13.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 54/1

—

võttes arvesse 2017. aasta Euroopa poolaastat käsitlevaid dokumente, milleks on iga-aastane majanduskasvu analüüs, riikide aruanded, riiklikud reformikavad ja riigipõhised soovitused;

—

võttes arvesse oma resolutsiooni Euroopa Komisjoni 2017. aasta majanduskasvu analüüsi kohta (RESOL-VI/019), mis võeti vastu 8. veebruaril 2017;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi raportit 2017. aasta majanduskasvu analüüsi kohta (2016/2306(INI));

1.

rõhutab, et 55 % kõigist 2017. aastal esitatud riigipõhistest soovitustest käsitlevad investeerimistakistusi, mida saavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused aidata kõrvaldada (1). Komitee tuletab meelde vajadust tegeleda sellega, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ülesanneteks mõeldud finantsvahendid on puudulikud;

2.

toonitab, et ühtekuuluvuspoliitika peaks jääma ELi peamiseks investeerimisvahendiks. Samas leiab komitee, et parandada tuleks ühtekuuluvuspoliitika juhtimist ja selle seoseid Euroopa poolaastaga, suurendamaks veelgi ühtekuuluvuspoliitika kulutuste mitmekordistavat mõju ja selle panust kestlikusse ja kaasavasse majanduskasvu;

3.

tervitab küll 2015. aasta jaanuaris stabiilsuse ja kasvu pakti lisatud paindlikkust, kuid kutsub üles võtma edasisi meetmeid avaliku sektori investeeringute suurendamiseks, eelkõige infrastruktuuri ja sotsiaalse kaasatuse valdkonnas. Seejuures tuleb Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raames eraldada riiklik, piirkondlik või kohalik kaasrahastamine stabiilsuse ja kasvu pakti arvestusmehhanismist, nagu ka kaasrahastamine Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi raames. Lisaks on kavas kindlaks määrata ELi tasandi avaliku sektori investeeringute tõhususe tüpoloogia avaliku sektori kulutuste aruandes vastavalt nende pikaajalisele mõjule ning vaadata läbi struktuurse puudujäägi arvutamise meetodid, et võtta arvesse iga riigi majanduse eripära ja avaliku sektori kulutuste struktuurseid erinevusi. Makromajanduslikku tulemustabelisse soovitatakse lisada investeeringute määraga seotud näitaja;

4.

märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on kaasatud umbes 25 % Euroopa Investeerimispanga poolt rahastatava Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi projektidesse, ent nagu näitas hiljuti komitee tellitud uuring, on nende kaasamisel jätkuvalt märkimisväärsed probleemid seoses haldussuutlikkuse, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi ülesehituse keerukuse ja fondist vähese teadlikkusega linnades ja piirkondades (2). Komitee rõhutab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste paremaks kaasamiseks Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi projektide rakendamisse ja projektide parema geograafilise tasakaalu tagamiseks on tarvis suurendada teadlikkust, tehnilist abi, nõuandeid ja koosmõju ELi teiste rahastutega;

5.

nõustub komisjoni hinnanguga, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond on veel kaugel „inimkapitali arengu soodustamise täispotentsiaali saavutamisest […]. Sellele sektorile kohandatud instrumentide kavandamiseks ning sotsiaal- ja finantssektori osalejate tihedama koostöö tagamiseks tuleb teha veelgi suuremaid jõupingutusi.“ (3)

6.

rõhutab, kui oluline on jätkata struktuurireforme kõikidel haldustasandeil ning vähendada bürokraatiat, mis käib kaasas praeguste investeeringutega, et aidata parandada meie ettevõtluskeskkonda ja meelitada ligi investeeringuid;

7.

märgib, et Euroopas on VKEde, idufirmade ja kasvufirmade ligipääs rahastamisele ikka veel väga probleemne, ning väljendab heameelt selliste meetmete üle nagu Euroopa riskikapitali fondifond. Komitee kutsub komisjoni üles võtma koostöös kohalike, piirkondlike ja liikmesriikide ametiasutustega edasisi meetmeid erainvesteeringute võimendamiseks ja rahastamisallikate mitmekülgsuse edendamiseks;

8.

kordab oma üleskutset kooskõlastada paremini kõik ELi suutlikkuse suurendamise meetmed ja lihtsustada ELi fonde. Komitee rõhutab, et 53 % 2017. aasta riigipõhistest soovitustest käsitlevad haldussuutlikkuse küsimusi, eelkõige riigi tasandist allpool olevatel tasanditel;

9.

leiab, et ELi eelarvest tuleks toetada liikmesriikide jõupingutusi viia ellu struktuurireforme ja vähendada bürokraatiat, mis käib kaasas praeguste investeeringutega, ning kiidab seetõttu heaks 2017. aasta mais langetatud otsuse luua struktuurireformi tugiprogramm (2017–2020) mahuga 142,8 miljonit eurot. Programmiga on kavas toetada institutsioonilisi, haldus- ja struktuurireforme, mille eesmärk on Euroopale lisaväärtust toovad rahastamismeetmed, et suurendada konkurentsivõimet, tootlikkust, majanduskasvu, töökohtade arvu, ühtekuuluvust ja investeeringuid;

10.

kordab oma üleskutset komisjonile kaaluda võimalust teha ettepanek euroala fiskaalvõimekuse loomiseks, mis aitaks stabiliseerida euroala, juhul kui see on vajalik;

11.

kutsub komisjoni üles hindama probleeme, millega võivad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused silmitsi seista riigihangete direktiivide kohaldamisel, ning juhib tähelepanu kohaliku ja piirkondliku tasandi vajadusele selliste vahendite järele nagu teadmuskeskused, et saada abi kõigi valitsustasandite haldussuutlikkuse suurendamisel riigihangete ja riigiabi valdkonnas tehnilise abi ja suuniste kaudu;

12.

rõhutab vajadust edendada kaasavat majanduskasvu ja parandada ELi sotsiaalset mõõdet Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamise (4) kaudu, kasutades tugevat Euroopa sotsiaalmeetmete kava, milles konkurentsivõime ja sotsiaalne õiglus üksteist täiendavad, ja mis näeks muu hulgas ette Euroopa poolaasta raames sotsiaalsete näitajate rolli suurendamise ja reaalpalkade ülespoole suunatud lähenemise kooskõlas tootlikkusega;

13.

leiab, et üleilmastumise ohjamist käsitlevat komisjoni aruteludokumenti (5) silmas pidades on oluline juhtida tähelepanu vajadusele suurendada globaliseerumisest kasu saajate ringi, arendada edasi territoriaalse vastupanuvõime mõistet ja lõpetada selliste struktuurireformide edendamine, milles ei arvestata, et nende territoriaalne mõju on piirkondlike erinevuste tõttu ebaühtlane. Lisaks tuleb üleilmastumise ohjamise ELi strateegia koostamisel tugineda kolmele peateljele: proaktiivne strateegia oskuste, teadmiste ja taristu parandamiseks, leevendusstrateegia, sh Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond ja muud poliitikavahendid, ning osalusstrateegia kodanike paremaks kaasamiseks ELi poliitika kujundamisse. Samuti kutsub komitee üles tõhustama Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi selle rahastamisvahendite suurendamise kaudu; integreerima selle mitmeaastasesse finantsraamistikku; märkimisväärselt alandama Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutamise kriteeriume; ning tagama sünergia Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega;

14.

rõhutab, et praegune globaalne surve eeldab põhjalikku ja kohapõhist ELi tööstusstrateegiat, (6) mis hõlmab strateegilist koordineerimist asjakohaste ELi poliitikavaldkondade ja -vahendite vahel;

15.

rõhutab, et 76 % kõigist 2017. aasta riigipõhistest soovitustest on seotud territooriumiga, sest neis käsitletakse probleeme, mis puudutavad teatud piirkondi või linnu rohkem kui teisi, ning nende elluviimine sõltub riigi tasandist allpool olevatest valitsustasanditest. Komitee märgib, et 62 % neist soovitustest on suunatud otseselt kohalike ja piirkondlikele omavalitsustele, mis osutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rollile struktuurireformide rakendamisel;

16.

toonitab, et kahes kolmandikus 2017. aasta riiklikest reformikavadest tunnistatakse piirkondlike erinevuste olemasolu, kõigis mainitakse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamist riiklike reformikavade rakendamisse ning 70 %-s mainitakse nende kaasamist riiklike reformikavade koostamisse, kuigi üldiselt siiani veel üksnes konsulteerimise kaudu;

17.

tõstab esile asjaolu, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamine partneritena riiklike reformikavade koostamise varases etapis ja mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisi süstemaatiline kasutamine suurendaks märkimisväärselt soovituste rakendamise määra, aitaks vähendada piirkondlikke erinevusi, soodustaks suuremat omanikutunnet kohapeal ning tugevdaks usaldust liikmesriikides ja nende vahel;

18.

kutsub ELi institutsioonide üles viima ellu Euroopa Regioonide Komitee ettepanek võtta kasutusele käitumisjuhend kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamiseks Euroopa poolaastasse (7) ning väljendab heameelt, et Euroopa Parlament ettepanekut toetab (8);

19.

soovitab, et 2018. aasta majanduskasvu analüüs sisaldaks eraldi peatükki piirkondade olukorra kohta ja käsitleks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli, ning kutsub liikmesriike tegema sama riiklikes reformikavades. Komitee rõõmustab, et toetatakse üleskutset lisada riigipõhistesse soovitustesse territoriaalne mõõde, ning kutsub komisjoni üles kohtuma kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajatega, kui septembri algul külastatakse liikmesriike. Euroopa poolaastasse territoriaalse mõõtme lisamise toetamise kontekstis juhib komitee tähelepanu võimalusele lisada sellesse ühe elemendina demograafilised muutused, sidudes need seeläbi Euroopa poolaastaga, nagu märgitakse komitee arvamuses „ELi vastus demograafilistele väljakutsetele“;

20.

juhib tähelepanu praegusele ebakõlale iga-aastaste riigipõhiste soovituste esitamise protsessi ja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide nõutava keskpika ja pika perspektiivi kavandamise lähenemisviisi vahel. Seetõttu väljendab komitee taas oma veendumust, (9) et ühtekuuluvuspoliitika kaasamine riiklikes reformikavades tuleb ümber kujundada nii, et säilitatakse territoriaalne mõõde ning partnerlusel põhinev detsentraliseeritud lähenemisviis;

21.

märgib, et paljusid riigipõhiseid soovitusi korratakse mitu aastat järjest, sest keeruliste reformide elluviimiseks läheb aega. Seetõttu on komiteel hea meel tõdeta, et komisjon toetab komitee ettepanekut, et selliste soovituste elluviimisest antaks aru mitme aasta möödudes, mitte igal aastal. Komisjon märgib, et sellest lähtuvalt on kuni 2016. aastani esitatud riigipõhistest soovitustest umbes kaks kolmandikku vähemalt teatud eduga ellu viidud (10) (võrreldes 43 %-ga kõigist 2016. aastal esitatud riigipõhistest soovitustest). Komitee kutsub komiteed üles avaldama läbipaistvalt selle hinnangu kõik aspektid;

22.

rõhutab, et Euroopa poolaasta eeldab pikaajalist poliitilist raamistikku ning väljendab seejuures tunnustust komisjoni jõupingutustele siduda ÜRO kestliku arengu tegevuskava 2030 ja kestliku arengu eesmärgid strateegiaga „Euroopa 2020“ ning ühtlasi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega. Arvestades eri võrdlusraamistike keerukust ja paljusust, toonitab komitee aga vajadust poliitika sidususe, selle kõikjal arvessevõtmise ja ühtse valitsemisraamistiku järele ning ootab, et komisjon esitaks kiiresti asjakohased ettepanekud;

23.

rõhutab, et 2015. aastal puhkenud Euroopa pagulas- ja rändekriis kujutab endast ikka veel väga tõsist probleemi paljude kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks. Seetõttu nõuab komitee Euroopa tasandilt jõulist ja konkreetset vastust, sh ka uute rahaliste vahendite näol;

24.

täheldab murega, kui palju on pikaajalist töötust, eelkõige noorte hulgas, mis mõjutab ELi eri liikmesriikide majandust. Seetõttu kutsub komitee komisjoni ja liikmesriike üles kiirendama kõigi vajalike meetmete võtmist, et toetada tööturgu;

25.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Ülemkogu eesistujale ja ELi Nõukogu eesistujariigile Eestile.

13.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 54/5

—

võttes arvesse ühist pühendumist rahvusvahelisele õigusele ja põhiväärtustele, sealhulgas demokraatiale, õigusriigile, austusele inimõiguste, põhivabaduste ja soolise võrdõiguslikkuse vastu, samuti turumajandusele, kestlikule arengule ja heale valitsemistavale, millel idapartnerlus põhineb;

—

võttes arvesse asjaolu, et relvastatud konfliktid ja ebastabiilsus paljudes ELi naabruses asuvates riikides ja piirkondades takistavad kestvate partnerlussuhete arengut (1);

—

võttes arvesse õigustel põhinevat lähenemisviisi, mida EL kõiki inimõigusi – nii majanduslikul, poliitilisel, ühiskondlikul, kultuurilisel ja sotsiaalsel tasandil – hõlmates rakendab alates 2016. aastast, ühe Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi finantsabi juhtpõhimõttena, ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulist rolli põhiõiguste kaitsmisel kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

—

võttes arvesse kohaliku autonoomia aluspõhimõtet, mis kujutab endast üldist Euroopa väärtust, mis on sätestatud Euroopa kohaliku omavalitsuse hartas;

—

võttes arvesse seda, kui tähtis on eelkõige uute riigipõhiste kahepoolse koostöö raamistike rakendamisse ajakohastatud assotsieerimiskavade ja partnerlusprioriteetide kaudu kaasata kodanikuühiskonna organisatsioone, noori ja kohalikke omavalitsusi, ning seda viisil, mis aitab kaasa partnerriikide demokraatlikule ja majanduslikule ümberkujundamisele (2) ja nende suhete tugevdamisele ELiga;

—

võttes arvesse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli vastupanuvõime tugevdamises, mis on määratletud laia, kogu ühiskonda hõlmava mõistena ja mida iseloomustab demokraatia, usaldus institutsioonide vastu, kestlik areng ja suutlikkus reforme läbi viia (3);

—

võttes arvesse idapartnerluse riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste konverentsi (CORLEAP) rolli, mida on tunnustatud „Aruandes läbivaadatud Euroopa naabruspoliitika rakendamise kohta“ ja talituste ühises töödokumendis idapartnerluse vahe-eesmärkide kohta kuni aastani 2020;

—

võttes arvesse CORLEAPi pühendumust idapartnerluse eesmärkide saavutamisele kooskõlas läbivaadatud Euroopa naabruspoliitika ja ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegiaga, edendades ja rakendades kohalikul tasandil universaalseid väärtusi, millele EL on rajatud, süvendades koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, nende ühenduste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel kõigi kodanike hüvanguks;

—

võttes arvesse CORLEAPi aruannet „Kodanikuaktiivsuse arendamine kui võimalus kohaliku demokraatia tugevdamiseks idapartnerluse riikides“ ning selles esitatud soovitusi;

—

võttes arvesse CORLEAPi aruannet „Energiatõhusus: kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll“ ning selles esitatud soovitusi;

—

võttes arvesse uute algatuste – näiteks „Majanduskasvu toetavad linnapead“ ja idapoolsete linnapeade pakti teine etapp – käivitamist kestliku linnaarengu alal. Tegemist on alt ülespoole suunatud juhtimismudelitega, mis on võimelised ergutama kohalike omavalitsuste koostööd kodanike ning rahvusvaheliste institutsioonidega;

—

võttes arvesse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi finantsabi vahekokkuvõtet 2014–2017;

—

võttes arvesse veelgi tugevdatud koostööd CORLEAPi alaliste vaatlejatega (4) ja muude institutsiooniliste partneritega;

1.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused arenevad pidevalt idapartnerluse ülesehituses osalejate ja selle poliitikakujundajatena, samal ajal kui paljud idapartnerluse tulemused sõltuvad saavutustest ja pidevatest jõupingutustest piirkondlikul tasandil, ning on vaja täiendavat toetust, et võimaldada neil areneda oma rollis;

2.

toetab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tugevdatud rolli idapartnerluse poliitikameetmete, strateegiate ja juhtalgatuste rakendamisel, muu hulgas ka nende tõhusamat kaasamist mitmepoolsete platvormide ja nende paneelide töösse;

3.

tervitab eelkõige arutelusid, milles käsitletakse kohaliku ja piirkondliku demokraatia tugevdamist idapartnerluse 1. platvormis „Demokraatia, hea valitsemistava ja stabiilsus“;

4.

soovitab luua struktureeritud koostöö kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning nende ühendustega valdkonnaülese elemendina idapartnerluse kõigi nelja prioriteetse valdkonna ulatuses, tuletades meelde, et inimestevahelised kontaktid on sama olulised kui majandus- ja energiasidemed;

5.

rõhutab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamine on tõhusama ja tulemuslikuma idapartnerluse mitmepoolses struktuuris ülioluline, ning kutsub üles tihedamale kooskõlastusele CORLEAPi tööga;

6.

kutsub idapartnerluse riikide kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tungivalt üles osalema poliitiliste soovituste ja õigusaktide koostamises, samuti tuleks neid kaasata aktiivselt läbirääkimistesse keskasutustega kohalikul ja piirkondlikul tasandil huvi pakkuvate projektide ja otsuste üle;

7.

tervitab komisjoni ettepanekut 20 eesmärgi kohta aastaks 2020 kui olulist sammu idapartnerluse riikide kodanike jaoks konkreetsete tulemuste saavutamisel ning kohustub nende eesmärkide saavutamisele aktiivselt kaasa aitama;

8.

kutsub üles pakkuma asjakohast poliitilist, rahalist ja tehnilist toetust kõigile idapartnerluse riikidele sihipärase ja tõhusama partnerluse raames ELiga, et juhtida tõhusamalt nende reformiprotsesse ning pidades silmas kohaliku demokraatia ja territoriaalse arengu tugevdamist;

9.

kinnitab, et kohaliku demokraatia ja avaliku halduse reformi üldeesmärgid, sh detsentraliseerimise protsess, jäävad Euroopa Regioonide Komitee oluliseks panuseks Euroopa idapartnerluse rakendamisse kohalikul ja piirkondlikul tasandil, sõltumata ELiga loodud partnerluse valitud astmest läbivaadatud poliitika raamistikus;

10.

märgib, et ELi idapartnerluse riikide poliitika tõhusus eeldab järjest aktiivsemaks muutuvate kohalike kogukondade osalemist võimalikult suures ulatuses;

11.

rõhutab, et kohalikud valimised on olulised kodanike kaasamiseks ning nendega peaksid kaasnema arutelud teemal, kuidas teha tõhusamat tööd avalikkuse hüvanguks;

12.

on seisukohal, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on head võimalused toetada tugeva kodanikuühiskonna arengut ning aidata tagada kohalike kogukondade demokratiseerimine ja moderniseerimine;

13.

kutsub üles kohandama olemasolevaid ELi rahastamiskavasid, eelkõige programme TAIEX ja Twinning, et täita piirkondlike ja kohalike sidusrühmade vajadusi;

14.

innustab rakendama idapartnerluse riikides mitmeid sidusrühmi hõlmavat lähenemisviisi kohalikule ja piirkondlikule arengule, toetudes tihedale koostööle kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kodanike vahel seoses mitmesuguste meetmetega nagu toetus spordile, noorte või eakate kodanike ühendustele ja kodanike keskustele;

15.

kutsub üles läbi viima tulemuslikke detsentraliseerimisreforme koos tõhusate korruptsioonivastaste meetmetega kõigil valitsustasanditel, et tagada tugevama piirkondliku juhtimise positiivne mõju kodanike igapäevaelule;

16.

soovib kohalike ja piirkondlike omavalitsuste liitudele senisest suuremat rolli ja asjakohaseid vahendeid, et aidata kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi riiklike/valdkondlike/piirkondlike strateegiate ning neid mõjutavate poliitikameetmete kavandamisel ja rakendamisel ning teenuste osutamisel;

17.

rõhutab vajadust avatud dialoogi järele kaasava avaliku halduse ja kohaliku omavalitsuse reformimisel, sealhulgas territoriaalsete reformide puhul, ning partnerluskultuuri edendamisel kohalike ja keskasutuste vahel;

18.

nõuab dünaamilist lähenemisviisi läbipaistvuse, korruptsioonivastase võitluse ja terviklikkuse suhtes kõigil valitsustasanditel, sh kohalikul tasandil, millega aidatakse suurendada kodanike usaldust avalike ametiasutuste vastu ja parandada majandusarengu keskkonda;

19.

toetab kohandatud ja mitut riiki hõlmavat lähenemisviisi, et käsitleda iga riigi reaalseid vajadusi kohalike kogukondade ja kohaliku tasandi suurema vastupanuvõime parimates huvides;

20.

toetab jätkusuutlikku ja läbipaistvat õigusraamistikku, mis võimaldab kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel suurendada organisatsioonilist ja institutsioonilist suutlikkust;

21.

kordab üleskutset lihtsustada juurdepääsu Euroopa rahalistele vahenditele kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning kodanikuühiskonna organisatsioonide jaoks koostöös piirkondlike omavalitsustega;

22.

nõuab suutlikkuse suurendamise strateegiaid, programme ja õppekavasid nii valitud esindajatele kui kohalikele haldusjuhtidele ja -töötajatele, et võimaldada kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel võtta täielik vastutus nende poolt osutatavate teenuste haldamise eest;

23.

nõuab, et kõigis käimasolevates kohalikes ja piirkondlikes reformides võetaks arvesse soolise võrdõiguslikkuse küsimusi, et vältida mis tahes soolist diskrimineerimist;

24.

kutsub idapartnerluse riike üles vastavalt rahvusvähemuste kaitse raamkonventsioonile austama rahvusvähemuste õigusi emakeelsele haridusele;

25.

kordab oma nõudmist, et ELi iga-aastased aruanded idapartnerluse riikide kohta sisaldaksid hinnanguid edusammudele piirkondlikus majanduses, detsentraliseerimisprotsessis ning kohalike omavalitsuste vahelises ja territoriaalses koostöös, et ELi toetust kohandada ja paremini suunata;

26.

juhib komitee poolt välja töötatud ja hallatavale veebilehele Division of Powers, (5) mis annab ülevaate institutsioonilise ja fiskaalse detsentraliseerimise tasanditest ELis ja naaberriikides ning võib toetada sellist korrapärast analüüsi;

27.

juhib tähelepanu komitee positiivsele rollile programmis U-LEAD ja Ukraina rakkerühmas, millega aidatakse jagada kogemusi ja teadmisi ELi ja Ukraina kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel;

28.

väljendab heameelt asjaolu üle, et üks idapartnerluse prioriteete on toetada partnerriike, keskendudes energiatõhususele suunatud meetmetele;

29.

kutsub liikmesriikide valitsusi üles suurendama omavalitsuste rahalist toetust ja pädevusi, mis on vajalikud kohalike energiastrateegiate väljatöötamiseks;

30.

toetab Euroopa Komisjoni eriprogramme idapartnerluse riikide kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele;

31.

kutsub komisjoni üles tegema koostööd ELi delegatsioonidega, et oluliselt suurendada koostööprogrammide nähtavust kohalikul ja piirkondlikul tasandil ning tõhustada suutlikkuse suurendamist piirkondlikul tasandil;

32.

soovitab edendada ja tugevdada kohalikke ja piirkondlikke algatusi, mille eesmärk on parandada investeerimistingimusi idapartnerluse riikides, nagu poliitilised ja majanduslikud partnerlused ELi ja idapartnerluse riikide piirkondade ja linnade, ettevõtjate ühenduste ja võrgustike vahel;

33.

soovitab kokku leppida valdkondlikes katseprojektides 2020. aasta eesmärkide alal, mille rakendamise eest vastutavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, nii et saaks detsentraliseerimise protsessi käigus kogemusi omandada;

34.

leiab, et on oluline teha kättesaadavaks rohkem ressursse piiriüleseks koostööks, keskendudes eelkõige inimestevahelistele kontaktidele, kohalike omavalitsuste vahelistele partnerlustele ning teadus-, kultuuri- ja noortevahetusele. Väikeprojektide fondi laiendamine naaberriikidesse hoogustaks koostööd rohujuure tasandil;

35.

kutsub riikide valitsusi üles hõlbustama projektide registreerimist ning seal, kus asjakohane, ETKRide ja nende asjaomaste piirkondade või linnade osalust piiriülese koostöö programmides, mille eesmärk on rakendada piirkondlikel vajadustel põhinevaid projekte;

36.

nõuab, et kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kaasataks programmitöösse seoses uute kahepoolsete abiprogrammidega Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi raames perioodiks 2017–2020.

13.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 54/9

1.

tuletab meelde, et vaieldamatud teaduslikud tõendid kinnitavad praegu toimuvat globaalset soojenemist ja seda, et sellel muutusel on märkimisväärsed ja üha suuremad tagajärjed majandusele ja ühiskonnale tervikuna. Eelkõige mõjutavad kliimamuutused suurel määral kohalike ja piirkondlike omavalitsuste hallatavaid territooriume, mistõttu peavad nad sageli esimesena leevendama üha äärmuslikumate loodusnähtuste põhjustatud kahju ja investeerima kohanemismeetmetesse;

2.

väljendab muret kliimamuutuste mõju pärast ka väljaspool ELi piire, kus võime tegeleda äärmuslike keskkonnanähtustega ja kohandada territooriumi toimuvatele muudatustele on sageli väiksem. Komitee märgib, et sellel võib olla otsene mõju ka rändele;

3.

leiab, et ELi kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on piisavalt mänguruumi, et suurendada oma investeerimissuutlikkust (ja suutlikkust tõmmata investeeringuid ligi väljastpoolt) kliimamuutuste valdkonnas hoolimata mõningatest probleemidest eelarvepiirangute, pikaajalise planeerimise võime ja keerukate projektide juhtimisega. Sel ülesandel on põhimõtteline tähtsus, et suurendada veelgi ELi head üldist tulemuslikkust – praegu langeb ELi arvele 9,6 % üleilmsest süsinikdioksiidiheitest;

4.

juhib tähelepanu sellele, et kliimamuutuste probleemide lahendamiseks on vaja tohutult suuri investeeringuid ja neid kulusid ei ole võimalik katta kohalike ja piirkondlike ressurssidega ega isegi ainult avaliku sektori vahenditest. Seetõttu väljendab komitee heameelt rahvusvahelise, Euroopa ja liikmesriikide tasandi algatuste üle, mille eesmärk on kaasata erainvesteeringud;

5.

rõhutab taas kord, et kliimamuutuste probleem on ülemaailmne. Et seda lahendada võimalikult tõhusal viisil, on vaja mitmetasandilise ja paljude sidusrühmadega valitsemise lähenemisviisi. Selle valgel palub komitee Euroopa Komisjonil soovitada – seda ka ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon raames –, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli tunnustataks ja suurendataks, tagamaks Pariisi kokkuleppe eesmärkide tõhusam saavutamine;

6.

leiab, et kuigi mõned arengumaad on omale seadnud üsna muljetavaldavad eesmärgid ja kohustused, ei ole enam vastuvõetav, et mõned riigid rakendavad Pariisi kokkulepet väga aeglaselt, ega saa nõustuda USA sooviga võetud kohustustest taganeda. Komitee kordab resoluutselt, et kokkuleppe eesmärkide säilitamine ei ole vabatahtlik, vaid hädavajalik. Seetõttu kutsub komitee komisjoni ja liikmesriike üles võtma kõiki vajalikke meetmeid, et EList võiks saada kliimamuutustevastases võitluses tõeline rahvusvaheline juht, kasutades täiel määral ära innovatsiooni- ja arenguvõimalusi, mis on seotud järkjärgulise üleminekuga uuele majandus- ja finantsparadigmale;

7.

peab vajalikuks, et ÜRO järgmine, 23. kliimamuutuste konverents Bonnis ei jääks ekspertide kohtumiseks, vaid tooks kaasa märkimisväärse edasimineku Pariisi kokkuleppe täieliku rakendamise suunas, eelkõige kliimameetmete rahastamise aspektides (vajadus stimuleerida kliimameetmete pikaajalist rahastamist, rahastamismehhanismi läbivaatamine jne);

8.

teeb ettepaneku, et ÜRO tulevase, Katowices toimuva 24. kliimamuutuste konverentsi ettevalmistamise ajal algatataks ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames rahvusvaheline arutelu selle üle, millised näitajad võiks lisada kasvuhoonegaaside heite kontseptsiooni, et saaks pakkuda tõhusamaid meetmeid võitluseks kliimamuutuste vastu;

9.

leiab, et rahvusvahelises kontekstis, kus mõned riigid on näidanud vähest indu, on kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll väga tähtis nii elanike kaasamisel ja nende teadlikkuse suurendamisel kliimamuutuste küsimustes kui ka investeeringute ligimeelitamisel ning konkreetsete projektide rakendamisel. Samas on selle saavutamiseks vaja, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel oleksid teadmised, valmisolek ja suutlikkus rahalisi vahendeid ise hallata. Sellega seoses toob komitee välja suurepärased tulemused, mida praegu saavutatakse linnapeade pakti raames, ja linnapeade pakti hiljutise laienemise väljapoole ELi piire. Komitee palub seetõttu komisjonil seda algatust tugevdada ning niipalju kui võimalik edendada ülemaailmset linnapeade pakti, pakkudes finants- ja tehnilist abi, eelkõige maades, kus riiklikud sihid on selgelt väga madalale seatud;

10.

tunnistab, et lahenduse üks osa on seotud ülemaailmsete finantsturgude tõhusama toimimisega. Seepärast peab komitee prioriteediks suurendada investorite teadlikkust kliimamuutustega seotud riskidest ja võimalustest, et nad saaksid suunata investeeringud kestlikumatesse lahendustesse, ning väljendab heameelt lõplike soovituste üle, mille esitas finantsstabiilsuse nõukogu kliimamuutustega seotud finantsandmete avaldamise töörühm. Siiski palub komitee komisjonil hinnata kliimariskide avaldamise tagajärgi, et oleks võimalik võtta kasutusele vahend kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kulude vähendamiseks, juhul kui näiteks kindlustuskulud peaksid kiiresti kasvama;

11.

kiidab heaks OECD algatuse luua keskkonnahoidliku rahastamise ja investeerimise keskus eesmärgiga toetada üleminekut keskkonnahoidlikule, vähese süsinikdioksiidiheitega ja kliimamuutustele vastupanuvõimelisele majandusele ning kutsub üles koordineerima rahvusvahelisi ja Euroopa tasandi algatusi;

12.

avaldab tunnustust sellele, et EL on käivitanud mitu väärtuslikku kliimameetmete rahastamise algatust, näiteks komisjoni loodud jätkusuutliku rahanduse kõrgetasemeline eksperdirühm, Euroopa Energiatõhususe Fond, Euroopa Investeerimispanga kliimateadlikkusvõlakirjad, tehnilise abi andmiseks loodud Euroopa kohaliku energia abivahend (ELENA), programmi „Life“ rahastamisvahendid ja paljud muud. Eriti tunneb komitee heameelt viidete üle keskkonnasäästlikkusele komisjoni kapitaliturgude liidu tegevuskavas. Komitee peab kõiki neid algatusi väga positiivseteks, ent soovitab siiski vältida kattumisi ja hoolitseda kõigi Euroopa tasandi poliitikasuundade ja algatuste võimalikult ulatusliku koordineerimise eest;

13.

soovitab eriti, et käimasolevate algatuste paremaks koordineerimiseks ja Euroopa poliitikavaldkondade suurema sidususe tagamiseks hindaks komisjon koostoimevõimalusi jätkusuutliku rahanduse kõrgetasemelise eksperdirühma ja äsja loodud ringmajanduse rahastamise toetamise kõrgetasemelise eksperdirühma vahel;

14.

teeb 2020. aasta järgse ELi uue mitmeaastase finantsraamistiku teemalise arutelu valgel ettepaneku, et kliima ja kestliku arengu teemad muudetaks kõigis rahastamisprogrammides läbivalt domineerivaks ning et nii kogu mitmeaastases finantsraamistikus kui ka peamistes rahastamisprogrammides seataks kliimameetmete eraldistele miinimummäär (alustades struktuurifondidest ning uuest teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammist), ning kutsub üles viima need prioriteedid kooskõlla ELi majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkidega;

15.

teeb ettepaneku, et ELi seadusandlike ettepanekute mõju eelhindamisel hinnataks alati ka kliimamõju ja panust Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamisse. See meede peaks valmistama ette sellise ühtse ja kestliku pikaajalise kliimastrateegia koostamist, mis võimaldaks rohkem investeerida kliimamuutustega kohanemisse, nagu märkis hiljuti ka Euroopa Kontrollikoda (1);

16.

kutsub komisjoni üles andma Euroopa Pangandusjärelevalvele ülesande koostada võimalikult kiiresti, ent pärast nõuetekohast konsulteerimist huvitatud sidusrühmadega ja kaasates asjakohaselt erasektori, kestlike varade täpne liigitus, mis hõlmaks selgeid ja siduvaid määratlusi mõistetele „kliimameetmete rahastamine“, „keskkonnahoidlik rahastamine“, „kestlik rahastamine“ ja „ringmajanduse rahastamine“, lähtudes olemasolevatest algatustest (nagu Euroopa Investeerimispanga kliimateadlikkusvõlakirjad). Euroopa ühise taksonoomiaga peaksid kaasnema ka suunised investoritele ja eraldi märgistamine, mis lähtub asjakohastest tulemusnäitajatest, et kokkuvõtlikult ja lihtsalt hinnata varade kvaliteeti;

17.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega kliimamuutustega seotud investeeringute jaoks prognoositava ja stabiilse õigussüsteemi. See on äärmiselt oluline, et edendada erasektori osalemist kliimameetmete rahastamises;

18.

kutsub Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles kaaluma panganduse usaldatavusnõuete läbivaatamisel tõsiselt võimalust lisada sellesse keskkonnahoidlikkuse toetuskoefitsient sarnaselt infrastruktuuri toetuskoefitsiendi mudelile, mille komisjon pakkus välja kapitalinõuete määruse praegu toimuval läbivaatamisel, et vabastada ressursse erainvesteeringuteks, vähendades nende finantsasutuste kapitalinõudeid, kes nõustuvad andma laenu kestlikeks investeeringuteks ja kliimameetmeteks;

19.

tunnistab, et kliimamuutuste probleemile võib osalist lahendust pakkuda tõhus kasvuhoonegaaside heitelubade turg, mida reguleerib Euroopa heitkogustega kauplemise süsteem, kui seda rakendada koos energiatõhususe ja taastuvenergia seisukohalt ambitsioonika poliitikaga. Seetõttu väljendab komitee kahetsust, et komisjoni 2015. aastal esitatud ettepanek heitkogustega kauplemise süsteemi muutmiseks ootab veel ikka lõplikku heakskiitu, samal ajal kui heitelubade hinnad on jätkuvalt liiga madalad. Komitee kordab, et miinimumprotsenti heitkogustega kauplemise süsteemi enampakkumiste tuludest peaksid haldama otse kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, et investeerida kohaliku vastupanuvõime suurendamisse. Samuti palub komitee komisjonil kaaluda erakorralisi meetmeid, näiteks kehtestada süsinikdioksiidi hinna miinimummäär või kaaluda uuesti Euroopa süsinikdioksiidimaksu sisseviimist;

20.

kutsub Euroopa Komisjoni üles kaotama biokütustesse investeerimist ümbritseva ebakindluse, mis tuleneb asjaolust, et biokütustele on võimaldatud vaid ajutisi erandeid riigiabi korrast seoses energiamaksude ja süsinikuheitega. Samuti on oluline vähendada taastuvenergiaga seonduvat halduskoormust, et see ei oleks suurem kui fossiilkütuste puhul;

21.

õhutab komisjoni suurendama kliimameetmetele ja keskkonnasäästlikkusele eraldatud eelarve osa kolmandate riikide arenguabi programmides kooskõlas Euroopa Parlamendi hiljuti heaks kiidetud määrusega, millega luuakse Euroopa Kestliku Arengu Fond ja milles seati kliimainvesteeringute määraks 28 % kogueelarvest. Samuti kutsub komitee üles tagama, et projektides nähakse ette ELi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suurem osalus, et nad jagaksid oma edukaid kogemusi kolmandate riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsustega ja samal ajal täiendaksid nende oskusi. Rahvusvaheliste kohustuste keskmes peaksid olema kliimaõigluse põhimõtted, tagamaks, et investeeringud põhinevad inimõigustel ja abistavad kliimamuutuste suhtes kõige haavatavamaid kogukondi, luues muu hulgas kooskõlas ÜRO kestliku arengu 17. eesmärgiga (2) avaliku ja erasektori sidusrühmade vahel koostöökliima;

22.

toob välja asjaolu, et mõnikord võivad riigiabi eeskirjad ja/või avaliku sektori asutustele kehtivad Euroopa raamatupidamisstandardid, mis on sageli karmid, muuta keskkonna- ja kliimainvesteeringud keerulisemaks. Seepärast kutsub komitee komisjoni uurima, kas on manööverdusruumi, et muuta sellised investeeringud raamatupidamise vaatenurgast soodsamaks;

23.

peab kasulikuks luua eraldi vahend, millega suurendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkust orienteeruda olemasolevate eri algatuste vahel, pääseda ligi kliimameetmete rahastamisele ja saada piisavalt tehnilist abi. Sel eesmärgil pakub komitee komisjonile oma toetust, et koostada kasutusjuhend, milles esitatakse lihtne ja täielik ülevaade Euroopa ja rahvusvahelise tasandi rahastamisvõimalustest, mis on suunatud kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele. Lisaks soovitab komitee teha ülevaatest kokkuvõtte, mis muudetaks veebiportaali kaudu kättesaadavaks kõigile huvitatud sidusrühmadele, et pakkuda ühtset teabeallikat, kus võetakse kokku kõik kliimameetmete rahastamisvahendid;

24.

kutsub liikmesriike üles kaasama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi rohkem riiklike energia- ja kliimakavade koostamisse, et soodustada riiklike ning kohalike ja piirkondlike kavade koordineerimist kooskõlas Pariisi kokkuleppe artikliga 4, mis käsitleb riikide kindlaksmääratud panuseid kasvuhoonegaaside vähendamisse;

25.

tuletab meelde kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasatuse suurendamise ettepanekut, mis on esitatud arvamuses komisjoni teatise „ELi keskkonnaalaste poliitikameetmete tulemuslikkuse tagamine keskkonnapoliitika rakendamise regulaarse läbivaatamise kaudu“ (COM(2016) 316) (3) kohta. Arvamuses kutsub komitee komisjoni üles tegema tihedat koostööd liikmesriikide ning piirkondlike ja kohalike pädevate asutuste, Euroopa Regioonide Komitee enda, ELi linnapeade pakti, kliima- ja energiaalase ülemaailmse linnapeade pakti ning Kohalike Keskkonnainitsiatiivide Rahvusvaheline Nõukoguga (ICLEI), et töötada välja kohalikul ja piirkondlikul tasandil kindlaksmääratud panuste kontseptsioon ja metoodika nende panuste kaasamiseks. Teedrajavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasataks algselt vabatahtlikkuse alusel kontseptsiooni tõestamise eesmärgil;

26.

soovitab, et riiklikud energia- ja kliimakavad hõlmaksid keskpika perioodi kliimainvesteeringute programme, mis sisaldaksid peamiseid kavandatud meetmeid, määratletuna tasandi (riiklik või sellest allpool asuv tasand) kaupa ning rahastamispuudujääkide täitmiseks vajaliku toetuse liigi kaupa, kaaludes sel eesmärgil ka innovaatiliste rahastamisvahendite kasutust;

27.

tuletab meelde säästva energia tegevuskavade tähtsust, et saavutada riikide ja ELi kindlaksmääratud panused kasvuhoonegaaside vähendamisse, ja teeb seepärast ettepaneku püüda tõhusalt kaasata kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, lihtsustades tegevuskavade rakendamist, aruandlusmenetlust ja järelevalvesüsteemi. Selles osas tuleks kaaluda riiklike strateegiate ning kohalike omavalitsuste säästva energia ja kliimameetmete tegevuskavade kooskõlastamist. Komisjon peaks tegevuskavade vahendeid kooskõlas linnapeade pakti metoodikaga jõulisemalt edendama ning riikide valitsused peaksid neid toetama;

28.

tunnistab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel tuleks aidata selgelt mõista kliimaga seotud riske oma territooriumil, et nad saaksid langetada otsuseid võimalikult hästi. Sotsiaal-majandusliku hindamise, aruandluse ja teabevahetuse parandamine aitaks selgelt määratleda kliimameetmete mõju ühiskonnale, andes panuse kohalikku otsustusprotsessi ja vahendite eraldamisse. Kliimamuutustega kohanemist käsitleval Euroopa veebisaidil (4) (Climate-ADAPT) on kaardistatud keskkonnaalased riskid. Tegemist on positiivse ja kasuliku algatusega, kuigi see on veel vähe tuntud ning andmed kohalike ja piirkondlike tasandite kohta on killustatud. On üldine vajadus suurendada teadlikkust ELi meetmetest ja vahenditest kliimamuutustega kohanemiseks kohalikul tasandil. Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles suurendama toetust sellele veebilehele, et parandada andmete kogumist ja tulemuste levitamist, pöörates suuremat tähelepanu piirkondlikule ja kohalikule tasandile, sest nemad on esimesed kriisidele reageerijad;

29.

rõhutab, et rahastamise hõlbustamiseks on tähtis töötada välja sellised vahendid nagu rohelised võlakirjad ja ühisgarantiid. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad teha seda kas riigi või Euroopa Liidu institutsioonidega koostöös või nende abil. Hetkel on juba mitmeid häid näiteid selle kohta;

30.

kutsub liikmesriike üles premeerima kohalike omavalitsuste poolset kliimameetmete rahastamist eriprogrammide kaudu (näiteks Luksemburgis kliimapakt, (5) millega tagatakse täiendavad vahendid kohalikele omavalitsustele, kes võtavad omale kohustuse rakendada teatud energiatõhususmeetmed) või vähendades avalikust sektorist rahastamise võimalikke sisemisi piiranguid või ka pakkudes muid toetusvorme;

31.

kutsub kõiki poliitikuid ja eelkõige riikide valitsusi üles pakkuma ja rakendama julgeid meetmeid, mis seavad esimesele kohale mitte valimistulemused lühiajalises plaanis, vaid meetmete (või nende puudumise) tagajärjed järgmistele põlvkondadele nii tervise ja keskkonna kvaliteedi kui ka majanduse mõistes. Seetõttu teeb komitee ettepaneku, et süsinikdioksiidi lekke ohtu arvesse võttes vähendataks järk-järgult suure keskkonnamõjuga (ja seega suurte heitkogustega) majandustegevuse toetusi kuni nende täieliku kadumiseni suhteliselt lühikese aja jooksul ja hiljemalt 2035. aastaks;

32.

kutsub üles võtma kasutusele üldised ühiste ja integreeritud meetmete kogumid nii vanade kui ka uute hoonete energiatõhususe suurendamiseks ja nende CO2-jalajälje vähendamiseks, rakendama uute hoonete puhul miinimumnõudeid energiatõhususele ja tulemusnäitajatele ning täiendama rahalisi vahendeid, mis on vajalikud olemasolevate hoonete energiatõhususe suurendamiseks.

13.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 54/14

1.

tuletab meelde, et Euroopa Liidu integratsiooniprotsessi on algusest saadik iseloomustanud ELi moodustavate territooriumite majandus-, poliitiliste ja sotsiaalalaste suhete ja koostöö pidev tugevnemine. Transport on üks ELi majandusliku ja sotsiaalse jõukuse peamisi hoogustajaid, võimaldades kaubavahetust, edendades majanduskasvu ja pakkudes miljoneid töökohti. Ajakohane Euroopa transporditaristu poliitika toetab Euroopa Liidu peamiste eesmärkide saavutamist, nagu on määratletud strateegias „Euroopa 2020“, 2011. aasta valges raamatus Euroopa transpordipoliitika kohta ja Junckeri komisjoni kümnes temaatilises prioriteedis, nt siseturu sujuv toimimine ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamine;

2.

tunnistab, et 2013. aastal vastu võetud Euroopa ühendamise rahastu (edaspidi „rahastu“) on transpordisektori ühtse õigusraamistiku ja rahastamisvahendina oluline tegur üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN-T) arendamiseks ja seega üldiseks edasiminekuks senisest selgemat ühenduse lähenemisviisi järgides. Rahastu kavandati üleeuroopalise transpordivõrgu taristu ja teenuste loomiseks ja täiendamiseks hädavajaliku kaasrahastamise vahendina. Sellest tulenevalt peab rahastu olema suunatud sotsiaalsele heaolule, ühtekuuluvusele, töökohtade loomisele, (1) majanduskasvule ja keskkonnasäästlikkusele (2). Seega kaasneksid üleeuroopalise transpordivõrgu ja Euroopa ühendamise rahastuta Euroopaga suuremad kulud kui seda on praegused kulud nende rahastamiseks (3);

3.

väljendab heameelt jõupingutuste üle, mis on tehtud praeguse vahehindamise raames seoses avatuse ja osalemise, sidusrühmade ettepanekute kogumise ja Euroopa Regioonide Komiteega konsulteerimisega (4);

4.

on seisukohal, et rahastu vahehindamise raames tuleks edendada selle aluste säilitamist ja süvendamist ning selle suurt tähtsust Euroopa konkurentsivõime, Euroopa sotsiaalse kapitali parandamise ja Euroopa territoriaalse ühtekuuluvuse suurendamise ning ühise Euroopa kodakondsuse idee seisukohast, millega kaasneb Euroopa projekti nurgakiviks olev inimeste ja kaupade vaba liikumine. Sellisest süvendamisest tulenevalt tuleb rahastu sellele eraldatavate eelarvevahendite, menetluste, projektide valimise kriteeriumide ja protsesside ning nende haldamise, jälgimise ja hindamise aspektist läbi vaadata;

5.

juhib lisaks tähelepanu sellele, et mõned komitee esitatud tähelepanekud kehtivad alates rahastu vastuvõtmisest 2013. aastal endiselt (5). Mõned parandamist vajavatest aspektidest on seotud mittepiisavate eelarveassigneeringutega, kahtlustega rahastu kooskõlastamise suhtes muude fondidega, vahendi menetluste keerukusega või kohalike ja piirkondlike omavalitsuste puuduliku rolliga ning subsidiaarsuse põhimõtte puuduliku järgimisega kaasrahastatavate projektide planeerimise ja läbiviimisega tegelevates eri organites (6);

6.

märgib, et Euroopa Liit tunnistab oma suunistes üleeuroopalise transpordivõrgu arendamise kohta, et integreeritud poliitikameetmed on olulised ning vaja on tagada juurdepääs „kõigile liidu piirkondadele, sealhulgas kaugetele piirkondadele, saartele ja äärepoolseimatele piirkondadele ning ühenduvuse nendega“. Seetõttu kutsub komitee üles võimaldama kõnealustel kahetsusväärselt põhivõrgust välja jäetud piirkondadel osaleda meremagistraale puudutavates meetmetes;

7.

juhib Euroopa Komisjoni tähelepanu tõigale, et maailmas võib täheldada põhjalikke muutusi majandusliku arengu ja territooriumi vahelises suhtes ning seoses uut tüüpi linna- ja makropiirkondliku süsteemi tekkimisega, mis toimib ühtaegu nii ülemaailmsel kui ka kohalikul tasandil (7). Sel põhjusel tuleks rahastu mis tahes reformimisel arvesse võtta arutelu selle üle, kuidas Euroopa strateegilised transporditaristud võivad kaasa aidata tööstustegevuse tagasitoomisele Euroopasse, (8) kuidas ülemaailmne geopoliitiline risk mõjutab väärtusahelate lühendamist, milline osatähtsus on piirkondlike valitsuste juhtimisstruktuuride kvaliteedil, tehnoloogilise integreerimise protsessidel või riigisiseste piirkondlike erinevuste suurenemisel (piirkondades võib viimasel ajal täheldada erinevuste tekkimist elaniku kohta arvestatava SKP ning riigisisese ühtekuuluvuse osas, millega kaasnevad riikide omavahelise lähenemise protsessid (9)). Samas tuleb seoses negatiivse dünaamikaga märkida, et eelarve kohandamise protsessid on kohustanud piirkondi vähendama oma investeeringuid, iseäranis transporditaristuga seotud sektorites (10). Kuigi 2014. aastal hakkasid avaliku sektori investeeringud tasapisi taastuma keskvalitsuste tasandil, muu hulgas tänu valitsemissektori eelarve puudujäägi kasutamisele, jätkus langus riigi tasandist madalamal tasandil, (11) mis on suurendanud erinevusi piirkondade vahel ja tugevdanud tsentraliseerimist. Rahastu tulevasel läbivaatamisel tuleks arvestada kõnealuse uue kontekstiga ja kavandada meetmeid Euroopa strateegilise transporditaristu pakutavate võimaluste ärakasutamiseks, et vähendada tööstuses ja geopoliitilises valdkonnas tuvastatud riske, et leevendada piirkondlike erinevuste suurenemist ja pöörata ümber negatiivsed arengusuunad avaliku sektori investeeringute vallas;

8.

tunnistab komisjoni kavatsust rahastada üleeuroopalist transpordivõrku Euroopa ühendamise rahastu kaudu. Esialgne 33,2 miljardi euro suurune eelarve moodustas märkimisväärse rahalise kohustuse. Peale selle on kaasrahastamise seisukohast oluline kavatsus kasutada mehhanismi puhul erasektori kapitali ja algatusi (12);

9.

peab siiski kahetsusväärseks viimase kümne aasta jooksul rakendatud kokkuhoiupoliitika tagajärjel kehtestatud eelarvepiiranguid. Sellise poliitika rakendamise esimeste aastate jooksul tehtud kärped võiksid muuta saavutamatuks aastateks 2020, 2030 (põhivõrk) ja 2050 (üldine võrk) seatud eesmärgid;

10.

tuletab seoses sellega ja mitmeaastase programmi läbivaatamisega meelde, et määrustega (EL) nr 1315/2013 ja (EL) nr 1316/2013 kehtestatud eesmärkide puhul on tegemist siduvate ühenduse tasandi kohustustega;

11.

kutsub seetõttu üles uurima põhjalikult võimalusi, kuidas subsidiaarsuse põhimõtet (alt üles suunatud perspektiiv) järgides suurendada rahastu praeguseid vahendeid, pöörates seejuures eritähelepanu kohalike, suurlinnade ja piirkondlike sidusrühmade sõnastatud rohujuuretasandi vajadustele, et parandada kooskõlastamist rahastamisega seotud eri fondide vahel (EFSI, Euroopa ühendamise rahastu, Ühtekuuluvusfond) või Euroopa Investeerimispanga kavandatud teiste vahenditega – ilma et Euroopa ühendamise rahastu vahendeid vähendataks taas EFSI kasuks – ning selgitades konkreetsete konkursikutsete ajakava, mille võiks avaldada finantsperspektiivi algusaastail ja mis võimaldaks paremat planeerimist ja seega asjaomastel sidusrühmadel kutsete avaldamiseks paremini valmistuda;

12.

rõhutab, et Euroopa ühendamise rahastust antavad toetused ja teised sarnased rahastud ei peaks konkureerima EFSIga ega selle turukeskse suunitlusega, millega püütakse kaasata uut kapitali ja mobiliseerida seisvat kapitali. Seetõttu leiab komitee, et EFSI ja Euroopa ühendamise rahastu eesmärgid on erinevad, mistõttu ei saa neid üksteisega asendada. Küll aga juhul, kui kahe rahastu vahel on võimalik sünergia, on soovitav neid vahendeid optimaalselt kombineerida, et stimuleerida ELi investeeringuid;

13.

soovitab lisaks komisjonil seoses Euroopa Liidu lepingu artikli 50 (Brexit) kohaldamisega algatada õiguslikud ja poliitilised vahendid, mida on vaja piisavate eelarvevahendite tagamiseks transpordipoliitikale üleeuroopalise transpordivõrgu vallas, hõlmates soovituslikke ja paindlikke eraldisi, mida võib vajaduse korral täiendada;

14.

juhib tähelepanu sellele, et viivitused üleeuroopalise transpordivõrgu osade rakendamisel vähendavad projektis osalevate piirkondade kasvuvõimalusi ja piiravad võrgustikes tehtava piirkondadevahelise koostöö mõju;

15.

leiab, et Ühtekuuluvusfondist rahastatavate riikide intensiivsema tegutsemise vajadust arvestades ning Euroopa ühendamise rahastu ja Ühtekuuluvusfondi täiendavuse tagamiseks tuleks säilitada Ühtekuuluvusfondist rahastatavate riikide finantsraamistik;

16.

kutsub komisjoni üles tegema sihikindlaid jõupingutusi, et parandada projektide valimist, haldamist ja juhtimist ning järelevalvet rahastuga seotud meetmete üle selliste algatuste kaudu nagu

17.

rõhutab, et üleeuroopalise transpordivõrgu rahastamine energia- ja telekommunikatsioonisektoriga jagatavast vahendist näib kunstlik. Transpordipoliitika on selgelt määratletud ja seega soovitab komitee seda rahastada selleks ettenähtud vahenditest;

18.

hoiatab, et eeskätt ühtekuuluvusfondist toetust saavad liikmesriigid peavad rohkem kasutama tehnilist abi, mis on rakenduskavade jaoks saadaval, et edendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning teiste osalejate suutlikkust ELi rahastamisvahendeid kasutada. Euroopa ühendamise rahastu raames on eriti oluline, et ka vähem arenenud liikmesriigid koostaksid tehnilist abi kasutades kvaliteetseid projekte ning saaksid seega olla projektikonkurssidel ELi kaasrahastamist taotledes teiste liikmesriikidega võrdsed kandidaadid;

19.

leiab, et transpordiprojektide rahastamine Euroopa ühendamise rahastust peab peaasjalikult põhinema toetustel, kuid asjakohased võivad olla ka laenud, tagatised ja omavahendid;

20.

juhib tähelepanu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suurele vastutusele avaliku sektori investeeringute rakendamisel ja nende üle järelevalve teostamisel üldiselt. 2014. aastal vastutasid OECD riikides omavalitsused 40 % eest avaliku sektori kulutustest, 50 % eest riigihangetest, 59 % eest avaliku sektori investeeringutest ja 63 % eest avaliku sektori personalikuludest (15);

21.

märgib, et seoses sellega tuleb meenutada, et ELis on usaldus institutsioonide vastu sõltuvalt valitsemistasandist erinev (tavaliselt on see seda suurem, mida lähemal asub institutsioon kodanikule) (16). Praegu on inimeste usaldus riigi tasandist madalama tasandi valitsuste vastu suurem kui haldushierarhias kõrgemal positsioonil asuvate valitsustasandite vastu (17). Lisaks on piirkonnad ja kohalikud omavalitsused tasand, kus saab kõige paremini välja selgitada vajadused ja ressursid, kõige hõlpsamalt ühendada avaliku ja erasektori koostöö ja kus on tõenäolisem, et halduse aruandlus ja läbipaistvus on tagatud. Seetõttu tuleks rahastu eelseisval läbivaatamisel lähtuda üleeuroopalise transpordivõrgu puhul mitme tasandi haldusasutuste vahelise nn ühistegevuse vaatenurgast (18);

22.

leiab, et sellega seoses peaks komisjon tagama, et TEN-T eesmärgid kaasataks liikmesriikide kavadesse, andes eelistuse liikmesriikide projektidele, mis on kooskõlas TEN-T-ga;

23.

kutsub seetõttu komisjoni üles projektide valimise protsesside ning nende haldamise, jälgimise ja kontrollimise detsentraliseerimisele piirkondade suurema kaasamise kaudu rahastusse, mis eeldab järgmist:

24.

rõhutab üldist kasu, mida toob üleeuroopalise transpordivõrgu väljaarendamine ELi kodanike igapäevaelus. Kogu projekti tuntuse suurendamiseks ELi tasandil ja Euroopa transpordistrateegiate edendamiseks soovitab komitee ametiasutustele kõigi üleeuroopaliste transpordivõrkude märgistamist ELi ühtlustatud viisil, märgistades põhi- ja üldvõrgu taristu, sõlmpunktid ja koridorid. Komitee soovitab ametiasutustele võrgu transpordisõlmede erikohtlemist, sest need on selgete ja hästi määratletud ühendustega juurdepääsupunktid teisestele ja kolmandastele transpordivõrkudele. Sellega seoses tehakse ettepanek, et liikmesriigid ja piirkonnad arvestaksid TEN-T-ga kohalike maanteetranspordivoogude ja piirkondlike raudteetranspordivoogude kavandamisel ja rakendamisel, et tagada terviklik perspektiiv, mis suurendab ja parandab kõigi kodanike liikuvust, mis on sotsiaalse kaasatuse ja keskkonnakaitse jaoks määrava tähtsusega tegur. Samuti on soovitav pöörata erilist tähelepanu saarepiirkondadele, et luua sobival viisil vajalikud lennu- ja meretranspordi ühendused, mis tagaksid inimeste ja kaupade juurdepääsu põhivõrku võimalikult vähe koormavatel tingimustel;

25.

peab vajalikuks luua probleemse raudteetaristuga piirkondades nii kohalikul kui ka piirkondlikul tasandil vajalik taristu, et võimaldada raudteetranspordi kasutamist samadel tingimustel teiste liikmesriikidega;

26.

soovitab sellega seoses üksikasjalikult analüüsida küsimusi, mis on seotud saavutuste propageerimise ning eesmärkide ja tulemuste läbipaistvusega. Rahastut ja TEN-T kaarte tuleks kodanikele lähemalt tutvustada infopunktide, infograafikute ja dokumentide abil;

27.

juhib tähelepanu sellele, et praegu ei ole ELi, riigi ja piirkonna tasandi strateegiadokumentides nimetatud olulisimad transpordivaldkonna investeeringud piisavalt tõhusalt koordineeritud ja seostatud. Euroopa ühendamise rahastu haldamisel ja rakendamisel ei arvestatud piirkondlike omavalitsustega – see vähendab võimalusi hinnata eri rahastamisallikate raames kavandatud investeeringute lisaväärtust, sidusust ja täiendavust. Koordineerimisfunktsiooni võiks toetada ELi makropiirkondlike strateegiate kaudu;

28.

juhib tähelepanu sellele, et olemasolevad rahalised vahendid tuleks peamiselt suunata esmase põhivõrgu prioriteetidele, arvestades võimalust tugevdada mitmeliigilise transpordi ühendusi (sadam, raudtee). Mis tahes järelejäänud vahendeid võiks kasutada selliste väiksemate projektide teiseseks tehniliseks ja eelarveliseks toetamiseks, millel on väiksemad võimalused erasektori rahastamisele juurde pääseda (nende väiksema lühiajalise majandusliku tasuvuse tõttu), eeldusel et nendega luuakse suur Euroopa lisaväärtus, näiteks pakkudes loomulikku ühendust põhivõrguga või täiendades seda oluliste piirkondlike või piirkondadevaheliste elementidega, tingimusel et need on strateegiliselt ja struktuuriliselt tähtsad ning lühikese ajaga teostatavad. Seda tuleks tulevase läbivaatamise raames edasi arendada kahel suunal: projektid, mis aitavad suurendada kauba- ja reisijateveo sujuvust esmatähtsate koridoride kaudu, ja projektid, mis lisavad selget väärtust ligipääsetavuse, ühenduvuse ja territoriaalse ühtekuuluvuse seisukohast;

29.

on seisukohal, et kõigepealt tuleks asuda arutlema üleeuroopalise transpordivõrgu nn välise mõõtme üle, eelkõige seoses kolmandate riikide ja Euroopa koostöö strateegiliste piirkondadega, nagu Vahemere piirkond, Läänemere piirkond, idapoolsed naaberriigid, praegune ja tulevane Euroopa Majanduspiirkond ning muud erilist geopoliitilist ja majanduslikku huvi pakkuvad piirkonnad;

30.

kiidab heaks Euroopa ühendamise rahastut käsitleva määruse I lisa IV osas seatud kolm spetsiifilist transpordialast eesmärki ja protsendimäära, ent taotleb siiski määruse rahastamismäärasid käsitleva artikli 10 muutmist, kutsudes üles neid suurendama meetmete puhul, mis on seotud prioriteetsete linnatranspordisõlmede, sadamate, meretranspordi, mitmeliigiliste platvormide ja transpordiühenduste (nagu veoautode transportimine raudteel) ja võrkude viimaste lõikudega;

31.

teeb ettepaneku jätkata ühise tehnilise standardi kindlaksmääramist Euroopa ühendamise rahastu suhtes abikõlblike projektide jaoks, et saavutada ELis ühtlustatud tingimused üleeuroopaliste transpordikoridoride kiiruse, suutlikkuse, UIC-rööpmelaiuse ja töökindluse osas ning alternatiivkütuseid pakkuvate laadimisjaamade suhtes kohaldavad nõuded;

32.

on seisukohal, et piiriülene transport peab olema prioriteet: need võrgu osad pakuvad liikmesriikidele kõige vähem huvi ja loovad kahtlemata Euroopa lisaväärtust;

33.

teeb ettepaneku luua ELi linnade tegevuskavas uus transpordisõlmede partnerlus kõrvuti olemasoleva linnalise liikumiskeskkonna partnerlusega. Selle eesmärk oleks analüüsida üleeuroopaliste transpordivõrkude kulgemist läbi linnades ja suurlinnades asuvate transpordisõlmede ning nende kaasamist linnade dünaamikasse, linnapiirkondade logistikasse ning eelkõige võrkude esimestele ja viimastele lõikudele suunatud projektidesse, nagu kinnitati Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2017. aasta resolutsioonis ELi logistika ja mitmeliigilise transpordi kohta uutes üleeuroopalise transpordivõrgu koridorides (19). Nagu resolutsioonis märgiti, asub just nimelt linnatranspordisõlmedes suur hulk transpordiliike ja seal leiavad aset kogu logistikaahela jaoks võtmetähtsusega ümberlaadimised ja viimase etapi jaotus ning just nimelt kõnealustes sõlmkohtades tuleb luua vajalikud tingimused energia- ja transpordivõrkude ühendamiseks digiruumiga;

34.

märgib, et lisaks tuleks kaaluda territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamist, kasutades ELi raudteevõrgus igal pool ja iseäranis piiriüleselt standardset UIC-rööpmelaiust, suurendades näiteks raudteeveeremi siseturu konkurentsivõimet, ning suurendada territoriaalset tasakaalu, lisades kõigi ELi piirkondade juurdepääsetavuse ja ühenduvuse kriteeriumid 2020. aasta järgseks ajaks;

35.

tuletab meelde keskkonnasäästlikkuse suurt olulisust Euroopa ühendamise rahastu puhul ning taotleb sellest tulenevalt, et vahendite jaotamisel suurendataks kõnealuse valdkonna vahendeid, võttes arvesse kliimamuutuste mõju. Sellega seoses nõuab komitee, et projektide premeerimismehhanismide kaudu suurendataks toetust transpordi mitmeliigilisusega seotud – ja CO2-heite vähendamise seisukohast märkimisväärset mõju avaldavatele – vahenditele, nagu nt meremagistraalid, ja muudele samalaadsetele projektidele, millega edendatakse sotsiaalset, majanduslikku ja keskkonnaalast kestlikkust ning kliimamuutuste leevendamist, laiendatakse elektrifitseeritud raudteevõrke ja maanteetranspordis kasutatavaid alternatiivkütuseid pakkuvate laadimisjaamade võrke, kasutatakse ära digitehnoloogia potentsiaali transpordisektoris ning võetakse meetmeid sadamarajatiste kohandamiseks. Komitee viitab ka oma arvamusele teemal „Euroopa vähese heitega liikuvuse strateegia“ (20);

36.

leiab, et Euroopa ühendamise rahastu läbivaatamise käigus tuleks võtta arvesse ringmajanduse raames liikuvus- ja tootmismustrites avalduvaid uusi tarbimise suundumusi;

37.

teeb ettepaneku kiirendada kestliku transpordi toetusmeetmeid, kaaludes selliseid võimalikke meetmeid nagu Euroopa ökopreemia, taristu võimalik maksustamine ja eurovignette’i direktiivi läbivaatamine. Eri maksudest saadava tuluga võiks rahastada Euroopa ühendamise rahastu eelarvet;

38.

märgib, et üleeuroopalise transpordivõrgu eri lahenduste analüüsimisel tuleb arvesse võtta kestlikku arengut nii sotsiaalsest, majanduslikust kui ka keskkonna aspektist. Sellega seoses ei tohiks tähelepanuta jätta ühendusi piirkondadega, mis seisavad silmitsi mitmesuguste probleemidega, nagu äärepoolne või saareline asukoht või majandusliku, demograafilise või rändetasakaalu puudumine.

13.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 54/21

1.

toetab ideed, et keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise eesmärk on parandada ühiseid teadmisi praeguste puuduste kohta ELi keskkonnapoliitika ja keskkonnaalaste õigusaktide rakendamisel liikmesriikides, pakkuda uusi lahendusi, mis toetaksid õiguslikku jõustamist, tegeleda nende puuduste algpõhjuste ja sageli valdkonnaüleste põhjustega ning püüda ergutada heade tavade tutvustamist;

2.

tunnistab, et 2017. aasta veebruaris avaldatud keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise pakett (1) annab 28 riigi aruannete alusel esimese põhjaliku ülevaate sellest, kuidas kohaldatakse ELi keskkonnapoliitikat ja keskkonnaalaseid õigusakte liikmesriikides kohapeal. Sellest ilmneb, et keskkonnapoliitika toimib, kuid suuri järjepidevusega seotud puudusi esineb eeskirjade ja poliitika praktikas rakendamisel kogu Euroopas;

3.

rõhutab, et ELi keskkonnapoliitika edukas rakendamine eeldab tihedat koostööd kõigi valitsustasandite vahel, alates kohalikust kuni ELi tasandini. Seepärast on komiteel hea meel, et komisjoni teatises viidatakse sõnaselgelt koostööle Euroopa Regioonide Komiteega. Samas meenutab komitee, et paljudes liikmesriikides on vajalikud täiendavad parandused, et tagada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tõhus osalemine rakendamise läbivaatamisel ja parandamisel;

4.

kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles kasutama parimal viisil keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamist selleks, et toetada keskkonnaküsimuste arvessevõtmist Euroopa poolaasta protsessi makromajanduslikes prioriteetides ning kestliku arengu eesmärkide saavutamist kestliku arengu tegevuskava 2030 raames;

5.

rõhutab vajadust pidada rakendamist käsitlevat struktureeritud dialoogi iga liikmesriigiga 2017.–2018. aasta jooksul ning kaasata asjakohaselt kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi eesmärgiga arutada, kuidas käsitleda struktuurseid küsimusi ja iga konkreetse liikmesriigi vajadusi;

6.

soovitab Euroopa Komisjonil olla keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise analüüsimisel jõulisem ja suurendada liikmesriikide võrreldavust. Euroopa Komisjon peaks keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise järgmises voorus esitama läbipaistva, kergesti mõistetava ülevaate individuaalsete liikmesriikide peamiste rakendusprobleemide osas tehtud edusammudest, mis ei peaks kaasa tooma liikmesriikide, piirkondade või linnade täiendavat aruandlust;

7.

kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles jätkuvalt tugevdama keskkonnaõiguse rakendamise ja täitmise tagamise ELi võrgustiku IMPEL rolli ja arendama edasi riiklikke IMPELi võrgustikke, mis koondavad kohalike ja piirkondlike ametiasutuste eksperte parimate tavade jagamiseks (2);

8.

on seisukohal, et keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise protsess tuleks võimalusel ja vajadusel siduda juba olemasolevate hindamismehhanismidega, mis puudutavad samuti Euroopa õigusaktide rakendamise edusamme, nt algatus „Make it Work“, IMPELi võrgustiku tegevus ja REFITi programm;

9.

tervitab Euroopa Komisjoni teatist õiguskaitse kättesaadavuse kohta keskkonnaõiguse valdkonnas (3) ning ootab komisjonilt 2017. aastal suuniseid keskkonnanõuetele vastavuse tagamise kohta kui täiendavat konkreetset algatust keskkonnaõiguse parema rakendamise toetamiseks (4);

10.

toetab Euroopa Komisjoni aruannet keskkonnaalase aruandluse ühtlustamise meetmete kohta, (5) mis põhineb komisjoni ELi keskkonnapoliitika seire- ja aruandekohustuste toimivuskontrollil, (6) millesse komitee andis panuse ettevalmistava arvamusega COR-2015-05660-00-00-AC-TRA. Komitee kordab Euroopa Komisjonile esitatud üleskutset rakendada seire- ja aruandekohustuste suhtes horisontaalset lähenemisviisi ning ootab seepärast, et komisjon kohaldaks sidusalt aruande meetmeid 1 ja 2, pakkudes välja õiguslikke muudatusi seoses aruandluskohustustega, mis on määratletud kehtivates või uutes õigusaktides eesmärgiga neid kohustusi ühtlustada ja lihtsustada;

11.

pakub Euroopa Komisjonile tihedat ja struktureeritud koostööd kogu keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise tsükli vältel, sealhulgas keskkonnaalase koostöö tehnilise ühisplatvormi tegevuse raames, (7) keskendudes kohalike ja piirkondlike omavalitsuste erinevatele struktuursetele rakendusprobleemidele ja nende lahendustele, nagu on rõhutatud arvamuse peatükis D. See hõlmab ka nende vahendite uurimist, mida komitee saab kasutada keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise riigipõhiste aruannete tugevdamiseks ja liikmesriikidele suuniste pakkumiseks, lisades territoriaalse mõõtme, võttes arvesse kogemusi, mille komitee on saanud strateegia „Euroopa 2020“ juhtimistsüklisse antud panuste koostamisel Euroopa poolaasta korrapärase hindamise kaudu kohalikust/piirkondlikust vaatepunktist;

12.

tunnustab asjaolu, et Euroopa Komisjon käsitleb oma teatises keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamist kui täiendust käimasolevatele rakendamisjõupingutustele, nagu nõuetele vastavuse tagamine ja rikkumismenetlused;

13.

peab oluliseks hinnata keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise süsteemi pärast kahte tsüklit (neli aastat), et kontrollida mehhanismi tõhusust;

14.

leiab, et keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine pakub võimaluse komitee ja Euroopa Parlamendi sihipäraseks koostööks ning arvamustevahetusteks ELi keskkonnaõiguse rakendamisega seotud probleemide ja lahenduste üle, tuues kokku kaasseadusandja huvid ja rakendusasutuste otsuselangetajate kogemused. Komitee kutsub Euroopa Parlamenti tegema tihedat koostööd nii ENVI komisjonis arutatavates küsimustes – keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine ning peamised rakendusprobleemid ja tuvastatud algpõhjused – kui ka parlamendi asjaomaste tulevaste rakendusaruannete osas, muu hulgas korraldades neil teemadel komitee ENVE komisjoni ja parlamendi ENVI komisjoni ühiseid koosolekuid;

15.

rõhutab oma valmisolekut anda panus nõukogus seoses keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamisega tulevikus peetavatesse aruteludesse, keskkonnaministrite mitteametlikesse kohtumistesse või muudesse nõukogu eesistujariikide tegevustesse, mis on seotud keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamisega. Komitee pakub oma abi selliste arutelude ja tegevuste ettevalmistamisel eeskätt nõukogu eesistujariikide taotlusel koostatavate sihipäraste arvamuste ning komitee ja komisjoni keskkonnaalase koostöö tehnilise ühisplatvormi koosolekute kaudu;

16.

teeb ettepaneku uurida võimalust korraldada teemapõhiseid koosolekuid tihedas koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi ELi eri paigus asuvate riiklike esindustega. Selliste ürituste eesmärk oleks arutada konkreetseid kohalikke rakendusprobleeme ja anda seeläbi panus riigipõhistesse aruannetesse;

17.

väljendab kahetsust, et Euroopa Komisjon piirdus keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamisel algselt jäätmekäitluse, looduse ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse, õhu kvaliteedi, mürasaaste, vee kvaliteedi ja veemajanduse valdkonnaga (8);

18.

kutsub Euroopa Komisjoni üles hõlmama keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise järgmisesse vooru olulise elemendina kliimamuutused ning kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise, tagades samas kooskõla energialiidu juhtimise sätetega. Komitee tuletab meelde kohalike ja piirkondlike omavalitsuste otsustavat rolli kliimamuutustega võitlemisel ning innustab sellega seoses piirkondlike ja kohalike kliimamuutuste eesmärkide koostamist ja seadmist lisaks riiklikult kindlaks määratud panustele, mis on Pariisi kokkuleppes kliimamuutustega seoses võetud riiklike kohustuste oluline osa;

19.

rõhutab vajadust lisada läbivaatamise järgmisesse vooru tööstusheidete direktiivi rakendamine. Seoses sellega peaks IMPELi võrgustikul olema protsessis suurem roll, et toetada heade tavade kogumist aastaks 2019;

20.

soovitab hõlmata ka kemikaale käsitleva ELi poliitika, mis on ELi keskkonnapoliitika nurgakivi. Keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine peaks tooma esile kemikaalide registreerimise, hindamise ja autoriseerimisega seotud puudused ja positiivsed kogemused;

21.

väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle avardada riigipõhiseid teadmisi avaliku halduse ja juhtimise kvaliteedi ning pädevuse jagunemise kohta riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste vahel ELi keskkonnaõiguse rakendamisel;

22.

tunnistab, et lisaks rakendamisega seotud puuduste täielikumale analüüsile keskkonnapoliitika traditsioonilistes valdkondades esitatakse keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise raames – esimest korda keskkonna valdkonnas – esialgsed järeldused puuduliku rakendamise võimalike algpõhjuste kohta;

23.

soovitab keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamisel keskenduda ebatõhusale koordineerimisele kohalike, piirkondlike ja riiklike ametiasutuste vahel, et käsitleda järgmisi aspekte: pädevuste ja kohustuste ebaselge jaotus, vähene haldussuutlikkus, ebapiisav rahastamine ja turupõhiste vahendite kasutamine, poliitikameetmete integreerimise ja sidususe puudumine, teadmiste ja andmete puudumine ning ebapiisavad nõuetele vastavuse tagamise mehhanismid (9);

24.

kutsub Euroopa Komisjoni üles töötama välja ühise metoodika keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise riiklike dialoogide pidamiseks ning andma suuniseid, et tagada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste täielik osalemine kogu protsessi vältel;

25.

juhib tähelepanu parema rakendamise ja parema õigusloome vastastikmõjule: ELi kasutatavaid vahendeid, ELi õigusaktide sidusust ja järjepidevust ning halduskoormust tuleb samuti uurida, kui näib, et keskkonnapoliitika eesmärke ei täideta;

26.

palub liikmesriikidel hõlbustada kohaliku ja piirkondliku keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise sisseviimist sarnaselt riiklikele läbivaatamistele;

27.

soovitab liikmesriikidel tihedamalt suhelda kohalike ja piirkondlike omavalitsustega juba poliitika väljatöötamise ja õigusaktide ülevõtmise etapis ning, nagu julgustati seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis, näiteks valitsustasandite vaheliste vertikaalsete töörühmade raames;

28.

rõhutab, et liikmesriikidel tuleb edasi arendada mehhanisme tõhusa vertikaalse koordineerimise parandamiseks, sealhulgas selge ülesannete jaotus eri valitsustasandite vahel;

29.

kutsub liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles veelgi vähendama killustatust, astudes muu hulgas selliseid samme nagu selliste integreeritud keskkonnalubade kasutuselevõtt, mis ühendavad erinevad valdkondlikud keskkonnaload, ning lihtsustades KMH ja KSH menetlusi (10);

30.

rõhutab, et nagu kinnitab ka keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine, puuduvad paljudel kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel rahalised, inim- ja tehnilised ressursid ELi keskkonnaalaste õigusaktide nõuetekohaseks rakendamiseks ning just väiksematel omavalitsustel on sageli piiratud ressursid selleks, et arendada oma tehnilisi eksperditeadmisi regulatiivsete nõuete valdkonnas. Komitee rõhutab seepärast vajadust ulatuslikuma abi järele ELi tasandil, kas otseselt või julgustades liikmesriike toetama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste horisontaalset koostööd (liikmesriikide sees ja piiriüleselt), et koondada projekte, jagada parimaid tavasid ja töötada välja ühised protsessid ja menetlused;

31.

kutsub liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles tagama, et kohalikele ja piirkondlikele keskkonnaasutustele eraldatud rahalised ja inimressursid vastaksid nende (neile üleantud) ülesannetele;

32.

kutsub Euroopa Komisjoni üles tegema ELi suunised kättesaadavaks mitmes keeles ning liikmesriike koostama ühised standardid, vormid, kontroll-lehed ja koolituskavad koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, et tagada rakendamise ja aruandluse järjepidevus;

33.

nõuab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused vaataksid läbi menetluste kvaliteedi, et ühtlustada keskkonnalubade väljastamist ja ühendada ressursid teiste osakondadega, saavutades nii mastaabisäästu ja lahendades keskkonnaprobleeme, mis ületavad halduspiire, kasutades samas ära ELi avaliku halduse kvaliteedi töövahendeid (11);

34.

palub Euroopa Komisjonil, liikmesriikidel ning kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel edendada kohalike ja piirkondlike ekspertide kaasamist IMPELi võrgustikku ning tulevasse keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise vastastikuse hindamise vahendisse;

35.

palub Euroopa Komisjonil ning eelkõige liikmesriikidel kaasata ELi suuniste ja ka seotud riiklike suuniste koostamisel kohalikke ja piirkondlikke eksperte, et saavutada suurem selgus ja paindlikkus nende rakendamisel;

36.

kutsub Euroopa Komisjoni üles eraldama piisava eelarve uuele keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise vastastikuse hindamise vahendile. Samuti peaks komisjon tagama vahendi täiendavuse IMPELi elluviidavate vastastikuste tegevustega ning korraldusasutuste keskkonnaalase teabevahetusega „TAIEX REGIO PEER 2 PEER“ vahendi raames;

37.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles kasutama liikmesriikide toel Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide strateegilise eesmärgi nr 11 raames kättesaadavat tehnilist abi, et suurendada oma keskkonnatalituste institutsioonilist ja haldussuutlikkust ning nende võimekust ESIFi rahastamisvahendite ärakasutamisel eelkõige suuremahuliste keskkonnataristute (eesmärk nr 6) puhul. Samuti julgustab komitee neid kasutama ELi struktuurireformi tugiprogrammi oma keskkonnahalduse parandamiseks;

38.

toetab ideed, et rohkem liikmesriike rajab ühtekuuluvuspoliitika korraldusasutuste ekspertide võrgustikke, mis tegelevad keskkonnainvesteeringute edendamisega;

39.

palub ELil järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ettevalmistamise käigus põhjalikult uurida võimalusi suurendada ELi rahastust keskkonnaalaste õigusaktide rakendamiseks, samuti võimalust eraldada teatav protsent selleks eesmärgiks;

40.

tunnistab, et veel üks keskkonnaalaste õigusaktide puuduliku rakendamise algpõhjus on keskkonnaküsimuste ebapiisav integreerimine teistesse poliitikavaldkondadesse ning tuletab seepärast meelde vajadust võtta keskseid keskkonna- ja kliimamuutuste eesmärke arvesse kõigis ELi meetmetes;

41.

palub kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel tagada nõuetekohane koordineerimine poliitilisel ja strateegilisel tasandil, võttes vastu kohaliku/piirkondliku kestliku arengu strateegia ja tagades keskkonnaküsimuste nõuetekohase integreerimise nende ruumilise planeerimise varajases etapis, et vähendada vastuolusid. Samuti kutsub komitee üles keskkonnaküsimuste nõuetekohasele integreerimisele varajases etapis keskkonnamõju strateegilise hindamise teel;

42.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles edendama vabatahtlikke valdkondlikke kokkuleppeid oluliste tööstussektoritega ja nn lepinguid riigiasutuste ja ühiskonna sidusrühmade vahel eesmärgiga pakkuda teavet, tuvastada probleeme ja leida lahendusi;

43.

rõhutab asjaolu, et EL peab ellu viima tugevamat ja tõhusamat saasteallikale suunatud poliitikat paljudes keskkonnapoliitika valdkondades, sest vastasel juhul on kohalikul ja piirkondlikul tasandil võimatu järgida keskkonnakvaliteedi standardeid käsitlevaid erinevaid ELi õigusakte;

44.

palub Euroopa Komisjonil ja liikmesriikidel pakkuda pädevatele kohalikele ja piirkondlikele ametiasutustele suuremat tuge nimetatud standardite ja eesmärkide täitmisel;

45.

nõuab, et Euroopa Komisjon teeks koostööd asjaomaste riiklike ametiasutuste, Euroopa Regioonide Komitee, ELi linnapeade pakti, ülemaailmse linnapeade kliima- ja energiapakti ja Kohalike Keskkonnainitsiatiivide Rahvusvahelise Nõukoguga, et töötada välja kohalikult ja piirkondlikult kindlaks määratud panuste kontseptsioon ja kasutuselevõtu metoodika, aidates nii kaasa COP21 Pariisi kliimakokkuleppe raames kokku lepitud kliimamuutustealaste eesmärkide saavutamisele. Teedrajavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasataks algselt vabatahtlikkuse alusel „kontseptsiooni tõestamise“ eesmärgil;

46.

tunnistab, et andmete piiratud kättesaadavus põhjustab jätkuvalt rakendusprobleeme eri valitsustasanditel paljudes liikmesriikides ning et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel võib olla keskne roll teadmiste ja andmete kogumisel ja üldsuse teavitamisel, innustades kodanike suuremat teadlikkust;

47.

peab tervitatavaks, et keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine peab olema rajatud olemasolevatele andmetele ja et see peaks viima nende andmete parema kasutamise ja võrdlemiseni, parandades nende kättesaadavust iseäranis kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks;

48.

toetab struktureeritud arutelu ülesannete ja ressursside asjakohase jaotuse üle liikmesriikides kohalike omavalitsuste, piirkondade ja riigi tasandi vahel, et tagada keskkonnaseisundit käsitlevate aruannete ja näitajate sidusus, tõhusus ja usaldusväärsus;

49.

kutsub liikmesriike üles arendama koostöös pädevate kohalike ja piirkondlike ametiasutustega struktureeritud rakendus- ja teaberaamistikke kõigi peamiste ELi keskkonnaalaste õigusaktide puhul;

50.

nõuab, et Euroopa Komisjon tagaks, et liikmesriigid ning nende kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused rakendaksid nõuetekohaselt keskkonnaalasele teabele juurdepääsu käsitlevas direktiivis sisalduvaid miinimumnõudeid;

51.

palub kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel kohaldada aktiivset teabepoliitikat. See peaks olema kahesuunaline (sealhulgas tagasiside mehhanismid) ning edastama rohkem kodanikele suunatud teavet, nagu kaardipõhised veebivahendid, veebirakendused ja hariduskampaaniad;

52.

toetab valitsusväliste organisatsioonide kaasamist keskkonnateabe kogumisse ja kodanike hulgas levitamisse ning nn kodanike teaduse kasutamist keskkonnaandmete kogumiseks;

53.

kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles toetama omavalitsusi e-lahenduste ja e-valitsuse rakendamisel, et parandada nende keskkonnaseiret ja -aruandlust, näiteks e-valitsuse tegevuskava 2016–2020, programmi LIFE, Euroopa ühendamise rahastu ja programmi „Horisont 2020“ kaudu ning Euroopa Keskkonnaameti võrgustiku „Reportnet 2.0“ kasutuselevõtu kontekstis (12);

54.

palub teha jõupingutusi kõigil tasanditel, et tagada elektrooniliste keskkonnaandmete jagamine ja Euroopa Ühenduse ruumiandmete infrastruktuuri (INSPIRE) edasiarendamine (13). Samuti tuleks tugevdada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamist INSPIRE protsessi;

55.

on mures, et keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise analüüsist nähtub, et sageli esineb probleeme nõuetele vastavuse kontrollimise ja nõuete täitmise tagamisega ebatõhusate karistuste ning inspektorite ja prokuröride puuduliku suhtluse tõttu. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel võib nõuetele vastavuse tagamisega seotud tegevuste elluviimisel olla probleeme ebaühtlaste ELi sätete tõlgendamisel ja integreerimisel. Paljud kohalikud omavalitsused on liiga väikesed, et tagada keskkonnaõiguse asjakohane rakendamine;

56.

palub kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel tagada volituste selge määratlemine ja jagamine ning pädevate ametiasutuste professionaalsus, teha tõhusat koostööd riigiasutustega (st politsei, toll ja prokuratuur) ning uurida ühiste piirkondlike keskkonnaalaste õiguskaitseasutuste loomise võimalusi, juhul kui nende endi kontrollivolitused on piiratud;

57.

kutsub riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi üles kohaldama nõuetele vastavuse tagamisel riskipõhist lähenemisviisi, tagades järelevalve, edendamise ja nõuete täitmise parima kombinatsiooni ning piiratud ressursside sihipärasema kasutamise;

58.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles tegelema nõuetele vastavuse edendamisega, mis hõlmab koostööd reguleeritud äriringkondade, asjaomaste valitsusväliste organisatsioonide ja kodanikega, kuna nad asuvad ettevõtjatele ja kodanikele lähedal;

59.

palub liikmesriikidel ning kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel võtta kiireid jõustamismeetmeid ning kehtestada proportsionaalsed ja hoiatavad karistused ELi keskkonnaõiguse rikkumise eest ning sellest tulenevalt kohaldada keskkonnakuritegusid käsitlevat direktiivi 2008/99/EÜ;

60.

kutsub riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi üles tegelema korruptsiooniprobleemiga ning tagama kohtusüsteemide nõuetekohase toimimise keskkonnavaldkonnas, säilitades kodanikele ELi keskkonnaalaste õigusaktidega (14) antud menetlusõigused;

61.

toetab liikmesriikide, piirkondlike omavalitsuste ning kohalike omavalitsuste liitude kõiki algatusi suurendada oma teadmisi selliste Euroopa võrgustike heade tavade tutvustamise kaudu, nagu IMPEL, Euroopa prokuröride võrgustik keskkonnaküsimustes ja politseiametnike võrgustik;

62.

kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles jätkuvalt tugevdama IMPELi rolli ja arendama edasi riiklikke IMPELi võrgustikke, mis koondavad piirkondlike ja kohalike ametiasutuste eksperte parimate tavade jagamiseks.

13.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 54/27

1.

tõdeb, et koostoimelisi intelligentseid transpordisüsteeme (C-ITS-süsteemid) käsitlev Euroopa strateegia on oluline samm koostoimelise, ühendatud ja automatiseeritud liikuvuse strateegia poole. C-ITS-süsteemide integreeritud rakendamine transpordisüsteemides linnade ja piirkondade sees ja nende vahel võib pakkuda olulisi ühiskondlikke eeliseid, nagu suurem ohutus, puhtam keskkond, parem juurdepääs, sotsiaalne kaasatus ja rohkem töökohti;

2.

taotleb teatises nimetatud meetmete kõrval ulatuslikumaid meetmeid, et kasutada täielikult ära C-ITS-süsteemide võimalused ning saavutada kaugemale ulatuvad eesmärgid, nagu vähese heitega täielikult automatiseeritud mitmeliigiline transport, liikuvus kui teenus ning uksest ukseni transport, eelkõige sotsiaalse kaasatuse edendamiseks;

3.

tunnistab, et lõppeesmärkideni jõudmine eeldab erinevaid muid elemente, mida komisjon eri tööpakettides nii paralleelselt kui ka järjestikku arendab, näiteks vähese heitega transporti edendavad meetmed ning füüsilise taristu osas vajalike kohanduste kindlaksmääramine;

4.

soovib, et EL täidaks koordineerivat rolli koostalitlusvõimelise süsteemi väljatöötamisel transpordisidesüsteeme ja -tehnoloogiaid käsitlevate standardite ja eeskirjade valdkonnas;

5.

on arvamusel, et lõppeesmärkide saavutamiseks on keskse tähtsusega koostöö kohalike ja piirkondlike omavalitsustega iga vaheetapi elluviimisel ning seetõttu peaks komisjon neid sellesse aktiivsemalt ja ulatuslikumalt kaasama;

6.

kutsub komisjoni üles tõhusamalt teavitama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi sellest, kuidas on ELi eri meetmed omavahel seotud ja mis on nende eesmärgid. See eeldab sidusamat ja sihipärasemat teabevahetust kohalike ja piirkondlike omavalitsustega komisjoni erinevate omavahel tihedalt seotud tööpakettide teemal. Vaid siis saavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused täita rolli, mis on vajalik eesmärkide saavutamiseks ning eri linnade ja piirkondade koostalitluse võimaldamiseks;

7.

kutsub komisjoni üles võtma – muu hulgas kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasabil – konkreetseid meetmeid, et suurendada eelkõige üldsuse toetust, kuna see on vajalik vähese heitega automatiseeritud liikuvuse lõppeesmärkide saavutamiseks. Üldsuse toetus ei ole vajalik mitte üksnes selleks, et vahetada C-ITS-süsteemide jaoks vajalikke andmeid, vaid eelkõige üha enam automatiseeritud transpordi omaksvõtmiseks. Seejuures peaks tehnika olema kasutajate teenistuses;

8.

nendib, et enamik sõitudest ja vedudest leiab aset lühikestel distantsidel ühe piirkonna sees. Eurostati andmetel põhinevatest arvutustest nähtub, et üle poole kõikidest maanteel veetavatest kaupadest (massi järgi arvestatuna) toimetatakse vähem kui 50 km kaugusele ja rohkem kui kolm neljandikku kaupadest vähem kui 150 km kaugusele. Reisijateveo puhul on vahemaad enamasti veel lühemad;

9.

palub seepärast ka konkreetseid meetmeid ja rahastamisvahendeid C-ITS-süsteemide rakendamiseks väljaspool üleeuroopalist transpordivõrku;

10.

nõuab, et komisjon (kooskõlas programmi „Horisont 2020“ raames tehtavate teadusuuringute tähelepanu keskpunkti hiljutise nihutamisega transpordiliikide ühendamisele ja seostele automatiseerimisega) järgiks erilähenemisviisi C-ITS-süsteemide kasutuselevõtul mitmeliigilistes transpordisõlmedes. See peab olema kooskõlas koridoride puhul kasutatava lähenemisviisiga, et saavutada seeläbi integreeritud transpordisüsteem;

11.

juhib tähelepanu asjaolule, et need sõlmpunktid asuvad eelkõige linnapiirkondades ja linnades, kus C-ITS-süsteemid ja mitmeliigiline transport saavad anda suurima panuse, et vähendada liikluse ja transpordi negatiivseid mõjusid, nagu ummikud, õhusaaste, parkimisprobleemid ja vähene liiklusohutus. Jalgrattaliiklus moodustab samuti osa mitmeliigilisest transpordist ja on omane iseäranis just piirkondlikule ja kohalikule tasandile;

12.

tõdeb, et komisjon on siiani pööranud palju tähelepanu autovedudele maanteel, ent automatiseeritud süsteemid on päevakorras ja arendamisel ka ühistranspordis, siseveetranspordis, lennuliikluses ja raudteetranspordis (nt mehitamata õhusõidukid ja Hyperloop);

13.

kutsub seepärast üles toetama ühendusi ja koostalitlust ühistranspordiga ja eri transpordiliikide vahel sihipäraste meetmete abil juba algusest peale;

14.

tõdeb, et komisjon soovib õigustatult võtta ka meetmeid vähem kaitstud liiklejate heaks, ent see eeldab ka suurema tähelepanu pööramist kohalikele ja piirkondlikele oludele;

15.

nõuab konkreetseid meetmeid kõigile vähem kaitstud liiklejatele, st jalakäijate ja jalgratturite kõrval ka elektrijalgrataste, motorollerite, mootorrataste ja puuetega inimeste (elektriliste) sõidukite kasutajatele;

16.

tunnistab, et suur liiklustihedus ja peenekoeline taristu linnapiirkondades loob keeruka liikluspildi, mis esitab konkreetseid nõudmisi C-ITS-süsteemidele. Seepärast viiakse Euroopa sellistes piirkondades ja linnades läbi katseid ja projekte, et tagada C-ITS-süsteemide edu ka seesuguses keskkonnas;

17.

tõdeb, et C-ITS-süsteemide kasutuselevõtt linnapiirkondades ja iseäranis linnades on keeruline ja seetõttu ärimudelite väljatöötamiseks vähem atraktiivne;

18.

kutsub komisjoni üles võtma meetmeid, et kõrvaldada takistused C-ITS-süsteemide kasutuselevõtult linnapiirkondades ja linnades;

19.

nõuab lisaks meetmeid tagamaks, et süsteemid, mida seal rakendatakse ja katsetatakse, ühilduvad hästi pikematele vahemaadele ettenähtud, st riikide- ja piirkondadevaheliste liiklus- ja transpordisüsteemidega;

20.

on seisukohal, et C-ITS-süsteemid kui automatiseeritud transpordi, liikuvuse kui teenuse ja uksest ukseni transpordi alustalad võivad edendada ka sotsiaalset kaasatust. See puudutab nende inimeste töökohtadele juurdepääsu ja liikuvust, kes ei saa täna olemasolevaid transpordisüsteeme kasutada või kelle jaoks see on keeruline, näiteks eakad ja puuetega inimesed. C-ITS-süsteemid võivad pikas perspektiivis aidata kaasa transporditeenuste parandamisele eeskätt maapiirkondades, kus ühistransport on surve all või juba kadunud. Kohandatud automatiseeritud transport võib pakkuda lahenduse hõredamalt asustatud piirkondades;

21.

tõdeb, et hõredamalt asustatud maapiirkondade jaoks võib ka olla keeruline töötada välja ärimudeleid ilma kohalike ja piirkondlike omavalitsuste abita;

22.

kutsub seepärast komisjoni üles innustama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi edendama ja lihtsustama C-ITS-süsteemide kasutuselevõttu ka äärealadel ja äärepoolseimates piirkondades, vähem arenenud piirkondades, saarepiirkondades ja teistes hõredamalt asustatud piirkondades;

23.

märgib, et C-ITS-strateegia on teel automatiseeritud transpordi poole endiselt suunatud esmajoones keskpika perspektiivi vaheetappidele;

24.

palub komisjonil töötada välja ka stsenaariumid ja valmistada ette meetmed pikemaajaliseks arenguks täielikult automatiseeritud transpordi suunas, mis toob tulevikus kõige suuremat majanduslikku ja ühiskondlikku kasu;

25.

palub selleks ette näha vajalikud rahalised vahendid ka pärast 2019. aastat;

26.

kutsub komisjoni üles võtma meetmeid teiste transpordiliikide, ühendvedude ning ulatuslikuma rakendamise edendamiseks pikemas perspektiivis (lisaks teatises nimetatud meetmetele, mis on täielikult suunatud maanteetranspordile ja hõlmavad suhteliselt lühikest ajavahemikku);

27.

palub komisjonil töötada välja ulatuslikuma ja terviklikuma pikaajalise lähenemisviisi, milles keskendutakse sellistele käsitustele nagu liikuvus kui teenus ja uksest ukseni transport ning neist majandusarengule ja sotsiaalsele kaasatusele avalduvale positiivsele mõjule ning samuti vähese heitega transpordile;

28.

palub komisjonil välja tuua, milliseid konkreetseid samme tuleb astuda ja milliseid meetmeid võtta erinevate stsenaariumide korral;

29.

kutsub komisjoni üles töötama välja teabevahetuskava üldsuse toetuse kindlustamiseks;

30.

kutsub üles aktiivselt kaasama linnu ja piirkondi ning nende esindajaid, nagu Euroopa Regioonide Komitee, C-ITS-süsteeme käsitleva Euroopa poliitika edasiarendamise igas etapis;

31.

on seisukohal, et eri transpordiliikide koostalitlusvõime eeldab täiendavaid meetmeid nii kauba- kui ka reisijateveo osas. Teabevooge peab olema võimalik omavahel ühendada, kuid see eeldab enamat kui vaid teabevahetussüsteemide (5G jne) koordineerimine, näiteks võimalust ühendada eri transpordiliikide andmeid. Selles protsessis saavad andmeid nii kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kui ka eraettevõtjad (sõidukitootjad, navigatsioonisüsteemide käitajad, liikuvusteenuse pakkujad jne), viimatinimetatud aga ei pea tegema oma andmeid anonüümses vormis kättesaadavaks teistele kasutajatele, näiteks taristuettevõtjatele. Taristuettevõtjad, sageli kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, sõltuvad aga ohutu ja tõhusa liikluskorralduse tagamisel ning oma taristu käitamisel võimalikult täieulatuslikust ja ajakohasest teabest. Seda andmete vastastikuse jagamise ja juurdepääsu vajalikku aspekti, mis on seni reguleeritud üksnes andmete edastamise puhul ametiasutustelt eraettevõtjatele (direktiiv 2003/98/EÜ avaliku sektori valduses oleva teabe taaskasutamise kohta), teatises ei käsitleta;

32.

kutsub üles võtma lisaks teatises nimetatud sidetehnoloogia meetmetele meetmeid ka teabeahelate korraldamiseks. Oluline ei ole ainult küsimus, kuidas, vaid eelkõige millist teavet edastatakse;

33.

nendib, et teabeahela teatud aspekte on siiski võimalik reguleerida ainuüksi rahvusvahelisel või Euroopa tasandil, näiteks sõidukiandmetele juurdepääs ja nende kättesaadavus;

34.

juhib tähelepanu sellele, et siin on keskse tähtsusega ennekõike ka kohalike ja piirkondlike omavalitsuste toetus ja koostöö, et tagada teabe kättesaadavus kohalikest ja piirkondlikest liiklusjuhtimissüsteemidest;

35.

tõdeb, et koostalitlusvõime ei eelda mitte ainult meetmeid info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas, vaid ka kohandusi füüsilises taristus;

36.

kutsub komisjoni üles teavitama sellest aegsasti kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi. Investeeringuid kohalikku ja piirkondlikku taristusse tuleb teha nii, et need vastaksid C-ITS-süsteemide nõudmistele. Koostalitlusvõime jaoks on vajalik suurem ühtsus;

37.

märgib, et eri transpordiliikide koostalitlusvõime Euroopas eeldab ELilt suurema tähelepanu pööramist mitmeliigiliste transpordisõlmede (jaamad ja terminalid) tähtsusele C-ITS-süsteemide jaoks ning et need asuvad peaasjalikult linnapiirkondades ja linnades;

38.

kutsub komisjoni üles tooma koos kohalike piirkondlike omavalitsustega (nende esindajatega) välja C-ITS-süsteemide kohaldamise kitsaskohad mitmeliigilistes transpordisõlmedes ning töötama välja meetmed nende kõrvaldamiseks;

39.

nõustub, et koostalitlusvõimelise süsteemi saavutamiseks on soovitavad ELi eeskirjad sidesüsteeme ja -tehnoloogiaid käsitlevate standardite ja õigusaktide valdkonnas;

40.

kutsub komisjoni üles kaasama õigusraamistike väljatöötamisse tihedalt ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused (nende esindajad), võttes arvesse nende tähtsust C-ITS-süsteemide arendamisel;

41.

on seisukohal, et nii C-ITS-süsteemide rakendamiseks kui ka lõppeesmärkide saavutamiseks (kestliku automatiseeritud transpordi kasutuselevõtt, liikuvus kui teenus ja uksest ukseni transport) on reguleerivate meetmete kõrval ELi tasandil ennekõike vajalikud ka järgmised meetmed:

42.

tõdeb, et komisjon pöörab teatises õigustatult tähelepanu rahvusvahelisele koostööle riikide vahel, kuid et paljud tegevused C-ITS-lahenduste võimaldamiseks leiavad aset (peavad aset leidma) kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Otsuseid peavad seega langetama eri ametiasutused eri tasanditel. Need peavad olema üksteisega kooskõlas ja see eeldab jätkuvat tulemuslikku teabevahetust Euroopa Komisjoni ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel;

43.

nõuab meetmeid, millega tagatakse kasutajate isikuandmete ja eraelu puutumatuse nõuetekohane kaitse, mis on määrav tegur koostoimeliste, ühendatud ja automatiseeritud sõidukite edukaks kasutuselevõtuks;

44.

kutsub seepärast komisjoni üles innustama rahvusvahelist koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel eri riikides, et kohalikke ja piirkondlikke projekte, katseid ja eksperimente võimalikult palju üksteisega siduda ja teadmisi jagada;

45.

palub selleks välja töötada ja esitada konkreetse lähenemisviisi (näiteks sarnaselt partnerlusega Fuel Cells and Hydrogen Joint Undertaking, milles teevad Euroopa Komisjoni toetusel koostööd ettevõtted ja aktiivselt osalevad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused).

13.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 54/32

1.

peab tervitatavaks asjaolu, et esitades aruteludokumendi üleilmastumise ohjamise kohta, tunnistab komisjon üleilmastumise oluliseks küsimuseks mõttevahetuses Euroopa Liidu tuleviku teemal (1). ELi suutlikkus üleilmastumist kujundada ja tegeleda selle mõjuga on kesksel kohal avalikus arutelus Euroopa tuleviku ja selle legitiimsuse üle, pidades silmas kodanike ootusi ELile;

2.

tunnustab asjaolu, et komisjon on seni lähenenud sellele teemale terviklikult ja teadlikult, iseäranis esitades 14. septembril 2017 aruteludokumendile kiired järelmeetmed kaubanduspaketi kujul, milles pakutakse Euroopa raamistikku Euroopa Liitu tehtavate välismaiste otseinvesteeringute sõelumiseks ja alalist mitmepoolset investeerimiskohut. Komitee koostab kaubanduspaketi kohta eraldi arvamuse. Ta rõhutab siiski vajadust, et komisjon järgiks seoses üleilmastumisega terviklikku lähenemisviisi, mis hõlmaks iseäranis sotsiaalpoliitikat ning inimkapitali- ja innovatsioonipoliitikat, samuti rännet ja demograafilisi muutusi ning nende ruumilist mõju;

3.

tervitab samuti üleilmastumise võimaluste ja väljakutsete tasakaalustatud käsitlemist üleilmastumise ohjamise teemalises aruteludokumendis. Üleilmastumine on aidanud maailma paljudes piirkondades kaasa majanduskasvule ja parandanud seeläbi ka paljude eurooplaste elujärge. Aga mitte kõik piirkonnad ja rahvastikurühmad ei ole saanud üleilmastumisest samavõrra kasu. Lisaks tekitavad sügavad muutused paljudes inimestes ebakindlust. EL peab jääma aktiivseks üleilmastumise protsessi kujundamisel ja kasutama aktiivselt sellega kaasnevaid võimalusi. Eesmärk peab olema tagada üleilmastumise võimaluste õiglasem jaotumine nii ELi sees kui ka üle kogu maailma;

4.

tõstab esile finantsvahendite, sotsiaalse samba ja ühtekuuluvuspoliitika üle peetava strateegilise arutelu põhjapanevat tähtsust, et suurendada komisjoni suutlikkust tulla toime üleilmastumise väljakutsetega, ja rõhutab pakilist vajadust neid aspekte ulatuslikumalt ja paremini kooskõlastada;

5.

toetab komisjoni kavatsust teha rahvusvaheliste partneritega koostööd, et tugevdada üleilmastumisega kaasnevate võimaluste õiglasema jaotumise huvides ülemaailmset juhtimist. Rahvusvahelise poliitika aktsepteerimist tuleb parandada, korraldades rohkem demokraatlikke arutelusid – see on protsess, mis vajab aega ja mida tuleb asjakohaselt kujundada. EL saab siin kasutada Euroopa integratsiooniprotsessi käigus saadud kogemusi ning tegutseda sel viisil mitmepoolsusele ja rangetele reeglitele tugineva rahumeelse maailmakorra saavutamise nimel;

6.

peab kiiduväärseks, et komisjon tunnistab üleilmastumisega seotud eri poliitikavaldkondade tugevat piirkondlikku mõõdet, üleilmastumise territoriaalselt ebaühtlast mõju (2) ja kõigi valitsemistasandite ühist vastutust Euroopa majanduse konkurentsivõimelisemaks, jätkusuutlikumaks ja üleilmastumise mõjudele vastupidavamaks muutmisel ning selle tagamisel, et – nagu on rõhutatud 2017. aasta majanduskasvu analüüsis – globaliseerumisest saadav kasu jaotatakse õiglaselt erinevate rühmade vahel ühiskonnas, eelkõige noorte hulgas. Mure võrdsuse, õigluse ja kaasatuse pärast nõuab teadlikkuse suurendamist kõigil tasanditel poliitika ja reformide mõju kohta tulude jaotamisele (3);

7.

rõhutab siiski, et üleilmastumise ebaühtlast mõju tööturgudele arutades ei käsitleta dokumendis asjakohaselt selle mõju territoriaalseid erinevusi ELi piirkondades ega koostoimet kriisi ja kokkuhoiupoliitikaga, samuti selliste nähtuste olulisust nagu nn oskuste inflatsioon ja vaegtööhõive tööjõupakkumise kõrgema kvalifikatsiooniga segmentides, iseäranis noore põlvkonna hulgas, ega ka selle seost pakkumise vähenemisega madalama kvalifikatsiooniga segmentide puhul;

8.

rõhutab, et on oluline säilitada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste investeerimissuutlikkus üleilmastumisele vastupanu võime tegurina. Komitee kordab seetõttu nõuet mitte arvestada liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste avaliku sektori kulutusi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning Euroopa Investeerimispanga kaasrahastamisel stabiilsuse ja kasvu paktis määratletud struktuuriliste kulutuste hulka, kuna need investeeringud on oma olemuselt Euroopa üldistes huvides tehtavad investeeringud, millel on tõendatud majanduskasvu soodustav mõju (4);

9.

kordab oma veendumust, et majanduskasv ei saa käia käsikäes ebavõrdsuse ja sotsiaalse tõrjutusega, ning meenutab, et Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõige 3 kohustab ELi looma sotsiaalse turumajanduse, mille eesmärk on saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress. Komitee rõhutab samuti, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 9, s.o lepingu horisontaalse sotsiaalklausliga kohustatakse ELi võtma oma poliitikas ja meetmetes arvesse piisava sotsiaalse kaitse tagamise ja sotsiaalse tõrjutuse vastase võitlusega seotud nõudeid;

10.

rõhutab, et hiljutiste uuringute kohaselt ei kahjusta heaolupoliitika kulud konkurentsivõimet ning seega käsitatakse sotsiaalkaitsesüsteeme pigem tootliku teguri ja mitte majandust pidurdava tegurina, ning märgib seoses sellega, et esmakordselt kaalub ka OECD (5) kaasamist esmase eesmärgina tootlikkuse ja tööhõive kõrval, rõhutades, et valitsused peaksid pöörama rohkem tähelepanu ühiskonnarühmadele, mida reformikulud kõige enam puudutavad;

11.

kordab muret, et Euroopa eelarve-eeskirjad muudavad mõnikord keeruliseks üleilmastumisest saadava kasu ümberjaotamise ebasoodsas olukorras olevatele sotsiaalsetele rühmadele ja sageli suurendavad raskusi veelgi, sest sotsiaalkaitsemehhanisme ja rikkuse ümberjaotamist tõmmatakse kokku. Komitee rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste põhjapanevat rolli avalike teenuste pakkumisel (6) ning kritiseerib üha suuremaid raskusi, millele nad eelarve-eeskirjade tõttu põrkuvad asjaomaste teenuste kvaliteedi säilitamisel ja innovatsiooni tagamisel; Seepärast ootab komitee, et iseäranis Euroopa poolaasta protsessi raames hakataks rohkem tunnustama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli kestliku arengu eesmärgi nr 11 rakendamisel, mis puudutab kaasavust, turvalisust, vastupidavust ja kestlikkust;

12.

peab tervitatavaks komisjoni aruteludokumenti Euroopa sotsiaalse mõõtme kohta (7) ja ettepanekut Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta ning peab mõlemat algatust otsustavaks sammuks edasi Euroopas paremate elu- ja töötingimuste poole ühtlustumise protsessis ning üleilmastumisest saadava kasu paremas jaotamises. Komitee toetab sotsiaalnäitajate tulemustabeli ideed ja peab vajalikuks lisada ka siduvad sotsiaaleesmärgid;

13.

soovitab lõpetada n-ö territooriumi mittearvestavate struktuurireformide edendamise üleilmastumise ohjamise ELi strateegia koostamise ajal. Strateegia peab tuginema kolmele peateljele: proaktiivne strateegia oskuste, teadmiste, taristu ja seega piirkondliku konkurentsivõime parandamiseks, et aidata kõigil ELi piirkondadel kasutada ära üleilmastumisega kaasnevad võimalused, leevendusstrateegia, sh Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond (EGAF) ja muud sotsiaalpoliitika vahendid, ning osalusstrateegia, mis tugineb demokraatlikule aruandekohustusele Euroopa, riigi, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, et kaasata kodanikke paremini ELi poliitika kujundamisse;

14.

kordab, kui tähtis on uuendatud ja tugevdatud kohapõhine lähenemisviis ELi poliitikas, sest see võimaldab tõhusalt juhtida territoriaalseid ümberkorraldus- ja koondumisprotsesse, mis tulenevad turgude ülemaailmsest integreerumisest. Selline suunamuutus, mis on juba kesksel kohal ühtekuuluvuspoliitikas, on hädavajalik, et vähendada suurlinnades ja linnastunud piirkondades ning nende ja maapiirkondade vahel kujunenud kasvavat sotsiaal-piirkondlikku ebavõrdsust, mille negatiivne mõju sotsiaalse heaolu tasemele võib ohtu seada liidu poliitilise ja institutsioonilise tasakaalu.

15.

rõhutab, et kaubandus ei ole eesmärk omaette, vaid seda tuleb vaadelda kui vahendit, millega saavutada ELi üldeesmärke, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 3, samuti strateegias „Euroopa 2020“, kestva arengu kavas aastani 2030 ja kestliku arengu eesmärkides (8);

16.

peab tervitatavaks komisjoni võetud kohustust suurendada kaubandusläbirääkimiste protsesside läbipaistvust. Komitee soovib, et komisjon teeks ELi ühise seisukoha koostamisel kaubanduslepingu läbirääkimiste ja selle lepinguga seotud otsustusprotsessi raames tõhusat koostööd kõigi valitsustasandite ja sidusrühmadega ning teavitaks tõhusalt läbirääkimiste tulemustest. Samuti kutsub komitee liikmesriike üles suurendama läbipaistvust juba kaubanduspoliitika eesmärkide sõnastamisel konkreetsete kaubandusläbirääkimiste jaoks;

17.

juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 3 lõikes 1 on ühine kaubanduspoliitika paigutatud ELi ainupädevuses olevate valdkondade hulka. Juhul kui asjaomased läbirääkimised hõlmavad ühtlasi valdkondi, mis on liikmesriikidega jagatud pädevuses, tuleb ka pädevuste jaotust asjaomastel läbirääkimistel selgitada võimalikult varases etapis, lähtudes ka subsidiaarsuse põhimõttest;

18.

leiab, et komisjon ja liikmesriigid peaksid võtma meetmeid tagamaks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalemine kaubandusläbirääkimiste protsessides;

19.

tuletab meelde, et vaid mõni päev pärast komisjoni aruteludokumendi avaldamist (10. mai 2017), s.o 16. mail 2017 esitas Euroopa Kohus arvamuse 2/2015, mis käsitleb vabakaubanduslepingut Singapuriga ja milles ta jõuab järeldusele, et seda liiki leping kuulub liidu ainupädevusse, välja arvatud investeeringute kaitse sätete osas, mis käsitlevad jagatud pädevust ELi ja liikmesriikide vahel. Seega võib komisjon tulevikus kavandada pigem selliseid kaubanduslepinguid, mis hõlmaksid vaid Euroopa Liidu ainupädevusse kuuluvad valdkondi. Ent see lähenemisviis ei tohiks viia selleni, et komisjon kahandab oma ambitsioone läbipaistvuse ja kõigi valitsustasandite kaasamise alal. Seepärast ootab komitee, et komisjon näeks ette komitee esindatuse ELi kaubandusläbirääkimiste alases nõuanderühmas, mille loomisest teatati komisjoni 13. septembri 2017. aasta teatises „Tasakaalustatud ja edumeelne kaubanduspoliitika üleilmastumise ohjamiseks“ (9);

20.

kutsub komisjoni üles täitma 2030. aasta kestliku arengu tegevuskava eesmärgid uue Euroopa arengukonsensuse abiga. Vaesuse ja kasvava ülemaailmse ebavõrdsuse struktuuriliste põhjuste vastu võitlemine võib aidata vähendada ka rände algpõhjuseid;

21.

märgib, et suurim osa ülemaailmsest majanduskasvust toimub tulevikus väljaspool ELi. Samal ajal on mitme- ja kahepoolsete lepingutega juba oluliselt vähendatud tariifseid tõkkeid. Seepärast ootab komitee, et avaldataks suuremat survet mittetariifsete tõkete osas ja regulatiivsetes küsimustes. Siiski tuleb täiel määral austada Euroopa, riigi, piirkondliku ja kohaliku tasandi asutuste õigust avalikes huvides reguleerida, nii nagu ka riikide, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste rolli ja ulatuslikku kaalutlusõigust üldist majandushuvi pakkuvate teenuste korraldamisel ja osutamisel. Regulatiivne koostöö ei tohi kahjustada demokraatlikke seadusandlikke protsesse;

22.

peab tervitatavaks komisjoni lähenemisviisi püüelda Euroopa Jätkusuutliku Arengu Fondi (EFSD) raames väljapakutud välisinvesteeringute kava abil tihedama koostöö poole erasektoriga, et toetada kestlikku arengut ja luua arenguriikides töökohti. Selleks tuleb luua asjakohased vahendid, millega tagatakse erainvesteeringute jätkusuutlik ja õiglane mõju – need peavad teenima ka arenguriikide huve, mitte olema suunatud üksnes kasumi teenimisele;

23.

toonitab, et oma arvamuses 2/2015 leiab Euroopa Kohus järgmist: „[Kaubanduse] liberaliseerimise tingimuseks […] [seatakse see], et lepinguosalised täidavad oma rahvusvahelisi kohustusi töötajate sotsiaalse kaitse ja keskkonnakaitse valdkonnas.“ (artikkel 166). Seepärast on komitee seisukohal, et läbirääkimisjuhistes vabakaubanduslepingute üle peetavateks läbirääkimisteks tuleks säilitada eelneva jätkusuutlikkuse mõjuhinnangu koostamise nõue. Kaubanduslepingutes tuleb arvestada kehtivaid reguleerivaid standardeid ja tööõigusakte, millele tuleks tulevastes vabakaubanduslepingutes pühendada eraldi peatükk;

24.

toetab komisjoni kavatsust jätkata tegutsemist mitmepoolsusele ja rangetele reeglitele tugineva rahumeelse maailmakorra nimel. See tähendab, et peetakse kinni õiglaste konkurentsitingimuste tagamist ja töötajate põhiõiguste (Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) kaheksa põhikonventsiooni mõistes) tugevdamist käsitlevatest kaubanduspoliitilisest kokkuleppest, neid rakendatakse tõhusalt ja arendatakse läbipaistvalt edasi ning – iseäranis maailma lõunapoolseid riike silmas pidades – tagatakse Euroopa kõrged kaitsestandardid;

25.

kutsub nõukogu üles jõudma kiiresti kokkuleppele kaubanduse kaitsevahendite reformi ja iseäranis ELi uue dumpinguvastase metoodika suhtes. Lisaks soovib komitee GATTi lepingu XXI artikli ning ELi toimimise lepingu artiklite 65 ja 346 alusel, et ühtlustataks kriteeriumid strateegiliste investeeringute määratlemiseks nii väärtuse (sekkumiskünnis) kui ka sektorite aspektist, kui kaalul on avalik julgeolek ja kaubanduspartnerid ei taga vastastikkust. Sel taustal tervitab komitee käsitusviisi, millel põhineb komisjoni 13. septembril esitatud ettepanek võtta vastu määrus ELi strateegilistesse sektoritesse tehtavate välismaiste otseinvesteeringute sõelumise kohta, kui pikka sammu Euroopas võrdsete võimaluste loomise ja parema kaitse poole iseäranis juhul, kui ELi äriühingu võtab üle kolmanda riigi kontrollitav ettevõtja;

26.

märgib vajadust tagada, et tulevaste vabakaubanduslepingute puhul peetakse kinni ELis kehtivatest kõrgetest standarditest näiteks tarbijakaitse, keskkonna- ja looduskaitse ning andmekaitse valdkonnas;

27.

rõhutab, et EL kui ekspordile orienteeritud majandus võib riigihangete lisamisest rahvusvahelistesse kaubanduslepingutesse võita. Tänu WTO riigihangete lepingule on EL juba praegu selles valdkonnas üks maailma avatumaid majandusi. Riigihanketurgude täiendav asümmeetriline avamine ei oleks mõistlik. Kuna ELi riigihanketurgude avatus ja peamiste kaubanduspartnerite piiravate tavade vaheline lahknevus on liiga suur ning avatuse vastastikkus ei ole tagatud, tuleks ELis kaaluda vabatahtlikku mittesiduvat algatust, võttes eeskuju Euroopa piirkondadest ostmist propageerivast hartast („Buy from European Regions Charter“), millega toetatakse Euroopa kvaliteetseid kohalikke ja piirkondlikke tooteid. Selline algatus võiks muu hulgas selgitada, kuidas innustada ostma Euroopa piirkondades valmistatud tooteid („Made in European Regions“). Komitee kordab ka oma ammust üleskutset komisjonile esitada seadusandlik ettepanek geograafilise tähise kaitse laiendamiseks mittepõllumajanduslikele toodetele;

28.

rõhutab, et rahvusvahelises äritegevuses osalevate VKEde protsent on ikka veel väga väike. Komitee tunnistab ELi majandusdiplomaatia tähtsust selle suikuva potentsiaali täielikuks ärakasutamiseks ja rõhutab vajadust parema kooskõlastamise järele ELi, liikmesriikide, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning finantsinstitutsioonide, nt Euroopa Investeerimispanga (EIP) vahel, et ületada püsivad turulepääsu tõkked ja kasutada paremini ELi üle maailma paiknevate esinduste võrku ning Euroopa kaubandus- ja tööstuskodasid;

29.

on seisukohal, et EL peaks seadma maksustamise läbipaistvuse ja tõhususe ning õiglase maksustamise oma kaubanduspoliitika peamiste prioriteetide hulka ning tagama üldiste standardite – nt OECD maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise algatuses (BEPS) välja pakutud standardid – rakendamise ühtlustamise;

30.

toetab samuti maksupoliitikaga seonduvat üleskutset, et komisjoni ettepanekute taustal äriühingu tulumaksu ühtset (konsolideeritud) maksubaasi käsitlevate direktiivide vastuvõtmiseks peaks komisjon nüüd tegema ettepaneku digitaalsete ettevõtete Euroopas loodud käibe nn tasandusmaksu kohta, mis põhineks Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklil 116, et vältida moonutatud konkurentsitingimusi ühtsel turul;

31.

väljendab vaatamata märkimisväärsele analüüsile, mille koostas Eurofound eeskätt tegevuse tagasitoomise Euroopa jälgimiskeskuse abil, muret selle pärast, et puuduvad asjakohased vahendid, mille abil hinnata konkreetsete andmete alusel üleilmastumise võimalikku asümmeetrilist mõju piirkondlikul tasandil. Seepärast kordab komitee üleskutset, et enne kaubandusläbirääkimiste alustamist hindaks komisjon koostöös komitee ja Teadusuuringute Ühiskeskuse territoriaalpoliitika teadmuskeskusega süstemaatiliselt territoriaalset mõju;

32.

oleks oodanud, et aruteludokumendis esitatakse konkreetsed meetmed Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (EGAF) täiendamiseks, käsitledes mõnd selle puudujääkidest, sh järgmised: piiratud eelarvemaht (150 miljonit eurot aastas ajavahemikul 2014–2020); aeganõudvad menetlused tulenevalt asjaolust, et see ei ole ELi mitmeaastase finantsraamistiku osa; kõrge nõutav liikmesriikide kaasrahastamismäär (vähemalt 40 %). Seepärast kutsub komitee üles lisama EGAFile ennetava osa, suurendama EGAFi eelarvet vähemalt 500 miljoni euroni aastas, hõlmama EGAFi mitmeaastasesse finantsraamistikku, tooma EGAFi kasutuselevõtu kriteeriumid märgatavalt madalamale, (10) kindlustama sünergia Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondiga, tagama suurema paindlikkuse, et vastata piirkondade ja territooriumide konkreetsetele vajadustele;

33.

on veendunud, et praegune ülemaailmne surve nõuab terviklikku ja kohapõhist ELi tööstusstrateegiat, (11) mis hõlmaks strateegilist koordineerimist asjaomaste ELi poliitikavaldkondade ja vahendite vahel;

34.

rõhutab, et nagu on märgitud komisjoni dokumendis, toimuvad peamised majandusmuutused kohalikul tasandil, kus tööstus ja inimesed üksteist mõjutavad. Seepärast on esmatähtis keskenduda kohaliku ja piirkondliku tasandi investeerimisvajadustele, et kõik piirkonnad saaksid kasu siseturust ja suudaksid end paremini ette valmistada üleilmastumisest tekkivate probleemide lahendamiseks. Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, eeskätt Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond, peaksid olema kooskõlastatud, et aidata piirkondi nende aruka spetsialiseerumise strateegiate osas. Kõigile piirkondadele tuleb järkjärgulise innovatsiooniprotsessi abil, mis peab hõlmama kõiki piirkondlikke osalejaid, tagada tõhus juurdepääs fondidele;

35.

rõhutab, et ELis, mis on saanud maailma suurimaks toiduainete importijaks ja eksportijaks, on suurenenud sõltuvus kolmandatest riikidest. Euroopa põllumajandustoodete hinnad on üha enam seotud madalaima maailmaturul pakutava hinnaga ja seega on Euroopa põllumajandustootjad silmitsi suurema konkurentsiga, kuigi nad peavad täitma rangemaid keskkonna-, sotsiaal- ja tervisenõudeid. ELi suurenenud impordisõltuvus on vastuolus ka kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgiga. Lisaks ohustab ELi ülejääkide eksport hinnaga, mis jääb alla Euroopa tootmiskulusid, arenguriikide põllumajandustootjate elatusallikat ja soodustab maapiirkondade elanike väljarännet, mis on vastuolus ELi pühendumisega ÜRO kestliku arengu eesmärkidele. Seepärast kordab komitee oma üleskutset reformida ühist põllumajanduspoliitikat nii, et see muutuks õiglasemaks ja jätkusuutlikumaks (12);

36.

väljendab muret töökohtade kadumise pärast, kui Euroopa ettevõtted viivad oma tegevuse üle väljaspool Euroopat asuvatesse piirkondadesse, kus sotsiaal-, maksu- ja keskkonnanõuded on leebemad;

37.

rõhutab, et Euroopa sotsiaalõiguste sammas võib aidata parandada elu- ja töötingimusi ning võidelda vaesuse vastu, kui see viib konkreetsete seadusandlike järelmeetmeteni ning kui Euroopa poolaasta raames suurendatakse sotsiaalsete näitajate tähtsust ja nähtavust;

38.

rõhutab, et üleilmastumist käsitleva Euroopa strateegia sõnastamisel on kesksel kohal rahvusvahelise rände küsimus, ja kinnitab (13) oma toetust 2015. aasta Euroopa rände tegevuskavale, juhtides tähelepanu iseäranis vajadusele võtta järelmeetmeid seoses kohustustega, mis tulenevad tugeva ühise varjupaigapoliitika ja seadusliku rände poliitika vastuvõtmisest, partnerluste loomisest kolmandate riikidega, kus tunnustatakse piirkondade ja kohalike omavalitsuste rolli, ning rahvusvahelise investeerimiskava käivitamisest, et täita ÜRO arengueesmärgid;

39.

märgib, et kuigi kvalifitseeritud töötajate seaduslik ränne kolmandatest riikidest aitab ELi majandusel jätkusuutlikult kasvada, on oluline võtta teadmiseks negatiivne mõju, mida selline ajude äravool avaldab partnerriikide tulevasele majandusarengule;

40.

rõhutab vajadust suurendada ühtekuuluvuspoliitika suutlikkust leevendada üleilmastumise negatiivseid tagajärgi kõigis ELi piirkondades ning edendada hoopis selle positiivset mõju, koostades ja rakendades kohalikke arengustrateegiaid, mis aitavad muuta Euroopa majanduse konkurentsivõimelisemaks, jätkusuutlikumaks ja vastupidavamaks. Selleks tuleb investeerida kohalike omavalitsuste rolli ja nende suutlikkusse koondada hädavajalikke ressursse – teavet, pädevusi ja legitiimsust – asjaomaste strateegiate koostamiseks, pidades iseäranis silmas rahvusvahelisest konkurentsist tulenevate väljakutsete suhtes kõige haavatavamaid piirkondi (territoriaalne üleilmastumise õigus);

41.

toonitab rändajate panust vastuvõtva riigi majandusse. Komitee kutsub üles pöörama rohkem tähelepanu nende tõhusale integreerimisele hariduse ja kutseõppe abil;

42.

kahetseb, et dokumendis ei viidata asjakohaselt vajadusele suurendada kõigi valitsustasandite institutsioonilist suutlikkust, mis on vältimatu eeldus kõigi territoriaalse arengu edendamisele suunatud vahendite tulemuslikuks rakendamiseks, ja märgib, et komitee analüüsi järgi käsitleb seda valdkonda 53 % 2017. aasta riigipõhistest soovitustest ning et just selles valdkonnas on rakendamisel tehtud edusammud olnud väiksemad. Komitee kordab oma üleskutset koostada käitumisjuhend, et anda territoriaalne mõõde Euroopa poolaastale, mis on peamine majandus-ja eelarvepoliitika koordineerimise vahend ELi tasandil, ent mis riigipõhiste soovituste puuduliku rakendamise ja vähese pühendumise tõttu ei täida oma lubadusi;

43.

rõhutab panust, mille ELi linnade tegevuskava – Amsterdami pakt – annab territoriaalse arengu poliitika kujundamisse, ja soovitab veelgi tugevdada rakendusvahendeid (Urbact, linnadega seotud uuenduslikud meetmed, linnapeade pakt, nutikad linnad ja nutikad kogukonnad) ning samal ajal kutsub komisjoni üles tagama, et rohkem kasutataks ühtekuuluvuspoliitika peamisi vahendeid, nagu integreeritud territoriaalsed investeeringud (Integrated Territorial Investment – ITI) ja kogukonna juhitud kohalik areng (Community Led Local Development – CLLD), mida seni on vähe kasutatud;

44.

kutsub komisjoni üles pöörama Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi edasiarendamisel eritähelepanu sellistele piirkondadele ja omavalitsusüksustele, mis kannatavad eriti rängalt üleilmastumise tagajärgede all, et need ei jääks maha kui üleilmastumisprotsessi kaotajad. Üleilmastumisega kaasnevad muutused peaksid kasu tooma kõigile ELi kodanikele;

45.

rõhutab, et kooskõlas ühtekuuluvuspoliitika reformiga (14) on tarvis diferentseeritud lähenemisviise ja kohapõhiseid reforme, mis muu hulgas väärtustaksid maapiirkondade iseloomulikke jooni ja potentsiaali, et seada sisse kestlikuma arengu mudel, mis põhineks ökoloogilise ja demograafilise tasakaalu säilitamisel Euroopas ja selle ressursside täielikul kasutamisel (15);

46.

kutsub komisjoni üles arendama edasi territoriaalse vastupanuvõime kontseptsiooni, pakkudes välja Euroopa paradigma, millele liidu poliitika üha enam tugineb. Paradigma väljatöötamisel tuleb arvesse võtta selliseid keskseid teemasid nagu territoriaalse tootmis- ja majandusbaasi mitmekesistamine, tootlike, sotsiaalsete ja institutsiooniliste seoste loomine linna-, linnalähi- ja maapiirkondade vahel, ressursitsüklite kestlik muutmine, suutlikkus reageerida kliimamuutustest tulenevatele riskidele ja väljakutsetele ning sotsiaalse kapitali proaktiivne arendamine kohalikul tasandil.

13.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 54/38

1.

tervitab komisjoni teatist, mis puudutab vastupanuvõime strateegilist käsitlust ELi välistegevuses (JOIN(2017) 21 final), eriti subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kui ühe peamise osaleja olulise rolli rõhutamist vastupanuvõime suurendamisel ELi naabruses. Komitee juhib siiski tähelepanu sellele, et kõnealune oluliseks peetud roll peab viima konkreetsete ELi ja liikmesriikide võetavate poliitiliste meetmeteni nagu ELi partnerriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning nende liitude kaasamine ELi välistegevusse, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkuse suurendamine erinevates poliitikavaldkondades jne;

2.

nõustub ELi üldist strateegiat käsitlevas dokumendis toodud vastupanuvõime määratlusega, kuid kutsub Euroopa Komisjoni üles tunnustama, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused loovad vastupanuvõimelise ühiskonna, mis on samal ajal üks stabiilse demokraatia aluseid, suurendades niiviisi riigi vastupanuvõimet. Komitee arvates peaks Euroopa Liit oma strateegias järgima alt-üles lähenemisviisi ning samuti toetama ja hõlbustama heade tavade vahetamist liikmesriikide ja naaberriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel;

3.

toetab kindlalt vastupanuvõime suurendamist kooskõlas ELi üldise strateegiaga, pöörates erilist tähelepanu peamiselt ELi suhetele idapoolsete ja lõunapoolsete naabritega, kuid ka suhetele nende kolmandate riikidega, kellega ELi liikmesriikidel on privilegeeritud koostöösuhted;

4.

juhib tähelepanu vajadusele töötada välja asjakohased ja tõhusad finants- ja tehnilise abi vahendid, millest suurim osa pühendatakse konkreetsetele vastupanuvõimet toetavatele meetmetele, mitte programmide juhtimise kulude haldamisele;

5.

rõhutab tõhusa koostöö vajadust Euroopa Liidu ning partnerorganisatsioonide, näiteks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) ja Rahvusvahelise Valuutafondi vahel, kelle ühiseks eesmärgiks on vastupanuvõime suurendamine;

6.

toetab nelja põhielementi (ohtude ja vastupanuvõime puudumise põhjuste parem analüüs; välismõjutuste parem jälgimine, mis võimaldab varakult võtta vastavaid meetmeid; vastupanuvõime kaasamine välistegevuse kavandamisse ja rahastamisse; vastupidavust käsitleva rahvusvahelise poliitika ja tavade väljatöötamine) ning lisas esitatud kümmet põhilist kaalutlust vastupanuvõime strateegilise käsitlusviisi kohta, mis võimaldavad vastupanuvõime strateegilise käsitlusviisi integreerimist ELi välistegevusse ning milles mainitakse kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi osalejatena, ilma kelleta on võimatu suurendada panust strateegia väljatöötamisse, juhtida poliitilist dialoogi ja kavandada abi ning rakendada lahendusi;

7.

märgib, et vastupanuvõime küsimust tuleb käsitleda õiges kontekstis koos arengu-, investeerimis- ja hariduspoliitikaga, samuti rahvusvaheliste koostöölepingutega, mis võimaldab paremini kavandada meetmeid vastupanuvõime tugevdamiseks, sealhulgas neid, mida rakendatakse kohalikul, piirkondlikul ja piiriülesel tasandil;

8.

jagab arvamust, et välise vastupanuvõime suurendamine on vahend, mitte eesmärk. Sellest tulenevalt on turvalisuse suurendamiseks ja püsiva stabiilsuse saavutamiseks vaja võtta pikaajalisi meetmeid, mis hõlmavad nii ELi liikmesriikide kui ka nende partnerite riigiasutusi, ühiskondi ja kogukondi;

9.

rõhutab, et vastupanuvõime saavutamiseks tuleks edendada riiklike, piirkondlike ja kohalike strateegiate ja riskijuhtimiskavade rakendamist ning edendada nende hindamist, pidades silmas kooskõla Sendai katastroofiohu vähendamise raamistikuga aastateks 2015–2030 (1). Komitee rõhutab samuti linnade ja piirkondade vahelise koostöö arendamise tähtsust ning ÜRO loodusvarade katastroofiohu vähendamise büroo rolli ja selle kampaaniat „Making cities resilient“;

10.

tunnistab, et rändealaseid meetmeid tuleks täielikult arvesse võtta partnerriikide üldistes poliitilistes suhetes. Meetmed peaksid põhinema partnerite omavastutusel, koostööl ning humanitaar- ja pagulasõiguse ning inimõigustealaste kohustuste täielikul järgimisel, sealhulgas õigusel kaitsel;

11.

võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni seisukohad soolise mõõtme ja haavatavate sektorite kohta, kuid juhib tähelepanu vajadusele käsitleda kõige haavatavamate elanikkonnarühmade vastupanuvõime küsimust laiemalt. Ohtudele kõige vastuvõtlikumad sektorid ja inimesed võivad erineda sõltuvalt elukohast ja seega puutuda kokku erinevas ulatuses. Sellest tulenevalt vajavad sellised sektorid ja sotsiaalsed rühmad vastupanuvõime suurendamise protsessis tihti rohkem tähelepanu;

12.

loodab, et ELi üldise strateegia ettepanekute elluviimise kiirendamiseks võetakse rohkem meetmeid, ning rõhutab, et on oluline kasutada kohapõhist lähenemisviisi, milles võetakse arvesse kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ELi üldise strateegia eesmärkide täitmisel kestliku arengu tegevuskava 2030 raames;

13.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulist rolli vastupanuvõime suurendamisel, kuna nad on riski või ohu korral otsuste ja reageerimise esimene tasand ning samuti kodanikele kõige lähemal olev valitsustasand, mida peavad iseloomustama hea valitsemistava ja demokraatia. Hädaabiteenistuste (politsei, tuletõrje, meditsiiniteenistused) eest vastutavad kohalikud omavalitsused, kellel on oma piirkonna ja kohaliku kogukonna kohta kõige suuremad teadmised, mistõttu neil on suur mõju vastupanuvõime tugevusele ja kvaliteedile;

14.

rõhutab, et mis tahes meetmed ja koostöö kohalike ja piirkondlike omavalitsustega vastupanuvõime vallas peaksid olema kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega;

15.

pöörab erilist tähelepanu kohalike kogukondade olukorra osatähtsusele seoses olulise teabe, ennetamise, hädaolukorras reageerimise ja rekonstrueerimisega pärast hädaolukorra lõppemist, alustades perekondadest, ühingutest ja kirikutest ning lõpetades omavalitsuse kõigi tasanditega;

16.

juhib tähelepanu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rollile ohtude kindlakstegemise ja riskide hindamise protsessis. Kohalikud omavalitsused saavad tänu väljatöötatud ja järeleproovitud kriisiohjemehhanismidele, mis on kohandatud piirkonna tingimustele ja kohaliku kogukonna iseloomule, kiiresti tuvastada ohu ja hinnata selle riske. Seoses sellega tuleks rohkem arvesse võtta piirkondade ja omavalitsuste aruandeid ja analüüse ohu tuvastamise ja riskihindamise protsessis;

17.

juhib tähelepanu asjaolule, et ELi (poliitiliste, humanitaar- ja arenguperspektiivide) osalejate vahelise koostöö tugevdamiseks tuleks ELi väliskeskkonna pikaajaliste kriiside lõpetamiseks rohkem arvesse võtta kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kogemusi kontaktide võrgustiku, heade tavade, dialoogi loomise kaudu jne. Siinkohal on ELil tohutu potentsiaal, mis tuleneb selle idapoolsete, lõunapoolsete ja äärepoolseimate piirkondade saadud kogemustest, kes oma geostrateegilise olukorra tõttu on teinud aastaid tihedat koostööd oma naaberriikidega, ning see tuleks ära kasutada;

18.

rõhutab, et tuleb teha jõupingutusi kohaliku riskijuhtimise ja varase reageerimise suutlikkuse pidevaks tugevdamiseks kohalikul tasandil;

19.

nõuab meetmete võtmist kohalike ja piirkondlike omavalitsuste toetamiseks kriitilise infrastruktuuri kaitse ülesannete täitmisel, pöörates erilist tähelepanu sellise kaitse rahastamisele ning asjakohaste vahendite ja ressurssidega varustamisele;

20.

rõhutab, et tuleb toetada erinevaid piiriüleseid struktuure ja euroregioone, eelkõige ELi piiriäärseid euroregioone, et suurendada vastupanuvõimet piirkondlike ja piiriüleste projektide rakendamise kaudu taristu, julgeoleku ning sotsiaal-, haridus-, majandus- ja kultuuripoliitika vallas;

21.

märgib, et vaja on teha rohkem jõupingutusi, et parandada teavitamispoliitikat ohtude ja šokkide kohta, mis võivad avaldada negatiivset mõju vastupanuvõimele. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad tingimata olema teabepoliitika alaline osaline;

22.

rõhutab vajadust jäljendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste välja töötatud ja järele proovitud lahendusi, mehhanisme ja heade tavade mudeleid kesksel tasandil, samuti ELi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning piirkondade ja omavalitsuste Euroopa naabruspoliitika valdkondades kohalike heade tavade kaardi koostamise kasulikkust;

23.

soovitab pöörata erilist tähelepanu kohalike omavalitsuste koostööle hariduses kui vastupanuvõimelise ühiskonna ülesehitamise põhialusele. Komitee kutsub ELi institutsioone üles toetama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, järgides samaaegselt subsidiaarsuse põhimõtet;

24.

soovitab võtta meetmeid, et parandada kohalikul tasandil teadlikkust ohtude, eelkõige hübriidohtude esinemisest, samuti energiavarustuse kindluse ja kohaliku keskkonna ettevalmistamise vallas. Kõnealused meetmed peaksid toimuma tihedas koostöös piirkondlike teadus- ja tööstuskeskuste, turvateenistuste ning kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

25.

rõhutab kodanikuühiskonna rolli kui ühte vastupanuvõime suurendamise võtit. Komitee pöörab erilist tähelepanu valitsusväliste organisatsioonide toetamisele ja koostööle. Tänu kodanikuaktiivsusele ja kolmanda sektori organisatsioonidele on võimalik kujundada ja rakendada nüüdisaegseid loomingulisi kampaaniaid ja harimise viise, humanitaarabi, sotsiaalsemate ühiskondlike hoiakute loomist partnerriikides, eriti nendes, kus on suur hübriidohtude esinemise risk;

26.

rõhutab vajadust tugevdada jõupingutusi, et võidelda hübriidsõda kuulutavate kolmandate riikide vaenuliku propaganda vastu. Komitee suhtub positiivselt EastStratComi meeskonna loomisele Euroopa välisteenistuses ning soovitab arendada koostööd riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutustega;

27.

juhib tähelepanu sellele, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste koostööd konfliktide ärahoidmisel ja rahu tagamisel tuleks tugevdada. Kohalikud omavalitsused on kodanikele kõige lähem valitsustasand, mistõttu nad mitte ainult ei tunne kohalikke kogukondi kõige paremini, vaid mängivad ka nende juhtide ja esindajatena olulist rolli;

28.

rõhutab oma kogemust rahvusvahelise koostöö kohta Euroopa-Vahemere piirkonna kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assamblee (ARLEM) ning idapartnerluse ja kohalike omavalitsuste konverentsi raames (CORLEAP), samuti ühistes nõuandekomiteedes ja töörühmades, ning soovitab kasutada neid foorumeid ja nende kogemusi Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikide vastupanuvõime tugevdamisel;

29.

rõhutab, kui oluline on oskusteabe ja teadmiste jagamine ning parimate tavade tutvustamine ELi ja kolmandate riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel nii poliitilisel kui ka haldustasandil. Komitee toonitab siinkohal oma positiivset rolli seoses Liibüa (Nicosia algatuse kaudu) ja Ukrainaga (U-LEAD programmi kaudu);

30.

nõustub komisjoni teatisega, et relvastatud konfliktide vältimiseks tuleks koostööd OSCEga edasi arendada. Samuti on vaja tugevdada koostööd ÜRO ja Aafrika Liidu ning teiste rahvusvaheliste partneritega, et suurendada vastupanuvõimet;

31.

toetab ELi jõupingutusi, millega tagatakse, et ELi standardid ja parimad tavad, sealhulgas kohalike omavalitsuste töö ja kogemuste põhjal saadud tulemused, kajastuvad asjakohastes mitmepoolsetes vahendites ja poliitikaraamistikes, sealhulgas ILOs, WHOs ja G-20s;

32.

nõustub sellega, et vastupanuvõime loomine on mitmemõõtmeline ülesanne. Komitee seab esikohale tegevuse taristu, julgeoleku ja majanduse valdkonnas ning sotsiaal- ja haridusküsimustes, tänu millele on võimalik kestlik ja kaasav areng. Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll nendes sektorites on vaieldamatu. Geograafilise piirkonna puhul on oluline tunnustada Vahemere piirkonna partnereid ja idapartnerlust prioriteedina. Samal ajal tuleks arvesse võtta Lähis-Ida ja Kesk-Aasia riikide rolli ja mõju ELi vastupanuvõimele;

33.

nõustub vajadusega arendada programmi „Horisont 2020“ raames teadusuuringuid, et suurendada vastupanuvõimet, eelkõige julgeoleku, majanduse, sotsiaalteaduste, vee ja toiduga kindlustatuse, rände ja sunniviisilise ümberasustamise valdkonnas. Komitee kutsub üles hõlmama töösse senisest rohkem kohalikke akadeemilisi keskusi, mis on piirkondade teaduskeskused. Sel eesmärgil tuleb tõhustada edendus-, institutsionaalseid ja sotsiaalseid meetmeid;

34.

nõustub seisukohaga, et kõnealune strateegiline teabevahetus on tõhus vahend võitluses terrorismi, äärmusluse ja küberkuritegevuse vastu. Komitee peab vajalikuks, et ELi ja partnerriike tuleb võimalikult kiiresti kaitsta välise ebaausa teavitustegevuse tagajärgede eest, mille eesmärk on meie identiteedi, turvalisuse ja stabiilsuse aluseks olevate poliitiliste ja sotsiaalsete süsteemide kahjustamine;

35.

märgib, et vastupanuvõime suurendamiseks tuleb tugevdada kohaliku ja piirkondliku suutlikkuse rolli vastupanuvõime ja riskianalüüsi eesmärgil. Eelkõige kehtib see ELi piirialade kohta. Tänu sellistele meetmetele suureneb teadlikkuse tase ELi vahetus läheduses aset leidvate konfliktide kohta, samuti paranevad mehhanismid partnerriikide riski, surve ja haavatavuse laadi ja mõju hindamiseks;

36.

leiab, et vastupanuvõime kontekstipõhine sissetoomine nõuab selle küsimuse käsitlemist ELi poliitikavaldkondades igal tasandil: riigi, piirkondlikul ja kogukondlikul tasandil. Konkreetse lähenemisviisiga suudavad poliitikavaldkonnad tõhusalt suurendada vastupanuvõimet, võttes arvesse olukorra unikaalsust sõltuvalt nende mõjuvaldkondadest ja rakendamisest;

37.

rõhutab, et võitlus ebaseadusliku rände algpõhjustega (vaesus, ebavõrdsus, demograafiline kasv, tööpuudus, haridusalaste ja majanduslike võimaluste puudumine, ebastabiilsus, konfliktid, inimkaubandus, organiseeritud kuritegevus, kliimamuutused ja keskkonnaseisundi halvenemine ning sunniviisilise ümberasustamise pikaajalised tagajärjed) on üks vastupanuvõime suurendamise põhimeetmeid. Seepärast on oluline märkida, et haavatavate inimeste ja haavatavate kogukondade abistamine riski esinemise asukohas on kõige tulemuslikum;

38.

soovitab töötada välja tööhõive ja inimväärse töö üksikasjalik raamistik ning võtta arvesse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli ja kohta valdkondlikus tööhõive- ja sotsiaalpoliitikas, mis põhineb rahvusvahelisel töökonverentsil;

39.

rõhutab kriitilise tähtsusega transporditaristu ohutuse tagamise vajadust, tuletades samal ajal meelde, et selle ülesande täitmisel tuleb pöörata erilist tähelepanu kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, kes sageli vastutavad otseselt taristu seisundi ja kriitilise transpordi taristut läbivate alade eest;

40.

kiidab heaks asjaolu, et komisjon kohustub tegema koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, et suurendada vastupanuvõimet kiiresti kasvavates linnapiirkondades, kus kliimamuutuste leevendamise ja geofüüsikaliste riskide planeerimise või investeeringute puudumine võib ühiskonda tõsiselt ohustada, tekitades inimestele olulist inim- ja majanduslikku kahju majandusšokkide ja häirete esinemise korral. Põhiliste riskitegurite kõrvaldamine avaliku ja erasektori riskipõhiste investeeringute kaudu on kulutõhusam kui katastroofijärgsele reaktsioonile lootmine. Komitee rõhutab uues linnade tegevuskavas väljapakutud linnastumisega seotud valdkondlikku dialoogi kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, et suurendada vastupanuvõimet ja innovatsioonivõimet;

41.

rõhutab humanitaarabi erilist tähtsust loodusõnnetuste, -katastroofide ja muude humanitaarkriiside korral. Seda abi tuleb rakendada, järgides täielikult inimlikkuse, neutraalsuse, erapooletuse ja sõltumatuse põhimõtteid, austades samas Genfi konventsioonist ja selle lisaprotokollidest tulenevaid inimõigusi.

13.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 54/43

1.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste potentsiaali digitaalse ühtse turu soovituste rakendamisel, digitaalsete teenuste pakkumisel kodanikele ning digitaalse taristu loomisel ja haldamisel, sh andmete genereerimisel. Digitaalsed teenused on kohalikul ja piirkondlikul tasandil majanduskasvu tõukejõuks, pakkudes laialdasi võimalusi innovatsiooniks, VKEde loomiseks ja ettevõtluseks, töökohtade loomiseks ja ühiskonna arenguks;

2.

jagab Euroopa Komisjoni arvamust, et Euroopa Liit ja liikmesriigid peavad olema esirinnas ning suunama – tihedas koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega – Euroopa, riikliku ja kohaliku tasandi jõupingutusi suuremate muutuste läbiviimiseks haldusmenetlustes ja -struktuurides, kasutades info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat ja andmete genereerimist avaliku sektori asutuste töö otstarbekuse, kvaliteedi, tootlikkuse ja tõhususe parandamiseks ning bürokraatia vähendamiseks üldsuse ja ettevõtete jaoks;

3.

palub komisjonil toetada omavalitsusi finantseerimistegevustes, lubades neil jätkata Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide eeliskasutamist digitaalse taristu, näiteks andmete ja oskuste arendamise eesmärgil kõigis Euroopa piirkondades, ning tunnistada tehnoloogilisi takistusi, millega on vastamisi maa-, mägi-, saare- ja hajaasustusega piirkondade digitaalse arengu projektid, mida tuleks käsitada üldist majandushuvi pakkuvate teenustena;

4.

osutab asjaolule, et ebasoodsas olukorras olevates piirkondades puudub nii põhitaristu kui ka digitaalse andmepõhise majanduse rajamise oskus, ning soovitab seetõttu pakkuda sellistele piirkondadele regulatiivset toetust, et parandada nende juurdepääsu Euroopa digitaalsele ühtsele turule;

5.

tõdeb, et andmete kogumine on digitaalse ühtse turu tähtis element. Selline uus üleilmne suundumus kätkeb endas tohutut potentsiaali nii omavalitsustele kui ka erinevatele sektoritele alates tervishoiust, keskkonnast, toiduohutusest, kliimameetmetest ja ressursitõhususest kuni energeetika, intelligentsete transpordisüsteemide ning nutikate linnade ja piirkondadeni;

6.

toetab komisjoni lubadust võtta käsile tegurid, mis piiravad andmete vaba liikumist muudel põhjustel kui isikuandmete kaitse tõttu ELis, ning salvestamiseks või töötlemiseks mõeldud andmete asukoha põhjendamatud piirangud;

7.

nõustub, et andmevahetus jääb praegu piiratuks. Andmeturud hakkavad aeglaselt tekkima, kuid neid ei kasutata laialdaselt ei avalikus ega erasektoris ega ka avaliku ja erasektori partnerluses. Võimalikel kasutajatel ei pruugi olla õigeid vahendeid ega oskusi oma andmete majandusliku väärtuse mõõtmiseks ning nad võivad karta, et andmete konkurentidele kättesaadavaks tegemisega kaotavad nad oma konkurentsieelise või kahjustavad seda. Andmete omanik ei kaota andmete jagamisel midagi. Vastupidi, teadmiste jagamine suurendab andmete väärtust;

8.

märgib, et kujunemisjärgus tehnoloogiatel põhinevad masinad ja protsessid, näiteks asjade internet, tekitavad üha mitmekesisemaid andmeallikaid ja -liike. Need pakuvad erinevatele turuosalistele, nt tootjatele, teadlastele ja taristu pakkujatele, eelkõige aga kohalike ja piirkondlike omavalitsuste egiidi all arendatavatele nutikatele linnadele ja piirkondadele, rohkelt võimalusi täiustada asjade interneti võimaldavaid tehnoloogiaid, ideid ja tooteid;

9.

rõhutab, et masinloetavate andmete kättesaadavaks tegemine parandab andmete jagamist ning vähendab ühekordseid ja sageli kulukaid andmetaotlusi. Kõikehõlmavate näitajate kogud parandavad avalikku arutelu ja otsuste langetamist kohapeal ning võivad positiivselt mõjutada poliitika kujundamist, rakendamist, haldamist ja kontrollimist kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse tasandil;

10.

toonitab, et piirkondadel ja linnadel on põhiroll avaliku teabe andmebaaside loomisel, andmete turvalisuse tagamisel, vajalike digitaalsete ja ettevõtlusalaste oskuste arendamisel ning lairibataristu ja -võrkude rahastamise kindlustamisel ja hõlbustamisel. Sobiva keskkonna loomine veebiteenuste piirkonna- ja piiriüleseks vahetamiseks võib oluliselt kaasa aidata kõrgetasemeliste teenuste ja andmepõhise majanduse loomisele;

11.

rõhutab, millise panuse saavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused anda andmete kogumise ning kodanikele ja ettevõtjatele teenuste osutamise kõigis etappides. See hõlmab digitaalsete ja ettevõtlusalaste oskuste toetamist, et võimaldada täielikult ära kasutada uusi tehnoloogiaid, analüüsida suurandmeid, mõista küberjulgeoleku küsimusi, suurendada oma tööalast konkurentsivõimet ja luua uusi ärivõimalusi. Näiteid selle kohta võib leida Euroopa linnades ja piirkondades, kus valitseb hea koostöö riiklike ametiasutuste ja teaduskeskustega avaliku sektori innovatsiooni ja koostalitlusvõime valdkonnas;

12.

väljendab heameelt Euroopa Komisjoni juhitava ja Euroopa Regionaalarengu Fondi rahastatava linnaarengu uuenduslike meetmete programmi üle, mis aitab linnadel määratleda ja katsetada innovaatilisi lahendusi, näiteks andmete loomine kestlikuks linnaarenguks;

13.

osutab asjaolule, et omavalitsustel peab olema ulatuslik ja tõhus võimalus panustada õigusaktidesse, mis mõjutavad nende pädevusi andmepõhises majanduses; iga uus määrus võib linnade ja piirkondade jaoks tuua kaasa ebavajalikku bürokraatiat ja kulusid, mis komitee arvates ei kaalu üles kodanike saadavat kasu;

14.

toonitab, et kodanikud ootavad tugevaid ja tõhusaid andmekaitse standardeid, eriti digitaalsel ühtsel turul. Andmekaitset ei tohiks kunagi pidada takistuseks, vaid digitaalse ühtse turu lahutamatuks osaks. Seepärast on selge ja kohandatud andmekaitse õigusraamistik andmepõhise majanduse seisukohalt otsustava tähtsusega;

15.

rõhutab, kuivõrd oluline on teha vahet, kas masintekkelised andmed on isikuandmed (st seotud elava inimesega) ja kuuluvad seega isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamisalasse, ei ole isikuandmed või on tõepoolest kombinatsioon mõlemast;

16.

nõuab, et ELi õigusraamistik oleks digitaalkeskkonna seisukohalt asjakohane, et saaks toetada innovatsiooni ja ELi majandusse investeerimist ning kasutada täielikult ühtse turu potentsiaali;

17.

väljendab toetust nõudele, et nii andmete genereerimise seadmete kasutajatele kui ka tootjatele tuleb tagada kindlus nende potentsiaalse vastutuse osas;

18.

toetab seisukohta, et EL peab tagama andmete piiri- ja valdkonnaülese liikumise ning võimaluse neile juurde pääseda ja neid optimaalselt taaskasutada. Andmemajanduse arendamiseks digitaalse ühtse turu osana on Euroopas vaja kooskõlastatud lähenemisviisi;

19.

toetab komisjoni kavatsust kasutada ELi kaubanduslepinguid, et kehtestada õigusnorme e-kaubanduse ja andmete piiriülese liikumise kohta ning võtta käsile digitaalse protektsionismi uued ilmingud, järgides täielikult ELi andmekaitsenorme ja neid õigusnorme piiramata;

20.

tõdeb, et Euroopa andmepõhise majanduse täieliku potentsiaali saavutamiseks peaksid liikmesriigid andmete talletamist või töötlemist mõjutavate meetmete puhul juhinduma „andmete vaba liikumise põhimõttest ELis“, sest see kaasneb nende kohustustega, mis tulenevad teenuste vaba liikumise ja asutamisvabaduse sätetest aluslepingutes ja teisestes asjaomastes õigusaktides;

21.

väljendab heameelt isikuandmete kaitse üldmääruse üle ja nõustub, et privaatsuse pärast muretsemine on täiesti põhjendatud. Tugevad andmekaitsenormid loovad usalduse, mis võimaldab digitaalmajandusel areneda kogu siseturul ning käsitleda ja lahendada IKT haavatavuse vorme ja küberkuritegevuse võimalusi, samuti luua tõhusad ja sidusad ennetavad strateegiad;

22.

toetab e-privaatsuse direktiivi läbivaatamise ettepanekut, mille eesmärk on tagada kõrgetasemeline kaitse täielikult kooskõlas üldmäärusega;

23.

leiab, et andmete kättesaadavust regulatsiooni või järelevalve jaoks – mida ei peeta mingil viisil küsitavaks – saaks paremini tagada, kui tõhustada koostööd riikide ametiasutuste ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel või selliste asutuste ja erasektori vahel, selle asemel et kehtestada asukohapiiranguid;

24.

tunnistab, et andmete talletamise ja töötlemise turvalisuse tagavad tegelikult uusimal tehnoloogial põhinevad IKT juhtimise parimad tavad, mida kasutatakse palju laialdasemalt kui üksikute süsteemide puhul;

25.

rõhutab, et uus pakett peaks aitama tõhustada küberintsidentide vältimist, avastamist ja neile reageerimist ning viima parema teabevahetuse ja kooskõlastamiseni liikmesriikide ja komisjoni vahel suurte küberintsidentide puhul. Selle saavutamiseks on vaja liikmesriike, ELi institutsioone, kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, erasektorit ja kodanikuühiskonda hõlmavat tõelist partnerlust;

26.

leiab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on keskne roll küberkuritegevuse vastu võitlemisel, kübervaldkonnaga seotud andmete kogumisel ja andmekaitse tagamisel, kuna turvarikkumised kujutavad endast ohtu kommunaalteenustele (nt transpordivõrgud, kohalik veevarustus ja elektrivõrk, energeetika) ning omavalitsused kasutavad ja omavad palju digitaalseid infotooteid ja -teenuseid;

27.

toonitab, et küberrünnakutes kasutatakse enamasti ära digitaaltehnoloogia viit peamist nõrkust, millel on nutikate linnade ja piirkondade jaoks keskne tähtsus. Need on vähene tarkvara turvalisus ja andmete krüpteerimine, ebaturvaliste pärandsüsteemide kasutamine ja kehv hooldus, suur omavaheline sõltuvus ning suured ja keerukad rünnatavad pinnad, doominoefekt, mistõttu omavahel äärmiselt tihedalt seotud üksused edastavad üksteisele kiirelt kahjulikku mõju, ning mitmesugune haavatavus, mis tuleneb inimlikust eksimusest ja töötajate sihilikest kuritarvitustest;

28.

rõhutab, et turvaaugud andmete genereerimisel tähendavad, et sagenevad küberrünnakud olulisele linnataristule ja linnajuhtimissüsteemidele, avaldades mõju inimeste turvalisusele ja julgeolekule. Vaja on laiemat kooskõlastatud süsteemse sekkumise paketti, kuhu kuuluks leevendamine ja ennetus ning mille abil tagataks jõustamine nii turupõhiste algatuste kui ka ametivõimude kehtestatud eeskirjade ja kohaldamise kaudu;

29.

toonitab, et asjade interneti turvalisuse tase on äärmiselt erinev, kusjuures mõnes süsteemis puudub krüpteerimine või kasutajanimed ja salasõnad, teised on aga avatud pahavaraga nakatumisele ja püsivara muutmisele. Asjade interneti keerukad sõltuvused tähendavad, et sel on suur rünnatav pind ja palju haavatavaid kohti;

30.

märgib, et kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ning avalike ja taristuteenuste pakkujatele, eelkõige neile, kes on seotud linnade nutikate tehnoloogiate e-riigihangete, nende tehnoloogiate käikuvõtmise ja igapäevase käigushoidmisega, tuleks välja töötada ja organisatsiooni lõikes pakkuda edasijõudnutele mõeldud turbekoolitust;

31.

pooldab leevendamise strateegiate laiendamist ja süvendamist, et need hõlmaksid kõigi tulevaste nutikate linnade ja piirkondade hangete puhul juba eos sisseprojekteeritud turvet. Strateegiad peaksid sisaldama olemasoleva linnataristu ja infosüsteemide kõikehõlmavat hindamist ning nende tarkvara parandamist või väljavahetamist, erioskustega ja üldise IT-halduse ülesannetest laiemate kohustustega kesksete turva- ja arvuti infoturbeintsidentidega tegelevate rühmade moodustamist linnavalitsuses, samuti uuendusi nii turbekoolituses kui ka jätkuvas kutsealases arengus nii avalikus kui ka ärisektoris;

32.

rõhutab, et isikuandmete genereerimine tõstatab küsimusi kõigis omavalitsuste pädevusse jäävates poliitikavaldkondades. Omavalitsused on andmete arendajad ja töötlejad. Need andmed on valdkonnavahelised ja seotud muu hulgas julgeoleku ja õiguspoliitika, majanduse, kommunikatsiooni, hariduse ja tervishoiu, halduse, transpordi, keskkonna ja tarbijakaitsega;

33.

rõhutab, et andmete tegelik kontroll turul eeldab andmeallikate jälitatavust ja selget identifitseeritavust. Selleks, et süsteemi suhtes tekiks usaldus, võib osutuda vajalikuks määrata kindlaks andmeallikate püsiidentifitseerimise usaldusväärsed ja võimaluse korral ka standarditud protokollid;

34.

toetab mõtet, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel peaks olema juurdepääs andmetele, kui see oleks üldistes huvides ja parandaks oluliselt avaliku sektori toimimist (näiteks liikluskorraldussüsteemide optimeerimine erasõidukite reaalaja-andmete põhjal);

35.

nõustub, et igasugused poliitilised meetmed peavad arvestama selle majandusliku tõsiasjaga ja isikuandmete kaitse õigusraamistikuga, austades ühtlasi üksikisikute põhiõigusi;

36.

toonitab, et ei kohalikul, riigi ega ELi tasandil ei ole praegu olemas põhjalikku poliitikaraamistikku, mis kehtiks isikuandmete määratlusele mittevastavate masintekkeliste toorandmete suhtes või nende majandusliku kasutamise ja kaubeldavuse tingimuste suhtes;

37.

hoiatab ülemääraste piirangute kehtestamise eest üksikisikutele, kes püüavad kasutada õigust kontrollida oma andmeid, et parandada isikuandmete kaitset, jättes nad ilma nõusoleku andmise võimalusest, eelkõige puudutab see omavalitsusi;

38.

tõdeb, et sõltumatutel andmekaitse ametitel lasub põhiline vastutus isikuandmete kaitse eest, samuti on vaja täiendavaid stimuleerivaid meetmeid andmetöötlejatele, et tunnustada nende jõupingutusi andmekaitse alal, st lihtsustada tõendamiskohustust andmetöötlejatele, kes täidavad rangeid eneseregulatsiooninorme või käitumisjuhendeid;

39.

nõuab masintekkeliste toorandmete õigusliku ebakindluse ja intellektuaalomandi õiguse puudumise käsitlemist. Eksisteerib võimalus, et kasutatakse ära õigusraamistikus esinevaid lünki või eespool kirjeldatud õiguslikku ebakindlust, kehtestades kas kasutajate jaoks ebaõiglased lepingute tüüptingimused või võtteks appi tehnilised vahendid (näiteks omandvorming või krüpteerimine);

40.

nõustub, et andmepõhise majandusega seoses kerkivad esile sellised küsimused nagu isikustamata andmete ülekantavus, andmevahetust võimaldavate teenuste koostalitlusvõime ja sisulise ülekantavuse rakendamise asjakohased tehnilised standardid;

41.

kiidab heaks eesmärgi toetada asjakohaseid standardeid, et parandada pilvandmeside teenuste koostalitlusvõimet, ülekantavust ja turvalisust, püüdes Euroopa tasandi standardite koostamise protsessi paremini integreerida avatud lähtekoodi kogukondade tööd;

42.

toetab töökindla lähenemisviisi väljatöötamist standarditel põhinevatele ülekantavuse normidele. Komitee võtab teadmiseks käivitatavate sektorispetsiifiliste eksperimentaalsete lähenemisviiside võimalused ja kutsub kaasama omavalitsusi koostöösse eri sidusrühmadega, sh standardite koostajate, ettevõtete ja tehnikaringkondadega;

43.

rõhutab, et laiem arusaam sellest, et koostalitlusvõime on asjakohane mitte ainult avalikus halduses, vaid kõikides sektorites, on oluline asjade interneti kasutamiseks ja pidevaks teabevahetuseks kõigi piirkondade vahel. Kehtivad selged nõuded, et ühtsed vormingud, standardid ja tehnilised kirjeldused peavad olema kättesaadavad. Piirkonnad edendavad nõuete täitmist, kohustudes kohaldama oma halduses avaliku sektori teavet käsitlevates direktiivides ja iseäranis hiljutises Euroopa koostalitlusvõime raamistikus sätestatut;

44.

toonitab, et andmekasutuse ja samaaegse kasutuse suurenemise, suurte üleslaadimise ja allalaadimise kiiruste suundumuse ning reageerimisvõimeliste ja töökindlate kõikjale jõudvate ja hetkeliste ülekannete vajaduse tõttu on kogu Euroopas tarvis lõppkasutajale lähedal asuvaid, väga suure läbilaskevõimega võrke ja lairiba taristut;

45.

leiab, et komisjon peaks standardimise võimalusi kasutades võtma meetmeid juba olemasolevate või riigi, piirkonna või kohalikul tasandil loodavate pilvede omavahel ühendamiseks ja koostalitusvõimeliseks muutmiseks. Samal ajal rõhutab komitee, et oluline on rakendada meetmeid kohalikul tasandil, et tagada pilverakenduste spetsifikatsioonide tõhusus;

46.

nõuab, et isikustamata andmete sisulise ülekantavuse puhul tuleb arvesse võtta ka andmehalduse üldisemaid kaalutlusi, millega on seotud läbipaistvus kasutajate silmis, hallatud juurdepääs ja koostalitlusvõime, mis võimaldaks eri platvorme omavahel siduda innovatsiooni soodustaval moel;

47.

nõuab tugevat koordineeritud lähenemist eelkõige selliste isikuandmete genereerimise hindamisel, mis võivad kahjustada ELi andmepõhise majanduse arengut ja piiriüleste andmeteenuste ja -tehnoloogiate toimimist siseturul;

48.

rõhutab, et kõik tulevased lahendused peaksid arvesse võtma ka tootearendusse investeerivate turuosaliste, sh kohalike ja piirkondlike omavalitsuste õigustatud huve, et tagada investeeringutelt õiglane tulu ja toetada seeläbi innovatsiooni. Samas peaksid kõik tulevased lahendused tagama ka hüvede õiglase jagunemise väärtusahelasse kuuluvate andmete valdajate, töötlejate ja rakenduste pakkujate vahel;

49.

rõhutab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on võimalik edendada innovatsiooni ja konkurentsivõimet kohandatud nõudluse ja pakkumise poole lahenduste, sealhulgas lairibaühenduse, digitaalmajanduse, e-kaasatuse ja e-valitsuse kaudu. Lisaks pakuvad nad haridus- ja koolitusvõimalusi, rakendavad ELi rahastamisalgatusi ja hõlbustavad kasulikku koostööd ja teabevahetust teiste avaliku sektori asutustega, sh ka piiriüleselt;

50.

nõuab ELi andmete genereerimise süsteemide platvormi loomist sarnaselt kujunevate e-valitsuse ja lairibaühenduse platvormidega;

51.

tõdeb, et ELi linnu ja piirkondi tuleks rohkem tunnustada nii digitaalse tegevuskava jätkusuutliku rakendamise kui ka ELi andmemajanduse arendamise eest. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on tegevuskava soovituste peamine sihtrühm ja neid tuleb vaadelda selle rakendamise põhiedendajate ja -partneritena.

13.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 54/48

1.

tervitab sotsiaalsamba loomist, mis on vajalik poliitilise, majandus- ja rahaliidu lõpuleviimise täiendamiseks ning aitab kaasa horisontaalse sotsiaalklausli nõuetekohasele rakendamisele (7). Sotsiaalsamba loomise abil saab kujundada kestliku ja kaasava Euroopa, mis tugevdab oma kodanike mõjukust ja edendab võrdseid võimalusi;

2.

väljendab kahetsust, et komisjon ütleb selgelt, et sotsiaalõiguste samba elluviimine on liidu, selle liikmesriikide ja sotsiaalpartnerite ühine vastutus (8). Nii eirab komisjon täielikult kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vastutust ja pädevust selles valdkonnas;

3.

kinnitab taas, kui tähtis on tugev Euroopa sotsiaalmeetmete kava, milles konkurentsivõime ja sotsiaalne õiglus üksteist täiendavad (9), et vältida igasugust sotsiaalset dumpingut ja tagada suurem tööhõive. Komitee tuletab sellega seoses meelde Euroopa Liidu lepingu preambulit „edendada oma rahvaste majanduslikku ja sotsiaalset progressi“ ning tagada, et „majandusliku integratsiooni edusammudega kaasneks rööbitine progress muudes valdkondades“;

4.

rõhutab lisaväärtust, mida kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused pakuvad sotsiaal- ja majanduspoliitika väljatöötamisel ja elluviimisel, et aidata kaasa ülespoole suunatud lähenemise tugevdamisele, ning kordab oma üleskutset, et Euroopa sotsiaalõiguste sammas toetab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi nende jõupingutustes sobiva tööhõive- ja sotsiaalpoliitika rakendamisel (10);

5.

tervitab komisjoni kava arvestada Euroopa poliitika kujundamisel enam sotisaalpoliitika eesmärkidega ja sõnastada sotsiaalpoliitika (miinimum)standardid, mida EL ja liikmesriigid peavad järgima oma asjaomaste pädevuste raames;

6.

kordab üleskutset majandus- ja sotsiaalpoliitika nõuetekohaseks kooskõlastamiseks ELi ja riikliku tasandi vahel, (11) tagades territoriaalse mõõtme parema esindatuse (12);

7.

leiab, et sotsiaalse mõõtme edendamine aitab tugevdada ELi projekti ja kaasata kodanikke uuendatud projekti, millega nad saavad tugevamalt samastuda;

8.

märgib, et ELi majandus- ja sotsiaalpoliitika peaks suurendama pikaajalist kasvupotentsiaali Euroopa ettevõtete tootlikkuse ja konkurentsivõime ning töötajate oskuste toetamise kaudu;

9.

juhib tähelepanu sellele, et sotsiaalsammas peab kaasa aitama vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ning töötuse, eriti noorte töötuse vähendamisele ning võitlema igasuguse sotsiaalse, sh soolise ebavõrdsuse vastu (13). Selles kontekstis tuleb luua Euroopa töötuskindlustuse süsteem (14) ühena esimestest vahenditest tööhõivekriisi lahendamiseks;

10.

tuletab meelde, et tööhõivekriis on tekitanud palju pikaajalist töötust, mille vastu tuleb võidelda sobivalt kohandatud poliitikameetmetega, samuti koolitusmeetmetega, millega asjaomaste töötajate oskusi ajakohastada, ja vajadusel rahalise toetusega;

11.

juhib tähelepanu sellele, et majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika, mis on üks olulisimaid ja ulatuslikemaid ELi poliitikavaldkondi (15), peab märkimisväärselt kaasa aitama sotsiaalsamba loomisele;

12.

rõhutab, et sotsiaalsed investeeringud on investeeringud tulevikku ning neid ei tohi tõlgendada ainult koormana avaliku sektori vahenditele;

13.

rõhutab vajadust kooskõlastada strateegiaid ja eesmärke, mis peaksid olema sotsiaalõiguste samba ja Euroopa Sotsiaalfondi vahel;

14.

toetab komisjoni eesmärki suurendada tööhõivet ja edendada ettevõtete arengut soodustavaid tingimusi, et luua ELis rohkem kvaliteetseid töökohti;

15.

kordab oma üleskutset tugevdada ELi ja majandus- ja rahaliidu sotsiaalset mõõdet. Komitee loodab, et Euroopa sotsiaalõiguste sammast käsitlev seadusandlik ettepanek võimaldab käsitleda töötajate õigusi ja tööjõu liikuvust muutuval tööturul, järgides seejuures subsidiaarsuse põhimõtet (16);

16.

kinnitab taas, kui tähtis on tugev Euroopa sotsiaalmeetmete kava, milles konkurentsivõime ja sotsiaalne õiglus üksteist täiendavad (17), et vältida igasugust sotsiaalset dumpingut ja tagada suurem tööhõive;

17.

kordab, et igasugusel avaliku või erasektori sekkumisel tuleb võtta arvesse kohalikke ja piirkondlikke eripärasid, demograafilisi küsimusi ja püsivalt kõrget noorte töötust, ning noorte töötuse suhtes rõhutab, kui oluline on laiendada noortegarantiid, et sellest saaksid kasu kuni 30aastased inimesed (18), muuta see Euroopa tööhõivepoliitika püsivaks tunnusjooneks ning tagada jätkusuutlik ja sobiv rahastamine Euroopa ja riiklikest vahenditest;

18.

juhib tähelepanu sellele, et kiired ja põhjalikud muutused – alates elanikkonna vananemisest kuni perekonnaelu uute mudeliteni, digiteerimisest kuni uute töövormideni ning üleilmastumise ja linnastumise mõjudeni – eeldavad rohkemat ja pidevamat koolitust, oskuste kohandamist ja ande aktiivset toetamist, aktiivset vananemispoliitikat ning ametialase ja pereelu tasakaalu tagamist koos sobiva pere- (19), tööhõive- ja hariduspoliitikaga;

19.

kordab, kui tähtis on viia vastavusse oskused ja tööturu vajadused, mida iseloomustab ka territoriaalne mõõde, ja sellega seoses rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli hariduse, koolituse ja eelkõige noorte ettevõtluse edendamise vallas (20);

20.

toetab seepärast, et Euroopa sotsiaalõiguste sambas sätestataks õigus haridusele kui sotsiaalne põhiõigus ja inimõigus;

21.

toonitab lisaks, et võttes arvesse riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke olusid ning olemasolevaid vahendeid ja pidades silmas, et investeeringuid inimkapitali saab käsitleda sotsiaalsete investeeringutena, tuleks liikmesriike oskuste garantii rakendamisel toetada. Oskuste garantii eesmärk on parandada Euroopas madala kvalifikatsiooniga täiskasvanute tööhõivevõimalusi ja nende täielikku kaasatust ühiskonda (21);

22.

on seisukohal, et tasakaalustatud ja reguleeritud tööturu saavutamiseks on oluline arvestada muutuvate töötingimustega (4.0), töösuhetega ja töötajate kaitsega, k.a õigust mitte olla kättesaadav. Seetõttu nõuab komitee, et komisjoni, nõukogu, parlamendi ja Euroopa Regioonide Komitee vahel loodaks kõrgetasemeline rühm, mis arutaks Euroopa tasandil digiteerimise ja uute tehnoloogiate mõju ning edendaks vajalikke majandus- ja sotsiaalpoliitilisi meetmeid, sh kohalikke ja piirkondlikke meetmeid, kus need sobivad on;

23.

juhib tähelepanu sellele, et tööelu arengut silmas pidades (22) on hädavajalik, et suure liikuvusega spetsialistide kvalifikatsiooni tunnustamine toimuks kiirelt, lihtsalt ja usaldusväärselt (23);

24.

on seisukohal, et uutes tööhõivevormides või uute ühiste Euroopa miinimumstandardite määratlemisel tuleks alati arvesse võtta sotsiaalse kaitse piisavat taset;

25.

kutsub üles rohkem pöörama tähelepanu pagulaste, saatjata alaealiste ja seaduslikult riigis elavate rändajate tõhusale integreerimisele muu hulgas kutsehariduse ja koolituste kaudu;

26.

nõuab, et erilist tähelepanu pöörataks õigusaktidele, mis on kerkinud esile Ühendkuningriigi lahkumise tõttu EList ja mis käsitlevaid valdkondi, nagu töötajate vaba liikumine ELis, sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimine ning tööhõive ja sotsiaalpoliitikaga seotud ELi fondid (24);

27.

kutsub üles kasutama asjakohasemaid vahendeid piirkondadevaheliste erinevuste hindamiseks, nagu täiendavad usaldusväärsed andmed sotsiaalsete probleemide kohta kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

28.

teeb ettepaneku pöörata kohe tähelepanu vaesusele ja sotsiaalsele tõrjutusele, sõltumata selle põhjustest või selle all kannatavast elanikkonnarühmast, ning rõhutab vajadust võtta ette suuremaid algatusi, millega toetada perekondi, kaotada lõplikult sotsiaalse tõrjutuse vormid ja suurendada sotsiaalkaitse rahastamist. Samas väljendab komitee heameelt garanteeritud põhisissetuleku kehtestamise üle, mille on hea tavana heaks kiitnud paljud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

29.

rõhutab, et sotsiaalsamba raames tuleb tegeleda sotsiaalse tõrjutuse ja kõrvalejäetusega, seades prioriteediks puudega inimeste ja paljulapseliste perede poliitika;

30.

peab kahetsusväärseks, et sambas käsitletakse eluaseme küsimust üksnes sotsiaalteenuste osana. Komitee on veendunud, et taskukohase hinnaga ja sobiva eluaseme tagamine kõigile on eeltingimus, mis võib viia suurema sotsiaalse ühtekuuluvuseni ning aidata luua sotsiaalsele ja majanduslikule lõhestatusele ning geograafilisele eraldatusele vastupidavaid kogukondi;

31.

rõhutab vajadust tagada koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega selliste teenuste laiaulatusliku võrgustiku kättesaadavus, mis ei hõlma mitte ainult esmatähtsaid, vaid ka üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid, sealhulgas sotsiaalteenuseid, mis peavad olema kvaliteetsed ja kättesaadavad;

32.

avaldab kahetsust selle üle, et piisavalt ei ole mainitud juurdepääsu kunstile ega kultuurile, mis on sotsiaalse ühtekuuluvuse ning tõrjutuse ja vaesuse vastu võitlemise põhielemendid (25);

33.

tuletab taas komisjonile ja nõukogule meelde võimalust võtta kasutusele stimuleerivad meetmed riikide jaoks, kes rakendavad struktuurireforme, mille eesmärk on saavutada strateegia „Euroopa 2020“ sotsiaalsed eesmärgid ja võidelda sotsiaalse tasakaalustamatuse vastu;

34.

rõhutab, et Euroopa sotsiaalne areng saab ühtlaselt levida ka väljaspool euroala asuvates riikides (26) ja seega riikides, mis algselt ei olnud sotsiaalsamba eesmärgiks, ning kutsub komisjoni ja nõukogu üles selleks sobivaid vahendeid leidma;

35.

rõhutab vajadust selgitada, kuidas Euroopa vahendid võivad toetada samba rakendamist (27), ja kordab ka vajadust, et EL ja liikmesriigid näeksid ette piisavad vahendid samba eesmärkide täitmiseks;

36.

kutsub komisjoni üles koostama tulevikkunäitava sotsiaalpoliitilise tegevuskava kavandi koos konkreetsete meetmetega;

37.

kordab oma nõuet, et Euroopa sotsiaalõiguste sammas toetaks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jõupingutusi asjakohase tööhõive- ja sotsiaalpoliitika elluviimisel (28);

38.

kinnitab, et oleks tarvis luua usaldusväärsed vahendid tehtud edusammude mõõtmiseks ja jälgimiseks (29), ning kutsub üles kasutama lepingu iga tulevase muutmise korral sotsiaalse arengu protokolli, et võrdsustada sotsiaalsed õigused majanduslikega (30);

39.

rõhutab vajadust tugevdada vabatahtliku tegevuse sotsiaalset ja kodanikuväärtust, sest see on piirkondade arendamise ja edendamise vahend ning sotsiaalse vastutuse ja kodanike otseosaluse võimalus.

13.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 54/62

1.

märgib, et hiljutised uuringud maavärinaohu kohta Euroopas (nagu seitsmendast raamprogrammist rahastatud projekt SHARE (1)) annavad tunnistust küll sellest, et maavärinaoht on kõrgeim sellistes riikides nagu Itaalia, Kreeka ja Rumeenia, kuid mõõdukal tasemel oht, sh tsunamidest tulenev oht, ähvardab ka selliste riikide nagu Prantsusmaa, Saksamaa, Belgia, Hispaania ja Portugali teatavaid piirkondi;

2.

võtab teadmiseks, et Euroopa Liidu liikmesriikides on palju hooneid ja taristuid, mis vajavad suuremaid hooldustöid oma struktuurilise seisukorra ning keskkonnatingimuste ja ehituse valdkonda reguleerivate eeskirjade muutuste tõttu; eelkõige näitavad ehitiste puhul Eurostati ja Euroopa hoonete energiatõhususe instituudi (Building Performance Institute Europe, BPIE) (2) andmed, et ligikaudu 25 miljardist ruutmeetrist kasulikust põrandapinnast ELi 27 liikmesriigis (lisaks Šveitsis ja Norras) ligikaudu 40 % ehitati enne 1960. aastat;

3.

märgib, et mõningaid ELi riike, eelkõige Vahemere piirkonnas, on lähiajaloos tabanud laastavad, väga raskete sotsiaalsete ja majanduslike tagajärgedega maavärinad; eriti tõsine on olukord Itaalias, kus viimase 50 aasta jooksul on olnud mitmeid maavärinaid, mille tagajärjeks on kokku üle 5 000 ohvri ning majanduslik kahju on hinnanguliselt 150 miljardit eurot;

4.

märgib, et maailmas toimunud maavärinate analüüsid näitavad, et ohvrite arv ja kahjude ulatus on pigem seotud hoonete vastupidavuse ja maavärinast tabatud piirkondade vähese ettevalmistuse kui maavärina võimsusega;

5.

rõhutab, et analüüsides maavärina mõju kohalikele süsteemidele ja eluasemetele, taristule ning majanduslikule ja tootmisstruktuurile, on näha territoriaalse kasvu protsesside aeglustumist ja sageli lausa nende blokeerimist;

6.

rõhutab, et ehitiste ja taristu ohutuse tagamine tähendab positiivset koostoimet ka Euroopa Liidu regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitikaga ning linna- ja maapiirkondade arengu eesmärkidega;

7.

on seisukohal, et ELi strateegia ehitiste ja taristu maavärinakindluse suurendamiseks peaks põhinema mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisil, mille raames koordineeritakse asjakohaseid Euroopa, riigi ja piirkondliku tasandi pädevusi, järgides subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid, ning analoogia alusel ELi linnade tegevuskava puhul kasutatud meetodiga. Komitee tuletab seoses sellega meelde, et ELi tasandi pädevuses on peamiselt tehniliste standardite kehtestamine, samas kui riigi, piirkondlik või kohalik tasand on pädevad iseäranis ehitusõiguse ja linnaplaneerimise alal;

8.

on veendunud, et ulatuslikud meetmed maavärinaohu ennetamiseks on ELi esmaste vajaduste hulgas, et tagada oma kodanike ohutus, kaitsta ajaloo- ja kultuuripärandit, hoida kontrolli all inimestele ja varale tekitatud kahjust tulenevad kulud ning säilitada tingimused piirkondade arendamiseks ja majanduskasvu soodustavate investeeringute tegemiseks;

9.

rõhutab, et eelkõige kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on poliitiline ja institutsiooniline kohustus kaitsta oma kodanikke, nii seepärast, et need asutused asuvad juhtimise esmatasandil ning peavad tagama elanikkonna päästmise ja abistamise hädaolukorras, kui ka seepärast, et neil on oluline roll hädaolukorraks valmistumisel ning struktuurse (sekkumine) ja mittestruktuurse (teave) ennetustegevuse väljatöötamisel;

10.

märgib samuti, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kui kodanikele kõige lähemal asuvad asutused saavad kaasa aidata teadlikkuse parandamisele ohtude ennetamise õigusest ja kohustusest ning sellest tulenevalt töötada välja aktiivsed käitumismustrid ohu vähendamiseks;

11.

leiab, et arvestades kaitsmist vajavate erahoonete, üldkasutatavate hoonete ja taristu suurt hulka, tuleks kasutada Euroopa ühiseid kriteeriume (eurokoodeks ja teised), et klassifitseerida hoonete ja taristu maavärinatundlikkus;

12.

kutsub Euroopa Komisjoni üles ergutama üleeuroopalisel tasandil dialoogi kindlustussektoriga, et otsida finantsstiimulit, mis seisneks kindlustuspreemia vähendustes renoveerimisprotsessi kestel, ning peab kasulikuks uurida lähemalt majanduslikku jätkusuutlikkust ja võimalikku kasu, mida on oodata kindlustussüsteemi parandamisest, nähes ette meetmed riskide jaotamiseks;

13.

peab maavärinaohu vähendamise meetmete edendamiseks kogukonna suurema teadlikkuse kaudu vajalikuks määratleda nii võimaliku maavärina tagajärjed kui ka eelkõige renoveerimisest tulenevad eelised sotsiaalse (iseäranis inimohvrid) ja majandusliku mõju vähenemise näol ning neist selgelt teavitada;

14.

märgib, et kuna veel ei ole kättesaadavad täpsed meetodid ja mittespetsialistidest koosnevatele sidusrühmadele (ametnikud, kodanikud jne) ülekantavad selgelt arusaadavad tulemused ennetavast renoveerimisest tulenevate eeliste kohta, siis näib oluline jätkata selle teemaga konkreetsete uuringute rahastamise kaudu;

15.

leiab, et kui eesmärk on optimeerida ja õigesti suunata tehnilisi ja majanduslikke jõupingutusi, mille abil vähendada olemasolevate ehitiste puhul maavärinaohtu, siis tuleb edasiste meetmete ning oluliste avaliku ja erasektori algatuste aluseks võtta teadmised ja analüüs olemasolevate ehitiste vastupidavuse kohta. Selleks tuleks soodustada andmete kogumise kampaaniaid statistilise hindamise eesmärgil, määratleda prioriteetsed suunad ja ühine metoodika, mis peab käima käsikäes sektori õigusalase arengu ning stimuleerivate ja rahastamismeetmetega;

16.

märgib, et mõne liikmesriigi, nt Itaalia kogemused näitavad vähest investeerimisvalmidust, kui tegemist on vanemate omanike või lisaeluasemetega. Seetõttu tundub olevat kasulik võtta selliste kategooriate teadlikkuse parandamiseks meetmeid ja mitte piirduda stiimulite rakendamisel üksnes esmase eluasemega. Komitee tunnistab vajadust kohandada meetmeid olemasolevate ehitiste hindamisel ja maavärinakindluse suurendamisel ka uuringute ja kogemuste põhjal, mis käsitlevad konkreetset ehitist osana kogu ehitiste kompleksi või linnastu vastupidavuse hindamises, tunnistades nii võimalikke probleemkohti ehitiste tegelikes kasutustingimustes;

17.

märgib, et Euroopa riikides toimub juba laiaulatuslik üldkasutatavate ja erahoonete renoveerimine, et tagada energiatõhususe suurenemine, mida rahastavad ka Euroopa fondid, kuid et selline renoveerimine ei puuduta üldiselt struktuurset ega maavärinaohutust;

18.

rõhutab teisalt, kui oluline on, et tõhusat renoveerimistööd tehtaks ühtsete ja säästlike meetmete abil, mis võimaldavad ühtaegu ja võimalikult vähe sekkuval viisil vähendada maavärinatundlikkust ja suurendada energiatõhusust;

19.

peab esmatähtsaks töötada struktuurse ennetustegevuse kõrval välja nn mittestruktuurse ennetamise meetmed, mille eesmärk on üldiselt süvendada teadmisi maavärinaohust ning eelkõige suurendada kodanike teadlikkust ja aktiivset osalemist;

20.

on seisukohal, et struktuurne ennetustöö võib lisaks ohu vähendamisele avaldada positiivset mõju keskkonnale, pikendades hoonete kasulikku eluiga ning vähendades seetõttu maavärinajärgset lammutamist ja ülesehitamist. Seda eesmärki rõhutati ehitustoodete määruses (määrus (EL) nr 305/2011), kus kehtestati võrreldes eelmise versiooniga (ehitustoodete direktiiv 89/106/EMÜ) hoonete puhul seitsmes oluline nõue – loodusvarade säästev kasutamine;

21.

tunnistab, et kuigi renoveerimisprogramm maavärinakindluse tagamiseks nõuab palju ressursse, eriti piirkondades ja liikmesriikides, kus seismiline oht on suur ja sage, aitab see siiski kõikjal kaasa tööhõivele ja majanduskasvule ning eelkõige ehitusturu elavdamisele;

22.

peab oluliseks, et hoonete renoveerimist reguleeriksid Euroopa tehnilised standardid, milles käsitletakse ka olemasolevate hoonete maavärinakindlaks kohandamist tervikliku lähenemisviisi kaudu ohutuse, tugevuse ja vastupidavuse tagamiseks;

23.

peab kasulikuks käivitada ELi platvorm teadmiste, kogemuste ja heade tavade vahetamiseks ELi riikide eri tasanditel;

24.

jagab ja kordab seisukohta, mida komitee rõhutas ka arvamuses Sendai raamistiku kohta (3), et kõigi ELi uue taristu ehitamisega seotud projektide puhul tuleb tagada piisav katastroofidele vastupanu võime, ja rõhutab samas, et selline eesmärk võib tuua kaasa suuremaid kulutusi;

25.

teeb ettepaneku, et territooriumi maavärinaohtu ja analoogselt muudest loodusõnnetustest tulenevaid ohte kirjeldavaid parameetreid, mida hinnatakse kindlate kriteeriumide järgi, saaks pidada üheks kriteeriumiks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendite jaotamisel piirkondade vahel. Komitee rõhutab, et EL peab nõudma, et kogu taristu, mis rajatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide või muude ELi fondide abil, oleks katastroofidele vastupidav;

26.

teeb ettepaneku, et ELi eeskirjad võiksid sisaldada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamist nii üldkasutatavate kui ka erahoonete, samuti ELi nii maanteevedude kui ka teenuste strateegilise taristu maavärinakindlaks kohandamisel;

27.

soovitab, et tegevuskava hõlmaks kõigi hoonete maavärinakindluse suurendamist, sealhulgas eluhooned ja avalik ruum, mitte ainult turvalise kohana hädaolukorra puhul, vaid linna pikaajalise strateegiana, mis hõlmab võimalust viia elanikud üle üldkasutatavatesse hoonetesse, mis pakuvad elanikele kaitset;

28.

kutsub komisjoni üles koostama koostöös liikmesriikide ning asjaomasel juhul kohalike ja piirkondlike omavalitsustega tegevuskava, et tagada ehitiste ja taristu maavärinakindlaks renoveerimine vastavalt Euroopa Regionaalarengu Fondi käsitleva ELi määruse (EL) nr 1301/2013 artikli 5 punkti 5 alapunktile b. Samuti soovib komitee, et liikmesriigid ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kasutaksid selle investeerimisprioriteedi potentsiaali regionaalarengu rakenduskavades täielikult ära;

29.

peab soovitavaks, et sellega antaks tugev signaal investeeringute soodustamiseks, sealhulgas koostöö kaudu avaliku ja erasektori vahel, et renoveerida hooned ja taristu maavärinakindlaks, pöörates erilist tähelepanu kultuuri- ja ajaloopärandi säilitamisele, strateegilisele taristule ning põllumajandus- ja tööstushoonetele ja -taristule;

30.

nõuab, et toetataks teadusesse ja innovatsiooni tehtavate investeeringute suurendamist hoonete maavärinakindlaks muutmise valdkonnas ning hõlmaks muu hulgas laiaulatuslike teabe- ja koolitusprogrammide väljatöötamist;

31.

kutsub asjaomaseid liikmesriike ja piirkondi üles lisama olemasolevate hoonete maavärinakindlaks renoveerimise esmatähtsana oma regionaalarengu rakenduskavadesse, rõhutades, kui vajalik on eraldada maavärinaohu ennetustegevuseks rahalisi vahendeid, sh asjakohaste stiimulite kaudu;

32.

leiab, et eelmistes punktides esitatud ettepanekute elluviimisel tuleb ressursside ja tulemuste optimeerimiseks arvesse võtta iga riigi ja/või piirkonna maavärinaohu ulatuse ja ohustatud alade kaarti. Seepärast teeb komitee ettepaneku edendada asjakohast uurimistööd nende kaartide koostamiseks või ajakohastamiseks, kui need on juba olemas;

33.

leiab, et komisjoni väljapakutud tegevuskava võib olla sobiv vahend, et muuta olemasolevate hoonete maavärinakindlaks renoveerimine liikmesriikide regionaalarengu rakenduskavades veelgi tähtsamaks;

34.

märgib, et ühine tegevus kõnealuses valdkonnas võib olla tõhusam kui liikmesriikides võetavad üksikud meetmed, ning kutsub seepärast üles tegema ühtseid ja kooskõlastatud jõupingutusi hoonete maavärinaohu vähendamisel ja nende maavärinakindlaks renoveerimisel;

35.

soovitab kooskõlas Sendai raamistiku 1. prioriteedis sätestatud eesmärkidega edendada ja toetada teabe levitamise ja kodanike teavitamine algatusi nii kohalikul kui ka riiklikul tasandil, et aidata kaasa ennetuskultuuri levikule.

13.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 54/66

1.

Nagu on sätestatud dokumendis „Euroopa kosmosestrateegia“, on kosmos Euroopa jaoks oluline. Euroopa on saavutatud märkimisväärset edu kosmosetehnoloogias, leidnud ainulaadseid võimalusi Maa seire alal, teinud edusamme globaalse positsioneerimise võimekuse ja uurimismissioonide alal. Kosmosetehnoloogiad, -andmed ja -teenused on saanud Euroopa kodanike igapäevaelu osaks ning neid tuleb süsteemselt edasi arendada.

2.

Rõhutama peab kosmose strateegilist rolli Euroopa jaoks. See kindlustab Euroopa rolli tugeva osalejana rahvusvahelisel tasandil ning on liidu turvalisuse ja kaitse pant. Kosmosepoliitika võib aidata hoogustada uute töökohtade loomist, majanduskasvu ja investeeringuid Euroopasse. Investeeringud kosmosevaldkonda avardavad teadus- ja uurimistegevuse piire. Seepärast toetab komitee kindlalt Euroopa Parlamendi taotlust (1) tervikliku teabevahetusstrateegia kohta, mis käsitleb kosmosetehnoloogia eeliseid kodanikele ja ettevõtjatele.

3.

Tuleb leida konkreetsed viisid, kuidas kosmosetehnoloogia, -andmed ja -teenused toetaksid paljusid ELi poliitikavaldkondi ja peamisi poliitilisi prioriteete, sealhulgas Euroopa majanduse konkurentsivõimet, rändepoliitikat, kliimamuutustega tegelemist, ühtset e-turgu ja loodusvarade jätkusuutlikku majandamist.