2.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 81/1

Raportöör:

Dimitris DIMITRIADIS

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on mitmes arvamuses järjekindlalt väljendanud oma positiivset suhtumist ELi poliitikameetmetesse, mille eesmärk toetada väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid (VKEd) (1). VKEd on siiski äärmiselt heterogeenne kategooria, nõudes erilisi jõupingutusi, et tegeleda asjakohaselt erinevate allrühmade ja eelkõige väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete vajadustega.

1.2.

Selle allrühma olulisus seisneb tõsiasjas, et sellesse kuuluvad ettevõtted loovad valdava enamuse töökohtadest ELi piirkondades. Kinnitades oma eelnevaid järeldusi ja tuletades meelde oma eelmistes arvamustes tehtud soovitusi, (2) on komitee eesmärk vaadelda lähemalt ja analüüsida väljakutseid, millega väikesed pere- ja traditsioonilised ettevõtted silmitsi seisavad. Eesmärk on anda võimalus mõjutada konstruktiivselt poliitikaloomet ELi, riigi ja piirkonna tasandil.

1.3.

Komitee julgustab Euroopa Komisjoni kaaluma, kuidas toetada ja edendada väikeseid pere- ja traditsioonilisi ettevõtteid, sest kõnealused ettevõtted on võtmeelement uute tegevuste väljatöötamisel ja sissetuleku loomisel piiratud ressurssidega piirkondades. Nad toovad lisandväärtust regionaalarengu protsessi iseäranis vähem arenenud piirkondades, kuna on tugevasti seotud kohaliku majandusega, kus nad teevad investeeringuid ja säilitavad tööhõivet.

1.4.

Komitee on seisukohal, et paljudes arengus endiselt maha jäävates piirkondades on tohutuid arenguvõimalusi ning et seda kasutamata potentsiaali võiks realiseerida kohalike väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete kaudu. See väljakutse peaks kõnetama mitte üksnes Euroopa Komisjoni, vaid ka teisi osalejad, keda tuleks aktiivselt kaasata, sh kohalikud omavalitsused ja kohalikud vahendajad, nagu ettevõtlusorganisatsioonid ja finantsasutused.

1.5.

Komitee kutsub komisjoni üles pöörama tähelepanu tõsiasjale, et väikeseid pere- ja traditsioonilisi ettevõtteid on negatiivselt mõjutanud hiljutised majanduslikud ja tööstuslikud arengud ja suundumused. Nende konkurentsivõime nõrgeneb ja nad seisavad oma tegevuses silmitsi järjest suuremate probleemidega.

1.6.

Komitee väljendab muret selle pärast, et toetuspoliitika meetmete rakendamisel ei keskenduta väikestele pere- ja traditsioonilistele ettevõtetele ning on ebatõenäoline, et need kõnealustest vahenditest olulist kasu saaksid. Üldiselt on VKEde tugimeetmed suunatud teadusuuringute ja innovatsiooni suurendamisele VKEdes ja idufirmadele. Seadmata kahtluse alla nende poliitikameetmete olulisust, soovib komitee rõhutada, et nendest saab kasu väga väike osa kõigist VKEdest ja et väikesed pere- ja traditsioonilised ettevõtted ei kuulu reeglina kasusaajate hulka. Komitee väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle vaadata läbi VKEde määratlus. Selle algatas siseturu, tööstuse, ettevõtluse ja VKEde peadirektoraat ja see on esialgu kavandatud 2019. aasta alguseks (3).

1.6.1.

Praegune VKEde määratlus on juba aegunud ja seepärast on komitee veendunud, et kavandatud läbivaatamine võiks aidata asjakohasemalt mõista VKEde olemust ja kujundada nende jaoks sobivama poliitika. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles lisama konsulteerimisprotsessi hinnangu selle kohta, kuidas kohaldatakse praegust määratlust VKEde poliitikameetmete rakendamisel ELi, riigi ja piirkonna tasandil, keskendudes iseäranis väikestele pere- ja traditsioonilistele ettevõtetele.

1.6.2.

Komitee on veendunud, et määratluse läbivaatamine peaks hõlmama vähemalt järgmist:

1.7.

Komitee arvates on oluline, et väikeseid pere- ja traditsioonilisi ettevõtteid tunnustataks eraldi allrühmana, kuna reeglina kannatavad nemad kõige enam turutõrgete tõttu. Seepärast soovitab komitee töötada välja neile suunatud ja kohandatud toetuspoliitika. Kõige pakilisemate probleemide käsitlemiseks peab selline poliitika olema suunatud vähemalt järgmisele:

2.1.

ELi poliitikaloome keskmes on praegu mitmed aktuaalsed tööstuse arengud ja suundumused: digiteerimine, neljas tööstusrevolutsioon, kiiresti muutuvad ärimudelid, üleilmastumine, jagamismajandus ja innovatiivsemad konkurentsieeliste allikad. Samas tuleb tunnistada, et inimesed peavad saama elada kõikjal Euroopa Liidus, sh paljudes piirkondades, kuhu neljas tööstusrevolutsioon tõenäoliselt kergesti ei jõua.

2.2.

Vähendamata nende uute suundumuste olulisust ja toetades samas nende edendamisele suunatud poliitilisi jõupingutusi, on vaja meenutada, et valdava enamiku töökohtade tagajaks ELi piirkondades on praegu väga traditsioonilised VKEd (6) ja väikesed pereettevõtted, (7) kellest enamikul on pikk ajalugu ning traditsioonid, kogemused ja palju edulugusid minevikust. See ettevõtete rühm hõlmab tüüpiliselt järgmisi allrühmi:

2.3.

Nagu komitee on eelnevalt märkinud, on väikesed pere- ja traditsioonilised ettevõtted paljude riikide tugisambaks kõikjal maailmas ning nad kasvavad muljet avaldava kiirusega. Nad täidavad olulist osa piirkondlikus ja kohalikus arengus ning mängivad iseloomulikku, konstruktiivset rolli kohalikes kogukondades. Pereettevõtted suudavad paremini taluda keerulisi majanduslanguse ja stagnatsiooni perioode. Nende ettevõtete juhtimine on tugevalt isikupärane, sest omanikud pööravad erilist tähelepanu ettevõtte pikaajalistele väljavaadetele suuresti seetõttu, et kaalul on perekonna varandus, maine ja tulevik. Nende tegevusele on omane ebatavaline pühendumine ettevõtte järjepidevusele ja see hõlmab püsivat hoolitsemist oma töötajaskonna eest ning klientidega tihedamat suhtlemist äritegevuse säilitamise huvides. Komitee on kutsunud varem komisjoni üles rakendama aktiivset strateegiat parimate tavade edendamiseks liikmesriikide pereettevõtetes (8).

2.4.

Viimastel aastatel on paljud väikesed pere- ja traditsioonilised ettevõtted seisnud silmitsi järjest suuremate probleemidega oma tegevuses, kuna:

2.5.

ELis on veidi alla 23 miljoni VKE, kusjuures VKEde osakaal kõigi ettevõtete hulgas on suurem ELi lõunapoolsetes riikides (10). VKEd moodustavad 99,8 % ELi ettevõtete koguarvust finantssektorivälises ettevõtluses, (11) lisaks annavad need ka tööd peaaegu 67 %-le töötajate koguarvust ning loovad ligikaudu 58 % finantssektorivälise ettevõtluse kogu lisandväärtusest (12). Ettevõtete arvust moodustavad kaugelt suurima osa mikroettevõtted, sealhulgas üheinimese ettevõtted.

3.1.

Üldine reegel on, et VKEdele mõeldud toetus suunatakse peamiselt teadusuuringute ja innovatsiooni edendamisele VKEdes ja VKEde arendamisele (13). Kuigi suutlikkust uuendusi läbi viia ja ülemaailmseks muutuda peetakse kaheks kõige olulisemaks kasvu edendajaks, on VKEdel üldiselt probleeme mõlemaga (14). Pooltega viimasel rahastamisperioodil tuvastatud vahendite tüpoloogiatest taotletakse eesmärke, mis on pea eranditult seotud innovatsiooniga. Need on vahendid, millega toetatakse tehnoloogilist ja mittetehnoloogilist innovatsiooni, ökoinnovatsiooni, innovatiivsete äriühingute loomist, teadus- ja arendustegevuse projekte, teadmus- ja tehnoloogilist siiret.

3.2.

Ajavahemikus 2007–2013 (15) ulatus Euroopa Regionaalarengu Fondi toetus VKEdele ligikaudu 47,5 miljardi euroni (76,5 % ettevõtlustoetuseks ja 16 % Euroopa Regionaalarengu Fondi kogutoetustest sellel perioodil). Lisaks märgiti, et 18,5 miljonist toetust saavast ettevõttest ligikaudu 246 000 olid VKEd. Toetust saavate ettevõtete ja ettevõtete koguarvu võrdlus näitab selgelt, et see hulk on täiesti ebapiisav, ja tõestab, et EL ei ole suutnud toetada seda väga olulist ettevõtterühma. Euroopa Komisjon ei käsitle seda olulist küsimust ressursside vähesuse ja asjaomaste ettevõtete äärmiselt suurte iseärasuste tõttu.

3.3.

Samal ajavahemikul rakendati suhteliselt palju poliitikavahendeid, mille toetusesaajate hulk varieerus suuresti, ulatudes ühest kuni 8 000–9 000 toetusesaajani. Väga vähestele toetusesaajatele suunatud vahendite loomine on selgelt ebatõhus. See tõstatab küsimuse, kas on mõtet töötada välja nii suurt arvu vahendeid. Lisaks tuleb kahtluse alla seada nende tulemuslikkus ja tõhusus, kaaludes, kas nende kavandamisse kaasatud inim- ja rahalised ressursid on tasakaalus saavutatud mõjuga (kui seda on). Samal ajal tõsteti juhtumiuuringutes esile iseenesliku valiku või nn pehme suunamise (soft targeting) protsessi, milles asjaomane poliitikavahend kavandati sihtrühmaks teatud konkreetseid toetusesaajaid (keda üldiselt iseloomustas suurem abi kasutamise suutlikkus) silmas pidades.

3.4.

Terviklik ülevaade (16) kokku 670 poliitikavahendist, mida rakendati 50 rakenduskavas programmitöö perioodi vältel, näitab, et jaotumine erinevate poliitikasuundade vahel on üsna ebaühtlane. Ülevaatest ilmnes, et vähem kui 30 % kõigist poliitikavahenditest oli suunatud traditsiooniliste ettevõtete vajadustele. Komitee on juba väljendanud oma toetust innovatiivsetele ja suure kasvupotentsiaaliga ettevõtetele (17). Kuid samal ajal peab komitee kahetsusväärseks, et poliitikavahendid on ebaproportsionaalselt ja peaasjalikult suunatud VKEde innovatsioonieesmärkidele, sest suuremal osal ELi VKEdest ei ole praegu – ega lähitulevikus – mingisugust innovatsioonipotentsiaali ja nende põhitegevus ei nõua selle olemasolu. Tõepoolest saaks innovaatilisi tooteid välja töötada äärmiselt väikeste kuludega ja neil võiks olla suur kasvupotentsiaal, kuid seda laadi kasv on selgelt erand, mitte aga norm traditsiooniliste ja pereettevõtete jaoks, kelle tööfilosoofia on täiesti erinev. Mõningane innovatsioon on võimalik ja soovitatav ja uued põlvkonnad teevad uuendustegevusega algust, kuna nad on avatud mõtlemisega. Enamikul juhtudest on innovatsioon siiski üksnes killustunud ega kuulu nende äriühingute põhitegevuse hulka (18).

3.5.

Väikesed pere- ja traditsioonilised ettevõtted ei ole toetuspoliitika meetmete keskmes, nagu näitab tõsiasi, et väga väike osa poliitikavahenditest (ainult 7 % avaliku sektori kogutoetustest) on suunatud VKEdele, kes tegutsevad konkreetsetes sektorites, millest kõige tavapärasem on turism. Eelöeldut illustreerib ka tõsiasi, et ligikaudu 54 % toetust saavatest VKEdest on tootmis- ja IKT-sektorist (10 %), vaid 16 % hulgi- ja jaekaubanduse sektorist ning 6 % majutus- ja toitlustussektorist – mida peetakse traditsioonilisteks sektoriteks. Olukorda halvendab tõsiasi, et viimasel programmitöö perioodil toimus VKEde toetuse struktureerimine sügava majanduskriisi valguses, võttes arvesse vajadust suunata ressursid innovatsioonilt üldisema kasvu suunas.

3.6.

Samal ajal näitavad andmed, et viie aasta jooksul pärast kriisi algust 2008. aastal VKEde arv suurenes, samas kui lisandväärtus ja töötajate arv kahanes (19). Asjaomane statistika osutab tõsiasjale, et selles ajavahemikus domineeris nn vajaduspõhine ettevõtlus nn võimaluspõhise ettevõtluse üle. Ilmselgelt üritasid inimesed leida viisi kriisiga toimetulekuks ja ettevõtted üritasid ellu jääda, kuid toetus ei ole olnud piisav ega asjakohane (20).

3.7.

Mitu hiljutist uuringut on selgelt näidanud, et Põhja- ja Lõuna-Euroopa VKEde vajaduste vahel valitsevad märkimisväärsed erinevused, kusjuures olulised on erinevused riiklikul tasandil. Seda seisukohta kinnitab täielikult ka Euroopa Komisjoni Euroopa VKEsid käsitlev aastaaruanne 2014/2015, mille kohaselt koosneb madalaimate tulemustega riikiderühm peamiselt Lõuna-Euroopa riikidest. Nende riikide esitatud projektide õnnestumismäärad on äärmiselt madalad ja see puudutab ka programmi „Horisont 2020“ VKEde komponendi projekte.

3.8.

Veel üks tõsine probleem väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete tõhusal toetamisel on tõsiasi, et edendamismeetmed on peaasjalikult formuleeritud toetatavate äriühingute suuruse alusel, mitte aga olulisemate omaduste põhjal, millel on suurem mõju äriühingute tegevusele. See lähenemisviis võib olla aegunud ja liiga laia suunitlusega ega võta arvesse erinevate rühmade (nagu väikesed pere- ja traditsioonilised ettevõtted) erivajadusi. Oma arvamustes on komitee seepärast pidevalt rõhutanud vajadust sellise VKEde edendamise poliitika järele Euroopas, mis on paremini suunatud ja täpsemalt piiritletud, ning samuti vajadust ajakohastada VKEde määratlust, et kajastada paremini nende mitmekesisust (21).

3.9.

Komitee tunneb muret selle pärast, et ainult väike osa Euroopa Regionaalarengu Fondi toetusest on siiani andnud tõendatud tulemusi, (22) osutades, et sellel on reaalne mõju majandusele. See seab küsimärgi alla VKEde toetamisse investeeritud rahaliste vahendite tõelise mõju. Komitee nõuab, et viidaks läbi tõeline mõjuhinnang, sealhulgas väikestele pere- ja traditsioonilistele ettevõtetele antud toetuse analüüs.

3.10.

Euroopa Regionaalarengu Fond ei ole ainus väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete toetamise allikas. Teised allikad, nagu Euroopa Merendus- ja Kalandusfond (EMKF), (23) Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD) (24) või Euroopa Sotsiaalfond (ESF), (25) mida võib kasutada eraldi või territoriaalsete vahendite (kogukonna juhitud kohalik areng) ja integreeritud territoriaalsete investeeringute (ITI) kaudu, pakuvad samuti toetust VKEdele. Kuid need ei ole suunatud väikestele pere- ja traditsioonilistele ettevõtetele ja vaid väga väike osa rahastamisest läheb neile. Väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete esindajate kohaselt nende vajadusi ei mõisteta ega rahuldata nii nagu vaja.

3.10.1.

Seda võib selgitada tõsiasjaga, et toetuspoliitika meetmeid kujundades on ELi, riiklikud ja kohalikud poliitikakujundajad ning haldusasutused mõnes mõttes liiga paindumatud ega suuda arvesse võtta ettevõtjate ja sotsiaalpartnerite vaatepunkte, et mõista väikeste ja väga väikeste ettevõtete tegelikke vajadusi.

3.10.2.

Muidugi ei tuleks süüdistada ainuüksi haldusasutusi, vaid ka vahendusorganisatsioone, sest nad ei ole suutnud tõhusalt edasi anda VKEde tegelikke vajadusi. Hea näide eelöeldust on see, et VKEd näivad selgelt eelistavat ettevõtetele antavat toetust, samas kui poliitilises arutelus on rõhuasetus järjest enam omakapitali kaudu rahastamisel, tagasimakstaval toetusel ja kaudsel toetusel.

3.10.3.

Ettevõtete ja teaduskeskuste partnerlused ning vahendavate osapoolte kasutamine VKEdele abi pakkumiseks näivad samuti olevat oodatust vähem arenenud, hoolimata suurest tähelepanust, mis neile teemadele osutatakse. Väidetavalt saaks seda mittevastavust osaliselt selgitada kriisiga, kuid majanduslanguse ajal oleksid poliitikakujundajad võinud valida „traditsioonilisemad“ poliitikavahendid kohalike majanduste toetamiseks kriitilisel ajal.

3.10.4.

Võimalus kasutada erinevaid spetsiifilisi finantsinstrumente on väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete jaoks praktiliselt kättesaamatu nende rakendamisega kaasnevate probleemide ning piisavate kogemuste ja teadmiste puudumise tõttu.

4.1.

Väikeste ettevõtete käibest moodustab eksport reeglina väiksema protsendi kui keskmistel ja suurtel ettevõtetel, mis viitab seosele ettevõtte suuruse ja ekspordisuutlikkuse vahel.

4.2.

Juurdepääs rahastamisele on VKEde ja idufirmade jaoks tõsine probleem. Teabearuandes juhtis komitee tähelepanu asjaolule, et ebapiisav rahastamise pakkumine on piiranud VKEde tegevust alates 2008. aastast (26). Kuigi olukord on viimasel ajal paranenud, on edusammud olnud seda aeglasemad, mida väiksem on ettevõte, viidates taas kord suuruse olulisusele ettevõtete vajaduste ja tulemuslikkuse kujunemisel. Lisaks sõltuvad VKEd oma rahastamisel enamjaolt pangalaenudest, ent pangandussüsteem ei vasta asjakohaselt VKEde ja iseäranis väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete vajadustele.

4.3.

Viimasel ajal on finantstoetus keskendunud peamiselt idufirmadele, kes moodustavad väga väikese osa ELi VKEdest, kuid tungivat vajadust kapitali järele kasvufirmade rahastamiseks ei ole ikka veel asjakohaselt käsitletud, nagu ka mitte valdava enamiku traditsiooniliste ettevõtete vajadust rahastada lihtsalt oma tavapärast tegevust, mis on hiljutise kriisi tõttu kannatada saanud. On teateid pankade maksujõetusest, mis on sundinud mõned väikesed ettevõtted ettevõtlusest lahkuma lihtsate rahavoo probleemide tõttu.

4.4.

Veel üks väga tõsine probleem, mida VKEd erinevalt suurtest ettevõtetest kogevad, on seotud juurdepääsuga teabele ja uutele turgudele. Samuti on neil raskem palgata ja hoida kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu ja järgida lisanduvaid regulatiivseid ja haldusnõudeid. See ebasoodne olukord on veelgi teravam ELi vähem arenenud piirkondade VKEde jaoks, kellel puudub võimalus teha väärtusahela osana koostööd suuremate ettevõtetega, kellel on vähem võimalusi osaleda konkurentsivõimelistes klastrites, kellel on piiratum juurdepääs avalikele hüvedele, vahenditele ja tugiinstitutsioonidele ning kelle klientide hulk on sageli vähenemas. Kõik need tegurid võivad ühtlasi kaasa tuua suuremad kaupade turuletoomise kulud.

4.5.

Seepärast ei ole traditsiooniliste ja ELi vähem arenenud piirkondades asuvate VKEde jaoks eluliselt tähtsad poliitikavahendid, mis keskenduvad innovatsiooni, uutele turgudele juurdepääsu, väliskulude sisestamise, kapitaliturgudele juurdepääsu jne edendamisele, vaid pigem vahendid, mis aitavad VKEdel edeneda ja täita paremini oma põhiülesandeid, nagu näiteks vahendid, mis lihtsustavad juurdepääsu tavapärasele pangapoolsele rahastamisele, teabele, kvalifitseeritud tööjõule ja vahetutele ettevõtlusvõimalustele (igapäevaste toimingute lihtsustamine). Nende ettevõtete puhul ei ole lühikeses plaanis mõtet ka alustada käitumise muutmist, sest esmalt on vaja muuta üldist konteksti, milles nad toimivad.

4.6.

Kuigi mõnedes riikides töötavad ettevõtlusinkubaatorid sujuvalt, on teistes nende positiivne mõju suhteliselt piiratud. Põhiline edutegur on organisatsiooniliste vahendite ja tugivõrgustike jagamise kultuur, mis ei ole vähem arenenud ELi piirkondades üldiselt hästi arenenud.

4.7.

Teadmiste sisu tootmise kasvav tähtsus konkurentsieelisena suurendab veelgi VKEde heterogeensust, tehes vahet suure kasvuga VKEdel ja muudel VKEdel, kelle arengut tõkestavad takistused, mis on traditsiooniliselt seotud nende väiksuse, asukoha ja kliendibaasiga.

4.8.

Komitee kutsub komisjoni üles toetama kõigepealt väikeste nimel tegutsemise lähenemisviisi (Act Small First) ja pöörama poliitikavahendite väljatöötamisel erilist tähelepanu väikestele pere- ja traditsioonilistele ettevõtetele.

4.9.

30 või 40 aastat tagasi oli Euroopas mitmeid mahajäänud piirkondi, mis olid geograafiliselt või funktsionaalselt kaugel majanduskasvu mootoritest. Mõned neist on nüüd edukad tänu avatud, vastutustundlikule ja mittekorrumpeerunud kohalikule omavalitsusele, ettevõtlusorganisatsioonide tõhusale tööle ning kohalike toimivate ettevõtlusvõrgustike loomisele.

5.1.

Juurdepääs rahastamisele on kurikuulus probleem. Suuremate äriühingutega võrreldes ilmneb väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete puhul suuremaid erinevusi kasumlikkuse, ellujäämise ja kasvu osas, millest on tingitud erilised probleemid, millega nad rahastamisel silmitsi seisavad. VKEd kipuvad üldiselt seisma silmitsi kõrgemate intressimäärade ja laenuraha piiramisega tagatiste puudumise tõttu. Rahastamisraskused erinevad oluliselt aeglaselt kasvavate ja kiiresti kasvavate äriühingute vahel.

5.2.

Riskikapitalifondide, erakapitaliturgude – sealhulgas mitteformaalsed turud ja äriinglid –, ühisrahastamise laienemine ja kapitaliturgude liidu areng üldiselt on parandanud teatud liiki VKEde juurdepääsu riskikapitalile, kuid on ebatõenäoline, et väikesed pere- ja traditsioonilised ettevõtted saaksid nendest arengusuundumustest oluliselt kasu ning nad jäävad ka edaspidi suuresti sõltuvaks traditsioonilistest pangalaenudest. Isegi innovatiivsete äriühingute, idufirmade ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks ei ole alati lihtne neid vahendeid kasutada ja erinevate riikide vahel on säilinud olulised erinevused kohalike kapitaliturgude arengutaseme ja nõuetekohaste õigusaktide puudumise tõttu.

5.3.

Komitee tunneb heameelt komisjoni poliitika üle lihtsustada rahastamisele juurdepääsu tagatiste pakkumisega. Kuid näib, et valitud süsteem loob moonutusi tagatiste turul ja lõppkokkuvõttes soovimatuid tagajärgi tagatist andvate asutuste tegevusele. On olemas empiirilisi tõendeid (Hispaania näidisjuhtum) selle kohta, et kommertspangad nõuavad sõnaselgelt, et nende olemasolevad laenuvõtjad paluksid tagatist – neile otse ELilt antud otsese tagatise vormis –, nii et pank saaks katta olemasolevad riskid tagatisega, vajaduseta tõsta nende riskiklassi. „Ebasoodsas olukorras VKEd“ (st need, kellel on probleeme laenu saamisel) jäetakse välja. Avaliku sektori raha ulatuslikum kasutamine vastutagatiste kaudu suurendab avaliku sektori raha kasutamise tõhusust ja loob suurema finantsvõimenduse turul ja majanduses laiemalt.

5.4.

Euroopa ja kohalik regulatiivkoormus on jätkuvalt oluline takistus väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete jaoks, kellel kipub olema piiratud suutlikkus tegeleda ülemäärasest reguleerimisest tulenevate probleemidega. See eeldab, et teave eeskirjade kohta tuleb teha neile kergesti kättesaadavaks ja et neile pakutakse tõhusamalt teavet tehniliste ja keskkonnanormide kohta. Poliitikakujundajad peavad tagama, et vastavuse kontrollimise menetlused ei ole tarbetult kulukad, keerulised ega pikad. Samuti peaks toimuma uute eeskirjade ja nende rakendamise süstemaatiline ja hoolikas kontroll asjaomaste kohalike ettevõtjate ühenduste poolt.

5.5.

Juurdepääsu asjakohasele teabele on vaja mitte ainult seoses regulatiivsete nõuetega. Teave kohaliku ettevõtluskeskkonna ja turuvõimaluste kohta piirkondlikul tasandil on eluliselt tähtis ka traditsiooniliste ja pereettevõtete jaoks. Tänapäevastel tehnoloogiatel on suur potentsiaal kitsendada teabelünka, kui nad on kujundatud kasutajasõbralikul viisil. Suurt abi oleks ühtse kontaktpunkti süsteemi loomisest, mille korral tehakse kogu teave, mis mõjutab ettevõtete strateegiaid ja otsuseid, kättesaadavaks ühes kohas, nagu see juba toimub mitmes riigis. Teabevõrgustikke julgustavate meetmetega tuleb taotleda andmebaaside kohandamist ja teabe ülekülluse vältimist.

5.6.

Hiljutised turgudele juurdepääsu lihtsustamise meetmed on keskendutud peamiselt rahvusvahelistele turgudele. Selle valdkonna poliitikaga üritatakse käsitleda VKEde jaoks ebasoodsaid olukordi, mis tulenevad inimressurssidele, välisturgudele ja tehnoloogiale juurdepääsu puudumisest. Ent nagu eelnevalt tõdeti, on sellel väikeste traditsiooniliste ja pereettevõtete jaoks sageli vähe tähtsust. Seepärast tuleks jõupingutused suunata piirkondliku tasandi kaubandusdelegatsioonide korraldajate omavahelisele paremale kooskõlastamisele ja parema abi pakkumisele usaldusväärsete äripartnerite leidmisel. Üks võimalus samas valdkonnas oleks ka tõhustada jõupingutusi, et suurendada väikeettevõtjate osa avaliku sektoriga sõlmitavates riigihankelepingutes.

5.7.

Väga spetsiifiline probleem, millega väikesed traditsioonilised ja pereettevõtted on hiljuti kokku puutunud, on juurdepääs kvalifitseeritud tööjõule. Demograafiline pilt kõrvalistes piirkondades ja paljudes arengus maha jäävates piirkondades on halvenemas ning selle tagajärjel valitseb paljudes kohtades märkimisväärne kvalifitseeritud tööjõu puudus. Seepärast vajavad need ettevõtted abi töötajate leidmisel ja ligimeelitamisel ning nende koolitamisel. Koolitusprogrammid peaksid olema hooajavälised ja konkreetsetele vajadustele kohandatud. Peaks olema ka süsteem nende programmide korrapäraseks pakkumiseks, sest väikestes äriühingutes võib olla suur personalivoolavus.

5.8.

Pereettevõtetes on tavaline, et oma – või ka mitte oma – pere lapsed töötavad ettevõtte jaoks. See on traditsiooniline ja äri jaoks hea, sest lihtsustab ettevõtte sujuvat üleminekut ühelt põlvkonnalt järgmisele või aitab tundma õppida tulevast tööd. Sellistel juhtudel peavad omanikud/juhid alati meeles pidama, et töötingimused peavad olema kooskõlas laste tööd käsitlevate ILO konventsioonidega nr 182 ja nr 138.

5.9.

Koolitus on vajalik, ent mitte ainult väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete töötajate jaoks. Maa- ja kõrvalistes piirkondades ei ole pangatöötajatel ja tööandjate ühendustel sageli teadmisi erinevatest Euroopa Komisjoni pakutavatest programmidest ja võimalustest ega neid puudutavatest dokumentidest ja menetlustest. Kõnealune vahendajate võrgustik on äärmiselt oluline väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete toetamise tulemuslikkuse seisukohalt. Edendada tuleks teabeprogramme ja parimate tavade jagamist nende vahendajatel vahel. Samuti tuleks sisse seada ühtse kontaktpunkti teenus igat tüüpi rahastamise ja programmide jaoks.

5.10.

Oluline poliitikameede peaks olema väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete omanike/juhtide „kvaliteedi“ parandamine, sest kõik nendes äriühingutes on otseselt seotud selle teguriga. Seda saaks teha koolitamist ergutades ja/või pakkudes lihtsat juurdepääsu nõuande- ja konsultatsiooniteenustele. Edendada tuleks elukestvat õpet – veebipõhised koolitusvahendid, mis on seotud selliste valdkondadega nagu äritegevuse kavandamine, tootmisnormid, tarbijakaitsealased õigusaktid või muud eeskirjad, võiksid olla samm õiges suunas.

5.11.

Üks meede oleks julgustada väikesi pere- ja traditsioonilisi ettevõtteid reinvesteerima oma tulusid. Kui neile ettevõtetele loodaks selleks stiimulid, muutuksid need stabiilsemaks, pangalaenudest vähem sõltuvaks ja kriisidele vähem haavatavaks.

5.12.

Väga kasulik oleks kokku võtta eri riikide parimad tavad sektorites, kus väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete osakaal on suur, nagu turism, põllumajandus, kalandus jne, ning tutvustada neid liikmesriikidele.

2.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 81/9

Raportöör:

Jean-Marc ROIRANT

1.1.

Kodanikuühiskonna organisatsioonidel on väga oluline roll kodanikuaktiivsuse edendamisel Euroopas. Osalusdemokraatial on vaja vahendusasutusi, et kaasata kodanikke ja soodustada nende eneseväljendust kodanikuühiskonna tegutsemisruumi kõigis valdkondades. Tugeva, sõltumatu ja mitmekesise kodanikuühiskonna olemasolu sõltub avaliku sektori pakutavast piisavast rahastamisest.

1.2.

Lisaks suurenevatele raskustele juurdepääsul avaliku sektori vahenditele on kodanikuühiskonna tegutsemisruumi kitsenemine, mida on täheldatud mõnes Euroopa Liidu riigis, kõige ohtlikum probleem kodanikuühiskonna organisatsioonide toimimisele ja Euroopa demokraatiale.

1.3.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et Euroopa ja riiklikul tasandil tuleks luua poliitiline ja seadusandlik raamistik, et soodustada sellise Euroopa kodanikuühiskonna arendamist, mille tegevus toimub põhiõiguseid väljendavate väärtuste raamistikus.

1.4.

Nagu on teinud teatavad liikmesriigid riiklikul tasandil tänu vastastikuste kohustuste hartadele või paktidele, võiksid ka Euroopa institutsioonid osaleda tõelises Euroopa kodanikuühiskonna dialoogis. Taas tuleb alustada arutelu Euroopa ühenduste põhikirja ja Euroopa sihtasutuse põhikirja üle ning tagada ELi aluslepingu artikli 11 – mis käsitleb struktureeritud dialoogi kodanikuühiskonnaga – rakendamine.

1.5.

EL peaks innustama liikmesriike säilitama või looma maksusoodustusi eraannetustele ning jaotama osa maksutulust ümber kodanikuühiskonna organisatsioonidele. EL peaks ka kõrvaldama takistused piiriülestele annetustele tänu maksuõiguse ja -menetluste kooskõlastamisele ning investeerima heategevuse arendamisse kogu ELis.

1.6.

Euroopa institutsioonid peaksid tagama kodanikuühiskonna organisatsioonide positiivse maine edendamise ning veenduma, et säilitatakse nende sõltumatus, eeskätt tugevdades nende tegevussuutlikkust ja kaasatust sotsiaalse innovatsiooni ja kodanikuosaluse raames.

1.7.

Komitee kutsub üles koostama strateegia, millega soodustada tugeva ja sõltumatu kodanikuühiskonna arengut Euroopas, ning looma kodanikuühiskonna tegutsemisruumi vabaduste ELi õigusvoliniku, kellele saaksid valitsusvälised organisatsioonid teatada ka ahistamise või nende töö piiramise juhtumitest.

1.8.

Tulevase mitmeaastase finantsraamistiku suhtes kutsub komitee eelarvepädevaid institutsioone üles suurendama toetust kodanikuühiskonna organisatsioonidele, eeskätt tegevustoetuste ning mitmeaastase rahastamise kaudu.

1.9.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles tegema ettepaneku luua ELis Euroopa demokraatia, väärtuste ja inimõiguste rahastu, (1) millele eraldataks märkimisväärne eelarve ning mis oleks avatud otse kodanikuühiskonna organisatsioonidele kogu ELis ja mida hallataks sõltumatult sarnaselt Euroopa demokraatia rahastuga (2) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liikmete osalusel.

1.10.

Komitee leiab, et osalusdemokraatia edendamiseks tuleks programmile „Kodanike Euroopa“ eraldada järgmises finantsraamistikus 500 miljoni euro suurune eelarve kooskõlas Euroopa Parlamendi ettepanekuga (3). Samuti tuleks suurendada programmi „Erasmus+“ kodanikuühiskonnale suunatud meetmeid.

1.11.

Komitee kutsub komisjoni üles jälgima kodanikuühiskonna partnerluse tegevusjuhendi rakendamist struktuurifondide raames. Samuti peaks komisjon kutsuma riiklikke ja piirkondlikke asutusi üles kasutama tehnilise abi sätteid, mille eesmärk on suurendada kodanikuühiskonna organisatsioonide suutlikkust.

1.12.

Komitee nõuab, et korraldataks põhjalikum arutelu selle üle, kuidas kaasata kodanikuühiskonna organisatsioonid rohkem teadusprogrammidesse, soodustades sidet teadlaste ja kodanikuühiskonna vahel, ning teeb ettepaneku luua uus kodanikuosaluse ja demokraatia tegevussuund ühiskonnaprobleemide samba raames tulevases teadusuuringute raamprogrammis.

1.13.

Tulevase mitmeaastase raamistiku koostamisel tuleks arvesse võtta kestliku arengu eesmärke ning soolise võrdõiguslikkuse prioriteete.

1.14.

EL peaks jätkama ja veelgi tugevdama oma juhtrolli humanitaarabi andjana ja rahvusvahelises koostöös ning proaktiivselt edendama edukat kodanikuühiskonda.

1.15.

Komitee kiidab heaks ka komisjoni finantsmääruse läbivaatamise ettepaneku raames tehtud ettepaneku võtta rahastamiskõlbliku kuluna arvesse vabatahtlike aega (otsene vastus komitee arvamusele „Statistiliste vahendite kasutamine vabatahtliku töö hindamiseks“) (4) ning hõlbustada mitterahalise toetuse arvesse võtmist kaasrahastamisena. Komitee tunneb heameelt ka Euroopa Parlamendi raporti üle, milles kutsutakse üles lihtsustama rahastute järelevalvet, näiteks tuginedes teiste tehtud hindamisele ja audititele ning vastates taotlejatele varem ja sõlmides lepinguid ja teostades makseid kiiremini. Komitee kutsub ELi institutsioone üles jõudma kokkuleppele pakutud tekstis, mis võimaldaks vabatahtlike kulutatud aega õiglaselt hinnata.

1.16.

Kodanikuühiskonna tugevdamine sõltub ka sellest, kui väiksemate organisatsioonide ning kõige ebasoodsamas olukorras elanike jaoks antakse parem juurdepääs rahastamisele. Komisjon peaks selles raamistikus kavandama erinevaid rahastamisviise ning rohkem lihtsustama haldusmenetlusi, pakkudes koolitusi ja suuniseid lepingute ja finantskohustuste täitmise kohta, tagades samal ajal finantseeskirju käsitleva määruse järjepideva tõlgendamise komisjoni talitustes.

1.17.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma viivitamatult asjakohaseid meetmeid, sealhulgas kohaldama rikkumismenetlusi liikmesriikide vastu juhtudel, kui siseriiklikud haldus- või õigusnormid piiravad riiklike kodanikuühiskonna organisatsioonide juurdepääsu ELi vahenditele, sealhulgas siis, kui on kehtestatud rahastamise tingimused, mis piiravad neil kodanike huvide esindamist.

2.1.

Komitee on mitmes oma arvamuses käsitlenud kodanikuühiskonna dialoogi ja osalusdemokraatia küsimust, nende mõistete määratlust, erinevate osalejate esindatust ja meetmeid, mis tuleks ellu viia Euroopa tasandil. Eeskätt on komitee rõhutanud, et Euroopa Liidu lepingu artikli 11 (5) rakendamine on ELi jaoks oluline küsimus, et saavutada oma inimeste silmis demokraatlik õiguspärasus.

2.2.

Sellegipoolest ei ole seni üheski konkreetses arvamuses käsitletud seda, kuidas võib rahastamine aidata kaasa kodanikuaktiivsuse ja osalusdemokraatia hõlbustamisele.

2.3.

On oluline analüüsida selle valdkonna ELi rahastamise jaotamist ja tõhusust, samal ajal kui ELi institutsioonid valmistuvad arutama ettepanekut 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku kohta ning on tegemas otsust finantsmääruse läbivaatamise kohta.

2.4.

Rahastamisküsimused on seotud ka Euroopa kodanikuühiskonna dialoogi eri osalejate konkreetse rolli ja seisundi tunnustamisega. Komitee on korduvalt arvamust avaldanud vajaduse kohta koostada Euroopa ühenduste põhikiri (6).

2.5.

Kõnealuse arvamuse raames tähendavad kodanikuühiskonna organisatsioonid valitsusväliseid mittetulundusorganisatsioone, mis ei sõltu avalikest institutsioonidest ega kaubanduslikest huvidest ning mille tegevusega aidatakse kaasa inimõiguste harta eesmärkide täitmisele, näiteks sotsiaalne kaasatus, kodanike aktiivne osalemine, kestlik areng selle kõikides vormides, haridus, tervishoid, tööhõive, tarbijate õigused, rändajate ja pagulaste abistamine ning põhiõigused (7).

3.1.

Osalev, pluralistlik ja sõltumatu kodanikuühiskond on väga oluline, et edendada kodanike aktiivset osalemist demokraatiaprotsessis ja valitsemises ning läbipaistvust ELi ja liikmesriikide tasandil. See võib ka kaasa aidata tõhusama ja õiglasema poliitika tagamisele ning soodustada kestlikku arengut ja kaasavat majanduskasvu (8). Kuna neil on võimalik jõuda kõige haavatavamate ja ebasoodsamas olukorras olevate elanikerühmadeni ning anda väljendusvõimalus neile, kes ei suuda end piisavalt kuuldavaks teha, võimaldavad kodanikuühiskonna organisatsioonid suuremat osalemist ja aitavad kaasa Euroopa poliitika määratlemisele (9).

3.2.

Lisaks kodanikuõigustega seotud ja sotsiaalsetele ülesannetele tegutsevad mõned kodanikuühiskonna organisatsioonid sotsiaal- ja solidaarsusmajanduse sektoris ning aitavad ka märkimisväärsel viisil kaasa töökohtade loomisele.

3.3.

Kodanikuühiskonna organisatsioonidele on omane koondada erinevatesse projektidesse valdavalt väga innukaid vabatahtlikke ja pühendanud töötajaid. Vabatahtlikule tegevusele kui kodanikuaktiivsuse väljendusele, mis võimaldab tõhustada ühiseid Euroopa väärtuseid, nagu solidaarsus ja sotsiaalne ühtekuuluvus, tuleb luua soodne keskkond (10).

3.4.

Tõelisel osalusdemokraatial on vaja vahendusasutusi (ametiühingud, töötajate ja VKEde organisatsioonid, valitsusvälised organisatsioonid ja muud mittetulunduslikud osalejad jne), et kaasata avalikkust, soodustada rahva ja kodanike isevastutust Euroopa küsimustes ning luua õiglasem, solidaarsem ja kaasavam Euroopa. Tugeva ja mitmekesise kodanikuühiskonna olemasolu sõltub avaliku sektori pakutavast piisavast rahastamisest ning raamistikust, mis hõlbustab juurdepääsu erasektori rahastamise eri vormidele.

4.1.

Euroopa Liidu tasandil on eri valdkondades (haridus, kultuur, sotsiaalvaldkond, kodanikuaktiivsus, keskkond, põhiõigused, teadustöö, rahvusvaheline koostöö, humanitaarabi, tervishoid jne) mitmeid programme, mis hõlmavad konkreetseid eesmärke kodanikuühiskonna osalemise valdkonnas, eeskätt projektide vormis. Institutsioonid on loonud ka tegevustoetuseid, eeskätt selleks, et soodustada eri sektorites ja ühiskondlike teemade raames osalevate liikmesriikide organisatsioonide võrgustike loomist. Need rahalised toetused aitavad seeläbi kaasa Euroopa avaliku arvamuse kujundamisele.

4.2.

Laienemise ja välispoliitika seisukohast ja eeskätt võttes arvesse rahvusvahelist koostööd ja humanitaarabi, on EL töötanud välja ennetava poliitika, et soodustada edukat kodanikuühiskonda, eeskätt konkreetsete meetmete kaudu. EL aitab lisaks kogu maailmas ulatuslikult kaasa arenguabile ja humanitaarabile ning Euroopa kodanikud toetavad märkimisväärselt seda tegevusviisi (11).

4.3.

Sisepoliitika suhtes aga ei ole uuesti hinnatud ELi ja kodanikuühiskonna organisatsioonide suhet (eeskätt Euroopa Liidu lepingu artikli 11 kohaselt) alates esimesest, 2000. aastal haldusreformi ajal esitatud komisjoni aruteludokumendist, milles rõhutati vajadust säilitada avaliku sektori kõrge rahastamismäär valitsusväliste organisatsioonide ülesannete toetuseks, määratleda sidus käsitlusviis komisjoni talitlustes ning parandada toetuste haldamist.

4.4.

Kodanikuühiskonna organisatsioonide rahastamises keskendutakse eeskätt humanitaarabi ja rahvusvahelise koostöö valdkonnale. 2015. aasta andmete kohaselt eraldati valitsusväliste organisatsioonide rahastamiseks 1,2 miljardit eurot (umbes 15 % rubriigis „Globaalne Euroopa“), (12) samal ajal kui kodanikuühiskonna organisatsioonide rahastamine teistes valdkondades oli endiselt üsna piiratud: 0,08 % rubriigis „Jätkusuutlik majanduskasv: loodusvarad“, 2,5 % rubriigis „Julgeolek ja kodakondsus“ ja vähem kui 0,009 % rubriigis „Arukas ja kaasav majanduskasv“. Seetõttu tuleb viivitamata hinnata neid summasid, aga ka ette nähtud meetmete tõhusust.

5.1.

Hiljutised uuringud ja küsitlused ning meetmete väljatöötamine mõnes ELi riigis näitavad, et ka kodanikuühiskonna tegevusruumi olukord halveneb riiklikul tasandil mõnes ELi riigis (13). 2020. aasta järgse finantsraamistiku ja käimasolevate rahastamisprogrammide läbivaatamise raames ei saa seda uut tegelikkust eirata.

5.2.

Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament ja Euroopa Nõukogu mõistsid hukka Ungari hiljutise seaduse välisrahastust saavate organisatsioonide läbipaistvuse kohta, mis võeti vastu 2017. aasta juunis. See asjaolu näitab, et komisjonil on vaja tegutseda, et terrorismi- ja rahapesuvastase võitluse eesmärgil võetud meetmetel ei oleks soovimatuid tagajärgi kodanikuühiskonna organisatsioonide juurdepääsule rahastamisele ja laenudele.

5.3.

Mitmetes Euroopa riikides kehtestatakse praegu meetmeid, mille eesmärk on luua tingimusi kodanikuühiskonna organisatsioonide toetustele, soovides piirata nende osa survestamises ja kohtumenetlusõiguse rakendamise suutlikkust (14).

5.4.

Mitmetes riikides on finants- ja majanduskriis viinud selleni, et avaliku sektori rahastamist kodanikuühiskonna organisatsioonidele on piiratud ja/või abi antakse lühiajaliste toetuste vormis. Peamiselt projektidele suunatud rahastamisvormid võivad sundida kodanikuühiskonna organisatsioone kohandama oma prioriteete ja suunama neid kõrvale algsest ülesandest ja ühiskonnavajadustest. Mõnes riigis soodustab valitsus tema strateegilist suunda pooldavate organisatsioonide ning poliitilise kokkumängu arendamist, kahjustades seejuures teisi organisatsioone, ning näha on läbipaistvuse pidevat vähenemist toetuste jaotamise vallas.

5.5.

Komitee kutsub komisjoni üles programmide hindamisel ja partnerluslepingute puhul hoolikalt jälgima eeltingimuste rakendamist, eelkõige seoses tööhõive, sotsiaalse kaasatuse, diskrimineerimiskeelu, keskkonna, soolise võrdõiguslikkuse ja puuetega inimeste õiguste, kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamise ja nende institutsioonilise suutlikkuse suurendamise (15) ning läbipaistvusega lepingute sõlmimisel, ning peatama maksed, kui tingimusi ei täideta. Komitee tuletab komisjonile meelde, et ta jälgiks artikli 125 rakendamist seoses korraldusasutuste kohustusega kohaldada valikumenetlusi ning -kriteeriume, mis on läbipaistvad ja mittediskrimineerivad. Komitee kutsub Euroopa Kontrollikoda üles hindama oma peatselt esitatavas aruandes nende sätete järgimist seoses valitsusväliste organisatsioonide valiku menetlusega.

5.6.

Äärmuslus, populism ja igasugune demokraatiavastane tegevus on väljakutse kogu demokraatlikule õigustikule ning tekitab vahendusasutuste suhtes vaenulikku keskkonda. Seetõttu tuleb kinnitada kodanikuühiskonna organisatsioonide rolli tähtsust ning suurendada neile antavat ELi rahalist toetust.

5.7.

Komitee kutsub üles looma kodanikuühiskonna tegutsemisruumi vabaduste ELi õigusvoliniku, kellele saaksid valitsusvälised organisatsioonid teatada ka ahistamise või nende töö piiramise juhtumitest.

6.1.

Komitee leiab, et Euroopa ja riiklikul tasandil tuleks luua poliitiline ja seadusandlik raamistik, et soodustada sellise Euroopa mitmekesistatud kodanikuühiskonna arendamist, mille tegevus toimub põhiõiguseid väljendavate väärtuste raamistikus.

6.2.

Euroopa institutsioonid peaksid tagama kodanikuühiskonna organisatsioonide positiivse maine edendamise ning veenduma, et säilitatakse nende sõltumatus, eeskätt tugevdades nende tegevussuutlikkust ja kaasatust sotsiaalse innovatsiooni ja kodanikuosaluse raames, mis on sageli seotud rahastamisega.

6.3.

Nagu on teinud teatavad liikmesriigid riiklikul tasandil tänu vastastikuste kohustuste hartadele või paktidele, võiksid ka Euroopa institutsioonid tunnustada Euroopa ühenduste esindusasutusi ja moodustada nendega partnerlusi ning luua seeläbi tingimused tõeliseks Euroopa kodanikuühiskonna dialoogiks ja viia ellu ELi lepingu artiklit 11 ja muid vastavaid rahvusvahelisi kokkuleppeid (16).

6.4.

Lisaks on tungivalt vajalik alustada uuesti arutelu Euroopa ühenduste põhikirja üle, mille ettepaneku (17) tegi komisjon 1992. aastal, ja Euroopa sihtasutuse põhikirja üle. See võimaldaks soodustada kodanikuühiskonna organisatsioonide tunnustamist ja koostööd Euroopa tasandil ning täiendaks Euroopa äriühingu põhikirja, mis võeti vastu 2004. aastal (18).

6.5.

Komitee leiab, et EL peaks innustama liikmesriike säilitama olemasolevaid ja looma uusi maksusoodustusi eraannetustele ning jaotama osa maksutulust ümber kodanikuühiskonna organisatsioonidele, kõrvaldades samas takistused piiriülestele annetustele tänu maksuõiguse ja -menetluste kooskõlastamisele ning investeerides heategevuse arendamisse kogu ELis.

6.6.

Tulevase mitmeaastase finantsraamistiku suhtes kutsub komitee eelarvepädevaid institutsioone üles suurendama toetust kodanikuühiskonna organisatsioonidele, eeskätt tegevustoetuste ning mitmeaastase rahastamise kaudu, et soodustada edukaid pikaajalisi meetmeid.

6.7.

Pärast põhiõiguste harta vastuvõtmist ei ole siiani tõhusat programmi, et toetada kodanikuühiskonda inimõiguste tasandil Euroopa Liidu riikides. Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kodanikuühiskonnale ELiga ühinemise raames antud märkimisväärset tuge ei ole muude rahastamismehhanismide abil säilitatud. Terrorismi ja äärmuslike ja/või populistlike liikumiste leviku tulemusel toimunud hiljutised muutused tõendavad vajadust investeerida rohkem selles valdkonnas ja tagada riikide hulgas ühtekuuluvus kodanikuühiskonna arengu suhtes.

6.8.

Komitee palub, et komisjon teeks ettepaneku luua ELis Euroopa demokraatia, väärtuste ja inimõiguste rahastu, (19) millele eraldataks märkimisväärne eelarve ning mis oleks avatud otse kodanikuühiskonna organisatsioonidele kogu ELis, sealhulgas inimõiguste kaitsjatele, kelle eesmärk on edendada ja kaitsta ELi põhiväärtusi. Rahastu peaks katma nii tegevuskulud kui ka kohtuvaidlused ja järelevalvetegevuse ning seda tuleks hallata sõltumatult sarnaselt Euroopa demokraatia rahastuga (20) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liikmete osalusel.

6.9.

Programm „Kodanike Euroopa“ on ainuke Euroopa programm, millega aidatakse konkreetselt kaasa demokraatia puudujäägi vähendamisele, võimaldades kõigil eurooplastel ülesehitamises vahetult osaleda, ent sellele eraldatakse liiga vähe toetuseid. Praegustes tingimustes, kus seatakse kahtluse alla Euroopa väärtused ja demokraatia, leiab komitee, et sellele programmile tuleks eraldada järgmises finantsraamistikus 500 miljoni euro suurune eelarve kooskõlas Euroopa Parlamendi ettepanekuga (21). Samuti tuleks suurendada programmi „Erasmus+“ kodanikuühiskonnale suunatud meetmeid.

6.10.

Enamikul kodanikuühiskonna organisatsioonidel on raskusi struktuurifondidele juurdepääsemises, eeskätt nõutud kaasrahastamise tõttu. Samuti kasutatakse liiga vähe tehnilise abi sätteid, mille eesmärk on toetada suutlikkuse suurendamist, ning sageli on neid võimalik kasutada üksnes valitsemissektoril. Kodanikuühiskonna partnerluse tegevusjuhendit, mis on peamine vahend, ei ole enamikus riikides nõuetekohaselt ellu viidud (22). Isegi kui kodanikuühiskonna organisatsioone kutsutakse osalema järelevalvekomiteedes, siis on nende osa nendes piiratud.

6.11.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma viivitamatult asjakohaseid meetmeid, sealhulgas kohaldama rikkumismenetlusi liikmesriikide vastu juhtudel, kui siseriiklikud haldus- või õigusnormid piiravad riiklike kodanikuühiskonna organisatsioonide juurdepääsu ELi vahenditele, sealhulgas siis, kui on kehtestatud rahastamise tingimused, mis piiravad neil kodanike huvide esindamist.

6.12.

Tänu oma seotusele ja pidevale kontaktile kodanikega ning kohapealsele tegevusele on kodanikuühiskonna organisatsioonid teadlikud ühiskondlikest probleemidest ja vajadustest, ent sellegipoolest on nad teadusuuringutesse väga vähesel määral kaasatud. Samuti on piiratud kodanikuühiskonna organisatsioonide juurdepääs Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmile. Komitee nõuab, et korraldataks põhjalikum arutelu selle üle, kuidas soodustada sidet teadlaste ja kodanikuühiskonna vahel, ning teeb ettepaneku luua uus kodanikuosaluse ja demokraatia tegevussuund ühiskonnaprobleemide samba raames tulevases teadusuuringute raamprogrammis.

6.13.

Noorte tööpuudus on endiselt märkimisväärsel tasemel ja see on üks kõige kiireloomulisematest probleemidest, millega EL tegelema peab, ning seejuures on üha suurem arv noori sotsiaalse tõrjutuse ohus. Selles kontekstis tuleks Euroopa rahastamisega rohkem toetada kodanikuühiskonna organisatsioone, mis aitavad kaasa noorte kvalifikatsioonide ja pädevuste arendamisele mitteformaalse hariduse kaudu.

6.14.

Kultuuri valdkonnas ei ole enamik toetusi kohandatud sektori kodanikuühiskonna organisatsioonidele, mistõttu on nad ka ilma jäetud juurdepääsust erinevatele finantsinstrumentidele, näiteks laenud. Kontekstis, milles on üha levinumad identiteedi ja populismiga seotud väljendusviisid, ei tehta tõelisi jõupingutusi kultuuri Euroopa mõõtme raames. EL peaks eelkõige programmi „Loov Euroopa“ kaudu rohkem toetama ka sõltumatut kultuuriloomet ning investeerima kohaliku mittetulundusliku kogukonnameedia arendamisse ja säilimisse.

6.15.

Arengukoostöö puhul peaks EL investeerima rohkem inimestele suunatud koostöömeetmetesse, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse, valitsemise, inimõiguste, keskkonnaõiguste, kliimamuutustele vastupidavuse, hariduse ja sotsiaalkaitse seisukohast, eelkõige riigiti temaatilise lähenemisviisi abil, kuhu kaasatakse aktiivselt kodanikuühiskond.

6.16.

Tulevase mitmeaastase raamistiku koostamisel tuleks arvesse võtta ka kestliku arengu eesmärke ning soolise võrdõiguslikkuse prioriteete.

6.17.

Kodanikuühiskonna tugevdamine sõltub ka sellest, kui väiksemate organisatsioonide ning kõige ebasoodsamas olukorras elanike jaoks antakse parem juurdepääs rahastamisele. Komisjon peaks selles raamistikus kavandama erinevaid rahastamisviise ning osalema rohkem haldusmenetluste lihtsustamises. Toetuse ümberjaotamise mehhanismid (või mitmeastmeline rahastamine), näiteks need, mida viiakse ellu demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi või Euroopa majanduspiirkonna toetuste raames, peaksid olema ette nähtud süstemaatilisemalt. Toetused peaks määrama sõltumatu riiklik operaator pakkumiskutse alusel (23).

6.18.

Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kodanikuühiskonna organisatsioonidel on proportsionaalselt veel väiksem juurdepääs vahenditele. Komisjon peaks tõhustama oma teavitamismeetmeid eri kodanikuühiskonna organisatsioonidele suunatud vahendite kohta ning soodustama veelgi partnerlusi organisatsioonide vahel.

6.19.

Lisaks oleks kasulik kehtestada süstemaatilisem järelevalve ja tugi toetust saavatele organisatsioonidele, pakkudes koolitusi lepinguliste kohustuste ja auditite kohta, ning erinevatele peadirektoraatidele, kes vastutavad finantsmääruse elluviimise eest.

6.20.

Andmebaasid, mis hõlmavad juba ellu viidud projektide ja heade tavade kirjeldusi, peaksid olema kättesaadavad võimalikele kandidaatidele, et soodustada innovatsiooni ja partnerlusi. Komisjon peaks jätkama oma jõupingutusi, et leevendada halduskoormust kandideerimisprotsessis ning rahastamise haldamisel, eeskätt luues eri programmidele ühtse veebipõhise kandideerimissüsteemi.

6.21.

Otse komisjoni hallatavate programmide hindamine peaks olema läbipaistvam, aga ka põhjalikum, võttes arvesse märkimisväärset arvu taotlusi Euroopa toetuste saamiseks ning madalat edu määra. Ka tagasiside võimaldaks ebaõnnestunud kodanikuühiskonna organisatsioonidel paremaks muutuda ja suurendada usaldusväärsust valikuprotsessi raames.

6.22.

Lepingutest teavitamise, lepingute allkirjastamise ja maksete teostamise tähtaegu tuleks märkimisväärselt lühendada, et piirata vajadust rahalisest puudujäägist tingitud pangalaenude järele.

6.23.

Komitee nõuab ka seda, et komisjon hindaks uuesti kaasrahastamise summasid, eeskätt väiksemate organisatsioonide puhul, kellel on palju raskusi vahendite saamisega teistest rahastamisallikatest, ning organisatsioonide puhul, kes osalevad surveprotsessis, näiteks tarbijaorganisatsioonid, keskkonnaühendused, inimõiguste kaitse ja kodanikuaktiivsust edendavad organisatsioonid. See on eriti vajalik, sest kaasrahastamiseeskirjad suurendavad kodanikuühiskonna organisatsioonide halduskoormust ja ohtusid, mida see põhjustab rahastajate lepinguliste eeskirjade ja finantseeskirjade mitmekesisuse tõttu.

6.24.

Komitee kiidab vägagi heaks ka komisjoni finantseeskirju käsitleva määruse läbivaatamise ettepaneku raames tehtud ettepaneku (24) võtta rahastamiskõlbliku kuluna arvesse vabatahtlike aega ning hõlbustada mitterahalise toetuse arvesse võtmist kaasrahastamisena. See ettepanek on otsene vastus komitee üleskutsele, mida väljendati arvamuses „Statistiliste vahendite kasutamine vabatahtliku töö hindamiseks“ (25). Komitee tunneb heameelt ka Euroopa Parlamendi raporti üle ning nõukogu ettepaneku üle kehtestada erand kasumi taotlemise keelule mittetulundusühingute jaoks. Komitee kutsub ELi institutsioone üles jõudma kokkuleppele pakutud tekstis, mis võimaldaks vabatahtlike kulutatud aega õiglaselt hinnata.

6.25.

Rahastamise kättesaadavuse ja kontrolli läbipaistvust tuleks suurendada, määratledes selged suunised komisjoni kontrollitoimingutele, ning mitut annetajat hõlmavate rahastamiste puhul võttes arvesse partnerite eelnevaid hinnanguid ja valikuid, aga ka teiste annetajate hilisemaid kontrolle ja auditeid.

6.26.

Lisaks tuleks komisjoni finantsläbipaistvuse süsteemi reformi kaudu lihtsustada avalikkuse juurdepääsu teabele rahastamise summade ja eesmärkide kohta. Süsteem peaks hõlmama aastaseid makseid mitmeaastaste kohustuste asemel ning olema usaldusväärsem tänu programmide erinevate andmebaaside ühtlustamisele. Samas peaksid valitsusvälised organisatsioonid jätkuvalt kohaldama aruandluses kõige kõrgemaid läbipaistvuse standardeid.

6.27.

Viimaks peaks komisjon töötama välja konstruktiivse dialoogi ja järelevalve eri peadirektoraatide ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel, et uurida häid ja halbu tavasid ning luua sidusam lähenemisviis.

2.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 81/16

Raportöör:

Tom JONES

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee usub, et vaatamata tasakaalustatud elanikkonna ja traditsioonilise majandustegevuse vähenemisele paljudes külades ja väikelinnades on piisavalt tõendeid, et mitmetes (kui mitte kõikides) maapiirkonna asulates on olemas hea tava olla jätkusuutliku tuleviku suhtes optimistlik. Sellised asulad võivad olla laiema maapiirkondade uuendamise ja jätkusuutliku arengu kiirendajad.

1.2.

Kuid see optimism sõltub jätkusuutlikest, terviklikest jõupingutustest, mis hõlmavad inimesi ja rahalisi vahendeid kõigil valitsustasanditel ja kõigi kolme sektori (era ja avaliku sektori ja kodanikuühiskonna) raames.

1.3.

Komitee toetab täielikult Euroopa Komisjoni arukate külade algatust, eelkõige direktoraatidevahelise koostöö vallas antud lubaduste tõttu. Riiklikud ja piirkondlikud maaelu arengu programmid, mida põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat koos liikmesriikidega haldab, on väga olulised, kuid selle raames ei saa kunagi investeerida algatusse piisavalt vahendeid ilma riiklike, piirkondlike või kohalike avalike investeeringuteta. Komitee võtab teadmiseks Euroopa Regioonide Komitee nutikaid külasid käsitleva arvamuse (1) ja toetab seda.

1.4.

Kiire lairibaühendus (nii mobiilne kui ka püsivõrgu kaudu) on väga oluline, et arukalt arendatud küladel ja linnadel oleks lootust majanduslikuks ja sotsiaalseks arenguks, ja see peab olema täielikult ligipääsetav, nagu on tagatud 2016. aasta Cork 2.0 deklaratsioonis esile tõstetud maapiirkondade huvidega kooskõlastatuse hindamises.

1.5.

Avalikud teenused hariduse, koolituse, tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande ning lastehoiu valdkonnas tuleks integreerida ja need peaksid olema tehnoloogiliste edusammude kasutamisel uuenduslikud ning kättesaadavad.

1.6.

Maapiirkondade planeerimisasutused peaksid võitlema külade ja väikelinnade tühjaks jäänud hoonete renoveerimise võimaluste ja menetluste eest, tagades alustavatele ettevõtjatele madalad maksumäärad ja hüvitised linnaäärsetelt jaemüügiprojektidelt. Selliste renoveeritud hoonete pakkumisel tuleb arvestada kohalike valitsusväliste organisatsioonide, era- ja avaliku sektori vajadustega.

1.7.

Veel üks probleem on halb transpordiühendus – seal, kus erasektor tagasi tõmbub, soovitatakse kasutada jagatud transporti ning kogukonnale kuuluvaid busse ja sõidukeid.

1.8.

Võimaluse korral tuleks tööandjaid julgustada toetama kaugtööd ja realiseerima maapiirkondade/linnade partnerluse võimalikku kasu. Sellega seoses on väga oluline nii põllumajandusturismi kui ka maaturismi panus, tervisega seotud tegevused ning kohalike põllumajandus- ja käsitöötoodete brändimine, samuti kultuuri-ja ajalooürituste nimekirja laiendamine. Maaelu arengu programmi pakutava toetuse abil on ettevõtjatel võimalik meelitada ligi välisinvesteeringuid ning arendada ja turustada lisaväärtusega tooteid.

1.9.

Valitsemine kõige madalamal kohalikul tasandil on riiklik või piirkondlik küsimus. Siiski vajavad külad ja väikelinnad suuremat mõjuvõimu ja juurdepääsu rahalistele vahenditele, et juhtida ja toetada oma valijate soove.

1.10.

LEADER programmi ja kohalikke algatusrühmi tuleks täielikult toetada nende püüdlustes edendada kohalikku arengut, julgustades nii erasektori ettevõtjaid kui ka mittetulundusühinguid tegevust alustama ja seda laiendama ning tagama kaasavat ja toetavat kogukondlikku mõtteviisi. Täiustatud koostöö abil saaks neid jõupingutusi laiendada kogukonna juhitud kohaliku arengu (CLLD) kaudu.

1.11.

Külade ja väikelinnade inimesed peaksid eelkõige looma ühtsustunde, mis julgustaks seestpoolt algatatud juhtimist. Koolid ja kohalikud mentorid peaksid edendama juhtimist. Esilekerkivad juhid vajavad täielikku toetust nõustamisasutustelt ja valitsusvälistelt organisatsioonidelt, millel on juurdepääs parimatele tavadele ja sarnastele asjakohastele ettevõtmistele.

1.12.

Esilekerkivaid arukalt arendatud külasid tuleks tutvustada piirkondlikul, riiklikul ja ELi tasandil. ELi institutsioonid ja nende sidusrühmad peaksid sisse viima iga-aastase tähtpäeva, et edendada edukaid ja ühtseid külade ja väikelinnade kogukondi.

1.13.

Linnade või suurlinnade ja nende naaberpiirkondade vahelise tõelise partnerluse väljaarendamiseks ja tugevdamiseks toetab komitee R.E.D (2). 2016. aasta dokumendis „Making Europe Grow with its Rural Territories“ („Euroopa ja tema maapiirkondade kasvu edendamine“) esitatud soovitusi ja fondi Carnegie Trust sõpruslinnade katseprojekti. Linna- ja maapiirkondade partnerlustele tuleks kohaldada kestliku arengu ja ringmajanduse põhimõtteid.

1.14.

Komitee toetab 2015. aastal teise Euroopa maapiirkondade parlamendi poolt vastu võetud Euroopa maaelu manifestis tehtud üleskutset „maa- ja linnapiirkondades kogukondade, organisatsioonide ja ametivõimude vahelisele suurendatud koostööle, et saada täielikult kasu sotsiaalsetest, kultuurilistest ja majanduslikest sidemetest, mida selline koostöö võib kaasa tuua, ning maa- ja linnapiirkondades ideede ja heade tavade aktiivsele vahetamisele asjaomaste inimeste vahel.“

1.15.

Komitee soovitab Euroopa Investeerimispangal luua väikeste maaettevõtete (nii era- kui ka sotsiaalsete ettevõtete, sealhulgas ühistute) jaoks kohandatud toetuskavad, nagu lubati EIP 2017.–2019. aasta programmis.

1.16.

Euroopa noortalunike organisatsiooni (CEJA) ja teisi noorte esindusasutusi tuleks toetada, et luua noortefoorumite jaoks võimalusi kohalikes kogukondades, kus edendatakse tegevusi noorte vajaduste ja püüdluste alusel. Noored vajavad palju suuremat sõnaõigust majandus- ja sotsiaalküsimuste arutamisel ja koolitused, mentorlus ja rahalised toetused peavad olema kohandatud nende vajadustele.

1.17.

ÜRO kestliku arengu eesmärk nr 11 puudutab linnu ja asulaid. Asulate alla tuleks samuti hõlmata jätkusuutlikud külad ja väikelinnad.

1.18.

Külade ja väikelinnade kultuuriväärtused tuleks seada 2018. aasta kui Euroopa kultuuripärandi aasta raames silmapaistvale kohale ja korraldada asjaomaseid algatusi. Eakamatel külaelanikel võib olla tähtis roll traditsiooni ja kultuuri edendamisel, mistõttu tuleks luua tingimused, et nad saaksid selles valdkonnas aktiivselt tegutseda.

1.19.

Komitee soovitab heade tavade jagamist kõigil tasanditel. Seda tehakse juba Euroopa maaelu arengu võrgustiku, ELARDi, Euroopa külade ja väikelinnade nõukogu (Ecovast) ja Euroopa maapiirkondade parlamendi (ERP), samuti väljaande „The best Village in the World“ („Parim küla maailmas“) (3) kaudu.

2.1.

Maapiirkonnad on oluline osa Euroopa ning seal asuvad väga olulised põllumajandus- ja metsandusettevõtted. Väikelinnade ja külade kogukonnad asuvad maal, on osa maapiirkondadest ning maapiirkonnad on alati olnud kohad, kus inimesed elavad ja töötavad.

2.2.

Maapiirkondade väikelinnad on neid ümbritsevate suurte ja väiksemate külade jaoks keskused. Väikelinnad asuvad omakorda suurte linnapiirkondade tagamaal. Nad on kõik omavahel üksteisest sõltuvad. Nad on olulised partnerid maapiirkonna/linnapiirkonna partnerlustes – idee, mida on edendanud regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraat (4) ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon –, kus mõlemal partneril on võrdne staatus oma tuleviku juhtimise ja kavandamise osas. Üle Euroopa on külades ja väikelinnades toimunud mitmeid muutusi – nii majanduslikke kui ka sotsiaalseid – ja nad peavad jätkuvalt töötama tänapäeva oludega kohanemise nimel.

2.3.

Koos põllumajanduse ja metsandusega on külad ja väikelinnad maapiirkondade selgroog. Nad pakuvad töökohti, teenuseid ja haridust nii endale kui ka oma tagamaadel asuvatele küladele ja külakestele. Väikelinnad asuvad omakorda suuremate linnade ja suurlinnade tagamaal. See loob seosed maa- ja linnapiirkondade vahel, mis on iga piirkonna tunnus. Linna- ja maapiirkonnad pakuvad üksteisele teenuseid – linnapiirkonnad sõltuvad maapiirkondadest toidu tarnimise osas ning on käepärane turg maapiirkonna toodete jaoks ja maapiirkonnad pakuvad linnaelanikele lõõgastust ja rahu.

2.4.

Paljudes maapiirkondades on tugev kogukonnatunnetus. See suhtumine on nõrgenemas ja paljudes kaugemates maapiirkondades on aset leidnud maa hülgamine ja hooletusse jätmine.

3.1.

Maakogukonnad on pidanud viimase paari aastakümne jooksul tegelema probleemidega, mis tulenevad soovist mastaabisäästu nimel viia kesktasandile paljud teenused, muutustest transpordi ja reisimise vallas ja inimeste tänapäevasest eluviisist. Kohalikud teenuseid pakkuvad ettevõtjad kolivad maapiirkondadest kaugemale; paljud kauplused, panga- ja postiteenused kaovad ja väikesed maakoolid suletakse.

3.2.

Maapiirkondades ei torka töötus silma, sest vastavad arvnäitajad on võrreldes linnapiirkondadega väikesed; siiski on maapiirkondadel lisaks ka tööhõivekeskustest (mis on linnapõhised) saadavale abile juurdepääsu probleem ja tihti kannatavad nad maapiirkonna halveneva avaliku transpordi tõttu. Töötus võib olla madal, sest väga paljud noored on lahkunud, minnes mujale koolitust, haridust või tööd otsima, samal ajal kui need, kes jäävad, töötavad madala palga eest.

3.3.

Avaliku sektori rahaliste vahendite puhul, mis on maakogukondade toetamiseks väga olulised, peab arvestama suureneva nõudlusega eelarve järele, mis tuleneb elamiskulude üldisest tõusust ja teenuste osutamise kulude suurenemisest.

3.4.

Investeeringutega teedesse ja maanteedesse julgustatakse eraautode kasutamist tööl käimise kõige lihtsama viisina. Inimesed on nüüd palju rohkem valmis läbima pikemaid vahemaid, kuid see on omakorda viinud selleni, et nad sõltuvad vähem tööst või teenuste osutamisest oma kohalikus kogukonnas.

3.5.

Inimeste ostuharjumused on muutunud. Tihti teevad nad sisseoste oma töökoha lähedal, tavaliselt suures linnas ja mitte oma külas või väikelinnas. Samuti ostavad nad kaupa internetist ja kaup tuuakse neile koju. See kõik on aidanud kaasa kohalike kaupluste kadumisele.

3.6.

Noored lahkuvad maapiirkondadest, et leida linnades koolitust, haridust ja tööd. Ilma maapiirkondades töökohtade säilitamiseta on raske inimesi maakogukondadesse tagasi meelitada. On hädavajalik suunata noorte inimeste seisukohad ja arvamused kohaliku demokraatia keskmesse. Tuleb toetada noorte esindusorganisatsioone, et innustada nende osalemist valitsemises. Samuti peaksid majandus- ja sotsiaalasutused kohandama oma nõustamist ja rahalisi toetusi noorte vajadustele.

3.7.

Põlvkondadevahelisele sidususele esitab väljakutse vanuserühmade arvuline tasakaalustamatus. Kättesaadavad kohandatud tööhõivemeetmed, koolid ja lastehoid, samuti taskukohased eluasemed maapiirkondades on väga olulised, et võimaldada noortel ja lastega peredel maapiirkondadesse jääda või sinna naasta. Inimestel kogukonnas on mõnikord erinevad vaated kohalikule majandustegevusele. On vaja dialoogi ja mõistmist, et tasakaalustada rahumeelsus sobivate tööhõivealgatustega.

4.1.

Euroopa Komisjoni arukate külade algatus on väga oluline, eelkõige direktoraatide vahelise koostöö kohta antud lubaduste tõttu. Põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi maaelu arengu programmi raames ei ole võimalik investeerida algatusse piisavalt vahendeid ilma teise direktoraadi ja riikliku, piirkondliku või kohaliku avaliku investeeringuta. Pärast hindamist tuleb see katsealgatus lisada mis tahes uude ühise põllumajanduspoliitika ja piirkondlikku programmi ja rakendada, et hõlmata väikelinnu nn maapiirkondade taassünni osana.

4.2.

Lairibaühendus on kõigi maapiirkondade jaoks väga oluline. Nii mobiilse kui ka staatilise lairibaühenduse parandamine võib edendada mitmesuguseid tegevusi – mitte ainult ettevõtete loomise ja kodust töötamise võimalusi, vaid ka inimeste igapäevaelu kvaliteeti. See võib võimaldada veebipõhist õppimist, paremat juurdepääsu tervishoiuteenustele ja veebis saadaolevate teenuste turustamist. On häid tavasid selle kohta, kuidas paranenud juurdepääs internetile on maapiirkondade kogukondadele kasu toonud. Tuleks teha kättesaadavaks baasõpe, mis võimaldaks eelkõige eakamatel kodanikel internetti kasutada.

4.3.

Võimaluse korral tuleks tööandjaid ergutada kaugtööd toetama ja maapiirkondade/linnade partnerluse võimalikku kasu realiseerima. Maaelu arengu programmi pakutava toetuse kaudu on ettevõtjatel võimalik meelitada ligi välisinvesteeringuid ning arendada ja turustada lisaväärtusega tooteid, nagu toiduained, joogid, maastik ja ajalooline pärand, kultuurilised, tervishoiu- ja vaba aja tegevused, tagades samas maapiirkondade käsitöö- ja keskkonnaalaste oskuste järjepidevuse.

4.4.

Avalikud teenused hariduse, koolituse, tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande valdkonnas tuleks integreerida, rühmitada ja need peaksid olema tehnoloogiliste edusammude kasutamise mõistes uuenduslikud, et vältida diskrimineerimist ja kõrvalejäetust, eelkõige vanemate ja teismeliste elanike puhul. Hajutatud omavalitsusasutused võiksid anda eeskuju linnaõhu küllastumise ja saastamise vähendamisel, suurendades samal ajal maapiirkondade väärtust. Kohalikel asutustel on keskne tähtsus maapiirkondade planeerimisel ja maakogukondades positiivsete muutuste tagamisel, et toetada nende tulevikku ja aidata seda jätkuvalt kindlustada. Teenuseid võib osutada ühest hoonest ning kasutuseta hooneid võib kasutada uue äritegevuse jaoks, luues täiendavaid töökohti, mis võivad pakkuda majandustegevuse võimalusi. Selliste renoveeritud hoonete pakkumisel tuleb arvestada kohalike valitsusväliste organisatsioonide, era- ja avaliku sektori vajadustega.

4.5.

Tegutseda tuleb selle nimel, et arendada linnade ning suurlinnade ja nende naaberpiirkondade vahelist tõelist partnerlust, et saada vastastikku aktsepteeritavatel tingimustel ühtekuuluvustunde suurendamise kaudu osa brändimisest ja ühistest investeeringutest. Koos teiste organisatsioonidega soovitas R.E.D. 2016. aastal Euroopa poliitilist strateegiat maapiirkondadele 2030. aastaks (5). Teine näide on fondi Carnegie Trust sõpruslinnade katseprojekt. Linna- ja maapiirkondade partnerlustele tuleks kohaldada kestliku arengu ja ringmajanduse põhimõtteid.

4.6.

Teine Euroopa maapiirkondade parlament võttis 2015. aasta novembris vastu Euroopa maaelu manifesti. Euroopa maapiirkondade parlamendi võrgustik koos partneritega 40 Euroopa riigis järgib manifestis määratletud teemasid. Euroopa maapiirkondade parlament tegutseb järgmiste eesmärkide nimel: maa- ja linnapiirkondades kogukondade, organisatsioonide ja ametivõimude vaheline suurendatud koostöö, et saada täielikult kasu sotsiaalsetest, kultuurilistest ja majanduslikest sidemetest, mida selline koostöö võib kaasa tuua, ning ideede ja heade tavade aktiivne vahetamine asjaomaste inimeste vahel maa- ja linnapiirkondades. Jõupingutusi teevad kõik partnerid eri valdkondades, nagu „Väikelinnad“, „Jätkusuutlikud teenused ja infrastruktuur“ ning „Integreeritud maaelu areng ja LEADER/kogukonna juhitud kohalik areng“, mille tulemusel koostatakse aruanne, mis esitatakse ja mida arutab kolmas Euroopa maapiirkondade parlament Madalmaades Venhorstis 2017. aasta oktoobris.

4.7.

Euroopa Investeerimispank peaks looma maapiirkondade väikeettevõtete (nii era- kui ka sotsiaalsete ettevõtete, sealhulgas ühituste) jaoks kohandatud toetuskavad, nagu lubati EIP 2017.–2019. aasta programmis ja mille näiteks on EIP toetus Agroses paiknevale asutusele Niki’s Sweets ja Troodose mäestikule Küprosel.

4.8.

Vabatahtlik sektor on maapiirkondades väga aktiivne, aitab koordineerida tegevusi ja inimestel koostööd teha. Sotsiaalsed ja kogukondlikud ettevõtted, näiteks 300 sotsiaalmajanduslikku ettevõtet Taanis, kellel lubatakse kasutada brändi „RSV“, st registreeritud sotsiaalmajanduslik ettevõte, või Cletwr cafe Walesi keskosas, aitavad aina rohkem kaasa kadunud avalike ja erasektori teenuste kompenseerimisele. See tegevus on kooskõlas ettevõtja sotsiaalse vastutuse ideedega. Selliste organisatsioonide nagu Plunketti fondi toetus ja nõustamine sotsiaalsete ja kogukondlike ettevõtete loomisel ja nende jätkusuutlikkuse tagamisel on väga oluline.

4.9.

Need, kes elavad külades ja väikelinnades, esindavad kõiki eluvaldkondi ja nad kõik vajavad sõnaõigust oma kohalikus kogukonnas. Avaliku halduse madalaim tase, st vallavolikogud või (väikesed) omavalitsused peaksid olema kaasatud kohalike otsuste tegemisse ja neid tuleks tugevdada ja julgustada selle funktsiooni täitmisel. Inimesed on oma kohalike kogukondade üle uhked ning seda on võimalik tunnustada ressursina ja kasutada teiste osalemise julgustamiseks. Pensionile jäänud äritegelastel ning avalikus või kodanikuühiskonna sektoris töötanud inimestel on pakkuda mitmeid oskusi. Euroopa Liidu ja kohalikud programmid pakuvad projekte, mis on julgustanud kohalikke partnerluste tekkimist külades või väikelinnades ja selle protsessi käigus on esile kerkinud mitmeid kogukonna ettevõtjaid. Nad on tulnud eri sektoritest ja neist on kujunenud oma kogukonna saadikud.

4.10.

Külad ja väikelinnad on oluline osa Euroopa kultuurist. Nad säilitavad sageli oma kohalikke kombeid ja traditsioone. Maapiirkonna kogukondadel on tihti pikk ajalugu ja nende hoonete arhitektuur hõlmab kohalikke ehitusmaterjale ja -stiile, mida on kasutatud mitme sajandi jooksul. Väikelinnade keskused on säilitanud rohkem kohalikke ettevõtteid ja neid ei ole üle ujutanud poekettide nõutud standardfassaadid, nagu on juhtunud suuremates linnakeskustes. Väikesed maapiirkonna kogukonnad on tihedalt seotud ümbritseva maastikuga ja see looduskeskkond on küla ja väikelinna ümbruse oluline osa, peegeldades nende väga mitmekesist päritolu – mäepealsed kaitsepositsioonid, jõgede ületuskohad, allikad, järvekaldad, saared, rannad jne. Külade ja väikelinnade kultuuriväärtused tuleks seada silmapaistvale kohale 2018. aasta kui Euroopa kultuuripärandi aasta tutvustamisel ja korraldada algatusi selle aasta raames. Eakamatel külaelanikel võib olla tähtis roll traditsiooni ja kultuuri edendamisel, mistõttu tuleks luua tingimused, et nad saaksid selles valdkonnas aktiivselt tegutseda.

4.11.

Nendel küladel ja väikelinnadel on pakkuda palju väärtuslikku, millele nad saavad tugineda ja mis aitab neil oma kohalikku majandust säilitada ja parandada. Nad on põllumajanduse, metsanduse ja energiatootmise ning samuti põllumajandus- ja maaturismi, tervishoiu, kultuurifestivalide ja keskkonnakaitse ning hariduse väljundite kaudu omavahel seotud. Üle Euroopa leidub sadu näiteid, nagu Kozard Ungaris, Alston Manor Inglismaal, mida võiks tuua teistele eeskujuks. Ecovasti aruanne „The Importance of Small Towns“ („Väikelinnade tähtsus“) on samuti väärtuslik panus külade ja väikelinnade rolli kirjeldamisse ja mõistmisesse.

4.12.

2016. aasta septembris peetud Corki 2.0 deklaratsiooni konverentsil lepiti entusiastlikult kokku, et maapiirkondade poliitika peaks tulevikus aitama liikmesriikidel ja piirkondadel arendada toetavaid maapiirkondade meetmeid ja edendama projekte Euroopa programmide alusel. Cork 2.0 deklaratsioonis kirjeldatud maapiirkondade huvidega kooskõlastatuse hindamine on ELi, liikmesriikide ja piirkondade jaoks väga oluline.

4.13.

ELi rahastatud LEADERi programmi metoodika ja kogukonna juhitud kohalik areng pakuvad vahendeid, et abistada maakogukondade tugevdamisel ja julgustamisel. LEADERi programm ja kohalikud algatusrühmad saavad toetada kohalikke jõupingutusi, et arendada nii eraettevõtete kui ka mittetulundusühingute asutamist ja kasvamist ning tagada kogukonna kaasatus ja toetus. LEADERi programmi on kuni 2014. aastani toetanud Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond, kuid alates 2015. aastast saavad ka teised struktuuri- ja investeerimisfondid rakendada seda metoodikat mitmetest fondidest rahastamise kaudu, tehes koostööd kogukonna juhitud kohaliku arengu raames. See nõuab paremat koostööd, head näited on IRD Duhallow ja SECAD-ist Corki maakonnas ja PLANED Walesis, kes on rakendanud mitu aastat alt-üles suunatud kogukonna juhitud kohalikku arengut.

4.14.

Euroopa programmide raames on mitmeid maapiirkonna projekte, mis annavad kindlat tunnistust heade tavade rohkusest väikelinnades ja külades. Head tavad näitavad ka vajadust ettevõtjaid ja väikseid tegevusrühmi toetavate vahendajate järele ja tõendavad nende väärtust.

2.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 81/22

Raportöör:

Cillian LOHAN

1.1.

Kliimaõigluse käsitus määratleb ülemaailmseid kliimamuutusi poliitilise ja eetilise küsimusena, mitte pelgalt keskkonnaprobleemina. Tüüpiliselt käsitletakse seda vastastikuse ruumilise ja ajalise sõltuvuse globaalses kontekstis, võttes arvesse asjaolu, et kliimamuutused mõjutavad sageli enim ühiskonna kõige haavatavamaid ja vaesemaid rühmi. Samas on just need ühiskonnarühmad kõige vähem vastutavad kliimakriisi põhjustanud heitgaaside eest. Laiemalt võttes tähendab kliimaõiglus käesolevas arvamuses vajadust käsitleda kliimamuutuste sageli ebaproportsionaalset mõju kodanikele ja kogukondadele areneva ja arenenud majandusega riikides õigluse vaatenurgast.

1.2.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et kõigil kodanikel on õigus tervislikule ja puhtale keskkonnale ning õigus eeldada, et valitsused vastutavad oma riiklike kohustuste ja Pariisi kliimakokkuleppe raames riiklikult kindlaks määratud panuste eest kliimamuutuste põhjuste ja kliimamuutustega seotud ohtude käsitlemisel, võttes arvesse mitte üksnes kõige ilmsemat keskkonna- ja majanduslikku mõju, vaid ka mõju ühiskonnale.

1.3.

Komitee teeb ettepaneku alustada arutelu ELi kliimaõiguste deklaratsiooni teemal, mis hõlmaks ELi kodanike ja looduse õigusi ülemaailmsest kliimamuutuste kriisist tingitud probleemide kontekstis. Tunnustades ELi juhtpositsiooni tugeva ja õiglase rahvusvahelise kliimapoliitika eest võitlemisel, innustab komitee ELi institutsioone ja riikide valitsusi kontrollima kliimaõigluse põhimõtete kohaldamist kõigil tasanditel – nii maailma, Euroopa, riigi kui ka kogukonna tasandil. Selle edasipüüdliku eesmärgi saavutamise vahendina võiks kasutada Euroopa poolaasta protsessi. Kliimaõiglus tähendab õiglust nii inimeste kui ka keskkonna jaoks, millest me sõltume – need aspektid on omavahel tihedalt seotud. Komitee meenutab selles kontekstis kahte hiljutist algatust: ülemaailmset keskkonnapakti ja inimkonna õiguste ülddeklaratsiooni projekti.

1.4.

Tootmis- ja tarbimissüsteemid peavad muutuma, et kohanduda kliimamuutustega ja neid leevendada. See üleminek peab toimuma ülemaailmselt ja valdkondlikus kontekstis ning ELil võib siin olla juhtroll. Kindlaks tuleb teha kõige haavatavamad sektorid ja töötajad ning neid tuleb asjakohaselt toetada. Iseäranis tuleb üleminekul toetada toidusüsteeme ja nende sidusrühmi. Kestlik toidutarbimine peab algama juba tootmisahela alguses mulla ettevalmistamisel ning looduslike süsteemide majandamisel, mis on toiduainete tootmise nurgakivi. EL peaks võtma selgelt juhtrolli muldade jätkusuutliku majandamise ja kaitse edendamisel.

1.5.

Tarbijate mõjujõudu on sellise ülemineku saavutamiseks võimalik ära kasutada üksnes juhul, kui tarbijatel on võimalus valida kestlikke eetilisi alternatiive, mis ei vähenda märkimisväärselt ei teenuse, tarbimise ega kättesaadavuse mugavust ega kvaliteeti. Tarbijate jaoks mõistlikud alternatiivid saab välja töötada uute majandusmudelite kaudu, nagu digi-, jagamis- ja ringmajandus, ning rahvusvahelise koostöö kaudu ülemaailmsel ja valdkondlikul üleminekul neile mudelitele.

1.6.

Toetusmehhanisme, k.a avaliku sektori vahendeid, majanduslikke vahendeid ja stiimuleid tuleks kasutada taristu ja sobivate tugimehhanismide tagamiseks tarbijatele, kes soovivad valida vähese CO2-heitega elustiili, mis hõlmab ka abi eetiliste, pika kasutuseaga või kestlike kaupade ja teenuste kõrgemate kulude katmiseks. Seejuures tuleb tagada konkurentsivõime säilimine.

1.7.

Vaja on kaardistada töökohtade ümberpaigutumine vähese CO2-heitega majanduses ning määratleda sellekohased võimalused nii varakult kui võimalik. See võimaldab kavandada ja rakendada kõige tõhusamaid meetmeid, et tagada töötajate kaitse ja nende elukvaliteedi säilimine õiglase ülemineku käigus.

1.8.

Komitee kordab oma üleskutset luua Euroopa vaesuse vaatluskeskus, (1) mis koondaks kõiki sidusrühmi, et aidata määratleda Euroopa kütteostuvõimetuse näitajad. Õiglus kõigi kodanike jaoks tähendab, et tagatud on kõigi inimeste varustamine puhta, taskukohase ja kättesaadava energiaga.

1.9.

Komitee kutsub üles kaotama fossiilkütuste toetused ja võtma suuna taastuvenergiale ülemineku toetamisele.

1.10.

Tõhusad kestlikkuse meetmed eeldavad, et tagatud on ülemineku tugimehhanismide selge määratlemine, prioriteediks seadmine ja nõuetekohane rahastamine. Samal ajal peab EL alustama väga ulatuslikke rahvusvahelisi läbirääkimisi ülemaailmse kokkuleppe saavutamiseks, mis võib aidata leevendada kliimamuutuste põhjuseid ja toetada kestlikumat ülemaailmset majandusmudelit.

2.1.

Käesolev omaalgatuslik arvamus on koostatud kestliku arengu vaatlusrühma 2017. aasta töökava raames. Kliimaõiglus on teema, mis mõjutab meid kõiki, kuid sellest hoolimata ei tegeleta sellega ELi tasandil piisavalt. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel on siin võimalus võtta juhtroll ja esitada esialgsed ettepanekud iseäranis Euroopat silmas pidades. Mitmeid kliimaõigluse aspekte, näiteks saastekvootide globaalse ja individuaalse jaotamise küsimust, tuleb veel põhjalikumalt arutada.

2.2.

Komitee soovib kasutada oma institutsioonilist positsiooni ELi organiseeritud kodanikuühiskonna seisukohtade edastamiseks arutelus, mis puudutab kliimamuutuste mõju ja seda, kuidas oleks kõige parem seda mõju ausal ja õiglasel viisil juhtida.

2.3.

Rahvusvaheliselt heaks kiidetud ÜRO kestliku arengu eesmärke, Pariisi kokkulepet ja kliimamuutuste juba tajutavat mõju arvesse võttes muutub vajadus rakendada konkreetseid meetmeid kliimaõigluse saavutamiseks järjest pakilisemaks.

3.1.

Kliimaõigluse käsitus määratleb ülemaailmseid kliimamuutusi poliitilise ja eetilise küsimusena, mitte pelgalt keskkonnaprobleemina. Selles võetakse arvesse asjaolu, et kliimamuutused mõjutavad sageli enim ühiskonna kõige haavatavamaid ja vaesemaid rühmi. Tüüpiliselt käsitletakse seda vastastikuse ruumilise ja ajalise sõltuvuse globaalses kontekstis, keskendudes iseäranis nende riikide vastutusele, kes on arenenud tänu loodusvarade kasutamisele.

3.2.

Kestliku arengu eesmärgid lähevad oma eelkäijatest (aastatuhande arengueesmärgid) kaugemale, tunnistades vastastikust aruandekohustust, vastutust, ühist tegutsemist ja kaasavate osalusprotsesside vajadust. Tunnustades ELi juhtpositsiooni tugeva ja õiglase rahvusvahelise kliimapoliitika eest võitlemisel, innustab komitee ELi institutsioone ja riikide valitsusi võtma kliimaõigluse meetmeid kõigil tasanditel – nii maailma, Euroopa, riigi kui ka kogukonna tasandil. Selle edasipüüdliku eesmärgi saavutamise vahendina võiks kasutada Euroopa poolaasta protsessi. Seega tähendab kliimaõiglus käesolevas arvamuses vajadust käsitleda kliimamuutuste sageli ebaproportsionaalset mõju kodanikele ja kogukondadele areneva ja arenenud majandusega riikides õigluse vaatenurgast.

3.3.

Probleemiks on vastuseis kliimamuutuste poliitikale ning arusaam, et see seab oma eelistele vaatamata ebasoodsasse olukorda tavakodanikke, konkreetseid tööstusharusid (nt põllumajanduslik toidutööstus või transport) või fossiilkütustest sõltuvaid kogukondi ja üksikisikuid.

3.4.

Erinevates poliitikaalgatustes keskendutakse sektoritele ja valdkondadele, mida kliimaprobleemid suuresti mõjutavad, nt tervishoid, transport, põllumajandus, energia. Kliimaõiglus saab pakkuda üldise integreeritud lähenemisviisi tagamaks, et üleminek vähese CO2-heitega majandusele saavutatakse ausal ja õiglasel viisil.

3.5.

Oluline on märkida, et kliimaõigluse keskmes ei ole üksnes need, keda kliimamuutuste mõju otseselt puudutab, vaid ka need, keda mõjutavad kliimamuutuste põhjustajad nende sõltuvuse tõttu sellistest kaupadest, teenustest ja elustiilidest, mida seostatakse suurte heitkoguste ja vähese ressursitõhususega.

4.1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et kõigil kodanikel on õigus tervislikule ja puhtale keskkonnale ning õigus eeldada, et valitsused vastutavad oma riiklike kohustuste ja Pariisi kliimakokkuleppe raames riiklikult kindlaks määratud panuste eest kliimamuutuste põhjuste ja kliimamuutustega seotud ohtude käsitlemisel, võttes arvesse mitte üksnes kõige ilmsemat keskkonna- ja majanduslikku mõju, vaid ka mõju ühiskonnale.

4.1.2.

ELi sotsiaalõiguste samba eesmärk on toimida suunanäitajana uuenenud lähenemisprotsessis paremate töö- ja elamistingimuste saavutamisel liikmesriikides. See tugineb 20 põhimõttele, millest paljusid mõjutavad kas otseselt kliimamuutused või kaudselt vajadus minna üle uutele majandusmudelitele.

4.1.3.

Komitee teeb ettepaneku algatada inimõiguste ja sotsiaalõiguste kontekstis arutelu kliimaõiguste deklaratsiooni koostamise üle. See hõlmaks kodanike ja looduse õigusi ülemaailmsest kliimamuutuste kriisist tingitud probleemide kontekstis. Komitee meenutab selles kontekstis inimkonna õiguste ülddeklaratsiooni projekti, mille koostas Corinne Lepage, pidades silmas COP21 konverentsi 2015. aastal.

4.1.4.

Looduse õigusi tunnustatakse nüüd õigusloomeprotsessi kaudu mitmetes riikides üle maailma. Näiteks võitis valitsusväline organisatsioon, sihtasutus Urgenda, 2015. aastal Madalmaades kohtuprotsessi valitsuse vastu. Madalmaade ülemkohus toetas järjekindlalt põhimõtet, et valitsuse saab võtta vastutusele selle eest, et ta ei võta piisavalt meetmeid kliimamuutustest tingitud prognoositava kahju ennetamiseks. Belgias ja Norras valmistatakse ette sarnaseid kohtuasju. Lisaks käsitletakse algatustes, nagu 24. juunil 2017 algatatud ülemaailmne keskkonnapakt, vajadust õiglase ülemaailmse keskkonnajuhtimise järele, täiendades nn õiguste kolmandat põlvkonda üldise, valdkonnaülese ja universaalse viiteinstrumendiga.

4.1.5.

On vaja tagada, et ühiskonna kõige haavatavamatel rühmadel ei lasuks ebaõiglane koormus ning et kliimaga arvestavale majandusmudelile ülemineku kulud jaotuksid ühiskonnas õiglaselt. Näiteks tuleks põhimõtet „saastaja maksab“ kohaldada neile, kes saastet tekitavad ja sellest kasu saavad, mitte lõppkasutajatele olukorras, kus neil puudub mõistlik alternatiiv. Komitee on selle olulise põhimõtte ettevaatlikku ja asjakohast rakendamist varem uurinud (2).

4.1.6.

Inimeste ümberasumise tõttu suureneb igat liiki ränne (sh kliimapagulased) (3). Oleme juba näinud, kui halvasti on EL selleks ette valmistatud ning kui ebaproportsionaalselt on jaotunud koormus liikmesriikide vahel. Komitee on juba juhtinud tähelepanu sellele, kuidas tasakaalustamata majanduslikud protsessid võivad antud kontekstis ebastabiilsust suurendada (4).

4.1.7.

Euroopa Parlamendi hiljutisest kliimapagulasi käsitlenud uuringust selgus, et ELi tasandil puudub konkreetne õigusakt, mis oleks kohaldatav „keskkonna tõttu ümberasujate“ suhtes. Ajutise kaitse direktiiv on massilise pagulastevooga tegelemiseks poliitiliselt kohmakas õigusakt ning komitee toetab seisukohta, et Lissaboni leping annab piisavalt laiaulatusliku mandaadi rändepoliitika läbivaatamiseks, et reguleerida „keskkonna tõttu ümberasujate“ staatust.

4.2.1.

Toidutootmise süsteemid ja toitumine muutuvad, et kohanduda kliimamuutustega ja neid leevendada. Kõik kodanikud sõltuvad põllumajanduslikust toidutööstusest (nt põllumajandustootjad, pered, tarneahela osad, tarbijad), seega tuleks üleminekul vähese CO2-heitega ühiskonnale tagada, et mõjutatud ühiskonnarühmi aidatakse ja toetatakse muutustega toimetulekul. Lisaks peab see üleminek toimuma ülemaailmselt ja valdkondlikus kontekstis ning ELil võib siin olla juhtroll.

4.2.2.

Kliimamuutused kujutavad endast tohutut väljakutset Euroopa põllumajandusele, mis on ühtlasi nii kliimamõju põhjustaja kui ka sektor, mida see mõju esmajoones puudutab.

4.2.3.

Uuesti tuleb määratleda selle sektori panus sellistesse looduslikesse absorbeerimissüsteemidesse nagu ökosüsteemiteenused, mis võivad leevendada teatud osa kliimamuutuste mõjust. Neid põllumajandussektori pakutavaid teenuseid tuleks tunnustada ning ÜPP kaudu peaksid avaliku sektori vahendid liikuma selles suunas, et neid toetada johtuvalt nende toidutootmise eesmärgist. Seda üldist käsitust toetatakse hiljuti vastu võetud arvamuses (5).

4.2.4.

Kestlik toidutarbimine peab algama juba tootmisahela alguses mulla ettevalmistamisel ning looduslike süsteemide majandamisel, mis on toiduainete tootmise nurgakivi. Komitee rõhutab, et vaja on algatada arutelu mulla raamdirektiivi vajaduse üle ning et EL peab võtma juhtrolli, näidates selgelt, kui oluline on edendada muldade jätkusuutlikku majandamist ja kaitset (6). Mulla kaitse ja selle roll ökosüsteemiteenustes on praeguse ELi Nõukogu eesistujariigi Eesti üks prioriteet (7).

4.2.5.

Komitee toetab kestliku tootmise ja tarbimise käsitust. Üksmeele saavutamine vajaduse osas muuta suhtumist liha tarbimisse sõltub võimaluste ja toetusvahendite määratlemisest õiglaseks üleminekuks neile, kes sellest põllumajandusliku toidutootmise sektorist sõltuvad.

4.2.6.

Seda sektorit mõjutavad ka kliimamuutuste põhjustajad, iseäranis sektori sõltuvuse tõttu fossiilkütustest alates toiduainete tootmisest ja töötlemisest kuni transpordi ja pakendamiseni. Meetmete kujundamisel tuleb silmas pidada olemasoleva põllumajandusliku toidutööstuse mudeli suletud olemust ning põllumajandustootjate jaoks tuleb kavandada teostatavad sammud kestliku ja kliimasõbraliku tuleviku suunas.

4.2.7.

Keskkonnapoliitika ei pea olema vastuolus põllumajandussektori esmaste vajadustega, kui seda käsitletakse vähese CO2-heitega majandusele üleminekut hõlbustava praktilise tugimehhanismina.

4.3.1.

Tarbijate mõjujõudu on sellise ülemineku saavutamiseks võimalik ära kasutada üksnes juhul, kui tarbijatel on võimalus valida kestlik eetiline alternatiiv, mis ei vähenda märkimisväärselt ei teenuse, tarbimise ega kättesaadavuse mugavust ega kvaliteeti. Tarbijate jaoks mõistlikud alternatiivid saab välja töötada uute majandusmudelite kaudu, nagu digi-, jagamis- ja ringmajandus, ning rahvusvahelise koostöö kaudu ülemaailmsel ja valdkondlikul üleminekul neile mudelitele.

4.3.2.

Pahatihti rakendatakse põhimõtet „saastaja maksab“ valesti ning maksud surutakse peale tarbijatele, kellel puudub mõistlik alternatiiv. Tarbijatele tuleb pakkuda alternatiivset lahendust, enne kui kasutada hinnakujundust tõhusa vahendina mõjutamaks tarbijate käitumist soovitud suunas.

4.3.3.

Kilekotimaks on hea näide tarbijatelt sissenõutavast väikesest maksust, kui samas on neile jäetud alternatiivsed võimalused, näiteks võtta kaasa oma kott või kasutada müüja pakutavat kasti. Sel viisil on võimalik saavutada tarbijakäitumises ulatuslikke muutusi.

4.3.4.

Seevastu võib fossiilkütuste (näiteks bensiini) maksustamine tarbija tasandil tekitada rahulolematust, kuna suurem osa kasutada olevast sissetulekust kulub kütusele. See võib kaasa tuua ka ebaseadusliku järelturu tekke, jättes samas puutumata saasteaine tootja kasumi. Olukorda halvendab veelgi see, et enamikul juhtudel ei kasutata selliseid makse sihtotstarbeliselt. Kodanikud leiavad, et kliimamuutuste poliitika seab ebaõiglaselt kehvemasse olukorda need, kellel pole muud võimalust kui tegutseda fossiilkütusemajanduses.

4.3.5.

Toetusmehhanisme, k.a avaliku sektori ja majanduslikke vahendeid tuleks kasutada taristu ja sobivate tugimehhanismide tagamiseks tarbijatele, kes soovivad valida vähese CO2-heitega elustiili, mis hõlmab ka abi eetiliste, pika kasutuseaga või kestlike kaupade ja teenuste kõrgemate kulude katmiseks. See võib toimuda avaliku ja erasektori partnerluste vormis. Autotööstus on hea näide tootjate poolt toetatud rahastamisvõimalustest, eesmärgiga parandada uute autode kättesaadavust tarbijate jaoks. Sarnast liiki tugisüsteeme võiksid pakkuda ka teised sektorid, näiteks kodumasinate soetamisel ning elu- või tööruumide renoveerimisel.

4.3.6.

Kliima seisukohalt tekib vastuolu, kus ühelt poolt kasutatakse avaliku sektori raha selliste süsteemide ja taristute toetamiseks ja neisse investeerimiseks, mis suurendavad lõppkasutajate sõltuvust kliimamuutuste põhjustajatest, teiselt poolt aga tehakse jõupingutusi selleks, et kliimamuutuste mõju piirata ja leevendada. See mõjutab esmajoones tarbijaid. Kodanike seadmine valiku ette, kas maksta keskkonda saastavate võimaluste eest rohkem või jääda tühjade kätega, ei ole nende suhtes „õiglane“.

4.3.7.

Jääb mulje, et kestlikku elustiili ja kestlikke tarbimisvalikuid saavad endale lubada üksnes suure sissetulekuga inimesed. Eetilised, kliimasõbralikud, kestlikud valikud ei ole kõigile võrdselt kättesaadavad. Kaupade ja teenuste kliimakulusid (näiteks ressursimahukust) arvestavat hinnakujundust tuleks toetada poliitikaraamistikuga, mis kummutaks selle arvamuse ja suurendaks kättesaadavust kõigi tarbijate jaoks.

4.3.8.

ELi tarbijakaitsealased õigusaktid võeti vastu enne 1999. aastat, mil ÜRO tunnistas kestliku tarbimise tarbija üheks põhiõiguseks, mistõttu ei ole seda õigust neis aktides mainitud (8). Komitee kordab oma üleskutset töötada välja kestliku tarbimise poliitika. See on eriti asjakohane kestliku arengu eesmärkide ja ringmajanduse algatuse kontekstis.

4.3.9.

Alternatiivi puudumisel ei ole tarbijal valikut, tema jaoks on pealesunnitud tagajärjeks vaesus, kehvad otsused ning ebatervislikud ja mittekestlikud valikud. See tekitab vimma keskkonnapoliitika vastu, mis näib seadvat ebasoodsasse olukorda lõppkasutaja. Samas need, kes sellest süsteemist kasu saavad, ei maksa, vaid teenivad rohkem kasumit ja nii suureneb ebavõrdsus – keskkonnapoliitika ettekäändel, olles vastuolus jätkusuutlikkuse põhimõttega.

4.4.1.

Äärmiselt oluline on kaitsta ülemineku käigus kõiki töötajaid, nii väheste või mitteülekantavate oskustega inimesi kui ka kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid. Kõige haavatavamad sektorid ja töötajad tuleb kindlaks teha ja neid asjakohaselt toetada. Töö automatiseerimine kui vähese CO2-heitega majanduse osa võib kaasa tuua teatud töökohtade kadumise (9).

4.4.2.

Kaitset selle vastu aitavad muu hulgas tagada ümberõpe ja koolitus. Muutuste eest ei peaks lõivu maksma töötajad, kelle töökohad kaovad kliimamuutuste tagajärjel või vajadusest lõpetada sõltuvus kliimamuutuste põhjustajatest.

4.4.3.

Üks osa lahendusest on määrata aegsasti kindlaks oskused, mida on tarvis täielikuks osalemiseks neis uutes majandusmudelites, kuid samas tuleks need paigutada ka olemasolevate töökohtade ja praegusest mittekestlikust mudelist sõltuvuse konteksti.

4.4.4.

Oluline on võimaluse korral kaitsta ja säilitada kogukondi ning hõlbustada üleminekut, nii et see mõjutaks võimalikult vähe asjaomaste inimeste sotsiaalset ja majanduslikku heaolu.

4.4.5.

Uute kavandatavate majandusmudelite, sh funktsionaalse, jagamis- ja ringmajanduse puhul avanevad selgelt uued võimalused. Sellega seoses peaks EL alustama vajalikke rahvusvahelisi läbirääkimisi, et töötada ülemaailmse majandusmudeli saavutamise nimel.

4.5.1.

Kliimamuutuste ja kliimamuutuste põhjustajatega kaasnevad tervisekulud. Neid saab mõõta näiteks õhusaastega seostatavate surma- ja haigusjuhtumite abil ning neid peavad kandma nii ühiskond kui ka riiklikud tervishoiusüsteemid. Riiklikes tervishoiusüsteemides tuleb arvesse võtta kliimamuutuste ja nende põhjustajate rolli asjaomases sektoris.

4.5.2.

Tervise ja heaolu ning loodusele juurdepääsu vahel on seos (IEEP). Paljud liikmesriigid seisavad silmitsi tervishoiu- ja ühiskondlike probleemidega, nagu rasvumine, vaimse tervise probleemid, sotsiaalne tõrjutus, müra- ja õhusaaste, mis mõjutavad ebaproportsionaalselt sotsiaalselt ja majanduslikult ebasoodsas olukorras ja haavatavaid rühmi.

4.5.3.

Loodusesse investeerimine aitab lahendada kliimamuutuste probleemi ühelt poolt saasteainetesse investeerimise lõpetamise kaudu ning teiselt poolt tänu investeeringutele CO2 säilitamisse looduslikes ökosüsteemides. Sellest tulenev kasu tervisele on kahekordne: terviseprobleemide ennetamine ja aktiivse elustiili edendamine, mis toob kaasa kodanike ja kogukondade parema tervise. Selle aspekti tunnistamine aitab tagada, et poliitilised otsused on tasakaalus, asjakohased ja tõenditel põhinevad.

4.6.1.

Taastuvenergia tootmise osakaal elektritarbimises on ajavahemikul 2004–2015 ELis rohkem kui kahekordistunud (14 %lt 29 %ni). Kütte, ehituse, tööstuse ja transpordi valdkonnas on aga energiatarve endiselt tohutu. Edusamme on, kuid need on väga tagasihoidlikud, näiteks transpordi valdkonnas tõusis taastuvenergia osakaal kütusetarbimises samal ajavahemikul 1 %lt 6 %ni.

4.6.2.

Kütteostuvõimetus on probleemiks kogu Euroopas ning ehkki selle tähendus ja kontekst võib riigiti olla erinev, on see järjekordne näide vajadusest tagada, et kliimamuutuste poliitika keskenduks kõige haavatavamate rühmade kaitsele.

4.6.3.

Komitee kordab oma üleskutset luua Euroopa vaesuse vaatluskeskus, (10) mis koondaks kõiki sidusrühmi, et aidata määratleda Euroopa kütteostuvõimetuse näitajad. Õiglus kõigi kodanike jaoks tähendab, et tagatud on kõigi inimeste varustamine puhta, taskukohase ja kättesaadava energiaga.

4.6.4.

ELi kütteostuvõimetuse probleemi lahendamist toetav poliitika võib samuti aidata luua puhta energiataristu ja -varustuse, muutes toetusi ja koordineerides poliitilisi jõupingutusi.

4.6.5.

Poliitika, mis otseselt või kaudselt soodustab fossiilkütuste toetamist, pöörab põhimõtte „saastaja maksab“ tagurpidi – sel juhul makstakse hoopis saastajale. Paljud neist toetustest ei ole lõppkasutajale nähtavad, kuid pärinevad lõpuks siiski avaliku sektori vahenditest. Ühes hiljutises arvamuses (11) on juba käsitletud keskkonnale kahjulike toetuste kaotamist ELis ning teises arvamuses ELi säästva arengu poliitika kaardistamise kohta (12) rõhutatakse vajadust viia ellu võetud kohustused kaotada keskkonnakahjulikud toetused ning edendada jõuliselt keskkonnamaksu reformi.

4.6.6.

Abi peaks olema kättesaadav kõigile, toetused peaksid keskenduma taastuvatele energiaallikatele, samas kui kliimamuutuste põhjustajatele antavad toetused tuleks kiiresti kaotada ning maksuvabastusi tuleks rakendada õiglasemalt, iseäranis ei tohiks selliseid soodustusi võimaldada neile, kes on vägagi suutelised neid kulusid kandma, või neile, kes saasteainetest kasu saavad. Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel makstakse fossiilkütuste toetusi kogu maailmas praegu 10 miljonit USA dollarit minutis. Selliste toetuste kaotamine tõstaks valitsuste tulu 3,6 % võrra maailma SKPst, alandaks heitkoguste taset enam kui 20 %, vähendaks õhusaastest tingitud enneaegse surma juhtumeid enam kui poole võrra ja suurendaks maailma majanduslikku heaolu 1,8 triljoni USA dollari võrra (2,2 % maailma SKPst). Need arvud ilmestavad praeguse süsteemi ebaõiglust.

4.6.7.

Tõhusad kestlikkuse meetmed eeldavad, et tagatud on ülemineku tugimehhanismide selge määratlemine, prioriteediks seadmine ja nõuetekohane rahastamine.

2.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 81/29

Raportöör:

Alfred GAJDOSIK

Kaasraportöör:

Thomas WAGNSONNER

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (edaspidi „komitee“) toetab arengupoliitikat, mille puhul nähakse arengut kui protsessi, milles riigid osalevad võrdsetel alustel ning mis põhineb austusel ja suveräänsetel otsustel. ÜRO tasandil kokkulepitud kestliku arengu eesmärkide rahastamine ja rakendamine nõuab ülemaailmsel tasandil kooskõlastatud jõupingutusi. Komitee rõhutab, et ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogul võiks olla veelgi suurem roll sobiva foorumi näol maksustamisega seotud küsimuste käsitlemisel. Sel viisil tagataks nii suunitlus kestliku arengu tegevuskavas aastani 2030 sisalduvatele kestliku arengu eesmärkidele kui ka kõigi riikide võrdne osalemine.

1.2.

Rahvusvahelise maksuõiguse reformimist käsitlevate rahvusvaheliste kokkulepete kontekstis (nt seoses OECD maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise tegevuskavaga) tuleks hinnata, millist mõju avaldavad need rahvusvahelised reformipüüdlused kestliku arengu eesmärkidele, ning nende eesmärkidega tuleks rahvusvahelise maksupoliitika edasiarendamisel rohkem arvestada. Komitee märgib, et kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks on vaja rahalisi vahendeid. Kuid maksutulude kaudu avaliku sektori tulude tekitamise vallas peavad paljud riigid tegelema oluliste probleemidega. Selle põhjusteks on arenguriikides ühelt poolt raskesti rakendatavad tulu- ja käibemaksusüsteemid. Teiselt poolt võib neile probleeme valmistada ka ülemaailmne maksukonkurents äriühingu tulumaksu valdkonnas ning topeltmaksustamise vältimise lepingute struktuur. Suutlikkuse piirangud ja ebapiisav teabe edastamine on täiendavad tegurid.

1.3.

Komitee väljendab suurt heameelt selle üle, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid on teinud rahvusvaheliste reformipüüdluste kontekstis märkimisväärseid jõupingutusi, et tegeleda rahvusvahelise maksusüsteemi puudustega. Need jõupingutused on tervitatavad ja neid tuleb toetada, tõhusalt ellu viia ja lisaks korrapäraselt kontrollida. Neid reforme on OECD tegevuse raames edasi viinud peamiselt suured tööstusriigid. Tuleks uurida, kas mitte ÜRO ei oleks lähtuvalt oma ülemaailmsest liikmeskonnast, mis hõlmab eelkõige ka arenguriike, sobivam foorum rahvusvahelise maksupoliitika ülemaailmseks edasiarendamiseks. Komitee on muidugi kursis sellega, et ÜRO maksukomisjonil on puudus nii vahenditest kui ka töötajatest. Seepärast tuleks ÜRO-le eraldada piisavalt vahendeid.

1.4.

Rahvusvahelise maksustamise läbipaistvusele ja maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise tegevuskavale suunatud ELi meetmed avaldavad tulevikus mõju ka arenguriikidele. Komitee tervitab asjaolu, et Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon on juba avaldanud arvamust maksu- ja arengupoliitika kokkupuutepunktides tekkivates küsimustes. Komitee tunneb heameelt Euroopa Komisjoni rajatud hea maksuhaldustava platvormi üle. Asjaomase platvormi raames töödokumendina esitletud topeltmaksustamise vältimise lepingute ülekanduva mõju vahendite kogum on liikmesriikidele suurepärane alus, millest lähtuda arenguriikidega sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingute läbivaatamisel.

1.5.

Komitee märgib, et Euroopa Parlamendi 2015. aasta aruandes nõuti mitmeid parendusi, mille rakendamine ei ole aga veel aset leidnud. Selles kontekstis viitab komitee oma varasematele arvamustele, eelkõige märkustele, mis käsitlevad riigipõhist aruandlust ja rahapesuvastast võitlust ning tulusaajate avalikke registreid puudutavaid seisukohti. Komitee nendib, et praegu koostatakse koostööd mittetegevate maksujurisdiktsioonide nimekirja. Komitee kutsub üles tegema suuremaid jõupingutusi Euroopa Parlamendi ajaomaste nõudmiste rakendamiseks ja soovitab vastata valitsusvälistest organisatsioonidest lähtuvale kriitikale. Mõttekas on edendada nende meetmete ülemaailmset kasutuselevõttu rahvusvaheliste maksulepingute sõlmimisega, et parandada arenguriikide maksuasutustele kättesaadavat teavet Eesmärk peaks olema standardite ülemaailmne ühtlustumine ja arenguriikidel peab olema nende koostamisel võrdne sõnaõigus.

1.6.

Komitee nõuab, et tagataks kooskõla liikmesriikide rahvusvahelise maksupoliitika ja arengupoliitika eesmärkide vahel, et vältida üksikute riikide maksupoliitika ja ühiste arenguprioriteetide vahelisi vastuolusid.

1.7.

Komitee peab liikmesriikide rahvusvahelise maksupoliitika mõju hindamist vahendiks, mille abil kontrollida topeltmaksustamise vältimise lepingute ja maksusoodustuste mõju arenguriikidele. Seda tuleks julgustada ja muuta üldiseks tavaks. Kui peaksid ilmnema vastuolud Euroopa arengupoliitikaga, oleks mõttekas selliste analüüside koostamine ka Euroopa Liidu poolt. Kontrollida tuleks olemasolevaid topeltmaksustamise vältimise lepinguid ning uute lepingute sõlmimisel, mille üle läbirääkimised alles käivad, tuleb selliste kaalutlustega arvestada.

1.8.

OECD topeltmaksustamise vältimise näidisleping, mida praegu kasutatakse kõige laialdasemalt, töötati välja eelkõige tööstusriikide huvidest lähtuvalt. Seetõttu soovitab komitee ELi liikmesriikidel arvestada arenguriikidega topeltmaksustamise vältimise lepingute üle läbirääkimisi pidades rohkem arenguriikide vajadustega. Komitee märgib, et OECD lepingust lähtuvalt töötati välja ka ÜRO näidisleping, millega soovitakse reguleerida arengu- ja tööstusriikide vahelist maksustamist ja anda sel moel tuluallikariikidele rohkem maksustamisõigusi.

1.9.

Komitee on toetanud arengut soodustavaid erasektori investeeringuid, kui selline areng on kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega ja tagatud on põhilised majanduslikud, keskkonnaalased ja sotsiaalsed õigused ning Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni põhiliste konventsioonide ja inimväärse töö tagamise suuniste järgimine. Õiguskindlus on oluline tegur investeeringuid soodustava ettevõtluskliima toetamisel ja seega ka välismaiseid otseinvesteeringuid silmas pidades. Kuna maksustamise küsimused on põimunud kestliku arengu eesmärkidega, siis peaksid ettevõtted maksma nõuetekohaselt makse seal, kus saadakse kasu tänu lisandväärtuse loomisele (nt tootmine, toorainete ammutamine).

1.10.

Komitee märgib, et EL ja selle liikmesriigid on võtnud Euroopa uue arengukonsensuse raames endale kohustuse teha oma partnerriikidega koostööd progressiivse maksustamise levitamise, korruptsioonivastaste meetmete ja ümberjagamisel põhineva poliitika valdkonnas ning võitluses ebaseaduslike rahavoogude vastu. Maksupoliitika peaks aga moodustama Euroopa arengupoliitikast veelgi olulisem osa. Komitee tervitab Euroopa Komisjoni püüdlusi piirkondlike foorumite ja maksuvaldkonnas tegutsevate kodanikuühiskonna organisatsioonide toetamisel arenguriikides. Kodanikuühiskonna organisatsioonidel on arenguriikides kontrolliv ja toetav ülesanne, seda ka maksustamise valdkonnas, ning seepärast tuleks neid aktiivsemalt kaasata ja toetada. Asjakohaste maksualase suutlikkuse arendamise meetmete, sealhulgas vastastikuse õppimise ja lõuna suunal tehtava koostöö toetamisel oleks pikaajaline mõju arenguprojektidele.

1.11.

Äriühingute aruandluskohustuse raames peaks hea maksuhaldustava olema ettevõtja sotsiaalse vastutuse lahutamatu osa.

1.12.

Komitee soovitab kestliku arengu toetamiseks lisada heade maksuhaldustavade klauslid kõikidesse ELi ja kolmandate riikide või kolmandate piirkondade vahel sõlmitavatesse asjakohastesse lepingutesse.

1.13.

Komitee soovitab jälgida, et uute või muudetud vabakaubanduslepingute sõlmimisel ELi ja arenguriikide vahel analüüsitaks ka kahepoolseid maksulepinguid. Sellise seirega peaksid kaasnema mõjuhinnangud, et teha kindlaks liikmesriikide rahvusvahelise maksupoliitika mõju arengupoliitilistele eesmärkidele.

2.1.

Mitmetes uuringutes (1) on tõstatatud küsimus, kas liikmesriikide rahvusvaheline maksupoliitika, eeskätt kahepoolsete topeltmaksustamise vältimise lepingute arvukad sätted, on kooskõlas Euroopa arengupoliitika eesmärkidega. Sellele lisaks on arenguriigid kapitali netoeksportijad tööstusriikidesse, mis on märkimisväärses osas tingitud maksudest kõrvalehoiduvatest kapitalivoogudest. See puudutab kõige suuremal määral just madalaima sissetulekuga arenguriike, kuna neis praktiliselt puuduvad siseriiklikud rahastamisallikad.

2.2.

Euroopa Liit ja selle liikmesriigid koos on ametliku arenguabi suurimad rahastajad ning rahvusvaheliste maksualaste kokkulepete ühed mõjukamad kujundajad. Nad on võtnud endale kohustuse täita ÜRO kestliku arengu eesmärke, kuigi ainult vähesed liikmesriigid on saavutanud välisabi eesmärgi, milleks on 0,7 % SKPst. Ei ole veel selge, millist mõju avaldab Euroopa arengukoostöö edasisele rahastamisele Brexit. Arengupoliitika eesmärkidega seoses kavandatakse rohkem tegevusi, et edendada erasektori investeeringuid. Ametliku arenguabi ressursid sõltuvad rahastajate poliitikast.

2.3.

ÜRO kestliku arengu eesmärgid sisaldavad arenguriikide jaoks muu hulgas siseriiklike vahendite kasutuselevõttu, rahvusvahelist toetust suutlikkuse suurendamiseks maksude kogumisel, ebaseaduslike rahavoogude vähendamist ja osalemist ülemaailmsetes juhtinstitutsioonides. Sellest tuleneb, et stabiilne avalik tulubaas, ebaseadusliku ressursside väljavooluga võitlemise püüdlused ja kõigi riikide võrdne sõnaõigus ülemaailmsete maksustamiseeskirjade loomisel on kestliku arengu olulised alustalad. Edasiminekutest saavad arengumaades iseäranis kasu lapsed, naised ja teised haavatavad ühiskonnarühmad (2).

2.4.

Ametliku arengukoostöö vahendid ei ole piisavad kestliku arengu eesmärkide rahastamiseks. Eesmärkide saavutamiseks on vaja siseriiklikke vahendeid, nii nagu see oli ka aastatuhande arengueesmärkide (3) puhul. Nende vahendite koondamiseks tuleb parandada maksude kogumist ning kestliku majanduskasvu ja maksubaasi laiendamise abil tuleb saavutada suurem maksutulu.

3.1.

Maksustamine on stabiilsem rahastamise allikas kui teised tulude liigid, kuid paljude arenguriikide jaoks on piisava maksutulu loomine märkimisväärselt keerulisem kui arenenud riikide jaoks.

3.2.

Viimastel kümnenditel on rahvusvahelise kaubanduse liberaliseerimist püütud tungivalt saavutada impordi- ja eksporditariifide vähendamise kaudu, mille eesmärk on majandusarengu, investeeringute ja üldiselt rahvastiku jõukuse soodustamine. Need põhimõtteliselt positiivsed kõrvalmõjud võimaldavad laiendada ka maksubaasi, kui maksuasutused suudavad neid ära kasutada. Kuid sellega seoses vähenesid ka arenguriikide tulud olulistest, kergesti juurdepääsetavatest allikatest. Majanduskasv ja investeeringud peavad aga kajastuma ka arenguriikide tulude struktuuris.

3.3.

Saamata jäänud tulu kompenseerimiseks võtavad arenguriigid tihti kasutusele käibemaksud, mis võivad aga avaldada regressiivset mõju. Erinevatest maksuliikidest koosnev maksusüsteem vähendab sõltuvust üksikutest maksuliikidest ja tagab stabiilse siseriikliku tulu.

3.4.

Maa ja vara maksustamist on arenguriikides tihti väga raske teostada. Väikestest sissetulekutest tingituna on aga tulumaksust saadav maksutulu suhteliselt madal. Tulumaksu kogutakse eelkõige avaliku sektori töötajatelt ja rahvusvahelistes äriühingutes töötavatelt inimestelt. Peale selle on varimajandusel tihti suur osakaal.

3.5.

Mbeki aruandes arvati maksudest kõrvalehoidmisest saadud tulud ebaseaduslike rahavoogude hulka (4). Need näivad ületavat arengukoostööst saadavate vahendite sissevoolu (5). Selliste ebaseaduslike rahavoogude peatamiseks on oluline ulatuslikum ametiasutustevaheline koostöö rahvusvahelisel tasandil, et soodustada läbipaistvust ja tugevdada seadusandlikke ja regulatiivseid meetmeid. Arenguriikides omandiõiguse tugevdamine on samuti kapitali väljavoolu jaoks oluline negatiivne stiimul.

3.6.

Äriühingu tulumaksul on arenguriikide maksutulude struktuuris olulisem osa kui tööstusriikides. Sellest tingituna on nad haavatavamad maksudest kõrvalehoidumise strateegiate suhtes. Alates 1980. aastatest alanevad samas üle kogu maailma äriühingu tulumaksu nii nominaalsed kui ka reaalsed määrad, et meelitada ligi investeeringuid. Äriühingu tulumaks on oluline investeerimiskliima näitaja. Selle tulemusena tekkis rahvusvaheline maksukonkurents, mis tekitab maksutulude struktuurist lähtuvalt arenguriikidele rohkem probleeme kui tööstusriikidele. Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) on juba tõstatanud maksukonkurentsi ülekanduva mõju küsimuse (6). Lisaks on paljudes arenguriikides vähe suuri investeerivaid äriühinguid, kes annavad märkimisväärse panuse äriühingu tulumaksu kogutulusse.

3.7.

Maksuasutustel on reaalturuväärtuse põhimõtet aluseks võttes keeruline hinnata ühte gruppi kuuluvate äriühingute vaheliste piiriüleste tehingute siirdehindu. Arenguriikide suutlikkus ei ole sellega tegelemiseks piisav ja maksudest tingitud siirdehinnaga manipuleerimine on jätkuvalt oluline probleem.

3.8.

Topeltmaksustamise vältimise lepingud reguleerivad lepingu allkirjastanud riikide vahelist maksustamisõigust ja maksuasutustevahelist teabevahetust ja tagavad sel viisil õiguskindluse. Ettevõtete jaoks võivad need olla seega stiimuliks välismaiste otseinvesteeringute tegemiseks ja mõjutada lõppkokkuvõttes ka majanduskasvu. Topeltmaksustamise vältimise lepingud võivad aga mõjutada ka tuluallikariikide maksustamisõigusi. Kinnipeetavad maksumäärad litsentsidele, intressidele ja dividendidele on tavaliselt madalamad kui asukohariigi maksumäärad. Mõned sätted, nagu näiteks püsiva tegevuskoha piirav määratlus, võivad maksustamisõigusi kitsendada. Arenguriigid on loomulikult huvitatud edasistest investeeringutest, aga sellega seoses võivad nad kaotada maksustamisõigusi. Kui riik soovib saada teistest jurisdiktsioonidest peamiselt maksuteavet, võivad paremaks valikuks osutuda maksustamisalase teabevahetuse lepingud.

3.9.

Läbirääkimiste lähtepunktina kasutatakse kõige sagedamini OECD näidislepingut, milles aga lähtutakse eelkõige tööstusriikide huvidest (7). ÜRO näidisleping on mõeldud alternatiivina arenguriikidele ja see seisab jõulisemalt nende huvide eest (8). Üldiselt nähakse selles tuluallikariikidele ette rohkem maksustamisõigusi kui tootmisettevõtte asukohariigile.

3.10.

Arenguriigid võivad maksutulust ilma jääda, kui ettevõtjad loovad erinevates riikides eriotstarbelisi üksusi, et kasutada vastastikku ära mitmeid topeltmaksustamise vältimise lepinguid eesmärgiga makse vähendada. Tuluallikariikide jaoks võib osutuda keeruliseks ka teenuste ja varade kaudse ülekandmise maksustamine topeltmaksustamise vältimise lepingu sätete alusel. Arvesse tuleks võtta soodsate tehnosiirde võimaluste soovi, mille eesmärk on kestliku majanduskasvu edendamine arenguriikides.

3.11.

Koostatud on uuringuid arenguriikide saamata jäänud tulude kohta. Madalmaade valitsusvälise organisatsiooni SOMO hinnangul jääb Madalmaade ja 28 arenguriigi vahel sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingutest tulenevalt aastas intresside ja dividendide arvelt saamata 554 miljonit eurot (9). Austrias läbi viidud uuringus jõuti järeldusele, et topeltmaksustamise vältimise lepingute kohta tuleks teha mõjuhinnang, sest need võivad ka investeeringute kasvu korral viia tulu vähenemiseni (10). ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi 2015. aasta maailma investeerimisaruande hinnangu kohaselt maksid rahvusvahelised kontsernid arenguriikide eelarvetesse umbes 730 miljardit USA dollarit. Sellele vaatamata viidatakse sellele, et arenguriikidel jääb iga-aastaselt saamata hinnanguliselt 100 miljardit USA dollarit maksutulu, kuna välismaale tehtavateks investeeringuteks kasutatakse offshore investeerimiskeskusi (11). Selline tulu saamata jäämine on vastuolus eespool nimetatud kestliku arengu eesmärkidega.

4.1.

Arenguriikide toetamiseks maksunduse valdkonnas tehakse suuri jõupingutusi, näiteks Addis Abeba maksualgatuse raames. Rahvusvaheline maksustamispoliitika kuulub liikmesriikide pädevusse. Topeltmaksustamise vältimise lepingud sõlmitakse kahepoolselt, ELi seadusandlikud algatused piirduvad suures osas vahenditega, mis on mõeldud siseturu väljakujundamiseks. Poliitikavaldkondade arengusidususe (12) (Policy Coherence for Development – PCD) vallas teevad Euroopa Liit ja selle liikmesriigid koostööd. Ka Euroopa Komisjon tunnistab rahvusvahelise maksusüsteemi mõju arengule ning tegeleb sellega (13). Poliitikavaldkondade arengusidususe tagamiseks on vaja kontrollida sellise ELi maksupoliitika mõju arenguriikidele, mis ei ole vastavuses arengupoliitika eesmärkidega, ja võtta vajadusel asjakohaseid meetmeid.

4.2.

ÜRO tasandil tegeletakse maksustamise teemadega arengu rahastamise protsessi (Financing for Development), ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu ja ÜRO maksukomisjoni ning spetsialiseeritud asutuste, nagu ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverents, raames. G20 soovil lepiti OECD-s kokku kaugeleulatuvates reformides ning projektis, millega võidelda maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise vastu. Põhiliselt sooviti panna piir sellistele tavadele nagu soodsaima lepingu valimine, valitsuste kahjulikud maksutavad (nagu patenditulu maksustamise erikord ja läbipaistmatud otsused), võla maksustamise hübriidsed ebakõlad ning ebatõhusad siirdehinnad ja aruandlus. Arvestades äriühingu tulumaksu olulisust arenguriikide jaoks, eeldatakse, et maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise tegevuskaval on nendele riikidele positiivne mõju.

4.3.

Arvukalt OECDsse mittekuuluvaid riike, seal hulgas Aafrika riigid, on ühinenud OECD maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise tegevuskava ulatusliku raamistikuga. Juunis 2017 jõudsid 103 riiki kokkuleppele uue mitmepoolse maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise kokkuleppe osas, mis ühtlustab kahepoolsete maksulepingute struktuuri vastavalt maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise tegevuskavale. ÜRO, OECD, IMF ja Maailmapank rajasid maksustamisalase koostöö platvormi, mille eesmärk on rahvusvahelise maksustamisalase koostöö tugevdamine. See algatus võib aidata kaasa suurema sidususe loomisele OECD ja ÜRO organite tegevuse vahel. Tuleb jälgida, kas sellega saavutatakse soovitud mõju.

4.4.

Komitee tunnustab OECD jõupingutusi parema rahvusvahelise maksustamissüsteemi edasiarendamisel. Küll aga kritiseerivad kodanikuühiskonna organisatsioonid (14) tõsiasja, et arenguriikidel ei ole OECDs hääleõigust. Nad kutsuti osalema alles pärast seda, kui maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise tegevuskava oli juba välja töötatud. Samal seisukohal oli ka Euroopa Parlament, kes nõudis ÜRO asjaomaste organite tugevdamist, et võimaldada rahvusvahelise maksupoliitika kujundamist ja reformimist võrdsetel tingimustel (15). IMFi töödokumendis avaldasid eksperdid kahtlust ka selle üle, millist mõju avaldab maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise tegevuskava arenguriikidele (16).

4.5.

Selleks, et reformisammude mõju hinnata ja vajaduse korral kohandada, tuleks tugevdada ÜRO asjakohasid organeid, eelkõige ÜRO maksukomisjoni, ning eraldada neile rohkem vahendeid. Igal juhul peaks Euroopa Komisjon jälgima 2017. aasta juunis allkirjastatud mitmepoolse maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise kokkuleppe rakendamist ning jätkama jõupingutusi ÜRO, OECD ja rahvusvaheliste finantsasutuste vahelise maksustamise küsimusi käsitleva rahvusvahelise koostöö tugevdamise nimel.

4.6.1.

Maksustamise vältimise vastu võitlemise meetmepaketis käsitleti rahvusvahelise maksupoliitikaga seotud küsimusi, st mindi ELi tasandilt kaugemale (17). Vastavalt ELi, G20 ja OECD kehtestatud eesmärkidele koostatud riigipõhistest aruannetest (18) tulenev teave on oluline vahend maksuasutuste jaoks. Andmete ülemaailmne avalikustamine riikide lõikes võib võimaldada laiemal üldsusel, seal hulgas ka töötajatel ja vastutustundlikel investoritel, hinnata paremini seda, mil määral maksavad ettevõtted makse seal, kus nad teenivad oma tulu. Komitee märgib, et Euroopa Parlamendi 2015. aasta aruandes nõuti mitmeid parendusi, mille rakendamine ei ole aga veel aset leidnud. Selles kontekstis viitab komitee oma varasematele arvamustele, eelkõige märkustele, mis käsitlevad riigipõhist aruandlust ja rahapesuvastast võitlust ning tulusaajate avalikke registreid puudutavaid seisukohti. Komitee nendib, et praegu koostatakse koostööd mittetegevate maksujurisdiktsioonide nimekirja. Komitee kutsub üles tegema suuremaid jõupingutusi Euroopa Parlamendi ajaomaste nõudmiste rakendamiseks ja soovitab vastata valitsusvälistest organisatsioonidest lähtuvale kriitikale. Mõttekas on edendada nende meetmete ülemaailmset kasutuselevõttu rahvusvaheliste maksulepingute sõlmimisega, et parandada arenguriikide maksuasutustele kättesaadavat teavet Eesmärk peaks olema standardite ülemaailmne ühtlustumine ja arenguriikidel peab olema nende koostamisel võrdne sõnaõigus.

4.6.2.

Maksustamisega seotud teabe automaatne vahetamine Euroopa Liidus nähti ette vastastikuse abi direktiivi tehtud muudatustega (19). Kuid arenguriigid peavad ikka veel sõlmima Euroopa riikidega kahepoolsed vastastikuse abi lepingud. See nõuab vastastikust andmete vahetust ja andmeturvet, mis tõstatab arenguriikide jaoks tihti suutlikkuse olemasolu küsimuse.

4.6.3.

Euroopa Komisjoni teatises tõhusa maksustamise välisstrateegia kohta (20) käsitletakse selles arvamuses tõstatatud küsimusi. Praegu koostatakse ELi ühist nimekirja koostööd mittetegevatest maksujurisdiktsioonidest (21). Komitee tunneb sellise arengu üle heameelt. Valitsusvälised organisatsioonid suhtuvad aga sellise nimekirja koostamisse pigem skeptiliselt (22). Ka Euroopa Parlament nõudis ülemaailmselt kehtivat maksuparadiisi määratlust, mis hõlmaks ka ELi liikmesriike ja nende ülemereterritooriume (23).

4.6.4.

Maksulepinguid käsitlevas soovituses (24) on arutelu all topeltmaksustamise vältimise lepingutega seotud olulised küsimused ja selles kutsutakse liikmesriike üles kaasama oma lepingutesse sätted, mis võimaldavad võidelda kuritarvituste ja soodsaima lepingu valimise vastu. Teiselt poolt ei nõuta selles topeltmaksustamise vältimise lepingute mõju hindamist, eelkõige seoses nende mõjuga poliitikavaldkondade arengusidususele ja ülekanduva mõjuga. Nende mõjude kohta koostati töödokument (25) tervitatava algatuse – hea maksuhaldustava platvormi – raames. Selles tegeletakse kodanikuühiskonna organisatsioonide osalusel rahvusvahelise maksustamise küsimustega. Liikmesriigid peaksid sellega arvestama.

4.6.5.

Maksustamise vältimise vastased strateegiad on sageli seotud läbipaistmatu omandiõigusega. Neljanda rahapesuvastase direktiivi (26) muutmise järel ei ole aga loodud ühtegi üldsusele juurdepääsetavat omanikeregistrit usaldusfondide ja teiste investeeringutega tegelevate äriühingute jaoks. Sellised registrid aitaksid arenguriikidel uurida kahtlustatava rahapesu ja maksupettuse juhtumeid.

4.6.6.

EMSKs on hetkel koostamisel teine arvamus, (27) milles käsitletakse äriühingu tulumaksu ühtse (konsolideeritud) maksubaasi teemat. Seoses osalemisega rahvusvahelistes maksustamisalastes kokkulepetes ja olulisusega arenguriikide maksuasutuste jaoks oleks selline kokkulepe – ja sellest tulenev teave – eeskujuks ja avaldaks mõju kolmandate riikidega sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingutele. Euroopasisesed andmed annaksid samuti lähtepunktid võrdlevateks arvutusteks arenguriikides. Eesmärk peaks olema standardite ülemaailmne ühtlustumine ja arenguriikidel peaks olema nende koostamisel võrdne sõnaõigus.

4.6.7.

Komitee soovitab kestliku arengu toetamiseks lisada heade maksuhaldustavade klauslid kõikidesse ELi ja kolmandate riikide või kolmandate piirkondade vahel sõlmitavatesse asjakohastesse lepingutesse.

4.6.8.

Komitee soovitab jälgida, et uute või muudetud vabakaubanduslepingute sõlmimisel ELi ja arenguriikide vahel analüüsitaks ka kahepoolseid maksulepinguid. Sellise seirega peaksid kaasnema mõjuhinnangud, et teha kindlaks liikmesriikide rahvusvahelise maksupoliitika mõju arengupoliitilistele eesmärkidele. Sellega saaks anda panuse ka Euroopa Parlamendi raportis esitatud nõudmiste elluviimisesse.

5.1.

Kooskõlas maksustamise vältimise vastase paketiga ning liikmesriikide ja ELi poliitikavaldkondade arengusidususe eesmärgil tuleb regulaarselt teostada rahvusvahelise maksupoliitika ja liikmesriikide topeltmaksustamise vältimise lepingute mõjuhinnanguid (28). ELi arengupoliitika ja liikmesriikide maksupoliitika paremaks kooskõlastamiseks peaks Euroopa Komisjon tagama, et liikmesriigid, kes peavad mõne arenguriigiga läbirääkimisi topeltmaksustamise vältimise lepingu üle, võtaksid seejuures nõuetekohaselt arvesse koordineeritud ELi arengupoliitikat. Seepärast tervitab komitee Euroopa Komisjoni soovitust maksulepingute kuritarvitamise vastaste meetmete rakendamise kohta (29). Arengueesmärke silmas pidades tuleks suuremal määral arvestada arenguriikide vajadustega. Sellega seoses tuleks laiendada ka ELi osalust ÜRO tasandil, ÜRO maksukomisjonis, ning suurendada suutlikkust ülemaailmse foorumi loomiseks, kuhu kõik riigid oleks kaasatud võrdsetel alustel.

5.2.

Tagada tuleks üleminekuperioodid, et arenguriike saaks kaasata meetmetesse, mis võimaldavad automaatset teabevahetust, samal ajal kui suutlikkust endiselt suurendatakse.

5.3.

Äriühingute aruandluskohustuse raames peaks hea maksuhaldustava olema ettevõtja sotsiaalse vastutuse lahutamatu osa.

5.4.

Seoses kavaga siduda erainvestorid tihedamalt Euroopa arengupoliitikaga muutuvad olulisemaks selliste maksusoodustustega seotud küsimused, mida võimaldatakse arengutegevuses osalemise eest (30). Kuna maksustamise küsimused on põimunud kestliku arengu eesmärkidega, siis peaksid ettevõtted maksma nõuetekohaselt makse seal, kus saadakse kasu tänu lisandväärtuse loomisele (31). Selles tuleks erasektori panuse toetamisel veenduda

5.5.

Sellele lisaks tuleb üldiselt silmas pidada, et maksusoodustuste võimaldamisega ei tohi ohtu sattuda kestliku arengu eesmärkide elluviimine.

5.6.

Komitee viitab oma seisukohtadele seoses arveldusarvete, ettevõtete, usaldusfondide ja tehingute tegelike omanike avaliku registriga (32) ning peab mõttekaks edendada nende meetmete kasutuselevõttu ülemaailmsete maksulepingute sõlmimisega. Lisaks tuleks asjaomaseid meetmeid arvesse võtta eelkõige suutlikkuse suurendamise poole püüdlemisel, et toetada võitlust arenguriikidest lähtuvate ebaseaduslike rahavoogude vastu. Kuna on karta, et paljud arenguriikides tegutsevad Euroopa ettevõtted ei kuulu riigipõhise aruandluskohustuse kohaldamisalasse, siis viitab komitee oma sellekohastele seisukohtadele (33). Komitee soovitab hinnata ka seda, millist mõju avaldavad arenguriikidele teised vastavasisulised eeskirjad, eelkõige need, mis määratlevad oma kohaldamisala aastakäibe kriteeriumite alusel.

5.7.

Komitee märgib, et EL ja selle liikmesriigid on võtnud Euroopa uue arengukonsensuse raames endale kohustuse teha oma partnerriikidega koostööd progressiivse maksustamise levitamise, korruptsioonivastaste meetmete ja ümberjagamisel põhineva poliitika valdkonnas ning võitluses ebaseaduslike rahavoogude vastu (34). Samal ajal kui arenguriikides arendatakse asjakohast tehnilist ja inimeste suutlikkust, et osaleda täiel määral rahvusvahelistes kokkulepetes, peaksid tahteavalduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks juba olema olemas võimalused vastastikuseks teabevahetuseks. Komitee tunnustab Euroopa Komisjoni võetud kohustust (35) edendada läbi ÜRO maksukomisjoni piirkondlikke foorumeid (36) ja leiab, et seda tegevust tuleks intensiivistada. Tuleb silmas pidada seda, et nendes foorumites osaleks palju huvirühmi ja järgitaks usaldusväärset konsultatsiooni menetlust. Kodanikuühiskonna organisatsioonidel on arenguriikides kontrolliv ja toetav ülesanne, seda ka maksustamise valdkonnas ning seepärast tuleks neid toetada.

5.8.

Arengukoostöös tuleks riigi maksusüsteemi rohkem arvesse võtta. Suutlikkuse suurendamine peab võimaldama abisaavatel riikidel ennast ise paremini aidata, suurendada maksusüsteemide tõhusust ning tugevdada riiklikku legitiimsust. Eriti head on olnud kogemused sarnaste probleemidega maksuasutuste vaheliste otsese teabevahetuse puhul (vastastikune õppimine) ja sarnaste arengutingimustega riikide (nt lõuna-lõuna suunalise) koostöö raames. Lähtuvalt sarnastest probleemidest loovad need võimaluse vastastikuseks kooskõlastamiseks ning võimaldavad parimate tavade vahetamist, mis on vastavuses ka riikide suutlikkusega.

5.9.

Komitee rõhutab poliitikavaldkondade arengusidususe suurt tähtsust maksustamise valdkonnas, kuna ELis võetud meetmed avaldavad rahvusvahelisel tasandil mõju arenguriikidele. Seetõttu tuleb seda mõju arvesse võtta ja mõjutatud arenguriigid peavad olema kaasatud.

2.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 81/37

Raportöör:

Helena DE FELIPE LEHTONEN

1.1.

Juba 1995. aasta Barcelona protsessis (1) on rõhutatud majandus- ja sotsiaalvaldkonna organisatsioonide ja üldiselt kodanikuühiskonna olulisust vajaliku tegurina rahul ja stabiilsusel rajaneva ala järkjärguliseks kujundamiseks, ühise heaolu saavutamiseks ning kultuuride ja tsivilisatsioonide vahelise dialoogi loomiseks Vahemere piirkonna eri riikide, ühiskondade ja kultuuride vahel. Tänapäeval on Vahemere piirkonna kodanikuühiskonna organisatsioonid kaasamise, osalemise ja avaliku sektori asutuste, sealhulgas kohalike omavalitsustega dialoogi pidamise foorumid, mille eesmärk on edendada majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi Vahemere piirkonnas. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab vajalikuks tugevdada majandus- ja sotsiaalnõukogude rolli (kui need on olemas) ja edendada nende loomist riikides, kus need on kadunud või kus neid ei ole loodud, tõhustades eri osalejate koostoimet. Nimetatud õiguste edendamisel tuleks nii majandus- ja sotsiaalnõukogudel kui ka majandus- ja sotsiaalvaldkonna organisatsioonidel luua partnerlusi, mille abil on nimetatud õiguste teostamine reaalsem ja tõhusam.

1.2.

Naisi mõjutavad soolised stereotüübid, mis taasloovad poliitilisi, majanduslikke ja hariduslikke takistusi, millega kaasnevad tõsised tagajärjed ühiskonna arengule. Komitee kutsub üles vähendama suuri erinevusi õigusaktide ja tegelikkuse vahel. Selleks tuleb komitee hinnangul tagada kiiresti vahendid kõnealuste õigusaktide tõhusa rakendamise eest vastutavate asutuste koolitamiseks ja nende teadlikkuse suurendamiseks. Õiguste tugevdamiseks soovitab komitee kohalikel ametiasutustel teha soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas koostööd asjaomase ühiskonna eri valdkondades tegutsevate organisatsioonide, majandus- ja sotsiaalvaldkonna osalejate, kodanikuühiskonna ja nende võrgustikega. Samuti peavad selle töö toetamiseks andma oma panuse ülikoolid ja spetsialiseerunud uurimiskeskused.

1.3.

Vägivaldse ekstremismi ohu vastu võitlemiseks tuleb tegeleda selle eri põhjuste, mitte ainult julgeolekuga. Siinkohal on oluline roll majandus- ja sotsiaalvaldkonna organisatsioonidel koostöös kultuuride- ja religioonidevahelisele dialoogile pühendunud asutuste ja võrgustikega, et saavutada suurem mõju ning hõlmata oma tegevusse kultuuripärand, kunstilised väljendusvormid ja loomemajandus. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni ja Vahemere Liidu liikmesriike üles edendama neid kultuuridevahelise dialoogi alaseid tegevusi ka sotsiaalpartnerite hulgas, tugevdades omakorda palju aastaid Vahemere piirkonnas tegutsenud spetsialiseerunud organisatsioone, nagu Anna Lindhi Fond (2). Komitee kutsub üles tegema tihedamat koostööd, et kaitsta kultuuripärandit, mida tänapäeval ohustavad relvakonfliktid ja vägivaldsed organisatsioonid.

1.4.

Majanduslikud, tööalased ja sotsiaalsed õigused on majanduse ja demokraatliku ühiskonna arenguks hädavajalikud. Nende hulgas on kesksed elemendid ettevõtlusvabadus, ühinemis- ja kollektiivse aktsiooni vabadus, kollektiivläbirääkimised ning sotsiaalkaitse sellistes valdkondades nagu tervishoid, haridus või vanaduspõlv. Nagu on juba märgitud ILO asutamisdokumentides ja Philadelphia deklaratsioonis, peab majanduskorralduse aluseks olema sotsiaalne õiglus. See peaks olema ka kogu riikliku ja rahvusvahelise poliitika keskne eesmärk. Philadelphia deklaratsioonis märgitakse, et majandus ja rahandus on inimeste teenistuses olevad vahendid.

1.5.

Meedial on oluline roll vastastikuste nägemuste ja arusaamade kujundamises ning see on oluline vahend kultuuridevahelise dialoogi parandamiseks ning austuse, sallivuse ja vastastikuse mõistmise edendamiseks. Seepärast väljendab komitee heameelt selliste projektide käivitamise üle, millega edendatakse mitmekesisuse austamist ning soodustatakse eelarvamuste-, stereotüüpide- ja moonutustevaba teabe levikut. Samuti julgustab komitee jälgimis-, koolitus- ja teadlikkuse suurendamise vahendite ulatuslikumat kasutamist rassismi ja islamifoobia vastu võitlemiseks meedias ning kutsub üles arendama nii kutsealasele eetikale kui ka väljendusvabaduse kaitsmisele suunatud koostöömehhanisme ja ametialasele arengu ühisplatvorme.

1.6.

Haridus on peamine viis sotsiaal-majandusliku liikuvuse saavutamiseks ning sellest tulenevalt elukvaliteedi võimalikuks parandamiseks. Ebavõrdsed võimalused hariduses seavad aga ohtu piirkonna stabiilsuse ja julgeoleku. Seepärast soovitab komitee teha koostööd, et parandada põhi- ja keskhariduse, kõrghariduse ja kutsehariduse kvaliteeti kogemuste vahetamise kaudu õppekavade koostamise ja metoodikaalase innovatsiooni vallas. Samas peab komitee väga oluliseks ületada teadmiste lõhe Vahemere kahe kalda vahel ning soovitab sel eesmärgil edendada teadmusvõrgustikke ja ühisuuringuid, mis soodustaksid teadmiste edasiandmist ja ringlust, ning toetada õpetajate, õpilaste, teadlaste ja uurijate liikuvust ning nende töö tõlkimist, eelkõige araabia keelest ja araabia keelde.

1.7.

Mitteformaalne haridus on vajalik täiendus, arvestades selle väärtust kaasavama ja mitmekesisema ühiskonna kujundamisel. Komitee peab vajalikuks suurendada koostoimet formaalse ja mitteformaalse hariduse vahel ning soodustada seda tüüpi haridust kui vahendit, mis aitab edendada rahukultuuri ja elukestvat õpet. Seepärast soovitab komitee eraldada mitteformaalsele haridusele rohkem rahastamisvahendeid ning edendada kogemuste ja teadmiste edasiandmist Euroopa ja Vahemere lõunapiirkonna riikide vahel.

1.8.

Selleks et arendada kaasavat ja konkurentsivõimelist majandust, tuleb toetada inimeste tehnoloogilist ja e-kaasatust. Selleks rõhutab komitee vajadust toetada piirkondlikke ja kohalikke projekte, mille abil suurendatakse kodanike oskusi uute tehnoloogiate kasutamisel, ettevõtlusetegevuses ja digivaldkonnas, ning tugevdada algatusi, mis edendavad kodanikuühiskonna osalust, digiharidust ja inimväärsete töökohtade loomist, näiteks linnade sotsiaalse ja digitaalse innovatsiooni algatused (nn laborid).

2.1.

2011. aastal raputas Araabia riikide noorte soov muutuste järele poliitilisi süsteeme, mis seati ootamatult tugeva kahtluse alla. Tuneesias, Egiptuses, Liibüas ja Jeemenis tagandati riigijuhid, kuid nende riikide edasine saatus viis nad väga erinevatele radadele: Tuneesias toimus järkjärguline üleminek, mida soodustas riigi dünaamiline kodanikuühiskond, Egiptuses vahetus režiim ning Liibüas ja Jeemenis leidsid aset otsesed relvakonfliktid. Süürias algas verine sõda, mis on nüüdseks omandanud piirkondliku ja rahvusvahelise mõõtme. See on põhjustanud traagilist sundrännet ja ennenägematuid rändevooge, mis on destabiliseerinud kogu Euroopa – Vahemere piirkonna.

2.2.

Lisaks režiimivahetusele oli eesmärgiks võrdsema ja kaasavama süsteemi loomine, poliitilised vabadused, sotsiaalne õiglus, võimalused ja inimväärikus. Need ootused nurjusid ega leidnud sotsiaalvaldkonnas väljundit. Nurjumisele aitasid kaasa revolutsioonivastased jõud nii asjaomastes riikides kui ka väljaspool. Kuus aastat hiljem on majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi puudutavad õigustatud nõudmised ikka veel aktuaalsed ja lahendamata ning jätkuvalt piirkonna potentsiaalne ebastabiilsuse allikas.

2.3.

Seetõttu peab komitee äärmiselt prioriteetseks rahu ja demokraatia saavutamist kogu piirkonnas ning kõigi piirkonnas elavate inimeste inim- ja põhiõiguste austamist.

2.4.

Võõrandamatud põhiõigused

2.4.1.

Komitee kutsub Vahemere lõuna- ja idapiirkonna riike üles järgima kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti (3) ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (4). Samuti rõhutab komitee ilmalikkuse põhimõtete ja väärtuste olulisust ning rahvuslike, etniliste, religioossete ja keeleliste vähemuste (5) hulka kuuluvate isikute õiguste kaitse tähtsust.

2.4.2.

Komitee toonitab kõikidele inimestele inimväärse elukvaliteedi tagamise keskset tähtsust. Komitee rõhutab vajadust tagada piisavas koguses ja taskukohase hinnaga joogivee ja toidu kättesaadavus, piisav juurdepääs energiale, et vältida energiavaesust nii üksikisiku kui ka kogukonna tasandil, ja tervishoiu areng ning edendada inimväärset elukeskkonda.

2.4.3.

Võttes arvesse piirkonna erilist olukorda, tuleb üksikisikutele ja perekondadele tagada nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil õigus inimväärsele eluasemele või selle puudumisel inimväärsele varjupaigale. Komitee peab samuti vajalikuks tagada õigus laastatud piirkondade kaasavale ja inimväärsele taastamisele sõltumata sellest, kas piirkond on laastatud loodusõnnetuste või relvakonfliktide tõttu.

2.5.

Õigus inimväärsele tööle: sotsiaalse stabiilsuse ja progressi tegur

2.5.1.

Komitee on seisukohal, et naaberriikide ühiskonnad peaksid tegema ühiseid jõupingutusi, et suurendada kaasatust ja ühtekuuluvust. Samuti tuleks reformida ja uuendada nende majandust, et luua inimväärseid töökohti, mis on jätkusuutliku arengu oluline osa.

2.5.2.

Samas rõhutab komitee vajadust tagada õigused, millele eespool toodud põhimõtted peavad tuginema. Sellega seoses tuleb nendes riikides tagada õigus inimväärsele tööle isiku olukorrast, religioonist või rahvusest sõltumata.

2.5.3.

Komitee peab vajalikuks võtta meetmeid, et edendada inimväärset tööd kui viisi tagada sotsiaalne stabiilsus kui vaesuse vältimise vahend, nagu on toetatud ILO deklaratsioonis aluspõhimõtete ja põhiõiguste kohta tööl ja selle järelmeetmetes (6) ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelises paktis, (7) ning kutsub üles kõnealustele dokumentidele alla kirjutama. Seepärast on oluline kaitsta tööalaseid põhiõigusi, nagu ühinemisõigus, õigus asutada ametiühing või sellega ühineda, streigiõigus, kollektiivläbirääkimiste õiguse tegelik tunnistamine ning õigus teatud töötervishoiu ja tööohutuse tingimustele ning õigus saada töötasu.

2.5.4.

Samuti, nagu ILO on soovitanud, tuleb välja töötada õigus eluasemele, et kaitsta kogu elanikkonda ning eeskätt elanikkonna kõige haavatavamaid osi. Samuti on väga oluline võidelda põhiõiguste rikkumiste vastu, nagu laste ärakasutamine või sunniviisiline töö, ning edendada naiste ja puuetega inimeste juurdepääsu tööle.

2.6.

Ettevõtlus: majandusarengut hoogustav tegur

2.6.1.

Euroopa Liit on seisukohal, et viis põhitegurit rahu, stabiilsuse, turvalisuse ja jõukuse saavutamiseks Euroopa – Vahemere piirkonnas on järgmised: majandusareng majanduse ajakohastamise ja mitmekesistamise kaudu; ettevõtluskeskkonna ja innovaatilise ettevõtluse tugevdamine; töökohtade loomine kvalifitseeritud väljaõppe kaudu, eelkõige noorte jaoks; erasektori, eeskätt väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate areng ning energia- ja keskkonnasäästlikkus (8). EL rõhutab kvaliteetsete töökohtade loomist kui majandusliku jõukuse alust ning naiste ettevõtluse ja ettevõtlusalase koostoime suurendamist Vahemere mõlemal kaldal.

Komitee leiab omakorda, et need tegurid on sotsiaalse arengu lahutamatu osa, sest stabiilsus, turvalisus ja jõukus põhinevad alati integratsioonil ja sotsiaalsel ühtekuuluvusel.

2.6.2.

Ühisteatises rõhutatakse nende riikide majandusarengu ühe määrava tegurina vajadust lubada eraettevõtlust ja tagada selleks õiglased tingimused. Seepärast tuleb kindlustada õigusraamistik, millega tagatakse õigus eraomandile ja selle puutumatusele, mis sõltub õigusraamistikust.

2.6.3.

Samuti peab komitee oluliseks, et ametiasutused kaitseksid vaba ja õiglast konkurentsi, millega tagatakse ettevõtjatele võrdsed tingimused. Seetõttu on oluline tagada võrdne juurdepääs rahastamisvõimalustele ja mikrofinantsteenuste võrdne kättesaadavus ning kindlustada, et haldusasutused oleksid korruptsioonivabad ja pühendunud rahva teenimisele.

2.7.

Loomis- ja innovatsiooniõigus: mitmekesise ja lisandväärtust loova majanduse tagatis

2.7.1.

Vahemere Liidu ministrite deklaratsioonis digitaalse majanduse kohta (9) märgitakse vajadust edendada uute tehnoloogiate kaasavat ja üldist mõju kultuuri-, sotsiaal-, majandus-, valitsemis- ja julgeolekuvaldkonnas.

2.7.2.

Komitee toetab samuti ühisteatises väljendatud seisukohta vajaduse suhtes mitmekesistada ja arendada Vahemere piirkonna riikide majandust jätkusuutlikul ja kaasaval viisil.

2.7.3.

Seoses uute programmide kavandamisega toonitab komitee vajadust luua ELi programme Euroopa – Vahemere piirkonna jaoks, et edendada innovatsiooni arengut, mis võimaldab edendada piirkonna majandusarengut, säilitades samas individuaalse ja kollektiivse loomis- ja innovatsiooniõiguse. See õigus eeldab, et tunnustatakse intellektuaalomandi õigust, innovatsiooni jagamise ja levitamise õigust ning uutele tehnoloogiatele ligipääsu õigust.

2.7.4.

Komitee tunnustab e-kaasatust ja vaba juurdepääsu internetile nii individuaalse kui ka kollektiivse õigusena, mis on innovatsiooniga lahutamatult seotud.

2.8.

Õigus kvaliteetsele haridusele: inimarengu nurgakivi

2.8.1.

Haridus on peamine viis sotsiaal-majandusliku liikuvuse saavutamiseks ning elukvaliteedi võimalikuks parandamiseks. ÜRO Arenguprogrammis (10) rõhutatakse, et kuigi põhiharidus on paljudes kõnealuse piirkonna riikides saavutanud üldise taseme ning olulisi edusamme on tehtud ka keskhariduse valdkonnas, on hariduse kvaliteet puudulik. Maailmapank on koostöös teiste ametitega koostanud programme kõnealuse piirkonna jaoks ning ka Euroopa Komisjon peaks selles vallas tegutsema. Samuti märgitakse, et haridusvõimaluste märkimisväärne ebavõrdsus kahjustab ühiskondlikku lepet Araabia riikides.

2.8.2.

Vahemere Liidu tegevuskavas (11) rõhutatakse vajadust tugevdada haridust kui põhitegurit jätkusuutlike ja kvalifikatsiooni nõudvate töökohtade loomisel, eelkõige töötute noorte jaoks, kes on halbade tööharjumuste tekkimise ohus, ning soodustada teadust ja innovatsiooni kui majanduse ajakohastamise alust ja kestlikkust kui valdkonnaülest lähenemist kaasava sotsiaalse ja majandusliku arengu tagamiseks.

2.8.3.

Sotsiaalkapitali tugevdamine on ülioluline piirkonna stabiilsuse ja julgeoleku tagamiseks. Seepärast on vaja soodustada põhi- ja keskharidust, kõrgharidust, juurdepääsu teadusele ja teaduslike teadmiste kättesaadavust, tööalast konkurentsivõimet, tervishoidu, noorte võimestamist ja liikuvust, soolist võrdõiguslikkust, arutelufoorumeid ja sotsiaalset kaasatust.“

2.8.4.

Hoolimata mõningatest probleemidest seoses hariduse kättesaadavuse ja universaalseks muutmisega ning vajadusest parandada põhi- ja keskhariduse kvaliteeti, seisneb peamine probleem hariduse ja tööhõive vahelise lõhe ületamises. Sellega seoses on väga oluline edendada struktuure tööturu ja haridussüsteemi ühendamiseks, et tagada noorte täielik kaasamine ühiskonda. Komitee peab siinkohal oluliseks edendada kogemuste vahetamist õppekavade koostamisel ja metoodikaalase innovatsiooni valdkonnas, soodustades kogemuste ja tavade levitamist, et saavutada tööturu jaoks vajalikud oskused ja pädevus, ning edendada ja väärtustada kutseharidust ja -õpet, võttes arvesse väljakutset luua järgmise kümnendi jooksul Araabia riikides 60 miljonit töökohta.

2.8.5.

Sotsiaalpartnerid ja teised spetsialiseerunud organisatsioonid on rõhutanud mitteformaalse hariduse keskset rolli olulise vahendi ja pikaajalise lahendusena võitluses radikaliseerumise ja äärmusluse vastu ning selle panust riskirühmade, eelkõige noorte ja naiste integreerimisse.

2.8.6.

Komitee väljendab heameelt mitteformaalse hariduse tähtsuse tunnistamise üle formaalse hariduse täiendusena ning on seisukohal, et nendevahelist koostoimet tuleks tugevdada. Nii on komitee seisukohal, et mitteformaalse hariduse osas tuleks võtta rohkem poliitilisi kohustusi ja eraldada selleks suurem eelarve, sest mitteformaalne haridus soodustab noorte arengut ja sotsiaalset kaasatust ning õpetab neile aktiivset osalust ja demokraatlikke väärtusi, lisaks on see hea vahend rahukultuuri tugevdamiseks.

2.9.

Liikuvus teadus- ja haridusvaldkonnas: teadmiste lõhe ületamine

2.9.1.

Noorte liikuvusel on oluline osa Vahemere piirkonna ees seisvatele väljakutsetele vastamisel. Ränne on Araabia riikides kõrgelt kvalifitseeritud noorte sotsiaalse tõrjutuse tunnus. Seetõttu tuleb soodustada nii lähte- kui ka sihtriikide jaoks kasulikku rännet. Selleks on vaja laiemalt tunnustada kvalifikatsioone ja diplomeid, soodustada liikuvust teadusvaldkonnas ja parandada õigusraamistikku, millega reguleeritakse naaberriikide kodanike uurimistöö, õpingute, õpilasvahetuse, koolituse ja vabatahtlikus teenistuses osalemise eesmärgil ELi sisenemise ja ELis elamise tingimusi.

2.9.2.

Samas on üks suurimaid lõhesid Vahemere kahe kalda vahel teadmiste lõhe. Seepärast peab komitee vajalikuks võtta meetmeid, et edendada teaduslike ja akadeemiliste teadmiste loomist ja ringlust, ning teeb ettepaneku luua ja edendada Euroopa – Vahemere piirkonna ühiseid teadmiste ja uurimisvõrgustikke. Samuti peab komitee oluliseks soodustada asjakohaste akadeemiliste ja teadustööde tõlkimist, eelkõige araabia keelest ja araabia keelde.

2.9.3.

Lisaks rõhutab komitee vajadust toetada õpilaste, õpetajate, uurijate, teadurite ja teadlaste liikuvust eri programmide, vahetuste ja praktikaperioodide raames, sest see on oluline viis akadeemilise kvaliteedi ja noorte tööalase konkurentsivõime edendamiseks, tugevdades programmi „Erasmus+“ tõhusat rakendamist ja tulemuste saavutamist Euroopa – Vahemere piirkonna riikides, ning samuti teadmiste ringluse ja kultuuridevahelise dialoogi soodustamiseks.

2.10.

Meedia ja kultuuridevaheline dialoog: sallivuse alused

2.10.1.

Kohalike meediaväljaannete mitmekesisus, sõltumatus ja professionaalsus on sotsiaalse arengu tagatised ning aitavad kiirendada naaberriikides toimuvaid muutusi.

2.10.2.

Komitee rõhutab vajadust soodustada Euroopa – Vahemere piirkonnas meediaväljaannete dialoogi ja koostööd, et parandada ja tugevdada kutsestandardeid ja nende õigusraamistikke. Samuti on ülimalt oluline anda panus meedia- ja väljendusvabaduse tagamisse ja kaitsmisse.

2.10.3.

Siinkohal on oluline tunnustada meedia rolli kultuuridevahelise dialoogi parandamises ning vastastikuse austuse, sallivuse ja mõistmise soodustamises. Praeguses olukorras, kus sageneb läänevastane retoorika Vahemere lõunapiirkonna riikides ning ksenofoobiat õhutav populistlik retoorika Euroopas, on olulisem kui kunagi varem teha jõupingutusi, et võidelda selliste narratiividega ja seista vastu vaadetele, mis vastandavad mustvalgel ja välistaval moel rahvaid, kultuure ja religioone.

2.10.4.

Sellega seoses väljendab komitee heameelt selliste projektide käivitamise üle, millega püütakse tagada Euroopas juba eksisteeriva mitmekesisuse austamist ning soodustada eelarvamuste-, stereotüüpide- ja moonutustevaba teabe levikut, nagu näiteks Hispaania meediamaastikul tegutsev Observatorio de la islamofobia, (12) mis propageerib rassismivaba teavet. Samas innustab komitee selleteemaliste valdkonnaüleste projektide käivitamist.

2.10.5.

Lisaks julgeolekuvaldkonnale võib võimaluste puudumine, eelkõige noorte seas, olla üks ebastabiilsuse allikaid ja anda omapoolse panuse radikaliseerumise põhjustesse. On selge vajadus võidelda äärmusluse ja rassismiga ning neid ära hoida kultuuridevahelise dialoogi edendamise kaudu. Näiteks peaksid kultuuride- ja religioonidevahelise dialoogiga tegelevad asutused ja võrgustikud tugevdama oma koostoimet ja täiendavust, et saavutada suurem mõju.

2.10.6.

Vahemere piirkonna majandus- ja sotsiaalnõukogud, majandus- ja sotsiaalvaldkonna osalejad ja kogu kodanikuühiskond peavad olema kaasatud radikaliseerumise ja vägivaldse äärmusluse ennetamisse. Selleks on vaja teabevahetuse ja koostöö mehhanisme koos selleks eraldatud eelarvega ning tegeleda õigluse, soolise ebavõrdsuse, vihakõne, noorte tööpuuduse ja kirjaoskamatuse küsimustega, et anda panus laiemasse radikaliseerumisvastasesse töösse, mis hõlmab ka kultuuridevahelise dialoogi soodustamist. Sellega seoses tuleb rõhutada tööd, mida teevad radikaliseerumisalase teadlikkuse võrgustik (13) ja selle tippkeskus.

2.10.7.

Komitee peab väga oluliseks soodustada kõnealuse piirkonna haritlaste, kunstnike ja kultuuritegelaste vahetusi, kuna nemad on sotsiaalse muutumise protsesside peamised vedajad. Selleks tuleks edendada ühisprojekte, mis soodustavad dialoogi ja vastastikust mõistmist. Samas kutsub komitee üles tihedamale kooskõlastamisele ja koostööle kultuuripärandi kaitse valdkonnas ning tutvustama ja esile tõstma kultuuri ja kunsti eri distsipliine ja iseärasusi, mis Euroopa – Vahemere piirkonnas koos eksisteerivad kui tähtsad ühtekuuluvuse ja üksteise tundmise elemendid.

2.11.

Kodanikuühiskond ja sotsiaalvaldkonna sidusrühmade koostoime: kaasamise ja arutelu foorumid

2.11.1.

Majanduskriis ja ksenofoobia Vahemere põhjaranniku riikides, kuid ka väljendusvabaduse taotlemine ja võitlus inimõiguste eest lõunarannikul, mõjutavad otsustavalt majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste saavutamist Euroopa – Vahemere piirkonna riikide ühiskonnas.

2.11.2.

Sellega seoses märgitakse Euroopa Parlamendi 2015. aasta novembri inimõiguste edendamise raportis, (14) et kodanikuühiskond vajab suuremat toetust. Sellest hoolimata on lõunapiirkonna riikide kodanikuühiskonna organisatsioonide nähtavus ikka veel ebapiisav, arvestades nende jõupingutusi ja aeg-ajalt võetavaid riske ning nende rolli sotsiaalsete muutuste soodustamises. Vahemere piirkonna majandus- ja sotsiaalnõukogudel võib olla oma roll kohtumis-, arutelu- ja levitamisplatvormide pakkumisel.

2.11.3.

Komitee märgib, et kaasamisse annab oma panuse vabatahtlike sektor. Samuti peab komitee vajalikuks, et Euroopa Komisjon suurendaks toetust projektidele, mida organiseeritud kodanikuühiskond korraldab oma majandus- ja sotsiaalvaldkonna organisatsioonide, ühenduste ja nende moodustatavate võrgustike kaudu, ning tõhustaks partnerlust ja koostoimet eri osalejate vahel.

2.11.4.

Komitee leiab, et Euroopa – Vahemere piirkonna ministrid peaksid tegema konkreetsetes projektides koostööd Vahemere piirkonna majandus- ja sotsiaalnõukogude ning samalaadsete institutsioonide tippkohtumisega, ilma et see piiraks toetust kodanike- ja kultuuriühendustele.

2.12.

Naised: majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste kese

2.12.1.

Kolmel Euroopa – Vahemere piirkonna ministrite konverentsil, millel käsitleti naise rolli suurendamist ühiskonnas ning mis toimusid Istanbulis (15) (2006), Marrakechis (16) (2009) ja Pariisis (17) (2013), kohustusid valitsused täitma konverentsil heakskiidetud ülesanded saavutada naiste ja meeste vahel võrdsed võimalused osaleda poliitilises, majanduslikus, ühiskondlikus ja sotsiaalses elus, võidelda igasuguse naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ja diskrimineerimise vastu ning tegeleda hoiakute ja käitumise muutmisega, et saavutada sooline võrdõiguslikkus eesmärgiga edendada naiste võimestamist mitte üksnes õiguste mõttes, vaid ka tegelikkuses.

2.12.2.

Vahemere lõunapiirkonna riikides vastu võetud seadusemuudatustest hoolimata leitakse ÜRO Arenguprogrammis, et majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste valdkonnas ollakse naiste võrdõiguslikkuse saavutamisest veel kaugel.

2.12.3.

Komitee märgib suurt erinevust ametlike sõnaavalduste, ametiasutuste ettepanekute ja isegi kehtivate õigusaktide ning selle vahel, mida naised iga päev kogukondades kogevad, ning toonitab vajadust ühtlustada riikide õigusaktid põhiseadustega ja täita õiguslüngad, mis võimaldavad naisi diskrimineerivate tavade jätkumist.

2.12.4.

Sellega seoses rõhutab komitee vajadust tagada vahendid õigusaktide tõhusa rakendamise eest vastutavate asutuste – kohtud, õiguskaitseorganid, ettevõtjad ja haridustöötajad, ajakirjandus, institutsioonid nagu majandus- ja sotsiaalnõukogud jne – koolitamiseks ja nende teadlikkuse suurendamiseks.

2.12.5.

Selleks et tugevdada õigusi ja saavutada paremaid tulemusi, soovitab komitee kohalikel ametiasutustel teha koostööd soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas tegutsevate kodanikuühiskonna organisatsioonidega, sest neil on parem ülevaade elanikkonna probleemidest ja vajadustest. Eri osalejate ühistööd saab toetada teadusmaailma (ülikoolide ja spetsialiseerunud uurimiskeskuste) panusega. Üks asjakohane näide on Euroopa – Vahemere piirkonna naiste fond, (18) mis korraldas koostöös naiste õiguste liigade föderatsiooni, Marrakechi kohalike ametiasutuste, Cadi Ayyadi ülikooli, piirkondliku inimõiguste komisjoni ja muude kohalike organisatsioonidega teavituskampaania varajaste abielude vastu.

2.12.6.

Komitee palub Vahemere Liidu liikmesriikide ministritel võtta neid valdkondi arvesse järgmisel ministrite konverentsil ning eraldada piisavaid rahastamisvahendeid selliste ettevõtmiste ja kampaaniate elluviimiseks.

2.12.7.

Komitee on seisukohal, et eeltoodud punktide arvestamata jätmisel on ulatuslikud tagajärjed. Varajased abielud, haridustee varajane katkestamine ning sellest tulenev naiste vähene väärtustamine tööturul ja poliitikas on mõned ilmingud, mis mõjutavad negatiivselt õiguste, eelkõige naiste ja tütarlaste õiguste tagamist.

2.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 81/44

Raportöör:

Brenda KING

Kaasraportöör:

Lutz RIBBE

1.1.

Nagu igal pool mujal maailmas, seistakse Euroopas silmitsi kolme olulise probleemiga: 1) Maa loodusvarde ammendumine, sh kliimamuutused ja elurikkuse kadumine; 2) sotsiaalne ebavõrdsus, sh noorte töötus, inimeste hättajäämine hääbuvate tööstusharudega piirkondades, ning 3) sellest tingituna avalikkuse vähenev usaldus valitsuse, poliitilise ladviku, ELi ja selle juhtimisstruktuuride ning teiste institutsioonide vastu.

1.2.

Neid kolme suurt teemat tuleb mõista digiteerimise (valdav suundumus) ja globaliseerumise taustal, kuna need on oluliselt mõjutanud Euroopa tööturge ja tulevikus nende mõju isegi tugevneb. Eelkõige digiteerimine võib kõnealuse kolme probleemiga tegelemist kas hõlbustada või neid süvendada. Kas digiteerimine avaldab positiivset või negatiivset mõju, sõltub selle poliitilisest juhtimisest.

1.3.

Nende kolme olulise teema ja digiteerimise vaheliste vastasmõjude põhjalikule analüüsile tuginedes kutsub komitee komisjoni üles esitama Euroopa kestliku arengu pikaajaline strateegia eesmärgiga edendada meetmeid Euroopa majanduse tugevdamiseks, mis tooksid kasu ühiskonnale ja keskkonnale. Käesoleva arvamuse eesmärk on tuua välja teemad ja teave, mida pikaajalise strateegia ettevalmistamisel arvesse võtta.

Mõned inimesed on muutuste vastu. Pidevate tehnoloogiliste murrangute keskel on mõned inimesed huvitatud senise olukorra säilimisest. Teised jällegi võivad end püüdlustes kohaneda pidevalt muutuva ühiskonnaga ebakindlalt tunda. Mõnede jaoks ei ole muutused piisavalt kiired (nt rohelise energia pooldajad). Poliitikakujundajad peaksid neid hirme arvesse võtma ja probleemiga otseselt tegelema, mitte olukorraga leppima. Esimese sammuna tuleks käivitada nende küsimuste üle avatud arutelu ja tugevdada osalusdemokraatiat, sh Euroopa kodanikualgatust.

1.4.

Tegevusetus ei tule kõne alla. Muutuste õiges suunas juhtimiseks on vaja poliitilist tahet. Majandusarengu, keskkonnakaitse ja sotsiaalpoliitika vahel on vaja tugevamaid vastastikuseid seoseid. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et kestliku arengu eesmärkide rakendamine ja elluviimine koos Pariisi kokkuleppega ning hästi juhitud üleminek vähese CO2-heitega majandusele ja digitaalmajandusele lahendab peamised Euroopa ees seisvad küsimused ja teeb Euroopast uue tööstusrevolutsiooni võitja. Komitee soovitab komisjonil töötada kiiresti välja edasisi samme käsitlevas dokumendis (komisjoni talituste töödokument) (1) esitatud meetmed ja keskenduda rohkem kestliku arengu eesmärkide ning Pariisi kokkuleppe täielikule lõimimisele Euroopa poliitikaraamistikku ja komisjoni praegustesse prioriteetidesse, et luua visioon õiglase ja konkurentsivõimelise Euroopa jaoks aastaks 2050.

1.5.

Vajadust mõjusa poliitilise panuse järele ei tohi valesti mõista. Ehkki asjakohane õigusraamistik on ülemineku suunamisel asendamatu, vajab Euroopa tegevuskava, mis puudutab kogu ühiskonda, kuna selles pürgitakse õiglase globaliseerumise poole, püütakse suurendada Euroopa konkurentsivõimet ja teha Euroopast uute tehnoloogiate valdkonna liider, püütakse mitte kedagi tagaplaanile jätta, võideldakse vaesusega ja luuakse keskkond, mis taastab inimeste usalduse poliitiliste süsteemide ja mitmepoolsete juhtimisvormide vastu (2). Lisaks suuna näitamisele mitmetes valdkondades peab poliitiliste strateegiatega püüdma ergutada kodanikuühiskonna tohutut potentsiaali. Sotsiaalne ettevõtlus, kodanikualgatused ja ühiskondlik töö on vaid mõned näited sellest, kuidas saab kestlikku arengut alt üles lähenemisega ellu viia, eriti mis puudutab vajalikku nihet vähese CO2-heitega ja ringmajanduse poole. Siinkohal on parim võrdlusalus detsentraliseeritud taastuvenergia.

1.6.

Komisjon ja komitee peaksid lähitulevikus tegema täiendavat koostööd käesolevas arvamuses analüüsitavate peamiste strateegiliste poliitikavaldkondade alal, näiteks:

1.7.

Selle poliitikameetmete kombinatsiooni elluviimiseks on vaja ulatuslikku ja sidusat strateegiat. Komitee soovitab, et see strateegia keskenduks pikemale perioodile, oleks sõnaselge, horisontaalselt ja vertikaalselt integreeritud, hallatav ja osalusel põhinev. Seepärast on komitee arvates väga oluline tagada, et 2050. aastasse jõudmine oleks kavandatud ja ellu viidud kodanikuühiskonna esindajate täielikul kaasamisel. Osalusdemokraatia tugevdamiseks peaks komisjon mõtlema oma seadusandliku ainuõiguse üle.

1)

Kuidas tulla toime planeedi taluvuspiiride ja üldiste keskkonnaprobleemidega, sh kliimamuutustega ja elurikkuse vähenemisega?

2)

Kuidas reageerida suurenevale sotsiaalsele ebavõrdsusele globaliseerunud maailmas?

3)

Ja kuidas takistada seda, et avalikkuse toetus valitsustele ja institutsioonidele üha väheneb?

3.1.1.

Platvormimajandus, tehisintellekt, robootika ja asjade internet – neis valdkondades toimub laiaulatuslik ja üha kiirenev globaalne areng, mis mõjutab varem või hiljem kõiki majanduse ja ühiskonna valdkondi. Digitaaltehnoloogia on muutumas kättesaadavaks suurele osale ühiskonnast, kuid mõnel rühmal ei pruugi olla juurdepääsu nendele äärmiselt võimsatele digitaalsetele vahenditele.

3.1.2.

Digitaaltehnoloogia kaasamine nanotehnoloogiasse, biotehnoloogiasse, materjaliteadusesse, taastuvenergia tootmisse ja säilitamisse ning kvantelektroonilisse arvutitehnoloogiasse võib kaasa tuua uue tööstusrevolutsiooni (4). Selleks et Euroopast saaks uue ülemaailmse tehnoloogilise ja majandusliku konkurentsi liider, on vaja tohutuid investeeringuid ja uusi algatusi.

3.1.3.

Digiteerimisel on palju eeliseid. See toob kaasa uued tarbijatele kasulikud tooted ja teenused. See võib aidata saavutada mõnda kestliku arengu eesmärki, suurendades ülemaailmse sissetuleku tasemeid, parandades inimeste elukvaliteeti, luues võimalusi kaasavamate demokraatiamudelite kasutuselevõtuks ning suurendades kvaliteetsete töökohtade arvu ja ELi üldist konkurentsivõimet – nagu toimus ka eelmiste tööstusrevolutsioonide puhul. On olemas ka ohud – uuringud toovad esile võimaluse, et digiteerimine võib hävitada palju rohkem töökohti kui see neid loob.

3.1.4.

Digitaaltehnoloogia lähendab oluliselt tootmist ja tarbimist, viies ületootmise miinimumini. Selle abil on võimalik vähendada ELi keskkonnajalajälge. Otsene kauplemine majanduslike hüvedega kas vastastikku tehtavate tehingute või jagamismajanduse kaudu võib vähendada ressursside tarbimist. Näiteks toetab digitaaltehnoloogia uute jagatud transporditeenuste ja isejuhtivate sõidukite levikut, mis võib suurendada meie liikuvussüsteemide keskkonnasäästlikkust.

3.1.5.

Ent digiteerimine ise ei ole kestlik. On tõkkeid turule sisenemisele ja mastaabisäästule, mis võivad takistada kodanikel selle potentsiaali ära kasutamast. Digitaaltehnoloogiale üleminek võib suurendada ebavõrdsust, pidades eelkõige silmas võimalust, et see toob kaasa murrangulise muutuse tööturul, ja selle kalduvust tekitada polariseerumist paljude madala ja keskmise oskustasemega töökohtade suhtes, mis võidakse automatiseerida. Robotiseerimine ja platvormimajandus võivad paljusid Euroopa töökohti tõsiselt ohustada ning need toovad kaasa uusi riske, kuna suurem osa asjakohasest tehnoloogiast toimib andmete, sealhulgas isikuandmete põhjal.

3.1.6.

Uutest jõukuse saavutamise võimalustest saavad sageli kasu üksnes teatud inimrühmad: haritud, heade sotsiaalsete oskuste ja kõrge riskitaluvusega inimesed. Digitaalsest innovatsioonist saavad üldjuhul enim kasu intellektuaalse, rahalise ja füüsilise kapitali pakkujad: uuendajad, aktsionärid, investorid ja kõrge kvalifikatsiooniga töötajad. Kardetakse, et digitaaltehnoloogiast saab üks peamisi põhjuseid, miks sissetulekud jäävad samale tasemele või isegi vähenevad.

3.1.7.

Digiteerimisega seotud võimaluste ärakasutamiseks on vaja aktiivset ja laiaulatuslikku poliitikat, kus käsitletakse ka eespool kirjeldatud kolme olulist probleemi. Ka digiteerimisega seotud ohte tuleb kontrollida ja hallata. Komitee peaks jätkama aktiivset tööd nende teemadega.

3.2.1.

Olles pühendunud globaalsele võitlusele kliimamuutuste vastu (st Pariisi kokkulepe) ja toetades loodusvarade kaitset, peab Euroopa kiiresti oluliselt vähendama oma majanduse keskkonnajalajälge. Ökoloogiline kriis on meid juba tabanud. Rahvastiku kasv, fossiilkütustel põhinev pikaajaline majanduskasv ning ressursside ja maa mittesäästev kasutamine avaldavad kogu maailmas keskkonnale üha suuremat survet. Üks peamine väljakutse, mida kajastavad ka kestliku arengu eesmärgid, on tagada, et majandusarengu ja -kasv austavad planeedi taluvuspiire olgu siis seoses kliimamuutuste leevendamise, ressursside kasutamise ja majandamise ning õhu- ja veekvaliteediga või maa ja mere elurikkuse kaitsega.

3.2.2.

Majanduse CO2-heite ulatuslik vähendamine toob kaasa vajaduse paljusid majandusharusid kiiresti muuta. Fossiilkütustelt taastuvatele energiaallikatele üleminekuks on vaja suuremat energiaalast paindlikkust ja energiaalaseid teadmisi. ELi energiapoliitika oluline ja jätkusuutlik osa peaks olema ka tootvate tarbijate (5) energia üldine arendamine (6). Transpordisüsteemide jaoks on vaja struktuurilisi muutusi elektrifitseerimise ja autode ühiskasutuse teel. Hooneid ja taristut tuleb uuendada. Arenenud biomajandus võib olla oluline tõukejõud majanduse keskkonnahoidlikumaks muutmisel.

3.2.3.

Euroopa peab praeguselt lineaarselt majandusmudelilt, mille põhimõte on „võta, tooda, tarbi ja viska ära“, üle minema ringmajanduse mudelile, mis on oma olemuselt taastav ning mille puhul kasutatakse võimaluse korral looduslikke taastuvaid energiaallikaid ning toodete, materjalide ja ressursside väärtust hoitakse majanduses nii kaua kui võimalik. Selles kontekstis võib olla oluline osa digiteerimisel (vt punkt 3.1.4).

3.2.4.

Üleminek vähese CO2-heitega keskkonnahoidlikule ringmajandusele annab ELile võimaluse suurendada oma konkurentsi- ja vastupanuvõimet. Selle abil saab parandada Euroopa kodanike elukvaliteeti ja suurendada heaolu. Sellega vähendatakse ka sõltuvust fossiilkütuste ja olulise tooraine impordist ning luuakse kindel alus majanduslikule heaolule.

3.2.5.

Ent CO2-heite vähendamise ja keskkonnasäästlikule kütusele üleminekuga kaasnevad sotsiaalsed probleemid, (7) kuna suure keskkonnajalajäljega tööstusharudes jääb töökohti vähemaks. Tuleb võtta strateegiliseks poliitiliseks ülesandeks täielikult ära kasutada potentsiaal, mida CO2-heite vähendamine ja keskkonnasäästlikule kütusele üleminek seoses uute töökohtade loomise ja sotsiaalkaitse parandamisega kaasa toovad, nii et lõpptulemus oleks võimalikult positiivne.

3.2.6.

Üleminekut vähese CO2-heitega ringmajandusele on ajendanud kodanike, kohalike omavalitsuste, tarbijate ja innovaatiliste ettevõtjate alt ülespoole suunatud algatused nii energia kui ka toidu valdkonnas. Kuid asjakohaste algatuste edendamise ja kogu Euroopas kriitilise massi loomise asemel, millel oleks tööturule ja sotsiaalkaitsele positiivne mõju, takistavad edasist arengut pahatihti haldus- ja õigussüsteemid. Sageli ei mõisteta, et alt ülespoole suunatud algatused võivad olla võimas vahend, lahendamaks CO2-heite vähendamise ja keskkonnasäästlikule kütusele üleminekuga seotud sotsiaalseid probleeme. Selle potentsiaali vallandamiseks on vaja kaotada struktuurilised takistused, mis ei lase ressursipuuduse all kannatavatel inimestel vajalikke ressursse (eelkõige kapitali ja asjakohast teavet) kasutada.

3.3.1.

Ehkki globaliseerumine ja tehnoloogia areng on märkimisväärselt suurendanud globaalset kaubandust ja jõukust, on globaliseerumise ja tehnoloogia arengu kombinatsioon aidanud kaasa ka sotsiaalse (ja keskkonnaalase) ebavõrdsuse suurenemisele. Oxfami andmetel kuulub vaid kaheksale inimesele (neist kõik mehed) sama palju vara kui kogu vaesemale poolele maailma rahvastikust.

3.3.2.

Euroopas suureneb ebavõrdsus. OECD hiljutise uuringu kohaselt on sissetulekute ebavõrdsus Euroopas praegu jätkuvalt rekordiliselt suur. 1980ndatel oli 10 % ühiskonna kõige rikkamate inimeste keskmine sissetulek seitse korda suurem kui 10 %-l kõige vaesematel inimestel. Praegu on see 9,5 korda suurem. Jõukuse ebavõrdsus on veelgi suurem: 10 % kõige jõukamatele majapidamistele kuulub 50 % kogu jõukusest, samas kui 40 % kõige vähem jõukatele kuulub vaid veidi üle 3 % (8).

3.3.3.

Üks põhjus, miks ebavõrdsus Euroopas süveneb, on majanduskasvu lahutamine netotulust. Euroala SKP kasvas aastatel 2008–2015 üle 16 % (EL 28 puhul üle 17 %), kuid kodumajapidamiste kasutada olev netotulu jäi samale tasemele, tõustes EL 28 puhul vaid 2 %.

3.3.4.

24 OECD riigis on tootlikkus alates 1995. aastast tõusnud 27 %, samas kui keskmine töötasu on sellest maha jäänud, tõustes vaid 22 %. Mis veelgi halvem – madalama netopalgaga ühiskonnarühmas on töötasu märgatavalt vähem tõusnud. Selline palgaebavõrdsus on viimase 20 aasta jooksul suurenenud kõigis Euroopa riikides, v.a Hispaanias. Eriti ilmne on see suundumus Ungaris, Poolas, Tšehhi Vabariigis ja Ühendkuningriigis (9).

3.3.5.

On oht, et töö olemuse muutumine suurendab seda lõhet. Näiteks võib keerukate tööstusprotsesside automatiseerimine robootika abil vähendada nõudlust keskmise oskustasemega või isegi üsna kõrge oskustasemega teenistujate järele, kes praegu neid keerulisi ülesandeid täidavad. See põhjustab tõenäoliselt tööturu veelgi suuremat polariseerumist, sest loodavad uued töökohad on kas (veelgi) kõrgema oskustasemega (nende toodete ja teenuste väljatöötamine ning haldamine) või rohkem teenindusele orienteeritud madalama oskustasemega. OECD andmetel võidakse automatiseerida 9 % töökohtadest ja veel 25 % tööülesannetest muutub oluliselt.

3.3.6.

Valitsused reageerivad digiteerimise mõjule pigem tagantjärele kui ennetavalt ja keskenduvad pigem digiteerimise kõrvalmõjude leevendamisele kui selle võimalike eeliste ärakasutamisele. Valitsuste tegevuses tuleb paremini arvesse võtta töötajate esindatuse ja osalemise väljakutset, mis on tähtis inimkapitali investeerimise aspekt areneval tööturul. Komitee võiks jätkata põhjalikke analüüse selle kohta, millist mõju avaldab digiteerimine tööturule.

3.4.1.

Vaid osaliselt globaliseerumisest ja tehnoloogia arengust tingitud ebavõrdsuse suurenemine on põhjustanud usalduse vähenemise valitsuste, poliitilise ladviku, rahvusvaheliste organisatsioonide, asutuste ja globaalse juhtimise vastu. Lisaks on see hoogustanud populistlikke liikumisi ja traditsiooniliste erakondade langust. Eriti suurt muret tekitab noorte valimisleigus (rääkimata protestihääletamisest): 2015. aastal osales 15–30aastastest eurooplastest valimistel üksnes 63 % (10).

3.4.2.

Paljud Euroopa kodanikud tunnevad, et on võõrandunud poliitiliste otsuste tegemisest riigi ja Euroopa tasandil. Nad arvavad, et traditsioonilised demokraatlikud protsessid ei võimalda neil oluliste otsuste tegemist mõjutada. Sidusrühmade paljususel põhinev lähenemisviis (nt ÜRO kestliku arengu tegevuskava 2030 raames) on kaasav demokraatiamudel, mis võib aidata sellest usaldamatusest üle saada.

3.4.3.

Üleminekut kestlikkusele ei saa ega tohi peale suruda üksnes nö ülaltpoolt; muutus on edukas ainult siis, kui selle alus on enamiku ettevõtjate, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, töötajate ning kodanike ulatuslik toetus ja aktiivne osalemine. See peab olema alt üles ja ülalt alla suunatud koostöö. Kestliku arengu tegevuskava 2030 koostamisel kasutati mitme sidusrühma liite, mis on tekkimas ka kliimameetmete valdkonnas (11). Need võivad anda eeskuju kaasava demokraatliku valitsemismudeli loomisel, mida rakendataks kõigis poliitikavaldkondades ning mis hõlbustaks murrangulisi muutusi ja innovatsiooni.

3.4.4.

Eelkõige just noorem põlvkond nõuab ebatraditsioonilisi poliitilise kaasatuse vorme vastandina traditsioonilistele erakondadele ja asutustele. Alternatiivsed poliitilise kaasatuse vormid on näiteks energiakogukonnad, kodanike ja omavalitsuste partnerlused energiatõhususe suurendamiseks (nt alltöövõtu mudelite kaudu) või jäätmemajanduse edendamiseks, üleminekulinnade algatused, kogukonna toetatav põllumajandus, poliitilised blogid ja muud veebipõhised formaadid ning isegi kohaliku vääringuga seotud algatused. Need ei asenda kindlasti traditsioonilist poliitilist tööd, kuid võivad oluliselt kaasa aidata poliitilisele sotsialiseerumisele ja sotsiaalsele integratsioonile.

3.4.5.

Interneti potentsiaali ärakasutamine on samuti paljulubav viis poliitilistest ummikutest pääsemiseks. Teave pole kunagi olnud nii vabalt kättesaadav kui ilma traditsioonilise kontrollita detsentraliseeritud võrgus. See toob ühiskonnale kaasa uued probleemid, nagu on näidanud tõejärgsete ja võltsuudiste nähtus. Samas oleme tunnistajaks alternatiivsete mittehierarhiliste tegevusvormide sagenemisele ja veebipõhiste sotsiaalvõrgustike rohkele kasutamisele kodanike, eelkõige noorte hulgas.

3.4.6.

E-valitsus võib viia valitsusmudeliteni, mida iseloomustab avalikkuse ennenägematult suur osalemine poliitika kujundamises. EL peaks võtma eeskujuks sellised liikmesriigid nagu Eesti, kus on selles valdkonnas juba suuri edusamme tehtud. Digitaaltehnoloogiale üleminek võimaldab kodanikel osaleda otsuste tegemise protsessides üsna väikeste kuludega. Kuid kogemused näitavad, et ka e-osaluse puhul esineb keskklassi ülekaal (keskklassi liikmete suurem esindatus osalusfoorumites). Komiteel on head võimalused osaleda selleteemalises dialoogis kodanikuühiskonna tasandil.

—

kasutama parimal viisil ära digitaalset revolutsiooni, et luua uus konkurentsivõimeline ja jätkusuutlik majandus;

—

liikuma vähese CO2-heitega keskkonnahoidliku ringmajanduse suunas, tagades kõigile õiglase ülemineku;

—

looma vastupidava Euroopa sotsiaalmudeli;

—

tagama suuremal määral kodanike juhitud ja detsentraliseerituma demokraatliku süsteemi, kasutades ära õiglase globaalse majanduskoostöö eeliseid.

4.1.

Komitee on seisukohal, et kestliku arengu eesmärgid ja Pariisi kokkulepe (COP21) annavad uut hoogu visioonile „Euroopa, mida me tahame“, (12)  (13). Komisjon peab nende kokkulepete rakendamist hoogustama, töötades välja edasisi samme käsitlevas teatises esitatud poliitikastrateegiad ning lõimides need täielikult Euroopa poliitikaraamistikku ja komisjoni praegustesse prioriteetidesse. Visioonis „Euroopa, mida me tahame“, nagu ka kestliku arengu tegevuskavas 2030 (st kestliku arengu eesmärkides) seatakse üksikisik ühiskonnas ja majanduses kesksele kohale ning soovitakse anda kõigile võimalus otsustada, kuidas nad soovivad oma vajadusi täita, kooskõlas sotsiaalse ja ökoloogilise keskkonnaga. See idee ei ole utoopiline. Tegelikkuses on Euroopal nüüd tehnoloogilised ja majanduslikud vahendid selle visiooni elluviimiseks: asjade internet ja suurandmed, keerukate protsesside juhtimine mobiilsete rakenduste kaudu, tootvad tarbijad tootmise mastaabi ja tootmiskulude vähendamise kaudu (nt taastuvenergia, 3D-printimine), uued tehingu- ja makseviisid (plokiahel, e-raha ja nutilepingud), tarbijate ühistegevus ja jagamismajandus kui uued ärikontseptsioonid ning muud uuendused.

4.2.

Kõigil nendel uuendustel on potentsiaali see visioon tegelikkuseks muuta, kuid selleks on vaja strateegiat, mis pakub lahendusi kolmele innovatsiooniga seotud väljakutsele. See strateegia hõlmab uut, väljapoole SKP raame jääva heaolu mõistet, mille puhul püüeldakse majandusliku õitsengu, sotsiaalse kaasatuse, keskkonnaalase vastutuse ja kodanike võimestamise poole integreeritud viisil.

4.3.

Tegevusetus ei tule kõne alla. Kui EL ei soovi või ei suuda välja töötada ja rakendada kõikehõlmavat strateegiat, tekib Euroopal muidki probleeme kui kestliku arengu tegevuskava 2030 ja visiooni „Euroopa, mida me tahame“ eesmärkide saavutamata jäämine. Tegevusetuse korral on suur oht, et ühtegi neist olulistest probleemidest ei lahendata: Euroopa töökorraldus hävib, CO2-heite vähendamine ja ressursside kaitse lõppeb, kuna keskkonnasäästlikule kütusele ülemineku sotsiaalseid kulusid peetakse liiga kõrgeks, ning suurenevad sotsiaalne ebavõrdsus ja võõrandumine, mis ohustab demokraatiat.

4.4.

On äärmiselt oluline, et strateegia sisaldaks täpseid poliitikasoovitusi Euroopa ees seisva kolme olulise väljakutse lahendamiseks, et visioonist „Euroopa, mida me tahame“ võiks saada tegelikkus.

—

innovatsioon;

—

reguleerimine ja juhtimine;

—

sotsiaalpoliitika;

—

avatud juurdepääs;

—

haridus ja koolitus;

—

teadustegevus.

5.1.1.

Innovatsioon: uus tööstusrevolutsioon on Euroopa jaoks võimalus saada tehnoloogiavaldkonna liidriks ja suurendada oma konkurentsivõimet globaliseerunud turgudel. Majandusliku kasu loomine ilma suurte väliskuludeta peab saama standardseks ärimudeliks. Meil on vaja, et innovaatilised ja kasumlikud äriühinguid ja ettevõtjaid investeeriksid säästvasse tootmisse, et luua kvaliteetseid töökohti ja rajada heaolule majanduslik alus. Et innovatsioon aitaks saavutada säästvamat Euroopat, tuleb välja arendada raamistik, mis soodustab sellist majandustegevust, millel ei ole välist jalajälge või mille väline jalajälg on äärmiselt väike või mille ressursitarbimine on piiratud. See võimaldab säästvatel innovaatoritel (olgu need kodanikud, ettevõtjad, linnad või piirkonnad) tõhusalt konkureerida suure ressursitarbimise ja/või keskkonnajalajäljega ärimudelitega. Innovaatoritele, kes pakuvad uudseid lahendusi keskkonna- ja sotsiaalsete probleemide lahendamiseks ning tegutsevad varaste kasutuselevõtjatena, tuleb pakkuda ka ennetavat tuge, nt teha VKEdele, kodanikele, kodumajapidamistele, kogukonnaalgatustele, sotsiaalsetele ettevõtetele ja mikroettevõtjatele kättesaadavaks mikrokrediit (14). Kasuks võiks tulla ühtne Euroopa patent, eeldusel et taotlemiskulud pole takistavalt suured (15). VKEdega seoses tuleks läbi vaadata teise võimaluse meetmed, et vähendada praegust suurt riskikartlikkust ELis (16). Poliitika peab jätma ruumi katsetamiseks kogu Euroopas, eriti liikuvuse, jäätmekäitluse, energeetika-, põllumajandus-, haridus- ja tervishoiusektoris. On võimalik leida uusi turgusid, minnes riigihangetes üle digitaalsetele, vähese CO2-heitega, taaskasutusele keskenduvatele ja keskkonnahoidlikele teenustele, mida osutatakse sotsiaalselt kaasaval viisil.

5.1.2.

Reguleerimine: õigusraamistik peab täitma kolme eesmärki. Esiteks tuleb välismõjude kulusid võimalikult täpselt hinnata, et oleks võimalik välja töötada ärimudelid, mis aitavad saavutada kestlikkusega seotud eesmärke (17). Teiseks peavad määrused tagama, et hästi arenenud digitaalset taristut rakendatakse kogu Euroopas, sealhulgas maapiirkondades, ja et kõigil oleks võimalus seda (sh nutiküte, nutikad elektrivõrgud ja elektripõhise liikuvuse võrgud) kasutada. Neid teenuseid tuleks õiguslikult käsitleda avalike teenustena. Kolmandaks, kuna digiteerimise puhul on platvormid sageli eelisolukorras, on suurematel digitaalsetel turgudel oht monopolide tekkeks. Seepärast on vaja aktiivset monopolidevastast poliitikat (18). Komitee on ka soovitanud, et komisjon peaks kaaluma viise, kuidas edendada ELi platvorme sellisel moel, et lisaväärtus jääks kohalikku majandusse (19). Turujõu tasakaalustamisel võib olulist osa täita digitaalsete platvormide jaoks mõeldud sõltumatu Euroopa reitinguagentuur, kellel oleks kõikides liikmesriikides ühesugune pädevus ning kes hindaks nende platvormide juhtimist konkurentsi, tööhõive ja maksustamise valdkonnas (20).

5.1.3.

Sotsiaalpoliitika: CO2-heite vähendamisest ja digiteerimisest tulenev muutus (vt peatükk 3) toob sotsiaalkindlustussüsteemidele kaasa väljakutse, kuidas tulla toime töökohtade kaotuse ja maksutulu vähenemisega. Seepärast tuleks uurida ja arendada uusi lähenemisi ja mudeleid, eesmärgiga tagada liikmesriikides sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikkus, reageerida tuleviku töö erinevatele tingimustele ja toetada töötajaid ja kogukondi üleminekust mõjutatud sektorites ja piirkondades. Komitee on käsitlenud tuleviku tööga seotud väljakutseid arvamuses Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta ning nõudnud sidusat Euroopa tööhõivestrateegiat, milles käsitletaks järgmisi teemasid: investeeringud ja innovatsioon; tööhõive ja kvaliteetsete töökohtade loomine; õiglased töötingimused kõigile; õiglased ja sujuvad üleminekud, mida toetab aktiivne tööturupoliitika; kõigi sidusrühmade, eriti sotsiaalpartnerite osalus. Avaliku sektori investeeringud peaksid toetama kogukondi, piirkondi ja töötajaid sektorites, mida see üleminek juba mõjutab, samuti aitama prognoosida ja hõlbustada tulevast ümberkorraldamist ning üleminekut keskkonnasäästlikumale ja kestlikumale majandusele (21).

5.1.4.

Avatud juurdepääs: digiteerimise potentsiaali ärakasutamiseks rohelise ja õiglase majanduse loomise eesmärgil on eelkõige vaja üldist avatust majanduses, mis võimaldaks inimestel tehnoloogia arengus aktiivselt osaleda ja selle pakutavatest võimalustest kasu saada (nt digitaalsete energeetikaandmete kombineerimine detsentraliseeritud energiatootmisega). Seepärast on äärmiselt oluline kaotada avatud turgude, avatud andmete, avatud lähtekoodiga mudelite ja avatud standardite abil tõkked majanduses osalemiselt. Igaühte neist elementidest tuleb käsitleda poliitikaprogrammide juhtpõhimõttena strateegilistes sektorites – energeetika, transport, logistika ja tootmisprotsessid. Euroopa õiguses tuleb välja töötada ja kehtestada andmesuveräänsuse mõiste: Euroopa kodanikel peab olema õigus kasutada oma andmeid isiklikel eesmärkidel, selgitada välja, milliseid isikuandmeid kasutavad kolmandad isikud, otsustada, kuidas andmeid kasutatakse, olla teavitatud andmete kasutamisest ja omada selle üle täielikku kontrolli ning andmeid kustutada.

5.1.5.

Haridus ja koolitus: nii keskkonnasäästlik majandus kui ka digitaalne majandus nõuavad erioskusi, eriti kuna tulevikus saab digitaaltehnoloogiast oluline vahend Euroopa majanduse CO2-heite vähendamiseks (vt punktid 3.1.4 ja 3.2.3). Koolitus vajalike formaalsete ja informaalsete oskuste omandamiseks, sh sellistes valdkondades nagu koostöö ja kogukonnatöö ning ettevõtlus, (22) tuleb lõimida üldharidusse ja elukestva õppe strateegiatesse. Sel teemal on vaja pidada rohkem dialoogi ja teha analüüse. Et tagada tõhus toetus tegelemiseks praeguse puudujäägiga keskkonnasäästlikkuses ja digitaaloskustes, on soovitatav sihtotstarbeliselt kasutada struktuurifonde, eriti piirkondades, kus üleminek juba toimub või hakkab tulevikus toimuma. Euroopa haridussüsteemide ressursse tuleb suunata haridusele ja oskuste arendamisele valdkondades, kus tehisintellekti süsteemid ei saa asendada inimoskusi või kus nende süsteemide rakendamiseks on vaja inimesi (nt ülesanded, mille puhul on esiplaanil inimsuhtlus, inimene ja masin töötavad koos või mille puhul soovime, et need jääksid inimeste pärusmaaks) (23).

5.1.6.

Teadustegevus: tulevikus toimivate majandusmudelite etalon on digitaalne, keskkonnasäästlik ja õiglane majandus. Sellist majandust aitab saavutada sihipärane teaduspoliitika, mis põhineb uuenduste, eriti digitaalsete uuenduste keskkonna- ja sotsiaalse mõju analüüsimisel. Seda silmas pidades peab teadus- ja arendustegevuseks ette nähtud rahastus olema kättesaadav innovaatoritele, kes töötavad välja uut digitaaltehnoloogiat ja uusi digitaalteenuseid, mis aitavad lahendada keskkonna- ja/või sotsiaalseid probleeme. Nende toetamiseks tuleb luua inkubaatorite võrgustik.

5.2.1.

Innovatsioon: demokraatia peamine element on osalus. Valimised ja esindamine on üks viis osaluse korraldamiseks, kuid vaja on ka uusi uuenduslikke lähenemisviise, sh e-osalust. Oluline on avada traditsiooniline poliitika kujundamine mittehierarhilistele, sotsiaalselt paindlikele ja vähem formaalsetele poliitilise tegevuse vormidele ning edendada kodanikuühiskonna ajendatud ja alt üles suunatud algatusi.

5.2.2.

Juhtimine: muutused toovad kaasa vajaduse läbipaistvate ja vabalt juurdepääsetavate mitme sidusrühma dialoogide järele kõigis ELi õigusloomeprotsessis ELi ja kohalikul tasandil. Mõiste „kodanikuühiskond“ ei tohiks piirduda üksnes organiseeritud kodanikuühiskonnaga, vaid peaks hõlmama kõiki kodanikke. Kliimameetmete ja ressursside kaitse seisukohalt on eriti olulised uued liidud (24). Osalusdemokraatia tugevdamiseks tuleb tagada, et õigus teha seadusandlikke algatusi ei kuuluks peaaegu monopoolselt Euroopa Komisjonile nagu praegu, vaid selle asemel peaks Euroopa Parlament tegema rohkem algatusi, millele lisanduksid alt üles suunatud algatused. Seda saaks saavutada näiteks Euroopa kodanikualgatusega (25) seoses tekkivate tehniliste, õiguslike ja bürokraatlike takistuste kõrvaldamise teel.

5.2.3.

Avatud juurdepääs: selliste struktuuriliste takistuste kõrvaldamiseks, mis muudavad kodanikele ELi otsustusprotsessis osalemise raskeks, on sobiv lähenemine nn rahvalt tellimise meetmete kasutamine kõigi ELi õigusaktide puhul. Selle lähenemisviisi väljatöötamisel tuleks erilist tähelepanu pöörata juurdepääsule, kaasavusele ja usaldusväärsusele. Juurdepääsu poliitikale ja poliitikastrateegiatele saab veelgi avatumaks muuta kõikide ELi tegevuste ja andmete veebipõhise ja kasutajasõbraliku avaldamise teel.

5.2.4.

Koolitus ja haridus: keskklassi ülekaalu (vt punkt 3.4.6) vähendamiseks on vaja kodanike võimestamise programme. Selliste programmide eesmärk peaks olema kaasata neid rahvastikurühmi, kes pigem hoiduvad aktiivsest poliitikas, majanduses ja ühiskonnas osalemisest kõrvale. Üldhariduses tuleb rõhutada demokraatia aluseks olevat teadlikkust ja osalemisvõimalusi. Tähelepanu tuleks juhtida sellele, et aktiivne osalemine poliitilise tahte kujundamise protsessides on kasulik nii ühiskonnale kui ka eraisikule, sest tema huvisid ja seisukohti võetakse arvesse. Vaja on suuremat rahastust kodanikuühiskonna organisatsioonidele, kes tegelevad kõrvale jäänud rahvastikurühmadega ja tegutsevad kestliku arengu eesmärkide nimel.

5.2.5.

Teadustegevus: sotsiaalteaduses tuleks rohkem keskenduda alternatiivsetele demokraatiatavadele. Üks näide on prototüübimetoodika võimalik rakendamine poliitikas. Selle lähenemise puhul töötataks poliitikalahendused välja lühema aja jooksul, seejärel rakendataks neid katseliselt ning nende mõju hinnataks kodanikelt ja muudelt asjakohastelt sidusrühmadelt saadud tagasiside põhjal. Mõjuhinnangu põhjal tehakse poliitikalahendustesse enne nende tegelikku kasutuselevõtmist asjakohased muudatused.

5.2.6.

Üldisemalt on vaja täiendavaid teadusuuringuid selle kohta, kuidas käsitleda seost (teadusliku) ekspertiisi ja poliitika kujundamise vahel ning kuidas ühendada omavahel täiesti läbipaistva, sõltumatu ekspertiisi lõimimine poliitikakujundamisse ning vajadus suurendada kodanike osalust.

5.3.1.

Innovatsioon: digitaalne, keskkonnasäästlik ja õiglane majandus eeldab väga suuri investeeringuid nii erarajatistesse (nt taastuvenergiat tootvad käitised või elektrisõidukite laadimisjaamad) kui ka avalikku taristusse (nt elektri- ja liikuvussüsteemide digiteerimine). Finantssektor peab seega täitma keskset rolli, et selline innovatsioon teoks saaks. Rahalised vahendid, sealhulgas avaliku sektori vahendid, tuleb suunata kestlikku ümberkujundamist toetavatesse investeeringutesse. Kliima- ja energiaeesmärkide saavutamiseks tuleb innovaatiliste rahastamisvahenditega hoogustada erasektori investeeringuid, mida muidu ei tehtaks (26)  (27).

5.3.2.

Reguleerimine: poliitika eesmärk peab olema ehitada üles kestlikum erasektori finantssüsteem, kaasates finantsriski hindamisse kestlikkuse tegurid, laiendades finantsasutuste vastutust investeerimisotsuste mitterahanduslikele mõjudele ning suurendades läbipaistvust investeerimisotsuste keskkonna- ja sotsiaalsete mõjude osas (28). Poliitika peaks ergutama investoreid võtma vabatahtlikult kohustusi investeerida kestlikkuse põhimõtetele vastavatesse objektidesse. Pangastandardite keskkonnahoidlikumaks muutmine on väga oluline, et juhtida erarahastamine tavapärastelt investeeringutelt CO2-heite vähendamise ja kliimakindlate investeeringute suunas. Keskpangad peaksid suunama kapitali jaotamist rahapoliitika ning mikro- ja makrotasandi poliitika, sh kestlikkuse standardite abil.

5.3.3.

Sotsiaalpoliitika: digiteerimine ja CO2-heite vähendamine avaldab survet kodumajapidamistele. Seepärast on vaja põhjalikku maksureformi, et suurendada kodumajapidamiste netotulu ja kombineerida seda eesmärki CO2-heite vähendamise eeldustega. Komitee palub tungivalt luua progressiivne maksusüsteem, mis põhineb keskkonnakulude arvessevõtmisel ning selle täiendava tulu kasutamisel tööjõu maksukoormuse vähendamiseks. Üleminek tööjõu maksustamiselt ressursside kasutamise maksustamisele aitab korrigeerida turutõrkeid, luua uusi kestlikke ja kohalikke töökohti, suurendada kodumajapidamiste netotulu ning stimuleerida ökouuenduslikke investeeringuid (29).

5.3.4.

Teadustegevus: digiteerimise ja fossiilkütuste tarbimise vähendamise mõju riigi rahandusele (maksubaasi kahanemine) on praeguseni suures osas teadmata. Teadustegevus peaks keskenduma sellele aspektile, samuti strateegilise rahanduspoliitika võimalikule üldisele panusele kestlikku arengusse.

5.4.1.

Innovatsioon ja ettevõtlusvõimalused: pidades silmas kolme suure teema globaalset mõõdet, ei piisa sellest, et Euroopa muudetakse kestlikumaks selge innovatsioonipoliitika abil. Euroopa peab koostöös kaubanduspartneritega töötama välja innovatsioonikontseptsioonid, mis on üle kantavad ka maailma teistele piirkondadele. Siin võib abi olla kaubandusest, kuna kestlikkuse aspektid on rahvusvahelise kaubanduspoliitika, sh mitmepoolsete ja kahepoolsete kaubanduslepingute põhikriteerium. Erilist rolli peaks täitma Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO), kes peaks võtma rohkem arvesse rahvusvahelist keskkonnapoliitikat, nagu Pariisi kokkulepe või Aichi elurikkuse mitmekesisuse eesmärgid. Kui asjaomased standardid on paigas, saavad Euroopa ettevõtjad, kodanikud, kogukonnaalgatused, linna- ja piirkondlikud omavalitsused välja töötada olulisi uuendusi (tooteid ja teenuseid), mida saab vastavalt CO2-heite vähendamise vajadusele eksportida, kasutades ära üldise digitaaltehnoloogiale ülemineku suundumuse pakutavaid võimalusi. Neist võib kujuneda rahvusvaheliselt edukas eksport. Eelkõige peaks Euroopa Komisjon tegema koostööd WTO ja oma põhipartneritega, et kasutada kaubanduslepinguid CO2-heitkoguste ja mis tahes muude kestlikku innovatsiooni kahjustavate välismõjude hinnakujunduse edendamiseks.

5.4.2.

Reguleerimine: üks meie majandusharude aina suurema keskkonnajalajälje põhjus on üha pikem vahemaa toodete tootmise, töötlemise, tarbimise ja mõnikord kõrvaldamise/taaskasutamise kohtade vahel. Rahvusvahelise kaubanduse vastavusse viimine kestliku arenguga nõuab arukat regulatiivset lähenemisviisi liberaliseerimisele, mis võtab arvesse ja tugevdab kohalikke väikesemahulisi tootmissüsteeme. Ringmajanduse poliitika edendamine ja toetamine peaks tagama vastupidavad, väikesed, kohalikud ja puhtad süsteemid. Teatud tööstuslike tegevuste puhul võivad ringid olla suured (30). Reguleerimine peab tagama sellele probleemile lahenduse kahepoolsete ja mitmepoolsete kaubanduslepingute kaudu.

5.4.3.

EL peaks innustama Maailmapanka ja Rahvusvahelist Valuutafondi täitma olulist osa maksu- ja rahandussüsteemi reformide edendamisel, et loodaks keskkond, mis aitaks arenguriikidel oma ressursse rohkem ära kasutada. See peaks hõlmama riigisisest maksureformi, kuid see tähendab ka rahvusvahelise kogukonna koondamist ühiseks võitluseks maksudest kõrvalehoidumise, rahapesu ning ebaseaduslike kapitalivoogude vastu, mille tagajärjel läheb arengumaadest rohkem raha välja, kui ametliku arenguabi kaudu sisse tuleb. Täpsemalt peaks Euroopa Komisjon kasutama kestliku arengu tegevuskava aastani 2030, mis tugineb 17 kestliku arengu eesmärgile, raamistikuna kõigi ELi rahastatavate välispoliitika valdkondade ja programmide jaoks (31).

5.4.4.

Sotsiaalpoliitika: üks viis kestliku arengu eesmärkide elluviimiseks ja kõigile kasu toova edumeelse kaubanduspoliitika edendamiseks on rakendada paljude sidusrühmade lähenemisi vastutustundlikule ettevõtlusele. Nende lähenemiste puhul määratlevad ettevõtjad, valitsusvälised organisatsioonid, ametiühingud ja valitsused koos, kuidas saab tegelikkuses täita inimõiguste austamise kohustust. Järjest suureneb mure inimõiguste rikkumise pärast tarneahelates, eriti konfliktipiirkondadest pärit mineraalide puhul, näiteks koobalt, mida kasutatakse mobiiltelefonides, sülearvututes, elektrisõidukites, lennukites ja mootortööriistades kasutavates laetavates akudes. Arvestades kohustust minna üle vähese CO2-heitega majandusele, pidevat liikumist digiteerimise suunas ja vastutustundliku ettevõtluse keerukust rahvusvahelistes tarneahelates, peitub võti paljude sidusrühmade koostöös. Seepärast tervitab komitee Madalmaade valitsuse algatust, millega tal on hea meel ühineda, suurendada teadlikkust sellest, kuidas paljude sidusrühmade tegevus saab luua teadlikkust mõtestatud vastutustundlikust ettevõtlusest, eriti keerukate tarneahelate puhul, kus kasutatakse laps- või orjatööd või millel on ohtlikud tingimused.

5.4.5.

Avatud juurdepääs: uued kaubanduslepingud peavad põhinema uute demokraatlike protsesside kaudu saadud heakskiidul, kusjuures nii, et üha rohkem kodanikke osaleks ühises otsuste tegemises. ELi kehtivate kaubanduslepingute kaubanduse ja kestliku arengu peatükid ei toimi nii hästi kui nad peaksid. Esiteks peaksid kaubanduse ja kestliku arengu peatükid hõlmama globaalseid mitmepoolseid lepinguid (2030 tegevuskava ja Pariisi kokkulepe). Teiseks tuleks tugevdada kodanikuühiskonna järelevalvemehhanisme ja lisada tuleks analüüs kodanikuühiskonna vaatenurgast. Kolmandaks peavad jõustamismehhanismid kehtima ka kaubanduse ja kestliku arengu peatükkidele (32).

5.4.6.

Teadustegevus: on vaja rohkem empiirilisi tõendeid, hindamaks mõju, mida avaldab uute tarbimis- ja tootmisviiside kiire teke rahvusvahelises kaubanduses, mis on üha hoogsamalt laienemas rahvusvahelisteks teenusteks, ja eelkõige nende mõju rahvusvahelisele maksundusele. See peaks olema alus otsusele, kas lisada need WTO üldiste eeskirjade hulka või kahepoolsetesse ja piirkondlikesse lepingutesse, nagu on tehtud inimväärse töö tegevuskava puhul.

5.4.7.

Komitee tuletab komisjonile meelde oma varasemat soovitust, et komisjon koostaks täieliku mõjuhinnangu tõenäolise mõju kohta, mida kestliku arengu eesmärkide ja Pariisi kokkuleppe rakendamine avaldab ELi kaubanduspoliitikale.

6.1.

Jaotises 5 on esitatud mõned valdkonnad, kus on vaja võtta poliitikameetmeid, et ehitada põhjalikult muutuvas sotsiaal-majanduslikus kontekstis üles kestlikum Euroopa. Euroopa kestliku arengu strateegia kohta saab välja tuua neli kriteeriumi. See peab olema

Neid nelja kriteeriumi käsitletakse põhjalikumalt allpool.

6.2.1.

Strateegiline mõtlemine tähendab pikaajalise prognoosi väljatöötamist peatükis 4 kirjeldatud visiooni põhjal Euroopast, mida me tahame, ja otsustamist, milliseid samme peab Euroopa selle visiooni elluviimiseks tegema. Peatükis 3 kirjeldatud globaalsete probleemide ja digiteerimise hiigeltrendiga kaasnevate sotsiaalsete muutuste ilmnemiseks kulub kuni kolm aastakümmet. Paljude oluliste otsuste, sh investeerimisotsuste jõustumine võtab aega. Seepärast näib, et Euroopa kestliku arengu strateegia jaoks võiks sobiv ajavahemik olla kolmkümmend aastat. Asjakohased eesmärgid ja vastavad poliitikameetmed tuleb kavandada seda ajavahemikku silmas pidades (33). See nö tagasiprognoosimine tähendab, et võrdluspunkti käsitletakse kui 2050. aasta parimat stsenaariumi ja kõik selle parima olukorra elluviimiseks vajalikud sammud järeldatakse sellest stsenaariumist. Parimale stsenaariumile keskendumine võimaldab arendada positiivset narratiivi. CO2- ja ressursimahukalt majanduselt ning 20. sajandi tsentraliseeritud ühiskonnalt edasi liikumises ei tohiks näha karistust ega progressi lõppu, vaid uut positiivset ajajärku, mis pakub kodanikele atraktiivseid võimalusi.

6.3.1.

Kestliku arengu strateegia pikaajaline suunitlus ei tähenda, et lähiperioodil pole vaja poliitikameetmeid võtta. Pigem peaks kestlikkuse strateegia keskne element olema 2050. aastaks kavandatud eesmärkide täitmiseks vajalike poliitikameetmete ahela väljatöötamine alates poliitilistest programmidest, mis hakkavad mõjuma pikas perspektiivis, keskpikas perspektiivis mõjuvatest poliitikakavadest ja konkreetsetest meetmetest, mis on suunatud lühiajalisele perspektiivile. Selleks, et saavutada võimalikult suur tõhusus, tuleb poliitikaprogrammide, poliitikakavade ja poliitikameetmete hierarhia selgelt kindlaks määrata. Varasemates lähenemistes kestlikkusele, eelkõige Lissaboni strateegia ja Euroopa 2020. aasta strateegia raames välja töötatud lähenemistes puudus selgus konkreetsete poliitikameetmete osas. Seda silmas pidades tuleks Euroopa kestlikkuse strateegia puhul võtta eeskujuks Göteborgi kestliku arengu strateegia (34) koos selle selge keskendumisega poliitikameetmetele, mida uuendati komisjoni teatises „Säästva arengu strateegia läbivaatamisest. Tegevusprogramm“ (35).

6.4.1.

Mis puudutab peatükis 5 kirjeldatud poliitiliste lähenemiste elluviimist ja peatükis 5 esitatud erinevate poliitikameetmete rakendamist, siis tuleb väga tõsiselt suhtuda sellesse, et kolm globaalset probleemi ja digiteerimise põhisuundumus on omavahel väga tihedalt seotud. Edukas strateegias peab seetõttu vältima kapseldunud mõtlemist ja see peab olema horisontaalselt lõimitud, hõlmates kõiki kuut poliitikavaldkonda. Selline kõikehõlmav pikaajaline strateegia võiks olla jätk praegusele strateegiale „Euroopa 2020“, ühendades omavahel 17 üldise kestliku arengu eesmärgi rakendamist, kajastades tugevat pühendumist Pariisi kliimakokkuleppe järgimisele, ning Euroopa Komisjoni tööprioriteete (36).

6.4.2.

Edukas kestliku arengu poliitika peab olema ka vertikaalselt lõimitud. Kestlik areng vajab tuge kõikidel asjaomastel poliitikatasanditel (kohalikul, piirkondlikul, riiklikul, Euroopa ja globaalsel tasandil). Seega on vaja selgelt määratleda, millistel poliitikatasanditel strateegilises raamistikus sätestatud asjaomased sammud teha tuleb. Komitee soovitab luua strateegia kõrvale juhtimise ja koordineerimise raamistiku, et tagada tsentraliseeritud ja detsentraliseeritud meetmete kooskõla ning kaasata riigi ja piirkonna tasandil organiseeritud kodanikuühiskonda. Euroopa poolaastat tuleks edasi arendada, et lisada sinna mehhanism kestliku arengu eesmärkide täitmise vertikaalseks koordineerimiseks.

6.5.1.

Kestlik areng vajab poliitilist juhtimist. 2050. aastaks kavandavate mõõdetavate eesmärkide põhjal (vt punkt 6.2) tuleks seada vahe-eesmärgid, mis on verstapostid. Vaja on pidevat hindamist, et jälgida, kas selgete poliitikameetmete ahel (vt punkt 6.3) annab soovitud tulemused. Kui tulemused ei küündi seatud eesmärkide ja sihtideni, tuleb tagada poliitikameetmete viivitamatu kohandamine.

6.5.2.

Et hinnata pikaajalise strateegilise raamistiku ja 2050. aasta parima stsenaariumiga seoses tehtud edusamme, on vaja ulatuslikku tulemuskaarti, mis kajastaks käesolevas arvamuses kirjeldatud keerukat, mitut valdkonda hõlmavat lähenemist. See tulemuskaart peaks hõlmama näitajaid kõigist kuuest poliitikavaldkonnast, et kajastada peatükis 2 kirjeldatud kolme globaalse probleemi ja digiteerimise hiigeltrendi omavahelist seotust. Tõeline strateegiline kestlikkusele suunatud lähenemine on võimalik üksnes siis, kui täidetud on äärmiselt analüütiline ülesanne määrata asjakohased näitajad ja lisada need terviklikule tulemuskaardile. Kestliku arengu poliitika vertikaalset ja horisontaalset koordineerimist (vt punkt 6.4) tuleb samuti juhtida. Nende kolme ülesande (järelevalve ja hindamine, poliitikameetmete vastavusse viimine ning horisontaalse ja vertikaalse lõimimise koordineerimine) täitmiseks on vaja haldusorganeid, kes selle eest vastutaksid. Üks lahendus võib olla peadirektoraat ELi tasandil ja sarnased asutused riiklikul tasandil.

6.5.3.

Komitee nendib ka, et kiiresti muutuvas maailmas tuleb kogukondi hinnata muude näitajate põhjal kui majanduskasv. Seepärast on komitee soovitanud kasutada uut võrdlusalust – ühiskonna progressi. Selle meetme puhul võetakse kogukonna arengu hindamisel arvesse muid tegureid kui majanduskasv. Ühiskonna progressi tuleks käsitleda majanduskasvu kõrval täiendava näitajana, mis annab kogukonna olukorrast laiema pildi (37).

2.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 81/57

Raportöör:

Anne CHASSAGNETTE

Kaasraportöör:

Carlos TRIAS PINTÓ

1.1.

Euroopat mõjutavate majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaprobleemide tohutu suurenemine seab kahtluse alla materjali hankimisel, tootmisel, omamisel ja äraviskamisel põhineva majandusmudeli.

1.2.

Oleme tunnistajad majanduse hübriidvormi tekkimisele, milles traditsiooniline turustruktuur konkureerib paljude uute mudelitega, mis muudavad tootjate, turustajate ja tarbijate vahelisi suhteid.

1.3.

Lisaks majanduslikule tasuvusele püüavad – või kavatsevad – teatud uued mudelid, nagu funktsionaalne majandus, jagamismajandus ja vastutustundlik rahastamine, tegeleda muude inimeste ja maailma jaoks oluliste ja kestliku arengu jaoks võtmetähtsusega väljakutsetega, nagu

1.4.

Euroopa Liidu jaoks on nende innovaatorite toetamine võimalus võtta juhtpositsioon innovatiivsete majandusmudelite puhul, mis muudavad lahutamatuks majandusliku heaolu, kvaliteetse sotsiaalkaitse ja keskkonnasäästlikkuse mõisted ning määratlevad nn Euroopa kaubamärgi. Seega peavad ELil olema nimetatud küsimuses kaugeleulatuvad eesmärgid.

1.5.

Selle saavutamiseks esitatakse käesolevas arvamuses kümme soovitust.

1.5.1.

Tagada ELis jätkusuutliku majanduse alase tegevuse parem koordineerimine, luues uue jätkusuutliku majanduse alalise struktuuri. Struktuurile eraldataks hindamis- ja teabevahetusvahendid, et jälgida kestliku arengu potentsiaaliga uute majandusmudelite arengut ja käesolevas dokumendis sisalduvate soovituste rakendamist. Selline struktuur soodustaks dialoogi eri sidusrühmade vahel Euroopa tasandil. Komitee võiks neile jõupingutusele kaasa aidata ning luua uue majanduse vaatlusrühma, nagu mitmetes arvamustes on juba soovitatud.

1.5.2.

1.5.3.

Tuleb tagada, et uued mudelid vastaksid jätkusuutlikkuse kriteeriumidele. Uue jätkusuutliku majandusmudeli käsituste raames töötavad mõned osalejad välja mudeleid, mis ei pruugi olla kõikides aspektides jätkusuutlikud. Komisjon peab arvesse võtma mitte üksnes teatavate uute majandusmudelite pakutavaid võimalusi, vaid ka võimalikke riske ja soovimatut kõrvalmõju, eelkõige sotsiaalküsimuste, tööõiguse ja ebaausa maksukonkurentsi seisukohast.

1.5.4.

EL peab julgustama ja toetama haridust, koolitust ja teabe jagamist, et parandada kõigi sidusrühmade teadmisi uute jätkusuutlike majandusmudelite ning jätkusuutliku rahastamise rolli kohta. Eesmärk on rõhutada kooskõla ning jätkusuutlikkuse väljakutsete ja majandusliku tasuvuse vahelisi võimalikke pingeid ja kompromisse.

1.5.5.

Komisjon peaks analüüsima ja täiendama (kuid mitte asendama) erasektori algatusi, mille eesmärk on tutvustada parimaid tavasid ja kogemusi innovaatorite vahel internetivõrgustikes ja -platvormides, konverentsidel jne. Komitee juba toetab selliseid algatusi, juhtides koos Euroopa Komisjoniga uut ringmajanduse platvormi.

1.5.6.

ELi ametiasutused peavad tagama, et uute ja tõeliselt jätkusuutlike majandusmudelite arendajatel oleks juurdepääs rahastamisele mudelite esmases arendusetapis ja ka hiljem. Vahendid ja määratlused on vajalikud, et anda neile eelistatud juurdepääs riiklikele rahastamisvahenditele ja/või hõlbustada sotsiaalselt vastutustundlikel investoritel nende rahastamist.

1.5.7.

Euroopa Komisjon võiks soodustada uute jätkusuutlike mudelite katsetamist sihtotstarbelise innovatsiooni rahastamise fondi kaudu, mis oleks avatud avaliku ja erasektori partnerlustele. Seda silmas pidades soovitab komitee koostada katseprojekte, et luua ühist väärtust ja integreerida uue majanduse võrgustikud.

1.5.8.

ELi ametiasutused peavad kaasama ELi olemasolevatesse valdkondlikesse poliitikasuundadesse uusi majandusmudeleid arendavad sidusrühmad, et suurendada nende nähtavust ja luua finantsvõimendust nende kasutuselevõtu toetamiseks. Näiteks praegu ettevalmistatavas liikuvuspaketis oleks ehk kasulik toetada uusi koossõidu- või ühisauto kasutamise mudeleid, et täiendada ühistranspordi pakkumist.

1.5.9.

1.5.10.

Finantssektori toimimine tuleb läbi vaadata, et muuta see jätkusuutlikuks ja määratleda uuesti riski mõiste, et hõlmata mikro- ja makrotasandil pikaajalised, keskkonnaalased, sotsiaalsed ja juhtimisküsimused. Selles ümberkorralduses peavad osalema kõik finantsväärtusahela osalejad (tarbijad, pangad, investorid, seadusandjad, valitsused). See võimaldab investeeringute ja laenutulemusi paremini kohandada vastutustundlike tarbijate ootustele. Komitee teeb ettepaneku luua platvorm (keskus), mis annaks tarbijatele objektiivset teavet sellistes küsimustes orienteerumiseks.

2.

2.1.

Üha enam arutatakse meie majandusmudeli jätkusuutlikkuse ehk selle võime üle vastata praeguste põlvkondade vajadustele, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade suutlikkust vastata oma vajadustele (2).

2.2.

Majanduslikus mõttes peegeldab mõnes riigis püsiv massiline tööpuudus raskusi, mida elanikkonnarühmad kogevad kiiresti muutuvale tööturule sisenemisel. Ostujõu langus ja mõnede arenenud riikide vähene majanduskasv tõstatavad küsimusi selle kohta, millised peaksid olema meie majandusmudeli eesmärgid.

2.3.

Sotsiaalses mõttes on ebavõrdsuse suurenemine tõstatanud küsimuse (majanduslike ja looduslike) ressursside võrdse jaotamise ja jagamise kohta. See, et üks ühiskonnaosa jäetakse majanduskasvu eelistest ilma, tähendab vajadust vaadata läbi meie juhtimisviisid, et kehtestada kaasavam ja suuremat osalemist soodustav majandusmudel.

2.4.

Keskkonna tasandil seatakse kliimamuutustega seotud ohtude tõttu kahtluse alla meie sõltuvus suure CO2-heitega kütustest. Meie tootmis- ja tarbimissüsteemide lineaarsus viib loodusvarade ülekasutamiseni ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemiseni. Majandustegevusest tulenev saaste mõjutab nii keskkonda kui ka inimeste heaolu.

2.5.

2.5.1.

Need uued mudelid, mis võivad põhineda uuel tehnoloogial ja eeskätt digitehnoloogial, muudavad suhteid tootjate, turustajate ja tarbijate vahel, kellest mõnikord saavad tootvad tarbijad. Neis vaidlustatakse teatud tavapärased mõisted, nagu palgatöö, pakkudes paindlikumaid ja jagatud töövorme. Kuigi neid loetakse uuteks mudeliteks, võivad need tegelikult olla endiste tavade uuendused.

2.5.2.

Käesolevas arvamuses käsitletakse kõiki uusi majandusmudeleid, millega soovitakse või kavatsetakse lisaks majandusliku tasuvuse saavutamisele vastata ka muudele kestliku arengu küsimustele, nagu:

2.5.3.

Innovatiivsed ettevõtjad, kes pakuvad uusi majandusmudeleid, mis on väidetavalt jätkusuutlikumad, koonduvad paljude käsituste alla, nagu ringmajandus, funktsionaalne majandus, jagamismajandus, majandus ühise heaolu nimel, vastutustundlik rahastamine. Need rikastavad juba struktureeritud ettevõtjate ökosüsteemi, sotsiaalmajandust, mille tegevuse keskmes on juhtimisküsimused ning ühiskondlik ja keskkonnaalane kasulikkus. Sotsiaalmajandust ei saa pidada uueks ega jätkusuutlikuks majandusmudeliks, kuid see uueneb sellegipoolest innovaatorite tegevuse tulemusena. Kuigi nimetatud uute mudelite eesmärgid ei ole alati samad (mõned keskenduvad keskkonnaalastele, teised sotsiaalsetele aspektidele), siis on need suunatud mitmete (majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste) väärtuste loomisele ning seetõttu ei tohiks neid käsitleda eraldi seisvatena.

2.6.

EL peaks kasutama võimalust võtta jätkusuutliku majandusmudeli edendamisel juhtpositsioon. Euroopa majandusmudel peab jätkama enda taasavastamist, et vastata pikaajalistele probleemidele ning muuta majandusliku heaolu ja jätkusuutlikkuse mõisted lahutamatuks.

2.6.1.

Euroopa tarbijad on aina teadlikumad tarbimise sotsiaalsest ja keskkonnamõjust. Tootvate tarbijate tekkimine, eeskätt taastuvenergia sektoris, aitab kaasa uute suhete kujundamisele väärtusahelas ning tootjate, turustajate ja tarbijate vahel. See kehtib ka ettevõtjate kohta. Näiteks finantssektoris laiendatakse riski mõistet, et hõlmata ka mitterahalisi kriteeriume, eelkõige varade hindamisel. Mõned varahaldurid soovivad seetõttu innustada ettevõtjaid täpsustama lisaks oma õigusjärgsetele kohustustele teatavaid ettevõtja sotsiaalse ja keskkonnaalase vastutuse elemente. See protsess on praegu veel algusjärgus ning seda tuleb jätkata ja tugevdada, lähtudes tegelikust vastutusest (3). Jätkusuutliku rahastamise arendamine on parim viis Euroopa finantssüsteemi liikumiseks lühiajalise stabiliseerimise käsitlusest pikaajalise mõju saavutamisele.

2.6.2.

Euroopa võib uue majanduse edendamise juhtpositsioonist suurt kasu saada.

2.6.3.

EL saab kasutada neid uusi mudeleid konkreetsetele probleemidele lahenduste leidmiseks. Ühisauto kasutamine, mis on transpordiliike uuendanud, võib soodustada kaasavamat ja keskkonnasõbralikumat liikuvust. Ärimudelid, mille eesmärk on raskustes isikute uuesti tööle aitamine, aitavad parandada teatava elanikkonnaosa juurdepääsu tööturule.

2.6.4.

2.6.5.

ELil on vahendid, et arendada neis valdkondades juhtivaid projekte. Teatud ettevõtjatele pakub majandusliku tasuvuse ja jätkusuutlikkuse kriteeriumide mudeli ühendamine edaspidi – või juba nüüd – tõelist suhtelist eelist uute turgude võitmiseks.

2.6.6.

Rõhutades majanduse ajakohastamise püüdlustes ja poliitilistes huvides jätkusuutlikkuse mõistet, võib EL kaasata liikmesriigid ühisprojekti (pärast Brexiti šokki) ning asetada inimesed Euroopa projekti keskmesse.

3.

3.1.

Funktsionaalses majanduses asendatakse näiteks kauba müümise põhimõte kauba kasutamise müümisega. Üksiktarbija ei osta enam sõidukit, vaid liikuvusteenust teenuseosutajalt. Jätkusuutlikkuse seisukohast võimaldab omandilt kasutusele üleminek a priori: julgustada tarnijaid lihtsustama toodete hooldust, pikendama nende kasutusiga, kasutama ökodisaini ja neid ringlusse võtma; pakkuda paljudele tarbijatele sama vara kasutamist, suurendades seeläbi juba toodetud ja mõnikord alakasutatud kaupade kasutamist; pakkuda neid kaupu juurdepääsuhinnaga, mis on omamise hinnast madalam.

3.2.

Jagamismajandus on mõiste, mille sisu ei ole veel kinnistunud (4). Üldiselt kohaldatakse seda mõistet ettevõtjate suhtes, kes arendavad digitaalplatvorme, kus eraisikutel on võimalik kaupu või teenuseid vahetada: koossõit, kaupade rent, kasutatud kaupade ostmine, laenamine, annetamine jne. Selle määratluse üle käivad siiski arvukad arutelud: mõnede arvates hõlmavad need ka selliseid kasutajalt kasutajale vahetussüsteeme, mis ei põhine digitaalplatvormidel, mõned lisavad sinna ettevõtjad, kes üürivad välja endale kuuluvaid kaupu, ning mõned välistavad kõik algatused, mis pärinevad ettevõtjatelt, kelle eesmärk on kasumi teenimine.

3.3.

Ringmajandus omalt poolt töötati välja lineaarse mudeli vastandina (5). See tugineb nn positiivse väärtuse suletud ahelate loomisele, milles kaasatakse tooted või materjal kasutusaja lõpus uuesti tootmisprotsessi. Ideaalses ringmajandusmudelis kasutatakse kaupade puhul ökodisaini, neid toodetakse taastuvatest või ringlusse võetud vahenditest või teiste sektorite jäätmetest, neid taaskasutatakse, parandatakse, täiustatakse ja võetakse viimaks ringlusse. Ringmajanduse eelised on järgmised: riskide ja kulude vähendamine, lisaväärtus, tarbijate lojaalsus ja töötajate motiveeritus.

3.4.

Kõik uued nn jätkusuutlikud majandusmudelid ei ole hõlmatud üksnes kolme eespool toodud käsitusega, kuid need viimased võimaldavad siiski esile tuua uute majandusmudelite kirjeldamiseks kasutatavate teatud mõistete ebaselgust, peegeldades arutelusid jagamismajanduse raamistiku või selle tiheda seose üle koostöömajandusega. Mõned käsitused võivad ka kattuda ning funktsionaalset ja jagamismajandust võidakse pidada ringmajanduse osaks.

3.5.

Tuleb ka rõhutada neid uusi majandusmudeleid arendavate ettevõtjate mitmekesisust: oma tegevust uuendavad suurettevõtjad tegutsevad kõrvuti idufirmade (kes soovivad saavutada hüppelist kasvu), sotsiaalsete ettevõtjate (kes võivad olla sotsiaalmajanduse osa), vabatahtlike ühenduste ja kodanikualgatustega.

3.6.

Lisaks, kuigi mõned ettevõtjad taotlevad korraga nii majanduslikku tasuvust kui püüavad vastata ka keskkonnaalastele, sotsiaalsetele ja juhtimisalastele väljakutsetele – ning asetavad jätkusuutlikkuse oma projekti keskmesse ja hindavad selle mõju eesmärgiga seda parandada –, ei jaga teised seda nn tahtlikku jätkusuutlikkust. Nende esmane eesmärk on kasum ning nad leiavad, et nende majandusmudelil on ülejäänud ühiskonnale positiivne välismõju, ilma et nad seda mõõdaksid ja püüaksid parandada.

3.7.