6.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 86/1

6.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 86/2

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 208, milles kinnitatakse taas, et liit peab võtma arengukoostöö eesmärki arvesse muu sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 21, mille kohaselt tugineb liidu tegevus rahvusvahelisel areenil põhimõtetele, millest on juhindunud liidu enda loomine, arendamine ja laienemine ning mida liit soovib edendada ka ülejäänud maailmas: demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus, inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine,

—

võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni 2005. aasta detsembri ühisavalduse „Euroopa arengukonsensus“ (1) punkte 9 ja 35,

—

võttes arvesse nõukogu järjestikuseid järeldusi, komisjoni kahe aasta tagant koostatavaid aruandeid ja Euroopa Parlamendi resolutsioone poliitikavaldkondade arengusidususe kohta, eelkõige 13. märtsi 2014. aasta resolutsiooni poliitikavaldkondade arengusidusust käsitleva Euroopa Liidu 2013. aasta aruande kohta (2),

—

võttes arvesse komisjoni viiendat iga kahe aasta järel koostatavat aruannet poliitikavaldkondade arengusidususe kohta, nimelt komisjoni 2015. aasta augustis avaldatud töödokumenti poliitikavaldkondade arengusidususe kohta (SWD(2015)0159),

—

võttes arvesse säästva arengu 2030. aasta tegevuskava, mis võeti vastu ÜRO 2015. aasta säästva arengu tippkohtumisel New Yorgis (3) ning mis sisaldab eesmärki „suurendada poliitikavaldkondade sidusust säästva arengu saavutamiseks“ (eesmärk 17.14),

—

võttes arvesse abi tõhususe neljanda kõrgetasemelise foorumi 2011. aasta detsembris avaldatud lõppdokumenti tulemusliku arengukoostöö partnerluse kohta,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse arengukomisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust (A8-0165/2016),

A.

arvestades, et nõukogu 2015. aasta oktoobris vastu võetud järeldustes Euroopa Komisjoni poliitikavaldkondade arengusidusust käsitleva viienda kahe aasta aruande kohta rõhutati, et poliitikavaldkondade arengusidusus saab oluliseks osaks ELi panusest laiema poliitikavaldkondade säästva arengu sidususe eesmärgi saavutamiseks;

B.

arvestades, et säästva arengu 2030. aasta tegevuskava vastuvõtmine kujutab endast uut ülesannet poliitikavaldkondade arengusidususe saavutamisel, kuna selles sätestatakse ühtne universaalne ja kõigile kohaldatav arengueesmärkide kogum;

C.

arvestades, et EL peaks võtma poliitikavaldkondade arengusidususe edendamisel juhtrolli;

D.

arvestades, et 1,5 miljardit inimest elab endiselt vaesuses ning tunneb puudust tervishoiust, haridusest ja inimväärsetest elutingimustest; arvestades, et enamik neist on naised;

E.

arvestades, et arenguriikide sisulist eelarvepoliitilist manööverdamisruumi piiravad ülemaailmsete investorite ja finantsturgude nõuded; arvestades, et arengumaad on investorite ligimeelitamiseks või hoidmiseks pakkunud mitmesuguseid maksuvabastusi ja -erandeid, mis põhjustab kahjulikku maksukonkurentsi ja võistlust võimalikult madalate nõuete seadmises;

F.

arvestades, et EL kannab oma suhetes partnerriikidega otsest ja ajaloolist vastutust;

G.

arvestades, et praeguses Euroopa arenguraamistikus puuduvad tõhusad mehhanismid, mis aitaksid liidu poliitikast tulenevaid ebakõlasid ära hoida ja kõrvaldada;

1.

kinnitab, et poliitikavaldkondade arengusidusus on uue säästva arengu tegevuskava püstitamisel ja täitmisel kesksel kohal; nõuab poliitikavaldkondade arengusidususe ühesugusele mõistmisele tuginevaid aktiivseid meetmeid; märgib, et inimõigustel põhinev lähenemisviis peaks viima poliitikavaldkondade arengusidususe parema mõistmiseni, sest kui õiguste kasutamist segavaid tõkkeid ei kõrvaldata, ei saavutata ka edu säästva arengu suunas liikumisel ja vaesuse kaotamisel; on seisukohal, et poliitikavaldkondade arengusidusus peaks aitama arengumaades kehtestada õigusriigi põhimõtteid, luua erapooletuid institutsioone ja lahendada hea valitsemistava probleemi;

2.

peab kahetsusväärseks, et kuigi poliitikavaldkondade arengusidusust toetati ÜRO aastatuhande deklaratsioonis (4), Lissaboni lepingus ja abi tulemuslikkust käsitleval Pusani foorumil (5), on selle konkreetse rakendamise osas tehtud vähe edusamme;

3.

nõuab liiduülest arutelu poliitikavaldkondade arengusidususe teemal säästva arengu 2030. aasta tegevuskava ning selle 17 uue üldise ja jagamatu säästva arengu eesmärgi raamistikus, et saada paremini aru, kuidas kõnealune mõiste võiks sobituda poliitikavaldkondade säästva arengu sidususe mõiste laiemasse konteksti;

4.

tuletab meelde, et säästva arengu eesmärgid kehtivad nii arenenud kui ka arengumaades ning et need tuleks põhjalikult integreerida ELi otsustusprotsessi nii selle sise- kui ka välistasandil; rõhutab, et poliitikavaldkondade arengusidususe ülemaailmseks edendamiseks tuleb arendada valitsemismenetlusi ning nõuab, et poliitikavaldkondade arengusidusus lisataks ühe keskse küsimusena tulevastesse poliitilistesse aruteludesse uue ülemaailmse strateegia ja mitmeaastase finantsraamistiku teemal;

5.

nõuab poliitikavaldkondade arengusidususe küsimuse arutamist järgmisel Euroopa Ülemkogu kohtumisel, et soodustada institutsioonidevahelist debatti komisjoni, Euroopa välisteenistuse, nõukogu ja parlamendi vahel ning elavdada arutelu riiklikul tasandil;

6.

teeb ettepaneku, et komisjon ja Euroopa välisteenistus võiksid selle tippkohtumise ettevalmistamiseks saata ELi liikmesriikide riigipeadele ja valitsusjuhtidele konkreetsed soovitused, milliste tulemuslike mehhanismide abil kasutada poliitikavaldkondade arengusidusust ja integreerida ELi strateegiad säästva arengu eesmärkide paremaks rakendamiseks, ning kuidas selgemalt määratleda iga ELi institutsiooni kohustused seoses poliitikavaldkondade arengusidususe eesmärkide saavutamisega; on veendunud, et selline protsess peaks olema võimalikult kaasav ja läbipaistev ning hõlmama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, kodanikuühiskonna organisatsioone ja mõttekodasid;

7.

tunneb heameelt liidu välissuhetega tegeleva volinikerühma loomise üle; nõuab, et komisjoni asepresident ja kõrge esindaja annaks arengukomisjonile regulaarselt aru selle volinikerühma tööst;

8.

on seisukohal, et mõningate ELi delegatsioonide kasutatud mehhanisme tagasiside andmiseks komisjoni poliitikavaldkondade arengusidusust käsitleva 2015. aasta aruande kohta tuleks laiendada kõigile ELi delegatsioonidele ning et neid peaks kasutama igal aastal; palub ELi delegatsioonidel tagada poliitikavaldkondade arengusidususe võtmine vastavate kahepoolsete ja ühiste mitmepoolsete kohtumiste, samuti Brüsselis toimuva ELi delegatsioonide juhtide kohtumise päevakorda;

9.

on rahul komisjoni poolt 19. mail 2015 vastu võetud parema õigusloome paketiga; väljendab heameelt ka asjaolu üle, et poliitikavaldkondade arengusidusust on parema õigusloome suunistes (COM(2015)0215) konkreetselt mainitud vahendile 30 esitatava õigusliku nõudena;

10.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et kuigi mõjuhinnangud kujutavad endast olulist vahendit poliitikavaldkondade arengusidususe saavutamiseks, hinnatakse endiselt vaid harva selle arengumõju ega käsitleta nõuetekohaselt selle võimalikku mõju arengumaadele; loodab, et parema õigusloome pakett ja selle suunised aitavad olukorda parandada tänu arengu ja inimõiguste arvessevõtmisele kõigis mõjuhinnangutes ning tänu läbipaistvuse parandamisele; palub, et komisjon juba poliitikakujundusprotsessi algjärgus regulaarselt konsulteeriks inimõigusorganisatsioonidega ning kehtestaks sidusrühmade esindatuse paremaks tasakaalustamiseks mõjusamad kaitsemeetmed ja mehhanismid; on rahul nn teedekaardi teemal toimuva avaliku aruteluga poliitikavaldkondade arengusidususe tulemuste ja arengumaadele avaldatava mõju teemal, mis võimaldab väljaspoolsetel sidusrühmadel, sealhulgas arengumaadel ja kodanikuühiskonnal oma seisukohti esitada ja aktiivselt osaleda; lisaks tunneb heameelt teedekaardi välitööde etapi ja juhtuuringute üle, mis võivad tulemuslikult aidata poliitikavaldkondade arengusidususe mõju täpsemalt hinnata; peab vajalikuks korraldada ELi poliitikameetmete elluviimisel süstemaatilisemalt järelhindamist;

11.

on veendunud vajaduses panna rohkem rõhku nii asutustevahelisele kui ka liikmesriikidega toimuvale institutsioonidevahelisele kooskõlastamisele; kutsub liikmesriikide valitsusi üles sätestama poliitikavaldkondade arengusidususe õiguslikult siduvas dokumendis ning selle kasutatavaks muutmiseks sõnastama säästva arengu poliitikavaldkondade arengusidususe tegevuskava; on seisukohal, et liikmesriikide parlamente tuleks poliitikavaldkondade arengusidususe tegevuskavasse rohkem kaasata, kuna nad suudavad oma valitsustelt vastutust nõuda ja selles valdkonnas saavutatut kontrollida;

12.

rõhutab, et Euroopa Parlament peab poliitikavaldkondade arengusidususe edendamisel täitma tähtsat rolli, seades selle küsimuse parlamendi tegevuskavades esmatähtsale kohale, korraldades tihedamini komisjonide ja parlamentide vahelisi poliitikavaldkondade arengusidususe teemalisi koosolekuid, edendades selleteemalist dialoogi partnerriikidega ning soodustades dialoogi kodanikuühiskonnaga;

13.

märgib, et mõned liikmesriigid on loonud tulemusliku ministeeriumidevahelise kooskõlastusmehhanismi, milles on tähtsal kohal poliitikavaldkondade säästva arengu sidusus; nõuab, et liikmesriigid järgiksid ja vahetaksid teistes liikmesriikides juba kasutusele võetud häid tavasid;

14.

märgib, et ühine kavandamine on edukas vahend ELi arengukoostöö tegevuste sidusaks planeerimiseks; väljendab heameelt selle üle, et ühine kavandamine hõlmab ELi liikmesriikide kahepoolseid ettevõtmisi partnerriikides, kuid peab kahetsusväärseks varasemaid ebaõnnestumisi ELi ja liikmesriikide meetmete sidumisel, mistõttu ei ole suudetud ära kasutada nende koostoimet;

15.

tunnistab, et poliitikavaldkondade arengusidususe nõuetekohane rakendamine eeldab piisavalt vahendeid ja töötajaid; nõuab, et poliitikavaldkondade arengusidususe kooskõlastuskeskustele riikide ministeeriumites ja ELi esindustes eraldataks riiklike ja üleeuroopaliste poliitikavaldkondade arengusidususe strateegiate koostamiseks vajalikud vahendid;

16.

toonitab, et liikmesriikide parlamentidel on poliitikavaldkondade säästva arengu sidususe rakendamisel keskne koht, kuna nad peavad tagama korrapärase kontrolli võetud poliitiliste kohustuste, järelevalve ja kodanikuühiskonna organisatsioonide täieliku kaasamise üle ning kontrollima valitsuste koostatud mõjuhinnanguid;

17.

tuletab meelde oma ettepanekut luua ELis sõltumatu süsteem liidu meetmetest mõjutatud kodanike või kogukondade kaebuste vastuvõtmiseks; tuletab meelde Euroopa Parlamendi arengukomisjoni ja selle poliitikavaldkondade arengusidususe alalise raportööri tähtsust ELi meetmetest mõjutatud üldsuse esindajate või kogukondade murede edastamisel;

18.

rõhutab, et EL peab paigutama rohkem vahendeid poliitikavaldkondade arengusidususe tõenduspõhisesse analüüsimisse; palub komisjonil viivitamata välja selgitada ebakõlad ja analüüsida neist tingitud kulusid ning töötada poliitikavaldkondade arengusidususe osas välja sobivad seire- ja tulemuste jälgimise mehhanismid; samuti palub komisjonil lisada oma analüüsi ettepanekud selle kohta, kuidas eri poliitikavaldkondade vahelisi ebakõlasid vältida ja lahendada; toonitab ka vajadust parandada programmitöö dokumentides poliitikavaldkondade arengusidususele viitamist;

19.

viitab vajadusele tugevdada poliitikavaldkondade arengusidusust Euroopa arengukonsensuse läbivaatamisel ja Cotonou lepingu järgset tegevust käsitlevatel aruteludel;

20.

tunnistab, et EL peab tegelema suurima pagulaskriisiga pärast II maailmasõda; rõhutab, et rände- ja arengupoliitika vaheliste seoste tugevdamine on selle nähtuse algpõhjustega tegelemiseks ülioluline; leiab, et EL peaks kasutama kriisi lahendamiseks kõiki tema käsutuses olevaid, sealhulgas diplomaatilisi ja julgeolekualaseid vahendeid; toonitab, et põgenikekriisiga tegeledes ei tohiks keskenduda üksnes julgeolekuohtudele ning tuleks paremini integreerida arengueesmärgid, et suurendada ELi rändepoliitika kooskõla tema vaesuse vähendamise meetmetega; rõhutab, et poliitikavaldkondade arengusidusus on ELi uue rändepoliitika tähtis osa; väljendab heameelt põhjalikke kriisilahendusmeetmeid sisaldava Euroopa rände tegevuskava (COM(2015)0240) vastuvõtmise üle; on kindel, et tegevuskava rakendamisega peaksid kaasnema konkreetsed meetmed rände lähteriikide majandusliku, sotsiaalse ja poliitilise arengu ja hea valitsemistava edendamiseks; juhib tähelepanu rahaülekannete tähtsusele arengu rahastamise allikana; rõhutab, kuivõrd olulised on liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelised kokkulepped rahvusvaheliste töötajate liikuvuse ja ohutu liikumise hõlbustamiseks; on seisukohal, et arenguabi programme ja eelarveid ei tohiks kasutada rände kontrollimise eesmärgil; rõhutab, et igasugune ühtne rändepoliitika peab keskenduma legaalsetele sisserännukanalitele ja sisserändajate vastuvõtmisele;

21.

rõhutab, et EL peab rohkem ühtlustama rände- ja varjupaigapoliitikat nii liidusiseselt kui ka koostöös oma rahvusvaheliste partneritega; on seisukohal, et tõeliselt tõhusa ja kõikehõlmava rändepoliitika saavutamiseks tuleb täielikult integreerida ELi sise- ja välispoliitika, seda eelkõige ELi tööstruktuurides; toonitab ühtse sisserände- ja varjupaigapoliitika väljatöötamise tähtsust; nõuab arenguküsimustega tihedalt seotud kaasavat käsitlust tegelemiseks rände algpõhjustega, selleks leida praegusele rändekriisile püsiv lahendus; tuletab meelde, et põgenike ja migrantide hulgas on naised ja tütarlapsed eriti suures seksuaalse vägivalla ja ärakasutamise ohus ning et ELi rändepoliitika peab hõlmama soolist perspektiivi;

22.

rände- ja arengupoliitika sidususe suurendamiseks palub, et EL ja liikmesriigid ei liigitaks põgenikega seotud kulusid ametliku arenguabi alla, kuna see tähendaks rände algpõhjustega tulemuslikult tegelevate arenguprogrammide jaoks hiiglaslike tulude kaotsiminekut;

23.

rõhutab, et EL ja selle liikmesriigid on üheskoos jätkuvalt maailma kõige olulisemad kaubandusabi andjad (2013. aastal 11,7 miljardit eurot – SWD(2015)0128); leiab, et kaubandusabi eesmärk peab olema ka suurendada vaeste tootjate, ühistute ning väikeste ja mikroettevõtete võimalusi, hõlbustada siseturgude mitmekesistamist, suurendada naiste võrdõiguslikkust ning tugevdada piirkondlikku integratsiooni ja kahandada sissetulekute ebavõrdsust; on rahul komisjoni eesmärgiga pöörata enam tähelepanu kaubanduslepingute arenguga seotud sätetele; tuletab meelde liikmesriikide kohustust teha midagi konkreetset selleks, et täita eesmärk eraldada arengumaadele antavaks ametlikuks arenguabiks 0,7 % rahvuslikust koguproduktist ning täita OECD arenguabi komitee soovitust viia tagastamatu abi osakaal 86 %-ni ametlikust arenguabist; toonitab, et kaubanduslepingud peaksid aitama edendada kogu maailmas säästvat arengut, inimõigusi ja võitlust korruptsiooni vastu;

24.

tuletab meelde, et liberaliseerimine iseenesest ei soodusta vaesuse vähendamist, kuna see võib kahjustada säästvat arengut;

25.

palub, et komisjon esitaks igal aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande ELi kaubandusabi andmise kohta arengumaadele koos üksikasjadega nii ELi eelarve 4. peatüki all kui ka Euroopa Arengufondi raames eraldatud summade ja nende allikate kohta; on seisukohal, et selline aruanne looks kindla aluse iga kahe aasta tagant avaldatavatele ELi poliitikavaldkondade arengusidusust käsitlevatele aruannetele;

26.

tuletab meelde, et säästva arengu eesmärkide seas olevas sihteesmärgis 17.15 tunnistatakse vajadust võtta arvesse iga riigi tegevuspoliitikat vaesuse kaotamiseks ja säästva arengu edendamiseks; kinnitab, et arengumaadel on õigus investeeringuid selliselt reguleerida, et tagada kõigile, ka välisinvestoritele ülesanded ja kohustused inimõiguste kaitse ning töö- ja keskkonnanormide järgimise valdkonnas;

27.

väljendab heameelt pärast Bangladeshi jätkusuutlikkuse kokkulepet tehtud edusammude üle ning palub komisjonil laiendada selliseid siduvaid raamistikke ka muudele valdkondadele; sellega seoses nõuab, et komisjon laiendaks ettevõtjate sotsiaalse vastutuse ja hoolsuskohustuse algatusi, mis kas siis täiendavad kehtivat ELi puidumäärust või seonduvad ELi kavandatava määrusega konfliktipiirkondade maavarade kohta, ka muudele valdkondadele, mis tagaks, et EL ning tema ärimehed ja ettevõtjad täidavad kohustust järgida nii inimõigusi kui ka kõige rangemaid sotsiaalseid ja keskkonnanõudeid;

28.

tuletab meelde, et ELi investeerimispoliitika, eriti kui see on seotud avaliku sektori rahaga, peab aitama täita säästva arengu eesmärke; tuletab meelde vajadust suurendada arenguabi rahastamise institutsioonide läbipaistvust ja vastutust, et tulemuslikult jälgida ja kontrollida nende säästva arengu alaste projektide rahavoogusid, võla jätkusuutlikkust ja lisaväärtust;

29.

tuletab meelde, et ametlikul arenguabil on ainulaadne roll mõjusate arengutulemuste saavutamisel; nõuab, et kaitstaks ametliku arenguabi olemust ja keskendumist arengule ning muu hulgas selle läbipaistvat ja vastutustundlikku aruandlussüsteemi; tuletab meelde, et abi tingimuslikkusest loobumine on vajalik arengumaade sotsiaalmajanduslikele osapooltele (näiteks kohalikud ettevõtjad või tehnilise abi asjatundjad) võimaluste loomiseks, ning soovitab abiprogrammide puhul rohkem kasutada arengumaade hankesüsteeme, et toetada avaliku sektori hallatavaid tegevusi ja tugevdada kohalikku erasektorit;

30.

tuletab seejuures meelde, et ainuüksi abist ei piisa; on veendunud vajaduses kaaluda selliste uuenduslike ja mitmekesiste rahastamisallikate kasutamist nagu finantstehingute maks, süsinikuheidete maksustamine, lennupiletilõiv, loodusvarade kasutustasud jms, ning viia need kooskõlla arengu tulemuslikkuse põhimõtetega; on veendunud vajaduses tugevdada avaliku ja erasektori ning rahvusvahelise ja siseriikliku rahastamise vahelist sidusust; tunnistab sellega seoses erasektori tähtsust; rõhutab, kui oluline on luua arengumaades eraettevõtluse jaoks õiged tingimused ning edendada selliste poliitiliste ja õigusraamistike rajamist, mis hõlbustavad pangaarvete kasutamist ja digitaalsete infrastruktuuride loomist;

31.

on veendunud, et poliitikavaldkondade arengusidususe eesmärkide saavutamiseks tuleb ELi kaubanduspoliitikas arvesse võtta arengumaade tegelikkust ja arenguseisu ning nende õigust püstitada omaenda arengustrateegiad; rõhutab, et ELi ja liikmesriikide sõlmitud kaubandus- ja investeerimislepingud ei tohi otseselt ega kaudselt kahjustada ei partnerriikide arengueesmärke ega ka sealsete inimõigust edendamist ja kaitset; tuletab meelde, et õiglasel, nõuetekohaselt reguleeritud ja WTO eeskirju järgival kaubandusel võib olla arengut soodustav mõju; on rahul kaubanduse ja säästva arengu peatükkide lisamisega kõigisse kaubandus- ja investeerimislepingutesse;

32.

kutsub ELi üles rajama nõuetekohast raamistikku tegelemiseks küsimusega, kuidas ettevõtted järgivad inimõigusi ning sotsiaalseid ja keskkonnanõudeid; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid osaleksid jätkuvalt aktiivselt ÜRO Inimõiguste Nõukogu töös, et võtta suurettevõtteid vastutusele inimõiguste rikkumiste eest;

33.

toetab tõhusat, õiglast, läbipaistvat ja hea valitsemistava põhimõtetele vastavat maksusüsteemi; väljendab heameelt komisjoni poolt 18. märtsil 2015 esitatud maksustamise läbipaistvuse meetmete paketi ning 28. jaanuaril 2016 esitatud maksustamise vältimise vastase paketi üle, millega kaasnes komisjoni teatis hea maksustamistava rahvusvahelise edendamise välistegevuse strateegia kohta; peab tähtsaks uute ELi maksualaste õigusaktide mõjuhinnangu ja ülekanduva mõju analüüsi koostamist eesmärgiga vältida nende kahjulikku mõju arengumaadele; tuletab meelde, et siseriiklike vahendite mobiliseerimine maksustamise teel on peamine säästva arengu avaliku sektori vahenditest rahastamise allikas; nõuab, et EL aitaks tõsta arengumaade maksuhalduse, finantsjuhtimise, riikliku rahanduse juhtimise ja ebaseaduslike rahavoogude tõkestamise alast võimekust; kutsub ELi üles tagama, et suurettevõtted maksaksid makse neis riikides, kus nad tulu saavad või loovad; rõhutab seejuures ELi kohustust kogu maailmas edendada ja toimivaks muuta poliitikavaldkondade arengusidusust maksustamisküsimustes; sellega seoses nõuab, et EL võimaldaks arengumaadel võrdsetel alustel osaleda praeguste rahvusvaheliste maksustamiseeskirjade ülemaailmses reformimises;

34.

peab rahvusvahelist koostööd elutähtsaks ebaseaduslike rahavoogude ja maksudest kõrvalehoidumise tõkestamisel ning kutsub ELi üles soodustama edasist rahvusvahelist koostööd maksustamisküsimustes; palub, et EL tagaks arengumaade õiglase kohtlemise ÜRO topeltmaksustamise vältimise näidiskonventsiooni järgivate maksustamisalaste lepingute sõlmimiseks peetavatel läbirääkimistel, võttes seejuures arvesse nende erisusi ja tagades maksustamisõiguste õiglase jagunemise; on rahul selliste 2015. aasta juulis Addis Abebas peetud arengu rahastamise teemalisel konverentsil võetud kohustustega nagu arengu mitmepoolse rahastamise läbivaatamine ja Addis Abeba maksualgatus, millega püütakse aidata arengumaadel oma riigitulude süsteemid üles ehitada; kutsub ELi üles täiel määral ära kasutama OECD maksustamisalast näidislepingut, mis sisaldab vabatahtlikku sätet abiandmise kohta maksude kogumisel;

35.

nõuab, et hinnataks ekspordihindade subsideerimise, tollitariifide ja kaubandustõkete mõju arengumaadele;

36.

tuletab meelde, et ELi püüded tagada juurdepääs arenguriikide toorainetele ei tohi kahjustada kohalikku arengut ja vaesuse likvideerimist, vaid peaksid toetama arenguriike nende püüdlustes muuta oma maavaradeküllus tegelikuks arenguks;

37.

rõhutab, et ülemaailmse toiduga kindlustatuse saavutamine eeldab poliitikavaldkondade arengusidusust kõigil tasanditel, eelkõige on see oluline säästva arengu 2030. aasta tegevuskava ambitsioonikamate eesmärkide saavutamiseks, nimelt nälja ja alatoitluse kõigi vormide täielikuks kõrvaldamiseks; on veendunud, et kaitsetumate inimeste õiguste ja toiduga kindlustatuse kaitsmiseks peaks EL edendama tugevate, selgete kriteeriumitega reguleerivate raamistike loomist;

38.

kutsub ELi üles süstemaatiliselt hindama muude tegurite hulgas ELi põllumajandus-, kaubandus- ja energiapoliitika (nt biokütuste poliitika) mõju toiduga kindlustatusele arengumaades ja kõige kaitsetumate inimeste elatisele; nõuab, et komisjon jätkuvalt keskenduks ühistutele, väikestele, keskmise suurusega ja mikropõllumajanditele ning põllumajandustöötajatele, ning edendaks säästvaid ja agroökoloogilisi meetodeid, mis oleksid kooskõlas rahvusvahelise arengule suunatud põllumajandusteaduste ja tehnoloogia hindamise institutsiooni (IAASTD) järelduste, õigusega toidule tegeleva ÜRO eriraportööri soovituste ja säästva arengu eesmärkidega; tuletab meelde vajadust tagada, et ÜPP meetmete rakendamine ei seaks ohtu arengumaade toidu tootmise võimet ja pikaajalist toiduga kindlustatust; rõhutab, et ELi toiduga kindlustatuse poliitilise raamistiku (COM(2010)0127) käimasoleva jälgimise raames tuleb tegeleda oluliste poliitikasidususe ja mõjude küsimustega; toonitab, et EL peab toetama põllumajandussektoris töötlemisettevõtete rajamist ja toiduainete säilitamise meetodite täiustamist; tuletab meelde, kuivõrd tähtis on kaaluda kalandusalaste kokkulepete mõju arengumaade toiduga kindlustatusele; kutsub ELi ja liikmesriike üles aitama ära hoida maade hõivamist ning selleks aitama arengumaades riiklikul tasandil rakendada ÜRO vabatahtlikke suuniseid maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta;

39.

rõhutab, et arengumaades tuleb eelarvelisel rahastamisel lugeda esmatähtsaks usaldusväärsete tervishoiusüsteemide ja jätkusuutlike tervishoiu infrastruktuuride rajamine ning põhiliste tervishoiuteenuste ja kvaliteetse ravi tagamine; kutsub ELi üles toetama üldise tervisekindlustuse loomist, mis tagab arengumaades terviseriskide jagamise;

40.

nõuab ELilt, tema liikmesriikidelt ja kõigilt tema rahvusvahelistelt partneritelt otsustavat tegutsemist ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste hiljutise 21., Pariisi konverentsi kliimaleppe täitmisel; rõhutab, et EL ja teised arenenud riigid peavad jätkama kliimameetmete toetamist, et vähendada heitkoguseid ning tõsta arengumaade ja eelkõige vähim arenenud maade vastupanuvõimet kliimamuutuste mõjudele; sellega seoses tuletab meelde kliimameetmete piisava rahastamise keskset tähtsust; toetab ELi säästvale energiavarustusele üleminekut ja taastuvenergia osakaalu suurendamist; rõhutab, et kui ülemaailmset soojenemist ei suudeta hoida oluliselt allpool 2 oC piiri, võib see arengualaseid saavutusi kahjustada; kutsub ELi üles ülemaailmse kliimaprobleemi leevendamiseks aktiivselt tegutsema ning selleks püstitama kõigil tasanditel ja kõigis valdkondades strateegilised prioriteedid, samuti seadma ja täitma uued siduvad kliima-, energiatõhususe ja taastuvenergeetika alased sihteesmärgid, mis oleksid Pariisi leppega kooskõlas;

41.

tunnistab, et kliimameetmete rahastamisel ei saa eraviisiline rahastamine asendada avaliku sektori rahastamist; rõhutab läbipaistva aruandluse ja aruandekohusluse vajalikkust ning vajadust tagada kliimameetmete erasektori vahenditest rahastamise korral asjakohased sotsiaalsed ja keskkonnaalased kaitsemeetmed;

42.

tervitab ELi soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava (2016–2020) ning soovitab selle eesmärkide järelevalvet ja rakendamist kogu ELi välistegevuses, kaasa arvatud ELi rahastatud projektid ühe riigi tasandil; lisaks kutsub ELi üles tulemuslikult integreerima soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kõigisse oma poliitikavaldkondadesse koos nende eelarvetega, ning tagama, et ELi välispoliitika toetaks võitlust igasuguse diskrimineerimise, sealhulgas lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste diskrimineerimise vastu;

43.

tunnistab, et ilma julgeolekuta ei ole säästev areng ega vaesuse kaotamine võimalik; tunnistab samuti, et julgeoleku ja arengu vaheline seos on ELi välistegevuse tulemuslikkuse tagamise oluline osa;

44.

juhib tähelepanu sellele, kui oluline on tagada poliitikavaldkondade sidusus ning ELi välistegevuse, julgeoleku-, kaitse-, kaubandus-, humanitaarabi-, rände- ja arengukoostööpoliitika kooskõlastatus; juhib tähelepanu arengumaades esinevale hea valitsemistava probleemile; rõhutab, et poliitikavaldkondade arengusidusus peaks toetama õigusriigi põhimõtete ja erapooletute institutsioonide sisseseadmist, samuti tugevdama desarmeerimisele ning riikliku tervishoiu ja toiduga kindlustatuse tagamisele viivaid meetmeid ning nendega seotud meetmeid julgeoleku ja arengu tagamiseks;

45.

kutsub ELi üles suurendama oma võimekust kriisiennetuse ja varajase reageerimise valdkonnas, et tugevdada ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) ja arenguvahendite vahelist koostoimet ning leida sobiv tasakaal lühiajaliste kriisitõrjemeetmete ja pikemaajaliste arengustrateegiate vahel; leiab, et kui luua uus, arengu- ja julgeolekuküsimuste vahelistele seostele pühendatud abivahend, võiks see suurendada sidusust ja poliitikavaldkondade arengusidususe tõhusust; rõhutab, et sellist vahendit ei tuleks rahastada mitte juba olemasolevate arengu rahastamise vahendite, vaid uute eelarveassigneeringute arvel; nõuab, et ELi julgeoleku- ja arengustrateegiad peavad sisaldama asjaomaste maade ja piirkondade prioriteete ja poliitikameetmeid; on rahul kriisiga tegelemise poliitilise raamistiku kasutamisega olulise abivahendina, mis annab aegsasti ühise arusaamise kriisidest; nõuab komisjoni, Euroopa välisteenistuse ja liikmesriikide tõhustatud koostööd põhjaliku analüüsi koostamiseks, mis võimaldaks kriisiolukorras teha teadliku valiku ÜJKP meetmete ja muude meetmete vahel;

46.

on veendunud, et Saheli julgeolekut ja arengut käsitlev Euroopa Liidu strateegia (6), Aafrika kiirreageerimisjõud ning Saheli piirkondlik tegevuskava aastateks 2015–2020 (7) on head näited ELi tervikliku lähenemisviisi edukast rakendamisest, mille raames ühendatakse tulemuslikult julgeoleku-, arengu- ja haldusmeetmed;

47.

palub, et komisjon ja liikmesriigid jätkuvalt täiustaksid seoseid humanitaarabi, arengukoostöö ja katastroofidele vastupanemise võime vahel, et kasvavaid vajadusi senisest paindlikumalt ja tulemuslikumalt rahuldada;

48.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

6.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 86/10

—

võttes arvesse ÜRO tippkohtumist säästva arengu teemal ja 25. septembril 2015. aastal peaassambleel vastuvõetud lõppdokumenti „Säästva arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma““, eelkõige selles esitatud säästva arengu teist eesmärki, nimelt teha lõpp näljale, saavutada toiduga kindlustatus ja parem toitumine ning edendada säästvat põllumajandust (1),

—

võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste Pariisi kokkulepet, mis võeti vastu 12. detsembril 2015. aastal (2),

—

võttes arvesse Aafrika põllumajanduse igakülgse arendamise programmi (CAADP), mille suhtes Aafrika Liit leppis kokku 2002. aastal (3),

—

võttes arvesse 2003. aastal Maputos (Mosambiik) toimunud Aafrika Liidu riikide juhtide tippkohtumist, mille raames leppisid Aafrika Liidu riikide valitsused kokku, et investeerivad rohkem kui 10 % oma riigieelarvelistest eraldistest põllumajandussektorisse (4),

—

võttes arvesse Aafrika Liidu riigipeade ja valitsusjuhtide 2012. aasta juulis toimunud assambleed, mille raames kuulutati 2014. aasta Aafrika põllumajanduse ja toiduga kindlustatuse aastaks (5), et tähistada Aafrika põllumajanduse igakülgse arendamise programmi vastuvõtmise kümnendat aastapäeva,

—

võttes arvesse deklaratsiooni „Põllumajanduse kiirem areng ja muutumine ühise heaolu ja paremate elatusvahendite nimel“, mis võeti vastu 27. juunil 2014. aastal Malabos (Ekvatoriaal-Guinea) toimunud Aafrika Liidu riikide juhtide tippkohtumisel ja milles Aafrika Liidu riikide valitsused kinnitasid lubadust eraldada vähemalt 10 % riigi eelarvekuludest põllumajandusele (6),

—

võttes arvesse 2009. aastal G8 kohtumisel vastuvõetud L’Aquila toiduga kindlustatuse algatust (7),

—

võttes arvesse Aafrika maapoliitika raamistikku ja suuniseid, mis võeti vastu 2009. aasta aprillis Addis Abebas (Etioopia) (8) toimunud põllumajanduse, maa ja kariloomade ministrite ühiskonverentsil, ja Aafrikas maaga seotud probleeme ja väljakutseid käsitlevat deklaratsiooni (9), mille Aafrika Liidu riikide juhid võtsid vastu 2009. aasta juulis Sirtes (Liibüa) toimunud tippkohtumisel ja milles kutsuti üles rakendama tõhusalt maapoliitika raamistikku ja suuniseid,

—

võttes arvesse Aafrika ulatuslike maaga seotud investeeringute juhtpõhimõtteid, mis võeti vastu 1. ja 2. mail 2014. aastal Addis Abebas toimunud Aafrika Liidu riikide põllumajanduse, maaelu arengu, kalanduse ja vesiviljeluse ministrite ühiskonverentsil (10),

—

võttes arvesse Aafrika kodanikuühiskonna organisatsioonide 2013. aasta mai deklaratsiooni „Aafrika põllumajanduse moderniseerimine – kellele on see kasulik?“ (11),

—

võttes arvesse Lääne-Aafrika väikepõllumajandustootjate organisatsioonide 13. märtsi 2014. aasta Djimini deklaratsiooni (12),

—

võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni 2004. aasta vabatahtlikke suuniseid, mille abil järk-järgult teostatakse õigust piisavale toidule riikliku toiduga kindlustatuse raames (13),

—

võttes arvesse rahvusvahelise arengule suunatud põllumajandusteaduste ja tehnoloogia hindamise institutsiooni 2009. aasta aruannet „Põllumajandus teelahkmel“ (14),

—

võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti (15),

—

võttes arvesse 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (16),

—

võttes arvesse 1987. aasta inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat (17),

—

võttes arvesse ÜRO 2007. aasta põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni (18),

—

võttes arvesse ÜRO 2007. aasta peamisi põhimõtteid ja suuniseid arengupõhiste väljatõstmiste ja ümberasustamiste kohta (19),

—

võttes arvesse ettevõtluse ja inimõiguste alast suunisdokumenti, mille ÜRO Inimõiguste Nõukogu kiitis heaks 2011. aastal (20), ja OECD suuniseid rahvusvahelistele ettevõtetele, mida ajakohastati 2011. aastal (21),

—

võttes arvesse 2011. aasta Busani tulemusliku arengukoostöö partnerlust (22),

—

võttes arvesse 2012. aasta vabatahtlikke suuniseid maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta (23),

—

võttes arvesse 1991. aasta rahvusvahelist uute taimesortide kaitse konventsiooni (24),

—

võttes arvesse 2001. aasta taimegeneetiliste ressursside toidu ja põllumajanduse tarbeks kasutamise rahvusvahelist lepingut (25),

—

võttes arvesse 1992. aasta bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ja sellega seotud 2000. aasta Cartagena bioohutuse protokolli ning 2010. aasta geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja nende kasutamisest saadava tulu õiglase ja erapooletu jaotamise Nagoya protokolli (26),

—

võttes arvesse Aafrika bioohutuse tüüpseadust (27),

—

võttes arvesse Frankofoonia parlamentaarse assamblee 12. juulil 2012. aastal vastu võetud resolutsiooni, mis käsitleb maaõigusakte seoses sõltumatusega toiduga kindlustamisel (28),

—

võttes arvesse resolutsiooni karjakasvatuse sotsiaalse mõju ja keskkonnamõju kohta AKV riikidele, mille AKV–ELi parlamentaarne ühisassamblee võttis vastu Addis Abebas 27. novembril 2013. aastal (29),

—

võttes arvesse 31. märtsil 2010. aastal vastu võetud komisjoni teatist „ELi poliitiline raamistik, millega toetatakse arenguriike toiduga kindlustatuse probleemide lahendamisel“ (30), ja 10. mail 2010. aastal vastu võetud nõukogu järeldusi poliitilise raamistiku kohta (31),

—

võttes arvesse nõukogu 28. mai 2013. aasta järeldusi toiduga ja toitumisalase kindlustatuse kohta (32),

—

võttes arvesse komisjoni 2014. aasta juuli toitumise tegevuskava (33),

—

võttes arvesse oma 27. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi poliitilise raamistiku kohta, millega toetatakse arengumaid toiduga kindlustatuse probleemide lahendamisel (34),

—

võttes arvesse oma 11. detsembri 2013. aasta resolutsiooni ELi lähenemisviisi kohta vastupanuvõimele ja katastroofiohu vähendamisele arenguriikides ning toidukriiside õppetundide kohta (35),

—

võttes arvesse oma 13. märtsi 2014. aasta resolutsiooni omandiõiguste, omandi ja jõukuse loomise tähtsuse kohta vaesuse kaotamises ning säästva arengu soodustamises arengumaades (36),

—

võttes arvesse oma 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Tansaania kohta, eelkõige seoses maade hõivamise küsimusega (37),

—

võttes arvesse 2015. aasta märtsis Tunises toimunud üleilmsel sotsiaalfoorumil avaldatud deklaratsiooni maa ja veega seoses tehtavate jõupingutuste globaalse lähendamise kohta (38),

—

võttes arvesse oma 30. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Milanos 2015. aastal toimunud maailmanäituse „Planeedile toidu ja eluks vajaliku energia tagamine“ kohta (39),

—

võttes arvesse Aafrika kodanikuühiskonna nõudmisi lisada sõltumatus toiduga kindlustamisel ja õigus toidule Saksamaa G7 eesistumisperioodi päevakorda 2015. aasta juunis (40),

—

võttes arvesse Milano hartat (41), mida esitleti 2015. aasta Expol teema „Planeedile toidu ja eluks vajaliku energia tagamine“ raames ning millele on alla kirjutanud üle miljoni riigipea, valitsuse ja eraisiku ning milles kutsutakse kõiki ühendusi, ettevõtteid, riiklikke ja rahvusvahelisi institutsioone ja eraisikuid üles võtma endale kohustuse tagada, et tulevastel põlvkondadel on võimalik õigust toidule rakendada, ning milles sisalduvad siduvad kohustused selle õiguse tagamiseks kogu maailmas,

—

võttes arvesse, et ÜRO maailma toiduga kindlustatuse komitee on asjakohane foorum selles küsimuses poliitilisi suuniseid puudutavate rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimiseks ja selles foorumis on hääleõigus kõigil osapooltel,

—

võttes arvesse 15. oktoobri 2015. aasta Milano linnatoidu poliitika pakti (42), mille esitas Milano linnavalitsus ja millele on alla kirjutanud üle maailma 113 linna ning mis esitati ÜRO peasekretärile Ban Ki-moonile ja mis tõendab linnade keskset tähtsust toidualase poliitika kujundamisel,

—

võttes arvesse oma 21. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Etioopias (43),

—

võttes arvesse 1. detsembril 2015. aastal arengukomisjoni korraldatud avalikku kuulamist toiduga kindlustatust ja piisavat toitumist käsitleva uue ühenduse kohta (44),

—

võttes arvesse professor Olivier de Schutteri uuringut toiduga kindlustatust ja piisavat toitumist käsitleva uue ühenduse kohta, mille tellis arengukomisjon ja avaldas välispoliitika peadirektoraat 2015. aasta novembris (45),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse arengukomisjoni raportit ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamust (A8-0169/2016),

A.

arvestades, et toiduga kindlustatust ja piisavat toitumist käsitleva uue ühenduse (NAFSN) eesmärk on parandada toiduga kindlustatust ja toitumist, aidates 2020. aastaks Sahara-taguses Aafrikas 50 miljonil inimesel vaesusest välja tulla; arvestades, et osalevad riigid on pidanud läbirääkimisi riigi koostööraamistike üle, milles kehtestatakse kohustused erasektori investeeringute soodustamiseks Aafrika põllumajandussektorisse;

B.

arvestades, et Aafrika väikepõllumajandustootmisse investeerimisele ei ole viimase kolmekümne aasta jooksul tähelepanu pööratud ning väikese sissetulekuga riigid on toiduimpordist oluliselt rohkem sõltuvaks muutunud, mistõttu on rahvusvahelistel turgudel toimuv hinnakõikumine nende jaoks suur probleem;

C.

arvestades, et ulatuslike avaliku ja erasektori partnerluste puhul on oht luua Aafrika põllumajanduses suurtele põllumajandusettevõtjatele turgu valitsev seisund, mis tõrjub välja kohalikud ettevõtjad;

D.

arvestades, et NAFSNi raames tehtud erasektori investeeringud on jõudnud üle 8,2 miljoni väikepõllumajandustootjani ja nende abil on loodud üle 21 000 töökoha, millest üle poole on hõivatud naiste poolt;

E.

arvestades, et 2008. aasta toidukriis tõi üldise üksmeele selles osas, et toetada tuleb väikepõllumajandustootjate toiduainete tootmist siseturgudele;

F.

arvestades, et 1980ndate alguses algatatud struktuurilise kohandamise programmid aitasid välja kujundada ekspordipõhist põllumajandust, kus kõige tähtsamal kohal oli müügiks mõeldud toodete tootmise suurendamine üleilmsete turgude jaoks; arvestades, et selline valik soodustas suuremahulisi, kapitalimahukaid ja mehhaniseeritud tootmisviise, kuna väikepõllumajandustootmine pälvis üsna vähe tähelepanu;

G.

arvestades, et rahvusvahelised turud muutuvad tulevikus kõikuvamaks; arvestades, et riigid ei tohiks riskida impordist ülemäära sõltuvaks muutumisega, vaid peaksid toimetuleku kindlustamiseks investeerima eeskätt hoopis sisemaisesse toidutootmisse;

H.

arvestades, et NAFSNi jaoks peavad kõige olulisemad olema põllumajanduslikud pereettevõtted ja väikepõllumajandustootjad;

I.

arvestades, et arengumaade toiduga kindlustatus sõltub suuresti loodusvarade säästvast kasutamisest;

J.

arvestades, et nn arengukeskuste eesmärk on meelitada ligi rahvusvahelisi investoreid suurtele eraettevõtjatele maa kättesaadavaks tegemise kaudu, ja arvestades, et seda ei tohiks teha põllumajanduslike pereettevõtete arvelt;

K.

arvestades, et NAFSNi lepingutes ei ole konkreetset näitajat nälja ega alatoitluse kohta;

L.

arvestades, et põllumajanduslikud pereettevõtted ja väikepõllumajandustootjad on näidanud, et nad suudavad pakkuda mitmekesiseid tooteid ja suurendada toiduainete tootmist jätkusuutlikult agroökoloogiliste tavade kaudu;

M.

arvestades, et monokultuuride kasvatamine suurendab sõltuvust keemilistest väetistest ja taimekaitsevahenditest, mis põhjustab maa ulatuslikku degradeerumist ja kliimamuutusi;

N.

arvestades, et põllumajandus tekitab vähemalt 14 % aastasest kasvuhoonegaaside koguheitest ja seda peamiselt lämmastikväetiste kasutamise tõttu;

O.

arvestades, et on olemas mitmesuguseid maavalduse vorme (taval põhinev, riigi- ja eramaa), kuid NAFSNi puhul viidatakse maa omandiõiguste käsitlemisel peaaegu eranditult maa valdusõiguse andmisele;

P.

arvestades, et 2050. aastal elab 70 % maailma rahvastikust linnades ning toitumise käsitlemine korraga nii globaalsest kui ka kohalikust seisukohast muutub senisest veel vajalikumaks;

Q.

arvestades, et maa valdusõiguse andmine ei ole ainus kaitsemeede maa sundvõõrandamise ja ümberasustamise vastu;

R.

arvestades, et sooline aspekt on Aafrika põllumajandusse investeerimisel väga oluline; arvestades, et maal elavaid naisi on kaua aega diskrimineeritud paljudele tootmisressurssidele, sh maa, laen, sisendid ja teenused, ligipääsus;

S.

arvestades, et veel hiljuti keskenduti põllumajanduse toetamisel sageli põllukultuuride kasvatamisele ekspordiks, mis toimus meeste juhtimisel, mistõttu naised vastutasid suurel määral toiduainete tootmise eest perekonna ülalpidamiseks;

T.

arvestades, et ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni hinnangul on kogu maailmas taimede geneetilisest mitmekesisusest kadunud umbes 75 %; arvestades, et ulatuslik geneetiline erosioon vähendab kaitset kliimamuutuste eest ning uute kahjurite ja haiguste eest;

U.

arvestades, et kontroll seemnete üle, nende omandiõigus ja taskukohasus on vaeste põllumajandustootjate toiduga kindlustatuse jaoks otsustava tähtsusega;

V.

arvestades, et kaitsta tuleks põllumajandusettevõtjate õigust ise seemneid kasvatada ja oma seemneid kasutada, vahetada ja müüa;

W.

arvestades, et Aafrika toitumisalase olukorra parandamine on säästva arengu tegevuskavas keskse tähtsusega; arvestades, et alatoitlus tuleneb paljudest omavahel seotud protsessidest, mis puudutavad tervishoidu, haridust, sanitaar- ja hügieenitingimusi, ressursside kättesaadavust, naiste mõjuvõimu suurendamist jm;

X.

arvestades, et riigi koostööraamistikus seemnesektori õigusreformide läbiviimiseks võetud kohustuste eesmärk on suurendada sordiaretajate õigusi praeguste põllumajandustootjate seemnesüsteemide – millest vaeseimad põllumajandustootjad endiselt suuresti sõltuvad – arvel;

1.

märgib, et mitmes riigi koostööraamistikus keskendutakse spetsiaalsete majanduspiirkondade arendamisele, et maksimeerida investeeringuid mitmesuguste algatuste kaudu alates tee- ja energiataristu valdkonnast kuni maksu-, tolli- ja maavalduse süsteemideni; rõhutab ühtlasi, et vee kättesaadavust tuleb parandada ja tuleb kindlustada selle keskne tähtsus, samuti tuleb laiendada toitumisalase hariduse andmist ning jagada heade tavade strateegiaid;

2.

märgib, et põllumajandusinvesteeringute meetmed käsitlevad peamiselt ulatuslikku maa omandamist ja ekspordile suunatud põllumajandust, mis ei ole tavaliselt seotud kohalike ettevõtetega; märgib, et ulatuslik niisutamine NAFSNi geograafilistes investeerimispiirkondades võib muuta vee muudele kasutajatele, nagu väikepõllumajandustootjad ja karjakasvatajad, raskemini kättesaadavaks; rõhutab, et seda arvestades tuleb ulatuslike avaliku ja erasektori partnerluste vaesuse vähendamise ja toiduga kindlustatuse suurendamise võimet kriitiliselt hinnata ja parandada; rõhutab, et põllumajandusinvesteeringute meetmed peaksid olema seotud kohaliku majanduse, sh väikepõllumajandustootjate ja põllumajanduslike pereettevõtete edendamisega ning seda toetama; tuletab meelde, et ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni maa valdusõiguse suunistes soovitatakse kindlustada juurdepääs maale, et peredel oleks võimalik toota endale toiduaineid ja suurendada leibkonna sissetulekut; rõhutab, et Aafrikasse tehtavad mahukad maaga seotud investeeringud peavad põhinema neil suunistel, sest see tagab väikepõllumajandustootjate ja kohalike kogukondade juurdepääsu maale, edendab kohalike VKEde investeeringuid ja tagab, et avaliku ja erasektori partnerlused aitavad suurendada toiduga kindlustatust ning vähendada vaesust ja ebavõrdsust;

3.

juhib tähelepanu sellele, et otsuste tegemisse ei ole koostööraamistikus kaasatud kõik huvirühmad, vaid pigem on välja jäetud muu hulgas maakogukonnad, põllumajandustöötajad, väikepõllumajandusettevõtjad, kalurid ja põliselanikud, ja nende õigust osalemisele on eiratud;

4.

peab kahetsusväärseks, et NAFSNi käivitamisel ei konsulteeritud Aafrika kodanikuühiskonna organisatsioonidega; rõhutab, et toiduga kindlustamata inimeste rühmade osalemine meetmetes, mis neid puudutavad, peaks muutuma kõigi toiduga kindlustatuse meetmete alustalaks;

5.

juhib tähelepanu sellele, et NAFSN on endale võtnud kohustuse soodustada kaasavat, põllumajandusele tuginevat majanduskasvu, mis toetab väikepõllumajandustootmist ja aitab vähendada vaesust, nälga ja alatoitlust; rõhutab sellega seoses, et NAFSN peab nii palju kui võimalik piirama keemiliste väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamist, arvestades nende kahjulikku tervise- ja keskkonnamõju, nagu bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja mullaerosioon, kohalikele kogukondadele;

6.

ei ole nõus arvamusega, et ettevõtete investeeringud parandavad automaatselt toiduga kindlustatust ja toitumist ning vähendavad vaesust;

7.

võtab teadmiseks G20 2011. aasta aruande, milles toonitati, et maksudest ajendatud investeerimine võib osutuda ajutiseks; tuletab meelde, et paljudest investorite motivatsiooni uuringutest on ilmnenud konkreetsete maksusoodustuste neutraalne või negatiivne mõju investeerimisotsustele (46);

8.

märgib, et maksusoodustused, sh ettevõtete tulumaksust vabastamine erimajanduspiirkondades jätavad Aafrika riigid ilma maksutuludest, mis oleksid võinud olla põllumajandusse ja eriti toiduga kindlustatuse ja toitumisalastesse programmidesse tehtavate hädavajalike avaliku sektori investeeringute allikaks (47);

9.

palub valitsustel ja rahastajatel peatada või vaadata läbi kõik meetmed, projektid ja nõustamisteenused, millega väga kahjulikke projekte ja investeeringuid toetades otseselt innustatakse ja soodustatakse maade hõivamist või millega kaudselt suurendatakse survet maale ja loodusvaradele ning mille tagajärjel võidakse inimõigusi tõsiselt rikkuda; nõuab, et selle asemel toetataks meetmeid, millega kaitstakse ja eelistatakse väikseid toiduainete tootjaid, eelkõige naisi, ning edendatakse maa säästvat kasutamist;

10.

hoiatab selle eest, et Aafrikas ei korrataks 1960ndatel Aasias kasutatud rohelise revolutsiooni mudelit, arvestamata selle negatiivset sotsiaalset ja keskkonnamõju; tuletab meelde, et 2030. aastaks saavutatavad säästva arengu eesmärgid hõlmavad ka säästva põllumajanduse edendamist;

11.

märgib murelikult, et Malawis toetab NAFSN tubakatootmise laiendamist, selle asemel, et toetada alternatiivseid elatise teenimise võimalusi kooskõlas Maailma Terviseorganisatsiooni 2005. aasta tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsiooniga ja säästva arengu tegevuskava 2030 raames võetud kohustustega;

12.

nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid püüaksid muuta NAFSNi vahendiks, mis tõepoolest soodustab säästvat arengut ja toetab Sahara-taguses Aafrikas põllumajanduslikku pereettevõtlust ja kohalikke ettevõtteid, ning tuletab meelde, et põllumajanduslikud pereettevõtted ja väikepõllumajandustootjad toodavad ligikaudu 80 % maailma toiduainetest ja tagavad selles piirkonnas üle 60 % töökohtadest;

13.

märgib murelikult, et riigi koostööraamistikes viidatakse ainult teatavatel juhtudel vastutustundlike põllumajandusinvesteeringute rahvusvahelistele normidele ja nendes puudub viide nii ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni 2004. aasta vabatahtlikele suunistele, millega toetatakse riikliku toiduga kindlustatuse raames piisava toidu saamise õiguse järkjärgulist rakendamist, kui ka erainvestorite kohustusele austada inimõigusi;

14.

palub ELil ja selle liikmesriikidel, kes üheskoos on maailma suurimad arenguabi andjad, teha järgmist:

15.

palub osalevatel riikidel:

16.

juhib tähelepanu sellele, et NAFSNi liikmed on võtnud endale kohustuse järgida ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni vabatahtlikke suuniseid, millega toetatakse riikliku toiduga kindlustatuse raames piisava toidu saamise õiguse järkjärgulist rakendamist, ja palub NAFSNi liikmetel võtta endale kohustus rakendada vastutustundlike põllumajandusinvesteeringute rahvusvahelisi norme ning järgida ettevõtluse ja inimõiguste alast suunisdokumenti ja OECD suuniseid rahvusvahelistele ettevõtetele;

17.

rõhutab, et NAFSN peab parandama loodusvarade head haldamist, tagades eelkõige, et inimestel on juurdepääs omaenda varadele, ja kaitstes inimeste õigusi loodusvaradega tehtavaid tehinguid käsitlevate lepingute raames;

18.

nõuab, et EL teeks ÜROga koostööd selle nimel, et kõik riigid võtaksid kohustuslikus korras vastu Milano harta ja selles sisalduvad kohustused;

19.

rõhutab, et säästva põllumajanduse jaoks on väga olulised veeregulatsioon ja kliimamuutustevastane võitlus; kutsub kõiki NAFSNi partnereid üles keskenduma sellele, et parandada vee ja niisutusmeetodite kättesaadavust ning parandada keskkonna- ja mullakaitset;

20.

nõuab, et EL teeks ÜROga koostööd Milano linnatoidu poliitika pakti vastuvõtmise ja levitamise nimel;

21.

kutsub osalevaid riike üles võtma endale kohustuse rakendada rahvusvahelisi norme, mis reguleerivad investeerimist inimõigusi arvestava lähenemisviisi põhjal, järgida Aafrika Liidu Aafrika maapoliitika raamistikku ja suuniseid ning tema juhtpõhimõtteid ulatuslike maaga seotud investeeringute kohta Aafrikas;

22.

nõuab kõikide riigi koostööraamistike eellepingute täielikku avaldamist; rõhutab vajadust tugeva institutsioonilise ja õigusraamistiku järele, et tagada riskide ja kasu õiglane jagamine; rõhutab, et läbipaistvuse suurendamiseks ja NAFSNi eesmärkide täitmise kindlustamiseks peab kodanikuühiskond NAFSNi tööst aktiivselt osa võtma; juhib tähelepanu sellele, et tuleb innustada dialoogi ja konsulteerimist kõigi kodanikuühiskonna rühmadega;

23.

peab kahetsusväärseks, et NAFSNi kümne koostööraamistiku ainus ühisnäitaja on Maailmapanga indeks „Doing Business“;

24.

rõhutab, et mitmepoolsetes arengualgatustes osalevad eraettevõtjad peaksid oma tegevusest aru andma; kutsub NAFSNi liikmeid esitama selleks NAFSNi raames võetud meetmete kohta aastaaruandeid, tegema need aruanded avalikuks ning kohalikele elanikele ja kogukondadele kättesaadavaks, ja kehtestama sõltumatu aruandlussüsteemi, mis hõlmaks ka kohalike elanike ja kogukondade jaoks kaebuste esitamise võimalust; rõhutab ühtlasi, et enne kui uue ühenduse raames tehakse maaõigusi puudutavaid investeeringuid, tuleb maaõiguste kohta koostada sõltumatu mõju-uuring, ning investeeringud peavad olema kooskõlas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni vabatahtlike suunistega maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta;

25.

märgib, et NAFSNi raames tegutsevad hargmaised ettevõtjad soodustavad suuremahulist lepingulist põllumajandustootmist, mille tagajärjel võidakse väiketootjad kõrvale tõrjuda; palub kümnel NAFSNi kuuluval Aafrika riigil tagada, et lepinguline põllumajandustootmine on kasulik nii ostjatele kui ka kohalikele tarnijatele; peab sellega seoses oluliseks tugevdada näiteks põllumajandustootjate organisatsioone, et parandada põllumajandustootjate läbirääkimispositsiooni;

26.

rõhutab, et partnerriikides on juba 90 % töökohtadest erasektoris ja erasektori osalusel on vaieldamatu potentsiaal, sest eraettevõtetel on ideaalsed võimalused luua riigisiseste ressursside kasutuselevõtmiseks jätkusuutlik alus, millel põhinevad kõik abiprogrammid; rõhutab, kui oluline on läbipaistev õigusraamistik, milles on selgelt kindlaks määratud kõigi osapoolte õigused ja kohustused, sh vaeste põllumajandustootjate ja kaitsetute rühmade omad, sest ilma sellise raamistikuta ei ole neid õigusi võimalik tulemuslikult kaitsta;

27.

nõuab riigi koostööraamistike läbivaatamist, et maandada tõhusalt lepingulise põllumajandustootmise riske väiketootjatele, tagades neile õiglased lepingutingimused, mis hõlmavad ka hinnakokkuleppeid, naiste õiguste austamine, säästva põllumajanduse toetamine ja asjakohased vaidluste lahendamise süsteemid;

28.

hoiatab, et keskendumine pelgalt maa valdusõiguse andmisele tekitab sageli ebakindlust väikestele toiduainetootjatele ja põliselanikele, eriti naistele, kelle õigust maale ei ole õiguslikult tunnustatud ja kes on kaitsetud ebaõiglaste maatehingute, nõusolekuta võõrandamise ja õiglase hüvitise tasumata jätmise vastu;

29.

rõhutab, et väikesed toiduainete tootjad peavad olema juhtpositsioonil, sest nii on nende enda sõltumatutel organisatsioonidel võimalik neid maa, loodusvarade ja programmide haldamisel toetada;

30.

märgib murelikult, et maaga tehtavate tehingutega seotud investorid ja kohalik eliit nimetavad asjaomast maad tihti „tühjaks“, „söötis olevaks“ või „alakasutatuks“, kuigi vaid väga väike osa Aafrika maa-alast on tõepoolest söötis, arvestades näiteks karjakasvatuse levikut;

31.

rõhutab, et 1,2 miljardit inimest elavad endiselt nii, et neil kas puudub pidev juurdepääs maale või kasutavad nad omandit, millega seoses ei ole neil mingit ametlikku õigust midagi nõuda, mingeid juriidilisi õigusi, mingeid maatükke piiristavaid mõõtmisi ega mingeid juriidilisi või rahalisi vahendeid, mille abil muuta omand kapitaliks;

32.

väljendab heameelt selle üle, et 2012. aasta vabatahtlikud suunised maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta on lisatud kõikidesse riigi koostööraamistikesse; nõuab tõhusat rakendamist ning riigi koostööraamistike läbivaatamise käigus neist suunistest ja säästva arengu eesmärkide raamistikust kinni pidamise korrapärast hindamist;

33.

rõhutab, et NAFSN peaks võitlema eelkõige maa hõivamise vastu, mille puhul on tegemist inimõiguste rikkumisega, sest sellega jäetakse kohalikud kogukonnad ilma maast, millest nad toiduainete tootmisel ja pere toitmisel sõltuvad; juhib tähelepanu sellele, et paljudes arengumaades on inimesed kaotanud maa hõivamise tõttu töö ja piisavad elatusvahendid ning olnud sunnitud kodu maha jätma;

34.

palub osalevatel riikidel:

35.

tuletab ühtlasi meelde, et taval põhinevast valdamisest tulenevaid õigusi tuleks tunnustada ja kaitsta õigussüsteemiga, mis on kooskõlas inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni sätete ja otsustega;

36.

nõuab, et NAFSNi suhtes tehtaks eelnev mõju-uuring maaõigustest lähtuvalt ja selle tingimuseks oleks kohalike mõjutatud elanike eelnev vabatahtlik ja teadlik nõusolek;

37.

toetab maailma toiduga kindlustatuse komitee raames tugeva ja uuendusliku seiremehhanismi kasutuselevõtmist; kutsub ELi üles võtma kodanikuühiskonna organisatsioonidega konsulteerimise abil tugeva positsiooni, et anda 2016. aasta oktoobris toimuval maailma toiduga kindlustatuse komitee 43. kohtumisel üleilmsesse seireüritusse oma panus, millega tagada valdusõiguse suuniste kasutamise ja rakendamise ulatuslik ja põhjalik hindamine;

38.

kutsub asjaomaste riikide valitsusi üles tagama, et ettevõtted analüüsiksid hoolikalt oma tegevuse mõju inimõigustele (hoolsuskohustus), viies läbi ja avaldades sõltumatuid eelhinnanguid selle kohta, kuidas nende tegevus mõjutab inim-, sotsiaalseid ja keskkonnaõigusi, ning parandades ja tagades juurdepääsu riigisisesele inimõigustealaste kaebuste menetlemisele, mis on sõltumatu, läbipaistev, usaldusväärne ja millega seotud otsuseid saab edasi kaevata;

39.

kutsub NAFSNi liikmeid üles kehtestama kaebuste esitamise korra kogukondade jaoks, kellelt maa on suuremahuliste investeerimisprojektide tõttu ära võetud;

40.

tuletab meelde, et alatoitlusega võitlemiseks peavad põllumajandus-, toiduaine- ja tervishoiusektor tihedalt koostööd tegema;

41.

tuletab meelde, et toitumisalase ja toiduga kindlustatuse parandamiseks ning näljaga võitlemiseks tuleb teha kõik mis võimalik, nagu on sätestatud säästva arengu teises eesmärgis; nõuab, et toetataks rohkem põllumajandustootjate ühistute mõjuvõimu suurendamist, sest neil on põllumajanduse arengus ja toiduga kindlustatusel keskne tähtsus;

42.

sedastab, et stabiilsus on suurem ja väljaränne väiksem seal, kus on tagatud toiduga kindlustatus, mis põhineb heas seisundis elusal mullastikul ja tootlikel, kliimamuutustele vastupidavatel põllumajanduslikel ökosüsteemidel;

43.

toonitab, et kvaliteetne ja tasakaalustatud toitumine on äärmiselt oluline, ja kinnitab, et toitumisalased küsimused peaksid olema toidusüsteemide (uuesti) ülesehitamise keskmes;

44.

nõuab seepärast vahendeid, et asendada liigne sõltuvus imporditud toidust vastupidava riigisisese toiduainete tootmisega, seades esmatähtsaks kohalikud põllukultuurid, mis vastavad toitumisega seotud nõuetele; märgib, et see on üha tähtsam, sest kliima ja turud on järjest muutlikumad;

45.

tuletab meelde, et toitumist ei saa määratleda ainuüksi tarbitava energia põhjal;

46.

rõhutab vajadust strateegiate järele, mis aitavad minimeerida toidujäätmeid terves toiduahelas;

47.

rõhutab vajadust kaitsta põllumajanduse bioloogilist mitmekesisust; kutsub ELi liikmesriike üles investeerima arengumaades agroökoloogilistesse põllumajandustavadesse, arvestades rahvusvahelise arengule suunatud põllumajandusteaduste ja tehnoloogia hindamise institutsiooni (IAASTD) järeldusi, õigusega toidule tegeleva ÜRO eriraportööri soovitusi ja säästva arengu eesmärke;

48.

toetab selliste meetmete edendamist, millega soodustatakse säästvat põllumajanduslikku pereettevõtlust ja millega innustatakse valitsusi kujundama põllumajanduslikku pereettevõtlust võimaldavat keskkonda (soodustavad meetmed, asjakohased õigusaktid, poliitilise dialoogi kaasav kavandamine, investeeringud);

49.

palub Aafrika riikide valitsustel:

50.

toonitab, et NAFSN peab juhtima piirkonnale kohandatud põllumajandusstruktuuri loomist esmases ja töötlemisetappides;

51.

kutsub Aafrika riikide valitsusi üles edendama põlvkondadevahelist solidaarsust ja tunnistama, et see on vaesusega võitlemisel keskse tähtsusega;

52.

rõhutab, et toitumisalase hariduse programmide edendamine on koolides ja kohalikes kogukondades väga oluline;

53.

rõhutab, et õigus veele on tihedalt seotud õigusega toidule ning et ÜRO 2010. aasta resolutsiooni alusel ei ole veel jõutud otsustavate tegudeni sätestada õigus veele inimõigusena; kutsub ELi üles kaaluma Itaalia üleilmse veelepingu komitee ettepanekut lisada majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelisele paktile fakultatiivprotokoll;

54.

sedastab, et juurdepääs puhtale joogiveele on elulise tähtsusega ja põllumajandus võib seda mõjutada;

55.

nendib veele juurdepääsu osa põllumajandusvajadustes ja liigse sõltuvuse ohtu kallist veest niisutusel ning märgib sellega seoses vajadust vähendada raiskavaid niisutustavasid ja toonitab vett kokkuhoidvate agrotehniliste võtete rolli evapotranspiratsiooni ennetamisel, vee säilitamisel heas seisundis elusas mullastikus ja joogiveeallikate saastumise vältimisel;

56.

märgib, et jätkusuutlik mullaharimine võib suurendada maailmas toiduainete tootmist kuni 58 % (48);

57.

võtab teadmiseks sünergia pinnase- ja metsanduspõhiste lähenemisviiside ning põllumajanduslike ökosüsteemide kliimamuutustega kohandamise tähtsuse; võtab teadmiseks eriti suure nõudluse küttepuude järele; võtab eelkõige teadmiseks lämmastikku siduvate puude mitmesuguse kasutuse;

58.

võtab teadmiseks troopilise ja poolkuivade alade põllumajanduse erivajadused, eelkõige seoses põllukultuuride kaitsega päikese eest ja mullakaitsega, ja on arvamusel, et intensiivsed monokultuurid ei ole enam ajakohased ning et NAFSNi doonorriikides kaotatakse neid järk-järgult üha sagedamini;

59.

hoiatab NAFSNi poolt rahastatud algatuste liigse sõltuvuse eest põllumajandustoodete tootmisest, mis ei ole toiduained, eriti biokütuste lähteainete puhul, kui selliste toodete tootmine võib kahjustada toiduga kindlustatust ja osalevate riikide sõltumatust toiduga kindlustamisel;

60.

märgib, et agrotehnilised võtted, mis soodustavad looduslikke protsesse, nagu pealispinnase teke, vee ja kahjurite reguleerimine ning suletud ahelas toitainete ringlus, võivad tagada põllumajandustootjate ja administratsiooni jaoks väikeste kulude eest pikaajalise tootlikkuse ja viljakuse;

61.

märgib, et arengumaades, näiteks NAFSNis osalevates maades võivad põllumajanduskemikaalid olla nii ülemääraselt kui ka ebasobivalt kasutatud;

62.

märgib, et seda suundumust süvendab kirjaoskamatus ja nõuetekohase koolituse puudumine, ja et selle tagajärjel võib esineda olulisel määral taimekaitsevahendite jääke värsketes puu- ja juurviljades, nagu ka mürgistusi ja muid mõjusid inimeste tervisele põllumajandustootjate ja nende perede puhul;

63.

tuletab meelde, et põllumajandusettevõtjate õigus toota, vahetada ja müüa seemneid vabalt on aluseks 90 %-le põllumajanduslikest elatise teenimise viisidest Aafrikas ja et seemnete mitmekesisus on tähtis põllumajandustootmise vastupidavuse suurendamisel kliimamuutuste suhtes; rõhutab, et ettevõtjate taotlused suurendada sordiaretajate õigusi kooskõlas rahvusvahelise uute taimesortide kaitse 1991. aasta konventsiooniga ei peaks viima selliste mitteametlike mehhanismide keelamiseni;

64.

märgib osalevate riikide seemnesektori dereguleerimisega seotud ohte, sest väikepõllumajandustootjad võivad sattuda ülemäärasesse sõltuvusse välisettevõtete toodetud seemnetest ja taimekaitsevahenditest;

65.

tuletab meelde, et intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu sätted, millega nõutakse teatavat sordikaitset, ei kohusta arengumaid rahvusvahelist uute taimesortide kaitse konventsiooni vastu võtma; rõhutab aga, et tänu nendele sätetele on riikidel võimalik töötada välja unikaalseid süsteeme, mis on iga riigi põllumajandustootmise omapäradele ja tavapärastele põllumajandustootjapõhistele seemnesüsteemidele paremini kohandatud, ning et WTOsse kuuluvad vähim arenenud riigid on intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu asjaomaste sätete täitmisest vabastatud; rõhutab, et need unikaalsed süsteemid peavad toetama ja mitte ohtu seadma bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni, Nagoya protokolli ning taimegeneetiliste ressursside toidu ja põllumajanduse tarbeks kasutamise rahvusvahelise lepinguga kehtestatud eesmärke ja kohustusi;

66.

peab kahetsusväärseks, et ettevõtted nõuavad piirkondlike institutsioonide kaudu Aafrikas seemnealaste õigusaktide ühtlustamist eristatavuse, ühtlikkuse ja püsivuse põhimõtete alusel, mis takistab põllumajandustootjapõhiste seemnesüsteemide väljatöötamist ja suurenemist riigi ja piirkondlikul tasandil, sest sellistes süsteemides tavaliselt ei aretata ega säilitata eristatavuse, ühtlikkuse ja püsivuse kriteeriumidele vastavaid seemneid;

67.

nõuab, et G7 liikmesriigid toetaksid põllumajandustootjapõhiseid seemnesüsteeme kogukondlike seemnepankade kaudu;

68.

tuletab meelde, et kuigi kaubanduslikud seemnesordid võivad lühikeses perspektiivis saagikust suurendada, on tavapäraste põllumajandustootjate sortide, rahvaselektsioonsortide ja nendega seotud teabe abil kõige parem kohandada tootmine eriomastele agroökoloogilistele tingimustele ja kliimamuutustele; rõhutab, et peale selle sõltub nende suurem tootlikkus sisendite (väetised, taimekaitsevahendid, hübriidseemned) kasutamisest, mille tagajärjel võivad põllumajandustootjad sattuda pidevasse võlaorjusesse;

69.

võtab murega teadmiseks, et sertifitseeritud seemnete kasutuselevõtmine ja levitamine Aafrikas suurendab väikepõllumajandustootjate sõltuvust ja ülamäärase võla tõenäosust ning vähendab seemnete mitmekesisust;

70.

pooldab selliste kohalike meetmete toetamist, mille eesmärk on vastavalt isevastutuse ja subsidiaarsuse põhimõtetele tagada pidev ja jätkusuutlik mitmekesise ja tervisliku toidu kättesaadavus;

71.

palub komisjonil tungivalt tagada, et kogu seemnepoliitika arendamiseks antavas tehnilises abis ja rahalises toetuses kajastataks lubadusi, mille EL andis põllumajandusettevõtjate õiguste suhtes taimegeneetiliste ressursside toidu ja põllumajanduse tarbeks kasutamise rahvusvahelises lepingus; nõuab, et EL toetaks intellektuaalomandi õiguste korda, mis aitab parandada kohalikele oludele kohandunud seemnesortide ja põllumajandusettevõttes kasvatatud seemnete arendamist;

72.

nõuab tungivalt, et G8 riigid ei toetaks geneetiliselt muundatud organismide kasvatamist Aafrikas;

73.

tuletab meelde, et Aafrika bioohutuse tüüpseaduses on kehtestatud bioohutusele ranged kriteeriumid; on veendunud, et kogu välisrahastajate antud abi bioohutuse arendamiseks riiklikul ja piirkondlikul tasandil peaks olema kooskõlas nendesamade kriteeriumitega;

74.

nõuab, et Aafrika riigid ei rakendaks selliseid riiklikke või piirkondlikke bioohutuseeskirju, mille normid on madalamad kui Cartagena bioohutuse protokollis sätestatud;

75.

kutsub osalevaid riike üles andma põllumajandustootjatele võimaluse vältida sõltuvust sisenditest ja toetama põllumajandustootjate seemnesüsteeme, et säilitada ja parandada põllumajanduslikku bioloogilist mitmekesisust kohalike avalike seemnepankade säilitamise, vahetustehingute ja kohalike seemnesortide pideva arendamise kaudu, tagades eelkõige paindlikkuse seemnekataloogides, et mitte välistada põllumajandustootjate poolt kasutatavaid seemnesorte, ja tagama tavapärase põllumajandustootmise jätkumise;

76.

kutsub osalevaid riike üles säilitama ja edendama väiketootjate, tõrjutud rühmade ja maakogukondade juurdepääsu seemnetele ja põllumajanduslikele sisenditele ning nende vahetamist ning järgima rahvusvahelisi kokkuleppeid, mis käsitlevad elu ja bioloogiliste protsesside patentimise välistamist, eriti juhul, kui tegemist on kohalike tüvede ja liikidega;

77.

rõhutab, et teatavate kaubanduslike kultuuride edendamine suurendab ohtu, et naised tõrjutakse otsuste tegemisest kõrvale; märgib, et põllumajandusteemalised koolitused on sageli mõeldud meestele ja naised jäävad koolitustest pigem ilma, mistõttu jäetakse naised kõrvale ka maa majandamisest ja kultuuride kasvatamisest, millega nad on tavaliselt tegelenud;

78.

peab kahetsusväärseks, et riigi koostööraamistikes ei määrata täpselt kindlaks kohustusi, mis käsitlevad soopõhist eelarvestamist või edusammude jälgimist soo alusel jaotatud andmete põhjal; rõhutab, et abstraktsete ja üldiste kohustuste asemel tuleb naiste kui õiguste omajate mõjuvõimu suurendamise riiklike tegevuskavade raames võtta konkreetsed ja täpsed kohustused;

79.

palub tungivalt, et valitsused kaotaksid igasuguse naiste diskrimineerimise seoses juurdepääsuga maale ning mikrokrediidi skeemidele ja teenustele ning kaasaksid naisi põllumajanduse teadus- ja arendusmeetmete kavandamisse ja rakendamisse;

80.

rõhutab vajadust tagada kõigi eraettevõtjatele antud rahaliste vahendite läbipaistvus ja et selliste vahendite andmine tuleb avalikustada;

81.

kutsub rahastajaid üles kohaldama ametlikule arenguabile tõhusa arengu põhimõtteid, keskenduma tulemustele vaesuse kaotamise seisukohast ja edendama kaasavaid partnerlusi, läbipaistvust ja aruandekohustust;

82.

kutsub rahastajaid üles eraldama põllumajanduse arendamiseks toetust peamiselt riiklike arengufondide kaudu, mis annavad toetusi ja laene väikepõllumajandustootjatele ja põllumajanduslikele pereettevõtetele;

83.

nõuab, et rahastajad toetaksid haridust, koolitusi ja põllumajandustootjatele tehnilise nõu andmist;

84.

kutsub rahastajaid üles soodustama põllumajandustootjate professionaalsete ja majanduslikku laadi organisatsioonide moodustamist ning toetama põllumajandustootjate ühistute moodustamist, tänu millele on võimalik kasutada taskukohase hinnaga tootmisvahendeid ning mis aitavad põllumajandustootjatel töödelda ja turustada oma tooteid viisil, mis tagab tootmise kasumlikkuse;

85.

on veendunud, et rahalised vahendid, mille G8 riigid andsid NAFSNile, on vastuolus eesmärgiga toetada omamaiseid kohalikke ettevõtjaid, kes ei suuda võistelda rahvusvaheliste ettevõtjatega, kes saavad juba kasu turgu valitsevast seisundist ja kellele tehakse sageli ettevõtlus-, tariifi- ja maksusoodustusi;

86.

tuletab meelde, et arenguabi eesmärk on vaesust kõigepealt vähendada ning see lõpuks kaotada; on veendunud, et ametlik arenguabi peaks keskenduma väikepõllumajandustootmise otsesele toetamisele;

87.

rõhutab vajadust elavdada avaliku sektori investeeringuid Aafrika põllumajandusse, toetades erasektori investeeringuid, ja seada esmatähtsaks agroökoloogia investeeringud, et parandada jätkusuutlikult toiduga kindlustatust ja toiduga kindlustatuse sõltumatust ning vähendada vaesust ja nälga, säilitades samal ajal bioloogilist mitmekesisust ning austades kohalikke teadmisi ja innovatsiooni;

88.

rõhutab, et G7 liikmed peaksid tagama Aafrika riikidele õiguse kaitsta oma põllumajandussektorit sellise tollitariifide ja maksukorraga, millega soositakse põllumajanduslikku pereettevõtlust ja väikepõllumajandustootjaid;

89.

kutsub ELi üles leidma kõigile ülalnimetatud NAFSNi puudustele lahendused, võtma meetmeid NAFSNi läbipaistvuse ja juhtimise parandamiseks ning tagama, et selle raames võetavad meetmed on kooskõlas arengupoliitika eesmärkidega;

90.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja NAFSNi liikmetele.

6.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 86/24

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. juuli 2002. aasta määrust (EÜ) nr 1606/2002 rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaldamise kohta (1),

—

võttes arvesse Jacques de Larosière`i juhitud kõrgetasemelise finantsjärelevalve eksperdirühma 25. veebruari 2009. aasta aruannet,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/34/EL teatavat liiki ettevõtjate aruandeaasta finantsaruannete, konsolideeritud finantsaruannete ja nendega seotud aruannete kohta ja millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/43/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/30/EL tagatiste kooskõlastamise kohta, mida liikmesriigid äriühingu liikmete ja kolmandate isikute huvide kaitseks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 54 teises lõigus tähendatud äriühingutelt nõuavad seoses aktsiaseltside asutamise ning nende kapitali säilitamise ja muutmisega, et muuta sellised tagatised võrdväärseteks (3),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta määrust (EL) nr 258/2014, millega luuakse liidu programm, toetamaks teatavaid tegevusi finantsaruandluse ja auditeerimise valdkonnas aastatel 2014–2020, ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 716/2009/EÜ (4),

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 258/2014, millega luuakse liidu programm, toetamaks teatavaid tegevusi finantsaruandluse ja auditeerimise valdkonnas aastatel 2014–2020 (COM(2016)0202),

—

võttes arvesse Philippe Maystadti 2013. aasta oktoobri aruannet „Should IFRS standards be more European?“ („Kas IFRS-standardid peaksid olema euroopalikumad?“),

—

võttes arvesse komisjoni 2. juuli 2014. aasta aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule EFRAGi reformi rakendamisel tehtud edusammude kohta Maystadti aruande soovituste kohaselt (COM(2014)0396),

—

võttes arvesse komisjoni 18. juuni 2015. aasta aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule 19. juuli 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1606/2002 (rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaldamise kohta) hindamise kohta (COM(2015)0301),

—

võttes arvesse komisjoni 17. september 2015. aasta aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule IFRSi sihtasutuse, EFRAGi ja PIOB tegevuse kohta 2014. aastal kohta (COM(2015)0461),

—

võttes arvesse komisjoni 30. septembri 2015. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele kapitaliturgude liidu loomise tegevuskava kohta (COM(2015)0468),

—

võttes arvesse uuringut Rahvusvaheliste Raamatupidamisstandardite Nõukogu (IASB) kohta („The European Union’s Role in International Economic Fora – paper 7: The IASB“) ja nelja uuringut IFRS 9 kohta („IFRS Endorsement Criteria in Relation to IFRS 9“, „The Significance of IFRS 9 for Financial Stability and Supervisory Rules“, „Impairments of Greek Government Bonds under IAS 39 and IFRS 9: A Case Study“ ja „Expected-Loss-Based Accounting for the Impairment of Financial Instruments: the FASB and IASB IFRS 9 Approaches“),

—

võttes arvesse komisjoni 21. detsembri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1569/2007, millega kehtestatakse kolmandate riikide väärtpaberiemitentide kohaldatavate raamatupidamisstandardite samaväärsuse kindlaksmääramise mehhanism Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivide 2003/71/EÜ ja 2004/109/EÜ alusel (5),

—

võttes arvesse G20 juhtide 2. aprilli 2009. aasta avaldust,

—

võttes arvesse IASB 2013. aasta juuli aruteludokumenti „A Review of the Conceptual Framework for Financial Reporting“ (finantsaruandluse kontseptuaalse raamistiku läbivaatamine) (DP/2013/1) ja IASB 2015. aasta juuli taotlust esitada seisukohad „Trustees' Review of Structure and Effectiveness: Issues for the Review“ (struktuuri ja tõhusust ning läbivaadatavaid küsimusi käsitlev usaldusisikute kogu ülevaade),

—

võttes arvesse komisjoni 1. detsembri 2015. aasta märkust struktuuri ja tõhusust käsitleva IASB usaldusisikute kogu ülevaate kohta,

—

võttes arvesse IASB poolt 24. juulil 2014 välja antud finantsinstrumente käsitlevat rahvusvahelist finantsaruandlusstandardit (IFRS) 9, IFRS 9 heakskiitmist käsitlevat EFRAGi nõuannet, EFRAGi hinnangut IFRS 9 kohta õige ja õiglase ülevaate põhimõtte suhtes, raamatupidamise regulatiivkomitee koosolekudokumente IFRS 9 kohta ja Euroopa Keskpanga (EKP) ning Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) arvamuskirju IFRS 9 heakskiitmise kohta,

—

võttes arvesse parlamendi majandus- ja rahanduskomisjoni koordinaatorite nimel saadetud 14. jaanuari 2014. aasta kirja, milles kommenteeritakse IASB aruteludokumenti finantsaruandluse kontseptuaalse raamistiku läbivaatamise kohta („A Review of the Conceptual Framework for Financial Reporting“),

—

võttes arvesse Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA) 31. märtsi 2015. aasta aruannet raamatupidamisstandardite jõustajate jõustamis- ja reguleerimisalase tegevuse kohta („Enforcement and Regulatory Activities of Accounting Enforcers“) (ESMA/2015/659),

—

võttes arvesse ESMA 10. juuli 2014. aasta suuniseid finantsteabe rakendamise kohta (ESMA/2015/807),

—

võttes arvesse ESMA 19. jaanuari 2016. aasta nõuetele vastavuse tabelit koos ESMA suunistega finantsteabe rakendamise kohta (ESMA/2015/203 REV),

—

võttes arvesse oma 24. aprilli 2008. aasta resolutsiooni rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite (IFRS) ja Rahvusvaheliste Raamatupidamisstandardite Nõukogu (IASB) juhtimise kohta (6),

—

võttes arvesse oma 12. aprilli 2016. aasta resolutsiooni ELi rolli kohta rahvusvaheliste finants-, rahandus- ja reguleerivate asutuste ja organite raamistikus (7),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta direktiivi 2006/43/EÜ (8), mis käsitleb raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohustuslikku auditit ja mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiiviga 2014/56/EL (9), mida kohaldatakse alates 2016. aasta juuni keskpaigast;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning eelarvekontrollikomisjoni arvamust (A8-0172/2016),

A.

arvestades, et rahvusvahelised finantsaruandlusstandardid (IFRS) ja rahvusvahelised auditeerimisstandardid (ISA) on siseturu ja kapitaliturgude tõhusaks toimimiseks vaja minev oluline komponent; arvestades, et IFRSi ja ISAd võib käsitada avalike hüvedena ja seetõttu ei tohiks need ohustada finantsstabiilsust ega takistada liidu majanduslikku arengut ja peaksid teenima ühist heaolu, mitte ainult investorite, laenuandjate ja kreeditoride huve;

B.

arvestades, et äriühingute raamatupidamise võltsimine ohustab majandus- ja finantsstabiilsust ning õõnestab üldsuse usaldust sotsiaalse turumajanduse mudeli vastu;

C.

arvestades, et IRFSi eesmärk on tugevdada vastutust teabelünga vähendamise kaudu investorite ja äriühingute vahel, kaitsta investeeringuid ning suurendada läbipaistvust, parandades finantsteabe rahvusvahelist võrreldavust ja kvaliteeti ning võimaldades investoritel ja muudel turuosalistel teha teadlikke majandusotsuseid, ning seeläbi mõjutada finantsturgudel osalejate käitumist ja nende turgude stabiilsust; arvestades siiski, et see otsustamise seisukohalt kasulik raamatupidamisarvestuse mudel ei ole täielikult kooskõlas kapitali adekvaatsusega seonduva raamatupidamisarvestuse funktsiooniga, mida on kirjeldatud Euroopa Kohtu lahendites ja raamatupidamisdirektiivis, mille kohaselt ei hõlma raamatupidamisarvestuse kontseptuaalne alus IFRSi raamistikus raamatupidamisarvestuse eesmärki ELi õiguses, kus standardiks on konkreetsete arvnäitajate õige ja õiglane ülevaade, nagu märgiti komisjoni voliniku Jonathan Hilli 25. veebruari 2016. aasta kirjalikus vastuses E-016071/2015; arvestades, et õige ja õiglase ülevaate nõue eeldab terviklikku hinnangut, kus arvnäitajad ja kvalitatiivsed selgitused on olulised;

D.

arvestades, et raamatupidamisdirektiivis sätestatakse, et raamatupidamisarvestus on „aktsionäride, osanike ja kolmandate isikute kaitseks [] eriti oluline“ ning et need ettevõtjad „ei paku [] kolmandatele isikutele kaitset ulatuses, mis on suurem kui nende netovara“; arvestades, et raamatupidamisdirektiivis sätestatakse ka, et selle „eesmärk on kaitsta huve osa- või aktsiakapitaliga ettevõtjates“, tagades selle, et dividende ei maksta välja osa- või aktsiakapitalist; arvestades, et raamatupidamisarvestuse üldeesmärki on võimalik täita vaid siis, kui raamatupidamisaruannetes esitatud arvnäitajad annavad õige ja õiglase ülevaate äriühingu vara, kohustuste, finantsseisundi ja kasumi või kahjumi kohta; arvestades, et õige ja õiglane ülevaade, dividendimaksete üle otsustamine ja äriühingu maksevõimelisuse hindamine eeldavad samuti kvalitatiivset teavet ja riskide ulatuslikumat hindamist;

E.

arvestades, et IASB tegutseb Ühendkuningriigis Londonis ja USAs Delaware's registreeritud eraõigusliku ja mittetulundusliku IFRSi sihtasutuse raames ning on standardite kehtestaja, kelle menetlused peavad olema läbipaistvad, sõltumatud ja avaliku järelevalve all; arvestades, et ELi osalus IFRSi sihtasutuse eelarves on ligikaudu 14 %, millega ta on sihtasutuse suurim rahastaja;

F.

arvestades, et kapitali ülemaailmne liikumine eeldab ülemaailmset raamatupidamisstandardite süsteemi; arvestades, et IRFSi kohaldatakse eri meetoditega (täielik või osaline heakskiitmine, valikuline kohaldamine või lähenemine) 116 jurisdiktsioonis, kuid mitte USAs oma riigi emitentide suhtes;

G.

arvestades, et 2002. aasta septembris IASB ja USA Raamatupidamisstandardite Nõukogu (FASB) vahel sõlmitud Norwalki kokkuleppes soovitatakse lähendada IASB välja antud IFRS ja FASB välja antud US-GAAP;

H.

arvestades, et ELi heakskiiduprotsess tugineb IASi määruses sätestatud heakskiidukriteeriumitele; arvestades, et IFRS ei tohiks olla vastuolus raamatupidamisdirektiivis sisalduva õige ja õiglase ülevaate põhimõttega, mille kohaselt peavad finantsaruanded andma „õige ja õiglase“ ülevaate äriühingu varadest ja kohustustest, finantsseisundist ning kasumist või kahjumist; arvestades, et dividende ja lisatasusid ei tohiks maksta välja realiseerimata kasumist ehk lõpptulemusena kapitalist, nii nagu nõutakse kapitali säilitamise direktiivis; arvestades, et IFRS peaks edendama avalikku hüve Euroopas ning vastama finantsaruannete puhul nõutava teabe kvaliteedi põhikriteeriumidele;

I.

arvestades, et komisjon, nõukogu ja Euroopa Parlament osalevad heakskiiduprotsessis, lähtudes Euroopa finantsaruandluse nõuanderühma (EFRAG, komisjoni eraõiguslik tehniline nõustaja) nõuannetest ja liikmesriikide esindajatest koosneva raamatupidamise regulatiivkomitee (ARC) tööst; arvestades, et Maystadti aruandes arutleti võimaluse üle luua pikemaajalisema lahendusena EFRAGi asemele eraldi amet;

J.

arvestades, et ELis on eri sidusrühmad – eelkõige pikaajalised investorid – , tõstatanud küsimuse IFRSi kokkusobivusest raamatupidamisdirektiivi õiguslike nõuetega, eriti konservatiivsust ja usaldusväärset juhtimist käsitlevate põhimõtetega; arvestades, et Euroopa Parlamendi osalemine standardite kehtestamisel ei ole piisav ega vasta ELi eelarvest IFRSi sihtasutusele makstavale rahalisele panusele; arvestades, et rõhutatud on ka Euroopa hääle tugevdamist, et tagada nende põhimõtete täielik tunnustamine ja arvesse võtmine standardite kehtestamise protsessi kõigis etappides;

K.

arvestades, et hiljutised finantskriisid tõid IFRSi rolli finantsstabiilsuse ja kasvu tagamisel G20 ja ELi päevakorda, eelkõige seoses eeskirjadega kahjumi kajastamise kohta pangandussüsteemis; arvestades, et G20 ja de Larosière'i aruanne toonitasid raamatupidamisstandarditega seotud keskseid küsimusi kriisi eel, sh bilansivälist raamatupidamist, turuhinnas hindamise põhimõtte ning kasumi või kahjumi kajastamisega seotud protsüklilisust, riski kumuleerumise alahindamist majanduse tsüklilise elavnemise ajal ning ühtse ja läbipaistva metoodika puudumist mittelikviidse ja probleemse vara hindamisel;

L.

arvestades, et IASB töötas välja IFRS 9 kohased finantsinstrumendid keskse vastusena kriisi mõnele aspektile ja selle mõjule pangandussektoris; arvestades, et EFRAG andis IFRS 9 kohta positiivse nõuande ja tegi mitu tähelepanekut „õiglase väärtuse“ kasutamise kohta turul tekkinud raskuste korral, kontseptuaalse aluse puudumise kohta seoses meetodiga, et laenukahjumi eraldised tehakse 12 kuuks, ning mitterahuldavate eraldiste tegemisega pikemaajaliste investeeringute osas; arvestades, et kuna IFRS 9-l ja tulevasel kindlustusstandardil on erinevad jõustumise kuupäevad, väljendati nõuandes reservatsiooni standardi kohaldatavuse kohta kindlustussektoris; arvestades, et IASB ise tunnistab probleemi; arvestades et muret tuntakse selle üle, et omakapitali kavandatav raamatupidamisarvestus võib pikaajalisi investeeringuid negatiivselt mõjutada; arvestades, et EKP ja EBA arvamuskirjad IFRS 9 kohta olid positiivsed, kuid neis nimetati ka mitut konkreetset puudust;

M.

arvestades, et bilansivälise raamatupidamise küsimust käsitleti „IFRS 7 Finantsinstrumendid: avalikustatav teave“ hilisemates muudatustes ja kolme uue standardi – „IFRS 10: konsolideeritud finantsaruanded“, „IFRS 11: ühised ettevõtmised“, „IFRS 12: muudes (majandus) üksustes omatavate osaluste avalikustamine“ –, väljaandmisel;

N.

arvestades, et IASB avaldas 2015. aasta mais kontseptuaalset raamistikku käsitleva projekti, milles kirjeldatakse mõisteid, mis aitavad IASB-l IFRSi arendada, võimaldavad finantsaruannete koostajatel arendada ja valida raamatupidamispõhimõtteid ning aitavad kõikidel osalistel IFRSi mõista ja tõlgendada;

O.

arvestades, et IFRSi sihtasutuse juhtimisstruktuur on tema põhikirja kohaselt läbivaatamisel; arvestades, et seetõttu on praegu õige aeg vaadata läbi IFRSi sihtasutuse ja IASB juhtimis- ja järelevalveorganite organisatsiooniline ülesehitus ja vajalikud muudatused, et integreerida need paremini rahvusvaheliste finantseerimisasutuste süsteemi ja tagada huvide lai esindatus (nt tarbijaid esindavad asutused ja rahandusministeeriumid) ning avalik aruandekohustus, millega tagatakse raamatupidamisstandardite kõrge kvaliteet;

P.

arvestades, et ISAd töötab välja rahvusvahelise auditeerimis- ja kindlustusstandardite nõukogu (IAASB), Rahvusvahelise Arvestusekspertide Föderatsiooni (IFAC) juures tegutsev sõltumatu organ; arvestades, et avaliku huvi järelevalve nõukogu (PIOB) on sõltumatu rahvusvaheline organisatsioon, mis teostab järelevalvet ISA vastuvõtmiseni viiva protsessi ja IFACi muu avalikku huvi pakkuva tegevuse üle;

Q.

arvestades, et liidu programm, millega toetatakse teatavaid tegevusi finantsaruandluse ja auditeerimise valdkonnas aastatel 2014–2020, hõlmab IFRSi sihtasutuse ja PIOB rahastamist aastatel 2014–2020, kuid EFRAGi rahastamist ainult aastatel 2014–2016;

1.

võtab teadmiseks komisjoni IASi hindamisaruande IFRSi kohaldamise kohta ELis ning selles sisalduva hinnangu, et IASi määruse eesmärgid on täidetud; väljendab kahetsust, et komisjon ei ole veel teinud ettepanekut õiguslike muudatuste tegemiseks, mis on vajalikud hinnangus välja selgitatud puuduste kõrvaldamiseks; palub standardite kehtestajal tagada, et IFRS oleks kokkusobiv olemasolevate raamatupidamisstandardite kogumiga, ja edendada lähenemist rahvusvahelisel tasandil; nõuab koordineeritumat lähenemisviisi uute standardite kehtestamisele, sh koordineeritud kohaldamise ajakavasid, võttes eelkõige arvesse IFRS 9 kohaste finantsinstrumentide ja uute IFRS 4 kohaste kindlustuslepingute rakendamist; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks sellel eesmärgil põhjalikult koostatud seadusandlikud ettepanekud ja tagaks selle, et võimalikud viivitused ei tooks kaasa ebakõlasid või konkurentsimoonutusi kindlustusvaldkonnas; kutsub komisjoni üles üksikasjalikult kontrollima, kas de Larosière' aruandes sisalduvad soovitused, eriti soovitus nr 4, milles märgitakse, et turuhinnas hindamise põhimõtet on vaja ulatuslikumalt kaaluda, on täielikult ellu viidud;

2.

palub komisjonil täita kiiremas korras Maystadti soovitust „avaliku hüve“ kriteeriumi laiendamise kohta, s.t et raamatupidamisstandardid ei tohiks ohustada finantsstabiilsust ELis ega ka takistada ELi majandusarengut, ning tagada selle kriteeriumi täielik järgimine heakskiiduprotsessis; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks koos EFRAGiga Euroopa Kohtu lahendite ja raamatupidamisdirektiivi alusel selged suunised „avaliku hüve“ ning „õige ja õiglase ülevaate“ tähenduse kohta, et saavutada ühine arusaam nendest heakskiidukriteeriumidest; kutsub komisjoni üles esitama ettepaneku Maystadti aruandes sisalduva „avaliku hüve“ kriteeriumi mõiste lisamiseks IASi määrusesse; kutsub komisjoni üles uurima koos EFRAGiga süstemaatiliselt, kas Maystadti aruandes määratletud „avaliku hüve“ kriteerium eeldab muudatuste tegemist praegu kehtivates raamatupidamisstandardites, ja tegema sellel alusel koostööd IASB ja liikmesriikide ning kolmandate riikide standardite kehtestajatega muudatustele laiema toetuse saamiseks või kui sellist laia toetust ei saada, siis näha ELi õiguses vajaduse korral ette eristandardid selliste kriteeriumite täitmiseks;

3.

märgib, et direktiivi 2013/34/EL artikli 4 lõike 3 kohast „õige ja õiglase ülevaate“ testi kohaldatakse standardselt raamatupidamisaruannetes esitatud arvnäitajate suhtes põhjendustes 3 ja 29 kirjeldatud ELi õiguse kohaselt koostatud raamatupidamisaruannete osas; toonitab, et see eesmärk on seotud kapitali adekvaatsust puudutava raamatupidamisarvestuse funktsiooniga, s.t et investorid – nii kreeditorid kui ka aktsionärid – , kasutavad raamatupidamise aastaaruande näitajad, et teha kindlaks, kas äriühing on netovarade osas maksevõimeline, ning dividendimaksete üle otsuste tegemiseks;

4.

toonitab, et raamatupidamisaruandes esitatud arvnäitajatest õige ja õiglase ülevaate saamiseks on kõige olulisem konservatiivne hindamine, mis tähendab seda, et kahjumit ei näidata liiga väiksena ega kasumit liiga suurena, nagu on kirjeldatud raamatupidamisdirektiivi artikli 6 punkti c alapunktides i ja ii; juhib tähelepanu, et raamatupidamisdirektiivi selline tõlgendus on leidnud kinnitust Euroopa Kohtu mitmes otsuses;

5.

märgib, et IASi määruse põhjendus 9 lubab teatavat paindlikkust IFRSi heaks kiitva otsuse tegemisel, „eeldamata ranget vastavust nende direktiivide igale sättele“; märgib siiski, et see ei laiene nii, et IFRS võiks erineda nii palju raamatupidamisdirektiivi (2013/34/EL) (millega asendati IASi määruse artikli 3 lõike 2 esimeses taandes osutatud neljas äriühinguõiguse direktiiv (78/660/EMÜ) ja seitsmes äriühinguõiguse direktiiv (83/349/EMÜ)) üldeesmärgist, et selle tulemuseks oleksid finantsaruanded, kus kasum on näidatud liiga suurena ja kahjum liiga väiksena; on sellega seoses seisukohal, et IAS 39 heakskiitmine oli arvatavasti vastuolus 2013. aasta raamatupidamisdirektiivile eelnenud neljanda ja seitsmenda äriühinguõiguse direktiivi selle üldeesmärgiga, arvestades direktiivis kasutusele võetud kantud kahju mudelit ja eelkõige neljanda äriühinguõiguse direktiivi artikli 31 lõike 1 punkti c alapunkti bb, milles sätestatakse, et „arvesse tuleb võtta kõiki prognoositavaid kohustusi ja võimalikku kahju, mis on tekkinud vaadeldava või eelnenud aruandeaasta jooksul, isegi kui sellised kohustused või kahju ilmnevad alles bilansipäeva ja bilansi koostamise päeva vahel“;

6.

väljendab heameelt IASB kavatsuse üle võtta uues kontseptuaalses raamistikus uuesti kasutusele „konservatiivsuse“ põhimõte ja tugevdada „usaldusväärset juhtimist“ puudutavat põhimõtet; tunneb kahetsust, et IASB tõlgenduses tähendab „konservatiivsus“ ainult „kaalutlusõiguse konservatiivset käsitamist“; märgib, et IASB arusaamine „konservatiivsuse“ ja „usaldusväärse juhtimise“ põhimõttest ei lange kokku asjaomastes Euroopa Kohtu lahendites ja raamatupidamisdirektiivis sätestatuga; usub, et konservatiivsuse põhimõttega peaks kaasnema usaldusvääruse põhimõte; kutsub komisjoni ja EFRAGi üles leppima kokku konservatiivsuse ja usaldusväärse juhtimise põhimõtte tähenduses, nii nagu see on määratletud Euroopa Kohtu lahendites ja raamatupidamisdirektiivis, ja tegema sellel alusel koostööd IASB ja liikmesriikide ning kolmandate riikide standardite kehtestajatega nendele põhimõtetele laiema toetuse saamiseks; kutsub IASBd üles uurima süstemaatiliselt, kas läbivaadatud kontseptuaalne raamistik eeldab muudatuste tegemist praegu kehtivates raamatupidamisstandardites, ning tegema vajaduse korral muudatusi;

7.

võtab teadmiseks kahjumi kajastamise reformimise IFRSi raamistikus, mis peaks tegema võimalikuks konservatiivsema eraldiste tegemise kahjumi katteks, võttes kantud kahju asemel aluseks tulevikku suunatud oodatava kahjumi kontseptsiooni; on seisukohal, et heakskiiduprotsessis ELis tuleks hoolikalt ja konservatiivselt valmistada ette oodatava kahjumi kontseptsiooni määratlemise viis, et hoida ära liigne sõltumine mudelist ja teha võimalikuks selgete kontrolljuhendite andmine varade väärtuse languse kohta;

8.

on seisukohal, et bilansivälise raamatupidamise küsimust ei ole veel nõuetekohaselt ja tulemuslikult käsitatud, kuna vara bilansis kajastamise või mittekajastamise otsuse suhtes kohaldatakse endiselt mehhaanilist eeskirja, mille täitmisest on võimalik kõrvale hoida; kutsub IASBd üles neid puudusi kõrvaldama;

9.

tunneb heameelt IFRSi sihtasutuse ja Rahvusvahelise Väärtpaberijärelevalve Organisatsiooni (IOSCO) protokollide üle laiendatud koostöö kohta G20 poolt välja toodud väärtpaberiturgude reguleerimist puudutavates kesksetes küsimustes; peab sellist koostööd vajalikuks, et täita vajadus kõrgetasemeliste ülemaailmsete raamatupidamisstandardite järele ja julgustada järjepidevate standardite kohaldamist eri riikide süsteemides;

10.

on veendunud, et IASB ja IOSCO vahelises teabevahetuses IFRSi sageneva kasutamise kohta ei tuleks näha ainult kokkuvõtte tegemist, vaid seda tuleks käsitada ka võimalusena selgitada välja parimad tavad; väljendab sellega seoses heameelt IOSCO poolt kasutusele võetud iga-aastaste „jõustajate aruteluvoorude“ üle, et teavitada IASBd tähtsamatest rakendamise ja jõustamisega seotud küsimustest;

11.

märgib, et raamatupidamisstandardi mõju tuleb täielikult mõista; rõhutab, et IASB ja EFRAGi prioriteet peaks olema tugevdada oma mõjuanalüüse, eriti makromajanduse valdkonnas, ning hinnata väga erinevate sidusrühmade, sh pikaajalise investorite ja äriühingute ning üldsuse eri vajadusi; kutsub komisjoni üles tuletama EFRAGile meelde, et ta tugevdaks oma suutlikkust hinnata uute raamatupidamisstandardite mõju finantsstabiilsusele, keskendudes eriti ELi vajadustele, mida tuleks arvestada IASB standardiseerimise protsessi varasemas etapis; märgib eelkõige, et IFRS 9 osas kvantitatiivne mõjuhinnang puudub ning selle kohta ei saa andmeid enne 2017. aastat; kutsub komisjoni üles tagama, et IFRS 9 teeniks ELi pikaajalist investeerimisstrateegiat, eelkõige piirates sätteid, mis võivad põhjustada finantsaruannetes liigset lühiajalist volatiilsust; märgib, et Euroopa järelevalveasutused (ESMA, EBA ja EIOPA), kellel on oskusteadmised ja suutlikkus selle ülesande juures abistada, loobusid täisliikme staatusest EFRAGi juhatuses, kuna EFRAG on eraõiguslik organ; on seisukohal, et EKP ja Euroopa järelevalveasutused võiksid juhtimiskorra reformimise järel anda vaatlejatena EFRAGi juhatuses positiivse panuse, et finantsstabiilsusele tulenevat mõju paremini arvesse võtta; kutsub komisjoni üles uurima IASi määruse läbivaatamise raames võimalusi saada Euroopa järelevalveasutustelt süstemaatiliselt ja ametlikult tagasisidet;

12.

on veendunud, et ainult lihtsaid eeskirju on kasutajatel võimalik tulemuslikult kohaldada ja järelevalve teostajatel kontrollida; tuletab meelde, et G20 nõudis 2. aprilli 2009. aasta avalduses vähem keerulisi finantsinstrumentide raamatupidamisstandardeid ning selgust ja järjepidevust hindamisstandardite rahvusvahelisel kohaldamisel koostöös järelevalve teostajatega; tunneb muret IFRSi jätkuva keerukuse pärast; nõuab, et seda keerukust uute raamatupidamisstandardite väljatöötamise ajal vajaduse ja võimaluse korral vähendataks; usub, et vähem keeruline raamatupidamisstandardite süsteem aitaks kaasa ühtsele rakendamisele, nii et äriühingute finantsandmed oleksid liikmesriigiti võrreldavad;

13.

nõuab kohustuslikku riikidepõhist aruandlust IFRSi raames; kordab Euroopa Parlamendi seisukohta, et avalik riikidepõhine aruandlus võib mängida otsustavat rolli maksustamise vältimise ja maksupettuse vastu võitlemisel;

14.

palub IASB-l, komisjonil ja EFRAGil kaasata Euroopa Parlament ja nõukogu varases etapis finantsaruandlusstandardite väljatöötamisse üldiselt ja eelkõige heakskiitmise protsessi; on seisukohal, et kontrolliprotsess IFRSi vastuvõtmiseks ELis tuleks ametlikult vormistada ja struktureerida analoogselt finantsteenuste valdkonnas teise taseme meetmete suhtes kohaldatava kontrolliprotsessiga; soovitab ELi ametiasutustel kutsuda kodanikuühiskonna sidusrühmad oma tegevust toetama, sh EFRAGi tasandil; kutsub komisjoni üles looma sidusrühmadele foorumit, et arutada Euroopa raamatupidamisarvestuse põhiküsimusi; kutsub komisjoni üles andma Euroopa Parlamendile võimalus saada EFRAGi juhatuse esimehe kandidaatide nimekiri, et korraldada ülesseatud kandidaadi üle toimuva hääletuse eel mitteametlikud kuulamised;

15.

märgib sellega seoses, et Euroopa Parlament peaks olema juhul, kui käesolevas resolutsioonis sisalduvaid ettepanekuid nõuetekohaselt arvesse võetakse, IFRSi aktiivne edendaja, kuna tõendid näitavad, et selle eelised kaaluvad üle kulud;

16.

on veendunud, et globaliseerunud majandus vajab rahvusvaheliselt tunnustatud raamatupidamisstandardeid; tuletab siiski meelde, et lähenemine ei ole eraldi eesmärk, vaid on soovitav üksnes siis, kui see viib paremate raamatupidamisstandarditeni, mis kajastavad suundumust avaliku hüve, konservatiivsuse ja usaldusvääruse poole; on seetõttu veendunud, et IASB ja riikide raamatupidamisstandardite kehtestaja vahel peaks jätkuma jõuline dialoog, hoolimata sellest, et lähenemisprotsess kulgeb aeglaselt;

17.

märgib, et enamik ettevõtjatest on VKEd; võtab teadmiseks komisjoni kavatsuse uurida koos IASBga võimalust arendada VKEde jaoks välja ühised kvaliteetsed ja lihtsustatud raamatupidamisstandardid, mida võiksid ELi tasandil vabatahtlikul alusel kasutada mitmepoolsetes kauplemissüsteemides ja konkreetsemalt VKEde kasvuturgudel noteeritud VKEd; võtab sellega seoses teadmiseks kehtivates finantsaruandlusstandardites olemas olevad võimalused VKEde jaoks; on seisukohal, et selles valdkonnas töö jätkamise tingimusena peab IFRS olema vähem keeruline ja ei tohi soodustada protsüklilisust ning VKEde huvid peavad olema IASBs asjakohaselt esindatud; usub, et asjaomased sidusrühmad peaksid olema IASBs esindatud; kutsub komisjoni üles andma enne edasiste meetmete võtmist nõuetekohase mõjuhinnangu IFRSi mõju kohta VKEdele; nõuab selle arengu tähelepanelikku jälgimist ja palub anda Euroopa Parlamendile selle kohta täielikku teavet, võttes nõuetekohaselt arvesse parema õigusloome protsessi;

18.

toonitab, et riiklike standardite kehtestajad on nüüd tihedalt integreeritud EFRAGi; võtab seetõttu teadmiseks EFRAGi nõuandva rolli väikeste börsil noteeritud äriühingute ja üldisemalt VKEdega seotud raamatupidamisküsimustes;

19.

väljendab heameelt asjaolu üle, et komisjon ergutab liikmesriike järgima ESMA suuniseid finantsteabe rakendamise kohta; peab kahetsusväärseks, et mitu liikmesriiki ei järgi ega kavatse järgida ESMA suuniseid finantsteabe rakendamise kohta; kutsub neid liikmesriike üles püüdlema suuniste järgimise poole; palub komisjonil hinnata, kas ESMA volitused võimaldavad tagada ühtse ja sidusa rakendamise kõikjal ELis, ja kui see ei ole nii, siis uurima muid võimalusi nõuetekohase jõustamise tagamiseks;

20.

tõdeb, et tasakaal ühelt poolt IASi määruse kohustusliku kohaldamisala ja teiselt poolt liikmesriikide võimaluse vahel laiendada IFRSi kasutamist riiklikul tasandil tagab nõuetekohase subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse;

21.

väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle uurida, kas tasuks koordineerida ELi eeskirju dividendide maksmise kohta; tuletab sellega seoses meelde kapitali säilitamise direktiivi artikli 17 lõiget 1, milles osutatakse otseselt äriühingu aastaaruandele kui alusele otsuste tegemisel dividendide maksmise kohta ning seatakse dividendide maksmisele teatavad piirangud; märgib, et komisjoni hinnang IASi määruse kohta tõendas, et liikmesriikide vahel on endiselt erinevusi IFRSi jõustamisel; toonitab, et IASi määruse hindamist käsitlevas raportis on kapitali säilitamise ja dividendide maksmise eeskirju nimetatud õiguslike probleemide allikana, mis võivad tekkida teatavates jurisdiktsioonides, kus liikmesriigid lubavad või nõuavad IFRSi kasutamist selliste finantsaruannete puhul, mis on aluseks kasumi jagamisel; juhib tähelepanu, et iga liikmesriik otsustab selliste küsimuste lahendamise siseriiklikes õigusaktides kapitali säilitamist käsitlevate ELi nõuete raames; kutsub seetõttu komisjoni üles tagama vastavus kapitali säilitamise direktiivi ja raamatupidamisdirektiiviga;

22.

kutsub EFRAGi ja komisjoni üles uurima võimalikult kiiresti, kas raamatupidamisstandardid võimaldavad maksupettust ja maksustamise vältimist, ning tegema kõik vajalikud muudatused võimaliku kuritarvitamise parandamiseks ja ärahoidmiseks;

23.

võtab teatavaks jätkuvad püüdlused avaliku sektori raamatupidamisarvestuse läbipaistvuse ning võrreldavuse parandamiseks, töötades selleks välja Euroopa avaliku sektori raamatupidamisstandardid (EPSAS);

24.

toetab komisjoni soovitust, et IFRSi sihtasutuse järelevalveorgan peaks keskenduma sisemise struktuuri asemel selliste avalikku huvi pakkuvate küsimuste arutamisele, mis võidakse IFRSi sihtasutusele suunata; usub siiski, et IFRSi sihtasutuse ja IASB juhtimise osas tuleks saavutada edasiminek, eriti mis puudutab läbipaistvust, huvide konfliktide ennetamist ja palgatud ekspertide mitmekesisust; juhib tähelepanu, et IASB legitiimsus on ohus, kui järelevalveorgan on oma vastutuse osas jätkuvalt eri meelt ja samas tuleb teha otsused konsensuse alusel; toetab eriti komisjoni ettepanekut kaaluda erineva pikkusega investeeringute tegijate aruandlusvajadusi ning pakkuda neile standardite välja töötamisel välja konkreetseid lahendusi, eriti pikaajalistele investoritele; toetab IASB paremat integreerimist rahvusvaheliste finantseerimisasutuste süsteemi ja meetmeid, et tagada huvide lai esindatus (nt tarbijaid esindavad asutused ja rahandusministeeriumid) ning avalik aruandekohustus, millega tagatakse raamatupidamisstandardite kõrge kvaliteet;

25.

tõdeb, et IASBs domineerivad erasektori osalised; juhib tähelepanu, et keskmise suurusega ettevõtjad ei ole üldse esindatud; juhib tähelepanu, et IFRSi sihtasutus sõltub jätkuvalt vabatahtlikest maksudest, mis sageli tulevad erasektorist, mis võib viia huvide konfliktini; palub komisjonil ärgitada IFRSi sihtasutust püüda saavutada mitmekesisem ja tasakaalustatud rahastamisstruktuur, mis tugineks muu hulgas tasudele ja avalikele allikatele;

26.

tunneb heameelt IFRSi sihtasutuse / IASB tegevuse üle süsiniku- ja kliimaaruandluse valdkonnas; on eelkõige seisukohal, et kesksed pikaajalised struktuursed küsimused, nt kasutamata süsinikuvarade hindamine ettevõtjate bilanssides, tuleks lisada selgesõnaliselt IFRSi töökavasse eesmärgiga töötada välja vastavad standardid; kutsub IFRSi organeid üles lisama oma tegevuskavasse selline keeruline teema nagu süsinikuaruandlus ja süsinikuriskid;

27.

kutsub komisjoni ja EFRAGi üles kaaluma pensionivarade paigutamise muutmist aktsiatest võlakirjadesse seetõttu, et IFRSi kohaselt võeti kasutusele turuhinnas hindamise põhine raamatupidamine;

28.

toetab komisjoni tema nõudmises, et IFRSi sihtasutus tagaks, et IFRSi sihtasutuse ning IASB juhtimis- ja järelevalveorganite liikmesuse tingimuseks oleksid IFRSi kasutamine ja püsiv rahaline osalus; kutsub komisjoni üles uurima võimalusi IFRSi sihtasutuse ja IASB reformimiseks selliselt, et võtta vetoõigus liikmetelt, kes ei täida eespool nimetatud kriteeriume;

29.

kutsub IFRSi haldureid, IFRSi järelevalveorganit ja IASBd üles edendama asjakohast soolist võrdõiguslikkust vastavates foorumites;

30.

tuletab meelde Goulard'i raportis esitatud nõuet võtta meetmeid demokraatliku legitiimsuse, läbipaistvuse, vastutuse ja ausameelsuse edendamiseks, mis muu hulgas puudutab üldsuse juurdepääsu dokumentidele, avatud arutelusid eri sidusrühmadega, kohustuslike läbipaistvusregistrite loomist, lobistidega kohtumiste läbipaistvuse eeskirju ning sise-eeskirju, eriti huvide konfliktide ennetamist;

31.

toonitab, et EFRAGi reformimisega tuleb parandada ELi osalemist uue IFRSi väljatöötamisel ning osaleda võiks ka IFRSi sihtasutuse juhtimise reformimisel;

32.

peab kahetsusväärseks, et EFRAG on toiminud mõnda aega juhatuse esimeheta, arvestades tema juhtivat rolli konsensuse saavutamisel ja selge ning tugeva ELi seisukoha tagamisel raamatupidamisarvestuse küsimustes rahvusvahelisel tasandil; toonitab, et uus esimees tuleb ametisse nimetada võimalikult kiiresti; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon kiirendaks töölevõtmise protsessi, võttes nõuetekohaselt arvesse Euroopa Parlamendi ja selle majandus- ja rahanduskomisjoni rolli;

33.

on rahul 31. oktoobril 2014 jõustunud EFRAGi reformiga ja tunnistab selles osas tehtud suuri pingutusi; võtab teadmiseks suurema läbipaistvuse; peab kahetsusväärseks, et EFRAGi rahastamise küsimuses ja eriti seoses võimalusega seada sisse börsil noteeritud firmade poolt tasutavate kohustuslike maksude süsteem, on komisjon keskendunud neile reformi osadele, mis on saavutatavad lühikeses perspektiivis; palub komisjonil võtta ametlikke meetmeid – nii nagu Maystadti aruandes soovitati –, et julgustada liikmesriike looma riiklikke rahastamismehhanisme seal, kus sellist mehhanismi veel ei ole; võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku pikendada EFRAGi käsitlevat liidu programmi aastateks 2017–2020; kutsub komisjoni üles kokku lepitud reformi igal aastal põhjalikult hindama, nagu on sätestatud määruse (EL) nr 258/2014 artikli 9 lõigetes 3 ja 6; kutsub komisjon üles hindama võimalusi ja potentsiaali muuta EFRAG pikas perspektiivis avaliku sektori asutuseks;

34.

peab kahetsusväärseks, et Maystadti aruandes sisalduv nõue, et EFRAGi tegevjuhi ja EFRAGi tehniliste ekspertide rühma (TEG) esimehe ülesanded tuleks ühendada, on muudetud võimaluseks seda teha; märgib, et uue juhatuse koosseis erineb Maystadti aruandes soovitatust, kuna Euroopa järelevalveametid ja Euroopa Keskpank ei nõustunud saama juhatuse täisliikmeteks; kutsub EFRAGi üles suurendama kasutajate arvu juhatuses, mis on praegu ainult üks, ja tagama selle, et kõik asjaomased sidusrühmad oleksid EFRAGis esindatud;

35.

tervitab asjaolu, et PIOB mitmekesistas 2014. aastal oma rahastamist; märgib, et IFACi rahastamise osakaal kokku oli 58 %, mis küll moodustas endiselt märkimisväärse osa PIOB rahalistest vahenditest, aga oli tunduvalt väiksem kui künniseks olev kaks kolmandikku, mistõttu komisjon ei pidanud piirama oma iga-aastast osamakset, nagu on sätestatud määruse (EL) nr 258/2014 artikli 9 lõikes 5; kutsub PIOBd üles rohkem pingutama audiitori kutseala usaldusvääruse tagamiseks;

36.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

6.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 86/33

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu V jaotist ning eriti selle artikleid 21, 41, 42 ja 43,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 220,

—

võttes arvesse ÜRO põhikirja ja eriti selle VI, VII ja VIII peatükki,

—

võttes arvesse ÜRO peasekretäri 1. aprilli 2015. aasta aruannet „Partnerlus rahu nimel: liikudes rahuvalvealase partnerluse poole“ (1),

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ning ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 28. aprilli 2015. aasta ühisteatist „Julgeoleku ja arengu toetamine suutlikkuse suurendamise kaudu – partnerite toetamine kriiside ärahoidmisel ja ohjamisel“ (2),

—

võttes arvesse ÜRO rahuoperatsioonide kõrgetasemelise sõltumatu töörühma 16. juuni 2015. aasta aruannet (3),

—

võttes arvesse 28. septembril 2015 USA presidendi Barack Obama poolt korraldatud rahuvalveteemalisel juhtide tippkohtumisel tehtud avaldust,

—

võttes arvesse 14. juuni 2012. aasta dokumenti „ELi poolt ÜRO rahuvalveoperatsioonidele osutatava ÜJKP toetuse tõhustamise tegevuskava“ (4) ja 27. märtsi 2015. aasta dokumenti „ÜRO ning ELi rahuvalvet ja kriisiohjamist käsitleva strateegilise partnerluse tugevdamine: prioriteedid aastatel 2015–2018“ (5),

—

võttes arvesse 8.–9. detsembril 2007. aastal Lissabonis toimunud ELi–Aafrika teisel tippkohtumisel kokku lepitud Aafrika ja ELi ühisstrateegiat (6) ning 2.–3. aprillil 2014. aastal Brüsselis toimunud ELi–Aafrika neljandal tippkohtumisel kokku lepitud Aafrika ja ELi ühisstrateegia tegevuskava 2014.–2017. aastaks (7),

—

võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 3/2011 „ÜRO organisatsioonide kaudu konfliktidest mõjutatud riikides antava ELi abi tõhusus ja mõjusus“,

—

võttes arvesse oma 24. novembri 2015. aasta resolutsiooni ELi rolli kohta ÜROs – kuidas saavutada paremini ELi välispoliitika eesmärke (8),

—

võttes arvesse AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee 9. detsembri 2015. aasta resolutsiooni hinnangu kohta Aafrika rahutagamisrahastu mõjususele ja tulevikuväljavaadetele pärast kümmet aastat,

—

võttes arvesse säästva arengu tegevuskava aastani 2030,

—

võttes arvesse 2007. aasta novembri Oslo suuniseid välisriikide sõjaliste ja kodanikukaitse vahendite kasutamise kohta suurõnnetuste korral,

—

võttes arvesse Aafrika Liidu põhikirja artikleid 4h ja 4j,

—

võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1325 (2000) kümnenda aastapäeva kohta (9),

—

võttes arvesse nõukogu 15. oktoobri 2012. aasta järeldusi teemal „Demokraatia ja säästva arengu juured: Euroopa koostöö kodanikuühiskonnaga välissuhete valdkonnas“,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A8-0158/2016),

A.

arvestades, et rahutagamisoperatsioonid on kriisile reageerimise viis, millega toetatakse tavaliselt rahvusvaheliselt tunnustatud organisatsiooni, nagu ÜRO või Aafrika Liit (AL), millel on ÜRO mandaat, ning mille eesmärk on hoida ära relvastud konflikt, taastada, hoida või rajada rahu, jõustada rahukokkulepped ning lahendada läbikukkumisohus või nõrkade riikide põhjustatud keerukad hädaolukorrad ja probleemid; arvestades, et Aafrika ja Euroopa naabruskonna stabiilsusest oleks kõigile meie riikidele palju kasu;

B.

arvestades, et rahutagamisoperatsioonide eesmärk on aidata luua pikemas perspektiivis stabiilsed, turvalised ja jõukamad keskkonnad; arvestades, et hea valitsemistava, õiglus, suurem õigusriigi põhimõtte austamine, tsiviilisikute kaitse, inimõiguste austamine ja julgeolek on selle tähtsamad eeltingimused, ning edukad lepitamise, ülesehitamise ja majandusarengu programmid aitavad kaasa tuua jätkusuutliku rahu ja jõukuse;

C.

arvestades, et julgeolekuolukord Aafrikas on oluliselt muutunud viimase kümne aasta jooksul, mil esile on kerkinud terrori- ja mässuliste rühmitused Somaalias, Nigeerias ja Saheli ja Sahara piirkonnas ning mil rahu jõustamise ja terrorismivastased operatsioonid on paljudes valdkondades muutunud pigem reegliks kui erandiks; arvestades, et ebakindlaid riike ja valitsusvõimuta alasid on üha rohkem, mis jätab nii palju inimesi vaesusse, seadusetusse, korruptsiooni ja vägivalda; arvestades, et selle maailmajao nõrgad piirid aitavad õhutada vägivalda, vähendavad julgeolekut ja pakuvad võimalusi kriminaalseks tegevuseks;

D.

arvestades, et uues säästva arengu tegevuskavas aastani 2030 on rahu tunnistatud arengu jaoks oluliseks ning sisse on viidud säästva arengu 16. eesmärk rahu ja õigluse kohta;

E.

arvestades, et nõuetekohaselt kogenud ja varustatud organisatsioonid ja riigid, kellel on eelistatavalt selge ja realistlik ÜRO mandaat, peaksid tagama edukaks rahutagamisoperatsiooniks vajalikud ressursid, et aidata luua turvaline keskkond, milles kodanikuühiskonna organisatsioonid saavad teha tööd;

F.

arvestades, et ÜRO on jätkuvalt rahvusvahelise rahu ja julgeoleku peamine tagaja ning tal on kõige terviklikum mitmepoolse koostöö raamistik kriisiohjes; arvestades, et praegu on käimas 16 ÜRO rahuvalveoperatsiooni, milles osaleb üle 120 000 töötaja, rohkem kui kunagi varem; arvestades, et üle 87 % ÜRO rahuvalvajatest osalevad kaheksal missioonil Aafrikas; arvestades, et ÜRO operatsioonide ulatus on piiratud;

G.

arvestades, et ALi tegevuse suhtes kohaldatakse teistsuguseid piiranguid kui ÜRO suhtes, ning ta võib valida pooli ja sekkuda ilma kutseta ning juhtudel, kui alla ei ole kirjutatud ühelegi rahukokkuleppele, järgides siiski ÜRO põhikirjaga; arvestades, et Aafrikas toimuvate riikidevaheliste ja sisekonfliktide hulga tõttu on tegemist suure erinevusega;

H.

arvestades, et NATO on toetanud ALi, sealhulgas Aafrika Liidu missiooni Sudaani Darfuri piirkonnas (AMIS) ja Aafrika Liidu missiooni Somaalias (AMISOM), planeerimisel ning maal ja merel kasutatavate strateegiliste transpordivahendite osas ning Aafrika valmisolekuvägede suutlikkuse suurendamisel;

I.

arvestades, et Aafrika kriisid nõuavad ühtset ülemaailmset reageeringut, mis ei piirdu üksnes julgeolekuaspektidega; arvestades, et rahu ja julgeolek on arengu jaoks vajalikud eeltingimused ning et kõik kohalikud ja rahvusvahelised osalised on rõhutanud, et vaja on julgeoleku- ja arengupoliitika tihedat koordineerimist; arvestades, et vaja on pikaajalist perspektiivi; arvestades, et julgeolekusektori reform ja endiste võitlejate desarmeerimine, demobiliseerimine ja taasintegreerimine võivad olla olulised stabiilsuse ja arengu eesmärkide saavutamise jaoks; arvestades, et ÜRO rahu- ja julgeolekuküsimuste kontaktbüroo ning Aafrika Liidu alaline esindus Brüsselis etendavad keskset rolli suhete arendamisel oma organisatsioonide vahel ning ELi, NATO ja riikide saatkondadega;

J.

arvestades, et esmane mehhanism Euroopa koostöös ALiga on Aafrika rahutagamisrahastu, mis loodi algselt 2004. aastal ning millest rahastatakse 1,9 miljardit eurot liikmesriikide rahastatud Euroopa Arengufondi kaudu; arvestades, et rahutagamisrahastu loomisel 2003. aastal nähti ette, et selle rahastamine Euroopa Arengufondi vahenditest on ajutine, kuid 12 aastat hiljem on Euroopa Arengufond endiselt rahutagamisrahastu peamine rahastamisallikas; arvestades, et 2007. aastal laiendati rahastu ulatust ning sellesse hõlmati laiamahulisem konfliktide ennetamine ja konfliktijärgne stabiliseerimistegevus; arvestades, et 2014.–2016. aasta tegevusprogrammis võetakse arvesse välishindamist ja konsultatsioone liikmesriikidega ning võetakse kasutusele uued elemendid tulemuslikkuse parandamiseks; arvestades, et ELi lepingu artiklis 43 osutatakse nn Petersberg Plus ülesannetele, mis hõlmavad sõjalist nõustamist ja abistamist, konfliktide ennetamist ja rahutagamisoperatsioone ning relvajõudude missioone kriiside ohjamisel, sealhulgas rahusobitamist ning olukorra konfliktijärgset stabiliseerimist; arvestades, et 2014. aastal eraldati üle 90 % Aafrika rahutagamisrahastu eelarvest rahutagamisoperatsioonidele ning 65 % nendest vahenditest eraldati AMISOMi töötajatele; arvestades, et rahutagamisoperatsioonide ning konfliktijärgsete lepitus- ja rehabilitatsiooniprotsesside edu tagamiseks on ülioluline Aafrika Liidu ja Aafrika piirkondlike majandusühenduste institutsioonilise võimekuse suurendamine;

K.

arvestades, et ELi rolli tuleb näha paljude riikide ja organisatsioonide rahutagamisoperatsioonidele antava toe seisukohast; arvestades, et näiteks USA on maailma suurim ÜRO rahuvalveoperatsioonide rahaline toetaja, kes toetab otse ALi Aafrika rahutagamise kiirreageerimise partnerluse kaudu ning toetab ligikaudu 5 miljardi USA dollariga ÜRO operatsioone Kesk-Aafrika Vabariigis, Malis, Côte d’Ivoire'is, Lõuna-Sudaanis ja Somaalias; arvestades, et nende eri rahastamisallikate vastastikuse täiendavuse tagab Aafrika Liidu partnerite rahu ja julgeoleku rühm; arvestades, et Hiinast on saanud ÜRO rahuvalveoperatsioonide aktiivne osaline ning Aafrika Liidu komisjon osaleb Hiina ja Aafrika koostööfoorumis; arvestades, et suurim arv ÜRO rahuvalve töötajaid pärineb Etioopiast, seejärel Indiast, Pakistanist ja Bangladeshist;

L.

arvestades, et Euroopa riigid ja EL on suurimad ÜRO süsteemi rahastajad, andes nimelt rahalist tuge ÜRO programmidele ja projektidele; arvestades, et Prantsusmaa, Saksamaa ja Ühendkuningriik on ÜRO rahuvalveoperatsioonide eelarve suurimad rahastajad Euroopas; arvestades, et ELi liikmesriigid on ühiselt ÜRO rahuvalve-eelarve suurimaks rahastajaks ligikaudu 37 %-ga ning saadavad praegu sõdureid üheksale rahuvalveoperatsioonile; arvestades, et lisaks olid 2014. ja 2015. aastal ELi finantskohustused ALi ees kokku 717,9 miljonit eurot ning AL eraldas üksnes 25 miljonit eurot; arvestades, et Euroopa riikide panus on üksnes 5 % ÜRO rahuvalve töötajatest, mis on 5 000 sõdurit kokku ligikaudu 92 000-st; arvestades siiski, et näiteks Prantsusmaa õpetab igal aastal välja 25 000 Aafrika sõdurit ja saadab eraldi Aafrika rahuvalveoperatsioonidele üle 4 400 töötaja;

M.

arvestades, et jalaväemiinid on olnud eriti Aafrikas suur takistus konfliktijärgsele rehabilitatsioonile ja arengule, ning et EL on viimase 20 aasta jooksul kulutanud ligikaudu 1,5 miljardit eurot protsessidele, millega toetada demineerimist ja aidata miiniohvreid, ja temast on selles valdkonnas saanud suurim abiandja;

N.

arvestades, et lisaks iga Euroopa riigi panusele hõlmab ELi panus rahutagamisoperatsioonidesse märkimisväärseid mitmemõõtmelisi meetmeid; arvestades, et EL annab ALile ja allpiirkondlikele organisatsioonidele tehnilist ja rahalist toetust, eelkõige Aafrika rahutagamisrahastu, stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendi ning Euroopa Arengufondi kaudu; arvestades, et EL juurutab oma ÜJKP missioonide raames nõustamis- ja koolitusmeetmeid, aidates nii kaasa Aafrika kriisiohjamisvõimete suurendamisele;

O.

arvestades, et praegu käimasolevad viis ELi tsiviilmissiooni ja neli sõjalist operatsiooni Aafrikas tegutsevad tihtipeale samal ajal või üksteise järel koos ÜRO, Aafrika Liidu või riiklike meetmetega;

P.

arvestades, et EL kavatseb jätkata Aafrika rahu ja julgeoleku struktuuri tugevdamisele kaasa aitamist, toetades eelkõige Aafrika valmisolekuvägede lahinguvalmis saamist;

Q.

arvestades, et Euroopa Ülemkogu on palunud ELil ja selle liikmesriikidel suurendada partnerriikidele ja -organisatsioonidele antavat tuge, pakkudes neile koolitust, nõuandeid, seadmeid ja vahendeid, et nad saaksid üha rohkem ise kriise ära hoida või ohjata; arvestades, et selle eesmärgi saavutamiseks on olemas selge vajadus vastastikku tugevdavate sekkumiste järele julgeoleku- ja arenguvaldkonnas;

R.

arvestades, et EL peaks toetama nende tööd, kes täidavad konkreetseid rolle võib-olla paremini, hoidudes dubleerimisest ja aidates tugevdada kohapeal juba olevate osaliste, eelkõige liikmesriikide tööd;

S.

arvestades, et ELi lepingu artikli 41 lõikes 2 keelatakse kulude katmine liidu eelarvevahenditest sõjalise ja kaitsepoliitilise tähendusega operatsioonideks, kuid selles ei ole selgesõnaliselt välistatud selliste sõjaliste ülesannete nagu arengueesmärkidega rahuvalveoperatsioonide ELi-poolset rahastamist; arvestades, et ühised kulud katavad liikmesriigid Athena mehhanismi raames; arvestades, et kuigi ELi arengupoliitika põhieesmärk on vaesuse vähendamine ja pikemas perspektiivis selle kaotamine, ei ole ELi toimimise lepingu artiklites 209 ja 212 selgesõnaliselt välistatud julgeolekualase suutlikkuse suurendamise rahastamist; arvestades, et Euroopa Arengufond ja Aafrika rahutagamisrahastu kui ELi eelarve välised vahendid on asjakohased selleks, tegeleda julgeoleku ja arengu vahelise seosega; arvestades, et Euroopa Arengufond nõuab abi kavandamist nii, et see vastaks ametliku arenguabi kriteeriumitele, milles on enamasti välistatud julgeolekuga seotud kulud; arvestades, et EL püüab suutlikkuse suurendamise kaudu julgeoleku ja arengu toetamise algatuse raames leida täiendavaid sihtotstarbelisi vahendeid;

T.

arvestades, et ELi sekkumise juhtpõhimõteteks peavad olema asjaomaste riikide vajadused ja Euroopa julgeolek;

1.

rõhutab vajadust koordineeritud välistegevuseks, mille puhul kasutatakse diplomaatilisi, julgeoleku- ja arengualaseid vahendeid selleks, et taastada usaldus ning püüda lahendada sõdade, sisekonfliktide, turvatunde puudumise, ebakindluse ja üleminekuperioodiga seotud probleeme;

2.

täheldab, et mitme ÜRO poolt volitatud missiooni läbiviimine samas tegevuspiirkonnas, kus tegutsevad erinevad osalejad ja piirkondlikud organisatsioonid, on kaasaegsete rahuoperatsioonide puhul üha tavalisem; rõhutab, et selliste keeruliste partnerlussuhete haldamine ilma tööd või missioone dubleerimata on operatsioonide õnnestumise seisukohalt erakordselt oluline; nõuab sellega seoses olemasolevate struktuuride hindamist ja ratsionaliseerimist;

3.

rõhutab, kui olulised on varajane teavitamine ja tõhustatud menetlused kriisi puudutavates konsultatsioonides ÜRO ja ALi ning muude organisatsioonidega, nagu NATO ja OSCE; rõhutab vajadust parandada teabevahetust, sealhulgas missioonide planeerimisel, läbiviimisel ja analüüsimisel; väljendab heameelt ELi ja ÜRO salastatud teabe vahetamist käsitleva halduskokkuleppe lõplikule kujule viimise ja allakirjutamise üle; tunnistab, kui oluline on Aafrika ja ELi partnerlus ning ELi ja ALi rahu ja julgeolekut käsitlev poliitiline dialoog; teeb ettepaneku sõlmida ALi ja ELi ning muude põhiosalejate ning ÜRO vahel kokkuleppe jagatud eesmärkide kohta Aafrika julgeoleku- ja arenguvaldkonnas;

4.

nõuab tungivalt, et EL, võttes arvesse probleemide ulatust ning muude organisatsioonide ja riikide keerulist osalust, püüaks saavutada sobiva tööjaotuse ning keskenduda valdkondadele, kus saab luua suurimat lisaväärtust; märgib, et terve rida liikmesriike osalevad juba Aafrikas toimuvates operatsioonides ning et neid operatsioone rohkem toetades võiks EL luua tõelist lisaväärtust;

5.

märgib, et järjest keerukamas julgeolekuolukorras vajavad ÜRO ja ALi missioonid terviklikku lähenemisviisi, mille puhul on lisaks sõjaliste, diplomaatiliste ja arengualaste vahendite kasutamisele muudeks olulisteks teguriteks julgeolekuolukorra põhjalik tundmine, luureandmete ja teabe ning kaasaegsete tehnoloogiate vahetus, teadmised selle kohta, kuidas võidelda terrorismi vastu ning kuritegevusega konflikti- ja konfliktijärgsetes piirkondades, kriitilise tähtsusega võimaldajate kasutamine, humanitaarabi andmine ja poliitilise dialoogi taastamine, mida kõike Euroopa riigid saavad aidata pakkuda; võtab teadmiseks konkreetsete liikmesriikide ning muude rahvusvaheliste organisatsioonide selles valdkonnas juba tehtud töö;

6.

rõhutab muude ELi julgeolekuvaldkonna vahendite, eelkõige ÜJKP missioonide ja operatsioonide tähtsust; tuletab meelde, et EL sekkub Aafrikas selleks, et aidata kaasa kriisis olevate riikide stabiliseerimisele, eelkõige väljaõppemissioonide kaudu; rõhutab ÜJKP nii tsiviil- kui sõjaliste missioonide rolli julgeolekusektori reformide toetamisel ning panuse andmisel rahvusvahelisse kriisiohjamisstrateegiasse;

7.

märgib, et rahutagamisoperatsioonide täheldatav õiguspärasus on selle õnnestumise seisukohast keskse tähtsusega; on arvamusel, et AL peaks seepärast andma toetust ja osalema sõjalistes üksustes igal võimalikul juhul; märgib, et see on samuti oluline ALi pikaajaliste omavahelist kontrolli hõlmavate eesmärkide seisukohast;

8.

kiidab heaks asjaolu, et Aafrika rahutagamisrahastu uues tegevusprogrammis käsitletakse puudusi ning juhitakse rohkem tähelepanu väljumisstrateegiatele, paremale koormuse jagamisele Aafrika riikidega, sihipärasemale toetusele ning parematele otsustamismenetlustele;

9.

väljendab heameelt ÜRO ning ELi rahuvalvet ja kriisiohjamist käsitleva strateegilise partnerluse ja selle prioriteetide üle aastateks 2015–2018, nagu lepiti kokku 2015. aasta märtsis; võtab teadmiseks varasemad ja käimasolevad ÜJKP missioonid, mille eesmärk on rahu tagamine, konfliktide ennetamine ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamine, ning võtab arvesse muude organisatsioonide, sealhulgas üleaafrikaliste ja piirkondlike organisatsioonide, ja riikide rolli neis piirkondades; kutsub ELi üles tegema täiendavaid jõupingutusi, et lihtsustada liikmesriikide osalemist; tuletab meelde, et EL on osalenud kriisiohjamise alases tegevuses Aafrikas, mille eesmärk on rahu tagamine, konfliktide ennetamine ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamine, järgides ÜRO põhikirja; märgib, et 28. septembri 2015. aasta rahuvalveteemalisel juhtide tippkohtumisel andis ELi 28 liikmesriigist lubadusi ainult 11, samal ajal, kui Hiina andis lubaduse luua 8 000-mehelised valmisolekuväed ja Colombia lubas anda 5 000 sõdurit; kutsub ELi liikmesriike üles suurendama märkimisväärselt panust ÜRO rahuvalvemissioonidesse sõjaliste üksuste ja politsei näol;

10.

rõhutab, et Aafrika peab kriisidele kiiresti reageerima ning tunnistab, et Aafrika valmisolekuvägedel on selles keskne roll; rõhutab ELi peamist panust – Aafrika rahutagamisrahastu ja Aafrika Liidu rahastamises osalemise kaudu – sellesse, et võimaldada Aafrika Liidul tugevdada oma suutlikkust tagada ühine reageerimine selle maailmajao kriisidele; ergutab piirkondlikke organisatsioone, nagu Lääne-Aafrika Riikide Majandusühendust (ECOWAS) ja Lõuna-Aafrika Arenguühendust (SADC), suurendama oma jõupingutusi Aafrika kiire kriisidele reageeringu valdkonnas ja täiendama ALi jõupingutusi;

11.

toonitab sellegipoolest suurema konfliktide ennetamisse investeerimise olulisust, võttes arvesse selliseid tegureid nagu poliitiline ja usuline radikaliseerumine, valimistega seotud vägivald, elanikkonna ümberasumine ja kliimamuutused;

12.

tunnistab Aafrika rahutagamisrahastu olulist panust ÜRO, ELi ja ALi kolmepoolse partnerluse arendamisse; on seisukohal, et see rahastu toimib nii esimese kontaktpunkti kui ka võimaliku hoovana tugevama partnerluse loomisel ELi ja ALi vahel ning see on osutunud hädavajalikuks, et võimaldada ALil ja selle kaudu kaheksal piirkondlikul majandusühendusel oma operatsioone kavandada ja hallata; on seisukohal, et ELi institutsioonide ja liikmesriikide tihe seotus on erakordselt oluline, kui Aafrika rahutagamisrahastut soovitakse kasutada täiel määral, ning et AL peab näitama üles suuremat tõhusust ja läbipaistvust liidu vahendite kasutamisel; on seisukohal, et Aafrika rahutagamisrahastu peaks keskenduma rohkem struktuursele toetusele kui lihtsalt Aafrika relvajõudude palkade rahastamisele; tunnistab, et kasutusel on muud rahastamismehhanismid, kuid on arvamusel, et kuna rahutagamisrahastu keskendub vaid Aafrikale ning sel on selged eesmärgid, siis on see erakordselt oluline Aafrika rahutagamisoperatsioonide seisukohast; on seisukohal, et Aafrikas rahu rajamise alal tegutsevatele kodanikuühiskonna organisatsioonidele tuleks anda võimalus väljendada oma seisukohti kodanikuühiskonna organisatsioonidega rahu ja julgeoleku valdkonnas tehtava strateegilisema koostöö raames; on endiselt mures jätkuvate probleemide pärast seoses Aafrika riikide poolse rahastamise ja poliitilise tahtega; võtab teadmiseks nõukogu 24. septembri 2012. aasta järeldused, milles sedastatakse, et „kaaluda tuleb Euroopa Arengufondist rahastamisele alternatiivseid rahastamisvõimalusi“;

13.

märgib, et Euroopa sõjalise koostöö tugevdamine suurendaks ÜRO rahumissioonidesse antava Euroopa panuse tõhusust ja tulemuslikkust;

14.

tunneb heameelt 2015. aasta oktoobris edukalt läbi viidud Amani Aafrika teise õppuse üle, kus osales üle 6 000 sõduri, politseiniku ja tsiviilisiku, võttes arvesse Aafrika suutlikkuse suurendamise suurt olulisust, ning ootab 25 000 sõdurist koosneva Aafrika valmisolekuvägede lahinguvalmiks saamist võimalikult kiiresti 2016. aastal;

15.

palub, et EL ja selle liikmesriigid ning rahvusvahelise kogukonna muud liikmed aitaksid väljaõppe, sealhulgas distsipliini, varustuse, logistilise toetuse, rahalise abi ning jõukasutusreeglite väljatöötamisega, et ergutada ja abistada Aafrika riike täiel määral ning jätkata pühendumist Aafrika valmisolekuvägedele; nõuab tungivalt Aafrika valmisolekuvägede aktiivsemat toetamist Aafrika pealinnades liikmesriikide saatkondade ja ELi delegatsioonide poolt; on veendunud, et ametlik arenguabi tuleb OECD raames ümber kujundada, lähtudes rahu rajamise perspektiivist; on seisukohal, et Euroopa Arengufondi käsitlev määrus tuleks läbi vaadata, et võimaldada programmide kavandamist nii, et need hõlmaksid rahu, julgeoleku ja õigluse alaseid kulutusi, millel on arengualane eesmärk;

16.

märgib ÜJKP missioonide olulisust Aafrika julgeoleku jaoks, eelkõige seoses Aafrika relvajõudude väljaõppe- ja toetusmissioonide, eriti EUTM Mali, EUCAP Sahel Mali ja EUCAP Sahel Nigeri, EUTM Somalia ja EUCAP Nestoriga; märgib nende missioonide täiendavat toetust muude, ÜRO juhitavate missioonide jõupingutustele; kutsub ELi üles suurendama nende väljaõppemissioonide suutlikkust, eelkõige võimaldades väljaõppe saanud Aafrika sõdurite jälgimist operatsioonitandril ja pärast sealt naasmist;

17.

toonitab, et EL ega selle liikmesriigid ei tohiks rahutagamisoperatsioone toetades tegutseda üksikult, vaid peaksid pigem võtma täielikult arvesse muude rahvusvaheliste osalejate panust, parandama koordineerimist nendega ja reageerimiskiirust ning keskenduma pingutustega teatavatele prioriteetsetele riikidele, kasutades kõige asjaomasemaid ja kogenumaid liikmesriike ja Aafrika riike juhtriikidena; rõhutab piirkondlike majandusühenduste olulisust Aafrika julgeolekustruktuuris; märgib ELi delegatsioonide rolli rahvusvaheliste osaliste vahelise koordineerimise vahendajatena;

18.

toetab ELi terviklikku lähenemisviisi, mis on keskne vahend ELi meetmete täieliku potentsiaali ärakasutamiseks rahuvalveoperatsioonide ja stabiliseerimisprotsessi kontekstis, samuti ALi riikide arengu toetamise eri viiside ärakasutamiseks;

19.

toonitab, et piirihalduse toetamine peaks olema üks ELi tegevuse prioriteetidest Aafrikas; märgib, et nõrgad piirid on üheks peamistest terrorismi arengut soodustavatest teguritest Aafrikas;

20.

väljendab heameelt suutlikkuse suurendamist käsitleva ühisteatise üle ning ühineb nõukoguga, nõudes selle kiiret rakendamist; juhib tähelepanu asjaolule, et ELil on potentsiaali aidata eriti oma tervikliku lähenemisviisi abil, mis hõlmab tsiviil- ja sõjalisi vahendeid, tugevdada ebakindlate ja konfliktidest mõjutatud riikide julgeolekut ja tegeleda meie partnerite vajadustega, eriti sõjalise abi saajate puhul, korrates samas, et julgeolek on arengu eeltingimus; peab kahetsusväärseks, et ei Euroopa Komisjon ega nõukogu ole jaganud Euroopa Parlamendiga oma hinnangut õiguslike võimaluste kohta suutlikkuse suurendamise toetamiseks; kutsub mõlemaid institutsioone üles teavitama Euroopa Parlamenti sellest õigeaegselt; kutsub Euroopa Komisjoni üles pakkuma välja õiguslikku alust kooskõlas algatuses „Enable and Enhance“ välja toodud Euroopa 2013. aasta algsete eesmärkidega;

21.

rõhutab, et nõukogu õigustalituse 7. detsembri 2015. aasta arvamuses „Julgeoleku ja arengu toetamine suutlikkuse suurendamise kaudu – õiguslikud küsimused“ arutletakse Aafrika riikide relvajõudude varustuse rahastamise võimaluste üle; kutsub nõukogu üles seda arutelu jätkama;

22.

väljendab heameelt Prantsusmaa positiivse reaktsiooni üle artikli 42 lõike 7 aktiveerimise järel; peab äärmiselt tervitatavaks Euroopa relvajõudude uuesti Aafrikasse saatmist;

23.

tunnistab, et probleemiks on tavaliselt mitte rahastamise puudus, vaid see, kuidas rahalisi vahendeid kulutatakse ja milliseid muid ressursse kasutatakse; märgib, et ELi vahendeid puudutavaid kontrollikoja soovitusi ei ole täielikult rakendatud; nõuab, et vaadataks korrapäraselt läbi, kuidas kulutatakse riikide valitsuste ELi ja ÜRO kaudu antud rahalisi vahendeid; on seisukohal, et erakordselt oluline on kasutada vahendeid tõhusalt, võttes arvesse nende ammenduvust ja lahendatavate probleemide ulatust; on arvamusel, et aruandekohustus on selle protsessi lahutamatu osa ning aitab võidelda Aafrikas laialt levinud korruptsiooniga; nõuab ELi toetatud rahutagamisoperatsioonide põhjalikumat ja läbipaistvamat hindamist; avaldab toetust algatustele, nagu Kesk-Aafrika Vabariigis tegutsev Békou usaldusfond, mille ülesanne on koondada kokku Euroopa arengualased ressursid, oskusteave ja suutlikkus, et saada üle rahvusvaheliste meetmete killustatusest ja ebaefektiivsusest riigi uuesti ülesehitamisel; nõuab tungivalt ELi eri vahendite süstemaatilisemat ühist kavandamist;

24.

võtab teadmiseks ÜRO 15. mai 2015. aasta hindamisaruande õiguste tagamise ja abi andmisega seotud jõupingutuste kohta seoses rahuvalveoperatsioonidel ÜRO ja seotud personali poolt toime pandud seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamisega; on arvamusel, et AL, ÜRO ning EL ja liikmesriigid peaksid näitama üles suurt valvsust seoses selliste kriminaalasjadega ning nõuab tungivalt kõige rangemaid distsiplinaar- ja kohtumenetlusi ning maksimaalseid jõupingutusi selliste kuritegude ennetamiseks; soovitab lisaks rahuvalveoperatsioonide töötajate asjakohast väljaõpetamist ja koolitamist ning on veendunud, et naistöötajate ja sooküsimuste nõustajate määramine aitaks ületada kultuurilisi väärarvamusi ja vähendada seksuaalse vägivalla esinemist;

25.

nõuab, et EL ja ÜRO teeksid ühiseid pingutusi suutlikkuse suurendamiseks; on seisukohal, et praegune rahastamisprogramm ei ole jätkusuutlik ning et Aafrika rahutagamisrahastu suhtes tuleks kehtestada tingimused, et julgustada ALi suurendama oma panust rahutagamisoperatsioonidesse;

26.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele, ÜRO peasekretärile, Aafrika Liidu komisjoni presidendile, Üleaafrikalise Parlamendi presidendile, NATO peasekretärile ning NATO parlamentaarse assamblee presidendile.

6.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 86/40

—

võttes arvesse komisjoni 15. juuli 2014. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ebaausate kauplemistavade vastu võitlemine ettevõtjatevahelises toiduainete tarneahelas“ (COM(2014)0472),

—

võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettevõtjatevaheliste ebaausate kauplemistavade kohta toiduainete tarneahelas (COM(2016)0032),

—

võttes arvesse komisjoni 28. oktoobri 2009. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Toiduainete tarneahela parem toimimine Euroopas“ (COM(2009)0591),

—

võttes arvesse komisjoni 31. jaanuari 2013. aasta rohelist raamatut ebaausate kauplemistavade kohta Euroopa ettevõtjatevahelises toiduainete ja muude kaupade tarneahelas (COM(2013)0037),

—

võttes arvesse oma 19. veebruari 2008. aasta deklaratsiooni Euroopa Liidus tegutsevate suurte selvehallide jõupositsiooni kuritarvitamise uurimise ja selle vastu võitlemise kohta (1),

—

võttes arvesse oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni põllumajandustootjate õiglase sissetuleku ja toiduainete tarneahela parema toimimise kohta Euroopas (2),

—

võttes arvesse oma 19. jaanuari 2012. aasta resolutsiooni toiduainete tarneahela tasakaalustamatuse kohta (3),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 12. novembri 2013. aasta arvamust, mis käsitleb komisjoni rohelist raamatut ebaausate kauplemistavade kohta Euroopa ettevõtjatevahelises toiduainete ja muude kaupade tarneahelas,

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust teemal „Suured jaemüügiketid: suundumused ning nende mõju talunikele ja tarbijatele“ (4),

—

võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni ELi konkurentsipoliitika aastaaruande kohta (5), eelkõige punkti 104,

—

võttes arvesse komisjoni 30. juuli 2010. aasta otsust, millega luuakse kõrgetasemeline foorum toiduainete tarneahela toimimise parandamiseks (6),

—

võttes arvesse oma 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni tõhusama ja õiglasema jaekaubandusturu kohta (7),

—

võttes arvesse uuringut „Toiduainete tarneahelaga seotud tegevuses tekkivates vertikaalsetes suhetes kasutatavate heade tavade põhimõtete rakendamise järelevalve“, mille koostas komisjoni jaoks Areté srl (2016. aasta jaanuar),

—

võttes arvesse oma 11. detsembri 2013. aasta resolutsiooni kõigi osaliste huvides toimiva Euroopa jaekaubanduse tegevuskava kohta (8),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/114/EÜ eksitava ja võrdleva reklaami kohta (9),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiivi 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (10),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul (11),

—

võttes arvesse Ühendkuningriigi Groceries Code Adjudicator’i (supermarketite ja nende tarnijate vaheliste suhetega tegelev instants) poolt 26. jaanuaril 2016. aastal teostatud uurimist, mis on seotud Tesco PLC tegevusega,

—

võttes arvesse nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (12),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2012. aasta määrust (EL) nr 261/2012, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1234/2007 seoses lepinguliste suhetega piima- ja piimatootesektoris (13),

—

võttes arvesse 2015. aasta juuli eduaruannet tarneahelaalgatuse kohta,

—

võttes arvesse rahvusvahelise tarbijakaitseorganisatsiooni Consumers International 2012. aasta aruannet „The relationship between supermarkets and suppliers: What are the implications for consumers?“ („Selvehallide ja tarnijate omavaheline suhe ning kuidas see mõjutab tarbijat“),

—

võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) poolt välja töötatud toidu- ja põllumajandussüsteemide jätkusuutlikkuse hindamise (SAFA) üldist raamistikku,

—

võttes arvesse põllumajandusettevõtjate ja -kooperatiivide erakordselt keerulist olukorda eelkõige piimanduse, sea- ja veisekasvatuse, puu- ja juurvilja- ning teraviljakasvatuse sektorites,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamust (A8-0173/2016),

A.

arvestades, et ebaõiglased kaubandustavad on tõsine probleem, mis esineb paljudes majandussektorites; arvestades, et komisjoni 29. jaanuari 2016. aasta aruandes ettevõtjatevaheliste ebaausate kauplemistavade kohta toiduainete tarneahelas (COM(2016)0032) kinnitatakse, et sellised tavad võivad esineda toiduainete tarneahela kõigis etappides; arvestades, et kõnealune probleem on eriti terav toiduainete tarneahelas ning sellel on negatiivne mõju ahela kõige nõrgemale lülile; arvestades, et sellise probleemi olemasolu kinnitavad kõik toiduainete tarneahela ettevõtjad ja paljud riiklikud konkurentsiküsimustega tegelevad asutused; arvestades, et komisjon, parlament ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on ebaõiglaste kaubandustavade probleemile korduvalt tähelepanu juhtinud;

B.

arvestades, et nn ebaausust toiduainete tarneahelas on keeruline tõlgendada kehtiva konkurentsiõiguse rikkumisena, sest selle olemasolevad vahendid on tulemuslikud üksnes konkurentsivastase käitumise teatavate vormide vastu võitlemisel;

C.

arvestades toiduainete tarneahela suurust ja selle strateegilist tähtsust Euroopa Liidu jaoks; arvestades, et toiduainete tarneahelas töötab ELis üle 47 miljoni inimese, see sektor moodustab 7 % ELi tasandi kogulisandväärtusest ja ELi toiduainete jaemüügiga seotud kaupade turu koguväärtus on hinnanguliselt 1,05 miljardit eurot; arvestades, et jaemüügi sektor moodustab 4,3 % ELi SKPst ja selles tegutseb 17 % ELi VKEdest (14); arvestades, et 99,1 % toidu- ja joogisektori ettevõtjatest on VKEd või mikroettevõtjad;

D.

arvestades, et ühtne turg on loonud toiduainete tarneahela ettevõtetele suuri eeliseid ning toidukaupadega kauplemist iseloomustab aina sagedamini piiriülene mõõde ja sellel on eriline tähendus siseturu toimimise jaoks; arvestades, et ELi liikmesriikide vaheline piiriülene kaubandus moodustab 20 % kogu ELi toidu- ja joogitootmisest; arvestades, et 70 % liikmesriikide kogu toiduekspordist läheb teistesse liikmesriikidesse;

E.

arvestades viimastel aastatel toimunud olulisi struktuurilisi muutusi toiduainete tarneahelas (B2B), mis seisnevad tootmisettevõtete, ning eelkõige töötlemise ja jaekaubandusega tegelevate ning tootmisele eelnevate etappidega seotud ettevõtete koondumise suures määras ning vertikaalses ja piiriüleses integreerumises;

F.

arvestades, et toiduainete tarneahelaga seotud ettevõtted on teatanud ebaõiglastest kaubandustavadest, mis hõlmavad peamiselt järgmist:

G.

arvestades, et põllumajandusettevõtjad on toiduainete tarneahelas esinevate ebaõiglaste kaubandustavade suhtes eriti vastuvõtlikud, sest juba alanud põllumajanduslikku tootmisprotsessi ei saa enam peatada ja põllumajandustooted riknevad kiiresti;

H.

arvestades, et pärast läbirääkimisi teiste toiduainete tarneahelas osalejatega, kes on pannud tootja näiteks selvehallide allahindlustega ebasoodsasse olukorda, töötavad tootjad vahel kahjumiga;

I.

arvestades, et ebaõiglased kaubandustavad tekivad olukorras, kus toiduainete tarneahela lepingupartnerite vahelistes kaubandussuhetes valitseb ebavõrdsus, et ebaõiglased kauplemistavad tulenevad läbirääkimispositsioonide erinevusest ärisuhetes, mille on põhjustanud turujõu üha suurem koondumine väheste rahvusvaheliste kontsernide kätte ning arvestades, et selline ebavõrdsus kahjustab enamasti väikseid ja keskmise suurusega tootjaid;

J.

arvestades, et ebaõiglastel kaubandustavadel on toiduainete tarneahela teatavatele ettevõtetele, eelkõige põllumajandustootjatele ja VKEdele kahjulikud tagajärjed, mis võib omakorda mõjutada kogu ELi majandust ja lõpptarbijaid piirates nende tootevalikut ning uute ja innovatiivsete toodete kättesaadavust; arvestades, et ebaõiglased kaubandustavad võivad mõjutada ettevõtetevahelisi hinnaläbirääkimisi, pärssida ELi piiriülest kaubandust ja takistada siseturu nõuetekohast toimimist; arvestades eelkõige, et ebaõiglaste kaubandustavade mõju võib ilmneda eelkõige ettevõtete investeeringute ja innovatsiooni piiramises – muu hulgas keskkonna, töötingimuste ja loomade heaolu valdkonnas – sissetuleku vähenemise ja kindlustunde puudumise tagajärjel ja selle tulemusel võivad ettevõtted tootmis-, töötlemis- või kaubandustegevuse üldse lõpetada;

K.

arvestades, et ebaõiglased kaubandustavad on takistuseks siseturu arenemisel ja sujuval toimimisel ning võivad olulisel määral pärssida turu nõuetekohast toimimist;

L.

arvestades, et ebaõiglaste kaubandustavadega võivad nõrgema läbirääkimispositsiooniga ettevõtetele kaasneda liigsed kulutused või oodatust madalamad tulud, samuti ületootmine ja toidu raiskamine;

M.

arvestades, et ebaõiglaste kaubandustavade tõttu võib tarbijaid ähvardada toodete mitmekesisuse ja jaemüügiettevõtete hulga vähenemine ning kultuuripärandi vaesumine;

N.

arvestades, et ebaõiglased kaubandustavad mõjutavad eriti rängalt VKEsid ja mikroettevõtjaid, kelle osa ELi kaubandusmaastikul on üle 90 % ja et need ettevõtjad tunnetavad ebaausate tavade mõju tugevamalt kui suured ettevõtjad, mistõttu neil on raskem turul püsima jääda, teha uusi investeeringuid toodetesse ja tehnoloogiasse, panustada innovatsiooni ning laiendada siseturul tegevust muu hulgas ka väljapoole piire; arvestades, et VKEd ei julge osaleda kaubandussuhetes, kuna ähvardab oht, et neile surutakse peale ebaõiglasi kaubandustavasid;

O.

arvestades, et ebaõiglasi kaubandustavasid ei esine mitte ainult toiduainete tarneahelas, vaid sama sagedasti ka muude kaupade tarneahelas, nagu rõiva- või autotööstuses;

P.

arvestades, et paljud liikmesriigid on võtnud meetmeid ebaõiglaste kaubandustavade vastu võitlemiseks mitmesuguste meetodite abil ja et mõnedel juhtudel kasutatakse selleks vabatahtlikke ja isereguleerimise mehhanisme, teistel juhtudel aga on vastu võetud asjakohased liikmesriigi õigusaktid; arvestades, et see on toonud õiguskaitse taseme, iseloomu ja vormi osas riikide vahel kaasa suure lahknevuse ja mitmekesisuse; arvestades, et osa riike ei ole selles valdkonnas võtnud mingeid meetmeid;

Q.

arvestades, et mõni liikmesriik, kes algselt soovis ebaõiglaste kaubandustavade vastu võitlemiseks kasutada vabatahtlikke kavasid, otsustas hiljem tegeleda selle küsimusega õigusaktide kaudu;

R.

arvestades, et konkurentsiõigus hõlmab ebaõiglasi kaubandustavasid vaid osaliselt;

S.

arvestades, et Euroopa konkurentsiõigus peaks võimaldama tarbijatel saada kasu laiast konkurentsivõimelise hinnaga kvaliteetsete toodete valikust ning tagama samas ettevõtjate huvi investeerimise ja innovatsiooni vastu, andes neile õiglase võimaluse edendada oma toodete eeliseid, ilma et ebaõiglased kaubandustavad neid turult põhjendamatult välja tõrjuks;

T.

arvestades, et Euroopa konkurentsiõigus peaks võimaldama lõpptarbijal osta kaupu konkurentsivõimelise hinnaga, kuid see peab samuti tagama vaba ja õiglase konkurentsi ettevõtjate vahel, eelkõige selleks, et julgustada neid tegelema innovatsiooniga;

U.

arvestades, et ärisuhetes saab määravaks hirmufaktor, mille puhul nõrgem osapool ei suuda oma õigusi tulemuslikult kasutada, ei taha samas aga esitada kaebust tugevama osapoole kasutatavate ebaõiglaste kaubandustavade peale, kuna valitseb hirm, et see võib kahjustada nende ärisuhet;

V.

arvestades, et toiduainete tarneahela toimimine mõjutab ELi kodanike igapäevaelu, kuna ligikaudu 14 % kodumajapidamiste kulutustest läheb toidule;

W.

arvestades, et toiduainete tarneahelas tegutseb palju osalejaid, sealhulgas kauba valmistajaid, jaemüüjaid, vahendajaid ja tootjaid, ning ebaõiglasi kaubandustavasid võib esineda ahela erinevatel tasanditel;

X.

arvestades, et hirmufaktor tähendab seda, et paljud väiketarnijad ei saa tegelikult kasutada oma õigust pöörduda kohtusse, kui selline õigus tekib, ja et nende huvidele vastavad paremini teised, odavamad ja kättesaadavamad mehhanismid, nagu vahendamine sõltumatute instantside poolt;

Y.

arvestades, et tarneahelaalgatusel on suuri piiranguid (nt puuduvad karistused täitmatajätmise eest ja puudub võimalus esitada konfidentsiaalseid kaebusi) ja see tähendab, et seda ei saa ebaõiglaste kaubandustavade vastu võitlemise vahendina tõhusalt kasutada;

1.

väljendab heameelt komisjoni senise tegevuse üle ebaõiglaste kaubandustavade vastases võitluses, mis on suunatud parema turutasakaalu saavutamisele ning praeguse killustatud olukorra ületamisele, mis tuleneb erinevatest riigi tasandi lähenemisviisidest, mille abil ELis võideldakse ebaõiglaste kaubandustavadega, ent juhib tähelepanu asjaolule, et nimetatud meetmetest ei piisa ebaõiglaste kaubandustavade vastu võitlemiseks; väljendab heameelt komisjoni eespool mainitud 29. jaanuari 2016. aasta aruande ning kauaoodatud kaasneva uuringu üle toiduainete tarneahelaga seotud tegevuses tekkivates vertikaalsetes suhetes kasutatavate heade tavade põhimõtete rakendamise järelevalve kohta, ent võtab teadmiseks selle järeldused, mis ei aita töötada välja ELi tasandi raamistikku ebaõiglaste kaubandustavade vastu võitlemiseks ELi tasandil;

2.

tunnustab toiduainete tarneahela toimimise parandamist käsitleval kõrgetasemelisel foorumil võetud meetmeid ja ettevõtjatevaheliste lepingute tavadega tegeleva ekspertide platvormi kokkukutsumist, mille raames on koostatud loend selliste kaubandustavade kohta, mis tuleks lugeda äärmiselt ebaõiglasteks, ning on esitatud selliste tavade definitsioonid ja hinnangud;

3.

tunnustab tarneahelaalgatuse väljatöötamist ja arendamist, sest algatusel on oluline roll kultuurilise muutuse edendamisel ja ärieetika parandamisel, selle tulemusel on kokku lepitud heade tavade põhimõtted, mida on soovitatav järgida toiduainete tarneahela ettevõtjate vertikaalsetes suhetes, ja nende tavade järgimise vabatahtlik raamistik, kuhu alles selle teise tegevusaasta ajal kuulub kogu EList juba enam kui tuhat osalevat ettevõtet, kellest suurem osa on VKEd; väljendab heameelt seni tehtud edusammude üle ning on veendunud, et õiglaste kaubandustavade edendamise pingutused toiduainete tarneahelas peaksid olukorda ka tegelikult mõjutama, ent neid ei saa hetkel pidada piisavaks, et lahendada toiduainete tarneahelas esinevate ebaõiglaste kauplemistavade probleem; rõhutab sellegipoolest, et nii komisjoni hiljutises aruandes kui ka välishindamises tunnistatakse, et tarneahelaalgatuse tulemuslikkust pärsivad arvukad puudujäägid, näiteks puudused juhtimisel, piiratud läbipaistvus, täitemeetmete või karistuste puudumine, ebaõiglastest kaubandustavadest hoidumiseks tõhusate hoiatavate meetmete puudumine, ebaõiglaste kaubandustavade potentsiaalsed ohvrid ei saa esitada anonüümseid üksikkaebusi, sõltumatutel organitel ei ole võimalik teostada omaalgatuslikke uurimisi, mille tulemusel on alaesindatud eelkõige VKEd ja põllumajandustootjad, kes võivad arvata, et tarneahelaalgatus ei täida oma eesmärki; soovitab luua sarnaseid tarneahelaalgatusi ka teistes asjaomastes sektorites peale toidusektori;

4.

peab kahetsusväärseks, et mõned tarneahelaalgatuse raames propageeritud vaidluste lahendamise võimalused ei ole seni praktikas kasutust leidnud, mistõttu nende tulemuslikkust on hinnatud pigem teoreetiliselt; tunneb muret, et tarneahelaalgatuse tulemuslikkust ebaõiglaste kaubandustavade vastu võitlemisel ei ole uuritud ühegi konkreetse juhtumi puhul ega ole läbi viidud põhjalikumat analüüsi laekunud ja lahendatud kaebusi käsitlevate andmete kogumise kohta; on veendunud, et niisuguse süvahinnangu teostamatajätmine takistab algatuse üldist hindamist; on pettunud, et eespool mainitud Areté uuringus, millega hinnati tarneahelaalgatuse tulemuslikkust, nenditakse, et tarneahelaalgatusega siiani saavutatud edusammud võivad ebaõiglaste kaubandustavade probleemi praeguse või tunnetatud ulatuse ja tõsiduse taustal väga tagasihoidlikud näida;

5.

võtab teadmiseks toiduainete tarneahela organisatsioone ja ettevõtjaid ühendavate tarneahelaalgatuse riiklike platvormide loomise, eesmärgiga ergutada osalistevahelist dialoogi, edendada õiglaste kaubandustavade kasutuselevõtmist ja vahetamist ning püüelda ebaõiglaste kaubandustavade likvideerimise poole, kuid kahtleb, kas sellised platvormid on tegelikult tulemuslikud; juhib siiski tähelepanu sellele, et mõned riiklikud platvormid ei ole oma eesmärke täitnud ja näiteks Soomes on põllumajandustootjad sellest platvormist loobunud; teeb ettepaneku ergutada ja motiveerida liikmesriike sobivate vahendite abil võtma täiendavaid meetmeid seoses nende kaebuste või mittevastavustega, millest kõnealused riiklikud platvormid on teada andnud;

6.

on seisukohal, et heade tavade põhimõtteid ja loendit õiglaste ja ebaõiglaste kaubandustavade näidete kohta toiduainete tarneahela vertikaalsetes suhetes tuleks laiendada ning tulemuslikult jõustada;

7.

kiidab heaks komisjoni käsil oleva uuringu jaemüügisektoris pakutava valiku ja tooteuuenduste kohta; usub, et selle abil peaks selgemaks saama, kuidas toimub üldisel turutasandil tootevaliku areng ja uuendamine ning mis seda suunab;

8.

tunneb heameelt alternatiivsete ja mitteformaalsete mehhanismide üle vaidluste lahendamiseks ja kulude hüvitamiseks, eelkõige vahekohtu- ja lepitusmeetmete abil;

9.

märgib, et toiduainete tarneahelas kasutatavad ebaõiglased kaubandustavad on vastuolus õiguspõhimõtetega;

10.

mõistab hukka tavad, mis kuritarvitavad läbirääkimispositsioonide tasakaalustamatust ettevõtjate vahel ja mõjutavad lepingute sõlmimise vabadust;

11.

juhib tähelepanu asjaolule, et tugevama läbirääkimispositsiooniga osapoolte kasutatavatel ebaõiglastel kaubandustavadel on negatiivne mõju kogu toiduainete tarneahela ulatuses, sealhulgas tööhõivele, samuti piirab see tarbijate valikut ning mõjutab negatiivselt ringlusse lastud toodete kvaliteeti, mitmekesisust ja uuenduslikkust; rõhutab, et sellised tavad võivad takistada ettevõtete konkurentsivõimet ja investeeringuid ning seada ettevõtjad sundolukorda, kus nad peavad palkade, töötingimuste või tooraine kvaliteedi arvelt kokku hoidma;

12.

kinnitab, et toiduainete tarneahela hea toimimise ja toiduga kindlustatuse aluseks on vaba ja aus konkurents, kõikide osalejate tasakaalustatud suhted, lepingute sõlmimise vabadus ning asjakohaste õigusaktide jõuline ja tulemuslik jõustamine, et kaitsta kõiki toiduainete tarneahela ettevõtjaid, olenemata geograafilisest asukohast;

13.

juhib tähelepanu vajadusele saavutada vastastikune usaldus tarneahela partnerite vahel, mille aluseks on lepinguvabaduse põhimõte ja vastastikku kasulikud suhted; rõhutab suurema lepinguosalise sotsiaalset vastutust piirata oma eelisseisundit läbirääkimiste ajal ja teha nõrgema lepinguosalisega koostööd, et saavutada mõlema osapoole jaoks positiivne lahendus;

14.

väljendab heameelt selle üle, et komisjon sedastas oma 31. jaanuari 2013. aasta rohelises raamatus, et tõelist lepinguvabadust ei ole juhul, kui lepinguosaliste vahel valitseb märkimisväärne ebavõrdsus;

15.

tunnistab, et ebaõiglased kaubandustavad tulenevad peamiselt tulu ja võimu tasakaalustamatusest toiduainete tarneahelas, ning rõhutab, et see probleem tuleb kiiremas korras lahendada, et parandada põllumajandustootjate olukorda toiduainete sektoris; märgib, et toodete müümine tootmiskuludest madalama hinnaga ja tõsised kuritarvitused seoses selliste põllumajanduslike põhitoiduainetega, nagu piimatooted, puu- ja juurviljad, mida suured jaemüüjad müüvad klientide meelitamiseks alla turuhinna, ohustavad ELi asjaomase toodangu pikaajalist jätkusuutlikkust; peab tervitatavaks selliseid jõupingutusi nagu Saksamaa algatus Tierwohl, mille eesmärk on aidata põllumajandustootjatel konkureerida oma toodete väärtuse põhjal;

16.

juhib tähelepanu sellele, et ebaõiglastel kaubandustavadel on põllumajandustootjate jaoks tõsised negatiivsed tagajärjed, nagu väiksem kasum, eeldatust kõrgemad kulud, toidu ületootmine ja raiskamine ning raskused finantsplaanimisel; rõhutab, et sellised negatiivsed tagajärjed vähendavad lõppkokkuvõttes tarbijate valikuvõimalusi;

17.

peab küsitavaks komisjoni aruandes avaldatud vankumatut toetust tarneahelaalgatusele, arvestades selle piiratust; kordab, et põllumajandustootjad ei soovi sellest algatusest osa võtta, kuna puudub usaldus, piiratud on võimalus anonüümselt kaebusi esitada, puuduvad seadusest tulenevad volitused, ei saa kohaldada tõsiseltvõetavaid sanktsioone, puuduvad asjakohased mehhanismid korralikult dokumenteeritud ebaõiglaste kaubandustavade vastu võitlemiseks ja muret tekitab jõustamismehhanismide tasakaalustamatus, mida ei ole piisavalt arvesse võetud; peab kahetsusväärseks asjaolu, et komisjon ei soovi tagada anonüümsust ega asjakohaseid sanktsioone;

18.

leiab, et tarneahelaalgatust ning muid liikmesriikide ja ELi tasandi vabatahtlikke süsteeme (vabatahtlike tavade koodeksid, vabatahtlikud vaidluste lahendamise mehhanismid) tuleks edasi arendada ja edendada täiendusena liikmesriikide mõjusatele ja tugevatele jõustamismehhanismidele, tagades anonüümsete kaebuste esitamise võimaluse ja hoiatava mõjuga karistuste kehtestamise, koordineerides tegevust ELi tasandil; kutsub tootmis- ja kaubandusettevõtjaid, sh põllumajandustootjate organisatsioone, nendes algatustes osalema; on arvamusel, et need algatused peaksid olema avatud kõikidele tarnijatele, kes anonüümsust oluliseks ei pea, ning et neist võib kujuneda kasulik hariv ja parimate tavade jagamist võimaldav platvorm; märgib, et komisjon osutab oma hiljutises aruandes, et tarneahelaalgatust tuleb parendada, eelkõige selleks, et võtta arvesse konfidentsiaalseid kaebusi ning anda sõltumatutele organitele uurimise ja karistuste määramise volitused;

19.

palub, et komisjon võtaks meetmeid, et tagada tõhusad täitemehhanismid, nagu ELi tasandil vastastikuselt tunnustatud riiklike ametiasutuste võrgustiku väljatöötamine ja selle tegevuse koordineerimine; rõhutab sellega seoses, et Ühendkuningriigi Groceries Code Adjudicatori instants võiks olla võimalikuks eeskujuks, mida järgida ELi tasandil, ja piisavaks hoiatuseks, et hoiduda kasutamast ebaõiglasi kaubandustavasid, samuti võiks see aidata üle saada hirmufaktorist;

20.

kiidab heaks tarneahelaalgatuse raames hiljuti vastu võetud meetme, mis võimaldab VKEdel ja mikroettevõtetel ühineda lihtsustatud menetluse alusel; võtab teadmiseks, et registreeritud VKEde arv on kasvanud; juhib aga tähelepanu asjaolule, et tarneahelaalgatust tuleb täiendada mitme abinõuga, millele komisjon on osutanud oma 29. jaanuari 2016. aasta aruandes, ning komisjon peaks teostama järelevalvet edusammude üle, eesmärgiga

21.

võtab teadmiseks komisjoni tähelepaneku, et põllumajandusettevõtjate esindajad on otsustanud tarneahelaalgatusega mitte liituda, kuna nende arvates ei ole tagatud kaebuse esitajate piisav konfidentsiaalsus, puuduvad seadusest tulenevad volitused sõltumatu uurimise korraldamiseks ja tõsiseltvõetavate sanktsioonide kohaldamiseks, puuduvad mehhanismid korralikult dokumenteeritud ebaõiglaste kaubandustavade vastu võitlemiseks ja põllumajandusettevõtjate muret jõustamismehhanismide tasakaalustamatuse pärast ei ole piisavalt arvesse võetud; usub, et põllumajandusettevõtjate osalemine on ülimalt oluline ning et vähene osavõtt ei ole tingitud teadmatusest, vaid pigem usaldamatusest praeguse tarneahelaalgatuse menetluste ja juhtimise vastu; väljendab seetõttu arvamust, et tarneahelaalgatuse toimimist tuleks parandada muu hulgas sõltumatu juhtimise, konfidentsiaalsuse ja anonüümsuse tagamise ning tõhusa jõustamise ja mõjusate hoiatusmeetmete kasutuselevõtmisega, ning see võiks olla esimene samm, mis aitaks suurendada põllumajandusettevõtjate huvi ja toetust, ning seega ka nende osalemist;

22.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hõlbustama tootjate ühinemist tootjaorganisatsioonidega ja tootjaorganisatsioonide liitudega ning ergutama tootjaid seda tegema, et tugevdada nende läbirääkimispositsiooni ja seisundit toiduainete tarneahelas;

23.

leiab siiski, et vabatahtlikud ja isereguleeruvad süsteemid võivad pakkuda kulutõhusaid võimalusi ausa käitumise tagamiseks turul, vaidluste lahendamiseks ja ebaõiglaste kaubandustavade likvideerimiseks, kui nendega kaasnevad sõltumatud ja tõhusad rakendamismehhanismid; rõhutab sellegipoolest, et siiani on selliste süsteemide edu olnud tagasihoidlik piisava jõustamise puudumise, põllumajandustootjate alaesindatuse, erapooletute juhtimisstruktuuride puudumise, asjaomaste osalejate vaheliste huvide konfliktide, tarnijate hirmufaktorit mittearvestavate vaidluste lahendamise mehhanismide ning asjaolu tõttu, et nimetatud süsteeme ei kohaldata kogu tarneahela suhtes; palub komisjonil jätkuvalt toetada parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel;

24.

märgib, et vastu on võetud ELi õigusakt, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid (direktiiv 2005/29/EÜ), kuid juhib tähelepanu sellele, et puudub ELi õigusakt, mis käsitleks võitlust eri ettevõtjate vaheliste ebaausate tavadega põllumajandusliku toidutööstuse ahelas;

25.

juhib tähelepanu sellele, et ebaõiglaste kauplemistavade põhjalikus analüüsis tuleb arvesse võtta viimastel aastatel tekkinud uut majanduse paradigmat, mida iseloomustab ulatuslik jaemüügisektor, kus valitseb suur konkurents jaemüügiettevõttesse pääsu pärast, mida kontrollivad supermarketid; juhib tähelepanu sellele, et mõned konkurentsiametid on kindlaks teinud konkreetsed tavad, mille puhul kantakse liigne risk üle tarnijatele, mis võib kahjustada nende konkurentsivõimet; juhib tähelepanu sellele, et konkurentsiametid on ka osutanud, et jaemüüja ehk oma kaubamärgid tekitavad horisontaalse konkurentsi tööstuste kaubamärkidega, millele ei ole piisavalt tähelepanu pööratud;

26.

rõhutab, et võitlus ebaõiglaste kaubandustavadega on samm siseturu nõuetekohase toimimise poole ning aitab arendada piiriülest kaubandust ELis ja kolmandate riikidega; juhib tähelepanu asjaolule, et turgude killustatuse ning ebaõiglasi kaubandustavasid käsitlevate riiklike õigusaktide erinevuste tõttu puutuvad tarneahela ettevõtted kokku hulga erinevate turutingimustega, mille tulemuseks võib olla meelepärase kohtualluvuse valimine, mis omakorda võib põhjustada regulatiivset ebakindlust;

27.

kutsub komisjoni ja liikmesriike täielikult ja ühtlustatult rakendama konkurentsiõigust, ebaausat konkurentsi käsitlevaid õigusakte ja monopolivastaseid õigusakte ning eelkõige kehtestama karme karistusi valitseva seisundi kuritarvitamise eest toiduainete tarneahelas;

28.

peab oluliseks tagada, et ELi konkurentsiõigusega võetaks arvesse põllumajanduse eripära ning see teeniks nii tootjate kui ka tarbijate heaolu, kellel on tarneahelas oluline roll; on seisukohal, et ELi konkurentsiõigus peab looma tingimused tõhusama turu tekkimiseks, mis võimaldaks tarbijatel saada kasu laiast valikust konkurentsivõimelise hinnaga kvaliteetsetest toodetest ning samas tagaks, et toormetootjatel oleks huvi investeerida ja teha uuendusi, ilma et ebaõiglased kaubandustavad neid turult välja tõrjuks;

29.

juhib tähelepanu asjaolule, et ehkki jaemüüja omatooted võivad pakkuda tarbijale suuremat väärtust, valikut ja õiglase kaubanduse tooteid, kujutavad need endast keskpikas ja pikas perspektiivis strateegilist küsimust, kuna oma kaubamärkidega tekib tööstuslike kaubamärkide suhtes konkurentsi horisontaalne mõõde, mida varem pole mõjurina ette tulnud, ning see võib anda jaemüüjale ebaausa ja konkurentsivastase seisundi, millega temast saab korraga nii klient kui ka konkurent; juhib tähelepanu sellele, et eksisteerib n-ö riskilävi, üle mille oma kaubamärkide turuosa suurendamine teatud tootekategoorias võib pöörata praeguse oma kaubamärkide positiivse mõju negatiivseks ja hakata pärssima paljude ettevõtete uuenduslikkusele suunatud pingutusi; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon ja konkurentsiametid pööraksid jaemüüja omatoodete küsimusele erilist tähelepanu, eelkõige mis puudutab vajadust hinnata võimalikku pikaajalist mõju tarneahelale ja põllumajandustootjate seisundile selles, võttes arvesse asjaolu, et tarbijate harjumused on liikmesriigiti erinevad;

30.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles täielikult ja järjepidevalt jõustama direktiivi 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul, et ettevõtjad tasuksid võlausaldajale 60 kalendripäeva jooksul või vastasel juhul maksaksid viiviseid ja hüvitaksid võlausaldajale sissenõudmiskulud;

31.

kutsub komisjoni üles esitama ettepaneku või ettepanekud töötada välja ELi tasandi raamistik, millega sätestatakse üldpõhimõtted ning võetakse nõuetekohaselt arvesse liikmesriikide siseriiklikke olusid ja parimaid tavasid ebaõiglaste kaubandustavade vastu võitlemisel kogu toidainete tarneahela ulatuses, et tagada liikmesriikide vahel võrdsed tingimused, mis võimaldavad turgudel nõuetekohaselt toimida ning säilitada toidutootjate, -tarnijate ja -turustajate vahel õiglased ja läbipaistvad suhted;

32.

on sügavalt veendunud, et ELi tasandi raamistikku käsitleva ettepaneku esitamisel tuleks arvesse võtta komisjoni ja asjaomaste sidusrühmade poolt 29. novembri 2011. aasta dokumendis „Vertical relationships in the Food Supply Chain: Principles of Good Practice“ (15) („Vertikaalsed suhted toiduainete tarneahelas: heade tavade põhimõtted“) esitatud ebaõiglaste kaubandustavade määratlust koos ebaõiglaste kaubandustavade avatud nimekirjaga;

33.

lisaks soovitab selle valdkonna tulevasse seadusandlikku algatusse või tulevastesse seadusandlikesse algatustesse lisada sätted anonüümsuse ja konfidentsiaalsuse kohta;

34.

on arvamusel, et liikmesriigid peaksid, kui nad ei ole seda veel teinud, looma või määrama kindlaks riigiasutused või spetsiaalsed asutused/instantsid, kes tegeleksid toiduainete tarneahela ebaõiglaste kaubandustavade vastu võitlemisega seotud meetmete rakendamisega; on seisukohal, et sellised riigiasutused võivad rakendamist hõlbustada, näiteks seeläbi, kui anda neile volitused algatada ja viia läbi uurimisi omal algatusel või mitteametliku teabe ja konfidentsiaalsuse alusel vastu võetud kaebuste alusel (mis aitab vältida hirmufaktorit), ning võivad tegutseda osaliste vahel vahendajana; rõhutab, kui oluline on tagada riiklike ametiasutuste vastastikune tunnustamine ja tõhus koostöö ELi tasandil, et kindlustada eelkõige häid tavasid käsitleva asjaomase teabe ja oskusteabe vahetamine uute ebaõiglaste kaubandustavade kohta, kusjuures oleks tagatud, et asutused järgivad oma tegevuses täielikult subsidiaarsuse põhimõtet;

35.

kutsub komisjoni, liikmesriike ja asjaomaseid sidusrühmi üles hõlbustama komisjoni aruande põhjal järelmeetmete võtmisel põllumajandustootjate organisatsioonide (sealhulgas tootjaorganisatsioonide ja tootjaorganisatsioonide liitude) kaasamist toiduainete tarneahelat reguleerivate riiklike täitevasutuste tegevusse, eelkõige tagades kaebuste anonüümsuse ja tõhusa sanktsioonide korra;

36.

usub, et ELi tasandi raamõigusakte on vaja selleks, et võidelda ebaõiglaste kaubandustavadega ja tagada, et Euroopa põllumajandustootjatel ja tarbijatel on võimalus saada kasu õiglastest müümise ja ostmise tingimustest;

37.

juhib tähelepanu sellele, et ELi raamõigusaktid ei tohi vähendada kaitse taset riikides, mis on vastu võtnud siseriiklikud õigusaktid, et võidelda äriühingute vaheliste ebaõiglaste kaubandustavadega;

38.

kutsub liikmesriike, kus puudub pädev jõustamisasutus, kaaluma sellise asutuse loomist ning andma sellele volitused teostada järelevalvet ja võtta vajalikke meetmeid ebaõiglaste kauplemistavade vastu võitlemiseks;

39.

rõhutab, et õiguskaitseasutused peaksid saama kohaldada mitmeid erinevaid täitemeetmeid ja sanktsioone, mis võimaldaksid paindlikku reageerimist vastavalt rikkumise raskusastmele; on arvamusel, et sellistel meetmetel ja sanktsioonidel peaks olema hoiatav mõju, et sellega kaasneksid muutused käitumises;

40.

tuletab meelde, et kõikidel liikmesriikidel on juba ebaõiglasi kaubandustavasid käsitlevad õigusraamistikud; võtab teadmiseks mõnedes liikmesriikides hiljuti võetud reguleerivad meetmed, mis seisnevad täiendavate õigusaktide lisamises siseriiklikku konkurentsiõigusesse, ebaõiglaste kaubandustavade direktiivi laialdasemas rakendamises, lisades selle reguleerimisalasse ettevõtjatevahelised suhted, ning sõltumatute õiguskaitseasutuste loomises; võtab sellegipoolest teadmiseks asjaolu, et asjaomaste liikmesriikide selles osas võetud erinevate lähenemisviiside tulemuseks on ebaõiglaste kaubandustavade vastase võitluse erinev ulatus ja viisid;

41.

märgib, et meetmete võtmisel toiduainete tarneahelas ebaõiglaste kaubandustavade vastu võitlemiseks tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta eri turgude erinevaid õiguslikke tingimusi ja eripära ning pöörata tähelepanu eri liikmesriikide erinevale olukorrale ja lähenemisviisidele, turgude konsolideerituse või killustatuse tasemele ja muudele olulistele teguritele, kasutades samal ajal ära ka mõnedes liikmesriikides juba võetud meetmeid, mis on osutunud tulemuslikeks; on arvamusel, et selles valdkonnas kavandatud õiguslike algatuste puhul tuleb tagada piisavalt suur vabadus meetmete valimisel olenevalt turu iseloomust, et vältida kõigi käsitlemist ühe mõõdupuu järgi, järgides seejuures peamist eesmärki parandada õigusaktide jõustamise tõhusust asjakohaste riigiasutuste kaasamise abil lisaks eraõiguslike meetmete kaudu täitmise tagamisele, millega aidatakse ühtlasi kaasa liikmesriikide eri õiguskaitseorganite vahelise killustunud ja väheaktiivse koostöö parandamisele ning ebaõiglaste kaubandustavadega seotud piiriüleste probleemidega tegelemisele;

42.

juhib tähelepanu sellele, et praegusest killustatud ja väheaktiivsest koostööst eri riiklike jõustamisasutuste vahel ei piisa ebaõiglaste kauplemistavadega seotud piiriüleste probleemide lahendamiseks;

43.

kutsub komisjoni üles hindama regulatiivsete ja mitteregulatiivsete meetmete tulemuslikkust ja mõju, võttes nõuetekohaselt arvesse kõiki võimalikke tagajärgi eri sidusrühmadele ja tarbijate heaolule, ning eespool mainitud Areté uuringus vastajate osutatud poliitikameetmete kombinatsiooni (kombinatsioon vabatahtlikest algatustest ja riiklikest jõustamismehhanismidest (nii vastas 33 % kõikidest vastanutest) ning ELi tasandi spetsiifilistest õigusnormidest (32 %) tulemuslikkust ja mõju,

44.

on veendunud, et tarbijate teadlikkus põllumajandustoodetest on toiduainete tarneahela tasakaalustamatusest, sealhulgas ebaõiglastest kaubandustavadest põhjustatud probleemide lahendamisel otsustava tähtsusega; kutsub kõiki toiduainete tarneahela juhtimises osalevaid sidusrühmi parandama kogu toiduainete tarneahela läbipaistvust ning andma tarbijatele rohkem teavet toodete asjakohasema märgistamise ja sertifitseerimissüsteemide abil, et võimaldada tarbijatel olemasolevate toodete puhul läbinisti teadlikke valikuid teha ja vastavalt käituda;

45.

palub komisjonil tihedas koostöös liikmesriikidega edendada algatusi tarbijate teavitamiseks ohtudest, mida hinnadumping toormetootjatele kaasa toob, ning toetab selgesõnaliselt sellel teemal teavituskampaaniate korraldamist koolides ja koolitusasutustes;

46.

märgib, et parlament on alates 2009. aastast võtnud ELi tarneahela probleemide teemal vastu viis resolutsiooni, sealhulgas kolm resolutsiooni, milles konkreetselt käsitletakse tasakaalustamatust ja kuritarvitamisi toiduainete tarneahelas; märgib lisaks, et komisjon on sama ajavahemiku jooksul koostanud kolm teatist ja ühe rohelise raamatu ning tellinud sarnastel teemadel kaks lõpparuannet; kinnitab seetõttu, et toiduainete tarneahela olukorra veelgi põhjalikuma analüüsimisega üksnes lükataks edasi kiiremas korras vajaminevate meetmete võtmist, mis aitaksid põllumajandustootjatel võidelda ebaõiglaste kaubandustavade vastu;

47.

nõuab tungivalt, et kõik toiduainete tarneahela osalised kaaluksid tüüplepingute ja uue põlvkonna lepingute sõlmimist, milles riskid ja kasu on jagatud;

48.

tunnistab, et ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) reformi ja uue ühise turukorraldusega on kehtestatud arvukalt meetmeid, mille eesmärk on vähendada põllumajandustootjate, jaemüüjate, hulgimüüjate ja VKEde läbirääkimispositsioonide erinevust toiduainete tarneahelas, eelkõige toetades tootjaorganisatsioonide loomist ja laiendamist; rõhutab tarnijate sellise koostöö tähtsust;

49.

märgib, et määrust (EL) nr 1308/2013, milles sätestatakse tootjaorganisatsioonide loomine, toetatakse ÜPP teise samba raames rahaliste stiimulitega; juhib tähelepanu sellele, et selle õigusraamistikuga laiendatakse kollektiivläbirääkimiste (mõnes sektoris) ning tarnelepingute (kõigis sektorites) ulatust ka tootjaorganisatsioonidele, tootjaorganisatsioonide liitudele ja tootmisharudevahelistele organisatsioonidele, samuti kehtestatakse teatavate konkurentsieeskirjade ajutised erandid turgude tõsise tasakaalutuse ajal, mille kohta kehtivad kaitsemeetmeid;

50.

nõuab tungivalt, et komisjon edendaks aktiivselt seda lähenemisviisi, et parandada toormetootjate läbirääkimispositsiooni ning soodustada tootjate ühinemist tootjaorganisatsioonidega ja tootjaorganisatsioonide liitudega; rõhutab, et eelkõige on haavatavad väikesed ja perekondlikud põllumajandusettevõtjad, kellel on potentsiaal luua ja toetada tööhõivet eraldatud, kaugemates ja mägipiirkondades;

51.

on seisukohal, et tootjaorganisatsioonide tugevdamine ja asutamine peab käima käsikäes põllumajandustootjate läbirääkimispositsioonide tugevdamisega toiduahelas, eelkõige andes neile õiguse oma lepingute üle kollektiivseid läbirääkimisi pidada;

52.

nõuab suuremat läbipaistvust ja teabe andmist tarneahelas, ning asutuste ja turuteabevahendite, nagu Euroopa toiduainehindade jälgimisvahendi ja piimaturu vaatluskeskuse tugevdamist, eesmärgiga varustada põllumajandustootjaid ja tootjaorganisatsioone täpsete ja õigeaegsete turuandmetega;

53.

on arvamusel, et hinnad kogu toiduainete tarneahelas peaksid paremini kajastama toormetootjate loodud lisandväärtust; nõuab seetõttu, et jaehinna kujundamise protsess oleks võimalikult läbipaistev;

54.

juhib tähelepanu sellele, et mitme liikmesriigi põllumajandustootjad on taganud endale toiduainete tarneahelas tugeva positsiooni ühistute loomise kaudu, mis tagab, et töötlemise etapil tekkinud lisandväärtus suunatakse tagasi põllumajandustootjatele, ning peab väga oluliseks, et neid ühistuid ei koormataks kohustuslikust ja kallist bürokraatiast tulenevate täiendavate kuludega;

55.

nõuab tungivalt, et tootjad ja töötlejad teeksid koostööd, et investeerida innovatsiooni ja suurendada oma toodete lisandväärtust;

56.

tuletab komisjonile meelde, et 2013. aasta detsembris võttis Euroopa Parlament vastu algatusraporti, milles kutsuti komisjoni üles analüüsima sõltumatute jõustamismeetmete võimalikkust, et tegeleda tarneahelas tegutsevate toormetootjate hirmufaktori probleemiga; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks seda oma aruandes arvesse;

57.

on seisukohal, et kutseorganisatsioonid võiksid olla toormetootjate jaoks platvorm, mis võimaldaks neil kartuseta esitada pädevatele asutustele kaebusi väidetavate ebaõiglaste kaubandustavade kohta;

58.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

6.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 86/51

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artiklit 11, artikli 114 lõiget 3, artikli 168 lõiget 1 ja artiklit 191,

—

võttes arvesse nõukogu 3. detsembri 2013. aasta otsust 2013/743/EL, millega kehtestatakse teadusuuringute ja innovatsiooni 2014.–2020. aasta raamprogrammi „Horisont 2020“ rakendamise eriprogramm ning tunnistatakse kehtetuks otsused 2006/971/EÜ, 2006/972/EÜ, 2006/973/EÜ, 2006/974/EÜ ja 2006/975/EÜ (1),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1291/2013, millega luuakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020“ aastateks 2014–2020 ning tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1982/2006/EÜ (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 (3),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise ja nõukogu direktiivide 79/117/EMÜ ja 91/414/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (4),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiivi 2009/128/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse tegevusraamistik pestitsiidide säästva kasutamise saavutamiseks (5),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 233/2014, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend aastateks 2014–2020 (6),

—

võttes arvesse nõukogu 24. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 870/2004, millega kehtestatakse ühenduse programm põllumajanduse geneetiliste ressursside säilitamise, kirjeldamise, kogumise ja kasutamise kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1467/94 (7), ja komisjoni 28. novembri 2013. aasta aruannet „Põllumajanduslikud geeniressursid – säilitamisest jätkusuutliku kasutamiseni“ (COM(2013)0838),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määrust (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (8),

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ja Euroopa Investeerimispanga 14. juuli 2014. aasta vastastikuse mõistmise memorandumit põllumajanduse ja maaelu arengu alase koostöö valdkonnas aastatel 2014–2020,

—

võttes arvesse oma 11. märtsi 2014. aasta resolutsiooni Euroopa aiandussektori tuleviku ja kasvustrateegia kohta (9),

—

võttes arvesse poliitikaosakonna B (struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika – põllumajandus ja maaelu areng) 2014. aasta uuringut „Täppispõllumajandus: võimalus ELi põllumajandustootjatele ja potentsiaalsed ÜPP toetused ajavahemikus 2014–2020“,

—

võttes arvesse teaduslike ja tehnoloogiliste valikute hindamise üksuse (STOA) 2013. aasta uuringut „Tehnoloogilised valikud 10 miljardi inimese äratoitmiseks“,

—

võttes arvesse komisjoni 29. veebruari 2012. aasta teatist Euroopa innovatsioonipartnerluse „Põllumajanduse tootlikkus ja jätkusuutlikkus“ kohta (COM(2012)0079),

—

võttes arvesse komisjoni 13. veebruari 2012. aasta teatist „Innovatsioon ja jätkusuutlik majanduskasv: Euroopa biomajandus“ (COM(2012)0060),

—

võttes arvesse komisjoni 16. oktoobri 2015. aasta otsust teadusnõustajate kõrgetasemelise töörühma loomise kohta (C(2015)6946),

—

võttes arvesse komisjoni 19. mai 2015. aasta teatist „Parem õigusloome paremate tulemuste saavutamiseks – ELi tegevuskava“ (COM(2015)0215),

—

võttes arvesse oma 17. detsembri 2015. aasta resolutsiooni patentide ja sordiaretajate õiguste kohta (10),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit (A8-0174/2016),

A.

arvestades, et meie ühiskonnad puutuvad kokku arvukate põllumajandust puudutavate probleemidega ja peavad täitma oma rolli, ning arvestades, et hinnangute kohaselt suureneb maailma rahvastik 2050. aastaks 9,6 miljardini, mis tähendab, et maailmas on siis ligikaudu 2,4 miljardit inimest rohkem kui praegu;

B.

arvestades, et keskmiselt vähemalt üks kolmandik toodetud toidust ja mõnedes sektorites peaaegu pool läheb raisku, ning arvestades, et üks kõige tulemuslikumatest viisidest eeldatava nõudluse rahuldamiseks, ammendamata seejuures nappe ressursse, on tehnoloogiliste lahenduste rakendamine, et suurendada toodangut, parandada jaotusviise ja võidelda toidu raiskamise vastu;

C.

arvestades, et tungivalt on vaja toota ELi ja kogu maailma kodanikele rohkem toitu, mis on ohutu, tervislik ja toitev, et võidelda vaegtoitumuse, ülekaalulisuse, südame-veresoonkonna haiguste jne vastu; arvestades, et ELi kõrgeid toidu kvaliteedistandardeid tunnustatakse kogu maailmas;

D.

arvestades, et on olemas palju põllumajandusega konkureerivaid maakasutuse alternatiive, nagu linnastumine, tööstus, turism ja vaba aja veetmine;

E.

arvestades, et põllumajanduslikud toorained pakuvad perspektiivi keskkonnahoidliku keemia arenguks;

F.

arvestades, et põllumajanduse säästvamaks muutmine on muutumas ettevõtjate jaoks üha olulisemaks eesmärgiks, võttes ühelt poolt arvesse vajadust hoida sissetuleku tagamiseks kulud kontrolli all ja teiselt poolt reageerida loodusvarade (pinnas, vesi, õhk ja bioloogiline mitmekesisus) ammendumisele ja nende seisundi halvenemisele; arvestades, et põllumajanduses kasutatakse 70 % maailma mageveest, ning arvestades, et vee kättesaadavus piirab ELi ja maailma mõnes piirkonnas põllumajanduslikku tootmist juba suurel määral; arvestades, et joogivee kasutamist põllumajanduses saab märkimisväärselt vähendada, kasutades tulemuslikult kaasaegseid niisutustehnikaid ja kasvatades kohalikku kliimasse sobivaid põllukultuure;

G.

arvestades, et lämmastikväetised aitavad suurendada saaki, kuid nende tootmisele kulub ligikaudu 50 % põllumajanduslike tootmissüsteemide tarbitavast fossiilkütuseenergiast;

H.

arvestades, et eeldatavasti suureneb maailma energianõudlus 2030. aastaks 40 % võrra, ning arvestades, et praegu tuleb tõsiselt mõelda, kuidas seda nõudlust rahuldada suurema energiatõhususe ja kindla energiaallikate jaotuse abil, mis hõlmab taastuvaid energiaallikaid; arvestades, et uuringud on näidanud, et lühemad põllumajandusliku toidutööstuse ahelad võivad vajada vähem sisendenergiat, mis aitab kulusid kokku hoida ja keskkonda säästa;

I.

arvestades, et igal aastal hävib kuni 40 % maailma saagist taimekahjurite ja -haiguste tõttu, ning arvestades, et eeldatavasti suureneb see osakaal järgnevatel aastatel märkimisväärselt; arvestades, et tuleb astuda samme selle arvu edasise suurenemise ärahoidmiseks, sealhulgas kasutades süsteemset lähenemist ja kohandades olemasolevaid tootmismudeleid, ning arvestades, et kliimamuutused aitavad sellele hävimisele kaasa ning toovad kaasa ökoloogiliselt uudsete taimekahjurite ja -haiguste ilmumise;

J.

arvestades, et globaalne soojenemine tekitab äärmuslikke ilmastikunähtusi, mis toovad kaasa põua või üleujutused, mis põhjustavad märkimisväärset kahju nende all kannatavatele elanikkonnarühmadele ning tekitavad tõsiseid riske nende toiduga kindlustatusele; arvestades, et bioloogiliselt ja struktuurselt erinevate agroökosüsteemide vastupanuvõime kliimamuutustele võib aidata seda riski vähendada;

K.

arvestades, et ELi geneetilist saagipotentsiaali ei realiseerita järjepidevalt Euroopa põllumajandusettevõtetes, kus saagikus ei ole viimaste aastate jooksul tõusnud;

L.

arvestades, et taimede geneetiliste ressursside mitmekesisus ja kvaliteet etendavad põllumajanduse vastupanuvõime ja tootlikkuse puhul olulist rolli ning on seega pikaajalise põllumajanduse ja toiduga kindlustatuse otsustavateks teguriteks;

M.

arvestades, et saagivahe kaotamine on eriti suur probleem säästva põllumajanduse teadusuuringute kava jaoks;

N.

arvestades, et täppispõllumajandus hõlmab automatiseerimise ja muu tehnoloogia kasutamist peamiste põllumajandustavade täpsuse ja tõhususe suurendamiseks, kasutades süsteemipõhiseid lähenemisviise andmete kogumiseks ja analüüsimiseks ning ilma, mulla, vee ja põllukultuuride koostoime optimeerimiseks, ning arvestades, et täppispõllumajanduse lõppeesmärk on vähendada pestitsiidide, väetiste ja vee kasutamist, parandades ühtlasi mullaviljakust ja optimeerides saagikust;

O.

arvestades, et mullateadus tõestab, et heas seisundis ja elus mullastik toetab ja kaitseb põllukultuure kasulike liikide abil, mis kaitsevad haigusetekitajate vastu ning varustavad kultuurtaimi toitainete ja veega, saades vastu suhkruid taimejuurte eritistest; arvestades, et põllumajandustavad võivad avaldada negatiivset mõju mulla bioloogilisele, keemilisele ja füüsilisele kvaliteedile, põhjustades muu hulgas mullaerosiooni, mullastruktuuride seisundi halvenemist ja viljakuse vähenemist;

P.

arvestades, et innovatiivsete tehnoloogiate kasutamisest saadav kasu ei peaks piirduma ainult üht liiki põllumajandustavadega ja see peab avalduma kõigi põllumajandusliku tootmise liikide puhul, olgu siis tegemist tavapärase või mahepõllumajanduse, loomakasvatuse või põllukultuuride kasvatamise, väike- või suurtootmisega;

Q.

arvestades, et ajavahemikul 1993–2009 vähendati pestitsiidide toimeainete arvu 70 % võrra, samal ajal kui haiguspuhangute esinemine on Euroopa Liidus suurenenud; arvestades, et lubade andmise protsess, sh toimeainete ja taimekaitsevahenditele alternatiiviks olevate uute ainete kindlaksmääramise kriteeriumid, muutub ELi põllumajanduse ja kodanike jaoks aina suuremaks probleemiks; arvestades, et kiiresti on vaja tegeleda väikeseks kasutuseks mõeldud toimeainete puudumisega;

R.

arvestades, et erikultuuride jaoks mõeldud taimekaitselahenduste ebapiisavus ohustab toidukultuuride kvaliteeti, mitmekesisust ja säästvat tootmist ELis, ning selle otsene mõju, sh kahjud kultuuride kasvatuses ja põllumajandustootjate kantavad lisakulud, on hinnanguliselt üle ühe miljardi euro;

S.

arvestades, et lühiajalised poliitikatsüklid ja teadustöö rahastamise prioriteedid võivad olla kahjulikud põllumajandusega seotud oskustele, taristule ja innovatsioonile, ning arvestades, et prioriteetseks tuleks pidada tõhusat teadustulemuste siiret teadusest põllumajandustootjatele ning teadusprogramme, milles keskendutakse põllumajanduse säästvamaks muutmisele, tootmiskulude vähendamisele ja konkurentsivõime suurendamisele;

1.

märgib, et põllumajandussektor on alati tuginenud uutele põllumajandusettevõtluse mudelitele ja tavadele, mis hõlmavad uusi tehnoloogiaid ja tootmismeetodeid, et suurendada väljundeid ning kohaneda uue ja muutuva olukorraga; rõhutab, et ökosüsteemi teenused, nagu toitainete ringlus, on põllumajanduse jaoks keskse tähtsusega, ning et mõned funktsioonid, nagu CO2 sidumine, ulatuvad toidutootmisest kaugemale;

2.

on veendunud, et innovatsioon võib aidata kaasa ELi põllumajanduse säästvaks muutmisele ning peab täppispõllumajanduse tehnoloogiat edu säilitamiseks eriti tähtsaks, kuid tunnistab piiranguid selle ulatuslikul kasutuselevõtmisel, sh usaldusväärsus, juhitavus ja piiratud teadmised selle tehnoloogia kohta ning selle kohandatavus igat liiki ja iga suurusega põllumajandusettevõtetele;

3.

on seisukohal, et täppispõllumajanduse aluseks olevad põhimõtted võivad tuua olulist kasu keskkonnale, suurendada põllumajandustootjate sissetulekut, võimaldada põllumajandusmasinaid otstarbekamalt kasutada ja suurendada oluliselt ressursikasutuse, sh niisutamiseks vee kasutamise tõhusust; ergutab komisjoni seetõttu edendama meetmeid täppispõllumajanduse tehnoloogiate arendamise ja kasutuselevõtmise stimuleerimiseks kõigi põllumajandusettevõtte liikide puhul, olenemata nende suurusest ja tootmisviisist ning sellest, kas tegeldakse taime- ja/või loomakasvatusega;

4.

rõhutab, et iseäranis tähtis on tagada, et täppispõllumajanduse innovatsiooniprotsess lahendaks suurte kulude probleemi teatava täppispõllumajanduse tehnoloogia väljatöötamises ja kasutamises ning et põllumajandustootjad ja kogu tarneahel oleks aktiivselt kaasatud selle tehnoloogia väljatöötamisse, et tagada selge kasu põllumajandusettevõtte tasandil ning aidata põllumajandusettevõtetel muutuda vastupanuvõimelisemateks;

5.

on veendunud, et majanduslik areng ja säästev tootmine ei välista üksteist ning on saavutatavad innovatsiooni kaudu; rõhutab vajadust toetada innovatsiooni tehnoloogia valdkonnas ja valitsemises õigusliku sidususe, selguse ja ettevõtlusvõimaluste tagamise kaudu, ning nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et asjaomaste õigusaktide tulevaste läbivaatamiste ja reformide puhul võetakse innovatsiooni konkreetselt arvesse; toonitab asjaolu, et Euroopa põllumajanduses suudetakse toota kvaliteetseid ja suure lisaväärtusega tooteid ning pakkuda kasumlikke ja teadmistepõhiseid lahendusi, et toita maailma üha kasvavat ja nõudlikumat elanikkonda;

6.

kutsub tööstust, komisjoni ja liikmesriike üles tegema partneritena koostööd, et suurendada robootika ja muude täppispõllumajanduse meetodite toimivust ja kohandatavust, et teadustöö rahastamist saaks põllumajanduse ja aianduse huvides tulemuslikult ära kasutada;

7.

kutsub tööstust lisaks üles kasutama ära innovatsioonist tulenevaid võimalusi selliste täppispõllumajanduse võimekuste arendamiseks, mis on kõigile juurdepääsetavad, suurendes nii puuetega inimeste võimalusi, edendades soolist võrdõiguslikkust ning laiendades oskuste baasi ja tööhõivevõimalusi maakogukondades;

8.

peab tervitatavaks täppispõllumajanduse robootika kaasamist hiljuti avaldatud raamprogrammi „Horisont 2020“ tööprogrammi aastateks 2016–2017, kuid peab kahetsusväärseks, et selle konkursi raames esitatud projektide puhul ei nõuta paljusid osalejaid hõlmavat lähenemisviisi, mis võib tähendada, et põllumajandustootjad jäävad innovaatilistest arengutest kõrvale; rõhutab, et täppispõllumajandus võib vähendada ressursikasutust vähemalt 15 % võrra; julgustab rakendama täppispõllumajandust, mis pakub uusi lähenemisviise kogu põllumajandusettevõtte juhtimisele, näiteks GPSi/GNSSi tehnoloogia abil juhitavaid masinaid ja kaugjuhitava õhusõiduki süsteeme (RPA-süsteemid);

9.

juhib tähelepanu asjaolule, et põllumajandussektoris, nagu kõigis muudes majandussektorites, on toimumas muutused; rõhutab, et kaasaegne põllumajandus sai võimalikuks üksnes tänu teaduse ja tehnika progressi omaksvõtmisele, ning et digivaldkonna edusammud pakuvad samuti võimalust põllumajandussektori täiendavaks arenguks;

10.

rõhutab, et suurte integreeritud andmekogude võrdlemine ja analüüs võib edasi viia innovatsiooni põllumajanduses ning on eriti kasulik põllumajandustootjatele, majandusele, tarbijatele ja keskkonnale kasuliku tõhusa ja säästva toiduahela kavandamisel ja arendamisel; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaotama keerukate ja killustatud IKT-süsteemide integreerimist takistavad tõkked, soodustama investeeringuid ja katma koolituskulud ning muutma vajalikud rajatised põllumajandusele kättesaadavamaks;

11.

väljendab heameelt Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) edusammude üle täppispõllumajanduse arendamisel; on seisukohal, et ESA satelliit Sentinel 2B, mis saadetakse orbiidile 2016. aasta lõpus, võib anda selgema pildi kultuuride ja metsa all olevast pindalast, aidates põllumajanduspoliitikat tulemuslikumalt rakendada, ressursikasutust otstarbekamaks muuta ja saagikoristusperioode optimeerida; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama satelliidipõhiste süsteemide kasutamist;

12.

tunnistab, et mulla degradatsioon on peamine põllumajanduslikku tootmist piirav tegur, ning nõuab suuremaid ambitsioone ja jõupingutusi mulla ja veevarude majandamise tavade parandamiseks, eriti kliimamuutusi silmas pidades; peab tervitatavaks samal tehnorajal liikumisega (Controlled Traffic Farming – CTF) tehnoloogiate arendamist, mis vähendavad maa ülearusest töötlemisest tulenevaid mulla kahjustusi, ning peab tervitatavaks ka hiljutisi püüdlusi integreerida mahepõllumajandusse kõrge resolutsiooniga kaugseire tehnoloogiad; ergutab komisjoni kvantifitseerima nende uute tehnoloogiate keskkonna- ja tootmisalast kasu ning tagama teadlikkust ning teadmus- ja tehnosiiret;

13.

nõuab põllumajandustootjate kaasamist pinnase toitainete kaardistamise tehnoloogiate kavandamisse, katsetamisse ja levitamisse, et suurendada nende tulemuslikkust;

14.

peab kahetsusväärseks, et toitainete kasutamise tõhusus on ELis väga madal, ning rõhutab, et vaja on võtta meetmeid lämmastiku (N), fosfori (P) ja kaaliumi (K) kasutuse tõhususe parandamiseks, et vähendada nende mõju keskkonnale ning parandada toidu- ja energiatootmist; nõuab sihtotstarbelisi uuringuid (ja nende rakenduslikku kasutamist), et parandada toitainetõhususe seiret ja optimeerida veelgi muutuva laotusnormi tehnoloogiaid;

15.

nõustub, et uute tehnoloogiate ja innovatiivsete põllumajandustavade arendamine võib märkimisväärselt vähendada taimekaitsevahendite, väetiste ja vee kulu ning nende abil on võimalik võidelda mullaerosiooni vastu;

16.

on seisukohal, et geneetilise mitmekesisuse vähenemine viimase sajandi jooksul ohustab toiduga/söödaga kindlustatust ning kahjustab ELi poliitikat säästva põllumajanduse, bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja kliimamuutuste leevendamise strateegiate valdkonnas; usub, et selle vähenemise peamiseks põhjuseks on monokultuurid ja viljavahelduse puudumine; on seisukohal, et kõik taimesordid ja loomaliigid, sh maatõud, nende metsikud ja poolmetsikud sugulased ning vanad ja uuendsordid on hädavajalikud geneetilise mitmekesisuse, aretusprogrammide ning piisava, toitva ja tervisliku toidu tootmise säilitamiseks;

17.

on seisukohal, et ELi eeskirjad peaksid võimaldama põllumajandustootjatel ja sordiaretajatel selliseid geneetilisi ressursse kõige paremini ära kasutada, et kaitsta geneetilist mitmekesisust ja innovatsiooni, arendades uusi sorte; rõhutab, et ELi eeskirjadega tuleks alati püüda mitte kahjustada selliseid innovatiivseid protsesse sordiaretajatele ja põllumajandustootjatele tarbetu halduskoormuse tekitamisega;

18.

rõhutab vajadust suurema dialoogi järele geenipankade, era- ja avaliku sektori taimeuuringute, sordiaretajate, lõppkasutajate ja kõigi teiste geneetiliste ressursside säilitamises ja kasutamises osalejate vahel, et suurendada vastupidavust ja lahendada säästva põllumajanduse ees seisvad probleemid kogu Euroopas;

19.

juhib tähelepanu varasematele toetustele, mida põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat (AGRI) ning teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat (RTD) on andnud geneetiliste ressursside säilitamise jaoks, näiteks Euroopa kohalike seemnete säilitamise võrgustikule (ENSCONET), kuid nõuab jätkuprogramme, et jätkata põllukultuuride ja kariloomade geneetilise säilitamise toetamist, eriti geneetiliste ressursside kohapealsel kasutamisel põllumajandusettevõtetes rakendatavate meetmete kaudu;

20.

rõhutab, et oluline on avada geneetiliste ressursside säilitamine mitmekesisemate taime- ja loomaliikide jaoks ning et teadustöö rahastamine selles valdkonnas peab tooma kaasa tehnoloogia arengu põllumajanduses ja aianduses;

21.

palub komisjonil esitada ettepanekud Euroopa strateegia kohta geneetilise mitmekesisuse kaitsmiseks põllumajanduses, nagu näeb ette ELi bioloogilise mitmekesisuse 2020. aastani kestva strateegia meede 10;

22.

mõistab vajadust kasutada iduplasma kogusid vastutustundlikult, et teha kindlaks ressursside kasutamise tõhususe, kahjuritele ja haigustele vastupidavuse ning muud kvaliteeti parandavad ja vastupidavust suurendavad tunnused ning neid iseloomustada; leiab, et seetõttu tuleb rohkem tähelepanu pöörata fenotüübi määramisele, mis on oluline kitsaskoht paljude põllukultuuride puhul;

23.

märgib, et kõige tulemuslikum viis geneetilise mitmekesisuse säilitamiseks põllumajanduses on selle kasutamine in vivo; märgib, et kolmest ELi ametlikele seemnekataloogidele kohaldatavast nõudest (eristatavus, ühtlikkus ja püsivus) ei ole ühtlikkus ja püsivus geneetiliselt mitmekesiste taimede loomupärased omadused; märgib, et kliimamuutustega kohanemine sõltub suurest geneetilisest varieeruvusest; märgib seemneturgude järjest ulatuslikumat koondumist ja varieeruvuse vähenemist liigi kohta; ergutab põllumajandusettevõtete seemnesüsteeme ja -vahetusi etendama suuremat rolli põllumajandustootjate mõjuvõimu suurendamisel ning tunnistab, et osalusaretus on maakogukondades pikaajaline innovatsioonitraditsioon;

24.

mõistab vajadust säilitada geneetilised ressursid ja neid kasutada pikaajalise toiduga kindlustatuse tagamiseks ning laiendada ajakohaste taime- ja loomaaretusprogrammide geneetilist baasi; tunnistab, et mahepõllumajandusettevõtetes napib uusi sorte, mis oleksid vastupidavad kahjuritele ja haigustele ning mida oleks võimalik kasvatada ilma taimekaitsevahendeid kasutamata; toetab juurdepääsu ja tulu jaotamise kontseptsiooni, kuid nõuab Nagoya protokolli rakendamist määruse (EL) nr 511/2014 ja rakendusmääruse (EL) 2015/1866 alusel, et keerukus ja loodusliku materjali kasutamisest tulenevad kulud ei heidutaks aretajaid loomast uusi tunnuseid, nagu vastupidavus kahjuritele ja haigustele, toiteväärtuslik kvaliteet ja vastupidavus keskkonnatingimustele; märgib, et seda tuleks teha läbi aastate liike hoidnud ja sorte aretanud maakogukondade õigusi piiramata;

25.

peab oluliseks säilitada kohalike tõugude jõudlus ja seda arendada, võttes arvesse nende võimet kohaneda oma loomuliku keskkonna tingimustega, ning austada põllumajandustootjate õigusi taimi iseseisvalt aretada ning varuda ja vahetada eri liikide ja sortide seemneid, et tagada Euroopa põllumajanduse geneetiline mitmekesisus;

26.

tunnistab vajadust toetada sobivaid külvikordi, mis on põllumajandustootjate jaoks endiselt kasumlikud; rõhutab samuti vajadust säilitada lisaks geneetilistele ressurssidele teatav hulk terve rea taimede jaoks sobivaid taimekaitsevahendeid; rõhutab, et ilma selliste vahenditeta väheneks oluliselt selliste põllukultuuride mitmekesisus, mida saab kasumlikult toota;

27.

toetab vajadust järjepidevate edusammude järele innovatiivses aretuses, kohaldades turvalisi ja järeleproovitud meetodeid, mille eesmärk on suurendada mitte üksnes põllukultuuride kahjuritele ja haigustele vastupidavate tunnuste arvu, vaid ka suure toiteväärtusega ja tervisele kasulike omadustega toidutoorainete valikut turul;

28.

peab oluliseks tagada järjepidev toetus selliste tulevaste tehnoloogiliste vahendite arendamisele ja kasutamisele, mis võivad aidata aretusel edukalt tegeleda eelseisvate ühiskondlike väljakutsetega;

29.

leiab, et komisjonil on õige aeg avaldada uute meetodite töörühma käsitlev lõpparuanne ja kasutada oma teaduslikke tulemusi alusena muu hulgas praegu kontrollitavate aretusmeetodite õigusliku staatuse selgitamisel ning kasutada oma aruteludes usaldusväärset õiguslikku analüüsi;

30.

ergutab kõigi sidusrühmade ja üldsuse seas avatud ja läbipaistvat dialoogi aretusprogrammide jaoks väga täpsete innovatiivsete lahenduste vastutustundliku väljatöötamise, sealhulgas selle riskide ja kasu üle; märgib, et see nõuab jõupingutusi põllumajandustootjate ja üldsuse teadlikkuse ja uutest meetoditest arusaamise suurendamiseks; kutsub komisjoni üles tagama tarbijate ja põllumajandustootjate piisavalt harimist uute ja arenevate aretusmeetodite alal, et tagada avatud ja teadliku avaliku arutelu toimumine;

31.

väljendab muret Euroopa Patendiameti (EPO) laiendatud apellatsioonikomisjoni 25. märtsi 2015. aasta otsuse pärast juhtumite G2/12 ja G2/13 kohta;

32.

rõhutab kiireloomulist vajadust vaadata läbi taimekaitsevahendeid reguleeriva raamistiku rakendamine ning töötada välja sidus, tõhus, prognoositav, riskipõhine ja teaduslikult tõestatud hindamis- ja lubade andmise süsteem; peab oluliseks vähendada põllumajandustootjate sõltuvust pestitsiididest nii palju kui võimalik, märkides, et toidu ja sööda tootmine toimub konkurentsipõhises rahvusvahelises keskkonnas; peab oluliseks arendada välja taimekaitsevahendid, mis on kulutõhusad, ohutud kasutada ja keskkonnasõbralikud;

33.

peab tervitatavaks komisjoni 2016. aasta tööprogrammi REFIT algatusi, millega kohustatakse ELi viima läbi määruse (EÜ) nr 1107/2009 ja määruse (EÜ) nr 396/2005 hindamist; rõhutab, et REFITi protsess ei tohi tuua kaasa toiduohutus- ja keskkonnakaitsenormide leebemaks muutmist;

34.

palub komisjonil lisada parlamendile ja nõukogule esitatavasse aruandesse võimalused praeguste õigusaktide ning eelkõige lubade vastastikuse tunnustamise ja piirkondlike hindamiste protsessi toimimist käsitlevate õigusaktide muutmiseks ja täiendamiseks;

35.

rõhutab muret, et iganenud riiklike loa andmise meetodite jätkuva kasutamise tõttu piirkondlike lubade süsteem ei toimi, ning kutsub komisjoni üles heakskiitmise süsteemi ühtlustama, et tagada toodete vastastikune tunnustamine määruses (EÜ) nr 1107/2009 kindlaks määratud piirkondadesse kuuluvates liikmesriikides;

36.

väljendab heameelt hiljutise integreeritud taimekaitse alase Euroopa teadusvõrgustiku (IPM-ERANET) ning uue väikese kasutuse alase koordineerimisplatvormi üle, kuid on seisukohal, et platvormi võiks kasutada paremini ära teadusuuringute ja innovatsiooni hõlmamiseks, et tegeleda väikeseks kasutuseks ja erikultuuride jaoks mõeldud taimekaitselahenduste puudumisega;

37.

rõhutab toimeainete mõjude läbipaistva hindamise olulisust selleks, et tagada säästev põllumajandus kooskõlas ELi õigusega, ning toodete kasutamisega seotud riski ja ohtude põhjaliku hindamise olulisust; tuletab meelde, et kui ebakindluse tase on liiga kõrge selleks, et tagada rahvatervis või head põllumajandus- ja keskkonnatingimused, tuleks kasutada ettevaatuspõhimõtet;

38.

palub tervise ja toiduohutuse peadirektoraadil (SANTE) kehtestada selged kriteeriumid väikese riskiga toimeainete määratlemiseks väikese riskiga pestitsiidide väljatöötamise ja kasutamise jaoks, võttes samal ajal arvesse arenevaid teaduslikke teadmisi ja tagades, et saavutatakse tervise- ja keskkonnakaitse alased eesmärgid, ning tagada, et kõikide võimalike väikese riskiga ainete suhtes kohaldatavate kriteeriumite puhul on olemas andmed ohutuse kohta;

39.

on seisukohal, et väikese riskiga aineid, sealhulgas taimekaitsevahendite mittekeemilisi alternatiive (nagu bioloogiline tõrje) tuleks käsitleda prioriteedina referentliikmesriikide ja Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) poolses hindamises, et aidata saavutada direktiivi 2009/128/EÜ integreeritud taimekaitse ja pestitsiidide säästva kasutamise alased eesmärgid, eelkõige seoses toodete kasutamisega vähe levinud ja erikultuuridel;

40.

rõhutab, et põllumajandustootjatel on vaja laiemat valikut vahenditest oma taimede kaitseks ja selle üle otsustamiseks, milline meede nende taimi kõige paremini kaitseb; julgustab seetõttu kasutama osana integreeritud taimekaitsest laialdasemalt mitmesuguseid alternatiive tavapärastele pestitsiididele, sh biopestitsiide, ning nõuab suuremate jõupingutuste tegemist kulutõhusamate alternatiivide arendamiseks, toetades mittekeemiliste alternatiivide ja väikese riskiga meetmete ning keskkonnasõbralikumate pestitsiidide alaseid väliuuringuid ja nende laiemat tutvustamist;

41.

märgib, et bioloogiline tõrje kujutab endast elusorganismide või looduslike ainete kasutamisel põhinevaid taimekaitsemeetodeid ja see võib vähendada tavapäraste pestitsiidide kasutamist ning aidata suurendada taimede vastupanuvõimet;

42.

kutsub komisjoni üles esitama tegevuskava ja looma eksperdirühma, et teha tööd säästvama taimekaitsesüsteemi nimel; rõhutab võimalusi, mida pakub taimekaitsesüsteem, mis parandab sordiaretuse püüdluste, loomulike kaitsesüsteemide ja pestitsiidide kasutamise vastastikust mõju;

43.

peab kahetsusväärseks aeglast protsessi integreeritud taimekaitse ja direktiivi 2009/128/EÜ rakendamisel liikmesriikides ja rakendamise hindamisel komisjoni poolt;

44.

tunnistab, et põllumajandusega seotud tehnoloogia väljatöötamine nõuab erinevaid erialaoskusi ja valdkondadevahelisi teadmisi, mille hulka kuuluvad muu hulgas üldine taime-, looma- ja keskkonnateadus, füsioloogia ja inseneriteadus;

45.

peab kahetsusväärseks oskuste puudujäägi suurenemist paljudel nendest erialadest ning palub liikmesriikidel teha oma järgmiste maaelu arengu programmide, sh Euroopa innovatsioonipartnerluste loomisel koostööd tööstuse, teadusasutuste ja teiste asjaomaste sidusrühmadega, et teha kindlaks võimalused oskuste arendamise toetamiseks ja teadmiste edasiandmiseks nendes valdkondades, sh noorte põllumajandustootjate ja uute turuletulijate koolitamise ja praktika kaudu;

46.

palub põllumajandustehnoloogia sektoril suurendada põllumajandusettevõtetes toimuva tutvustustegevuse kooskõlastatust ja integratsiooni ning kasutada tutvustustegevust rohkem ja seirata põllumajandusettevõtteid parimate tavade jagamiseks piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil, kasutades praegu olemasolevaid või uusi programme, algatusi ja ressursse;

47.

tunnistab täppispõllumajanduse ja digitehnoloogia integreerimise potentsiaali põllumajanduse noorte põllumajandustootjate jaoks atraktiivsemaks muutmisel ning uute majanduskasvu ja tööhõive võimaluste loomiseks maapiirkondades; on veendunud, et investeerimine nende tehnoloogiate arendamisse võib kiirendada põlvkondade vahetumist põllumajanduses;

48.

tunnistab säästva põllumajanduse ja aiandusega seotud pikaajalisi probleeme ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama alus- ja rakendusuuringute jaoks välja järjepideva rahastamisega pikaajalist investeerimiskava, pidades prioriteetseks sektoripõhist lähenemist, ning palub komisjonil ja liikmesriikidel parandada säästva põllumajanduse alaste spetsialistide koolitamist ja tagada, et võimalik on konsulteerimine ekspertidega;