenustepaketi koostamisel ressursitõhusa ja jätkusuutliku majanduse poole liikumisest; märgib, et innovatsioon, arukas spetsialiseerumine ja ressursitõhusus on tööstusliku uuenduse ja majandusliku mitmekesistamise jaoks keskse tähtsusega;

20.

märgib, et komisjoni järelhindamise aruandes analüüsitud 73 projektis oli 55-aastaste ja vanemate toetusesaajate keskmine osakaal 15 % ning 15–24-aastaste toetusesaajate osakaal 5 %; väljendab seetõttu heameelt asjaolu üle, et uues määruses asetatakse rõhku vanematele ja noorematele töötajatele ning et NEET-noored on kaasatud teatavatesse taotlustesse; märgib, et naissoost toetusesaajate keskmine osakaal oli 33 % ja meeste oma 67 %; märgib, et need arvud näitavad töötajate soolist jaotust, mis võib asjaomasest sektorist lähtuvalt olla erinev; nõuab seetõttu, et komisjon tagaks kõikide EGFi taotluste puhul naiste ja meeste võrdse kohtlemise, ning kutsub liikmesriike üles koguma andmeid soolisest perspektiivist lähtuvalt, et näha, kuidas see mõjutab naissoost toetusesaajate tööturule naasmise määrasid; märgib ühtlasi, et teatavate EGFi taotluste puhul on sihtrühmas olevate toetusesaajate arv rahastamise nõuetele vastavate toetusesaajate koguarvuga võrreldes väike, mille mõju ei pruugi olla optimaalne;

21.

on seisukohal, et NEET-noorte kaasamine EGFi taotlustesse nõuab tihti eri liiki sekkumisi, ning on veendunud, et kõik asjakohased tegutsejad, sealhulgas sotsiaalpartnerid, kohaliku kogukonna rühmad ja noorteorganisatsioonid peaksid olema esindatud iga programmi rakendusetapis ning nad peaksid edendama meetmeid, mis on vajalikud NEET-noorte maksimaalse osalemise tagamiseks; ergutab sellega seoses liikmesriike looma programmi rakendamise koordineerimiseks tugeva juhtameti, tagama sihtotstarbelise ja järjepideva toetuse, et aidata NEET-noortel programm lõpule viia, ning tagama ka programmi rahaliste vahendite maksimaalsed väljamaksed; on veendunud, et sõltumatu läbivaatamise käigus, mille puhul keskendutakse konkreetselt NEET-noorte osaluse küsimusele, tuvastataks paremad tavad; usub kindlalt, et NEET-noorte kaasamist lubav erand tuleks säilitada programmitöö perioodi lõpuni 2020. aasta detsembris;

22.

palub, et komisjon lisaks EGFi vahehindamisse konkreetse kvalitatiivse ja kvantitatiivse hindamise EGFi toetuse kohta mittetöötavatele ja mitteõppivatele noortele (NEET-noortele), võttes eriti arvesse noortegarantii rakendamist ning riiklike eelarvete, ESFi ja noorte tööhõive algatuse vajalikku sünergiat;

23.

märgib, et järelhindamise kohaselt oli keskmine toetusesaajateni jõudmise määr kõigi 73 vaadeldud juhtumi puhul 78 %; märgib, et see hõlmab 20 juhtumit, kus toetusesaajateni jõudmise määr oli 100 % või sellest kõrgem; jääb siiski kindlaks seisukohale, et toetusesaajateni jõudmise maksimummäär peab olema igal juhul 100 % ning seetõttu moonutavad 100 % ületavad näitajad andmeid ja tekitavad mulje tegelikust märgatavalt kõrgemast toetusesaajateni jõudmise määrast; märgib, et sama kehtib ka eelarve täitmise määra kohta; palub komisjonil kohandada oma arvnäitajaid, et anda toetusesaajateni jõudmise määra ja eelarve täitmise määra kohta täpsem hinnang;

24.

väljendab heameelt asjaolu üle, et paljud toetusesaajad suutsid leida uue töökoha eelkõige tänu EGFi individuaalsele toetusele tööotsingutel ning et nende oskusi ajakohastati koolitusprogrammide ja liikuvustoetuste kaudu; väljendab samuti heameelt selle üle, et EGF on võimaldanud teatavatel töötajatel hakata ettevõtjaks tänu äriühingu loomiseks või ülevõtmiseks antud abile; toonitab seetõttu märkimisväärset positiivset mõju, mida EGF on teadete kohaselt avaldanud enesehinnangule, võimestatuse tundele ja motivatsioonile; rõhutab, et EGFi toetus on suurendanud sotsiaalset ühtekuuluvust, võimaldades inimestel tööturule naasta ja vältida negatiivseid töötuslõkse;

25.

märgib, et järelaruande arvnäitajate kohaselt on EGFi toetusesaajatel sageli keskmisest madalam haridustase ja seega halvemini üle kantavad oskused, mis tavatingimustes vähendab nende tööhõivevõimalusi ja muudab nad tööturul haavatavamaks; on arvamusel, et EGF võib luua parimat ELi lisaväärtust siis, kui toetatakse töötajatele suunatud koolitus- ja ümberõppekavasid, mille raames toetatakse eelkõige madala kvalifikatsiooniga haavatavatesse rühmadesse kuuluvaid töötajaid, milles peetakse esmatähtsaks tööturu jaoks vajalikke oskusi ja mis võimaldavad ettevõtlust;

26.

märgib siiski, et järelhindamise osana läbi viidud uuringu tulemused olid vastuolulised: 35 % küsitletutest teatas, et uus töökoht on kvaliteedi poolest parem või palju parem, 24 %, et muutust ei ole, ja 41 %, et uus töökoht on halvem või palju halvem; soovitab siiski (tulenevalt asjaolust, et puuduvad süsteemsed andmed, mida saaks võtta hindamise aluseks) komisjonil koguda üksikasjalikumat teavet EGFi sekkumiste mõju ja kvaliteedi kohta, et hiljem saaks võtta parandusmeetmeid, kui need peaksid vajalikuks osutuma;

EGFi kulutõhusus ja lisaväärtus

27.

palub, et komisjon ja liikmesriigid kasutaksid EGFi eelarve täitmise võimalusi paindlikumalt ja tulemuslikumalt, keskendudes tulemustele, mõjule ja lisaväärtusele ning seadmata ohtu vahendite kasutamise asjakohasust ja läbipaistvust ning eeskirjade täitmist; on arvamusel, et taotlemise menetlus tuleks kiiremaks muuta, et fond saaks koondatud töötajaid tulemuslikumalt aidata; tunneb muret erinevuse pärast liikmesriikide poolt EGFist taotletud vahendite ja hüvitatud summade vahel, kusjuures keskmine eelarve täitmise määr on ainult 45 %; palub seetõttu komisjonil madalate täitmismäärade põhjuseid põhjalikult hinnata ning esitada meetmed olemasolevate kitsaskohtade kaotamiseks ja fondi optimaalse kasutamise tagamiseks; märgib, et tööturule naasmise määr EGFi abi andmise lõpetamisel on väga kõikuv, ulatudes 4 %st 86 %ni, ja rõhutab seetõttu aktiivsete ja kaasavate tööturumeetmete tähtsust; märgib, et teatavates liikmesriikides annavad EGFi kulutused järjekindlalt paremaid tulemusi kui teistes; soovitab komisjonil anda jätkuvalt suuniseid ja võimaldada liikmesriikidel jagada EGFi vahendite taotlemise ja kasutamise parimaid tavasid, et tagada tööturule naasmise võimalikult kõrge määr iga kulutatud euro kohta;

28.

on arvamusel, et 60-protsendilist kaasrahastamise määra ei tuleks tõsta;

29.

märgib asjaolu, et komisjoni järelhindamise kohaselt kasutati keskmiselt ainult 6 % EGFi vahenditest haldus- ja juhtimiskuludeks;

30.

märgib, et kulutõhususe kõige märkimisväärsem aspekt, mis ilmnes sidusrühmadega konsulteerimisel, oli niisuguste uue töökoha leidnud töötajate arv, kes tasuvad nüüd sotsiaalmakseid ja muid makse, mitte ei kasuta töötustoetusi või muid sotsiaaltoetusi;

31.

märgib, et mitmete EGFi juhtumite puhul kaasnevad EGFi määruse artikli 7 lõike 4 kohaste meetmetega suuremad kulud, mis vähendavad EGFi investeeringute üldmõju; palub komisjonil tegeleda niisuguste kulude probleemiga piirmäärade kehtestamise abil;

32.

võtab teadmiseks järelhindamises sisalduva seisukoha, et vastupidine mõjuhindamine on tähtis element EGFi lisaväärtuse mõistmiseks; avaldab kahetsust selle pärast, et sellist hindamist veel ei tehta;

33.

väljendab heameelt kontrollikoja järelduse üle, et EGF andis tõelist ELi lisaväärtust, kui seda kasutati selliste koondatud töötajatele suunatud teenuste või toetuste kaasrahastamiseks, mida liikmesriikide töötushüvitise süsteemides tavaliselt ei ole, edendades seega Euroopas sotsiaalset ühtekuuluvust; rõhutab, et teatavates liikmesriikides puuduvad töökoha kaotanud töötajate vajaduste rahuldamiseks piisavad sotsiaalkaitsesätted;

34.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et kontrollikoja andmetel täiendab üks kolmandik EGFi vahenditest riiklikke töötajate sissetulekutoetuse süsteeme ELi lisaväärtust andmata; juhib tähelepanu sellele, et uues EGFi määruses on erimeetmete, näiteks tööotsingu toetuste ja tööandjatele suunatud töölevõtmise stiimulite kulutuste ülempiiriks seatud 35 % kooskõlastatud paketi kogumaksumusest ning et EGFist toetatud algatuste eesmärk ei ole asendada liikmesriikide riiklike süsteemide raames pakutavaid passiivseid sotsiaalse kaitse meetmeid; rõhutab, et EGFi ei tohi kasutada ettevõtjate niisuguste kohustuste asendamiseks, mis neil on oma töötajate ees; ergutab ühtlasi komisjoni täpsustama määruse järgmisel muutmisel, et EGFi ei tohi kasutada liikmesriikide niisuguste kohustuste asendamiseks, mis neil on koondatud töötajate ees;

35.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et eelarve täitmise määrad on vahemikus 3 % kuni 110 % ning keskmine täitmismäär on 55 %; on seisukohal, et see olukord annab vahel tunnistust puudujääkidest kas kavandamis- või rakendamisetapis ning seda tuleks parandada paremini koostatud ja paremini rakendatud projektide abil;

36.

peab kahetsusväärseks EGFile ette nähtud rahastuse vähenemist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles vajaduste täitmise tagamiseks EGFile lisatoetust pakkuma; kutsub komisjoni üles tagama, et olemas on töökoormusele vastav arv töötajaid, ja vältima tarbetuid viivitusi;

37.

on arvamusel, et EGFi ja ESFi meetmeid tuleks kasutada üksteise täiendamiseks, et pakkuda nii konkreetseid lühiajalisi kui ka üldisemaid pikemaajalisi lahendusi; võtab teadmiseks järelduse, et liikmesriigid on üldiselt tulemuslikult kooskõlastanud EGFi meetmeid ESFi ja riiklike tööturumeetmetega ning et kontrollikoja auditi käigus ei tuvastatud kattumise ega isikutele topeltrahastuse andmise juhtumeid;

38.

on rahul EGFi 2013. ja 2014. aasta tegevust käsitleva komisjoni aruande leiuga, et 2013. ja 2014. aastal ei teatatud komisjonile ühestki EGFi määruse sätete rikkumisest, samuti ei lõpetatud 2013. ja 2014. aastal ühtegi EGFiga seotud rikkumismenetlust;

Mõju VKEdele

39.

märgib, et 99 % kõikidest ELi ettevõtjatest on VKEd, kes annavad tööd valdavale enamusele ELi töötajatest; väljendab sellega seoses muret asjaolu pärast, et EGFil on olnud väga piiratud mõju VKEdele, hoolimata asjaolust, et VKEd võivad teatavate kriteeriumide alusel selgelt kuuluda selle kohaldamisalasse; võtab teadmiseks komisjoni selgituse, mille kohaselt ei ole tarnijaettevõtjate koondatud töötajaid kunagi tahtlikult kõrvale jäetud, kuid palub komisjonil suunata EGF veelgi rohkem VKEdele, kes on võtmetähtsusega osalejad Euroopa majanduses, pannes näiteks suuremat rõhku artikli 8 punkti d sättele vajaduse kohta määrata kindlaks koondavate ettevõtjate tarnijad, tootmisahela järgmise etapi tootjad või alltöövõtjad või uurides varasemaid juhtumeid, mille puhul on EGF VKEdele, sotsiaalsetele ettevõtetele ja ühistutele kasuks tulnud, et edendada parimat tava; rõhutab, et ulatuslikumalt tuleb arvesse võtta proportsionaalsust VKEde töötajate ja suurte äriühingute töötajate vahel;

40.

on veendunud, et rohkem tuleks kasutada erandi tegemist toetuskõlblikkuse künnise suhtes, eelkõige VKEde toetamiseks; rõhutab kehtiva määruse artikli 4 lõikes 2 sätestatud korra tähtsust VKEdele, kuna see võimaldab kriisist või globaliseerumisest mõjutatud majandussektoreid piirkondlikul tasandil üksikjuhtumite kaupa restruktureerida; tunnistab probleeme, mis esinevad nende sätete alusel esitatavate taotluste puhul, ning kutsub komisjoni üles abistama liikmesriike kõnealuste probleemide lahendamisel, et muuta EGF koondatud töötajate jaoks toimivaks lahenduseks; kutsub ühtlasi komisjoni ja liikmesriike üles võtma kavandamise ja kohaldamise etapis arvesse põhimõtet „kõigepealt mõtle väikestele“;

41.

märgib, et kõige rohkem taotlusi on esitatud töötlevas tööstuses ja ehitussektoris ning eriti auto- ja lennundustööstuses ning et abi antakse enamasti suurtele ettevõtjatele; palub liikmesriikidel ning ainupädevusega piirkondlikel omavalitsustel proaktiivselt toetada VKEde, ühistute ja sotsiaalsete ettevõtete koondatud töötajaid, kasutades kehtiva määruse artikli 4 lõikes 2 sätestatud paindlikkust, pidades eelkõige silmas VKEdega seotud ühistaotlusi, ning nõuab muid võimalusi, millega edendatakse konkreetsema toetuse ja ulatuslikuma juurdepääsu andmist VKEdele; palub ühtlasi teavitada VKEsid neile EGFi raames pakutavatest võimalustest; rõhutab, et niisuguseid juhtumeid, mille raames toetatakse VKEsid, tuleks vaadelda EGFi lisaväärtusena;

42.

väljendab rahulolu komisjoni koostatud rakendamise järelhindamise aruande leiuga, mille kohaselt tehti kindlaks positiivne seos ettevõtluse edendamiseks kasutatud vahendite ja füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise määra vahel meetmete lõpus; märgib siiski, et kõikide EGFi juhtumite puhul on füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise määr madal, st 5 % ning et ettevõtjate ergutamiseks tuleks kasutada selliseid meetmeid nagu starditoetusi ja muid stiimuleid; rõhutab sellega seoses elukestva õppe, mentorluse ja vastastikuste võrgustike tähtsust; on veendunud, et EGFi kasutamist saab veelgi parandada, kas üksi või koostoimes muude fondidega, näiteks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega, et toetada ettevõtlust ja ettevõtluse alustamist, kuid rõhutab, et ettevõtlustoetus peaks tuginema jätkusuutlikele äriplaanidele; kutsub liikmesriike üles rõhutama naiste ja tütarlaste kaasamist ettevõtlusprogrammidesse;

43.

tunneb heameelt mitme liikmesriigi jõupingutuste üle suurendada starditoetuste vormis ning ettevõtluse, sotsiaalühistute ja uutele ettevõtjatele ette nähtud teenuste edendamiseks võetavate meetmete vormis ettevõtluse ja sotsiaalmajanduse toetamise meetmete kasutamist;

Andmenõuded

44.

on veendunud, et mitmeid raskendavaid tegureid – nagu potentsiaalsed puudulikud andmed, piirkondlikud ja riiklikud eripärad, erinevad mikro- ja makromajanduslikud asjaolud, väikesed valimid ja teatavad vajalikud oletused – arvesse võttes peaks komisjoni metodoloogiline lähenemisviis olema range ja läbipaistev, rakendades meetmeid, et kõrvaldada puudusi, mis muudavad niisuguse lähenemisviisi keerulisemaks;

45.

rõhutab, et kontrollikoja aruandes on jõutud järeldusele, et teatavates liikmesriikides ei ole seatud kvantitatiivseid tööturule naasmise eesmärke ning olemasolevad andmed ei ole piisavad, et hinnata töötajate tööturule naasmise meetmete mõjusust; võtab teadmiseks komisjoni väite, et EGFi määruses ei ole sätestatud tööturule naasmise kvantitatiivseid eesmärke ning et mitmesuguseid EGFi meetmeid saab hinnata muude vahendite abil; soovitab seetõttu liikmesriikidel kehtestada kvantitatiivsed tööturule naasmise eesmärgid ning teha süsteemselt vahet EGFi, ESFi ja muude riiklike meetmete vahel, mis on mõeldud konkreetselt massiliste koondamiste ohvriks langenud töötajate jaoks; palub lisaks, et komisjon annaks teavet tööturule naasnud inimeste leitud töökohtade tüübi ja kvaliteedi kohta ning EGFi sekkumiste abil saavutatud tööturule naasmise määra arengusuuna kohta keskmise pikkusega perspektiivis; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid lisaks tegema vahet EGFi meetmete kahe peamise liigi vahel (aktiivsed tööturumeetmed ja töötajatele makstav sissetulekutoetus), samuti esitama üksikasjalikumat teavet konkreetsete osalejate poolt kasutatud meetmete kohta, et võimaldada eri meetmete täpsema kulude-tulude analüüsi koostamist; palub ühtlasi komisjonil esitada andmed komisjoni tasandil rahuldamata jäetud EGFi taotluste kohta ja vastavad põhjused;

46.

tuletab liikmesriikidele meelde nende kohustust esitada tööturule naasmise määrasid käsitlevad andmed meetmete rakendamisest 12 kuu möödumisel, et tagada EGFi mõju ja tõhususe vajalik jälgimine;

47.

rõhutab vajadust auditimenetlusi riikide tasandil lihtsustada ja seostada, et tagada kooskõla ja tõhusus ning vältida eri tasandi kontrolle teostavate asutuste töö asjatut dubleerimist;

48.

soovitab tugevdada teabevooge ja tugisüsteeme riikliku kontaktisiku ning piirkondlike või kohalike juhtumitega tegelevate partnerite vahel;

49.

soovitab rakendada rohkem vastastikuseid hindamisi, riikidevahelist koostööd või uute EGFi juhtumite ühendamist varasemate EGFi juhtumitega, et vahetada jäid tavasid ja rakendamiskogemusi; soovitab seetõttu luua parimate tavade platvormi, mis oleks hõlpsasti juurdepääsetav ja toetaks paremat integreeritud lahenduste alast teabevahetust;

50.

võtab teadmiseks Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse mured EGFist saadava kasu arvutamise metoodika pärast; rõhutab tulemusnäitajatega seotud täiendavate nõuete vajalikkust;

51.

palub komisjonil ja liikmesriikidel säilitada kehtiva EGFi määruse sätted hooldajatele ette nähtud toetuste kohta; kutsub sellega seoses liikmesriike üles töötama välja paindlikud töö- ja koolitusmeetmed ning võimaluse korral määrama niisuguste meetmete võtmise kohaks kohalikud kogukonnad, sest paljude naissoost koondatud töötajate geograafiline paindlikkus võib olla perekonnaliikmete hooldamisega seotud kohustuste tõttu väiksem;

52.

kutsub piirkondlikke ja kohalikke pädevaid asutusi, sotsiaalpartnereid ja kodanikuühiskonna organisatsioone üles kooskõlastama tööturu osapoolte vahelisi jõupingutusi, et tulevaste koondamiste korral oleks EGFi rahastamistoetus paremini kättesaadav; nõuab peale selle, et sotsiaalpartnerid võtaksid fondi jälgimis- ja hindamistegevusest rohkem osa ning et nad eelkõige innustaksid naiste sidusrühmade esindajaid, et tagada soolistele aspektidele suurema tähelepanu pööramine;

53.

kutsub komisjoni üles kaaluma määruse artiklis 20 nõutud EGFi hindamise delegeerimist Eurofoundile; usub, et niisuguse ettepaneku raames võiks komisjon anda Eurofoundile vajalikud rahalised vahendid, mis vastavad praegustele EGFi hindamishanke kuludele ja tööjõukuludele; soovib lisaks, et komisjon nõuaks liikmesriikidelt asjakohaste andmete esitamist Eurofoundile, kuna paremat hindamist takistab peamiselt sobivate andmete puudumine;

o o

54.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 855.

(2) ELT L 167, 29.6.2009, lk 26.

(3) ELT L 406, 30.12.2006, lk 1.

(4) ELT C 56 E, 26.2.2013, lk 119.

(5) ELT C 308 E, 20.10.2011, lk 30.

(6) ELT C 440, 30.12.2015, lk 23.

II Teatised

EUROOPA LIIDU INSTITUTSIOONIDE, ORGANITE JA ASUTUSTE TEATISED

Euroopa Parlament

Teisipäev, 13. september 2016

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/205

P8_TA(2016)0323

István Ujhelyi puutumatuse äravõtmise taotlus

Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta otsus István Ujhelyi puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2015/2237(IMM))

(2018/C 204/23)

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse István Ujhelyi puutumatuse äravõtmise taotlust, mis esitati Pesti (Ungari) piirkonnakohtu 26. novembri 2014. aasta otsusega seoses selles kohtus poolelioleva kriminaalmenetlusega ja mille edastas 15. juulil 2015. aastal Ungari alaline esindaja ning mis tehti teatavaks Euroopa Parlamendi täiskogu istungil 7. septembril 2015. aastal,

—	olles vastavalt kodukorra artikli 9 lõikele 5 István Ujhelyi 28. jaanuaril 2016. aastal ära kuulanud,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikleid 8 ja 9 ning otsestel ja üldistel valimistel Euroopa Parlamendi liikmete valimist käsitleva 20. septembri 1976. aasta akti artikli 6 lõiget 2,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 12. mai 1964. aasta, 10. juuli 1986. aasta, 15. ja 21. oktoobri 2008. aasta, 19. märtsi 2010. aasta, 6. septembri 2011. aasta ja 17. jaanuari 2013. aasta otsuseid (1),

—	võttes arvesse Ungari põhiseaduse artikli 4 lõiget 2,

—	võttes arvesse Ungarist valitud Euroopa Parlamendi liikmete seisundit käsitleva Ungari 2004. aasta LVII akti artikli 10 lõiget 2,

—	võttes arvesse Ungari Rahvuskogu käsitleva 2012. aasta XXXVI akti artikli 74 lõiget 3 ja artikli 79 lõiget 2,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 5 lõiget 2, artikli 6 lõiget 1 ja artiklit 9,

—	võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8-0229/2016),

A.	arvestades, et Pesti piirkonnakohus on taotlenud Euroopa Parlamendi liikme István Ujhelyi puutumatuse äravõtmist seoses kohtumenetlusega selles kohtus;

B.	arvestades, et kohtu taotlus on seotud laimamiskuritegu käsitleva kriminaalmenetlusega seoses väidetega, mille István Ujhelyi esitas 25. aprillil 2014. aastal Ungari üksikisiku kohta;

C.	arvestades, et protokolli nr 7 artikli 8 kohaselt ei või Euroopa Parlamendi liikmeid üle kuulata, nende suhtes tõkendit kohaldada ega neid kohtumenetlusele allutada nende poolt oma kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häälte tõttu;

D.	arvestades, et vastavalt protokolli nr 7 artiklile 9 on Euroopa Parlamendi istungjärkude ajal Euroopa Parlamendi liikmetel oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel;

E.	arvestades, et Ungari põhiseaduse artikli 4 lõike 2 kohaselt on parlamendi liikmetel õigus puutumatusele ja tasule, et edendada nende sõltumatust;

F.	arvestades, et vastavalt Ungarist valitud Euroopa Parlamendi liikmete seisundit käsitleva Ungari 2004. aasta LVII akti artikli 10 lõikele 1 antakse Euroopa Parlamendi liikmele sama puutumatuse aste, nagu on Ungari parlamendi liikmel;

G.	arvestades, et vastavalt Ungari Rahvuskogu käsitleva 2012. aasta XXXVI akti artikli 74 lõikele 3 esitab puutumatuse äravõtmise taotluse spiikrile peaprokurör enne süüdistuse esitamist või kohus pärast süüdistuse esitamist;

arvestades, et vastavalt Ungari Rahvuskogu käsitleva 2012. aasta XXXVI akti artikli 79 lõikele 2 on isikul, kes on registreeritud kandidaadina liikmete valimisel, samasugune puutumatus ja seetõttu võiksid 25. aprillil 2014. aastal esitatud väited olla hõlmatud Ungari parlamendi täieliku puutumatusega, välja arvatud asjaolu, et puutumatuse äravõtmise otsustab riiklik valimiskomisjon ja puutumatuse äravõtmise taotlus esitatakse riikliku valimiskomisjoni esimehele;

I.	arvestades, et kõnealused väited esitati 25. aprillil 2014. aastal, ajal, mil István Ujhelyi ei olnud Euroopa Parlamendi liige, vaid oli liikmesriigi parlamendi liige;

J.	arvestades, et István Ujhelyi vastu esitatud süüdistused ei ole seotud tema poolt Euroopa Parlamendi liikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamuse või antud häälega, ning arvestades, et seetõttu ei ole täielik puutumatus vastavalt protokolli nr 7 artiklile 8 kohaldatav;

otsustab István Ujhelyi puutumatuse ära võtta;

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja vastutava parlamendikomisjoni raport viivitamatult Ungari pädevatele ametiasutustele.

(1) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 12. mai 1964, Wagner vs. Fohrmann ja Krier, 101/63, ECLI:EU:C:1964:28; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 10. juuli 1986, Wybot vs. Faure jt, 149/85, ECLI:EU:C:1986:310; kohtuotsus, Üldkohus, 15. oktoober 2008, Mote vs. parlament, T-345/05, ECLI:EU:T:2008:440; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 21. oktoober 2008, Marra vs. De Gregorio ja Clemente, C-200/07 ja C-201/07, ECLI:EU:C:2008:579; kohtuotsus, Üldkohus, 19. märts 2010, Gollnisch vs. parlament, T-42/06, ECLI:EU:T:2010:102; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 6. september 2011, Patriciello, C-163/10, ECLI: EU:C:2011:543; kohtuotsus, Üldkohus, 17. jaanuar 2013, Gollnisch vs. parlament, T-346/11 ja T-347/11, ECLI:EU:T:2013:23.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/207

P8_TA(2016)0324

Rosario Crocetta eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotlus

Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta otsus Rosario Crocetta eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotluse kohta (2016/2015(IMM))

(2018/C 204/24)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Rosario Crocetta 7. jaanuaril 2016. aastal esitatud ja täiskogu istungil 21. jaanuaril 2016. aastal teatavaks tehtud taotlust kaitsta tema eesõigusi ja puutumatust seoses poolelioleva kriminaalmenetlusega Itaalias Palermo kohtu kriminaalkolleegiumis (RGNR No 20445/2012),

—	olles vastavalt kodukorra artikli 9 lõikele 5 Rosario Crocetta ära kuulanud,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikleid 8 ja 9 ning otsestel ja üldistel valimistel Euroopa Parlamendi liikmete valimist käsitleva 20. septembri 1976. aasta akti artikli 6 lõiget 2,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 12. mai 1964. aasta, 10. juuli 1986. aasta, 15. ja 21. oktoobri 2008. aasta, 19. märtsi 2010. aasta, 6. septembri 2011. aasta ja 17. jaanuari 2013. aasta otsuseid (1),

—	võttes arvesse Itaalia karistusseadustiku artiklit 595,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 5 lõiget 2 ning artikleid 7 ja 9,

—	võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8-0230/2016),

arvestades, et Euroopa Parlamendi liige Rosario Crocetta on palunud kaitsta oma puutumatust seoses poolelioleva kriminaalmenetlusega Palermo kohtu kriminaalkolleegiumis; arvestades, et riigiprokuröri teatise kohaselt on Rosario Crocetta väidetavalt esinenud laimavate avaldustega ja selline käitumine on karistatav vastavalt Itaalia karistusseadustiku artiklile 595;

arvestades, et protokolli nr 7 artikli 8 kohaselt ei või Euroopa Parlamendi liikmeid üle kuulata, nende suhtes tõkendit kohaldada ega neid kohtumenetlusele allutada nende poolt oma kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häälte tõttu; arvestades, et niisugust immuniteeti tuleb seetõttu, et selle eesmärk on kaitsta Euroopa Parlamendi liikmete arvamusvabadust ja sõltumatust, pidada absoluutseks immuniteediks, mis välistab igasuguse kohtumenetluse parlamendiliikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamuse või antud hääle tõttu (2);

arvestades, et Euroopa Kohus on otsustanud, et selleks, et arvamus oleks puutumatusega hõlmatud, peab Euroopa Parlamendi liige olema seda väljendanud oma kohustuste täitmisel, mistõttu väljendatud arvamuse ja parlamendiliikme kohustuste vahel peab olema seos; arvestades, et selline seos peab olema otsene ja ilmne (3);

D.	arvestades, et Rosario Crocetta oli kõnesolevate avalduste tegemise ajal Euroopa Parlamendi liige;

arvestades, et Rosario Crocetta parlamendiliikme tegevusest nähtub, et ta on alati väga aktiivselt võidelnud organiseeritud kuritegevuse ja selle mõju vastu liidus ja liikmesriikides; arvestades, et ta on samuti keskendunud süsteemsele mõjule, mida avaldab korruptsioon poliitikale ja majandusele, eriti riigihangetele keskkonnapoliitika valdkonnas;

F.	arvestades, et juhtumi asjaolud, mis tulid ilmsiks õiguskomisjonile esitatud dokumentidest ja komisjonis toimunud kuulamisel, näitavad, et Rosario Crocetta avaldustel on otsene ja ilmne seos parlamendiliikme kohustustega;

G.	arvestades, et seepärast võib Rosario Crocetta tegevust pidada Euroopa Parlamendi liikme ülesannete täitmiseks;

otsustab kaitsta Rosario Crocetta eesõigusi ja puutumatust.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja vastutava parlamendikomisjoni raport viivitamatult Itaalia Vabariigi pädevatele ametiasutustele ja Rosario Crocettale.

(2) Eespool osutatud liidetud kohtuasjad C-200/07 ja C-201/07, Marra, punkt 27.

(3) Eespool osutatud kohtuasi C-163/10, Patriciello, punktid 33 ja 35.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/209

P8_TA(2016)0325

Sotirios Zarianopoulose puutumatuse äravõtmise taotlus

Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta otsus Sotirios Zarianopoulose puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2016/2083(IMM))

(2018/C 204/25)

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse Sotirios Zarianopoulose puutumatuse äravõtmise taotlust, mille esitas 28. märtsil 2016. aastal Kreeka ülemkohtu prokurör seoses kavandatava vastutusele võtmisega Thessaloniki õigusrikkumiste asjas (toimik nr ABM A2015/1606), mis tehti teatavaks Euroopa Parlamendi täiskogu istungil 27. aprillil 2016. aastal,

—	võttes arvesse seda, et Sotirios Zarianopoulos loobus kodukorra artikli 9 lõike 5 kohasest võimalusest anda kuulamisel selgitusi,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikleid 8 ja 9 ning otsestel ja üldistel valimistel Euroopa Parlamendi liikmete valimist käsitleva 20. septembri 1976. aasta akti artikli 6 lõiget 2,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 12. mai 1964. aasta, 10. juuli 1986. aasta, 15. ja 21. oktoobri 2008. aasta, 19. märtsi 2010. aasta, 6. septembri 2011. aasta ja 17. jaanuari 2013. aasta otsuseid (1),

—	võttes arvesse Kreeka Vabariigi põhiseaduse artiklit 62,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 5 lõiget 2, artikli 6 lõiget 1 ja artiklit 9,

—	võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8-0233/2016),

A.	arvestades, et Kreeka ülemkohtu prokurör on taotlenud Euroopa Parlamendi liikme Sotirios Zarianopoulose puutumatuse äravõtmist seoses vastutusele võtmisega väidetava õigusrikkumise tõttu;

B.	arvestades, et Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artiklis 9 on sätestatud, et Euroopa Parlamendi liikmetel on oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel;

C.	arvestades, et Kreeka Vabariigi põhiseaduse artiklis 62 on sätestatud, et parlamendi koosseisu ametiajal ei või parlamendiliiget ilma parlamendi eelneva loata vastutusele võtta, kinni pidada, temalt vabadust võtta ega muul viisil tema vabadust piirata;

D.	arvestades, et Kreeka ametiasutused kavatsevad Sotirios Zarianopoulose koos teistega vastutusele võtta seoses õiguslike kohutuste täitmata jätmisega;

arvestades, et kavandatav vastutusele võtmine puudutab Thessaloniki linnavolikogu poolt 2011. aastal väljastatud väidetavalt ebaseaduslikke lubasid hõivata üldkasutatav ala, et rajada kõnniteedele väliterrasse, ning arvestades, et Sotirios Zarianopoulost soovitakse vastutusele võtta kui endist linnavolikogu liiget;

F.	arvestades, et kavandataval vastutusele võtmisel ei ole ilmselgelt seost Sotirios Zarianopoulose Euroopa Parlamendi liikme staatusega, vaid see puudutab tema kui endise linnavolikogu liikme volitusi;

G.	arvestades, et kavandatud vastutusele võtmine ei ole seotud Euroopa Parlamendi liikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamustega ega antud häältega Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikli 8 tähenduses;

H.	arvestades, et ei ole põhjust eeldada, et kavandatud vastutusele võtmise eesmärk on kahjustada parlamendiliikme poliitilist tegevust (fumus persecutionis), seda enam, et süüdistus puudutab kõiki tolleaegseid linnavolikogu liikmeid;

otsustab Sotirios Zarianopoulose puutumatuse ära võtta;

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja vastutava parlamendikomisjoni raport viivitamatult Kreeka ametiasutustele.

(1) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 12. mai 1964, Wagner vs. Fohrmann ja Krier, 101/63, ECLI:EU:C:1964:28; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 10. juuli 1986, Wybot vs. Faure jt, 149/85, ECLI:EU:C:1986:310; kohtuotsus, Üldkohus, 15. oktoober 2008, Mote vs. parlament, T-345/05, ECLI:EU:T:2008:440; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 21. oktoober 2008, Marra vs. De Gregorio ja Clemente, C-200/07 ja C-201/07, ECLI:EU:C:2008:579; kohtuotsus, Üldkohus, 19. märts 2010, Gollnisch vs. parlament, T-42/06, ECLI:EU:T:2010:102; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 6. september 2011, Patriciello, C-163/10, ECLI: (EU:C:2011:543); kohtuotsus, Üldkohus, 17. jaanuar 2013, Gollnisch vs. parlament, T346/11 ja T-347/11, ECLI:EU:T:2013:23.

Neljapäev, 15. september 2016

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/211

P8_TA(2016)0362

Euroopa Komisjoni ettepaneku kohta esitatud muudatusettepanekute vastuvõtmine (kodukorra artikli 61 lõike 2 tõlgendamine)

Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta otsus Euroopa Komisjoni ettepaneku kohta esitatud muudatusettepanekute vastuvõtmise kohta (kodukorra artikli 61 lõike 2 tõlgendamine) (2016/2218(REG))

(2018/C 204/26)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse põhiseaduskomisjoni esimehe 13. septembri 2016. aasta kirja,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 226,

võtab vastu kodukorra artikli 61 lõike 2 järgmise tõlgenduse:

„Miski ei takista parlamenti otsustamast, et pärast raporti vastuvõtmist selles vastutavas parlamendikomisjonis, kellele asi oli tagasi saadetud, peetakse lõppjärelduste tegemiseks debatt, kui see on asjakohane“.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus teavitamise eesmärgil nõukogule ja komisjonile.

III Ettevalmistavad aktid

EUROOPA PARLAMENT

Teisipäev, 13. september 2016

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/212

P8_TA(2016)0326

ELi ja Hiina vaheline leping seoses Horvaatia ühinemisega ***

Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Hiina Rahvavabariigiga kirjavahetuse vormis sõlmitava lepingu allakirjutamiseks, milles käsitletakse vastavalt 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) artikli XXIV lõikele 6 ja artiklile XXVIII kontsessioonide muutmist Horvaatia Vabariigi loendis selle riigi Euroopa Liiduga ühinemise käigus (15561/2015 – C8-0158/2016 – 2015/0298(NLE))

(Nõusolek)

(2018/C 204/27)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (15561/2015),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu ja Hiina Rahvavabariigi kirjavahetuse vormis lepingut, milles käsitletakse vastavalt 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) artikli XXIV lõikele 6 ja artiklile XXVIII kontsessioonide muutmist Horvaatia Vabariigi loendis selle riigi Euroopa Liiduga ühinemise käigus (15562/2015),

—	võttes arvesse taotlust nõusoleku saamiseks, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõike 4 esimesele lõigule ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v (C8-0158/2016),

—	võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku ja lõiget 2 ning artikli 108 lõiget 7,

—	võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust (A8-0231/2016),

annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide ja Hiina Rahvavabariigi valitsustele ja parlamentidele.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/213

P8_TA(2016)0327

ELi ja Uruguay vaheline leping seoses Horvaatia ühinemisega ***

Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu sõlmida Euroopa Liidu ja Uruguay Idavabariigi vaheline kirjavahetuse vormis leping, milles käsitletakse vastavalt 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) artikli XXIV lõikele 6 ja artiklile XXVIII kontsessioonide muutmist Horvaatia Vabariigi loendis selle riigi Euroopa Liiduga ühinemise käigus (06870/2016 – C8-0235/2016 – 2016/0058(NLE))

(Nõusolek)

(2018/C 204/28)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (06870/2016),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu ja Uruguay Idavabariigi vahelist kirjavahetuse vormis lepingu projekti, milles käsitletakse vastavalt 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) artikli XXIV lõikele 6 ja artiklile XXVIII kontsessioonide muutmist Horvaatia Vabariigi loendis selle riigi Euroopa Liiduga ühinemise käigus (06871/2016),

—	võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõike 4 esimesele lõigule ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v (C8-0235/2016),

—	võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku ja lõiget 2 ning artikli 108 lõiget 7,

—	võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust (A8-0241/2016),

annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Uruguay Idavabariigi valitsusele ja parlamendile.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/214

P8_TA(2016)0328

Kontrollikoja liikmeks nimetamine – Lazaros Stavrou Lazarou

Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta otsus ettepaneku kohta nimetada Lazaros Stavrou Lazarou kontrollikoja liikmeks (C8-0190/2016 – 2016/0807(NLE))

(Konsulteerimine)

(2018/C 204/29)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõiget 2, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0190/2016),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 121,

—	võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A8-0258/2016),

A.	arvestades, et parlamendi eelarvekontrollikomisjon hindas esitatud kandidaadi kvalifikatsiooni, pidades eelkõige silmas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõikes 1 esitatud tingimusi;

B.	arvestades, et eelarvekontrollikomisjon kuulas oma 5. septembri 2016. aasta koosolekul ära nõukogu esitatud kontrollikoja liikme kandidaadi;

toetab nõukogu ettepanekut nimetada Lazaros Stavrou Lazarou kontrollikoja liikmeks;

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ning teavitamise eesmärgil kontrollikojale, Euroopa Liidu muudele institutsioonidele ja liikmesriikide kontrolliasutustele.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/215

P8_TA(2016)0329

Kontrollikoja liikmeks nimetamine – João Figueiredo

Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta otsus ettepaneku kohta nimetada João Alexandre Tavares Gonçalves de Figueiredo kontrollikoja liikmeks (C8-0260/2016 – 2016/0809(NLE))

(Konsulteerimine)

(2018/C 204/30)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõiget 2, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0260/2016),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 121,

—	võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A8-0259/2016),

A.	arvestades, et eelarvekontrollikomisjon hindas esitatud kandidaadi kvalifikatsiooni, pidades eelkõige silmas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõikes 1 esitatud tingimusi;

B.	arvestades, et eelarvekontrollikomisjon kuulas oma 5. septembri 2016. aasta koosolekul ära nõukogu nimetatud kontrollikoja liikme kandidaadi;

toetab nõukogu ettepanekut nimetada João Alexandre Tavares Gonçalves de Figueiredo kontrollikoja liikmeks;

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ja teavitamise eesmärgil kontrollikojale ning Euroopa Liidu muudele institutsioonidele ja liikmesriikide kontrolliasutustele.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/216

P8_TA(2016)0330

Kontrollikoja liikmeks nimetamine – Leo Brincat

Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta otsus ettepaneku kohta nimetada Leo Brincat kontrollikoja liikmeks (C8-0185/2016 – 2016/0806(NLE))

(Konsulteerimine)

(2018/C 204/31)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõiget 2, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0185/2016),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 121,

—	võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A8-0257/2016),

A.	arvestades, et eelarvekontrollikomisjon hindas esitatud kandidaadi kvalifikatsiooni, pidades eelkõige silmas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõikes 1 esitatud tingimusi;

B.	arvestades, et eelarvekontrollikomisjon kuulas oma 5. septembri 2016. aasta koosolekul ära nõukogu nimetatud kontrollikoja liikme kandidaadi;

ei toeta ettepanekut nimetada Leo Brincat kontrollikoja liikmeks ning palub nõukogul oma ettepanek tagasi võtta ja esitada Euroopa Parlamendile uus ettepanek;

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ning teavitamise eesmärgil kontrollikojale, Euroopa Liidu muudele institutsioonidele ja liikmesriikide kontrolliasutustele.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/217

P8_TA(2016)0331

Statistika väliskaubanduse kohta kolmandate riikidega (delegeeritud ja rakendamisvolitused) ***II

Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 471/2009, mis käsitleb ühenduse statistikat väliskaubanduse kohta kolmandate riikidega, seoses delegeeritud ja rakendamisvolituste andmisega komisjonile teatavate meetmete vastuvõtmiseks (08536/1/2016 – C8-0226/2016 – 2013/0279(COD))

(Seadusandlik tavamenetlus: teine lugemine)

(2018/C 204/32)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse nõukogu esimese lugemise seisukohta (08536/1/2016 – C8-0226/2016),

—	võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta (1) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (COM(2013)0579) suhtes,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 7,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 76,

—	võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust teisele lugemisele (A8-0240/2016),

kiidab nõukogu esimese lugemise seisukoha heaks;

märgib, et seadusandlik akt võetakse vastu kooskõlas nõukogu seisukohaga;

teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga seadusandlikule aktile alla vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 297 lõikele 1;

teeb peasekretärile ülesandeks pärast kõikide menetluste nõuetekohase läbiviimise kontrollimist seadusandlikule aktile alla kirjutada ja korraldada kokkuleppel nõukogu peasekretäriga selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, 12.3.2014, P7_TA(2014)0226.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/218

P8_TA(2016)0332

Maagaasi- ja elektrihinnastatistika ***I

Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb Euroopa maagaasi- ja elektrihinnastatistikat ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/92/EÜ ühenduse menetluse kohta tööstuslikele lõpptarbijatele määratud gaasi- ja elektrihindade läbipaistvuse parandamiseks (COM(2015)0496 – C8-0357/2015 – 2015/0239(COD))

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

(2018/C 204/33)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2015)0496),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 338 lõiget 1, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8-0357/2015),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

—	võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 22. juuni 2016. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

—	võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit (A8-0184/2016),

võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

P8_TC1-COD(2015)0239

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. septembril 2016. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/…, mis käsitleb Euroopa maagaasi- ja elektrihinnastatistikat ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/92/EÜ

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2016/1952) lõplikule kujule).

Kolmapäev, 14. september 2016

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/219

P8_TA(2016)0339

ELi ja Šveitsi vahelise isikute vaba liikumist käsitleva lepingu protokoll (Horvaatia ühinemine) ***

Euroopa Parlamendi 14. septembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Šveitsi Konföderatsiooni vahelise isikute vaba liikumist käsitleva lepingu protokolli, mis käsitleb Horvaatia Vabariigi osalemist lepingus seoses tema ühinemisega Euroopa Liiduga, sõlmimise kohta (14381/2013 – C8-0120/2016 – 2013/0321(NLE))

(Nõusolek)

(2018/C 204/34)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (14381/2013),

—	võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Šveitsi Konföderatsiooni vahelise isikute vaba liikumist käsitleva lepingu protokolli, mis käsitleb Horvaatia Vabariigi osalemist lepingus seoses tema ühinemisega Euroopa Liiduga (14382/2013),

—	võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 217, artikli 218 lõike 6 punktile a ning lõike 8 teisele lõigule (C8-0120/2016),

—	võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku ja lõiget 2 ning artikli 108 lõiget 7,

—	võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni soovitust (A8-0216/2016),

annab nõusoleku protokolli sõlmimiseks;

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Šveitsi Konföderatsiooni valitsusele ja parlamendile.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/220

P8_TA(2016)0340

Majanduskasvu- ja tööhõivealane kolmepoolne sotsiaaltippkohtumine ***

Euroopa Parlamendi 14. septembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu majanduskasvu- ja tööhõivealase kolmepoolse sotsiaaltippkohtumise ning otsuse 2003/174/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (05820/2014 – C8-0164/2016 – 2013/0361(APP))

(Seadusandlik erimenetlus – nõusolek)

(2018/C 204/35)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (05820/2014),

—	võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 352 lõikele 1 (C8-0164/2016),

—	võttes arvesse oma 15. aprilli 2014. aasta vaheresolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus majanduskasvu ja tööhõivet käsitleva kolmepoolse tööturu osapoolte tippkohtumise kohta (1),

—	võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku,

—	võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni soovitust (A8-0252/2016),

annab nõusoleku nõukogu otsuse eelnõule;

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0377.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/221

P8_TA(2016)0341

Siseveelaevade tehnilised nõuded ***II

Euroopa Parlamendi 14. septembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega kehtestatakse siseveelaevade tehnilised nõuded, muudetakse direktiivi 2009/100/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2006/87/EÜ (07532/2/2016 – C8-0227/2016 – 2013/0302(COD))

(Seadusandlik tavamenetlus: teine lugemine)

(2018/C 204/36)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse nõukogu esimese lugemise seisukohta (07532/2/2016 – C8-0227/2016),

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 21. jaanuari 2014. aasta arvamust (1),

—	võttes arvesse Regioonide Komitee 31. jaanuari 2014. aasta arvamust (2),

—	võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta (3) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (COM(2013)0622) suhtes,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 7,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 76,

—	võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni soovitust teisele lugemisele (A8-0256/2016),

kiidab nõukogu esimese lugemise seisukoha heaks;

märgib, et seadusandlik akt võetakse vastu kooskõlas nõukogu seisukohaga;

teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga seadusandlikule aktile alla vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 297 lõikele 1;

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT C 177, 11.6.2014, lk 58.

(2) ELT C 126, 26.4.2014, lk 48.

(3) Vastuvõetud tekstid, 15.4.2014, P7_TA(2014)0343.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/222

P8_TA(2016)0342

Majanduspartnerlusleping ELi ning SADC majanduspartnerluslepingu riikide vahel ***

Euroopa Parlamendi 14. septembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt SADC majanduspartnerluslepingu riikide vahelise majanduspartnerluslepingu Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta (10107/2016 – C8-0243/2016 – 2016/0005(NLE))

(Nõusolek)

(2018/C 204/37)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (10107/2016),

—	võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt SADC majanduspartnerluslepingu riikide vahelise majanduspartnerluslepingu eelnõu (05730/2016),

—	võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõigetele 3 ja 4, artikli 209 lõikele 2 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C8-0243/2016),

—	võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku ja lõiget 2 ning artikli 108 lõiget 7,

—	võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust ja arengukomisjoni arvamust (A8-0242/2016),

annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide ja SADC majanduspartnerluslepingu riikide (Botswana, Lesotho, Lõuna-Aafrika Vabariik, Mosambiik, Namiibia ja Svaasimaa) valitsustele ja parlamentidele.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/223

P8_TA(2016)0347

Vastuväited delegeeritud õigusaktile: kombineeritud jae- ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete põhiteabedokumendid

Euroopa Parlamendi 14. septembri 2016. aasta resolutsioon komisjoni 30. juuni 2016. aasta delegeeritud määruse kohta, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1286/2014, mis käsitleb kombineeritud jae- ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete (PRIIPid) põhiteabedokumente, kehtestades regulatiivsed tehnilised standardid seoses põhiteabedokumentide esitusviisi, sisu, läbivaatamise ja muutmisega ning selliste dokumentide esitamise nõude täitmise tingimustega (C(2016)03999 – 2016/2816(DEA))

(2018/C 204/38)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni delegeeritud määrust (C(2016)03999) (edaspidi „delegeeritud määrus“),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 290,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. novembri 2014. aasta määrust (EL) nr 1286/2014, mis käsitleb kombineeritud jae- ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete (PRIIPid) põhiteabedokumente, eriti selle artikli 8 lõiget 5, artikli 10 lõiget 2 ja artikli 13 lõiget 5,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrust (EL) nr 1093/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/78/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrust (EL) nr 1094/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/79/EÜ, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrust (EL) nr 1095/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/77/EÜ,

—	võttes arvesse regulatiivse tehnilise standardi eelnõu, mille Euroopa järelevalveasutuste ühiskomitee esitas 6. aprillil 2016 vastavalt määruste (EL) nr 1093/2010, (EL) nr 1094/2010 ja (EL) nr 1095/2010 artiklitele 10 ja 56,

—	võttes arvesse komisjonile teatavaks tehtud kirja, mille majandus- ja rahanduskomisjoni esimees saatis komisjonile 30. juunil 2016, ning kirja, mille majandus- ja rahanduskomisjoni esimees saatis 12. juulil 2016,

—	võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 105 lõiget 3,

A.	arvestades, et võrdsete tingimuste edendamiseks turul on ülioluline, et tarbijale antav teave investeerimistoodete kohta oleks võrreldav, olenemata sellest, millist tüüpi finantsvahendaja neid koostab või turustab;

B.	arvestades, et krediidiriski mittearvestamine kindlustustoodete riskikategooria arvutamisel kujutaks endast investeerijate eksitamist;

C.	arvestades, et endiselt vajab selgitamist see, kuidas käsitleda mitmeid valikuvõimalusi pakkuvaid tooteid, eriti seoses eurofondidele (UCITS) antud vabastusega vastavalt määrusele (EL) nr 1286/2014;

arvestades, et komisjoni poolt vastu võetud delegeeritud määrus sisaldab vigu tootlusprognooside arvutamise metoodikas ning ei vasta seega määruse (EL) nr 1286/2014 nõuetele anda teavet, mis on täpne, aus ja selge ja mitteeksitav, ja lisaks ei tooda mõnede PRIIPide puhul (isegi negatiivse stsenaariumi korral ja isegi toodete puhul, mis on soovitatava minimaalse hoidmisaja jooksul regulaarselt kahjumit tootnud) selles välja asjaolu, et investeerijad võivad oma raha kaotada;

E.	arvestades, et delegeeritud määruses puuduvad üksikasjalikud juhendid nn arusaadavust puudutava hoiatuse kohta, mis kujutab endast tõsist ohtu nimetatud elemendi ebajärjekindlaks rakendamiseks põhiteabedokumentides kogu ühtsel turul;

F.	arvestades, et Euroopa Parlament jääb seisukohale, et täiendava regulatiivse tehnilise standardi raames on vaja rohkem standardiseerida seda, millal arusaamist puudutavat hoiatust kasutatakse;

G.	arvestades, et kui delegeeritud määruse eeskirjad jäävad muutmata, on oht, et need lähevad vastuollu õigusakti mõtte ja eesmärgiga, milleks on anda jaeinvestoritele selget, võrreldavat, arusaadavat ja mitteeksitavat teavet PRIIPide kohta;

H.	arvestades, et majandus- ja rahanduskomisjoni esimehe poolt komisjonile 30. juunil 2016 saadetud kirjas palus parlamendi läbirääkimisrühm komisjonil hinnata, kas määruse (EL) nr 1286/2014 rakendamine tuleks edasi lükata;

esitab komisjoni delegeeritud määrusele vastuväiteid;

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ning teatada talle, et delegeeritud määrus ei saa jõustuda;

palub komisjonil esitada uue delegeeritud õigusakti, milles võetakse arvesse eelpool nimetatud soovitusi;

palub komisjonil kaaluda ettepanekut lükata määruse (EL) nr 1286/2014 rakendamiskuupäev edasi, muutmata muid 1. tasandi sätteid, et tagada nimetatud määruses ja delegeeritud määruses sätestatud nõuete sujuv rakendamine ning vältida 1. tasandi rakendamist enne regulatiivse tehnilise standardi jõustumist;

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

Neljapäev, 15. september 2016

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/225

P8_TA(2016)0348

Uue voliniku ametissenimetamine

Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta otsus Julian King’i komisjoni liikmeks nimetamise heakskiitmise kohta (C8-0339/2016 – 2016/0812(NLE))

(2018/C 204/39)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 246 teist lõiku,

—	võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 106a,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppe (1) punkti 6,

—	võttes arvesse Jonathan Hill’i lahkumist komisjoni liikme ametist, millest ta teatas 25. juunil 2016. aastal,

—	võttes arvesse, et 15. juuli 2016. aasta kirjas konsulteeris nõukogu Euroopa Parlamendiga Julian King’i komisjoni liikmeks nimetamise otsuse asjus, mis võetakse vastu ühisel kokkuleppel komisjoni presidendiga (C8-0339/2016),

—	võttes arvesse 12. septembril 2016. aastal toimunud Julian King’i kuulamist kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni juhtimisel ning kõnealuse kuulamise põhjal antud hinnangut,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 118 ja XVI lisa,

kiidab heaks Julian King’i nimetamise komisjoni liikmeks;

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT L 304, 20.11.2010, lk 47.

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/226

P8_TA(2016)0352

Reisidokument ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks ***I

Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa reisidokumendi kohta ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks (COM(2015)0668 – C8-0405/2015 – 2015/0306(COD))

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

(2018/C 204/40)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2015)0668),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 79 lõike 2 punkti c, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8-0405/2015),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

—	võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 30. juuni 2016. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

—	võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8-0201/2016),

võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

P8_TC1-COD(2015)0306

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 15. septembril 2016. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/…, mis käsitleb Euroopa reisidokumendi kehtestamist riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu 30. novembri 1994. aasta soovitus

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2016/1953) lõplikule kujule).

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/227

P8_TA(2016)0353

Väärtpaberite avalikul pakkumisel või kauplemisele võtmisel avaldatav prospekt ***I

Euroopa Parlamendi 15. septembril 2016. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus väärtpaberite avalikul pakkumisel või kauplemisele võtmisel avaldatava prospekti kohta (COM(2015)0583 – C8-0375/2015 – 2015/0268(COD)) (1)

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

[Muudatusettepanek 1, kui ei ole osutatud teisiti]

(2018/C 204/41)

EUROOPA PARLAMENDI MUUDATUSED (*1)

komisjoni ettepanekule

(1) Asi saadeti vastavalt kodukorra artikli 61 lõike 2 teisele lõigule vastutavale komisjonile uuesti läbivaatamiseks (A8-0238/2016).

(*1) Muudatused: uus või muudetud tekst on märgistatud paksus kaldkirjas , välja jäetud tekst on tähistatud sümboliga ▌.

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS

väärtpaberite avalikul pakkumisel või kauplemisele võtmisel avaldatava prospekti kohta

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

võttes arvesse Euroopa Keskpanga arvamust (2),

pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega ,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (3)

ning arvestades järgmist:

(1)

Käesolev määrus on oluline samm kapitaliturgude liidu lõpuleviimise teel, nagu on kirjas komisjoni 30. septembri 2015. aasta teatises Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Kapitaliturgude liidu loomise tegevuskava“. Kapitaliturgude liidu eesmärk on aidata ettevõtetel võtta kasutusele rohkem erinevatest allikatest pärit kapitali kõikjalt Euroopa Liidust (edaspidi „liit“), muuta turgude toimimine tõhusamaks ja pakkuda investoritele ja hoiustajatele täiendavaid võimalusi panna oma raha teenima, et suurendada majanduskasvu ja luua töökohti.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2003/71/EÜ (4) on sätestatud ühtsed põhimõtted ja eeskirjad seoses väärtpaberite avalikul pakkumisel või reguleeritud turul kauplemisele võtmisel koostatava, kinnitatava ja avaldatava prospektiga. Arvestades õiguslikku ja turu arengut alates direktiivi jõustumisest, tuleks nimetatud direktiiv asendada.

(3)

Teabe avalikustamine väärtpaberite avalikul pakkumisel või nende reguleeritud turul kauplemisele võtmisel on väga oluline, et kaitsta investoreid, kaotades teabe ebasümmeetria nende ja emitentide vahel. Sellise avalikustamise ühtlustamine võimaldab kehtestada piiriülese loamehhanismi, mis hõlbustab siseturu tõhusat toimimist paljude eri väärtpaberite puhul.

(4)

Erinevad käsitlused killustaksid siseturgu, kuna emitentidele, pakkujatele ja kauplemisele võtmise taotlejatele kehtiksid eri liikmesriikides erinevad reeglid ja ühes liikmesriigis kinnitatud prospekte ei pruugiks olla võimalik kasutada teistes liikmesriikides. Kui puudub ühtne raamistik, et tagada avalikustamise ühtsus ja loamehhanismi toimimine liidus, on tõenäoline, et liikmesriikide õigusaktide erinevused takistaksid väärtpaberite siseturu tõrgeteta toimimist. Seetõttu on asjakohane kehtestada prospektide õigusraamistik liidu tasandil, et tagada siseturu nõuetekohane toimimine ja parandada selle toimimise tingimusi, eelkõige seoses kapitaliturgudega, ning tagada tarbijate ja investorite kõrgetasemeline kaitse.

(5)

On asjakohane ja vajalik, et teabe avalikustamise reeglid väärtpaberite avaliku pakkumise või reguleeritud turul kauplemisele võtmise korral oleksid seadusandlikult määruse vormis, tagamaks, et sätteid, millega kehtestatakse väärtpaberite avaliku pakkumisega ja reguleeritud turul kauplemisele võtmisega seotud isikutele vahetult kohustusi, kohaldatakse kogu liidus ühetaoliselt. Kuna prospekte käsitlevate sätete õigusraamistik peab hõlmama meetmeid, mis täpsustavad prospektide kõigi aspektidega seotud konkreetseid nõudeid, siis isegi väikesed erinevused nende aspektide käsitlemisel võivad oluliselt takistada väärtpaberite piiriülest pakkumist, reguleeritud turgudel mitmekordset noteerimist ja ELi tarbijakaitse eeskirjade järgimist. Seega peaks vahetult kohaldatava ja siseriiklikke õigusakte mittevajava määruse kasutamine vähendama võimalust, et liikmesriikide tasandil võetakse erinevaid meetmeid, ning tagama ühtse lähenemisviisi, suurema õiguskindluse ja ennetama märkimisväärsete takistuste ilmnemist seoses piiriülese pakkumise ja mitmekordse reguleeritud turgudele kauplemisele võtmisega. Määruse kasutamine tugevdab ka usaldust liidu turgude läbipaistvuse vastu ja vähendab regulatiivset keerukust ning äriühingute otsingu- ja vastavuskulusid.

(6)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/73/EL (5) hindamine on näidanud, et direktiiviga tehtud teatavad muudatused ei ole täitnud esialgseid eesmärke ning liidus on vaja prospektikorda veelgi muuta, et lihtsustada ja parandada selle kohaldamist, suurendada selle tõhusust ja tõsta liidu rahvusvahelist konkurentsivõimet, aidates seeläbi vähendada halduskoormust.

(7)

Käesoleva määruse eesmärk on tagada investorite kaitse ja turu tõhusus, samal ajal tõhustades ühtset kapitaliturgu. Sellise teabe esitamine, mis vastavalt emitendi ja väärtpaberite olemusele on vajalik selleks, et investorid saaksid teha teadliku investeerimisotsuse, tagab koos äritegevuse eeskirjadega investorite kaitse. Peale selle on see teave tõhus vahend väärtpaberite vastu usalduse suurendamisel, millega aidatakse kaasa väärtpaberiturgude nõuetekohasele toimimisele ja nende arengule. Sobiv viis selle teabe kättesaadavaks tegemiseks on prospekti avaldamine.

(8)

Käesoleva määruse avalikustamisnõuded ei takista liikmesriiki või pädevat asutust või börsi kehtestamast oma eeskirjadega muid asjakohaseid nõudeid, mis on seotud väärtpaberite kauplemisele võtmisega reguleeritud turul (eriti äriühingu üldjuhtimise osas). Niisugused nõuded ei tohi otseselt ega kaudselt piirata pädeva asutuse kinnitatava prospekti koostamist, sisu ega levitamist.

(9)

Käesolev määrus ei peaks hõlmama mittekapitaliväärtpabereid, mille on emiteerinud liikmesriik või tema piirkondlik või kohalik asutus või avalik-õiguslik rahvusvaheline organisatsioon, kuhu kuulub vähemalt üks liikmesriik, või Euroopa Keskpank või liikmesriigi keskpank, ja seega ei tohiks määrus neid mõjutada.

(10)

Selleks et tagada investorite kaitse, peaks prospektinõue hõlmama nii kapitaliväärtpabereid kui ka mittekapitaliväärtpabereid, mida avalikult pakutakse või mis võetakse reguleeritud turgudel kauplemisele. Mõned käesoleva määrusega hõlmatud väärtpaberid annavad omanikule õiguse omandada võõrandatavaid väärtpabereid või saada sularahaarvelduse teel rahasumma, mis määratakse kindlaks muude instrumentide põhjal, eeskätt võõrandatavate väärtpaberite, valuutade, intressimäärade või tootluse, kauba- või muude indeksite või mõõtarvude põhjal. Käesolev määrus hõlmab eelkõige ostutähti, kaetud ostutähti, sertifikaate, hoidmistunnistusi ja vahetusväärtpabereid, näiteks investori valikul vahetatavaid väärtpabereid.

(11)

Selleks et tagada prospekti kinnitamine ja sellele loa andmine ning käesolevale määrusele vastavuse järelevalve, eelkõige seoses reklaamitegevusega, tuleb iga prospekti puhul teha kindlaks pädev asutus. Seega tuleks käesolevas määruses selgelt kindlaks määrata päritoluliikmesriik, kellel on kõige paremad võimalused prospekti kinnitamiseks.

(12)

Väärtpaberite avalike pakkumiste puhul , mille koguväärtus liidus on alla 1 000 000 euro, ei ole käesoleva määruse kohase prospekti koostamise kulud pakkumise kavandatud tuluga tõenäoliselt proportsionaalsed. Seetõttu on asjakohane, et nii väikestele pakkumistele ei kohaldata nõuet koostada prospekt käesoleva määruse alusel. Liikmesriigid ei peaks laiendama käesoleva määruse kohase prospekti koostamise nõudeid neile väärtpaberite pakkumistele, mille koguväärtus jääb alla nimetatud piirmäära. Liikmesriigid peaksid ka hoiduma kehtestamast riiklikul tasandil muid avalikustamisnõudeid, mis võiksid tekitada ebaproportsionaalse või ebavajaliku koormuse selliste pakkumistega seoses ja suurendaksid seega siseturu killustatust. Juhul kui liikmesriigid kehtestavad sellised riiklikud avalikustamisnõuded, peaksid nad teavitama kohaldatavatest eeskirjadest komisjoni ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvet (ESMA).

(12 a)

Komisjon peaks selliseid riiklikke avalikustamisnõudeid analüüsima ja integreerima saadud tulemused oma tegevusse ühisrahastamise valdkonnas, arvestades vajadusega hoida ära siseturu killustatus. On oluline, et liidu tasandi õiguskeskkond tagaks äriühingutele piisavad kapitali kaasamise võimalused. Komisjon peaks seetõttu kapitaliturgude liidu vaimus ja investeeringute vabastamise eesmärgil esitama seadusandliku algatuse ühisrahastamise tavade reguleerimiseks ja ühtlustamiseks kogu liidus.

(13)

Arvestades finantsturgude erinevaid suurusi liidus, on ühtlasi asjakohane anda liikmesriikidele võimalus vabastada käesolevas määruses sätestatud prospektikohustusest väärtpaberite avalikud pakkumised, mille väärtus ei ületa 5 000 000 eurot. Eelkõige peaksid liikmesriigid saama vabalt sätestada oma siseriiklikus õiguses piirmäära vahemikus 1 000 000 eurot kuni 5 000 000 eurot, väljendatuna pakkumise koguväärtusena liidus 12kuulise perioodi jooksul, alates millest seda erandit peaks kohaldama, arvestades nende poolt asjakohaseks peetavat riigisiseste investorite kaitse taset. Liikmesriigid peaksid teavitama valitud piirmäärast komisjoni ja ESMAt. Väärtpaberite avalikele pakkumistele, mille suhtes sellist vabastust kohaldatakse, ei tohiks laieneda käesoleva määruse kohane loa andmise kord. Ka tuleks selliste pakkumiste puhul selgelt ära näidata, et avalik pakkumine ei ole piiriülest laadi ning sellesse ei tohiks aktiivselt kaasata investoreid väljastpoolt seda liikmesriiki.

(13 a)

Juhul kui liikmesriik otsustab vabastada prospektikohustusest väärtpaberite avalikud pakkumised, mille koguväärtus ei ületa 5 000 000 eurot, ei tohiks miski käesolevas määruses takistada seda liikmesriiki kehtestamast riikliku tasandi eeskirju, mis võimaldavad mitmepoolsetel kauplemissüsteemidel määrata kindlaks, millise sisuga peab olema dokument, mis emitendil tuleb oma väärtpaberite esmaseks kauplemisele võtmiseks esitada. Sellisel juhul võiks olla asjakohane, et mitmepoolse kauplemissüsteemi operaator määrab kindlaks, kuidas toimub loadokumendi läbivaatamine, mis ei pea tingimata eeldama pädeva asutuse või mitmepoolse kauplemissüsteemi ametlikku kinnitust.

(14)

Kui väärtpaberite pakkumine on suunatud üksnes piiratud ringile investoritele, kes ei ole kutselised investorid või muud investorid, kes täidavad määruse (EL) nr 345/2013 artikli 6 lõike 1 punktides a ja b sätestatud tingimusi, on prospekti koostamine ebaproportsionaalne koormus, arvestades nende isikute väikest arvu, kellele pakkumine on suunatud, ja seega ei tohiks prospekti nõuda. See peaks kehtima näiteks pakkumisele, mis on suunatud äriühingu juhtide sugulastele või isiklikele tuttavatele.

(15)

Juhtide ja töötajate motiveerimisel omandama oma äriühingu väärtpabereid võib olla positiivne mõju äriühingute üldjuhtimisele ja see võib aidata luua pikaajalist väärtust, tugevdades töötajate pühendumust ja omanditunnet, ühtlustades aktsionäride ja töötajate huvisid ning pakkudes viimastele investeerimisvõimalusi. Töötajate osalus oma äriühingus on eriti oluline väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) jaoks, kelle puhul võib üksikutel töötajatel olla äriühingu edukuses tõenäoliselt väga oluline roll. Seetõttu ei tohiks kehtestada nõuet koostada prospekt pakkumiste puhul, mis tehakse liidus töötajate osalusskeemi raames, tingimusel et kättesaadav on dokument, mis sisaldab teavet väärtpaberite arvu ja laadi kohta ning pakkumise põhjusi ja üksikasju, et tagada investorite kaitse. Selleks et tagada kõigile juhtidele ja töötajatele võrdne juurdepääs töötajate osalusskeemidele sõltumata sellest, kas nende tööandja on asutatud liidus või väljaspool liitu, ei tuleks eespool nimetatud dokumendi kättesaadavaks tegemise korral enam nõuda samaväärsuse otsust kolmanda riigi turu kohta. Seega saavad kõik töötajate osalusskeemides osalejad kasu võrdsest kohtlemisest ja teabest.

(16)

Kapitali lahjendav aktsiate või neile juurdepääsu andvate väärtpaberite emissioon viitab sageli tehingutele, millel on oluline mõju emitendi kapitalistruktuurile, väljavaadetele ja finantsolukorrale, mille kohta on vaja prospektis sisalduvat teavet. Seevastu, kui emitendi aktsiad on juba reguleeritud turul kauplemisele võetud, siis ei peaks prospekti nõudma mis tahes hilisemal samade aktsiate samal reguleeritud turul kauplemisele võtmisel, kaasa arvatud siis, kui sellised aktsiad tulenevad muude väärtpaberite vahetamisest või asendamisest või muude väärtpaberitega kaasnevate õiguste teostamisest, tingimusel et äsja turul kauplemisele võetud aktsiad esindavad piiratud osa sama klassi aktsiatest, mis on samal reguleeritud turul juba emiteeritud, välja arvatud juhul, kui kauplemisele võtmist kombineeritakse avaliku pakkumisega, mis kuulub käesoleva määruse kohaldamisalasse. Sama põhimõtet tuleks kohaldada laiemalt väärtpaberite suhtes, mis on vahetatavad väärtpaberite vastu, mis on reguleeritud turul juba kauplemisele võetud.

(17)

Kui kasutatakse mõistet „väärtpaberite avalik pakkumine“, siis peaks otsustavaks kriteeriumiks olema investori võime teha individuaalne otsus osta või märkida väärtpabereid. Seega, kui väärtpabereid pakutakse ilma saaja individuaalse valikuvõimaluseta, muu hulgas väärtpaberite eraldamised, kui eraldamist ei või tühistada, siis ei tohiks sellised tehingud kuuluda käesolevas määruses sätestatud määratluse „väärpaberite avalik pakkumine“ alla.

(18)

Emitendid, pakkujad või isikud, kes taotlevad reguleeritud turul kauplemisele võtmist väärtpaberitele, mille puhul ei ole prospekti avaldamine kohustuslik, peaksid omama õigust koostada vabatahtlikul alusel käesoleva määruse kohane täielik prospekt või vajaduse korral ELi kasvuprospekt . Seetõttu peaksid nad saama kasu ühtsest loast, kui nad otsustavad seda määrust vabatahtlikult täita.

(19)	Prospekti teel teabe avalikustamist ei tohiks nõuda pakkumiste puhul, mis on suunatud üksnes kutselistele investoritele. Seevastu avalik edasimüük või avalik kauplemine reguleeritud turul kauplemisele võtmise kaudu eeldab prospekti avaldamist.

(20)

Emitendi või prospekti koostamise eest vastutava isiku koostatud kehtiv prospekt, mis on avalikkusele kättesaadav väärtpaberite lõplikul pakkumisel finantsvahendajate kaudu või väärtpaberite mis tahes hilisemal edasimüügil, annab investoritele piisavalt teavet teadlike investeerimisotsuste tegemiseks. Seetõttu peaks finantsvahendajatel, kes teevad väärtpaberite pakkumisi või neid hiljem edasi müüvad, olema õigus tugineda emitendi või prospekti koostamise eest vastutava isiku avaldatud algsele prospektile seni, kuni see on kehtiv ja nõuetekohaste lisadega ning emitent või prospekti koostamise eest vastutav isik nõustub selle kasutamisega. Emitendil või prospekti koostamise eest vastutaval isikul peaks olema võimalus lisada nõusolekule oma tingimusi. Nõusolek prospekti kasutamiseks, sealhulgas sellega kaasnevad mis tahes tingimused, tuleks anda kirjalikus lepingus, mis võimaldab asjaomastel pooltel hinnata, kas väärtpaberite edasimüük või lõplik pakkumine vastab lepingu tingimustele. Kui prospekti kasutamiseks on nõusolek antud, siis peaks emitent või algse prospekti koostamise eest vastutav isik vastutama selles esitatud teabe eest ning põhiprospekti puhul lõplike tingimuste koostamise ja esitamise eest ning muud prospekti ei tohiks nõuda. Kui emitent või algse prospekti koostamise eest vastutav isik ei anna selle kasutamiseks nõusolekut, tuleks finantsvahendajalt siiski nõuda uue prospekti avaldamist. Sel juhul peaks finantsvahendaja vastutama prospektis sisalduva teabe, sealhulgas viidetena esitatud teabe eest ning põhiprospekti puhul lõplike tingimuste eest.

(21)

Prospektis sisalduva teabe ühtlustamine peaks tagama liidu tasandil investorite võrdväärse kaitse. Et investorid saaksid teha teadliku investeerimisotsuse , peaks käesoleva määruse kohaselt koostatav prospekt sisaldama asjakohast ja vajalikku teavet seoses väärtpaberitesse investeerimisega, mida investor põhjendatult vajab, et kõiki asjaolusid teades hinnata emitendi ja mis tahes garantii andja vara ja kohustusi, finantsseisundit, kasumit ja kahjumit ning väljavaateid ja kõnealuste väärtpaberitega seotud õigusi . Selline teave tuleks koostada ja esitada hõlpsasti analüüsitavas, sisutihedas ja arusaadavas vormis ja seda tuleks kohandada käesoleva määruse kohaselt koostatud prospekti liigi suhtes , sealhulgas nende prospektide suhtes, mille puhul järgitakse teiseste emissioonide suhtes kehtivat lihtsustatud avalikustamiskorda ja ELi kasvuprospekti korda . Prospekt ei tohiks sisaldada teavet, mis ei ole oluline või eriomane asjaomase emitendi ja asjaomaste väärtpaberite puhul, kuna sellega võidakse varjata investoritele olulist teavet ning seega kahjustada investorite kaitset. Seetõttu tuleks prospektis sisalduvat teavet kohandada selliselt, et see kajastaks emitendi laadi ja asjaolusid, väärtpaberite liiki, investori, kellele pakkumine või reguleeritud turul kauplemisele võtmine on suunatud, liiki ning selliste investorite tõenäolisi teadmisi ning sellistele investoritele kättesaadavat teavet, kuna see on muude õiguslike või regulatiivsete nõuete kohaselt avalikustatud.

(22)

Prospekti kokkuvõte peaks olema investoritele, eriti jaeinvestoritele kasulik teabeallikas. See peaks olema prospekti eraldi osa ja selles tuleks keskenduda põhiteabele, mida investorid vajavad, et otsustada, milliseid pakkumisi ja väärtpaberite kauplemisele võtmisi nad soovivad edasi kaaluda , vaadates teadliku investeerimisotsuse tegemise eesmärgil prospekti tervikuna läbi . See tähendab, et kokkuvõttes esitatud teavet ei korrata prospekti põhiosas, kui see ei ole tingimata vajalik. Selline põhiteave peaks sisaldama emitendi, garantii andjate ja pakutavate või reguleeritud turul kauplemisele võetud väärtpaberitega seotud peamisi aspekte ja riske , sh kordumatuid tunnuseid, nagu pakkumises osalevate juriidiliste isikute ülemaailmne tunnus (LEI) ning rahvusvaheline väärtpaberite identifitseerimisnumber (ISIN-kood) . See peaks samuti sisaldama pakkumise üldtingimusi. Eelkõige peaks kokkuvõttes esitatud riskitegurid piirduma konkreetsete riskide valikuga, mida emitent peab kõige olulisemateks investori jaoks investeerimisotsuse tegemisel . Kokkuvõttes sisalduv riskitegurite kirjeldus peaks olema konkreetse pakkumise seisukohalt oluline ja see tuleks koostada ainult investorite kasu silmas pidades, mitte investeerimisriske käsitlevate üldiste avalduste tegemiseks ega emitendi, pakkuja või nende nimel tegutseva mis tahes isiku vastutuse piiramiseks.

(22 a)

Kokkuvõte peaks sisaldama selget hoiatust, milles tuuakse välja riskid, eriti jaeinvestorite jaoks, juhul kui väärtpaberite emitendid on pangad, mille suhtes kohaldatakse kohustuste ja nõudeõiguste teisendamist Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL (6) (pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiiv) kohaselt.

(23)

Prospekti kokkuvõte peaks olema lühike, lihtne, selge ja investoritele kergesti arusaadav. Kokkuvõtted tuleks koostada lihtsas, mittetehnilises keeles ning teave tuleks esitada lihtsasti mõistetaval moel. See ei tohiks olla pelgalt prospektist tehtud väljavõtete kogum. On asjakohane kehtestada kokkuvõtte maksimaalne pikkus, et investorid ei loobuks sellega tutvumisest, ja julgustada emitente valima teabe, mis on investoritele oluline. Erakorralistel juhtudel peaks pädeval asutusel siiski olema võimalus lubada emitendil koostada pikem kokkuvõte, mis on prindituna kuni 10 A4 lehekülge, juhul kui emitendi tegevuse keerukus, emissiooni või emiteeritavate väärtpaberite laad seda eeldab ja kui lisateabe esitamata jätmine kokkuvõttes eksitaks investorit.

(24)

Prospekti kokkuvõtte ühtse ülesehituse tagamiseks tuleks kindlaks määrata üldised jaod ja alamrubriigid koos suunava sisuga ning mille emitent peaks täitma lühikese, jutustava kirjeldusega ja vajaduse korral arvudega. Seni, kuni emitendid esitavad ausa ja tasakaalustatud ülevaate, peaksid nad saama ise valida, mida nad peavad oluliseks ja tähendusrikkaks.

(25)

Prospekti kokkuvõtte koostamisel tuleks võimalikult suures ulatuses eeskujuks võtta põhiteabedokument, mida nõutakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1286/2014 (7). Kui väärtpaberid kuuluvad nii käesoleva määruse kui ka määruse (EL) nr 1286/2014 kohaldamisalasse, tuleks kokkuvõttes lubada kasutada põhiteabedokumendi sisu täielikult uuesti, et vähendada vastavuskulusid ja halduskoormust emitentide jaoks. Kokkuvõtte esitamise nõudest ei tohiks siiski loobuda, kui põhiteabedokument on nõutav, kuna viimane ei sisalda olulist teavet emitendi ja asjaomaste väärtpaberite avaliku pakkumise või kauplemisele võtmise kohta.

(26)	Ühegi isiku suhtes ei tohiks kohaldada tsiviilvastutust ainuüksi kokkuvõtte, k.a selle tõlke põhjal, välja arvatud juhul, kui see on eksitav, ebatäpne või prospekti asjakohaste osadega vastuolus. Kokkuvõttes tuleks selle kohta esitada selgesõnaline hoiatus.

(27)

Kapitaliturgudel korduvalt rahalisi vahendeid kaasavatele emitentidele tuleks luua registreerimisdokumentide ja prospektide konkreetsed vormid, samuti erikord nende esitamiseks ja kinnitamiseks, et pakkuda neile suuremat paindlikkust ja võimaldada neil kasutada turul tekkivaid võimalusi. Igal juhul peaksid emitendid saama otsustada, kas nad soovivad neid vorme ja seda korda kasutada.

(28)	Kõigi mittekapitaliväärtpaberite puhul, sealhulgas juhul, kui neid emiteeritakse kestvalt või korduvalt või osana pakkumiskavast, tuleks emitentidel lubada koostada prospekt põhiprospekti kujul. Põhiprospekt ja selle lõplikud tingimused peaksid sisaldama prospektiga sama teavet.

(29)

On asjakohane selgitada, et põhiprospekti lõplikud tingimused peaksid sisaldama ainult sellist väärtpaberikirjeldusega seotud teavet, mis puudutab konkreetset emissiooni ning mille saab kindlaks määrata üksnes selle konkreetse emissiooni ajal. Selline teave võib näiteks hõlmata rahvusvahelist väärtpaberite identifitseerimisnumbrit (ISIN-kood), emissioonihinda, lõpptähtaega, kupongiintressi, täitmise kuupäeva, täitmis- ja lunastushinda ning muid tingimusi, mis ei ole teada põhiprospekti koostamise ajal. Kui põhiprospekt ei sisalda lõplikke tingimusi, siis ei peaks pädev asutus neid kinnitama, vaid need tuleks üksnes talle esitada. Muu uus teave, mis võib emitendi ja väärtpaberite hindamist mõjutada, tuleks lisada ainult prospekti lisasse. Lõplikke tingimusi ega lisa ei tohiks kasutada selleks, et lisada väärtpaberite liike, mida ei ole põhiprospektis kirjeldatud.

(30)

Põhiprospekti alusel peaks emitent iga konkreetse emissiooni kohta koostama ainult kokkuvõtte, et vähendada halduskoormust ja parandada loetavust investorite jaoks. See emissioonipõhine kokkuvõte tuleks lisada lõplikele tingimustele ja pädev asutus peaks selle kinnitama üksnes siis, kui lõplikud tingimused sisalduvad põhiprospektis või selle lisas.

(31)	Selleks et suurendada põhiprospekti paindlikkust ja kulutõhusust, tuleks emitendil lubada koostada põhiprospekt eraldi dokumentidena. Sagedastel emitentidel tuleks lubada kasutada universaalset registreerimisdokumenti põhiprospekti osana.

(32)

Sagedasi emitente tuleks julgustada koostama prospekti eraldi dokumentidena, mis vähendab nende käesolevale määrusele vastavuse kulusid ja võimaldab neil kiiresti reageerida turul avanevatele võimalustele. Seega peaks emitentidel, kelle väärtpaberid on võetud kauplemisele reguleeritud turgudel või mitmepoolsetes kauplemissüsteemides, olema võimalus, kuid mitte kohustus, koostada ja avaldada igal majandusaastal universaalne registreerimisdokument, mis sisaldab õigus-, äri-, finants- ja raamatupidamisteavet ning teavet aktsionäride kohta ja milles kirjeldatakse emitenti sellel majandusaastal. See peaks võimaldama emitendil teavet uuendada ja koostada prospekt, kui turutingimused on soodsad pakkumise tegemiseks või kauplemisele võtmiseks, lisades väärtpaberikirjelduse ja kokkuvõtte. Universaalne registreerimisdokument peaks olema mitmeotstarbeline, kuivõrd selle sisu peaks olema ühesugune, sõltumata sellest, kas emitent kasutab seda hiljem kapitali-, võlaväärtpaberite või tuletisinstrumentide pakkumise tegemiseks või kauplemisele võtmise taotlemiseks. See peaks sisaldama lähteandmeid emitendi kohta ning andma investoritele ja analüütikutele miinimumteabe, mida on vaja teadliku otsuse tegemiseks äriühingu tegevuse, finantsseisundi, tulude ja väljavaadete, üldjuhtimise ja aktsionäride kohta.

(33)

Emitenti, kes on esitanud ja saanud universaalse registreerimisdokumendi kinnituse kahel järjestikusel aastal, võib pidada pädevale asutusele tuntuks. Seega tuleks lubada esitada kõik hilisemad universaalsed registreerimisdokumendid ja nende muudatused ilma pädeva asutuse eelneva kinnituseta ning pädev asutus peaks need tagantjärele läbi vaatama juhul, kui ta peab seda vajalikuks, välja arvatud juhul, kui muudatused puudutavad teabe väljajätmist, olulist viga või olulist ebatäpsust, mis tõenäoliselt eksitab avalikkust seoses faktide ja asjaoludega, mis on emitendi teadliku hindamise jaoks üliolulised . Iga pädev asutus peaks otsustama sellise läbivaatamise sageduse üle, võttes näiteks arvesse oma hinnangut emitendiga seotud riskidele, emitendi varasemate avalikustamiste kvaliteeti või aega, mis on möödunud sellest, kui esitatud universaalne registreerimisdokument viimati läbi vaadati.

(34)

Seni kuni universaalne registreerimisdokument ei ole muutunud kinnitatud prospekti osaks, peaks seda saama muuta kas vabatahtlikult emitendi poolt – näiteks kui tema struktuuris või finantsseisundis toimuvad olulised muutused – või pädeva asutuse nõudmisel seoses esitamisjärgse läbivaatamisega, kui täielikkuse, arusaadavuse ja järjepidevuse nõuded ei ole täidetud. Need muudatused tuleks avaldada vastavalt samale korrale, mida kohaldatakse universaalse registreerimisdokumendi suhtes. Eelkõige juhul, kui pädev asutus tuvastab teabe väljajätmise või olulise vea või ebatäpsuse, peaks emitent muutma oma universaalset registreerimisdokumenti ja tegema muudatused avalikkusele põhjendamatu viivituseta kättesaadavaks. Kui väärtpaberite avalikku pakkumist või kauplemisele võtmist ei toimu, siis peaks universaalse registreerimisdokumendi muutmise menetlus olema eristatud prospekti täiendamise menetlusest, mida tuleks kohaldada üksnes pärast prospekti kinnitamist.

(35)

Kui emitent koostab eraldi dokumentidest koosneva prospekti, siis tuleks kõik selle osad kinnitada, sealhulgas vajaduse korral universaalne registreerimisdokument ja selle muudatused, kui need on varem pädevale asutusele esitatud, kuid ei ole kinnitatud. Sagedase emitendi puhul ei peaks universaalse registreerimisdokumendi mis tahes muudatusi olema vaja eelnevalt kinnitada, vaid selle asemel peaks pädeval asutusel olema võimalik teha neile järelkontrolli.

(36)

Selleks et kiirendada prospekti koostamise protsessi ja lihtsustada kulutõhusal viisil kapitaliturgudele juurdepääsu, tuleks sagedastele emitentidele, kes esitavad universaalse registreerimisdokumendi, pakkuda kiiremat kinnitamisprotsessi, kuna prospekti peamise osa on pädev asutus kas juba kinnitanud või see on läbivaatamiseks juba saadaval. Seega tuleks prospekti kinnitamiseks vajalikku aega lühendada, kui registreerimisdokumendi vormiks on universaalne registreerimisdokument.

(37)

Tingimusel et emitent täidab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/109/EÜ (8) artiklites 4 ja 5 sätestatud korraldatud teabe esitamise, levitamise ja salvestamise korda ning tähtaegu, peaks tal olema lubatud avaldada direktiivis 2004/109/EÜ nõutavad majandusaasta aruanded ja poolaasta vahearuanded osana universaalsest registreerimisdokumendist, välja arvatud juhul, kui emitendi päritoluliikmesriik on käesoleva määruse ja direktiivi 2004/109/EÜ kohaldamisel erinev ja kui universaalse registreerimisdokumendi keel ei vasta direktiivi 2004/109/EÜ artikli 20 tingimustele. See peaks leevendama korduvate esitamistega seotud halduskoormust, mõjutamata avalikkusele kättesaadavat teavet või nende aruannete direktiivi 2004/109/EÜ kohast järelevalvet.

(38)

Aegunud teabel põhinevate investeerimisotsuste vältimiseks tuleks kehtestada prospekti selge kehtivusaeg. Õiguskindluse suurendamiseks peaks prospekt hakkama kehtima selle kinnitamise hetkest, mida pädev asutus saab kergesti kontrollida. Väärtpaberite avalik pakkumine põhiprospekti alusel peaks kestma põhiprospekti kehtivusest kauem ainult juhul, kui järgnev põhiprospekt kinnitatakse enne kehtivuse lõppemist ja see hõlmab kestvat pakkumist.

(39)

Loomu poolest saab prospektis esitada ainult üldist teavet väärtpaberitelt teenitava tulu maksustamise kohta, mille informatsiooniline väärtus üksikule investorile on väike. Kuna selline teave peab hõlmama mitte ainult emitendi registrijärgse asukoha riiki, vaid ka riike, kus pakkumine tehakse või kus kauplemisele võtmist taotletakse, juhul kui prospektile on antud luba, siis on selle koostamine kulukas ja võib olla takistuseks piiriüleste pakkumiste korral. Seega peaks prospekt sisaldama ainult hoiatust, et investori liikmesriigi ja emitendi asutamise liikmesriigi maksuõigus võib mõjutada väärtpaberitelt teenitavat tulu. Prospekt peaks siiski sisaldama asjakohast teavet maksustamise kohta, kui kavandatavale investeeringule kohaldatakse konkreetset maksustamiskorda, näiteks väärtpaberiinvesteeringute puhul, mis tagavad investorile soodsa maksustamise.

(40)

Kui väärtpaberite klass on võetud reguleeritud turul kauplemisele, avalikustab emitent investoritele püsivalt teavet vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 596/2014 (9) ja direktiivile 2004/109/EÜ. Seega ei ole vajadus täieliku prospekti järele nii pakiline, kui emitent teeb avalikkusele hiljem pakkumisi või taotleb hiljem kauplemisele võtmist. Seega peaks teiseste emissioonide puhul olema kasutamiseks eraldi lihtsustatud prospekt ning selle sisunõuded peaksid olema võrreldes tavakorraga leebemad, võttes arvesse juba avalikustatud teavet. Investoritele tuleb siiski esitada konsolideeritud ja hästi struktureeritud teavet selliste elementide kohta nagu pakkumise tingimused ja selle taust ▌. Seetõttu peaks teisese emissiooni lihtsustatud prospekt sisaldama asjakohast vähendatud teavet, mida investorid põhjendatult vajavad, et mõista emitendi ja mis tahes garantii andja väljavaateid, väärtpaberitega seotud õigusi, emissiooni põhjuseid ja selle mõju emitendile, eelkõige käibekapitali aruannet, kapitalisatsiooni ja võlgade avalikustamist, mõju üldisele kapitalistruktuurile ning määruse (EL) nr 596/2014 kohaselt alates viimase emissiooni kuupäevast avalikustatud asjakohase teabe lühikokkuvõtet.

(41)

Teiseste emissioonide lihtsustatud avalikustamiskorda tuleks laiendada väärtpaberitele, millega kaubeldakse VKEde kasvuturgudel , kuna nende turukorraldajad peavad vastavalt direktiivile 2014/65/EL kehtestama ja kohaldama eeskirju, mis tagavad asjakohase ja pideva avalikustamise emitentide poolt, kelle väärtpaberitega nendes kohtades kaubeldakse. Seda avalikustamiskorda tuleks kohaldada ka muude mitmepoolsete kauplemissüsteemide kui VKEde kasvuturgude suhtes, kui neil mitmepoolsetel kauplemissüsteemidel on samaväärsed avalikustamisnõuded, mida nõutakse VKEde kasvuturgudelt direktiivi 2014/65/EL kohaselt.

(42)

Teiseste emissioonide lihtsustatud avalikustamiskord peaks olema kasutatav üksnes pärast miinimumaja möödumist emitendi väärtpaberite klassi esmakordsest kauplemisele võtmisest. 18kuuline viivitus peaks tagama, et emitent on vähemalt üks kord täitnud kohustuse avaldada majandusaasta aruanne vastavalt direktiivile 2004/109/EÜ või VKEde kasvuturu korraldaja või samaväärsete avalikustamisnõuetega mitmepoolse kauplemissüsteemi eeskirjadele.

(43)

Kapitaliturgude liidu üks kesksetest eesmärkidest on liidus kapitaliturgudel rahastamisele juurdepääsu hõlbustamine VKEde jaoks. Kuna sellistel äriühingutel on tavaliselt vaja kaasata suhteliselt väiksemaid summasid kui teistel emitentidel, võib täieliku prospekti koostamise kulu olla ebaproportsionaalselt suur ja see võib neid sundida hoiduma oma väärtpaberite avalikust pakkumisest. Samal ajal võib VKEdega nende suuruse ja lühema eelneva kogemuse tõttu seonduda võrreldes suuremate emitentidega spetsiifiline investeerimisrisk ja nad peaksid avalikustama piisavalt teavet, et investorid saaksid investeerimisotsuse teha. Ka tuleks käesoleva määrusega tagada erilise tähelepanu pööramine VKEde kasvuturgudele, et julgustada VKEsid kaasama rahalisi vahendeid kapitaliturgudelt. VKEde kasvuturud on paljulubav vahend, mis võimaldab väiksematel kasvavatel äriühingutel kapitali kaasata. Selliste platvormide edukus sõltub aga sellest, kui huvipakkuvad nad teatava suurusega äriühingute jaoks on. Ka saaksid lihtsamast juurdepääsust kapitaliturgude kaudu rahastamisele kasu emitendid, kelle väärtpaberite avalike pakkumiste koguväärtus liidus ei ületa 20 000 000 eurot, et kasvada ja saavutada täielik potentsiaal, ning neil peaks olema võimalik kaasata rahalisi vahendeid ebaproportsionaalselt suurte kuludeta. Seetõttu on asjakohane kehtestada käesoleva määrusega konkreetne proportsionaalne ELi kasvuprospekti koostamise kord, mida võivad kasutada VKEd, emitendid, kes pakuvad avalikkusele väärtpabereid, mis kavatsetakse võtta kauplemisele VKEde kasvuturul, ja emitendid, kes pakuvad avalikkusele väärtpabereid, mille koguväärtus liidus ei ületa 20 000 000 eurot. Seega tuleks VKEde suhtes kohaldatavate ELi kasvuprospekti sisu nõuete kohandamisel leida sobiv tasakaal finantsturgudele kulutõhusa juurdepääsu ja investorite kaitse vahel ning seetõttu tuleks selle eesmärgi saavutamiseks töötada VKEde jaoks välja konkreetne avalikustamiskord. Pärast kinnitamist võiks ELi kasvuprospektidele laieneda käesoleva määruse kohane loa andmise kord ning seetõttu peaksid need prospektid kehtima kõigile avalikele väärtpaberite pakkumistele kogu liidus.

(44)

Vähendatud teavet , mida ELi kasvuprospektides tuleb avalikustada , tuleks kohandada selliselt, et keskendutakse teabele, mis on emiteeritud väärtpaberitesse investeerimisel oluline ja asjakohane, ning tuleks tagada proportsionaalsus ühelt poolt äriühingu suuruse ja selle rahaliste vahendite kaasamise vajaduse ning teiselt poolt prospekti koostamise kulude vahel. Tagamaks et sellised äriühingud saaksid koostada prospekte ilma nende suuruse ja seega nende kaasatavate rahaliste vahendite suhtes ebaproportsionaalseid kulusid tekitamata, peaks ELi kasvuprospekti koostamise kord olema reguleeritud turgudel olevate äriühingute suhtes kohaldatavast korrast paindlikum, tagades samas investoritele vajaliku olulise teabe avaldamise.

(45)

ELi kasvuprospektide proportsionaalne avalikustamiskord ei peaks olema kättesaadav, kui väärtpaberid on kavas võtta kauplemisele reguleeritud turul, ei peaks saama seda korda siiski kasutada, kuna reguleeritud turgudel tegutsevad investorid peaksid saama olla kindlad, et emitendid, kelle väärtpaberitesse nad investeerivad, täidavad ühtseid avalikustamisreegleid. Seega ei tohiks väärtpaberite reguleeritud turgudel kauplemisele võtmisel kehtida emitendi suurusest sõltuv kahetasandiline avalikustamisstandard.

(46)

ELi kasvuprospekt peaks olema standarditud dokument, mida emitentidel on lihtne täita ja mis peaks sisaldama põhiteavet emitendi, väärtpaberite ja pakkumise kohta. Komisjon peaks töötama välja delegeeritud õigusaktid, et täpsustada standarditud ELi kasvuprospekti vähendatud sisu ning vormi. ELi kasvuprospektide proportsionaalse avalikustamiskorra üksikasjade kindlaksmääramisel peaks komisjon võtma arvesse vajadust tagada, et ELi kasvuprospekti puhul oleksid halduskoormus ja emissioonikulud tegelikult märkimisväärselt väiksemad kui täieliku prospekti puhul, vajadust lihtsustada VKEde juurdepääsu kapitaliturgudele, tagades samal ajal investorite usalduse sellistesse äriühingutesse investeerimise vastu, vajadust vähendada VKEde kulusid ja koormust, vajadust saada konkreetset liiki teavet, mis on VKEde jaoks eriliselt oluline, emitendi suurust ja seda, kui kaua ta on tegutsenud, pakkumiste eri liike ja tunnusjooni ning eri liiki teavet, mida investorid erinevat liiki väärtpaberite kohta vajavad.

▌

(48)

Riskitegurite prospekti lisamise peamine põhjus on tagada, et investorid saaksid neid riske teadlikult hinnata ja teha investeerimisotsuseid, teades kõiki asjaolusid. Seetõttu peaks riskitegurite puhul piirduma nendega, mis on olulised ning emitendile ja tema väärtpaberitele omased ja mida prospekti sisu kinnitab. Prospekt ei peaks sisaldama riskitegureid, mis on üldised ja mille eesmärk on üksnes vastutuse välistamine, kuna need võivad varjata konkreetsemaid riskitegureid, millest investorid peaksid teadlikud olema, seega takistades prospektis teabe esitamist hõlpsasti analüüsitaval, sisutihedal ja arusaadaval kujul. ESMA peaks töötama riskitegurite spetsiifilisuse ja olulise hindamiseks välja suunised, mis aitavad pädevatel asutustel hinnata riskitegureid viisil, mis soodustab asjakohast ja sihipärast riskitegurite avalikustamist emitentide poolt.

(49)	Teatavatel juhtudel tuleks lubada pädeva asutuse tehtava erandina tundlikku teavet prospektist välja jätta, et vältida emitenti kahjustavaid olukordi.

(50)	Liikmesriigid avaldavad oma finantsseisundi kohta suurel hulgal teavet, mis on üldiselt avalikkusele kättesaadav. Seega, kui liikmesriik tagab väärtpaberite pakkumist, siis ei peaks olema sellist teavet vaja prospektis esitada.

(51)

Emitentidele antav luba viidata prospektis või põhiprospektis dokumentidele, mis sisaldavad avalikustatavat teavet, tingimusel et sellised dokumendid on eelnevalt elektrooniliselt avaldatud, peaks lihtsustama prospekti koostamist ja vähendama emitentide kulutusi, ohustamata investorite kaitset. Prospekti koostamise lihtsustamise ja selle kulude vähendamise eesmärki ei tohiks siiski saavutada nii, et kahjustatakse muid huvisid, mida prospekt on mõeldud kaitsma, muu hulgas teabe kättesaadavust. Keel, mida kasutatakse viidetena esitatud teabe puhul, peaks vastama prospektidele kehtivatele keelenõuetele. Viidetena esitatud teave võib viidata varasematele andmetele, ent kui see teave ei ole enam olulise muutuse tõttu asjakohane, peaks see prospektis selgelt märgitud olema ning lisaks tuleks esitada ka ajakohastatud teave. Lisaks peaks sagedastel emitentidel olema vabadus viidata prospektis mis tahes universaalse registreerimisdokumendi muudatustele, kasutades selleks dünaamilist viitamist. Sellise dünaamilise viitamisega tagataks, et lugeja suunatakse alati tutvuma universaalse registreerimisdokumendi kõige uuema versiooniga ja puudub vajadus lisade järele. Dünaamilise viitamise kasutamine lisa asemel ei tohiks mõjutada investori taganemisõigust.

(52)

▌Korraldatud teavet peaks saama prospekti lisada viidete abil. Emitentidel, kelle väärtpaberitega kaubeldakse mitmepoolses kauplemissüsteemis, ja emitentidel, kes on vabastatud majandusaasta aruannete ja poolaasta vahearuannete avaldamisest vastavalt direktiivi 2004/109/EÜ artikli 8 lõike 1 punktile b, peaks samuti olema lubatud esitada prospektis viidetena kogu aastane finantsteave või vahekokkuvõtte finantsteave, teave auditiaruannetest, finantsaruannetest, juhtimisaruannetest või äriühingu üldjuhtimise aruannetest või osa sellest teabest, tingimusel et need aruanded on elektrooniliselt avaldatud.

(53)

Kõik emitendid ei pääse ligi piisavale teabele ning suunistele kontrolli- ja kinnitamisprotsessi ning prospekti kinnitamiseks vajalike sammude kohta, kuna liikmesriikide pädevad asutused kasutavad erinevaid käsitlusviise. Selle määrusega peaks need erinevused kaotatama tänu kontrolli- ja kinnitamisprotsessile kehtivate reeglite ühtlustamisele ning liikmesriikide pädevate asutuste kinnitamisprotsessi ühetaoliseks muutmisele, millega tagatakse, et kõik pädevad asutused kasutavad ühtset käsitlusviisi prospektis sisalduva teabe täielikkuse, järjepidevuse ja arusaadavuse kontrollimisel. Suunised selle kohta, kuidas hankida prospektile kinnitus, peaksid olema avalikult kättesaadavad pädevate asutuste kodulehtedel. ESMA peaks mängima põhirolli selles valdkonnas järelevalve ühtluse edendamisel, kasutades talle Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1095/2010 (10) antud volitusi. Eelkõige peaks ESMA tegema vastastikuseid eksperdihindamisi, mis hõlmavad käesoleva määruse kohast pädevate asutuste tegevust, asjakohase aja jooksul enne käesoleva määruse läbivaatamist ja vastavalt määrusele (EL) nr 1095/2010. ESMA peaks töötama välja keskse töökorraldussüsteemi, mis hõlmaks prospekti kinnitamisprotsessi selle algatamisest kuni kinnitamiseni ja võimaldaks pädevatel asutustel, ESMA-l ja emitentidel hallata ja jälgida kinnitamistaotlusi võrgupõhiselt. Selles süsteemis oleks esitatud põhiteave ja see toimiks ESMA ja pädevate asutuste jaoks vahendina, millega soodustatakse prospektide kinnitamisprotsesside ja menetluste ühtlustamist kogu liidus ja tagatakse, et tulevikus kinnitatakse kõik prospektid kogu liidu ulatuses ühtmoodi.

(53 a)

ESMA peaks koos riikide pädevate asutustega hindama kapitaliturgude liidu raames keskse töökorraldussüsteemi ülesehitust, rahastamist ja toimimist.

(54)

Liikmesriikide turgudele juurdepääsu lihtsustamiseks on oluline, et pädevate asutuste võetavad lõivud prospektide ja nendega seotud dokumentide kinnitamise ja esitamise eest oleksid mõistlikud ja avalikud. Kolmandas riigis asutatud emitentidele kehtestatud tasud peaksid kajastama sellise emissiooniga kaasnevat koormust.

(55)

Kuna internet tagab teabele hõlpsa juurdepääsu ning selleks, et tagada investoritele parem juurdepääs, tuleks kinnitatud prospektid avaldada alati elektrooniliselt. Prospekt tuleks avaldada emitendi, pakkuja või kauplemisele võtmise taotleja kodulehel eraldi jaotises või vajaduse korral väärtpabereid suunatult pakkuvate või müüvate finantsvahendajate, sealhulgas makseasutuste kodulehel või selle reguleeritud turu, millel kauplemisele võtmist taotletakse, või mitmepoolse kauplemissüsteemi operaatori kodulehel, ja pädev asutus peaks selle esitama koos liigitamist võimaldavate asjakohaste andmetega ESMA-le. ESMA peaks looma keskse prospektide säilitamise mehhanismi, mis võimaldab tasuta avalikku juurdepääsu ja asjakohaseid otsinguvõimalusi. Selleks et tagada investorite juurdepääs usaldusväärsetele andmetele, mida on võimalik kasutada ja analüüsida õigeaegselt ja tulemuslikult, peaks prospektides sisalduv põhiteave, nagu ISIN-kood väärtpaberite identifitseerimiseks ning LEI emitentide, pakkujate ja garantii andjate tuvastamiseks, olema masinloetav, sh metaandmete kasutamisel. Prospektid peaksid jääma avalikult kättesaadavaks vähemalt kümneks aastaks pärast nende avaldamist, et tagada, et nende avalikkusele kättesaadavuse periood kattuks majandusaasta ja poolaasta vahearuannete kättesaadavuse perioodiga vastavalt direktiivile 2004/109/EÜ. Prospektid peaksid siiski alati olema investoritele nõudmisel püsival andmekandjal tasuta kättesaadavad.

(56)

Samuti on vaja ühtlustada reklaamimist, et vältida avalikkuse usalduse vähenemist ja finantsturgude nõuetekohase toimimise kahjustamist. Reklaamide õigsus ja täpsus ning nende vastavus prospekti sisule on investorite, sealhulgas jaeinvestorite kaitseks äärmiselt tähtis . Ilma et see mõjutaks käesoleva määruse kohast loa andmise korda, on reklaamide üle teostatav järelevalve ▌pädevate asutuste rolli keskne osa. Selle liikmesriigi pädeval asutusel, kus reklaami levitatakse, peaks olema õigus teostada kontrolli selle üle, kas väärtpaberite avaliku pakkumise või reguleeritud turul kauplemisele võtmisega seotud reklaamitegevus on kooskõlas käesolevas määruses esitatud põhimõtetega. Vajaduse korral peaks päritoluliikmesriik aitama selle liikmesriigi pädeval asutusel, kus reklaami levitatakse, hinnata reklaami vastavust prospektis sisalduvale teabele. Ilma et see piiraks artikli 30 lõikes 1 sätestatud volitusi, ei tuleks pädeva asutuse poolt reklaami üle kontrolli teostamist käsitada üheski vastuvõtvas liikmesriigis avaliku pakkumise või kauplemisele võtmise eeltingimusena.

(57)

Investorid peaksid asjakohaselt hindama iga uut olulist asjaolu, viga või ebatäpsust, mis võib mõjutada investeeringu hindamist ja mis ilmneb pärast prospekti avaldamist, kuid enne pakkumise lõppemist või kauplemise algust reguleeritud turul; see eeldab prospekti lisa kinnitamist ja levitamist asjatu viivituseta.

(58)

Õiguskindluse parandamiseks tuleks täpsustada tähtaegu, mille jooksul emitent peab prospekti lisa avaldama ja mille jooksul investoritel on õigus taganeda pakkumise vastuvõtmisest pärast lisa avaldamist. Ühest küljest peaks prospekti lisa avaldamise kohustus kehtima kuni pakkumisperioodi lõpliku lõppemiseni või kuni kõnealuste väärtpaberitega hakatakse kauplema reguleeritud turul, olenevalt sellest, kumb toimub hiljem. Teisest küljest tuleks pakkumise vastuvõtmisest taganemise õigust kohaldada üksnes juhul, kui prospekt on seotud väärtpaberite avaliku pakkumisega ja kui uus asjaolu, viga või ebatäpsus ilmnes enne pakkumisperioodi lõppemist ja väärtpaberite üleandmist. Seega peaks taganemisõigus olema seotud lisa koostamise põhjustanud uue asjaolu, vea või ebatäpsuse ilmnemise hetkega ning tuleks eeldada, et selline määrav sündmus toimus veel kehtiva pakkumise ajal ning enne väärtpaberite üleandmist. Õiguskindluse tugevdamiseks tuleks prospekti lisas täpsustada, millal taganemisõigus lõpeb. Finantsvahendajad peaksid lihtsustama menetlust, kui investorid teostavad oma õigust pakkumise vastuvõtmisest taganeda.

(59)

Emitendi kohustus tõlkida kogu prospekt kõikidesse asjakohastesse ametlikesse keeltesse pärsib piiriülest pakkumist või kauplemist mitmel turul. Piiriülese pakkumise hõlbustamiseks juhul, kui prospekt on koostatud rahvusvahelises rahanduses üldkasutatavas keeles, tuleks ainult kokkuvõte tõlkida vastuvõtva liikmesriigi või päritoluliikmesriigi (vastuvõtvate liikmesriikide või päritoluliikmesriikide) ametlikku keelde või ametlikesse keeltesse või ühte ametlikest keeltest, mida kasutatakse selles liikmesriigi osas, kus investeerimistoodet levitatakse .

(60)

ESMA-l ja vastuvõtva liikmesriigi pädeval asutusel peaks olema õigus saada päritoluliikmesriigi pädevalt asutuselt tunnistus, milles kinnitatakse, et prospekt või, juhul kui on kinnitatud üksnes universaalne registreerimisdokument, siis see konkreetne dokument on koostatud käesoleva määruse kohaselt. Päritoluliikmesriigi pädev asutus peaks teatama emitendile või prospekti ja vajaduse korral universaalse registreerimisdokumendi koostamise eest vastutavale isikule prospekti kinnitamistunnistusest, mis on adresseeritud vastuvõtva liikmesriigi asutusele, et tagada emitendile või prospekti ja vajaduse korral universaalse registreerimisdokumendi koostamise eest vastutavale isikule kindlus selles, kas ja millal on teade tegelikult esitatud.

(61)

Käesoleva määruse eesmärkide täieliku saavutamise tagamiseks on vaja arvata selle kohaldamisalasse ka väärtpaberid, mille on emiteerinud emitendid, kelle suhtes kohaldatakse kolmandate riikide õigust. ▌Käesoleva määruse tulemusliku täitmisega seotud teabevahetuse ja koostöö tagamiseks kolmandate riikide asutustega peaksid pädevad asutused sõlmima koostöökokkulepped kolmandate riikide asjaomaste asutustega. Isikuandmete edastamine kõnealuste kokkulepete alusel peaks toimuma vastavalt direktiivile 95/46/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 45/2001.

(62)

Asjaolu, et liikmesriikides on mitmeid erinevate ülesannetega pädevaid asutusi, võib põhjustada tarbetuid kulusid ja ülesannete kattumist, loomata seejuures lisaväärtust. Igas liikmesriigis tuleks määrata üks pädev asutus, kes kinnitab prospekte ja vastutab määruse täitmise järelevalve eest. Selline pädev asutus peaks olema haldusasutus, mis on loodud sellisena, et oleks tagatud selle sõltumatus ettevõtjatest ning välistatud huvide konfliktid. Prospektide kinnitamise eest vastutava pädeva asutuse määramine ei tohiks välistada koostööd selle pädeva asutuse ja muude üksuste, näiteks pangandust ja kindlustust reguleerivate asutuste või noteerimisasutuste vahel, et tagada prospektide tõhus kontroll ja kinnitamine emitentide, investorite, turuosaliste ning turgude huvides. Pädeva asutuse ülesannete delegeerimist teisele üksusele tohiks lubada ainult siis, kui see on seotud kinnitatud prospektide avaldamisega.

(63)

Liikmesriikide pädevatele asutustele antud tõhusad vahendid, volitused ja ressursid tagavad järelevalve tulemuslikkuse. Käesoleva määrusega tuleks seega eelkõige ette näha minimaalselt vajalikud järelevalve- ja uurimisvolitused, mis tuleks anda liikmesriikide pädevatele asutustele vastavalt siseriiklikule õigusele. Neid volitusi tuleks kasutada pädevate õigusasutuste kaudu, kui riigi õigusaktid seda nõuavad. Pädevad asutused ja ESMA peaksid oma käesoleva määruse järgseid volitusi kasutades tegutsema objektiivselt ja erapooletult ning jääma otsuste tegemisel sõltumatuks.

(64)

Käesoleva määruse rikkumiste avastamiseks on vaja, et pädevad asutused saaksid siseneda dokumentide äravõtmiseks muudesse ruumidesse kui füüsiliste isikute eluruumid. Pääs sellistesse ruumidesse on vajalik, kui on olemas põhjendatud kahtlus, et eksisteerivad kontrolli või uurimise objektiga seotud dokumendid ja muud andmed, mis võivad olla asjakohased käesoleva määruse rikkumise tõendamisel. Lisaks on juurdepääs ruumidele vajalik, kui isik, kellele on juba teabenõue esitatud, ei täida seda või kui on põhjendatult alust kahtlustada, et nõude esitamisel seda ei täideta või et teabenõudega seotud dokumendid või teave kõrvaldatakse, võltsitakse või hävitatakse.

(65)

Kooskõlas komisjoni 8. detsembri 2010. aasta teatisega „Sanktsioonide tõhustamine finantsteenuste sektoris“ ning selleks, et tagada määruses sätestatud nõuete täitmine, on oluline, et liikmesriigid võtaksid vajalikke meetmeid, et tagada käesoleva määruse rikkumise korral asjakohaste halduskaristuste ja -meetmete kohaldamine. Need karistused ja haldusmeetmed peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning tagama liikmesriikides ühise lähenemisviisi ja hoiatava mõju. Käesolev määrus ei tohiks piirata liikmesriikide õigust kehtestada karmimaid halduskaristusi.

(66)

Selleks et tagada, et pädevate asutuste tehtud otsustel oleks laiemale avalikkusele hoiatav mõju, tuleks need üldjuhul avalikustada, välja arvatud juhul, kui pädev asutus peab vajalikuks vastavalt käesolevale määrusele avaldada karistused anonüümselt, viivitada nende avaldamisega või neid mitte avaldada.

(67)

Ehkki liikmesriigid võivad sama õigusrikkumise eest ette näha nii haldus- kui ka kriminaalkaristuse, ei tuleks liikmesriikidelt nõuda normide kehtestamist halduskaristuste kohaldamiseks käesoleva määruse selliste rikkumiste korral, mille suhtes kohaldatakse siseriiklikku kriminaalõigust enne [lisada käesoleva määruse kohaldamise kuupäev]. Kooskõlas siseriikliku õigusega ei ole liikmesriigid kohustatud määrama sama rikkumise eest nii haldus- kui ka kriminaalkaristusi, kuid nad peaksid saama seda teha, kui siseriiklik õigus seda võimaldab. Kriminaalkaristuste säilitamine halduskaristuste asemel käesoleva määruse rikkumiste suhtes ei peaks aga vähendama ega muul viisil mõjutama pädevate asutuste võimet käesoleva määruse kohaldamise eesmärgil teha koostööd teiste liikmesriikide pädevate asutustega, vahetada nendega õigeaegselt teavet ja omada sellisele teabele õigeaegselt juurdepääsu, sealhulgas pärast asjaomasest rikkumisest pädevatele õigusasutustele teatamist kriminaalvastutusele võtmiseks.

(68)

Rikkumistest teatajad võivad pädevatele asutustele esitada uut teavet, mis aitab pädevatel asutustel avastada käesoleva määruse rikkumisi ning nende eest karistusi määrata. Seetõttu tuleks käesoleva määrusega tagada, et kehtestatakse asjakohane kord, mis võimaldab isikutel teatada pädevatele asutustele käesoleva määruse tegelikust või potentsiaalsest rikkumisest ning kaitseb neid kättemaksu eest.

(69)

Käesolevas määruses sätestatud nõuete täpsustamiseks tuleks volitused võtta vastu õigusakte vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 290 delegeerida komisjonile seoses ▌artikli 1 lõike 3 punktides f ja g ning artikli 1 lõike 4 punktides d ja e viidatud dokumentide miinimumteabe sisuga, artikli 2 mõistete kohandamisega, ▌prospekti, põhiprospekti ja lõplike tingimuste vormiga ning prospektis sisalduva konkreetse kohustusliku teabega, universaalses registreerimisdokumendis sisalduva minimaalse teabega, lihtsustatud prospektis teisese emissiooni ja VKE emissiooni puhul sisalduva vähendatud teabega, käesoleva määrusega sätestatud ELi kasvuprospekti vähendatud konkreetse sisu ja vormiga , määruse kohaldamisalasse jäävate väärtpaberite reklaamimisega ning kolmandate riikide emitentide koostatud prospektide üldiste vastavuskriteeriumidega. On eriti oluline, et komisjon korraldaks oma ettevalmistava töö käigus asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil , ja et kõnealuseid konsultatsioone korraldatakse kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega . Eelkõige selleks, et tagada võrdne osalemine delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises, peaksid Euroopa Parlament ja nõukogu saama kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel peaks olema pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(70)

Selleks et tagada ühetaolised tingimused käesoleva määruse rakendamiseks seoses kolmandate riikide prospektialaste õigusaktide samaväärsusega, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused selle samaväärsuse üle otsustamiseks. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (11).

(71)

Finantsteenuste tehnilised standardid peaksid tagama investorite ja tarbijate piisava kaitse kogu liidus. Kuna ESMA-l on põhjalikud eriteadmised, oleks tõhus ja asjakohane teha talle ülesandeks töötada komisjonile esitamiseks välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, mille puhul ei ole vaja teha poliitilisi otsuseid.

(72)

Komisjon peaks võtma vastu ESMA väljatöötatud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud seoses järgmisega: kokkuvõttesse lisatava varasema põhilise finantsteabe sisu ja esitamisvorm, universaalse registreerimisdokumendi kontroll, kinnitamine, esitamine ja läbivaatamine, samuti selle muutmise või uuendamise tingimused ja tingimused, mille puhul võidakse sagedase emitendi staatus kaotada, viidetena esitatav teave ja liidu õiguse alusel nõutavate muude dokumentide liigid, prospekti kontrolli- ja kinnitamismenetlused, prospekti avaldamine, ESMA hallatavas andmete säilitamise mehhanismis prospektide klassifitseerimiseks vajalikud andmed, reklaami puudutavad sätted, olukorrad, kus uus oluline asjaolu, viga või ebatäpsus seoses prospektis sisalduva teabega teeb vajalikuks prospekti lisa avaldamise, pädevate asutuste ja ESMA vahel koostöökohustusest tulenevalt vahetatav teave ning kolmandate riikidega sõlmitud koostöökokkulepete minimaalne sisu . Komisjon peaks võtma need regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud vastu delegeeritud õigusaktidega vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 290 ja määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitele 10–14.

(73)

Komisjonile tuleks anda ka õigus võtta rakendusaktidega vastu rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 291 ning määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 15. ESMA-le tuleks teha ülesandeks koostada komisjonile esitamiseks rakenduslike tehniliste standardite eelnõud seoses järgmisega: standardvormid, -mallid ja -menetlused kinnitamistunnistusest, prospektist, prospekti lisast ning prospekti ja/või selle kokkuvõtte tõlkest teavitamiseks, pädevate asutuste vahelise koostöö ja teabevahetuse standardvormid, -mallid ja -menetlused ning pädevate asutuste ja ESMA vahelise teabevahetuse menetlused ja vormid.

(74)

Delegeeritud ja rakendamisvolituste teostamisel kooskõlas käesoleva määrusega peaks komisjon järgima järgmisi põhimõtteid:

—	vajadus tagada jaeinvestorite ja VKEde hulgas usaldus finantsturgude vastu, edendades finantsturgude läbipaistvuse kõrgeid standardeid;

—	vajadus kohandada prospekti avalikustamisnõudeid, arvestades emitendi suurust ja teavet, mille avaldamist emitendilt juba nõutakse vastavalt direktiivile 2004/109/EÜ ja määrusele (EL) nr 596/2014;

—	vajadus lihtsustada VKEde juurdepääsu kapitaliturgudele, tagades seejuures investorite usalduse sellistesse äriühingutesse investeerimise vastu;

—	vajadus anda investoritele suur hulk konkureerivaid investeerimisvõimalusi ning tagada nende olukorrale vastav avalikustamine ja kaitse;

—	vajadus tagada, et sõltumatud reguleerivad asutused jõustaksid eeskirju järjekindlalt, eriti võitluses majanduskuritegevuse vastu;

—	vajadus tagada suur läbipaistvus ja konsulteerimine kõikide turuosaliste ning Euroopa Parlamendi ja nõukoguga;

—	vajadus soodustada uuendusi finantsturgudel, et need oleksid dünaamilised ja tõhusad;

—	vajadus tagada finantssüsteemi stabiilsus finantsuuenduste hoolika jälgimise ja nendele reageerimise abil;

—	kapitalikulu vähendamise ja kapitali kättesaadavuse suurendamise tähtsus;

—	vajadus pikaajaliselt tasakaalustada turuosalistele mis tahes rakendusmeetmest tulenevat kulu ja tulu;

—	vajadus tõsta liidu finantsturgude rahvusvahelist konkurentsivõimet, ilma et see piiraks rahvusvahelise koostöö hädavajalikku laiendamist;

—	vajadus luua võrdsed võimalused kõikidele turuosalistele, kehtestades vajaduse korral alati liidu õigusnorme;

—	vajadus tagada kooskõla muude liidu õigusaktidega kõnealuses valdkonnas, sest teabe tasakaalustamatus ja läbipaistvuse puudumine võivad ohustada turgude toimimist ja tekitada kahju eelkõige tarbijatele ja väikeinvestoritele.

(75)

Käesoleva määruse raames toimuv isikuandmete töötlemine, näiteks isikuandmete vahetus või edastamine pädevate asutuste poolt, peaks vastama Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 95/46/EÜ (12) ning mis tahes ESMA-poolne teabevahetus või teabe edastamine peaks toimuma vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 45/2001 (13).

(76)

Hiljemalt viie aasta möödumisel käesoleva määruse jõustumisest peaks komisjon vaatama käesoleva määruse kohaldamise läbi ja hindama eelkõige seda, kas teiseste emissioonide ja VKEde suhtes kehtiv avalikustamiskord, universaalne registreerimisdokument ja prospekti kokkuvõte on endiselt asjakohased, et saavutada käesoleva määruse eesmärgid.

(77)	Käesoleva määruse nõuete kohaldamist tuleks edasi lükata, et võimaldada võtta vastu delegeeritud õigusaktid ja rakendusaktid ning võimaldada turuosalistel kohanduda ja kavandada uute meetmete kohaldamist.

(78)

Kuna käesoleva määruse eesmärke, milleks on kapitaliturgude liidu loomisega seoses investorite kaitse ja turu tõhususe parandamine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid selle toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(79)	Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ja järgitakse eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid. Seepärast tuleks käesolevat määrust tõlgendada ja kohaldada kooskõlas nende õiguste ja põhimõtetega.

(80)	Euroopa andmekaitseinspektoriga on konsulteeritud kooskõlas määruse (EÜ) nr 45/2001 artikli 28 lõikega 2 ▌.

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Eesmärk ja kohaldamisala

1. Käesoleva määruse eesmärk on sätestada väärtpaberite avalikul pakkumisel või mõnes liikmesriigis asutatud reguleeritud turul kauplemisele võtmisel avaldatava prospekti koostamise, kinnitamise ja levitamise nõuded.

2. Käesolevat määrust , v.a selle artiklit 4, ei kohaldata järgmiste väärtpaberite liikide suhtes:

a)	osakud, mille on emiteerinud ▌ühisinvesteerimisettevõtjad;

b)	mittekapitaliväärtpaberid, mille on emiteerinud liikmesriik või tema piirkondlik või kohalik asutus või avalik-õiguslik rahvusvaheline organ, kuhu kuulub vähemalt üks liikmesriik, või Euroopa Keskpank või liikmesriigi keskpank;

c)	liikmesriikide keskpankade kapitaliosad;

d)	väärtpaberid, millele liikmesriik või tema piirkondlik või kohalik asutus on andnud tingimusteta ja tühistamatu garantii;

e)	väärtpaberid, mille on emiteerinud juriidilise isiku staatusega ühingud või liikmesriigi tunnustatud mittetulundusühingud, selleks et hankida rahalisi vahendeid oma kasumitaotluseta eesmärkide saavutamiseks;

▌

g)	mittevahetatavad kapitaliosad, mille põhieesmärk on anda omanikule õigus vallata korterit või mõnda muud kinnisasja või selle osa ja mille müümisel tuleb sellest õigusest loobuda;

▌

mittekapitaliväärtpaberid, mida krediidiasutus emiteerib jätkuvalt või korduvalt ja mille puhul on väärtpaberite pakkumise agregeeritud koguväärtus liidus väiksem kui 75 000 000 eurot krediidiasutuse kohta, kusjuures seda arvestatakse 12kuulise perioodi kohta, tingimusel et need väärtpaberid:

i)	ei ole allutatud, vahetatavad ega asendatavad;

ii)	ei anna õigust märkida ega omandada muud liiki väärtpabereid ega ole seotud tuletisväärtpaberitega.

3. Käesolevat määrust , v.a selle artiklit 4, ei kohaldata väärtpaberite avalike pakkumiste järgmiste liikide suhtes:

a)	▌pakkumine üksnes kutselistele investoritele;

▌pakkumine vähem kui 350-le sellisele füüsilisele või juriidilisele isikule liikmesriigi kohta ja kokku mitte rohkem kui 4 000-le füüsilisele või juriidilisele isikule liidus, kes ei ole kutselised investorid või muud investorid, kes täidavad määruse (EL) nr 345/2013 artikli 6 lõike 1 punktides a ja b sätestatud tingimusi ;

c)	▌pakkumine investoritele, kes omandavad väärtpabereid vähemalt 100 000 euro eest investori kohta iga eraldi pakkumise puhul;

d)	▌pakkumine, mille koguväärtus liidus on vähem kui 1 000 000 eurot, kusjuures seda arvestatakse 12kuulise perioodi kohta;

e)	aktsiad, mis emiteeritakse juba emiteeritud samasse klassi kuuluvate aktsiate asendamiseks, kui selliste uute aktsiate emissiooniga ei kaasne emiteeritud kapitali suurenemine;

f)	väärtpaberid, mida pakutakse seoses ülevõtmisega vahetuspakkumise teel, tingimusel et tehakse kättesaadavaks dokument, mis sisaldab teavet, millega kirjeldatakse tehingut ja selle mõju emitendile;

g)	väärtpaberid, mida pakutakse, jaotatakse või kavatsetakse jaotada seoses ühinemise või jagunemisega, tingimusel et tehakse kättesaadavaks dokument, mis sisaldab teavet, millega kirjeldatakse tehingut ja selle mõju emitendile;

h)	dividendid, mis makstakse olemasolevatele aktsionäridele välja aktsiatena, mis kuuluvad samasse klassi aktsiatega, millega seoses selliseid dividende makstakse, tingimusel et tehakse kättesaadavaks dokument, mis sisaldab teavet aktsiate arvu ja laadi kohta ning pakkumise põhjusi ja üksikasju;

väärtpaberid, mida tööandja või selle sidusettevõtja pakub, jaotab või kavatseb jaotada oma praegustele või endistele juhtidele või töötajatele, olenemata sellest, kas nad asuvad liidus või mitte, tingimusel et tehakse kättesaadavaks dokument, mis sisaldab teavet väärtpaberite arvu ja laadi kohta ning pakkumise või jaotamise põhjusi ja üksikasju.

Liikmesriigid ei laienda käesoleva määruse kohase prospekti koostamise nõuet nendele väärtpaberite pakkumistele, millele on viidatud esimese lõigu punktis d. Lisaks hoiduvad liikmesriigid kehtestamast sellistele väärtpaberite pakkumiste liikidele muid riikliku tasandi avalikustamisnõudeid, mis võiksid põhjustada ebaproportsionaalset või ebavajalikku koormust. Liikmesriigid teavitavad komisjoni ja ESMAt võimalikest riiklikul tasandil kohaldatavatest avalikustamisnõuetest, sh asjaomaste sätete tekstist.

4. Käesolevat määrust ei kohaldata järgmist liiki väärtpaberite reguleeritud turul kauplemisele võtmise suhtes:

a)	samale reguleeritud turule juba kauplemisele võetud väärtpaberite vastu vahetatavad väärtpaberid, tingimuselt et need esindavad 12kuulise perioodi jooksul vähem kui 20 % nende väärtpaberite arvust, mis on juba samale reguleeritud turule kauplemisele võetud;

aktsiad, mis tulenevad muude väärtpaberite vahetamisest või asendamisest või muude väärtpaberitega kaasnevate õiguste kasutamisest, kui kõnealused aktsiad kuuluvad samasse klassi aktsiatega, mis on juba samale reguleeritud turule kauplemisele võetud, tingimusel et tulenevad aktsiad esindavad 12kuulise perioodi jooksul vähem kui 20 % selliste samasse klassi kuuluvate aktsiate arvust, mis on juba samale reguleeritud turule kauplemisele võetud. Kui aktsiatele ligipääsu andvate väärtpaberite avalikul pakkumisel või nende kauplemisele võtmisel koostati prospekt vastavalt käesolevale määrusele või direktiivile 2003/71/EÜ või kui aktsiatele ligipääsu andvad väärtpaberid emiteeriti enne käesoleva määruse jõustumist, siis ei kohaldata käesolevat määrust tulenevate aktsiate reguleeritud turul kauplemisele võtmise suhtes, sõltumata nende osakaalust sama klassi aktsiate arvus, mis on juba võetud reguleeritud turule kauplemisele;

c)	aktsiad, mis emiteeritakse selliste samasse klassi kuuluvate aktsiate asendamiseks, mis on juba samale reguleeritud turule kauplemisele võetud, kui selliste aktsiate emissiooniga ei kaasne emiteeritud kapitali suurenemine;

d)	väärtpaberid, mida pakutakse seoses ülevõtmisega vahetuspakkumise teel, tingimusel et tehakse kättesaadavaks dokument, mis sisaldab teavet, millega kirjeldatakse tehingut ja selle mõju emitendile;

e)	väärtpaberid, mida pakutakse, jaotatakse või kavatsetakse jaotada seoses ühinemise või jagunemisega, tingimusel et tehakse kättesaadavaks dokument, mis sisaldab teavet, millega kirjeldatakse tehingut ja selle mõju emitendile;

aktsiad, mida pakutakse, jaotatakse või kavatsetakse jaotada olemasolevatele aktsionäridele tasuta, ning dividendid, mis makstakse välja aktsiatena, mis kuuluvad samasse klassi aktsiatega, millega seoses selliseid dividende makstakse, tingimusel et kõnealused aktsiad kuuluvad samasse klassi aktsiatega, mis on juba samale reguleeritud turule kauplemisele võetud, ja et tehakse kättesaadavaks dokument, mis sisaldab teavet aktsiate arvu ja laadi kohta ning pakkumise või jaotamise põhjusi ja üksikasju;

väärtpaberid, mida tööandja või selle sidusettevõtja pakub, jaotab või kavatseb jaotada oma praegustele või endistele juhtidele või töötajatele, olenemata sellest, kas nad asuvad liidus või mitte, tingimusel et kõnealused väärtpaberid kuuluvad samasse klassi väärtpaberitega, mis on juba samale reguleeritud turule kauplemisele võetud, ja et tehakse kättesaadavaks dokument, mis sisaldab teavet väärtpaberite arvu ja laadi kohta ning pakkumise või jaotamise põhjusi ja üksikasju;

väärtpaberid, mis on juba võetud kauplemisele mõnel teisel reguleeritud turul, tingimusel et:

i)	nende väärtpaberitega või samasse klassi kuuluvate väärtpaberitega on lubatud sellel teisel reguleeritud turul kaubelda juba rohkem kui 18 kuud;

ii)	väärtpaberite puhul, mis võeti esimest korda reguleeritud turule kauplemisele pärast 1. juulit 2005, eeldas sellel teisel reguleeritud turul kauplemisele võtmine prospekti koostamist, mis on kinnitatud ja avaldatud vastavalt direktiivile 2003/71/EÜ;

iii)	väärtpaberite puhul, mis noteeriti esimest korda pärast 30. juunit 1983, kinnitati noteerimisprospekt nõukogu direktiivi 80/390/EMÜ (14) või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/34/EÜ (15) nõuete kohaselt, välja arvatud alapunktiga ii hõlmatud juhud;

iv)	pidevad kohustused, mis käsitlevad kauplemist sellel teisel reguleeritud turul, on täidetud ja

isik, kes taotleb käesoleva erandi alusel väärtpaberi kauplemisele võtmist reguleeritud turul, teeb selle reguleeritud turu liikmesriigis, kus kauplemisele võtmist taotletakse, avalikkusele artikli 20 lõikes 2 sätestatud viisil kättesaadavaks dokumendi, mille sisu vastab artiklile 7 ning mis koostatakse keeles, mida tunnustab selle liikmesriigi pädev asutus, mille reguleeritud turul kauplemisele võtmist taotletakse. Nimetatud dokumendis märgitakse, kust on võimalik saada kõige viimane prospekt ja kus on kättesaadav finantsteave, mida emitent avaldab oma pideva avalikustamiskohustuse raames.

▌

6. Komisjonile antakse õigus võtta kooskõlas artikliga 42 vastu delegeeritud õigusakte, milles sätestatakse käesoleva artikli lõike 3 punktides f ja g ning lõike 4 punktides d ja e osutatud dokumentide minimaalne teave.

Artikkel 2

Mõisted

1. Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)	„väärtpaberid“ – direktiivi 2014/65/EL artikli 4 lõike 1 punktis 44 määratletud vabalt võõrandatavad väärtpaberid, välja arvatud direktiivi 2014/65/EL artikli 4 lõike 1 punktis 17 määratletud rahaturuinstrumendid, mille lõpptähtaeg on lühem kui 12 kuud;

„kapitaliväärtpaberid“ – aktsiad ja muud vabalt võõrandatavad väärtpaberid, mis on samaväärsed äriühingute aktsiatega, samuti mis tahes muud liiki vabalt võõrandatavad väärtpaberid, mis annavad õiguse omandada eespool nimetatud väärtpabereid kas nende vahetamise või nendega kaasnevate õiguste kasutamise teel, tingimusel et need muud liiki väärtpaberid on emiteerinud aluseks olevate aktsiate emitent või kõnealuse emitendi gruppi kuuluv üksus;

c)	„mittekapitaliväärtpaberid“ – kõik väärtpaberid, mis ei ole kapitaliväärtpaberid;

„väärtpaberite avalik pakkumine“ – mis tahes vormis ja vahendite abil isikutele suunatud teade, milles esitatakse piisavalt teavet pakkumistingimuste ja pakutavate väärtpaberite kohta, et investor saaks otsustada nende väärtpaberite ostmise või märkimise üle. See määratlus hõlmab ka väärtpaberite suunatud pakkumist finantsvahendajate kaudu;

„kutselised investorid“ – direktiivi 2014/65/EL II lisa I jaotise punktides 1–4 loetletud isikud või üksused ja isikud või üksused, keda taotluse korral koheldakse kutseliste klientidena vastavalt direktiivi 2014/65/EL II lisa II jaotisele või keda tunnistatakse võrdsete vastaspooltena vastavalt direktiivi 2014/65/EL artiklile 30, välja arvatud juhul, kui nad on taotlenud enda kohtlemist mittekutseliste klientidena. Investeerimisühingud ja krediidiasutused teatavad taotluse korral emitendile oma liigituse, ilma et see piiraks asjaomaste andmekaitsealaste õigusaktide kohaldamist;

„väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd)“ –

—	äriühingud, kes oma viimase raamatupidamise aastaaruande või konsolideeritud aruande kohaselt vastavad vähemalt kahele järgmisest kolmest kriteeriumist: töötajate keskmine arv majandusaastal on väiksem kui 250, bilansimaht ei ületa 43 000 000 eurot ja aasta netokäive ei ületa 50 000 000 eurot või

—	väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, nagu on määratletud direktiivi 2014/65/EL artikli 4 lõike 1 punktis 13;

g)	„krediidiasutus“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 (16) artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud ettevõtja;

h)	„emitent“ – juriidiline isik, kes emiteerib väärtpabereid või kavatseb neid emiteerida;

i)	„pakkuja“ – juriidiline või füüsiline isik, kes pakub väärtpabereid avalikkusele;

j)	„reguleeritud turg“ – direktiivi 2014/65/EL artikli 4 lõike 1 punktis 21 määratletud reguleeritud turg;

„reklaam“ – kuulutused, mis:

—	käsitlevad väärtpaberite konkreetset avalikku pakkumist või reguleeritud turul kauplemisele võtmist;

—	on avaldatud emitendi, pakkuja, reguleeritud turul kauplemisele võtmist taotleva isiku või garantii andja poolt või tema nimel ja

—	mille eesmärk on eelkõige edendada väärtpaberite võimalikku märkimist või omandamist;

„korraldatud teave“ – kogu teave , mille emitent või mis tahes muu isik, kes taotleb väärtpaberite reguleeritud turul kauplemisele võtmist emitendi loata, on kohustatud avaldama direktiivi 2004/109/EÜ kohaselt või nimetatud direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti k ning määruse (EL) nr 596/2014 artiklite 17 ja 19 kohaselt vastu võetud liikmesriigi õigus- ja haldusnormide kohaselt ;

„päritoluliikmesriik“ –

i)	kõikide liidus asutatud ja alapunktis ii nimetamata väärtpaberiemitentide puhul liikmesriik, kus on emitendi registrijärgne asukoht;

ii)

selliste mittekapitaliväärtpaberite emissioonide puhul, millest igaühe nimiväärtus on vähemalt 1 000 eurot või mis annavad õiguse omandada vabalt võõrandatavaid väärtpabereid või saada sularaha nende vahetamise või nendega kaasnevate õiguste kasutamise teel, tingimusel et mittekapitaliväärtpaberite emitent ei ole aluseks olevate väärtpaberite emitent ega viimase gruppi kuuluv üksus, on selleks emitendi, pakkuja või kauplemisele võtmise taotleja valikul liikmesriik, kus on emitendi registrijärgne asukoht või kus väärtpaberid on võetud või võetakse kauplemisele reguleeritud turul või kus väärtpabereid pakutakse avalikkusele. Sama kohaldatakse muus vääringus kui eurodes väljendatud mittekapitaliväärtpaberite suhtes, tingimusel et nende minimaalne nimiväärtus vastab ligikaudu 1 000 eurole;

iii)

kõikide väärtpaberiemitentide puhul, kes on asutatud kolmandas riigis ja keda ei ole nimetatud alapunktis ii, on selleks emitendi, pakkuja või kauplemisele võtmise taotleja valikul liikmesriik, kus väärtpabereid kavatsetakse avalikkusele pakkuda esimest korda või kus esitatakse esimene taotlus reguleeritud turul kauplemisele võtmiseks, kui kolmandas riigis asutatud emitentide hilisemast valikust ei tulene hiljem teisiti järgmistel asjaoludel:

—	kui päritoluliikmesriiki ei ole määratud nende emitentide valikul;

—	vastavalt direktiivi 2004/109/EÜ artikli 2 punkti 1 alapunkti i alapunktile iii;

n)	„vastuvõttev liikmesriik“ – liikmesriik, kus tehakse väärtpaberite avalik pakkumine või taotletakse reguleeritud turul kauplemisele võtmist, kui see on muu riik kui päritoluliikmesriik;

n a)	„pädev asutus“ – iga liikmesriigi poolt vastavalt artiklile 29 määratud asutus, kui käesolevas määruses ei ole täpsustatud teisiti;

„▌ühisinvesteerimisettevõtja“ – vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjad (eurofondid), millele on antud luba Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ (17) artikli 5 kohaselt, ning alternatiivsed investeerimisfondid (AIFid) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/61/EL (18) artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses ;

p)	„ühisinvesteerimisettevõtja osakud“ – ühisinvesteerimisettevõtja emiteeritud väärtpaberid, mis tõendavad sellises ettevõtjas osalejate õigust tema varale;

q)	„kinnitamine“ – päritoluliikmesriigi pädeva asutuse poolt kontrolli tulemusena antud positiivne hinnang prospektis esitatud teabe täielikkusele, järjepidevusele ja arusaadavusele;

r)	„põhiprospekt“ – käesoleva määruse artikli 8 kohane prospekt, mis sisaldab emitendi soovi korral pakkumise lõplikke tingimusi;

s)	„tööpäevad“ – käesoleva määruse kohaldamisel asjaomase pädeva asutuse tööpäevad, v.a laupäevad, pühapäevad ja riigipühad, nagu on määratletud selle pädeva asutuse suhtes kohaldatavas siseriiklikus õiguses;

t)	„mitmepoolne kauplemissüsteem“ – mitmepoolne kauplemissüsteem, nagu on määratletud direktiivi 2014/65/EL artikli 4 lõike 1 punktis 22;

u)	„VKEde kasvuturg“ – VKEde kasvuturg, nagu on määratletud direktiivi 2014/65/EL artikli 4 lõike 1 punktis 12;

v)	„kolmanda riigi emitent“ – kolmandas riigis asutatud emitent;

v a)

„püsiv andmekandja“ – iga vahend, mis

i)	võimaldab kliendil säilitada isiklikult talle saadetud teavet nii, et see on hilisemaks kasutamiseks kättesaadav teabe otstarbele vastava aja jooksul, ja

ii)	võimaldab säilitatud teavet muutmata kujul taasesitada .

2. Komisjoni volitatakse finantsturgude tehnilise arengu arvessevõtmiseks võtma vastavalt artiklile 42 vastu delegeeritud õigusakte, et täpsustada tehnilisi elemente käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud määratlustes, v.a väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) määratluses lõike 1 punktis f, võttes arvesse erinevate riigisiseste turgude olukorda, ▌liidu õigusakte ▌ning majanduse arengusuundi.

Artikkel 3

Prospekti avaldamise kohustus ja sellest tehtav erand

1. Liidu avalikkusele pakutakse väärtpabereid alles pärast sellele eelnevat prospekti avaldamist kooskõlas käesoleva määrusega .

2. Ilma et see piiraks artikli 15 kohaldamist, võib liikmesriik otsustada teha väärtpaberite avalikule pakkumisele erandi lõikes 1 sätestatud prospekti avaldamise nõudest , tingimusel et pakkumise koguväärtus liidus ei ületa 5 000 000 eurot, arvutatuna 12kuulise perioodi jooksul ▌.

Esimeses lõigus sätestatud erandi kohaselt tehtavate avalike pakkumiste korral

a)	ei laiene neile käesoleva määruse kohane loa andmise kord ning seetõttu ei kohaldata määruse artikleid 23 ja 24;

b)	peab olema selgelt ära näidatud, et avalik pakkumine ei ole piiriülest laadi, ja

c)	ei tohi aktiivselt kaasata investoreid väljastpoolt esimeses lõigus osutatud liikmesriiki.

Liikmesriigid teavitavad komisjoni ja ESMAt kõikidest esimese lõigu kohaselt tehtud otsustest ja selles osutatud koguväärtuse jaoks valitud piirmäärast .

3. Väärtpaberid võetakse kauplemisele liidus asutatud reguleeritud turul alles pärast sellele eelnevat prospekti avaldamist.

3 a. Vahetuskursi kõikumiste, sh inflatsiooni ja muude vääringute kui euro kursside arvesse võtmiseks võib komisjon võtta artikli 42 kohaste delegeeritud õigusaktidega vastu meetmed käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud piirmäära täpsustamiseks.

Artikkel 4

Vabatahtlik prospekt

Emitendil, pakkujal või reguleeritud turul kauplemisele võtmise taotlejal on õigus koostada vabatahtlikult prospekt või vajaduse korral ELi kasvuprospekt vastavalt käesolevale määrusele, kui väärtpaberite avalik pakkumine või nende reguleeritud turul kauplemisele võtmine ei kuulu käesoleva määruse kohaldamisalasse, nii nagu on täpsustatud artiklis 1.

Sellise vabatahtlikult koostatud prospektiga, mille on kinnitanud vastavalt artikli 2 lõike 1 punktile m kindlaks määratud päritoluliikmesriigi pädev asutus, kaasnevad kõik õigused ja kohustused, mis kehtivad käesoleva määrusega ▌nõutavale prospektile, ja selle suhtes kohaldatakse selle pädeva asutuse järelevalve all kõiki käesoleva määruse sätteid.

Artikkel 5

Väärtpaberite hilisem edasimüük

Vastavalt artikli 1 lõike 3 punktidele a–d käesoleva määruse kohaldamisalast välja arvatud ühe või mitme väärtpaberite pakkumise liigiga hõlmatud olnud väärtpaberite hilisemat edasimüüki käsitatakse eraldi pakkumisena ning selleks, et otsustada, kas kõnealune edasimüük on väärtpaberite avalik pakkumine, kohaldatakse artikli 2 lõike 1 punktis d esitatud määratlust. Väärtpaberite pakkumine finantsvahendajate kaudu eeldab prospekti avaldamist juhul, kui ükski artikli 1 lõike 3 punktides a–d loetletud tingimustest ei ole lõpliku pakkumise puhul täidetud.

Väärtpaberite mis tahes hilisemal edasimüügil või lõplikul pakkumisel finantsvahendajate kaudu täiendavat prospekti ei nõuta, kui kehtiv prospekt on kättesaadav vastavalt artiklile 12 ning kui emitent või sellise prospekti koostamise eest vastutav isik nõustub kirjalikus lepingus selle kasutamisega.

II PEATÜKK

PROSPEKTI KOOSTAMINE

Artikkel 6

Prospekt

1. Ilma et see piiraks artikli 14 lõike 2 ja artikli 17 lõike 2 kohaldamist, sisaldab prospekt asjakohast ja vajalikku teavet, mida investor väärtpaberitesse investeerimisega seoses põhjendatult vajab , et suuta kõiki asjaolusid teadvalt hinnata järgmist:

a)	emitendi ja garantii andjate vara ja kohustusi, finantsseisundit, kasumit ja kahjumit ja väljavaateid ning

b)	kõnealuste väärtpaberitega seotud õigusi.

See teave koostatakse ja esitatakse hõlpsasti analüüsitavas, sisutihedas ja arusaadavas vormis ning see võib erineda, sõltuvalt järgmisest:

a)	emitendi laad;

b)	väärtpaberite liik;

c)	emitendi olukord;

d)	kui see on asjakohane, investorite liik, kellele avalik pakkumine või kauplemisele võtmine on suunatud, sellist liiki investori tõenäolised teadmised, ja turg, millel väärtpaberid kauplemisele võetakse;

kogu teave, mis tehakse investoritele kättesaadavaks väärtpaberite emitentidele liidu või siseriikliku õiguse või mis tahes pädeva asutuse või kauplemiskoha, kus emitendi väärtpaberid on noteeritud või kauplemisele võetud, eeskirjade kohaselt kehtestatud nõuetele vastavalt ja millega on võimalik tutvuda direktiivi 2004/109/EÜ artiklis 21 osutatud ametlikult kindlaksmääratud süsteemis;

f)	artiklites 14 ja 15 sätestatud mis tahes lihtsustatud või proportsionaalse avalikustamiskorra kohaldatavus.

2. Emitent, pakkuja või reguleeritud turul kauplemise võtmise taotleja võib koostada prospekti üheainsa või mitme eraldi dokumendina.

Eraldi dokumentidest koosnevas prospektis jaguneb nõutav teave registreerimisdokumendi, väärtpaberikirjelduse ja kokkuvõtte vahel, ilma et see piiraks artikli 8 lõike 7 ja artikli 7 lõike 1 teise lõigu kohaldamist. Registreerimisdokument sisaldab emitenti käsitlevat teavet. Väärtpaberikirjeldus sisaldab teavet avalikkusele pakutavate või reguleeritud turul kauplemisele võetavate väärtpaberite kohta.

Artikkel 7

Prospekti kokkuvõte

1. Prospekt sisaldab kokkuvõtet, milles esitatakse põhiteave, mida investorid vajavad selleks, et saada aru emitendi, garantii andja ja pakutavate väärtpaberite või reguleeritud turule kauplemisele võetavate väärtpaberite laadist ja riskidest, mida tuleb lugeda koos prospekti muude osadega , et aidata investoreid, kes kaaluvad sellistesse väärtpaberitesse investeerimist.

Erandina esimesest lõigust ei ole kokkuvõte nõutav, kui prospekt on seotud üksnes kutselistele investoritele pakutavate mittekapitaliväärtpaberite reguleeritud turul kauplemisele võtmisega.

2. Kokkuvõtte sisu peab olema täpne, õige ja selge ega tohi olla eksitav. Seda tuleb lugeda kui prospekti sissejuhatust ja see peab olema kooskõlas prospekti muude osadega.

3. Kokkuvõte koostatakse lühidokumendina, mis on sisutihe ja printimisel maksimaalselt kuuel A4 leheküljel.

Ainult erakorralistel juhtudel võib pädev asutus siiski lubada emitendil koostada pikema kokkuvõtte, mis on prindituna kuni kümnel A4 leheküljel, juhul kui emitendi tegevuse keerukus, emissiooni või emiteeritavate väärtpaberite laad seda eeldab ja kui kokkuvõttes lisateabe esitamata jätmisega kaasneb investori eksitamise oht.

Kokkuvõte:

a)	esitatakse ja vormistatakse kergesti loetaval kujul, kasutades selleks loetavas suuruses tähemärke;

b)	on kirjutatud keeleliselt ja stiililiselt nii, et see hõlbustab teabest arusaamist, eelkõige keeleliselt selgelt, mittetehniliselt, sisutihedalt ja asjaomase investorite liigi jaoks arusaadavalt.

4. Kokkuvõte peab koosnema järgmisest neljast jaost:

a)	üldisi ja konkreetseid hoiatusi sisaldav sissejuhatus , sh millises ulatuses võivad investorid oma investeeringutest halvima stsenaariumi korral ilma jääda ;

b)	põhiteave emitendi, pakkuja või reguleeritud turul kauplemisele võtmise taotleja kohta;

c)	põhiteave väärtpaberite kohta;

d)	põhiteave pakkumise enda ja/või kauplemisele võtmise kohta.

5. Kokkuvõtte sissejuhatus peab sisaldama järgmist:

a)	väärtpaberite nimetust ja rahvusvahelist väärtpaberite identifitseerimisnumbrit (ISIN-kood) ;

b)	emitendi ▌nime ja kontaktandmeid , sh juriidiliste isikute ülemaailmset tunnust (LEI);

c)	pakkuja nime ja kontaktandmeid, sh LEI, kui pakkuja on juriidiline isik, või kauplemisele võtmise taotleja nime ja kontaktandmeid;

d)	päritoluliikmesriigi pädeva asutuse nime ja kontaktandmeid ning dokumendi kuupäeva.

Kui prospekt koosneb eraldi dokumentidest, mille on heaks kiitnud erinevad pädevad asutused, tuuakse kõik need pädevad asutused esimese lõigu punktis d sätestatud eesmärkidel kokkuvõtte sissejuhatuses välja ja esitatakse nende kontaktandmed.

Kokkuvõte peab sisaldama hoiatusi selle kohta, et:

a)	kokkuvõtet tuleks lugeda kui prospekti sissejuhatust;

b)	väärtpaberitesse investeerimise üle otsustamisel peaks investor tuginema prospektile tervikuna;

c)	kui kohtule esitatakse prospektis sisalduva teabega seonduv nõue, võib hagejast investorile liikmesriikide siseriiklike õigusaktide alusel langeda kohustus kanda prospekti tõlkimise kulud enne kohtumenetluse algatamist;

tsiviilvastutust kohaldatakse üksnes selliste isikute suhtes, kes on esitanud kokkuvõtte, kaasa arvatud selle tõlked, kuid üksnes juhul, kui kokkuvõte on eksitav, ebatäpne või prospekti muude osadega vastuolus või kui see ei anna koos prospekti muude osadega lugedes põhiteavet, mis aitaks investoritel otsustada sellistesse väärtpaberitesse investeerimise üle.

6. Lõike 4 punktis b osutatud jagu sisaldab järgmist teavet:

alajaos pealkirjaga „Kes on väärtpaberite emitent?“ – väärtpaberite emitendi lühikirjeldus, muu hulgas vähemalt järgmine teave:

—	tema asukoht ja õiguslik vorm, tema LEI, õigusaktid, mille alusel ta tegutseb ja tema asutamise riik;

—	tema põhitegevusala;

—	tema peamised aktsionärid, muu hulgas, kas ja kes teda otseselt või kaudselt omab või kontrollib;

—	tema peamiste tegevdirektorite ja juhatuse liikmete nimed;

—	tema vannutatud audiitorite nimed;

alajaos pealkirjaga „Milline on emitenti puudutav põhiline finantsteave?“ – valik varasemast põhilisest finantsteabest, sealhulgas vajaduse korral pro forma teave, mis esitatakse iga varasema finantsteabega hõlmatud perioodi majandusaasta kohta ja järgneva vaheperioodi kohta ning millele lisatakse võrdlusandmed sama perioodi kohta eelmisel majandusaastal. Võrdleva bilansiteabe nõue on täidetud, kui esitatakse bilansiteave aastalõpu seisuga;

c)	alajaos pealkirjaga „Millised on emitendiga seotud konkreetsed põhiriskid?“ – prospektis sisalduva ja emitendiga seotud kuni kümne sellise kõige märkimisväärsema riskiteguri lühikirjeldus , sh eriti tegevus- ja investeerimisrisk .

7. Lõike 4 punktis c osutatud jaos esitatakse järgmine teave:

alajaos pealkirjaga „Mis on väärtpaberite põhitunnused?“ – pakutavate väärtpaberite ja/või kauplemisele võetavate väärtpaberite lühikirjeldus, muu hulgas vähemalt järgmine teave:

—	nende liik ja klass, nende ISIN-kood, nende vääring, nimiväärtus, valuutapariteet, emiteeritud väärtpaberite arv, väärtpaberite tähtaeg;

—	väärtpaberitega kaasnevad õigused;

—	väärtpaberite suhteline nõudeõiguse järk emitendi kapitalistruktuuris maksejõuetuse korral, sh vajaduse korral teave väärtpaberi allutatuse taseme ja käsitamise kohta kriisilahenduse korral pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiivi kohaselt;

—	väärtpaberite vaba võõrandatavuse mis tahes piirangud;

—	vajaduse korral dividendide või väljamaksete põhimõtted;

b)	alajaos pealkirjaga „Kus väärtpaberitega kaubeldakse?“ – viide sellele, kas pakutavate väärtpaberite jaoks taotletakse hetkel või tulevikus reguleeritud turul või mitmepoolses kauplemissüsteemis kauplemisele võtmist, ning kõik turud, kus väärtpaberitega kaubeldakse või hakatakse kauplema;

c)	alajaos pealkirjaga „Kas väärtpaberitel on garantii?“ – garantii olemasolu korral selle laadi ja ulatuse lühikirjeldus, samuti garantii andja lühikirjeldus, sh tema LEI ;

d)	alajaos pealkirjaga „Mis on väärtpaberitele omased põhiriskid?“ – prospektis sisalduva ja väärtpaberitega seotud kuni kümne kõige märkimisväärsema riskiteguri lühikirjeldus.

Kui vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 1286/2014 (19) nõutakse põhiteabedokumendi koostamist, võib emitent, pakkuja või kauplemisele võtmise taotleja asendada käesolevas lõikes sätestatud sisu teabega, mis on sätestatud määruse (EL) nr 1286/2014 artikli 8 lõike 3 punktides b–i. Kui üks kokkuvõte hõlmab mitut väärtpaberit, mis erinevad ainult väga vähestes üksikasjades, näiteks emissioonihind või lõpptähtaeg, siis vastavalt artikli 8 lõike 8 viimasele lõigule pikendatakse lõikes 3 sätestatud pikkust kolme A4 lisalehekülje võrra iga täiendava väärtpaberi kohta.

8. Lõike 4 punktis d osutatud jaotises esitatakse järgmine teave:

alajaos pealkirjaga „Millistel tingimustel ja millise ajakava alusel saan ma sellesse väärtpaberisse investeerida?“ – vajaduse korral pakkumise üldtingimused ja eeldatav ajakava, kauplemisele võtmise üksikasjad, jaotuskava, pakkumisest tuleneva kohese lahjenduse summa ja osakaal ning emissiooni ja/või pakkumise hinnangulised kogukulud, sealhulgas hinnangulised kulud, mille hüvitamist emitent või pakkuja nõuab investorilt;

b)	jaos pealkirjaga „Miks emitent selle prospekti koostas?“ – pakkumise või kauplemisele võtmise põhjuste lühikirjeldus jutustavas vormis, samuti laekuva tulu kasutamine ja hinnanguline netosumma.

9. Emitent võib vajaduse korral lisada alapealkirju igasse lõigetes 6, 7 ja 8 kirjeldatud jakku.

10. Kokkuvõte ei tohi sisaldada ristviiteid prospekti muudele osadele ega viidetena esitatud teavet.

11. ESMA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, milles täpsustatakse lõike 6 punktis b osutatud varasemate perioodide põhilise finantsteabe sisu ja esitamise vormi, võttes arvesse erinevaid väärtpaberite ja emitentide liike ning tagades selle, et koostatav teave on lühike, tihe ja mõistetav .

ESMA esitab need regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt [ 12 kuud pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva ].

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14.

Artikkel 8

Põhiprospekt

1. Mittekapitaliväärtpaberite puhul võib prospekt emitendi, pakkuja või reguleeritud turul kauplemisele võtmise taotleja valikul koosneda põhiprospektist, mis sisaldab asjakohast teavet emitendi ja avalikult pakutavate või reguleeritud turul kauplemisele võetavate väärtpaberite kohta.

2. Põhiprospekt sisaldab järgmist teavet:

a)	loetelu teabest, mis lisatakse pakkumise lõplikesse tingimustesse;

b)	vorm nimetusega „Lõplike tingimuste vorm“, mis tuleb täita iga konkreetse emissiooni kohta;

c)	veebisaidi aadress, kus lõplikud tingimused avaldatakse.

3. Lõplikud tingimused esitatakse eraldi dokumendina või lisatakse põhiprospekti või selle lisasse. Lõplikud tingimused koostatakse kergesti analüüsitaval ning arusaadaval kujul.

Lõplikud tingimused sisaldavad üksnes teavet, mis on seotud väärtpaberikirjeldusega, ning neid ei lisata põhiprospektile. Sellistel juhtudel kohaldatakse artikli 17 lõike 1 punkti a.

4. Kui lõplikke tingimusi ei lisata ei põhiprospekti ega selle lisasse, siis teeb emitent need avalikkusele kättesaadavaks vastavalt artiklile 20 ja esitab need päritoluliikmesriigi pädevale asutusele nii kiiresti kui võimalik enne avaliku pakkumise või kauplemisele võtmise algust.

Lõplikele tingimustele lisatakse arusaadav ja selgesõnaline avaldus, milles märgitakse,

a)	et lõplikud tingimused on koostatud määruse kohaldamiseks ja kogu asjakohase teabe saamiseks tuleb neid lugeda koos põhiprospekti ja selle lisa(de)ga;

b)	kus põhiprospekt ja selle lisa(d) vastavalt artiklile 20 avaldatakse;

c)	et lõplikele tingimustele on lisatud konkreetse emissiooni kokkuvõte.

5. Põhiprospekti võib koostada ühe dokumendina või eraldi dokumentidena.

Kui emitent, pakkuja või reguleeritud turul kauplemisele võtmise taotleja on varem esitanud registreerimisdokumendi konkreetset liiki mittekapitaliväärtpaberi kohta või artiklis 9 määratletud universaalse registreerimisdokumendi ning otsustab hiljem koostada põhiprospekti, siis peab põhiprospekt sisaldama järgmist:

a)	registreerimisdokumendis või universaalses registreerimisdokumendis sisalduv teave;

b)	teave, mis sisalduks muul juhul asjakohases väärtpaberikirjelduses, välja arvatud lõplikud tingimused, kui need ei sisaldu põhiprospektis.

6. Konkreetne teave iga põhiprospektis sisalduva erineva väärtpaberi kohta peab olema selgelt eraldatud.

7. Kokkuvõte koostatakse ainult juhul, kui lõplikud tingimused lisatakse lõike 3 kohaselt põhiprospekti või esitatakse, ning kokkuvõte peab olema eriomane igale konkreetsele emissioonile.

8. Konkreetse emissiooni kokkuvõttele kehtivad lõplike tingimustega samad nõuded, nagu on sätestatud käesolevas artiklis, ja kokkuvõte lisatakse neile tingimustele.

Konkreetse emissiooni kokkuvõte peab olema kooskõlas artikliga 7 ja selles tuleb esitada põhiteave põhiprospekti ja lõplike tingimuste kohta. See peab sisaldama järgmist:

a)	teave põhiprospekti kohta, mis puudutab üksnes konkreetset emissiooni, sealhulgas oluline teave emitendi kohta;

b)	põhiprospektis esitatud valikulisest teabest see osa, mis on oluline ainult konkreetse emissiooni puhul ja on kindlaks määratud lõplikes tingimustes;

c)	lõplikes tingimustes esitatud asjakohane teave, mille puhul põhiprospektis oli varem jäetud lünk.

Kui lõplikud tingimused on seotud mitme väärtpaberiga, mis erinevad ainult väga vähestes üksikasjades, näiteks emissioonihind või lõpptähtaeg, võib lisada ühe konkreetse emissiooni kokkuvõtte kõigi nende väärtpaberite kohta, tingimusel et eri väärtpaberitega seotud erinev teave on selgelt eraldatud.

9. Põhiprospektis sisalduvat teavet täiendatakse vajaduse korral artikli 22 kohaselt ajakohase teabega emitendi ja avalikult pakutavate või reguleeritud turul kauplemisele võetavate väärtpaberite kohta.

10. Avalik pakkumine võib jätkuda pärast selle põhiprospekti, mille alusel see algas, kehtivuse lõppemist, tingimusel et järgnev põhiprospekt kinnitatakse hiljemalt eelneva põhiprospekti kehtivuse viimasel päeval. Sellise pakkumise lõplikud tingimused peavad esimesel lehel sisaldama selgesõnalist hoiatust, milles osutatakse eelneva põhiprospekti kehtivuse viimasele päevale ja sellele, kus järgnev põhiprospekt avaldatakse. Järgnev põhiprospekt peab sisaldama lõplike tingimuste vormi algsest põhiprospektist või see tuleb esitada viitena ning selles tuleb viidata lõplikele tingimustele, mis on kestva pakkumise puhul olulised.

Artikli 22 lõike 2 alusel antud taganemisõigust kohaldatakse ka investorite suhtes, kes on nõustunud eelneva põhiprospekti kehtivusperioodi ajal ostma või märkima väärtpabereid, välja arvatud juhul, kui väärtpaberid on neile juba üle antud.

Artikkel 9

Universaalne registreerimisdokument

1. Emitent, kelle registreeritud asukoht on liikmesriigis ja kelle väärtpaberid on võetud reguleeritud turul või mitmepoolses kauplemissüsteemis kauplemisele, võib igal majandusaastal koostada registreerimisdokumendi universaalse registreerimisdokumendi vormis, milles kirjeldatakse äriühingu korraldust, tegevust, finantsseisundit, tulusid ja väljavaateid, üldjuhtimist ja aktsionäride struktuuri.

2. Iga emitent, kes otsustab igal majandusaastal koostada universaalse registreerimisdokumendi, esitab selle kinnitamiseks oma päritoluliikmesriigi pädevale asutusele vastavalt artikli 19 lõigetes 2, 4 ja 5 sätestatud korrale.

Kui pädev asutus on emitendi universaalse registreerimisdokumendi kahel järjestikusel majandusaastal kinnitanud, siis võib edaspidi universaalseid registreerimisdokumente või selliste universaalsete registreerimisdokumentide muudatusi pädevale asutusele esitada ilma eelneva kinnituseta , välja arvatud juhul, kui muudatused puudutavad teabe väljajätmist, olulist viga või olulist ebatäpsust, mis tõenäoliselt eksitab avalikkust seoses faktide ja asjaoludega, mis on emitendi teadliku hindamise jaoks üliolulised .

Kui emitent ei esita seejärel ühe majandusaasta kohta universaalset registreerimisdokumenti, siis kaotab ta õiguse esitada dokument ilma kinnituseta ja kõik järgnevad universaalsed registreerimisdokumendid tuleb esitada pädevale asutusele kinnitamiseks, kuni teise lõigu tingimus on jälle täidetud.

3. Emitentidel, kellel on enne käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäeva vastavalt määruse (EÜ) nr 809/2004 (20) I või XI lisale koostatud ja pädeva asutuse poolt vähemalt kahel järjestikusel aastal kinnitatud registreerimisdokument ja kes on seejärel vastavalt direktiivi 2003/71/EÜ artikli 12 lõikele 3 esitanud selle registreerimisdokumendi igal aastal või saanud sellele kinnituse, lubatakse esitada universaalne registreerimisdokument ilma eelneva kinnituseta vastavalt lõike 2 teisele lõigule alates käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäevast.

4. Kui universaalne registreerimisdokument ja selle muudatused, millele on osutatud lõigetes 7 ja 9, on kinnitatud või esitatud ilma kinnituseta, siis tehakse need põhjendamatu viivituseta avalikult kättesaadavaks vastavalt artiklis 20 sätestatud korrale.

5. Universaalne registreerimisdokument peab vastama artiklis 25 sätestatud keelenõuetele.

6. Universaalses registreerimisdokumendis võib teavet esitada viidetena vastavalt artiklis 18 sätestatud tingimustele.

7. Emitent võib pärast universaalse registreerimisdokumendi esitamist või kinnitamist igal ajal selle teavet ajakohastada, esitades pädevale asutusele universaalse registreerimisdokumendi muudatuse.

8. Pädev asutus võib igal ajal vaadata läbi ilma eelneva kinnituseta esitatud universaalse registreerimisdokumendi ja ka selle muudatuste sisu.

Pädeva asutuse läbivaatamine seisneb universaalses registreerimisdokumendis ja selle muudatustes esitatud teabe täielikkuse, järjepidevuse ja arusaadavuse kontrollis.

9. Kui pädev asutus leiab läbivaatamise käigus, et universaalne registreerimisdokument ei vasta täielikkuse, arusaadavuse ja järjepidevuse nõuetele ja/või et seda on vaja muuta või esitada lisateavet, siis teavitab ta sellest emitenti.

Pädeva asutuse poolt emitendile esitatud muudatuste või täiendava teabe taotlust peab emitent võtma arvesse üksnes järgneva majandusaasta kohta esitatavas universaalses registreerimisdokumendis, välja arvatud juhul, kui emitent soovib universaalset registreerimisdokumenti kasutada kinnitamiseks esitatava prospekti osana. Sellisel juhul esitab emitent universaalse registreerimisdokumendi muudatuse hiljemalt koos artikli 19 lõikes 5 osutatud taotluse esitamisega.

Erandina teisest lõigust, kui pädev asutus teatab emitendile, et tema muudatuse taotlus puudutab teabe väljajätmist või olulist viga või ebatäpsust, mis tõenäoliselt eksitab avalikkust seoses faktide ja asjaoludega, mis on emitendi teadliku hindamise jaoks üliolulised, esitab emitent universaalse registreerimisdokumendi muudatuse ilma põhjendamatu viivituseta.

10. Lõigete 7 ja 9 sätteid kohaldatakse ainult juhul, kui universaalset registreerimisdokumenti ei kasutata prospekti osana. Kui universaalset registreerimisdokumenti kasutatakse prospekti osana, kohaldatakse artikli 22 sätteid prospekti lisade koostamise kohta ainult pärast prospekti kinnitamist, kuid enne avaliku pakkumise lõppemist või, sõltuvalt asjaoludest, reguleeritud turul kauplemise alustamist, olenevalt sellest, kumb toimub hiljem.

11. Lõike 2 esimeses ja teises lõigus või lõikes 3 kirjeldatud tingimustele vastaval emitendil on sagedase emitendi staatus ja ta saab kasutada artikli 19 lõikes 5 kirjeldatud kiiremat kinnitamisprotsessi, tingimusel et:

emitent esitab iga universaalse registreerimisdokumendi esitamisel või kinnitamiseks esitamisel pädevale asutusele kirjaliku kinnituse selle koha, et kogu korraldatud teave, mille ta peab avalikustama vastavalt direktiivile 2004/109/EÜ, kui seda kohaldatakse, ja määrusele (EL) nr 596/2014, on esitatud ja avaldatud vastavalt nimetatud õigusaktide nõuetele, ja

b)	kui pädev asutus teostab lõikes 8 osutatud läbivaatamise, siis muudab emitent oma universaalset registreerimisdokumenti vastavalt lõikes 9 sätestatud korrale.

Kui emitent ei täida ühte eespool nimetatud tingimust, kaotab ta sagedase emitendi staatuse.

12. Kui pädevale asutusele esitatud või selle kinnitatud universaalne registreerimisdokument tehakse avalikuks hiljemalt nelja kuu jooksul pärast majandusaasta lõppu ja see sisaldab teavet, mis tuleb avalikustada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/109/EÜ (21) artiklis 4 osutatud majandusaasta aruandes, siis loetakse, et emitent on täitnud kohustuse avaldada nimetatud artiklis nõutud majandusaasta aruanne.

Kui universaalne registreerimisdokument või selle muudatus esitatakse pädevale asutusele või ta kinnitab selle ning see tehakse avalikuks hiljemalt kolme kuu jooksul pärast majandusaasta esimese kuue kuu lõppu ja see sisaldab teavet, mis tuleb avalikustada direktiivi 2004/109/EÜ artiklis 5 osutatud poolaasta vahearuandes, siis loetakse, et emitent on täitnud kohustuse avaldada kõnealuses artiklis nõutud poolaasta vahearuanne

Esimeses või teises lõigus kirjeldatud juhtudel peab emitent:

a)	lisama universaalsesse registreerimisdokumenti ristviidete loendi, milles näidatakse, kust universaalsest registreerimisdokumendist leiab majandusaasta aruannetes ja poolaasta vahearuannetes nõutava teabe;

b)	esitama universaalse registreerimisdokumendi vastavalt direktiivi 2004/109/EÜ artikli 19 lõikele 1 ja tegema selle kättesaadavaks direktiivi 2004/109/EÜ artikli 21 lõikes 2 osutatud ametlikult kindlaksmääratud süsteemis;

c)	lisama universaalsesse registreerimisdokumenti vastutust käsitleva kinnituse vastavalt direktiivi 2004/109/EÜ artikli 4 lõike 2 punktile c ja artikli 5 lõike 2 punktile c.

13. Lõiget 12 kohaldatakse ainult juhul, kui emitendi päritoluliikmesriik käesoleva määruse tähenduses on päritoluliikmesriik ka direktiivi 2004/109/EÜ tähenduses ja kui universaalse registreerimisdokumendi keel vastab direktiivi 2004/109/EÜ artikli 20 nõuetele.

14. ESMA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud , et täpsustada universaalse registreerimisdokumendi kontrolli, kinnitamise, esitamise ja läbivaatamise korda ning samuti selle muutmise tingimusi ja tingimusi, mille korral võidakse sagedase emitendi staatus kaotada.

ESMA esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt [12 kuud pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva].

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14.

Artikkel 10

Eraldi dokumentidest koosnev prospekt

1. Emitent, kelle registreerimisdokumendi on pädev asutus juba kinnitanud, peab väärtpaberite avalikul pakkumisel või reguleeritud turul kauplemisele võtmisel koostama üksnes väärtpaberikirjelduse ja kokkuvõtte. Sellisel juhul kinnitatakse väärtpaberikirjeldus ja kokkuvõte eraldi.

Kui pärast registreerimisdokumendi kinnitamist ilmneb uus oluline asjaolu, viga või ebatäpsus, mis on seotud registreerimisdokumendis sisalduva teabega ja mis võib mõjutada väärtpaberite kohta hinnangu andmist, siis esitatakse koos väärtpaberikirjelduse ja kokkuvõttega kinnitamiseks registreerimisdokumendi lisa. Sellisel juhul ei kohaldata artikli 22 lõike 2 kohast nõusolekust taganemise õigust.

Registreerimisdokument ja asjakohasel juhul selle lisa, millele on lisatud väärtpaberikirjeldus ja kokkuvõte, moodustavad prospekti, kui need on pädeva asutuse poolt kinnitatud.

2. Emitent, kelle universaalse registreerimisdokumendi on pädev asutus juba kinnitanud või kes on esitanud universaalse registreerimisdokumendi ilma kinnituseta vastavalt artikli 9 lõike 2 teisele lõigule , peab väärtpaberite avalikul pakkumisel või reguleeritud turul kauplemisele võtmisel koostama üksnes väärtpaberikirjelduse ja kokkuvõtte. Sellisel juhul kinnitatakse eraldi väärtpaberikirjeldus, kokkuvõte ja universaalse registreerimisdokumendi kõik muudatused, mis on esitatud pärast selle kinnitamist või esitamist, v.a sagedase emitendi universaalse registreerimisdokumendi muudatused kooskõlas artikli 19 lõikega 5 .

Kui emitent on esitanud universaalse registreerimisdokumendi ilma kinnituseta, siis vajavad kinnitust kõik dokumendid, sealhulgas universaalse registreerimisdokumendi muudatused, vaatamata asjaolule, et need dokumendid jäävad eraldiseisvaks.

Kooskõlas artikli 9 lõikega 7 või 9 muudetud universaalne registreerimisdokument koos sellele lisatud väärtpaberikirjelduse ja kokkuvõttega moodustavad prospekti, kui need on pädeva asutuse poolt kinnitatud.

Artikkel 11

Prospektiga seotud vastutus

1. Liikmesriigid tagavad, et vastutus prospektis sisalduva teabe eest lasub emitendil või tema haldus-, juhtimis- või järelevalveorganitel, pakkujal, reguleeritud turul kauplemisele võtmise taotlejal või garantii andjal. Vastutavad isikud tõstetakse prospektis selgelt esile, esitades nende nime ja ametikoha või juriidiliste isikute puhul nende nime ja registrijärgse asukoha ning nende isikute kinnituse, et neile teadaolevalt vastab prospektis sisalduv teave tõele ja et prospektist ei ole välja jäetud asjaolusid, mis võivad mõjutada prospekti tähendust.

2. Liikmesriigid tagavad, et nende tsiviilvastutust käsitlevaid õigus- ja haldusnorme kohaldatakse isikute suhtes, kes vastutavad prospektis sisalduva teabe eest.

Liikmesriigid tagavad siiski, et ühegi isiku suhtes ei kohaldata tsiviilvastutust ainuüksi kokkuvõtte, sealhulgas selle tõlke põhjal, välja arvatud juhul, kui see on eksitav, ebatäpne või prospekti muude osadega vastuolus või ei anna koos prospekti muude osadega lugedes põhiteavet, mis aitaks investoritel otsustada asjaomastesse väärtpaberitesse investeerimise üle. Kokkuvõttes esitatakse selle kohta selgesõnaline hoiatus.

3. Universaalses registreerimisdokumendis esitatud teabe eest vastutavad lõikes 1 osutatud isikud ainult juhul, kui universaalset registreerimisdokumenti kasutatakse kinnitatud prospekti osana. Seda kohaldatakse, ilma et see piiraks direktiivi 2004/109/EÜ artiklite 4 ja 5 kohaldamist, kui nende artiklite kohane teave sisaldub universaalses registreerimisdokumendis.

Artikkel 12

Prospekti, põhiprospekti ja registreerimisdokumendi kehtivusaeg

1. Avaliku pakkumise või reguleeritud turul kauplemisele võtmise puhul kehtib prospekt või põhiprospekt, mis koosneb ühestainsast dokumendist või eraldi dokumentidest, 12 kuud pärast selle kinnitamist, tingimusel et prospektile on lisatud kõik artiklis 22 nõutavad lisad.

Kui prospekt või põhiprospekt koosneb eraldi dokumentidest, siis hakkab see kehtima alates väärtpaberikirjelduse kinnitamisest.

2. Varem esitatud või kinnitatud registreerimisdokument, sealhulgas artiklis 9 osutatud universaalne registreerimisdokument, kehtib prospekti osana kasutamiseks 12 kuud pärast selle esitamist või kinnitamist.

Sellise registreerimisdokumendi kehtivuse lõppemine ei mõjuta selle prospekti kehtivust, mille osa see on.

III PEATÜKK

PROSPEKTI SISU JA VORM

Artikkel 13

Miinimumteave ja vorm

1. Komisjon võtab vastavalt artiklile 42 vastu delegeeritud õigusaktid seoses prospekti, põhiprospekti ja lõplike tingimuste vormiga ning prospekti lisatava konkreetse teabe loeteluga, millega välditakse teabe dubleerimist, kui prospekt koosneb eraldi dokumentidest

Erinevate prospektiloetelude koostamisel võetakse eelkõige arvesse järgmist:

a)	mitmesugust liiki teave, mida investorid vajavad kapitaliväärtpaberite kohta võrreldes mittekapitaliväärtpaberitega; teabe suhtes, mida prospektis nõutakse samalaadsete majanduslike omadustega väärtpaberite, eeskätt tuletisväärtpaberite kohta, rakendatakse järjepidevat lähenemisviisi;

b)	mittekapitaliväärtpaberite pakkumiste ja reguleeritud turul kauplemisele võtmiste eri liigid ja tunnusjooned;

c)	põhiprospektides kasutatav vorm ja nõutav teave seoses mittekapitaliväärtpaberite, sealhulgas igat liiki ostutähtedega;

d)	emitendi avalik-õiguslik seisund, kui see on asjakohane;

e)	emitendi tegevuse konkreetne laad, kui see on asjakohane.

Komisjon koostab eelkõige kaks eraldiseisvat ja olemuslikult erinevat prospektiloetelude komplekti, milles on sätestatud mittekapitaliväärtpaberitele kohaldatavad teabenõuded, kohandatuna erinevatele investorite klassidele (kutselised või mittekutselised), kellele pakkumine on suunatud, võttes arvesse nende investorite erinevaid teabevajadusi.

2. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 42 vastu delegeeritud õigusaktid, sätestades loetelu, milles määratakse kindlaks universaalses registreerimisdokumendis sisalduv minimaalne teave, samuti loetelu krediidiasutuste universaalse registreerimisdokumendi jaoks.

Sellise loeteluga tagatakse, et universaalne registreerimisdokument sisaldab kogu vajalikku teavet emitendi kohta, nii et sama universaalset registreerimisdokumenti saab samavõrra kasutada kapitaliväärtpaberite, võlaväärtpaberite või tuletisväärtpaberite järgneval avalikul pakkumisel või kauplemisele võtmisel. Finantsteabe, tegevus- ja finantsülevaate ning väljavaadete ja äriühingu üldjuhtimise osas tuleb teavet võimalikult palju ühtlustada teabega, mille avalikustamist nõutakse direktiivi 2004/109/EÜ artiklites 4 ja 5 osutatud majandusaasta aruannetes ja poolaasta vahearuannetes, sealhulgas tegevusaruandes ja ühingujuhtimise aruandes.

3. Lõigetes 1 ja 2 osutatud delegeeritud õigusaktid põhinevad finants- ja muud teavet käsitlevatel normidel, mille on kehtestanud rahvusvahelised väärtpaberijärelevalve organisatsioonid, eeskätt Rahvusvaheline Väärtpaberijärelevalve Organisatsioon (IOSCO), ning käesoleva määruse I, II ja III lisal. Kõnealused delegeeritud õigusaktid võetakse vastu hiljemalt [ kuus kuud enne käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva ].

Artikkel 14

Teiseste emissioonide lihtsustatud avalikustamiskord

1. Järgmised isikud võivad otsustada koostada väärtpaberite avalikul pakkumisel või reguleeritud turul kauplemisele võtmisel lihtsustatud prospekti vastavalt teiseste emissioonide lihtsustatud avalikustamiskorrale:

emitendid, kelle väärtpaberitega on lubatud kaubelda reguleeritud turul või VKEde kasvuturul või muus mitmepoolses kauplemissüsteemis kui VKEde kasvuturg (millel on vähemalt samaväärsed avalikustamisnõuded kui VKEde kasvuturul vastavalt finantsinstrumentide turgude direktiivi artikli 33 lõike 3 punktidele d, e, f ja g) vähemalt 18 kuud, ja kes emiteerivad juurde sama klassi väärtpabereid;

emitendid, kelle kapitaliväärtpaberitega on lubatud kaubelda reguleeritud turul või VKEde kasvuturul või muus mitmepoolses kauplemissüsteemis kui VKEde kasvuturg (millel on vähemalt samaväärsed avalikustamisnõuded kui VKEde kasvuturul vastavalt finantsinstrumentide turgude direktiivi artikli 33 lõike 3 punktidele d, e, f ja g) vähemalt 18 kuud, ja kes emiteerivad mittekapitaliväärtpabereid;

pakkujad, kelle väärtpaberite klassiga on lubatud kaubelda reguleeritud turul või VKEde kasvuturul või muus mitmepoolses kauplemissüsteemis kui VKEde kasvuturg (millel on vähemalt samaväärsed avalikustamisnõuded kui VKEde kasvuturul vastavalt finantsinstrumentide turgude direktiivi artikli 33 lõike 3 punktidele d, e, f ja g) vähemalt 18 kuud.

Esimeses lõigus sätestatud lihtsustatud prospekt koosneb artikli 7 kohasest kokkuvõttest, konkreetsest registreerimisdokumendist, mida võivad kasutada punktides a, b ja c osutatud isikud, ja konkreetsest väärtpaberikirjeldusest, mida võivad kasutada punktides a ja c osutatud isikud.

Esimese lõigu punktides a, b ja c sätestatud eesmärkidel avaldab ESMA nimekirja muudest mitmepoolsetest kauplemissüsteemidest kui VKEde kasvuturud, millel on vähemalt samaväärsed avalikustamisnõuded kui VKEde kasvuturul vastavalt finantsinstrumentide turgude direktiivi artikli 33 lõike 3 punktidele d, e, f ja g, ja ajakohastab seda korrapäraselt.

2. Vastavalt artikli 6 lõikes 1 sätestatud põhimõtetele ja ilma et see piiraks artikli 17 lõike 2 kohaldamist, sisaldab lõikes 1 osutatud lihtsustatud prospekt asjakohast vähendatud teavet, mida investor seoses teiseste emissioonidega põhjendatult vajab, et hinnata teadlikult järgmist:

a)	emitendi ja mis tahes garantii andja väljavaateid, mis põhinevad prospektis sisalduval või viidete abil esitatud ja ainult viimast majandusaastat hõlmaval finantsteabel,

b)	väärtpaberitega kaasnevaid õigusi,

c)	emissiooni põhjuseid ja selle mõju emitendile , eelkõige käibekapitali aruannet, kapitalisatsiooni ja võlgade avalikustamist, mõju üldisele kapitalistruktuurile ning lühikokkuvõtet määruse (EL) nr 596/2014 alusel alates viimase emissiooni kuupäevast avalikustatud asjakohasest teabest .

Kokkuvõte hõlmab üksnes teiseste emissioonide lihtsustatud avalikustamiskorra kohaselt nõutavat asjakohast teavet.

Lõikes 1 osutatud lihtsustatud prospektis sisalduv teave koostatakse ja esitatakse hõlpsasti analüüsitavas, sisutihedas ja arusaadavas vormis ning see peab võimaldama investoritel teha teadliku investeerimisotsuse.

3. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 42 vastu delegeeritud õigusaktid, et täpsustada lõikes 2 osutatud vähendatud teabekogust, mis tuleb lisada loeteludesse, mida kohaldatakse vastavalt lõikes 1 osutatud lihtsustatud avalikustamiskorrale.

Täpsustades vähendatud teabekogust, mis tuleb lisada loeteludesse, mida kohaldatakse vastavalt lihtsustatud avalikustamiskorrale, võtab komisjon arvesse vajadust lihtsustada juurdepääsu kapitaliturgudele, kapitalikulu vähendamise ja kapitali kättesaadavuse suurendamise tähtsust ning teavet, mida emitent juba peab avalikustama vastavalt direktiivile 2004/109/EÜ, kui seda kohaldatakse, ja määrusele (EL) nr 596/2014 ▌. Et hoida ära emitentidele tarbetu koormuse tekitamine, kohandab komisjon nõudeid selliselt, et need keskenduksid teabele, mis on teisese emissiooni seisukohalt oluline ja asjakohane, ning oleksid proportsionaalsed.

Kõnealused delegeeritud õigusaktid võetakse vastu hiljemalt [ kuus kuud enne käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva ].

Artikkel 15

ELi kasvuprospekt

1. Järgmised üksused võivad ▌koostada väärtpaberite avalikul pakkumisel ELi kasvuprospekti vastavalt käesolevas artiklis sätestatud proportsionaalsele avalikustamiskorrale , v.a juhul kui väärtpaberid kavatsetakse võtta kauplemisele reguleeritud turul:

VKEd;

b)	muud emitendid kui VKEd, kui avalik pakkumine puudutab väärtpabereid, mis kavatsetakse võtta kauplemisele VKEde kasvuturul;

c)	muud kui punktides a ja b osutatud emitendid, kui väärtpaberite avaliku pakkumise koguväärtus liidus ei ületa 20 000 000 eurot, mida arvestatakse 12kuulise perioodi kohta.

Artiklites 23, 24 ja 25 sätestatud tingimustel kehtib käesoleva artikli kohaselt kinnitatud ELi kasvuprospekt mis tahes väärtpaberite avaliku pakkumise puhul ükskõik kui paljudes vastuvõtvates liikmesriikides.

Esimeses lõigus osutatud proportsionaalse avalikustamiskorra kohane ELi kasvuprospekt on standarditud dokument, mida emitentidel on lihtne täita .

1 a. ELi kasvuprospekt sisaldab kolme järgmist põhielementi:

põhiteave emitendi kohta, näiteks

i)	emitendi ja prospekti koostamise eest vastutavate isikute nimed;

ii)	ülevaade emitendi äritegevusest ning teave tema praeguse kauplemise ja väljavaadete kohta;

iii)	emitendiga seotud riskitegurid;

iv)	finantsteave, mille võib esitada viidetena;

põhiteave väärtpaberite kohta, näiteks

i)	pakkumise osaks olevate väärtpaberite arv ja laad;

ii)	väärtpaberite tingimused ja väärtpaberitega kaasnevate õiguste kirjeldus;

iii)	väärtpaberitega seonduvad riskitegurid;

põhiteave pakkumise kohta, näiteks

i)	pakkumise tingimused, sealhulgas emissioonihind;

ii)	pakkumise põhjused ja laekuva netotulu kavandatav kasutamine.

▌

3. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 42 vastu delegeeritud õigusaktid, et täpsustada vähendatud sisu ning lõigetes 1 ja 1 a osutatud standarditud ELi kasvuprospektile omast vormi. Nendes õigusaktides täpsustatakse prospektiloeteludes nõutud teavet lihtsas keeles, kasutades vajaduse korral andmete esitamist viidetena.

Konkreetse vähendatud sisu ning standarditud ELi kasvuprospekti vormi täpsustamisel kohandab komisjon teabenõudeid selliselt, et need keskenduksid järgmisele:

a)	teave, mis on oluline ja asjakohane investorite jaoks emiteeritud väärtpaberitesse investeerimisel;

b)	vajadus tagada proportsionaalsus äriühingu suuruse ja selle rahaliste vahendite kaasamise vajaduste vahel ning

c)	prospekti koostamise kulud.

Seda tehes võtab komisjon arvesse järgmist:

—	vajadust tagada, et ELi kasvuprospekti puhul oleksid halduskoormus ja emissioonikulud tegelikult märkimisväärselt väiksemad kui täieliku prospekti puhul;

—	vajadust lihtsustada VKEde juurdepääsu kapitaliturgudele, tagades samal ajal investorite usalduse sellistesse äriühingutesse investeerimise vastu;

—	vajadust vähendada VKEde kulusid ja koormust;

—	vajadust saada konkreetset liiki teavet, mis on VKEde jaoks eriliselt oluline;

—	emitendi suurust ja seda, kui kaua ta on tegutsenud;

—	pakkumiste eri liike ja tunnusjooni;

—	eri liiki teavet, mida investorid erinevat liiki väärtpaberite kohta vajavad .

Kõnealused delegeeritud õigusaktid võetakse vastu hiljemalt [ kuus kuud enne käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva ].

▌

Artikkel 16

Riskitegurid

1. Prospektis nimetatavad riskitegurid piiratakse riskidega, mis on seotud konkreetselt emitendi ja/või väärtpaberitega ning on teadliku investeerimisotsuse tegemiseks olulised, mida kinnitab registreerimisdokumendi ja väärtpaberikirjelduse sisu. ▌

1 a. Riskitegurid hõlmavad ka neid, mis tulenevad väärtpaberi allutatuse tasemest, ning mõju väärtpaberite omanikele tehtavate eeldatavate maksete summale või ajastusele pankroti või mis tahes muu sarnase menetluse korral, sealhulgas – kui see on asjakohane – krediidiasutuse maksejõuetuse või selle kriisilahenduse või restruktureerimise korral vastavalt direktiivile 2014/59/EL (pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiiv).

2. ESMA töötab välja suunised ▌selle kohta, kuidas hinnata riskitegurite spetsiifilisust ja olulisust, ning riskitegurite ▌jaotamise kohta. Lisaks töötab ESMA välja suunised, mis aitavad pädevatel asutustel hinnata riskitegureid viisil, mis soodustab asjakohast ja sihipärast riskitegurite avalikustamist emitentide poolt.

Artikkel 17

Teabe väljajätmine

1. Juhul kui avalikult pakutavate väärtpaberite lõplikku pakkumishinda ja/või arvu ei saa prospekti märkida:

a)	avalikustatakse prospektis kriteeriumid ja/või tingimused, mille põhjal eespool nimetatud elemendid kindlaks määratakse, või hinna puhul kõrgeim hind, või

b)	võib nõusolekust väärtpabereid osta või märkida taganeda vähemalt kahe tööpäeva jooksul pärast avalikkusele pakutavate väärtpaberite lõpliku pakkumishinna ja/või arvu teatavakstegemist.

Väärtpaberite lõplik pakkumishind ja arv teatatakse päritoluliikmesriigi pädevale asutusele ja need andmed avaldatakse vastavalt artikli 20 lõikele 2.

2. Päritoluliikmesriigi pädev asutus võib lubada prospektist välja jätta teatava teabe, mis tuleb prospekti lisada, kui ta leiab, et täidetud on ükskõik milline järgmistest tingimustest:

a)	sellise teabe avalikustamine oleks vastuolus avaliku huviga;

sellise teabe avalikustamine kahjustaks tõsiselt emitenti, tingimusel et sellise teabe väljajätmine ei eksita tõenäoliselt avalikkust oluliste asjaolude ja olukordade suhtes, mida on vaja emitendi, pakkuja ja asjakohasel juhul garantii andja ning prospektiga hõlmatud väärtpaberitega kaasnevate õiguste teadlikuks hindamiseks;

c)	sellisel teabel on konkreetse pakkumise või reguleeritud turul kauplemisele võtmise seisukohast vähene tähtsus ning see ei mõjuta emitendi, pakkuja või garantii andja finantsseisundi ja väljavaadete hindamist.

Pädev asutus esitab igal aastal ESMA-le aruande teabe kohta, mille väljajätmist ta on lubanud.

3. Kui erandjuhul on teatavad andmed, mis tuleb prospektis esitada, emitendi tegevusvaldkonna või õigusliku seisundi või prospektiga hõlmatud väärtpaberite suhtes ebaolulised, sisaldab prospekt nõutavate andmetega samaväärseid andmeid, välja arvatud juhul, kui sellist teavet ei eksisteeri, ilma et see piiraks investorite nõuetekohast teavitamist.

4. Kui väärtpabereid tagab liikmesriik, on emitendil, pakkujal või reguleeritud turul kauplemisele võtmise taotlejal prospekti koostamisel vastavalt artiklile 4 õigus sellist liikmesriiki käsitlev teave välja jätta.

5. ESMA võib töötada välja suuniste kavandi , et sätestada juhud, mil võib teavet välja jätta vastavalt lõikele 2, võttes arvesse lõikes 2 nimetatud pädevate asutuste poolt ESMA-le esitatavaid aruandeid.

Artikkel 18

Teabe esitamine viidetena

1. Prospektis või põhiprospektis võib teavet esitada viidetena, kui see on varem avaldatud või avaldatakse samal ajal elektrooniliselt, on koostatud keeles, mis vastab artikli 25 nõuetele, ja on esitatud seoses liidu õiguses sisalduvate avalikustamisnõuetega või on esitatud vastavalt kauplemiskoha või VKEde kasvuturu eeskirjadele :

a)	dokumendid, mille ▌pädev asutus on kinnitatud või mis on sellele esitatud kooskõlas käesoleva määrusega;

b)	artikli 1 lõike 3 punktides f ja g ning artikli 1 lõike 4 punktides d ja e osutatud dokumendid;

c)	korraldatud teave vastavalt artikli 2 lõike 1 punkti l määratlusele;

d)	aasta ja vahekokkuvõtte finantsteave;

e)	auditiaruanded ja finantsaruanded;

f)	juhtimisaruanded, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/34/EL (22) artiklis 19;

g)	ühingujuhtimise aruanded, nagu on määratletud direktiivi 2013/34/EL artiklis 20;

h)	[[muudetud aktsionäride õiguste direktiivi (23)] artiklis [X] määratletud tasuaruanded];

h a)	direktiivi 2011/61/EL artiklite 22 ja 23 kohaselt nõutavad aastaaruanded või mis tahes avalikustatav teave;

i)	asutamisleping ja põhikiri.

See teave peab olema kõige hilisem emitendi käsutuses olev teave.

Kui viidetena esitatakse ainult teatavad dokumendi osad, siis lisatakse prospekti selgitus selle kohta, et lisamata osad ei ole kas investori jaoks olulised või neid käsitletakse mujal prospektis.

2. Teabe esitamisel viidetena tagab emitent, pakkuja või reguleeritud turul kauplemisele võtmise taotleja sellele ligipääsu. Eelkõige tuleb prospektis esitada ristviidete loend, et investorid leiaksid hõlpsasti konkreetse teabe, ja prospekt peab sisaldama hüperlinke kõigile dokumentidele, mis sisaldavad viidetena esitatud teavet.

3. Võimaluse korral esitab emitent, pakkuja või reguleeritud turul kauplemisele võtmise taotleja koos pädevale asutusele esitatava prospekti esimese kavandiga (kuid igal juhul prospekti läbivaatamise käigus) otsinguvõimalusega elektroonilises vormis kogu teabe, mis on prospektis esitatud viidetena, välja arvatud juhul, kui selle teabe on pädev asutus juba kinnitanud või kui see on juba esitatud prospekti kinnitavale pädevale asutusele.

4. ▌ESMA võib töötada välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et uuendada lõikes 1 sätestatud dokumentide loetelu, lisades täiendavaid dokumentide liike, mida vastavalt liidu õigusele tuleb pädevale asutusele esitada või selle poolt kinnitada.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14.

IV PEATÜKK

PROSPEKTI KINNITAMISE JA AVALDAMISE KORD

Artikkel 19

Prospekti kontrollimine ja kinnitamine

1. Ühtegi prospekti ei avaldata enne, kui päritoluliikmesriigi asjaomane pädev asutus on selle või kõik selle osad kinnitanud.

2. Pädev asutus teatab emitendile, pakkujale või reguleeritud turul kauplemisele võtmise taotlejale 10 tööpäeva jooksul alates prospekti kavandi esitamisest oma otsusest, mille ta on teinud prospekti kinnitamise küsimuses.

▌Pädev asutus teavitab ESMAt prospekti ja selle mis tahes lisa kinnitamisest samal ajal, kui sellest teavitatakse emitenti, pakkujat või reguleeritud turul kauplemisele võtmise taotlejat.

3. Lõikes 2 osutatud tähtaega pikendatakse 20 tööpäevani, kui avalik pakkumine hõlmab väärtpabereid, mille on emiteerinud emitent, kelle väärtpabereid ei ole varem reguleeritud turul kauplemisele võetud ja kes ei ole väärtpabereid varem avalikult pakkunud.

20tööpäevast tähtaega kohaldatakse ainult prospekti kavandi algsel esitamisel. Kui lõike 4 kohaselt on vajalik hilisem andmete esitamine, siis kohaldatakse lõikes 2 sätestatud tähtaega.

4. Kui pädev asutus leiab, et prospekti kavand ei vasta selle kinnitamiseks vajalikele täielikkuse, arusaadavuse ja järjepidevuse nõuetele ja/või kui on vaja muudatusi või lisateavet:

a)	teavitab ta emitenti, pakkujat või reguleeritud turul kauplemisele võtmise taotlejat 10 tööpäeva jooksul alates prospekti kavandi ja/või lisateabe esitamisest ning esitab oma otsuse üksikasjaliku põhjenduse ja

b)	lõigetes 2 ja 3 osutatud tähtaegu kohaldatakse seejärel üksnes kuupäevast, mil muudetud prospekti kavand ja/või lisateave esitatakse pädevale asutusele.

5. Erandina lõigetest 2 ja 4 lühendatakse artikli 9 lõikes 11 osutatud sagedaste emitentide puhul neis lõigetes osutatud tähtaega 5 tööpäevani. Sagedane emitent teavitab pädevat asutust vähemalt 5 tööpäeva enne kuupäeva, mil kinnitamistaotlus on kavas esitada.

Sagedane emitent esitab pädevale asutusele taotluse, mis sisaldab kinnitamiseks esitatud universaalse registreerimisdokumendi muudatusi, kui see on kohaldatav, väärtpaberikirjeldust ja kokkuvõtet.

Sagedaselt emitendilt ei nõuta universaalse registreerimisdokumendi muudatuste kinnitamist, välja arvatud juhul, kui muudatused puudutavad teabe väljajätmist, olulist viga või olulist ebatäpsust, mis tõenäoliselt eksitab avalikkust seoses faktide ja asjaoludega, mis on emitendi teadliku hindamise jaoks üliolulised.

6. Pädevad asutused annavad oma veebisaidil suuniseid kontrolli- ja kinnitamisprotsessi kohta, et aidata kaasa prospektide tõhusale ja õigeaegsele kinnitamisele. Suunistele lisatakse kinnitustega seotud kontaktpunktid. Prospekti kinnitamise protsessi käigus on emitendil või prospekti koostamise eest vastutaval isikul võimalik vahetult suhelda pädeva asutuse personaliga.

▌

9. Päritoluliikmesriigi pädeva asutuse poolt prospektide, registreerimisdokumentide, sealhulgas universaalsete registreerimisdokumentide, lisade ja muudatuste kinnitamise ning universaalsete registreerimisdokumentide, nende muudatuste ja lõplike tingimuste esitamise eest võetavad lõivud on mõistlikud ja proportsionaalsed ning need avalikustatakse üldsusele vähemalt pädeva asutuse veebisaidil.

10. ESMA võib töötada välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada prospekti täielikkuse, arusaadavuse ja järjepidevuse kontrolli ja prospekti kinnitamise menetlused.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14.

11. ESMA kasutab oma volitusi vastavalt määrusele (EL) nr 1095/2010, et soodustada järelevalvealast ühtlustamist seoses pädevate asutuste kontrolli- ja kinnitamisprotsessidega prospektis sisalduva teabe täielikkuse, järjepidevuse ja arusaadavuse hindamiseks. Selleks töötab ESMA välja pädevatele asutustele suunatud juhised prospektide järelevalve ja jõustamise kohta, mis hõlmavad käesolevale määrusele ning selle alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktidele või rakendusaktidele vastavuse kontrollimist, samuti rikkumiste korral asjakohaste haldusmeetmete ja -karistuste kohaldamist kooskõlas artiklitega 36 ja 37. [ME 2] Eelkõige toetab ESMA ühtlustamist seoses prospektis esitatud teabe pädevate asutuste poolse kontrollimise tõhususe, meetodite ja ajastusega , kasutades vajaduse korral vastastikuseid eksperdihindamisi .

11 a. ESMA töötab välja keskse töökorraldussüsteemi, mis hõlmab prospekti kinnitamisprotsessi selle algatamisest kuni kinnitamiseni ja võimaldab pädevatel asutustel, ESMA-l ja emitentidel hallata ja jälgida kinnitamistaotlusi võrgupõhiselt kogu liidus.

12. Ilma et see piiraks määruse (EL) nr 1095/2010 artikli 30 kohaldamist, korraldab ja teeb ESMA vähemalt ühe pädevate asutuste kontrolli- ja kinnitamismenetluste, sealhulgas pädevate asutuste vahelise kinnitustest teavitamise vastastikuse eksperdihindamise. Vastastikuse eksperdihindamise käigus hinnatakse samuti pädevate asutuste kontrolli ja kinnitamise eri käsitlusviiside mõju emitentide võimele kaasata kapitali Euroopa Liidus. Vastastikuse eksperdihindamise aruanne avaldatakse hiljemalt kolme aasta möödumisel ▌käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäevast . Vastastikuse eksperdihindamise kontekstis võtab ESMA arvesse määruse (EL) nr 1095/2010 artiklis 37 osutatud väärtpaberituru sidusrühmade kogu ▌nõuandeid.

Artikkel 20

Prospekti avaldamine

1. Pärast kinnitamist teeb emitent, pakkuja või reguleeritud turul kauplemisele võtmise taotleja prospekti avalikkusele kättesaadavaks mõistliku aja jooksul enne asjakohaste väärtpaberite avalikku pakkumist või kauplemisele võtmist või hiljemalt siis, kui algab nende avalik pakkumine või kui need võetakse kauplemisele.

Juhul kui on tegemist sellisesse klassi kuuluvate aktsiate esmakordse avaliku pakkumisega, mis võetakse reguleeritud turul kauplemisele esimest korda, on prospekt kättesaadav vähemalt kuus tööpäeva enne pakkumise lõppu.

2. Prospekti, mis võib koosneda kas ühest dokumendist või eraldi dokumentidest, käsitatakse avalikkusele kättesaadavana, kui see on avaldatud elektrooniliselt ühel järgmistest veebisaitidest:

a)	emitendi, pakkuja või kauplemisele võtmise taotleja veebisaidil;

b)	väärtpaberite pakkumise või müügiga tegelevate finantsvahendajate, sealhulgas makseagentide veebisaidil;

c)	selle reguleeritud turu veebisaidil, kus kauplemisele võtmist taotletakse, või mitmepoolse kauplemissüsteemi korraldaja veebisaidil, kui see on kohaldatav.

3. Prospekt avaldatakse veebisaidi eraldi jaotises, mis on veebisaidi avalehelt kergesti ligipääsetav. Seda peab saama alla laadida, välja printida ja see peab olema otsinguid võimaldavas elektroonilises vormis, mida ei saa muuta.

Dokumendid, mis sisaldavad prospektis viidetena esitatud teavet, ning prospekti lisad ja/või sellega seotud lõplikud tingimused on kättesaadavad koos prospektiga samas jaotises, sealhulgas vajaduse korral hüperlinkide kaudu.

Ilma et see piiraks artikli 22 lõikes 2 sätestatud taganemisõigust, võivad artikli 9 lõikes 11 osutatud sagedased emitendid otsustada esitada universaalse registreerimisdokumendi mis tahes muudatused lisa asemel prospektis, kasutades dünaamilist viitamist universaalse registreerimisdokumendi kõige viimasele versioonile.

4. Prospektile juurdepääs ei sõltu registreerimisprotsessi lõpuleviimisest, juriidilise vastutuse piiramisega nõustumisest ega lõivu maksmisest.

5. Päritoluliikmesriigi pädev asutus avaldab oma veebisaidil kas kõik kinnitatud prospektid või vähemalt kinnitatud prospektide loetelu, sealhulgas hüperlingi lõikes 3 osutatud veebisaidi eraldi jaotistele, ning teabe vastuvõtva(te) liikmesriigi (liikmesriikide) kohta, kui prospektidest teavitatakse vastavalt artiklile 24. Avaldatud loetelu, sealhulgas hüperlingid, hoitakse ajakohastatuna ja iga kanne on veebisaidil kättesaadav lõikes 7 osutatud aja jooksul.

Samal ajal ESMA teavitamisega prospekti või selle lisade kinnitamisest esitab pädev asutus ESMA-le prospekti ja selle lisade elektroonilise koopia ning selle lõikes 6 osutatud andmete säilitamise mehhanismis ESMA poolt liigitamiseks vajalikud andmed ja artiklis 45 osutatud aruandeks vajalikud andmed.

Vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus avaldab oma veebisaidil teabe kõigi vastavalt artiklile 24 saadud teavituste kohta.

6. Hiljemalt pärast asjaomaste väärtpaberite avaliku pakkumise algust või kauplemisele võtmist avaldab ESMA oma veebisaidil kõik pädevatelt asutustelt saadud prospektid, sealhulgas vajaduse korral nende lisad, lõplikud tingimused ja seotud tõlked, ning teabe vastuvõtva(te) liikmesriigi (liikmesriikide) kohta, kui prospektidest teavitatakse vastavalt artiklile 24. Avaldamine tagatakse andmete säilitamise mehhanismiga, mille kasutamine on avalikkusele tasuta ja millel on otsingumootor. Prospektides sisalduv põhiteave, nagu ISIN-kood väärtpaberite identifitseerimiseks ning LEI emitentide, pakkujate ja garantii andjate tuvastamiseks, peab olema masinloetav, sealhulgas metaandmete kasutamisel.

7. Kõik kinnitatud prospektid on digitaalsel kujul avalikult kättesaadavad vähemalt 10 aastat pärast nende avaldamist lõigetes 2 ja 6 nimetatud veebisaitidel.

8. Mitmest dokumendist koosneva ja/või viidetena esitatud teavet sisaldava prospekti puhul võib prospektiga hõlmatud dokumente ja teavet avaldada ja levitada eraldi, tingimusel et kõnealused dokumendid tehakse avalikkusele lõike 2 kohaselt kättesaadavaks. Igas prospekti moodustavas dokumendis märgitakse ära see, kust on võimalik saada pädeva asutuse poolt juba kinnitatud ja/või sellele esitatud muid dokumente

9. Avalikkusele kättesaadavaks tehtud prospekti ja/või selle lisade tekst ja vorm on alati sama mis päritoluliikmesriigi pädeva asutuse kinnitatud algsel versioonil.

10. Emitent, pakkuja, kauplemisele võtmise taotleja või väärtpaberite pakkumise või müügiga tegelev finantsvahendaja annab füüsilisele või juriidilisele isikule tema taotluse korral prospekti tasuta koopia püsival andmekandjal . Prospekti koopia andmist piiratakse jurisdiktsioonidega, kus avalik pakkumine või kauplemisele võtmine toimub vastavalt käesolevale määrusele.

11. Selleks et tagada käesolevas artiklis sätestatud menetluste järjekindel ühtlustamine, võib ESMA töötada välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada prospekti avaldamist käsitlevaid nõudeid.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14.

12. ESMA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, milles täpsustatakse andmed, mis on vajalikud lõikes 5 osutatud prospektide liigitamiseks.

ESMA esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt [ 12 kuud pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva ].

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14.

Artikkel 21

Reklaam

1. Igasugune reklaam, mis käsitleb väärtpaberite avalikku pakkumist ▌või reguleeritud turul kauplemisele võtmist, peab olema kooskõlas käesolevas artiklis esitatud põhimõtetega.

2. Reklaamis märgitakse, et prospekt on avaldatud või avaldatakse, ja teatatakse koht, kust investorid seda saada võivad.

3. Reklaam on sellisena selgesti äratuntav. Reklaamis sisalduv teave ei tohi olla ebatäpne või eksitav. Samuti peab reklaamis sisalduv teave olema kooskõlas prospektis sisalduva teabega, kui prospekt on juba avaldatud, või juhul, kui prospekt avaldatakse hiljem, teabega, mis tuleb prospektis esitada.

4. Kogu teave, mis käsitleb väärtpaberite avalikku pakkumist või reguleeritud turul kauplemisele võtmist ja mis avalikustatakse suuliselt või kirjalikult, peab olema kooskõlas prospektis sisalduvaga, isegi kui seda teavet ei edastata reklaami eesmärgil.

Kui emitent või pakkuja avalikustab olulise teabe ja adresseerib selle suuliselt või kirjalikult ühele või mitmele valitud investorile, avalikustatakse selline teave kõigile teistele investoritele, kellele pakkumine on suunatud, olenemata sellest, kas käesoleva määruse kohaselt on prospekt nõutav või mitte. Kui nõutakse prospekti avaldamist, sisaldub selline teave prospektis või artikli 22 lõike 1 kohaselt selle lisas.

5. Selle liikmesriigi pädeval asutusel , kus reklaami levitatakse, on õigus teostada kontrolli selle üle, kas väärtpaberite avaliku pakkumise või reguleeritud turul kauplemisele võtmisega seotud reklaam on kooskõlas lõigetes 2–4 esitatud põhimõtetega.

Vajaduse korral aitab päritoluliikmesriigi pädev asutus selle liikmesriigi pädeval asutusel, kus reklaami levitatakse, hinnata reklaami vastavust prospektis sisalduvale teabele.

Ilma et see piiraks artikli 30 lõikes 1 sätestatud volitusi, ei käsitata pädeva asutuse poolt reklaami üle kontrolli teostamist üheski vastuvõtvas liikmesriigis väärtpaberite avaliku pakkumise või reguleeritud turul kauplemisele võtmise eeltingimusena.

5 b. Pädev asutus ei nõua käesoleva artikli kohase reklaamide kontrollimise eest mingit tasu.

5 c. Selle liikmesriigi pädev asutus, kus reklaami levitatakse, võib leppida päritoluliikmesriigi pädeva asutusega kokku, kui viimane on erinev pädev asutus, et päritoluliikmesriigi pädeval asutusel on õigus teostada reklaamitegevuse nõuetele vastavuse üle lõike 5 kohast kontrolli. Sellise kokkuleppe korral teavitab päritoluliikmesriigi pädev asutus sellest viivitamata emitenti ja ESMAt.

6. ESMA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud , et täiendavalt täpsustada käesoleva määruse lõigetes 2–4 ja 5 a sätestatud reklaami käsitlevaid sätteid , sealhulgas täpsustada reklaami levitamist käsitlevaid sätteid ning kehtestada päritoluliikmesriigi ja reklaami levitamise koha liikmesriigi pädevate asutuste vahelise koostöö tegemise kord .

ESMA esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt [12 kuud pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva].

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14.

Artikkel 22

Prospekti lisad

1. Prospekti lisas märgitakse põhjendamatu viivituseta ära kõik uued olulised asjaolud, vead või ebatäpsused, mis on seotud prospektis sisalduva teabega ja mis võivad mõjutada väärtpaberite kohta hinnangu andmist ning mis ilmnevad või mida täheldatakse pärast prospekti kinnitamist, kuid enne avaliku pakkumise lõppemist või reguleeritud turul kauplemise alustamist, olenevalt sellest, kumb toimub hiljem.

Selline lisa kinnitatakse kõige enam viie tööpäeva möödumisel sama menetluse kohaselt kui prospektki ja avaldatakse vähemalt sama range korra kohaselt, mida kohaldati algse prospekti avaldamisel vastavalt artiklile 20. Lisas sisalduva uue teabe arvessevõtmiseks täiendatakse vajaduse korral ka kokkuvõtet ja selle mis tahes tõlkeid.

2. Kui prospekt on seotud väärtpaberite avaliku pakkumisega, on investoritel, kes on juba nõustunud ostma või märkima väärtpabereid enne lisa avaldamist, õigus taganeda oma nõusolekust viie tööpäeva jooksul pärast lisa avaldamist, juhul kui lõikes 1 osutatud uus asjaolu, viga või ebatäpsus tekkis enne avaliku pakkumise lõppemist või väärtpaberite üleandmist, olenevalt sellest, kumb on varasem. Emitent või pakkuja võib kõnealust tähtaega pikendada. Taganemisõiguse lõppkuupäev sätestatakse lisas.

Kui emitent otsustab artikli 20 lõike 3 kohaselt esitada universaalse registreerimisdokumendi mis tahes muudatused lisa asemel prospektis, kasutades dünaamilist viitamist universaalse registreerimisdokumendi kõige viimasele versioonile, ei mõjuta see esimeses lõigus sätestatud investori taganemisõigust.

3. Kui emitent koostab lisa põhiprospektis esitatud teabe kohta, mis on seotud ainult ühe või mitme konkreetse emissiooniga, kohaldatakse lõike 2 kohast investorite nõusolekust taganemise õigust üksnes asjaomas(t)e emissiooni(de) ning mitte muude põhiprospekti kohaselt korraldatavate väärtpaberite emissioonide suhtes.

4. Kui lõikes 1 osutatud uus oluline asjaolu, viga või ebatäpsus puudutab ainult registreerimisdokumendis või universaalses registreerimisdokumendis sisalduvat teavet ja kui seda registreerimisdokumenti või universaalset registreerimisdokumenti kasutatakse samal ajal mitme prospekti koostisosana, siis koostatakse ja kinnitatakse ainult üks lisa. Sellisel juhul nimetatakse lisas kõik prospektid, mida see puudutab.

5. Ilma et see mõjutaks artikli 20 lõike 3 lõigu 2 a kohaldamist, võib pädev asutus ▌enne kinnitamist toimuval lisa kontrollimisel nõuda, et selle lisas esitataks täiendatud prospekti konsolideeritud versioon, kui see on vajalik prospektis esitatud teabe arusaadavuse tagamiseks. Seda taotlust loetakse artikli 19 lõike 4 kohaseks lisateabe taotluseks.

6. Käesoleva artikli järjekindla ühtlustamise tagamiseks ja finantsturgude tehnilise arengu arvessevõtmiseks koostab ESMA regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada, millisel juhul uus oluline asjaolu, viga või ebatäpsus prospektis esitatud teabes nõuab prospekti lisa avaldamist.

ESMA esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt [ 12 kuud pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva ].

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid määruse (EL) nr 1095/2010 artiklites 10–14 sätestatud korras.

V PEATÜKK

PIIRIÜLENE PAKKUMINE JA KAUPLEMISELE VÕTMINE NING KEELTE KASUTAMINE

Artikkel 23

Prospektide ja universaalsete registreerimisdokumentide kehtivus kogu liidus

1. Kui väärtpabereid kavatsetakse avalikult pakkuda või reguleeritud turul kauplemisele võtta ühes või mitmes liikmesriigis või muus liikmesriigis kui päritoluliikmesriik, kehtivad päritoluliikmesriigi kinnitatud prospekt ja selle võimalikud lisad väärtpaberite avalikkusele pakkumiseks või kauplemisele võtmiseks ükskõik kui paljudes vastuvõtvates liikmesriikides, tingimusel et ESMAt ja iga vastuvõtva liikmesriigi pädevat asutust on teavitatud artikli 24 kohaselt, ilma et see piiraks artikli 35 kohaldamist. Vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused ei kohalda prospektide suhtes ühtegi kinnitamis- ega haldusmenetlust.

Lõike 1 esimese lõigu sätteid kohaldatakse mutatis mutandis juba kinnitatud universaalsete registreerimisdokumentide suhtes.

Kui prospekt on esitatud kinnitamiseks ühes või mitmes liikmesriigis ning sisaldab universaalset registreerimisdokumenti, mis on juba kinnitatud mõnes teises liikmesriigis, ei hakka prospekti kinnitamise taotlust käsitlev pädev asutus universaalset registreerimisdokumenti uuesti läbi vaatama, vaid aktsepteerib selle eelnevat kinnitamist.

2. Kui pärast prospekti kinnitamist ilmneb artiklis 22 osutatud olulisi uusi asjaolusid, vigu või ebatäpsusi, nõuab päritoluliikmesriigi pädev asutus prospekti lisa avaldamist, mis tuleb kinnitada vastavalt artikli 19 lõikele 1. ESMA ja vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus võivad teavitada päritoluliikmesriigi pädevat asutust vajadusest uue teabe järele.

Artikkel 24

Teavitamine

1. Päritoluliikmesriigi pädev asutus saadab vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele emitendi või prospekti koostamise eest vastutava isiku taotlusel kolme tööpäeva jooksul pärast taotluse saamist, või kui taotlus esitatakse koos prospekti kavandiga, siis ühe tööpäeva jooksul pärast prospekti kinnitamist kinnitamistunnistuse, mis tõendab, et prospekt on koostatud käesoleva määruse kohaselt, ja edastab koos sellega kõnealuse prospekti elektroonilise koopia. ESMA loob portaali, kuhu iga liikmesriigi pädev astutus sellist teavet edastab.

Vajaduse korral lisatakse esimeses lõigus osutatud teavitusele prospekti ja/või kokkuvõtte tõlge, mis on tehtud emitendi või prospekti koostamise eest vastutava isiku vastutusel.

Kui universaalne registreerimisdokument on kinnitatud vastavalt artiklile 9, kohaldatakse käesoleva lõike esimest ja teist lõiku mutatis mutandis.

Lisaks vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele teavitatakse kinnitamistunnistusest samaaegselt ka emitenti või prospekti või vajaduse korral universaalse registreerimisdokumendi koostamise eest vastutavat isikut.

2. Artikli 17 lõigete 2 ja 3 sätete kohaldamine märgitakse tunnistuses ning põhjendatakse seda.

3. Päritoluliikmesriigi pädev asutus teavitab ESMAt prospekti kinnitamistunnistusest samal ajal, kui sellest teavitatakse vastuvõtva liikmesriigi pädevat asutust.

4. Kui põhiprospekti lõplikke tingimusi, millest on varem teavitatud, ei lisata ei põhiprospekti ega selle lisasse, edastab päritoluliikmesriigi pädev asutus need nende esitamise järel nii kiiresti kui võimalik elektrooniliselt vastuvõtva(te) liikmesriigi (liikmesriikide) pädevale asutusele ja ESMA-le.

5. Päritoluliikmesriigi või vastuvõtva(te) liikmesriigi (liikmesriikide) pädevad asutused ei nõua prospektidest ja nende lisadest või vajaduse korral universaalsest registreerimisdokumendist teavitamise või nende kohta teabe vastuvõtmise ega mis tahes seotud järelevalvetegevuse eest lõivu.

6. Selleks et tagada ühetaolised tingimused käesoleva määruse kohaldamiseks ja võtta arvesse finantsturgude tehnilist arengut, võib ESMA töötada välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud, et kehtestada standardvormid, -mallid ja -menetlused kinnitamistunnistusest, prospektist, selle lisast või universaalsest registreerimisdokumendist ning prospekti ja/või kokkuvõtte tõlkest teavitamiseks.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artikliga 15.

Artikkel 25

Kasutatavad keeled

1. Kui avalik pakkumine tehakse või reguleeritud turul kauplemisele võtmist taotletakse ainult päritoluliikmesriigis, koostatakse prospekt selle liikmesriigi pädeva asutuse tunnustatavas keeles.

2. Kui avalik pakkumine tehakse või reguleeritud turul kauplemisele võtmist taotletakse ühes või mitmes liikmesriigis, kuid mitte päritoluliikmesriigis, koostatakse prospekt emitendi, pakkuja või kauplemisele võtmise taotleja valikul kas nende liikmesriikide pädevate asutuste tunnustatavas keeles või rahvusvahelises rahanduses üldkasutatavas keeles.

Iga vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus nõuab üksnes artiklis 7 osutatud kokkuvõtte tõlkimist oma ametlikku keelde või ametlikesse keeltesse , kuid ei saa nõuda prospekti muude osade tõlkimist. [ME 3]

Selleks et päritoluliikmesriigi pädev asutus saaks prospekti kontrollida ja selle kinnitada, koostatakse see emitendi, pakkuja või kauplemisele võtmise taotleja valikul kas selle asutuse tunnustatavas keeles või rahvusvahelises rahanduses üldkasutatavas keeles.

3. Kui avalik pakkumine tehakse või reguleeritud turul kauplemisele võtmist taotletakse mitmes liikmesriigis, sealhulgas päritoluliikmesriigis, koostatakse prospekt päritoluliikmesriigi pädeva asutuse tunnustatavas keeles ja tehakse emitendi, pakkuja või kauplemisele võtmise taotleja valikul kättesaadavaks kas iga vastuvõtva liikmesriigi pädeva asutuse tunnustatavas keeles või rahvusvahelises rahanduses üldkasutatavas keeles.

Iga vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus võib nõuda üksnes artiklis 7 osutatud kokkuvõtte tõlkimist oma ametlikku keelde või ametlikesse keeltesse, kuid ei saa nõuda prospekti muude osade tõlkimist.

4. Konkreetse emissiooni lõplikud tingimused ja kokkuvõte koostatakse kinnitatud põhiprospektiga samas keeles.

Kui lõplikest tingimustest teavitatakse vastuvõtva liikmesriigi pädevat asutust või, kui vastuvõtvaid liikmesriike on rohkem kui üks, vastuvõtvate liikmesriikide pädevaid asutusi, kohaldatakse lõplike tingimuste ja neile lisatud konkreetse emissiooni kokkuvõtte suhtes käesolevas artiklis sätestatud keelenõudeid.

VI PEATÜKK

KOLMANDATES RIIKIDES ASUTATUD EMITENTIDELE KEHTIVAD ERIREEGLID

Artikkel 26

Väärtpaberite avalik pakkumine või kauplemisele võtmine käesoleva määruse kohaselt koostatud prospekti alusel

1. Kui kolmanda riigi emitent ▌kavatseb pakkuda avalikult väärtpabereid liidus või taotleda väärtpaberite liidus asutatud reguleeritud turul kauplemisele võtmist käesoleva määruse kohaselt koostatud prospekti alusel, peab ta hankima oma prospektile artikli 19 kohaselt kinnituse oma päritoluliikmesriigi pädevalt asutuselt ▌.

Kui prospekt on vastavalt esimesele lõigule kinnitatud, kaasnevad sellega kõik õigused ja kohustused, mis kehtivad käesoleva määruse kohasele prospektile, ning prospekti ja kolmanda riigi emitendi suhtes kohaldatakse kõiki käesoleva määruse sätteid päritoluliikmesriigi pädeva asutuse järelevalve all.

▌

Artikkel 27

Väätpaberite avalik pakkumine või kauplemisele võtmine kolmanda riigi õigusaktide kohaselt koostatud prospekti alusel

1. Kolmanda riigi emitendi päritoluliikmesriigi pädev asutus võib kinnitada väärtpaberite avaliku pakkumise või reguleeritud turul kauplemisele võtmise prospekti, mis on koostatud ja mida reguleeritakse vastavalt kolmanda riigi emitendi riigisisestele õigusaktidele, eeldusel et:

a)	selle kolmanda riigi õigusaktides kehtestatud teabenõuded on samaväärsed käesoleva määruse nõuetega ja

b)	päritoluliikmesriigi pädev asutus on sõlminud kolmanda riigi emitendi asjaomaste järelevalveasutustega koostöökokkulepped vastavalt artiklile 28 .

2. Kolmanda riigi emitendi emiteeritud väärtpaberite muus liikmesriigis kui päritoluliikmesriigis avaliku pakkumise või reguleeritud turul kauplemisele võtmise korral kohaldatakse artiklites 23, 24 ja 25 sätestatud nõudeid.

Selliste emitentide puhul lubatakse päritoluliikmesriigi pädeval asutusel nõuda lisatasu, mis kajastab sellise emissiooniga kaasnevat koormust.

3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 42 vastu delegeeritud õigusakte, et kehtestada üldise samaväärsuse kriteeriume artiklites 6, 7, 8 ja 13 sätestatud nõuetest lähtuvalt.

Eespool nimetatud kriteeriumide põhjal võib komisjon võtta ▌vastu rakendusotsuse , milles sätestatakse, et kolmanda riigi õigusaktides kehtestatud teabenõuded on samaväärsed käesoleva määruse nõuetega . Selline rakendusotsus võetakse vastu kooskõlas artikli 43 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 28

Koostöö kolmandate riikidega

1. Artikli 27 kohaldamiseks ja vajaduse korral artikli 26 kohaldamiseks sõlmivad liikmesriikide pädevad asutused kolmandate riikide järelevalveasutustega koostöökokkulepped kolmandate riikide järelevalveasutustega peetava teabevahetuse kohta ja käesolevast määrusest tulenevate kohustuste jõustamise kohta kolmandates riikides , välja arvatud juhul, kui kõnealune kolmas riik on kantud komisjoni koostööd mittetegevate riikide nimekirja . Kõnealused koostöökokkulepped tagavad vähemalt tõhusa teabevahetuse, mis võimaldab pädevatel asutustel täita määrusest tulenevaid ülesandeid.

Kui pädev asutus teeb sellise kokkuleppe sõlmimise ettepaneku, teavitab ta sellest ESMAt ja teisi pädevaid asutusi.

2. Artikli 27 kohaldamiseks ja vajaduse korral artikli 26 kohaldamiseks lihtsustab ja koordineerib ESMA koostöökokkulepete sõlmimist liikmesriikide pädevate asutuste ja kolmandate riikide asjaomaste järelevalveasutuste vahel.

▌

ESMA lihtsustab ja koordineerib vajaduse korral ka sellise teabe vahetamist liikmesriikide pädevate asutuste vahel, mis saadakse kolmandate riikide järelevalveasutustelt ja mis võib olla oluline artiklite 36 ja 37 alusel meetmete võtmise seisukohast.

3. Pädevad asutused sõlmivad kolmandate riikide järelevalveasutustega teabevahetust reguleerivad koostöökokkulepped üksnes tingimusel, et avaldatava teabe suhtes kohaldatakse vähemalt samaväärseid ametisaladuse hoidmise tagatisi, nagu on sätestatud artiklis 33. Selline teabevahetus peab olema ette nähtud kõnealuste pädevate asutuste ülesannete täitmiseks.

3 a. ESMA võib töötada välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et määrata kindlaks lõikes 1 osutatud koostöölepingute miinimumsisu.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14.

3 b. Selleks et tagada ühetaolised tingimused käesoleva artikli kohaldamiseks, võib ESMA töötada välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud, et sätestada näidiskoostöökokkulepe, mida liikmesriikide pädevad asutused peavad kasutama.

VII PEATÜKK

ESMA JA PÄDEVAD ASUTUSED

Artikkel 29

Pädevad asutused

1. Iga liikmesriik määrab ühe pädeva haldusasutuse, kes vastutab käesolevas määruses sätestatud ülesannete täitmise eest ja tagab käesoleva määruse kohaselt vastu võetud sätete kohaldamise. Liikmesriigid teavitavad vastavalt komisjoni, ESMAt ja teiste liikmesriikide pädevaid asutusi.

Pädev asutus on ▌turuosalistest ▌sõltumatu.

2. Liikmesriigid võivad lubada oma pädeval asutusel kinnitatud prospektide internetis avaldamise ülesandeid delegeerida.

Mis tahes ülesannete delegeerimine üksustele tehakse eraldi otsusega, milles loetletakse vastavad ülesanded ja nende täitmise tingimused ning mis sisaldab klauslit, mis kohustab asjaomast üksust tegutsema ja olema korraldatud nii, et välditaks huvide konflikte ja et delegeeritud ülesannete täitmisel saadud teavet ei kasutataks ebaõiglaselt või konkurentsi välistamiseks. Sellises otsuses märgitakse ära kokkulepped pädeva asutuse ja üksuse vahel, millele ülesanded delegeeritakse.

Lõppvastutus käesoleva määruse täitmise järelevalve ja prospektide kinnitamise eest lasub lõike 1 kohaselt määratud pädeval asutusel.

Liikmesriigid teatavad teises lõigus osutatud otsusest, sealhulgas delegeerimise täpsetest tingimustest komisjonile, ESMA-le ja teiste liikmesriikide pädevatele asutustele.

3. Lõiked 1 ja 2 ei piira liikmesriigi võimalust kehtestada eraldi õigus- ja halduskorraldus Euroopa ülemereterritooriumide suhtes, kelle välissuhete eest see liikmesriik vastutab.

Artikkel 30

Pädevate asutuste volitused

1. Selleks et täita käesolevast määrusest tulenevaid ülesandeid, on pädevatel asutustel kooskõlas riigisisese õigusega vähemalt järgmised järelevalve- ja uurimisvolitused:

a)	kohustada emitenti, pakkujat või reguleeritud turul kauplemisele võtmise taotlejat esitama prospektis lisateavet, kui see on vajalik investorite kaitsmiseks;

b)	kohustada emitenti, pakkujat või reguleeritud turul kauplemisele võtmise taotlejat ja isikuid, kes neid kontrollivad või kes on nende kontrolli all, esitama teavet ja dokumente;

c)	kohustada emitendi, pakkuja või reguleeritud turul kauplemisele võtmise taotleja audiitoreid ja juhte ning finantsvahendajaid, kellele on tehtud ülesandeks avalik pakkumine teha või kauplemisele võtmist taotleda, esitama teavet;

d)	peatada avalik pakkumine või kauplemisele võtmine maksimaalselt 25 järjestikuseks tööpäevaks korraga, kui on põhjendatult alust kahtlustada, et käesoleva määruse sätteid on rikutud;

keelata või peatada reklaam või nõuda emitendilt, pakkujalt või reguleeritud turul kauplemisele võtmise taotlejalt või asjakohastelt finantsvahendajatelt, et nad lõpetaksid või peataksid reklaami kuni kümneks järjestikuseks tööpäevaks korraga, kui on põhjendatult alust kahtlustada, et käesoleva määruse sätteid on rikutud;

f)	keelata avalik pakkumine, kui nad leiavad, et käesoleva määruse sätteid on rikutud või kui on põhjendatult alust kahtlustada, et neid võidakse rikkuda;

g)	peatada või nõuda, et asjakohased reguleeritud turud peatavad reguleeritud turul kauplemise kuni kümneks järjestikuseks tööpäevaks korraga, kui on põhjendatult alust kahtlustada, et käesoleva määruse sätteid on rikutud;

h)	keelata kauplemine reguleeritud turul, kui nad leiavad, et käesoleva määruse sätteid on rikutud;

i)	avalikustada asjaolu, et emitent, pakkuja või reguleeritud turul kauplemisele võtmise taotleja ei täida oma kohustusi;

j)	peatada kinnitamiseks esitatud prospekti kontroll või peatada avalik pakkumine või kauplemisele võtmine, kui pädev asutus kasutab õigust rakendada keeldu või piirangut vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 600/2014 (24) artiklile 42, kuni keelu või piirangu lõppemiseni;

k)	keelduda kinnitamast teatava emitendi, pakkuja või kauplemisele võtmise taotleja koostatud prospekti maksimaalselt viis aastat, kui emitent, pakkuja või kauplemisele võtmise taotleja on korduvalt ja raskelt rikkunud käesoleva määruse sätteid;

l)	avalikustada või kohustada emitenti avalikustama kogu olulise teabe, mis võib mõjutada hinnangut reguleeritud turul kauplemisele võetud väärtpaberitele, et tagada investorite kaitse või turu tõrgeteta toimimine;

m)	peatada või nõuda, et asjakohane reguleeritud turg peataks väärtpaberitega kauplemise, kui nad leiavad, et emitendi olukord on selline, et kauplemine kahjustaks investorite huve;

teostada kohapealset kontrolli või uurimist muudes kohtades kui füüsiliste isikute elukohad ja siseneda sel eesmärgil ruumidesse, et saada juurdepääs dokumentidele ja muudele mis tahes kujul andmetele, kui on põhjendatult alust kahtlustada, et kontrolli või uurimisega seotud dokumendid ja muud andmed võivad olla olulised käesoleva määruse rikkumise tõendamiseks.

Kui see on riigisisese õiguse kohaselt vajalik, võib pädev asutus paluda asjaomasel õigusasutusel otsustada esimeses lõigus osutatud volituste kasutamise üle. ESMA-l on vastavalt määruse (EL) nr 1095/2010 artiklile 21 õigus osaleda punktis n osutatud kohapealses kontrollis, kui seda viivad ühiselt läbi kaks või enam pädevat asutust.

2. Pädevad asutused täidavad oma lõikes 1 osutatud ülesandeid ja teostavad oma volitusi nii suures ulatuses, kui on vaja selleks, et täita oma vastutust käesoleva määruse täitmise järelevalve ja prospektide kinnitamise eest, ühel järgmistest viisidest:

otse;

b)	koostöös teiste asutustega;

c)	omal vastutusel, delegeerides küsimuse sellistele asutustele;

d)	suunates küsimuse pädevatele õigusasutustele.

3. Liikmesriigid tagavad asjakohaste meetmete olemasolu, nii et pädevatel asutustel on kõik nende ülesannete täitmiseks vajalikud järelevalve- ja uurimisvolitused.

4. Isikut, kes annab pädevale asutusele käesoleva määruse kohaselt teavet, ei käsitata olevat rikkunud teabe avaldamisele lepingu või õigus- või haldusnormidega kehtestatud piirangut ning ta ei kanna kõnealuse teatamisega seoses mingit vastutust.

5. Lõiked 1–3 ei piira liikmesriigi võimalust kehtestada eraldi õigus- ja halduskorraldus Euroopa ülemereterritooriumide suhtes, kelle välissuhete eest see liikmesriik vastutab.

Artikkel 31

Pädevate asutuste vaheline koostöö

1. Käesoleva määruse kohaldamisel teevad pädevad asutused koostööd omavahel ja ESMAga. Nad vahetavad põhjendamatu viivituseta teavet ning teevad koostööd uurimise, järelevalve ning õigus- ja haldusnormide täitmise tagamise vahendite kasutamise käigus.

Kui liikmesriigid otsustavad artikli 36 kohaselt kehtestada kriminaalkaristused, mida kohaldatakse käesoleva määruse sätete rikkumiste korral, tagavad nad, et võetakse asjakohaseid meetmeid, et pädevatel asutustel oleksid kõik vajalikud volitused teha koostööd nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate õigusasutustega, et saada konkreetset teavet, mis on seotud käesoleva määruse võimaliku rikkumisega seoses algatatud kriminaaluurimise või -menetlusega, ja esitavad selle teabe muudele pädevatele asutustele ja ESMA-le, et täita oma kohustust teha määruse kohaldamisel koostööd üksteisega ja ESMAga.

2. Pädev asutus võib keelduda uurimisega seoses teabe esitamise või koostöö tegemise taotluse korral tegutsemisest vaid järgmistel erandlikel asjaoludel:

a)	kui taotluse rahuldamine kahjustaks tõenäoliselt tema enda uurimistegevust või õigus- ja haldusnormide täitmise tagamise vahendite kasutamist või kriminaaluurimist;

b)	kui sama teo ja sama isiku suhtes on juba algatatud kohtumenetlus taotluse saanud liikmesriigis;

c)	kui taotluse saanud liikmesriigis on nende isikute suhtes juba tehtud lõplik kohtuotsus seoses sama teoga.

3. Pädevad asutused esitavad taotluse korral koheselt kogu teabe, mida nõutakse käesoleva määruse kohaldamiseks.

4. Pädev asutus võib kohapealse kontrolli või uurimisega seoses taotleda abi teise liikmesriigi pädevalt asutuselt.

Taotluse esitanud pädev asutus teavitab esimeses lõigus osutatud taotlusest ESMAt. Piiriülese mõjuga uurimise või kontrolli korral peab ESMA pädeva asutuse taotluse korral uurimist või kontrolli koordineerima.

Kui pädev asutus saab teise liikmesriigi pädevalt asutuselt taotluse viia läbi kohapealne kontroll või uurimine, võib ta:

a)	kohapealse kontrolli või uurimise ise läbi viia;

b)	lubada taotluse esitanud pädeval asutusel kohapealses kontrollis või uurimises osaleda;

c)	lubada taotluse esitanud pädeval asutusel kohapealse kontrolli või uurimise ise läbi viia;

d)	määrata audiitorid või eksperdid kohapealset kontrolli või uurimist läbi viima, ja/või

e)	jagada teatavaid järelevalveülesandeid teiste pädevate asutustega.

5. Pädevad asutused võivad teatada ESMA-le juhtudest, kui koostöötaotlus, eelkõige teabe vahetamise taotlus, on tagasi lükatud või kui sellele ei ole mõistliku aja jooksul vastatud. Ilma et see piiraks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 258 kohaldamist, võib ESMA esimeses lauses osutatud juhtudel tegutseda talle määruse (EL) nr 1095/2010 artikliga 19 antud volituste kohaselt.

6. ESMA võib töötada välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada teavet, mida pädevad asutused peavad vastavalt lõikele 1 vahetama.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14.

7. ESMA võib välja töötada rakenduslike tehniliste standardite eelnõud, millega kehtestatakse standardvormid, -mallid ja -menetlused teabevahetuseks pädevate asutuste vahel.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu kolmandas lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artikliga 15.

Artikkel 32

Koostöö ESMAga

1. Pädevad asutused teevad käesoleva määruse kohaldamisel koostööd ESMAga vastavalt määrusele (EL) nr 1095/2010.

2. Pädevad asutused esitavad vastavalt määruse (EL) nr 1095/2010 artiklile 35 ESMA-le viivitamata kogu teabe, mis on tema ülesannete täitmiseks vajalik.

3. Selleks et tagada ühetaolised tingimused käesoleva artikli kohaldamiseks, võib ESMA töötada välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud, et määrata kindlaks lõikes 2 osutatud teabevahetuse kord ja vormid.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artikliga 15.

Artikkel 33

Ametisaladus

1. Kogu käesoleva määruse alusel pädevate asutuste vahel vahetatavat teavet, mis puudutab äri- või tegevustingimusi ja muid majanduslikke või isiklikke küsimusi, peetakse konfidentsiaalseks ja selle suhtes kohaldatakse ametisaladuse nõudeid, välja arvatud juhul, kui pädev asutus märgib teavet esitades, et selle võib avaldada, või kui avaldamise kohustus tuleneb kohtumenetlusest.

2. Ametisaladuse hoidmise kohustust kohaldatakse kõikide isikute suhtes, kes töötavad või on töötanud pädeva asutuse heaks või üksuse heaks, millele pädev asutus on ülesandeid delegeerinud. Ametisaladuse alla kuuluvat teavet ei avaldata ühelegi teisele isikule ega ametiasutusele, välja arvatud juhul, kui avaldamise kohustus tuleneb liidu või liikmesriigi õigusest.

Artikkel 34

Andmekaitse

Seoses isikuandmete töötlemisega käesoleva määruse raames, täidavad pädevad asutused käesoleva määruse kohaldamiseks vajalikke ülesandeid kooskõlas riigisiseste õigus- ja haldusnormidega, millega võetakse üle direktiiv 95/46/EÜ.

Töödeldes isikuandmeid käesoleva määruse raames, järgib ESMA määrust (EÜ) nr 45/2001.

Artikkel 35

Ettevaatusabinõud

1. Kui vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus leiab, et emitent, pakkuja või kauplemisele võtmise taotleja või avaliku pakkumise eest vastutav finantseerimisasutus on rikkunud õigusnorme või et need isikud on rikkunud kohustusi, mis on neil vastavalt käesolevale määrusele, teatab ta sellest päritoluliikmesriigi pädevale asutusele ja ESMA-le.

2. Kui olenemata päritoluliikmesriigi pädeva asutuse võetud meetmetest jätkab emitent, pakkuja või kauplemisele võtmise taotleja või avaliku pakkumise eest vastutav finantseerimisasutus käesoleva määruse asjakohaste sätete rikkumist, võtab vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus pärast päritoluliikmesriigi pädeva asutuse ja ESMA teavitamist kõik vajalikud meetmed, et kaitsta investoreid, ning teatab neist komisjonile ja ESMA-le nii kiiresti kui võimalik.

3. Lõikes 2 osutatud juhtudel võib ESMA tegutseda talle määruse (EL) nr 1095/2010 artikliga 19 antud volituste kohaselt.

VIII PEATÜKK

HALDUSMEETMED JA -KARISTUSED

Artikkel 36

Haldusmeetmed ja -karistused

1. Ilma et see piiraks artikli 30 kohaseid pädevate asutuste järelevalve- ja uurimisvolitusi ning liikmesriikide õigust näha ette ja kohaldada kriminaalkaristusi, annavad liikmesriigid pädevatele asutustele riigisisese õiguse kohaselt õiguse võtta asjakohaseid haldusmeetmeid ja kohaldada halduskaristusi , mis peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Kõnealuseid haldusmeetmeid ja -karistusi kohaldatakse vähemalt järgmiste rikkumiste korral:

käesoleva määruse artikli 3, artikli 5, artikli 6, artikli 7 lõigete 1–10, artikli 8, artikli 9 lõigete 1–13, artikli 10, artikli 11 lõigete 1 ja 3, artikli 12, artikli 14 lõike 2, artikli 15 lõigete 1 ja 2, artikli 16 lõike 1, artikli 17 lõigete 1 ja 3, artikli 18 lõigete 1–3, artikli 19 lõike 1, artikli 20 lõigete 1–4 ja lõigete 7–10, artikli 21 lõigete 2–4, artikli 22 lõigete 1, 2 ja 4 ning artikli 25 rikkumine;

b)	artikliga 30 hõlmatud koostööst keeldumine või uurimises või kontrollis mitteosalemine või taotlusele vastamata jätmine.

Liikmesriigid võivad hiljemalt [12 kuud pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva ] otsustada mitte kehtestada esimeses lõigus osutatud eeskirju halduskaristuste kohta, kui esimese lõigu punktides a ja b osutatud rikkumiste eest kohaldatakse juba riigisisese õiguse kohaselt kriminaalkaristusi. Kui liikmesriigid nii otsustavad, siis teevad nad komisjonile ja ESMA-le üksikasjalikult teatavaks nende kriminaalõiguse asjaomased sätted.

Liikmesriigid teevad esimeses ja teises lõigus osutatud eeskirjad komisjonile ja ESMA-le üksikasjalikult teatavaks hiljemalt [12 kuud pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva ]. Nad teavitavad komisjoni ja ESMAt viivitamata eeskirjade mis tahes hilisematest muudatustest.

2. Liikmesriigid tagavad kooskõlas riigisisese õigusega, et pädevatel asutustel on lõike 1 punktis a osutatud rikkumiste korral õigus kehtestada vähemalt järgmisi halduskaristusi ja võtta järgmisi haldusmeetmeid:

a)	avalik teadaanne, milles on märgitud vastutav füüsiline või juriidiline isik ja rikkumise laad kooskõlas artikliga 40 ;

b)	ettekirjutus, millega nõutakse, et vastutav füüsiline või juriidiline isik lõpetaks rikkumist põhjustava tegevuse;

c)	maksimaalne rahaline halduskaristus, mis vastab vähemalt kahekordsele rikkumise tulemusel saadud kasule või välditud kahjule, kui kõnealust kasu või kahju on võimalik kindlaks määrata;

juriidilise isiku puhul maksimaalne rahaline halduskaristus vähemalt 5 000 000 euro ulatuses või liikmesriigis, kus euro ei ole ametlik vääring, vastava summa ulatuses omavääringus [ käesoleva määruse jõustumise kuupäev] seisuga või 3 % selle juriidilise isiku kogu aastakäibest vastavalt kõige värskemale finantsaruandele, mille juhtkond on kinnitanud.

Kui juriidiline isik on emaettevõtja või selle emaettevõtja tütarettevõtja, kes peab koostama konsolideeritud finantsaruandeid vastavalt direktiivile 2013/34/EL, siis on asjakohane aastane kogukäive vastavalt liidu asjakohastele raamatupidamisalastele õigusaktidele aastane kogukäive või vastav tululiik viimase kättesaadava konsolideeritud raamatupidamisaruande järgi, mille on kinnitanud lõpliku emaettevõtja juhtorgan;

e)	füüsilise isiku puhul maksimaalne rahaline halduskaristus vähemalt 700 000 euro ulatuses või liikmesriigis, kus euro ei ole ametlik vääring, vastava summa ulatuses omavääringus [ käesoleva määruse jõustumise kuupäev] seisuga.

3. Liikmesriigid võivad kehtestada lisakaristusi või -meetmeid või suuremaid haldustrahve võrreldes käesolevas määruses sätestatuga.

Artikkel 37

Järelevalvevolituste kasutamine ja karistuste kohaldamine

1. Pädevad asutused võtavad halduskaristuste ja -meetmete liigi ja suuruse otsustamisel arvesse kõiki olulisi asjaolusid, sealhulgas asjakohasel juhul järgmist:

a)	rikkumise raskusaste ja kestus;

b)	rikkumise eest vastutava isiku vastutuse ulatus;

c)	rikkumise eest vastutava isiku finantsseisundi tugevus, millele osutab vastutava juriidilise isiku kogukäive või vastutava füüsilise isiku aastane sissetulek ja netovarad;

d)	rikkumise mõju jaeinvestorite huvidele;

e)	rikkumise eest vastutava isiku poolt rikkumise tulemusena saadud kasu, ära hoitud kahju või kolmandale isikule tekitatud kahju olulisus, kui neid saab kindlaks määrata;

f)	rikkumise eest vastutava isiku valmidus teha pädeva asutusega koostööd, ilma et see mõjutaks vajadust tagada selle isiku saadud kasu või ära hoitud kahju tagastamist;

g)	rikkumise eest vastutava isiku varasemad rikkumised;

h)	abinõud, mille rikkumise eest vastutav isik on tarvitusele võtnud, et ära hoida rikkumise kordumine.

2. Pädevad asutused teevad artikli 36 alusel halduskaristuste määramise ja muude haldusmeetmete kohaldamise õiguse kasutamisel tihedat koostööd, tagamaks, et nende järelevalve- ja uurimisvolitused ning nende määratavad halduskaristused ja kohaldatavad haldusmeetmed on käesoleva määruse alusel tõhusad ja asjakohased. Nad koordineerivad oma tegevust, et vältida võimalikku dubleerimist ja tegevuse kattumist järelevalve- ja uurimisvolituste kasutamisel ning halduskaristuste ja -meetmete kohaldamisel piiriüleste juhtumite korral.

Artikkel 38

Kaebuse esitamise õigus

Liikmesriigid tagavad, et käesoleva määruse sätete alusel vastu võetud otsused on asjakohaselt põhjendatud ja nende peale võib esitada kaebuse kohtule.

Artikkel 39

Rikkumistest teatamine

1. Pädevad asutused kehtestavad tõhusa korra, mille abil julgustada ja võimaldada neile käesoleva määruse tegelikest või võimalikest rikkumistest teada anda.

2. Lõikes 1 osutatud kord hõlmab vähemalt järgmist:

a)	tegeliku või võimaliku rikkumise teadete vastuvõtmise kord ja nende järelmeetmed, sh turvaliste sidekanalite loomine nende teadete esitamiseks;

b)	asjakohase kaitse tagamine vähemalt kättemaksu, diskrimineerimise ja muud laadi ebaõiglase kohtlemise eest tööandja või kolmandate isikute poolt töölepingu alusel töötavatele isikutele, kes rikkumisest teatavad;

nii rikkumisest teatanud isiku kui ka väidetavalt rikkumise toimepanemise eest vastutava füüsilise isiku identiteedi ja isikuandmete kaitse kõigis menetluse etappides, välja arvatud juhul, kui nende andmete avalikustamine on liikmesriigi õigusest tulenevalt nõutav edasise uurimise või järgneva kohtumenetluse raames.

3. Liikmesriigid võivad käesoleva määruse tegelike või võimalike rikkumiste kohta olulist teavet esitavatele isikutele ette näha rahalised hüved kooskõlas riigisisese õigusega, kui sellistel isikutel ei ole muid eelnevaid õiguslikke ega lepingulisi kohustusi sellist teavet esitada, ja kui teave on uus ja kui selle tulemusel määratakse käesoleva määruse rikkumise eest haldus- või kriminaalkaristus või kohaldatakse mõnda muud haldusmeedet.

4. Liikmesriigid nõuavad tööandjatelt, kelle tegevusala reguleeritakse finantsteenuseid käsitlevate normidega, asjakohase korra kehtestamist, mille alusel nende töötajad peavad tegelikest või võimalikest rikkumistest teatama organisatsioonisiseselt eraldiseisva sõltumatu ja autonoomse kanali kaudu.

Artikkel 40

Otsuste avaldamine

1. Pädevad asutused avaldavad käesoleva määruse rikkumise eest halduskaristuse määramise või haldusmeetme võtmise otsuse oma ametlikul kodulehel kohe pärast seda, kui otsusest puudutatud isikule on sellest otsusest teada antud. Avaldatakse vähemalt teave rikkumise liigi ja laadi kohta ning andmed rikkumise eest vastutava isiku kohta. Kõnealune kohustus ei kehti otsuste suhtes, mis käsitlevad uurimise käigus võetavaid meetmeid.

2. Kui pädev asutus, olles hinnanud iga üksikjuhtumi puhul eraldi selliste andmete avaldamise proportsionaalsust, peab juriidilise isiku identiteedi või füüsilise isiku identiteedi või isikuandmete avaldamist ebaproportsionaalseks või kui andmete avaldamine võib ohustada finantsturgude stabiilsust või käimasolevat uurimist, siis tagavad liikmesriigid, et pädevad asutused kas:

a)	lükkavad karistust või meedet käsitleva otsuse avaldamise edasi, kuni vastava teabe avaldamisest hoidumise põhjused lakkavad eksisteerimast;

avaldavad karistust või meedet käsitleva otsuse kohta anonüümsed andmed kooskõlas riigisisese õigusega, kui selline anonüümsete andmete avaldamine tagab asjaomaste isikuandmete tõhusa kaitse; kui karistuse või meetme kohta otsustatakse avaldada anonüümsed andmed, võib asjakohaste andmete avaldamise edasi lükata mõistliku aja võrra, kui on ette näha, et selle ajavahemiku jooksul anonüümsete andmete avaldamise põhjused kaovad;

jätavad karistust või meedet käsitleva otsuse avaldamata, kui punktides a ja b sätestatud võimalusi peetakse ebapiisavaks, et tagada:

i)	et finantsturgude stabiilsust ei seataks ohtu;

ii)	sellise otsuse avaldamise proportsionaalsus vähem oluliseks peetava meetme puhul.

3. Kui karistuse või meetme kohaldamise otsuse peale saab esitada kaebuse liikmesriigi asjaomasele kohtule või muule asutusele, avalikustavad pädevad asutused kohe oma ametlikul kodulehel ka sellekohase teabe ning kogu edasise teabe esitatud kaebuse tulemuste kohta. Lisaks avaldatakse otsused varasemate karistuse määramise või meetme võtmise otsuste tühistamise kohta.

4. Pädevad asutused tagavad, et käesoleva artikli kohaselt avaldatud teavet hoitakse nende ametlikul veebisaidil vähemalt viis aastat alates selle avaldamisest. Avaldatud teabe hulgas esinevad isikuandmed esitatakse pädeva asutuse ametlikul veebisaidil üksnes sellise aja jooksul, mis on vajalik kooskõlas kohaldatavate andmekaitse-eeskirjadega.

Artikkel 41

Karistustest ESMA-le teatamine

1. Pädev asutus esitab ESMA-le igal aastal koondteabe kõigi artikli 36 kohaselt määratud halduskaristuste ning võetud muude haldusmeetmete kohta. ESMA avaldab selle teabe aastaaruandes.

Kui liikmesriigid on kooskõlas artikli 36 lõikega 1 otsustanud kehtestada artikli 36 lõikes 1 osutatud sätete rikkumise eest kriminaalkaristused, esitavad nende pädevad asutused ESMA-le kord aastas anonüümsed koondandmed kõigi algatatud kriminaaluurimiste ja määratud kriminaalkaristuste kohta. ESMA avaldab määratud kriminaalkaristuste andmed aastaaruandes.

2. Kui pädev asutus on avalikustanud haldus- või kriminaalkaristused või muud haldusmeetmed, teatab ta kõnealustest halduskaristustest või meetmetest samaaegselt ESMA-le.

3. Pädevad asutused teavitavad ESMAt kõikidest määratud, kuid artikli 40 lõike 2 punkti c kohaselt avaldamata jäetud halduskaristustest või -meetmetest, sh nendega seotud kaebustest ja kaebuste lahendamise tulemustest. Liikmesriigid tagavad, et pädevaid asutusi teavitatakse määratud kriminaalkaristustest ja nendega seotud lõppotsustest ning et nad esitavad selle teabe ESMA-le. ESMA peab talle teatatud karistuste keskset andmebaasi üksnes pädevate asutuste vahel teabe vahetamise eesmärgil. Sellele andmebaasile pääsevad ligi ainult pädevad asutused ja seda ajakohastatakse pädevate asutuste antud teabe põhjal.

IX PEATÜKK

DELEGEERITUD ÕIGUSAKTID JA RAKENDUSAKTID

Artikkel 42

Delegeeritud volituste rakendamine

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2. Artikli 1 lõikes 6, artikli 2 lõikes 2, ▌artikli 13 lõigetes 1 ja 2, artikli 14 lõikes 3, artikli 15 lõikes 3 ▌ja artikli 27 lõikes 3 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile määramata ajaks alates [ käesoleva määruse jõustumise kuupäev].

3. Euroopa Parlament või nõukogu võivad artikli 1 lõikes 6, artikli 2 lõikes 2, ▌artikli 13 lõigetes 1 ja 2, artikli 14 lõikes 3, artikli 15 lõikes 3 ▌ja artikli 27 lõikes 3 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5. Artikli 1 lõike 6, artikli 2 lõike 2, ▌artikli 13 lõigete 1 ja 2, artikli 14 lõike 3, artikli 15 lõike 3 ▌ja artikli 27 lõike 3 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kolme kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kolme kuu võrra.

Artikkel 43

Komiteemenetlus

1. Komisjoni abistab Euroopa väärtpaberikomitee, mis on loodud komisjoni otsusega 2001/528/EÜ (25). Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

X PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 44

Kehtetuks tunnistamine

1. Direktiiv 2003/71/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates [ käesoleva direktiivi kohaldamise kuupäev].

2. Viiteid direktiivile 2003/71/EÜ käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ja neid loetakse kooskõlas käesoleva määruse IV lisas esitatud vastavustabeliga.

▌

4. Prospektide suhtes, mis on kinnitatud kooskõlas direktiivi 2003/71/EÜ üle võtvate riigisiseste õigusaktidega enne [käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäev], kohaldatakse jätkuvalt riigisisest õigust kuni prospektide kehtivuse lõppemiseni või kuni 12 kuu möödumiseni [käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäev], olenevalt sellest, kumb on varasem.

Artikkel 45

ESMA aruanne prospektide kohta

1. ESMA avaldab artikli 20 lõikes 6 osutatud mehhanismis avalikuks tehtud dokumentide alusel igal aastal aruande, mis sisaldab statistikat liidus kinnitatud ja teavitatud prospektide kohta ning suundumuste analüüsi, võttes arvesse emitentide liike, eelkõige VKEsid, ja emissioonide liike, eelkõige pakkumiste väärtust, võõrandatavate väärtpaberite liiki, kauplemiskohtade liiki ja nimiväärtuseid.

2. See aruanne sisaldab eelkõige:

a)	analüüsi, millises ulatuses kasutatakse kogu liidus artiklites 14 ja 15 sätestatud avalikustamiskordi ja artiklis 9 sätestatud universaalset registreerimisdokumenti;

b)	statistikat põhiprospektide ja lõplike tingimuste ning eraldi dokumentidena või ühe dokumendina koostatud prospektide kohta;

statistikat keskmise ja kogusumma kohta, mille on saanud väärtpaberite käesoleva määruse kohase avaliku pakkumise teel noteerimata äriühingud, äriühingud, mille väärtpaberitega kaubeldakse mitmepoolsetes kauplemissüsteemides, sealhulgas VKEde kasvuturgudel, ja äriühingud, mille väärtpaberid on võetud kauplemisele reguleeritud turgudel. Vajaduse korral esitatakse statistikas jaotus esmakordse avaliku pakkumise ja järgnevate pakkumiste ning kapitali- ja mittekapitaliväärtpaberite järgi;

c a)

statistikat prospektide koostamise kulude kohta, esitatuna vähemalt eri emitentide klasside, emissiooni mahu ja asukohtade, samuti emitentide makstud lõivude ja tasude klasside ning neid võtnud teenuseosutajate klasside kaupa; statistikaga koos esitatakse prospektide koostamises osalevate teenuseosutajate vahelise konkurentsi tulemuslikkuse analüüs ja soovitused, kuidas kulusid vähendada.

Artikkel 46

Läbivaatamine

Enne [5 aastat pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva ] esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva määruse kohaldamise kohta, lisades sellele vajaduse korral seadusandliku ettepaneku.

Muu hulgas hinnatakse aruandes, kas prospekti kokkuvõte, artiklites 14 ja 15 sätestatud avalikustamiskorrad ja artiklis 9 sätestatud universaalne registreerimisdokument on nende eesmärke arvestades asjakohased. Aruandes võetakse arvesse artikli 19 lõikes 12 nimetatud vastastikuse eksperdihindamise tulemusi.

Artikkel 47

Jõustumine ja kohaldamine

1. Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

2. Seda kohaldatakse alates [ 24 kuud pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva ].

2 a. Erandina lõikest 2 võivad liikmesriigid otsustada kohaldada artikli 1 lõike 3 punktis d sätestatud erandi tegemiseks või artikli 3 lõikes 2 sätestatud valikuõiguse andmiseks kehtestatud piirmäärasid alates käesoleva määruse jõustumise kuupäevast.

3. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada vastavus artiklile 11, artikli 19 lõikele 8, artiklile 29, artiklile 30, artiklile 36, artiklile 37, artiklile 38, artiklile 39, artiklile 40 ja artiklile 41 hiljemalt [ 24 kuud pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva ].

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

…,

Euroopa Parlamendi nimel

President

Nõukogu nimel

Eesistuja

(1) ELT C 177, 18.5.2016, lk 9 .

(2) ELT C 195, 2.6.2016, lk 1.

(3) Euroopa Parlamendi … seisukoht [(ELT …)/(Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata)] ja nõukogu … otsus.

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiiv 2003/71/EÜ väärtpaberite üldsusele pakkumisel või kauplemisele lubamisel avaldatava prospekti ja direktiivi 2001/34/EÜ muutmise kohta (ELT L 345, 31.12.2003, lk 64).

(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiiv 2010/73/EL, millega muudetakse direktiivi 2003/71/EÜ väärtpaberite üldsusele pakkumisel või kauplemisele lubamisel avaldatava prospekti kohta ja direktiivi 2004/109/EÜ läbipaistvuse nõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele (ELT L 327, 11.12.2010, lk 1).

(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT L 173, 12.6.2014, lk 190).

(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. novembri 2014. aasta määrus (EL) nr 1286/2014, mis käsitleb kombineeritud jae- ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete (PRIIPid) põhiteabedokumente (ELT L 352, 9.12.2014, lk 1).

(8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 2004. aasta direktiiv 2004/109/EÜ läbipaistvuse nõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele, ning millega muudetakse direktiivi 2001/34/EÜ (ELT L 390, 31.12.2004, lk 38).

(9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrus (EL) nr 596/2014, mis käsitleb turukuritarvitusi (turukuritarvituse määrus) ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/6/EÜ ja komisjoni direktiivid 2003/124/EÜ, 2003/125/EÜ ja 2004/72/EÜ (ELT L 173, 12.6.2014, lk 1).

(10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1095/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/77/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 84).

(11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

(12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31).

(13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1).

(14) Nõukogu 17. märtsi 1980. aasta direktiiv 80/390/EMÜ, millega kooskõlastatakse väärtpaberite väärtpaberibörsil ametlikuks noteerimiseks avaldatavate noteerimisprospektide koostamise, ülevaatamise ja levitamise nõuded (EÜT L 100, 17.4.1980, lk 1).

(15) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. mai 2001. aasta direktiiv 2001/34/EÜ, mis käsitleb väärtpaberite ametlikku noteerimist väärtpaberibörsil ja nende väärtpaberite kohta avaldatavat teavet (EÜT L 184, 6.7.2001, lk 1).

(16) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1).

(17) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (ELT L 302, 17.11.2009, lk 32).

(18) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2011. aasta direktiiv 2011/61/EL alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate kohta, millega muudetakse direktiive 2003/41/EÜ ja 2009/65/EÜ ning määruseid (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr 1095/2010 (ELT L 174, 1.7.2011, lk 1).

(19) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. novembri 2014. aasta määrus (EL) nr 1286/2014, mis käsitleb kombineeritud jae- ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete (PRIIPid) põhiteabedokumente (ELT L 352, 9.12.2014, lk 1).

(20) Komisjoni 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 809/2004, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/71/EÜ, mis puudutab prospektides sisalduvat informatsiooni nagu ka selliste prospektide formaati, andmete esitamist viidetena ja selliste prospektide avaldamist ning reklaamide levitamist (ELT L 149, 30.4.2004, lk 1).

(21) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 2004. aasta direktiiv 2004/109/EÜ läbipaistvuse nõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele, ning millega muudetakse direktiivi 2001/34/EÜ (ELT L 390, 31.12.2004, lk 38).

(22) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/34/EL teatavat liiki ettevõtjate aruandeaasta finantsaruannete, konsolideeritud finantsaruannete ja nendega seotud aruannete kohta ja millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/43/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ (ELT L 182, 29.6.2013, lk 19).

(23) [ELT C , , lk].

(24) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määrus (EL) nr 600/2014 finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 173, 12.6.2014, lk 84).

(25) Komisjoni 6. juuni 2001. aasta otsus 2001/528/EÜ Euroopa väärtpaberikomitee loomise kohta (EÜT L 191, 13.7.2001, lk 45).

I LISA

PROSPEKT

I. Kokkuvõte

II. Juhatuse ja nõukogu liikmete, nõustajate ja audiitorite nimed

Eesmärk on nimetada äriühingu esindajad ja muud isikud, kes on seotud pakkumise või kauplemisele võtmisega; need on isikud, kes vastutavad prospekti koostamise eest, ja isikud, kes vastutavad raamatupidamisaruannete auditeerimise eest.

III. Andmed pakkumise kohta ja eeldatav ajakava

Siin tuleb esitada iga pakkumise olulisemad andmed ja selle pakkumisega seotud olulised kuupäevad.

A.	Pakkumise võtmenäitajad

B.	Meetod ja eeldatav ajakava

IV. Oluline teave

Siin tuleb kokku võtta äriühingu finantsseisundit, kapitalisatsiooni ja riskitegureid käsitlev põhiteave. Kui dokumendis sisalduvaid raamatupidamisaruandeid muudetakse, et peegeldada olulisi muutusi äriühingu struktuuris või raamatupidamispõhimõtetes, tuleb ka väljavalitud finantsandmeid vastavalt muuta.

A.	Väljavalitud finantsandmed

B.	Kapitalisatsioon ja võlad

C.	Pakkumise põhjendus ja tulu kasutamine

D.	Riskitegurid

V. Teave äriühingu kohta

Eesmärk on anda teavet äriühingu äritegevuse, valmistatavate toodete või osutatavate teenuste ja äritegevust mõjutavate tegurite kohta. Samuti on eesmärgiks anda teavet, mis käsitleb äriühingu materiaalsete põhivarade piisavust ja sobivust ning tema plaane võimsust tulevikus suurendada või vähendada.

A.	Äriühingu minevik ja areng

B.	Äritegevuse ülevaade

C.	Organisatsiooniline struktuur

D.	Materiaalsed põhivarad

VI. Tegevus- ja finantsülevaade ning väljavaated

Eesmärk on esitada juhtkonna selgitused tegurite kohta, mis on mõjutanud äriühingu finantsseisundit ja äritegevuse tulemusi raamatupidamisaruannetega hõlmatud varasematel perioodidel, ja juhtkonna hinnang teguritele ja suundumustele, mis eeldatavasti mõjutavad oluliselt äriühingu finantsseisundit ja äritegevuse tulemusi tulevastel aruandeperioodidel.

A.	Tegevustulemused

B.	Likviidsus ja kapital

C.	Uurimis- ja arendustegevus, patendid ja litsentsid jne

D.	Suundumused

VII. Juhatuse ja nõukogu liikmed ning töötajad

Eesmärk on anda teavet äriühingu juhtide kohta, mis võimaldab investoritel hinnata nende kogemusi, oskusi ja palgataset ning nende suhet äriühinguga.

A.	Juhatuse ja nõukogu liikmed

Töötasu

C.	Juhatuse ja nõukogu töökord

Töötajad

E.	Osalus aktsiakapitalis

VIII. Suuraktsionärid ja tehingud seotud isikutega

Eesmärk on anda teavet, mis käsitleb suuraktsionäre ja muid isikuid, kes kontrollivad või võivad kontrollida äriühingut. Samuti antakse teavet tehingute kohta, mis äriühing on teinud isikutega, kes on äriühinguga seotud, ja selle kohta, kas nende tehingute tingimused on kooskõlas äriühingu huvidega.

A.	Suuraktsionärid

B.	Tehingud seotud isikutega

C.	Ekspertide ja nõustajate huvid

IX. Finantsteave

Eesmärk on täpsustada, millised raamatupidamisaruanded peavad dokumendis sisalduma ja milliseid ajavahemikke tuleb katta ning kui vanad võivad raamatupidamisaruanded ja muud finantsandmed olla. Raamatupidamisaruannete koostamisel ja auditeerimisel kasutatavad raamatupidamis- ja auditeerimispõhimõtted määratakse kindlaks rahvusvaheliste raamatupidamis- ja auditeerimisstandardite kohaselt.

A.	Konsolideeritud raamatupidamisaruanne ja muud finantsandmed

B.	Olulised muudatused

X. Pakkumise ja kauplemisele võtmise üksikasjad

Eesmärk on anda teavet, mis käsitleb väärtpaberite pakkumist ja kauplemisele võtmist, nende jaotamise kava ja muid asjakohaseid küsimusi.

A.	Pakkumine ja kauplemisele võtmine

B.	Jaotuskava

Turud

D.	Müüvad väärtpaberiomanikud

E.	Kapitali lahjendamine (üksnes kapitaliväärtpaberite puhul)

F.	Emiteerimiskulud

XI. Lisateave

Eesmärk on esitada teavet, mille andmine on enamasti ette nähtud õigusnormidega ja mida mujal prospektis ei leidu.

A.	Osakapital

B.	Asutamisleping ja põhikiri

C.	Olulised lepingud

D.	Valuutakontroll

E.	Hoiatus maksutagajärgede kohta

F.	Dividendid ja makseagendid

G.	Ekspertide arvamus

H.	Saadavad dokumendid

I.	Teave tütarettevõtjate kohta

II LISA

REGISTREERIMISDOKUMENT

I. Juhatuse ja nõukogu liikmete, nõustajate ja audiitorite nimed

II. Emitenti käsitlev oluline teave

A.	Väljavalitud finantsandmed

B.	Kapitalisatsioon ja võlad

C.	Riskitegurid

III. Teave äriühingu kohta

A.	Äriühingu minevik ja areng

B.	Äritegevuse ülevaade

C.	Organisatsiooniline struktuur

D.	Materiaalsed põhivarad

IV. Tegevus- ja finantsülevaade ning väljavaated

A.	Tegevustulemused

B.	Likviidsus ja kapital

C.	Uurimis- ja arendustegevus, patendid ja litsentsid jne

D.	Suundumused

V. Juhatuse ja nõukogu liikmed ning töötajad

Eesmärk on anda teavet äriühingu juhtide kohta, mis võimaldab investoritel hinnata nende kogemusi, oskusi ja palgataset ning nende suhet äriühinguga.

A.	Juhatuse ja nõukogu liikmed

Töötasu

C.	Juhatuse ja nõukogu töökord

Töötajad

E.	Osalus aktsiakapitalis

VI. Suuraktsionärid ja tehingud seotud isikutega

A.	Suuraktsionärid

B.	Tehingud seotud isikutega

C.	Ekspertide ja nõustajate huvid

VII. Finantsteave

A.	Konsolideeritud raamatupidamisaruanne ja muud finantsandmed

B.	Olulised muudatused

VIII. Lisateave

Eesmärk on esitada teavet, mille andmine on enamasti ette nähtud õigusnormidega ja mida mujal prospektis ei leidu.

A.	Osakapital

B.	Asutamisleping ja põhikiri

C.	Olulised lepingud

D.	Ekspertide arvamus

E.	Saadavad dokumendid

F.	Teave tütarettevõtjate kohta

III LISA

VÄÄRTPABERIKIRJELDUS

I. Juhatuse ja nõukogu liikmete, nõustajate ja audiitorite nimed

II. Andmed pakkumise kohta ja eeldatav ajakava

Siin tuleb esitada iga pakkumise olulisemad andmed ja selle pakkumisega seotud olulised kuupäevad.

A.	Pakkumise võtmenäitajad

B.	Meetod ja eeldatav ajakava

III. Emitenti käsitlev oluline teave

A.	Kapitalisatsioon ja võlad

B.	Pakkumise põhjendus ja tulu kasutamine

C.	Riskitegurid

IV. Ekspertide huvid

Eesmärk on anda teavet tehingute kohta, mis äriühing on teinud ekspertide või nõustajatega, kes töötavad äriühingu heaks tulemustasu alusel.

V. Pakkumise ja kauplemisele võtmise üksikasjad

Eesmärk on anda teavet, mis käsitleb väärtpaberite pakkumist ja kauplemisele võtmist, nende jaotamise kava ja muid asjakohaseid küsimusi.

A.	Pakkumine ja kauplemisele võtmine

B.	Jaotuskava

Turud

D.	Müüvad väärtpaberiomanikud

E.	Kapitali lahjendamine (üksnes kapitaliväärtpaberite puhul)

F.	Emiteerimiskulud

VI. Lisateave

Eesmärk on esitada teavet, mille andmine on enamasti ette nähtud õigusnormidega ja mida mujal prospektis ei leidu.

A.	Valuutakontroll

B.	Hoiatus maksutagajärgede kohta

C.	Dividendid ja makseagendid

D.	Ekspertide arvamus

E.	Saadavad dokumendid

IV LISA

Vastavustabel

(osutatud artiklis 44)

Direktiiv 2003/71/EÜ	Käesolev määrus
Artikli 1 lõige 1	Artikli 1 lõige 1
Artikli 1 lõige 2, v.a artikli 1 lõike 2 punkt h	Artikli 1 lõige 2
Artikli 1 lõike 2 punkt h	Artikli 1 lõike 3 punkt d
Artikli 1 lõige 3	Artikkel 4
Artikli 1 lõige 4	Artikli 1 lõike 5 punktid a ja b
Artikli 2 lõige 1	Artikli 2 lõige 1
Artikli 2 lõige 4	Artikli 2 lõige 2
Artikli 3 lõige 1	Artikli 3 lõige 1
Artikli 3 lõike 2 punkt a	Artikli 1 lõike 3 punkt a
Artikli 3 lõike 2 punkt b	Artikli 1 lõike 3 punkt b
Artikli 3 lõike 2 punkt c	Artikli 1 lõike 3 punkt c
Artikli 3 lõike 2 punkt d	—
Artikli 3 lõike 2 punkt e	—
Artikli 3 lõike 2 teine ja kolmas lõik	Artikkel 5
Artikli 3 lõige 3	Artikli 3 lõige 3
Artikli 3 lõige 4	Artikli 1 lõike 5 punkt b
Artikli 4 lõike 1 punkt a	Artikli 1 lõike 3 punkt e
Artikli 4 lõike 1 punkt b	Artikli 1 lõike 3 punkt f
Artikli 4 lõike 1 punkt c	Artikli 1 lõike 3 punkt g
Artikli 4 lõike 1 punkt d	Artikli 1 lõike 3 punkt h
Artikli 4 lõike 1 punkt e	Artikli 1 lõike 3 punkt i
Artikli 4 lõike 1 teine kuni viies lõik	—
Artikli 4 lõike 2 punkt a	Artikli 1 lõike 4 punkt a
Artikli 4 lõike 2 punkt b	Artikli 1 lõike 4 punkt c
Artikli 4 lõike 2 punkt c	Artikli 1 lõike 4 punkt d
Artikli 4 lõike 2 punkt d	Artikli 1 lõike 4 punkt e
Artikli 4 lõike 2 punkt e	Artikli 1 lõike 4 punkt f
Artikli 4 lõike 2 punkt f	Artikli 1 lõike 4 punkt g
Artikli 4 lõike 2 punkt g	Artikli 1 lõike 4 punkt b
Artikli 4 lõike 2 punkt h	Artikli 1 lõike 4 punkt h
Artikli 4 lõige 3	Artikli 1 lõige 6
Artikli 5 lõige 1	Artikli 6 lõige 1
Artikli 5 lõige 2	Artikkel 7
Artikli 5 lõige 3	Artikli 6 lõige 2
Artikli 5 lõike 4 esimene lõik	Artikli 8 lõige 1
Artikli 5 lõike 4 teine lõik	Artikli 8 lõige 9
Artikli 5 lõike 4 kolmas lõik	Artikli 8 lõige 4 ja artikli 24 lõige 4
Artikli 5 lõige 5	Artikli 13 lõige 1
Artikli 6 lõige 1	Artikli 11 lõige 1
Artikli 6 lõige 2	Artikli 11 lõige 2
Artikli 7 lõige 1	Artikli 13 lõike 1 esimene lõik
Artikli 7 lõike 2 punkt a	Artikli 13 lõike 1 teise lõigu punkt a
Artikli 7 lõike 2 punkt b	Artikli 13 lõike 2 teise lõigu punkt b
Artikli 7 lõike 2 punkt c	Artikli 13 lõike 2 teise lõigu punkt c
Artikli 7 lõike 2 punkt d	Artikli 13 lõike 2 teise lõigu punkt c
Artikli 7 lõike 2 punkt e	Artikkel 15
Artikli 7 lõike 2 punkt f	Artikli 13 lõike 2 teise lõigu punkt d
Artikli 7 lõike 2 punkt g	Artikkel 14
Artikli 7 lõige 3	Artikli 13 lõige 3
Artikli 7 lõige 4	—
Artikli 8 lõige 1	Artikli 17 lõige 1
Artikli 8 lõige 2	Artikli 17 lõige 2
Artikli 8 lõige 3	Artikli 17 lõige 3
Artikli 8 lõige 3a	Artikli 17 lõige 4
Artikli 8 lõige 4	Artikli 17 lõige 5
Artikli 8 lõige 5	—
Artikli 9 lõige 1	Artikli 12 lõige 1
Artikli 9 lõige 2	Artikli 12 lõige 1
Artikli 9 lõige 3	Artikli 12 lõige 1
Artikli 9 lõige 4	Artikli 12 lõige 2
Artikli 11 lõige 1	Artikli 18 lõige 1
Artikli 11 lõige 2	Artikli 18 lõige 2
Artikli 11 lõige 3	Artikli 18 lõige 4
Artikli 12 lõige 1	Artikli 10 lõike 1 esimene lõik
Artikli 12 lõige 2	Artikli 10 lõike 1 teine lõik
Artikli 12 lõige 3	—
Artikli 13 lõige 1	Artikli 19 lõige 1
Artikli 13 lõige 2	Artikli 19 lõige 2
Artikli 13 lõige 3	Artikli 19 lõige 3
Artikli 13 lõige 4	Artikli 19 lõige 4
Artikli 13 lõige 5	Artikli 19 lõige 7
Artikli 13 lõige 6	Artikli 19 lõige 8
Artikli 13 lõige 7	Artikli 19 lõige 10
Artikli 14 lõige 1	Artikli 20 lõige 1
Artikli 14 lõige 2	Artikli 20 lõige 2
Artikli 14 lõige 3	—
Artikli 14 lõige 4	Artikli 20 lõige 5
Artikli 14 lõige 4a	Artikli 20 lõige 6
Artikli 14 lõige 5	Artikli 20 lõige 8
Artikli 14 lõige 6	Artikli 20 lõige 9
Artikli 14 lõige 7	Artikli 20 lõige 10
Artikli 14 lõige 8	Artikli 20 lõige 11
Artikli 15 lõige 1	Artikli 21 lõige 1
Artikli 15 lõige 2	Artikli 21 lõige 2
Artikli 15 lõige 3	Artikli 21 lõige 3
Artikli 15 lõige 4	Artikli 21 lõige 4
Artikli 15 lõige 5	—
Artikli 15 lõige 6	Artikli 21 lõige 5
Artikli 15 lõige 7	Artikli 21 lõige 6
Artikli 16 lõige 1	Artikli 22 lõige 1
Artikli 16 lõige 2	Artikli 22 lõige 2
Artikli 16 lõige 3	Artikli 22 lõige 6
Artikli 17 lõige 1	Artikli 23 lõige 1
Artikli 17 lõige 2	Artikli 23 lõige 2
Artikli 18 lõige 1	Artikli 24 lõige 1
Artikli 18 lõige 2	Artikli 24 lõige 2
Artikli 18 lõike 3 esimene lõik	Artikli 24 lõige 3
Artikli 18 lõike 3 teine lõik	Artikli 20 lõike 5 kolmas lõik ja artikli 20 lõige 6
Artikli 18 lõige 4	Artikli 24 lõige 6
Artikli 19 lõige 1	Artikli 25 lõige 1
Artikli 19 lõige 2	Artikli 25 lõige 2
Artikli 19 lõige 3	Artikli 25 lõige 3
Artikli 19 lõige 4	—
Artikli 20 lõige 1	Artikli 27 lõige 1
Artikli 20 lõige 2	Artikli 27 lõige 2
Artikli 20 lõige 3	Artikli 27 lõige 3
Artikli 21 lõige 1	Artikli 29 lõige 1
Artikli 21 lõige 1a	Artikli 32 lõige 1
Artikli 21 lõige 1b	Artikli 32 lõige 2
Artikli 21 lõige 2	Artikli 29 lõige 2
Artikli 21 lõike 3 punkt a	Artikli 30 lõike 1 punkt a
Artikli 21 lõike 3 punkt b	Artikli 30 lõike 1 punkt b
Artikli 21 lõike 3 punkt c	Artikli 30 lõike 1 punkt c
Artikli 21 lõike 3 punkt d	Artikli 30 lõike 1 punkt d
Artikli 21 lõike 3 punkt e	Artikli 30 lõike 1 punkt e
Artikli 21 lõike 3 punkt f	Artikli 30 lõike 1 punkt f
Artikli 21 lõike 3 punkt g	Artikli 30 lõike 1 punkt g
Artikli 21 lõike 3 punkt h	Artikli 30 lõike 1 punkt h
Artikli 21 lõike 3 punkt i	Artikli 30 lõike 1 punkt i
Artikli 21 lõike 3 teine lõik	Artikli 30 lõike 1 teine lõik
Artikli 21 lõike 4 punkt a	Artikli 30 lõike 1 punkt l
Artikli 21 lõike 4 punkt b	Artikli 30 lõike 1 punkt m
Artikli 21 lõike 4 punkt c	—
Artikli 21 lõike 4 punkt d	Artikli 30 lõike 1 punkt n
Artikli 21 lõike 4 teine lõik	Artikli 30 lõike 1 kolmas lõik
Artikli 21 lõige 5	Artikli 29 lõige 3 ja artikli 30 lõige 5
Artikli 22 lõige 1	Artikli 33 lõige 2
Artikli 22 lõike 2 esimene lõik	Artikli 31 lõige 1
Artikli 22 lõike 2 teine lõik	—
Artikli 22 lõike 2 kolmas lõik	Artikli 31 lõige 5
Artikli 22 lõige 3	—
Artikli 22 lõige 4	Artikli 31 lõiked 6 ja 7
Artikli 23 lõige 1	Artikli 35 lõige 1
Artikli 23 lõige 2	Artikli 35 lõige 2
Artikkel 24	Artikkel 43
Artikli 24a lõige 1	Artikli 42 lõige 2
Artikli 24a lõige 2	Artikli 42 lõige 4
Artikli 24a lõige 3	Artikli 42 lõige 1
Artikkel 24b	Artikli 42 lõige 3
Artikkel 24c	Artikli 42 lõige 5
Artikli 25 lõige 1	Artikli 36 lõige 1
Artikli 25 lõige 2	Artikkel 40
Artikkel 26	Artikkel 38
Artikkel 27	—
Artikkel 28	—
Artikkel 29	—
Artikkel 30	—
Artikkel 31	Artikkel 46
Artikkel 32	Artikkel 47
Artikkel 33	Artikkel 47

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/296

P8_TA(2016)0354

Varjupaik: ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks *

Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega muudetakse nõukogu 22. septembri 2015. aasta otsust (EL) 2015/1601, millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks (COM(2016)0171 – C8-0133/2016 – 2016/0089(NLE))

(Konsulteerimine)

(2018/C 204/42)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2016)0171),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 78 lõiget 3, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0133/2016),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

—	võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8-0236/2016),

kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

palub komisjonil oma ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2;

palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Muudatusettepanek 1

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(2)

Vastavalt otsuse (EL) 2015/1601 artikli 4 lõikele 2 paigutatakse 54 000 taotlejat alates 26. septembrist 2016 Itaaliast ja Kreekast ümber teiste liikmesriikide territooriumile, kui komisjon ei ole vastavalt artikli 4 lõikele 3 selleks kuupäevaks teinud ettepanekut määrata need mõnele teisele sihtliikmesriigile , mis on isikute ootamatu sissevoolu tõttu sattunud hädaolukorda.

(2)

Vastavalt otsuse (EL) 2015/1601 artikli 4 lõikele 2 paigutatakse 54 000 taotlejat alates 26. septembrist 2016 Itaaliast ja Kreekast ümber teiste liikmesriikide territooriumile vastavalt selles otsuses kokku lepitud proportsioonidele (st 12 764 taotlejat Itaaliast ning 41 236 Kreekast) , kui komisjon ei ole vastavalt artikli 4 lõikele 3 selleks kuupäevaks teinud ettepanekut määrata need muudele sihtliikmesriikidele , mis on isikute ootamatu sissevoolu tõttu sattunud hädaolukorda.

Muudatusettepanek 2

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(3)

Otsuse (EL) 2015/1601 artikli 1 lõikes 2 on sätestatud, et komisjon peaks jälgima pidevalt olukorda seoses kolmandate riikide kodanike massilise sissevooluga liikmesriikidesse. Komisjon peaks vastavalt vajadusele esitama ettepanekud kõnealuse otsuse muutmiseks, et võtta arvesse olukorra muutumist kohapeal ja selle mõju ümberpaigutamise mehhanismile, samuti muutuvat survet liikmesriikidele, eelkõige kõige suurema surve all olevatele liikmesriikidele.

välja jäetud

Muudatusettepanek 3

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 3 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(3a)

Otsuse (EL) 2015/1601 artikli 4 lõike 1 punktis c sätestatakse, et ümber tuleks paigutada 54 000 taotlejat. Ümberpaigutamise mõiste on määratletud nimetatud otsuse artikli 2 punktis e kui taotleja üleviimist selle liikmesriigi territooriumilt, mis on vastutav tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, ümberpaigutamise sihtliikmesriigi territooriumile. Ümberpaigutamine ei hõlma ümberasustamist ega kolmandast riigist pärit rahvusvahelist kaitset vajavate isikute vastuvõtmist liikmesriigi territooriumile.

Muudatusettepanek 4

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 3 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(3b)	Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Amet peaks jälgima pidevalt olukorda seoses kolmandate riikide kodanike massilise sissevooluga liikmesriikidesse.

Muudatusettepanek 5

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(4)

7. märtsil leppisid ELi riigipead ja valitsusjuhid, et teevad reast põhimõtetest lähtudes tööd selleks, et saavutada Türgiga kokkulepe muu hulgas selleks, et asustada olemasolevate kohustuste raames iga Kreeka saartelt Türgisse tagasi võetud süürlase kohta üks süürlane Türgist ümber ELi liikmesriikidesse. Neid põhimõtteid arendati edasi ka komisjoni teatises ELi-Türgi rändealase koostöö järgmiste etappide kohta, milles esitati üleskutse astuda vajalikud sammud, et viia mõned praeguste ümberpaigutamisotsuste kohased kohustused (eeskätt kas kõik seni jaotamata 54 000 kohta või osa neist) üle niinimetatud 1:1 kava alla.

(4)

7. märtsi avaldusega leppisid ELi riigipead ja valitsusjuhid kokku , et teevad reast põhimõtetest lähtudes tööd selleks, et saavutada Türgiga kokkulepe muu hulgas selleks, et asustada olemasolevate kohustuste raames iga Kreeka saartelt Türgisse tagasi võetud süürlase kohta üks süürlane Türgist ümber ELi liikmesriikidesse. Seda 1:1 kava tuleks rakendada sõja ja tagakiusamise eest põgenevate süürlaste kaitsmiseks , järgides seejuures täielikult õigust taotleda varjupaika ning tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, mis on sätestatud liidu õiguses, 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsioonis ja selle 31. jaanuari 1967. aasta pagulasseisundi protokollis .

Muudatusettepanek 6

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 5

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(5)

Eelduste kohaselt peaks kas riikliku või mitmepoolse kava alusel Türgist ümberasustamine, humanitaarsetel põhjustel vastuvõtmine ja muud seaduslikud riiki vastuvõtmise vormid leevendama rändesurvet, mis saab osaks liikmesriikidele, kust inimesi otsuse (EL) 2015/1601 alusel ümber paigutatakse, sest seeläbi luuakse liitu sisenemiseks seaduslik ja turvaline tee ja takistatakse ebaseaduslikku sisenemist . Seetõttu tuleks eespool nimetatud 54 000 rahvusvahelise kaitse taotleja puhul võtta arvesse liikmesriikide solidaarsusmeetmeid, mis seisnevad Türgis viibivate ja selgelt rahvusvahelist kaitset vajavate Süüria kodanike lubamises oma riigi territooriumile. Isikute arv, kelle liikmesriik selliselt Türgist oma territooriumile vastu võtab , tuleks lahutada nende isikute arvust, kes tuleks 54 000 taotlejast just sellesse liikmesriiki ümber paigutada vastavalt otsusele 2015/1601 .

(5)

Riikliku või mitmepoolse kava alusel Türgist ulatuslik ümberasustamine, humanitaarsetel põhjustel vastuvõtmine ja muud seaduslikud riiki vastuvõtmise vormid on vajalikud, et leevendada rändesurvet, mis saab osaks liikmesriikidele, sest seeläbi luuakse liitu sisenemiseks seaduslik ja turvaline tee ja muudetakse ebaseaduslik sisenemine tarbetuks . Seepärast tuleks neid laiendada. Siiani on liitu ümber paigutatud üksnes miinimumarv Süüria pagulasi. Euroopa Parlament nõudis oma 12. aprilli 2016. aasta resolutsioonis olukorra kohta Vahemerel ja ELi tervikliku rändekäsitluse vajalikkuse kohta ELi saabuvatele varjupaigataotlejatele ja pagulastele enamate turvaliste ja seaduslike rändeteede loomist, sealhulgas siduvat ja kohustuslikku liidu seadusandlikku lähenemisviisi ümberasustamisele, humanitaarsetel põhjustel vastuvõtmise programmide kehtestamist kõigis liikmesriikides ja humanitaarviisa laialdasemat kasutamist. Need meetmed peaksid täiendama otsustega (EL) 2015/1523 ja (EL) 2015/1601 vastuvõetud ümberpaigutamiskavasid.

Muudatusettepanek 7

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 6

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(6)

Vastuvõtmismehhanismid võivad hõlmata ümberasustamist, humanitaarsetel põhjustel vastuvõtmist ja selgelt rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste vastuvõtmise muid seaduslikke mooduseid, näiteks humanitaarsuunitlusega viisaprogramme, humanitaarsuunitlusega üleandmist, perekonna taasühinemise programme, erasektori sponsorluskavasid, stipendiumiprogramme, tööjõu liikuvuse kavasid ja muud.

(6)

Muudatusettepanek 8

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 6 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(6a)

Nõukogu direktiiviga 2003/86/EÜ (1 a) nähakse ette perekonna taasühinemist käsitlevad meetmed, mis tuleb vastu võtta kooskõlas paljudes rahvusvahelise õiguse aktides sätestatud kohustusega kaitsta perekonda ja austada pereelu. Seepärast ei sõltu perekonna taasühinemise põhimõte liidu muust poliitikast ega solidaarsus- või erakorralistest meetmetest. Liikmesriigid peaksid seda kõikidel juhtudel järgima ja edendama.

Muudatusettepanek 25

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 6 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(6b)

Paljude praegu Kreekas ja Itaalias viibivate rahvusvahelist kaitset vajavate varjupaigataotlejate suhtes ei saa ümberpaigutamismehhanismi kohaldada, kuna nad kuuluvad määruse (EL) nr 604/2013 kohaldamisalasse. Liikmesriigid peavad määruse (EL) nr 604/2013 raames rakendama kiiresti perekonna taasühinemise õigust ja kiirmenetlema haavatavate isikute juhtumeid, et võimaldada neil oma perekonnaga taasühineda nii kiiresti kui võimalik.

Muudatusettepanek 9

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 7

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(7)

Käesolev otsus ei peaks mõjutama kohustusi, mille liikmesriigid on võtnud nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 20. juuli 2015. aasta kohtumise järeldustes kokkulepitud ümberasustamiskava raames, ning otsusest 2015/1601 tulenevate kohustuste täitmisel ei tuleks sellega arvestada. Seega kui liikmesriik otsustab otsuse (EL) 2015/1601 kohaste kohustuste täitmiseks lubada ümberasustamise kaudu oma territooriumile Türgis viibivaid süürlasi, ei saa ta seda lugeda 20. juuli 2015 ümberasustamiskava kohase kohustuse täitmiseks.

(7)

Muudatusettepanek 10

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 8

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(8)

Et tagada nõuetekohane ülevaade olukorrast, peaksid liikmesriigid kord kuus teatama komisjonile, kui palju Türgis viibivaid süürlasi nad on käesolevas muudatuses sätestatud võimaluse kohaselt oma territooriumile lubanud, ning täpsustama, millise kava alusel (riiklik või mitmepoolne) on isik territooriumile lubatud ja milline oli territooriumile lubamise õiguslik vorm .

(8)	Et tagada nõuetekohane ülevaade olukorrast, peaksid liikmesriigid kord kuus teatama komisjonile, kui palju Türgis viibivaid süürlasi nad on oma territooriumile lubanud ning millises õiguslikus vormis ja millise kava alusel territooriumile lubamine toimus .

Muudatusettepanek 11

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 8 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(8a)

Ümberasustamine ei tohiks toimuda ümberpaigutamise arvelt. Mõlemad on olulised solidaarsusvahendid. Ümberpaigutamine on liikmesriikide vahelise solidaarsuse väljendusvorm, seevastu ümberasustamine ja humanitaarsetel põhjustel vastuvõtmine või muud liiki vastuvõtmine on välise solidaarsuse avaldus kolmandate riikidega, kes võtavad vastu suurema osa pagulastest.

Muudatusettepanek 12

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 8 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(8b)	Arvestades varjupaigataotlejate praegust arvu Kreekas ning Itaaliasse saabuvate varjupaigataotlejate arvu suurenemist, on vajadus hädaolukorras ümberpaigutamise kohtade järele endiselt suur.

Muudatusettepanek 13

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 8 c (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(8c)

ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti hiljutiste andmete kohaselt on praegu Kreekas 53 859 rahvusvahelist kaitset otsivat inimest, neist suur osa on pärit Süüriast (45 %), Iraagist (22 %) ja Afganistanist (21 %). Vaatamata saabujate arvu vähenemisele ja võttes arvesse ELi riigipeade ja valitsusjuhtide Türgiga tehtavat koostööd käsitleva 18. märtsi 2016. aasta avalduse poliitilist iseloomu, ei ole sugugi kindel, kas Kreekasse saabuvate varjupaigataotlejate arvu praegune vähenemine jätkub. Teisalt võivad pagulased võtta kasutusele uued rändeteed, näiteks Vahemere keskosa läbiva tee Itaaliasse, kus ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel on Liibüa kaudu saabuvate rändajate arv suurenenud 42,5 %, võrreldes 2015. aasta sama ajaga. Seepärast võib eeldada, et ümberpaigutamiskohtade vajadus jääb suureks.

Muudatusettepanek 14

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 8 d (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(8d)

Komisjon märkis oma 16. märtsi 2016. aasta teatises „Esimene aruanne ümberpaigutamise ja ümberasustamise kohta“, et nõukogu otsuse (EL) 2015/1601 rakendamisel esineb palju puudusi. Liikmesriikide reageering EASO nõudmisele 347 eksperdi saamiseks on selgelt ebapiisav, pidades silmas Itaalias ja Kreekas valitsevat kriitilist olukorda. Sellele vaatamata, et nende varjupaigataotlejate ja pagulaste hulgas, kellel on õigus ümberpaigutamisele, suureneb saatjata alaealiste arv, on ainult väga väike osa neist ümber paigutatud, vaatamata nõukogu otsustele ümberpaigutamise kohta, milles nõutakse haavatavate taotlejate käsitlemist eelisjärjekorras. Osa liikmesriike ei ole võimalikest ümberpaigutamiskohtadest veel tänaseni teatanud. Ainult 18 liikmesriiki on võtnud kohustuse taotlejate ümberpaigutamiseks Kreekast ning 19 liikmesriiki on lubanud seda teha pagulastega Itaaliast. Nendest liikmesriikidest on mõned võtnud neile ette nähtud ümberpaigutatute koguarvuga võrreldes väga piiratud kohustusi.

Muudatusettepanek 15

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 8 e (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(8e)

Komisjon on algatanud rikkumismenetluse Itaalia ja Kreeka suhtes seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 603/2013 (1a) rakendamisega, ja Kreeka suhtes seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2013/33/EL (1b) , kuid õiguslikke meetmeid ei ole võetud liikmesriikide suhtes, kes ei täida otsuses (EL) 2015/1601 sätestatud kohustusi.

Muudatusettepanek 16

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 8 f (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(8f)

Ümberpaigutamise sihtliikmesriikidel tuleb täielikult täita otsustest (EL) 2015/1523 ja (EL) 2015/1601 tulenevaid kohustusi, et leevendada kõige suurema surve all olevate liikmesriikide olukorda. Ümberpaigutamise sihtliikmesriigid peaksid kiiresti ja märkimisväärselt suurendama oma jõupingutusi, et reageerida pakilisele humanitaarolukorrale Kreekas ja hoida ära olukorra halvenemine Itaalias. Liikmesriigid on seni võtnud kasutusele kõigest 7 % ümberpaigutamiskohtadest. Kuni 5. juunini 2016 oli tegelikult ümber paigutatud ainult 793 inimest Itaaliast ja 2033 inimest Kreekast. Komisjoni rõhutas oma 16. märtsi 2016. aasta ümberpaigutamist ja ümberasustamist käsitlevas esimeses aruandes, et liikmesriikidel tuleb saavutada vähemalt 5680 inimese ümberpaigutamine kuus, et täita ümberpaigutamise kohustused kaheaastase tähtaja jooksul.

Muudatusettepanek 17

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 8 g (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(8 g)

Afgaanidel peaks samuti olema õigus ümberpaigutamisele kooskõlas otsusega (EL) 2015/1601. Aastal 2015 ulatus afgaanide esitatud varjupaigataotluste arv liidus enneolematu tasemeni ehk ligikaudu 180 000 taotluseni, mistõttu moodustasid afgaanid 2015. aastal liidus suuruselt teise varjupaigataotlejate rühma. Kõige rohkem jõuab neid Kreekasse. Paljud neist on saatjata alaealised. Neil on erilise kaitse vajadus, mida Kreeka ei ole jätkuva suure varjupaigataotlejate surve tõttu võimeline tagama. Halvenev julgeolekuolukord Afganistanis koos rekordilise terrorirünnakute ja tsiviilohvrite arvuga 2015. aastal on suurendanud märkimisväärselt afgaanide varjupaigataotluste heakskiitmise määra liidus: Eurostati andmetel 43 protsendilt 2014. aastal 66 protsendini 2015. aastal.

Muudatusettepanek 18

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 14

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(14)	Pidades silmas olukorra pakilisust, peaks käesolev otsus jõustuma järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas,

(14)	Käesolev otsus peaks jõustuma viivitamatult, järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas,

Muudatusettepanek 19

Ettepanek võtta vastu otsus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt - 1 (uus)

Otsus (EL) 2015/1601

Artikkel 3 – lõige 2

Kehtiv tekst	Muudatusettepanek
	-1. Artikli 3 lõige 2 asendatakse järgmisega:
2. Käesoleva otsuse kohaselt paigutatakse ümber üksnes taotleja , kellel on kodakondsus, mille puhul uusimate kättesaadavate üleliiduliste keskmiste Eurostati kvartaliandmete kohaselt on rahvusvahelise kaitse andmise otsuste osakaal kõikidest Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/32/EL (1) III peatükis osutatud rahvusvahelise kaitse taotluste suhtes esimeses astmes tehtud otsustest 75 % või üle selle. Kodakondsuseta isikute puhul võetakse arvesse riiki, kus oli tema varasem alaline elukoht. Ajakohastatud kvartaliandmeid võetakse arvesse üksnes nende taotlejate puhul, keda ei ole veel määratletud taotlejatena, keda võidakse ümber paigutada vastavalt käesoleva otsuse artikli 5 lõikele 3.	„2. Käesoleva otsuse kohaselt paigutatakse ümber üksnes Süüria, Iraagi, Eritrea või Afganistani kodakondsusega taotlejad või sellised taotlejad , kellel on kodakondsus, mille puhul uusimate kättesaadavate üleliiduliste keskmiste Eurostati kvartaliandmete kohaselt on rahvusvahelise kaitse andmise otsuste osakaal kõikidest Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/32/EL (1) III peatükis osutatud rahvusvahelise kaitse taotluste suhtes esimeses astmes tehtud otsustest 75 % või üle selle. Kodakondsuseta isikute puhul võetakse arvesse riiki, kus oli tema varasem alaline elukoht. Ajakohastatud kvartaliandmeid võetakse arvesse üksnes nende taotlejate puhul, keda ei ole veel määratletud taotlejatena, keda võidakse ümber paigutada vastavalt käesoleva otsuse artikli 5 lõikele 3.“

Muudatusettepanek 20

Ettepanek võtta vastu otsus

Artikkel 1 – lõik 1

Otsus (EL) 2015/1601

Artikkel 4 – lõige 3a

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Määruse (EL) nr 2015/1601 artiklisse 4 lisatakse järgmine lõige 3a:	välja jäetud
„3a. Mis puudutab lõike 1 punktis c osutatud taotlejate ümberpaigutamist, siis toob Türgi territooriumil viibivate Süüria kodanike lubamine oma territooriumile selgelt rahvusvahelist kaitset vajavate isikute seadusliku riiki lubamise riikliku või mitmepoolse kava alusel, välja arvatud nõukogus 20. juulil 2015 toimunud liikmesriikide valitsuste esindajate kohtumise järeldustes käsitletud ümberasustamiskava alusel, kaasa asjaomase liikmesriigi kohustuste vastava vähendamise.
Artiklit 10 kohaldatakse mutatis mutandis selliselt, et iga seaduslik oma territooriumile lubamine toob kaasa ümberpaigutamiskohustuse vähendamise.
Liikmesriigid esitavad komisjonile iga kuu aruande selle kohta, mitu inimest nad on käesoleva lõike tähenduses oma territooriumile lubanud, ning märgivad ära, millise kava alusel ja millises õiguslikus vormis territooriumile lubamine toimus.“

Muudatusettepanek 21

Ettepanek võtta vastu otsus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 1 a (uus)

Otsus (EL) 2015/1601

Artikkel 5 – lõige 2

Kehtiv tekst

Muudatusettepanek

1a.	Artikli 5 lõige 2 asendatakse järgmisega:

2. Liikmesriigid avaldavad korrapäraselt ja vähemalt iga kolme kuu tagant nende taotlejate arvu, keda saab kiiresti nende territooriumile ümber paigutada, ja mis tahes muu asjakohase teabe.

„2. Liikmesriigid avaldavad korrapäraselt ja vähemalt iga kolme kuu tagant nende taotlejate arvu, keda saab kiiresti nende territooriumile ümber paigutada, ja mis tahes muu asjakohase teabe. Liikmesriigid võtavad 31. detsembriks 2016 kasutusele vähemalt ühe kolmandiku oma ümberpaigutamiskohtadest.“

Muudatusettepanek 22

Ettepanek võtta vastu otsus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 1 b (uus)

Otsus (EL) 2015/1601

Artikkel 5 – lõige 4

Kehtiv tekst

Muudatusettepanek

1b.	Artikli 5 lõige 4 asendatakse järgmisega:

4. Pärast ümberpaigutamise sihtliikmesriigilt heakskiidu saamist teevad Itaalia ja Kreeka niipea kui võimalik otsuse paigutada iga kindlaks tehtud taotleja ümber konkreetsesse sihtliikmesriiki, tehes seda EASOga konsulteerides, ja teatavad sellest taotlejale vastavalt artikli 6 lõikele 4. Ümberpaigutamise sihtliikmesriik võib otsustada mitte heaks kiita taotleja ümberpaigutamist üksnes juhul, kui selleks on käesoleva artikli lõike 7 kohaselt piisavalt alust.

„4. Pärast ümberpaigutamise sihtliikmesriigilt heakskiidu saamist teevad Itaalia ja Kreeka niipea kui võimalik otsuse paigutada iga kindlaks tehtud taotleja ümber konkreetsesse sihtliikmesriiki, tehes seda EASOga konsulteerides, ja teatavad sellest taotlejale vastavalt artikli 6 lõikele 4. Ümberpaigutamise sihtliikmesriik võib otsustada mitte heaks kiita taotleja ümberpaigutamist üksnes juhul, kui selleks on käesoleva artikli lõike 7 kohaselt piisavalt alust. Kui ümberpaigutamise sihtliikmesriik ei kiida ümberpaigutamist heaks kahe nädala jooksul, loetakse selle liikmesriigi heakskiit antuks.“

Muudatusettepanek 23

Ettepanek võtta vastu otsus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 1 c (uus)

Otsus (EL) 2015/1601

Artikkel 5 – lõige 10

Kehtiv tekst

Muudatusettepanek

1c.	Artikli 5 lõige 10 asendatakse järgmisega:

10. Käesolevas artiklis sätestatud ümberpaigutamismenetlus viiakse läbi nii kiiresti kui võimalik ja hiljemalt kahe kuu jooksul pärast seda, kui ümberpaigutamise sihtliikmesriik on avaldanud lõikes 2 osutatud teabe , välja arvatud juhul, kui lõikes 4 osutatud ümberpaigutamise sihtliikmesriik annab heakskiidu vähem kui kaks nädalat enne kõnealuse kahe kuu möödumist . Sellisel juhul võidakse ümberpaigutamismenetluse lõpuleviimise tähtaega pikendada maksimaalselt kahe nädala võrra. Lisaks võib kõnealust tähtaega pikendada asjakohasel juhul veel nelja nädala võrra, kui Itaalia ja Kreeka toovad põhjenduseks objektiivsed praktilised takistused, mis ei võimalda üleviimist.

„10. Käesolevas artiklis sätestatud ümberpaigutamismenetlus viiakse läbi nii kiiresti kui võimalik ja hiljemalt kahe kuu jooksul pärast seda, kui ümberpaigutamise sihtliikmesriik on avaldanud lõikes 2 osutatud teabe. Kõnealust tähtaega võib pikendada asjakohasel juhul nelja nädala võrra, kui Itaalia ja Kreeka toovad põhjenduseks objektiivsed praktilised takistused, mis ei võimalda üleviimist.“

(1 a) Nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiiv 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta (ELT L 251, 3.10.2003, lk 12).

(1a) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 603/2013, millega luuakse sõrmejälgede võrdlemise Eurodac-süsteem määruse (EL) nr 604/2013 (millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest) tõhusaks kohaldamiseks ning mis käsitleb liikmesriikide õiguskaitseasutuste ja Europoli taotlusi sõrmejälgede andmete võrdlemiseks Eurodac-süsteemi andmetega õiguskaitse eesmärgil ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1077/2011, millega asutatakse Euroopa amet vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suuremahuliste IT-süsteemide operatiivjuhtimiseks (ELT L 180, 29.6.2013, lk 1).

(1b) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (ELT L 180, 29.6.2013, lk 96).

13.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 204/308

P8_TA(2016)0355

Liikmesriikide tööhõivepoliitika suunised *

Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta COM(2016)0071 – C8-0098/2016 – 2016/0043(NLE))

(Konsulteerimine)

(2018/C 204/43)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2016)0071),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 148 lõiget 2, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0098/2016),

—	võttes arvesse oma 8. juuli 2015. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (1),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

—	võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit (A8-0247/2016),

kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

palub komisjonil oma ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2;

palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Muudatusettepanek 1

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus - 1 (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(-1)

Nõukogu otsustas oma otsusega (EL) 2015/1848 (1a) taas kord eirata Euroopa Parlamendi 8. juuli 2015. aasta seadusandlikku resolutsiooni. Nõukogu lähenemisviis ei ole kooskõlas aluslepingute mõttega, nõrgestades liidu institutsioonide vahelist koostööd ja suurendades nn demokraatia defitsiiti liidu kodanike ees. Euroopa Parlament peab nõukogu lähenemisviisi väga kahetsusväärseks ja rõhutab, et parlamendi seadusandlikku resolutsiooni tuleks arvesse võtta.

Muudatusettepanek 2

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(1)

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklis 145 on sätestatud, et liikmesriigid ja liit püüavad välja arendada kooskõlastatud tööhõivestrateegia, eelkõige edendada kvalifitseeritud, koolitatud ja kohanemisvõimelist tööjõudu ning majanduslikele muudatustele reageerivaid tööturge, pidades sealjuures silmas Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklis 3 määratud eesmärkide saavutamist. Kooskõlas ELi toimimise lepingu artiklitega 9 ja 10 peab liit oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel tagama kaasava ja integreeritud tööturu, mis suudab toime tulla tööpuuduse tõsise mõjuga, ning kindlustama kõrge tööhõive taseme, tagama kogu liidus inimväärsed töötingimused, sealhulgas piisava töötasu, ja tagama piisava sotsiaalse kaitse vastavalt tööõigusaktidele ja kollektiivläbirääkimistele ning kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, samuti hariduse ja koolituse kõrge taseme ning võitlema diskrimineerimisega soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel.

Muudatusettepanek 3

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(2)

Komisjoni esitatud strateegia „Euroopa 2020“ võimaldab liidul suunata oma majandus aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu teele, millega kaasneb kõrge tööhõive tase ning suur tootlikkus ja sotsiaalne ühtekuuluvus. Asjaomaste suuniste all loetletud viis peamist eesmärki on ühised eesmärgid, millest liikmesriigid oma tegevuses juhinduvad ning milles on arvesse võetud liikmesriikide suhtelist lähtepositsiooni ja eripära ning liidu seisukohti ja olukorda. Euroopa tööhõivestrateegial on uue strateegia tööhõive- ja tööturueesmärkide rakendamises otsustav roll.

(2)

Komisjoni esitatud strateegia „Euroopa 2020“ peaks võimaldama liidul suunata oma majandus aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu teele, millega kaasneb kõrge tööhõive tase ning suur tootlikkus ja sotsiaalne ühtekuuluvus. Liit vajab kõikehõlmavaid poliitikameetmeid ja avaliku sektori investeeringuid, et võidelda tööpuuduse ja vaesuse vastu. Sellega seoses valmistab strateegia „Euroopa 2020“ tööhõive- ja sotsiaalsete näitajate senine areng suurt muret, kuna vaesuse ja tõrjutuse ohus inimeste arv on vähenemise asemel viie miljoni võrra kasvanud, tööhõive määr ei ole mõnes riigis veel kriisieelsele tasemele taastunud, samal ajal kui mõnes liikmesriigis on mittetöötavate ja mitteõppivate noorte (NEET-noorte) osakaal üle 20 % ning koolist väljalangemise määr on kuni 23 %. Euroopa tööhõivestrateegial on uue strateegia tööhõive- , sotsiaalse kaasamise ja tööturueesmärkide rakendamises otsustav roll. Seni ei ole neid eesmärke täidetud ja liikmesriigid peavad oodatud tulemuste saavutamiseks tegema suuremaid jõupingutusi. Strateegia „Euroopa 2020“ elluviimine tööhõive- ja sotsiaalvaldkonnas peab jääma liikmesriikide tööhõivepoliitika keskseks eesmärgiks.

Muudatusettepanek 4

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(3)

Uued koondsuunised on kooskõlas Euroopa Ülemkogu järeldustega. Koondsuunistes antakse liikmesriikidele täpsed juhised riiklike reformikavade määratlemiseks ja reformide rakendamiseks, võttes arvesse vastastikust sõltuvust ning kooskõlas stabiilsuse ja kasvu paktiga. Tööhõivesuunised peaksid olema aluseks kõikidele riigipõhistele soovitustele , mida nõukogu võib ELi toimimise lepingu artikli 148 lõike 4 kohaselt liikmesriikidele anda paralleelselt ELi toimimise lepingu artikli 121 lõike 2 kohaselt liikmesriikidele antavate riigipõhiste soovitustega. Samuti peaksid tööhõivesuunised olema aluseks ühisele tööhõivearuandele, mille nõukogu ja Euroopa Komisjon igal aastal Euroopa Ülemkogule esitavad.

(3)

Uued koondsuunised peaksid olema kooskõlas Euroopa Ülemkogu järeldustega. Koondsuunistes antakse liikmesriikidele täpsed juhised riiklike reformikavade määratlemiseks ja reformide rakendamiseks, võttes arvesse vastastikust sõltuvust ning kooskõlas stabiilsuse ja kasvu paktiga. Tööhõivesuuniseid tuleks võtta arvesse kõikide riigipõhiste soovituste puhul , mida nõukogu võib ELi toimimise lepingu artikli 148 lõike 4 kohaselt liikmesriikidele anda tasakaalustatult ELi toimimise lepingu artikli 121 lõike 2 kohaselt liikmesriikidele antavate riigipõhiste soovitustega. Riigipõhistes soovitustes tuleks arvesse võtta mitte ainult majandusnäitajaid, vaid vajaduse korral ka tööhõive- ja sotsiaalseid näitajaid, hinnates eelnevalt rakendatavaid reforme ja nende mõju kodanikele. Tööhõivesuunised tuleks töötada välja tihedas koostöös Euroopa Parlamendiga ja need peaksid olema aluseks ühisele tööhõivearuandele, mille nõukogu ja Euroopa Komisjon igal aastal Euroopa Ülemkogule esitavad. Kolm tööhõivenäitajat – aktiivsuse määr, noorte tööhõive ja pikaajaline töötus – lisati hiljuti makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlusse ning Euroopa Parlament nõudis oma 25. veebruari 2016. aasta resolutsioonis (1a) , et need näitajad käivitaksid süvaanalüüsi asjaomastes liikmesriikides, mille tulemuseks võib olla täiendavate majandus-, tööturu- ja sotsiaalreformide esildamine ja rakendamine.

Muudatusettepanek 5

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(4)

Ühises tööhõivearuandes esitatud liikmesriikide reformikavade analüüsi tulemuste kohaselt tuleb liikmesriikidel jätkata jõupingutusi, et tegeleda järgmiste prioriteetsete valdkondadega: tööturul osalemise määra suurendamine ning struktuurse tööpuuduse vähendamine, tööturu vajadustele vastava kvalifitseeritud tööjõu arendamine ning töökohtade kvaliteedi ja elukestva õppe edendamine , kõigi tasandite haridus- ja koolitussüsteemide kvaliteedi parandamine ja kolmanda taseme hariduse omandajate arvu suurendamine , sotsiaalse kaasatuse edendamine ning vaesuse vastu võitlemine .

(4)

Ühises tööhõivearuandes esitatud liikmesriikide reformikavade analüüsi tulemuste kohaselt tuleks liikmesriikidel võtta arvesse Euroopa Parlamendi soovitusi iga-aastase majanduskasvu analüüsi kohta, riigipõhiseid soovitusi ja tööhõivesuuniseid ning jätkata jõupingutusi, et tegeleda järgmiste prioriteetsete valdkondadega: tööturul osalemise määra suurendamine ning struktuurse tööpuuduse vähendamine, luues töökohti, toetades hästitoimivaid, dünaamilisi ja kaasavaid tööturge, arendades tööturu vajadustele vastata suutvat kvalifitseeritud tööjõudu ning edendades inimväärseid töökohti ja elukestvat õpet , parandades kõigi tasandite haridus- ja koolitussüsteemide kvaliteeti ja suurendades kolmanda taseme hariduse omandajate arvu , edendades sotsiaalset kaasatust ning pere- ja tööelu vajaduste ühitamist , võideldes igasuguse diskrimineerimise ja vaesuse, eriti laste vaesuse vastu , samuti suurendades vananeva elanikkonna suutlikkust .

Muudatusettepanek 6

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 6 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(6a)

120 miljonit liidu kodanikku, st umbes 25 %, on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus. See hädaolukord, mida iseloomustab ka töötute liidu kodanike püsivalt suur arv, nõuab komisjonilt selliste meetmete vastuvõtmist, millega ergutada liikmesriike töötama välja riiklikke minimaalse põhisissetuleku skeeme, et tagada neile inimväärsed elamistingimused.

Muudatusettepanek 7

Ettepanek võtta vastu otsus

Artikkel 1 – lõik 1

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Nõukogu 5. oktoobri 2015. aasta otsuse (liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta) (4) lisas sätestatud liikmesriikide tööhõivepoliitika suunised jäävad kehtima ka 2016. aastaks ning liikmesriigid arvestavad neid oma tööhõivepoliitikas.	Käesolevaga võetakse vastu lisas sätestatud liikmesriikide tööhõivepoliitika suunised. Liikmesriigid arvestavad neid suuniseid oma tööhõivepoliitikas ja reformikavades ning sellest antakse aru vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 148 lõikele 3 .

Muudatusettepanek 8

Ettepanek võtta vastu otsus

Lisa (uus)

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
	Suunis 5: tööjõunõudluse suurendamine
	Liikmesriigid peaksid koostöös piirkondlike ja kohalike ametiasutustega tegelema tõhusalt ja viivitamatult tööpuuduse tõsise probleemiga ning hõlbustama jätkusuutlike ja kvaliteetsete töökohtade loomist, investeerima sellesse, tegelema riskirühmade võimalustega tööturule juurdepääsu küsimuses ning lihtsustama ettevõtjatel inimeste palkamist, olenemata nende oskuste tasemest või asjaomasest tööturu sektorist, muu hulgas vähendades bürokraatiat ning pidades kinni tööalastest ja sotsiaalstandarditest, lisaks tuleks edendada noorte ettevõtlust ja toetada eelkõige mikro- ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate loomist ja kasvu, et suurendada naiste ja meeste tööhõive määra. Liikmesriigid peaksid aktiivselt edendama töökohtade loomist muu hulgas keskkonnaga seotud valdkondades, tervise- ja sotsiaalvaldkonnas ja merendussektoris ning toetama sotsiaalmajandust ja sotsiaalset innovatsiooni.
	Maksukoormus peaks keskenduma tööjõu maksustamise asemel muudele maksuallikatele, mille mõju on tööhõivele ja majanduskasvule vähem negatiivne; samal ajal tuleb tagada, et tulu kasutatakse asjakohasteks sotsiaalse kaitse meetmeteks ja kulutusteks, mis on suunatud avaliku sektori investeeringutesse, innovatsiooni ja töökohtade loomisse. Tööjõu maksustamise vähendamisel tuleks keskenduda maksukoormuse asjakohastele komponentidele, diskrimineerimise probleemi lahendamisele ning tööturul osalemist takistavate asjaolude kõrvaldamisele, eelkõige puuetega inimeste ja nende puhul, kes on tööturust kõige rohkem kõrvale jäänud, kusjuures samal ajal tuleb kinni pidada kehtivatest tööalastest normidest.
	Liidus on töökohtade loomiseks ja vaesuse vähendamiseks endiselt tähtis järgida poliitikat, millega tagatakse äraelamist võimaldav töötasu. Liikmesriigid peaksid seetõttu koos sotsiaalpartneritega austama ja soodustama palgakujundusmehhanisme, mis võimaldavad viia reaalpalgad tootlikkuse arenguga vastavusse ning aidata korrigeerida varasemaid lahknevusi, põhjustamata seejuures deflatsiooni. Nende mehhanismidega tuleks tagada põhivajaduste täitmiseks piisavad ressursid, kusjuures arvesse tuleb võtta iga liikmesriigi konkreetseid vaesusnäitajaid. Sellega seoses tuleb nõuetekohaselt hinnata oskuste ja kohaliku tööturu tingimuste erinevusi, et tagada kogu liidus äraelamist võimaldavad töötasud. Miinimumpalga kehtestamisel kooskõlas liikmesriikide õigusaktide ja tavadega peaksid liikmesriigid ja sotsiaalpartnerid tagama selle piisavuse ning võtma arvesse selle mõju palgavaesusele, kodumajapidamiste sissetulekutele, kogunõudlusele, töökohtade loomisele ja konkurentsivõimele.
	Liikmesriigid peaksid vähendama bürokraatiat, et leevendada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate koormust, kuna need annavad suure panuse töökohtade loomisse.
	Suunis 6: tööjõupakkumise ja töötajate oskuste parandamine
	Liikmesriigid peaksid edendama jätkusuutlikku tootlikkust ja kvaliteetset tööalast konkurentsivõimet piisava teadmiste ja oskuste pakkumisega, mis oleks kõigile kättesaadav ja juurdepääsetav. Eriti tuleks keskenduda tervishoiule, sotsiaalteenustele ja transporditeenustele, mis seisavad praegu või tulevikus keskpikas perspektiivis silmitsi tööjõupuudusega. Liikmesriigid peaksid tegema kvaliteetsesse ja kaasavasse haridusse – alates juba väikelaste haridusest – ja kutseõppesüsteemidesse tulemuslikke investeeringuid, et suurendada nende süsteemide tõhusust ja tulemuslikkust, mis on vajalik eelkõige tööjõu oskusteabe ja oskuste suurendamiseks ja mitmekesistamiseks; see võimaldab töötajatel üha digitaalsemaks muutuva majanduse dünaamilise tööturu kiiresti muutuvateks vajadusteks paremini valmistuda ja nendega kohaneda. Selleks tuleks arvesse võtta, et nn pehmed oskused (näiteks kommunikatsioon) on paljude elukutsete puhul üha tähtsamaks muutumas.
	Liikmesriigid peaksid edendama noorte ettevõtlust, muu hulgas ettevõtluse valikkursuste loomisega ja õpilasfirmade loomise toetamisega gümnaasiumides ja kõrgkoolides. Liikmesriigid peaksid koostöös kohalike ja piirkondlike asutustega tegema rohkem jõupingutusi, et hoida ära noorte haridustee enneaegset katkemist ning tagada sujuvam üleminek õpingutelt tööellu, parandada kõigi juurdepääsu kvaliteetsele täiskasvanuharidusele ja kaotada seda takistavad tegurid, keskendudes eelkõige riskirühmadele ja nende vajadustele, pakkudes neile ümberõpet, kui töökaotuse või tööturu muutuste tõttu on vaja neil uuesti aktiivsele tööturule naasta. Liikmesriigid peaksid samal ajal rakendama aktiivsena vananemise strateegiaid, et võimaldada tervena töötada kuni tegeliku pensionieani.
	Tagades pidevalt muutuva tööturu nõutava vajaliku oskuste taseme ning toetades haridust ja koolitust täiskasvanuõppe programmide kõrval, peaksid liikmesriigid võtma arvesse, et madala kvalifikatsiooniga töökohti on samuti vaja ja et kõrge kvalifikatsiooniga töötajate tööhõivevõimalused on paremad kui keskmise ja madala kvalifikatsiooniga töötajatel.
	Taskukohase kvaliteetse alushariduse ja lastehoiu kättesaadavus peaks olema prioriteet terviklikus poliitikas ja investeeringutes, millega kaasnevad peresid ja lapsevanemaid toetavad ning töö- ja pereelu ühitavad meetmed, mis aitavad lapsevanematel leida tasakaalu töö- ja pereelu vahel, et hoida ära koolist väljalangemist ja suurendada noorte võimalusi tööturul.
	Töötuse, eelkõige pikaajalise töötuse ja suure piirkondliku töötuse probleem tuleks lahendada tõhusalt ja kiiresti ning seda tuleks hoida ära nõudluse ja pakkumisega seotud meetmete abil. Tuleks tegeleda pikaajaliste töötute arvu ning oskuste nõudlusele mittevastavuse ja oskuste aegumise probleemiga terviklike ja üksteist toetavate strateegiatega, sh tuleks osutada personaalset vajaduspõhist ja aktiivset abi ning sobivat sotsiaalkaitset pikaajalistele töötutele, et aidata neil teadlikult ja vastutustundlikult tööturule naasta. Noorte töötusega tuleb põhjalikult tegeleda noorte tööhõive üldstrateegia abil. See hõlmab investeerimist sektoritesse, milles on võimalik luua noortele kvaliteetseid töökohti, ning asjaomaste osalejate, nagu noorte tugiteenuste, hariduse ja koolituse pakkujate, noorteorganisatsioonide ja avalike tööturuasutuste varustamist vajalike vahenditega, et nad saaksid täielikult ja järjepidevalt rakendada riiklikke noortegarantii rakenduskavasid, kuid ka olemasolevate vahendite tõhusat kasutamist liikmesriikide poolt. Tuleks lihtsustada ettevõtluse kasuks otsustanute juurdepääsu rahastamisele, tehes teabe laialdasemalt kättesaadavaks, vähendades liigset bürokraatiat ning pakkudes võimalusi vahetada pärast äriplaani esitamist mitme kuu eest makstav töötushüvitis kohe starditoetuseks kooskõlas siseriiklike õigusaktidega.
	Töötust vähendavate meetmete väljatöötamisel ja rakendamisel peaksid liikmesriigid arvesse võtma kohalikke ja piirkondlikke erinevusi ning tegema koostööd kohalike tööturuasutustega.
	Tuleks kõrvaldada haridus- ja koolitussüsteemide struktuursed puudused, et tagada kvaliteetsed õpitulemused ja hoida ära koolist väljalangemist, ning edendada kõikehõlmavat ja kvaliteetset haridust alates algharidusest. Selleks on vaja paindlikke haridussüsteeme, mis keskenduvad praktikale. Liikmesriigid peaksid koostöös kohalike ja piirkondlike ametiasutustega parandama hariduse taseme kvaliteeti, muutes hariduse kõigile kättesaadavaks, looma ja parandama duaalseid haridussüsteeme, mis on kohandatud nende vajadustele, ning ajakohastama kutsealast koolitust ja olemasolevaid raamistikke, nagu Europass, tagades samas vajaduse korral sobiva ümberõppe ning tunnustades väljaspool ametlikku haridussüsteemi omandatud oskusi. Hariduse ja tööturu vahelisi sidemeid tuleks tugevdada, tagades samal ajal, et haridus oleks piisavalt laiapõhjaline, et luua inimestele kindel alus elukestvaks tööalaseks konkurentsivõimeks.
	Liikmesriigid peaksid oma koolitussüsteemid tööturuga paremini kooskõlla viima, et õpingutelt tööellu üleminek oleks sujuvam. Eelkõige seoses digiteerimisega ja uute tehnoloogiatega on keskkonnasäästlikud töökohad ja tervishoid tähtsad.
	Tuleks veelgi vähendada diskrimineerimist tööturul ja juurdepääsul tööturule, eriti diskrimineerimise või väljatõrjumise ohus rühmade, nagu naiste, vanemate töötajate, noorte, puudega inimeste ja seaduslike sisserändajate puhul. Tööturul tuleb tagada sooline võrdõiguslikkus, sh võrdne palk, ja juurdepääs taskukohasele kvaliteetsele alusharidusele ja lapsehooldusele, ning vajalik paindlikkus, et vältida nende isikute väljaarvamist, kelle karjääris tekib pause perekohustuste tõttu, näiteks pereliikmetest hooldajad. Selle jaoks peaksid liikmesriigid lõpetama naiste osalust ettevõtete juhatustes käsitleva direktiivi blokeerimise.
	Sellega seoses peaksid liikmesriigid võtma arvesse asjaolu, et mittetöötavate ja mitteõppivate noorte (NEET-noorte) määr on naiste puhul kõrgem kui meestel ning et NEET-noorte nähtus tuleneb peamiselt noorte töötuse suurenemisest, kuid ka haridussüsteemist väljajäämisega seotud tegevusetusest.
	Liikmesriigid peaksid täiel määral ning tõhusalt ja tulemuslikult ära kasutama Euroopa Sotsiaalfondi ja muude liidu fondide toetusi, et võidelda vaesusega, parandada kvaliteetset tööhõivet, sotsiaalset kaasatust, haridust, avalikku haldust ja avalikke teenuseid. Samuti tuleks mobiliseerida Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond ja selle investeerimisplatvormid, et tagada kvaliteetsete töökohtade loomine ja töötajatele vajalikud oskused liidu üleminekuks jätkusuutliku majanduskasvu mudeli kasutamisele.
	Suunis 7: tööturu toimimise parandamine
	Liikmesriigid peaksid vähendama tööturu killustatust, püüdes lahendada ebakindlate töökohtade, vaegtööhõive, deklareerimata töö ja tööajata lepingute probleemi. Töökaitse-eeskirjad ja -asutused peaksid tagama sobiva värbamiskeskkonna, tagades samas piisava kaitse hõivatutele ja tööotsijatele ning ajutise, osalise tööajaga, ebatüüpilise lepingu või enda teenuste pakkumist hõlmava lepingu alusel töötavatele isikutele, kaasates aktiivselt sotsiaalpartnereid ja soodustades peamiselt kollektiivläbirääkimisi. Kõigile tuleks tagada kvaliteetne tööhõive, mis hõlmaks nii sotsiaalmajanduslikku kaitset, kestvust, piisavat töötasu, töötajate õigusi, inimväärseid töötingimusi (sealhulgas tervis ja ohutus), sotsiaalkindlustuskaitset, soolist võrdõiguslikkust, haridus- ja koolitusvõimalusi. Seega on vajalik edendada noorte sisenemist tööturule, pikaajaliste töötute taasintegreerimist tööturule ning töö ja eraelu ühitamist, pakkudes taskukohaseid tugiteenuseid ja uuendades töökorraldust. Kogu liidus tuleks edendada töötingimuste ühtlustamist paremuse poole.
	Tööturule juurdepääs peaks soodustama ettevõtlust, jätkusuutlike töökohtade loomist kõikides sektorites, sealhulgas keskkonnasäästlikku tööhõivet, sotsiaalhoolekannet ja innovatsiooni, et kasutada võimalikult hästi ära inimeste oskusi, toetada nende elukestvat arengut ja innustada töötajaid tegelema innovatsiooniga.
	Liikmesriigid peaksid aktiivselt kaasama oma parlamendid, sotsiaalpartnerid, kodanikuühiskonna organisatsioonid, piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused asjakohaste reformide ja poliitika kujundamisse kooskõlas partnerluse põhimõtte ja riiklike tavadega, tugevdades sotsiaalse dialoogi toimimist ja tõhusust riigi tasandil, eelkõige riikides, kus on suuri probleeme palkade devalveerimisega, mida põhjustab tööturgude hiljutine dereguleerimine ja nõrgad kollektiivläbirääkimised.
	Liikmesriigid peaksid tagama aktiivse tööturupoliitika kvaliteedi põhinõuded, parandades nende sihipärasust, ulatuslikkust, hõlvatust ja koosmõju selliste tugimeetmetega nagu sotsiaalkaitse. Kõnealuste poliitikasuundade eesmärk peaks olema parandada juurdepääsu tööturule, tugevdada kollektiivläbirääkimisi ja sotsiaaldialoogi ning toetada tööturul jätkusuutlikke üleminekuid, mille korral kõrgelt kvalifitseeritud avalikud tööturuasutused osutavad personaliseeritud tuge ja rakendavad tulemuslikkuse mõõtmise süsteeme. Ka peaksid liikmesriigid tagama, et nende sotsiaalkaitsesüsteemid võimaldavad tööotsijaid aktiveerida ja anda võimalused neile, kes saavad tööturul osaleda, kaitsta (ajutiselt) tööturult kõrvalejäetuid ja/või neid, kes ei saa tööturul osaleda, ning valmistada üksikisikuid võimalikeks riskideks ja muutuvateks majandus- ja sotsiaaltingimusteks ette inimkapitali investeerimise kaudu. Liikmesriigid peaksid vaesuse vähendamiseks kooskõlas riigi tavadega kehtestama ühe võimaliku meetmena miinimumsissetuleku vastavalt liikmesriigi sotsiaal-majanduslikule olukorrale. Liikmesriigid peaksid edendama kõigile avatud kaasavat tööturgu ning kehtestama tõhusad diskrimineerimisvastased meetmed.
	Tuleks tagada töötajate liikuvus kui põhiõigus ja vaba valiku küsimus, et kasutada täiel määral ära Euroopa tööturu võimalused, sh parandades pensioniõiguste ülekantavust ja kvalifikatsioonide ning oskuste tegelikku tunnustamist ning bürokraatia ja muude olemasolevate takistuste kaotamist. Liikmesriigid peaksid samal ajal vähendama keelebarjääri, täiendades sellega seoses koolitussüsteeme. Samuti peaksid liikmesriigid kasutama tööjõu liikuvuse soodustamiseks EURESe võrgustikku. Edendada tuleks investeeringuid tööjõu väljavooluga piirkondades, et vähendada ajude äravoolu ja innustada liikumisvabadust kasutavaid töötajaid naasma.
	Suunis 8: haridus- ja koolitussüsteemide kvaliteedi ja tõhususe parandamine kõigil tasanditel
	Liikmesriigid peaksid käsitlema prioriteedina hooldusteenuste ja taskukohase kvaliteetse alushariduse kättesaadavust, sest mõlemad on tööturul osalejate jaoks tähtsad tugimeetmed, mis aitavad suurendada tööhõive üldmäära ja toetada üksikisikuid nende kohustuste täitmisel. Liikmesriigid peaksid kehtestama tervikliku poliitika ja tegema vajalikud investeeringud peresid ja lapsevanemaid toetavatesse ning töö- ja pereelu ühitavatesse meetmetesse, mis aitavad lapsevanematel leida tasakaalu töö- ja pereelu vahel, et hoida ära koolist väljalangemist ja suurendada noorte võimalusi tööturul.
	Suunis 9: sotsiaalse õigluse tagamine, vaesuse vastu võitlemine ja võrdsete võimaluste edendamine
	Liikmesriigid peaksid koostöös kohalike ja piirkondlike ametiasutustega parandama oma sotsiaalkaitsesüsteeme, tagades põhinõuded, et tagada tõhus, tulemuslik ja jätkusuutlik kaitse kogu inimese elu jooksul, tagades inimväärse elu, solidaarsuse, sotsiaalkaitse kättesaadavuse, sotsiaalõiguste täieliku austamise, õigluse ja vähendades ebavõrdsust ning tagades vaesuse kaotamiseks inimeste, eriti tööturult tõrjutud inimeste ja kõige haavatavamate elanikerühmade kaasamise. Sotsiaalpoliitika peab olema lihtsam, sihipärasem ja ambitsioonikam ning hõlmama taskukohast kvaliteetset lastehooldust ja haridust, koolituste ja tööotsingute tulemuslikku toetamist, eluasemetoetust ja kõikidele kättesaadavat kvaliteetset tervishoidu ning juurdepääsu sellistele põhiteenustele nagu pangakontod ja internet, ning vaja on meetmeid koolist väljalangemise ärahoidmiseks ja äärmise vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ning üldisemalt kõikide vaesuse vormide vastu võitlemiseks. Eelkõige tuleb otsustavalt võidelda laste vaesuse probleemiga.
	Selleks tuleks kasutada mitmesuguseid vahendeid üksteist toetaval viisil, sh tööturu aktiviseerimine, tugiteenused ja vajaduspõhine sissetulekutoetus. Sellega seoses peab iga liikmesriik kehtestama miinimumsissetuleku kooskõlas riigi tavadega ning vastavalt asjaomase liikmesriigi sotsiaal-majanduslikule olukorrale. Sotsiaalkaitsesüsteemid tuleks kujundada viisil, mis hõlbustaks juurdepääsu ning hõlmaks kõiki isikuid mittediskrimineerival viisil, toetaks investeeringuid inimkapitali ja aitaks ära hoida ja vähendada vaesust ning muid riske, nagu tervise- või töökaotus, ning nende eest kaitsta. Erilist tähelepanu tuleks pöörata lastele, kes elavad oma vanemate pikaajalise töötuse tõttu vaesuses.
	Pensionisüsteemi tuleks struktureerida viisil, et oleks tagatud selle jätkusuutlikkus, ohutus ja piisavus naiste ja meeste jaoks, tugevdades pensioniskeeme, eesmärgiga saada inimväärset pensioni, mis ületaks vähemalt vaesuse määra. Pensionisüsteemid peaksid tagama kolme pensionisamba konsolideerimise, edasise arengu ja parandamise. Pensioniea sidumine eeldatava elueaga ei ole ainus vahend, mille abil lahendada vananemise probleeme. Pensionisüsteemide reformimisel tuleks muu hulgas võtta arvesse ka tööturu suundumusi, sündimust, demograafilist olukorda, tervise ja jõukuse olukorda, töötingimusi ning majandusliku sõltuvuse määra. Parim viis lahendada vananemise probleeme on suurendada tööhõive üldmäära, suurendades ka sotsiaalseid investeeringuid aktiivsena vananemisse.
	Liikmesriigid peaksid parandama juurdepääsu tervishoiusüsteemile, pikaajalise hoolduse süsteemile ja hoolekandeteenustele ning muutma need kvaliteetsemaks, taskukohasemaks, tõhusamaks ja tulemuslikumaks, ning parandama inimväärseid töötingimusi seonduvates sektorites, tagades samas nende süsteemide rahalise jätkusuutlikkuse solidaarsusel põhineva rahastamise täiustamise kaudu.
	Liikmesriigid peaksid täiel määral ära kasutama Euroopa Sotsiaalfondi ja muude liidu fondide toetusi, et võidelda vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu, parandada puudega inimeste juurdepääsu, et edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust ja parandada avalikku haldust.
	Strateegia „Euroopa 2020“ peamised eesmärgid, mille põhjal liikmesriigid kehtestavad oma riiklikud eesmärgid, võttes arvesse oma suhtelist lähtepositsiooni ja riigi eripära, on suurendada 20–64-aastaste naiste ja meeste tööhõivemäära kuni 75 %-ni 2020. aastaks, vähendada koolist väljalangemise määra alla 10 %-ni, suurendada nende 30–34-aastaste inimeste osakaalu, kes on omandanud kolmanda taseme või samaväärse hariduse, vähemalt 40 %-ni ning edendada sotsiaalset kaasatust, eelkõige vaesuse vähendamise abil, seades eesmärgiks vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse poolt ohustatute arvu vähendamise vähemalt 20 miljoni inimese võrra (1a) .

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0261.

(1a) Nõukogu 5. oktoobri 2015. aasta otsus (EL) 2015/1848 liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (ELT L 268, 15.10.2015, lk 28).

(1a) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0058.

(4) Nõukogu 5. oktoobri 2015. aasta otsus (EL) 2015/1848 liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (ELT L 268, 15.10.2015, lk 28).

(1a) See elanikkond määratletakse selliste isikute arvuna, kes on vaesuse või tõrjutuse ohus kolme näitaja (vaesusrisk, materiaalne puudus, tööta leibkond) alusel; liikmesriigid saavad vabalt kehtestada oma riiklikud eesmärgid kõige asjakohasemate näitajate alusel, võttes arvesse oma riigi eripära ja prioriteete.