21.11.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 428/1

21.11.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 428/2

21.11.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 428/2

1.

Kas liikmesriigi õigusnorm, mille kohaselt raudteeinfrastruktuuri kasutaja, kellelt raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja nõuab tsiviilkohtus kasutustasu maksmist, või kes taotleb kasutustasu tagastamist, võib tugineda sellele, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt kehtestatud tasu kindlaksmääramine ei ole toimunud õiglase äranägemise kohaselt, on kooskõlas direktiivi (1) sätetega, mis käsitlevad raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja majandamise sõltumatust (artikli 4 lõiked 1, 4 ja 5), maksustamispõhimõtet (artiklid 7-12) ja reguleeriva organi ülesandeid (artikkel 30)?

2.

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, kas siis on direktiivi nimetatud sätetega kooskõlas liikmesriigi õigusnorm, mille kohaselt on kohtul, kes jõuab järeldusele, et kindlaksmääratud tasu ei ole õiglane, õigus ja kohustus määrata selle asemel maksta tulev tasu kohtuotsusega kindlaks?

21.11.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 428/3

—

tühistada Üldkohtu 10. mai 2016. aasta otsus asjas T-806/14

—

tühistada apellatsioonikoja otsus asjas R 0644/2014-5, teise võimalusena saata asi vajaduse korral Üldkohtusse tagasi

—

jätta EUIPO kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja apellandi poolt Euroopa Kohtus, Üldkohtus ja apellatsioonikojas kantud kulud.

I.

Esimene tühistamisalus: määruse nr 207/2009 (1) artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumine – väärate kriteeriumide kohaldamine

II.

Teine tühistamisalus: määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumine – sihtotstarbelisuse põhimõte kohaldamata jätmine

21.11.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 428/4

—

tühistada Üldkohtu 1. juuni 2016. aasta otsus kohtuasjas T-34/15

—

jätta EUIPO ja menetlusse astuja esimeses kohtuastmes kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja Wolf Oil kohtukulud.

21.11.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 428/5

21.11.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 428/5

1.

Kas nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 (1) kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 5 punkti 1 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et mõiste „lepinguga seotud asjad“ hõlmab ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004 (2), millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91, artikli 7 alusel esitatud hüvitisnõuet tegeliku vedaja vastu, kes ei ole asjaomase lennureisija lepingupartner?

2.

Kui määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 5 punkt 1 on kohaldatav:

Kas kahest lennust koosneva reisijateveo korral ilma märkimisväärse ooteajata lennujaamas ümberistumisel tuleb reisija lõppsihtkohta pidada asjaomase kohustuse täitmise kohaks määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b teise taande tähenduses ka juhul, kui hagis esitatud hüvitisnõue vastavalt määruse nr 261/2004 (EÜ) artiklile 7 tugineb lennu esimesel etapil esinenud häirele ja hagi on suunatud lennu esimese etapi teostanud lennuettevõtja vastu, kes ei ole veolepingu pool?

21.11.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 428/6

21.11.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 428/7

1.

Võttes arvesse liikmesriigi õigussüsteemi, kus seadusandja ei ole sõnaselgelt ja lõplikult sätestanud, millises menetluse etapis tuleb otsus vaidlustada, ning kus kohus peab selle iga konkreetse taotluse puhul vastavalt üldise õiguse normidele eraldi kindlaks määrama, siis kas direktiivi 2011/92/EL (1) artikli 11 lõikes 4 sätestatud tingimus, et menetlus ei tohi olla „üle jõu käivalt kulukas“, kehtib liikmesriigi kohtu menetluse suhtes, mille eesmärk on teha kindlaks, kas asjaomane taotlus on esitatud õiges etapis?

2.

Kas direktiivi 2011/92/EL artikli 11 lõikes 4 sätestatud nõue, et menetlus ei tohi olla „üle jõu käivalt kulukas“, kehtib sellise otsuse, tegevuse või tegevusetuse õiguspärasust (liikmesriigi või liidu õiguse alusel) kontrolliva kohtumenetluse kõikide elementide kohta, mille suhtes on kohaldatavad direktiivi üldsuse kaasamist käsitlevad sätted, või sellise vaidlustuse üksnes liidu õigust puudutavate elementide kohta (või konkreetselt ainult vaidlustuse nende elementide kohta, mis on seotud küsimustega, mis puudutavad direktiivi üldsuse kaasamist käsitlevaid sätteid)?

3.

Kas direktiivi 2011/92/EL artikli 11 lõikes 1 kasutatud sõnad „otsus[ed], seadus[ed] ja tegevusetu[s]“ hõlmab teostusloa menetluse käigus tehtud haldusotsuseid, olenemata sellest, kas sellised haldusotsused määravad pöördumatult ja lõplikult kindlaks poolte õigused?

4.

Kas liikmesriigi kohus peaks tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks liidu keskkonnaõiguse kohaldamisalasse kuuluvates valdkondades tõlgendama liikmesriigi õigust võimalikult suurel määral kooskõlas Århusis 25. juunil 1998. aastal sõlmitud ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni artikli 9 lõikes 3 sätestatud eesmärkidega a) menetluses, mille raames kontrollitakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2013. aasta määruse (EL) nr 347/2013 (2) (üleeuroopalise energiataristu suuniste kohta) alusel ühishuviprojektina määratletud projekti teostusloa menetluse õiguspärasust, ja/või b) menetluses, mille raames kontrollitakse projekti teostusloa menetluse õiguspärasust, kui projekt mõjutab nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivis 92/43/EMÜ (looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta) sätestatud Euroopa ala?

5.

Kui 4. küsimuse punktidele a ja/või b tuleb vastata jaatavalt, siis kas nõue, et taotleja peab olema „siseriiklike õigusaktide nõuetele vastav […], juhul kui need nõuded on sätestatud“, välistab konventsiooni käsitamise vahetult kohaldatavana olukorras, kus taotluse esitajad vastavad kõikidele liikmesriigi õiguses sätestatud taotluse esitamise tingimustele ja/või neil on ilmselgelt õigus esitada taotlus a) menetluses, mille raames kontrollitakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 1[7]. aprilli 2013. aasta määruse (EL) nr 347/2013 (üleeuroopalise energiataristu suuniste kohta) alusel ühishuviprojektina määratletud projekti teostusloa menetluse õiguspärasust, ja/või b) menetluses, mille raames kontrollitakse projekti teostusloa menetluse õiguspärasust, kui projekt mõjutab nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivis 92/43/EMÜ (looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta) sätestatud Euroopa ala?

6.

Kas liikmesriik saab oma õigusaktides ette näha erandid reeglist, et keskkonnamenetlus ei tohi olla üle jõu käivalt kulukas, kui direktiivis 2011/92/EL ja Århusis 25. juunil 1998. aastal sõlmitud ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioonis ei ole sellist erandit ette nähtud?

7.

Kas Århusis 25. juunil 1998. aastal sõlmitud ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooniga on eelkõige kooskõlas siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt on konventsiooni artikli 9 lõiget 4 rakendavate siseriiklike õigusnormide kohaldamise tingimuseks põhjuslik seos väidetava õigusvastase tegevuse või otsuse ja keskkonnakahju vahel, kusjuures normi eesmärk on tagada, et keskkonnamenetlus ei ole üle jõu käivalt kulukas?

21.11.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 428/8

1.

Kas ELL artikkel 19 ning ELTL artiklid 263, 266 ja 267 ning lojaalse koostöö põhimõte (ELL artikli 4 lõige 3) – mille kohaselt on liikmesriikidel ja nende pädevatel asutustel kohustus võtta kõik üld- või erimeetmed, et lõpetada liidu õiguse rikkumine ja järgida Euroopa Liidu Kohtu otsuseid, eriti juhul, kui küsimuse all on liidu organite üldkohaldatavate aktide kehtivus – kohustavad liikmesriike tunnistama kehtetuks või muutma vastavalt õigusakti, millega on siseriiklikku õigusesse võetud üle direktiiv, mille Euroopa Kohus hiljem tunnistas kehtetuks seetõttu, et see oli vastuolus aluslepingute või Euroopa Liidu põhiõiguste harta sätetega (neid oli rikutud), et tagada Euroopa Kohtu otsuse täitmine ning lõpetada nii aluslepingute või harta rikkumine ja vältida uusi rikkumisi tulevikus?

2.

Kas seoses eelmise küsimusega võib ELTL artiklit 266 (endine EÜ artikkel 233) tõlgendada nii, et mõiste „organ või asutus“ hõlmab (laias tähenduses või analoogia alusel) ka liikmesriiki, kes on oma õiguskorda üle võtnud direktiivi, mis hiljem tunnistati kehtetuks seetõttu, et sellega oli rikutud aluslepinguid või hartat, või kas niisugusel juhul võib kohaldada analoogia alusel ELTL artikli 260 lõiget 1?

3.

Kas juhul, kui vastus eelnevatele küsimustele on sisuliselt jaatav, st juhul, kui liikmesriikidel on kohustus võtta kõik üld- või erimeetmed, et lõpetada liidu esmase õiguse rikkumine, tunnistades kehtetuks või muutes vastavalt õigusakti, millega on siseriiklikku õigusesse võetud üle direktiiv, mille Euroopa Kohus hiljem tunnistas kehtetuks seetõttu, et sellega oli rikutud hartat või aluslepinguid, laieneb see kohustus ka siseriiklikele kohtutele selles mõttes, et nad on kohustatud jätma kohaldamata õigusakti, millega on siseriiklikku õigusesse üle võetud kehtetuks tunnistatud direktiiv – käsitletaval juhul direktiiv 2006/24/EÜ (1) –, (vähemalt osas), millega on hartat või aluslepinguid rikutud, ning jätta seega arvesse võtmata niisuguste õigusaktide (direktiivi ja siseriikliku ülevõtmisakti) alusel saadud tõendid?

4.

Kas siseriiklikud õigusnormid, millega on üle võetud direktiiv 2006/24, mille Euroopa Liidu Kohus tunnistas kehtetuks 8. aprilli 2014. aasta kohtuotsusega Digital Rights Ireland Ltd jt (2) (C-293/12 ja C-594/12) harta rikkumise tõttu, kujutavad endast liidu õiguse kohaldamist, nagu on nõutud harta artikli 51 lõikes 1, ainult sel põhjusel, et nendega on üle võetud direktiiv 2006/24, olenemata sellest, et Euroopa Kohus tunnistas selle viimase hiljem kehtetuks?

5.

Et direktiiv 2006/24, mille Euroopa Kohus hiljem tunnistas kehtetuks, võeti vastu eesmärgiga viia Euroopa tasandil ellu ühtlustatud raamistik direktiivi 2002/58/EÜ artikli 15 lõike 1 alusel, et näha ette andmete säilitamine elektroonilise side teenuste osutajate poolt kuritegude ennetamise, uurimise, avastamise ja kohtus menetlemise eesmärgil nii, et elektroonilise side siseturul ei oleks takistusi, siis kas siseriiklikud õigusnormid, millega on siseriiklikku õigusesse üle võetud direktiiv 2006/24, asetuvad direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 konteksti ning kujutavad endast seega liidu õiguse kohaldamist, nagu on nõutud harta artikli 51 lõikes 1?

6.

Et liidu liikmesriigi kodaniku võimalik süüdimõistmine kriminaalasjas nagu käsitletaval juhul toob vältimatult kaasa tema liidu õigusest tuleneva vaba liikumise õiguse teostamise piirangud – ehkki need on põhimõtteliselt õigustatud –, siis kas juba seetõttu tuleb asuda seisukohale, et need kriminaalmenetlused kujutavad endast tervikuna liidu õiguse kohaldamist, nagu on nõutud harta artikli 51 lõikes 1?

Juhul kui vastus eelnevatele küsimustele on peamiselt niisugune, et harta on selle artikli 51 lõike 1 alusel kohaldatav, siis esitatakse järgmised küsimused.

7.

Kas harta artiklitega 7 ja 8 ning artikli 52 lõikega 1 on kooskõlas see, kui politsei võib direktiivi 2006/24 ja/või direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 alusel säilitatavate andmetega kriminaaluurimise raames tutvuda ja neid kasutada, kui tegemist on hädaolukorraga ja eelkõige kuriteolt tabamise korral ilma kohtu [või sõltumatu haldusorgani] eelneva loata, mis oleks antud nii, et ettenähtud sisulised ja menetlusnõuded on täidetud?

8.

Kas harta artiklite 7 ja 8 ning artikli 52 lõike 1 kohaselt ei ole politsei või muude asutuste, mis ei ole puhtalt kohtuasutused, kriminaaluurimise raames olukorras, kus nad soovivad tutvuda direktiivi 2006/24 ja/või direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 alusel säilitatavate andmetega ja neid kasutada, – eelkõige juhul, kui uurimise eesmärk ei ole niisuguste kuritegude ennetamine, uurimine ja kohtus menetlemine, mis on konkreetselt määratletud ja mille siseriiklik seadusandja on kvalifitseerinud raskeks, – selle isiku võimaliku nõusoleku korral, kelle andmetega on tegemist, vaja nende andmetega tutvumiseks ja nende kasutamiseks kohtu [või sõltumatu haldusasutuse] eelnevat luba, mis oleks antud nii, et ettenähtud sisulised ja menetlusnõuded on täidetud, võttes eelkõige arvesse seda, et nõutavad andmed hõlmavad paratamatult ka kolmandate isikute andmeid (näiteks helistaja ja isik, kellele helistati)?

9.

Kas prokuratuuri pelk luba tutvuda kriminaalmenetluse raames direktiivi 2006/24 ja/või direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 alusel säilitatavate andmetega ja neid kasutada on kooskõlas harta artiklitega 7 ja 8 ning artikli 52 lõikega 1, kui puudub kohtu [või sõltumatu haldusasutuse] eelnev luba, mis oleks antud nii, et ettenähtud sisulised ja menetlusnõuded on täidetud, eriti juhul, kui uurimise eesmärk ei ole niisuguste kuritegude ennetamine, uurimine ja kohtus menetlemine, mille siseriiklik seadusandja on konkreetselt määratlenud ja kvalifitseerinud raskeks?

10.

Kas lähtudes Euroopa Kohtu 8. aprilli 2014. aasta kohtuotsusest Digital Rights Ireland Ltd jt (C-293/12 ja C-594/12, EU:C:2014:238, punktid 60 ja 61) ning väljendist „rasked kuriteod“ direktiivi 2006/24 artikli 1 lõikes 1, kujutab see väljend endast Euroopa Liidu õiguse autonoomset mõistet ning kui see on nii, siis missugune on selle mõiste põhisisu, mille alusel võib teatavat kuritegu pidada piisavalt raskeks, nii et see õigustab direktiivi 2006/24 alusel säilitatavate andmetega tutvumist ja nende kasutamist?

11.

Kas lähtudes Euroopa Kohtu 8. aprilli 2014. aasta kohtuotsusest Digital Rights Ireland Ltd jt (C-293/12 ja C-594/12, EU:C:2014:238, punktid 60 ja 61) ning olenemata sellest, kas väljend „rasked kuriteod“ direktiivi 2006/24 artikli 1 lõikes 1 on autonoomne mõiste või mitte, on harta artiklites 7 ja 8 ning artikli 52 lõikes 1 sätestatud üldkriteeriumid, mille alusel tuleb konkreetset kuritegu pidada nii raskeks, et see õigustab direktiivi 2006/24 ja/või direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 alusel säilitud andmetega tutvumist ja nende kasutamist, ning kui see on nii, siis missugused need kriteeriumid on?

12.

Kas juhul, kui vastus eelnevale küsimusele on sisuliselt jaatav, tuleb niisuguseks proportsionaalsuse kontrollimiseks uuritava kuriteo tunnuseid lõppkokkuvõttes hinnata a) ainult Euroopa Kohtul või b) siseriiklikul kohtul, lähtudes kriteeriumidest, mille on kindlaks määranud Euroopa Kohus?

13.

Kas lähtudes Euroopa Kohtu 8. aprilli 2014. aasta kohtuotsusest Digital Rights Ireland Ltd jt (C-293/12 ja C-594/12, EU:C:2014:238, punktid 58–68 ning resolutsioon), on harta artiklitega 7 ja 8 ning artikli 52 lõikega 1 kooskõlas kriminaalmenetluse raames säilitatavate andmetega tutvumine ja nende kasutamine direktiiviga 2006/24 ja/või direktiivi 2002/58 artikli 15 lõikega 1 kehtestatud andmete säilitamise üldkorra alusel, mis vastab selle kohtuotsuse punktides 60, 61, 62, 67 ja 68 sätestatud eeltingimustele, kuid mitte selle punktides 58, 59, 63 ja 64 sätestatud eeltingimustele?

[See tähendab, kui tegemist on säilitamiskorraga, mis nõuab ühelt poolt kohtu eelnevat luba, mis oleks antud nii, et ettenähtud sisulised ja menetlusnõuded on täidetud, eelkõige niisuguste kuritegude ennetamiseks, uurimiseks ja kohtus menetlemiseks, mille siseriiklik seadusandja on täpselt määratlenud ja loetlenud ning mille ta on kvalifitseerinud raskeks, ning mis tagab selle, et säilitatavad andmed on tõesti kaitstud kuritarvitamise ohu ning igasuguse ebaseadusliku nendega tutvumise ja nende kasutamise eest (vt selle kohtuotsuse punktid 60, 61, 62, 67 ja 68), ning mis teiselt poolt võimaldab andmeid säilitada a) vahet tegemata kõikide isikute puhul, kes kasutavad elektroonilise side teenuseid, ilma et nende (süüdistatavate või kahtlustatavate) isikute kohta oleks teada midagi, mis näitaks – kasvõi kauget – seost nende isikute ja mingi raske kuriteo vahel, enne kui ilmneb asjaolu, millega seoses elektroonilise side teenuste osutajatelt teavet nõutakse; b) ilma et nõutud andmed peaksid enne uurimise esemeks oleva faktilise asjaolu ilmnemist puudutama i) kindlat ajavahemikku ja/või kindlat geograafilist piirkonda ja/või kindlat isikute ringi, kes võivad olla ühel või teisel viisil seotud raske kuriteoga, ega ii) isikuid, kelle andmete säilitamine võiks muudel põhjustel aidata ennetada, uurida või kohtus menetleda raskeid kuritegusid; c) ajavahemiku jooksul (käsitletaval juhul 12 kuud), mis on kehtestatud, ilma et kõnesoleva direktiivi artiklis 5 kindlaks määratud andmekategooriate vahel oleks kuidagi vahet tehtud selle põhjal, kas need võivad aidata taotletavat eesmärki saavutada, või asjaomaste isikute põhjal (vt viidatud kohtuotsuse punktid 58, 59, 63 ja 64.]

14.

Kas juhul, kui vastus eelnevale küsimusele on sisuliselt niisugune, et niisuguste andmetega tutvumine ja nende kasutamine ei ole harta artiklitega 7 ja 8 ning artikli 52 lõikega 1 kooskõlas, peab siseriiklik kohus siseriikliku õigusakti, millega on siseriiklikku õigusesse üle võetud direktiiv 2006/24, mille Euroopa Kohus kehtetuks tunnistas, või akti, mis põhineb direktiivi 2002/58 artikli 15 lõikel 1, vastuolu tõttu hartaga kohaldamata jätma ega tohi seega nende alusel säilitatud ja saadud andmeid arvesse võtta?

15.

Kas lähtudes direktiivist 2006/24, eelkõige selle põhjendusest 6, mille kohaselt on „[õ]iguslikud […] erinevused siseriiklike sätete vahel, mis käsitlevad andmete säilitamist kuritegude ennetamiseks, uurimiseks, avastamiseks ja kohtus menetlemiseks, […] takistuseks […] siseturul“, selle direktiivi artikli 1 lõikes 1 nimetatud eesmärgist, milleks on „ühtlustada liikmesriikide sätted“, ning ülejäänud põhjendustest, eelkõige põhjendustest [3, 4, 5, 11 ja 21] ning ka Euroopa Kohtu 10. veebruari 2009. aasta kohtuotsusest Iirimaa vs. parlament ja nõukogu (C-301/06, EU:C:2009:68, punktid 70–72), kujutab see, kui jõus hoitakse seadust, millega on direktiiv 2006/24 siseriiklikku õiguskorda üle võetud, hoolimata sellest, et Euroopa Kohus selle direktiivi kehtetuks tunnistas, endast siseturu loomise ja toimimise takistust olukorras, kus ühtegi hilisemat liidu õigusakti ei ole veel jõustunud?

16.

Eelkõige: kas see, kui jõus hoitakse seadust, millega on direktiiv 2006/24 siseriiklikku õiguskorda üle võetud, hoolimata sellest, et Euroopa Kohus selle kehtetuks tunnistas, või siseriiklikku seadust, mis põhineb direktiivi 2002/58 artikli 15 lõikel 1, kujutab endast siseturu loomise ja toimimise takistust seepärast, et on täidetud kõik järgmised tingimused või siis üks nendest:

17.

Kas juhul, kui vastus vähemalt ühele eelnevale küsimusele on jaatav, peab siseriiklik kohus jätma vastavalt liidu õigusele kohaldamata siseriikliku õigusakti, millega on siseriiklikku õigusesse üle võetud direktiiv 2006/24, mille Euroopa Kohus tunnistas kehtetuks, sest see takistab siseturu loomist ja toimimist, ning jätma seega arvesse võtmata säilitatavad andmed, millega oli direktiivi 2006/24 või direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 alusel vastu võetud siseriiklike õigusaktide alusel võimalik tutvuda?

21.11.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 428/11

1.

Kas kehtivat liidu õigust, eelkõige liidu õiguse üldpõhimõtteks olevat võrdse kohtlemise põhimõtet, vanuse tõttu diskrimineerimise keelu üldpõhimõtet ELL artikli 6 lõike 3 ja [Euroopa Liidu] põhiõiguste harta artikli 21 tähenduses, diskrimineerimiskeeldu, mis on seotud töötajate liikumisvabadusega vastavalt ELTL artiklile 45, ja nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (1), tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis võtavad selleks, et kaotada vanuse tõttu diskrimineerimine (nimelt asjaolu, et Austria föderaalraudtee töötajate enne 18. eluaasta täitumist töötatud aega ei võetud arvesse), mille Euroopa Kohus otsuses Gotthard Starjakob  (2) tuvastas, küll väikese osa Austria föderaalraudtee töötajate puhul, keda varasema korra alusel diskrimineeriti, arvesse enne 18. eluaasta täitumist töötatud aega (siiski ainult sisuliselt Austria föderaalraudtee ja sarnaste avalik-õiguslike raudteeinfrastruktuuri- ja/või raudtee-ettevõtjate juures Euroopa Liidus, Euroopa Majanduspiirkonnas ning riikides, millega Euroopa Liit on sõlminud assotsiatsiooni- ja/või vaba liikumise lepingud), kuid ei võta Austria föderaalraudtee töötajate ülekaaluka osa puhul, keda algselt diskrimineeriti, arvesse kogu muud enne 18. eluaasta täitumist töötatud aega, eelkõige ka seda aega, mis võimaldab asjaomastel Austria föderaalraudtee töötajatel oma tööülesandeid edukamalt täita, nagu näiteks eelnevalt töötatud aega era- ja muude avalik-õiguslike transpordiettevõtjate ja/või infrastruktuuriettevõtjate juures, kes toodavad, turustavad või hooldavad tööandja infrastruktuuri (veeremit, rööpaid, juhtmestikke, elektri- ja elektroonikaseadmeid, signalisatsiooni- ja blokeerimisseadmeid, raudteejaamu jms), või sarnaste ettevõtjate juures, ning mis määrab seega tegelikult Austria föderaalraudtee töötajate ülekaaluka osa jaoks, keda varasema korra alusel diskrimineeriti, lõplikult kindlaks erineva kohtlemise vanuse alusel?

2.

Kas liikmesriigi tegevus, kes on raudteetranspordiettevõtja 100 % omanik ja tegelikkuses selle ettevõtja töötajate tööandja, vastab juhul, kui kõnealune liikmesriik püüab jätta kõnealused töötajad ilma neile liidu õigusest tulenevast õigusest nõuda töötasu tagantjärele maksmist selle tõttu, et Euroopa Kohus on mitmes otsuses (David Hütter  (3),Siegfried Pohl  (4),Gotthard Starjakob) tuvastanud diskrimineerimise muu hulgas vanuse tõttu, mida on kinnitatud ka mitmes siseriiklikus kohtuotsuses, muu hulgas ka Oberster Gerichtshof’i (Austria kõrgeim kohus) otsuses (8 ObA 11/15y), puht fiskaalpoliitilistel põhjustel tagasiulatuvate seadusemuudatustega aastatel 2011 ja 2015, sellele liikmesriigile liidu õigusest tuleneva vastutuse tekkimise tingimustele, mis on Euroopa Kohtu praktikas kehtestatud, eelkõige tingimusele, et liidu õigust, nagu näiteks direktiivi 2000/78/EÜ artikli 2 lõiget 1 koosmõjus artikliga 1, mida on Euroopa Kohtu mitmes otsuses (David Hütter, Siegfried Pohl, Gotthard Starjakob) tõlgendatud, on piisavalt selgelt rikutud?

21.11.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 428/12

21.11.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 428/12

—

tühistada kohtuotsus ja otsus (1) põhjenduste punktis 2 esitatud põhjustel, tuvastades, et Telefónica tegevuse puhul ei esinenud eesmärgil põhinevat piirangut.

—

teise võimalusena tühistada kohtuotsus põhjenduste punktis 1 esitatud põhjustel, saata kohtuasi Üldkohtusse tagasi tunnistajate ärakuulumiseks, millest keelduti, ning Telefónica tühistamishagi sisuliseks lahendamiseks Üldkohtus kogutud tõendite alusel.

—

kolmanda võimalusena ja põhjenduste punktis 3 esitatud põhjustel

—

mõista komisjonilt välja Telefónica esimese astme menetlusega ja käesoleva Euroopa Kohtu menetlusega seotud kohtukulud.

—

lubada menetlusdokumendi suuremat mahukust, mis ületab veidi Euroopa Kohtu praktilises juhendis soovitatut, arvestades kohtuasja majanduslikku mõju apellandile ja esitatud argumentide keerukust.

1.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 ja artikli 48 lõike 2 ning Üldkohtu kodukorra artikli 68 rikkumine tunnistajate ärakuulamise taotluse rahuldamata jätmise tõttu. – Üldkohtu poolt tõendina tunnistajate ärakuulamise taotluse rahuldamata jätmine asetas Telefónica kaitsetusse olukorda, kuna keelduti kohtuasja otseseks lahendamiseks olulisest ja määravast tõendamisvahendist. Üldkohtu tegutsemisviis kutsub esile neli peamist vastuväidet: i) teleoloogilise vastuolu vastuväide; ii) ebaproportsionaalse tõendamiskoormise vastuväide; iii) tõendina tunnistajate ärakuulamise ennatliku järelduse vastuväide; ja iv) kaalumise tasakaalutuse vastuväide.

2.

ELTL artikli 101 rikkumine, kuna valesti on kohaldatud eesmärgil põhinevaid piiranguid käsitlevat kohtupraktikat ning põhjendamise ja süütuse presumptsiooni põhimõtteid.

3.

Viga rikkumise väiksema raskuse ja Telefónica kergendavate asjaolude hindamisel. – Telefónica leiab, et Üldkohus ei võtnud oma hinnangus arvesse lisategureid, mis toovad esile tegevuse väiksema raskuse ja mille tulemusel oleks trahvi vähendatud täiendavalt trahvi vähendamisele komisjoni poolt.

21.11.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 428/14

1.

Jätta hagi rahuldamata.

2.

Jätta Søndagsavisen A/S kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

3.

Taani Kuningriik kannab ise oma kohtukulud.

21.11.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 428/14

1.

Jätta hagi rahuldamata.

2.

Mõista kohtukulud välja Perry Ellis International Group Holdings Ltd-lt.

21.11.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 428/15

1.

Jätta hagi rahuldamata.

2.

Mõista kohtukulud, sealhulgas Guess? IP Holder LP-l Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) apellatsioonikoja menetluses tekkinud kulud välja Guccio Gucci SpA-lt.

21.11.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 428/16

1.

Jätta hagi rahuldamata.

2.

Mõista kohtukulud, sealhulgas Guess? IP Holder LP-l Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) apellatsioonikoja menetluses tekkinud kulud välja Guccio Gucci SpA-lt.

21.11.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 428/16

1.

Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

2.

Vajadus otsustada European Crop Protection Associationi (ECPA), Dow AgroSciences Ltd ja Dow AgroSciences Iberica SA menetlusse astumise avalduste üle on ära langenud.

3.

Jätta Pesticide Action Network Europe’i (PAN Europe), Bee Life European Beekeeping Coordination’i (Bee Life), Unione nazionale associazioni apicoltori italiani (Unaapi) kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

4.

Jätta PAN Europe’i, Bee Life’i, Unaapi, komisjoni, ECPA, Dow AgroSciences’i ja Dow AgroSciences Iberica enda kohtukulud, mis on seotud menetlusse astumise avaldustega, nende endi kanda.

21.11.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 428/17

—

tühistada kostja poolt 28. juunil 2016 väljastatud võlateated nr 3241608864 summas 63 653,58 eurot ja nr 3241608865 summas 9 690,30 eurot.

21.11.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 428/18

—

tühistada komisjoni 13. juuli 2016. aasta otsus, mis on vastu võetud määruse (EÜ) nr 1049/2001 (1) alusel ja puudutab taotlust tutvuda dokumentidega, mis on registreeritud viitenumbri GESTDEM 2015/5711 all;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et järgitud ei ole määruses nr 1049/2001 ette nähtud menetlustähtaegu.

2.

Teine väide, et dokumentidega tutvumise taotlust on ebaõigesti käsitatud uue taotlusena.

3.

Kolmas väide, et tema taotlust on ebaseaduslikult laiendatud korduva taotluse läbivaatamise etapis.

4.

Neljas väide, et kostja käsitles vaidlusaluses otsuses dokumente, mis olid mõeldud saatmiseks kolmandale isikule ja mitte avaldamine rikub määruse nr 1224/2009 (2) artiklit 113.

21.11.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 428/19

—

tühistada komisjoni 11. juuli 2016. aasta rakendusotsus C(2016) 2136, millega lükatakse tagasi dumpinguaspektidega piirduva osalise vahepealse läbivaatamise taotlus seoses lõplike dumpinguvastaste meetmetega, mis kehtestati Hiina Rahvavabariigist pärit keraamiliste plaatide impordi suhtes nõukogu rakendusmäärusega (EL) nr 917/2011;

—

mõista hageja kohtukulud välja komisjonilt

21.11.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 428/19

—

tühistada Avaliku Teenistuse Kohtu 18. juuli 2016. aasta määrus, millega jäeti tema hagi rahuldamata;

—

rahuldada esimeses kohtuastmes rahuldatud nõuded;

—

mõista kõik kohtukulud välja teiselt menetluspoolelt.

1.

Esimene kaheks osaks jagunev väide, mille kohaselt on rikutud Euroopa Liidu Liikmesriikide Välispiiril Tehtava Operatiivkoostöö Juhtimise Euroopa Agentuuri (Frontex) peadirektori 27. augusti 2009. aasta otsuse, millega kehtestatakse töötajate hindamise menetlus (edaspidi „27. augusti 2009. aasta otsus“) artikli 11 lõikeid 4, 5 ja 6, tõlgendatuna Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõigete 1 ja 2 alusel.

2.

Teine väide, et rikutud on 27. augusti 2009. aasta otsuse artikli 2 lõiget 2, kuna eiratud on asjaolu, et Frontexis eristatakse aruande kinnitaja ja hindaja rolle.

21.11.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 428/20

—

tunnistada, et ühelt poolt Euroopa Liidu Komisjoni presidendi juhis, mis edastati elektrooniliselt 28. juuni 2016. aasta kirjas ELi volinike kolleegiumiliikmetele ning mida mainiti president Junckeri kõnes Euroopa Parlamendi plenaaristungil Brüsselis 28. juunil 2016 (SPEECH/16/2356), milles keelati komisjonil igasugused, nii ametlikud kui mitteametlikud läbirääkimised Ühendkuningriigi valitsusega enne, kui viimane ei ole teatanud oma kavatsusest EList välja astuda ELi lepingu artikli 50 alusel, ja teiselt poolt Euroopa Liidu Komisjoni presidendi avaldus, mille kohaselt andis ta ELi volinike kolleegiumi liikmetele eelnimetatud juhise nn presidendi määruse kujul, nagu ta sõnaselgelt märkis selles kõnes Euroopa Parlamendi plenaaristungil Brüsselis 28. juunil 2016, mis on salvestatud komisjoni pressiteate nii inglise- kui prantsusekeelses versioonis sellest kõnest (SPEECH/16/2353), on ELTL artikli 264 lõike 1 alusel kehtetud, ja

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et vaidlusalused meetmed ei tugine ühelegi õiguslikule alusel või ühelegi asjakohasele õiguslikule alusele.

Hagejad väidavad, et:

2.

Teine väide, et vaidlusalused meetmed on Ühendkuningriigi ja tema kodanike suhtes rahvuse alusel diskrimineerivad, mis on vastuolus ELTL artikliga 18.

Hagejad väidavad, et:

3.

Kolmas väide, et vaidlusalused meetmed on vastuolus hagejate ELi õigusest tulenevate põhiõigustega.

Hagejad väidavad, et:

4.

Neljas väide, et vaidlusalused meetmed võeti vastu vastuolus lojaalse koostöö põhimõttega ELi artikli 4 lõike 3 alusel.

Hagejad väidavad, et vaidlusalused meetmed keelavad sõnaselgelt komisjonil ja tema töötajatel tegutsemast kooskõlas lojaalse koostöö põhimõttega, andes Ühendkuningriigile ja teistele ELi institutsioonidele nõu asutamislepingutest tulenevate ülesannete täitmisel.

5.

Viies väide, et kuna vaidlusalused meetmed võeti tervikuna või osaliselt vastu selleks, et takistada või heidutada teiste ELi liikmesriikide kodanikke oma seisukohti vabalt väljendamast (ELi liikmelisse osas), mis on kaitstud põhiõiguste harta artikliga 11, siis on need meetmed õigusvastased.