ISSN 1977-0898

Euroopa Liidu

Teataja

C 81

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Teave ja teatised

61. aastakäik
2. märts 2018


Teatis nr

Sisukord

Lehekülg

 

I   Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

 

ARVAMUSED

 

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

 

komitee täiskogu 529. istungjärk 18. ja 19. oktoobril 2017

2018/C 81/01

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete võimalused arengu ja majanduskasvu hoogustamiseks piirkondades (omaalgatuslik arvamus)

1

2018/C 81/02

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Kodanikuühiskonna organisatsioonide ELi-poolne rahastamine (omaalgatuslik arvamus)

9

2018/C 81/03

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus Külad ja väikelinnad maaelu arengu kiirendajatena: probleemid ja võimalused (omaalgatuslik arvamus)

16

2018/C 81/04

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Kliimaõiglus (omaalgatuslik arvamus)

22

2018/C 81/05

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus ELi arengupartnerlused ja rahvusvahelistest maksulepingutest tulenevad probleemid (omaalgatuslik arvamus)

29

2018/C 81/06

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus Majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused Euroopa – Vahemere piirkonnas (omaalgatuslik arvamus)

37

2018/C 81/07

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Üleminek kestlikumale Euroopa tulevikule – strateegia aastaks 2050 (omaalgatuslik arvamus)

44

2018/C 81/08

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Uued jätkusuutlikud majandusmudelid (ettevalmistav arvamus)

57

2018/C 81/09

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Jagamismajanduse maksustamine – jagamismajanduse arenguga seotud võimalike maksumeetmete analüüs (ettevalmistav arvamus eesistujariigi Eesti taotlusel)

65

2018/C 81/10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Maa kasutamine toiduainete jätkusuutlikuks tootmiseks ning ökosüsteemi teenusteks (ettevalmistav arvamus eesistujariigi Eesti taotlusel)

72

2018/C 81/11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal ELi õigusaktide kohaldamise järelevalve (Euroopa Kontrollikoja ülevaatearuanne) (omaalgatuslik arvamus)

81


 

III   Ettevalmistavad aktid

 

EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEE

 

komitee täiskogu 529. istungjärk 18. ja 19. oktoobril 2017

2018/C 81/12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Vastavuspakett: a) Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele SOLVITi tugevdamise tegevuskava: ühtse turu hüvede toomine kodanike ja ettevõteteni[COM(2017) 255 final – SWD(2017) 210 final], b) Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse ühtne digivärav teabe ja menetluste ning abi- ja probleemilahendamisteenuste pakkumiseks ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1024/2012[COM(2017) 256 final – 2017/0086(COD)], c) Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles sätestatakse tingimused ja kord, mille kohaselt võib komisjon paluda ettevõtjatel ja ettevõtjate ühendustel esitada teavet siseturu ja sellega seotud valdkondade kohta[COM(2017) 257 final – 2017/0087 (COD)]

88

2018/C 81/13

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus uute raskeveokite CO2-heite ja kütusekulu seire ja aruandluse kohta[COM(2017) 279 final – 2017/0111 (COD)]

95

2018/C 81/14

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele digitaalse ühtse turu strateegia rakendamise vahekokkuvõtte kohta. Ühendatud digitaalne ühtne turg kõigile[COM(2017) 228 final]

102

2018/C 81/15

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele 2016. aasta konkurentsipoliitika aruanne[COM(2017) 285 final]

111

2018/C 81/16

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele kapitaliturgude liidu tegevuskava vahearuande kohta[COM(2017) 292 final]

117

2018/C 81/17

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Aruteludokument majandus- ja rahaliidu süvendamise kohta[COM(2017) 291 final]

124

2018/C 81/18

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemalAruteludokument ELi rahanduse tuleviku kohta[COM(2017) 358 final]

131

2018/C 81/19

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus üleeuroopalise personaalse pensionitoote kohta[COM(2017) 343 final – 2017/0143 (COD)]

139

2018/C 81/20

Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomitee arvamus teemadel Aruteludokument Euroopa sotsiaalse mõõtme kohta[COM (2017) 206],Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Euroopa sotsiaalõiguste samba loomine[COM(2017) 250 final] jaEttepanek: Institutsioonide ühine teadaanne Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta[COM (2017) 251 final]

145

2018/C 81/21

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse Euroopa solidaarsuskorpuse õigusraamistik ning muudetakse määrusi (EL) nr 1288/2013, (EL) nr 1293/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1305/2013, (EL) nr 1306/2013 ja otsust nr 1313/2013/EL[COM(2017) 262 final – 2017/0102(COD)]

160

2018/C 81/22

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemadel Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele ELi uue kõrghariduse tegevuskava kohta[COM(2017) 247 final] ja Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Koolide arendamine ja õpetamise täiustamine, et anda noortele edasiseks eluks hea stardipositsioon[COM(2017) 248 final]

167

2018/C 81/23

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta[COM(2017) 424 final – 2017/0190(COD)]

174

2018/C 81/24

Euroopa Majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Euroopa koostalitlusvõime raamistik. Rakendusstrateegia[COM(2017) 134 final]

176

2018/C 81/25

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv liidu elektroonilise teemaksu koostalitlusvõime ja teemaksude tasumata jätmist käsitleva piiriülese teabevahetuse hõlbustamise kohta [COM(2017) 280 final – 2017/0128 (COD)]

181

2018/C 81/26

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemadel Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 1999/62/EÜ raskete kaubaveokite maksustamise kohta teatavate infrastruktuuride kasutamise eest[COM(2017) 275 final – 2017/0114 (COD)] ja Ettepanek: nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 1999/62/EÜ (raskete kaubaveokite maksustamise kohta teatavate infrastruktuuride kasutamise eest) teatavaid mootorsõidukite maksustamist käsitlevaid sätteid[COM(2017) 276 final – 2017/0115 (CNS)]

188

2018/C 81/27

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Säästva liikuvuse suunas. Tegevuskava sotsiaalselt õiglaseks üleminekuks puhtale, konkurentsivõimelisele ja ühendatud liikuvusele kõigi jaoks[COM(2017) 283 final]

195

2018/C 81/28

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal ELi ja Korea vaheline vabakaubandusleping – kaubanduse ja säästva arengu peatükk

201

2018/C 81/29

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Isikuandmete vahetamine ja kaitsmine globaliseerunud maailmas[COM(2017) 7 final]

209

2018/C 81/30

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 1295/2013, millega luuakse programm Loov Euroopa (2014–2020)[COM(2017) 385 final – 2017/0163 (COD)]

215

2018/C 81/31

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroala majanduspoliitika (2017) (täiendav arvamus)

216


ET

 


I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

ARVAMUSED

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

komitee täiskogu 529. istungjärk 18. ja 19. oktoobril 2017

2.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 81/1


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete võimalused arengu ja majanduskasvu hoogustamiseks piirkondades“

(omaalgatuslik arvamus)

(2018/C 081/01)

Raportöör:

Dimitris DIMITRIADIS

Täiskogu otsus

26.1.2017

Õiguslik alus

kodukorra artikli 29 lõige 2

 

omaalgatuslik arvamus

 

 

Vastutav sektsioon

majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

7.9.2017

Vastuvõtmine täiskogus

18.10.2017

Täiskogu istungjärk nr

529

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

199/0/1

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on mitmes arvamuses järjekindlalt väljendanud oma positiivset suhtumist ELi poliitikameetmetesse, mille eesmärk toetada väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid (VKEd) (1). VKEd on siiski äärmiselt heterogeenne kategooria, nõudes erilisi jõupingutusi, et tegeleda asjakohaselt erinevate allrühmade ja eelkõige väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete vajadustega.

1.2.

Selle allrühma olulisus seisneb tõsiasjas, et sellesse kuuluvad ettevõtted loovad valdava enamuse töökohtadest ELi piirkondades. Kinnitades oma eelnevaid järeldusi ja tuletades meelde oma eelmistes arvamustes tehtud soovitusi, (2) on komitee eesmärk vaadelda lähemalt ja analüüsida väljakutseid, millega väikesed pere- ja traditsioonilised ettevõtted silmitsi seisavad. Eesmärk on anda võimalus mõjutada konstruktiivselt poliitikaloomet ELi, riigi ja piirkonna tasandil.

1.3.

Komitee julgustab Euroopa Komisjoni kaaluma, kuidas toetada ja edendada väikeseid pere- ja traditsioonilisi ettevõtteid, sest kõnealused ettevõtted on võtmeelement uute tegevuste väljatöötamisel ja sissetuleku loomisel piiratud ressurssidega piirkondades. Nad toovad lisandväärtust regionaalarengu protsessi iseäranis vähem arenenud piirkondades, kuna on tugevasti seotud kohaliku majandusega, kus nad teevad investeeringuid ja säilitavad tööhõivet.

1.4.

Komitee on seisukohal, et paljudes arengus endiselt maha jäävates piirkondades on tohutuid arenguvõimalusi ning et seda kasutamata potentsiaali võiks realiseerida kohalike väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete kaudu. See väljakutse peaks kõnetama mitte üksnes Euroopa Komisjoni, vaid ka teisi osalejad, keda tuleks aktiivselt kaasata, sh kohalikud omavalitsused ja kohalikud vahendajad, nagu ettevõtlusorganisatsioonid ja finantsasutused.

1.5.

Komitee kutsub komisjoni üles pöörama tähelepanu tõsiasjale, et väikeseid pere- ja traditsioonilisi ettevõtteid on negatiivselt mõjutanud hiljutised majanduslikud ja tööstuslikud arengud ja suundumused. Nende konkurentsivõime nõrgeneb ja nad seisavad oma tegevuses silmitsi järjest suuremate probleemidega.

1.6.

Komitee väljendab muret selle pärast, et toetuspoliitika meetmete rakendamisel ei keskenduta väikestele pere- ja traditsioonilistele ettevõtetele ning on ebatõenäoline, et need kõnealustest vahenditest olulist kasu saaksid. Üldiselt on VKEde tugimeetmed suunatud teadusuuringute ja innovatsiooni suurendamisele VKEdes ja idufirmadele. Seadmata kahtluse alla nende poliitikameetmete olulisust, soovib komitee rõhutada, et nendest saab kasu väga väike osa kõigist VKEdest ja et väikesed pere- ja traditsioonilised ettevõtted ei kuulu reeglina kasusaajate hulka. Komitee väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle vaadata läbi VKEde määratlus. Selle algatas siseturu, tööstuse, ettevõtluse ja VKEde peadirektoraat ja see on esialgu kavandatud 2019. aasta alguseks (3).

1.6.1.

Praegune VKEde määratlus on juba aegunud ja seepärast on komitee veendunud, et kavandatud läbivaatamine võiks aidata asjakohasemalt mõista VKEde olemust ja kujundada nende jaoks sobivama poliitika. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles lisama konsulteerimisprotsessi hinnangu selle kohta, kuidas kohaldatakse praegust määratlust VKEde poliitikameetmete rakendamisel ELi, riigi ja piirkonna tasandil, keskendudes iseäranis väikestele pere- ja traditsioonilistele ettevõtetele.

1.6.2.

Komitee on veendunud, et määratluse läbivaatamine peaks hõlmama vähemalt järgmist:

kaotada „töötajate arvu kriteerium“ (4) juhtiva kriteeriumina ja anda VKEdele paindlikkus valida, millisele kahele kriteeriumile kolmest vastata, kasutades direktiivis 2013/34/EL (5) sätestatud kõige ajakohasemat lähenemisviisi;

viia läbi soovituse artiklis 2 sätestatud künniste põhjalik analüüs ja vajaduse korral neid ajakohastada, sealhulgas lähendades neid direktiivis 2013/34/EL sätestatud künnistele;

hinnata uuesti soovituse lisa artiklis 3 esitatud piiranguid ja vaadata need läbi.

1.7.

Komitee arvates on oluline, et väikeseid pere- ja traditsioonilisi ettevõtteid tunnustataks eraldi allrühmana, kuna reeglina kannatavad nemad kõige enam turutõrgete tõttu. Seepärast soovitab komitee töötada välja neile suunatud ja kohandatud toetuspoliitika. Kõige pakilisemate probleemide käsitlemiseks peab selline poliitika olema suunatud vähemalt järgmisele:

tööjõu ligimeelitamise ja koolitamise toetamine;

juhtide/omanike koolitamine ja ümberõpe;

nõuande- ja konsultatsiooniteenustele juurdepääsu pakkumine;

rahastamisvõimalustele juurdepääsu parandamine;

rohkema teabe ja parema koolituse tagamine kohalike tööandjate organisatsioonide ja kohalike pangakontorite töötajatele;

teenuste pakkumine ühest kohast;

kohaliku ja ELi halduskoormuse läbivaatamine;

juurdepääsu tagamine rohkemale ja paremale teabele regulatiivsete nõuete, kohaliku ettevõtluskeskkonna ja turuvõimaluste kohta.

2.   Väikesed pere- ja traditsioonilised ettevõtted – taust ja tähtsus

2.1.

ELi poliitikaloome keskmes on praegu mitmed aktuaalsed tööstuse arengud ja suundumused: digiteerimine, neljas tööstusrevolutsioon, kiiresti muutuvad ärimudelid, üleilmastumine, jagamismajandus ja innovatiivsemad konkurentsieeliste allikad. Samas tuleb tunnistada, et inimesed peavad saama elada kõikjal Euroopa Liidus, sh paljudes piirkondades, kuhu neljas tööstusrevolutsioon tõenäoliselt kergesti ei jõua.

2.2.

Vähendamata nende uute suundumuste olulisust ja toetades samas nende edendamisele suunatud poliitilisi jõupingutusi, on vaja meenutada, et valdava enamiku töökohtade tagajaks ELi piirkondades on praegu väga traditsioonilised VKEd (6) ja väikesed pereettevõtted, (7) kellest enamikul on pikk ajalugu ning traditsioonid, kogemused ja palju edulugusid minevikust. See ettevõtete rühm hõlmab tüüpiliselt järgmisi allrühmi:

väike-, mikro- ja üheinimese ettevõtted;

väga traditsioonilised VKEd, kes toimivad ajalooliselt ja traditsiooniliselt kindlaksmääratud valdkondades;

VKEd ääremaal – nagu väikelinnad, külad, mägipiirkonnad, saared jne;

väikesed pereettevõtted;

käsitöönduslikud ettevõtted;

füüsilisest isikust ettevõtjad.

2.3.

Nagu komitee on eelnevalt märkinud, on väikesed pere- ja traditsioonilised ettevõtted paljude riikide tugisambaks kõikjal maailmas ning nad kasvavad muljet avaldava kiirusega. Nad täidavad olulist osa piirkondlikus ja kohalikus arengus ning mängivad iseloomulikku, konstruktiivset rolli kohalikes kogukondades. Pereettevõtted suudavad paremini taluda keerulisi majanduslanguse ja stagnatsiooni perioode. Nende ettevõtete juhtimine on tugevalt isikupärane, sest omanikud pööravad erilist tähelepanu ettevõtte pikaajalistele väljavaadetele suuresti seetõttu, et kaalul on perekonna varandus, maine ja tulevik. Nende tegevusele on omane ebatavaline pühendumine ettevõtte järjepidevusele ja see hõlmab püsivat hoolitsemist oma töötajaskonna eest ning klientidega tihedamat suhtlemist äritegevuse säilitamise huvides. Komitee on kutsunud varem komisjoni üles rakendama aktiivset strateegiat parimate tavade edendamiseks liikmesriikide pereettevõtetes (8).

2.4.

Viimastel aastatel on paljud väikesed pere- ja traditsioonilised ettevõtted seisnud silmitsi järjest suuremate probleemidega oma tegevuses, kuna:

neil puudub piisav valmisolek, et kiiresti muutuvat ettevõtluskeskkonda ette aimata ja sellega kohanduda;

nende traditsioonilised äritegevuse mustrid ei ole enam nii konkurentsivõimelised kui varem muutuvate ärimudelite tõttu, nt digiteerimine, äriühingute juhtimise tõhusamad viisid, uute tehnoloogiate areng;

neil on piiratud juurdepääs ressurssidele (teave, finants- ja inimkapital) ning väiksem turgude laiendamise potentsiaal jne;

nad on silmitsi organisatsiooniliste piirangutega, nagu aja, kvaliteedi ja tulevikku vaatava omanikeringi ja juhtimise puudumine, ega hooli käitumise muutmisest;

nende suutlikkus väliskeskkonda kujundada on väike, samuti on neil nõrgem läbirääkimispositsioon, samas on nende sõltuvus sellest suurem (9).

2.5.

ELis on veidi alla 23 miljoni VKE, kusjuures VKEde osakaal kõigi ettevõtete hulgas on suurem ELi lõunapoolsetes riikides (10). VKEd moodustavad 99,8 % ELi ettevõtete koguarvust finantssektorivälises ettevõtluses, (11) lisaks annavad need ka tööd peaaegu 67 %-le töötajate koguarvust ning loovad ligikaudu 58 % finantssektorivälise ettevõtluse kogu lisandväärtusest (12). Ettevõtete arvust moodustavad kaugelt suurima osa mikroettevõtted, sealhulgas üheinimese ettevõtted.

3.   Poliitikasuunad ja prioriteedid ELi tasandil

3.1.

Üldine reegel on, et VKEdele mõeldud toetus suunatakse peamiselt teadusuuringute ja innovatsiooni edendamisele VKEdes ja VKEde arendamisele (13). Kuigi suutlikkust uuendusi läbi viia ja ülemaailmseks muutuda peetakse kaheks kõige olulisemaks kasvu edendajaks, on VKEdel üldiselt probleeme mõlemaga (14). Pooltega viimasel rahastamisperioodil tuvastatud vahendite tüpoloogiatest taotletakse eesmärke, mis on pea eranditult seotud innovatsiooniga. Need on vahendid, millega toetatakse tehnoloogilist ja mittetehnoloogilist innovatsiooni, ökoinnovatsiooni, innovatiivsete äriühingute loomist, teadus- ja arendustegevuse projekte, teadmus- ja tehnoloogilist siiret.

3.2.

Ajavahemikus 2007–2013 (15) ulatus Euroopa Regionaalarengu Fondi toetus VKEdele ligikaudu 47,5 miljardi euroni (76,5 % ettevõtlustoetuseks ja 16 % Euroopa Regionaalarengu Fondi kogutoetustest sellel perioodil). Lisaks märgiti, et 18,5 miljonist toetust saavast ettevõttest ligikaudu 246 000 olid VKEd. Toetust saavate ettevõtete ja ettevõtete koguarvu võrdlus näitab selgelt, et see hulk on täiesti ebapiisav, ja tõestab, et EL ei ole suutnud toetada seda väga olulist ettevõtterühma. Euroopa Komisjon ei käsitle seda olulist küsimust ressursside vähesuse ja asjaomaste ettevõtete äärmiselt suurte iseärasuste tõttu.

3.3.

Samal ajavahemikul rakendati suhteliselt palju poliitikavahendeid, mille toetusesaajate hulk varieerus suuresti, ulatudes ühest kuni 8 000–9 000 toetusesaajani. Väga vähestele toetusesaajatele suunatud vahendite loomine on selgelt ebatõhus. See tõstatab küsimuse, kas on mõtet töötada välja nii suurt arvu vahendeid. Lisaks tuleb kahtluse alla seada nende tulemuslikkus ja tõhusus, kaaludes, kas nende kavandamisse kaasatud inim- ja rahalised ressursid on tasakaalus saavutatud mõjuga (kui seda on). Samal ajal tõsteti juhtumiuuringutes esile iseenesliku valiku või nn pehme suunamise (soft targeting) protsessi, milles asjaomane poliitikavahend kavandati sihtrühmaks teatud konkreetseid toetusesaajaid (keda üldiselt iseloomustas suurem abi kasutamise suutlikkus) silmas pidades.

3.4.

Terviklik ülevaade (16) kokku 670 poliitikavahendist, mida rakendati 50 rakenduskavas programmitöö perioodi vältel, näitab, et jaotumine erinevate poliitikasuundade vahel on üsna ebaühtlane. Ülevaatest ilmnes, et vähem kui 30 % kõigist poliitikavahenditest oli suunatud traditsiooniliste ettevõtete vajadustele. Komitee on juba väljendanud oma toetust innovatiivsetele ja suure kasvupotentsiaaliga ettevõtetele (17). Kuid samal ajal peab komitee kahetsusväärseks, et poliitikavahendid on ebaproportsionaalselt ja peaasjalikult suunatud VKEde innovatsioonieesmärkidele, sest suuremal osal ELi VKEdest ei ole praegu – ega lähitulevikus – mingisugust innovatsioonipotentsiaali ja nende põhitegevus ei nõua selle olemasolu. Tõepoolest saaks innovaatilisi tooteid välja töötada äärmiselt väikeste kuludega ja neil võiks olla suur kasvupotentsiaal, kuid seda laadi kasv on selgelt erand, mitte aga norm traditsiooniliste ja pereettevõtete jaoks, kelle tööfilosoofia on täiesti erinev. Mõningane innovatsioon on võimalik ja soovitatav ja uued põlvkonnad teevad uuendustegevusega algust, kuna nad on avatud mõtlemisega. Enamikul juhtudest on innovatsioon siiski üksnes killustunud ega kuulu nende äriühingute põhitegevuse hulka (18).

3.5.

Väikesed pere- ja traditsioonilised ettevõtted ei ole toetuspoliitika meetmete keskmes, nagu näitab tõsiasi, et väga väike osa poliitikavahenditest (ainult 7 % avaliku sektori kogutoetustest) on suunatud VKEdele, kes tegutsevad konkreetsetes sektorites, millest kõige tavapärasem on turism. Eelöeldut illustreerib ka tõsiasi, et ligikaudu 54 % toetust saavatest VKEdest on tootmis- ja IKT-sektorist (10 %), vaid 16 % hulgi- ja jaekaubanduse sektorist ning 6 % majutus- ja toitlustussektorist – mida peetakse traditsioonilisteks sektoriteks. Olukorda halvendab tõsiasi, et viimasel programmitöö perioodil toimus VKEde toetuse struktureerimine sügava majanduskriisi valguses, võttes arvesse vajadust suunata ressursid innovatsioonilt üldisema kasvu suunas.

3.6.

Samal ajal näitavad andmed, et viie aasta jooksul pärast kriisi algust 2008. aastal VKEde arv suurenes, samas kui lisandväärtus ja töötajate arv kahanes (19). Asjaomane statistika osutab tõsiasjale, et selles ajavahemikus domineeris nn vajaduspõhine ettevõtlus nn võimaluspõhise ettevõtluse üle. Ilmselgelt üritasid inimesed leida viisi kriisiga toimetulekuks ja ettevõtted üritasid ellu jääda, kuid toetus ei ole olnud piisav ega asjakohane (20).

3.7.

Mitu hiljutist uuringut on selgelt näidanud, et Põhja- ja Lõuna-Euroopa VKEde vajaduste vahel valitsevad märkimisväärsed erinevused, kusjuures olulised on erinevused riiklikul tasandil. Seda seisukohta kinnitab täielikult ka Euroopa Komisjoni Euroopa VKEsid käsitlev aastaaruanne 2014/2015, mille kohaselt koosneb madalaimate tulemustega riikiderühm peamiselt Lõuna-Euroopa riikidest. Nende riikide esitatud projektide õnnestumismäärad on äärmiselt madalad ja see puudutab ka programmi „Horisont 2020“ VKEde komponendi projekte.

3.8.

Veel üks tõsine probleem väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete tõhusal toetamisel on tõsiasi, et edendamismeetmed on peaasjalikult formuleeritud toetatavate äriühingute suuruse alusel, mitte aga olulisemate omaduste põhjal, millel on suurem mõju äriühingute tegevusele. See lähenemisviis võib olla aegunud ja liiga laia suunitlusega ega võta arvesse erinevate rühmade (nagu väikesed pere- ja traditsioonilised ettevõtted) erivajadusi. Oma arvamustes on komitee seepärast pidevalt rõhutanud vajadust sellise VKEde edendamise poliitika järele Euroopas, mis on paremini suunatud ja täpsemalt piiritletud, ning samuti vajadust ajakohastada VKEde määratlust, et kajastada paremini nende mitmekesisust (21).

3.9.

Komitee tunneb muret selle pärast, et ainult väike osa Euroopa Regionaalarengu Fondi toetusest on siiani andnud tõendatud tulemusi, (22) osutades, et sellel on reaalne mõju majandusele. See seab küsimärgi alla VKEde toetamisse investeeritud rahaliste vahendite tõelise mõju. Komitee nõuab, et viidaks läbi tõeline mõjuhinnang, sealhulgas väikestele pere- ja traditsioonilistele ettevõtetele antud toetuse analüüs.

3.10.

Euroopa Regionaalarengu Fond ei ole ainus väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete toetamise allikas. Teised allikad, nagu Euroopa Merendus- ja Kalandusfond (EMKF), (23) Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD) (24) või Euroopa Sotsiaalfond (ESF), (25) mida võib kasutada eraldi või territoriaalsete vahendite (kogukonna juhitud kohalik areng) ja integreeritud territoriaalsete investeeringute (ITI) kaudu, pakuvad samuti toetust VKEdele. Kuid need ei ole suunatud väikestele pere- ja traditsioonilistele ettevõtetele ja vaid väga väike osa rahastamisest läheb neile. Väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete esindajate kohaselt nende vajadusi ei mõisteta ega rahuldata nii nagu vaja.

3.10.1.

Seda võib selgitada tõsiasjaga, et toetuspoliitika meetmeid kujundades on ELi, riiklikud ja kohalikud poliitikakujundajad ning haldusasutused mõnes mõttes liiga paindumatud ega suuda arvesse võtta ettevõtjate ja sotsiaalpartnerite vaatepunkte, et mõista väikeste ja väga väikeste ettevõtete tegelikke vajadusi.

3.10.2.

Muidugi ei tuleks süüdistada ainuüksi haldusasutusi, vaid ka vahendusorganisatsioone, sest nad ei ole suutnud tõhusalt edasi anda VKEde tegelikke vajadusi. Hea näide eelöeldust on see, et VKEd näivad selgelt eelistavat ettevõtetele antavat toetust, samas kui poliitilises arutelus on rõhuasetus järjest enam omakapitali kaudu rahastamisel, tagasimakstaval toetusel ja kaudsel toetusel.

3.10.3.

Ettevõtete ja teaduskeskuste partnerlused ning vahendavate osapoolte kasutamine VKEdele abi pakkumiseks näivad samuti olevat oodatust vähem arenenud, hoolimata suurest tähelepanust, mis neile teemadele osutatakse. Väidetavalt saaks seda mittevastavust osaliselt selgitada kriisiga, kuid majanduslanguse ajal oleksid poliitikakujundajad võinud valida „traditsioonilisemad“ poliitikavahendid kohalike majanduste toetamiseks kriitilisel ajal.

3.10.4.

Võimalus kasutada erinevaid spetsiifilisi finantsinstrumente on väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete jaoks praktiliselt kättesaamatu nende rakendamisega kaasnevate probleemide ning piisavate kogemuste ja teadmiste puudumise tõttu.

4.   VKEde heterogeensust tuleb käsitleda

4.1.

Väikeste ettevõtete käibest moodustab eksport reeglina väiksema protsendi kui keskmistel ja suurtel ettevõtetel, mis viitab seosele ettevõtte suuruse ja ekspordisuutlikkuse vahel.

4.2.

Juurdepääs rahastamisele on VKEde ja idufirmade jaoks tõsine probleem. Teabearuandes juhtis komitee tähelepanu asjaolule, et ebapiisav rahastamise pakkumine on piiranud VKEde tegevust alates 2008. aastast (26). Kuigi olukord on viimasel ajal paranenud, on edusammud olnud seda aeglasemad, mida väiksem on ettevõte, viidates taas kord suuruse olulisusele ettevõtete vajaduste ja tulemuslikkuse kujunemisel. Lisaks sõltuvad VKEd oma rahastamisel enamjaolt pangalaenudest, ent pangandussüsteem ei vasta asjakohaselt VKEde ja iseäranis väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete vajadustele.

4.3.

Viimasel ajal on finantstoetus keskendunud peamiselt idufirmadele, kes moodustavad väga väikese osa ELi VKEdest, kuid tungivat vajadust kapitali järele kasvufirmade rahastamiseks ei ole ikka veel asjakohaselt käsitletud, nagu ka mitte valdava enamiku traditsiooniliste ettevõtete vajadust rahastada lihtsalt oma tavapärast tegevust, mis on hiljutise kriisi tõttu kannatada saanud. On teateid pankade maksujõetusest, mis on sundinud mõned väikesed ettevõtted ettevõtlusest lahkuma lihtsate rahavoo probleemide tõttu.

4.4.

Veel üks väga tõsine probleem, mida VKEd erinevalt suurtest ettevõtetest kogevad, on seotud juurdepääsuga teabele ja uutele turgudele. Samuti on neil raskem palgata ja hoida kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu ja järgida lisanduvaid regulatiivseid ja haldusnõudeid. See ebasoodne olukord on veelgi teravam ELi vähem arenenud piirkondade VKEde jaoks, kellel puudub võimalus teha väärtusahela osana koostööd suuremate ettevõtetega, kellel on vähem võimalusi osaleda konkurentsivõimelistes klastrites, kellel on piiratum juurdepääs avalikele hüvedele, vahenditele ja tugiinstitutsioonidele ning kelle klientide hulk on sageli vähenemas. Kõik need tegurid võivad ühtlasi kaasa tuua suuremad kaupade turuletoomise kulud.

4.5.

Seepärast ei ole traditsiooniliste ja ELi vähem arenenud piirkondades asuvate VKEde jaoks eluliselt tähtsad poliitikavahendid, mis keskenduvad innovatsiooni, uutele turgudele juurdepääsu, väliskulude sisestamise, kapitaliturgudele juurdepääsu jne edendamisele, vaid pigem vahendid, mis aitavad VKEdel edeneda ja täita paremini oma põhiülesandeid, nagu näiteks vahendid, mis lihtsustavad juurdepääsu tavapärasele pangapoolsele rahastamisele, teabele, kvalifitseeritud tööjõule ja vahetutele ettevõtlusvõimalustele (igapäevaste toimingute lihtsustamine). Nende ettevõtete puhul ei ole lühikeses plaanis mõtet ka alustada käitumise muutmist, sest esmalt on vaja muuta üldist konteksti, milles nad toimivad.

4.6.

Kuigi mõnedes riikides töötavad ettevõtlusinkubaatorid sujuvalt, on teistes nende positiivne mõju suhteliselt piiratud. Põhiline edutegur on organisatsiooniliste vahendite ja tugivõrgustike jagamise kultuur, mis ei ole vähem arenenud ELi piirkondades üldiselt hästi arenenud.

4.7.

Teadmiste sisu tootmise kasvav tähtsus konkurentsieelisena suurendab veelgi VKEde heterogeensust, tehes vahet suure kasvuga VKEdel ja muudel VKEdel, kelle arengut tõkestavad takistused, mis on traditsiooniliselt seotud nende väiksuse, asukoha ja kliendibaasiga.

4.8.

Komitee kutsub komisjoni üles toetama kõigepealt väikeste nimel tegutsemise lähenemisviisi (Act Small First) ja pöörama poliitikavahendite väljatöötamisel erilist tähelepanu väikestele pere- ja traditsioonilistele ettevõtetele.

4.9.

30 või 40 aastat tagasi oli Euroopas mitmeid mahajäänud piirkondi, mis olid geograafiliselt või funktsionaalselt kaugel majanduskasvu mootoritest. Mõned neist on nüüd edukad tänu avatud, vastutustundlikule ja mittekorrumpeerunud kohalikule omavalitsusele, ettevõtlusorganisatsioonide tõhusale tööle ning kohalike toimivate ettevõtlusvõrgustike loomisele.

5.   Probleemid ja viisid nende lahendamiseks, pidades silmas väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete arengu tõhusamat edendamist

5.1.

Juurdepääs rahastamisele on kurikuulus probleem. Suuremate äriühingutega võrreldes ilmneb väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete puhul suuremaid erinevusi kasumlikkuse, ellujäämise ja kasvu osas, millest on tingitud erilised probleemid, millega nad rahastamisel silmitsi seisavad. VKEd kipuvad üldiselt seisma silmitsi kõrgemate intressimäärade ja laenuraha piiramisega tagatiste puudumise tõttu. Rahastamisraskused erinevad oluliselt aeglaselt kasvavate ja kiiresti kasvavate äriühingute vahel.

5.2.

Riskikapitalifondide, erakapitaliturgude – sealhulgas mitteformaalsed turud ja äriinglid –, ühisrahastamise laienemine ja kapitaliturgude liidu areng üldiselt on parandanud teatud liiki VKEde juurdepääsu riskikapitalile, kuid on ebatõenäoline, et väikesed pere- ja traditsioonilised ettevõtted saaksid nendest arengusuundumustest oluliselt kasu ning nad jäävad ka edaspidi suuresti sõltuvaks traditsioonilistest pangalaenudest. Isegi innovatiivsete äriühingute, idufirmade ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks ei ole alati lihtne neid vahendeid kasutada ja erinevate riikide vahel on säilinud olulised erinevused kohalike kapitaliturgude arengutaseme ja nõuetekohaste õigusaktide puudumise tõttu.

5.3.

Komitee tunneb heameelt komisjoni poliitika üle lihtsustada rahastamisele juurdepääsu tagatiste pakkumisega. Kuid näib, et valitud süsteem loob moonutusi tagatiste turul ja lõppkokkuvõttes soovimatuid tagajärgi tagatist andvate asutuste tegevusele. On olemas empiirilisi tõendeid (Hispaania näidisjuhtum) selle kohta, et kommertspangad nõuavad sõnaselgelt, et nende olemasolevad laenuvõtjad paluksid tagatist – neile otse ELilt antud otsese tagatise vormis –, nii et pank saaks katta olemasolevad riskid tagatisega, vajaduseta tõsta nende riskiklassi. „Ebasoodsas olukorras VKEd“ (st need, kellel on probleeme laenu saamisel) jäetakse välja. Avaliku sektori raha ulatuslikum kasutamine vastutagatiste kaudu suurendab avaliku sektori raha kasutamise tõhusust ja loob suurema finantsvõimenduse turul ja majanduses laiemalt.

5.4.

Euroopa ja kohalik regulatiivkoormus on jätkuvalt oluline takistus väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete jaoks, kellel kipub olema piiratud suutlikkus tegeleda ülemäärasest reguleerimisest tulenevate probleemidega. See eeldab, et teave eeskirjade kohta tuleb teha neile kergesti kättesaadavaks ja et neile pakutakse tõhusamalt teavet tehniliste ja keskkonnanormide kohta. Poliitikakujundajad peavad tagama, et vastavuse kontrollimise menetlused ei ole tarbetult kulukad, keerulised ega pikad. Samuti peaks toimuma uute eeskirjade ja nende rakendamise süstemaatiline ja hoolikas kontroll asjaomaste kohalike ettevõtjate ühenduste poolt.

5.5.

Juurdepääsu asjakohasele teabele on vaja mitte ainult seoses regulatiivsete nõuetega. Teave kohaliku ettevõtluskeskkonna ja turuvõimaluste kohta piirkondlikul tasandil on eluliselt tähtis ka traditsiooniliste ja pereettevõtete jaoks. Tänapäevastel tehnoloogiatel on suur potentsiaal kitsendada teabelünka, kui nad on kujundatud kasutajasõbralikul viisil. Suurt abi oleks ühtse kontaktpunkti süsteemi loomisest, mille korral tehakse kogu teave, mis mõjutab ettevõtete strateegiaid ja otsuseid, kättesaadavaks ühes kohas, nagu see juba toimub mitmes riigis. Teabevõrgustikke julgustavate meetmetega tuleb taotleda andmebaaside kohandamist ja teabe ülekülluse vältimist.

5.6.

Hiljutised turgudele juurdepääsu lihtsustamise meetmed on keskendutud peamiselt rahvusvahelistele turgudele. Selle valdkonna poliitikaga üritatakse käsitleda VKEde jaoks ebasoodsaid olukordi, mis tulenevad inimressurssidele, välisturgudele ja tehnoloogiale juurdepääsu puudumisest. Ent nagu eelnevalt tõdeti, on sellel väikeste traditsiooniliste ja pereettevõtete jaoks sageli vähe tähtsust. Seepärast tuleks jõupingutused suunata piirkondliku tasandi kaubandusdelegatsioonide korraldajate omavahelisele paremale kooskõlastamisele ja parema abi pakkumisele usaldusväärsete äripartnerite leidmisel. Üks võimalus samas valdkonnas oleks ka tõhustada jõupingutusi, et suurendada väikeettevõtjate osa avaliku sektoriga sõlmitavates riigihankelepingutes.

5.7.

Väga spetsiifiline probleem, millega väikesed traditsioonilised ja pereettevõtted on hiljuti kokku puutunud, on juurdepääs kvalifitseeritud tööjõule. Demograafiline pilt kõrvalistes piirkondades ja paljudes arengus maha jäävates piirkondades on halvenemas ning selle tagajärjel valitseb paljudes kohtades märkimisväärne kvalifitseeritud tööjõu puudus. Seepärast vajavad need ettevõtted abi töötajate leidmisel ja ligimeelitamisel ning nende koolitamisel. Koolitusprogrammid peaksid olema hooajavälised ja konkreetsetele vajadustele kohandatud. Peaks olema ka süsteem nende programmide korrapäraseks pakkumiseks, sest väikestes äriühingutes võib olla suur personalivoolavus.

5.8.

Pereettevõtetes on tavaline, et oma – või ka mitte oma – pere lapsed töötavad ettevõtte jaoks. See on traditsiooniline ja äri jaoks hea, sest lihtsustab ettevõtte sujuvat üleminekut ühelt põlvkonnalt järgmisele või aitab tundma õppida tulevast tööd. Sellistel juhtudel peavad omanikud/juhid alati meeles pidama, et töötingimused peavad olema kooskõlas laste tööd käsitlevate ILO konventsioonidega nr 182 ja nr 138.

5.9.

Koolitus on vajalik, ent mitte ainult väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete töötajate jaoks. Maa- ja kõrvalistes piirkondades ei ole pangatöötajatel ja tööandjate ühendustel sageli teadmisi erinevatest Euroopa Komisjoni pakutavatest programmidest ja võimalustest ega neid puudutavatest dokumentidest ja menetlustest. Kõnealune vahendajate võrgustik on äärmiselt oluline väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete toetamise tulemuslikkuse seisukohalt. Edendada tuleks teabeprogramme ja parimate tavade jagamist nende vahendajatel vahel. Samuti tuleks sisse seada ühtse kontaktpunkti teenus igat tüüpi rahastamise ja programmide jaoks.

5.10.

Oluline poliitikameede peaks olema väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete omanike/juhtide „kvaliteedi“ parandamine, sest kõik nendes äriühingutes on otseselt seotud selle teguriga. Seda saaks teha koolitamist ergutades ja/või pakkudes lihtsat juurdepääsu nõuande- ja konsultatsiooniteenustele. Edendada tuleks elukestvat õpet – veebipõhised koolitusvahendid, mis on seotud selliste valdkondadega nagu äritegevuse kavandamine, tootmisnormid, tarbijakaitsealased õigusaktid või muud eeskirjad, võiksid olla samm õiges suunas.

5.11.

Üks meede oleks julgustada väikesi pere- ja traditsioonilisi ettevõtteid reinvesteerima oma tulusid. Kui neile ettevõtetele loodaks selleks stiimulid, muutuksid need stabiilsemaks, pangalaenudest vähem sõltuvaks ja kriisidele vähem haavatavaks.

5.12.

Väga kasulik oleks kokku võtta eri riikide parimad tavad sektorites, kus väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete osakaal on suur, nagu turism, põllumajandus, kalandus jne, ning tutvustada neid liikmesriikidele.

Brüssel, 18. oktoober 2017

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Georges DASSIS


(1)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamused „Poliitilised meetmed VKEde jaoks“ (ELT C 27, 3.2.2009, lk 7); „Rahvusvahelised riigihanked“ (ELT C 224, 30.8.2008, lk 32); „Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act““ (ELT C 182, 4.8.2009, lk 30); „Börsivälised tuletisinstrumendid, kesksed vastaspooled ja kauplemisteabehoidlad“ (ELT C 54, 19.2.2011, lk 44) ja „VKEde juurdepääs rahastamisele“ (EESC-2014-06006-00–00-RI-TRA).

(2)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamused „Pereettevõtted“ (ELT C 13, 15.1.2016, lk 8); „Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act“ läbivaatamine“ (ELT C 376, 22.12.2011, lk 51); „Ettevõtluse vormide mitmekesisus“ (ELT C 318, 23.12.2009, lk 22).

(3)  Esialgne mõjuhinnang (2017)2868537, 8. juuni 2017.

(4)  Komisjoni soovitus 2003/361/EÜ, lisa artikkel 4.

(5)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/34/EL.

(6)  Väikesed traditsioonilised ettevõtted on säilitanud sama ärimudeli pikka aega, teenindades suhteliselt väikeseid kogukondi – nt väikesed restoranid ja kohvikud, iseseisvad bensiinijaamad, pagariärid, perehotellid, väikeettevõtted transpordi- ja kaubandussektoris jne.

(7)  Ei ole olemas ühte kindlat pereettevõtte määratlust, vaid mitu aastate jooksul käibele tulnud määratlust. Nendes rõhutatakse, et pereettevõtted on ettevõtted, milles perekond kontrollib ettevõtet tänu ulatuslikule kaasatusele ettevõtte omanikeringis ja juhtimises. (Sciascia ja Mazzola, Family Business Review, köide 21, number 4, 2008). Pereettevõtted moodustavad kokku enam kui 85 % kõigist OECD riikides tegutsevatest ettevõtetest. Mõned neist on väga suured äriühingud, kuid käesolevas arvamuses keskendutakse väikestele pereettevõtetele.

(8)  Vt Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomitee arvamus „Pereettevõtted“ (ELT C 13, 15.1.2016, lk 8).

(9)  Mitmesugused uuringud (nt Euroopa Parlament, 2011; CSES, 2012; Euroopa Komisjon, 2008; OECD, 1998).

(10)  Euroopa Komisjoni soovituses 2003/361/EÜ määratletakse VKEd, mis liigitatakse töötajate arvu ja käibe alusel täiendavalt kolme kategooriasse: mikro-, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad. Peamised statistilised allikad ei paku andmeid VKEdena määratletud ettevõtjate kohta eespool nimetatud VKE määratluse range kohaldamise tõttu. Olemasolevad andmed põhinevad töötajate arvu kriteeriumil, mistõttu põhinevad käesolevas arvamuses esitatud andmed kõnealusel määratlusel. Tuleb märkida, et kuigi käibe ja/või koguvarade kriteeriumide lisamine ei tohiks statistikat väga palju muuta, võib ettevõtjate autonoomiat käsitlevate eeskirjade kohaldamisel olla märkimisväärne mõju tulemustele. Ühes Saksamaal läbiviidud uuringus vähendas selle kriteeriumi kohaldamine „VKEde“ koguarvu 9 % (CSES, 2012).

(11)  Finantssektoriväline ettevõtlus koosneb EL 28 või liikmesriikide kõigist majandussektoritest, välja arvatud finantsteenused, valitsusteenused, haridus, tervishoid, kunst ja kultuur, põllumajandus, metsandus ja kalandus.

(12)  Annual Report on European SMEs 2014/2015, Euroopa Komisjon.

(13)  Final Report, Work Package 2, ex post evaluation of Cohesion Policy programmes 2007-2013, focusing on the European Regional Development Fund (ERDF) and the Cohesion Fund (CF), leping: 2014CE16BAT002, http://ec.europa.eu/regional_policy/en/policy/evaluations/ec/2007-2013/.

(14)  Support to SMEs – Increasing Research and Innovation in SMEs and SME Development, Work Package 2, First Intermediate Report, Volume I: Synthesis Report, ex post evaluation of Cohesion Policy programmes, 2007-2013, focusing on the European Regional Development Fund (ERDF) and the Cohesion Fund (CF), leping: 2014CE16BAT002, juuli 2015.

(15)  Sama allikas, mis joonealusel märkusel 13.

(16)  Sama allikas, mis joonealusel märkusel 14.

(17)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Uuenduslike ja suure kasvupotentsiaaliga ettevõtete edendamine“ (ELT C 75, 10.3.2017, lk 6).

(18)  Hea näide on maaturism, mille turustamisel tuginetakse tänapäeval suuresti digitaalsetele platvormidele.

(19)  SME Performance Review Dataset (2014), Euroopa Komisjon.

(20)  Nn vajaduspõhine ettevõtja on isik, kes pidi hakkama ettevõtjaks, sest tal ei olnud paremat valikut. Nn võimaluspõhine ettevõtja on isik, kes on teinud teadliku valiku alustada uut ettevõtet arusaama põhjal, et on olemas kasutamata või alakasutatud ettevõtlusvõimalus. On alust väita, et mõju majanduskasvule ja arengule varieerub suuresti vajaduspõhise ja võimaluspõhise ettevõtluse vahel. Üldiselt ei avalda vajaduspõhine ettevõtlus mõju majandusarengule, samas kui võimaluspõhisel ettevõtlusel on positiivne ja märkimisväärne mõju.

(21)  ELT C 383, 17.11.2015, lk 64.

(22)  Seiresüsteemist ja täiendavatest allikatest (nt ad hoc hinnang) pärineva teabe kohaselt annab vaid 12 % kõigist poliitikavahenditest kindlalt tõendatavaid positiivseid tulemusi. Ebatõhusaks hinnatavate poliitikavahendite osakaal on kuni 5 % kõigist vahenditest.

(23)  https://ec.europa.eu/fisheries/cfp/emff_et

(24)  https://ec.europa.eu/agriculture/cap-funding_et

(25)  http://ec.europa.eu/esf/home.jsp?langId=et

(26)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teabearuanne „VKEde ja keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjate juurdepääs rahastamisele perioodil 2014–2020: võimalused ja väljakutsed“.


2.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 81/9


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kodanikuühiskonna organisatsioonide ELi-poolne rahastamine“

(omaalgatuslik arvamus)

(2018/C 081/02)

Raportöör:

Jean-Marc ROIRANT

Õiguslik alus

kodukorra artikli 29 lõige 2

 

 

Täiskogu otsus

30.3.2017

 

 

Vastutav sektsioon

tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

27.9.2017

Vastuvõtmine täiskogus

19.10.2017

Täiskogu istungjärk nr

529

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

188/15/10

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Kodanikuühiskonna organisatsioonidel on väga oluline roll kodanikuaktiivsuse edendamisel Euroopas. Osalusdemokraatial on vaja vahendusasutusi, et kaasata kodanikke ja soodustada nende eneseväljendust kodanikuühiskonna tegutsemisruumi kõigis valdkondades. Tugeva, sõltumatu ja mitmekesise kodanikuühiskonna olemasolu sõltub avaliku sektori pakutavast piisavast rahastamisest.

1.2.

Lisaks suurenevatele raskustele juurdepääsul avaliku sektori vahenditele on kodanikuühiskonna tegutsemisruumi kitsenemine, mida on täheldatud mõnes Euroopa Liidu riigis, kõige ohtlikum probleem kodanikuühiskonna organisatsioonide toimimisele ja Euroopa demokraatiale.

1.3.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et Euroopa ja riiklikul tasandil tuleks luua poliitiline ja seadusandlik raamistik, et soodustada sellise Euroopa kodanikuühiskonna arendamist, mille tegevus toimub põhiõiguseid väljendavate väärtuste raamistikus.

1.4.

Nagu on teinud teatavad liikmesriigid riiklikul tasandil tänu vastastikuste kohustuste hartadele või paktidele, võiksid ka Euroopa institutsioonid osaleda tõelises Euroopa kodanikuühiskonna dialoogis. Taas tuleb alustada arutelu Euroopa ühenduste põhikirja ja Euroopa sihtasutuse põhikirja üle ning tagada ELi aluslepingu artikli 11 – mis käsitleb struktureeritud dialoogi kodanikuühiskonnaga – rakendamine.

1.5.

EL peaks innustama liikmesriike säilitama või looma maksusoodustusi eraannetustele ning jaotama osa maksutulust ümber kodanikuühiskonna organisatsioonidele. EL peaks ka kõrvaldama takistused piiriülestele annetustele tänu maksuõiguse ja -menetluste kooskõlastamisele ning investeerima heategevuse arendamisse kogu ELis.

1.6.

Euroopa institutsioonid peaksid tagama kodanikuühiskonna organisatsioonide positiivse maine edendamise ning veenduma, et säilitatakse nende sõltumatus, eeskätt tugevdades nende tegevussuutlikkust ja kaasatust sotsiaalse innovatsiooni ja kodanikuosaluse raames.

1.7.

Komitee kutsub üles koostama strateegia, millega soodustada tugeva ja sõltumatu kodanikuühiskonna arengut Euroopas, ning looma kodanikuühiskonna tegutsemisruumi vabaduste ELi õigusvoliniku, kellele saaksid valitsusvälised organisatsioonid teatada ka ahistamise või nende töö piiramise juhtumitest.

1.8.

Tulevase mitmeaastase finantsraamistiku suhtes kutsub komitee eelarvepädevaid institutsioone üles suurendama toetust kodanikuühiskonna organisatsioonidele, eeskätt tegevustoetuste ning mitmeaastase rahastamise kaudu.

1.9.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles tegema ettepaneku luua ELis Euroopa demokraatia, väärtuste ja inimõiguste rahastu, (1) millele eraldataks märkimisväärne eelarve ning mis oleks avatud otse kodanikuühiskonna organisatsioonidele kogu ELis ja mida hallataks sõltumatult sarnaselt Euroopa demokraatia rahastuga (2) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liikmete osalusel.

1.10.

Komitee leiab, et osalusdemokraatia edendamiseks tuleks programmile „Kodanike Euroopa“ eraldada järgmises finantsraamistikus 500 miljoni euro suurune eelarve kooskõlas Euroopa Parlamendi ettepanekuga (3). Samuti tuleks suurendada programmi „Erasmus+“ kodanikuühiskonnale suunatud meetmeid.

1.11.

Komitee kutsub komisjoni üles jälgima kodanikuühiskonna partnerluse tegevusjuhendi rakendamist struktuurifondide raames. Samuti peaks komisjon kutsuma riiklikke ja piirkondlikke asutusi üles kasutama tehnilise abi sätteid, mille eesmärk on suurendada kodanikuühiskonna organisatsioonide suutlikkust.

1.12.

Komitee nõuab, et korraldataks põhjalikum arutelu selle üle, kuidas kaasata kodanikuühiskonna organisatsioonid rohkem teadusprogrammidesse, soodustades sidet teadlaste ja kodanikuühiskonna vahel, ning teeb ettepaneku luua uus kodanikuosaluse ja demokraatia tegevussuund ühiskonnaprobleemide samba raames tulevases teadusuuringute raamprogrammis.

1.13.

Tulevase mitmeaastase raamistiku koostamisel tuleks arvesse võtta kestliku arengu eesmärke ning soolise võrdõiguslikkuse prioriteete.

1.14.

EL peaks jätkama ja veelgi tugevdama oma juhtrolli humanitaarabi andjana ja rahvusvahelises koostöös ning proaktiivselt edendama edukat kodanikuühiskonda.

1.15.

Komitee kiidab heaks ka komisjoni finantsmääruse läbivaatamise ettepaneku raames tehtud ettepaneku võtta rahastamiskõlbliku kuluna arvesse vabatahtlike aega (otsene vastus komitee arvamusele „Statistiliste vahendite kasutamine vabatahtliku töö hindamiseks“) (4) ning hõlbustada mitterahalise toetuse arvesse võtmist kaasrahastamisena. Komitee tunneb heameelt ka Euroopa Parlamendi raporti üle, milles kutsutakse üles lihtsustama rahastute järelevalvet, näiteks tuginedes teiste tehtud hindamisele ja audititele ning vastates taotlejatele varem ja sõlmides lepinguid ja teostades makseid kiiremini. Komitee kutsub ELi institutsioone üles jõudma kokkuleppele pakutud tekstis, mis võimaldaks vabatahtlike kulutatud aega õiglaselt hinnata.

1.16.

Kodanikuühiskonna tugevdamine sõltub ka sellest, kui väiksemate organisatsioonide ning kõige ebasoodsamas olukorras elanike jaoks antakse parem juurdepääs rahastamisele. Komisjon peaks selles raamistikus kavandama erinevaid rahastamisviise ning rohkem lihtsustama haldusmenetlusi, pakkudes koolitusi ja suuniseid lepingute ja finantskohustuste täitmise kohta, tagades samal ajal finantseeskirju käsitleva määruse järjepideva tõlgendamise komisjoni talitustes.

1.17.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma viivitamatult asjakohaseid meetmeid, sealhulgas kohaldama rikkumismenetlusi liikmesriikide vastu juhtudel, kui siseriiklikud haldus- või õigusnormid piiravad riiklike kodanikuühiskonna organisatsioonide juurdepääsu ELi vahenditele, sealhulgas siis, kui on kehtestatud rahastamise tingimused, mis piiravad neil kodanike huvide esindamist.

2.   Sissejuhatus

2.1.

Komitee on mitmes oma arvamuses käsitlenud kodanikuühiskonna dialoogi ja osalusdemokraatia küsimust, nende mõistete määratlust, erinevate osalejate esindatust ja meetmeid, mis tuleks ellu viia Euroopa tasandil. Eeskätt on komitee rõhutanud, et Euroopa Liidu lepingu artikli 11 (5) rakendamine on ELi jaoks oluline küsimus, et saavutada oma inimeste silmis demokraatlik õiguspärasus.

2.2.

Sellegipoolest ei ole seni üheski konkreetses arvamuses käsitletud seda, kuidas võib rahastamine aidata kaasa kodanikuaktiivsuse ja osalusdemokraatia hõlbustamisele.

2.3.

On oluline analüüsida selle valdkonna ELi rahastamise jaotamist ja tõhusust, samal ajal kui ELi institutsioonid valmistuvad arutama ettepanekut 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku kohta ning on tegemas otsust finantsmääruse läbivaatamise kohta.

2.4.

Rahastamisküsimused on seotud ka Euroopa kodanikuühiskonna dialoogi eri osalejate konkreetse rolli ja seisundi tunnustamisega. Komitee on korduvalt arvamust avaldanud vajaduse kohta koostada Euroopa ühenduste põhikiri (6).

2.5.

Kõnealuse arvamuse raames tähendavad kodanikuühiskonna organisatsioonid valitsusväliseid mittetulundusorganisatsioone, mis ei sõltu avalikest institutsioonidest ega kaubanduslikest huvidest ning mille tegevusega aidatakse kaasa inimõiguste harta eesmärkide täitmisele, näiteks sotsiaalne kaasatus, kodanike aktiivne osalemine, kestlik areng selle kõikides vormides, haridus, tervishoid, tööhõive, tarbijate õigused, rändajate ja pagulaste abistamine ning põhiõigused (7).

3.   Kodanikuühiskonna organisatsioonide roll

3.1.

Osalev, pluralistlik ja sõltumatu kodanikuühiskond on väga oluline, et edendada kodanike aktiivset osalemist demokraatiaprotsessis ja valitsemises ning läbipaistvust ELi ja liikmesriikide tasandil. See võib ka kaasa aidata tõhusama ja õiglasema poliitika tagamisele ning soodustada kestlikku arengut ja kaasavat majanduskasvu (8). Kuna neil on võimalik jõuda kõige haavatavamate ja ebasoodsamas olukorras olevate elanikerühmadeni ning anda väljendusvõimalus neile, kes ei suuda end piisavalt kuuldavaks teha, võimaldavad kodanikuühiskonna organisatsioonid suuremat osalemist ja aitavad kaasa Euroopa poliitika määratlemisele (9).

3.2.

Lisaks kodanikuõigustega seotud ja sotsiaalsetele ülesannetele tegutsevad mõned kodanikuühiskonna organisatsioonid sotsiaal- ja solidaarsusmajanduse sektoris ning aitavad ka märkimisväärsel viisil kaasa töökohtade loomisele.

3.3.

Kodanikuühiskonna organisatsioonidele on omane koondada erinevatesse projektidesse valdavalt väga innukaid vabatahtlikke ja pühendanud töötajaid. Vabatahtlikule tegevusele kui kodanikuaktiivsuse väljendusele, mis võimaldab tõhustada ühiseid Euroopa väärtuseid, nagu solidaarsus ja sotsiaalne ühtekuuluvus, tuleb luua soodne keskkond (10).

3.4.

Tõelisel osalusdemokraatial on vaja vahendusasutusi (ametiühingud, töötajate ja VKEde organisatsioonid, valitsusvälised organisatsioonid ja muud mittetulunduslikud osalejad jne), et kaasata avalikkust, soodustada rahva ja kodanike isevastutust Euroopa küsimustes ning luua õiglasem, solidaarsem ja kaasavam Euroopa. Tugeva ja mitmekesise kodanikuühiskonna olemasolu sõltub avaliku sektori pakutavast piisavast rahastamisest ning raamistikust, mis hõlbustab juurdepääsu erasektori rahastamise eri vormidele.

4.   Erinevad rahastamisvormid

4.1.

Euroopa Liidu tasandil on eri valdkondades (haridus, kultuur, sotsiaalvaldkond, kodanikuaktiivsus, keskkond, põhiõigused, teadustöö, rahvusvaheline koostöö, humanitaarabi, tervishoid jne) mitmeid programme, mis hõlmavad konkreetseid eesmärke kodanikuühiskonna osalemise valdkonnas, eeskätt projektide vormis. Institutsioonid on loonud ka tegevustoetuseid, eeskätt selleks, et soodustada eri sektorites ja ühiskondlike teemade raames osalevate liikmesriikide organisatsioonide võrgustike loomist. Need rahalised toetused aitavad seeläbi kaasa Euroopa avaliku arvamuse kujundamisele.

4.2.

Laienemise ja välispoliitika seisukohast ja eeskätt võttes arvesse rahvusvahelist koostööd ja humanitaarabi, on EL töötanud välja ennetava poliitika, et soodustada edukat kodanikuühiskonda, eeskätt konkreetsete meetmete kaudu. EL aitab lisaks kogu maailmas ulatuslikult kaasa arenguabile ja humanitaarabile ning Euroopa kodanikud toetavad märkimisväärselt seda tegevusviisi (11).

4.3.

Sisepoliitika suhtes aga ei ole uuesti hinnatud ELi ja kodanikuühiskonna organisatsioonide suhet (eeskätt Euroopa Liidu lepingu artikli 11 kohaselt) alates esimesest, 2000. aastal haldusreformi ajal esitatud komisjoni aruteludokumendist, milles rõhutati vajadust säilitada avaliku sektori kõrge rahastamismäär valitsusväliste organisatsioonide ülesannete toetuseks, määratleda sidus käsitlusviis komisjoni talitlustes ning parandada toetuste haldamist.

4.4.

Kodanikuühiskonna organisatsioonide rahastamises keskendutakse eeskätt humanitaarabi ja rahvusvahelise koostöö valdkonnale. 2015. aasta andmete kohaselt eraldati valitsusväliste organisatsioonide rahastamiseks 1,2 miljardit eurot (umbes 15 % rubriigis „Globaalne Euroopa“), (12) samal ajal kui kodanikuühiskonna organisatsioonide rahastamine teistes valdkondades oli endiselt üsna piiratud: 0,08 % rubriigis „Jätkusuutlik majanduskasv: loodusvarad“, 2,5 % rubriigis „Julgeolek ja kodakondsus“ ja vähem kui 0,009 % rubriigis „Arukas ja kaasav majanduskasv“. Seetõttu tuleb viivitamata hinnata neid summasid, aga ka ette nähtud meetmete tõhusust.

5.   Avaliku sektori vahendite kättesaadavus ja kodanikuühiskonna tegevusruumi kitsenemine

5.1.

Hiljutised uuringud ja küsitlused ning meetmete väljatöötamine mõnes ELi riigis näitavad, et ka kodanikuühiskonna tegevusruumi olukord halveneb riiklikul tasandil mõnes ELi riigis (13). 2020. aasta järgse finantsraamistiku ja käimasolevate rahastamisprogrammide läbivaatamise raames ei saa seda uut tegelikkust eirata.

5.2.

Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament ja Euroopa Nõukogu mõistsid hukka Ungari hiljutise seaduse välisrahastust saavate organisatsioonide läbipaistvuse kohta, mis võeti vastu 2017. aasta juunis. See asjaolu näitab, et komisjonil on vaja tegutseda, et terrorismi- ja rahapesuvastase võitluse eesmärgil võetud meetmetel ei oleks soovimatuid tagajärgi kodanikuühiskonna organisatsioonide juurdepääsule rahastamisele ja laenudele.

5.3.

Mitmetes Euroopa riikides kehtestatakse praegu meetmeid, mille eesmärk on luua tingimusi kodanikuühiskonna organisatsioonide toetustele, soovides piirata nende osa survestamises ja kohtumenetlusõiguse rakendamise suutlikkust (14).

5.4.

Mitmetes riikides on finants- ja majanduskriis viinud selleni, et avaliku sektori rahastamist kodanikuühiskonna organisatsioonidele on piiratud ja/või abi antakse lühiajaliste toetuste vormis. Peamiselt projektidele suunatud rahastamisvormid võivad sundida kodanikuühiskonna organisatsioone kohandama oma prioriteete ja suunama neid kõrvale algsest ülesandest ja ühiskonnavajadustest. Mõnes riigis soodustab valitsus tema strateegilist suunda pooldavate organisatsioonide ning poliitilise kokkumängu arendamist, kahjustades seejuures teisi organisatsioone, ning näha on läbipaistvuse pidevat vähenemist toetuste jaotamise vallas.

5.5.

Komitee kutsub komisjoni üles programmide hindamisel ja partnerluslepingute puhul hoolikalt jälgima eeltingimuste rakendamist, eelkõige seoses tööhõive, sotsiaalse kaasatuse, diskrimineerimiskeelu, keskkonna, soolise võrdõiguslikkuse ja puuetega inimeste õiguste, kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamise ja nende institutsioonilise suutlikkuse suurendamise (15) ning läbipaistvusega lepingute sõlmimisel, ning peatama maksed, kui tingimusi ei täideta. Komitee tuletab komisjonile meelde, et ta jälgiks artikli 125 rakendamist seoses korraldusasutuste kohustusega kohaldada valikumenetlusi ning -kriteeriume, mis on läbipaistvad ja mittediskrimineerivad. Komitee kutsub Euroopa Kontrollikoda üles hindama oma peatselt esitatavas aruandes nende sätete järgimist seoses valitsusväliste organisatsioonide valiku menetlusega.

5.6.

Äärmuslus, populism ja igasugune demokraatiavastane tegevus on väljakutse kogu demokraatlikule õigustikule ning tekitab vahendusasutuste suhtes vaenulikku keskkonda. Seetõttu tuleb kinnitada kodanikuühiskonna organisatsioonide rolli tähtsust ning suurendada neile antavat ELi rahalist toetust.

5.7.

Komitee kutsub üles looma kodanikuühiskonna tegutsemisruumi vabaduste ELi õigusvoliniku, kellele saaksid valitsusvälised organisatsioonid teatada ka ahistamise või nende töö piiramise juhtumitest.

6.   Võimalikud lahendused Euroopa tasandil

6.1.

Komitee leiab, et Euroopa ja riiklikul tasandil tuleks luua poliitiline ja seadusandlik raamistik, et soodustada sellise Euroopa mitmekesistatud kodanikuühiskonna arendamist, mille tegevus toimub põhiõiguseid väljendavate väärtuste raamistikus.

6.2.

Euroopa institutsioonid peaksid tagama kodanikuühiskonna organisatsioonide positiivse maine edendamise ning veenduma, et säilitatakse nende sõltumatus, eeskätt tugevdades nende tegevussuutlikkust ja kaasatust sotsiaalse innovatsiooni ja kodanikuosaluse raames, mis on sageli seotud rahastamisega.

6.3.

Nagu on teinud teatavad liikmesriigid riiklikul tasandil tänu vastastikuste kohustuste hartadele või paktidele, võiksid ka Euroopa institutsioonid tunnustada Euroopa ühenduste esindusasutusi ja moodustada nendega partnerlusi ning luua seeläbi tingimused tõeliseks Euroopa kodanikuühiskonna dialoogiks ja viia ellu ELi lepingu artiklit 11 ja muid vastavaid rahvusvahelisi kokkuleppeid (16).

6.4.

Lisaks on tungivalt vajalik alustada uuesti arutelu Euroopa ühenduste põhikirja üle, mille ettepaneku (17) tegi komisjon 1992. aastal, ja Euroopa sihtasutuse põhikirja üle. See võimaldaks soodustada kodanikuühiskonna organisatsioonide tunnustamist ja koostööd Euroopa tasandil ning täiendaks Euroopa äriühingu põhikirja, mis võeti vastu 2004. aastal (18).

6.5.

Komitee leiab, et EL peaks innustama liikmesriike säilitama olemasolevaid ja looma uusi maksusoodustusi eraannetustele ning jaotama osa maksutulust ümber kodanikuühiskonna organisatsioonidele, kõrvaldades samas takistused piiriülestele annetustele tänu maksuõiguse ja -menetluste kooskõlastamisele ning investeerides heategevuse arendamisse kogu ELis.

6.6.

Tulevase mitmeaastase finantsraamistiku suhtes kutsub komitee eelarvepädevaid institutsioone üles suurendama toetust kodanikuühiskonna organisatsioonidele, eeskätt tegevustoetuste ning mitmeaastase rahastamise kaudu, et soodustada edukaid pikaajalisi meetmeid.

6.7.

Pärast põhiõiguste harta vastuvõtmist ei ole siiani tõhusat programmi, et toetada kodanikuühiskonda inimõiguste tasandil Euroopa Liidu riikides. Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kodanikuühiskonnale ELiga ühinemise raames antud märkimisväärset tuge ei ole muude rahastamismehhanismide abil säilitatud. Terrorismi ja äärmuslike ja/või populistlike liikumiste leviku tulemusel toimunud hiljutised muutused tõendavad vajadust investeerida rohkem selles valdkonnas ja tagada riikide hulgas ühtekuuluvus kodanikuühiskonna arengu suhtes.

6.8.

Komitee palub, et komisjon teeks ettepaneku luua ELis Euroopa demokraatia, väärtuste ja inimõiguste rahastu, (19) millele eraldataks märkimisväärne eelarve ning mis oleks avatud otse kodanikuühiskonna organisatsioonidele kogu ELis, sealhulgas inimõiguste kaitsjatele, kelle eesmärk on edendada ja kaitsta ELi põhiväärtusi. Rahastu peaks katma nii tegevuskulud kui ka kohtuvaidlused ja järelevalvetegevuse ning seda tuleks hallata sõltumatult sarnaselt Euroopa demokraatia rahastuga (20) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liikmete osalusel.

6.9.

Programm „Kodanike Euroopa“ on ainuke Euroopa programm, millega aidatakse konkreetselt kaasa demokraatia puudujäägi vähendamisele, võimaldades kõigil eurooplastel ülesehitamises vahetult osaleda, ent sellele eraldatakse liiga vähe toetuseid. Praegustes tingimustes, kus seatakse kahtluse alla Euroopa väärtused ja demokraatia, leiab komitee, et sellele programmile tuleks eraldada järgmises finantsraamistikus 500 miljoni euro suurune eelarve kooskõlas Euroopa Parlamendi ettepanekuga (21). Samuti tuleks suurendada programmi „Erasmus+“ kodanikuühiskonnale suunatud meetmeid.

6.10.

Enamikul kodanikuühiskonna organisatsioonidel on raskusi struktuurifondidele juurdepääsemises, eeskätt nõutud kaasrahastamise tõttu. Samuti kasutatakse liiga vähe tehnilise abi sätteid, mille eesmärk on toetada suutlikkuse suurendamist, ning sageli on neid võimalik kasutada üksnes valitsemissektoril. Kodanikuühiskonna partnerluse tegevusjuhendit, mis on peamine vahend, ei ole enamikus riikides nõuetekohaselt ellu viidud (22). Isegi kui kodanikuühiskonna organisatsioone kutsutakse osalema järelevalvekomiteedes, siis on nende osa nendes piiratud.

6.11.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma viivitamatult asjakohaseid meetmeid, sealhulgas kohaldama rikkumismenetlusi liikmesriikide vastu juhtudel, kui siseriiklikud haldus- või õigusnormid piiravad riiklike kodanikuühiskonna organisatsioonide juurdepääsu ELi vahenditele, sealhulgas siis, kui on kehtestatud rahastamise tingimused, mis piiravad neil kodanike huvide esindamist.

6.12.

Tänu oma seotusele ja pidevale kontaktile kodanikega ning kohapealsele tegevusele on kodanikuühiskonna organisatsioonid teadlikud ühiskondlikest probleemidest ja vajadustest, ent sellegipoolest on nad teadusuuringutesse väga vähesel määral kaasatud. Samuti on piiratud kodanikuühiskonna organisatsioonide juurdepääs Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmile. Komitee nõuab, et korraldataks põhjalikum arutelu selle üle, kuidas soodustada sidet teadlaste ja kodanikuühiskonna vahel, ning teeb ettepaneku luua uus kodanikuosaluse ja demokraatia tegevussuund ühiskonnaprobleemide samba raames tulevases teadusuuringute raamprogrammis.

6.13.

Noorte tööpuudus on endiselt märkimisväärsel tasemel ja see on üks kõige kiireloomulisematest probleemidest, millega EL tegelema peab, ning seejuures on üha suurem arv noori sotsiaalse tõrjutuse ohus. Selles kontekstis tuleks Euroopa rahastamisega rohkem toetada kodanikuühiskonna organisatsioone, mis aitavad kaasa noorte kvalifikatsioonide ja pädevuste arendamisele mitteformaalse hariduse kaudu.

6.14.

Kultuuri valdkonnas ei ole enamik toetusi kohandatud sektori kodanikuühiskonna organisatsioonidele, mistõttu on nad ka ilma jäetud juurdepääsust erinevatele finantsinstrumentidele, näiteks laenud. Kontekstis, milles on üha levinumad identiteedi ja populismiga seotud väljendusviisid, ei tehta tõelisi jõupingutusi kultuuri Euroopa mõõtme raames. EL peaks eelkõige programmi „Loov Euroopa“ kaudu rohkem toetama ka sõltumatut kultuuriloomet ning investeerima kohaliku mittetulundusliku kogukonnameedia arendamisse ja säilimisse.

6.15.

Arengukoostöö puhul peaks EL investeerima rohkem inimestele suunatud koostöömeetmetesse, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse, valitsemise, inimõiguste, keskkonnaõiguste, kliimamuutustele vastupidavuse, hariduse ja sotsiaalkaitse seisukohast, eelkõige riigiti temaatilise lähenemisviisi abil, kuhu kaasatakse aktiivselt kodanikuühiskond.

6.16.

Tulevase mitmeaastase raamistiku koostamisel tuleks arvesse võtta ka kestliku arengu eesmärke ning soolise võrdõiguslikkuse prioriteete.

6.17.

Kodanikuühiskonna tugevdamine sõltub ka sellest, kui väiksemate organisatsioonide ning kõige ebasoodsamas olukorras elanike jaoks antakse parem juurdepääs rahastamisele. Komisjon peaks selles raamistikus kavandama erinevaid rahastamisviise ning osalema rohkem haldusmenetluste lihtsustamises. Toetuse ümberjaotamise mehhanismid (või mitmeastmeline rahastamine), näiteks need, mida viiakse ellu demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi või Euroopa majanduspiirkonna toetuste raames, peaksid olema ette nähtud süstemaatilisemalt. Toetused peaks määrama sõltumatu riiklik operaator pakkumiskutse alusel (23).

6.18.

Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kodanikuühiskonna organisatsioonidel on proportsionaalselt veel väiksem juurdepääs vahenditele. Komisjon peaks tõhustama oma teavitamismeetmeid eri kodanikuühiskonna organisatsioonidele suunatud vahendite kohta ning soodustama veelgi partnerlusi organisatsioonide vahel.

6.19.

Lisaks oleks kasulik kehtestada süstemaatilisem järelevalve ja tugi toetust saavatele organisatsioonidele, pakkudes koolitusi lepinguliste kohustuste ja auditite kohta, ning erinevatele peadirektoraatidele, kes vastutavad finantsmääruse elluviimise eest.

6.20.

Andmebaasid, mis hõlmavad juba ellu viidud projektide ja heade tavade kirjeldusi, peaksid olema kättesaadavad võimalikele kandidaatidele, et soodustada innovatsiooni ja partnerlusi. Komisjon peaks jätkama oma jõupingutusi, et leevendada halduskoormust kandideerimisprotsessis ning rahastamise haldamisel, eeskätt luues eri programmidele ühtse veebipõhise kandideerimissüsteemi.

6.21.

Otse komisjoni hallatavate programmide hindamine peaks olema läbipaistvam, aga ka põhjalikum, võttes arvesse märkimisväärset arvu taotlusi Euroopa toetuste saamiseks ning madalat edu määra. Ka tagasiside võimaldaks ebaõnnestunud kodanikuühiskonna organisatsioonidel paremaks muutuda ja suurendada usaldusväärsust valikuprotsessi raames.

6.22.

Lepingutest teavitamise, lepingute allkirjastamise ja maksete teostamise tähtaegu tuleks märkimisväärselt lühendada, et piirata vajadust rahalisest puudujäägist tingitud pangalaenude järele.

6.23.

Komitee nõuab ka seda, et komisjon hindaks uuesti kaasrahastamise summasid, eeskätt väiksemate organisatsioonide puhul, kellel on palju raskusi vahendite saamisega teistest rahastamisallikatest, ning organisatsioonide puhul, kes osalevad surveprotsessis, näiteks tarbijaorganisatsioonid, keskkonnaühendused, inimõiguste kaitse ja kodanikuaktiivsust edendavad organisatsioonid. See on eriti vajalik, sest kaasrahastamiseeskirjad suurendavad kodanikuühiskonna organisatsioonide halduskoormust ja ohtusid, mida see põhjustab rahastajate lepinguliste eeskirjade ja finantseeskirjade mitmekesisuse tõttu.

6.24.

Komitee kiidab vägagi heaks ka komisjoni finantseeskirju käsitleva määruse läbivaatamise ettepaneku raames tehtud ettepaneku (24) võtta rahastamiskõlbliku kuluna arvesse vabatahtlike aega ning hõlbustada mitterahalise toetuse arvesse võtmist kaasrahastamisena. See ettepanek on otsene vastus komitee üleskutsele, mida väljendati arvamuses „Statistiliste vahendite kasutamine vabatahtliku töö hindamiseks“ (25). Komitee tunneb heameelt ka Euroopa Parlamendi raporti üle ning nõukogu ettepaneku üle kehtestada erand kasumi taotlemise keelule mittetulundusühingute jaoks. Komitee kutsub ELi institutsioone üles jõudma kokkuleppele pakutud tekstis, mis võimaldaks vabatahtlike kulutatud aega õiglaselt hinnata.

6.25.

Rahastamise kättesaadavuse ja kontrolli läbipaistvust tuleks suurendada, määratledes selged suunised komisjoni kontrollitoimingutele, ning mitut annetajat hõlmavate rahastamiste puhul võttes arvesse partnerite eelnevaid hinnanguid ja valikuid, aga ka teiste annetajate hilisemaid kontrolle ja auditeid.

6.26.

Lisaks tuleks komisjoni finantsläbipaistvuse süsteemi reformi kaudu lihtsustada avalikkuse juurdepääsu teabele rahastamise summade ja eesmärkide kohta. Süsteem peaks hõlmama aastaseid makseid mitmeaastaste kohustuste asemel ning olema usaldusväärsem tänu programmide erinevate andmebaaside ühtlustamisele. Samas peaksid valitsusvälised organisatsioonid jätkuvalt kohaldama aruandluses kõige kõrgemaid läbipaistvuse standardeid.

6.27.

Viimaks peaks komisjon töötama välja konstruktiivse dialoogi ja järelevalve eri peadirektoraatide ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel, et uurida häid ja halbu tavasid ning luua sidusam lähenemisviis.

Brüssel, 19. oktoober 2017

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Georges DASSIS


(1)  Sellel rahastul oleksid samad eesmärgid, mis on demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendil: http://www.eidhr.eu/whatis-eidhr#.

(2)  Euroopa demokraatia rahastu on sõltumatu, toetusi andev organisatsioon, mille lõid Euroopa Liit ja Euroopa liikmesriigid 2013. aastal eesmärgiga edendada demokraatiat Euroopa naabruses ja kaugemal. Kõik ELi liikmesriigid kuuluvad Euroopa demokraatia rahastu juhatajate nõukokku, sinna kuulub ka Euroopa Parlamendi liikmeid ja kodanikuühiskonna eksperte.

(3)  Euroopa Parlamendi resolutsioon programmi „Kodanike Euroopa“ kohta.

(4)  ELT C 170, 5.6.2014, lk 11.

(5)  ELT C 11, 15.1.2013, lk 8.

(6)  ELT C 318, 23.12.2006, lk 163.

(7)  ELT C 88, 11.4.2006, lk 41.

(8)  „Euroopa avaliku halduse valge raamat“, 25.7.2001.

(9)  COM(2000) 11 final.

(10)  Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta 2011.

(11)  Vt eeskätt 2017. aasta uurimus http://ec.europa.eu/echo/eurobarometer_en.

(12)  EuropeAid – arengu ja koostöö peadirektoraat.

(13)  „Civic Space in Europe 2016“, Civicus Monitor.

(14)  Vt Ühendkuningriigi lobitöö seadus, mille kohaselt ei tohi valitsusvälised organisatsioonid valimiskampaaniate ajal oma seisukohti väljendada, ning Iirimaa 2011. aasta muudetud valimisseadus, mille eesmärk on vältida kolmandate isikute mõju valimiskampaaniate raames, ent mille tõlgendamine poliitilise eesmärgi seisukohast ja isiklike annetuste piirmäärad valitsusvälistele organisatsioonidele on põhjustanud vastuolusid, eeskätt aborti pooldava kampaania rahastamise seisukohast.

(15)  ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.

(16)  Vt näiteks kohustused kestliku arengu eesmärkide ning ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni raames tagada struktureeritud dialoog, millele tagatakse piisav rahastamine.

(17)  EÜT C 99, 21.4.1992, lk 1.

(18)  Euroopa äriühingu põhikiri.

(19)  Sellel rahastul oleksid samad eesmärgid, mis on demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendil: http://www.eidhr.eu/whatis-eidhr#.

(20)  Euroopa demokraatia rahastu on sõltumatu, toetusi andev organisatsioon, mille lõid Euroopa Liit ja Euroopa liikmesriigid 2013. aastal eesmärgiga edendada demokraatiat Euroopa naabruses ja kaugemal. Kõik ELi liikmesriigid kuuluvad Euroopa demokraatia rahastu juhatajate nõukokku, sinna kuulub ka Euroopa Parlamendi liikmeid ja kodanikuühiskonna eksperte.

(21)  Euroopa Parlamendi resolutsioon programmi „Kodanike Euroopa“ kohta.

(22)  AEIDL – Thematic Network Partnership.

(23)  „Mid-term NGO evaluation released“, Euroopa majanduspiirkonna toetused.

(24)  COM(2016) 605 final.

(25)  ELT C 170, 5.6.2014, lk 11.


2.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 81/16


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Külad ja väikelinnad maaelu arengu kiirendajatena: probleemid ja võimalused“

(omaalgatuslik arvamus)

(2018/C 081/03)

Raportöör:

Tom JONES

Täiskogu otsus

22.9.2016

Õiguslik alus

kodukorra artikli 29 lõige 2

 

omaalgatuslik arvamus

 

 

Vastutav sektsioon

Põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

3.10.2017

Vastuvõtmine täiskogus

18.10.2017

Täiskogu istungjärk nr

529

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

129/0/1

1.   Järeldused ja soovitused

Järeldused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee usub, et vaatamata tasakaalustatud elanikkonna ja traditsioonilise majandustegevuse vähenemisele paljudes külades ja väikelinnades on piisavalt tõendeid, et mitmetes (kui mitte kõikides) maapiirkonna asulates on olemas hea tava olla jätkusuutliku tuleviku suhtes optimistlik. Sellised asulad võivad olla laiema maapiirkondade uuendamise ja jätkusuutliku arengu kiirendajad.

1.2.

Kuid see optimism sõltub jätkusuutlikest, terviklikest jõupingutustest, mis hõlmavad inimesi ja rahalisi vahendeid kõigil valitsustasanditel ja kõigi kolme sektori (era ja avaliku sektori ja kodanikuühiskonna) raames.

Soovitused

1.3.

Komitee toetab täielikult Euroopa Komisjoni arukate külade algatust, eelkõige direktoraatidevahelise koostöö vallas antud lubaduste tõttu. Riiklikud ja piirkondlikud maaelu arengu programmid, mida põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat koos liikmesriikidega haldab, on väga olulised, kuid selle raames ei saa kunagi investeerida algatusse piisavalt vahendeid ilma riiklike, piirkondlike või kohalike avalike investeeringuteta. Komitee võtab teadmiseks Euroopa Regioonide Komitee nutikaid külasid käsitleva arvamuse (1) ja toetab seda.

1.4.

Kiire lairibaühendus (nii mobiilne kui ka püsivõrgu kaudu) on väga oluline, et arukalt arendatud küladel ja linnadel oleks lootust majanduslikuks ja sotsiaalseks arenguks, ja see peab olema täielikult ligipääsetav, nagu on tagatud 2016. aasta Cork 2.0 deklaratsioonis esile tõstetud maapiirkondade huvidega kooskõlastatuse hindamises.

1.5.

Avalikud teenused hariduse, koolituse, tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande ning lastehoiu valdkonnas tuleks integreerida ja need peaksid olema tehnoloogiliste edusammude kasutamisel uuenduslikud ning kättesaadavad.

1.6.

Maapiirkondade planeerimisasutused peaksid võitlema külade ja väikelinnade tühjaks jäänud hoonete renoveerimise võimaluste ja menetluste eest, tagades alustavatele ettevõtjatele madalad maksumäärad ja hüvitised linnaäärsetelt jaemüügiprojektidelt. Selliste renoveeritud hoonete pakkumisel tuleb arvestada kohalike valitsusväliste organisatsioonide, era- ja avaliku sektori vajadustega.

1.7.

Veel üks probleem on halb transpordiühendus – seal, kus erasektor tagasi tõmbub, soovitatakse kasutada jagatud transporti ning kogukonnale kuuluvaid busse ja sõidukeid.

1.8.

Võimaluse korral tuleks tööandjaid julgustada toetama kaugtööd ja realiseerima maapiirkondade/linnade partnerluse võimalikku kasu. Sellega seoses on väga oluline nii põllumajandusturismi kui ka maaturismi panus, tervisega seotud tegevused ning kohalike põllumajandus- ja käsitöötoodete brändimine, samuti kultuuri-ja ajalooürituste nimekirja laiendamine. Maaelu arengu programmi pakutava toetuse abil on ettevõtjatel võimalik meelitada ligi välisinvesteeringuid ning arendada ja turustada lisaväärtusega tooteid.

1.9.

Valitsemine kõige madalamal kohalikul tasandil on riiklik või piirkondlik küsimus. Siiski vajavad külad ja väikelinnad suuremat mõjuvõimu ja juurdepääsu rahalistele vahenditele, et juhtida ja toetada oma valijate soove.

1.10.

LEADER programmi ja kohalikke algatusrühmi tuleks täielikult toetada nende püüdlustes edendada kohalikku arengut, julgustades nii erasektori ettevõtjaid kui ka mittetulundusühinguid tegevust alustama ja seda laiendama ning tagama kaasavat ja toetavat kogukondlikku mõtteviisi. Täiustatud koostöö abil saaks neid jõupingutusi laiendada kogukonna juhitud kohaliku arengu (CLLD) kaudu.

1.11.

Külade ja väikelinnade inimesed peaksid eelkõige looma ühtsustunde, mis julgustaks seestpoolt algatatud juhtimist. Koolid ja kohalikud mentorid peaksid edendama juhtimist. Esilekerkivad juhid vajavad täielikku toetust nõustamisasutustelt ja valitsusvälistelt organisatsioonidelt, millel on juurdepääs parimatele tavadele ja sarnastele asjakohastele ettevõtmistele.

1.12.

Esilekerkivaid arukalt arendatud külasid tuleks tutvustada piirkondlikul, riiklikul ja ELi tasandil. ELi institutsioonid ja nende sidusrühmad peaksid sisse viima iga-aastase tähtpäeva, et edendada edukaid ja ühtseid külade ja väikelinnade kogukondi.

1.13.

Linnade või suurlinnade ja nende naaberpiirkondade vahelise tõelise partnerluse väljaarendamiseks ja tugevdamiseks toetab komitee R.E.D (2). 2016. aasta dokumendis „Making Europe Grow with its Rural Territories“ („Euroopa ja tema maapiirkondade kasvu edendamine“) esitatud soovitusi ja fondi Carnegie Trust sõpruslinnade katseprojekti. Linna- ja maapiirkondade partnerlustele tuleks kohaldada kestliku arengu ja ringmajanduse põhimõtteid.

1.14.

Komitee toetab 2015. aastal teise Euroopa maapiirkondade parlamendi poolt vastu võetud Euroopa maaelu manifestis tehtud üleskutset „maa- ja linnapiirkondades kogukondade, organisatsioonide ja ametivõimude vahelisele suurendatud koostööle, et saada täielikult kasu sotsiaalsetest, kultuurilistest ja majanduslikest sidemetest, mida selline koostöö võib kaasa tuua, ning maa- ja linnapiirkondades ideede ja heade tavade aktiivsele vahetamisele asjaomaste inimeste vahel.“

1.15.

Komitee soovitab Euroopa Investeerimispangal luua väikeste maaettevõtete (nii era- kui ka sotsiaalsete ettevõtete, sealhulgas ühistute) jaoks kohandatud toetuskavad, nagu lubati EIP 2017.–2019. aasta programmis.

1.16.

Euroopa noortalunike organisatsiooni (CEJA) ja teisi noorte esindusasutusi tuleks toetada, et luua noortefoorumite jaoks võimalusi kohalikes kogukondades, kus edendatakse tegevusi noorte vajaduste ja püüdluste alusel. Noored vajavad palju suuremat sõnaõigust majandus- ja sotsiaalküsimuste arutamisel ja koolitused, mentorlus ja rahalised toetused peavad olema kohandatud nende vajadustele.

1.17.

ÜRO kestliku arengu eesmärk nr 11 puudutab linnu ja asulaid. Asulate alla tuleks samuti hõlmata jätkusuutlikud külad ja väikelinnad.

1.18.

Külade ja väikelinnade kultuuriväärtused tuleks seada 2018. aasta kui Euroopa kultuuripärandi aasta raames silmapaistvale kohale ja korraldada asjaomaseid algatusi. Eakamatel külaelanikel võib olla tähtis roll traditsiooni ja kultuuri edendamisel, mistõttu tuleks luua tingimused, et nad saaksid selles valdkonnas aktiivselt tegutseda.

1.19.

Komitee soovitab heade tavade jagamist kõigil tasanditel. Seda tehakse juba Euroopa maaelu arengu võrgustiku, ELARDi, Euroopa külade ja väikelinnade nõukogu (Ecovast) ja Euroopa maapiirkondade parlamendi (ERP), samuti väljaande „The best Village in the World“ („Parim küla maailmas“) (3) kaudu.

2.   Sissejuhatus

2.1.

Maapiirkonnad on oluline osa Euroopa ning seal asuvad väga olulised põllumajandus- ja metsandusettevõtted. Väikelinnade ja külade kogukonnad asuvad maal, on osa maapiirkondadest ning maapiirkonnad on alati olnud kohad, kus inimesed elavad ja töötavad.

2.2.

Maapiirkondade väikelinnad on neid ümbritsevate suurte ja väiksemate külade jaoks keskused. Väikelinnad asuvad omakorda suurte linnapiirkondade tagamaal. Nad on kõik omavahel üksteisest sõltuvad. Nad on olulised partnerid maapiirkonna/linnapiirkonna partnerlustes – idee, mida on edendanud regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraat (4) ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon –, kus mõlemal partneril on võrdne staatus oma tuleviku juhtimise ja kavandamise osas. Üle Euroopa on külades ja väikelinnades toimunud mitmeid muutusi – nii majanduslikke kui ka sotsiaalseid – ja nad peavad jätkuvalt töötama tänapäeva oludega kohanemise nimel.

2.3.

Koos põllumajanduse ja metsandusega on külad ja väikelinnad maapiirkondade selgroog. Nad pakuvad töökohti, teenuseid ja haridust nii endale kui ka oma tagamaadel asuvatele küladele ja külakestele. Väikelinnad asuvad omakorda suuremate linnade ja suurlinnade tagamaal. See loob seosed maa- ja linnapiirkondade vahel, mis on iga piirkonna tunnus. Linna- ja maapiirkonnad pakuvad üksteisele teenuseid – linnapiirkonnad sõltuvad maapiirkondadest toidu tarnimise osas ning on käepärane turg maapiirkonna toodete jaoks ja maapiirkonnad pakuvad linnaelanikele lõõgastust ja rahu.

2.4.

Paljudes maapiirkondades on tugev kogukonnatunnetus. See suhtumine on nõrgenemas ja paljudes kaugemates maapiirkondades on aset leidnud maa hülgamine ja hooletusse jätmine.

3.   Konkreetsed probleemid

3.1.

Maakogukonnad on pidanud viimase paari aastakümne jooksul tegelema probleemidega, mis tulenevad soovist mastaabisäästu nimel viia kesktasandile paljud teenused, muutustest transpordi ja reisimise vallas ja inimeste tänapäevasest eluviisist. Kohalikud teenuseid pakkuvad ettevõtjad kolivad maapiirkondadest kaugemale; paljud kauplused, panga- ja postiteenused kaovad ja väikesed maakoolid suletakse.

3.2.

Maapiirkondades ei torka töötus silma, sest vastavad arvnäitajad on võrreldes linnapiirkondadega väikesed; siiski on maapiirkondadel lisaks ka tööhõivekeskustest (mis on linnapõhised) saadavale abile juurdepääsu probleem ja tihti kannatavad nad maapiirkonna halveneva avaliku transpordi tõttu. Töötus võib olla madal, sest väga paljud noored on lahkunud, minnes mujale koolitust, haridust või tööd otsima, samal ajal kui need, kes jäävad, töötavad madala palga eest.

3.3.

Avaliku sektori rahaliste vahendite puhul, mis on maakogukondade toetamiseks väga olulised, peab arvestama suureneva nõudlusega eelarve järele, mis tuleneb elamiskulude üldisest tõusust ja teenuste osutamise kulude suurenemisest.

3.4.

Investeeringutega teedesse ja maanteedesse julgustatakse eraautode kasutamist tööl käimise kõige lihtsama viisina. Inimesed on nüüd palju rohkem valmis läbima pikemaid vahemaid, kuid see on omakorda viinud selleni, et nad sõltuvad vähem tööst või teenuste osutamisest oma kohalikus kogukonnas.

3.5.

Inimeste ostuharjumused on muutunud. Tihti teevad nad sisseoste oma töökoha lähedal, tavaliselt suures linnas ja mitte oma külas või väikelinnas. Samuti ostavad nad kaupa internetist ja kaup tuuakse neile koju. See kõik on aidanud kaasa kohalike kaupluste kadumisele.

3.6.

Noored lahkuvad maapiirkondadest, et leida linnades koolitust, haridust ja tööd. Ilma maapiirkondades töökohtade säilitamiseta on raske inimesi maakogukondadesse tagasi meelitada. On hädavajalik suunata noorte inimeste seisukohad ja arvamused kohaliku demokraatia keskmesse. Tuleb toetada noorte esindusorganisatsioone, et innustada nende osalemist valitsemises. Samuti peaksid majandus- ja sotsiaalasutused kohandama oma nõustamist ja rahalisi toetusi noorte vajadustele.

3.7.

Põlvkondadevahelisele sidususele esitab väljakutse vanuserühmade arvuline tasakaalustamatus. Kättesaadavad kohandatud tööhõivemeetmed, koolid ja lastehoid, samuti taskukohased eluasemed maapiirkondades on väga olulised, et võimaldada noortel ja lastega peredel maapiirkondadesse jääda või sinna naasta. Inimestel kogukonnas on mõnikord erinevad vaated kohalikule majandustegevusele. On vaja dialoogi ja mõistmist, et tasakaalustada rahumeelsus sobivate tööhõivealgatustega.

4.   Võimalused

4.1.

Euroopa Komisjoni arukate külade algatus on väga oluline, eelkõige direktoraatide vahelise koostöö kohta antud lubaduste tõttu. Põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi maaelu arengu programmi raames ei ole võimalik investeerida algatusse piisavalt vahendeid ilma teise direktoraadi ja riikliku, piirkondliku või kohaliku avaliku investeeringuta. Pärast hindamist tuleb see katsealgatus lisada mis tahes uude ühise põllumajanduspoliitika ja piirkondlikku programmi ja rakendada, et hõlmata väikelinnu nn maapiirkondade taassünni osana.

4.2.

Lairibaühendus on kõigi maapiirkondade jaoks väga oluline. Nii mobiilse kui ka staatilise lairibaühenduse parandamine võib edendada mitmesuguseid tegevusi – mitte ainult ettevõtete loomise ja kodust töötamise võimalusi, vaid ka inimeste igapäevaelu kvaliteeti. See võib võimaldada veebipõhist õppimist, paremat juurdepääsu tervishoiuteenustele ja veebis saadaolevate teenuste turustamist. On häid tavasid selle kohta, kuidas paranenud juurdepääs internetile on maapiirkondade kogukondadele kasu toonud. Tuleks teha kättesaadavaks baasõpe, mis võimaldaks eelkõige eakamatel kodanikel internetti kasutada.

4.3.

Võimaluse korral tuleks tööandjaid ergutada kaugtööd toetama ja maapiirkondade/linnade partnerluse võimalikku kasu realiseerima. Maaelu arengu programmi pakutava toetuse kaudu on ettevõtjatel võimalik meelitada ligi välisinvesteeringuid ning arendada ja turustada lisaväärtusega tooteid, nagu toiduained, joogid, maastik ja ajalooline pärand, kultuurilised, tervishoiu- ja vaba aja tegevused, tagades samas maapiirkondade käsitöö- ja keskkonnaalaste oskuste järjepidevuse.

4.4.

Avalikud teenused hariduse, koolituse, tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande valdkonnas tuleks integreerida, rühmitada ja need peaksid olema tehnoloogiliste edusammude kasutamise mõistes uuenduslikud, et vältida diskrimineerimist ja kõrvalejäetust, eelkõige vanemate ja teismeliste elanike puhul. Hajutatud omavalitsusasutused võiksid anda eeskuju linnaõhu küllastumise ja saastamise vähendamisel, suurendades samal ajal maapiirkondade väärtust. Kohalikel asutustel on keskne tähtsus maapiirkondade planeerimisel ja maakogukondades positiivsete muutuste tagamisel, et toetada nende tulevikku ja aidata seda jätkuvalt kindlustada. Teenuseid võib osutada ühest hoonest ning kasutuseta hooneid võib kasutada uue äritegevuse jaoks, luues täiendavaid töökohti, mis võivad pakkuda majandustegevuse võimalusi. Selliste renoveeritud hoonete pakkumisel tuleb arvestada kohalike valitsusväliste organisatsioonide, era- ja avaliku sektori vajadustega.

4.5.

Tegutseda tuleb selle nimel, et arendada linnade ning suurlinnade ja nende naaberpiirkondade vahelist tõelist partnerlust, et saada vastastikku aktsepteeritavatel tingimustel ühtekuuluvustunde suurendamise kaudu osa brändimisest ja ühistest investeeringutest. Koos teiste organisatsioonidega soovitas R.E.D. 2016. aastal Euroopa poliitilist strateegiat maapiirkondadele 2030. aastaks (5). Teine näide on fondi Carnegie Trust sõpruslinnade katseprojekt. Linna- ja maapiirkondade partnerlustele tuleks kohaldada kestliku arengu ja ringmajanduse põhimõtteid.

4.6.

Teine Euroopa maapiirkondade parlament võttis 2015. aasta novembris vastu Euroopa maaelu manifesti. Euroopa maapiirkondade parlamendi võrgustik koos partneritega 40 Euroopa riigis järgib manifestis määratletud teemasid. Euroopa maapiirkondade parlament tegutseb järgmiste eesmärkide nimel: maa- ja linnapiirkondades kogukondade, organisatsioonide ja ametivõimude vaheline suurendatud koostöö, et saada täielikult kasu sotsiaalsetest, kultuurilistest ja majanduslikest sidemetest, mida selline koostöö võib kaasa tuua, ning ideede ja heade tavade aktiivne vahetamine asjaomaste inimeste vahel maa- ja linnapiirkondades. Jõupingutusi teevad kõik partnerid eri valdkondades, nagu „Väikelinnad“, „Jätkusuutlikud teenused ja infrastruktuur“ ning „Integreeritud maaelu areng ja LEADER/kogukonna juhitud kohalik areng“, mille tulemusel koostatakse aruanne, mis esitatakse ja mida arutab kolmas Euroopa maapiirkondade parlament Madalmaades Venhorstis 2017. aasta oktoobris.

4.7.

Euroopa Investeerimispank peaks looma maapiirkondade väikeettevõtete (nii era- kui ka sotsiaalsete ettevõtete, sealhulgas ühituste) jaoks kohandatud toetuskavad, nagu lubati EIP 2017.–2019. aasta programmis ja mille näiteks on EIP toetus Agroses paiknevale asutusele Niki’s Sweets ja Troodose mäestikule Küprosel.

4.8.

Vabatahtlik sektor on maapiirkondades väga aktiivne, aitab koordineerida tegevusi ja inimestel koostööd teha. Sotsiaalsed ja kogukondlikud ettevõtted, näiteks 300 sotsiaalmajanduslikku ettevõtet Taanis, kellel lubatakse kasutada brändi „RSV“, st registreeritud sotsiaalmajanduslik ettevõte, või Cletwr cafe Walesi keskosas, aitavad aina rohkem kaasa kadunud avalike ja erasektori teenuste kompenseerimisele. See tegevus on kooskõlas ettevõtja sotsiaalse vastutuse ideedega. Selliste organisatsioonide nagu Plunketti fondi toetus ja nõustamine sotsiaalsete ja kogukondlike ettevõtete loomisel ja nende jätkusuutlikkuse tagamisel on väga oluline.

4.9.

Need, kes elavad külades ja väikelinnades, esindavad kõiki eluvaldkondi ja nad kõik vajavad sõnaõigust oma kohalikus kogukonnas. Avaliku halduse madalaim tase, st vallavolikogud või (väikesed) omavalitsused peaksid olema kaasatud kohalike otsuste tegemisse ja neid tuleks tugevdada ja julgustada selle funktsiooni täitmisel. Inimesed on oma kohalike kogukondade üle uhked ning seda on võimalik tunnustada ressursina ja kasutada teiste osalemise julgustamiseks. Pensionile jäänud äritegelastel ning avalikus või kodanikuühiskonna sektoris töötanud inimestel on pakkuda mitmeid oskusi. Euroopa Liidu ja kohalikud programmid pakuvad projekte, mis on julgustanud kohalikke partnerluste tekkimist külades või väikelinnades ja selle protsessi käigus on esile kerkinud mitmeid kogukonna ettevõtjaid. Nad on tulnud eri sektoritest ja neist on kujunenud oma kogukonna saadikud.

4.10.

Külad ja väikelinnad on oluline osa Euroopa kultuurist. Nad säilitavad sageli oma kohalikke kombeid ja traditsioone. Maapiirkonna kogukondadel on tihti pikk ajalugu ja nende hoonete arhitektuur hõlmab kohalikke ehitusmaterjale ja -stiile, mida on kasutatud mitme sajandi jooksul. Väikelinnade keskused on säilitanud rohkem kohalikke ettevõtteid ja neid ei ole üle ujutanud poekettide nõutud standardfassaadid, nagu on juhtunud suuremates linnakeskustes. Väikesed maapiirkonna kogukonnad on tihedalt seotud ümbritseva maastikuga ja see looduskeskkond on küla ja väikelinna ümbruse oluline osa, peegeldades nende väga mitmekesist päritolu – mäepealsed kaitsepositsioonid, jõgede ületuskohad, allikad, järvekaldad, saared, rannad jne. Külade ja väikelinnade kultuuriväärtused tuleks seada silmapaistvale kohale 2018. aasta kui Euroopa kultuuripärandi aasta tutvustamisel ja korraldada algatusi selle aasta raames. Eakamatel külaelanikel võib olla tähtis roll traditsiooni ja kultuuri edendamisel, mistõttu tuleks luua tingimused, et nad saaksid selles valdkonnas aktiivselt tegutseda.

4.11.

Nendel küladel ja väikelinnadel on pakkuda palju väärtuslikku, millele nad saavad tugineda ja mis aitab neil oma kohalikku majandust säilitada ja parandada. Nad on põllumajanduse, metsanduse ja energiatootmise ning samuti põllumajandus- ja maaturismi, tervishoiu, kultuurifestivalide ja keskkonnakaitse ning hariduse väljundite kaudu omavahel seotud. Üle Euroopa leidub sadu näiteid, nagu Kozard Ungaris, Alston Manor Inglismaal, mida võiks tuua teistele eeskujuks. Ecovasti aruanne „The Importance of Small Towns“ („Väikelinnade tähtsus“) on samuti väärtuslik panus külade ja väikelinnade rolli kirjeldamisse ja mõistmisesse.

4.12.

2016. aasta septembris peetud Corki 2.0 deklaratsiooni konverentsil lepiti entusiastlikult kokku, et maapiirkondade poliitika peaks tulevikus aitama liikmesriikidel ja piirkondadel arendada toetavaid maapiirkondade meetmeid ja edendama projekte Euroopa programmide alusel. Cork 2.0 deklaratsioonis kirjeldatud maapiirkondade huvidega kooskõlastatuse hindamine on ELi, liikmesriikide ja piirkondade jaoks väga oluline.

4.13.

ELi rahastatud LEADERi programmi metoodika ja kogukonna juhitud kohalik areng pakuvad vahendeid, et abistada maakogukondade tugevdamisel ja julgustamisel. LEADERi programm ja kohalikud algatusrühmad saavad toetada kohalikke jõupingutusi, et arendada nii eraettevõtete kui ka mittetulundusühingute asutamist ja kasvamist ning tagada kogukonna kaasatus ja toetus. LEADERi programmi on kuni 2014. aastani toetanud Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond, kuid alates 2015. aastast saavad ka teised struktuuri- ja investeerimisfondid rakendada seda metoodikat mitmetest fondidest rahastamise kaudu, tehes koostööd kogukonna juhitud kohaliku arengu raames. See nõuab paremat koostööd, head näited on IRD Duhallow ja SECAD-ist Corki maakonnas ja PLANED Walesis, kes on rakendanud mitu aastat alt-üles suunatud kogukonna juhitud kohalikku arengut.

4.14.

Euroopa programmide raames on mitmeid maapiirkonna projekte, mis annavad kindlat tunnistust heade tavade rohkusest väikelinnades ja külades. Head tavad näitavad ka vajadust ettevõtjaid ja väikseid tegevusrühmi toetavate vahendajate järele ja tõendavad nende väärtust.

Brüssel, 18. oktoober 2017

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Georges DASSIS


(1)  „Maapiirkondade taaselustamine nutikate külade abil“ (veel avaldamata)

(2)  R.E.D.: Rurality – Environment – Development (maaelu – keskkond – areng).

(3)  Ulla Herlitzi ja kolleegide poolt parima tava praktilise näitena: ENRD: Euroopa maaelu arengu võrgustik, ELARD: Euroopa LEADERi maaelu arengu ühendus; Ecovast: Euroopa külade ja väikelinnade nõukogu.

(4)  Ecovast oli osa regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi RURBANi võrgustikust.

(5)  „Making Europe Grow with its Rural Territories“.


2.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 81/22


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kliimaõiglus“

(omaalgatuslik arvamus)

(2018/C 081/04)

Raportöör:

Cillian LOHAN

Täiskogu otsus

23.2.2017

Õiguslik alus

kodukorra artikli 29 lõige 2

 

omaalgatuslik arvamus

 

 

Vastutav sektsioon

põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

3.10.2017

Vastuvõtmine täiskogus

19.10.2017

Täiskogu istungjärk nr

529

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

194/12/8

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Kliimaõigluse käsitus määratleb ülemaailmseid kliimamuutusi poliitilise ja eetilise küsimusena, mitte pelgalt keskkonnaprobleemina. Tüüpiliselt käsitletakse seda vastastikuse ruumilise ja ajalise sõltuvuse globaalses kontekstis, võttes arvesse asjaolu, et kliimamuutused mõjutavad sageli enim ühiskonna kõige haavatavamaid ja vaesemaid rühmi. Samas on just need ühiskonnarühmad kõige vähem vastutavad kliimakriisi põhjustanud heitgaaside eest. Laiemalt võttes tähendab kliimaõiglus käesolevas arvamuses vajadust käsitleda kliimamuutuste sageli ebaproportsionaalset mõju kodanikele ja kogukondadele areneva ja arenenud majandusega riikides õigluse vaatenurgast.

1.2.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et kõigil kodanikel on õigus tervislikule ja puhtale keskkonnale ning õigus eeldada, et valitsused vastutavad oma riiklike kohustuste ja Pariisi kliimakokkuleppe raames riiklikult kindlaks määratud panuste eest kliimamuutuste põhjuste ja kliimamuutustega seotud ohtude käsitlemisel, võttes arvesse mitte üksnes kõige ilmsemat keskkonna- ja majanduslikku mõju, vaid ka mõju ühiskonnale.

1.3.

Komitee teeb ettepaneku alustada arutelu ELi kliimaõiguste deklaratsiooni teemal, mis hõlmaks ELi kodanike ja looduse õigusi ülemaailmsest kliimamuutuste kriisist tingitud probleemide kontekstis. Tunnustades ELi juhtpositsiooni tugeva ja õiglase rahvusvahelise kliimapoliitika eest võitlemisel, innustab komitee ELi institutsioone ja riikide valitsusi kontrollima kliimaõigluse põhimõtete kohaldamist kõigil tasanditel – nii maailma, Euroopa, riigi kui ka kogukonna tasandil. Selle edasipüüdliku eesmärgi saavutamise vahendina võiks kasutada Euroopa poolaasta protsessi. Kliimaõiglus tähendab õiglust nii inimeste kui ka keskkonna jaoks, millest me sõltume – need aspektid on omavahel tihedalt seotud. Komitee meenutab selles kontekstis kahte hiljutist algatust: ülemaailmset keskkonnapakti ja inimkonna õiguste ülddeklaratsiooni projekti.

1.4.

Tootmis- ja tarbimissüsteemid peavad muutuma, et kohanduda kliimamuutustega ja neid leevendada. See üleminek peab toimuma ülemaailmselt ja valdkondlikus kontekstis ning ELil võib siin olla juhtroll. Kindlaks tuleb teha kõige haavatavamad sektorid ja töötajad ning neid tuleb asjakohaselt toetada. Iseäranis tuleb üleminekul toetada toidusüsteeme ja nende sidusrühmi. Kestlik toidutarbimine peab algama juba tootmisahela alguses mulla ettevalmistamisel ning looduslike süsteemide majandamisel, mis on toiduainete tootmise nurgakivi. EL peaks võtma selgelt juhtrolli muldade jätkusuutliku majandamise ja kaitse edendamisel.

1.5.

Tarbijate mõjujõudu on sellise ülemineku saavutamiseks võimalik ära kasutada üksnes juhul, kui tarbijatel on võimalus valida kestlikke eetilisi alternatiive, mis ei vähenda märkimisväärselt ei teenuse, tarbimise ega kättesaadavuse mugavust ega kvaliteeti. Tarbijate jaoks mõistlikud alternatiivid saab välja töötada uute majandusmudelite kaudu, nagu digi-, jagamis- ja ringmajandus, ning rahvusvahelise koostöö kaudu ülemaailmsel ja valdkondlikul üleminekul neile mudelitele.

1.6.

Toetusmehhanisme, k.a avaliku sektori vahendeid, majanduslikke vahendeid ja stiimuleid tuleks kasutada taristu ja sobivate tugimehhanismide tagamiseks tarbijatele, kes soovivad valida vähese CO2-heitega elustiili, mis hõlmab ka abi eetiliste, pika kasutuseaga või kestlike kaupade ja teenuste kõrgemate kulude katmiseks. Seejuures tuleb tagada konkurentsivõime säilimine.

1.7.

Vaja on kaardistada töökohtade ümberpaigutumine vähese CO2-heitega majanduses ning määratleda sellekohased võimalused nii varakult kui võimalik. See võimaldab kavandada ja rakendada kõige tõhusamaid meetmeid, et tagada töötajate kaitse ja nende elukvaliteedi säilimine õiglase ülemineku käigus.

1.8.

Komitee kordab oma üleskutset luua Euroopa vaesuse vaatluskeskus, (1) mis koondaks kõiki sidusrühmi, et aidata määratleda Euroopa kütteostuvõimetuse näitajad. Õiglus kõigi kodanike jaoks tähendab, et tagatud on kõigi inimeste varustamine puhta, taskukohase ja kättesaadava energiaga.

1.9.

Komitee kutsub üles kaotama fossiilkütuste toetused ja võtma suuna taastuvenergiale ülemineku toetamisele.

1.10.

Tõhusad kestlikkuse meetmed eeldavad, et tagatud on ülemineku tugimehhanismide selge määratlemine, prioriteediks seadmine ja nõuetekohane rahastamine. Samal ajal peab EL alustama väga ulatuslikke rahvusvahelisi läbirääkimisi ülemaailmse kokkuleppe saavutamiseks, mis võib aidata leevendada kliimamuutuste põhjuseid ja toetada kestlikumat ülemaailmset majandusmudelit.

2.   Käesoleva arvamuse taust/koostamise põhjus

2.1.

Käesolev omaalgatuslik arvamus on koostatud kestliku arengu vaatlusrühma 2017. aasta töökava raames. Kliimaõiglus on teema, mis mõjutab meid kõiki, kuid sellest hoolimata ei tegeleta sellega ELi tasandil piisavalt. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel on siin võimalus võtta juhtroll ja esitada esialgsed ettepanekud iseäranis Euroopat silmas pidades. Mitmeid kliimaõigluse aspekte, näiteks saastekvootide globaalse ja individuaalse jaotamise küsimust, tuleb veel põhjalikumalt arutada.

2.2.

Komitee soovib kasutada oma institutsioonilist positsiooni ELi organiseeritud kodanikuühiskonna seisukohtade edastamiseks arutelus, mis puudutab kliimamuutuste mõju ja seda, kuidas oleks kõige parem seda mõju ausal ja õiglasel viisil juhtida.

2.3.

Rahvusvaheliselt heaks kiidetud ÜRO kestliku arengu eesmärke, Pariisi kokkulepet ja kliimamuutuste juba tajutavat mõju arvesse võttes muutub vajadus rakendada konkreetseid meetmeid kliimaõigluse saavutamiseks järjest pakilisemaks.

3.   Üldised märkused

3.1.

Kliimaõigluse käsitus määratleb ülemaailmseid kliimamuutusi poliitilise ja eetilise küsimusena, mitte pelgalt keskkonnaprobleemina. Selles võetakse arvesse asjaolu, et kliimamuutused mõjutavad sageli enim ühiskonna kõige haavatavamaid ja vaesemaid rühmi. Tüüpiliselt käsitletakse seda vastastikuse ruumilise ja ajalise sõltuvuse globaalses kontekstis, keskendudes iseäranis nende riikide vastutusele, kes on arenenud tänu loodusvarade kasutamisele.

3.2.

Kestliku arengu eesmärgid lähevad oma eelkäijatest (aastatuhande arengueesmärgid) kaugemale, tunnistades vastastikust aruandekohustust, vastutust, ühist tegutsemist ja kaasavate osalusprotsesside vajadust. Tunnustades ELi juhtpositsiooni tugeva ja õiglase rahvusvahelise kliimapoliitika eest võitlemisel, innustab komitee ELi institutsioone ja riikide valitsusi võtma kliimaõigluse meetmeid kõigil tasanditel – nii maailma, Euroopa, riigi kui ka kogukonna tasandil. Selle edasipüüdliku eesmärgi saavutamise vahendina võiks kasutada Euroopa poolaasta protsessi. Seega tähendab kliimaõiglus käesolevas arvamuses vajadust käsitleda kliimamuutuste sageli ebaproportsionaalset mõju kodanikele ja kogukondadele areneva ja arenenud majandusega riikides õigluse vaatenurgast.

3.3.

Probleemiks on vastuseis kliimamuutuste poliitikale ning arusaam, et see seab oma eelistele vaatamata ebasoodsasse olukorda tavakodanikke, konkreetseid tööstusharusid (nt põllumajanduslik toidutööstus või transport) või fossiilkütustest sõltuvaid kogukondi ja üksikisikuid.

3.4.

Erinevates poliitikaalgatustes keskendutakse sektoritele ja valdkondadele, mida kliimaprobleemid suuresti mõjutavad, nt tervishoid, transport, põllumajandus, energia. Kliimaõiglus saab pakkuda üldise integreeritud lähenemisviisi tagamaks, et üleminek vähese CO2-heitega majandusele saavutatakse ausal ja õiglasel viisil.

3.5.

Oluline on märkida, et kliimaõigluse keskmes ei ole üksnes need, keda kliimamuutuste mõju otseselt puudutab, vaid ka need, keda mõjutavad kliimamuutuste põhjustajad nende sõltuvuse tõttu sellistest kaupadest, teenustest ja elustiilidest, mida seostatakse suurte heitkoguste ja vähese ressursitõhususega.

4.   Konkreetsed märkused

4.1.   Sotsiaalne õiglus

4.1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et kõigil kodanikel on õigus tervislikule ja puhtale keskkonnale ning õigus eeldada, et valitsused vastutavad oma riiklike kohustuste ja Pariisi kliimakokkuleppe raames riiklikult kindlaks määratud panuste eest kliimamuutuste põhjuste ja kliimamuutustega seotud ohtude käsitlemisel, võttes arvesse mitte üksnes kõige ilmsemat keskkonna- ja majanduslikku mõju, vaid ka mõju ühiskonnale.

4.1.2.

ELi sotsiaalõiguste samba eesmärk on toimida suunanäitajana uuenenud lähenemisprotsessis paremate töö- ja elamistingimuste saavutamisel liikmesriikides. See tugineb 20 põhimõttele, millest paljusid mõjutavad kas otseselt kliimamuutused või kaudselt vajadus minna üle uutele majandusmudelitele.

4.1.3.

Komitee teeb ettepaneku algatada inimõiguste ja sotsiaalõiguste kontekstis arutelu kliimaõiguste deklaratsiooni koostamise üle. See hõlmaks kodanike ja looduse õigusi ülemaailmsest kliimamuutuste kriisist tingitud probleemide kontekstis. Komitee meenutab selles kontekstis inimkonna õiguste ülddeklaratsiooni projekti, mille koostas Corinne Lepage, pidades silmas COP21 konverentsi 2015. aastal.

4.1.4.

Looduse õigusi tunnustatakse nüüd õigusloomeprotsessi kaudu mitmetes riikides üle maailma. Näiteks võitis valitsusväline organisatsioon, sihtasutus Urgenda, 2015. aastal Madalmaades kohtuprotsessi valitsuse vastu. Madalmaade ülemkohus toetas järjekindlalt põhimõtet, et valitsuse saab võtta vastutusele selle eest, et ta ei võta piisavalt meetmeid kliimamuutustest tingitud prognoositava kahju ennetamiseks. Belgias ja Norras valmistatakse ette sarnaseid kohtuasju. Lisaks käsitletakse algatustes, nagu 24. juunil 2017 algatatud ülemaailmne keskkonnapakt, vajadust õiglase ülemaailmse keskkonnajuhtimise järele, täiendades nn õiguste kolmandat põlvkonda üldise, valdkonnaülese ja universaalse viiteinstrumendiga.

4.1.5.

On vaja tagada, et ühiskonna kõige haavatavamatel rühmadel ei lasuks ebaõiglane koormus ning et kliimaga arvestavale majandusmudelile ülemineku kulud jaotuksid ühiskonnas õiglaselt. Näiteks tuleks põhimõtet „saastaja maksab“ kohaldada neile, kes saastet tekitavad ja sellest kasu saavad, mitte lõppkasutajatele olukorras, kus neil puudub mõistlik alternatiiv. Komitee on selle olulise põhimõtte ettevaatlikku ja asjakohast rakendamist varem uurinud (2).

4.1.6.

Inimeste ümberasumise tõttu suureneb igat liiki ränne (sh kliimapagulased) (3). Oleme juba näinud, kui halvasti on EL selleks ette valmistatud ning kui ebaproportsionaalselt on jaotunud koormus liikmesriikide vahel. Komitee on juba juhtinud tähelepanu sellele, kuidas tasakaalustamata majanduslikud protsessid võivad antud kontekstis ebastabiilsust suurendada (4).

4.1.7.

Euroopa Parlamendi hiljutisest kliimapagulasi käsitlenud uuringust selgus, et ELi tasandil puudub konkreetne õigusakt, mis oleks kohaldatav „keskkonna tõttu ümberasujate“ suhtes. Ajutise kaitse direktiiv on massilise pagulastevooga tegelemiseks poliitiliselt kohmakas õigusakt ning komitee toetab seisukohta, et Lissaboni leping annab piisavalt laiaulatusliku mandaadi rändepoliitika läbivaatamiseks, et reguleerida „keskkonna tõttu ümberasujate“ staatust.

4.2.   Põllumajanduslik toidutööstus

4.2.1.

Toidutootmise süsteemid ja toitumine muutuvad, et kohanduda kliimamuutustega ja neid leevendada. Kõik kodanikud sõltuvad põllumajanduslikust toidutööstusest (nt põllumajandustootjad, pered, tarneahela osad, tarbijad), seega tuleks üleminekul vähese CO2-heitega ühiskonnale tagada, et mõjutatud ühiskonnarühmi aidatakse ja toetatakse muutustega toimetulekul. Lisaks peab see üleminek toimuma ülemaailmselt ja valdkondlikus kontekstis ning ELil võib siin olla juhtroll.

4.2.2.

Kliimamuutused kujutavad endast tohutut väljakutset Euroopa põllumajandusele, mis on ühtlasi nii kliimamõju põhjustaja kui ka sektor, mida see mõju esmajoones puudutab.

4.2.3.

Uuesti tuleb määratleda selle sektori panus sellistesse looduslikesse absorbeerimissüsteemidesse nagu ökosüsteemiteenused, mis võivad leevendada teatud osa kliimamuutuste mõjust. Neid põllumajandussektori pakutavaid teenuseid tuleks tunnustada ning ÜPP kaudu peaksid avaliku sektori vahendid liikuma selles suunas, et neid toetada johtuvalt nende toidutootmise eesmärgist. Seda üldist käsitust toetatakse hiljuti vastu võetud arvamuses (5).

4.2.4.

Kestlik toidutarbimine peab algama juba tootmisahela alguses mulla ettevalmistamisel ning looduslike süsteemide majandamisel, mis on toiduainete tootmise nurgakivi. Komitee rõhutab, et vaja on algatada arutelu mulla raamdirektiivi vajaduse üle ning et EL peab võtma juhtrolli, näidates selgelt, kui oluline on edendada muldade jätkusuutlikku majandamist ja kaitset (6). Mulla kaitse ja selle roll ökosüsteemiteenustes on praeguse ELi Nõukogu eesistujariigi Eesti üks prioriteet (7).

4.2.5.

Komitee toetab kestliku tootmise ja tarbimise käsitust. Üksmeele saavutamine vajaduse osas muuta suhtumist liha tarbimisse sõltub võimaluste ja toetusvahendite määratlemisest õiglaseks üleminekuks neile, kes sellest põllumajandusliku toidutootmise sektorist sõltuvad.

4.2.6.

Seda sektorit mõjutavad ka kliimamuutuste põhjustajad, iseäranis sektori sõltuvuse tõttu fossiilkütustest alates toiduainete tootmisest ja töötlemisest kuni transpordi ja pakendamiseni. Meetmete kujundamisel tuleb silmas pidada olemasoleva põllumajandusliku toidutööstuse mudeli suletud olemust ning põllumajandustootjate jaoks tuleb kavandada teostatavad sammud kestliku ja kliimasõbraliku tuleviku suunas.

4.2.7.

Keskkonnapoliitika ei pea olema vastuolus põllumajandussektori esmaste vajadustega, kui seda käsitletakse vähese CO2-heitega majandusele üleminekut hõlbustava praktilise tugimehhanismina.

4.3.   Tarbijad

4.3.1.

Tarbijate mõjujõudu on sellise ülemineku saavutamiseks võimalik ära kasutada üksnes juhul, kui tarbijatel on võimalus valida kestlik eetiline alternatiiv, mis ei vähenda märkimisväärselt ei teenuse, tarbimise ega kättesaadavuse mugavust ega kvaliteeti. Tarbijate jaoks mõistlikud alternatiivid saab välja töötada uute majandusmudelite kaudu, nagu digi-, jagamis- ja ringmajandus, ning rahvusvahelise koostöö kaudu ülemaailmsel ja valdkondlikul üleminekul neile mudelitele.

4.3.2.

Pahatihti rakendatakse põhimõtet „saastaja maksab“ valesti ning maksud surutakse peale tarbijatele, kellel puudub mõistlik alternatiiv. Tarbijatele tuleb pakkuda alternatiivset lahendust, enne kui kasutada hinnakujundust tõhusa vahendina mõjutamaks tarbijate käitumist soovitud suunas.

4.3.3.

Kilekotimaks on hea näide tarbijatelt sissenõutavast väikesest maksust, kui samas on neile jäetud alternatiivsed võimalused, näiteks võtta kaasa oma kott või kasutada müüja pakutavat kasti. Sel viisil on võimalik saavutada tarbijakäitumises ulatuslikke muutusi.

4.3.4.

Seevastu võib fossiilkütuste (näiteks bensiini) maksustamine tarbija tasandil tekitada rahulolematust, kuna suurem osa kasutada olevast sissetulekust kulub kütusele. See võib kaasa tuua ka ebaseadusliku järelturu tekke, jättes samas puutumata saasteaine tootja kasumi. Olukorda halvendab veelgi see, et enamikul juhtudel ei kasutata selliseid makse sihtotstarbeliselt. Kodanikud leiavad, et kliimamuutuste poliitika seab ebaõiglaselt kehvemasse olukorda need, kellel pole muud võimalust kui tegutseda fossiilkütusemajanduses.

4.3.5.

Toetusmehhanisme, k.a avaliku sektori ja majanduslikke vahendeid tuleks kasutada taristu ja sobivate tugimehhanismide tagamiseks tarbijatele, kes soovivad valida vähese CO2-heitega elustiili, mis hõlmab ka abi eetiliste, pika kasutuseaga või kestlike kaupade ja teenuste kõrgemate kulude katmiseks. See võib toimuda avaliku ja erasektori partnerluste vormis. Autotööstus on hea näide tootjate poolt toetatud rahastamisvõimalustest, eesmärgiga parandada uute autode kättesaadavust tarbijate jaoks. Sarnast liiki tugisüsteeme võiksid pakkuda ka teised sektorid, näiteks kodumasinate soetamisel ning elu- või tööruumide renoveerimisel.

4.3.6.

Kliima seisukohalt tekib vastuolu, kus ühelt poolt kasutatakse avaliku sektori raha selliste süsteemide ja taristute toetamiseks ja neisse investeerimiseks, mis suurendavad lõppkasutajate sõltuvust kliimamuutuste põhjustajatest, teiselt poolt aga tehakse jõupingutusi selleks, et kliimamuutuste mõju piirata ja leevendada. See mõjutab esmajoones tarbijaid. Kodanike seadmine valiku ette, kas maksta keskkonda saastavate võimaluste eest rohkem või jääda tühjade kätega, ei ole nende suhtes „õiglane“.

4.3.7.

Jääb mulje, et kestlikku elustiili ja kestlikke tarbimisvalikuid saavad endale lubada üksnes suure sissetulekuga inimesed. Eetilised, kliimasõbralikud, kestlikud valikud ei ole kõigile võrdselt kättesaadavad. Kaupade ja teenuste kliimakulusid (näiteks ressursimahukust) arvestavat hinnakujundust tuleks toetada poliitikaraamistikuga, mis kummutaks selle arvamuse ja suurendaks kättesaadavust kõigi tarbijate jaoks.

4.3.8.

ELi tarbijakaitsealased õigusaktid võeti vastu enne 1999. aastat, mil ÜRO tunnistas kestliku tarbimise tarbija üheks põhiõiguseks, mistõttu ei ole seda õigust neis aktides mainitud (8). Komitee kordab oma üleskutset töötada välja kestliku tarbimise poliitika. See on eriti asjakohane kestliku arengu eesmärkide ja ringmajanduse algatuse kontekstis.

4.3.9.

Alternatiivi puudumisel ei ole tarbijal valikut, tema jaoks on pealesunnitud tagajärjeks vaesus, kehvad otsused ning ebatervislikud ja mittekestlikud valikud. See tekitab vimma keskkonnapoliitika vastu, mis näib seadvat ebasoodsasse olukorda lõppkasutaja. Samas need, kes sellest süsteemist kasu saavad, ei maksa, vaid teenivad rohkem kasumit ja nii suureneb ebavõrdsus – keskkonnapoliitika ettekäändel, olles vastuolus jätkusuutlikkuse põhimõttega.

4.4.   Muutused tööturul

4.4.1.

Äärmiselt oluline on kaitsta ülemineku käigus kõiki töötajaid, nii väheste või mitteülekantavate oskustega inimesi kui ka kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid. Kõige haavatavamad sektorid ja töötajad tuleb kindlaks teha ja neid asjakohaselt toetada. Töö automatiseerimine kui vähese CO2-heitega majanduse osa võib kaasa tuua teatud töökohtade kadumise (9).

4.4.2.

Kaitset selle vastu aitavad muu hulgas tagada ümberõpe ja koolitus. Muutuste eest ei peaks lõivu maksma töötajad, kelle töökohad kaovad kliimamuutuste tagajärjel või vajadusest lõpetada sõltuvus kliimamuutuste põhjustajatest.

4.4.3.

Üks osa lahendusest on määrata aegsasti kindlaks oskused, mida on tarvis täielikuks osalemiseks neis uutes majandusmudelites, kuid samas tuleks need paigutada ka olemasolevate töökohtade ja praegusest mittekestlikust mudelist sõltuvuse konteksti.

4.4.4.

Oluline on võimaluse korral kaitsta ja säilitada kogukondi ning hõlbustada üleminekut, nii et see mõjutaks võimalikult vähe asjaomaste inimeste sotsiaalset ja majanduslikku heaolu.

4.4.5.

Uute kavandatavate majandusmudelite, sh funktsionaalse, jagamis- ja ringmajanduse puhul avanevad selgelt uued võimalused. Sellega seoses peaks EL alustama vajalikke rahvusvahelisi läbirääkimisi, et töötada ülemaailmse majandusmudeli saavutamise nimel.

4.5.   Tervishoid

4.5.1.

Kliimamuutuste ja kliimamuutuste põhjustajatega kaasnevad tervisekulud. Neid saab mõõta näiteks õhusaastega seostatavate surma- ja haigusjuhtumite abil ning neid peavad kandma nii ühiskond kui ka riiklikud tervishoiusüsteemid. Riiklikes tervishoiusüsteemides tuleb arvesse võtta kliimamuutuste ja nende põhjustajate rolli asjaomases sektoris.

4.5.2.

Tervise ja heaolu ning loodusele juurdepääsu vahel on seos (IEEP). Paljud liikmesriigid seisavad silmitsi tervishoiu- ja ühiskondlike probleemidega, nagu rasvumine, vaimse tervise probleemid, sotsiaalne tõrjutus, müra- ja õhusaaste, mis mõjutavad ebaproportsionaalselt sotsiaalselt ja majanduslikult ebasoodsas olukorras ja haavatavaid rühmi.

4.5.3.

Loodusesse investeerimine aitab lahendada kliimamuutuste probleemi ühelt poolt saasteainetesse investeerimise lõpetamise kaudu ning teiselt poolt tänu investeeringutele CO2 säilitamisse looduslikes ökosüsteemides. Sellest tulenev kasu tervisele on kahekordne: terviseprobleemide ennetamine ja aktiivse elustiili edendamine, mis toob kaasa kodanike ja kogukondade parema tervise. Selle aspekti tunnistamine aitab tagada, et poliitilised otsused on tasakaalus, asjakohased ja tõenditel põhinevad.

4.6.   Energia

4.6.1.

Taastuvenergia tootmise osakaal elektritarbimises on ajavahemikul 2004–2015 ELis rohkem kui kahekordistunud (14 %lt 29 %ni). Kütte, ehituse, tööstuse ja transpordi valdkonnas on aga energiatarve endiselt tohutu. Edusamme on, kuid need on väga tagasihoidlikud, näiteks transpordi valdkonnas tõusis taastuvenergia osakaal kütusetarbimises samal ajavahemikul 1 %lt 6 %ni.

4.6.2.

Kütteostuvõimetus on probleemiks kogu Euroopas ning ehkki selle tähendus ja kontekst võib riigiti olla erinev, on see järjekordne näide vajadusest tagada, et kliimamuutuste poliitika keskenduks kõige haavatavamate rühmade kaitsele.

4.6.3.

Komitee kordab oma üleskutset luua Euroopa vaesuse vaatluskeskus, (10) mis koondaks kõiki sidusrühmi, et aidata määratleda Euroopa kütteostuvõimetuse näitajad. Õiglus kõigi kodanike jaoks tähendab, et tagatud on kõigi inimeste varustamine puhta, taskukohase ja kättesaadava energiaga.

4.6.4.

ELi kütteostuvõimetuse probleemi lahendamist toetav poliitika võib samuti aidata luua puhta energiataristu ja -varustuse, muutes toetusi ja koordineerides poliitilisi jõupingutusi.

4.6.5.

Poliitika, mis otseselt või kaudselt soodustab fossiilkütuste toetamist, pöörab põhimõtte „saastaja maksab“ tagurpidi – sel juhul makstakse hoopis saastajale. Paljud neist toetustest ei ole lõppkasutajale nähtavad, kuid pärinevad lõpuks siiski avaliku sektori vahenditest. Ühes hiljutises arvamuses (11) on juba käsitletud keskkonnale kahjulike toetuste kaotamist ELis ning teises arvamuses ELi säästva arengu poliitika kaardistamise kohta (12) rõhutatakse vajadust viia ellu võetud kohustused kaotada keskkonnakahjulikud toetused ning edendada jõuliselt keskkonnamaksu reformi.

4.6.6.

Abi peaks olema kättesaadav kõigile, toetused peaksid keskenduma taastuvatele energiaallikatele, samas kui kliimamuutuste põhjustajatele antavad toetused tuleks kiiresti kaotada ning maksuvabastusi tuleks rakendada õiglasemalt, iseäranis ei tohiks selliseid soodustusi võimaldada neile, kes on vägagi suutelised neid kulusid kandma, või neile, kes saasteainetest kasu saavad. Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel makstakse fossiilkütuste toetusi kogu maailmas praegu 10 miljonit USA dollarit minutis. Selliste toetuste kaotamine tõstaks valitsuste tulu 3,6 % võrra maailma SKPst, alandaks heitkoguste taset enam kui 20 %, vähendaks õhusaastest tingitud enneaegse surma juhtumeid enam kui poole võrra ja suurendaks maailma majanduslikku heaolu 1,8 triljoni USA dollari võrra (2,2 % maailma SKPst). Need arvud ilmestavad praeguse süsteemi ebaõiglust.

4.6.7.

Tõhusad kestlikkuse meetmed eeldavad, et tagatud on ülemineku tugimehhanismide selge määratlemine, prioriteediks seadmine ja nõuetekohane rahastamine.

Brüssel, 19. oktoober 2017

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Georges DASSIS


(1)  Arvamus „ELi kooskõlastatud tegevus kütteostuvõimetuse ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks“, ELT C 341, 21.11.2013, lk 21.

(2)  Arvamus „COP21 konverentsi järelduste mõju Euroopa transpordipoliitikale“, ELT C 303, 19.8.2016, lk 10.

(3)  Arvamus „Pagulaste integratsioon ELis“, ELT C 264, 20.7.2016, lk 19.

(4)  Arvamus „Euroopa arengukonsensus“, ELT C 246, 28.7.2017, lk 71.

(5)  Arvamus „Ühise põllumajanduspoliitika võimalik ümberkujundamine“, ELT C 288, 31.8.2017, lk 10.

(6)  Arvamus „Ringmajandus – väetised“, ELT C 389, 21.10.2016, lk 80.

(7)  Arvamus „Maa kasutamine toiduainete jätkusuutlikuks tootmiseks ning ökosüsteemi teenusteks“ (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 72).

(8)  Arvamus „Ühis- ehk osalustarbimine: 21. sajandi säästev mudel“, ELT C 177, 11.6.2014, lk 1.

(9)  Arvamus „Üleminek jätkusuutlikumale Euroopa tulevikule – strateegia aastaks 2050“ (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 44).

(10)  Vt joonalune märkus 1.

(11)  Arvamus „Turupõhised vahendid ressursitõhusa ja vähese CO2-heitega majanduse saavutamiseks ELis“, ELT C 226, 16.7.2014, lk 1.

(12)  Arvamus „Säästev areng: ELi sise- ja välispoliitika kaardistamine“, ELT C 487, 28.12.2016, lk 41.


2.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 81/29


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „ELi arengupartnerlused ja rahvusvahelistest maksulepingutest tulenevad probleemid“

(omaalgatuslik arvamus)

(2018/C 081/05)

Raportöör:

Alfred GAJDOSIK

Kaasraportöör:

Thomas WAGNSONNER

Täiskogu otsus

26.1.2017

Õiguslik alus

kodukorra artikli 29 lõige 2 –

 

omaalgatuslik arvamus

 

 

Vastutav sektsioon

välissuhete sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

28.9.2017

Vastuvõtmine täiskogus

18.10.2017

Täiskogu istungjärk nr

529

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

182/0/1

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (edaspidi „komitee“) toetab arengupoliitikat, mille puhul nähakse arengut kui protsessi, milles riigid osalevad võrdsetel alustel ning mis põhineb austusel ja suveräänsetel otsustel. ÜRO tasandil kokkulepitud kestliku arengu eesmärkide rahastamine ja rakendamine nõuab ülemaailmsel tasandil kooskõlastatud jõupingutusi. Komitee rõhutab, et ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogul võiks olla veelgi suurem roll sobiva foorumi näol maksustamisega seotud küsimuste käsitlemisel. Sel viisil tagataks nii suunitlus kestliku arengu tegevuskavas aastani 2030 sisalduvatele kestliku arengu eesmärkidele kui ka kõigi riikide võrdne osalemine.

1.2.

Rahvusvahelise maksuõiguse reformimist käsitlevate rahvusvaheliste kokkulepete kontekstis (nt seoses OECD maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise tegevuskavaga) tuleks hinnata, millist mõju avaldavad need rahvusvahelised reformipüüdlused kestliku arengu eesmärkidele, ning nende eesmärkidega tuleks rahvusvahelise maksupoliitika edasiarendamisel rohkem arvestada. Komitee märgib, et kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks on vaja rahalisi vahendeid. Kuid maksutulude kaudu avaliku sektori tulude tekitamise vallas peavad paljud riigid tegelema oluliste probleemidega. Selle põhjusteks on arenguriikides ühelt poolt raskesti rakendatavad tulu- ja käibemaksusüsteemid. Teiselt poolt võib neile probleeme valmistada ka ülemaailmne maksukonkurents äriühingu tulumaksu valdkonnas ning topeltmaksustamise vältimise lepingute struktuur. Suutlikkuse piirangud ja ebapiisav teabe edastamine on täiendavad tegurid.

1.3.

Komitee väljendab suurt heameelt selle üle, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid on teinud rahvusvaheliste reformipüüdluste kontekstis märkimisväärseid jõupingutusi, et tegeleda rahvusvahelise maksusüsteemi puudustega. Need jõupingutused on tervitatavad ja neid tuleb toetada, tõhusalt ellu viia ja lisaks korrapäraselt kontrollida. Neid reforme on OECD tegevuse raames edasi viinud peamiselt suured tööstusriigid. Tuleks uurida, kas mitte ÜRO ei oleks lähtuvalt oma ülemaailmsest liikmeskonnast, mis hõlmab eelkõige ka arenguriike, sobivam foorum rahvusvahelise maksupoliitika ülemaailmseks edasiarendamiseks. Komitee on muidugi kursis sellega, et ÜRO maksukomisjonil on puudus nii vahenditest kui ka töötajatest. Seepärast tuleks ÜRO-le eraldada piisavalt vahendeid.

1.4.

Rahvusvahelise maksustamise läbipaistvusele ja maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise tegevuskavale suunatud ELi meetmed avaldavad tulevikus mõju ka arenguriikidele. Komitee tervitab asjaolu, et Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon on juba avaldanud arvamust maksu- ja arengupoliitika kokkupuutepunktides tekkivates küsimustes. Komitee tunneb heameelt Euroopa Komisjoni rajatud hea maksuhaldustava platvormi üle. Asjaomase platvormi raames töödokumendina esitletud topeltmaksustamise vältimise lepingute ülekanduva mõju vahendite kogum on liikmesriikidele suurepärane alus, millest lähtuda arenguriikidega sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingute läbivaatamisel.

1.5.

Komitee märgib, et Euroopa Parlamendi 2015. aasta aruandes nõuti mitmeid parendusi, mille rakendamine ei ole aga veel aset leidnud. Selles kontekstis viitab komitee oma varasematele arvamustele, eelkõige märkustele, mis käsitlevad riigipõhist aruandlust ja rahapesuvastast võitlust ning tulusaajate avalikke registreid puudutavaid seisukohti. Komitee nendib, et praegu koostatakse koostööd mittetegevate maksujurisdiktsioonide nimekirja. Komitee kutsub üles tegema suuremaid jõupingutusi Euroopa Parlamendi ajaomaste nõudmiste rakendamiseks ja soovitab vastata valitsusvälistest organisatsioonidest lähtuvale kriitikale. Mõttekas on edendada nende meetmete ülemaailmset kasutuselevõttu rahvusvaheliste maksulepingute sõlmimisega, et parandada arenguriikide maksuasutustele kättesaadavat teavet Eesmärk peaks olema standardite ülemaailmne ühtlustumine ja arenguriikidel peab olema nende koostamisel võrdne sõnaõigus.

1.6.

Komitee nõuab, et tagataks kooskõla liikmesriikide rahvusvahelise maksupoliitika ja arengupoliitika eesmärkide vahel, et vältida üksikute riikide maksupoliitika ja ühiste arenguprioriteetide vahelisi vastuolusid.

1.7.

Komitee peab liikmesriikide rahvusvahelise maksupoliitika mõju hindamist vahendiks, mille abil kontrollida topeltmaksustamise vältimise lepingute ja maksusoodustuste mõju arenguriikidele. Seda tuleks julgustada ja muuta üldiseks tavaks. Kui peaksid ilmnema vastuolud Euroopa arengupoliitikaga, oleks mõttekas selliste analüüside koostamine ka Euroopa Liidu poolt. Kontrollida tuleks olemasolevaid topeltmaksustamise vältimise lepinguid ning uute lepingute sõlmimisel, mille üle läbirääkimised alles käivad, tuleb selliste kaalutlustega arvestada.

1.8.

OECD topeltmaksustamise vältimise näidisleping, mida praegu kasutatakse kõige laialdasemalt, töötati välja eelkõige tööstusriikide huvidest lähtuvalt. Seetõttu soovitab komitee ELi liikmesriikidel arvestada arenguriikidega topeltmaksustamise vältimise lepingute üle läbirääkimisi pidades rohkem arenguriikide vajadustega. Komitee märgib, et OECD lepingust lähtuvalt töötati välja ka ÜRO näidisleping, millega soovitakse reguleerida arengu- ja tööstusriikide vahelist maksustamist ja anda sel moel tuluallikariikidele rohkem maksustamisõigusi.

1.9.

Komitee on toetanud arengut soodustavaid erasektori investeeringuid, kui selline areng on kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega ja tagatud on põhilised majanduslikud, keskkonnaalased ja sotsiaalsed õigused ning Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni põhiliste konventsioonide ja inimväärse töö tagamise suuniste järgimine. Õiguskindlus on oluline tegur investeeringuid soodustava ettevõtluskliima toetamisel ja seega ka välismaiseid otseinvesteeringuid silmas pidades. Kuna maksustamise küsimused on põimunud kestliku arengu eesmärkidega, siis peaksid ettevõtted maksma nõuetekohaselt makse seal, kus saadakse kasu tänu lisandväärtuse loomisele (nt tootmine, toorainete ammutamine).

1.10.

Komitee märgib, et EL ja selle liikmesriigid on võtnud Euroopa uue arengukonsensuse raames endale kohustuse teha oma partnerriikidega koostööd progressiivse maksustamise levitamise, korruptsioonivastaste meetmete ja ümberjagamisel põhineva poliitika valdkonnas ning võitluses ebaseaduslike rahavoogude vastu. Maksupoliitika peaks aga moodustama Euroopa arengupoliitikast veelgi olulisem osa. Komitee tervitab Euroopa Komisjoni püüdlusi piirkondlike foorumite ja maksuvaldkonnas tegutsevate kodanikuühiskonna organisatsioonide toetamisel arenguriikides. Kodanikuühiskonna organisatsioonidel on arenguriikides kontrolliv ja toetav ülesanne, seda ka maksustamise valdkonnas, ning seepärast tuleks neid aktiivsemalt kaasata ja toetada. Asjakohaste maksualase suutlikkuse arendamise meetmete, sealhulgas vastastikuse õppimise ja lõuna suunal tehtava koostöö toetamisel oleks pikaajaline mõju arenguprojektidele.

1.11.

Äriühingute aruandluskohustuse raames peaks hea maksuhaldustava olema ettevõtja sotsiaalse vastutuse lahutamatu osa.

1.12.

Komitee soovitab kestliku arengu toetamiseks lisada heade maksuhaldustavade klauslid kõikidesse ELi ja kolmandate riikide või kolmandate piirkondade vahel sõlmitavatesse asjakohastesse lepingutesse.

1.13.

Komitee soovitab jälgida, et uute või muudetud vabakaubanduslepingute sõlmimisel ELi ja arenguriikide vahel analüüsitaks ka kahepoolseid maksulepinguid. Sellise seirega peaksid kaasnema mõjuhinnangud, et teha kindlaks liikmesriikide rahvusvahelise maksupoliitika mõju arengupoliitilistele eesmärkidele.

2.   Üldmärkused

2.1.

Mitmetes uuringutes (1) on tõstatatud küsimus, kas liikmesriikide rahvusvaheline maksupoliitika, eeskätt kahepoolsete topeltmaksustamise vältimise lepingute arvukad sätted, on kooskõlas Euroopa arengupoliitika eesmärkidega. Sellele lisaks on arenguriigid kapitali netoeksportijad tööstusriikidesse, mis on märkimisväärses osas tingitud maksudest kõrvalehoiduvatest kapitalivoogudest. See puudutab kõige suuremal määral just madalaima sissetulekuga arenguriike, kuna neis praktiliselt puuduvad siseriiklikud rahastamisallikad.

2.2.

Euroopa Liit ja selle liikmesriigid koos on ametliku arenguabi suurimad rahastajad ning rahvusvaheliste maksualaste kokkulepete ühed mõjukamad kujundajad. Nad on võtnud endale kohustuse täita ÜRO kestliku arengu eesmärke, kuigi ainult vähesed liikmesriigid on saavutanud välisabi eesmärgi, milleks on 0,7 % SKPst. Ei ole veel selge, millist mõju avaldab Euroopa arengukoostöö edasisele rahastamisele Brexit. Arengupoliitika eesmärkidega seoses kavandatakse rohkem tegevusi, et edendada erasektori investeeringuid. Ametliku arenguabi ressursid sõltuvad rahastajate poliitikast.

2.3.

ÜRO kestliku arengu eesmärgid sisaldavad arenguriikide jaoks muu hulgas siseriiklike vahendite kasutuselevõttu, rahvusvahelist toetust suutlikkuse suurendamiseks maksude kogumisel, ebaseaduslike rahavoogude vähendamist ja osalemist ülemaailmsetes juhtinstitutsioonides. Sellest tuleneb, et stabiilne avalik tulubaas, ebaseadusliku ressursside väljavooluga võitlemise püüdlused ja kõigi riikide võrdne sõnaõigus ülemaailmsete maksustamiseeskirjade loomisel on kestliku arengu olulised alustalad. Edasiminekutest saavad arengumaades iseäranis kasu lapsed, naised ja teised haavatavad ühiskonnarühmad (2).

2.4.

Ametliku arengukoostöö vahendid ei ole piisavad kestliku arengu eesmärkide rahastamiseks. Eesmärkide saavutamiseks on vaja siseriiklikke vahendeid, nii nagu see oli ka aastatuhande arengueesmärkide (3) puhul. Nende vahendite koondamiseks tuleb parandada maksude kogumist ning kestliku majanduskasvu ja maksubaasi laiendamise abil tuleb saavutada suurem maksutulu.

3.   Arenguriikide probleemid

3.1.

Maksustamine on stabiilsem rahastamise allikas kui teised tulude liigid, kuid paljude arenguriikide jaoks on piisava maksutulu loomine märkimisväärselt keerulisem kui arenenud riikide jaoks.

3.2.

Viimastel kümnenditel on rahvusvahelise kaubanduse liberaliseerimist püütud tungivalt saavutada impordi- ja eksporditariifide vähendamise kaudu, mille eesmärk on majandusarengu, investeeringute ja üldiselt rahvastiku jõukuse soodustamine. Need põhimõtteliselt positiivsed kõrvalmõjud võimaldavad laiendada ka maksubaasi, kui maksuasutused suudavad neid ära kasutada. Kuid sellega seoses vähenesid ka arenguriikide tulud olulistest, kergesti juurdepääsetavatest allikatest. Majanduskasv ja investeeringud peavad aga kajastuma ka arenguriikide tulude struktuuris.

3.3.

Saamata jäänud tulu kompenseerimiseks võtavad arenguriigid tihti kasutusele käibemaksud, mis võivad aga avaldada regressiivset mõju. Erinevatest maksuliikidest koosnev maksusüsteem vähendab sõltuvust üksikutest maksuliikidest ja tagab stabiilse siseriikliku tulu.

3.4.

Maa ja vara maksustamist on arenguriikides tihti väga raske teostada. Väikestest sissetulekutest tingituna on aga tulumaksust saadav maksutulu suhteliselt madal. Tulumaksu kogutakse eelkõige avaliku sektori töötajatelt ja rahvusvahelistes äriühingutes töötavatelt inimestelt. Peale selle on varimajandusel tihti suur osakaal.

3.5.

Mbeki aruandes arvati maksudest kõrvalehoidmisest saadud tulud ebaseaduslike rahavoogude hulka (4). Need näivad ületavat arengukoostööst saadavate vahendite sissevoolu (5). Selliste ebaseaduslike rahavoogude peatamiseks on oluline ulatuslikum ametiasutustevaheline koostöö rahvusvahelisel tasandil, et soodustada läbipaistvust ja tugevdada seadusandlikke ja regulatiivseid meetmeid. Arenguriikides omandiõiguse tugevdamine on samuti kapitali väljavoolu jaoks oluline negatiivne stiimul.

3.6.

Äriühingu tulumaksul on arenguriikide maksutulude struktuuris olulisem osa kui tööstusriikides. Sellest tingituna on nad haavatavamad maksudest kõrvalehoidumise strateegiate suhtes. Alates 1980. aastatest alanevad samas üle kogu maailma äriühingu tulumaksu nii nominaalsed kui ka reaalsed määrad, et meelitada ligi investeeringuid. Äriühingu tulumaks on oluline investeerimiskliima näitaja. Selle tulemusena tekkis rahvusvaheline maksukonkurents, mis tekitab maksutulude struktuurist lähtuvalt arenguriikidele rohkem probleeme kui tööstusriikidele. Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) on juba tõstatanud maksukonkurentsi ülekanduva mõju küsimuse (6). Lisaks on paljudes arenguriikides vähe suuri investeerivaid äriühinguid, kes annavad märkimisväärse panuse äriühingu tulumaksu kogutulusse.

3.7.

Maksuasutustel on reaalturuväärtuse põhimõtet aluseks võttes keeruline hinnata ühte gruppi kuuluvate äriühingute vaheliste piiriüleste tehingute siirdehindu. Arenguriikide suutlikkus ei ole sellega tegelemiseks piisav ja maksudest tingitud siirdehinnaga manipuleerimine on jätkuvalt oluline probleem.

3.8.

Topeltmaksustamise vältimise lepingud reguleerivad lepingu allkirjastanud riikide vahelist maksustamisõigust ja maksuasutustevahelist teabevahetust ja tagavad sel viisil õiguskindluse. Ettevõtete jaoks võivad need olla seega stiimuliks välismaiste otseinvesteeringute tegemiseks ja mõjutada lõppkokkuvõttes ka majanduskasvu. Topeltmaksustamise vältimise lepingud võivad aga mõjutada ka tuluallikariikide maksustamisõigusi. Kinnipeetavad maksumäärad litsentsidele, intressidele ja dividendidele on tavaliselt madalamad kui asukohariigi maksumäärad. Mõned sätted, nagu näiteks püsiva tegevuskoha piirav määratlus, võivad maksustamisõigusi kitsendada. Arenguriigid on loomulikult huvitatud edasistest investeeringutest, aga sellega seoses võivad nad kaotada maksustamisõigusi. Kui riik soovib saada teistest jurisdiktsioonidest peamiselt maksuteavet, võivad paremaks valikuks osutuda maksustamisalase teabevahetuse lepingud.

3.9.

Läbirääkimiste lähtepunktina kasutatakse kõige sagedamini OECD näidislepingut, milles aga lähtutakse eelkõige tööstusriikide huvidest (7). ÜRO näidisleping on mõeldud alternatiivina arenguriikidele ja see seisab jõulisemalt nende huvide eest (8). Üldiselt nähakse selles tuluallikariikidele ette rohkem maksustamisõigusi kui tootmisettevõtte asukohariigile.

3.10.

Arenguriigid võivad maksutulust ilma jääda, kui ettevõtjad loovad erinevates riikides eriotstarbelisi üksusi, et kasutada vastastikku ära mitmeid topeltmaksustamise vältimise lepinguid eesmärgiga makse vähendada. Tuluallikariikide jaoks võib osutuda keeruliseks ka teenuste ja varade kaudse ülekandmise maksustamine topeltmaksustamise vältimise lepingu sätete alusel. Arvesse tuleks võtta soodsate tehnosiirde võimaluste soovi, mille eesmärk on kestliku majanduskasvu edendamine arenguriikides.

3.11.

Koostatud on uuringuid arenguriikide saamata jäänud tulude kohta. Madalmaade valitsusvälise organisatsiooni SOMO hinnangul jääb Madalmaade ja 28 arenguriigi vahel sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingutest tulenevalt aastas intresside ja dividendide arvelt saamata 554 miljonit eurot (9). Austrias läbi viidud uuringus jõuti järeldusele, et topeltmaksustamise vältimise lepingute kohta tuleks teha mõjuhinnang, sest need võivad ka investeeringute kasvu korral viia tulu vähenemiseni (10). ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi 2015. aasta maailma investeerimisaruande hinnangu kohaselt maksid rahvusvahelised kontsernid arenguriikide eelarvetesse umbes 730 miljardit USA dollarit. Sellele vaatamata viidatakse sellele, et arenguriikidel jääb iga-aastaselt saamata hinnanguliselt 100 miljardit USA dollarit maksutulu, kuna välismaale tehtavateks investeeringuteks kasutatakse offshore investeerimiskeskusi (11). Selline tulu saamata jäämine on vastuolus eespool nimetatud kestliku arengu eesmärkidega.

4.   Meetmed riiklikul, piirkondlikul ja rahvusvahelisel tasandil – Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide panus

4.1.

Arenguriikide toetamiseks maksunduse valdkonnas tehakse suuri jõupingutusi, näiteks Addis Abeba maksualgatuse raames. Rahvusvaheline maksustamispoliitika kuulub liikmesriikide pädevusse. Topeltmaksustamise vältimise lepingud sõlmitakse kahepoolselt, ELi seadusandlikud algatused piirduvad suures osas vahenditega, mis on mõeldud siseturu väljakujundamiseks. Poliitikavaldkondade arengusidususe (12) (Policy Coherence for Development – PCD) vallas teevad Euroopa Liit ja selle liikmesriigid koostööd. Ka Euroopa Komisjon tunnistab rahvusvahelise maksusüsteemi mõju arengule ning tegeleb sellega (13). Poliitikavaldkondade arengusidususe tagamiseks on vaja kontrollida sellise ELi maksupoliitika mõju arenguriikidele, mis ei ole vastavuses arengupoliitika eesmärkidega, ja võtta vajadusel asjakohaseid meetmeid.

4.2.

ÜRO tasandil tegeletakse maksustamise teemadega arengu rahastamise protsessi (Financing for Development), ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu ja ÜRO maksukomisjoni ning spetsialiseeritud asutuste, nagu ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverents, raames. G20 soovil lepiti OECD-s kokku kaugeleulatuvates reformides ning projektis, millega võidelda maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise vastu. Põhiliselt sooviti panna piir sellistele tavadele nagu soodsaima lepingu valimine, valitsuste kahjulikud maksutavad (nagu patenditulu maksustamise erikord ja läbipaistmatud otsused), võla maksustamise hübriidsed ebakõlad ning ebatõhusad siirdehinnad ja aruandlus. Arvestades äriühingu tulumaksu olulisust arenguriikide jaoks, eeldatakse, et maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise tegevuskaval on nendele riikidele positiivne mõju.

4.3.

Arvukalt OECDsse mittekuuluvaid riike, seal hulgas Aafrika riigid, on ühinenud OECD maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise tegevuskava ulatusliku raamistikuga. Juunis 2017 jõudsid 103 riiki kokkuleppele uue mitmepoolse maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise kokkuleppe osas, mis ühtlustab kahepoolsete maksulepingute struktuuri vastavalt maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise tegevuskavale. ÜRO, OECD, IMF ja Maailmapank rajasid maksustamisalase koostöö platvormi, mille eesmärk on rahvusvahelise maksustamisalase koostöö tugevdamine. See algatus võib aidata kaasa suurema sidususe loomisele OECD ja ÜRO organite tegevuse vahel. Tuleb jälgida, kas sellega saavutatakse soovitud mõju.

4.4.

Komitee tunnustab OECD jõupingutusi parema rahvusvahelise maksustamissüsteemi edasiarendamisel. Küll aga kritiseerivad kodanikuühiskonna organisatsioonid (14) tõsiasja, et arenguriikidel ei ole OECDs hääleõigust. Nad kutsuti osalema alles pärast seda, kui maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise tegevuskava oli juba välja töötatud. Samal seisukohal oli ka Euroopa Parlament, kes nõudis ÜRO asjaomaste organite tugevdamist, et võimaldada rahvusvahelise maksupoliitika kujundamist ja reformimist võrdsetel tingimustel (15). IMFi töödokumendis avaldasid eksperdid kahtlust ka selle üle, millist mõju avaldab maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise tegevuskava arenguriikidele (16).

4.5.

Selleks, et reformisammude mõju hinnata ja vajaduse korral kohandada, tuleks tugevdada ÜRO asjakohasid organeid, eelkõige ÜRO maksukomisjoni, ning eraldada neile rohkem vahendeid. Igal juhul peaks Euroopa Komisjon jälgima 2017. aasta juunis allkirjastatud mitmepoolse maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise kokkuleppe rakendamist ning jätkama jõupingutusi ÜRO, OECD ja rahvusvaheliste finantsasutuste vahelise maksustamise küsimusi käsitleva rahvusvahelise koostöö tugevdamise nimel.

4.6.   Praegused ELi meetmed avaldavad mõju arenguriikidele

4.6.1.

Maksustamise vältimise vastu võitlemise meetmepaketis käsitleti rahvusvahelise maksupoliitikaga seotud küsimusi, st mindi ELi tasandilt kaugemale (17). Vastavalt ELi, G20 ja OECD kehtestatud eesmärkidele koostatud riigipõhistest aruannetest (18) tulenev teave on oluline vahend maksuasutuste jaoks. Andmete ülemaailmne avalikustamine riikide lõikes võib võimaldada laiemal üldsusel, seal hulgas ka töötajatel ja vastutustundlikel investoritel, hinnata paremini seda, mil määral maksavad ettevõtted makse seal, kus nad teenivad oma tulu. Komitee märgib, et Euroopa Parlamendi 2015. aasta aruandes nõuti mitmeid parendusi, mille rakendamine ei ole aga veel aset leidnud. Selles kontekstis viitab komitee oma varasematele arvamustele, eelkõige märkustele, mis käsitlevad riigipõhist aruandlust ja rahapesuvastast võitlust ning tulusaajate avalikke registreid puudutavaid seisukohti. Komitee nendib, et praegu koostatakse koostööd mittetegevate maksujurisdiktsioonide nimekirja. Komitee kutsub üles tegema suuremaid jõupingutusi Euroopa Parlamendi ajaomaste nõudmiste rakendamiseks ja soovitab vastata valitsusvälistest organisatsioonidest lähtuvale kriitikale. Mõttekas on edendada nende meetmete ülemaailmset kasutuselevõttu rahvusvaheliste maksulepingute sõlmimisega, et parandada arenguriikide maksuasutustele kättesaadavat teavet Eesmärk peaks olema standardite ülemaailmne ühtlustumine ja arenguriikidel peab olema nende koostamisel võrdne sõnaõigus.

4.6.2.

Maksustamisega seotud teabe automaatne vahetamine Euroopa Liidus nähti ette vastastikuse abi direktiivi tehtud muudatustega (19). Kuid arenguriigid peavad ikka veel sõlmima Euroopa riikidega kahepoolsed vastastikuse abi lepingud. See nõuab vastastikust andmete vahetust ja andmeturvet, mis tõstatab arenguriikide jaoks tihti suutlikkuse olemasolu küsimuse.

4.6.3.

Euroopa Komisjoni teatises tõhusa maksustamise välisstrateegia kohta (20) käsitletakse selles arvamuses tõstatatud küsimusi. Praegu koostatakse ELi ühist nimekirja koostööd mittetegevatest maksujurisdiktsioonidest (21). Komitee tunneb sellise arengu üle heameelt. Valitsusvälised organisatsioonid suhtuvad aga sellise nimekirja koostamisse pigem skeptiliselt (22). Ka Euroopa Parlament nõudis ülemaailmselt kehtivat maksuparadiisi määratlust, mis hõlmaks ka ELi liikmesriike ja nende ülemereterritooriume (23).

4.6.4.

Maksulepinguid käsitlevas soovituses (24) on arutelu all topeltmaksustamise vältimise lepingutega seotud olulised küsimused ja selles kutsutakse liikmesriike üles kaasama oma lepingutesse sätted, mis võimaldavad võidelda kuritarvituste ja soodsaima lepingu valimise vastu. Teiselt poolt ei nõuta selles topeltmaksustamise vältimise lepingute mõju hindamist, eelkõige seoses nende mõjuga poliitikavaldkondade arengusidususele ja ülekanduva mõjuga. Nende mõjude kohta koostati töödokument (25) tervitatava algatuse – hea maksuhaldustava platvormi – raames. Selles tegeletakse kodanikuühiskonna organisatsioonide osalusel rahvusvahelise maksustamise küsimustega. Liikmesriigid peaksid sellega arvestama.

4.6.5.

Maksustamise vältimise vastased strateegiad on sageli seotud läbipaistmatu omandiõigusega. Neljanda rahapesuvastase direktiivi (26) muutmise järel ei ole aga loodud ühtegi üldsusele juurdepääsetavat omanikeregistrit usaldusfondide ja teiste investeeringutega tegelevate äriühingute jaoks. Sellised registrid aitaksid arenguriikidel uurida kahtlustatava rahapesu ja maksupettuse juhtumeid.

4.6.6.

EMSKs on hetkel koostamisel teine arvamus, (27) milles käsitletakse äriühingu tulumaksu ühtse (konsolideeritud) maksubaasi teemat. Seoses osalemisega rahvusvahelistes maksustamisalastes kokkulepetes ja olulisusega arenguriikide maksuasutuste jaoks oleks selline kokkulepe – ja sellest tulenev teave – eeskujuks ja avaldaks mõju kolmandate riikidega sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingutele. Euroopasisesed andmed annaksid samuti lähtepunktid võrdlevateks arvutusteks arenguriikides. Eesmärk peaks olema standardite ülemaailmne ühtlustumine ja arenguriikidel peaks olema nende koostamisel võrdne sõnaõigus.

4.6.7.

Komitee soovitab kestliku arengu toetamiseks lisada heade maksuhaldustavade klauslid kõikidesse ELi ja kolmandate riikide või kolmandate piirkondade vahel sõlmitavatesse asjakohastesse lepingutesse.

4.6.8.

Komitee soovitab jälgida, et uute või muudetud vabakaubanduslepingute sõlmimisel ELi ja arenguriikide vahel analüüsitaks ka kahepoolseid maksulepinguid. Sellise seirega peaksid kaasnema mõjuhinnangud, et teha kindlaks liikmesriikide rahvusvahelise maksupoliitika mõju arengupoliitilistele eesmärkidele. Sellega saaks anda panuse ka Euroopa Parlamendi raportis esitatud nõudmiste elluviimisesse.

5.   Komitee soovitused edasiseks tegevuseks

5.1.

Kooskõlas maksustamise vältimise vastase paketiga ning liikmesriikide ja ELi poliitikavaldkondade arengusidususe eesmärgil tuleb regulaarselt teostada rahvusvahelise maksupoliitika ja liikmesriikide topeltmaksustamise vältimise lepingute mõjuhinnanguid (28). ELi arengupoliitika ja liikmesriikide maksupoliitika paremaks kooskõlastamiseks peaks Euroopa Komisjon tagama, et liikmesriigid, kes peavad mõne arenguriigiga läbirääkimisi topeltmaksustamise vältimise lepingu üle, võtaksid seejuures nõuetekohaselt arvesse koordineeritud ELi arengupoliitikat. Seepärast tervitab komitee Euroopa Komisjoni soovitust maksulepingute kuritarvitamise vastaste meetmete rakendamise kohta (29). Arengueesmärke silmas pidades tuleks suuremal määral arvestada arenguriikide vajadustega. Sellega seoses tuleks laiendada ka ELi osalust ÜRO tasandil, ÜRO maksukomisjonis, ning suurendada suutlikkust ülemaailmse foorumi loomiseks, kuhu kõik riigid oleks kaasatud võrdsetel alustel.

5.2.

Tagada tuleks üleminekuperioodid, et arenguriike saaks kaasata meetmetesse, mis võimaldavad automaatset teabevahetust, samal ajal kui suutlikkust endiselt suurendatakse.

5.3.

Äriühingute aruandluskohustuse raames peaks hea maksuhaldustava olema ettevõtja sotsiaalse vastutuse lahutamatu osa.

5.4.

Seoses kavaga siduda erainvestorid tihedamalt Euroopa arengupoliitikaga muutuvad olulisemaks selliste maksusoodustustega seotud küsimused, mida võimaldatakse arengutegevuses osalemise eest (30). Kuna maksustamise küsimused on põimunud kestliku arengu eesmärkidega, siis peaksid ettevõtted maksma nõuetekohaselt makse seal, kus saadakse kasu tänu lisandväärtuse loomisele (31). Selles tuleks erasektori panuse toetamisel veenduda

5.5.

Sellele lisaks tuleb üldiselt silmas pidada, et maksusoodustuste võimaldamisega ei tohi ohtu sattuda kestliku arengu eesmärkide elluviimine.

5.6.

Komitee viitab oma seisukohtadele seoses arveldusarvete, ettevõtete, usaldusfondide ja tehingute tegelike omanike avaliku registriga (32) ning peab mõttekaks edendada nende meetmete kasutuselevõttu ülemaailmsete maksulepingute sõlmimisega. Lisaks tuleks asjaomaseid meetmeid arvesse võtta eelkõige suutlikkuse suurendamise poole püüdlemisel, et toetada võitlust arenguriikidest lähtuvate ebaseaduslike rahavoogude vastu. Kuna on karta, et paljud arenguriikides tegutsevad Euroopa ettevõtted ei kuulu riigipõhise aruandluskohustuse kohaldamisalasse, siis viitab komitee oma sellekohastele seisukohtadele (33). Komitee soovitab hinnata ka seda, millist mõju avaldavad arenguriikidele teised vastavasisulised eeskirjad, eelkõige need, mis määratlevad oma kohaldamisala aastakäibe kriteeriumite alusel.

5.7.

Komitee märgib, et EL ja selle liikmesriigid on võtnud Euroopa uue arengukonsensuse raames endale kohustuse teha oma partnerriikidega koostööd progressiivse maksustamise levitamise, korruptsioonivastaste meetmete ja ümberjagamisel põhineva poliitika valdkonnas ning võitluses ebaseaduslike rahavoogude vastu (34). Samal ajal kui arenguriikides arendatakse asjakohast tehnilist ja inimeste suutlikkust, et osaleda täiel määral rahvusvahelistes kokkulepetes, peaksid tahteavalduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks juba olema olemas võimalused vastastikuseks teabevahetuseks. Komitee tunnustab Euroopa Komisjoni võetud kohustust (35) edendada läbi ÜRO maksukomisjoni piirkondlikke foorumeid (36) ja leiab, et seda tegevust tuleks intensiivistada. Tuleb silmas pidada seda, et nendes foorumites osaleks palju huvirühmi ja järgitaks usaldusväärset konsultatsiooni menetlust. Kodanikuühiskonna organisatsioonidel on arenguriikides kontrolliv ja toetav ülesanne, seda ka maksustamise valdkonnas ning seepärast tuleks neid toetada.

5.8.

Arengukoostöös tuleks riigi maksusüsteemi rohkem arvesse võtta. Suutlikkuse suurendamine peab võimaldama abisaavatel riikidel ennast ise paremini aidata, suurendada maksusüsteemide tõhusust ning tugevdada riiklikku legitiimsust. Eriti head on olnud kogemused sarnaste probleemidega maksuasutuste vaheliste otsese teabevahetuse puhul (vastastikune õppimine) ja sarnaste arengutingimustega riikide (nt lõuna-lõuna suunalise) koostöö raames. Lähtuvalt sarnastest probleemidest loovad need võimaluse vastastikuseks kooskõlastamiseks ning võimaldavad parimate tavade vahetamist, mis on vastavuses ka riikide suutlikkusega.

5.9.

Komitee rõhutab poliitikavaldkondade arengusidususe suurt tähtsust maksustamise valdkonnas, kuna ELis võetud meetmed avaldavad rahvusvahelisel tasandil mõju arenguriikidele. Seetõttu tuleb seda mõju arvesse võtta ja mõjutatud arenguriigid peavad olema kaasatud.

Brüssel, 18. oktoober 2017

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Georges DASSIS


(1)  Eurodad, „The State of Finance for Developing countries“, 2014; Braun & Fuentes „Double Taxation Treaties between Austria and developing countries“, Viin 2014; Farny et al. „Tax Avoidance, Tax Evasion and Tax Havens“, Viin 2015.

(2)  Euroopa Parlamendi resolutsioon maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise kui arenguriikide valitsemist, sotsiaalkaitset ja arengut takistavate probleemide kohta, P8_TA(2015)0265, punkt 14.

(3)  Development Finance International & Oxfam, „Financing the sustainable development goals“, 2015.

(4)  AU/ECA, „Illicit Financial Flows – Report of the High Level Panel on Illicit Financial Flows from Africa“ (lk 23jj).

(5)  Euroopa Parlamendi uuringuteenistus, „The inclusion of financial services in EU free trade and association agreements: Effects on money laundering, tax evasion and avoidance“, PE 579.326, lk 15.

(6)  IMF „Spillovers in international corporate taxation“, 2014.

(7)  Owens & Lang, „The Role of Tax Treaties in Facilitating Development and Protecting the Tax Base“, Bloomberg Daily Tax Report, 1. mai 2013.

(8)  Lennard (2009), „The UN Model Tax Convention as Compared with the OECD Model Tax Convention – Current Points of Difference and Recent Developments“, Asia-Pacific Tax Bulletin, köide 49, nr 08; V. Daurer and R. Krever (2012), „Choosing between the UN and OECD Tax Policy Models: an African Case Study“, EUI töödokument RSCAS 2012/60.

(9)  Mc Gauran, „Should the Netherlands Sign Tax Treaties with Developing Countries“, 2013.

(10)  Vt allmärkus 1 Braun & Fuentes.

(11)  ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverents, „World Investment Report 2015“, lk 200.

(12)  COM(2016) 740 final; vt ka EMSK arvamus uue Euroopa konsensuse kohta arengu küsimuses, ELT C 246, 28.7.2017, lk 71.

(13)  C(2016) 271 final, COM(2016) 24 final, Euroopa Komisjoni töödokument „Collect More Spend Better“, 2015.

(14)  Organisatsiooni Christian Aid 19. juuli 2013. aasta pressiteade „OECD Action Plan on tax dodging is step forward but fails developing countries“, Oxfam, 13. novembri 2014. aasta pressiteade „Oxfam reaction to OECD’s roadmap to include developing countries in international tax reform“.

(15)  Vt EMSK arvamus uue Euroopa konsensuse kohta arengu küsimuses, ELT C 246, 28.7.2017, lk 71, punkt 13.

(16)  Crivelli, De Mooij, Keen, „Base Erosion, Profit Shifting and Developing Countries“, IMFi töödokument WP/15/118.

(17)  COM(2016) 25 final – 2016/010 (CNS), COM(2016) 26 final – 2016/011 (CNS), vt EMSK arvamus „Maksustamise vältimise vastane pakett“, ELT C 264, 20.7.2016, lk 93.

(18)  Vt EMSK arvamus „Maksustamise läbipaistvus“, ELT C 487, 28.12.2016, lk 62.

(19)  Vt EMSK arvamus „Kapitaliturgude liidu tegevuskava“, ELT C 133, 14.4.2016, lk 17.

(20)  Vt EMSK arvamus „Maksustamise vältimise vastane pakett“, ELT C 264, 20.7.2016, lk 93.

(21)  Nimekirjaga saab tutvuda veebilehel https://ec.europa.eu/taxation_customs/tax-common-eu-list_de (viimati uuendatud 29.8.2017).

(22)  Näiteks Tax Justice Network, 23.2.2017, „Verdict on Finance Ministers’ blacklist: ‘whitewashing tax havens’“.

(23)  Vt allmärkus 2, punkt 10.

(24)  Vt EMSK arvamus „Maksustamise vältimise vastane pakett“, ELT C 264, 20.7.2016, lk 93.

(25)  Euroopa Parlamendi aruteludokument hea maksuhaldustava platvormile, „Toolbox spill-over effects of EU tax policies on developing countries“, juuni 2017, Platform/26/2017/EN.

(26)  COM(2016) 450 final – 2016/0208 (COD), vt EMSK arvamus „Rahapesuvastane direktiiv“, ELT C 34, 2.2.2017, lk 121.

(27)  ELT C 434, 15.12.2017, lk 58.

(28)  Vt allmärkus 2, punkt 15.

(29)  Vt EMSK arvamus „Maksustamise vältimise vastane pakett“, ELT C 264, 20.7.2016, lk 93.

(30)  Vt EMSK arvamus „Euroopa Jätkusuutliku Arengu Fondi (EFSD) tagatise ja EFSD tagatisfondi loomine“, ELT C 173, 31.5.2017, lk 62.

(31)  Vt allmärkus 2, punkt A ja punkt 6.

(32)  Vt eelkõige punkt 1.5, EMSK arvamus „Rahapesuvastane direktiiv“, ELT C 34, 2.2.2017, lk 121.

(33)  Vt eelkõige punkt 1.11, EMSK arvamus „Maksustamise läbipaistvus“, ELT C 487, 28.12.2016, lk 62.

(34)  Vt COM(2016) 740 final; vt ka EMSK arvamus uue Euroopa konsensuse kohta arengu küsimuses, ELT C 246, 28.7.2017, lk 71.

(35)  Vt Euroopa Komisjon „Kogu rohkem, kuluta paremini“, 2015.

(36)  Näiteks African Tax Administrations Forum (ATAF), Inter-American Center of Tax Administrations (CIAT) ja Global Forum on Transparency and Exchange of Information for Tax Purposes (Credaf).


2.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 81/37


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused Euroopa – Vahemere piirkonnas“

(omaalgatuslik arvamus)

(2018/C 081/06)

Raportöör:

Helena DE FELIPE LEHTONEN

Täiskogu otsus

30.3.2017

Õiguslik alus

kodukorra artikli 29 lõige 2 –

 

omaalgatuslik arvamus

 

 

Vastutav sektsioon

välissuhete sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

28.9.2017

Vastuvõtmine täiskogus

18.10.2017

Täiskogu istungjärk nr

529

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

123/0/1

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Juba 1995. aasta Barcelona protsessis (1) on rõhutatud majandus- ja sotsiaalvaldkonna organisatsioonide ja üldiselt kodanikuühiskonna olulisust vajaliku tegurina rahul ja stabiilsusel rajaneva ala järkjärguliseks kujundamiseks, ühise heaolu saavutamiseks ning kultuuride ja tsivilisatsioonide vahelise dialoogi loomiseks Vahemere piirkonna eri riikide, ühiskondade ja kultuuride vahel. Tänapäeval on Vahemere piirkonna kodanikuühiskonna organisatsioonid kaasamise, osalemise ja avaliku sektori asutuste, sealhulgas kohalike omavalitsustega dialoogi pidamise foorumid, mille eesmärk on edendada majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi Vahemere piirkonnas. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab vajalikuks tugevdada majandus- ja sotsiaalnõukogude rolli (kui need on olemas) ja edendada nende loomist riikides, kus need on kadunud või kus neid ei ole loodud, tõhustades eri osalejate koostoimet. Nimetatud õiguste edendamisel tuleks nii majandus- ja sotsiaalnõukogudel kui ka majandus- ja sotsiaalvaldkonna organisatsioonidel luua partnerlusi, mille abil on nimetatud õiguste teostamine reaalsem ja tõhusam.

1.2.

Naisi mõjutavad soolised stereotüübid, mis taasloovad poliitilisi, majanduslikke ja hariduslikke takistusi, millega kaasnevad tõsised tagajärjed ühiskonna arengule. Komitee kutsub üles vähendama suuri erinevusi õigusaktide ja tegelikkuse vahel. Selleks tuleb komitee hinnangul tagada kiiresti vahendid kõnealuste õigusaktide tõhusa rakendamise eest vastutavate asutuste koolitamiseks ja nende teadlikkuse suurendamiseks. Õiguste tugevdamiseks soovitab komitee kohalikel ametiasutustel teha soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas koostööd asjaomase ühiskonna eri valdkondades tegutsevate organisatsioonide, majandus- ja sotsiaalvaldkonna osalejate, kodanikuühiskonna ja nende võrgustikega. Samuti peavad selle töö toetamiseks andma oma panuse ülikoolid ja spetsialiseerunud uurimiskeskused.

1.3.

Vägivaldse ekstremismi ohu vastu võitlemiseks tuleb tegeleda selle eri põhjuste, mitte ainult julgeolekuga. Siinkohal on oluline roll majandus- ja sotsiaalvaldkonna organisatsioonidel koostöös kultuuride- ja religioonidevahelisele dialoogile pühendunud asutuste ja võrgustikega, et saavutada suurem mõju ning hõlmata oma tegevusse kultuuripärand, kunstilised väljendusvormid ja loomemajandus. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni ja Vahemere Liidu liikmesriike üles edendama neid kultuuridevahelise dialoogi alaseid tegevusi ka sotsiaalpartnerite hulgas, tugevdades omakorda palju aastaid Vahemere piirkonnas tegutsenud spetsialiseerunud organisatsioone, nagu Anna Lindhi Fond (2). Komitee kutsub üles tegema tihedamat koostööd, et kaitsta kultuuripärandit, mida tänapäeval ohustavad relvakonfliktid ja vägivaldsed organisatsioonid.

1.4.

Majanduslikud, tööalased ja sotsiaalsed õigused on majanduse ja demokraatliku ühiskonna arenguks hädavajalikud. Nende hulgas on kesksed elemendid ettevõtlusvabadus, ühinemis- ja kollektiivse aktsiooni vabadus, kollektiivläbirääkimised ning sotsiaalkaitse sellistes valdkondades nagu tervishoid, haridus või vanaduspõlv. Nagu on juba märgitud ILO asutamisdokumentides ja Philadelphia deklaratsioonis, peab majanduskorralduse aluseks olema sotsiaalne õiglus. See peaks olema ka kogu riikliku ja rahvusvahelise poliitika keskne eesmärk. Philadelphia deklaratsioonis märgitakse, et majandus ja rahandus on inimeste teenistuses olevad vahendid.

1.5.

Meedial on oluline roll vastastikuste nägemuste ja arusaamade kujundamises ning see on oluline vahend kultuuridevahelise dialoogi parandamiseks ning austuse, sallivuse ja vastastikuse mõistmise edendamiseks. Seepärast väljendab komitee heameelt selliste projektide käivitamise üle, millega edendatakse mitmekesisuse austamist ning soodustatakse eelarvamuste-, stereotüüpide- ja moonutustevaba teabe levikut. Samuti julgustab komitee jälgimis-, koolitus- ja teadlikkuse suurendamise vahendite ulatuslikumat kasutamist rassismi ja islamifoobia vastu võitlemiseks meedias ning kutsub üles arendama nii kutsealasele eetikale kui ka väljendusvabaduse kaitsmisele suunatud koostöömehhanisme ja ametialasele arengu ühisplatvorme.

1.6.

Haridus on peamine viis sotsiaal-majandusliku liikuvuse saavutamiseks ning sellest tulenevalt elukvaliteedi võimalikuks parandamiseks. Ebavõrdsed võimalused hariduses seavad aga ohtu piirkonna stabiilsuse ja julgeoleku. Seepärast soovitab komitee teha koostööd, et parandada põhi- ja keskhariduse, kõrghariduse ja kutsehariduse kvaliteeti kogemuste vahetamise kaudu õppekavade koostamise ja metoodikaalase innovatsiooni vallas. Samas peab komitee väga oluliseks ületada teadmiste lõhe Vahemere kahe kalda vahel ning soovitab sel eesmärgil edendada teadmusvõrgustikke ja ühisuuringuid, mis soodustaksid teadmiste edasiandmist ja ringlust, ning toetada õpetajate, õpilaste, teadlaste ja uurijate liikuvust ning nende töö tõlkimist, eelkõige araabia keelest ja araabia keelde.

1.7.

Mitteformaalne haridus on vajalik täiendus, arvestades selle väärtust kaasavama ja mitmekesisema ühiskonna kujundamisel. Komitee peab vajalikuks suurendada koostoimet formaalse ja mitteformaalse hariduse vahel ning soodustada seda tüüpi haridust kui vahendit, mis aitab edendada rahukultuuri ja elukestvat õpet. Seepärast soovitab komitee eraldada mitteformaalsele haridusele rohkem rahastamisvahendeid ning edendada kogemuste ja teadmiste edasiandmist Euroopa ja Vahemere lõunapiirkonna riikide vahel.

1.8.

Selleks et arendada kaasavat ja konkurentsivõimelist majandust, tuleb toetada inimeste tehnoloogilist ja e-kaasatust. Selleks rõhutab komitee vajadust toetada piirkondlikke ja kohalikke projekte, mille abil suurendatakse kodanike oskusi uute tehnoloogiate kasutamisel, ettevõtlusetegevuses ja digivaldkonnas, ning tugevdada algatusi, mis edendavad kodanikuühiskonna osalust, digiharidust ja inimväärsete töökohtade loomist, näiteks linnade sotsiaalse ja digitaalse innovatsiooni algatused (nn laborid).

2.   Taust

2.1.

2011. aastal raputas Araabia riikide noorte soov muutuste järele poliitilisi süsteeme, mis seati ootamatult tugeva kahtluse alla. Tuneesias, Egiptuses, Liibüas ja Jeemenis tagandati riigijuhid, kuid nende riikide edasine saatus viis nad väga erinevatele radadele: Tuneesias toimus järkjärguline üleminek, mida soodustas riigi dünaamiline kodanikuühiskond, Egiptuses vahetus režiim ning Liibüas ja Jeemenis leidsid aset otsesed relvakonfliktid. Süürias algas verine sõda, mis on nüüdseks omandanud piirkondliku ja rahvusvahelise mõõtme. See on põhjustanud traagilist sundrännet ja ennenägematuid rändevooge, mis on destabiliseerinud kogu Euroopa – Vahemere piirkonna.

2.2.

Lisaks režiimivahetusele oli eesmärgiks võrdsema ja kaasavama süsteemi loomine, poliitilised vabadused, sotsiaalne õiglus, võimalused ja inimväärikus. Need ootused nurjusid ega leidnud sotsiaalvaldkonnas väljundit. Nurjumisele aitasid kaasa revolutsioonivastased jõud nii asjaomastes riikides kui ka väljaspool. Kuus aastat hiljem on majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi puudutavad õigustatud nõudmised ikka veel aktuaalsed ja lahendamata ning jätkuvalt piirkonna potentsiaalne ebastabiilsuse allikas.

2.3.

Seetõttu peab komitee äärmiselt prioriteetseks rahu ja demokraatia saavutamist kogu piirkonnas ning kõigi piirkonnas elavate inimeste inim- ja põhiõiguste austamist.

2.4.

Võõrandamatud põhiõigused

2.4.1.

Komitee kutsub Vahemere lõuna- ja idapiirkonna riike üles järgima kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti (3) ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (4). Samuti rõhutab komitee ilmalikkuse põhimõtete ja väärtuste olulisust ning rahvuslike, etniliste, religioossete ja keeleliste vähemuste (5) hulka kuuluvate isikute õiguste kaitse tähtsust.

2.4.2.

Komitee toonitab kõikidele inimestele inimväärse elukvaliteedi tagamise keskset tähtsust. Komitee rõhutab vajadust tagada piisavas koguses ja taskukohase hinnaga joogivee ja toidu kättesaadavus, piisav juurdepääs energiale, et vältida energiavaesust nii üksikisiku kui ka kogukonna tasandil, ja tervishoiu areng ning edendada inimväärset elukeskkonda.

2.4.3.

Võttes arvesse piirkonna erilist olukorda, tuleb üksikisikutele ja perekondadele tagada nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil õigus inimväärsele eluasemele või selle puudumisel inimväärsele varjupaigale. Komitee peab samuti vajalikuks tagada õigus laastatud piirkondade kaasavale ja inimväärsele taastamisele sõltumata sellest, kas piirkond on laastatud loodusõnnetuste või relvakonfliktide tõttu.

2.5.

Õigus inimväärsele tööle: sotsiaalse stabiilsuse ja progressi tegur

2.5.1.

Komitee on seisukohal, et naaberriikide ühiskonnad peaksid tegema ühiseid jõupingutusi, et suurendada kaasatust ja ühtekuuluvust. Samuti tuleks reformida ja uuendada nende majandust, et luua inimväärseid töökohti, mis on jätkusuutliku arengu oluline osa.

2.5.2.

Samas rõhutab komitee vajadust tagada õigused, millele eespool toodud põhimõtted peavad tuginema. Sellega seoses tuleb nendes riikides tagada õigus inimväärsele tööle isiku olukorrast, religioonist või rahvusest sõltumata.

2.5.3.

Komitee peab vajalikuks võtta meetmeid, et edendada inimväärset tööd kui viisi tagada sotsiaalne stabiilsus kui vaesuse vältimise vahend, nagu on toetatud ILO deklaratsioonis aluspõhimõtete ja põhiõiguste kohta tööl ja selle järelmeetmetes (6) ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelises paktis, (7) ning kutsub üles kõnealustele dokumentidele alla kirjutama. Seepärast on oluline kaitsta tööalaseid põhiõigusi, nagu ühinemisõigus, õigus asutada ametiühing või sellega ühineda, streigiõigus, kollektiivläbirääkimiste õiguse tegelik tunnistamine ning õigus teatud töötervishoiu ja tööohutuse tingimustele ning õigus saada töötasu.

2.5.4.

Samuti, nagu ILO on soovitanud, tuleb välja töötada õigus eluasemele, et kaitsta kogu elanikkonda ning eeskätt elanikkonna kõige haavatavamaid osi. Samuti on väga oluline võidelda põhiõiguste rikkumiste vastu, nagu laste ärakasutamine või sunniviisiline töö, ning edendada naiste ja puuetega inimeste juurdepääsu tööle.

2.6.

Ettevõtlus: majandusarengut hoogustav tegur

2.6.1.

Euroopa Liit on seisukohal, et viis põhitegurit rahu, stabiilsuse, turvalisuse ja jõukuse saavutamiseks Euroopa – Vahemere piirkonnas on järgmised: majandusareng majanduse ajakohastamise ja mitmekesistamise kaudu; ettevõtluskeskkonna ja innovaatilise ettevõtluse tugevdamine; töökohtade loomine kvalifitseeritud väljaõppe kaudu, eelkõige noorte jaoks; erasektori, eeskätt väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate areng ning energia- ja keskkonnasäästlikkus (8). EL rõhutab kvaliteetsete töökohtade loomist kui majandusliku jõukuse alust ning naiste ettevõtluse ja ettevõtlusalase koostoime suurendamist Vahemere mõlemal kaldal.

Komitee leiab omakorda, et need tegurid on sotsiaalse arengu lahutamatu osa, sest stabiilsus, turvalisus ja jõukus põhinevad alati integratsioonil ja sotsiaalsel ühtekuuluvusel.

2.6.2.

Ühisteatises rõhutatakse nende riikide majandusarengu ühe määrava tegurina vajadust lubada eraettevõtlust ja tagada selleks õiglased tingimused. Seepärast tuleb kindlustada õigusraamistik, millega tagatakse õigus eraomandile ja selle puutumatusele, mis sõltub õigusraamistikust.

2.6.3.

Samuti peab komitee oluliseks, et ametiasutused kaitseksid vaba ja õiglast konkurentsi, millega tagatakse ettevõtjatele võrdsed tingimused. Seetõttu on oluline tagada võrdne juurdepääs rahastamisvõimalustele ja mikrofinantsteenuste võrdne kättesaadavus ning kindlustada, et haldusasutused oleksid korruptsioonivabad ja pühendunud rahva teenimisele.

2.7.

Loomis- ja innovatsiooniõigus: mitmekesise ja lisandväärtust loova majanduse tagatis

2.7.1.

Vahemere Liidu ministrite deklaratsioonis digitaalse majanduse kohta (9) märgitakse vajadust edendada uute tehnoloogiate kaasavat ja üldist mõju kultuuri-, sotsiaal-, majandus-, valitsemis- ja julgeolekuvaldkonnas.

2.7.2.

Komitee toetab samuti ühisteatises väljendatud seisukohta vajaduse suhtes mitmekesistada ja arendada Vahemere piirkonna riikide majandust jätkusuutlikul ja kaasaval viisil.

2.7.3.

Seoses uute programmide kavandamisega toonitab komitee vajadust luua ELi programme Euroopa – Vahemere piirkonna jaoks, et edendada innovatsiooni arengut, mis võimaldab edendada piirkonna majandusarengut, säilitades samas individuaalse ja kollektiivse loomis- ja innovatsiooniõiguse. See õigus eeldab, et tunnustatakse intellektuaalomandi õigust, innovatsiooni jagamise ja levitamise õigust ning uutele tehnoloogiatele ligipääsu õigust.

2.7.4.

Komitee tunnustab e-kaasatust ja vaba juurdepääsu internetile nii individuaalse kui ka kollektiivse õigusena, mis on innovatsiooniga lahutamatult seotud.

2.8.

Õigus kvaliteetsele haridusele: inimarengu nurgakivi

2.8.1.

Haridus on peamine viis sotsiaal-majandusliku liikuvuse saavutamiseks ning elukvaliteedi võimalikuks parandamiseks. ÜRO Arenguprogrammis (10) rõhutatakse, et kuigi põhiharidus on paljudes kõnealuse piirkonna riikides saavutanud üldise taseme ning olulisi edusamme on tehtud ka keskhariduse valdkonnas, on hariduse kvaliteet puudulik. Maailmapank on koostöös teiste ametitega koostanud programme kõnealuse piirkonna jaoks ning ka Euroopa Komisjon peaks selles vallas tegutsema. Samuti märgitakse, et haridusvõimaluste märkimisväärne ebavõrdsus kahjustab ühiskondlikku lepet Araabia riikides.

2.8.2.

Vahemere Liidu tegevuskavas (11) rõhutatakse vajadust tugevdada haridust kui põhitegurit jätkusuutlike ja kvalifikatsiooni nõudvate töökohtade loomisel, eelkõige töötute noorte jaoks, kes on halbade tööharjumuste tekkimise ohus, ning soodustada teadust ja innovatsiooni kui majanduse ajakohastamise alust ja kestlikkust kui valdkonnaülest lähenemist kaasava sotsiaalse ja majandusliku arengu tagamiseks.

2.8.3.

Sotsiaalkapitali tugevdamine on ülioluline piirkonna stabiilsuse ja julgeoleku tagamiseks. Seepärast on vaja soodustada põhi- ja keskharidust, kõrgharidust, juurdepääsu teadusele ja teaduslike teadmiste kättesaadavust, tööalast konkurentsivõimet, tervishoidu, noorte võimestamist ja liikuvust, soolist võrdõiguslikkust, arutelufoorumeid ja sotsiaalset kaasatust.“

2.8.4.

Hoolimata mõningatest probleemidest seoses hariduse kättesaadavuse ja universaalseks muutmisega ning vajadusest parandada põhi- ja keskhariduse kvaliteeti, seisneb peamine probleem hariduse ja tööhõive vahelise lõhe ületamises. Sellega seoses on väga oluline edendada struktuure tööturu ja haridussüsteemi ühendamiseks, et tagada noorte täielik kaasamine ühiskonda. Komitee peab siinkohal oluliseks edendada kogemuste vahetamist õppekavade koostamisel ja metoodikaalase innovatsiooni valdkonnas, soodustades kogemuste ja tavade levitamist, et saavutada tööturu jaoks vajalikud oskused ja pädevus, ning edendada ja väärtustada kutseharidust ja -õpet, võttes arvesse väljakutset luua järgmise kümnendi jooksul Araabia riikides 60 miljonit töökohta.

2.8.5.

Sotsiaalpartnerid ja teised spetsialiseerunud organisatsioonid on rõhutanud mitteformaalse hariduse keskset rolli olulise vahendi ja pikaajalise lahendusena võitluses radikaliseerumise ja äärmusluse vastu ning selle panust riskirühmade, eelkõige noorte ja naiste integreerimisse.

2.8.6.

Komitee väljendab heameelt mitteformaalse hariduse tähtsuse tunnistamise üle formaalse hariduse täiendusena ning on seisukohal, et nendevahelist koostoimet tuleks tugevdada. Nii on komitee seisukohal, et mitteformaalse hariduse osas tuleks võtta rohkem poliitilisi kohustusi ja eraldada selleks suurem eelarve, sest mitteformaalne haridus soodustab noorte arengut ja sotsiaalset kaasatust ning õpetab neile aktiivset osalust ja demokraatlikke väärtusi, lisaks on see hea vahend rahukultuuri tugevdamiseks.

2.9.

Liikuvus teadus- ja haridusvaldkonnas: teadmiste lõhe ületamine

2.9.1.

Noorte liikuvusel on oluline osa Vahemere piirkonna ees seisvatele väljakutsetele vastamisel. Ränne on Araabia riikides kõrgelt kvalifitseeritud noorte sotsiaalse tõrjutuse tunnus. Seetõttu tuleb soodustada nii lähte- kui ka sihtriikide jaoks kasulikku rännet. Selleks on vaja laiemalt tunnustada kvalifikatsioone ja diplomeid, soodustada liikuvust teadusvaldkonnas ja parandada õigusraamistikku, millega reguleeritakse naaberriikide kodanike uurimistöö, õpingute, õpilasvahetuse, koolituse ja vabatahtlikus teenistuses osalemise eesmärgil ELi sisenemise ja ELis elamise tingimusi.

2.9.2.

Samas on üks suurimaid lõhesid Vahemere kahe kalda vahel teadmiste lõhe. Seepärast peab komitee vajalikuks võtta meetmeid, et edendada teaduslike ja akadeemiliste teadmiste loomist ja ringlust, ning teeb ettepaneku luua ja edendada Euroopa – Vahemere piirkonna ühiseid teadmiste ja uurimisvõrgustikke. Samuti peab komitee oluliseks soodustada asjakohaste akadeemiliste ja teadustööde tõlkimist, eelkõige araabia keelest ja araabia keelde.

2.9.3.

Lisaks rõhutab komitee vajadust toetada õpilaste, õpetajate, uurijate, teadurite ja teadlaste liikuvust eri programmide, vahetuste ja praktikaperioodide raames, sest see on oluline viis akadeemilise kvaliteedi ja noorte tööalase konkurentsivõime edendamiseks, tugevdades programmi „Erasmus+“ tõhusat rakendamist ja tulemuste saavutamist Euroopa – Vahemere piirkonna riikides, ning samuti teadmiste ringluse ja kultuuridevahelise dialoogi soodustamiseks.

2.10.

Meedia ja kultuuridevaheline dialoog: sallivuse alused

2.10.1.

Kohalike meediaväljaannete mitmekesisus, sõltumatus ja professionaalsus on sotsiaalse arengu tagatised ning aitavad kiirendada naaberriikides toimuvaid muutusi.

2.10.2.

Komitee rõhutab vajadust soodustada Euroopa – Vahemere piirkonnas meediaväljaannete dialoogi ja koostööd, et parandada ja tugevdada kutsestandardeid ja nende õigusraamistikke. Samuti on ülimalt oluline anda panus meedia- ja väljendusvabaduse tagamisse ja kaitsmisse.

2.10.3.

Siinkohal on oluline tunnustada meedia rolli kultuuridevahelise dialoogi parandamises ning vastastikuse austuse, sallivuse ja mõistmise soodustamises. Praeguses olukorras, kus sageneb läänevastane retoorika Vahemere lõunapiirkonna riikides ning ksenofoobiat õhutav populistlik retoorika Euroopas, on olulisem kui kunagi varem teha jõupingutusi, et võidelda selliste narratiividega ja seista vastu vaadetele, mis vastandavad mustvalgel ja välistaval moel rahvaid, kultuure ja religioone.

2.10.4.

Sellega seoses väljendab komitee heameelt selliste projektide käivitamise üle, millega püütakse tagada Euroopas juba eksisteeriva mitmekesisuse austamist ning soodustada eelarvamuste-, stereotüüpide- ja moonutustevaba teabe levikut, nagu näiteks Hispaania meediamaastikul tegutsev Observatorio de la islamofobia, (12) mis propageerib rassismivaba teavet. Samas innustab komitee selleteemaliste valdkonnaüleste projektide käivitamist.

2.10.5.

Lisaks julgeolekuvaldkonnale võib võimaluste puudumine, eelkõige noorte seas, olla üks ebastabiilsuse allikaid ja anda omapoolse panuse radikaliseerumise põhjustesse. On selge vajadus võidelda äärmusluse ja rassismiga ning neid ära hoida kultuuridevahelise dialoogi edendamise kaudu. Näiteks peaksid kultuuride- ja religioonidevahelise dialoogiga tegelevad asutused ja võrgustikud tugevdama oma koostoimet ja täiendavust, et saavutada suurem mõju.

2.10.6.

Vahemere piirkonna majandus- ja sotsiaalnõukogud, majandus- ja sotsiaalvaldkonna osalejad ja kogu kodanikuühiskond peavad olema kaasatud radikaliseerumise ja vägivaldse äärmusluse ennetamisse. Selleks on vaja teabevahetuse ja koostöö mehhanisme koos selleks eraldatud eelarvega ning tegeleda õigluse, soolise ebavõrdsuse, vihakõne, noorte tööpuuduse ja kirjaoskamatuse küsimustega, et anda panus laiemasse radikaliseerumisvastasesse töösse, mis hõlmab ka kultuuridevahelise dialoogi soodustamist. Sellega seoses tuleb rõhutada tööd, mida teevad radikaliseerumisalase teadlikkuse võrgustik (13) ja selle tippkeskus.

2.10.7.

Komitee peab väga oluliseks soodustada kõnealuse piirkonna haritlaste, kunstnike ja kultuuritegelaste vahetusi, kuna nemad on sotsiaalse muutumise protsesside peamised vedajad. Selleks tuleks edendada ühisprojekte, mis soodustavad dialoogi ja vastastikust mõistmist. Samas kutsub komitee üles tihedamale kooskõlastamisele ja koostööle kultuuripärandi kaitse valdkonnas ning tutvustama ja esile tõstma kultuuri ja kunsti eri distsipliine ja iseärasusi, mis Euroopa – Vahemere piirkonnas koos eksisteerivad kui tähtsad ühtekuuluvuse ja üksteise tundmise elemendid.

2.11.

Kodanikuühiskond ja sotsiaalvaldkonna sidusrühmade koostoime: kaasamise ja arutelu foorumid

2.11.1.

Majanduskriis ja ksenofoobia Vahemere põhjaranniku riikides, kuid ka väljendusvabaduse taotlemine ja võitlus inimõiguste eest lõunarannikul, mõjutavad otsustavalt majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste saavutamist Euroopa – Vahemere piirkonna riikide ühiskonnas.

2.11.2.

Sellega seoses märgitakse Euroopa Parlamendi 2015. aasta novembri inimõiguste edendamise raportis, (14) et kodanikuühiskond vajab suuremat toetust. Sellest hoolimata on lõunapiirkonna riikide kodanikuühiskonna organisatsioonide nähtavus ikka veel ebapiisav, arvestades nende jõupingutusi ja aeg-ajalt võetavaid riske ning nende rolli sotsiaalsete muutuste soodustamises. Vahemere piirkonna majandus- ja sotsiaalnõukogudel võib olla oma roll kohtumis-, arutelu- ja levitamisplatvormide pakkumisel.

2.11.3.

Komitee märgib, et kaasamisse annab oma panuse vabatahtlike sektor. Samuti peab komitee vajalikuks, et Euroopa Komisjon suurendaks toetust projektidele, mida organiseeritud kodanikuühiskond korraldab oma majandus- ja sotsiaalvaldkonna organisatsioonide, ühenduste ja nende moodustatavate võrgustike kaudu, ning tõhustaks partnerlust ja koostoimet eri osalejate vahel.

2.11.4.

Komitee leiab, et Euroopa – Vahemere piirkonna ministrid peaksid tegema konkreetsetes projektides koostööd Vahemere piirkonna majandus- ja sotsiaalnõukogude ning samalaadsete institutsioonide tippkohtumisega, ilma et see piiraks toetust kodanike- ja kultuuriühendustele.

2.12.

Naised: majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste kese

2.12.1.

Kolmel Euroopa – Vahemere piirkonna ministrite konverentsil, millel käsitleti naise rolli suurendamist ühiskonnas ning mis toimusid Istanbulis (15) (2006), Marrakechis (16) (2009) ja Pariisis (17) (2013), kohustusid valitsused täitma konverentsil heakskiidetud ülesanded saavutada naiste ja meeste vahel võrdsed võimalused osaleda poliitilises, majanduslikus, ühiskondlikus ja sotsiaalses elus, võidelda igasuguse naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ja diskrimineerimise vastu ning tegeleda hoiakute ja käitumise muutmisega, et saavutada sooline võrdõiguslikkus eesmärgiga edendada naiste võimestamist mitte üksnes õiguste mõttes, vaid ka tegelikkuses.

2.12.2.

Vahemere lõunapiirkonna riikides vastu võetud seadusemuudatustest hoolimata leitakse ÜRO Arenguprogrammis, et majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste valdkonnas ollakse naiste võrdõiguslikkuse saavutamisest veel kaugel.

2.12.3.

Komitee märgib suurt erinevust ametlike sõnaavalduste, ametiasutuste ettepanekute ja isegi kehtivate õigusaktide ning selle vahel, mida naised iga päev kogukondades kogevad, ning toonitab vajadust ühtlustada riikide õigusaktid põhiseadustega ja täita õiguslüngad, mis võimaldavad naisi diskrimineerivate tavade jätkumist.

2.12.4.

Sellega seoses rõhutab komitee vajadust tagada vahendid õigusaktide tõhusa rakendamise eest vastutavate asutuste – kohtud, õiguskaitseorganid, ettevõtjad ja haridustöötajad, ajakirjandus, institutsioonid nagu majandus- ja sotsiaalnõukogud jne – koolitamiseks ja nende teadlikkuse suurendamiseks.

2.12.5.

Selleks et tugevdada õigusi ja saavutada paremaid tulemusi, soovitab komitee kohalikel ametiasutustel teha koostööd soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas tegutsevate kodanikuühiskonna organisatsioonidega, sest neil on parem ülevaade elanikkonna probleemidest ja vajadustest. Eri osalejate ühistööd saab toetada teadusmaailma (ülikoolide ja spetsialiseerunud uurimiskeskuste) panusega. Üks asjakohane näide on Euroopa – Vahemere piirkonna naiste fond, (18) mis korraldas koostöös naiste õiguste liigade föderatsiooni, Marrakechi kohalike ametiasutuste, Cadi Ayyadi ülikooli, piirkondliku inimõiguste komisjoni ja muude kohalike organisatsioonidega teavituskampaania varajaste abielude vastu.

2.12.6.

Komitee palub Vahemere Liidu liikmesriikide ministritel võtta neid valdkondi arvesse järgmisel ministrite konverentsil ning eraldada piisavaid rahastamisvahendeid selliste ettevõtmiste ja kampaaniate elluviimiseks.

2.12.7.

Komitee on seisukohal, et eeltoodud punktide arvestamata jätmisel on ulatuslikud tagajärjed. Varajased abielud, haridustee varajane katkestamine ning sellest tulenev naiste vähene väärtustamine tööturul ja poliitikas on mõned ilmingud, mis mõjutavad negatiivselt õiguste, eelkõige naiste ja tütarlaste õiguste tagamist.

Brüssel, 18. oktoober 2017

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Georges DASSIS


(1)  http://ufmsecretariat.org/barcelona-declaration-adopted-at-the-euro-mediterranean-conference-2728-november-1995/ .

(2)  http://www.annalindhfoundation.org/.

(3)  http://www.ohchr.org/EN/ProfessionalInterest/Pages/CCPR.aspx.

(4)  http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:12012P/TXT&from=ET.

(5)  http://www.ohchr.org/EN/ProfessionalInterest/Pages/Minorities.aspx.

(6)  http://www.ilo.org/declaration/thedeclaration/textdeclaration/lang--en/index.htm.

(7)  http://www.ohchr.org/EN/ProfessionalInterest/Pages/CESCR.aspx.

(8)  http://eeas.europa.eu/archives/docs/enp/documents/2015/151118_joint-communication_review-of-the-enp_en.pdf.

(9)  http://ufmsecretariat.org/wp-content/uploads/2014/09/UfMMinistersDeclarationEN.pdf.

(10)  http://www.arabstates.undp.org/content/rbas/en/home/library/huma_development/arab-human-development-report-2016--youth-and-the-prospects-for-/.

(11)  http://ufmsecretariat.org/wp-content/uploads/2017/01/UfM-Roadmap-23-JAN-2017.pdf.

(12)  http://www.observatorioislamofobia.org/.

(13)  https://ec.europa.eu/home-affairs/what-we-do/networks/radicalisation_awareness_network.

(14)  http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+REPORT+A8-2015-0344+0+DOC+XML+V0//ET.

(15)  https://www.euromedwomen.foundation/pg/en/documents/view/4224/ministerial-conclusions-on-strengthening-role-of-women-in-society.

(16)  https://www.euromedwomen.foundation/pg/en/documents/view/4756/second-ministerial-conclusions-on-strengthening-role-of-women-in-society.

(17)  https://www.euromedwomen.foundation/pg/en/documents/view/4226/third-ministerial-conclusions-on-strengthening-role-of-women-in-society.

(18)  https://www.euromedwomen.foundation/.


2.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 81/44


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Üleminek kestlikumale Euroopa tulevikule – strateegia aastaks 2050“

(omaalgatuslik arvamus)

(2018/C 081/07)

Raportöör:

Brenda KING

Kaasraportöör:

Lutz RIBBE

Täiskogu otsus

14.7.2016

Õiguslik alus

kodukorra artikli 29 lõige 2 –

 

omaalgatuslik arvamus

 

 

Vastutav allkomitee

„Üleminek kestlikumale Euroopa tulevikule – strateegia aastaks 2050“

Vastuvõtmine allkomitees

21.9.2017

Vastuvõtmine täiskogus

18.10.2017

Täiskogu istungjärk nr

529

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

185/8/6

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Nagu igal pool mujal maailmas, seistakse Euroopas silmitsi kolme olulise probleemiga: 1) Maa loodusvarde ammendumine, sh kliimamuutused ja elurikkuse kadumine; 2) sotsiaalne ebavõrdsus, sh noorte töötus, inimeste hättajäämine hääbuvate tööstusharudega piirkondades, ning 3) sellest tingituna avalikkuse vähenev usaldus valitsuse, poliitilise ladviku, ELi ja selle juhtimisstruktuuride ning teiste institutsioonide vastu.

1.2.

Neid kolme suurt teemat tuleb mõista digiteerimise (valdav suundumus) ja globaliseerumise taustal, kuna need on oluliselt mõjutanud Euroopa tööturge ja tulevikus nende mõju isegi tugevneb. Eelkõige digiteerimine võib kõnealuse kolme probleemiga tegelemist kas hõlbustada või neid süvendada. Kas digiteerimine avaldab positiivset või negatiivset mõju, sõltub selle poliitilisest juhtimisest.

1.3.

Nende kolme olulise teema ja digiteerimise vaheliste vastasmõjude põhjalikule analüüsile tuginedes kutsub komitee komisjoni üles esitama Euroopa kestliku arengu pikaajaline strateegia eesmärgiga edendada meetmeid Euroopa majanduse tugevdamiseks, mis tooksid kasu ühiskonnale ja keskkonnale. Käesoleva arvamuse eesmärk on tuua välja teemad ja teave, mida pikaajalise strateegia ettevalmistamisel arvesse võtta.

Mõned inimesed on muutuste vastu. Pidevate tehnoloogiliste murrangute keskel on mõned inimesed huvitatud senise olukorra säilimisest. Teised jällegi võivad end püüdlustes kohaneda pidevalt muutuva ühiskonnaga ebakindlalt tunda. Mõnede jaoks ei ole muutused piisavalt kiired (nt rohelise energia pooldajad). Poliitikakujundajad peaksid neid hirme arvesse võtma ja probleemiga otseselt tegelema, mitte olukorraga leppima. Esimese sammuna tuleks käivitada nende küsimuste üle avatud arutelu ja tugevdada osalusdemokraatiat, sh Euroopa kodanikualgatust.

1.4.

Tegevusetus ei tule kõne alla. Muutuste õiges suunas juhtimiseks on vaja poliitilist tahet. Majandusarengu, keskkonnakaitse ja sotsiaalpoliitika vahel on vaja tugevamaid vastastikuseid seoseid. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et kestliku arengu eesmärkide rakendamine ja elluviimine koos Pariisi kokkuleppega ning hästi juhitud üleminek vähese CO2-heitega majandusele ja digitaalmajandusele lahendab peamised Euroopa ees seisvad küsimused ja teeb Euroopast uue tööstusrevolutsiooni võitja. Komitee soovitab komisjonil töötada kiiresti välja edasisi samme käsitlevas dokumendis (komisjoni talituste töödokument) (1) esitatud meetmed ja keskenduda rohkem kestliku arengu eesmärkide ning Pariisi kokkuleppe täielikule lõimimisele Euroopa poliitikaraamistikku ja komisjoni praegustesse prioriteetidesse, et luua visioon õiglase ja konkurentsivõimelise Euroopa jaoks aastaks 2050.

1.5.

Vajadust mõjusa poliitilise panuse järele ei tohi valesti mõista. Ehkki asjakohane õigusraamistik on ülemineku suunamisel asendamatu, vajab Euroopa tegevuskava, mis puudutab kogu ühiskonda, kuna selles pürgitakse õiglase globaliseerumise poole, püütakse suurendada Euroopa konkurentsivõimet ja teha Euroopast uute tehnoloogiate valdkonna liider, püütakse mitte kedagi tagaplaanile jätta, võideldakse vaesusega ja luuakse keskkond, mis taastab inimeste usalduse poliitiliste süsteemide ja mitmepoolsete juhtimisvormide vastu (2). Lisaks suuna näitamisele mitmetes valdkondades peab poliitiliste strateegiatega püüdma ergutada kodanikuühiskonna tohutut potentsiaali. Sotsiaalne ettevõtlus, kodanikualgatused ja ühiskondlik töö on vaid mõned näited sellest, kuidas saab kestlikku arengut alt üles lähenemisega ellu viia, eriti mis puudutab vajalikku nihet vähese CO2-heitega ja ringmajanduse poole. Siinkohal on parim võrdlusalus detsentraliseeritud taastuvenergia.

1.6.

Komisjon ja komitee peaksid lähitulevikus tegema täiendavat koostööd käesolevas arvamuses analüüsitavate peamiste strateegiliste poliitikavaldkondade alal, näiteks:

ELi konkurentsivõime muutuvas maailmas;

digiteerimise mõju tööturule (sh inimväärsele tööle) ja keskkonnale;

jätkusuutlik rahastamine ja maksustamine;

uute majandusmudelite arenguga seotud väljakutsed;

energiatootmise detsentraliseerimise takistused;

elukestev õpe uuel digitaalajastul ja vähese CO2-heitega majandusele ülemineku kontekstis;

paljude sidusrühmade ühenduste edendamine;

demokraatia defitsiit ELi õigusloomeprotsessis ja kodanikuühiskonna osalemise korduv väljakutse;

sõltumatute eksperditeadmiste hõlmamine poliitikakujundamisse koos vajadusega tugevdada kodanikuühiskonna osalemist;

uus Euroopa mehhanism kestliku arengu strateegia tarbeks.

1.7.

Selle poliitikameetmete kombinatsiooni elluviimiseks on vaja ulatuslikku ja sidusat strateegiat. Komitee soovitab, et see strateegia keskenduks pikemale perioodile, oleks sõnaselge, horisontaalselt ja vertikaalselt integreeritud, hallatav ja osalusel põhinev. Seepärast on komitee arvates väga oluline tagada, et 2050. aastasse jõudmine oleks kavandatud ja ellu viidud kodanikuühiskonna esindajate täielikul kaasamisel. Osalusdemokraatia tugevdamiseks peaks komisjon mõtlema oma seadusandliku ainuõiguse üle.

2.   Sissejuhatus

2016. aastal avaldas komisjon teatise „Euroopa jätkusuutliku tuleviku järgmised sammud“. Oma arvamuses annab komitee omapoolse panuse soovitustega Euroopa probleeme käsitleva strateegia kohta. Arvamuses palutakse tungivalt rakendada inimestekeskset lähenemisviisi, milles võetakse arvesse arengu majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnamõõdet pikas perspektiivis. See lähenemisviis peaks aitama vältida ELi praegustes strateegiates valdavat lühikestele perioodidele keskendumist ja kapseldunud mõtlemist.

3.   Üks põhisuundumus ja kolm globaalset küsimust

Digiteerimise (põhisuundumus) kontekstis peab kestliku arengu strateegia andma vastused peatükis 1 viidatud kolmele olulisele küsimusele, millel on globaalne ulatus ja mis mõjutavad ühtmoodi nii Euroopat kui ka teisi maailmajagusid.

1)

Kuidas tulla toime planeedi taluvuspiiride ja üldiste keskkonnaprobleemidega, sh kliimamuutustega ja elurikkuse vähenemisega?

2)

Kuidas reageerida suurenevale sotsiaalsele ebavõrdsusele globaliseerunud maailmas?

3)

Ja kuidas takistada seda, et avalikkuse toetus valitsustele ja institutsioonidele üha väheneb?

Nende probleemide lahendamiseks on vaja poliitikakujundajate, poliitikute ja kodanikuühiskonna ühiseid jõupingutusi. Lisaks tuleb erilist tähelepanu pöörata digiteerimisega seotud ohtudele ja võimalustele. Käesolevas peatükis esitatakse küsimused, mida tuleks kolmele olulisele probleemile lahenduste otsimisel kaaluda (3).

3.1.   Üks põhisuundumus: majanduse ja ühiskonna globaalne muutumine digiteerimise tulemusena

3.1.1.

Platvormimajandus, tehisintellekt, robootika ja asjade internet – neis valdkondades toimub laiaulatuslik ja üha kiirenev globaalne areng, mis mõjutab varem või hiljem kõiki majanduse ja ühiskonna valdkondi. Digitaaltehnoloogia on muutumas kättesaadavaks suurele osale ühiskonnast, kuid mõnel rühmal ei pruugi olla juurdepääsu nendele äärmiselt võimsatele digitaalsetele vahenditele.

3.1.2.

Digitaaltehnoloogia kaasamine nanotehnoloogiasse, biotehnoloogiasse, materjaliteadusesse, taastuvenergia tootmisse ja säilitamisse ning kvantelektroonilisse arvutitehnoloogiasse võib kaasa tuua uue tööstusrevolutsiooni (4). Selleks et Euroopast saaks uue ülemaailmse tehnoloogilise ja majandusliku konkurentsi liider, on vaja tohutuid investeeringuid ja uusi algatusi.

3.1.3.

Digiteerimisel on palju eeliseid. See toob kaasa uued tarbijatele kasulikud tooted ja teenused. See võib aidata saavutada mõnda kestliku arengu eesmärki, suurendades ülemaailmse sissetuleku tasemeid, parandades inimeste elukvaliteeti, luues võimalusi kaasavamate demokraatiamudelite kasutuselevõtuks ning suurendades kvaliteetsete töökohtade arvu ja ELi üldist konkurentsivõimet – nagu toimus ka eelmiste tööstusrevolutsioonide puhul. On olemas ka ohud – uuringud toovad esile võimaluse, et digiteerimine võib hävitada palju rohkem töökohti kui see neid loob.

3.1.4.

Digitaaltehnoloogia lähendab oluliselt tootmist ja tarbimist, viies ületootmise miinimumini. Selle abil on võimalik vähendada ELi keskkonnajalajälge. Otsene kauplemine majanduslike hüvedega kas vastastikku tehtavate tehingute või jagamismajanduse kaudu võib vähendada ressursside tarbimist. Näiteks toetab digitaaltehnoloogia uute jagatud transporditeenuste ja isejuhtivate sõidukite levikut, mis võib suurendada meie liikuvussüsteemide keskkonnasäästlikkust.

3.1.5.

Ent digiteerimine ise ei ole kestlik. On tõkkeid turule sisenemisele ja mastaabisäästule, mis võivad takistada kodanikel selle potentsiaali ära kasutamast. Digitaaltehnoloogiale üleminek võib suurendada ebavõrdsust, pidades eelkõige silmas võimalust, et see toob kaasa murrangulise muutuse tööturul, ja selle kalduvust tekitada polariseerumist paljude madala ja keskmise oskustasemega töökohtade suhtes, mis võidakse automatiseerida. Robotiseerimine ja platvormimajandus võivad paljusid Euroopa töökohti tõsiselt ohustada ning need toovad kaasa uusi riske, kuna suurem osa asjakohasest tehnoloogiast toimib andmete, sealhulgas isikuandmete põhjal.

3.1.6.

Uutest jõukuse saavutamise võimalustest saavad sageli kasu üksnes teatud inimrühmad: haritud, heade sotsiaalsete oskuste ja kõrge riskitaluvusega inimesed. Digitaalsest innovatsioonist saavad üldjuhul enim kasu intellektuaalse, rahalise ja füüsilise kapitali pakkujad: uuendajad, aktsionärid, investorid ja kõrge kvalifikatsiooniga töötajad. Kardetakse, et digitaaltehnoloogiast saab üks peamisi põhjuseid, miks sissetulekud jäävad samale tasemele või isegi vähenevad.

3.1.7.

Digiteerimisega seotud võimaluste ärakasutamiseks on vaja aktiivset ja laiaulatuslikku poliitikat, kus käsitletakse ka eespool kirjeldatud kolme olulist probleemi. Ka digiteerimisega seotud ohte tuleb kontrollida ja hallata. Komitee peaks jätkama aktiivset tööd nende teemadega.

3.2.   Planeedi taluvuspiirid ja üldised ökoloogilised väljakutsed

3.2.1.

Olles pühendunud globaalsele võitlusele kliimamuutuste vastu (st Pariisi kokkulepe) ja toetades loodusvarade kaitset, peab Euroopa kiiresti oluliselt vähendama oma majanduse keskkonnajalajälge. Ökoloogiline kriis on meid juba tabanud. Rahvastiku kasv, fossiilkütustel põhinev pikaajaline majanduskasv ning ressursside ja maa mittesäästev kasutamine avaldavad kogu maailmas keskkonnale üha suuremat survet. Üks peamine väljakutse, mida kajastavad ka kestliku arengu eesmärgid, on tagada, et majandusarengu ja -kasv austavad planeedi taluvuspiire olgu siis seoses kliimamuutuste leevendamise, ressursside kasutamise ja majandamise ning õhu- ja veekvaliteediga või maa ja mere elurikkuse kaitsega.

3.2.2.

Majanduse CO2-heite ulatuslik vähendamine toob kaasa vajaduse paljusid majandusharusid kiiresti muuta. Fossiilkütustelt taastuvatele energiaallikatele üleminekuks on vaja suuremat energiaalast paindlikkust ja energiaalaseid teadmisi. ELi energiapoliitika oluline ja jätkusuutlik osa peaks olema ka tootvate tarbijate (5) energia üldine arendamine (6). Transpordisüsteemide jaoks on vaja struktuurilisi muutusi elektrifitseerimise ja autode ühiskasutuse teel. Hooneid ja taristut tuleb uuendada. Arenenud biomajandus võib olla oluline tõukejõud majanduse keskkonnahoidlikumaks muutmisel.

3.2.3.

Euroopa peab praeguselt lineaarselt majandusmudelilt, mille põhimõte on „võta, tooda, tarbi ja viska ära“, üle minema ringmajanduse mudelile, mis on oma olemuselt taastav ning mille puhul kasutatakse võimaluse korral looduslikke taastuvaid energiaallikaid ning toodete, materjalide ja ressursside väärtust hoitakse majanduses nii kaua kui võimalik. Selles kontekstis võib olla oluline osa digiteerimisel (vt punkt 3.1.4).

3.2.4.

Üleminek vähese CO2-heitega keskkonnahoidlikule ringmajandusele annab ELile võimaluse suurendada oma konkurentsi- ja vastupanuvõimet. Selle abil saab parandada Euroopa kodanike elukvaliteeti ja suurendada heaolu. Sellega vähendatakse ka sõltuvust fossiilkütuste ja olulise tooraine impordist ning luuakse kindel alus majanduslikule heaolule.

3.2.5.

Ent CO2-heite vähendamise ja keskkonnasäästlikule kütusele üleminekuga kaasnevad sotsiaalsed probleemid, (7) kuna suure keskkonnajalajäljega tööstusharudes jääb töökohti vähemaks. Tuleb võtta strateegiliseks poliitiliseks ülesandeks täielikult ära kasutada potentsiaal, mida CO2-heite vähendamine ja keskkonnasäästlikule kütusele üleminek seoses uute töökohtade loomise ja sotsiaalkaitse parandamisega kaasa toovad, nii et lõpptulemus oleks võimalikult positiivne.

3.2.6.

Üleminekut vähese CO2-heitega ringmajandusele on ajendanud kodanike, kohalike omavalitsuste, tarbijate ja innovaatiliste ettevõtjate alt ülespoole suunatud algatused nii energia kui ka toidu valdkonnas. Kuid asjakohaste algatuste edendamise ja kogu Euroopas kriitilise massi loomise asemel, millel oleks tööturule ja sotsiaalkaitsele positiivne mõju, takistavad edasist arengut pahatihti haldus- ja õigussüsteemid. Sageli ei mõisteta, et alt ülespoole suunatud algatused võivad olla võimas vahend, lahendamaks CO2-heite vähendamise ja keskkonnasäästlikule kütusele üleminekuga seotud sotsiaalseid probleeme. Selle potentsiaali vallandamiseks on vaja kaotada struktuurilised takistused, mis ei lase ressursipuuduse all kannatavatel inimestel vajalikke ressursse (eelkõige kapitali ja asjakohast teavet) kasutada.

3.3.   Suurenev sotsiaalne ebavõrdsus

3.3.1.

Ehkki globaliseerumine ja tehnoloogia areng on märkimisväärselt suurendanud globaalset kaubandust ja jõukust, on globaliseerumise ja tehnoloogia arengu kombinatsioon aidanud kaasa ka sotsiaalse (ja keskkonnaalase) ebavõrdsuse suurenemisele. Oxfami andmetel kuulub vaid kaheksale inimesele (neist kõik mehed) sama palju vara kui kogu vaesemale poolele maailma rahvastikust.

3.3.2.

Euroopas suureneb ebavõrdsus. OECD hiljutise uuringu kohaselt on sissetulekute ebavõrdsus Euroopas praegu jätkuvalt rekordiliselt suur. 1980ndatel oli 10 % ühiskonna kõige rikkamate inimeste keskmine sissetulek seitse korda suurem kui 10 %-l kõige vaesematel inimestel. Praegu on see 9,5 korda suurem. Jõukuse ebavõrdsus on veelgi suurem: 10 % kõige jõukamatele majapidamistele kuulub 50 % kogu jõukusest, samas kui 40 % kõige vähem jõukatele kuulub vaid veidi üle 3 % (8).

3.3.3.

Üks põhjus, miks ebavõrdsus Euroopas süveneb, on majanduskasvu lahutamine netotulust. Euroala SKP kasvas aastatel 2008–2015 üle 16 % (EL 28 puhul üle 17 %), kuid kodumajapidamiste kasutada olev netotulu jäi samale tasemele, tõustes EL 28 puhul vaid 2 %.

3.3.4.

24 OECD riigis on tootlikkus alates 1995. aastast tõusnud 27 %, samas kui keskmine töötasu on sellest maha jäänud, tõustes vaid 22 %. Mis veelgi halvem – madalama netopalgaga ühiskonnarühmas on töötasu märgatavalt vähem tõusnud. Selline palgaebavõrdsus on viimase 20 aasta jooksul suurenenud kõigis Euroopa riikides, v.a Hispaanias. Eriti ilmne on see suundumus Ungaris, Poolas, Tšehhi Vabariigis ja Ühendkuningriigis (9).

3.3.5.

On oht, et töö olemuse muutumine suurendab seda lõhet. Näiteks võib keerukate tööstusprotsesside automatiseerimine robootika abil vähendada nõudlust keskmise oskustasemega või isegi üsna kõrge oskustasemega teenistujate järele, kes praegu neid keerulisi ülesandeid täidavad. See põhjustab tõenäoliselt tööturu veelgi suuremat polariseerumist, sest loodavad uued töökohad on kas (veelgi) kõrgema oskustasemega (nende toodete ja teenuste väljatöötamine ning haldamine) või rohkem teenindusele orienteeritud madalama oskustasemega. OECD andmetel võidakse automatiseerida 9 % töökohtadest ja veel 25 % tööülesannetest muutub oluliselt.

3.3.6.

Valitsused reageerivad digiteerimise mõjule pigem tagantjärele kui ennetavalt ja keskenduvad pigem digiteerimise kõrvalmõjude leevendamisele kui selle võimalike eeliste ärakasutamisele. Valitsuste tegevuses tuleb paremini arvesse võtta töötajate esindatuse ja osalemise väljakutset, mis on tähtis inimkapitali investeerimise aspekt areneval tööturul. Komitee võiks jätkata põhjalikke analüüse selle kohta, millist mõju avaldab digiteerimine tööturule.

3.4.   Valitsused ja institutsioonid kaotavad üldsuse toetust

3.4.1.

Vaid osaliselt globaliseerumisest ja tehnoloogia arengust tingitud ebavõrdsuse suurenemine on põhjustanud usalduse vähenemise valitsuste, poliitilise ladviku, rahvusvaheliste organisatsioonide, asutuste ja globaalse juhtimise vastu. Lisaks on see hoogustanud populistlikke liikumisi ja traditsiooniliste erakondade langust. Eriti suurt muret tekitab noorte valimisleigus (rääkimata protestihääletamisest): 2015. aastal osales 15–30aastastest eurooplastest valimistel üksnes 63 % (10).

3.4.2.

Paljud Euroopa kodanikud tunnevad, et on võõrandunud poliitiliste otsuste tegemisest riigi ja Euroopa tasandil. Nad arvavad, et traditsioonilised demokraatlikud protsessid ei võimalda neil oluliste otsuste tegemist mõjutada. Sidusrühmade paljususel põhinev lähenemisviis (nt ÜRO kestliku arengu tegevuskava 2030 raames) on kaasav demokraatiamudel, mis võib aidata sellest usaldamatusest üle saada.

3.4.3.

Üleminekut kestlikkusele ei saa ega tohi peale suruda üksnes nö ülaltpoolt; muutus on edukas ainult siis, kui selle alus on enamiku ettevõtjate, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, töötajate ning kodanike ulatuslik toetus ja aktiivne osalemine. See peab olema alt üles ja ülalt alla suunatud koostöö. Kestliku arengu tegevuskava 2030 koostamisel kasutati mitme sidusrühma liite, mis on tekkimas ka kliimameetmete valdkonnas (11). Need võivad anda eeskuju kaasava demokraatliku valitsemismudeli loomisel, mida rakendataks kõigis poliitikavaldkondades ning mis hõlbustaks murrangulisi muutusi ja innovatsiooni.

3.4.4.

Eelkõige just noorem põlvkond nõuab ebatraditsioonilisi poliitilise kaasatuse vorme vastandina traditsioonilistele erakondadele ja asutustele. Alternatiivsed poliitilise kaasatuse vormid on näiteks energiakogukonnad, kodanike ja omavalitsuste partnerlused energiatõhususe suurendamiseks (nt alltöövõtu mudelite kaudu) või jäätmemajanduse edendamiseks, üleminekulinnade algatused, kogukonna toetatav põllumajandus, poliitilised blogid ja muud veebipõhised formaadid ning isegi kohaliku vääringuga seotud algatused. Need ei asenda kindlasti traditsioonilist poliitilist tööd, kuid võivad oluliselt kaasa aidata poliitilisele sotsialiseerumisele ja sotsiaalsele integratsioonile.

3.4.5.

Interneti potentsiaali ärakasutamine on samuti paljulubav viis poliitilistest ummikutest pääsemiseks. Teave pole kunagi olnud nii vabalt kättesaadav kui ilma traditsioonilise kontrollita detsentraliseeritud võrgus. See toob ühiskonnale kaasa uued probleemid, nagu on näidanud tõejärgsete ja võltsuudiste nähtus. Samas oleme tunnistajaks alternatiivsete mittehierarhiliste tegevusvormide sagenemisele ja veebipõhiste sotsiaalvõrgustike rohkele kasutamisele kodanike, eelkõige noorte hulgas.

3.4.6.

E-valitsus võib viia valitsusmudeliteni, mida iseloomustab avalikkuse ennenägematult suur osalemine poliitika kujundamises. EL peaks võtma eeskujuks sellised liikmesriigid nagu Eesti, kus on selles valdkonnas juba suuri edusamme tehtud. Digitaaltehnoloogiale üleminek võimaldab kodanikel osaleda otsuste tegemise protsessides üsna väikeste kuludega. Kuid kogemused näitavad, et ka e-osaluse puhul esineb keskklassi ülekaal (keskklassi liikmete suurem esindatus osalusfoorumites). Komiteel on head võimalused osaleda selleteemalises dialoogis kodanikuühiskonna tasandil.

4.   Euroopa, mida me tahame

Seistes silmitsi eespool kirjeldatud kolme suure teema ja üldise digiteerimise suundumusega, peab EL

kasutama parimal viisil ära digitaalset revolutsiooni, et luua uus konkurentsivõimeline ja jätkusuutlik majandus;

liikuma vähese CO2-heitega keskkonnahoidliku ringmajanduse suunas, tagades kõigile õiglase ülemineku;

looma vastupidava Euroopa sotsiaalmudeli;

tagama suuremal määral kodanike juhitud ja detsentraliseerituma demokraatliku süsteemi, kasutades ära õiglase globaalse majanduskoostöö eeliseid.

4.1.

Komitee on seisukohal, et kestliku arengu eesmärgid ja Pariisi kokkulepe (COP21) annavad uut hoogu visioonile „Euroopa, mida me tahame“, (12)  (13). Komisjon peab nende kokkulepete rakendamist hoogustama, töötades välja edasisi samme käsitlevas teatises esitatud poliitikastrateegiad ning lõimides need täielikult Euroopa poliitikaraamistikku ja komisjoni praegustesse prioriteetidesse. Visioonis „Euroopa, mida me tahame“, nagu ka kestliku arengu tegevuskavas 2030 (st kestliku arengu eesmärkides) seatakse üksikisik ühiskonnas ja majanduses kesksele kohale ning soovitakse anda kõigile võimalus otsustada, kuidas nad soovivad oma vajadusi täita, kooskõlas sotsiaalse ja ökoloogilise keskkonnaga. See idee ei ole utoopiline. Tegelikkuses on Euroopal nüüd tehnoloogilised ja majanduslikud vahendid selle visiooni elluviimiseks: asjade internet ja suurandmed, keerukate protsesside juhtimine mobiilsete rakenduste kaudu, tootvad tarbijad tootmise mastaabi ja tootmiskulude vähendamise kaudu (nt taastuvenergia, 3D-printimine), uued tehingu- ja makseviisid (plokiahel, e-raha ja nutilepingud), tarbijate ühistegevus ja jagamismajandus kui uued ärikontseptsioonid ning muud uuendused.

4.2.

Kõigil nendel uuendustel on potentsiaali see visioon tegelikkuseks muuta, kuid selleks on vaja strateegiat, mis pakub lahendusi kolmele innovatsiooniga seotud väljakutsele. See strateegia hõlmab uut, väljapoole SKP raame jääva heaolu mõistet, mille puhul püüeldakse majandusliku õitsengu, sotsiaalse kaasatuse, keskkonnaalase vastutuse ja kodanike võimestamise poole integreeritud viisil.

4.3.

Tegevusetus ei tule kõne alla. Kui EL ei soovi või ei suuda välja töötada ja rakendada kõikehõlmavat strateegiat, tekib Euroopal muidki probleeme kui kestliku arengu tegevuskava 2030 ja visiooni „Euroopa, mida me tahame“ eesmärkide saavutamata jäämine. Tegevusetuse korral on suur oht, et ühtegi neist olulistest probleemidest ei lahendata: Euroopa töökorraldus hävib, CO2-heite vähendamine ja ressursside kaitse lõppeb, kuna keskkonnasäästlikule kütusele ülemineku sotsiaalseid kulusid peetakse liiga kõrgeks, ning suurenevad sotsiaalne ebavõrdsus ja võõrandumine, mis ohustab demokraatiat.

4.4.

On äärmiselt oluline, et strateegia sisaldaks täpseid poliitikasoovitusi Euroopa ees seisva kolme olulise väljakutse lahendamiseks, et visioonist „Euroopa, mida me tahame“ võiks saada tegelikkus.

5.   Kuus poliitilist lähenemist, mis aitavad saavutada sellise Euroopa, mida me tahame

Siinkohal soovitab komitee peamisi poliitilisi lähenemisviise, mis aitavad leida lahendusi kolmele globaalsele küsimusele (planeedi taluvuspiirid, sotsiaalne ebavõrdsus, üldsuse toetuse vähenemine) ja digiteerimise põhisuundumusele. Kõik need lähenemisviisid hõlmavad kuni kuuest osast koosnevat poliitikameetmete kombinatsiooni:

innovatsioon;

reguleerimine ja juhtimine;

sotsiaalpoliitika;

avatud juurdepääs;

haridus ja koolitus;

teadustegevus.

Seda poliitikameetmete kombinatsiooni tuleks kohaldada vähemalt neljas poliitikavaldkonnas: õiglane, digitaalne ja roheline majandus (5.1), uued juhtimisvormid (5.2), kestlikkus ja finantssektor (5.3) ning kestlikkuse edendamine rahvusvahelise kaubanduse kaudu (5.4). Komitee tõstatab teemasid ja annab panuse, mida ELi institutsioonid ja sidusrühmad peaksid tulevikus põhjalikumalt arutama.

5.1.   Õiglane, digitaalne ja keskkonnasäästlik majandus, mis loob õitsengut ja heaolu

5.1.1.

Innovatsioon: uus tööstusrevolutsioon on Euroopa jaoks võimalus saada tehnoloogiavaldkonna liidriks ja suurendada oma konkurentsivõimet globaliseerunud turgudel. Majandusliku kasu loomine ilma suurte väliskuludeta peab saama standardseks ärimudeliks. Meil on vaja, et innovaatilised ja kasumlikud äriühinguid ja ettevõtjaid investeeriksid säästvasse tootmisse, et luua kvaliteetseid töökohti ja rajada heaolule majanduslik alus. Et innovatsioon aitaks saavutada säästvamat Euroopat, tuleb välja arendada raamistik, mis soodustab sellist majandustegevust, millel ei ole välist jalajälge või mille väline jalajälg on äärmiselt väike või mille ressursitarbimine on piiratud. See võimaldab säästvatel innovaatoritel (olgu need kodanikud, ettevõtjad, linnad või piirkonnad) tõhusalt konkureerida suure ressursitarbimise ja/või keskkonnajalajäljega ärimudelitega. Innovaatoritele, kes pakuvad uudseid lahendusi keskkonna- ja sotsiaalsete probleemide lahendamiseks ning tegutsevad varaste kasutuselevõtjatena, tuleb pakkuda ka ennetavat tuge, nt teha VKEdele, kodanikele, kodumajapidamistele, kogukonnaalgatustele, sotsiaalsetele ettevõtetele ja mikroettevõtjatele kättesaadavaks mikrokrediit (14). Kasuks võiks tulla ühtne Euroopa patent, eeldusel et taotlemiskulud pole takistavalt suured (15). VKEdega seoses tuleks läbi vaadata teise võimaluse meetmed, et vähendada praegust suurt riskikartlikkust ELis (16). Poliitika peab jätma ruumi katsetamiseks kogu Euroopas, eriti liikuvuse, jäätmekäitluse, energeetika-, põllumajandus-, haridus- ja tervishoiusektoris. On võimalik leida uusi turgusid, minnes riigihangetes üle digitaalsetele, vähese CO2-heitega, taaskasutusele keskenduvatele ja keskkonnahoidlikele teenustele, mida osutatakse sotsiaalselt kaasaval viisil.

5.1.2.

Reguleerimine: õigusraamistik peab täitma kolme eesmärki. Esiteks tuleb välismõjude kulusid võimalikult täpselt hinnata, et oleks võimalik välja töötada ärimudelid, mis aitavad saavutada kestlikkusega seotud eesmärke (17). Teiseks peavad määrused tagama, et hästi arenenud digitaalset taristut rakendatakse kogu Euroopas, sealhulgas maapiirkondades, ja et kõigil oleks võimalus seda (sh nutiküte, nutikad elektrivõrgud ja elektripõhise liikuvuse võrgud) kasutada. Neid teenuseid tuleks õiguslikult käsitleda avalike teenustena. Kolmandaks, kuna digiteerimise puhul on platvormid sageli eelisolukorras, on suurematel digitaalsetel turgudel oht monopolide tekkeks. Seepärast on vaja aktiivset monopolidevastast poliitikat (18). Komitee on ka soovitanud, et komisjon peaks kaaluma viise, kuidas edendada ELi platvorme sellisel moel, et lisaväärtus jääks kohalikku majandusse (19). Turujõu tasakaalustamisel võib olulist osa täita digitaalsete platvormide jaoks mõeldud sõltumatu Euroopa reitinguagentuur, kellel oleks kõikides liikmesriikides ühesugune pädevus ning kes hindaks nende platvormide juhtimist konkurentsi, tööhõive ja maksustamise valdkonnas (20).

5.1.3.

Sotsiaalpoliitika: CO2-heite vähendamisest ja digiteerimisest tulenev muutus (vt peatükk 3) toob sotsiaalkindlustussüsteemidele kaasa väljakutse, kuidas tulla toime töökohtade kaotuse ja maksutulu vähenemisega. Seepärast tuleks uurida ja arendada uusi lähenemisi ja mudeleid, eesmärgiga tagada liikmesriikides sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikkus, reageerida tuleviku töö erinevatele tingimustele ja toetada töötajaid ja kogukondi üleminekust mõjutatud sektorites ja piirkondades. Komitee on käsitlenud tuleviku tööga seotud väljakutseid arvamuses Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta ning nõudnud sidusat Euroopa tööhõivestrateegiat, milles käsitletaks järgmisi teemasid: investeeringud ja innovatsioon; tööhõive ja kvaliteetsete töökohtade loomine; õiglased töötingimused kõigile; õiglased ja sujuvad üleminekud, mida toetab aktiivne tööturupoliitika; kõigi sidusrühmade, eriti sotsiaalpartnerite osalus. Avaliku sektori investeeringud peaksid toetama kogukondi, piirkondi ja töötajaid sektorites, mida see üleminek juba mõjutab, samuti aitama prognoosida ja hõlbustada tulevast ümberkorraldamist ning üleminekut keskkonnasäästlikumale ja kestlikumale majandusele (21).

5.1.4.

Avatud juurdepääs: digiteerimise potentsiaali ärakasutamiseks rohelise ja õiglase majanduse loomise eesmärgil on eelkõige vaja üldist avatust majanduses, mis võimaldaks inimestel tehnoloogia arengus aktiivselt osaleda ja selle pakutavatest võimalustest kasu saada (nt digitaalsete energeetikaandmete kombineerimine detsentraliseeritud energiatootmisega). Seepärast on äärmiselt oluline kaotada avatud turgude, avatud andmete, avatud lähtekoodiga mudelite ja avatud standardite abil tõkked majanduses osalemiselt. Igaühte neist elementidest tuleb käsitleda poliitikaprogrammide juhtpõhimõttena strateegilistes sektorites – energeetika, transport, logistika ja tootmisprotsessid. Euroopa õiguses tuleb välja töötada ja kehtestada andmesuveräänsuse mõiste: Euroopa kodanikel peab olema õigus kasutada oma andmeid isiklikel eesmärkidel, selgitada välja, milliseid isikuandmeid kasutavad kolmandad isikud, otsustada, kuidas andmeid kasutatakse, olla teavitatud andmete kasutamisest ja omada selle üle täielikku kontrolli ning andmeid kustutada.

5.1.5.

Haridus ja koolitus: nii keskkonnasäästlik majandus kui ka digitaalne majandus nõuavad erioskusi, eriti kuna tulevikus saab digitaaltehnoloogiast oluline vahend Euroopa majanduse CO2-heite vähendamiseks (vt punktid 3.1.4 ja 3.2.3). Koolitus vajalike formaalsete ja informaalsete oskuste omandamiseks, sh sellistes valdkondades nagu koostöö ja kogukonnatöö ning ettevõtlus, (22) tuleb lõimida üldharidusse ja elukestva õppe strateegiatesse. Sel teemal on vaja pidada rohkem dialoogi ja teha analüüse. Et tagada tõhus toetus tegelemiseks praeguse puudujäägiga keskkonnasäästlikkuses ja digitaaloskustes, on soovitatav sihtotstarbeliselt kasutada struktuurifonde, eriti piirkondades, kus üleminek juba toimub või hakkab tulevikus toimuma. Euroopa haridussüsteemide ressursse tuleb suunata haridusele ja oskuste arendamisele valdkondades, kus tehisintellekti süsteemid ei saa asendada inimoskusi või kus nende süsteemide rakendamiseks on vaja inimesi (nt ülesanded, mille puhul on esiplaanil inimsuhtlus, inimene ja masin töötavad koos või mille puhul soovime, et need jääksid inimeste pärusmaaks) (23).

5.1.6.

Teadustegevus: tulevikus toimivate majandusmudelite etalon on digitaalne, keskkonnasäästlik ja õiglane majandus. Sellist majandust aitab saavutada sihipärane teaduspoliitika, mis põhineb uuenduste, eriti digitaalsete uuenduste keskkonna- ja sotsiaalse mõju analüüsimisel. Seda silmas pidades peab teadus- ja arendustegevuseks ette nähtud rahastus olema kättesaadav innovaatoritele, kes töötavad välja uut digitaaltehnoloogiat ja uusi digitaalteenuseid, mis aitavad lahendada keskkonna- ja/või sotsiaalseid probleeme. Nende toetamiseks tuleb luua inkubaatorite võrgustik.

5.2.   Uued valitsemise vormid

5.2.1.

Innovatsioon: demokraatia peamine element on osalus. Valimised ja esindamine on üks viis osaluse korraldamiseks, kuid vaja on ka uusi uuenduslikke lähenemisviise, sh e-osalust. Oluline on avada traditsiooniline poliitika kujundamine mittehierarhilistele, sotsiaalselt paindlikele ja vähem formaalsetele poliitilise tegevuse vormidele ning edendada kodanikuühiskonna ajendatud ja alt üles suunatud algatusi.

5.2.2.

Juhtimine: muutused toovad kaasa vajaduse läbipaistvate ja vabalt juurdepääsetavate mitme sidusrühma dialoogide järele kõigis ELi õigusloomeprotsessis ELi ja kohalikul tasandil. Mõiste „kodanikuühiskond“ ei tohiks piirduda üksnes organiseeritud kodanikuühiskonnaga, vaid peaks hõlmama kõiki kodanikke. Kliimameetmete ja ressursside kaitse seisukohalt on eriti olulised uued liidud (24). Osalusdemokraatia tugevdamiseks tuleb tagada, et õigus teha seadusandlikke algatusi ei kuuluks peaaegu monopoolselt Euroopa Komisjonile nagu praegu, vaid selle asemel peaks Euroopa Parlament tegema rohkem algatusi, millele lisanduksid alt üles suunatud algatused. Seda saaks saavutada näiteks Euroopa kodanikualgatusega (25) seoses tekkivate tehniliste, õiguslike ja bürokraatlike takistuste kõrvaldamise teel.

5.2.3.

Avatud juurdepääs: selliste struktuuriliste takistuste kõrvaldamiseks, mis muudavad kodanikele ELi otsustusprotsessis osalemise raskeks, on sobiv lähenemine nn rahvalt tellimise meetmete kasutamine kõigi ELi õigusaktide puhul. Selle lähenemisviisi väljatöötamisel tuleks erilist tähelepanu pöörata juurdepääsule, kaasavusele ja usaldusväärsusele. Juurdepääsu poliitikale ja poliitikastrateegiatele saab veelgi avatumaks muuta kõikide ELi tegevuste ja andmete veebipõhise ja kasutajasõbraliku avaldamise teel.

5.2.4.

Koolitus ja haridus: keskklassi ülekaalu (vt punkt 3.4.6) vähendamiseks on vaja kodanike võimestamise programme. Selliste programmide eesmärk peaks olema kaasata neid rahvastikurühmi, kes pigem hoiduvad aktiivsest poliitikas, majanduses ja ühiskonnas osalemisest kõrvale. Üldhariduses tuleb rõhutada demokraatia aluseks olevat teadlikkust ja osalemisvõimalusi. Tähelepanu tuleks juhtida sellele, et aktiivne osalemine poliitilise tahte kujundamise protsessides on kasulik nii ühiskonnale kui ka eraisikule, sest tema huvisid ja seisukohti võetakse arvesse. Vaja on suuremat rahastust kodanikuühiskonna organisatsioonidele, kes tegelevad kõrvale jäänud rahvastikurühmadega ja tegutsevad kestliku arengu eesmärkide nimel.

5.2.5.

Teadustegevus: sotsiaalteaduses tuleks rohkem keskenduda alternatiivsetele demokraatiatavadele. Üks näide on prototüübimetoodika võimalik rakendamine poliitikas. Selle lähenemise puhul töötataks poliitikalahendused välja lühema aja jooksul, seejärel rakendataks neid katseliselt ning nende mõju hinnataks kodanikelt ja muudelt asjakohastelt sidusrühmadelt saadud tagasiside põhjal. Mõjuhinnangu põhjal tehakse poliitikalahendustesse enne nende tegelikku kasutuselevõtmist asjakohased muudatused.

5.2.6.

Üldisemalt on vaja täiendavaid teadusuuringuid selle kohta, kuidas käsitleda seost (teadusliku) ekspertiisi ja poliitika kujundamise vahel ning kuidas ühendada omavahel täiesti läbipaistva, sõltumatu ekspertiisi lõimimine poliitikakujundamisse ning vajadus suurendada kodanike osalust.

5.3.   Kestlikkus ja finantssektor

5.3.1.

Innovatsioon: digitaalne, keskkonnasäästlik ja õiglane majandus eeldab väga suuri investeeringuid nii erarajatistesse (nt taastuvenergiat tootvad käitised või elektrisõidukite laadimisjaamad) kui ka avalikku taristusse (nt elektri- ja liikuvussüsteemide digiteerimine). Finantssektor peab seega täitma keskset rolli, et selline innovatsioon teoks saaks. Rahalised vahendid, sealhulgas avaliku sektori vahendid, tuleb suunata kestlikku ümberkujundamist toetavatesse investeeringutesse. Kliima- ja energiaeesmärkide saavutamiseks tuleb innovaatiliste rahastamisvahenditega hoogustada erasektori investeeringuid, mida muidu ei tehtaks (26)  (27).

5.3.2.

Reguleerimine: poliitika eesmärk peab olema ehitada üles kestlikum erasektori finantssüsteem, kaasates finantsriski hindamisse kestlikkuse tegurid, laiendades finantsasutuste vastutust investeerimisotsuste mitterahanduslikele mõjudele ning suurendades läbipaistvust investeerimisotsuste keskkonna- ja sotsiaalsete mõjude osas (28). Poliitika peaks ergutama investoreid võtma vabatahtlikult kohustusi investeerida kestlikkuse põhimõtetele vastavatesse objektidesse. Pangastandardite keskkonnahoidlikumaks muutmine on väga oluline, et juhtida erarahastamine tavapärastelt investeeringutelt CO2-heite vähendamise ja kliimakindlate investeeringute suunas. Keskpangad peaksid suunama kapitali jaotamist rahapoliitika ning mikro- ja makrotasandi poliitika, sh kestlikkuse standardite abil.

5.3.3.

Sotsiaalpoliitika: digiteerimine ja CO2-heite vähendamine avaldab survet kodumajapidamistele. Seepärast on vaja põhjalikku maksureformi, et suurendada kodumajapidamiste netotulu ja kombineerida seda eesmärki CO2-heite vähendamise eeldustega. Komitee palub tungivalt luua progressiivne maksusüsteem, mis põhineb keskkonnakulude arvessevõtmisel ning selle täiendava tulu kasutamisel tööjõu maksukoormuse vähendamiseks. Üleminek tööjõu maksustamiselt ressursside kasutamise maksustamisele aitab korrigeerida turutõrkeid, luua uusi kestlikke ja kohalikke töökohti, suurendada kodumajapidamiste netotulu ning stimuleerida ökouuenduslikke investeeringuid (29).

5.3.4.

Teadustegevus: digiteerimise ja fossiilkütuste tarbimise vähendamise mõju riigi rahandusele (maksubaasi kahanemine) on praeguseni suures osas teadmata. Teadustegevus peaks keskenduma sellele aspektile, samuti strateegilise rahanduspoliitika võimalikule üldisele panusele kestlikku arengusse.

5.4.   Kestlikkuse edendamine rahvusvahelise kaubanduse kaudu

5.4.1.

Innovatsioon ja ettevõtlusvõimalused: pidades silmas kolme suure teema globaalset mõõdet, ei piisa sellest, et Euroopa muudetakse kestlikumaks selge innovatsioonipoliitika abil. Euroopa peab koostöös kaubanduspartneritega töötama välja innovatsioonikontseptsioonid, mis on üle kantavad ka maailma teistele piirkondadele. Siin võib abi olla kaubandusest, kuna kestlikkuse aspektid on rahvusvahelise kaubanduspoliitika, sh mitmepoolsete ja kahepoolsete kaubanduslepingute põhikriteerium. Erilist rolli peaks täitma Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO), kes peaks võtma rohkem arvesse rahvusvahelist keskkonnapoliitikat, nagu Pariisi kokkulepe või Aichi elurikkuse mitmekesisuse eesmärgid. Kui asjaomased standardid on paigas, saavad Euroopa ettevõtjad, kodanikud, kogukonnaalgatused, linna- ja piirkondlikud omavalitsused välja töötada olulisi uuendusi (tooteid ja teenuseid), mida saab vastavalt CO2-heite vähendamise vajadusele eksportida, kasutades ära üldise digitaaltehnoloogiale ülemineku suundumuse pakutavaid võimalusi. Neist võib kujuneda rahvusvaheliselt edukas eksport. Eelkõige peaks Euroopa Komisjon tegema koostööd WTO ja oma põhipartneritega, et kasutada kaubanduslepinguid CO2-heitkoguste ja mis tahes muude kestlikku innovatsiooni kahjustavate välismõjude hinnakujunduse edendamiseks.

5.4.2.

Reguleerimine: üks meie majandusharude aina suurema keskkonnajalajälje põhjus on üha pikem vahemaa toodete tootmise, töötlemise, tarbimise ja mõnikord kõrvaldamise/taaskasutamise kohtade vahel. Rahvusvahelise kaubanduse vastavusse viimine kestliku arenguga nõuab arukat regulatiivset lähenemisviisi liberaliseerimisele, mis võtab arvesse ja tugevdab kohalikke väikesemahulisi tootmissüsteeme. Ringmajanduse poliitika edendamine ja toetamine peaks tagama vastupidavad, väikesed, kohalikud ja puhtad süsteemid. Teatud tööstuslike tegevuste puhul võivad ringid olla suured (30). Reguleerimine peab tagama sellele probleemile lahenduse kahepoolsete ja mitmepoolsete kaubanduslepingute kaudu.

5.4.3.

EL peaks innustama Maailmapanka ja Rahvusvahelist Valuutafondi täitma olulist osa maksu- ja rahandussüsteemi reformide edendamisel, et loodaks keskkond, mis aitaks arenguriikidel oma ressursse rohkem ära kasutada. See peaks hõlmama riigisisest maksureformi, kuid see tähendab ka rahvusvahelise kogukonna koondamist ühiseks võitluseks maksudest kõrvalehoidumise, rahapesu ning ebaseaduslike kapitalivoogude vastu, mille tagajärjel läheb arengumaadest rohkem raha välja, kui ametliku arenguabi kaudu sisse tuleb. Täpsemalt peaks Euroopa Komisjon kasutama kestliku arengu tegevuskava aastani 2030, mis tugineb 17 kestliku arengu eesmärgile, raamistikuna kõigi ELi rahastatavate välispoliitika valdkondade ja programmide jaoks (31).

5.4.4.

Sotsiaalpoliitika: üks viis kestliku arengu eesmärkide elluviimiseks ja kõigile kasu toova edumeelse kaubanduspoliitika edendamiseks on rakendada paljude sidusrühmade lähenemisi vastutustundlikule ettevõtlusele. Nende lähenemiste puhul määratlevad ettevõtjad, valitsusvälised organisatsioonid, ametiühingud ja valitsused koos, kuidas saab tegelikkuses täita inimõiguste austamise kohustust. Järjest suureneb mure inimõiguste rikkumise pärast tarneahelates, eriti konfliktipiirkondadest pärit mineraalide puhul, näiteks koobalt, mida kasutatakse mobiiltelefonides, sülearvututes, elektrisõidukites, lennukites ja mootortööriistades kasutavates laetavates akudes. Arvestades kohustust minna üle vähese CO2-heitega majandusele, pidevat liikumist digiteerimise suunas ja vastutustundliku ettevõtluse keerukust rahvusvahelistes tarneahelates, peitub võti paljude sidusrühmade koostöös. Seepärast tervitab komitee Madalmaade valitsuse algatust, millega tal on hea meel ühineda, suurendada teadlikkust sellest, kuidas paljude sidusrühmade tegevus saab luua teadlikkust mõtestatud vastutustundlikust ettevõtlusest, eriti keerukate tarneahelate puhul, kus kasutatakse laps- või orjatööd või millel on ohtlikud tingimused.

5.4.5.

Avatud juurdepääs: uued kaubanduslepingud peavad põhinema uute demokraatlike protsesside kaudu saadud heakskiidul, kusjuures nii, et üha rohkem kodanikke osaleks ühises otsuste tegemises. ELi kehtivate kaubanduslepingute kaubanduse ja kestliku arengu peatükid ei toimi nii hästi kui nad peaksid. Esiteks peaksid kaubanduse ja kestliku arengu peatükid hõlmama globaalseid mitmepoolseid lepinguid (2030 tegevuskava ja Pariisi kokkulepe). Teiseks tuleks tugevdada kodanikuühiskonna järelevalvemehhanisme ja lisada tuleks analüüs kodanikuühiskonna vaatenurgast. Kolmandaks peavad jõustamismehhanismid kehtima ka kaubanduse ja kestliku arengu peatükkidele (32).

5.4.6.

Teadustegevus: on vaja rohkem empiirilisi tõendeid, hindamaks mõju, mida avaldab uute tarbimis- ja tootmisviiside kiire teke rahvusvahelises kaubanduses, mis on üha hoogsamalt laienemas rahvusvahelisteks teenusteks, ja eelkõige nende mõju rahvusvahelisele maksundusele. See peaks olema alus otsusele, kas lisada need WTO üldiste eeskirjade hulka või kahepoolsetesse ja piirkondlikesse lepingutesse, nagu on tehtud inimväärse töö tegevuskava puhul.

5.4.7.

Komitee tuletab komisjonile meelde oma varasemat soovitust, et komisjon koostaks täieliku mõjuhinnangu tõenäolise mõju kohta, mida kestliku arengu eesmärkide ja Pariisi kokkuleppe rakendamine avaldab ELi kaubanduspoliitikale.

6.   Euroopa kestliku tuleviku strateegia koostamine – neli kriteeriumi

6.1.

Jaotises 5 on esitatud mõned valdkonnad, kus on vaja võtta poliitikameetmeid, et ehitada põhjalikult muutuvas sotsiaal-majanduslikus kontekstis üles kestlikum Euroopa. Euroopa kestliku arengu strateegia kohta saab välja tuua neli kriteeriumi. See peab olema

pikaajalise suunitlusega,

selge,

horisontaalselt ja vertikaalselt lõimitud,

juhitav.

Neid nelja kriteeriumi käsitletakse põhjalikumalt allpool.

6.2.   Pikaajaline suunitlus

6.2.1.

Strateegiline mõtlemine tähendab pikaajalise prognoosi väljatöötamist peatükis 4 kirjeldatud visiooni põhjal Euroopast, mida me tahame, ja otsustamist, milliseid samme peab Euroopa selle visiooni elluviimiseks tegema. Peatükis 3 kirjeldatud globaalsete probleemide ja digiteerimise hiigeltrendiga kaasnevate sotsiaalsete muutuste ilmnemiseks kulub kuni kolm aastakümmet. Paljude oluliste otsuste, sh investeerimisotsuste jõustumine võtab aega. Seepärast näib, et Euroopa kestliku arengu strateegia jaoks võiks sobiv ajavahemik olla kolmkümmend aastat. Asjakohased eesmärgid ja vastavad poliitikameetmed tuleb kavandada seda ajavahemikku silmas pidades (33). See nö tagasiprognoosimine tähendab, et võrdluspunkti käsitletakse kui 2050. aasta parimat stsenaariumi ja kõik selle parima olukorra elluviimiseks vajalikud sammud järeldatakse sellest stsenaariumist. Parimale stsenaariumile keskendumine võimaldab arendada positiivset narratiivi. CO2- ja ressursimahukalt majanduselt ning 20. sajandi tsentraliseeritud ühiskonnalt edasi liikumises ei tohiks näha karistust ega progressi lõppu, vaid uut positiivset ajajärku, mis pakub kodanikele atraktiivseid võimalusi.

6.3.   Selgus

6.3.1.

Kestliku arengu strateegia pikaajaline suunitlus ei tähenda, et lähiperioodil pole vaja poliitikameetmeid võtta. Pigem peaks kestlikkuse strateegia keskne element olema 2050. aastaks kavandatud eesmärkide täitmiseks vajalike poliitikameetmete ahela väljatöötamine alates poliitilistest programmidest, mis hakkavad mõjuma pikas perspektiivis, keskpikas perspektiivis mõjuvatest poliitikakavadest ja konkreetsetest meetmetest, mis on suunatud lühiajalisele perspektiivile. Selleks, et saavutada võimalikult suur tõhusus, tuleb poliitikaprogrammide, poliitikakavade ja poliitikameetmete hierarhia selgelt kindlaks määrata. Varasemates lähenemistes kestlikkusele, eelkõige Lissaboni strateegia ja Euroopa 2020. aasta strateegia raames välja töötatud lähenemistes puudus selgus konkreetsete poliitikameetmete osas. Seda silmas pidades tuleks Euroopa kestlikkuse strateegia puhul võtta eeskujuks Göteborgi kestliku arengu strateegia (34) koos selle selge keskendumisega poliitikameetmetele, mida uuendati komisjoni teatises „Säästva arengu strateegia läbivaatamisest. Tegevusprogramm“ (35).

6.4.   Horisontaalne ja vertikaalne lõimimine

6.4.1.

Mis puudutab peatükis 5 kirjeldatud poliitiliste lähenemiste elluviimist ja peatükis 5 esitatud erinevate poliitikameetmete rakendamist, siis tuleb väga tõsiselt suhtuda sellesse, et kolm globaalset probleemi ja digiteerimise põhisuundumus on omavahel väga tihedalt seotud. Edukas strateegias peab seetõttu vältima kapseldunud mõtlemist ja see peab olema horisontaalselt lõimitud, hõlmates kõiki kuut poliitikavaldkonda. Selline kõikehõlmav pikaajaline strateegia võiks olla jätk praegusele strateegiale „Euroopa 2020“, ühendades omavahel 17 üldise kestliku arengu eesmärgi rakendamist, kajastades tugevat pühendumist Pariisi kliimakokkuleppe järgimisele, ning Euroopa Komisjoni tööprioriteete (36).

6.4.2.

Edukas kestliku arengu poliitika peab olema ka vertikaalselt lõimitud. Kestlik areng vajab tuge kõikidel asjaomastel poliitikatasanditel (kohalikul, piirkondlikul, riiklikul, Euroopa ja globaalsel tasandil). Seega on vaja selgelt määratleda, millistel poliitikatasanditel strateegilises raamistikus sätestatud asjaomased sammud teha tuleb. Komitee soovitab luua strateegia kõrvale juhtimise ja koordineerimise raamistiku, et tagada tsentraliseeritud ja detsentraliseeritud meetmete kooskõla ning kaasata riigi ja piirkonna tasandil organiseeritud kodanikuühiskonda. Euroopa poolaastat tuleks edasi arendada, et lisada sinna mehhanism kestliku arengu eesmärkide täitmise vertikaalseks koordineerimiseks.

6.5.   Juhitavus

6.5.1.

Kestlik areng vajab poliitilist juhtimist. 2050. aastaks kavandavate mõõdetavate eesmärkide põhjal (vt punkt 6.2) tuleks seada vahe-eesmärgid, mis on verstapostid. Vaja on pidevat hindamist, et jälgida, kas selgete poliitikameetmete ahel (vt punkt 6.3) annab soovitud tulemused. Kui tulemused ei küündi seatud eesmärkide ja sihtideni, tuleb tagada poliitikameetmete viivitamatu kohandamine.

6.5.2.

Et hinnata pikaajalise strateegilise raamistiku ja 2050. aasta parima stsenaariumiga seoses tehtud edusamme, on vaja ulatuslikku tulemuskaarti, mis kajastaks käesolevas arvamuses kirjeldatud keerukat, mitut valdkonda hõlmavat lähenemist. See tulemuskaart peaks hõlmama näitajaid kõigist kuuest poliitikavaldkonnast, et kajastada peatükis 2 kirjeldatud kolme globaalse probleemi ja digiteerimise hiigeltrendi omavahelist seotust. Tõeline strateegiline kestlikkusele suunatud lähenemine on võimalik üksnes siis, kui täidetud on äärmiselt analüütiline ülesanne määrata asjakohased näitajad ja lisada need terviklikule tulemuskaardile. Kestliku arengu poliitika vertikaalset ja horisontaalset koordineerimist (vt punkt 6.4) tuleb samuti juhtida. Nende kolme ülesande (järelevalve ja hindamine, poliitikameetmete vastavusse viimine ning horisontaalse ja vertikaalse lõimimise koordineerimine) täitmiseks on vaja haldusorganeid, kes selle eest vastutaksid. Üks lahendus võib olla peadirektoraat ELi tasandil ja sarnased asutused riiklikul tasandil.

6.5.3.

Komitee nendib ka, et kiiresti muutuvas maailmas tuleb kogukondi hinnata muude näitajate põhjal kui majanduskasv. Seepärast on komitee soovitanud kasutada uut võrdlusalust – ühiskonna progressi. Selle meetme puhul võetakse kogukonna arengu hindamisel arvesse muid tegureid kui majanduskasv. Ühiskonna progressi tuleks käsitleda majanduskasvu kõrval täiendava näitajana, mis annab kogukonna olukorrast laiema pildi (37).

Brüssel, 19. oktoober 2017

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Georges DASSIS


(1)  SWD(2016) 390 final.

(2)  ÜRO peasekretäri märkused 2017. aasta juulis toimunud kestliku arengu kõrgetasemelisel poliitilisel foorumil.

(3)  Esimene asepresident Frans Timmermans Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee täiskogu istungil 15. detsembril 2016.

(4)  EMSK arvamus teemal „Kodaniku seadmine kaasava digitaalse siseturu keskmesse: tegevuskava edu saavutamiseks“, ELT C 161, 6.6.2013, lk 8.

(5)  Aktiivsed energiatarbijad, kes nii tarbivad kui ka toodavad elektrit.

(6)  EMSK arvamus teemal „Tootvate tarbijate energia ja tootvate tarbijate energiaühendused: võimalused ja väljakutsed ELi riikides“, ELT C 34, 2.2.2017, lk 44.

(7)  EMSK arvamus teemal „Kliimaõiglus“, NAT/712 (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk22).

(8)  OECD „Understanding the Socio-Economic Divide in Europe“. Taustaaruanne 2017.

(9)  Schwellnus, C., Kappeler, A. ja Pionnier, P., OECD töödokumendid. „Decoupling of Wages from Productivity: Macro-Level Facts“.

(10)  Eurobaromeeter.

(11)  EMSK arvamus teemal „Koalitsiooni loomine Pariisi kokkuleppe eesmärkide täitmiseks“, ELT C 389, 21.10.2016, lk 20.

(12)  „Building the Europe We Want“, sidusrühmade foorumi uuring Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, 2015.

(13)  „Common appeal to European leaders by European Civil Society Organisations and Trade Unions“, 21. märts 2017.

(14)  EMSK koostamisel olev arvamus uute kestlike majandusmudelite teemal: „Uued jätkusuutlikud majandusmudelid“, SC/048 (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 57).

(15)  EMSK arvamus teemal „Uudetud konsensuse poole intellektuaalomandi õiguskaitsel: ELi tegevuskava“, ELT C 230, 14.7.2015, lk 72.

(16)  EMSK arvamus teemal „Euroopa uued liidrid: idu- ja kasvufirmade algatus“, ELT C 288, 31.8.2017, lk 20.

(17)  EMSK arvamus teemal „Säästev areng: ELi sise- ja välispoliitika kaardistamine“, ELT C 487, 28.12.2016, lk 41.

(18)  EMSK arvamus teemal „Euroopa digitaalse ühtse turu strateegia“, ELT C 71, 24.2.2016, lk 65.

(19)  EMSK arvamus teemal „Töösuhete olemuse muutus ja mõju äraelamist võimaldava töötasu säilitamisele“, ELT C 303, 19.8.2016, lk 54.

(20)  EMSK arvamus teemal „Euroopa jagamismajanduse tegevuskava“, ELT C 75, 10.3.2017, lk 33.

(21)  ELT C 125, 21.4.2017, lk 10.

(22)  EMSK arvamus teemal „Loovuse, ettevõtluse ja liikuvuse edendamine hariduse ja koolituse valdkonnas“, ELT C 332, 8.10.2015, lk 20.

(23)  EMSK arvamus teemal „Tehisintellekt“, ELT C 288, 31.8.2017, lk 1.

(24)  EMSK arvamus teemal „Koalitsiooni loomine Pariisi kokkuleppe eesmärkide täitmiseks“, ELT C 389, 21.10.2016, lk 20.

(25)  EMSK arvamus teemal „Euroopa kodanikualgatus“, ELT C 389, 21.10.2016, lk 35.

(26)  ELT C 75, 10.3.2017, lk 57.

(27)  EMSK arvamus teemal „Turupõhised vahendid ressursitõhusa ja vähese CO2-heitega majanduse saavutamiseks ELis“, ELT C 226, 16.7.2014, lk 1, punkt 3.9.4.

(28)  ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) aruanne „Building a Sustainable Financial System in the European Union“, UNEP Inquiry ja 2o Investing Initiative, märts 2016; vt ka teised aruanded kestliku rahanduse kohta veebilehel http://web.unep.org/inquiry.

(29)  EMSK arvamus teemal „Turupõhised vahendid ressursitõhusa ja vähese CO2-heitega majanduse saavutamiseks ELis“, ELT C 226, 16.7.2014, lk 1, punkt 1.3.

(30)  EMSK arvamus teemal „Ringmajandus“, ELT C 264, 20.7.2016, lk 98, punkt 1.3.

(31)  EMSK arvamus teemal „Tegevuskava aastani 2030 – ülemaailmsele säästvale arengule pühendunud Euroopa Liit“, ELT C 34, 2.2.2017, lk 58.

(32)  EMSK arvamus teemal „Kaubandus kõigile: vastutustundlikuma kaubandus- ja investeerimispoliitika poole“, ELT C 264, 20.7.2016, lk 123, punkt 1.9.

(33)  Pariisi kokkuleppega kaasnevas ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni otsuses mainitakse pikaajalisi arengustrateegiaid, mille eesmärk on saavutada sajandi keskpaigaks kasvuhoonegaaside heite madal tase (punkt 35).

(34)  Komisjoni teatis „A Sustainable Europe for a Better World: A European Union Strategy for Sustainable Development“, COM(2001) 264.

(35)  Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Säästava arengu strateegia läbivaatamisest. Tegevusprogramm“, COM(2005) 658 final.

(36)  EMSK arvamus teemal „Euroopa jätkusuutliku tuleviku järgmised sammud“, ELT C 345, 13.10.2017, lk 91.

(37)  EMSK arvamus teemal „SKP täiendamine – kodanikuühiskonna kaasamine täiendavate näitajate valimisse“, ELT C 181, 21.6.2012, lk 14.


2.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 81/57


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Uued jätkusuutlikud majandusmudelid“

(ettevalmistav arvamus)

(2018/C 081/08)

Raportöör:

Anne CHASSAGNETTE

Kaasraportöör:

Carlos TRIAS PINTÓ

Konsulteerimistaotlus

Euroopa Komisjon, 7.2.2017

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304

 

 

Vastutav

allkomitee „Uued jätkusuutlikud majandusmudelid“

Vastuvõtmine allkomitees

25.9.2017

Vastuvõtmine täiskogus

18.10.2017

Täiskogu istungjärk nr

529

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

187/3/4

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopat mõjutavate majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaprobleemide tohutu suurenemine seab kahtluse alla materjali hankimisel, tootmisel, omamisel ja äraviskamisel põhineva majandusmudeli.

1.2.

Oleme tunnistajad majanduse hübriidvormi tekkimisele, milles traditsiooniline turustruktuur konkureerib paljude uute mudelitega, mis muudavad tootjate, turustajate ja tarbijate vahelisi suhteid.

1.3.

Lisaks majanduslikule tasuvusele püüavad – või kavatsevad – teatud uued mudelid, nagu funktsionaalne majandus, jagamismajandus ja vastutustundlik rahastamine, tegeleda muude inimeste ja maailma jaoks oluliste ja kestliku arengu jaoks võtmetähtsusega väljakutsetega, nagu

sotsiaalne õiglus;

kaasav juhtimine;

loodusressursside ja -kapitali säilitamine.

1.4.

Euroopa Liidu jaoks on nende innovaatorite toetamine võimalus võtta juhtpositsioon innovatiivsete majandusmudelite puhul, mis muudavad lahutamatuks majandusliku heaolu, kvaliteetse sotsiaalkaitse ja keskkonnasäästlikkuse mõisted ning määratlevad nn Euroopa kaubamärgi. Seega peavad ELil olema nimetatud küsimuses kaugeleulatuvad eesmärgid.

1.5.

Selle saavutamiseks esitatakse käesolevas arvamuses kümme soovitust.

1.5.1.

Tagada ELis jätkusuutliku majanduse alase tegevuse parem koordineerimine, luues uue jätkusuutliku majanduse alalise struktuuri. Struktuurile eraldataks hindamis- ja teabevahetusvahendid, et jälgida kestliku arengu potentsiaaliga uute majandusmudelite arengut ja käesolevas dokumendis sisalduvate soovituste rakendamist. Selline struktuur soodustaks dialoogi eri sidusrühmade vahel Euroopa tasandil. Komitee võiks neile jõupingutusele kaasa aidata ning luua uue majanduse vaatlusrühma, nagu mitmetes arvamustes on juba soovitatud.

1.5.2.

ELi ametiasutused peaksid toetama teadusuuringuid, eelkõige vastutustundlikke teadusuuringuid ja vastutustundlikku innovatsiooni,  (1) et

paremini mõista uute majandusmudelite tegelikku mõju jätkusuutlikkusele kogu olelusringi vältel ning jätkata uute mudelite väljatöötamisel esinevate takistuste uurimist;

töötada välja näitajad uute majandusmudelite jälgimiseks ja nende nähtavuse suurendamiseks.

1.5.3.

Tuleb tagada, et uued mudelid vastaksid jätkusuutlikkuse kriteeriumidele. Uue jätkusuutliku majandusmudeli käsituste raames töötavad mõned osalejad välja mudeleid, mis ei pruugi olla kõikides aspektides jätkusuutlikud. Komisjon peab arvesse võtma mitte üksnes teatavate uute majandusmudelite pakutavaid võimalusi, vaid ka võimalikke riske ja soovimatut kõrvalmõju, eelkõige sotsiaalküsimuste, tööõiguse ja ebaausa maksukonkurentsi seisukohast.

1.5.4.

EL peab julgustama ja toetama haridust, koolitust ja teabe jagamist, et parandada kõigi sidusrühmade teadmisi uute jätkusuutlike majandusmudelite ning jätkusuutliku rahastamise rolli kohta. Eesmärk on rõhutada kooskõla ning jätkusuutlikkuse väljakutsete ja majandusliku tasuvuse vahelisi võimalikke pingeid ja kompromisse.

1.5.5.

Komisjon peaks analüüsima ja täiendama (kuid mitte asendama) erasektori algatusi, mille eesmärk on tutvustada parimaid tavasid ja kogemusi innovaatorite vahel internetivõrgustikes ja -platvormides, konverentsidel jne. Komitee juba toetab selliseid algatusi, juhtides koos Euroopa Komisjoniga uut ringmajanduse platvormi.

1.5.6.

ELi ametiasutused peavad tagama, et uute ja tõeliselt jätkusuutlike majandusmudelite arendajatel oleks juurdepääs rahastamisele mudelite esmases arendusetapis ja ka hiljem. Vahendid ja määratlused on vajalikud, et anda neile eelistatud juurdepääs riiklikele rahastamisvahenditele ja/või hõlbustada sotsiaalselt vastutustundlikel investoritel nende rahastamist.

1.5.7.

Euroopa Komisjon võiks soodustada uute jätkusuutlike mudelite katsetamist sihtotstarbelise innovatsiooni rahastamise fondi kaudu, mis oleks avatud avaliku ja erasektori partnerlustele. Seda silmas pidades soovitab komitee koostada katseprojekte, et luua ühist väärtust ja integreerida uue majanduse võrgustikud.

1.5.8.

ELi ametiasutused peavad kaasama ELi olemasolevatesse valdkondlikesse poliitikasuundadesse uusi majandusmudeleid arendavad sidusrühmad, et suurendada nende nähtavust ja luua finantsvõimendust nende kasutuselevõtu toetamiseks. Näiteks praegu ettevalmistatavas liikuvuspaketis oleks ehk kasulik toetada uusi koossõidu- või ühisauto kasutamise mudeleid, et täiendada ühistranspordi pakkumist.

1.5.9.

Üldisemalt peab EL kehtestama poliitika-, maksu- ja õigusraamistiku, et toetada nende uute jätkusuutlike mudelite ulatuslikku kasutamist ning samuti selleks, et:

lahendada probleem poliitilisel tasandil ja töötada välja selge visioon, mille kohaselt on jätkusuutlikkus oma sotsiaalse ja majandusliku mudeli ajakohastamise alustala;

innustada sotsiaalsete ja keskkonnaga seotud väliskulude sisestamist majanduskäsitlusse ja suunata liikmesriikide maksusüsteeme ökoloogilise maksustamise poole. Kuni need väliskulud ei sisaldu hindades, valitsevad meie majanduses jätkuvalt lineaarse majanduse tooted ja teenused;

töötada välja õigusraamistik, millega edendatakse säästvat tarbimist ja tootmist, suurendades nii olemasolevate kui ka tekkivate sektorite läbipaistvust ja vastutust, nii et sotsiaalset ja keskkonnamõju võetaks arvesse kogu väärtusahela ulatuses.

1.5.10.

Finantssektori toimimine tuleb läbi vaadata, et muuta see jätkusuutlikuks ja määratleda uuesti riski mõiste, et hõlmata mikro- ja makrotasandil pikaajalised, keskkonnaalased, sotsiaalsed ja juhtimisküsimused. Selles ümberkorralduses peavad osalema kõik finantsväärtusahela osalejad (tarbijad, pangad, investorid, seadusandjad, valitsused). See võimaldab investeeringute ja laenutulemusi paremini kohandada vastutustundlike tarbijate ootustele. Komitee teeb ettepaneku luua platvorm (keskus), mis annaks tarbijatele objektiivset teavet sellistes küsimustes orienteerumiseks.

2.

Üldised märkused: vajadus eelistada innovaatoreid, kes pakuvad Euroopas jätkusuutlikke uusi majandusmudeleid.

2.1.

Üha enam arutatakse meie majandusmudeli jätkusuutlikkuse ehk selle võime üle vastata praeguste põlvkondade vajadustele, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade suutlikkust vastata oma vajadustele (2).

2.2.

Majanduslikus mõttes peegeldab mõnes riigis püsiv massiline tööpuudus raskusi, mida elanikkonnarühmad kogevad kiiresti muutuvale tööturule sisenemisel. Ostujõu langus ja mõnede arenenud riikide vähene majanduskasv tõstatavad küsimusi selle kohta, millised peaksid olema meie majandusmudeli eesmärgid.

2.3.

Sotsiaalses mõttes on ebavõrdsuse suurenemine tõstatanud küsimuse (majanduslike ja looduslike) ressursside võrdse jaotamise ja jagamise kohta. See, et üks ühiskonnaosa jäetakse majanduskasvu eelistest ilma, tähendab vajadust vaadata läbi meie juhtimisviisid, et kehtestada kaasavam ja suuremat osalemist soodustav majandusmudel.

2.4.

Keskkonna tasandil seatakse kliimamuutustega seotud ohtude tõttu kahtluse alla meie sõltuvus suure CO2-heitega kütustest. Meie tootmis- ja tarbimissüsteemide lineaarsus viib loodusvarade ülekasutamiseni ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemiseni. Majandustegevusest tulenev saaste mõjutab nii keskkonda kui ka inimeste heaolu.

2.5.

Siinkohal konkureerib praegune majandusmudel paljude uusi majandusmudeleid pakkuvate innovaatoritega.

2.5.1.

Need uued mudelid, mis võivad põhineda uuel tehnoloogial ja eeskätt digitehnoloogial, muudavad suhteid tootjate, turustajate ja tarbijate vahel, kellest mõnikord saavad tootvad tarbijad. Neis vaidlustatakse teatud tavapärased mõisted, nagu palgatöö, pakkudes paindlikumaid ja jagatud töövorme. Kuigi neid loetakse uuteks mudeliteks, võivad need tegelikult olla endiste tavade uuendused.

2.5.2.

Käesolevas arvamuses käsitletakse kõiki uusi majandusmudeleid, millega soovitakse või kavatsetakse lisaks majandusliku tasuvuse saavutamisele vastata ka muudele kestliku arengu küsimustele, nagu:

sotsiaalne õiglus (inimväärikuse austamine, kaupadele ja teenustele juurdepääsu laiendamine, ressursside õiglane jaotamine, õiglane hind, solidaarsus);

kaasavam juhtimisviis (töötajate ja tarbijate suurem osalemine ettevõtte tegevuses ja strateegilises juhtimises, tootmis- ja tarbimisviis, mis on paremini seotud elanikkonna tegelike vajaduste ja kohaliku olukorraga);

loodusvarade ja -kapitali säilitamine (majandusliku jõukuse ja ressursside kasutamise vahelise seose kaotamine, negatiivse keskkonnamõju arvestamine).

2.5.3.

Innovatiivsed ettevõtjad, kes pakuvad uusi majandusmudeleid, mis on väidetavalt jätkusuutlikumad, koonduvad paljude käsituste alla, nagu ringmajandus, funktsionaalne majandus, jagamismajandus, majandus ühise heaolu nimel, vastutustundlik rahastamine. Need rikastavad juba struktureeritud ettevõtjate ökosüsteemi, sotsiaalmajandust, mille tegevuse keskmes on juhtimisküsimused ning ühiskondlik ja keskkonnaalane kasulikkus. Sotsiaalmajandust ei saa pidada uueks ega jätkusuutlikuks majandusmudeliks, kuid see uueneb sellegipoolest innovaatorite tegevuse tulemusena. Kuigi nimetatud uute mudelite eesmärgid ei ole alati samad (mõned keskenduvad keskkonnaalastele, teised sotsiaalsetele aspektidele), siis on need suunatud mitmete (majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste) väärtuste loomisele ning seetõttu ei tohiks neid käsitleda eraldi seisvatena.

2.6.

EL peaks kasutama võimalust võtta jätkusuutliku majandusmudeli edendamisel juhtpositsioon. Euroopa majandusmudel peab jätkama enda taasavastamist, et vastata pikaajalistele probleemidele ning muuta majandusliku heaolu ja jätkusuutlikkuse mõisted lahutamatuks.

2.6.1.

Euroopa tarbijad on aina teadlikumad tarbimise sotsiaalsest ja keskkonnamõjust. Tootvate tarbijate tekkimine, eeskätt taastuvenergia sektoris, aitab kaasa uute suhete kujundamisele väärtusahelas ning tootjate, turustajate ja tarbijate vahel. See kehtib ka ettevõtjate kohta. Näiteks finantssektoris laiendatakse riski mõistet, et hõlmata ka mitterahalisi kriteeriume, eelkõige varade hindamisel. Mõned varahaldurid soovivad seetõttu innustada ettevõtjaid täpsustama lisaks oma õigusjärgsetele kohustustele teatavaid ettevõtja sotsiaalse ja keskkonnaalase vastutuse elemente. See protsess on praegu veel algusjärgus ning seda tuleb jätkata ja tugevdada, lähtudes tegelikust vastutusest (3). Jätkusuutliku rahastamise arendamine on parim viis Euroopa finantssüsteemi liikumiseks lühiajalise stabiliseerimise käsitlusest pikaajalise mõju saavutamisele.

2.6.2.

Euroopa võib uue majanduse edendamise juhtpositsioonist suurt kasu saada.

2.6.3.

EL saab kasutada neid uusi mudeleid konkreetsetele probleemidele lahenduste leidmiseks. Ühisauto kasutamine, mis on transpordiliike uuendanud, võib soodustada kaasavamat ja keskkonnasõbralikumat liikuvust. Ärimudelid, mille eesmärk on raskustes isikute uuesti tööle aitamine, aitavad parandada teatava elanikkonnaosa juurdepääsu tööturule.

2.6.4.

ELi jaoks võib majandusmudeli jätkusuutlikkusest saada ka eristav tegur, mis võimaldab kehtestada nn Euroopa kaubamärgi.

2.6.5.

ELil on vahendid, et arendada neis valdkondades juhtivaid projekte. Teatud ettevõtjatele pakub majandusliku tasuvuse ja jätkusuutlikkuse kriteeriumide mudeli ühendamine edaspidi – või juba nüüd – tõelist suhtelist eelist uute turgude võitmiseks.

2.6.6.

Rõhutades majanduse ajakohastamise püüdlustes ja poliitilistes huvides jätkusuutlikkuse mõistet, võib EL kaasata liikmesriigid ühisprojekti (pärast Brexiti šokki) ning asetada inimesed Euroopa projekti keskmesse.

3.

Kuigi selliste uute jätkusuutlikkust lubavate uute mudelite esiletõus on ELi jaoks tõeline võimalus, tuleb saada sellest suurejoonelisest vajadusest hea arusaam ja ülevaade, et teha kindlaks muutuste algatajad ja neid julgustada.

3.1.

Funktsionaalses majanduses asendatakse näiteks kauba müümise põhimõte kauba kasutamise müümisega. Üksiktarbija ei osta enam sõidukit, vaid liikuvusteenust teenuseosutajalt. Jätkusuutlikkuse seisukohast võimaldab omandilt kasutusele üleminek a priori: julgustada tarnijaid lihtsustama toodete hooldust, pikendama nende kasutusiga, kasutama ökodisaini ja neid ringlusse võtma; pakkuda paljudele tarbijatele sama vara kasutamist, suurendades seeläbi juba toodetud ja mõnikord alakasutatud kaupade kasutamist; pakkuda neid kaupu juurdepääsuhinnaga, mis on omamise hinnast madalam.

3.2.

Jagamismajandus on mõiste, mille sisu ei ole veel kinnistunud (4). Üldiselt kohaldatakse seda mõistet ettevõtjate suhtes, kes arendavad digitaalplatvorme, kus eraisikutel on võimalik kaupu või teenuseid vahetada: koossõit, kaupade rent, kasutatud kaupade ostmine, laenamine, annetamine jne. Selle määratluse üle käivad siiski arvukad arutelud: mõnede arvates hõlmavad need ka selliseid kasutajalt kasutajale vahetussüsteeme, mis ei põhine digitaalplatvormidel, mõned lisavad sinna ettevõtjad, kes üürivad välja endale kuuluvaid kaupu, ning mõned välistavad kõik algatused, mis pärinevad ettevõtjatelt, kelle eesmärk on kasumi teenimine.

3.3.

Ringmajandus omalt poolt töötati välja lineaarse mudeli vastandina (5). See tugineb nn positiivse väärtuse suletud ahelate loomisele, milles kaasatakse tooted või materjal kasutusaja lõpus uuesti tootmisprotsessi. Ideaalses ringmajandusmudelis kasutatakse kaupade puhul ökodisaini, neid toodetakse taastuvatest või ringlusse võetud vahenditest või teiste sektorite jäätmetest, neid taaskasutatakse, parandatakse, täiustatakse ja võetakse viimaks ringlusse. Ringmajanduse eelised on järgmised: riskide ja kulude vähendamine, lisaväärtus, tarbijate lojaalsus ja töötajate motiveeritus.

3.4.

Kõik uued nn jätkusuutlikud majandusmudelid ei ole hõlmatud üksnes kolme eespool toodud käsitusega, kuid need viimased võimaldavad siiski esile tuua uute majandusmudelite kirjeldamiseks kasutatavate teatud mõistete ebaselgust, peegeldades arutelusid jagamismajanduse raamistiku või selle tiheda seose üle koostöömajandusega. Mõned käsitused võivad ka kattuda ning funktsionaalset ja jagamismajandust võidakse pidada ringmajanduse osaks.

3.5.

Tuleb ka rõhutada neid uusi majandusmudeleid arendavate ettevõtjate mitmekesisust: oma tegevust uuendavad suurettevõtjad tegutsevad kõrvuti idufirmade (kes soovivad saavutada hüppelist kasvu), sotsiaalsete ettevõtjate (kes võivad olla sotsiaalmajanduse osa), vabatahtlike ühenduste ja kodanikualgatustega.

3.6.

Lisaks, kuigi mõned ettevõtjad taotlevad korraga nii majanduslikku tasuvust kui püüavad vastata ka keskkonnaalastele, sotsiaalsetele ja juhtimisalastele väljakutsetele – ning asetavad jätkusuutlikkuse oma projekti keskmesse ja hindavad selle mõju eesmärgiga seda parandada –, ei jaga teised seda nn tahtlikku jätkusuutlikkust. Nende esmane eesmärk on kasum ning nad leiavad, et nende majandusmudelil on ülejäänud ühiskonnale positiivne välismõju, ilma et nad seda mõõdaksid ja püüaksid parandada.

3.7.

Nendes uutes mudelites ei seata tingimata eesmärgiks jätkusuutlikkust kõigis aspektides. Ettevõtjad, kes arendavad majandusmudeleid, võttes eeskujuks ringmajanduse, keskenduvad tavaliselt oma äritegevuses rohkem keskkonnaküsimustele ning suurendavad ressursside säästmist. Kuid selleks, et süsteem oleks ka sotsiaalselt jätkusuutlik, peab ringmajanduslik valik olema jätkuvalt taskukohane ja tarbijale kättesaadav. Lisaks, isegi kui loodud tootmisahelad võivad olla kohalikud ning soodustada nii kohalikke vahendeid ja töökohti, ei ole välistatud, et kasutatavaid ressursse, näiteks ringlussevõetud materjale, transporditakse pikkade vahemaade tagant. Vastukaaluks võib jagamismajanduse esmane eesmärk olla suurendada kasutajate juurdepääsu kaubale, kohaldamata seejuures keskkonnanõudeid.

3.8.

Samuti on oluline meeles pidada, et uute n-ö jätkusuutlike majandusmudelite tegeliku mõju suhtes tuleb ettevaatlik olla. Jagamismajanduse platvormide keskkonnamõju üle käivad veel arutelud. Platvormid, mis võimaldavad üksikisikutel saada uue kauba ostmise asemel juurdepääsu teiste inimeste kaupadele, avaldavad sageli keerukamat keskkonnamõju, kui esialgu näib (6). Näiteks suure vahemaa puhul konkureerib koossõit sageli auto üksikkasutamise asemel vahetult rongitranspordiga. Teisalt ei omanda üksikisikud teiste üksikisikute kaupu selleks, et vähendada uute kaupade ostmist, vaid selleks, et suurendada oma tarbimist. Üldisemalt võttes ei piisa omandilt kasutusele üleminekust tarbimise keskkonnajalajälje vähendamiseks või kulu vähendamiseks tarbija jaoks. Nii on nutitelefonide müügi asemel nende rentimist pakkuvatel ettevõtjatel kalduvus pakkuda oma kasutajatele toodete sagedase uuendamise võimalust ning nad ei rakenda tingimata ringlussevõtu- ega taaskasutussüsteemi.

3.9.

Viimaks tuleb märkida, et jagamismajandus tekitab olulisi küsimusi monopolide tekkimise, andmekaitse, tööõiguse, tehingute maksustamise ja traditsiooniliste majandusmudelitega konkureerimise valdkonnas, nagu peegeldub kasutajalt kasutajale majutuse platvormide üle peetavatest aruteludest.

3.10.

Kuigi ametiasutused peavad toetama ettevõtjaid, kes tegelevad innovatsiooniga nimetatud põhimõtetele tuginedes, siis peavad nad seejuures säilitama kriitilise suhtumise nende tegelike kavatsuste ja mõju suhtes ning teadvustama nende ettevõtjate mitmekesisust ja nende tegevuse aluseks olevate põhimõtete ebaselgust.

4.

Arvamuse viimases peatükis esitatakse põhimeetmete loetelu, mis võimaldavad ELil ergutada uute mudelite kasutuselevõttu ja nende jätkusuutlikkust.

4.1.

Kõigepealt on vaja hinnata uute majandusmudelite toetamiseks Euroopa tasandil juba tehtud algatusi. See küsimus on juba tõmmanud avaliku sektori otsuselangetajate tähelepanu liikmesriikides ja liidu tasandil. Otsuselangetajad on hakanud jälgima nende arengut, küsima küsimusi nende uute mudelite kestlikku arengusse antava tegeliku panuse kohta ning kaaluma, milliste avaliku sektori poliitikavahenditega saaks toetada suurima mõjuga mudeleid.

4.1.1.

Euroopa Komisjonil on käimas mitu algatust seoses arukat, innovatiivset ja jätkusuutlikku tööstust käsitleva teatisega, milles sedastatakse kavatsus võtta vastu tööstuse konkurentsivõime terviklik strateegia, ühendades kõigi sidusrühmade aktiivsed rollid, ning võimestada üksikisikuid. Algatused on järgmised:

ringmajanduse meetmepakett, (7) mis sisaldab ettepanekuid jäätmealaste õigusaktide läbivaatamise kohta ning üksikasjalikku ringmajanduse tegevuskava, hõlmates meetmeid kuni 2018. aastani;

ringmajanduse sidusrühmade Euroopa platvorm, et soodustada heade tavade tutvustamist ja nähtavust sidusrühmade vahel ning nende võrgustiku loomist;

koostöömajanduse (8) ja veebiplatvormide (9) Euroopa tegevuskava;

uuringud jagamismajanduse jätkusuutlikkuse või tööstusökoloogia kohta;

riigihangete pakkumismenetluste vabatahtlike suuniste väljatöötamine;

jätkusuutliku rahastamise kõrgetasemelise eksperdirühma soovituste koostamine 2017. aasta jooksul, et jätkusuutlik rahastamine kaasataks selgelt arusaadaval viisil ELi strateegiasse ning kapitaliturgude liitu.

4.1.2.

Komitee on juba vastu võtnud mitmesuguseid arvamusi, milles käsitletakse funktsionaalset majandust,  (10) jagamismajandust ja sarnast koostöömajanduse mõistet,  (11) ringmajandust,  (12) innovatsiooni uute majandusmudelite hoogustajana  (13) ning majandust ühise heaolu nimel  (14). Neis arvamustes on esile toodud:

nende uute mudelite jätkusuutlikkuse potentsiaal ning vajadus analüüsida paremini nende tegelikku mõju;

vajadus eelistada ettevõtjaid, kes tegelikult kasutavad territoriaalseid, koostööl põhinevaid, ökoloogilisi ja sotsiaalseid mudeleid.

4.2.

Neis arvamustes tehakse ettepanekuid sektori võetavate meetmete kohta, et toetada uusi ja jätkusuutlikke majandusmudeleid kasutavate ettevõtjate arengut. Need meetmed on esitatud allpool ja neile on lisatud ideid, mis on tekkinud käesoleva arvamuse raames korraldatud kuulamiste käigus.

4.2.1.

Kõigepealt on vaja luua alaline struktuur, mis keskendub jätkusuutlikkuse potentsiaaliga uutele majandusmudelitele ja mille ülesanne on jälgida nende arengut ja käesolevas arvamuses esitatud soovituste rakendamist. See struktuur peab hõlmama ELi institutsioone, eelkõige Euroopa Komisjoni ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteed, samuti innovatiivsete ettevõtjate ühendusi, ametiühinguorganisatsioone, ühinguid ja teadlasi.

4.2.2.

Lisaks peavad Euroopa ametiasutused aitama neid arenguid paremini mõista ja jälgida.

4.2.2.1.

Selles osas võiks komisjon suurendada oma panust teadusuuringutesse, sealhulgas vastutustundlikesse uuringutesse, et paremini mõista uute majandusmudelite tegelikku, sotsiaalset ja keskkonnamõju ning nende arengut takistavaid tegureid. See aitaks ka selgitada mitmete sageli ebamääraste käsituste määratlusi. Seda tööd tuleks teha koos teadusuuringute ja innovatsiooniga tegelevate sidusrühmadega, et kasutada ära nende kogemusi.

4.2.2.2.

On oluline, et Euroopa tasandil koos Eurostatiga ja liikmesriikide tasandil koos nende statistikaametitega töötataks välja näitajad ja koostataks statistika, et jälgida nende mudelite arengut ja suurendada nende nähtavust.

4.2.2.3.

Uute majandusmudelite väljatöötamise üks oluline tegur on eri sidusrühmade hariduse ja koolituse edendamine, et parandada teadlikkust neist mudelitest ja muuta need nähtavamaks. Uued jätkusuutlikud majandusmudelid esindavad praegu ikka veel üksnes väikest osa Euroopa majandusest. Sidusrühmad kasutavad sageli väljakujunenud põhimõtteid ja mehhanisme, samuti puudub neil arusaam oma probleemidest. Seepärast oleks oluline töötada välja koolitusprogrammid

avaliku sektori otsuselangetajatele ja nende asutuste töötajatele pakkumiskutsete väljatöötamiseks, et innustada uusi ja jätkusuutlikke majandusmudeleid kasutavaid ettevõtjaid;

innovatiivsetele ettevõtjatele, et julgustada äriinkubaatoreid pakkuma koolitusi jätkusuutlikkuse, näiteks toodete taaskasutuse teemal;

kõigile ettevõtjatele, eeskätt VKEdele, et suurendada nende teadlikkust uuenduslikest ja jätkusuutlikest majandusmudelitest;

enesearendamise/ümberõppe sektoris tegutsevatele töötajatele, et aidata neil omandada uute majandusmudelite ja jätkusuutlikkuse väljakutsete jaoks vajalikke oskusi;

üldsusele ja tarbijatele teadlikkuse suurendamise programmi kaudu, et teavitada neid uutest majandusmudelitest ja nende toodetest.

4.2.3.

Lisaks nende mudelite järelevalvele ja paremale mõistmisele on vaja kasutada ka muid vahendeid.

4.2.3.1.

Hädavajalik samm on heade tavade ja kogemuste vahetamise edendamine innovaatorite vahel – ja teadusringkondadega – internetivõrgustike ja -platvormide kaudu. Mõne uue majandusmudeli puhul on juba käivitatud erasektori algatusi. Komisjon peaks analüüsima võimalusi neid algatusi toetada ja täiendada ilma neid asendamata ning neis osalema, et neid uuendusi paremini mõista ja innovaatoritega arutada. Teiste majandusmudelite puhul on selliseid algatusi keeruline luua, seda eeskätt inim- ja finantsressursside puudumise tõttu. Komisjon peaks neid rohkem toetama ja kaasama.

4.2.3.2.

Selliste võrgustike üks ülesanne peaks olema ka hõlbustada innovaatorite juurdepääsu Euroopa toetusmehhanismidele, millele neil on õigus. Uusi majandusmudeleid kasutavad ettevõtjad on sageli VKEd, kes kurdavad ELi menetluste keerukuse üle.

4.2.3.3.

Komisjon võib jätkusuutlike majandusmudelite puhul soodustada rahastamisele juurdepääsu konkreetselt innovatsioonile suunatud pakkumismenetluste kaudu. Samuti peaks ta tagama, et riigihanke-eeskirjad ei kujuta endast ebaproportsionaalset takistust uusi jätkusuutlikke majandusmudeleid kasutavatele ettevõtjatele, ning nägema ette erandimehhanismi, et kaitsta neid konkurentsi eest, millele neil on võimatu vastata. Lisaks ei tunne innovatsiooni tavapärased (nii avaliku kui ka erasektori) rahastajad neid uusi mudeleid hästi ning on seetõttu nende toetamisel kõhklevad ega hinda nende sotsiaalset ja keskkonnaalast kasu. Euroopa Komisjon peab paremini analüüsima rahastamisele juurdepääsu raskusi uute jätkusuutlike majandusmudelite puhul ning koostama soovitused nende ületamiseks. Samuti võiks ta kaaluda alternatiivse (virtuaalse, sotsiaalse) raha tekkimist ja selle võimalikku rolli nende mudelite toetamisel.

4.2.3.4.

Uute ja jätkusuutlike majandusmudelite arendamiseks on vaja neid katsetada. Mõnel juhul, näiteks liikuvuse või tööstusökoloogia valdkonnas, tuleb neid katseid ellu viia koostöös avaliku sektori asutustega. Komisjon võiks soodustada uute jätkusuutlike mudelite katsetamist sihtotstarbelise innovatsiooni rahastamise fondi kaudu, mis oleks avatud avaliku ja erasektori partnerlustele. Eelkõige peaks komisjon tagama, et neid katsed hõlmavad ka maa- ja äärelinnapiirkondi, mitte ainult suuri linnakeskusi.

4.2.3.5.

Katsetustest saadav tagasiside peaks võimaldama tuvastada uue standardimisvajaduse ning teha kindlaks normid ja eeskirjad, mis takistavad teatud innovatiivsete ja jätkusuutlike mudelite tekkimist. Normid ja eeskirjad tuleb viia innovatsiooniga kooskõlla, nagu on tehtud ehitussektori uute toodete ja teenuste heakskiitmise menetluse puhul. Suurem osa uute majandusmudelite taga olevaid ettevõtjaid on VKEd, kellel ei ole alati vahendeid, et tulla toime normide kehtestamisest tuleneva töökoormusega.

4.2.3.6.

Teine oluline vahend, et toetada uute mudelite arendamist, on nende integreerimine ELi poliitikavaldkondadesse. Seega tuleb kasutajalt kasutajale suunatud kauplemiskohti ja funktsionaalse majanduse ettevõtteid käsitleda jäätmetekke vältimise teguritena ja neid tuleb toetada ringmajandust käsitleva ELi poliitika raames. Tegemist ei ole uute valdkondlike algatuste või valdkondlike eeskirjade loomisega, vaid uute majandusmudelite kaasamisega uude tööstusstrateegiasse (15) ja olemasolevatesse valdkondlikesse poliitikasuundadesse.

4.2.3.7.

Komisjon peab võtma arvesse teatud uute majandusmudelite võimalikku soovimatut kõrvalmõju, eelkõige sotsiaalküsimuste, tööõiguse ja ebaausa maksukonkurentsi seisukohast. Koostöömajanduse osas peab Euroopa Liit jätkama oma jõupingutusi Euroopa järelevalve ja ühtlustamise valdkonnas.

4.2.4.

Üldiselt saavad uued jätkusuutlikud majandusmudelid areneda üksnes juhul, kui ettevõtted ja ettevõtjad on veendunud, et see on ELis 2030. või 2050. aastal majanduslikult asjakohane. Seepärast tuleks jätkusuutlikkust käsitleda ELi valdkonnaülese eesmärgina. ELi poliitika-, maksu- ja õigusraamistik peab tagama suurema nähtavuse, et suunata majandustegevuses osalejate, avalik-õiguslike asutuste ja kodanikuühiskonna tegevust. Seda silmas pidades soovitatakse käesolevas arvamuses järgmist:

kõrvaldada takistused poliitilisel tasandil, käsitledes jätkusuutlikkust valdkonnaülese kriteeriumina, mis võimaldab ajakohastada Euroopa majandust. See tähendab, et ELi poliitikasuunad tuleb kooskõlastada jätkusuutlikkuse kriteeriumidega ja kriteeriumid lisada õigusaktidesse. Seega võiks iga uut õigusakti kontrollida rangema jätkusuutlikkuse seisukohast. Poliitilisel tasandil peab EL välja töötama tugeva sõnumi, et näidata oma toetust kestlikule arengule ja oma juhtpositsiooni. See peab toimuma kestliku arengu eesmärkide Euroopa uude 2030. aasta strateegiasse lisamise kaudu, võttes vastu ELi tulemusnäitajate ja SKPd täiendavate näitajate koondtabeli ja lisades selle Euroopa poolaasta raamistikku;

sisestada sotsiaalsed ja keskkonnaga seotud väliskulud majanduskäsitlusse, innustades liikmesriike hõlmama paremini ökoloogilist maksustamist  (16) ja kaotama keskkonnakahjulikud toetused. CO2-hinnasignaali tuleb tugevdada Euroopa tasandil, eelkõige heitkogustega kauplemise süsteemi reformi või täiendavate riikliku tasandi meetmete võtmise abil energiasektoris, mis põhjustab 60 % CO2-heitest. See väliskulude sisestamine võimaldaks suurendada selliste jätkusuutlike toodete ja tehnoloogiate konkurentsivõimet, mille eesmärk on piirata selliseid väliskulusid ja mida on mõnikord kallim toota;

töötada välja jätkusuutlikku tarbimist ja tootmist soosiv õigusraamistik (ökodisaini standardid, kaupade kasutusea pikendamine, energiamärgised, jäätmetekke vältimise eesmärgid, reostusevastane võitlus, hoonete energiatõhususe standardid jne). Praegu ei lähe näiteks ökodisaini käsitlevad õigusaktid piisavalt kaugele (17). Norme tuleks kohandada VKEde konkreetse olukorraga (VKE test).

4.2.4.1.

Finantssektori toimimine tuleb ümber korraldada, et muuta see jätkusuutlikuks ning kaasata keskkonna- ja sotsiaalprobleemid selgelt investeerimisvalikutesse ja riski mõistesse usaldatavusnõuete ja maksevõimestandardite raames. See protsess on juba käimas sotsiaalselt vastutustundlike investorite ja teatud suurettevõtjate puhul koos integreeritud mõtteviisiga, mida kasutatakse strateegiliste ja juhtimisotsuste tegemisel (18). Praktikas võib selline arutelu kaasa tuua ka

lühiajalise lähenemisviisi kasutamise vähenemise, näiteks suunates rohkem hoiustajaid omandama pikaajalist vara,

avatud lähtekoodiga lahenduste ja tarkvara kasutuselevõtmise toetamise finantssektoris, et edendada tervistavat konkurentsi,

FinTechi kriteeriumide ja jätkusuutlikkuse kriteeriumide vastavusse viimise,

ettevõtjate ja finantseerimisasutuste jätkusuutlikkust puudutava aruandluse paranemise (keskkonnareitingute/sertifikaatide toetamine) (vt kliimaga seotud finantsteabe avalikustamise rakkerühma soovitusi sel teemal),

jätkusuutlikkuse kriteeriumide lisamise usaldussuhtest tulenevatesse kohustustesse,

jätkusuutlikkuse kontrollimise tulevastes Euroopa finantseeskirjades.

Brüssel, 18. oktoober 2017

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Georges DASSIS


(1)  Näiteks üheksanda raamprogrammi (2021–2027) (FP9) raames.

(2)  SC/047 „Üleminek jätkusuutlikumale Euroopa tulevikule – strateegia aastaks 2050“ (koostamisel) (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 44).

(3)  Kõnealusel teemal vt ELT C 21, 21.1.2011, lk 33, kus selgitatakse üksikasjalikult sotsiaalselt vastutustundlikke finantstooteid.

(4)  ELT C 303, 19.8.2016, lk 36.

(5)  ELT C 264, 20.7.2016, lk 98.

(6)  Kestliku arengu ja rahvusvaheliste suhete instituut (IDDRI): „Jagamismajandus: väljakutsed ja võimalused keskkonnahoidlikule majandusele üleminekul“.

(7)  http://ec.europa.eu/environment/circular-economy/index_en.htm.

(8)  COM(2016) 356 final.

(9)  COM(2016) 288 final.

(10)  ELT C 75, 10.3.2017, lk 1.

(11)  ELT C 75, 10.3.2017, lk 33; ELT C 303, 19.8.2016, lk 36; ELT C 177, 11.6.2014, lk 1.

(12)  ELT C 264, 20.7.2016, lk 98 ja ELT C 230, 14.7.2015, lk 91.

(13)  ELT C 303, 19.8.2016, lk 28.

(14)  ELT C 13, 15.1.2016, lk 26.

(15)  COM(2017) 479 final.

(16)  ELT C 226, 16.7.2014, lk 1.

(17)  Ökodisaini tööplaan aastateks 2016–2019.

(18)  Jätkusuutliku rahastamise kõrgetasemelise eksperdirühma töö.


2.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 81/65


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Jagamismajanduse maksustamine – jagamismajanduse arenguga seotud võimalike maksumeetmete analüüs“

(ettevalmistav arvamus eesistujariigi Eesti taotlusel)

(2018/C 081/09)

Raportöör:

Giuseppe GUERINI

Kaasraportöör:

Krister ANDERSSON

Konsulteerimistaotlus

ettevalmistav arvamus (eesistujariigi Eesti taotlusel), 17.3.2017

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304

 

 

Vastutav sektsioon

majandus- ja rahaliidu, majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

5.10.2017

Vastuvõtmine täiskogus

19.10.2017

Täiskogu istungjärk nr

529

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

168/0/1

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et digitaalmajanduse keskkonnas sotsiaalset väärtust luues võib jagamismajandus pakkuda Euroopa Liidu liikmesriikide jaoks uut majanduskasvu ja arenguvõimalust, sest see võimaldab koondada kasutamata ressursse ja annab algatuse üksikisikute kätte. Komitee eristab selgelt jagamismajandust, digitaalmajandust ja platvormimajandust, sest nende kaasavuse ja koostöö mõõde on erineva tugevuse ja ulatusega.

1.2.

Kuigi jagamismajanduse levimist soodustab ja võimendab uute info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate levik, mille suurepärane vahend on digitaalsed platvormid ja nutitelefonide ulatuslik levik, peab komitee vajalikuks hinnata jagamismajandust tervikuna ja mitte samastada seda täielikult digitaalmajandusega.

1.3.

Komitee on arvamusel, et EL ei saa käest lasta võimalust, mida pakub jagamismajandus institutsioonide, ettevõtjate, kodanike ja turgude suhete süsteemi uuendamiseks. Ent arvestades iseäranis asjaomase sektori sujuvat ja kiiret arengut, on hädavajalik, et fiskaalkorralduse süsteeme ja maksustamissüsteeme kohandatakse arukalt ja paindlikult uue jagamismajanduse ja üldisemalt digitaalmajanduse kontekstiga.

1.4.

Komitee ei pea vajalikuks uut eraldi süsteemi jagamismajanduse ettevõtjate maksustamiseks. Seevastu peab komitee hädavajalikuks suurendada liikmesriikide ja liikmesriigisiseste eri haldusasutuste koostööd, et avaliku sektori asutused suudaksid digitaalmajanduse ja jagamismajanduse kiiruse ja dünaamilisusega sammu pidada.

1.5.

Komitee soovitab, et jagamismajanduse maksustamise süsteem järgiks neutraalsuse põhimõtet (st, et see ei tohi häirida turu arengut). Selleks tuleb välja selgitada maksustamismehhanismid, mis oleksid asjakohased ja õiglased eri ettevõtjatüüpide jaoks, kes tegutsevad jagamismajanduse raames või tavapärastes vormides.

1.6.

Komitee loodab, et kiiresti kujundatakse välja ühtne ja integreeritud Euroopa süsteem, mis tagaks eri liikmesriikides ühised digitaalmajandust käsitlevad eeskirjad, arvestades digitaalvõrkude loomulikku kalduvust toimida piiriüleselt. Seega oleks sel kahjulik mõju, kui igas riigis kujuneksid õigusraamistikud erinevaks – tarvis on tõelist Euroopa lähenemisviisi.

1.7.

Komitee kutsub Euroopa ametivõime üles tegema kõik võimaliku, et luua vormid rahvusvaheliseks koostööks väljaspool Euroopat. Nende eesmärk oleks määrata kindlaks mõned digitaalmajanduse aluspõhimõtted, sest digitaalvõrkude potentsiaal võimaldab praegu digitaalse platvormi abil, mis asub ühes ainsas maailma paigas, hallata teenuste pakkumist ja kaupade vahetamist kogu maailmas.

1.8.

Komitee leiab samuti, et tuleks kohandada olemasolevaid eeskirju ja põhimõtteid uue olukorraga, mis erineb varasemast muu hulgas uute tehnoloogiate loodud võimalustest tulenevalt, selleks et tagada kõigi majandustegevuses osalejate – nii tavapärasel viisil kui ka digitaalmajanduse raames tegutsejate – ühetaoline ja proportsionaalne kohtlemine.

1.9.

Komitee innustab komisjoni ja liikmesriike tegema koostööd selle nimel, et võtta vastu digitaalmajandust käsitlev üldine õigusraamistik, millega saaks kooskõlastada ja ühtlustada asjaomastele uutele majandusvormidele kohaldatavad fiskaaleeskirjad.

1.10.

Komitee leiab, et muu hulgas maksustamissüsteemi hõlpsama haldamise ja eelkõige käibemaksustamise lihtsustamise huvides võib osutuda kasulikuks katsetada püsiva virtuaalse organisatsiooniga, arvestades, et digitaalne majandus ja jagamismajandus arenevad üha rohkem piiriüleses ja üha vähem konkreetse piirkonnaga seotud keskkonnas.

1.11.

Komitee arvates on samuti oluline meenutada, et lisaks asjakohasele fiskaalsüsteemile on vaja tagada, et kaitstakse: i) tarbijaõigusi, ii) privaatsust ja isikuandmete töötlemise eeskirjade järgimist, iii) töötajaid ja teenuseosutajaid, kes on seotud uute ärimudelite ja koostööplatvormide tegevusega.

2.   Sissejuhatus

2.1.

Mitmed andmed näitavad, et jagamismajandus on üha kaalukam ja areneb kiiresti. 2015. aastal olid jagamismajandusega seonduvad tulud Euroopa Liidus hinnanguliselt 28 miljardit eurot (vaid üks aasta varem ulatusid need tulud ainult pooleni sellest).

2.1.1.

Alates 2015. aastast on suuremate platvormide märkimisväärsed investeeringud selle sektori arengut veelgi hoogustanud: tulevikus võib jagamismajanduse käive kogu Euroopa Liidus hinnanguliselt jääda vahemikku 160–572 miljardit eurot.

2.2.

Arvandmed osutavad, et jagamismajandus levib üha rohkematesse sektoritesse ja sel on potentsiaal tekitada lisaväärtust, luua eri tasandi töökohti ja tagada Euroopa tarbijatele tõhusaid teenuseid konkurentsivõimeliste hindadega.

2.3.

Samas seonduvad jagamismajandusega mitmed probleemid Euroopa seadusandja jaoks, kellelt nõutakse selge ja prognoositava õigusraamistiku kujundamiseks vajalike põhimõtete ja normide tagamist (1). Reguleerivad meetmed ei tohiks aga õõnestada selles valdkonnas seni ilmnenud suurt innovatsioonipotentsiaali.

2.4.

Mõisteid „jagamismajandus“ ja „ühistarbimine“ kasutatakse tihti sünonüümidena: 2015. aastal sisestati sõnaraamatusse „Oxford English Dictionary“ muu hulgas kirje „ühistarbimine“ (sharing economy), mille määratlus on järgmine: „majandussüsteem, milles eraisikud jagavad vara või teenuseid kas tasuta või tasu eest, tavaliselt interneti abil“.

2.5.

Käesolevas arvamuses kasutatakse mõistet „jagamismajandus“ selliselt, nagu selle võttis vastu Euroopa Komisjon oma 2. juuni 2016. aasta teatises Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa jagamismajanduse tegevuskava“.

2.6.

Täpsemalt viitab jagamismajandus ärimudelitele, milles tegevust hõlbustavad koostööplatvormid, mis loovad võimaluse selliste kaupade või teenuste ajutiseks kasutamiseks, mida tihti pakuvad eraisikud.

2.6.1.

Jagamismajandus hõlmab kolme liiki osalisi: i) teenuseosutajad, kes jagavad varasid, vahendeid, aega ja/või oskusi: need võivad olla nii eraisikud kui ka kutselised teenuseosutajad; ii) nende teenuste kasutajad; iii) vahendajad, kes ühendavad veebiplatvormi abil teenuseosutajad kasutajatega (koostööplatvormid). Jagamismajanduse tehingud ei hõlma üldiselt omandiõiguse muutumist ning neid võidakse teha kasumi teenimise või mittetulunduslikul eesmärgil.

2.7.

Täpsemalt loob jagamismajandus võimaluse pääseda ühendus- ja koostööplatvormide abil senisest lihtsamini ja tõhusamalt ligi kaupadele ja teenustele, mistõttu on lihtsam ühitada tarbijate nõudlust kaupade ja teenustega, mida võivad osutada kas kutselised või mittekutselised teenuseosutajad.

2.8.

Tõhusa tehnoloogia ja koostööplatvormide kasutamine on täielikult muutnud paljusid sektoreid, näiteks lühi- ja pikamaavedude sektor, samuti hotellinduse või siis üürimajade või -tubade haldamise sektor, mis võimaldavad korraldada teenuseid nõudluse ja pakkumise ühitamiseks väga tõhusalt ja kiiresti.

2.8.1.

Selles raamistikus on kanda kinnitanud mitmeid suuri ettevõtjaid, kes asuvad peamiselt väljaspool Euroopa Liitu ja on selge näide jagamismajanduse kasvavast konsolideerumisest. Neist näidetest ilmneb selle sektori suur kasvupotentsiaal, kuid samas toovad need esile ka õiguslikud probleemid, mida jagamismajandus põhjustab seadusandjatele maksustamissüsteemi tasandil ja seoses töösuhete reguleerimise ning töötajate sotsiaalkindlustuse ja kindlustamisega.

2.9.

Peale nende sektorite liitub jagamismajandusega üha rohkem ka muid sektoreid, näiteks teatavad finantsteenused, hooldus- ja tervishoiuteenused. Nendele lisandub lähiaastatel teisigi sektoreid, mis asetab jagamismajanduse veelgi tähelepanuväärsemale kohale: seega on selge, et põhjalik arutelu jagamismajanduse õigus- ja fiskaalaspektide üle ei ole mitte ainult kasulik, vaid ka hädavajalik.

3.   Jagamismajandus ja uued ärimudelid

3.1.

Tänu info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendite ja asjade interneti levikule on tekkinud palju uusi tehnoloogiaettevõtteid. Praegu on digitaalmajanduse ja jagamismajanduse sektoris kujunemas hulgaliselt uusi ärimudeleid. Need mudelid eristuvad oma struktuurilt ja ettevõtja mõõtmetelt, samuti oma sihtturgude ulatuselt, tehnoloogia kasutamise viisidelt ja organisatsioonimudelilt. Maksustamistingimuste poolest võib aga tuvastada kolm eri rühma:

mudel, mis hõlmab ülisuuri ettevõtjaid, kes täidavad veebi vahendusel erinevaid digitaalfunktsioone ja saavad suurema osa oma tuludest kogutud andmete müügist ja haldamisest ning reklaamist (nt Google);

mudel, mis hõlmab platvorme nõudmise ja pakkumise ühitamiseks ja haldamiseks ning põhineb tarbijate ja teenuseosutajate kokkuviimisel, kasutades ühendamisvahendina digitaalseid platvorme, ja kus tehingutest saavad tulu nii ühendav platvorm kui ka lõplik teenuseosutaja (nt Airbnb, Uber);

mudel, mis hõlmab inimeselt inimesele kauplemise platvorme, kus teoorias rahalisi majandustehinguid ei tehta, ent kus võimaldatakse kaupade ja teenuste vahetamist võrdsetel alustel kasutajate ja pakkujate vahel.

3.2.

Mudel, mis hõlmab suuri platvorme üldisteks veebiotsinguteks, võimaldab töödelda andmeid ja luua lisaväärtust, mille saab seejärel kohandada konkreetse tarbija vajadustele vastavaks ja müüa.

3.3.

Sellega seoses soovib komitee juhtida tähelepanu andmete – mida on klassifitseeritud ka n-ö uue valuutana – erilisele väärtusele (2). Lisaväärtus on käibemaksuga maksustatav ja sellele kohaldatakse sihtriigi põhimõtet. Siiski on keeruline hinnata väärtusloome suurust eri etappides ja seega määrata kindlaks maksukohustusi.

3.4.

Uute ärimudelite kiire kasvu tõttu on vaja üldiselt hinnata väärtusloomet ja maksukohustusi.

3.5.

Seoses nõudluse ja pakkumise ühitamise platvormidega (Uberi mudel) on oluline eelküsimus võimalus kehtestada turulepääsuks õigusnormid ja nõuded, mis kehtiksid jagamismajanduse valdkonnas tegutsevatele digitaalsetele platvormidele ja eelkõige selliseid platvorme kasutavatele teenuseosutajatele.

3.5.1.

Turulepääsunõuded võivad hõlmata halduslube ettevõtja tegutsemiseks, litsentsikohustusi või kvaliteedi miinimumnõudeid (nt ruumide suurus või auto liik, kindlustus- või deposiidikohustus jms). Tekkivat tulu hinnatakse ja see jaotatakse isikule või ettevõttele, kelle suhtes kehtib ettevõtte tulumaksu kohustus.

3.6.

Teenuste direktiiviga sätestatakse, et eri liikmesriikides kehtestatud turulepääsunõuded peavad olema põhjendatud ja proportsionaalsed, võtma arvesse asjaomase ärimudeli ja innovatiivsete teenuste eripära ning mitte eelistama üht ärimudelit teisele (neutraalsuse põhimõte).

3.7.

Komitee nõustub komisjoni 2016. aasta iga-aastases majanduskasvu analüüsis esitatud märkusega, mille kohaselt suurendaks teenuste turgude, sh jagamismajanduse teenuste turgude paindlikum reguleerimine tootlikkust ja võiks hõlbustada uute osaliste turulepääsu, vähendada teenuste hinda ja tagada laiema valiku tarbijate jaoks.

3.8.

Seega on jagamismajandusele kehtestatud turulepääsunõuded (juhul kui need on eri riikide õigussüsteemides olemas) loodetavasti kooskõlas teenuste direktiiviga ja tagavad: i) võrdsed tingimused erinevate majandustegevuses osalejate jaoks sektorites, kus kõrvuti eksisteerivad tavapärane ja jagamismajandus; ii) selged ja lihtsad regulatiivsed nõuded, mis soodustavad innovatsioonipotentsiaali ja võimalusi, mida jagamismajandus võib pakkuda üha rohkematele inimestele.

4.   Institutsiooniline raamistik

4.1.

Kuna jagamismajandus koosneb digitaalsete platvormide kaudu pakutavatest internetipõhistest teenustest, ulatub see vähemalt osaliselt kaugemale territoriaalsuse mõistest, mis iseloomustab tavapärast majandustegevust. Seega on tähtis arendada ka jagamismajanduse tarbeks välja asjakohane ja selge õigusraamistik, mis kajastaks Euroopa Komisjoni üldist eesmärki maksustada kasumit selle tekkekohas.

4.2.

Komitee märgib, et õiguskindlust toetaksid eeskirjad, mille alusel loetaks, et jagamismajandusteenuseid pakkuvatel või edendavatel ettevõtjatel on maksuseos Euroopaga. Seoses sellega ja pidades silmas digitaalettevõtjate erijooni, arutatakse praegu võimalust töötada püsiva virtuaalse organisatsioonina määratletud ettevõtjate jaoks välja virtuaalne püsiasukoht. See on kasulik lähenemisviis, mille abil lahendada seda laadi tegevuse puhul asukoha kindlaksmääramise probleem, ent see nõuab põhjalikku kaalumist ja asjakohast uurimist lähiaastatel. Nii saaks ELis määrata kindlaks asukoha digitaalsel turul tegutsemiseks, tagades, et tehingute majanduslik väärtus maksustatakse Euroopas ja üldisemalt seal, kus see väärtus loodi.

4.3.

Jagamismajandus võib koostööplatvormide kaudu tehtavate maksete digitaliseerimise ja taoliste maksete täieliku jälgitavuse tulemusena lihtsustada riiklike maksuhaldurite tööd. Maksesüsteemide ülesehitus võib jagamismajanduses osalejate jaoks lihtsustada maksukohustuste täitmist, nagu näiteks Eestis, kus koostöös digitaalsete platvormidega on sõidukijuhtide ja teatavate teenuseosutajate jaoks lihtsustatud maksude deklareerimise protsessi.

4.4.

Kokkuvõttes loodab komitee, et täpse ja jälgitava teabe vahetamine maksuhaldurite, ettevõtjate ja koostööplatvormide vahel aitab vähendada jagamismajanduse valdkonnas maksude maksmisega seonduvat halduskoormust ja finantsjärelevalveasutuste koormust maksude sissenõudmisel ning et selle koostöö muudab lihtsamaks tehnoloogiline keskkond, kus tehinguid tehakse.

5.   Jagamismajanduse maksustamine

5.1.

Seoses jagamismajanduse maksustamisega tuleb juhtida tähelepanu sellele, et Euroopa Komisjoni loodud digitaalmajanduse maksustamist käsitlev eksperdirühm järeldas oma 28. mai 2014. aasta aruandes, et ei digitaalmajanduse ega -ettevõtjate jaoks ei peaks kehtestama eri maksustamiskava, asjakohasemaks peetakse kehtivate eeskirjade ja maksumudelite kohandamist uue olukorraga, kasutades maksukohustuse täitmise haldamiseks jagamismajanduse platvormidel tehtavate tehingute ulatuslikku jälgitavust.

5.2.

Praktilisel tasandil peavad Euroopa Komisjon ja riiklikud maksuhaldurid pöörama erilist tähelepanu uutele ärimudelitele, eriti siis, kui platvormid asuvad väljaspool ELi, et püüda jaotada loodud majanduslikust väärtusest tulenev maksukoormus õiglaselt ja proportsionaalselt eri osalejate – teenuseosutajate, kasusaajate ja vahendusplatvormide vahel.

5.3.

Komitee leiab, et jagamismajanduse maksustamist käsitlevate üldiste eeskirjade ja põhimõtete vastuvõtmisel tuleks kasutada mõistlikku ja proportsionaalset lähenemisviisi. See lähenemisviis peaks tagama sektori ettevõtjatele selged ja prognoositavad eeskirjad, nii et nende järgimisega ei kaasneks liigseid kulusid, mis võiksid seada ohtu hiljuti väljakujunenud sektori arengu, mille tulevikuväljavaated on paljulubavad, kuid mitte täielikult prognoositavad ega mõõdetavad.

5.4.

Iga tulevase Euroopa algatuse puhul, mis käsitleb digitaalmajanduse ärimudelite maksustamist, tuleks võtta arvesse Euroopa Komisjoni viimaste aastate erinevaid maksustamise vältimise vastaseid algatusi, nii et kõik reguleerivad sammud oleksid kooskõlastatud kõikehõlmava ja järjepideva tegevuskava osana.

5.5.

On vaja kooskõlastatud digitaalmajanduse maksustamise algatust, et tugevdada Euroopa siseturgu ja edendada selle arengut, kuna see on valdkond, mis juba praegu moodustab märkimisväärse osa Euroopa majandusest ja mille roll muutub järgmistel aastatel veelgi tähtsamaks.

5.5.1.

Sellega seoses pakuvad aluslepingu artiklid 113 ja 115 kindlat õiguslikku alust, mille põhjal kavandada jagamismajanduses nii otseseid kui ka kaudseid maksustamiseeskirju, mille abil konsolideerida siseturgu ja parandada selle toimimist.

5.6.

Mõned liikmesriigid on otsustanud luua digitaalmajanduse maksustamiseks uued siduvad õigusaktid, samas kui teised on kiitnud heaks selle valdkonna ettevõtjatele suunatud juhised. Nagu juba märgitud, oleks siiski tarvis Euroopa tasandi algatust digitaalmajanduse maksustamise kohta.

5.7.

Komitee loodab seega, et Euroopa tasandil on võimalik võtta seadusandlikke meetmeid, mis käsitlevad digitaalmajanduse maksustamist, nähes ette asjakohase kooskõlastamise liikmesriikide vahel ja nende kaasamise, et tugevdada siseturgu ja kasutada täielikult ära digitaalmajandusest tulenevaid võimalusi.

5.8.

Jagamismajanduse raames teenuste osutajad on kahtlemata maksukohuslased, siiski on raskusi maksumaksjate väljaselgitamisega, muu hulgas seetõttu, et nad võivad tegutseda nii kutselisel (nt pidevalt teenust pakkudes) kui ka mittekutselisel (lisasissetuleku saamiseks, ilma et teenuse osutamisest saaks elukutse) tasandil. Peale raskuse maksumaksjate kindlaksmääramisel on tihti keeruline ka maksustatavat tulu täpselt mõõta.

5.9.

Sellega seoses arvab komitee, et miinimumsissetuleku piirmäärade kehtestamine on kasulik viis otsustamaks, kas konkreetset tegevust peetakse kutseliseks või mitte. Komitee loodab siiski, et selliste piirmäärade valik on nõuetekohaselt tõendatud või põhjendatud.

5.10.

Seoses uute ärimudelitega on topeltmaksustamise ja maksustamise kuritarvitamise vältimiseks vaja kooskõlastamist ELi tasandil. Iseäranis nõudluse ja pakkumise platvormide abil tegutsevate ettevõtjate jaoks peavad liikmesriigid kasutusele võtma maksustamismudelite parimad tavad ja neid rakendama. Euroopa Komisjon peab tagama õigusnormide kooskõla, määrates direktiivi abil kindlaks mõned ühised eeskirjad.

5.11.

Samal ajal kutsub komitee riiklikke finantsasutusi üles avaldama suuniseid, et pakkuda selgeid juhiseid jagamismajanduses tegutsevatele teenuseosutajatele. Kuna teenuseosutajad on tihti eraisikud, tuleb neile kindlasti anda teavet maksukohustuste kohta, sest sageli nad ei tea, kui nad muutuvad maksukohuslaseks.

5.12.

Komitee loodab, et Euroopa ja riigi tasandi eeskirjades sätestatakse mehhanismid, millega edendada jagamismajanduses tegutsejate ja maksuhaldurite koostööd. Tänu kindlate ja jälgitavate andmete kasutamisele võib see koostöö soodustada maksustamise lihtsustamist ja läbipaistvust, jõudmaks mõne tegevuse puhul võimaluseni, et digitaalplatvormid võivad koostöös maksuhalduritega ise toimida maksu kinnipidajana.

5.12.1.

Sellega seoses rõhutab komitee, et maksukindlusele tuleb pöörata erilist tähelepanu uute ärimudelite kiire arengu ja kasvu ajal, mis suurendab muret maksustamisteemadega seotud ebakindluse ja selle mõju pärast piiriülesele kaubandusele ja investeerimisele, eelkõige rahvusvahelise maksustamise kontekstis (3).

5.13.

Komitee märgib, et jagamismajandus võib laiendada riiklikku maksubaasi, luues uusi töökohti ja tuues majandusse uusi vahendeid. Asjaomase uue aluse kasutamist silmas pidades peaksid riikide pädevad asutused arendama välja tõhusamad teabe vahetamise ja jagamise süsteemid. Need andmed kombinatsioonis uute tehnoloogiliste võimalustega võivad suurendada maksukindlust ja vähendada nii teenuseosutajate kui ka maksuhaldurite kulusid. Kuna digitaalne platvorm, teenuseosutaja ja klient võivad asuda eri liikmesriikides, tuleb küsimust ELi tasandil põhjalikult uurida, et pühendada asjakohast tähelepanu andmete piiriülesele kaitsele.

6.   Käibemaks

6.1.

Seoses tegevusega jagamismajanduse valdkonnas ja sellega, kas selle suhtes kohaldada käibemaksu, tuleb esmalt eristada erinevate uute ärimudelite tegevused, nt otseselt koostööplatvormide kaudu toimuvad tegevused, neist tegevustest, mida pakuvad üksikud teenuseosutajad, kes on sellistele platvormidele registreerunud, ja mudelitest, mille puhul platvormide kaudu arendatakse eri tegevusi, nt pinna või kasutajaandmete müük reklaamteadeteks.

6.2.

Viimati nimetatud juhtudel kohaldatakse ettevõtete suhtes juba ettevõtte tulumaksu. Nad koguvad kasutajatelt teavet – iga kord, kui kasutaja sisestab midagi otsingumootorisse, koguvad ettevõtjad teavet, mille nad võivad müüa reklaami edastajatele ja muudele huvitatud pooltele. Kui tekib tulu, tuleks andmevahetuse (andmete kogumine ja müük) eest tasuda käibemaksu.

6.3.

Mudelite puhul, mis põhinevad nõudluse ja pakkumise ühitamisel, võib järeldada, et need loovad lisaväärtust, pakkudes teenuseid ja võimaldades klientide ja sõidukijuhtide tehinguid/vahetust; seega peaks see lisaväärtus olema käibemaksuga maksustatav.

6.4.

Üldjoontes tuleb käibemaksustamise eesmärgil eristada kolme erinevat olukorda, mis on seotud jagamismajanduse raames pakutavate teenuste eest tasumise meetoditega: i) juhud, kui osutatavate teenuste eest tuleb maksta teatav rahasumma; ii) juhud, kui teenuste eest ei tasuta rahaga, vaid tasuks on teine teenus või on tasu mitterahaline, ja iii) juhud, kui teenust osutatakse tasuta ja igasuguse vastuteeneta.

6.5.

Eespool punktis i kirjeldatud juhtudel kehtivad käibemaksueeskirjad saab tuletada eeskirjadest ja põhimõtetest, mille on sätestanud Euroopa Liidu Kohus, samas kui punktis ii nimetatud juhud võivad mitte kuuluda praegu kehtivate käbemaksueeskirjade kohaldamisalasse.

6.5.1.

Seoses praktiliste asjaoludega, mis võivad kaasneda punktis ii kirjeldatud juhtudega, kutsub komitee üles uurima, kas jagamismajanduse platvormide tegevusvaldkondade suhtes kehtib käibemaksukohustus. Seda valdkonda reguleeriv õigusraamistik on praegu tõesti ebaselge, eelkõige teenuste puhul, mille eest, nagu eespool mainitud, ei tasuta rahas, vaid kasutatakse kaubanduslikul eesmärgil andmeid tarbijate, nende eelistuste ja harjumuste kohta.

6.6.

Komitee arvates peab komisjon oma tegevuskavas käsitlema ja reguleerima käibemaksuküsimust jagamismajanduses, rakendades võimaluse korral alla teatava piiri jäävate käibekünniste puhul lihtsustatud eeskirju ja põhimõtteid – nagu mõnes riigis on juba tehtud –, selleks et piirata eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ning aeg-ajalt teenuseid osutavate eraisikute kulusid seoses õigusnormide järgimisega.

6.7.

Euroopa Komisjon ja riiklikud maksuhaldurid peaksid edendama koostööd ja kooskõlastamist käibemaksueeskirjade rakendamisel jagamismajanduse valdkonnas.

7.   Lõppmärkused

7.1.

Komitee toetab Euroopa Parlamendi raportit Euroopa jagamismajanduse tegevuskava kohta, milles parlament märgib, et Euroopa ettevõtjatel on kalduvus luua koostööplatvorme sotsiaalsetel eesmärkidel, ja tunnistab üha suurenevat huvi koostööpõhistele ettevõtlusmudelitele tugineva jagamismajanduse vastu (4).

7.2.

Jagamismajanduse konkreetsed omadused, selle innovatsioonipotentsiaal ja vajadus viia maksustamiseeskirjad kooskõlla selle valdkonna üha kiirema arenguga räägivad selle kasuks, et kaasata kodanikuühiskonna organisatsioonid Euroopa Komisjoni konsulteerimis- ja analüüsimistegevusse, mille eesmärk peaks olema tuua kokku jagamismajanduse sidusrühmad, ELi institutsioonide ja riiklike finantsasutuste esindajad ning teadlased, et alustada jagamismajanduse maksustamise küsimusi käsitlevat arutelu.

7.3.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles esitama täiendavaid soovitusi, kuidas parandada teabevahetust riiklike maksuhaldurite vahel ja kohaldada teenuseosutajate suhtes võrdseid maksustamistingimusi. Komitee peab vajalikuks võtta vastu täiendav arvamus, et hinnata täiendavalt maksupoliitika nõudeid ning digitaalmajanduse maksustamise mõju ja tulemusi.

7.4.

Seoses jagamismajanduses osalevate töötajate ja tarbijate õigustega viitab komitee arvamusele „Ühistarbimine ja iseregulatsioon“ (5). Samas tuleb sel taustal meenutada, et jagamismajandus avaldab tööturule väga suurt mõju, mis nõuab eritähelepanu pööramist töötajate kaitsele, iseäranis sotsiaalmaksete ning ravi- ja sotsiaalkindlustusmaksete osas.

7.4.1.

Sellega seoses rõhutab komitee veel kord vajadust arvestada jagamismajanduse mõju tööturule ja juhib tähelepanu sellele, et töötajate ja teenuseosutajate täielik kaitse on eesmärk, mida ELi ja riikide seadusandjad peavad pidevalt meeles pidama.

Brüssel, 19. oktoober 2017

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Georges DASSIS


(1)  ELT C 303, 19.8.2016, lk 36, punkt 8.2.4.

(2)  Rohkema teabe saamiseks vt Maailma Majandusfoorumi artikkel https://www.weforum.org/agenda/2015/08/is-data-the-new-currency/.

(3)  Teabe saamiseks vt IMFi/OECD aruannet G20 rahandusministritele maksukindluse kohta.

(4)  11. mai 2017. aasta raport Euroopa jagamismajanduse tegevuskava kohta (2017/2003(INI).

(5)  ELT C 303, 19.8.2016, lk 36, punkt 8.2.4.


2.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 81/72


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Maa kasutamine toiduainete jätkusuutlikuks tootmiseks ning ökosüsteemi teenusteks“

(ettevalmistav arvamus eesistujariigi Eesti taotlusel)

(2018/C 081/10)

Raportöör:

Roomet SÕRMUS

Konsulteerimistaotlus

Eesti Vabariigi peaministri kiri, 17.3.2017

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304

 

 

Juhatuse otsus

28.3.2017

 

 

Vastutav sektsioon

põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

3.10.2017

Vastuvõtmine täiskogus

18.10.2017

Täiskogu istungjärk nr

529

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

126/0/2

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Põllumajandusmuldade jätkusuutliku kasutamise ja kaitsmise seisukohalt on võtmeroll ELi ühtsel võrdlusraamistikul, et jälgida andmete kogumise ja kasutamise edusamme ning aidata kaasa mulla hea seisundi, ühtsete mõistete ja ühtlustatud monitooringu parameetrite, prioriteetide ja erinevate poliitikameetmete rolli määratlemisele muldade hea seisundi saavutamisel.

1.2.

Põllumaa kadumine mulla degradeerumise, maade hülgamise, kliimamuutuste ja põllumajandusmaa linnastumise tõttu on kõikides liikmesriikides märkimisväärne probleem. Komitee teeb seepärast ettepaneku ajakohastada olemasolevat ELi raamistikku toidutootmise ja teiste ökosüsteemi teenuste pakkumise seisukohalt väärtusliku põllumaa ning selle viljakuse kaitsmiseks liikmesriikides, parandades monitooringut ja usaldusväärse teabe esitamist.

1.3.

Põllumajandustootjatel on nii põllumajandusmaa omanike kui ka kasutajatena ökosüsteemi teenuste pakkumisel eriline roll, mida tuleb tunnustada ja toetada. Muld pakub peamisi ökosüsteemi teenuseid. Muld on aluseks suuremale osale maailmas toodetud toidule ja vajalik biomassi tootmiseks. Muld seob süsinikku ja võib aidata leevendada kliimamuutusi.

1.4.

ÜPP moderniseerimisel peaks eesmärk olema muu hulgas põllumaa ning muldade tervise ja viljakuse kaitsmise jätkamine, millel põhineb põllumajanduse tootlikkuse ja jätkusuutlikkuse säilitamine ning edasine tõstmine.

1.5.

Arvestades kliimakokkuleppeid, tuleks toetada olemasolevaid ja uusi algatusi muldade süsinikutsükli tasakaalustamiseks viisil, mis ei ohusta toidutootmist. Süsinikusisalduse suurendamiseks mullas teeb komitee ettepaneku integreerida ELi poliitikameetmetesse jätkusuutliku muldade majandamise põhimõtted. Soodustada tuleks biomassi tootmist vee kättesaadavuse ning teiste mulla tingimuste (mulla struktuuri ja aeratsiooni, toitainete kättesaadavuse, pH taseme, mulla bioloogilise aktiivsuse) parandamise kaudu, minimeeritud mullaharimist, karjatamist ja rohumaade jätkusuutlikku majandamist, integreeritud põllumajandustootmist, sh mahe- ja tavapõllumajanduse parimaid tavasid, nagu viljavaheldus, liblikõieliste kasvatamine, orgaaniliste väetiste ja komposti kasutamine, põldudele talvise taimkatte rajamine jms. Süsinikurikkaid muldasid ja rohumaid tuleb majandada jätkusuutlikult, et soodustada süsiniku sidumist muldade ja taimede poolt.

1.6.

Liikmesriike tuleks ka ÜPP teise samba raames julgustada ja motiveerida rakendama asjakohaseid mullakaitse meetmeid.

1.7.

Jätkusuutlikuks maa ja muldade kasutamiseks tuleb soodustada täiendavaid investeeringuid keskkonna- ja kliimasõbralikesse tehnoloogiatesse ning maaparandussüsteemidesse.

1.8.

Toetada on vaja teadmistepõhist põllumajandust (sh täppisviljelus ja agroökoloogilised lähenemised). Ressursse, muldasid ja keskkonda säästva täppisviljeluse potentsiaal avaldub mulla-, väetamis-, taimekaitse-, ilma- ja saagiandmete integreerimise kaudu, mille eeldus on muu hulgas riiklikes andmebaasides sisalduvate heade andmete kättesaadavuse, liikuvuse ja kasutusmugavuse parandamine, tunnustades põhimõtet, et põllumehed on loodud andmete omanikud. Kõige selle eeldus on juurdepääs Internetile ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamine põllumajandustootjate poolt.

1.9.

Suurendada tuleks mullaandmestiku kasutamist poliitikakujundamisel ja maakasutust puudutavate otsuste langetamisel. Samas tuleks parandada muldasid puudutavate andmete kvaliteeti ja kättesaadavust, eriti nendes valdkondades, kus täna pole veel piisavalt tehtud uuringuid. ELi tasandil tuleb kokku leppida harmoniseeritud mullaseire korraldamises.

1.10.

Muldade rolli puudutavat teadlikkust oleks vaja nüüdisaegsete õppeviiside abil parandada kõikides haridusastmetes, integreerides muldade teema erinevate haridustasemete õppekavadesse.

1.11.

Lisaks on suur tähtsus meetmetel põllumajandustootjate teadlikkuse suurendamiseks erinevate muldade ja heade põllumajandustavade kohta. Selleks on ülioluline nõuandeteenistuse kaasamine.

2.   Sissejuhatus

2.1.

Tuginedes ELi eesistujariigi Eesti konsulteerimistaotlusele, koostab komitee käesoleva arvamuse, et rõhutada maa (1) ja muldade (2) jätkusuutliku kasutamise olulist rolli toidutootmisel ja ökosüsteemi teenuste pakkumisel.

2.2.

Komitee vaatleb eesistujariigi Eesti palvel, kuidas on põllumajandusmuldade teema kajastatud erinevates ELi poliitikavaldkondades. Samuti seda, kuidas oleks võimalik soodustada muldade kui toidutootmiseks ja teiste ökosüsteemi teenuste pakkumiseks vajaliku ressursi jätkusuutlikku ja efektiivset kasutamist ELis nii poliitilisel kui ka ettevõtete tasandil.

2.3.

ELi tasandil on hetkel mulla kaitsmiseks palju reegleid. Kuigi erinevad ELi poliitikavaldkonnad aitavad kaitsta muldasid ja soodustada põllumajandusmaa jätkusuutlikku majandamist, siis enamasti pole nende peamine eesmärk muldade kaitsmine. Komitee on seisukohal, et praegu on sobiv aeg alustada arutelu selle üle, kuidas saaks erinevaid meetmeid ELi tasandil paremini koordineerida.

2.4.

Nii EL kui ka liikmesriigid peavad poliitikameetmete kujundamisel lähtuma rahvusvahelisel tasemel kokku lepitud ÜRO säästva arengu eesmärkidest aastani 2030, (3) mis hõlmavad järgmist: soodustada ökosüsteemide säästvat kasutamist, võidelda kõrbestumisega, peatada ja pöörata ümber mullaseisundi halvenemine, saavutada loodusvarade säästev majandamine ja tõhus kasutamine ning integreerida kliimameetmed riiklikku poliitikasse, strateegiatesse ja kavandamisse. Jätkusuutliku põllumajanduse vältimatu eeldus on põllumajandusmuldade kaitse ning põllumajandusmaa säästlik kasutamine, sest muld on piiratud ja sisuliselt taastumatu ressurss.

2.5.

Samuti on loodud mitmeid algatusi, (4) mille eesmärk on edendada muldade jätkusuutliku majandamise valdkonda või näidata, et põllumajandusmuldadel on oluline roll nii toidujulgeoleku tagamisel kui ka kliimamuutuste leevendamisel.

2.6.

Komitee avaldab ka tunnustust planeedi taluvuspiiride kontseptsioonile, mille abil püütakse määratleda keskkonna jaoks ohutu inimtegevuse piirid, ning tõdeb, et kolmes valdkonnas üheksast on see piir juba ületatud (kliimamuutused, elurikkuse kadu, lämmastikuringe) (5). Samal ajal tunnistab komitee, et ülemaailmne toiduga kindlustatus on samuti suur väljakutse, mida Euroopa peab oma ülemaailmse vastutuse raames arvesse võtma.

3.   Peamised probleemid maa ja muldade kasutamisel põllumajandustootmises

3.1.

Toidu vajadus lähemate aastakümnete jooksul maailmas kasvab. See avaldab osades maailma piirkondades survet põllumajandusmaa intensiivsemaks kasutamiseks, millel võib olla negatiivne mõju muldadele ja keskkonnale laiemalt, kui maade kasutusel ei järgita ökoloogia reegleid. Selleks et tagada piisavas koguses toitu, on vaja hoida olemasoleva põllumajandusmaa tootlikkust ja kaitsta mulla viljakust nii bioloogilises, keemilises kui füüsikalises mõttes.

3.2.

Komitee arvamuses „Jätkusuutlikumad toidusüsteemid“ (6) märgitakse, et ebaõigete majandamispraktikate kasutamine toidutootmisel põhjustab bioloogilise mitmekesisuse kadu, mulla degradeerumist, vee ja õhu saastet ning kasvuhoonegaaside heiteid. Seega on vajalik kõigi nende ressursside tõhus ja jätkusuutlik majandamine, et tagada inimeste jätkuv varustamine toiduainetega. See peaks olema ka osa terviklikust toidupoliitikast, nagu on kirjeldatud valmivas komitee arvamuses teemal „Kodanikuühiskonna panus tervikliku toidupoliitika kujundamisse ELis“.

3.3.

Ka kliimamuutused mõjutavad peamiste loodusvarade – vee ja mulla –kättesaadavust. Kuigi kliimamuutuste vastu võitlemiseks on rakendatud mitmeid meetmeid, osutavad pinnaseandmed, et süsiniku sisaldus muldades jätkab aja jooksul vähenemist. Täpsustavad andmed sügavamate kihtide kohta kajastaksid suundumust siiski realistlikumalt.

3.4.

Euroopa Keskkonnaagentuuri (EEA) 2015. aasta hinnangus Euroopa keskkonna seisundi ja väljavaadete kohta (7) märgitakse, et muldade võime pakkuda selliseid ökosüsteemi teenuseid nagu toidu tootmine, elurikkuse säilitamine ning süsiniku, vee ja toitainete sidumine, on üha suurema surve all. Eri piirkondade puhul märgitakse aruandes peamiste probleemidena mulla erosiooni, orgaanilise aine kadu muldades, pinnase reostumist ja katmist. Aga ka linnastumise, maade hülgamise ja põllumajandustootmise intensiivsuse kasvu mõju looduslikele ja poollooduslikele aladele. Veel üks tõsine üldteada oht on mullaviljakuse kadu.

4.   Põllumajandusmuldade teema erinevates ELi poliitikavaldkondades

4.1.

Euroopa Komisjoni tellitud raportis on analüüsitud ELi ja 28 liikmesriigi muldade kaitsmiseks võetud poliitikameetmeid (8). Analüüsi käigus tuvastati 35 ELi tasandi ja 671 liikmesriikide poolt rakendatud poliitikameedet muldade kaitsmiseks. ELi tasandi meetmed hõlmavad endas nii strateegilisi dokumente, direktiive, määruseid kui ka erinevaid toetusmeetmeid. Liikmesriikide tasandil on 75 % meetmetest enamasti siduva iseloomuga regulatiivsed meetmed.

4.2.

Meetmete paljusus liikmesriikides on võimalus käsitada mulda paremini selle keerukuses ning parandada koordineerimist. Osaliselt on ELi õiguses väärtuslikud ja tugevad eeskirjad muldade kaitsmiseks, kuid siiski on süsteemis puudujääke. Liikmesriikide poliitika ei suuda järjepidevalt katta puudujääke ELi õigustikus ja nõuded muldade kaitsmiseks liikmesriikides erinevad oluliselt.

4.3.

2014. aasta alguses jõustunud ELi seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis peetakse muldade degradeerumist tõsiseks väljakutseks ning seatakse eesmärgiks, et 2020. aastaks saavutatakse ELis maade jätkusuutlik majandamine, tagatakse muldade adekvaatne kaitse ja saastunud pindade puhastamisel on saavutatud edasiminek. Samuti võtavad EL ja liikmesriigid kohustuse suurendada jõupingutusi muldade erosiooni vähendamiseks ja mulla orgaanilise aine suurendamiseks.

4.4.

Muldade seisukohalt võib muu hulgas esile tuua järgmisi olemasolevaid ja suhteliselt hästi toimivaid ELi poliitikameetmeid: tööstusheite direktiiv, keskkonnavastutuse direktiiv, veekaitse eeskirjad (veepoliitika raamdirektiiv, nitraadidirektiiv, ÜPP nõuetele vastavuse süsteem ning maa hea põllumajandus- ja keskkonnaseisund). Muldade olukorra parandamiseks on võimalik muuta nende meetmete rakendamist veelgi tõhusamaks, kui võtta paindlikult arvesse kohalikke tingimusi ja suurendada meetmete omavahelist kooskõla.

4.5.

Häid võimalusi mullakaitse teema edendamiseks pakuvad ka erinevad rahastamisinstrumendid ühtekuuluvusfondi, Euroopa Regionaalarengu Fondi, Life+ ja programmi „Horisont 2020“ raames.

4.6.

ÜPP esimese samba otsetoetused, mis hõlmavad umbes 90 % ELi põllumajanduslikust maast, on oluliseks majanduslikuks stiimuliks maakasutust ja majandamist puudutavate otsuste langetamisel põllumajandustootjate poolt. Otsetoetuste maksmine on rangelt seotud maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise, nõuetele vastavuse ning rohestamise nõuete järgmisega ÜPP alusmäärustes pakutud raamides. Seejuures on liikmesriikidel teatud valikuvabadus. 30 % otsetoetustest on kohustuslikult seotud keskkonnasäästlikkuse nõuetega, mille eesmärgiks on parandada mulla kvaliteeti, kaitsta elurikkust ja soodustada CO2 sidumist (9). Oluline on tagada, et rohestamise meetmetest saadavat kasu ei sööks ära selle meetme rakendamisega kaasnev suur bürokraatia.

4.7.

Maaelu arengu programmid ÜPP teise samba raames pakuvad samuti võimalusi rakendada liikmesriikide kohalikele oludele vastavaid meetmeid põllumajandusmuldade kaitsmiseks ELis.

4.8.

Muldade kaitsmiseks ning kliimamuutuste mõjude leevendamiseks ja nendega kohanemiseks pakuvad võimalusi ka mitmed kavandatavad meetmed (nt kliima- ja energiapakett, maakasutuse ja maakasutuse muutuse ja metsanduse määrus (LULUCF), jõupingutuste jagamise määrus (ESR) jt).

4.9.

Põllumajandusmuldade teema edendamisel on oluline roll arutuse all oleva ringmajanduse paketi raames väetisi käsitleva ELi määruse ajakohastamisel, et lihtsustada orgaaniliste ja jäätmetest toodetud väetiste kasutamist. Mullaparanduseks või väetisena kasutatav ringlussevõetud tooraine ei tohi aga sisaldada ohtlikke aineid (võõraineid). Kuigi komisjoni ettepanekus seatakse piirid saasteainete kontsentratsioonidele nii mineraal- kui ka orgaanilises väetises, on jätkuvalt vajadus uute puhta tehnoloogia lahenduste järele, et toota maakasutuses ohutuid väetisi ja mullaparandajaid, mõjutamata esmast tootlikkust. Komitee tunnustas oma arvamuses seda komisjoni algatust, märkides, et mullaviljakus ja -kaitse on määruse muutmisel kesksel kohal (10).

5.   Ettepanekud muldade kui toidutootmiseks vajaliku ressursi jätkusuutliku kasutamise ja ökosüsteemi teenuste pakkumise soodustamiseks Euroopa Liidus

5.1.

Põllumajandusmuldade jätkusuutlikul kasutamisel ja kaitsmisel on võtmeroll ELi ühtsel võrdlusraamistikul, et jälgida andmete kogumise ja kasutamise edusamme ning aidata kaasa ühtsete mõistete, mulla hea seisundi, prioriteetide, erinevates mullastiku- ja kliimatingimustes monitooringu parameetrite ning mitmesuguste poliitikameetmete rolli määratlemisele muldade hea seisundi saavutamisel. See on eelduseks, et hinnata adekvaatselt muldade olukorda ja rakendada vajalikke meetmeid.

5.2.

Põllumaa kadumine mulla degradeerumise, maade hülgamise, kliimamuutuste ja põllumajandusmaa linnastumise tõttu on kõikides liikmesriikides märkimisväärne probleem. Põllumajanduspiirkonnad taanduvad ja nende asemel tegeletakse tehispinnase arendamisega. Aastatel 2006–2012 oli maa hõivamise tempo Euroopa riikides keskmiselt 107 000 ha/aastas. Enimkasutatud maaliik tehispinnase arendamisel oli viljelusmaa ja pikaajaliste kultuuride all olev maa, millele järgnesid karjamaad ja segapõllumaa (11). Komitee teeb seepärast ettepaneku ajakohastada olemasolevat ELi raamistikku toidutootmise ja teiste ökosüsteemi teenuste pakkumise seisukohalt väärtusliku põllumaa ja selle viljakuse kaitsmiseks liikmesriikides. Selleks tuleks tugevdada tehnoloogilisi võimalusi, mis parandavad monitooringut ning usaldusväärse ja kasuliku teabe esitamist.

Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika

5.3.

ÜPP moderniseerimist silmas pidades tuleb järgmisel eelarveperioodil tagada põllumajandusmaa efektiivne ja jätkusuutlik kasutamine. Eesmärk peaks olema muu hulgas põllumaa ja muldade tervise ning viljakuse kaitsmise jätkamine, millel põhineb põllumajanduse tootlikkuse ja jätkusuutlikkuse säilitamine ning edasine tõstmine.

5.4.

ÜPP esimese samba rohestamise meetmete raames tuleks leida paremad lahendused muldade olukorra parandamiseks. Eelkõige tuleks soodustada viljavaheldust, kasutades kas liblikõielisi või heintaimi. Rohestamise tõhususe üle peetavates aruteludes on peamiselt rõhutatud elurikkuse aspekte, kuid senisest enam tuleks väärtustada liblikõieliste kultuuride kasvatamise positiivset mõju mullaviljakusele (12).

5.5.

Põllumajandus ei aita toota pelgalt kvaliteetset toitu, vaid ka luua elurikkust ja avatud maastikke. Lisaks on sel oluline roll kliimamuutuste leevendamisel ja nendega kohanemisel. Nende avalike hüvede pakkumise tagavad eelkõige lisaväärtust loovad meetmed loodusressursside kestlikuks majandamiseks, mis tegelevad põllumajanduse mõjuga mullale, veele ja elurikkusele.

5.6.

Liikmesriike tuleks julgustada ja motiveerida rakendama mullakaitse meetmeid ka ÜPP teise samba raames, mis pakub liikmesriikidele kõige paindlikumaid võimalusi kohalike olude, erinevate tingimuste (sh mullatüüpide) ja spetsiifiliste probleemidega arvestamiseks.

5.7.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma seejuures senisest enam arvesse liikmesriikide spetsiifilisi ettepanekuid muldade olukorra parandamiseks ja kestlikuks kasutamiseks (nt lupjamise toetamine muldade hapestumise leevendamiseks ja niisutus- või kuivendustööd, et saada üle veenappusest või liigniiskusest), et luua paremad tingimused taimede kasvuks. Turvasmuldade majandamisel ei tohiks välistada ühtegi alternatiivi, kuid mullakaitseks ja -hoolduseks tuleks pakkuda eri meetmeid.

5.8.

Jätkusuutlikuks maa ja muldade kasutamiseks tuleb soodustada täiendavaid investeeringuid keskkonna- ja kliimasõbralikesse tehnoloogiatesse. Jätkusuutlikuks toidutootmiseks tuleks edendada teadmistepõhist põllumajandust (sh täppisviljelus ja agroökoloogilised lähenemised), mis tagaks põllumajandussisendite kasutamise õiges koguses, õiges kohas ja õigel ajal. Võtmetähtsusega on seejuures nii mulla bioloogilise aktiivsuse suurendamine orgaanilise materjali lisamise kaudu kui ka toitainete tasakaalu saavutamine mullas – toitainete ülejääk tekitab keskkonnariski toitainete leostumise näol, toitainete puudujääk viib aga mullaviljakuse languseni. Ühtlasi tuleks järgida toitainete miinimumseadust, (13) sest ühe toitaine puudus (nt fosfor) suurendab teiste toitainete leostumise riski.

5.9.

Kariloomadel on maakasutuses oluline ja tihti asendamatu roll toitainete ringluses, mullaviljakuse säilitamisel (14) ning süsiniku sidumisel. ELis on palju põllumajandusmaad, sh rohumaad, mis sobib üksnes karjakasvatuseks või rohusööda tootmiseks, mistõttu tuleb teatud piirkondades jätkuvalt soodustada loomakasvatust, et hoida ära maade hülgamist põllumajandustootjate poolt. Mõnes ELi piirkonnas laialt levinud püsirohumaade hooldamine pelgalt niitmise teel ei paku ei toidutootmise, ressursitõhususe ega muldade perspektiivist alternatiivi loomade karjatamisele. Seetõttu tuleb ÜPP raames tagada meetmed loomakasvatuse tasuvuse kindlustamiseks ELi erinevates piirkondades ja leida lahendused, mis soosiksid aktiivset ja jätkusuutlikku maakasutust toidutootmise eesmärgil.

5.10.

Osades ELi piirkondades on suur probleem amortiseerunud maaparandussüsteemid, mistõttu tuleks muutuvates kliimatingimustes põllumaade toidutootmises hoidmiseks ja mullaviljakuse säilitamiseks senisest enam panustada pikaajalistesse põllumajandustaristu investeeringutesse, nt maaparandussüsteemide uuendamisse. Maakasutus ja ökosüsteemi teenused

Maakasutus ja ökosüsteemi teenused

5.11.

2005. aastal valminud millenniumi ökosüsteemide hindamise aruande (15) kohaselt mõistetakse ökosüsteemi teenuste all keskkonnakaitselisi, sotsiaalseid ja majanduslikke hüvesid, mida ökosüsteemid inimkonnale pakuvad. Mullateke kuulub ökosüsteemi teenuste hulka, mis on eelduseks kõikide teiste ökosüsteemi teenuste pakkumisele, sh näiteks toidu tootmisele. Jätkusuutlik toidutootmine pole seega ilma muldade kaitseta võimalik.

5.12.

Põllumajandustootjatel on ökosüsteemi teenuste pakkumisel oluline roll, mida tuleb tunnustada ja toetada. Muld pakub peamisi ökosüsteemi teenuseid (16). Muld on mikroobide, taimede ja loomade elu aluseks ning elurikkuse peamine varasalv, muld puhastab vett ja talletab taimede kasvuks vajalikku vett, reguleerib üleujutusi, salvestab toitaineid ja muudab need taimedele taas kättesaadavaks ning on võimeline muundama saasteaineid. Muld on aluseks suuremale osale maailmas toodetud toidule ja vajalik biomassi tootmiseks. Muld seob süsinikku ja võib aidata leevendada kliimamuutusi.

5.13.

Suuremat tähelepanu tuleb pöörata maakasutusele, mis mõjutab ökosüsteemide toimimist ja seega ökosüsteemi teenuste pakkumist. Mullaviljakuse vähenemine, jätkusuutmatu maakasutus ning elupaikade killustumine linnastumise, ehitustegevuse ja teedeehituse tõttu seavad ohtu mitmete peamiste ökosüsteemi teenuste pakkumise, see ohustab elurikkust, vähendab Euroopa vastupanuvõimet kliimamuutustele ja loodusõnnetustele. Samuti soodustab see mulla degradeerumist ja kõrbestumist (17). Ülaltoodud probleemide leevendamiseks tuleks laiemalt teadvustada Euroopa Komisjoni 2012. aasta suunistes toodud põhimõtteid mulla katmise piiramise, leevendamise ja kompenseerimise parimate tavade kohta (18).

5.14.

Mulla funktsioonide ja muldade pakutavate ökosüsteemi teenuste teemat on õigusaktides vaid vähesel määral käsitletud, sest nendel teenustel puudub turg ja ühiskond ei tunnusta neid vajalikul määral. Näiteks on ÜPP otsetoetuste alusmääruses küll viiteid mulla kvaliteedile, kuid puuduvad viited mulla elurikkusele ja selle sünergiatele esmase tootlikkusega. Lisaks muldade keemilistele ja füüsikalistele omadustele sõltuvad muldade võtmefunktsioonid mulla mikroorganismide ja loomastiku seisundist ning nende pakutavatest bioloogilistest protsessidest, sh lämmastiku sidumine, süsiniku sidumine, vee filtreerimine ja võime tulla toime toitainete lekkega. Lisaks mulla omadustele on oluline ka põllukultuuride tervis, et kasutada täiel määral ära muldade potentsiaal toidutootmisel ja süsiniku sidumisel.

5.15.

Nii nagu märgitakse komitee arvamuses ÜPP ümberkujundamise kohta, (19) peaksid ÜPP teise samba keskkonna, kliimamuutuste ja elurikkusega seotud meetmed senisest enam soodustama põllumajandustootjate poolt ökosüsteemi teenuste pakkumist. Muldade ja maakasutuse perspektiivist tuleks keskenduda toetustele, mis soodustavad rohumaade ja turvasmuldadega maade sellist majandamist, mis soodustaks süsiniku sidumist muldade poolt. Muldade seisukohalt tuleks soodustada minimeeritud maaharimise praktikaid, kuid toitainete akumuleerimise tõttu kultiveerimata mullapinnas tuleks toitainete juurteni jõudmiseks mulda natuke harida, et vähendada toitainete lekke ohtu. Ka muldade tihenemine nõrgendab mulla võimet takistada toitainete leket.

5.16.

Mõnes ELi piirkonnas tuleks soodustada haritava maa osalist muutmist rohumaaks, võimalusi vähendada rohumaade loomkoormust, säilitades samas minimaalse loomkoormuse, toetada turbaalade säilitamist või meetmeid mullaerosiooni piiramiseks ning kuivade alade kõrbestumise vähendamiseks.

5.17.

Osades ELi piirkondades on põllumajanduses peamiseks väljakutseks põldude elurikkuse säilitamine, säästlike majandamispraktikate jätkamise soodustamine ja tootmise majandusliku tasuvuse suurendamine ilma tootmisintensiivsuse suurendamiseta. Teistes piirkondades on peamine väljakutse surve vähendamine maakasutusele, muldadele ja looduslikele kooslustele. Lõunapoolsemates piirkondades on lisaks väljakutseks ka veepuuduse leevendamine.

5.18.

Neid ökosüsteemi jaoks väga olulisi põllumajandustootmise aspekte tuleb ÜPP ja muude poliitikameetmete kujundamisel ning ümberkujundamisel arvesse võtta.

Mullad ja kliimamuutused

5.19.

Muld on maailma suurim süsinikuvaramu maismaal, (20) mistõttu on muldadel oluline roll kliimamuutuste leevendamisel ja süsiniku sidumisel. Rahvusvahelises kliimaraamistikus on muldade säästlikul majandamisel võtmeroll nii muldade orgaanilise aine sisalduse stabiliseerimisel kui ka suurendamisel, mis aitab säilitada mulla funktsioonid ja ennetada mulla degradeerumist. Arvestades kliimakokkuleppeid (COP 21) tuleks toetada olemasolevaid ja uusi algatusi muldade süsinikutsükli tasakaalustamiseks viisil, mis ei ohusta toidutootmist, nagu on sätestatud ka Pariisi kliimakokkuleppe artiklis 2.

5.20.

FAO Maailma Mulla Harta (21) üheksanda põhimõtte kohaselt pakuvad kõik mullad ökosüsteemi teenuseid, mis on olulised ülemaailmse kliimamuutuse reguleerimisel. Süsinikusisalduse suurendamiseks mullas teeb komitee ettepaneku integreerida ELi poliitikameetmetesse 2016. aastal heaks kiidetud FAO vabatahtlikes juhistes jätkusuutliku muldade majandamise kohta (22) toodud põhimõtted. Muu hulgas tuleks soodustada biomassi tootmist vee kättesaadavuse parandamise kaudu (nt niisutussüsteemide rajamine, arvestades kohalikke keskkonnatingimusi), minimeeritud mullaharimist, karjatamist, integreeritud tootmist, mahepõllumajandust, viljavaheldust, liblikõieliste kasvatamist, orgaaniliste väetiste ja komposti kasutamist, põldudele talvise taimkatte rajamist jms. Süsinikurikkaid muldasid ja rohumaid tuleks majandada jätkusuutlikul viisil.

5.21.

Olulisi kliimamuutustega seotud algatusi tuleks toetada ELi tasandil. Siiski tuleb silmas pidada, et muldade olukord erineb liikmesriigiti oluliselt, mistõttu tuleb olemasolevate ja uute meetmete puhul arvestada piirkondlike erinevustega.

Muldasid puudutavate andmete kättesaadavus ja nende kasutamine

5.22.

Teadmistel põhineva poliitika rakendamiseks ja maakasutuse planeerimiseks liikmesriikide, piirkondade ja kohalikul tasandil tuleks suurendada mullaandmestiku kasutamist poliitikakujundamisel ning maakasutust puudutavate otsuste langetamisel. Andmete jagamist tuleks andmete omandiõigust austades koordineerida kokkulepitud regulatiivsetes raamides.

5.23.

Samas tuleks parandada muldasid puudutavate andmete kvaliteeti ja kättesaadavust, eriti nendes valdkondades, kus täna pole veel piisavalt tehtud uuringuid (näiteks andmed mulla süsinikusisalduse kohta). Andmete kättesaadavuse parandamiseks on tarvis selgemaid eesmärke lühemas ja pikemas perspektiivis.

5.24.

Muldasid puudutavate andmete kättesaadavuse ja kasutamise parandamiseks tuleb uuendada mullakaarte ning veelgi tõsta liikmesriikidele esitatavaid minimaalseid standardeid mullastikukaartide ruumilise skaala osas. Siiski tuleb meeles pidada Euroopa Liidu mõnes piirkonnas esinevaid probleeme mullastiku kaardistamisel.

5.25.

ELi tasandil tuleb kokku leppida harmoniseeritud ja pidevas mullaseire korraldamises, mis oleks seotud piiratud hulga indikaatoritega muldade seisundi muutumise ja mullakaitsemeetmete rakendamise tõhususe kohta.

5.26.

Põllumajandustootjad seisavad iga päev silmitsi väga komplekssete otsustega tootmise korraldamiseks. Ilma info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamiseta pole mõeldav ressursse, muldasid ja keskkonda laiemalt säästva täppisviljeluse rakendamine. Selle eeldus on digitaalsete lahenduste kasutamine põllumeeste hulgas, pakkudes mullastiku- ja kliimatingimustele vastavaid alternatiive ja paindlikkust.

5.27.

Täppisviljeluse potentsiaal avaldub mulla-, väetamis-, taimekaitse-, ilma- ja saagiandmete integreerimise kaudu, mille eeldus on muu hulgas riiklikes andmebaasides sisalduvate andmete kättesaadavuse, liikuvuse ja kasutusmugavuse parandamine. Soodustada tuleks lahendusi, mis võimaldaks riiklikes andmebaasides sisalduvate suurandmete kasutamist põllumeeste igapäevases majandustegevuses, kasutades selleks era- või riigisektori pakutavaid tarkvaralisi lahendusi, sh koostöös nõuandeteenistusega. Näiteks on vaja muuta haldustarkvara pakkujatele kasusaaja nõusolekul lihtsasti kättesaadavaks võimalikult täpsed andmed põllumuldade ja mullaproovide kohta. Põllumeestele peaks jääma omandiõigus oma loodud andmetele.

Teadmusbaasi suurendamine ning teadusuuringute ja innovatsiooni rakendamine

5.28.

Teadlastel on oluline roll uute teadmiste loomisel, innovatsiooni edendamisel, tehnoloogiate arendamisel ja tingimuste loomisel maa ja muldade jätkusuutlikuks kasutuseks. Komitee nõustub Viini Mulladeklaratsioonis (23) toodud soovitusega, et mullateaduste fookuses peaks olema inimtegevuse ja muldade omavahelised seosed ning nende mõju keskkonna erinevatele elementidele. Samuti on oluline mullateaduse sidumine teiste teadusvaldkondadega.

5.29.

Muldasid ja toidutootmist puudutava teadustegevuse rahastamiseks on suhteliselt head võimalused loodud ELi programmi „Horisont 2020“ raames, millega tuleks jätkata ELi üheksanda teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi ettevalmistamisel.

5.30.

Erilist rõhku tuleb panna teadus- ja arendustegevuse tulemuste ettevõtetele ülekandmisele, mis tagaks maa ja muldade kasutamisel jätkusuutliku toidutootmise. Komitee kutsub teadlasi, põllumajandustootjaid, nõustajaid ja teisi sidusrühmi üles tegema koostööd selle valdkonna edendamiseks, kasutades muu hulgas Euroopa innovatsioonipartnerluse (EIP-AGRI) võimalusi.

5.31.

Põllumajandustootmises kasutatakse mulla struktuuri, taimede toitainete omastamise, veega varustatuse, saagi ja selle kvaliteedi parandamiseks üha laialdasemalt erinevaid biostimulaatoreid. Arvestades iga mulla unikaalset ja pidevalt muutuvat kooslust, on biostimulaatorite kasutamise mõju mulla bioloogilisele tasakaalule liialt vähe uuritud, mistõttu tuleks tõhustada sõltumatute teadusuuringute läbiviimist selles valdkonnas.

Teadlikkuse suurendamine

5.32.

Põllumajandustootjate, poliitikakujundajate ja teiste osapoolte teadlikkuse suurendamiseks põllumajandusmuldade tähtsusest jätkusuutlikul toidutootmisel ja ökosüsteemi teenuste pakkumisel, on vajalik laiapõhjaline ja erinevaid osapooli tõhusalt kaasav arutelu muldade seisundi ja nende kaitsmise võimaluste üle. Parem teadlikkus aitab suurendada investeeringuid jätkusuutlikuks muldade kasutamiseks, samuti teadusarendustegevusse.

5.33.

Muldade rolli puudutavat teadlikkust oleks vaja parandada kõikides haridusastmetes ning seda peaks toetama praktilise kogemuse võimaldamine. Maakasutuse ja mullakaitsega seonduvate teemade käsitlemiseks tuleks kasutada nüüdisaegseid õppemeetodeid.

5.34.

Võtmetähtsusega on meetmed põllumajandustootjate teadlikkuse suurendamiseks erinevate muldade omaduste, heade põllumajandustavade, viljavahelduse tähtsuse, väetamise jms kohta. Ülioluline on nõuandeteenistuse kaasamine ja nõustamisteenuste pakkumine.

Brüssel, 18. oktoober 2017

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Georges DASSIS


(1)  Maa tähistab planeedi Maa pealispinna osa, mis ei ole kaetud veega.

(2)  Mullaks võiks nimetada maakoore pindmist kihti, mille moodustavad mineraalide osakesed, orgaaniline aines, vesi, õhk ja elusorganismid. See puutub kokku maakoore, õhu ja veega ning on elu- ja toitekeskkonnaks valdavale osa biosfäärist. [http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:52006DC0231].

(3)  http://www.un.org/sustainabledevelopment/sustainable-development-goals/

(4)  Sellised algatused on näiteks rahvusvaheline muldade kümnend, ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) algatus „Global Soil Partnership“, Prantsusmaa algatus „4 ‰: Mullad toidujulgeoleku ja kliima jaoks“, Euroopa kodanikualgatus „People4Soil“ jne.

(5)  J. Rockström jt, 2009, „Planetary Boundaries: Exploring the Safe Operating Space for Humanity, Ecology and Society“, vol 14, https://www.consecol.org/vol14/iss2/art32/main.html

(6)  ELT C 303, 19.8.2016, lk 64.

(7)  https://www.eea.europa.eu/soer.

(8)  „Mullakaitsepoliitika instrumentide uuendatud inventuur ja hinnang ELi liikmesriikides“, http://ecologic.eu/14567

(9)  https://ec.europa.eu/agriculture/direct-support/greening_en

(10)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus väetiste kohta ELT C 389, 21.10.2016, lk 80.

(11)  https://www.eea.europa.eu/data-and-maps/indicators/land-take-2/assessment-1

(12)  Paljude liblikõieliste kultuuride (ristikhein, mesikas, lupiin, hernes, uba jt) juurtel tegutsevad mügarbakterid on kõige tähtsamaks õhulämmastiku sidujaks, mis on oluline mullaviljakuse säilitamisel.

(13)  https://en.wikipedia.org/wiki/Liebig%27s_law_of_the_minimum

(14)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Jätkusuutlikumad toidusüsteemid“, ELT C 303, 19.8.2016, lk 64.

(15)  http://www.millenniumassessment.org/en/index.html

(16)  http://www.iuss.org/index.php?article_id=588

(17)  https://www.eea.europa.eu/soer-2015/synthesis/report/3-naturalcapital

(18)  http://ec.europa.eu/environment/soil/pdf/guidelines/EN%20-%20Sealing%20Guidelines.pdf

(19)  ELT C 288, 31.8.2017, lk 10.

(20)  Mullad sisaldavad umbes kaks korda rohkem süsinikku kui atmosfäär ja kolm korda rohkem süsinikku kui kasvavad taimed vegetatsiooniperioodil.

(21)  http://www.fao.org/soils-2015/news/news-detail/en/c/293552/

(22)  http://www.fao.org/documents/card/en/c/5544358d-f11f-4e9f-90ef-a37c3bf52db7/

(23)  http://www.iuss.org/index.php?article_id=588


2.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 81/81


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „ELi õigusaktide kohaldamise järelevalve“

(Euroopa Kontrollikoja ülevaatearuanne)

(omaalgatuslik arvamus)

(2018/C 081/11)

Raportöörid:

Bernd DITTMANN, Denis MEYNENT ja Ronny LANNOO

Juhatuse otsus

30.5.2017

Õiguslik alus

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kodukorra artikli 29 lõige 2

Vastuvõtmine täiskogus

18.10.2017

Täiskogu istungjärk nr

529

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

176/0/1

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Selleks et õigusaktid oleksid asjakohased Euroopa Liidu lepingu artikli 3 eesmärkide saavutamiseks, juhib komitee tähelepanu järgmiste põhimõtete olulisusele: nõuetekohase ja õigeaegse rakendamise põhimõte, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõte, ettevaatuspõhimõte, prognoositavuse põhimõte, põhimõte „kõigepealt mõtle väikestele“, konkurentsivõime välismõõde ja siseturu testi põhimõte.

1.2.

Euroopa õigusloome eesmärk peab alati olema sellise õigusraamistiku loomine, mis võimaldaks ettevõtjatel ja kodanikel siseturu eeliseid ära kasutada ning tarbetut halduskoormust vältida. Seepärast on komitee arvates oluline jälgida kohaldamist kohapeal. Samuti toetab ta kohanemisvõimelist õigusloomet. Komitee märgib, et kohanemisvõimeline peab olema mitte ainult õigusaktide sisu, vaid ka õigusloomeprotsess ise, et see vastaks ettevõtjate ja kodanike vajadustele.

1.3.

Sellepärast leiab komitee, et Euroopa Liidu õiguse kohaldatavust tuleb arvesse võtta alates seadusandliku tsükli algusest, mil viiakse läbi mõjuhinnangud, ning et Euroopa mõjuhinnangute ökosüsteemi tuleb veel edasi arendada.

1.4.

Komitee rõhutab siiski, et parem õigusloome ei asenda poliitilisi otsuseid ega tohi mingil juhul viia reguleerimise vähendamiseni või vähendada sotsiaalkaitset, keskkonnakaitset ja põhiõigusi.

1.5.

Enamik Euroopa Liidu õiguse kohaldamise ja elluviimise probleemidest tuleneb direktiivide puudulikust ülevõtmisest. Seepärast toetab komitee oma arvamustes üldiselt pigem määruste kui direktiivide kasutamist.

1.6.

Komitee arvates on oluline parandada viisi, kuidas komisjon sidusrühmadega konsulteerib, et koostada õigusaktid, mida on liikmesriikidel ja sidusrühmadel lihtne ellu viia.

1.7.

Selles kontekstis võib komiteel olla kasulik roll vahendajana ELi seadusandjate ja õigusaktide kasutajate vahel. Komitee kohandab omalt poolt pidevalt oma töömeetodeid. Seega otsustas komitee hiljuti täita aktiivset osa seadusandliku tsükli hindamisel, viies läbi liidu õigustiku omapoolse järelhindamise.

2.   Sissejuhatus

2.1.

21. detsembril 2016 saatis Euroopa Kontrollikoja liige Pietro Russo kirja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee asepresidendile Michael Smythile, andes teada kontaktide loomistest haldustasandil seoses kontrollikoja algatatud ülevaatearuandega, milles käsitletakse Euroopa Komisjoni poolset ELi õiguse kohaldamise järelevalvet vastavalt tema kohustustele. Euroopa Kontrollikoja taotletud kontrollimine põhineb Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõikel 1, milles sedastatakse: „Komisjon edendab liidu üldisi huve ja teeb sel eesmärgil asjakohaseid algatusi. Komisjon tagab aluslepingute ja institutsioonide poolt aluslepingute alusel võetud meetmete rakendamise. Komisjon teostab järelevalvet liidu õiguse kohaldamise üle Euroopa Liidu Kohtu kontrolli all […].“

2.2.

3. mail 2017 esitas Euroopa Kontrollikoja liige Leo Brincat Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peasekretärile dokumendi, mis sisaldas kolme küsimustekogumit.

2.3.

Võttes arvesse selle toimiku poliitilist tähtsust, teavitas komitee peasekretär sellest juhatust, kes otsustas moodustada kolmeliikmelise ajutise töörühma. Töörühmale tehti ülesandeks koostada vastus omaalgatusliku arvamuse vormis vastavalt komitee kodukorra artikli 29 lõikele 2. Euroopa Kontrollikoda peab saama komitee panuse, et lisada see kontrollikoja enda aruandesse, mis peab valmima maiks 2018.

2.4.

Sisuliselt soovib Euroopa Kontrollikoda kuulata komitee arvamust selles osas, kas Euroopa Komisjoni astutud sammud ELi õiguse jõustamiseks andsid vastuse Euroopa kodanike mureküsimustele. Kontrollikoda soovib teada, millised konkreetsed aspektid õigusaktide kohaldamise järelevalves pälvisid komitee eritähelepanu.

3.   Kontrollikoja küsimused

3.1.

Kontrollikoda sõnastas kolm küsimustekogumit, et saada teada komitee seisukoht seoses alljärgnevaga:

a)

komisjoni tähtsaimad algatused, mille eesmärk on ELi õiguse parem kohaldamine („Parem õigusloome“ ja „ELi õigus: parema kohaldamisega paremad tulemused“), iseäranis mis puudutab algatuste tähtsust, kodanikuühiskonna reaktsioone ja nende algatuste võimalikke esialgseid positiivseid mõjusid);

b)

tähtsaimad teemad, mis on seotud ELi õiguse parema kohaldamisega, iseäranis mis puudutab ELi õiguse kohaldatavust ja läbipaistvust ja üldsuse sellekohase teadlikkuse suurendamist;

c)

komisjoni tähtsaimad kohustused seoses ELi õiguse parema kohaldamisega, iseäranis asjaolu, kuidas komitee kasutab komisjoni esitatud teavet ja aruandeid, (1) ning komitee märkused ja ettepanekud selle kohta, kuidas parandada õiguse kohaldamist käsitlevate aruannete koostamist.

3.2.

Käesolevas arvamuses – mis ei pretendeeri täielikkusele – antud vastused põhinevad komitee mitmetes arvamustes väljendatud seisukohtadel (2).

4.   Üldised märkused

4.1.

Liidu eesmärgid on esitatud ELi lepingu artiklis 3. Konkreetsemalt on sätestatud järgmine: „Liit taotleb Euroopa säästvat arengut, mis põhineb tasakaalustatud majanduskasvul, hindade stabiilsusel ja kõrge konkurentsivõimega sotsiaalsel turumajandusel, mille eesmärk on saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress, samuti kõrgetasemelisel keskkonnakaitsel ja keskkonna kvaliteedi parandamisel. […] Liit edendab majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ja liikmesriikide vahelist solidaarsust“.

4.2.

Siinkohal tuletab komitee meelde, kui olulised on juba määratletud põhimõtted eelnimetatud eesmärkide saavutamiseks sobivate õigusaktide koostamisel. Muu hulgas on kõne all õigeaegse rakendamise põhimõte, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõte, ettevaatuspõhimõte, prognoositavuse põhimõte, põhimõte „kõigepealt mõtle väikestele“, konkurentsivõime välismõõtme ja siseturu testi põhimõte (3).

5.   Konkreetsed märkused

5.1.

Märkused, mis puudutavad komisjoni tähtsaimaid algatusi seoses ELi õiguse parema kohaldamisega („Parem õigusloome“ (4) ja „ELi õigus: parema kohaldamisega paremad tulemused“ (5))

5.1.1.

Komitee on pikka aega tegelenud „Parema õigusloome“ küsimusega, avaldades sel teemal märkimisväärse hulga arvamusi ja teabearuandeid (6) ning korraldades arvukalt arutelusid, seminare, uuringuid ja kuulamisi (7).

5.1.2.

Mis puudutab „Parema õigusloome“ põhimõtete rakendamist, siis usub komitee, et õigusloome ise ei ole takistus, vaid vastupidi – see on oluline aluslepingus kindlaks määratud eesmärkide saavutamiseks. Komitee tervitab seepärast asepresident Frans Timmermansi korduvaid meeldetuletusi, et REFITi programm ei tohiks viia reguleerimise vähendamiseni ega vähendada sotsiaalkaitset, keskkonnakaitset ja põhiõigusi (8).

5.1.3.

Komitee on seisukohal, et parem ja seega arukas õigusloome on kõikide Euroopa Liidu institutsioonide ja liikmesriikide ühine ülesanne, pidades silmas kodanike, ettevõtjate, tarbijate ja töötajate heaolu. Komitee rõhutab siiski, et parem õigusloome ei asenda poliitilisi otsuseid.

5.1.4.

Seega arvamuses teatise „Parem õigusloome“ kohta Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (9):

väljendas heameelt selle üle, et parema õigusloome meetmed hõlmavad õigusakti olelusringi tervikuna ning et seega pööratakse samavõrd tähelepanu nii eel- kui ka järelmeetmetele;

nõudis ELi nõuandvate institutsioonide kaasamist institutsioonidevahelisse parema õigusloome kokkuleppesse;

toetas sidusrühmade täielikku kaasamist konsultatsioonide kaudu poliitilise algatuse kogu olelusringi vältel;

rõhutas vajadust valida sobivaid sidusrühmi ja nõudis suuremat sõltumatust, erapooletust ja läbipaistvust eri organite ekspertide valikul;

nõudis mitteametlike kolmepoolsete kohtumiste suuremat läbipaistvust ning selle vahendi piiratud kasutamist;

kutsus komisjoni üles keskenduma rohkem ELi õigusaktide ülevõtmise ja rakendamise puudujääkidele liikmesriikides ning toetas sellega seoses määruste kasutamist direktiivide asemel.

5.1.5.

Võttes vastu komisjoni kutse osaleda REFITi platvormis ja sõnastades ettepanekud selle platvormi paremaks toimimiseks, (10) näitas komitee lisaks oma pühendumist ELi õigusraamistikule, mis võimaldab ettevõtjatel ja kodanikel saada kasu siseturu eelistest ja vältida ebavajalikku halduskoormust.

5.1.6.

Oma tegevuse raames REFITi platvormi sidusrühmade rühmas on komitee aktiivselt panustanud mitme REFITi platvormi arvamuse koostamisse, mida on kasutatud ja kasutakse ka edaspidi Euroopa Komisjoni iga-aastases tööprogrammis. Komitee prioriteedid on põhinenud tema sektsioonide panustel, hõlmates muu hulgas lihtsustamisettepanekut seoses kattuvuste ja korduvate nõuete probleemidega, mis tulenevad erinevatest ELi õigusaktidest, ning vajadust selgete ja täielike Euroopa standardite järele ehitustoodete alal (ehitustoodete määrus). Komitee on samuti aidanud välja töötada terviklikku loetelu ettepanekutest selle kohta, kuidas parandada Euroopa Komisjoni sidusrühmade konsulteerimise mehhanisme, mis annavad panuse parema õigusloome suuniste ja töövahendi käimasolevasse läbivaatamisse.

5.2.

Märkused, mis puudutavad tähtsaimaid teemasid seoses ELi õiguse parema kohaldamisega (õigusaktide kohaldatavus, läbipaistvus ja üldsuse teadlikkuse suurendamine)

5.2.1.   Kohaldatavus

5.2.1.1.

Komitee kohandab pidevalt oma töömeetodeid, et aidata hinnata ELi õiguse kohaldamise kvaliteeti. Vähem kui kaks aastat tagasi otsustas komitee täita aktiivset osa seadusandliku tsükli hindamisel, viies läbi ELi õigustiku omapoolse järelhindamise.

5.2.1.2.

Sellepärast leiab komitee, (11) et ELi õiguse kohaldatavust tuleb arvesse võtta alates seadusandliku tsükli algusest, mil viiakse läbi mõjuhinnangud. Hoolimata juba saavutatud edusammudest tuleb Euroopa mõjuhindamise ökosüsteemi veel edasi arendada. Komitee pakub välja mitmed parandamist vajavad valdkonnad mõjuhinnangute kvaliteedi edendamiseks, sh mõjuhinnangute jaoks tehtavate uuringute läbipaistev, kättesaadav ja pluralistlik kirjeldus, Euroopa mõjuhinnangute registri laiendamine ning kvalitatiivne käsitlus ja ühtlustatud metoodiline lähenemine uuringumaatriksi tasandil Euroopa Liidu eri institutsioonide vahel. Tulevikus peaks komitee samuti analüüsima mõningaid mõjuhinnanguid (mis puudutavad teemasid, milles komiteel on tugev seisukoht), vaatama läbi metodoloogilised aspektid ja avaldama arvamust majandusliku, sotsiaalse, keskkonnaalase või territoriaalse mõõtme võimaliku arvessevõtmise kohta seadusandliku tsükli kõige viimases etapis. See töö aitaks koostada ka komitee võimalikke nõuandvaid arvamusi nimetatud mõjuhinnangute alusel välja töötatud õigusaktide eelnõude kohta.

5.2.1.3.

Komitee jaoks (12) peab Euroopa õigusloome eesmärk alati olema sellise õigusraamistiku loomine, mis võimaldaks ettevõtjatel ja kodanikel kasutada ära siseturu eeliseid ning vältida tarbetut halduskoormust. Seepärast on komitee arvates oluline jälgida kohaldamist kohapeal. Samuti toetab ta kohanemisvõimelist õigusloomet.

5.2.1.4.

Euroopa õigusaktid peavad olema kindla eesmärgiga, alati kooskõlas aluslepingus sätestatud eesmärkidega ja paindlikud nende ülevõtmise osas riiklikku õigusse (13). Komitee pooldab selles kontekstis subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte selgitamist.

5.2.1.5.

Lisaks märgib komitee, et kohanemisvõimeline peab olema mitte ainult õigusaktide sisu, vaid ka õigusloomeprotsess ise, et vastata ettevõtjate ja kodanike vajadustele (14). Sellega seoses soovitab komitee (15):

a.

kohaldada rangemalt parem õigusloome tegevuskava põhimõtteid;

b.

koostada õigusaktid läbipaistvamalt kõigil tasanditel;

c.

töötada välja süstemaatilisem järelevalvesüsteem direktiivide ülevõtmiseks riiklikul tasandil;

d.

võtta arvesse Lissaboni lepinguga liikmesriikide parlamentidele antud uut rolli ja suuremaid volitusi;

e.

komisjonil sagedamini kasutada tõlgendavaid teatisi;

f.

teha suuremaid jõupingutusi õigusaktide lihtsustamiseks ja kodifitseerimiseks.

5.2.1.6.

Enamik ELi õiguse ebarahuldava kohaldamise ja elluviimise probleemidest tuleneb direktiivide puudulikust ülevõtmisest. Seepärast toetab komitee oma arvamustes üldiselt pigem määruste kui direktiivide kasutamist (16).

5.2.1.7.

Samamoodi on komisjon õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi REFIT raames teada andnud, et konsultatsioone tuleb kasutada hindamiste, toimivuskontrollide ning delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide koostamise korral. Sellega seoses peaks komisjon võtma samuti ulatuslikumalt arvesse Euroopa Komisjoni õiguskontrollikomitee arvamust, kes vastutab nüüd ka järelhindamiste eest.

5.2.1.8.

Komitee arvates on oluline parandada viisi, kuidas komisjon sidusrühmadega konsulteerib, et koostada õigusaktid, mida on liikmesriikidel ja sidusrühmadel lihtne ellu viia. Sellega seoses on komitee juba sõnastatud ettepanekud, mille abil struktuuriliselt parandada konsulteerimisprotsessi ja tagada selle järelevalve (17).

5.2.1.9.

Komiteel oli võimalus väljendada kahetsust selle pärast, et parema õigusloome paketi meetmetes ei võeta piisavalt arvesse komiteele aluslepingutes ettenähtud rolli, ülesandeid ja representatiivsust ning seetõttu jääb kasutamata võimalus kasutada selle liikmete eriteadmisi ja asjatundlikkust ning täita komitee ülesandeid. Kahjuks ei kajasta komitee osalemine REFITi platvormis (ex post valdkond) piisavalt tema ülesandeid ega vastutust demokraatliku legitiimsuse ja institutsioonide tõhususe suurendamisel (18).

5.2.1.10.

Komitee on seisukohal, et ELi õigustiku kohaldamine kannatab sageli ka seetõttu, et liikmesriikide ametiasutustel puudub poliitiline tahe täita eeskirju ja tagada selliste eeskirjade täitmine, mida ei peeta liikmesriigi seaduste ja riigi tavadega kokkukuuluvaks, ning et püsib suundumus lisada ELi eeskirjadesse uusi, ebavajalikke regulatiivseid mehhanisme või valida neist eeskirjadest vaid mõni osa, kuid mitte teisi osi (19).

5.2.1.11.

Lõpetuseks on komitee seisukohal, et EU Pilot’i süsteem (komisjoni ja liikmesriikide mitteametlik dialoog ELi õiguse täitmata jätmise teemal enne ametliku rikkumismenetluse algatamist) on järjekordne samm õiges suunas, kuid selle toimimist tuleb veel hinnata. Lisaks ei tohiks seda süsteemi kasutada rikkumismenetluste asendamiseks.

5.2.2.   Läbipaistvus

5.2.2.1.

Komitee (20) on veendunud, et kõik õigusaktid peavad olema avalike poliitiliste arutelude tulemus. Komitee leiab, et Euroopa õigusloomeprotsessi peaks Lissaboni lepingu raames ja vajaduse korral ka uue lepingu raames läbi vaatama, et Euroopa poliitikameetmed annaksid paremaid tulemusi. Komitee soovib rõhutada õigusaktide kvaliteeti, legitiimsust, läbipaistvust ja kaasavat olemust.

5.2.2.2.

Nõukogu koosseisude kohtumised, kus hääletamine toimub kvalifitseeritud häälteenamuse alusel, peaksid läbipaistvuse ja demokraatia kaalutlustel olema avalikud. Komitee on seisukohal, et kolmepoolse kohtumise raames kasutatavat kiirendatud seadusandlikku menetlust tohiks rakendada vaid kiireloomulistel juhtudel, mis on vastavuses ka aluslepingu tingimustega (21).

5.2.2.3.

Erinevalt Euroopa Parlamendi komisjonidest ei ole kolmepoolsed kohtumised ei läbipaistvad ega juurdepääsetavad. Seadusandliku protsessi piiramine ühele lugemisele viib kodanikuühiskonna osaluse piiramiseni (22).

5.2.2.4.

Euroopa Parlament ja sellised organid nagu Euroopa Regioonide Komitee ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tuleb paremini integreerida Euroopa poolaasta tsüklisse (23).

5.2.2.5.

Delegeeritud õigusaktide puhul peab Euroopa Komisjon muutma oma otsuste tegemise protsessi läbipaistvamaks (vt ELi toimimise lepingu artikkel 290), nagu komitee on korduvalt toonitanud (24).

5.2.2.6.

Lisaks on tegevuskavade ja programmide nimetuste rohkus (Parem õigusloome, Arukas reguleerimine, Kõigepealt mõtle väikestele jne) tekitanud teatavat segadust. Nende programmide ja projektide hierarhiat ja omavahelist koostoimet tuleb selgitada, et üldsus saaks aru, kellele need on suunatud (25).

5.2.2.7.

Lisaks nõuab komitee läbipaistvuse ja legitiimsuse huvides, (26) et komisjoni konsultatsioon ei mõjutaks kodanikuühiskonna struktureeritud dialoogi (ELi lepingu artikli 11 lõige 2) või konkreetsetes raamistikes toimuvaid konsultatsioone, nagu tööturu osapooltega konsulteerimine sotsiaaldialoogi raames (ELi toimimise lepingu artikkel 154) või nõuandeorganitega, nagu komitee, konsulteerimist (ELi toimimise lepingu artikkel 304).

5.2.3.   Üldsuse teadlikkuse suurendamine

5.2.3.1.

Vaja on edendada ja parandada üldsusega suhtlemist. Suhtlus äratab huvi, mis omakorda suurendab mõistmist. Euroopa uus narratiiv peaks algama komisjoni ja liikmesriikide ühise teabevahetus- ja lihtsustamisstrateegiaga. Seoses sellega oleks kasulik korrata seda, mida komitee rõhutas arvamuses „Ühtse turu akt“: parteidel, meedial, haridusasutustel ja kõigil sidusrühmadel on ajalooline vastutus selle eest, et EL suudaks edukalt toime tulla globaalsete väljakutsetega, tuginedes meie sotsiaalset turumajandust siiani iseloomustanud väärtustele (27).

5.2.3.2.

Seni ei olda endiselt piisavalt teadlikud komisjoni loodud tugivõrgustikest. Iseäranis kehtib see SOLVITi võrgustiku kohta, mille eesmärk on aidata üksikisikuid ja ettevõtjaid juhul, kui nende õigusi rikuvad teise liikmesriigi ametiasutused. Komitee tervitab komisjoni algatust seda võrgustikku paremini propageerida.

5.2.3.3.

Üks lahendus oleks, (28) et komisjon paneb rohkem rõhku üldsuse teavitamisele rikkumistest, sest kokkuvõttes on liikmesriikide valitsused need, kes ELi õigust üle ei võta või teevad seda valesti või hilinemisega. Nemad kiitsid asjaomased õigusaktid nõukogus heaks. Nemad vastutavad ELi õigustiku üldise ebapiisava rakendamise eest, mida aruanded ühenduse õiguse kohaldamise kohta igal aastal kajastavad. Peale selle peaks komisjon süstemaatiliselt analüüsima, millised meetmed on vajalikud praeguse olukorra põhjalikuks muutmiseks, ning võtma arvesse komitee varasemaid ettepanekuid (29) selles küsimuses.

5.3.

Märkused, mis puudutavad komisjoni tähtsaimaid kohustusi seoses ELi õiguse parema kohaldamisega (ELi õiguse kohaldamise järelevalve (30) ja ELi õiguse järgimine liikmesriikides)

5.3.1.

Komitee on arusaadavalt mures ELi õiguse kohaldamise järelevalve pärast ja on koostanud sel teemal konkreetsed arvamused (31). Samuti on ta seda teemat käsitlenud muudel teemadel avaldatud arvamustes („Arukas reguleerimine“, „Parem õigusloome“, „REFIT“ jne) ning sellele teemale pühendatud aruteludel ja seminaridel (peaasjalikult oma ühtse turu vaatlusrühma raames).

5.3.2.

Selles kontekstis on komitee sageli ärgitanud komisjoni taotlema temalt arvamust aastaaruande kohta, et võtta arvesse organiseeritud kodanikuühiskonna seisukohti ELi õiguse kohaldamise teemal ja õiguse kohaldamist seega toetada (32).

5.3.3.

Komitee on seisukohal, et ta võib etendada kasulikku rolli vahendajana ELi seadusandjate ja õigusaktide kasutajate vahel. Ta võib näiteks anda teatud panuse Euroopa Parlamendi omaalgatuslikku raportisse, mis käsitleb iga-aastast aruannet ELi õigusaktide rakendamise kohta liikmesriikides, keskendudes liikmesriikide tehtud täiendustele õigusaktide ülevõtmisel (33).

5.3.4.

Samuti on komitee (34) pakkunud välja rea meetmeid direktiivide ülevõtmise parandamiseks. Muu hulgas

tuleks juba varem valida ülevõtmisel kasutatav normdokument;

tuleks kiirendada ülevõtmisprotsessi pärast direktiivi avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, usaldades sisemise kooskõlastamise riiklikule kontaktpuntkile, kelle käsutada on sel otstarbel loodud andmebaas;

tuleks täpsete ja kohustuslike sätete või määratluste puhul soosida sõna-sõnalist ülevõtmist;

võiks lubada ülevõtmist konkreetse viitega direktiivi normatiivsetele/kohustuslikele sätetele, näiteks nimekirjadele, tabelitele direktiivis käsitletavate toodete, ainete või objektide nimekirjadega, lisatud näidisvormidele või sertifikaatidele;

tuleks riiklikke ülevõtmisviise kohandada vastavalt direktiivi ulatusele, kasutades kiirendatud menetlust, jätmata samas kõrvale kohustuslikke sisekonsultatsioone normatiivtekstide vastuvõtmisel.

5.3.5.

Samal ajal leiab komitee, et ELi küsimuste sobiv järelevalve liikmesriikides kergendaks samuti märkimisväärselt komisjoni tööd ning parandaks selle kvaliteeti (35).

Brüssel, 18. oktoober 2017

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Georges DASSIS


(1)  Vt komisjoni aruanne „Euroopa Liidu õiguse kohaldamise järelvalve 2015. aasta aruanne [COM(2016) 463 final].

(2)  ELT C 132, 3.5.2011, lk 47, ELT C 18, 19.1.2011, lk 100, ELT C 277, 17.11.2009, lk 6, ELT C 248, 25.8.2011, lk 87, ELT C 24, 31.1.2006, lk 52, ELT C 325, 30.12.2006, lk 3, ELT C 43, 15.2.2012, lk 14, ELT C 230, 14.7.2015, lk 66, ELT C 383, 17.11.2015, lk 57, ELT C 13, 15.1.2016, lk 192, ELT C 303, 19.8.2016, lk 45, ELT C 487, 28.12.2016, lk 51.

(3)  ELT C 487, 28.12.2016, lk 51 (punkt 2.14).

(4)  COM(2016) 615 final.

(5)  ELT C 18, 19.1.2017, lk 10.

(6)  Vt järgmised arvamused: „Parem õigusloome paremate tulemuste saavutamiseks“ (raportöör: Bernd Dittmann, ELT C 13, 15.1.2016, lk 192); „Hinnang Euroopa Komisjoni konsultatsioonidele sidusrühmadega“ (raportöör: Ronny Lannoo, ELT C 383, 17.11.2015, lk 57); „REFIT“ (raportöör: Denis Meynent, ELT C 303, 19.8.2016, lk 45); „Parem õigusloome: rakendusaktid ja delegeeritud õigusaktid“ (teabearuanne, ELTs veel avaldamata, raportöör: Jorge Pegado Liz).

(7)  Näiteks Euroopa tarbijapäev 2016 „Parem õigusloome tarbijatele?“, arutelu komisjoni asepresidendi Frans Timmermansiga 18. märtsi 2017. aasta täiskogu istungil, uuring „Parema õigusloome rakendamine – Stoiberi aruande mõju“ ja kodanikuühiskonna päev 2015 „Kodanikuühiskonna dialoog: vahend õigusloome parandamiseks üldistest huvidest lähtuvalt“.

(8)  ELT C 303, 19.8.2016, lk 45 (punkt 2.2).

(9)  ELT C 13, 15.1.2016, lk 192.

(10)  ELT C 303, 19.8.2016, lk 45 (punkt 2.12.1).

(11)  ELT C 434, 15.12.2017, lk 11, punkt 4.6.1.

(12)  ELT C 487, 28.12.2016, lk 51, (punkt 1.7).

(13)  Samas (punkt 1.11).

(14)  Samas (punkt 2.7).

(15)  ELT C 248, 25.8.2011, lk 87 (punkt 3.6).

(16)  ELT C 204, 9.8.2008, lk 9 (punkt 2.1).

(17)  ELT C 383, 17.11.2015, lk 57.

(18)  ELT C 13, 15.1.2016, lk 192 (punkt 2.6).

(19)  ELT C 18, 19.1.2011, lk 100 (punkt 3.5).

(20)  ELT C 487, 28.12.2016, lk 51 (punktid 1.9 ja 2.6).

(21)  Samas (punkt 3.11).

(22)  Samas (punkt 3.15).

(23)  Samas (punkt 3.16).

(24)  Samas (punkt 3.17).

(25)  ELT C 230, 14.7.2015, lk 66 (punkt 5.2).

(26)  ELT C 383, 17.11.2015, lk 57 (punkt 2.1.2).

(27)  ELT C 132, 3.5.2011, lk 47 (punkt 1.7).

(28)  ELT C 13, 15.1.2016, lk 192 (punkt 4.4.9).

(29)  ELT C 230, 14.7.2015, lk 66.

(30)  COM(2016) 463 final.

(31)  ELT C 204, 9.8.2008, lk 9 ja ELT C 347, 18.12.2010, lk 62.

(32)  ELT C 347, 18.12.2010, lk 62 (punkt 1.10).

(33)  ELT C 303, 19.8.2016, lk 45 (punkt 3.2.4).

(34)  ELT C 204, 9.8.2008, lk 9 (punkt 5).

(35)  ELT C 325, 30.12.2006, lk 3 (punkt 6.1.13).


III Ettevalmistavad aktid

EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEE

komitee täiskogu 529. istungjärk 18. ja 19. oktoobril 2017

2.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 81/88


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Vastavuspakett:

a) „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „SOLVITi tugevdamise tegevuskava: ühtse turu hüvede toomine kodanike ja ettevõteteni““

[COM(2017) 255 final – SWD(2017) 210 final],

b) „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse ühtne digivärav teabe ja menetluste ning abi- ja probleemilahendamisteenuste pakkumiseks ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1024/2012“

[COM(2017) 256 final – 2017/0086(COD)],

c) „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles sätestatakse tingimused ja kord, mille kohaselt võib komisjon paluda ettevõtjatel ja ettevõtjate ühendustel esitada teavet siseturu ja sellega seotud valdkondade kohta“

[COM(2017) 257 final – 2017/0087 (COD)]“

(2018/C 081/12)

Raportöör:

Bernardo HERNÁNDEZ BATALLER

Konsulteerimistaotlus

a)

Euroopa Komisjon, 5.7.2017

b)

Euroopa Parlament, 12.6.2017

nõukogu, 14.6.2017

c)

Euroopa Parlament, 31.5.2017

nõukogu, 10.10.2017

Õiguslik alus

a)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304

b)

ELi toimimise lepingu artikli 21 lõige 2, artikkel 48 ja artikli 114 lõige 1

c)

ELi toimimise lepingu artikli 43 lõige 2, artiklid 91, 100, 114 ja 192 ning artikli 194 lõige 2 ja artikkel 337

 

 

Vastutav sektsioon

ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

4.10.2017

Vastuvõtmine täiskogus

18.10.2017

Täiskogu istungjärk nr

529

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

184/0/5

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendab heameelt Euroopa Komisjoni kavatsuse üle luua ühtsel turul eeskirjade järgimise ja aruka jõustamise kultuur, sest see pakub palju võimalusi inimestele, kes soovivad elada ja töötada teises liikmesriigis, ning ettevõtjatele, kes soovivad laiendada oma turge.

1.2.

Komitee toetab komisjoni tegevuskava, et parandada SOLVITi võrgustiku kvaliteeti ja tõhusust. Samuti soovitab ta komisjonil tihedas koostöös kõigi kodanikuühiskonna organisatsioonidega suurendada teadlikkust võrgustiku olemasolust, et võimaldada kõigil SOLVITi teenustest suuremat kasu saada. Ettevõtjad peaksid neid ühtse turu majandusvabaduste kontekstis rohkem kasutama, mistõttu tuleks vahendit tugevdada.

1.3.

Komitee toetab ühtset digiväravat käsitlevas määruse ettepanekus esitatud algatust, mis võimaldab kodanikele ja ettevõtjatele lihtsa juurdepääsu igakülgsele teabele. Komitee peab positiivseks asjaolu, et nimetatud portaal võimaldab juurdepääsu teabele, menetlustele ning tõhusatele abi- ja probleemilahendusteenustele ühekordsuse põhimõtte ja kogu valitsemist hõlmava lähenemisviisi alusel.

1.4.

Mis puutub määruse ettepanekusse, milles kehtestatakse teabe taotlemise tingimused ja kord, siis on eri kodanikuühiskonna organisatsioonide seisukohad väga erinevad. Osad üksused pooldavad seda, samas kui teised, nagu ettevõtjate esindajad, väljendavad tõsist muret. Juhul kui määruse ettepanek võetakse vastu kavandatud ajakava jooksul, palub komitee komisjonil kasutada seda vahendit vajaduse korral maksimaalse proportsionaalsusega tugeva piiriülese mõõtmega juhtumite puhul ning tagades asjaomaste isikute põhiõiguste järgimise, eriti konfidentsiaalse teabe kaitse puhul. Mis puutub komisjonile kättesaadavasse teabesse ühtse turu takistustega tegelemiseks, siis on juba olemas palju teabekanaleid, mida võiks rohkem ja süsteemsemalt uurida, et tuvastada tõkked ühtsel turul, sealhulgas ELi õigusaktide mittejärgimine. Igal juhul loodab komitee, et viie aasta jooksul hinnatakse kohustuslikus korras määruse toimimist.

1.5.

Komitee ergutab ELi liikmesriike tegema suuremaid edusamme e-valitsuse valdkonnas, eriti e-ID ja välismaiste isikut tõendavate dokumentide tunnustamise osas, kuna pakutavaid teenuseid ei hinnata piisavaks.

1.6.

Komitee kutsub komisjoni üles kaasama sellesse protsessi kodanikuühiskonna, tuginedes selle jõupingutustele ja töötulemustele kui ELi siseturu olukorra hindamise vahendile. Igal juhul on komitees esindatud organisatsioonidel kogemused, vahendid ja võimekus teha SOLVITiga koostööd eesmärgiga tõhustada ühtset digiväravat käsitlevas ettepanekus sedastatud tegevusi, mis on suunatud inimeste teadlikkuse suurendamisele SOLVITist ja selle kvaliteedi seirele. Seda tuleks teha, andes samal ajal panuse vajalikuks peetavatesse hindamistesse.

2.   Komisjoni ettepanekud

2.1.

Euroopa Parlament, nõukogu ja Euroopa Komisjon kordasid 13. detsembri 2016. aasta ühisavalduses ELi 2017. aasta seadusandlike prioriteetide kohta taas oma pühendumust edendada olemasolevate õigusaktide nõuetekohast rakendamist. Samal päeval esitas komisjon teatise „ELi õigus: parema kohaldamisega paremad tulemused“, milles kirjeldatakse, kuidas komisjon kavatseb tõhustada oma jõupingutusi, et tagada ELi õigusaktide rakendamine kõigi hüvanguks. Eelkõige ühtse turu strateegias seati 10 komisjoni prioriteeti eesmärgiga luua ühtse turu eeskirjade järgimise kultuur, asetades erilise rõhu SOLVITi tugevdamisele.

2.2.

Praegu (1) toimib SOLVIT keskuste võrgustikuna, mille on asutanud liikmesriigid (ja Euroopa Majanduspiirkonna riigid) oma riiklike haldusasutuste sees eesmärgiga pakkuda kiire ja mitteametlik vahend nende probleemide lahendamiseks, millega üksikisikud ja ettevõtjad oma õiguste kasutamisel ühtsel turul kokku puutuvad.

2.2.1.

SOLVITi juhtumid on piiriülesed probleemid, mis tulenevad siseturgu käsitlevate liidu õigusaktide võimalikust rikkumisest riigiasutuse poolt, niivõrd kui sellise rikkumise suhtes ei kohaldata kohtumenetlust liikmesriigi või ELi tasandil.

2.2.2.

SOLVIT on riigi ametiasutuse osa ja tegutseb ainult mitteametlikult. SOLVIT ei saa sekkuda järgmistel juhtudel:

ettevõtjatevahelised probleemid,

tarbija õigused,

kahju hüvitamine,

kohtumenetlused.

2.3.

Komisjoni vastavuspakett koosneb järgmistest dokumentidest.

2.4.

SOLVITi tugevdamise tegevuskava (2).

2.4.1.

Komisjon on võtnud endale kohustuse võtta koos liikmesriikidega täiendavaid meetmeid, et tugevdada SOLVITi strateegilist rolli eesmärgiga parandada ühtse turu praktikas toimimist kodanike ja ettevõtjate hüvanguks.

2.4.2.

See täiendab Euroopa sotsiaalõiguste samba ja sellega seotud algatuste eesmärke, peegeldades komisjoni prioriteeti edendada sotsiaalset õiglust ja võrdseid võimalusi ELis.

2.4.3.

Teatise eesmärk on edendada SOLVITit kolmel viisil:

i.

parandada selle kvaliteeti,

ii.

tutvustada seda senisest intensiivsemalt,

iii.

suurendada selle rolli ELi õiguse jõustamisel.

2.4.4.

Strateegilisem teavitustegevus SOLVITi teemadel ja struktureerituma koostöö arendamine vahendusorganisatsioonide ja asjaomaste võrgustikega tugevdab SOLVITi rolli kasuliku tagasiside ja tõendusmaterjali pakkujana selle kohta, kuidas ühtne turg praktikas toimib: see tagab juhtumite suurema kriitilise massi, hõlmates suuremat arvu ettevõtjaid.

2.4.5.

Kooskõlas ELi e-valitsuse tegevuskavaga uurib komisjon ühekordsuse põhimõtte teostatavust. See aitaks vältida olukorda, kus kodanikud ja ettevõtjad, kes soovivad lahenduseta jäänud SOLVITi juhtumi järel esitada komisjonile esimest korda kaebuse, peavad uuesti esitama teabe, mis on SOLVITis juba olemas.

2.5.

Ettepanek: määrus, millega luuakse ühtne digivärav (3).

2.5.1.

Kõnealuses määruse ettepanekus kehtestatakse õigusnormid ühtse digivärava loomiseks ja toimimiseks, et pakkuda kodanikele ja ettevõtjatele lihtsat juurdepääsu põhjalikule ja kvaliteetsele teabele, tulemuslikele abi- ja probleemilahendamisteenustele ning tõhusatele menetlustele seoses liidu ja riiklike õigusnormidega, mida kohaldatakse kodanike ja ettevõtjate suhtes, kes kasutavad või kavatsevad kasutada oma liidu õigusest tulenevaid õigusi siseturu valdkonnas.

2.5.2.

Samuti tehakse ettepanek hõlbustada menetluste kasutamist teistest liikmesriikidest pärit kasutajate jaoks, toetatakse ühekordsuse põhimõtte rakendamist ja kehtestatakse õigusnormid siseturu takistustest teavitamiseks, tuginedes kasutajate tagasisidele, siseturu toimimise kohta esitatud aruandlusele ja digiväravaga hõlmatud teenuste kohta kogutud statistikale.

2.5.3.

Kõnealuse määruse lisades on toodud 13 põhimenetluse loetelu teise liikmesriiki liikuvate kodanike ja ettevõtjate jaoks ning loetelu siduvate ELi õigusaktidega kehtestatud abi- ja probleemilahendamisteenustest, millele on võimalik portaali kaudu ligi pääseda.

2.5.4.

Kodanikega seotud teabevaldkonnad: liidu piires reisimine; liidu piires töötamine ja pensionile jäämine; sõidukid liidus; teises liikmesriigis elamine; õpingud või praktika teises liikmesriigis; tervishoid; perega seonduvad piiriülesed õigused, kohustused ja õigusnormid ning tarbijad piiriülestes olukordades.

2.5.5.

Ettevõtjatega seotud teabevaldkonnad: ettevõtte asutamine, juhtimine ja tegevuse lõpetamine; töötajad; maksud; kaubad; teenused; ettevõtte rahastamine; riigihankelepingud; töötervishoid ja tööohutus.

2.6.

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles sätestatakse tingimused ja kord, mille kohaselt võib komisjon paluda ettevõtjatel ja ettevõtjate ühendustel esitada teavet siseturu ja sellega seotud valdkondade kohta (4).

2.6.1.

Kõnealuse määruse ettepaneku eesmärk on aidata komisjonil jälgida siseturu eeskirju ja tagada nende täitmine, võimaldades tal saada valitud turuosalistelt rangelt piiritletud teabenõuete abil õigeks ajaks põhjalikku ja usaldusväärset kvantitatiivset ja kvalitatiivset teavet.

2.6.2.

Ettepanek, mille kohaldamisalast jäetakse välja mikroettevõtjad, ei põhjusta täiendavat halduskoormust, kuna selles kehtestatakse erandlik ja täiendav menetlus vajaliku teabe saamiseks juhtudel, kui võib esineda tõkkeid, mis takistavad siseturu toimimist. Kõnealuse algatusega loodav teabevahend on viimane abinõu, mida kasutatakse, kui muud teabe hankimise võimalused ei ole tulemusi andnud.

2.6.3.

Ettepanekuga kehtestatakse kord, mida tuleb järgida teabe küsimisel, otsus, millega see heaks kiidetakse, konfidentsiaalse teabe ja ametisaladuse kaitse ning võimalus kohaldada trahve tahtliku päringule vastamatajätmise või raskest hooletusest tuleneva ebaõige, ebatäieliku või eksitava vastuse korral. Igal juhul reguleerib kohtulikku kontrolli Euroopa Kohus.

2.6.4.

Ettepaneku kohaselt võimaldab ühtse turu tõrkeid puudutava usaldusväärse teabe kättesaadavus komisjonil ja riiklikel ametiasutustel tagada ühtse turu eeskirjade parema järgimise ja ELi poliitikameetmete parema kavandamise. Komisjoni sõnul suurendaks see tarbijate usaldust ühtse turu vastu ja aitaks selle potentsiaali maksimaalselt ära kasutada.

3.   Üldised märkused

3.1.

Komitee rõhutab vajadust lisada komisjoni esitatud vastavuspaketti mõned elemendid, et suurendada õigusakti ettepaneku legitiimsust, vastata selle tulevase rakendamisega seotud kõigi institutsioonide ja asutuste ootustele ning saavutada määruse tõhus rakendamine kõigis sihtriikides.

3.2.

Nimetatud paketi peamist eesmärki – tugevdada SOLVITit – on rõhutanud nii liikmesriigid konkurentsivõime nõukogu koostatud ja komisjonile suunatud konkreetsete taotluste kaudu kui ka Euroopa Parlament ning see annab kõnealusele õigusakti ettepanekule tugeva demokraatliku legitiimsuse.

3.2.1.

Oleks asjakohane laiendada ja täpsustada nende institutsioonide ja asutuste korraldust ja ülesandeid, kes vastutavad kõnealuse õigusraamistiku tulevase rakendamise eest, ning täpsemalt määruse eest, milles sätestatakse tingimused ja kord, mille kohaselt võib komisjon paluda ettevõtjatel ja ettevõtjate ühendustel esitada teavet siseturu ja sellega seotud valdkondade kohta.

3.2.2.

Sellega seoses toob komitee esile vajaduse muuta komisjoni ettepaneku fookust, kuna ühelt poolt ei sisalda see viidet komitee rollile määruse rakendamise etapis ja teiselt poolt näib, et selle peamine eesmärk on suurendada komisjoni rolli kohustuste täitmata jätmisega seotud menetlusele eelnevas haldusetapis.

3.2.2.1.

Esiteks nõrgestab nimetatud ettepanek liidu funktsionaalse subsidiaarsuse legitiimsust, takistades komiteel täita ülesandeid, milleks talle on aluslepingutes antud konkreetsed volitused ja millele ta on edukalt pühendanud olulise osa tema tegevusest.

3.2.2.2.

Komiteel on kogemused, vahendid ja võimekus aidata suurendada teadlikkust sellest, kuidas SOLVIT toimib. Lisaks jäetakse komitee kõrvale igasugusest koostööst kavandatud määruste rakendamise järelevalve ja hindamise valdkonnas.

3.2.2.3.

Ühtset digiväravat käsitleva ettepaneku sellist lähenemisviisi tuleb muuta, sest praegusel kujul ei ole see kooskõlas ELi lepingu artikli 11 lõike 2 institutsionaalse mõõtmega ning see vähendab komitee rolli organiseeritud kodanikuühiskonna huvide esindajana ja kahjustab osalusdemokraatia põhimõtte funktsionaalset mõõdet, muutes määruse rakendamise tulevikus vähem tõhusaks.

3.2.2.4.

Ühtne digivärav peab aitama kiirendada tõhusa, koostalitlusvõimelise ja kõigile juurdepääsetava e-valitsuse elluviimist. Komitee toetab ühekordsuse põhimõtte rakendamist ja kordab (5) kogu valitsemist hõlmava lähenemisviisi aluspõhimõtet, mis seisneb erinevate avaliku sektori asutuste koostöös, ulatudes kaugemale nende vastavate pädevusvaldkondade piiridest, et taotlejale annaks tervikliku vastuse üks asutus.

3.2.3.

Teiseks sisaldab SOLVITi tugevdamist käsitleva tegevuskava III punkt olulisi meetmeid selleks, et suurendada SOLVITi rolli ELi õigusaktide jõustamise vahendina vastusena konkurentsvõime nõukogu ja Euroopa Parlamendi korduvatele üleskutsetele.

3.3.

Samuti on vaja teha mõned märkused, et teatise ettepanekut võimalikult tõhusalt rakendada.

3.3.1.

Esiteks tuleks SOLVITi edendamise kavatsuse seisukohast käsitleda kahte küsimust, mida komisjoni tegevuskavas ei ole.

3.3.2.

Ühelt poolt kahandab eeldatavalt 2019. aasta keskel toimuv Ühendkuningriigi EList väljaastumine oluliselt nimetatud tegevuskava II punktis viidatud mõiste „turg“ sisu. Kui selleks ajaks ei ole sõlmitud lepingut, millega reguleeritakse Ühendkuningriigi ja ELi kahepoolseid suhteid, ja see riik ei kuulu Euroopa Majanduspiirkonda, vabastatakse riigi valitsus automaatselt igasugustest tegevuskava täitmisega seotud kohustustest. See mõjutab negatiivselt tema kodanikke ja nende liikmesriikide kodanikke, kus SOLVITi keskuste võrgustik toimib.

3.3.3.

Teiselt poolt, arvestades, et ELi õigust ja eelkõige majanduslikke põhivabadusi kohaldatakse ka väljaspool liidu territooriumi ning sellega kaasnevad hüved ja kohustused kolmandate riikide kodanikele ja nende riikide asutustele, tuleks tulevikus kaaluda keskuste loomist ja SOLVITi kohaldamist nende riikide territooriumidel, kellega EL on sõlminud rahvusvaheliste lepingute kaudu erisuhted, näiteks lepingud, mida käsitletakse ELi toimimise lepingu artikli 218 lõike 6 punkti a esimeses kolmes alapunktis. Sellest oleks selge kasu nii kodanikele ja ettevõtjatele kui ka selliste kolmandate riikide kodanikele ning sellega parandataks ELi õiguse kohaldamist.

3.4.

Teiseks on vaja luua stiimuleid selliste liikmesriikide riigiasutustele, kes vajavad digilõhe tõttu või muudel põhjustel teistest rohkem vahendeid, et rakendada määrust ühtse digivärava loomise kohta.

3.4.1.

Komisjon võiks kaaluda ettepanekut majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamisele suunatud meetme võtmiseks. See meede näib põhjendatud ka selleks, et ergutada asjaomaseid ettevõtjaid, võttes arvesse eespool nimetatud komisjoni tegevuskava III punktis esitatud andmeid, mille kohaselt esinevad ebaproportsionaalsed erinevused SOLVITi keskuste juhtumite arvus ning neid erinevusi ei saa seletada üksnes osalevate riikide erineva demograafilise ja majandusliku olukorraga.

3.5.

Lõpuks on vaja kehtestada kohustus kõigis riikides, kus SOLVITi võrgustik toimib, et sobiva ja stabiilse töötajaskonna valimine keskustele esitatud juhtumite lahendamiseks toimuks võimalikult kiiresti avatud ja läbipaistvate konkursside kaudu.

4.   Konkreetsed märkused

4.1.   SOLVIT

4.1.1.

Komitee toetab konkreetseid jõupingutusi, et parandada SOLVITi tööd. SOLVIT võib olla kasulik vahend, sest see pakub kodanikele ja ettevõtjatele platvormi väga mitmesuguste siseturuga seotud probleemide lahendamiseks. Komisjon peaks veelgi suurendama SOLVITi üldist nähtavust.

4.1.2.

Õigusaktide parem rakendamine toob kasu nii kodanikele kui ka ettevõtjatele. Arvud näitavad, et aastate jooksul on kodanike poolt SOLVITile esitatud juhtumite osakaal võrreldes ettevõtete juhtumitega suurenenud, eriti sotsiaalkindlustuse valdkonnas. Teiselt poolt oli ettevõtete esitatud juhtumite lahendamise määr (80 %) väiksem kui võrgustiku keskmine (89 %). Komisjon peab võtma asjakohaseid meetmeid, et kõik kasutajad saaksid kasutada võrgustiku pakutavaid võimalusi. Vahendi tugevdamine on oluline ning komitee loodab, et täidetakse SOLVITi tugevdamise tegevuskava ootused eeskätt seoses ettevõtete jaoks apellatsioonimenetluse kasutuselevõtuga kaupade vastastikuse tunnustamise kontekstis ning samuti seoses vahetuma ja tulemuslikuma õigusabiga võrgustikule, kasutades täiustatud vahendeid mitteametliku õigusnõu pakkumiseks ja interaktiivseid koolitusvahendeid ning võimalust hallata eriarvamusi.

4.2.   Määruse ettepanek ühtse digivärava kohta

4.2.1.

Komitee toetab määruse ettepanekus sisalduvat ühtse digivärava algatust. Portaal peaks andma kodanikele ja ettevõtjatele igakülgset teavet ja abi, mida nad kogu siseturul tegutsemiseks vajavad. Hea kavandamise korral saab vahend aidata nii teises ELi liikmesriigis elavaid kodanikke kui ka neid ettevõtjaid, eeskätt VKEsid ja idufirmasid, kes soovivad kasutada mistahes majandusvabadusi teises liikmesriigis.

4.2.2.

Sageli ei ole kodanikud ja ettevõtjad täielikult teadlikud oma õigustest ja võimalustest ühtsel turul. Ühtne digivärav peaks täiustama olemasolevaid vahendeid ja need omavahel ühendama ning aitama ettevõtjatel täita haldusmenetlusi ja -formaalsusi, mida kasutatakse kõige rohkem veebis. Portaal peaks suurendama ühtse turu läbipaistvust, turvalisust ja usaldusväärsust.

4.2.3.

On väga tähtis, et ühtne digivärav pakuks igakülgset teavet ja abi, mida ettevõtjad vajavad, et lihtsustada piiriülest ettevõtlust. See hõlmab ajakohast ja kvaliteetset teavet turu kohta, probleemide lahendamist ja vaidluste lahendamise mehhanisme, nagu ka elektroonilisi menetlusi nende ettevõtjate jaoks, kes soovivad osaleda piiriüleses tegevuses.

4.3.   Määruse ettepanek ühtse turu teabevahendi kohta

4.3.1.

Kavandatud määruse osas, milles sätestatakse tingimused ja kord, mille kohaselt võib komisjon paluda ettevõtjatel ja ettevõtjate ühendustel esitada teavet siseturu kohta, valitsevad komitees esindatud kodanikuühiskonna eri organisatsioonide, eeskätt ettevõtjate organisatsioonide hulgas väga erinevad seisukohad.

4.3.2.

Ettevõtjaid esindavad organisatsioonid seavad ettepaneku kahtluse alla, kuna see on suunatud peamiselt ettevõtjatele, kuid ühtse turu tõkete püsimise eest on vastutavad just liikmesriigid.

a)

Kokkulepitud eeskirjade parem jõustamine on vajalik ühtse turu tõhusamaks toimimiseks. See algab liikmesriikide suunamise ja toetamisega eeskirjade riiklikesse õigusaktidesse ülevõtmisel ja rakendamisel. Komisjonil peaks olema jõustamisprotsessis suurem roll, tagades, et kõik ettevõtjad järgivad eeskirju, ning eeskirjade mittejärgimise korral ei tohiks ta kõhelda käivitamast katseprojekte või rikkumismenetlusi.

b)

Mis puutub komisjonile kättesaadavasse teabesse ühtse turu takistustega tegelemiseks, siis on juba olemas palju teabekanaleid, nagu Euroopa ettevõtlusvõrgustik, internetipõhine vaidluste lahendamise platvorm, TRIS, siseturu infosüsteem ja REFITi platvorm. Neid kanaleid võiks rohkem ja süsteemsemalt uurida, et tuvastada tõkked ja killustatus ühtsel turul, sealhulgas ELi õigusaktide mittejärgimine.

c)

Ettevõtjate mure ja hirm halduskoormuse suurenemise pärast uue kohustuse tõttu avaldada trahvide ja karistuste ohus konfidentsiaalset äriteavet ja ettevõtete tundlikke andmeid (hinnapoliitika, äristrateegia).

4.3.3.

Seevastu kodanikuühiskonna organisatsioone esindavad organisatsioonid väljendavad kavandatud määruse üle heameelt, kuna nende arvates on oluline

a)

tagada õigeaegne juurdepääs usaldusväärsetele andmetele, sest lisaks läbipaistvuse suurendamisele parandab see siseturu toimimist, andes juurdepääsu asjakohasele, kasulikule ja sidusale teabele, mis on eriti vajalik teatud meetmete vastuvõtmiseks komisjonis;

b)

saada valitud turuosalistelt rangelt piiritletud teabenõuete abil õigeks ajaks põhjalikku ja usaldusväärset kvantitatiivset ja kvalitatiivset teavet;

c)

aidata komisjonil tagada, et kodanike ja ettevõtjate ühtse turu õigusi austatakse, ning aidata tugevdada koostööd liikmesriikidega.

4.3.4.

Seega, juhul kui määruse ettepanek võetakse vastu kavandatud ajakava jooksul, palub komitee komisjonil kasutada seda vahendit vajaduse korral maksimaalse proportsionaalsusega tugeva piiriülese mõõtmega juhtumite puhul ning tagades asjaomaste isikute põhiõiguste järgimise, eriti konfidentsiaalse teabe kaitse puhul.

4.3.4.1.

Lisaks tuleks ettepaneku seletuskirjas esitatud hindamise ettepanek viia üle õigusteksti osasse, et muuta see siduvaks õigusnormiks. Hindamine tuleb läbi viia viie aasta jooksul pärast määruse vastuvõtmist eesmärgiga analüüsida nimetatud jälgimismeetmete toimimist.

5.   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee roll protsessis

5.1.

ELi ühtse turu väljakujundamine ja selle normide nõuetekohane kohaldamine on üks komitee peamisi prioriteete.

5.2.

Sageli ei ole kodanikud ja ettevõtjad täielikult teadlikud siseturu pakutavatest õigustest ja võimalustest. Ühtne digivärav peaks täiustama olemasolevaid vahendeid ja need omavahel ühendama ning aitama ettevõtjatel täita haldusmenetlusi ja -formaalsusi, mida kasutatakse kõige sagedamini veebis. Kõnealune portaal peaks suurendama siseturu läbipaistvust, turvalisust ja usaldusväärsust.

5.3.

Komitee on kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajana valmis andma sellesse algatusse oma panuse. Sellega seoses pakub komitee oma abi ühtset digiväravat käsitleva määruse rakendamise järelevalves ja hindamisel.

5.4.

Komitee kutsub komisjoni üles tihedale koostööle, et kasutada ära kõigist 28 liikmesriigist pärit komitee liikmete teadmisi ja kogemusi.

Brüssel, 18. oktoober 2017

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Georges DASSIS


(1)  Komisjoni 17. septembri 2013. aasta soovitus (ELT L 249, 19.9.2013, lk 10).

(2)  COM(2017) 255 final.

(3)  COM(2017) 256 final.

(4)  COM(2017) 257 final.

(5)  ELT C 487, 28.12.2016, lk 99.


2.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 81/95


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus uute raskeveokite CO2-heite ja kütusekulu seire ja aruandluse kohta“

[COM(2017) 279 final – 2017/0111 (COD)]

(2018/C 081/13)

Raportöör:

Dirk BERGRATH

Kaasraportöör:

Mihai MANOLIU

Konsulteerimistaotlus

Euroopa Parlament, 15.6.2017

nõukogu, 22.6.2017

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 192 lõige 1

Vastutav sektsioon

ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

4.10.2017

Vastuvõtmine täiskogus

18.10.2017

Täiskogu istungjärk nr

529

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

188/0/3

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Komitee on seisukohal, et ELi poliitika peamine eesmärk peaks olema töökohtade loomine ning Euroopa taasindustrialiseerimisele, majanduskasvule, puhtale energiale üleminekule, uutele ärimudelitele ja tipptasemel tehnoloogiatele suunatud investeeringud.

1.2.

Komitee leiab, et transpordiettevõtjad on jätnud kasutamata võimalused vähendada kütusele tehtud kulutusi, mis moodustavad neljandiku nende tegevuskuludest. Kütusesäästlikkus on ostuotsuste tegemisel põhiline tegur ning kütusekulu vähendamine aitaks vähendada kütuseimpordi maksumust. ELil on vaja sertifitseerimise, kütusekulu hindamise ning kütusekulu ja heitenorme ning see peaks olema innovatsiooni hoogustav tegur. Elektrisõidukeid käsitlevad poliitikasuunad ja -kavad on tekitanud sõidukitootjate vahel suure konkurentsi. Transpordisektor peab koos ehitus-, põllumajandus- ja jäätmesektoriga andma oma panuse heitkoguste vähendamisse.

1.3.

ELi meetmed on õigustatud, võttes arvesse kliimamuutuste piiriülest mõju ning vajadust kaitsta kütuse, sõidukite ja transporditeenuste ühtset turgu. Transpordituru killustumine ja läbipaistvuse vähenemine, erinevused õigusaktides ja lahknevad poliitilised seiretavad ning seireandmete ühise andmebaasi puudumine avaldavad sotsiaalsest ja majanduslikust seisukohast märkimisväärset mõju.

1.4.

Komitee väljendab heameelt asjaolu üle, et uus määruse ettepanek hõlbustab äsja ELis registreeritud raskeveokite CO2-andmete seiret ja levitamist ning annab klientidele, kellest suurem osa on VKEd, selget teavet tarbimise kohta.

1.5.

Komitee kiidab heaks asjaolu, et määruse ettepanekus tehti valik kolmanda variandi kasuks, mis hõlmab ühist aruandlust, kuna sellega tagatakse digitaalne teabevahetus ja andmete kogumine nii riiklikul kui ka ELi tasandil ning sellega kaasnevad väikesed halduskulud.

1.6.

Komitee rõhutab, et sellised olulised turud nagu USA, Kanada, Jaapan ja Hiina on viimastel aastatel rakendanud sertifitseerimise ja kütusesäästlikkuse meetmeid kütusekulu ja/või heitenormide kujul, et ergutada innovatsiooni ja parandada kiiresti sõidukite tõhusust. Euroopa raskeveokitootjate konkurentsivõime sõltub seetõttu nendele normidele vastamisest.

1.7.

Kuigi on tõsi, et turg avaldab tootjatele põhimõtteliselt survet jätkuvalt vähendada ELi veoautode kütusekulu, on transpordiettevõtjatel, kellest suurem osa on VKEd, sageli raskusi kütusesäästlikumate raskeveokite kõrgema ostuhinna rahastamisega.

1.8.

Komitee soovitab, et komisjon seaks raskeveokitele võimalike CO2 piirmäärade kehtestamisel eesmärgiks tagada tasakaal lühikeses kuni keskpikas perspektiivis saavutatavate eesmärkide ja heitevaba maanteetranspordi pikaajalise eesmärgi vahel. See tähendab, et tuleks soodustada olemasoleva tehnoloogiaga seotud innovatsiooni, piiramata investeeringuid heitevabadesse sõidukitesse.

1.9.

Selles kontekstis leiab komitee, et CARS 21 kõrgetasemelise töörühma lõpparuande kohta koostatud komitee arvamuses tehtud soovitusi võiks kohaldada ka raskeveokitele, eriti rakendamise ajakava osas.

1.10.

Komitee rõhutab avaliku sektori investeeringute ja reguleerimise osa maanteetranspordi heitkoguste, sealhulgas raskeveotranspordist tulenevate heitkoguste vähendamises.

1.11.

Komitee rõhutab, et iga reguleeriva tegevusega peavad kaasnema arvukamad poliitikameetmed, et vähendada nõudlust maanteetranspordi ja sealhulgas raskeveotranspordi järele, minnes üle muudele transpordiliikidele (raudtee-, siseveeteedetransport jne), mis tekitavad vähem kasvuhoonegaaside heidet.

2.   Sissejuhatus

2.1.

Määruse ettepaneku eesmärk on sätestada Euroopa Liidus registreeritud uute raskeveokite CO2-heite ja kütusekulu seire ja aruandluse nõuded. Määrus kehtib üksnes reisijate- või kaubaveoks konstrueeritud ja valmistatud raskeveokitele ning haagistele (1).

2.2.

Transport ja liikuvus on Euroopa majanduse ja konkurentsivõime jaoks äärmiselt olulised. Seda peegeldab ka lai valik muid poliitikaraamistikke, mis seda sektorit tugevalt mõjutavad. Energialiidu, digitaalse ühtse turu ning töökohtade, majanduskasvu ja investeerimise tegevuskava prioriteetide elluviimine aitab liikuvusele ja transpordisektorile igal juhul kaasa.

2.3.

2014. aasta oktoobris seadsid ELi riigi- ja valitsusjuhid (2) siduva eesmärgi vähendada 2030. aastaks kogu ELi majanduse tekitatud heitkoguseid 1990. aasta tasemega võrreldes vähemalt 40 %. See eesmärk põhineb üleilmsetel prognoosidel, mis on kooskõlas Pariisi kliimakokkuleppe (COP21) (3) keskpika ajakavaga. Komisjon on teatanud, et kehtestab uutele raskeveokitele kütusesäästlikkuse normid.

2.4.

Ettevõtjate andmete põhjal tekitas veoautode eksport 2015. aastal kaubandusbilansi ülejäägi 5,1 miljardi euro väärtuses. See sektor kuulub autotööstusesse, mis loob Euroopas 12,1 miljonit otsest ja kaudset töökohta, moodustades 5,6 % ELi kogutööhõivest.

2.5.

Vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegias (veebruar 2015) (4) sätestati olulise tegevusvaldkonnana üleminek energiatõhusale ja vähese CO2-heitega transpordisektorile. Praegu viiakse ellu vähese heitega liikuvuse strateegias (juuli 2016) (5) sätestatud meetmeid, mis said indu Pariisi kliimakokkuleppest. Euroopa investeerimiskava osana peaksid taristuinvesteeringud tulevikus soodustama puhta, konkurentsivõimelise ja ühendatud liikuvuse loomist Euroopas.

2.6.

1990. ja 2014. aasta vahel suurenes ELi kergsõidukite CO2-heide märkimisväärselt rohkem kui sõiduautode heide. Kergsõidukite CO2-heide suurenes ligikaudu 25 % ning sõiduautode heide üksnes umbes 12 %. Veoautodelt ja bussidelt pärineb ligikaudu neljandik ELi maanteetranspordi CO2-heitest. Nende heitkoguste osa kasvab jätkuvalt, samal ajal kui sõiduautode ja kaubikute heide väheneb tänu üha rangematele CO2 piirmääradele.

2.7.

Praegu tarbib tüüpiline Euroopa 40-tonnine 4x2 veduk pikas katsetsüklis umbes 33,1 liitrit kütust 100 km kohta. Tüüpiline Euroopa 12-tonnine 4x2 kaubaauto tarbib linnaveo katsetsüklis umbes 21,4 l kütust 100 km kohta (6).

2.8.

Raskeveokeid toodetakse tavaliselt mitmes etapis ning üldiselt on saadaval üksnes tellimustooted. Šassii toodab üks tootja ning järgmises etapis saadakse kere teiselt tootjalt. See tähendab, et valmissõiduki kütusekulu ja seega ka selle CO2-heidet mõjutavad mitmed erinevad tootjad.

2.9.

Raskeveokite ostjad on enamjaolt kaubaveoettevõtjad. Kütusele tehtud kulutused võivad nende jaoks moodustada rohkem kui neljandiku nende tegevuskuludest ning kütuse ostmisel on peamiseks kriteeriumiks kütusesäästlikkus. Viimastel kümnenditel on raskeveokite kütusesäästlikkus küll paranenud, kuid paljudel rohkem kui poolest miljonist transpordiettevõttest, kes on enamasti VKEd, ei ole ikka veel juurdepääsu standarditud teabele, mille alusel hinnata kütusesäästlikke tehnoloogiaid, võrrelda veoautosid parimal teabel põhineva ostuotsuse tegemiseks ning vähendada kütusekulusid. Olukorda raskendab veelgi ühiselt kokkulepitud kütusekulu mõõtmise meetodi puudumine.

2.10.

Läbipaistvuse puudumine turul tähendab, et ELi raskeveokite tootjatele avaldatakse vähem survet täiendavate jõupingutuste tegemiseks sõidukite tõhususe suurendamiseks ning innovatsiooni investeerimiseks niivõrd suure konkurentsiga üleilmsel turul. Sellega kaasneb oht, et ELi tootmissektor võib kaotada oma praeguse juhtpositsiooni sõidukite kütusesäästlikkuse valdkonnas.

2.11.

Läbipaistvus sõidukite kütuse ja CO2-heitega seotud tulemuslikkuse vallas soodustaks samuti konkurentsi ELi turul, kus komisjon tuvastas 2016. aastal veoautode tootjate kartelli, mis tegutses aastatel 1997 kuni 2011.

3.   Määruse ettepanek

3.1.

Määruse ettepanek on osa „Säästva liikuvuse“ paketist, mille eesmärk on parandada liiklusohutust, edendada õiglasemaid teemakse, vähendada CO2-heidet, õhusaastet, liiklusummikuid ja liigset bürokraatiat ettevõtjate jaoks, võidelda ebaseadusliku tööhõive vastu ning tagada töötajatele inimväärsed tingimused ja puhkeajad.

3.2.

Pikas perspektiivis on neil meetmetel transpordisektorist kaugemaleulatuv positiivne mõju. Nende abil edendatakse tööhõivet, majanduskasvu ja investeeringuid, tugevdatakse sotsiaalset õiglust, laiendatakse tarbijate valikuvõimalusi ja esitatakse Euroopale selge viis heitkoguste vähendamiseks.

3.3.

Järgmise 12 kuu jooksul täiendatakse seda paketti edasiste ettepanekutega, mis hõlmavad sõiduautode ja kaubikute ning esmakordselt ka raskeveokite heitenorme pärast 2020. aastat. Nende ettepanekutega hoogustatakse veelgi innovatsiooni, suurendatakse konkurentsivõimet, vähendatakse CO2-heidet, parandatakse õhu kvaliteeti, rahvatervist ja liiklusohutust.

3.4.

Teadmiste lõhet vähendatakse modelleerimistarkvara abil, mis on tõhus vahend kütusekulu ja -hinna arvutamiseks. Uus (tüübikinnituse) sertifitseerimismäärus CO2-heite mõõtmise kohta põhineb individuaalsetel tulemusandmetel ning sisendandmete hankimise ja haldamise sertifitseeritud protsessil.

3.5.

Selle määruse ettepanekuga rakendatakse 2014. aasta teatist raskeveokite kütusekulu ja CO2-heite vähendamise strateegia kohta. Raskeveokite strateegias tehti teatavaks rakendusmeede, millega nähakse ette menetlus uute ELi turule lastud raskeveokite VECTO-modelleerimisvahendi abil arvutatud CO2-heite sertifitseerimiseks, ning kõnealuse heite seiret ja aruandlust käsitleva õigusakti ettepanek.

3.6.

Kuna VECTO on üksnes modelleerimisvahend, siis peaks järgmine pakett hõlmama kütusekulu maanteekatseid, nagu komisjon kavatseb teha sõiduautode ja väikeste kergsõidukite puhul. Tuleb luua metoodika, mille alusel kehtestada uutele raskeveokitele erinevad taristu kasutamise maksud vastavalt nende CO2-heitele (Eurovignette’i direktiivi ja energiatõhususe direktiivi läbivaatamine).

3.7.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles leppima kokku kolmandatele osapooltele (teadusasutused, transpordiettevõtjad, valitsusvälised organisatsioonid) juurdepääsu tagamises ametlikele VECTO andmetele kütusekulu kohta, et andmeid oleks võimalik kontrollida sõltumatu katsetamise teel. Tuleks korraldada kvaliteedikontroll ja esitatud andmete kontroll, et tegeleda võimalike puudujääkide või ebakõladega. Need kontrollid tuleks läbi viia kooskõlas põhiõigustega.

3.8.

Ettepanekuga rakendatakse ka Euroopa 2016. aasta vähese heitega liikuvuse strateegiat, mille eesmärkide hulka kuulub maanteetranspordi kasvuhoonegaaside heite vähendamine 2050. aastaks vähemalt 60 % võrreldes 1990. aasta tasemega ning õhusaasteainete heite märkimisväärne vähendamine. Strateegias märgitakse lisaks, et komisjon kiirendab CO2-heite normide kujundamise eri võimaluste analüüsi, et valmistada ette õigusakti ettepanek praeguse komisjoni ametiajal.

3.9.

Seire eesmärgil peavad alates 2020. aastast liikmesriikide pädevad asutused esitama andmed ELis eelneval aastal esmakordselt registreeritud uute sõidukite kohta ning raskeveokite tootjad peavad esitama andmed sõidukite kohta, mille tootmise kuupäev jääb eelnevasse kalendriaastasse. Selle iga-aastase aruandluse tähtaeg on 28. veebruar. Esitatavad andmed on sätestatud määruse ettepaneku I lisa A ja B osades.

3.10.

Euroopa Keskkonnaamet haldab komisjoni nimel esitatud andmete andmebaasi, mis on avalikult kättesaadav (välja arvatud teatavad tundlikud andmed).

3.11.

Pädevad asutused ja tootjad vastutavad enda esitatud andmete täpsuse ja kvaliteedi eest. Komisjon võib aga ise esitatud andmete kvaliteeti kontrollida ning võtta vajaduse korral vajalikke meetmeid keskregistris avaldatud andmete parandamiseks. VKEdel ja mikroettevõtjatel ei ole otsest aruandluskohustust.

3.12.

Komisjon koostab aastaaruande koos liikmesriikide ja tootjate eelneva kalendriaasta kohta edastatud andmete analüüsiga. Analüüs peab sisaldama vähemalt andmeid kogu liidu ning iga tootja raskeveokitepargi keskmise kütusekulu ja CO2-heite kohta. Samuti võetakse selles võimaluse korral arvesse andmeid uue ja kõrgetasemelise tehnoloogia kasutuselevõtu kohta CO2-heite vähendamiseks.

3.13.

Komisjonil on delegeeritud õigusaktide kaudu õigus määruse ettepaneku lisades sätestatud andmeid käsitlevaid nõudeid muuta ning teha muudatusi seire- ja aruandlusprotsessis.

4.   Üldmärkused

4.1.

Sarnaselt varasemate arvamustega komisjoni seadusandlike ettepanekute kohta CO2-heite vähendamiseks kinnitab komitee taas oma toetust ELi algatustele, mille eesmärk on saavutada kasvuhoonegaaside heite vähendamise erieesmärgid, mis on oluline aspekt kliimamuutuse vastases võitluses. Selleks ei tohi kõrvale jätta ühtegi võimalikku meedet, mis aitab vähendada ka kergsõidukite heitkoguseid, kuna need moodustavad kogu sõidukipargist üle 10 %.

4.2.

Lisaks on valitud õigusakt – ELi määrus – kõige asjakohasem õigusakt, et tagada vastuvõetud sätete vahetu täitmine ja hoida ära konkurentsimoonutusi, mis võivad kahjustada siseturgu.

4.3.

CO2-heidet ja kütusekulu käsitlevad andmed saadakse modelleerimistarkvara VECTO (sõiduki energiatarbimise arvutamise vahend) abil.

4.3.1.

Enne selle vahendi väljatöötamise otsust kaaluti alternatiivseid katsemenetlusi, sealhulgas mootori katsestendid, veojõustendi katsed ja pardakatsed tegelikes liiklusoludes, kasutades mobiilseid heitemõõtmissüsteeme (PEMS). Peamised põhjused modelleerimise eelistamiseks teistele katsemenetlustele olid järgmised:

1)

võrreldavus: erinevat liiki raskeveokite katsetulemused on vahetult võrreldavad;

2)

kulutõhusus: katserajatised on modelleerimisega võrreldes väga kulukad;

3)

võime saada hakkama suure varieeruvusega: raskeveokite tooteseeriad on väga väikesed, kuna nende sõidukite valmistamisel juhindutakse suuresti lõppkasutajate ettekirjutustest;

4)

korratavus: modelleerimine pakub katsete korratavuse jaoks parimaid võimalusi;

5)

täpsus: väikest kokkuhoidu võib täheldada ühe komponendi optimeerimisel;

6)

terviklikkus: modelleerimist saab kasutada kogu sõiduki konfiguratsiooni optimeerimiseks, et saavutada madalam kütusekulu, kuna see hõlmab kõiki komponente (kabiin, rehvid, mootor, jõuülekanne jne). See käsitlusviis kinnitati 2014. aasta raskeveokite strateegias.

4.3.2.

Kohustus VECTO andmeid töödelda ja teha need kättesaadavaks kõikidele uutele raskeveokitele võimaldab ostjatel võrrelda erinevaid sõidukimudeleid, kütusekulutehnoloogiaid ja erinevaid sõidukikeresid – nt kraana, külmutusseadmed –, aga ka erinevate üksikute komponentide kombinatsioone. Erinevalt sõiduautodest kasutatakse raskeveokite erinevaid mudeleid nende keretüübist sõltuvalt väga mitmesugustel viisidel, mis põhjustab märkimisväärseid erinevusi nende kütusekulus ja CO2-heites. Lisaks suurendab võrdlusvõimalus konkurentsi nii sõidukitootjate kui ka sõidukikerede tootjate vahel.

4.3.3.

Komitee väljendab heameelt asjaolu üle, et uus määruse ettepanek hõlbustab äsja ELis registreeritud raskeveokite CO2-andmete seiret ja levitamist ning annab klientidele, kellest suurem osa on VKEd, selget teavet tarbimise kohta.

4.3.4.

Komitee mõistab, et tegelikus liikluses tekkivate heitkoguste mõõtmine mobiilsete heitemõõtmissüsteemide abil on parem kui veojõustendil heite mõõtmine ehk – nagu siinkohal soovitatakse – kasutada tuleks modelleerimistarkvara. Pärast tutvumisperioodi ja VECTO süsteemi kasutamisest saadud kogemuste arvesse võtmist peaks komisjon analüüsima, kas ja kuidas on tegelikus liikluses tekkivate heitkoguste mõõtmise katsed raskeveokite puhul elluviidavad.

4.4.

Mõju hindamise ajal katsetas komisjon andmete kogumiseks ja Euroopa Keskkonnaametile aru andmiseks kolme varianti: 1) andmed esitavad riigi ametiasutused; 2) andmed esitavad raskeveokite tootjad; ning 3) andmed esitavad nii riigi ametiasutused kui ka raskeveokite tootjad.

4.4.1.

Komitee kiidab heaks asjaolu, et määruse ettepanekus tehti valik kolmanda variandi kasuks, mis hõlmab ühist aruandlust, kuna sellega tagatakse digitaalne teabevahetus ja andmete kogumine nii riiklikul kui ka ELi tasandil ning sellega kaasnevad väikesed halduskulud.

4.4.2.

Komiteel on heameel märkida, et pädevate riiklike ametiasutuste ja raskeveokite tootjate komisjonile esitatud andmed tehakse ka üldsusele kättesaadavaks. Andmekaitset ja konkurentsi tagamist silmas pidades tunneb komitee heameelt ka ettepaneku üle jätta avalikustamata valmistajatehase tähis (VIN-kood) ning teatavate tarnitud osadega (jõuülekanne, teljed ja rehvid) seotud andmed.

4.5.

Komitee leiab, et tuleks kaaluda raskeveokitele CO2-heitel põhinevate teekasutusmaksude kehtestamist. Selle võimaldamiseks tuleks siduda keskregistri andmed (VIN-kood ja CO2-heite andmed) registreerimisandmetega (numbrimärk) ja jagada neid teekasutusmaksude haldajatega.

4.5.1.

Komitee on korduvalt (7) heaks kiitnud komisjoni kavatsuse luua Euroopa tasandil ühtne teekasutusmaksude süsteem, tuginedes „saastaja maksab“ põhimõttele. Avalikult hallatav ühtne teekasutusmaksude süsteem oleks kasulik ka andmekaitse seisukohast.

4.6.

Komisjon käsitleb oma määruse ettepanekut vajaliku sammuna raskeveokite CO2-heite normide rakendamise ja täitmise tagamiseks tulevikus. Seire- ja aruandlussüsteem on eriti vajalik sellistele tulevastele normidele vastavuse hindamiseks, nagu juba tehakse sõiduautode ja kaubikute puhul.

4.6.1.

ELis kehtivad siduvad CO2 piirmäärad sõiduautodele alates 2009. aastast ja kaubikutele 2011. aastast. Samal ajal ei ole raskeveokitele siiani võrreldavaid CO2 piirmäärasid kehtestatud. Ent komisjonil on 2018. aastal kavas esitada seadusandlik ettepanek, millega kehtestatakse kohustuslikud CO2 piirmäärad ka neile sõidukitele.

4.6.2.

Sellised olulised turud nagu USA, Kanada, Jaapan ja Hiina on viimastel aastatel rakendanud sertifitseerimise ja kütusesäästlikkuse meetmeid kütusekulu ja/või heitenormide kujul, et ergutada innovatsiooni ja suurendada kiiresti sõidukite tõhusust. Euroopa raskeveokitootjate konkurentsivõime sõltub seetõttu nendele normidele vastamisest.

4.7.

On tõsi, et turg avaldab tegelikult tootjatele survet vähendada jätkuvalt ELi veoautode kütusekulu: kütusekulud on selgelt suurim üksik kuluartikkel (umbes 30 %) pikamaavedude kulustruktuuris. Raskeveokite ostjatena on transpordiettevõtjad seetõttu huvitatud veoautodest, mis tarbivad võimalikult vähe kütust.

4.7.1.

Teisalt nähtub kogemustest, et mittesiduvatest eesmärkidest ja turujõududest üksi ei piisa, et uute sõidukite kütusekulu ja seega ka CO2-heidet märkimisväärselt vähendada.

4.7.2.

Transpordisektoris domineerivad VKEd. VKEde üks kõige suurem probleem on rahastamisele juurdepääsemine. Seetõttu on transpordiettevõtjatel sageli raskusi kütusesäästlikumate raskeveokite kõrgema ostuhinna rahastamisel.

4.7.3.

Komitee soovitab, et komisjon seaks raskeveokitele võimalike CO2 piirmäärade kehtestamisel eesmärgiks tagada tasakaal lühikeses kuni keskpikas perspektiivis saavutatavate eesmärkide ja heitevaba maanteetranspordi pikaajalise eesmärgi vahel. See tähendab, et tuleks soodustada olemasoleva tehnoloogiaga seotud innovatsiooni, piiramata investeeringuid heitevabadesse sõidukitesse.

4.7.4.

Selles kontekstis leiab komitee, et CARS 21 kõrgetasemelise töörühma lõpparuande (8) kohta koostatud komitee arvamuses tehtud soovitusi võiks kohaldada ka raskeveokitele. Need soovitused hõlmasid tööstusettevõtjatele piisava aja jätmist, et uuendada tehnoloogiat, mis on vajalik rangemate nõuete täitmiseks, ilma et sellega kaasneks olulist toodete hinnatõusu ega selle tagajärjel sõidukipargi uuendamise aeglustumist.

4.7.5.

Seda silmas pidades võib Ameerika Ühendriikide eeskirja uute raskeveokite, vedukite, haagiste ja mootorite kohta käsitleda ennetava rakendamise positiivse näitena. Teises etapis hakatakse mudeliaastaid 2014 kuni 2018 hõlmavate esimese etapi normide alusel rakendama eeskirju mudeliaastate 2018 kuni 2027 kohta.

4.8.

Komitee rõhutab avaliku sektori investeeringute ja reguleerimise osa maanteetranspordi heitkoguste, sealhulgas raskeveotranspordist tulenevate heitkoguste vähendamises.

4.8.1.

Üks tulevikus võimalik alternatiiv on nn elektri-kiirtee süsteem, kus peamistes kaubaveokoridorides liikuvad hübriidveokid saaksid toidet õhuliinidest, nagu praegu trammid, rongid ja trollibussid. Elektriliiniga ühendatult saavad veokid liikuda täiel määral elektri jõul. Liinilt maha sõites liiguvad sõidukid diisel- või elektrimootori abil vastavalt sõidukile paigaldatud akuvõimsusele.

4.8.2.

Veokite kolonnis sõitmine võib vähendada CO2-heidet ligikaudu 10 %. Sel juhul sõidavad veokid tihedalt üksteise järel, hoides tipptasemel ühendustehnoloogia ja juhtimise tugisüsteemide abil kindlaksmääratud vahemaad. Kolonni esimene sõiduk toimib juhina. Kui see sõiduk pidurdab, siis pidurdavad kõik kolonni veokid. Reageerimisaeg on kõikide veokite puhul peaaegu sama. Tänu kolonnis sõitmisele tarbitakse vähem kütust ja suureneb ohutus, kuid vajalikuks võivad osutuda regulatiivsed muudatused.

4.8.3.

Direktiivis (EL) 2015/719 (9) tutvustati viimaks uusi muudatusi raskeveokite eeskirjades, tänu millele saab Euroopa teedele tuua sõidukid, mille konstruktsioon on aerodünaamilisem ning parandatud on energiatõhusust ja heitega seotud tulemuslikkust. Muudatused hõlmavad erandeid raskeveokite maksimaalsest kogupikkusest, võimaldades paigaldada olemasolevatele veokitele tagumised aerodünaamilised tuulesuunajad ning valmistada uued veokid nende aerodünaamiliste lisaosadega, aga ka ümarama ja pikema kabiiniga. Haagiste tootjad on aga teatanud probleemidest registreerimisasutustega nende uute eeskirjade kohaldamisel.

4.9.

Komitee rõhutab, et iga reguleeriva tegevusega peavad kaasnema arvukamad poliitikameetmed, et vähendada nõudlust maanteetranspordi ja sealhulgas raskeveotranspordi järele, minnes üle muudele transpordiliikidele (raudtee-, siseveeteedetransport jne), mis tekitavad vähem kasvuhoonegaaside heidet.

Brüssel, 18. oktoober 2017

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Georges DASSIS


(1)  Sõidukite kategooriad on määratletud direktiivis 2007/46/EÜ, mida viimati muudeti määrusega (EÜ) nr 385/2009: M1-, M2-, N1- ja N2-kategooria raskeveokid, mille mass on suurem kui 2 610 kg ning mis ei kuulu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 715/2007 kohaldamisalasse, lisaks kõik M3-ja N3-kategooria sõidukid ning O3- ja O4-kategooria sõidukid.

(2)  Euroopa Ülemkogu 24. oktoobri 2014. aasta järeldused, EUCO 169/14, lk 2.

(3)  FCCC/CP/2015/L.9/Rev.1.

(4)  COM(2015) 80 final.

(5)  COM(2016) 501 final.

(6)  Delgado, O., Rodríguez, F., Muncrief, R., „Fuel efficiency technology in European heavy-duty vehicles: Baseline and potential for the 2020–2030 timeframe“, Rahvusvaheline Puhta Transpordi Nõukogu (ICCT), ICCT valge raamat, Berlin, juuli 2017.

(7)  EESC-2017-02887 (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 181), EESC-2017-02888 (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 188), EESC-2017-03231 (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 195).

(8)  ELT C 10, 15.1.2008, lk 15.

(9)  ELT L 115, 6.5.2015, lk 1.


2.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 81/102


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele digitaalse ühtse turu strateegia rakendamise vahekokkuvõtte kohta. Ühendatud digitaalne ühtne turg kõigile“

[COM(2017) 228 final]

(2018/C 081/14)

Raportöör:

Antonio LONGO

Konsulteerimistaotlus

Euroopa Komisjon, 5.7.2017

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304

 

 

Vastutav sektsioon

ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

4.10.2017

Vastuvõtmine täiskogus

18.10.2017

Täiskogu istungjärk nr

529

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

111/0/0

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab ettepanekut vaadata läbi digitaalse ühtse turu strateegia, tunnustades samal ajal Euroopa Komisjoni jõupingutusi seadusandliku algatuse raames, et saavutada Euroopa Liidu eesmärgid tehnoloogilise, majandusliku ning sotsiaalse arengu valdkonnas.

1.2.

Komitee väljendab siiski muret viivituste pärast 35 esitatud meetme ja seadusandliku algatuse vastuvõtmisel ja rakendamisel, sest see võib suurendada ELi tehnoloogilist ja konkurentsivõime mahajäämust üleilmsete konkurentide suhtes.

1.3.

Komitee toetab komisjoni ettepanekut täiendada digitaalse ühtse turu strateegiat kolme uue seadusandliku algatusega veebiplatvormide, Euroopa andmemajanduse ja küberjulgeoleku kohta. Komitee soovitab sellega seoses terviklikku lähenemist, milles võetaks arvesse vajadust tugevdada konkurentsivõimet ja kaitsta digitaalõigusi siseturul ja ka suhetes kolmandate riikidega.

1.4.

Komitee kordab vajadust tugevdada digitaalse ühtse turu strateegia sotsiaalset mõõdet  (1). Ainult sellise Euroopa tasandi valitsemise kaudu, kuhu kaasatakse liikmesriikide valitsused, sotsiaalpartnerid ja kogu kodanikuühiskond, on võimalik tegeleda digipöördest tingitud probleemide ja ohtudega, kaitstes haavatavaid tarbijaid ning pakkudes kodanikele ja ettevõtjatele rohkem võimalusi.

1.5.

Komitee loodab, et arvestades seejuures liikmesriikide pädevust antud valdkonnas, edendab EL ulatuslikku digitaalharidus- ja -koolituskava, millega pakkuda kõigile kodanikele teavet, et saada üleminekuga hakkama võimalikult hästi. Kava peaks hõlmama iga haridusliiki ja -taset alates õpetajakoolitusest kuni õppekavade ja õppemetoodika läbivaatamiseni ning see peaks olema tihedalt seotud elukestva õppe süsteemiga, mille eesmärk on ajakohastada töötajate oskusi või nad ümber õpetada. Eritähelepanu tuleks pöörata ka juhtidele, algatades kõrgema taseme koolitusi koostöös ülikoolidega.

1.6.

Digipööre muudab töö kõiki aspekte: korraldust, paika, ülesandeid, aegu, tingimusi ja lepinguid. Komitee leiab, et sotsiaaldialoogil võib seejuures olla võtmeroll, ning kutsub komisjoni üles leidma koos sotsiaalpartneritega võimalus, kuidas uurida keskpikka ja pikka perspektiivi ning määratleda vastupidavad meetmed, mis tagavad inimväärse palga, kvaliteetsed töökohad, töö ja eraelu ühitamise ning laialdase juurdepääsu sotsiaalkindlustusele.

1.7.

Komitee tunneb heameelt digivaldkonnas tehtud edusammude üle, kuid soovitab Euroopa ja riiklikel institutsioonidel viia ellu järelevalvet määruste täieliku ja nõuetekohase rakendamise üle (näide: rändlustasude kaotamine) ning jätkata tööd killustatuse ja moonutuste vähendamiseks. Sel eesmärgil soovitab komitee komisjonil avaldada esimesel võimalusel määruse, millega võimaldatakse veebisisu kaasaskantavus.

1.8.

Komitee rõhutab, kui oluline on võimalikult kiiresti vähendada taristuga seotud, territoriaalset ja kultuurilist digitaalset lõhet, mis takistab praegu ELi majanduslikku ja sotsiaalset arengut ning tekitab kodanikele ja ettevõtjatele ebavõrdseid elutingimusi ja võimalusi. Kõigi ELi arenguga seotud vajaduste katmiseks on siiani ette nähtud märkimisväärne, kuid ebapiisav rahastamine.

1.9.

Komitee kordab, et juurdepääs internetile on kodanike põhiõigus ja vajalik vahend sotsiaalse kaasatuse ja majanduskasvu edendamiseks, mistõttu tuleb see kiiremas korras lisada universaalteenuste hulka.

1.10.

Komitee teeb komisjonile ettepaneku rakendada kiiremini e-valitsuse ja e-tervise strateegiaid, võttes arvesse, et need kujutavad endast Euroopa digitaalse arengu hädavajalikku eeldust, ning positiivset mõju, mis neil võib olla teenuste ja inimeste elu kvaliteedile.

1.11.

Komitee leiab, et täiendavalt tuleks toetada VKEsid, kuna digitehnoloogia kasutamine on juba praegu turule jäämise hädavajalik eeldus. Lisaks ettevõtjate toetamisele ei saa kõrvale jätta idufirmade sihtstrateegiat, mis põhineb kolmel olulisel eesmärgil: eeskirjade lihtsustamine, võrgustike moodustamine ja parem juurdepääs rahalistele vahenditele.

1.12.

Komitee palub komisjonil tugevdada digiteenuste tarbijate õiguste kaitset kogu ELis, vältides seejuures seda, et eri õigusaktide ühtlustamine tooks kaasa kaitse nõrgenemise, kus see juba on olemas ja rahuldavalt tagatud.

1.13.

Komitee peab riikide küberturvet Euroopa suveräänsuse ja konkurentsivõime seisukohast prioriteediks, kuna see hõlmab kõiki digitehnoloogia kasutamise rakendusalasid. Komitee soovitab komisjonil esitada oma ettepanekus sätted, millega mõislikult parandada standardeid ennetuse, tõkestuse, reageerimise, kriiside ohjamise ja vastupanuvõime valdkonnas Euroopa Liidu põhiõiguste seisukohast, tagades nii aluse tulevaseks koostööks liikmesriikide vahel ja kolmandate riikidega.

2.   Digitaalse ühtse turu hetkeseis

2.1.

Alates 2015. aasta maist on Euroopa Komisjon koostanud 35 seadusandlikku ettepanekut, mis on ette nähtud digitaalse ühtse turu strateegias, (2) ent millest paljusid ei ole veel rakendatud, kuna nende üle toimuvad komisjoni, parlamendi ja nõukogu vahel läbirääkimised või neid ei ole veel teatud liikmesriikides tõhusalt kohaldatud. Teatises digitaalse ühtse turu strateegia vahekokkuvõtte kohta esitatakse esimene ülevaade tehtud algatustest ja saavutatud tulemustest.

2.2.

Kõige märkimisväärsemate rakendatud või rakendatavate algatuste hulka kuuluvad järgmised algatused:

rändlusteenuste lisatasude kaotamine  (3) alates 15. juunist 2017;

veebisisuteenuste piiriülene kaasaskantavus  (4) alates 2018. aasta esimestest kuudest;

tarbijaid kahjustava põhjendamatu asukohapõhise piiramise kõrvaldamine  (5).

2.3.

Komisjon leiab, et on oluline viia ellu ühenduvuspakett,  (6) mis aitab kaasa kvaliteetse digitaalse taristu rajamisele kogu ELis, et digipöörde hüved jõuaksid kõigi ettevõtjate ja eraisikuteni.

2.4.

Piiriülese e-kaubanduse edendamiseks on oluline võtta vastu komisjoni ettepanekud digilepinguid reguleerivate sätete ühtlustamiseks, (7) tugevdada riiklike tarbijakaitseasutuste koostööd, (8) muuta piiriüleste kättetoimetamisteenuste hinnad taskukohaseks, (9) lihtsustada käibemaksu deklareerimismenetlusi, (10) võidelda ebaõiglaste kaubandustavade vastu ja kaitsta intellektuaalomandi õigust, sealhulgas autoriõigust (11).

2.5.

Et tugevdada andmekaitset  (12) ja suurendada elektrooniliste vestluste konfidentsiaalsust,  (13) võttis komisjon vastu kaks vastavat määrust, mida tuleks hakata kohaldama 2018. aastal.

2.6.

Audiovisuaalvaldkonna õigusraamistikku (14) kohandatakse digiajastu vajadustele autoriõiguse eeskirjade  (15) läbivaatamise kaudu, et hõlbustada piiriülest juurdepääsu materjalidele ja laiendada võimalusi autoriõigusega kaitstud materjalide kasutamiseks hariduse, teaduse ja kultuuri valdkonnas.

3.   Komisjoni uute ettepanekute kokkuvõte

3.1.

Loomulikul teel arenevas digimaailmas, mis tähendab pidevaid taristu ja eeskirjade muudatusi, on põhiline tagada kõigile kasutajatele turvaline, avatud ja õiglane digitaalkeskkond. Need tingimused on olulised, et suurendada usaldust, mille puudumine piirab siiani digitaalse ühtse turu laienemist (16).

3.2.

Komisjon on määratlenud kolm põhivaldkonda, kus läheb tarvis ELi otsustavamat tegutsemist, ja loodab esitada selleks peagi seadusandlikud algatused järgmistel teemadel: 1) veebiplatvormid, 2) Euroopa andmemajandus, 3) küberjulgeolek.

3.3.

Veebiplatvormid  (17) kujundavad digitaalse ühtse turu ümber, võttes endale internetivalvurite rolli, sest nad kontrollivad juurdepääsu teabele, sisule ja tehingutele. Seetõttu koostab komisjon 2017. aastal algatuse veebiplatvormide kaasamiseks ja neile võrgu haldamise eest vastutuse andmiseks. Eelkõige pööratakse tähelepanu ebaõiglaste lepingutingimuste ja ebaausate kaubandustavade probleemile platvormide ja ettevõtjate suhetes. Lisaks hakatakse ka kiiremini ja tõhusamalt eemaldama ebaseaduslikku infosisu, võttes kasutusele teavitamise ja kõrvaldamise ametliku süsteemi.

3.4.

Andmemajanduse osatähtsus ettevõtjate, kodanike ja avalike teenuste jaoks suureneb üha enam. Komisjon avaldab 2017. aastal kaks seadusandlikku algatust isikustamata andmete piiriülese vaba liikumise ning avaliku sektori ja avaliku sektori rahastatud andmete kättesaadavuse ja taaskasutamise kohta. Lisaks selleks, et valmistada digitaalset turgu ette asjade interneti arenguks, tuleb määratleda põhimõtted, et tuvastada vastutus kahjude korral, mida võivad põhjustada andmemahukad tooted.

3.5.

2017. aastal vaatab komisjon taas läbi ELi küberjulgeoleku strateegia  (18) ning Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeameti (ENISA) volitused, et neid kohandada uutele probleemidele ja ohtudele. Lisaks esitatakse edasisi meetmeid eeskirjade, sertifitseerimise ja märgistamise kohta küberjulgeoleku valdkonnas, et kaitsta ühendatud seadmeid paremini küberrünnakute eest. Selle protsessi kaudu tugevdatakse avaliku ja erasektori partnerlust.

3.6.

Digitaaloskuste ja tööalase konkurentsivõime parandamiseks nõuab komisjon Euroopa oskuste tegevuskava  (19) ning digitaaloskuste ja töökohtade koalitsiooni  (20) viivitamatut rakendamist. Lisaks käivitab komisjon 2018. aastal projekti „Digitaalne võimalus“, et anda koolilõpetajatele võimalus piiriüleseks tööpraktikaks digisektoris.

3.7.

Euroopa tööstuse digitaliseerimise strateegia  (21) soodustab koostööd ja heade tavade vahetamist. Selles algatuses kasutatakse programmile „Horisont 2020“ (5,5 miljardit eurot) eraldatud vahendeid ning era- ja riiklikke investeeringuid, tuginedes avaliku- ja erasektori partnerlusele. Mõned olulised sektorid, nagu energeetika, transport ja rahandus, tuleb olulisel määral ümber korraldada säästlikkuse ja energiatõhususe kriteeriumite kohaselt.

3.8.

E-valitsuse 2016.–2020. aasta tegevuskava (22) hõlbustab avalike teenuste digiüleminekut liikmesriikide ja Euroopa tasandil. Komisjon loodab, et tänu õigusele saada ravi igas ELi liikmesriigis (e-tervisekaardid ja e-retseptid) toimuvad tervishoiusektoris suured muutused ja et arstide toetamiseks kasutatakse üha rohkem tehnoloogiat (analüüside, operatsioonide tegemisel, ravis jne).

3.9.

Selleks et tugevdada oma positsiooni üleilmsel tasandil, on EL suurendanud toetust teadusuuringutele ja innovatsioonile ning käivitanud kaks olulist tehnoloogiaga seotud algatust: pilvandmetöötlus, et jagada ja taaskasutada omandatud teadmisi, ning kvantandmetöötlus, et lahendada keerulisemaid arvutusprobleeme kui need, mille lahendamiseks kasutatakse praegu superarvutit.

3.10.

Komisjon leiab, et digitaalse ühtse turu strateegial on tulevikus ELi ja kolmandate riikide suhetes üha olulisem roll. Selle raames kaitstakse uusi digitaalõigusi, võideldakse digitaalse protektsionismi vastu ja edendatakse algatusi digitaalse lõhe vähendamiseks üleilmses mastaabis.

4.   Üldised tähelepanekud

4.1.

Komitee tunnustab komisjoni tehtud suuri jõupingutusi seadusandliku algatuse raames, et saavutada digitaalse ühtse turu strateegia eesmärgid: tehnoloogiline ja majanduskasv ning sotsiaalne kaasatus. Komitee peab vahekokkuvõtet väga oluliseks, et hõlbustada strateegia rakendamist, eelkõige vähendades selle killustatust ja moonutusi.

4.2.

Komitee on rahul hiljuti saavutatud tulemustega, nagu rändlusteenuste lisatasude kaotamine, (23) veebisisuteenuste piiriülene kaasaskantavus (24) ja põhjendamatu asukohapõhise piiramise kõrvaldamine (25). Need algatused aitavad parandada ELi mainet, ehkki siiani on veel palju probleeme, mida tuleb lahendada, et tagada tarbijaõigused ja ettevõtjate aus konkurents.

4.2.1.

Komitee märgib siiski, et paljudes liikmesriikides on rändlusteenuste lisatasude kaotamine killustatud ja ebaühtlane, kahjustades selgelt tarbijaid ja ELi mainet. Tarbijakaitseühingud eri riikides mõistavad hukka katsed rändlustasude kaotamisest kõrvale hoida, peamiselt gigabaitide piiramise kaudu veebis navigeerimisel. Komitee soovitab komisjonil kõnealust tegevust rangelt jälgida, lühendades rakendustähtaegu ja tugevdades rakendusmeetodeid.

4.2.2.

Veebisisuteenuste piiriülese kaasaskantavuse osas loodab komitee, et nõukogu ja komisjoni ajutine kokkulepe, mille Euroopa Parlament 18. mail 2017 heaks kiitis, viiakse kiiresti ellu. Kokkuleppega nähakse ette määrus, mille kohaselt käsitletakse ELis veebisisuteenuste piiriülest kaasaskantavust ühtemoodi, et võimaldada kasutajatel pääseda ligi ja kasutada neid teenuseid ka siis, kui nad on ajutiselt mõnes teises liikmesriigis, mitte oma elukohariigis.

4.3.

Komitee väljendab muret, et digitaalse ühtse turu strateegia raames on tegelikku rakendust leidnud vaid mõned komisjoni esitatud seadusandlikest ettepanekutest. See on tõsine piirang nii strateegia üldise hindamise kui ka ELi majanduskasvu ja konkurentsivõime realistlike väljavaadete seisukohast. Komitee kutsub kõiki kaasotsustusprotsessi kaasatud institutsioone lühendama läbirääkimiste aega ja loodab, et liikmesriigid kohaldavad eeskirju õigeks ajaks ja järjekindlalt.

4.4.

Komitee on seisukohal, et digipööre muudab põhjalikult kodanike elu ja ettevõtjate äritegevust, tootmist ja turustamist ning sellel on pikaajaline ja praegu ennustamatu mõju eelkõige tööturule ja tööhõivele. Digitehnoloogia muudab töökorraldust, -paika, -ülesandeid, -aegu, -tingimusi ja -lepinguid. Komitee kordab seega vajadust tugevdada digitaalse ühtse turu strateegia sotsiaalset mõõdet  (26). See on ainus võimalus, kuidas uurida kõiki digipöördega kaasnevaid probleeme ja ohte, et pakkuda kõigile sellest tulenevaid hüvesid ja võimalusi.

4.5.

Komitee peab esmatähtsaks käivitada võimalikult kiiresti ulatuslik Euroopa digitaalharidus- ja -koolitusprogramm, millega tagada kõigile kodanikele vahendid, et saada üleminekuga hakkama võimalikult hästi. Olles teadlik liikmesriikide konkreetsest pädevusest antud valdkonnas, loodab komitee eelkõige, et programm algab koolis ja sellega suurendatakse õpetajate teadmisi, kohandatakse õppekavasid ja õppemetoodikat digitaaltehnoloogiale (sh e-õpe) ning pakutakse kõigile õpilastele hea kvaliteediga koolitust. See programm laieneks loomulikult elukestvale õppele, et töötajaid ümber õpetada või ajakohastada nende oskusi (27).

4.6.

Komitee arvates peab ärimaailm kiiresti oma digitaaloskusi kohandama, pöörates eritähelepanu küberjulgeoleku küsimustele. Komitee on veendunud, et EL peaks toetama ettevõtteid selles, et pakkuda juhtidele koostöös akadeemiliste ringkondadega kõrgel tasemel koolitusi, et suurendada teadmisi ja teadlikkust ohtudest, mis on seotud andmevarguste ja küberkuritegudega. Lisaks peab komitee tähtsaks toetada turvalisuse eest vastutavate IT-spetsialistide koolitust, pakkudes sobivaid kohti küberrünnakute simuleerimiseks ja nende reageerimisvõime testimiseks.

4.7.

Komitee märgib, et hoolimata juba 2015. aastal esitatud soovitustest (28) ei ole digitaalse ühtse turu mõne põhiprobleemiga veel piisavalt tegeldud. Digitaaloskuste levik, arvutikirjaoskus, ettevõtete digiteerimine ja e-valitsus on endiselt laiahaardelise, jagatud ja tasakaalustatud arengu põhilised eeltingimused.

4.8.

EL on investeerinud ja investeerib jätkuvalt miljardeid teadusuuringutesse ja innovatsiooni, samuti digitaalvaldkonda. Kuid komisjoni hinnangu kohaselt oleme veel kaugel piisavast investeeringutasemest (umbes 155 miljardit eurot), et tagada digisektori tugev ja tasakaalustatud areng ning pidada sammu ülemaailmsete konkurentidega. Seetõttu on komisjon sageli selgitanud oma soovi kasutada avaliku ja erasektori partnerlusi, et investeeringulõhet vähendada.

4.8.1.