ISSN 1977-0898

Euroopa Liidu

Teataja

C 212

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Teave ja teatised

60. Aastakäik
1. juuli 2017


Teatis nr

Sisukord

Lehekülg

 

II   Teatised

 

EUROOPA LIIDU INSTITUTSIOONIDE, ORGANITE JA ASUTUSTE TEATISED

 

Euroopa Komisjon

2017/C 212/01

Komisjoni teatis — ELi suunised antimikroobikumide mõistliku kasutamise kohta inimtervishoius

1

2017/C 212/02

Vastuväidete esitamisest loobumine teatatud koondumise kohta (juhtum M.8474 – HNA/CWT) ( 1 )

13

2017/C 212/03

Vastuväidete esitamisest loobumine teatatud koondumise kohta (juhtum M.8385 – Pillarstone/Famar) ( 1 )

13


 

III   Ettevalmistavad aktid

 

Euroopa Keskpank

2017/C 212/04 EKP/2017/18

Soovitus võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega muudetakse Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja artiklit 22 (EKP/2017/18) (esitatud Euroopa Keskpanga poolt)

14


 

IV   Teave

 

TEAVE EUROOPA LIIDU INSTITUTSIOONIDELT, ORGANITELT JA ASUTUSTELT

 

Euroopa Komisjon

2017/C 212/05

Euro vahetuskurss

18

 

Kontrollikoda

2017/C 212/06

Eriaruanne nr 10/2017 ELi noorte põllumajandustootjate toetust tuleks paremini suunata, et soodustada mõjusat põlvkonnavahetust

19

 

TEAVE LIIKMESRIIKIDELT

2017/C 212/07

Komisjoni teadaanne vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1008/2008 (ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta) artikli 16 lõikele 4 — Avaliku teenindamise kohustuste tühistamine regulaarlennuliinidel ( 1 )

20

2017/C 212/08

Komisjoni teadaanne vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1008/2008 (ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta) artikli 16 lõikele 4 — Avaliku teenindamise kohustuste tühistamine regulaarlennuliinidel ( 1 )

20


 

V   Teated

 

HALDUSMENETLUSED

 

Euroopa Komisjon

2017/C 212/09

Kandideerimiskutse 2017 seoses Altiero Spinelli nimelise auhinnaga Euroopa-alaste teadmiste levitamise eest

21

 

KONKURENTSIPOLIITIKA RAKENDAMISEGA SEOTUD MENETLUSED

 

Euroopa Komisjon

2017/C 212/10

Eelteatis koondumise kohta (juhtum M.8539 – KPS/DexKo) — Võimalik lihtsustatud korras menetlemine ( 1 )

22

2017/C 212/11

Eelteatis koondumise kohta (juhtum M.8459 – TIL/PSA/PSA DGD) ( 1 )

23

 

MUUD AKTID

 

Euroopa Komisjon

2017/C 212/12

Teade direktiivi 2014/25/EL artikli 35 alusel esitatud taotluse kohta — Tähtaja peatamine

24

2017/C 212/13

Teade direktiivi 2014/25/EL artikli 35 alusel esitatud taotluse kohta — Tähtaja peatamine

25


 


 

(1)   EMPs kohaldatav tekst

ET

 


II Teatised

EUROOPA LIIDU INSTITUTSIOONIDE, ORGANITE JA ASUTUSTE TEATISED

Euroopa Komisjon

1.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 212/1


KOMISJONI TEATIS

ELi suunised antimikroobikumide mõistliku kasutamise kohta inimtervishoius

(2017/C 212/01)

Sisukord

1.

Sissejuhatus 1

2.

Mõisted 2

3.

Kohaldamisala ja eesmärk 3

4.

Suunised 3

4.1.

Riikide valitsused ning piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused 3

4.2.

Tervishoiuasutused (ressursid, süsteemid ja protsessid) 5

4.3.

Kliinilised mikrobioloogid 7

4.4.

Nakkushaiguste spetsialistid 7

4.5.

Ravimi väljakirjutajad 7

4.6.

Proviisorid 9

4.7.

Meditsiiniõed 9

4.8.

Nakkustõrje spetsialistid 9

4.9.

Üldsus/patsiendid 10

4.10.

Kutseorganisatsioonid ja teadusühingud 10

4.11.

Teadusuuringute rahastajad 10

4.12.

Ravimitööstus 11

4.13.

Diagnostikatööstus 11

4.14.

Rahvusvaheline koostöö 11

1.   SISSEJUHATUS

Antimikroobikumiresistentsus on prioriteet komisjonile, kes võttis 2011. aastal vastu antimikroobikumiresistentsusest tulenevate ohtude vastase tegevuskava. Peamine eesmärk oli teha edusamme antimikroobikumide mõistlikuma kasutamise suunas nii inim- kui ka loomatervishoius. Suunised antimikroobikumide mõistliku kasutamise kohta veterinaarmeditsiinis avaldati 2015. aastal (1). Nõukogu 2016. aasta järeldustes, mis käsitlevad terviseühtsuse põhimõttel rajaneva lähenemisviisi kohaseid järgmisi samme antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks, kutsuti komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja Euroopa Liidu suuniseid antimikroobikumide mõistliku kasutamise kohta inimtervishoius, et toetada riikide suuniseid ja soovitusi (2).

Suunised antimikroobikumide mõistliku kasutamise kohta inimtervishoius põhinevad Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) poolt ELi liikmesriikide ekspertide ja sidusrühmade kaasabil koostatud tehnilisel aruandel, millega tuleks tutvuda suuniste koostamisel kasutatud metoodika üksikasjade kohta teabe saamiseks ning lisasoovituste leidmiseks (3).

Need suunised lähtuvad muude allikate hulgas nõukogu 15. novembri 2001. aasta soovitusest 2002/77/EÜ antimikroobsete ainete mõistliku kasutamise kohta inimtervishoius (4) ja WHO üleilmsest antimikroobikumiresistentsuse vastasest tegevuskavast (5).

2.   MÕISTED

Antimikroobikum on mis tahes looduslikku, poolsünteetilist või sünteetilist päritolu aine, mis in vivo kontsentratsioonis surmab mikroorganisme või pärsib nende kasvu, astudes vastastiktoimesse kindla sihtorganismiga (6). Bakterivastase toimega antimikroobikume nimetatakse antibakteerikumideks.

Antibiootikum on aine, mida toodetakse või saadakse (keemilisel teel) mikroorganismist, mis valikuliselt surmab teisi mikroorganisme või pärsib nende kasvu (7). Mõistet „antibiootikum“ kasutatakse sageli antibakteerikumide tähenduses.

Omandatud antimikroobikumiresistentsus on mikroorganismi resistentsus sellise antimikroobse aine suhtes, mis oli algselt tõhus selle mikroorganismi põhjustatud nakkuste ravimiseks.

Multiresistentne organism on mikroorganism, mis ei ole tundlik vähemalt ühe aine suhtes igas kolmes või enamas antimikroobikumide kategoorias (8) (või kahes või enamas antimikroobikumide kategoorias Mycobacterium tuberculosis’e puhul).

Antimikroobne ravi: empiiriline antimikroobne ravi põhineb õigustatud ja teadlikul kliinilisel otsusel nakkust kõige tõenäolisemalt põhjustava organismi kohta; dokumenteeritud antimikroobse raviga on tegemist juhul, kui nakkust põhjustav organism ja selle antimikroobne tundlikkus on kindlaks tehtud asjakohaste diagnostiliste uuringute või võrdluskatsetega.

Antimikroobikumprofülaktika on antimikroobikumide kasutamine nakkuste ennetamiseks.

Antimikroobikumide mõistlik kasutamine on selline kasutamine, mis on kasulik patsiendile ja mis samal ajal vähendab kahjulike toimete (sealhulgas toksilisus ja patogeenide (näiteks Clostridium difficile) valik) tõenäosust ning antimikroobikumiresistentsuse teket ja levikut (9). Teised samal eesmärgil kasutatud mõisted on muu hulgas „põhjendatud“, „ratsionaalne“, „asjakohane“, „õige“ ja „optimaalne“.

Antimikroobikumiresistentsuse vältimine on antimikroobikumide mõistliku kasutuse edendamise ja kontrollimise organisatsiooniline või kogu tervishoiusüsteemi hõlmav korraldus, mille eesmärk on nende tõhususe säilitamine tulevikus (10).

Antimikroobikumiresistentsuse vältimise programmid on koordineeritud programmid, mille raames rakendatakse sekkumismeetmeid antimikroobikumide asjakohase väljakirjutamise tagamiseks (11).

Ravimi väljakirjutajad on kõik tervishoiutöötajad, kellel on õigus antimikroobikume välja kirjutada. Peale kõigi erialade arstide ja hambaarstide võib see mõiste osutada ravimit väljakirjutavatele meditsiiniõdedele, proviisoritele, kliinilistele mikrobioloogidele, ämmaemandatele ja muudele tervishoiutöötajatele, olenevalt kohalikest eeskirjadest.

3.   KOHALDAMISALA JA EESMÄRK

Mikroorganismide kokkupuude antimikroobsete ainetega tekitab selektiivset survet, mis võib tuua kaasa resistentsuse väljakujunemise. Antimikroobsete ainete ebaõige kasutamine kiirendab resistentsuse tekkimist ja levimist.

Antimikroobikumiresistentsuse kontrollimise eesmärki on võimalik saavutada üksnes tõhusa nakkuste ennetamise ja tõrje ning antimikroobikumide mõistliku kasutamise kombineerimise teel. Nakkuste ennetamine ja tõrje, sealhulgas vaktsineerimine, aitab vähendada nakatumiste arvu, mis toob kaasa antimikroobikumide väiksema tarbimise ja nende väärkasutamise võimaluste vähenemise.

Käesolevate suuniste eesmärk on vähendada antimikroobikumide väärat kasutamist ja edendada nende mõistlikku kasutamist. Suunised täiendavad nakkuste ennetamist ja tõrjet käsitlevaid suuniseid, mis võivad eksisteerida riigi tasandil.

Käesolevad suunised on mõeldud teavitamiseks ja abistamiseks tegevustes, mille eesmärk on edendada antimikroobikumide mõistlikku kasutamist inimtervishoius. Need on suunatud kõigile asjaosalistele, kes vastutavad antimikroobikumide kasutamise eest või kellel on selles oma osa, ja neile, kelle panus on vajalik antimikroobikumide asjakohase kasutamise tagamiseks. Suunised sisaldavad meetmeid, mida liikmesriigid peaksid võtma arvesse antimikroobikumide mõistliku kasutamise edendamise riiklike strateegiate väljatöötamisel ja rakendamisel, ning hea tava elemente, mida peaksid järgima tervishoiutöötajad. Suunistes käsitletakse head kliinilist tava ning ressursse, süsteeme ja protsesse, mida ametiasutused peaksid võtma arvesse inimtervishoius antimikroobikumide mõistliku kasutamise strateegiate väljatöötamisel ja rakendamisel. Suunistes määratakse kindlaks ka tegevused, mida võivad ellu viia rahvusvahelised organisatsioonid ja asutused riikliku strateegia väljatöötamise ja rakendamise toetamiseks.

Suunistes käsitletakse antimikroobikumide mõistlikku kasutamist inimtervishoius, pöörates erilist tähelepanu antibakteerikumidele. Paljud suunistes nimetatud aspektid kehtivad ka muud liiki antimikroobikumide kohta, nagu viirusevastased ravimid ja seenevastased ravimid.

Suunistes ei käsitleta konkreetseid haigusseisundeid ega konkreetseid antimikroobikume.

Suunised ei piira liikmesriigi või ELi õigusnormides sisalduvate sätete kohaldamist ega ole liikmesriikidele või muudele osalistele siduvad. Need toetavad komisjoni üldise antimikroobikumiresistentsust käsitleva strateegia väljatöötamist.

4.   SUUNISED

4.1.   Riikide valitsused ning piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused

Riikide valitsustel ning piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel lasub lõplik vastutus antimikroobikumide mõistliku kasutamise tagamiseks vajaliku poliitika, meetmete ja struktuuride väljatöötamise, rakendamise ja toetamise eest. Nende kohustuseks on muu hulgas tagada õigusaktide, reguleerimise ja auditeerimise vastavus õigus-, poliitika- ja kutsestandarditele. Valitsuse ja muude organisatsioonide, sealhulgas tervishoiuteenuste osutamise eest vastutavate organisatsioonide, reguleerivate asutuste, tervishoiuteenuste maksete haldamise eest vastutavate organisatsioonide ning kutsehariduse eest vastutajate koostöö on sellise poliitika väljatöötamiseks ja elluviimiseks väga oluline.

Välja tuleks töötada antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemise riiklikud strateegiad, mis peaksid olema kooskõlas WHO üleilmse antimikroobikumiresistentsuse vastase tegevuskavaga (12).

Osana kohalike oludega kohandatud mitmekülgsetest sekkumismeetmetest peaksid riiklikud strateegiad antimikroobikumide mõistliku kasutamise edendamiseks inimtervishoius hõlmama järgmisi põhielemente:

antimikroobikumide kättesaadavuse ja nende kasutamise reguleerimine;

antimikroobikumide väljakirjutamine ja antimikroobikumiresistentsuse vältimine

antimikroobikumiresistentsuse vältimise programmid kõigil tervishoiu tasanditel (kogukondlik hoolekanne, haiglaravi, pikaajaline ravi);

ühendada antimikroobikumiresistentsuse vältimise riiklikud meetmed nakkuste ennetamise/tõrje ja vaktsineerimisega. Kõik tegevused peaksid tuginema kooskõlas valdkonnaülese terviseühtsuse põhimõttel rajaneva lähenemisviisiga välja töötatud riiklikele antimikroobikumiresistentsuse vastastele kavadele (13);

antimikroobikumide väljakirjutamise parandamise kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed eesmärgid;

võrdlusuuringute tegemiseks vajalike antimikroobikumide tarbimist käsitlevate ning kogukonnas ja haiglasektoris levitatavate kliiniliste juhendite koostamisel kasutatavate antimikroobikumiresistentsust käsitlevate standarditud avatud andmete õigeaegne kättesaadavus;

nakkusi käsitlevate kliiniliste juhendite väljatöötamise, rakendamise ja kontrolli mehhanism (nt riiklik komitee või platvorm). Selline mehhanism peaks hõlmama diagnostikat, ravi/ohjamist ning nakkuste ennetamist ja tõrjet;

tervishoiutöötajate haridus.

Põhikomponendid ja rakendusmeetmed

Antimikroobikumide reguleerimine

tagada juurdepääs kliinilises juhendis soovitatud antimikroobikumidele, analüüsides nende kättesaadavust riigisisesel turul, rakendades meetmeid, et toetada nii uuenduslike kui ka geneeriliste ravimite pidevat kättesaadavust turul, ning kõrvaldades puudujäägid; samal ajal piirata viimase abinõuna kasutatavate antimikroobikumide tarvitamist, et kindlustada nende tõhusus, kehtestades kasutamist piiravad meetmed;

tagada, et teave antimikroobikumiresistentsuse ja antimikroobikumide väära kasutamisega seotud ohtude kohta lisatakse ravimi omaduste kokkuvõttesse ja pakendi infolehtedele;

vaadata läbi või, kui neid veel ei ole, kehtestada õigusnormid antimikroobikumide kättesaadavuse kohta internetis;

tagada, et apteegid järgiksid eeskirju seoses antimikroobikumide väljastamisega ilma retseptita;

uurida antimikroobikumide ühiku haaval väljastamist, võttes arvesse kõiki asjaomaseid suuniseid ja eeskirju;

kaaluda võimalust võtta antimikroobikumide pakenditel kasutusele lisamärgistus, et rõhutada kasvava antimikroobikumiresistentsuse ohtu, mis tuleneb nende põhjendamatust kasutamisest.

Antimikroobikumide väljakirjutamine ja antimikroobikumiresistentsuse vältimine

tagada suunised ja vahendid, et viia ellu antimikroobikumiresistentsuse vältimise programmid, mis hõlmavad kogukondlikku hoolekannet, pikaajalise ravi asutusi ja haiglaid;

tagada piisava hulga nakkushaiguste ja kliinilise mikrobioloogia spetsialistide ning muude valdkondade spetsialistide koolitamise kaudu piisaval hulgal antimikroobikumiresistentsuse vältimise eksperte;

kontrollida ja auditeerida antimikroobikumide asjakohast kasutamist, sealhulgas võtta kasutusele nende näitajate seireks asjakohased kvantiteedi- ja kvaliteedinäitajad ning süsteemid; tagada ravimi väljakirjutajatele korrapärane tagasiside tulemuste kohta;

tagada selliste antimikroobikumide elektroonilise väljakirjutamise süsteemide kasutuselevõtt ja seire, mis on eelistatavalt suutelised ühendama kliinilise näidustuse, mikrobioloogilised ja tarbimisandmed;

tagada sobivate mikrobioloogiateenuste ja diagnostikavahendite, sealhulgas diagnostiliste kiirtestide ja laboriväliste testide kättesaadavus;

kaaluda ravimi asjakohase väljakirjutamise soodustamise süsteeme ja vajaduse korral neid rakendada;

rahastada, töötada välja ja viia ellu antimikroobikumide kasutamist käsitlevaid riiklikke teadlikkuse suurendamise ja koolituskampaaniaid, suunates need tervishoiutöötajatele ja üldsusele (sealhulgas lapsed, teismelised, õpilased, eakad ja haavatavad rühmad), ning hinnata nende kampaaniate tulemusi;

edendada antimikroobikumide asjakohatu väljakirjutamise vähendamiseks käitumuslikke sekkumismeetmeid;

uurida antimikroobikumide väljakirjutamise optimeerimiseks motiveerivaid ja süsteemi muutmise meetodeid;

teha koostöös ravimitööstusega kindlaks antimikroobikumide müügitoetustegevuse parimad tavad, tagamaks, et see tegevus on kooskõlas antimikroobikumide asjakohase väljakirjutamise ja väljastamise edendamisega;

võtta kogukondades kasutusele asjakohased kõrvaldamissüsteemid ja teavitada üldsust antimikroobikumide nõuetekohastest kõrvaldamismeetoditest;

tagada kogukondlikele hoolekandeasutustele, pikaajalise ravi asutustele ja haiglatele riigisisese antimikroobikumiresistentsuse mustritel põhinevate profülaktika ja nakkuste ohjamise riiklike kliiniliste juhendite kättesaadavus;

töötada asjakohaste uuringute ja ohjamismeetmete soodustamiseks välja kliinilised suunad ja pakkuda otsuse tegemist toetavaid vahendeid;

tagada, et riiklikud kliinilised juhendid vaadatakse läbi ja neid muudetakse juhul, kui antimikroobikumiresistentsuses tekib oluline muutus või kui nakkuste ohjamise kohta on uusi tõendeid, või et seda tehakse korrapäraste ajavahemike tagant (nt iga 2–3 aasta järel). Riiklikes kliinilistes juhendites tuleks arvesse võtta kõige viimast kehtivat ravimi omaduste kokkuvõtet;

tagada suuniste kättesaadavus kõigile ravimi väljakirjutajatele, tehes seda laialdase levitamise, koolituse ja tutvustamise kaudu;

tagada, et ravi- ja profülaktilisel otstarbel antimikroobikumide väljakirjutamise suunised oleksid kättesaadavad konkreetsete kliiniliste tingimuste kategooriate puhul, sealhulgas hambaravis;

Hariduses võetavad meetmed

kindlustada, et antimikroobikumide asjakohase kasutamise alase pideva kutsealase arendustegevuse kaudu on tagatud kõigi tervishoiutöötajate pädevus;

tagada, et kõik kliiniliste erialade õppekavad hõlmavad antimikroobikumiresistentsuse vältimist;

lisada meditsiini-, õendus-, farmaatsia-, hambaravi ja ämmaemandate õppekavva antimikroobikumide mõistliku kasutamise koolitus. Sellisel koolitusel peaks olema tugev praktiline külg osana erialadevahelisest lähenemisviisist;

alustada harimist antimikroobikumide mõistliku kasutamise, antimikroobikumiresistentsuse, vaktsineerimise ja hügieeni vallas juba põhi- ja keskkooli astmes.

4.2.   Tervishoiuasutused (ressursid, süsteemid ja protsessid)

Tervishoiuasutused on poliitika ja menetluste rakendamisel ning antimikroobikumide mõistliku kasutamise tagamiseks vajalike kontrolli- ja seireandmete esitamisel esirinnas. Nad on ka nende auditite keskmes, mille käigus kontrollitakse asutuse vastavust tegevuspõhimõtetele ja kutsestandarditele.

Tervishoiuasutused peaksid keskenduma järgmisele:

määrama igas tervishoiuasutuses elluviidavatele nakkuste ennetamise ja tõrje programmide ja/või patsiendi ohutuse programmidega seotud antimikroobikumiresistentsuse vältimise programmidele vajaliku rahastamise ja ressursid ning need eraldama;

tagama õigeaegse juurdepääsu kliinilise mikrobioloogia laboriteenustele ja tulemuste edastamise;

edendama kiirdiagnostikavahendite kasutuselevõttu;

kasutama võimaluse korral valideeritud kiirdiagnostika ja/või laborivälise diagnostika meetodeid kindlaksmääratud patsiendirühmade puhul, et täiendada kliinilist hindamist ja optimeerida antimikroobikumravi;

tagama antimikroobikumiresistentsuse vältimise meetmetele infotehnoloogilise toe, sealhulgas ravimi elektroonilise väljakirjutamise ning otsusetegemise elektrooniliste tugisüsteemide kasutuselevõtu antimikroobikumide väljakirjutamise parandamise vahendina;

panustama asutusesisestesse, riiklikesse ja piirkondlikesse seiresüsteemidesse, uuringutesse ning antimikroobikumiresistentsuse levimuse ja antimikroobikumide tarbimise uuringutesse, sealhulgas molekulaarepidemioloogilistesse uuringutesse.

Kogukondlikes hoolekandeasutustes/esmatasandi tervishoius:

tagama, et nende asutuste tervishoiutöötajate koordineerimisel ja aktiivsel osalusel on kehtestatud antimikroobikumiresistentsuse vältimise meetmed, mis lähtuvad ravi tasemest, antimikroobikumide liigse kasutamise ja väärkasutamise kindlakstehtud valdkondadest ning riiklikest ja kohalikest õigusnormidest;

looma mitmetahulise strateegia, mis hõlmab selliseid elemente nagu kliinikupõhine haridus, pakendi infolehed ja plakatid, apteekrite nõuanded patsientidele antimikroobikumravi kohta, ravimi väljakirjutajate tagasiside ning arstide suhtlusoskuste treenimine;

tagama piisava vastuvõtuaja, et patsientide terviseseisundit oleks võimalik nõuetekohaselt hinnata ja neid nõustada.

Haiglates elluviidavad antimikroobikumiresistentsuse vältimise programmid peaksid hõlmama järgmist:

antimikroobikumide komitee või sarnane ametlik organisatsiooniline struktuur, mida toetab kõrgem juhtkond;

antimikroobikumiresistentsuse vältimise töörühm, kuhu ideaalis kuulub nakkuste diagnoosimise, ennetamise ja ravi valdkonnas koolitatud, eksperditeadmisi omav ja erialaselt tegev arst (võimaluse korral nakkushaiguste spetsialist), haigla proviisor ja mikrobioloog (võimaluse korral kliiniline mikrobioloog). Töörühma koosseisu määravad haigla suurus ja ravi tase ning riiklikud ja kohalikud õigusnormid;

lisatasu ja sihtotstarbeliselt eraldatud aeg antimikroobikumiresistentsuse vältimise meetmete jaoks;

nakkuste diagnoosimise ja ohjamise ning perioperatiivse antimikroobikumprofülaktika suunised;

patsiendiandmetes näidustuse, ravimi valiku, annuse, manustamisviisi ja ravi kestuse dokumenteerimine;

valitud antimikroobikumide väljakirjutamiseks eelneva loa andmise ja/või väljakirjutamisjärgse kontrolli põhimõtted;

kiirabihaiglates tuleks kriitiliste proovide mikrobioloogia labori teenuseid osutada ööpäev läbi;

selliste asutusepõhiste kumulatiivsete aruannete kättesaadavus, mis käsitlevad tavaliste bakteriaalsete patogeenide tundlikkust antibiootikumide suhtes, mida soovitatakse asjaomastes ravisuunistes;

perioperatiivse antimikroobikumprofülaktika näidustuse, valiku, ajastuse ja kestuse audit;

juhtkonnale esitatav antimikroobikumiresistentsuse vältimise meetmete aastaaruanne, mis sisaldab tõhususe hinnangut;

kvaliteedinäitajate seire ja antimikroobikumide kasutamise kvantiteediparameetrid koos tagasisidega ravimi väljakirjutajatele ning väljakirjutajate poolt võetavad kokkulepitud meetmed.

Pikaajalises ravis:

tagada, et on kehtestatud antimikroobikumiresistentsuse vältimise meetmed ning et nende jaoks on eraldatud aeg ja neil on juhtkonna toetus kõnealuste asutuste tervishoiutöötajate koordineerimisel ja aktiivsel osalusel, nagu näevad ette riiklikud ja kohalikud õigusnormid;

luua mitmetahuline strateegia, mis hõlmab selliseid elemente nagu õendus- ja meditsiinitöötajate koolitamine, antimikroobikumide kasutamise auditid, tagasiside ravimi väljakirjutajatele ning keskendumine valdkondadele, kus on tehtud kindlaks antimikroobikumide liigne kasutamine ja väärkasutamine.

4.3.   Kliinilised mikrobioloogid

Kliinilised mikrobioloogid etendavad diagnostilise teabe andmisel põhirolli. Samas on neil vajalikud eksperditeadmised tulemusliku nakkustõrje tegemiseks, antimikroobikumiresistentsuse ennetamise eesmärgil meetmete võtmiseks ning nakkuste asjakohaseks ravimiseks. Peale selle annavad nad nõu ja juhiseid nakkuste optimaalse diagnoosimise strateegiate kohta. Kliinilised ülesanded olenevad kohast, kliinilisest väljaõppest ja siseriiklikest õigusnormidest. Selles jaos kirjeldatud ülesanded võivad kattuda nakkushaiguste spetsialistide allpool kirjeldatud ülesannetega.

Kliinilised mikrobioloogid peaksid

tagama, et tundlikkuse uuringud ja aruanded vastavad ravisuunistele (valikuline aruandlus) ning Euroopa (st EUCASTi) ja riiklikele standarditele; tagama õigeaegse diagnoosimise ja kriitilistest tulemustest (nt verekülvid) teavitamise;

esitama selliseid asutusepõhiseid kumulatiivseid aruandeid, mis käsitlevad tavaliste bakteriaalsete patogeenide tundlikkust antibiootikumide suhtes, mida suunistes soovitatakse;

nõustama arste nakkushaiguste diagnostika küsimustes, sealhulgas nõuetekohase proovide võtmise ja uurimistulemuste tõlgendamise, ravile raskesti alluvate patogeenide ja keerukate nakkuste küsimuses;

võtma antimikroobikumiresistentsuse vältimise töörühma täisliikmetena kohustused, mis hõlmavad koordineerimist, kavandamist, väljakirjutamisjärgset kontrolli ja tagasiside andmist.

4.4.   Nakkushaiguste spetsialistid

Nakkushaiguste spetsialistid osalevad nakkusega patsientide terviseseisundi hindamisel, uurimisel, haiguste diagnoosimisel ja ravis, mis hõlmab ka antimikroobikumide optimaalset kasutamist. Nad nõustavad ka tervishoiuteenustega seotud nakkuste, nt intensiivravi osakondades ja operatsioonisaalides esinevate nakkuste ennetamise ja ravi küsimustes ning neil on seetõttu keskne osa antimikroobikumide mõistlikus kasutamises haiglates.

Käesolevas jaos nimetatud ülesanded võivad olenevalt kohast, väljaõppest ja siseriiklikest õigusnormidest mõneti kattuda eespool osutatud kliiniliste mikrobioloogide ülesannetega.

Nakkushaiguste spetsialistid peaksid

andma nõu nakkushaiguste diagnostilise hindamise ja ravi küsimustes, sealhulgas ravile raskesti alluvate patogeenide ja keerukate nakkuste ning antimikroobikumide asjakohase kasutamise küsimuses;

võtma antimikroobikumiresistentsuse vältimise töörühma täisliikmetena kohustused, mis hõlmavad koordineerimist, kavandamist, väljakirjutamisjärgset kontrolli ja tagasiside andmist.

4.5.   Ravimi väljakirjutajad

Lõppkokkuvõttes vastutavad antimikroobikumide kasutamise otsuse eest patsiendi ravis ravimi väljakirjutajad. Nemad otsustavad ka selle, mis liiki antimikroobikume patsiendi ravis kasutada. Seepärast tuleks ravimi väljakirjutajatele pakkuda koolitust, suuniseid ja teavet, et nad ilmutaksid antimikroobikumide väljakirjutamisel nõuetekohast hoolsust. Teavet tuleks anda selle kohta, kuidas ravimi väljakirjutajad saavad hinnata ja täita patsiendi ootusi. Kogukondlikes hoolekandeasutustes, haiglates, hambaravikabinettides või muudes raviasutustes töötavad ravimi väljakirjutajad peaksid olema tutvunud kõigi nende tööolukorras kohaldatavate erisuunistega.

Ravimi väljakirjutajad peaksid

tagama, et enne antimikroobikumi väljakirjutamist on nad tutvunud asjaomaste suuniste, kõige viimaste kehtivate ravimi omaduste kokkuvõtetega ning nõuannetega ravimi väljakirjutamise kohta;

hoidma ennast kursis antimikroobikumide väljakirjutamisega seonduvaga. Seda saab teha, osaledes koolitustel, tutvudes suunistega ja järgides suuniseid;

küsima antimikroobikumide väljakirjutamise kohta nõu spetsialistidelt ja seda arvesse võtma.

Antimikroobikumi väljakirjutamise kohta otsust tehes peaksid ravimi väljakirjutajad

määrama enne antibiootikumi väljakirjutamist patsiendi isikliku läbivaatuse põhjal diagnoosi, välja arvatud erandlikel asjaoludel;

tagama, et enne antimikroobikumravi alustamist võetakse nõuetekohased mikrobioloogilised proovid;

vältima antibakteriaalset ravi, kui tõendid viitavad üksnes viirusnakkusele või isetaanduvale bakteriaalsele nakkusele;

vältima kolonisatsioonivastast ravi, kui pärast asjaomast arstlikku läbivaatust ja diagnostilisi uuringuid puuduvad tõendid nakkuse kohta, välja arvatud juhul, kui suunistes on sellekohased selged juhised;

rakendama antimikroobikumprofülaktikat üksnes juhul, kui sellele osutatakse asjaomastes suunistes;

vältima antimikroobikumide kombineerimist, välja arvatud juhul, kui suunistes on see selgelt märgitud.

kui antimikroobikumravi ei peeta vajalikuks, andma patsiendile nõu haiguse eeldatava loomuliku kulu kohta, selgitama antimikroobikumravi piiratud või olematut kasu ning antimikroobikumide võimalikke soovimatuid kõrvaltoimeid, nagu kõhulahtisus ja lööve, andma soovitusi sümptomaatilise ravi kohta ning nõuandeid terviseseisundi halvenemise puhuks (turvaabinõud);

Antimikroobikumi välja kirjutades peaksid ravimi väljakirjutajad

valima kooskõlas asjaomaste suunistega antimikroobikumi sobivas annuses ja lühimaks toimeajaks ning selle asjakohase manustamisviisi (võimaluse korral eelistatavalt suu kaudu);

võtma arvesse asjakohaseid patsiendiga seotud tegureid: vanus, kaasnevad haigused (nt immuunpuudulikkus), neeru- ja maksatalitlus, rasedus, rinnaga toitmine, allergiad, proteeside olemasolu, ravimite võimalikud koostoimed, kehamassiindeks ja antimikroobikumiresistentsuse riskitegurid (nt hiljutine antimikroobikumide kasutamine, hiljutine reisimine);

soovitama patsientidele, kellel on esinenud allergilist reaktsiooni beetalaktaamide suhtes, allergiauuringuid meetmena, millega edendatakse esmavaliku antimikroobikumide kasutamist mitteallergilistel patsientidel;

valima võimalikult kitsa toimespektriga antimikroobikumi; tagama antimikroobikumi õigeaegse manustamise raske nakkusega patsientidele. Näited: sepsis, raskekujuline keskkonnatekkene pneumoonia;

võimaluse korral teavitama patsienti ja/või vastutavat hooldajat antimikroobikumravi põhjusest ja võimalikest kõrvaltoimetest ning tagama, et patsient saab aru annusest ja ravi kestusest; see parandab ettekirjutuste järgimist ja suurendab ravi tulemuslikkust;

täitma patsiendi ootusi, vastama tema küsimustele ja eelistustele patsiendikeskse ravi ja tulemusliku sekkumise olulise osana, et edendada antimikroobikumide mõistlikku kasutamist;

hindama antimikroobikumravi 48–72 tunni pikkuse haiglas viibimise järel ja teatavatel tingimustel muudes ravipaikades viibimise järel kooskõlas suunistega uuesti ja kaaluma muudatuste tegemist (nt esmase empiirilise ravi vähendamine, ravi katkestamine või üleminek suukaudsele manustamisele).

Kogukonnas tegutsevad ravimi väljakirjutajad peaksid

hoiduma antibakteerikumide väljakirjutamisest viirusnakkuste või isetaanduvate bakteriaalsete nakkuste korral;

teatavatel tingimustel ja kooskõlas suunistega kaaluma antimikroobikumide väljakirjutamisega viivitamist täiskasvanute ja laste puhul, võttes asjakohaseid turvaabinõusid. Näide: antimikroobikumide väljakirjutamisega viivitamine ägeda keskkõrvapõletiku või ägeda ninakõrvalurkepõletiku korral;

hindama sümptomeid ja kasutama punktisüsteeme või sümptomite kontrollnimekirju diagnostiliste uuringute, antimikroobikumravi ja kiireloomulise suunamise vajaduse väljaselgitamiseks.

Haiglates tegutsevad ravimi väljakirjutajad peaksid

dokumenteerima patsiendi ravikaardil näidustuse, valitud ravimi, annuse, manustamisviisi ja ravi kestuse; järgima perioperatiivse antimikroobikumprofülaktika juhiseid; parandama kirurgiliste nakkuste õigeaegset ja piisavat allikakontrolli ning mitte toetama kirurgilise ravi asemel ainult antimikroobikumide kasutamist, kui kirurgiliseks raviks on selge näidustus;

hindama vajadust parenteraalsete antimikroobikumide järele ja minema võimaluse korral üle suukaudselt manustatavatele antimikroobikumidele täielikus kooskõlas kehtivate kliiniliste kriteeriumidega;

soovitatakse teha terapeutilist ravimiseiret, et kohandada annustamist kooskõlas suunistega ja teatavatel tingimustel.

4.6.   Proviisorid

Kogukondlike hoolekandeasutuste ja haiglate proviisoritel on meditsiinialased eriteadmised ning nad on antimikroobikumide kasutamise valvurid. See võimaldab proviisoritel tegutseda patsientide ja ravimi väljakirjutajate olulise nõuandja ja teavitajana antimikroobikumide ohutu, mõistliku ja tulemusliku kasutamise küsimustes (sealhulgas kõrvalmõju, ettekirjutuste järgimine, ravimi kõrvaltoimed, ettevaatusabinõud ja vastunäidustused, koostoimed, säilitamine ja kõrvaldamine ning ravi põhjendused). Selleks tuleb neile pakkuda asjakohast koolitust, suuniseid ja teavet, et soodustada antimikroobikumide mõistlikku väljakirjutamist ja täita patsientide ootusi. Haiglas töötav proviisor peaks olema antimikroobikumiresistentsuse vältimise töörühma liige ja osalema valdkondadevahelises ravirühmas aktiivselt antimikroobikumide haldamises. Proviisori ülesannete hulka kuulub retsepti hindamine antimikroobikumide kasutamise kohalike põhimõtete alusel; antimikroobikumravi kestuse kontrollimine; nõu andmine piirangutega antimikroobikumide kasutamise kohta; nõustamine annuse, ettevalmistamise ja manustamise küsimustes (eriti patsientide erirühmade, näiteks laste puhul); ning patsientide nõustamine antimikroobikumide asjakohase kasutamise küsimuses. Proviisorid tuleks kaasata antimikroobikumide kasutamise seiresse.

Proviisorid peaksid

väljastama antimikroobikume üksnes retsepti alusel, välja arvatud juhul, kui erisätted lubavad teatavatel tingimustel nende reguleeritud väljastamist;

tagama, et patsient ja/või hooldaja mõistab ravimi annust ja ravi kestust, sest see võib parandada ettekirjutustest kinnipidamist ja parandada ravi tulemuslikkust;

edendama järelejäänud antimikroobikumide nõuetekohast kõrvaldamist;

teavitama antimikroobikumidega seotud kõrvalnähtudest vastavalt eeskirjadele;

osalema antimikroobikumide mõistlikku kasutamist edendavates kohalikes, piirkondlikes või riiklikes rahvatervise kampaaniates;

nõustama patsiente ja tervishoiutöötajaid vastunäidustuste, ravimite koostoime ning toidu ja ravimite koostoime küsimustes.

4.7.   Meditsiiniõed

Meditsiiniõdede tähtsus meditsiinipersonali seas on suur nende pideva kokkupuute tõttu patsientidega ning nende rolli tõttu ravimite manustamisel. Õed tagavad, et antimikroobikume manustatakse ettekirjutuste kohaselt; nemad jälgivad ka reaktsiooni antimikroobikumidele (sealhulgas võimalikud kõrvaltoimed). Üldiselt vastutavad meditsiiniõed antimikroobikumide manustamise ning patsiendi jälgimise ja patsiendi ohutuse eest.

Samuti on väga oluline roll ravimeid väljakirjutavatel meditsiiniõdedel.

Meditsiiniõed peaksid

osalema valdkondadevahelise ravirühma liikmena aktiivselt antimikroobikumide haldamises;

tagama antimikroobikumide õigeaegse manustamise ettekirjutuste kohaselt;

nõustama ja harima patsiente antimikroobikumide asjakohase kasutamise alal;

kasutama protokolle ja töövahendeid, mis võimaldavad neil sõltumatult tuvastada raske nakkusega patsiente ning seejärel rakendada diagnostilisi ja ravialgoritme;

tuletama arstile meelde, et ta peab hindama antimikroobikumravi 48–72 tunni pärast uuesti.

4.8.   Nakkustõrje spetsialistid

Nakkustõrje spetsialistidel on oluline osa nakkuste (millest paljud on seotud antimikroobikumide väära kasutamisega) ennetamisel ja tõrjumisel. Nakkustõrje spetsialistid saavad seega nõustamise ja vastastikuste eksperdihinnangute kaudu toetada antimikroobikumide mõistlikku kasutamist.

Nakkustõrje spetsialistid peaksid

tagama antimikroobikumiresistentsuse vältimise programmide ning nakkuste ennetamise ja tõrje programmide koordineerimise ja kootöö nende elluviimisel, juhtides tervishoiuteenustega seotud nakkuste ennetamisel ja tõrjumisel tähelepanu antimikroobikumide asjakohase kasutamise olulistele aspektidele.

4.9.   Üldsus/patsiendid

Üldsuse ja patsientide teadmised, suhtumine ja käitumine võivad olla antimikroobikumide mõistliku kasutamise juurutamisel ja tagamisel suure tähtsusega nii ootuste kui ka normatiivse surve seisukohast, mida need võivad avaldada tervishoiutöötajatele ja ekspertidele ning ravikavade järgimisele.

Üldsus ja patsiendid peaksid

viima ennast kurssi antimikroobikumide asjakohase kasutamise, antimikroobikumiresistentsuse ja antimikroobikumide kõrvaltoimetega ning küsima tervishoiutöötajatelt vajaduse korral sellekohast teavet;

kasutama antimikroobikume ainult siis, kui need on välja kirjutatud;

hoiduma selliste antimikroobikumide kasutamisest, mida ei ole välja kirjutatud (näiteks järelejäänud antimikroobikumid, teisele inimesele välja kirjutatud antimikroobikumid või ilma retseptita saadud antimikroobikumid);

tagastama järelejäänud antimikroobikumid apteeki ja kohalikku kogumispunkti vastavalt kohalikele jäätmekäitluseeskirjadele.

4.10.   Kutseorganisatsioonid ja teadusühingud

Kutseorganisatsioonid ja teadusühingud esindavad tervishoiutöötajaid ning edendavad oma liikmete erialast ja teaduslikku arengut, mõjutades seega kliinilist ja laboritava.

Kutseorganisatsioonid ja teadusühingud peaksid

tegema reguleerivate asutustega kõigis asjakohastes valdkondades tihedat koostööd, tagamaks, et antimikroobikumide mõistliku kasutamise edendamiseks kavandatud meetmed on tõenduspõhised ja teostatavad;

edendama oma liikmete hulgas antimikroobikumide mõistlikku kasutamist tegevuste kaudu, mis hõlmavad suunise väljatöötamist ja koolitust;

toetama teavitamis- ja teadlikkuse suurendamise meetmeid, et edendada antimikroobikumide mõistlikku kasutamist;

vältima huvide konflikte ja ärilisi kaalutlusi;

edendama ja tegema asjakohaseid uuringuid.

4.11.   Teadusuuringute rahastajad

Teadusuuringud on antimikroobikumiresistentsuse praeguse taseme alandamiseks ja selle suurenemise suundumuse piiramiseks äärmiselt olulised. Olemasolevate antimikroobikumide kasutusviiside parandamise võimaluste kindlakstegemiseks on eelkõige vajalikud siirdeuuringud. Teadusuuringuid tuleb teha ka selleks, et uurida, kuidas vähendada antimikroobikumiresistentsuse väljakujunemise ohtu.

Teadusuuringute rahastajad ja teaduspoliitika eest vastutajad peaksid

edendama teadusuuringuid, milles hinnatakse ja võrreldakse sekkumismeetmeid käitumise muutmiseks antimikroobikumide väljakirjutamisel, võttes arvesse kultuurilisi erinevusi, et parandada meie arusaama sellest, kuidas on võimalik saavutada antimikroobikumide mõistlikku väljakirjutamist;

edendama antimikroobikumide väljakirjutamist käsitlevaid sekkumisuuringuid;

edendama uuringuid, mis hõlmavad konkreetsete antimikroobikumide ja antimikroobikumide klasside potentsiaali tekitada selektiivset survet antimikroobikumiresistentsuse tekkeks mikroflooras;

edendama kliinilisi teadusuuringuid olemasolevate antimikroobikumidega, sealhulgas farmakokineetilisi/farmakodünaamilisi uuringuid, tagades, et uuringutes võetakse piisavalt arvesse soolisi ja vanuselisi tegureid eluaastate kaupa;

edendama diagnostiliste vahendite uuringuid, sealhulgas kiirdiagnostika ja laborivälise diagnostika uuringuid, et toetada tõenduspõhiseid suuniseid diagnostika osa kohta antimikroobikumide asjakohasel väljakirjutamisel;

edendama antimikroobikumide terapeutilise seire alaseid teadusuuringuid rahvastiku erirühmades (nt kriitilises seisundis patsiendid, põletusvigastustega patsiendid, lapspatsiendid, pidevat neeruasendusravi saavad patsiendid);

edendama üldsusele ja patsientidele mõeldud hariduslike ja teadlikkust suurendavate sekkumismeetmete uuringuid;

toetama tegevusi, mis võimaldavad teadusuuringuid praktikas rakendada, teha süsteemseid läbivaatusi ja meta-analüüse ning kasutada teadusuuringute tulemusi kliiniliste suuniste väljatöötamisel ja otsuste tegemisel.

4.12.   Ravimitööstus

Ravimitööstus on põhipartner üldistes püüdlustes tagada antimikroobikumide mõistlik kasutamine.

Ravimitööstus peaks

tagama, et tervishoiutöötajatele suunatud turundus- ja reklaamitegevus on kooskõlas ELi õigusaktidega, näiteks ravimite reklaamimine tervishoiutöötajatele peab olema kooskõlas ravimi omaduste kokkuvõttes loetletud omadustega ning reklaam peaks innustama ravimit mõistlikult kasutama.

tagama, et äriühingute rahalised stiimulid on kooskõlas eespool nimetatud antimikroobikumiresistentsuse vältimise põhimõtetega;

tagama pärast uute ühendite kasutuselevõttu resistentsuse ja ettenähtust erineva kasutamise kontrolli kooskõlas turustamisjärgsete kohustustega;

suhtlema riiklike ja rahvusvaheliste poliitikakujundajate ja reguleerivate asutustega, et toetada sellise poliitika väljatöötamist, mis edendab antimikroobikumide asjakohast väljakirjutamist, sealhulgas uudsete hüvitamissüsteemide väljatöötamist, pakendi suuruse ja muude selliste omaduste kohandamist, mis aitavad saavutada kättesaadavuse ja säilitamisega seotud eesmärke.

4.13.   Diagnostikatööstus

Diagnostikauuringud, sealhulgas mikrobioloogia laborites tehtavad, kuid ka laborivälised uuringud ja uuenduslikud diagnostikameetodid annavad olulist teavet, et vältida antimikroobikumide tarbetut kasutamist ja optimeerida antimikroobikumi valikut.

Diagnostikatööstus peaks

võtma arvesse erinevaid diagnostikavajadusi, sh laborivälist testimist ja seiret;

tegema koostööd teadusühingute ja rahvatervise asutustega tõenduspõhiste suuniste väljatöötamisel nakkuste diagnoosimise eesmärgil testide tegemise kohta, sealhulgas uuenduslike diagnostikameetodite ja laboriväliste testide tegemise kohta;

toetama teadusuuringuid, mis käsitlevad uuenduslike diagnostikameetodite mõju antimikroobikumide mõistlikule kasutamisele ning diagnostika kulutõhusust.

4.14.   Rahvusvaheline koostöö

Antimikroobikumide mõistliku kasutamise tagamiseks, parimate tavade jagamiseks ja suutlikkuse arendamise toetamiseks vajalike standardite kehtestamine ning süsteemide ja menetluste juurutamine eeldab rahvusvahelist valdkondadevahelist, valitsustevahelist ja organisatsioonidevahelist koostööd ja koordineerimist nii ELis kui ka väljaspool.

Rahvusvaheline koostöö peaks toetama järgmist:

antimikroobikumiresistentsete organismidega seotud piiriülestele ohtudele reageerimise koordineerimise hõlbustamine;

antimikroobikumiresistentsuse vältimiseks võetavate sekkumismeetmete ja kampaaniate väljatöötamine, rakendamine ja järelevalve, et toetada antimikroobikumide asjakohast kasutamist ja vähendada nende väärat kasutamist;

antimikroobikumide asjakohast kasutamist ja nende poolt asjaomastele kvalitatiivsetele ja kvantitatiivsetele tulemustele avaldatavat mõju käsitlevate parimate tavade kohaste sekkumismeetmete jagamise mehhanismide loomine;

koostöö võimaldamine antimikroobikumide tarbimise ja antimikroobikumiresistentsuse seire valdkonnas, kasutades ühtlustatud metoodikat, et edastada õigeaegset teavet resistentsetest organismidest tulenevate piiriüleste ohtude kohta, ning jagades tõendatud ja rahvusvaheliselt võrreldavat teavet resistentsuse ja tarbimise kohta;

kliiniliste piirmäärade ja antimikroobse tundlikkuse määramise meetodite ühtlustamine;

selliste tõenduspõhiste hea kliinilise tava suuniste väljatöötamise toetamine, milles käsitletakse kõige levinumaid nakkusi ning mis on kohandatavad kohalikele resistentsusmustritele ja kättesaadavatele litsentsitud antibakteerikumidele;

olulistele antimikroobikumidele ja diagnostilistele uuringutele juurdepääsu lihtsustamine, toetades antimikroobikumide kättesaadavust turul ja kõrvaldades puudujäägid;

riigi tasandil standardite väljatöötamise ja mikrobioloogiliste uuringute tulemuste valikuliste aruannete vastuvõtmise innustamine, et optimeerida antimikroobikumide väljakirjutamist;

kiirdiagnostikat ja laborivälist diagnostikat käsitlevate tõenduspõhiste suuniste väljatöötamise toetamine;

teadusuuringute ning uute antimikroobikumide ja uute laboriväliste testide väljatöötamise edendamine ja rahaline toetamine;

valdkondadevahelise koostöö hõlbustamine loomatervise, toidutootmise ja tervishoiu valdkonnas seoses antimikroobikumide kasutamise seire ja poliitikaga.


(1)  Suunised antimikroobikumide mõistlikuks kasutamiseks veterinaarmeditsiinis (ELT C 299, 11.9.2015, lk 7).

(2)  Nõukogu järeldused, mis käsitlevad „Ühe tervise“ põhimõttel rajaneva lähenemisviisi kohaseid järgmisi samme antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks, 17. juuni 2016.

http://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2016/06/17-epsco-conclusions-antimicrobial-resistance/.

(3)  Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus, „Proposals for EU guidelines on the prudent use of antimicrobials in humans“ („Ettepanekud ELi suuniste koostamiseks antimikroobikumide mõistliku kasutamise kohta inimtervishoius“), Stockholm: ECDC, 2017

http://ecdc.europa.eu/en/publications/_layouts/forms/Publication_DispForm.aspx?List=4f55ad51-4aed-4d32-b960-af70113dbb90&ID=1643

(4)  ELT L 34, 5.2.2002, lk 13.

(5)  Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), „Global action plan on antimicrobial resistance“, Genf: WHO, 2015. Kättesaadav aadressil http://www.wpro.who.int/entity/drug_resistance/resources/global_action_plan_eng.pdf.

(6)  Maailma Terviseorganisatsioon (WHO)/ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO), „Guidelines for risk analysis of foodborne antimicrobial resistance“ (toidutekkelise antimikroobikumiresistentsuse riskianalüüsi suunised, CAC/GL 77-2011), 2011. Kättesaadav aadressil http://www.fao.org/input/download/standards/11776/CXG_077e.pdf.

(7)  Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus (ECDC), Euroopa Toiduohutusamet (EFSA), Euroopa Ravimiamet (EMA), tekkivate ja hiljuti avastatud terviseriskide teaduskomitee (SCENIHR), „Joint Opinion on antimicrobial resistance (AMR) focused on zoonotic infections“ („Ühisarvamus antimikroobikumiresistentsuse kohta põhitähelepanuga zoonootilistel nakkustel“), EFSA, 2009. Kättesaadav aadressil http://www.efsa.europa.eu/sites/default/files/scientific_output/files/main_documents/1372.pdf.

(8)  Magiorakos, A. P., Srinivasan, A., Carey, R. B., Carmeli, Y., Falagas, M. E., Giske, C. G. jt, „Multidrug-resistant, extensively drug-resistant and pandrug-resistant bacteria: an international expert proposal for interim standard definitions for acquired resistance“ („Multiresistentsed, laiaulatuslikult ravimiresistentsed ja panresistentsed bakterid: rahvusvaheline eksperdiettepanek omandatud resistentsuse esialgsete standardmääratluste kohta“), Clin Microbiol Infect, 2012; 18; 268–281. doi: 10.1111/j.1469-0691.2011.03570.x.

(9)  Dellit, T. H., Owens, R. C., McGowan, J. E., Jr., Gerding, D. N., Weinstein, R. A., Burke, J. P. jt, „Infectious Diseases Society of America and the Society for Healthcare Epidemiology of America guidelines for developing an institutional program to enhance antimicrobial stewardship“ („Ameerika Nakkushaiguste Seltsi ja Ameerika Tervishoiuepidemioloogia Ühingu suunised antimikroobikumiresistentsuse vältimise tõhustamise institutsioonilise programmi väljatöötamiseks“), Clin Infect Dis, 2007; 44; 159–177. doi: 10.1086/510393.

(10)  National institute for Health and Care Excellence (NICE), „Antimicrobial stewardship: systems and processes for effective antimicrobial medicine use“ („Antimikroobikumiresistentsuse vältimine: antimikroobikumide tõhusa meditsiinilise kasutamise süsteemid ja protsessid“), 2015. Kättesaadav aadressil https://www.nice.org.uk/guidance/ng15?unlid=5776159082016524134857.

(11)  Atlandi-ülene antimikroobikumiresistentsuse töörühm (TATFAR), „Summary of the modified Delphi process for common structure and process indicators for hospital antimicrobial stewardship indicators“ („Haiglate antimikroobikumiresistentsuse vältimise näitajate ühise struktuuri ja protsessinäitajate väljatöötamise muudetud Delfi protsessi kokkuvõte“), 2015. Kättesaadav aadressil https://www.cdc.gov/drugresistance/pdf/summary_of_tatfar_recommendation_1.pdf.

(12)  Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), „Global action plan on antimicrobial resistance“, Genf: WHO, 2015. Kättesaadav aadressil http://www.wpro.who.int/entity/drug_resistance/resources/global_action_plan_eng.pdf.

(13)  Nõukogu 17. juuni 2016. aasta järeldused, mis käsitlevad terviseühtsuse põhimõttel rajaneva lähenemisviisi kohaseid järgmisi samme antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks.

http://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2016/06/17-epsco-conclusions-antimicrobial-resistance/


1.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 212/13


Vastuväidete esitamisest loobumine teatatud koondumise kohta

(juhtum M.8474 – HNA/CWT)

(EMPs kohaldatav tekst)

(2017/C 212/02)

15. juunil 2017 otsustas komisjon loobuda vastuväidete esitamisest eespool nimetatud teatatud koondumise kohta ning kuulutada koondumine siseturuga kokkusobivaks. Otsuse aluseks on nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 (1) artikli 6 lõike 1 punkt b. Otsuse täielik tekst on kättesaadav ainult inglise keeles ning see avaldatakse pärast seda, kui sellest on kustutatud võimalikud ärisaladused. Otsus on kättesaadav:

Euroopa konkurentsialasel veebisaidil (http://ec.europa.eu/competition/mergers/cases/). Veebisaidil pakutakse mitut võimalust otsida konkreetset ühinemisotsust, sealhulgas ettevõtja nime, juhtumi numbri ja kuupäeva järgi ning tegevusalade registri kaudu;

elektroonilises vormis EUR-Lex’i veebisaidil (http://eur-lex.europa.eu/homepage.html?locale=et) dokumendinumbri 32017M8474 all. EUR-Lex pakub on-line-juurdepääsu Euroopa õigusele.


(1)  ELT L 24, 29.1.2004, lk 1.


1.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 212/13


Vastuväidete esitamisest loobumine teatatud koondumise kohta

(juhtum M.8385 – Pillarstone/Famar)

(EMPs kohaldatav tekst)

(2017/C 212/03)

3. mail 2017 otsustas komisjon loobuda vastuväidete esitamisest eespool nimetatud teatatud koondumise kohta ning kuulutada koondumine siseturuga kokkusobivaks. Otsuse aluseks on nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 (1) artikli 6 lõike 1 punkt b. Otsuse täielik tekst on kättesaadav ainult inglise keeles ning see avaldatakse pärast seda, kui sellest on kustutatud võimalikud ärisaladused. Otsus on kättesaadav:

Euroopa konkurentsialasel veebisaidil (http://ec.europa.eu/competition/mergers/cases/). Veebisaidil pakutakse mitut võimalust otsida konkreetset ühinemisotsust, sealhulgas ettevõtja nime, juhtumi numbri ja kuupäeva järgi ning tegevusalade registri kaudu;

elektroonilises vormis EUR-Lex’i veebisaidil (http://eur-lex.europa.eu/homepage.html?locale=et) dokumendinumbri 32017M8385 all. EUR-Lex pakub on-line-juurdepääsu Euroopa õigusele.


(1)  ELT L 24, 29.1.2004, lk 1.


III Ettevalmistavad aktid

Euroopa Keskpank

1.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 212/14


Soovitus võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega muudetakse Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja artiklit 22

(EKP/2017/18)

(esitatud Euroopa Keskpanga poolt)

(2017/C 212/04)

SELETUSKIRI

I.   SISSEJUHATUS

4. märtsil 2015 tegi Üldkohus otsuse kohtuasjas T-496/11: Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik vs. Euroopa Keskpank (1). Üldkohus leidis, et Euroopa Keskpank (EKP) ei oma kliiringusüsteemide, sealhulgas kesksete vastaspoolte, tegevuse reguleerimiseks vajalikku pädevust. Üldkohus tühistas seega EKP poolt 5. juulil 2011 avaldatud eurosüsteemi järelevalvepoliitika raamdokumendi osas, mis näeb kesksetele vastaspooltele ette eurosüsteemi liikmesriigis asumise nõude.

Üldkohus märkis siiski, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 129 lõige 3 näeb Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja (edaspidi „EKPSi põhikiri“) teatavate artiklite osas ette lihtsustatud muutmismehhanismi. See võimaldab Euroopa Parlamendil ja nõukogul EKP soovituse või komisjoni ettepaneku põhjal seadusandliku tavamenetluse kohaselt EKPSi põhikirja artiklit 22 muuta. Üldkohus leidis, et EKP peab liidu seadusandjalt taotlema põhikirja artikli 22 muutmist, kui ta leiab, et talle pädevuse andmine on vajalik aluslepingu artikli 127 lõike 2 neljandas taandes nimetatud ülesande kohaseks teostamiseks.

Olulised muudatused nii globaalsel tasandil kui Euroopas suurendavad kliiringusüsteemidega, eelkõige kesksete vastaspooltega, seonduvaid riske maksesüsteemide tõrgeteta toimimisele ning ühtse rahapoliitika rakendamisele, mis mõjutab eurosüsteemi peamist eesmärki - hinnastabiilsuse hoidmist.

Eeltoodut arvesse võttes esitab EKP käesoleva soovituse võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega muudetakse EKPSi põhikirja artiklit 22. EKP nõukogu on käesoleva soovituse vastu võtnud ühehäälselt kooskõlas EKPSi põhikirja artikliga 40.3. Käesolev soovitus avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

II.   ÜLDISED KAALUTLUSED

Keskseid vastaspooli mõjutavad häired võivad erineval moel avaldada mõju eurosüsteemi hinnastabiilsuse hoidmise põhieesmärgile. Esiteks võivad need häired mõjutada euroala krediidiasutuste likviidsuspositsiooni ning takistada euroala maksesüsteemide tõrgeteta toimimist. See võib omakorda suurendada nõudlust keskpanga likviidsuse järele ning pärssida eurosüsteemi ühtse rahapoliitika rakendamist. Teiseks võivad need häired takistada rahapoliitika ülekandumisel oluliste finantsturusegmentide tegevust.

2012. aastal vastu võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 648/2012 (2) sätestatakse muu hulgas õigus- ja järelevalveraamistik, et tagada kesksete vastaspoolte turvalisus ja usaldusväärsus ning vastavus rangetele organisatsiooni-, ettevõtlus- ja usaldatavusnõuetele. See õigusraamistik hõlmab kollektiivset järelevalvekorda kolleegiumide vormis, mis näeb ette eurosüsteemi kaasamise, sealhulgas vääringu stabiilsust ohustavas stressiolukorras. Lisaks on Euroopa Komisjon vastu võtnud määruse ettepaneku kesksete vastaspoolte finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistiku kohta, (3) võttes arvesse kesksete vastaspoolte süsteemse olulisuse kasvu.

Olulised muutused nii globaalsel tasandil kui Euroopas suurendavad kliiringusüsteemidega, eelkõige kesksete vastaspooltega, seonduvaid riske maksesüsteemide tõrgeteta toimimisele ning ühtse rahapoliitika rakendamisele, mis mõjutab seeläbi eurosüsteemi põhieesmärki – hinnastabiilsuse hoidmist.

Esiteks, Ühendkuningriigi lahkumisel Euroopa Liidust on oluline mõju eurosüsteemi võimele täita euroemissiooni keskpanga kohustusi. Praegu arveldavad suure osa eurodes vääringustatud tehingutest Ühendkuningriigis asutatud kesksed vastaspooled: eurodes vääringustatud repotehingute ja intressimäära vahetustehingute avatud positsioonide hinnanguline väärtus ulatub vastavalt 101 miljoni euro ja 33 triljoni euroni päevas (ca 99 % liidu turumahust) (4). Seega võib Ühendkuningriigi suurt keskset vastaspoolt mõjutav häire tõsiselt vähendada euroala likviidsust. Kui Ühendkuningriigi kesksete vastaspoolte suhtes ei kehti enam määrusega (EL) nr 648/2012 liidu kesksete vastaspoolte suhtes kehtestatud õigus- ja järelevalveraamistik, mõjutab see negatiivselt eurosüsteemi võimet jälgida ja juhtida Ühendkuningriigi kesksete vastaspooltega seonduvaid riske. Lisaks tuginevad EKP ja Bank of Englandi vahel praegu kehtivad teabevahetus- ja koostöökokkulepped, mis käsitlevad olulises mahus eurodes vääringustatud tehinguid arveldavaid Ühendkuningriigi keskseid vastaspooli, määruse (EL) nr 648/2012 alusel kehtestatud kollektiivsele järelevalvekorrale kolleegiumide vormis, kuid ei asenda seda. Edaspidi saab Ühendkuningriigi kesksete vastaspoolte suhtes kohaldada ainult selle määruse kohaselt kolmandate riikide kesksete vastaspoolte suhtes kohaldatavat korda.

Teiseks, keskne kliirimine on muutunud üha enam piiriüleseks ning süsteemselt oluliseks. 2009. aastal Pittsburghis toimunud tippkohtumisel leppisid G20 juhid kokku, et standardsed börsivälised tuletisinstrumendid tuleks kliirida läbi keskse vastaspoole. Seda kohustust kinnitati 2010. aasta juunis toimunud G20 juhtide kohtumisel ning rakendati liidu määrusega (EL) nr 648/2012. Lisaks on kesksed vastaspooled liidu finantsturgude integreerumise tingimustes muutunud peamiselt riigisiseste vajaduste rahuldajatest ning riigisiseste turgude teenindajatest osaks liidu finantsturgude kriitilisest infrastruktuurist. Need muutused on oluliselt suurendanud kesksete vastaspoolte rolli ja osatähtsust nii liidus kui maailmas tervikuna.

Kolmandaks, Euroopa Komisjon esitas 13. juunil 2017 oma seadusettepaneku finantsstabiilsuse ning liiduüleste finantsturgude seisukohast süsteemselt oluliste kesksete vastaspoolte turvalisuse ja usaldusväärsuse tagamiseks (5). Komisjoni ettepaneku eesmärk on näha ette senisest integreeritum järelevalve järelevalveasutuste poolt ja emiteerivate keskpankade kohustused, et toetada sügavamalt ja paremini integreeritud kapitaliturgude arengut. Samuti käsitletakse selles Ühendkuningriigi liidust lahkumisest tekkinud küsimusi ning tagada, et liidu finantsturgudel süsteemselt oluliste kesksete vastaspoolte suhtes kohaldatakse liidu õigusraamistikust tulenevaid meetmeid.

Selles kontekstis, tagamaks eurosüsteemi kui euroemissiooni keskpanga võimekuse täita ellu talle seadusettepanekuga ette nähtud rolli, on väga oluline, et talle oleksid aluslepingus ja EKPSi põhikirjas antud asjakohased volitused. Eurosüsteemil peab olema pädevus olulises mahus eurodes vääringustatud tehinguid kliirivate kesksete vastaspooltega seonduvate riskide jälgimiseks ja hindamiseks. See peaks hõlmama eeskätt õiguslikult siduvate hinnangute andmise ja parandusmeetmete kohaldamise nõudmise pädevust tihedas koostöös teiste liidu asutustega seoses eurosüsteemi põhiülesannete ja esmase eesmärgiga seonduvate riskide osas. Lisaks peaks EKP-l euro stabiilsuse hoidmiseks olema määruse (EL) nr 648/2012 raamistikust välja jäävate lisanõuete kehtestamise pädevus olulises mahus eurodes vääringustatud tehingute kliirimisega seotud kesksete vastaspoolte osas.

Eeltoodust tulenevalt leiab EKP, et EKP-le pädevuse andmine kliiringusüsteemide, eelkõige kesksete vastaspoolte, reguleerimiseks on vajalik aluslepingu artikli 127 lõike 2 esimeses ja neljandas taandes osutatud põhiülesannete täitmiseks.

Soovitus võtta vastu

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS,

millega muudetakse Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja artiklit 22

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eelkõige selle artikli 129 lõiget 3,

võttes arvesse Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja, eelkõige selle artiklit 40.1,

võttes arvesse Euroopa Keskpanga soovitust,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni arvamust (*1),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)

Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) põhiülesanded hõlmavad liidu rahapoliitika määratlemist ja rakendamist ning maksesüsteemide tõrgeteta toimimise tagamist. Turvaline ja tõhus finantsturu infrastruktuur, eelkõige kliiringusüsteemid, on põhiülesannete täitmisel keskse tähtsusega.

(2)

EKPSi eesmärkide saavutamiseks ning ülesannete täitmiseks võivad Euroopa Keskpank (EKP) ja riikide keskpangad anda vahendeid ja EKP võib kehtestada eeskirju tulemuslike ja usaldatavate kliiringu- ja maksesüsteemide tagamiseks liidu piires ja teiste riikidega.

(3)

4. märtsil 2015. aastal tegi Üldkohus otsuse kohtuasjas T-496/11: Suurbritannia vs. EKP, (6) kus Üldkohus leidis, et EKP-l ei ole kliiringusüsteemide tegevuse reguleerimiseks vajalikku pädevust. Üldkohus märkis, et aluslepingu artikli 129 lõige 3 võimaldab Euroopa Parlamendil ja nõukogul EKP soovituse põhjal seadusandliku tavamenetluse kohaselt Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja (edaspidi „EKPSi põhikiri“) artiklit 22 muuta. Üldkohus järeldas, et „EKP ülesanne olukorras, kus ta leiab, et talle väärtpaberite kliiringutehinguid teostavate infrastruktuuride reguleerimise pädevuse andmine on vajalik ELTL artikli 127 lõike 2 neljandas taandes nimetatud ülesande tõrgeteta toimimiseks, nõuda liidu seadusandjalt põhikirja artikli 22 muudatust, lisades sinna otsese viite väärtpaberite kliiringusüsteemile.“

(4)

Nii globaalsel kui Euroopa tasandil toimuvad olulised muutused võivad suurendada kliiringusüsteeme, eelkõige keskseid vastaspooli, mõjutavate häiretega seonduvaid riske maksesüsteemide tõrgeteta toimimisele ning ühtse rahapoliitika rakendamisele, mis mõjutab seeläbi eurosüsteemi põhieesmärki - hinnastabiilsuse hoidmist.

(5)

29. märtsil 2017 teavitas Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriik Euroopa Ülemkogu oma soovist Euroopa Liidust välja astuda. Ühendkuningriigi välja astumisega kaasnevad põhjalikud muutused teatud süsteemselt oluliste eurodes vääringustatud kliiringutegevuste reguleerimises ja järelevalves, mis mõjutab negatiivselt eurosüsteemi võimet jälgida maksesüsteemide tõrgeteta toimimisega seonduvaid riske ning eurosüsteemi rahapoliitika rakendamist.

(6)

Keskne kliirimine on muutumas üha enam piiriüleseks ning süsteemselt oluliseks. Liikmelisuse erinevusest ning osutatavate finantsteenuste euroopaülesest olemusest tulenevalt on kesksed vastaspooled liidus tervikuna ning eelkõige euroalal keskse tähtsusega. Sellele osutab ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 648/2012, (7) millega kehtestatakse kollektiivne järelevalvekord kolleegiumide vormis, mis koosnevad asjaomaste riikide ja liidu asutustest, sealhulgas eurosüsteemist euroemissiooni keskpangana.

(7)

Nende küsimuste lahendamiseks esitas Euroopa Komisjon 13. Juunil 2017 oma seadusettepaneku finantsstabiilsuse ning liiduüleste finantsturgude seisukohast süsteemselt oluliste kesksete vastaspoolte turvalisuse ja usaldusväärsuse tagamiseks. Tagamaks eurosüsteemi kui euroemissiooni keskpanga võimekuse täita ellu talle seadusettepanekuga ette nähtud rolli, on väga oluline, et talle oleksid aluslepingus ja EKPSi põhikirjas antud asjakohased volitused. Eurosüsteemil peaks olema eeskätt õiguslikult siduvate hinnangute andmise ja parandusmeetmete kohaldamise nõudmise pädevus tihedas koostöös teiste liidu asutustega. Lisaks peaks EKP-l euro stabiilsuse hoidmiseks olema lisanõuete kehtestamise pädevus olulises mahus eurodes vääringustatud tehingute kliirimisega seotud kesksete vastaspoolte osas.

(8)

EKPS põhikirja artikkel 22 kuulub IV peatükki „Euroopa Keskpankade Süsteemi rahapoliitilised funktsioonid ja toimingud“. Selles antud ülesandeid tuleks seega vastavalt kasutada ainult rahapoliitika eesmärkidel.

(9)

Seetõttu tuleb EKP-le anda pädevuse kliiringusüsteemide, eelkõige kesksete vastaspoolte, reguleerimiseks EKPSi põhikirja artikli 22 muutmise kaudu,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

EKPSi põhikirja artikkel 22 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 22

Kliiringu- ja maksesüsteemid

EKP ja riikide keskpangad võivad anda vahendeid ja EKP võib kehtestada eeskirju efektiivsete ja usaldatavate kliiringu- ja maksesüsteemide ning finantsinstrumentide kliiringusüsteemide tagamiseks liidu piires ja teiste riikidega.“

Artikkel 2

Käesolev otsus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Frankfurt Maini ääres, 22. juuni 2017

EKP president

Mario DRAGHI


(1)  ECLI: EU:T:2015:133.

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määrus (EL) nr 648/2012, börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta (ELT L 201, 27.7.2012, lk 1).

(3)  Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kesksete vastaspoolte finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistiku kohta ning millega muudetakse määruseid (EL) nr 1095/2010, (EL) nr 648/2012 ja (EL) 2015/2365 (COM(2016) 856 final).

(4)  LCH.Clearnet Ltd CPMI-IOSCO public quantitative disclosure information, jaanuar 2017.

(5)  COM(2017) 331 final.

(*1)  Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata.

(6)  ECLI: EU:T:2015:133.

(7)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määrus (EL) nr 648/2012 börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta (ELT L 201, 27.7.2012, lk 1).


IV Teave

TEAVE EUROOPA LIIDU INSTITUTSIOONIDELT, ORGANITELT JA ASUTUSTELT

Euroopa Komisjon

1.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 212/18


Euro vahetuskurss (1)

30. juuni 2017

(2017/C 212/05)

1 euro =


 

Valuuta

Kurss

USD

USA dollar

1,1412

JPY

Jaapani jeen

127,75

DKK

Taani kroon

7,4366

GBP

Inglise nael

0,87933

SEK

Rootsi kroon

9,6398

CHF

Šveitsi frank

1,0930

ISK

Islandi kroon

 

NOK

Norra kroon

9,5713

BGN

Bulgaaria leev

1,9558

CZK

Tšehhi kroon

26,197

HUF

Ungari forint

308,97

PLN

Poola zlott

4,2259

RON

Rumeenia leu

4,5523

TRY

Türgi liir

4,0134

AUD

Austraalia dollar

1,4851

CAD

Kanada dollar

1,4785

HKD

Hongkongi dollar

8,9068

NZD

Uus-Meremaa dollar

1,5554

SGD

Singapuri dollar

1,5710

KRW

Korea vonn

1 304,56

ZAR

Lõuna-Aafrika rand

14,9200

CNY

Hiina jüaan

7,7385

HRK

Horvaatia kuna

7,4103

IDR

Indoneesia ruupia

15 209,34

MYR

Malaisia ringit

4,8986

PHP

Filipiini peeso

57,575

RUB

Vene rubla

67,5449

THB

Tai baat

38,744

BRL

Brasiilia reaal

3,7600

MXN

Mehhiko peeso

20,5839

INR

India ruupia

73,7445


(1)  Allikas: EKP avaldatud viitekurss.


Kontrollikoda

1.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 212/19


Eriaruanne nr 10/2017

„ELi noorte põllumajandustootjate toetust tuleks paremini suunata, et soodustada mõjusat põlvkonnavahetust“

(2017/C 212/06)

Euroopa Kontrollikoda annab teada, et äsja avaldati kontrollikoja eriaruanne nr 10/2017: „ELi noorte põllumajandustootjate toetust tuleks paremini suunata, et soodustada mõjusat põlvkonnavahetust“.

Aruanne on lugemiseks ja allalaadimiseks kättesaadav Euroopa Kontrollikoja veebisaidil http://eca.europa.eu.


TEAVE LIIKMESRIIKIDELT

1.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 212/20


Komisjoni teadaanne vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1008/2008 (ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta) artikli 16 lõikele 4

Avaliku teenindamise kohustuste tühistamine regulaarlennuliinidel

(EMPs kohaldatav tekst)

(2017/C 212/07)

Liikmesriik

Ühendkuningriik

Lennuliin

Dundee – Heathrow Airport

Dundee – Gatwick Airport

Dundee – Luton Airport

Dundee – London City Airport

Dundee – Southend Airport

Avaliku teenindamise kohustuste jõustumise esialgne kuupäev

26. märts 2017

Tühistamise kuupäev

2. mai 2017

Aadress, millelt on võimalik saada avaliku teenindamise kohustuse teksti ning mis tahes asjakohast teavet ja/või dokumente

Dundee City Council

18 City Square

Dundee

DD1 3BY

ÜHENDKUNINGRIIK

Tel +44 1382433860

E-mail: karen.lawson@dundeecity.gov.uk


1.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 212/20


Komisjoni teadaanne vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1008/2008 (ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta) artikli 16 lõikele 4

Avaliku teenindamise kohustuste tühistamine regulaarlennuliinidel

(EMPs kohaldatav tekst)

(2017/C 212/08)

Liikmesriik

Ühendkuningriik

Lennuliin

City of Derry Airport – Heathrow Airport

City of Derry Airport – Gatwick Airport

City of Derry Airport – Luton Airport

City of Derry Airport – London City Airport

City of Derry Airport – Southend Airport

Avaliku teenindamise kohustuste jõustumise esialgne kuupäev

26. märts 2017

Tühistamise kuupäev

2. mai 2017

Aadress, millelt on võimalik saada avaliku teenindamise kohustuse teksti ning mis tahes asjakohast teavet ja/või dokumente

John Kelpie

Chief Executive

Derry City & Strabane

District Council

98 Stand Road

Derry

BT48 7NN

ÜHENDKUNINGRIIK


V Teated

HALDUSMENETLUSED

Euroopa Komisjon

1.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 212/21


Kandideerimiskutse 2017

seoses Altiero Spinelli nimelise auhinnaga Euroopa-alaste teadmiste levitamise eest

(2017/C 212/09)

Hariduse, noorte, spordi ja kultuuri peadirektoraat kuulutas välja konkursi Euroopa Liidu Altiero Spinelli nimelisele auhinnale Euroop- alaste teadmiste levitamise eest kandideerimiseks.

Auhinna eesmärk on tunnustada silmapaistvat tegevust, millega avardatakse kodanike arusaama EList, laiendatakse Euroopa projekti omaksvõttu, innustatakse kodanikke ja suurendatakse usaldust ELi vastu.

Välja antakse kuus 50 000 euro suurust esimese koha auhinda, kuus 30 000 euro suurust teise koha auhinda ja kümne 17 000 euro suurust kolmanda koha auhinda.

Kandideerimissoovi registreerimine on kohustuslik ja seda tuleb teha 16. augustiks 2017.

Kandideerimistaotluste esitamise tähtaeg on 2. oktoober 2017.

Kogu asjakohane teave ja kandideerimistaotluse vorm on kättesaadavad aadressil: https://ec.europa.eu/education/calls/altiero-spinelli-prize-contest-2017_en


KONKURENTSIPOLIITIKA RAKENDAMISEGA SEOTUD MENETLUSED

Euroopa Komisjon

1.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 212/22


Eelteatis koondumise kohta

(juhtum M.8539 – KPS/DexKo)

Võimalik lihtsustatud korras menetlemine

(EMPs kohaldatav tekst)

(2017/C 212/10)

1.

16. juunil 2017 sai Euroopa Komisjon nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 (1) artiklile 4 vastava teatise kavandatava koondumise kohta, mille raames ettevõtja KPS Capital Partners, L.P. („KPS“, USA) omandab täieliku kontrolli ühinemismääruse artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses ettevõtja DexKo Global, Inc. („DexKo“, USA) üle aktsiate või osade ostu teel.

2.

Asjaomaste ettevõtjate majandustegevus hõlmab järgmist:

KPS on USAs tegutsev investeeringute haldamise fond, millel on investeeringud paljudes eri tööstusharudes, mille hulka kuuluvad toormed, kaubamärkidega tarbe-, tervise- ja luksuskaubad, autoosad, tootmisvahendid ja üldine tootmistegevus;

DexKo on USAs tegutsev haagisetelgede ja veermikudetailide konstrueerija ja tootja. Ettevõtja pakub haagiste telgi ja pidureid, rumme ja trumleid, šassiisid, vedrustuse detaile ja muid veermikudetaile.

3.

Komisjon leiab pärast teatise esialgset läbivaatamist, et tehing, millest teatatakse, võib kuuluda ühinemismääruse kohaldamisalasse, kuid lõplikku otsust selle kohta ei ole veel tehtud. Vastavalt komisjoni teatisele lihtsustatud korra kohta teatavate koondumiste menetlemiseks vastavalt nõukogu määrusele (EÜ) nr 139/2004 (2) tuleb märkida, et käesolevat juhtumit on võimalik käsitleda kõnealuses teatises sätestatud korra kohaselt.

4.

Komisjon kutsub huvitatud kolmandaid isikuid esitama oma võimalikke märkusi kavandatava toimingu kohta.

Komisjon peab märkused kätte saama kümne päeva jooksul pärast käesoleva dokumendi avaldamist. Märkusi võib saata komisjonile faksi (+32 22964301) või elektronposti (COMP-MERGER-REGISTRY@ec.europa.eu) teel või postiga järgmisel aadressil (lisada viitenumber M.8539 – KPS/DexKo):

European Commission

Directorate-General for Competition

Merger Registry

1049 Bruxelles/Brussel

BELGIQUE/BELGIË


(1)  ELT L 24, 29.1.2004, lk 1 („ühinemismäärus“).

(2)  ELT C 366, 14.12.2013, lk 5.


1.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 212/23


Eelteatis koondumise kohta

(juhtum M.8459 – TIL/PSA/PSA DGD)

(EMPs kohaldatav tekst)

(2017/C 212/11)

1.

23. juunil 2017 sai Euroopa Komisjon nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 (1) artiklile 4 vastava teatise kavandatava koondumise kohta, mille raames Europe Terminal NV („ET“, Šveits), mis on täielikult ettevõtjale Terminal Investment Limited Sàrl („TIL“, Šveits) kuuluv tütarettevõtja, ja valdusettevõtja Kranji (Madalmaad) Investments BV („Kranji“, Madalmaad), mille üle on valitsev mõju ettevõtjal PSA International Pte Ltd („PSA“, Singapur), omandavad ühiskontrolli ühinemismääruse artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses ettevõtja PSA DGD NV („PSA DGD“, Belgia) üle aktsiate või osade ostu teel.

2.

Asjaomaste ettevõtjate majandustegevus hõlmab järgmist:

—   PSA: PSA on sadamaoperaator. Ettevõtja osutab peamiselt sadamates stividoriteenuseid, keskendudes eelkõige konteinerliinilaevadele sadamateenuste osutamisele;

—   TIL: TIL on sadamaoperaator, keda kontrollivad kaudselt ühiselt ettevõtja MSC Mediterranean Shipping Company Holding SA ning teatavate finantsinvesteerimisvahendite kaudu Global Infrastructure Management, LLC. TIL investeerib konteinerterminalidesse mitmel pool maailmas, arendab ja haldab neid, sageli ühisettevõtetes teiste suurte sadamaoperaatoritega;

—   PSA DGD: PSA DGD käitab Deurgancki kail paiknevat konteinerterminali Antwerpeni sadamas. See on olemasolev äriühing, kelle üle on praegu ainukontroll ettevõtjal Kranji.

3.

Komisjon leiab pärast teatise esialgset läbivaatamist, et tehing, millest teatatakse, võib kuuluda ühinemismääruse kohaldamisalasse, kuid lõplikku otsust selle kohta ei ole veel tehtud.

4.

Komisjon kutsub huvitatud kolmandaid isikuid esitama oma võimalikke märkusi kavandatava toimingu kohta.

Komisjon peab märkused kätte saama kümne päeva jooksul pärast käesoleva dokumendi avaldamist. Märkusi võib saata komisjonile faksi (+32 22964301), elektronposti (COMP-MERGER-REGISTRY@ec.europa.eu) või postiga järgmisel aadressil (lisada viitenumber M.8459 – TIL/PSA/PSA DGD):

European Commission

Directorate-General for Competition

Merger Registry

1049 Bruxelles/Brussel

BELGIQUE/BELGIË


(1)  ELT L 24, 29.1.2004, lk 1 („ühinemismäärus“).


MUUD AKTID

Euroopa Komisjon

1.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 212/24


Teade direktiivi 2014/25/EL artikli 35 alusel esitatud taotluse kohta — Tähtaja peatamine

(2017/C 212/12)

30. jaanuaril 2017 sai komisjon Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/25/EL (milles käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste riigihankeid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/17/EÜ) (1) artikli 35 alusel koostatud taotluse. Esimene taotluse kättesaamisele järgnev tööpäev oli 31. jaanuar 2017 ja algne ajavahemik, mille jooksul komisjon pidi tegema selle taotluse kohta otsuse, oli 105 tööpäeva.

Kõnealuse taotluse esitasid Eneco B.V. ja Nuon Energy ning see käsitleb Madalmaade elektrienergia ja gaasi jaeturgu. Asjaomane märgukiri avaldati 18. märtsil 2017 ELT C 85 leheküljel 7. Algselt kehtestatud tähtpäev oli 6. juuli 2017.

Direktiivi 2014/25/EL IV lisa punkti 2 kohaselt võib komisjon paluda asjaomasel liikmesriigil või võrgustiku sektori hankijal või pädeval sõltumatul riiklikul ametiasutusel või muul pädeval riiklikul ametiasutusel esitada kogu vajalik teave või täiendada või selgitada teavet asjakohase ajavahemiku jooksul. 24. märtsil 2017 palus komisjon Madalmaade ametiasutustel esitada lisateave 17. aprilliks 2017.

Kui vastused saadakse hiljem või need ei ole täielikud, peatatakse algne tähtaeg ajavahemikuks, mis jääb teabetaotlusega ette nähtud ajavahemiku lõpu ning täieliku ja korrektse teabe saamise vahele.

Seega saab lõplik tähtaeg läbi 53 tööpäeva pärast täieliku ja korrektse teabe saamist.


(1)  ELT L 94, 28.3.2014, lk 243.


1.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 212/25


Teade direktiivi 2014/25/EL artikli 35 alusel esitatud taotluse kohta — Tähtaja peatamine

(2017/C 212/13)

30. jaanuaril 2017 sai komisjon Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/25/EL (milles käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste riigihankeid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/17/EÜ) (1) artikli 35 alusel koostatud taotluse. Esimene taotluse kättesaamisele järgnev tööpäev oli 31. jaanuar 2017 ja algne ajavahemik, mille jooksul komisjon pidi tegema selle taotluse kohta otsuse, oli 105 tööpäeva.

Kõnealuse taotluse esitasid Eneco B.V., N.V. Nuon Energy ja DONG Energy A/S ning see käsitleb elektrienergia tootmist ja hulgiturgu Madalmaades. Asjaomane märgukiri avaldati 18. märtsi 2017. aasta ELTs C 85, lk 6. Algselt kehtestatud tähtpäev oli 6. juuli 2017.

Direktiivi 2014/25/EL IV lisa punkti 2 kohaselt võib komisjon paluda asjaomasel liikmesriigil või võrgustiku sektori hankijal või pädeval sõltumatul riiklikul ametiasutusel või muul pädeval riiklikul ametiasutusel esitada kogu vajalik teave või täiendada või selgitada teavet asjakohase ajavahemiku jooksul. 24. märtsil 2017 palus komisjon Madalmaade ametiasutustel esitada lisateave 17. aprilliks 2017.

Kui vastused saadakse hiljem või need ei ole täielikud, peatatakse algne tähtaeg ajavahemikuks, mis jääb teabetaotlusega ette nähtud ajavahemiku lõpu ning täieliku ja korrektse teabe saamise vahele.

Seega saab lõplik tähtaeg läbi 53 tööpäeva pärast täieliku ja korrektse teabe saamist.


(1)  ELT L 94, 28.3.2014, lk 243.