11.4.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 129/1

Raportöör:

Plamen DIMITROV

1.1.

Komitee on seisukohal, et sissetulekute ja jõukuse ebavõrdne jaotumine ELis on muutunud majanduslikuks ja sotsiaalseks väljakutseks, mida tuleks käsitleda riikliku tasandi asjakohaste meetmete abil ELi tasandi meetmete toel. Nii Euroopas kui ka kõikjal maailmas omistame me suuremat tähtsust sissetulekute ebavõrdsusele. Komitee rõhutab vajadust juhtida tähelepanu ka varanduslikule ebavõrdsusele, mis on siiski palju varieeruvam nähtus ning mille mõju on tunduvalt pikaajalisem. See tähendab, et on vaja selgitada nimetatud ebavõrdsuse põhjuseid ja tegureid, mis selle määravad, samuti kavandada poliitilisi lahendusi sellega tegelemiseks.

1.2.

On vaja läbi viia hoolikas analüüs ja hindamine jõukuse jaotumise täpse olemuse kohta ELis ning võtta aegsasti ennetusmeetmeid, et vältida selliseid negatiivseid tagajärgi nagu keskklassi kiire kadumine ning aina rohkemate inimeste sattumine palgavaeste kategooriasse või vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohtu. Turumajandust tuleks vaadelda mitte ainult kui vahendit, millega saavutada tugev majanduskasv, vaid ka kui üht mehhanismi, mis on vajalik ühiskonna jaoks oluliste eesmärkide saavutamiseks.

1.3.

Kõige olulisem liikmesriikide käsutuses olev vahend lisaväärtuse õiglase ümberjaotamise edendamiseks ühiskonnas tervikuna on fiskaalpoliitika. Kesksele kohale tuleks asetada ka aktiivsed tööturupoliitika meetmed, mis aitavad muuta sujuvamaks ülemineku haridus- ja koolitusetapist tööellu, olulised on ka maksustamis- ja sotsiaalsiirete meetmed. Komitee soovitab liikmesriikidel võimalikult kiiresti rakendada meetmeid, mis võivad vähendada ebavõrdsust ja tagada uue lisaväärtuse õiglase ümberjaotamise ühiskonnas tervikuna.

1.4.

Komitee on seisukohal, et vaja on hästi toimivat sotsiaalsiirete ja sotsiaalabi süsteemi. Ümberjaotamine kui kompensatsioonimehhanism peaks suurel määral täitma turusüsteemi lüngad. Tuleks arendada avalikke hüvesid (sotsiaalne taristu, üldhuviteenuste taristu jne) ning nende rolli tuleks vaadelda ebavõrdsuse kaotamise vahendina. Eelarvetulude raskuskese tuleks nihutada tööjõumaksudelt varamaksude suunas, pärandimaksu ja kapitalitulumaksu poole.

1.5.

Jõukuse koondumine toob endaga kaasa ka võimu märkimisväärse kontsentreerumise, mis võib võtta mitmesuguseid vorme, sealhulgas tingida konkurentsimoonutusi. Komitee arvab, et intensiivne majanduskasv on keskse tähtsusega vaesuse vähendamisel ja varandusliku ebavõrdsusega võitlemisel. Seda tuleks edendada struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide vahendite parema kasutamise, ettevõtluse edendamise, konkurentsi kaitsmise, VKEsid toetavate programmide ja selliste meetmete abil, millega takistatakse naiste ja ebasoodsas olukorras inimeste diskrimineerimist.

1.6.

Komitee tunneb muret selle pärast, kui tõhus on ELi pragune poliitika strateegia „Euroopa 2020“ raames, milles pööratakse eriti suurt rõhku vaesusele. Selleks on vaja asjakohasemat poliitilist toetust, et pakkuda liikmesriikidele piisavat tuge järjest tugevamate ebavõrdsuse suundumustega tegelemisel. On vaja jõulisemaid meetmeid, tulemaks toime vaesusega, mis absoluutarvudes on viimaste aastatega kasvanud (1). Riigiülesel Euroopa tasandil on vaja luua poliitikaraamistikud, et edendada kaasavamat majanduskasvu integreeritud lähenemisviisi kaudu. Euroopa sotsiaalõiguste sammas peaks olema tihedamalt seotud Euroopa poolaastaga ning need peaksid omakorda olema kooskõlas strateegiaga „Euroopa 2020“, et saavutada tõhusalt selles sätestatud üleeuroopalised ja riiklikud eesmärgid.

1.7.

Sellega koos on vaja sihipäraseid tööturumeetmeid, mis on seotud sotsiaalse kaitsega. Võttes arvesse, et väga dünaamiliselt arenevate töökohtade kaitsmine ei ole alati teostatav, tuleb keskenduda tööhõive ja tööjõu kaitsmisele. On väga oluline kehtestada minimaalsed sotsiaalsed standardid, mis tagaksid inimväärse töötasu ja töötingimused. Rõhk tuleks asetada tööelus toimuvate üleminekute lihtsustamisele, tagades samal ajal ühised töö- ja sotsiaalsed õigused, sealhulgas õiguse liituda ametiühinguga ja kollektiivläbirääkimiste õiguse.

1.8.

Komitee leiab, et tuleb luua läbipaistev mehhanism, mille abil jälgida süstemaatiliselt kõiki andmeid tulude ja jõukuse kohta ning pakkuda võimalust selliste andmete konsolideerimiseks. See parandaks ühest küljest haldustööd ja teisest küljest lihtsustaks statistilise teabe kogumist jõukuse jaotumise kohta liikmesriikides. Osalust omavate ettevõtete registri loomine Euroopa tasandil etendaks siin olulist rolli.

2.1.

Varanduslik ebavõrdsus Euroopas ulatub kaugele minevikku. Tegemist on ajaloolise protsessiga, mis ei lõppenud ka pärast euroala loomist – pidevalt esile kerkivate sisemiste ja väliste ebaühtluseilmingute tõttu, mis on tingitud majandusliku konkurentsivõime teguritest eri tasanditel. Need hõlmavad hindade ja kulude aspekte ning neid teravdavad praegu veelgi suured poliitilised väljakutsed, millega EL silmitsi seisab, nagu terrorism, populism, riiklikud valimised ja majandusvaldkonnas madalad investeeringud, väike majanduskasv, kõrge töötuse määr, demograafilised muutused ning Euroopa positsioon uues ülemaailmses võimuvõitluses kaubanduse ja digitaalarengu seisukohast.

2.2.

Tuleb teha selget vahet sissetulekute ebavõrdsuse ja varandusliku ebavõrdsuse vahel. Kuna viimasel on pikemaajalisem mõju, siis on väga oluline seda põhjalikumalt uurida. Jõukuse jaotumist iseloomustab süstemaatiliselt suurem ebavõrdsus kui sissetulekute jaotumist. Väga sageli võivad ettevõtjad olla suhteliselt sarnase sissetulekuga, kuid mitmetest mitterahalistest, altruistlikest, pärandiga seotud ja muudest põhjustest tulenevalt jõukuselt tohutult erinevad. Selle tulemusena annab jõukuse ebavõrdsele jaotumisele keskendumine meile objektiivsema pildi reaalsest rahalisest ebavõrdsusest ELi kodanike vahel.

2.3.

Komitee leiab, et Euroopa majanduslik areng on järjest dünaamilisem ning kujutab endast väljakutset institutsioonide suutlikkusele muutuste tempoga sammu pidada. See küsimus on eriti päevakajaline seoses aruteluga arengu erinevuste üle ELi liikmesriikide vahel. Olulised erinevused on arenenud riikide ja arengumaade vahel, Lääne- ja Ida-Euroopa vahel, euroalas ja väljaspool seda asuvate liikmesriikide vahel ning Schengenisse kuuluvate liikmesriikide ja ülejäänute vahel.

2.4.

Komitee märgib, et sissetulekute ja jõukuse ebavõrdne jaotumine on Euroopas alates 1970. aastast järjest suurenenud. Üldiselt peaks globaliseerumine etendama riikidevaheliste sissetulekute erinevuste ja materiaalsetes erinevuste vähenemisel kasutoovat rolli, kuid viimastel aastatel on see suundumus ümber pöördunud. 10 % kõige jõukamatest leibkondadest ei teeni mitte ainult 31 % kogu sissetulekust, neile kuulub ka 50 % kogu jõukusest 28 liikmesriigist koosnevas ELis. Jõukuse kasv on edestanud SKP kasvu paljudes riikides, mis on viinud tohutu ebavõrdsuseni (2). Sellel on tõsised majanduslikud, sotsiaalsed ja poliitilised tagajärjed, mis nõuavad tõsist ühiskondlikku arutelu ja debatti ekspertide ja poliitikute seas selle üle, kuidas seda küsimust lahendada, ja need vajavad poliitikameetmeid.

2.5.

Komitee arvates valitseb reaalne oht, et ebavõrdsuse probleem süveneb kogu maailmas, sest Euroopa majanduse arengutempo on äärmiselt kiire ja õigeaegseid makromajanduspoliitika meetmeid rakendada on järjest raskem. Viimaste aastakümnete jooksul suurenenud lõhet sissetulekutes ja jõukuses kinnitab ka Gini koefitsient, mille OECD riikide keskmine väärtus on tõusnud 0,29-lt 1980. aastate keskpaigas 0,32–0,35-ni aastatel 2013–2015. ELi riikide siseselt on suundumus samasugune (3). Siiski tuleb märkida, et sellised riigid nagu Bulgaaria, Leedu ja Rumeenia on juba saavutanud kriitilise taseme, mis on üle 0,37 (4). Vaatamata sellele, et on olemas hulgaliselt andmeid ja uurimusi sissetulekute ebavõrdsuse kohta, on palju vähem teavet leibkondade jõukuse ebavõrdse jagunemise kohta, nii riikide siseselt kui ka nende vahel. Õigupoolest ei ole siiani rahvusvahelisi standardeid, mida riiklikud statistikaametid ja muud andmete tootjad võiksid kasutada, kogudes andmeid jõukuse jaotumise kohta (5).

2.6.

On murettekitav, et üldise usalduse puudumise tõttu paljudes Euroopa majandusruumides ei reinvesteerita tekkinud kasumit ja see on põhjustanud konkurentsi allasurumise, investeeringute järsu languse ja uute töökohtade puuduse. Thomas Piketty esitab oma raamatus selle teema kohta empiirilisi andmeid, olles uurinud eelkõige Euroopa majandust (6) Kui kasum lihtsalt kuhjub ja toimub rekapitaliseerimine, ei aita see kaasa lisaväärtuse tekkimisele ega investeeringute tasuvuse suurendamisele reaalmajanduses. Seetõttu on loogiline, et lõhe rikkuse ja vaesuse vahel on ELis juba aastakümneid süvenenud.

2.7.

Komitee näeb ohtu, et ELi keskklass on keskpikas perspektiivis sattumas surve alla. Lähemas tulevikus on üha rohkem töökohti kadumas digiteerimise ja robotiseerimise tõttu. Lisaks on samuti hääbumas teatavad kutsealad, ehkki on tõendeid nii minevikust kui ka olevikust, et need suundumused võivad samasuguse tõenäosusega tekitada uusi töökohti ja kutsealasid. Need muudatused – kui neile adekvaatselt ei reageerita – võivad ebavõrdsuse suurenemisele kaasa aidata. Komitee on veendunud, et on vaja võtta aegsasti meetmeid, et vähendada muidu igati innovatiivsete ja üldjuhul sotsiaalselt kasulike tehnoloogiliste uuendusprotsesside kahjulikke tagajärgi.

2.8.

Komitee väljendab muret selle üle, et kasumimäära ja tööjõuteguri toodetud lisaväärtuse suhe on liikmesriikides üha enam ebaproportsionaalne. See toob kaasa nii varandusliku kui ka sissetulekute ebavõrdsuse süvenemise Euroopas.

3.1.

Varanduslik ebavõrdsus kaldub olema palju suurem kui ebavõrdsus sissetulekutes (7). Komitee rõhutab asjaolu, et just eelkõige liikmesriikidel on olemas vajalikud vahendid, nagu programmid investeeringute, majanduskasvu, uute töökohtade, maksupoliitika ja sotsiaalsiirete edendamiseks, mille abil käsitleda majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust. Siiski on siin ruumi ka ELi tasandi meetmetele ning Euroopa institutsioonid peaksid seda teemat tõsisemalt käsitlema, kuna selle mõjud reaalsele majandustsüklile on keerulised ja palju pikaajalisemad. Kehtivad meetmed on suunatud rohkem sissetulekutele kui jõukusele.

3.2.

Komitee peab peamiseks probleemiks seda, et Euroopa loob majanduskasvu, millest rahaliselt ebasoodsas olukorras olevad inimesed kasu ei saa. Eesmärk ei ole mingil juhul töötada vastu turumajandusele, mis pakub võimalusi jõukuse loomiseks innovatsiooni teel, rajades ettevõtteid, luues töökohti ja aidates nii kaasa majanduskasvule, tööhõivele ja sotsiaalkindlustuse rahastamisele. Inimesed, kes asuvad jõukuse ja sissetulekute jaotumise püramiidi alumises osas, ei saa aga vastloodud töökohtadest üldiselt kasu. Sellest järeldub, et ühiskonnas valitseks suurem rahaline võrdsus, kui Euroopa Komisjoni poliitika keskenduks meetmetele, mis võimaldaksid aina rohkematel inimestel siseneda tööturule ja kaasava majanduskasvu loodud jõukusest osa saada. Selles mõttes on varandusliku ebavõrdsuse vähendamine ja pikaajalise majanduskasvu konsolideerimine ühe ja sama mündi kaks külge.

3.3.

Komitee on mures selle pärast, et jõukuse pidev akumuleerumine võib tekitada ühiskonnas rantjee-mõtteviisi, mistõttu jõukust enam ei reinvesteerita. Seega ei aita see enam kaasa reaalmajanduse arengule ega suurenda SKP potentsiaali. See on põhiprobleem, mida Piketty käsitleb oma raamatus, mis on kokkuvõte viieteistkümne aasta pikkustest uuringutest ja empiiriliste andmete kogumisest sissetulekute ja varandusliku ebavõrdsuse kohta kapitalistlikes ühiskondades. Lõplikud tulemused – isegi kui mõned autorid on vaidlustanud mõningaid ta meetodeid – näitavad märkimisväärseid erinevusi ELi piires. Piketty andmete kohaselt on kapitali aastane tasuvusmäär 4–5 %, samas kui aastane sissetulekute kasv Kesk-Euroopas on umbes 1–1,5 %, sõltuvalt riigist, võttes arvesse ilmselgeid erinevusi asjaomaste riikide vahel.

3.4.

Komitee arvates on vaja täiendavaid meetmeid sellistes valdkondades nagu liigne keskendumine finantstegevusele, maksupoliitika edasine koordineerimine ja ühtlustamine, maksuparadiiside, maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastased meetmed, võitlus pikaajalise varimajanduse – deklareerimata ettevõtlustulu, registreerimata või varjatud töötajad ja nn ümbrikupalgad – suundumuse vastu ning meetmed, millega optimeerida maksustamise struktuuri ja eri maksude osakaalu liikmesriigi maksutulust. Maksutulu rõhuasetus tuleks nihutada tööjõumaksudelt varapõhistele maksudele.

3.5.

Kahe viimase aastakümne jooksul on maksukonkurents liikmesriikide vahel ajendanud paljusid valitsusi rakendama meetmeid, mis on muutnud fiskaalpoliitika ümberjaotavat iseloomu ning suurenenud ebavõrdsust. Komitee soovitab liikmesriikidel hinnata maksupoliitika negatiivseid mõjusid ja korrigeerida neid niipea kui võimalik.

3.6.

Komitee leiab, et Junckeri kava tuleks suunata eelkõige riikidele, kus valitseb kõige suurem ebavõrdsus, ükskõik millisel kujul. On oluline julgustada kodu- ja välismaised investeeringud. Kõike seda tuleks rakendada ühtselt ning kooskõlas Euroopa Liidu õigusaktide ja asjaomaste liikmesriikide iseärasustega ning rahastute kasutamist tuleks hoolega jälgida.

4.1.

Saksamaa ja Austria on euroalal kaks riiki, kus varanduslik ebavõrdsus on eriti selgelt väljendunud. Saksamaal kuulub kõige rikkamale 5 %-le elanikkonnast 45,6 % riigi jõukusest ja Austrias on see näitaja veel kõrgem, üle 47,6 % (8)  (9). See probleem – ja samasugune suundumus – on olemas ka sellistes riikides nagu Küpros, Portugal, Prantsusmaa, Soome, Luksemburg ja Madalmaad (10). See näitab selget ebavõrdsust ressursside jaotamises eri riikides. Neid riike iseloomustab ühest küljest vähene ebavõrdsus sissetulekutes, kuid teisest küljest suur ebavõrdsus jõukuse jaotumisel.

4.2.

1910. aastal kuulus 10 %-le Euroopa elanikest 90 % jõukusest, kõige rikkam 1 % omas 50 % jõukusest. Seejärel, pärast kaht maailmasõda ja suurt majanduslangust, mis hävitas suurema osa finantskapitalist, ja tulenevalt erinevatest ühiskondlikest poliitikameetmetest, mida iseloomustas sissetulekute ja pärandi ülimalt progressiivne maksustamine, finantsspekulatsioonide piiramisest, palkade tõusust kapitalist saadava sissetuleku arvel jne, on ebavõrdsus järjest vähenenud. 1970. ja 1980. aastatel kuulus kõige jõukamale 1 %-le 20 % jõukusest, järgmisele 9 %-le kuulus 30 % ja 40 %-le keskklassile kuulus 40 % jõukusest. Sissetulekute ebavõrdsus vähenes seega märkimisväärselt (11). 1980. aastast alates aga hakkas ebavõrdsus uuesti kasvama. Tänapäeval moodustab erakapital 28 liikmesriigist koosneva ELi arenenud riikides 500–600 % SKP-st, Itaalias on see näitaja lausa 800 %.

4.3.

Komitee arvates on oluline probleem ka jõukuse jaotumine sugude lõikes. Kõige tõsisem on see Slovakkias ja Prantsusmaal, aga ka Austrias, Saksamaal ja Kreekas. Slovakkias ja Prantsusmaal kuulub meestele enam kui 75 % jõukusest ja naistele ainult 25 %, vaatamata hoopis erinevale sugude tasakaalule elanikkonna hulgas. Austrias, Saksamaal ja Kreekas kuulub umbes 55 % jõukusest meestele (12). Oluline on hinnata selliste suundumuste põhjuseid ja seda, kas seda aspekti tuleks hõlmata ELi soolise võrdõiguslikkuse poliitika meetmetega.

4.4.

Komitee arvates on väga oluline see, kuidas jaotub jõukus, pidades silmas vajadust hariduse, kutseõppe, terve rea tervishoiuteenuste, eluaseme jne järele. Kooskõlas Euroopa sotsiaalmudeliga peame me austama aluspõhimõtteid – võrdsed võimalused ja võrdne kohtlemine, sooline võrdõiguslikkus, mittediskrimineerimine ja põlvkondadevaheline õiglus. Inimkapitali suurendamisele suunatud struktuurireformid on olulised elatustaseme parandamiseks ning võivad ka vähendada ebavõrdust töötajate sissetulekutes ja jõukuses.

4.5.

Umbes 44 % euroala elanikest on ühel või teisel viisil pankadele või finantsinstitutsioonidele võlgu. Olukord on parem kui näiteks USAs, kus vastav näitaja on 75 %, kuid viimaste aastate võlgnevuste kasvutrend on murettekitav (13). Pangandussüsteemi vastutus on samuti väga suur, sest ta võiks tegeleda ühiskonna üldise võlakoormuse suurenemise esmase ennetusega. Kesksele kohale tuleb asetada vastutustundlik käitumine.

4.6.

Kiirenev üleilmastumine viimase kolmekümne aasta jooksul on suurendanud tööjõu maksukoormust ning muutnud palkade ja kapitali osatähtsust sisemajanduse koguproduktis. Selle tulemusena vähenes palkade osakaal SKPst ajavahemikus 1980–2006 aastas keskmiselt 0,3 % enamikus OECD riikides. Sama ajavahemiku jooksul suurenes kasumi osakaal SKP-st ligikaudu 31 %-lt 47 %-ni EL15 riikides (14). Komitee on seisukohal, et liikmesriigid ja Euroopa Liit peaksid kiiresti võtma meetmeid, et see suundumus ümber pöörata.

4.7.

Komitee tunneb muret selle pärast, et riikides nagu Ühendkuningriik ja Prantsusmaa moodustavad enam kui 50 % jõukusest hooned. Ühelt poolt annab see tunnistust mitmekesisuse puudumisest jõukuses. Teiselt poolt tähendab see seda, et suur osa inimesi ammutab oma jõukuse kinnisvarast saadavast sissetulekust. Seda jõukust ei reinvesteerita. Rekapitaliseerimine ise akumuleerub. Siin tulebki teemaks kapital, mis suureneb palju kiiremini kui lisaväärtus. Viimane Oxfami aruanne (15) näitas, et kaheksa maailma kõige rikkama inimese jõukus on võrdne sellega, mis kuulub kõige vaesemale 50 %-le – see teadmine tekitab üldsusele tõsist muret. Kapital oli oluline tegur tööstusajastul, kuid kui ta muutub omaette eesmärgiks, siis kaotab ta oma mõtte.

11.4.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 129/7

Raportöör:

Petru Sorin DANDEA

1.1.

Digiteerimise tõttu tekivad uued tööhõivevormid, mis avaldavad sotsiaalkindlustussüsteemidele suurt survet. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab, et liikmesriigid ja ELi asutused reguleeriksid neid uusi tööhõivevorme nii, et oleks võimalik selgelt määratleda tööandja ja töötaja. Selleks soovitab komitee kasutada Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikat, milles on tunnustatud nende isikute seisundit töötajatena, kellel ei ole küll tavapärast töölepingut, ent kes viivad ellu tegevust, mis kuulub tasustatud sõltuvussuhte valdkonda.

1.2.

Praeguste sotsiaalkindlustussüsteemide rahastamise aluseks on paljudel juhtudel individuaalne tööleping. Paljud uue tehnoloogia levimise tulemusel tekkinud majandustegevuse tööhõivevormid näivad väljuvat töölepingu kohaldamisalast. Komitee leiab, et selline olukord tekitab kõnealustes tingimustes töötavate töötajate jaoks tõsist ohtu, kuna neid ei kaitse enam töötajate, töötingimuste ja sotsiaalkindlustusega seotud õigusaktid.

1.3.

Komitee leiab, et liikmesriigid peaksid kaaluma pensioniskeeme reguleerivates õigusaktides sätte kehtestamist, mis kohustab tegema sissemakseid sissemaksete tegemist kõikide isikute eest, kes toodavad ametialase tegevusega tulu. See meede on äärmiselt vajalik, arvestades et paljudel juhtudel ei hõlma praegu kehtivate pensioniskeeme käsitlevate õigusaktide sätted asjakohaselt töötajaid, kes tegutsevad digiteerimisest tulenevate uute tööhõivevormide raames.

1.4.

Komitee leiab, et liikmesriigid peaksid kaaluma oma vastavate riiklike pensioniskeemide ja tervisekindlustuse elektrooniliste haldamissüsteemide ühendamist maksuameti süsteemidega. Nii oleks neil võimalus tuvastada kiiresti isikud, kes ei ole avalike pensioniskeemide või tervisekindlustussüsteemide raames kindlustatud, ehkki nad saavad ametialasest tegevusest tulu.

1.5.

Liikmesriikidel on oma sotsiaalkaitsesüsteemide raames ka teisi reguleeritud õigusi, mis võimaldavad vastava õigusega isikutel nendest toetust saada. Nende hulgas on eelkõige vanemapuhkus, lapsetoetused ja muud laadi perekondlikud toetused. Ehkki kõnealused õigused on sageli mitteosamakselised, siis arvestatakse toetuste andmisel õigust nendest kasu saada, mis eeldab paljudel juhtudel seda, et võimalikul toetusesaajal on töötaja seisund. Komitee soovitab liikmesriikidel otsida lahendusi, et kõnealused toetused oleksid asjakohases mahus tagatud uute tööhõivevormide raames töötavatele töötajatele.

1.6.

Komitee leiab, et töötajate puhul, kes töötavad uute digiajastule omaste tööhõivevormide raames, oleks võimalik kasutada üldist lahendust nende sotsiaalkindlustuse õiguse tunnustamise probleemidele, reformides süsteemi üldist rahastamist. Ta kutsub liikmesriike üles otsima lahendusi, mis võimaldaksid sotsiaalkindlustussüsteemide finantseerimist, kasutades vahendeid, mis tagavad nende jätkusuutlikkuse, vastates samal ajal vajadusele pakkuda juurdepääsu uute tööhõivevormide raames tegutsevatele isikutele. Et tagada ka tulevikus sotsiaalsüsteemide jätkusuutlikkus ja vähendada töö maksustamist, võiks kaaluda ka ühe osa „digiteerimise dividendide“ kasutamist sellel eesmärgil.

1.7.

Komitee leiab, et Euroopa Komisjoni algatatud arutelude puhul Euroopa sotsiaalõiguste samba arendamise kohta oleks vaja, et arutelude ulatus hõlmaks ka nende töötajate olukorda, kes töötavad uute tööhõivevormide alusel, eelkõige nende seisundi tunnustamise viisi ja tagada, et neil oleks asjakohane juurdepääs sotsiaalkindlustus- ja sotsiaalkaitsesüsteemidele.

2.1.

Üleminek digiteerimisele toob majanduses, tööturul ja ühiskonnas tervikuna kaasa põhjalikke muutusi riikide, piirkondade ja üleilmsel tasandil. Ehkki ollakse teadlik digiteerimise ilmselgetest eelistest, seab see paljudele ühiskonna ja majanduse struktuuridele väljakutse ning võib avaldada teatavatele sektoritele negatiivset mõju, kui ei kohaneta uue olukorraga. Üks valdkondadest, kus selline väljakutse tekib, on sotsiaalkindlustussüsteem.

2.2.

Euroopa praegused sotsiaalkindlustussüsteemid loodi enam kui sajand tagasi. Need põhinevad suurel määral otsesel seosel tööturuga ning neid rahastatakse suurel määral töötajate ja tööandjate sissemaksetest ning erineval määral maksudest. Paljudes liikmesriikides on individuaalse ametlikult registreeritud töölepingu olemasolu peamine tingimus, mis määrab kindlaks töötaja kindlustatuse sotsiaalkindlustussüsteemi kolme samba raames: pensionikindlustus, tervisekindlustus ja töötuskindlustus.

2.3.

Digiteerimine on põhjustanud ja põhjustab jätkuvalt tööturul märkimisväärseid muutusi. Neid muutusi võib näha mitmekesistes tööhõivevormides, mis erinevad individuaalsel püsival töölepingul põhinevast tööhõivevormist, mis oli töösuhetes olnud aastakümneid valdavad. Ent kõnealused uued tööhõivevormid peituvad selliste nimetuste taga nagu „sõltumatu töövõtja“ või „sidusettevõtja“, mis loodi mõningatel juhtudel just selleks, et vältida klassikaliste mõistete „töötaja“, „tööandja“ või „füüsilisest isikust ettevõtja“ kasutamist (1). Selliste tingimuste tõttu on vaja sotsiaalkindlustussüsteemides muudatusi teha, et need oleksid jätkuvalt jätkusuutlikud ja pikaajaliselt kohandatud.

2.4.

Sedamööda, kuidas nn beebibuumi põlvkonna töötajad tööturult lahkuvad ja nad asendatakse teatud ulatuses töötajatega, kes kasutavad uusi tööhõivevorme, näiteks nulltunnilepinguid, nõudmisel täidetavaid lepinguid või tsiviilõiguslikke lepinguid, pannakse tõsiselt proovile sotsiaalkaitsesüsteemid. ning surve üksnes süveneb vastavalt sellele, kuidas Euroopa elanikkonna vananemine hoogustub.

2.5.

Selles kontekstis on selge, et sotsiaalkindlustus- ja sotsiaalkaitsesüsteeme tuleb kohandada muudatustega, mida digiteerimine on juba tööturule põhjustamas. Teatavates liikmesriikides on sotsiaalpartnerid algatanud dialoogi, et välja tuua poliitilised valikud ja nende elluviimiseks vajalikud meetmed, et sotsiaalkaitsesüsteem oleks elujõuline ja sobiv uues kontekstis, mis hõlmab üleminekut digiteerimisele. Lisaks on vaja koostada suunised, et täpsustada võimalikke ebaselgeid küsimusi töötajate tööhõivestaatuse kohta maksude ja sotsiaalkindlustuse valdkonnas.

2.6.

Üha suurem osa aktiivsest elanikkonnast ei anna oma panust kehtivatesse sotsiaalkindlustussüsteemidesse, eelkõige töötuskindlustuse, tervisekindlustuse ja pensionikindlustuse puhul, ega saa seetõttu neist ka hüvitisi. Sotsiaalpartnerid ja nende liikmesriikide valitsused, kus neil oluline osa on, peavad seda olukorda tõsiselt uurima, ent arutelu tuleks laiendada ELi tasandile ning kaasata sellesse kohalikud ametivõimud, muud kodanikuühiskonna osalejad, ühendused ja teenuseosutajad, et määratleda tulemuslikud ja jätkusuutlikud poliitilised ja seadusandlikud meetmed ning täiendavad sätted, millega tagataks kõikide aktiivsete isikute osalemine sotsiaalkaitse sobivatel tasanditel, sealhulgas füüsilisest isikust ettevõtjate jaoks.

3.1.

Digiteerimine on põhjustanud ja põhjustab jätkuvalt tööturul suuri muutusi. Tänapäeval on mitmesuguseid töölevõtmise vorme, mis ei kuulu traditsioonilise tööandja-töövõtja suhte alla, nagu näiteks platvormitöötajad, keda sageli peetakse ka füüsilisest isikust ettevõtjateks. See nähtus avaldab tugevat survet sotsiaalkindlustussüsteemidele. Komitee soovitab, et liikmesriigid tegeleksid selle nähtusega oma tööturu ja sotsiaalkindlustussüsteemide reformimise käigus.

3.2.

Enamikus liikmesriikides kehtivates konkreetselt tööturgu käsitlevates õigusaktides sätestatakse, et töösuhte aluseks on individuaalne tööleping. Mitmete uue tehnoloogia levimise tulemusel tekkinud tööhõivevormide puhul ei kasutata aga enam töölepinguid. Komitee leiab, et nende töötajate olukord vajab lahendamist, et neile antaks asjakohane kindlustuskate, kooskõlas riiklike tööturu- ja sotsiaalkindlustussüsteemide üldpõhimõtetega. Töökoha kaotuse korral lisataks need töötajad puudustkannatavate isikute kategooriasse, arvestades, et nad ei saa abi sotsiaalkaitsesüsteemist.

3.3.

Liikmesriikide avalikud pensioniskeemid põhinevad põlvkondadevahelise solidaarsuse põhimõttel. Seejuures aga arvutatakse karjääripõhise pensioni summa tavaliselt töötaja kogu aktiivse elu jooksul töötaja ja tööandja poolt tehtud sissemaksete väärtuse põhjal. Seetõttu on töötajatel, kes on töötanud ebatüüpiliste töösuhete raames, mis ei põhine tavapärasel töölepingul, paljudel juhtudel raskusi asjaomaste perioodide kohta asjakohaste pensioniõiguste kogumisega. Kui nad ei ole pikema aja jooksul töötanud töölepingu alusel, siis on nende saadav pension äärmiselt väike ning see toob kaasa ohu, et nad satuvad allapoole vaesuspiiri. Komitee leiab, et liikmesriigid peaksid kehtestama pensioniskeeme reguleerivates õigusaktides sätte, mis kohustab tegema sissemakseid kõikide isikute eest, kes toodavad ametialase tegevusega tulu.

3.4.

Pensioneid käsitlevate õigusaktide raames nähakse enamikus liikmesriikides ette, et füüsilisest isikust ettevõtjad peavad tegema pensionikindlustuse sissemakseid. Füüsilisest isikust ettevõtjana või töötajana elluviidava tegevuse vastavad määratlused on sätestatud maksu- või tööõiguses. Paljudel juhtudel on ametiasutustel aga keeruline tuvastada, millist laadi tegevusega tegu on, eelkõige siis, kui töötajad töötavad uue tööhõivevormi kohaselt. Komitee soovitab liikmesriikidel oma õigusakte vajaduse korral täpsustada, et hõlbustada töötamise vormide tuvastamist. Nii oleks lihtsam tuvastada töötajad, kes viivad oma tegevust ellu internetis või kes kasutavad uusi tööhõivevorme, ning liikmesriikidel oleks võimalik kaitsta nende pensioniõiguste täitmist.

3.5.

Selleks, et oleks hõlpsamini võimalik tuvastada töötajad, kes ei ole selle pärast, et nad kasutavad uusi tööhõivevorme, avaliku pensioniskeemi raames kindlustatud, leiab komitee, et liikmesriigid peaksid kaaluma oma vastavate riiklike pensioniskeemide elektrooniliste haldamissüsteemide ühendamist maksuameti süsteemidega. Nii oleks neil võimalik tuvastada kiiresti isikud, kes ei ole avalike pensioniskeemide raames kindlustatud, ehkki nad saavad ametialasest tegevusest tulu. Neil oleks seejärel võimalik nad kiiresti kindlustatud isikute hulka integreerida.

3.6.

Töötuskindlustuse suhtes soovitab komitee praegust ettepanekut jätkuvalt uurida ELi tasandil toimiva kindlustuse loomist, (2) kui sellist kindlustusskeemi rahastataks kõikide ELi ettevõtjate osamaksetest. Lisaks sellele tuleks uurida ka võimalust kehtestada kogu ELi hõlmavad miinimumstandardid riiklikes töötute süsteemides, et iga tööd otsiv isik saaks mh rahalist toetust, ka need, kes on tegutsenud uute tööhõivevormide raames.

3.7.

ELi riiklikud tervisekindlustusskeemid tagavad peaaegu universaalse kaitse. Füüsilisest isikust ettevõtjatel on sageli seadusest tulenev kohustus sellesse avalikku tervisekindlustussüsteemi sissemakseid teha ning nad on selle tulemusel kindlustatud. Sellele vaatamata säilib teatavate töötajate puhul, kes viivad ellu oma tegevusi uue tööhõivevormi alusel ega deklareeri ametlikult oma ametialasest tegevusest saadud tulu, oht, et nad ei ole avaliku tervisekindlustussüsteemi raames kindlustatud. Komitee kutsub liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid, et tagada sotsiaalkaitset selles olukorras olevatele inimestele.

3.8.

Paralleelselt sotsiaalkindlustusõigustele, mis tuginevad töötaja ja tööandja tehtud sissemaksetel, on mõningatel liikmesriikidel oma sotsiaalkaitsesüsteemide raames ka muud reguleeritud õigused, mis võimaldavad nendest toetuse saajatel hüvitist saada. Nende hulgas on eelkõige vanemapuhkus, lapsetoetused ja muud laadi perekondlikud toetused. Ehkki kõnealused õigused on sageli mitteosamakselised, siis arvestatakse toetuste andmisel õigust nendest kasu saada, mis eeldab mõningates liikmesriikides ja mõningatel juhtudel seda, et võimalikul toetusesaajal on töötaja staatus. Selle olukorra tõttu välistatakse tegelikkuses töötajad, kes viivad oma tegevusi ellu uute tööhõivevormide teel ning kes ei saa selliseid õigusi kasutada.

3.9.

Komitee leiab, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid peaksid tegema jõupingutusi, et leida lahendusi töötajate staatuse tunnustamiseks nende isikute puhul, kes viivad ellu ametialast tegevust uute digitaaltehnoloogiast tulenevate ametikohtade raames. Selleks soovitab komitee kasutada Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikat, milles on tunnustatud nende isikute staatust töötajatena, kellel ei ole küll tavapärast töölepingut, ent kes viivad ellu tegevust, mis kuulub tasustatud sõltuvussuhte valdkonda. Asjaomastele isikutele töötaja seisundi andmine võib lahendada probleemi, mis seisneb neile sotsiaalkindlustus- ja sotsiaalkaitsesüsteemide teenustele juurdepääsu andmises samal viisil kui tavalistele töötajatele.

3.10.

Komitee tunneb heameelt, et Euroopa Komisjon algatas arutelu Euroopa sotsiaalõiguste samba loomise üle. Arutelude ulatus peaks tingimata hõlmama ka nende töötajate olukorda, kes töötavad uute tööhõivevormide kohaselt, eelkõige nende seisundi tunnustamise viisi ning viisi, kuidas tagada nende juurdepääs sotsiaalkindlustus- ja sotsiaalkaitsesüsteemidest tulenevatele hüvitistele.

3.11.

Komitee soovitab liikmesriikidele luua platvormid, mis hõlmaksid sotsiaalpartnereid ja kodanikuühiskonna organisatsioone, ning sõnastada ettepanekud, et kohandada tööturgu üleilmastumise kontekstiga. Komitee leiab, et digiajastu probleemide lahendamiseks peab tööturg kohanema uute asjaoludega, tagades tööjõu vaba liikumise ning eelkõige selle, et töötajaid hõlmaksid sotsiaalkindlustussüsteemid ja töötingimusi käsitlevad õigusaktid.

3.12.

Komitee leiab, et arvestades nende töötajate olukorra keerukust, kes töötavad uute digiajastule omaste tööhõivevormide raames, oleks võimalik kasutada üldist lahendust sotsiaalkindlustuse õiguse tunnustamise probleemidele, reformides süsteemi üldist rahastamist. Ta kutsub seetõttu liikmesriike üles otsima lahendusi, mis võimaldaksid sotsiaalkindlustussüsteemide rahastamist, kasutades vahendeid, mis tagavad nende jätkusuutlikkuse, vastates samal ajal vajadusele pakkuda juurdepääsu uute tööhõivevormide raames tegutsevatele isikutele. Et tagada ka tulevikus sotsiaalsüsteemide jätkusuutlikkus ja vähendada töö maksustamist, võiks kaaluda ka ühe osa „digiteerimise dividendide“ kasutamist sellel eesmärgil.

11.4.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 129/11

1.1.

Noorte radikaliseerumise ennetamine nõuab pikaajalist pühendumist paljudelt eri osalejatelt ning kodanikuühiskonna organisatsioonidel on selles protsessis oluline osa. Kodanikuühiskond aitab kaasa sotsiaalsele ja väärtuspõhisele vastupanuvõimele radikaliseerumise suhtes.

1.2.

Liikmesriigid ja ELi institutsioonid peavad olema rohkem teadlikud kodanikuühiskonna osalejatest kui partneritest, mitte kasutama neid võitluses vägivaldse ekstremismiga pelgalt vahendina. Kõikides radikaliseerumise ennetamise valdkondades on juba olemas parimad tavad, programmid ja muud ennetamisega seotud algatused, kuid nad ei saa piisavalt jätkusuutlikku, pikaajalist toetust ning on tundlikud eelarvekärbete suhtes.

1.3.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee pooldab radikaliseerumise ennetamise suhtes mitmeid ametiasutusi hõlmavat meetodit, mis nõuab ulatuslikku suutlikkuse suurendamist kõigis asjaomastes sektorites. See meetod ühendab poliitikakujundajaid, riiklikke institutsioone, nagu politsei ja vanglad, sotsiaaltöötajaid (iseäranis noorsootöötajaid), akadeemilisi ringkondi ja meediat, ettevõtjaid ja ettevõtteid ning organiseeritud kodanikuühiskonna esindajaid, sh perekondi ja sotsiaalpartnereid esindavaid organisatsioone, keskendudes iseäranis noorteorganisatsioonidele.

1.4.

Kodanikuühiskonna organisatsioonid vajavad rohkem riiklikku ja Euroopa toetust, jätkusuutlikumaid ja pikaajalisemaid eelarvevahendeid ning kogu ELi hõlmavat koordineerimist, koostöövõrkude loomist ja poliitika elluviimist. Seepärast tuleks radikaliseerumise ja terroristide värbamise vastases Euroopa Liidu strateegias pöörata veelgi rohkem tähelepanu kodanikuühiskonna sidusrühmade kaasamisele ja toetamisele, sest poliitika ja ühiskond jagavad tegelikult vastutust radikaliseerumisvastase võitluse eest. ELi internetifoorumi raames alustatud kodanikuühiskonna tugevdamise programm võiks olla selles kontekstis innustav algatus (1).

1.5.

Kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite struktuure tuleb rohkem kaasata radikaliseerumisalase teadlikkuse võrgustikku (RAN) (2). Liikmesriigid peaksid aktiivsemalt soodustama RANi-sarnaste struktuuride loomist kohalikul või piirkondlikul tasandil.

1.6.

ELi radikaliseerumisalase teadlikkuse võrgustik (RAN) ja komisjoni pakutavad vahendid on samm õiges suunas, kuid neid tuleks suunata rohkem kohalikele kodanikuühiskonna struktuuridele ja varustada paremini töötajate ja vahenditega, et ühendada tõhusalt avaliku sektori ja organiseeritud kodanikuühiskonna asjatundjad.

1.7.

Liikmesriigid peaksid täiel määral kasutama Euroopa Liidu radikaliseerumise ennetamise vahendeid ja programme, sh Euroopa strateegilise teabevahetuse võrgustikku. Viimatimainitu näol on tegemist 26 liikmesriigi koostöövõrgustikuga, mille raames jagatakse analüüse, häid tavasid ja ideid strateegilise teabevahetuse kasutamisest võitluses vägivaldse ekstremismiga (3).

1.8.

Ametiühingutel on tähtis roll, sest nad esindavad töötajaid kõikides asjakohastes avaliku sektori valdkondades. Eeskätt eesliini töötajatele tuleb tagada radikaliseerumise ennetamise koolitus tihedas koostöös kodanikuühiskonna ekspertorganitega.

1.9.

Komitee peab tervitatavaks komisjoni kõrgetasemelise eksperdirühma loomist, kes aitab komisjonil tõhustada võitlust radikaliseerumise ja vägivaldse ekstremismi vastu poliitika parema koordineerimise ja kõigi asjaomaste sidusrühmade, sh kodanikuühiskonna kaasamise abil.

1.10.

Konkreetsed nõuanded, tugiteenused ja võrgustikud, mis aitavad tuvastada radikaliseerumise märke, vältides samal ajal igasugust diskrimineerimist, ei pea olema kättesaadavad mitte ainult avalike teenuste osutajatele (nt koolid), vaid ka perekondadele.

1.11.

Komitee toonitab, et oluline on kaasav formaalne ja mitteformaalne haridus, mis on äärmiselt vajalik aktiivseks osalemiseks mitmekülgses ühiskonnas, õpetades kriitilist mõtlemist ja meediapädevust ning suurendades ühiskonna vastupanuvõimet ebademokraatlike, ksenofoobsete ja populistlike suundumuste suhtes, mis mõningatel juhtudel mõjutavad järjest enam üldist poliitilist arutelu, kuna see kohandub ksenofoobsete meeleolude ja seisukohtadega.

1.12.

Noorte radikaliseerumise ennetamise jõupingutustes on vaja pöörata erilist tähelepanu kodanikuühiskonna noorsootööle ja noorteorganisatsioonidele ning neisse investeerida, kuna nemad pakuvad alternatiivseid identifitseerimisstruktuure ja -võimalusi ning ohutuid kanaleid dialoogiks, sh aktiivseks kuulamiseks ja isiklikuks eneseväljenduseks.

1.13.

Radikaliseerumise ennetamise võimalusena tuleb käsitleda ka investeeringuid, mille eesmärk on võidelda noorte tööpuuduse väga kõrge määra ja laialt levinud ebakindlate töösuhetega paljudes liikmesriikides. Lisaks sellele nõuab komitee, et rohkem tähelepanu pöörataks ulatuslikumale investeerimisele vaesuse vastu võitlemisse ning noorte integreerimisse ühiskonda, haridussüsteemi ja tööturule.

1.14.

Komitee rõhutab usukogukondade otsustavat rolli ja sotsiaalset vastutust radikaliseerumise ennetamisel ning nõuab suuremat strateegilist pühendumist liberaalse demokraatia reeglite ja väärtuste kaitsmisele ning väärtuspõhise kultuuridevahelise dialoogi, rahu ja vägivallast hoidumise edendamisele.

1.15.

Radikaliseerumist võib aidata ennetada aktiivne partnerlus ettevõtjatega. Sotsiaalmeedia ettevõtjaid on samuti vaja kaasata vihakõne, alternatiivsete faktide ja äärmusliku propaganda vastasesse võitlusse nende meediakanalites.

1.16.

EL peaks näitama üles suurt huvi radikaliseerumise ennetamise vastu kolmandates riikides ja tegema tihedamat koostööd nende riikide kodanikuühiskonna organisatsioonidega.

1.17.

Oluline on peatada rahavood, mis toetavad äärmuslikke struktuure nii ELi sees kui ka kolmandatest riikidest ning töötavad seega vastu avaliku sektori asutuste ja kodanikuühiskonna radikaliseerumise ennetamise jõupingutustele.

2.1.

Käesolevas arvamuses käsitletakse pikaajalisi tõhusaid meetmeid, mida võetakse varases etapis, et ennetada noorte radikaliseerumist. Selles arvamuses mõistetakse radikaliseerumist kui protsessi, mille käigus muutuvad üksikisikud või rühmad äärmuslikuks, (4) lõpuks kasutades, soodustades või propageerides vägivalda oma eesmärkide saavutamiseks. Vägivaldse äärmusluseni viiv radikaliseerumine on konkreetne protsess, mida ei tohi segamini ajada poliitilise radikalismi, mittevägivaldsete radikaalsete ideede või tegudega ega seaduspärase demokraatliku opositsiooniga. See on lahutamatult seotud vägivaldse äärmuslusega, nagu seda on kirjeldatud Euroopa Parlamendi 2015. aasta resolutsioonis, ning see võib ilmneda erinevates sotsiaalsetes kontekstides. Arvamuses rõhutatakse olulisi meetmeid, mida võetakse kodanikuühiskonna projektide ning valitsusasutuste, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna koostöö kaudu, ning palutakse jätkata tööd ELi tasandi kontseptsiooniga, sealhulgas kestlik ja tõhus ELi tasandi toetus, rahastamine ja kooskõlastamine.

2.2.

Komitee märgib, et on vaja töötada välja radikaliseerumise, vägivaldse demokraatiavastase tegevuse ja terrorismi nähtuste määratlused ja arusaamad, mis on kogu ELi ja teadusringkondade jaoks ühised, ning määrata kindlaks seosed nende mõistete vahel. Seepärast on komiteel kavas jätkata nende küsimuste uurimist kodanikuühiskonna perspektiivist, et sellel teemal täiendavaid seisukohti pakkuda.

2.3.

Radikaalsetest ideoloogiatest ajendatud vägivaldsel ekstremismil on mitu nägu, kuid paljud neist on noored. Sageli värvatakse noori, kellel on väga erinev sotsiaal-majanduslik taust ja haridustase. Samuti värvatakse rühmitustesse üha enam ka noori naisi.

2.4.

Vägivaldse ekstremismini viiva radikaliseerumise suhtes haavatavad noored tunnevad sageli, et nad on ühiskonna poolt tõrjutud ja marginaliseeritud, või tekitavad neis segadust identiteediküsimused ja muutused. Radikaalsetes ideoloogiates väidetakse sageli, et nad annavad juhiseid, suuniseid ja toetust igapäevaeluks ning kompenseerivad erinevatest põhjustest tingitud alaväärsustunnet. Siin võib olla oluline osa kodanikuühiskonnal, kes pakub alternatiive ja aitab üldisemalt kaasa jätkusuutlikule sotsiaalsele ja väärtuspõhisele vastupanuvõimele radikaliseerumise suhtes.

2.5.

Radikaliseerumise protsess võib olla väga kiire, toimudes sageli mõne nädala või kuu jooksul. Selles on oluline roll sotsiaalmeedial, pakkudes anonüümseid ja kiiretoimelisi kanaleid värbamiseks ja propaganda levitamiseks.

3.1.

Oma sisejulgeoleku eest vastutavad esmajoones liikmesriigid ise. Siiski on asjakohaste meetmete kooskõlastamine ja rakendamine Euroopa tasandil palju raskem, kui institutsioonidevaheline koordineerimine on ebaselge ja puudub kõikehõlmav käsitus. See on üha problemaatilisem, arvestades et terrorism ja radikaliseerumine on piiriülese iseloomuga, mistõttu on vaja ulatuslikumat üleeuroopalist koordineerimist, koostöövõrgustike loomist ja poliitika elluviimist.

3.2.

Alates 2005. aastast on kõik ELi radikaliseerumisvastased algatused viidud ellu kooskõlas radikaliseerumise ja terroristide värbamise vastase Euroopa Liidu strateegiaga, mida ajakohastati 2008. aastal ning viimati 2014. aastal. ELi strateegiat käsitletakse ka 2014 (5). ja 2016. aasta teatises, (6) samuti mitmetes nõukogu järeldustes, (7) Euroopa Parlamendi 2015. aasta raportis ja Euroopa Regioonide Komitee 2016. aasta arvamuses (8). ELi strateegias on vaja pöörata veelgi rohkem tähelepanu kodanikuühiskonna sidusrühmade kaasamisele ja toetamisele. Poliitika ja ühiskonna ühine ülesanne on käsitleda rahulolematust, mida noored tunnevad liberaaldemokraatliku süsteemi väärtuste suhtes, ja võidelda noorte radikaliseerumisega.

3.3.

Euroopa Komisjoni teeneks võib pidada asjaolu, et ta mõistis juba väga vara, et radikaliseerumise ennetamise jaoks on oluline kõikehõlmav käsitus. Komisjon on kinnitanud oma toetust kogu ELi hõlmavale kogemuste ja heade tavade vahetamisele RANi kaudu. 28. aprilli 2015. aasta Euroopa julgeoleku tegevuskavas (9) nägi komisjon ette RANi tippkeskuse loomise, mis leidis aset 1. oktoobril 2015. Lisaks tuleks välja tuua ka ELi internetifoorum, mis alustas tööd 3. detsembril 2015. 24. mai 2017. aasta radikaliseerumise ja terroristide värbamise vastast ELi strateegiat käsitlevad muudetud suunised (10) peegeldavad tulemuslikumalt RANi kogemusi ja soovitusi ning seega on nende eesmärk suurendada ka kodanikuühiskonna kaasatust mitmeid ametiasutusi hõlmavasse meetodisse.

3.4.

Teatises vägivaldse ekstremismini viiva radikaliseerumise ennetamise kohta (11) teatas Euroopa Komisjon, et esitab ettepaneku nõukogu soovituseks sotsiaalse kaasatuse suurendamise kohta. Komitee toetab neid plaane ja julgustab Euroopa Komisjoni koostama ja esitama sellise ettepaneku lähitulevikus.

3.5.

Et tõhustada jõupingutusi vägivaldse ekstremismi ja terrorismini viiva radikaliseerumise ennetamisel ja selle vastu võitlemisel ning parandada koordineerimist ja koostööd kõigi asjaomaste sidusrühmade vahel, moodustas komisjon kõrgetasemelise eksperdirühma radikaliseerumise ennetamise ja selle vastu võitlemise valdkonnas (radikaliseerumist käsitlev komisjoni kõrgetasemeline eksperdirühm). Rühm annab nõu küsimustes, kuidas arendada edasi ELi meetmeid vägivaldse ekstremismini viiva radikaliseerumise ja terrorismi ennetamise valdkonnas, samuti selle osas, millised on eri sidusrühmade, sh spetsialistide ja liikmesriikide võimalused teha selles valdkonnas tulevikus struktureeritumat koostööd.

3.6.

Sellegipoolest leiab komitee, et ELi ja liikmesriikide radikaliseerumise ennetamise algatused, samuti nende rakendamiseks võetud meetmed, on endiselt ebapiisavad. Paljudes praegustes ELi poliitikameetmetes keskendutakse liialt kodanikuühiskonna organisatsioonidele kui pelgalt vahenditele vägivaldse ekstremismi vastu võitlemisel (nt vastupropaganda väljatöötamiseks veebis), selle asemel, et kohelda neid partneritena. Komitee leiab samuti, et peaasjalikult põhinevad meetmed nn kriisisündmustel, näiteks viimaste aastate terrorirünnakud, mille tulemusena keskendutakse peamiselt islamiterrorismile ning lühiajalisele, karistuslikule julgeolekupoliitikale, (12) kuigi tegelikult on tegemist laiema ohuga, mis saab alguse äärmuslastest, kes kasutavad religiooni õigustusena, ja äärmuslikest poliitilistest rühmitustest. Selle asemel peame me investeerima jätkusuutlikku ja pikaajalisse ennetustegevusse. Oma arvamustes ELi terrorismivastase võitluse poliitika (2011) (13) ja aastani 2030 ulatuva ELi tegevuskava (14) kohta on komitee juba kutsunud üles kaasama ulatuslikumalt kodanikuühiskonda ja kohalikke sidusrühmi ning andma neile täiendavat institutsioonilist tuge, (15) sest neil on oluline roll usalduse, sotsiaalse pühendumise ja demokraatliku kaasamise suurendamisel kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil.

4.1.

Komitee toetab kindlalt radikaliseerumise ennetamise suhtes valitud mitmeid ametiasutusi hõlmavat meetodit. See nõuab ulatuslikku suutlikkuse suurendamist kõigis asjaomastes sektorites. Seega koondab mitmeid ametiasutusi hõlmav meetod poliitikakujundajaid, riiklikke institutsioone, nagu õiguskaitseorganid ja vanglad, sotsiaaltöötajaid, akadeemilisi ringkondi ja meediat ning organiseeritud kodanikuühiskonna esindajaid, samuti sotsiaalpartnerite organisatsioone, nagu politsei- ja vanglatöötajate ning õpetajate ametiühingud.

4.2.

Komitee rõhutab kodanikuühiskonna rolli võitluses radikaliseerumise vastu ja märgib, et selle üldist panust ei tohi piirata julgeolekupoliitiliste kaalutlustega. Käesolevas arvamuses esitatakse näiteid meetmetest ja projektidest, millega organiseeritud kodanikuühiskond aitab suurendada sotsiaalset jätkusuutlikkust ja kaasatust. See on üks paljudest valdkondadest, milles kodanikuühiskond annab olulise panuse, mis läheb märksa kaugemale mis tahes mõeldavatest julgeolekupoliitika meetmetest.

4.3.

Seepärast väljendab komitee heameelt riikliku tasandi ennetuspoliitika kujundajate võrgustiku üle, mille komisjon moodustas 2017. aasta veebruaris eesmärgiga vahetada rohkem teadmisi ja kogemusi liikmesriikides ning tõhustada liikmesriikide osalemist RANi tegevuses. Vastloodud radikaliseerumist käsitlev komisjoni kõrgetasemeline eksperdirühm on järjekordne samm sellise kõiki asjaomaseid sidusrühmi hõlmava ulatuslikuma teadmiste ja kogemuste vahetamise suunas.

4.4.

Liikmesriigid peaksid täiel määral kasutama ELi radikaliseerumise ennetamise vahendeid ja programme ning eraldama ka ise piisavalt eelarvevahendeid, millest on puudus peaaegu kõikjal. Jätkusuutlike tulemuste saavutamiseks tuleb radikaliseerumise ennetamise meetmetele pikaajaliselt pühenduda.

4.5.

Ametiühingutel on eriti oluline roll, sest nad esindavad kõikides asjaomastes sektorites teiste seas ka eesliini töötajaid ning saavad pakkuda oma liikmetele koolitust ja teenuseid. Seepärast nõuab komitee, et avalike teenuste ja sotsiaaltöö valdkond oleks varustatud piisava hulga töötajate ja vahenditega kõikidel tasanditel, iseäranis kohalikul tasandil. Näiteks politsei kohaloleku suurendamine suure kuritegevuse tasemega paikades võib hoida ära seadustega mittearvestavate ja äärmiselt vägivaldsete piirkondade tekkimist.

4.6.

Aktiivseks osalemiseks ühiskonnas on väga oluline kaasava olemusega formaalne ja mitteformaalne haridus. Selle abil on võimalik luua tolerantsed ja pluralistlikud ühiskonnad, edendades teadlikkust liberaalsetest ja humanistlikest väärtustest ning demokraatial ja õigusriigil põhinevatest normidest. Kool, haridus ja kutseõpe, samuti noorsootööga seotud algatused, on keskse tähtsusega ning neil võib olla oluline roll radikaliseerumise varasel ennetamisel, kui nende kaudu õpetatakse kriitilist mõtlemist ja meediapädevust (16) ning koos toimivate tööturgudega edendatakse sotsiaalset integratsiooni, pakkudes häid väljavaateid iseäranis noortele. Head haridus- ja koolitussüsteemid ei suuda üksi radikaliseerumist ära hoida, kuid nad võivad suurendada vastupanuvõimet selle suhtes.

4.7.

Haridustööd tuleb hoogustada ka väljaspool riiklikku koolisüsteemi ning asjakohaseid kodanikuühiskonna algatusi tuleb veelgi rohkem toetada, et suurendada teiste kultuuride tundmist ning samal ajal näidata üles kindlat pühendumist vabadusele, liberaalsele demokraatiale ja õigusriigile. Ennetustegevusele võib aktiivselt kaasa aidata teadlikkus erinevatest kultuuridest ja maailma piirkondadest iseäranis seoses rändekriisiga, aga samal ajal tuleb edastada selge sõnum meie ühiskonna vaieldamatutest väärtusest, näiteks meeste ja naiste rollist, mis põhineb võrdõiguslikkusel ja võrdsetel võimalustel.

4.8.

Konkreetsemalt tuleks rohkem investeerida kodanikuühiskonna noorsootöösse ning noorteorganisatsioonidesse, kes pakuvad kultuuri-, spordi- ja muid vaba aja tegevusi, eesmärgiga pakkuda alternatiivseid identifitseerimisstruktuure ja -võimalusi, samuti ohutuid kanaleid dialoogiks ja isiklikuks eneseväljenduseks.

4.9.

Riigi haridussektori kõrval annab ennekõike organiseeritud kodanikuühiskond suure panuse sellesse, et töötada välja kvaliteetne vastusõnum ja vastupropaganda radikaalsete rühmituste nn pakkumiste asemel, nagu komitee on juba märkinud (17). Usukogukonnad ja iseäranis konfliktipiirkondade sündmuste tunnistajad, ohvrid ja ellujäänud, samuti need, kes on lahkunud äärmusrühmitustest, võivad anda olulise panuse eeskujudena tegutsedes. Just nende võtmerolli pärast radikaliseerumise ennetamisel vajavad haridussüsteem, kodanikuühiskond ja kohalikud omavalitsused pikemas perspektiivis palju suuremat abi, tuge ja rahastamist.

5.1.

Komitee toetab iseäranis algatust edendada dialoogi poliitikakujundajatega nii Euroopa kui ka riiklikul tasandil ning palub luua kõikidel tasanditel toimuva regulaarse teabevahetuse jaoks ametliku raamistiku, millega tagatakse, et RAN saab anda liikmesriikidele ja Euroopa Liidu institutsioonidele praktilisi soovitusi. Lisaks võiks RANi soovituste ja tulemuste süstemaatilisem levitamine maksimeerida selle organisatsiooni mõju kõigil tasanditel. Radikaliseerumist käsitlev kõrgetasemeline eksperdirühm annab selles osas soovitusi.

5.2.

Sellega seoses pooldab komitee mõtet koostada kõigis liikmesriikides ülevaated olemasolevatest ennetus- ja väljumisprogrammidest. Sellised ülevaated võiks teha kättesaadavaks ka Euroopa tasandil, näiteks RAN-i kaudu, eesmärgiga parandada dialoogi valitsusasutuste ja kodanikuühiskonna sidusrühmade vahel, luua koostoimet ning vältida programmide dubleerimist. Kogu ELis on vaja märkimisväärselt parandada teabevahetust nende algatuste kohta.

5.3.

Kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite struktuure, kes on huvitatud radikaliseerumise ennetamisest või juba tegutsevad selles valdkonnas, tuleks RANi rohkem kaasata. Seepärast peavad liikmesriigid veelgi soodustama RANi-taoliste struktuuride loomist kohalikul või piirkondlikul tasandil.

5.4.

Kodanikuühiskonna sidusrühmad ja valitsusasutused, ühendused, sh spordiklubid ning perekondi, koole, noorteorganisatsioone ja -tegevusi esindavad organisatsioonid, usukogukonnad, sotsiaalteenistused ja politsei peavad töötama koos, võttes aluseks ühise valdkonnaülese käsituse, et radikaliseerumise ennetamise strateegiaid saaks algatada juba varakult. Seepärast peavad iseäranis eesliini töötajad kõigis asjakohastes valdkondades läbima radikaliseerumise ennetamise koolituse tihedas koostöös kodanikuühiskonna ekspertstruktuuridega. Lisaks tuleks töötajatele teha kättesaadavaks asjakohased nõuandvad organid ja võrgustikud, aidates tuvastada radikaliseerumise märke, ent vältides samal ajal igasugust diskrimineerimist.

5.5.

Ennetustegevuses on eriti oluline roll kohalikel omavalitsustel ja nende haldusasutustel, kuna neil on võimalik koondada kõiki kohalikke sidusrühmi. Tugevdada tuleb ELi ja riiklikul tasandil olemasolevaid rahastamismehhanisme ning muuta need kättesaadavamaks, vähendades bürokraatlikke tõkkeid. Selleks on vajalik ulatuslik jätkusuutlik lisarahastamine.

5.6.

Komitee kutsub üles suurendama investeeringuid haridusse ja koolitussüsteemidesse, noorsootöösse ja vaba aja veetmise võimalustesse, mis edendavad integratsiooni ja kogu ELile ühiseid demokraatlikke väärtusi.

5.7.

Liikmesriigid ei investeeri kaugeltki piisavalt, et pakkuda noortele suurepäraseid võimalusi ning seega võidelda radikaliseerumise vastu. Radikaliseerumist võib soodustada sotsiaalne tõrjutus ja võimaluste puudumine, mis tuleneb näiteks haridussüsteemist väljalangemisest. Üldiselt tuleb radikaliseerumise ennetamise võimalusena käsitleda ka meetmeid, mis aitavad võidelda noorte tööpuuduse väga kõrge määra ja ebakindlate töösuhetega paljudes liikmesriikides.

5.8.

Koolihariduses ning riigitöötajate, näiteks õiguskaitseasutuste ametnike ja vanglatöötajate koolitusprogrammides tuleks rohkem tähelepanu pöörata sellistele probleemidele, nagu identiteedi-, soo- ja kultuurirollidega seotud konfliktid, sotsiaal-majandusliku konflikti tekkimise oht ja sisseränne ning diskrimineerimine, sotsiaalne tõrjutus ja kiusamine, mida võidakse ära kasutada äärmuslikus propagandas ja äärmusrühmituste poolt. Ent sellega seonduvaid põhiküsimusi (nt kodanikuõpetus) käsitletakse paljude ELi liikmesriikide õppekavades liiga põgusalt. On jätkuvalt oluline arendada noorte, vanemate ja õpetajate meediaoskusi interneti ja sotsiaalmeedia kasutamisel.

5.9.

Radikaliseerumise suhtes ei ole haavatavad mitte üksnes vaesusest ja töötusest mõjutatud noored, vaid materiaalne puudus, võimaluste puudumine ja aktiivsest osalemisest kõrvalejäämine võib põhjustada sotsiaalset tõrjutust, mis võib omakorda avada ukse äärmusrühmituste värbajatele. Lisaks suurematele investeeringutele vaesuse vastu võitlemisesse palub komitee (18) pöörata rohkem tähelepanu noorte integreerimisele ühiskonda, haridussüsteemidesse ja tööturule. Komitee kordab oma üleskutset luua liikmesriikides tugevad integratsioonisüsteemid, mis hõlbustavad juurdepääsu tööturule, kvalifikatsioonide tunnustamist ning kutse- ja keeleõppe pakkumist kui integreerimise vahendeid, ning on vastu igasugusele etnilisele või usulisele diskrimineerimisele (19).

5.10.

Radikaliseerunud noorte perekondade jaoks on väga tähtsad spetsiaalsed nõustamis- ja tugiteenused. Kui need pered märkavad noorte sugulaste juures muutusi, mis viitavad radikaliseerumisele, peab neil olema juurdepääs vastavatele kontaktisikutele ja võrgustikele. Arvestades kodanikuühiskonna organisatsioonide ja algatuste ligipääsetavust, vajavad need iseäranis toetust programmide väljatöötamiseks, et tõrjutud noorte ja nende perekondadega dialoogi pidada ja teadmisi vahetada.

5.11.

Radikaliseerumist aitavad ennetada ka koduvägivalla vastu võitlemise programmid, sest koduvägivalla kogemused võivad luua valesid eeskujusid ja arusaamu rollidest, õhutades sageli kuritegevust. Ka nendeks programmideks on vaja täiendavat institutsioonilist ja rahalist toetust.

5.12.

Ennetustööle võib kaasa aidata aktiivne partnerlus ettevõtjatega. See on eeskätt asjakohane info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas. Uuenduslikud töövahendid, mida pakuvad näiteks sotsiaalmeedia ja internet, võivad aidata levitada terrorismivastast propagandat väikeste kuludega või ideaalis tasuta. Ettevõtjad saavad aidata kodanikuühiskonna organisatsioone ja spetsialiste nende erialaste kommunikatsiooni- ja meediaoskuste kasutamisel ning toetada suunatud reklaami ja kampaaniate väljatöötamist.

5.13.

Samal ajal peavad veebiteenuste osutajad olema kaasatud vihakõnede, alternatiivsete faktide ja äärmusliku propaganda vastasesse võitlusse oma meediakanalites ning neid tuleks kohustada kõrvaldama oma veebilehtedelt ebaseaduslik äärmuslik sisu. Kommunikatsiooni järelevalve ei tohi siiski muutuda vahendiks, mille abil mõjutada kodanike eraelu (20).

5.14.

Sellega seoses kutsutakse liikmesriike üles arendama kodanikuühiskonna sidusrühmade kommunikatsiooni- ja meediaoskusi nii, et oleks võimalik välja töötada asjakohased meetmed vägivalda õhutava radikaalse sisu leviku tõkestamiseks, tehes meetmed kättesaadavaks ka teistele spetsialistidele ja projektidele. Üks võimalus selle eesmärgi saavutamiseks oleks liikmesriikidel panustada jätkusuutlikult kodanikuühiskonna tugevdamise programmi.

5.15.

Komitee kutsub eraldama teadustegevusele rohkem rahastamisvahendeid, mida EL teeb juba kättesaadavaks oma radikaliseerumise ennetamise alaste uurimisprogrammide kaudu (näiteks seoses RANi tippkeskusega), ning arendama koostöövõrgustikke akadeemilise ringkonna ja kodanikuühiskonna ekspertide vahel.

5.16.

Radikaliseerumine leiab väga sageli aset vanglasüsteemis. Vanglakeskkond kätkeb endas mitmeid ohutegureid, nagu inimeste kontsentratsioon, isikliku tõrjutuse olukorrad, liigne vaba aeg jne. Vaja on ennetavalt sekkuda, et parandada vanglatöötajate asjakohast väljaõpet ja võimaldada neil ära tunda ohuolukordi. Selles vallas on saadud positiivseid kogemusi, samuti on kasutusele võetud häid mehhanisme selliste olukordade ennetamiseks. Eelöeldu saavutamiseks peavad vanglad olema sobiva suurusega ja neis peab töötama kvalifitseeritud personal. Rehabilitatsiooni soodustamiseks peab vanglatöötajate ja vangide suhtarv olema sobiv. Ametiühingute rolli selles sektoris tuleks veelgi tugevdada, muu hulgas koolituste korraldamise ja RANi kaudu saadud õppetundide levitamise kaudu.

5.17.

Riiklike julgeolekuasutuste, vanglate, sotsiaaltööasutuste, koolide ja muude asjakohaste riiklike institutsioonide ametnikud, kellel on palju sidemeid organiseeritud kodanikuühiskonnaga, peavad valima mitmeid ametiasutusi hõlmava meetodi, mis läheb kaugemale karistusmeetmetest, keskendudes rohkem radikaliseerumise ennetamise koolitustele ja sellekohase teadlikkuse suurendamisele. Selleks saab muuta Euroopa tasandil kättesaadavaks eksperditeadmised ja vahendid ning edendada sihipärast koostööd kodanikuühiskonnaga.

5.18.

Tõhustada tuleb valitsusasutuste ja valitsusväliste organisatsioonide koostööd endiste vangide taasintegreerimisel, et kindlustada nende edukas sotsiaalne rehabilitatsioon. Paljudel radikaliseerunud noortel on kriminaalne minevik.

5.19.

Endiste vangide integreerimine tööturule on keeruline vanglakaristusega sageli seotud häbimärgistamise tõttu. Siiski on see oluline samm radikaliseerumise ennetamise suunas. Siin peaksid oma panuse andma sotsiaalpartnerid (käesoleval juhul peamiselt tööandjad), pakkudes teist ja sageli esimest võimalust nendele, keda see puudutab.

5.20.

EL peaks näitama üles suurt huvi radikaliseerumise ennetamise vastu ja tegema tihedamat koostööd kodanikuühiskonna organisatsioonidega kolmandates riikides, mida iseloomustab suur radikaliseerumise oht ja mis võivad ka olla radikaliseerumise tulipunktid või nendeks muutuda.

5.21.

Konkreetsemalt rõhutatakse terrorismivastast võitlust ning riigi ja ühiskonna vastupanuvõimet puudutavas ELi välistegevuses, nagu on kirjeldatud ELi üldises välis- ja julgeolekupoliitika strateegias, vajadust arendada nendes riikides kultuuride- ja religioonidevahelist dialoogi, laiendades nendes riikides partnerlussuhteid kodanikuühiskonna ja ühiskondlike organisatsioonide, usukogukondade ja erasektoriga. On suur oht, et kodanikuühiskonna püüdlused ei anna tulemusi, sest kolmandate riikide välisjõud avaldavad märkimisväärset survet, näiteks rahastades vägivaldseid äärmusliikumisi ELi liikmesriikides ja selle naabruses. Sellised rahavood tuleb peatada.

11.4.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 129/18

Raportöör:

Peter SCHMIDT

1.1.

Komitee kordab oma üleskutset töötada ELis välja terviklik toidupoliitika, mille eesmärk on pakkuda tervislikku toitumist jätkusuutlikest toidusüsteemidest, sidudes põllumajanduse toitumise ja ökosüsteemi teenustega, ning tagades tarneahelad, mis kaitsevad rahvatervist kõigis Euroopa ühiskonna osades. Terviklik ELi toidupoliitika peaks parandama toiduga seotud poliitikavaldkondade sidusust, tõstma uuesti hinda toidu väärtuse ja edendama toidu puhul pikaajalist üleminekut tootja- ja tarbijamentaliteedilt kodanikumentaliteedile.

1.2.

Praegune ELi poliitikaraamistik ei sobi üleminekuks jätkusuutlikumatele toidusüsteemidele, et tagada ÜRO kestliku arengu eesmärkide tõhus saavutamine ning õigus toidule ja muud inimõigused. Kuigi praegused poliitikaraamistikud võisid olla edukad individuaalsete probleemide lahendamisel, ei paku need üldist sidusust, mida on vaja, et tegeleda tulevikus eeldatavasti ülemaailmseid ja ELi toidusüsteeme tabavate mitmesuguste probleemidega. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (edaspidi „komitee“) rõhutab vajadust olemasolevaid ELi poliitikavahendeid kohandada ja ühildada, et luua keskkondlikult, majanduslikult ja sotsiaal-kultuuriliselt jätkusuutlikud toidusüsteemid. Komitee kordab ka, et ümberkujundatud ÜPP peaks terviklikku toidupoliitikat täiendama, aga mitte seda asendama (1).

1.3.

Komitee rõhutab vajadust säilitada kultuur, milles väärtustatakse toidu toitumisalast ja kultuurilist tähtsust ning selle sotsiaalset ja keskkonnamõju. Sellega seoses on ELis saadavalolev rikkalik toiduvalik ja piirkondlikud/kohalikud toidud tõeline väärtus ning neid tuleks sellena rohkem väärtustada. Terviklik toidupoliitika peaks soodustama toidu suuremat väärtustamist tarbijate poolt, edendama toidujäätmete tekke vältimist ja vähendamist ning aitama kaasa toidu hinna taasintegreerimisele ja taasühendamisele teiste väärtustega. Eelkõige peaks see tagama tootjate jaoks õiglased hinnad, nii et põllumajandus jääks elujõuliseks.

1.4.

Komitee rõhutab, et kõikidel toiduainete tarneahela sidusrühmadel on oma osa tervikliku raamistiku väljatöötamisel, et saavutada õiglane jaotus kogu ahelas. Ükski individuaalne sektor üksi ei saa seda teha. Terviklik toidupoliitika peaks kasutama tööstuse ja jaemüügi mõjujõudu, et kiirendada tarbijate üleminekut jätkusuutlikule toidule. Üleminek jätkusuutlikele toidusüsteemidele nõuab ka, et pühendunud tarbijad muutuksid toidu valdkonnas aktiivseteks kodanikeks. See tähendab ka kohustust tagada tervikliku toidupoliitika abil, et Euroopa põllumajandusliku toidutööstuse sektor on võimeline müüma sellise kvaliteeditasemega tooteid, et säilib sektori positsioon valdava enamiku tarbijate eelisvalikuna.

1.5.

Komitee tunnustab suurenevat arvu algatusi, mis viiakse ellu piirkondlikul ja kohalikul tasandil, et toetada alternatiivseid toidusüsteeme. Need algatused tihendavad sidemeid tootjate ja tarbijate vahel, loovad võimalusi kohalikele ettevõtjatele ja uuteks töökohtadeks ning suhestavad kogukonnad taas oma toiduga. Komitee toob esile ka linnade osa integreerituma toidupoliitika väljaarendamisel. Terviklik toidupoliitika peaks tuginema ühisele juhtimisele kõigil tasanditel – kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil, ning seda stimuleerima ja arendama. See looks soodsa raamistiku, mis võimaldaks sellistel algatustel edeneda, olenemata nende ulatusest.

1.6.

Komitee nõuab, et loodaks uus arukas süsteem jätkusuutliku toidu märgistamiseks. Poliitikasuunad on keskendunud toitumisele ja muudele tervisealastele väidetele, kuid komitee märgib üha suurenevat muret selle pärast, et tarbijatel puudub toidu keskkonna- ja sotsiaalset mõju käsitlev teave. Toiduainetööstus on teadlik sellest, et ta võib keskkonnamõjusid teatud määral leevendada, kuid lõppkokkuvõttes peavad tarbijad olema kaasatud ja teavet tuleb pakkuda.

1.7.

Selleks et toetada ELi toiduga seotud poliitikasuundade ühendamiseks mõeldud tervikliku raamistiku loomist, teeb komitee ettepaneku luua lühiajaliselt/keskpika aja jooksul sektoriülene ja institutsioonidevaheline töörühm, mis hõlmaks erinevaid komisjoni peadirektoraate ja teisi ELi institutsioone. See töörühm vastutaks toidu jätkusuutlikkust käsitleva tegevuskava väljaarendamise eest, mille eesmärk oleks aidata ELil viia ellu toiduga seotud kestliku arengu eesmärke. Tegevuskava tuleks arendada välja osalusprotsessi kaudu, mis hõlmaks sidusrühmi kogu toiduainete tarneahelas, kodanikuühiskonda ja teadlasi. Komitee soovitab korraldada ja välja arendada koha, kus kodanikuühiskond saab olla kaasatud ja selles protsessis aktiivselt osaleda.

1.8.

Eelkõige soovitab komitee luua ELi jätkusuutliku toidu tulemustabeli, mis võimaldaks käsitleda toidusüsteemide probleeme mitmeaastase lähenemisviisi abil, edendades sellega poliitika ühtlustamist valitsemise eri tasanditel. Tulemustabeliga esitataks näitajad ning julgustataks ja jälgitaks seega seatud eesmärkide saavutamise suunas tehtavaid edusamme.

1.9.

Pikemas perspektiivis ja olenevalt töörühma järeldustest julgustab komitee komisjoni uurima eraldi toidu peadirektoraadi loomise teostatavust, mis pakuks selget keset ELi kohustuste jaoks kõigis toiduga seotud poliitikavaldkondades ning oleks õigusaktide, õigusloome ja vajaduse korral nende jõustamise allikas. Sellist struktuuri võiks korrata kõigis ELi liikmesriikides eraldi toiduga tegeleva ministeeriumi vormis.

2.1.

ELi eesistujariigi Madalmaade palvel 2016. aastal koostatud ettevalmistavas arvamuses teemal „Jätkusuutlikumad toidusüsteemid“ kutsus komitee üles looma tervikliku toidupoliitika, et edendada üleminekut jätkusuutlikumatele toidusüsteemidele ja tagada parem järjepidevus toiduga seotud poliitiliste eesmärkide vahel (nt jätkusuutlik põllumajanduslik tootmine, tervislik toitumine, keskkonnakaitse, õiglasemad kaubandussuhted jne). Käesolev arvamus põhineb seal esitatud soovitustel arendada edasi tervikliku raamistiku aluspõhimõtteid ja nägemust.

2.2.

Samal ajal on jõudu kogunud ka terviklikum lähenemine toidupoliitikale. ÜRO kuulutas praeguse aja toitumismeetmete aastakümneks, tunnistades vajadust toidusüsteemid ümber kujundada, et jõuda tervislikuma ja parema toitumiseni. Maailma toiduga kindlustatuse komitee kõrgetasemeline eksperdirühm rõhutab seda kohustust veelgi oma 2017. aasta septembri aruandes (2). ELi tasandil võttis Regioonide Komitee hiljuti vastu arvamuse, milles nõuti terviklikku ja jätkusuutlikku ELi toidupoliitikat, mis ühendaks erinevad toiduga seotud poliitikavaldkonnad. Jätkusuutlike toidusüsteemide rahvusvaheline eksperdirühm (IPES Food) algatas kolmeaastase osalusprotsessi, mille eesmärk on arendada 2018. aastaks välja nägemus ühisest toidupoliitikast ja mis hõlmab teadlasrühmi, sidusrühmi, kodanikuühiskonna organisatsioone ja poliitikakujundajaid. Suur hulk sektoritevahelisi algatusi riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil juba muudab Euroopa toidusüsteeme kodanikuühiskonna aktiivse osaluse kaudu.

2.3.

Komitee arvates oleks kestliku arengu eesmärkide elluviimine Euroopas peamine hoob, mis viiks meid tervikliku lähenemisviisi suunas, mis hõlmaks erinevaid poliitikavaldkondi (põllumajandus, tervishoid, keskkond, kaubandus, areng, innovatsioon jne) ja valitsustasandeid (ELi, riiklik ja kohalik tasand) ning millega saavutataks jätkusuutlikumad toiduainete tootmise ja tarbimise viisid. Ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) üle pärast 2020. aastat käimasolev arutelu on samuti keskne võimalus, et tagada sidusus ümberkujundatud põllumajanduspoliitika ja teiste toiduga seotud poliitiliste eesmärkide vahel (3).

2.4.

Mõned liikmesriigid (nt Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Madalmaad ja Rootsi) muutuvad toiduga seotud poliitikas üha aktiivsemaks, pidades silmas tervishoidu, keskkonda ja jätkusuutlikkust. Komitee hoiatab sellise olukorra eest, kus eri liikmesriikide erinev lähenemisviis muutub tarbijatele ja äridele kahjulikuks. Komitee peab seda lisapõhjuseks, miks nõuda ELi tasandil terviklikku raamistikku.

3.1.

Üha rohkem on teaduslikke tõendeid toidu mõju kohta tervisele, keskkonnale ja ühiskonnale tervikuna. Toiduvaldkond, millega tegelemiseks ÜPP loodi, on muutunud keerukamaks. Euroopas ei ole toiduainepuudust – edu, mis tuleneb ÜPPst ja suurenevatest sissetulekutest, aga ka täiustatud tootmismeetoditest põllumajandussektoris. Toiduga seotud tööhõive ja lisandväärtuse loomine on liikunud maalt ja merelt tehastesse, jaemüügisektorisse ja toitlustusteenustesse. Tervishoiukava on laienenud, liikudes alatarbimise juurest edasi; tänapäeval eksisteerib ikka veel sotsiaalsest ebavõrdsusest tingitud ebatervislik toitumine ja nn uus toiduvaesus, aga neist kaalukamad on laiaulatuslikud mittenakkuslikud haigused. Need hõlmavad südamehaigusi, insulte, diabeeti ja ülekaalulisust. Südame-veresoonkonna haigused põhjustavad ELis igal aastal 1,8 miljonit surma, mis moodustab 37 % kõigist surmadest ELis (4). 2015. aastal elas ELis ligikaudu 49 miljonit südame-veresoonkonna haigusega inimest.

3.2.

Euroopa sotsiaalsed suundumused on suurel määral muutnud ka toite, maitse-eelistusi ja rahvuskööke. Pärast ÜPP loomist on muutunud tarbimisharjumused ja elustiil. Kulinaariaalane üleminek on mõjutanud iseäranis naisi, sest just nemad vastutasid ajalooliselt ja vastutavad ka tänapäeval toidu eest kodus. Muutused toidutehnoloogias on toonud endaga kaasa nii positiivseid kui ka negatiivseid sotsiaalseid mõjusid. Valikud võivad olla paranenud, kuid Euroopa mitmekülgset ja rikkalikku kultuuripärandit nõrgestatakse mõnikord. Toiduainetööstuse ettevõtjate suured turunduseelarved on üldiselt innustanud tarbijaid sööma väga töödeldud toite. Tööstuse näitajatest on näha, et näiteks belglased saavad kaks kolmandikku oma kaloritest eeltöödeldud, pakendatud toidust (veel rohkem kui inglased) (5). Riiklikud terviseametid tunnevad muret suure soola-, suhkru- ja rasvasisaldusega töödeldud toitude liigse tarbimise pärast. Need võivad olla odavad, mis mõjub stiimulina madala sissetulekuga inimeste jaoks, kellel on juba niigi keskmisest halvem tervis. Toitumine aitab seega kaasa sotsiaalsele ebavõrdsusele Euroopas (6). Suure majanduslanguse ajal ja pärast seda on Euroopas kasvanud heategevuslike toiduannetuste arv. Sellise hädaolukorras antava toiduabi pakkumine ei tohi asendada seda, et Euroopa tegeleks sotsiaalse ebavõrdsusega, mis põhjustab toitumisega seotud halba tervist.

3.3.

Toidu mõju keskkonnale on dokumenteeritud ja kindlaks tehtud. Kliimamuutuste ohtu tunnistatakse ja EL toetas tugevalt 2015. aastal Pariisis sõlmitud kliimamuutuste raamkonventsiooni. EL on taganud ka paremad keskkonnaalased õigusaktid ja kahjustuste ennetamise, näiteks veepoliitika raamdirektiivi kaudu. Sellele vaatamata määravad Euroopa toidueelistused tarbimisharjumusi, mis hõlmavad suures koguses varjatud veekasutust, mis kujutab endast ohtu liikmesriikidele, (7) ja nõuavad integreeritumat lähenemisviisi maale, põllumajandusele ja veele (8). Samuti valmistab muret asjaolu, et Euroopa pinnas on õrn. ELi Teadusuuringute Ühiskeskuse mudel viitab sellele, et veest põhjustatud pinnaseerosioon on mõjutanud 130 miljonit hektarit ELi 27 liikmesriigi pindalast; ligikaudu 20 % pindalast kaotab üle 10 tonni mulda hektari kohta aastas (9). Bioloogilise mitmekesisuse kadumist on tunda nii maal kui ka merel, kus on teatatud, et varude mitmekesisus on surve all (10). Sellele vaatamata nõustavad liikmesriigid jätkuvalt tarbijaid sööma kala tervisega seotud põhjustel, ilma et pöörataks tähelepanu keskkonnaalastele tagajärgedele.

3.4.

Majanduslikult peetakse viimast 60 aastat edukaks. Toit on kõigile kättesaadav. Kodumajapidamiste toidule tehtavate kulutuste keskmine tase on langenud 30 %-lt 15 %-le. Tarbijahinnad on langenud seoses suurte toiduainete jaemüügikettide esilekerkimisega. Kuid nüüd küsivad majandusteadlased, kas toiduainete hinnad kajastavad tootmise tegelikke kulutusi või kas ei jää teatud kulud täielikult kajastamata. Komitee märgib huviga ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni käimasolevat uurimistööd põllumajanduskulude täieliku kuluarvestuse kohta (11). Toiduainete tarneahelas on suurenenud ka võimu tasakaalutus, mis on viinud ebaõiglaste kaubandustavade ja nendega seotud tagajärgedeni, (12) ühtlasi on vähenenud osa, mille põllumajandustootjad saavad tarbijahinnast.

3.5.

Suundumus üle toota on langetanud hindu, kuid on samuti kinnistanud toidu raiskamise. Kui tarbijad maailma madala sissetulekuga riikides raiskavad hinnanguliselt ligikaudu 8 % toitu, siis tarbijad ELis raiskavad kolmandiku ostetud toidust. ELi rahastatud projekti „Fusions“ hinnangul raisatakse ELis aastas 88 miljonit tonni toitu, mis maksab 143 miljardit eurot (13). Selle toidu raiskamise kultuurilise mõõtmega ei tegeleta täielikult ringmajanduse lähenemisviisi või ressursitõhusa Euroopa tegevuskava raames, mis on väärtuslikud nägemaks toitu materiaalse üksusena, kuid milles ei suudeta võtta arvesse selle tarbijaid või kultuurilist väärtust. Euroopa väljakutse seisneb selles, kuidas luua toidu valdkonnas uus kodanikumentaliteedil põhinev lähenemine jätkusuutlikule toitumisele.

3.6.

Nii akadeemikute kui ka toiduainetööstuse andmed ja uuringud on parandanud meie arusaama sellest, kuidas Euroopa toidusüsteemid mõjutavad ühiskonda, keskkonda ja tervishoiuga seotud tulemusi. Ühiselt võetuna viitavad need vajadusele integreerituma lähenemisviisi järele. Kuigi praegused poliitikaraamistikud võisid olla edukad individuaalsete probleemide lahendamisel, ei paku need üldist sidusust, mida on vaja, et tegeleda tulevikus eeldatavasti ülemaailmseid ja ELi toidusüsteeme tabavate mitmesuguste probleemidega. Toiduga seotud poliitikavaldkonnad arendatakse suures osas välja üksteisest eraldi ja tihti puudub neis järjepidevus. Valitsuse eri tasandite poliitikameetmed on samuti üksteisest eraldatud. Üks näide, mis illustreerib vajadust integreerituma lähenemisviisi järele, on antimikroobikumiresistentsus, mis on levinud antibiootikumide kasutamise kaudu loomakasvatuses ja ohustab nüüd inimeste tervist. Integreeritud toidupoliitika tähtsust selle probleemi puhul tõstis oma hiljutises kõnes esile ka volinik Andriukaitis. Veel üks näide on konflikt maa kasutuse vahel toiduks ning maa kasutuse vahel energiatootmiseks, elamuteks ja muudeks vajadusteks. Toidu raiskamine on samuti osalt tootlikkuse tõhususe suurendamise tulemus; pidevalt toimub toidu massiivne läbivool süsteemis. Selle lahendamiseks tarbijate ratsionaalse käitumise peale lootmine ei toimi.

3.7.

Kui EL nüüd n-ö uuesti sünniks, looks ta tervikliku toidupoliitika, mille eesmärk on tagada jätkusuutlik toitumine jätkusuutlike toidusüsteemide alusel, ühendades põllumajandusliku tootmise toitumise ja ökosüsteemi teenustega ning tagades tarneahelad, mis kaitsevad kõigi Euroopa ühiskonna osade rahvatervist (14). Poliitiline väljakutse seisneb selles, kuidas kutsuda esile vajalikku muutust. Ajalooliselt on ELi poliitika arenenud demokraatlike muutuste protsessi kaudu, järsemad muutused toimusid kriiside tõttu, nagu toiduohutuse kriis 2000. aastal ja hobuseliha skandaal 2013.–2015. aastal.

4.1.

Komitee märgib, et suur osa Euroopa ühiskonnast tunnistab uusi struktuurilisi väljakutseid ELi toiduvaldkonna juhtimises. EL võiks liikuda poliitika kohandamiselt ja olukordadele reageerimiselt ennetava lähenemisviisi kasutusele võtmise poole. Komitee loob oma hiljutises arvamuses olulised pretsedendid. ELi linnade ja suurlinnade jaoks parema toidupoliitika loomise vastu uue huvi tekkimist tuleks võtta nüüd arvesse maapiirkondade murede puhul. Paljud Euroopa linnad osalevad selles toidupoliitika nõukogude, jätkusuutlikkuse ja/või kliimamuutuste meetmete ning linnavõrkude ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni tervislike linnade programmi kaudu. Milano linnatoidu poliitika pakti allkirjastamine 2015. aastal kajastab seda asjaolu.

4.2.

Hiljuti on toimunud mitmed toiduainete tarneahela ümberkorraldused, et ühendada uuesti tootjad ja tarbijad ning muuta põllumajanduslik ja toiduainete tootmine taas kohalikuks. Siia kuuluvad muu hulgas kogukonna toetatud põllumajandus, lühikesed tarneahelad, alternatiivsed toiduvõrgud, kohalikud põllumajandustootmise süsteemid ja otsemüük. Tarbijate ühendustel võib olla tähtis osa ka kogukonnaga tugeva sideme tagamisel, samuti sotsiaalse, haridusliku ja keskkonnaalase fookuse tagamisel. Avalikel asutustel on kavad, mis on samuti osa protsessist, nt koolidele ja haiglatele mõeldud riigihanke programmide kaudu, mis julgustavad kohaliku, orgaanilise toidu hankimist (nt Taani ja Malmö Rootsis). See sobib ELi ringmajanduse lähenemisviisiga.

4.3.

Tootjate ja tarbijate vahel tihedamate sidemete loomise kaudu võib kohalikumatel toidusüsteemidel ja alt üles suunatud algatustel olla oluline osa tervislikuma ja jätkusuutlikuma toidu tarbimise soodustamisel. Kodanikuühiskonna ja kohaliku kogukonna kaasatus tugevdab neid sidemeid, mida on võimalik näha mitmete jätkusuutliku toidu algatuste puhul linnades ja suurlinnades üle Euroopa. Kuid praegu on ELi tasandi poliitika halvasti valmis nendest katsetest õppima, rääkimata nende toetamisest, kui need on paljutõotavad. Terviklik toidupoliitika võib seetõttu aidata nii stimuleerida kui ka arendada selliste algatuste ühist juhtimist. Põllumajandusettevõtjad kohanevad turu nõudmistega, kuid nad on piiratud põllumajandusliku tootmise laadiga; muutus tootmissüsteemides võtab aega.

4.4.

Toidumajandust ootavad ees suured tehnilised, majanduslikud ja sotsiaalsed (15) ülesanded, mida on arvesse võetud innovatsiooni ja tehnoloogilise arengu jaoks mõeldud suurtes investeerimisprogrammides. Euroopas on ligikaudu 289 000 toidutootmisettevõtet, kuid 3 000 neist moodustavad ligikaudu poole ELi turust (16). Uuringud näitavad, et vastupidavad toidusüsteemid peavad säilitama suurte ja väikeste põllumajandusettevõtjate koosluse. Euroopa suurimate toiduettevõtjate ja VKEde sektori vahel on suuri erinevusi. Neid saaks paremini omavahel ühendada sotsiaalse Euroopa abil. Digitaalmajandus pakub võimalusi tihedamateks sidemeteks tarbijate ja tootjate vahel. Ettevõtlus peab tervitatavaks progressiivset juhtimist jätkusuutlikkuse küsimustes ja tahab selgeid raamistikke.

4.5.

Euroopa kodanikel on selge huvi tagada, et nende toit tuleb jätkusuutlikest allikatest. Märgistamissüsteemid ei ole võimelised pakkuma selgust lihtsalt küsimuse keerukuse tõttu. Karl Falkenbergi hiljuti koostatud aruandes tehti ettepanek, et Euroopa toidu nn kaubamärk peaks keskenduma jätkusuutlikkusele või planeedi piiranguid arvestades hästi elamisele ja õiglasele jagamisele (17). See viitab nii sotsiaalsele kui ka keskkonnaalasele ja majanduslikule rõhuasetusele. Mõned kultuurilised probleemid ei kuulu Euroopa institutsioonide volituste alla, nagu pinge tasustatud (tarneahelas) ja tasustamata (kodustes köökides) töö vahel seoses toiduga, kuid Euroopa toidusüsteemis on elemente, mis on kesksed Euroopa toidu mõiste (või nn kaubamärgi) jaoks. Euroopa on tuntud toitude ja toiduainete tootmise mitmekesisuse poolest. Seda valdkonda ei tule mitte ainult kaitsta, vaid ka aktiivselt laiendada. ELi kvaliteedimärgise (kaitstud geograafiline tähis, kaitstud päritolunimetus, garanteeritud traditsiooniline toode) süsteem on kasulik, kuid katab ainult eritoite; see ei hõlma massitoiduga seotud suundumusi. Karl Falkenbergi soovitus, et peaksime taotlema õiglust, peaks kindlasti tähendama uut kokkulepet palkade vallas ja võõrtöötajate õiglast kohtlemist ELi toiduettevõtetes. Need on tundlikud, kuid olulised probleemid, mille kaudu terviklik toidupoliitika saab praktiliselt toetada sotsiaalset rahu Euroopas.

4.6.

Lapsevanemate ja tervishoiuasutuste jaoks on konkreetne mure mittevastavad rahalised investeeringud reklaamsõnumitesse lastele suunatud toitude kohta. Maailma Terviseorganisatsioon näeb seda prioriteedina, sest väga suur osa nendest sõnumitest puudutab soola-, suhkru- ja rasvarikkaid toite (18). Traditsioonilistelt meediavormidelt digivormidele üleminekuga muutub terviklik lähenemisviis üha vajalikumaks. Hinnanguliselt kulutati 2016. aastal ainuüksi Lääne-Euroopas 37 miljardit USA dollarit digitaalse toidureklaami peale (19). Komitee juhib tähelepanu tarbijate hiljutisele toidu- ja jaemüügiettevõtjatele suunatud üleskutsele, milles paluti neil lõpetada oma kaubamärgi maskottide kasutamine turustamis- ja reklaamikampaaniates selliste toitude puhul, mille rasva-, soola- ja suhkrusisaldus on kõrge. Tööstusepoolse adekvaatse tegevuse puudumisel peaks valitsus kaaluma regulatiivsete meetmete võtmist (20).

4.7.

ELi toidupoliitika 50 aasta eesmärk peaks olema minna toidu puhul tarbimismentaliteedilt (mida iseloomustab raiskamine) üle kodanikumentaliteedile (mida iseloomustab hool ja vastutus). Üleminekuks jätkusuutlikule toitumisele jätkusuutlikest toidusüsteemidest on vaja, et kaasatud tarbijad muutuksid toidu valdkonnas aktiivseteks kodanikeks. Komitee kordab oma ettepanekut algatada kogu Euroopat hõlmav teabe- ja teadlikkuse parandamise kampaania toidu väärtuse kohta. See on vajalik, et tagada pikaajaline muutus tarbijate käitumises (21).

5.1.

Toidupoliitika on kõikehõlmav poliitika, millega korraldatakse ja toetatakse toidusüsteemide raamistikku, alates esmasest tootmisest (põllumajandusettevõtjad) kuni tootmisetapi (töötlemine) ja tarbimiseni. See muudab selgeks ja avatuks selle, mis on sageli pealispinna all ja peidetud. Kuna toit hõlmab väga paljusid eluvaldkondi, nagu haridus, tervishoid, keskkond, kaubandus, sotsiaalsed suhted ja kultuur, on tervikliku toidupoliitika olemasolu väärtus see, et ühiskond saab selgitada, mida ta tahab ja mida ta võib oma toidusüsteemi kaudu saavutada. See poliitika ühendab seda, mida muidu saab liiga kergesti eraldada ja killustada. Küsimuste lahendamisel, kuidas ja mida me sööme ning kuidas ja mis hinnaga me tänapäeval toitu toodame, on tulevikus tagajärjed.

5.2.

Toidupoliitika avaldab tugevat mõju maa- ja linnapiirkondade arengule. See loob töökohti kõigis ühendatud sektorites, nagu põllumajandus ja selle tehniline taristu, toidu töötlemine, transport, kaubandus, pakendamine, jaemüük ja toiduteenused jne. See mõjutab miljonite ELi kodanike elatist. ELi toiduainete tootmise sektoris töötab 4,25 miljonit inimest; selle sektori kasum on üle 1 098 miljardi euro ja see kulutab 2,5 miljardit eurot teadusuuringutele ja arendusele ja sel on 25,2 miljardi euro suurune ülejääk töödeldud toidu kauplemises (22). Vaatamata toidu majanduslikule tähtsusele ELi majanduses ei ole praegu olemas ELi toidupoliitikat kui sellist. Selle asemel kujundavad toidusüsteeme mitmesugused erinevad poliitikaraamistikud, nagu on toodud välja eespool.

5.3.

21. sajandiks sobilik toidupoliitika peab vastama mitmele kriteeriumile: toidu kvaliteet (nt maitse, nauding, välimus ja autentsus); tervis (nt ohutus, toiteväärtus, saadavus ja teadmised); keskkond (nt CO2, vesi, maakasutus, pinnas, bioloogiline mitmekesisus, õhukvaliteet ja süsteemne vastupidavus); sotsiaalsed ja kultuurilised väärtused (nt identiteet, juurdepääsu võrdsus, usaldus, valikud ja oskused); usaldusväärne majandus (nt tõeline konkurents ja õiglane kasum, korralikud töökohad, täielik kulude arvessevõtmine ja mõistlikud, konkurentsivõimelised hinnad); hea valitsemistava (nt demokraatlik vastutus, läbipaistvus, eetilised protsessid ja usaldusväärsete teaduslike tõendite kasutamine). Kõiki olemasolevaid ELi toiduga seotud poliitikameetmeid saab vaadelda nende poliitikavaldkondade vaatenurgast.

5.4.

Terviklik toidupoliitika peab tõhustama vastupidavaid ökosüsteeme ja tagama, et kõik sidusrühmad ja osalejad toiduainete tarneahelas saaksid korraliku sissetuleku nii ELis kui ka sellest väljaspool. Toiduhinnad ei kajasta tootmise täielikke kulusid ning tervishoiu-, keskkonna- ja sotsiaalsed kulud on tavaliselt hajutatud. Odavama, kättesaadavama toidu otsimine ei tohi negatiivselt mõjutada teisi toiduainete tootmise ja tarbimise eripärasid ja mõjusid. Terviklik toidupoliitika võib aidata uuesti integreerida ja ühitada toiduhinnad teiste väärtustega.

5.5.

Terviklik toidupoliitika peaks ühendama olemasolevad ja uued poliitikameetmed lõppeesmärgiga muuta toidusüsteemid jätkusuutlikuks ja toitumine tervislikuks. See ei tohiks tähendada jalgratta uuesti leiutamist täiesti uue poliitika loomise kaudu või ELile uute volituste andmise kaudu, sest eesmärk ei ole ühtse standardi kehtestamine. Pigem tähendab see reformide vastuvõtmist ELi tasandil, et julgustada kõigil tasanditel (kohalikul/omavalitsuse, piirkondlikul, riiklikul tasandil ja ettevõtjate seas) uute ja jätkusuutlikumate tegevussuundade leidmist ning selliste algatuste laiendamist, mis juba toimuvad, luues nii rohkem sidusust. See tähendab, et ELi tasandi meetmed tuleb sobitada selliste meetmetega, mida saab kõige paremini võtta teistel valitsemistasanditel. Maksusüsteemide puhul võidaks luua olukord, mis parandaks juurdepääsu tervislikule toitumisele linnaplaneerimise ja riigihangete kaudu, toetades seega kohalikke turge ja tööhõivet.

5.6.

Terviklikust toidupoliitikast peaks kujunema ka alus, mille põhjal teha lõpp toodete kahesuguse ja madalama kvaliteediga seotud ebaausatele kaubandustavadele – iseäranis madalama kvaliteediga, ent identses pakendis toiduainete tootmisele ja müümisele eri liikmesriikides (23).

5.7.

Nende eesmärkide saavutamiseks tuleb koordineerida poliitikameetmeid nii tarne kui ka nõudluse osas. See tähendab, et toidu kättesaadavust ja odavust jätkusuutliku toiduainete tootmise kaudu tuleb samuti koordineerida, andes tarbijatele suurema juurdepääsu ja suuremad volitused, et nad valiksid tervisliku ja maitsva toidu. Arendada tuleb seadusandlike muudatuste kombinatsiooni, et eemaldada regulatiivsed takistused ja pakkuda maksustiimuleid ja käitumuslikke muudatusi, mis on ajendatud paremast teabest, haridusest ja teadlikkuse parandamisest tarbijate ja töötlejate seas. Peamine eesmärk on parandada kõigil tasanditel teadlikkust toidu väärtuse kohta ja selle toetamist ning toetada järkjärgulisi, kuid olulisi muutusi. Näiteks soola vähendamine toimib kõige paremini siis, kui seda tehakse aeglaselt, aga süsteemselt, kuid ettevõtjatel ei ole mingeid stiimuleid oma toodete ümberkujundamiseks.

5.8.

Selleks et terviklik ELi toidupoliitika oleks Euroopa tarbijate seisukohalt tõeliselt asjakohane, on pakkumise poolelt vaadates määrav tähtsus sellel, et ELis jätkusuutlikult toodetud toit oleks konkurentsivõimeline. See tähendab, et Euroopa põllumajandusliku toidutööstuse sektor on võimeline tarnima tarbijatele toitu hinnaga, mis sisaldab lisakulusid tulenevalt sellistest kriteeriumidest nagu jätkusuutlikkus, loomade heaolu, toiduohutus ja toitumine, aga ka õiglane tulu põllumajandustootjatele, ning samas säilitab oma positsiooni valdava enamuse tarbijate eelisvalikuna.

5.9.

Kestliku arengu eesmärkide elluviimine tagab üliolulise raamistiku ühiseks tegutsemiseks, mille eesmärk on jõuda 2030. aastaks maailma jätkusuutliku toitmiseni. Toidu ja põllumajandusega seotud probleemid on läbivad kõigis 17-s kestliku arengu eesmärgis. Eeskätt tõdeb Maailma Terviseorganisatsioon, et 12 kestliku arengu eesmärki nõuavad meetmeid toitumise valdkonnas. Kestliku arengu eesmärkide olemusest tulenevalt on nende elluviimiseks vaja koostööl põhinevaid, terviklikke lahendusi, mis hõlmavad erinevaid osakondi, ministeeriume, sektoreid ja kogu toiduainete tarneahelat. See pakub häid võimalusi ELi juhtrolliks mandri tasandil.

5.10.

Terviklik toidupoliitika peaks ühendama erinevad lähenemisviisid, et viia ellu kestliku arengu eesmärgid, ja see peaks integreerima olemasoleva mitmetasandilise ja mitut sektorit hõlmava valitsemise, et pakkuda veelgi integreeritumat poliitika kujundamise protsessi. Euroopa kujundab seisukohti toidusüsteemi erinevate alustalade kohta, mis on järgmised:

5.11.

See uus terviklik lähenemisviis peaks olema dünaamiline ja hõlmama sidusrühmi üle kogu toiduainete tarneahela ja kodanikuühiskonnas tervikuna, tagades vastutava ja läbipaistva toidudemokraatia.

5.12.

Kokkuvõtlikult peaks terviklik toidupoliitika olema 1) keskkondlikult, sotsiaal-kultuuriliselt ja majanduslikult jätkusuutlik; 2) integreeritud üle kõigi sektorite ja valitsustasandite; 3) hõlmama kõiki ühiskonna valdkondi; 4) tugevdama õiglasi töötingimusi kõigil tasanditel.

6.1.

Nii nagu 1950. aastatel nägid ühisturu asutajad, et toit on kesksel kohal parema, rahumeelsema Euroopa jaoks, nii toob komitee nüüd, kuuskümmend aastat hiljem esile vajaduse alustada Euroopa jaoks jätkusuutlikuma toidusüsteemi loomist. Pingekohad on nüüd hästi teada ja neid on tõendatud. Sellega tegeletakse ja tuleb tegeleda kohalikul ja liikmesriigi tasandil. Kuid vaja on ka üleeuroopalist tegevust.

6.2.

Komitee soovitab luua sektoriteülese ja institutsioonidevahelise töörühma, mis hõlmab komisjoni erinevaid peadirektoraate ja teisi ELi institutsioone, eesmärgiga arendada välja toidu jätkusuutlikkust käsitlev tegevuskava, et aidata ELil viia ellu toiduga seotud kestliku arengu eesmärgid. Tegevuskava tuleks arendada välja osalusprotsessi kaudu, mis hõlmaks sidusrühmi kogu toiduainete tarneahelas, kodanikuühiskonda ja teadlasi.

6.3.

Komitee näeb võimalust korraldada ja välja arendada koht, kus kodanikuühiskond saab olla kaasatud ja osaleda aktiivselt selles protsessis, tuginedes sel teemal komitee ekspertide kuulamisest saadud impulsile.

6.4.

Teadusuuringute Ühiskeskuselt, teadusuuringute peadirektoraadilt ja liikmesriikide teadusasutustelt taotletakse ELi jätkusuutliku toidu tulemustabeli väljaarendamist, et julgustada ja jälgida seatud eesmärkide saavutamise suunas tehtavaid edusamme. Vaja on kombinatsiooni uutest ja vanadest näitajatest, et hõlmata ja lisada toiduga seotud kestliku arengu eesmärgid ja teised rahvusvahelised eesmärgid (nt kasvuhoonegaaside heitkogused) Euroopa raamistikku.

6.5.

Euroopa Komisjonilt, Euroopa Parlamendilt ja nõukogult taotletakse, et nad uuriksid, kas on teostatav luua eraldi toidu peadirektoraat, mis parandaks ülesannete ja kohustuste koordineerimist kõikide toiduga seotud poliitikasuundade puhul, alates üldisest metoodikast elutsükli analüüsi kohta ja lõpetades suurte toiduandmete ja jätkusuutliku toitumisega. See uus peadirektoraat pakuks vajalikku raamistikku, et prioriseerida toitu ja olla õigusaktide, õigusloome ja vajaduse korral nende jõustamise allikas.

6.6.

Luua tuleks uus Euroopa toidupoliitika nõukogu. Mõnel liikmesriigil on juba sellised asutused (nt Madalmaades ja Nordic Food Policy Lab). See nõukogu nõustaks selliste üleminekute osas, mida teaduse sõnul oleks vaja kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks ja Pariisi kliimakokkuleppe elluviimiseks.

6.7.

Üleminekuks jätkusuutlikele Euroopa toidusüsteemidele on vaja, et tervise-, toitumise-, keskkonna- ja majandusalane nõu oleks paremini integreeritud. Komitee toetab ELi jätkusuutlike toitumissuuniste koostamist, mis põhineksid Saksamaa, Madalmaade, Rootsi ja Prantsusmaa algatustel, et pakkuda tarbijatele ja tööstusele selgemaid juhiseid selle kohta, kuidas viia tasakaalu hea toitumine ja väiksem keskkonnamõju ning ennetada valesid keskkonnaalaseid ja tervisega seotud väiteid, võttes samal ajal arvesse kultuurilisi eelistusi. See peaks kajastuma jätkusuutliku toidu märgistamise uues arukas süsteemis.

11.4.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 129/27

Raportöör:

Jonathan PEEL (UK-I)

Kaasraportöör:

Christophe QUAREZ (FR-II)

1.1.

Kestliku arengu eesmärkidele lähenemist ja nende saavutamist peetakse üheks olulisemaks ülemaailmseks prioriteediks. Nüüd on väga oluline säilitada neile lähenemise kiirus, et suuta saavutada 2030. aastaks seatud eesmärgid.

1.1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on veendunud, et kestliku arengu eesmärgid koos Pariisi kliimakokkuleppega (COP21) (1) muudavad põhjalikult maailmakaubanduse tegevuskava, eriti tööstuskaupade ja põllumajandustoodetega kauplemise osas. Nende põhjapanevate kokkulepete rakendamise vajadus peab olema kõigi tulevaste ELi kaubandusläbirääkimiste keskmes.

1.2.

EL on kestliku arengu eesmärkide saavutamise edendamiseks ainulaadsel positsioonil. ELil on usaldusväärsus, et toimida tõhusa ühenduslülina arenenud ja arenguriikide vahel. Suurem tähtsus tuleb omistada komisjoni teatises „Järgmised sammud“ (2) esitatud poliitikasuundade edasiarendamisele ja selgemalt keskenduda kestliku arengu eesmärkide täielikule lõimimisele Euroopa poliitikaraamistikku ja komisjoni kehtivatesse prioriteetidesse, vajadusel ühiselt liikmesriikidega.

1.2.1.

EL tunnistab, et ta on kohustatud nii toimima Lissaboni lepingu alusel (3). Kestliku arengu eesmärkide edendamisel ja elluviimisel ning euroopalike väärtuste propageerimisel kogu maailmas peaks tekkima tugev koostoime.

1.3.

Kaubandusele viidati aastatuhande arengueesmärkides (4) ainult üks kord, kuid kestliku arengu eesmärkides mainitakse kaubandust konkreetselt üheksa korda. Lisaks otsestele kestliku arengu eesmärkide saavutamise meetmetele nõuab komitee tungivalt, et EL ühendaks need kestliku arengu eesmärke soodustava kaubanduse ja investeeringutega. On palju viise, kuidas kaubandus ja investeeringud saavad anda neisse eesmärkidesse positiivse, ehkki mõnikord kaudse panuse.

1.4.

17. eesmärgi (taaselustada kestliku arengu alane ülemaailmne partnerlus) üks sihtmärk on luua WTO raames universaalne, eeskirjadepõhine, avatud, mittediskrimineeriv ja õiglane mitmepoolne kaubandussüsteem. EL on pikka aega pööranud suurt tähelepanu mitmepoolsusele ja WTO tähtsale rollile: EL peab jätkuvalt võtma selle toetamiseks aktiivseid meetmeid.

1.5.

Komitee märgib, et kuna kestliku arengu eesmärgid ei ole õiguslikult siduvad ja nendega ei kaasne vaidluste lahendamise mehhanismi, peab EL nende saavutamise soodustamiseks tegema tööd oma poliitikasuundade ja meetmete kaudu.

1.5.1.

Komitee väljendab heameelt ELi kavatsuse üle esitada iga-aastaseid ülevaateid, kuid väljendab muret selle pärast, et EL näib sageli olevat rohkem huvitatud selle näitamisest, kuidas kehtivad poliitikasuunad ühtivad ja kattuvad kestliku arengu eesmärkidega, selle asemel et saavutada maksimaalne koostoime selliseid poliitikasuundi ja meetmeid suunates ja kohandades. ELi kontsentreeritum keskendumine kestliku arengu eesmärkide saavutamisele annaks paremaid tulemusi.

1.5.2.

On mitu võtmetähtsusega poliitikavaldkonda, kus komitee veendumuse järgi peab EL tööd tegema, et tagada täielik koostoime kestliku arengu eesmärkidega. Need hõlmavad Cotonou, st AKV-ELi partnerluslepingu uuendamist ja ELi laiemat suhtlust nende piirkondadega. See peaks konkreetselt hõlmama nii suunatud suutlikkuse suurendamist, et toetada ja aidata täita kaubanduse lihtsustamise lepingut, kui ka laiemat ELi ja liikmesriikide ühist kaubandusabistrateegiat. See on põhipanus WTO kaubandusabi algatusse ja oluline osa sellest algatusest, mis on mõeldud selleks, et suurendada arenguriikide suutlikkust kasutada võimalusi, mida pakuvad kaubanduslepingud. Oluline on kestliku arengu eesmärkidele keskenduv panus WTO kaubandusabi kuuendasse ülemaailmsesse läbivaatamisse.

1.5.3.

Konkreetsemat toetust tuleks anda ka kaubanduse kasutamisele nii piirkondliku integratsiooni kui ka kestliku arengu eesmärkide toetamise vahendina, eriti nendes piirkondades, kus majanduspartnerluslepingud tuleb alles sõlmida, olgugi et majanduspartnerluslepingud ei ole veel täielikult täitnud neile algselt pandud lootusi.

1.5.4.

Nii palju kui ELi pädevus seda võimaldab, peaks ta ühtlasi püüdma arendada suuremat koostoimet 27 põhikonventsiooni, mis on olulised ELi kestlikku arengut ja head valitsemistava stimuleeriva erikorra jaoks, ning kestliku arengu eesmärkide vahel.

1.6.

Komitee nõuab ühtlasi tungivalt, et EL edendaks oma kahepoolsetes suhetes kestliku arengu eesmärkide poole püüdlemist alati, kui see on võimalik. Hea näide siinkohal on suhtlus Hiinaga tema majandusvööndi ja maanteede algatuse (Belt and Road Initiative – BRI) raames, mille rakendamise kohta rõhutati hiljutisel ELi ja Hiina ümarlauakohtumisel, (5) et see peaks andma oma panuse ÜRO kestliku arengu tegevuskava 2030 elluviimisesse ja selle kestliku arengu eesmärkide saavutamisse.

1.7.

Komitee rõhutab vastutustundliku ettevõtluse olulist rolli kestliku arengu eesmärkide saavutamisele kaasaaitamisel. Erasektori mõju selles vallas on nii kriitilise tähtsusega kui ka ulatuslik: ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) hinnangul (6) on vaja lisaks 2,5 triljonit USA dollarit aastas ning eeldatakse, et erasektor panustab sellest kolmandiku. Paljudel äriühingutel on juba oma kestliku arengu eesmärkide strateegiad, kuid kõiki tuleb julgustada võtma vastutust oma mõju eest ühiskonnale riskipõhise hoolsuskohustuse abil. Komitee märgib, et vahendite koondamist lihtsustab ka rahvusvaheline maksupoliitika, millega toetatakse kestva arengu eesmärkide saavutamiseks tehtavaid investeeringuid (7).

1.8.

Kestliku arengu 17. eesmärgis märgitakse sõnaselgelt, et edukas kestliku arengu tegevuskava vajab valitsuste, erasektori ja kodanikuühiskonna partnerlust. Komitee nõuab seepärast tungivalt, et kõik tulevased volitused kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide koostamiseks ELi kaubandus- ja partnerlusläbirääkimistel peavad sisaldama konkreetset klauslit, mis nõuab, et iga kodanikuühiskonna järelevalvemehhanismi mõlemad pooled teeksid koostööd kestliku arengu eesmärkide edendamiseks ja selle mõju jälgimiseks.

1.8.1.

Nimetatud kaubanduse ja kestliku arengu peatükkidele (eriti kuna need hõlmavad kestliku arengu eesmärke, Pariisi kliimakokkulepet ja ILO konventsioonide järgimist) tuleb anda võrdne kaal ärilisi, tehnilisi või tariifiküsimusi käsitlevate peatükkidega.

1.9.

Lõpuks tuletab komitee ELile meelde oma varasemat soovitust, (8) et ta koostaks täieliku mõjuhinnangu tõenäolise mõju kohta, mida kestliku arengu eesmärkide ja Pariisi kliimakokkuleppe elluviimine avaldab ELi kaubanduspoliitikale, sh põllumajandusele. Hea poliitika algab heast analüüsist.

2.1.

ÜRO kõikehõlmava kestliku arengu tegevuskava 2030 elluviimine ja eriti selle põhiosa, st kestliku arengu eesmärkide saavutamine jääb kuni selle tähtpäevani oluliseks ülemaailmseks prioriteediks. Kestliku arengu eesmärke, mida on 17, toetavad lisaks veel 169 täpsemat sihtmärki.

2.1.1.

Kestliku arengu eesmärgid on oma olemuselt ülemaailmsed, üldkohaldatavad ja omavahel seotud – kõik riigid peavad jagama vastutust nende saavutamise eest. Kestliku arengu eesmärgid juba viivadki uut liiki, st ulatuslikuma, kaasavama ja konsultatiivsema ülemaailmse koostöö suunas: enam kui 90 riiki on otsinud teiste, eelkõige ELi abi, et neile eesmärkidele läheneda.

2.2.

Kestliku arengu eesmärkide olulisust suurendas märgatavalt Pariisi kliimakokkulepe, mis on juba jõustunud. Olulist ebakindlust on vahepeal tekitanud USA administratsiooni väljendatud kavatsus lepingust taganeda ja see, millist mõju võib selline samm tegelikkuses avaldada. See annab ELile võimaluse võtta üleilmne juhtroll selle tagamisel, et nii kestliku arengu eesmärgid kui ka Pariisi kliimakokkulepe jäävad põhiprioriteetideks, tuginedes Hiina ja muude kasvava majandusega riikide suurele huvile nende kokkulepete vastu. Seni ei ole paljud kiiresti areneva majandusega riigid teinud märkimisväärseid jõupingutusi, et aidata teisi riike, kes on arengus rohkem maha jäänud.

2.3.

Komisjoni 2016. aasta novembris vastu võetud teatises „Euroopa jätkusuutliku tuleviku järgmised sammud. Euroopa tegevus jätkusuutlikkuse tagamiseks“ nähakse ette kestliku arengu eesmärkide täielik integreerimine Euroopa poliitikaraamistikku ja komisjoni praegustesse prioriteetidesse, milleks EL on Lissaboni lepinguga ka kohustatud (9). Selle praegu töös oleva algatuse üle avaldas komitee heameelt oma arvamuses „Põllumajanduse roll kaubandusläbirääkimistes“, (10) milles ühtlasi soovitati ELil koostada täielik mõjuhinnang kestliku arengu eesmärkide tõenäolise mõju kohta ELi kaubanduspoliitikale.

2.3.1.

Selles teatises märgitakse, et kestliku arengu eesmärgid moodustavad ELi ülemaailmse strateegia rakendamisel valdkondadevahelise mõõtme. Teatises juhitakse tähelepanu sellele, et EL oli kõnealuse tegevuskava kujundamisel väga olulisel kohal. Kestliku arengu eesmärkide edendamisel ja elluviimisel ning euroopalike väärtuste propageerimisel kogu maailmas peaks tekkima tugev koostoime, kuigi kestliku arengu eesmärgid otseselt ei edenda head valitsemistava ega õigusriiki.

2.4.

Kestliku arengu eesmärgid ja Pariisi kliimakokkulepe muudavad põhjalikult maailmakaubanduse tegevuskava, eriti tööstuskaupade ja põllumajandustoodetega kauplemise osas. Nende kokkulepete rakendamise vajadus peab nüüd olema kõigi tulevaste ELi kaubandusläbirääkimiste keskmes.

2.4.1.

EL on usaldusväärne ja tõhus ühenduslüli arenenud ja arenguriikide vahel. Komitee (11) on varem juhtinud tähelepanu sellele, et EL on ainulaadses olukorras selle tegevuskava edasiviimisel:

3.1.

1. mail teatas ÜRO fond (12) Twitteris, et kõigile hea hariduse, tervishoiu ja juhtimise tagamine muudab konflikti vähem tõenäoliseks. ÜRO-l (@UN) on selleks 17 ülemaailmset eesmärki (#GlobalGoals). http://bit.ly/UN2030. Need on põhinõuded kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks, sellal kui sõda ja korruptsioon on jätkuvalt kõige tõsisemad takistavad probleemid.

3.2.

Siiski peavad kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks etendama väga suurt rolli ka kaubandus ja investeeringud. Kaubandust mainiti aastatuhande arengueesmärkides ainult üks kord, kuid kestliku arengu eesmärkides üheksa korda. WTO veebisaidil juhitakse sõnaselgelt tähelepanu eesmärgile nr 2 (kaotada nälg, saavutada toiduga kindlustatus ja parem toitumine ning toetada säästvat põllumajandust), nr 3 (tagada kõikidele vanuserühmadele hea tervis ja heaolu), nr 8 (toetada kaasavat ja jätkusuutlikku majanduskasvu, tööhõivet ja inimväärset tööd kõigile), nr 10 (vähendada ebavõrdsust nii riikide sees kui ka nende vahel), nr 14 (kaitsta ja kasutada säästvalt ookeane, meresid ja mere elusressursse) ja nr 17 (taaselustada säästva arengu alane ülemaailmne partnerlus). Neile tuleks lisada eesmärk nr 7 (tagada kõikidele taskukohased, usaldusväärsed, jätkusuutlikud ja ajakohased energiateenused) ja nr 9 (ehitada vastupidav taristu, toetada kaasavat ja säästvat industrialiseerimist ning innovatsiooni). Need peavad ühtlasi olema täielikus koostoimes teiste asjakohaste meetmetega, eelkõige arengu valdkonnas.

3.2.1.

Põllumajandustoodetega kauplemine mängib ühtlasi olulist rolli enamikule kestliku arengu eesmärkidele lähenemisel, sealhulgas eelkõige eesmärk nr 12 (tagada säästev tarbimine ja tootmine) ja nr 15 (majandada metsi säästvalt, võidelda kõrbestumisega ning peatada ja pöörata ümber pinnase halvenemine ja bioloogilise mitmekesisuse hävimine) ning samuti nr 1 (kaotada kõikjal vaesus mis tahes kujul), nr 13 (võtta kiiresti meetmeid kliimamuutuste ja nende mõjuga võitlemiseks) ja nr 5 (saavutada sooline võrdõiguslikkus ning suurendada naiste ja tütarlaste mõjuvõimu).

3.2.2.

Kestliku arengu eesmärkidega, erinevalt aastatuhande arengueesmärkidest, määratakse 169 täpselt nimetatud sihtmärgi kaudu kindlaks konkreetsed rakendamisvahendid. Sellise suure sihtmärkide arvu juures on raskem määrata kindlaks prioriteete või koguda toetust. Sellest hoolimata tuleb ühe olulise kaalutlusena tagada, et eesmärgid oleksid jätkuvalt kaasavad ja et mitte ükski ühiskonna osa ei jääks kõrvale.

3.3.

Komitee on mures selle pärast, et veel ei ole tõhusalt kindlaks määratud piisavalt meetmeid/poliitikasuundi ega täielikult välja selgitatud peamisi täitmist ootavaid lünki.

3.3.1.

Väga oluline on üksikasjalikult analüüsida, millise panuse kaubandus iseenesest saab anda. Lisaks otsestele meetmetele tuleks hõlmata kestliku arengu eesmärkidele lähenemist soodustavat kaubandust ja investeeringuid, näiteks keskkonnahoidliku tehnoloogia kasutust. On mitu viisi, kuidas kaubandus ja investeeringud saavad anda positiivse, olgugi et kaudse panuse, ehkki see ei saa alati olla kestliku arengu eesmärkide saavutamise peamine motiveeriv jõud ega pakkuda süstemaatilist käsitlust.

3.4.

Määratluse järgi peaks kaubandus olema säästev, kuigi tegelikkuses ei ole see kaugeltki alati nii, eriti kui seda hinnatakse praeguste säästvuskriteeriumide, sh CO2-jalajälje järgi. Minevikus kaubeldi Euroopas toidu ja kaupadega, mida oma piirkond ise ei suutnud toota (13). Kaks muud tegurit olid samuti olulised – pika aja jooksul välja töötatud peamised põhjapanevad töötlemisoskused ja transpordi hõlpsus. Väga tähtis oli juurdepääs veele, sest maatransport oli kaugelt kulukam ja palju vähem usaldusväärne.

3.4.1.

Need tegurid on jätkuvalt olulised. Impordi asendamise poliitika on korduvalt ebaõnnestunud. Rahvusvaheline usaldus kaubanduse vastu on põhjapaneva tähtsusega tarbetute imporditõkete miinimumini viimiseks või vältimiseks. Selle jaoks on väga oluline ülemaailmne kaubandussüsteem, mida toetab rahvusvaheline õigusloome- ja vaidluste lahendamise süsteem. Siinkohal on jätkuvalt väga tähtis WTO roll, hoolimata võimalikest USA administratsiooni tekitatud väljakutsetest.

3.4.2.

17. eesmärgi üks sihtmärk ongi edendada WTO raames universaalset, eeskirjadepõhist, avatud, mittediskrimineerivat ja õiglast mitmepoolset kaubandussüsteemi: WTO-le antakse seega ülesanne etendada olulist rolli. EL peab seda jätkuvalt edendama ja toetama.

3.4.3.

WTO ministrite konverentsi Nairobi deklaratsioonis märgiti, et rahvusvaheline kaubandus võib anda oma osa kõigi jaoks jätkusuutliku, kindla ja tasakaalustatud majanduskasvu saavutamisse, (14) rõhutades, et see oleks tunduvalt raskem ilma tõhusa mitmepoolse kaubandusmehhanismita. Samuti toonitati, kui oluline on WTO kaubandusabi algatus, millel peab olema oluline roll paljude kestliku arengu eesmärkide saavutamisele kaasaaitamises.

3.4.4.

WTO Nairobis võetud kohustus kaotada eksporditoetused põllumajandusekspordi puhul on kooskõlas kestliku arengu 2. eesmärgi ühe põhilise sihtmärgiga (kaotada nälg). Praegused WTO läbirääkimised kalandustoetuste üle on olulised kestliku arengu 14. eesmärgi (ookeanid, mered ja mere elusressursid) sihtmärgi jaoks keelata 2020. aastaks toetused, mis põhjustavad liigset püügivõimsust ja ülepüüki. Komitee loodab, et eelseisval WTO ministrite kohtumisel Buenos Aireses saavutatakse selline kokkulepe.

3.4.5.

Alates 1947. aastast on kõigepealt GATT ja nüüd WTO tegelenud tõkete kõrvaldamisega. Lisaks toiduainetele, põllumajandustoodetele, tekstiilitoodetele, riietusemetele, kingadele ja keraamikale on rõhuasetus nüüd nihkunud tariifide kõrvaldamiselt mittetariifsete tõketega tegelemisele. Komitee on varem öelnud: (15)„Kaubandus aitab ühtlustada pakkumise ja nõudluse tasakaalustamatust, suudab märkimisväärselt parandada toiduga kindlustatust ja toitumist toidu kättesaadavuse suurendamise kaudu, edendada ressursside tõhusat kasutamist ja suurendada investeeringuid, turuvõimalusi ja majanduskasvu, luues sel viisil töökohti, tulu ja heaolu.“

3.5.

Sissetulekute kasvades üle maailma suureneb ka nõudlus toiduainete ja tarbijakaupade enneolematu valiku ja mitmekesisuse järele. See hõlmab puuvillatooteid, teravilja ja veiseliha, mille tootmiseks kulub palju vett – ja vesi on mitmel pool napp ressurss. Vee ja pinnase säästev kasutamine (ja õhureostuse vältimine) on oluline mitmele kestliku arengu eesmärgile lähenemise seisukohalt. Tootmise ratsionaliseerimisest saab üha tähtsam küsimus: näiteks sõltub Usbekistan (kes veel ei ole WTO liige) suures osas puuvilla tootmisest, kuigi on kuiva kliimaga riik, ja puuvill on märkimisväärselt vettnõudev kultuur ning vajab ka pestitsiidide märkimisväärset kasutamist.

3.6.

Kaubanduse lihtsustamise leping, mis jõustus 2017. aasta alguses, peaks ühtlasi märkimisväärselt suurendama rahvusvahelise kaubanduse säästvust, kõrvaldades viivitused ja tarbetud ummikud piiridel. Selles valdkonnas on ELi keskne ülesanne suutlikkuse suurendamine.

3.7.

Kaubanduse ja investeerimise mõju kliimamuutustele on märkimisväärne. Mitmepoolse keskkonnatoodete lepingu läbirääkimised tõotavad tähtsat sammu kliimamuutuste integreerimisel mitmepoolsesse kaubanduspoliitikasse, kuid on vaja edasisi mitmepoolseid meetmeid järjepidevuse suurendamiseks.

3.8.

Väga oluline on kestliku arengu eesmärkide taotlemisel ka investeeringute roll, eelkõige Aafrikas, aidates rajada piisavat taristut (9. eesmärk) ja piisavaid teisese töötlemise rajatisi ning suurendades võimet viia saadud tooted transpordisõlmedesse ja turule.

3.8.1.

Komitee arvamuses individuaalsete investeerimislepingute kohta (16) on märgitud järgmist: „Investeerimislepingu nende osapoolte peamine [valdkond] on lihtsustada investeerimist vajaliku jätkusuutliku taristu pakkumise abil. Valitsused vastutavad taristu tugeva õigusliku aluse tagamise eest […] või tulemuslike, tõhusate energia-, vee- ja transpordivõrkude kindlustamise eest, pannes neile võrkudele tõhusa süsteemse aluse. Energia- ja veevõrgustikud ja -võrgud nõuavad terviklikku väljatöötamist ja nende täielik väljakujundamine võib võtta kümme aastat või rohkem.“

4.1.

Nagu mainitud, nähakse komisjoni teatises „Järgmised sammud“ ette kestliku arengu eesmärkide täielik integreerimine Euroopa poliitikaraamistikku ja komisjoni praegustesse prioriteetidesse.

4.1.1.

Oma 2006. aasta teatises „Globaalne Euroopa: konkurentsivõime maailmas“ märkis komisjon, et on väga oluline tagada, et kaubanduse liberaliseerimise hüved jõuaksid kodanikeni. Teatises öeldakse: „Taotledes sotsiaalset õiglust ja ühtekuuluvust kodus, peame samaaegselt püüdma propageerida oma väärtusi, sealhulgas nii sotsiaalseid kui ka keskkonnaalaseid standardeid ja kultuurilist mitmekesisust, üle kogu maailma (17).“

4.1.2.

Lissaboni lepinguga (18) nõutakse, et üksteist teavitataks kõigist ELi meetmetest kaubanduse, arengu ja laiema välistegevuse valdkonnas. Komitee on juba väljendanud oma pettumust selle üle, (19) et kestliku arengu eesmärke peaaegu et ei mainitud komisjoni teatises „Kaubandus kõigile“, (20) mis avaldati peagi pärast eesmärkide vastuvõtmist ÜROs. Oma strateegia „Kaubandus kõigile“ elluviimisel peab EL pöörama erilist tähelepanu selle tagamisele, et tema tulevased kaubandus- ja partnerluslepingud vastavad ILO põhinormidele ja Pariisi kliimakonverentsi kohustustele ning et need tagavad tarbijakaitse.

4.1.3.

Kuid nagu hiljutine Euroopa Kohtu (21) otsus ELi ja Singapuri vabakaubanduslepingu kohta näitas, on ELi pädevus investeeringute valdkonnas piiratud, samal ajal kui tal on täielik pädevus kaubanduse küsimustes.

4.2.

Kestliku arengu eesmärgid ise ei ole õiguslikult siduvad ja neid ei toeta ka vaidluste lahendamise mehhanism. Edu sõltub riikide enda kestliku arengu poliitikast ja programmidest. ÜRO rõhutab, et on vaja valitsuste, erasektori ja kodanikuühiskonna partnerlust. Selle veebisaidil (22) loetletakse isegi meetmeid, mida üksikisikud saavad võtta.

4.3.

EL peab edaspidigi vaatlema oma poliitikasuundi ja meetmeid, sealhulgas kaubanduse valdkonnas, et määrata kindlaks, kuidas kõige paremini kestliku arengu eesmärkidele lähenemisele kaasa aidata. Komitee tunneb muret selle pärast, et EL näib sageli olevat pigem valmis näitama, kuidas tema kehtivad poliitikasuunad ühtivad ja kattuvad kestliku arengu eesmärkidega, kui neid poliitikasuundi kohandama maksimaalse koostoime saavutamiseks. Komitee ei ole ka veel veendunud selles, et komisjon on töötanud põhiküsimuste kohta välja täielikult peadirektoraatideülese käsitluse. Kontsentreeritum keskendumine kestliku arengu eesmärkide saavutamisele, sh kaubanduspoliitikas, annaks paremaid tulemusi.

4.3.1.

Sellised valdkonnad peaksid hõlmama Cotonou, st AKV-ELi partnerluslepingu eelseisvat uuendamist ja ELi laiemat suhtlust nende piirkondadega. Kõrvuti suutlikkuse sihipärase suurendamisega kaubanduse lihtsustamise lepingu toetamiseks tuleb sellele käsitusele tugineda ka käimasoleval ELi ja liikmesriikide ühise kaubandusabistrateegia (23) läbivaatamisel, mis on WTO kaubandusabi algatuse üks oluline osa. Olles mõeldud selleks, et suurendada arenguriikide suutlikkust kasutada võimalusi, mida pakuvad kaubanduslepingud, on see omakorda väga oluline paljude kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks.

4.3.2.

Sihipärasemat toetust tuleks anda ka kaubanduse kasutamisele nii piirkondliku integratsiooni kui ka kestliku arengu eesmärkide toetamise vahendina, eriti nendes piirkondades, kus majanduspartnerluslepingud tuleb alles sõlmida, kuigi komitee avaldab kahetsust ka selle üle, et majanduspartnerluslepingud ei ole veel täielikult täitnud neile algselt pandud lootusi.

4.3.3.

Nii palju kui ELi pädevus seda võimaldab, peaks ta ühtlasi püüdma arendada suuremat koostoimet kestliku arengu eesmärkide ja 27 kohustusliku keskkonnaalase ja ILO konventsiooni vahel, mis on olulised ELi kestlikku arengut ja head valitsemistava stimuleeriva erikorra jaoks (nagu ka vähim arenenud riikide algatuse „Kõik peale relvade“ nõuete suhtes).

4.3.4.

Yaoundes 2015. aasta juulis toimunud AKV riikide ja ELi majanduslike ja sotsiaalsete huvirühmade 14. kohtumise lõppdeklaratsioonis (24) sedastatakse, et kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks tuleb kasutusele võtta kõik olemasolevad rahastamisvahendid ning seda usaldusväärse ja läbipaistva eelarvehalduse raames, hõlmates erasektori.

4.4.

Komitee on samuti veendunud, et EL peaks edendama oma kahepoolsetes suhetes kestliku arengu eesmärkidele lähenemist alati, kui see on võimalik. Hea näide siinkohal on suhtlus Hiinaga tema majandusvööndi ja maanteede algatuse raames, mille rakendamise kohta rõhutati hiljutisel ELi ja Hiina ümarlaua kohtumisel, (25) et see peaks andma oma panuse kestliku arengu eesmärkide saavutamisse ja Pariisi kliimakokkuleppe täitmisse. See peegeldas ÜRO peasekretäri hiljutisi sarnaseid märkusi.

4.4.1.

Komitee kordab aga oma kindlat veendumust, et on oluline, et Hiina ja teised riigid peaksid kinni ILO konventsioonidest.

4.5.

Samuti on komitee veendunud, et EL peab lõimima strateegiat „Euroopa 2020“ ühiste kestliku arengu eesmärkidega, et luua tingimused aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu jaoks.

4.6.

Oma arvamuses „Säästev areng: ELi sise- ja välispoliitika kaardistamine“ (26) märkis komitee: „ÜRO säästva arengu tegevuskava tuleks muuta Euroopa jaoks proaktiivseks, ümberkujundavaks ja positiivseks narratiiviks ning seda protsessi peab juhtima jõuline poliitiline tahe ja otsusekindlus kujundada välja säästev Euroopa, suunates ELi riikide majandust vastupidava, konkurentsivõimelise, ressursitõhusa, vähe CO2-heidet tekitava ja sotsiaalselt kaasava arengu poole. See tulevikku vaatav narratiiv aitaks samuti ületada ELi kodanike enneolematut usaldamatust Euroopa projekti suhtes ning eelkõige saavutada noorte toetuse sellele. EL võiks kasutada ÜRO säästva arengu tegevuskava 2030 selleks, et esitleda ELi kodanikele uut Euroopa visiooni: 21. sajandi ühiskondlikku lepet.“

5.1.

ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi hinnangul (27) tuleb 17 kestliku arengu eesmärgi (ja nende 169 sihtmärgi) saavutamiseks leida lisaks 2,5 triljonit USA dollarit aastas. Eeldatakse, et sellest vähemalt kolmandiku annab erasektor, kelle rolli koos kodanikuühiskonna omaga on rõhutatud 17. eesmärgis.

5.2.

Enamik sellest tuleb kaubanduse ja investeeringute mahu kasvust, näiteks vajadusest ehitada linnu ning sellest tulenevast taristu, koolide, haiglate ja maanteede rajamisest. See nähtub juba Hiina majandusvööndi ja maanteede algatusest.

5.3.

Nagu mainitud, on eriti oluline taristu rajamine just Aafrikas. Sisekaubandus Aafrikas on väike; see moodustab 10–15 % kogu Aafrika kaubandusest. Komitee on juba märkinud: „Aafrika riikide põllumajandustoodetega kauplemise suutlikkuse suurendamine ühendatuna kestliku arengu eesmärkidega, mis hõlmavad taristut, piirkondlikku integratsiooni ja siseturgude süvendamist, muu hulgas teisese töötlemise suurendamise kaudu, on hädavajalik, et võimaldada Aafrikal osaleda positiivselt põllumajandustoodetega ja muus kauplemises ning parandada toiduga kindlustatust.“ (28)

5.4.

Komitee on samuti märkinud: „Ka õiguskeskkonda tuleb pikaajaliselt planeerida. […] Samuti peavad ettevõtjad pikaajalisi plaane tegema, eriti siis, kui investeeringuga soovitakse edu saavutada. Läbikukkumine emmal-kummal poolel ei sobi kellelegi. Tugevad valitsus- ja erasektori osalejad peavad arendama välja uue koostoime ja õppima kasutama kaasamise uusi vorme. Selles peaks olema keskne roll ka kodanikuühiskonna panusel, eeskätt sotsiaalpartnerite tasandil.“ (29)

5.5.

Väga oluline on ülemaailmsete väärtus- ja tarneahelate tõhus haldamine, nagu komitee on rõhutanud oma arvamuses „Inimväärne töö ülemaailmsetes tarneahelates“ (30). Ülemaailmsed väärtusahelad hõlmavad kogu tegevust toote kavandamisest kuni lõpptarbijani. Ülemaailmne tarneahel on ülemaailmse väärtusahela osa, mis on pühendatud hankimisele, kuid mitte kavandamisele ega turustamisele.

5.5.1.

Komitee märkis, et tema eesmärk on töötada ülemaailmsete tarneahelate vastutustundliku haldamise jaoks välja järkjärguline, sidus ja jätkusuutlik poliitika ning edendada praktilisi ja sobivaid riskipõhiseid lähenemisviise, mille raames võetakse arvesse ülemaailmse väärtusahela ja ülemaailmse tarneahela eripära (lineaarne või modulaarne, lihtne või keeruline, lühike või pikk korraldus).

5.5.2.

Erasektori mõju on väga suur. See võib olla oluline sotsiaalse, majandusliku ja kultuurilise uuenemise katalüsaator, muu hulgas põhioskuste edendamise ja arendamise ning suurema mitmekesisuse pakkumise kaudu. Paljudel äriühingutel on juba oma kestliku arengu eesmärkide strateegiad. Sellest hoolimata on vastutustundlik ettevõtlus oluline kestliku arengu eesmärkide saavutamisele kaasaaitamisel, muu hulgas julgustades kõiki äriühinguid võtma vastutust oma mõju eest ühiskonnale. See peaks tuginema riskipõhisele hoolsuskohustusele, eelkõige ülemaailmsetes väärtus- ja tarneahelates, hõlmates nii negatiivset mõju kui ka riske, ning hüvede aktiivsele edendamisele, tagades et mitte ükski ühiskonna osa ei jääks kõrvale. See omakorda peaks tugevdama äriühingute luba tegutseda, viies samas maksimumini nii innovatsiooni kui ka jätkusuutliku majanduskasvu.

5.6.

Suurema koostoime tagamine kestliku arengu eesmärkide ja erasektori vahel hõlmab järgmist:

5.6.1.

Komitee on veendunud, et mis tahes tulevase ELi kaubandus- või partnerluslepinguga tuleks taotleda ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtete ja standardite edendamist ning pidada silmas riiklike õigusaktide parandamist selles valdkonnas, eeskätt muu kui finantsvaldkonna aruandluses. Nendega tuleks nõuda, et iga allakirjutanu peaks aktiivselt innustama äriühinguid järgima OECD hargmaiste ettevõtjate suuniseid (31) ja ÜRO ülemaailmset kokkulepet, ning samuti kollektiivläbirääkimiste pidamise õiguse tagamist ja sotsiaaldialoogi jätkumist.

5.6.2.

Ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlevas teabearuandes (32) rõhutab komitee ka ÜRO 2011. aasta ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtete (33) olulisust kui tähtsat sammu ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas, sest neis toonitatakse inimõigusi ühiskonnaprobleemide sambas. Seda arendatakse nüüd ÜROs edasi siduvaks hargmaiste korporatsioonide ja muude ettevõtete inimõiguste lepinguks.

5.6.3.

Muud asjakohased komitee arvamused on koostatud erasektori rolli kohta arengus (34) ning Euroopa Jätkusuutliku Arengu Fondi (EFSD) tagatise ja EFSD tagatisfondi loomise kohta (35).

5.7.

17. eesmärgi saavutamine peaks hõlmama nii riigihankeid kui ka erasektoriga koos töötavaid valitsusi. EL peaks tegema tihedat koostööd nii ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi kui ka ÜRO Euroopa Majanduskomisjoniga, kes on edendanud avaliku ja erasektori partnerluste rolli. Pooldades üldiselt avaliku ja erasektori partnerlust, on komitee (36) tõstnud esile teatavaid kahtlusi, märkides, et avaliku ja erasektori partnerlus võiks olla arengustrateegiate elluviimise üks esmatähtis vahend, eeldusel et eelnevalt on tagatud sidusrühmade sobiv tasakaal ja nõuetekohane teabevahetus nende vahel.

5.8.

Komitee on juba rõhutanud e-kaubanduse tohutut potentsiaali VKEde ja muude rohkem spetsialiseerunud äriühingute jaoks, sest see võimaldab nende ja kohalike ettevõtjate juurdepääsu seni ligipääsmatutele turgudele. Kuna VKEd on peamised innovatsiooni vedajad, olulised jätkusuutlikkuse säilitamise ja arendamise seisukohalt ning loovad 70–80 % töökohtadest, kutsub komitee komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu selliste ettevõtjate toetamisele kestliku arengu eesmärkidele lähenemisel.

6.1.

Kestliku arengu 17. eesmärgis viidatakse konkreetselt kodanikuühiskonna rollile, märkides, et edukas kestliku arengu tegevuskava vajab valitsuste, erasektori ja kodanikuühiskonna partnerlust. Neid ülemaailmseid partnerlusi on vaja ülemaailmsel, piirkondlikul, riiklikul ja kohalikul tasandil. Seejärel viidatakse läbivaatamis- ja järelevalvemehhanismidele. Esimest korda ÜRO ajaloos täpsustatakse kestliku arengu eesmärkidega, et valitsused vastutavad rahva ees. Kestliku arengu eesmärkidele lähenemine vajab kodanikuühiskonna otsest kaasamist – ka seepärast, et see peaks edendama õigusriigi põhimõtte järgimist ja aitama võidelda korruptsiooniga. Kui kodanikuühiskond ei julge oma panust anda, on tegelikkus vastupidine. Avatud ühiskonnas on üldsuse hääl võimas jõud oluliste riigisiseste muutuste, avatuse ja pluralismi toetuseks.

6.1.1.

Alates 2011. aasta ELi ja Korea vabakaubanduslepingust on kõigi ELi kaubandus- ja majanduspartnerluse lepingute eesmärk olnud hõlmata ka kaubanduse ja kestliku arengu peatükki (37) koos kodanikuühiskonna järelevalvemehhanismidega. Nimetatud peatükke vaadatakse praegu läbi. Neid tuleb tugevdada ja võimaluse korral kohandada, et toetada kestliku arengu eesmärkide saavutamist. Tulevased ELi läbirääkimisvolitused peavad kaubanduse ja kestliku arengu peatükkides hõlmama konkreetset viidet kestliku arengu eesmärkidele.

6.2.

Nendel mehhanismidel on suur potentsiaal edendada ELi väärtusi, sh sotsiaalseid ja keskkonnanorme. Need saavad anda konkreetseid tulemusi. Need on oluline vahend koostööks partnerriikide kodanikuühiskonnaga ja selle tugevdamiseks.

6.2.1.

Kõnealused ühised kodanikuühiskonna mehhanismid peavad suutma sekkuda, et edendada kestliku arengu eesmärkide saavutamist ja võtta meetmeid negatiivsete arengusuundade vastu. Komitee on veendunud, et nimetatud kaubanduse ja kestliku arengu peatükid peavad olema jõustatavad samamoodi nagu teisedki kaubandustingimused. Sellega seoses kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles pidama iga tulevase lepingu puhul läbirääkimisi meetmete üle, mis võimaldavad täielikult jälgida kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide rakendamist ning võtta vajadusel asjakohaseid meetmeid.

6.3.

Komitee väljendab ühtlasi heameelt selle üle, et nõukogu rõhutas oma 2015. aasta mais vastu võetud järeldustes „Uus vaesuse kaotamise ja säästva arengu ülemaailmne partnerlus pärast 2015. aastat“ sotsiaalmajandusettevõtete olulisust töökohtade loomise ja säästva arengu jaoks (38). Sotsiaalmajanduse organisatsioonidel on ka potentsiaali olla peamised osalejad kestliku arengu eesmärkide saavutamisele kaasaaitamisel. Oma hiljutises arvamuses sotsiaalmajanduse kohta (39) juhib komitee tähelepanu sellele, et sotsiaalmajandus on oluline Aafrika, Ameerika ja Aasia suurte piirkondade igapäevaelus ja tootmistegevuses, andes suure ülemaailmse panuse elu- ja töötingimuste parandamisse.

11.4.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 129/36

Raportöör:

Roman HAKEN

1.1.

Euroopa Liit on 2020. aasta järgse poliitika üle peetavate läbirääkimiste künnisel. Euroopa Komisjon ja liikmesriigid on alustanud arutelu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tulevase finantsraamistiku üle.

1.2.

Kuidas saab Euroopa Liit tugevdada oma sidemeid liikmesriikidega ja taastada oma kodanike usalduse (1)?

1.3.

Vastuseks võiks olla hästi ellu viidud kogukonna juhitud kohaliku arengu (CLLD) lähenemisviis, mis võimaldab integreeritud kohalikku arengut ning kodanike ja organisatsioonide kaasamist rohujuuretasandil. Komitee on veendunud, et kogukonna juhitud kohalikul arengul võib olla mitmeid eeliseid eduka Euroopa kohaliku arengu vahendina.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab:

1.4.

töötada välja selge visioon kogukonna juhitud kohaliku arengu mitmest fondist kohustusliku rahastamise kohta Euroopa Liidus, tagades, et kogukonna juhitud kohaliku arengu lähenemisviisi kasutatakse igat liiki territooriumide puhul: maa- (sh äärepoolseimad, mägi- ja saarepiirkonnad), linna- ja rannikupiirkonnad;

1.5.

nõuda tungivalt, et Euroopa Komisjon uuriks ja analüüsiks põhjalikult võimalusi luua ELi tasandil reservfond kogukonna juhitud kohaliku arengu tarvis. Vaatamata sellele peab Euroopa Komisjon tagama, et igal liikmesriigil oleks riiklik kogukonna juhitud kohaliku arengu fond, kuhu tehakse makseid kõigist neljast Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondist (Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond – EAFRD, Euroopa Regionaalarengu Fond – ERF, Euroopa Sotsiaalfond – ESF, Euroopa Merendus- ja Kalandusfond – EMKF);

1.6.

määrata kindlaks kõigi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ühtlustatud raamistik ning kehtestada lihtsad eeskirjad kogukonna juhitud kohaliku arengu fondi rakendamiseks ELi tasandil;

1.7.

tunnustada, et kogukonna juhitud kohalik areng, mis kujutab endast LEADERi meetodi tugevdamist, annab liikmesriikidele ainulaadse võimaluse arendada oma piirkondi kaasavamalt, jätkusuutlikumalt ja integreeritumalt koostöös kohalike sidusrühmadega. Suurema mõju saavutamiseks tuleb kogukonna juhitud kohaliku arengu elluviimiseks näha programmitöö perioodil 2021–2027 ette piisavalt rahalisi vahendeid. Selleks palub komitee tungivalt, et komisjon kehtestaks liikmesriikidele kohustusliku nõude eraldada iga Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi eelarvest vähemalt 15 % kogukonna juhitud kohaliku arengu fondile, mida peavad toetama ka piisavad riiklikud vahendid;

1.8.

vältida mis tahes lünka programmitöö perioodide vahel ja tagada algus perioodile 2021–2027;

1.9.

keerukas õigusraamistik ja aeganõudvad menetlused on märkimisväärselt suurendanud halduskoormust kõigi kogukonna juhitud kohaliku arengu osalejate jaoks. Mitmest fondist rahastatava kogukonna juhitud kohaliku arengu edasiseks tõhusaks elluviimiseks soovib komitee kogukonna juhitud kohaliku arengu õigusraamistiku, rakendamise korra ning 2021.–2027. aasta programmitöö perioodi mudeli märkimisväärset lihtsustamist. Uut poliitilist ja majanduslikku konteksti tuleks kasutada halduskoormuse vähendamiseks ja lihtsa raamistiku loomiseks, mis on suunatud võimalustele ja usaldusele. Lihtne süsteem on loodud näiteks üldiste toetuste väljatöötamiseks. Selle asemel, et keskenduda vigade vältimisele, on vaja eeskirju, mis suudavad kohalikke algatusrühmi ja kohalikke abisaajaid (lõppkasutajaid) tõeliselt toetada nende kohalike arengustrateegiate ja -projektide rakendamisel;

1.10.

võimaldada tihedat dialoogi kõigi kogukonna juhitud kohaliku arengu osalejate vahel Euroopa, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil järgmise programmitöö perioodi ettevalmistamiseks, usalduse loomiseks ning kogukonna juhitud kohaliku arengu mitmest fondist rahastamise integreeritud lähenemisviisi rakendamiseks. ELi, kodanike ja kogukondade vahelisi seoseid tuleb tugevdada;

1.11.

võimaldada kõigile kogukonna juhitud kohaliku arengu osalejatele (ametiasutused, kohalikud algatusrühmad, LEADER ja maaeluvõrgustikud, makseasutused jne) pidevat suutlikkusese suurendamist seoses kogukonna juhitud kohaliku arengu mitmest fondist rahastamise rakendamisega;

1.12.

kasutada ära IT-lahenduste potentsiaali, et lihtsustada ja automatiseerida andmete kogumist riiklikul ja kohalikul tasandil. Nende süsteemide kasutamise parimaid tavasid tuleb levitada korraldusasutuste ja kohalike algatusrühmade vahel (nagu nt Eestis). Kõiki sidusrühmi kindlalt kaasates tuleb arendada tuleb IT-süsteeme ning suunata need Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide lihtsustamise üldise strateegia toetamisele;

1.13.

kasutada osalusel põhinevat lähenemisviisi kohalike arengustrateegiate kooskõlastamiseks – ja nende kohandamiseks – kohalike tingimuste muutustega (sotsiaalne ühtekuuluvus, ränne, piirkondlikud klastrid, roheline majandus, kliimamuutused, arukad lahendused, tehnoloogia jne) ning kasutada ära uute tehnoloogiate ja IT-tehnika revolutsiooni.

1.14.

Häid projekte valida suutvate kohalike algatusrühmade peamine väärtus on samuti seotud nende rolliga territoriaalsete mentoritena, muu hulgas territooriumide- ja riikidevahelises koostöös. Kohalikud algatusrühmad peavad olema aktiivsed vahendajad ja tegutsema kõigis valdkondades, kaasates kõiki asjaomaseid sidusrühmi oma piirkonnas.

1.15.

Oluline on see, et kohalike algatusrühmade saavutused oleksid nähtavad, hästi esile toodud ning kohalike arengustrateegiate rakendamist tuleb pidevalt hinnata ning tähelepanu tuleks abikõlblikkuse kontrollimehhanismidelt suunata tulemuste tagamisele, tulemuslikkuse hindamisele ja pikaajalistele mõjudele.

1.16.

Kogukonna juhitud kohalik areng äärelinna- ja linnapiirkondades on tulevase ELi kohaliku arengu ülesanne. Komitee soovitab koguda teavet kõige paremini toimivate katseprojektide kohta ning korraldada teabe- ja motivatsioonikampaaniaid laialdasemaks kasutamiseks. Linnapiirkonna kohalike osalejate ja avaliku halduse asutuste jaoks on tarvis koolitusi. Kogukonna juhitud kohalikku arengut linnapiirkondades võib koos programmiga URBACT kasutada ELi linnade tegevuskava rakendamise vahendina.

2.1.

Kogukonna juhitud kohaliku areng on üle 26 aastat vana LEADERi meetodi ajakohastus. Peamine erinevus seisneb tugevamalt integreeritud lähenemisviisis ja mitmekesistatud rahastamismudelis. Nüüd on aga ka mõnedel maapiirkondade kohalikel algatusrühmadel juurdepääs Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Kalandusfondi rahastamisvahenditele. Alates praegusest programmitöö perioodist (2014–2020) on kogukonna juhitud kohaliku arengu mitmest fondist rahastamist laiendatud linnamõõtmele.

2.2.

Euroopa Komisjoni andmete kohaselt on praegusel programmitöö perioodil 2014–2020 mitmest fondist rahastamise lähenemisviisi kasutusele võtnud 20 liikmesriiki: Austria, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Taani, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Itaalia, Läti, Leedu, Poola, Portugal, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Hispaania, Rootsi ja Ühendkuningriik. Kaheksa riiki (Belgia, Horvaatia, Küpros, Eesti, Iirimaa, Luksemburg, Malta ja Madalmaad) otsustasid käesoleval perioodil seda mitte teha. Tänu edukatele läbirääkimistele on muude fondide panus mõnes riigis (Tšehhi Vabariik, Ungari, Portugal ja Slovakkia) ligi 50 %. Mitmest fondist rahastamise lähenemisviisi kasutuselevõtt eeldab poliitilist tahet ning kogukonna juhitud kohaliku arengu eeliste mõistmist riigi tasandil ja head ministeeriumidevahelist koostööd. Komisjoni eesmärk on kaotada fondidevahelised tõkked ning edendada koostoimet ja sidusust nii kohalikul kui ka piirkonna tasandil.

2.3.

LEADERi lähenemisviisi on ajavahemikuks 2014–2020 tugevdatud. Arvestades kohalike kogukondade rolli territoriaalsesse ühtekuuluvusse ja strateegia „Euroopa 2020“ strateegiliste eesmärkide täitmisse panustamisel, on EL otsustanud – Euroopa Parlamendi tugeval toetusel – lihtsustada ja tugevdada kogukonna juhitud kohaliku arengu kasutamist igat liiki territooriumide (maa-, linna-, rannikupiirkonnad) ning mitmesuguste kogukonna vajaduste puhul (eelkõige sotsiaalsed, kultuurilised, keskkonna- ja majanduslikud vajadused). Perioodil 2014–2020 on kogukonna juhitud kohaliku arengu algatustel õigus saada toetust kõigist Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest (v.a Ühtekuuluvusfond) ja nende suhtes kohaldatakse ühissätete määruses kõnealuste fondide kohta kehtestatud ühiseid eeskirju. See tagab ELi-poolse rahastamise suurema järjepidevuse ja koordineerimise ning selle tõhusama kasutamise. Ühiseid eeskirju täiendavad fondipõhised erijooned (näiteks vähemalt 5 % EAFRD rahastamisvahendite puhul tuleb järgida kogukonna juhitud kohaliku arengu lähenemisviisi, samas kui teiste fondide puhul on kogukonna juhitud kohaliku arengu toetamine valikuline). Kohustusliku rahastamise nõue tagas LEADERi programmi eduka rakendamise.

2.4.

Kõnealusel programmitöö perioodil on sellega kaasnenud ITI (integreeritud territoriaalne investeering) vahend, mis keskendub suurtele piirkondadele (NUTS III, suurlinnad jne) ning makropiirkondlikele projektidele. Organiseeritud kodanikuühiskond ei osale selles protsessis nii palju kui kogukonna juhitud kohaliku arengu väikekavades (2).

2.5.

Kogukonna juhitud kohalik areng põhineb kolmel omavahel seotud elemendil: kohalikud algatusrühmad (avaliku ja erasektori kohalike sotsiaal-majanduslike huvide esindajad), integreeritud kohaliku arengu strateegiad ja täpselt määratletud territooriumid. Kõigi kolme elemendi suhtes kohaldatakse ühissätete määruses kehtestatud nõudeid: näiteks peab sihtterritooriumi rahvaarv olema 10 000–150 000 ning strateegiad peavad sisaldama taotletavaid eesmärke, piirkonna vajaduste ja potentsiaali analüüsi ning tegevus- ja rahastamiskavasid.

2.6.

Komitee on üllatunud, et 1990.-ndatel aastatel oli LEADERi programm lihtsam ja kergemini elluviidav kui praegu. Nüüd on olemas arvutid, internet, tarkvara ja mobiiltelefonid, kuid töö on muutunud tegelikult raskemaks. Komitee soovib seetõttu tegelikku lihtsustamist – vastasel juhul lämmatab see uus nn tehnobürokraatia edukad ELi vahendid.

3.1.

Kogukonna juhitud kohaliku arengu mitmest fondist rahastamise lähenemisviis annab liikmesriikidele võimaluse suurendada kohalikku ja piirkondlikku integreeritud arengu suutlikkust. Liikmesriikide tavad on näidanud, et integreeritud kohalik areng mõjutab tegevuste laia spektrit ning avaldab olulist mõju kohalikule majandusele ja töökohtade loomisele, eriti väljaspool põllumajanduslikku esmatootmist.

3.2.

Lisaks sellele mõjutab integreeritud kohalik areng väga soodsalt sotsiaalset kaasatust eri sidusrühmade (erinevad osalejad, vanuserühmad, sood) kaasamise ja osalemise tõttu. Kogukonna juhitud kohalik areng pakub võimalust kaasata rohkem piirkondlikke ja kohalikke sidusrühmi kui LEADERi programmi puhul, millel oli vaid Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi toetus. Piirkondlik areng saab suurema tähtsuse koos kogukonna juhitud kohaliku arenguga.

3.3.

ELi ühtekuuluvuspoliitika eesmärk on saavutada territoriaalne ühtekuuluvus, mis on ka kogukonna juhitud kohaliku arengu lähenemisviisi eesmärk. Kogukonna juhitud kohalik areng hõlmab igat liiki territooriume (maa-, linna- ja rannikupiirkonnad), erinevaid kogukonnavajadusi (sotsiaalsed, kultuurilised, keskkonna- ja majanduslikud vajadused) ning mitmesuguseid rahastamismehhanisme (kaasatud on neli Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi). Kogukonna juhitud kohaliku arengu võimaldamine igat liiki territooriumil aitab luua ühtekuuluvust maa-, linnalähedaste ja linnapiirkondade vahel, et ületada või peatada äärealastumist.

3.4.

Kogukonna juhitud kohaliku arengu metoodika täidab integreeritud kohaliku arengu soodustamisel olulist osa tänu oma koostisosadele: alt ülespoole lähenemisviis, piirkonnapõhised kohaliku arengu strateegiad, avaliku ja erasektori partnerlused, innovatsioon, integreeritud ja mitut valdkonda hõlmav lähenemisviis, võrgustike loomine ja koostöö ning detsentraliseeritud haldus. Kogukonna juhitud kohaliku arengu meetodi nõuetekohase rakendamise toetamiseks on vajalik meetodi kohta teabe jagamine, levitustegevus ning meetodi ja selle eeliste nähtavamaks muutmine.

3.5.

Enam kui 26 aasta pikkune kogemus LEADERi programmi rakendamisel on näidanud, et LEADERi/kogukonna juhitud kohaliku arengu metoodika toimib, et see on territooriumide arendamiseks sobiv ja tõhus viis ning et see avaldab kohalikule arengule pikaajalist mõju. Kogukonna juhitud kohaliku arengu potentsiaal on nüüd edasi arenenud, sellel on tugevamalt integreeritud lähenemisviis, mida võib pidada tänu selle mitmekülgsele rakendusmudelile veelgi tulemuslikumaks.

3.6.

Kogukonna juhitud kohaliku arengu mitmekülgne rakendusmudel aitab liikmesriikidel ja kohalikel territooriumidel vähendada riske ja suurendada läbipaistvust.

3.7.

Komitee toetab kindlalt alt ülespoole otsustusprotsessi, mis tagab, et investeeringud on kooskõlas kohalike piirkondade tegelike vajaduste ja potentsiaaliga. Kogukonna juhitud kohalik areng peaks olema veelgi paindlikum, hõlmates kõikvõimalikke kogukonnavajadusi ning võimaldades kohalikel elanikel valida oma kohaliku arengu strateegia jaoks kõige asjakohasemad küsimused.

3.8.

Kogukonna juhitud kohaliku arengu üks suurimaid eeliseid on kohalike osalejate kaasamine ja nende suutlikkuse suurendamine. Integreeritud kohalik areng on parim viis kohaliku arengu erinevate sidusrühmade ja küsimuste vahel seoste ja koostoime loomiseks.

3.9.

Komitee avaldab heameelt asjaolu üle, et kogukonna juhitud kohalik areng on protsess, mis hõlmab kohalike elanike pidevat osalemist ja koolitamist. Selle tugevamalt integreeritud lähenemisviis annab kohalikele kogukondadele rohkem võimalusi oma suutlikkuse ja teadmiste suurendamiseks. Maa-, linna- ja rannikupiirkondade vahelised sidemed tähendavad, et osalejad saavad üksteiselt õppida ja leida lahendusi olulistele probleemidele kaasavamal viisil. Pidev koostöö, võrgustike loomine ja koolitus edendavad head valitsemistava.

3.10.

Suureneb rohelise majanduse, sotsiaalse kaasamise, vaesuse vähendamise, rändeküsimuste, piirkondlike klastrite, maa-, linna- ja rannikupiirkondade vaheliste sidemete, arukate lahenduste ja IT-tehnoloogiate tähtsus kohalikus arengus. Kogukonna juhitud kohalik areng loob kõigile eri liiki territooriumidele (maa-, linna- ja rannikupiirkonnad) ja kogukondadele nende probleemide lahendamiseks koostöö tegemise võimalusi. Kogukonna juhitud kohaliku arengu mitmest fondist rahastamise lähenemisviis on väga hea mehhanism nutikate külade kontseptsiooni toetamiseks suutlikkuse suurendamise, investeeringute, uuendustegevuse toetamise ja võrgustike loomise kaudu, samuti uuenduslike rahastamisvahendite pakkumise kaudu teenuste ja taristu parandamiseks (3).

3.11.

Komitee loodab, et ELi rahastamise suurem järjepidevus ja koordineerimine muudab kohalike osalejate jaoks lihtsamaks mitut valdkonda hõlmavate strateegiate väljatöötamise, mida toetavad fondide kombineerimine ja mis sobivad paremini erinevatele territooriumidele (nt maa-, linna- ja rannikupiirkonnad). Siiani on mitut fondi hõlmavate strateegiate lihtsustamiseks tulnud määrata nn juhtfond, mis katab kõik halduskulud riigi tasandil. Kogukonna juhitud kohalikku arengut käsitlev määrus koos Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kõigi eeskirjade kogumiga ELi tasandil oleks veelgi tõhusam, kuna vähendaks halduskoormust.

3.12.

Komitee on veendunud, et nelja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi igat liiki sihtvaldkondade kaasamine kohaliku arengu strateegiate rakendamisse loob arvukaid eeliseid kõikvõimalike kohalike algatusrühmade jaoks (4).

3.13.

Kogukonna juhitud kohalik areng on Euroopas juurdunud alt üles suunatud lähenemisviisi rakendamine, mis võib aidata tasakaalustada Euroopa-vastaseid suundumusi kohalikes kogukondades, edendades sotsiaalset kaasatust ning jätkusuutlikku majandusarengut asjaomastel territooriumidel.

4.1.

Eri fondide nõrk sidusus ja vähene territoriaalne ühtekuuluvus ning poliitikakujundajate madal teadlikkus kogukonna juhitud kohaliku arengu eelistest on osutunud riigi tasandil kõige olulisemaks takistuseks. Eri fondide ja territooriumide (maa-, linna- ja rannikupiirkonnad) vahel on tegelikku koostoimet raske saavutada, kuna riigi tasandil on fondide vahel endiselt n-ö piirid. Igal fondil on erinevad reeglid ja eeskirjad, korraldusasutuste koostöö on kehv ning enamikus riikides, kus rakendatakse kogukonna juhitud kohaliku arengu rahastamist mitmest fondist, puudub selge koordineerimine. Üksnes Rootsi rakendab kogukonna juhitud kohaliku arengu rahastamist mitmest fondist üle kogu riigi ja on teinud kõik neli Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi kättesaadavaks igat liiki (maa-, linna- ja rannikupiirkondade) kohalikele algatusrühmadele.

4.2.

Liikmesriigid ei tohiks lisada täiendavaid eeskirju ega nõudeid, mis raskendavad lihtsustamist. Lihtsustamine peab olema tegelik lihtsustamine, mis vastab komisjoni kavandatud eeskirjadele. Vaja on koolitust ja selget arusaamist nendest mudelitest. Euroopa Kontrollikoja andmetel on LEADERi projektides rohkem vigu kui projektides, mis kuuluvad teiste meetmete raamesse.

4.3.

Liikmesriigid ei tohiks muuta kogukonna juhitud kohalikku arengut sel viisil, et pakuvad eriotstarbelist rahastamist riiklike meetmete eelnevalt määratletud valikust. Kogukonna juhitud kohalik areng peaks olema lairibaarengu soodustamise vahend koos kohalikul tasandil kindlaks määratud meetmetega.

4.4.

Programmitöö perioodi käivitamisel on olnud pikki viivitusi. Kõik riigid ei ole suutnud tagada programmitöö perioodide järjepidevust ja sujuvat rakendamist, mis on põhjustanud suurt ebakindlust ning motivatsioonipuudust ja olemasolevate teadmiste kadumist. Tulevikus peab seda vältima.

4.5.

Komitee on teadlik, et kogukonna juhitud kohaliku arengu osalejate vahelise usalduse puudumine takistab selle meetodi potentsiaali kasutamist. Sellist usaldust tuleb pidevalt tõhustada. Pidev karistamine rakendamise käigus kahjustab usaldust ja head dialoogi. Korraldusasutustel, sealhulgas makseasutustel, on kaalutlusõigus sanktsioone mitte kohaldada ja seda õigust tuleks sagedamini kasutada.

4.6.

Lihtsustamise tegelikku potentsiaali IT-lahenduste loomise kaudu ei ole rakendatud. Kõiki kogukonna juhitud kohaliku arengu osalejaid ei ole IT-vahendite väljatöötamisse kaasatud ja see on tekitanud probleeme nende süsteemide kasutamisega. Elluviimiseks vajalike IT-vahendite väljatöötamisel tuleb usaldada kohalike tegevusrühmade praktilisi teadmisi. Korraldusasutuste välja töötatud IT-platvormid peavad vastama kõigi kogukonna juhitud kohaliku arengu osalejate vajadustele. Kohalikele algatusrühmadele tuleb anda paindlikud ja avatud platvormid, et võimaldada nende kohaliku arengu strateegiate rakendamist vastavalt nende piirkonna eripärale. Standardimist tuleb vältida.

4.7.

Paljudes liikmesriikides esineb lahknevusi ootuste, jõupingutuste ja rahaliste vahendite vahel. Kui eesmärk on saavutada tõelisi tulemusi, tuleb investeerida ka piisavalt raha, et meie ootused oleksid realistlikud. Mõju saavutamiseks tuleb olla realistlik kogukonna juhitud kohalikule arengule igast Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondist piisavate rahastamisvahendite eraldamisel. ELis on selle kohta mõned väga head näited (näiteks Saksimaal 40 % ja Astuurias 17 % nende maaelu arengu programmist).

4.8.

Vähene dialoog kõigi kogukonna juhitud kohaliku arengu osalejate (korraldusasutused, kohalikud algatusrühmad, makseasutused, LEADERi võrgustikud – näiteks ELARD ja riiklikud LEADERi ning maaeluvõrgustikud) vahel on suurendanud bürokraatiat programmitöö perioodi alustamisel ja projektide taotlejatele rahaliste vahendite eraldamisel ning põhjustanud tohutuid viivitusi. Riigi tasandil on vaja tõhusat ja läbipaistvat koordineerimist eri ametiasutuste ja ministeeriumide vahel ning tihedat dialoogi kohalike algatusrühmadega. Samuti tuleb tugevdada otsest dialoogi komisjoni ja kohalike algatusrühmade vahel – selles võib komitee abiks olla.

4.9.

Enamikus liikmesriikides on tunnistatud, et ametiasutuste ja kohalike tegevusrühmade suutlikkus on vähene, et aidata neil kogukonna juhitud kohalikku arengut mitmest fondist rahastada. Selleks, et suurendada kogukonna juhitud kohaliku arengu osalejate suutlikkust, tuleb võimaldada pidevat õpet ja ühise arusaamise kujundamist kogukonna juhitud kohaliku arengu mitmest fondist rahastamise rakendamise kohta. Kollegiaalset mõtteviisi tuleb tugevdada. Kohalikud algatusrühmad ja ametiasutused peavad olema hästi koolitatud ja teadlikud üksteise tegelikust olukorrast. Seda oleks võimalik saavutada ametiisikute, kohalike algatusrühmade liikmete ja kohalike sidusrühmade osalemisega teabekogumismissioonidel, koolitustel, töötajate vahetustes jms. Komitee teeb ettepaneku, et sellist programmi rahastataks Erasmuse programmi laiendamise kaudu.

4.10.

Komitee on veendunud, et kogukonna juhitud kohaliku arengu mitmest fondist rahastamise lähenemisviisi ja võimalike rakendusmudelite ELi tasandi lisaväärtust ei ole hästi selgitatud. Puudub selge nägemus, kuidas liikmesriigid peaksid kogukonna juhitud kohaliku arengu mitmest fondist rahastamist tegelikult rakendama. Liikmesriikidele tuleb anda lihtsad mudelid, struktuurid ja parimad tavad.

4.11.

Kohalike algatusrühmade tõelist potentsiaali oma territooriumide vahendajatena ei ole hästi kasutatud. Tuleb luua tingimused, et kohalikud algatusrühmad saaksid keskenduda oma rollile piirkonna kaasajana ning abistajana parimate ideede väljatöötamisel ja rakendamisel. Uuringutest selgub, et integreeritud kohaliku arengu edendamiseks on vaja kohalike algatusrühmade kui vahendajate tuge. Kohalikud algatusrühmad suudavad töötada eri valdkondades ja koondada erinevaid sidusrühmi. Kohalike algatusrühmade ülesanne ei ole olla üksnes rahastamise allikaks ja toimida täiendava haldustasandina, vaid tegutseda tõelise arenguorganisatsioonina, algatades koostööprojekte ning võimaldades koolitust ja võrgustike loomist koos piisava rahalise ja organisatsioonilise toetusega.

4.12.

Sageli puuduvad kohaliku arengu strateegiate selged ja lihtsad hindamis- ja seiremudelid. Hindamine peab olema kogukonna õppeprotsessi osa ning seepärast on väga oluline, et kohalikud tegevusrühmad koguksid pidevalt teavet ja hindaksid oma strateegiate rakendamist. Andmete kogumiseks ja analüüsimiseks tuleks kasutusele võtta täiustatud IT-lahendused, mida täiendatakse osalusprotsessi ja kvalitatiivse analüüsiga kooskõlas kogukonna juhitud kohaliku arengu põhimõtetega. ELi tasandil tuleks investeerida kogukonna juhitud kohaliku arengu ühtsetesse seire- ja hindamisvahenditesse. Rootsis on edukalt kasutatud kogemuste jagamise meetodit (storytelling).

4.13.

Mõnes liikmesriigis on tuvastatud korraldusasutuste võimu kuritarvitamist, nimelt ei toimunud LEADERi/kogukonna juhitud kohaliku arengu osalejate vahel mingit dialoogi ja kohalikel algatusrühmadel ei olnud võimalust osaleda aruteludel võrdse partnerina. Komitee hoiatab ka kohalike omavalitsuste domineerimise ja nende poliitiliste tegevuskavade täitmise eest kogukonna juhitud kohaliku arengu ressurssidega. Kohalikele algatusrühmadele tuleb tagada sõltumatus oma töös ja otsuste tegemisel ilma kohalike omavalitsuste ametliku või mitteametliku surveta.

5.1.

töötada välja kohustusliku kogukonna juhitud kohaliku arengu mitmest fondist rahastamise rakendamise selge nägemus ELi tasandil, et esitada lihtsad mudelid ja suunised võimalikult kiiresti ning töötada välja parim tava, kuidas rakendada kogukonna juhitud kohaliku arengu mitmest fondist rahastamist liikmesriikides võimalikult kiiresti (2018);

5.2.

mõelda loovalt, uurides ja analüüsides põhjalikult ELi tasandil kogukonna juhitud kohaliku arengu reservfondi loomise võimalusi. Vaatamata sellele peab Euroopa Komisjon tagama, et igal liikmesriigil oleks riiklik kogukonna juhitud kohaliku arengu fond;

5.3.

luua kõigi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ühtlustatud raamistik ning kehtestada lihtsad eeskirjad kogukonna juhitud kohaliku arengu fondi rakendamiseks ELi tasandil;

5.4.

nõuda kogukonna juhitud kohaliku arengu rahastamise eriallika (kogukonna juhitud kohaliku arengu fond) loomist riiklikul tasandil. Sellesse tehakse makseid kõigist neljast Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondist ning see vastab kõikidele maapiirkondade, linna- ja rannikuterritooriumide eri rahastamisvahendite sihtvaldkondadele (vt allpool esitatud mudel);

5.5.

nõuda, et liikmesriigid eraldaksid iga Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi eelarvest vähemalt 15 % kogukonna juhitud kohaliku arengu fondi ja lisaksid piisavalt riiklikke vahendeid;

5.6.

tugevdada dialoogi kõigi kogukonna juhitud kohaliku arengu osalejate vahel igal tasandil (Euroopa, riiklik, piirkondlik ja kohalik tasand);

5.7.

leida meeldejäävam ja vastuvõetavam nimi – nt oleks LEADER oma eduka ajaloo tõttu sobiv nimi kõnealusele vahendile;

5.8.

jagada parimaid tavasid uue kogukonna juhitud kohaliku arengu rakendamisel linnapiirkondades, hoides neid tavasid ühes kohas, et ei oleks vaja neid otsida igast peadirektoraadist (näiteks: www.clld-u.eu).

5.9.

tagada kogukonna juhitud kohaliku arengu mitmest fondist rahastamise lähenemisviisi kasutamine igat liiki territooriumide puhul (maa-, linna- ja rannikupiirkonnad) ja kasutada ära integreeritud kohaliku arengu eeliseid;

5.10.

eraldada igast Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondist vähemalt 15 % riiklikusse kogukonna juhitud kohaliku arengu fondi ning lisada piisavalt riiklikke vahendeid, et tagada selle meetodi tegeliku potentsiaali ärakasutamine;

5.11.

luua kogukonna juhitud kohalik arengu rakenduskava, mille kaudu see fond suunatakse integreeritud kohaliku arengu toetamisesse maa-, linna- ja rannikupiirkondades; suunata iga liikmesriigi kogukonna juhitud kohaliku arengu fond kohaliku arengustrateegiaga seatud eesmärkide saavutamisse, ilma et tehtaks vahet eri Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahel; kasutada kogukonna juhitud kohaliku arengu fondi detsentraliseeritult kohalike algatusrühmade kaudu, et strateegiad vastaksid kohalikele vajadustele ja probleemidele;

5.12.

luua riiklikul tasandil üks juhtorgan kogukonna juhitud kohaliku arengu elluviimiseks;

5.13.

vältida mis tahes lünki programmitöö perioodide vahel ja tagada programmitöö perioodi 2021–2027 sujuv käivitamine;

5.14.

võimaldada riiklikul tasandil tihedat dialoogi kõigi kogukonna juhitud kohaliku arengu osalejate vahel ja kohalike algatusrühmadega, et töötada riiklikul tasandil välja kogukonna juhitud kohaliku arengu rakenduskava;

5.15.

võimaldada ametiasutustel ja kohalikel algatusrühmadel suutlikkust pidevalt suurendada;

5.16.

kasutada terviklike IT-lahenduste väljatöötamise potentsiaali, et lihtsustada kogukonna juhitud kohaliku arengu elluviimist; IT-vahendite väljatöötamise protsessi tuleks kaasata kõik kogukonna juhitud kohaliku arengu osalejad ja kõik osalejad peavad väljatöötatud IT-lahendustest kasu saama;

5.17.

jätkata koostööd integreeritud territoriaalsete investeeringute vahendi (ITI) raames, mida kasutatakse suuremate territooriumide ja makroprojektide puhul;

5.18.

valmistada ette kampaania kogukonna juhitud kohaliku arengu kasutuselevõtmiseks koostoimevahendina, et jõuda tulemuslikkuse, partnerluse, subsidiaarsuse ja rahalise toetuseni.

5.19.

tagada integreeritud kohaliku arengu tõeline lisaväärtus ja kulude mõistlikkus; kasutada territoriaalset ühtekuuluvust, mis loob koostoimet ning aitab kasutada uusi vahendeid ja võimalusi;

5.20.

vajaduse korral ja selleks, et parandada territooriumide ühtekuuluvust ja suurendada kohalike algatusrühmade haldussuutlikkust, pöörata tõsist tähelepanu sellele, et hõlmataks kõik eri liiki territooriumid (maa-, linna- ja rannikupiirkonnad) samas kohalikus algatusrühmas või loodaks tihedad sidemed kohaliku arengu strateegiate vahel eri liiki territooriumidel. Samal ajal pöörata tähelepanu ka sellele, et kohalikud tegevusrühmad ei kasvaks liiga suureks ega kaotaks sidet rohujuuretasandiga;

5.21.

säilitada kohaliku arengu osalusel põhinevad strateegiad kooskõlas – ja kohandada neid – muutuvate elu- ja töötingimustega, sealhulgas kõigi asjakohaste küsimustega (sotsiaalne ühtekuuluvus, ränne, piirkondlikud klastrid, roheline majandus, kliimamuutused, arukad lahendused, tehnoloogia jne), ning kasutada ära uute tehnoloogiate ja IT-tehnika revolutsiooni;

5.22.

olla aktiivne edendaja ja tegutseda kõigis valdkondades, kaasates kõiki asjaomaseid sidusrühmi kohaliku algatusrühma territooriumil; pöörata erilist tähelepanu osalusprotsesside kavandamisele ja rakendamisele;

5.23.

osaleda aktiivselt territooriumide- ja riikidevahelises koostöös;

5.24.

võimaldada kohalike osalejate ja kohalike algatusrühmade töötajate pidevat koolitamist, võrgustike loomist ja koostööd;

5.25.

korraldada kohaliku arengu strateegiate rakendamise pidevat hindamist ning leida viise kogukondade kaasamiseks kõnealusesse hindamisprotsessi.

11.4.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 129/44

Raportöör:

Erika KOLLER

Kaasraportöör:

Vladimíra DRBALOVÁ

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab heameelt Euroopa Komisjoni algatuse üle lastega lapsevanemate, eelkõige naiste tööturul osalemise suurendamiseks, millega aidatakse neil saavutada paremat töö- ja eraelu tasakaalu, et nad saaksid rakendada oma oskuste täielikku potentsiaali.

1.2.

Peale selle leiab komitee, et komisjoni paketis toodud ettepanekuid tuleks täiendavalt analüüsida, võttes arvesse reaalset olukorda igas liikmesriigis ning ettevõtetele, eelkõige VKEdele kaasnevaid kulusid ja korralduslikke jõupingutusi. Lisaks tuleks võtta järgmisi meetmeid: võidelda stereotüüpidega, levitada häid tavasid ning luua riiklikke tegevuskavasid töö-ja eraelu tasakaalustamise kohta.

1.3.

Tänapäevane töö- ja eraelu tasakaalustamise poliitika peaks tagama peredele kohased valikud, võttes samas arvesse ka ettevõtjate vajadusi. Komitee innustab kogu Euroopa sotsiaalpartnereid kaaluma täiendavaid praktilisi lahendusi, et edendada sellist töö- ja eraelu tasakaalu, mis sobiks nende konkreetse töökoha eripäradega (1).

1.4.

Ehkki komitee nendib, et ettepanekute rakendamine toob liikmesriikidele ja ettevõtjatele kaasa kulusid, on ta kindel, et pikaajaline kasu kaalub lühiajalise kulude suurenemise üles. Komitee on seisukohal, et rohkem tuleks uurida meetmeid väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate toetamiseks.

1.5.

Komitee peab oluliseks, et nii naistel kui ka meestel oleks individuaalne õigus vanemapuhkusele. Samas nendib ta, et ulatuslikum vanemapuhkuseõigus võib tekitada ettevõtjatele, eriti VKEdele probleeme töökorraldusega. Kõik käesoleva sätte kohaldamisest tulenevad probleemid tuleb lahendada kooskõlas siseriikliku õiguse, kollektiivlepingu ja/või tavaga.

1.6.

Komitee on arvamusel, et töö-ja eraelu tasakaalu pakett on samm õiges suunas, kuid et seda tuleks tulevikus parandada, toetudes asjaomastele mõjuhinnangutele.

1.7.

Komitee rõhutab vajadust investeerida rohkem kvaliteetsetesse lastehoiuteenustesse ja -rajatistesse, mis oleksid kõigile peredele mõistliku hinna eest saadaval, ning palub komisjonil kasutada Euroopa poolaasta raames riigipõhiseid soovitusi ning regionaalarengu fonde, innustamaks liikmesriike jõupingutusi suurendama.

1.8.

Ehkki direktiivi ettepanekus käsitletakse mingil määral maksusüsteeme, peab komitee kahetsusväärseks, et seda pole tehtud piisavalt põhjalikult. Maksusüsteemide ülesehitus võib mõjutada inimeste otsust, kas minna tööturule või mitte. Tuleks kaaluda maksusoodustusi, mis aitaksid töötavatel vanematel töötamist jätkata.

2.1.

Naiste ja meeste võrdõiguslikkus on üks Euroopa Liidu põhiväärtusi ja põhimõtteid (2). Viimase kuuekümne aasta jooksul on EL teinud suuri edusamme, võttes vastu mitmeid võrdõiguslikkust ja diskrimineerimisvastast võitlust käsitlevaid direktiive, poliitikaprogramme ja rahastamisvahendeid, et edendada Euroopa Liidus soolist võrdõiguslikkust (3). ELi õigusraamistik perega seotud puhkusevormide ja paindliku töökorralduse reguleerimiseks kehtestati 1990. ndatel aastatel ning seda on pidevalt täiendatud; viimati võeti 2010. aastal vastu vanemapuhkuse direktiiv (4). Väljaspool õigusraamistikku on oma osa ka Euroopa poolaasta, (5) ELi rahastuse ja poliitikasuuniste (6) raames esitatud soovitustel.

2.2.

Eelmistel aastakümnetel saavutatud areng on aga peaaegu peatunud, (7) millele on tõestuseks püsiv sooline palgalõhe 16,3 % ning naiste ebavõrdne roll ja osalemine tööturul: naistest töötab osalise tööajaga 31 %, meestest aga 8,2 %, ning naiste üldine tööturul osalemise määr jääb meeste näitajast jätkuvalt enam kui 12 protsendipunkti maha (8). Samas näitavad uuringud, et sooline pensionilõhe on lausa 40 %. See kõik viitab vajadusele veelgi ennetavamalt tegutseda, et tagada naiste ja meeste võrdõiguslikkus kõigis eluvaldkondades, muu hulgas tuleks keskenduda vaesuse feminiseerumise probleemile.

2.3.

Naiste ebavõrdne osalemine tööturul on tihedalt seotud hoolduskohustuste ebavõrdse jaotusega. Hooldusalast lõhet põhjustab ka asjaolu, et vähe on sobivaid, juurdepääsetavaid, mõistliku hinnaga ja kvaliteetseid hooldusteenuseid alates lastehoiuteenustest kuni kogukonnapõhiste teenusteni eakate pereliikmete ja puuetega inimeste hooldamiseks (9).

2.4.

Lisaks sellele, et töö- ja eraelu tasakaalustamist takistavad tegurid ei lase naistel täiel määral tööturul osaleda, mõjutavad need ka demograafilisi suundumusi, majandust ning meeste rolli võrdõiguslike hooldajatena. Mis puutub majanduslikku mõjusse, siis on soolisest tööhõivelõhest tulenev kahju Eurofoundi hiljutise uurimuse (10) põhjal hinnanguliselt 370 miljardit eurot aastas. Mõnes liikmesriigis on üle 25 % naistest majanduslikult mitteaktiivsed seepärast, et peavad kedagi hooldama. Ehkki tänapäeval otsustatakse majanduslikel põhjustel harva kojujäämise kasuks, põhinevad ühiskonna ootused siiski osaliselt stereotüübil, et naised on peamised hooldajad ja mehed leivateenijad. Tõendid näitavad, et naised, kes on kogu või osa oma aktiivsest elust kodused, on majanduslikult vähem iseseisvad, neil on vähem karjäärivõimalusi ning vanaduspõlves seisavad nad suurema tõenäosusega vaesusega silmitsi. Töö- ja eraelu tasakaalustamise poliitika on vahend, mis võimaldab naistel ja meestel teha valikuid võrdsetel alustel. Komitee rõhutab, et eeskirjades töötajate puhkeaja ning töö- ja eraelu tasakaalustamise kohta tuleks vajadusel arvesse võtta vastavas riigis või piirkonnas traditsiooniks või tavaks olevat iga-nädalast puhkepäeva, samuti tuleb arvestada asjaomaseid (valdkondlikke) kollektiivlepinguid ning kohalikul ja ettevõtte tasandil väljakujunenud tavasid.

2.5.

Euroopa Komisjon avaldas töötavate perekondade töö- ja eraelu tasakaalu saavutamise uut algust käsitleva algatuse (11) tegevuskava vormis 2015. aasta augustis. 2015. aasta novembris käivitas komisjon kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 154 lõikega 2 kaheetapilise konsultatsiooni (12) Euroopa sotsiaalpartneritega, et nad avaldaksid algatuse kohta arvamust. Sotsiaalpartnerid ei alustanud läbirääkimisi. Euroopa tööandjad pidasid praegust ELi õigusraamistikku piisavaks, kuid Euroopa ametiühingud nõudsid tugevamat õigusraamistikku. Komisjon käivitas ka avaliku arutelu, millest selgus, et 60 % vastanutest soovis töö- ja eraelu tasakaalustamist reguleerivat ELi õigusraamistikku. 26. aprillil 2017 võttis komisjon vastu ettepaneku Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta, mis sisaldab ettepanekut võtta vastu direktiiv töötavate vanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaalustamise toetamiseks, samuti mitmeid mitteseadusandlikke ettepanekuid.

3.1.

Komitee on nõus, et tarvis on ennetavat poliitikat, mille eesmärk on edendada meeste ja naiste jagatud vastutust lastehoolduse eest. Uurimused näitavad ka, et hoolduskohustuste jagamine meestega on kasulik nii peredele kui ka Euroopa majandusele ja konkurentsivõimele. Naiste tööturul osalemise edendamine suurendaks ka ettevõtjate juurdepääsu oskustööjõule ja talentidele ning aitaks naistel rakendada oma täielikku potentsiaali ajal, mil ELi tööjõud väheneb, rahvastik vananeb ja demograafiline kõver on riikide rahandusele jätkuvalt tõsiseks väljakutseks. Selline poliitika peaks keskenduma ka tööandjatele tööjõupakkumise suurendamiseks stiimulite loomisele, lapsehooldusalase toe pakkumisele ning eri puhkusevormide ja paindliku töökorralduse tagamisele.

3.2.

Komitee soovib juhtida tähelepanu väga olulisele rollile, mida komisjon ja liikmesriigid peavad (sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonnaga konsulteerides) etendama stereotüüpide vastu võitlemisel (sh hariduse ja avalike teavituskampaaniate kaudu), tööturul valitseva segregatsiooni vähendamisel ning inimestele selliste kaasaegsete ja uuendatud oskuste võimaldamisel, mis vastavad tööturu tulevastele vajadustele.

3.3.

Komitee väljendab heameelt komisjoni paketi üle, milles käsitletakse töö- ja eraelu tasakaalu, kuna selles kavandatakse ülesannete võrdsemat jaotamist, kõrvaldades mõned olulised struktuursed tõkked naiste tööhõive eest.

4.1.1.

Komitee on seisukohal, et komisjoni otsus lahendada isapuhkuse vähese kasutamise probleem, kehtestades individuaalse õiguse vähemalt kümnepäevasele mitteülekantavale isapuhkusele, mille hüvitis ei ole kehtivast haiguspuhkuse hüvitisest väiksem ja millega kaasneb kulude-tulude analüüs riiklikul tasandil, on samm õiges suunas. Komitee juhib siiski tähelepanu sellele, et haiguspuhkuse hüvitised erinevad Euroopas suuresti ning ulatuvad märkimisväärselt alla teenitava palgataseme jäävatest ühekordsetest maksetest kuni asjaomase palga 100 %-lise hüvitamiseni. Komitee rõhutab, et hüvitis peab olema asjakohane, julgustama isasid nende kohutusi täitma ja andma peredele rohkem valikuvabadust enne ja pärast lapse sündi, võttes arvesse riiklikke tavasid rasedus- ja sünnituspuhkuse alal.

4.1.2.

Ehkki 21 liikmesriigis on juba tagatud keskmiselt kahe- ja poolepäevane isapuhkus, (13) peab komitee seda väga lühikeseks ja avaldab kahetsust, et puhkuseõigust praktiliselt ei kasutata; seda asjaolu tuleks täiendavalt analüüsida. Seepärast on komitee seisukohal, et komisjoni ettepanek aitab täita vajadust pakkuda isadele isapuhkuse võtmiseks stiimuleid, võttes arvesse mõnes liikmesriigis kehtivaid edukaid tavasid, (14) ja märkides ära isade võrdse rolli perekondlike kohustuste täitmises.

4.1.3.

Siiski rõhutab komitee, et ta peab direktiivi ettepanekuga ette nähtud kümnepäevast puhkust esimeseks sammuks õiges suunas, et sellega oleks võimalik saavutada ettepaneku eesmärk suurendada oluliselt isade kaasatust. Komitee arvates oleks aga ettepaneku eesmärgi saavutamiseks asjakohane, kui tööandja ja töötaja lepiksid kokku pikemas – näiteks kuni ühe kuu pikkuses – ajavahemikus.

4.2.1.

Vanemapuhkust kasutavate meeste osakaal jääb vahemikku 40 % kuni kõigest 2 % mõnes liikmesriigis (15). Kehtivas vanemapuhkuse raamistikus ja mõtteviisides ei ole piisavalt tähelepanu pööratud põhjustele, miks mehed vanemapuhkust nii vähe kasutavad.

4.2.2.

Komitee tõdeb, et vanemapuhkuseks õigust andva lapse vanusepiiri tõstmine kaheksalt eluaastalt kaheteistkümnele eluaastale võib tekitada probleeme ettevõtjatele, eriti VKEdele ja mikroettevõtjatele.

4.2.3.

Komitee tervitab eriti komisjoni ettepanekut vanemapuhkuse õiguse individualiseerimise ja selle mitteülekantavuse kohta. Ta märgib vajadust töötasu asjakohase hüvitamise järele vähemalt haiguspuhkuse hüvitisega võrdsel tasemel, mille ülemmäär võib olla kehtestatud siseriiklike õigusaktidega, (16) koos kulude-tulude analüüsiga riiklikul tasandil ning samuti rõhutatakse vajadust diskrimineerimisvastaste sätete järele, kuna sellel kõigel võib olla positiivne mõju vanemapuhkuse kasutamisele isade poolt.

4.2.4.

Lisaks on komitee seisukohal, et ettepanekut käsitlevates läbirääkimistes tuleks säilitada tasakaal töötajate ja tööandjate vajaduste vahel. Komisjoni mõjuhinnang näitas, et ettepanekul on olenevalt ajaraamistikust mitmesugune mõju. Kavandatavate meetmete kulud (mis on peamiselt tingitud tootmiskaost avalduste töötlemisega seotud halduskoormuse tõttu ja vajadusest töötajaid ajutiselt asendada) tõusevad lühikesel ja keskpikal perioodil, kuid pikas perspektiivis peaks pakett ettevõtjatele kaasa tooma vaid piiratud kulud) (17).

4.3.1.

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et asjaomaste eeskirjade puudumine tuge vajavate sugulaste hooldamiseks on üks põhjus, miks hoolduskohustused jaotuvad ebavõrdselt, jäädes sageli tervenisti naiste kanda. See kahjustab naiste füüsilist ja vaimset tervist ning piirab nende sotsiaalset kaasatust ja tööturul osalemist, mille tõttu pole naiste pension hiljem piisav.

4.3.2.

Peaaegu kõigis liikmesriikides on vastu võetud õigusaktid hoolduspuhkuse kasutamise võimaluse kohta, kuid selle puhkuse kestus, selle saamise kriteeriumid, hüvitise suurus ja kaasnevad sotsiaalkindlustusõigused on riigiti väga erinevad (18). Seepärast avaldab komitee heameelt ettepaneku üle kehtestada Euroopa miinimumtingimused, sätestades individuaalse õiguse hoolduspuhkusele vähemalt viis päeva aastas, mis hüvitatakse haigushüvitisega samal tasemel. See on siiski vaid esimene samm ja komisjon peab tegema rohkem, et toetada ja täiendada liikmesriikide jõupingutusi, aitamaks peredel suurenevate hoolduskohustustega paremini toime tulla. Selle individuaalse õiguse kehtestamine peaks olema seotud hooldajate toetusmehhanismide arenguga.

4.3.3.

Komitee kiidab heaks komisjoni lähenemisviisi, nimelt ettepanekud töö- ja eraelu tasakaalustamise meetmete kohta, mis kehtivad töötajatele kogu elu jooksul, sealhulgas nn võileivapõlvkonda kuuluvaid naisi, st neid, kel tuleb hooldada enam kui ühe põlvkonna pereliikmeid. Hoolekandeteenuste puudumine sunnib neid töötajaid, eriti naisi, sageli kõigest mõned aastad enne pensionile minekut tasustatud tööst loobuma, pärast 50. eluaastat on aga tööturule naasmine raskendatud.

4.3.4.

Komitee rõhutab ka, et puhkus individuaalseks hooldamiseks ei tohiks asendada professionaalseid, ligipääsetavaid, mõistliku hinnaga ja kvaliteetseid kogukonnapõhiseid hoolekandeteenuseid, mis aitavad samuti oluliselt kaasa tulevasele majandusarengule.

4.3.5.

Lisaks nendib komitee, et eri liiki hoolduspuhkuseid ei saa täielikult ja täpselt võrrelda, sest eaka hooldamine pole oma olemuselt mitte ainult lapse eest hoolitsemisest erinev, vaid võib hõlmata ka sugulasi, sh otsuste tegemisel.

4.3.6.

Puuetega inimeste hooldamise puhul on oluline aspekt professionaalse hooldusteenuse eristamine perekondlikust hooldamisest, püüdes luua olukorda, milles peredel lasuvat koormust kergendatakse nii palju kui võimalik. Olenemata kõnealuse hooldamise vormist peab aga hooldajatel olema juurdepääs sotsiaalkindlustussüsteemile.

4.4.1.

Paindlik töökorraldus on äärmiselt oluline, et ettevõtjatel oleks võimalik kohandada oma tööjõudu muutuva majandusliku olukorraga. See on ka kasulik vahend tulemuslikkuse ja tootlikkuse edendamiseks (19) ning võimaldab töötajatel töö- ja eraelu ühitada. Seepärast on oluline, et kohalikul ja valdkondlikul tasandil toimuv sotsiaaldialoog käsitleks neid aspekte, et saaks seada sisse sellised töövormid, mis võimaldaksid eraelu ja tööelu tasakaalustada.

4.4.2.

Paindlik töökorraldus võib olla abiks paljude hoolduskohustuste puhul, kuid see ei tohiks mõjuda negatiivselt töötavate hooldajate tööhõiveolukorrale. Direktiivi ettepanekuga nähakse töötavale vanemale või hooldamist või tuge vajavate sugulaste hooldajale ette õigus taotleda paindlikku töökorraldust.

4.4.3.

Ettepanekuga kehtestatakse töötajate jaoks võimalus kasutada i) töötundide arvu vähendamist, ii) paindlikku töögraafikut ja iii) kaugtöö võimalusi. Komitee juhib tähelepanu sellele, et niisugune paindlik töökorraldus peab vastama enamiku töötajate vajadustele ja tuginema elutsüklipõhisele lähenemisviisile. Probleeme tuleks lahendada sotsiaaldialoogi ja kollektiivläbirääkimiste teel kõnealusele olukorrale kõige lähemal tasandil. Lisaks tuleb tagada õigus naasta algse töökorralduse juurde. Samal ajal tuleks austada tööandjate õigust kaaluda paindliku töökorralduse taotlust, võttes arvesse nii tööandjate kui töötajate vajadusi. Kõik käesoleva sätte kohaldamisest tulenevad probleemid tuleb lahendada kooskõlas siseriikliku õiguse, kollektiivlepingu ja/või tavaga.

4.4.4.

Töökohtade ja töösuhete digiteerimine võib muuta traditsioonilist töökorraldust. Seda silmas pidades on vaja edasi mõelda, kuidas hoolduspuhkust on traditsiooniliselt käsitletud perede jaoks esmase valikuna, et töö- ja pereelu ühitada. Sageli hakkavad just naised paindliku töökorraldusega tööle, et töötamise kõrvalt täita hoolduskohustusi. See piirab nende võimalusi töökohal nii tasustamise kui ka professionaalse arengu osas. Lisaks soovib komitee juhtida tähelepanu sellele, et paindlikku töökorraldust ei tohiks pidada üksnes „naiste teemaks“, keskendudes emadele ja naistele, kel tuleb hoolt vajavate sugulaste eest hoolitseda. Ettevõtjad peavad soodustama nii meeste kui ka naiste paindlikku töökorraldust ning aitama kaasa kultuurilisele arengule, mis vastab meeste ja naiste püüdlustele ja edendab ka suuremat tööalast võrdõiguslikkust. Paindlik töökorraldus peab ka olema täielikult tagasipööratav, töötajasõbralik ja võimalik kõigi lepinguvormide puhul. Seda silmas pidades on eriti oluline algse töökorralduse juurde naasmise õiguse tõhus jõustamine.

4.4.5.

Ehkki digiteerimine võib paindlikku töökorraldust toetada, võimaldades töötajatel kaugtööd teha, võib sellega kaasneda ka mõningaid probleeme ja ohte.

4.5.1.1.

Kättesaadavate lastehoiuteenuste puudumine ja kõrge hind on üks suurimaid probleeme, mille tõttu kahe sissetulekuga paaride puhul ei naase teine palgasaaja tööle. ELis käis 2014. aastal ametlikus lastehoius vaid 28 % kuni kolmeaastastest ja 83 % kolmeaastastest kuni koolikohustusealistest lastest. Need arvud ei küündi 2001. aastal seatud Barcelona eesmärkideni, mis oleks tulnud saavutada 2010. aastaks. Neil põhjustel peab komitee kahetsusväärseks, et Barcelona lapsehooldusalaseid eesmärke – tagada liikmesriigi tasandil piisavad, juurdepääsetavad, mõistliku hinnaga ja kvaliteetsed lastehoiuteenused – ei ole täidetud.

4.5.1.2.

Jätkuvalt on probleemiks suured kulud vanematele ja asutuste lahtiolekuajad, mis ei sobi täisajaga töötajatele. Komisjoni aruandest ilmneb, et tuleb jätkata investeerimist kvaliteetsetesse teenustesse. Euroopa Parlament nendib ka, et 27 % eurooplaste puhul takistavad juurdepääsu taristu puudumine ja saadaolevate teenuste kvaliteet (20).

4.5.1.3.

Komitee nendib, et komisjon teeb küll ettepaneku muuta haridus- ja koolitusalaseid eesmärke, kuid ei maini Barcelona eesmärkide saavutamist. Alushariduse ja lastehoiuga seotud haridus- ja koolitusalane eesmärk on kitsam, kuna see keskendub üksnes nelja-aastastele kuni kooliealistele lastele. Seepärast palub komitee tungivalt, et alushariduse ja lastehoiuga seotud haridus- ja koolitusalane eesmärk viidaks vastavusse Barcelona eesmärkidega, suurendades selle kohaldamisala (st lisada alla nelja-aastasi lapsi puudutavad eesmärgid). Muudatusest tulenevad uued eesmärgid peaksid olema ambitsioonikamad kui praegused Barcelona eesmärgid. Lisaks soovib komitee, et töötataks välja ELi tasandi eesmärgid koolivälise lastehoiu ja pikaajalise hoolduse teenuste jaoks.

4.5.1.4.

Komitee kiidab heaks komisjoni plaanid edendada liikmesriikides Euroopa poolaasta raames hoiu- ja hooldusteenuste suuniseid ja järelevalvet ning soodustada parimate tavade vahetamist. Komitee innustab ka parandama andmete kogumist ELi tasandil ja toetab kavatsust läbi vaadata 2020. aastaks seatud haridus- ja koolitusalased eesmärgid alushariduse kohta. Lisaks soovib komitee väga, et mitmesuguseid Euroopa rahastamisvahendeid kohandataks liikmesriikide konkreetsete vajaduste järgi. Seda silmas pidades on komitee mitmel korral nõudnud sotsiaalsete investeeringute ambitsioonikamat edendamist, võttes eelkõige arvesse lastehoiuasutustesse investeerimise mitmekordset kasu (21).

4.5.1.5.

Komitee on seisukohal, et suutlikkuse parandamiseks ja teabe jagamiseks korraldatavad seminarid, kus osalevad kõik sidusrühmad, on täiendavate meetmetena väga olulised, kuid nendib, et neid on vaja palju suuremas mastaabis, kui praegu kavandatud. Eriti on vaja teabeseminare rasedus- ja sünnituspuhkuselt naasjate vallandamise eest kaitsmise kohta.

4.5.2.1.

Ehkki direktiivi ettepanekus käsitletakse mingil määral ka maksusüsteeme, peab komitee kahetsusväärseks, et seda pole tehtud piisavalt põhjalikult. Maksusüsteemid mõjutavad otseselt tööturul osalemist, eriti pere teise palgasaaja puhul, kes on enamasti naine. Maksusüsteemide ülesehitus võib mõjutada inimeste otsust, kas minna tööturule või mitte. Tuleks kaaluda maksusoodustusi, mis aitaksid töötavatel vanematel töötamist jätkata.

4.5.2.2.

Komitee on seisukohal, et Euroopa Komisjoni ettepanek tegeleda maksudest tingitud takistavate tegurite probleemiga täiendab ja toetab paketi teisi meetmeid. Eelkõige pooldab komitee seda, et selgitada välja soopõhistest eelarvamustest tulenevad ja liikmesriikidele iseloomulikud takistused maksusoodustussüsteemides ning teeb ettepaneku käsitleda neid probleeme Euroopa poolaasta raames esitatavate soovituste kaudu.

4.5.3.1.

Lisaks sellele, et on tarvis kvaliteetseid, juurdepääsetavaid ja taskukohaseid avalikke teenuseid, sh lastehoiuteenuseid ning eakate sugulaste ja teiste ülalpeetavate hooldamise teenuseid, saavad sotsiaalmajandus ja valitsusväline sektor anda kasuliku panuse, pakkudes teenuseid töö- ja eraelu tasakaalustamise toetamiseks. Paljudel juhtudel ei saaks teenuseid ilma nende jõupingutusteta tagada.

4.5.3.2.

Sotsiaalpartneritel on eriline roll töö- ja eraelu tasakaalustamise poliitika rakendamisel töökohal, eriti läbirääkimiste ja kollektiivlepingute kaudu. Komitee tunneb heameelt, et Euroopa sotsiaalpartnerid on aastate jooksul oma tööprogrammides soolisele võrdõiguslikkusele tähelepanu pööranud, eesmärgiga saavutada käegakatsutavaid tulemusi.

11.4.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 129/51

Raportöör:

Antonello PEZZINI

Kaasraportöör:

Éric BRUNE

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (edaspidi „komitee“) toetab kindlalt Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi (EDIDP) käivitamist, et praegust geopoliitilist olukorda arvesse võttes saavutada võimalikult kiiresti ühine integreeritud koostalitlusvõimeline kaitsesüsteem, tugevdades Euroopa kaitsetööstuse strateegilist sõltumatust (1) ning töötades välja tugeva ühise tööstusliku ja tehnoloogilise baasi.

1.2.

Komitee peab oluliseks võtta kasutusele uus lähenemisviis, mis on alalise struktureeritud koostöö raames Lissaboni lepingu peamine vahend, mis toimib poliitilise inkubaatorina, mille abil ehitatakse üles Euroopa kaitse, et suurendada liikmesriikide võimalusi ja kohustusi Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõike 6 ja artikli 46 ning aluslepingu protokolli nr 10 kohaselt.

1.3.

Komitee arvates saab üksnes kaasava ja ambitsioonika alalise struktureeritud koostöö (2) abil, tänu millele suudetakse koostada siduvate kriteeriumide ja kohustuste loetelu, liikuda nõudluse ja pakkumise killustatuse vähendamise suunas, pannes järk-järgult aluse läbipaistvale ja avatud Euroopa turule.

1.4.

Komitee on seisukohal, et Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi määrus tuleb integreerida tööstuspoliitika ühisesse strateegilisse visiooni, mis võimaldab kaasata Euroopa tootjad ja kasutajad tõhusalt vähemalt kolme liikmesriigi rahastatavatesse projektidesse ning toodete ja teenuste ostmisesse.

1.5.

Komitee toetab kindlalt vajadust struktureeritud dialoogi järele Euroopa tasandil, mis toimub sünergias ja koostöös NATOga, (3) ning kaitseministrite nõukogu järele, mis suudab pakkuda pikaajalist poliitilist juhtimist, samuti foorumi järele konsultatsioonideks ja tõeliselt euroopalike otsuste vastuvõtmiseks.

1.6.

Komitee peab hädavajalikuks tagada Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi juhtimine, mille käigus suudetakse määratleda ühised ja konkreetsed eesmärgid

1.7.

Määrus peaks tagama

1.8.

Komitee nõustub sellega, et Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi kasutamisel peaks keskenduma toodete ja teenuste arendamisele ning prototüüpimisele.

1.9.

Komitee peab vajalikuks töötada enne ühise Euroopa kaitseraamistiku loomist välja ulatuslik Euroopa kaitse- ja julgeolekukultuur, mille eesmärk on täiendada arusaama Euroopa kodakondsusest.

2.1.

Esimene katse oli Euroopa Kaitseühenduse loomine 1954. aastal, mis ebaõnnestus 30. augustil 1954. Teine katse oli ühise välis- ja julgeolekupoliitika käivitamine 2000. aastal, millele järgnes Euroopa Kaitseagentuuri asutamine 2004. aastal. Järgmine samm oli Euroopa Liidu üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia väljatöötamine (5) ja viimaks ELi ja NATO 2016. aasta ühisavaldus (6).

2.2.

Kaitsetööstussektori edasiarendamine, mis pakub Euroopa majandusele märkimisväärseid eeliseid, võib ettenägelikult juhtides olla ka laiema ja asjakohasema visiooni nurgakivi, mille eesmärk on luua tõeliselt euroopalik kaitsepoliitika.

2.3.

Aeglaselt, kuid vajadusest tingitult ületatakse riigipõhine kaitsenägemus, mis muu hulgas on vastuolus tugevate poliitilis-sõjaliste rühmituste tekkimisega maailmas ning on näidanud Euroopa poliitika haavatavust ja nõrkust suurtes üleilmsetes sündmustes. See üleminek võib asjakohaselt tugineda Euroopa Parlamendi ja nõukogu algatusele, mis komisjoni meetmete abil suudab edendada tööstust ja Euroopa kaitseturgu.

2.3.1.

Euroopa kaitsetööstussektoril – tootmisharul, mis arendab, toodab ja tarnib kaupu ja teenuseid ELi liikmesriikide relvajõududele, politseile ja julgeolekujõududele – on mitmes mõttes eriaspekte: tehnoloogilised muutused muudavad täielikult kaitse ja julgeoleku olemust ja tingimusi, avaldades suurt mõju Euroopa tööstusele, alates suurandmete (nagu mehitamata sõidukid ja seadmed) kasutamisest kuni tehisintellektini.

2.3.2.

Euroopa majanduse seisukohast on see tööstusharu, kus käive on 100 miljardit eurot aastas ja kus on 1,4 miljonit kõrgelt kvalifitseeritud töötajat, (7) Euroopas juhtival kohal, sellel on tugev mõju muudele sektoritele, nagu elektroonika, lennundus, laevaehitus, kosmosetehnika või tehniline tekstiil.

2.3.3.

Tehnoloogia seisukohalt tugevdab pidevalt tipptasemel tehnoloogia esirindel töötamine liidu konkurentsivõimet, kuna luuakse tipptasemel võrsefirmasid, keda tuleb toetada, et integreerida tsiviiltehnoloogiad keerukatesse süsteemidesse, kohandades neid konkreetselt kaitsevaldkonna eripäraga.

2.3.4.

Siseturu seisukohalt on kaitseturg traditsiooniliselt jäänud ühtse Euroopa turu loomisest välja ning 27 turu säilitamine, mis on jagatud riiklike programmidega, on takistanud tootmise mastaabisäästu kasutamist (8).

2.3.5.

Nõudluse seisukohast sõltub kaitsevaldkonna tootmissektor suuresti üksikute riikide nõudlusest ja nende eelarvest. Viimasel kümnendil on ELi kaitse-eelarve vähenenud ligikaudu 2 miljardi euro võrra aastas ja 27 liikmesriiki kulutavad kaitseks keskmiselt 1,32 % SKPst.

2.3.6.

Strateegilisest seisukohast tuleb juhul, kui Euroopa peab oma kodanikele ja ettevõtjatele tagama piisava turvalisuse taseme, kaitsma oma piiride territoriaalset terviklikkust ja võtma vastutuse kogu maailmas, pakkuda usaldusväärset kaitsevõimet ning tagada piisav strateegilise sõltumatuse tase ning tehnoloogiline ja tööstuslik areng, millel on ühine Euroopa alus.

2.4.

Praegune olukord kahjustab ka Euroopa suutlikkust tulla toime uute julgeolekuprobleemidega, arvestades seadmete vananemise kiirenemist ja kulude suurenemist (9).

2.4.1.

Kogu Euroopa kaitsesüsteemi tehtavad investeeringud moodustavad praegu vähem kui poole USA investeeringutest.

2.5.

Kuigi Euroopa kaitsetööstus suudab vähemalt osaliselt ekspordi abil korvata siseturu tellimuste vähenemist, globaliseerides tootmist ja müüki, on kaitsepoliitika jätkuv killustatus siiski muutnud üha nähtavamaks ebatõhusad ja nõrgad küljed:

2.6.

Samuti võib see olukord kahjustada Euroopa võimet tulla toime uute ülesannetega, arvestades suhteliselt väikesi kulukohustusi ja riikliku poliitika vähest koordineerimist.

2.6.1.

Lisaks korraldatakse 80 % kaitsealastest hangetest puhtalt riigi tasandil, mis ilmselgelt põhjustab dubleerimisest tulenevaid kulusid.

2.7.

Euroopa Liidu liikmesriikide relvajõududel on operatiivsuse osas kõrge integratsiooni tase ning pikk koostöökogemus, kuid nad on täielikult killustatud 27 allstruktuuriks rangelt riiklike tugiteenustega, kuigi kasutavad üha enam eri liiki algatusi, mis kuuluvad „Ühiskasutuse“ algatuse („pooling and sharing“) alla (10).

2.8.

Üldstrateegia – Euroopa Liidu üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia – eri dokumentidega kehtestati viis konkreetset eesmärki, mis on Euroopa kaitsesüsteemi jaoks eriti olulised:

2.9.

Algatuspakett, mille osadeks on Euroopa kaitsetööstuse arenguprogrammi loomist käsitleva määruse ettepanek ja Euroopa Kaitsefondi loomise ettepanek, et toetada ühisinvesteeringuid tehnoloogiate ja materjalide uurimisse ja arendamisse, on pühendatud eesmärgile käivitada kaitse- ja julgeolekusektori reformimise protsess, et

2.9.1.

Sektori üldiste väljakutsetega toimetulekuks on vaja arendada Euroopa Kaitseagentuuri potentsiaali, et selgitada välja ühise operatiivtegevuse valdkonnad, mis jäävad liikmesriikide otsustada.

2.10.

Euroopa Ülemkogu kutsus 15. detsembril 2016. aastal üles esitama 2017. aasta esimesel poolaastal ettepanekud Euroopa Kaitsefondi loomise kohta, sealhulgas nägema ette elemendi liikmesriikide poolt kokkulepitava võime ühiseks arendamiseks (11). Euroopa Ülemkogu kutsus 2017. aasta märtsis ühise välisasjade ja kaitsenõukogu raames oma järeldustes üles looma sõjaliste missioonide plaanimise ja juhtimise teenistuse (MPCC) ning uue struktuuri, et parandada ELi võimet reageerida kiiremini, tõhusamalt ja ühtlasemalt.

2.11.

22.–23. juunil 2017. aastal kogunenud Euroopa Ülemkogu leppis kokku vajaduses algatada kaasav ja ambitsioonikas poliitika- ja julgeolekukomitee alaline struktureeritud koostöö koos siduvate kriteeriumide ja kohustuste ühise nimekirjaga täielikus kooskõlas ELi lepingu artikli 42 lõikega 6 ja artikliga 46, samuti aluslepingu protokolliga nr 10 vastavalt riigikaitse kavandamisele ning asjakohastele kohustustele, mille asjaomased liikmesriigid on NATO ja ÜRO raames kokku leppinud (12).

2.12.

Euroopa Parlament on omalt poolt jätkuvalt nõudnud tihedamat koostööd ELi liikmesriikide vahel kaitsevaldkonnas, samuti Lissaboni lepingu täielikku rakendamist julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas. Parlament julgustas oma 22. novembri 2016. aasta resolutsioonis Euroopa kaitseliidu kohta (13)„Euroopa Ülemkogu juhtima liidu ühise kaitsepoliitika järkjärgulist kujundamist ja tagama selle elluviimiseks täiendavad rahalised vahendid“.

2.12.1.

Euroopa Parlament rõhutas ka, et Euroopa riikidel peab olema usutav sõjaline võime, ja julgustas liikmesriike suurendama jõupingutusi koostoimelise sõjalise võime arendamiseks ning kordas oma nõuet ühtlustada süstemaatiliselt sõjalisi nõudeid ja ELi kaitse kavandamise protsessi kooskõlas NATO kaitseplaneerimisprotsessiga (14).

2.13.

Komitee on mitmel puhul avaldanud arvamust kaitsepoliitika kohta, (15) kutsudes üles tegema märkimisväärseid kvaliteediga seotud edusamme Euroopa kaitsealase koostöö valdkonnas (16).

3.1.

Komisjon teeb ettepaneku luua Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programm eelarvega 500 miljonit eurot ajavahemikuks 1. jaanuarist 2019 kuni 31. detsembrini 2020. aastal. Programmi eesmärgid on järgmised:

3.2.

Liidu finantssekkumine toimub toetuste, finantsinstrumentide või riigihangete vormis, et toetada toodete tehniliste kirjelduste, prototüüpide ja katsetuste väljatöötamist ning toodete, komponentide ja tehnoloogiate kvalifitseerimist ja sertifitseerimist.

3.3.

Kavandatud rahastamiskõlblikkuse kriteeriumid on järgmised: koostööettepanekud vähemalt kolmelt ettevõtjalt kahest liikmesriigist; prototüüpimise puhul piirdub rahastamine 20 %ga projekti kogumaksumusest, kuid kõigil muudel juhtudel võidakse katta kogukulud.

4.1.

Komitee toetab algatusi, mis on suunatud eesseisvate probleemide lahendamisele ja oma kodanike julgeoleku, sealhulgas küberjulgeoleku tagamisele, tugevdades Euroopa kaitse strateegilist sõltumatust ning arendades kindlat Euroopa ühist tööstus- ja tehnoloogilist baasi.

4.2.

Komitee toetab kindlalt Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi käivitamist määruse eelnõuga. See on esimene samm, mis vajab täiustamist ja tugevdamist juba eraldatud vahendite osas, eesmärgiga saavutada praegust geopoliitilist olukorda arvestades võimalikult kiiresti ühine kaitsesüsteem, iseäranis teadus- ja arendustegevuses.

4.3.

Komitee arvates on aeg luua tõhus, kõikehõlmav, tulemuslik ja konkurentsivõimeline ELi 27 liikmesriiki hõlmav ühtne Euroopa kaitseturg, millel on järgmised tunnused:

4.3.1.

Komitee on veendunud, et üksnes Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi töötajatele töösuhete ebakindluse vastu võideldes saab tagada, et ettevõtjad omandavad uusi oskusi ja saavutada EDIDP programmis seatud eesmärgid.

4.4.

Komitee leiab, et EDIDP programmile eraldatud eelarve on väga piiratud ning et toetust peaks saama ka Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondist, „et saavutada parim võimalik mõju tööhõivele, k.a julgeoleku- ja kaitsetööstusega seotud kahese kasutusega tehnoloogiaid, toetades ühe tugeva ja selgemalt määratletud Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi käivitamist“ (18).

4.5.

Samuti leiab komitee, et rahastamiskõlblikkuse kriteeriumid, mis tagavad meetmete tehnoloogilise ja tööstusbaasi tõelise Euroopa mõõtme, on ebapiisavad: tuleks nõuda, et osaleb vähemalt kolm ettevõtjat vähemalt kolmest liikmesriigist lisaks väikeettevõtjatest koosnevatele kasutajarühmadele.

4.5.1.

Lisaks tuleks tagada tasakaal Euroopa eri riikide vahel ja väikeettevõtjate märkimisväärne osalusmäär.

4.6.

Komitee loodab, et ELi rahastamine tagab, et arendustegevus on eelkõige kasutoov Euroopa ettevõtjatele.

4.7.

Samuti loodab komitee, et kaitserelvade ekspordi eeskirjad ühtlustatakse Euroopa tasandil kooskõlas relvakaubanduslepingu sätetega, mille on allkirjastanud ja ratifitseerinud kõik ELi liikmesriigid, et kõrvaldada võimalik konkurentsimoonutuste põhjus Euroopa ettevõtjate vahel, mis raskendaks eksporditurule juurdepääsu.

4.8.

Võetavate meetmete puhul peab komitee esmatähtsaks võidelda Euroopa kaitsetööstuse töötajate töösuhete ebakindluse vastu. ELi rahastamise eesmärk on tugevdada kaitsesektori tööstusliku ja tehnoloogilise baasi asjatundlikkust. Kuna tööstuse asjatundlikkus tugineb töötajatele, on vaja pikaajalist ja turvalist koostööd nende ja n ettevõtete vahel, kus nad töötavad.

4.9.

Sama kehtib komitee arvates projektide suhtes kohaldatavate valikukriteeriumide kohta, mille hulka tuleks lisada:

4.9.1.

Komitee arvates tuleks ette näha väiksematele ettevõtetele suunatud avatud püsivaid väikeprojekte käsitlevate hangete kvoot (nt 10 %), mis võimaldaks kõigi kaitsevaldkonnas toodete ja teenuste tehnoloogilis-uuendusliku arendamisega tegelevate osalejate rohkem tasakaalustatud osalemist programmis.

4.10.

Arvestades komisjoni rakendusvolitusi, peab komitee hädavajalikuks toetada Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi juhtimist, mille käigus suudetakse määratleda ühised ja konkreetsed eesmärgid

5.1.

rõhutada Euroopa kaitsesüsteemi põhirolli Euroopa julgeolekuhuvide kaitsmisel ning seoses võetud rahvusvaheliste kohustustega demokraatia ja õigusriigi põhimõtete tagamisel;

5.2.

rõhutada relvajõudude võimekust ja professionaalsust kui tavapärast teadusuuringute ja innovatsiooni edendajat ning ettevõtluse ja majanduse elavnemise tõukejõudu Euroopa tootmissüsteemis;

5.3.

tugevdada Euroopa Liidu identiteeti ja sinna kuuluvuse tunnet, jagades samu väärtusi eri riikide kodanike vahel;

5.4.

suurendada Euroopa kodanike teadmisi, teadlikkust ja toetust sõjalise korralduse ja institutsiooniliste kaitsemeetmete kohta;

5.5.

suurendada kodanike teadmisi, teadlikkust ja toetust kaitsevarustuse tehnoloogilise arendamise kohta, millel on otsene mõju kodanikuühiskonnale ja riigi arengule;

5.6.

arendada uue ühise lähenemisviisi teabevahetusmõõdet, et saaks kasutada Euroopa teabevahetusvaldkonnas üha paremat väljaõpet saanud ja kvalifitseeritumat personali. Asjaomases tegevuses tuleb juhinduda juhtmõttest „kvalifitseeri ja koordineeri“, mis on välja töötatud Euroopa koordineerimisviisi kohaselt kooskõlas NATOga.

5.7.

Küberjulgeolek ja küberkaitse on valdkonnad, kus kaitse on Euroopa võrdlustegur ning mis on seotud küberruumi kui uue valdkonna tekkimisega tavapäraste sõjaliste valdkondade kõrvale.

11.4.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 129/58

Raportöör:

Mihai IVAŞCU

Kaasraportöör:

Fabien COUDERC

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et Euroopa Liit peab võtma suurema vastutuse oma kaitse eest ning olema valmis ja suuteline astuma vastu kõikidele tema kodanikke ja nende eluviisi ähvardavatele välisohtudele.

1.2.

Euroopa kaitsealases tegevuskavas ning üldises välis- ja julgeolekupoliitika strateegias rõhutatakse, kui oluline on, et ELi kaitsetööstus saavutaks strateegilise sõltumatuse, et EL saaks oluliseks ja usaldusväärseks osalejaks kaitsesektoris. Euroopa Kaitsefondi selge eesmärk on innustada liikmesriikidevahelist koostööd teadusuuringute ja tehnoloogia, arendustegevuse ning sõjalise võime strateegilise hankimise valdkonnas. Eritähelepanu tuleks pöörata teadusuuringute ja tehnoloogia ning kaitsevõime arenduse ühendamisele.

1.3.

Komitee on seisukohal, et kaitsetööstusel, millest sõltub 1,4 miljonit töökohta, on oluline osa Euroopa majanduses. Puudulik koordineerimine läheb igal aastal maksma 25–100 miljardit eurot, mis on üleilmses konkurentsikeskkonnas vastuvõetamatult suur summa.

1.4.

Komitee soovitab liikmesriikidel ja Euroopa Komisjonil tungivalt kasutada Euroopa Kaitsefondi, et hoida oluline tööstussuutlikkus Euroopa pinnal ning tagada, et Euroopa raha kulutatakse Euroopa teadus- ja arendustegevuseks ja Euroopa relvasüsteemide ostmiseks.

1.5.

Komitee toetab Euroopa Kaitsefondi konkurentsipõhist lähenemisviisi, millega tagatakse juurdepääs kõikide liikmesriikide jaoks ja rahastatakse projekte, mis loovad lisaväärtust ja tipptasemel tehnoloogiaid.

1.6.

Komitee leiab, et lisaks tööstusharu rahastamisele peaks Euroopa Komisjon välja töötama raamistiku tõhusamaks teabevahetuseks sektori mis tahes suurusega ettevõtjate vahel kõigis liikmesriikides.

1.7.

Komitee tunnustab asjaolu, et kõnealuses ettepanekus pööratakse eritähelepanu VKEdele nende päritoluriigist olenemata. VKEd on sageli innovatsiooni allikad tipptehnoloogia valdkondades, näiteks infotehnoloogia ja kommunikatsioon ning küberturvalisus. Samuti tervitaks komitee VKEde kaasamise mehhanisme, näiteks boonussüsteem VKEde piiriülese koostöö edendamiseks.

1.8.

Komitee on kindlalt veendunud, et tuleb luua tugev kaitsevõime, mis toetaks Euroopa huve. Selle peavad määratlema liikmesriigid kooskõlas oma riikliku kaitsepoliitika, Euroopa eesmärkide ja NATO partnerlusest tulenevate kohustustega.

1.9.

Komitee on seisukohal, et esmajoones tuleb keskenduda tehnoloogiatele, mis võivad olla otsustava tähtsusega, et võimaldada ELil kindlustada tehnoloogiavaldkonnas juhtpositsioon. Seda on võimalik saavutada ühise kaitseplaneerimise ja olulise kaitsevõime kava koostamisega.

1.10.

Komitee soovitab, et projektikonkursside lepingute sõlmimise protsessis võetaks arvesse kohustuslikke kõrgeid sotsiaalseid ja keskkonnastandardeid.

1.11.

Komitee arvates ei saa rahastamiskavad olla samad mis teistes tegevusvaldkondades, võttes arvesse kaitsesektori iseärasusi ning kahtlusi ja hirme, mis puudutavad teadmiste jagamist ettevõtjate ja liikmesriikide vahel.

1.12.

Komitee leiab, et Euroopa Kaitsefondi juhtimismudel tuleb paika panna nii ruttu kui võimalik ja see peaks hõlmama Euroopa Liitu, Euroopa Kaitseagentuuri ja liikmesriike ning tööstust. Komisjon peaks uurima uusi võimalusi piirata Euroopa Kaitsefondi rakendamisega kaasnevat bürokraatiat. Samuti soovitab komitee, et Euroopa Parlamendil peaks olema regulaarne juurdepääs aruandlusele, et ta saaks hinnata fondi toimimist.

1.13.

Komitee soovitab uurida, kas Euroopa Kaitsefondi programmi edasise arengu käigus on võimalik suurendada rahastamiskõlblikus projektis osalevate riikide miinimumarvu kolmele.

1.14.

Komitee leiab, et Euroopa Kaitsefondis osalevate liikmesriikide arvu maksimeerimine vähendab liiasusi ning soodustab logistika ja allsüsteemide standardimist. Sellega välditakse ka kehtivate NATO standardite dubleerimist ja vähendatakse relvasüsteemide killustatust. Seepärast peaksid Euroopa Kaitseagentuur ja valitud tööstuskonsortsium kõikide heakskiidetud projektide puhul juba varastes arenguetappides tihedalt koostööd tegema, et määratleda ühised normid ja standardid.

1.15.

Komiteel on kahtlusi seoses „põhjendatud ootusega, et arendamine päädib hankega“, arvestades et sõjalistest teadusuuringutest leiab arvukalt näiteid arendatud projektidest, millele ei järgnenud hiljem riigihankelepingu sõlmimist. Komitee kutsub üles koostama selged eeskirjad kohustuse suhtes osta edukalt arendatud kaitsevõime.

1.16.

Komitee soovitab, et kaitsevõime vahendi raames rahastatavate projektide varastes arenguetappides peaks olema võimalik kasutada Euroopa Liidu kaasrahastatud koolitusprogramme. Kvalifitseeritud tööjõud on võtmetähtsusega tipptasemel tehnoloogia arendamiseks kaitsevaldkonnas.

1.17.

Lisaks on komitee organiseeritud kodanikuühiskonna esindusorganina valmis pakkuma eksperditeadmisi ja nõustamist kõikides Euroopa Kaitsefondi majanduslikke ja sotsiaalseid aspekte hõlmavates küsimustes.

2.1.

Euroopa on oma geopoliitilises keskkonnas silmitsi erakorraliste tingimustega. Kasvav ebastabiilsus rahvusvahelisel areenil on loonud muutliku julgeolekukeskkonna, millega kaasneb arvukalt nii traditsioonilisi kui ka mittetraditsioonilisi ohte. Euroopa kodanikud nõuavad, et nendele väljakutsetele vastamiseks kasutataks kõiki meie käsutuses olevaid vahendeid.

2.2.

Selleks, et tugevdada oma osa rahvusvahelisel areenil, peab Euroopa olema suuteline välisohtudele tõhusalt ja sõltumatult vastu astuma. Praeguses geopoliitilises kontekstis on Euroopa kodanike julgeoleku ja heaolu seisukohalt äärmiselt oluline suunata jõud Lähis-Itta ja Aafrikasse.

2.3.

2014. aastal kulutas 27-liikmeline EL ligikaudu 2 miljardit eurot kaitsesektori teadusuuringutele ja tehnoloogiale, pärast asjaomaste kulutuste pidevat vähenemist (27 %) alates 2006. aastast. Teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse kulutused koostööprojektide raamistikus vähenesid rohkem kui 30 %. Samal ajal kulutas USA kaitsealasele teadustegevusele ja tehnoloogiale 9 miljardit eurot aastas, Venemaa kahekordistas ajavahemikul 2012–2014 oma kaitsealase teadus- ja arendustegevuse kulutusi ning hiljutiste andmete kohaselt on ka Hiina oma sellekohaseid investeeringuid suurendanud (1).

2.4.

Euroopa Kaitsefondi ülesanne Euroopa kaitsealase tegevuskava (2) osana on aidata liikmesriikidel koordineerida ja paremini kasutada raha, mida nad on valmis kaitsele kulutama, vältides dubleerimist ja luues sünergiaid alates teadus- ja arendustegevusest kuni kaitsevõime omandamiseni. Komitee on juba väljendanud oma poolehoidu Euroopa kaitsekoostöö liidu loomisele ning toetanud Euroopa Kaitsefondi (3) asutamist.

2.5.

Euroopa Kaitsefondil on kaks eraldiseisvat, ent teineteist täiendavat vahendit: teadusuuringute ja kaitsevõime vahend, mille kasutamist koordineerib koostöönõukogu. Teadusuuringute vahendit rahastatakse täies mahus ELi eelarvest ning sellega edendatakse koostööprojekte kaitsevõime arendamiseks, võttes arvesse liikmesriikide kokku lepitud prioriteete. Kaitsevõime vahendit rahastatakse peaasjalikult liikmesriikide sissemaksetest.

2.6.

Komitee tunnistab, et praeguses julgeolekukeskkonnas, milles annavad tooni terrorirünnakud Euroopa pinnal, hübriidsõda ja küberrünnakud, on üha keerulisem eristada sise- ja välisjulgeolekut, mis on teineteisega järjest enam läbipõimunud.

3.1.

Kaitsevõime ja suutlikkus kaitsta Euroopa välispiire on tihedalt seotud tugeva tööstusbaasiga. Seepärast soovitab komitee, et Euroopa tasandil kollektiivkaitse tugevdamiseks võetud meetmed peavad võimaldama kaitsetööstusel jääda Euroopa pinnale. Äristrateegiad võivad sundida kaitsetööstust otsustama väljaspool ELi tegutsevate alltöövõtjate kasuks, viies sellega osa nende tarneahelast kolmandatesse riikidesse. Komitee usub, et Euroopa raha kasutamine kolmandate riikide töövõtjate toetamiseks peaks olema võimalikult piiratud ning et äriotsuseid ei tohiks langetada strateegilise sõltumatuse arvelt.

3.2.

Euroopa Kaitsefondi prioriteet peaks olema Euroopa tööstuse konkurentsivõime suurendamine, arendades samal ajal tehnoloogiaid, mis on olulised ELi kaitsesektori olemasoluks ja isemajandamiseks.

3.3.

Kaitsesektorit on põhjalikult muutmas tehisintellekt, suurandmed ja pilvtehnoloogiad, küberrünnakud, mehitamata sõidukid, hübriid- ja riigiülesed ohud jne. Uut tüüpi tehnoloogiad ja ohud nõuavad uut tüüpi vastumeetmeid. Üks on kindel: koostööd tehes saab neid probleeme paremini lahendada ja ennetada. Vaja on süstemaatilisemat koostööd, samuti ühiseid jõupingutusi tehnoloogiate arendamiseks ja koordineeritud meetmeid kaitsevõime hankimisel.

3.4.

Komitee juhib tähelepanu tugevale majanduslikule stiimulile tihedamaks koostööks. Kaitsetööstuses töötab otse või kaudselt rohkem kui 1,4 miljonit kõrge kvalifikatsiooniga inimest ning iga investeeritud euro toob 1,6 eurot tulu. Puudulik koordineerimine selles valdkonnas läheb Euroopale aastas maksma 25–100 miljardit eurot (4).

3.5.

See puudulik koostöö väljendub suures arvus liiastes relvasüsteemides, kaitsetööstuse väheses mastaabisäästus ning meie relvajõudude vähenenud kasutusvalmiduses. ELis on 178 erinevat relvasüsteemi USA 30 süsteemiga võrreldes. ELis on kasutusel 17 erinevat lahingutanki liiki, USAs ainult üks. See on selge märk kaitse-eelarve ebatõhusast kasutamisest ning kaitsevarustuse puudulikust koostalitlusvõimest.

3.6.

Komitee tuletab meelde, et tulemuslik kaitsealane teadustegevus ja tehnoloogiaarendus põhineb kvalifitseeritud tööjõul. Edasipüüdlik ja põhjalik koolitus ja kutseõpe kaitsetööstuses on keskse tähtsusega, et viia ellu edukad projektid, mille eesmärk on saavutada tehnoloogiline tipptase.

3.7.

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et minevikust võib tuua edukaid näiteid ühisest sõjalisest koostööst teadusuuringute ja kaitsevõime omandamise valdkonnas. Eurofighter Typhoon, rakett Meteor, Horizoni klassi hävitaja ja fregatt FREMM on üksnes mõned näited seda laadi projektidest.

3.8.

Komitee jaoks on ebaselge, kuidas saavad projekti arendamisele pühenduvad liikmesriigid tõendada, et on „põhjendatud ootus, et arendamine päädib hankega“, arvestades et sõjalistest teadusuuringutest leiab arvukalt näiteid arendatud projektidest, millele ei järgnenud hiljem riigihankelepingu sõlmimist (5). ELi eelarvest uue kaitsevõime arendamise varase etapi kaasrahastamise võimaluse eesmärk on vähendada tööstusharuga seotud riske, ent see on saavutatav üksnes juhul, kui kliendid kohustuvad hankima edukalt arendatud kaitsevõime.

3.9.

Kokkuvõetuna on ELi 28 liikmesriiki maailmas sõjalistelt kulutustelt teisel kohal. Tuleb tunnistada, et ELi 27 liikmesriigi kaitsekulutused on ajavahemikul 2005–2015 peaaegu 11 % vähenenud, samas kui kõik suurjõud on oma kaitsekulutusi suurendanud (6). Üksnes neli liikmesriiki 28st täidavad NATO raames seatud eesmärki, mille kohaselt peaksid kaitsekulutused moodustama 2 % riigi SKPst. Kaitsealase teadustegevuse ja tehnoloogiaarenduse kulutusi on riigieelarvetes märkimisväärselt vähendatud. Ajavahemikul 2006–2013 vähenesid kaitsetööstuse teadusuuringute ja tehnoloogiaarendusega seotud kulutused Euroopa Kaitseagentuuris osalevas 27 liikmesriigis 27 % (7).

3.10.

Komitee on seisukohal, et Ühendkuningriigis asuvate kaitsetööstuse ettevõtete probleemiga tuleb tegeleda varases etapis, võttes arvesse nende huvi Euroopa arenguprogrammide vastu ja Ühendkuningriigi olulist osa kaitsevaldkonnas. EL on huvitatud Ühendkuningriigi oskusteabe kasutamisest ka edaspidi.

3.11.

Ehkki komisjon rahastab teadusuuringute vahendit, otsustavad kaitsevõimega seotud riigihangete üle ja investeerivad neisse liikmesriigid. Kogu selles süsteemis leiab teadus- ja arendustegevus ning kaitsevõime arendamine tegelikult aset tööstuse kaudu. Komitee on seisukohal, et lisaks tööstusharu rahastamisele peaks komisjon välja töötama raamistiku paremaks teabevahetuseks ELi kaitsesektori kõigi osaliste vahel.

4.1.

Komitee on arvamusel, et liikmesriigid jäävad julgeoleku kindlustamisel esmatähtsaks ka tulevikus ning et ükski praegune Euroopa tasandi algatus ei muuda seda.

4.2.

Komitee leiab, et Euroopa Kaitsefond peaks olema üksnes konkurentsipõhine programm, millest rahastatakse kõige asjakohasemaid ja konkurentsivõimelisemaid projekte, vaatamata geograafilistele või sotsiaalsetele kaalutlustele. Siiski tuleb võtta meetmeid, et tagada õiglane juurdepääs kõikide liikmesriikide jaoks ning innustada väiksemaid ettevõtjaid piiriülese koostöö raames ühinema.

4.3.

Komitee on veendunud, et VKEdel on meie majanduses oluline roll. Komitee tervitab VKEde ning teiste kaitsetööstuses osalevate keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjate edendamist. Lisaks on idufirmad ja väikeettevõtjad sageli innovatsiooni allikad tipptehnoloogia valdkondades, nagu infotehnoloogia ja kommunikatsioon ning küberturvalisus. Komitee toetab seda jõuliselt ja peab äärmiselt oluliseks, et põhieesmärk oleks tagada võrdsed võimalused kõikidele VKEdele nende päritoluriigist olenemata.

4.4.

Komitee arusaama kohaselt on Euroopa Kaitsefond loodud toetama Euroopa kaitsetööstuse konkurentsivõimet. Euroopa Komisjon peaks edendama fondi tegevuses küll kaasavat lähenemisviisi, ent seda ei tohiks kasutada regionaalarengufondina. See võib kaasa tuua ressursside liiga hajutatud jaotamise, mis ei oleks otstarbekas Euroopa kaitsesüsteemide killustatuse vastu võitlemiseks.

4.5.

Kaasavuse huvides ei tohiks seda fondi luua üksnes suurtele osalejatele. Märkimisväärne osa fondi vahenditest peaks olema suunatud VKEdele, näiteks valides välja väiksemad projektid. Samuti tervitaks komitee mehhanisme, näiteks boonussüsteemi, mis edendaks VKEde piiriülest koostööd.

4.6.

Komitee mõistab, miks rahastatakse kaitsevaldkonnas teadusuuringuid ja tehnoloogiaarendust 100 % ulatuses ELi vahenditest (vastupidiselt ELi poolsele traditsioonilisele kaasrahastamisele tsiviilvaldkonnas). Klientide väga piiratud arvu tõttu (peamiselt riikide kaitseministeeriumid) on ettevõtjatel keeruline amortiseerida riske, mis kaasnevad uue toote arendamisega prognoositavamal turul. Vaatamata sellele, kas tulevane fond hõlmatakse järgmises mitmeaastases finantsraamistikus teiste teadusfondidega sama peatüki alla või mitte, tuleb neid iseärasusi igal juhul arvesse võtta.

4.7.

Komitee on kindlalt veendunud, et Euroopa Kaitsefond loob liikmesriikide jaoks tugeva stiimuli osta tulevaste kaitsealaste hangete puhul Euroopa tooteid, tagades seeläbi majandusarengu ja kaitstes üldise sõjalise võime hoidmise jaoks vajalikku oskusteavet ja tööstusbaasi. Komitee toetab ideed, et liikmesriigid peaksid võtma kohustuse omandada Euroopa Kaitsefondi edukate teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse projektide käigus loodud tehnoloogiaid ja kaitsevõimet.

5.1.

Komitee soovitab liikmesriikidel koos Euroopa Komisjoni ja Euroopa Kaitseagentuuriga töötada välja ühise kaitseplaneerimise ja olulise kaitsevõime kava, et määrata kindlaks teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse prioriteedid ning vajalik sõjaline võime nii liikmesriikide kui ka Euroopa kaitsevaldkonna jaoks.

5.2.

Võttes arvesse väga väheseid kogemusi seda laadi programmidega (peamiselt üksnes katseprojekt ja ettevalmistava meetme käivitamine), ei tuginenud Euroopa Liit oma ettepaneku koostamisel selgetele näitajatele ning tal ei ole veel selget kava olulise kaitsevõime jaoks. See kava koostatakse 2018. aastal.

5.3.

Olulise kaitsevõime kava peaks tagama ELi liikumise strateegilise sõltumatuse poole ning määratlema tehnoloogiad, mida on vaja arendada, et Euroopa Liit säilitaks oma juhtpositsiooni olulise kaitsevõime valdkonnas ja vähendaks sõltuvust välisosalejatest. Komitee leiab, et liikmesriikide individuaalsetest vajadustest kaugemale mineva tehnoloogia ja kaitsevõime arendamine on Euroopa Kaitsefondi edu seisukohalt otsustav.