1.

Asutamislepingu artikli 81 lõige 3 sätestab erandi, mis kaitseb ettevõtjaid asutamislepingu artikli 81 lõike 1 kohase rikkumise tuvastamise korral. Artikli 81 lõik 3 hõlmatud kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevused (1), mis vastavad artikli 81 lõik 1 toodud tingimustele, on kehtivad ja täitmisele pööratavad, ja selle kohta pole vaja eelnevalt teha vastavat otsust.

2.

Artikli 81 lõiget 3 võib kohaldada üksikutele juhtumite, või grupierandi määruse alusel kokkulepete või kooskõlastatud tegevuste kategooriate kohta. Nõukogu määrus 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (2) ei mõjuta grupierandi kohta antavate määruste kehtivust ega õiguspärasust. Kõik olemasolevad grupierandi määrused jäävad kehtima ja grupierandiga hõlmatud kokkulepped on õiguslikult kehtivad ja täitmisele pööratavad isegi juhul, kui nad piiravad konkurentsi artikli 81 lõike 1 tähenduses (3). Selliseid kokkuleppeid saab keelata ainult tulevikus, kui komisjon või liikmesriigi konkurentsiasutus grupierandi tühistab (4). Riiklikel kohtutel ei ole õigust grupierandi alla kuuluvaid lepinguid eraõigusliku kohtumenetluse raames keelata.

3.

Olemasolevad suunised vertikaalsete piirangute, horisontaalsete koostöökokkulepete ja tehnosiirde kokkulepete (5) kohta käsitlevad artikli 81 rakendamist eri tüüpi kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuste suhtes. Nende suuniste eesmärk on esitada komisjoni arvamus sisuliste hindamiskriteeriumide kohta, mida rakendatakse eri tüüpi kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuste suhtes.

4.

Käesolevates suunistes esitatakse komisjoni tõlgendus tingimuste kohta, millele vastavuse korral võib rakendada artikli 81 lõik 3 sätestatud erandit. Sellega annab komisjon juhiseid, kuidas ta kavatseb rakendada artikkel 81 üksikjuhtudel. Kuigi käesolev teatis ei ole liikmesriikide kohtutele ja konkurentsiasutustele kohustuslik, püütakse sellega anda neile juhiseid Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõigete 1 ja 3 kohaldamiseks.

5.

Käesolevad suunised annavad artikli 81 lõike 3 rakendamiseks analüütilise raamistiku. Suuniste eesmärk on välja arendada eelnimetatud asutamislepingu sätte rakendamise metoodika. Metoodika põhineb majanduslikul lähenemisviisil, mida juba tutvustati ja arendati vertikaalsete piirangute, horisontaalsete koostöökokkulepete ja tehnosiirde kokkulepete kohta antud suunistes. Komisjon järgib käesolevaid suuniseid, mis annavad artikli 81 lõik 3 sätestatud nelja tingimuse rakendamiseks täpsemaid juhiseid kui suunised vertikaalsete piirangute, horisontaalsete koostöökokkulepete ja tehnosiirde kokkulepete kohta ka eespool nimetatud suuniste kohaldamisalasse kuuluvate kokkulepete suhtes.

6.

Suunistes sätestatud standardeid tuleb kohaldada vastavalt konkreetse juhtumi asjaoludele. Suuniseid ei tohi kohaldada mehaaniliselt. Iga juhtumit tuleb hinnata selle asjaolude kohaselt ning kohaldada suuniseid mõistusepäraselt ja paindlikult.

7.

Mitmes küsimuses peegeldavad käesolevad suunised ühenduse Euroopa Kohtu praktika praegust seisukorda. Komisjoni eesmärk on siiski selgitada oma suhtumist ka küsimustesse, mida pretsedendiõigus ei ole veel käsitlenud või milles jääb ruumi tõlgendamisele. Sellest olenemata ei piira komisjoni seisukoht Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikat artikli 81 lõigete 1 ja 3 tõlgendamise osas ega tõlgendusi, mida ühenduse kohtud samas küsimuses tulevikus anda võivad.

8.

EÜ artikli 81 lõike 1 kohaselt on keelatud kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust (6) ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, kahjustada või moonutada konkurentsi ühisturu piires (7).

9.

Erandina sellest reeglist on artikli 81 lõikes 3 sätestatud, et artikli 81 lõikes 1 sisalduv keeld võidakse kuulutada mittekohaldatavaks ettevõtjate vaheliste kokkulepete suhtes, mis aitavad parandada kaupade tootmist või turustamist või edendada tehnilist või majanduslikku progressi, võimaldades samal ajal tarbijail tekkivatest hüvedest osa saada, ja mis ei sea nende sihtide saavutamiseks ebavajalikke piiranguid ega võimalda kõnealustel ettevõtjatel kõrvaldada konkurentsi olulise osa asjaomaste toodete suhtes.

10.

Määruses (EÜ) nr 1/2003 artikli 1 lõikes 1 on sätestatud, et artikli 81 lõikes 1 nimetatud kokkulepped, mis ei vasta asutamislepingu artikli 81 lõike 3 tingimustele, on keelatud, ja selle kohta pole eelnevalt vaja teha vastavat otsust (8). Sama määruse artikli 1 lõikes 2 on sätestatud, et artikli 81 lõikes 1 nimetatud kokkulepped, mis vastavad asutamislepingu artikli 81 lõike 3 tingimustele, ei ole keelatud, ja selle kohta pole eelnevalt vaja teha vastavat otsust. Sellised kokkulepped on kehtivad ja täitmisele pööratavad hetkest, mil artikli 81 lõik 3 ette nähtud tingimused on täidetud ning kaotavad kehtivuse hetkest, mil nimetatud tingimused enam täidetud ei ole.

11.

Artikli 81 kohane hindamine koosneb kahest etapist. Esiteks tuleb hinnata, kas liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutada võival ettevõtjatevahelisel kokkuleppel on konkurentsivastane eesmärk või kas see piirab või võib piirata konkurentsi (9). Teise sammuna, mis saab asjakohaseks alles pärast seda, kui kokkuleppe konkurentsi piirav iseloom on tuvastatud, tuleb määratleda kokkuleppe võimalik konkurentsi edendav mõju ja hinnata, kumb mõju on kaalukam — konkurentsi piirav või seda edendav mõju. Konkurentsi piiravat ja seda soodustavat mõju hinnatakse täielikult artikli 81 lõikes 3 sätestatud raamistikus (10).

12.

Tasakaalustava positiivse mõju hindamine artikli 81 lõik 3 alusel eeldab, et enne seda on tuvastatud antud kokkuleppe konkurentsi piirav olemus ja vastav mõju. Artikli 81 lõik 3 asetamiseks õigesse konteksti tuleks lühidalt vaadelda artikli 81 lõikes 1 sätestatud keelu eesmärki ja põhilist sisu. Komisjoni suunised vertikaalsete piirangute, horisontaalsete koostöökokkulepete ja tehnosiirde kokkulepete kohta (11) sisaldavad sisulisi juhiseid artikli 81 lõike 1 rakendamiseks eri tüüpi kokkulepetele. Seetõttu piirduvad käesolevad suunised artikli 81 lõike 1 rakendamiseks antud analüütilise raamistiku põgusa kordamisega.

13.

Artikli 81 üldine eesmärk on konkurentsi kaitsmine turul, et edendada tarbijate heaolu ja ressursside tõhusat jaotamist. Seda eesmärki teenivad konkurents ja turu integreerumine, kuna ühtse avatud turu loomine ja säilitamine võimaldab tarbijate heaolu huvides tõhusalt jaotada vahendeid kogu ühenduse piires.

14.

Artikli 81 lõikes 1 sätestatud keeld kehtib ettevõtjatevaheliste piiravate kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse ning ettevõtjate ühenduste otsuste kohta niivõrd, kui need võivad mõjutada liikmesriikide vahelist kaubandust. Artikli 81 lõike 1 üldine aluspõhimõtte kohaselt, mida väljendab ka ühenduse kohtute praktika, peab iga ettevõtja iseseisvalt määratlema turupoliitika, mida ta kavatseb kasutada (12). Sellest lähtuvalt on ühenduse kohtud tunnistanud „kokkulepped”, „otsused” ja „kooskõlastatud tegevused” ühenduse õiguse mõisteteks, mille kasutamine võimaldab vahet teha ettevõtja ühepoolse tegevuse ja ettevõtjate kooskõlastatud tegevuse või koostöö vahel (13). Ühenduse konkurentsiõigusega seotud küsimustes saab ühepoolse tegevuse suhtes rakendada ainult asutamislepingu artiklit 82. Ühepoolse tegevuse kohta ei kehti ka määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 3 lõikes 2 sätestatud vastastikuse lähenemise põhimõte. Eelnimetatud säte kehtib ainult kokkulepete, otsuste ja kooskõlastatud tegevuste kohta, mis võivad mõjutada EMP liikmesriikidevahelist kaubandust. Artikli 3 lõige 2 sätestab, et kui sellised kokkulepped, otsused ja kooskõlastatud tegevused ei ole asutamislepingu artikkel 81 keelatud, ei tohi neid keelata ka siseriikliku konkurentsiõigusega. Artikkel 3 ei piira ühenduse seaduse ülimuslikkuse põhimõtet, millega kaasneb, et kokkulepped ja kuritahtlik tegevus, mis on artiklite 81 või 82 alusel keelatud, ei tohi olla lubatud siseriikliku õigusega (14).

15.

Artikli 81 lõike 1 kohaldamisalasse kuuluvad sellised ettevõtjate vahelised kooskõlastatud tegevused või salajane kokkulepe, mille tagajärjel vähemalt üks ettevõtja hakkab käituma teise ettevõtja suhtes turul teataval viisil või kui ettevõtjatevahelise kontakti tulemusel kaob või vähemasti oluliselt väheneb nende turukäitumise ebakindlus (15). Sellest järeldub, et tegevust võib kooskõlastada kohustustega, mis reguleerivad vähemalt ühe poole turukäitumist, või meetmetega, mis muudavad vähemalt ühe poole stiimuleid ja mõjutavad seeläbi ta turukäitumist. Koordineerimine ei pea olema kõigi osapoolte huvides (16). Koordineerimine ei pruugi olla selgelt väljendatud. See võib toimuda ka vaikimisi. Selleks, et kokkulepet saaks lugeda sõlmituks vaikiva nõusoleku teel, peab üks ettevõtja olema esitanud teisele ettevõtjale kas otseselt või kaudselt üleskutse mõne eesmärgi ühiseks saavutamiseks (17). Mõnes olukorras saab kokkuleppe olemasolu järeldada pooltevahelisest ärisuhtest ja seda sellise suhtega siduda (18). Kuid ainult asjaolust, et ettevõtja poolt kasutusele võetud meede on osa kestvast ärisuhtest, sellise järelduse tegemiseks ei piisa (19).

16.

Artikli 81 lõikes 1 sätestatud keelu rakendamisalasse kuuluvad ettevõtjatevahelised kokkulepped, millel võib olla märgatav kahjulik mõju turu konkurentsiparameetritele nagu näiteks hind, toodang, toote kvaliteet, toote sortiment ja uudistoodang. Lepingul võib olla selline mõju, kui see vähendab märkimisväärselt konkureerimist lepingupoolte vahel või nende ja kolmandate poolte vahel.

17.

Kokkuleppe potentsiaalselt konkurentsi piiravat olemust tuleb hinnata lähtudes konkurentsisituatsioonist, kus kokkulepet ei oleks sõlmitud ja selle tekitatud väidetavaid piiranguid ei eksisteeriks (20). Hindamisel on vaja arvestada kokkuleppe tõenäolise mõjuga tootemarkidevahelisele konkurentsile (st konkurentsile konkureerivate tootemarkide tarnijate vahel) ja tootemargisisesele konkurentsile (st konkurentsile sama tootemargi turustajate vahel). Artikli 81 lõike 1 kohaselt ei tohi piirata tootemarkidevahelist ega ka tootemargisisest konkurentsi (21).

18.

Hindamaks, kas kokkulepe või selle üksikud osad võiksid piirata tootemarkidevahelist ja/või tootemargisisest konkurentsi, peab esiteks selgitama, kuidas ja mis ulatuses see kokkulepe tegelikult või potentsiaalselt mõjutab konkurentsi turul. Kaks järgnevat küsimust moodustavad selle hindamise jaoks vajaliku raamistiku. Esimene küsimus seondub kokkuleppe mõjuga tootemarkidevahelisele konkurentsile ja teine küsimus seondub kokkuleppe mõjuga tootemargisisesele konkurentsile. Kuna piirang võib kahjustada samaaegselt nii tootemarkidevahelist kui ka tootemargisisest konkurentsi, võib osutuda vajalikuks analüüsida piirangut mõlema alljärgneva küsimuse alusel, enne kui saab otsustada, kas konkurents on artikli 81 lõike 1 tähenduses kahjustatud.

19.

Eelmises lõikes sätestatud analüütiline raamistik peab arvestama, et artikli 81 lõikes 1 tehakse vahet kokkulepetel, millel on konkurentsi kahjustav eesmärk, ning kokkulepetel, millel on konkurentsi kahjustav tagajärg. Artikli 81 lõikega 1 on leping või lepinguline piirang keelatud vaid juhul, kui selle eesmärk või tagajärg on tootemarkidevahelise ja/või tootemargisisese konkurentsi kahjustamine.

20.

Piirangute eristamine nende eesmärgi ja tagajärje järgi on oluline. Kui on kindlaks tehtud, et kokkuleppe eesmärk on konkurentsi kahjustamine, ei pea enam selle konkreetsete tagajärgedega arvestama (25). Teisisõnu ei pea artikli 81 lõike 1 rakendamiseks konkurentsi kahjustava kokkuleppe puhul tõendama, et sellel on konkreetne konkurentsivastane mõju. Teisest küljest ei erista artikli 81 lõige 3 kokkuleppeid, millel on konkurentsi kahjustav eesmärk, kokkulepetest, mille tagajärjeks on konkurentsi kahjustamine. Artikli 81 lõik 3 kehtib kõigi kokkulepete kohta, mis vastavad selles sätestatud neljale tingimusele (26).

21.

Konkurentsi kahjustava eesmärgiga piirangud võivad juba oma olemuse tõttu konkurentsi kahjustada. Need on piirangud, millel võib ühenduse konkurentsieeskirjade eesmärke arvestades olla nii suur võime avaldada konkurentsile negatiivset mõju, et artikli 81 lõike 1 kohaldamiseks ei ole tegelikke turumõjusid vaja tõendada. Nimetatud eeldus põhineb selliste piirangute tõsidusel ning kogemusel, mille kohaselt konkurentsi kahjustava eesmärgiga piirangud avaldavad tõenäoliselt negatiivset mõju ka turule, mis omakorda seab ohtu ühenduse konkurentsireeglite eesmärgid. Konkurentsi kahjustava eesmärgiga piirangud, näiteks hindade kindlaksmääramine või turu jagamine, vähendavad toodangut ja tõstavad hindu, mis viib ressursside väära paigutuseni, kuna ei toodete selliseid tooteid ega pakuta selliseid teenuseid, mida nõuavad tarbijad. Seetõttu väheneb ka tarbija heaolu, sest soovitud toodete või teenuste eest peab tarbija nüüd maksma kõrgemat hinda.

22.

Hinnang, kas lepingul on konkurentsi kahjustav eesmärk, põhineb mitmel teguril. Nende tegurite hulka kuuluvad eriti kokkuleppe sisu ja selle eesmärgid. Samuti võib olla vajalik arvestada konteksti, milles kokkulepet kohaldatakse, ja turuosaliste tegelikku käitumist (27). Teisisõnu, enne kui otsustada, kas teatav piirang on konkurentsi kahjustava eesmärgiga, võib osutuda vajalikuks uurida kokkuleppe aluseks olevaid fakte ja konkreetset olukorda, kus kokkulepet rakendatakse. Viis, kuidas kokkulepet tegelikkuses rakendatakse, võib paljastada eesmärgiks oleva piirangu, ehkki kokkuleppes sellised ilmsed tingimused puuduvad. Tõendid poolte subjektiivsetest kavatsustest konkurentsi piirata on oluline tegur, kuid mitte hädavajalik tingimus.

23.

Grupierandit käsitlevad komisjoni puudutavad määrused, suunised ja teatised sisaldavad mõningaid juhiseid, mis aitavad otsustada, kas piirang on konkurentsi kahjustava eesmärgiga. Grupierandimäärustes keelatud piiranguid ning suunistes ja teatistes määratletud raskekujulised piiranguid loeb komisjon tavaliselt ettekavatsetult konkurentsi piiravateks. Horisontaalsete kokkulepete puhul loetakse tahtlikult konkurentsi kahjustavaks piiranguteks muu hulgas hindade kindlaksmääramist, toodangu piiramist ning turu ja klientide jagamist (28). Vertikaalsete kokkulepete osas kuuluvad sellesse kategooriasse ennekõike edasimüügihindade hoidmine kindlal või minimaalsel tasemel ning täielikku territoriaalset kaitset pakkuvad piirangud, kaasa arvatud passiivse müügitegevuse piirangud (29).

24.

Kui otsustatakse, et kokkulepe ei ole sõlmitud eesmärgiga kahjustada konkurentsi, tuleb uurida, kas sellel on konkurentsi piirav mõju. Arvesse tuleb võtta nii tegelikku kui ka võimalikku mõju (30). Teisisõnu peab lepingul olema tõenäoline konkurentsivastane mõju. Mõju, mida kokkulepe avaldab konkurentsile, ei pea tingimata olema kahjulik. Et lugeda kokklepe konkurentsi kahjustavaks, peab see mõjutama tegelikku või võimalikku konkurentsi sedavõrd, et asjakohasel turul võib piisava tõenäosusega oodata negatiivset mõju hindadele, uuendustele või toodete ja teenuste kvaliteedile (31). See negatiivne mõju peab olema märgatav. Artikli 81 lõiget 1 ei saa rakendada, kui tuvastatud konkurentsivastane mõju on vähetähtis (32). See nõue peegeldab majanduslikku lähenemisviisi, mida komisjon kasutab. Artikli 81 lõikes 1 sätestatud keeldu saab rakendada ainult selliste kokkulepete suhtes, mis korrektse turuanalüüsi tulemuste alusel võivad tõenäoliselt avaldada turule konkurentsivastast mõju (33). Selline otsus ei saa põhineda ainult asjaolul, et poolte turuosad ületavad komisjoni vähese tähtsusega kokkuleppeid (de minimis) käsitlevas teatises sätestatud läve (34). Kokkulepped, mis on hõlmatud grupierandiga võivad, kuid ei pruugi kuuluda ka artikli 81 lõike 1 kohaldamisalasse. Samuti ei saa ainult selle põhjal, et kokkulepe ei kuulu poolte turuosade suuruse tõttu grupierandi alla, otsustada, et kokkulepe kuulub artikli 81 lõike 1 kohaldamisalasse või et see ei vasta artikli 81 lõike 3 tingimustele. Iga kokkuleppe tõenäolist mõju tuleb eraldi hinnata.

25.

Asjakohasel turul ilmneb negatiivne mõju konkurentsile tõenäoliselt siis, kui pooltel juba on turujõud või kui nad saavad selle mingil määral, ja kokkulepe aitab kaasa turujõu tekkimisele, püsimisele või tugevnemisele või annab pooltele võimaluse turujõudu oma huvides ära kasutada. Turujõud tähendab võimet säilitada turul pikema aja jooksul konkurentsivõimelisest hinnatasemest kõrgemaid hindu või tootekoguste, kvaliteedi, sortimendi või uuenduslikkuse poolest konkurentsivõimelisest tasemest madalamat toodangut. Kõrgete püsikuludega turgudel peavad ettevõtjad määrama tootmise piirkuludest kõrgemad hinnad, et oma investeeringute eest konkurentsivõimelist kasumit saada. Asjaolu, et ettevõtjad määravad toodangule piirkuludest kõrgemaid hindu, ei näita iseenesest, et antud turul ei toimi konkurents piisaval määral ega ka seda, et nendel ettevõtjatel on piisavalt turujõudu, et konkurentsivõimelisest tasemest kõrgemaid hindu kehtestada. Ettevõtjatel on artikli 81 lõike 1 tähenduses küllaldaselt turujõudu olukorras, kus ainult konkurentsist ei piisa konkurentsivõimelise hinna ja tootmise taseme alalhoidmiseks.

26.

Turujõu tekkimine, säilitamine või tugevnemine võib olla kokkuleppepoolte vahelise konkurentsi kahjustamise tagajärg. See võib samuti tekkida ühe kokkuleppepoole ja kolmanda isiku vahelise konkurentsi piiramise tulemusel, näiteks kuna kokkulepe suleb turu konkurentide ees või tõstab konkurentide kulusid, mistõttu väheneb nende võime kokkuleppe pooltega tõhusalt konkureerida. Turujõud võib olla eri suurusega. Et selgitada välja artikli 81 lõike 1 rikkumist konkurentsi kahjustava tagajärjega kokkuleppe puhul, piisab väiksema suurusega poolte turujõu olemasolust kui turgu valitseva seisundi puhul artikli 82 tähenduses.

27.

Kokkuleppe piirava mõju analüüsimiseks on tavaliselt vaja määratleda asjaomane turg (35). Tavaliselt on vajalik vaadelda ja hinnata muu hulgas ka toodete olemust, poolte turuseisundit, konkurentide turuseisundit, ostjate turuseisundit, võimalike konkurentide olemasolu ja turutõkete taset. Mõnel juhul on aga võimalik tõendada konkurentsivastast mõju otseselt, analüüsides lepingu poolte käitumist turul. Võib näiteks olla võimalik kindlaks teha, et leping on viinud hindade tõusuni. Horisontaalsete koostöökokkulepete ja vertikaalsete piirangute kohta antud suunised annavad üksikasjaliku raamistiku, mis võimaldab kooskõlas artikli 81 lõikega 1 analüüsida eri tüüpi horisontaalsete ja vertikaalsete kokkulepete mõju konkurentsile (36).

28.

Punktis 18 esitati raamistik, mis võimaldab analüüsida kokkuleppe kui terviku ja selles sisalduvate individuaalsete piirangute mõju tootemarkidevahelisele ja -sisesele konkurentsile. Kui nende põhimõtete kohaselt otsustatakse, et kokkuleppega hõlmatud põhiline tehing ei piira konkurentsi, on asjakohane uurida, kas ka kokkuleppes sisalduvad individuaalsed piirangud on artikli 81 lõikega 1 kooskõlas, kuna nad täiendavad põhilist, konkurentsi mittepiiravat tehingut.

29.

Ühenduse konkurentsiõiguses hõlmab täiendpiirangute mõiste kõiki väidetavaid konkurentsipiiranguid, mis on põhilise, konkurentsi mittepiirava tehingu tegemisega seotud, selleks vajalikud ja sellega proportsionaalsed (37). Kui kokkuleppe, näiteks turustuskokkuleppe või ühisettevõtja moodustamine, põhiliseks eesmärgiks või tagajärjeks ei ole konkurentsi kahjustamine, siis ei kuulu ka piirangud, mis on sellega seotud või selle rakendamiseks vajalikud, artikli 81 lõike 1 kohaldamisalasse (38). Selliseid kokkuleppega seotud piiranguid nimetatakse täiendpiiranguteks. Piirang on otseselt seotud põhilise tehinguga, kui see sõltub põhilise tehingu tegemisest ja on sellega lahutamatult seotud. Vajalikkuse nõue eeldab, et piirang peab olema põhilise tehingu tegemiseks objektiivselt vajalik ja sellega proportsionaalne. Sellest lähtuvalt sarnaneb täiendpiirangute kohta kehtiv nõue punkti 18 alapunkti 2 nõudele. Siiski kasutatakse täiendpiirangute kohta kehtivat nõuet kõigil sellistel juhtudel, kus põhiline tehing ei ole konkurentsi piirava iseloomuga (39). See ei piirdu ainult juhtudega, kus on vaja määratleda kokkuleppe mõju tootemargisisese konkurentsile.

30.

Täiendpiirangute kontseptsiooni rakendamist tuleks eristada artikli 81 lõike 3 kohase kaitse rakendamisest, mis on seotud piiravate kokkulepetega tekitatava majandusliku kasuga, mida võrreldakse kokkulepete kahjustava mõjuga. Täiendpiirangute kontseptsiooni rakendamiseks ei ole vaja konkurentsi edendavat ja konkurentsivastast mõju omavahel võrrelda. Selline võrdlemine on nõutav ainult olukordades, kus kohaldatakse artikli 81 lõiget 3 (40).

31.

Täiendpiirangute hindamine piirdub ainult määratlemisega, kas antud piirang on põhilise, konkurentsi mittepiirava tehingu või tegevuse elluviimiseks vajalik ja sellega proportsionaalne. Kui objektiivsete tegurite alusel saab järeldada, et ilma antud piiranguta oleks põhiline, konkurentsi mittepiirav tehingu teostamine raske või võimatu, võib piirangut lugeda antud tehingu toimumise jaoks objektiivselt vajalikuks ja proportsionaalseks (41). Kui näiteks frantsiisikokkuleppe põhiline eesmärk ei ole konkurentsi kahjustamine, siis piirangud, mida vajatakse kokkuleppe normaalseks rakendamiseks, näiteks frantsiisisüsteemi ühtsuse ja maine kaitseks kehtestatud kohustused, ei kuulu samuti artikli 81 lõike 1 kohaldamisalasse (42). Samuti loetakse ühisettevõtja moodustamise puhul, mis iseenesest ei piira konkurentsi, et sellega seotud kokkuleppe normaalseks toimimiseks vajalikud piirangud on põhitegevuse suhtes täiendavat laadi ega kuulu artikli 81 lõike 1 kohaldamisalasse. Näiteks juhtumi TPS (43) puhul otsustas komisjon, et kokkuleppe poolte kohustus mitte osaleda ettevõtjates, mis tegelevad satelliittelevisiooni programmide vahendamise ja turustamisega, on täiendpiirang, mis on seotud ühisettevõtja asutamise algetapiga. Seetõttu otsustati, et kolme esimese tegevusaasta jooksul selle piirangu kohta artikli 81 lõige 1 ei kehti. Selle otsuse langetamisel võttis komisjon arvesse, et tasulise televisiooni turule sisenemisega on seotud suured investeeringud ja kommertsrisk.

32.

Konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega kokkulepete hindamine artikli 81 lõike 1 alusel moodustab ainult ühe osa analüüsist. Analüüsi teine osa, mida peegeldab artikli 81 lõige 3, on piirava iseloomuga kokkuleppe positiivsete majanduslike tagajärgede hindamine.

33.

Ühenduse konkurentsireeglite eesmärgiks on konkurentsi kaitsmine turul, kuna see parandab tarbijate heaolu ja võimaldab tõhusalt jaotada vahendeid. Konkurentsi piiraval kokkuleppel võib samas olla ka konkurentsile kasulik mõju efektiivsuse kasvust tuleneva kasu ehk efektiivsuskasu näol (44). Efektiivsuskasu võib luua täiendavaid väärtusi, kui tootmiskulud vähenevad, toote kvaliteet paraneb või tuuakse turule uus toode. Kui kokkuleppe konkurentsi soodustav mõju on suurem kui konkurentsivastane mõju, siis loetakse, et kokkulepe on oma põhiolemuselt konkurentsi edendav ja ühenduse konkurentsireeglite eesmärgiga kooskõlas. Sellise kokkulepete netomõju toetab konkurentsiprotsessi põhilist olemust - pakkuda paremat kaupa parema hinnaga kui konkurendid ja võita seeläbi endale kliente. ET: See analüütiline raamistik kajastub artikli 81 lõigetes 1 ja 3. Viimasena nimetatud sättes tunnistatakse selgesõnaliselt, et mõningad piiravad kokkulepped võivad tuua majandusele objektiivset kasu, mis ületab konkurentsipiirangu negatiivse mõju (45).

34.

Artikli 81 lõikes 3 esitatud erandi rakendamine sõltub neljast kumulatiivsest tingimusest, millest kaks on positiivsed ja kaks negatiivsed:

Kokkulepe, mis vastab eelnimetatud neljale tingimusele, soodustab asjakohasel turul konkurentsi, sest selle tulemusena on ettevõtjad sunnitud pakkuma kliendile odavamaid või paremaid tooteid, mis korvab piiratud konkurentsi negatiivse mõju.

35.

Artikli 81 lõiget 3 saab kohaldada üksikute kokkulepete või grupierandi alusel kokkulepperühmade suhtes. Kui kokkulepe kuulub grupierandi alla, ei pea piirava kokkuleppe pooled määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklis 2 toodud viisil näitama, et nende kokkulepe täidab kõik artikli 81 lõikes 3 nimetatud tingimused. Nad peavad ainult tõendama, et piirav kokkulepe kuulub grupierandi alla. Asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamine grupierandi kaudu kokkulepete rühmadele põhineb eeldusel, et piirava loomuga kokkulepped, mis on grupierandiga hõlmatud (46), vastavad artikli 81 lõikes 3 toodud kõigile neljale tingimusele.

36.

Kui kokkulepe, mis kuulub artikli 81 lõike 1 kohaldamisalasse, ei vasta artikli 81 lõike 3 tingimustele, võidakse grupierand tühistada. Vastavalt määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 29 lõikele 1 on komisjonil õigus grupierand tühistada kui ta leiab, et mõnel grupierandiga hõlmatud kokkuleppel on mõju, mis on vastuolus asutamislepingu artikli 81 lõikega 3. Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 29 lõike 2 kohaselt võib oma territooriumil (või selle osal) grupierandi tühistada ka liikmesriigi konkurentsiasutus, kui sellel territooriumil on kõik iseseisva geograafilise turu omadused. Grupierandi tühistamise puhul on asjakohase konkurentsiasutuse kohus tõendada, et antud kokkulepe rikub artikli 81 lõiget 1 ja ei täida artikli 81 lõike 3 tingimusi.

37.

Liikmesriikide kohtutel ei ole pädevust grupierandit tühistada. Samuti ei saa liikmesriikide kohtud grupierandi rakendamisel muuta selle ulatust ja kohaldada seda kokkulepete suhtes, mis selle alla ei kuulu (47). Asjades, mis jäävad grupierandi kohaldamisalast väljapoole, on liikmesriikide kohtutel pädevus kohaldada asutamislepingu artiklit 81 täies ulatuses (vrd määruse (EÜ) nr 1/2003 artikliga 6).

38.

Käesolevate suuniste ülejäänud osas vaadeldakse eraldi artikli 81 lõikes 3 sätestatud nelja tingimust (48). Kuna need neli tingimust on kumulatiivsed, (49) ei pea kokkulepet ülejäänud tingimuste osas kontrollima, kui leitakse, et üks artikli 81 lõikes 3 sätestatud tingimustest ei ole täidetud. Seetõttu võib mõne juhtumi puhul osutuda otstarbekaks vaadelda neid nelja tingimust erinevas järjekorras.

39.

Käesolevate suuniste kontekstis peetakse sobivaks vahetada teise ja kolmanda tingimuse järjekoht ja käsitleda piirangu asendamatuse küsimust enne, kui tarbijate saadavat kasu. Tarbijate saadava kasu analüüsimiseks on vaja võrrelda kokkuleppe poolt tarbijatele avaldatavat negatiivset mõju selle positiivset mõjuga tarbijatele. Ei analüüsita selliste piirangute mõju, mille asendamatust ei saa tõendada ning mis on seetõttu artikli 81 alusel keelatud.

40.

Asutamislepingu artikli 81 lõiget 3 saab rakendada ainult juhul, kui ettevõtjatevaheline kokkulepe piirab konkurentsi artikli 81 lõike 1 tähenduses. Kui kokkulepe ei ole konkurentsi piirava loomuga, ei ole vaja ka tema kasu hinnata.

41.

Kui üksikjuhtumi puhul on tuvastatud konkurentsi kahjustamine artikli 81 lõike 1 tähenduses, saab kaitsena tugineda artikli 81 lõikele 3. Vastavalt määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklile 2 lasub artikli 81 lõikes 3 esitatud tingimuste tõendamise kohustus ettevõtjal, kes erandi alusel kaitset taotleb. Kui artikli 81 lõikes 3 toodud tingimused ei ole täidetud, on kokkulepe artikli 81 õigustühine, vt artikli 81 lõige 2. Siiski kehtib selline automaatne tühistamine ainult nende kokkuleppeosade kohta, mis on vastuolus artikliga 81 tingimusel, et neid osi on võimalik kokkuleppest kui tervikust lahutada (50). Kui ainult osa kokkuleppest osutub õigustühiseks, määratletakse selle mõju kokkuleppe ülejäänud osale kohaldatava siseriikliku õiguse alusel (51).

42.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on artikli 81 lõikes 3 sätestatud neli tingimust kumulatiivsed (52), mis tähendab, et erandi reegli rakendamiseks peavad olema täidetud kõik neli. Kui mõni nendest neljast tingimusest on täitmata, keeldutakse artikli 81 lõikes 3 sätestatud erandi kohaldamisest (53). Artikli 81 lõike 3 neli tingimust on ammendavad. Kui need tingimused on täidetud, tuleb kokkuleppe suhtes kohaldada erandit ja muid tingimusi selleks enam esitada ei saa. Asutamislepingu muude sätete eesmärke võib arvesse võtta ainult siis, kui neid on võimalik artikli 81 lõike 3 tingimuste alla liigitada (54).

43.

Konkurentsi kahjustavate kokkulepete kasulikku mõju analüüsitakse vastavalt artikli 81 lõikele 3 ainult nende asjakohaste turgude osas, mida kokkulepped puudutavad. Ühenduse konkurentsireeglite eesmärgiks on turul toimuva konkurentsi kaitse ja neid ei saa sellest eesmärgist eraldada. Lisaks tähendab tingimus, mille kohaselt tarbija (55) peab saama õiglase osa kokkuleppest tulenevast kasust tavaliselt seda, et efektiivsuskasu, mis konkurentsi piirava kokkuleppe tulemusel asjakohasel turul tekib, peab üles kaaluma kokkuleppe konkurentsi kahjustava mõju samal turul (56). Negatiivset mõju, mis tekitatakse tarbijatele asjakohastel geograafilistel või tooteturgudel ei ole tavaliselt võimalik üles kaaluda ega korvata positiivse mõjuga, millest saavad kasu tarbijad teistel geograafilistel või tooteturgudel, mida kokkulepe ei puuduta. Juhul, kui kaks turgu on omavahel seotud, võib eraldi turgudel saadavat efektiivsuskasu arvesse võtta, kui tarbijate rühmad, keda piirangud puudutavad ja kes efektiivsuse tõusust kasu saavad, on põhimõtteliselt samad (57). Vahel on mõjutatud ainult need tarbijad, kes asuvad turustusahela viimastel turgudel, millisel juhul tuleb hinnata kokkuleppe mõju nendele tarbijatele. See on nii näiteks ostukokkulepete puhul (58).

44.

Konkurentsi piiravate kokkulepete mõju hinnatakse artikli 81 lõike 3 alusel selles kontekstis, kus see tegelikult avaldub (59), ja faktide alusel, mis on antud hetkel kättesaadavad. Kui olukorras toimub olulisi muutusi, avaldab see mõju ka hindamise tulemusele. Artikli 81 lõikes 3 esitatud erandi reegel kehtib kokkuleppe kohta seni, kuni kokkulepe vastab kõigile neljale tingimusele, ja selle kehtivus lõpeb siis, kui mõni tingimus ei ole enam täidetud (60). Artikli 81 lõike 3 kohaldamisel nende põhimõtete kohaselt tuleb arvesse võtta iga kokkuleppeosalise algseid pöördumatuid investeeringuid ning aega ja piiranguid, mida on vaja tõhusust suurendava investeeringu tegemiseks ja tasuvaks muutmiseks. Artiklit 81 ei saa rakendada, arvestamata selliseid eelnevaid investeeringuid. Poolte võetav risk ja kokkuleppe elluviimiseks vajalik pöördumatu investeering võib tingida, et kokkulepe ei kuulu artikli 81 lõike 1 kohaldamisalasse või täidab artikli 81 lõike 3 tingimused selle perioodi vältel, mis kulub investeeringu tasuvaks muutmiseks.

45.

Mõnel juhul on konkurentsi kahjustav kokkuleppe mõju pöördumatu. Kui kokkulepet on kohaldatud, ei saa enam endist olukorda tagasi pöörata. Sellisel juhul peab hindamine põhinema ainult kokkuleppe rakendamise ajal kehtinud asjaoludel. Näiteks teadus- ja arenduskoostöö kokkuleppe puhul, mille korral kõik kokkuleppeosalised nõustuvad loobuma käimasolevatest uurimisprojektidest ja ühendama oma teadussuutlikkuse teiste osalistega, võib objektiivselt vaadelduna olla tehniliselt ja majanduslikult võimatu projekti pärast sellest loobumist taastada. Seepärast tuleb üksikutest uurimisprojektidest loobumist hõlmava kokkuleppe konkurentsi soodustavat või seda kahjustavat mõju hinnata kokkuleppe rakendamise lõpetamise aja seisuga. Kui kokkulepe oli sel ajal artikliga 81 kooskõlas, näiteks põhjusel, et piisavalt paljudel kolmandatel isikutel oli samal ajal käimas konkureerivaid teadus- ja arendusprojekte, vastab kokkuleppeosaliste kokkulepe loobuda oma individuaalsetest projektidest artiklile 81 ka siis, kui kolmandate isikute projektid peaksid hiljem ebaõnnestuma. Artiklis 81 kehtestatud keeldu võib aga rakendada kokkuleppe muude osade suhtes, millega seoses ei teki pöördumatuse küsimust. Näiteks kui kokkuleppega sätestatakse - lisaks ühisele uurimis- ja arendustegevusele - tulemuste ühine kasutamine, siis võib artikkel 81 selle kokkuleppe osa kohta kehtida, kui hilisemate turuarengute tõttu muutub kokkulepe konkurentsi piiravaks ja, arvesse võttes eelnevaid pöördumatuid investeeringuid, ei täida (enam) artikli 81 lõikes 3 toodud tingimusi (vrd eelmise lõikega).

46.

Artikli 81 lõike 3 kohaldamisalast ei jäeta a priori kõrvale ühtki kokkuleppetüüpi. Kõik konkurentsi kahjustavad kokkulepped, mis vastavad artikli 81 lõikes 3 esitatud neljale tingimusele, kuuluvad põhimõtteliselt erandi reegli alla (61). Tõsised konkurentsi kahjustavad piirangud ei vasta aga tõenäoliselt artikli 81 lõike 3 tingimustele. Sellised piirangud on tavaliselt grupierandi määrustega keelatud või määratletud komisjoni suunistes või teatistes raskekujuliste piirangutena. Sellised kokkulepped ei täida tavaliselt (vähemalt) artikli 81 lõik 3 kahte esimest tingimust. Nad ei too objektiivset majanduslikku kasu (62) ega tulu tarbijatele (63). Näiteks vähendab hindade kindlaksmääramiseks sõlmitud horisontaalne kokkulepe tootmist, mistõttu ressursid paiknevad valesti. Samuti kandub sellise kokkuleppe tulemusel väärtus tarbijatelt üle tootjatele, kuna kokkuleppe tulemusel tõusevad hinnad, kuid tarbijad ei saa selle eest asjakohasel turul mingit tasakaalustavat väärtust. Lisaks ei vasta sellist tüüpi kokkulepped enamasti ka kolmanda tingimuse kohasele hädavajalikkuse nõudele (64).

47.

Kõik väited, mille kohaselt konkurentsi kahjustav kokkulepe on õigustatud, kuna selle eesmärk on tagada õiglased tingimused konkurentsiks turul, on juba oma olemuselt põhjendamatud ja neid ei arvestata (65). Artikli 81 eesmärk on kaitsta tõhusat konkurentsi ja tagada, et turg jääks avatuks ja vastaks konkurentsitingimustele. Õiglaste konkurentsitingimuste kaitsmine kuulub ühenduse õigusega määratud kohustuste (66) alusel seaduseandja, mitte ettevõtja ülesannete hulka.

48.

Artikli 81 lõikes 3 toodud esimese tingimuse kohaselt peab piirav kokkulepe aitama parandada kaupade tootmist või turustamist või edendada tehnika või majanduse arengut. Nimetatud sättes osutatakse selgesõnaliselt ainult kaupadele, kuid see kehtib analoogia alusel ka teenuste kohta.

49.

Euroopa Kohtu praktikast järeldub, et arvesse saab võtta ainult objektiivset kasu (67). See tähendab, et efektiivsuskasu ei hinnata poolte subjektiivsest seisukohast lähtudes (68). Arvesse ei saa võtta kulude vähenemist, mis tuleneb ainult poolte turujõu kasutamisest. Näiteks kui ettevõtjad lepivad kokku hindade kindlaksmääramises või turgude jagamises, väheneb tootmine ja sellest tulenevalt vähenevad ka tootmiskulud. Vähenev konkurents võib samuti kaasa tuua madalamad müügi- ja turustuskulud. Selline kulude kahanemine on otseselt tingitud toodangu ja väärtuse vähenemisest. Kulude kahanemine ei edenda vähimalgi määral konkurentsi turul. Eriti ei too see kaasa uute väärtuse loomist varade ja tegevuse integreerimise kaudu. See võimaldab üksnes asjaomastel ettevõtjatel oma kasumit suurendada ega puutu seetõttu artikli 81 lõik 3 seisukohalt asjasse.

50.

Artikli 81 lõike 3 esimese tingimuse eesmärgiks on määratleda efektiivsusest saadava kasu liigid, mida võib arvesse võtta ja hinnata artikli 81 lõike 3 teise ja kolmanda tingimuse täitmise suhtes. Analüüs peab selgitama, milline on antud kokkuleppest tulenev objektiivne kasu ja kui suur majanduslik tähtsus on efektiivsuskasul. Kuna artikli 81 lõik 3 kohaldamiseks peab kokkuleppe tulemusel tekkiv konkurentsi edendav mõju olema suurem kui sellest tulenev konkurentsi kahjustav mõju, siis on vaja näidata, milline seos valitseb kokkuleppe ja efektiivsuskasu vahel, mis kokkuleppest väidetavalt tuleneb, ning määratleda selle kasu väärtus.

51.

Seetõttu tuleb iga väidet efektiivsuse suurenemisest saadava kasu kohta põhjendada, et oleks võimalik kontrollida järgmist:

52.

Punkt a võimaldab otsuse langetajal kontrollida, kas väidetav efektiivsuskasu on objektiivne (vrd lõikega 49).

53.

Punkt b võimaldab otsustajal kontrollida, kas piirava kokkuleppe ja väidetava efektiivsuskasu vahel valitseb piisav põhjuslik seos. See tingimus nõuab tavaliselt, et efektiivsuskasu tekiks kokkuleppe objektiks oleva majandusliku tegevuse tagajärjel. Selline tegevus võib olla näiteks turustamine, tehnoloogia litsentsimine, ühine tootmine või ühine uurimis- ja arendustegevus. Kui kokkuleppel on asjakohasel turul laialdasem efektiivsust tõstev mõju näiteks sellepärast, et see viib kulude vähenemiseni kogu sektori ulatuses, võidakse sellist lisakasu samuti arvesse võtta.

54.

Põhjuslik seos kokkuleppe ja väidetava efektiivsuskasu vahel peab tavaliselt olema ka otsene (69). Väited, mis põhinevad kaudsel mõjul, on tavaliselt liiga ebakindlad ja kauged, et neid võiks arvestada. Otsene põhjuslik seos on olemas näiteks siis, kui litsentsisaajad saavad tehnosiirde kokkuleppe tulemusel toota uusi või täiustatud tooteid või siis, kui turustuskokkulepe võimaldab tooteid turustada madalama hinnaga või tuua turule väärtuslik teenus. Kaudne mõju ilmneb näiteks väite puhul, mille kohaselt kasvab piirava kokkuleppe tulemusel asjakohaste ettevõtjate kasum, mistõttu on võimalik teha rohkem investeeringuid uurimis- ja arendustegevusse lõppeesmärgiga suurendada kasu tarbijale. Kuigi kasumlikkuse ning uurimis- ja arendustegevuse vahel võib olla seos, ei ole see piisavalt otsene, et seda artikli 81 lõik 3 kontekstis arvesse võtta.

55.

Punktid c) ja d) võimaldavad otsuse langetajal kontrollida väidetava efektiivsuskasu väärtust, mis peab artikli 81 lõik 3 kolmanda tingimuse kohaselt olema suurem, kui kokkuleppe konkurentsivastane mõju, vt lõige 101. Arvestades, et artikli 81 lõik 1 kehtib ainult nende kokkulepete kohta, millel võib olla konkurentsile ja tarbijale negatiivne mõju (raskekujuliste piirangute puhul sellist mõju eeldatakse), peab igasugune väide efektiivsuskasu tekkimise kohta olema põhjendatud nii, et seda saaks ka kontrollida. Põhjendamata väited lükatakse tagasi.

56.

Ettevõtjad, kes artikli 81 lõikest 3 tuleneva soodustuse saamiseks esitavad väiteid tulemuslikkusena väljenduva efektiivsuskasu kohta, peavad efektiivsuskasu väärtuse välja arvutama või prognoosima nii täpselt, kui mõistlikkuse piires on võimalik, ja ka näitama, kuidas sellise tulemuseni jõuti. Samuti tuleb kirjeldada meetodeid, mille abil efektiivsuskasu saavutati või kavatsetakse saavutada. Esitatud andmed peavad olema kontrollitavad, et oleks piisavalt kindel, et efektiivsuskasu on olemas või ilmneb tulevikus.

57.

Ettevõtjad, kes artikli 81 lõikest 3 tuleneva soodustuse saamiseks esitavad väiteid efektiivsuskasu kohta, mis ilmneb uute või täiustatud toodete näol, või efektiivsuskasu kohta, mis väljendub muudes näitajates, peavad üksikasjalikult kirjeldama, mis on selle kasu olemus ja miks ta toob objektiivset majanduslikku kasu.

58.

Kui kokkulepet ei ole veel täies ulatuses kohaldatud, peavad pooled esitama kuupäeva, millest alates avaldub efektiivsuse kasvu positiivne mõju turule, ja oma väidet põhjendama.

59.

Artikli 81 lõik 3 loetletud efektiivsuskasuliigid on laialdased kategooriad, mis peavad hõlmama efektiivsuse kasvust objektiivselt tuleneva majandusliku kasu kõiki liike. Artikli 81 lõik 3 nimetatud kategooriad kattuvad omavahel märkimisväärselt ja üks kokkulepe võib toota mitut liiki efektiivsuskasu. Sellepärast ei ole mõtet erinevaid kategooriaid kindlalt ja selgelt eristada. Käesolevate suuniste tähenduses tehakse vahet hinna kokkuhoiu ehk tulemuslikkuse näol väljenduva efektiivsuskasu ja kvaliteedis väljenduva ehk kvalitatiivse efektiivsuskasu vahel, mis toodab väärtusi uute või täiustatud toodete, suurema sortimendi vms näol.

60.

Üldiselt tekib efektiivsuskasu majandustegevuse integreerimise tulemusel, mis tähendab, et ettevõtjad ühendavad oma varad selliste eesmärkide saavutamiseks, mida nad üksi tegutsedes ei suudaks nii efektiivselt saavutada, või annavad teisele ettevõtjale üle ülesanded, mida teine ettevõtja on suuteline efektiivsemalt täitma.

61.

Uurimis- ja arendustegevust ning tootmis- ja turustusprotsessi võib vaadelda kui väärtusahelat, mille saab jagada eri etappideks. Ettevõtja peab selle ahela igas etapis otsustama, kas ta täidab antud ülesande ise, koostöös teiste ettevõtjatega või annab selle kogu ülesande täitmiseks teisele ettevõtjale.

62.

Iga kord, kui otsustatakse teha turul koostööd teise ettevõtjaga, tuleb selleks sõlmida kokkulepe artikli 81 lõik 1 tähenduses. Sellised kokkulepped võivad olla vertikaalsed, mille puhul ettevõtjad tegutsevad väärtusahela eri tasanditel, või horisontaalsed, mille puhul ettevõtjad tegutsevad samal väärtusahelatasandil. Mõlemat tüüpi kokkulepped võivad tuua kaasa efektiivsuse tõusust tulenevat kasu, kuna kõnealused ettevõtjad saavad täita teatud ülesannet vähema kuluga või tarbija jaoks suurema lisandväärtusega. Sellised kokkulepped võivad sisaldada või kaasa tuua ka konkurentsipiiranguid, millisel juhul võidakse nende suhtes kohaldada artikli 81 lõikes 1 sätestatud keeldu ja artikli 81 lõikes 3 sätestatud erandit.

63.

Allpool toodud efektiivsusest tuleneva kasu liigid on mõeldud ainult näitena ega ole ammendavad.

64.

Tulemuslikkusena väljenduval efektiivsuskasul, mis tekib ettevõtjatevaheliste kokkulepete tagajärjel, võib olla mitmeid allikaid. Üks tähtsamaid tulemuslikkuse allikaid on uute tootmistehnoloogiate ja -meetodite väljaarendamine. Just tehnoloogia uuendamine annab kõige suurema võimaluse kulusid kokku hoida. Näiteks tõi konveieri kasutusele võtmine kaasa mootorsõidukite tootmiskulude märgatava languse.

65.

Teine tähtis efektiivsuskasu allikas on olemasolevate varade ühendamisest tulenev sünergia. Kui kokkuleppe pooled otsustavad oma varad ühendada, võivad nad saavutada sellise kulu ja toodangu suhte, mis oleks muul juhul olnud võimatu. Kui ühendada kaks tehnoloogiat, millel mõlemal on teineteist täiendavaid omadusi, võib vähendada tootmiskulusid või tõsta toodangu kvaliteeti. Näiteks võib olla olukord, kus äriühingu A tootmisressursid võimaldavad anda tunnis rohkem toodangut, kuid vajavad ühe tooteühiku valmistamiseks suhteliselt rohkem toorainet, samal ajal kui äriühingu B tootmisressursid võimaldavad anda tunnis vähem toodangut, kuid vajavad ühe tooteühiku valmistamiseks suhteliselt vähem toorainet. Sünergia tekib siis, kui äriühingud A ja B ühendavad oma tootmisressursid ühisesse tootmisettevõtjasse, mille tulemusel on pooled võimelised koos tootma tunni kohta rohkem toodangut, kulutades selleks ühe tooteühiku kohta vähem toorainet. Sarnaselt, kui üks ettevõtja on optimeerinud väärtusahela ühe osa ja teise ettevõtja on optimeerinud väärtusahela teise osa, võivad nad oma tegevusi ühendades kulusid vähendada. Äriühingus A võib näiteks olla ulatuslikult automatiseeritud tootmisrajatis, mistõttu tootmiskulud on madalad, kuna äriühing B on kasutusele võtnud tõhusa süsteemi tellimuste töötlemiseks. Süsteem võimaldab reguleerida tootmist nii, et see vastaks tarbija nõudmistele, tagades õigeaegse kättetoimetamise ning vähendades laokulusid ja toodete aegumisest tekitatud kulutusi. Kui A ja B oma ressursid ühendavad, võivad nad kulusid kokku hoida.

66.

Tulemuslikkus võib sündida ka mastaabisäästu tulemusel, mis tähendab, et väljalaske kasvades väheneb toote hind ühiku kohta. Näide: investeeringud seadmetesse ja muudesse varadesse tuleb tihti teha jagamatute osade kaupa. Kui ettevõtja ei saa ühte osa investeeringust täielikult rakendada, on tema keskmised kulud suuremad kui siis, kui täielik rakendamine oleks võimalik. Näiteks on veoauto kasutamise kulud ligilähedaselt samad sõltumata sellest, kas veoauto sõidab tühjalt, poole või täiskoormaga. Kokkulepped, millega ettevõtjad ühendavad oma logistikategevuse, võib neil võimaldada autode koormusfaktorit tõsta ja vähendada kasutatavate sõidukite arvu. Suurem ulatus võib samuti võimaldada paremat tööjaotust, mille tulemusena väheneb ühiku maksumusu. Suurem ulatus võib samuti võimaldada paremat tööjaotust, mille tulemusena väheneb ühiku maksumus. Ettevõtjad võivad saavutada mastaabisäästu väärtusahela igas osas, kaasa arvatud uurimis- ja arendustegevus, tootmine, turustus ja levitamine. Kokkuhoid, mis tekib kogemuse omandamise tulemusel, on eelnevaga sama tüüpi kasu. Kui teatava tootmisprotsessi kasutamises või ülesannete täitmisel tekib kogemus, võib kasvada ka tootlikkus, kuna protsess kulgeb tõhusamalt või ülesanne täidetakse kiiremini.

67.

Mitmekülgsussääst on veel üks tulemuslikkuse allikas, mis põhineb sellel, et ettevõtjad hoiavad kulusid kokku, valmistades sama sisendi alusel erinevaid tooteid. Sellist kasu võib saada, kui samu komponente, ruume ja personali on võimalik kasutada mitmete erinevate toodete tootmiseks. Samuti tekib mitmekülgsussääst siis, kui mitut tüüpi kaupa veetakse laiali sama sõidukiga. Näiteks võivad külmutatud pitsade ja külmutatud juurvilja tootjad saavutada mastaabisäästu, kui lepivad omavahel kokku, et veavad toodangut laiali ühiselt. Mõlemaid tootegruppe tuleb vedada külmikautodes ja on tõenäoline, et ka tarbijate grupid olulisel määral kattuvad. Kui need kaks ettevõtjat oma tegevused ühendavad, võivad nende jaotamiskulud ühe tooteühiku kohta väheneda.

68.

Efektiivsuskasu, mis väljendub kulude kahanemisena, võib tekkida selliste kokkulepete tulemusel, mis võimaldavad paremat toodangu planeerimist, vähendavad hoiukulusid ja annavad võimaluse võimsusi paremini kasutada. Seda tüüpi efektiivsuskasu võib näiteks sündida täppisajastatud tarneskeemi tagajärjel, mis kohustab komponentide tarnijat varustama ostjat vastavalt tema vajadustele pidevalt, mistõttu ostjal ei ole vaja hoida tagavaraks suurt hulka komponente, mis võivad aeguda. Kulude kokkuhoidu võib saavutada ka kokkuleppega, mis annab pooltele võimaluse tootmise ratsionaliseerimiseks nende tootmisrajatistes.

69.

Ettevõtjatevahelised kokkulepped võivad kaasa tuua mitut liiki kvaliteediga seotud efektiivsuskasu, mis on artikli 81 lõik 3 rakendamise seisukohast olulised. Tihti ei väljendu kokkuleppe tulemusel saadav potentsiaalne, efektiivsuse tõusust saadav kasu mitte kulude kokkuhoius, vaid kvaliteedi paranemises või muus kvaliteediga seotud kasus. Sõltuvalt iga juhtumi eripärast võib selline efektiivsuskasu olla sama tähtis või veel tähtsam kui kulude kokkuhoiuna väljenduv efektiivsuskasu.

70.

Tehniline ja tehnoloogiline areng on majanduse oluline ja dünaamiline osa, mis toob tähelepanuväärset kasu uute või täiustatud toodete ja teenuste näol. Ettevõtjad võivad ühise tegevusega saavutada efektiivsuskasu, mis oleks ilma konkurentsi kahjustava kokkuleppeta olnud võimatu või mille saavutamine oleks olnud aeglasem ja kulukam. Selline efektiivsuskasu on artikli 81 lõike 3 esimese tingimusega hõlmatud majandusliku kasu tähtis allikas. Kokkulepete hulka, mis sellise olemusega efektiivsuskasu tekitavad, kuuluvad ennekõike uurimis- ja arenduskokkulepped. Näiteks võivad ettevõtja A ja ettevõtja B kokku leppida ühisettevõtja moodustamises rakulise ehitusega autokummide väljaarendamiseks ja võimaluse korral ka nende tootmiseks. Ühe raku katkiminek ei mõjuta teisi rakke, mis tähendab, et kui üks rakk torgatakse läbi, ei ole ohtu, et kogu kumm õhust tühjaks jookseb. Selline kumm on ohutum kui tavaline kumm. Seda ei ole vaja õnnetuse korral ka kohe välja vahetada, mistõttu langeb ära vajadus varukummi kaasas kanda. Mõlemat tüüpi efektiivsuskasu on artikli 81 lõike 3 esimese tingimuse tähenduses objektiivne kasu.

71.

Samas kui üksteist täiendavate ressursside ühendamine võib kaasa tuua kulude kokkuhoidu, võib sellest tekkida sünergia, mille tulemusena tekib kvalitatiivne efektiivsuskasu. Tootmisressursside ühendamine võib näiteks teha võimalikuks kõrgema kvaliteediga või uute omadustega toodete valmistamise. Selline mõju võib olla näiteks litsentsikokkulepetel ning uute või täiustatud toodete või teenuste ühiseks valmistamiseks või pakkumiseks sõlmitud kokkulepetel. Litsentsikokkulepped võimaldavad uut tehnoloogiat ühenduse piires kiiremini levitada ja annavad litsentsisaajale võimaluse tuua turule uusi tooteid või kasutusele võtta uut tootmistehnoloogiat, mille tõttu paraneb toodangu kvaliteet. Kokkulepped, mis on sõlmitud ühiseks tootmiseks, võimaldavad kiiremini ja vähema kuluga turule tuua uusi või täiustatud tooteid ja teenuseid (70). Näiteks on telekommunikatsioonisektoris sõlmitud koostöökokkulepete puhul leitud, et need loovad efektiivsuskasu, sest nad muudavad uued globaalsed teenused tarbijale kiiremini kättesaadavaks (71). Samuti on leitud pangandussektoris, et koostöökokkulepped, millega tarbija käsutusse antakse täiustatud võimalus välismaksete sooritamiseks, tekitavad samuti efektiivsuskasu, mis kuulub artikli 81 lõike 3 kohaldamisalasse (72).

72.

Ka turustuskokkulepped võivad luua efektiivsuskasu. Spetsialiseeritud turustajad võivad näiteks pakkuda teenuseid, mis vastavad täpsemalt tarbija vajadustele, tuua kauba kätte kiiremini või pakkuda kogu väärtusahela ulatuses paremat kvaliteedigarantiid (73).

73.

Artikli 81 lõike 3 kolmanda tingimuse kohaselt tohib konkurentsi kahjustava kokkuleppega kohaldada ainult piiranguid, mis on selle kokkuleppe eesmärgiks oleva efektiivsuskasu saavutamiseks vältimatud. Tingimuse täitmist kontrollitakse kahel moel. Esiteks peab konkurentsi kahjustav kokkulepe iseenesest olema nimetatud efektiivsuskasu saavutamiseks põhjendatult vajalik. Teiseks peavad ka kokkuleppest tulenevad individuaalsed piirangud olema põhjendatult vajalikud nimetatud kasu saavutamiseks.

74.

Artikli 81 lõike 3 kolmanda tingimuse seisukohast on oluline, kas konkurentsi kahjustav kokkulepe ja sellest tulenevad eraldi piirangud võimaldavad kõnealust tegevust tõhusamalt läbi viia, kui oleks tõenäoline siis, kui nimetatud kokkulepet või piiranguid ei eksisteeriks. Küsimus ei ole selles, kas kokkulepet ei oleks piiranguteta sõlmitud, vaid selles, kas kokkulepe või piirang annab rohkem efektiivsuskasu kui selle puudumine (74).

75.

Artikli 81 lõik 3 kolmanda tingimuse esimene nõue sätestab, et efektiivsuskasu peab olema kõnealusele kokkuleppele omane ehk teisisõnu ei ole sellist efektiivsuskasu võimalik saavutada vähem piiravate meetmetega, mis oleksid sealjuures ka majanduslikult teostatavad. Nimetatud hindamise juures tuleb arvesse võtta turul valitsevaid tingimusi ja tegelikku ärilist olukorda, milles kokkuleppe pooled tegutsema peavad. Ettevõtjad, kes soovivad, et neile kohaldatakse artikli 81 lõikes 3 sätestatud erandit, ei pea otsima oma kokkuleppele hüpoteetilisi ega teoreetilisi alternatiive. Komisjon ei sea poolte ärilisi otsuseid kahtluse alla. Ta sekkub ainult siis, kui on mõistlikkuse piires selge, et kokkuleppele leidub realistlikke ja saavutatavaid alternatiive. Pooltelt nõutakse vaid, et nad selgitaks ja näitaks, miks sellised näiliselt realistlikud ja konkurentsi vähem kahjustavad võimalused ei ole nii efektiivsed kui nende kokkulepe.

76.

On eriti tähtis selgitada, arvestades sealjuures iga juhtumi iseärasustega, kas pooled oleksid võinud samasugust efektiivsuskasu saavutada teistsuguse kokkuleppega, mis kahjustab konkurentsi vähemas ulatuses, ja kui leitakse, et see oleks võimalik, siis määratleda, kui pikk aeg kuluks selliste tulemusteni jõudmiseks. Samuti võib olla asjakohane uurida, kas pooled oleksid võinud samasuguse efektiivsuskasu saavutada omaette tegutsedes. Näiteks, kui väidetav efektiivsuskasu esineb mastaabi- või mitmekülgsussäästu põhjustatud kulude kokkuhoiu näol, peavad asjaomased ettevõtjad selgitama ja põhjendama, miks nad ei saa samasugust efektiivsuskasu saavutada ettevõtja sisemise arengu või hinnakonkurentsi kaudu. Hindamisel on asjakohane arvestada muu hulgas sellega, milline on antud turu minimaalne efektiivne mastaap. Minimaalne efektiivne mastaap on väljalaske tase, mis on vajalik keskmise kulu minimeerimiseks ja mastaabisäästu ammendamiseks (75). Mida suurem on minimaalne efektiivne mastaap võrrelduna kumbagi kokkuleppe poole suurusega antud hetkel, seda tõenäolisem on, et efektiivsuskasu saab lugeda sellele kokkuleppele omaseks. Selliste kokkulepete puhul, mis teineteist vastastikku täiendavate ressursside ja suutlikkuse ühitamise kaudu tekitavad märkimisväärse sünergia, võib juba saadava efektiivsuskasu olemuse põhjal eeldada, et antud kokkulepe on selle saavutamiseks vajalik.

77.

Neid põhimõtteid illustreerib järgmine näide.

A ja B ühendavad oma tootmistehnoloogiad ühisettevõtjas eesmärgiga suurendada toodangu mahtu ja vähendada tooraine kulu. Ühisettevõtjale antakse ainulitsents mõlema ettevõtja tootmistehnoloogiate kasutamiseks. Pooled kannavad oma tootmisrajatised üle ühisettevõtjale. Et tagada kogemuste omandamisest tuleneva kokkuhoiu ärakasutamine ja edasiarendamine, viivad nad ühisettevõtjasse üle ka võtmepositsiooniga personali. Hinnangute kohaselt alandab selline kokkuhoid tootmiskulusid veel 5 %. A ja B müüvad ühisettevõtja toodangut eraldi. Et hinnata piirangute vältimatust, tuleb selle juhtumi puhul uurida, kas kokkuleppest tulenevat efektiivuskasu oleks võinud saavutada samas ulatuses ka litsentsikokkuleppega, mis oleks konkurentsi vähem kahjustanud, kuna nii A kui B oleksid jätkanud omaette tootmist. Eelpool kirjeldatud olukorras oleks see ebatõenäoline, sest litsentsilepingu puhul ei saaks pooled samaväärset pidevat ja katkematut kasu kahe tehnoloogia kasutamiskogemustest, mille tulemusel tekib oluline kogemuste omandamisest tulenev kokkuhoid.

78.

Kui leitakse, et kõnealune kokkulepe on antud efektiivsuskasu saamiseks vajalik, tuleb eraldi hinnata iga konkurentsipiirangut, mis kokkuleppest tuleneb. Selles suhtes tuleb hinnata, kas iga piirang on eraldi võttes efektiivsuskasu saavutamiseks vajalik. Kokkuleppe pooled peavad oma väidet põhjendama nii piirangu olemuse kui ka selle tugevuse suhtes.

79.

Piirang on vältimatu, kui selle puudumine teeks olematuks kokkuleppest tuleneva efektiivsuskasu, vähendaks seda oluliselt või muudaks selle saavutamise ebatõenäolisemaks. Alternatiivsete lahenduste hindamisel tuleb võtta arvesse konkurentsitingimuste tegelik või võimalik paranemine, mida iga piirangu kõrvaldamine või vähem piirava lahendusega asendamine avaldaks. Mida tõsisem on piirang, seda põhjalikumalt tuleb seda kolmanda tingimuse seisukohast analüüsida (76). Piiranguid, mis on grupierandi määrustega keelatud või mis on komisjoni suunistes ja teatistes määratletud kui raskekujulised piirangud, tõenäoliselt ei peeta vältimatuks.

80.

Vältimatust hinnatakse kontekstis, milles kokkulepe tegelikult toimib ning hindamisel tuleb eriti silmas pidada antud turu majanduslikku struktuuri, kokkuleppega seotud majanduslikku riski ja ettevõtjate stiimuleid. Mida vähem kindel on kokkuleppega hõlmatud toote edukus, seda suuremaid piiranguid vajatakse selleks, et efektiivsuskasu avalduks. Piiranguid võib vaja minna ka selleks, et viia poolte stiimulid omavahel vastavusse ja tagada, et pooled koondaks oma pingutused kokkuleppe elluviimisele. Piirang võib olla vajalik näiteks nn piduriprobleemi vältimiseks pärast seda, kui üks pooltest on teinud pöördumatu investeeringu. Näiteks, pärast seda, kui tarnija on teinud märkimisväärse suhtespetsiifilise investeeringu eesmärgiga tarnida kliendile komponente, jääb tarnija selle kliendiga seotuks. Vältimaks olukorda, kus klient hiljem kasutab seda sõltuvust enda kasuks ära ja hakkab nõudma soodsamaid tingimusi, võib osutuda vajalikuks kehtestada kliendile kohustus mitte osta antud komponenti kolmandatelt pooltelt või määratleda minimaalne kogus komponente, mida klient tarnijalt ostma peab (77).

81.

Mõnel juhul võib piirang olla vältimatu ainult teatava perioodi vältel ja siis kehtib artikli 81 lõik 3 erand ainult selle perioodi kohta. Selle hindamise juures on vaja arvesse võtta, kui pikk aeg kulub pooltel sellise efektiivsuskasuni jõudmiseks, mis õigustaks nende suhtes erandi kohaldamist (78). Juhul, kui sellist kasu ei ole võimalik ilma oluliste investeeringuteta saavutada, peab ennekõike uurima, kui pikk periood on vajalik, et selline investeering muutuks piisavalt tasuvaks, vt ka lõige 44.

82.

Neid põhimõtteid illustreerivad järgmised näited.

P toodab ja turustab pitsasid ja talle kuulub 15 % X liikmesriigi turust. Kaup viiakse jaemüüjatele otse kätte. Kuna enamikel jaemüüjatel on laopind piiratud, tuleb kaupa tuua tihti, mistõttu transpordivahendite veovõimsust ei kasutata täies ulatuses ära ja veokid on suhteliselt väikesed. T tegeleb külmutatud pitsade ja muu külmutatud toidukauba hulgimüügiga ning klientide ring, kellele ta kaupa toimetab, kattub suures osad P klientide ringiga. T turustatud pitsatooted moodustavad asjakohasest turust 30 %. T-l on suurte veokite park ja transpordivõimsuse ülejääk. P sõlmib Tga ainuturustuskokkuleppe liikmesriigi X osas, mille alusel kohustub tagama, et teiste liikmesriikide turustajad ei müüks — ei aktiivselt ega passiivselt — kaupa T territooriumil. T kohustub reklaamima tooteid, uurima tarbijate maitseharjumusi ja rahulolu taset ning tagama, et kõik tooted jõuaksid turustajani 24 tunni jooksul. Kokkuleppe tulemusel vähenevad turustuskulud kokku 30 %, kuna võimsusi kasutatakse efektiivsemalt ja marsruutide kattumise probleem langeb ära. Kokkulepe võimaldab ka pakkuda tarbijatele täiendavaid teenuseid. Grupierandi määrus vertikaalsete piirangute kohta (79) liigitab passiivse müügi piiramise raskekujuliste piirangute hulka ja seda saab pidada vältimatuks ainult erandjuhul. T väljakujunenud turupositsioon ja temale pandud kohustuste olemus näitavad, et siin ei ole tegu erandolukorraga. Kuid aktiivse müügi keeld võib tõenäoliselt olla vältimatu. Tõenäoliselt oleks T-l vähem huvi müüa ja reklaamida P tootemarki, kui teistes liikmesriikides asuvad turustajad tegeleksid aktiivse müügiga liikmesriigis X ja saaksid seeläbi T pingutustest tasuta kasu. Selline olukord võib tekkida ennekõike siis, kui T turustaks ka konkureerivaid tootemarke ja püüaks aktiivsemalt müüa neid tootemarke, millest konkurendid vähem kasu saaksid.

S on karastusjookide tootja, kelle turuosa on 40 %. Tema lähima konkurendi turuosa on 20 %. S sõlmib tarnekokkuleppe klientidega, kelle osa nõudlusest on 25 % ja kes kokkuleppe alusel kohustuvad järgneva viie aasta jooksul ostma ainult S-lt. S sõlmib kokkulepped ka muude klientidega, kelle osa nõudlusest on 15 %, ja lubab neile kvartaliallahindlust eesmärgi täitmise eest, milleks on igale kliendile eraldi määratud kogusest rohkem oste. S väidab, et sellised kokkulepped võimaldavad tal täpsemalt prognoosida nõudlust ja seeläbi paremini planeerida tootmist, vähendada toorainete säilitus- ja ladustuskulusid ja vältida tarnehäireid. Arvestades Si turuseisundit ja asjaolu, et mõlemad piirangud koos katavad suure osa turust, on vähe tõenäoline, et neid piirangud võiks pidada vältimatuks. Nii ainuostukohustus kui ka eesmärgipõhine allahindlusskeem on laialdasemad piirangud, kui toodangu paremaks planeerimiseks on vajalik. Nõudlust saab muuta prognoositavaks ka vähem piiravate vahenditega. Näiteks võiks S anda klientidele ajendi korraga suuremate koguste ostmiseks, pakkudes kogusepõhist allahindlust või mahahindlust klientidele, kes esitavad eeltellimuse kauba saamiseks kindlatel kuupäevadel.

83.

Artikli 81 lõike 3 teise tingimuse kohaselt peavad tarbijad saama õiglase osa konkurentsi kahjustava kokkuleppe tulemusel sündinud efektiivsuskasust.

84.

Mõiste „tarbija” hõlmab kõiki isikuid, kes kokkuleppega kaetud tooteid otseselt või kaudselt kasutavad, kaasa arvatud tootjad, kes kasutavad neid oma toodangus, hulgimüüjad, jaemüüjad ja lõpptarbijad ehk füüsilised isikud, kes ostavad neid tooteid muuks tarbeks kui oma äri või ameti jaoks. Teisisõnu, artikli 81 lõike 3 tähenduses on tarbijad kokkuleppe poolte kliendid ja isikud, kes hiljem kaupa ostavad. Kliendid võivad olla ettevõtjad, nagu näiteks tööstusmasinate või tootmiseks vajaminevate komponentide ostjad, või lõpptarbijad, kes teevad impulssostu jäätise või jalgratta näol.

85.

Mõiste „õiglane osa” tähendab, et kasu, mida toob tarbijatele artikli 81 lõike 1 alusel tuvastatud konkurentsipiirang, peab olema vähemalt võrdväärne negatiivse mõjuga, mida see neile tegelikkuses või potentsiaalselt võib avaldada. Kooskõlas artikli 81 üldise eesmärgiga, milleks on konkurentsivastaste kokkulepete vältimine, peab kokkuleppe netomõju kokkuleppest otseselt või tõenäoliselt mõjutatud tarbijatele olema vähemalt neutraalne (80). Kui selliste tarbijate olukord kokkuleppe tulemusel halveneb, ei ole artikli 81 lõike 3 teine tingimus täidetud. Kokkuleppe positiivne mõju peab olema tasakaalus kokkuleppe negatiivse mõjuga tarbijatele ja korvama selle (81). Kui see on nii, siis tarbijad kokkuleppe tulemusel ei kannata. Lisaks saab kasu ka ühiskond tervikuna, kui kasvav efektiivsus võimaldab tarbitava toodangu valmistamiseks kasutada vähem ressursse või valmistada väärtuslikumaid tooteid, mis omakorda tingib ressursside efektiivsema jaotumise.

86.

Ei ole nõutav, et tarbijad saaksid osa igast esimese tingimusega seoses välja toodud efektiivsuskasuliigist. Piisab sellestki, et kasu, mida tarbijad saavad konkurentsi kahjustava kokkuleppe tulemusel, on vähemalt võrdne kokkuleppe negatiivse mõjuga. Sel juhul langeb tarbijatele õiglane osa üldisest kasust (82). Kui konkurentsi kahjustava kokkuleppe tulemusel tõstetakse hindu, peab seda tarbijatele täies ulatuses korvama toodete kõrgem kvaliteet või muud liiki kasu. Vastasel juhul ei ole artikli 81 lõike 3 teine tingimus täidetud.

87.

Otsustavaks teguriks on üldine mõju, mis avaldub tarbijatele asjakohasel turul, mitte aga mõju mõjutatud tarbijagrupi iga üksikule liikmele (83). Mõnel juhul võtab aega, enne kui efektiivsuskasu hakkab avalduma. Kuni selle ajani võib kokkulepe avaldada ainult negatiivset mõju. Asjaolu, et tarbijad hakkavad kokkuleppest kasu saama mõne aja pärast, ei välista iseenesest artikli 81 lõike 3 kohaldamist kokkuleppe kohta. Kuid mida pikem on viivitus, seda suurem peab olema hilisem kasu tarbijatele, sest see peab korvama ka kahju, mida tarbijad kogesid kasu ilmnemisele eelnenud aja jooksul.

88.

Hindamisel tuleb arvesse võtta, et tarbijatele tulevikus edasikanduva kasu väärtus ei ole sama, mis nende poolt vahetult saadava kasu väärtus. Täna kokku hoitud 100 euro väärtus on suurem kui sama summa säästmine tulevikus. Seetõttu ei korva tarbijate poolt tulevikus saadav kasu nende poolt olevikus kantavat sama suurt kahju. Tarbijate poolt kantava vahetu kahju võrdlemiseks nende poolt tulevikus saadava kasuga tuleb tulevase kasu väärtus diskonteerida. Et näidata tulevase kasu madalamat väärtust, peab kasutatav diskontomäär peegeldama võimaliku inflatsiooni taset ja saamata jäänud intresse.

89.

Esineb ka juhtumeid, kus kokkulepe võimaldab pooltel saada efektiivsusest tingitud kasu rutem, kui muidu oleks olnud võimalik. Sellisel juhul on vaja arvestada negatiivse mõjuga, mis pärast niisuguse teostusaja lõppu hakkab mõjuma asjakohase turu tarbijatele. Kui pooled saavutavad konkurentsi kahjustava kokkuleppe tulemusel tugeva turupositsiooni, avaneb neil võimalus nõuda märksa suuremat turuhinda, kui muidu oleks olnud võimalik. Et artikli 81 lõike 3 teist tingimust saaks lugeda täidetuks, peab kasu, mida tarbija saab toote varasemast kättesaadavusest, korvama võimaliku hinnatõusu. See võib olla nii näiteks juhul, kui kahe tootja vaheline kokkulepe võimaldab neil kolm aastat varem turule tuua oluliselt turvalisemat tüüpi autokummi, kuid kuna nende turuosa kasvab, avaneb neil samas võimalus tõsta hindu 5 protsendi võrra. Sel juhul on tõenäoline, et asjaolu, et tarbija saab varakult kätte oluliselt täiustatud toote, korvab talle hinnatõusu.

90.

Artikli 81 lõike 3 teise tingimuse täitmist hinnatakse liugskaala alusel. Mida ulatuslikum on artikli 81 lõike 1 alusel avastatud konkurentsi kahjustamine, seda suurem peab olema efektiivsuse suurenemisest tulenev kasu ja tarbijatele ülekanduv kasu. Liugskaala lähenemisviis tähendab, et kui kokkuleppe konkurentsi kahjustav mõju on suhteliselt väike ja suuremast efektiivsusest tulenev kasu on märgatav, siis on tõenäoline, et ka tarbijatele langeb õiglane osa kulude kokkuhoiust tingitud kasust. Kui ülejäänud kolm tingimust on täidetud, ei ole selliste juhtumite puhul üldiselt vaja artikli 81 lõike 3 teise tingimuse täitmist pikemalt analüüsida.

91.

Kui kokkuleppel on aga märkimisväärne konkurentsi kahjustav mõju ja kulude kokkuhoid suhteliselt väike, siis on äärmiselt ebatõenäoline, et artikli 81 lõike 3 teise tingimuse saaks lugeda täidetuks. Konkurentsi kahjustav mõju sõltub piirangu tugevusest ja konkurentsitasemest pärast kokkuleppe sõlmimist.

92.

Kui kokkuleppel on oluline konkurentsi kahjustav mõju ja ka oluline konkurentsi soodustav mõju, on vajalik põhjalik analüüs. Võrreldes selliste kokkulepete konkurentsi kahjustavat mõju nende konkurentsi soodustava mõjuga, ei tohi unustada, et konkurents on tähtis tegur, mis pikas perspektiivis suurendab efektiivsust ja soodustab uuendusi. Ettevõtjatel, keda konkurentsisurve tegelikult ei puuduta, näiteks turgu valitseva seisundiga ettevõtjad, on vähem huvi efektiivsusest tulenevat kasu säilitada või suurendada. Mida märkimisväärsem on kokkuleppe mõju konkurentsile, seda tõenäolisem on, et pikas perspektiivis saab kannatada tarbija.

93.

Järgmises kahes punktis kirjeldatakse täpsemalt analüütilist raamistikku tarbijatele edasikanduva efektiivsuskasu hindamiseks. Esimeses punktis käsitletakse tulemuslikkust ehk kulude kokkuhoidu ja järgmises punktis käsitletakse muud liiki kasu, mis võib näiteks avalduda uute või täiustatud toodete näol (kvalitatiivne efektiivsuskasu). Raamistik, mille need kaks punkti seavad, on eriti oluline selliste juhtumite hindamisel, mille puhul ei ole ilmselge, et kokkuleppe kahjulik mõju konkurentsile ei kaalu üles selle poolt tarbijatele toodavat kasu või vastupidi (84).

94.

Alljärgnevalt nimetatud põhimõtteid rakendades võtab komisjon arvesse, et tihti on raske välja arvutada tarbijale ülekanduva kasu täpset määra ja muud kasu, mida tarbija võib saada. Ettevõtjatelt nõutakse, et nad esitaksid oma väidete põhjenduseks sellise hulga kalkulatsioone ja andmeid, nagu neil on mõistlikkuse piires juhtumi olemusest lähtuvalt võimalik

95.

Olukorras, kus turul ei valitse täielikult tasakaalustatud konkurents — mis on tavaline —, saavad ettevõtjad turuhinda vähemal või rohkemal määral mõjutada tootmismahu muutmise kaudu (85). Neil võib olla ka võimalik rakendada eri tarbijarühmade suhtes diskrimineerivat hinnapoliitikat.

96.

Kulude kokkuhoid võib mõnes olukorras tähendada tootmismahu kasvu ja asjassepuutuvate tarbijate jaoks madalamaid hindu. Kui kõnealused ettevõtjad saavad kulude kokkuhoiu tulemusel kasvatada oma kasumit tootmise laiendamise teel, võib kasvavast efektiivsusest tulenev kasu üle kanduda ka tarbijatele. Hinnates tarbijatele edasikanduva efektiivsuskasu määra ja artikli 81 lõike 3 tasakaalunõude täitmist, tuleb arvesse võtta ennekõike järgmisi tegureid:

Tavaliselt tuleb vaadelda kõiki tegureid. Kuna artikli 81 lõige 3 kehtib ainult juhul, kui konkurents turul on oluliselt kahjustatud (vt lõige 24), ei saa eeldada, et turul säilinud konkurents tagab tarbijatele õiglase osa kokkuleppest tulenevast kasust. Turul säilinud konkurentsi ulatusest ja olemusest sõltub, kui tõenäoliselt kandub kasu tarbijatele edasi.

97.

Mida rohkem konkurentsi on turul säilinud, seda tõenäolisemalt püüavad üksikud ettevõtjad võimaldada tarbijatel osa saada tulemuslikkusena avalduvast efektiivsuskasust, ja selle abil läbimüüki suurendada. Kui ettevõtjad konkureerivad põhiliselt hinna alusel ja nad ei kannata oluliste mahupiirangute all, võib kasu tarbijatele edasi kanduda suhteliselt kiiresti. Kui konkurents käib põhiliselt mahu osas ja mahu kohanemine toimub viivitusega, kandub kasu edasi aeglasemini. Kasu edasikandumine on aeglasem ka siis, kui turu struktuur soodustab vaikivat konkurentsivastast koostööd (86). Kui on tõenäoline, et konkurendid võiksid ühe või enama poole kasvavale tootmisele reageerida vastumeetmetega, vähendab see huvi toodangut suurendada, välja arvatud juhul, kui efektiivsuskasu annab nii suuri konkurentsieeliseid, et ettevõtjatel tekib ajend lahku lüüa ühtsest poliitikast, mille oligopoolse (müüjatevaese) turu liikmed on omaks võtnud. Teisisõnu, kokkuleppest saadud efektiivsuskasu võib muuta asjaomased ettevõtjad „üksiklasteks” (87).

98.

Ka efektiivsuskasu olemus mängib tähtsat rolli. Vastavalt majandusteooriale püüavad ettevõtjad saada võimalikult suurt kasumit, müües tootmisühikuid seni, kuni piirtulu jõuab samale tasemele piirkuluga. Piirtulu on muutus kogutulus, mis tekib ülemäärase toodanguühiku müügi tulemusel ja piirkulu on muutus kogukulus, mis tekib ülemäärase toodanguühiku valmistamise tulemusel. Selle põhimõtte kohaselt ei sõltu võimalikult suurt kasu taotleva ettevõtja toodangu- ja hinnaotsused tema püsikuludest (see tähendab kuludest, mis jäävad samaks olenemata toodetud kogusest), vaid muutuvkuludest (see tähendab kuludest, mis muutuvad koos toodetud kogusega). Kui püsikulud on kaetud ja võimsus määratud, otsustatakse muutuvkuludest ja nõudlusest lähtuvalt hinna ja toodangu mahu küsimused. Näiteks olukord, kus kaks ettevõtjat valmistavad kumbki kahte toodet kahel tootmisliinil, mis mõlemad töötavad ainult poole võimsusega. Spetsialiseerumiskokkulepe alusel saaks kumbki ettevõtja spetsialiseeruda ühe toote valmistamisele ja lõpetada teise tootmisliini kasutamine teise toote valmistamiseks. Spetsialiseerumine võib võimaldada ettevõtjatel kokku hoida ka muutuvate tootmiskulude ja varude soetamise kulude pealt. Ainult viimati nimetatud liiki kokkuhoiul on otsene mõju ettevõtjate hinnakujundus- ja tootmisotsustele, kuna see mõjutab tootmise piirkulusid. Kui kumbki ettevõtja paneks ühe tootmisliini seisma, ei muudaks see nende muutuvkulusid ega mõjutaks tootmiskulusid. Sellest järeldub, et ettevõtjatel võib olla otsene huvi rohkema toodangu ja madalamate hindade kujul jagada tarbijatega efektiivsuskasu, mis vähendab piirkulusid, kuna efektiivsuskasu osas, mis vähendab püsikulusid, sellist huvi ei teki. Seetõttu on tõenäolisem, et tarbija saab õiglase osa hinna kokkuhoiuna väljenduvast efektiivsuskasust, mis toob kaasa muutuvhindade languse, kui efektiivsuskasust, mis toob kaasa püsihindade languse.

99.

Asjaolu, et ettevõtjatel võib olla huvi teatavat tüüpi hinna kokkuhoiuna väljenduvat efektiivsuskasu tarbijatele edasi kanda, et tähenda, et need kantakse edasi täies ulatuses. Kasu edasikandumise tase sõltub sellest, mil määral tarbija reageerib hinnamuutusele ehk nõudluse elastsusest. Mida rohkem tõuseb hinnalanguse tulemusel nõudlus, seda suurem efektiivsuskasu kandub edasi tarbijale. See on nii, sest mida rohkem kasvab läbimüük, kui tootmise kasvades langetatakse hindu, seda tõenäolisemalt korvab läbimüügi kasv kasumi vähenemise, mis on tingitud hindade alandamisest tootmise kasvu tõttu. Hinnadiskrimineerimise puudumisel mõjutab hinnalangus kõiki ettevõtja poolt müüdavaid tooteühikuid ja sellisel juhul on piirtulu väiksem kui piirtoodangu eest saadav hind. Kui asjaomased ettevõtjad saavad eri tarbijarühmadele müüa toodangut eri hindadega ehk teisisõnu kasutada diskrimineerivat hinnapoliitikat, kandub efektiivsuskasu tavaliselt edasi tavaliselt ainult hinnakõikumiste suhtes tundlikele tarbijatele (88).

100.

Tuleb samuti silmas pidada, et tihti ei mõjuta efektiivsusest saadav kasu asjaomaste ettevõtjate kogu kulustruktuuri. Sellisel juhul on mõju tarbijatele hinna näol väiksem. Kui näiteks leping võimaldab pooltel vähendada tootmiskulusid 6 %, kuid tootmiskulud moodustavad ainult ühe kolmandiku kuludest, mille alusel määratakse hind, siis avaldub hinnale 2 % mõju, kui oletada, et kasu kantakse tarbijale hinna näol täies ulatuses edasi.

101.

Viimasena on väga tähtis omavahel võrrelda vastandmõju, mida toob kaasa ühelt poolt konkurentsi kahjustamine ja teiselt poolt kulude kokkuhoiuna väljenduv efektiivsuskasu. Ühest küljest annab konkurentsi kahjustava kokkuleppega kaasnev turujõu suurenemine asjaomastele ettevõtjatele võimaluse ja huvi tõsta hindu. Teisest küljest võib arvessevõetav hinna kokkuhoiuna väljenduv efektiivsuskasu ajendada ettevõtjaid hindu langetama (vt punkt 98). Mõju, mida avaldavad need kaks teineteisele vastukäivat jõudu, tuleb omavahel võrrelda. Siinkohal tuleb meenutada, et kasude tarbijale edasikandumise tingimusega on seotud liugskaala põhimõte. Kui kokkuleppe tulemusel väheneb oluliselt konkurentsisurve pooltele, on tavaliselt vaja väga suurt tulemuslikkuses väljenduvat efektiivsuskasu, et ka tarbija saaks sellest piisavalt osa.

102.

Tarbijatele edasikanduv efektiivsuskasu võib võtta ka kvalitatiivse kasu vormi, mis avaldub paremates või täiustatud toodetes, millel on tarbija jaoks küllalt palju lisaväärtust, et korvata kokkuleppe konkurentsi kahjustavat mõju, kaasa arvatud hinnatõusu.

103.

Selle hindamiseks on vaja mõista, milline on efektiivsuskulu väärtus. Kuid kvaliteedis väljenduv efektiivsuskasu on oma loomult dünaamiline ja selle täpset väärtust on raske määrata. Hindamise peamine eesmärk jääb siiski samaks: teha kindlaks kokkuleppe üldine mõju tarbijatele asjaomasel turul. Ettevõtjad, kes soovivad, et nende suhtes kohaldataks artikli 81 lõike 3 erandit peavad tõendama, et tarbija saab kokkuleppe tekitatud kahjusid tasakaalustava kasu (sellega seoses vt punktid 57 ja 86).

104.

Uute ja täiustatud toodete kättesaadavus on tarbija heaolu oluline allikas. Kui väärtuse kasv, mis sellistest meetmetest johtub, on suurem kui kahju hinna muutumatuna püsimisest või tõusmisest konkurentsi piirava kokkulepe tagajärjel, on tarbijate olukord siiski parem kui kokkuleppe puudumisel, ning artikli 81 lõike 3 tingimust tarbijatele edasikanduva kasu kohta võib lugeda täidetuks. Juhtumite puhul, kus kokkuleppe mõjul tõenäoliselt tõusevad tarbijahinnad, peab hoolikalt analüüsima, kas väidetav efektiivsuskasu loob tarbijatele asjakohasel turul tegelikke väärtusi, mis korvaksid piiratud konkurentsist johtuva kahju.

105.

Vastavalt artikli 81 lõikele 3 ei tohi kokkulepe anda asjaomastele ettevõtjatele võimalust kõrvaldada konkurentsi kõnealuste toodete olulises osas. Konkurentsi kaitset ja konkurentsiprotsessi peetakse põhimõtteliselt tähtsamaks, kui potentsiaalset konkurentsi tõhustavat efektiivsuskasu, mida konkurentsi kahjustav kokkulepe võib kaasa tuua. Artikli 81 lõike 3 viimases tingimuses tõdetakse, et ettevõtjatevaheline konkureerimine on tähtis tegur, mis tõstab efektiivsust, kaasa arvatud ka uuendustes väljenduvat dünaamilist efektiivsuskasu. Teisisõnu on artikli 81 peamine eesmärk kaitsta konkurentsiprotsessi. Kui kaob konkurents, lõpeb ka kogu konkurentsiprotsess ning lühiajaline kasu, mille põhjustas efektiivsuse kasv ei korva pikema aja jooksul avalduvat kahju, mis tuleneb muu hulgas turul tegutsevate ettevõtjate kulutustest oma positsioon säilitamiseks (süsteemne kasumlikkuse taotlemine ehk „rent seeking”), ressursside väärast jaotumisest, vähenevast uuenduslikkusest ja hinnatõusust.

106.

Artikli 81 lõikes 3 sätestatud mõiste „konkurentsi kõrvaldamine asjakohaste toodete olulises osas” on ühenduse konkurentsiõiguse iseseisev mõiste, mis on omane artikli 81 lõikele 3 (89). Kuid selle mõiste rakendamisel on vaja arvesse võtta artiklite 81 ja 82 vahelist seost. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei või artikli 81 lõike 3 rakendamine takistada asutamislepingu artikli 82 kohaldamist (90). Kuna nii artikli 81 kui ka artikli 82 eesmärk on säilitada tõhusat konkurentsi turul, peab ka artikli 81 lõiget 3 järjepidevuse huvides tõlgendama nii, et oleks välistatud nimetatud sätte kohaldamine selliste konkurentsi kahjustavate kokkulepete suhtes, mis kujutavad endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist (91)  (92). Sellegipoolest ei saa kõiki turgu valitseva seisundiga ettevõtjate sõlmitud konkurentsi kahjustavaid kokkuleppeid lugeda turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseks. Seda näiteks juhul, kui turgu valitseva seisundiga ettevõtja osaleb konkurentsi kahjustava kokkuleppe alusel ühisettevõtja moodustamises (93), mis ei täida kõiki iseseisvale majandusüksusele omaseid funktsioone, kuid samas on kokkuleppega seotud oluline varade integreerimine.

107.

Kas artikli 81 lõike 3 tähenduses konkurents turult kõrvaldatakse, sõltub sellest, kui tugev oli konkurents enne kokkuleppe sõlmimist ja mõjust, mida sellele avaldab konkurentsi kahjustav kokkulepe, st kokkuleppe tulemusel tekkiv konkurentsi vähenemine. Mida nõrgem on konkurents, seda vähemast piirangust piisab konkurentsi kõrvaldamiseks turult artikli 81 lõike 3 tähenduses. Lisaks, mida rohkem kokkulepe konkurentsi kahjustab, seda suurem on oht, et see asjaomaste toodete olulise osa puhul kõrvaldab turul konkurentsi.

108.

Artikli 81 lõike 3 viimase tingimuse kohaldamiseks on vaja põhjalikult analüüsida konkurentsi erinevaid allikaid turul, konkurentsi taset, mida need kokkuleppe pooltele tekitavad ja kokkuleppe mõju sellele konkurentsile. Tuleb arvestada nii tegeliku kui ka võimaliku konkurentsiga.

109.

Kuigi arvestatakse ka turuosaga, ei saa tegeliku konkurentsi allesjäänud allikate tähtsust hinnata ainult turuosa alusel. Üldjuhul on vaja teha ulatuslikum kvantitatiivne ja kvalitatiivne analüüs. Tuleb uurida tegelike konkurentide võimet ja huvi konkureerida. Kui konkurentidel on mahupiiranguid või suhteliselt kõrgemad tootmiskulud, ei reageeri nad ka nii elavalt konkureerides.

110.

Hinnates kokkuleppe mõju konkurentsile, oleks samuti asjakohane uurida selle mõju konkurentsi erinevatele parameetritele. Artikli 81 lõike 3 viimane tingimus ei ole täidetud, kui kokkuleppe tulemusel kaob mõni konkurentsi tähtsamaid ilminguid. Eriti kehtib see juhul, kui kokkulepe kõrvaldab hinnakonkurentsi (94) või konkurentsi uuenduste ja uute toodete väljaarendamise osas.

111.

Kokkuleppe mõju saab hinnata ka kokkuleppe poolte tegeliku turukäitumise järgi. Kui pooled pärast kokkuleppe sõlmimist tõstavad olulises ulatuses hindu või käituvad muidu viisil, mis viitab märkimisväärse turujõu olemasolule, ning jätkavad sellist teguviisi ka edaspidi, näitab see, et pooltele ei avaldu tegelikku konkurentsisurvet ja olulise osa toodete puhul on konkurents kõrvaldatud.

112.

Omavaheline konkureerimine minevikus võib samuti anda viiteid selle kohta, milline võib olla kokkuleppe mõju omavahelisele konkureerimisele tulevikus. Ettevõtjal võib olla võimalik kõrvaldada konkurents artikli 81 lõike 3 tähenduses, leppides kokku konkurendiga, kes käitus enne turul „üksiklasena” (95). Selline kokkulepe võib muuta konkurendi ajendeid ja võimet konkureerida ning seeläbi kõrvaldada turult olulise konkurentsiallika.

113.

Juhtudel, millega on seotud diferentseeritud tooted ehk tooted, mis on tarbija silmis erinevad, võib kokkuleppe mõju sõltuda konkurentsisuhetest toodete vahel, mida müüvad kokkuleppe pooled. Kui ettevõtjad pakuvad diferentseeritud tooteid, konkureerivad need tooted omavahel erinevas ulatuses, mis sõltub sellest, mil määral on need tooted üksteisega asendatavad. Seetõttu tuleb kindlaks teha, milline on poolte pakutavate toodete omavahelise asendatavuse määr ehk kui suurt konkurentsi need tooted üksteisele pakuvad. Mida rohkem saab poolte tooteid üksteisega asendada, seda suurem on kokkuleppe tõenäoline konkurentsi kahjustav mõju. Teisisõnu, mida asendatavamad on tooted, seda suurema muutuse kokkulepe konkurentsi kahjustamise näol turul ilmselt kaasa toob ja seda tõenäolisem on oht, et olulise osa toodete puhul kõrvaldatakse konkurents.

114.

Kuigi tegelikud konkurentsiallikad on tavaliselt kõige tähtsamad, kuna neid on kõige kergem kindlaks teha, tuleb arvestada ka potentsiaalsete konkurentsiallikatega. Potentsiaalse konkurentsi hindamiseks tuleb analüüsida turule sisenemise tõkkeid, millega puutuvad kokku ettevõtjad, kes veel ei tegutse asjakohasel turul. Poolte väiteid, et sellised tõkked on väikesed, tuleb neil ka põhjendada, esitades andmeid potentsiaalsete konkurentsiallikate kohta ning selgitada, miks need allikad panevad pooled tõsise konkurentsisurve alla.

115.

Et hinnata turule sisenemise tõkkeid ja uute ettevõtjate tegelikku võimalust märkimisväärses ulatuses turule siseneda, tuleb muu hulgas vaadelda järgmist:

116.

Eespool nimetatud põhimõtet illustreerivad järgmised hüpoteetilised näited, mis ei ole mõeldud piirmäärade kehtestamiseks.

Äriühing A on õlletehas, kelle turuosa vastaval turul on 70 %, mis saavutatakse õlle müügiga kohvikute ja muude müügikanalite kaudu, kus on lubatud alkoholi müüa ja serveerida kohapeal. Viimase viie aasta eest oli A turuosa on üle 60 %. Turul on veel neli konkurenti: B, C, D ja E, kelle turuosad on vastavalt 10 %, 10 %, 5 % ja 5 %. Viimasel ajal ei ole uusi ettevõtjaid turule sisenenud ning A algatatud hinnatõusudega on konkurendid üldiselt kaasa läinud. A sõlmib 20 % ettevõtjatega, kellel on luba oma ruumides alkoholi serveerida ja kes kokku annavad 40 % müügimahust, kokkuleppe, mille alusel need ettevõtjad kohustuvad järgmise viie aasta jooksul ostma õlut ainult A-lt. Kokkulepete tulemusel tõusevad konkurentide kulud ja väheneb tulu, kuna kokkulepe suleb neile juurdepääsu kõige soodsamate müügikanalite juurde. Arvesse võttes A turupositsiooni, mis on viimaste aastatega tugevnenud, uute tulijate puudumist turul ja konkurentide juba niigi nõrka seisundit, on tõenäoline, et konkurents turul on artikli 81 lõik 3 tähenduses kõrvaldatud.

Laevandusettevõtjad A, B, C ja D, kelle turuosa on kokku 70 %, sõlmivad kokkuleppe sõiduplaanide ja tariifide kooskõlastamiseks. Peale kokkuleppe rakendamist tõusevad hinnad 30 % ja 100 % vahel. On veel neli ettevõtjat, kellest suurima osa asjaomasel turul ligikaudu 14 %. Turule ei ole viimaste aastate vältel uustulnukaid ilmunud ja kokkuleppe pooled ei kaotanud hinnatõusu tulemusel olulist turuosa. Olemasolevad konkurendid ei ole turule toonud märkimisväärses ulatuses uusi võimsusi ja turule ei ole sisenenud uusi ettevõtjaid. Arvesse võttes poolte turuosa ja seda, et nende ühendatud tegevusele ei ilmnenud mingit reaktsiooni konkurentsi näol, võib teha põhjendatud järelduse, et kokkuleppe pooled ei ole tegeliku konkurentsisurve all ja kokkulepe võimaldab neil artikli 81 lõike 3 tähenduses konkurentsi turult kõrvaldada.

A on professionaalsetele kasutajatele mõeldud elektriseadmete tootja, kelle osa asjakohasest siseriiklikust turust on 65 %. Temaga konkureerib 5 % turuosaga B, kes arendas välja uut tüüpi mootori, mis on võimsam ja kulutab vähem elektrit. A ja B sõlmivad kokkuleppe, millega rajavad uue mootori tootmiseks ühise tootmisettevõtja. B kohustub andma ühisettevõtjale selle mootori ainulitsentsi. Ühisettevõtja koondab endas B uue tehnoloogia ning A tõhusa tootmise ja kvaliteedikontrolli. Turul on üks konkurent, kelle turuosa on 15 %. Suur rahvusvaheline tootja C, kelle kasutuses on efektiivne tehnoloogia, on hiljuti ostnud veel ühe konkurendi, kelle turuosa on 5 %. Seni ei ole C aktiivselt turul tegutsenud põhiliselt seetõttu, et tarbijad soovivad, et tooteid turustaks ja hooldaks kohalik ettevõtja. Ostu tulemusel saab C enda valdusse hooldusettevõtja, mis on vajalik turule sisenemiseks. Kuna C saab nüüd turule siseneda, on tõenäoline, et konkurents turult ei kao.