19.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 262/1

1.

2.

2.1.

2.2.

2.3.

2.4.

2.5.

2.6.

3.

3.1.

3.1.1.

3.1.2.

3.2.

3.2.1.

3.2.2.

3.2.3.

4.

4.1.

4.2.

4.2.1.

4.2.2.

4.2.3.

4.3.

5.

5.1.

5.2.

5.2.1.

5.2.2.

5.2.3.

5.3.

5.3.1.

5.3.2.

5.3.3.

5.4.

5.4.1.

5.4.2.

5.4.3.

5.4.4.

5.4.5.

5.4.6.

5.4.7.

5.4.8.

6.

6.1.

6.2.

6.3.

7.

7.1.

7.2.

7.2.1.

7.2.2.

7.2.3.

7.3.

7.4.

8.

1.

Riigiabi ajakohastamise kontekstis soovib komisjon anda täiendavaid selgitusi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 osutatud riigiabi mõistega seotud põhimõistete kohta, et muuta riigiabi mõiste kohaldamine terves liidus lihtsamaks, läbipaistvamaks ja järjekindlamaks.

2.

Käesolevas teatises käsitletakse üksnes riigiabi mõistet Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, mida nii komisjon kui ka riikide ametiasutused (sealhulgas riikide kohtud) peavad kohaldama koos aluslepingu artikli 108 lõikega 3 ette nähtud teavitamiskohustuse ja rakendamiskeeluga. Selles ei käsitleta riigiabi kokkusobivust siseturuga vastavalt aluslepingu artikli 107 lõigetele 2 ja 3 ning artikli 106 lõikele 2, mille hindamine on komisjoni ülesanne.

3.

Arvestades, et riigiabi mõiste on aluslepingus (1) vahetult määratletud objektiivne ja õiguslik kontseptsioon, selgitab komisjon käesoleva teatisega oma arusaamist artikli 107 lõikest 1, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus ja Üldkohus („liidu kohtud“). Küsimustes, mida liidu kohtud ei ole käsitlenud, esitab komisjon oma seisukoha, kuidas riigiabi mõistet tuleks tõlgendada. Käesolevas teatises esitatud seisukohad ei piira riigiabi mõiste tõlgendamist liidu kohtute poolt; (2) aluslepingu tõlgendamisel tuleb alati esimesena lähtuda liidu kohtute praktikast.

4.

Tuleks rõhutada, et kõnealune objektiivne mõiste on komisjoni jaoks siduv ja et komisjonil on ainult piiratud kaalutlusõigus selle kohaldamisel olukorras, kus komisjoni hinnangud on tehnilised või keerukad, ning eelkõige keerulisi majanduslikke hinnanguid nõudvates olukordades (3).

5.

Aluslepingu artikli 107 lõikes 1 on riigiabi määratletud kui igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust (4). Käesolevas teatises selgitatakse riigiabi mõiste erinevaid elemente: ettevõtja olemasolu, meetme omistatavus riigile, selle rahastamine riigi ressurssidest, eelise andmine, meetme valikulisus ning selle mõju konkurentsile ja liikmesriikidevahelisele kaubandusele. Kuna liikmesriigid soovisid konkreetsed juhiseid, esitatakse käesolevas teatises konkreetsed selgitused seoses taristu riikliku rahastamisega.

6.

Riigiabi eeskirju kohaldatakse üldjuhul vaid siis, kus abisaaja on ettevõtja.

7.

Euroopa Kohus on määratlenud ettevõtjaid sõltumata nende õiguslikust seisundist ja nende rahastamise viisist järjekindlalt majandustegevusega tegelevate üksustena (5). Seega sõltub konkreetse üksuse liigitamine ettevõtjaks täielikult tema tegevuse sisust. Sellel üldpõhimõttel on kolm olulist tagajärge:

8.

Esiteks ei ole üksuse riiklikust õigusest tulenev seisund otsustav. Näiteks võib üksust, mida liigitatakse riikliku õiguse kohaselt assotsiatsiooniks või spordiklubiks, lugeda sellegipoolest ettevõtjaks aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses. Sama kehtib üksuse kohta, kes on ametlikult avaliku halduse osa. Ainus oluline kriteerium on, kas ta tegeleb majandustegevusega.

9.

Teiseks ei sõltu riigiabi eeskirjade kohaldamine sellest, kas üksus on loodud kasumi saamiseks. Ka mittetulunduslikud üksused võivad turul kaupu pakkuda ja teenuseid osutada (6). Kui kaupu ja/või teenuseid ei pakuta, jäävad mittetulundusüksused riigiabi kontrollimise alt välja.

10.

Kolmandaks on üksuse liigitamine ettevõtjaks alati seotud konkreetse tegevusega. Kui üksus tegeleb nii majandustegevuse kui ka mittemajandusliku tegevusega, tuleb teda lugeda ettevõtjaks ainult seoses esimesega (7).

11.

Mitut eraldiseisvat juriidilist isikut võidakse riigiabieeskirjade kohaldamise eesmärgil lugeda üht majandusüksust moodustavaks. Sel juhul peetakse seda majandusüksust asjaomaseks ettevõtjaks. Euroopa Kohus arvestab enamusosaluse olemasolu ning muid asjaomaseid funktsionaalseid, majanduslikke ja orgaanilisi sidemeid (8).

12.

Selgitamaks majandusliku ja mittemajandusliku tegevuse erinevust, on Euroopa Kohus olnud järjekindlalt seisukohal, et mis tahes tegevus, mis seisneb kaupade ja teenuste pakkumises turul, on majandustegevus (9).

13.

Küsimus, kas teatava kauba või teenuse jaoks on olemas turg, võib sõltuda sellest, kuidas asjaomane liikmesriik on need teenused korraldanud, (10) ning olukord võib seetõttu liikmesriigiti erineda. Pealegi võib konkreetse teenuse liigitus sõltuvalt poliitilistest valikutest või majandussündmustest aja jooksul muutuda. See, mis täna ei ole majandustegevus, võib tulevikus selleks muutuda, ja vastupidi.

14.

Avaliku sektori asutuse otsus mitte lubada kolmandatel isikutel teatavat teenust pakkuda (näiteks seetõttu, et ta soovib pakkuda teenust asutusesiseselt) ei välista majandustegevuse olemasolu. Vaatamata turu sulgemisele võib majandustegevus eksisteerida, kui muud turuosalised sooviksid ja suudaksid pakkuda teenust asjaomasel turul. Asjaolu, et konkreetset teenust pakutakse asutusesiseselt, ei välista üldjuhul tegevuse majanduslikku olemust (11).

15.

Kuna majanduslike ja mittemajanduslike teenuste erinevus sõltub teataval määral konkreetse liikmesriigi poliitikavalikutest ja majanduse arengust, ei ole võimalik koostada ammendavat nimekirja tegevustest, mis a priori ei oleks kunagi majanduslikud. Selline nimekiri ei pakuks tegelikku õiguskindlust ja seega oleks sellest vähe kasu. Selle asemel püütakse punktides 17–37 selgitada erinevust mitme olulise valdkonna näitel.

16.

Üksnes asjaolu, et üksusel on osalus või enamusosalus turul kaupu või teenuseid pakkuvas ettevõtjas, ei tähenda, et üksust tuleb automaatselt käsitada ettevõtjana aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses. Kui osalusest tuleneb vaid osaniku õiguste kasutamine ning olenevalt olukorrast dividendide saamine, mis on lihtsalt vara omamise tagajärg, ei loeta seda üksust ettevõtjaks, kui ta ei paku ise turul ei kaupu ega teenuseid (12).

17.

Aluslepingu artikli 107 lõiget 1 ei kohaldata, kui riik teostab avalikku võimu (13) või kui avaliku sektori asutused toimivad riiklike ametiasutustena (14). Üksust võib lugeda avalikku võimu teostavaks juhul, kui asjaomane tegevusala on osa riigi olulistest funktsioonidest või on nende funktsioonidega seotud oma olemuse, eesmärgi ja seda reguleerivate eeskirjade poolest (15). Üldjuhul ei loeta majandustegevuseks tegevusalasid, mis on olemuslikult riikliku ametiasutuse eelisõiguste osa ja milles osaleb riik. Erandiks on juhud, kus asjaomane liikmesriik on otsustanud kehtestada turumehhanismid. Sellised tegevused on näiteks järgmised:

18.

Kui avalik-õiguslik üksus tegeleb majandustegevusega, mida on võimalik käsitada avaliku võimu teostamisest eraldiseisvana, siis tegutseb see üksus majandustegevust puudutavas osas ettevõtjana. Samas sel juhul, kui seda majandustegevust ei saa käsitada avaliku võimu teostamisest eraldiseisvana, kujutavad kõik kõnealuse üksuse tegevused endast avaliku võimu teostamisega seotud tegevusi ning ei kuulu seetõttu ettevõtja mõiste hulka (23).

19.

Kas sotsiaalkindlustust tuleks liigitada majandustegevuseks, sõltub sotsiaalkindlustussüsteemide korraldusest ja ülesehitusest. Põhimõtteliselt tehakse kohtupraktikas vahet solidaarsuspõhimõttel rajanevatel ja majanduslikel süsteemidel.

20.

Solidaarsuspõhisel sotsiaalkindlustuskaval, mis ei hõlma majandustegevust, on tavaliselt järgmised omadused:

21.

Selliseid solidaarsuspõhimõttel rajanevaid süsteeme tuleb eristada majanduslikku tegevust hõlmavatest süsteemidest (30). Viimasele on üldiselt iseloomulik:

22.

Mõned süsteemid sisaldavad mõlema kategooria elemente. Sellistel juhtudel sõltub süsteemi liigitus erinevate elementide ja nende olulisuse analüüsist (35).

23.

Liidu liikmesriikide tervishoiusüsteemid erinevad üksteisest märkimisväärselt. Kas ja mil määral eri tervishoiuteenuste pakkujad üksteisega konkureerivad, sõltub järgmistest riiklikest iseärasustest.

24.

Mõnes liikmesriigis on riiklikud haiglad riikliku tervishoiusüsteemi lahutamatu osa ja rajanevad peaaegu täielikult solidaarsuspõhimõttel (36). Selliseid haiglaid rahastatakse otse sotsiaalkindlustusmaksetest ja muudest riigi vahenditest ning need pakuvad oma teenuseid üldise kindlustuskatte alusel tasuta (37). Liidu kohtud on kinnitanud, et seal, kus eksisteerivad sellelaadsed struktuurid, ei toimi asjaomased organisatsioonid ettevõtjatena (38).

25.

Kirjeldatud struktuuri korral ei ole majanduslik isegi see tegevus, mida saaks iseenesest pidada majanduslikuks, kuid mida viiakse läbi üksnes teise, mittemajandusliku teenuse pakkumiseks. Organisatsioon, kes ostab isegi suures koguses kaupu mittemajandusliku teenuse osutamiseks, ei toimi ettevõtjana üksnes seetõttu, et ta on asjaomasel turul ostja (39).

26.

Paljudes muudes liikmesriikides pakuvad haiglad ja muud tervishoiuteenuse pakkujad oma teenuseid tasu eest, mida küsitakse kas otse patsientidelt või nende kindlustuselt (40). Sellistes süsteemides konkureerivad haiglad teataval määral tervishoiuteenuste pakkumises. Niisugusel juhul ei ole asjaolu, et tervishoiuteenust pakub riiklik haigla, piisav selleks, et tegevust saaks liigitada mittemajanduslikuks.

27.

Liidu kohtud on ka selgitanud, et tervishoiuteenuseid, mida pakuvad tasu eest ja omal riskil sõltumatud arstid ja muud eraõiguslikud ettevõtjad, tuleb lugeda majandustegevuseks (41). Apteekide suhtes kohaldatakse samu põhimõtteid.

28.

Riikliku haridussüsteemi raames korraldatavat ja riigi järelevalve all olevat riiklikku haridusteenust võib lugeda mittemajanduslikuks tegevuseks. Euroopa Kohus on leidnud, et: „[riigil] ei olnud üldreeglina riigieelarvest ja mitte õppijate või nende vanemate poolt rahastatava riikliku haridussüsteemi loomisel ja ülalpidamisel kavatsust arendada tasulist tegevust, vaid ta täitis oma sotsiaalseid, kultuurilisi ja haridusalaseid ülesandeid oma elanike suhtes“ (42).

29.

Riikliku hariduse mittemajanduslikku iseloomu ei mõjuta põhimõtteliselt asjaolu, et õpilastel või nende vanematel tuleb mõnikord tasuda õppemaksu või sisseastumismakse, mis aitavad kanda süsteemi toimimiskulusid. Sellised rahalised panused katavad sageli vaid murdosa teenuse tegelikest kuludest ja neid ei saa lugeda tasuks osutatud teenuse eest. Seega ei muuda need peamiselt riigi vahenditest rahastatava üldise haridusteenuse mittemajanduslikku olemust (43). Need põhimõtted võivad hõlmata selliseid riiklikke haridusteenuseid nagu kutseõpe, (44) era- ja riiklikud algkoolid (45) ning lasteaiad, (46) kõrvaltegevus ülikooli õppejõuna (47) ja hariduse andmine ülikoolides (48).

30.

Sellist haridusteenuste riiklikku pakkumist tuleb eristada nendest teenustest, mida rahastavad peamiselt lapsevanemad või õpilased või rahastatakse seda äritulude baasil. Näiteks jääb täielikult üliõpilaste rahastamisel põhinev kõrgharidus ilmselgelt sellest kategooriast välja. Teatavates liikmesriikides saavad ka avaliku sektori asutused pakkuda haridusteenuseid, mida tuleks nende olemuse, rahastamisstruktuuri ja konkureerivate eraõiguslike organisatsioonide olemasolu tõttu lugeda majandustegevuseks.

31.

Punktides 28, 29 ja 30 kirjeldatud põhimõtetest lähtudes leiab komisjon, et ülikoolide ja teadusasutuste teatav tegevus jääb riigiabi eeskirjade kohaldamisalast välja. See käib nende põhitegevuse kohta:

32.

Komisjon käsitab teadmussiiret (litsentsid, spin-off-ettevõtete loomine või muud teadusorganisatsiooni või -taristu loodud teadmushalduse vormid) mittemajandusliku tegevusena, kui sellist tegevust viib ellu teadusorganisatsioon või -taristu (sh nende osakonnad või filiaalid) või kui seda viiakse ellu koos teadusorganisatsiooni või -taristuga või nende nimel ja kui kogu sellisest tegevusest saadud tulu investeeritakse taas asjaomase teadusasutuse või -taristu põhitegevusse (49).

33.

Kultuur kannab endas identiteeti, väärtusi ja tähendusi, mis kajastavad ja kujundavad liidu ühiskondi. Kultuur ja kultuuripärandi säilitamine hõlmavad suurt hulka eesmärke ja tegevusi, mille hulka kuuluvad nt muuseumid, arhiivid, raamatukogud, kunsti- ja kultuurikeskused, teatrid, ooperiteatrid, kontserdisaalid, arheoloogiamälestised, mälestusmärgid ning ajaloolised paigad ja ehitised, rahvakombed ja käsitöö, festivalid, näitused, samuti kultuuri- ja kunstihariduse alane tegevus. Euroopa rikkaliku looduspärandi, sealhulgas bioloogilise mitmekesisuse, elupaikade ja liikide kaitse, toob liidu ühiskondadele märkimisväärset kasu.

34.

Võttes arvesse nende erilist laadi, võib teatavaid kultuuri edendamise ja kultuuripärandi säilitamisega seotud tegevusi korraldada mitteärilisel moel ning seega on need mittemajanduslikud. Seetõttu ei pruugi riiklik rahastamine kujutada endast riigiabi. Komisjon leiab, et selliste kultuuri ja kultuuripärandi säilitamise tegevuste riiklik rahastamine, mis on üldsusele tasuta, täidab puhtalt sotsiaalset ja kultuurilist eesmärki, mis on olemuselt mittemajanduslik. Samamoodi asjaolu, et üldsusele avatud kultuuriasutuste külastajad või kultuuri ja kultuuripärandi säilitamise tegevuses (sh looduskaitse) osalejad peavad maksma tasu, mis katab vaid pisku tegelikest kuludest, ei muuda selle tegevuse mittemajanduslikku olemust, sest seda ei saa pidada tegelikuks tasuks osutatud teenuse eest.

35.

Seevastu kultuuri ja kultuuripärandi säilitamise tegevusi (sh loodushoid), mida rahastatakse valdavalt külastus- või kasutustasude või muude vahenditega (nt kommertslikud näitused, kinod, kommertslikud muusikaüritused ja festivalid ning kunstikoolid, mida rahastatakse valdavalt õppemaksudest), tuleks käsitada majanduslikuna. Samamoodi tuleks kultuuri ja kultuuripärandi säilitamise tegevusi, millest saavad kasu konkreetsed ettevõtjad, mitte laiem üldsus (nt eraettevõtte kasutatava ajaloolise ehitise restaureerimine), üldjuhul pidada majanduslikuks.

36.

Lisaks on paljud kultuuri ja kultuuripärandi säilitamise tegevused objektiivselt asendamatud (nt unikaalseid dokumente sisaldavad avalikud arhiivid) ja välistavad toimiva turu olemasolu. Komisjoni arvates on selline tegevus samuti olemuselt mittemajanduslik.

37.

Kui üksus tegeleb kultuuri ja kultuuripärandi säilitamise tegevustega, millest mõned on mittemajanduslikud tegevused, nagu on sätestatud lõigetes 34 ja 36, ning mõned majanduslikud tegevused, kuulub riiklik rahastamine riigiabi eeskirjade kohaldamisalasse üksnes niivõrd, kuivõrd see hõlmab majandustegevusega seotud kulusid (50).

38.

Riigi vahenditest otseselt või kaudselt eelise andmine ja meetme omistatavus riigile on riigiabi olemasolu kaks eraldi ja kumuleeruvat tingimust (51). Kui meedet hinnatakse aluslepingu artikli 107 lõike 1 alusel, käsitletakse neid tingimusi aga tihti koos, sest mõlemad on seotud käsitletava meetme avalik-õigusliku päritoluga.

39.

Juhtudel, kus avaliku sektori asutus annab toetusesaajale eelise, on meede olemuslikult riigile omistatav isegi siis, kui kõnealune asutus on muudest riigiasutustest õiguslikult sõltumatu. Sama kehtib juhul, kui avaliku sektori asutus määrab eraõigusliku või avaliku sektori asutuse eelist andvat meedet haldama. Liidu õiguse kohaselt ei saa olla lubatud riigiabi eeskirjadest kõrvalehiilimine pelgalt seeläbi, et luuakse sõltumatud asutused, kelle ülesandeks on abi jaotada (52).

40.

Riigile omistatavus aga ei ole nii ilmne, kui eelis antakse riigi osalusega äriühingu kaudu (53). Sellistel juhtudel on oluline teha kindlaks, kas avaliku sektori asutusi on võimalik pidada mingil viisil seotuks meetme võtmisega (54).

41.

Üksnes asjaolu, et meetme võttis riigi osalusega äriühing, ei ole iseenesest piisav, et lugeda seda riigile omistatavaks (55). Samas ei ole tarvis tõestada, et avaliku sektori asutused andsid riigi osalusega äriühingule vahetu korralduse neid meetmeid võtta (56). Õigupoolest on riigi ja riigi osalusega äriühingute vahelise tiheda seose tõttu olemas reaalne oht, et nende äriühingute kaudu antakse riigiabi läbipaistmatult ja aluslepingus sisalduvaid riigiabi eeskirju rikkudes (57). Teiseks on kolmandal isikul riigi ja riigi osalusega äriühingu privilegeeritud suhete tõttu üldiselt väga keeruline tõendada, et konkreetsel juhul võttis asjaomane äriühing meetmed riigi ametiasutuste korralduse alusel (58).

42.

Seetõttu saab riigi osalusega äriühingu võetud meetme omistatavust riigile tuletada mitmete abi andmise konkreetsete asjaolude ja taustaga seotud näitajate põhjal (59).

43.

Võimalikud näitajad tegemaks kindlaks, kas meede on riigile omistatav, on järgmised (60):

44.

Meede ei ole liikmesriigile omistatav, kui liikmesriigil on liidu õigusest tulenev ja kaalutlusõiguseta kohustus see meede võtta. Sellisel juhul tuleneb meede liidu seadusandja välja antud õigusaktist ja ei ole omistatav riigile (64).

45.

See reegel ei kehti siiski juhul, kui liidu õigus lihtsalt võimaldab võtta teatavaid riiklikke meetmeid ja liikmesriikidel on kaalutlusõigus, i) kas võtta kõnealuseid meetmeid, või ii) konkreetse meetme selliste omaduste kindlaksmääramisel, mis on riigiabi seisukohalt olulised (65).

46.

Mitme liikmesriigi poolt ühiselt võetud meetmed on vastavalt aluslepingu artikli 107 lõikele 1 omistatavad kõigile neile liikmesriikidele (66).

47.

Aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses kujutavad endast riigiabi üksnes need eelised, mis on võimaldatud otseselt või kaudselt riigi ressurssidest (67).

48.

Riigi vahendid hõlmavad kõiki avaliku sektori vahendeid, (68) sealhulgas liikmesriigisiseste üksuste (detsentraliseeritud, föderaalsete, piirkondlike või muude üksuste) (69) vahendid, ning teatud tingimustel ka eraõiguslike asutuste vahendeid (vt punktid 57 ja 58). See, kas avaliku sektorisse kuuluv asutus on sõltumatu, ei puutu asjasse (70). Liikmesriigi keskpanga poolt konkreetsetele krediidiasutustele antavad vahendid hõlmavad samuti üldjuhul riigi vahendite üleminekut (71).

49.

Riigi osalusega äriühingu vahendid on samuti riigi vahendid aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, sest riik saab suunata nende vahendite kasutamist (72). Riigiabiõiguse seisukohast võib olla riigiabi ka riigiomanduses oleva konsolideerimisgrupi raames toimuv vahendite üleminek, näiteks kui emaettevõtja annab vahendid üle tütarettevõtjale (isegi kui majanduslikust seisukohast on tegemist ühe ettevõtjaga) (73). Küsimust, kas selline vahendite üleminek on riigile omistatav, käsitletakse jaos 3.1. Tõsiasi, et riigi osalusega äriühing on riigiabi saaja, ei tähenda, et ta ei saa muu meetme raames ka ise mõnele teisele abisaajale abi anda (74).

50.

Tõsiasi, et eelist andvat meedet ei rahasta vahetult riik, vaid riigi poolt abi haldamiseks asutatud või määratud avaliku sektori või eraõiguslikud asutused, ei tähenda tingimata, et seda meedet ei rahastata riigi vahenditest (75). Avaliku sektori asutuse võetud meede, millega soodustatakse teatud ettevõtjaid või teatud tooteid, ei lakka olemast tasuta eelis ka siis, kui seda rahastatakse osaliselt või täielikult avaliku sektori asutuse kehtestatud maksetest, mida kogutakse asjaomastelt ettevõtjatelt (76).

51.

Riigi vahendite üleminek võib toimuda mitmes vormis, näiteks otsetoetused, laenud, garantiid, osalus ettevõtjate kapitalis ja mitterahalised hüvitised. Kindlat ja konkreetset kohustust muuta riigi vahendid kättesaadavaks teataval hilisemal ajahetkel peetakse samuti riigi vahendite üleminekuks. Tegelik vahendite üleminek ei ole vajalik, sest riigituludest loobumisest piisab. Riigile muidu makstavast sissetulekust loobumine on samuti riigi vahendite üleminek (77). Näiteks maksutulu ja sotsiaalkindlustusmaksete riigieelarvesse laekumata jäämine liikmesriigipoolse maksudest ja sotsiaalkindlustusmaksetest vabastamise ja nende vähendamise või trahvide maksmise kohustusest või muudest rahalistest karistustest vabastamise tulemusel täidab riigi vahendite nõude vastavalt aluslepingu artikli 107 lõikele 1 (78). Samuti piisab ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikest 1 lähtudes garantiist või lepingu pakkumisest, mis tekitab riigile konkreetse tulevikus tekkida võivate täiendavate kohustuste riski (79).

52.

Kui avaliku sektori asutused või riigi osalusega äriühingud pakuvad kaupu ja teenuseid turumääradest madalama hinnaga või investeerivad mõnda ettevõtjasse viisil, mis ei ole kooskõlas turumajandusliku investori põhimõttega, nagu on kirjeldatud alates lõikest 73, viitab see riigi vahendite kasutamisele (ning eelise andmisele).

53.

Ligipääsu andmine riigivarale või loodusvaradele või eri- või ainuõiguste andmine (80) ilma piisava turumääradele vastava tasuta võib kujutada endast riigituludest loobumist (ning eelise andmist) (81).

54.

Nendel juhtudel tuleb kindlaks teha, kas riik käitub avaliku sektori kõnealuste varade haldamisele lisaks kui valdkonna reguleerija, kes üritab saavutada poliitilisi eesmärke, seades asjaomaste ettevõtjate valimisele kvaliteedialased kriteeriumid (mis määratakse eelnevalt kindlaks läbipaistval ja mittediskrimineerival viisil) (82). Kui riik käitub reguleerijana, on tal ilma et see kuuluks riigiabi eeskirjade reguleerimisalasse, seaduspärane õigus otsustada mitte teenida maksimaalset tulu, mida ta oleks muidu teeninud siis, kui kõiki asjaomaseid ettevõtjaid koheldakse võrdselt ning kui regulatiivse eesmärgi saavutamise ja tuludest loobumise vahel on loomulik seos (83).

55.

Igal juhul on tegemist riigi vahendite üleminekuga, kui avaliku sektori asutused ei võta tavapärast ja üldisele ligipääsusüsteemile vastavat summat ligipääsu eest riigi varale ja loodusvaradele või ei tee seda eri- ja ainuõiguste andmisel.

56.

Regulatiivsetest meetmetest tulenev kaudne negatiivne mõju riigi tuludele ei kujuta endast riigi vahendite üleminekut, kui see on meetmega lahutamatult seotud (84). Näiteks ei kujuta tööhõiveseaduse sätete erand, mis muudab ettevõtjate ja töövõtjate vaheliste lepinguliste suhete raamistikku, endast riigi vahendite üleminekut, hoolimata sellest, et see võib vähendada riigile makstavaid sotsiaalkindlustusmakseid ja makse (85). Samuti ei kujuta endast riigi vahendite üleminekut riigi õigusakt, millega määratakse teatavatele kaupadele miinimumhind (86).

57.

Vahendite päritolu ei ole oluline, kui need lähevad avaliku sektori kontrolli alla enne vahetut või kaudset üleminekut abisaajatele ning on seega kättesaadavad riigi ametiasutustele, (87) isegi kui vahendid ei kandu üle avaliku sektori asutuse omandisse (88).

58.

Seega viitavad toetused, mida rahastatakse riigi kehtestatud maksulaadsetest lõivudest või kohustuslikest sissemaksetest ning hallatakse ja jaotatakse vastavalt avaliku sektori eeskirjade sätetele, riigi vahendite üleminekule, isegi kui neid ei halda avaliku sektori asutused (89). Üksnes tõsiasi, et toetusi rahastatakse osaliselt vabatahtlikest eramaksetest, ei ole piisav, et välistada riigi vahendite olemasolu, sest oluline ei ole mitte vahendite päritolu, vaid see, mil määral avaliku sektori asutus sekkub meetme ja selle rahastamisviisi määratlemisse (90). Riigi vahendite ülemineku võib välistada vaid väga erilistel tingimustel, eriti kui kutseorganisatsiooni liikmetelt pärit vahendid on määratud liikmete huvides oleva eriotstarbe rahastamiseks, mis on eraorganisatsiooni poolt otsustatud ja üksnes ärilise eesmärgi saavutamiseks, ning kui liikmesriik tegutseb üksnes vahendajana, et muuta kutsealaorganisatsiooni kasutusele võetud makse kohustuslikuks (91).

59.

Riigi vahendite üleminek toimub ka juhul, kui vahendid on mitme liikmesriigi ühises käsutuses ja riigid teevad ühiselt nende kasutamisega seotud otsuseid (92). Heaks näiteks on Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) vahendid.

60.

Euroopa Liidult (nt struktuurifondidest), Euroopa Investeerimispangalt, Euroopa Investeerimisfondilt või rahvusvahelistelt finantseerimisasutustelt, nagu Rahvusvaheline Valuutafond või Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, pärit vahendeid tuleks samuti lugeda riigi vahenditeks, kui riigi ametiasutused võivad neid kasutada omal äranägemisel (eriti seoses abisaajate valikuga) (93). Kui aga selliseid vahendeid annab vahetult Euroopa Liit, Euroopa Investeerimispank või Euroopa Investeerimisfond ning riigi ametiasutustel puudub igasugune kaalutlusõigus, ei kujuta need endast riigi vahendeid (nt rahastamine otsese eelarve täitmise alusel raamprogrammi Horisont 2020 ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate konkurentsivõime programmi COSME või üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN-T) fondide raames).

61.

Regulatsioon, mille tulemusena jaotatakse eraõiguslike juriidiliste isikute vahel raha ümber ilma riigipoolse täiendava osaluseta, ei too põhimõtteliselt kaasa riigi vahendite üleminekut, kui raha liigub vahetult ühelt eraõiguslikult juriidiliselt isikult teisele, läbimata eraõiguslikku või avalik-õiguslikku asutust, mis on määratud riigi poolt ülekannet haldama (94).

62.

Näiteks ühe liikmesriigi poolt erakapitalil põhinevatele elektrimüügiettevõtjatele pandud kohustus osta kindlaksmääratud miinimumhindadega taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiat ei too kaasa riigi vahendite otsest ega kaudset üleminekut seda liiki elektrienergiat tootvatele ettevõtjatele (95). Sellel juhul ei olnud ettevõtjatel (st erakapitalil põhinevad elektrimüügiettevõtjad) riigi antud volitust abikava hallata, vaid neile oli pandud teatud liiki elektrienergia ostmise kohustus, mida nad pidid täitma oma rahalistest vahenditest.

63.

Riigi vahendite üleminek toimub siiski juhul, kui eraisikute makstavad tasud liiguvad läbi avaliku sektori asutuse või eraõigusliku juriidilise isiku, kes on määratud suunama neid abisaajateni.

64.

Näiteks on see nii isegi juhul, kui seadusega on määratud, et riigi asemel kogub ja edastab neid tasusid abisaajateni erasektori üksus ning koguval üksusel ei ole lubatud kasutada kõnealuse maksu tulu muudel kui seadusega ette nähtud eesmärkidel. Sellisel juhul jäävad kõnealused summad avaliku kontrolli alla ning on seega pädevatele riigiasutustele kättesaadavad, mis on piisav selleks, et kvalifitseerida need riigi vahenditeks (96). Kuna see põhimõte kehtib nii avaliku sektori asutuste kui ka erasektori üksuste suhtes, kes on määratud makse koguma ja sissemakseid menetlema, siis ei ole vahendaja muutmine avaliku sektori asutusest eraõiguslikuks juriidiliseks isikuks riigi vahendite kriteeriumi puhul oluline, kui riik jätkab selle juriidilise isiku ranget kontrollimist (97).

65.

Ka ettevõtjatele tekkivate selliste lisakulude täieliku hüvitamise mehhanismi, mis tulenevad kohustusest osta toodet teatavatelt pakkujatelt turuhinnast kõrgema hinnaga ning mille rahastamise tagavad lõpptarbijad, tuleb käsitada riigi vahendite kaudu sekkumisena, isegi kui see mehhanism põhineb osaliselt vahendite otsesel ülekandmisel eraõiguslike isikute vahel (98).

66.

Aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses on eelis iga majanduslik kasu, mida ettevõtja ei oleks saanud tavalistes turutingimustes, st riigi sekkumiseta (99). Käesoleva teatise jaos 4.2 antakse üksikasjalikud juhised, kuidas teha kindlaks, kas kasu on saadud tavalistes turutingimustes.

67.

Oluline on vaid meetme mõju ettevõtjale, mitte riigi sekkumise põhjus ega eesmärk (100). Eelis on antud iga kord, kui ettevõtja finantsseisund on riigi sekkumise (101) tagajärjel ja tavalistest turutingimustest erinevatel tingimustel paranenud. Selle hindamiseks peab võrdlema ettevõtja finantsseisundit pärast meetme võtmist olukorraga, milles ettevõtja oleks olnud, kui meedet ei oleks võetud (102). Kuna oluline on vaid meetme mõju, ei puutu asjasse see, kas eelis on ettevõtjale kohustuslik, nii et ettevõtja ei saanud seda vältida ega sellest keelduda (103).

68.

Meetme konkreetne vorm ei ole samuti oluline, et määrata kindlaks, kas see annab ettevõtjale majandusliku eelise (104). Riigiabi mõiste seisukohast ei ole oluline üksnes positiivse majandusliku eelise andmine, vaid eelis võib seisneda ka majanduslikest koormistest vabastamises (105). Viimane on lai kategooria, mis hõlmab ettevõtja eelarvet tavaliselt koormavate mis tahes kulude vähendamist (106). See hõlmab kõiki olukordi, kus ettevõtjad vabastatakse oma majandustegevuse otsestest kuludest (107). Näiteks kui liikmesriik maksab osa konkreetse ettevõtja tööjõukuludest, vabastab see ettevõtja kuludest, mis kaasnevad tema majandustegevusega. Eelis eksisteerib ka juhul, kui riigiasutused maksavad konkreetse ettevõtja töötajatele lisatasu, kuigi ettevõtjal ei ole õiguslikku kohustust sellise lisatasu maksmiseks (108). See hõlmab ka olukordi, kus mõned ettevõtjad ei pea kandma kulusid, mida sarnased ettevõtjad kehtiva õiguskorra alusel tavaliselt peavad, olenemata tegevuse, millega kulud seonduvad, mittemajanduslikust laadist (109).

69.

Kulusid, mis tekivad riigi kehtestatud regulatiivsetest kohustustest, (110) võib põhimõtteliselt pidada seotuks majandustegevuse olemuslike kuludega, nii et nende kulude kompenseerimine annab ettevõtjale eelise (111). See tähendab, et eelise olemasolu ei ole põhimõtteliselt välistatud vaid seetõttu, et eelis ei ületa regulatiivse kohustuse määramisest tekkiva kulu kompenseerimist. Sama kehtib nende kulude hüvitamise kohta, mis ei oleks ilma riigi meetmest tuleneva ajendita ettevõtjale tekkinud, sest ilma selle ajendita oleks ta struktureerinud oma tegevused teisiti (112). Eelise olemasolu ei ole välistatud ka siis, kui meetmega hüvitatakse teist laadi kulud, mis ei ole meetmega seotud (113).

70.

Seoses kulude hüvitamisega, mis on tekkinud üldist majandushuvi pakkuva teenuse pakkumisel, selgitas Euroopa Kohus oma otsuses Altmarki juhtumi kohta, et eelise andmine on välistatud, kui täidetud on neli kumulatiivset tingimust (114). Esiteks peab abi saav ettevõtja olema reaalselt vastutav avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest ja see kohustus peab olema täpselt määratletud. Teiseks tuleb hüvitise väljaarvutamise parameetrid eelnevalt objektiivsel ja läbipaistval viisil kindlaks määrata. Kolmandaks ei tohi hüvitis olla suurem, kui on vajalik avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevate kulude täielikuks või osaliseks katmiseks, arvestades asjakohast tulu ja mõistlikku kasumit. Neljandaks, kui avaliku teenindamise kohustust täitvat ettevõtjat ei valitud avalikus hankemenetluses, mis võimaldab välja valida kandidaadi, kes suudab asjaomaseid teenuseid pakkuda üldsuse jaoks kõige väiksemate kuludega, peab sobiva hüvitise tase olema kindlaks määratud selliste kulude analüüsi alusel, mida tüüpiline hästi korraldatud juhtimise ja asjaomase avaliku teenindamise nõuete täitmiseks vajalike vahenditega varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud, arvestades nende kohustuste täitmisega seotud tulusid ja mõistlikku kasumit. Komisjon on täpsustanud kõiki neid tingimusi oma teatises Euroopa Liidu riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest makstava hüvitise suhtes (115).

71.

Eelise olemasolu välistatakse ebaseaduslikult määratud maksude tagasimaksmise puhul, (116) riigi ametiasutuste kohustuse korral hüvitada teatavatele ettevõtjatele tekitatud kahju (117) või sundvõõrandamise eest makstavate hüvitiste puhul (118).

72.

Eelise olemasolu ei ole välistatud üksnes asjaolu tõttu, et muude liikmesriikide konkureerivad ettevõtjad on soodsamas olukorras, (119) sest eelise mõiste põhineb ettevõtja finantsseisundi analüüsil ettevõtjale omases õiguslikus ja faktilises raamistikus meetme kohaldamisel ja kohaldamata jätmisel.

73.

Liidu õiguskord on neutraalne omandi õigusliku režiimi suhtes (120) ning ei piira mingilgi määral liikmesriikide õigust tegutseda ettevõtjana. Kui aga avaliku sektori asutused teevad otseselt või kaudselt ükskõik mis kujul majanduslikke tehinguid, (121) kuuluvad nad liidu riigiabi eeskirjade reguleerimisalasse.

74.

Majanduslikud tehingud, mida teeb avaliku sektori asutus (sh riigi osalusega äriühing) tavalistes turutingimustes, ei anna teisele osapoolele eelist ning seetõttu ei kujuta endast abi (122). See põhimõte on välja töötatud erinevaid majandustehinguid silmas pidades. Liidu kohtud on töötanud välja nn turumajandusliku investeerimise põhimõtte, et tuvastada riiklike investeeringute (eriti kapitalisüstide) puhul riigiabi olemasolu: määramaks, kas avaliku sektori asutuse investeering on riigiabi, tuleb hinnata, kas sarnastel asjaoludel oleks tavalistes turumajanduslikes tingimustes tegutsev sarnase suurusega erainvestor olnud valmis tegema kõnealust investeeringut (123). Sarnaselt on liidu kohtud töötanud välja erasektori võlausaldaja kriteeriumid, et uurida, kas võla uuesti läbivaatamine avalik-õigusliku võlausaldaja poolt sisaldab riigiabi, võrreldes avalik-õigusliku võlausaldaja käitumist hüpoteetilise erasektori võlausaldajaga, kes on sarnases olukorras (124). Liidu kohtud on välja töötanud ka nn eraõigusliku müüja kriteeriumid, et hinnata, kas avaliku sektori asutuse teostatud müük sisaldab riigiabi, analüüsides, kas eraõiguslik müüja oleks tavalistes turutingimustes saanud müüa sama või kõrgema hinnaga (125).

75.

Need kriteeriumid on variatsioonid ühest ja samast põhikontseptsioonist: avaliku sektori asutuste käitumist tuleb võrrelda sarnase eraõigusliku ettevõtjaga tavalistes turutingimustes, et määrata, kas selliste asutuste läbiviidud majanduslikud tehingud annavad tehingu osapooltele eelise. Käesolevas teatises viitab komisjon seetõttu üldistavalt turumajanduse tingimustes tegutseva turuosalise kriteeriumidele kui sobivale meetodile, millega hinnata, kas majanduslikud tehingud, mida avaliku sektori asutused teevad, toimuvad tavalistes turutingimustes ning kas nendega antakse asjaomastele ettevõtjatele eelis (mida ei oleks antud tavalistes turutingimustes). Turuosalise kriteeriumide kohaldamise üldpõhimõtteid ja vastavad kriteeriumid on esitatud punktides 4.2.2 ja 4.2.3.

76.

Turumajanduse tingimustes tegutseva turuosalise kriteeriumide eesmärk on hinnata, kas riik on andnud ettevõtjale eelise sellega, et ei ole tegutsenud teatava tehingu käigus turumajanduslikult. Sealjuures ei ole oluline, kas sekkumine on avaliku sektori asutuste jaoks mõistlik vahend avaliku poliitika (nt tööhõive) eesmärkide saavutamiseks. Samuti ei ole küsimus, kas abi saanud ettevõtja on kasumlik või mitte, iseenesest määrava tähtsusega näitaja, et teha kindlaks, kas kõnealune majanduslik tehing on turutingimustega kooskõlas. Määrava tähtsusega on see, kas avaliku sektori asutused käitusid nii, nagu turumajanduse tingimustes tegutsev turuosaline oleks käitunud sarnases olukorras. Kui mitte, on abisaajaks olnud ettevõtja saanud majandusliku eelise, mida ta ei oleks saanud tavalistes turutingimustes (126) ja mis asetab ta võrreldes konkurentidega soodsamasse olukorda (127).

77.

Turumajanduse tingimustes tegutseva turuosalise kriteeriumide rakendamisel tuleb arvesse võtta üksnes neid eeliseid ja kohustusi, mis on seotud riigi kui ettevõtja staatusega, mitte aga neid, mis puudutavad teda kui avaliku võimu kandjat (128). Turumajanduse tingimustes tegutseva turuosalise kriteeriume ei saa üldjuhul rakendada, kui riik tegutseb pigem avaliku sektori asutuse kui ettevõtjana. Kui riik on sekkunud avaliku poliitikaga seotud põhjustel (nt sotsiaal- või regionaalarengu eesmärgil), võib riigi käitumine olla avaliku poliitika vaatenurgast mõistlik, aga samas sisaldada kaalutlusi, millest turuosalised tavaliselt ei lähtuks. Seetõttu peab turumajandusliku tegutsemise kriteeriumide rakendamisel jätma kõrvale kõik kaalutlused (nt sotsiaal- ja regionaalpoliitilised ning valdkondlikud), mis on seotud liikmesriigi avaliku sektori asutuse rolliga (129).

78.

Hinnang, kas riigi sekkumine vastab turutingimustele, tuleb anda ex ante, võttes aluseks sekkumisotsuse tegemise hetkel kättesaadava teabe (130). Iga mõistlik ettevõtja hindaks sel juhul äriplaani vormis näiteks projekti strateegiat ja rahalisi eduvõimalusi (131). Sellest ei piisa, kui tuginetakse pärast eelise andmist koostatud majandushinnangutele või tagasiulatuvale järeldusele, mille kohaselt asjaomase liikmesriigi investeering oli tegelikult kasumlik (132).

79.

Kui liikmesriigi väide, et ta toimis turuosalisena, on kaheldav, peab liikmesriik esitama tõendid, et tehingu tegemise otsus põhines majandushinnangutel, mis on sarnased nendega, mille kõnealuse juhtumi asjaoludel oleks läbi viinud mõistlik eraettevõtja (kes on asjaomase avaliku sektori asutusega võimalikult sarnane), et teha kindlaks tehingu kasumlikkus või majanduslikud eelised (133).

80.

Hinnates, kas tehing vastab turutingimustele, tuleb anda üldine hinnang mõjule, mida tehing avaldab asjaomasele ettevõtjale, arvestamata seda, kas tehingu tegemiseks kasutatud konkreetsed vahendid oleksid turuosalistele kättesaadavad. Näiteks ei saa turumajanduse tingimustes tegutseva turuosalise kriteeriume jätta kohaldamata üksnes seetõttu, et riigi kasutatud vahendid on pärit eelarvest (134).

81.

Teatavatel juhtudel võib riigi mitut järjestikust sekkumist aluslepingu artikli 107 lõike 1 kohaldamise eesmärgil käsitada ühe sekkumisena. Eriti võib see nii olla juhul, kui järjestikused sekkumised, võttes eelkõige arvesse nende ajalist järjekorda, eesmärki ja ettevõtja olukorda nende sekkumiste hetkel, on niivõrd tihedalt omavahel seotud, et neid on võimatu eraldada (135). Näiteks võib üldjuhul hinnata koos järjestikuseid riigi sekkumisi, mis toimuvad sama ettevõtja suhtes suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul, mis on üksteisega seotud või mida kavandati või mida võis ette näha esimese sekkumise ajal. Kui aga hilisem sekkumine oli varasema sekkumise ajal ettenägematute sündmuste tulemus, (136) tuleb tavaliselt hinnata nimetatud kahte meedet eraldi.

82.

Hindamaks, kas teatud tehingud on turutingimustega kooskõlas, tuleb arvesse võtta kõiki konkreetse juhtumiga seotud asjakohaseid tingimusi. Näiteks võib esineda erandlikke olukordi, kus isegi juhul, kui avaliku sektori asutused ostavad kaupu ja teenuseid turuhinnaga, ei loeta seda turutingimustele vastavaks (137).

83.

Turumajanduse tingimustes tegutseva turuosalise kriteeriumide kohaldamise korral on kasulik eristada olukordi, kus tehingu vastavust turutingimustele saab turuandmetele tuginedes otseselt kindlaks teha, ning olukordi, kus sellise teabe puudumise tõttu tuleb tehingu vastavust turutingimustele hinnata teiste olemasolevate meetodite põhjal.

84.

Tehingu vastavust turutingimustele saab turuteabe põhjal otseselt kindlaks teha,

85.

Juhtudel, kus tehingut käsitlev konkreetne turuteave näitab, et tehing ei vasta turutingimustele, ei ole üldjuhul sobiv kasutada muid hindamismeetodeid, et jõuda teistsugusele järeldusele (138).

86.

Kui sarnases olukorras olevad avaliku sektori asutused ja eraettevõtjad teevad tehingu samadel tingimustel (ning seetõttu samal riski ja hüvede tasemel ehk tegemist on nn samaväärse tehinguga, (139) mis võib ette tulla avaliku ja erasektori partnerluse puhul), võib üldjuhul järeldada, et see tehing vastab turutingimustele (140). Kui aga avaliku sektori asutus ja eraettevõtjad, kes on sarnases olukorras, võtavad samal ajal, ent erinevatel tingimustel osa samast tehingust, viitab see üldjuhul sellele, et avaliku sektori asutuse sekkumine ei vasta turutingimustele (141).

87.

Tehingu samaväärsuse kindlakstegemiseks tuleb eelkõige hinnata järgmisi kriteeriume:

88.

Tehingute samaväärsuse tingimus ei tarvitse olla kohaldatav mõnel juhul, kus riigi sekkumine on (oma laadi või ulatuse poolest) selline, et turuosaline ei saaks seda tegelikkuses korrata.

89.

Kui varade, kaupade ja teenuste müük ja ost (või muu sellega sarnane tehing) (145) tehakse, järgides konkureerivat, (146) läbipaistvat, piisavalt hästi avalikustatud, mittediskrimineerivat ja tingimusteta hankemenetlust ning kooskõlas ELi toimimise lepingu riigihankepõhimõtetega (147) (vt punktid 90–94), võib eeldada, et need tehingud vastavad turutingimustele, eeldusel et on kasutatud punktides 95 ja 96 sätestatud asjakohaseid kriteeriume ostja või müüja valimiseks. Seevastu juhul, kui liikmesriik otsustab riikliku poliitika tõttu toetada teatavat tegevust ning koostada hanke näiteks konkreetse summa saamiseks, mis toimub nt taastuvenergia tootmise või elektritootmise võimsuse kättesaadavuse puhul, ei kuuluks see käesoleva alapunkti ii kohaldamisalasse. Sellises olukorras saab hange ainult minimeerida antava toetuse, kuid ei välista eelise andmist.

90.

Hankemenetlus peab olema konkureeriv, et võimaldada huvitatud ja kvalifitseerunud pakkujatel menetluses osaleda.

91.

Menetlus peab olema läbipaistev, et kõik huvitatud pakkujad saaksid igas menetlusetapis võrdset ja nõuetekohast teavet. Teabe kättesaadavus, huvitatud pakkujate seisukohast piisav aeg ning valiku ja lepingu sõlmimise kriteeriumide selgus on kõik läbipaistva valikumenetluse otsustava tähtsusega osad. Hankemenetluse kohta tuleb avaldada piisaval määral teavet, nii et kõik potentsiaalsed pakkujad saaksid seda arvesse võtta. Avaliku tähelepanu tase, mis on vajalik, et tagada iga konkreetse juhtumi korral, et menetluse kohta on avaldatud piisavalt teavet, sõltub varade, kaupade ja teenuste omadustest. Varasid, kaupu ja teenuseid, mis võivad kõrge väärtuse või teiste omaduste tõttu pakkuda huvi terves Euroopas või rahvusvaheliselt tegutsevatele pakkujatele, tuleks reklaamida sellisel viisil, et see meelitaks ligi terves Euroopas või rahvusvaheliselt tegutsevaid võimalikke pakkujaid.

92.

Kõikide pakkujate mittediskrimineeriv kohtlemine kogu menetluse jooksul, objektiivsed valiku ja lepingute sõlmimise kriteeriumid, mis on enne menetlust kindlaks määratud, on asendamatud tingimused, et tagada menetluse tulemuseks oleva tehingu vastavus turutingimustele. Võrdse kohtlemise tagamiseks peavad lepingu sõlmimise kriteeriumid võimaldama pakkumusi objektiivselt võrrelda ja hinnata.

93.

Riigihangete direktiivides (148) sätestatud menetluste kasutamist ja nendele vastavust saab pidada piisavaks eespool esitatud nõuete täitmiseks, tingimusel et kõik vastava menetluse kasutamise tingimused on täidetud. Seda ei kohaldata teatavatel tingimustel, mille tõttu ei ole võimalik turuhinda määrata, nagu näiteks läbirääkimistega menetlus ilma hanketeate avaldamiseta. Kui esitatakse vaid üks pakkumus, ei ole menetlus tavaliselt piisav turuhinna tagamiseks, välja arvatud juhul, kui i) menetluses kavandamisel on kasutatud erakordselt kindlaid kaitsemeetmeid, et tagada tõeline ja tõhus konkurents, ning ei ole selge, et tegelikult on vaid üks ettevõtja suuteline esitama usaldusväärse pakkumuse, või ii) ametiasutused kasutavad täiendavaid võimalusi, et kontrollida tulemuse vastavust turuhinnale.

94.

Varade, kaupade ja teenuste müügi hange on tingimusvaba, kui võimalikul ostjal on põhimõtteline õigus omandada müüdavat vara, kaupu või teenuseid ja kasutada neid oma tarbeks, olenemata sellest, kas ta tegutseb teatavas valdkonnas. Kui esineb tingimus, et ostjal on konkreetsed kohustused avaliku sektori asutuste või avalike huvide hüvanguks, mida erasektori müüja ei oleks nõudnud – peale nende, mis tulenevad üldisest riiklikust õigusest või planeerimisasutuste otsusest –, ei saa hankemenetlust pidada tingimusvabaks.

95.

Kui avaliku sektori asutused müüvad varasid, kaupu ja teenuseid, peaks ostja valimisel ainsaks asjakohaseks kriteeriumiks olema kõrgeim hind, (149) võttes arvesse ka nõutud lepingulisi kokkuleppeid (nt müüja müügigarantiisid või muid müügijärgseid kohustusi). Arvesse tuleb võtta üksnes usaldusväärseid (150) ja siduvaid pakkumusi (151).

96.

Kui avaliku sektori asutused ostavad varasid, kaupu ja teenuseid, peab iga hankemenetlusega seotud konkreetne tingimus olema mittediskrimineeriv ning tihedalt ja objektiivselt seotud lepingu majandusliku eesmärgiga. Need peaksid tagama, et majanduslikult kõige soodsam pakkumus vastab turuväärtusele. Kriteeriumid tuleb seetõttu määratleda nii, et need võimaldaksid tõhusa konkureeriva hankemenetluse, mis annab edukale pakkujale tavalise tulu ja mitte rohkem. Praktikas viitab see selliste hankemenetluste kasutamisele, kus hinnakomponent on väga oluline või mis jõuavad mõnel muul viisil suure tõenäosusega konkurentsipõhisele tulemusele (nt vähempakkumised koos piisavalt selgepiiriliste lepingu sõlmimise kriteeriumidega).

97.

Asjaolu, et tehing on tehtud hankemenetluse kaudu või samaväärsuse tingimustel, saab pidada otseseks ja konkreetseks tõenduseks tehingu turutingimustele vastavuse kohta. Kui aga tehingut ei ole tehtud hankemenetluse kaudu või kui avaliku sektori asutuste sekkumine ei ole sarnane eraettevõtjate sekkumisega, ei tähenda see automaatselt, et tehing ei võiks vastata turutingimustele (152). Sellistel juhtudel saab vastavust turutingimustele hinnata i) võrdlusanalüüsi või ii) muude hindamismeetodite alusel (153).

98.

Selleks et teha kindlaks tehingu vastavus turutingimustele, võib tehingut hinnata sarnaste eraettevõtjate poolt sarnastes olukordades tehtud sarnaste tehingute tingimuste põhjal (võrdlusanalüüs).

99.

Sobiva võrdlusaluse tuvastamiseks tuleb pöörata erilist tähelepanu ettevõtja tüübile (nt konsolideerimisgrupi valdusettevõtja, spekuleeriv fond või pikaaegne investor, kes otsib võimalust oma kasumit pikaaegselt kindlustada), asjaomase tehingu tüübile (nt omakapitalis osalemine või võlaga seotud tehing) ning seotud turule või turgudele (nt finantsturud, kiiresti kasvavad tehnoloogiaturud, kommunaalteenuste või taristuturud). Oluliste majanduslike muudatuste ajal on väga oluline ka tehingute ajastatus. Vajaduse korral tuleb olemasolevaid võrdlusaluseid kohandada, lähtudes riigi tehingu eritunnustest (nt abi saanud ettevõtja olukord ja asjaomane turg) (154). Võrdlusanalüüs võib olla turuhindade määramiseks sobimatu meetod, kui olemasolevad võrdlusalused ei ole turupõhiste kaalutluste alusel määratletud või kui avaliku sektori sekkumised on olemasolevaid hindu oluliselt moonutanud.

100.

Tihti ei määrata võrdlusanalüüsi tulemusel kindlaks ühte n-ö täpset kontrollväärtust, pigem tehakse sarnaste tehingute kogumi hindamisel kindlaks terve hulk võimalikke väärtusi. Kui hindamise eesmärk on kaalutleda, kas riigi sekkumine vastab turutingimustele, on tavaliselt kohane võtta arvesse keskmise suundumuse näitajaid, näiteks sarnaste tehingute väärtuste keskmist või mediaani.

101.

Tehingu turutingimustele vastavuse kindlakstegemine võrdlusanalüüsi (155) või muude üldiselt aktsepteeritud hindamismeetodite alusel. Selline metoodika peab toetuma olemasolevatele objektiivsetele, kontrollitavatele ja usaldusväärsetele andmetele, (156) mis peavad olema piisavalt üksikasjalikud ja peegeldama majanduslikku olukorda ajal, mil otsustati tehing teha, võttes arvesse riski taset ja tulevikuootusi (157). Sõltuvalt tehingu väärtusest tuleb hindamise stabiilsust tavaliselt kinnitada, viies läbi tundlikkuse analüüse, hinnates erinevaid äristsenaariume, valmistades ette situatsiooniplaane ja võrreldes tulemusi alternatiivsete hindamismetoodikatega. Kui tehing lükkub edasi ja arvesse on vaja võtta hiljutisi muutusi turutingimustes, võib tekkida vajadus teha uus (eel)hindamine.

102.

Üheks üldiselt aktsepteeritud standardmetoodikaks on investeeringute (aastase) tulu kindlaksmääramisel sisemise tasuvusläve (IRR) arvutamine (158). Investeerimisotsust saab samuti hinnata nüüdispuhasväärtuse (159) (NPV) alusel, mis annab üldjuhul sisemise tasuvuslävega võrdväärseid tulemusi (160). Hindamaks, kas investeering tehakse turutingimustel, peab investeeringust saadavat tulu võrdlema tavalise oodatava tuluga turul. Tavalist oodatavat tulu (või investeeringu kapitalikulu) võib määratleda kui keskmist oodatavat tulu, mida turg eeldab investeeringult üldiselt aktsepteeritud kriteeriumide, eriti investeeringuriski alusel, võttes arvesse ettevõtte finantsseisundit ning sektori, piirkonna või riigi eripära. Kui sellist tavalist tulu ei ole põhjust eeldada, siis sellist investeeringut tõenäoliselt turutingimustel ei tehtaks. Üldjuhul on nii, et mida riskantsem on projekt, seda suuremat tasuvusmäära nõuavad rahastajad ehk seda kõrgem on kapitalikulu.

103.

Sobiv hindamismetoodika võib sõltuda turuolukorrast, (161) andmete kättesaadavusest või tehingu tüübist. Näiteks, kui investor üritab ettevõtjatesse investeerides kasumit teenida (mille puhul on tõenäoliselt kõige kohasemateks meetoditeks sisemine tasuvusmäär ja nüüdispuhasväärtus), on võlausaldaja eesmärk, et laenuvõtja maksaks talle lepinguliselt ja õiguslikult kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul tagasi võlgnetava summa (põhisumma ja intressi) (162). Viimasel juhul on ilmselt kohasem hinnata tagatist, nt vara väärtust. Maa müügi korral on põhimõtteliselt rahuldav enne müügiläbirääkimisi sõltumatu eksperdi tehtud hindamine turuväärtuse kindlaksmääramiseks üldtunnustatud turunäitajate ja hindamisstandardite alusel (163).

104.

Tavaliselt ei ole investeeringu sisemise tasuvusmäära ja nüüdispuhasväärtuse hindamise tulemuseks üks täpne väärtus, vaid võimaliku väärtuse vahemik (mis sõltub majanduslikest, õiguslikest ja muudest tehinguga seotud asjaoludest, mis on omased hindamismeetodile). Kui hindamise eesmärk on kaalutleda, kas riigi sekkumine vastab turutingimustele, on tavaliselt kohane võtta arvesse keskmise suundumuse näitajaid, näiteks sarnaste tehingute väärtuste keskmist või mediaani.

105.

Mõistlikud turumajanduse tingimustes tegutsevad turuosalised kasutavad oma sekkumiste hindamisel tavaliselt mitut eri metoodikat, et hinnangutulemusi kinnitada (näiteks valideeritakse nüüdispuhasväärtuse arvutusi võrdlusanalüüsi meetoditega). Kui eri meetodite tulemused lähenevad samale väärtusele, tekib täiendav näitaja, mille abil saab määrata tõelist turuhinda. Seetõttu peetakse üksteise tulemusi kinnitavate hindamismetoodikate olemasolu positiivseks näitajaks, kui hinnatakse, kas tehing vastab turutingimustele.

106.

Tehes kindlaks, kas tehing vastab turutingimustele, tuleb arvesse võtta asjaolu, et asjaomasel avaliku sektori asutusel on olnud ettevõtjaga varasem kokkupuude, tingimusel et sarnasel eraettevõtjal saaks selline varasem kokkupuude olla (nt ettevõtja aktsionärina) (164).

107.

Varasemat kokkupuudet tuleb kaaluda turumajandusliku tegutsemise põhimõttele vastavuse hindamisel võrdlusstsenaariumide raames. Näiteks riigi osalusega raskustes oleva äriühingu omakapitali või võlaga seotud sekkumiste puhul tuleks sellise investeeringu oodatavat tulu võrrelda ettevõtja likvideerimises seisneva võrdlusstsenaariumi oodatava tuluga. Kui likvideerimise tulemuseks on suurem kasum või väiksem kahjum, valiks mõistlik turuosaline sellise lahenduse (165). Seetõttu ei tohiks arvestatavad likvideerimiskulud sisaldada kulusid, mis on seotud avaliku sektori asutuste kohustuste täitmisega, vaid üksnes kulusid, mida kannaks mõistlik turuosaline, (166) võttes ühtlasi arvesse muutusi sotsiaalses, majanduslikus ja keskkonnaalases kontekstis, milles ta tegutseb (167).

108.

Nagu iga muu tehingu puhul võib avaliku sektori asutuse (sh riigi osalusega äriühingu) antud laenude ja garantiidega kaasneda riigiabi andmine, kui need ei vasta turutingimustele.

109.

Garantiide puhul peab tavaliselt analüüsima kolmepoolset olukorda, mis hõlmab avaliku sektori asutust kui garantii andjat, laenusaajat ja laenuandjat (168). Enamikul juhtudel võib abi saada vaid laenusaaja, sest riigigarantii võib anda talle eelise, võimaldades tal laenata intressimääraga, mida ta ei oleks turult ilma garantiita saanud (169) (või laenata erandlikus olukorras, kus turult ei oleks olnud võimalik ükskõik millise määraga laenu saada). Teatavates eriolukordades võib riigigarantii andmisega kaasneda ka abi laenuandjale, eriti juhul, kui juba olemasolevale laenuandja ja laenusaaja vahelisele kohustusele antakse riigigarantii tagantjärele, kui eelise üleminek laenusaajale ei ole tagatud, (170) või kui garanteeritud laenu abil makstakse tagasi teist, garanteerimata laenu (171).

110.

Iga garantii, mis antakse laenusaaja majanduslikku olukorda arvestades turutingimustest soodsamatel tingimustel, annab laenusaajale eelise (sest ta maksab tasu, mis ei peegelda piisavalt garantii andja poolt võetavat riski) (172). Üldjuhul ei vasta piiramatud garantiid tavalistele turutingimustele. See kehtib ka kaudsete garantiide suhtes, mis tulenevad riigi kohustusest seoses võlgadega, mis on maksejõuetul äriühingul, kellele ei laiene tavalised pankrotieeskirjad (173).

111.

Kui puudub turuteave teatava laenutehingu kohta, saab võlainstrumendi vastavust turutingimustele hinnata, võrreldes seda sarnaste turutehingutega (nt võrdlusanalüüsi vormis). Laenude ja garantiide puhul võib teavet ettevõtja rahastamiskulude kohta saada näiteks kõnealuse ettevõtja (hiljuti võetud) muude laenude, ettevõtja väljaantud võlakirjade tootluse või ettevõtja krediidiriski vahetuslepingute riskimarginaali põhjal. Sarnasteks turutehinguteks võivad olla sarnased laenu- või garantiitehingud, mille on teinud valimisse kuuluvad sarnased ettevõtjad, või võlakirjad, mille on välja andnud valimisse kuuluvad võrdlusettevõtjad, või valimisse kuuluvate võrdlusettevõtjate krediidiriski vahetuslepingute riskimarginaal. Kui garantiide puhul ei ole finantsturgudelt võimalik leida võrreldavat hinnaalast võrdlusalust, tuleb garanteeritud laenu rahastamise kogukulu, sealhulgas laenu intressimäära ja garantiipreemiat, võrrelda sarnase garantiita laenu turuhinnaga. Võrdlusanalüüsi meetodeid võib täiendada hindamismeetoditega, mis toetuvad kapitalitasuvusele (174).

112.

Eesmärgiga täiendavalt lihtsustada hindamist, kas meede vastab turumajandusliku tegutsemise põhimõttele, on komisjon välja töötanud indikaatorid, millega määrata kindlaks, kas laenudel ja garantiidel on abi tunnused.

113.

Laenude osas sisaldab viitemäärade teatis metoodikat, kuidas arvutada viitemäära, mis asendab turuhinda, kui sarnaseid turutehinguid ei saa lihtsalt tuvastada (mis on tõenäolisem tehingute puhul, mis sisaldavad piiratud summasid ja/või hõlmavad väikseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid) (175). Oluline on meeles pidada, et see viitemäär on vaid indikaator (176). Kui sarnased tehingud on tüüpiliselt toimunud madalama hinnaga kui see viitemäära poolt väljendatav indikaator, võib liikmesriik lugeda seda madalamat hinda turuhinnaks. Kui aga teisest küljest on sama ettevõtja viinud hiljuti läbi sarnaseid tehinguid viitemäärast kõrgema hinnaga ning ta rahanduslik olukord ja turukeskkond ei ole olemuslikult muutunud, ei saa viitemäära alati pidada konkreetse juhtumi puhul turumäärade indikaatoriks.

114.

Garantiide kohta on komisjon oma garantiide teatises välja töötanud üksikasjalikud suunised indikaatorite arvutamiseks ja VKEde ümberlükkamatud eeldused (177). Vastavalt kõnealusele teatisele piisab abi olemasolu välistamiseks tavaliselt sellest, kui laenusaaja ei ole finantsraskustes, garantii on seotud konkreetse tehinguga, laenuandja kannab osa riskist ning laenusaaja maksab garantii eest turupõhise hinna.

115.

Eelis võidakse anda ka riigi vahendeid vahetult saavatest ettevõtjatest erinevatele ettevõtjatele (kaudne eelis) (178). Meetmega võidakse anda nii otsene eelis abisaavale ettevõtjale kui ka kaudne eelis teistele ettevõtjatele, näiteks ettevõtjatele, kes tegutsevad järgmistel tegevustasemetel (179). Eelise vahetu saaja võib olla nii ettevõtja kui ka isik (füüsiline või juriidiline isik), kes ei osale üheski majandustegevuses (180).

116.

Selliseid kaudseid eeliseid tuleb eristada üksnes teisestest majanduslikest mõjudest, mis kaasnevad peaaegu kõikide riigiabi meetmetega (nt väljundi suurendamise mõjud). Seetõttu tuleb meetme ettenähtavaid mõjusid uurida ex ante. Kaudne eelis on olemas siis, kui meede on kujundatud nii, et teisesed mõjud suunatakse tuvastatavatele ettevõtjatele või ettevõtjate gruppidele. Nii on see näiteks juhul, kui otsese abi eeltingimuseks on tegelikult või õiguslikult seatud üksnes teatavate ettevõtjate toodetud kaupade või pakutud teenuste ostmine (nt vaid teatavates piirkondades asutatud ettevõtjad) (181).

117.

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses peab riigi meede soodustama teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist. Seega ei ole abi mõistega hõlmatud kõik meetmed, mis soodustavad ettevõtjaid, vaid üksnes need meetmed, mis annavad valikulise eelise teatavatele ettevõtjatele, teatavatele ettevõtjate kategooriatele või teatavatele majandussektoritele.

118.

Üldiselt kohaldatavad meetmed, millega ei toetata üksnes teatavaid ettevõtjaid või üksnes teatavate kaupade tootmist, ei kuulu aluslepingu artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse. Kohtupraktika on siiski näidanud, et isegi need sekkumismeetmed, mida esmapilgul kohaldatakse kõigi ettevõtjate suhtes, võivad olla teataval määral selektiivsed ja neid saab seega käsitada meetmetena, mille eesmärk on soosida teatavaid ettevõtjaid või tooteid (182). Ei abikõlblike ettevõtjate suur arv (mis võib isegi hõlmata kõiki teatava sektori ettevõtjaid) ega nende sektorite mitmekesisus ja suurus, kuhu ettevõtjad kuuluvad, ei anna alust järeldada, et riigi sekkumine on majanduspoliitika üldmeede, kui sellest ei ole võimalik kasu saada kõikidel majandussektoritel (183). Asjaolu, et abi ei ole suunatud ühele või mitmele eelnevalt kindlaks määratud abisaajale, vaid abi saamisele on seatud mitmeid objektiivseid kriteeriume, millele vastavuse korral võib abi anda eelnevalt kindlaks määratud kogueelarve raames määratlemata arvule abisaajatele, keda ei ole esialgselt individuaalselt kindlaks määratud, ei piisa selleks, et seada kahtluse alla meetme valikuline iseloom (184).

119.

Valikulisuse mõiste selgitamiseks riigiabiõiguse raames on kasulik eristada materiaalse ja piirkondliku valikulisuse vahel. Veelgi enam, kasulik on anda täiendavaid suuniseid teatavate maksumeetmetega (või sarnaste meetmetega) seotud küsimustes.

120.

Meetme varaline valikulisus viitab sellele, et meedet kohaldatakse ainult kõnealuse liikmesriigi teatavate ettevõtjate (ettevõtjate gruppide) või teatavate majandussektorite suhtes. Kindlaks võib teha nii õigusliku kui ka tegeliku valikulisuse.

121.

Õiguslik valikulisus tuleneb vahetult õigusnormides sätestatud kriteeriumidest meetme andmise kohta, mis on ametlikult ette nähtud vaid teatavatele ettevõtjatele (näiteks teatava suurusega, teatavas piirkonnas asuvatele, teatavas valdkonnas tegutsevatele, teatava õigusvormiga; (185) teataval ajavahemikul registreeritud või teatava ajavahemiku jooksul esmakordselt reguleeritud turul noteeritud (186) või teatavate tunnustega rühma kuuluvad ettevõtjad või ettevõtjad, kellele on usaldatud konsolideerimisgrupi sees teatavad ülesanded; (187) ekspordiettevõtjad (188) või ekspordiga seotud tegevusega ettevõtjad) (189). Tegeliku valikulisuse saab kindlaks teha juhtudel, kus hoolimata sellest, et meetme kohaldamise ametlikud kriteeriumid on sõnastatud üldiselt ja objektiivselt, on meetme struktuur selline, et selle mõjul tekivad teatavate ettevõtjate gruppidele olulised eelised (nagu eelmises lauses esitatud näidetes) (190).

122.

Tegelik valikulisus võib olla liikmesriikide kehtestatud tingimuste või tõkete tulemus, millega välistatakse, et teatavad ettevõtjad võivad meetmest kasu saada. Näiteks võib maksumeetme (nt maksukrediidi) kohaldamine üksnes teatavat künnist (v.a minimaalne künnis halduskoormuse vähendamiseks) ületavatele investeeringutele tähendada, et meede on tegelikult ette nähtud ettevõtjatele, kellel on märkimisväärseid rahalisi vahendeid (191). Ka meede, millega antakse teatavad eelised üksnes lühikeseks ajavahemikuks, võib olla tegelikult valikuline (192).

123.

Üldised meetmed, mida kohaldatakse esmapilgul kõigi ettevõtjate suhtes, ent mida kitsendab halduslik kaalutlusõigus, on valikulised (193). Selline olukord valitseb juhul, kui seatud kriteeriumide täitmisega ei kaasne automaatselt õigust meetmele.

124.

Ametiasutustel on meetme kohaldamisel kaalutlusõigus eelkõige siis, kui abi andmise kriteeriumid on sõnastatud väga üldiselt või ebamääraselt, mis toob hindamisel paratamatult kaasa kaalutlusruumi. Näiteks võib maksuhaldur muuta maksusoodustuse andmise tingimusi vastavalt talle hindamiseks esitatud investeerimisprojekti tunnustele. Juhul kui maksuametitel on ulatuslik kaalutlusõigus siis, kui nad otsustavad, kellele maksusoodustus anda ja mis tingimustel seda teha, ning nad võtavad selle puhul aluseks kriteeriumid, mis ei ole seotud maksusüsteemiga, näiteks tööhõive säilitamine, tuleb kaalutlusõiguse kasutamist pidada teatavaid ettevõtjaid või teatavate kaupade tootmist soodustavaks (194).

125.

Asjaolu, et maksusoodustus nõuab eelnevat ametiasutuste luba, ei tähenda automaatselt, et meede on valikuline. Meede ei ole valikuline, kui eelneva loa saamine põhineb objektiivsetel, mittediskrimineerivatel, eelnevalt teada olevatel kriteeriumidel, millega piiritletakse ametiasutuste otsustamisvabadust. Niisugune lubade andmise süsteem peab lisaks põhinema menetlussüsteemil, mis on hõlpsasti ligipääsetav ning suudab tagada loataotluse objektiivse ja erapooletu menetlemise mõistliku aja jooksul; peale selle peab loa andmisest keeldumist olema võimalik kohtus vaidlustada (195).

126.

Kui liikmesriigid kehtestavad ajutisi positiivseid meetmeid, mis toovad kasu ühele või mitmele tuvastatavale ettevõtjale (näiteks raha või varade andmine teatavatele ettevõtjatele), on tavaliselt lihtne jõuda järeldusele, et sellised meetmed on valikulised, sest nendega nähakse ette soodne kohtlemine ühele või mõnele üksikule ettevõtjale (196).

127.

Olukord on tavaliselt ebamäärasem, kui liikmesriigid võtavad vastu ulatuslikumaid meetmeid, mida võib kohalda kõikide ettevõtjate suhtes, kes täidavad teatavaid kriteeriume, ja millega vähendatakse kulusid, mida need ettevõtjad peaksid tavaliselt kandma (näiteks maksu- või sotsiaalmaksevabastused ettevõtjatele, kes täidavad teatavad kriteeriumid).

128.

Sellistel juhtudel tuleb meetmete valikulisust tavaliselt hinnata kolmejärgulise analüüsiga. Esiteks tuleb kindlaks teha võrdlussüsteem. Teiseks tuleb määrata, kas antud meede kujutab endast erandit sellest süsteemist, sest eristab ettevõtjaid, kes on süsteemi olemuslikke eesmärke arvestades sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras. Erandi olemasolu hindamine on selle testiosa võtmeelement ning võimaldab jõuda järeldusele, kas meede on esmapilgul valikuline. Kui kõnealune meede ei kujuta endast erandit võrdlussüsteemist, ei ole see valikuline. Kui see aga on erand (ja on seetõttu esmapilgul valikuline), tuleb testi kolmandas järgus teha kindlaks, kas erandit õigustab selle (võrdlus)süsteemi olemus või üldine ülesehitus (197). Kui esmapilgul valikulisena tunduvat meedet õigustab süsteemi olemus või üldine ülesehitus, ei peeta seda valikuliseks ning see ei kuulu seetõttu aluslepingu artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse (198).

129.

Kolmejärgulist analüüsi ei saa aga kohaldada teatavatel juhtudel, mille puhul võetakse arvesse asjaomaste meetmete kasulikku mõju. Tuleb rõhutada, et aluslepingu artikli 107 lõikes 1 ei eristata riigipoolseid sekkumisi nende põhjuste või eesmärkide alusel, vaid määratletakse neid nende mõju põhjal, ja seda sõltumata kasutatud meetoditest (199). See tähendab, et teatavatel erandjuhtudel ei ole piisav, kui uuritakse, kas antud meede on erand liikmesriigi määratletud võrdlussüsteemi reeglitest. Oluline on hinnata ka seda, kas võrdlussüsteemi piirid on kujundatud järjepidevalt või, vastupidi, ilmselgelt meelevaldselt ja erapoolikult, et anda eelis teatavatele ettevõtjatele, kes on kõnealuse süsteemi loogika alusel sarnases olukorras.

130.

Seega leidis Euroopa Kohus liidetud kohtuasjades C-106/09 P ja C-107/09 P (200) Gibraltari maksureformi kohta, et asjaomase liikmesriigi määratletud võrdlussüsteem tegi hoolimata sellest, et see põhines iseenesest üldistel kriteeriumidel, tegelikult vahet ettevõtjatel, kes olid maksureformi kava eesmärgist lähtudes sarnases olukorras, mille tulemusel anti offshore-äriühingutele valikuline soodustus (201). Selles küsimuses leidis kohus, et asjaolu, et offshore-äriühinguid ei maksustatud, ei olnud kõnealuse maksusüsteemi juhuslik tagajärg, vaid tulenes vältimatult sellest, et hindamise alused olid kehtestatud just nii, et offshore-äriühingutel puudus maksubaas (202).

131.

Sarnane kontroll võib samuti olla vajalik teatavate juhtumite puhul, mis käsitlevad erieesmärgiga makse, kui on olemas elemendid, mis viitavad sellele, et maksu piirid on ilmselgelt kujundatud meelevaldselt ja erapoolikult, et soodustada teatavaid tooteid või tegevusi, mis on kõnealuste maksude loogika alusel sarnases olukorras. Näiteks pidas Euroopa Kohus Ferringi kohtuasjas (203) valikuliseks maksu, mis oli kasutusele võetud farmaatsialaboratooriumide teostatud ravimite otsemüügi, kuid mitte hulgimüüjate ravimimüügi suhtes. Arvestades teatavaid faktilisi asjaolusid – näiteks meetme selge eesmärk ja selle mõjud –, ei uurinud kohus üksnes seda, kas kõnealune meede on erand maksupõhisest võrdlussüsteemist. Kohus võrdles ka (maksule allutatud) farmaatsialaboratooriumide ja (maksukohustuseta) hulgimüüjate olukorda, jõudes järeldusele, et maksu kehtestamata jätmine hulgimüüjate otsemüügile võrdus neile esmapilgul valikulise maksuvabastuse andmisega (204).

132.

Võrdlussüsteem on raamistik, mille alusel hinnatakse meetme valikulisust.

133.

Võrdlussüsteem koosneb järjepidevast reeglite kogumist, mida kohaldatakse üldjuhul objektiivsete kriteeriumide alusel kõikide ettevõtjate suhtes, kes kuuluvad süsteemi eesmärgiga määratletud reguleerimisalasse. Tavaliselt ei ole nende reeglitega määratletud üksnes süsteemi ulatus, vaid ka tingimused, mille alusel süsteemi kohaldatakse, selle reguleerimisalasse kuuluvate ettevõtjate õigused ja kohustused ning süsteemi toimimise tehnilised üksikasjad.

134.

Maksude puhul on võrdlussüsteem ehitatud üles sellistele elementidele nagu maksubaas, maksustatavad isikud, maksustatav sündmus ja maksumäärad. Näiteks on võimalik kindlaks teha võrdlussüsteem, mis sobib kohaldamiseks äriühingu tulumaksu süsteemi, (205) käibemaksusüsteemi (206) või üldise kindlustuse maksustamise süsteemi suhtes (207). Sama kehtib erilise eesmärgiga (eraldiseisvate) maksude kohta, nagu teatavad maksud, mis on kehtestatud toodetele või tegevustele, millel on negatiivne mõju keskkonnale või tervisele ning mis ei kujuta endast tegelikult laiema maksusüsteemi osa. Selle tulemusena ja punktides 129–131 kirjeldatud erijuhtudest lähtudes on sellistel juhtudel põhimõtteliselt võrdlussüsteemiks maks ise (208).

135.

Kui võrdlussüsteem on kindlaks tehtud, uuritakse analüüsi järgmises osas, kas meede on erand sellest võrdlussüsteemist, sest teeb ettevõtjatel vahet. Selleks tuleb kindlaks määrata, kas meetmega kaldutakse soodustama teatavaid ettevõtjaid või teatavate kaupade tootmist, võrreldes muude ettevõtjatega, kes on võrdlussüsteemi olemuslikke eesmärke arvestades sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras (209). Liikmesriigid ei saa toetuda välistele poliitikaeesmärkidele, näiteks regionaal-, keskkonna- või tööstuspoliitika eesmärkidele, et õigustada ettevõtjate erinevat kohtlemist (210).

136.

Teatavate erieesmärgiga maksude (ja eriti nende maksubaasi) ülesehitusse on taotletavad poliitikaeesmärgid juba integreeritud. Näiteks võivad sellised maksud olla keskkonna või tervishoiuga seotud maksud, mis kehtestatakse eesmärgiga vähendada teatavaid tegevusi või tooteid, millel on kahjulik mõju keskkonnale või inimeste tervisele. Sellistel juhtudel ei ole see erandlik kohtlemine, kui erinevalt koheldakse neid tegevusi või tooteid, mille olukord erineb maksu ülesehituses kajastuvast taotletavast olemuslikust eesmärgist (211).

137.

Kui meede soodustab selliseid teatavaid ettevõtjaid või selliste teatavate kaupade tootmist, kes või mis on õiguslikult või faktiliselt sarnases olukorras, on meede esmapilgul valikuline.

138.

Ka võrdlussüsteemi erandiks oleva meetme (esmapilgul tunduva valikulisuse) puhul ei ole meede valikuline, kui see on põhjendatav võrdlussüsteemi olemuse ja üldise ülesehitusega. See kehtib juhul, kui meede tuleneb otseselt võrdlussüsteemi olemuslikest aluspõhimõtetest või suunistest või kui see on süsteemi toimimiseks ja mõjususeks vajalike süsteemiomaste mehhanismide tulemus (212). Vastupidiselt ei ole aga võimalik tugineda välistele poliitilistele eesmärkidele, mis ei ole süsteemile omased (213).

139.

Põhjendatuse aluseks võivad näiteks olla vajadus võidelda maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastu, vajadus võtta arvesse raamatupidamisarvestuse erinõudeid, haldusjuhitavus, neutraalse maksustamise põhimõte, (214) tulumaksu astmelisus ja selle ümberjagamise eesmärk, vajadus vältida topeltmaksustamist (215) või eesmärk optimeerida maksuvõlgade sissenõudmist.

140.

Liikmesriigid peaksid aga kehtestama sellise kontrolli- ja järelevalvekorra, mis võimaldab tagada, et erandid on kooskõlas maksusüsteemi loogika ja üldise ülesehitusega (216). Selleks et põhjendada erandeid süsteemi olemuse ja üldise ülesehitusega, tuleb samuti tagada see, et need meetmed oleksid proportsionaalsed ega läheks kaugemale sellest, mis on vajalik saavutamaks taotletavat õiguspärast eesmärki, st eesmärki ei saaks saavutada tagasihoidlikumate meetmetega (217).

141.

Liikmesriik, kes võtab kasutusele sellise ettevõtjatevahelise vahetegemise, peab olema suuteline tõendama, et see on asjaomase süsteemi olemusest ja ülesehitusest lähtuvalt tõepoolest põhjendatud (218).

142.

Põhimõtteliselt ei ole aluslepingu artikli 107 lõike 1 alusel geograafiliselt valikulised üksnes need meetmed, mida rakendatakse kogu liikmesriigi territooriumil. Järgnevalt on aga näidatud, et süsteem ei pea tingimata olema määratletud kogu liikmesriigi jaoks (219). Sellest tuleneb, et mitte kõik meetmed, mida kohaldatakse ainult liikmesriigi territooriumi teatavale osale, ei ole automaatselt valikulised.

143.

Vastavalt kohtupraktikale (220) ei pruugi piirkondliku või kohaliku kohaldamisalaga meetmed olla valikulised, kui täidetud on teatavad nõuded. Kohtupraktikas on seni käsitletud vaid maksumeetmeid. Kuna piirkondlik valikulisus on üldine kontseptsioon, siis kohaldatakse liidu kohtute sätestatud põhimõtteid seoses maksumeetmetega ka muud tüüpi meetmete suhtes.

144.

Piirkondliku selektiivsuse hindamiseks tuleb eristada kolme stsenaariumi (221):

145.

Institutsionaalne autonoomia on olemas juhtudel, kus maksumeetmealase otsuse tegi piirkondlik või kohalik asutus, kellel on keskvalitsusest erinev põhiseaduslik, poliitiline ja halduslik seisund. Otsuses Assooride kohtuasja kohta märkis Euroopa Kohus, et vastavalt Portugali Vabariigi põhiseadusele on Assoorid autonoomne piirkond, millel on iseseisev poliitiline ja halduslik seisund ning oma valitsusorganid, kellel on oma maksupädevus ja õigus kohandada riigimakse vastavalt piirkondlikele iseärasustele (226).

146.

Kui üksikjuhtudel hinnatakse, kas see kriteerium on täidetud, peab eelkõige uurima asjaomase liikmesriigi põhiseadust ja muid asjakohaseid seadusi, et kontrollida, kas asjaomasel piirkonnal on tõesti erinev poliitiline ja halduslik seisund ja kas tal on oma valitsusorganid, kel on õigus teostada oma maksupädevust.

147.

Menetluslik autonoomia on olemas juhul, kui maksumeetmealane otsus on vastu võetud nii, et keskvalitsus ei saa otseselt sekkuda selle sisusse.

148.

Menetlusliku autonoomia kindlakstegemise oluliseks kriteeriumiks ei ole mitte see, kui suur on piirkondliku üksuse tunnustatud pädevus, vaid tema suutlikkus võtta iseseisvalt, ehk nii, et keskvalitsus otsuse sisusse sekkuda ei saa, vastu maksumeetmealane otsus.

149.

Tõsiasi, et kesk- ja piirkondlike (või kohalike) asutuste vahel asub nõuandev ja lepitav üksus, mille eesmärk on hoida ära vastuolusid, ei tähenda automaatselt, et piirkondlikul üksusel puudub menetluslik autonoomia, kui meedet käsitleva lõpliku otsuse võtab vastu piirkondlik üksus, mitte keskvalitsus (227).

150.

Ainuüksi see, et piirkondlikus üksuses vastu võetud õigusaktide üle teostatakse kohtulikku kontrolli, ei tähenda, et sel üksusel puudub menetluslik autonoomia, sest kohtuliku kontrolli olemasolu on õigusriigi olemuslik tunnus (228).

151.

Selleks et välistada riigiabi olemasolu, ei pea piirkondlik (või kohalik) maksumeede olema üldisemast maksusüsteemist täiesti eraldatud. Eelkõige ei nõuta seda, et kõnealune maksusüsteem (hindamise alused, maksumäärad, maksude sissenõudmise eeskirjad ja maksuvabastused) oleks piirkondlikule üksusele täielikult üle antud (229). Näiteks kui äriühingu tulumaks on detsentraliseeritud koos piiratud pädevusega muuta maksumäärasid teatud piiratud ulatuses, aga samas ei ole detsentraliseeritud õigust muuta hindamise aluseid (nt maksuvabastusi), võib jõuda järeldusele, et see täidab menetlusliku autonoomia tingimuse, kui eelnevalt kindlaks määratud maksumäära piirid võimaldavad asjaomasel piirkonnal kohaldada mõttekat autonoomset maksustamispädevust nii, et keskvalitsus ei saa sisusse otseselt sekkuda.

152.

Majanduslik ja finantsautonoomia on olemas juhul, kui piirkondlik üksus võtab endale vastutuse maksu vähendamise meetmega kaasnevate poliitiliste ja rahaliste tagajärgede eest. See ei ole võimalik, kui piirkondlik üksus ei vastuta eelarve haldamise eest, st kui ta ei käsuta nii tulusid kui ka kulusid.

153.

Majandusliku ja finantsautonoomia puhul ei ole seetõttu lubatud piirkonnas kohaldatava maksumeetme majanduslike tagajärgede hüvitamine teiste piirkondade või keskvalitsuse antava abi või toetusega. Seega välistab otsene põhjuslik seos piirkondliku üksuse võetud maksumeetme ja asjaomase liikmesriigi teiste piirkondade või keskvalitsuse rahalise toetuse vahel sellise autonoomia olemasolu (230).

154.

Majandusliku ja finantsautonoomia olemasolu ei õõnesta tõsiasi, et detsentraliseeritud maksupädevuse (nt madalama maksumäära) kohaldamise tulemusel tekkiva vähenemise maksutulus hüvitab paralleelne samade tulude kasv, mis on tingitud sellest, et madalamate maksumäärade tõttu meelitati piirkonda uusi ettevõtjaid.

155.

Autonoomiakriteeriumide alusel ei ole vajalik, et maksukogumiseeskirjade alane pädevus oleks üle antud piirkondlikele/kohalikele asutustele, ega ka see, et need asutused ise koguksid maksutulu. Keskvalitsus võib jätkuvalt olla vastutav detsentraliseeritud maksude kogumise eest, kui piirkondlik asutus kannab kogumisega seotud kulud.

156.

Liikmesriikidel on vabadus otsustada, millist majanduspoliitikat nad peavad kõige sobivamaks, ning eelkõige võivad nad jagada maksukoormust oma äranägemise järgi erinevate tootmistegurite vahel. Sellest hoolimata peavad liikmesriigid kohaldama seda pädevust kooskõlas liidu õigusega (231).

157.

Põhimõtteliselt järgivad ühistud selliseid toimimispõhimõtteid, mis eristavad neid selgelt teistest ettevõtjatest (232). Neid iseloomustavad erinõuded seoses liikmesusega ja nende tegevust juhitakse kõigi liikmete hüvanguks (233) ning mitte väliste investorite huvides. Lisaks ei ole ühistute varad ja varud jaotatavad ning need peavad teenima liikmete ühiseid huve. Lisaks on ühistutel üldjuhul piiratud ligipääs aktsiaturule ja madalad kasumimarginaalid.

158.

Nende erisuste valguses ei saa ühistute olukorda põhimõtteliselt pidada õiguslikult ega faktiliselt sarnaseks äriühingute olukorraga, nii et ühistute soodsam maksukord võib jääda välja riigiabi eeskirjade reguleerimisalast, (234) kui:

159.

Kuid kui uuritav ühistu on sarnane äriühingutega, tuleb seda käsitleda sama võrdlusbaasi alusel kui äriühinguid ja see peab läbima kolmeetapilise analüüsi, nagu on sätestatud lõigetes 128–141. Kõnealuse analüüsi kolmandas etapis tuleb analüüsida, kas maksusüsteemi loogika õigustab asjaomast maksukorda (235).

160.

See tähendab, et meede peab olema kooskõlas liikmesriigi maksusüsteemi alus- või juhtpõhimõtetega (viitega mehhanismidele, mis on sellele süsteemile omased). Ühistute erand selles mõttes, et neid ei maksustata ühistuna, võib näiteks olla õigustatud asjaoluga, et nad jaotavad kogu oma kasumi liikmetele ja seejärel maksustatakse üksikliikmed. Igal juhul peab vähendatud maksustamine olema proportsionaalne ja ei tohi minna kaugemale sellest, mis on vajalik. Veelgi enam, asjaomane liikmesriik peab kohaldama asjakohast kontrolli- ja järelevalvekorda (236).

161.

Üldiselt on aktsepteeritud, et investeerimisvahendeid, näiteks ühisinvesteerimisettevõtjaid, (238) tuleb maksustada sobival tasemel, sest nad tegutsevad põhimõtteliselt vaid vahendava üksusena (kolmandast isikust) investori ja sihtettevõtjate vahel, millesse investeeritakse. Investeerimisfonde või -ettevõtjaid reguleerivate maksualaste erieeskirjade puudumine võib viia selleni, et investeerimisfondi käsitletakse kui eraldi maksumaksjat ja igale vahendaja teenitud tulule või kasumile lisatakse täiendav maks. Sellest lähtudes üritavad liikmesriigid vähendada maksustamise kahjulikke mõjusid inveteerimisfondide või -ettevõtjate kaudu tehtavatele investeeringutele (võrreldes üksikute investorite otseinvesteeringutega) ja proovivad võimalikult hästi tagada, et erinevat tüüpi investeeringute kogumi lõplik summaarne maksukoorem on enam-vähem ühesugune, sõltumata investeeringuks kasutatavast vahendist.

162.

Maksumeetmeid, mille eesmärk on tagada ühisinvesteerimisfondides/-ettevõtjates olevate investeeringute neutraalne maksustamine, ei tohiks pidada valikuliseks, kui nende meetmete mõjul ei soodustata teatavaid ühisinvesteerimisettevõtjaid ega teatavat tüüpi investeeringuid, (239) vaid pigem üritatakse vähendada või kõrvaldada majanduslikku topeltmaksustamist kooskõlas üldiste kõnealusele maksusüsteemile omaste põhimõtetega. Käesoleva jao tähenduses on neutraalne maksustamine maksumaksja samasugune kohtlemine nii juhtudel, kus ta teeb varadesse (nt avaliku sektori võlakirjadesse ja aktsiaseltsi aktsiatesse) otseinvesteeringuid, kui ka juhtudel, kus ta investeerib sellistesse varadesse kaudselt läbi investeerimisfondide. Seetõttu võib selle maksusüsteemi loogika alusel olla õigustatud ühisinvesteerimisettevõtjate oma maksukord, mille puhul võetakse arvesse fiskaalläbipaistvust vahendava üksuse tasandil, eeldusel et majandusliku topeltmaksustamise takistamine kujutab endast kõnealusele maksusüsteemile omast põhimõtet. Seevastu tuleb valikuliseks pidada soodsamat maksualast kohtlemist, mida kohaldatakse vaid täpselt määratletud ja eritingimusi (240) täitvatele investeerimisvahenditele, (241) kahjustades teisi investeerimisvahendeid, mis on sarnases õiguslikus ja faktilises olukorras, nt kui maksualased eeskirjad eelistavad siseriiklikku ettevõtjat, sotsiaalset mõju või pikaajalisi investeerimisfonde ning jätavad kõrvale ELis ühtlustatud EuVECA, (242) EuSEFi (243) või ELTIFi (244) fondid.

163.

Neutraalne maksustamine ei tähenda aga seda, et sellised investeerimisvahendid peaks vabastama tervenisti igast maksust või et fondi haldajad tuleks vabastada nende tasude maksustamisest, mida nad võtavad fondidesse investeeritud alusvarade haldamise eest (245). Samuti ei õigusta see seda, kui kõnealustes maksusüsteemides koheldaks ühisinvesteeringuid maksude osas soodsamalt kui üksikuid investeeringuid (246). Sellisel juhul oleks maksusüsteem ebaproportsionaalne ja läheks kaugemale sellest, mis on vajalik, et saavutada oma eesmärk hoida ära topeltmaksustamine, ning seetõttu oleks selline meede valikuline.

164.

Maksuamnestiad hõlmavad tavaliselt immuniteeti kriminaalkaristuste, trahvide ja (mõne või kõigi) intressimaksete suhtes. Kui teatavate amnestiate puhul nõutakse terviklikku võlgnetavate maksusummade tasumist, (247) toovad teised kaasa loobumise teatavast võlgnetava maksusumma osast (248).

165.

Üldiselt võib ettevõtjate suhtes kohaldatavat maksuamnestiat lugeda üldiseks meetmeks, kui on täidetud järgnevalt esitatud tingimused (249).

166.

Esiteks on meede tegelikult avatud igale mis tahes sektori või suurusega ettevõtjale, kellel on meetmega seatud tähtajal tasumata maksukohustusi, ja see ei tohi soodustada ühtegi eelnevalt kindlaks määratud kontserni. Teiseks ei too meede kaasa tuua tegelikku valikulisust, mis soodustab teatavaid ettevõtjaid või sektoreid. Kolmandaks on maksuhalduri tegevus piiratud maksuamnestia rakendamise haldamisega, ilma et tal oleks kaalutlusõigust, millega sekkuda meetme andmisesse või intensiivsusesse. Lisaks ei kaasne meetmega kontrollist loobumist.

167.

Maksuamnestiate piiratud ajaline kohaldamine, nii et need kehtivad üksnes lühikese aja jooksul (250) maksukohustuste suhtes, mis olid tasumata enne eelnevalt kindlaksmääratud kuupäeva ja on ikka veel tasumata maksuamnestia sisseviimise hetkel, on omane sellisele maksuamnestiale, mille eesmärk on parandada nii maksude kogumist kui ka maksumaksjatepoolset nõuete järgimist.

168.

Maksuamnestia meetmeid võib pidada samuti üldmeetmeteks, kui need järgivad siseriikliku seadusandja eesmärki tagada kooskõla õiguse üldpõhimõttega, näiteks otsuse tegemine mõistliku tähtaja jooksul (251).

169.

Maksuotsuse ülesanne on eelnevalt kehtestada tavapärase maksusüsteemi kohaldamine konkreetse juhtumi suhtes, pidades silmas selle konkreetseid fakte ja asjaolusid. Õiguskindluse põhimõttest lähtudes teevad mitmete riikide maksuhaldurid eelnevaid haldusotsuseid teatavate tehingute maksustamise kohta (252). Seda võib teha, et eelnevalt kindlaks määrata, kuidas kahepoolset maksulepingut või siseriikliku maksuõigust kohaldatakse konkreetse juhtumi puhul, või kuidas turuväärtuse põhine kasum määratletakse seotud osapoolte vaheliste tehingute puhul, kui ebakindlus õigustab eelotsuse tegemist, et teha kindlaks, kas teatud kontsernisisesed tehingud toimuvad turutingimustel (253). Liikmesriigid saavad pakkuda maksumaksjatele õiguskindlust ja üldiste maksueeskirjade kohaldamise prognoositavust, mis on kõige paremini tagatud juhul, kui otsuseid tehakse läbipaistvalt ja need avaldatakse.

170.

Maksuotsuse tegemisel peab siiski järgima riigiabi eeskirju. Kui maksuotsuses jõutakse tulemuseni, mis ei peegelda usaldusväärselt seda, mis tuleneks tavapärase maksusüsteemi tavalisest kohaldamisest, võib otsus anda otsuse saajale valikulise eelise, niivõrd kui valikuline kohtlemine vähendab kõnealuse otsuse saaja maksukohustust liikmesriigis, võrreldes sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras olevate äriühingutega.

171.

Euroopa Kohus on leidnud, et ettevõtja maksubaasi vähendamine, mis tuleneb maksumeetmest, mis võimaldab maksumaksjal kontsernisiseste tehingute puhul kasutada siirdehindu, mis ei sarnane hindadele, mida kasutataks vaba konkurentsi tingimustes sõltumatute ettevõtjate vahelistel läbirääkimistel sarnastel reaalturuväärtuse tingimustel, annab valikulise eelise kõnealusele maksumaksjale seetõttu, et tema maksukohustust tavapärase maksusüsteemi kohaldamisel vähendatakse võrreldes iseseisvate äriühingutega, mis tuginevad oma maksubaasi kindlaksmääramisel tegelikult registreeritud kasumile (254). Seega annab maksuotsus, mis toetab siirdehindade määramise metoodikat kontserni üksuse maksustatava kasumi määramisel, mille tulemuseks ei ole turupõhise tulemuse usaldusväärne ühtlustamine kooskõlas reaalturuväärtuse põhimõttega, selle saajale valikulise eelise. Turupõhine usaldusväärne tulemus tähendab, et igasugune kõrvalekaldumine turupõhise parima hinnangu tulemusest peab olema piiratud ja proportsionaalne seoses ebakindlusega, mis on omane valitud siirdehindade meetodile või statistilistele vahenditele, mida ühtlustamise puhul kasutati.

172.

Reaalturuväärtuse põhimõte on tingimata komisjoni hinnangu osa, mis anti kontserni äriühingute maksustamismeetmetele asutamislepingu artikli 107 lõike 1 alusel, olenemata sellest, kas liikmesriik on lisanud selle põhimõtte oma õiguskorda ja millisel kujul. Seda kasutatakse, et määrata kindlaks, kas kontserni kuuluva äriühingu maksustatav kasum seoses ettevõtte tulumaksuga on kindlaks määratud metoodika alusel, mis annab turupõhise tulemuse usaldusväärse ühtlustamise. Sellist metoodikat kasutav maksuotsus tagab, et äriühingut ei ole kasumi tavapärasel maksustamisel asjaomases liikmesriigis koheldud soodsamalt kui eraldiseisvat äriühingut, mille tulu maksustatakse vastavalt arvestuslikule kasumile, mis peegeldab turuhindu reaalturutingimustel. Reaalturuväärtuse põhimõte, mida komisjon kohaldab siirdehindade hindamisel riigiabi eeskirjade alusel, on seega aluslepingu artikli 107 lõike 1 kohaldamine, mis keelab sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras olevate ettevõtjate erineva kohtlemise maksustamisel. See põhimõte on liikmesriikidele siduv ning siseriiklikud maksueeskirjad ei ole selle kohaldamisalast välja jäetud (255).

173.

Uurides, kas siirdehindu käsitlev otsus vastab reaalturuväärtuse põhimõttele, mis sisaldub aluslepingu artikli 107 lõikes 1, võib komisjon arvesse võtta Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (edaspidi „OECD“) juhiseid, eelkõige „OECD juhiseid siirdehinna turuväärtuse kindlaksmääramiseks hargmaistele ettevõtjatele ja maksuhaldurile“. Kõnealused juhised ei käsitle iseenesest riigiabi, kuid need kajastavad rahvusvahelist konsensust siirdehindade kasutamisel ning annavad maksuametitele ja hargmaistele ettevõtjatele kasulikke juhtnööre, kuidas tagada, et siirdehindade metoodika oleks turutingimustega kooskõlas. Seega kui siirdehindade kasutamise kord on kooskõlas OECD siirdehindade juhistega, sealhulgas juhistega, mis käsitlevad kõige asjakohasema meetodi valikut ja turupõhise tulemuse usaldusväärset ühtlustamist, ei põhjusta kõnealust korda toetav maksuotsust tõenäoliselt riigiabi.

174.

Kokkuvõttes annavad maksuotsused nende adressaatidele valikulise eelise eelkõige juhul, kui:

175.

Maksukokkuleppeid sõlmitakse tavaliselt maksumaksja ja maksuhalduri vaheliste võlgnetavat maksu käsitlevate vaidluste raames. Nende kasutamine on mitmes liikmesriigis üldlevinud tava. Maksukokkulepete sõlmimine võimaldab maksuhalduritel vältida pikaajalisi õigusvaidlusi riiklikes kohtutes ja tagada võlgnetava maksu kiire tagasisaamine. Liikmesriikide pädevus selles valdkonnas ei ole vaieldav, samas võib maksukokkuleppe sõlmimisel siiski esineda riigiabi, eriti kui tundub, et võlgnetava maksu summat on ilma selge põhjenduseta (näiteks võlgade tagasisaamise optimeerimine) oluliselt vähendatud või on seda vähendatud ebaproportsionaalselt maksumaksja kasuks (260).

176.

Selles kontekstis võib maksuasutuse ja maksumaksja vaheline tehing kaasa tuua valikulise eelise, kui tundub, et (261):

177.

Üldjuhul ei kujuta täielikult tehnilise olemusega maksueeskirjad endast riigiabi. Vara amortisatsiooni arvutamise meetod erineb liikmesriigiti, aga sellised meetmed võivad olla omased kuuluvusejärgsele maksusüsteemile.

178.

Teatavate varade amortisatsioonimäära võimaliku valikulisuse hindamise teeb keeruliseks nõue määrata kindlaks võrdlusalus (mille erandit võib endast kujutada vaadeldav amortisatsioonimäär või -meetod). Kui raamatupidamisarvestuse seisukohast on selle tegevuse eesmärk üldiselt vaid varade majandusliku amortisatsiooni peegeldamine, eesmärgiga anda aus ülevaade ettevõtja finantsolukorrast, on maksumenetlusel teistsugused eesmärgid: näiteks võimaldada ettevõtjatel oma kulusid pikemale ajale jaotatuna maha arvata.

179.

Teatavat liiki varadele või ettevõtjatele ette nähtud amortiseerimise ajendid (näiteks lühem amortiseerimisaeg, soodsam amortiseerimismeetod, (262) ennetähtaegne amortiseerimine), mis ei tugine asjaomaste amortisatsioonieeskirjade juhtpõhimõtetele, võivad kaasa tuua riigiabi andmise. Kapitalirendi korras omandatud vara kiirendatud ja ennetähtaegse amortiseerimise eeskirju võib seevastu näha üldmeetmetena, kui asjaomased liisingulepped on tegelikult kättesaadavad kõikide sektorite ettevõtjatele, olenemata ettevõtjate suurusest (263).

180.

Kui maksuhalduril on õigus määrata oma äranägemisel ettevõtjate või sektorite kaupa erinevaid amortisatsiooniperioode või hindamismeetodeid, võib eeldada valikulisust. Sarnaselt on tegemist valikulisusega juhul, kui amortisatsioonikava rakendamise tingimuseks on maksuhalduri loa saamine ja see ei piirdu õigusnõuete täitmise eelkontrolliga (264).

181.

Nõuded, mis ei sisalda kaalutlusõiguse elemente ja võimaldavad näiteks määrata tulumaksu kindlal alusel, võivad olla õigustatud süsteemi olemuse ja üldise ülesehitusega, kui need võtavad arvesse näiteks raamatupidamisarvestuse erinõudeid või maa olulisust varade hulgas, mis on omane teatavatele sektoritele.

182.

Seetõttu ei ole niisugused sätted valikulised, kui täidetud on järgmised tingimused:

183.

Kuritarvitusevastaste eeskirjade kasutuselevõtt võib olla õigustatud sooviga ära hoida maksustamise vältimist maksumaksjate poolt (265). Sellised eeskirjad võivad aga olla valikulised, kui need näevad ette erandi (kuritarvitusevastaste eeskirjade kohaldamata jätmine) teatavatele ettevõtjatele või tehingutele ja see ei ole kooskõlas kõnealuste kuritarvitusevastaste eeskirjade aluseks oleva põhimõttega (266).

184.

Kuigi aktsiisid on liidu tasandil suurel määral ühtlustatud (mis võib mõjutada omistatavuse kriteeriumit) (267), ei tähenda see automaatselt, et iga nendes valdkondades kehtestatud aktsiisivabastus jääks väljapoole riigiabireeglite reguleerimisala. Vähendatud aktsiis võib anda valikulise eelise ettevõtjatele, kes kasutavad kõnealust toodet sisendiks või müüvad seda turul (268).

185.

Avaliku sektori toetus ettevõtjatele on ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 alusel riigiabi üksnes siis, kui see „kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist“, ja ainult niivõrd, kuivõrd see „kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust“.

186.

Need on abi mõiste kaks erinevat ja vajalikku kriteeriumi. Praktikas käsitletakse neid aga riigiabi hindamisel tihti ühiselt, sest reeglina peetakse neid omavahel lahutamatult seotuks (269).

187.

Riigi võetud meede moonutab või ähvardab moonutada konkurentsi, kui see suudab parandada abisaaja konkurentsiseisundit võrreldes teiste ettevõtjatega, kellega ta konkureerib (270). Praktilistel eesmärkidel eeldatakse seetõttu üldiselt, et kui riik annab ettevõtjale rahalise eelise liberaliseeritud sektoris, kus on või võib olla konkurents, on tegemist konkurentsi moonutamisega vastavalt aluslepingu artikli 107 lõikele 1 (271).

188.

See, et kohalikud asutused määravad avaliku teenuse pakkuja asutusesiseselt (isegi kui neil oli vabadus anda see kolmandatele isikutele), ei välista iseenesest võimalikku konkurentsi moonutamist. Siiski on võimalik konkurentsi moonutamine välistatud, kui täidetud on järgmised kumulatiivsed tingimused:

189.

Avaliku sektori toetus suudab konkurentsi moonutada isegi siis, kui see ei aita abisaaval ettevõtjal laieneda ega turuosa omandada. Piisab sellest, kui abi toel võib ettevõte omandada tugevama konkurentsiseisundi kui see, mis tal oleks olnud, kui abi ei oleks antud. Et abi peetakse selles kontekstis konkurentsi moonutavaks, loetakse tavaliselt piisavaks, et abi annab abisaajale eelise, vabastades ta kuludest, mida ta oleks muidu pidanud kandma oma igapäevase äritegevuse käigus (274). Riigiabi määratluses ei nõuta, et konkurentsi moonutamine või mõju kaubandusele oleks oluline või materiaalne. See, et abisumma või abi saav ettevõtja on väike, ei välista iseenesest liikmesriikidevahelise konkurentsi moonutamist ega moonutamise ohtu, (275) aga seda vaid juhul, kui moonutamise tõenäosus ei ole üksnes hüpoteetiline (276).

190.

Avaliku sektori toetus ettevõtjatele kujutab endast riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses vaid niivõrd, kuivõrd see „kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust“. Sellega seoses ei ole vaja tõendada, et abil on tegelik mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele, vaid üksnes seda, kas riigiabi võib kõnealust kaubandust kahjustada (277). Liidu kohtud on leidnud, et kui liikmesriigi antud eelis tugevdab ühe ettevõtteliigi positsiooni liidusiseses kaubanduses võrreldes teiste konkureerivate ettevõtetega, tuleb eeldada, et nimetatud eelis kahjustab seda kaubandust (278).

191.

Avaliku sektori toetuse puhul võib järeldada, et see võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust isegi siis, kui abisaaja ei osale vahetult piiriüleses kaubanduses. Näiteks võib toetus muuta teiste liikmesriikide ettevõtjate turule sisenemise keerulisemaks, sest säilitab või suurendab kohaliku pakkumist (279).

192.

See, et abisumma või abi saav ettevõtja on suhteliselt väike, ei välista iseenesest liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamise võimalust (280). Kui avaliku sektori toetus antakse ettevõtjale, kes pakub vaid kohalikke või piirkondlikke teenuseid ega osuta neid teenuseid väljaspool päritoluriiki, võib see siiski mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, kui teiste liikmesriikide ettevõtjad võiksid samuti selliseid teenuseid pakkuda (ka asutamisõiguse vormis) ja see võimalus ei ole üksnes hüpoteetiline. Näiteks kui liikmesriik annab veoteenuseid pakkuvale ettevõtjale avalik-õigusliku toetuse, aitab see toetus tal jätkata veoteenuse pakkumist või suurendada teenuse mahtu, mille tagajärjel väheneb muudes liikmesriikides asuvate ettevõtjate võimalus pakkuda selle liikmesriigi turul veoteenust (281). Sellise mõju tõenäosus on aga väiksem, kui majandustegevuse ulatus on väga väike, mida tõendab näiteks väga madal käive.

193.

Põhimõtteliselt on kaubanduse mõjutamine võimalik isegi siis, kui abisaaja ekspordib kogu või enamiku oma toodangust väljapoole liitu, aga sellistes olukordades on mõju vähem tajutav ja seda ei saa eeldada üksnes seetõttu, et turg on konkurentsile avatud (282).

194.

Kaubanduse mõjutamise kindlakstegemiseks ei ole tarvis määratleda turgu või uurida üksikasjalikult meetme mõju abisaaja ja tema konkurentide konkurentsiseisundile (283).

195.

Mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ei või siiski olla pelgalt hüpoteetiline või eeldatav. Tuleb selgelt kindlaks teha, miks meede kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi ning võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, tuginedes meetme prognoositavale mõjule (284).

196.

Komisjon on mitmel juhul leidnud, et teatavatel tegevustel on konkreetsete asjaolude tõttu üksnes kohalik mõju ja seetõttu ei mõjutanud need liikmesriikidevahelist kaubandust. Sellistel juhtudel kontrollis komisjon eelkõige, et abisaaja tarnis kaupu või teenuseid liikmesriigi piiratud piirkonda ja tõenäoliselt ei meelita ligi kliente teistest liikmesriikidest, ning et tal ei olnud võimalik ette näha, et meetmel on rohkem kui vähene mõju piiriülestele investeerimis- või asutamistingimustele.

197.

Kuigi ei ole võimalik määratleda üldist liiki meetmeid, mis tavaliselt vastavad nendele kriteeriumidele, sisaldavad varasemad otsused näiteid olukordade kohta, kus komisjon tuvastas, arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid, et avaliku sektori toetus ei olnud suuteline mõjutama liikmesriikidevahelist kaubandust. Sellised juhud on näiteks:

198.

Isegi kui enamikul juhtudel piisab selle tõendamiseks, et abi võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja moonutada konkurentsi, abi andmise asjaoludest, tuleb selliseid asjaolusid nõuetekohaselt kirjeldada. Abikavade puhul piisab tavaliselt kõnealuse kava tunnusjoonte vaatlemisest (295).

199.

Käesolevas teatises esitatud suuniseid riigiabi mõiste kohta kohaldatakse majandusliku kasutusega taristu riikliku rahastamise suhtes, nagu seda kohaldatakse ka kõigi muude avaliku sektori rahastamiste suhtes, mis soodustavad majandustegevust (296). Arvestades siiski taristu riikliku rahastamise strateegilist tähtsust ja selle olulisust majanduskasvu edendamisel ning sagedasi küsimusi, mis selle kohta tekivad, on asjakohane näha ette konkreetsed juhised, millal taristu riiklik rahastamine soodustab ettevõtjaid, annab valikulise eelise ning mõjutab konkurentsi ja liikmesriikidevahelist kaubandust.

200.

Taristuprojektid hõlmavad sageli mitut liiki osalejaid ja tehinguga seotud mis tahes riigiabi võib tuua kasu taristu ehitamisele (sealhulgas laiendused ja parandused), käitamisele või kasutamisele (297). Käesolevas jaos on seetõttu kasulik teha vahet taristu arendajal ja/või esimesel omanikul („arendaja/omanik“) (298), käitajatel (st ettevõtjatel, kes taristut otseselt kasutavad lõppkasutajatele teenuste osutamiseks, sealhulgas ettevõtjad, kes omandavad taristu arendajalt/omanikult, et seda majanduslikult kasutada, või kes sõlmivad kontsessiooni või liisingu taristu kasutamiseks ja käitamiseks) ning taristu lõppkasutajatel, kuigi need funktsioonid võivad mõningatel juhtudel kattuda.

201.

Taristu riiklik rahastamine on traditsiooniliselt jäänud riigiabi eeskirjade kohaldamisalast välja, kuna nende ehitamist ja käitamist käsitati avaliku poliitika üldmeetmena ja mittemajandusliku tegevusena (299). Hiljuti on mitmed tegurid, nagu liberaliseerimine, erastamine, turuintegratsioon ja tehnoloogiline areng, siiski suurendatud taristute ärieesmärgil kasutamist.

202.

Sellise tõlgendust toetas Aéroports de Paris' kohtuasjas tehtud otsus, (300) milles selgitati, et lennujaama käitamist tuleb käsitada majandustegevusena. Hilisemas Leipzigi/Halle kohtuotsuses (301) kinnitati, et kommertslennuvälja lennuraja ehitamine on iseenesest majandustegevus. Ehkki eespool esitatud näited on seotud konkreetselt lennujaamadega, näivad liidu kohtute välja arendatud põhimõtted laiemalt tõlgendatavad ning kohaldatavad ka muu taristu ehitamise suhtes, mis on lahutamatult seotud majandustegevusega (302).

203.

Teisalt jääb sellise taristu riiklik rahastamine, mis ei ole ette nähtud kommertskasutuseks, põhimõtteliselt riigiabi eeskirjade kohaldamisalast välja. See puudutab näiteks taristut, mida kasutatakse tegevuse jaoks, mida riik teostab tavapäraselt avaliku võimu kandjana (nt sõjalised rajatised, lennujuhtimine lennujaamades, majakad ja muud üldnavigatsiooniseadmed, sh sisevetel, üleujutuste ja madalvee haldamine avalikes huvides, politsei ja toll), või taristut, mida ei kasutata turul kaupade või teenuste pakkumiseks (näiteks tasuta avalikuks kasutamiseks ettenähtud teed). Selline tegevus ei ole majanduslikku laadi ja järelikult ei kuulu riigiabi eeskirjade kohaldamisalasse ning seega ei kuulu sinna ka kõnealuse taristu riiklik rahastamine (303).

204.

Kui algselt mittemajanduslikku taristut hakatakse hiljem kasutama majanduslikul eesmärgil (nt kui sõjaväelennuvälja hakatakse kasutama tsiviillennujaamana), võetakse riigiabi eeskirjade kohasel hindamisel arvesse ainult kulusid, mis on kantud seoses taristu muutmisega majanduslikult kasutatavaks rajatiseks (304).

205.

Kui taristut kasutatakse nii majanduslikul kui ka mittemajanduslikul eesmärgil, kuulub ehituse riiklik rahastamine riigiabi eeskirjade kohaldamisalasse ainult niivõrd, kui see hõlmab majandustegevusega seotud kulusid.

206.

Kui üksus tegeleb majandusliku ja mittemajandusliku tegevusega, peavad liikmesriigid tagama, et mittemajandusliku tegevus riiklikku rahastamist ei saa kasutada majandustegevuse ristsubsideerimiseks. Seda saab eelkõige tagada nii, et riiklikku rahastamist piiratakse mittemajandusliku tegevuse netokuludega (sealhulgas kapitalikulud), mis tehakse kindlaks raamatupidamisarvestuse selge eristamisega.

207.

Kui segakasutuse korral kasutatakse taristut peaaegu eranditult mittemajanduslikuks tegevuseks, võib selle rahastamine jääda komisjoni arvates täielikult riigiabi eeskirjade kohaldamisalast välja, tingimusel et seda kasutatakse majanduslikult ainult kõrvaltegevuseks, st tegevuseks, mis on taristuga otseselt seotud ja selle käitamiseks vajalikud või lahutamatult seotud põhilise, mittemajandusliku kasutusega. Tingimus loetakse täidetuks, kui majandustegevuses kasutatakse samu sisendeid kui mittemajanduslikus põhitegevuses, nt materjali, seadmeid, tööjõudu või fikseeritud kapitali. Majanduslikuks kõrvaltegevuseks tuleb taristut kasutada piiratud mahus (305). Selliste majanduslike kõrvaltegevuste näiteks võib tuua teadusorganisatsioonid, kes vahel rendivad oma seadmeid ja laboratooriume välja tööstuspartneritele (306). Komisjon on seisukohal, et peaaegu eranditult mittemajanduslikuks tegevuseks kasutatava taristu juurde kuuluvate tavateenuste (nt restoranid, kauplused või tasuline parkla) riiklikul rahastamisel ei ole tavaliselt mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele, kuna need teenused tõenäoliselt ei meelita ligi kliente teistest liikmesriikidest ning nende rahastamisel on vaid marginaalne mõju piiriülestele investeerimis- või asutamistingimustele.

208.

Nagu Euroopa Kohus kinnitas Leipzig/Halle kohtuotsuses, võib taristu või selle osa ehitamine kuuluda riigi avaliku võimu teostamise hulka (307). Sellisel juhul ei kuulu taristu (või selle asjakohaste osade) riiklik rahastamine riigiabi eeskirjade kohaldamisalasse.

209.

Enne Aéroports de Paris' kohtuasjas tehtud otsust esinenud ebakindluse tõttu võisid avaliku sektori asutused õiguspäraselt eeldada, et taristu rahastamine enne kõnealust otsust ei kujutanud endast riigiabi ning järelikult ei olnud sellistest meetmetest vaja komisjonile teatada. Seega ei saa komisjon rahastamismeetmeid, mis võeti lõplikult vastu enne Aéroports de Paris' kohtuasjas tehtud otsust, riigiabi eeskirjade alusel kahtluse alla seada (308). Loomulikult ei saa selle põhjal teha mingeid järeldusi riigiabi olemasolu või puudumise kohta seoses meetmete rahastamisega, mida ei olnud enne kõnealust kohtuotsust lõplikult vastu võetud, vaid seda tuleb kontrollida juhtumipõhiselt (309).

210.

Nende juhtumite põhjendused, mille puhul komisjon oli arvamusel, et teatavad meetmed ei võinud mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, nagu on sätestatud lõigetes 196–197, võivad osutuda asjakohaseks mõnede taristute riikliku rahastamise puhul, eriti kohalike omavalitsuste taristute puhul, isegi kui neid kasutatakse ärieesmärkidel. Sellistele juhtumitele on iseloomulik peamiselt kohalik teeninduspiirkond ning tõendid selle kohta, et piiriüleseid investeeringuid ei mõjutata rohkem kui tühisel määral. Näiteks kohalikud vaba aja veetmise rajatised, tervishoiuasutused, väikesed lennujaamad või sadamad, mis teenindavad peamiselt kohalikke ja mille puhul piiriüleste investeeringute mõju on marginaalne, ei mõjuta tõenäoliselt kaubandust. Tõendid selle kohta, et puudub mõju kaubandusele, võivad sisaldada andmeid, mis näitavad, et väljastpoolt asjaomast liikmesriiki kasutatakse taristut piiratud ulatuses või et piiriülesed investeeringud vaatlusalusel turul on minimaalsed või tõenäoliselt ei oma negatiivset mõju.

211.

Teatavatel asjaoludel ei konkureeri teatavad taristud otseselt teiste samalaadsete taristutega või eri liiki taristutega, mis pakuvad suures osas asendatavaid teenuseid, või selliste teenustega otseselt (310). Otsese konkurentsi puudumine taristute vahel on tavaline ulatuslike võrgutaristute (311) puhul, mis on loomulikud monopolid, st mille puhul ei oleks dubleerimine majanduslikult mõttekas. Samuti on sektoreid, kus erasektori rahastamine taristu ehitamiseks on tühine (312). Komisjon leiab, et liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine ja konkurentsi moonutamine on tavaliselt välistatud sellise taristu ehitamise puhul, kui samal ajal i) taristule ei ole tavaliselt mingit otsest konkurentsi, ii) erasektori rahastamine asjaomases sektoris ja liikmesriigis on tühine ning iii) taristu ei ole mõeldud konkreetsele ettevõtjale või sektorile valikulise eelise andmiseks, vaid toob kasu kogu ühiskonnale.

212.

Selleks et kogu projekti riiklik rahastamine kuuluks riigiabi eeskirjade kohaldamisalast välja, peavad liikmesriigid tagama, et toetusi taristute ehitamiseks punktis 211 nimetatud olukordades ei saaks kasutada muu majandustegevuse, sealhulgas taristu käitamise ristsubsideerimiseks või kaudseks toetamiseks. Ristsubsideerimist saab välistada, tagades, et taristu omanik ei osale muus majandustegevuses, või – kui taristu omanik osaleb muus majandustegevuses – pidada eraldi raamatupidamisarvestust, jaotada kulusid ja tulusid asjakohasel viisil ning tagada, et mis tahes riiklike rahaliste vahenditega ei toetata teisi tegevusi. Eelkõige taristu käitajale antava kaudse abi puudumist saab tagada näiteks sellega, et käitaja leidmiseks korraldatakse hange.

213.

Käesolevas jaos antakse ülevaade sellest, kuidas komisjon kavatseb hinnata riigiabi olemust erinevate sektorite taristu rahastamise puhul, võttes arvesse taristu rahastamise praegusi ja tavalisi peamisi tunnuseid erinevates sektorites seoses eespool nimetatud tingimustega. See ei piira projektide üksikjuhtumipõhiste hindamiste tulemusi vastavalt nende eripärale ega seda, kuidas asjaomane liikmesriik on korraldanud taristu kasutamisega seotud teenuste osutamise ning kaubanduslike teenuste ja siseturu arendamise. Sellega ei kavatseta asendada individuaalset hindamist, et kas kõik riigiabi mõiste elemendid on täidetud konkreetse taristu konkreetse rahastamismeetme puhul. Komisjon on oma suuniste ja raamistikega esitanud ka täpsemaid juhiseid teatavates sektorites.

214.

Lennujaamataristu koosneb eri liiki taristutest. Tuginedes liidu kohtute praktikale, on välja kujunenud, et enamik lennujaamataristust (313) on ette nähtud lennujaamateenuste osutamiseks lennuettevõtjatele tasu eest, (314) mis kujutab endast majandustegevust, ning seetõttu kohaldatakse nende rahastamise suhtes riigiabi eeskirju. Samuti kohaldatakse riigiabi eeskirju riikliku rahastamise puhul, kui mõni taristu on mõeldud lennundusega mitteseotud kommertsteenusteks (315). Kuna lennujaamad konkureerivad sageli omavahel, mõjutab lennujaamataristu rahastamine tõenäoliselt ka liikmesriikidevahelist kaubandust. Seevastu sellise taristu riiklik rahastamine, mis on ette nähtud tegevusteks, mis kuuluvad riigi pädevusse seoses avaliku võimu teostamisega, ei kuulu riigiabi eeskirjade kohaldamisalasse. Lennujuhtimist, päästetöid ja tuletõrjet, politsei ja tolli tegevust ning meetmeid, mis on vajalikud tsiviillennunduse kaitsmiseks lennujaamas õigusvastaste tegude eest, peetakse üldiselt mittemajanduslikuks tegevuseks.

215.

Samuti nähtub komisjoni otsustuspraktikast, (316) et sadamataristu riiklik rahastamine soodustab majandustegevust ja selle suhtes kohaldatakse põhimõtteliselt riigiabi eeskirju. Kuna sarnaselt lennujaamadele konkureerivad sadamad sageli omavahel, mõjutab sadamataristu rahastamine tõenäoliselt samuti liikmesriikidevahelist kaubandust. Seevastu sellise taristu riiklik rahastamine, mis on ette nähtud tegevusteks, mis kuuluvad riigi pädevusse seoses avaliku võimu teostamisega, ei kuulu riigiabieeskirjade kohaldamisalasse. Mereliikluse kontroll, tuletõrje, politsei ja toll on üldiselt mittemajandusliku iseloomuga.

216.

Lairibataristut kasutatakse lõppkasutajatele telekommunikatsiooni ühenduvuse pakkumiseks. Lõppkasutajatele tasu eest ühenduvuse pakkumine on majandustegevus. Lairibataristu on sageli käitajatel ehitatud ilma igasuguse riigipoolse rahastamiseta, mis tõendab turupõhise rahastamise olemasolu, ning paljudes geograafilistes piirkondades konkureerivad mitmete erinevate ettevõtjate võrgud (317). Lairibataristud on ulatuslike, ühendatud ja kaubanduslikel eesmärkidel kasutatavate võrkude osad. Nendel põhjustel kohaldatakse lõpptarbijatele ühenduse pakkumiseks rajatava lairibataristu riikliku rahastamise suhtes riigiabi eeskirju, nagu on sätestatud liidu suunistes riigiabieeskirjade kohaldamiseks seoses lairibavõrkude kiire kasutuselevõtuga (318). Seevastu üksnes avalik-õiguslike asutuste võrguga ühendamine on mittemajanduslik tegevus ning nn „suletud võrkude“ riiklik rahastamine ei ole seega riigiabi (319).

217.

Energiataristut  (320) kasutatakse tasu eest energiateenuste pakkumiseks, mis kujutab endast majandustegevust. Energiataristu on suurel määral rajanud turuosalised, mis annab tunnistust märkimisväärsest turupõhisest rahastamisest, ja seda rahastatakse kasutajate makstavate võrgutasudega. Energiataristu riiklik rahastamine soodustab majandustegevust ja tõenäoliselt mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust ning seetõttu kohaldatakse selle suhtes põhimõtteliselt riigiabieeskirju (321).

218.

Teadustaristu riiklik rahastamine võib soodustada majandustegevust ja seega kohaldatakse selle suhtes riigiabieeskirju juhul, kui taristu on tegelikult ette nähtud majandustegevuseks (näiteks seadmete või laborite üürimine ettevõtjatele, neile teenuste osutamine või lepinguliste teadusuuringute tegemine). Seevastu teadustaristu, mida kasutatakse mittemajanduslikuks tegevuseks, nagu sõltumatud uuringud teadmiste laiendamise ja parema mõistmise eesmärgil, ei kuulu riigiabieeskirjade reguleerimisalasse. Üksikasjalikumate juhiste kohta majandusliku ja mittemajandusliku tegevuse eristamiseks teadusuuringute valdkonnas vt selgitusi, mis on esitatud raamistikus teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antava riigiabi kohta (322).

219.

Kui raudteetaristu  (323) käitamine võib kujutada endast majandustegevust, (324) siis sellise raudteetaristu ehitamine, mis on tehtud kättesaadavaks võimalikele kasutajatele võrdsetel ja mittediskrimineerivatel tingimustel, erinevalt käitamisest, vastab enamasti punktis 211 sätestatud tingimustele ja selle rahastamine tavaliselt ei mõjuta liikmesriikidevahelist kaubandust ega moonuta konkurentsi. Selleks et kogu konkreetse projekti rahastamine ei kuuluks riigiabieeskirjade kohaldamisalasse, peavad liikmesriigid tagama, et punktis 212 sätestatud tingimused on täidetud. Sama kehtib ka raudteesildadesse, raudteetunnelitesse ja linnatranspordi taristusse tehtavate investeeringute puhul (325).

220.

Kuigi avalikkusele tasuta ligipääsetavad maanteed on üldtaristu ja selle riiklik rahastamine ei kuulu riigiabieeskirjade kohaldamisalasse, võib tasuliste teede käitamine kujutada endast sageli majandustegevust. Sellise teedetaristu ehitamine, (326) mis hõlmab ka tasulisi teid (erinevalt tasuliste teede käitamisest ja tingimusel, et see ei kujuta endast sihtotstarbelist taristut), vastab enamasti punktis 211 sätestatud tingimustele ja selle rahastamine tavaliselt ei mõjuta liikmesriikidevahelist kaubandust ega moonuta konkurentsi (327). Selleks et kogu konkreetse projekti riiklik rahastamine ei kuuluks riigiabieeskirjade kohaldamisalasse, peavad liikmesriigid tagama, et punktis 212 sätestatud tingimused on täidetud. Sama põhjendus kehtib sildade, tunnelite ja siseveeteedega (nt jõed ja kanalid) seotud investeeringute puhul.

221.

Kui vee- ja reoveevõrgu käitamine  (328) kujutab endast majandustegevust, siis sellise vee- ja reaveevõrgu ehitamine tavaliselt vastab lõikes 211 sätestatud tingimustele ning seetõttu selle rahastamine üldjuhul ei moonuta konkurentsi ega mõjuta liikmesriikidevahelist kaubandust. Selleks et kogu konkreetse projekti rahastamine ei kuuluks riigiabieeskirjade kohaldamisalasse, peavad liikmesriigid tagama, et punktis 212 sätestatud tingimused on täidetud.

222.

Kui taristu arendaja/omaniku puhul on täidetud kõik aluslepingu artikli 107 lõike 1 tingimused, loetakse taristu arendajat/omanikku riigiabi saanuks, olenemata sellest, kas ta kasutab taristut ise kaupu või teenuseid pakkudes otseselt või võimaldab taristut kasutada kolmandast isikust ettevõtjal, kes osutab teenuseid lõppkasutajatele (näiteks juhul, kui lennujaama omanik annab kontsessiooni teenuste osutamiseks lennujaamas).

223.

Käitajatel, kes kasutavad abi saanud taristut lõppkasutajatele teenuste osutamiseks, on eelis, kui nad saavad taristu kasutamisest majanduslikku kasu, mida nad tavalistes turutingimustes ei oleks saanud. Nii on see tavaliselt juhul, kui nad maksavad õiguse eest taristut kasutada vähem, kui nad maksaksid sarnase taristu eest tavalistes turutingimustes. Suunised selle kohta, kuidas teha kindlaks, kas tegevustingimused vastavad turutingimustele, on esitatud punktis 4.2. Kõnealuse punkti kohaselt leiab komisjon, et käitaja majandusliku eelise saab eelkõige välistada sellega, kui kontsessioon taristu (või selle osa) käitamiseks määratakse positiivse hinna kaudu, mis vastab kõikidele asjaomastele tingimustele, mis on sätestatud lõigetes 90–96 (329).

224.

Komisjon tuletab siiski meelde, et juhul, kui liikmesriik ei täida oma teavitamiskohustust ja kui on kahtlusi arendajale/omanikule antava abi kokkusobivuse siseturuga, võib komisjon teha ettekirjutuse, millega nõutakse, et liikmesriik peatab meetme rakendamise peatama ja raha tagasi nõudma, kuni on tehtud otsus abi kokkusobivuse kohta. Lisaks on siseriiklikud kohtud kohustatud seda tegema ka konkurentide taotlusel. Kui pärast meetme hindamist võtab komisjon vastu otsuse, millega abi tunnistatakse siseturuga kokkusobimatuks ja liikmesriiki kohustatakse see tagasi nõudma, ei saa välistada mõju taristu käitajale.

225.

Mõnel juhul võib taristut käitada avaliku sektori ettevõtja, kes saab anda eelise taristu lõppkasutajatele (kui on tegu ettevõtjatega), kuna ta saab riigiabi või kuna tema vahendid kujutavad endast riigi vahendeid, kui kasutustingimused ei vasta turumajanduse tingimustes tegutseva turuosalise testile, st kasutajad ei kasuta taristut turutingimustel.

226.

Kooskõlas punktis 4.2 selgitatud üldpõhimõtetega võib kasutajatele antava eelise välistada juhul, kui taristu kasutamise tasud on kehtestatud hankemenetlusega, mis vastab kõikidele lõigetes 90–96 sätestatud asjaomastele tingimustele.

227.

Nagu on selgitatud punktis 4.2, kui sellised tõendid puuduvad, saab tehingu vastavust turutingimustele hinnata selliste tingimuste alusel, millest lähtuksid sarnases olukorras sarnase taristu kasutamist võimaldades sarnased eraettevõtjad (võrdlusanalüüs), eeldusel, et selline võrdlus on võimalik.

228.

Kui ühtegi eespool nimetatud hindamiskriteeriumidest ei ole võimalik kohaldada, võib tehingu vastavuse turutingimustele teha kindlaks üldiselt aktsepteeritud standardse hindamismetoodika alusel. Komisjon on seisukohal, et turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtet saaks järgida sellise avatud taristu riikliku rahastamise puhul, mis ei ole suunatud ühelegi konkreetsele kasutajale, kui kasutajad aitavad eelneva analüüsi põhjal olemuslikult kaasa projekti/käitaja kasumlikkusele. See on nii juhul, kui taristu käitaja sõlmib üksikkasutajatega lepingud, mis võimaldavad katta kõik sellisest korrast tulenevad kulud, sealhulgas mõistlik kasumimarginaal keskpikas perspektiivis. Lisaks tuleks kõnealuses analüüsis arvesse võtta kõiki täiendavaid tulusid ja kõiki oodatavaid lisakulusid, mis tekivad käitajal seoses asjaomase kasutaja tegevusega (330).

229.

Käesoleva teatisega asendatakse järgmised komisjoni teatised:

230.

Käesoleva teatisega asendatakse kõik vastuolus olevad avaldused seoses riigiabi mõistega, mis sisalduvad olemasolevates komisjoni teatistes ja raamistikes, välja arvatud konkreetsete majandussektoritega seotud avaldused, mis on põhjendatud nende konkreetsete tunnusjoontega.