ISSN 1977-0898

Euroopa Liidu

Teataja

C 65

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Teave ja teatised

59. köide
19. veebruar 2016


Teatis nr

Sisukord

Lehekülg

 

 

EUROOPA PARLAMENT
ISTUNGJÄRK 2013–2014
10.–13. juuni 2013. aasta istungid
Istungjärgu protokoll on avaldatud ELTs C 253 E, 3.9.2013 .
VASTUVÕETUD TEKSTID

1


 

I   Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

 

RESOLUTSIOONID

 

Euroopa Parlament

 

Teisipäev, 11. juuni 2013

2016/C 65/01

Euroopa Parlamendi 11. juuni 2013. aasta resolutsioon Euroopa tarbijapoliitika uue tegevuskava kohta (2012/2133(INI))

2

2016/C 65/02

Euroopa Parlamendi 11. juuni 2013. aasta resolutsioon õiguskaitse kättesaadavuse parandamise kohta: õigusabi piiriülestes tsiviil- ja kaubandusvaidlustes (2012/2101(INI)

12

2016/C 65/03

Euroopa Parlamendi 11. juuni 2013. aasta resolutsioon organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu kohta ning soovituste kohta meetmete võtmiseks ja algatuste tegemiseks (vahearuanne) (2012/2117(INI))

16

2016/C 65/04

Euroopa Parlamendi 11. juuni 2013. aasta resolutsioon sotsiaalelamute kohta Euroopa Liidus (2012/2293(INI))

40

2016/C 65/05

Euroopa Parlamendi 11. juuni 2013. aasta resolutsioon naiste haridus- ja tööalase liikuvuse kohta ELis (2013/2009(INI))

55

2016/C 65/06

Euroopa Parlamendi 11. juuni 2013. aasta resolutsioon elektroonilise maksukogumisteenuse strateegia ja erakasutuses väikeautode teemaksukleebise süsteemi kohta (2012/2296(INI))

63

 

Kolmapäev, 12. juuni 2013

2016/C 65/07

Euroopa Parlamendi 12. juuni 2013. aasta resolutsioon komisjoni teatise Sotsiaalsed investeeringud majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamiseks – sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi rakendamine aastatel 2014–2020 kohta (2013/2607(RSP))

68

2016/C 65/08

Euroopa Parlamendi 12. juuni 2013. aasta resolutsioon regionaalpoliitika kui laiemate riiklike toetusskeemide osa kohta (2013/2104(INI))

79

2016/C 65/09

Euroopa Parlamendi 12. juuni 2013. aasta resolutsioon ELi konkurentsipoliitika aastaaruande kohta (2012/2306(INI))

86

2016/C 65/10

Euroopa Parlamendi 12. juuni 2013. aasta resolutsioon Euroopa demokraatia tugevdamise kohta tulevases majandus- ja rahaliidus (2013/2672(RSP))

96

2016/C 65/11

Euroopa Parlamendi 12. juuni 2013. aasta resolutsioon ettevalmistuste kohta Euroopa Ülemkogu kohtumiseks (27.–28. juuni 2013) ning Euroopa meetmete kohta võitluseks noorte tööpuudusega (2013/2673(RSP))

98

2016/C 65/12

Euroopa Parlamendi 12. juuni 2013. aasta resolutsioon ummikseisu kohta määruse (EÜ) nr 1049/2001 läbivaatamisel (2013/2637(RSP))

102

 

Neljapäev, 13. juuni 2013

2016/C 65/13

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2013. aasta resolutsioon ajakirjandus- ja meediavabaduse kohta maailmas 2011/2081(INI))

105

2016/C 65/14

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2013. aasta resolutsioon finantsteenuste kohta: edusammude puudumine nõukogus ja komisjoni viivitused teatavate ettepanekute vastuvõtmisel (2013/2658(RSP))

112

2016/C 65/15

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2013. aasta resolutsioon olukorra kohta Türgis (2013/2664(RSP))

117

2016/C 65/16

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2013. aasta resolutsioon ELi rolli kohta laiema Atlandi-ülese partnerluse edendamisel (2012/2287(INI))

120

2016/C 65/17

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2013. aasta resolutsioon Mali ülesehitamise ja demokratiseerimise kohta (2013/2587(RSP))

127

2016/C 65/18

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2013. aasta resolutsioon ELi-Afganistani partnerlus- ja arengualase koostöölepingu üle peetavate läbirääkimiste kohta (2013/2665(RSP))

133

2016/C 65/19

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2013. aasta resolutsioon aastatuhande arengueesmärkide ja 2015. aasta järgse raamistiku kindlaksmääramise kohta (2012/2289(INI))

136

2016/C 65/20

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2013. aasta resolutsioon õigusriigi põhimõtete järgimise kohta Venemaal (2013/2667(RSP))

150

2016/C 65/21

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2013. aasta resolutsioon Aserbaidžaani ja Ilgar Mammadovi juhtumi kohta (2013/2668(RSP))

154

2016/C 65/22

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2013. aasta resolutsioon rohingya moslemite olukorra kohta (2013/2669(RSP))

157

 

SOOVITUSED

 

Euroopa Parlament

 

Teisipäev, 11. juuni 2013

2016/C 65/23

Euroopa Parlamendi 11. juuni 2013. aasta soovitus nõukogule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 68. istungjärgu kohta (2013/2034(INI))

162

 

Neljapäev, 13. juuni 2013

2016/C 65/24

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2013. aasta soovitus liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning komisjoni asepresidendile, nõukogule ja komisjonile Euroopa välisteenistuse korralduse ja toimimise läbivaatamise kohta 2013. aastal (2012/2253(INI))

168

2016/C 65/25

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2013. aasta soovitus nõukogule seoses ELi suuniste kavandiga usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta (2013/2082(INI))

174


 

II   Teatised

 

EUROOPA LIIDU INSTITUTSIOONIDE, ORGANITE JA ASUTUSTE TEATISED

 

Euroopa Parlament

 

Teisipäev, 11. juuni 2013

2016/C 65/26

Euroopa Parlamendi 11. juuni 2013. aasta otsus Jacek Olgierd Kurski puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2013/2019(IMM))

180

2016/C 65/27

Euroopa Parlamendi 11. juuni 2013. aasta otsus Małgorzata Handzliki puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2012/2238(IMM))

181

2016/C 65/28

Euroopa Parlamendi 11. juuni 2013. aasta otsus Alexander Alvaro puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2013/2106(IMM))

182

 

Kolmapäev, 12. juuni 2013

2016/C 65/29

Euroopa Parlamendi 12. juuni 2013. aasta otsus alaliste komisjonide liikmete arvu kohta ((2013/2671(RSO))

184


 

III   Ettevalmistavad aktid

 

EUROOPA PARLAMENT

 

Teisipäev, 11. juuni 2013

2016/C 65/30

P7_TA(2013)0235
Tursavarude ja nende varude püügi pikaajaline kava – 1 ***I
Euroopa Parlamendi 11. juuni 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1342/2008, millega kehtestatakse tursavarude ja nende varude püügi pikaajaline kava (COM(2012)0021 – C7-0042/2012 – 2012/0013(COD))
P7_TC1-COD(2012)0013
Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 11. juunil 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2013, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1342/2008, millega kehtestatakse tursavarude ja nende varude püügi pikaajaline kava

185

2016/C 65/31

Euroopa Parlamendi 11. juuni 2013. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus intellektuaalomandi õigusi käsitlevate tollialaste õigusaktide rakendamise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1383/2003 (06353/1/2013 – C7-0142/2013 – 2011/0137(COD))

190

2016/C 65/32

Euroopa Parlamendi 11. juuni 2013. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus imikute ja väikelaste toidu, meditsiinilisel näidustusel kasutamiseks ettenähtud toidu ning kehakaalu alandamiseks ettenähtud päevase toidu asendajate kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 92/52/EMÜ, komisjoni direktiivid 96/8/EÜ, 1999/21/EÜ, 2006/125/EÜ ja 2006/141/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/39/EÜ ning komisjoni määrused (EÜ) nr 41/2009 ja (EÜ) nr 953/2009 (05394/1/2013 – C7-0133/2013 – 2011/0156(COD))

191

2016/C 65/33

P7_TA(2013)0243
Töötervishoiu ja tööohutuse miinimumnõuded seoses töötajate kokkupuutega füüsikalistest mõjuritest (elektromagnetväljad) tulenevate riskidega ***I
Euroopa Parlamendi 11. juuni 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv töötervishoiu ja tööohutuse miinimumnõuete kohta seoses töötajate kokkupuutega füüsikalistest mõjuritest (elektromagnetväljad) tulenevate riskidega (kahekümnes üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses) (COM(2011)0348 – C7-0191/2011 – 2011/0152(COD))
P7_TC1-COD(2011)0152
Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 11. juunil 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/…/EL, mis käsitleb töötervishoiu ja tööohutuse miinimumnõudeid seoses töötajate kokkupuutega füüsikalistest mõjuritest (elektromagnetväljad) tulenevate riskidega (20. üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses) ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/40/EÜ

192

2016/C 65/34

P7_TA(2013)0244
Tursavarude ja nende varude püügi pikaajaline kava – 2 ***I
Euroopa Parlamendi 11. juuni 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1342/2008, millega kehtestatakse tursavarude ja nende varude püügi pikaajaline kava (COM(2012)0498 – C7-0290/2012 – 2012/0236(COD))
P7_TC1-COD(2012)0236
Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 11. juunil 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2013, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1342/2008, millega kehtestatakse tursavarude ja nende varude püügi pikaajaline kava

193

 

Kolmapäev, 12. juuni 2013

2016/C 65/35

Euroopa Parlamendi 12. juuni 2013. aasta otsus Neven Mimica komisjoni liikmeks nimetamise heakskiitmise kohta (2013/0806(NLE))

199

2016/C 65/36

Euroopa Parlamendi 12. juuni 2013. aasta otsus ettepaneku kohta nimetada Neven Mates kontrollikoja liikmeks (C7-0106/2013 – 2013/0804(NLE))

199

2016/C 65/37

Euroopa Parlamendi 12. juuni 2013. aasta otsus ettepaneku kohta nimetada George Pufan kontrollikoja liikmeks (C7-0115/2013 – 2013/0805(NLE))

200

2016/C 65/38

P7_TA(2013)0253
Ebaseaduslik, teatamata ja reguleerimata kalapüük ***I
Euroopa Parlamendi 12. juuni 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1005/2008, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks (COM(2012)0332 – C7-0158/2012 – 2012/0162(COD))
P7_TC1-COD(2012)0162
Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 12. juunil 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2013, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1005/2008, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks

200

2016/C 65/39

Euroopa Parlamendi 12. juuni 2013. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (uuesti sõnastatud) (14654/2/2012 – C7-0165/2013 – 2008/0244(COD))

208

2016/C 65/40

Euroopa Parlamendi 12. juuni 2013. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (uuesti sõnastatud) (15605/3/2012 – C7-0164/2013 – 2008/0243(COD))

209

2016/C 65/41

Euroopa Parlamendi 12. juuni 2013. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise ühise menetluse kohta (uuesti sõnastatud) (08260/2/2013 – C7-0163/2013 – 2009/0165(COD))

210

2016/C 65/42

Euroopa Parlamendi 12. juunil 2013. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb Euroopa abifondi enim puudustkannatavate isikute jaoks (COM(2012)0617 – C7-0358/2012 – 2012/0295(COD))

212

2016/C 65/43

P7_TA(2013)0258
Sõrmejälgede võrdlemise Eurodac-süsteemi kehtestamine ***I
Euroopa Parlamendi 12. juuni 2013. aasta seadusandlik resolutsioon muudetud ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb sõrmejälgede võrdlemise EURODAC-süsteemi kehtestamist määruse (EL) nr […/…] [(millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest)] tõhusa kohaldamise eesmärgil ning liikmesriikide õiguskaitseasutuste ja Europoli taotlusi sõrmejälgede andmete võrdlemiseks EURODAC-süsteemi andmetega õiguskaitse eesmärgil ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1077/2011, millega asutatakse Euroopa amet vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suuremahuliste IT-süsteemide operatiivjuhtimiseks (uuesti sõnastatud) (COM(2012)0254 – C7-0148/2012 – 2008/0242(COD))
P7_TC1-COD(2008)0242
Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 12. juunil 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2013, millega luuakse sõrmejälgede võrdlemise Eurodac-süsteem määruse (EL) nr 604/2013 (millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest) tõhusaks kohaldamiseks ning mis käsitleb liikmesriikide õiguskaitseasutuste ja Europoli taotlusi sõrmejälgede andmete võrdlemiseks Eurodac-süsteemi andmetega õiguskaitse eesmärgil ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1077/2011, millega asutatakse Euroopa amet vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suuremahuliste IT-süsteemide operatiivjuhtimiseks

246

2016/C 65/44

P7_TA(2013)0259
Sisepiiridel piirikontrolli ajutine taaskehtestamine ***I
Euroopa Parlamendi 12. juuni 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 562/2006, et sätestada ühiseeskirjad sisepiiridel piirikontrolli ajutise taaskehtestamise kohta erandjuhtudel (COM(2011)0560 – C7-0248/2011 – 2011/0242(COD))
P7_TC1-COD(2011)0242
Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 12. juunil 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2013, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 562/2006, et sätestada ühiseeskirjad sisepiiridel piirikontrolli ajutise taaskehtestamise kohta erandjuhtudel

247

2016/C 65/45

Euroopa Parlamendi 12. juuni 2013. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu määruse eelnõu, millega kehtestatakse hindamis- ja järelevalvemehhanism Schengeni acquis’ kohaldamise kontrollimiseks (10273/2013 – C7-0160/2013 – 2010/0312(NLE))

249

2016/C 65/46

P7_TA(2013)0261
Teatavat liiki ettevõtjate finantsaruanded ja nendega seotud aruanded ***I
Euroopa Parlamendi 12. juuni 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv teatavat liiki ettevõtjate aruandeaasta finantsaruannete, konsolideeritud finantsaruannete ja nendega seotud aruannete kohta (COM(2011)0684 – C7-0393/2011 – 2011/0308(COD))
P7_TC1-COD(2011)0308
Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 12. juunil 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/…/EL, teatavat liiki ettevõtjate aruandeaasta finantsaruannete, konsolideeritud finantsaruannete ja nendega seotud aruannete kohta ja millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/43/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ

250

2016/C 65/47

P7_TA(2013)0262
Läbipaistvuse nõuded teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele ***I
Euroopa Parlamendi 12. juuni 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2004/109/EÜ (läbipaistvuse nõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele) ja komisjoni direktiivi 2007/14/EÜ (COM(2011)0683 – C7-0380/2011 – 2011/0307(COD))
P7_TC1-COD(2011)0307
Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 12. juunil 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/…/EL, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/109/EÜ läbipaistvusnõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/71/EÜ väärtpaberite üldsusele pakkumisel või kauplemisele lubamisel avaldatava prospekti kohta ja komisjoni direktiivi 2007/14/EÜ, milles sätestatakse direktiivi 2004/109/EÜ teatavate sätete üksikasjalikud rakenduseeskirjad

251

2016/C 65/48

P7_TA(2013)0263
Määruses (EÜ) nr 73/2009 sätestatud otsetoetuste kohandamise määra kehtestamine 2013. kalendriaastaks ***I
Euroopa Parlamendi 12. juuni 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse määruses (EÜ) nr 73/2009 sätestatud otsetoetuste kohandamise määra kehtestamist 2013. kalendriaastaks (COM(2013)0159 – C7-0079/2013 – 2013/0087(COD))
P7_TC1-COD(2013)0087
Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 12. juunil 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2013, milles käsitletakse määruses (EÜ) nr 73/2009 sätestatud otsetoetuste kohandamise määra kehtestamist 2013. kalendriaastaks

252

2016/C 65/49

P7_TA(2013)0264
Schengeni piirieeskirjade ja Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni muutmine ***I
Euroopa Parlamendi 12. juuni 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 562/2006, millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad), ja Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni (COM(2011)0118 – C7-0070/2011 – 2011/0051(COD))
P7_TC1-COD(2011)0051
Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 12. juunil 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2013, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 562/2006, millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad), Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni, nõukogu määrusi (EÜ) nr 1683/95 ja (EÜ) nr 539/2001 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 767/2008 ja (EÜ) nr 810/2009

255

2016/C 65/50

Euroopa Parlamendi 12. juuni 2013. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb Euroopa Ülemkogu otsuse eelnõu Euroopa Parlamendi koosseisu kindlaksmääramise kohta (00110/2013 – C7-0166/2013 – 2013/0900(NLE))

256

 

Neljapäev, 13. juuni 2013

2016/C 65/51

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2013. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu, millega sõlmitakse ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Kesk-Aafrika lepinguosalise vahel majanduspartnerluslepingu sõlmimiseks vahepealne leping (14757/2012 – C7-0369/2012 – 2008/0139(NLE))

257

2016/C 65/52

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2013. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu sõlmida leping, millega muudetakse teist korda partnerluslepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud 23. juunil 2000 Cotonous ja mida on muudetud esimest korda 25. juunil 2005 Luxembourgis (16894/2011 – C7-0469/2011 – 2011/0207(NLE))

257

2016/C 65/53

P7_TA(2013)0275
Avaliku sektori valduses oleva teabe taaskasutamine ***I
Euroopa Parlamendi 13. juuni 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2003/98/EÜ avaliku sektori valduses oleva teabe taaskasutamise kohta (COM(2011)0877 – C7-0502/2011 – 2011/0430(COD))
P7_TC1-COD(2011)0430
Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. juunil 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/…/EL, millega muudetakse direktiivi 2003/98/EÜ avaliku sektori valduses oleva teabe taaskasutamise kohta

258


Menetluste selgitus

*

Nõuandemenetlus

***

Nõusolekumenetlus

***I

Seadusandlik tavamenetlus, esimene lugemine

***II

Seadusandlik tavamenetlus, teine lugemine

***III

Seadusandlik tavamenetlus, kolmas lugemine

(Märgitud menetlus põhineb õigusakti eelnõus esitatud õiguslikul alusel.)

Euroopa Parlamendi muudatused:

Uued tekstiosad on märgistatud paksus kaldkirjas. Välja jäetud tekstiosad on tähistatud sümboliga ▌või on läbi kriipsutatud. Teksti asendamise puhul märgistatakse uus tekst paksus kaldkirjas ja asendatav tekst jäetakse välja või kriipsutatakse läbi.

ET

 


19.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/1


EUROOPA PARLAMENT

ISTUNGJÄRK 2013–2014

10.–13. juuni 2013. aasta istungid

Istungjärgu protokoll on avaldatud ELTs C 253 E, 3.9.2013.

VASTUVÕETUD TEKSTID

 


I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

RESOLUTSIOONID

Euroopa Parlament

Teisipäev, 11. juuni 2013

19.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/2


P7_TA(2013)0239

Euroopa tarbijapoliitika uus tegevuskava

Euroopa Parlamendi 11. juuni 2013. aasta resolutsioon Euroopa tarbijapoliitika uue tegevuskava kohta (2012/2133(INI))

(2016/C 065/01)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, mis kajastub ka Euroopa Liidu lepingu artiklis 6, eelkõige selle artiklit 38, kus sätestatakse, et tarbijakaitse kõrge tase tagatakse kõikides liidu poliitikavaldkondades,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 26, milles on sätestatud, et „siseturg hõlmab sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine vastavalt aluslepingute sätetele”,

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõiget 3, milles sätestatakse, et liit taotleb kõrge konkurentsivõimega sotsiaalset turumajandust, mille eesmärk on saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress, samuti kõrgetasemelist keskkonnakaitset ja keskkonna kvaliteedi parandamist,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 9, milles sätestatakse, et „oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel võtab liit arvesse kõrge tööhõive taseme edendamise, piisava sotsiaalse kaitse tagamise, sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning hariduse, koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrge tasemega seotud nõudeid”,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 11, milles sätestatakse, et „[liidu] poliitika ja tegevuse määratlemisse ja rakendamisse peab integreerima keskkonnakaitse nõuded, eelkõige pidades silmas säästva arengu edendamist”,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 12, milles sätestatakse, et „liidu ülejäänud poliitika ja meetmete määratlemisel ning rakendamisel võetakse arvesse tarbijakaitse nõudeid”,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 14, artikli 114 lõiget 3 ja artiklit 169 ning selle protokolli nr 26 üldhuviteenuste kohta,

võttes arvesse ELi toimimise lepingu artikli 169 lõiget 1, milles sätestatakse, et „tarbijate huvide edendamiseks ja kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamiseks aitab liit kaitsta tarbijate tervist, turvalisust ja majanduslikke huve, samuti edendada nende õigust teavitamisele, koolitamisele ja organiseerumisele oma huvide kaitseks”,

võttes arvesse nõukogu 24. septembri 1998. aasta soovitust 98/560/EÜ Euroopa audiovisuaal- ja teabeteenuste sektori konkurentsivõime suurendamise kohta riiklike raamistike edendamise teel, mille eesmärk on saavutada võrreldav ja tõhus alaealiste ja inimväärikuse kaitse (1),

võttes arvesse aruannet Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta määruse (EÜ) nr 2006/2004 (tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (tarbijakaitsealase koostöö määrus)) kohaldamise kohta (COM(2009)0336),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (2),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta otsust nr 1926/2006/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse tarbijapoliitika tegevusprogramm aastateks 2007–2013 (3),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta soovitust 2006/952/EÜ alaealiste ja inimväärikuse kaitse ning vastulause esitamise õiguse kohta seoses Euroopa audiovisuaalsete ja online-teabe teenuste sektori konkurentsivõimega (4),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiivi 2007/65/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (5),

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele „ELi tarbijapoliitika strateegia 2007–2013. Tarbijate mõjukuse suurendamine, heaolu edendamine ja tõhus kaitse” ja Euroopa Parlamendi 20. mai 2008. aasta resolutsiooni ELi tarbijapoliitika strateegia 2007–2013 kohta (6),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta määrust (EÜ) nr 765/2008, millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega (7) ning mille eesmärk on kehtestada akrediteerimise ja turujärelevalve eeskirjade ja põhimõtete üldraamistik,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta direktiivi 2009/48/EÜ mänguasjade ohutuse kohta (mänguasjade ohutuse direktiiv) (8),

võttes arvesse komisjoni 29. juuni 2009. aasta soovitust ühtse turu toimimise tõhustamise meetmete kohta ja komisjoni 12. juuli 2004. aasta soovitust siseturgu mõjutavate direktiivide siseriiklikesse õigusaktidesse ülevõtmise kohta (9),

võttes arvesse komisjoni 2. juuli 2009. aasta teatist ühenduse tarbijaõigustiku jõustamise kohta (COM(2009)0330) ning 2. juuli 2009. aasta aruannet Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta määruse (EÜ) nr 2006/2004 (tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (tarbijakaitsealase koostöö määrus)) kohaldamise kohta (COM(2009)0336),

võttes arvesse komisjoni 7. juuli 2009. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele tarbijakaebuste ja -päringute liigitamise ning nendest teatamise ühtlustatud metoodika kohta (COM(2009)0346) ning sellele lisatud komisjoni soovituse eelnõud (SEC(2009)0949),

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Ülemkogule pealkirjaga „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

võttes arvesse oma 9. märtsi 2010. aasta resolutsiooni tarbijakaitse kohta (10),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) (11),

võttes arvesse professor Mario Monti 9. mai 2010. aasta aruannet komisjonile siseturu elavdamise kohta „Uus ühtse turu strateegia”,

võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ühtse turu loomise kohta tarbijatele ja kodanikele (12),

võttes arvesse oma 21. septembri 2010. aasta resolutsiooni e-kaubanduse siseturu väljakujundamise kohta (13),

võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta (vahearuanne) (14),

võttes arvesse komisjoni 22. oktoobri 2010. aasta töödokumenti „Turgude toimimine tarbijate huvides – neljas tarbijatingimuste tulemustabel” (SEC(2010)1257),

võttes arvesse 27. oktoobri 2010. aasta aruannet ELi kodakondsuse kohta: ELi kodanike õigusi piiravate takistuste kõrvaldamine (COM(2010)0603),

võttes arvesse komisjoni 4. märtsi 2011. aasta töödokumenti „Tarbijad tunnevad end ühtsel turul koduselt – viies tarbijatingimuste tulemustabel” (SEC(2011)0299),

võttes arvesse Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku 2010. aasta aruannet (Euroopa Liidu Ametlike Väljaannete Talitus, 2011),

võttes arvesse oma 23. juuni 2011. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv tarbija õiguste kohta (15),

võttes arvesse oma 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni tõhusama ja õiglasema jaekaubandusturu kohta (16),

võttes arvesse komisjoni 2011. aasta oktoobri töödokumenti „Turgude toimimine tarbijate huvides – kuues tarbijaturgude tulemustabel” (SEC(2011)1271),

võttes arvesse Krakówis (Poolas) 3.–4. oktoobril 2011 toimunud ühtse turu foorumil vastu võetud Krakówi deklaratsiooni,

võttes arvesse 19. oktoobri 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega asutatakse Euroopa Ühendamise Rahastu (COM(2011)0665),

võttes arvesse oma 23. oktoobri 2012. aasta resolutsiooni reisijate õiguste kohta kõikide transpordiliikide puhul (17), 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni puuetega isikute liikuvuse ja kaasamise ning Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020 kohta (18),

võttes arvesse oma 29. märtsi 2012. aasta resolutsiooni lennureisijatele kehtivate õiguste tõhususe ja rakendamise kohta (19),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrust (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele (20),

võttes arvesse 9. novembri 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2014.–2020. aasta tarbijakaitseprogrammi kohta (COM(2011)0707) ning sellega seotud dokumente (SEC(2011)1320 ja SEC(2011)1321),

võttes arvesse oma 15. novembri 2011. aasta resolutsiooni uue tarbijapoliitika strateegia kohta (21),

võttes arvesse komisjoni 19. detsembri 2011. aasta teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Euroopa nägemus reisijate hüvanguks: Teatis reisijate õiguste kohta kõikide transpordiliikide puhul” (COM(2011)0898),

võttes arvesse komisjoni 11. jaanuari 2012. aasta teatist „Ühtne raamistik usalduse loomiseks digitaalse ühtse turu vastu seoses e-kaubanduse ja internetipõhiste teenustega” (COM(2011)0942),

võttes arvesse 25. jaanuari 2012. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (COM(2012)0011),

võttes arvesse oma 2. veebruari 2012. aasta resolutsiooni Euroopa ühtse lähenemisviisi kohta ühistele kahjunõuetele (22),

võttes arvesse komisjoni 20. aprilli 2012. aasta teatist „E-hangete strateegia” (COM(2012)0179),

võttes arvesse komisjoni 2. mai 2012. aasta teatist „Lastele parema interneti loomise Euroopa strateegia” (COM(2012)0196),

võttes arvesse oma 22. mai 2012. aasta resolutsiooni kaitsetumate tarbijate õiguste tugevdamise strateegia kohta (23),

võttes arvesse oma 22. mai 2012. aasta resolutsiooni siseturu tulemustabeli kohta (24),

võttes arvesse komisjoni 22. mai 2012. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa tarbijakaitse tegevuskava – suurem usaldus ja kiirem kasv” (COM(2012)0225),

võttes arvesse komisjoni 29. mai 2012. aasta töödokumenti „Tarbijad tunnevad end ühtsel turul koduselt – seitsmes tarbijatingimuste tulemustabel” (SWD(2012)0165),

võttes arvesse komisjoni talituste 7. detsembri 2012. aasta töödokumenti „Turgude toimimine tarbijate huvides – kaheksas tarbijaturgude tulemustabel” (SWD(2012)0432),

võttes arvesse 4. juuni 2012. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul (COM(2012)0238),

võttes arvesse komisjoni 19. juuli 2012. aasta töödokumenti, mis käsitleb tarbijate teadlikkuse suurendamist tarbijate õiguste küsimuses aastatel 2012–2014 (SWD(2012)0235),

võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2012. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ühtse turu akt II. Üheskoos uue majanduskasvu eest” (COM(2012)0573),

võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta resolutsiooni digitaalse ühtse turu rajamise lõpuleviimise kohta (25),

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust komisjoni teatise kohta Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa tarbijakaitse tegevuskava – suurem usaldus ja kiirem kasv” (COM(2012)0225),

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit (A7-0163/2013),

A.

arvestades, et tarbijate ja nende õiguste edendamine ja kaitsmine kuuluvad liidu põhiväärtuste hulka;

B.

arvestades, et tarbijatel on majanduses oluline roll, sest tarbimine on liidu majanduskasvu peamine edendaja;

C.

arvestades, et ELi kodanikel on tarbijatena täita tähtis roll strateegia „Euroopa 2020” aruka, kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu eesmärgi saavutamises ning tarbija rolli tuleks seetõttu tunnustada ELi majanduspoliitika osana;

D.

arvestades, et liidu eesmärk on suurendada tarbijate teadlikkust ja mõjuvõimu, saavutada tarbijakaitse kõrge tase ning leida õige tasakaal liidu ettevõtete ja majanduse konkurentsivõime osas, kaitstes eelkõige tarbijate tervist, ohutust ja majanduslikke huve ning edendades nende õigust teabele, haridusele ja organiseerumisele;

E.

arvestades, et tarbijad ei ole homogeenne rühm ning neid erinevusi tuleb käsitleda Euroopa tarbijakaitse tegevuskavas, sest tarbijate vahel valitsevad tarbimisoskuste, õigusaktide tundmise, enesekindluse ja hüvitamise taotlemise osas suured erinevused; arvestades, et diskrimineerimise keeldu ja juurdepääsemise vajadust tuleb Euroopa tarbijakaitse tegevuskava rakendamisel arvesse võtta;

F.

arvestades, et tuleks suurendada tarbijate usaldust, turu usaldusväärsust ja tarbijate teadlikkust oma õigustest, pidades eelkõige silmas haavatavaid tarbijarühmi, nagu lapsed, vanemad inimesed ja teised haavatavas olukorras olevad tarbijad; arvestades, et sellega seoses on väga oluline pakkuda tarbijatele liidus paremat kaitset nende tervist või ohutust ohustavate toodete ja teenuste eest;

G.

arvestades, et asjakohane ja täpne teave tähendab, et see on juurdepääsetav, läbipaistev, selge ja võrreldav;

H.

arvestades, et sujuvalt toimiva siseturu väljakujundamine on kooskõlas Lissaboni strateegia eesmärkidega suurendada majanduskasvu ja tööhõivet, mis tooks kasu 500 miljonile ELi tarbijale;

I.

arvestades, et oma äärmiselt suure piiriülese potentsiaali tõttu on e-kaubandus väga kasulik kõikidele tarbijatele, sest võimaldab tarbijatel ühtsest turust maksimaalset kasu saada; arvestades, et e-kaubandus on ka kaasamisvahendina väga kasulik puudega, piiratud liikumisvõimega ning ebasoodsate geograafiliste eripäradega maapiirkondade tarbijatele;

J.

arvestades, et turgude integreerimisest saadavat kasu vähendab tarbijate õiguste osas valitsev ebakindlus piiriüleste ostude tegemisel;

K.

arvestades, et e-kaubanduse arengut pärsib endiselt liidu kodanike, eelkõige eakamate kodanike hulgas valitsev digitaalne lõhe; arvestades, et enamik avaliku ja erasektori veebisaite ei ole puudega või madalama digitaalse kirjaoskusega isikutele endiselt kättesaadavad;

L.

arvestades, et digitaalse ühtse turu killustatus ohustab tarbijate õigusi; arvestades, et mõned veebisaidid ei sobi piiriüleste ostude tegemiseks ega ole mõeldud piiriülestele tarbijatele; arvestades, et peatselt jõustuvad direktiiv tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta ja määrus tarbijavaidluste veebipõhise lahendamise kohta, mis on tarbijatele kasulikeks vahenditeks, eelkõige piiriüleste tehingute puhul; arvestades, et kollektiivsete kahjunõuetega seoses tuleks kaaluda kohaste mehhanismide kehtestamist selliste kahjunõuete tõhusaks menetlemiseks;

M.

arvestades, et hiljutine finantskriis on selgelt näidanud, et tarbijad vajavad kaitset ja nõustamist finants- ja pangandusteenuste valdkonnas, sest sellised teenused võivad mõjutada otseselt nende üldist heaolu, ning erapooletumat nõustamist;

N.

arvestades, et Euroopa tarbijakaitse tegevuskavas sätestatakse liidu tarbijakaitse igakülgse arvessevõtmise meetmed, mille eesmärk on aidata saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärke;

O.

arvestades, et praegune majanduskriis mõjutab ka tarbijate, eelkõige sotsiaalsete või finantsolude tõttu haavatavas olukorras olevate tarbijate ostujõudu ühtsel turul; arvestades seetõttu, et tarbijate õigusi tuleks tunnustada vajalikul tasemel;

P.

arvestades, et ühtne turg tagab liidu tarbijatele hulgaliste kvaliteetsete ja konkurentsivõimeliste hindadega toodete ja teenuste kättesaadavuse; arvestades, et keskkonnahoidlike toodete valmistamine ja keskkonnahoidlike teenuste osutamine ergutab vastutustundlikku tarbimist, stimuleerides seeläbi säästvat arengut, tööhõivet ja majanduskasvu; arvestades, et komisjon peaks käsitlema ja uurima selliseid uusi tarbimisviise nagu ühistarbimine;

Q.

arvestades, et vajalikke kohandusi tuleks teha vastavalt tehniliste ja teaduslike teadmiste arengule, nii toiduga kindlustatuse kui muude esmatarbekaupade osas;

R.

arvestades, et tuleb tõhustada tarbijaorganisatsioonide rolli kõikjal, võttes vajalikke õiguslikke ja majanduslikke meetmeid ning toetades nende tegevust suutlikkuse suurendamise meetmetega; arvestades, et tarbijaorganisatsioonidel on ainulaadne roll usalduse kindlustamisel ja ühtse turu arendamisel;

S.

arvestades, et reisijaid teavitatakse puudulikult oma õigustest ja oodatavast teenuse kvaliteedist ning nende õigusnõuete esitamine ja õiguste jõustamine on sageli seotud raskustega; arvestades, et kehtestada tuleb suunised, et hõlbustada ja parandada kõigi transpordiliikide reisijate õigusi käsitlevate õigusaktide kohaldamist; arvestades, et komisjon peab eelseisva reisipakettide direktiivi läbivaatamise käigus põhjalikult uurima e-kaubanduse ja digitaalsete turgude mõju tarbija käitumisele Euroopa turismitööstuses;

T.

arvestades, et kehtivate ELi õigusaktidega tagatakse kõigi transpordiliikide reisijate põhikaitse, kuid osade reisijate õiguste kohaldamine, järelevalve ja jõustamine ei ole kõigi transpordiliikide puhul ja kõigis liidu piirkondades nõuetekohaselt tagatud, mis takistab vaba liikumist ühtsel turul, sest see vähendab kodanike usaldust reisimisel ning ohustab veoettevõtjate vahelist ausat konkurentsi;

U.

arvestades, et reisijatel peab olema võimalik selgelt eristada sõiduhindades sisalduvaid kohustuslikke tegevuskulusid ja vabatahtlikult broneeritavaid lisakaupu või -teenuseid määrusega (EÜ) nr 1008/2008 (ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (uuestisõnastamine)) (26) reguleeritavate arvutipõhiste ettetellimissüsteemide puhul, kuna see suurendaks oma pileteid internetis ostvate tarbijate jaoks hindade läbipaistvust;

V.

arvestades, et komisjoni teatises Euroopa tarbijapoliitika tegevuskava kohta on välja toodud neli põhilist eesmärki: 1) tarbijaohutuse parandamine; 2) teadmiste suurendamine; 3) jõustamise kiirendamine ja õiguskaitse tagamine ning 4) õiguste ja võtmetähtsusega poliitikate joondamine majanduslike ja sotsiaalsete muudatustega; arvestades, et Euroopa Parlament ja liikmesriikide parlamendid peaksid hõlbustama tarbijakaitsealaste õigusaktide tõhusat ja kiiret ülevõtmist;

W.

arvestades, et liit on seadnud süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamise eesmärgid, et saavutada 2020. aastaks seatud sihid ja jõuda selleni, et 2050. aastal tuleks suurim osa energiavarustusest taastuvenergiast;

X.

arvestades, et koostatavad ettepanekud peavad olema kooskõlas eelpool nimetatud nelja põhilise eesmärgiga;

Teadlikkuse ja teadmiste suurendamine, ohutuse parandamine ja tarbijaõiguste tõhustamine

1.

tunneb heameelt Euroopa tarbijakaitse tegevuskavas võetud tervisliku lähenemisviisi üle, eelkõige asjaolu üle, et tegevuskava hõlmab peaaegu kõiki tarbijate jaoks olulisi poliitikavaldkondi ja annab seeläbi tugeva signaali tarbijate ohutuse parandamise ja õiguste suurendamise kohta ühtsel turul ning tarbijaorganisatsioonide tõhustamise kohta; rõhutab siiski, et see peab ka kajastuma komisjoni seadusandlikes ja muudes ettepanekutes;

2.

tunneb heameelt komisjoni valmisoleku üle teha kauplejate ja vahendajatega koostööd, et edendada ettevõtja sotsiaalse vastutuse alaseid algatusi, millega propageeritakse tarbijate ohutust; on seisukohal, et komisjon peaks olema pidevas dialoogis erasektoriga, mis võimaldaks algatuste aktsepteerimist ja reaalset rakendamist;

3.

nõuab, et tarbijatel oleks võimalik rakendada oma õigusi lihtsal ja tõhusal viisil esmatarbekaupade ja –teenuste valdkonnas, sealhulgas toit, tervishoid, energia ning digitaalsed ja finantsteenused, juurdepääs lairibateenustele, andmekaitse, transport ja telekommunikatsioon;

4.

kutsub komisjoni üles tegema tihedat koostööd riikide valitsustega, kui ta viib läbi üleeuroopalist kampaaniat, mille eesmärk on suurendada teadlikkust tarbijate õigustest ja huvidest; rõhutab, et kampaania õnnestumiseks on tähtis, et lisaks avalikule sektorile ja tarbijakaitseorganisatsioonidele oleks sellesse kaasatud ka erasektor;

5.

on seisukohal, et tuleb edendada e-platvorme, nagu Euroopa ettevõtluse toetusvõrgustik ja veebisait „Teie Euroopa”, mis aitavad kaasa Euroopa Liidu ühtse turu väljaarendamisele ja annavad tarbijatele ning väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele tähtsat teavet;

6.

kutsub komisjoni üles esitama ettepaneku kodanike finantssektori alaste teadmiste suurendamiseks, et inimesed saaksid enne laenu võtmist vajalikku teavet; on seisukohal, et erilist tähelepanu tuleb pöörata nooremale põlvkonnale ja ühiskonna harimisele lühiajaliste laenude osas;

7.

rõhutab, et tarbijate harimine vähendab nende kaitsetust ohtlike või võltsitud toodete, spekulatiivsete finantstoodete ja eksitava reklaami ees; on arvamusel, et tarbijatele hariduse (sh finantshariduse) andmine ja tarbijate otsustuspädevuse suurendamine peab olema elukestev protsess ja algama juba koolis; rõhutab, et tuleb vältida teabe üleküllust ning vähendada hoopis puudujääke teadmistes ja suurendada tarbijate teadlikkust usaldusväärse, selge, võrreldava ja suunatud teabe abil;

8.

rõhutab, et selleks et tarbijad saaksid oma õigusi täielikult ära kasutada, ei tohi unustada ettevõtete rolli ja harimist; on seisukohal, et tarbijate õiguste hea tundmine ettevõtetes on väga oluline kehtivate tarbijakaitse alaste õigusaktide täieliku rakendamise saavutamiseks; palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta selleks vajalikke meetmeid, keskendudes väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele;

9.

toonitab, et mitmesuguste uuringute tulemuste kohaselt tunnevad tarbijad pikaajalist muret võimalike erinevuste pärast ühtsel turul sama kaubamärgi all ja samas pakendis turustatavate toodete kvaliteedis; on arvamusel, et eri liikmesriikide tarbijad ei saa ühtselt turult sama kaubamärgi ja pakendiga kaupu ostes sama kvaliteeti; toonitab, et tarbijate mis tahes viisil diskrimineerimine ei ole vastuvõetav;

10.

palub komisjonil viia kõnealuses küsimuses läbi asjakohane uurimine, mille käigus oleks võimalik hinnata, kas kehtivaid liidu õigusakte tuleks kohandada; palub, et komisjon teavitaks Euroopa Parlamenti ja tarbijaid uurimise tulemustest;

11.

palub komisjonil kehtestada ajakohastatud ja ühtsed eeskirjad, millega tagatakse toodete turvalisus ja ehtsus; loodab igal juhul, et ettepanek, millega muudetakse üldist tooteohutust käsitlevat direktiivi 2001/95/EÜ, tagab tarbekaupade ohutuse kõrge taseme;

12.

tunneb heameelt komisjoni ettepaneku üle kehtestada tooteohutuse õigusraamistik; rõhutab sellega seoses tulemusliku turujärelevalve tähtsust, sest Euroopa Liidu ühtsel turul on endiselt ohtlikke tooteid, sealhulgas CE-vastavusmärgisega tooted;

13.

nõuab, et tarbijad saaksid ohutul moel kasu teaduse ja tehnoloogia edusammudest ning neil oleks juurdepääs teabele, erapooletule nõustamisele ning vahenditele, mida on vaja õiglaste ja tõhusate õiguskaitsevahendite kasutamiseks;

14.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles edendama algatusi, mille eesmärk on tagada, et teaduse edusammud, tehnika areng ja muud innovaatilised saavutused tooksid tarbijatele praktilist kasu, võttes nõuetekohaselt arvesse tarbekaupade ohutuse alaseid õigusakte;

15.

nõuab nanotehnoloogia või geneetiliselt muundatud organismide abil toodetud tarbekaupade turgudel piisavat tarbijakaitset ja tooteohutust;

16.

toonitab vajadust tagada teadusasjatundjate ja regulatiivse arvamuse sõltumatus ja läbipaistvus, eelkõige tervishoiu-, keskkonna- ja toidupoliitika valdkondades, et tagada tarbijate tervise kaitse ja usaldus kõrgeimal tasemel;

17.

rõhutab, et haavatavate tarbijarühmade (lapsed ja vanemad inimesed või muud haavatavas olukorras olevad tarbijad) õigusi tuleb paremini kaitsta, eriti transpordi, finantsteenuste, energia ja IKT valdkonnas; rõhutab, et liidu ja riikide tasandil tuleb võtta asjakohaseid meetmeid, et pakkuda piisavaid tagatisi haavatavate tarbijate kaitseks;

18.

rõhutab, et komisjon ja liikmesriigid peavad edendama vastutustundlikku ja säästvat tarbimist, mis on kooskõlas tööhõive ja majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidega, samuti tuleb tagada tarbijate täielik juurdepääs turgudele konkurentsivõimelise sotsiaalse turumajanduse väljakujundamise seisukohalt solidaarsusel põhineva liidus; on arvamusel, et kindlasti tuleb tegeleda toidujäätmete tekke probleemiga, muuta tarbekaubad vastupidavamaks, edendada ringlussevõttu ja kasutatud kaupade tarbimist ning parandada veelgi ühtsel turul kättesaadavate toodete energiatõhusust;

Rakendamise parandamine, rakendusmeetmete tõhustamine ja õiguskaitsevahendite tagamine

19.

nõuab, et komisjon jälgiks ka edaspidi tähelepanelikult ühise turu arengut toetavate õigusaktide rakendamist; kutsub komisjoni üles võtma vajalikke õiguslikke meetmeid liikmesriikide suhtes, kes ei täida või rakenda ühtse turu õigusakte vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingule;

20.

väljendab heameelt täiendavate seadusandlike algatuste üle, mille eesmärk on luua täielikult integreeritud ühtne turg, et suurendada konkurentsi ja tõhusust ning anda Euroopa tarbijatele rohkem valikuvõimalusi;

21.

kutsub eelkõige komisjoni ja liikmesriike üles tagama tarbijakaitset käsitleva liidu õigustiku ajakohane ja järjepidev rakendamine, pidades eelkõige silmas tarbijakaitse direktiivi (27), ebaausate kaubandustavade direktiivi (28) ning eksitava ja võrdleva reklaami direktiivi (29); kutsub komisjoni ja liikmesriike samuti üles kontrollima tarbijakaitse õigustiku tõhusust; tõstab esile tõendeid, mis näitavad, et kodanikud ei tunne ikka veel oma õigusi ühtsel turul, ning nõuab seepärast, et komisjon ja liikmesriigid edendaksid tarbijatele rakendusprotsessis antava selge ja arusaadava teabe ning olemasolevaid õiguskaitsevahendeid puudutava teabe kättesaadavust;

22.

kutsub komisjoni üles hindama aktiivsemalt liikmesriikide kodanike võimalust avada pangakonto; kutsub komisjoni üles andma aru selle kohta, kuidas eelnimetatud probleemi lahendatakse, ning esitama parlamendile selle kohta 2014. aasta esimese kvartali lõpuks aruande;

23.

soovitab tarbijakäitumise kohta olemasolevat teavet paremini ära kasutada ning on seisukohal, et eelkõige tarbijaturgude tulemustabeli tulemuste parema ärakasutamise valdkonnas on veel arenguruumi; soovitab seepärast Teadusuuringute Ühiskeskusel viia rahastatud ühisprojekti raames läbi analüüs ja selgitada välja kodanike jaoks prioriteetsed küsimused seoses nende tarbijakaitse alaste õiguste suurendamisega ühtsel turul ning kohandada sellele vastavalt tarbijatele teavet andvate organisatsioonide sisu, vormi ja tegevust;

24.

rõhutab, et ELi poliitikaga tuleb edendada tarbijaorganisatsioonide koostööd riiklike asutustega kõigis valdkondades, tagades hõlpsa juurdepääsu vajalikele rahalistele vahenditele, ning soodustada parimate tavade ja oskusteabe vahetamist nimetatud organisatsioonide vahel; on seisukohal, et tuleb luua Euroopa tarbijaorganisatsioonide register, mis võimaldaks luua selliseid tarbijaühendusi,

Õiguste ja peamiste poliitikasuundade kohandamine majanduslike ja ühiskondlike muutustega

25.

on arvamusel, et komisjon peaks digikeskkonnas digisisu ostmise kõrval keskenduma ka sellele, kuidas edendada kaupade ja teenuste müüki digikeskkonnas ning suurendada tarbijate usaldust, et tarbijad teaksid, kuidas kaitsta oma õigusi ja lahendada vaidlusi, kui nad on ostnud madala kvaliteediga toote või teenuse;

26.

palub komisjonil pöörata erilist tähelepanu tarbijate kaitsele lühiajaliste laenude küsimuses, sest kriisi ajal kasutavad selliseid finantstooteid just kõige haavatavamad isikud mõistmata samas täielikult oma kohustusi ja riske laenuvõtjana;

27.

tuletab meelde, et koos piisava ja asjakohase tarbijateabega peavad kaasnema mõjuvõimu suurendamise meetmed, et võimaldada tarbijail saada täit kasu siseturul eksisteerivatest võimalustest;

28.

palub, et komisjon teeks Euroopa Parlamendi ja riiklike asutustega koostööd, et parandada tarbijatele kättesaadavat teavet selle kohta, kuidas paremini majandada kodumajapidamiste energiatarbimist;

29.

on seisukohal, et tuleb viia ellu Euroopa ühendamise rahastu programmiga hõlmatud piiriüleseid energiaprojekte, sest see elavdab konkurentsi elektri- ja gaasitarnijate vahel ning suurendab liikmesriikide energiasektori sõltumatust;

30.

nõuab liidu konkurentsipoliitika tõhustamist ning selle käigus tarbijaõiguste edendamise asetamist esiplaanile; on arvamusel, et see korrigeerimine on eriti oluline töökindla ühtse digitaalse turu väljakujundamiseks; toonitab sellega seoses, kui olulist rolli etendavad hinnavõrdluse veebisaidid, ja rõhutab, et tuleb tagada nende sõltumatus;

31.

palub, et komisjon ja liikmesriigid kiidaksid heaks tegevuskava tõhusaks rakendamiseks vajalikud vahendid, pidades lisaks silmas mitmeaastast finantsraamistikku ajavahemikuks 2014–2020, ning viiksid läbi süstemaatilisi hindamisi nende mõju kohta;

E-kaubandus

32.

rõhutab, et e-kaubanduse järjest kiirem areng on tarbijate seisukohast äärmiselt tähtis, sest see pakub suuremat tootevalikut eelkõige halvasti juurdepääsetavas, kaugemas või äärepoolses piirkonnas elavatele või piiratud liikuvusega tarbijatele, kellel ei oleks muidu juurdepääsu laiale tootevalikule;

33.

kutsub komisjoni üles võtma meetmeid, et võidelda tarbijate ebavõrdse kohtlemisega ühtsel turul, mida põhjustavad piiriülese kaugmüügiga tegelevate ettevõtete kohaldatavad kehtivad kaugmüügipiirangud;

34.

toonitab, et kõigil tarbijatel ei ole võimalik internetti kasutada või ei oska nad seda teha ning seetõttu tuleks tarbijatele pakkuda teenuseid mitme kanali kaudu;

35.

rõhutab, et nii siseriikliku kui ka piiriülese e-kaubanduse jaoks on vältimatu tarbija usaldus; rõhutab, et tuleb tagada toodete kvaliteet, ohutus, jälgitavus ja ehtsus, vältida ebaseaduslike või ebaausate tavade kasutamist ning järgida isikuandmete kaitse eeskirju, tagades vajaduse korral, et tarbija on isikuandmete kasutamiseks andnud teadliku ja selgesõnalise nõusoleku;

36.

toonitab, et isikuandmete kaitse on tarbijakaitse ning digitaalse ühtse turu toimimise ja kasvu tähtis eeltingimus;

37.

rõhutab, et tarbijad ootavad e-kaubanduse puhul kiiret, usaldusväärset ja konkurentsivõimelist kättetoimetamise teenust ning hästitoimiv kättetoimetamise teenus on vajalik tarbijate usalduse tagamiseks;

Finantsteenused, investeerimistooted ja majanduskriis

38.

väljendab heameelt komisjoni poolt finantsteenuste valdkonnas kavandatavate meetmete üle ning rõhutab, et tuleb kehtestada ulatuslik õigusraamistik, millega tagataks tarbijate sõltumatu nõustamine, eelkõige finantsteenuste valdkonnas; rõhutab, et teave turgude kohta peab olema usaldusväärne, selge ja võrreldav ning elektrooniliselt või muul kujul kättesaadav; toonitab, et ebaausate tavade või lepingutingimuste vastu võitlemiseks tuleb võtta õiguslikke meetmeid; tõstab esile vajadust kaitsta mõne finantstoote tõttu probleemidesse sattunud tarbijaid;

39.

võtab teadmiseks 13. märtsi 2013. aasta uue ettepaneku (COM(2013)0130) võtta vastu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta, ning määrust (EÜ) nr 2027/97 lennuettevõtja vastutuse kohta reisijate ja nende pagasi õhuveol; nõuab, et kõigi transpordiliikide ühiste reisijaõiguste nimekirja levitataks laiaulatuslikult, kokkuvõtlikult ja kõikides Euroopa Liidu ametlikes keeltes;

40.

toonitab, et tuleb edendada kõigi tarbijate õigust avada põhimaksekonto ning anda neile selget ja asjakohast teavet investeerimistoodete kohta, nagu on muu hulgas kavandatud ettepanekus võtta vastu määrus investeerimistoodete põhiteabe dokumentide kohta (COM(2012)0352); rõhutab, et finantsturgude reguleerimiseks on vaja rangeid eeskirju; toonitab, et praegune majandus- ja finantskriis nõrgendab paljude tarbijate positsiooni, muutes nad järjest haavatavamaks, ning et tööga seotud ebakindluse suurenemine ja töötuse määra kasv ning ostujõu vähenemine suurendavad ebavõrdsust; palub, et komisjon võtaks selliseid uusi suundumusi arvesse poliitikameetmete kujundamisel;

ELi ja riiklike asutuste ning tarbijaorganisatsioonide koostöö

41.

rõhutab, et on vaja tihedat koostööd ühelt poolt Euroopa tasandi ametiasutuste, riiklike ametiasutuste ja kohalike omavalitsuste ning teiselt poolt tarbijaorganisatsioonide vahel, et seada sisse konsulteerimismehhanismid ning rakendada tegevuskavas ette nähtud meetmeid;

42.

kutsub komisjoni üles muutma teavitussüsteem RAPEX (kiirhoiatussüsteem toiduks mittekasutatavate toodete puhul) läbipaistvamaks ja tõhusamaks; samuti tuleb arendada Euroopa tarbijakeskuste võrgustikke ning tarbijakaitse alase koostöö võrgustikke; komisjon peaks kaaluma RAPEXiga sarnase süsteemi loomist teenuste jaoks;

Vaidluste lahendamine ja õiguskaitsevahendid

43.

rõhutab, et õiguskaitsevahendid – nagu vaidluste kohtuväline lahendamine või vaidluste veebipõhine lahendamine – peavad olema kiired, kättesaadavad ja tõhusad; rõhutab, et õiguskaitse tulemuslikku kättesaadavust piiriüleste vaidluste korral ei tohiks takistada vaidluste piiriülesusest tulenevad raskused, vahendite nappus või puudulik teave õiguskaitse kättesaadavuse kohta; kutsub seetõttu üles paremini rakendama nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/8/EÜ ning vaatama selle vajaduse korral läbi, et kõrvaldada puudujäägid;

44.

rõhutab, et vaidluste kohtuvälise lahendamise ja vaidluste veebipõhise lahendamise süsteem ei asenda kollektiivset õiguskaitsemehhanismi; kutsub seetõttu komisjoni üles kaaluma selliste meetmete võtmist, millega kehtestataks kogu liidus tarbijakaitse valdkonnas ühtne kollektiivne õiguskaitsemehhanism, mis oleks kohaldatav piiriüleste juhtumite korral; rõhutab, et kooskõlastamata algatused liidus võivad viia killustumiseni; rõhutab, et selleks, et tagada ühiste kahjunõuete tõhusus ja vältida võimalikke kuritarvitusi, peaks liidu lähenemisviis ühistele kahjunõuetele hõlmama vaid liikmesriigi tasandil nõuetekohaselt tunnustatud esindusorganite (riiklikud ametiasutused, nt ombudsmanid või tarbijaorganisatsioonid) esindushagisid; rõhutab, et liidu lähenemisviis kollektiivse õiguskaitsemehhanismi osas peab põhinema vabatahtliku liitumise põhimõttel;

45.

toonitab vajadust tagada kaupade ja teenuste kättesaadavus liidus, hõlmates selliseid valdkondi nagu hoonestuskeskkond, transport ja IKT; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ambitsioonika õigusakti, mis käsitleks kättesaadavust liidus;

46.

juhib tähelepanu asjaolule, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 peab võimaldama Euroopa tarbijakaitse tegevuskavale piisavalt ambitsioonika rahastamise;

o

o o

47.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.


(1)  EÜT L 270, 7.10.1998, lk 48.

(2)  ELT L 149, 11.6.2005, lk 22.

(3)  ELT L 404, 30.12.2006, lk 39.

(4)  ELT L 378, 27.12.2006, lk 72.

(5)  ELT L 332, 18.12.2007, lk 27.

(6)  ELT C 279 E, 19.11.2009, lk 17.

(7)  ELT L 218, 13.8.2008, lk 30.

(8)  ELT L 170, 30.6.2009, lk 1.

(9)  ELT L 98, 16.4.2005, lk 47.

(10)  ELT C 349 E, 22.12.2010, lk 1.

(11)  ELT L 95, 15.4.2010, lk 1.

(12)  ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 84.

(13)  ELT C 50 E, 21.2.2012, lk 1.

(14)  ELT C 70 E, 8.3.2012, lk 19.

(15)  ELT C 390 E, 18.12.2012, lk 145.

(16)  ELT C 33 E, 5.2.2013, lk 9.

(17)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0371.

(18)  ELT C 131 E, 8.5.2013, lk 9.

(19)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0099.

(20)  ELT L 304, 22.11.2011, lk 18.

(21)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0491.

(22)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0021.

(23)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0209.

(24)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0211.

(25)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0468.

(26)  ELT L 293, 31.10.2008, lk 3.

(27)  ELT L 304, 22.11.2011, lk 64.

(28)  ELT L 149, 11.6.2005, lk 22.

(29)  ELT L 376, 27.12.2006, lk 21.


19.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/12


P7_TA(2013)0240

Õiguskaitse piiriülestes tsiviil- ja kaubandusvaidlustes

Euroopa Parlamendi 11. juuni 2013. aasta resolutsioon õiguskaitse kättesaadavuse parandamise kohta: õigusabi piiriülestes tsiviil- ja kaubandusvaidlustes (2012/2101(INI)

(2016/C 065/02)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/8/EÜ, millega parandatakse õiguskaitse kättesaadavust piiriüleste vaidluste korral, kehtestades sellistes vaidlustes antava tasuta õigusabi kohta ühised miinimumeeskirjad (1),

võttes arvesse komisjoni 23. veebruari 2012. aasta aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele nõukogu direktiivi 2003/8/EÜ (millega parandatakse õiguskaitse kättesaadavust piiriüleste vaidluste korral, kehtestades sellistes vaidlustes antava tasuta õigusabi kohta ühised miinimumeeskirjad) kohaldamise kohta (COM(2012)0071),

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47,

võttes arvesse rahvusvahelise õiguskaitse kättesaadavuse 25. oktoobri 1980. aasta Haagi konventsiooni,

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ja siseturu- ning tarbijakaitsekomisjoni arvamust (A7-0161/2013),

A.

arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 lõikes 3 on sätestatud, et isikule, kellel puuduvad piisavad vahendid, antakse tasuta õigusabi sellises ulatuses, mis tagab talle võimaluse kohtusse pöörduda;

B.

arvestades, et nõukogu direktiivi 2003/8/EÜ sätetega tagatakse, et piiriüleste vaidluste korral on kodanikel juurdepääs õiguskaitsele;

C.

arvestades, et kõnealuse direktiivi peamise sättega tagatakse, et õigusabist ei saa keelduda ainult sel põhjusel, et vaidlus on olemuselt piiriülene, ja iga liikmesriik säilitab küll oma õigusabisüsteemi, kuid peab avama selle isikutele teistest liikmesriikidest;

D.

arvestades, et direktiiviga on sätestatud ka piiriülese õigusabi osutamise tingimused, mis on seotud eeskätt rahaliste vahenditega, vaidluse sisuga ja vaidluse piiriülese iseloomuga;

E.

arvestades, et tasuta õigusabi tuleb anda ainult isikutele, kelle rahalised vahendid ei võimalda neile ilma niisuguse abita juurdepääsu õiguskaitsele;

F.

arvestades, et neid vahendeid hinnatakse lähtuvalt kohtu asukoha liikmesriigis kehtivatest suunistest ning et mitmes liikmesriigis on kehtestatud kindlaksmääratud künnised;

G.

arvestades, et need künnised on liikmesriigiti suuresti erinevad ja isik, kes on ühes liikmesriigis tunnistatud tasuta õigusabi vajajaks, võib selleks teises liikmesriigis mitte kvalifitseeruda, ning arvestades, et direktiivi artikli 5 lõikes 4 seda probleemi teataval määral ka tunnistatakse;

H.

arvestades, et nende lahknevuste probleemi lahendamiseks tuleks kaaluda, kas kodanikul peaks olema lubatud taotleda tasuta õigusabi ka oma elukohariigis ja kas tema taotluse üle võiksid otsustada selle liikmesriigi ametiasutused;

I.

arvestades, et olukorra lihtsustamiseks nii kodanike kui ka direktiivi kohaldavate ametiasutuste jaoks tuleks kodanikele anda võimalus piiriülese vaidluse korral tasuta õigusabi taotledes valida, kas taotlusega tegeleb elukohaliikmesriik või kohtu asukoha või otsuse täitmise liikmesriik;

J.

arvestades, et kui valikuvõimalus oleks olemas, saaksid liikmesriigid kohaldada oma kriteeriume, selle asemel et taotlus edasi suunata või viidata teise liikmesriigi tingimustele ja suunistele;

K.

arvestades, et kodanikud, kelle õigust tasuta õigusabile on nende elukohaliikmesriigis tunnistatud, võiksid saada selle kohta tõendi, mida tunnistaksid ka kohtu asukoha ja otsuse jõustamise liikmesriigi ametivõimud;

L.

arvestades, et direktiiviga sätestatud piiriülene õigusabi hõlmab ka piiriüleste juhtudega kaasnevaid lisakulusid, nagu suuline ja kirjalik tõlge ning reisikulud;

M.

arvestades, et teave kodanikele kohtuasjade korral kättesaadava õigusabi kohta peab olema ühes Euroopa Liidu ametlikest keeltest, tagamaks kodanike teavitamise nende valikuvõimalustest neile arusaadavas keeles;

N.

arvestades, et 25. oktoobri 1980. aasta rahvusvahelise õiguskaitse kättesaadavuse Haagi konventsioon sisaldab rahvusvahelisel tasandil samalaadseid sätteid, kuid seda kohaldab 27st liikmesriigist üksnes 17;

O.

arvestades, et ülejäänud liikmesriike tuleks seepärast julgustada konventsioonile alla kirjutama või seda ratifitseerima;

Direktiivi 2003/8/EÜ kohaldamine

1.

tunnustab komisjoni aruande esitamise eest direktiivi 2003/8/EÜ kohaldamise kohta;

2.

peab kahetsusväärseks, et komisjon ei käsitle eraldi Euroopa menetlusi, mille suhtes õigusabidirektiiv samuti kohaldatav on, näiteks Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlust, hoolimata sellest, et direktiivi kohaldamist eespool nimetatud menetluse suhtes ajavahemikul 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 oleks kindlasti võinud uurida;

3.

märgib rahuloluga, et kõik liikmesriigid on selle direktiivi üle võtnud; ent märgib ka, et liikmesriigid tõlgendavad direktiivi reguleerimisala teatud punktides erinevalt;

4.

juhib tähelepanu asjaolule, et järgmise aruande tarbeks tuleks iga riigi kohta koguda andmeid juhtumite arvu ja nende teema kohta, et saada üksikasjalikum ja kõnekam ülevaade vahendi kasutamisest;

Teadlikkuse suurendamine õigusest tasuta õigusabile piiriülestes vaidlustes

5.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et direktiiviga antud õigustest on ilmselt teadlikud vaid vähesed kodanikud ja õigusala töötajad;

6.

palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta meetmeid, et suurendada teadlikkust õigusest tasuta õigusabile piiriülestes tsiviil- ja kaubandusvaidlustes, ning edendada sellega kodanike vaba liikumist;

7.

tunnustab Euroopa e-õiguskeskkonna portaali, Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku ja e-CODEXi (online andmevahetus e-õiguskeskkonnas) head toimimist ja eriti nõukogu direktiivis 2003/8/EÜ ettenähtud õigusabi taotlusvormide kättesaadavaks tegemist Euroopa e-õiguskeskkonnas; nõuab sellegipoolest suuremat selgust ning kõnealuste õigusabi taotlusvormide ja siseriiklike õigusabi taotlusvormide lihtsamat kättesaadavust kõikidel nimetatud platvormidel, sealhulgas selget ja praktilist teavet selle kohta, kuidas on eri liikmesriikides kõige otstarbekam piiriülestes tsiviil- ja kaubandusvaidlustes õigusabi taotleda;

8.

palub ühtlasi komisjonil ja liikmesriikidel käivitada tõhus teavituskampaania, et jõuda suure arvu potentsiaalsete kasusaajate ning õigusala töötajateni;

9.

on arvamusel, et vähetuntud on ka muud Euroopa menetlused, näiteks Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus või Euroopa maksekäsumenetlus, ja et praeguse teavituspoliitika raames need ka märkimisväärset tuntust ei saavuta;

10.

juhib tähelepanu asjaolule, et teavet õigusabi kohta võib jagada uue tehnoloogia ja uute kommunikatsioonivahendite abil; soovitab seetõttu komisjonil ja liikmesriikidel kasutada mitmeid erinevaid kommunikatsioonikanaleid, sh internetipõhised kampaaniad ja interaktiivsed platvormid, nagu e-õiguskeskkonna portaal, kui kulutõhusaid vahendeid, mille abil kodanikeni jõuda;

11.

juhib tähelepanu asjaolule, et algatatud menetluste jätkuvuse tagamiseks on vaja parandada tasuta õigusabi tüüpvormide ajutist ja alalist säilitamist ja et see puudutab ka muid menetlusi, eelkõige väiksemate kohtuvaidluste menetlust ja Euroopa maksekäsumenetlust, ning et taotlusvormid peavad olema võrdselt ligipääsetavad kõikides keeltes, muu hulgas ka veebisaidil „Euroopa justiitsatlas tsiviilasjades” ja e-õiguskeskkonna portaalis; palub komisjonil selleks viivitamata meetmeid võtta;

Pädeva õigustoetuse tagamine

12.

on seisukohal, et tuleks luua andmebaas selliste juristide kohta, kellel on piisav keeleoskus ja võrdleva õigusteaduse alased teadmised piiriüleste vaidluste lahendamiseks, ning et see aitaks määrata juhtumeid lahendama juristid, kes on selleks piisavalt pädevad; tunnustades kõnealuse valdkonna hea tava näitena olemasolevaid piiriüleseid õigusalaseid andmebaase, näiteks otsinguportaali juristide leidmiseks, nõuab siiski selliste vahendite edasiarendamist nende integreerimiseks e-õiguskeskkonna portaali juristide andmebaasi;

13.

soovitab võtta kasutusele spetsiaalsed koolituskavad juristide piiriülese pädevuse suurendamiseks, pöörates eriti tähelepanu keelekursustele ja võrdlevale õigusteadusele; kutsub komisjoni üles toetama koos liikmesriikidega erikoolitust, mis on suunatud õigusabi pakkuvatele juristidele;

14.

märgib, et õigusabi ja koolitused tähendavad liikmesriikidele kulutusi ja et praeguses majanduslikus olukorras võib nende rahastamine paljudes liikmesriikides piiratud olla; palub seetõttu Euroopa Komisjonil näha võimaluse korral liikmesriikidele ette rahastamine, et tagada järjepidev ja kõrgel tasemel õigusalane koolitus piiriülese õigusabi kohta tsiviil- ja kaubandusvaidlustes;

Direktiivi kohaldamise selgus kodanike jaoks

15.

rõhutab, et kohaldamismenetlus peab olema lihtne, tagades kodanikele võimaluse taotleda mis tahes juhtumi puhul õigusabi ilma juristi abita; pooldab sellist menetlust alustavate kodanike automaatset teavitamist Euroopa e-õiguskeskkonna portaali olemasolust, et tagada nende parem informeeritus;

16.

peab soovitavaks määrata olemasolevaid riiklikke õigusabisüsteeme silmas pidades üks asutus, mis vastutaks piiriülese tasuta õigusabi eest ja millel oleks igas liikmesriigis kontor, mis tegeleks tasuta õigusabi taotluste vastuvõtmise ja edastamisega;

17.

on arvamusel, et tasuta õigusabi saamise majanduslike kriteeriumide kehtestamiseks tuleks rohkem tähelepanu pöörata erinevale elukallidusele liikmesriikides ning täpsustada, kuidas nende erinevustega arvestada tuleb;

18.

soovitab anda taotlejatele võimaluse valida, kas taotleda tasuta õigusabi elukohaliikmesriigis või kohtu asukoha liikmesriigis või otsuse täitmise liikmesriigis; märgib, et niisuguse korra puhul saaksid iga liikmesriigi ametiasutused taotluse üle otsustamisel kohaldada oma kriteeriume;

19.

teeb ettepaneku, et kui elukohaliikmesriik otsustab anda tasuta õigusabi ja kinnitab seda ühise tõendiga, tunnistaks seda otsust ka kohtu asukoha või otsuse täitmise liikmesriik;

20.

soovitab, et õigusabi raames kaetavad kulud hõlmaksid ka kulusid, mis on seotud kohustusliku ilmumisega taotlust hindava kohtuniku või muu ametniku ette;

21.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu kaitset vajavatele elanikkonnarühmadele, kelle vajadusi tuleb vastavalt arvesse võtta;

22.

palub komisjonil esitada eelöeldut arvestav ettepanek direktiivi muutmiseks, et piiriülesele õigusabile oleks võimalik kehtestada ühtsed kõrgemad standardid;

Õigusabi muude vormide edendamine

23.

julgustab liikmesriike looma tõhusamaid süsteeme koostööks riigiasutuste ja valitsusväliste organisatsioonide vahel, et teha õigusabi ja õigusnõustamine kodanikele paremini kättesaadavaks;

24.

teeb ettepaneku luua liikmesriikide kohtute vaheline teavitussüsteem, et ühes liikmesriigis esitatud õigusabitaotlust tunnustataks teistes liikmesriikides;

25.

soovitab samuti rohkem koostööd teha komisjoni, liikmesriikide ja õigusvaldkonna selliste kutseühingute ja -organisatsioonide vahel nagu Euroopa Advokatuuride ja Õigusliitude Nõukogu ning liikmesriikide advokatuurid ja õigusliidud;

26.

väljendab heameelt arvukate algatuste üle, mis on osutunud parimate tavade heaks näiteks tasuta õigusabi valdkonnas, sealhulgas üldsuse huvides tasuta tegutsevad agentuurid ja õiguskliinikud;

27.

kehutab liikmesriike tagama võimalikult lihtsa juurdepääsu menetluseelsele õigusabile, sh vaidluste lahendamise alternatiivsetele meetoditele, mis on sageli kulutõhusamad ja vähem aeganõudvad kui kohtumenetlus;

Õigusabi rahvusvahelised aspektid

28.

palub, et liikmesriigid, kes ei ole veel allkirjastanud ja/või ratifitseerinud rahvusvahelise õiguskaitse kättesaadavuse 25. oktoobri 1980. aasta Haagi konventsiooni, teeksid seda, kuna see parandab kodanike juurdepääsu õiguskaitsele väljaspool Euroopa Liitu;

o

o o

29.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikidele.


(1)  EÜT L 26, 31.1.2003, lk 41.


19.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/16


P7_TA(2013)0245

Organiseeritud kuritegevus, korruptsioon ja rahapesu

Euroopa Parlamendi 11. juuni 2013. aasta resolutsioon organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu kohta ning soovituste kohta meetmete võtmiseks ja algatuste tegemiseks (vahearuanne) (2012/2117(INI))

(2016/C 065/03)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse oma 14. märtsi 2012. aasta otsust organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu tõkestamise erikomisjoni moodustamise, volituste, liikmete arvu ja ametiaja kohta, mis võeti vastu vastavalt kodukorra artiklile 184,

võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta otsust pikendada organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu tõkestamise erikomisjoni mandaati 30. septembrini 2013,

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 3, Euroopa Liidu toimimise lepingu III osa V jaotise artiklit 67, 4. peatükki (artiklid 82–86) ja 5. peatükki (artiklid 87–89) ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 5, 6, 8, 32, 38, 41, VI jaotist (artiklid 47–50) ja artiklit 52,

võttes arvesse nõukogu järeldusi organiseeritud ja rasket rahvusvahelist kuritegevust käsitleva ELi poliitikatsükli kujundamise ja rakendamise kohta, mille raames algatatakse mitmeaastane protsess eesmärgiga võidelda liikmesriikide, ELi ja kolmandate riikide optimaalse koostöö kaudu sidusal viisil kõige olulisemate kuritegevuse ohtudega,

võttes arvesse nõukogu järeldusi ELi prioriteetide kehtestamise kohta võitluseks organiseeritud kuritegevusega aastatel 2011–2013,

võttes arvesse vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala käsitlevat Stockholmi programmi (1), komisjoni teatist „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala Euroopa kodanikele: Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava” (COM(2010)0171) ning komisjoni teatist „ELi sisejulgeoleku strateegia toimimine: viis sammu turvalisema Euroopa suunas” (COM(2010)0673),

võttes arvesse ELi uimastistrateegiat (2005–2012) ja ELi narkootikumidealast tegevuskava (2009–2012),

võttes arvesse rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni, mis võeti vastu ÜRO Peaassambleel 15. novembril 2000 (resolutsioon 55/25) ja avati allkirjastamiseks Palermos 12. detsembril 2000, ning vastavaid protokolle,

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni korruptsioonivastast konventsiooni (UNCAC), mis avati allkirjastamiseks Meridas 9. detsembril 2003,

võttes arvesse narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku ringluse vastast ÜRO konventsiooni (resolutsioon 1988/8), mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 20. detsembril 1988 ning mis oli allkirjastamiseks avatud Viinis alates 20. detsembrist 1988 kuni 28. veebruarini 1989 ning seejärel New Yorgis 20. detsembrini 1989,

võttes arvesse Euroopa Nõukogu korruptsiooni kriminaalõigusliku reguleerimise konventsiooni ja korruptsiooni tsiviilõiguslike aspektide konventsiooni, mis avati allkirjastamiseks Strasbourgis vastavalt 27. jaanuaril ja 4. novembril 1999, ning resolutsioone (98) 7 ja (99) 5, mille võttis vastu Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee vastavalt 5. mail 1998 ja 1. mail 1999 ja millega asutati korruptsioonivastane riikide ühendus (GRECO),

võttes arvesse nõukogu 26. mai 1997. aasta õigusakti, millega kehtestatakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli K.3 punkti 2 alapunkti c alusel korruptsiooni vastast võitlust käsitlev konventsioon, millesse on kaasatud Euroopa ühenduste või Euroopa Liidu liikmesriikide ametnikud (2),

võttes arvesse OECD rahvusvahelistes äritehingutes välisriigi ametiisikutele altkäemaksu andmise vastu võitlemise konventsiooni, mis avati allkirjastamiseks Pariisis 17. detsembril 1997, ja järgnevaid lisasid,

võttes arvesse Euroopa Nõukogu konventsiooni rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise ning terrorismi rahastamise kohta, mis avati allkirjastamiseks Varssavis 16. mail 2005, ja Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni CM/Res(2010)12 rahapesu tõkestamise meetmeid hindava eksperdikomitee põhikirja kohta (MONEYVAL),

võttes arvesse rahapesuvastase töökonna 40 soovitust ja 9 erisoovitust rahapesu ja terrorismi rahastamise ja leviku vastu võitlemiseks,

võttes arvesse Baseli pangajärelevalve komitee tööd,

võttes arvesse nõukogu 24. oktoobri 2008. aasta raamotsust 2008/841/JSK organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kohta (3),

võttes arvesse nõukogu 26. juuni 2001. aasta raamotsust 2001/500/JSK, milles käsitletakse rahapesu ning kuriteovahendite ja kuritegelikul teel saadud tulu kindlakstegemist, uurimist, blokeerimist, arestimist ja konfiskeerimist (4), nõukogu 22. juuli 2003. aasta raamotsust 2003/577/JSK vara või tõendite arestimise otsuste täitmise kohta Euroopa Liidus (5), nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsust 2005/212/JSK, mis käsitleb kuritegevusega seotud tulu, kuriteovahendite ja omandi konfiskeerimist (6), ning nõukogu 6. oktoobri 2006. aasta raamotsust 2006/783/JSK konfiskeerimisotsuste suhtes vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta (7),

võttes arvesse nõukogu 6. detsembri 2007. aasta otsust 2007/845/JSK, mis käsitleb kriminaaltulu jälitamise talituste vahelist koostööd kuritegelikul teel saadud tulu või kuritegevusega seotud muu vara jälitamise ja tuvastamise valdkonnas (8), ja võttes arvesse nimetatud otsuse artikli 8 kohaselt esitatud komisjoni aruannet COM(2011)0176,

võttes arvesse nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsust 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (9) ja seda muutvaid akte,

võttes arvesse nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsust 2002/465/JSK ühiste uurimisrühmade kohta (10) ja komisjoni aruannet nimetatud raamotsuse ülevõtmise kohta (COM(2004)0858),

võttes arvesse nõukogu 30. novembri 2009. aasta otsust 2009/902/JSK, millega luuakse Euroopa kriminaalpreventsiooni võrgustik (11),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK (12), ja komisjoni teatist „Inimkaubanduse kaotamist käsitlev ELi strateegia aastateks 2012–2016” (COM(2012)0286),

võttes arvesse põhiõiguste hartat ning tõsiasja, et inimkaubanduse- ja migratsioonijuhtumitega seotud laste parimad huvid peaksid alati olema esmasel kohal,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK (13),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiivi 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (14) ning komisjoni aruannet eespool nimetatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi rakendamise kohta (COM(2012)0168),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta määrust (EÜ) nr 1889/2005 ühendusse sisse toodava või ühendusest välja viidava sularaha kontrollimise kohta (15),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määrust (EÜ) nr 273/2004 narkootikumide lähteainete kohta (16),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. novembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1781/2006 raha ülekandmisel edastatava maksjaga seotud teabe kohta (17),

võttes arvesse nõukogu 22. juuli 2003. aasta raamotsust 2003/568/JSK korruptsioonivastase võitluse kohta erasektoris (18) ning komisjoni aruannet nõukogule, mis põhineb selle raamotsuse artiklil 9 (COM(2007)0328),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/17/EÜ, millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused (19), ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta ning nende järgnevaid muudatusi (20),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK (21),

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut COM(2013)0045 finantssüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut COM(2012)0085 võtta vastu direktiiv kriminaaltulu arestimise ja konfiskeerimise kohta Euroopa Liidus,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut COM(2010)0517, milles käsitletakse infosüsteemide vastu suunatud ründeid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2005/222/JSK,

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Tegevuskava maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse tõhustamiseks” (COM(2012)0722),

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „ELi sisejulgeoleku strateegia rakendamise esimene aastaaruanne” (COM(2011)0790),

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Võitlus kuritegevusega digitaalajastul: küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskuse loomine” (COM(2012)0140),

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Interneti hasartmängusid käsitleva tervikliku Euroopa raamistiku suunas” (COM(2012)0596),

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Kuritegevuse näitajate hindamine Euroopa Liidus: statistikat käsitlev tegevuskava aastateks 2011–2015” (COM(2011)0713),

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule konkreetsete viiside kohta, kuidas tugevdada võitlust maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastu, sealhulgas seoses kolmandate riikidega (COM(2012)0351),

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „ELi kriminaalpoliitika suunas: kriminaalõigus Euroopa Liidu poliitika rakendamise teenistuses” (COM(2011)0573),

võttes arvesse komisjoni 6. juuni 2011. aasta aruannet nõukogule korra kohta, mille alusel Euroopa Liit osaleb Euroopa Nõukogu korruptsioonivastases riikide ühenduses (GRECO) (COM(2011)0307),

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Organiseeritud kuritegevusest saadud tulu: meetmed kuritegevuse mittetasuvaks muutmisel” (COM(2008)0766),

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile organiseeritud kuritegevuse ennetamise ja selle vastu võitlemise kohta finantssektoris (COM(2004)0262),

võttes arvesse komisjoni 13. juuni 2007. aasta soovitust 2007/425/EÜ, millega määratakse kindlaks meetmed nõukogu määruse (EÜ) nr 338/97 (looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta nendega kauplemise reguleerimise teel) täitmise tagamiseks,

võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni maksunduse ja arengu kohta – koostöö arenguriikidega hea valitsemistava edendamiseks maksundusküsimustes (22),

võttes arvesse oma 15. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi jõupingutuste kohta korruptsiooniga võitlemisel (23), 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni organiseeritud kuritegevuse kohta Euroopa Liidus (24) ja 22. mai 2012. aasta resolutsiooni ELi lähenemisviisi kohta kriminaalõigusele (25),

võttes arvesse oma 17. novembri 2011. aasta resolutsiooni ebaseadusliku kalapüügi vastase võitluse kohta globaalsel tasandil ja ELi rolli kohta (26),

võttes arvesse oma 14. märtsi 2013. aasta resolutsiooni võistluste tulemuste kokkuleppimise ja korruptsiooni kohta spordis (27),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni soovitustega Euroopa Komisjonile Euroopa Liidu haldusmenetlusõiguse kohta (28),

võttes arvesse oma 7. juuni 2005. aasta resolutsiooni, mis sisaldab Euroopa Parlamendi soovitust Euroopa Ülemkogule ja nõukogule võitluse kohta terrorismi rahastamisega (29),

võttes arvesse Europoli raske ja organiseeritud kuritegevuse ohtude 2013. aasta hinnangut (SOCTA),

võttes arvesse oma 21. mai 2013. aasta resolutsiooni maksupettuse, maksudest kõrvalehoidumise ja maksuparadiiside vastase võitluse kohta (30),

võttes arvesse avalike arutelude, töödokumentide teemal toimunud arutelude ja kõrgetasemeliste isikutega arvamuste vahetuse järeldusi ning parlamendi organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu tõkestamise erikomisjoni delegatsioonide korraldatud missioonide järeldusi,

võttes arvesse liikmesriikide parlamentidele saadetud küsimustikele saadud vastuseid nende rolli ja kogemuste kohta organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu vastase võitluse valdkonnas,

võttes arvesse temaatilisi arvamusi, mille esitasid Ayala Sender, Díaz de Mera García Consuegra, McClarkin ja Mitchell organiseeritud kuritegevuse kohta,

võttes arvesse temaatilisi arvamusi, mille esitasid de Jong, Gabriel, Skylakakis ja Weiler korruptsiooni kohta,

võttes arvesse temaatilisi arvamusi, mille esitasid Borghezio ja Tavares rahapesu kohta,

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

võttes arvesse organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu tõkestamise erikomisjoni vahearuannet (A7-0175/2013),

Organiseeritud kuritegevus, korruptsioon ja rahapesu

A.

arvestades, et organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu tõkestamise erikomisjonile (CRIM) anti volitus uurida parimatele kättesaadavatele ohuhinnangutele tuginedes organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu ulatust ning esitada asjakohased meetmed, millega EL saaks neid ohte ära hoida ja käsitleda ning nendega rahvusvahelisel, Euroopa ja riikide tasandil võidelda;

B.

arvestades, et tavapärased kuritegelikud organisatsioonid on oma tegevusulatust järk-järgult laiendanud rahvusvahelisel tasandil, kasutades ära Euroopa Liidu sisepiiride avamist ning majandusliku globaliseerumise ja uute tehnoloogialahenduste pakutavaid võimalusi ning sõlmides tihedamaid liite kuritegelike rühmitustega teistest riikidest (näiteks Lõuna-Ameerika narkokartellide ja vene keelt kõnelevate organiseeritud kuritegelike rühmitustega), et jagada omavahel turge ja mõjupiirkondi; arvestades, et kuritegelikud rühmitused mitmekesistavad oma tegevust üha rohkem ning sidemed arenevad uimastiäri, inimkaubanduse, ebaseadusliku sisserände hõlbustamise ja relvakaubanduse vahel; arvestades, et terroristide ja organiseeritud kuritegevuse vaheline side on muutumas aina lahutamatumaks;

C.

arvestades, et ülemaailmne majanduskriis soosib teatud isikute suuremat ebaseaduslikku tegevust ja lisaks viib uute organiseeritud kuritegevuse liikide tekkimiseni, nagu pettused ja korruptsioon elukutselise spordi valdkonnas, selliste igapäevaste tarbekaupade nagu toiduainete ja ravimite võltsimine, ebaseaduslik odava tööjõuga kauplemine ja inimkaubandus; arvestades, et organiseeritud kuritegevuse, pettuste ja rahapesu imbumisel seaduslikku majandusse on laastav mõju liikmesriikidele;

D.

arvestades, et vaid harvadel juhtudel ei ole organiseeritud kuritegevusega tegelevatel rühmitustel piiriülest mõõdet ning see on suurim nähtamatu oht Euroopa elanike turvalisusele ja heaolule, sest kodanikke ei ole teavitatud piiriülese kuritegevuse järsust tõusust või riiklike õiguskaitseorganite suutmatusest sellega võidelda mujal kui riigisiseselt;

E.

arvestades, et täheldatakse üha suuremat kalduvust vastastikusele abistamisele eri kuritegelike organisatsioonide vahel, kellel õnnestub nii oma rahvusvaheliste struktuuride ja tegevuse mitmekesistamise abil ületada keelebarjäär ja rahvuslikud või ärihuvid, et koonduda ühistesse salakaubavoogudesse, vähendada kulusid ja suurendada kasumit ülemaailmse majanduskriisi ajal;

F.

arvestades, et Europoli aruandes SOCTA 2013 hinnatakse, et Euroopa Liidus tegutseb vähemalt 3 600 kuritegelikku organisatsiooni, tunnistades, et nende üks levinumaid omadusi on selliste organisatsioonide vahelise võrgustiku ja koostöö lähenemisviis, nende tugev kohalolu seaduslikus majandusstruktuuris rahvusvahelisel tasandil, nende organisatsioonide, eriti suuremate organisatsioonide kalduvus tegeleda samaaegselt eri liiki kuritegudega, ja asjaolu, et ligi 70 % organisatsioonidest on haruesindused eri riikides, mis näitab selle nähtuse piiriülest olemust;

G.

arvestades, et vaesus soodustab organiseeritud kuritegevuse võimalikkust, sest kuritegelikud organisatsioonid kasutavad vaesust ära;

H.

arvestades, et on hädavajalik likvideerida vaesus ja parandada inimeste juurdepääsu tööhõivele ja sotsiaalkaitsele;

I.

arvestades, et inimkaubanduse, organikaubanduse, sunniviisilise prostitutsiooni, inimeste orjastamise ja sunnitöölaagrite nähtust juhivad sageli riikidevahelised kuritegelikud organisatsioonid; arvestades, et kiireloomuliselt on vaja pidevalt jälgida rahvusvahelist elundikaubandust ja selle seoseid kuritegelike organisatsioonidega; arvestades, et inimkaubandus on üks kuriteo liik ja kiirestimuutuv nähtus, millest saadav kasum on igal aastal ligikaudu 25 miljardit eurot ja mis mõjutab kõiki liikmesriike;

J.

arvestades, et sunniviisiliste töötajate koguarv ELi liikmesriikides on hinnanguliselt 880 000, kellest 30 % on hinnangute kohaselt seksuaalse ärakasutamise ohvrid ning 70 % peavad sunniviisiliselt töötama; enamik ohvreid ELis on naised; arvestades, et sunniviisilise töö kasutamine on organiseeritud kuritegevusele äärmiselt kasulik ja sellega kaasneb sotsiaalne dumping ning see kahjustab saamata jäänud maksutulu kaudu ühiskonda;

K.

arvestades, et inimkaubanduse ohvrid on pärit nii EList kui ka väljastpoolt;

L.

arvestades, et inimkaubanduse ohvreid värvatakse, transporditakse ja hoitakse jõu, sunni või pettusega seksuaalse ärakasutamise, sunniviisilise töö või teenuste osutamise, sealhulgas kerjamise, orjastamise, sunnitöö, kuritegevuse, majapidamistööde tegemise, adopteerimise või sundabielude või elundite eemaldamise eesmärgil; arvestades, et ohvreid kasutatakse ära ja allutatakse täielikult kaubitsejatele või ärakasutajatele, kohustatakse maksma neile tagasi suuri võlgu, jäetakse sageli ilma isikut tõendavatest dokumentidest, hoitakse luku taga, eraldatult ja neid ähvardatakse, seega kardavad nad kättemaksu, neil ei ole raha ning olukorras, kus neis on tekitatud kohalike omavalitsuste ees hirm, kaotavad nad lootuse põgeneda või normaalsesse ellu tagasi pöörduda;

M.

arvestades, et ELi välispiiride sulgemine on võimatu;

N.

arvestades, et igal aasta sureb Vahemerel 2 000 ELi siseneda püüdvat inimest;

O.

arvestades, et kuigi inimkaubandus areneb koos muutuvate sotsiaal-majanduslike tingimustega, pärinevad ohvrid peamiselt riikidest või piirkondadest, mida iseloomustavad majanduslikud ja sotsiaalsed raskused, ning haavatavust põhjustavad tegurid ei ole aastate vältel muutunud; arvestades, et muud inimkaubanduse põhjused hõlmavad õitsvat seksitööstust ning nõudlust odava tööjõu ja toodete järele, ning inimkaubanduse ohvriks sattumise ühine tegur on üldiselt väljavaade enda ja/või oma perekonna paremale elukvaliteedile ja elule;

P.

arvestades, et ebaseaduslik äri ja smugeldamine elundite, relvade, uimastitega, sealhulgas keemiliste, bioloogiliste, radioloogiliste ja tuumaainetega ning nende lähteainetega ja retseptiravimitega, eluslooduse liikide ja kehaosadega, sigarettide ja tubakaga, kunstiteoste ja muude toodetega on erineva päritoluga, varustab uusi kuritegelikke turge kogu Euroopas, pakub kuritegelikele organisatsioonidele tohutuid kasumivõimalusi ja ohustab ELi piiride turvalisust, ühtset turgu ja ELi finantshuve;

Q.

arvestades, et kuritegelikud rühmitused on mitmekesistanud uimastiäri viise ja tegelevad selle kõrval terve rea muude ebaseaduslike äridega; arvestades, et internet pakub vahendit ja uut kanalit nii uimastite tootmise eesmärgil lähteainetega varustamise jaoks kui ka psühhotroopsete ainete turustamiseks; arvestades, et narkootikumide lähteainetega, nt efedriini, pseudoefedriini ja atsetaanhüdriidiga kauplemise üle ei teostata ELis piisavalt järelevalvet ning see kujutab endast tõsist ohtu;

R.

arvestades, et lähteaineks olevate kemikaalide ja sünteetiliste uimastite tootmiseks kasutatavate vahendite kontroll on peamine narkootikumide pakkumise vähendamise võimalus;

S.

arvestades, et kuritegelikud organisatsioonid võivad seaduslikel eesmärkidel kasutatavaid kemikaale seaduslikust kaubandusest kõrvale toimetada ja kasutada neid narkootikumide lähteainena; arvestades, et 2008. aastal langes 75 % heroiini peamise lähteaine atsetaanhüdriidi konfiskeerimise juhtumitest ELi arvele, ning ÜRO Rahvusvahelise Narkootiliste Ainete Kontrollinõukogu aastaaruannetes osutatakse jätkuvalt ELis kehtestatud meetmetele, mis ei ole piisavalt ranged, et hoida ära selle lähtekemikaali kõrvaletoimetamist ebaseaduslike eesmärkide tarbeks;

T.

arvestades, et paljud liidu elanikud on vaesed ja töötud ning samas kasvab aasta-aastalt piiriülene kuritegevus;

U.

arvestades, et kuritegelike jõukude tegevuse tõttu kaotatud seaduslike töökohtade arvu liidus ei ole võimalik täpselt välja arvutada, sest kurjategijad ei avalda aruandeid, kuid nende arv liidus võib hinnangute kohaselt ulatuda kümnetesse miljonitesse;

V.

arvestades, et riikide valitsuste ja liidu maksukahju võib samamoodi üksnes hinnata, kuid on tõenäoline, et see ulatub igal aastal sadadesse miljarditesse eurodesse ning see arv aina kasvab;

W.

arvestades, et ebaseaduslik sigaretiäri tekitab igal aastal maksukahju umbes 10 miljardi euro ulatuses; arvestades, et ebaseadusliku kergrelvaäri käive maailmas on hinnanguliselt 170–320 miljonit USA dollarit aastas, ning arvestades, et Euroopas on ringluses üle 10 miljoni ebaseadusliku relva, mis ohustab tõsiselt elanike turvalisust ja õiguskaitset; arvestades, et eespool nimetatud ebaseaduslikud ärid võivad tekitada maksukahju ja kahjumit tootjatest ettevõtjatele ning hõlbustavad organiseeritud kuritegevuse muude vormide levimist, mis omakorda võib põhjustada tõsist sotsiaalset ohtu, kuna see nähtus võib muutuda kergesti terrorismi rahastamise allikaks;

X.

arvestades, et eluslooduse liikide ja kehaosade ebaseaduslikust ärist pärinevad summad on hinnangute kohaselt 18–26 miljardit eurot aastas, seejuures on EL tähtsaim sihtturg maailmas;

Y.

arvestades, et ebaseaduslik kaubandus tekitab maksukahju, kahjumit tootjatest ettevõtjatele ning sel on kahjulik mõju tööhõivele, avalikule ja sotsiaalsele keskkonnale;

Z.

arvestades, et kuritegelike organisatsioonide sisseimbumisvõime on edasi arenenud, sest nüüdsest on nad tegevad sellistes sektorites nagu riiklikud ehitustööd, transport, hulgimüük, jäätmekäitlus, looma- ja taimeliikide ning loodusvaradega kauplemine, eraturvafirmad, täiskasvanute meelelahutus ja veel paljud muud valdkonnad, millest enamik kuulub poliitilise kontrolli ja otsustusõiguse alla; arvestades seega, et organiseeritud kuritegevus on üha sarnasem ülemaailmselt tegutsevale majandussubjektile, sest see on tugevalt ettevõtlusele orienteeritud ja spetsialiseerunud samal ajal mitut liiki ebaseaduslike, kuid aina rohkem ka seaduslike kaupade ja teenuste tarnimisele ja mõjutab Euroopa ja maailma majandust, selle kulu ettevõtlusele on 870 miljardit dollarit aastas;

AA.

arvestades, et organiseeritud ja maffia tüüpi keskkonnaalane kuritegevus – illegaalse jäätmeäri ja jäätmete kõrvaldamise eri vormid, keskkonna-, maastiku-, kunsti- ja kultuuripärandi hävitamine – on nüüdseks omandanud sellise rahvusvahelise mõõtme, mis nõuab kõikide Euroopa riikide ühispingutusi, et võtta ühiselt tõhusamaid ennetusmeetmeid ja võidelda nn ökomaffia vastu;

AB.

arvestades, et organiseeritud kuritegevuses ja maffiavõrgustikes ringlevate tohutute rahasummadega toetatakse Euroopa Liidus isegi panku ja finantsturge, mis muudab nad tegelikult kaasosalisteks rahapesu toimepanemises;

AC.

arvestades, et rahvusvahelistel pankadel on oluline osa rahapesu võimaldamisel ja need on olnud otseselt seotud organiseeritud kuritegevuse tulude puhtaks pesemisega;

AD.

arvestades, et Europoli poolt 2013. aastal avaldatud SOCTA aruandes (raske ja organiseeritud kuritegevuse ohtude hinnang) rõhutatakse, et võltsitud kaupade kaubandus ja ebaseaduslike kaupade salakaubavedu laieneb majanduskriisi tõttu ning et ebaseaduslik uimastiäri on endiselt üks kõige suuremat tulu toov kuritegelik tegevus ning et jäätmete illegaalne vedu ja energeetikaalased pettused on uued ohud, mis väärivad erilist tähelepanu;

AE.

arvestades, et organiseeritud kuritegevuse kõigi vormide vastu tuleb võidelda tõhusalt, eriti oluline on töötada välja meetmed kuritegelike organisatsioonide finantsressursside kaotamiseks ja rakendada neid, rikkudes vajaduse korral pangasaladust;

AF.

arvestades, et kuritegelike organisatsioonide eelis on sageli see nn hall kokkupuuteala muude osalistega, liidud nn valgekraedest kuritegude toimepanijatega (ettevõtjad, riigiametnikud kõikidel otsuste tegemise tasanditel, poliitikud, pangad ja spetsialistid jms), kes ise küll kuritegelike organisatsioonide struktuuri ei kuulu, kuid on nendega vastastikku tulusates ärisuhetes;

AG.

arvestades, et mõnedes Euroopa Liidu välistes Euroopa riikides kuulub suur osa elanikkonnast nn halli alasse; arvestades, et see probleem hõlmab eelkõige noori;

AH.

arvestades, et organiseeritud kuritegevuse tüüpiliste tegevusmeetodite hulka kuulub tänapäeval lisaks vägivallale, ähvardamisele ja terrorismile ka korruptsioon; arvestades, et rahapesu on omakorda seotud mitte ainult organiseeritud kuritegevuse tüüpilise tegevusega, vaid ka korruptsiooni ja maksukuritegudega; arvestades, et huvide konflikt võib põhjustada korruptsiooni ja pettust; arvestades seega, et kuigi organiseeritud kuritegevus, korruptsioon ja rahapesu jäävad eri nähtusteks, on neile sageli iseloomulikud objektiivsed vastastikused seosed; arvestades, et organiseeritud kuritegevus võib kasutada ka avaliku ja erasektori organisatsioone, sealhulgas mittetulundusühinguid, et varjata korruptsiooni ja rahapesu;

AI.

arvestades, et uurival ajakirjandusel on oluline roll korruptsiooni, pettuste ja organiseeritud kuritegevuse avastamisel ning seetõttu on nad avatud teatud finants- ja turvaohtudele; arvestades, et näiteks viie aasta jooksul on 27 liikmesriigis avalikustatud kokku 233 uurimismenetlust seoses ELi rahaliste vahenditega seotud pettustega (31); arvestades, et uuriva ajakirjanduse toetamisel ja edasisel tõhustamisel on lisatoetused vältimatud, eriti komisjoni ja teiste rahvusvaheliste institutsioonide poolt;

AJ.

arvestades, et Euroopa osalejate poolt toime pandud rahapesu, korruptsioon ja organiseeritud kuritegevus avaldab tugevat mõju arenguriikidele ja takistab nende arengut loodusvarade laastamisega, eelarveliste vahendite piiramise ja riigivõla suurendamisega;

AK.

arvestades, et internet võimaldab kuritegelikel rühmitustel kiiremini ja suuremas mastaabis tegutseda ja kuritegeliku tegevuse mustrid on muutunud; arvestades, et küberkuritegevus, eelkõige võrgupettuste ja laste ärakasutamise kujul, on järjest suurenev oht ja kuritegelikud organisatsioonid kasutavad internetis spordikihlvedude sõlmimist kasumiteenimise ja rahapesu meetodina kogu maailmas;

AL.

arvestades, et mängutulemustega manipuleerimine on uus, suure tulu ja väikeste karistustega kuritegevuse vorm ning madala avastamiste määra tõttu kurjategijatele kasumlik tegevus;

Kodanike ja seadusliku majanduse kaitse

AM.

arvestades, et kodanikukaitse ning seaduslik ja konkurentsivõimeline majandus sõltub poliitilisest tahtest kõigil tasanditel ning otsustavatest võitlusmeetmetest organiseeritud kuritegevuse, inimkaubanduse, korruptsiooni ja rahapesu vastu, mis tekitavad ühiskonnale suurt kahju ning ohustavad eelkõige ausate ettevõtjate püsimajäämist, kodanike ohutust ning riigi demokraatlikke aluspõhimõtteid;

AN.

arvestades, et kuritegelikud rühmitused kasutavad nüüdisaegseid tehnoloogiaid, keskkondi ja võimalusi, jäljendades seaduslike ettevõtlusalade võimalusi ja eesmärke; arvestades, et kuritegelikel rühmitustel on kõrgetasemelised oskused, organisatsioonid, kogemused ja hästi väljatöötatud meetodid, mida toetavad suurem liikuvus, tutvusringkond ja reisimise lihtsus; arvestades, et see on toonud kaasa organiseeritud kuritegevuse vähem kohaliku iseloomu ning suurema tõenäosusega kasutatakse ära erinevaid õigussüsteeme ja riigisiseselt erinevaid kohtualluvusi;

AO.

arvestades, et ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (UNODC) andmetel moodustavad ebaseadusliku tegevuse tulud maailmas umbes 3,6 % kogu maailma SKPst ja rahapesuga seotud rahavood moodustavad tänapäeval ligikaudu 2,7 % maailma SKPst; arvestades, et Euroopa Komisjoni hinnangul läheb korruptsioon ELis maksma umbes 120 miljardit eurot aastas ehk 1 % ELi SKPst; arvestades, et need on olulised vahendid, mis on majanduse ja sotsiaalvaldkonna arengu, riigi rahanduse ja kodanike heaolu arvelt varastatud;

AP.

arvestades, et ebaseaduslik tulu ja rahapesuvõrgustikud avaldavad negatiivset mõju Euroopa Liidu majandusele, tugevdades reaalmajandusele kahjulikke spekulatsioone ja finantsmulle;

AQ.

arvestades, et mõnes riigis kujutab korruptsioon endast tõsist ohtu demokraatiale ja takistust tõhusale ja õiglasele juhtimisele; arvestades, et see pärsib investeeringuid, häirib siseturu toimimist ja ausat konkurentsi ettevõtete vahel ning seab lõppkokkuvõttes ressursside väära jagamisega ohtu koguni majandusarengu, vähendades eelkõige avalike teenuste ja eriti sotsiaalteenuste rahalisi vahendeid; arvestades, et keerulised bürokraatiamehhanismid koos mitme tarbetu eelneva loa nõudega võivad piirata ettevõtlust, takistada seaduslikku majandustegevust ning ajendada ametnikele altkäemaksu andmisele või tekitada muid korruptsiooni vorme;

AR.

arvestades, et ametiisikutele altkäemaksu andmisega seotud õigusaktide ja nende jõustamise vahelised erinevused avaldavad negatiivset mõju siseturule ja seda mitte ainult ettevõtete ebavõrdsete tingimuste tõttu vaid ka seetõttu, et selline altkäemaksu andmine toimub ELi siseselt, kui ühes liikmesriigis asutatud ettevõtted annavad altkäemaksu ametiisikutele teises liikmesriigis, häirides sellega turgude toimimist;

AS.

arvestades, et 74 % Euroopa kodanikke tajub korruptsiooni riigisisese ja piiriülese probleemina (32) ja et korruptsiooni esineb ühiskonna kõigis sektorites; arvestades, et korruptsioon vähendab kodanike usaldust demokraatlike institutsioonide vastu ja valitud valitsuse tõhusust õigusriigi säilitamisel, sest see loob eeliseid ja põhjustab seega sotsiaalset ebaõiglust; arvestades, et poliitikute umbusaldamine suureneb äärmuslike majanduskriiside ajal;

AT.

arvestas, et valdkondades, kus teatatud pisikorruptsiooni juhtumeid oli rohkem, esines protsentuaalselt altkäemaksu juhtumeid isiku kohta keskmiselt järgmiselt: meditsiiniteenused 6,2 %, kinnisvarateenused 5 %, toll 4,8 %, kohtusüsteem 4,2 %, politsei 3,8 %, registri- ja lubade teenused 3,8 %, haridussüsteem 2,5 %, kommunaalteenused 2,5 %, maksutulu 1,9 %;

AU.

arvestades, et kõrge kuritegevuse määraga piirkondades, omastab organiseeritud kuritegevus õigusvastaselt kohaliku majanduse ressursse ning see heidutab seega tavapärast ettevõtlustahet, sealhulgas teiste riikide investeeringuid; arvestades, et sellistes piirkondades on laenu kättesaadavus usaldusväärsete ettevõtete jaoks raskendatud laenu suurema maksumuse ja suuremate tagatiste tõttu, mida pangad nõuavad; arvestades, et majandusraskustes ettevõtjad on vahel sunnitud pöörduma kuritegelike organisatsioonide poole investeerimislaenude saamiseks;

AV.

arvestades, et kohalikud organiseeritud kurjategijad kasutavad ära lünki seaduslikus majandustegevuses ning võivad muutuda oluliseks osalejaks igapäevaste tarbekaupadega varustamisel; arvestades, et lisaks väljapressimisele ja ähvardamisele, mis ohustavad kohalikke kogukondi, seab see ohtu seadusliku majandustegevuse ning kogu ühiskonna ettevõtluse ja kodanike turvalisuse; arvestades, et küberkuritegevus, võltsimine või ebaseaduslik loomesisu edastamine, lapspornograafia, ebaseaduslik ravimite, seaduslike psühhotroopsete ainete, narkootikumide lähteainete, komponentide, varuosade ja muude igapäevaste tarbekaupade äri ning vastavate õiguste ja lubadega seotud probleemid ohustavad rahvatervist, ohutust, tööhõivet ja ühiskondlikku stabiilsust ning võivad tekitada asjaomase sektori ettevõtjatele sedavõrd suurt kahju, et nende püsimajäämine on ohus;

AW.

arvestades, et üha sagedasemad kuriteod põllumajanduslikus toidutööstuses ohustavad olulisel määral Euroopa kodanike tervist ja põhjustavad märkimisväärset kahju riikidele, kes on teinud kõrgel tasemel toiduainetööstusest oma peamise tugevuse;

AX.

arvestades, et laste seksuaalne ärakasutamine internetis ja lapspornograafia kujutavad endast erilist ohtu; arvestades, et küberkuritegevus, iseäranis kasumile suunatud küberkuritegevus ja keelatud juurdepääs teabesüsteemidele, on sageli seotud finantspettustega; arvestades, et küberkuritegevus ebaseaduslik teenusepakkumine kasvab ja pahavara hulk suureneb hüppelisel; arvestades, et selle probleemiga tegelevatele Euroopa Liidu asutustele tuleb pakkuda täiendavat rahastamist;

AY.

arvestades, et rahapesu on omandamas üha keerukamaid ja raskesti jälgitavaid vorme; arvestades, et kuritegelikud organisatsioonid kasutavad üha rohkem ebaseaduslikku ja vahel ka seaduslikku kihlvedude süsteemi ning spordivõistluste tulemuste kokkuleppimist, eelkõige internetis, rahapesuks ning pankasid riikides, kus rahavoogude kontroll rahapesu ja maksupettuste vältimiseks piisavalt ei toimi; arvestades, et mängutulemustega manipuleerimist peaks käsitlema organiseeritud kuritegevuse tulutoova vormina; arvestades, et seaduslikke hasartmänge kui ettevõtlusvormi tuleks toetada subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt;

AZ.

arvestades, et ettevõtte raamatupidamiskannete võltsimine on sageli vahend mitteametliku likviidsuse loomiseks, mis vähendab maksustatavat tulu ja mida saab kasutada korruptsiooni või rahapesu eesmärgil, avaldades samas mõju ausale konkurentsile ning vähendades riigi võimekust sotsiaalsete ülesannete täitmisel;

BA.

arvestades, et range kokkuhoiu ajal on maksupettuste hinnanguline maksumus liikmesriikidele üks triljon eurot aastas; arvestades, et maksude vältimine ja maksudest kõrvalehoidumine ei piirdu üksnes musta turuga, seda võib leida ka reaalmajanduses üldtuntud ettevõtete seas;

Vajadus Euroopa tasandil ühise lähenemisviisi järele

BB.

arvestades, et Euroopa tasandil on tehtud juba palju tööd ühtse õigus- ja seadusandliku raamistiku loomiseks organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu vastu võitlemiseks;

BC.

arvestades, et eelkõige piiriülese kuritegevuse puhul loovad liikmesriikide eri lähenemised kuritegevusele ja olulised erinevused kriminaalmateriaalõiguses ja kriminaalmenetlusõiguses õigustühimikke tsiviil- ja fiskaalõigussüsteemis ja nõrgendavad seda kogu Euroopa Liidus; arvestades, et maksuparadiisid, leebe maksupoliitikaga riigid ja separatistlikud riigid, kus puudub tugev keskvõim, on saanud organiseeritud kuritegevuse peamiseks rahapesu kohaks;

BD.

arvestades, et kuritegelikel rühmitustel on sageli rahvusvaheline võrgustruktuur, seetõttu nõuab see rahvusvaheline struktuur piiriülest vastutegevust, muu hulgas tõhusat ja terviklikku teabevahetust ning -jagamist võrdväärsete siseriiklike ja rahvusvaheliste asutuste vahel;

BE.

arvestades, et ELi finantshuvide ja euro kaitse peab olema esmatähtis järjest sageneva nähtuse jälgimisel, kuidas kuritegelikud organisatsioonid väärkasutavad Euroopa rahalisi vahendeid nn ühenduse pettuste ja lisaks ka euro võltsimise teel;

BF.

arvestades, et Euroopa tasandil on ELi finantshuvide kaitseks ning riikidevahelise ja piiriülese kuritegevuse ja ebaseaduslike tegevustega võitlemiseks välja töötatud programmid, nagu Herakles, Fiscalis, Customs ja Perikles;

BG.

arvestades, et euroala peamine vaenlane on erinev tootlikkuse kasv liikmesriikides; arvestades, et see loob keskpikas ja pikas perspektiivis konkurentsivõime erinevusi, mida ei saa lahendada rahalise devalveerimisega ning mis viib karmide ja poliitiliselt jätkusuutmatute kokkuhoiuprogrammideni, mille eesmärk on siseriiklik devalveerimine; arvestades avaliku sektori süsteemset korruptsiooni, mis on peamiseks efektiivsuse ning välismaiste otseinvesteeringute ja innovatsiooni taksitavaks asjaoluks, takistades seega rahaliidu nõuetekohast toimimist;

BH.

arvestades, et ELi avalikus sektoris on esinenud vähemalt 20 miljonit pisikorruptsiooni juhtumit ja selle mõju levib kahtlemata ka liikmesriikide riigiasutuste osadesse (vastavate poliitikute hulgas), mis vastutavad ELi toetuste ja teiste finantshuvide haldamise eest;

BI.

arvestades, et Euroopas on märkimisväärne maksupuudujääk, igal aastal kaotab EL hinnanguliselt 1 triljon eurot avaliku sektori tulu maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise tõttu, see on 2 000 euro suurune kulu igale ELi kodanikule aastas;

BJ.

arvestades, et kuritegelike nähtuste vastu tegutsemiseks peab liikmesriikide seadusandjatel olema võimalus reageerida kiiresti ja tõhusalt kuritegevuse muutunud struktuuridele ja uutele vormidele, eriti pärast Lissaboni lepingu jõustumist, kuna selle kohaselt on liikmesriikidel kohustus aidata kaasa liidu vabadusele, turvalisusele ja õigusele;

BK.

arvestades, et Euroopa lähenemisviis organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu vastu võitlemisele peab põhinema parimal olemasoleval ohu hindamisel ning tugevamal õigusalasel ja politseikoostööl ka kolmandate riikidega, kuritegude ühisel määratlusel, sealhulgas osalemine kuritegelikus organisatsioonis ja rahapesu, kõigi korruptsioonivormide kuriteona käsitlemisel, liikmesriikide nende õigusaktide ühtlustamisel, mis käsitlevad teatavaid menetlusliku tähtsusega mehhanisme, nagu aegumistähtajad, kuritegelike rühmituste ja korruptsiooni teel saadud vara konfiskeerimise ja tagastamise tõhusatel viisidel, valitsuse, poliitikute, advokaatide, notarite, kinnisvaramaaklerite, kindlustusseltside ja muude ettevõtjate suuremal aruandluskohustusel, kohtunikele ja politseijõududele suunatud väljaõppel ning nõuetekohaste ennetusmeetmetega seotud parimate tavade vahetamisel;

BL.

arvestades, et vastastikust tunnustamist tuntakse kui aluspõhimõtet, millele tugineb õigusalane koostöö tsiviil- ja kriminaalasjades ELi liikmesriikide vahel;

BM.

arvestades, et võitlus inimkaubanduse vastu on ELi prioriteet, alates 1990. aastast on välja töötatud mitu algatust, meedet ja rahastamisprogrammi ning õiguslik raamistik; arvestades, et ELi põhiõiguste harta artikkel 5 keelab eriti just inimkaubanduse;

BN.

arvestades, et liikmesriikide koostööks võitluses kuritegevuse vastu ja õigussüsteemi töövõimeliseks muutmiseks, on vaja vastastikust usaldust ELi kohtuorganite vahel; arvestades, et vastastikuse usalduse põhimõte nõuab kaitse miinimumstandardite kehtestamist kõrgemail võimalikul tasandil;

BO.

arvestades, et liikmesriikide kriminaalõiguse ja kriminaalmenetluse süsteemid on kujunenud sajandite jooksul; arvestades, et igal liikmesriigil on temale iseloomulikud tunnused ja eripärad, ning arvestades, et sellest tulenevalt tuleb kriminaalõiguse peamised küsimused jätta liikmesriikide otsustada;

BP.

arvestades põhimõttelist erinevust kohtutunnistajate ja kohtuga koostööd tegevate isikute vahel; arvestades, et liikmesriikide ja Euroopa Liidu peamine ülesanne on kaitsta ja toetada neid, kes on otsustanud võidelda organiseeritud kuritegevuse ja maffia vastu, seades sellega ohtu enda ja oma lähedaste elu;

BQ.

arvestades, et kuigi riigihangete pakkumismenetlusi jälgitakse jõuliselt, on hilisem kulutamine kaugel läbipaistvusest ja kõikides liikmesriikides esineb hulgaliselt maksude deklareerimise variante;

Ühtlustatud ja ühtne õigusraamistik

1.

peab vajalikuks valmisolekut anda asjakohane poliitiline vastus kuritegelike organisatsioonide ja maffia kohalolule Euroopas üksikasjaliku ja õigeaegse tegevuskava kaudu, mis näeks ette seadusandlikud ja mitteseadusandlikud meetmed nende organisatsioonide laiali lammutamiseks ja kõikide nendega seostatavate rikastumisvormide (otseste või kaudsete) kindlakstegemiseks ja rikkuse tagasisaamiseks;

2.

on veendunud, et selleks, et saada jagu organiseeritud ja maffia-tüüpi kuritegevusest ja saada võitu selliste nähtuste nagu korruptsiooni ja rahapesu üle, mis tervikuna piiravad Euroopa kodanike ja tulevaste põlvkondade vabadust, õigusi ja turvalisust, on vaja lisaks reageerimispingutusele ka suurt ennetustööd;

3.

kutsub komisjoni üles tegema ettepaneku ühiste õiguslike standardite kohta ning liikmesriikidevahelise integratsiooni ja koostöö mudelite kohta; kutsub eelkõige üles esitama hindamisaruande alusel organiseeritud kuritegevuse vastast võitlust käsitleva raamotsuse rakendamise kohta ja tuginedes liikmesriikide parimatele õigusaktidele, seadusandliku ettepaneku, mis sisaldab ühist organiseeritud kuritegevuse määratlust, mis peaks muu hulgas hõlmama maffia-tüüpi kuritegelikus ühenduses osalemise kuritegu, mis määratleb sellise ühenduse ettevõtlusele orienteerituse ja rõhutab kuritegeliku rühmituse ähvardavat jõudu, võttes arvesse rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni artikli 20 punkti a; rõhutab, et ELi kriminaalmateriaalõiguse sätete ettepanekud peavad järgima põhiõigusi ning olema kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega ning Euroopa Parlamendi 22. mai 2012. aasta resolutsiooniga ELi lähenemisviisi kohta kriminaalõigusele;

4.

kutsub komisjoni üles koostama ühise korruptsiooni määratluse, et luua ühtne ülemaailmne poliitika korruptsiooni vastu võitlemiseks; soovitab komisjonil oma aruandes, mis käsitleb liikmesriikide võetud korruptsioonivastaseid meetmeid, mis avaldatakse 2013. aastal, käsitleda kõiki korruptsioonivorme nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas mittetulundusühingutes, tuues esile riikide parimad kogemused selle vastu võitlemisel, ning esitada nähtuse täpse mõõtmise viisi ning lisada liikmesriigiti täieliku ülevaate valdkondadest, kus on korruptsiooni oht; kutsub komisjoni üles andma Euroopa Parlamendile ja ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni osalisriikide konverentsile korrapäraselt aru liikmesriikide ja ELi tasandil võetavate korruptsioonivastaste meetmete kohta ning ajakohastama kehtivat Euroopa õigusraamistikku;

5.

väidab, et tõhusas rahapesualases õigusraamistikus peab võtma nõuetekohaselt arvesse vastastikust toimet rahapesuvastaste mehhanismide ning isikuandmete kaitse põhiõiguse vahel, nii et rahapesu probleemiga tegeletaks ilma kehtivaid andmekaitsestandardeid alandamata; väljendab sellega seoses heameelt andmekaitsesüsteemi üle, mida kasutab Europol;

6.

palub komisjonil lisada oma ettepanekusse, mis on kavandatud aastaks 2013, rahapesualase karistusõiguse ühtlustamise eesmärgil rahapesu kui kuriteo ühise määratluse liikmesriikide parimate tavade alusel, ning käsitleda põhiliste õigusrikkumistena tõsiseks peetavaid kuritegusid, mis toovad tõenäoliselt kasu nende toimepanijatele;

7.

palub komisjonil teha ettepanek, milles arendatakse edasi inimkaubanduse direktiivi artiklit 18, milles kutsutakse liikmesriike üles kriminaliseerima igat tüüpi inimkaubanduse, nii seksuaalse kui ka tööalase ärakasutamise ohvrite teenuste kasutamist;

8.

on seisukohal, et tingimused ja hävitavad tagajärjed, mis inimkaubanduse ohvritele osaks saavad, on vastuvõetamatud ning kujutavad endast kriminaalset inimõiguste rikkumist; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles inimkaubandust sotsiaalselt hukka mõistma ning korraldama selleks tugevaid ja püsiva mõjuga teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, millel on konkreetsed ja tähtajalised eesmärgid vähendada ohvrite arvu; neid kampaaniaid tuleks hinnata kord aastas inimkaubanduse vastu võitlemise Euroopa päeva raames, mis toimub igal aastal 18. oktoobril, ning edaspidi iga viie aasta järel kuni inimkaubandusevastase Euroopa aastani;

9.

soovitab liikmesriikidel koostöös komisjoni ja Euroopa Parlamendiga ning Europoli, Eurojusti ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti toetusel arendada välja Euroopa tasandil võimalikult ühtsed ja ühised näitajad vähemasti Euroopa Liidus esinevate organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni- ja rahapesunähtuste ulatuse, kulude ja sotsiaalse kahju mõõtmiseks;

10.

palub komisjonil ja nõukogul kaaluda sarnaselt Euroopa Liidu poolt terroristlikeks peetavate organisatsioonide nimekirjaga ka Euroopa Liidu kuritegelike organisatsioonide nimekirja koostamist;

11.

soovitab luua Euroopa võrgustiku, mis ühendab erinevaid organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu uurimisega tegelevaid ülikoole, et soodustada ülikoolide teadusuuringuid nendes valdkondades;

12.

rõhutab vajadust olemasolevate vastastikuse tunnustamise vahendite täieliku rakendamise ning Euroopa õigusakti järele, mis kindlustaks süüdimõistvate kohtuotsuste ja konfiskeerimismääruste täitmisele pööramise ka nende väljastajast erineva liikmesriigi territooriumil; arvestades, et parandada tuleks nii liikmesriikidevahelise ainelise õigusabi andmist kui ka tõendite vastastikust tunnustamist;

13.

on veendunud, et inimkaubanduse ja sunniviisilise töö vastane võitlus peab tegelema nende algpõhjustega, nagu ülemaailmne ebavõrdsus; kutsub seetõttu liikmesriike üles täitma oma arenguabi andmise ning aastatuhande arengueesmärkidega seotud kohustusi;

14.

kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles tugevdama meetmete ja programmide, sealhulgas kahepoolsete kokkulepete välist mõõdet, et võidelda inimkaubanduse vastu ennetavate tegevustega päritolu- ja transiidiriikides, pöörates erilist tähelepanu ilma saatjata alaealistele ja lastele;

15.

kutsub komisjoni üles arendama kogu ELis välja usaldusväärse järelevalvesüsteemi, et järgida tõhusamalt inimkaubandusega tegelevate isikute ja ohvrite liikumist;

16.

palub komisjonil töötada koostöös liikmesriikide ja inimkaubandusevastase võitlusega tegelevate rahvusvaheliste institutsioonidega kiiremas korras välja kogu ELi hõlmav võrreldav ja usaldusväärne andmekogumissüsteem, mis põhineb ühistel ja kokkulepitud kindlatel näitajatel; et tõsta selle andmesüsteemi nähtavust ja kiireloomulisust, oleks kasulik rajada juba olemasoleva ELi inimkaubandusevastase veebilehe raamides inimkaubandusevastane seirekeskus, kuhu kõik ELi institutsioonid ning seitse seonduvat asutust on kohustatud esitama oma andmed, ning valitsusväliseid ja muid institutsioone kutsutakse üles tegema sama;

17.

kutsub komisjoni üles rakendama soovitusi, mis esitati inimkaubanduse kaotamist käsitlevas ELi strateegias aastateks 2012–2016;

18.

kutsub komisjoni üles täitma inimkaubanduse ohvrite Euroopa tugitelefoni lõpuleviimiseks vajalikke tingimusi, et aidata levitada teadlikkust nende õiguste kohta;

19.

kutsub komisjoni üles suunama rohkem vahendeid sotsiaalvõrgustike ja küberkuritegevuse inimkaubanduses kasutamise vastu võitlemiseks;

20.

kutsub komisjoni üles suurendama piiriülest õigusalast ja politseikoostööd ELi liikmesriikide ja ELi ametite vahel, arvestades, et inimkaubandusega seotud kuriteod ei piirdu ühe liikmesriigiga;

21.

kutsub üles suurendama sanktsioone pankade ja muude finantsasutuste vastu, kes on kaasosalised organiseeritud kuritegevusest saadud tulude varjamises ja/või rahapesus;

Organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni peatamine ja ennetamine, rünnates kuritegelikku tulu ja vara

22.

kutsub konfiskeerimise valdkonnas liikmesriike üles parimate riiklike õigusaktide alusel kaaluma tsiviilõiguse varade konfiskeerimise mudelite kasutamist kohtu eelneva loaga nende juhtumite korral, kui võib pidada tõenäoliseks, et vara pärineb kuritegevusest või seda kasutatakse uute kuritegude toimepanemiseks; on seisukohal, et ennetavad konfiskeerimise mudelid võib kohtu otsuse alusel ette näha kooskõlas põhiseadusest tulenevate riiklike tagatistega, kahjustamata seejuures omandiõigust ja kaitseõigust; julgustab lisaks liikmesriike edendama kuritegeliku vara kasutamist sotsiaaleesmärkidel; soovitab võtta meetmeid ja aktiveerida fondid vara kaitse eesmärgil sekkumismeetmete rahastamiseks, et säilitada konfiskeeritud vara terviklikkus;

23.

soovitab ettevõtja jätta vähemalt viieks aastaks välja riigihankemenetlusest kogu ELis, kui ettevõtja on lõpliku kohtuotsusega süüdi mõistetud osalemises kuritegelikus organisatsioonis, rahapesus või terrorismi rahastamises, inimkaubanduse ja laste tööjõu kasutamises osalemises, korruptsioonis või mõnes muus raskes avaliku huvi vastases kuriteos, kui kuriteoga kaasneb maksutulu vähenemine või sotsiaalne kahju, või mõnes muus raskes piiriülese mõõtmega kuriteos, millele on viidatud ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 (nn eurokuriteod), ning seda ka juhul, kui selline väljajätmise põhjus tekib hankelepingu sõlmimise menetluse käigus; on seisukohal, et riigihankemenetlused peavad põhinema seaduslikkuse põhimõttel ning et selles raamistikus tuleks määrata kindlaks majanduslikult kõige soodsama pakkumuse kriteeriumid, et tagada läbipaistvus (mis saavutatakse ka e-hangete kaudu) ja hoida ära pettusi, korruptsiooni ja muid tõsiseid rikkumisi; kutsub komisjoni teenistusi üles looma struktuurid või koostöökavad, et tagada terviklik toimimisviis riigihangetega seotud korruptsioonikuritegudega võitlemiseks;

24.

märgib seadusliku ja ebaseadusliku tegevuse vahelist seost, kuna mõnel juhul annavad seaduslikud huvid vahendeid ebaseaduslikeks tegevusteks; rõhutab, et seaduslike huvide jälgimine võib aidata tuvastada kuritegelikul teel saadud varasid;

25.

on seisukohal, et uimastiäri, aga ka muude organiseeritud kuritegevusega seotud kuritegude vastu võitlemiseks peaks kohtu- ja politseiasutuste tegevust toetama lisaks Eurojusti ja Europoli koostööle ka koostöö transpordi- ja logistikasektoriga keemiatööstusega, interneti teenusepakkujatega, pankade ja finantsteenustega liikmesriikides ja kolmandates riikides, kahjustamata nende konfidentsiaalsuskohustusi; rõhutab uimastitega varustamise vastu võitlemise olulisust narkootikumide lähteainete range kontrollimise abil ning pooldab komisjoni ettepanekut määruse (EÜ) nr 273/2004 muutmiseks, milles esitatakse võimalused tõhusamalt tõkestada atsetaanhüdriidi kõrvaletoimetamist ELi-sisesest kaubandusest, laiendades näiteks selle toote registreerimiskohustust;

26.

väljendab murelikkust selle pärast, et eri riikide õiguskordades käsutusse antud uurimisvahendid ei ole tõhusad, sest nendes ei võeta nõuetekohaselt arvesse, et organiseeritud kuritegevuse ja maffia vastu võitlemiseks on vaja piisavaid ja spetsiifilisi vahendeid; kinnitab veel kord juba oma 25. oktoobril 2011 heaks kiidetud resolutsioonis Euroopa Komisjonile esitatud nõudmist viia läbi tänapäeval eri liikmesriikides kasutatavate uurimise erimeetodite võrdlev uuring, mis võiks olla aluseks Euroopa tasandil sekkumiseks, et anda pädevatele asutustele vajalikud juurdlusvahendid olemasolevate parimate tavade põhjal;

27.

kutsub liikmesriike ja ettevõtjaid üles rakendama konkreetseid meetmeid oma toodete jälgitavuse parandamiseks (nt päritoluriigi märgis põllumajanduslike toiduainete puhul, CIP-märgistus tulirelvade puhul, digitaalkoodid sigarettide ja alkoholi ja retseptiravimite maksumärgistusena), et kaitsta tarbijate tervist, suurendada kodanike turvalisust, takistada smugeldamist ning võidelda tõhusamalt ebaseadusliku kaubanduse vastu; peab kahetsusväärseks, et liikmesriigid ei soovinud kaasata jälgitavust liidu tolliseadustiku ajakohastamisse;

28.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tõhustada merendusalast koostööd, mille abil võidelda ELi-sisese ja -välise merepiiri kaudu toimuva inimkaubanduse ning uimasti- ja salakaubavoogude ning võltsitud kauba voogude vastu; tunnistab, et piirihaldus hõlmab ka rände mõõdet, mis on seotud rändajate põhiõigustega, kui see on asjakohane ka varjupaigaõigusega, aga ka inimkaubanduse või sunnitöö ohvritele, eelkõige alaealistele, kaitse ja abi pakkumisega;

29.

on seisukohal, et tegevuskava, mille eemärk on töötada välja Euroopa tasandil kriminaalõigusraamistik ja viia sisse operatiivsed vahendid küberkuritegevuse vastu võitlemiseks, tuleb viivitamatult välja töötada, et suurendada rahvusvahelist koostööd küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskuse abil, et tagada kodanikele ja eelkõige haavatavatele isikutele, ettevõtjatele ja riigiasutustele kõrge turvalisuse tase, rikkumata sealjuures teabevabadust ja andmekaitset;

30.

märgib murelikkusega olulist seost, millele on tähelepanu juhtinud kohtu- ja politseivõimud, organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi vahel, kui rahastatakse terroristlike rühmituste illegaalset tegevust rahvusvahelisest ebaseaduslikust kaubandusest saadud tuludega, nõuab, et liikmesriigid tugevdaksid oma meetmeid sellise tegevuse vastu võitlemiseks;

31.

arvestades, et organiseeritud kuritegevus kasutab üha enam küberruumi ja selle ebaseaduslikke vahendeid, kutsub liikmesriike üles viivitamata võtma vastu oma riiklikud küberkaitse strateegiad;

32.

kutsub komisjoni üles arendama välja inimkaubanduse ohvrite kaitse ja abistamise ELi hartat, et koguda ühtsemalt, tõhusamalt ja kasulikumalt kõik olemasolevad näitajad, meetmed, programmid ja vahendid kõikidele sidusrühmadele, kes on seotud ohvrite kaitse parandamise eesmärkidega; kutsub komisjoni üles looma inimkaubanduse ohvrite tugitelefoni;

33.

tuletab komisjonile meelde, et inimkaubanduse ohvriks langenud lastele peab osaks saama erikohtlemine ning tuleb parandada saatjata alaealiste või inimkaubanduse ohvriks langenud laste kaitsmist nende endi perekondade poolt (tuleb arvestada juhtumeid, kus tehakse ettepanek päritoluriiki tagasipöördumiseks, eestkostja tuvastamisel jne); toonitab vajadust võtta arvesse mitte ainult soopõhist lähenemist, vaid ka terviseprobleemide ja puuete rolli;

34.

kutsub komisjoni üles suurendama spetsialiseerunud valitsusvälistele organisatsioonidele, meediale ja uuringutele eraldatavaid vahendeid, et suurendada ohvritele antavad toetust, kaitset ja abi, et nende tunnistuste andmine kohtus ei oleks enam nii vajalik; kutsub komisjoni ka üles tugevdama nähtavuse, teadlikkuse tõstmise ja ohvrite vajaduste aspekte, et vähendada nõudlust inimkaubanduse ohvrite järele ja nende kuritarvitamist ning edendada seksuaalse ja tööalase ärakasutamise suhtes nulltolerantsi;

35.

palub komisjonil töötada välja tõhusam ja ennetavam finantsuurimiste süsteem, mis oleks peamine vahend surve vähendamisel inimkaubanduse ohvritele kui peamistele tunnistajatele inimkaubitsejate üle peetavates kohtuprotsessides; palub komisjonil ka näha inimkaubandusega võitlevatele ELi asutustele ette täiustatud spetsiaalne väljaõpe ja piisavad ressursid, sealhulgas piiriüleseks koostööks ja koostööks ELi piiride taga; tuletab komisjonile meelde, et need meetmed nõuavad terviklikku käsitlusviisi, millega edendatakse valdkondadevahelist koostööd kohalikul, riiklikul ja riikidevahelisel tasandil ning julgustatakse liikmesriike muu hulgas looma riiklikku politsei luure-eriüksust ning ergutama koostööd haldus- ja õiguskaitseasutuste vahel;

Õigusalase ja politseikoostöö tugevdamine Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil

36.

rõhutab, et oluline on tugevdada koostööd ja parandada läbipaistvust, arendades tõhusat teabevahetust ja teabejagamist liikmesriikide õigus- ja õiguskaitseasutuste ning Europoli, Eurojusti, Euroopa Pettustevastase Ameti ja ENISA vahel ning kolmandate riikide ja eelkõige ELi naaberriikide asjaomaste asutustega, et parandada tõendite kogumise süsteeme ja kindlustada tõhus andme- ja teabetöötlus ning -vahetus, mis on vajalikud õigusrikkumiste, sealhulgas ELi finantshuvide vastaste õigusrikkumiste kindlakstegemiseks täielikus kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega ning Euroopa Liidus kehtestatud põhiõigustega; kutsub sellega seoses liikmesriikide pädevaid asutusi üles kohaldama kriminaalasjades tehtavat õigusalast koostööd käsitlevaid vastuvõetud õigusakte, mis on olulised vahendid, tagamaks tulemuslik võitlus piiriülese organiseeritud kuritegevusega; kutsub komisjoni üles kehtestama veelgi tihedama õigusalase ja politseikoostöö tegevuskava, millega loodaks kriminaaluurimisasutus, kelle uurimisalluvusse kuuluksid ELis toimepandud rikkumised ja kuriteod;

37.

kutsub komisjoni üles nägema assotsieerimislepingutes ja kaubanduslepingutes kolmandate riikidega ette eriklauslid koostöö kohta organiseeritud kuritegevuse, ebaseadusliku kaubanduse ja rahapesu vastu võitlemiseks; märgib vähest rahvusvahelist koostööd, eriti ELi-väliste transiidi- või päritoluriikidega; tunnustab vajadust tugeva diplomaatilise töö järele, et nõuda nendelt riikidelt koostöölepingute sõlmimist või sõlmitud lepingutest kinnipidamist; rõhutab õigusabitaotluste mehhanismi tähtsust;

38.

rõhutab, et riiklike korruptsioonivastaste kontaktpunktide olemasolevat võrgustikku tuleks tugevdada ja et seda peaksid abistama Europol, Eurojust ja CEPOL; rõhutab, et see ei peaks toimima üksnes teabe vahetamise kohana, vaid et neid kontaktpunkte tuleks kasutada ka kahepoolse koostöö täiendamiseks konkreetsetel välisriigi ametnikele altkäemaksu andmise juhtudel; soovitab, et kontaktpunktid käsitleksid prioriteetide seadmise, ressursside ja eksperditeadmiste erinevusi ning annaksid märku nende erinevuste põhjustatud probleemidest; rõhutab, et kui ühes liikmesriigis anti altkäemaksu teises liikmesriigis asutatud ema- või valdusettevõtte tütarettevõtte tasemel, peaks võrgustik julgustama koordineeritud meetmete võtmist;

39.

kutsub liikmesriike üles rakendama kehtivaid ELi õigusnorme tõhusalt ja kõikehõlmavalt, et tagada liidus ühine võitlus kuritegevuse vastu;

40.

kutsub kõiki liikmesriike üles tegema tööd selle nimel, et kasutada agentuuride Europol ja Eurojust täit potentsiaali, kelle töötamine ja tulemused on vaatamata käimasolevatele reformidele ja täiendustele, mida on vaja teha, tihedalt sõltuvad riikide uurimis- ja õigusasutuste osalemise, usalduse ja koostöö tasemest;

41.

rõhutab, et organiseeritud kuritegevusega võitlemiseks on oluline läheneda rohujuure tasandil võitlusele korruptsiooniga ja organiseeritud kuritegevusele kogu Euroopas, sealhulgas koolitada ja kaasata politseiametnikke ja -juhte, pidades eeskätt silmas teadlikkust esilekerkivatest ja vähem nähtavatest kuritegevuse liikidest; märgib, et kohalik kuritegevus muutub sageli osaks rahvusvahelisest kuritegevusest;

42.

kutsub liikmesriike üles töötama välja jõustamisjuhiseid seoses korruptsiooni ja rahapesuga; soovitab, et need juhised koosneksid headest tavadest (nt vajadus spetsialiseerunud personali järele, uurimisasutuste ja kohtusüsteemide vaheline koostöö, meetodid, kuidas tulla toime sageli keerulise tõendite kogumisega), tulemuslikuks vastutuselevõtmiseks vajalike inim- ja muude ressursside kriitilise taseme osutamisest ja rahvusvahelist koostööd hõlbustavatest meetmetest;

43.

peab äärmiselt oluliseks tunnustada mis tahes koostoimet, mis on olemas Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku ja Eurojusti vahel, et saavutada kõrgel tasemel Euroopa-sisene õigusalane koostöö;

44.

rõhutab piirkondlike ja riiklike õiguskaitseorganitega ning kodanikuühiskonnaga konsulteerimise olulisust õigus- ja reguleerivate raamistike väljatöötamisel;

45.

märgib, kui oluline on liikmesriikidele partnerluses Euroopa Liiduga ja rahvusvaheliste osalistega, et neil oleks tugev pikaajaline strateegiline kava organiseeritud kuritegevusega seotud kohalike ja ülemaailmsete probleemide kohta, et tunda ära esilekerkivad ohud, turunõrkused ja riskitegurid ning luua kavandamisel ja mitte üksnes reageerimisel põhinev ELi strateegia;

46.

palub liikmesriikidel ja komisjonil tugevdada politseinike, kohtunike, prokuröride ja kontaktametnike rolli ning pakkuda õigusalast koolitust, et nad suudaksid võidelda organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu kõigi vormidega, sealhulgas küberkuritegevusega, eelkõige Cepoli ja Euroopa õigusalase koolituse võrgustiku kasutamise kaudu ning ka selliste rahastamisvahendite nagu politseikoostöö sisejulgeolekufondi või programmi Herakles III täiel määral kasutamise teel; soovitab toetada politseinike ja kohtutöötajate koolitustel võõrkeelte õpetamist, et lihtsustada piiriülest koostööd; kutsub üles edendama Euroopa parimate tavade vahetust ja koolitusprogrammi kohtunikele, prokuröridele ja politseijõududele;

47.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles jätkama ühiseid jõupingutusi, et viia lõpule läbirääkimised kavandatava direktiivi üle, milles käsitletakse Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades ja millega lihtsustataks tõendite kogumist piiriüleste juhtumite puhul ning mis seega on oluline samm teel ühtse vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomise poole;

48.

kutsub üles tegema tihedamat koostööd valedokumentide ja pettuste valdkonnas ning kutsub üles panustama ühisesse kaasamõtlemisse, et parandada nõutavate dokumentide usaldusväärsust ja autentimist;

49.

soovib, et riikides loodaks spetsiaalsed uurimistegevuse ning kuritegelike ja maffiaorganisatsioonide vastu võitlemise struktuurid võimalusega arendada Europoli toetusega välja iseloomulikult kiiresti ja mitteformaalselt tegutsev „maffiavastane operatiivvõrgustik” teabe vahetamiseks riikides tegutsevate maffiate struktuuriliste tunnuste, kuritegelike ja finantsprognooside, vara asukoha ja riigihangetesse sisseimbumise katsetuste kohta;

50.

on veendunud, et organiseeritud kuritegevuse globaliseerumine nõuab tugevamat liikmesriikidevahelist ning ELi ja rahvusvahelisel tasandil koostööd; julgustab Euroopa Liidu suuremat lävimist ÜRO, OECD ja Euroopa Nõukoguga organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu vastu võitlemises, et vastavad poliitikameetmed ühendada ning sõnastada ühised toimivad määratlused; toetab FATFi tehtud jõupingutusi rahapesu vastu võitlemiseks poliitikameetmete edendamisel; nõuab liikmesriikidelt, et nad ratifitseeriksid ja rakendaksid täiel määral nendes valdkondades olemasolevaid rahvusvahelisi õigusakte; nõuab komisjonilt, et ta toetaks tõhusalt liikmesriikide jõupingutusi organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemisel; soovitab Euroopa Liidul liituda ühendusega GRECO kui täieõiguslik osaline;

51.

soovitab võtta ühiseid ennetusmeetmeid ning organiseeritud ja maffia-tüüpi kuritegevusega seotud või sellest tingitud illegaalsete nähtuste vastu keskkonna valdkonnas võitlemise meetmeid, ka selliste Euroopa organite nagu Europol ja Eurojust ning rahvusvaheliste organite nagu Interpol ja ÜRO Regioonidevaheline Kuritegevuse ja Õigusküsimuste Uurimise Instituut võimu suurendamise teel, samuti töö- ja teavitusmeetodite jagamise kaudu liikmesriikide poolt, kes on kõige aktiivsemalt tegevad võitluses seda tüüpi kuritegevuse vastu, et töötada välja ühine tegevuskava;

52.

kutsub nõukogu ja liikmesriike üles ratifitseerima ja täielikult rakendama Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) konventsiooni, mis käsitleb rahvusvahelistes tehingutes välisriigi ametnikele antava altkäemaksu vastu võitlemist; rõhutab halba mõju, mida välisriigi ametnikele antavad altkäemaksud avaldavad liidu põhiõigustele ning keskkonna- ja arengupoliitikale;

53.

kutsub üles võimendama riikidevahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise vahendeid, näiteks Euroopa uurimismäärust (EIO – European Investigation Order) ja ühiseid uurimisrühmi; nõuab tihedamat koostööd ELi naaberriikidega, et võidelda ELi siseneva organiseeritud kuritegevusega;

54.

kutsub liikmesriike üles looma asjakohase üldise teabevahetusstrateegia oma luureteenistuste vahel ja koostama analüüsid, mille eesmärk on tuvastada tekkivaid kriminaalseid suundumusi;

55.

rõhutab vajadust tugevdada ELi pettuste alast koostööd ELi teenistuste vahel kõigil riigi tasanditel, sealhulgas piirkondlikul ja omavalitsuse tasandil, mis mängivad otsustavat rolli ELi vahendite haldamisel;

Tõhus ja korruptsioonikindel avalik haldus

56.

on arvamusel, et tõhus majandus- ja fiskaalliit ei saa eksisteerida korruptsioonivastase Euroopa Liiduta;

57.

rõhutab, et läbipaistvus on korruptsiooni loomulik vaenlane, korruptsioonist aga kuriteod algavadki, ja on veendunud, et kõrgetel ametikohtadel olevatelt või väga jõukatelt isikutelt tuleks nende privileegide ja puutumatuse juures nõuda nende tegevuse täielikku läbipaistvust;

58.

on seisukohal, et nii segane ja läbipaistmatu bürokraatia kui ka keerulised menetlused võivad lisaks haldustegevuse tõhususe vähendamisele seada ohtu ka otsustusprotsesside läbipaistvuse, viia hallatavad isikud meeleheitele ja olla seega soodsaks pinnaseks korruptsioonile; on seisukohal, et kindel panga- ja ärisaladuse kaitsmine võib varjata korruptsioonist, rahapesust või organiseeritud kuritegevusest saadud ebaseaduslikku tulu;

59.

juhib tähelepanu Merida korruptsioonivastasele konventsioonile (2003) ja rõhutab, et kõrgetel ametikohtadel olevaid või väga jõukaid isikuid tuleks nende privileegide ja puutumatuse juures kontrollida, sealjuures peaksid seda tegema maksuasutused, ja seda kontrolli tuleks tugevdada, et tagada ühiskonnale õiglased ja tõhusad teenused ja võidelda maksupettuste vastu; soovitab eelkõige, et avalikud teenistujad peaksid esitama vara-, tulu-, kohustuste ja huvide deklaratsiooni; nõuab meetmete võtmist läbipaistvuse suurendamiseks ja ennetamiseks haldusõiguse ühtse süsteemi kaudu, mis reguleerib riiklikke kulutusi ja juurdepääsu dokumentidele, ning vajalike registrite loomist;

60.

soovitab tugevdada läbipaistvusmehhanisme ja vähendada bürokraatlikke tõkkeid haldusasutustes ja muudes riigiasutustes, tagades kodanikele juurdepääsu dokumentidele eelkõige sellises väga tundlikus sektoris nagu riigihankemenetlused; nõuab, et edendataks seaduslikkuse ja aususe kultuuri nii avalikus kui ka erasektoris, sh ka asjakohase rikkumistest teatajate kaitse mehhanismi abil;

61.

toetab komisjoni meetmeid uuriva ajakirjanduse rolli tunnustamiseks organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesuga seotud faktide avastamises ja ülesandmises;

62.

kutsub liikmesriike üles suurendama ametnike rolli pettuse- ja korruptsiooniohtude ennetamises, nendest teavitamises ja nendevastases võitluses;

63.

nõuab selgeid ja proportsionaalseid eeskirju koos nende jõustamise ja järelevalve mehhanismidega, mis tuleb täpsustada käitumisjuhendis, et vältida nn pöörduste efekti tekkimist, mille korral teataval tasandil juhtival või rahaliselt vastutaval ametikohal riigiteenistujatel oleks keelatud minna üle erasektorisse enne teatava aja möödumist nende teenistusest lahkumisest, kui on huvide konflikti tekkimise oht nende eelmise riigiametiga; on samuti arvamusel, et kui on oht huvide konflikti tekkimiseks, tuleks sarnaseid piiranguid kohaldada ka isikute suhtes, kes siirduvad erasektorist avalikku sektorisse;

64.

nõuab, et komisjon esitaks Euroopa Parlamendi 15. jaanuaril 2013 esitatud soovituste kohaselt algatuse Euroopa Liidu haldusmenetlusõiguse kohta nii kiiresti kui võimalik;

65.

on arvamusel, et lobitöötajate register on kasulik läbipaistvusvahend; kutsub liikmesriike üles võtma see vahend vastu, kui seda juba pole tehtud; julgustab valitsusi ja riiklikke haldusasutusi muutma lobitöötajate registreerimine eeltingimuseks äri-, huvi- või lobiorganisatsioonidega kohtumisele;

66.

juhib tähelepanu asjaolule, et eneseregulatsioon kui korruptsiooniga tegelemise tavamehhanism spordi ja spordikihlvedude puhul ei ole olnud tulemuslik; rõhutab, et riikide valitsused ning piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused on ühed suuremad spordi rahastajad; kutsub liikmesriike üles looma läbipaistvaid töösuhteid spordikogukonnaga ning esitama riiklike juhtorganite tellitud täiesti sõltumatut uuringut korruptsiooni kohta spordis;

67.

peab kõikide haldusaktide täielikku läbipaistvust igal avaliku halduse tasandil kindluseks kuritegelike nähtuste vastu võitlemisel ja kodanike kaitsmisel igasuguste haldusomavoli vormide eest riigiasjades; taunib igasugust vastupanu avaliku sektori asutuste poolt kodanike- ja meediapoolse täieliku kontrolli suhtes riigi rahaga ja ühiskonna huvides tehtava tegevuse üle; usub, et Euroopa ja üksikute liikmesriikide tasandil tuleks teha täie läbipaistvuse tagamisel ja avatud valitsuse vormide tõhusalt väljaarendamisel käegakatsutavat tööd ja seda parimate olemasolevate tavade põhjal;

68.

rõhutab, et altkäemaksu varjamiseks ei tohiks väärkasutada OECD konventsioonis teatud eritingimustel lubatud nn väikese meelehea mõistet (väike tasu, et nt saada luba kaupade mahalaadimiseks sadamas); kutsub liikmesriike üles üksmeelselt sellest mõistest loobuma või kasutama seda üksnes äärmuslikes olukordades ning soovitab koostada juhised mõiste ühetaoliseks kasutamiseks kogu ELis; toonitab, et ei altkäemaksu ega väikest meelehead ei saa maksudest maha arvata;

69.

toetab ideed rakendada regulaarseid auditeid aususega seotud reeglitest ja käitumisjuhenditest kinnipidamise kohta ja eraldama ametnike aususega seotud koolitusteks piisavalt rahalisi vahendeid;

Vastutustundlikum poliitika

70.

tuletab erakondadele meelde nende vastutust kandidaatide esitamise või valimisnimekirjade koostamise eest kõikidel tasanditel ja nende järelevalveülesannet kandidaatide sobivuse suhtes ka seeläbi, et nähakse ette range eetikakoodeks, mida kandidaadid peavad järgima, sealhulgas käitumisjuhend, mis peab sisaldama ka selgeid ja läbipaistvaid eeskirju annetuste kohta erakondadele;

71.

on seisukohal, et Euroopa Parlamenti või teistesse ELi institutsioonidesse ja organitesse ei valita neid, kes on lõpliku kohtuotsusega süüdi mõistetud organiseeritud kuritegevusega seotud kuritegudes, rahapesus, korruptsioonis või muudes rasketes avaliku huvi vastastes majandus- või finantskuritegudes; kutsub üles proportsionaalsuse põhimõtet järgides nägema ette sarnane põhimõte ka liikmesriikide parlamentide ja muude valitavate ametikohtade puhul;

72.

soovitab liikmesriikidel võtta kasutusele ja rakendada tõhusalt karistussüsteemi osana kandideerimiskeeldu neile, kes on korruptsioonis süüdi mõistetud; on seisukohal, et sellist karistust tuleks kohaldada vähemalt viis aastat, et see kehtiks kõigil valimistel; soovitab ühtlasi ette näha, et samal ajavahemikul ei ole võimalik asuda tööle valitsusega seotud ametiülesannetes mitte ühelgi valitsuse tasandil, sealhulgas ELi tasandil;

73.

soovitab kehtestada poliitilistelt ametikohtadelt tagasiastumise juhud (valitsusest ja selle juurde kuuluvatest asutustest) ning juhtivatelt ja haldusasutuste ametikohtadelt pärast organiseeritud kuritegevuses, korruptsioonisüütegudes või rahapesutehingutes lõplikku süüdimõistmist;

74.

möönab, et teatud riigiametnike ja valitud esindajate kategooriale kehtinud puutumatus on suurim takistus võitluses korruptsiooniga; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles märgatavalt vähendama nende kategooriate arvu, kellel on selline puutumatus;

75.

pooldab erakondadele eetikakoodeksite ettenägemist ja läbipaistvuse tugevdamist erakondade eelarves; soovitab erakondade riiklikku rahastamist paremini kontrollida ning vältida kuritarvitamist ja raiskamist, samuti tuleks erasektorist tulevat rahastamist paremini jälgida ja kontrollida, et tagada erakondade ja nende toetajate aruandekohustus;

76.

kutsub liikmesriike üles muutma häälte ostmise õigusvastaseks ja karistama selle eest, eelkõige nähes ette, et kasu, mida pakutakse kellegi poolt hääletamise lubaduse eest, võib seisneda mitte ainult rahas, vaid ka teistes eelistes, sealhulgas mittemateriaalsetes eelistes ja eelistes kolmandatele isikutele, kes ei ole otseselt õigusvastasesse kokkuleppesse segatud;

77.

leiab, et Euroopa Parlamendi liikmete tulude ja finantshuvide avalikustamine on hea tava, mida tuleks rakendada ka liikmesriikide parlamendisaadikute ja ametnike puhul;

Usaldusväärsem kriminaalõigus

78.

soovitab liikmesriikidel luua tõhusad, tulemuslikud, vastutustundlikud ja tasakaalustatud kriminaalõigussüsteemid, mis suudavad tagada kaitseõiguse säilitamise kooskõlas ELi põhiõiguste hartaga; samuti soovitab luua Euroopa tasandil korruptsioonivastaste kriminaalõigussüsteemide tõhususe järelevalvemehhanismi, mis teostab regulaarseid hindamisi ja avaldab soovitusi;

79.

julgustab komisjoni ja liikmesriike kaaluma ka õigusloomega mitteseotud meetmeid, mis tugevdavad usaldust liikmesriikide erinevate õigussüsteemide vahel, suurendavad sidusust ja ergutavad arendama ELi ühist kuritegevusega võitlevat õiguskultuuri;

80.

kutsub komisjoni üles esitama seadusandliku ettepaneku, mis kehtestaks juriidiliste isikute juriidilise vastutuse finantskuritegude puhul ja eelkõige ettevõtjate ja emaettevõtjate vastutuse nende tütarettevõtjate eest; rõhutab, et ettepanek peaks selgelt välja tooma füüsilise isiku vastutuse ettevõtja või selle tütarettevõtjate sooritatud kuritegude eest, mille eest võib isikuid osaliselt või täielikult vastutavaks pidada;

81.

on seisukohal, et ühtlustamismeetmed korruptsiooni küsimuses peaksid käsitlema aegumistähtaegade erinevusi liikmesriikides, et võtta arvesse nii kaitsevajadusi kui ka vajadust tõhusa ja tulemusliku vastutusele võtmise ja süüdimõistmise järele, ning et aegumistähtajad tuleks määrata vastavalt menetlusetappidele või kohtuastmetele selles mõttes, et süütegu aegub ainult juhul, kui kõnealune etapp või aste ei peaks jõudma lõpule kindlaksmääratud aja jooksul; usub ühtlasi, et proportsionaalsuse ja õigusriigi põhimõtet arvestades ei tohiks korruptsioonijuhtumite korral poolelioleva kriminaalmenetluse puhul aegumine võimalik olla;

82.

on arvamusel, et organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses tuleb ühendada kuritegeliku vara konfiskeerimise mehhanismid, mis oleksid tõhusad ja heidutavad jõupingutused selleks, et tagada õigusemõistmine nende üle, kes hoiavad tahtlikult uurimisest kõrvale, ning takistada vangistatud kuritegelike ühenduste juhtidel (rikkumata sealjuures vangi õigustega seotud põhimõtteid) jätkata oma organisatsiooni juhtimist, andes oma liikmetele korraldusi, vaatamata sellele, et nad ise on vangis;

83.

innustab liikmesriike kõikide selliste raske kuriteo juhtumite puhul, mis kahjustavad kodanike tervist ja turvalisust, nägema ette heidutavad ja tõhusad karistused ning sanktsioonid, nii kriminaalkaristused kui ka trahvid, sealhulgas suured trahvid, ning soovitab karistusi ühtlustada;

84.

rõhutab ilma lõiget 80 kahjustamata, kui tähtis on kuritegevuse ja organiseeritud kuritegevuse ennetamine, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid näeksid ette ja võtaksid kasutusele vangistusele alternatiivsed tõhusad õiguslikud vahendid ja karistused, nagu trahvid või ühiskondlikult kasulik töö, kui see on lubatud, ja võtaksid sealjuures arvesse kõiki asjaolusid, sealhulgas rikkumise mitte rasket iseloomu;

Usaldusväärsem ettevõtlus

85.

nõuab tungivalt, et ettevõtted teostaksid eneseregulatsiooni ja suurendaksid läbipaistvust käitumisjuhendite abil ja kehtestaksid kontrollimenetlused, sealhulgas sise- ja välisauditi ning looksid eri institutsioonides tegutsevate lobitöötajate avaliku registriti, et vältida eelkõige korruptsiooni, kokkumängu ja huvide konflikti avaliku ja erasektori vahel ning hoida ära ebaõiglane konkurents; soovitab suurendada läbipaistvust ka valdkondades, eesmärkides ja finantsteabes nii riigi kui ka ELi tasandil;

86.

nõuab nimekirja koostamist riigiasutuselt akrediteeringu saanud ettevõtetest ja nendest ettevõtetest, mis tuleb nimekirjast välja jätta; on seisukohal, et ettevõte tuleb nimekirjast välja jätta, kui tal on olnud tõsiseid puudujääke lepinguliste nõuete täitmisel või on huvide konflikt kas liikmesriigi või ELi tasandil;

87.

kutsub liikmesriike üles võimendama kaubanduskodade rolli ärimaailmas kõige sagedasemate rahapesust tulenevate riskide ennetamises, nendest teavitamises ja nende vastu võitlemises, ning rakendama täielikult komisjoni tegevuskava maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse tõhustamiseks;

88.

tuletab meelde, et uuriv ajakirjandus, samuti vabaühendused ja akadeemiline ringkond, kes tegelevad avaliku halduse toimimise küsimustega, täidavad olulist positiivset ülesannet pettuse, korruptsiooni ja muude kuritegude paljastamisel;

89.

kutsub ettevõtteid üles tagama hankemenetluse juhendi rakendamise, et tagada seaduslikkus ja maksimaalne läbipaistvus riigihankemenetlustes, vältima koostööd hankijate ja tarnijatega, kelle kohta on teada, et nad maksavad altkäemaksu, või on põhjust seda kahtlustada, täitma vajaduse korral hoolsuskohustust tulevaste hankijate ja tarnijate hindamisel tagamaks, et neil on tõhusad altkäemaksuvastased kavad, teavitama hankijaid ja tarnijaid altkäemaksuvastastest põhimõtetest, teostama järelevalvet oluliste hankijate ja tarnijate üle ettevõtte ja nende suhete regulaarse inventuuri osana ning võtma taganemisõiguse juhul, kui nad maksavad altkäemaksu või tegutsevad viisil, mis on vastuolus ettevõtte tegevuskavaga;

Läbipaistvam pangandus- ja kutsesüsteem

90.

nõuab tugevamat koostööd pangandussüsteemiga ja finantsvaldkonna kutsealadega ja raamatupidajatega kõikides liikmesriikides ja kolmandate riikidega ning suuremat läbipaistvust, eriti selleks, et määrata kindlaks informaatikavahendid ja seadusandlikud ning haldusmeetmed finantsvoogude jälgitavuse jaoks ja kuritegelike nähtuste kindlakstegemiseks ja võimalikest kuritegudest teatamise korra kehtestamiseks;

91.

palub komisjonil ja teistel järelevalveasutustel näha ette kliendi suhtes kohaldatava kliendikontrolliga seotud kohustused pankadele, kindlustusseltsidele ja krediidiasutustele, et tagada, et liikmesriikide äriühingud ja juriidilised isikud saaksid ja valdaksid piisavat, täpset ja kehtivat teavet oma tegelike kasusaajate kohta, sealhulgas maksuparadiisidest, ning kindlustada äriregistrite pidev ajakohastamine ja nende kvaliteedi kontroll; on seisukohal, et teabe läbipaistvus, ka riigiti tegeliku kasusaajate registri avaldamise kaudu ning piiriülese koostöö kaudu, võib aidata võidelda selliste nähtuste vastu nagu rahapesu, terrorismi rahastamine, maksupettused ja maksudest kõrvalehoidumine;

92.

kutsub liikmesriike üles võtma oma äriregistrites kasutusele tegelike kasusaajate mõiste ning töötama selle mõiste üleilmse kasutuselevõtmise ning ka teabevahetuse mehhanismide kasutuselevõtmise suunas;

93.

kutsub komisjoni üles töötama välja ühtsed põhimõtted ja haldussuunised siirdehindade sobivaks kasutamiseks;

94.

toetab täielikult komisjoni ettepanekut nimetada maksukuriteod selgesõnaliselt rahapesu põhilisteks õigusrikkumisteks kooskõlas rahapesuvastase töökonna (FATF) 2012. aasta soovitustega; nõuab tungivalt, et EL parandaks tegelikult kasusaavat omanikku käsitleva teabe ja rahapesuvastase kliendi hoolsust käsitleva menetluste läbipaistvust; toetab rahapesuga seotud õigusrikkumiste üleliidulist lihtsustamist ja kutsub üles täielikult rakendama rahapesuvastase töökonna (FATF) standardeid tõhusa järelevalve ja proportsionaalsete sanktsioonide kaudu ning usaldusväärsete kaitsemeetmete alusel;

95.

soovitab hinnata täpselt uute pangandus- ja finantstoodetega seotud riske juhul, kui need tooted võimaldavad anonüümsust või kaugoperatsioone; nõuab lisaks maksuparadiiside ühtset määratlemist, kuna kuritegelikud organisatsioonid kasutavad neid sageli selliste eraõiguslike äriühingute või pankade võlakirjaemissioonide jaoks, kelle tegelikku kasusaamist on raske tõestada;

96.

ootab operatiivseid lahendusi, mis võimaldaksid vastavuses isikuandmete kaitset käsitlevate õigusnormidega finants- ja krediidiettevõtetel kindlaks teha võimalikku tehingut teha sooviva isiku identiteedi, sest identiteedivargusega seotud pettused on mõnikord rahapesu eeltingimus; väljendab seepärast heameelt pangandusliidu loomise üle;

97.

soovitab kaotada pangasaladuse;

Mida teha selleks, et kuritegevus ei oleks tulus

98.

kutsub kõiki avaliku ja erasektori sidusrühmi üles asuma kindlameelselt võitlema rahapesu vastu; palub tagada rahapesuvastaste kohustuste täiel määral täitmise kutsealade esindajate poolt, edendades kahtlastest tehingutest teatamise mehhanisme ja toimimisjuhendid, mis hõlmaksid kutseühendusi ja kutseliite;

99.

juhib tähelepanu rahapesu andmebüroode rolli olulisusele kõrgete rahvusvaheliste standardite tagamisel rahapesuvastases võitluses; tunnistab, et Euroopa vahendid finantsvoogude jälgimiseks on olulised võitluseks selliste ohtude vastu nagu küberkuritegevus, rahapesu ja terrorismi rahastamine;

100.

soovitab mängijaid süstemaatiliselt tuvastada ja kontrollida, keelata interneti hasartmängudesse tehtavate anonüümsete maksete arveldamine ning ka mängude hostimise serveritel kindlaks teha, töötades välja teabesüsteemid, mis võimaldaksid täielikult jälgida interneti- ja internetiühenduseta mängude kaudu tehtavaid rahaülekandeid;

101.

nõustub nn neljandas rahapesuvastases direktiivis kavandatud kohaldamisala laiendamisega hasartmängusektorile; kutsub komisjoni üles nägema ette kihlvedude, eriti spordivõistlustega seotud rahapesuvastase õigusraamistiku ja asjakohased meetmed, määrates selles kindlaks uued süütegude määratlused, nagu kihlveopettused, ja asjakohased karistustasemed ja toetades järelevalvemehhanisme, millesse on kaasatud spordiliidud, ühendused ning internetis ja väljaspool internetti tegutsevad ettevõtjad ning vajaduse korral riikide ametiasutused; nõuab tungivalt, et spordiorganisatsioonid kehtestaksid kõikidele töötajatele käitumisjuhendi, kus keelustatakse selgelt võistlustulemustega manipuleerimine kihlveo või muul eesmärgil, keelatakse kihlvedude sõlmimine enda võistluste puhul ja kehtestatakse kohustus teavitada teadaolevatest võistluste tulemustes kokkuleppimistest, tagades piisava rikkumistest teatajate kaitsemehhanismi;

102.

leiab, et spordiüritustel korraldatud kihlvedudega seotud rahapesu on sageli organiseeritud kuritegevuse tulemus; kutsub seetõttu komisjoni üles esitama õigusakti ettepaneku, mis sisaldaks ühesugust määratlust korruptsiooni ja spordipettuste kui kuritegude kohta; kutsub liikmesriike üles mitte lubama kihlvedude korraldamist ilma sportliku väljakutseta spordiüritustel ja keelata kihlveospordi kõige ohtlikumad vormid; soovitab ka luua riiklikul tasandil aruandlussüsteemid spordiga seotud korruptsiooni kahtluste väljaselgitamiseks, nagu need on kehtestatud rahapesu tõkestamiseks ning mis oleksid kohustuslikud interneti- ja internetiühenduseta mängude operaatoritele ja spordi sidusrühmadele;

103.

rõhutab, et tugevdada tuleks koostööd ja teabevahetust liikmesriikide, nende reguleerivate asutuste, Europoli ja Eurojusti vahel, et võidelda kuritegelike nähtuste vastu piiriüleste interneti hasartmängudega seotud tegevuses;

104.

tunnistab, et üha tavalisem rahapesu vahend on interneti hasartmängud, kus võidud on sageli maksuvabad, suured tehingute mahud muudavad musta raha tuvastamise väga raskeks ja arvukad maksete töötlejad muudavad selle süsteemi veelgi keerulisemaks; kutsub üles kehtestama reguleeriva raamistiku, et võidelda rahapesu vastu igat tüüpi interneti hasartmängude kaudu;

105.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid lisaksid kriminaalõigusesse võistluste tulemustes kokkuleppimise ühtlustatud määratluse ja looksid võistluste tulemustes kokkuleppimise vastu võitlemiseks õigusliku vahendi, kavandaksid sanktsioone seoses võistluste tulemustes kokkuleppimisega, sealhulgas trahve ja konfiskeerimist, ning õiguskaitseorganites eriüksuse loomist võistluste tulemustes kokkuleppimise vastu võitlemiseks, millel oleks keskne roll peamiste sidusrühmadega suhtlemises ja koostöö tegemises, edasises uurimises ja menetluse algatamises;

106.

kutsub üles tegema komisjoni koordineerimisel tihedamat koostööd Euroopa tasandil, et tuvastada ja keelustada selliste interneti hasartmänguettevõtjate tegevus, kes on seotud võistluste tulemustes kokkuleppimise ja muu ebaseadusliku tegevusega;

107.

kutsub spordi juhtorganeid, liikmesriike ja komisjoni üles investeerima sportlastele korraldatavatesse teadlikkuse parandamise kampaaniatesse võistluste tulemustes kokkuleppimise kohta seoses selle kuriteo õiguslike tagajärgede ja kahjulike mõjudega spordivõistluste aususele;

108.

palub ühtlustada liikmesriikide rahapesu andmebüroode ülesanne, suurendada nende tegevuse volitusi ning parandada nendevahelise koostöö mehhanisme;

109.

teeb ettepaneku, et liikmesriigid tegutseksid ühtselt oma kohtuotsuste ja karistuste määramisel ning vanglasüsteemide ja vanglatöötajate koolitamise valdkonnas;

110.

soovitab tugevdada Euroopa tasandil järelevalve rolli rahapesu suhtes, mida teostavad Euroopa Pangandusjärelevalve, Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve ja Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve ja ühtne järelevalvemehhanism, seda ka tõhusa Euroopa pangandusliidu saavutamiseks, mis võitleks tõhusalt korruptsiooni ja rahapesu vastu ühtlustatud eeskirjade alusel huvide konflikti ja järelevalvesüsteemi kohta; nõuab, et vahepeal tuleks tugevdada järelevalve tagamise suutlikkust, asjatundlikkust ja otsusekindlust riiklikul tasandil, et saavutada tihedam koostöö riikide ametiasutuste vahel;

111.

julgustab vastu võtma minimaalseid hea juhtimistava norme maksuvaldkonnas, eelkõige liikmesriikide ühisalgatuste kaudu vastavates suhetes riikidega, mis on olemuselt maksuparadiisid, muu hulgas ka selleks, et hõlbustada teabe saamist võimalike selliste riiulifirmade omanduse kohta, kelle tegevuskoht asub neis riikides; rõhutab, kui oluline on eespool nimetatud komisjoni 6. detsembri 2012. aasta teatis, mis käsitleb ELi pettusevastase poliitika ja arengu-, maksu- ja kaubanduspoliitika vahelise seose tugevdamist;

112.

nõuab Euroopa Liidult jõulisi samme rahvusvahelisel areenil, näiteks G8 ja G20 tippkohtumistel, et kaotada maksuparadiisidega seotud kuritegevus;

113.

rõhutab, et maksustamise põhimõtted tuleks viia kooskõlla OECD aruandes „Addressing Base Erosion and Profit Shifting” („Võitlus maksubaasi vähenemise ja kasumite kõrvalesuunamise vastu”) esitatud soovitustega, nii et maksustamise üldpõhimõte seisneks selles, et maksustamine peaks toimuma tulu toova majandustegevuse kohas – nn rikkuse päritolu põhimõte;

114.

on seisukohal, et nn rikkuse päritolu põhimõte muudab tõhusa maksustamise ja maksudest kõrvalehoidumise vältimise maksuasutuste jaoks lihtsamaks; on seisukohal, et õiglane maksusüsteem on hädavajalik, eelkõige kriisiaegadel, kui maksukoormus nihutatakse ebaõiglaselt väikeettevõtjatele ja majapidamistele, ning et maksudest kõrvalehoidumise on osaliselt esile kutsunud ELis asuvad maksuparadiisid;

115.

toonitab, et maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse tõhustamine on ülioluline jätkusuutliku majanduskasvu edendamiseks ELis; rõhutab, et pettuste ja maksudest kõrvalehoidumise tasemete vähendamine tugevdaks majanduse kasvupotentsiaali, muutes liidu rahanduse tervemaks ning pannes ettevõtted ausalt ja võrdsete võimaluste alusel konkureerima;

116.

kutsub auditifirmasid ja õigusnõustajaid üles hoiatama riiklikke maksuasutusi, kui auditeeritud või nõustatud ettevõtetes esineb mis tahes märke agressiivse maksuplaneerimise kohta;

117.

väljendab heameelt selle üle, et komisjon on pühendunud automaatse infovahetuse edendamisele; kutsub siiski veel kord üles sõlmima rahvusvaheliselt siduvat mitmepoolset automaatse maksualase teabevahetuse lepingut, mis peaks hõlmama ka usaldusfonde ja sihtasutusi ja sisaldaks sanktsioone, mida saaks rakendada nii koostööd tõrjuvate jurisdiktsioonide kui ka nende finantseerimisasutuste suhtes, kes on seotud maksuparadiisidega; nõuab tungivalt, et EL rakendaks samalaadseid meetmeid, nagu on USA seadus maksuparadiiside kuritarvituste lõpetamise kohta, ning kaaluks võimalust võtta panganduslitsents nendelt finantseerimisasutustelt, kes teevad koostööd maksuparadiisidega; kutsub komisjoni üles tegema ettepaneku rangetel kriteeriumidel põhineva Euroopa maksuparadiiside musta nimekirja loomiseks ning tegema ettepaneku Euroopa karistuste kohaldamise korra loomiseks mittevastavuse korral või tõhustatud koostöö jaoks, kui ELi lähenemisviis ei osutu võimalikuks;

118.

innustab liikmesriike ja Euroopa Parlamenti jõudma kiiresti kokkuleppele ELi avatuse ja finantsaruannete direktiivides; nõuab, et edaspidi peavad direktiivid hõlmama kõiki suuri ettevõtteid nende tegevusalast sõltumata;

119.

kutsub komisjoni üles välja töötama ranged kriteeriumid äritegevuse sisu kohta seoses riiuli- või postkastifirmade loomisega, mis aitavad kaasa maksude vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise seaduslikele ja ebaseaduslikele tavadele;

120.

kutsub komisjoni üles viima läbi hindamise praegu liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel, mida võib pidada maksuparadiisideks, kehtivate maksulepingute kohta; palub komisjonil nimetatud teema käsitlemiseks esitada ka ettepanekud, muu hulgas mis tahes sellise kokkuleppe läbivaatamise kohta; kutsub komisjoni üles esitama aruande enda leidude kohta ja oma ettepanekud Euroopa Parlamendile hiljemalt 2013. aasta lõpuks;

Uued tehnoloogialahendused organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse teenistuses

121.

on seisukohal, et Euroopa satelliitpositsioneerimissüsteemid ja maa satelliitseiresüsteemid võiksid aidata tuvastada ebaseadusliku salakaubaveo, selle lastimise või lossimisega tegelevate laevade marsruute; nõuab seega, et õigusasutused suurendaksid uute tehnoloogiate, sealhulgas satelliittuvastuse kasutamist selles valdkonnas, kuna need võivad aidata kaasa võitlusele organiseeritud kuritegevuse vastu;

122.

märgib, et internetikasutuse ülemaailmne kasv on pakkunud uusi võimalusi internetipõhiseks kuritegevuseks, näiteks intellektuaalomandi vargus, võltsitud kaupade ost ja müük ja identiteedivargus, mis ohustavad majandust ning Euroopa kodanike turvalisust ja tervist;

123.

märgib, et harivatel, teadlikkust suurendavatel ja avalikel kampaaniatel on oluline roll üha kasvava küberkuritegevuse probleemiga tegelemisel; rõhutab, et üldsuse teadlikkuse ja oskuste puudumine suurendavad organiseeritud kuritegelike rühmituste suutlikkust kasutada ära internetti ja selle pakutavaid võimalusi;

124.

väljendab heameelt küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskuse loomise üle ja innustab seda agentuuri edasi arendama, eelkõige selleks, et võidelda organiseeritud kuritegevuse vastu ka piiriüleselt ja koostöös kolmandate riikidega;

125.

rõhutab kiireloomulist vajadust töötada välja mõiste „küberkuritegevus” kokkulepitud ja täpne kontseptsioon, mida oleks võimalik rakendada kõikides ELi liikmesriikides;

126.

julgustab teadusuuringute edendamist uute tehnoloogiate kasutamise kohta liikmesriikide kasutatavates kontrollisüsteemides ja nende rakendamise lihtsustamist; need võiksid hõlmata näiteks reaalajas jälgimist ning kohapeal maksu-, tolli- ja muud tüüpi kontrollide registreerimist tsentraalsete korruptsioonivastaste üksuste poolt;

127.

julgustab ühtse aruandlussüsteemi loomist kõikide pettuse ja korruptsioonijuhtumite kohta, mille suhtes on algatatud kriminaalmenetlus (tagades seejuures piisava isikuandmete kaitse ja lähtudes süütuse presumptsioonist);

Lõppsoovitused

128.

nõuab tungivalt Euroopa Prokuratuuri Ameti loomist kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 86, eelkõige võitlemiseks kuritegude vastu, mis kahjustavad Euroopa Liidu finantshuve, ning tõsiste piiriüleste kuritegude vastu, nende uurimiseks, nende eest vastutusele võtmiseks ja nende eest süüdi mõistmiseks; soovitab, et tulevane Euroopa Prokuratuur peaks olema kiire ja lihtsa struktuuriga ning sellel peaksid olema riikide ametiasutuste töö koordineerimise ja stimuleerimise ülesanded, et tagada ühtsete menetlusreeglite abil uurimiste suurem ühtsus; peab oluliseks, et komisjon esitaks enne 2013. aasta septembrit ettepaneku, milles määratletaks selgelt Euroopa Prokuratuuri Ameti struktuur, selle aruandluskohustus Euroopa Parlamendi ees ja eelkõige selle vastastikune toime Europoli, Eurojusti, Euroopa Pettustevastase Ameti ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametiga, ning et EPPO tegevust toetatakse selge menetlusõiguste raamistikuga ja et määratletakse selgelt EPPO-le alluvad õigusrikkumised;

129.

on arvamusel, et Eurojust võiks edasi tegeleda kuritegudega, mis on määratletud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1, ja vajaduse korral ka täiendavate kuritegudega liidu poliitika rakendamise suhtes, nagu on ette nähtud sama artikli lõikes 2, tagades samal ajal selle eelseisvas läbivaatamises demokraatlike ja põhiõigustega arvestamise;

130.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid ei vähendaks liidu eelarvet lühiajaliselt uudistesse jõudmiseks, vaid tagaksid täiendavad rahalised vahendid Europoli, Eurojusti, Frontexi ja tulevase Euroopa Prokuratuuri (EPPO) jaoks, kuna nende edusammudel on mitmekordistav mõju liikmesriikidel saamata jääva maksutulu vähendamisele;

131.

soovib näha kokkulepet Liechtensteiniga seoses piiriülese kuritegevuse vastase võitlusega;

132.

nõuab kindlalt, et liikmesriigid võtaksid esimesel võimalusel vastu direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded; palub komisjonil jälgida, et direktiiv võetakse siseriiklikku õigusesse üle nõuetekohaselt; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon viiksid täide tegevuskava kahtlustatavate või süüdistatavate isikute menetlusõiguste kohta kriminaalmenetluses, sealhulgas kohtueelse kinnipidamise direktiivi;

133.

kutsub üles kehtestama rangemad karistused kuritegelikes rühmitustes osalemise eest, narkokaubandusega seotud kuritegude eest ning inim- või elundikaubanduse eest;

134.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni soovituste kohaselt õiguslikud ja muud meetmed, et määratleda kuriteona tahtlikult sooritatud ebaseadusliku rikastumise juhtumid, st riigiametniku varade märkimisväärne suurenemine, mida ta ei suuda mõistlikult selgitada seoses oma seadusliku sissetulekuga;

135.

väljendab murelikkust asjaolu pärast, et terve rida nn uusi kuritegusid – näiteks ebaseaduslik jäätme- ja kunstiäri, kaitsealuste liikidega kaubitsemine ning kaupade võltsimine – ei kuulu vaatamata sellele, et need on kuritegelike organisatsioonide jaoks väga kasumlik tegevus, millel on eriti negatiivsed tagajärjed ühiskonnale ja keskkonnale ning mis on laia riikidevahelise ulatusega, nn eurokuritegude hulka; on seisukohal, et selliseid kuritegusid tuleks Euroopa valikutes asjakohaselt arvesse võtta, ning teeb seega ettepaneku, et nõukogu võtaks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 sätestatud eesõiguste alusel vastu otsuse, et määratleda veel teisi kuritegevuse liike, sealhulgas eespool loetletuid;

136.

kutsub komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti õigusakti ettepaneku rikkumisest teatajate tõhusa Euroopa kaitseprogrammi kohta seoses piiriülese korruptsiooni ja ELi finantshuve hõlmava korruptsiooniga ja tunnistajate ning kohtuga koostööd tegevate isikute kaitse kohta, mis pakuks lahenduse eelkõige nende isikute rasketele elutingimustele alates kättemaksuriskide tõttu peresidemete katkemisest ja kodukohast võõrdumisest kuni sotsiaalse ja kutsealase tõrjutuseni;

137.

on seisukohal, et kohtutunnistajate kohtlemine ja kaitseprogrammide korraldamine ei või sõltuda eelarvepiirangutest kodanike turvalisuse ja ohutuse tagamisel, eriti nende puhul, kes on riskinud oma eluga selleks, et olla riigi poolel; see on kohus, millest riikide ja Euroopa ametiasutused ei saa taganeda; kutsub kõiki liikmesriike üles võtma vajalikke (seadusandlikke ja mitteseadusandlikke) meetmeid, et kohtutunnistajatele ja nende sugulastele oleks tagatud nii füüsiline ohutus kui ka õigus inimväärsele elule sotsiaalselt, ametialaselt, inimsuhetes ja majanduslikult, piisava toetusega institutsioonidelt (sealhulgas ette nähtud kohtutunnistaja töölevõtmine riiklikesse haldusorganitesse);

138.

kutsub komisjoni üles rakendama võimalikult kiiresti kõiki komisjoni teatises Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele „Inimkaubanduse kaotamist käsitlev ELi strateegia aastateks 2012–2016” (COM(2012)0286) esitatud meetmeid ja vahendeid;

139.

kutsub komisjoni üles esitama vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 88 lõikes 2 sätestatule seadusandliku ettepaneku Europoli kohta, eesmärgiga parandada Europoli tegevuse tõhusust ja tulemusi tõsise ja organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse valdkonnas; rõhutab, et nimetatud ameti tulevane reform ei tohiks kahjustada Euroopa Politseikolledži (CEPOL) ainulaadset rolli ELi koolitustegevuses õiguskaitse valdkonnas;

140.

kutsub kõiki liikmesriike üles võtma oma õiguskorras õigeaegselt vastu kõik kehtivad Euroopa ja rahvusvahelised õigusaktid, vastates eelkõige komisjoni arvukatele üleskutsetele võtta nõuetekohaselt üle mitmed kehtivad raamotsused;

141.

rõhutab vajadust edendada seaduslikkuse kultuuri ja suurendada kodanike teadmisi maffiast kui nähtusest; tunnustab sellega seoses kultuuri-, meelelahutus- ja spordiühenduste põhitähtsat rolli kodanikuühiskonna teadlikkuse suurendamisel organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses ning seaduslikkuse ja õigluse edendamisel;

142.

kutsub komisjoni üles töötama välja Euroopa tegevuskava metsloomade salakaubaveo vastu, rõhutades selle selgeid tulemusi nii ELis kui ka sellest väljaspool, et vähendada metsloomaliikide ja nende kehaosade salakaubavedu; kutsub komisjoni ja nõukogu üles kasutama oma kaubandus- ja arenguvahendeid, et luua eriprogrammid koos olulise rahastamisega, et tugevdada CITESi konventsiooni rakendamist ja tagada vahendid salaküttimise ja salakaubaveo vastase suutlikkuse parandamiseks, eelkõige selliste algatuste nagu ASEAN-WEN ja HA-WEN jõustamise toetamise, tugevdamise ja laiendamise kaudu, mille eesmärk on luua piirkondlikud eksperdikeskused ja pakkuda koostöömudeleid metsloomade vastu suunatud kuritegevuse vastu;

143.

nõuab ühtlustatud ja tõsiseid karistusi metsloomade ja nende kehaosade ning haruldaste taimede ja puude salakaubaveo eest Euroopa Liitu;

o

o o

144.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele, Euroopa Politseikolledžile, Europolile, Eurojustile, Euroopa Pettustevastasele Ametile, Euroopa Nõukogule, OECD-le, Interpolile, UNODCile, Maailmapangale ja rahapesuvastasele töökonnale.


(1)  ELT C 115, 4.5.2010, lk 1.

(2)  EÜT C 195, 25.6.1997, lk 1.

(3)  ELT L 300, 11.11.2008, lk 42.

(4)  EÜT L 182, 5.7.2001, lk 1.

(5)  ELT L 196, 2.8.2003, lk 45.

(6)  ELT L 68, 15.3.2005, lk 49.

(7)  ELT L 328, 24.11.2006, lk 59.

(8)  ELT L 332, 18.12.2007, lk 103.

(9)  EÜT L 190, 18.7.2002, lk 1.

(10)  EÜT L 162, 20.6.2002, lk 1.

(11)  ELT L 321, 8.12.2009, lk 44.

(12)  ELT L 101, 15.4.2011, lk 1.

(13)  ELT L 335, 17.12.2011, lk 1.

(14)  ELT L 309, 25.11.2005, lk 15.

(15)  ELT L 309, 25.11.2005, lk 9.

(16)  ELT L 47, 18.2.2004, lk 1.

(17)  ELT L 345, 8.12.2006, lk 1.

(18)  ELT L 192, 31.7.2003, lk 54.

(19)  ELT L 134, 30.4.2004, lk 1.

(20)  ELT L 134, 30.4.2004, lk 114.

(21)  ELT L 315, 14.11.2012, lk 57.

(22)  ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 37.

(23)  ELT C 51 E, 22.2.2013, lk 121.

(24)  ELT C 131 E, 8.5.2013, lk 66.

(25)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0208.

(26)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0516.

(27)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0098.

(28)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0004.

(29)  ELT C 124 E, 25.5.2006, lk 254.

(30)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0205.

(31)  Uurimus „ELi rahaliste vahenditega seotud pettuste avastamine EL 27 riikide uuriva ajakirjanduse mõjul”, (PE 490.663), 17. oktoober 2012.

(32)  Eurobaromeetri eriuuring 374 korruptsiooni kohta, veebruar 2012.


19.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/40


P7_TA(2013)0246

Sotsiaalelamud Euroopa Liidus

Euroopa Parlamendi 11. juuni 2013. aasta resolutsioon sotsiaalelamute kohta Euroopa Liidus (2012/2293(INI))

(2016/C 065/04)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eelkõige selle artikli 3 lõiget 3, ja Euroopa Liidu toimimise lepingut, eelkõige selle artikleid 9, 14, 148, 151, 153, 160 ning protokolli nr 26 üldhuviteenuste kohta,

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 34 ja 36,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu protokolli nr 26 üldhuviteenuste kohta,

võttes arvesse parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalhartat, eelkõige selle artiklit 30 (õigus kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest), selle artiklit 31 (õigus eluasemele) ja selle artiklit 16 (perekonna õigus saada sotsiaalset, õiguslikku ja majanduslikku kaitset),

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1173/2011 eelarvejärelevalve tõhusa rakendamise kohta euroalal (1),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1175/2011, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1466/97 eelarveseisundi järelevalve ning majanduspoliitika järelevalve ja kooskõlastamise tõhustamise kohta (2),

võttes arvesse nõukogu 8. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1177/2011, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1467/97 ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse rakendamise kiirendamise ja selgitamise kohta (3),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1174/2011 euroalal esineva ülemäärase makromajandusliku tasakaalustamatuse korrigeerimiseks võetavate täitemeetmete kohta (4),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1176/2011 makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamise ja korrigeerimise kohta (5),

võttes arvesse nõukogu 8. novembri 2011. aasta direktiivi 2011/85/EL liikmesriikide eelarveraamistiku nõuete kohta (6),

võttes arvesse komisjoni 18. aprilli 2012. aasta teatist töövõimalusterohke majanduse taastumise kohta (COM(2012)0173),

võttes arvesse komisjoni teatist „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm: sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse Euroopa raamistik” (COM(2010)0758) ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja Regioonide Komitee selleteemalisi arvamusi ning oma 15. novembri 2011. aasta resolutsiooni sellel teemal (7),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1081/2006, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1784/1999 (8),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999 (9),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1080/2006, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1783/1999 (10),

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühissätted ühisesse strateegilisse raamistikku kuuluvate fondide – Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi – kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1083/2006 (COM(2011)0615),

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse erisätteid Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgi kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006 (COM(2011)0614),

võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2008. aasta teatist „Euroopa majanduse taastamise kava” (COM(2008)0800),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ (11), ning oma 15. detsembri 2010. aasta resolutsiooni energiatõhususe tegevuskava läbivaatamise kohta (12),

võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (13),

võttes arvesse komisjoni 23. märtsi 2011. aasta teatist „Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate ELi riigiabi eeskirjade uuendamine” (COM(2011)0146) ja oma 15. novembri 2011. aasta samateemalist teatist (14),

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa Liidu strateegia põhiõiguste harta rakendamiseks” (COM(2010)0573),

võttes arvesse komisjoni teatist „Romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistik aastani 2020” (COM(2011)0173),

võttes arvesse komisjoni 15. mai 2012. aasta suuniseid parimate tavade kohta pinnase katmise piiramisel, vähendamisel ja heastamisel (SWD(2012)0101 final),

võttes arvesse komisjoni Euroopa tööhõive ja sotsiaalarengu 2012. aasta aruannet, 8. jaanuar 2013 (15),

võttes arvesse komisjoni 20. veebruari 2013. aasta meetmepaketti sotsiaalinvesteeringute kohta,

võttes arvesse tulu ja elutingimusi käsitlevat ühenduse statistikat (EU-SILC) ja Eurostati 8. veebruari 2012. aasta pressiteadet (16),

võttes arvesse Euroopa statistikat, mis sisaldub elukvaliteeti käsitlevas kolmandas Euroopa aruandes ja eelkõige selle 6. peatükki (17),

võttes arvesse Eurofoundi aruannet leibkondade võlanõustamisteenuste kohta Euroopa Liidus (18),

võttes arvesse Eurofoundi aruannet romade elutingimuste kohta: nõuetele mittevastavad eluasemed ja puudulik tervishoid (19),

võttes arvesse komisjoni 20. detsembri 2011. aasta otsust Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes (20),

võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 14. märtsi 2013. aasta otsust kohtuasjas C-415/11 (Mohamed Aziz), mille puhul kaitstakse hüpoteeklaenu võtjaid pankade eest ebaõiglaste lepingutingimuste korral (21),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta otsust nr 1098/2008/EÜ vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta (2010) kohta (22),

võttes arvesse nõukogu 6. detsembri 2010. aasta deklaratsiooni „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta: koostöö vaesuse vastu võitlemise nimel aastal 2010 ja pärast seda” (23),

võttes arvesse sotsiaalkaitsekomitee 18. veebruari 2011. aasta hinnangut Euroopa 2020. aasta strateegia sotsiaalsele mõõtmele (24),

võttes arvesse komisjoni talituste 5. veebruari 2010. aasta töödokumenti „Joint Report on Social Protection and Social Inclusion” („Sotsiaalse kaitse ja kaasatuse ühisraport”) (SEC(2010)0098),

võttes arvesse sotsiaalkaitsekomitee 15. veebruari 2010. aasta raportit „2010. aasta ühisaruanne sotsiaalse kaitse ja sotsiaalse kaasatuse kohta” (25),

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust „Sotsiaalelamumajanduse kui üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemise probleemid” (26),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust „Euroopa sotsiaalelamumajanduse tegevuskava suunas” (27),

võttes arvesse oma 20. novembri 2012 aasta resolutsiooni sotsiaalinvesteeringute kokkuleppe kohta vastuseks kriisile (28),

võttes arvesse oma 16. juuni 2010. aasta resolutsiooni ELi 2020. aasta strateegia kohta (29),

võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika panuse kohta Lissaboni strateegia ja ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisse (30),

võttes arvesse oma 8. septembri 2010. aasta seadusandlikku resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta – Euroopa 2020. aasta strateegia koondsuuniste II osa (31),

võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni „Finants-, majandus- ja sotsiaalkriis: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta (32),

võttes arvesse oma 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste tuleviku kohta (33),

võttes arvesse oma 10. mai 2007. aasta resolutsioon eluasemete ja regionaalpoliitika kohta (34),

võttes arvesse oma 14. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta (35),

võttes arvesse oma 22. aprilli 2008. aasta kirjalikku deklaratsiooni tänavakodutuse kaotamise kohta (36) ja 16. detsembri 2010. aasta kirjalikku deklaratsiooni ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta (37),

võttes arvesse Eurofoundi kolmandat Euroopa elukvaliteedi uuringut – Elukvaliteet Euroopas: kriisi mõju (38),

võttes arvesse 9. ja 10. detsembril 2010 toimunud Euroopa kodutuseteemalise konsensuskonverentsi lõppsoovitusi,

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning regionaalarengukomisjoni ja naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0155/2013),

A.

arvestades, et eluase on põhiõigus, mida saab pidada teiste põhiõiguste kasutamise ning neile juurdepääsu ja väärika elu eeltingimuseks; arvestades, et korralikule ja nõuetekohasele eluasemele juurdepääsu tagamine on liikmesriikidele pandud rahvusvaheline kohustus, mida EL peab arvesse võtma, kuna õigus eluasemele ning abile eluaseme leidmisel on tunnustatud nii ELi põhiõiguste harta artiklis 34, Euroopa Nõukogu parandatud sotsiaalharta artiklites 30 ja 31 kui ka inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 25, ning et see sisaldub paljudes liikmesriikide põhiseadustes;

B.

arvestades, et liikmesriikidel ja nende kohalikel ja piirkondlikel ametiasutustel on õigus ja kohustus defineerida oma eluasemepoliitika ja võtta meetmeid, et tagada sellest põhiõigusest kinnipidamine oma eluasemeturgudel kooskõlas oma elanike vajadustega, et võimaldada igale kodanikule juurdepääsu korralikule ja vastuvõetava hinnaga eluasemele;

C.

arvestades, et vastuvõetava hinnaga, nõuetekohane ja turvaline eluase on sobilik vahend sotsiaalse õigluse ja ühtekuuluvuse saavutamisel ning investeerimine taskukohastesse eluasemetesse on tööjõu parema liikuvuse ning paremate töövõimaluste eeltingimus, samal ajal kui sotsiaalelamute ehitamine ja remontimine on eluasemenõudluse eesmärkide saavutamisel otsustav, võimaldades vastuvõetava hinnaga eluaset erinevatele elanikkonnakihtidele, hoogustades majandust ja tagades maksude laekumise liikmesriikides;

D.

arvestades, et liikmesriikidel on subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt tähtis osa ja ulatuslik otsustusõigus sotsiaalelamute pakkumisel, kasutuselevõtmisel ja korraldamisel, mis toimub paralleelselt planeerimata turupõhise pakkumisega eluasemeturul ning täiendab seda; arvestades, et sotsiaalelamute pakkumine peab vastama kõrge kvaliteedi, ohutuse ja vastuvõetava hinna nõuetele ning edendama võrdset kohtlemist ning üldist juurdepääsu ja kasutajate õigusi;

E.

arvestades, et valitseb sotsiaalelamute puudus ning et enamikus ELi liikmesriikides on üha suurem nõudlus vastuvõetava hinnaga eluasemete järele; arvestades, et sotsiaalelamute kasutajate sotsiaal-perekondlik profiil on muutunud; arvestades, et neid uusi ühiskondlikke olusid tuleb analüüsida, et liikmesriigid ja nende kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused kooskõlastaksid oma erinevaid elamumajanduse strateegiaid, mis vastaksid kõige paremini iga riigi tegelikule olukorrale;

F.

arvestades, et sotsiaalelamispinna poliitika on lahutamatu osa üldist majandushuvi pakkuvatest teenustest, mille eesmärk on aidata täita eluasemega seotud vajadusi, hõlbustada juurdepääsu kinnisvarale, edendada eluruumi kvaliteeti, parandada olemasolevat eluruumi ning kohandada elamispinna kulusid perekondliku olukorra ja selle elanike vahenditega, jättes ruumi nendepoolseteks pingutusteks;

G.

arvestades, et sotsiaalelamuid peaks iseloomustama hea kvaliteedi ja ostuhinna või üüri suhe, see peaks võimaldama energiasäästu ning see peaks asuma keskkonnas, kus on olemas haljasalad ja mis on sobiv eri põlvkondadele, võttes arvesse laste ja eakamate inimeste erivajadusi;

H.

arvestades, et selleks et vältida nii kodutute arvu suurenemist kui ka tulevasi kinnisvarakriise, peavad kodulaenueeskirjad kaitsma tarbijaid ja toetama riskide õiglast jagunemist;

I.

arvestades, et sotsiaalelamutel on tähtis roll strateegia „Euroopa 2020”eesmärkide – eriti vaesuse vähendamise eesmärgi, mis hõlmab selle ennetamist, et ebasoodus olukord kandub eelmiselt põlvkonnalt järgmisele – saavutamisel, aidates kaasa tööhõive, kaasamise ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kõrge taseme saavutamisele, tööalase liikuvuse edendamisele ning võitlemisele kliimamuutusega ja kütteostuvõimetusega hoonete moderniseerimise abil;

J.

arvestades, et finants- ja majanduskriisi, kasinusmeetmete, eluasemekulude tõus ja majapidamiste sissetulekute languse koostoime on suurendanud tööpuudust ning sotsiaalset tõrjutust ELis, eriti kõige haavatavamate inimrühmade hulgas, suurendades heaoluteenuste koormust; võtab teadmiseks, et vaatamata sellele, et riiklikud kulutused sotsiaalelamuinvesteeringuteks on tähtis stabiliseeriv tegur, on hiljutised rahalised kasinusmeetmed neid osades liikmesriikides nõrgendanud;

K.

arvestades, et kinnisvarabuumi lõhkemise, laenuraha vähenemise, maksete hilinemise või riigihangete vähesuse tõttu avaldab majandus- ja sotsiaalkriis otsest negatiivset mõju elamute ja eriti sotsiaalelamute ehitus- ja renoveerimissektori aktiivsusele ja rahastamisele, kuigi see sektor võib olla tõukejõuks, et väljuda kriisist jätkusuutlikult ja kaasavalt ning et vastata kliima- ja energeetikaküsimustele;

L.

arvestades, et kokkuhoiu- ja eelarve konsolideerimise meetmed peavad olema seotud põhjaliku investeerimisstrateegiaga, mis toetab jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu ning järgib strateegia „Euroopa 2020” eesmärke, sealhulgas vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise osas;

M.

arvestades, et eluase on eluks vajalik hüve, mille puhul määravad liikmesriigid vastavalt oma poliitilistele valikutele kindlaks elamiskõlblikkuse ja mugavuse miinimumnõuded, linnaplaneerimist ja ehitamist reguleerivad erinõuded, hinna ja sissetuleku suhte maksimummäära, raamistiku teatavate eluasemete hinnamuutuste jaoks või isegi loovad sotsiaalabi- või maksusüsteemi mehhanismid, mille eesmärk on mõjutada majapidamiste kõnealuseid suurimaid siduvaid kulusid;

N.

arvestades, et kriisil on pikaajaline mõju mitte ainult majanduskasvule, tööhõivele ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse tasemele, vaid ka eluasemele juurdepääsu tingimustele ning sotsiaalelamutesse tehtavate investeeringute tasemele ELis, mistõttu liikmesriigid ja liit peavad võtma viivitamata meetmeid, et tagada juurdepääs nõuete- ja taskukohastele eluasemetele; arvestades, et eluasemekulud moodustavad suurima osa ELi majapidamiste kuludest, põhjustab eluasemega seotud hindade hüppeline kasv (maa, kinnisvara, üürimine, energiatarve) ebastabiilsust ja muret ja seda tuleb pidada oluliseks probleemiks; arvestades, et tööpuudus ELis on suurenenud, mida tõendab keskmise tööpuuduse määra jõudmine 10,9 %-ni EU-27 liikmesriikides 2013. aasta jaanuaris, ning pidades silmas asjaolu, et Euroopa elanikkond samal ajal vananeb, on suur oht, et veelgi suureneb lõhe vaeste ja rikaste vahel, samuti sotsiaalne tõrjutus ja kodutus, mis puudutab juba 80 miljonit vaesusohus eurooplast;

O.

arvestades, et romad elavad enamasti väga eraldatud piirkondades, kus juurdepääs sotsiaal- ja tervishoiuteenustele on raskendatud;

P.

arvestades, et nõuetele mittevastava eluaseme ja halva tervise vahel on selged seosed: kinnisvaraga seotud võlgu on seostatud vaimse tervise halvenemisega; ülerahvastatust on seostatud psühholoogiliste probleemide, tuberkuloosi, hingamisteede nakkuste, suurema tulekahju- ning koduste õnnetuste ohuga; puudulikes eluruumides elamine mõjub halvasti tervisele ja turvatundele ning suurendab koduste õnnetuste ohtu; mürarikkas piirkonnas elamist seostatakse kõrgvererõhutõve ja vererõhu tõusuga; arvestades, et eluaseme puudumine on stressi- ja kannatuste allikas, mis mõjub halvasti elukvaliteedile, tervisele ja heaolule;

Q.

arvestades, et naised, kellest 24,5 % elas 2010. aastal vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus, eelkõige väikese sissetulekuga naised, üksikemad, kehvalt tasustatud töökohtadel töötavad naised, sisserännanud naised, ülalpeetavate lastega lesed ja koduvägivalla all kannatavad naised, ning samuti lastega perekonnad, kus perekonnapeaks on täiskasvanud vallaline naine, noored pered, suured pered, oma karjääri alustavad üliõpilastest noored, noored töötud paarid, puuetega isikud, kehaliste või psüühiliste haigustega isikud, marginaliseerunud kogukondadest pärinevad isikud, sealhulgas romad, ja vanurid on eriti mõjutatud taskukohaste ja kohandatud sotsiaalelamute võimaluste puudusest; arvestades, et eelnimetatud rühmad on eriti haavatavad kodutuse suhtes ning kolivad sageli normidele mittevastavatesse eraturu elamuüksustesse, mis suurendab oluliselt terviseprobleemide riski; arvestades, et kõnealused rühmad otsivad sageli alternatiivseid lahendusi, kolides perekonna, sõprade või tuttavate juurde, mis takistab kodutuse nõuetekohast analüüsimist ja kodutute läbipaistvat dokumenteerimist;

R.

arvestades, et majanduskriis ja eluaseme turu hinnad vähendavad naiste suutlikkust lahutada või kooselu lõpetada, mis piirab nende vabadust ja muudab nad soolise koduvägivalla suhtes haavatavamaks;

S.

arvestades, et vastuvõetava hinnaga üürikorterid on vajalikud noortele inimestele, et nad saaksid jätkata kutsealaste või ülikooliõpingutega, teha praktikat või asuda tööle;

T.

arvestades, et täiendamaks praegust spontaanset pakkumist eluasemeturul määravad liikmesriigid kindlaks ja korraldavad ka paralleelse sotsiaalelamute pakkumise konkreetsete juurdepääsutingimuste ja hindadega, mida pakuvad selleks otstarbeks loodud mittetulunduslikud ettevõtted; arvestades, et 25 miljonit euroopa kodanikku elab sotsiaalelamutes, mille piirkondliku kavandamise, kättesaadavuse ja hinna tingimused määravad otseselt kindlaks liikmesriikide ametiasutused, ning arvestades, et selline paralleelne eluasemete pakkumine aitab märkimisväärselt kaasa kinnisvara rohkuse tsüklite ja kinnisvarabuumide vähendamisele tänu selle süsteemi stabiilsusele ja hinnakontrollile;

Sotsiaalelamute sotsiaalse ja majandusliku rolli edendamine

1.

märgib, et praeguse majandus- ja sotsiaalkriisi tõttu suudab turu spontaanne toimimine, eriti tiheda asustusega linnapiirkondades, üha vähemal määral rahuldada nõudlust sobiva hinnaga eluasemete järele ning et eluaseme- ja energiakulude tõus suurendab haiguste, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohtu; märgib, et paljudes liikmesriikides on suurenenud väljatõstmiste arv ja kodude arestimine pankade poolt; nõuab tungivalt meetmete võtmist nende probleemidega tegelemiseks; väljendab muret seoses osade kasinusmeetmete otsese ja kaudse mõjuga praeguse sotsiaal- ja majanduskriisi raames, pidades silmas eluasemetoetuste vähendamist, sotsiaalelamutega tegelevate ettevõtete maksustamist, uute elamuehitusprojektide lõpetamist või riigile kuuluvate sotsiaalelamute müümist, mis võivad käivitada pikaajalise sotsiaalse tõrjutuse ja segregatsiooni nõiaringi;

2.

tuletab meelde, et sotsiaalelamupoliitikal on tähtis osa laste vaesusega võitlemisel, kuna sellega likvideeritakse perekondade vaesus ja välditakse sotsiaalmajanduslikult ebasoodsa olukorra kandumist eelmiselt põlvkonnalt järgmisele; märgib, et sotsiaal-demograafiliste muutuste toimumise tõttu perestruktuurides ning üha suurema ebastabiilsete ja juhutöökohtade osakaalu tõttu on sotsiaalselt integreeritud elanikerühmade seas suurem vajadus jõukohaste kuludega eluaseme järele;

3.

nõuab, et täidetaks Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 14 ja protokolli nr 26, milles on sätestatud, et riiklikel asutustel on suvaõigus määrata kindlaks sotsiaalelamumajanduse korraldamine, rahastamine ja sihtrühmad, et vastata kohalikele vajadustele, ning tagada kõrge kvaliteet, ohutus, vastuvõetav hind, võrdne kohtlemine ning kasutajate õiguste edendamine; on seisukohal, et selline sekkumine on riiklike asutuste jaoks vahend, mis võimaldab vastata turutõrgetele, et tagada üldine juurdepääs korralikule eluasemele vastuvõetava hinna eest ning rakendada seeläbi Euroopa sotsiaalharta artikleid 16, 30 ja 31;

Teel Euroopa sotsiaalelamupoliitika suunas

4.

tuletab komisjonile, liikmesriikidele ja nende kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele meelde, et sotsiaalelamumajandusse tehtud kulutused võimaldavad tagada põhiõigused, täita kiireid sotsiaalseid vajadusi, ning et neid tuleks käsitleda strateegiliste sotsiaalinvesteeringutena, mis aitavad kaasa kohaliku paiknevusega kohalike töökohtade jätkusuutlikule loomisele, majanduse stabiliseerimisele kinnisvarabuumide tekkimise ja majapidamiste suure võlakoormuse ennetamise kaudu, töötajate liikuvusele ning kliimamuutuste ja kütteostuvõimetuse vastu võitlemisele ning ülerahvastatusest ja viletsatest elutingimustest tulenevate terviseprobleemide leevendamisele; nõuab seetõttu, et sotsiaalelamuid ei tohiks vaadelda kärpimisele kuuluva kuluna, vaid investeeringuna, mis tasub end pikemas perspektiivis ära parema tervise ja heaolu, tööturule juurdepääsu ning inimestele, eeskätt eakatele iseseisva elu võimaluse andmise kaudu;

5.

palub seetõttu komisjonil luua sotsiaalelamumajanduse Euroopa tegevusraamistik, et tagada ELi poolt selles valdkonnas kasutavate vahendite (riigiabi, struktuurifondid, energia, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemine, tervishoiupoliitika) järjepidevus;

6.

palub komisjonil täpsustada sotsiaalelamu määratlust liikmesriikide vaheliste parimate tavade ja kogemuste vahetamise alusel ning võttes arvesse asjaolu, et sotsiaalelamuid luuakse ja hallatakse eri liikmesriikides, piirkondades ja kohalikes kogukondades erinevalt (sageli paindlikkuse tõttu prioriteetide kindlaksmääramisel);

7.

märgib, et sotsiaalelamumajandusega seotud investeeringuid tuleb vaadelda üldisema poliitika raames, mille eesmärk on korraldada ja rahastada avalike sotsiaal- ja tervishoiuteenuste ning haridusteenuste pakkumist, eesmärgiga tagada sotsiaalsete põhiõiguste tõhusus ning vastata arenevatele sotsiaalsetele vajadustele ja majandustsüklitest tulenevatele püsivatele muutustele;

8.

rõhutab vajadust tugevdada järelevalvet sotsiaalinvesteeringute üle, mis on osa laiendatud euroala pakti eeskujul loodud sotsiaalinvesteeringute kokkuleppe raamistikust ja mis on loodud eesmärgiga tugevdada liidu majanduse ja eelarve haldamist, kaasates sinna sotsiaalelamutega seotud investeeringud; rõhutab samuti vajadust sotsiaalinvesteeringute eesmärkide kehtestamise järgi liikmesriikide jaoks, et saavutada strateegias „Euroopa 2020” kehtestatud sotsiaalsed, tööhõivealased ja hariduseesmärgid; tunneb heameelt, et seda ettepanekut toetavad Euroopa Ülemkogu 2012. aasta detsembris tehtud järeldused, milles rõhutatakse, et pakti ennetavate meetmete osas tuleks veelgi rohkem kasutada ära „ELi olemasoleva fiskaalraamistiku pakutavaid võimalusi, et vajadus tulutoovate avaliku sektori investeeringute järele oleks tasakaalus fiskaaldistsipliini eesmärkidega”; kutsub komisjoni üles pidama nende sotsiaalinvesteeringute üle paremat järelevalvet liikmesriikide poolt ja Euroopa tasandil tehtavate investeeringute näitajate tabeli abil, võttes sotsiaalelamumajandusega seotud investeeringute puhul arvesse eluasemekulude arengut ning eluaseme ootejärjekorras olevate inimeste arvu liikmesriikides; lisaks kutsub kõiki liikmesriike üles ratifitseerima läbivaadatud Euroopa sotsiaalhartat, pöörates erilist tähelepanu artiklile 31;

9.

on seisukohal, et liikmesriikide rakendatavate elamumajanduse strateegiate väljakujundamises peavad osalema elanike- ja üürnikeorganisatsioonid;

10.

rõhutab vajadust toetada sotsiaalset innovatsiooni nii vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi kui ka teadusuuringute raamprogrammi kaudu, et analüüsida uusi poliitikasuundi, mille eesmärk on parandada juurdepääsu eluasemetele ja vähendada kodutust;

11.

pooldab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2011. aasta ettepanekut võtta vastu direktiiv (COM(2011)0142), mille eesmärk on elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute raamistamine ning seeläbi leibkondade suure võlakoormuse piiramine; nõuab, et Euroopa kodulaene hõlmavad õigusnormid sisaldaksid parimaid tavasid, mis oleksid tarbijate jaoks võimalikult soodsad; nõuab samuti, et nendesse lisataks laenu üle taasläbirääkimiste ja laenu tagasimaksegraafiku ümbertegemise menetlused pankrotis võlgnike ja perekondade jaoks; kutsub liikmesriike üles ennetama, et juba välja tõstetud leibkonnad peavad jätkama oma hüpoteegi tagasimaksmist; palub komisjonil ja liikmesriikidel arutada, kuidas lahendada sotsiaalset probleemi, mida tekitavad väljatõstmised ja kodu kaotus majanduskriisi ja tööpuuduse käes kõige rängemini kannatavatele inimestele; tuletab veel ka meelde, et need väljatõstmised toimuvad ajal, kus antakse suurtes summades riigiabi Euroopa finantssüsteemi saneerimiseks; kutsub liikmesriike üles püüdma leida väljatõstmistele alternatiivseid lahendusi;

12.

kutsub komisjoni üles hoiatama liikmesriike oma riigipõhistes soovitustes, kui reformid ohustavad sotsiaalelamutesse või sobiva hinnaga eluasemetesse tehtavaid investeeringuid, ning hoiduma andmast soovitusi sotsiaalelamumajanduse sektori suuruse kohta üksikutes liikmesriikides; peab kahetsusväärseks, et eelarve konsolideerimise kavade raames ning järgides konkreetseid komisjoni soovitusi eluasemeturul tegutsemise kohta vähendavad mõned liikmesriigid sektori mahtu üürileandjaid maksustades; on seetõttu mures, et Euroopa Komisjoni poolt konkurentsipoliitika raames pakutud sotsiaalelamu mõiste on piirav, olles suunatud üksnes ebasoodsas olukorras rühmadele;

13.

kutsub nõukogu üles liikmesriikide elamumajanduse ministreid vähemalt üks kord aastas kokku kutsuma, et arutada erinevate Euroopa poliitikavaldkondade mõju eluasemepoliitikale ning tagada eluasemesektori majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaküsimuste parem arvessevõtmine Euroopa poliitikavaldkondades, kaasates sidusrühmad nagu sotsiaalelamumajandusega tegelevad asutused, elanikke esindavad liidud ning eluasemele juurdepääsu toetamise alal tegutsevad liidud;

14.

märgib, et sotsiaalelamu ja toetusesaajate mõisted peaksid olema demokraatliku arutlusprotsessi tulemus, et saaks arvesse võtta liikmesriikide erinevaid traditsioone;

15.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama rohkem tähelepanu eluasemete kättesaadavusele ja sellega seotud teenustele sotsiaalse kaitse ja sotsiaalse kaasatuse strateegia raames, sealhulgas kodutuse ja eluasemega seotud tõrjutuse vähendamise meetmete kaudu liikmesriikide ühiste näitajate alusel ning ergutama heade tavade vahetust, et rakendada tulemuslikult õigust eluasemele;

16.

julgustab liikmesriike tegema suuremaid jõupingutusi, et lisada sotsiaalelamutega seotud investeeringud oma keskmise pikkusega ja pikaajalistesse eelarve-eesmärkidesse, samuti oma riiklikesse reformikavadesse ning oma strateegiaga „Euroopa 2020” seotud strateegilistesse suunitlustesse; kutsub nõukogu ja komisjoni üles paremini kontrollima strateegia „Euroopa 2020” sotsiaaleesmärkide elluviimist ja täitmist;

17.

märgib, et eluasemepoliitika ja -programmid tuleb välja töötada madala sissetulekuga ja eri sotsiaalse päritoluga naistega konsulteerides, et selgitada välja, milline poliitika vastab kõige paremini naiste vajadustele;

Kohalikesse töökohtadesse ja keskkonnasäästlikkuse majandusse investeerimise soodustamine

18.

rõhutab sotsiaalelamumajanduse ja eriti sotsiaalelamute kontratsüklilist majanduslikku rolli tänu energiasõltuvuse vähendamisele, toetusele, mida antakse ehitus- ja renoveerimissektorile, sellega kaasnevale kohaliku paiknevusega kohalike töökohtade loomisele ja eelkõige tänu sektori töömahukatele teenustele, keskkonnasäästlike tööstusharude arendamisele kohalikus majanduses ja selle mõjule, mis kandub üle ülejäänud majandusele; on seetõttu seisukohal, et sotsiaalelamutesse tehtavaid investeeringuid ei tohiks käsitleda mitte ainult kuludena, vaid ka produktiivse investeeringuna; lisaks julgustab liikmesriike alustama dialoogi ehitussektoriga, et kujundada sotsiaalelamumajandusega seoses välja parem ärikeskkond ja reguleerimine, erilise tähelepanuga ehituseesmärkide kehtestamisel, infrastruktuurikulude korraldusel ja arendatava maa hankimisel;

19.

rõhutab kohalike töökohtade lisandväärtust ja struktuurifondide (2007–2013) otsetegevuse poolt genereeritud investeeringute märkimisväärset võimendavat mõju sotsiaalelamumajanduse sektoris;

20.

on seisukohal, et mitmeaastases finantsraamistikus (2014–2020) Ühtekuuluvusfondile eraldatavad vahendid ei tohi olla väiksemad kui kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku alusel eraldatud vahendid, et tagada piisav rahastamine ERFile, nimelt investeerimisprioriteedile „Sotsiaalse kaasatuse edendamine ja vaesuse vastu võitlemine – mahajäänud linna- ja maakogukondade füüsilise ja majandusliku taaselustamise toetamine”;

21.

tunnistab, et paljud liikmesriigid on juba kehtestanud tulemusliku sotsiaalelamumajanduse poliitika, ja usub, et sellega seoses peaks ELi roll olema hõlbustada heade tavade vahetust liikmesriikide vahel;

22.

võtab teadmiseks komisjoni ettepanekud ühtekuuluvuspoliitika (2014–2020) alaste õigusaktide paketi kohta; toetab seda, et struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide toetuse jaoks abikõlblikuks muudetaks prioriteetsed investeeringud sotsiaalelamute energiatõhususse ja taastuvenergia kasutamisse sotsiaal- ja taskukohase hinnaga elamutes, jätkusuutliku linna- ja territoriaalse arengu integreeritud projektid, marginaliseeritud kogukondade võrdväärne juurdepääs eluasemele ning selliste ühiskondlike ja solidaarsete sidusrühmade edendamine nagu mittetulunduslikud ühistud, ja ettevõtted;

23.

julgustab liikmesriike ja kõiki sidusrühmi pühendama taskukohastesse sotsiaalelamutesse tehtavatele investeeringutele ja mittetulundusliku eluasemesektori tugevdamisele olulise koha riiklikes reformikavades ja 2014.–2020. aasta partnerluslepingute strateegilistes valdkondades ning tagama oma riiklike romasid käsitlevate integratsioonistrateegiate kajastamise kavandavates eluasemestrateegiates;

24.

julgustab liikmesriike aktiivsemalt kasutama eraõiguse vahendeid, et hõlbustada sotsiaalelamute ehitamist, näiteks pikaajalisi üürilepinguid, et saaks ehitada maad ostmata, või sotsiaalelamute üürileandjale kasutusvalduse kasutamise võimalust, mis lubab eraisikul omanikuks jääda;

25.

rõhutab, et elamispinnana kasutatav ja kommertskinnisvara moodustab Euroopas üle 40 % lõppenergiatarbimisest ja kogu CO2-heitest ning et keskkonnahoidlik ehitus võimaldab piirata ehituskulusid ja -aega, drastiliselt vähendada keskkonnamõju, energiatarbimist ja järelikult eluaseme majandamiskulusid;

26.

toetab piisavat eelarvet mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 jaoks, milles ühtekuuluvuspoliitika määratletakse kriisist väljumise vahendina; toetab Euroopa majanduskasvu ja tööhõive pakti järeldusi seoses üleskutsega liikmesriikidele lihtsustada ja kiirendada struktuurifondide kasutamata vahendite ümberjaotamist energiatõhususe ja taastuvenergiaga seotud projektidele programmiperioodiks 2007–2013; on seisukohal, et sotsiaalelamusektor peaks nendest eraldistest kasu saama;

27.

kutsub liikmesriike, nende haldusasutusi ja komisjoni üles tagama, et elamumajanduses osalejad, elanikke esindavad ühendused ja eluasemetele juurdepääsu heaks tegutsevad ühendused kaasatakse aktiivselt partnerite nimekirjadesse, et töötada välja partnerluslepingud ja rakenduskavad, kontrollida nende täitmist ja neid arendada; rõhutab integreeritud arengu uute vahendite (kogukonna juhitud kohaliku arengu ja integreeritud territoriaalsete investeeringute vahendite abil) tähtsust elamumajanduse integreeritud strateegiate jaoks, milles sotsiaalelamumajanduse organisatsioonidel ja elanikel saab olema oluline osa; usub, et struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide puhul tuleb tõhusalt kasutada partnerluse ja mitmetasandilise juhtimise põhimõtet ja et liikmesriike tuleb julgustada tegema koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, et seada prioriteete ja määrata kindlaks, kuidas tuleks vahendeid kasutada; on seisukohal, et struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide vaheline parem sünergia võib edendada jätkusuutlikku arengut mahajäänud või maapiirkondades, vältides nende isoleeritust ja elanike lahkumist nendest piirkondadest, aidates seega ära hoida sotsiaalse kihistumise negatiivseid mõjusid ja soodustades heterogeensust, sotsiaalset ühetkuuluvust ja soolist võrdõiguslikkust;

28.

kutsub liikmesriike üles taskukohaste ja sotsiaalelamute ehitamise ja renoveerimise edendamise eesmärgil tugevdama või töötama välja konkreetseid rahastamismehhanisme ning ergutama kooskõlastatud viisil programmi Horisont 2020 toetuste kasutamist ja struktuurifondide, Euroopa Investeerimispanga (EIP), Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga ning Euroopa Energiatõhususe Fondi kavandatud projektide rahastamisvahendite ja tehniliste abiprogrammide kasutamist; kutsub liikmesriike lisaks sellele üles leidma viise muudetud Euroopa Regionaalarengu Fondi kohaldamiseks, et pakkuda marginaliseerunud kogukondadele eluaset;

29.

kutsub Euroopa Investeerimispanka üles seadma tihedas konsultatsioonis kohalike ja piirkondlike ametiasutustega sotsiaalsete ja taskukohaste eluasemete sektor oma investeerimisprioriteetide hulgas tähtsamale kohale, eelkõige liikmesriikides, kus ei ole olemas riiklikku eluasemepanka, parandades samas laenutingimusi, kutsub Euroopa Investeerimispanka samuti üles määrama kindlaks, millises ulatuses võivad projektivõlakirjad olla selliste sotsiaalsete taristute nagu eluasemete rahastamisvahend, võttes enne ulatuse laiendamist arvesse katseetapi hindamise tulemusi;

30.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid toetaksid elamuühistute tegevust, sest need ühistud on oluline vahend esmase kodu soetamiseks jõukohase hinnaga. juhib tähelepanu, et ühistud on ühtlasi tõhus vahend linnakeskkonna parendamise algatuste soodustamiseks, luues koostoimet kohalike kogukondadega ja võideldes kesklinnaalade hülgamise vastu;

31.

kutsub komisjoni üles pakkuma liikmesriikidele teisi võimalikke rahastamisallikaid, mida nad saaksid kasutada sotsiaalelamute arendamiseks ja renoveerimiseks sotsiaalinvesteeringute vormina, ning ergutama liikmesriike ja piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi kasutama tulemuslikult Euroopa rahastamisvahendeid ja säilitama vähendatud käibemaksumäära sellistele investeeringutele, pidades silmas sektori töömahukat olemust ja selle vähest mõju ELi-sisesele kaubandusele; soovitab uurida võimalust kohaldada sama käibemaksumäära, mida kohaldatakse esmatarbekaupadele; ergutab liikmesriike kasutama erasektori sääste, et hõlbustada juurdepääsu maale ning julgustada sotsiaalelamute ehitamist ja renoveerimist;

32.

julgustab selliste integreeritud koostöömudelite kasutuselevõtmist, mis koondavad projektide juhtimise, sotsiaalelamute üürileandjad ja ehitusettevõtjad sotsiaalelamute soojustamiseks-renoveerimiseks ja väikese energiakaoga sotsiaalelamute ehitamiseks;

33.

tervitab komisjoni 31. juuli 2012. aasta teatist ELi ehitussektori ja selle ettevõtete jätkusuutliku konkurentsivõime strateegia kohta (COM(2012)0433); on seisukohal, et selle sektori konkurentsivõimelisuse ja uuenduslikkuse parandamiseks on peale maksualgatuste ja rahalise toetuse hädavajalikud ka tööjõu kvalifikatsiooni taseme tõstmise meetmed, et reageerida ressursitõhusa Euroopa ja vähese CO2-heitega majanduse rajamisega seotud probleemidele ning saavutada energiatõhususe direktiivis (2012/27/EL) (39) ja hoonete energiatõhususe direktiivis (2010/31/EL) (40) sätestatud eesmärgid;

34.

kutsub komisjoni üles tegema tihedamat koostööd liikmesriikide ja kohalike vastutavate ametiasutustega, et panna paika keskmise pikkusega ja pikaajalised prognoosid pädevuste kohta, mida tööturul nõutakse; nõuab, et vastutavad sidusrühmad jälgiksid tööhõive arengut, et muuta põhikutseharidus ja elukestev õpe asjakohasemaks; nõuab, et liikmesriigid ja kohalikud vastutavad asutused kohandaksid kiiresti oma haridus- ja koolitussüsteeme, sealhulgas kutseõpet ja koolitust, kaasates säästva majanduse kontseptsiooni, ja tagaksid juurdepääsu oskuste arendamise programmile, et õppeprogrammid soodustaksid noorte juurdepääsu uutele keskkonnasäästlikele töökohtadele ja keskkonnasäästlikele majandusharudele; juhib tähelepanu sellele, et keskkonnasäästlike töökohtade edendamisega saab luua kvaliteetseid ja jätkusuutlikke töövõimalusi, võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega ning tagada tööhõive tugiteenused;

35.

märgib, et see keskkonnasäästlik sektor võib pakkuda palju erinevaid töövõimalusi, alates esmatasandi ja lihtsamatest töökohtadest kuni kõrget kvalifikatsiooni nõudvate teadmistesektori töökohtadeni; sellega seoses

võtab teadmiseks VKEde tähtsa rolli keskkonnasäästlikus majanduses töökohtade loomisel ning rõhutab VKEde potentsiaali seoses töökoolituste, praktikakohtade ja kohalike teavituskavadega, mis võivad pakkuda töövõimalusi sotsiaalselt ebasoodsamas olukorras isikutele;

kutsub liikmesriike üles hindama üleminekufondide otstarbekust vajaminevate oskuste juhtimisel;

nõuab, et komisjon lisaks elukestva õppe raamistikku keskkonna, kliimamuutuste ja säästva arenguga seotud üheksanda võtmepädevuse;

palub liikmesriikidel ning kohalikel ja piirkondlikel ametiasutustel kasutada Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) vahendeid, et investeerida oskustesse, tööhõivesse, kutse- ja ümberõppesse, eelkõige keskkonnasäästlikesse tegevusvaldkondadesse, nagu hoonete renoveerimine-soojustamine;

kutsub liikmesriike üles toetama selliste isikute ja organite tekkimist, kel on oskused, et tegeleda energiasäästu nii sotsiaalsete kui ka tehniliste aspektidega, nagu selliste elukutsete esindajad, kes loovad ühenduse sotsiaalsete ja tehniliste aspektide vahel, ning jõupingutusi tehniliste elukutsete esindajate koolitamiseks, et nad kasutaksid sotsiaalsemat lähenemist energiatõhususe küsimusele ja ka vastupidi;

36.

väljendab heameelt komisjoni sotsiaalinvesteeringute meetmepaketi üle, milles komisjon annab liikmesriikidele suuniseid tõhusama ja tulemuslikuma sotsiaalpoliitika teostamiseks majanduskasvu ja ühtekuuluvuse nimel;

37.

märgib, et kõnealused investeeringud sotsiaalelamute valdkonnas on osa üldisemast poliitikast, mille eesmärk on korraldada ja rahastada haridusteenuste pakkumist, et tagada sotsiaalsete põhiõiguste kehtivus ja vastata muutuvatele sotsiaalsete vajadustele;

Võitlus vaesuse vastu ning sotsiaalse kaasamise ja ühtekuuluvuse edendamine

38.

tuletab meelde, et õiguse eluasemele tunnustamine ja kohaldamine on eeltingimuseks teiste põhiõiguste, sealhulgas poliitiliste ja sotsiaalsete õiguste täielikule rakendamisele; tuletab meelde, et õiguse eluasemele tegeliku kohaldamise eest vastutab liikmesriik või asjaomane riiklik asutus, suurendades oma poliitika ja programmide kaudu üldist juurdepääsu eluasemetele, eeskätt ebasoodsas olukorras olevate inimeste jaoks, pakkudes sobivaid ja nõuetekohaseid, korralikke, tervislikke ja taskukohaseid eluasemeid;

39.

palub Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametil viia läbi uuring, milles hinnatakse õiguse eluasemele ning eluasemega seotud abi rakendamise tõhusust ja tingimusi liikmesriikides, kaasates protsessi asjaomased sidusrühmad; kutsub ametit üles edendama selliste parimate tavade vahetust, mis seostuvad õiguse eluasemele tõhusa rakendamisega eriti haavatavate rühmade, sealhulgas kodutute puhul; kutsub komisjoni üles lisama need meetmed sotsiaalinvesteeringute paketti;

40.

soovitab, et liikmesriigid ja komisjon toetaksid ja edendaksid eriti haavatavate ja tõrjutud olukorras olevate elanikerühmade õiguse eluasemele kohaldamise alaste heade tavade innovatiivset vahetamist, pöörates erilist tähelepanu perevägivallale; märgib kahetsusega, et koduvägivalla ohvrid jäävad sageli tõenäolisemalt edasi vägivaldsesse keskkonda siis, kui neil ei ole majanduslikke võimalusi leida endale sobivat eluaset; kutsub liikmesriike üles pakkuma perevägivalla ohvritest perekondadele integreeritud sotsiaalteenuseid;

41.

ootab, et komisjon uuriks, millisel määral on otsene toetus eluasemetoetustena või kaudne toetus sotsiaalelamu enese kujul tõhusam meede vastuvõetava hinnaga eluaseme pakkumiseks sotsiaalsetele rühmadele, kes ei suuda maksta oma eluasemevajaduste eest eluasemeturul;

42.

palub komisjonil ja Eurofoundil viia Eurofoundi 2014. aasta töökava raames läbi uuring puudulike elamistingimustega seotud tegevusetuse kulude kohta;

43.

peab murettekitavaks seda, et paljud liikmesriigid on suuri elanikkonna rühmi vaesuse ja laostumise ohtu jätnud intensiivse majandusliku surutise kontekstis valinud eelarve tasakaalustamatuse korrigeerimiseks organite töö peatamise ning selliste programmide ja meetmete (üüritoetus, eluasemelaenude intressitoetus jne) katkestamise, mille eesmärk on toetada eluaseme soetamist, ning suurendanud samal ajal ebaproportsionaalselt kinnisvaramakse;

44.

kutsub liikmesriike viima seoses eluasemepoliitika ja kõigi eluasemeprogrammidega läbi sotsiaalse mõju analüüsi, mille puhul oleks rõhuasetus seatud soopõhisele ja leibkonnapõhisele analüüsile, võttes sissetuleku ja rahaliste vahendite puhul eeskätt arvesse soolist ebavõrdsust; rõhutab, et kõik statistilised andmed tuleb eristada soo ja leibkonnatüübi alusel ning et võimalused kaitsetus olukorras üksikisikute või rühmade, nagu naiste (pidades silmas nende mitmetahulist rolli üksikvanematena ning pereliikmete ja puudega inimeste hooldajatena), perekondade, noorte, puudega inimeste ja eakate toetamiseks eluasemepoliitika raames tuleb täpselt välja selgitada täiendavate uuringutega;

45.

soovitab, et liikmesriigid ja nende kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused töötaksid välja integreeritud poliitika sotsiaalse kaasamise edendamiseks ja üldise juurdepääsu tagamiseks korralikele, tervislikele ja taskukohastele eluasemetele; teeb ettepaneku, et selline poliitika peaks hõlmama järgmisi meetmeid:

eelkõige toetada kvaliteetsete ja tervislike sotsiaalelamute ning sotsiaalsest seisukohast eriti tähtsate sotsiaalelamute pakkumist, kehtestades vajaduse korral sotsiaalelamutele miinimumkvoodid näiteks tiheda asustusega piirkondades, kus nõudlus on kõige suurem, et edendada mitmekesisust;

kehtestada selged miinimumstandardid eluaseme kvaliteedi määramiseks eelkõige sotsiaalelamutes;

ühendada sotsiaalelamute laiendamisprogrammid teistele esmatähtsatele avalikele ja üldhuviteenustele juurdepääsu tagamise poliitikaga, näiteks avaliku sotsiaalhoolekande, tervishoiu-, kultuuri- ja spordirajatiste ehitamine (kohaliku integratsioonistrateegia osana) ning valglinnastumise säilitamiseks kooskõlas komisjoni suunistega maapinna nn nullkasutuse eesmärgi saavutamiseks 2050. aastaks;

käsitleda sageli tekkivaid probleeme seoses kõige haavatavamate elanikerühmade, näiteks rändajate ja noorte juurdepääsuga korralikule eluasemele;

üüritava pinna kasutuskindluse tugevdamise kavad;

kohaliku olukorra hindamisel põhinevate eriprogrammide väljatöötamine kodutute jaoks, võttes arvesse Euroopa kodutuse ja eluasemelt tõrjutuse tüpoloogia (ETHOS) mudelit, et mõõta kodutusega seotud tõrjutuse protsessi, sidudes selle sotsiaalsete toetusmeetmetega ja kohandades seda naiste konkreetse olukorra ja vajadustega, pöörates erilist tähelepanu haavatavatele isikutele ja marginaliseerunud kogukondade eluasemeküsimusele, mitte niivõrd ajutisele majutamisele;

iseehitusprogrammide edendamine ja rahastamine;

46.

kutsub liikmesriike üles tagama, et kõik kodanikud saaksid endale eluaset lubada; selleks peaksid üürihinna tõusud põhinema hindade objektiveerimisel, s.o meetodil, mis tagab kinnisvarahindade mõõduka tõusu, ning kohandada tuleks maksupoliitikat, et vähendada spekulatsioone;

47.

kutsub komisjoni üles rakendama viivitamata Euroopa Parlamendi resolutsiooni Euroopa Liidu kodutuse kaotamise strateegia kohta;

48.

rõhutab, et naiste kodutuse eri tahke tuleb käsitleda tervikliku lähenemisviisi alusel ning see peaks moodustama kõikide ELi poliitikaraamistike lahutamatu osa; nõuab, et komisjon ja liikmesriigid viiksid regulaarselt läbi soolise mõju hindamisi ning järelevalvet seoses kodutute naiste eriolukorra ja -vajadustega, edendaksid toetatud elamise keskkonna projekte, edendaksid kättesaadava hinnaga, kohandatud ja energiatõhusate eluasemete ehitamist ning lisaksid sotsiaalelamute kavadesse ka nendest sageli väljajäetud keskklassi pered, kuna majanduskriisi tõttu võivad nemadki kannatada materiaalse puuduse all nagu teised leibkonnad;

49.

julgustab selliste integreeritud koostöömudelite kasutuselevõttu, mis koondavad sotsiaal- ja tervishoiuteenused, ebasoodsas olukorras olevate inimeste tugiteenused, sotsiaalelamute üürileandjad ja ühingud eluaset otsivate ja omavate haavatavate isikute aitamisel;

50.

palub, et komisjon, liikmesriigid ja vastutavad ametiasutused eraldaksid struktuurifondidest saadud vahendeid elamumajandusele ja marginaliseerunud kogukondade majutusele, eeskätt sotsiaalelamumajandusse, lisades selle prioriteedi rakenduskavadesse; kutsub sellega seoses komisjoni ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametit üles arendama heade tavade vahetamist kohalike ametiasutuste vahel ühiste ja läbipaistvate kriteeriumide alusel;

51.

soovitab liikmesriikidel ja vastutavatel ametiasutustel investeerida taskukohaste sotsiaalelamute ehitamisse ja kohandamisse vastusena lagunenud eluasemete halvale olukorrale ja terviseriskidele, peremudelite mitmekesisusele, rahvastiku vananemisele ja eriti ülalpeetavate eakate koduhooldusele, puuetega inimeste ja noorte erivajadustele, eeskätt elukoha vahetuse ja tööalase liikuvuse valdkonnas; soovitab kõnealusel eesmärgil kasutada järgmisel programmitöö perioodil (20142020) struktuurifonde; on seisukohal, et sotsiaalne toetus eluasemele juurdepääsul on nn valgete töökohtade loomise tegur, sellised töökohad on hädavajalikud, et saada hakkama praeguste ja tulevaste sotsiaalsete probleemidega, näiteks rahvastiku vananemine; rõhutab soodsat rolli, mida võivad mängida Euroopa sotsiaalse ettevõtluse fondid eluasemega seotud toetus- ja integratsiooniprojektide heaks;

52.

kutsub liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi üles võtma eluasemevajaduse tulevikuanalüüside alusel tõhusaid ja ergutavaid meetmeid, et võidelda eluasemete pikaajalise kasutamata seismise vastu, eeskätt raske* olukorraga piirkondades, eesmärgiga võidelda kinnisvaraspekulatsioonide vastu, ja teha neist eluasemetest sotsiaalelamud;

53.

rõhutab, kui oluline on eluaseme tervise- ja ohutusalase hindamise süsteem, millega antakse tervisest lähtuv hinnang eluasemega seotud riskidele;

54.

kutsub liikmesriike ja asjaomaseid ametiasutusi üles lihtsustama sotsiaalelamute taotlemise protsessi ja suurendama õiglust, läbipaistvust ja erapooletust eluruumide eraldamisel, võttes aluseks iga liikmesriigi konkreetse, sotsiaalse, majandusliku ja kultuurilise olukorra, et ennetada igasugust diskrimineerimist ja kõige haavatavamate elanikerühmade vältimist, mis toob kaasa ruumilise eraldatuse tugevnemise ja getode tekkimise; rõhutab sellega seoses osades liikmesriikides kehtiva korra asjakohasust, nagu toetuse määramise seaduslike, täpsete ja läbipaistvate kriteeriumide nimekiri, mis edendab segaühiskonda, sotsiaalelamute taotluste anonüümsust, vabade eluasemete reklaami, taotlustoimikute kvoodisüsteemi kehtestamist, kriteeriumide kontrolliorganite ja eluasemeid määravate organite eraldamist, või eluasemete andmise asjakohast valitsemist segaühiskonna edendamiseks suures ulatuses;

55.

rõhutab väljakutseid, mis seonduvad elanikkonna vananemisega ning vajadusega pakkuda nõuetekohast, sobivat ja juurdepääsetavat eluaset üha suuremale arvule eakatele inimestele ELis; märgib, et eakad vaesuvad kõigis liikmesriikides, ja kutsub sellega seoses üles looma aktiivsena vananemise Euroopa uut innovatsioonipartnerlust, mis koordineeriks selle valdkonna teadusuuringute jõupingutusi ja keskenduks eelkõige taskukohaste lahenduste arendamisele, et võimaldada eakatel inimestel võimalikult kauaks oma koju jääda; märgib sellega seoses, et meetmed olemasolevate eluasemete juurdepääsu tingimuste parandamiseks on asjakohane viis sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks meetmete abil, mis suurendavad nende sõltumatust; kutsub liikmesriike üles lisama oma riiklikesse reformikavadesse vastuvõetava hinnaga lahenduste väljatöötamisele pühendatud konkreetne suund, eesmärgiga võimaldada eakatel inimestel jääda oma koju võimalikult kauaks, võttes arvesse, et soovitatav on parandada olemasolevatele eluasemetele juurdepääsu tingimusi, võimaldamaks inimestel jääda oma elukohtadesse ja hõlbustamaks nende naasmist ühiskondlikku ellu, suurendades nende isiklikku iseseisvust;

56.

juhib tähelepanu asjaolule, et sotsiaalelamud tuleb kavandada viisil, millega välditakse igasugust ruumilist eraldamist ja getode teket; nõuab vajaduse korral finantsalgatusi, mille eesmärk on arendada ühiseid ja segunenud era- ja sotsiaalelamuid, et vältida sotsiaalset segregatsiooni;

57.

võttes arvesse sotsiaalset ebavõrdsust Euroopas, eelkõige hiljuti liitunud riikides, peab äärmiselt oluliseks, et Euroopa Liit sekkuks ebasoodsas olukorras olevate elanikkonnarühmade toetuseks, eelkõige eluaseme tagamise osas.

58.

Soovitab liikmesriikidel ja asjaomastel ametiasutustel astuda samme vastuvõetava hinnaga eluasemetele juurdepääsu parandamiseks, suurendades sotsiaal- ja vastuvõetava hinnaga eluasemete arvu ja tõstes nende kvaliteeti ning arendades nende lõimimist kogukonnapõhiste hoolekande- ja sotsiaalteenustega, kasutades selle tulemuse saavutamiseks Euroopa Sotsiaalfondi ja muude struktuurifondide vahendeid;

59.

selgitab, et tõhusa kogukonnapõhise hoolekande ja muude sotsiaalteenustega kooskõlastatult peaks sotsiaalelamumajandus aitama arendada iseseisvalt elamise suutlikkust, abistades sotsiaalselt haavatavatel või ebasoodsas olukorras isikutel minna üle iseseisvamale eluviisile, et nad toetuksid vähem sotsiaalabile ja oleksid isiklikult sõltumatumad;

60.

kutsub asjaomaseid riiklikke ametiasutusi ja eraasutusi üles süstemaatiliselt lisama projekteerimis-, arhitektuuri-, linnaplaneerimis- ja ehitusalastesse koolitustesse ka rajatud keskkonna juurdepääsetavuse ja universaalse disaini moodulid;

61.

tunneb muret üldise suundumuse üle piirata sotsiaalelamute pakkumist ja kutsub liikmesriike lisama sotsiaalelamumajanduse programmidesse ka nendest sageli väljajäetud keskklassi pered, kuna majanduskriisi tõttu võivad nemadki kannatada materiaalse puuduse all nagu teised leibkonnad;

62.

peab liidu kaasamist linnade säästva integreeritud arengu seisukohast tõhusaks, eeskätt sotsiaalelamute seisukohast, et integreerida raskustes olevaid linnaosasid oma linna keskkonda ning võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu; kutsub seetõttu liikmesriike ja vastutavaid ametiasutusi üles kasutama senisest enam integreeritud viisil struktuurifonde (ERF, ESF), samuti Euroopa Investeerimispanka ja teisi finantslahendusi ning hõlbustama nendevahelist kooskõlastamist ja sünergiat; on seisukohal, et elanike piisav osalus ja nende otsustusvolituste arendamine enne sotsiaalelamute ehitamist ja renoveerimist ning selle käigus aitavad tugevdada kaasatust ja sotsiaalset ühtekuuluvust;

63.

palub komisjonil uurida investeerimismudelite tõhususe sotsiaalset mõju sotsiaalelamumajanduse sektoris, võttes arvesse struktuurifondide potentsiaali, mida kasutatakse rahaliste vahendite vormis ja mida võidakse kombineerida teiste rahastamisvahenditega, et investeerida sotsiaalsesse mõjusse sellistes valdkondades nagu kohalike keskkonnasäästlike või noorte töökohtade loomine ning sotsiaalne kaasamine eluasemete andmise kaudu marginaliseerunud elanikerühmadele;

64.

märgib kahetsusega, et koduvägivalla ohvrid jäävad sageli tõenäolisemalt edasi vägivaldsesse keskkonda siis, kui nad on väärkohtlejast majanduslikult sõltuvad ning neil ei ole seega võimalust otsida endale eraldi sobivat eluaset; nõuab seepärast, et EL edendaks sootundlikku poliitikat, programme ja rahastamist, mis parandaks mõistliku hinnaga turvalise eluaseme kättesaadavust koduvägivalla ohvrite jaoks, ning kutsub liikmesriike otsima mõistliku hinnaga lahendusi hädaabi korras pakutava ja ajutise eluaseme alternatiivsetele vormidele ning suurendama ohvritele mõeldud varjupaikade ja rehabilitatsioonikeskuste arvu, samuti muid sotsiaalteenuseid, nagu igakülgsed pereteenused (nt pereõiguse keskused);

65.

tuletab meelde, et 2009. aastal oli üksikemasid seitse korda rohkem kui üksikisasid; on seepärast seisukohal, et üksikemad koos muude haavatavas olukorras rühmade või üksikisikutega, näiteks üksikvanemad, noored pered, suurpered, ametialast karjääri alustavad noored, sisserännanud naised, puudega inimesed ja eakad, peaksid saama sotsiaalelamu eelisjärjekorras; märgib, et ajal, mil majanduskriis alguse sai, mõjutas see rohkem mehi kui naisi, kuid kriisi süvenedes suurendas see rohkem naiste kui meeste töötuse taset;

Võitlus kütteostuvõimetuse vastu

66.

tunneb muret kütteostuvõimetuse suurenemise pärast, mis puudutab 50 kuni 125 miljonit eurooplast ja mis on põhimõtteliselt leibkonna madala sissetuleku, küttesüsteemi ja soojustuse kehva kvaliteedi ning liiga kõrgete energiahindade tagajärg;

67.

kutsub komisjoni üles võtma vastu teatist energiapuutumatusega võitlemise kohta, milles ergutatakse liikmesriike kehtestama kütteostuvõimetuse definitsiooni, mille aluseks oleksid ühised näitajad, kuid mida kohandatakse vastavalt igale liikmesriigile, et võtta arvesse konkreetset riiklikku eripära; kordab, et kõikide eluasemeliikide vastuvõetavat hinda ei vaadeldaks üksnes üürikulude seisukohast, vaid ka seonduvate küttearvete seisukohast; usub siiski, et kütteostuvõimetust ei saa käsitleda üksnes kulude taseme ja energiahinna seisukohast, sest sellel on ka kvalitatiivne mõõde, mis on eelkõige seotud elanike tarbimiskäitumise- ja harjumustega;

68.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et energia siseturu süvendamisega kaasnevad kohustuslikud haavatavate tarbijate kaitsemeetmed;

69.

on seisukohal, et energiale juurdepääsu õigus on inimväärseks eluks oluline; kutsub liikmesriike üles täpsustama „korraliku eluaseme” määratlust, et lisada sellesse energiatõhususe normid; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võitleksid eeskätt energiavaldkonna avaliku sektori reguleerijate abil kütteostuvõimetusega ja võtaksid kohalike energiaauditite alusel integreeritud meetmeid, sealhulgas:

konkreetsete finantskavade koostamine kõige haavatavamate majapidamiste energiakulude jaoks (õiglase energiahinna kujundamine, ühekordsed või muudesse sotsiaaltoetustesse integreeritud toetused, kaitse tasumata arvete vastu, kaitse varustuskindlusetuse vastu);

riiklike või piirkondlike erifondide loomine, et vähendada kütteostuvõimetust, milles võiksid rahalise panusega osaleda energia tarnijad seoses oma kohustusega vähendada energiatarbimist energiatõhusust käsitleva direktiivi 2012/27/EL kohaselt;

selliste algatuste ja juhendamismeetmete toetamine, mille eesmärk on aidata elanikel vähendada energia tarbimist;

ergutades kõige energiamahukamate eluasemete energiatõhususe parandamist pikas plaanis tõhusate finantshoobade abil nii linna- kui ka maapiirkondades, ilma et see suurendaks tõsiselt üürnike eluasemekulusid pärast saadud energiasäästu mahaarvamist; palub komisjonil alustada kooskõlastamist ja uurida ergutusmeetmete võtmist;

70.

tuletab meelde, et elamumajandus kujutab endast suurimat energiasäästu potentsiaali; rõhutab, et keskpikas ja pikas plaanis, kuivõrd energiatõhusa renoveerimise kulud ei ületa saadud energiasäästu, võivad energiatõhususe meetmed esmajoones tuua kaasa otsest kasu majapidamiste ostujõule ja suurendada nende elukvaliteeti; rõhutab, et need meetmed võimaldavad vähendada ka CO2-heidet ning luua töökohti, mis toetab kohalikku majandust ja vähendab tervishoiukulusid;

71.

rõhutab eelkõige selliste kavade võimalikku kasu, millega toetatakse energiasäästu- ja taastuvenergia mikrotootmise seadmete paigaldamist sotsiaalmajutusüksustesse, mille kasu kajastub küttearve vähenemises ning toodetud energiast saadav kasum jaotatakse õiglaselt üürnike ja ühistu või omaniku vahel, et vähendada üürnikule esitatavat arvet ning et omanikud saaksid rahastada kogu elamu edasist renoveerimist ja remontimist;

72.

leiab, et energiatõhusa renoveerimise meetmed kütteostuvõimetuse vastu võitlemiseks aitavad kaasa terviseprobleemide ennetamisele (hingamisteede ja südame-veresoonkonna haigused, allergiad, astma, toidumürgistus või süsinikmonooksiidi mürgistus, mõju elanike vaimsele tervisele);

73.

kordab energiasäästlikkuse parandamisele suunatud programmide tähtsust sotsiaalelamute ja erasektori eluasemete hinna vastuvõetavamaks muutmisel; rõhutab, et komisjonil on vaja selgitada riigiabi suuniseid seoses riiklike ja ELi vahenditega sellisteks renoveerimistöödeks ja investeeringuteks ning lubada võimalusel paindlikkust tagamaks, et korteriühistud ja eraomanikud saaksid selliste investeeringute puhul kasu kõige asjakohasematest rahavoogudest, saavutamaks seda sotsiaalset ja keskkonnaalast topelteesmärki, rikkumata ELi konkurentsieeskirju;

74.

tunneb heameelt asjaolu üle, et meetmed energiatõhususe ja taastuvenergia kasutamise edendamiseks majapidamistes on abikõlblikud ERFi ja ühtekuuluvusfondi aastate 2014–2020 vahenditest toetuse saamiseks; julgustab liikmesriike, kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi ning kõiki kaasatud partnereid kasutama ERFi ja Ühtekuuluvusfondi vahendeid energiatõhususe parandamise meetmete rahastamiseks, pöörates eelkõige tähelepanu kütteostusuutmatuse all kannatavatele majapidamistele;

75.

rõhutab energiatarnijate rolli vaidluste ennetamises ja lahendamises, eeskätt arukate mõõdikute paigaldamise abil, klienditeeninduse sisseseadmise ja hindade läbipaistvuse parandamise kaudu;

76.

kutsub liikmesriike üles teavitama majapidamisi paremini teavituskampaaniate kaudu sellest, kuidas nad saaksid saavutada ressursside vastutustundlikuma tarbimise, ja abivahenditest, mis on neile kättesaadavad sotsiaalselt kohandatud toetuse kaudu, ning viima läbi teabe- ja teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, sealhulgas sotsiaalsektori spetsialistide teave kütteostuvõimetuse kohta;

77.

kutsub liikmesriike üles koostama kütteostuvõimetuse riiklikke andmebaase;

o

o o

78.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.


(1)  ELT L 306, 23.11.2011, lk 1.

(2)  ELT L 306, 23.11.2011, lk 12.

(3)  ELT L 306, 23.11.2011, lk 33.

(4)  ELT L 306, 23.11.2011, lk 8.

(5)  ELT L 306, 23.11.2011, lk 25.

(6)  ELT L 306, 23.11.2011, lk 41.

(7)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0495.

(8)  ELT L 210, 31.7.2006, lk 12.

(9)  ELT L 210, 31.7.2006, lk 25.

(10)  ELT L 210, 31.7.2006, lk 1.

(11)  ELT L 315, 14.11.2012, lk 1.

(12)  ELT C 169 E, 15.6.2012, lk 66.

(13)  ELT L 347, 11.12.2006, lk 1.

(14)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0494.

(15)  http://ec.europa.eu/social/main/jsp?cat/d=738€largId=en€pubId=7315.

(16)  http://epp.eurostat.ec.europa.eu/cache/ITY_PUBLIC/3-08022012-BP/EN/3-08022012-BP-EN.PDF.

(17)  http://www.eurofound.europa.eu/publications/htmlfiles/ef1264.htm.

(18)  http://www.eurofound.europa.eu/pubdocs/2011/891/en/1/EF11891EN.pdf.

(19)  http://www.eurofound.europa.eu/pubdocs/2012/02/en/1/EFI20EN.pdf.

(20)  ELT L 7, 11.1.2012, lk 3.

(21)  http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=135024&pageIndex=0&doclang=en&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=1202581).

(22)  ELT L 298, 7.11.2008, lk 20.

(23)  Euroopa Liidu Nõukogu, nõukogu (tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimused) 3053. kohtumine, Brüssel, 6. detsember 2010.

(24)  Sotsiaalkaitsekomitee aruanne nõukogule, Euroopa Liidu Nõukogu, 6624/11 ADD 1 SOC 135 ECOFIN 76 SAN 30, 18. veebruar 2011.

(25)  Sotsiaalkaitsekomitee aruanne nõukogule, Euroopa Liidu Nõukogu, 6500/10 SOC 115 ECONFIN 101 FSTR 8 EDUC 31 SAN 33, 15. veebruar 2010.

(26)  EMSK, 597/2012-TEN/484, 13. detsember 2012.

(27)  CoR 71/2011 final, ECOS-V/014 https://toad.cor.europa.eu/CORWorkInProgress.aspx.

(28)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0419.

(29)  ELT C 236 E, 12.8.2011, lk 57.

(30)  ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 120.

(31)  ELT C 308 E, 20.10.2011, lk 116.

(32)  ELT C 70 E, 8.3.2012, lk 19.

(33)  ELT C 33 E, 5.2.2013, lk 65.

(34)  ELT C 76 E, 27.3.2008, lk 124.

(35)  ELT C 51 E, 22.2.2013, lk 101.

(36)  ELT C 259 E, 29.10.2009, lk 19.

(37)  ELT C 169 E, 15.6.2012, lk 139.

(38)  http://www.eurofound.europa.eu/publications/htmlfiles/ef1264.htm.

(39)  ELT L 315, 14.11.2012, lk 1.

(40)  ELT L 153, 18.6.2010, lk 13.


19.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/55


P7_TA(2013)0247

Naiste haridus- ja tööalane liikuvus ELis

Euroopa Parlamendi 11. juuni 2013. aasta resolutsioon naiste haridus- ja tööalase liikuvuse kohta ELis (2013/2009(INI))

(2016/C 065/05)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artikleid 2 ja 3,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 8, 45, 165 ja 166,

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 21, 23 ja 25,

võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (1),

võttes arvesse komisjoni 21. septembri 2010. aasta teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015” (COM(2010)0491),

võttes arvesse komisjoni 23. novembri 2010. aasta teatist „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava: Euroopa panus täieliku tööhõive saavutamisse” (COM(2010)0682),

võttes arvesse komisjoni 9. juuni 2010. aasta teatist „Euroopa koostöö edendamine kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas, et toetada Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamist” (COM(2010)0296),

võttes arvesse oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni töötajate liikuvuse edendamise kohta Euroopa Liidus (2),

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A7-0164/2013),

A.

arvestades, et õigus elada ja töötada mõnes teises Euroopa Liidu riigis on üks liidu põhiõigustest, mis on Euroopa Liidu lepinguga tagatud kõikidele Euroopa Liidu kodanikele, ja arvestades, et liikuvus on mitmetahuline nähtus, millel on nii majanduslik kui ka ühiskondlik ja perekondlik mõõde;

B.

arvestades, et töötajate liikuvus ja hariduslik liikuvus aitavad inimestes süvendada Euroopa kodanikuks olemise tunnet; samal ajal on see Euroopa põhimõte, millega saavutada ühtekuuluvust ja solidaarsust kogu ELis;

C.

arvestades, et Erasmuse programm, tänu millele on alates 1987. aastast õppinud välismaal üle 2,2 miljoni Euroopa Liidu kodaniku, võib anda ka eriti positiivse panuse töötajate piiriülese liikuvuse suurendamisse pärast õpinguid, ning arvestades, et naiste osakaalu suurenemine hariduses ja kutseõppes suurendab nende liikuvust;

D.

arvestades, et majandus- ja finantskriis on mõjutanud negatiivselt ELi tööturgu, eelkõige seoses tööhõive määraga, võimalusega liikuda vabalt ning valida töö haridusest ja kutsekvalifikatsioonist lähtuvalt, kusjuures naised on üks kriisi tõttu enim kannatanud rühmi;

E.

arvestades, et viimaste andmete kohaselt on naiste tööpuudus Euroopa Liidus 10,7 % (alla 25aastaste naiste puhul 22,7 %);

F.

arvestades, et tööalane liikuvus on Euroopa Liidu strateegiline eesmärk, sest see suurendab ühtse turu tõhusust ning aitab kaasa tööoskuste parandamisele ja tööhõive määra suurendamisele, mis on majandusliku ja sotsiaalse arengu jaoks otsustava tähtsusega tegurid;

G.

arvestades, et ELis on töötajate liikuvuse osas suured soolised erinevused – mehed asuvad uue töökoha või töökoha vahetuse tõttu mujale elama palju sagedamini kui naised (44 % meestest ja 27 % naistest), samas kui naised on sunnitud sagedamini tegema karjääris pausi, et kolida koos oma partneriga kaugele;

H.

arvestades, et sooline vahetegemine tööturul, korralike töötingimuste puudumine, sooline palgalõhe, ebapiisavad meetmed pere- ja tööelu tasakaalustamiseks, püsivad stereotüübid ja soolise diskrimineerimise oht on naiste tööalasele liikuvusele peamised takistused; arvestades, et täiendavateks takistusteks, mis ei võimalda naistel kasutada oma õigust vabalt liikuda, valida elu- ja töökohta kogu Euroopas, on perekonnaga seotud tegurid, liikmesriikide vahelised suured erinevused perehüvitiste, sotsiaalvõrgustike, lastehoiuasutuste ja muude hooldeasutuste osas – eeskätt lasteaedade, sõimede ja laste vabaajategevuste puudumine või nappus, samuti on takistuseks elamispinna ja kohalike tingimustega seonduv (keel, puudulikud teadmised õiguste kohta);

I.

arvestades, et naisi ähvardavad sotsiaalsed riskid kogu elu jooksul rohkem kui mehi, mis suurendab vaesuse feminiseerumist; arvestades, et viimaste andmete kohaselt on ELis naiste palgad keskmiselt 16,4 % madalamad kui meestel, ning et liikmesriikide vahel on suuri erinevusi ja palgalõhe varieerub 1,9 %-st 27,6 %-ni (3);

J.

arvestades, et naiste paremaks integreerimiseks tööturule on vaja mitmemõõtmelisi poliitilisi lahendusi, mis hõlmaksid elukestvat õpet, töö-, pere- ja isikliku elu ühildamist (eriti üksikemade jaoks), võitlust ebakindla töö vastu ja niisuguste töökohtade edendamist, mis tagavad täielikud õigused, riiklikku tervishoiuvõrgustikku, riiklikku sotsiaalkindlustuse võrgustikku ning paindlikku töökorraldust naiste soovil;

K.

arvestades, et kvaliteetne haridus annab naistele paremad väljavaated tööturul, paremad oskused ja pädevused antud valdkonnas; arvestades, et see lihtsustab ka osalemist ühiskonnas ja kultuuritegevuses ning tagab tööturul parema töötasu;

L.

arvestades, et haridusalane liikuvus aitab parandada tööalast liikuvust ning suurendada võimalusi tööturul ning see peab olema kõigile kättesaadav, sealhulgas madala kvalifikatsiooniga naistele;

1.

rõhutab, et on vaja suurendada teadlikkust kõikide vanuserühmade naiste olukorrast ELi selliste poliitikavaldkondade kontekstis nagu hariduspoliitika, sotsiaalse integratsiooni poliitika, pere- ja tööelu tasakaalustamise, rände ja tööhõive poliitika ning vaesuse, tervishoiu- ja sotsiaalkaitse poliitika; samuti on vaja kaitsta naiste õigusi, edendada meeste ja naiste võrdõiguslikkust ja võrdseid töövõimalusi, tagada ohutud töötingimused, võrdne ligipääs ja karjäärivõimalused, sh samade valikukriteeriumite kohaldamine tööhõives; keskenduda rohkem naiste olukorrale otsustamisprotsessis ja võidelda igasuguse diskrimineerimise vastu tööturul, nt ametialase soolise segregatsiooni ja tasustamisega seotud diskrimineerimise vastu, eeskätt propageerides elukestvat õpet, võideldes ebakindla töö vastu ja edendades tööõigusi ning töö- ja pereelu tasakaalu võimaldavat tööaega; edendada riiklikke tervishoiuvõrgustikke ja sotsiaalkindlustussüsteeme ning paindliku tööaja rakendamist naiste taotlusel;

2.

rõhutab vajadust tunnustada lisaväärtust, mida kujutab endast haridus- ja tööalane liikuvus Euroopa Liidu jaoks; rõhutab, et majanduskriisi tagajärjel on suurenenud vajadus kohandada oma elukutsevalik tööturu pakkumisele ning parandada naiste kohanemisvõimet uue elukutse valimisel uutest karjäärivõimalustest tulenevate nõuete põhjal;

3.

on seisukohal, et naiste haridusliku ja tööalase liikuvuse suurendamine võib aidata saavutada strateegia „Euroopa 2020” peamist eesmärki – tõsta 20-64-aastaste naiste ja meeste tööhõivemäär 75 %ni, näiteks noorte inimeste, vanemate töötajate ja madalama kvalifikatsiooniga töötajate suurema osalemise teel ning sisserändajate parema integreerimise teel;

4.

palub, et liikmesriigid lisaksid riiklikke strateegiaid ja reformikavasid välja töötades neisse sätted, mis aitaks tagada läbipaistvust ja teadlikkust naiste õigustest ja nende pereliikmete õigustest seoses liikuvusega;

5.

on seisukohal, et tööalane liikuvus ei tohi kahjustada naistele sotsiaalõiguste tagamist ning et selleks peab olema tagatud riikliku sotsiaalkindlustussüsteemi pensioniõiguste säilimine ja ülekandmine riikide vahel, kuigi tõdeb, et pensionisüsteemid on kogu ELis erinevad;

6.

palub, et liikmesriigid koguksid ja analüüsiksid andmeid naiste liikuvusega seotud raskuste kohta, liikuvuse ulatuse ja struktuuri kohta, et pöörata tähelepanu tööalasele liikuvusele oma riigi turul ning sellest saadavale kasule, samuti kasule, mida annab hariduslik ja tööalane liikuvus välisriikides; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jälgima teistest liikmesriikidest pärit töötajatele töökohti pakkuvate agentuuride ja organisatsioonide olukorda ning märkama võimalikke ebaseaduslikke või „musti” töökohti või agentuure või organisatsioone, mis pakuvad fiktiivseid töökohti;

7.

kutsub liikmesriike üles esitama kutsealase liikuvusega seotud andmeid soo järgi jaotatult ja kaasama oma siseriikliku poliitika ning riikliku reformikava väljatöötamisel sätteid soolise võrdõiguslikkuse suurendamiseks kutsealases liikuvuses, koostades ja rakendades eriti hoolikalt riikliku või piirkondliku taseme rakenduskavasid, mida finantseerib Euroopa Sotsiaalfond programmitöö perioodil 2014–2020 ja ka hiljem; tuletab meelde oma 23. oktoobri 2012. aasta resolutsiooni, milles toetatakse komisjoni ettepanekut eraldada kõigist ühtekuuluvuspoliitika vahenditest 25 % Euroopa Sotsiaalfondile (4);

8.

rõhutab, et kui see teema on neis programmides eraldi eesmärk või seda esitatakse horisontaalse prioriteedina, siis hakkavad head tavad välja kujunema ja meetmed piirkondlikul ja/või kohalikul tasandil tulemusi andma;

9.

juhib tähelepanu, et tööhõive toetamiseks on oluline pöörata erilist tähelepanu rahvusvahelisele koostööle, kogemuste vahetamisele liikmesriikide haridus- ja kutseorganisatsioonide vahel ja tagada nii haridussüsteemide võrdsus ja kaasatus;

10.

palub liikmesriikidel suurendada jõupingutusi ja tihendada koostööd, eriti parandades teabe ja nõuannete kättesaadavast, et võidelda inimkaubanduse vastu, millega tegelevad rahvusvahelised võrgustikud, kes püüavad töötajaid, eriti naisi, lõksu valelubadustega anda tööd, mida tegelikult ei ole olemas, ja mis lõpuks osutuvad seksuaalseks ärakasutamiseks ja sunniviisiliseks tööks või teenuste osutamiseks (kerjamine, orjus või orjuselaadsed võtted, teenriks olemine, kuritegevuslikel eesmärkidel ärakasutamine või elundite eemaldamine);

11.

rõhutab, et liikuvus peaks põhinema soolisel võrdõiguslikkusel, võitleb diskrimineerimise vastu soo, rassi, päritolu, usutunnistuse, vanuse ja tervisliku seisundi alusel;

12.

märgib, et naised, kes suunduvad välismaale koduabiliseks või laste, puudega inimeste või eakatega seotud töökohtadele, töötavad sageli töölepinguta või ebaseaduslikult ning seetõttu ei ole neil õigust sotsiaalkindlustusele, tervishoiule, mõistlikule pensionile ega muudele pensionimaksetega seotud hüvedele;

13.

kutsub sotsiaalpartnereid, liikmesriike ja komisjoni üles toetama soolise võrdõiguslikkuse elementide tugevdamist kollektiivlepingutes, edendades muu hulgas õigust paindlikule tööajale, lastehoiuteenuseid, naistöötajate juhendamist ja meetmeid naiste osakaalu suurendamiseks kollektiivläbirääkimistes ning hinnates kollektiivläbirääkimiste mõju naistele;

14.

palub liikmesriikidel teostada järelevalvet lapsi ja teisi ülalpeetavaid isikuid hooldavate töötajate olukorra suhtes; anda piisavalt teavet naistele, kes suunduvad välisriikidesse tegema niisugust tööd, sealhulgas anda teavet selle kohta, kuidas saada deklareeritud tööd ja sellealast väljaõpet, anda teavet sotsiaalõiguste, tervishoiu jms kohta; osutada nõustamist deklareeritud töökohtade kohta ning hoiatada naisi ebaseadusliku tööturu võimalike ohtude eest;

15.

rõhutab, et Euroopa poliitikameetmetes tuleb arvesse võtta ka nende naistöötajate elu- ja töötingimusi, kes suunduvad mujale ajutisteks põllumajandustöötajateks, eriti seoses nõuetekohase eluaseme, sotsiaalkaitse, ravikindlustuse ja tervishoiu vajadusega ning pere- ja tööelu ühitamise ja inimväärse töötasuga; rõhutab vajadust võidelda ärakasutamise vastu, mida paljud nendest naistest kogevad;

16.

märgib, et töö eesmärgil välismaale suunduvatele naistele pakutakse sageli tööturul kõige vähem hinnatud töökohti nii oskuste, töötasu kui ka maine seisukohalt, ning et sageli on naiste tööalane liikuvus seotud üksikute ametitega, kus töötavad peamiselt naised ja mis on seotud traditsiooniliste soorollidega; kutsub seepärast liikmesriike üles jälgima hoolikalt eesmärki tagada asjakohased lepingulised lahendused, võideldes ebatüüpiliste lepinguvormide liigse kasutuselevõtu vastu;

17.

kutsub liikmesriike üles tegema koostööd, et leida lahendusi teatud mõjude ennetamiseks või hüvitamiseks, mis tekivad tööalasest liikuvusest mõnedes liikmesriikides ja teatud valdkondades (näiteks meditsiinitöötajate liikuvus, kellest suurem osa on naised) ja mis võivad avaldada kahjulikku mõju inimõigustele päritoluriigis;

18.

on seisukohal, et välisriiki kolivate naiste võimalus sotsiaalkindlustusõigusi üle kanda on äärmiselt tähtis, et nad saaksid omandatud õigusi tegelikult kasutada.

19.

märgib olulisi erinevusi liikmesriikide vahel seoses peretoetuste ja sotsiaalsete õigustega ning juhib tähelepanu, et nimetatud erinevused on tõeline takistus ülalpeetavatega meeste ja naiste tööalasele liikuvusele;

20.

kutsub liikmesriike üles tagama vastastikust diplomite ja ametialase kvalifikatsiooni tunnustamist ja toetama tunnustamisprotsessi lihtsustamist;

21.

märgib, et juhtudel, kus põhiprobleem ei ole tunnustamine, vaid tunnustamisprotsessi pikaldane olemus, võib see raskendada ELi uues keskkonnas kohanemist;

22.

väljendab muret naiste ajupotentsiaali raiskamise suure määra üle, mis seisneb välisriiki kolinud naiste kvalifikatsiooni alakasutamises ning ilmneb eriti selgelt õenduse ja kodutööde valdkonnas, kus naiste osakaal on eriti suur;

23.

rõhutab vajadust tagada selged eeskirjad naiste juurdepääsu soodustamiseks ettevõtete juhtivatele töökohtadel ning märgib, et naiste suurem osakaal juhatustes suurendab ettevõtte konkurentsivõimet ja tootlikkust; väljendab seepärast heameelt komisjoni ettepaneku üle, millega nähakse 2020. aastaks ette naiste vähemalt 40 % osakaal 250 või suurema töötajate arvuga ja üle 50 miljoni euro suuruse aastakäibega börsil noteeritud Euroopa äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate liikmete seas;

24.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhustama naiste õiguste rikkumiste tuvastamist tööturul, samuti neid rikkumisi kõrvaldama ja nende eest tõhusalt karistama; andma tööeesmärgil välismaal elavatele naistele kogu vajaliku teabe, sealhulgas töö- ja koolitusvõimaluste, sotsiaalsete õiguste ja tervishoiu kohta, ning pakkuma tasuta nõustamist töövõimaluste ja sotsiaalmajutuse kohta;

25.

palub komisjonil jälgida, kuidas naised ja mehed kasutavad haridusele ja koolitusele, kutse- ja haridusalasele liikuvusele ning tööturul osalemisele pühendatud ELi vahendeid, ning anda sellest korrapäraselt aru; palub nii liikmesriikidel kui ka komisjonil kiiresti reageerida, kui vahendite kasutamises puudub tasakaal;

26.

kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid selliste takistuste kõrvaldamiseks, mida kogevad naised tööalase ja sotsiaalse liikuvuse puhul elukohariikides, mis ei ole nende päritoluriigid;

27.

tuletab meelde, et naised ja sisserännanud töötajad on sagedamini mittevabatahtliku osalise tööaja ohvrid kui mehed (2011. aastal töötas Euroopa Liidus osalise tööajaga 32,1 % naistest ja 9 % meestest); palub liikmesriikidel võtta vastu vajalikud meetmed osalise tööajaga töölevõtmisest loobumiseks (põhjendamiskohustus, teatavate maksusoodustuste äravõtmine jne) ning nende naiste õiguste tugevdamiseks, kes ei saa loobuda osalise tööajaga töötamisest (prioriteet tööle võtmisel, töökoha ebakindluse tasu töölepingu lõpetamise korral jne);

28.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon tõhustaksid ELi poliitikat, millega võideldakse ELi võõrtöötajate, eriti naiste otsese ja kaudse diskrimineerimise vastu teises liikmesriigis ning nende õiguste rikkumise vastu, mis toimub võõrtöötajate ebapiisava keeleoskuse või vastuvõtva liikmesriigi tööõiguse ebapiisava tundmise tõttu;

29.

palub, et komisjon ja liikmesriigid koos kohalike sidusrühmade, sotsiaalpartnerite ja haridusasutustega suurendaksid naiste teadlikkust võimaluste kohta, mida pakub tööalane liikuvus, eelkõige isikliku arengu ja karjääri planeerimise osas, samuti seoses õigustega tööalasel üleminekul ühest liikmesriigist teise;

30.

kutsub liikmesriike üles asutama oma tööandjatega individuaalsetes töösuhetes olevate liikuvate koduhooldajate ja hooldustöötajate jaoks kontaktpunkte ja andma neile seega vahendeid võrgustiku loomiseks, mis võimaldaks neil olla oma õigustest teadlik, ning toetama selles valdkonnas tegutsevaid valitsusväliseid organisatsioone;

31.

julgustab liikmesriike lihtsustama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste menetluskorda, et:

koostada ja rakendada eriprogrammid naiste ja meeste integreerimiseks kohalikesse kogukondadesse ning kultuuridevahelise suhtluse edendamiseks;

pakkuda naistele, kes asuvad koos abikaasa või partneriga elama teise liikmesriiki, asjakohaseid teenuseid, näiteks kursuseid, mis hõlbustaksid nende integreerumist uues sotsiaalses ja kultuurilises keskkonnas, nagu keelekursused ja kutsekoolitus, pöörates eriti tähelepanu haavatavas olukorras olevatele naistele;

pühendada rohkem tähelepanu naiste tööturule integreerimisele, eelkõige kvalifikatsiooni omandamisele ja uuendamisele, oskuste omandamisele ja elukestva hariduse ning õppe programmi elluviimisele;

pöörata tähelepanu riskirühma naistele, kelle liikuvus on eriti suur, sealhulgas koduabilised, hooldustöötajad, koristajad ning hotelli-, restorani- ja toitlustussektoris töötavad naised;

toetada mittetulundusorganisatsioonide korraldatavaid sotsiaalse teadlikkuse kampaaniaid, mis keskenduksid rahvusvahelistesse kogukondadesse kuuluvatele naistele, nagu sisserännanute abikaasad ja partnerid;

töötada välja integratsioonijuhendamise programmid, psühholoogilise nõustamise ja integratsiooni projektid; rõhutada, et konkreetsetest meetmetest on praktilist abi probleemide mõistmisel ja lahendamisel;

32.

rõhutab soolisest palgalõhest tulenevat kahju majandusele ja üksikisikule; rõhutab, et sooline palgalõhe tuleneb osaliselt asjaolust, et sektorites, kus naised on ülekaalus, on palgad sageli madalamad;

33.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid muudaksid palgasuundumused läbipaistvamaks, eeskätt propageerides kollektiivlepinguid, et võidelda jätkuvate või suurenevate palgalõhede vastu, sealhulgas päritoluliikmesriigis ja vastuvõtvas liikmesriigis kogutavate pensionide erinevuste tagajärgede vastu, ning võtaksid vajalikke meetmeid palgalõhe kaotamiseks; palub, et komisjon teeks ettepaneku uute meetmete kohta soolise palgalõhe eest karistamiseks ja selle tõhusaks vähendamiseks, palub komisjonil tagada direktiivi 2006/54/EÜ (meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes) (5) nõuetekohane kohaldamine ja tõhusus, samuti läbi vaadata soolist palgalõhet käsitlevad kehtivad õigusaktid (direktiiv 2006/54/EÜ), nagu nõutakse Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2012. aasta resolutsioonis; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid töötaksid koostöös sotsiaalpartneritega välja poliitika soolise palgalõhe kaotamiseks, parandades naiste integreerimist tööturule ja edendades võrdseid liikuvusvõimalusi;

34.

rõhutab, et laste kasvatamine nõuab vastutuse jagamist meeste ja naiste vahel ning ühiskonnas tervikuna; kutsub liikmesriike üles pakkuma töötajatele, kes suunduvad teise riiki koos abikaasa või partneri ja/või lastega – sõltumata töötajate kvalifikatsioonist või palgatasemest – teavet vastuvõtvas liikmesriigis olemasolevate peretoetuste kohta, riiklike lastehoiuteenuste ja teiste ülalpeetavate isikute hooldamise kohta, eelkoolide, koolide ja meditsiiniteenuste ning vaba juurdepääsu kohta riiklikele tööhõiveteenustele vastavalt kehtivatele siseriiklikele õigusaktidele, et teise liikmesriiki suundunud abikaasad või partnerid leiaksid tööd; kinnitab veel kord vajadust tagada perekonna taasühinemise õigus;

35.

palub, et liikmesriigid töötaksid välja infrastruktuurimeetmeid, et toetada liikuvaid töötajaid, kel on pere, parandades nende juurdepääsu haridusele, lastehoiule, sotsiaalkindlustusele ja kogukonnateenustele; palub, et nii lähte- kui ka vastuvõtvad liikmesriigid töötaksid välja süsteeme väga liikuvate perega töötajate integreerimiseks ja taasintegreerimiseks; toonitab, et tööandjad peaksid rohkem tunnustama kultuuridevahelise suhtluse oskusi, mille naised on välismaale kolides omandanud;

36.

ergutab liikmesriike võitlema eri vanuses naiste vaesuse ja sotsiaalse isoleeritusega; palub komisjoni ja liikmesriike rakendada meetmeid vaesuse feminiseerumise vältimiseks, edendades naiste tööhõivet ja ettevõtlikkust, võideldes palgaerinevuste vastu ning hõlbustades töö ja pereelu ühitamist lastehoiuteenuste arendamise teel;

37.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu eakamate naiste vaesuse probleemile, mida põhjustab nende väiksem pension, muu hulgas seetõttu, et neil on elu jooksul olnud perioode, mil nad on loobunud palgatööst, et hoolitseda laste ja teiste ülalpeetavate pereliikmete eest;

38.

kutsub liikmesriike üles julgustama tööandjaid pakkuma naistele paindlikumat tööaega, eelkõige nendele, kelle lapsed jäid päritoluliikmesriiki, võimaldamaks neil säilitada toimivat ja füüsilist sidet oma lastega;

39.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles julgustama ettevõtetes ja haldusasutustes kaugtöö kasutamist õiglastel palga- ja sotsiaalsetel tingimustel, et vältida naiste karjääripause seoses nende partnerite liikuvusega;

40.

palub liikmesriikidel aktiivselt tegeleda töötajate liikuvust piiravate takistuste kõrvaldamisega, pakkudes pereliikmetele ja partneritele asjakohaseid teenuseid, näiteks uude sotsiaal-kultuurilisse keskkonda pikaajalist integreerumist hõlbustavaid kursuseid, nagu keelekursusi ja kutsekoolitusi, et kindlustada nende sõltumatust ja väärikust;

41.

rõhutab, et naisi tuleks julgustada valima haridust ja koolitust reaalaladel, nagu matemaatika, informaatika ja uus tehnoloogia, et ületada kutsealast segregatsiooni ja tasustamisega seotud diskrimineerimist; nõuab, et liikmesriigid tutvustaksid naistele juba varasest east alates teadusalaseid, tehnilisi, inseneri- ja matemaatilisi oskusi nõudvaid ameteid ja kutsealasid, et tagada nende parem tööalane konkurentsivõime ning toetada üleminekul haridusest ja kutseõppest tööellu; kutsub liikmesriike üles pakkuma või edasi arendama kvaliteetseid kutse- ja karjäärinõustamisteenuseid, et naisi selles valdkonnas abistada;

42.

rõhutab, et positiivset mõju avaldab see, kui naistele juba varakult köitval viisil tutvustatakse kutsealasid suure töökohtade loomise potentsiaaliga olulistes tööstusharudes, eelkõige keskkonnahoidlikus majanduses, tervishoiu- ja sotsiaalhooldussektoris ning digitaalmajanduses;

43.

palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta meetmeid, et tegeleda soolise segregatsiooniga sektorite kaupa, motiveerides inimesi juba varakult suunduma asjakohastesse sektoritesse ning püüdes muuta tingimusi, mis muudavad sektori naistele või meestele vähem köitvaks, näiteks töötingimused, mis ei ühti hoolduskohustustega, ja palk;

44.

kordab oma üleskutset liikmesriikidele edendada hariduse ja tööhõivealast liikuvust: (a) tõstes teadlikkust ja tehes teabe kõigile lihtsalt kättesaadavaks; (b) selgitades juba haridustee algetappidel liikuvusest tulenevat lisandväärtust; (c) tagades liikmesriikide vahel liikudes saavutatud õppetulemuste valideerimise ning (d) vähendades halduskoormust ja stimuleerides eri liikmesriikide asjaomaste asutuste vahelist koostööd ja (e) võttes päritoluliikmesriigis kogunenud pensioni arvutamisel arvesse välismaal veedetud perioode;

45.

kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu hariduse ja koolituse kõigile aspektidele, kõrgharidusele ja täiskasvanute haridusele, et parandada hariduse kvaliteeti ja saavutada paremad tööhõive väljavaated tulevikus;

46.

märgib, et alates programmi Erasmus loomisest 1987. aastal on ainuüksi see programm võimaldanud rohkem kui 2,2 miljonil üliõpilasel kasutada ELi sisese liikumise võimalust ning andnud olulise panuse liikuvusse Euroopas kõrghariduse valdkonnas; loodab seepärast, et tulevases finantsperspektiivis reserveeritakse piisav rahaline kate kõikidele programmidele liikuvuse ja hariduse toetamiseks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama Euroopa ja rahvusvaheliste haridus- ja õppeprogrammide aktiivset toetamist, sh selliste programmide nagu Grundtvig, Comenius, Leonardo da Vinci, Jean Monet ja Erasmus, et soodustada naiste haridus- ja tööalast liikuvust ELis ning võimaldada ka õpetajatel läbida teatud aja oma ametikäigust teises ELi liikmesriigis, mis aitab suurendada Euroopa kodanikuks olemise ja Euroopasse kuulumise tunnet; rõhutab, kui oluline on uus mitmeaastane haridus-, kutseõppe, noorte- ja spordiprogramm, mis kasutab kõikide varasemate Euroopa programmide positiivseid kogemusi liikuvuse ja hariduse valdkonnas;

47.

rõhutab sootundlike haridussüsteemide tähtsust, sest need annavad lastele palju valikuvõimalusi oma annete avastamiseks; rõhutab, et uuringute kohaselt süvendavad soolised stereotüübid hariduses soolist segregatsiooni tööturul nii sektorite kui ka ametialade lõikes; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles nende stereotüüpide vastu võitlema;

48.

rõhutab, et Euroopa Liidu liikmesriikides on vaja noortele suunatud tagatisi, et lihtsustada noorte, seega ka naissoost koolilõpetajate sisenemist tööturule ning lihtsustada üleminekut õpingutelt tööturule; toonitab, et liikuvus karjääri algetapil mõjutab tugevasti karjääri edasist kujunemist; tuletab meelde oma 24. mai 2012. aasta resolutsiooni noortele pakutavate võimaluste algatuse kohta ja 16. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni noortegarantii kohta; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles kiiresti rakendama noorte tööhõivepaketti, eriti seoses algatusega „Sinu esimene EURESi töökoht” ja noortegarantiiga, et edendada noorte naiste varajast haridus- ja kutsealast liikuvust;

49.

palub komisjonil leida lahendusi, mis tagaksid, et noored saaksid liikuvuse tulemusel omandatud haridusele vastavaid tööpakkumisi, et suurendada liikuvuse tõhusust nendes kahes etapis – haridus- ja tööalases etapis;

50.

rõhutab, et tööhõive parandamiseks ning võitluseks pikaajalise töötuse vastu ei ole oluline mitte ainult õppijate ja töötajate liikuvuse suurendamine, vaid ka nende kvalifitseeritud õpetajate liikuvuse suurendamine, sest see aitab tagada hariduse kõrget kvaliteeti;

51.

rõhutab vajadust tugevdada sotsiaalset mõõdet ja parandada juurdepääsu haridusalase liikuvuse programmidele ka naiste jaoks, kes on pärit ebasoodsast keskkonnast, madalapalgaliste naiste, lapsehoolduspuhkusel olevate naiste ja üksikemade jaoks;

52.

kutsub liikmesriike üles selgitama haridus- ja tööalase liikuvuse rahalise toetamise võimalusi ning pakkuma juurdepääsu asjakohasele teabele;

53.

rõhutab, et puudega naistele, kvalifikatsioonita või madala haridusega naistele ja üksikemadele tuleb anda piisavalt teavet ja lisatoetust, et nad saaksid osaleda olemasolevates koolituse, õppe ja haridusalase liikuvuse programmides;

54.

juhib eriti tähelepanu puudega naistele ja rõhutab vajadust meetmete ja tegevuse järele, mis aitaksid võidelda topeltdiskrimineerimise vastu ja edendada täielikku võrdõiguslikkust ning võrdseid võimalusi;

55.

on seisukohal, et erilist tähelepanu tuleks pöörata vähemuskogukondadest pärit naiste kultuuritausta ja/või traditsioonide austamisele;

56.

kutsub liikmesriike üles ergutama riiklike, piirkondlike ja kohalike projektide koostamist naiste osakaalu suurendamiseks tööturul; palub liikmesriikidel ergutada mehi ja naisi rohkem osalema kogukondlikus vabatahtlikus ja heategevustöös;

57.

rõhutab, et erilist tähelepanu tuleb pöörata üle 45aastaste naiste liikuvuse toetamisele, kes on teistest altimad võtma vastu ebakindlaid töötingimusi;

58.

rõhutab, et on vaja suurendada välismaale suundunud naiste osalemist elukestva õppe programmides, sealhulgas oskuste arendamiseks loodud programmides, samuti tuleks kasutusele võtta sotsiaalse integratsiooni tugevdamise programmid;

59.

juhib tähelepanu asjaolule, et tööpuudus ja probleemid töö leidmisega puudutavad laia vanuserühma naisi ning et naised peavad tööturu nõuetele kiiresti reageerima; väljendab heameelt komisjoni esitatud meetmete üle lubamatult suure noorte tööpuuduse ja sotsiaalse tõrjutuse probleemi lahendamiseks ning noortele töökohtade, hariduse ja koolituse pakkumiseks; toetab komisjoni algatusi, nagu mehhanism „WOmen Mobility ENhancement”, ja palub komisjonil laiendada ja täiendada naiste kutsealast liikuvust suurendavate projektide ulatust;

60.

juhib tähelepanu otsusele nimetada 2012. aasta Euroopa aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aastaks; rõhutab vajadust toetada vabatahtlikke algatusi ning kogemuste vahetamist eri vanuserühmadesse kuuluvate naiste vahel;

61.

kutsub komisjoni üles toetama rahaliste vahendite asjakohast ümberjaotamist programmidele, mis edendavad naiste tööhõivet ning ebasoodsas olukorras olevate rühmade haridust;

62.

soovitab rajada Euroopa nõustamisteenuste võrgustik, et aidata kohalikel kogukondadel naiste integreerimise probleemiga tegelda, pakkudes teavet, oskusteavet ja juhiseid; soovitab edendada ja kasutada vahendeid ja võrgustikke ning jätkata toimivate Euroopa võrgustike rahastamist, samuti liikuvust hõlbustavate vahendite rahastamist, nagu EURES, Teie Euroopa ja Europe Direct, mis ühtlasi võimaldavad naistel saada lihtsamini teavet oma õiguste ja võimaluste kohta eri liikmesriikidest;

63.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele.


(1)  ELT L 255, 30.9.2005, lk 22.

(2)  ELT C 131 E, 8.5.2013, lk 35.

(3)  Eurostat 2010, v.a. EE, EL (2008). AT, BE, ES, IE, FR, IT, CY: ajutine allikas.

(4)  Euroopa Parlamendi 23. oktoobri 2012. aasta resolutsioon mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 heakskiitmise menetluse positiivse lõpptulemuse saavutamise huvides (Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0360).

(5)  ELT L 204, 26.7.2006, lk 23.


19.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/63


P7_TA(2013)0248

Elektrooniline maksukogumisteenus ja erakasutuses väikeautode teemaksukleebise süsteem

Euroopa Parlamendi 11. juuni 2013. aasta resolutsioon elektroonilise maksukogumisteenuse strateegia ja erakasutuses väikeautode teemaksukleebise süsteemi kohta (2012/2296(INI))

(2016/C 065/06)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule erakasutuses väikeautodele kehtestatavate riiklike teetasude kohaldamise kohta (COM(2012)0199),

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa elektroonilise maksukogumisteenuse rakendamise kohta (COM(2012)0474),

võttes arvesse transporditeemalist valget raamatut „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas” (COM(2011)0144),

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit (A7-0142/2013),

A.

arvestades, et komisjoni poolt kasutusele võetud Euroopa elektroonilise maksukogumisteenuse praegune süsteem ei ole tööle hakanud ja vajab põhjalikku muutmist; arvestades, et teatavad turul tegutsevad sidusrühmad ei näe ühtse koostalitleva Euroopa elektroonilise maksukogumisteenuse süsteemiga liitumises mingit rahalist kasu;

B.

arvestades, et tulud, mida liikmesriigid maksudest ja aktsiisidest saavad, jäävad naftal põhinevatest kütustest loobumise tõttu tulevikus tõenäoliselt väiksemaks;

C.

arvestades, et Euroopa transpordis peab ka edaspidi olema üks olulisimaid prioriteete põhimõte „kasutaja/saastaja maksab”;

D.

arvestades, et lähimas tulevikus hakatakse teemaksu nõudma järjest rohkemates liikmesriikides;

E.

arvestades, et pärast uute elektrooniliste teemaksu kogumise süsteemide rakendamist on piirialadel tulnud mitteresidentidega korduvalt ette probleeme, mille tulemuseks on protestid ning kaebused rahalise kahju ja diskrimineerimise kohta;

F.

arvestades, et ELi kohus on tagada, et sellisel uuel arengul ei oleks negatiivset mõju piiriülesele reisimisele, piirialade elanike igapäevasele elule ega kaubandusele;

G.

arvestades, et EL peab soodustama teemaksu kehtestamist viisil, millega ei diskrimineeritaks selliseid teede kasutajaid, kes ei ela maksu kehtestanud riigis;

H.

arvestades, et tulevikus on lisaks uute teede ehitusele kuluvale rahale vaja rohkem vahendeid eelkõige olemasoleva transporditaristu säilitamiseks ja korrashoiuks;

I.

arvestades, et liikmesriikidel peaks olema õigus kehtestada kas vahemaa- või ajapõhine maksusüsteem, kuid võimalikult suures ulatuses tuleks soodustada vahemaapõhiste süsteemide kasutamist, sest need on õiglasemad ja ajapõhistest süsteemidest vähem diskrimineerivad;

J.

arvestades, et teemaksusüsteemide koostalitluse tehnoloogiad on juba olemas;

K.

arvestades, et Euroopa elektroonilise maksukogumisteenuse suurim probleem ei ole turuga seotud ega tehnilist laadi, vaid see on süsteemi rakendamiseks poliitilise tahte puudumine;

Üldine raamistik

1.

võtab teadmiseks komisjoni esitatud teabe, mille kohaselt on kaks peamist sidusrühma teemaksu kehtestajad ja Euroopa elektroonilise maksukogumisteenuse osutajad, kuid juhib tähelepanu sellele, et kolmanda sidusrühma moodustavad liiklejad, eelkõige transpordiettevõtted; rõhutab, et erasõidukite kasutajad on potentsiaalsed lõppkasutajad, kes võiksid aidata kiirendada Euroopa elektroonilise maksukogumisteenuse arengut;

2.

palub komisjonil kaaluda, kuidas tal oleks võimalik neid sidusrühmi oma tegevuse järgmistesse etappidesse kõige tulutoovamalt kaasata;

3.

rõhutab, et kuigi üksikisikute andmete kaitse ja üldine andmekaitse on ülioluline ja kõigi võetavate uute meetmete puhul tuleb järgida ELi andmekaitsealaseid õigusakte ning eelkõige direktiivi 95/46/EÜ, ei tohiks see saada süsteemide koostalitlusel takistuseks;

4.

tunnistab, et teeomanikel on õigus nende taristu ja sellega seotud teenuste kasutamise eest õiglast tasu saada;

Euroopa elektrooniline maksukogumisteenus ei ole praeguseks tööle hakanud ja vajab uut korraldust

5.

nõustub komisjoniga, et praegune Euroopa elektroonilise maksukogumisteenuse direktiiv (2004/52/EÜ) ei ole toonud kaasa koostalitleva Euroopa elektroonilise maanteemaksuteenuse oodatud arengut liikmesriikide vahel; on seisukohal, et see on olnud läbikukkumine, ja rõhutab, et eelmainitud eesmärgi saavutamiseks on vaja võtta ulatuslikke meetmeid;

6.

on seisukohal, et komisjon peaks kaaluma koostalitluse valdkonnas võimalikult kiiresti asjakohaseid seadusandlikke meetmeid, millega kohustada kõiki sidusrühmi Euroopa elektroonilise maksukogumisteenuse projektis edusamme tegema;

7.

peab kahetsusväärseks, et liikmesriikide huvi Euroopa elektroonilise maksukogumisteenuse arendamise vastu on olnud tervikuna väike ja et komisjon ei võta rohkem meetmeid ELi õigusaktide jõustamise tagamiseks; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon koostaks ja esitaks stimuleerimiskava, mis ärgitaks ettevõtjaid ja liikmesriike lühendama süsteemi rakendamiseks ettenähtud ajakava;

8.

nõustub komisjoniga, et teemaksu elektroonilise kogumise valdkonnas on vaja koostalitlusvõimelist lahendust, kuid on seisukohal, et selleks, et sidusrühmad sellist süsteemi kasutama hakkaksid, on vaja asjakohaseid seadusandlikke meetmeid, sest üksnes koostalitlevast süsteemist saadav tasu ei ole teatavate teemaksusüsteemi seadmete tootjate ja teede käitajate jaoks piisavalt ahvatlev;

9.

on seisukohal, et komisjoni eelistatud turupõhine lähenemine ei ole andnud tulemusi ning seetõttu on vaja poliitilisi meetmeid, et muuta Euroopa elektroonilise maksukogumisteenuse rakendamine kiiremaks ja see lähitulevikus ellu viia;

10.

on seisukohal, et komisjoni kavatsus jätkata piirkondlike süsteemide soodustamist ei ole rahuldav, kuna see võib tuua kaasa täiendavad viivitused, mis võiks kahjustada teenuse ELi-ülest arendamist;

11.

on seisukohal, et igal juhul peaks ELi lõppeesmärgiks jääma teenuse ELi-ülene arendamine; rõhutab, et kui seda ka tehakse, siis peaks piirkondlike süsteemide arendamine olema üksnes üleminekuetapiks;

12.

on seisukohal, et vaja on ulatuslikumaid meetmeid, ning nõuab tungivalt, et komisjon võtaks esiteks karme meetmeid nende liikmesriikide suhtes, kes ELi õigusakte õigesti ei rakenda, ning vaataks teiseks viivitamata läbi kõik selleteemalised kättesaadavad uurimused, et panna selge alus erinevatele tegutsemisvõimalustele nii keskpikas kui pikas perspektiivis, kaasa arvatud selliste tehnoloogiate kasutamine teemaksu kogumiseks nagu GPS/GNSS, et vältida ja vähendada füüsilistest tõketest tulenevaid liiklusummikuid, ning nõuab tungivalt, et komisjon esitaks nimetatud ülevaate 2013. aasta lõpuks;

13.

on seisukohal, et komisjon peaks viima läbi uuringu finantsaspektide ja -tingimuste kohta, millega muuta Euroopa elektrooniline maksukogumisteenus tegelikuks toimivaks;

14.

on seisukohal, et koostalitlusvõimet käsitlev direktiiv (2004/52/EÜ) tagab piisava reguleeriva raamistiku eri maksusüsteemide samaaegseks kasutamiseks, võimaldades liikmesriikidel sõltuvalt nende teedevõrgustiku iseloomust valida eri tehnoloogiate vahel;

15.

on seisukohal, et sõltumata valitavast süsteemist peaks komisjon hoolikalt tagama, et tarbijad oleksid kogu aeg kursis, kui suur on elektroonilise seadme või kiibil põhineva süsteemi kaudu võetav teemaks;

16.

nõuab, et teenuse arendamisel võetaks alati arvesse läbi paljude riikide sõitvate ning eelkõige liidu äärealadel paiknevatesse liikmesriikidesse või neist välja sõitvate elukutseliste ja muude juhtide konkreetseid vajadusi;

17.

kutsub komisjoni üles pakkuma üleeuroopalisi transpordivõrke käsitlevates tööprogrammides võimalust selliste projektide rahastamiseks, mis võiksid aidata kiirendada Euroopa elektroonilise maksukogumisteenuse rakendamist;

18.

on seisukohal, et turunõudlusel põhinev lähenemine ei ole andnud oodatud tulemusi ning et on vaja analüüsida vigu, mis on viinud sellise olukorrani;

19.

on seisukohal, et ettevõtjad, eriti maksukogumisteenuse osutajad, teede käitajad ning elektrooniliste kiipide ja muude asjaomaste seadmete tootjad, ei ole Euroopa elektroonilisest maksukogumisteenusest huvitatud, ning et võib olla vaja määrust, mis sunniks sidusrühmi kokku tulema; on seisukohal, et komisjon peaks rakendama toetavaid meetmeid, et leida lõppkasutaja jaoks tõhus lahendus teemaksu kogumiseks, mida on vaja eelkõige seetõttu, et tulevikus hakatakse teemaksu kogumist laialdasemalt kasutama;

20.

palub komisjonil viia praeguste liikmesriikidevahelise tehnilise ja lepingulise koostalitusvõimega seotud projektide alusel läbi üksikasjalik hindamine ning vajadusel pakkuda välja uued, parimatel tavadel põhinevad meetmed;

21.

nõustub komisjoniga, et tehnoloogia koostalitlevate süsteemide jaoks on juba olemas;

22.

juhib tähelepanu sellele, et mitmed liikmesriigid soovivad lähiaastatel rakendada maksusüsteeme või siis pikendada olemasolevaid kontsessioone; kutsub komisjoni üles kandma hoolt selle eest, et need süsteemid täidaksid koostalitlusvõime nõudeid, ning tagama, et maksusüsteemide rakendamine ei diskrimineeriks mingilgi viisil mitteresidente, luues takistusi vaba liikumise põhimõtte rakendamisele;

23.

kutsub liikmesriike ja maksustatavate teede käitajaid üles tegema tihedat koostööd naaberriikidega ning pakkuma kogu vajalikku toetust, et rakendada teemaksu kogumise süsteemid, luua võimalused teemaksu maksmiseks ja kogumiseks ning teavitada kasutajaid hindadest, kasutamise tingimustest, korrast jne;

24.

nõuab, et nõuete täitmatajätmise korral algatataks rikkumismenetlused;

Teede kasutamise maksustamine: teemaksukleebised, teemaksu kogumine, koostalitlusvõime ja andmekaitse

25.

rõhutab, et teemaksude kehtestamine või mittekehtestamine ja kehtestatava teemaksu suurus on liikmesriikide otsustada ning et liikmesriikidel peaks olema lõplik sõnaõigus teemaksust laekunud tulu kasutamise osas;

26.

palub liikmesriikidel jätkata transpordivõrkude ajakohastamist, et muuta need võimalikult jätkusuutlikuks, tõhusaks, keskkonnasäästlikuks ja turvaliseks, eraldades teemaksust laekunud tulud nende eesmärkide jaoks;

27.

märgib, et liikmesriikides töötatakse praegu välja kavasid uute sõidukikategooriate, sh erakasutuses olevate väikeautode maksustamiseks, mis avaldab komisjonile veelgi enam survet kooskõlastatud koostalitleva teemaksu kogumise süsteemi kasutuselevõtmiseks;

28.

märgib, et teemaksu võrdsem kohaldamine kõikide sõidukiliikide suhtes, lähtudes põhimõttest „kasutaja maksab”, on samm õiges suunas;

29.

kutsub liikmesriike üles võtma riiklike teemaksusüsteemide loomisel arvesse piirialade elanike eriolukorda; rõhutab, et riiklikud teemaksusüsteemid ei tohi mitte mingil moel olla diskrimineerivad;

30.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid teemaksusüsteemide kavasid välja töötades arvesse piirialade eriolukorda, et minimeerida nende süsteemide mõju piirialade elanikele;

31.

on seisukohal, et kuigi maksude kehtestamine on liikmesriikide pädevuses, peaks EL soodustama teemaksukleebise süsteemide asemel vahemaapõhiseid süsteeme, sest need on palju õiglasemad ja mittediskrimineerivad, arvestades, et teemaksukleebise süsteemiga on tõhususe ja diskrimineerimise tõttu probleeme tekkinud ja sellist süsteemi tuleks igal võimalusel vältida;

32.

on veendunud, et komisjon peab ajapõhiste süsteemide puhul kehtestama kohustuse pakkuda liiklejatele erinevatel proportsionaalsetel teenustasude struktuuridel põhinevaid tellimuspõhiseid teemaksukleebiseid, nagu päeva, nädala, kuu ja aasta pikkuse kestusega kleebis koos võimalusega osta kleebis kuni 30 päeva ette, ning tuua selgelt välja halduslõivuna makstav summa ning et komisjon peaks pooldama ajapõhiste süsteemide asemel vahemaapõhiste süsteemide laialdasemat kasutamist;

33.

on seisukohal, et kui võetakse kasutusele uus maksukogumissüsteem, millega kaasneb operatsioonisüsteemide ühiskasutus ning klientide ja nende liikumist puudutavate andmete vahetus, tuleb rangelt järgida ELi andmekaitsealaseid õigusakte ning et inimeste eraelu puutumatuse kaitsmiseks tuleks andmed anonüümseks muuta; suhtub andmekaitsesse pragmaatiliselt ja usub, et kui vajalikud turvameetmed on võetud, ei tohiks andmekaitse koostalitlusele takistuseks saada;

34.

nõuab tungivalt, et komisjon kohustaks teemaksukleebise süsteeme kasutavaid liikmesriike oluliselt lihtsustama teemaksukleebiste müüki ja juurdepääsu teabele ning kasutama võrgumakseteenust, mis võimaldab klientidel teenuse eest ette maksta igaühele ligipääsetava liidese kaudu, mis on kooskõlas universaalse disaini nõuetega;

35.

nõuab tungivalt, et komisjon tagaks kiibi ja teemaksukleebise süsteemide puhul võimaluse maksta ka mobiiltelefoniga;

36.

rõhutab, on sõidukijuhte tuleb piisava ja selgelt nähtava märgistuse abil eelnevalt teavitada, kui palju neil maksta tuleb; rõhutab ühtlasi, et ka trahve ja muid karistusi puudutav teave peaks olema selgelt kirjas ja lihtsasti kättesaadav;

37.

mõistab transpordiettevõtete ja VKEde vajadusi ning kasu, mida nad tänu Euroopa elektroonilisele maksukogumisteenusele saaksid, et viia kaupu turule kõige konkurentsivõimelisema hinnaga;

38.

märgib nende ettevõtete ja VKEde olulist panust majanduskasvu ja töökohtade loomisse Euroopas ning peab sellest tulenevalt hädavajalikuks mitte kehtestada neile tarbetuid täiendavaid makse, vaid kohaldada selle asemel kõikide sõidukikategooriate suhtes põhimõtet „kasutaja maksab”;

39.

soovitab komisjonil võtta karme meetmeid nende suhtes, kes praeguse koostalitlusvõimet käsitleva direktiivi alusel koostööd ei tee, hinnates samal ajal vajadust avaldada ettepanek võtta vastu uus õigusakt Euroopa elektroonilise maksukogumisteenuse ja teemaksu kogumise süsteemide koostalitlusvõime kohta;

o

o o

40.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.


Kolmapäev, 12. juuni 2013

19.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/68


P7_TA(2013)0266

Sotsiaalsed investeeringud majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamiseks

Euroopa Parlamendi 12. juuni 2013. aasta resolutsioon komisjoni teatise „Sotsiaalsed investeeringud majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamiseks – sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi rakendamine aastatel 2014–2020” kohta (2013/2607(RSP))

(2016/C 065/07)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 5, 6, 9, 14, 147, 148, 149, 151 ja 153, ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eelkõige selle artikleid 24, 25, 26, 29, 33, 34, 35 ja 36,

võttes arvesse komisjoni 20. veebruari 2013. aasta teatist „Sotsiaalsed investeeringud majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamiseks – sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi rakendamine aastatel 2014–2020” (COM(2013)0083),

võttes arvesse komisjoni 20. veebruari 2013. aasta soovitust pealkirjaga „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist” (2013/112/EL) (1),

võttes arvesse komisjoni talituste 20. veebruari 2013. aasta töödokumenti „Demograafiliste ja sotsiaalsete suundumuste näitajad. Sotsiaalpoliitika panus kaasatusse, tööhõivesse ja majandusse” (SWD(2013)0038),

võttes arvesse komisjoni talituste 20. veebruari 2013. aasta töödokumenti „Aruanne Euroopa Komisjoni 2008. aasta soovituse (tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta) rakendamise kohta liikmesriikides. Sotsiaalsete investeeringute käsitluse väljatöötamine” SWD(2013)0039,

võttes arvesse komisjoni talituste 20. veebruari 2013. aasta töödokumenti „Kolmas kahe aasta järel esitatav aruanne sotsiaalvaldkonna üldhuviteenuste kohta” (SWD(2013)0040),

võttes arvesse komisjoni talituste 20. veebruari 2013. aasta töödokumenti „Pikaajaline hooldus vananevates ühiskondades – probleemid ja poliitikavalikud” (SWD(2013)0041),

võttes arvesse komisjoni talituste 20. veebruari 2013. aasta töödokumenti „Kodutuse vastu võitlemine Euroopa Liidus” (SWD(2013)0042),

võttes arvesse komisjoni talituste 20. veebruari 2013. aasta töödokumenti „Investeerimine tervisesse” (SWD(2013)0043),

võttes arvesse komisjoni talituste 20. veebruari 2013. aasta töödokumenti „Sotsiaalsed investeeringud Euroopa Sotsiaalfondi kaudu” (SWD(2013)0044),

võttes arvesse komisjoni 28. novembri 2012. aasta teatist 2013. aasta majanduskasvu analüüsi kohta (COM(2012)0750) ja sellele lisatud ühise tööhõivearuande projekti,

võttes arvesse oma 7. veebruari 2013. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ning tööhõive- ja sotsiaalsete aspektide kohta 2013. aasta majanduskasvu analüüsis (2),

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

võttes arvesse komisjoni 18. aprilli 2012. aasta teatist „Töövõimalusterohke majanduse taastumine” (COM(2012)0173),

võttes arvesse suuliselt vastatavat küsimust komisjonile ja sellega seotud Euroopa Parlamendi 14. juuni 2012. aasta resolutsiooni töövõimalusterohke majanduse taastumise kohta (3),

võttes arvesse komisjoni 23. novembri 2010. aasta teatist „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava. Euroopa panus täieliku tööhõive saavutamisse” (COM(2010)0682),

võttes arvesse oma 26. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni uute oskuste ja töökohtade tegevuskava kohta (4),

võttes arvesse komisjoni 16. detsembri 2010. aasta teatist „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm: sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse Euroopa raamistik” (COM(2010)0758) ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust selle kohta (5) ning Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta resolutsiooni sellel teemal (6),

võttes arvesse komisjoni 20. detsembri 2011. aasta teatist „Noortele pakutavate võimaluste algatus” (COM(2011)0933),

võttes arvesse suuliselt vastatavat küsimust komisjonile ja sellega seotud Euroopa Parlamendi 24. mai 2012. aasta resolutsiooni noortele pakutavate võimaluste algatuse kohta (7),

võttes arvesse komisjoni 5. detsembri 2012. aasta teatist „Noorte tööhõive suurendamine” (COM(2012)0727),

võttes arvesse oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni tööhõivevõimaluste arendamise kohta uue säästva majanduse raames (8),

võttes arvesse nõukogu poolt 7. märtsil 2011. aastal vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020),

võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta teatist, milles käsitletakse komisjoni soovitust tööturult tõrjutud isikute aktiivsema kaasamise kohta (COM(2008)0639), ja oma 6. mai 2009. aasta resolutsiooni samal teemal (9),

võttes arvesse oma 14. märtsi 2013. aasta resolutsiooni rändajate integreerimise, selle mõju kohta tööturule ja sotsiaalkindlustuse koordineerimise välispoliitilise mõõtme kohta (10),

võttes arvesse oma 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste tuleviku kohta (11),

võttes arvesse komisjoni 2. juuli 2008. aasta teatist „Uus sotsiaalmeetmete kava: võimalused, juurdepääs ja solidaarsus 21. sajandi Euroopas” (COM(2008)0412) ning oma 6. mai 2009. aasta resolutsiooni samal teemal (12),

võttes arvesse komisjoni teatist „Riikide rahanduse pikaajaline jätkusuutlikkus majanduse elavnemise kontekstis” (COM(2009)0545) ja oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni samal teemal (13),

võttes arvesse komisjoni 14. märtsi 2012. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1081/2006 ((COM(2011)0607/2 – 2011/0268(COD)) ning oma 20. augusti 2012. aasta seadusandliku resolutsiooni projekti samal teemal (14),

võttes arvesse oma 20. novembri 2012. aasta resolutsiooni sotsiaalettevõtluse algatuse ning sotsiaalmajanduse ja sotsiaalse innovatsiooni keskmes olevate sotsiaalettevõtete edendamisele suunatud majanduskeskkonna loomise kohta (15),

võttes arvesse oma 6. veebruari 2013. aasta resolutsiooni ettevõtja sotsiaalse vastutuse, ühiskonna huvide edendamise ning suuna kohta säästvale ja kaasavale taastumisele (16),

võttes arvesse oma 20. novembri 2012. aasta resolutsiooni sotsiaalinvesteeringute kokkuleppe kohta vastuseks kriisile (17),

võttes arvesse komisjoni 16. veebruari 2012. aasta teatist „Piisava, kindla ja jätkusuutliku pensioni tagamise tegevuskava” (COM(2012)0055),

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooni nr 117 sotsiaalpoliitika põhieesmärkide ja standardite kohta,

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni soovitust nr 202 sotsiaalkaitse riikliku alammäära kohta,

võttes arvesse suuliselt vastatavat küsimust komisjonile teatise „Sotsiaalsed investeeringud majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamiseks – sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi rakendamine aastatel 2014–2020” kohta (O-000057/2013 – B7-0207/2013),

võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et paljudes liikmesriikides on eelarve konsolideerimise meetmed toonud kaasa lühiajaliste kulutustega seotud eesmärkide eelistamise selle asemel, et investeerida jätkusuutlikku arengusse, tööhõivesse, sotsiaalsesse sidususse ja konkurentsivõimesse, mis oleks vajalik strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamiseks;

B.

arvestades, et Euroopat ja eelkõige euroala riike tabanud võlakriisiga on kaasnenud tõsine majanduslangus, millel on negatiivsed tagajärjed enamiku liikmesriikide jaoks, kuna suureneb tööpuudus, vaesuse määr ja sotsiaalne tõrjutus;

C.

arvestades, et kriis on veelgi selgemalt välja toonud liikmesriikide majanduse omavahelise seotuse ning liikmesriikide oluliselt erineva suutlikkuse lahendada tööturu- ja sotsiaalprobleeme;

D.

arvestades, et kriisi ja demograafiliste muutuste tõttu on liikmesriikide jaoks ülimalt oluline suurendada sotsiaalsete kulutuste tõhusust ning kavandada oma sotsiaalkaitsesüsteemide võimalikud reformid seda eesmärki järgides;

E.

arvestades, et riigi tasandi sotsiaalpartnerid võivad täita olulist rolli sotsiaalkindlustussüsteemide rahastamises ja toimimises;

F.

arvestades, et hästi suunatud ja tõhusad sotsiaalsed investeeringud aitavad stabiliseerida majandust, parandada tööhõivet ja edendada töötajate oskusi, suurendades sellega ELi konkurentsivõimet;

G.

arvestades, et kuna vabad töökohad eeldavad üha rohkem oskusi ja ka tulevikus on töökohti rohkem neis jätkusuutliku majanduse ja ühiskonnaga kohandatud sektorites, mis nõuavad oskusteadmisi, on vaja piisavaid investeeringuid haridusse ja koolitusprogrammidesse;

H.

arvestades, et ELi majapidamiste keskmine sissetulek väheneb ning paljudes liikmesriikides on kasvamas tööpuudus, vaesus ja sotsiaalne tõrjutus, k.a töötavate inimeste vaesus, ja ühiskonna polariseerumine;

I.

arvestades, et 10,5 % tööealisest elanikkonnast on praegu ilma tööta;

J.

arvestades, et Euroopa Ülemkogu 30. jaanuari 2012. aasta avalduses märgiti: „Majanduskasv ja tööhõive taastuvad üksnes siis, kui me jätkame püsivat ja laiaulatuslikku lähenemisviisi, kombineerides eelarve aruka konsolideerimise, millega säilitatakse investeerimine tulevasse majanduskasvu, usaldusväärse makromajanduspoliitika ning aktiivse tööhõivestrateegia, millega hoitakse alal sotsiaalne ühtekuuluvus”;

K.

arvestades, et majandusliku stagnatsiooni ja valitsemissektori püsiva võlakriisi mõjud koos demograafiliste muutustega loovad sotsiaalhoolekandesüsteemide ja vajaliku sotsiaalkindlustuse, sh kohustuslike ja vabatahtlike sotsiaalkindlustusskeemide jaoks keerulise olukorra;

L.

arvestades, et 22,8 % ELi noortest on praegu töötud ning mõnes liikmesriigis ületab noorte töötuse määr 50 %;

M.

arvestades, et 8,3 miljonit alla 25-aastast eurooplast ei tööta, ei omanda haridust ega kutset; arvestades, et see arv üha kasvab, luues nn kadunud põlvkonna ohu;

N.

arvestades, et sisserändaja taustaga noortel on suurem oht lahkuda haridus- ja koolitussüsteemist ilma keskharidust omandamata;

O.

arvestades, et 27 % lastest elab vaesusriskis või sotsiaalse tõrjutuse ohus, kusjuures kogu ELi elanikkonna puhul on see keskmiselt 24 % (18);

P.

arvestades, et 8 % ELi kodanikest elab suure materiaalse puuduse tingimustes ega saa endale lubada paljutki tarvilikku, mida peetakse Euroopas inimväärse elu jaoks hädavajalikuks;

Q.

arvestades, et 15 % lastest jätab kooli pooleli ilma keskharidust omandamata ning 10 % ELi kodanikest elab töötute leibkondades;

R.

arvestades, et sotsiaalkaitsekomitee on hoiatanud, et paljudes liikmesriikides need arvud jätkuvalt kasvavad, osaliselt eelarve konsolideerimise meetmete tulemusena;

S.

arvestades, et finants-, majandus- ja sotsiaalkriis on kõige rängemalt mõjutanud kõige haavatavamaid elanikkonnarühmi, nagu eakad ja puuetega inimesed;

T.

arvestades, et sotsiaalpoliitika kuulub esmajoones liikmesriikide pädevusse ning ELi roll on toetada, abistada ja täiendada nende tegevust;

U.

arvestades, et inimväärne töö on tõeline kaitse vaesuse eest;

V.

arvestades, et aktiivne tööturupoliitika ja aktiveerimisstrateegiad on peamine viis, kuidas aidata töötutel inimväärset tööd leida;

W.

arvestades, et inimväärset tööd otsivate inimeste asjakohane individuaalne juhendamine võib nende eduvõimalusi suurendada;

X.

arvestades, et kokkuhoiumeetmed, sh avalike teenuste ja sotsiaalhoolekande eelarve kärped, ei tohi halvendada kõige ebasoodsamas olukorras olevate inimeste olukorda ega seada inimesi asjatult töökaotuse ohtu;

Y.

arvestades, et kokkuhoiumeetmed ei tohi ohtu seada tervishoiuteenuste ja pikaajalise hoolduse kättesaadavust, juurdepääsetavust ja mõistlikku hinda ega suurendada tervisealast ebavõrdsust;

Z.

arvestades, et majanduskriis mõjutab naisi tõenäoliselt rohkem kui mehi; arvestades ohtu, et praegune majanduslangus pidurdab edasiminekut või isegi annab kogu protsessile tagasikäigu ning sellel võivad olla pikaajalised tagajärjed sotsiaalkaitsesüsteemidele, sotsiaalsele kaasatusele ja demograafiale;

AA.

arvestades, et range eelarvepoliitika peab olema läbimõeldud ja võimaldama poliitiliste prioriteetide valdkonnas antitsüklilisi investeeringuid ning olema kooskõlas majandustulemuste ja tootlikkusega;

AB.

arvestades, et ühiskonnast kõrvale jäänud rühmad elavad kahetsusväärselt halbades sotsiaal-majanduslikes tingimustes ning langevad tihti kõigis eluvaldkondades tõsise diskrimineerimise ja segregatsiooni ohvriks;

AC.

arvestades, et esimesed kooli poolelijätmise märgid on oluline eelhoiatus, mis viitab vaesuse tsükli kordumisele;

AD.

arvestades, et kodutus on jätkuvalt probleem kõikides ELi liikmesriikides ning et see on üks äärmuslikumaid vaesuse ja puuduse ilminguid, mis hävitab inimväärikust ja rikub põhilist inimõigust – õigust eluasemele;

AE.

arvestades, et inimväärse eluaseme tagamine on rahvusvaheline kohustus, mis kehtib kõikidele liikmesriikidele ja mille kohaselt võimaldatakse sotsiaalkortereid paralleelselt elamispindade turupõhise pakkumisega;

AF.

arvestades, et kodutute integreerimiseks ühiskonda ja nende sotsiaalse tõrjutuse vältimiseks on vaja erimeetmeid;

AG.

arvestades, et vaesus ja sotsiaalne tõrjutus on jätkuvalt põhilised ühiskondlikud tegurid, mis mõjutavad tervist ja elamistingimusi, ning eriti tugev on laste vaesuse mõju laste tervisele ja heaolule;

AH.

arvestades, et ELis püsivad visalt sooline diskrimineerimine töökohas, sooline palgalõhe ja sellest tulenevalt erinevused pensionides;

AI.

arvestades, et ELis käib tööl ainult 63 % naistest, kuid meestest 76 %, osaliselt on siin põhjuseks see, et puuduvad hooldusteenused ja konkreetsed meetmed töö- ja pereelu paremaks tasakaalustamiseks;

AJ.

arvestades, et sooline mõõde on ülioluline strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamiseks, kuna naised moodustavad kasutamata tööjõust suurima osa; arvestades, et seetõttu tuleb Euroopa poolaasta raames töötada välja konkreetsed meetmed ja eripoliitika soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamiseks;

AK.

arvestades, et kuna suurem osa perekonnapeadest, üksikvanematest ja hooldajatest on naised, on aktiivse kaasamise poliitika raames vaja kõikehõlmavat meetmete paketti, et suurendada naiste osalemist tööturul;

1.

hindab positiivselt komisjoni sotsiaalsete investeeringute paketti, millega luuakse vajalikud sidemed liikmesriikide sotsiaalpoliitika, Euroopa poolaasta reformide ja ELi Ühtekuuluvusfondi vastavate eraldiste vahel;

2.

võtab teadmiseks, et komisjoni teatises lisatakse sotsiaalhoolekandesüsteemi algsele sotsiaalkaitse ülesandele sotsiaalsete investeeringute ja majanduse stabiliseerimise ülesanded; rõhutab, et praeguses majandus- ja sotsiaalses kriisis ilmneb, et need kolm ülesannet peavad üksteist täiendama, mitte üksteisele vastanduma;

3.

kordab vajadust parandada sotsiaal- ja majanduspoliitika meetmete kooskõlastatust ELi tasandil, et hoida ära lahknevused, luua meetmete vahel koostoime ja võimaldada neil üksteise eesmärke tugevdada;

4.

rõhutab, et kõige tõhusam töötuse vastu võitlemise vahend pikemas perspektiivis on majanduskasv;

5.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et teatisele on lisatud soovitus vaid ühe valdkonna kohta, kuigi kokkuhoiumeetmetel on suur mõju mitmele sotsiaalpoliitika valdkonnale;

6.

on veendunud, et sotsiaalpoliitika reformid peaksid eelkõige juhinduma aktiivse kaasamise ja aktiveerimise põhimõtetest, mis võimaldavad töötutel ja kõige ebasoodsamas olukorras olevatel inimestel tööturule siseneda ja selles osaleda;

7.

tuletab meelde, et sotsiaalsed investeeringud toovad kasu nii ühiskondlikus kui ka majanduslikus plaanis, hoides ära ja lahendades sotsiaalseid riske; rõhutab, et sotsiaalsed investeeringud keskenduvad riiklikule poliitikale ja inimkapitali investeeringute strateegiatele, mis aitavad kohaneda muutuva tööturuga ning võimaldavad omandada uusi oskusi, mis on vajalikud tulevikus töökohti pakkuvates sektorites, mis on kohanenud säästva majanduse ja ühiskonnaga;

8.

rõhutab, et sotsiaalseid investeeringuid peaksid liikmesriigid käsitama investeeringuna, mis võib anda topeltkasu ja pikaajalist tulu ning millel võib olla antitsükliline mõju, millega vähendatakse kahjude tekkimise ohtu; kutsub komisjoni üles läbi viima analüüsi, et kindlaks teha, missugust osa valitsemissektori sotsiaalkuludest võib lugeda tootlikuks investeeringuks;

9.

on sellega seoses seisukohal, et sihtotstarbelistel sotsiaalsetel investeeringutel peaks olema oluline osa liikmesriikide majandus- ja tööhõivepoliitikas ning neid tuleks arvesse võtta Euroopa poolaasta protsessis, et saavutada strateegia „Euroopa 2020” tööhõive-, sotsiaal- ja haridusalased eesmärgid;

10.

tervitab seetõttu komisjoni üleskutset liikmesriikidele võtta sotsiaalsed investeeringud oma keskmise ja pika perspektiiviga eelarve-eesmärkidesse ning riiklikesse reformikavadesse;

11.

kordab, et sotsiaalpoliitika rahastamisel ei peaks piirduma üksnes avaliku sektori vahenditega;

12.

rõhutab seetõttu, et liikmesriigid peaksid kasutama rohkem uuenduslikke rahastamisviise, sealhulgas erasektori osalemist ja selliseid finantskorraldusvahendeid nagu sotsiaalsed võlakirjad, avaliku ja erasektori partnerlus, mikrofinantseerimine, sotsiaalsete investeeringute pass ja poliitikal põhinevad tagatised;

13.

kutsub seetõttu liikmesriike üles kaasama ka sotsiaalseid ettevõtteid, sest need võivad avaliku sektori meetmeid täiendada;

14.

kutsub eelöeldut arvestades komisjoni üles kaaluma, kas oleks tarvis välja töötada sotsiaalsete investeeringute ühiste indikaatorite tulemustabel, mis hõlmaks ka hoiatusmehhanismi jälgimaks edusamme liikmesriikides;

15.

väljendab heameelt komisjoni otsusekindluse üle eraldada vähemalt 25 % ühtekuuluvuspoliitika vahenditest Euroopa Sotsiaalfondi kaudu inimkapitali edendamiseks ja sotsiaalseteks investeeringuteks;

16.

palub liikmesriikidel tagada sotsiaalpoliitika kulude tõhusa järelevalve, et suunata vahendeid sihipäraste ja tõhusate meetmete rahastamiseks ning vältida tarbetut halduskoormust;

Jätkusuutlikkus

17.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid uuendaksid ja vajaduse korral viivitamata reformiksid struktuurselt oma sotsiaalsete investeeringute poliitikat, et pakkuda kodanikele parimaid võimalikke teenuseid;

18.

rõhutab, et liikmesriigid peaksid muutma oma sotsiaalsete investeeringute poliitika jätkusuutlikuks ja tulevikukindlaks, suurendades süsteemi tulemuslikkust ja tõhusust ning olemasolevaid ressursse;

19.

rõhutab, et kui liikmesriigid on valmis parandama sotsiaalsete investeeringute poliitika jätkusuutlikkust, ei peaks nad tingimata „kulutama rohkem”, vaid „kulutama tulemuslikumalt ja tõhusamalt”;

20.

kutsub seepärast liikmesriike üles tagama, et nende sotsiaalsete investeeringute poliitika oleks sihipärane, ning pidevalt kontrollima edusamme;

Võitlus vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu

21.

kutsub komisjoni uuesti üles pöörama oma järgmistes riigipõhistes soovitustes tähelepanu töötavate inimeste vaesusele, tööturuga piiratud määral või üldse mitte seotud inimeste vaesusele ja eakate vaesusele; kutsub Euroopa Ülemkogu üles kinnitama eelnimetatud suunised prioriteedina;

22.

rõhutab tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise Euroopa strateegia olulisi koostisosi: piisav sissetulekutoetus, kaasamispõhimõttest lähtuv tööturg ja kvaliteetsete teenuste kättesaadavus; peab kahetsusväärseks, et aktiivse kaasamise riiklikud strateegiad piirduvad liiga tihti tööhõive aktiveerimisega ning välistavad tegelikult inimesed, kes jäävad tööturult eemale ning kelle jaoks tagasitulek tööturule ei ole võimalik näiteks vanuse või funktsionaalsete piirangute tõttu;

23.

tuletab liikmesriikidele meelde, et aktiivse kaasamise poliitika peaks olema

kooskõlas elutsüklil põhineva lähenemisviisiga haridusele, elukestvale õppele ning sotsiaal- ja tööhõivepoliitikale;

eripärasid arvestav, sihipärane ja vajadustele suunatud ning üldisel juurdepääsul ja mittediskrimineerimisel põhinev;

integreeritud lähenemisviisil ja osalusel põhinev;

osalemise eeltingimustega arvestav, tekitamata miinimumsissetulekut ohustavat olukorda ning

kohalike ja piirkondlike olude tähtsust arvestades kooskõlas nende jõupingutustega, mida tehakse ühtekuuluvuspoliitika raames majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamiseks;

24.

kutsub liikmesriike üles süsteemselt hindama aktiivse kaasamise poliitika raames kokkuhoiumeetmete mõju haavatavatele elanikkonnarühmadele;

25.

palub, et liikmesriigid tagaksid õigustatud isikutele kvaliteetsed sotsiaalteenused, sealhulgas teenuste üldise kättesaadavuse, juurdepääsetavuse ja mõistliku hinna, eeskätt tervishoiu, pikaajalise hoolduse, hariduse, elamumajanduse, energeetika, veevarustuse, transpordi ja kommunikatsiooni valdkonnas;

26.

rõhutab vajadust suurendada hooldusteenuste osutamise tulemuslikkust, vähendades terviseprobleemide ja puuete esinemist ning võimaldades eakatel elada iseseisvalt ka funktsionaalsete piirangute korral;

27.

kutsub liikmesriike üles kaaluma sotsiaalsete baastariifide kehtestamist haavatavatele elanikkonnarühmadele näiteks energeetika, veevarustuse või ühistranspordi valdkonnas;

28.

nõuab, et tõrjutud kogukondade esindusorganisatsioonid kaasataks aktiivselt, et koostada ja rakendada selliste kogukondade integreerimise strateegiad aastani 2020 (nt romasid käsitlevad riiklikud integratsioonistrateegiad);

29.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et paljudes liikmesriikides ei ole tehtud piisavalt jõupingutusi sisserändajate lõimimiseks; rõhutab vajadust investeerida asjakohastesse programmidesse ja teenustesse ning neile programmidele juurdepääsu käsitlevasse tõhusasse teabesüsteemi, et hõlbustada sisserändajate lõimimist ja vähendada sotsiaalse tõrjutuse ohtu;

30.

palub komisjonil koostada konkreetse ja üksikasjaliku tegevuskava aktiivse kaasamise strateegiate rakendamiseks; rõhutab, et nimetatud tegevuskavas tuleks täpsustada ajakava ja realistlikud eesmärgid, mis põhinevad konkreetsetel näitajatel ning üksikasjalikul dialoogil huvitatud osalistega, ning et seda tegevuskava tuleks avatud koordineerimismeetodi abil hoolikalt kontrollida, rakendades mittejärgimise korral asjakohaseid vahendeid ja menetlusi;

Võitlus laste vaesuse vastu

31.

tervitab komisjoni teatises „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm: sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse Euroopa raamistik” avaldatud soovitust laste vaesuse teemal; lisaks tuletab meelde lapse õigusi, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas;

32.

väljendab heameelt soovituses propageeritava kõikehõlmava lähenemisviisi üle, mis põhineb kolmel sambal: juurdepääs piisavatele vahenditele, juurdepääs kvaliteetsetele teenustele ning osalus ühiskonnas ja otsustusprotsessides, ning mis tunnistab lapsi õiguste omanikena;

33.

kordab, et ÜRO lapse õiguste konventsiooni kohaselt on õigus haridusele igal lapsel ja noorel, sh ka neil, kel pole oma asukohariigis elamisluba;

34.

rõhutab, et laste vaesuse vastu võitlemisel tuleb tagantjärele reageerimise asemel keskenduda pigem ennetustööle ja varasele sekkumisele ning lähtuda põhimõttest, et tuleb tagada võrdne juurdepääs väikelaste haridusele ja lastehooldusteenustele;

35.

ergutab sellega seoses ettepanekuid luua rohkem lastehoiu võimalusi, nagu koolivaheajal ja pühade ajal avatud vabaajakeskused ning kooliväline kultuuri- ja sporditegevus koos toitlustamisega;

36.

rõhutab, et nimetatud teenuste pakkumiseks on vaja piisavaid rahalisi vahendeid, eelkõige poliitikameetmeteks, millega toetada vaeseid ja kaitsetus olukorras peresid, nagu puuetega laste pered, üksikvanemaga pered ja lasterikkad pered;

37.

rõhutab vanema ja lapse suhte tähtsust ning vajadust toetada vanemaid nende vanemlike kohustuste täitmisel, et vältida ränka vaesusse langenud perede laste eraldamist vanematest ja paigutamist hooldusasutusse või kasuperesse;

Võitlus kodutuse vastu

38.

avaldab heameelt selle üle, et komisjon on koostanud töödokumendi kodutuse vastu võitlemise teemal;

39.

tuletab meelde parlamendi taotlust, et koostataks konkreetne ja üksikasjalik tegevuskava, kuidas rakendada ELi strateegiat kodutuse likvideerimiseks;

40.

rõhutab, et investeerimist sotsiaalkorteritesse, millel on otsustav roll vaesuse tagajärgede leevendamisel, tuleks pidada ka sotsiaalseks investeeringuks, mis soodustab pikema aja jooksul inimväärsete töökohtade loomist ja kestlikku majanduskasvu;

41.

kutsub liikmesriike üles kõrvaldama liigse halduskoormuse sotsiaalkorteri taotlemisel ning välistama vähemuste või haavatavate elanikkonnarühmade igasuguse diskrimineerimise, et tagada kõigile võrdne juurdepääs;

42.

tuletab meelde, et energiakulud moodustavad tavaliselt suure osa majapidamiskuludest, ja kutsub seetõttu liikmesriike üles tugevdama oma poliitikameetmeid kodumajapidamiste energiatõhususe toetuseks;

43.

nõuab, et liikmesriigid koostaksid kohaliku olukorra hindamistest lähtuvad kodutute eriprogrammid ning pööraksid erilist tähelepanu haavatavate isikute ja kõrvalejäetud kogukondade eluasemetele ja pikaajalisele abistamisele, mitte ainult ajutise majutuse pakkumisele;

Noorte tööhõive

44.

rõhutab, et noorte tööhõivesse investeerimine peab olema riiklike sotsiaalsete investeeringute strateegiate oluline koostisosa;

45.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid otsustavaid meetmeid noorte tööpuuduse vastu võitlemiseks, eelkõige püüdes ennetada koolist või kutse- või õpipoisiõppe kavadest varajast väljalangemist (näiteks duaalse haridussüsteemi või samavõrra tõhusate raamistike rakendamine) ning töötaksid välja terviklikud strateegiad nende noorte jaoks, kes ei tööta ega omanda haridust või kutset (mittetöötavad ja mitteõppivad ehk nn NEET-noored);

46.

rõhutab, et sotsiaalsed investeeringud NEET-noorte heaks vähendaksid noorte tööturult eemaldumisest tingitud majanduslikku kahju, mis Eurofoundi andmetel moodustab 153 miljardit eurot ehk 1,2 % ELi SKPst;

47.

väljendab kahetsust, et praegune sotsiaalinvesteeringute poliitika ei rõhuta piisavalt vajadust koondada ressursse prioriteedina pikaajaliste töötute, noorte töötute ja pikaajalise töötuse riskiga eakate töötajate toetamiseks;

48.

märgib, et sotsiaalsed investeeringud noorte toetuseks võivad hõlmata paljusid eri vorme, muu hulgas koolide, õppekeskuste ja kohalike või piirkondlike ettevõtete vahel partnerluse loomist, sihipärase kvaliteetse koolituse ning noortele mõeldud kvaliteetsete praktikaprogrammide pakkumist, kutseõppekavasid koostöös ettevõtetega, abi ja nõustamist vanemate töötajate poolt, et noori inimesi töökohal välja õpetada või tagada sujuvam üleminek haridusest tööellu, noorte ühiskonnaelus osalemise soodustamist ning piirkondliku, üleeuroopalise ja rahvusvahelise liikuvuse edendamist, mistarvis tuleks edasi liikuda kvalifikatsioonide ja oskuste vastastikuses tunnustamises; rõhutab, et sotsiaalsed investeeringud võivad toimida koos tõhusate soodustustega, näiteks noortele suunatud tööhõivetoetuste või kindlustusmaksetega, mis tagavad inimväärsed elamis- ja töötingimused, see julgustaks avaliku ja erasektori tööandjaid noori tööle võtma, investeerima kvaliteetsete töökohtade loomisse noorte jaoks ning täiendusõppesse ja oskuste täiustamisse töötamise ajal ning toetama noorte seas ettevõtlikkust;

49.

rõhutab, et liikuvuse soodustamiseks on vaja kooskõlastada riiklikke sotsiaalkindlustussüsteeme, eelkõige pensionisüsteeme;

50.

rõhutab, et vaja on liikmesriikide vahel võrreldavaid statistilisi andmeid noorte tööpuuduse ja noortega seotud tööturukulude kohta;

Töökohtade loomine ja tööturg

51.

hoiatab, et kokkuhoiumeetmed võivad ohustada tööhõive kvaliteeti, sotsiaalkaitset ning tervishoiu- ja ohutusnõudeid, ning rõhutab, et kokkuhoiumeetmetega peaksid kaasnema meetmed, mille eesmärk on toetada asjakohaseid nõudeid;

52.

rõhutab elukestva õppe tähtsust selleks, et suurendada inimeste suutlikkust osaleda ühiskonnas ja tööturul kuni seadusjärgse pensionieani ja soovi korral kauemgi;

53.

kordab üleskutset, et liikmesriigid võtaksid oma sotsiaalsete investeeringute programmide raames meetmeid, mis soodustavad töökohtade loomist, nagu tööjõuga seotud maksude reformimine, et ergutada tööhõivet, edendada ja toetada füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist ja ettevõtete asutamist, parandada äritegevuse raamistikku ning hõlbustada VKEde juurdepääsu rahastamisele, muuta mitteametlik ja deklareerimata töö seaduslikuks tööks, luua soodustusi kõige haavatavamate sotsiaalsete rühmade tööhõive taseme parandamiseks, reformida tööturgu, et muuta see dünaamilisemaks ja mittediskrimineerivamaks, kasutada turvalist paindlikkust ja kaasajastada palgakujundussüsteeme, et palgad oleksid tootlikkuse muutumisega kooskõlas;

54.

rõhutab, et tuleb ära kasutada töökohtade loomise potentsiaal raamprogrammi Horisont 2020 kuuluvates innovaatilistes sektorites, nagu süsinikdioksiidiheiteid mittetekitav jätkusuutlik majandus, tervishoiu- ja sotsiaalvaldkond ning digitaalne, kultuuri- ja loomevaldkond, mida tuleks toetada piisava investeerimisega uute oskustesse omandamisse ja sotsiaalsetesse investeeringutesse, kasutades seejuures arukat spetsialiseerumist, et viia teaduse ja innovatsiooni tugevad küljed vastavusse turusuundumustega;

55.

rõhutab, et turvalise paindlikkuse põhimõtetest kinnipidamine tagab töötajaile nii piisava sotsiaalkaitse kui ka juurdepääsu koolitusele ja karjääri kujundamisele, mis võimaldab omandada uusi oskusi;

Sotsiaalne ettevõtlus

56.

väljendab heameelt selle üle, et keskendutakse sotsiaalsele ettevõtlusele ning püütakse tagada sh haavatavate elanikonnarühmade juurdepääs mikrofinantseerimisele; rõhutab, et see on sotsiaalsete investeeringute kontekstis väga tähtis, sest võimaldab luua uusi püsivaid töökohti ning arendada sotsiaalset ja solidaarset majandust, kuid annab sotsiaalsetele ettevõtetele ka võimaluse toota kasumit ja seda uuesti investeerida;

57.

rõhutab, et eluea perspektiivis on vaja tagada aktiivsena ja tervena vananemine ning on vaja pöörata tähelepanu ennetamisele ja taastusravile, et vähendada nõtruse, funktsionaalsete piirangute ja puuete esinemist, lükata edasi nende teket ning vähendada nende ilminguid ja leevendada nende kulgu;

58.

peab kahetsusväärseks, et teatises ei tõsteta esile Grundtvigi programmi tähtsat osa vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ennetamisel ning sotsiaalsete investeeringute edendamisel; kutsub komisjoni üles laiemalt propageerima elukestva õppe programmi võimalusi ning kutseharidust ja -koolitust ning kutsub liikmesriike üles parandama haridusvõimaluste kvaliteeti ja kättesaadavust;

59.

tõstab esile ELi rahastamisvahendite ja Euroopa sotsiaalse ettevõtluse fondi tähtsust sotsiaalettevõtete finantsturule juurdepääsu parandamisel;

60.

kutsub komisjoni üles kaaluma võimalust kehtestada andmete avaldamiseks ühine Euroopa raamistik, mis tagataks läbipaistva teabe investeeringute kohta sotsiaalsetesse ettevõtetesse liikmesriikides ja ergutataks omavahelist konkurentsi;

61.

rõhutab, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse puhul tuleks keskenduda keskkonna- ja sotsiaalsetele standarditele eesmärgiga tagada äriühingute vastutustundlik käitumine;

Soolise võrdõiguslikkuse mõõde

62.

väljendab heameelt selle üle, et komisjoni teatises sotsiaalsete investeerimisstrateegiate kohta on arvestatud soolise võrdõiguslikkuse mõõdet;

63.

rõhutab, et kvaliteetsete lapsehoiu- ja muude hooldusteenuste pakkumine on väga tähtis, sest võimaldab naistel tööturule siseneda ja täistööajaga töötada; kutsub liikmesriike üles korraldama piisavaid lapsehoiu- ja muid hooldusvõimalusi, et mõlemad vanemad saaksid osaleda tööturul, seda enam, et lapsehoiukohtade kättesaadavus on praegu liikmesriikides üsna ebavõrdne;

64.

toetab komisjoni üleskutset, et liikmesriigid investeeriksid sellistesse teenustesse nagu soodsa hinnaga, täisajaga ja kvaliteetne lastehoid, koolide pikapäevarühmad, eakate hoolekanne ning mitteametlike hooldajate toetamine, kuna need aitavad edendada soolist võrdõiguslikkust, parandada meeste ja naiste töö- ja eraelu tasakaalustatust (sh meeste vanemapuhkus) ning luua raamistiku, mis võimaldab tööturule siseneda või sinna naasta, tagades samal ajal meestele ja naistele võrdväärse töö eest võrdse tasu;

65.

kordab, et tähtis on soolisest võrdõiguslikkusest lähtuv haridussüsteem, mis võimaldab lastel avastada oma võimeid ja seega pikemas perspektiivis aitab vältida soolist vahetegemist tööturul;

66.

kutsub liikmesriike üles järgima ja edendama soolist võrdõiguslikkust osana oma riiklikust poliitikast ja riiklikust reformikavast;

ELi fondid

67.

rõhutab ühtekuuluvuspoliitika ja struktuurifondide suurt tähtsust sotsiaalsete investeeringute edendamisel; toonitab sellega seoses Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi märkimisväärset panust vaesuse ärahoidmisesse töötajate seas, keda kriis on valusalt tabanud, ning Euroopa mikrokrediidirahastu „Progress” panust ettevõtluse toetamisse koolitus-, ümberõppe- ja tööjõumeetmete abil, et tuua inimesed tagasi tööle;

68.

rõhutab, et struktuurifondid peaksid keskenduma prioriteetsetele valdkondadele, mis avaldavad majanduskasvule ja töökohtadele selgelt mõju ning mis on kesksetena välja toodud ühtekuuluvuspoliitikas;

69.

rõhutab, et Euroopa Sotsiaalfond peaks olema selgemalt suunatud aktiivsetele meetmetele, mis vastavad tööandjate tegelikele vajadustele;

70.

kiidab heaks komisjoni rõhuasetuse Euroopa Sotsiaalfondile (ESF) kui peamisele sotsiaalsete investeeringute toetamise vahendile; on kindlalt seda meelt, et vähemalt 25 % ühtekuuluvuspoliitika vahenditest tuleb eraldada ESFile ja 20 % ESFi eraldistest tuleb igas liikmesriigis sihtotstarbeliselt suunata sotsiaalse kaasatuse edendamiseks ja vaesusega võitlemiseks;

71.

palub liikmesriikidel hoolitseda selle eest, et 2014.–2020. aasta mitmeaastane finantsraamistik hõlmaks piisavaid eelarvevahendeid sotsiaalsete investeeringute ergutamiseks ja toetamiseks ELis;

72.

nõuab, et uue noorte tööhõive algatuse jaoks eraldatud kuue miljardi euro kasutamine toimuks mitmeaastase finantsraamistiku esimestel aastatel, et vähendada noorte tööpuudust ja rakendada noortegarantiisid; rõhutab, et ILO andmetel moodustavad noortegarantiide rakendamise kulud euroalal 21 miljardit eurot; nõuab seetõttu, et mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamise käigus suurendataks eraldatavat summat; kiidab heaks noortegarantii laiendamise, et see hõlmaks alla 30-aastaseid;

73.

kiidab heaks komisjoni kavatsuse uurida uute rahastamisvahendite kasutamist, et suurendada riiklike sotsiaalsete investeeringute finantsvõimendust; kutsub komisjoni üles selles valdkonnas üksikasjalikumaid ettepanekuid tegema;

Majandus- ja rahaliidu sotsiaalne mõõde

74.

on seisukohal, et euroala eelarvedistsipliini ei tuleks hinnata ainult eelarve ja makromajanduse võrdlusaluste põhjal, vaid arvestada tuleks samamoodi ka tööhõive- ja sotsiaalvaldkonna võrdlusaluseid ning struktuurireformide eduaruandeid eesmärgiga tagada sotsiaalsete investeeringute asjakohane ja tõhus tase ning seeläbi sotsiaalse Euroopa Liidu kestlikkus pikemas perspektiivis;

75.

nõuab, et komisjon pööraks tõelise majandus- ja rahaliidu sotsiaalse mõõtme tugevdamise võimalusi kaaludes tähelepanu ka liikmesriikide riiklike investeeringute vajadusele, eriti investeeringutele, mis seonduvad strateegia „Euroopa 2020” sotsiaalsete ja hariduslike eesmärkidega;

76.

kordab, et Euroopa sotsiaalmeetmete pakett peaks edendama järgmist:

lisaks Euroopa majanduse juhtimisele tuleb parandada sotsiaalset juhtimist, austades täielikult sotsiaalpartnerite autonoomiat ning arvestades kolmepoolse sotsiaalse dialoogi tähtsust;

tuleb määratleda vahendid, mis võimaldavad kiiresti kasutusele võtta Euroopa noortegarantii; vaja on praktika ja õpipoisiõppe raamistikku; tuleb arendada vajalikke ja kättesaadavaid avalikke teenuseid; tuleb tagada inimväärset äraelamist võimaldav töötasu ja riiklik miinimumpalk, et vältida töötavate inimeste vaesust; on vaja sotsiaalkaitset ja pensioniõiguste ülekantavust; tuleb tagada juurdepääs mõistliku hinnaga ja vajadustele vastavale sotsiaaleluasemele; on vaja kindlustada sotsiaalkaitse baastase, et tagada olenemata sissetulekust võrdne juurdepääs peamistele tervishoiuteenustele; tulev rakendada sotsiaalprotokoll, et kaitsta põhilisi sotsiaalseid ja tööõigusi; tuleb tagada mees- ja naistöötajatele võrdse töö või võrdväärse töö eest võrdne tasu; tuleb uuendada tervishoiu- ja ohutusstrateegiat;

uus seadusandlik algatus riikide parlamentide õiguse kohta nõuda komisjonilt „rohelise kaardina” seadusandlikku algatust vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 352;

riikide parlamentide uued õigused nõuda komisjonilt „rohelise kaardina” seadusandlikku algatust aluslepingu muudatuse teel;

tagada sotsiaalseteks investeeringuteks piisavad vahendid, sealhulgas tagada, et 25 % ühtekuuluvuspoliitika vahenditest eraldatakse Euroopa Sotsiaalfondile;

77.

kutsub liikmesriike üles laiendama tõhustatud koostöö põhimõtte rakendamist sotsiaal- ja tööhõivepoliitikale, juhul kui blokeeriv vähemus põhjendamatult takistab vajalikku edasiminekut;

o

o o

78.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ja nõukogule.


(1)  ELT L 59, 2.3.2013, lk 5.

(2)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0053.

(3)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0260.

(4)  ELT C 131 E, 8.5.2013, lk 87.

(5)  ELT C 248, 25.8.2011, lk 130.

(6)  ELT C 153 E, 31.5.2013, lk 57.

(7)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0224.

(8)  ELT C 308 E, 20.10.2011, lk 6.

(9)  ELT C 212 E, 5.8.2010, lk 23.

(10)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0092.

(11)  ELT C 33 E, 5.2.2013, lk 65.

(12)  ELT C 212 E, 5.8.2010, lk 11.

(13)  ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 112.

(14)  Parlamendi tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raport A7-0250/2012.

(15)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0429.

(16)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0050.

(17)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0419.

(18)  http://europa.eu/rapid/press-release_STAT-13-28_en.htm?locale=en


19.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/79


P7_TA(2013)0267

Regionaalpoliitika kui laiemate riiklike toetusskeemide osa

Euroopa Parlamendi 12. juuni 2013. aasta resolutsioon regionaalpoliitika kui laiemate riiklike toetusskeemide osa kohta (2013/2104(INI))

(2016/C 065/08)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 174 ja järgnevaid artikleid, millega kehtestatakse majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärk ja määratletakse struktuurilised rahastamisvahendeid selle saavutamiseks,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkte a ja c, millega nähakse ette abikõlblikkus piirkondliku riigiabi saamiseks, et edendada Euroopa Liidu teatud ebasoodsate piirkondade majanduslikku arengut,

võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühissätted ühisesse strateegilisse raamistikku kuuluvate fondide – Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi – kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (COM(2012)0496), muudetuna (COM(2013)0146),

võttes arvesse oma 17. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni riigiabi ajakohastamise kohta (1),

võttes arvesse Regioonide Komitee 1. veebruari 2013. aasta arvamust nr 2232/2012 piirkondliku riigiabi suuniste kohta 2014.–2020. aastaks,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 26. märtsi 2013. aasta arvamust INT/653 siseturu ja piirkondliku riigiabi kohta,

võttes arvesse komisjoni regionaalabi suuniseid aastateks 2007–2013 (2),

võttes arvesse komisjoni 8. mai 2012. aasta teatist „ELi riigiabi ajakohastamine” (COM(2012)0209),

võttes arvesse komisjoni otsust C(2012)7542 asjas SA 33243 Jornal da Madeira,

võttes arvesse komisjoni dokumenti „Konkurentsi peadirektoraadi üksuste dokument: regionaalabi suuniste eelnõu aastateks 2014–2020” (3),

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 7.–8. veebruari 2013. aasta järelduste (mitmeaastase finantsraamistiku kohta) punkti 57 – piirkondlik riigiabi (4),

võttes arvesse komisjoni 1998. aasta teatist liikmesriikidele regionaal- ja konkurentsipoliitika vaheliste seoste kohta – koondumise ja kokkusobivuse tugevdamine (COM(1998)0673),

võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu otsust liidetud kohtuasjades T-443/08, T-455/08T (Mitteldeutsche Flughafen ja Flughafen Leipzig/Halle v komisjon),

võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga „„Kõigepealt mõtle väikestele” – Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act”” (COM(2008)0394);

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni ja tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamusi (A7-0204/2013),

A.

arvestades, et komisjon viib läbi riigiabi ajakohastamise protsessi, mille eesmärk on edendada majanduskasvu, keskenduda tähtsamatele juhtudele ning lihtsustada, ühtlustada ja kiirendada asjakohaste eeskirjade rakendamist;

B.

arvestades, et uute ettepanekute õiguslik alus, nagu see on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 109, näeb ette ainult parlamendiga konsulteerimise ja mitte seadusandliku tavamenetluse; arvestades, et parlamendil ei ole sõnaõigust 2014.–2020. aasta regionaalabi suuniste vastuvõtmisel;

C.

arvestades, et veel ei ole lõpule viidud seadusandlikku tavamenetlust õigusaktide paketi suhtes, milles käsitletakse liidu struktuurifonde ja investeerimisfonde puudutavat ühtekuuluvuspoliitikat aastatel 2014–2020;

D.

arvestades, et kõige levinumad riigi toetuskavade vormid esinevad abirahade ja toetuste, maksusoodustuste, erandite, stiimulite andmise, sooduslaenude, tagatiste, soodustingimustel laenu intressimäärade ja omakapitaliosaluse kujul, mida annavad riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused ning riigi kontrollitavad üksused ning mida antakse järjest enamate avaliku ja erasektori partnerluse eri vormide kaudu;

E.

arvestades, et on mitmeid riigiabi eeskirju ja suuniseid, mida kohaldatakse piirkondlikul, valdkondlikul või horisontaalsel tasandil, samas kui valik, mis liiki abi kohaldada, on teatud määral jäetud liikmesriikide otsustada;

F.

arvestades, et komisjoni sõnade kohaselt on tema regionaalabi suuniste eesmärk edendada konkurentsipõhist ja sidusat ühtset turgu, tagades samal ajal, et abi turgu moonutav mõju oleks võimalikult väike;

G.

arvestades, et riigiabi peaks täiendama ELi teiste poliitikavaldkondade, eelkõige ühtekuuluvuspoliitika eesmärke, ja nendega tasakaalu saavutama;

H.

arvestades, et riigiabi eeskirjade kohaldamine ja tõlgendamine sõltub suuresti ka Euroopa Kohtu kohtupraktikast;

I.

arvestades, et mehhanismi olemasolu, mis tagaks ELi riigiabi tõhusa rakendamise ja kohaldamise, on aastateks 2014–2020 kavandatavate ühtekuuluvuspoliitika määruste eelnõudes sätestatud üks üldistest eeltingimustest;

J.

arvestades, et riigiabi ja selle andmise üle järelevalve teostamise järelmõju liikmesriikidele, piirkondadele ja kohalikele omavalitsustele, samuti ettevõtetele, turgudele ja majandusele ei ole veel piisavalt hinnatud, nagu märgib kontrollikoda oma aruandes, milles käsitletakse komisjoni tõhusust riigiabi hindamisel (5);

K.

arvestades, et kartus halduskoormuse ees on abisaajate riigiabi või ühtekuuluvuspoliitika eeskirjadega kokkupuutumisel peamine mure;

Riigiabi eeskirjade ja ühtekuuluvuspoliitika koordineerimine

1.

tunneb heameelt komisjoni 2014.–2020. aasta regionaalabi suuniste eelnõu üle, mis on riigiabi ajakohastamise programmi lahutamatu osa; kordab oma toetust käsitlusviisile, kus riigiabi vastavuse hindamise eeskirjad rajanevad ühistel põhimõtetel ja on kooskõlas üldise grupierandi määruse (6) ja eri suunistega; pooldab terviklikul majandusanalüüsil põhinevate lihtsamate, ettearvatavate ja mõjusamate riigiabi kontrolli ja jõustamise eeskirjade vastuvõtmist;

2.

on seisukohal, et nii ühtekuuluvuspoliitika kui ka riigi toetuskavade eeskirjade rakendamine kohalike ja piirkondlike investeeringute ning avaliku ja erasektori partnerluse tugevdamiseks on majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse, piirkondliku ja kohaliku arengu, aruka, kestliku ning kaasava majanduskasvu ja töökohtade loomise edendamisel keskse tähtsusega; on siiski mures, kas riigiabi käsitlevad eeskirjad on kooskõlas Euroopa struktuurifondide ja investeerimisfondide rakendamisega; nõuab seetõttu, et komisjon tagaks riigiabi ajakohastamise kooskõla aastateks 2014–2020 kavandatavate ühtekuuluvuspoliitika määrustega, nii et ühtekuuluvuspoliitika raames ei esineks suurt erinevust samasse piirkonnakategooriasse kuuluvate alade kohtlemises;

3.

peab kahetsusväärseks, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 109, mis on nn volitusmääruse ja kaudselt üldise grupierandi määruse õiguslik alus, sätestatakse üksnes konsulteerimine parlamendiga, mitte aga kaasotsustamismenetlus; on veendunud, et niisugune demokraatia puudujääk on lubamatu; teeb ettepaneku, et see puudujääk tuleks kõrvaldada võimalikult kiiresti konkurentsipoliitikat käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe abil ning parandada aluslepingute järgmise läbivaatamise käigus; märgib, et komisjoni tihedama majandus- ja rahaliidu loomise tegevuskavas nähakse ette, et aluslepingu muutmiseks tuleb ettepanekud esitada 2014. aastaks; leiab, et selline ettepanek peaks sisaldama muu hulgas konkreetset ettepanekut muuta ELi toimimise lepingu artiklit 109 nii, et nimetatud artiklis osutatud määrused võetaks vastu seadusandliku tavamenetluse kohaselt;

4.

ergutab komisjoni jätkama pehme õiguse suuniste kehtestamist konkurentsi valdkonnas, eelkõige riigiabi kohta, ning võtma osalejatele teatava õiguskindluse tagamiseks nõuetekohaselt arvesse Euroopa Kohtu pretsedendiõigust;

5.

rõhutab asjaolu, et riigiabi kontrolli esmane eesmärk on tagada konkurentsipõhisel ja sidusal siseturul võrdsed tingimused; toetab täielikult riigiabi ajakohastamise üldist eesmärki kohandada riigiabi eeskirjad ELi majanduskasvu edendamise vajadusega; märgib, et see on eriti asjakohane majanduskasvu edendamiseks kõige ebasoodsamates ELi piirkondades, hoides abi moonutava mõju siseturul minimaalsena;

6.

rõhutab, et nii riigiabi eeskirjad kui ka ühtekuuluvuspoliitika eesmärgid peaksid parandama piirkondade ja kõige ebasoodsamate piirkondade olukorda ning et ELi riigiabi ajakohastamise protsess peab peegeldama ühtekuuluvuse eesmärke kogu ELis, st kaasa aitama piirkondade säästvale arengule ja parandama heaolu; usub, et konkurentsieeskirjade ajakohastamine peab põhinema täielikul arusaamal, milline on nende eeskirjade mõju riigi tasandist allpool asuvatele tasanditele;

7.

palub komisjonil tagada, et aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu edendamine riigiabi toel toimuks üldises kooskõlas eelarve pikaajalise konsolideerimise usaldusväärsete strateegiatega; teeb ettepaneku, et komisjon võtaks riigipõhiste soovituste koostamisel rohkem arvesse seoseid riigiabipoliitika ja eelarve järelevalve vahel, ning kutsub liikmesriike üles võtma neid seoseid arvesse oma stabiilsus- ja lähenemisprogrammide ning riiklike reformiprogrammide kavandamisel; rõhutab, et vaja oleks lihtsamaid eeskirju ning vähem, kuid paremini suunatud riigiabi, arvestades et riigiabi andmine ei ole üldreegel, vaid mõeldud erandjuhtudeks; rõhutab vajadust ennetada ja hoida ära liikmesriikide vaheline tormijooks toetustele, eriti praegusel rangete eelarvepiirangute ajal kogu ELis;

8.

usub, et piirkondlikul abil on tõhus roll üksnes siis, kui seda kasutatakse säästlikult ja proportsionaalselt ning kui see keskendub kõige ebasoodsamas olukorras olevatele ELi piirkondadele, kus seda kõige rohkem vajatakse; rõhutab, et abi toetab struktuurselt regionaalarengut, eriti praeguse sügava majanduskriisi tingimustes; palub komisjonil tunnistada, et kriisikriteerium „tõsine häire liikmesriigi majanduses” kehtib endiselt nii reaalmajanduses kui ka finantssektoris, ning täpsustada ja ühtlustada selle hinnangu andmise kriteeriume;

9.

märgib, et ühtekuuluvuspoliitika struktuurifondide ja ettevõtetele antava riigiabi vahel esineb teatav kattuvus; toonitab, et märkimisväärne osa ELi ühtekuuluvuspoliitika kulutustest ajavahemikul 2014–2020 kuulub grupierandi määruse alla ning selles kontekstis on asjakohased mitte üksnes regionaalabi suunised, vaid ka muud horisontaalsed ja sektoripõhised suunised; märgib, et kõik need riigiabivahendid peavad olema omavahel ja ühtekuuluvuspoliitika eesmärkidega kooskõlas ning kõik need eeskirjad peavad lõppeesmärgina tagama avaliku sektori vahendite tõhusa kasutamise ja edendama majanduskasvu;

10.

märgib riigiabi käsitleva üldise grupierandi määruse olulisust kogu riigiabi ajakohastamise protsessis, kuna grupierandi määruse alusel teavitamise kohustusest vabastamine teatavate riigiabi liikide korral võib märgatavalt vähendada liikmesriikide halduskoormust ning võimaldab ühtlasi komisjonil koondada oma ressursid kõige moonutavamatele riigiabi andmise juhtumitele ja jõustamistegevuses paremini prioriteete seada; on seetõttu seisukohal, et enne konkreetseid suuniseid oleks komisjon pidanud avaldama uue üldise grupierandi määruse eelnõu koos ühiste põhimõtetega;

11.

kiidab heaks komisjoni eesmärgi muuta riigiabi ajakohastamise protsessi põhimõtted selgemaks, lihtsamaks ja kergemaks; on seisukohal, et need põhimõtted peaksid olema hästi kooskõlastatud muude ELi poliitikavaldkondadega ning samas olema piisavalt selged, prognoositavad ja paindlikud, et rahuldada teatavate liikmesriikide ja nende piirkondade vajadusi kriisi ja tõsiste majandusraskuste tingimustes; kordab, et tunnistab riigiabi ja avaliku sektori investeeringute tähtsat rolli majanduskriisi lahendamisel ning majanduskasvu ja tööhõive eesmärkide saavutamisel; on sellega seoses seisukohal, et komisjon peaks tagama, et tulevastes regionaalabi suunistes sätestatavaid toetusmäärasid ei kohaldataks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest eraldatavatele avaliku sektori toetustele; väljendab muret, et ettepanek sellisena, nagu see on avaldatud konsulteerimiseks, ei ole piisavalt tõenduspõhine ja võib minna vastuollu lihtsustamise eesmärgiga;

Regionaalabi territoriaalne katvus aastatel 2014–2020

12.

märgib, et erinevalt muudest riigiabi liikidest, mida saab anda kogu ELis, peab regionaalabi määratluse poolest olema ette nähtud piiratud geograafilises ulatuses ja piiratud elanikkonnale;

13.

on seisukohal, et aastateks 2014–2020 kavandatavate regionaalabi uute suuniste puhul tuleks eri geograafilisteks aladeks jagamine siiski säilitada või seda tuleks võrreldes praeguse 45 %ga suurendada ning toetuse määr tuleks säilitada praegusel tasemel, võttes arvesse liikmesriikide poliitilist, majanduslikku ja sotsiaalset olukorda ning ka nende looduslikult, geograafiliselt ja demograafiliselt ebasoodsaid tingimusi; märgib, et ülemaailmses kontekstis võib ELi ja EMP majandus sattuda ebasoodsasse olukorda võrreldes kolmandate riikidega, kus on vähem ranged tööhõivemudelid või väiksemad kulud, mis võib vähendada ELi ja EMPi atraktiivsust; märgib, et ELi ebasoodsates piirkondades õõnestavad erasektoris vajalikud bilansikohandused, kokkuhoiust tingitud kärped avaliku sektori vahendites ja majanduslik ebakindlus investeeringuid ja juurdepääsu rahastamisele, suurendades seeläbi piirkondadevahelist ebavõrdsust;

14.

on seisukohal, et uued eeskirjad ei tohiks avaldada piiravat mõju investeeringutele piirkondades ja piirkondade majanduskasvule olukorras, kus piirkonnad liiguvad vähem arenenud alade kategooriast rohkem arenenud alade kategooriasse; on teadlik, et teatud piirkonnad, mis praeguse süsteemi kohaselt võivad riigiabi saada, võivad tulevikus mitte täita regionaalabi suunistes sätestatud aladeks jagamise eotud kriteeriume ja võivad seetõttu jääda aladeks jagamise süsteemist välja; on veendunud, et nimetatud piirkondadel peaks olema eriline turvameetmete süsteem, mis oleks sarnane ühtekuuluvuspoliitika üleminekupiirkondade süsteemidega, tagaks parema kooskõla aastateks 2014–2020 kavandatavate ühtekuuluvuspoliitika määruste ja konkurentsieeskirjade vahel ning võimaldaks liikmesriikidel uue olukorraga toime tulla; teeb sellega seoses ettepaneku, et kõik piirkonnad, mida käsitleti perioodil 2007–2013 punkti a aladena, määratletaks perioodiks 2014–2020 juba ette punkti c aladena; palub komisjonil tagada võimalus vastavalt suurendada maksimaalset toetusmäära endistel punkti a aladel, kaasa arvatud nn statistilise mõju piirkondades, ja vastavalt ka punkti c aladel;

15.

rõhutab riigiabi rolli selliste riikide majanduses, mida kriis on eriti rängalt tabanud ja mille jaoks võib avaliku sektori rahastamine ühtekuuluvuspoliitika raames olla ainus investeeringute allikas; teeb sellega seoses ettepaneku kaaluda spetsiifiliste piirkondlike erandite tegemist väljaspool regionaalabi kaarti, et liikmesriigid saaksid võidelda kriisi tagajärgedega; märgib, et komisjon võtab riigiabikõlblikkuse määramisel majandusarenguga seoses aluseks ajavahemiku 2008–2011 ja tööpuudusega seoses ajavahemiku 2009–2011, olenemata asjaolust, et need aastad ei saa veel olla kriisi ja loodusõnnetuste poolt põhjustatud territoriaalse mõju mõõdupuuks; palub komisjonil lähtuda hilisematest ja täpsematest andmetest; soovitab komisjonil ajalise lünga vältimiseks pikendada praeguste regionaalabi suuniste ja regionaalabi kaardi kehtivust vähemalt kuus kuud, kuna uusi kaarte ei kiideta heaks õigeaegselt; kiidab heaks komisjoni kavatsuse teha 2017. aastal punkti c alade regionaalabi kaartide vahekokkuvõte;

16.

palub komisjonil kaaluda oma regionaalabi alaste otsuste majanduslikku mõju laiemas geograafilises kontekstis, kuna piirialad võivad majandustegevuse asukoha puhul sattuda konkureerima Euroopa Majanduspiirkonnaga; soovitab komisjonil võtta seda aspekti arvesse ELi naabruspoliitikas ja läbirääkimistel kandidaatriikidega;

17.

tuletab meelde Euroopa Ülemkogu seisukohta, milles kutsuti komisjoni üles tagama, et arvesse võetaks lähenemispiirkondadega külgnevate piirkondade eriolukorda; toonitab seetõttu tasakaalustatud käsitlusviisi tähtsust seoses punkti a ja punkti c alade määramisega, eesmärgiga vähendada toetusmäärade erinevusi eri liikmesriikides asuvate ühise piiriga piirkondade vahel; palub komisjonil tagada, et riigiabikõlbmatutele piirkondadele, millel on piir mingi teise liikmesriigi punkti a alaga, antaks eritoetust punkti c ala määra alusel; leiab, et see toetus peaks erandina üldisest abi ülemmäärast määratama liikmesriikidele lisaks eelmääratletud ja eelmääratlemata punkti c alade eraldisele; nõuab, et kõigi piirkonnakategooriate ja iga suurusega ettevõtete vaheline erinevus toetuse määras ei tohiks ületada 15 %;

18.

juhib komisjoni tähelepanu äärepoolseimate ja hõredalt asustatud ning saarepiirkondade olukorrale; soovitab kasutada riigiabi kui vahendit, mis hüvitab piisavalt nende piirkondade saarelise asendi, kauguse, väiksuse, keerulise topograafia, kliima ja turu piiratuse; palub kohandada ühtekuuluvuspoliitika õigusaktide pakett neile piirkondadele antava, konkurentsipoliitika nõuetele vastava tegevusabiga; nõuab, et komisjon kinnitaks oma uutes regionaalabi suunistes veel kord selgesõnaliselt degressiivsuse ja ajalise piirangu puudumise põhimõtteid nimetatud piirkondade tegevusabis; palub komisjonil selgitada äärepoolseimatele piirkondadele antava riigiabi määratlust ning tuua eraldi välja täiendavad veokulud;

19.

kutsub komisjoni üles kandma Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alla kuuluvasse nn eelmääratletud punkti c alade nimekirja kõik NUTS 2 tasemel piirkonnad, mis koosnevad ainult ühest või mitmest saarest;

20.

teeb ettepaneku, et liikmesriikidel peaks olema lubatud kasutada piirkondlike ebasoodsate tingimuste kindlaksmääramiseks laiemat parameetrite kogumit, nii et lisaks hõredale asustusele võetaks territoriaalse riigiabikõlblikkuse määramisel arvesse ka muid kriteeriume, nt geograafiliselt ebasoodsaid tingimusi, demograafilist nõrkust või suurt loodusõnnetuste ohtu; on seisukohal, et riigiabi kujutab endast õiguspärast hüvitist seoses territooriumi saarelisest asendist, kaugusest ja väiksusest tuleneva ebasoodsa olukorraga ning et sellist olukorda tuleks käsitleda 2014.–2020. aasta regionaalabi territoriaalse katvuse seisukohast sõltumatu kriteeriumina, et võimaldada saarelistel aladel saada üle oma struktuursetest puudustest ja tagada tingimused majanduslikuks, sotsiaalseks ja territoriaalseks kasvuks;

Riigiabi eeskirjade halduspiirangud ühtekuuluvuspoliitika kontekstis

21.

on veendunud, et riigiabi eeskirju saaks ühtekuuluvuspoliitika programmide raames paremini rakendada, kui keskenduda suuremahulisele ja paremini suunatud abile, lihtsustada eeskirju, sh teatamise eeskirju, laiendada horisontaalseid kategooriaid nn volitusmääruses (7) ja grupierandi eeskirjade kohaldamisala üldises grupierandi määruses; soovitab suurendada vähese tähtsusega abi ülemmäära; märgib, et vähese tähtsusega riigiabi ülemmäära suurendamine, eelkõige äärepoolseimate piirkondade ja saarte põllumajandus-, kalandus- ja transpordisektoris, võiks aidata neil viia oma konkurentsivõime mandrialadega võrdsele tasemele;

22.

kordab oma üleskutset komisjonile esitada kiiresti selged suunised hindamaks, mis on riigiabi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 määratluse järgi ja mis ei ole, ning üksikasjalikud kriteeriumid, mille alusel eristada olulisi riigiabi juhtumeid vähem olulistest, nagu tõdetakse riigiabi ajakohastamise tegevuskavas;

23.

on seisukohal, et seoses Euroopa Kohtu otsusega liidetud kohtuasjades Mitteldeutsche Flughafen ja Flughafen Leipzig/Halle v komisjon on tähtis tagada riigiabi eeskirjade nõuetekohane rakendamine ühtekuuluvuspoliitika programmide raames sellistes infrastruktuuriprojektides, mida kasutatakse majandustegevuse eesmärgil, tagamaks et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja/või nende avalik-õiguslikele üksustele ei langeks täiendavat halduskoormust; rõhutab, et kõnealuste projektide rakendamist ei tohiks ohustada ranged finantsjuhtimise eeskirjad, sealhulgas ühtekuuluvuspoliitikaga seotud kohustustest vabastamise eeskirjad ja kaebuste esitamise kord riigiabi menetluses;

24.

kordab lihtsustatud, kuid järjekindla käsitluse tagamiseks oma nõudmist, et grupierandi määruse alusel liikmesriikide poolt antud riigiabi hindamine tuleb muuta selgemaks, kuna see võib ühtekuuluvuspoliitika 2014–2020 programmide kavandamise raames tekitada tõenäoliselt erilisi raskusi mitte ainult VKEle, vaid ka kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ja nende üksustele; rõhutab, et lihtsustamist ei tohiks saavutada jõustamise arvelt;

25.

rõhutab, et riigiabi üldised eeltingimused ühtekuuluvuspoliitikas nõuavad, et komisjon peaks kohaldama riigiabi juhtumitele ennetavamat lähenemisviisi, eriti kui teatamiskohustusest vabastatud toetuste suurus ja ulatus kasvavad; toetab kontrollikoja seisukohta, et komisjon peaks suurendama teadlikkust teatamise nõude küsimuses, edendama parimaid tavasid, andma sihtotstarbelist teavet erinevat tüüpi teatamistegevuse kohta ja lubama lisada komisjoni konkurentsiveebisaidile regulaarselt uuendatava osa, kus vastatakse korduma kippuvatele küsimustele, ning looma tugiteenuse, mis tegeleks suuniste tõlgendamise küsimustega;

26.

on seisukohal, et liikmesriigid ja piirkonnad peaksid oma tegevust esitatava teabe ja koostatavate teadete kvaliteedi ja õigeaegse esitamise osas komisjoniga paremini koordineerima; palub, et liikmesriigid tagaksid riigiabi puudutavate ühtsete eeltingimuste asjakohase rakendamise ühtekuuluvuspoliitikas ja riigiabi eeskirjade parema järgimise riiklikul tasandil;

27.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suunama oma teavituskampaaniad riigiabi eeskirjade kohta eelkõige kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, kellest paljud on andnud riigiabi vaid harva ja kellel on seetõttu piiratud teadmised eeskirjadest, mis selle kohta kehtivad; palub komisjonil seda arvesse võtta, kui ta hindab riigiabile kohaldatavaid eeltingimusi liikmesriikides;

28.

palub komisjonil tagada, et riigiabi ajakohastamise eeskirjade kohaldamisega seotud halduslikud, õiguslikud ja läbipaistvuse kohustused oleksid nii selged kui võimalik; usub, et aastateks 2014–2020 kavandatud regionaalabi suuniste eelnõus esitatud mõned uued eeskirjad (näiteks vastupidised stsenaariumid, nõue esitada selged tõendid, et abi mõjutab investeerimisotsust, või tingimus, et projekti ei tohi alustada enne, kui ametiasutused on otsustanud abi anda), mida komisjon soovib eelseisval perioodil kohaldada nii ettevõtetele, kes taotlevad stiimuleid, kui ka liikmesriikidele ja riigi tasandist allpool olevate tasandite valitsusestruktuuridele, ei ole kooskõlas lihtsustamise ja bürokraatia vähendamise põhimõttega, mida edendatakse ühtekuuluvuspoliitikas ja muudes ELi ja liikmesriikide poliitikavaldkondades; kordab, et need eeskirjad võivad tähendada, et teatud projektid arvatakse investeeringutoetusest välja või ei saa kunagi alustamisvõimalust; on seisukohal, et riigiabi soovitavuse korrapärase hindamise nõue äärepoolseimates piirkondades seaks ohtu kindlustunde ja prognoositavuse, mida on vaja, et investorid ja ettevõtjad neis piirkondades turuvõimalusi otsiks;

Piirkondade atraktiivsus ja riigiabi eeskirjad

29.

rõhutab, kui tähtis on selgete ja otseste piirkondlikku ja valdkondlikku riigiabi puudutavate eeskirjade tagamine välismaiste otseinvesteeringute ligitõmbamiseks ELi ja selle piirkondadesse ning nende piirkondade üleilmse konkurentsivõime ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tagamiseks;

30.

kiidab heaks uute läbipaistvuseeskirjade ettepaneku (suuniste eelnõu lõiked 127 ja 128); ergutab liikmesriike neid eeskirju täitma ja avaldama kesksel veebisaidil täieliku ja täpse teabe antud abi kohta;

31.

nõuab tungivalt, et komisjon teeks kõige ebasoodsamas olukorras piirkondade VKE jaoks riigiabile juurdepääsu lihtsamaks ja selgemaks, tunnustades VKE olulisust regionaalarengus; palub samal ajal komisjonil tõhustada jõustamismeetmete võtmist ulatuslikumate ja potentsiaalselt suurema moonutava mõjuga juhtumite korral;

32.

tunnistab komisjoni osutatud probleeme seoses investeerimisabi andmisega suurettevõtetele, arvestades et tõendid näitavad ergutava mõju puudumist; on veendunud, et kuigi riigiabi tuleks anda eelkõige VKEle, ei ole suurettevõtete – kategooria, mis hõlmab ka pereettevõtteid, mis väljuvad VKE või keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtete määratluse raamest – väljajätmine riigiabi eeskirjadest Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c reguleerimisalasse kuuluvates valdkondades õigustatud, arvestades suurettevõtete osa tööhõives, nende poolt koos VKEga loodud tarneahelaid, nende ühist osalemist innovatsioonis, teadus- ja arendustegevuses ning nende positiivset rolli majanduskriisiga võitlemisel; on seisukohal, et suurettevõtete kohalolek on sageli edu pant VKE jaoks, kes saavad kasu suurettevõtete juhitud klastritest ja nende alltöövõtu alasest tegevusest; tuletab meelde, et komisjon ise tunnustas suurettevõtjate investeeringutega kaasnevat kaudset mõju ja mõju ELi juurdepääsule maailmaturgudele; rõhutab, et otsus jätta punkti c alade suurettevõtted välja võib põhjustada töökohtade kaotust ja vähenevat majandustegevust piirkondades, piirkondliku konkurentsivõime ja välisinvesteeringute ligitõmbevõime vähenemist ning ettevõtete ümberpaigutamist teistesse piirkondadesse kas Euroopa Liidu sees või väljaspool seda; on seetõttu arvamusel, et sellised ettevõtted peaksid olema punkti c aladel riigiabikõlblikud, kuid nad peavad esitama eraldi üksikteate, mille järel nende suhtes tuleks kohaldada erikontrolli, ja nad peavad vastama täiendavatele vastavuskriteeriumidele, mis on seotud ergutava mõju ja piirkondlikule arengule kaasaaitamisega klastrite ja alltöövõtu kaudu;

33.

usub, et suurettevõtete abikõlblikkus riigiabi stiimulite suhtes tuleks kindlaks määrata mitte ainult lähtudes ettevõtte suurusest või sektorist, milles ta tegutseb, vaid ka stiimuli abil hinnanguliselt loodavate ja säilitatavate töökohtade arvu, töökohtade või projekti kvaliteedi ning jätkusuutlikkusele ja piirkonna arengule, kaasa arvatud sotsiaalsetele aspektidele avaldatava pikaajalise mõju alusel; rõhutab, et vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele tuleks liikmesriikidele, asjaomastele piirkondadele ja kohalikele asutustele jätta õigus otsustada, millistel projektidel on kõige suurem tõenäosus saavutada ELi poliitikavaldkondade eesmärke;

34.

nõustub komisjoniga, et ära tuleb hoida olukord, kus riigiabi viib majandustegevuse ühest kohast teise ümberpaigutamiseni Euroopa Majanduspiirkonnas; väljendab sellegipoolest kahtlust kavandatud lõigete 24–25 ja 122–124 suhtes, kuna leiab, et need ei täienda piisavalt ühtekuuluvuspoliitikat ega sobi kokku lihtsustamise eesmärgiga; märgib eelkõige, et ajavahemik kaks aastat on meelevaldne ja seda eeskirja võib olla võimatu jõustada, sest põhjuslikku seost ja kaks aastat ette ulatuva kava olemasolu on raske tõestada; tunneb muret, et selle eeskirjaga võidakse soosida pigem mitte-Euroopa kui Euroopa ettevõtteid ja see võib viia ettevõtete ümberpaigutamiseni väljapoole Euroopa Majanduspiirkonda, samas kui piirkondlik abi võiks meelitada majandustegevust abistatavatesse piirkondadesse;

35.

märgib riigiabi saanud ettevõtete nii Euroopa Liidu sees kui ka sellest väljapoole ümberpaiknemise riske, mis on piirkondade jaoks väga tõelised; märgib komisjoni pakutud kaitseklauslit, mis kohustaks ettevõtjaid hoidma investeeringuid ja loodud töökohti abi andmise piirkonnas või vastasel juhul abi tagastama; juhib komisjoni tähelepanu ühtekuuluvuspoliitika aastateks 2014–2020 kavandatavate määruste üle käimasolevatele läbirääkimistele, ja nõuab, et ajavahemikud, mille jooksul ELi rahalist abi/riigiabi saavad ettevõtted peavad investeeringud ja töökohad säilitama, viidaks ühtekuuluvuspoliitikas ja konkurentsipoliitikas omavahel vastavusse;

36.

väljendab lisaks kahtlusi selle suhtes, et regionaalabi andmise suhtes loetakse kõlbmatuks raskustes äriühingud, nagu need on määratletud ühenduse suunistes raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta (suuniste eelnõu lõige 11); on seisukohal, et ümberkorraldamisel ettevõtete suhtes ei tohiks kohaldada rangemaid meetmeid, eriti juhul, kui selliste ettevõtete abitaotlustele a priori negatiivselt vastamine võib viia ettevõtte ümberpaigutamiseni väljapoole ELi; juhib tähelepanu sellele, et vastutustundlik ettevõtte ümberkorraldamine praeguses ebakindlas ja pidevalt muutuvas ärikeskkonnas on peamine meede, mis aitab tagada investeeringute, töökohtade ja majanduskasvu pikaajalise jätkusuutlikkuse; märgib, et kavandatud eeskiri oma praegusel kujul ei sobi kokku eesmärgiga aidata majanduskriisist mõjutatud ja abi saavates piirkondades asuvaid ettevõtteid ning seda eeskirja on lisaks võimatu rakendada, kuna suunised ei sisalda raskustes äriühingute täpset määratlust; tuletab meelde oma 15. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile töötajate teavitamise ja nendega konsulteerimise ning restruktureerimise ettevalmistamise ja juhtimise kohta (8), ning nõuab, et komisjon võtaks viivitamata meetmeid;

37.

on veendunud, et oluline on säilitada suuniste läbivaatamisel teatav paindlikkus, nagu on osutatud eelnõu lõikes 177, et edaspidi oleks võimalik teha vajalikke kohandusi, arvestades et suunised kavandatakse seitsmeks aastaks;

o

o o

38.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.


(1)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0026.

(2)  ELT C 54, 4.3.2006, lk 13.

(3)  Brüssel 2012 (kuupäeva ei ole).

(4)  EUCO 37/13, 8.2.2013, lk 22.

(5)  Kontrollikoja eriaruanne nr 15: „Kas komisjoni menetlused tagavad riigiabi kontrolli tõhusa juhtimise?”. 2011.

(6)  Komisjoni 6. augusti 2008. aasta määrus (EÜ) nr 800/2008 EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks (üldine grupierandi määrus) (ELT L 214, 9.8.2008, lk 3).

(7)  Nõukogu 7. mai 1998. aasta määrus (EÜ) nr 994/98 (EÜT L 142, 14.5.1998, lk 1).

(8)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0005.


19.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/86


P7_TA(2013)0268

Konkurentsipoliitika aastaaruanne

Euroopa Parlamendi 12. juuni 2013. aasta resolutsioon ELi konkurentsipoliitika aastaaruande kohta (2012/2306(INI))

(2016/C 065/09)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 101, 102 ja 107,

võttes arvesse komisjoni 2011. aasta konkurentsipoliitika aruannet (COM(2012)0253) ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SWD(2012)0141),

võttes arvesse nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (1),

võttes arvesse nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrust (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜ ühinemismäärus) (2),

võttes arvesse komisjoni 13. oktoobri 2008. aasta teatist „Riigiabi eeskirjade kohaldamine meetmete suhtes, mida on võetud seoses finantsasutustega praeguse ülemaailmse finantskriisi olukorras” (3) (pangandusteatis),

võttes arvesse komisjoni 5. detsembri 2008. aasta teatist „Finantsasutuste rekapitaliseerimine praeguses finantskriisis: piirdumine minimaalselt vajaliku abiga ja kaitsemeetmed põhjendamatute konkurentsimoonutuste vastu” (4) (rekapitaliseerimisteatis),

võttes arvesse komisjoni 25. veebruari 2009. aasta teatist langenud väärtusega varade käsitlemise kohta ühenduse pangandussektoris (5) (langenud väärtusega varade teatis);

võttes arvesse komisjoni 23. juuli 2009. aasta teatist finantssektori elujõulisuse taastamise ja praeguse kriisi olukorras riigiabi eeskirjade kohaste ümberkorraldamismeetmete hindamise kohta (6) (ümberkorraldamisteatis),

võttes arvesse komisjoni 17. detsembri 2008. aasta teatist „Ajutine ühenduse riigiabi meetmete raamistik praeguses finants- ja majanduskriisis rahastamisele juurdepääsu toetamiseks” (7) (algne ajutine raamistik),