25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/1

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/2

1.

Kas assotsiatsiooninõukogu otsuse nr 2/76 artiklis 7 sisalduv standstill-tingimus on täielikult asendatud assotsiatsiooninõukogu otsuse nr 1/80 artiklis 13 sisalduva standstill-tingimusega või tuleb küsimust, kas otsuse nr 2/76 jõustumise ja otsuse nr 1/80 artikli 13 kohaldatavaks muutumise vahelisel ajal kehtestatud uued töötajate vaba liikumise piirangud on õiguspärased, endiselt hinnata otsuse nr 2/76 artikli 7 alusel?

2.

Kas juhul, kui esimesele küsimusele tuleb vastata nii, et assotsiatsiooninõukogu otsuse nr 2/76 artikkel 7 ei ole täielikult asendatud, tuleb assotsiatsiooninõukogu otsuse nr 1/80 artiklit 13 käsitlev Euroopa Liidu Kohtu praktika täies ulatuses üle kanda ka otsuse nr 2/76 artikli 7 kohaldamisele, mille tagajärjel hõlmab otsuse nr 2/76 artikkel 7 põhimõtteliselt ka 5. oktoobril 1980 jõustunud liikmesriigi õigusnorme, mille kohaselt on Türgi päritolu töötajast abikaasaga taasühinemise tingimuseks seatud liikmesriigi viisa väljastamine?

3.

Kas sellise siseriikliku korra kehtestamine on põhjendatud ülekaaluka üldise huviga, eelkõige tõhusa sisserändekontrolli ja sisserändevoogude juhtimise eesmärgiga, kui konkreetse juhtumi erilisi asjaolusid võetakse arvesse eriti rasket olukorda reguleeriva sätte kohaldamisega?

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/2

1.

Kas varjupaigataotleja loetakse põgenenuks määruse (EL) nr 604/2013 (1) artikli 29 lõike 2 teise lause tähenduses vaid siis, kui ta üleandmise võimatuks või keerulisemaks muutmise eesmärgil varjab ennast sihipäraselt ja teadlikult üleandmise läbiviimise eest vastutavate riigisiseste asutuste eest, või piisab sellest, et ta ei viibi pikema aja vältel talle määratud elukohas ning asutusel puudub teave tema asukoha kohta, mistõttu ei ole kavandatud üleandmist võimalik läbi viia?

Kas asjaomane isik võib tugineda sätte õigele kohaldamisele ja esitada üleandmisotsuse vaidlustamise menetluses vastuväite, et kuue kuu pikkune üleandmistähtaeg on lõppenud, kuna ta ei olnud põgenenud?

2.

Kas määruse (EL) nr 604/2013 artikli 29 lõike 1 esimeses lõigus nimetatud tähtaja pikenemine võib toimuda pelgalt nii, et üleandev liikmesriik teatab vastutavale liikmesriigile veel enne tähtaja lõppemist, et asjaomane isik on põgenenud, ja nimetab ühtlasi konkreetse kuni 18 kuu pikkuse tähtaja, mille jooksul peab üleandmine olema läbi viidud, või saab tähtaega pikendada vaid nii, et asjaomased liikmesriigid määravad pikendatud tähtaja omavahel kokku leppides kindlaks?

3.

Kas varjupaigataotlejat ei ole lubatud vastutavale liikmesriigile üle anda, kui varjupaigataotlejale selles riigis rahvusvahelise kaitse andmise korral tekiks vastutavas riigis oodatavaid elutingimusi arvestades tõsine oht, et teda tabab Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 4 viidatud kohtlemine?

Kas see küsimus kuulub veel liidu õiguse kohaldamisalasse?

Millistele liidu õiguse kriteeriumidele tuginedes tuleb hinnata rahvusvahelise kaitse saajana tunnustatud isiku elutingimusi?

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/3

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/4

1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiivi 2003/55/EÜ (1) maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta ning direktiivi 98/30/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta artikli 3 lõiget 3 koostoimes A lisa punktidega b ja c tuleb tõlgendada nii, et olukord, kus gaasitarbijatele jäetakse õigeaegselt ja otseselt teatamata gaasitarnete eelseisva tariifimuudatuse tingimustest, põhjusest ja ulatusest, on vastuolus sellise tariifimuudatuse kehtivusega?

2.

Kui vastus sellele küsimusele on jaatav:

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiivi 2003/55/EÜ maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta ning direktiivi 98/30/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta artikli 3 lõige 3 koostoimes A lisa punktidega b ja c on eraõigusliku juriidilise isikuna (Saksa osaühinguna) tegutseva gaasitarneettevõtja suhtes alates 1. juulist 2004 vahetult kohaldatav, kuna selle direktiivi nimetatud sätted on nende sätete sisu silmas pidades tingimusteta ja seega ei tule nende kohaldamiseks vastu võtta uut rakendusakti, ning need annavad kodanikule õigusi organisatsiooni suhtes, mis on hoolimata eraõiguslikust vormist riigi kontrolli all, sest riik on organisatsiooni ainuosanik?

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/4

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/5

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/5

1.

Kas ettevõtja, kes üürisõiduki teenust pakkuvate ettevõtjatega, kellel on õigus korraldada reisijatevedu, koostööd tehes pakub nutitelefoni tarkvararakendust, mille abil saavad kasutajad tellida üürisõiduki koos juhiga, osutab transpordivaldkonna teenust ELTL artikli 58 lõike 1 ja direktiivi 2006/123 (1) artikli 2 lõike 2 punkti d tähenduses, kui selle ettevõtja osutatav teenus on tihedalt seotud reisijateveo teenuse osutamisega, eelkõige kui ta

ning

Kui Euroopa Kohus vastab esimesele küsimusele eitavalt:

2.

Kas taksoga reisijateveo konkurentsi- ja toimimisvõime säilitamise eesmärgil, võttes arvesse ajakohaseid transporditingimusi, on avaliku korra kaitse seisukohast vastavalt direktiivi 2006/123 artikli 16 lõikele 1 põhjendatud keelata sellise teenuse osutamine, nagu on kõne all käesolevas kohtuasjas?

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/6

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/6

1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/62/EÜ raskete kaubaveokite maksustamise kohta teatavate infrastruktuuride kasutamise eest (1) artiklis 9a sätestatud ja Euroopa Liidu Kohtu 22. märtsi 2017. aasta kohtuotsuses liidetud kohtuasjades C-497/15 ja C-498/15 Euro-Team (EU:C:2017:229) tõlgendatud proportsionaalsuse nõue on vahetult kohaldatav direktiivi säte?

2.

Kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/62/EÜ raskete kaubaveokite maksustamise kohta teatavate infrastruktuuride kasutamise eest artiklis 9a sätestatud ja Euroopa Liidu Kohtu 22. märtsi 2017. aasta kohtuotsuses liidetud kohtuasjades C-497/15 ja C-498/15, Euro-Team (EU:C:2017:229) tõlgendatud proportsionaalsuse nõue ei ole vahetult kohaldatav direktiivi säte, siis:

kas riigisisese õiguse tõlgendamine kooskõlas liidu õigusega lubab ja nõuab, et — kui liikmesriigi õiguses seadusandlik meede puudub — liikmesriigi kohus ja haldusasutus täiendaksid käesolevas kohtuasjas asjaomast Ungari õigusnormi proportsionaalsuse nõude materiaalõiguslike kriteeriumidega, mis on sätestatud Euroopa Liidu Kohtu 22. märtsi 2017. aasta kohtuotsuses liidetud kohtuasjades C-497/15 ja C-498/15, Euro-Team (EU:C:2017:229)?

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/7

1.

Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 31 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (1) artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt võib kollektiivlepingutes sätestada, et puhkusetasu arvutamisel võetakse arvesse töötasu vähenemisi, mida on arvestusperioodil tehtud osalise tööajaga töötamise tõttu ja mille tagajärjel saab töötaja iga-aastase neljanädalase põhipuhkuse eest väiksemat puhkusetasu – või pärast töösuhte lõppemist väiksemat puhkusehüvitist – kui ta saaks juhul, kui puhkusetasu arvutamise aluseks võetaks keskmine vähendamisteta töötasu, mida töötaja oleks arvestusperioodil saanud? Kui vastus on jaatav, siis milline on maksimaalne protsendimäär – lähtudes töötaja keskmisest vähendamata töötasust – mille võrra võib puhkusetasu arvestusperioodil osalise tööajaga töötamise tõttu vastavalt siseriiklikele õigusnormidele kollektiivlepingu alusel vähendada, et kõnealuste siseriiklike õigusnormide puhul saaks veel lähtuda tõlgendusest, mis on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega?

2.

Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas liidu õiguses sätestatud õiguskindluse üldpõhimõte ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõte piiravad ajaliselt kõikide asjaosaliste võimalust tugineda tõlgendusele, mille Euroopa Kohus annab Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 31 ja 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikli 7 lõikes 1 sisalduvatele sätetele käesolevas menetluses tehtava eelotsusega, kuna liikmesriigi kõrgema astme kohtupraktikas on varem otsustatud, et asjaomaseid siseriiklikke õigusnorme ja üleriigilise kollektiivlepingu sätteid ei saa tõlgendada kooskõlas liidu õigusega? Kui Euroopa Kohus vastab sellele küsimusele eitavalt, siis kas liidu õigusega on kooskõlas, et liikmesriigi kohtud tagavad siseriikliku õiguse alusel tööandjatele, kellel on õiguspärane ootus riigi kõrgemate kohtute praktika kehtivuse suhtes, õiguspärase ootuse kaitse, või on õiguspärase ootuse kaitse tagamine Euroopa Liidu Kohtu pädevuses?

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/7

—

tuvastada, et kuna Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik ei ole hüvitanud omavahendite kaotust summas, mis oleks tulnud kindlaks määrata ja teha liidu eelarvele kättesaadavaks vastavalt määruse 1552/1989 (1) artiklitele 2, 6, 10, 11 ja 17 (määruse 609/2014 (2) artiklid 2, 6, 10, 12 ja 13), kui aastatel 1999 ja 2000 Anguillast alumiiniumi importimisel ei oleks ekspordisertifikaate väljastatud otsuse 91/482/EMÜ (3) artikli 101 lõiget 2 rikkudes, on ta rikkunud kohustusi, mis tulenevad Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklist 5 (hiljem artikkel 10) (nüüd Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõige 3), ja

—

mõista kohtukulud välja Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigilt.

1.

Ajavahemikul 1999. aasta märtsist kuni 2000. aasta juunini imporditi Itaaliasse kolmandatest riikidest pärit alumiiniumi, mis kõigepealt oli imporditud Anguillasse ja seejärel sealt reeksporditud. Anguilla ametiasutused maksid Anguillat läbiva transiidi korral eksporditasu summas 25 US dollarit kuuptonnilt („veotoetus“). See Anguilla antud transiitkauba „veotoetus“, mis vastas tollimaksu tagasimaksele, muudab tühiseks tollimaksuvabastuse, mida kohaldati Anguillast reekspordi ja liitu impordi korral. Anguilla ametiasutused kohaldasid vääralt otsuse 91/482/EMÜ artikli 101 lõiget 2, sest nad väljastasid ekspordisertifikaate, kuigi tingimused selleks ei olnud täidetud. Anguilla poolt ekspordisertifikaatide alusetust väljastamisest põhjustatud otsuse 91/482/EMÜ artikli 101 lõike 2 rikkumise tõttu ei saanud Itaalia koguda tollimaksu kooskõlas EÜ artikliga 24 (nüüd ELTL artikkel 29).

2.

Ühendkuningriik on rahaliselt vastutav traditsiooniliste omavahendite kaotuse eest, mille põhjustas ekspordisertifikaatide väljastamine vastuolus otsuse 91/482/EMÜ artikli 101 lõikega 2. Ühendkuningriigi ametiasutused ei ole võtnud kõiki sobivaid meetmeid liidu finantshuvide kaitsmiseks ja Anguilla haldusasutuste poolt otsuse 91/482/EMÜ nõuetekohase kohaldamise tagamiseks. Iga liikmesriik on kohustatud tagama, et tema ülemereterritooriumid kohaldavad õigesti kõiki nende suhtes kohaldatavaid õigusakte, mille hulka kuulub otsus 91/482/EMÜ, et tõhusalt kaitsta liidu finantshuve.

3.

Kui liikmesriigi ametiasutuste teod või tegevusetus põhjustavad omavahendite kaotuse, tuleb liidule maksta kaotatud omavahenditele vastav summa. Seetõttu tuleb Ühendkuningriigil tasuda liidu eelarvesse kogu omavahendite kaotuse summa ja vastavalt määruse nr 1150/2000 (4) artiklile 11 intressid.

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/8

1.

Kas direktiivi 2001/83 (1) artiklit 11 või liidu õiguse mõnda muud sätet tuleb tõlgendada nii, et teatist, millega isik, kes taotleb või omab geneerilise ravimi müügiluba direktiivi 2001/83 artikli 10 tähenduses, teatab asutusele, et ta ei esita geneerilise ravimi omaduste kokkuvõttes ja pakendi infolehel originaalravimi omaduste kokkuvõtte osi, mis viitavad näidustustele või doseerimisvormidele ja millele laieneb kolmandate isikute patendiõigus, tuleb pidada müügiloa piiramise taotluseks, mis peab viima selleni, et müügiluba ei laiene või enam ei laiene patendiõigusega kaitstud näidustustele või doseerimisvormidele?

2.

Kas juhul, kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt, ei luba direktiivi 20001/83 artikkel 11 ja artikli 21 lõige 3 või muud liidu õiguse sätted pädeval asutusel direktiivi 2001/83 artikli 6 alusel koosmõjus artikliga 10 antud müügiloa korral avaldada ravimi omaduste kokkuvõtet ja pakendi infolehte koos osadega, mis viitavad näidustustele või doseerimisvormidele ja millele laieneb kolmandate isikute patendiõigus, kui müügiluba taotlev või omav isik on asutusele teatanud, et ta ei esita ravimi omaduste kokkuvõttes ja pakendi infolehel originaalravimi omaduste kokkuvõtte osi, mis viitavad näidustustele või doseerimisvormidele ja millele laieneb kolmandate isikute patendiõigus?

3.

Kas teisele küsimusele vastamisel on oluline, et pädev asutus esitab müügiloa omanikule nõude esitada pakendi infolehel (mille ta peab ravimipakendile lisama) viide kõnealuse asutuse veebisaidile, kus on avaldatud ravimi omaduste kokkuvõtte koos osadega, mis viitavad näidustustele või doseerimisvormidele ja millele laieneb kolmandate isikute patendiõigus, samal ajal kui kõnealused osad ei sisaldu pakendi infolehel direktiivi 2001/83 artikli 11 kohaselt?

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/9

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/10

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/10

1.

Kas sotsiaaleluruumide ehitamisega tegelevat Flandria valitsuse poolt tunnustatud ühingut, kes üürib tarbijale sotsiaaleluruumi välja üürisumma eest, mis sõltub ühelt poolt ühingu enda poolt kindlaks määratud turuväärtusest ja teiselt poolt üürniku sissetulekust ja perekonna koosseisust, tuleb pidada ettevõtjaks Euroopa Liidu õiguse tähenduses?

2.

Kas sotsiaaleluruumide ehitamisega tegeleva tunnustatud ühingu ja tarbija vaheline suhe sotsiaaleluruumi üürileandmisel tarbijale, eelkõige selle suhte osaks olev tüüplepingu artikkel 11 on leping nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (1) tähenduses?

3.

Kui leping või õigussuhe, mille raames annab sotsiaaleluruumide ehitamisega tegelev tunnustatud ühing tarbijale üürile sotsiaaleluruumi, kuulub nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes kohaldamisalasse ja kas sellist elamuehitusühingut, kes üürib tarbijale sotsiaaleluruumi välja üürisumma eest, mis sõltub ühelt poolt ühingu enda poolt kindlaks määratud turuväärtusest ja teiselt poolt üürniku sissetulekust ja perekonna koosseisust, tuleb kõnealuse üürileandmisega seoses pidada müüjaks või teenuste osutajaks viidatud direktiivi tähenduses?

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/12

—

tunnistada vastuvõetavaks käesolev hagi EUIPO apellatsioonikoja 13. märtsi 2017. aasta otsuse (asi R 1506/2016-5) peale ning rahuldada hagi ja tühistada EUIPO apellatsioonikoja otsus, taastades ja tuvastades kaubamärgi nr 11 703 568 „YATEKOMO“ kehtivuse kõikide klassidesse 29 ja 30 kuuluvate kaupade suhtes, mille jaoks kaubamärki algselt taotleti;

—

tuvastada, et kaubamärk „YATEKOMO“ on üldtuntud;

—

kohustada EUIPOt edastama Üldkohtule kõik hageja esitatud dokumendid, mis kuuluvad EUIPOs toimunud kaubamärgi „YATEKOMO“ kehtetuks tunnistamise menetluse toimikusse, selleks et kõiki kõnealuses menetluses esitatud dokumente oleks võimalik analüüsida;

—

mõista kohtukulud Üldkohtu kodukorra artikli 134 alusel välja EUIPO-lt.

—

Kaubamärk „YATEKOMO“ ei riku määruse nr 207/2009 artiklit 8. ELi sõnamärk ei ole vastuolus varasema Hispaania kombineeritud kaubamärgiga „ya te comeré el vacío que te llena“.

—

Kaubamärgi nr 11 703 568 „YATEKOMO“ omandatud üldtuntus.

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/13

—

tühistada komisjoni otsuse C(2017) 900 final, mida 6. aprillil 2017 muudeti 6. aprilli 2017. aasta otsusega C(2017)2223 final, juhtum AT.40018 – Autoakude ringlussevõtt, artikli 2 lõike 1 punkt b ja vähendada hagejatele määratud trahvi nii, et see võtaks arvesse ostude tüüpilist väärtust rikkumisperioodil ning hageja osalemise tegelikku kestust rikkumise ilmingutes Prantsusmaal, ja eemaldada 10 %-line kasv, võttes aluseks trahvide arvutamise suuniste (1) punkti 37; ja

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et komisjon rikkus hea halduse põhimõtet ja hageja kaitseõigusi, kui ta esimest korda tuvastas vaidlustatud otsuses, et hageja ostude väärtus tuleb võtta aluseks trahvi arvutamisel.

2.

Teine väide, et komisjon rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta kasutas hageja ostude väärtust 2011. aastal võrdlusena trahvi arvutamiseks.

3.

Kolmas väide, et komisjon rikkus isikliku vastutuse, võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet ning põhjendamiskohustust, kui ta jättis arvesse võtmata hageja piiratumat osalust kartelliilmingutes Prantsusmaal.

4.

Neljas väide, et komisjon rikkus põhjendamiskohustust ning õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet, kui ta jättis nõuetekohaselt põhjendamata suuniste punkti 37 kohaldamise ning kohaldatud trahvi konkreetse suurendamise.

5.

Viies väide, et komisjon rikkus proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta kohtles ostukartelle erinevalt müügikartellidest.

6.

Kuues väide, et komisjon rikkus hageja kaitseõigusi, kui ta kohaldas trahvi suurendamist vastavalt suuniste punktile 37, ilma vastuväidetes neile viitamata ja jättes esitamata täiendavad vastuväited ja korraldamata uue istungi.

7.

Seitsmes väide, et komisjon rikkus hea halduse põhimõtet, kui ta ei väljendanud oma kavatsust kohaldada suuniste punkti 37 haldusmenetluse varasemas etapis.

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/14

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

jätta EUIPO ja teise menetluspoole kohtukulud nende endi kanda ning mõista neilt välja hageja kohtukulud.

—

Määruse nr 207/2009 artikli 15 lõike 1 rikkumine;

—

määruse nr 207/2009 artikli 65 lõike 6 rikkumine.

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/14

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kostjalt hageja kasuks välja käesoleva menetlusega seotud kulud ja hagejale apellatsioonikoja menetluses tekkinud kulud või kui vaidlustatud otsusega seotud teine pool astub käesolevasse menetlusse, mõista käesoleva menetlusega seotud kulud ja hagejale apellatsioonikoja menetluses tekkinud kulud välja kostjalt ja menetlusse astujalt solidaarselt.

—

Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine, kuivõrd apellatsioonikoda eksis seoses asjakohase tarbija tähelepanelikkuse astme ja asjassepuutuvate kaubamärkide sarnasusega.

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/15

—

tühistada komisjoni teatis nr BK/abd/ener.c.1(2017)2122195 osas, milles selle leheküljel 5 on biodiisli kasvuhoonegaaside heitkoguste arvutamisel ette nähtud heitetase 99,57 g CO2eq/MJ metanool; ning

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide: direktiivi 2009/28/EÜ (1) rikkumine, kuna kõrvale on kaldutud ette antud arvutamismeetodist

2.

Teine väide: liidu õiguses ette nähtud proportsionaalsuse põhimõtte, õiguskindluse põhimõtte ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine, kuna sertifitseerimiskavadele, millega rakendatakse direktiiviga vastuolus olev arvutamismeetod, nähti ette liiga lühike üleminekuaeg, nimelt kuni 1. septembrini 2017.

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/16

—

tühistada komisjoni 16. juuni 2017. aasta otsus C (2017) 4112 final, millega muudetakse komisjoni 10. detsembri 2014. aasta otsust C (2014) 9295 final, mis käsitleb [ELTL] artikli 101 kohast ja EMP lepingu artikli 53 kohast menetlust (Juhtum AT.39780 – Ümbrikud);

—

teise võimalusena ja kasutades oma täielikku pädevust vähendada vaidlustatud otsuse artikliga 1 määratud trahvi summat, seetõttu et (i) trahvi põhisummat vähendati 95,3671 % vastavalt trahvide arvutamise suuniste punktile 37; ja et (ii) trahvisummat vähendati täiendavalt leebema kohtlemise ja tehingu alusel vähendamise tõttu vähemalt 33 %;

—

mõista käesoleva menetluse kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et on rikutud õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja ne bis in idem põhimõtteid.

2.

Teine väide, et on trahvisumma kindlaksmääramisel on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet.

3.

Kolmas väide, et trahvisumma kindlaksmääramisel on rikutud proportsionaalsuse ja diskrimineerimise keelu põhimõtet.

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/17

—

tühistada komisjoni 20. juuni 2017. aasta otsus, millega jäeti hageja taotlus dokumentidega tutvumiseks rahuldamata, teise võimalusena tühistada komisjoni 11. juuli 2017. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata hageja teistkordne, 29. mai 2017. aasta taotlus (nr 2017/1788), ning

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide: dokumentidega tutvumise õiguse saamise tingimused olid täidetud

2.

Teine väide: määruse (EÜ) nr 1049/2001 artiklis 4 toodud välistamise aluseid ei esine

3.

Kolmas väide: komisjon on rikkunud menetlusnorme

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/18

—

Tühistada Ühtse Kriisinõukogu 7. juuni 2017. aasta otsus (SRB/EES/2017/08);

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, mis põhineb vaidlustatud otsuse põhjenduste puudumisel ja sellest tuleneval hea halduse ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte rikkumisel (Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktid b ja c ning artikkel 17).

2.

Teine väide, mis põhineb kaitseõiguste rikkumisel (Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõige 2).

3.

Kolmas väide, et on rikutud omandiõigust (EL-i põhiõiguste harta artikli 17 lõige 1) ja ettevõtlusvabadust (EL-i põhiõiguste harta artikkel 16).

4.

Neljas väide, et on rikutud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet, mida on tunnustatud harta artiklis 47 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6, kuna on riivatud võrdsuse põhimõtet ja sellest tulenevalt õigust õiglasele kohtumenetlusele.

5.

Viies väide, et on rikutud määruse (EL) nr 806/2014 artikli 18 lõiget 1, direktiivi 2014/59/EL artiklit 32, kuna Ühtne Kriisinõukogu on teinud ilmse hindamisvea faktide hindamisel, sest ta ei kasutanud nimetatud sätetes ette nähtud vahendeid kriisilahendusskeemi vastuvõtmiseks.

6.

Kuues väide, et on rikutud usaldatavuspõhimõtet (ettevaatuspõhimõtet), kuna on alternatiivseid vahendeid vaidlustatud otsuses käsitletutele, sealhulgas varane tegevus, ning see takistas kriisilahendusskeemi vastuvõtmist.

7.

Seitsmes väide, et on rikutud õiguspärase ootuse põhimõtet.

8.

Kaheksas väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet seoses omandiõigusega.

9.

Üheksas väide, et on rikutud määruse (EL) nr 806/2014 artikli 20 lõiget 1, kuna sõltumatu eksperdi hinnangut ei saanud lugeda „mõistlikuks, ettevaatlikuks ja realistlikuks“.

10.

Kümnes väide, et hageja on rikkunud määruse (EL) nr 806/2004 artiklit 24 ja direktiivi 2014/59/EL artikli 39 lõike 2 punkte a, b, d ja f, kuna üksuste enampakkumismüügi mentelusnormid, mis võeti vastu 3. juuni 2017. aasta laiendatud täitevkogus, ei olnud läbipaistvad, sest eelistati ühte teatavat võimalikku ostjat (Banco de Santander) ja kuna müügihind ei olnud kõige kõrgem.

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/19

—

Tühistada Ühtse Kriisilahendusnõukogu 7. juuni 2017. aasta resolutsioon (SRB/EES/2017/08);

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/20

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/20

—

tühistada Euroopa välisteenistuse personalihalduse direktoraadi direktori kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isiku 19. septembri 2016. aasta otsus öelda alates 19. juunist 2017 üles hageja tähtajatu teenistusleping (redaktsioonis, mis pärast hageja kaebuse tagasilükkamist kehtib alates 19. aprillist 2017);

—

mõista Euroopa välisteenistuselt hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest välja hüvitis, mille suuruse otsustab Üldkohus; ja

—

jätta Euroopa välisteenistuse kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja hageja kohtukulud.

1.

Esimene väide, et Euroopa välisteenistus on teinud ilmse hindamisvea.

2.

Teine väide, et Euroopa välisteenistus on rikkunud hoolitsemiskohustust, hea halduse põhimõtet (Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 41), proportsionaalsuse põhimõtet ja õigust kaitsele põhjendamatu vallandamise eest (Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 30).

3.

Kolmas väide, et rikutud on Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 1 ja lõike 2 punktis a sätestatud õigust olla ärakuulatud.

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/21

—

A) sisuliselt: tunnistada kehtetuks/ebaseaduslikuks huve kahjustav haldusakt, millega teatati 10. jaanuaril 2017 töötajale töösuhte lõpetamisest, ning ennistada töötaja viivitamata tööle ja mõista kostjalt välja kogu saamata jäänud töötasu;

—

B) sisuliselt: tunnistada kehtetuks huve kahjustav haldusakt, millega pikendati 28. oktoobril 2016 katseaega, ning tuvastada, et alates 1. novembrist 2016 katseaega ei kohaldatud;

—

C) sisuliselt: tunnistada kehtetuks/ebaseaduslikuks esitatud põhjustel haldusaktid, mis käsitlevad 7. novembri 2016. aasta lõpliku haldusjuurdluse aruannet CMS 16/035 (Administravtive inquiry report), mis tehti teatavaks 11. novembril 2016, ning kohustada eemaldama haldusjuurdluse aruanne Sysperi süsteemist ja kõikidest muudest EL institutsioonide andmebaasidest;

—

D) sisuliselt: tunnistada kehtetuks/ebaseaduslikuks esitatud põhjustel huve kahjustav akt, mis käsitleb töösuhte lõpetamist 22. detsembril 2016 pealkirja all „note to the attention of Ms catalina stancu“, mille hageja sai kätte 24. jaanuaril 2017, ning ennistada hageja viivitamata tööle ja mõista kostjalt välja hüvitis töösuhte lõpetamise ja kohtuotsuse kuulutamise vahelisel ajal saamata jäänud töötasu ulatuses. Teise võimalusena, kui hagejat ei ole võimalik tööle ennistada, mõista ERCEA-lt välja hüvitis kuni töölepingu lõppemiseni (jaanuari 2018) saamata jäänud töötasu ulatuses summas 39 000 eurot;

—

E) sisuliselt: igal juhul mõista ERCEA-lt hageja isikliku ja ametialase maine kahjustamise eest viimase kasuks välja 300 000 eurot või sellest suurem või väiksem summa, mida kohus sobivaks peab.

1.

Töösuhte suuline ja põhjendamata lõpetamine on vastuolus personalieeskirjade artikliga 25, milles on sätestatud, et „any decision relating to a specific individual under Staff Regulation shall at once be communicated in writing to the agent concerned. Any decision adversely affecting an agent shall state the grounds on wich is based […]”; töösuhte lõpetamisest töötajale kirjalik teatamine tagab, et viimane on töösuhte lõpetamisega seotud otsustest teadlik.

2.

Katseaja pikendamine on vastuolus muude teenistujate personalieeskirjade artikliga 84, mille lõikes 3 on sätestatud, et katseaega pikendatakse erandlike asjaolude korral „kooskõlas lõikega 1“, mis viitab konkreetselt sellele, et määramatuks ajaks pikendamine ei ole lubatud; niisugune pikendamine on vastuolus muude teenistujate teenistustingimuste artikli 84 lõikega 2, kus on sätestatud, et katseaja võib lõpetada igal ajal enne katseaja tavalist lõpptähtaega, andes töötajale töölt vabastamise kohta märkuste esitamiseks kaheksa tööpäeva ning – igal juhul – „teatades talle sellest kuu aega ette“.

3.

Haldusjuurdlus on ebaseaduslik, kuna selle aluseks on töötaja saadetud e-kiri, mille sisu on – nagu vastaspool tunnistab – muudetud ja milles väljendatakse töötaja saadetud dokumentide suhtes üksnes subjektiivseid kahtlusi, ilma et oleks läbi viidud tehnilist kontrolli.

4.

Tööandja 22. detsembri 2016. aasta otsus on ilmselgelt kehtetu, kuna sellega lõpetatakse töösuhe, mida enam ei eksisteerinud, kuna see oli suulise ülesütlemise järel juba lõppenud. Lisaks: A) töötaja töölt vabastamine katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu on ebaseaduslik, kuna alates 1. novembrist 2016 katseaega enam ei kohaldatud; B) haldusjuurdluse aruandes sisalduvad ebaseaduslikud väited, mis põhinevad hinnangul, et katseaja tulemused on ebarahuldavad, muudavad vaidlustatud töölt vabastamise täielikult ja meelevaldseks ja õigusvastaseks.

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/22

—

tühistada Ühtse Kriisilahendusnõukogu 15. aprilli 2016. aasta otsus SRB/ES/SRF/2016/06 ning kõik muud selle nõukogu otsused, mille alusel Banca d’Italia võttis järgmised meetmed: 29. detsembri 2016. aasta otsus nr 1547337/16, 14. märtsi 2017. aasta otsus nr 0333162/17, 14. märtsi 2017. aasta otsus nr 0334520/17, 24. novembri 2015. aasta otsus nr 1249264/15 ja 26. novembri 2015. aasta otsus nr 1262091/15;

—

mõista ICCREA Banca kasuks välja hüvitis kahju eest, mille Ühtne Kriisilahendusnõukogu talle tekitas täites oma ülesannet, mis seisneb hageja poolt tasumisele kuuluvate osamaksete kindlaksmääramises, ning mis tuleneb ICCREA Banca tehtud suurematest maksetest;

—

teise võimalusena – juhuks kui eespool esitatud nõudeid ei rahuldata – tunnistada kehtetuks [delegeeritud] määruse [(EL) 2015/63] (1) artikli 5 lõike 1 punktid a ja f (või vajadusel kogu määrus), sest need on vastuolus võrdsuse aluspõhimõtte, diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse aluspõhimõttega;

—

igal juhul mõista käesoleva menetlusega seonduvad kulud välja Ühtselt Kriisilahendusnõukogult.

1.

Esimene väide, et meetmeid ei tehtud teatavaks, rikuti läbipaistvuspõhimõtet, rikuti ja kohaldati vääralt ELTL artiklit 15 ning rikuti ka õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

2.

Teine väide, et ei toimunud uurimist, faktilist olukorda hinnati vääralt, rikuti ja kohaldati vääralt määruse 2015/63 artikli 5 [lõike 1] punkti a ning rikuti ka diskrimineerimiskeeldu ja hea halduse põhimõtet.

3.

Kolmas väide, et ei toimunud uurimist, faktilist olukorda hinnati vääralt, rikuti ja kohaldati vääralt määruse 2015/63 artikli 5 [lõike 1] punkti a ning rikuti ka diskrimineerimiskeeldu ja hea halduse põhimõtet.

4.

Neljas väide, et liidu organ käitus ebaseaduslikult; selle väitega nõutakse ka lepinguvälise vastutuse tuvastamist vastavalt ELTL artiklile 268.

5.

Teise võimalusena ning täiendavalt esitatud viies väide, et rikuti tõhususe, võrdväärsuse ning võrdse kohtlemise põhimõtteid, millest tulenevalt määrus 2015/63 ei ole kohaldatav.

6.

Kuues väide, et rikuti ELTL artiklit 15, et hagejal on võimatu saada teada Ühtse Kriisilahendusnõukogu otsustest ning nõue, et viimast kohustataks need otsused esitama.

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/24

—

liita asjade seotuse tõttu Üldkohtu kodukorra artikli 68 alusel käesolev kohtuasi menetluse suulise osa jaoks hagiga, mis on esitatud EUIPO otsuse peale asjas R 506/2017-2;

—

tunnistada hagiavalduses esitatud nõuded vastuvõetavaks ja põhjendatuks ning sellest tulenevalt:

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b ja artikli 7 lõike 2 rikkumine;

—

liidu õiguse üldpõhimõtete rikkumine.

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/24

—

liita asjade seotuse tõttu Üldkohtu kodukorra artikli 68 alusel käesolev kohtuasi menetluse suulise osa jaoks hagiga, mis on esitatud EUIPO otsuse peale asjas R 507/2017-2;

—

tunnistada hagiavalduses esitatud nõuded vastuvõetavaks ja põhjendatuks ning sellest tulenevalt:

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b ja artikli 7 lõike 2 rikkumine;

—

liidu õiguse üldpõhimõtete rikkumine.

25.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/25

—

tühistada vähemalt hagejat puudutavas osas komisjoni 11. mai 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/804, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit rauast (v.a malmist) või terasest (v.a roostevabast terasest) ümmarguse ristlõikega, üle 406,4 mm välisläbimõõduga õmblusteta torude impordi suhtes (ELT 2017 L 121, lk 3); ja

—

mõista hageja kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

1.

Esimene väide, et komisjon rikkus alusmääruse (1) artikli 3 lõikeid 2 ja 3 ning WTO dumpinguvastase lepingu artikleid 3.1 ja 3.2, määrates kindlaks hinna allalöömist. Hageja sõnul piirdus komisjon vaid 2015. aasta hindade matemaatilise võrdlemisega, jättes hinnaarengud ja –trendid impordihinna ja kodumaise hinna suhtes dünaamiliselt hindamata. Hageja väidab veel, et komisjon ei teinud ka kindlaks hinna allalöömist toote kui terviku suhtes.

2.

Teine väide, et komisjon rikkus alusmääruse artikli 3 lõiget 6 (ja WTO dumpinguvastase lepingu artiklit 3.5), tuginedes põhjuslikus analüüsis hinna allalöömise ebaseaduslikule kindlaksmääramisele.

3.

Kolmas väide, et tuvastades põhjuslikku seost dumpingimpordi ja liidu tööstusele tekitatud kahju vahel, tegi komisjon ilmse vea, kui leidis, et 1) dumpingimpordi ja liidu tööstusele tekitatud kahju vahel esines korrelatsioon ja et 2) muud tegurid (langus ekspordivõimes ja nõudluses ning tõus impordis muudest riikidest) üksikuna ega kogumis ei rikkunud seda põhjuslikku seost.

4.

Neljas väide, et komisjon rikkus oma hoolsuskohustust ja nõuetekohast juhtimist, kui keeldus läbi viimast kahju ja põhjuse segmendipõhist analüüsi, suutmata seega tagada, et tema tuvastused kahju ja põhjuse kohta ei olnud moonutatud.