I.

Kontrollikoda auditeeris:

II.

Kontrollikoja hinnangul annab Euroopa Liidu konsolideeritud raamatupidamise aastaaruanne 31. detsembril 2016 lõppenud eelarveaasta kohta kõikides olulistes aspektides tõepärase pildi liidu finantsolukorrast 31. detsembri 2016. aasta seisuga, tehingute tulemustest, rahavoogudest ja netovara muutustest lõppenud aastal, vastavalt finantsmäärusele ja rahvusvaheliselt tunnustatud avaliku sektori raamatupidamisstandarditel põhinevatele raamatupidamiseeskirjadele.

III.

Kontrollikoja hinnangul on 31. detsembril 2016 lõppenud eelarveaasta raamatupidamise aastaaruande aluseks olevad tulud kõigis olulistes aspektides seaduslikud ja korrektsed.

IV.

Välja arvatud punktis „Alus märkusega arvamuse esitamiseks raamatupidamise aastaaruande aluseks olevate maksete seaduslikkuse ja korrektsuse kohta“ kirjeldatud asjaolude mõju, on 2016. aasta 31. detsembril lõppenud aasta raamatupidamise aastaaruande aluseks olevad tulud kontrollikoja hinnangul kõigis olulistes aspektides seaduslikud ja korrektsed.

V.

Kontrollikoda viis auditi läbi kooskõlas IFACi rahvusvaheliste auditistandardite ja eetikanormidega ning INTOSAI kõrgeimate kontrolliasutuste rahvusvaheliste standarditega. Nimetatud standarditega hõlmatud kontrollikoja kohustusi kirjeldatakse täpsemalt käesoleva aruande audiitori kohustusi käsitlevas osas. Kooskõlas rahvusvahelise arvestusekspertide eetikakoodeksite nõukogu (IESBA) eetikakoodeksi ja auditeerimisega seotud eetikanõuetega on kontrollikoda sõltumatu ning täitnud oma muud eetikaalased kohustused vastavalt nimetatud nõuetele ja IESBA eetikakoodeksile. Kontrollikoda on seisukohal, et kogutud auditi tõendusmaterjal on piisav ja asjakohane arvamuse avaldamiseks.

VI. 2016.

aastal kulude hüvitamisel põhineva rahastamisena (3) kajastatud kulud on olulisel määral vigadest mõjutatud. Kontrollikoja hinnangul on kulude hüvitamisel põhineva rahastamise veamäär4,8  %. Kontrollikoja üldine hinnanguline veamäär (3,1  %) ületab endiselt olulisuse piirmäära, kuid vead ei ole läbiva iseloomuga. Toetusõigustel põhinevad maksed ei ole olulisel määral vigadest mõjutatud (4). Kontrollikoja üldist järeldust toetab ELi eelarve aasta haldus- ja tulemusaruandes esitatud komisjoni analüüs veariski sisaldavate summade kohta.

VII.

Peamised audititeemad on teemad, mis kontrollikoja audiitorite kutsealase otsustuse kohaselt olid vaadeldava perioodi konsolideeritud raamatupidamise aastaaruande auditeerimisel kõige olulisemad. Neid teemasid käsitleti konsolideeritud raamatupidamise aastaaruande auditeerimisel üldiselt ja nende alusel kontrollikoja arvamuse kujundamisel, ning nende teemade kohta kontrollikoda eraldi arvamust ei koosta.

VIII.

ELi bilanss hõlmas 2016. aasta lõpus pensione ja muid töötajate hüvitisi summas 67,2 miljardit eurot. Tegemist on ühe suurima kohustusega bilansis, moodustades ligi kolmandiku 2016. aasta kohustustest kogusummas 234,8 miljardit eurot.

IX.

Suurem osa pensionide ja muude töötajatele makstavate hüvitiste eraldisest (58,7 miljardit eurot) on seotud Euroopa Liidu ametnike ja muude teenistujate pensioniskeemiga (PSEO). Pensionikohustus katab kindlaksmääratud hüvitise, mis on tagatud Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade artikliga 83 ja Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõikega 3. Raamatupidamise aastaaruandes kirjendatud kohustus vastab summale, mis oleks pensioniskeemi lisatud, kui selline oleks loodud, et katta olemasolevad vanaduspensioni kohustused (5). Lisaks vanaduspensionile hõlmab see invaliidsuspensionit ning ELi ametnike leskedele ja orbudele makstavat pensionit. Personalieeskirjade artikli 83 kohaselt makstakse pensioniskeemi järgseid hüvitisi ELi eelarvest, liikmesriigid tagavad ühiselt toetuste maksmise ja ametnikud maksavad ühe kolmandiku pensioniskeemi rahastamisest.

X.

PSEO on ELi ametnike kohustuslik tööandjapensioni skeem, mille alusel kasutatakse töötajate ning nende tööandjaks olevate institutsioonide ja asutuste osamakseid tulevase pensioni rahastamiseks. Skeem on üles ehitatud nii, et see oleks osamaksete määra ja pensioniea kohandamise abil kindlustusmatemaatilises tasakaalus. Pensionikulude pikaajalise prognoosi arvutamiseks kasutatavate parameetrite arv ja mitmekesisus näitab arvutuse kindlustusmatemaatilist olemust. Arvutuse teeb Eurostat igal aastal.

XI.

Auditi käigus hindas kontrollikoda pensionimaksete eraldise kindlustusmatemaatilisi eeldusi ja väärtuse arvestamist. Kontrolliti arvnäitajaid, kindlustusmatemaatilisi parameetreid, eraldise arvutamist ning selle esitamist konsolideeritud bilansis ja konsolideeritud finantsaruannete lisades. Kontrollikoja audit eraldise õiglase väärtuse kohta näitas mõningaid lünki ja ebatäpsusi andmete aluseks olevas esmases andmebaasis, mis ei avalda ELi konsolideeritud raamatupidamise aastaaruandele olulist mõju. Nagu komisjon konsolideeritud finantsaruannete lisas 2.9 märgib, on tal kavas võtta meetmeid, et tõhustada töötajate hüvitiste kohustuse arvutamise korda. Kontrollikoda jätkab protsessi jälgimist.

XII.

Komisjoni hinnangul oli 2016. aasta lõpus selliste kantud rahastamiskõlblike kulude, mis kuuluvad toetusesaajatele väljamaksmisele, kuid mida ei ole veel kajastatud, summa 102 miljardit eurot (2015. aasta lõpus 106 miljardit eurot). Komisjon kajastas need viitkuludena.

XIII.

Kontrollikoda uuris aasta lõpus koostatud prognoosidele kohaldatud metoodikat ja kontrollisüsteeme peamistes peadirektoraatides. Kontrollikoda koostas arvete ja eelmaksete põhjal valimid ning uuris neid elemente, et käsitleda viitkulude väärkajastamise riski. Komisjoni raamatupidamistalituselt küsiti täiendavaid selgitusi rakendatud üldmeetodite ning eriti ühtekuuluvuse valdkonnas programmitöö perioodil 2014–2020 rakendatud uue meetodi kohta.

XIV.

Tehtud töö lubab kontrollikojal järeldada, et konsolideeritud bilansis kajastatud viitkulude kogusumma on peamiste peadirektoraatide puhul õiglaselt esitatud. Mõnes väiksemas peadirektoraadis leiti aga süsteemseid puudusi seoses aasta lõpu kirjetega. Komisjon töötas välja sellekohase tegevuskava.

XV.

Liikmesriikide ametiasutused kannavad osa komisjoni poolt ettemakstavatest vahenditest laenude, omakapitaliinstrumentide või tagatiste vormis rahastamisvahenditesse üle.

XVI.

Perioodi 2007–2013 mitmeaastases finantsraamistikus ei pidanud nimetatud ametiasutused ELi õigusaktide kohaselt kõnealustes vahendites raamatupidamisaruande koostamise ajal sisalduvate summade kohta perioodilisi aruandeid esitama. Sellest tulenevalt koostas komisjon viimase kättesaadava (2015. aasta lõpust pärineva) aruande alusel prognoosi ettemaksete kasutamise kohta, eeldades, et vahendid kasutatakse tegevusperioodi jooksul (algselt kuni 31. detsembrini 2015, kuid hiljem seda pikendati kuni 31. märtsini 2017) ära täies mahus ja ühtlaselt. Kontrollikoda märgib, et ehkki tema hinnangul jääb rahastamisvahendite kasutamine 2016. aastal toetuskõlblikkuse perioodist välja (vt 6. peatüki punktid 6.20 ja 6.21), ei tee komisjon samme nende vahendite tagasinõudmiseks. Seetõttu kajastab andmete esitamine bilansis ja konsolideeritud finantsaruannete lisas 2.5 komisjoni eelnimetatud seisukohta.

XVII.

Perioodi 2014–2020 mitmeaastase finantsraamistiku raames peavad ametiasutused igas väljamaksetaotluses esitama teabe rahastamisvahenditele makstud ettemaksete ja nendest lõplikele toetusesaajatele tehtud väljamaksete kohta. Selle teabe põhjal arvutatakse hinnanguline summa ja kirjendatakse see viimase saadud väljamaksetaotluse ja aasta lõpu vahelisele perioodile.

XVIII.

Kontrollikoda vaatas läbi nimetatud ettemaksete kirjendamise korra ja järeldab, et bilansis esitatud summa on õiglane.

XIX.

Juhtkond vastutab muu teabe eest. Muu teave hõlmab finantsaruandeid selgitavat arutelu ja analüüsi, kuid ei sisalda konsolideeritud raamatupidamise aastaaruannet ega seda käsitlevat kontrollikoja auditiaruannet. Kontrollikoja arvamus konsolideeritud raamatupidamise aastaaruande kohta ei hõlma muud teavet ja kontrollikoda ei esita selle suhtes mingit kinnitust. Konsolideeritud raamatupidamise aastaaruande auditi raames on kontrollikoja ülesanne muu teabega tutvuda ja otsustada, kas see erineb oluliselt konsolideeritud raamatupidamise aastaaruandest või kontrollikoja auditi käigus hangitud teabest, või tundub muul viisil oluliselt väärkajastatud. Kui kontrollikoda otsustab tehtud töö põhjal, et muu teave on oluliselt väärkajastatud, tuleb tal sellest asjaolust aru anda. Kontrollikojal ei ole sellel teemal tähelepanekuid.

XX.

Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 310–325 ja finantsmäärusele vastutab juhtkond rahvusvaheliselt tunnustatud avaliku sektori raamatupidamisstandardite kohase Euroopa Liidu konsolideeritud raamatupidamise aastaaruande koostamise ja esitamise ning raamatupidamise aastaaruande aluseks olevate tehingute seaduslikkuse ja korrektsuse eest. Juhtkonna kohustused hõlmavad finantsaruannete koostamiseks ja esitamiseks vajaliku sisekontrollimehhanismi kavandamist, rakendamist ja käigushoidmist nii, et neis ei esineks pettusest või vigadest tingitud olulist väärkajastamist. Juhtkond vastutab ka selle eest, et finantsaruannetes kajastatud tegevus, finantstehingud ja teave oleks kooskõlas vastavate õigusaktidega. Komisjonil on lõplik vastutus Euroopa Liidu raamatupidamise aastaaruande aluseks olevate tehingute seaduslikkuse ja korrektsuse eest (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 317).

XXI.

Konsolideeritud raamatupidamise aastaaruande koostamisel on juhtkonna ülesanne hinnata ELi vastavust tegevuse jätkuvuse põhimõttele, avaldades tegevuse jätkuvusega seotud küsimused, kui see on asjakohane, ja lähtudes raamatupidamises tegevuse jätkuvuse põhimõttest, välja arvatud juhul, kui juhtkond kavatseb üksuse likvideerida või tegevuse lõpetada, või kui tal puuduvad muud realistlikud alternatiivid.

XXII.

Komisjon vastutab ELi finantsaruandluse üle järelevalve tegemise eest.

XXIII.

Kontrollikoja eesmärk on saada piisav kindlus selle kohta, et Euroopa Liidu konsolideeritud raamatupidamise aastaaruanne ei sisalda olulisi väärkajastamisi ning selle aluseks olevad tehingud on seaduslikud ja korrektsed, ning esitada oma auditi põhjal Euroopa Parlamendile ja nõukogule kinnitav avaldus, mis kinnitab raamatupidamise aastaaruande usaldusväärsust ning selle aluseks olevate tehingute seaduslikkust ja korrektsust. Piisav kindlus on väga suurt tõenäosust tähistav kindlus, kuid see ei taga, et oluline väärkajastamine või nõuete mittejärgimine auditi käigus alati avastatakse. Need võivad tuleneda pettusest või vigadest ja neid peetakse oluliseks siis, kui võib põhjendatult eeldada, et need võivad üksikult või koos mõjutada majandusotsuseid, mida kasutajad konsolideeritud raamatupidamise aastaaruande alusel teevad.

XXIV.

Tulude puhul lähtub kontrollikoda käibemaksul ja kogurahvatulul põhinevate omavahendite auditeerimisel makromajanduslikest agregeeritud andmetest, mida omavahendite arvutamiseks kasutatakse. Seejärel hindab kontrollikoda komisjoni andmetöötlussüsteeme kuni liikmesriikide osamaksete laekumiseni ja nende konsolideeritud raamatupidamise aastaaruandesse kandmiseni. Traditsiooniliste omavahendite auditeerimisel kontrollib kontrollikoda tolliasutuste arvepidamist ja analüüsib tollimaksude voogu kuni summade komisjonile laekumiseni ja raamatupidamisarvestusse kandmiseni.

XXV.

Kulude puhul auditeerib kontrollikoda maksetehinguid, kui kulud on kantud, kirjendatud ja heaks kiidetud. Kõiki makseliike (sealhulgas vara soetamiseks tehtud makseid), välja arvatud ettemaksed, auditeeritakse nende tegemise seisuga. Ettemakseid auditeeritakse siis, kui vahendite saaja on nende korrakohast kasutamist tõendanud ning makseasutus või -institutsioon need kas samal aastal või hiljem tasaarvestuse tegemisega heaks kiitnud.

XXVI.

Kooskõlas rahvusvaheliste auditeerimisstandardite ja kõrgeimate kontrolliasutuste rahvusvaheliste standarditega tugineb kontrollikoda kogu auditi vältel oma professionaalsusele ja kutsealasele skeptitsismile. Kontrollikoja ülesandeks on ka

XXVII.

Kontrollikoda vahetab juhtkonnaga teavet muu hulgas auditi kavandatud ulatuse ja ajakava ning kontrollikoja auditi käigus tehtud oluliste leidude (sh sisekontrolli oluliste puuduste) kohta.

XXVIII.

Komisjoni ja teiste auditeeritavatega arutatavate teemade seast valib kontrollikoda vaatlusaluse perioodi konsolideeritud raamatupidamise aastaaruande auditeerimise seisukohast kõige olulisemad teemad, mida nimetatakse seetõttu peamisteks audititeemadeks. Nimetatud teemasid kirjeldatakse kontrollikoja koostatud audiitori aruandes, välja arvatud juhul, kui teabe avalikustamine on õigusaktiga keelatud, või kui äärmiselt erandlikel juhtudel otsustab kontrollikoda, et teemat ei tohi kontrollikoja aruandes käsitleda, kuna vastasel juhul võib see tõenäoliselt avaliku huviga saadava kasu üles kaaluda.

1.1.

Kontrollikoda on ELi sõltumatu audiitor. Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingule (ELTL) on kontrollikoja ülesanne

1.2.

Kinnitava avalduse aluseks olev kontrollikoja audititöö (mida selgitatakse lisas 1.1 ) täidab otseselt esimest ja teist eelmainitud eesmärki. 3. peatükis ja mõningates poliitikavaldkondades (7) puudutab aastaaruande raames tehtud töö ka kulutuste säästlikkust, tõhusust või tulemuslikkust. Kokkuvõttes annab audititöö ka peamise sisendi finantsalaste õigusaktide ettepanekuid käsitlevate kontrollikoja arvamuste koostamisel.

1.3.

Euroopa Liidu (EL) kulutused on oluline, kuid mitte ainus vahend poliitikaeesmärkide saavutamiseks. Muudeks tähtsateks vahenditeks on õigusloome ning kaupade, teenuste, kapitali ja inimeste liikumine kogu ELi piires. 2016. aastal oli ELi kulutuste summa 136,4 miljardit eurot, (8) mis moodustab 2,0  % liikmesriikide valitsemissektori kogukulutustest ja 0,9  % ELi kogurahvatulust ( selgitus 1.1 ).

1.4.

Kontrollikoja tähelepanekud kehtivad Euroopa Liidu eelarveaasta 2016 konsolideeritud raamatupidamise aastaaruande (9) kohta. Kontrollikoda sai aruande koos peaarvepidaja esitiskirjaga kätte 26. juunil 2017. Raamatupidamise aastaaruandele on lisatud finantsaruandeid selgitav arutelu- ja analüüsiosa (10). Kontrollikoja auditiarvamus nimetatud analüüsi ei hõlma. Kooskõlas auditeerimisstandarditega hindas kontrollikoda aga selle sisu vastavust raamatupidamise aastaaruandes esitatud andmetele.

1.5.

Komisjoni avaldatud raamatupidamise aastaaruande kohaselt oli ELi kohustuste kogumaht 31. detsembri 2016. aasta seisuga 234,8 miljardit eurot ning varade kogumaht 162,7  miljardit eurot. 2016. aasta tulem oli 1,7  miljardit eurot (11).

1.6.

Kontrollikoja auditiga leiti, et raamatupidamise aastaaruandes ei esinenud olulisi väärkajastamisi. Kontrollikoja tähelepanekud ELi vahendite finantsjuhtimise ja eelarve haldamise kohta on esitatud 2. peatükis.

1.7.

Peamised audititeemad (12) on teemad, mis kontrollikoja audiitorite kutsealase otsustuse kohaselt olid praeguse perioodi finantsaruannete auditeerimisel kõige olulisemad. Neid teemasid käsitleti finantsaruannete auditeerimisel üldiselt ja nende alusel kontrollikoja arvamuse kujundamisel, kuid nende teemade kohta kontrollikoda eraldi arvamust ei koosta. Kooskõlas kõrgeimate kontrolliasutuste rahvusvahelise standardiga (ISSAI) 1701 koostab kontrollikoda oma arvamuse osana aruandluse peamiste audititeemade kohta (kinnitava avalduse punktid VII–XVIII).

1.8.

Kontrollikoda uurib ELi kulusid ja tulusid (13) selleks, et hinnata, kas need on kooskõlas kohaldatavate õigus- ja haldusnormidega. Kontrollikoja tulude auditi tulemused esitatakse 4. peatükis ja kulude auditi tulemused 5.–10. peatükis ( selgitus 1.2 ). Kontrollikoja peamised leiud on järgmised:

1.8 ja 1.9.

Seoses ühtekuuluvuspoliitika rahastamisvahenditega (millele on osutatud selgituses 1.2) leiab komisjon, et väljamaksed, mis tehti lõplikele toetusesaajatele kooskõlas lõpetamissuunistega kuni 2017. aasta märtsi lõpuni, jäid kehtestatud rahastamiskõlblikkusperioodi sisse (vt komisjoni vastus punktidele 6.20 ja 6.21).

1.9.

Kontrollikoja üldine hinnanguline veamäär on viimaste aastate veamääraga võrreldes paranenud ( selgitus 1.3 ), kuid ületab endiselt märkimisväärselt kontrollikoja 2 % suuruse olulisuse piirmäära. Ligikaudu pool 2016. aasta kuludest ei olnud siiski olulisel määral vigadest mõjutatud ( selgitus 1.4 ).

1.10.

Kontrollikoja hinnangul on hüvitamisel põhinevate kulude veamäär 4,8  % (2015. aastal 5,2  %), mis tunduvalt ületab 2 % suuruse olulisuse piirmäära ( selgitus 1.4 ). Seda tüüpi kulude puhul esitavad toetusesaajad taotluse ELi vahendite saamiseks, millega neile hüvitatakse nende poolt kantud rahastamiskõlblikud kulud. Sellised maksed hõlmavad teadusuuringute projekte (5. peatükk), koolituskavasid (6. peatükk), regionaalarengu ja maaelu arengu projekte (6. ja 7. peatükk) ning arendusprojekte (9. peatükk). Kulude hüvitamiseks peavad toetusesesaajad esitama teavet, mis tõendab, et nad tegelevad toetuskõlbliku tegevusega ning on teinud kulusid, mille hüvitamist on neil õigus taotleda. Protsessi käigus tuleb neil järgida keerukaid eeskirju, mis reguleerivad seda, mille eest on võimalik hüvitist taotleda (toetuskõlblikkus) ja seda, kuidas korrektselt kulusid kanda (nt avalikud hankemenetlused või riigiabi eeskirjad). See põhjustab vigu, mis mõjutavad kontrollikoja järeldust mitmeaastase finantsraamistiku järgmiste rubriikide kohta: 1a: „Konkurentsivõime“ (punktid 5.28–5.29), 1b: „Ühtekuuluvus“ (punktid 6.38–6.39), 2: „Loodusvarad“ (üldhinnang – punktid 7.32–7.33) ja 4: „Globaalne Euroopa“ (punktid 9.34–9.35).

1.10.

Kontrollikoda on kinnitanud, et projektides, mille puhul kasutatakse lihtsustatud kuluvõimalusi, esineb vähem vigu kui tegelike kulude hüvitamisel. Sel põhjusel on komisjon viimastel aastatel aktiivselt soodustanud nende kasutamist ühtekuuluvuspoliitika ja maaelu arengu valdkonnas. Peale selle vähendab lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamine halduskoormust ning võimaldab korraldusasutustel, makseasutustel ja toetusesaajatel rohkem tulemustele keskenduda, eriti kui lihtsustatud kuluvõimalused põhinevad projekti väljundite või tulemuste saavutamisel.

Riigihanke- ja riigiabieeskirju ei kohaldata ainult ELi kulutuste suhtes. Nendes valdkondades esinevate probleemide lahendamiseks rakendab komisjon koos liikmesriikidega tegevuskavasid (vt komisjoni vastus punktidele 6.15 ja 6.18).

Põllumajanduses on maaelu areng jätkuvalt valdkond, mida tuleks tähelepanelikult jälgida, eelkõige investeerimismeetmete puhul. Kui kontrollisüsteemides avastatakse puudusi, nõuab komisjon süsteemselt liikmesriikidelt parandusmeetmete kavade koostamist ja toetab nende rakendamist. Võttes aga arvesse vajadust hoida seaduslikkuse ja korrektsuse aspektid tasakaalus poliitikaeesmärkide saavutamisega ning pidades ühtlasi silmas rakenduskulusid (juhtimis- ja kontrollikulusid), ei saa täie kindlusega eeldada, et toetusesaajatele tehtavate maksete puhul oleks alla 2 % veamäär mõistlike jõupingutustega saavutatav. Sellest hoolimata võimaldab kulutuste tegemise aastale järgnevatel aastatel liikmesriikide poolt sissenõutavate summade ja komisjoni tehtavate finantskorrektsioonide korrigeerimisvõime saavutada komisjonil kindlustunde seoses ÜPP kulutustega.

Vt ka komisjoni vastus punktidele 1.12 ja 6.7.

1.11.

Kontrollikoja hinnangul on toetusõigustel põhinevate kulude (sh halduskulude) veamäär 1,3  % (2015. aastal 1,9  %, vt selgitus 1.4 ). Seda tüüpi kulude puhul tehakse toetusesaajatele makse, kui nad täidavad teatud tingimused. Maksed hõlmavad üliõpilaste ja teadlaste stipendiume (5. peatükk), põllumajandustootjatele makstavaid otsetoetusi ja põllumajanduse keskkonnameetmeid (7. peatükk) ning palku ja pensione (10. peatükk). Kontrollikoda täheldas edasiminekut kõigis toetusõigustel põhinevate kulude valdkondades ja tema hinnangul on põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste veamäär allpool olulisuse piirmäära.

1.11.

1.12.

Selgitusest 1.5 nähtub, et kõige suurema osa kontrollikoja esitatud 2016. aasta hinnangulisest veamäärast moodustas ühtekuuluvuse valdkond, millele järgnesid loodusvarad, konkurentsivõime ja „Globaalne Euroopa“. Vigade jaotus on sarnane 2015. aasta auditi tulemustega.

1.12.

1.13.

Rubriigi „Konkurentsivõime“ (5. peatükk) hinnanguline veamäär on 4,1  %, mis on väiksem kui 2015. aasta näitaja (4,4  %). Suure osa kulutustest moodustab kulude hüvitamine ning vead peegeldavad üldjoontes rahastamiskõlbmatute kulude erinevaid kategooriaid (eelkõige personalikulud, muud otsekulud ning kaudsed kulud).

1.13.

1.14.

Ühtekuuluvuse valdkonna (6. peatükk) hinnanguline veamäär on 4,8  %, mis on väiksem kui 2015. aasta võrreldav näitaja (5,2  %). Selles valdkonnas moodustavad suurema osa kulutustest hüvitamisel põhinevad kulud. Väljamaksetaotlustes esitatud rahastamiskõlbmatud kulud ja toetuskõlbmatud projektid moodustavad 70 % vigadest.

1.14.

1.15.

Loodusvarade valdkonna (7. peatükk) hinnanguline veamäär on 2,5  %, mis on väiksem kui 2015. aasta näitaja (2,9  %). Enam kui kolm neljandikku valdkonna kulutustest tehakse läbi Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ning ei ole olulisel määral vigadest mõjutatud (1,7  %), maaelu arengu kulutuste puhul leiti aga jätkuvalt suurel määral vigu (4,9  %), eriti mis puudutab hüvitamisel põhinevaid kulutusi. Kontrollikoda ei leidnud olulisel määral vigu põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste kuludes, mis põhinevad toetusõigustel, sest nende suhtes kohaldatakse lihtsustatud maa toetuskõlblikkuse nõudeid ja tõhusat eelkontrollisüsteemi (IACS), mis võimaldab andmebaaside vahel automaatset ristkontrolli teha.

1.15.

Vt ka komisjoni vastus punktidele 1.10 ja 1.12.

1.16.

Rubriigi „Globaalne Euroopa“ (9. peatükk) hinnanguline veamäär on 2,1  %, mis on väiksem kui 2015. aastal (2,8  %). Kaks kolmandikku veamäärast tulenes oluliste tõendavate dokumentide puudumisest ja komisjoni tasaarvestatud vahesummade (14) ülehindamisest.

1.17.

Rubriik „Haldus“ (10. peatükk) ei ole olulisel määral vigadest mõjutatud. Hinnanguline veamäär on 0,2  %, mis on väiksem kui 2015. aastal (0,6  %). Suurema osa valdkonna kuludest moodustavad ELi institutsioonide ja ametite makstavad palgad, pensionid ja hüvitised.

1.18.

Kontrollikoda ei hinda muude kuluvaldkondade, sealhulgas mitmeaastase finantsraamistiku 3. rubriigi veamäärasid (8. peatükk). Kontrollikoja kinnitava avaldusega hõlmatavad kulutused nimetatud valdkondades on kokku 2,8 miljardit eurot (2,2  % kontrollikoja auditiga hõlmatud kulutustest). Neis valdkondades tehtud töö on endiselt asjakohane kontrollikoja 2016. aasta üldiste järelduste jaoks.

1.19.

Suurima osa hinnangulisest veamäärast moodustavad jätkuvalt kulude hüvitamiskavadega seotud rahastamiskõlblikkuse vead:

1.19.

Lihtsustamine on kõige tõhusam viis nii vigade tegemise ohu kui ka kulude ja kontrollikoormuse vähendamiseks. Püsivalt kõrge veamääraga programmide puhul võtab komisjon pidevalt nii ennetavaid kui ka parandusmeetmeid vigade algpõhjuste ja nende mõju kõrvaldamiseks. Täpsemad üksikasjad on esitatud komisjoni teatises „Vigade esinemise algpõhjused ja võetud meetmed (vastavalt finantsmääruse artikli 32 lõikele 5)“ (COM(2017) 124, 28.2.2017).

1.20.

Kontrollikoja hinnangulisel veamääral eri kuluvaldkondades on tunduvalt suurem seos makse tegemise aluse (st hüvitamine või toetusõigus) kui eelarve täitmise viisiga (15). Kontrollikoda leidis kõige rohkem vigu ühtekuuluvuse (eelarve täitmine koostöös liikmesriikidega) ja konkurentsivõime (eelarvet täidab komisjon otse ja volitatud üksuste kaudu kaudselt) valdkondades. Mõlemas nimetatud valdkonnas toimub rahastamine põhiliselt kulude hüvitamise alusel ( selgitus 1.7 ).

1.21.

2016. aastal on koostöös liikmesriikidega hallatavate kulude kui terviku hinnanguline veamäär 3,3  % (2015. aastal 4,3  %), ja muul viisil hallatavate tegevuskulude veamäär samuti 3,3  % (2015. aastal 4,2  %) (16). Halduskulude hinnanguline veamäär on 0,2  % (2015. aastal 0,6  %).

1.22.

Kõik komisjoni peadirektoraadid koostavad aasta tegevusaruande. See sisaldab avaldust, milles peadirektor kinnitab, et aruanne annab finantsinformatsioonist õige ülevaate, ning et peadirektori vastutusalas tehtud tehingud on seaduslikud ja korrektsed. Samuti antakse neis ülevaade peamiste poliitikaeesmärkide saavutamise (käsitletakse punktides 3.5 ja 3.18–3.32) ja peadirektori poolt volinikele esitatava juhtimisaruande kohta.

1.22.

1.23.

Sel aastal hindasid kõik peadirektoraadid esmakordselt „asjaomaste kulude“ veamäära. Asjaomaste kulude määratlus (17) on kooskõlas kontrollikoja alustehingute määratlusega ( lisa 1.1 punkt 10).

1.24.

Pärast „lõpetamise seisuga veariski sisaldava summa“ mõiste kasutuselevõtmist 2015. aasta haldus- ja tulemusaruandes lisasid peadirektoraadid vastava teabe oma aasta tegevusaruannetesse. Komisjon keskendus mitmeaastaste korrektsioonimehhanismide mõjule, mis langetab komisjoni hinnangulist veamäära.

1.24.

1.25.

Mis puudutab seaduslikkuse ja korrektsuse näitajaid, siis on aasta tegevusaruannetes avaldatud arvandmed makse tegemise seisuga veariski sisaldavate summade kohta kontrollikoja hinnangulise veamääraga üldiselt kooskõlas ( selgitus 1.8 ) (18).

1.25.

1.26.

Kontrollikoda leidis, et peadirektoraadid kasutasid mitmeaastase finantsraamistiku ühe ja sama rubriigi raames veamäära ja veariski sisaldavate summade hindamiseks erinevaid meetodeid (19). Samuti leiti, et auditeerimisasutuste töös, mis puudutas perioodi 2014–2020 kulutuste kontrollimist, esines metoodikaalaseid riske (20). Lisaks tuvastas kontrollikoda, et komisjon pidi makseasutuste esitatud kontrollistatistikas olulisi kohandusi tegema (21).

1.26.

Palun vt ka komisjoni vastus punktidele 6.33 ja 6.34.

1.27.

Komisjoni arvutatud 2016. aasta üldine veamäär makse tegemise ajal, mis on esitatud aasta haldus- ja tulemusaruandes, ületab olulisuse piirmäära, olles 2,1 –2,6  % (2015. aastal 2,3 –3,1  %). Kontrollikoja hinnanguline veamäär on 3,1  % (2015. aastal 3,8  %).

1.27.

1.28.

2016. aasta finantsaruannete arutelu- ja analüüsidokumendi kohaselt on rakendatud finantskorrektsioonide ja sissenõudmiste kogusumma 3,4 miljardit eurot. Selgituses 1.9 on näidatud kajastatud summade jagunemine kuluvaldkondade kaupa ja see, millises rahastamistsükli etapis komisjon parandusmeetmeid võttis (deklareerimine / heakskiitmine / eelarvest makse tegemine).

1.28.

1.29.

2016. aastal kirjendas komisjon makseallika juures enne kulude heakskiitmist 0,6 miljardi euro suuruses summas korrektsioone ja sissenõudmisi. Nende tegemiseks arvatakse rahastamiskõlbmatud summad väljamaksetaotlustest maha enne vastava makse tegemist ELi eelarvest (seega ei sisaldu mahaarvatud summad kontrollikoja auditeeritavas andmekogumis, sest testimiseks valitavad tehingud võetakse komisjoni poolt heakskiidetud maksete hulgast). Sellised sissenõudmised (0,4 miljardit eurot) moodustasid 2016. aastal üle nelja viiendiku otseselt ja kaudselt täidetava eelarvega valdkondades võetud parandusmeetmetest.

1.29.

1.30.

Ülejäänud 2,8 miljardit eurot oli seotud väljamaksetaotlustega, mis komisjon oli juba heaks kiitnud (ja sisaldus seega kontrollikoja auditeeritud maksete andmekogumis). Sellest summast:

a)

puudutab loodusvarade valdkonnas ligikaudu 2 miljardit eurot põllumajanduse vastavusotsuseid, mille komisjon kirjendas sihtotstarbelise tuluna, millega rahastatakse põllumajanduse kulutusi;

b)

vastab ühtekuuluvuse valdkonnas ligikaudu 0,6 miljardit eurot eelnevalt heakskiidetud projektide või kulude hüvitamise taotluste tühistamisele ja asendamisele uute projektide või kuludega liikmesriigi poolt. Sellise tühistamise tulemusel ei kanta vahendeid ELi eelarvesse tagasi (23);

b)

Õigusaktidega on liikmesriikidele ette nähtud võimalus alusetud kulud tühistada ja asendada need uute, korrektsete kuludega. Sellega kaitstakse ELi eelarvet, lähtudes põhimõttest, et eelarve täitmisel koostöös liikmesriikidega vastutavad rikkumiste avastamise ja vajaduse korral finantskorrektsioonide tegemise eest esmalt liikmesriigid.

c)

on ligikaudu 0,1 miljardit eurot seotud pärast makse tegemist tagasi saadud summadega otseselt ja kaudselt täidetava eelarvega valdkondades (peamiselt konkurentsivõime ja „Globaalne Euroopa“).

1.31.

Komisjon ja liikmesriigid võivad korrektsioone ja sissenõudmisi rakendada mitmel eri viisil, järgides finantsmääruses sätestatud korda (24):

a)

põhjendamatult kulutatud summad: korrektsioon tehakse vastavalt vigase tehinguga hõlmatud summa suurusele (individuaalsed korrektsioonid);

b)

tehingute esinduslikus valimis esinevad püsivead: tulemused ekstrapoleeritakse kogu andmekogumile (ekstrapoleeritud korrektsioonid);

c)

süsteemi puudused, mille puhul ei ole finantsmõju eelarvele võimalik täpselt kindlaks teha: kohaldatakse iga olukorra suhtes valdkondlikes suunistes kehtestatud määra (kindlamääralised korrektsioonid).

c)

Kindlamääralisi korrektsioone kasutatakse siis, kui esineb põhjendatud risk, et süsteemis kindlaks tehtud puudused on rahaliselt mõjutanud ELi eelarvet, ent proportsionaalsete jõupingutustega ei ole võimalik rahalist kahju täpsemalt kindlaks teha. Neid kohaldatakse eesmärgiga kõrvaldada süsteemi puudused ja seotud risk ELi eelarvele ning selle tulemusena parandatakse nendega ka individuaalseid rikkumisi.

1.32.

Veamäära hindamisel ei käsitle kontrollikoda veana paljusid olukordi, kus komisjon ja liikmesriigid korrektsioone ja sissenõudmisi rakendavad ning nendest teavitavad:

a)

kindlamääralisi korrektsioone rakendatakse pigem süsteemsete puuduste kõrvaldamiseks kui õigusnormide rikkumise üksikjuhtumite lahendamiseks. Süsteemsed puudused viitavad õigusnormide vastaselt tehtud kuludele, kuid alati ei ole võimalik kindlaks teha seost puuduste ning kontrollikoja leitud ja hinnangulises veamääras kvantifitseeritud õigusnormide vastaselt tehtud makse vahel;

a)

Komisjon kaitseb ELi eelarvet õigusnormide vastaselt tehtud kulude eest. Kui täpset summat ei ole proportsionaalsete jõupingutustega võimalik konkreetselt kindlaks määrata, siis võib komisjon selle kohustuse täitmiseks kohaldada ekstrapoleeritud või kindlamääralisi korrektsioone. Kindlamääralised korrektsioonid on liikmesriikide jaoks tugev ajend parandada oma juhtimis- ja kontrollisüsteeme.

b)

mõningad juhtumid, mida komisjon liigitab vigadeks, mille alusel korrektsioone teha, ei ole kontrollikoja jaoks (kvantifitseeritavad) vead. Näiteks tähtaja mittejärgimine, andmete mitteavalikustamine ja nõuetele vastavuse tingimuste mittetäitmine ei avalda kontrollikoja veamäärale mõju.

b)

Komisjon märgib, et tema hinnangulisse korrigeerimisvõimesse ei ole hõlmatud nõuetele vastavuse tingimuste mittetäitmise tõttu tehtud korrektsioonid.

1.33.

Kontrollikoda püüab arvesse võtta liikmesriikide ja komisjoni parandusmeetmeid, mis võeti enne kontrollikoja kontrolli. Kontrollikoda kontrollib, kas korrektsioonid (mis hõlmavad ka alusetult makstud summade toetusesaajatelt tagasi nõudmist ja projekti tasandil tehtud korrektsioone) on ellu viidud, ning kohandab vajaduse korral hinnangulist veamäära. Parandusmeetmete mõju on aga sõltuvalt kuluvaldkondadest ja parandusmeetmete iseloomust väga erinev.

1.34.

2016. aasta valimis puudutasid komisjoni ja liikmesriikide ametiasutuste võetud parandusmeetmed otseselt 41 tehingut ja mõjutasid nende kohta arvutatud veamäära. Need meetmed vähendasid kontrollikoja hinnangulist veamäära 1,2 protsendipunkti võrra (2015. aastal 0,5  protsendipunkti võrra). Parandusmeetmetega hõlmatud tehingute arv ja mõju hinnangulisele veamäärale küll muutusid, ent see ei näita veel nende mõjususe paranemist või halvenemist, kuna meetmed puudutavad vaid suhteliselt väikest osa valimist ja seetõttu on loomulik ka arvnäitajate teatav kõikumine eri aastatel.

1.34.

1.35.

Kontrollikoda edastab kas oma audititöö (sh tulemusauditite) käigus leitud või talle otseselt edastatud teabe alusel tuvastatud pettusekahtluse juhtumid Euroopa Pettustevastasele Ametile (OLAF) esialgseks analüüsiks ja võimalikuks uurimiseks. Kontrollikoda ei saa kommenteerida ei üksikuid juhtumeid ega OLAFilt nende kohta saadud vastuseid. 2016. aastal

—

hindas kontrollikoda aastaaruande aluseks oleva audititöö käigus ligikaudu 1 000 tehingu seaduslikkust ja korrektsust ning koostas 36 eriaruannet;

—

edastas kontrollikoda OLAFile 11 auditite käigus leitud pettusekahtlusega juhtumit (2015. aastal 27), samuti viis avalikkuselt saadud teabel põhinevat juhtumit (2015. aastal 15);

—

pettusekahtluse juhtumid puudutasid kõige sagedamini rahastamiskõlblikkuse kriteeriumide täitmiseks vajalike tingimuste kunstlikku tekitamist, kaupade tarnimata või teenuste osutamata jätmist ja rahastamiskõlblikkuse kriteeriumidele mittevastavate kulude deklareerimist. Neile järgnesid huvide konfliktid ja muud riigiabi eeskirjade rikkumised.

1.36.

31. detsembriks 2016 oli kontrollikoja poolt aastatel 2010–2016 OLAFile edastatud pettusekahtluse juhtumitest 67 suhtes uurimist alustatud, millest 16 oli veel pooleli. OLAF teatas kontrollikojale, et 51-st lõpetatud uurimisest 28 suhtes esitati soovitus raha tagasi nõuda ja kaaluda kohtumenetluse algatamist või lõpetati seetõttu, et komisjon või riiklikud ametiasutused olid juba meetmeid võtnud. 31. detsembri 2016. aasta seisuga oli OLAFi teatel juhtumite kohta esitatud soovitusi raha tagasi nõuda kogusummas 247 miljonit eurot. Neil kordadel, kui OLAF juhtumi uurimise lõpetas ilma soovituseta edasisi meetmeid võtta, oli OLAFi kõige sagedasem järeldus, et puuduvad tõendid ELi finants- või muid huve kahjustava pettuse toimepanemisest.

1.37.

Käesoleva peatüki peamine ülesanne on toetada kinnitavas avalduses esitatud auditiarvamust.

1.38.

Kontrollikoja auditi tulemused näitavad, et paaril viimasel aastal on tehtud edusamme. Kontrollikoda teeb järelduse, et toetusõigustel põhinevad kulud ei ole olulisel määral vigadest mõjutatud ning hüvitamisel põhinevad kulud on olulisel määral vigadest mõjutatud. Selle põhjal järeldab kontrollikoda, et vead ei ole läbiva iseloomuga.

2.1.

Käesolevas peatükis esitatakse kontrollikoja tähelepanekud ELi eelarvehalduse ja finantsjuhtimise kohta 2016. aastal ning tuuakse välja tulevaste eelarvete peamised ohud ja probleemid.

2.2.

Aasta eelarve peab järgima perioodi 2014–2020 mitmeaastases finantsraamistikus seatud kulukohustuste ja maksete assigneeringute ülemmäärasid  (1), mille raames võib EL perioodil 2014–2020 jooksevhindades kulukohustusi võtta kuni 1 087,2  miljardi euro väärtuses ja teha makseid kuni 1 025,4  miljardi euro väärtuses (2). Aasta kulukohustuste ja maksete assigneeringud (3) peavad jääma alla omavahendeid käsitleva otsusega kehtestatud piiri (4).

2.3.

Komisjon esitas praeguse mitmeaastase finantsraamistiku rakendamise vahehindamise, millele lisati mitu seadusandlikku ettepanekut. Osa käesolevast peatükist tugineb kontrollikoja poolt kõnealuste seadusandlike ettepanekute suhtes varem väljendatud seisukohtadele, mis on asjakohased järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ettepaneku jaoks (5).

2.4.

Eelarveassigneeringutest tehtud maksete summa oli 13,7  miljardit eurot väiksem kui esialgses vastuvõetud eelarves kasutada olnud assigneeringute summa (130,2  miljardit eurot võimalikust 143,9  miljardist eurost (6) ehk 90,5  % kasutada olnud kogusummast) (vt  selgitus 2.1 ).

2.5.

Maksete assigneeringute täitmise madal määr tulenes eelkõige asjaolust, et liikmesriikide ametiasutused esitasid Euroopa struktuuri ja investeerimisfondidele (ESI) vähem taotlusi, kui eeldati. See tulenes viivitustest programmide rakendamisel praeguse mitmeaastase finantsraamistiku esimestel aastatel. Komisjon on viivitusi põhjendanud järgmiste asjaoludega (7):

a)

perioodi 2007–2013 programmide rakendamise oluline hilinemine;

b)

perioodi 2014–2020 programmide ELi õiguslike aluste hiline vastuvõtmine (8);

c)

viivitused liikmesriikides ELi vahendite haldamise eest vastutavate riiklike ametiasutuste loomisel ja neist ELi teavitamisel;

d)

uue perioodi programmide ja projektide eeskirjades tehtud muudatustega kohanemiseks vajalik aeg;

e)

lisa-aasta andmine liikmesriikidele perioodil 2014–2020 kulukohustuste alusel maksete tegemiseks („n+3 reegel“) (9).

2.6.

Nagu komisjon märkis, (10) hilines Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmide rakendamine mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 esimesel kolmel aastal rohkem kui perioodi 2007–2013 struktuuri- ja ühtekuuluvusfondi programmide käivitamine.

2.7.

Aasta jooksul laekunud maksetaotluste vähese hulga tõttu muutsid eelarvepädevad institutsioonid 2016. aasta eelarvet, et maksete assigneeringuid 7,3 miljardi euro võrra vähendada (11). Isegi pärast vähendamist tingis maksetaotluste väike arv suurima ülejäägi alates 2002. aastast – 6,4 miljardit eurot (12) (2015. aastal 1,3 miljardit eurot).

2.8.

Perioodi 2014–2020 mitmeaastasel finantsraamistikul on mitu vahendit, mille abil eelarve täitmist lihtsustada ja raha reservis hoida. Neist kõige olulisemad on:

a)

maksete koguvaru, mis mitmeaastase finantsraamistiku artikli 5 alusel võimaldab kasutamata maksete assigneeringute ülekandmist järgmistesse aastatesse, tingimusel, et mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäära ei ületata. Seega võib punktis 2.4 nimetatud 13,7  miljardi euro suuruse summa, mis jäi 2016. aastal kasutamata, järgmistel aastatel kasutamiseks edasi kanda. Mitmeaastases finantsraamistikus ette nähtud ülemmäär kasutamata maksete assigneeringute ülekandmiseks aastatesse 2018–2020, mis on esitatud 2011. aasta hindades, on 31 miljardit eurot (2018. aastal 7 miljardit eurot; 2019. aastal 11 miljardit eurot; 2020. aastal 13 miljardit eurot);

b)

neli erivahendit (13) ettenägematutele asjaoludele ja muutuvatele prioriteetidele reageerimiseks. Komisjoni 2016. aasta vahehindamise (14) kohaselt oli kuni 2020. aastani kasutada olev kogusumma 7,4  miljardit eurot. Avalduse kohaselt, mille nõukogu esitas mitmeaastase finantsraamistiku vahehindamise ajal, (15) otsustavad eelarvepädevad institutsioonid juhtumipõhiselt, kas erivahenditega seotud makseid arvestatakse lisaks ülemmääradele;

c)

ettenägemata kulude varu, (16) mis moodustab kuni 0,03  % liidu kogurahvatulust (ca4,5 miljardit eurot). See võimaldab viimase abinõuna reageerida ettenägematule olukorrale ning paigutada vahendeid ümber aastate ja rubriikide vahel, tingimusel, et mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäära ei ületata. Varu kasutati maksete assigneeringuteks 2014. aastal, et need aastate 2017–2020 assigneeringutega tasaarvestada. Kulukohustuste assigneeringute puhul kasutati ettenägemata kulude varu 2016. ja 2017. aastal 2,1  miljardi euro ümberpaigutamiseks teistest mitmeaastase finantsraamistiku rubriikidest 3. ja 4. rubriiki, et reageerida pagulaskriisile (17);

d)

kulukohustuste koguvaru, (18) mis võimaldab kasutamata kulukohustuste assigneeringud järgmistesse aastatesse üle kanda, kuid ainult majanduskasvu ja tööhõive, eriti noorte tööhõive suurendamisega seotud eesmärkideks. Peaaegu kõik 2014. ja 2015. aasta kulukohustuste koguvaru vahendid (1,8 miljardit eurot 2 miljardist eurost (19)) on eraldatud EFSI-le.

2.9.

Need vahendid on kasutusele võetud hädaolukordadele reageerimiseks ja võimaldavad teatavat paindlikkust ELi eelarvesüsteemi kontekstis, mis on mõeldud pikaajaliste ELi kuluprogrammide prognoositavaks rahastamiseks. Et aga ELi kuluprogramme rakendati mitmeaastase finantsraamistiku perioodi 2014–2020 esimestel aastatel hilinemisega, mis kavatsetakse tasa teha perioodi järelejäänud aastate jooksul, ei pruugi mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärad olla piisavalt paindlikud, et rahastada ELi reageerimist ettenägematutele sündmustele, mis võivad veel enne praeguse perioodi lõppu aset leida.

2.9.

2.10.

Lisaks eeltoodud varude kasutamisele võib nõukogu ühehäälse otsusega mitmeaastase finantsraamistiku määruses toodud assigneeringute ülemmäärasid muuta (20).

2.11.

2016. aastal võttis EL kulukohustusi summas 155,2  miljardit eurot, mis moodustab selleks kasutada olnud 156,1  miljardist eurost 99,4  % (21) (välja arvatud sihtotstarbeline tulu).

2.12.

Kulukohustuste assigneeringute peaaegu täies mahus ärakasutamise ja maksete kavandatust väiksema mahu tõttu täitmata kulukohustuste summa 2014. aastal kõigepealt vähenes ja suurenes seejärel 2015. ja 2016. aastal 238,8 miljardi euroni, mis on kõigi aegade suurim summa (vt  selgitus 2.9 ). Summa peaks 2017. aastal veelgi suurenema, sest 2017. aasta eelarves on kulukohustuste assigneeringuid ette nähtud 157,9  miljardi euro väärtuses ja maksete assigneeringuid 134,4  miljardi euro väärtuses, mis tähendab täitmata kulukohustuste summa suurenemist kuni 23,5 miljardi euro võrra.

2.13.

Selline täitmata kulukohustuste summa tuleneb kulukohustuste ja nende alusel seni tehtud maksete kumulatiivsest vahest, millest on maha arvatud vabastatud kulukohustused. Vabastatud kulukohustused moodustasid suhteliselt väikese osa perioodi 2007–2016 kulukohustustest (27 miljardit eurot 1 446 miljardi euro suurusest kogusummast ehk 1,9  %).

2.14.

Lõviosa täitmata kulukohustustest on ette nähtud mitmeaastaste kuluprogrammide jaoks, mille puhul võib kulukohustuse võtmisest kuni vastava makse tegemiseni aega kuluda üle aasta, ja tihtipeale kulub selleks kuni kolm aastat. 2016. aasta arvandmete põhjal oli täitmata kulukohustuste summa aasta lõpu seisuga 72 % suurem kui 2007. aastal, mis vastab 2,9  aasta maksetele (22) (2007. aastal 2,2  aastat). Selline täitmata kulukohustuste kasv võib tulevikus rahastamisprobleeme põhjustada (vt punktid 2.32–2.39).

2.14.

2.15.

Lisaks täitmata kulukohustustele oli ELi eelarves arvukalt olulisi pikaajalisi kohustusi, tagatisi ja juriidilisi kohustusi, mis olid 2016. aasta lõpus täitmata.

2.16.

ELi suurim pikaajaline kohustus on töötajate pensionideks ette nähtud 67,2 miljardit eurot (2015. aastal 63,8 miljardit eurot). Ehkki ELi töötajad maksavad pensionimakseid, käsitletakse neid makseid ELi eelarve üldtulu osana ja kohustust ei saldeerita ühegi konkreetse varaga.

2.17.

Viimastel aastatel on EL kasutanud eelarvet järjest rohkem laenude ja rahastamisvahendite tagamiseks (vt selgitus 2.2 ). Need on tingimuslikud kohustused, mis avaldatakse ELi raamatupidamise aastaaruandes (23). Eelarvest tehtavate maksete assigneeringute määra ja omavahendeid käsitleva otsuse alusel lubatud ülemmäära vahele tuleb jätta vahe, et neid tagatisi katta, kui selleks peaks vajadus tekkima.

(*)

Riskipositsioon seisuga 31. detsember 2016 hõlmab üksnes lõplikele toetusesaajatele makstud summasid. Veel 17,5 miljardit eurot oli 2016. aasta lõpus lepingutega kaetud, kuid mitte veel välja makstud (9 miljardit eurot välislaenude andmise volituse tagatise, 6,9 miljardit eurot EFSI tagatise ning 1,6 miljardit eurot MFA ja Euratomi laenude finantsabi raames).

(1)

Vt ELi eelarveaasta 2016 konsolideeritud raamatupidamise aastaaruande („ELi 2016. aasta raamatupidamise aastaaruanne“) lisa 4.1.1.

(2)

Vt ELi 2016. aasta raamatupidamise aastaaruande lisa 4.1.2.

(3)

Vt ELi 2016. aasta raamatupidamise aastaaruande lisa 4.1.3.

2.18.

ELi eelarves on eelarveliste tagatiste katmiseks kaks fondi: välistegevuse tagatisfond, mille varade väärtus on 2,3  miljardit eurot, ja EFSI tagatisfond, mille varade väärtus oli 2016. aasta lõpus 1 miljard eurot, (24) mis suureneb 2022. aastaks 8 miljardi euroni. Samuti on ette nähtud eraldis tagatiste eeldatava kahjumi katmiseks, mille suurus oli 2016. aasta lõpus 0,9  miljardit eurot, (25) pärast seda, kui aasta jooksul oli eraldisi (sh Süürias antavate laenude katteks) lisatud summas 0,5  miljardit eurot. Seoses liikmesriikidele antava finantstoetuse tagatistega võib kõik tekkivad kohustused katta assigneeringutest, mis jäävad väljapoole mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäära, (26) kuid need tuleb välja maksta ELi eelarvest.

2.19.

Komisjon on teinud ettepaneku ühise eraldisfondi loomiseks, et katta rahastamisvahenditest, eelarvelistest tagatistest ja finantsabist tulenevad finantskohustused (27).

2.20.

Märkimisväärne oli ka täitmata eelarveliste kulukohustustega katmata pikaajaliste juriidiliste kohustuste summa – aasta lõpu seisuga 22 miljardit eurot (28) (vt selgitus 2.3 ). See makstakse välja järgmiste aastate eelarvetest.

2.21.

ELi eelarvetoetust saavate rahastamisvahendite kasutamine on järjest hoogustunud (vt selgitus 2.4 ) ja see jätkub kavakohaselt kuni 2020. aastani. Hoolikas juhtimine on vajalik olemasolevate vahendite tulemusliku, tõhusa ja säästliku kasutamise tagamiseks, samuti selle tagamiseks, et mis tahes muudatusi tehakse üksnes mõju põhjaliku hindamise alusel.

2.21.

Kui kavandatakse muudatusi, siis peaks eelhindamises kasutama ka eelmistest sarnastest rahastamisvahenditest saadud kogemuste analüüsi.

Keskselt hallatavate rahastamisvahendite puhul nähakse asjakohaste õiguslike alustega ette vahekokkuvõtted või -hindamised.

Kõigi selliste rahastamisvahendite vahekokkuvõtete puhul tagab komisjon, et need käsitlevad saadud õppetunde ning kõigi oluliste sotsiaalmajanduslike muudatuste mõju rahastamisvahendi sisule ja vastavale sissemaksele ELi eelarvest.

2.22.

EFSI jätkab kasvamist ja on muutumas üheks olulisemaks rahastamisallikaks (29). 2016. aasta lõpuks oli EIP grupp EFSI jaoks lepinguid sõlminud 21,3 miljardi euro väärtuses (30). EFSI investeerimisperiood ei ole veel lõppenud; selgituses 2.5 on näidatud EFSI rahastamise jaotus liikmesriikide kaupa kuni 2016. aasta lõpuni.

2.22.

2.23.

EFSI on liikmesriikidele suunatud uus tsentraliseeritud innovatiivne vahend investeeringute toetamiseks ELis. EFSI juhtimiskorra alusel on rakendusvolitused delegeeritud EIP-le ning avaliku järelevalve ulatus on väiksem kui teiste ELi eelarvest toetatavate vahendite puhul, nagu näidatud selgituses 2.8 .

2.23.

2.24.

Arvestades, et ESI fondid moodustavad mõnes liikmesriigis märkimisväärse osa valitsemissektori üldkuludest, on oluline märkida, et üheksas liikmesriigis moodustavad ESI fondide täitmata kulukohustused üle 15 % valitsemissektori üldkuludest 2016. aastal (vt  selgitus 2.6 ).

2.25.

Arvestades, et suur osa perioodi 2014–2020 mitmeaastase finantsraamistiku kulukohustuste assigneeringutest on veel kasutamata, võib liikmesriikides, kus ESI fondid moodustavad märkimisväärse osa valitsemissektori üldkuludest, osutuda keeruliseks leida piisavalt kvaliteetseid projekte, millele eraldada olemasolevad ELi vahendid või mida kaasrahastada.

2.25.

2.26.

Mõnes liikmesriigis moodustavad ELi eelarvest makstavad summad igal aastal olulise osa kapitaliinvesteeringutest. See tähendab, et kõnealuste maksete suurus ja maksmise aeg võib avaldada suurt makromajanduslikku mõju näiteks investeeringutele, majanduskasvule ja tööhõivele. Sellist mõju tuleb ELi eelarve tulevaste kulude kavandamisel asjakohaselt arvesse võtta (vt selgitus 2.7 ) (31).

(***)

Horvaatia ühines ELiga 2013. aastal.

2.27.

Üks peamisi finantsjuhtimisega seotud ülesandeid 2016. aastal oli ressursside mobiliseerimine pagulaskriisi lahendamiseks ja rändajate integreerimiseks, sealhulgas erakorralise toetuse andmiseks ELi-siseselt. ELi rahaline toetus on hõlmanud rahastamise suurendamist mõningates olemasolevates valdkondades, uute rahastamisvahendite loomist ja kolmandate poolte täiendava osaluse kaasamist (32).

2.28.

Komisjon ei teatanud 2016. aastal pagulaskriisi ja rändajate integreerimise jaoks mobiliseeritud vahendite kogusummat ja seda on keeruline hinnata. Nagu paljudel juhtudel, moodustavad need vahendid vaid osa asjaomastele poliitikavaldkondadele eraldatud eelarvelistest assigneeringutest. Ehkki komisjon annab aru iga vahendi kohta eraldi, peaks ta kogusumma väljaarvutamiseks kasutusele võtma spetsiaalse aruandlusstruktuuri.

2.28.

Komisjon analüüsib olemasolevate aruannete võimalikku konsolideerimist selleks, et saada põhjalikku teavet pagulaste ja rändega seotud kuludest.

2.29.

ELi eelarve on aastate jooksul oluliselt arenenud ja sellele on lisandunud arvukalt teisi mehhanisme ELi poliitikavaldkondade rahastamiseks. Areng on tõukunud vajadusest leida täiendavaid vahendeid, et toime tulla uute ülesannetega, nagu finantskriis, kliimameetmed, ränne ja pagulased, ning kasutada olemasolevaid vahendeid tõhusamalt ja innovatiivselt, näiteks laenudeks, tagatisteks ja omakapitaliinvesteeringuteks.

2.29–2.31.

ELi praeguse finantsstruktuuri abil on võimalik uute prioriteetide tarbeks fonde mobiliseerida ja teha vähemaga rohkem. ELi eelarve ei ole ainus vahend ELi poliitika rahastamiseks. Siiski hõlmab ELi raamatupidamisarvestus kõiki instrumente ja konsolideerib kõiki ameteid, mis mõjutavad ELi eelarvet. ELi raamatupidamisarvestust auditeerib Euroopa Kontrollikoda. Mõned mehhanismid loodi euroala kriisile reageerimise tarbeks ning on valitsustevahelised. Sel põhjusel asuvad need väljaspool ELi üldeelarve raamistikku. Muud vahendid, näiteks Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond ja Euroopa Investeerimisfond on osa ELi eelarve traditsioonilisematest tulemuste saavutamise mehhanismidest, suurendades selle ulatust ja mõju.

Kõik uusi rahastamismehhanisme haldavad organid esitavad igal aastal rahastamisaruande ja välisaudiitori arvamuse. Lisaks esitatakse aruandekohustuse täitmiseks ja läbipaistvuse tarbeks ka eriaruandeid, näiteks rahastamisvahendite, usaldusfondide ja Türgi pagulasrahastu kohta.

Komisjon võttis vastu aruteludokumendi, milles käsitletakse ELi rahaliste vahendite haldamist tulevikus ning milles selgitatakse ELi praegust finantsstruktuuri. See teema on järgmise mitmeaastase finantsraamistiku oluline osa.

2.30.

Sellest tulenevalt on ELi poliitikavaldkondade rakendamise rahastamises osalevate üksuste ja vahendite arv oluliselt suurenenud, mis on tekitanud ELi eelarve ümber keerulise menetluste rägastiku (vt selgitus 2.8 ).

2.31.

ELi eelarve on ühtne mehhanism, mille suhtes kohaldatakse erieeskirju. See aitab täita aruandekohustust ja tagada läbipaistvuse kontrollikoja sidusrühmade, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu jaoks. Teiste rahastamismehhanismide järjest sagedasem kasutamine ELi poliitika elluviimiseks lisaks ELi eelarvele võib aruandekohustuse täitmist ja läbipaistvust kahjustada, sest aruandlus-, auditi- ja avaliku järelevalve kord ei ole ühtlustatud. Näiteks hõlmab kontrollikoja audititöö ja aruandlus ainult osa rahastamisvahenditest, mis piirab avaliku järelevalve ulatust. Kontrollikoja hinnangul komplitseerib praegune kord tulemuslikku haldamist, auditeerimist, järelevalvet ja aruandlust ning kodanikele ELi kuludest ja tuludest asjakohase ülevaate andmist.

(1)

Sh juriidilised kohustused, mis ei ole veel eelarveliste kulukohustuste assigneeringutega kaetud: Euroopa ühendamise rahastu, Copernicus, ITER, Galileo, kalanduskokkulepped jm.

(2)

VKEde algatust haldab EIP liikmesriikide nimel koostöös komisjoniga; muid rahastamisvahendeid haldab EIP komisjoni nimel volitatud üksusena.

(3)

Otsuseid tegev organ on juhatus/haldusnõukogu, kuhu kuulub liikmeid kõigist liikmesriikidest.

(4)

Haldab EIP komisjoni nimel volitatud üksusena.

(5)

Fonde ja tegevusi rakendavad liikmesriigid.

(6)

Otsuseid tegev organ on juhatus/haldusnõukogu, kuhu kuulub liikmesriikide ja muude sidusrühmade esindajaid. Kõik liikmesriigid ei ole igas nõukogus esindatud.

(7)

Eelarvepädevad institutsioonid vastutavad üksnes selle segarahastute eelarve osa täitmisele heakskiidu andmise eest, mida rahastatakse ELi üldeelarvest.

(8)

Arengukoostöö rahastamisvahendid: naabruspoliitika rahastamisvahend, Kesk-Aasia investeerimisrahastu ja Aasia investeerimisrahastu, Ladina-Ameerika investeerimisrahastu.

(9)

Rahastatakse kommertspankade poolt. Nõukogu koosneb kõigi liikmesriikide esindajatest.

(10)

Kontrollikoda auditeerib üksnes selliseid tehinguid, mis tagatakse ELi üldeelarvest.

(11)

Nõukogule esitatakse eelarve täitmise aruanne – eelarve täitmisele annavad heakskiidu ametite haldusnõukogud. Komisjon võib ELi nimel ametite projektides osaleda. Rahastamise eest vastutavad iga ameti liikmesriigid. Ametite üldise töökorralduse ja toimimise eest vastutab liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja.

(12)

Valitsustevaheline üksus.

(13)

Kontrollikoja auditeerimisvolitused piirduvad EKP juhtimise efektiivsuse kontrollimisega.

(14)

Kontrollikoda auditeerib ainult EIP ELi mandaati. EIF kuulub EIP gruppi.

(15)

Aktsionärideks on ELi liikmesriigid, teised riigid, EL ja EIP.

2.32.

On oht, et praeguse mitmeaastase finantsraamistiku viimastel ja järgmise finantsraamistiku esimestel aastatel toimub samasugune maksmata nõuete kuhjumine nagu aastail 2013–2015. Selle põhjuseks on asjaolu, et praeguse mitmeaastase finantsraamistiku alusel heaks kiidetud maksete assigneeringud ei pruugi olla piisavad kõigi kuni 2020. aastani esitatud maksenõuete tasumiseks (33).

2.32.

2.33.

Komisjon järeldas kuni 2020. aasta lõpuni vältava perioodi prognoosis, mis sisaldub mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamise dokumendis, (34) et „perioodi 2014–2020 üldised maksete ülemmäärad peaksid olema piisavad, vältides uut maksmata nõuete ebatavalises koguses kuhjumist perioodi lõpus.“ Selle tingimuseks seati aga erivahendite arvestamine lisaks mitmeaastase finantsraamistiku ülemmääradele ja mitmeaastase finantsraamistiku määruses sätestatud aastate 2018–2020 maksete koguvaru kasutamisele seatud maksimumsummade tühistamine. Pärast mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamist (35) ei ole veel selge, kas erivahendeid arvestatakse lisaks ülemmääradele (vt punkti 2.8 alapunkt b), ning maksete koguvarule seatud maksimumsummad jäävad jõusse (vt punkti 2.8 alapunkt a). Lisaks võivad liikmesriigid prognoositust rohkem maksenõudeid esitada.

2.33.

2.34.

Kui praegused suundumused jätkuvad, (36) jõuab täitmata kulukohustuste summa kontrollikoja prognoosi (mis on sarnane komisjoni vahehindamises toodud prognoosiga) kohaselt (vt selgitus 2.9 ) 2020. aastaks rekordilise 262 miljardi euroni (37).

2.35.

Kõnealused täitmata kulukohustused tuleb täita, kasutades järgmise mitmeaastase finantsraamistiku (peamiselt selle kolme esimese aasta) maksete assigneeringuid.

2.36.

Sellise täitmata kulukohustuste suurenemise tasakaalustamiseks ning seeläbi lisariski ja maksmata nõuete kuhjumise ohu ärahoidmiseks võiks lisaks järgmise mitmeaastase finantsraamistiku programmide katmiseks ja/või järgmise mitmeaastase finantsraamistiku uute programmide kulukohustuste assigneeringute vähendamiseks nõutavatele maksete assigneeringutele kaasata piisavalt täiendavaid maksete assigneeringuid, et jätta täitmata kulukohustuste katmiseks küllaldaselt maksete assigneeringuid.

2.37.

Seda tuleks eelistada viivituste kasutamisele programmide elluviimisel uue mitmeaastase finantsraamistiku raames, et oodata piisava hulga maksete assigneeringute lisandumist täitmata kulukohustuste katmiseks, nagu tahtmatult juhtus praeguse mitmeaastase finantsraamistiku esimestel aastatel. Selline praktika üksnes lükkaks probleemi lahendamist taas edasi.

2.38.

ELTLi artiklis 323 on sätestatud, et „Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon tagavad rahaliste vahendite olemasolu liidu seaduslike kohustuste täitmiseks kolmandate isikute suhtes“. Nõukogu omavahendeid käsitlev otsus (38) näeb ette, et „kulukohustuste assigneeringuteks ja maksete assigneeringuteks mõeldud assigneeringute vahel säilitatakse korrapärane suhe“.

2.39.

Komisjonil on võimalus see küsimus üle vaadata, kui ta esitab ettepanekud uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta, (39) tuginedes 2020. aastale järgneva perioodi kulutuste prognoosile (40) nagu on soovitatud kontrollikoja viimastes aastaaruannetes, (41).

2.40.

Viivituste tõttu programmide rakendamisel praeguse mitmeaastase finantsraamistiku kolmel esimesel aastal kanti kulukohustuste assigneeringuid 2014. aastast üle, peamiselt 2015. ja 2016. aastasse, ning maksete määr oli 2016. aastal madal (punktid 2.4–2.10).

2.41.

Erivahendeid ja varusid kasutati laialdaselt, kuid järelejäänud summad ei pruugi olla piisavad, et reageerida ettenägematutele sündmustele, mis võivad veel enne 2020. aastat toimuda (punktid 2.8–2.10).

2.41.

2.42.

Täitmata kulukohustuste summa jõudis rekordilisele tasemele, olles 72 % suurem kui 2007. aastal. See on suurendanud ELi võlgnevusi ja seega ka ELi eelarve finantsriski (punktid 2.11–2.14). ELi eelarve üldine finantsrisk on suurenenud ning pikaajaliste kohustuste, tagatiste ja juriidiliste kohustuste hulk (punktid 2.15–2.20) näitab, et tulevikus läheb tarvis hoolikat juhtimist.

2.42.

2.43.

EL kasutab järjest rohkem rahastamisvahendeid. EFSI asutamine on tinginud uue juhtimiskorra, mille raames on avaliku järelevalve ulatus väiksem kui teiste ELi eelarvest toetatavate vahendite puhul (punktid 2.21–2.23).

2.43.

2.44.

ELi vahendid moodustavad mõnes liikmesriigis märkimisväärse osa kulutustest, ning nende maht ja maksmise aeg võib avaldada suurt makromajanduslikku mõju näiteks investeeringutele, majanduskasvule ja tööhõivele (punktid 2.24–2.26).

2.45.

Komisjon mobiliseeris mitmesuguseid ressursse pagulas- ja rändekriisi lahendamiseks, kuid ei võtnud kasutusele aruandlusstruktuuri, mis võimaldaks tal kaasatud vahendite kohta ülevaatlikult aru anda (punktid 2.27–2.28).

2.45.

Komisjon analüüsib olemasolevate aruannete võimalikku konsolideerimist selleks, et saada põhjalikku teavet pagulaste ja rändega seotud kuludest.

2.46.

ELi poliitika rahastamismehhanismid on järjest keerulisemaks muutunud, mis võib kahjustada aruandekohustuse täitmist ja läbipaistvust (punktid 2.29–2.31).

2.46.

2.47.

Praeguse mitmeaastase finantsraamistiku lõpus ja uue mitmeaastase finantsraamistiku esimestel aastatel võib toimuda maksete kuhjumine ning uue finantsraamistiku rahastamine nõuab realistlikke eelarvelisi assigneeringuid, et katta täitmata kulukohustuste prognoositud summat (punktid 2.32–2.39).

2.47.

2.48.

Kontrollikoda esitab komisjonile järgmised soovitused:

—

1. soovitus: võtta järgmise mitmeaastase finantsraamistiku maksete assigneeringute prognoosis arvesse täitmata kulukohustuste kasvu, et aidata tagada kulukohustuste ja maksete assigneeringute vahel korrakohane tasakaal.

—

2. soovitus: tagada koos Euroopa Parlamendi ja nõukoguga järjepidev lähenemisviis, lahendamaks küsimus, kas erivahendeid arvestatakse mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärade piires või mitte.

—

3. soovitus: võtta juhtimise ja aruandluse eesmärgil kasutusele ELi eelarveliste kulutuste salvestamise süsteem, mis võimaldaks kajastada kõiki summasid, mis on eraldatud seoses pagulas- ja rändekriisiga.

—

4. soovitus: kutsuda Euroopa Parlamenti ja nõukogu Euroopa tuleviku üle peetavate arutelude käigus kaaluma, kuidas ELi eelarvesüsteemi reformida, et tagada parem tasakaal prognoositavuse ja reageerimisvõime vahel, ning kuidas kõige paremini tagada, et üldine rahastamiskord ei oleks keerulisem, kui on vaja ELi poliitikaeesmärkide täitmiseks ning aruandekohustuse täitmise, läbipaistvuse ja auditeeritavuse tagamiseks.

3.1.

Igal aastal analüüsib kontrollikoda käesolevas peatükis tulemuslikkusega seotud aspekte: komisjoni poolt koostöös liikmesriikidega täidetava ELi eelarve tulemusi (1). Sellel aastal keskenduti järgmisele:

3.2.

Enamik suuri ja keeruka ülesehitusega organisatsioone on kehtestanud tulemuslikkuse hindamise ja aruandluse korra, et anda ülevaade toimingute edukusest ja tuua esile edendamist vajavad valdkonnad. Punktides 3.3–3.12 antakse ülevaade tulemuslikkuse aruandlusraamistikust. Punktides 3.13–3.51 võrreldakse seda mujal kohaldatud standardite ja heade tavadega.

3.3.

Selles valdkonnas on komisjon viimastel aastatel teinud mitu muudatust, millest tähtsaim on algatuse „Tulemustele keskenduv eelarve“ (BFOR) käivitamine (2). Algatuse eesmärk on leida viise ELi eelarvega saavutatud tulemusi käsitleva teabe edastamise avatuse, õigeaegsuse ja mõjususe suurendamiseks ning tulemusaruandlus on algatuses kesksel kohal.

3.3.

3.4.

Selgituses 3.1 antakse ülevaade tulemuslikkuse aruandlusraamistikust. Selles järgitakse komisjoni jaotust, st eristatakse komisjoni ja ELi eelarve tulemuslikkust. Käesolevas jaotises kirjeldatakse selgituses nimetatud peamisi aruandeid.

3.4.

3.5.

Finantsmääruses nõutakse komisjonilt programmide tegevusaruannete (3) koostamist, et põhjendada ELi programmidele eelarveprojektis määratud rahastamist. Iga programmi puhul hõlmavad aruanded ajakohastatud teavet rakendamise kohta koos tähtsaima finants- ja tulemusalase teabega (4), kasutades näitajaid, mida kohaldatakse kogu seitsme aasta pikkuse mitmeaastase finantsraamistiku kestel (vt selgitus 3.2 ). See lähenemisviis võimaldab eelarvepädevatel institutsioonidel eelarvemenetluses tulemuslikkust arvesse võtta.

3.5.

3.6.

ELi toimimise lepingus, finantsmääruses või valdkondlikes eeskirjades nähakse mõne kuluvaldkonna puhul ette, et komisjon koostab valdkondlikud aruanded. Kuna erinevatele nõuetele vastavalt on nende aruannete eesmärk, ülesehitus ja sisu erinevad, siis erineb ka see, kui palju nendes keskendutakse tulemuslikkusega seotud aspektidele. Mõnes valdkondlikus aruandes esitatakse palju erinevat kvantifitseeritud tulemusalast teavet. Komisjon jälgib teatavaid valdkonnapõhiseid tulemusalaseid andmeid veebis ja uuendab teavet sageli.

3.7.

Komisjoni peadirektoraadid on koostanud mitmeaastased (2016–2020) strateegilised kavad, milles on sätestatud operatiivtegevuse keskpikad eesmärgid. Halduskavades jagavad peadirektoraadid oma mitmeaastase strateegia ja eesmärgid iga-aastasteks väljunditeks, meetmeteks ja sekkumisteks. Peadirektoraatide iga-aastastes tegevusaruannetes esitatakse tulemused seatud eesmärkide lõikes ja hinnang selle kohta, mil määral on tegevuskulud aidanud saavutada poliitikaalaseid tulemusi (6). Iga-aastastes tegevusaruannetes esitatakse ka finants- ja haldusteave, näiteks seaduslikkuse ja korrektsuse kontrollimise tulemused.

3.8.

Parema õigusloome suunistes (7) on komisjon määratlenud hindamise tõenditepõhise otsusena selle kohta, millisel määral on sekkumine:

3.9.

Parema õigusloome suunistega kohustatakse komisjoni hindama proportsionaalselt kogu ELi kulutustega seotud ja mitteseotud tegevust, millel peaks olema sotsiaalne või majanduslik mõju. Iga peadirektoraat vastutab oma tegevuse hindamise eest. Hindamised võib täielikult koondada horisontaalsesse üksusesse, täielikult delegeerida operatiivüksustele või hübriidmudeli korral detsentraliseerida operatiivjuhtimisega seotud eesmärkidel, kuid nende läbiviimist peab toetama keskne hindamisüksus.

3.10.

Komisjon pidas 2015. aasta lõpuni hindamiste andmebaasi, (8) mis sisaldas andmeid ajavahemikus 1999–2015 tehtud 1 600  hindamise kohta, ehk keskmiselt 100 hindamist aastas (vt selgitus 3.3 ). Hindamise kogukulu oli 2016. aastal enam kui 60 miljonit eurot (uuringuid (9) arvesse võttes 210 miljonit eurot). Hiljem lõpetas komisjon hindamiste andmebaasi kasutamise ja võttis kasutusele uuringute andmebaasi. Uuringute andmebaas võeti komisjoni sõnul kasutusele peamiselt selleks, et võimaldada hindamistes tehtud leide omavahel jagada ELi institutsioonidel. Kõigi hindamiste ja uuringualaste andmete jagamise avalik platvorm asub EU Bookshopi lehel.

3.11.

Iga-aastane haldus- ja tulemusaruanne on ajendatud ELi toimimise lepingu artiklis 318 (ELi rahanduse tulemuspõhine hindamine) ja finantsmääruse artikli 66 lõikes 9 (iga-aastaste tegevusaruannete kokkuvõte) esitatud nõuetest. Varasemate eraldi aruannete ühendamisega soovis komisjon luua eelarve täitmisele heakskiidu andmise eest vastutavale institutsioonile esitatava ühtse dokumendi, milles käsitletakse nii ELi eelarve haldamist kui ka saavutatud tulemuste hindamist.

3.11.

3.12.

On ka teisi nii korrapäraseid kui ka aeg-ajalt esitatavaid komisjoni aruandeid, mis sisaldavad teavet eesmärkide ja tulemusnäitajate ning projektide kasulikkuse või saavutuste kohta.

i)

Märtsis avaldatud iga-aastases üldaruandes Euroopa Liidu tegevuse kohta (10) on esitatud üksikasjad eelmise aasta tähtsaimate sündmuste, algatuste ja otsuste kohta, mis on rühmitatud vastavalt komisjoni kümnele prioriteedile.

ii)

Juulis komisjoni integreeritud finantsaruandluse paketi osana avaldatavas iga-aastases ELi eelarve finantsaruandes (11) käsitletakse eelmise aasta eelarve haldamist.

iii)

„Junckeri komisjon kaks aastat hiljem“ (12) on 2016. aasta novembris avaldatud esitluste kogum, mille eesmärk on anda ülevaade komisjoni kümne prioriteedi täitmisel tehtud edusammudest kahe aasta jooksul pärast komisjoni ametisse asumist.

iv)

President peab iga aasta septembris Euroopa Parlamendile kõne Euroopa Liidu olukorra kohta (13), mille lisadokumendid avaldatakse.

v)

„EU Results“ (14) on ELi rahastatud projektide veebikogu, kus iga projekti kohta on esitatud tulemusaruanne ja mõne projekti kohta arvandmed.

3.13.

Tulemusaruandluse heade tavade kindlakstegemiseks toimis kontrollikoda järgmiselt:

i)

uuris asjakohaseid rahvusvahelisi standardeid, nagu rahvusvaheliste avaliku sektori raamatupidamise standardite nõukogu (IPSASB) soovitusliku tava suunis 3: „Reporting Service Performance Information“ (Teenuste tulemuslikkust käsitleva teabe aruandlus) (15);

ii)

viis läbi tulemusaruandluse küsitluse; lisaks komisjoni põhjalikule vastusele võttis kontrollikoda arvesse ELi liikmesriikide, teiste riikide valitsusasutuste ja muude rahvusvaheliste organisatsioonide esitatud 17 vastust;

iii)

vaatas läbi valitud 14 valitsusasutuse ja rahvusvahelise organisatsiooni (16) tulemusalase teabe, mis oli üldsusele kättesaadav;

iv)

uuris mitmepoolsete organisatsioonide tulemuslikkuse hindamise võrgustiku (MOPAN) (17) ajavahemiku 2011–2016 hindamisaruandeid; nendes kõigis leidus elemente organisatsioonide tulemusaruandlusest.

3.14.

Kuigi ELi ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide ja valitsuste vahel on tähelepanuväärseid erinevusi, peavad ka viimased järgima õiguslikke nõudeid ning neile kehtivad samuti konkreetsed tegevuspiirangud. Teised rahvusvahelised organisatsioonid puutuvad samavõrra kokku probleemidega, kui nad üritavad siduda oma tegevust lõpliku mõju/tulemuslikkusega. Kontrollikoda tuvastas kuus valdkonda (B–G allpool), kus täheldatud head tavad võivad aidata komisjonil täiendavalt oma tulemusaruandlust arendada.

3.14.

3.15.

Austraalias koostavad ministeeriumid tulemusraamistiku piires kolm põhidokumenti: portfelli eelarvearuanded, milles esitatakse programmide eelarve arvandmed, ettevõtluskavad, milles sätestatakse avaliku sektori asutuste eesmärgid ja tegevus, ning aastaaruanded koos tagasisidega tulemuste kohta. Asutused peavad tagama nende dokumentide ühtsuse (selgesti mõistetavuse) (18). Iga dokumendi tulemuslikkuse kriteeriumite kohta tuleb aru anda ühiselt iga-aastases ühtses tulemusaruandes (mis lisatakse aastaaruannetele eelarveaasta lõpus).

3.16.

Prantsusmaal on riigieelarve jaotatud missioonideks (missions). Eelarve kõik 31 missiooni hõlmavad mitut programmi (2017. aastal 118). Igal programmil on strateegia, eesmärgid ja arvulised tulemusnäitajad ning kõige tähtsamaid näitajaid nimetatakse missiooninäitajateks. Samaväärsete näitajate kasutamine tagab missioonide ja programmide vahelise sidususe. Näitajad hõlmavad nii programmide kui ka ministeeriumide tulemuslikkust.

3.17.

Kanadas peavad kõik eelarveassigneeringuid saavad föderaalorganisatsioonid võtma oma tegevuse kavandamise ja juhtimise ning tulemusaruande koostamise aluseks valitsemissektori 16 tulemusvaldkonda. Selle raamistikuga luuakse selge ja lihtne seos rahaeraldiste, programmitegevuste ja riiklike tulemuste vahel.

3.18.

Enne mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 algust tegi komisjon oma talitustele ülesandeks „süvendada tulemusraamistikku“ (19). Selleks kehtestas komisjon institutsioonisisese eeskirja, (20) mille kohaselt tuleb programmide uued eesmärgid ja näitajad programmide tegevusaruannetes, halduskavades ja iga-aastastes tegevusaruannetes selgesti esile tuua. Seda tehti esimest korda 2014. aastal, võimaldades komisjonil esitleda ühtset tulemuslikkuse narratiivi: eesmärgid, mille jaoks eelarves raha eraldati, muutusid asjaomase peadirektoraadi halduskavas kavandamisprotsessi osaks ja tulemused esitati selle iga-aastases tegevusaruandes.

3.18.

3.19.

Alates 2016. aastast ei ole komisjon aga seda lähenemisviisi enam järginud. Selle asemel on ta loonud uue kavandamisdokumendi, viieaastase strateegilise kava, milles nõutakse, et peadirektoraadid seaksid uued organisatsioonilised eesmärgid ja näitajad, mis on komisjoni prioriteetidega küll ühildatud, kuid mis erinevad juba programmide jaoks loodud eesmärkidest ja näitajatest. Iga-aastastes tegevusaruannetes antakse nüüd aru strateegilistes kavades ja halduskavades kehtestatud tulemusraamistikust ning nendes tuleks viidata programmide tegevusaruannetele, kus on esitatud programmide tulemused. Ainult üks kuuest kontrollikoja poolt läbi vaadatud 2016. aasta tegevusaruandest sisaldas ristviiteid programmide tegevusaruannetes teavitatud tulemuslikkusele. See pärsib eri liiki tulemuslikkust käsitlevate dokumentide vahelist võrreldavust ega kajasta asjaolu, et komisjonil on lõplik vastutus eelarve täitmise eest, võttes arvesse usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtteid.

3.19.

Seetõttu puudub nüüd vajadus komisjoni talituste tulemusraamistiku eesmärkide ja näitajate vastavusse viimiseks programmide õiguslikes alustes määratletud eesmärkide ja näitajatega. Komisjoni talitusi kutsutakse siiski üles programmidega seotud tegevuste kirjeldamisel viitama programmide tegevusaruannetele. See aitab piirata teabe dubleerimist ja tagada andmete kooskõla, ning tulevikus seda tugevdatakse.

Komisjon leiab, et tema vastutus eelarve täitmise eest on selge. Iga peadirektor allkirjastab aasta tegevusaruandes kinnitava avalduse, milles sedastatakse, et vahendeid on kasutatud eesmärgikohaselt ja kooskõlas usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttega ning et aruande aluseks olevad tehingud on õiguspärased ja korrektsed. Institutsiooni tasandil võtab kolleegium ELi eelarve haldamise eest üldise poliitilise vastutuse, võttes selleks igal aastal vastu ELi eelarve haldus- ja tulemusaruande.

3.20.

Komisjon kasutab teistsugust kulu- ja tulemusaruandluse liigendust. Iga-aastastes tegevusaruannetes antakse peadirektoraatide aasta maksetest aru tegevusliigi/kuluprogrammi kaupa, kuid tulemuslikkuse kohta esitatakse üld- ja erieesmärkide saavutamise tase, täpsustamata kulusid. Seega on võimatu võrrelda, kui palju seatud eesmärkide saavutamiseks vahendeid kulutati. Iga-aastane haldus- ja tulemusaruanne ei hõlma samuti teavet programmide tulemuslikkusega seotud kulude kohta üld- ja erieesmärkide lõikes.

3.20.

3.21.

OECD viis 2016. aastal läbi tulemuslikkuse eelarvestamise küsitluse OECD riikides ja komisjonis. Selgituse 3.4 diagrammil võrreldakse eri jurisdiktsioonide tulemusraamistike olemasolu, kasutamist ja mõju (21). OECD leidis, et komisjoni tulemusraamistik on kõige ulatuslikum ja seda võib osaliselt seletada ELi õigusnõuete hulk. Samas näitab OECD tabel, et seda nõuete kõrgemat taset ei peegelda otsuste tegemise raamistiku kasutamine ega mõju.

3.21.

Komisjon kasutab kuluprogrammide tulemuslikkuse teavet a) programmide edenemise jälgimiseks, b) vastutuse võtmiseks ja läbipaistvuseks, c) otsustajate programmide haldamisest teavitamiseks, d) eelarvepädevatele institutsioonidele eraldatud vahendite põhjendamiseks või nende muutmiseks ettepanekute tegemiseks, e) ettepanekute väljatöötamiseks õiguslike aluste muutmiseks või tulevaste programmide kohta.

Komisjon märgib siiski, et ehkki iga-aastases eelarvemenetluses arvestatakse tulemuslikkuse teavet, ei ole see ainus tegur, millest eelarveotsuste tegemisel lähtutakse.

3.22.

Mõni riik on järk-järgult vähendanud oma tulemusraamistiku keerukust ning eesmärkide ja näitajate arvu.

i)

Prantsusmaa parlament kiitis 2001. aasta augustis heaks õigusakti, (22) millega kehtestatakse uued eeskirjad riigieelarve koostamisele ja täitmisele. Ajavahemikus 2014–2017 tähendas see, et majandus- ja rahandusministeerium vähendas eesmärkide ja näitajate arvu vastavalt 20 % ja 24 %.

ii)

Madalmaad viisid 2012. ja 2013. aastal ellu vastutustundliku eelarvestamise reformi, millega sätestati rangemad tingimused poliitikateabe kasutamisele valitsuse poolt (poliitilisi eesmärke selgitavad tulemusnäitajad ja tekstid). Eelarvedokumentide tulemusnäitajate arv vähenes poole võrra.

3.23.

ELi 2017. aasta üldeelarve projekti programmide tegevusaruanded sisaldavad 294 eesmärki ja 709 näitajat (vt selgitus 3.2 ). Neid on eriti palju mitmeaastase finantsraamistiku rubriikides 1a, 3 ja 4. Algatuse „Tulemustele keskenduv eelarve“ raames vaatab komisjon praegu läbi oma näitajaid, et anda sisendeid järgmise põlvkonna kuluprogrammide jaoks. Selgitus 3.5 näitab, kui suuri edusamme komisjon teha võiks, kuigi arvesse tuleks võtta ka teatavaid institutsioonile eriomaseid tegureid.

3.23.

Euroopa Kontrollikoja koostatud võrdluses ei ole võetud arvesse selliseid olulisi taustategureid nagu sekkumiste arv ja laad, hõlmatud poliitikavaldkonnad või rakendamisviis, samuti ei ole selles hinnatud näitajate kvaliteeti ega asjakohasust.

Ühtlasi märgib komisjon, et komisjoni talituste strateegilistes kavades kasutatud eesmärkide ja näitajate arvu vähendati hiljutise reformi käigus oluliselt. Üldeesmärkide arv on vähenenud 84-lt 11-le, mõjunäitajate arv 187-lt 37-le, erieesmärkide arv 426-lt 386-le ning tulemusnäitajate arv 969-lt 825-le.

3.24.

Teised valitsusasutused ja rahvusvahelised organisatsioonid on võtnud meetmeid, et tagada tasakaalustatud tulemusaruandlus, nagu on soovitatud rahvusvahelistes standardites (23).

i)

Ameerika Ühendriikides tuleks iga-aastastes tulemusaruannetes anda selge pilt tulemustest, näidata suundumusi ajas, viidata tulemusteabe allikale ning arutada edusamme ja puudujääke.

ii)

WHO kaheaastase perioodi 2014–2015 lõpphindamine sisaldab suurimate saavutuste ja probleemide ülevaadet programmi iga valdkonna kohta (24). WHO peamise 2014.–2015. aasta tulemusaruande (25) eessõnas märkis peadirektor: „Nii ebaõnnestumised kui ka saavutused on ausalt esitatud.“ Sellega kooskõlas kirjeldati tekstis süstemaatiliselt koos tulemustega ka probleeme.

iii)

Maailmapank mõõtis (26) oma seire ja hindamise asjakohasust, et anda panus praegustesse jõupingutustesse suurendada Maailmapanga tõhusust ning edendada lahenduste väljatöötamise kultuuri ja tõenditepõhist otsustamist. Institutsioon avastas oma süsteemide ülesehituses ja kasutamises märkimisväärseid puudujääke.

iv)

Ameerika Riikide Arengupanga 2015.–2016. aasta hindamises, mille viis läbi MOPAN, (27) juhiti tähelepanu panga arengutõhususe ülevaate uuele peatükile „Learning from Failure“ (vigadest õppimine).

3.25.

Kuigi 2016. aasta tegevusaruande juhistes (28) ei mainita sõnaselgelt tasakaalustatud aruandluse põhimõtet, märgitakse see-eest, et „kokkuvõttesse on realistlikus laadis koondatud poliitiliste saavutustega seotud põhisõnumid ning järeldused finantsjuhtimise ja sisekontrolli kohta“.

3.25.

3.26.

Sellest hoolimata sisaldasid kontrollikoja läbi vaadatud iga-aastased tegevusaruanded vähe teavet tulemuslikkuse valdkonna puudujääkide ja peadirektoraadi eesmärkidega seotud probleemide kohta. Lisaks on neid puudujääke ja probleeme keeruline kindlaks teha, sest iga-aastastes tegevusaruannetes ei ole neid eraldi käsitletud.

3.26.

3.27.

2015. aasta haldus- ja tulemusaruandega soovis komisjon anda tervikliku ülevaate tulemuslikkuse kohta tulemustele keskenduva ELi eelarve põhjal. Kõnealuses aruandes ei käsitletud siiski tulemuslikkust põhjalikult ja oldi liiga optimistlikud, kuna ainus puudus, millele viidati, oli elluviimise hilinemine. Peale selle:

3.27.

2015. aasta haldus- ja tulemusaruandes viidatakse erinevatele lahendamist vajavatele puudustele ja probleemidele. Aruande 1. jaos viidatakse mitte üksnes probleemidele, mis takistavad programmide õigeaegset rakendamist, vaid ka programmide tulemuslikkuse hindamise piiratusele (nt viited 2007.–2013. aasta terviseprogrammi ja eelarverubriigi 4 programmide hindamistele, milles juhitakse tähelepanu nende programmide üldise tulemuslikkuse hindamise piiratusele).

—

aruandes antud ülevaade strateegia „Euroopa 2020“ tulemuste kohta oli piiratud, kuigi Euroopa Parlament nõudis ülevaadet oma 2014. aasta otsuses eelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta;

—

Iga-aastane haldus- ja tulemusaruanne ei ole eriaruanne Euroopa 2020. aasta strateegia kohta (30). Sellegipoolest sisaldab aruanne kokkuvõtlikku ülevaadet Euroopa 2020. aasta strateegia peamiste eesmärkide ja asjakohaste näitajate edusammudest ning hõlmab nii Euroopa 2020. aasta strateegia aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu prioriteetidele keskenduvate 2014.–2020. aasta programmide rakendamise seisu kui ka 2007.–2013. aasta programmide tulemusi.

Komisjoni seire ja aruandlus seoses Euroopa 2020. aasta strateegiaga toimub Euroopa poolaasta protsessi kaudu. Detailne ja terviklik aruandlus liikmesriikide tulemuslikkuse kohta Euroopa 2020. aasta strateegia riiklike eesmärkide saavutamisel sisaldub Euroopa poolaasta osana riikide aruannetes ning ka Eurostati avaldatud Euroopa 2020. aasta strateegia näitajate iga-aastastes ajakohastustes. Ka programmide tegevusaruannetes kirjeldatakse seoseid kulude ja Euroopa 2020. aasta strateegia vahel. Neis esitatakse programmide hinnanguline panus peamistesse eesmärkidesse (teoreetiline seos) ja Euroopa 2020. aasta strateegia prioriteetidesse.

—

aruandes ei selgitatud alati tulemustele avalduvat välistegurite mõju;

—

2015. aasta haldus- ja tulemusaruandes kirjeldatakse tegevuskeskkonda, viidates sissejuhatuses aasta peamistele poliitilistele ja majanduslikele katsumustele. Selles on selgelt sedastatud, et ELi eelarve on vaid üks vahend, mida kasutatakse koos muude vahenditega (st riikide eelarvete ning muude poliitiliste ja regulatiivsete vahenditega ELi ja liikmesriikide tasandil), et poliitika oleks tulemuslik, ja et 80 % ELi eelarvest kulutataks liikmesriikides. Aruande tulemuslikkust ja tulemusi käsitlevas 1. jaos järeldatakse, et „…Piiratud on see, millisel määral saavad näitajad anda tulemuslikkusest täpse ülevaate… Lisaks avaldavad kontekstist tulenevad tegurid lõpptulemustele suurt mõju ja näitajad ei saa neid tegureid kõrvaldada ega kohandada“ ja et „tulemuslikkus on jagatud vastutus: Euroopa 2020. aasta strateegia tulemuste ja finantsraamistike eesmärkide saavutamise vastutust jagatakse suurel määral liikmesriikidega“.

—

aruanne avaldati liiga hilja, et käsitleda seda kontrollikoja aastaaruandes (31).

—

Vastavalt finantsmäärusele on aruande vastuvõtmise tähtpäev 15. juuni. Komisjon toetub seoses liikmesriikidega koostöös toimuva eelarve täitmise programmidega liikmesriikide finantsandmetele, mis muutuvad kättesaadavaks alles märtsis. Seetõttu ei ole aruannet võimalik oluliselt varem vastu võtta.

3.28.

Madalmaades auditeeritakse tulemusnäitajate mõõtmist ja esitamist. Ministeeriumide aastaaruannetes on kohustuslik jaotis tulemusalase teabe usaldusväärsuse kohta antud tagasiside jaoks.

3.29.

Ameerika Ühendriikides avaldavad kõik valitsusasutused eelarveaasta tulemusaruande ja eelarveaasta n + 2 tulemuskava. Selles dokumendis kirjeldatakse, kuidas asutused tagavad tulemuseesmärkide saavutamisel tehtud edusammude hindamiseks kasutatud andmete täpsuse ja usaldusväärsuse.

3.30.

Austraalias pooldatakse valitsuse pakutavaid teenuseid käsitlevas 2017. aasta aruandes ebatäielike andmete kasutamist aruandluse terviklikkuse huvides (32). Selle puudujäägi korvamiseks sisaldab aruande iga näitaja selle aluseks olevate arvude võrreldavuse ja täielikkuse hindamist.

3.31.

Andmete kvaliteedi üks aspekte on ka õigeaegsus. MOPANi hiljutistes hindamisaruannetes on kirjeldatud huvitavaid suundumusi ülemaailmse vaktsineerimise ja immuniseerimise liidu, ÜRO HIV- ja AIDSi-vastase ühisprogrammi (UNAIDS) ja Maailmapanga reaalajas toimuvas aruandluses. Kontrollikoja küsitlusest (33) selgus ka tõsiasi, et peaaegu pooled vastanutest annavad tulemuslikkusest aru sagedamini kui üks kord aastas (vt selgitus 3.6 ).

3.32.

Praegu ei hõlma komisjoni tulemusalased dokumendid süstemaatiliselt kasutatud andmete kvaliteedi hindamist. Andmete kvaliteedi puudujääke võib välja tuua, kuid see ei ole kohustuslik. Tulemusaruannetes nimetatakse andmeallikad, kuid puudub konkreetne jaotis andmete täpsuse ja usaldusväärsusega seotud küsimuste kirjeldamiseks. Parema õigusloome vahendite (34) kohaselt võib välishindajatel paluda esitada märkusi andmete kvaliteedi kohta ja soovitusi paremate andmete hankimise viiside kohta, kuid see ei ole reegel.

3.32.

Mis puudutab hindamisi, siis on parema õigusloome töövahenditega ette nähtud, et hindamise lõpus peavad seda käsitlevad komisjoni talituste töödokumendid sisaldama selget kokkuvõtet ebapiisavate andmete kohta, mida kasutati järelduste ja tulemuste usaldusväärsuse toetamiseks. Peale selle sätestatakse parema õigusloome suunistes, et hindamisaruannetes tuleb selgelt välja tuua kasutatud tõendusmaterjalide ja kohaldatud metoodikate piirangud, eelkõige sellest seisukohast, kuidas nendega on võimalik järeldusi toetada. Seda aspekti tugevdatakse veelgi parema õigusloome suuniste/töövahendite läbivaatamise käigus (SWD(2017) 350 final, 7. juuli 2017).

3.33.

Allpool näitlikustatakse Austraalia, Prantsusmaa ja Maailmapanga häid tavasid.

Selgitus 3.7.

3.34.

Komisjon kasutab kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid andmeid, et esitleda tulemusalast teavet jooniste ja tekstikirjelduste ühendamise abil. Selgitus 3.10 näitab, et kuigi valitud aruannetes on diagrammid, graafikud ja tabelid levinud, on tekstiline teave valdav. Parema õigusloome vahendites on esitatud jaotis visuaalsete abivahendite kasutamise kohta, kuid piirdutakse ainult kolme liiki vahenditega (probleemipuud, eesmärgipuud ja sekkumisloogika skeemid). Teisi, visuaalse esitluse parendamise üldisemaid abivahendeid, näiteks värvikoode või infograafikat, ei ole arutatud.

3.34.

Parema õigusloome töövahendid sisaldavad spetsiaalset tööriista visuaalsete abivahendite jaoks. Eesmärk on esitada näiteid vahenditest, mida peetakse poliitikameetmete puhul eriti asjakohasteks, et suurendada komisjoni talituste teadlikkust selliste abivahendite lisaväärtusest. Kindlasti ei koonda see kõiki olemasolevaid visuaalseid abivahendeid.

3.35.

Navigeerimise abivahendeid, näiteks sõnavara, lühendite loetelu ja tähestikulist loetelu, ei kasutata peaaegu üldse. Komisjon ei ole võtnud kasutusele tava koostada tähtsaimatest tulemusaruannetest interaktiivseid veebiversioone.

3.36.

Kontrollikoja poolt läbi vaadatud UNESCO hindamistes esitatakse koos kaalutavate strateegiliste võimalustega ka soovitused. Kõigil soovitustel on sama ülesehitus: nendes määratletakse eesmärk ja selle saavutamise vahendid, seejärel loetletakse praktilised rakendamissoovitused.

3.37.

Hiljutises WHO hindamises (37) hinnati ligikaudu 15 000  valitud väljaande kättesaadavust, kasulikkust ja kasutamist kümne aasta jooksul. Hindamises antakse kuus strateegilist soovitust ja esitatakse konkreetsed meetmed kõrvuti iga soovituse tekstiga, et selgitada, mida need hõlmavad, ja parandada järelevalvet.

3.38.

Parema õigusloome suunistes ei nõuta, et hindajad annaksid komisjonile soovitusi; kontrollikoda leiab, et see peaks koos puudusi käsitlevate tegevuskavadega olema hästi toimiva järelevalvesüsteemi alus. Soovituste esitamise tava oli kontrollikoja läbivaadatud 12 hindamise puhul erinev: