13.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 345/1

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (edaspidi „komitee“) rõhutab 2018. aasta tähtsust komisjoni – ja Euroopa Parlamendi – praeguse koosseisu tegevuse viimase täisaastana. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles olema oma tööprogrammi koostamisel ambitsioonikas, ent siiski pragmaatiline, et käsitleda asjakohaselt väljakutseid, millega on vastakuti teelahkmel seisev Euroopa Liit. Arvestades Brexitit ja üleilmseid arengusuundi ümbritsevat ebakindlust, on rohkem kui kunagi varem tarvis laiaulatuslikku, osaluspõhist ja struktureeritud arutelu Euroopa tuleviku üle. On oluline pöörduda tagasi juurte juurde ning tuletada meelde liidu esialgset projekti, alusväärtusi ja -eesmärke, mis on sätestatud ELi aluslepingutes.

1.2.

Peaksime lähtuma seni saavutatud positiivsetest tulemustest. Ent natsionalistlike, protektsionistlike, autoritaarsete ja populistlike hoiakute ja liikumiste ilmumist tuleks vaadelda häirekellana ELi institutsioonide ja liikmesriikide juhtidele – see annab märku, et peame uurima, mida tuleb teha üldsuse usalduse tagasivõitmiseks ja Euroopa projektile eduka tuleviku kindlustamiseks.

1.3.

Seepärast kutsub komitee komisjoni üles püüdlema tugeva, kindla ja sidusa liidu poole, mis on võimeline looma jätkusuutlikku kasvu, kvaliteetseid töökohti, heaolu ja võrdseid võimalusi kõigile inimestele Euroopas, lähtudes jagatud nägemusest ja positiivsest narratiivist, mis põhineb üldsuse kaasamisel ja osalusel. Ühtne ja sidus liit, mille aluseks on liikmesriikide pühendumine eesmärgile, on hädavajalik, et vastata ELi ees seisvatele majanduslikele, sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele väljakutsetele. Ka sisemine ühtekuuluvus on eeltingimus selleks, et EL saaks olla tugev ülemaailmne tegutseja sellistes valdkondades nagu rahvusvaheline kaubandus, julgeolek, energia, kliimapoliitika ja inimõiguste edendamine.

1.4.

Komitee tunnistab, et Brexiti läbirääkimiste tõttu kujuneb 2018. aasta proovikiviks. Siiski on oluline, et komisjon jätkaks juba kokkulepitud – iseäranis ühtse turu algatustega seotud – meetmete rakendamist. Samas tuleb ette valmistada ELi pikaajalist tulevikku. Komitee viitab siinkohal oma seisukohtadele seoses Euroopa tulevikku käsitleva valge raamatuga. Komitee esitab arvamusi ka sellega seonduvate aruteludokumentide kohta ja seepärast viidatakse käesolevas panuses neile teemadele vaid lühidalt.

1.5.

Kuna majanduse, tööhõive, inimeste heaolu ja keskkonna vahel on tugev seos, kutsub komitee komisjoni üles rakendama oma tööprogrammis läbivalt kestliku arengu põhist lähenemisviisi. Seepärast keskendab komitee oma panuse järgmisele kolmele nn kestlikkuse sambale:

1.6.

Komitee toonitab, et need sambad on üldised, jagamatud ja sõltumatud. EL peaks olema ambitsioonikas ja seadma sihiks sellised poliitikameetmed ja algatused, mis viivad ühtaegu nii majanduslikust, sotsiaalsest kui ka keskkonnaalasest aspektist kasutoovate lahendusteni.

1.7.

Selleks innustab komitee komisjoni töötama oma poliitikameetmed välja integreeritud viisil ning kohaldama sidusat ja järjepidevat lähenemisviisi, mis hõlmab komisjoni kõiki osi ning teeb poliitika- ja õigusloomes lõpu kapseldumisele. Samuti kutsub komitee komisjoni üles jätkama – kooskõlas parema õigusloome põhimõtetega – ELi õigusloome kvaliteedi parandamist ning õigusaktide lihtsustamist ja selgemaks muutmist eesmärgiga luua praktilist kasu kõigi osalejate jaoks.

1.8.

Lisaks kordab komitee oma üleskutset koostada üldstrateegia, et integreerida ÜRO 2030. aastani kavandatud tegevuskava kestliku arengu eesmärgid kõigisse ELi asjakohastesse poliitikasuundadesse, ning kutsub komisjoni valmistama komitee peatse arvamuse „Üleminek jätkusuutlikumale Euroopa tulevikule – strateegia aastaks 2050“ põhjal ette jätkusuutlikkuse pikaajalise nägemuse ja strateegia.

1.9.

Komitee rõhutab, et kodanikuühiskonna osalemine ELi poliitika, programmide ja muude algatuste väljatöötamises, rakendamises ja järelevalves on strateegiliselt tähtis, et jõuda käegakatsutavate tulemusteni, saavutada üldsuse heakskiit ja edendada ühiskonnas ühtekuuluvust. Sotsiaalpartneritel on eriline roll tööhõivet ja tööturge otseselt või kaudselt mõjutava poliitika väljatöötamisel ja rakendamisel.

1.10.

Tegevusettepanekud on üksikasjalikumalt esitatud punktides 2–5, ent komisjoni 2018. aasta tööprogrammi peamised poliitilised prioriteedid võtab komitee kokku järgmiselt:

2.1.1.

Euroopa poolaasta protsess peaks tugevdama komisjoni koordineerivat rolli tagamaks, et liikmesriigid täidavad strateegia „Euroopa 2020“ eesmärke ja soovitusi ning viivad ellu struktuurireformid, mis on vajalikud pikaajalise jätkusuutliku majanduskasvu ja kvaliteetsete töökohtade loomiseks ning sotsiaalse progressi saavutamiseks. Selle protsessi peamine edutegur on sotsiaalpartnerite ja teiste kodanikuühiskonna esindusorganisatsioonide tihedam kaasamine ning suurem vastutus reformiprogrammide koostamisel ja rakendamisel, arvestades, et sotsiaalpartnerite ainupädevusi, vastutust ja ülesandeid silmas pidades on neil täita eriroll.

2.1.2.

Komitee kutsub üles sümmeetrilisele makromajanduslikule kohandamisele euroalal, mida peaksid tegema nii jooksevkonto puudujäägi kui ka ülejäägiga liikmesriigid. See hõlmab koondatud positiivset eelarvepoliitikat euroalal tervikuna.

2.1.3.

Majandus- ja rahaliit on Euroopa integratsiooni keskne element. Komitee soovib viidata oma varasematele seisukohtadele ja kutsub üles tegema algatusi majandus- ja rahaliidu lõpuleviimiseks, sh selle juhtimise väljatöötamise, demokraatliku kontrolli ja makromajandusliku dialoogi alal.

2.2.1.

Järgmise mitmeaastase finantsraamistikuga peaks komisjon tulemuslikkusele ja tulemustele orienteeritud lähenemisviisi järgides sillutama teed, et vahendeid tõhusalt suunata ning vastata tulevastele väljakutsetele, mis tulenevad Brexitist ja vajadusest jätkusuutliku kasvu, konkurentsivõime, innovatsiooni, tööhõive ja sotsiaalse ühtekuuluvuse järele. Komitee kutsub komisjoni üles viima järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kestuse kooskõlla komisjoni ja parlamendi poliitilise tsükliga. Samuti kutsub ta üles tegema ettevalmistusi ELi uut tüüpi omavahendite kasutuselevõtuks.

2.2.2.

Komitee peab tervitatavaks Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) teist etappi investeeringute hoogustamiseks sel teel, et koos avaliku sektori kapitaliga, mis pärineb nii riiklikest kui ka piirkondlikest allikatest, kaasatakse üha enam erakapitali. Selleks peaks EFSI kohaldamisala hõlmama lisaks pankadele ka teisi finantsvaldkondi.

2.2.3.

Komitee rõhutab vajadust kasutada ELi rahastuid tulemuslikumalt ja tõhusamalt. Prioriteediks tuleb seada investeeringud innovatsiooni, ettevõtlusse, oskuste arendamisse, aktiivsesse tööturupoliitikasse ning digi-, energia- ja transpordisüsteemidesse, tagades vahendite asjakohase eraldamise suurema sotsiaalse mõjuga projektidele.

2.2.4.

Komitee rõhutab, et juurdepääsu parandamiseks erarahastusele, pidades seejuures iseäranis silmas VKEde vajadusi, tuleb jätkata kapitaliturgude liidu ellurakendamist. Samuti tuleks edendada omavahendite- ja kapitaliturupõhist rahastamist.

2.2.5.

Seoses pangandusliidu loomise lõpuleviimisega toonitab komitee, et täiendava riskijagamisega peavad kaasnema täiendavad ettepanekud riskide vähendamise kohta. Panganduseeskirjade peatsel reformimisel peaks komisjon pöörama asjakohast tähelepanu väikeste ja lihtsama struktuuriga pankade iseärasustele ja võimalustele.

2.2.6.

Komitee nõuab samme maksupettuse, maksudest kõrvalehoidumise ja agressiivse maksuplaneerimise vastu võitlemisel. Tuleks muuta maksusüsteemide praegust ettevõtete laenurahastuse kasuks kallutatust. Seoses käibemaksuga kordab komitee oma soovitust liikuda praeguselt üleminekusüsteemilt lõpliku käibemaksukorra suunas, mis on välja töötatud vastavalt Euroopa ühtse turu vajadustele.

2.3.1.

Komitee toonitab digitaalse ühtse turu olulisust kogu ühiskonna jaoks. Digiteerimise potentsiaali kasutamise kõige olulisemate tingimuste hulka kuuluvad digioskused, soodne ettevõtluskeskkond ja tarbijate usaldus. Kuna andmed kujutavad endast tootmistegurit ja toorainet majandusliku lisandväärtuse loomiseks, on äärmiselt suur tähtsus andmete juurdepääsetavusel ja nende vabal liikumisel. Samas tuleb tagada isiku- ja äriandmete asjakohane kaitse, pöörates erilist tähelepanu konkreetsete ettevõtete loodud andmetele. Samuti innustab komitee komisjoni jätkama jõupingutusi küberjulgeolekualase suutlikkuse ja koostöö suurendamiseks. Lisaks kutsub komitee üles rahvusvahelisele koostööle digivaldkonnas, nt OECD raames.

2.3.2.

Tuleb jätkata digitaristu, sh lairiba- ja traadita ühenduse, digitaalsete energia- ja transpordisüsteemide ning nutikate hoonete ja kogukondade arendamist. Haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalsektoris tuleb digiteerimise kasutamist asjakohaselt propageerida. Tuleks edendada ka digiteerimise täielikku kasutamist haldusprotsesside sujuvamaks muutmiseks. Erilist rõhku tuleks panna kaugete piirkondade hõlmamisele ja minimaalse digitaalse juurdepääsu võimaldamisele igaühele, suurendades ka ühiskonna haavatavate rühmade kaasamist.

2.3.3.

Komitee on energialiidu algatust algusest peale kindlalt toetanud. Ta kutsub komisjoni üles jätkama energialiidu strateegia rakendamist, tagades asjakohase energiataristu ja sujuvalt toimivad energiaturud, mis kindlustavad üldsusele ja ettevõtetele juurdepääsu turvalisele, taskukohasele ja kliimasõbralikule energiale. Komitee toonitab, kui tähtis on energiadialoog, mis toimub ELi, riiklikul ja kohalikul tasandil ning kuhu on täielikult kaasatud kodanikuühiskond. Komitee esitab regulaarselt seisukohti energialiidu ja konkreetsete algatuste seisu kohta.

2.3.4.

Transport on energialiiduga tihedalt seotud. Kuna transport on üks põhilisi tegureid, mis võimaldab kogu ühiskonna tegevust, väärib see komisjoni tööprogrammis esileküündivat kohta. Meetmete peamine eesmärk peaks olema võimaldada inimestele ja ettevõtjatele juurdepääsetavat, sujuvat, turvalist, taskukohast ja kliimasõbralikku liikuvust ja transporti. See nõuab märkimisväärseid avaliku ja erasektori investeeringuid transpordisüsteemidesse ja ühistranspordi arendamist. Transpordiga seonduvate energia- ja kliimaküsimuste ning uute tehnoloogiate kasutuselevõtu arendamisega ei tohiks tegeleda transpordituru küsimustest eraldi.

2.3.5.

Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste horisontaalset tähtsust arvestades kutsub komitee komisjoni üles parandama asjaomaste teenuste osutamise eest riigipoolse hüvitise maksmist käsitlevaid eeskirju ja nende rakendamist, et anda suuniseid ja teha kokkuvõte parimatest tavadest.

2.3.6.

Komitee tunnistab nii linnade kui ka maapiirkondade rolli majanduslikus, sotsiaalses ja territoriaalses arengus ning ühtekuuluvuses. Linnade rolli rõhutades peaks EL jätkama tööd selgelt määratletud ja nõuetekohaselt rakendatud linnade tegevuskavaga. Komisjoni uues lähenemises integreeritud territoriaalsele arengule tuleks kasutada maa-, mägi ja saarepiirkondade märkimisväärset potentsiaali.

2.4.1.

Komitee kutsub komisjoni üles otsustama tööstuse arengu valdkonnas igakülgse lähenemisviisi ja strateegia kasuks. Erilist tähelepanu tuleks pöörata võimalustele ja väljakutsetele, mis kaasnevad ülemaailmsete megatrendidega, nagu digiteerimise kiire areng ja asjade internet, tootmis- ja teenindussektori omavahel sidumine ning üleminek vähese CO2-heitega ringmajandusele.

2.4.2.

Samuti tuleb avada teenuste kasvupotentsiaal, sh jaekaubandussektoris, tagades samas tarbijate ja töötajate õigused ning tunnistades, et ühtsel turul on ikka veel tõkkeid.

2.4.3.

Innovatsioonipoliitikal, sotsiaalne innovatsioon kaasa arvatud, on otsustav tähtsus majanduse konkurentsivõime ja elavnemise ning sotsiaalsete hüvede saavutamise seisukohalt. Komitee kutsub üles edendama programmi „Horisont 2020“ kontekstis riigiüleseid võrgustikke ning mitut valdkonda hõlmavaid võrgustikke ülikoolide, ettevõtete ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel. Samuti soovitab komitee lihtsustada rahastamist ja riigiabi reguleerivaid halduseeskirju.

2.4.4.

Tarvis on kogu ELi hõlmavat strateegiat „Tööstus 4.0 ja ühiskond 4.0“, mis keskenduks tehnoloogiale ja platvormidele, standarditele ja etalonarhitektuuridele, piirkondlike digitaalsete innovatsioonikeskuste võrgustikele ja oskustele kõigil tasanditel.

2.4.5.

Seoses ülemaailmsetest megatrendidest põhjustatud väljakutsetega konkreetsetes tööstusharudes, nagu auto-, terase- ja söetööstus, nõuab komitee struktuurimuutuse nõuetekohast haldamist õiglaste ja asjakohaste üleminekuraamistike ja sotsiaalpartneritega sektoripõhistes küsimustes peetava dialoogi kaudu. Teisalt tuleb kinni haarata sellistes valdkondades nagu kosmose- ja kaitsetööstus tekkivatest võimalustest ja need oma kasuks pöörata, tagades samas soodsad tingimused tööstussektorite arenguks üldiselt, kindlustades head töötingimused.

2.4.6.

Eraldi jõupingutusi tuleb teha väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate rahastamise, uuenduslikkuse ja rahvusvahelistumise suurendamiseks ning täielikult tuleb ellu rakendada Euroopa väikeettevõtlusalgatust „Small Business Act“. VKEde poliitika peaks olema kohandatud eri ettevõttevormide, nt pereettevõtete, traditsiooniliste väike- ja mikroettevõtete, idu- ja kasvufirmade, sh sotsiaalsete ettevõtete erinevatele vajadustele. Samuti kutsub komitee komisjoni üles käivitama konsulteerimise VKEde määratluse teemal.

2.4.7.

Komitee peab oluliseks kujundada põhjalik ülevaade uutest trendidest tootmis- ja tarbimismustrites, nt koostööpõhine majandusmudel, ringmajanduse mudel, jagamis- ja funktsionaalse majanduse mudelid ning uute võimaluste, nt sotsiaalmajanduse arendamine. Tuleb võtta meetmeid nende uute ja erisuguste mudelite kasutuselevõtu hõlbustamiseks, ent samal ajal tuleb tagada võrdsed tingimused ning asjakohaste ja vajalike õigusaktide järgimine, et kindlustada üldsuse ja tarbijate kaitse ning töötajate õigused.

2.4.8.

Sotsiaalmajanduse erilist rolli arvestades kordab komitee oma taotlust käivitada laiaulatuslik sotsiaalmajanduse tegevuskava kooskõlas nõukogu 7. detsembri 2015. aasta järeldustega sotsiaalmajanduse kui Euroopa majandusliku ja sotsiaalse arengu olulise teguri edendamise kohta.

2.4.9.

Mitmeotstarbelisus, põllumajandusmudelite mitmekesisus ja jätkusuutlikkus peaksid jääma tähelepanu keskmesse, kui käsitletakse ühise põllumajanduspoliitika rahastamist, ajakohastamist ja lihtsustamist järgmise mitmeaastase finantsraamistiku osana. Suuremaid jõupingutusi on tarvis ka teadustööks ja digiteerimiseks põllumajandussektoris.

2.4.10

. Komitee kutsub komisjoni üles liikuma integreerituma põllumajandus- ja toidupoliitika suunas, võttes arvesse ka vajadust minna üle ringmajandusele ja vähendada järsult toidu raiskamist. Komisjon peaks vastu võtma õigusakti ebaõiglaste kaubandustavade kaotamiseks toiduainete tarneahelas.

2.4.11.

Tööstuse ja põllumajanduse tõelise arengu ja elavdamise võimaldamiseks peab poliitiline ja õigusraamistik looma stabiilse ja prognoositava investeerimis- ja tegevuskeskkonna ning järgima parema õigusloome põhimõtteid, pidades silmas kodanike heaolu.

2.5.1.

Komitee kutsub üles pidama aktiivseid ja õiglasi kaubandusläbirääkimisi selliste partneritega nagu Jaapan, Mercosuri ja ASEANi riigid ning rakendama sujuvalt juba sõlmitud kokkuleppeid, võttes arvesse komitee varasemates arvamustes tõstatatud küsimusi. Komisjoni teatise „Kaubandus kõigile“ rakendamisel on komitee arvates oluline viia läbirääkimised lõpule tasakaalustatud ja läbipaistval viisil, saavutades eeliseid ettevõtete ja kodanike jaoks ning kaitstes samas keskkonna-, sotsiaal-, tööhõive-, tarbija- ja muid norme ning avalikke teenuseid. Kokkuvõttes rõhutab komitee, kui oluline on läbipaistvus ja kodanikuühiskonna kaasamine kaubanduslepingute üle toimuvatel läbirääkimistel, nende rakendamisel ja järelevalves kohe algusest peale.

2.5.2.

Komitee peab tervitatavaks investorite vaidluste lahendamise osas investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise uue süsteemi abil tehtud parandusi, kuid nõuab komisjonilt täiendavaid meetmeid, et investeerimiskohtu süsteem saaks sõltumatu rahvusvahelise kohtuorganina tõeliselt toimida.

2.5.3.

Kahepoolsete kaubandusläbirääkimiste pidamine ei tohiks nõrgestada kohustusi, mis EL on võtnud WTO ees, ega tugevat mitmepoolset ülemaailmset kokkulepet. Komitee ootab aktiivseid järelmeetmeid 2017. aasta WTO ministrite konverentsile sellistes valdkondades nagu põllumajandus ja e-kaubandus. Lisaks tuleb kiiresti hinnata riske ja võimalusi kodanikuühiskonna vaatenurgast lähtuvalt, et määrata kindlaks edasised sammud teenustekaubanduse lepingu (TiSA) ja keskkonnatoodete lepingu (EGA) suhtes käimasolevatel mitmepoolsetel läbirääkimistel. Samuti kutsub komitee üles võtma kiiresti vastu ja viima ellu ELi kaubanduskaitse poliitika reformi.

2.5.4.

Komitee peab oluliseks, et tagataks sidusus kaubanduspoliitika ning ÜRO kestliku arengu eesmärkide, Pariisi kliimakokkuleppe ja ELi arengupoliitika vahel. Selleks tuleb püüda lisada kaubanduslepingutesse ambitsioonikad kaubandus- ja säästva arengu peatükid koos tugevate kodanikuühiskonna järelevalvemehhanismidega.

2.5.5.

Lisaks nõuab komitee kodanikuühiskonna järelevalvet lepingute kõikide aspektide üle, sh sellised, mille puhul ei ole kodanikuühiskonda hõlmavat ühist järelevalveorganit konkreetselt sätestatud. Komitee eksperditeadmised annavad selles töös väärtuslikke eeliseid.

2.5.6.

Samuti kutsub komitee üles arutelule kodanikuühiskonnaga kavandatud mitmepoolse investeerimiskohtu mõju hindamise ja praktilise rakendamise üle.

3.1.1.

Komitee võtab teadmiseks komisjoni teatise Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta ja ettepaneku võtta vastu ühine teadaanne Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta ning sellega kaasnevad seadusandlikud ja muud kui seadusandlikud algatused. Komitee tegeleb selle paketiga ja esitab aegsasti oma arvamused.

3.1.2.

Seni viitab komitee oma varasemale arvamusele Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta, (1) milles ta tõi välja oma üldised eesmärgid seoses samba arendamisega, kombineerides õiguslikke ja mitteõiguslikke vahendeid, mis on seotud selliste valdkondadega nagu töö tulevik, õiglased töötingimused, tööhõive, ELi kehtiva sotsiaalõigustiku jõustamine ja sotsiaalsed investeeringud. Komitee märkis, et sammas peaks kehtima kõigile liikmesriikidele, ent tunnistas samas, et euroala võib vajada erivahendeid/-mehhanisme. Ta väljendas seisukohta, et Euroopa poolaasta ja riiklikud reformikavad peaksid olema samba rakendamisel ja järelevalves põhilisteks eestvedajateks, ja kutsus üles määratlema Euroopa poolaasta raames konkreetsed võrdlusalused.

3.1.3.

Tööturgude raamtingimused peavad toetama uusi ja mitmekesisemaid karjäärivõimalusi. Töömaailmas on vaja erinevaid viise tööjõu hankimiseks ja erinevaid töövorme. Selleks on vaja pakkuda sobivat töökaitsega seotud õiguskeskkonda, et tagada õiglaste töötingimuste raamistik ja soodustada värbamist kõigi töölepingute alusel.

3.1.4.

Selleks et reageerida muutuvale nõudlusele oskuste ja pädevuste järele, rõhutab komitee vajadust parandada tööl põhinevat haridussüsteemi, kutseharidust ja -õpet ning elukestvat õpet, aga ka oskuste täiendamist ja ümberõpet. Samuti tuleb kujundada viisid, kuidas muuta sujuvamaks üleminek ühelt töökohalt teisele ja töötusest või hariduse omandamiselt tööellu, seades eesmärgiks kaasava tööturu.

3.1.5.

Arvestades tõsiasja, et ELi tulevik on tihedalt seotud nooremate põlvkondade usaldusega Euroopa projekti vastu, rõhutab komitee, et komisjon peaks tugevdama oma meetmeid noorte tööpuuduse ja tõrjutuse algpõhjuste tõhusaks käsitlemiseks.

3.1.6.

Kaasava majanduskasvu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamiseks nõuab komitee meetmeid, mille abil vastata sotsiaalsete investeeringute vajadusele, pidades silmas inimestesse ning sotsiaaltaristusse ja -teenustesse investeerimist. Täiendavalt tuleb kaaluda, kuidas muu hulgas EFSI abil ühendada nn Junckeri teine kava sotsiaalsete investeeringute paketi eesmärkidega. Lisaks on komitee kutsunud üles looma Euroopa sotsiaalsete investeeringute pakti, mis peaks toetama sotsiaalseid reforme ja sotsiaalseid investeeringuid ning aitama luua uuendatud majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse lähenemise. Sotsiaalseid investeeringuid tuleks toonitada ka iga-aastases majanduskasvu analüüsis.

3.1.7.

Euroopa Sotsiaalfond peaks ka edaspidi jääma Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide keskseks osaks. Seejuures tuleks erilist tähelepanu osutada haavatavate elanikkonnarühmade (nt noored, sisserändajad ja pagulased ning puudega inimesed) koolitamisele ja tööturule integreerimisele. Erasmuse programmi uute menetluste tõhustamine ja kasutuselevõtmine peab olema süstemaatilisem ja kaasavam. Komitee kordab ka oma üleskutset anda kõigile noortele võimalus saada kasu Euroopa vahetustest.

3.1.8.

Kuigi komitee tunnistab, et vaesuse vähendamine kuulub esmajoones liikmesriikide pädevusse, juhib ta tähelepanu järgmisele: vaesuse vähendamisega tuleks süsteemselt tegeleda Euroopa poolaasta protsessi kaudu; tuleks jätkata toetust teadusuuringutele selliste näidiseelarvete alal, mis võimaldavad väärikat elu; tuleks kasutada võrreldavaid ja ühiseid näitajaid nt vaesuse ja ebavõrdsuse kohta, aga ka kohustuslikke sotsiaalse mõju hindamisi kõigi riiklikes reformikavades ja riigipõhistes soovitustes esitatud reformikavade suhtes. Samuti on komitee kutsunud üles looma integreeritud Euroopa fondi vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemiseks, mis põhineks enim puudust kannatavate isikute Euroopa abifondi ja Euroopa Sotsiaalfondi rakendamisest saadud kogemusel. Lisaks sellele tuleks strateegia „Euroopa 2020“ siduda tegevuskava 2030 rakendamisega.

3.2.1.

Komitee kutsub komisjoni üles jälgima tähelepanelikult ELi põhiväärtuste ja aluspõhimõtete järgimist kõigis liikmesriikides ning tugevdama menetlusi demokraatia, õigusriigi põhimõtte, põhiõiguste, inimõiguste ja õiguskaitse kättesaadavuse kaitsmiseks.

3.2.2.

Tarbijapoliitika on suuresti üldistes huvides ja võib seega mõjutada inimeste pühendumist ELi integratsiooniprotsessile. Komitee kutsub komisjoni üles tagama, et õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi raames, digimaailmas ning toodete ja teenuste ohutuse küsimuses on tarbijaõigused tagatud ja neid järgitakse. Komisjon peaks tugevdama meetmeid, mille eesmärk on kõrvaldada kütteostuvõimetus ja tarbimisvõimetus ning parandada kõigi eurooplaste jaoks toidu ja teenuste kättesaadavust. Samuti peaks komisjon edendama tarbijate õigust olla informeeritud ja haritud, osaleda ja organiseeruda oma huvide esindamiseks neid puudutavate eeskirjade koostamisel.

3.2.3.

Komisjon peab lõpule viima ELi tarbijapoliitika kui valdkonnaülese ja horisontaalse kodanikele suunatud poliitika peamiste õigusvahendite ja muude vahendite läbivaatamise ning esitama uue tegevuskava tarbijate kaitsmiseks järgmisel kümnel aastal.

3.2.4.

Komitee kutsub komisjoni üles võtma kõik asjakohased meetmed eesmärgiga hoida ära sooline diskrimineerimine tööturul, hariduses ja otsuste langetamisel ning sooline vägivald. Samuti kutsub komitee komisjoni üles koostama tegevuskava vähemuste ja haavatavate rühmade kaitsmiseks, edendades sellega põhiõiguste täielikku austamist ja mittediskrimineerimist. Komisjon peaks intensiivistama jõupingutusi, et avada taas arutelu direktiivi üle võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta ning käsitleda haavatavas olukorras laste, naiste ja eakate tingimusi ning uusi haavatavuse vorme.

3.2.5.

Komisjon peaks ajakohastama Euroopa puuetega inimeste strateegiat kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee soovitustega ning rakendama ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni oma välispoliitikas ja programmides, sealhulgas viies sisse ELi puudekaardi, mida tunnustatakse kõigis liikmesriikides. Samuti tuleks teha algust Euroopa puuetega inimeste õiguste 2020–2030. aasta tegevuskava ettevalmistamisega ja 2021. aasta tuleks kuulutada Euroopa puuetega inimeste õiguste aastaks.

3.2.6.

Juurdepääsu tagamine kõigile tuleks integreerida digitaalse ühtse turu algatustesse. Selleks peaks komisjon suurendama oma jõupingutusi, et viia lõpule teiste institutsioonidega peetavad läbirääkimised Euroopa juurdepääsetavuse akti üle. Suurendada tuleks ka reisijate õigusi, osutades erilist tähelepanu puuetega ja piiratud liikumisvõimega inimestele.

3.2.7.

Samuti kutsub komitee komisjoni üles toetama haridusasutuste tegevust kõikidel tasanditel, et aidata õppuritel teha vahet võltsuudistel ja teaduspõhistel faktidel.

3.3.1.

Komitee toonitab vajadust pagulasi ja varjupaigataotlejaid abistada ja integreerida. Ta pooldab Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tulemuslikku reformimist, austades seejuures inimõigusi, ja tõeliselt ühise süsteemi loomist kõigi liikmesriikide jaoks. Samuti soovitab komitee liikuda edasi ümberasustamise ja pagulastele mõeldud humanitaarviisadega, et vastata tõelistele vajadustele. Komitee kutsub komisjoni üles jälgima pagulaste liikmesriikide vahel jaotamise kokkuleppe rakendamist.

3.3.2.

Lisaks sellele kutsub ta üles vaatama läbi partnerluskokkulepped kolmandate riikidega, mis on transiidiriigid või rändevoogude päritoluriigid, tagamaks, et neis kokkulepetes austatakse inimõigusi ja järgitakse rahvusvahelist õigust, ning töötama välja finantsvahendid, mille abil tegeleda ebaseadusliku rände algpõhjustega.

3.3.3.

Kuigi komitee väärtustab tööd, mida komisjon on kehtivate direktiivide hindamise teel teinud seaduslike rändekanalite valdkonnas, nõuab ta siiski tööjõurände pikemaajalist haldamist, ajakohastatud seaduslike liikuvuskanalite kavandamist ja teabe vahetamist tööturuvõimaluste kohta. Euroopa demograafilist struktuuri silmas pidades toonitab komitee vajadust muuta pagulaste ja rändajate tööturule integreerimise väljakutse võimaluseks. Koolitusse ja asjakohastesse tugisüsteemidesse investeerimine on tööturule integreerimist hõlbustav võtmetegur, et rändajad saaksid oma potentsiaali realiseerida, kasutades oma oskusi, ettevõtlikkust ja dünaamilisust –, tunnistades samas mitmekesisuse ja eri kultuuride väärtust meie ühiskonnas üldiselt.

3.3.4.

Komitee arvates pakub 2018. aasta kui Euroopa kultuuripärandiaasta ainulaadset võimalust koondada kõiki osalejaid, et astuda vastu populismile ja natsionalismile ning edendada Euroopa tuleviku positiivset narratiivi. Sel taustal võiks suurendada ka teadlikkust kultuuridevahelise mõistmise vajadusest, pidades silmas pagulasi ja rändajaid.

3.4.1.

Komitee kutsub komisjoni üles jätkama meetmete rakendamist, sh välispiiride tõhusat kontrollimist, et kaitsta Euroopat selliste julgeolekuohtude eest nagu terrorism, organiseeritud kuritegevus ja küberkuritegevus.

3.4.2.

Lisaks tuleb komitee arvates tugevdada kaitsekoostööd. Seda silmas pidades toetab komitee Euroopa kaitseliidu loomist ja väljendab heameelt Euroopa kaitsealase tegevuskava üle.

3.4.3.

Arvestades USA poliitika prognoosimatusest tingitud väljakutseid ning kasvava protektsionismi ja ühepoolse tegutsemise ohtu, innustab komitee ELi jätkama tööd kooskõlas oma üldise strateegiaga, toetades ÜRO raames mitmepoolsust ning tegutsedes aktiivselt konfliktide ennetamise ja rahvusvaheliste kriiside lahendamise nimel. Komitee toonitab ka vajadust eesmärke, poliitikat ja vahendeid liikmesriikide vahel tihedamalt koordineerida, et muuta EL tõhusamaks maailmatasandil tegutsejaks.

3.4.4.

ELi arengukoostöö alus peaks olema tegevuskava 2030 rakendamine. Eeskuju näitamiseks peaks EL esitama ÜRO kõrgetasemelisel poliitilisel foorumil vabatahtliku ülevaate oma liidusisesest ja -välisest tegevusest seoses kestliku arengu eesmärkidega.

3.4.5.

Komitee toetab Euroopa naabruspoliitika raames platvormi loomist sotsiaalpartneritega dialoogi pidamiseks, et hinnata paremini tööturgu, ja kutsub ELi liikmesriike üles töötama välja ühise Euroopa lähenemisviisi sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimiseks ELi ja selle lõunanaabrite vahel. Naabruspoliitikas peab selgelt esile tulema seos ebastabiilsuse ja vaesuse, ebavõrdsuse ja võimaluste puudumise vahel – need võivad suurendada vastuvõtlikkust radikaliseerumisele ja takistada demokratiseerimise protsessi.

3.4.6.

Komitee toonitab välismajandussuhete ja rahvusvahelise diplomaatia tähtsust stabiilsuse ja turvalisuse kaitsmiseks ja suurendamiseks. Samuti innustab komitee ELi kasutama täielikult ära kultuuri võimalikku osa rahvusvahelistes suhetes.

4.1.

Ringmajanduse tegevuskava tuleks ellu viia integreeritud ja sidusal viisil, kasutades võimalusi majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnalaste aspektide ühitamiseks. Komitee kutsub komisjoni üles innustama turupõhiseid meetmeid, edendades innovatsiooni, hõlbustades eeskuju andvaid algatusi – sh kaugetes ja linnapiirkondades –, edendades nende laiendamist ning pakkudes soodustavat õigusraamistikku. Ta tõstab esile ka seoseid ringmajanduse ja teiste n-ö uute majandusmudelite vahel.

4.2.

Asjakohast tähelepanu tuleb pöörata ka n-ö traditsioonilist laadi keskkonnapoliitika ja õigusaktide rakendamisele, mis käsitlevad jäätmekäitlust ning õhu-, vee-, mulla- ja elurikkuse kaitset. Komitee ärgitab komisjoni jätkama seda tööd Euroopa Liidu keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise osana.

4.3.

2030. aastaks seatud kliimaeesmärgid tuleb täita võimalikult kulutõhusal viisil. Seda silmas pidades palub komitee, et komisjon hindaks põhjalikult praegusi vähese CO2-heitega poliitika vahendeid ning tagaks, et vahendid on asjakohased ja neid kasutatakse kõige tõhusamal viisil.

4.4.

Komisjon peaks kliimaküsimusi käsitlema ka kliimaõigluse vaatenurgast, st nt võrdsuse, inimõiguste ja vaesuse aspektist.

4.5.

Kliimadiplomaatia on võitluses kliimamuutuse vastu jätkuvalt oluline ülesanne ELi jaoks. Tuleb jõuda selleni, et kõik suurimad heitkoguste tekitajad kohustuksid saavutama eesmärgid, mis on vähemalt sama ambitsioonikad kui ELi eesmärgid. Ühtlasi ergutab komitee komisjoni püüdlema süsinikdioksiidi heitkoguste ülemaailmse hinnasüsteemi kehtestamise poole, et saavutada ELi väliste konkurentidega võrdsed konkurentsitingimused.

4.6.

Komitee kutsub komisjoni üles valmistama ette strateegia oma kliima- ja keskkonnaalase „käejälje“, st oma positiivse ülemaailmse mõju suurendamiseks. See nõuab keskkonda, mis toetaks innovatsiooni ja investeerimist, ning soodsaid kaubandustingimusi kliimalahenduste ja vähese CO2-heitega toodete eksportimiseks. Sellega saaks EL anda tõhusa panuse seoses kliimamuutuste ja keskkonnaalaste väljakutsetega ning avaldada palju suuremat mõju kui ainult oma piirides tegutsedes.

5.1.

Komitee toonitab kodanikuühiskonna organisatsioonide keskset rolli poliitikameetmete väljatöötamise, rakendamise ja jälgimise kõigil etappidel ja kõigil tasanditel, sh kohalikul tasandil. See nõuab muutust kultuuris ning kodanikuühiskonna väärtuse tunnustamist ELi ja liikmesriikide tasandil, mis on sätestatud juba ELi lepingu artiklis 11, mille kohaselt peaksid ELi institutsioonid edendama ja hõlbustama vertikaalset ja horisontaalset kodanikuühiskonna dialoogi, viima läbi laiapõhjalisi konsultatsioone ja panema aluse Euroopa kodanikualgatustele. Need on täiendavad protsessid, mille toimumine ei piira komiteega konsulteerimist ega sotsiaaldialoogi.

5.2.

Komitee jälgib tähelepanelikult struktureeritud dialoogi- või konsultatsioonifoorumeid (nt ringmajanduse sidusrühmade platvorm, Euroopa rändefoorum) ja osaleb aktiivselt neis foorumites, mis koondavad ja kaasavad kodanikuühiskonna organisatsioone ning teisi osalejaid ELi institutsioonidest ja liikmesriikidest. Komitee kutsub üles toetama oma algatusi luua muutuste platvorm (sooline võrdõiguslikkus transpordisektoris) ja kodanikuosaluse institutsiooniline foorum (kodanikualgatuse raames). Selliste platvormide nagu REFITi platvorm loomisel peaks komisjon kaaluma komitee esindatust nendes kooskõlas komiteele aluslepingutes antud mandaadiga ning tagama seda tehes, et see peegeldab komitee koosseisu selle kolme rühma kujul.

5.3.

Ülalnimetatud algatusi täiendava protsessina lõi komisjon hiljuti spetsiaalse internetiportaali nimega „Contribute to law-making“ („Panus seadusandlusesse“), et koguda üldsuse – nii organisatsioonide kui ka üksikisikute – arvamusi. Komitee soovitab komisjonil eristada kodanikuühiskonna organisatsioonide panuseid üksikisikute panustest. Selleks peaks komisjon koostöös komiteega kaardistama sidusrühmad, et selgitada läbipaistvusregistri abil välja representatiivsed ja geograafiliselt tasakaalustatud sihtrühmad. Lisaks peaks komisjon tagama vastuste kvantitatiivse ja kvalitatiivse hindamise. Samuti peaks komisjon pidevalt tegelema läbipaistvuse, juurdepääsu, tagaside ja aruandluse parandamisega osalejate jaoks.

5.4.

Komitee kutsub komisjoni üles töötama välja strateegilisema lähenemise neile tavadele. Selleks tuleks neid institutsioonilisel ja representatiivsel alusel paremini struktureerida, kasutades ära Euroopa, liikmesriikide ja piirkondade tasandil juba olemasolevate nõuandvate esindusorganite vahendeid. Selleks peaks komisjon tegema tihedat koostööd komiteega ja esitama taotluse ettevalmistava arvamuse koostamiseks küsimuses, kuidas kodanikuühiskonna dialoogi tõhusalt ja järjepidevalt korraldada, mis viiks komisjoni selleteemalise teatise koostamiseni.

5.5.

Komitee rõhutab, et kooskõlas komisjoni esimese asepresidendi Frans Timmermansi teatega Euroopa kodanikualgatuse määruse läbivaatamise kohta tuleb suurendada Euroopa kodanikualgatuse tulemuslikkust ja otsida ka uusi võimalusi, nt digivahendite kasutamine, iseäranis noorte ja haavatavatesse rühmadesse kuuluvate inimeste osalemise suurendamiseks.

5.6.

Lõpetuseks tõdeb komitee, et komisjon on arvesse võtnud paljusid komitee panuses 2017. aasta tööprogrammi esitatud elemente. Siiski on ka teemasid, mis on jäänud kõrvale ja mida on seepärast korratud käesolevas dokumendis. Seoses komisjoni 2018. aasta tööprogrammi rakendamisega on komitee valmis esitama järgmise aasta kestel oma arvamused konkreetsete algatuste kohta ja osalema nendega tehtavas töös.

13.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 345/11

1.

Euroopa ühiskond ja kodanikud nõuavad usaldusväärset, õiguspärast ja vastupanuvõimelist Euroopa Liitu. Enam kui kümme aastat on Euroopa Liit seisnud silmitsi poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete vapustustega, mis on süvendanud kodanike seas pessimistlikku suhtumist ja ebakindlust. EL vajab üldisi strateegiaid, et edendada oma kodanike heaolu, kindlaid ja jätkusuutlikke investeeringuid, loovust ja ettevõtlust ning kaotada süvenev lõhe rikaste ja vaeste vahel ning tegeleda vaesuse ja jõukuse ebavõrdse jaotumise küsimusega. Praegune majanduse elavnemine ei tohiks mingil juhul olla ettekääne tegevusetusele. Seevastu kutsub komitee üles leidma edasiliikumiseks kaalutletud ja sidusa viisi, et tugevdada kindlust ja usku ning keskenduda kodanike jaoks konkreetsetele tulemustele ja Euroopa tohutule potentsiaalile.

2.

Tuleb vältida valesid ootusi. Ennekõike peaks eesmärk olema selline Euroopa Liit, mis on suuteline tagama kõigile tõeliselt võrdsed võimalused. Majanduslikud, sotsiaalsed keskkonnaalased tegurid on omavahel seotud. On oluline, et Euroopal oleks võimalik kohaneda ulatusliku ümberkujundamisprotsessi ja karmi ülemaailmse konkurentsiga ning kujundada tõhusalt üleilmastumist ELi väärtuste kohaselt.

3.

Brüsseli süüdistamise mäng, mida liiga paljud on mänginud ja endiselt mängivad, peab lõppema. Hädavajalik on Euroopa Liidu institutsioonide ja paljude eri sidusrühmade, sealhulgas sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide ühine tegevus nii riigi kui ka ELi tasandil. Komitee rõhutab, et ELi otsuste õiguspärasus sõltub lõpuks demokraatliku protsessi kvaliteedist.

4.

Edasised sammud saavad olla edukad vaid juhul, kui need on inspireeritud sellest samast ühisest eesmärgitunnetusest, mis ilmestas ELi alusepanijate veendumust ja kajastus hiljem kõigis olulistes arenguetappides. EL peaks rakendama oma seadusandlikke vahendeid ning juhtimis-, rahastamis- ja koostöömeetmeid, et võimaldada ELil edeneda kõigis soovitud valdkondades. Selleks näitab teed Lissaboni leping.

5.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates ei ole stsenaariumide vahel valimine (2) õnnestunud meetod ühise eesmärgitunnetuse edendamiseks või edasise tee määratlemiseks. Esiteks ei alusta Euroopa Liit tühjalt kohalt. Seega peaks komisjon rajama oma ettepanekud ELi ajaloo – selle saavutuste ja ebaõnnestumiste – põhjalikule analüüsile kui väärtuslikule allikale tuleviku tarbeks. Liikmesriikide Rooma deklaratsioonis võetud kohustused on positiivne ja mõistlik lähtepunkt (3). Teiseks on kõnealused viis stsenaariumit suunatud liikmesriikidele ja keskenduvad institutsioonilistele muutustele. Seetõttu ei ole neil Euroopa kodanike jaoks otsest tähtsust. Ühtlasi näivad need kunstlikud.

6.

Esimene stsenaarium on komitee silmis pigem kuidagiviisi läbiajamine, mitte lahendus. Viies stsenaarium näib küll paljudele inimestele atraktiivne, kuid on praegu ebareaalne. Teine stsenaarium, milles keskendutakse üksnes ühtsele turule, on kaugelt liiga piiratud. Neljas stsenaarium vajab 27 liikmesriigi kokkulepet, mis võib ELi halvata ja tekitada tsentrifugaalseid suundumusi, ohustades liidu eesmärke ja väärtusi. Kolmanda stsenaariumi diferentseeritud integratsiooni mehhanismid, nagu laiendatud koostöö, võivad olla kasulik vahend, et väljuda ummikseisust teatud valdkondades ning edendada positiivset dünaamikat ELi integratsiooniprotsessis. Samas on nende näol tegemist pigem poliitiliste eesmärkide saavutamise vahendi kui omaette eesmärgiga. Kuigi neid tuleks soovitada vahendina seisakute või takistuste ületamiseks soovitud ELi õigusaktide osas, toonitab komitee samavõrra vajadust edendada lähenemist liidu sees ning võidelda killustumise ja jagunemise vastu. Seepärast peaksid eestvedajate või katalüsaatoritena tegutsevate riikide kokkulepped olema soovijatele alati avatud, samas kui esiplaanil peaks olema ühine eesmärgitunnetus.

7.

Strateegilised teemad tuleks asetada ühisesse perspektiivi, et vältida terendavaid à la carte-Euroopa või tsentrifugaalseid suundumusi. Komitee soovitab arengut, mille puhul luuakse tingimused poliitilise võimu paremaks jagamiseks kõigis valdkondades. Kõik see sõltub peaasjalikult poliitilisest tahtest ja peaks sellisena olema kesksel kohal tõelises arutelus Euroopa tuleviku üle.

8.

Riikliku ja ELi tasandi traditsiooniline vastandamine peaks lõppema. Ühised väljakutsed ja läbipõimunud tegelikud olud kogu Euroopas rõhutavad vajadust ühise missiooni järele. Samuti nõuavad need Euroopa kodakondsuse tunnustamist riikliku kõrval. Poliitikaloome peab hõlmama ja kaasama ühiskonna kõiki tasandeid. Eesmärgid peaksid olema ühised ning otsuste ja poliitikameetmete mõju tuleks süstemaatiliselt hinnata üksiti nii riigi kui ka piirkondlikul ja kohalikul tasandil, et tagada kodanike toetus.

9.

Euroopa Parlamendil peab olema keskne roll Euroopa edasise suuna kujundamisel. Lisaks on põhimõtteline vajadus edendada riiklike parlamentide kaasatust ning samuti nende suhtlust Euroopa Parlamendiga.

10.

Kesksete eesmärkidega peab kaasnema liikmesriikide üksmeel järgmistes aspektides:

11.

Sõltumata sellest, milline stsenaarium Euroopa tulevikuks valitakse, soovib komitee ühtset ja sidusat Euroopa Liitu. Paljud praegused poliitikavaldkonnad on osa integratsiooni süvendamisest. See on pikaajaline protsess, mida komitee täielikult toetab. Pea kõigi nende valdkondade kohta on komitee üsna hiljuti esitanud üksikasjalikke märkusi ja ettepanekuid tulevikuks.

12.

Ühtne turg on kõigis oma majanduslikes ja sotsiaalsetes mõõtmetes ning kestliku arengu mudeli raamistikus Euroopa integratsiooni hädavajalik ühendaja. See peaks tagama tõeliselt võrdsed võimalused. Samas vaimus peeti majandus- ja rahaliitu otsustavaks sammuks edasi. Ent hoolimata märkimisväärsest edust jääb selle ülesehitus hapraks. Majandus- ja rahaliit on ELi edasise arengu keskmes ning seetõttu on oluline seda süvendada. Komitee toetab järkjärgulist liikumist poliitilise liidu poole, mis hõlmab rida makro- ja mikromajanduslikke meetmeid ja sätteid ning samuti tugevat sotsiaalmõõdet. Majandus- ja rahaliidu lõpuleviimine nõuab tõelist majandusjuhtimist, sh finantssektori ELi-poolset haldamist, nõuetekohaselt läbiviidud reforme asjaomastes liikmesriikides ja ühiseid lähenemisviise tööturumeetmetele. Tõhusam juhtimine peab tugevdama ulatuslikuma lähenemise aluseid ning solidaarsust kogu euroalal. Siin võivad toeks olla väga pädevad avalikud teenistused. Euroala peaks tegema tihedamat koostööd ka teistes valdkondades.

13.

Komitee rõhutab samuti vajadust sidusama juhtimise, tihedama integratsiooni ja liikmesriikide täieliku pühendumuse järele järgmistes valdkondades:

14.

Komitee arvates tuleb nii sotsiaalküsimusi kui ka haridust ELi tasandil süstemaatilisemalt käsitleda, et leida veenvaid lahendusi. Sotsiaalkindlustuse ja hariduse suhtes kohaldatakse enamasti subsidiaarsuse põhimõtet ja seepärast kuuluvad need riiklike õigusaktide ja otsustusprotsesside kohaldamisalasse, milles osalevad sageli aktiivselt sotsiaalpartnerid. ELi ja liikmesriikide jagatud pädevust tuleks sotsiaalvaldkonnas paremini kohaldada. Arvestades digipöörde, tööturu struktuursete puuduste ja üleilmastumise tõttu kasvavaid pingeid tööturul, kutsub komitee Euroopat üles näitama nähtavat pühendumist, et saavutada teatud sotsiaalsete ja töötingimuste ulatuslikum lähenemine ning aidata samas edendada kvaliteetsete töökohtade loomist, õiglast liikuvust ja kodanike positiivset pühendumust. Eritähelepanu tuleb pöörata noortele ja noorte töötusele. Siinkohal on ülimalt oluline sotsiaalpartnerite ja kogu kodanikuühiskonna roll ning sotsiaalne dialoog.

15.

ELis on vaja ulatuslikumat majanduslikku ja sotsiaalset lähenemist. Samas tuleb arvesse võtta erinevusi riikide majanduses, kultuuris ja sotsiaalsüsteemide tavades. Komitee rõhutab, et EL ei tohiks jääda pealtvaatajaks, vaid peaks võtma täpselt määratletud vastutuse. Enne kui saab kindlaks määrata ühise edasise tee, on vaja asjakohaseid arutelusid sotsiaalpartnerite (ja teiste sidusrühmade) vahel. Lisaks juhib komitee tähelepanu sellele, kui oluline on sotsiaalküsimusi käsitlevate ELi direktiivide tõhus rakendamine liikmesriikides.

16.

Ka haridusele kohaldatakse subsidiaarsuse põhimõtet. Ent vaieldamatult on Euroopa sotsiaalne ja majanduslik tulevik ning kodanike pühendumus tihedalt seotud ajakohaste haridus- ja koolitussüsteemidega kõigil tasanditel. Nooremate põlvkondade tulevik sõltub suuresti haridusest. Oskused on võtmetähtsusega nii noorte kui ka vanema põlvkonna jaoks. Seepärast peab EL aktiivselt osalema käimasolevas ajakohastamisprotsessis. Haridusel on ka oluline roll Euroopast teavitamisel: komitee toonitab vajadust tagada põhi- ja keskkooli tasemel asjakohane teave ja õpisisu ELiga seotud küsimustes, sh Euroopa väärtused ja kodakondsus.

17.

Schengeni alal tuleb taastada inimeste vaba liikumine. Määratluse kohaselt tähendab see, et ühiseid piire tuleb tõhusamalt kontrollida. Samal ajal tuleb võidelda rahvusvahelise terrorismi taunimisväärse kasvuga, mis hõlmab lisaks mõrvadele ka küberkuritegevust ning mis on rahva ebakindluse üks oluline põhjus. Politseijõudude ja õiguskaitseasutuste koostöö on praegu vajalikum kui kunagi varem.

18.

Need valdkonnad on otseselt seotud välispoliitika ning terava probleemiga, mis on põhjustatud läbikukkumisohus riikidest ja kodusõdadest Euroopa naabruses, samuti neist tulenevate rändevoogudega, mis varjutavad hetkel kõik muud Euroopa probleemid. Komitee toetab kindlalt ühist rändepoliitikat, mis kaitseb pagulasi vastavalt rahvusvahelisele õigusele, ühist varjupaigasüsteemi, ebaseadusliku rände ja inimkaubanduse vastu suunatud meetmeid ning seadusliku ELi sisenemise võimaluste edendamist. Samas kontekstis peab EL rajama asjakohase partnerluse naaberriikidega ning eelkõige tuleb taaskäivitada tõeline Euroopa ja Vahemere piirkonna poliitika.

19.

Rohkem kui kunagi varem pärast 1945. aastat peab Euroopa tegelema omaenda probleemide lahendamisega. Suhted NATOs ja Ameerika Ühendriikidega ning Euroopa Liidu naabrusest tulenevate probleemide tulemuslik ühine lahendamine Euroopas nõuavad kõik viivitamatult ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika süvendamist, kuna sellest sõltub vältimatult sise- ja välisjulgeoleku edukus.

13.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 345/15

Raportöör:

Milena ANGELOVA

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel on hea meel, et VKEd on kuulutatud ELi majanduspoliitika keskpunktiks. Komitee hindab seda, et viimase aastakümne jooksul on nende toetamiseks võetud vastu arvukalt õigusakte ja eraldatud palju rahalisi vahendeid. Kuid komitee jagab VKEde kogukonnas sageli väljendatud arvamust, et VKEde poliitika kujundamisel ja rakendamisel esineb veel märkimisväärset ebatõhusust, mis takistab oluliselt toetusmeetmete mõju.

1.2.

Komitee hiljutised uuringud (1) on näidanud, et vastavalt ELi VKEde poliitikale ja praegustele toetusmehhanismidele käsitatakse suurt arvu Euroopa VKEsid homogeense rühmana ega erista VKEde määratluse alla kuuluvate ettevõtjate arvukate allrühmade erinevaid vajadusi. Kohandatud toetusmehhanismide näited on pigem haruldased. Kõigile sobiva lähenemise kasutamine ELi VKEde poliitika väljatöötamisel on tõsine probleem, mis takistab poliitikasuundi saavutamast nende soovitud mõju VKEdele (2). Seetõttu soovitatakse tungivalt, et lisaks tulevasele avalikule konsultatsioonile VKEde määratluse asjakohasuse üle tutvustataks VKEde poliitikat paremini ja suunataks see veelgi täpsemalt VKEde konkreetsetele vajadustele.

1.3.

Komitee hoiatab, et ELi VKEde poliitikas ja praegustes toetusmehhanismides on jätkuvalt ülekaalus bürokraatlik lähenemine ja halduseeskirjade keerukus, vaatamata ELi tasandil tehtavatele pidevatele jõupingutustele halduskoormust nii palju kui võimalik vähendada. ELi VKEd tunnevad sageli, et vastutavad ametnikud ei tea üldse, kuidas nende äriühingud tegelikult toimivad. Enamik ELi toetusmehhanisme ei näi sobivat selleks, et vastata VKEde tungivale vajadusele kiirete, selgete ja tõhusate lahenduste järele.

1.4.

Komitee väljendab muret asjaolu pärast, et teabevahetusprobleemide tõttu ei ole enamik VKEsid – peamiselt väikesed ja mikroettevõtjad – nende toetusvahendite ja -võrgustike olemasolust teadlikud. Seda saab lahendada suuremate jõupingutustega teadlikkuse suurendamiseks, täiendava toetusega, et võimaldada suuremale hulgale VKEdele juurdepääsu õigele teabele, VKEdega (tööandjad ja VKEde ühendused, kaubanduskojad) töötamisele keskendunud riikliku ja piirkondliku tasandi peamiste kohalike vahendajate ametiasutuste suurema pühendumisega ning kasutajasõbraliku ja ettevõtjate vajadustega kohandatud suurema toetuse pakkumisega. Enamik pakutavatest vahenditest on liiga keerukad, ebaselged ning kujunduselt ja sisult bürokraatlikud, et vastata VKEde vajadustele. Sellega tegelemiseks kutsub komitee Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles kasutama parimal viisil Euroopa poolaastat, kohaldama süstemaatiliselt ja kõikjal partnerluse põhimõtet (3) ning kaasama kohustuslikus korras VKEsid esindavad organisatsioonid Euroopa, riiklikul ja piirkondlikul tasandil VKEde poliitika ja toetusmeetmete kavandamisse, rakendamisse ja järelevalvesse. Riigipõhistes soovitustes tuleks järjekindlalt keskenduda VKEde toetamise meetmetele, et tagada asjakohane vorm, tõhus rakendamine ning tulemuste kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed näitajad.

1.5.

Komitee tunneb kahetsust selle pärast, et ELi VKEde poliitika edusammude seire on jätkuvalt killustunud. Kuigi VKEde ettevõtlustegevuse kohta kogutakse põhjalikku teavet, ei hõlma need andmed ELi toetusmeetmete mõju VKEde tegevusele ega seda, kui suurel määral on muutused VKEde arengus tingitud nimetatud meetmetest. Olemasolev teave on valdavalt kvantitatiivne ega puuduta kvaliteedi osa. Seetõttu ei paku see alust meetmete ja abivahendite tulemuslikkuse ja tõhususe nõuetekohaseks hindamiseks (4).

1.6.

Kooskõlas oma eelmiste arvamustega tunneb komitee muret selle pärast, et Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act“ rakendamine ei ole täielikult lõpule viidud (5). Saavutused erinevates valdkondades ei ole ühtlased, kusjuures kehvemad on tulemused ettevõtluse, ühtse turu ja rahastamisele juurdepääsu vallas. Olukord oskuste ja innovatsiooni ning riigi- ja avalike hangete valdkonnas on tegelikult alates 2008. aastast halvenenud (6). Kindlasti tuleks liikmesriike julgustada võtma asjakohaseid meetmeid ja kohaldama Euroopa väikeettevõtlusalgatust „Small Business Act“ VKEsid mõjutavate meetmete ja õigusaktide kavandamisel ja rakendamisel.

1.7.

1.7.1.

ELi VKEde poliitikas tuleks tunnistada Euroopa VKEde heterogeensust ja mitmekesisust. Sellega tuleks uurida mikroettevõtjate, pere- ja traditsiooniliste ettevõtete, sotsiaalsete ettevõtete, vabade elukutsete, füüsilisest isikust ettevõtjate ja kõigi muude üsna erinevate õiguslike vormide ja toimimismudelitega konkreetsete alarühmade konkreetseid vajadusi, et suuta pakkuda nende kasvu edendamiseks kohast poliitikameetmete paketti.

1.7.2.

Komitee teeb ettepaneku, et komisjon hindaks, kas praegune väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlus vastab nende heterogeenusele, sektori iseärasustele, nende konkreetsetele omadustele ja mitmekesisusele viimase kümne aasta jooksul (7). Komitee nõuab VKEde jaoks selget, kooskõlastatud ja sidusat horisontaalset poliitikat, mis põhineb mitmeaastasel tegevuskaval.

1.7.3.

ELi VKEde toetusvahendid tuleks tõlkida ettevõtjate keelde, et need saaksid täita oma ülesannet majanduskasvu ja tööhõive edendamisel. Et tulla toime toetusmehhanismide tuvastatud liigse keerukusega, on oluline otsida selliste VKEde organisatsioonide abi ja nõuandeid, kes on kõige paremini kursis VKEde vajadustega, et ELi VKEde poliitika kõneleks ettevõtjate keeles. Selles osas toetuvad VKEd praegu riiklikele sotsiaalpartneritele, mis on oluline positiivne tegur nende seisukohtade edasi andmisel selle kohta, kuidas parandada VKEde edendamise poliitikat ja selleks nõuda, et neid kaasataks aktiivemalt riiklikesse reformikavadesse. Seepärast tuleks anda neile koos VKEde ühenduste, kaubandus- ja tööstuskodade ja muude VKEde vahendusorganisatsioonidega tugevam roll.

1.7.4.

ELi VKEde poliitikas tuleks teha rohkem jõupingutusi, teavitamaks saadavalolevast toetusest VKEsid – eriti nende kõige haavatavamaid allrühmi, nagu üheinimese ettevõtted ja mikroettevõtjad, väikese innovatsioonipotentsiaaliga traditsioonilised äriühingud, äärepoolsemate piirkondade äriühingud jne (8). Peamised tugivõrgustikud tuleks säilitada ja neid laialdaselt tutvustada, samuti muuta need VKEde jaoks kasutajasõbralikumaks ja laiahaardelisemaks. Komisjon peaks hoolikalt kaaluma potentsiaali tagada olemasolevate tugivõrgustike koordineerimine ühtse kontaktpunkti süsteemiks, võttes arvesse iga liikmesriigi olukorda.

1.7.5.

Väga oluline on luua tugev, paljusid sidusrühmi hõlmav partnerlus – VKEde platvormid – riikliku ja piirkondliku tasandi sotsiaalpartnerite ja avaliku ning erasektori sidusrühmadega, kes on kaasatud VKEde problemaatikasse. Praegu VKEde ja ELi toetusmehhanismide vahel valitseva teabevahetusalase lõhe ületamiseks on oluline tugevdada koostööd VKEde organisatsioonidega, kes on kõige paremini kursis VKEde vajadustega, eriti riiklikul ja piirkondlikul tasandil. See võib pakkuda uue ja tõhusa kanali VKEdeni jõudmiseks, kasutades tööandjate organisatsioonide kohalikke üksusi, kaubandus- ja majanduskodasid, VKEde ühendusi ning eriala- ja valdkondlikke organisatsioone toetusvahendite tutvustamise ja nendega varustamise peamiste vahendajatena.

1.7.6.

VKEde jaoks saavutatakse parimad tulemused siis, kui kohalikud ametiasutused teevad poliitika kujundamisel ja rakendamisel koostööd VKEde organisatsioonidega. Praegune suundumus, et vahendamine on korraldatud peamiselt pankade kaudu, ei ole parim valik. Pangad peaksid olema finantsvahendajad, kuid muus osas (poliitika kujundamine, teavitamine, propageerimine jne) on sobivamad VKEde esindusorganisatsioonid. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles kujundama meetmeid, et toetada VKEde organisatsioone VKEde poliitika rakendamisel ja VKEdele asjakohase teabe levitamisel, pakkudes neile muu hulgas rahalist toetust.

1.7.7.

Komitee kutsub üles muutma väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act“ ja selle kaks põhimõtet – „kõigepealt mõtle väikestele“ ja „ainult üks kord“ – õiguslikult siduvaks. Samas ei tohiks „ainult üks kord“ põhimõtte rakendamine takistada vastuvõtvate riikide õigust kontrollida äritegevuseks vajalike õiguslike ja kutsealaste nõuete täitmist. Partnerluse põhimõtet tuleks laiendada kõigile seadusandlikele menetlustele, millel on otsene või kaudne mõju VKEdele. Praktilisest vaatenurgast lähtudes on tungivalt soovitatavad VKEde platvormide iga-aastased kohtumised ELi ja liikmesriikide tasandil.

2.1.

ELi VKEde toetamise poliitika (9) on vajalik, sest erinevalt muu maailma VKEdest peavad Euroopa VKEd järgima nii liikmesriigi kui ka Euroopa tasandi õigusakte – mille üle otsustatakse sageli ilma nende esindusorganisatsioonidega tegelikult konsulteerimata, mis on vastuolus lähenemisega „kõigepealt mõtle väikestele“. See asjaolu suurendab märkimisväärselt ettevõtlusega tegelemiseks vajalikke jõupingutusi ja kulusid, rääkimata VKEde piiratud inimvarast ja tehnilistest ressurssidest.

2.2.

2008. aastal võttis Euroopa Komisjon kasutusele „kõigepealt mõtle väikestele“ ja „ainult üks kord“ põhimõtted, tehes otsustava sammu konkurentsivõime edendamiseks ja ettevõtluskliima parandamiseks 23 miljoni VKE jaoks Euroopas (10). Komitee toetab kindlalt neid jõupingutusi, (11) ent hoiatab, et kui SBA ei ole õiguslikult siduv ning kõik valitsustasandid – EL, liikmesriigid ja piirkonnad – ei ole kohustatud seda kohaldama, jääb Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act“ pelgalt poliitiliseks avalduseks.

2.3.

Selle rakendamist hinnati ja ajakohastati 2011. aastal, (12) kuid järeldused selle tegeliku mõju kohta olid üsna tagasihoidlikud ning kutsuti üles tegema rohkem jõupingutusi (13). Komitee on korduvalt esitanud ettepanekuid VKEde poliitika tõhustamiseks (14). Tänapäeval mõjutavad VKEsid kõik ELi poliitikameetmed ning seepärast vajavad nad tõeliselt horisontaalset, nähtavat, koordineeritud ja järjepidevat poliitikat, mida kujundatakse ja rakendatakse tõhusal ja tulemuslikul viisil (15).

2.4.

VKEde poliitikas ei võeta arvesse VKEde eri kategooriate erinevaid vajadusi. Selleks, et parandada poliitika väljatöötamise ja rakendamise tulemuslikkust, on vaja olulisi jõupingutusi kontaktide loomiseks, et eristada täpsemalt selle adressaate ning suunata ja kohandada pakutavaid lahendusi vastavalt nende konkreetsetele vajadustele. Segmentimise kriteeriumid ei tohiks lähtuda mitte ainult suurusest (nt üldiselt: mida väiksem on ettevõte, seda raskem on pääseda ligi rahastamisele ning seda rohkem vajatakse nõustamist, suunamist ja juhendamist), vaid ka asukohast (linnad vs väikelinnad ja maapiirkonnad), olelusringi staadiumist (idufirmad, kasvufirmad), majandusharust (tööstus, kaubandus, põllumajandus, turism jne) jne.

2.5.

Olulised ettevalmistustööd läbivaadatud SBA jaoks on juba tehtud. Õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmiga on võetud ülesanne teha väga vajalikke parandusi ELi seadusandlikku raamistikku ja vähendada haldustõkkeid. Aastate jooksul on kehtivate ELi õigusaktide hulk kasvanud 19 875 dokumendini (16). Nendest 1 527 sisaldavad VKEdega seotud sätteid peamiselt järgmistes valdkondades: riigiabi (343), konkurents (293), siseturg (217), teadusuuringud ja tehnoloogiaarendus (133) ja eelarve (117).

2.6.

Hiljutised EMSK uuringud näitavad, et vaatamata arvukatele käivitatud algatustele vajab ELi VKEde poliitika olulist läbivaatamist, et mitmekesistada toetusmeetmeid, lihtsustada kohaldatavaid eeskirju ja optimeerida teabevahetust ja koostööd VKEde ja VKEde organisatsioonidega, selleks et suuta tõhusalt käsitleda VKEde paljusust ja erinevaid vajadusi. Piirkondade ja territooriumide roll ELi poliitika ja õigusaktide (eelkõige, mis puudutavad VKEsid) rakendamisel on oluliselt suurenenud (17).

3.1.

VKEd puutuvad kokku erinevate, aina tõsisemate väljakutsetega:

3.2.

VKEd on üsna heterogeenne ja mitmekesine rühm. VKEsid saab eristada nende suuruse, olelusringi etapi, asukoha, omandisuhte, tegevusvaldkonna jne alusel ning nende vajadus toetuse järele on üsna erinev sõltuvalt allrühmast, kuhu nad kuuluvad. Erilist kohtlemist vajav erirühm on üheinimese ettevõtted (peaaegu 50 % kõigist VKEdest), mis on toetusmeetmete ulatusest peaaegu täielikult kõrvale jäänud. Selleks, et aidata VKEde kõige haavatavamal rühmal areneda ja edeneda, tuleb nõuetekohaselt käsitleda ka näilise füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise küsimust.

3.3.

Selles kontekstis võib edendamispoliitika väljatöötamine ainult toetatavate äriühingute suuruse põhjal olla aegunud, liiga laia haardega ning mitte võtta arvesse VKEde eri rühmade erinevaid vajadusi. Oma arvamustes on komitee pidevalt rõhutanud vajadust sellise VKEde edendamise poliitika järele Euroopas, mis on täpsemini määratletud ja mille sihtrühm on konkreetsemalt piiritletud, (18) ning samuti vajadust vaadata läbi VKEde määratlus, et kajastada paremini VKEde mitmekesisust ja liikmesriikide vahelisi erinevusi (19). Komitee kutsub komisjoni üles käivitama konsultatsiooni VKEde määratluse kohta. See peaks hõlmama hinnangut selle kohta, kuidas kasutatakse määratlust VKEde poliitikameetmete rakendamisel mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate puhul.

3.4.1.

VKEde toetusvahendite hindamisel tuleb silmas pidada nende tegelikku mõju VKEde olukorra parandamisele ja seda, kas nad vastavad eeskätt Euroopa väikeettevõtlusalgatuses „Small Business Act“ esitatud põhimõtetele. Komitee arvates on vaja kvalitatiivselt ja sügavuti hinnata ELi rahalistesse vahenditesse investeerimise tõhusust. Samuti on vaja liikmesriikide suuremaid jõupingutusi „kõigepealt mõtle väikestele“ ja „ainult üks kord“ põhimõtete riiklikul ja piirkondlikul tasandil rakendamisel, mis peaks olema kohustuslik kõigil tasanditel (20).

3.4.2.

Junckeri kavas ei mainita selgesõnaliselt „kõigepealt mõtle väikestele“ põhimõtet ega SBA põhimõtteid. Neid võib teataval määral leida programmides „Horisont 2020“ ja COSME, kuid neid tuleks praktikas paremini rakendada. Komitee kutsub ELi poliitikakujundajaid üles arvestama väikeettevõtlusalgatuse põhimõtteid kõigis ELi õigusaktides, millel võib olla otsene või kaudne mõju VKEdele.

3.4.3.

Laenukulud ning ehitus- ja rendikulud on viimastel aastatel kriisi tõttu vähenenud. See koos mõne uue suunatud vahendiga loob head võimalused idufirmade jaoks, kuid äriühingute kasvufaas on suuresti alatoetatud. Sellega seoses väljendab komitee heameelt komisjoni uue algatuse üle selle probleemi käsitlemiseks (21).

3.4.4.

Pangalaenud jäävad endiselt VKEde peamiseks rahastamisallikaks, kuid juurdepääs pankadepoolsele rahastamisele ei ole paljude VKEde jaoks ikka veel lihtne pankade nõrga tasakaalu tõttu, Euroopa Keskpanga rahapoliitika ülekandumise puudumise tõttu mõnes riigis ning tagatiste jaoks kehtestatud nõuete suhteliselt kõrgete tõkete tõttu. Aina tähtsamaks muutub turupõhine rahastamine börsivälistesse ettevõtetesse investeerivate fondide, riskikapitali, võlakirjade ja kapitaliinstrumentide emiteerimise kaudu spetsialiseerunud turusegmentides ning ühisrahastamise kaudu, kuid enamik VKEsid ei ole nende võimaluste kasutamiseks ikka veel valmis (22). Nad vajavad nende tundmaõppimiseks kohaseid suuniseid ajastamise kohta ning üksikasjalikku teavet ning toetust. Komitee uuringu kohaselt ei ole äärmiselt suur osa VKEdest teadlikud toetusvõimalustest Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide toetuskavade kaudu ega võimalusest saada rahastamisvahendeid ELi rahaliste vahenditega toetatava investeerimisfondi abil.

3.4.5.

Pisteline uuring näitab, et toetusvahendite siht ja prioriteedid ei vasta alati VKEde kõige olulisematele vajadustele (23). Selle üks põhjus on see, et ikka veel eiratakse liikmesriikide vahel eksisteerivaid märkimisväärseid erinevusi. Näiteks peamiselt Lõuna-Euroopa äriühingud toovad VKEde kõige tõsisema probleemina välja juurdepääsu uutele turgudele, samas saavad Põhja-Euroopa äriühingud kõige enam toetust juurdepääsu parandamiseks turgudele, sealhulgas rahvusvahelistele turgudele. Need on selged tõendid sellest, et VKEde vajadused erinevad liikmesriikide tasandil oluliselt, mis tekitab küsimuse, kas üleeuroopalised vahendid ei peaks olema kujundatud välja üksikasjalikumalt. Seda arvamust toetatakse täielikult ka Euroopa VKEsid käsitlevas 2014.–2015. aasta iga-aastases aruandes, (24) mille kohaselt on madalamate tulemustega peamiselt Lõuna-Euroopa riigid. Need riigid teatavad äärmiselt madalatest projektide õnnestumismääradest, sh programmi „Horisont 2020“ VKEde komponendi puhul (25).

3.4.6.

VKEde saadiku rollile pandud kõrged ootused ei ole ennast seni kahjuks õigustanud. Vähesed VKEde esindajad on teadlikud sellest, kes nende riikides seda funktsiooni täidab. Enamik VKEsid märgib, et VKEde saadik täidab üksnes protokollilisi ja tseremoniaalseid ülesandeid, selle asemel et tegeleda VKEde tegelike edendamise meetmetega. Kuigi kõnealuse võrgustiku põhieesmärk on olla ühenduslüli komisjoni ja liikmesriikide asutuste vahel ning edendada VKEde huvisid liikmesriikide asutustes ja liikmesriikide õigusloomes, ootavad VKEd tõeliste nõuannete ja teabe saamist ELi poliitika kohta, mida rakendatakse koostöös VKEde organisatsioonidega.

3.4.7.

Ettevõtluse edendamine on seotud kohaste tingimuste loomisega selleks, et suurendada ellujäävate ja edukate idufirmade ja uute äriühingute osakaalu, aidata uutel äriühingutel oma konkurentsivõimet suurendada ning kiiremini ja tõhusamalt kasvada, samuti parandada maksejõuetusmenetlusi ning arendada ja tugevdada äritegevuse üleminekut (26). Kuigi ELis registreerimistehnoloogia ja -menetluse lihtsustamisel on juba palju saavutatud, on vaja teha veelgi rohkem, et jõuda teise ja kolmanda eesmärgini. „Teise võimaluse“ põhimõte annab kõigis liikmesriikides hinnangute kohaselt kõige halvemaid tulemusi ning isegi komisjon ei sõlmi lepinguid ettevõtjatega, kes on kord ebaõnnestunud.

3.4.8.

Lisaks on mitmes riigis likvideerimismenetlused (nii maksejõuetuse kui ka vabatahtliku tegevuse lõpetamise korral) ning ümberstruktureerimise ja pärandamise menetlused keerulised puhtalt menetluslikust seisukohast. Komitee rõhutab vajadust lihtsustada ja ühtlustada maksejõuetusõigust (27).

3.4.9.

Avalik arutelu ja hiljutised EMSK uuringud andsid samuti olulisi teadmisi peamiste väljakutsete kohta, mida kogetakse kõigis ELi VKEde peamistes prioriteetsetes valdkondades:

—

VKEdega seotud õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi kohaste erandi-/lihtsustamisalgatuste arv on piiratud;

—

VKEde aegunud määratlus on jätkuvalt käsitlemata;

—

liikmesriigid kohaldavad VKE-testi osaliselt ja ebaühtlaselt, sest see ei ole ikka veel kohustuslik;

—

avalikke konsultatsioone mõjuhinnangute ja tegevuskavade üle takistavad bürokraatlik institutsiooniline lähenemine ja tõsiasi, et need ei ole kõigis ELi keeltes kättesaadavad;

—

kõik VKEd toovad tõsiste probleemidena välja korruptsiooni ja ebatõhusa riigihalduse, millel on väga negatiivne mõju nende ettevõtlusele;

—

mõnes liikmesriigis on jätkuvalt negatiivne suundumus riigiasutuste ja suurklientide poolsed hilinenud maksed, kuigi hilinenud maksmise direktiivi (28) läbivaatamisel kehtestati rangemad nõuded.

—

ettevõtlust ei ole ikka veel sidusalt integreeritud suurema osa liikmesriikide riiklikesse haridussüsteemidesse;

—

õpetajate koolitamine ettevõtluse vallas on juhuslik ja toimub peamiselt seoses üksikute projektidega – selles valdkonnas on vähe üleeuroopalisi algatusi (29);

—

ettevõtlusele keskenduvad noorteprogrammid, kuigi nad on edukad, ähvardavad kalduda kõrvale oma esialgsetelt eesmärkidelt edendada ettevõtlust;

—

teavituskampaaniatel, nagu Euroopa VKEde nädal, on vähe mõju osalejate julgustamisele kaaluda tõsiselt ettevõtjaks hakkamist;

—

käivitamiskulud on ikka veel kolm korda kõrgemad kui ette nähtud sihttase.

—

ühtne turg ei ole veel täielikult lõpule viidud, mis takistab VKEde juurdepääsu turgudele, sh seoses teenuste piiriülese osutamisega;

—

ekspordi/impordi keerukad haldusmenetlused ja suured kättetoimetamiskulud;

—

VKEde rahvusvahelistumise toetuskavadel puudub kohandatud lähenemine;

—

standardid ja intellektuaalomandi õigused ei ole VKEde jaoks ikka veel atraktiivsed peamiselt seetõttu, et nende hüvedest ei teavitata piisavalt, kulud on kõrged ja eeskirjad liiga keerulised.

—

tüüpiline rahastamismudel on pangalaenud, millele – suure vahemaaga – järgnevad toetused ja mida toetavad rahastamisvahendid;

—

toetused ei ole turupõhised ega kohandatud VKEde konkreetsetele allrühmadele ning nende poliitiline suund vastab harva VKEde vajadustele;

—

rahastamisvahendid sobivad paremini VKEde vahetu käibekapitalivajaduse rahuldamiseks. Kahjuks on väga väike osa VKEsid nendest piisavalt teadlikud, kohandatud lähenemine nende kasutamiseks on endiselt harv, nende pakkumine sõltub suures osas finantsasutuste, vahendajate ja lõppsaajate tõhusast koostööst ning puuduvad piisavad andmed ja analüüsid nende tegeliku mõju kohta; suurem vastastikune täiendavus ja sünergia olemasolevate vahendite ja piirkondliku, riikliku ja riigiülese tasandi osalejate vahel, sh tõhusamate rahastamisvahendite (nt edasigarantiid) edendamine;

—

hoolimata olulistest edusammudest innovaatiliste mittelaenuliste rahastamiskanalite – börsiväline kapital, riskikapital jne – pakkumisel, on need enamikus liikmesriikides ikka veel suhteliselt vähearenenud (30);

—

oluline osa VKEdest kardab taotleda Euroopa programmide rahastamisvahendeid, kuna nende saamine näib olevat liiga keeruline.

—

kuigi programmi „Horisont 2020“ raames eraldatakse VKEdele erirahastamist, ei saa see lahendada kõiki probleeme juurdepääsul innovatsiooni riskirahastamisele, ja kahjuks on kõige uuemates liikmesriikides vähe projekte;

—

VKEde jätkuvalt ebapiisav huvi programmi vastu tingituna vaevalistest ja ebaõiglastest abikõlblikkuse ja kohaldamise eeskirjadest;

—

olemasolevad eeskirjad võivad heidutada VKEsid osalemast elujõulistes konsortsiumides innovatsiooniprojektide rakendamiseks;

—

kulud, mis tekivad VKEdele komisjoni välja töötatud vabatahtlike vahendite (31) taotlemisega, on jätkuvalt suhteliselt suured ning seega saab neid kasutada vaid piiratud hulk ettevõtjaid.

—

pakutav teave ei ole ikka veel oodatava kvaliteediga;

—

struktuur, sisu ja ülesehitus ei ole kuigi kasutajasõbralikud;

—

lähenemine teabe pakkumisele on sageli bürokraatlik;

—

levinud on keelebarjäär, sest teavet pakutakse valdavalt ainult inglise keeles.

3.5.1.

Sidususe tagamiseks tuleb VKEde edendamise poliitikas arvestada VKEde mitmekesisust, kogudes mikroandmeid ja analüüse mikromajanduse tasandil. See on ainus viis, et parandada arusaamist VKEde erinevatest vajadustest vastavalt nende konkreetsetele iseärasustele.

3.5.2.

Praegu on Euroopa pangandus- ja kapitaliturud jätkuvalt killustunud. Sellega tegelemiseks käivitatud kapitaliturgude liidu projekti saab viia ellu ainult siis, kui see on kooskõlas teiste VKEde toetamise poliitikameetmetega. Enamiku VKEde piiratud teadmised ja arusaam erinevatest finantsvahenditest piiraks kapitaliturgude liidu arengut. Seepärast peaks VKEde toetamine hõlmama pikaajalise, jätkusuutliku lähenemise kehtestamist rahastamisele ning mõistmise suurendamist erinevatest vahenditest, vastastikuse täiendavuse võimalustest ja erinevate vahenditega seotud eelistest ning riskidest.

3.5.3.

Sageli on VKEdes suhted omaniku, juhtkonna ja töötajate vahel tihedamad kui suurtes ettevõtetes ning seetõttu on sotsiaaldialoog kõigile kasulik, pannes aluse motiveeritud ja pühendunud tööjõule kvaliteetsetel töökohtadel. Selleks et kõik sidusrühmad saaksid sellisest olukorrast kasu ja et tugevdada sotsiaalse kapitali akumuleerimist VKEdes, tuleks VKEdele pakkuda süstemaatilist toetust, suurendamaks nende teadlikkust sellest, kui olulised on sotsiaaldialoog, tervis ja ohutus, töötingimused, uuenduslikud töökorralduse vormid, töökohal toimuv väljaõpe ja oskuste arendamine. Selles on vältimatu roll sotsiaalpartneritel ja valitsusvälistel organisatsioonidel.

—

vältida ülereguleerimist, tagades ELi õigusaktide selgema tõlgenduse, võttes kasutusele süsteemid kohtuvaidluste lahendamiseks ja selliste tekstide väärtõlgenduste vältimiseks ning koostades „VKEde-sõbralikud“ märkused ja käsiraamatu, milles võetakse kokku oluline teave ja selgitatakse seda VKEdele;

—

muuta VKE-test uute seadusandlike ettepanekute puhul kohustuslikuks ning tagada selle tõhus rakendamine kõigis liikmesriikides ja süstemaatiliselt kõigis komisjoni talitustes (32);

—

tagada VKEde ja nende organisatsioonide tõhusam struktureeritud kaasamine uute õigusaktide mõjuhindamisse nende vormi ja sisu lihtsustamise ning teabe kättesaadavuse abil kõigis ELi keeltes ning hinnata mõju VKEde eri rühmadele;

—

viia korrapäraselt läbi ELi õigusaktide täielik toimivuskontroll ELi poliitikasuundade kohta;

—

kaasata tõhusamalt (muutes selle kohustuslikuks) VKEde riiklikud ja piirkondlikud organisatsioonid partneritena institutsioonidevahelisse arutellu VKEsid puudutavate uute õigusaktide üle;

—

tagada õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi raames tulemuste tõhus seire seoses VKEde jaoks koormuse vähendamisega.

—

toetada ELi, riiklike ja piirkondlike VKEde organisatsioone, pakkudes teavet, koolitust ja ettevõtjate juhendamist/nõustamist;

—

rikastada olemasolevaid vahendeid, toetamaks ettevõtliku mõttelaadi tugevdamist noorte seas, ning tagada, et toetusprogrammid keskenduksid jätkuvalt peamiste ettevõtlusoskuste arendamisele;

—

lisada ettevõtluse temaatika õppekavadesse hariduse kõigil tasanditel (33);

—

lihtsustada veelgi ettevõtte asutamise menetlusi ja vähendada selle kulusid, lihtsustada juurdepääsu rahastamisele ning motiveerida rohkem inimesi arendama oma ettevõtlusalaseid püüdlusi;

—

pakkuda lihtsaid ja kergeid ettevõtete üleandmise ja likvideerimise menetlusi ning uue võimaluse andmise valikuid.

—

optimeerida ühtse turu toimimist, et vältida ülereguleerimist, mittekohaldamist ja muid liikmesriikide tavasid, mis moonutavad konkurentsivõimet; sealjuures ei tohi piirata töötajate ja tarbijata õigusi;

—

suurendada olemasolevate rahvusvahelistumise toetamise võrgustike nähtavust, tehes riiklikul ja piirkondlikul tasandil paremini koostööd VKEde organisatsioonidega;

—

pakkuda vahendeid, mis aitaksid VKEdel osaleda välismaal toimuvatel näitustel, kohtumistel ja messidel;

—

julgustada looma VKEde piirkondlikke ja riiklikke valdkondlikke klastreid tagatud kvaliteedi sertifikaadiga;

—

vähendada VKEdele tekkivaid standardite ja intellektuaalomandi õigustega seonduvaid kulusid ning edendada nende positiivset mõju konkurentsivõimele.

—

vähendada nii palju kui võimalik formaalsusi, seiret ja kontrolli – „ainult üks kord“ põhimõtte kohustuslik rakendamine, elektrooniliste vormide kasutamine, vähese tähtsusega riigiabi eeskirja kohaldamise lihtsustamine;

—

luua VKEde toetuspõhised programmid vajaduste hoolika hindamise põhjal, et vältida kahjulikku tava rakendada projekte ainult tagastamatu abi saamise nimel ilma mingi ettevõtlusstrateegiata;

—

tugevdada Euroopa Investeerimisfondi, finantsvahendajate ja VKEde organisatsioonide vahelist koostööd, et kujundada välja väga tõhusad finantsvahendid, mis vastavad VKEde vajadustele käibekapitali, laenude ja tagatiste järele, ning hinnata saavutatud mõju, kasutades kvantitatiivseid näitajaid;

—

luua vajadustele kohandatud ja uuenduslikke meetmeid sisaldav mitmekesistatud portfelli, et jõuda tõhusalt VKEde heterogeense rühmani (34);

—

toetada VKEsid, kes on valmis andma emiteerima võlakirju ja kapitaliinstrumente spetsialiseerunud turusegmentides;

—

varustada COSME programmi laenutagamisrahastu oma eemärgi saavutamiseks piisavate vahenditega, võttes arvesse Brexiti finantsmõju;

—

uurida võimalusi, kuidas tugevdada innovaatilisi mittelaenulisi rahastamiskanaleid, näiteks börsiväline kapital, riskikapitali, äriinglid ja ühisrahastamine ning tagavate asutuste toetuse tõhus kasutamine.

—

pakkuda vahendeid VKEde juurdepääsu parandamiseks riskikapitalile, et luua uuendusi;

—

toetada VKEde ning teadus- ja haridusasutuste koostööd ning hõlbustada nendevahelist teabevahetust;

—

luua soodsad tingimused elujõuliste konsortsiumide loomiseks, kus VKEdel ja nende turupõhistel innovaatilistel ideedel on keskne roll;

—

toetada VKEde konkurentsivõimet juhendamise/nõustamise kaudu, et pakkuda abi suutlikkuse suurendamise ja tehnilise toe valdkonnas, levitada parimaid tavasid ning toetada VKEde organisatsioonide koostööd.

—

edendada VKEde ELi, riikliku ja piirkondliku tasandi organisatsioone kui kõige olulisemat raskuskeset, kehtestades neile strateegiad suutlikkuse suurendamiseks ning rakendades mitmetasandilise ja mitmetegurilise valitsemise põhimõtet ELi, riiklikul ja piirkondlikul tasandil ning kohaldades seda õigusloomeprotsessis;

—

kaaluda võimalust luua kõigi VKEde toetusalgatuste jaoks ühtne portaal, millel oleks selge ja kasutajasõbralik kujundus, rikkalik digitaalne sisu, vähe ümbersuunamisi ja arusaadav keel.

—

kohandada kutsekoolituse süsteeme tööturu nõuetega; luua süsteemid tööturu vajaduste jälgimiseks ja prognoosimiseks;

—

suurendada toetust liikmesriikidele, et lihtsustada VKEde osalemist õpipoisiõppe programmides;

—

toetada lühiajalisi koolitusprogramme; julgustada koostööd tööandjate ühenduste ja haridusasutuste vahel.

13.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 345/25

Raportöör:

Antonello PEZZINI

Kaasraportöör:

Hannes LEO

1.1.

Euroopa majandus põhineb üha enam loovusel ja innovatsioonil. Euroopas on suure intellektuaalomandiõiguse osakaaluga tööstusharude osakaal 39 % ELi SKP-st ja 26 % ELi tööhõivest (1). Komitee on seisukohal, et ettevõtjatel peavad olema teatud tingimused, mis hõlbustavad innovatsiooni, investeeringuid ja tööhõivet.

1.2.

ÜRO (2) ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) hinnangul moodustavad võltsitud tooted 5–7 % (ÜRO) või kuni 2,5 % (OECD) maailma kaubandusest. Suurem osa võltsitud toodetest Euroopas valmistatakse väljaspool ELi, kuid nende tootmine kasvab ka liikmesriikides. Internet on võltsitud toodete veebimüügi muutnud märgatavalt lihtsamaks ja palju ulatuslikumaks, samas kui vastutuselevõtmise oht on jäänud väga väikeseks.

1.3.

Võltsitud toodete tööstus kasutab ära nii peamistes siseturule sisenemise kohtades toimuva tollikontrolli tõhususe erinevusi kui ka ELi eeskirjade ja normide riigisisese rakendamise killustatust ja muutlikkust, mis lihtsustab tarbijate tervist, avalikku julgeolekut ja turvalisust ning ettevõtjate konkurentsivõimet ohustavate toodete sisenemist ELi.

1.4.

Seepärast peab täielikult toimiv ja koostöövõimeline tolliliit tagama tolliseadustikuga kehtestatud uue süsteemi tõhusa toimimise, kaitstes ettevõtjaid eelkõige võltsitud ja piraattoodete tööstuse tekitatava ebaausa konkurentsi eest. Seda ei tule teha mitte ainult ettevõtjate huvides, vaid ka selle otsese mõju tõttu tervisele, ohutusele ja turvalisusele ning majanduskasvule kogu maailmas.

1.5.

Arvestades vajadust eristada kaht tüüpi võltsimist – võltsimist kui intellektuaalomandi õiguste rikkumist, st puhtakujulist kõlvatut konkurentsi, mis ei ohusta ohutust ega rahvatervist, ja võltsimiskuritegu kui ravimite võltsimist ja sarnaseid rahvatervist ohustavaid kuritegusid käsitlevas Euroopa Nõukogu konventsioonis (MEDICRIME’i konventsioon) (3) määratletud kuritegu –, leiab komitee, et võltsimise ja piraatluse peatamine peaks olema üks ELi peamisi prioriteete mitte ainult selleks, et tagada vaba maailmakaubanduse elujõuline kasv ilma protektsionismita, vaid ka, pidades silmas organiseeritud kuritegevuse professionaalsemaks muutumist võltsitud ja piraatkaupadega kauplemisel ning tarbijatele tekkivaid riske. See võiks hõlmata asjakohaseid kriminaalmenetlusi selliste kuritegeliku võltsimise pärssimiseks.

1.6.

Vähendamaks negatiivset mõju, mida üha kasvav võltsitud ja piraattoodete hulk turule avaldab, tuleb võtta meetmeid sektori, riigi, Euroopa ja mitmepoolsel tasandil, et töötada vastu järgmisele:

1.7.

Komitee on veendunud, et kõik avaliku ja erasektori osalised peavad ühiselt pingutama ning määratlema ja ellu viima koordineeritud meetmete ühise strateegia, mille eesmärk on kõnealust nähtust ennetada, tuvastada ja selle vastu võidelda, toetudes asjakohasele ühisele tehnilisele ja õigusraamistikule.

1.8.

Komitee on aga seisukohal, et sellesse algatusse peaks panustama eelkõige ELi erasektor, mis hõlmab enim mõjutatud tööstusharusid ja teenuseosutajaid, samuti kogu väärtusahel, ning kaasata tuleks õiguste omajad ja VKEd; komisjon aga peab uuendama intellektuaalomandi õigusi reguleerivat raamistikku, et ajakohastada olemasolevaid eeskirju ning kohandada ELis ja selle liikmesriikides praegu kasutada olevaid kriminaalõiguse võimalusi. Üheskoos peaksid nad andma tugeva tõuke, mis tarneallikast alustades läbiks kogu tarneahela, selgitades selleks välja rahvusvahelise koostöö koostoimelised mehhanismid ning teostades järelevalvet tarnijate ja klientide üle, et vähendada võltsimise riski tarneahelas.

1.9.

Komitee peab äärmiselt oluliseks tugevamat ühistegevust erasektoris, et tagada tõhus partnerlus veebisaitide pakkujate, sisu tootjate, kaubamärkide omanike, elektrooniliste maksete operaatorite, reklaamijate/reklaamitööstuse võrgustike ja veebidomeenide registritega, samuti vabatahtlikke memorandumeid ühistegevuse kohta, mis suudab kaasa tuua kiire kohandumise järskude turumuutustega.

1.10.

Jõulist edendamistegevust erasektoris peaksid toetama avaliku sektori meetmed, näiteks:

1.11.

Komitee on seisukohal, et rahastada tuleks Euroopa võltsimisvastast kampaaniat, sh Euroopa võltsimisvastase võitluse päeva ja spetsiaalset vihjeliini, rõhutades järgmist:

1.12.

Komitee peab äärmiselt oluliseks paremat koordineerimist Euroopa Komisjoni eri talituste ning probleemiga tegelevate asjaomaste Euroopa asutuste ja liikmesriikide samalaadsete asutuste vahel. Seda on võimalik saavutada, tagades piisavad vahendid üleeuroopaliseks koostööks ning tehes jõupingutusi tõelise koostöökultuuri loomiseks. Seda eesmärki peaks aitama saavutada võltsimisvastase võitlusega tegeleva tsentraalse töökonna loomine asjakohaseks ajaperioodiks.

1.13.

Komitee palub tungivalt, et nõukogu ja Euroopa Parlament veenaksid kiiremas korras Euroopa Komisjoni

2.1.

Käesoleva arvamuse teema määratlemiseks viidatakse määruses (EL) nr 608/2013 esitatud võltsimise kontseptsioonidele. Elektroonilist ja digitaalset piraatlust, IT-tarkvara või ebaseaduslike failidega kauplemist ja nende levitamist vastuolus asjaomaste intellektuaalomandi seadustega käesolevas arvamuses ei käsitleta, sest need tegevused on tihedalt seotud digitaalse tegevuskavaga, mille tarbeks on komitee loonud alalise uurimisrühma.

2.2.

Võltsimise kui nähtuse kvantifitseerimine on keeruline ülesanne, sest kõigis ebaseadusliku tegevuse valdkondades põhineb kättesaadav teave liiga palju hinnangutel ja ligikaudsetel väärtustel, arvestades, et võltsimise kanaleid kontrollivad enamasti kuritegelikud ühendused, kes on teraselt tähele pannud, et seda liiki ebaseadusliku tegevuse potentsiaal on suur, ent tabamisrisk minimaalne.

2.3.

Viimastel aastatel on võltsitavate toodete liike nii palju juurde tulnud, et pole enam tooteid, mida ei saaks järele teha ja müüa: kõike kopeeritakse, alates rõivaaksessuaaridest kuni mehhaaniliste tagavaraosade ja tööriistade, ehitusmaterjalide ja -seadmete, ehete, jalatsite, disainitoodete, mänguasjade, kosmeetika ja ravimiteni. Võltsitud toodetest on saanud lausa eraldi paralleelne ärisektor – tõsine konkurent, kelle vastu ettevõtjad peavad seisma ja kelle eest oma turuosa kaitsma.

2.4.

Ostmise lihtsuse tõttu otsustavad ostjad sageli võltsitud toodete kasuks, millel on tõsised tagajärjed ettevõtjatele, iseäranis VKEdele. Kuna e-kaubandus ja veebipõhised oksjonid on vähe reguleeritud ja raskesti kontrollitavad, annavad need tõhusa ja kindla võimaluse luua lai kliendibaas ning kaubelda odavate võltsitud kaupadega.

2.5.

Võltsimisest on saanud üks peamisi organiseeritud kuritegevust soodustavaid ja rahastavaid tegevusi. Kuritegelike ühenduste kaasatuse tulemusel on märkimisväärselt suurenenud võltsitud toodete tööstuse professionaalsus: organiseeritud kurjategijad on loonud vajalikud võrgustikud, mis võimaldavad neil tulemusi globaalses mastaabis optimeerida.

2.6.

Võltsitud toodete tootmist peetakse üldiselt ELi-väliseks nähtuseks: tollistatistikast nähtub selgelt, et enamik riike, kust võltsitud tooted pärinevad, ei ole ELi liikmed. Hiina, kus on küll võetud suurimad kohustused võltsimise kaotamiseks, on jätkuvalt üks tööstusharu peamisi osalisi.

2.7.

Interneti võidukäik on loonud uusi võltsitud toodete turustamise kanaleid, mis on müüja jaoks vähese riskiga, sest vahendajaid on väärtusahelas raske vastutusele võtta. Võltsitud toodete veebimüügi piiramiseks on tarvis suuremat koostööd kogu väärtusahelas.

2.8.

Euroopas on suure intellektuaalomandiõiguse osakaaluga tööstusharude osakaal 39 % ELi SKP-st ja 26 % ELi tööhõivest (5). Hiljutiste uuringute kohaselt (6) moodustavad võltsitud kaubad 5–7 % maailma kaubandusest, mis tähendab aastas ligikaudu 600 miljardit eurot; OECD (7) hinnangul oli imporditud võltskaupade väärtus 2013. aastal 2,5 % rahvusvahelisest kaubandusest, mis võrdub 338 miljardi euroga, ning hinnanguliselt on ELi imporditavate kaupade hulgas võltsitud või piraatkaupu 5 % ehk 85 miljardi euro väärtuses, jättes siinkohal välja ühe liikmesriigi piires toodetavad ja müüdavad kaubad ning need, mis ostetakse interneti teel ja kaudse majandustegevuse kaudu.

2.9.

2017. aasta kohta käivate muude rahvusvaheliste statistiliste andmete põhjal (8) hinnatakse võltsitud ja piraatkaupadega kauplemise mahuks igal aastal 923 miljardit kuni 1,13 triljonit USA dollarit.

2.10.

Võltsitud kaupade tootmine, sh suures mastaabis, on liikmesriikides kasvamas ning võltsijad püüavad mööda hiilida tollikontrollist ELi välispiiridel.

2.11.

Võltsitud ja piraattoodete turule toomine põhjustab majandusele tohutut kahju, soodustades nn põrandaaluse majanduse arengut, mille tõttu jäädakse ilma avalike teenuste pakkumiseks hädavajalikust tulust, (9) tekitatakse maksumaksjatele suurem maksukoormus ja kaovad püsitöökohad.

2.12.

ELis kaob võltsimise tõttu aastas ligikaudu 800 000 töökohta ja saamata jääb 14,3 miljardit eurot maksutulu aastas, sh käibemaks ja aktsiisimaks (10).

2.13.

Euroopa Parlament on sel teemal vastu võtnud mitmeid resolutsioone, eelkõige 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni, (11) kus soovitati rakendada lähenemisviisi, mis koondaks kõiki võltsimisvastases võitluses osalejaid ning aitaks parandada tarbijate teadlikkust, anda neile rohkem teavet, töötada välja uusi kaubandusmudeleid, parendada VKEde kaitsemehhanisme, edendada liikmesriikide ja kolmandate riikide huvide lähenemist ning paremini ära kasutada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) kogutud andmeid.

2.14.

Nõukogu võttis 19. märtsil 2013 vastu resolutsiooni, mis käsitleb Euroopa Liidu intellektuaalomandi õiguste rikkumisega võitlemise tollialast tegevuskava aastateks 2013–2017, seades selged eesmärgid, eraldades asjakohased ressursid ning määratledes tulemus- ja tulemuslikkuse näitajad selgepiirilise tegevuskava abil, mis käsitleb järgmist:

2.15.

Nõukogu 18. mai 2017. aasta järeldustes ELi prioriteetide kehtestamise kohta võitluseks organiseeritud ja raske rahvusvahelise kuritegevusega aastatel 2018–2021 rõhutatakse järgmist: „kuritegelikud turud on üha keerukamad ja dünaamilisemad […]. […] Seetõttu tuleks […] pöörata erilist tähelepanu ebaseaduslike kaupade ja teenuste, sealhulgas võltsitud kaupade e-kaubandusele“.

3.1.

Tollistatistikast nähtub selgelt, et enamik võltsitud toodete päritoluriike ei ole ELi liikmed. Lisaks Hiinale ja Hongkongile on võltsimistööstuse põhitegutsejate hulgas ka teisi konkreetsetele sektoritele spetsialiseerunud Aasia riike: India ravimisektoris, Egiptus toiduainesektoris ning Türgi parfümeeria-, kosmeetikatoode ja jalanõude sektoris, samuti Malaisia, Valgevene, Araabia Ühendemiraadid, Indoneesia, Tai ja Filipiinid.

3.2.

ELi 2014. aasta tollistatistikast ilmneb, et üle 66 % võltsitud tekstiili- ja rõivatoodetest on pärit väljastpoolt ELi.

3.3.

Transiidipunktidel on kaupade transportimisel Aasiast Euroopasse eriti oluline osa, kuna need toimivad kaubakonteinerite transpordi puhul kesksete tsoonidena 135 eri riigis paiknevast 3 000 vabatsoonist koosnevas võrgustikus. Neid alasid kasutatakse kaubakonteinerite sisu vahetamiseks, dokumenteerimiseks ja uuesti märgistamiseks.

3.4.

Veel üks tegur, mida tuleb arvesse võtta, on võltsitud ja piraatkaupade liidusisese tootmise märkimisväärne kasv ELis, mis on Europoli andmetel muutumas organiseeritud kurjategijate jaoks üha tasuvamaks tegevuseks, millega kaasnevad palju väiksemad riskid ja mis on seotud muude kuritegevuse liikidega, nagu pettus, dokumentide võltsimine, maksupettus ja inimkaubandus.

3.5.

Seoses võltsitud ja piraatkaupade tootmisrajatiste ümberpaiknemisega ELi riikidesse, sellest tulenevate madalamate transpordikulude ja väiksema tabamisriski ning hästi organiseeritud ja piisavate ressurssidega kuritegelike võrgustike arenguga näib tekkivat uus mudel: Marokos kõigest 15 km kaugusel EList asuva Tanger Medi vabatsooni eeldatav laienemine võib pakkuda kuritegelikele võrgustikele täiendavaid võimalusi tuua Euroopa turule suuremaid võltsitud kaupade koguseid.

3.6.

Aastatel 2011–2013 mõjutas võltsimistegevus enim järgmiste riikide ettevõtjaid: USA (20 %), Itaalia (15 %), Prantsusmaa ja Šveits (12 %), Jaapan ja Saksamaa (8 %), Ühendkuningriik ja Luksemburg. Alahinnata ei tohiks ka kaudseid kahjusid ja lisakulusid, mis tekivad seoses võltsimistegevusest tulenevate uute projekteerimis- või innovaatiliste lahendustega.

4.1.

Komitee kutsub liikmesriike tungivalt üles võtma meetmeid, mille eesmärk on

4.2.

Komitee kutsub üles kehtestama uue ELi raamistiku aastateks 2018–2021, sh täielikult rahastatud ja kooskõlastatud tegevuskava, eesmärgiga tugevdada ELi tasandil võltsimisvastaseid õigusakte ja algatusi nt järgmiste meetmete abil:

5.1.

Komitee peab äärmiselt oluliseks tagada tihedam koordineerimine Euroopa Komisjoni eri talituste ja probleemiga tegelevate Euroopa asutuste vahel. See on võimalik saavutada, luues töökonna, kes annab aru otse Euroopa Komisjoni presidendile ning saab suhelda kõigi asjaomaste erasektori osade, rahvusvaheliste asutuste ja liikmesriikide pädevate asutustega.

5.2.

See võltsimisvastase võitluse töökond peaks eelkõige rahvusvahelisel tasandil esitama kõikehõlmava aastaaruande tehnoloogia, struktuuri ja õigusloome valdkondades saavutatud edusammude kohta.

5.3.

Euroopa Komisjon ja Euroopa asutused, eelkõige EUIPO, Europol ja OLAF, samuti võltsimisvastase võitlusega tegelevad vabaühendused, peavad muutma rahvusvahelise koordineerimise tõhusamaks, korraldades iga-aastaseid rahvusvahelisi konverentse.

13.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 345/32

Raportöör:

José Manuel ROCHE RAMO

Kaasraportöör:

Estelle BRENTNALL

1.1.

ELi peedisuhkrutööstus valmistub üheks oma seni suurimatest muutustest, st tootmiskvootide kaotamiseks 1. oktoobril 2017. Tootmiskvootide kaotamine pakub ELi peedisuhkrutootjatele uusi võimalusi, eelkõige võimalust toota toiduks kasutamiseks rohkem suhkrut ja eksportida ilma piiranguteta. Nende uute võimaluste ärakasutamiseks on ELi peedisuhkrutööstus teinud kõvasti tööd oma konkurentsivõime suurendamiseks. Sellest hoolimata tekitab tootmiskvootide kaotamine ka lisaohte ja ebakindlust ning võib sektori surve alla seada. Konkurents tugevneb, avaldades survet hindadele nii peedikasvatajate kui ka töötlejate seas, samal ajal prognoositakse, et isoglükoosi turuosa suureneb. ELi väiksema konkurentsivõimega peedisuhkrutootjatel ja -kasvatajatel võib olla raske karmimas ja muutlikumas turukeskkonnas läbi lüüa. Sellel võib olla tõsiseid tagajärgi töötajate, ettevõtjate, põllumajandustootjate ja maapiirkondade elanike jaoks. On väga oluline, et poliitikakujundajad jääksid sektori tuleviku suhtes valvsaks.

1.2.

Abi suhkru eraladustamiseks on ainus erivahend, mis jääb toetama ELi peedisuhkrutööstust pärast tootmiskvootide kaotamist. Kuid turukriisi korral ELi peedisuhkrusektoris ei ole selge, millistel tingimustel sellist abi võidakse pakkuda. Eraladustamistoetuse kasutamise tingimused tuleb paremini kindlaks määrata, et süsteem sobiks eesmärgi täitmiseks. Euroopa Komisjon võiks kaaluda sellise objektiivse hinnakünnise määramist, mis käivitaks eraladustamistoetuse kasutamiseks vajalike otsuste tegemise protsessi. See muudaks protsessi vähem subjektiivseks ning edendaks sellise toetuse kiiret ja ühtset kasutuselevõttu kriisiolukordades. Ühe võimalusena tuleks kaaluda ka üldisi kriisisätteid, näiteks põllumajandustoodete ühise turukorralduse määruse artiklit 222. Komitee kiidab heaks suhkruturu vaatlusrühma loomise, eeldusel et selle koosseis on tasakaalus ja see kutsutakse turul tekkinud raskuste korral kiiresti kokku.

1.3.

Ühine põllumajanduspoliitika peaks hõlmama turuvahendeid, mis toetavad jätkuvat suhkrutootmist ELi liikmesriikides. ELi peedisuhkrutööstus aitab otsustavalt kaasa töökohtade loomisele ja majandustegevusele, aga ka toiduaine- ja joogitööstuse konkurentsivõimele. Praegu võimaldab ühine põllumajanduspoliitika liikmesriikidel anda tootmiskohustusega seotud toetust sektoritele või piirkondadele, kus konkreetsete põllumajanduslike tootmisviiside või põllumajandussektorite puhul, mis on eriti tähtsad majanduslikel, sotsiaalsetel või keskkonnaalastel põhjustel, esineb teatavaid probleeme. Nii on see suhkrupeedikasvatusega haavatavates piirkondades. Tootmiskohustusega seotud otsetoetused peaksid keskenduma peedisuhkru tootmise vähenemise ja/või sellest loobumise ohu vähendamisele nendes piirkondades, et vältida maapiirkondade kõrbestumist ja säilitada elurikkus. Suurenenud volatiilsuse taustal tuleks põllumajandusettevõtjate otsest toetamist täiendada parema juurdepääsuga riskijuhtimisvahenditele. Töötlejate ja põllumajandusettevõtjate üksteisest sõltumine on põhjus sellise lepingulise eriraamistiku loomiseks, mis reguleerib sektoris kasvatajate ja töötlejate vahelisi suhteid.

1.4.

Kui pärast 1. oktoobrit 2017 esineb ELi suhkruturul ebasoodsaid suundumusi, võib see kaasa tuua koondamisi. Euroopa Komisjon peaks uurima erinevate Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide sobivust kohaliku või piirkondliku tööhõive toetamiseks, eelkõige nende töötajate ja põllumajandusettevõtjate puhul, keda võivad mõjutada võimalikud rajatiste sulgemised. Võib-olla on vaja teha erandeid seoses mõne fondi kasutuselevõtu kriteeriumidega.

1.5.

Alates 1. oktoobrist 2017 on ELi peedisuhkrutootjad kohustatud teatama nii oma põhitoote müügihinna kui ka põhitooraine ostuhinna. Sellise turu läbipaistvuse tasemega ei kaasne aga samalaadset läbipaistvust tarneahela järgmistes lülides ja isoglükoosi tootjate puhul. Euroopa Komisjon peaks kaaluma põllumajandusturgude töörühma soovitust laiendada turu läbipaistvust ahelas allapoole kuni suhkrutarbijateni, et anda parem ülevaade sellest, kuidas jagatakse lisandväärtust tarneahela ulatuses. Turu läbipaistvus – kas suhkru ja isoglükoosi tootjate või suhkrutarbijate jaoks – ei tohi mõjutada asjaomaste ettevõtjate konkurentsiseisundit.

1.6.

Pärast kvootide kaotamist on suhkruekspordi kasv ELi suhkrutööstuse jaoks väga oluline. Komisjon peaks edendama ELi suhkrueksporti ja taunima kaubanduse kaitsemeetmete meelevaldset kehtestamist kolmandate riikide importijate poolt. Komisjon peaks ELi vabakaubandusläbirääkimiste kontekstis olema ettevaatlik kaubanduse liberaliseerimise taotlemisel. Ta peaks senisest tõhusamalt vaidlustama maailma suurte suhkrutootjate ja -eksportijate kauplemist moonutava toetuspoliitika nii WTOs kui ka kahepoolsetes kaubandusläbirääkimistes.

1.7.

Suhkrupeedi alternatiivsete kasutusvõimaluste – nagu näiteks bioetanooli tootmine, loomasööt, bioplasti ja biokemikaalide tootmine – edendamine on oluline sektori tulevase konkurentsivõime seisukohast. Euroopa Komisjon peaks säilitama biokütustele 7 %-lise ülempiiri, mida arvestatakse taastuvenergia 10 % osakaalu eesmärgi saavutamisel transpordisektoris. Muuta ei tohi taastuvenergia direktiivi (2009/28/EÜ) IX lisa, millega melass kvalifitseeritakse täiustatud biokütuste lähteaineks. Euroopa Komisjon ja Euroopa Investeerimispank peaksid pingutama selle nimel, et edendada ja tugevdada innovatsiooni muude bioressursipõhiste kõrvalsaaduste valdkonnas. See võiks toimuda ELi innovatsioonifondi ja madala intressiga laenude programmi abil.

2.1.

Euroopa Liit on maailma juhtiv peedisuhkru tootja. Turustusaastatel 2011/2012 – 2015/2016 toodeti igal aastal keskmiselt 17,2 miljonit tonni peedisuhkrut. Suhkrutootjad ostavad 137 000 Euroopa kasvatajalt aastas ligikaudu 107 miljonit tonni suhkrupeeti. Suhkrupeedist toodetakse peamiselt suhkrut, aga märkimisväärne kogus peeti töödeldakse teisteks toodeteks, nagu loomasööt, etanool kui taastuv energiaallikas ja biotooted. Sellistel toodetel võib olla liigse pakkumise korral oluline puhvriroll.

2.2.

Peedisuhkrutehased paiknevad suuremas osas maapiirkondades, mida iseloomustab tööstustegevuse madal tase. Need tehased on sageli oma asukohapiirkonna majanduse tugisammas, sest seal on vähe tööstuslikke alternatiive. ELi suhkrusektor hõlmab ligi 28 000 otsest töökohta, mis on peamiselt koondunud kõige konkurentsivõimelisematesse suhkrupeeditootmise piirkondadesse. Need töökohad nõuavad üsna häid kutseoskusi ja suhkrutööstuse töötajad saavad suuremat tasu kui enamiku teiste põllumajandussektorite töötajad. Lisaks otsesele tööhõivele pakub tööstuse loodud majandustegevus kaudselt tööd veel 150 000 inimesele, näiteks transpordis, logistikas ja ehituses.

2.3.

Vaid väga erandlikel tingimustel on võimalik suhkrutootmist pärast seda, kui suhkrutootmisrajatis on suletud, uuesti alustada. Seda seetõttu, et suhkrutehase ehitamisega kaasnevad väga suured kapitalikulud, tavaliselt mitusada miljonit eurot. Enamikul juhtudel tähendab ühe tehase sulgemine väga olulise tööstustegevuse lõplikku kadumist, mille tulemusena kaovad sajad otsesed ja kaudsed töökohad. Alternatiivse töökoha otsimine tööstuses võib viia maapiirkonnast väljarändamise ja rahvastikukaoni.

2.4.

Samalaadne on ka peedikasvatajate olukord. Suhkrupeeti tuleb kasvatada seda töötlevate tehaste läheduses peedi transportimise suhteliselt kõrge hinna tõttu – ühe tonni suhkru tootmiseks on vaja kuus kuni seitse tonni peeti. Seal, kus suhkrutehas tegevuse lõpetab, jäävad kasvatajad ilma oma suhkrupeedi müügikohast. Kui majanduslikult tasuvas kauguses ei asu teist tehast, peavad nad minema üle teiste põllukultuuride kasvatamisele. Sellel on märkimisväärne kahjulik mõju asjaomaste põllumajandusettevõtjate finantskasumile, sest paljud neist on teinud märkimisväärseid investeeringuid eriseadmetesse (näiteks peedikoristuse jaoks), mida ei saa kasutada teiste põllukultuuride puhul. Lisaks võib suure hulga põllumajandusettevõtjate järsk üleminek teistele põllukultuuridele avaldada märkimisväärset survet kohalikele põllumajandusturgudele.

2.5.

Peedisuhkru tootmine on keskkonnasäästlik. Suhkrupeeti kasvatatakse alati külvikorra alusel vaheldumisi teiste põllukultuuridega. Külvikord aitab säilitada mulla viljakust ja vähendada mulla kaudu levivate haigustekitajate ja kahjurite taset ning vähendab seepärast vajadust taimekaitsevahendite järele. ELi peedikasvatuse piirkondades arendatakse ja levitatakse ulatuslikult häid tavasid. Sektoris soodustatakse multši kasutamist ja vähendatud maaharimist, et suurendada mulla viljakust ja vähendada erosiooni. Tehastes minimeeritakse energiakasutust soojus- ja elektrienergia koostootmise süsteemide kasutamise, soojustagastuse ja veekaitse abil.

3.1.

ELi suhkrusektor on investeerinud tähelepanuväärseid summasid tehnilistesse uuendustesse ja kulude vähendamisse, aga ka inimkapitali, uurimistegevusse, haridusse ja koolitamisse. Viimase 26 aasta jooksul on ELi kvoodikohase suhkru tootmiskulud kasvanud ainult 0,4 % aastas, võrreldes 2,2 % inflatsioonimääraga aastas. See tähendab inflatsiooniga võrreldes kulude jätkuvat vähenemist kahe aastakümne jooksul (1). Need tulud on aidanud suurendada ELi suhkrut kasutava toiduaine- ja joogitööstuse konkurentsivõimet.

3.1.1.

Suhkrupeedi saagikus on viimaste aastate jooksul märkimisväärselt suurenenud nii tänu tehnilistele uuendustele kui ka seemnesortide parandamisele, mis on kannustatud koostööst tööstuse, kasvatajate, teadus- ja arendustegevuse ning seemnekaubanduse vahel. Keskmine suhkrupeedi saagikus (tonni suhkrut/ha) on viimase 26 aasta jooksul suurenenud 2,4 % aastas ja selle suundumuse jätkumist prognoositakse ka 2017. aasta järgseks perioodiks. ELi suhkrusaagikus hektari kohta on nüüd kõrgem kui Austraalias või Brasiilia lõunapiirkonna keskosas, mida peetakse ühtedeks kõige konkurentsivõimelisemateks piirkondadeks maailmas. Neli maailma kümnest suurimast suhkrutootmisettevõttest asub ELis (2).

3.2.

See konkurentsivõime suurenemine on osaliselt sektori ulatusliku ümberkujundamise tulemus, mis leidis aset 2006.–2009. aastal. Pärast 2006. aasta reformi sulges ELi peedisuhkrutööstus peaaegu poole oma tehastest, mille tulemusel kadus 4,5 miljonit tonni tootmisvõimsust, üle 24 000 otsese töökoha ja 165 000 põllumajanduslikku tarnijat (3). Ümberkujundamise tulemusena muutus ELi peedisuhkrutööstus majanduslikult jätkusuutlikumaks, aga sellel olid suured sotsiaalsed kulud. Alates 2008/2009. turustusaastast on töökohtade ja tehaste arv püsinud suhteliselt stabiilsena.

3.3.

Tihedad suhted suhkrutöötlejate ja töötajate vahel on säilinud tänu pikaajalisele sotsiaaldialoogile Euroopa ja riigi tasandil. Sotsiaaldialoog on ELi suhkrusektoris eksisteerinud alates 1968. aastast ja sellel on olnud oluline osa sotsiaalselt vastuvõetava ülemineku tagamisel rasketel aegadel, näiteks pärast ELi suhkrupoliitika reformi 2006. aastal. Suurendades ühisvastutuse tunnet, aitab sotsiaaldialoog kaasa tööstuse konkurentsivõimele.

3.4.

Alates 2017. aastast jätkatakse konkurentsivõime suurendamisega, eelkõige kuna tootjad võivad soovida vähendada püsikulusid, hoides tehaseid töös täisvõimsusel. See võib tähendada pikemaid peedi töötlemise perioode ja seetõttu suuremaid riske nii töötlejate kui ka kasvatajate jaoks ebakindluse tõttu, mis on seotud peedi koristuse ja talvel ladustamisega.

3.5.

Raiskamise vältimiseks kasutavad ELi suhkrutöötlejad ära kogu peedi, et toota lisaks suhkrule mitmesuguseid muid tooteid. Näiteks müüakse peedi puhastamisel saadud kivid ja muld ehitustööstusele, peedi kiudmaterjal (nn peedi viljaliha) ja melass eraldatakse ja töödeldakse kasutamiseks loomasöödas ning melassi ja teisi suhkrutootmisest tulenevad siirupeid saab kasutada taastuva energiaallika etanooli tootmiseks. Üha rohkem mitmekesistavad suhkrutootjad ka biopõhiste toodete jaoks koostisosade tootmist selliste tööstusharude jaoks nagu plastmassi-, tekstiili-, ravimi- ja keemiatööstus.

4.1.

Peedisuhkru töötlejad ja suhkrupeedi kasvatajad on üksteisest sõltuvad. Põllumajandusettevõtjad sõltuvad suhkrutootjatest, et saada põhikapitali ja eksperditeadmisi peedist suhkru eraldamiseks, ning töötlejad sõltuvad saagi tarnimiseks lepingu sõlminud põllumajandusettevõtjatest. Peedi transpordikulude vähendamiseks peavad põllumajandusettevõtjad asuma ka selle suhkrutehase läheduses, millele nad saaki tarnivad. Lisaks tegutsevad mitmed suuremad suhkrutootjad ühistutena, mis võimaldab tarnivatel põllumajandusettevõtjatel otseselt tööstuses osaleda.

4.1.1.

Töötlejate ja põllumajandusettevõtjate omavaheline sõltuvus vajab lepingulist eriraamistikku, mis tasakaalustab kahe osapoole vahelisi õigusi ja kohustusi. Suhkrupeedikasvatajate ja suhkrutöötlejate vahelised lepingulised suhted pärast 2017. aastat on sätestatud põllumajandustoodete ühise turukorralduse määruse artiklis 125 ja X lisas. Neid eeskirju täiendati hiljuti delegeeritud määrusega, mis võimaldab vabatahtlikkuse alusel jätkata väärtuse jaotamise klauslite lisamist peeditarne lepingutesse (4). Suurem osa suhkrutööstusest on leppinud 2017/2018. aastaks ja edaspidiseks kokku peeditarne lepingutes, mis hõlmavad teatud seost suhkrupeedi hindade ja suhkruturu hindade vahel.

4.1.2.

Peedisuhkru tootjatel on juba pikka aega olnud kohustus teatada iga kuu oma hinnad, tootmisandmed ja varud ning see kohustus jääb kehtima ka kvoodijärgsel perioodil. Alates 1. oktoobrist 2017 tuleb suhkrupeedihinnad teatada ka Euroopa Komisjonile ja need igal aastal avaldada. Sellise turu läbipaistvuse tasemega, mis iseloomustab suhkrutöötlemise sektorit, ei kaasne aga samasugust läbipaistvust tarneahela järgmistes lülides ja isoglükoosi tootjate puhul. Tõendid näitavad, et hindade ülekandumine suhkru tarneahelas on vähene, (5) ning võib olla põhjust uurida suurema läbipaistvuse võimalikkust ELi peedisuhkru kasutajate jaoks.

4.2.

ELi suhkruturul on aktiivsed ka roosuhkru rafineerimise tehased. Roosuhkru rafineerimise tehased ei eralda suhkrut peedist, vaid nad sõltuvad rafineerimiseks mõeldud toor-roosuhkru impordist. EL lubab piiramatut tollimaksuvaba suhkruimporti kõige vähem arenenud riikidest algatuse „Kõik peale relvade“ (Everything But Arms) alusel ning neist Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidest, mis on sõlminud ELiga majanduspartnerluslepingu. ELi roosuhkru rafineerimise tehased saavad kasu tollimaksuvabadest turule juurdepääsu soodustustest Kesk-Ameerika, Colombia, Peruu, Ecuadori ja Lõuna-Aafrikaga sõlmitud kahepoolsete lepingute alusel, mis hõlmavad praegu kokku 420 000 tonni aastas. Vähendatud tollimaksuga CXL-kvoodi alusel rafineerimiseks mõeldud toorsuhkru aastane kättesaadavus, mis on jagatud Brasiilia, Austraalia, Kuuba ja kõigi kolmandate riikide vahel (erga omnes), on üle 700 000 tonni ning 2017.-2018. aastaks prognoositakse selle kasvu kuni 800 000 tonnini. Nii hiljuti lõpetatud kui ka käimasolevate vabakaubandusläbirääkimiste raames pakub EL kolmandatele riikidele lisajuurdepääsu ELi suhkruturule.

5.1.

Alates 1968. aastast on toiduks kasutatava suhkru ja isoglükoosi tootmine olnud ELis piiratud tootmiskvootidega. Tootmiskvoodid kaotavad kehtivuse 1. oktoobril 2017, st ELi 2017/2018. suhkruturuaasta alguses. Sellest ajast alates võivad ELi suhkru ja isoglükoosi tootjad toota toiduks kasutatavat suhkrut ja isoglükoosi ilma piiranguteta. Samuti kaotab kehtivuse praegune ekspordi ülemmäär (6). Selle tulemusena võivad ELi suhkrutööstuse ettevõtjad alates 1. oktoobrist 2017 suhkrut piiranguteta eksportida.

5.2.

2017/2018. aastaks prognoositakse suhkrutootmise kasvu, mis on eeldatavasti struktuuriline. Lisaks prognoositakse, et isoglükoos haarab suurema osa ELi magusainete turust, sest isoglükoosi tootjate eesmärk on jõuda järk-järgult 2–3 miljoni tonni suuruse tootmismahuni, millest suurt osa võidakse kasutada karastusjookide tootmiseks (7). Võrdlusena on ELi suhkrutarbimine mõnevõrra vähenemas.

5.3.

Suurenenud kodumaine suhkrutootmine ja isoglükoosi suurenenud turuosa võivad langetada ELi valge suhkru hindu kvoodijärgsel perioodil. Euroopa Komisjoni põllumajandusturgude keskpika perioodi väljavaated 2016.–2026. aastaks viitavad sellele, et ELi valge suhkru hinnad hakkavad olema viitekünnisest (404 eurot/tonn) madalamad peaaegu kogu kvoodijärgse perioodi jooksul, st madalamad suhkru tootmise ja suhkrupeedi kasvatamise keskmistest hindadest.

5.3.1.

ELi valge suhkru hinnad langesid 2015. aastal madalaimale tasemele alates sellest, kui hinnaaruandluse süsteem 2006. aastal loodi (8). Sellel olukorral oli tõsine mõju ELi suhkrutootjate teatatud finantstulemustele. Paljud tootjad ei suutnud 2015/2016. aasta eelarveaastal kasumit teenida. Itaalia suhkrutootjad on iseäranis suure surve all, nii et üks tootja otsustas isegi 2015/2016. turustusaastal mitte toota. Ka Kreeka ainus suhkrutootja on tõsistes raskustes.

5.4.

Alates 1. oktoobrist 2017 võivad ELi suhkrutootjad piiranguteta eksportida. See võib olla võimalus suurendada tulusid, et kompenseerida madalamaid suhkruhindu ELis. Maailma suhkrutarbimine kasvab eeldatavasti 1,5–2 % aastas (ligikaudu 2–3 miljonit tonni aastas), nii et peaks olema piisavalt nõudlust, et suurendada ELi suhkrueksporti.

5.4.1.

Siiski sõltub ELi suhkruekspordi kasv piisavast juurdepääsust kolmandate riikide turgudele. Euroopa Komisjon peaks vabakaubandusläbirääkimiste käigus püüdma avada suhkru netoimportijate suhkruturgusid nii tollimaksude vähendamise/kaotamise kui ka tariifikvootide avamise abil. Komisjon peaks jätkama tollimaksude kaotamist ELi suure suhkrusisaldusega toodete ekspordilt ning tagama neile toodetele ranged päritolureeglid, et ELi suhkrutootjad saaksid suurenenud ekspordist kasu.

5.4.2.

ELi suhkruekspordile tekitavad mõnikord probleeme kolmandate riikide kehtestatud kaubanduse kaitsevahendid. Euroopa Komisjon peaks tegema kõik endast oleneva, et pärast seda, kui alates 1. oktoobrist 2017 muutub sektor reguleerimata sektoriks, selliste meetmete vastu võidelda ning sektor peab pakkuma vajalikku toetust mis tahes kokkulepitud korrale.

5.5.

Nii hiljuti lõpetatud kui ka käimasolevate vabakaubandusläbirääkimiste raames pakub EL kolmandatele riikidele juurdepääsu ELi suhkruturule. Turu avanedes puutuvad ELi valge suhkru hinnad kokku hindade vähendamise surve ja suureneva volatiilsusega. Praegune maailmaturg kujutab endast järelejäänud dumpinguturgu, mida mõjutab suur volatiilsus ja kus tihti kaubeldakse ka kõige tõhusamate ülemaailmsete tööstusharude keskmistest tootmiskuludest madalamate hindadega. See on suures osas põhjustatud mõne suure suhkrutootja ja -eksportija, näiteks Brasiilia ja Tai kaubandust moonutavatest toetusmeetmetest. Tulemuseks on see, et ELi peedisuhkrutööstus ei konkureeri võrdsetel tingimustel kolmandate riikide suhkrutootjatega. Komisjon peab oma vabakaubandusläbirääkimistes käsitlema suhkrut tundliku teemana, säilitades ELi tollimaksud suhkru pealt. Käimasolevad läbirääkimised Mercosuriga on sektorile tõsiseks ohuks, arvestades et Brasiilia on maailmas turgu valitsev tootja ja eksportija. Komisjon peab olema valmis peamiste suhkru subsideerijate tavad vaidlustama nii WTO vaidluste lahendamise organis kui ka kaubandusläbirääkimiste käigus.

13.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 345/37

Raportöör:

Sofia Björnsson

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab heaks teise Corki deklaratsiooni („Cork 2.0“) ja septembris 2016 toimunud konverentsi, mis viis deklaratsiooni vastuvõtmiseni. Deklaratsiooniga avaldatakse jätkuvalt tugevat poolehoidu ELi tasandi maaelu arengu poliitikale.

1.2.

Tuleb tõdeda, et ELi maapiirkonnad ei ole ühesugused ning et tingimused erinevad nii liikmesriikides kui ka nende vahel. Komitee leiab, et nende erinevuste pärast on olemasolevate ELi vahendite kasutamisel vaja keskendumist ja rakendada strateegilist lähenemist. See peab põhinema nii liikmesriikide ja nende piirkondade prioriteetidel kui ka – mis on kõige olulisem – maapiirkondade elanike algatustel. Kui poliitiliste otsuste ja strateegiate mõju hindamine maapiirkondadele oleks kohustuslik, aitaks see lisaks võtta arvesse ja pidada silmas maapiirkondade konkreetseid tingimusi.

1.3.

Maaelu areng on horisontaalne küsimus, mis on suurel määral seotud kõikide poliitikavaldkondadega. Vaja on ühtsemat maaelu arengu ja regionaalarengu poliitikat ning selleks on Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidel (ESIF) vaja tugevat eelarvet. Komitee tõdeb, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide hulgast on kõige suuremaid investeeringuid maaelu arengusse tehtud Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD), ning rõhutab, et muude struktuuri- ja investeerimisfondide, nagu Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi, osakaalu peaks suurendama.

1.4.

On palju ruumi poliitika lihtsustamiseks. Komitee soovib juhtida tähelepanu asjaolule, et ESIFe reguleerivate eeskirjade lihtsustamine on vajalik nii ELi tasandil kui ka riikliku ja piirkondliku poliitika rakendamisel. Praegune süsteem on nii keeruline, et mõned loobuvad abi taotlemisest.

1.5.

Mitmel pool ELis, eelkõige maapiirkondades, ei ole veel stabiilseid lahendusi internetipõhise teabevahetuse vallas. Komitee suhtub sellesse väga kriitiliselt. Maapiirkondades on lairibaühendust, nt toimiva telefoniside jaoks, vaja nii turvalisuse kui ka elukvaliteedi tagamiseks. Juurdepääs lairibaühendusele võib olla määrav tegur, mille alusel eelkõige noored otsustavad, kas jääda kohapeale elama või lahkuda. Ettevõtjate jaoks on juurdepääs lairibateenustele hädavajalik.

1.6.

Põllumajandussektoril oma tänu tugevale sidemele maaga äärmiselt tähtis roll maapiirkondades. Põllumajanduslik tootmine kuulub lahutamatult maapiirkondade juurde, aidates rahuldada nii ühiskonna nõudluse jätkusuutliku toidu järele kui olles ka maaelu arengu edasiviiv jõud. Seetõttu peab komitee loomulikuks, et suurem osa EAFRD rahalistest vahenditest oleks ette nähtud põllumajanduslikule tegevusele. Head tingimused noorte põllumajandustootjate jaoks on pikaajalise kestliku põllumajandusliku tootmise eeltingimus.

1.7.

Komitee soovib rõhutada, et kestliku arengu saavutamiseks on vaja soodsat innovatsioonikliimat.

1.8.

Komitee arvates on 17 ÜRO kestliku arengu eesmärki ja alaeesmärki, nagu ka Pariisi kliimakokkulepe (COP 21), üldeesmärgid, mis puudutavad kõiki ELi poliitikavaldkondi, eelkõige maaelu arengu poliitikat. Maapiirkondade kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad aktiivselt aitama kaasa kõnealuste rahvusvaheliste kohustuste täitmisele.

2.1.

1996. aastal korraldas komisjon Iirimaal Corkis konverentsi. Konverentsi tulemus oli Corki deklaratsioon, millega pandi alus ühise põllumajanduspoliitika teisele sambale ning maaelu arengu programmidele. Sügisel 2016 korraldas komisjon uue konverentsi Corkis, kus võeti vastu teine Corki deklaratsioon (Cork 2.0).

2.2.

Deklaratsioon põhineb laial konsensusel, mis saavutati põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi korraldatud konverentsil, kus osales ligikaudu 340 inimest enamikust ELi liikmesriikidest, kes esindasid kodanikuühiskonna organisatsioone ning riigi, piirkondliku ja ELi tasandi ametiasutusi, sh komitee esindajad. Lõpptulemusena tutvustati deklaratsiooni pealkirjaga „Parem elu maapiirkondades“, mille konverentsil osalejad arusaadavalt heaks kiitsid.

2.3.

Deklaratsiooni lähtepunkt on maaelu arengu ja põllumajanduspoliitika ELis. Teataval määral võetakse siiski laiem lähenemisviis, viidates ÜRO kestliku arengu eesmärkidele (2030. aasta tegevuskava) (1) ja Pariisi kliimakokkuleppele (COP 21) (2).

2.4.

Esmalt kirjeldatakse deklaratsiooni koostamise põhjuseid ja seejärel kümmet poliitikasuunda:

2.5.

Deklaratsioonis võetakse laiaulatuslik lähenemine maaelu arengule ning tugevuseks on selle sisu ja ulatus, kuna hõlmatakse kõik ELi elujõuliste ja jätkusuutlike maapiirkondade jaoks vajalikud aspektid. Komitee leiab siiski, et deklaratsiooni ulatus on samuti selle nõrkuseks, kuna luuakse keeruline kooslus ilma võimaluseta keskenduda ELi tasandile. Komitee soovib maapiirkondadega seotud suuri probleeme arvesse võttes rõhutada, et saadaolevaid vahendeid on oluline kasutada sihipäraselt, et tagada konkreetsete tulemuste saavutamine. Prioriteetide seadmisel tuleb lähtuda iga liikmesriigi või piirkonna prioriteetidest ja eelkõige maapiirkondade elanike algatustest.

2.6.

Teine Corki deklaratsioon sarnaneb suurel määral 1996. aasta deklaratsiooniga, kuid lisatud on kliima ja digiteerimisega seotud punktid.

2.7.

Komitee peab ennast deklaratsiooni rakendamise loomulikuks partneriks ja palub komisjonil jätkata eduaruannete koostamist rakendamise käigus saavutatu kohta.

2.8.

Kõikidel ELi riikidel on üleriigilisel või piirkondlikul tasandil toimiv maaelu arengu programm, mida rahastatakse osaliselt EAFRDst ja osaliselt riigi (avaliku ja erasektori) vahenditest. Programm sisaldab meetmeid, mille eesmärk on toetada kestliku arengu kolme mõõdet: keskkonnaalast, sotsiaalset ja majanduslikku. Iga liikmesriik või piirkond töötab välja meetmed ja komisjon kiidab need heaks.

2.9.

EAFRD kuulub Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide hulka koos Euroopa Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondiga. Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tehniline rakendamine toimub ühissätete (3) alusel. Lisaks on iga riik sõlminud ühised fonde käsitlevad partnerluslepingud, seades prioriteedid poliitika rakendamiseks. See on osa strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide rakendamisest. Seetõttu on fondid ja fondidevahelise koostöö strateegia omavahel tihedalt seotud.

2.10.

EAFRD raames tegutsevad maaeluvõrgustikud, millest osad tegutsevad Euroopa tasandil (Euroopa maaelu arengu võrgustik) ja osad riiklikul ja piirkondlikul tasandil. Võrgustikud pakuvad kohtumiste ja kogemuste vahetamise platvorme ning nende tegevus aitab parandada eeldusi maaelu arengu programmide edukaks rakendamiseks ja eesmärkide täitmiseks.

2.11.

Regioonide Komitee on tellinud uuringu selle kohta, mil määral kasutatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde maaelu arengu jaoks (4). Ootuspäraselt on EAFRD fond kõige enam kasutatud vahend ja seda kasutatakse just kõnealusel eesmärgil. Muude fondide osakaal on väike või väga väike. Kuna maaelu areng on horisontaalne küsimus ja see on oluline liidu ühtekuuluvuse jaoks, tuleb komitee arvates võtta meetmeid selle osakaalu suurendamiseks.

2.12.

Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid olid ja on peamised ELi tasandi vahendid, millega rakendatakse Corki deklaratsioonis kavandatut. ELi järgmine programmitöö periood algab 2021. aastal ja selleks sõnastatav poliitika määrab kindlaks, kui hästi teise Corki deklaratsiooni kavatsusi ellu viiakse. Lisaks märgib komitee, et deklaratsiooni elluviimiseks ja poliitiliste eesmärkide saavutamiseks on vaja tugevat Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide eelarvet.

3.1.

Deklaratsiooni punktis 1 sätestatakse maapiirkondadele avalduva mõju hindamine, et tagada maapiirkondade potentsiaali kajastumine ELi poliitikameetmetes ja strateegiates. Maaelu arengu ja põllumajanduspoliitika peaksid tuginema maapiirkondade identiteedile ja dünaamilisusele mitut valdkonda hõlmavaid lähenemisviise kasutades ning arvesse tuleks võtta jätkusuutlikkuse, sotsiaalse kaasatuse ja kohaliku arengu väärtust.

3.2.

Kõnealuse mõju kontrollimine võib tähendada, et objektiivselt ja süstemaatiliselt peetakse silmas ja võetakse arvesse maapiirkondade eritingimusi. See võib olla vahend, mis näitab, kuidas poliitikaga seotud otsused mõjutavad maapiirkondi ja kuidas vältida negatiivset mõju.

3.3.

Maapiirkondadele avalduva mõju hindamise mehhanismi kasutatakse näiteks Soomes, Ühendkuningriigis ja Kanadas. Seda võidakse nõuda kohustuslikus korras või teha vabatahtlikult. Põhja-Iirimaal kehtib 2016. aastast maapiirkondadele avalduva mõju hindamise nõue. Riikide süsteemid on sarnased.

3.4.

Selleks, et kõnealune hindamine oleks tulemuslik, peab see olema kohustuslik. See peab tagama, et otsuselangetajad saavad tugineda kindlale alusele. Maapiirkondadele avalduva mõju hindamine on mõttetu, kui see päädib ainult uuringu ja järeldustega, aga mitte otsuste vastuvõtmisega.

3.5.

Tuleb samuti tunnistada, et ELis ja liikmesriigis ei ole ainult üks maapiirkond, vaid mitu erinevat maapiirkonda oma erinevate võimaluste ja tingimustega. Seda tuleb samuti kajastada maapiirkondadele avalduva mõju hindamisel ja nii ELi kui ka liikmesriikide tasandi poliitikas, et saavutada maapiirkondade arengus edukaid tulemusi. Ka maapiirkondade elanikel on oma osa paikkonna identiteedi loomisel, selle arendamisel ja selle üle arutamisel ning otsustamisel, millises ulatuses maapiirkonna eripära säilitada.

3.6.

Deklaratsiooni punktis 8 on kirjas, et tugineda tuleks nii programmi LEADER edule kui ka selle alt üles lähenemisviisile. Komitee on mitmetes dokumentides väljendanud oma seisukohta ELi ühtekuuluvuspoliitika, selle raames toimuva partnerluse ja LEADERi meetodi kohta, aga ka uue meetodi ehk kogukonna juhitud kohaliku arengu kohta.

3.7.

Komitee toetab 2004. aastal komisjoni kolmanda ühtekuuluvusaruande raames esitatud analüüsi, mille kohaselt on eesmärk saavutada tasakaalustatum areng, vähendades olemasolevat ebavõrdsust, vältides territoriaalset tasakaalustamatust ning muutes selgemaks nii regionaal- kui ka sektoriaalse poliitika (5).

3.8.

Komitee märgib siiski, et seda ei ole saavutatud ning et selleks on vaja sidusamat maaelu arengu ja regionaalarengu poliitikat.

3.9.

Komitee kiidab ühtlasi heaks ka partnerluse põhimõtte, mis on tõhus meetod Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmide edendamiseks. Partnerluse põhimõte tähendab, et lisaks traditsioonilistele majandus- ja sotsiaalvaldkonna sidusrühmadele osalevad ka kodanikuühiskonna organisatsioonid, keskkonnavaldkonna partnerid ning valitsusvälised organisatsioonid, samuti meeste ja naiste võrdõiguslikkust edendavad asutused.

3.10.

LEADERi meetod on järeleproovitud ja tulemuslik arenguvahend, milles avalikkus ja kodanikuühiskond osalevad kohalikus partnerluses. Komitee märkis juba 2011. aastal, et meetodit peaks samuti olema võimalik rahastada kõikidest Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest. See on olnud positiivne tegur, mis seob paremini linna- ja maapiirkondi (6). Meetodit saab kasutada ka linnapiirkondades, kuid komitee soovib rõhutada, et seda ei tohiks teha maaelu arengu arvelt.

3.11.

Programmitöö perioodil 2014–2020 on kogukonna juhitud kohalik areng saanud LEADERi meetodi raames uueks vahendiks, mida neli Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi ühiselt rahastavad. Kogukonna juhitud arengut viivad ellu kõige tõhusamalt need, kes kohapeal elavad, töötavad ja kohalikku olukorda hästi tunnevad.

3.12.

Vähemalt 5 % EAFRD vahenditest on kavas rakendada kogukonna juhitud kohaliku arengu kaudu. Tingituna oma ülesehitusest tuleb nelja erinevat õigusraamistikku järgida iga üksiku fondi puhul, mistõttu piirduvad võimalused ratsionaalse ja lihtsa kasutamisega. Enne järgmist programmitöö perioodi peaks komisjon esitama ettepanekud esiteks märkimisväärse lihtsustamise kohta, et kogukonna juhitud kohalik areng saaks vahendina saavutada täispotentsiaal nii linnas kui maal, ning teiseks meetodile fondist eraldatavate vahendite alammäära kohta.

3.13.

Sellised tegurid nagu teenused ja töö mõjutavad seda, mil määral inimesed tahavad maapiirkondadesse jääda või sinna kolida. Euroopas valitseva suundumuse kohaselt lahkuvad inimesed maapiirkondadest, luues sedasi allakäiguspiraali ja vähendades võimalusi saavutada liidu ja ÜRO kestliku arengu eesmärgid. Demograafiline areng võib edaspidi põhjustada probleeme ning nii noortele kui eakatele tuleb maapiirkondades tagada kvaliteetsed elutingimused.

3.14.

Juurdepääs sellistele avalikele ja äriteenustele nagu koolid, tervishoid, postiteenused, toidukauplused, ühistransport ja muud võib linna- ja maapiirkondade lõikes erineda. See võib olla otsustavaks kriteeriumiks, mille alusel inimesed valivad koha, kus nad tahavad ja saavad elada. Lastega peredele võib nt juurdepääs toimivale lastehoiule mõjutada seda, mil määral vanematel on võimalus töötada. ELi maapiirkondades on juurdepääs teenustele üldiselt kehvem kui linnapiirkondades. Ruumilise planeerimise protsessis tuleks seda arvesse võtta, tagamaks, et inimeste elukvaliteet maapiirkondades ei kannataks.

3.15.

Mitmetes ELi riikides on tööpuudus maapiirkondades kõrgem kui linnades. Erinevused on suured, nagu nähtub Eurostati statistikast (7). Samal ajal võivad mõned ettevõtjad tunnistada, et maapiirkonnast on raske leida oskustööjõudu. Pakkumise ja nõudluse vahekord on mõlemas suunas kaldu. Valitseb suundumus, et õppimishimulised noored liiguvad sinna, kus on ülikoolid ja kõrgkoolid, ega naase enam hiljem.

3.16.

Sisserändajate ja eelkõige nende perede integreerimine on maapiirkondade elanike probleemiks praegu, aga jääb selleks ka lähiaastatel. Tuleks julgustada vastastikku austavate suhete loomist ja säilitamist. Maapiirkonnad saaksid pakkuda häid elamistingimusi sisserännanud peredele. Suure – nt pagulaste ja migrantide – sisserände ja tööjõu rändega riikides võib olla keeruline leida töökohti, aga samas loob sisseränne ka töövõimalusi.

3.17.

Deklaratsioonis on töö- ja hariduse küsimusi käsitletud eelkõige punktides 3 ja 7. Teenuste küsimust on käsitletud kaudsemalt. Komitee leiab, et kogukonna algatustel on arengule nii otsene kui ka kaudne mõju, seda eriti töökohtade loomisel ettevõtlust toetavate investeeringute kaudu. Mis puutub teenuste kättesaadavusse, siis selle eest vastutab üha enam iga liikmesriik, isegi kui nt Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid võivad arenguid kiirendada.

3.18.

Põllu- ja metsamaad hõlmavad ligikaudu 85 % ELi maismaast ning riikide ja piirkondade vahel esineb suuri erinevusi. Maa harimine loob võimalused toidu, sööda, energia ja kiudude tootmiseks, kuid on ka selliste avalike hüvede nagu rikkaliku floora ja fauna säilitamise ja loomise allikaks. Maastik on tegur, mis eristab maapiirkonda linnapiirkonnast ning on ELi maaelu unikaalseks aspektiks; ka põllumajandussektoril on tänu oma tugevale sidemele maaga tähtis roll maapiirkondades. Deklaratsioonis on maakeskkonna säilitamise ja loodusvarade majandamise küsimusi käsitletud punktides 4 ja 5. Säästva kasutamise ja majandamise tingimused on olulised maastikule omase väärtuse, veekvaliteedi ja bioloogilise mitmekesisuse seisukohalt.

3.19.

Põllumajanduslikku tootmist käsitletakse deklaratsioonis, kuid peamiselt kaudselt, millest võib välja lugeda, et põllumajanduslikku tootmist (toiduainete vormis) peetakse teataval määral iseenesest mõistetavaks. Nagu eespool viidati, käsitletakse keskkonna ja loodusvarade säilitamist ja majandamist põhjalikumalt. Komitee soovib rõhutada, et põllumajanduslik tootmine kuulub lahutamatult maapiirkondade juurde ühest küljest ühiskonna nõudluse rahuldamisel jätkusuutliku toidu järele ning teisest küljest maaelu arengu edasiviiva jõuna. Põllumajanduses ja metsanduses tegevad inimesed moodustavad märkimisväärse osa maapiirkonna elanikest, nad loovad töökohti ja panevad aluse nõudlusele teenuste järele. Selles kontekstis on oluline, et uutel põllumajandusettevõtjatel, eelkõige noortel, on võimalus võtta ettevõtteid üle ja laiendada oma tegevust. Noorte põllumajandusettevõtjate arv on väike ja vaja on meetmeid põlvkondade vahetumise hõlbustamiseks.

3.20.

Säästva põllumajandusliku tootmise jaoks on vaja kokku viia kestliku arengu kolm mõõdet – majandus, sotsiaalvaldkond ja keskkond. Majandusmõõde võib mõnikord osutuda juhtimise seisukohalt otsustavaks. Näiteks kui liigirikkaid aasa- ja rohumaid jääb järjest vähemaks loomade karjatamise vähese kulutõhususe tõttu, siis mõjutab see omakorda negatiivselt bioloogilist mitmekesisust. See on näide sellest, kuidas majanduslik elujõud ettevõtja tasandil mõjutab ka ümbritsevat keskkonda, ning kui oluline on, et põllumajandusettevõtjad saavad hüvitist keskkonnateenuste osutamise eest.

3.21.

Komitee usub, et põllumajandussektor on maaelu arengu valdkond, mille eest EAFRD vastutab ja peaks kandma peamiselt vastutust. EAFRD vahenditest suurem osa on mõeldud põllumajandusele – ja see peaks ka nii jääma – nt keskkonnahüvitiste, koolitustoetuste, looduslike takistustega seotud toetuste ja investeeringutoetuste vormis. Muudel EAFRD valdkondadel, nt energia, lairibaühendus ja innovatsioonitoetus, on maapiirkondadele üldisem positiivne mõju. Samas on põllumajandus ettevõtlusvorm nagu iga teinegi ja seda sihtrühma ei tohiks muude Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide toetusest ilma jätta.

3.22.

Praegusi põllumajandus- ja metsandusettevõtjaid võib käsitleda nii maaga seotud tootjatena kui ka maa haldajatena sarnaselt varasematele põllumajandusettevõtjatele. Paljude inimeste jaoks on kultuurmaastik parema elukvaliteedi oluline aspekt ja selle tähtsust vaba aja, vabaõhutegevuste ja turismi valdkonnas ei tohiks alahinnata. Maapiirkonnale ja maavaradele loomuomane väärtus võib luua ettevõtlusvõimalusi ja elatumisvõimalusi mitmel eri viisil.

3.23.

Paremini tasakaalustatud territoriaalne areng peaks hõlmama ka üleminekut jätkusuutlikele toidusüsteemidele (8). Integreeritud lähenemisviisi järgimine toidusüsteemide puhul on määrava tähtsusega, et tulla toime majanduslike, keskkonnaalaste ja sotsiaalsete ülesannetega, mis on seotud toiduainete tootmise ja tarbimisega, ning et tagada algatuste asjakohane haldamine mitmel tasandil ja mitmes sektoris. Selliste algatuste hulka kuulub näiteks lühikeste tarneahelate edendamine, mille eesmärk on parandada maaelu arengut, edendades tarbijate juurdepääsu tervislikule ja värskele toidule (9). See tooks samuti kasu kohalikule majandusele ja põllumajandustootmisele.

3.24.

Innovatsiooni tähtsust ei ole võimalik maaelu arengus ülehinnata, kuna see aitab uusi ideid luua ja teoks teha. Innovatiivsed lahendused loovad tingimused kestliku ühiskonna jaoks, nt maapiirkondade panus üleminekul rohkem ringlussevõtu- ja bioressursipõhisele majandusele ja kliimasõbralikumatele lahendusele ning võimalus toota vähema sisendiga rohkem. Teadmiste edastamine ja kättesaadavus on võtmetegur uuenduslike ideede ellurakendamisel.

3.25.

Uued tehnoloogiad ja innovatiivsed tootmisviisid pakuvad suurepäraseid tingimusi veelgi säästlikuma põllumajandustootmise jaoks, mille tulemuseks on loomade suurem heaolu ja väiksema väetiste või pestitsiidide kogusega suurema saagi saamine. Uute tehnoloogiate rakendamine ja innovatsiooni elluviimine nõuab paljudel juhtudel märkimisväärseid investeeringuid, mis võib olla põllumajandusettevõtjate jaoks riskantne. Tihti ei ole ettevõtjal aga üksi võimalik sellist riski võtta. Et edendada tehnoloogiaid ja meetodeid, mille järele on ühiskonnas olemas nõudlus, peab olema võimalik saada investeerimistuge, nt maaelu arengu programmist. Põllumajanduse tehnoloogilise arengu ja olemasolevate töökohtade vahel võib olla sisemine konflikt, kuna suuremal määral mehhaniseeritud ja struktuurne areng viib töökohtade vähenemiseni, ent samas võib areng ka viia majanduslikult stabiilsemate töökohtadeni.

3.26.

Innovatsioonistrateegiad ja nende rakendamine peavad põhinema vajadustel ja mitte saadaoleval rahastusel. Deklaratsiooni punktis 7 on rõhutatud vajadust põhjalikumate teadmiste ning tehnilise ja sotsiaalse innovatsiooni järele ning rõhutatakse ka suurenenud vajadust sidusrühmadevahelise koostöö järele teabe kasutamisel ja jagamisel. Siin on abi sellistest liidu algatustest nagu Euroopa innovatsioonipartnerlus, nt põllumajanduse tootlikkuse ja jätkusuutlikkuse Euroopa innovatsioonipartnerlus (EIP-agri) aitab tänu alt üles suunatud lähenemisviisile luua erineva tasandi osaliste vahel võrgustikke, suhtlust ja vahetusi, milles eritähelepanu all on praktiline ettevõtlus. Selleks et veelgi rohkem edendada innovatsiooni maapiirkondades võiks toetada „uuendustegevuse vahendajaid“.

3.27.

Tänases ühiskonnas on juurdepääs ülikiirele lairibaühendusele taristu puhul asendamatu ja see on eelduseks hästitoimivale ühiskonnale nii linna- kui ka maapiirkonnas ning mõjutab seega nii tööjõu kui ka töökohtade kättesaadavust. Suundumus on üha enam võrgus toimuva tegevuse poole. Euroopas ei ole paljudes kohtades, eelkõige maapiirkondades, ikka veel stabiilset ühendust. Komitee rõhutab, et see ei ole õige. Maapiirkondades on lairibaühendust vaja inimeste turvalisuse jaoks, nt toimiv telefoniside, ja elukvaliteedi jaoks, nt toimivad teleülekanded. Juurdepääs lairibaühendusele võib olla tegur, mis mõjutab seda, mil määral noored otsustavad jääda elama kohapeale või lahkuda. Ettevõtjate jaoks on lairibaühendus hädavajalik, sest enamikul juhtudel ei saa ettevõtluses tegutseda ilma toimiva lairibaühenduseta. Näitena võib tuua aina vähem sularaha kasutava ühiskonna makselahendused, raamatupidamise, e-kaubanduse või suhtlemise klientidega. Põllumajandus on näide valdkonnast, kus IKT muutub uutes tehnoloogilistes lahendustes üha olulisemaks.

3.28.

Deklaratsioonis on käsitletud ka digiteerimise vajadust ja võimalusi. Kui turu nõudlus ei ole piisav lairibaühenduse väljaarendamiseks, mis on tihti maapiirkondade probleemiks, tuleb komitee arvates leida võimalusi toetamiseks. Komitee leiab, et Euroopa Regionaalarengu Fond peaks peamiselt pakkuma toetust taristu jaoks ning EAFRDst tuleks maksta keerukamaid ja sihttoetusi. Lisaks sellele võivad Euroopa Investeerimispank ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond anda toetust näiteks innovaatiliste rahastamisvahendite kaudu.

3.29.

Maapiirkondade tähtsus ringmajanduses ja ringlussevõtmisele suunatud majanduses on oluline. Deklaratsioonis käsitletakse ringmajandust punktis 6 (kliimameetmete soodustamine), kuid ringmajandusel on positiivseid aspekte, mis on toodud välja ka ringmajanduse paketti käsitlevas komitee arvamuses (10). Säästev ringlussevõtmine linna ja maa vahel on oluline mitte ainult maavarade, vaid ka põllumajanduse tugevdamise ja toorainete impordi vähendamise mõistes. Maapiirkondadel on seetõttu suur potentsiaal aidata ringmajanduse arengule kaasa tänu ühelt poolt suutlikkusele kasutada jäätmeid ressurssidena, nt väetised ja mullaparandusained, ja teiselt poolt taastuvenergia tootmisele ja biomaterjalidele.

3.30.

Kliimat mõjutava heite vähendamiseks on vaja vähendada fossiilkütuste kasutamist ja kasutada taastuvenergiat. Ka siin saavad maapiirkonnad mitmel viisil kaasa aidata, eelkõige päikese-, tuule-, vee- ja ka bioenergia tootmise kaudu. Taastuvenergia tootmisel võib olla märkimisväärne mõju nii elu- kui ka looduskeskkonnale ja arvesse tuleb võtta kõiki kestliku arengu aspekte.

3.31.

Kliimamuutustega seoses tuleb nii vähendada nende mõju kui ka nendega kohaneda. Maapiirkondadel on tänu suurtele põllumaadele ja metsadele suur potentsiaal siduda süsinikku ja seetõttu aidata vähendada kliimat mõjutavat heidet, samal ajal suurendab tootmine ise seda laadi heidet. Tootmises tuleks heite vähendamiseks kasutada parimat võimalikku tehnoloogiat. Vajalikud on oskused igal tasandil – alates tootmisest kuni otsuste langetamiseni – ühes investeerimisvõimalustega.

3.32.

Kokkuvõtteks on maapiirkondadel suur potentsiaal toetada ühiskonda säästvamaks muutmisel ja seeläbi ka ÜRO (2030. aasta tegevuskava) ja Pariisi kliimakokkuleppe (COP 21) eesmärkide saavutamist, mis on selgelt toodud välja teises Corki deklaratsioonis. Ees on palju probleeme ja need vajavad lahendamiseks mitmesuguseid investeeringuid.

3.33.

ELi toetusi käsitlevate arutelude käigus rõhutati tihti, et tegu on keerulise poliitikaga nii saajate kui ka ametiasutuste jaoks. Poliitika keerulisust on käsitletud deklaratsiooni punktis 9. Komitee soovib juhtida tähelepanu asjaolule, et lihtsustamine on vajalik nii ELi tasandil kui ka riikliku ja piirkondliku poliitika rakendamisel. Praegune süsteem on nii keeruline, et mõned loobuvad abi taotlemisest, seades seega ohtu poliitika rakendamise ja eesmärkide saavutamise. Teatavate taotluste korrakohaseks täitmiseks on põhimõtteliselt vaja konsultandi abi. Õiguskindlus igaühe jaoks peab olema kesksel kohal.

3.34.

Praegusel perioodil (2014–2020) ühendati halduseeskirjad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide puhul kokku ühissätete määruseks (11). See on põhimõtteliselt hea, kuna ulatuslikum koordineerimine võib aidata parandada tõhusust, eelkõige ametiasutustes, samas kui üksikisikute saadav kasu on tõenäoliselt väike, peamiselt seetõttu, et kasusaajad enamasti ei taotle toetusi mitmetest fondidest. Kasud võivad olla suuremad kogukonna juhitud kohaliku arengu puhul riikides, kus sellist liiki arengut toetatakse mitmetest fondidest. Ühissätete määruse mõju on küsimus, mida tuleks lähemalt uurida.

3.35.

Praegust maaelu arengu poliitikat rakendatakse EAFRD maaelu arengu programmide prioriteetide ja põhivaldkondade kaudu. Seeläbi tekkinud süsteemis on programmi eelarve väga killustatud, kuna meetmetel, põhivaldkondadel ja prioriteetidel on oma eelarveread. Ülevaade programmidest on kehv ja nende ülesehitus on tekitanud suure halduskoormuse ametiasutuste jaoks, mis omakorda võtab ressursse ära programmi rakendamiselt ja mõjutab seega programmide eesmärkide täitmist.

3.36.

Deklaratsiooni punktis 10 käsitletakse tulemuslikkuse ja aruandekohustuse parandamist. See on ka komisjoni eelarvemenetluse juhtmõtteks, mille all käivitati 2015. aastal algatus „EU Budget Focused on Result“. Kodanikel ja maksumaksjatel peab olema võimalus saada teavet poliitika tulemuslikkuse ning poliitikaeesmärkide saavutamise määra kohta.

13.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 345/45

Raportöör:

Milena ANGELOVA

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab üldist majandushuvi pakkuvate teenuste paketi rakendamist, mis toob õiguskindlust avalike teenuste osutajate jaoks. Paketiga luuakse õige tasakaal üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutajate soodustamise ja toetamise vajaduse ning võimalike konkurentsimoonutuste vältimise eesmärgi vahel. Samas väljendavad kohaliku ja piirkondliku tasandi sidusrühmad, eelkõige avaliku sektori omandis olevate üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutajad (lähtuvalt komitee uuringust, milles hinnati liikmesriikide aruandeid selle kohta, kuidas rakendatakse Euroopa Komisjoni otsust riigiabi andmise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest „Review of Member States’ reports on the implementation of the European Commission Decision on the provision of State aid to the provision of services of general economic interest“) muret selliste oluliste küsimuste pärast praegustes eeskirjades, mis loovad tarbetuid tõkkeid või õiguskindlusetust. Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles võtma vajalikke meetmeid, et parandada praegusi eeskirju ja nende praktilist rakendamist, pakkuda suuniseid, luua parimate tavade kokkuvõte ning vajaduse korral uurida paketi ajakohastamise ja muutmise vajadust.

1.2.

Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste paketi rakendamist käsitlevate liikmesriikide aruannete esimest kahte lainet läbi vaadates märgib komitee murega, et need ei käsitle kokkusobivusnõuete olulist küsimust, mida komisjoni raamistikus süvitsi lahatakse.

1.3.

Komitee märgib, et enamikul juhtudest tekitavad õiguskindluse puudumine või nõuete täitmisega seotud olulised kulud tõkkeid, mis takistavad põhjendamatult ametiasutustel üldist majandushuvi pakkuvate teenuste poliitikat täielikult rakendada. Sellised takistused puudutavad teravalt piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi, sest riigiabi juhtumite alast dialoogi liikmesriikide ja komisjoni vahel korraldab keskvalitsus, samas kui muudel haldustasanditel ei ole sellele protsessile otsejuurdepääsu.

1.4.

Tõsiasi, et kohalikul või piirkondlikul tasandil teatatakse ainult vähestest üldist majandushuvi pakkuvatest teenustest (vastavalt eespool nimetatud uuringule), näitab, et komisjoniga otsekanalite puudumine takistab avalike teenuste nõuetekohast rahastamist. See kahandab asjaomaste ametiasutuste soovi otsust täiel määral kasutada ja hajutada selle rakendamisega seotud kahtlusi.

1.5.

Komitee kutsub komisjoni üles uurima otsuse ajakohastamise ja selle kohaldamisala laiendamise võimalusi, et käsitleda järgmisi elemente.

1.5.1.

Komitee soovitab komisjonil kaotada vabastuslävi ja hõlmata otsuse alla kõik üldist majandushuvi pakkuvad teenused, sõltumata iga-aastasest hüvitussummast. Selle praeguse rakendamise hoolikas uurimine tõendab, et see vähendab halduskulusid ja keerukust, millega ametiasutused muidu silmitsi seisaks, eriti kohalikul tasandil, moonutamata mingil moel konkurentsi.

1.5.2.

Arvestades tööturgu ja üha probleemsemat oskuste nõudlusele mittevastavust, kutsub komitee komisjoni üles uurima võimalust laiendada otsuse kohaldamisala, et lugeda abikõlblikuks need teenused, mille eesmärk on suurendada inimeste teadmisi ja kvalifikatsiooni ning aidata neil seega oma tööväljavaateid parandada.

1.5.3.

Komitee kutsub komisjoni üles hoolikalt uurima ja vahest ka muutma otsuse konkreetseid punkte, mis on ennekõike seotud järgmisega: kogu määratud hüvitise nõuetele vastavuse kindlaksmääramiseks vajaliku teabe registrite pidamise ajaline piirang; selle selgitamine, et ülesannete ajalisel piirangul ei tohiks olla olulist mõju nende uuendamisele ega laiendamisele ega töövaldkonda korraldavate teenuseosutajate kvalifitseerumisele; mõistliku kasumi arvutamise hõlpsasti kättesaadava meetodi kehtestamine; täiendavate selgituse pakkumine tootmistõhususe kasvu ettevõtjate vahel jagamise nõude käsitlemisel; paindlikuma lähenemisviisi tagamine väikeste ülekulude puhuks, mis ei ületa 10 % iga-aastasest keskmisest hüvitisest, vabastades nad parameetrite ajakohastamisest.

1.6.

Komitee leiab, et täiendavalt tuleb selgitada raamistikukohaseid kokkusobivustingimusi, mis on seotud järgmisega:

1.7.

Komitee märgib, et Euroopa Parlament ja nõukogu ei ole kehtestanud määrusi, millega määratakse kindlaks üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid hõlmavad põhimõtted ja tingimused, eelkõige majandus- ja rahandusvaldkonnas. Seepärast kutsub komitee komisjoni, parlamenti ja nõukogu üles uurima võimalusi, kuidas rakendada Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 14 väljendatud kohustust, ilma et see piiraks liikmesriikide pädevust ja asutamislepingus sätestatud eeskirju, millele viidatakse asjaomases artiklis.

2.1.

Oma 2017. aasta tegevuskavas rõhutas komitee, kui tähtsad on üldist majandushuvi pakkuvad teenused Euroopa majandus- ja sotsiaalmudeli olulise elemendina, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 14.

2.2.

Artiklis 14 kutsutakse liitu ja liikmesriike üles oma vastavate volituste piires „[hoolitsema], et niisugused teenused toimiksid põhimõtete ja tingimuste ning eelkõige majandus- ja rahandusalaste tingimuste alusel, mis võimaldavad neil täita oma ülesandeid“. Lisaks sätestatakse lepingus, et „Euroopa Parlament ja nõukogu määratlevad määruste abil nimetatud põhimõtted ja tingimused seadusandliku tavamenetluse kohaselt, ilma et see piiraks liikmesriikide pädevust kooskõlas aluslepingutega niisuguseid teenuseid osutada, tellida ja rahastada“. Seda mandaati ei ole seni konkreetsetesse seadusandlikesse algatustesse üle kantud. Seevastu on komisjon töötanud Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktika alusel välja üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatava riigiabi eeskirjade laiaulatusliku paketi.

2.3.

Aluslepingu riigiabi eeskirjade ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 teise lõigu kokkusobivuse tingimused on tekitanud vaidlusi pärast seda, kui Üldkohus otsustas 1997. aastal, (1) et hüvitist, mida antakse ettevõtjatele, kes täidavad avalike teenuste osutamise ülesannet, tuleks pidada riigiabiks. Sinnani oli üksmeelne arusaam, et üldist majandushuvi pakkuvate teenustega seotud nõudlikumatest kohustustest tulenevate lisakulude hüvitamine ei anna eelist. Euroopa Kohus muutis seda seisukohta 2001. aastal, (2) leides, et hüvitist võiks pidada riigiabiks ainult siis, kui see ületab lisakulud, mida kannab määratud teenuseosutaja. Lõpuks kehtestati 2003. aasta Altmarki kohtuotsusega (3) kriteeriumid, millele iga hüvitiskava peaks vastama, et jääda riigiabi eeskirjade kohaldamisalast välja.

2.4.

Komisjon määrab kindlaks üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kokkusobivuse riigiabi eeskirjadega, järgides hoolikalt kolme sissejuhatavat Altmarki kriteeriumi. Selleks on vaja järgmist:

2.5.

2005. aastal võttis komisjon vastu nn Monti-Kroesi paketi, mida ajakohastati 2011. aastal (nn Almunia pakett) ja mis sisaldab peamisi eeskirju üldist majandushuvi pakkuva teenuse rahastamise kohta. Pakett hõlmab komisjoni teatist (4) (edaspidi „raamistik“), milles sätestatakse kokkusobivustingimused üldist majandushuvi pakkuvate teenuste jaoks, ja komisjoni otsust (5) teavitamiskohustusest vabastamise kohta, kui konkurentsi moonutamine on vähem tõenäoline piiratud rahastamise tõttu (otsuse artikli 2 lõike 1 punktis a sätestatakse aastane künnis 15 miljonit eurot) või sotsiaalsetele vajadustele vastavate meetmete suunamine (st haiglad; tervishoid ja pikaajaline hooldus; lastehoid; juurdepääs ja taasintegreerimine tööturule; sotsiaalmajutus; haavatavate elanikkonnarühmade hooldamine ja sotsiaalne kaasamine; meresõiduühendus väikese reisijate arvuga saarte, lennujaamade ja sadamatega). Komisjon teavitas oma kavatsusest vaadata see eeskirjade pakett läbi viis aastat pärast selle jõustumist.

2.6.

Osana oma „Programmist Euroopale“ on komitee eesmärk anda käesoleva omaalgatusliku arvamusega panus eelseisvasse komisjoni läbivaatamisse, vaadeldes üksikasjalikult kogemusi üldist majandushuvi pakkuvate teenuste paketi rakendamisega. Selleks tellis komitee uuringu üldist majandushuvi pakkuvate teenuste eeskirjade riigipoolsele hüvitisele kohaldamise kohta („Review of Member States' reports on the implementation of the European Commission Decision on the provision of State aid to the provision of services of general economic interest“) (ülevaade, milles hinnatakse liikmesriikide aruandeid selle kohta, kuidas rakendatakse Euroopa Komisjoni otsust riigiabi andmise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest).

2.7.

Üldist majandushuvi pakkuva teenuse hüvitised mõjutavad harva konkurentsi, niikaua kui nad katavad lisakulusid, mis tekivad määratud teenuseosutajatel avaliku teenuse osutamisel. Seega tundub neile riigiabi teavitamisega seotud koormuse kehtestamine olevat ülemäära innukas samm, mis on õigustatud ainult juhtudel, kui muud osalejad võivad kannatada vaieldamatut kahju. Seevastu toimimisviisi, mis õõnestab rängalt turutingimusi, nt dumpingumüük kolmandatest riikidest või õigustatud tasemetest madalamale fikseeritud hinnad, ei käsitleta ühenduse meetmetega ühtlaselt. Seega näib üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid teavitamisest vabastava otsuse kohaldamisala laiendamine koos tõhustatud õiguskindluse ja eeskirjade rakendamise edasise paindlikkusega olevat väga oluline tagamaks, et neid olulisi teenuseid edendavaid aluslepingu sätteid nõuetekohaselt täidetakse.

3.1.

Komitee on veendunud, et otsusega luuakse õige tasakaal üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutajate edendamise ja toetamise vajaduse ja võimalike konkurentsimoonutuste vältimise eesmärgi vahel. Teavitamisest vabastamine vähendab halduskulusid ja keerukust, millega ametiasutused muidu silmitsi seisaks, eelkõige kohalikul tasandil. Et üldist majandushuvi pakkuvad teenused, mis ei kvalifitseeru otsuse alusel, on vastamisi rangemate eeskirjadega, peaksid selle kohaldamisalast välja jääma ainult juhud, mis tekitavad konkurentsi suhtes erilisi kartusi, kooskõlas eesmärgiga koondada ELi tasandil vahendeid riigiabi järelevalve jaoks. Kogemused on näidanud, et komisjon kiidab heaks ülekaaluka enamiku üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kavadest, mida ta kontrollib. Alates 2012. aastast, kui otsus ja raamistik jõustati, on ainult kolm üldist majandushuvi pakkuvate teenuste juhtumit viinud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 teise lõigu kohase süvendatud uurimismenetluseni. Kaks juhtumit hõlmasid postiteenuseid (riigiabi SA.35608 – Hellenic Post (ELTA) ja riigiabi SA.37977 – Hispaania postiettevõtja) ja üks haiglakava (riigiabi SA.19864 IRISi haiglate rahastamise kohta Brüsseli piirkonnas) Euroopa Kohtu otsuse järel, millega tühistati komisjoni kontrollimise ja heakskiitmise otsus, sest keerukus tähendas, et vaja oli ametlikku uurimist. Kõigi komisjoni uuritud juhtumite puhul mängivad juhtrolli konkurentide väited, tagades seega täieliku distsipliini, nõudmata üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kavadest süstemaatilist teavitamist. Enamgi veel, kohtupraktika ja komisjoni praktika pakuvad piisavalt suuniseid sidusrühmadele, et hinnata, kas nad saavad otsust turvaliselt kohaldada ilma vajaduseta teavitada täieliku kindluse tagamiseks üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kavadest. Komitee soovitab seetõttu komisjonil kõrvaldada vabastuslävi ja hõlmata otsuses kõik üldist majandushuvi pakkuvad teenuseid, sõltumata iga-aastasest hüvitussummast, järgides sõitjateveo hüvituskavade näidet (6).

3.2.

Künnise kehtestamine asjaomase abi mahu järgi, mis seega käivitab teavitamise, võib olla oluline järelevalve jaoks ELi tasandil, eelkõige juhtudel, kui abi andmine hõlmab mitteläbipaistvaid viise, nagu fiskaalsed mahahindlused või kohustustest vabastused, sooduslaenud või riigi garantiid. Lisaks sätestatakse otsuses, et konkreetne tegevus võib nõuda järelevalvet konkurentsiga seotud probleemide tõttu, võimaldades seega kehtestada otsusega kohustusliku teavitamise selliste juhtumite käsitlemiseks. Igal juhul sätestatakse otsuse artikli 2 lõike 1 punktis a sätestatud praeguse künnise säilitamisega sellistel väga madalatel tasemetel ebakohane koormus ametiasutustele ilma mingisuguse nähtava eeliseta konkurentsi jõustamiseks. Seetõttu palub komitee komisjonil piirata teavitamisnõuet selliste abi vormide või konkreetsete tegevustega, mille puhul potentsiaalsed moonutused võivad nõuda lähemat uurimist, et tagada võrdsed tingimused.

3.3.

Komitee kutsub komisjoni üles uurima võimalust laiendada otsuse kohaldamisala, et muuta abikõlblikuks inimeste teadmiste ja kvalifikatsioonide tõhustamisega seotud teenused ning parandada seega nende tööväljavaateid. Lisaks on vaja pakkuda selgitust eraosalust hõlmavates hallides valdkondades, kus oleksid teretulnud edasised suunised.

3.4.

Otsus peaks tagama täieliku kokkusobivuse ühenduse ülimusliku õigusega ja vältima põhjendamatut koormust piirkondlikele ja kohalikele ametiasutustele. Konkreetsemalt nõutakse artiklis 8, et liikmesriigid hoiaksid teenuse osutamise õiguse perioodi ajal ja vähemalt kümme aastat pärast selle perioodi lõppu kättesaadavana kogu sellise teabe, mille alusel on võimalik teha kindlaks määratud hüvitise nõuetele vastavus. See eeskiri on vastuolus nõukogu määruse (EL) 2015/1589 artikliga 17, milles sätestatakse, et pärast 10aastase perioodi lõppemist ei saa mis tahes antud abi tagasi nõuda. Nagu praktika näitab, hoidub seetõttu komisjon sellisel juhul kokkusobivuse hindamisest. Sellise teabe üle kümne aasta pikkune säilitamine, millel ei ole mingit otstarvet riigiabi kontrollimise seisukohast, kujutab endast põhjendamatut koormust ametiasutuste jaoks ja sellega rikutakse aluslepingus sätestatud proportsionaalsuse ja hea halduse põhimõtteid.

3.5.

Otsuse artikli 2 lõiget 2 kohaldatakse kuni kümneks aastaks antud ülesannetele, välja arvatud nende üldist majandushuvi pakkuvate teenuste puhul, mis nõuavad pikemat perioodi õigustavaid märkimisväärseid investeeringuid. Kuigi kui komisjoni raamistikukohases praktikas tõlgendatakse seda eeskirja üldiselt nii, et sellega välditakse nimetatud ajalist piirangut ületavate ülesannete andmist, võib otsuse sõnastusest järeldada, et pikema perioodi jooksul avalikku teenust osutavad ettevõtjad võivad jääda selle kohaldamisalast välja. Komitee palub seetõttu komisjonil selgitada, et ülesannete ajalisel piirangul ei tohiks olla mingit olulist mõju nende pikendamisele või laiendamisele ega töövaldkonda korraldavate teenuseosutajate abikõlblikkusele. See küsimus on eriti tundlik avaliku sektori omandis olevate teenuseosutajate puhul, kellele on andnud ülesande nende ametiasutused, sest nende ainus otstarve on osutada kõnealust avalikku teenust.

3.6.

Artikli 5 lõigetes 5, 7 ja 8, milles käsitletakse mõistlikku kasumit, tuleks esitada kergesti kättesaadav meetod selle arvutamiseks. Praegune lähenemisviis hõlmab sarnaselt raamistiku omaga meetodeid, nagu sisemine tasuvusmäär, mis osutuvad kohalike üldist majandushuvi pakkuvate teenuste jaoks liiga keeruliseks ja seega pärsivad nende kasutamist hüvitise arvutamiseks. Kasumlikkuse võrdlusaluste kehtestamine hõlmab kulukaid konsulteerimisteenuseid, mis on enamiku üldist majandushuvi pakkuvate teenuste jaoks kättesaamatud. Komitee palub komisjonil seda küsimust selgitada, sest komisjoni praktikas kiidetakse heaks otsene võrdlus seotud sektorite kasumlikkusega, tuginedes kättesaadavatele ametlikele või erasektori andmeallikatele, mida tunnustatakse laialdaselt täielikult esindavana.

3.7.

Tõhususstiimuleid, kuigi neil puudub igasugune määratlus, võetakse arvesse artikli 5 lõikes 6, mis seega nõuab edasist selgitamist, eelkõige tootmistõhususe kasvu ettevõtja, liikmesriigi ja/või kasutajate vahel jagamise nõuet käsitledes. Komitee palub komisjonil hajutada kõik kahtlused selle kohta, kuidas seda nõuet tõlgendada.

3.8.

Otsuse artikli 6 lõikes 2 sätestatakse, et igasugune liigne hüvitamine peaks käivitama parameetrite ajakohastamise tuleviku jaoks. Järgmisse perioodi võib siiski üle kanda hüvitise, mis ei ületa 10 % aastasest keskmisest summast. Täieliku järjekindluse huvides oleks see, kui viimati nimetatud juhul parameetreid ei ajakohastataks, vältides ümberhindamist, mis tähendaks õiguskindlusetust määratud teenuseosutajate jaoks juhtudel, mis ei mõjuta konkurentsi. Komitee soovitab komisjonil tagada paindlikuma lähenemisviisi seoses väikeste ülekuludega, mis ei ületa 10 % iga-aastasest keskmisest hüvitisest, vabastades nad parameetrite ajakohastamisest.

3.9.

Vältida tuleks kohalike ja piirkondlike ametiasutuste ja seega nende tasandil osutatavate üldist majandushuvi pakkuvate teenuste mis tahes diskrimineerivat kohtlemist. Praegu peavad kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused esitama oma taotlused, küsimused ja kahtlused oma liikmesriigi ametliku kanali kaudu, sest ainult viimane saab osaleda riigiabi andmist käsitlevas ametlikus dialoogis komisjoniga. Seega peab vastav liikmesriik võtma arvesse teavet, mille kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused on komisjonile avaldanud. Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles pidama kohalike ja piirkondlike ametiasutustega riigiabi menetluste ja küsimuste valdkonnas struktureeritumat dialoogi. Riigiabi eeskirju ja nõudeid tuleks ühtlasi kohandada erivajaduste ja -vahenditega, mis on kättesaadavad piirkondlike ja kohalike ametiasutuste jaoks, tagades seega tegelikkuses õiglase ja võrdse kohtlemise.

4.1.

Raamistikus sätestatakse üksikasjalikult erinevad nõuded kokkusobivuse tagamiseks kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 teise lõiguga ja selle tõlgendamise kohtupraktikaga. Kuigi raamistikus esitatakse küllaldane selgitus komisjoni kohaldatavate kriteeriumide kohta, võetakse selles sageli üleliia ettevaatlik seisukoht, mis tekitab tarbetuid probleeme ja loob teatava ebakindluse. Komisjoni praktika näitab, et mitmes valdkonnas on sellised raskused ületatud, kohaldades raamistiku pragmaatilist tõlgendust. Sellistele lahendustele eraldi viitamine suurendaks õiguskindlust ja tugevdaks tulemuslikult võrdset kohtlemist, säilitades samas põhimõtte, et iga juhtumit tuleb käsitleda selle asjaoludest lähtuvalt. Komitee soovitab seetõttu komisjonil veelgi täpsustada nõudele vastamise alternatiivseid viise, mida tema praktikas juba laialdaselt kasutatakse. Selline selgitus hajutaks palju kahtlusi, millega ametiasutused ja teenuseosutajad praegu kokku puutuvad.

4.2.

Aluslepingu kohaselt kuuluvad avaliku teenuse osutamise korraldamine ja määratlemine liikmesriikide põhipädevusse. Seega võivad raamistiku punkti 13 viited tingimustele, millele üldhuviteenused/avalikud teenused peavad vastama, olla ainult kasulikuks suuniseks. Siiski võib nende viidete lisamine tekitada õiguspäraseid kartusi seoses liikmesriikide volituste võimaliku piiramisega. Liikmesriikide otsustada on selle „kvaliteedi, turvalisuse, taskukohasuse, võrdse kohtlemise, üldise kättesaadavuse ja kasutajate õiguste edendamise“ standardite üle, millele iga oluline teenus peab avalikes huvides vastama, sõltumata selle turu või pädevusega hõlmatusest. Liikmesriikidel on ühtlasi volitused otsustada sellele vastavalt, kas nende standardite tagamine nõuab üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid/avalikku teenust. Turutingimused, olles küll väga olulised, ei saa tühistada ega piirata ametiasutuste suutlikkust kaitsta avalikku huvi. Komitee soovitab seetõttu, et komisjon piiraks siin oma meetmeid viitega oma suunavale teatisele, millega piiratakse komisjonipoolse hindamise kohaldamisala ilmse vea võimaliku olemasolu kontrollimisega, mis kokkuvõttes kuulub Euroopa Kohtu töövaldkonda.

4.3.

Raamistiku punktiga 14 piiratakse põhjendamatult liikmesriikide volitusi kinnitada töövaldkond, nõudes, et nad peaksid avalikke konsultatsioone, et võtta arvesse kasutajate ja teenuseosutajate huve, riivates seega riiklikke pädevusvaldkondi, mis jäävad väljapoole komisjoni tegevusvaldkonda. Ametiasutused pööravad juba nõuetekohast tähelepanu sidusrühmade huvidele ning nende sundimine põhjendama vajadust töövaldkonna ja avalike konsultatsioonide pidamise järele või alternatiivsete vahendite kehtestamine ei ole kooskõlas aluslepingu sätete ja põhimõtetega. Komisjoni praktika näitab, et ta pöörab sellele eeskirjale vähest tähelepanu, eriti kui liikmesriigid seisavad selle jõustamisel silmitsi takistustega. Komitee teeb seetõttu ettepaneku, et komisjon sõnastaks selle punkti ümber, et vältida kohustuslikke nõudeid, mis võivad sekkuda riiklikesse seadusandlikesse menetlustesse, tekitades põhjendamatuid probleeme.

4.4.

Raamistiku punkti 19 nõudes, et ülesanded vastaksid liidu riigihanke-eeskirjadele, ei võeta arvesse, et teisene õigus selles valdkonnas on pärast 2014. aasta hankepaketti põhjalikult läbi vaadatud. Riigihangete direktiivi kohaldatakse selle artikli 1 lõike 2 kohaselt ainult hankijatepoolsetele omandamistele ja sellega ei saa kehtestada siduvat korda üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele, sest need viitavad ülesannetele, mida täidab ettevõtja avaliku sektori hankija nimel. Seega läheks riigihanke õiguse kohane mis tahes nõue vastuollu seda reguleeriva direktiiviga. Ühtlasi esitatakse 2014. aasta hankepaketis esimest korda kontsessioonide eeskirjad. Oleks aga väga eksitav järeldada, et üldist majandushuvi pakkuvad teenused võiksid kuuluda selle korra alla: kontsessioonid tähendavad, et kui leping on sõlmitud, võtavad ettevõtjad enda peale kogu riski, mis on selgelt erinev üldist majandushuvi pakkuvatest teenustest, mille korral ametiasutused katavad teenuse käitamisega seotud lisakulud, viies riski seega miinimumini. Ainult juhtudel, kui ametiasutus otsustab kohaldada üldist majandushuvi pakkuvale teenusele kontsessioonilist kohtlemist, kohaldataks seda korda, kuid nendel juhtudel puuduks abi element, sest määratud teenuseosutaja kannaks kogu riski. Seega ei kohaldataks üldist majandushuvi pakkuvale teenusele ei hanke- ega kontsessioonieeskirju. Õiguslikust seisukohast saab raamistikuga liikmesriike üksnes üles kutsuda rakendama asjakohasel juhul teenuseosutajate, eriti erasektori teenuseosutajate väljavalimisel läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid, kusjuures sellele taotlusele ei lisata siduvat kohustust. Komitee palub seetõttu komisjonil vaadata läbi raamistiku punkti 19, et võtta nõuetekohaselt arvesse uusi õigusnõudeid hankimise ja kontsessioonide valdkonnas.

4.5.

Kuigi raamistiku punktis 22 sätestatakse, et hüvitis võib põhineda kas eeldatavatel või tegelikult kantud kuludel ja tuludel, nõutakse komisjoni praktikas liiga sageli hüvitissummade eelnevat kindlaksmääramist. Selline arvutusmeetod, mis takistab ametiasutustel tagantjärele hüvitamist tegeliku netokulu alusel, näib olevat põhjendamatu sekkumine, mis võib viia lahendamatute probleemideni, sest kui eelnevalt arvutatud summad ei kata netokulu, satuks teenuseosutaja süstemaatilise alarahastamise olukorda. Lisaks sellele, kui ametiasutus pakub selle lünga täitmiseks täiendavat tuge, seisaks ta põhimõtteliselt silmitsi võimalike karistustega loa andmise otsuses sätestatud tingimuste rikkumise eest. Komisjoni praktika on selle ebajärjekindluse suuresti tähelepanuta jätnud, välja arvatud juhtudel, kui hageja on küsimuse tõstatanud. Kuigi näib olevat kohane kehtestada hüvitise arvutamiseks eelarvutuse metoodika, ei tohiks sellest saadud esialgsetel summadel olla siduvat iseloomu. Alles siis, kui aastatulemused on kättesaadavad, saab arvutada netokulu ja vastava hüvitise. Komitee kutsub seetõttu komisjoni üles tagama täielikku kooskõla Altmarki teise kriteeriumiga ja selle järgimist, kombineerides eelarvutamise metoodika netokulude tagantjärele arvutamise täies ulatuses kasutamisega, välja arvatud juhul, kui ametiasutus eelistab määrata hüvitise kindlaks ülesande andmise ajal.

4.6.

Hüvitise arvutamise kulude netokokkuhoiu meetod põhineb eeldusel, et avaliku teenuse kohustuse puudumisel vähendab määratud teenuseosutaja oma tegevust ja seab eesmärgiks tulude suurendamise. Tavapärane kulude netokokkuhoiu meetod tähendaks, et teenuseosutaja peatab kõik kahjumit tootvad tegevused. Hüvitise summa määrab nimetatud vastupidise stsenaariumi ja teenuseosutaja tegelike tulemuste vahe. Komisjon on hiljuti pooldanud kasumlikkuse kulu lähenemisviisi, mille korral oleks vastupidine selliste tegevuste peatamine, mis takistavad ettevõtjal oma tulemusi maksimumini viimast. Hüvitis hõlmab seega mitte ainult üldist majandushuvi pakkuva teenuse lisakulusid, vaid ka vähem tõhusaid tegevusi, isegi kui need on kasumlikud. Et hüvitismakseid korrastada, on komisjonil vaja, et hüvitisest arvataks maha turu- ja mittevaralised eelised, mida teenuseosutaja kasutab. Kasumlikkuse kulu lähenemisviisi eelistamine põhjustab tegelikke erinevusi ühtse põhimõtte rakendamisel, kahjustades seega õiguskindlust. Komitee soovitab komisjonil kiita heaks mõlemad lähenemisviisid ja pakkuda nende kohta edasisi suuniseid raamistikus, mis praegu ei sisalda peaaegu üldse viiteid selle kohta, kuidas luua asjaomased vastupidised stsenaariumid.

4.7.

Kulu jaotamise meetod näib olevat kõige kohasem enamiku üldist majandushuvi pakkuvate teenuste jaoks, sest selle arvutamine põhineb avaliku teenuse kohustuse täitmise kulude ja vastavate tulude vahel. Sellele vaatamata peavad liikmesriigid, kes soovivad seda meetodit kasutada, põhjendama muidu kohustuslikuks peetava kulude netokokkuhoiu lähenemisviisi kõrvalejätmist. Et kulude netokokkuhoid hõlmab keerulist ja kulukat analüüsi, kusjuures sageli on tarvis väliseid konsultatsiooniteenuseid, soovitab komitee, et komisjon tunnustaks seda meetodit täielikult kehtivana samadel alustel nagu netokokkuhoidu, välja arvatud konkreetsete tegevuste puhul, nagu postiteenused, kus selline metoodika on kolmanda postidirektiivi kohaselt siduv.

4.8.

Raamistiku punkt 32 tulu kohta sisaldab õigustatult ülemäärast kasumit, mis tuleneb eri- või ainuõigustest. Viimase aja praktikas on see aga hõlmanud universaalteenuste osutamisest saadavat kasumit, isegi kui see ei tulene sellistest õigustest, viies seega eksitavate hinnanguteni. Tuleks rõhutada, et üldine hõlmavus tähendab ebasoodsat olukorda, sest määratud teenuseosutaja on kohustatud teenindama teatavat territooriumi, sõltumata kantavatest kuludest. Seega, kui teenuseosutaja peaks osutama seda teenust kasumlikult, rikutaks aluslepingu põhimõtteid, kui sellest ülejäägist rahastataks kohustuslikul alusel muid kahjumlikke avaliku teenuse kohustusi. Komitee palub seetõttu komisjonil selgitada seda punkti ja eristada selliseid eri- või ainuõigusi, mis hõlmavad eelist, mille kasumit tuleks võtta arvesse avaliku teenuse kohustuste rahastamisel, ja üldist kaetust, mis hõlmab ametisse määratud teenuseosutaja jaoks ebasoodsat olukorda.

4.9.

Seoses raamistikus ette nähtud mõistliku kasumiga tekivad mõned küsimused, mis vajavad edasist selgitamist. Kuigi raamistikus pooldatakse sisemise tasuvusmäära kasutamist, tunnustatakse seal selle meetodi kohaldamise seesmist keerulisust. Seega võrdleb komisjon tegelikult sama või seotud sektori ettevõtjaid, kasutades standardseid kasumlikkuse kriteeriume, nagu omakapitali tasuvuse näitaja või tegevuskasum. Siiski viib kindluse puudumine selles küsimuses sageli lahknevate tulemusteni. Komitee soovitab seetõttu komisjonil tunnustada kõiki standardseid ja väljakujunenud kasumlikkuse kriteeriume, selle asemel, et üks neist kohustuslikuks muuta. Komitee palub komisjonil esitada edasised selgitused kasumlikkusnormide kohta ja võimaldada eri standardite kasutamist liikmesriikidele ühe konkreetse standardi määramise asemel.

4.10.

Raamistiku punktide 39–46 kohustuslik tõhususnõue osutub märkimisväärseks takistuseks nii sidusrühmadele kui ka ametiasutustele. Et raamistikus ei anta mingit võtit selle kohta, kuidas arvutada tõhususstiimuleid, võimaldab komisjoni praktika suuresti erinevaid hinnanguid, kahjustades õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtet. Komitee palub seetõttu komisjonil selgitada lähemalt nende stiimulite arvutamise alternatiivseid viise. Arvestades stiimulite keerukust, ei tohiks nende kasutamine olla siduv.

13.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 345/52

1.1.

Digiteerimine ja robotiseerimine inimeste liikuvuse ning kaupade transpordi valdkonnas pakub ühiskonnale mitmeid potentsiaalseid eeliseid, nagu parem juurdepääs ja mugavus reisijatele, logistika tõhusus ja produktiivsus, turvalisem liiklus ja vähem heitgaase. Samas on aga ohutuse, turvalisuse, privaatsuse, tööjõu ja keskkonnaga seotud murekohti.

1.2.

Ehkki tehnoloogia pakub piiramatuid võimalusi, ei tohi areng olla üksnes tehnoloogiast ajendatud, vaid selle eesmärk peab olema lisaväärtuse loomine kodanikele. Seega on vaja poliitilist arutelu koos kodanikuühiskonna nõuetekohase kaasamisega transpordi planeerimise protsessidesse, eriti suurtes linnapiirkondades.

1.3.

Digitaalse transpordi teostamine nõuab olemasolevate kitsaskohtade lahendamist, samuti integreeritud investeeringuid transpordi-, energia- ja telekommunikatsiooni süsteemidesse ning 5G ühenduse väljaehitamist TEN-T võrkude alal. ELi rahastamisvahendid, nt Euroopa ühendamise rahastu, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond ja programm „Horisont 2020“ peaksid neid ettevõtmisi toetama.

1.4.

Transpordi digiteerimine ja robotiseerimine pakub uusi ärivõimalusi nii tootmis- kui ka teenindussektorile, sh VKEdele, ning see võiks olla valdkond, mis annab ELile konkurentsieelise. Seda silmas pidades palub komitee tungivalt edendada ja võimaldada sobivat ärikeskkonda, sh avatust uute ärimudelite suhtes ja Euroopa digitaalsete platvormide arengu hoogustamist.

1.5.

Transpordi digiteerimine ja robotiseerimine tähendab põhjalikke muutusi töö laadis ja nõutavates oskustes. Komitee juhib tähelepanu sellele, et oluline on nende struktuuriliste muutustega toimetulek, soodustades õiglast ja sujuvat üleminekut ning tegeledes oskuste puudujäägiga, jälgides asjakohaselt kogu protsessi. Üleminekuprotsessis on võtmeroll sotsiaalsel dialoogil, teabel ning töötajatega peetavatel konsultatsioonidel. Liikmesriigid peavad ka kohandama oma haridussüsteeme, et vastata nõudlusele uute oskuste järele.

1.6.

Transpordi digiteerimiseks ja robotiseerimiseks on vajalik andmete piisav kättesaadavus ja vaba liikumine ning andmetele juurdepääs. Samas tuleb tagada korralik andmekaitse. Uute suundumustega kaasas käimiseks on vajalik ka suurem suutlikkus tagada küberjulgeolek ja lahendada vastutusega seotud probleeme.

1.7.

Komitee rõhutab digitaalse transpordi mitmeliigilist olemust, mis on ELi transpordistrateegia keskmes. Sellel on ka tihedad seosed teiste poliitikavaldkondadega, näiteks nendega, mis on seotud digitaalse ühtse turu, energia, tööstuse arengu, innovatsiooni ja oskustega. Kuna kliimamuutuste leevendamise eesmärgid ja nõuded on ühtlasi ka üks digitaalse transpordi edasiviivaid jõude, on siin tihe seos ka keskkonnasäästlikkusega.

2.1.

Digiteerimine jõuab kõigisse majanduse ja ühiskonna valdkondadesse; näitena kasutatakse sageli transpordivaldkonda. Käesoleva omaalgatusliku arvamuse eesmärk on arutada transpordi digiteerimise ja robotiseerimise suundumusi ning mõju ühiskonna kui terviku, sealhulgas ettevõtjate, töötajate, tarbijate ja kodanike vaatenurgast üldiselt, ning esitada komitee seisukohad, kuidas neid suundumusi tuleks ELi poliitikakujundamises arvesse võtta, et võimalusi ära kasutada ja riske kohasel viisil juhtida.

2.2.

Nii liikmesriikide kui ka ELi tasandil toimub turgudel ja eri poliitikavaldkondades juba palju. Komitee on seda teemat käsitlenud oma arvamustes, näiteks seoses autotööstuse tulevikuga, (1) Euroopa koostöövalmis arukate transpordisüsteemide strateegiaga (2) ja tehisintellektiga (3).

2.3.

Transpordi digiteerimine toimub mitmeti. Praegu kasutavad sõidukid, õhusõidukid ja laevad digitaalset teavet paljudel viisidel, sh autojuhtimist, rongiliikluse reguleerimist, lennundust ja laevaliikluse juhtimissüsteeme toetavate teenuste ja tehnoloogia kujul. Reisija- ja kaubateabe digiteerimine on samuti igapäevane nähtus. Kolmandaks kasutatakse kaubalogistika terminalides toimingute tegemiseks sageli roboteid.

2.4.

Täiendav automatiseerimine ja robotiseerimine avab ka uusi võimalusi kaupade ja inimeste transportimiseks, samuti mitmesugusteks kontrolli- ja seireviisideks. Virtuaalsetel robotitel, st tarkvararobotitel, on siin keskne roll, võimaldades eri teabesüsteeme rohkem kasutada ja ühendada, et need saaksid toimida ühe koostalitlusvõimelise üksusena.

2.5.

Transpordi automatiseerimine hõlmab transpordivahendite arendamist, et tagada koostoime inimeste, taristu ja teiste, väliste süsteemidega. Selle arengu viimane samm on täielikult autonoomsed isejuhtivad ja mehitamata sõidukid, laevad ning õhusõidukisüsteemid, mis toimivad iseseisvalt.

2.6.

Praegu tegelevad mitmed autotootjad isesõitvate autode arendamise ja nende praktikas katsetamisega. Paljudes linnades on juba kasutusele võetud isesõitvad metroorongid ning katsetatakse isejuhtivaid busse ja veokikolonne. Mehitamata õhusõidukite ehk droonide kasutamine suureneb ning töötatakse välja isegi kaugjuhitavaid ja autonoomseid laevu. Sõidukite, õhusõidukite ja laevade kõrval uuritakse ka uusi taristulahendusi ning liikluse reguleerimise süsteeme.

2.7.

Ehkki liigutakse autonoomse ja mehitamata transpordi poole, tuginevad põhistruktuurid endiselt inimestele kui peamisele tegutsejale. Kõige märkimisväärsem mõju ilmneb siis, kui täielikult autonoomsest ja mehitamata transpordist saab tegelikkus. Prognoosid selle toimumise aja kohta on väga erinevad. Siiski on oluline tulevikuks valmis olla ja teha õigel ajal vajalikud otsused.

2.8.

Digiteerimine võimaldab ka reisijatel ja teistel transpordivahendite kasutajatel saada kasu liikuvuse kui teenuse kontseptsioonist digitaalsete platvormide kaudu.

2.9.

Liikuvuse kui teenuse käimasoleval arendamisel püütakse nõudlusele paremini vastata, kombineerides transpordiahelate broneerimis-, ostu- ja maksesüsteeme ning pakkudes reaalajas teavet sõiduplaanide, ilma- ja liiklusolude ning saadaoleva transpordivõimsuse ja -lahenduste kohta. Liikuvus kui teenus on seega kasutaja digiteeritud transpordiliides. Samas on selle eesmärk optimeerida transpordivõimsuse kasutamist.

2.10.

Suurandmete, pilvandmetöötluse, 5G mobiilivõrkude, andurite, robootika ja tehisintellekti tehnoloogia kiire areng – eelkõige tänu selle õppimisvõimele, sh masin- ja sügavõpe – on põhitegur, mis muudab digitaalse ja automatiseeritud transpordi arengu võimalikuks.

2.11.

Siiski on selge, et kui areng on üksnes tehnoloogiast ajendatud, pole võimalik edu saavutada. Ideaaljuhul peaks areng põhinema ühiskondlikul nõudlusel. Teisalt on kodanikel sageli raske mõista võimalusi, mida uued arengusuundumused pakuvad.

3.1.

Digitaalne areng loob tingimused ühendvedudeks ja soodustab seega süsteemset lähenemist transpordile. See tähendab ka, et transpordisüsteemil on lisaks traditsioonilisele taristule mitmeid uusi elemente.

3.2.

Süsteemi alustalaks jäävad siiski endiselt maanteed, raudteed, sadamad ja lennujaamad. Nende põhielementide kõrval on vaja täiustatud digitaalset taristut, mis hõlmab kaardistamis- ja positsioneerimissüsteeme, eri liiki andureid andmete genereerimiseks, riistvara ja tarkvara andmetöötluseks ning mobiili- ja lairibaühendusi andmete levitamiseks. Digitaalse taristu alla kuuluvad ka automaatsed liikluse korraldamise ja reguleerimise süsteemid.

3.3.

Kuna nii digitaalne kui ka digiteeritud taristu vajab elektrit ning pidades silmas arukate elektrivõrkude ja elektrisõidukite koostoimet, on transpordisüsteemi jaoks väga oluline ka elektritaristu. Lisaks on liiklusteabele juurdepääsuks ning liikuvusteenuste broneerimiseks ja nende eest maksmiseks tarvis uusi teenuseid ja taristut. Seega on süsteem alates füüsilisest taristust kuni füüsiliste transporditeenusteni omavahel seotud eri liiki digitaalsete elementidega.

3.4.

Kiirele arengule vaatamata takistavad digitaalsete transpordisüsteemide väljakujunemist veel mitmed kitsaskohad, mis tuleb järelikult ületada. Nende hulka kuuluvad näiteks puudujäägid andmete kättesaadavuses ja juurdepääsetavuses, kiire internetiühenduse puudumine ning andurite ja reaalajas positsioneerimisega seotud tehnilised piirangud.

3.5.

Komitee kutsub üles investeerima digitaalse transpordi aluseks olevasse tehnoloogiasse ja taristusse, eelkõige automaatsetesse liikluse korraldamise ja reguleerimise süsteemidesse: SESAR (Euroopa lennuliikluse uue põlvkonna juhtimissüsteem) ja ERTMS (Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteem), mis on juba küpsesse faasi jõudnud, kuid suures rahastamispuuduses vaevlevad projektid. VTMIS (laevaliikluse seire- ja teabesüsteem) ja C-ITS süsteemid vajavad veel arendamist. Lisaks tuleb 5G ühendused teha kättesaadavaks TEN-T põhivõrkudes. Need ettevõtmised peaksid olema prioriteetsed ELi rahastamisvahendite jaoks, nt Euroopa ühendamise rahastu, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond ja programm „Horisont 2020“.

3.6.

Samuti on piiriülese ühenduvuse tagamiseks nii liikmesriikides kui ka rahvusvahelisel tasandil vajalik digitaalsete süsteemide koostalitlusvõime. EL peaks seadma eesmärgiks olla selles valdkonnas teerajaja ja standardite kehtestaja.

3.7.

Komitee rõhutab, et digiteerimine ei kaota vajadust investeerida transpordi põhitaristusse, ehkki see optimeerib olemasoleva võimsuse kasutamist. Lisaks on osaliselt automatiseeritud ja täisautonoomsed sõidukid üleminekuperioodil samaaegselt kasutusel, mida tuleb maantee- ja laevaliikluse taristus arvesse võtta. Uusi väljakutseid ilmneb ka lennunduses seoses mehitamata õhusõidukite ehk droonide kasutuselevõtmisega.

3.8.

Komitee julgustab võtma ELi tasandil ja rahvusvaheliselt Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni kaudu kasutusele liikluskorralduse süsteemid ja ühised eeskirjad mehitamata õhusõidukite jaoks. Lisaks tuleb Rahvusvahelises Mereorganisatsioonis koostada eeskirjad, mis võimaldaksid välja töötada ja juurutada kaugjuhitava ja autonoomse laevanduse, sh sadamates.

4.1.

Digiteerimine ja robotiseerimine toovad kaubaveo ja logistika valdkonnas kaasa suurema tõhususe, tootlikkuse ja ohutuse. Seoses automatiseerimise ja robootika, kodanike liikuvuse teenuste, tõhusamate logistikalahenduste ning kogu transpordisüsteemi digiteerimisega tekib uusi ärivõimalusi ka tootmis- ja teenindussektoris. See kehtib nii suurte kui ka väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate, sh idufirmade puhul.

4.2.

Võttes arvesse, et ELi ettevõtjad on teerajajad paljudes digitaalse transpordiga seotud valdkondades, võib sellest välja arendada konkurentsieelise. Digitaalse ja autonoomse transpordi arendamise vallas toimub väljaspool ELi palju, EL peab suurendama jõupingutusi ka innovatsiooni, taristu ja ühtse turu väljakujundamise valdkonnas, sh kohandama õigusraamistikku uutele töötingimustele.

4.3.

Samuti on vaja avatud suhtumist uute, digitaalsetel platvormidel põhinevate ärimudelite arendamisse ja kasutuselevõttu. Selleks et edendada Euroopa platvormide loomist, tuleb tagada võimaldavate ja toetavate tingimuste olemasolu ning see, et õigusraamistik annab ettevõtetele võrdsed võimalused.

4.4.

Transpordi digiteerimine ja robotiseerimine põhineb, sarnaselt mis tahes muude sektoritega, eelkõige andmehaldusel. Ettevõtjate seisukohast võib andmeid pidada tootmisteguriks või tooraineks, mida töödeldakse ja vääristatakse lisaväärtuse loomiseks. Seda silmas pidades on andmete vaba liikumine väga oluline. Seepärast palub komitee tungivalt tõhusaid lahendusi, mis kõrvaldaksid andmetele juurdepääsu, andmete koostalitlusvõime ja ülekandega seotud probleemid, tagades samas andmete piisava kaitse ja privaatsuse.

4.5.

Komitee peab oluliseks avada ja lihtsustada juurdepääs avalikus sektoris tekkivatele transpordi ja taristuga seotud massandmetele kõigi kasutajate jaoks. Lisaks on isikustamata andmete, eelkõige andurite ja arukate seadmete tekitatud andmete haldamiseks tarvis selgitusi ja eeskirju. Andmete ligipääsetavuse ja taaskasutamise küsimuste hindamisel tasub tähele panna, et üldiselt ei taga konkurentsieelist andmed ise, vaid pigem andmete vääristamist võimaldavad vahendid, innovatsiooniallikad ja turupositsioon.

4.6.

Et areneda ja hankida kogemusi digitaalse ja autonoomse transpordi vallas, tuleb hõlbustada uue tehnoloogia ning uute kontseptsioonide uurimist ja katsetamist. Selleks on vaja toimivaid innovatsiooni ja ettevõtluse „ökosüsteeme“, sobivaid katsesüsteeme ja soodustavat õigusraamistikku. Komitee kutsub ametiasutusi üles rakendama arengut pärssivate üksikasjalike eeskirjade ja nõuete asemel innovatsiooni ergutavat lähenemisviisi.

5.1.

Transpordi digiteerimise ja robotiseerimise mõju tööjõule on ilmselgelt samasugune nagu teistes valdkondades. Uute kontseptsioonide ja protsessidega võib kaasneda töökohtade kadumine, samas aga saab uute toodete ja teenustega seoses luua uusi töökohti.

5.2.

Kõige olulisemad muudatused võivad toimuda transpordi- ja logistikasektoris endas, kuid tööhõivele avalduvat mõju võib näha ka seonduvates tootmissektorites, samuti tarneahelates ja piirkondlikes klastrites.

5.3.

Mehitamata transpordi kasutuselevõtmisel väheneb nõudlus transporditöötajate järele. Sama mõju on robootika suuremal kasutamisel füüsiliseks tööks terminalides. Mõned töökohad võivad asenduda reguleerimis- ja kontrolliülesannetega, kuid aja jooksul võib ka nende tööde maht väheneda. Samas võidakse luua uusi töökohti teistes sektorites, eelkõige info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, digitaalteenuste, elektroonika ja robootikaga seotud sektorites. Lisaks füüsilise töö ja rutiinsete ülesannete mahu vähenemisele, suureneb samas probleemilahenduse ja loominguliste ülesannete roll.

5.4.

Tööülesannete muutumine tähendab ka olulisi muutusi turu nõudluses oskuste järele. Üha suureneb nõudlus oskuslike IT-professionaalide, nt tarkvaraarendajate järele. Teiselt poolt kasvab vajadus ka praktiliste oskuste järele, mis on seotud robootika kasutamise ning inimese ja roboti koostöösüsteemides tegutsemisega. Lisaks kasvab laialdaste pädevustega erialaspetsialistide osatähtsus.

5.5.

Komitee juhib tähelepanu sellele, et tõhusaks toimetulekuks nende struktuuriliste muutustega on oluline luua strateegiad, mis aitavad tagada õiglase ja sujuva ülemineku, vähendada negatiivset sotsiaalset mõju ning tegeleda oskuste puudujäägiga, koos edusammude asjakohase jälgimisega. Üleminekuprotsessis on võtmeroll sotsiaalsel dialoogil, teabel ning töötajatega kõigil tasanditel peetavatel konsultatsioonidel.

5.6.

Koolituse ja hariduse järele on vajadus nii kohe kui ka pikas perspektiivis. Liikmesriikidel on otsustav roll reageerimisel nõudlusele uute oskuste järele, kohandades oma haridussüsteeme, samuti tuleks häid tavasid jagada ELi tasandil. Vaja on keskenduda teadusele, tehnoloogiale, tehnikale ja matemaatikale, võttes samas arvesse, et nõudlus uute lahenduste loomise järele nõuab ka laialdasi pädevusi humanitaar- ja sotsiaalteadustes antava hariduse vallas.

6.1.

Näib, et kodanikud ei ole üldiselt teadlikud, milliseid võimalusi digiteerimine ja robotiseerimine pakuvad, näiteks kättesaadavuse ja liikumismugavuse osas, samas kui peamised mured keskenduvad turvalisusele, ohutusele ja privaatsusele. On vaja rohkem teadmisi ja teabevahetust eeliste ja puuduste kohta koos kodanikuühiskonna nõuetekohase kaasamisega transpordi planeerimise protsessidesse kohalikul tasandil, eriti suurtes linnapiirkondades.

6.2.

Täiustatud automatiseerimine suurendab kindlasti transpordi ohutust, kuna inimlike eksimuste võimalus väheneb. Teisalt võivad tekkida uued ohutusriskid andurite kujutuvastusvõime piirangute, seadmete võimalike rikete, internetikatkestuste ja uut liiki inimlike eksimuste, nt tarkvaravigade tõttu. Siiski hinnatakse kogumõju selgelt positiivseks.

6.3.

Kuna küberjulgeoleku pärast tuntakse üha rohkem muret, saab sellest transpordi turvalisuse üks põhielemente. Küberjulgeolek hõlmab sõidukeid, õhusõidukeid ja laevu, kuid ka neid toetavat, haldavat ja reguleerivat taristut.

6.4.

Mehitamata ja autonoomse transpordi juurutamine ning kasutuselevõtmine tekitab ka liikluseeskirjadega seotud probleeme, eriti eetilisest vaatenurgast. Kuna transport on piiriülene funktsioon, tuleks liikluseeskirjad siseturul ühtlustada ning seada eesmärgiks täiendav ühtlustamine rahvusvahelisel tasandil.

6.5.

Täielikult autonoomse transpordiga seoses kerkivad esile ka uued vastutusega seotud küsimused. See kajastub ka kindlustussüsteemide arengus. Peamine probleem võib olla vastutuse faktiline kindlakstegemine avarii korral, pidades silmas digitaalsete süsteemide rolli ning mitmete osaliste, näiteks sõidukite tootjate ja omanike ning taristu haldajate kaasatust. See võib kaasa tuua vajaduse salvestada rohkem andmeid, et teha kindlaks avarii asjaolud. Seepärast kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles uurima võimalikke andmekogumisraamistikke ja vastutusega seotud nõudeid, pidades silmas privaatsusevajadust.

6.6.

Seoses privaatsuse ja suureneva vajadusega andmete järele tunnevad inimesed muret, et neid jälgitakse pidevalt. Ka kujutuvastus tekitab privaatsusprobleeme. Isikuandmete kaitse tagamiseks hakatakse 2018. aastal kohaldama isikuandmete kaitse üldmäärust eesmärgiga kehtestada kogu ELi jaoks ühised eeskirjad. Komitee on oma varasemates arvamustes juhtinud tähelepanu privaatsuse ja andmekaitse olulisusele ning rõhutab, et andmeid tuleks kasutada üksnes süsteemi käitamise jaoks, mitte aga säilitada muudel eesmärkidel.

7.1.

Transpordi kliima- ja keskkonnamõju sõltub paljudest teguritest. Üks heite vähendamise põhimeetmetest on parandada sõidukite, õhusõidukite ja laevade energiatõhusust. Energiatõhusus on tavaliselt seotud talitlus- ja reguleerimissüsteemide automatiseerimisega.

7.2.

Veel üks oluline heite vähendamise viis on fossiilkütuste asendamine vähese süsinikdioksiidiheitega kütuste, elektri või vesinikuga. Ehkki elektrisõidukite kasutuselevõtt ja arukate elektrivõrkude rajamine on eraldi protsess, on see transpordi automatiseerimisega tihedalt seotud.

7.3.

Liiklusvoo suurendamise meetmed mõjutavad märkimisväärselt ka heite vähendamist. Digiteerimine ja automatiseerimine muudab võimalikuks sujuva transpordi ja tõhusad eri transpordiliike hõlmavad transpordiahelad. See tähendab transpordi suuremat tõhusust, suuremat energiatõhusust, väiksemat kütusekulu ja vähem heidet. Seda silmas pidades on äärmiselt olulised ka kvaliteetne taristu ja sujuvad piiriületused. Lisaks mõjutavad transpordivajadust ja liiklusvoogu ka maakasutus ja linnaplaneering.

7.4.

Keskkonnamõju pole seotud üksnes transpordi endaga, vaid ka sõidukite, õhusõidukite ja laevade olelusringiga alates tootmisest kuni kasutuselt kõrvaldamiseni. Olelusringi mõju aitab vähendada töötleva tööstuse töökohtade ELi tagasitoomine ja ringmajanduse lähenemisviisi rakendamine.

7.5.

Autonoomne transport võib viia eraautode suurema kasutamiseni, kuna reisijate mugavus on suurem. Teisest küljest peaks autode ühiskasutus ja ühistranspordi kasutamine vähendama eraautode hulka. Tarbijate eelistustel on seega otsustav roll liikuvuse tulevikus. Neid võib hõlpsalt mõjutada kättesaadavate reisiplaneerimisvahendite pakkumisega, mis julgustaksid tegema keskkonnasõbralikke otsuseid. Asjakohasel hinnakujundusel võib samuti olla oma roll tarbijate käitumise mõjutamises.

13.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 345/58

Raportöör:

Miguel Ángel CABRA DE LUNA

1.1.

Sotsiaalmajandus on oluline tegur, mis aitab saavutada eesmärke kõigis välismõõtmega Euroopa poliitikavaldkondades: välis- ja julgeolekupoliitika, kaubandus-, naabrus-, kliimamuutuste, arengukoostöö ja kestliku arengu poliitika. Ent asjakohase reguleeriva keskkonna puudumine nii Euroopa kui ka riigi tasandil takistab kõnealuse sektori täieliku potentsiaali väljaarendamist ja selle mõju maksimeerimist.

1.2.

Omalt poolt võib partnerluse rahastamisvahend (1) koostööks kolmandate riikidega, mis on mõeldud arenenud riikidele ja arenguriikidele, pakkuda ELi sotsiaalmajanduse jaoks võimalust selle rahvusvahelistumiste protsessis, ergutades konkurentsivõimet, innovatsiooni ja teadustegevust.

1.3.

ELil on oluline roll võitluses vaesuse kaotamiseks ning majandusliku ja sotsiaalse arengu edendamisel kogu maailmas ning see kajastub ELi 2015. aasta järgses arengukavas ja Ühinenud Rahavaste organisatsiooni (ÜRO) kestliku arengu tegevuskava 2030 heakskiitmises.

1.4.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendab heameelt selle üle, et nõukogu peab 2015. aasta järgses arengukavas sotsiaalmajandust oluliseks töökohtade loomise ja säästva arengu jaoks, millega avanevad uued võimalused sotsiaalmajanduse välismõõtme edendamiseks (2015. aasta järgse arengukava punkt 43), ent kahetseb, et komisjon ei ole lisanud sotsiaalmajandust oma uude arenguküsimuste konsensuse ettepanekusse.

1.5.

Erinevates ELi mittekuuluvates riikides täheldatavate ettevõtlusalaste edulugude põhjal võib kinnitada, et sotsiaalmajandus oma mitmesugustes ettevõtlusvormides tõuseb Aafrika, Ameerika ja Aasia ulatuslikes piirkondades esile igapäevaelus ja tööalases tegevuses ning aitab olulisel määral kaasa miljonite inimeste elu- ja töötingimuste parandamisele.

1.6.

Nimetatud piirkondades esinevate sotsiaalmajanduse eri ettevõtlusvormide hulgas on juhtpositsioonil mh ühistud ja vastastikused ühingud, mis on väga arvukad ja aktiivsed sellistes valdkondades nagu põllumajanduslik tootmine, rahastamine ja mikrorahastamine, puhta veega varustamine, eluase, puudega inimeste kaasamine tööturule, mitteametliku töö osakaalu vähendamine sotsiaalmajanduse ühisettevõtluse algatuste kaudu, noorte kaasamine tööturule ja naiste võimestamine, millel on ühistute ja vastastikuste ühingute tegevuses üha suurem tähtsus.

1.7.

Lisaks ühistutele, vastastikuse abi ühingutele ja muudele sarnastele partnerluspõhistele sotsiaalsetele ettevõtetele on keskse tähtsusega mittetulundusühendused ehk vabaühendustena tuntud ühendused ja sihtasutused, mis kõik moodustavad sotsiaalmajanduse lahutamatu osa kolmanda sektori sotsiaaltegevuse valdkonnas ja osutavad sotsiaalabi-, tervishoiu-, haridus- ja muid teenuseid ning sealhulgas edendavad sotsiaalse ettevõtluse algatusi kohalike elanike hulgas.

1.8.

Komisjon on tunnistanud olulist rolli, mida sotsiaalsed ettevõtted võivad täita ringmajanduse arendamisel, millesse nad saavad anda tähtsa panuse (2). Euroopas on selles valdkonnas palju heade tavade näiteid, kus sotsiaalsed ettevõtted saavad täita olulist rolli ELi välisinvesteeringute kava raames ette nähtud investeeringutes taastuvenergiasse Aafrikas. Sotsiaalsed ettevõtted annavad märkimisväärse panuse jätkusuutliku majanduskasvu suurenemisse, vähendades selle negatiivset keskkonnamõju.

1.9.

Välja arvatud eetiline pangandus, ei toimi traditsioonilised rahastamisvahendid sotsiaalsete ettevõtete puhul, kes vajavad spetsiaalselt kohandatud vahendeid. Seetõttu peab komitee kahetsusväärseks, et vaatamata sotsiaalsete ettevõtete ja organisatsioonide vaieldamatule tähtsusele kestliku arengu eesmärkide saavutamisel ja nende sotsiaalmajanduslikule olulisusele, ei käsitata neid süstemaatilisel viisil konkreetselt tunnustatud osalejana programmides, mille eesmärk on hoogustada ettevõtluse rahvusvahelistumist ja välist edendamist, ega ELi arengukoostöö programmides. Samuti ei ole ei Euroopa välisinvesteeringute kavas ega Euroopa Kestliku Arengu Fondis ette nähtud eraldi eelarverida sotsiaalsete ettevõtete jaoks.

1.10.

Näiteks mõjutab Cotonou partnerluslepingu uuendamine enam kui sadat Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riiki, mille elanikkonna suurus kokku on 1 500 miljonit inimest. Cotonou partnerluslepingu uuendamine toimub 2020. aastal ja läbirääkimised peavad algama hiljemalt 2018. aasta augustis. On üllatav, et nimetatud teatises, mis põhineb ÜRO kestliku arengu tegevuskaval 2030 ja Euroopa Liidu üldisel välis- ja julgeolekupoliitika strateegial, ei märgita partnerluse valitsusväliste osalejate hulgas sotsiaalmajandust, mida hõlmab üldine jaotus „kodanikuühiskond, majandus- ja sotsiaalpartnerid ning erasektor“ (teatise punkt 4.3.3).

1.11.

Kaubanduspoliitika on ELi välistegevuse üks alustala. Organiseeritud kodanikuühiskond on kaasatud ELi mitmesugustesse lepingutesse teiste riikide või maailma piirkondadega (kaubandus-, partnerlus- ja majanduspartnerluslepingud) ühiste nõuandekomiteede ja sisenõuanderühmade kaudu, mis luuakse kõnealuste lepingutega. Komitee soovitab, et mitmete asjaomaste lepingutega juba hõlmatud sotsiaalmajandus oleks kaasatud üldiselt ja moodustaks kõigi nende alalise osa.

1.12.

Nii Euroopa Kestliku Arengu Fond kui ka Euroopa Investeerimispank peavad tegema koostööd sotsiaalsete ettevõtete jaoks spetsiaalse finantsökosüsteemi loomisel, nagu nõutakse komitee arvamuses (3). Lisaks tuleb välisinvesteeringute kava tehnilise abi ja arengukoostöö programmides näha ette digitaalsete koostööplatvormide edendamine. Digitaalmajandus avab sotsiaalsete ettevõtete jaoks uued tegevus- ja arenguvõimalused. Jagamismajandus võimaldab luua mittetulunduslikke platvorme (platvormipõhine koostöö) ja viia ellu sotsiaalmajanduse välismõõtme seisukohast suurt huvi pakkuvaid tegevusi, nagu ühistootmine, ühisrahastamine (või vastastikune laenuandmine), koostööl põhinev juhtimine või koostööpõhine õpe. Viimatinimetatu puhul võib koostööplatvormide kaudu toimuv õpe olla oluline sotsiaalsete ettevõtjate kohapease koolituse jaoks naaberriikides ja lõunapoolsetes riikides, tugevdades asjaomastes riikides olulist inimkapitali.

1.13.

Komitee toetab sotsiaalse ettevõtluse eksperdirühma (GECES) soovitust tugevdada sotsiaalsete ettevõtete rolli ELi välispoliitikas. Sellega seoses peavad komisjon ja Euroopa välisteenistus kooskõlastama oma poliitika ja algatused järgmistel eesmärkidel:

1.14.

Komisjon ja sotsiaalmajandus peavad hõlbustama G20 ja G7 osalemist konkreetsete sotsiaalmajanduse toetamise meetmete edendamisel (nagu toodi välja G20 kaasava ettevõtluse raamistikus), mis kajastavad nende organisatsioonide väärtuste, põhimõtete ja olemasolu põhjuste erinevust (Euroopa Komisjoni sotsiaalse ettevõtluse eksperdirühma soovitus nr 12).

1.15.

Majandusdiplomaatia abil tuleb edendada sotsiaalmajanduse rolli rahvusvahelistes foorumites (UNTFSSE, ILGSSE, G20, G7, ILO jne) ja koostööd rahvusvaheliste finantsorganisatsioonidega.

1.16.

EL peab tagama, et kaubanduslepingute läbirääkimistes ei diskrimineerita sotsiaalseid ettevõtteid võrreldes teiste ettevõtetega, kaotades mittetariifsed tõkked, mis tegelikult diskrimineerimist põhjustavad.

1.17.

Nii Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend kui ka muud rahastamisvahendid peavad andma süstemaatilisel viisil panuse sotsiaalmajanduse edendamisse nii kandidaatriikidega peetavates ühinemisläbirääkimistes ELi liikmesuse saamiseks, kui ka läbirääkimistes teiste naaberriikidega, kes saavad kasu sooduslepingutest.

1.18.

Komisjon peab tugevdama oma juhtivat rolli rahvusvahelises koostöös ja sotsiaalsete ettevõtete hoogustamisel ja tunnustamisel olulise erasektori osalejana kestliku arengu eesmärkide saavutamisel ja osana ELi välispoliitilises tegevuskavas. Selleks tuleb koordineerida komisjoni eri talituste ja Euroopa välisteenistuse tegevust ning luua arengukoostöö valdkonnas programmid ühistegevuseks teiste rahvusvaheliste finantseerimisasutustega, nagu Maailmapank, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD), Aafrika Arengupank, Aasia Arengupank ning muud avalik-õiguslikud ja eraõiguslikud asutused, kes soovivad teha mitmepoolseid investeeringuid, sealhulgas kohalikke, luues stiimuleid asjaomaste rahastamisvõimaluste toimimiseks. Sotsiaalsetest ettevõtetest peab kiireloomulisel, tulemuslikul ja kõikehõlmaval viisil saama osa ELi nn majandusdiplomaatiast. Komisjon peab sotsiaalmajanduse valdkonnas tugevdama koostöösidemeid rahvusvaheliste organisatsioonidega (ÜRO, ILO, OECD jne).

1.19.

Komisjon peab kaasama sotsiaalmajanduse sektori selgelt kui ELi ettevõtlusosaleja algatustesse, mille eesmärk on juurdepääs kolmandate riikide turgudele, kõigisse arengukoostöö programmidesse ja 2015. aasta järgse arengukava rakendamisse, luues ühistute ja muude sarnaste sotsiaalsete ettevõtete jaoks kindlaks konkreetsed näitajad ja eesmärgid. Eelkõige on oluline, et komisjon ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja lisaksid järgmisse Cotonou partnerluslepingusse selgesõnaliselt ühe valitsusvälise osalejana sotsiaalmajanduse ning näeksid välisinvesteeringute kavas ja Euroopa Kestliku Arengu Fondis ette eraldi eelarveread sotsiaalsete ettevõtete jaoks.

1.20.

Selleks et anda panus kestliku arengu eesmärkide järelevalvesse ja läbivaatamisse, peaks see protsess hõlmama korrapärast aruannet partnerluspoliitika kohta riikide ja muude avaliku sektori asutuste ning sotsiaalmajanduse vahel, sh ühistud, mis on kestliku arengu eemärkide saavutamisel väga olulised. Samuti tuleks riike ergutada esitama andmeid ja statistikat.

1.21.

Komisjon peab hõlbustama sotsiaalmajanduse kaasamist struktureeritud dialoogi, mida ta edendab Euroopa ja Aafrika erasektori vahel Aafrika jätkusuutlike ettevõtete platvormi raames.

1.22.

Komisjon peab ergutama eelistingimustel toetust ringmajanduse sotsiaalsetele ettevõtetele, kes on olnud Euroopas silmapaistvalt edukad ja kes võivad olla olulised osalised jätkusuutliku majanduskasvu saavutamisel väljaspool Euroopat asuvates riikides, luues kohalikul tasandil arvukalt töökohti noortele ja naistele

1.23.

Komisjon ja liikmesriigid peavad oma välise ettevõtlusega seotud tegevuse ja arengukoostöö puhul edendama Euroopa ja liikmesriikide ning ka partnerriikide sotsiaalmajandust esindavate üksuste, samuti põhja-lõuna ja lõuna-lõuna riike hõlmavate rahvusvaheliste sotsiaalmajanduse organisatsioonidega osalemist ja nendega konsulteerimist ja kooskõlastamist. Komitee kordab oma üleskutset (4) luua Euroopa kodanikuühiskonna säästva arengu foorum tegevuskava 2030 rakendamise edendamiseks ja järelevalveks ning mille võtmeosalised peaksid olema nõukogu, komisjon, parlament, Euroopa sotsiaalmajandust esindavad üksused ja ülejäänud kodanikuühiskond.

1.24.

Komisjoni tehnilise abi ja arenguprogrammides tuleb ette näha sotsiaalmajandust esindavate võrgustike ja organisatsioonide kui naaberriikides ja arengumaades investeerimis- ja koostööprogrammide elluviimiseks strateegiliselt tähtsate vahendajate ja osalejate kaasamine ning toetada valitsusi, et nad edendaksid sotsiaalseid ettevõtteid soosivat institutsioonilist keskkonda. Vahemere lõunapiirkond ja Balkani riigid on vältimatu prioriteet.

1.25.

Komisjon ja Euroopa välisteenistus peavad kolmandates riikides edendama sotsiaalsete ettevõtete eri klasside kindlaksmääramist ning sellise asjakohase õigusraamistiku kehtestamist, mis võimaldab nähtavale tuua kõik sotsiaalsed ettevõtted. Võttes arvesse, et tegemist on keskpika või pikaajalise keeruka protsessiga, tuleb rõhk asetada ühistutele ja vastastikustele ühingutele, mis on levinud kogu maailmas ning millele on iseloomulikud kindlaksmääratud õiguslikud tingimused, suur osakaal kõigis tegevusvaldkondades ning väärtus- ja juhtimissüsteem, mis on kogu sotsiaalmajanduse alus ja võimaldab neid määratleda selle tugisambana.

1.26.

Käesolevas arvamuses esitatud eesmärkide saavutamiseks kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles tegutsema kiiresti, et täita oma kohustus suurendada talitustevahelist teadlikkust sotsiaalmajanduse valdkonnast, kasutades selleks asjaomastele direktoraatidele ja kolmandates riikides asuvatele Euroopa Liidu esindustele mõeldud sisest teavitustegevust.

2.1.

Euroopa Liidu üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia kaks peamist prioriteeti on ELi julgeolek ning investeerimine nende riikide ja ühiskondade vastupanuvõimesse, mis asuvad Ida-Euroopas ja lõunas kuni Kesk-Aafrikani. Asjaomaste prioriteetide ja Euroopa naabruspoliitika elluviimisel võib sotsiaalmajandusel olla oluline roll kaasava arengu protsesside ja jätkusuutliku majanduskasvu edendamisel.

2.2.

Ida- ja Lõuna-Euroopa riike käsitlev Euroopa naabruspoliitika ja selle rahastamisvahend ehk Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend on määrava tähtsusega, et edendada suhteid 16 riigiga (kuus Ida-Euroopa riiki ja kümme Vahemere lõunakaldal asuvat riiki), kelle suhtes seda kohaldatakse ja kelle arenguks eraldab EL ajavahemikus 2014–2020 vähemalt 15 400 miljonit eurot.

2.3.

Välisinvesteeringute kavaga edendatakse Euroopa Kestliku Arengu Fondi kaudu Aafrikas ja ELi naaberriikides ajavahemikus 2016–2020 investeeringuid 44 000 kuni 88 000 miljoni euro ulatuses, mille puhul peetakse investeerimisprojektide kõlblikeks vastaspoolteks avaliku sektori asutusi ja erasektori investoreid.

2.4.

Uue strateegia „Euroopa 2020“, mille eesmärk on saavutada konkurentsivõimelisem ja keskkonnasäästlikum liit, üks alustala on rahvusvaheline kaubandus. ELi edendatavad vabakaubandus- ja investeerimislepingud võivad aidata hoogustada ELi majanduskasvu, kui eeldatakse, et 90 % tulevasest ülemaailmsest majanduskasvust saavutatakse väljaspool Euroopat. EL peaks tagama, et kaubanduslepingute läbirääkimistes ei diskrimineerita sotsiaalseid ettevõtteid võrreldes teiste ettevõtetega, kaotades mittetariifsed tõkked, mis tegelikult kõnealust diskrimineerimist põhjustavad. Euroopa sotsiaalmajandus peab kõnealuseid lepinguid ära kasutama, et soodustada oma ettevõtete rahvusvahelistumist, nii ELi ida- ja lõunapoolsete naaberriikide kui ka muu maailma ulatuses.

2.5.

ELil on oluline roll võitluses vaesuse kaotamise nimel ning majandusliku ja sotsiaalse arengu edendamisel kogu maailmas. ELi ja liikmesriikide antav ametlik arenguabi ulatus 2015. aastal 68 000 miljoni euroni, (5) mis on rohkem kui 50 % muude ülemaailmsete rahastajatega võrreldes.

2.6.

Nõukogu kiitis oma 26. mai 2015. aasta istungil heaks ELi seisukoha 2015. aasta järgse arengukava kohta (Uus vaesuse kaotamise ja säästva arengu ülemaailmne partnerlus pärast 2015. aastat). EL kaitses kõnealust 2015. aasta järgse arengukava 2015. aasta septembris toimunud ÜRO Peaassamblee istungjärgul, kus kiideti heaks kestliku arengu tegevuskava 2030. Nõukogu rõhutab asjaomases 2015. aasta järgses arengukavas „mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ja sotsiaalmajandusettevõtete olulisust töökohtade loomise ja säästva arengu jaoks“ (punkt 43).

3.1.

Sotsiaalsed ettevõtted ja organisatsioonid hõlmavad mitmesuguseid sidusrühmi, kellele on aga ühine põhiolemus ning nende toimimispõhimõtetest ja -väärtustest tulenevalt on tegemist vabade ja vabatahtlike üksustega, mille juhtimissüsteem on demokraatlik ja kaasav ning mille on loonud kodanikuühiskond, pidades silmas esmast eesmärki vastata üksikisikute ja neid hõlmavate ühiskonnarühmade vajadustele ja neid solidaarselt täita, mitte tagada kapitali investoritele tulu (6). Näiteks võib välja tuua, et UNESCO tunnistas Saksamaa ühistud inimkonna vaimseks pärandiks.

3.2.

Nii ELi institutsioonid kui ka nende enda esindajad ja teaduskirjandus on sotsiaalmajanduse osalejad selgelt määratlenud ja piiritlenud. Esile tõstetakse Euroopa Parlamendi 25. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni sotsiaalmajanduse kohta (2008/2250(INI)); juhenddokumenti Manual for drawing up the Satellite Accounts of Companies in the Social Economy: Co-operatives and Mutual Societies Euroopa Komisjoni tellimusel (2006); komitee arvamusi (7) ja komitee aruannet „The Social Economy in the European Union“  (8). Kõigil neil on ühtne käsitus sotsiaalmajanduse sektorist, kuhu kuuluvad mitmesugused ettevõtted ja üksused, „milles üksikisik on seatud kapitalist ülemaks ning mis hõlmavad selliseid organisatsioonilisi vorme nagu ühistud, vastastikused ühingud, sihtasutused ja ühendused, aga ka uusi sotsiaalsete ettevõtete vorme“ (Euroopa Liidu Nõukogu 7. detsembri 2015. aasta järeldused teemal „Sotsiaalmajanduse kui Euroopa majandusliku ja sotsiaalse arengu olulise teguri edendamine“) (9).

4.1.

Sotsiaalmajandus võib täita väga olulist rolli ELi välistegevuses. Sotsiaalmajandus kujutab endast edulugu mitte üksnes Euroopas, vaid ka paljudes lõunapoolsetes naaberriikides ja ulatuslikes Aafrika piirkondades. Sellele osutati Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 20. juuni 2002. aasta soovituses 193 ühistute edendamise kohta, pidades neid majandusliku ja sotsiaalse arengu üheks alustalaks, kusjuures nad soodustavad oma väärtuste ja juhtimissüsteemiga kõigi elanike täielikumat kaasamist kõnealusesse arengusse, suurendades stabiilsust, usaldust ja sotsiaalset ühtekuuluvust.

4.2.

Komisjon ja nõukogu on korduvalt rõhutanud, kui olulised on ühistud ja sotsiaalmajandus ELi välistegevuse seisukohast. Komisjoni 12. septembri 2012. aasta teatises „Demokraatia ja säästva arengu juured: Euroopa koostöö kodanikuühiskonnaga välissuhete valdkonnas“ toonitatakse ühistute kui kodanikuühiskonna olulise osaleja rolli, kuna nad „tegutsevad eriti aktiivselt ettevõtluse edendamise ja töökohtade loomise nimel, mobiliseerides kohalikke kogukondi […]“. Nõukogu peab omakorda 2015. aasta järgses arengukavas sotsiaalmajandust oluliseks töökohtade loomise ja kestliku arengu jaoks (2015. aasta järgse arengukava punkt 43).

4.3.

Euroopa Liidu üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia kaks peamist prioriteeti on ELi julgeolek ning investeerimine nende riikide ja ühiskondade vastupanuvõimesse, mis asuvad Ida-Euroopas ja lõunas kuni Kesk-Aafrikani.

4.4.

Euroopa naabruspoliitika on määrava tähtsusega, et viia ellu Euroopa Liidu üldises välis- ja julgeolekupoliitika strateegias kehtestatud prioriteedid. Asjaomase strateegia kohaselt on välistegevuse üks prioriteet investeerimine nende riikide ja ühiskondade vastupanuvõimesse, mis asuvad Ida-Euroopas ja lõunas kuni Kesk-Aafrikani, nii Euroopa naabruspoliitika riikide kui ka muude riikide puhul.

4.5.

Euroopa naabruses vastupanuvõimeliste riikide kindlustamiseks, mille puhul on tegemist ELi välistegevuse prioriteediga, on vaja tugevaid, ühtekuuluvaid ja vastupanuvõimelisi ühiskondi. Sotsiaalmajandus, mis tugineb ettevõtetele, mille on loonud inimesed ja mis on loodud inimeste jaoks, on kodanikuühiskonna elav väljendus. Sotsiaalsed ettevõtted ja organisatsioonid on ühisettevõtluse kodanikualgatuste tulemus ning nende puhul on majanduslikud ja sotsiaalsed eesmärgid ühendatud ühises projektis, mille raames inimesed ise vastutavad oma tuleviku eest ja täidavad selles juhtrolli ning mis võimaldab neil parandada oma elutingimusi ja hoida elus tulevikulootusi. See on parim tagatis, mille abil kindlustada vastupanuvõimelised riigid Ida-Euroopas ja lõunas, nii Euroopa naabruspoliitika riigid kui ka muud riigid, nagu märgitakse Euroopa Liidu üldises välis- ja julgeolekupoliitika strateegias. Ühtlasi on see parim garantii, mille abil tagada jätkusuutlikkus ja kindlustada pikaajaline edu ELi välistegevuse viiest peamisest prioriteedist esimese puhul – Euroopa ühisruumi julgeolek – ning vältida nii radikaliseerumist.

4.6.

Lõpuks võib sotsiaalmajanduse välismõõde olla väga kasulik tagatud õigustega töökohtade loomisel riikides, kus varimajanduse osakaal on suur, või riikides, kus toimub üleminek ühelt majandusmudelilt teisele. See võib olla kasulik ka ettevõtete sulgemise ärahoidmiseks nii, et töötajad võtavad asjaomaste ettevõtete toimimise enda kanda ühistule vastavas õiguslikus ja organisatsioonilises vormis.

5.1.

Kaubanduspoliitika on ELi välistegevuse üks alustala. Organiseeritud kodanikuühiskond on kaasatud ELi mitmesugustesse lepingutesse maailma teiste riikide või piirkondadega (kaubandus-, partnerlus- ja majanduspartnerluslepingud) ühiste nõuandekomiteede ja sisenõuanderühmade kaudu, mis luuakse kõnealuste lepingutega. Komitee soovitab, et sotsiaalmajandus, mis juba osaleb paljudes neis lepingutes, muutuks üldiseks ja oleks kõigi nende püsiosa, ning leiab, et see võimaldaks asjaomaste lepingute kestliku arengu peatükkide raames kasutada ära sotsiaalmajanduse kogemust sotsiaalmajandusele iseloomulike väärtuste ja omadustega ettevõtete loomisel. Ühtlasi soovitab komitee kaasata sotsiaalmajanduse organisatsioonid korrapäraselt kõnealuste peatükkidega ette nähtud kodanikuühiskonna sisenõuanderühmade koosseisu ning komisjoni edendatavatesse äridelegatsioonidesse, mis käivad kolmandates riikides.

5.2.

Sotsiaalmajanduse kaasamine ühistesse nõuandekomiteedesse ja sisenõuanderühmadesse võib aidata parandada sotsiaalmajanduse valdkonnas teadlikkust, sidemeid ja koostööd eri piirkondade vahel. See toimub juba näiteks ELi sotsiaalmajanduse ning vastavate vastaspooltega Ladina-Ameerikas ja Vahemere lõunakaldal.

5.3.

Ajavahemikus 2014–2016 eraldati Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi kaudu 15 400 miljonit eurot Euroopa naabruspoliitika eesmärkide saavutamiseks. Välisinvesteeringute kava, (10) mis pakub üldise raamistiku investeeringute suurendamiseks Aafrikas ja ELi naaberriikides, võib olla asjakohane vahend sotsiaalmajanduse edendamiseks neis geograafilistes piirkondades.

5.4.

2017. aasta novembris toimub Aafrika ja ELi viies tippkohtumine, kus kujundatakse ümber Aafrika ja ELi partnerlus ja süvendatakse seda (11). Komisjon peab hõlbustama sotsiaalmajanduse kaasamist struktureeritud dialoogi, mida ta edendab Euroopa ja Aafrika erasektori vahel Aafrika jätkusuutlike ettevõtete platvormi raames.

5.5.

Komisjon on tunnistanud olulist rolli, mida sotsiaalsed ettevõtted ja organisatsioonid võivad täita ringmajanduse arendamisel, millesse nad saavad anda tähtsa panuse (12). Euroopas on selles valdkonnas palju heade tavade näiteid, eeskätt taastuvenergia vallas.

5.6.

Tänu oma omadustele ja väärtustele saavad sotsiaalsed ettevõtted ja organisatsioonid täita olulist rolli välisinvesteeringute kava raames ette nähtud investeeringutes taastuvenergiasse Aafrikas tulenevalt konkurentsieelistest, mis saavutatakse ressursside, tooraine ja kohalike sidemete parema juhtimisega. See võimaldab luua kohalikul tasandil uusi töökohti, eeskätt noortele ja naistele. Eelistingimustel toetus ringmajanduse sotsiaalsetele ettevõtetele ja organisatsioonidele hõlbustab säästvamat majanduskasvu, vähendades selle negatiivset keskkonnamõju ressursside parema majandamise ning kaevandamise ja reostuse vähendamise abil.

5.7.

Partnerluse rahastamisvahend (13) koostööks kolmandate riikidega, mis on mõeldud arenenud riikidele ja arenguriikidele, võib pakkuda ELi sotsiaalmajanduse jaoks võimalust selle rahvusvahelistumiste protsessis, ergutades konkurentsivõimet, innovatsiooni ja teadustegevust.

5.8.

Nagu on juba korduvalt märgitud, ei ole finantsturu loogika kavandatud toetama sotsiaalsete ettevõtete ja organisatsioonide arengut. Traditsioonilised rahastamisvahendid ei toimi sotsiaalsete ettevõtete ja organisatsioonide puhul, kes vajavad spetsiaalselt kohandatud vahendeid. Seetõttu saavad sotsiaalsed ettevõtted ja organisatsioonid kasutada tegelikku potentsiaali ainult juhul, kui rahastamisele juurdepääs ühendatakse vajaduste järgi kohandatud ja täielikult integreeritud finantsökosüsteemiga (14).

5.9.

Komisjoni sotsiaalse ettevõtluse eksperdirühm on samuti juhtinud tähelepanu vajadusele, et komisjon tagaks koos valitsuste ning tugiorganisatsioonide ja sotsiaalse rahastamise organisatsioonidega sihtotstarbelise otsese ja kaudse rahastamise kolmandate riikide sotsiaalmajandusorganisatsioonidele, sealhulgas sotsiaalsetele ettevõtetele (sotsiaalse ettevõtluse eksperdirühma aruande „Sotsiaalsed ettevõtted ja sotsiaalmajandus – tulevikuväljavaated“ 13. soovitus).

5.10.

Sellega seoses peavad nii Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend kui ka muud rahastamisvahendid andma süstemaatilisel viisil panuse sotsiaalmajanduse edendamisse nii kandidaatriikidega peetavates ühinemisläbirääkimistes kui ka läbirääkimistes teiste naaberriikidega, kes saavad kasu sooduslepingutest.

5.11.

Hiljuti on komisjon käivitanud mõned välisalgatused, näiteks ülemaailmse ühistusektori edendamiseks sõlmitud Euroopa Komisjoni ja Rahvusvahelise Ühistute Liidu vahelise partnerluse raamleping, et viia ajavahemikus 2016–2020 ellu programm, mida toetatakse 8 miljoni euroga. Siiski ei kaasata Euroopa naabruspoliitika ega üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia raames sotsiaalseid ettevõtteid ja organisatsioone selgelt ELi välispoliitikasse ja -programmidesse kui ettevõtluses osalejaid, samuti ei ole välisinvesteeringute kava ja Euroopa Kestliku Arengu Fondi suuremahuliste eraldiste hulgas ette nähtud eraldi eelarverida sotsiaalsete ettevõtete ja organisatsioonide jaoks, ka ei käsitleta meetmeid Euroopa ettevõtete rahvusvahelise mõõtme edendamiseks.

5.12.

Komisjon ja sotsiaalmajandus peavad hõlbustama G20 ja G7 osalemist konkreetse kaasavat ettevõtlust ja kaasavaid sotsiaalseid ettevõtteid ja organisatsioone toetavate meetmete edendamisel (nagu toodi välja G-20 kaasava ettevõtluse raamistikus), mis kajastavad paremini nende organisatsioonide väärtuste, põhimõtete ja olemasolu põhjuste erinevust, nagu soovitab Euroopa Komisjoni sotsiaalse ettevõtluse eksperdirühm (soovitus nr 12).