16.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 419/1

16.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 419/2

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ja majandus- ja rahanduskomisjoni arvamust (A7-0343/2012),

A.

arvestades, et liikmesriikide turgude avamine tarbijakrediidi tähtsale majandusharule, konkurentsi tugevdamine, tegelemine tarbijakaitse eri tasanditega, ettevõtjatevaheliste võimalike turumoonutuste kaotamine ja siseturu toimimise parandamine on ELi poliitilised ülesanded, mis teenivad tarbijate ja krediidiandjate huve;

B.

arvestades, et tarbijakrediidilepinguid käsitleva direktiiviga, mille tulemuseks oli viie valdkonna sihipärane ühtlustamine vastavalt korrale, mis jätab liikmesriikidele, eeskätt eri rakendamisviiside osas, vähe manööverdamisruumi, on loodud ühine Euroopa tarbijakaitse õigusraamistik;

C.

arvestades, et siiski tuleb veel ületada mõningaid õiguslikke ja praktilisi takistusi;

D.

arvestades, et Euroopa Parlamendi uuringust tarbijakrediidilepinguid käsitleva direktiivi rakendamise kohta nähtub, et direktiivi teatavate põhisätetega (näiteks artikkel 5 lepingueelse teabe kohta) ei ole saavutatud liikmesriikide tarbijakaitse-eeskirjade soovitud ühtlustamist, kuna liikmesriigid tõlgendavad ja rakendavad direktiivi erinevalt;

E.

arvestades, et lühikese tähtaja ja vajalike õiguslike muudatuste arvu ja ulatuse tõttu ei ole kõik liikmesriigid tarbijakrediidilepinguid käsitlevat direktiivi õigeaegselt või mõnel juhul ka täiesti nõuetekohaselt üle võtnud;

F.

arvestades, et statistika näitab, et piiriülese tarbijakrediidi kasutamine ei ole direktiivi jõustumise järel suurenenud, mida võib küll selliste eri tegurite kõrval nagu nt keeleprobleemid seletada ka ränkade probleemidega finantssektoris ning tarbijate ebapiisava teavitamisega piiriülese tarbijakrediidi võimalustest ja tarbijate õigustest vastavate lepingute sõlmimisel;

G.

arvestades, et finantsstabiilsuse tagamisel on tähtis osa krediidisektoris valitsevatel piisavatel tarbijakaitse tavadel; arvestades, et vahetuskursi kõikumine on tarbijate jaoks tõsine risk, eriti finantskriisi ajal;

H.

arvestades, et ülemäärane tarbijakrediidi andmine välisvääringus on kodumajapidamiste riske ja kahjusid suurendanud;

I.

arvestades, et Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu võttis 21. septembril 2011 vastu tähtsa soovituse välisvääringus laenude andmise kohta (ESRB/2011/1);

J.

arvestades, et direktiivi artikli 27 kohaselt peab komisjon direktiivi mõningad aspektid läbi vaatama ning sellega seoses on ta juba taotlenud ettevalmistava uuringu läbiviimist;

K.

arvestades, et Euroopa Parlament peab eriti tähtsaks seda, et teda direktiivi läbivaatamise etappidest ja tulemustest teavitataks ning et tal oleks võimalus oma seisukohta esitada;

1.

tunneb heameelt selle üle, et komisjon viib direktiivi läbivaatamist ette valmistades juba läbi uuringut direktiivi mõju kohta siseturule ja tarbijakaitsele, et täpselt välja selgitada direktiivi mõju piiriülese krediidi kasutamisele, ning tunnustab komisjoni, liikmesriikide seadusandjate ja krediidiasutuste tehtud põhjalikku tööd;

2.

juhib tähelepanu sellele, et piiriülese tarbijakrediidituru täiustamine annaks siseturu tugevdamise kaudu Euroopa lisaväärtust; on seisukohal, et selle saavutamiseks tuleks muu hulgas tarbijaid paremini teavitada võimalusest saada tarbijakrediiti teistes liikmesriikides ja tarbijate õigustest vastavate lepingute sõlmimisel;

3.

võtab teadmiseks, et piiriülene tarbijakrediit moodustab kogu krediiditurust vähem kui 2 % ja et umbes 20 % sellistest laenudest võetakse veebikeskkonnas;

4.

juhib tähelepanu sellele, et direktiivi üks eesmärke oli tagada teabe kättesaadavus, mis soodustaks ühtse turu toimimist ka laenude valdkonnas, mistõttu tuleb hinnata, kas piiriüleste tehingute arv kasvab;

5.

on seisukohal, et lepingueelset teavet puudutavad sätted, artikli 5 lõike 6 kohaselt nõutavad selgitused ja artiklis 8 sätestatud krediidivõimelisuse hindamine on olulised tarbijate teadlikkuse tõstmisel välisvääringus krediidi võtmisega seotud riskidest;

6.

nõuab siiski, et järelevalveasutused kohustaksid finantseerimisasutusi andma tarbijatele individuaalset, täielikku ja kergesti mõistetavat teavet välisvaluutalaenudega kaasnevate riskide kohta ning mõju kohta, mida avaldab tagasimaksetele tarbija alalise asukoha liikmesriigi seadusliku maksevahendi väärtuse oluline vähenemine ja välisvääringu intressimäära tõus; leiab, et need selgitused tuleks anda enne igasuguse lepingu sõlmimist;

7.

võtab teadmiseks mõnede liikmesriikide väljendatud mure selle üle, kuidas lepingueelset teavet tarbijatele Euroopa tarbijakrediidi standardteabelehega edastatakse, kuna see teave on niivõrd tehnilise iseloomuga, et tarbijatel on raske selle sisu mõista; on seisukohal, et standardteabelehe tõhusus peaks olema üks oluline küsimus, mida komisjoni teostatavas direktiivi mõjuhinnangus käsitletakse;

8.

on rahul komisjoni poolt 2011. aasta septembris läbi viidud SWEEP kontrollmenetlusega, mille käigus selgus, et 70 %-l finantseerimisasutuste kontrollitud veebilehtedel olevast reklaamist puudus oluline teave, teatavad tähtsad andmed puudusid ka krediidipakkumistes ja kulud olid neis esitatud eksitavalt, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles astuma samme nende puuduste kõrvaldamiseks; sellega seoses märgib, et tüüpilisi näiteid reguleerivaid eeskirju ei kasutata alati ettenähtud viisil ning et seda olukorda tuleb parandada;

9.

nõuab, et finantseerimisasutuste reklaami- ja turundusvõtete ranget kontrollimist, et vältida eksitava või vale teabe jagamist reklaamis või krediidilepingute turustamisel;

10.

märgib, et mõned liikmesriigid on kasutanud võimalust laiendada direktiivi kohaldamisala ka muudele finantstoodetele, mis ei näi olevat põhjustanud vastuolusid direktiivi kohaldamisel;

11.

rõhutab, et õigusnormid peaksid kajastama üldisi tavasid ning keskmise tarbija ja keskmise ettevõtja vajadusi, mitte aga üksikuid eeskirjade rikkumise juhtusid viisil, mis kahandab tarbijale esitatava teabe arusaadavust, läbipaistvust ja võrreldavust;

12.

märgib, et põhjalikumad eeskirjad ei tähenda alati paremat tarbijakaitset ja et eriti kogenematut tarbijat võib liigne teave pigem segadusse viia kui aidata; tunnustab sellega seoses tarbijaühenduste tegevust ekspertiisi, abi ja finantsteadmiste andmisel ning nende võimalikku rolli hätta sattunud kodumajapidamiste laenude restruktureerimisel;

13.

nõuab tarbijatele õigust saada teavet täiendavate teenuste maksumuse ning õiguse kohta osta lisateenuseid, näiteks kindlustust, teistelt pakkujatelt; on seisukohal, et finantseerimisasutustelt tuleks nõuda selliste teenuste ja nende maksumuse eristamist laenu põhiosaga seotud tasudest ning selgitamist, millised teenused on vajalikud laenu andmiseks ning millised on täielikult laenusaaja otsustada;

14.

on seisukohal, et rohkem tuleks pöörata tähelepanu raskustele, mis võivad tekkida lepingust taganemise õiguse kasutamisel seotud lepingute korral; rõhutab, kui tähtis on tarbijatele selgitada, et kui nad kasutavad õigust taganeda lepingust, mille korral tarnijale või teenusepakkujale maksab lisalepingu kohaselt otse laenuandja, ei pea tarbijad tasuma finantsteenusega seotud lõive, kulusid või komisjonitasusid;

15.

kutsub komisjoni üles hindama, mil määral ei täideta teavitamiskohustusi lepingute puhul, kus vahendajatele ei kehti lepingueelse teavitamise kohustus, et selgitada, kuidas tarbijaid sellistes olukordades paremini kaitsta;

16.

on seisukohal, et erilist tähelepanu tuleb pöörata enneaegset tagasimaksmist reguleerivatele keerulistele eeskirjadele;

17.

sedastab, et intressimäära muutmisest tuleks tarbijaid nii aegsasti teavitada, et nad jõuaksid enne intressimäära muutumist turgu uurida ja laenuandjat vahetada;

18.

rõhutab vajadust täpsustada „tüüpilise näite” mõiste tõlgendamist;

19.

rõhutab, et tuleb tagada ajaldatud aastase intressikulu arvutamise ühtne metoodika, selgitada ebaselgeid sätteid ja luua kooskõla kõigi teiste õigusaktidega;

20.

kutsub liikmesriike üles tagama riiklikele järelevalveasutustele kõik nende kohustuste täitmiseks vajalikud volitused ja vahendid; kutsub riiklikke järelevalveasutusi üles tõhusalt käesoleva direktiivi sätteid jõustama ja nende täitmist kontrollima;

21.

rõhutab, et edaspidi tuleks ülevõtmise tähtaegade määramisel paremini arvesse võtta ülevõtmisprotsessist tingitud siseriikliku õiguse muudatusi;

22.

kutsub liikmesriike üles laiendama kehtivat tarbijakaitse taset krediidile, sh tarbijakrediiditurul üha enam levivale interneti, lühisõnumiteenuste või muude kaugside vahendite kaudu antavatele lühiajalistele laenudele, mille summad jäävad alla 200 euro künnise ja seega praegu käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja;

23.

rõhutab, et hetkel puudub vajadus direktiivi läbivaatamiseks, pigem tuleks keskenduda selle nõuetekohasele ülevõtmisele ja jõustamisele;

24.

on seisukohal, et direktiivi täieliku ja nõuetekohase ülevõtmise edendamiseks tuleks hinnata selle tegelikku mõju, enne kui komisjon teeb ettepaneku vajalike muudatuste tegemiseks; palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule direktiivi rakendamist käsitlev hindamisaruanne ning täielik hinnang selle mõju kohta tarbijakaitsele, võttes arvesse finantskriisi tagajärgi ja ELi uut finantsteenuste alast õigusraamistikku;

25.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

16.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 419/5

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 5, 6, 9, 147, 149, 151 ja 153,

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse komisjoni 23. novembri 2010. aasta teatist „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava. Euroopa panus täieliku tööhõive saavutamisse” (COM(2010)0682) ja oma 26. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni samal teemal (1),

—

võttes arvesse komisjoni 23. novembri 2011. aasta teatist „Iga-aastane majanduskasvu analüüs 2012” (AGS) (COM(2011)0815), sellele lisatud „Ühise tööhõivearuande eelnõu” ja oma 15. veebruari 2012. aasta resolutsiooni tööhõive- ja sotsiaalsete aspektide kohta 2012. aasta majanduskasvu analüüsis (2),

—

võttes arvesse komisjoni 18. aprilli 2012. aasta teatist „Töövõimalusterohke majanduse taastumine” (COM(2012)0173),

—

võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta teatist, milles käsitletakse komisjoni soovitust tööturult tõrjutud isikute aktiivsema kaasamise kohta (COM(2008)0639) ja oma 6. mai 2009. aasta resolutsiooni samal teemal (3),

—

võttes arvesse Eurostati 2012. aasta jaanuaris tehtud uuringut ja Eurostati 8. veebruari 2012. aasta pressiteadet (4),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm: sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse Euroopa raamistik” (COM(2010)0758), Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust selle kohta (5) ja oma 15. novembri 2011. aasta resolutsiooni samal teemal (6),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta otsust vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta (2010) kohta (7),

—

võttes arvesse komisjoni 2. juuli 2008. aasta teatist „Uus sotsiaalmeetmete kava: võimalused, juurdepääs ja solidaarsus 21. sajandi Euroopas” (COM(2008)0412) ja oma 6. mai 2009. aasta resolutsioon samal teemal (8),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Riikide rahanduse pikaajaline jätkusuutlikkus majanduse elavnemise kontekstis” (COM(2009)0545) ja oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni samal teemal (9),

—

võttes arvesse komisjoni 9. juuni 2010. aasta teatist „Euroopa koostöö edendamine kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas, et toetada Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamist” (COM(2010)0296) ja oma 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni samal teemal (10),

—

võttes arvesse oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni puuetega isikute liikuvuse ja kaasamise ning Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020 kohta (11),

—

võttes arvesse oma 1. detsembri 2011. aasta resolutsiooni kooli poolelijätmise vähendamise kohta (12),

—

võttes arvesse Brugge kommünikeed Euroopa tõhustatud koostöö kohta kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas ajavahemikus 2011–2020, mis võeti vastu 7. detsembril 2010. aastal (13),

—

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Edusammud ühiste Euroopa eesmärkide saavutamisel hariduse ja koolituse valdkonnas” (SEC(2011)0526),

—

võttes arvesse oma 6. juuli 2010. aasta resolutsiooni noorte tööturule juurdepääsu soodustamise ning praktika, internatuuri ja väljaõppeperioodi staatuse tugevdamise kohta (14),

—

võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Liidu sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmi kehtestamise kohta (COM(2011)0609),

—

võttes arvesse hiljuti vastu võetud viiest määrusest ja ühest direktiivist koosnevat paketti Euroopa Liidu majanduse juhtimise kohta (15),

—

võttes arvesse komisjoni 20. detsembri 2011. aasta teatist noortele pakutavate võimaluste algatuse kohta (COM(2011)0933),

—

võttes arvesse komisjoni 29. juuni 2011. aasta teatist „Mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020” (COM(2011)0398),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit (A7-0263/2012),

A.

arvestades, et praegusel majandus- ja rahanduskriisil on pikaajaline mõju mitte ainult majanduskasvule, vaid ka tööhõivele, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ulatusele, riigi säästudele ning sotsiaalsete investeeringute kvantiteedile ja kvaliteedile Euroopas;

B.

arvestades, et viimastel aastatel on avalik sektor võtnud endale suure võlakoorma ning liigse võlakoormuse vältimiseks on enamik kriisile reageerimise meetmeid viimasel ajal järginud lühiajalisi eesmärke riigi rahanduse stabiilsuse taastamiseks ja need on olnud tõepoolest vajalikud pingutused meie majanduse kaitseks, ning arvestades, et need kokkuhoiumeetmed ja eelarve konsolideerimine tuleks siduda ulatusliku ja ambitsioonika investeerimisstrateegiaga jätkusuutliku majanduskasvu, tööhõive, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja konkurentsivõime edendamiseks ning sotsiaalse juhtimisega, kuna nii tekiks tugev järelevalve- ja kontrollimehhanism strateegia „Euroopa 2020” tööhõive- ja sotsiaalsete eesmärkide jälgimiseks;

C.

arvestades, et Lissaboni strateegia ja Euroopa tööhõivestrateegia ei ole osutunud edukaks, ja arvestades, et strateegia „Euroopa 2020” edukus ei ole veel kindel ning nõuab liikmesriikide ja Euroopa institutsioonide tunduvalt tugevamat tegutsemist konkurentsivõimet, majanduskasvu ja tööhõivet parandavate meetmete rakendamise näol;

D.

arvestades, et hiljuti avaldatud iga-aastane majanduskasvu analüüs ja ühine tööhõivearuanne näitasid, et enamik liikmesriike ei pööra piisavalt tähelepanu strateegia „Euroopa 2020” sotsiaal-, tööhõive- ja hariduseesmärkidele, kuna eelarve konsolideerimine ei ole veel vajalikul määral edenenud ja seda peetakse endiselt prioriteediks;

E.

arvestades, et töötuse määr ELi 27-s liikmesriigis tervikuna suurenes 7,1 %-lt 2008. aastal rohkem kui 10 %-ni 2012. aasta jaanuaris, kusjuures piirkonniti on suuri erinevusi ning tööpuudus mõjutab eelkõige noori inimesi, madala kvalifikatsiooniga töötajaid ja pikaajalisi töötuid, ning arvestades, et see koos rahvastiku vananemisega toob pikas perspektiivis kaasa tõsise inimkapitali kaotamise riski ning see võib avaldada pöördumatut mõju tööturule, eelkõige uute töökohtade loomisele, konkurentsivõimele ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele;

F.

arvestades, et 80 miljonit eurooplast elab praegu vaesuse piiril ja 2010. aastal tõusis töötutes leibkondades elavate laste ja täiskasvanute määr peaaegu 10 %-ni; arvestades, et see asjaolu koos laste vaesuse, vaesuses elavate töötavate inimeste arvu suurenemise ja noorte töötuse kõrge määraga suurendab tulevikus veelgi vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohtu ning selle edasikandumist n-ö pärandina;

G.

arvestades, et keskmine vaesuse määr 16–24 aastaste inimeste hulgas oli Euroopas 2011. aastal 21,6 % ning et noortele jäävad suurema tõenäosusega ebakindlad, tähtajalised või osalise tööajaga töökohad, ning arvestades, et noortel on ka suurem oht töötuks jääda; arvestades, et ebakindel tööhõive on viimastel aastatel märgatavalt kasvanud ning osas riikides suureneb plahvatuslikult tööpuudus;

H.

arvestades, et Euroopa Liidu tulemused hariduse ja koolituse vallas on – osalt investeeringute vähesuse tõttu – ikka veel ebapiisavad, et täita tööturu vajadusi, ning ei vasta kasvavatele oskusnõuetele vabade töökohtade puhul ega ka oskustele, mida läheb vaja tulevikus palju töökohti pakkuvates sektorites;

I.

arvestades, et surve sotsiaalabisüsteemidele on kulutuste suurenemise ja tulude vähenemise tõttu kasvanud ning suurenenud on ka surve kulusid kärpida; arvestades, et nõrk majanduskasv, pikaajalise töötuse püsivalt kõrge tase, vaesuses elavate töötavate inimeste arvu suurenemine, mitteametlikult töötamise levik ja ning üha sagenev töötus noorte seas süvendavad seda suundumust ilmselt veelgi;

J.

arvestades, et hästi suunatud sotsiaalinvesteeringud on olulised, et tagada tulevikus korralik tööhõive tase nii meestele kui ka naistele, stabiliseerida majandust, arendada töötajate oskusi ja teadmisi ning tõsta Euroopa Liidu konkurentsivõimet;

K.

arvestades, et VKEdel on oluline uute töökohtade loomise potentsiaal ning tähtis osa uuele jätkusuutlikule majandusele üleminekul;

1.

tuletab meelde, et sotsiaalinvesteeringutega, mis tähendavad rahaliste vahendite eraldamist ja kasutamist sotsiaalse ja majandusliku kasu saamiseks, püütakse lahendada esilekerkivaid sotsiaalseid riske ja rahuldamata vajadusi ning need investeeringud keskenduvad avaliku sektori poliitikale ja inimkapitali investeerimise strateegiatele, millega aidatakse üksikisikutel, perekondadel ja kogukondadel kohaneda mitmesuguste muutustega, hakkama saada muutuvatel tööturgudel ja olla valmis lahendama muid suuri ülesandeid, näiteks omandama uusi oskusi tulevikus palju töökohti pakkuvates sektorites töötamiseks;

2.

leiab, et muu hulgas võib sotsiaalseteks investeeringuteks lugeda kõik avalikud sotsiaal- ja tervishoiuteenused, haridusteenused ja nendega seotud teenused, mis on ostetud erasektori teenuseosutajatelt, ning tuletab meelde, et lepingutega on need antud riikide pädevusse;

3.

rõhutab, et sotsiaalinvesteeringute üks olulisemaid omadusi on võime siduda sotsiaalseid ja majanduslikke eesmärke ning seetõttu ei tohiks neid võtta üksnes kuludena, vaid ennekõike investeeringutena, mis hakkavad tulevikus käegakatsutavat tulu tooma, kui neid õigesti kasutatakse;

4.

märgib seetõttu, et sihtotstarbelised sotsiaalinvesteeringud peaksid moodustama olulise osa ELi ja selle liikmesriikide majandus- ja tööhõivepoliitikast ning kriisivastastest meetmetest, et täita strateegias „Euroopa 2020” seatud tööhõive-, sotsiaal- ja haridusalased eesmärgid;

5.

on seisukohal, et sotsiaalinvesteeringute vallas on eriti tähtsad tegurid sotsiaalse ettevõtluse hõlbustamine ja edendamine ning mikrokrediidi kättesaadavaks tegemine haavatavatele elanikkonnarühmadele ja neile, kes on tööturult kõige kauemaks eemale jäänud, kuna nende meetmetega on võimalik luua uusi püsivaid töökohti, mis sageli peavad vastu ka majandustsükli muutustele;

6.

märgib, et kriisi tõttu tuleb Euroopa sotsiaalmudelit ajakohastada, riikide sotsiaalpoliitika tuleb uuesti läbi mõelda ning heaoluriigist, mis reageerib peamiselt turutõrgetest tulenevatele kahjudele, tuleb üle minna „aktiveerivasse heaoluriiki”, mis investeerib inimestesse ning annab vahendid ja stiimulid, et luua püsivaid töökohti, edendada majanduskasvu ning ära hoida sotsiaalseid moonutusi; märgib, et kriis on veelgi suurendanud vajadust investeerida sotsiaalsesse ettevõtlusse;

7.

kutsub sellega seoses liikmesriike ja komisjoni üles säilitama tasakaalu kriisist tulenevate praeguste raskuste ületamise meetmete ning keskpika perioodi ja pikaajaliste meetmete vahel ning tähtsustama eelkõige meetmeid, mis

8.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tegema järgmist: välja töötama majanduskasvu ja tööhõivet soodustavaid meetmeid (näiteks VKEde tugevam toetamine ning tõhusamad, sihipärasemad ja aktiveerivamad töötusega võitlemise meetmed ja sotsiaalabiskeemid) korraldama elukestvat õpet ja erikoolitust seoses tööjõupuuduse all kannatavate sektorite ning piirkondlike ja kohalike tööturgude vajadustega ning korraldama pikaajalistele töötututele ümberõpet, et neil säiliks töövalmidus, edendama elukestvat ametioskuste täiustamist, kutseharidust, töökohakoolitust ja tasustatavat praktikat, pöörates erilist tähelepanu töötutele noortele ja madala kvalifikatsiooniga töötajatele; tegema jõupingutusi selleks, et täistööajaga töötajad saaksid oma tööst elatuda;

9.

nõuab, et noortöötuse probleem peab olema sotsiaalinvesteeringute strateegia tähtis osa; kutsub liikmesriike üles tegema investeeringuid ja rakendama ambitsioonikaid strateegiaid, et vältida nn kadunud põlvkonna teket ning parandada noorte inimeste pääsu tööturule järgmiste meetmetega:

10.

rõhutab isiklikku vastutust, pidades silmas seda, et inimesed ise peaksid mõtlema sellele, mida nad saaksid teha, et tagada endale edu n-ö talentide konkurentsis;

11.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles rakendama kõiki võimalikke meetmeid, et parandada kõikide tasandite haridussüsteeme järgmiste abinõudega: pöörata suurt tähelepanu varase lapsepõlve arengustrateegiale; luua koolides kaasav õhkkond; takistada kooli poolelijätmist; parandada keskhariduse taset ning võtta kasutusele juhendamine ja nõustamine, pakkuda õpilastele paremaid tingimusi edukaks pääsuks kolmanda taseme haridusse või otse tööturule sisenemiseks; välja töötada vahendeid, millega saaks paremini välja selgitada tulevikus vajaminevaid oskusi ning tugevdada haridusasutuste, ettevõtete ja tööhõivetalituste koostööd; parandada kutsekvalifikatsioonide tunnustamist ja arendada välja riiklikud kvalifikatsiooniraamistikud;

12.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama tasakaalu tööturu turvalisuse ja paindlikkuse vahel, rakendades selleks ulatuslikult turvalise paindlikkuse põhimõtteid, ning tegelema tööturu killustatuse probleemiga, pakkudes inimestele nii piisavat sotsiaalset kaitset üleminekuperioodidel või ajutise töölepingu või osalise tööajaga töölepingu korral kui ka juurdepääsu koolitustele ning ametialase tõusu ja täistööajaga töötamise võimalustele; kutsub liikmesriike üles investeerima sellistesse teenustesse nagu soodsa hinnaga, täisajaga ja kvaliteetne lastehoid, pikapäevarühmad ja eakate hoolekanne, kuna need aitavad edendada soolist võrdõiguslikkust, suurendada töö- ja eraelu tasakaalustatust ning luua raamistikku, mis võimaldab siseneda või naasta tööturule;

13.

kutsub neid liikmesriike, kes ei ole seda veel teinud, üles teostama vajalikke reforme, et muuta oma pensionisüsteemid jätkusuutlikuks, turvaliseks ja kaasavaks ning vähendada inimeste majandusliku sõltuvuse määra, et tööjõu hulk säiliks piisavalt suurena, ning seostada see pideva töötingimuste parandamise ja selliste elukestva õppe kavade rakendamisega, mis võimaldavad tervislikumat ja pikemat kutsetegevuse aega;

14.

kutsub liikmesriike üles suurendama jõupingutusi, et võtta sotsiaalinvesteeringud oma keskmistesse ja pikaajalistesse eelarve-eesmärkidesse ning riiklikesse reformikavadesse; kutsub Euroopa Ülemkogu ja komisjoni üles kontrollima paremini strateegia „Euroopa 2020” tööhõive- ja sotsiaalvaldkonna eesmärkide täitmist;

15.

märgib, et tööhõive- ja sotsiaalvaldkonna eesmärkide nõuetekohase täitmise tagamiseks tuleb hiljuti välja töötatud Euroopa Liidu makromajanduse ja eelarve järelevalve süsteemi täiendada tööhõive- ja sotsiaalpoliitika parema seirega; kutsub komisjoni seetõttu üles kaaluma ühiste sotsiaalinvesteeringute indikaatorite ülevaatesüsteemi sisseviimist, et jälgida ELi liikmesriikide ja liidu tasandi saavutusi selles valdkonnas, ning edendama Euroopa sotsiaalse märgise loomise kaudu ettevõtete, eelkõige VKEde sotsiaalset vastutust;

16.

kutsub liikmesriike üles kaaluma sotsiaalinvesteeringute kokkuleppe sõlmimist, millega määrataks kindlaks investeeringute eesmärgid ja loodaks tugev kontrollimehhanism, et parandada jõupingutusi strateegia „Euroopa 2020” tööhõive-, sotsiaal- ja hariduseesmärkide täitmiseks; see sotsiaalinvesteeringute kokkulepe peaks – näiteks sarnaselt laiendatud euroala paktiga – sisaldama loetelu sotsiaalinvesteeringutega seotud erimeetmete kohta, mida liikmesriigid peaksid rakendama etteantud aja jooksul, et täita tööhõive-, sotsiaal- ja haridusalased eesmärgid vastavalt iga-aastasele majanduskasvu analüüsile ja riiklikele reformikavadele; selleks tuleks rakendada regulaarset järelevalveraamistikku, milles oleks tähtis osa Euroopa Komisjonil ja Euroopa Parlamendil ning millesse peaksid olema kaasatud kõik nõukogu asjakohased üksused;

17.

kutsub komisjoni üles rakendama kõiki võimalikke meetmeid, et innustada liikmesriike sõlmima kokkulepet sotsiaalinvesteeringute kohta ja liikmesriike selles abistada, ning alustama tööhõive-, sotsiaal- ja hariduseesmärkide hindamist Euroopa poolaastal 2013;

18.

kutsub liikmesriike üles tagama, et mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 sisaldaks asjakohaseid eelarvevahendeid Euroopa sotsiaalinvesteeringute stimuleerimiseks ja toetamiseks, ning et käsutatavaid vahendeid kasutataks ratsionaalselt ja tõhusalt, ning tagama, et struktuurifondide, eelkõige Euroopa Sotsiaalfondi kaudu toetataks sotsiaalinvesteeringuid, ja sotsiaalfondi prioriteetides kajastuksid liikmesriikide konkreetsed vajadused; kutsub komisjoni üles tegema liikmesriikidele sotsiaalinvesteeringute tarbeks kättesaadavaks teised võimalikud rahastamisallikad, kui komisjon leiab, et see on vajalik;

19.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

16.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 419/10

—

võttes arvesse oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni põllumajandustootjate õiglase sissetuleku ja toiduainete tarneahela parema toimimise kohta Euroopas (1),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Põllumajandustoodete edendamine ja neist teavitamine: Euroopa suure lisandväärtusega strateegia Euroopa maitsete edendamiseks” (COM(2012)0148),

—

võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut põllumajandustoodete edendamise ja neist teavitamise kohta: Euroopa suure lisandväärtusega strateegia Euroopa maitsete edendamiseks (COM(2011)0436),

—

võttes arvesse nõukogu 17. detsembri 2007. aasta määruses (EÜ) nr 3/2008 (2) ja selle rakendusmääruses – komisjoni 5. juuni 2008. aasta määruses (EÜ) nr 501/2008 (3) kehtestatud horisontaalset edendamissüsteemi,

—

võttes arvesse nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus) (4),

—

võttes arvesse komisjoni nimel läbi viidud 2011. aasta uuringut „Põllumajandustoodete edendamise ja neist teavitamise meetmete hindamine” (5),

—

võttes arvesse komisjoni aruannet nõukogu määruse (EÜ) nr 3/2008 (põllumajandussaaduste ja toodete teavitamis- ja müügiedendusmeetmete kohta siseturul ja kolmandates riikides) kohaldamise kohta (SEC(2010)1434),

—

võttes arvesse nõukogu 15. ja 16. detsembri 2011. aasta järeldusi põllumajanduse edendamise poliitika tuleviku kohta,

—

võttes arvesse komisjoni 12. oktoobril 2011. aastal esitatud seadusandlikke ettepanekuid ühise põllumajanduspoliitika reformi kohta (COM(2011)0625/3, COM(2011)0627/3, COM(2011)0628/3, COM(2011)0629, COM(2011)0630/3, COM(2011)0631/3) ning ettepanekut ühise turukorralduse määruse kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust komisjoni teatise „Põllumajandustoodete edendamine ja neist teavitamine: Euroopa suure lisandväärtusega strateegia Euroopa maitsete edendamiseks” kohta (NAT/560),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust teemal „Roheline raamat põllumajandustoodete edendamise ja neist teavitamise kohta: Euroopa suure lisandväärtusega strateegia Euroopa maitsete edendamiseks” (NAT/525) (6),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit (A7-0286/2012),

A.

arvestades, et 2012. aasta märtsis avaldas komisjon teavitamise ja edendamise kohta teatise, millele eeldatavalt järgnevad aasta lõpus seadusandlikud ettepanekud;

B.

arvestades, et põllumajandus- ja toiduainesektor võib olla tugev ja elujõuline sektor majanduskasvu ja innovatsiooni soodustamiseks liikmesriikides, eelkõige maapiirkondades ja piirkondlikul tasandil, kuna see suurendab põllumajanduse sissetulekut ning loob töökohti ja majanduskasvu;

C.

arvestades, et teavitamis- ja edendamismeetmed võeti kasutusele 1980. aastatel eesmärgiga vähendada põllumajanduslikke ülejääke ning et neid kasutati hiljem ka toiduainetööstuse kriisidega toimetulekuks, näiteks 1996. aasta veiste spongioosse entsefalopaatia (BSE, tuntud rohkem hullu lehma tõvena) puhangu ja 1999. aasta munades sisalduvate dioksiinide skandaali ajal;

D.

arvestades, et teavitamis- ja edendamismeetmed peavad tänapäeval täitma ulatuslikumat ja kestvamat rolli ning peaksid aitama muuta tooted tulusamaks, tekitama õiglasema konkurentsi välisturgudel ning andma tarbijatele rohkem ja paremat teavet;

E.

arvestades, et praegu rahastatakse selliseid toetuseliike määruse (EÜ) nr 3/2008 raames, mis on tuntud horisontaalse edendamissüsteemina; arvestades, et komisjoni tellitud 2011. aasta edendamispoliitika hindamise uuringus järeldati, et puudub järjekindel ja kõikehõlmav liidu teavitamis- ja edendamisstrateegia;

F.

arvestades, et määrusega (EÜ) nr 1234/2007 ühise turukorralduse kohta, mida praegu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) reformi protsessi raames läbi vaadatakse, on sätestatud veini- ning puu- ja köögiviljasektori eriliste edendamismeetmete toetamine laiaulatuslikumate programmide osana; arvestades, et toidu kvaliteedi süsteemidega hõlmatud toodete edendamise meetmeid rahastatakse praegu maaelu arengu poliitika raames;

G.

arvestades, et veinitarbimine väheneb Euroopa Liidus pidevalt ja selle toote jaoks puuduvad Euroopa-sisesed müügiedendusmeetmed;

H.

arvestades, et 2012. aasta eelarve kulud horisontaalsele edendamissüsteemile on umbes 56 miljonit eurot, mis moodustab ligikaudu 0,1 % ÜPP kogukuludest;

I.

arvestades, et eelarve seisukohast tuleks võtta arvesse ka ELi teavitamis- ja edendamispoliitika kõige uuemaid eesmärke, ning arvestades, et need eesmärgid ei piirdu üksnes tarbijate usalduse taastamisega kriisijärgselt, vaid laienevad toodete tulusamaks muutmisele, õiglasema konkurentsi tekitamisele välisturgudel ning tarbijatele enama ja parema teabe andmisele;

J.

arvestades, et kõigi teiste ÜPP edendamis- ja teavitamismeetmete kulud, eelkõige ühise turukorralduse ja maaelu arengu poliitika raames, ulatuvad aastas 400 kuni 500 miljoni euroni, mis on endiselt alla 1 % ÜPP kogukuludest ja selgelt ebapiisav eelkõige Euroopa toodete konkurentsivõime suurendamiseks maailmaturul;

K.

arvestades, et liidu üks tugevusi toiduainete tootmises seisneb tema toodete mitmekesisuses ja eripäras, mis on seotud erinevate geograafiliste piirkondade ja erinevate traditsiooniliste tootmisviisidega ning pakuvad ainulaadseid maitseid, mitmekesisust ja ehedust, mida tarbijad nii ELis kui ka mujal järjest enam otsivad;

L.

arvestades, et ELi edendamispoliitika on oluline ÜPP vahend, mis võib aidata kaasa põllumajandus- ja toiduainesektori konkurentsivõimele ja pikaajalisele elujõulisusele;

M.

arvestades, et EL avaldas hiljuti toitumis- ja tervisealaste väidete loetelu, mis jõustub 2012. aasta detsembris, ning lõpetas sellega toiduainetööstuses aastaid valitsenud ebakindluse ja andis väga olulised turustusvahendid, et köita tarbijate tähelepanu ja anda neile võimalus teha teadlikumaid valikuid;

N.

arvestades, et ELi põllumajandus- ja toiduainesektor võib muutuda üleilmsel tasandil konkurentsivõimelisemaks, kui see suudab edendada Euroopa toidukaupade mitmekesisust ja Euroopa tootmismudelit, mille suhtes kehtivad ranged kvaliteedi, ohutus-, loomade heaolu, keskkonnasäästlikkuse jm standardid, ning ergutab seega teisi põllumajanduslikke jõude seda mudelit omaks võtma, et luua võrdsed tootmistingimused ja õiglane kaubanduslik konkurents;

O.

arvestades, et kuigi kaubanduse suurenev üleilmastumine toob kahtlemata kaasa mitmeid probleeme, pakub see samal ajal uusi turge ja uusi majanduskasvu võimalusi;

P.

arvestades, et nõukogu märgib oma 2011. aasta detsembri järeldustes põllumajanduse edendamise poliitika kohta, et „samuti peaks ellu viima […] edendamismeetmeid kohaliku põllumajanduse ja lühikeste turustamisahelate potentsiaali edendamiseks”, ning et need meetmed tuleks, nagu komisjon juba ette pani, lisada maaelu arengu programmidesse;

Q.

arvestades, et on vajalik ja tähtis anda piisavad vahendid sellise poliitika elluviimiseks, mis soodustab Euroopa põllumajandustoodete ja toidukaupade edendamist ning aitab kaasa põllumajandus- ja toiduainesektori konkurentsivõimele, kasutades ära selle toodete mitmekesisust, lisandväärtust ja kvaliteeti;

R.

arvestades, et Euroopa põllumajandus on lahutamatult seotud toiduainetööstusega, kus töödeldakse 70 % põllumajandustoormest ja müüakse toidukaupu, ning 99 % Euroopa toidu- ja joogitootjatest on VKEd ning üle 52 % asuvad maapiirkondades, mis teeb neist Euroopa maakeskkonna majandus- ja sotsiaalelu edasiviijad;

S.

arvestades, et ÜPP toetust lühikeste tarneahelate ja kohalike turgude arendamiseks rahastatakse maaelu arengu poliitika raames, mis on tõepoolest parim lähenemisviis, kuna sellised algatused on väikesemahulised, väga lokaliseeritud ja loovad kohapeal töökohti;

T.

arvestades, et ainulaadsetel Euroopa traditsioonilistel toodetel on märkimisväärne kasvupotentsiaal ja tarbijamenu suurematel kolmandatel turgudel ning nendele toodetele tuleksid kasuks sihipärased ja tugevdatud edendamiskavad ning need looksid piirkondades töökohti ja majanduskasvu;

U.

arvestades, et 2013. aasta järgse ÜPP reformiga seotud ja praegu arutluse all olevate seadusandlike ettepanekute üks eesmärk on tagada, et kõnealune poliitika aitab täielikult kaasa strateegiale „Euroopa 2020”;

V.

arvestades, et määrus (EÜ) nr 1234/2007 ühise turukorralduse kohta sisaldab eeskirju koolide puuvilja- ja piimaprogrammide rahastamise kohta; arvestades, et praeguses ühise turukorralduse muutmise ettepanekus (COM(2011)0626) tehakse ettepanek suurendada koolide puuviljaprogrammi ELi kaasrahastamise määrasid 50 %-lt 75 %-le kuludest (lähenemispiirkondades 75 %-lt 90 %-le);

W.

arvestades, et koolide puuvilja- ja piimaprogrammidel on ka hariduslikud eesmärgid, mille hulgas peaks olema õpilaste arusaamise parandamine toidutootmise viisidest ja taluelust;

X.

arvestades, et erinevad edendamiskavad aitavad nende tõhusa elluviimise korral tagada, et Euroopa põllumajandustooteid tunnustatakse Euroopas ja üle kogu maailma, ning need suurendavad tarbijate teadlikkust toiduohutuse, loomade heaolu ja keskkonnakaitse kõrgete standardite kohta, mida Euroopa põllumajandustootjad järgivad ning mida järjepidevalt kontrollitakse ja parandatakse;

Y.

arvestades, et määruse (EÜ) nr 814/2000 eesmärk on aidata kodanikel mõista Euroopa põllumajandusmudelit ja parandada üldsuse teadlikkust probleemidest; arvestades, et teadmatus ja valearusaamad põllumajandustootmise ja maaelu kohta on praegu tõenäoliselt suuremad kui ühelgi varasemal perioodil Euroopa ajaloos, ning arvestades, et üks oluline tegur, millest üldsus on kõige vähem teadlik, on põllumajandustootmise kulude märkimisväärne suurenemine kohustuste tõttu, mille EL on kehtestanud toiduohutuse ja -hügieeni, töötajate sotsiaalse heaolu, keskkonnakaitse ja loomade heaolu valdkonnas ning mida ELi otsesed põllumajanduskonkurendid sageli ei rakenda; arvestades, et üks üldsuse hulgas kõige rohkem valearusaamu tekitav asjaolu on teadmatus sellest, kui märkimisväärse panuse annab põllumajandus kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisse ja kui palju avalikke hüvesid see pakub;

1.

väljendab heameelt komisjoni teatise „Põllumajandustoodete edendamine ja neist teavitamine: Euroopa suure lisandväärtusega strateegia Euroopa maitsete edendamiseks” üle, mis peab olema esimene samm Euroopa tootmise väärtustamise poole nii eurooplaste kui ka teiste seas ning tootmise tulususe suurendamiseks;

2.

toetab teatises määratletud nelja peaeesmärki: luua suurem Euroopa lisandväärtus toiduainesektoris, ligitõmbavam ja kindlama mõjuga poliitika, lihtsam juhtimine ning rohkem sünergiat eri edendamisvahendite vahel;

3.

on seisukohal, et võrdset tähelepanu tuleks pöörata nii siseturu kui ka välisturu edendamise meetmetele, kuna mõlemad toovad kasu tootjatele ja tarbijatele;

4.

rõhutab, et ELi edendamispoliitika on endiselt õiguspärane ja oluline liidusiseselt kohalikul ja piirkondlikul tasandil ning maailmaturgudele laienemisel;

5.

on siiski veendunud, et ELi edendamispoliitika eesmärgid peavad olema selgemad ja piisavalt määratletud; rõhutab, et edendamistegevus peaks hõlmama kõiki põllumajanduslikke toiduaineid, mis vastavad Euroopa kvaliteedistandarditele, kuna see aitab tõhustada edendamistegevust ja vastata tarbija nõudmistele; rõhutab samuti, et põllumajanduse toetamine, mis tagab toiduga kindlustatuse, loodusvarade jätkusuutliku kasutamise ja maapiirkondade elavdamise, suurendab majanduskasvu ja töökohtade loomist;

6.

rõhutab asjaolu, et siseturul on vaja üldist ja jätkuvat edendamist selle tagamiseks, et Euroopa tarbijad on teadlikud turul saadaolevate Euroopa põllumajandustoodete omadustest ja lisandväärtusest;

7.

rõhutab, et välisturul on vaja säilitada ja suurendada Euroopa põllumajandustoodete turuosa ja võtta sihtmärgiks uued tekkivad turud, et leida nendele toodetele uusi turustusvõimalusi, ning luua suurem sidusus edendamise ja ELi kaubanduspoliitika vahel;

8.

on seisukohal, et ELi edendamispoliitika eesmärkide selgelt määratlemine komisjoni poolt ja objektiivsete suuniste kehtestamine liikmesriikide jaoks on vajalik esimene samm poliitika sidususe ning eri edendamismeetmete vahelise sünergia suurendamiseks ning see on absoluutselt vajalik suurema läbipaistvuse tagamiseks programmide valimisel riigi tasandil; juhib tähelepanu sellele, et liidu tegevus selles valdkonnas peab täiendama nii riiklikke kui ka erasektori algatusi;

9.

on seisukohal, et täiustatud teavitamis- ja edendamismeetmete eelarvet tuleks oluliselt suurendada, võttes arvesse teavitamis- ja edendamispoliitika kõige uuemaid eesmärke, eriti horisontaalse edendamissüsteemi osas; on ühtlasi seisukohal, et selle süsteemi jaoks peaks üldeelarves olema eraldi rubriik;

10.

rõhutab, et Euroopa põllumajandustootjate edukus sõltub nende võimest suurendada oma turuosa ja võimaldada toiduainetööstusel, kus konkurents on eriti tihe, säilitada keskne koht ELis majanduslikus ja kaubanduslikus mõttes;

11.

rõhutab vajadust korraldada ELi ja välisturgudel ulatuslik tarbijate teavitamise kampaania tootmise kvaliteedistandardite ja sertifitseerimissüsteemide kohta;

12.

rõhutab, et määruse (EÜ) nr 3/2008 kohased horisontaalsed edendamismeetmed peaksid aitama kaasa kohalike turgude ja lühikeste tarneahelate väljaarendamisele, samuti aitama elavdada siseturgu ja suurendada Euroopa toodete turustamist välisturgudel;

13.

tunneb heameelt komisjoni ettepaneku üle kehtestada neljandat liiki edendamismeede tehnilise toe andmiseks; peab seda tõhusa edendamispoliitika, eriti välise edendamise jaoks väga oluliseks;

14.

tunnustab teavitamis- ja edendamismeetmete nn ühe mütsi alla koondamise süsteemi potentsiaali;

15.

soovitab säilitada teavitamis- ja edendamismeetmete üldise olemuse;

16.

märgib, et ELi teavitamis- ja edendamispoliitikal peaks olema kolm põhieesmärki: kohalikel ja piirkondlikel turgudel tuleks esile tõsta toodete mitmekesisust ja värskust ning tootjate ja tarbijate lähedust, et elavdada maapiirkondade majandust ja parandada nende sotsiaalelu; siseturul tuleks täielikult ära kasutada Euroopa sisepiirideta ja 500 miljoni tarbijaga ala, et suurendada Euroopa toodete tootmist ja ergutada nende tarbimist; välisturgudel tuleks väärtustada Euroopa tootmismudeli kõrgeid standardeid, et luua põllumajandus- ja toiduainesektorile suuremat lisandväärtust;

17.

teeb komisjonile ettepaneku arendada kohalikel ja piirkondlikel turgudel välja lühikesed tarneahelad, luues sellega uusi võimalusi põllumajandustootjate ja teiste maapiirkondades tegutsevate tootjate ning põllumajandustootjate liitude ja/või põllumajandustootjate ja teiste maapiirkondades tegutsevate ettevõtjate liitude jaoks, ning töötada välja ulatuslik vahendite kogum maapiirkondade arengu edendamiseks; peab lisaks soovitavaks, et komisjon koostaks suunised, mis aitavad põllumajandustootjatel investeerida rohkem ja paremini oma toodete kvaliteeti ja eelistesse; on arvamusel, et kaaluda tuleks ka investeerimist teabelevisse meedias (eelkõige internetis);

18.

teeb komisjonile ettepaneku toetada siseturul rohkem Euroopa tootjate jõupingutusi selleks, et nad oleksid suutelised vastama tarbijate suurematele nõudmistele kvaliteedi ja toiduhügieeni suhtes, samuti teavitamiseks värskete toodete päritolu ja värskete toodete tarbimiseks sobiva aja kohta, edendades sellega toodete ja toidu mitmekesisust ning tutvustades uusi tooteid või traditsiooniliste toodete uusi esitlus- või kasutusviise;

19.

nõuab seetõttu, et suurendataks turgudele või sihttoodetele suunatud programmide ulatust ning seotud edendamisvahendid keskenduksid tootmisstandardite eriomadustele, rõhutades alati Euroopa tootmismudelit ja eriti Euroopa kvaliteedisüsteeme; peab samuti oluliseks ergutada mitut riiki hõlmavaid programme, mis käsitlevad mitmesuguseid tooteid, mis ühelt poolt annavad programmile tõelise Euroopa mõõtme ja teiselt poolt vajavad konkreetsemalt Euroopa tuge; on sellega seoses arvamusel, et esmatähtsaks tuleks pidada riike, kes rakendavad tootmisprogramme, milles võetakse arvesse turutingimusi ja -potentsiaali ning mis võimaldavad samal ajal komisjonil kohandada toetust vastavalt kindlaksmääratud alale;

20.

nõuab, et teavitamis- ja edendamismeetmed muudetaks kutseorganisatsioonidele atraktiivsemaks, tehes käimasolevas riiklikus ja valdkondlikus tegevuses rohkem koostööd ning kooskõlastades tegevust paremini poliitikaga, eriti vabakaubanduslepingute puhul;

21.

rõhutab vajadust muuta programmid paindlikumaks, mis võimaldaks neid kohandada rakendamise ajal muutuvatele turutingimustele; usub, et selleks tuleks vähendada ka programmide esitamisel nõutava üksikasjalikkuse taset;

22.

nõuab, et programme hinnataks paremini range hindamissüsteemi abil, mis põhineb konkreetsetel näitajatel, nagu turuosa suurenemine ja töökohtade loomine; on seisukohal, et valimisprotsess peaks olema lühem ning kaaluda tuleks ettemaksete tegemise võimalust organisatsioonide jaoks;

23.

kiidab komisjoni heade tulemuste eest, mis on saavutatud praeguse põllumajandustoodete suhtes elluviidava teavitamis- ja edendamispoliitikaga, kuid nõuab, et seda poliitikat lihtsustataks ja parandataks, kusjuures eriti oluline on vähendada halduskoormust, eelkõige vähendades komisjoni nõutavate aruannete arvu; peab soovitavaks, et komisjon töötaks välja lihtsa ja täieliku juhendi, mis aitaks potentsiaalsetel toetusesaajatel järgida selle poliitikaga seotud eeskirju ja menetlusi;

24.

juhib komisjoni tähelepanu asjaolule, et välisturgude puhul ei ole kvaliteetsete toidukaupade tootmine iseenesest piisav selleks, et tagada hea turupositsioon, mistõttu on vaja investeerida edendamisprogrammidesse; on seisukohal, et nendele programmidele peaksid eelnema kaasrahastamisvõimalusega turu-uuringud kolmandates riikides; usub, et kaaluda tuleks ka võimalust toetada katseprojekte kolmandates riikides, mis on võetud sihiks potentsiaalsete uute turgudena;

25.

nõuab meetmeid, et stimuleerida Euroopa liitude ja ettevõtjate arengut ning ergutada neid osalema ülemaailmsetes foorumites, konkureerides kvaliteedi vallas ning seades esikohale spetsialiseerumise ja mitmekesisuse, mis eeldab abi põllumajandustootjatele ja ühistutele nende oma strateegiate ja ekspordivõime rakendamisel, sealhulgas tehnilist abi tootjatele;

26.

nõuab võimalust reklaamida ka ilma kvaliteedimärgiseta toodete päritolu, rõhutades nende omadusi ja kvaliteeti;

27.

usub, et Euroopa toodete suhtes elluviidaval ELi teavitamis- ja edendamispoliitikal peaks olema oma märgis, mis oleks selliste toodete tunnuseks ELis ja väljaspool ELi;

28.

kutsub komisjoni üles tõstma tarbijate teadlikkust asjaolust, et Euroopa põllumajandusstandardid on maailma rangeimad kvaliteedi, ohutuse, loomade heaolu, keskkonnasäästlikkuse jne osas ning see mõjutab toote lõpphinda; usub, et tarbijaid tuleks läbipaistvalt teavitada Euroopa toodete tähistusviisidest ja omadustest, et vältida võltsitud toodete ostmise ohtu, ning et tarbijad oskaksid teha ostuvalikuid;

29.

on veendunud, et kvaliteetsed tooted on sellised tooted, mis on seotud spetsiifiliste tootmismeetodite, geograafilise päritolu, traditsioonide või kultuurikontekstiga, ning märgib, et neid kaitsvad süsteemid on kaitstud päritolunimetuse, kaitstud geograafilise tähise, mahetoodete märgise ja garanteeritud traditsioonilise eritunnuse näol juba olemas; nõuab uue kohaliku põllumajandustootmise ja otsemüügi süsteemi loomist, et hõlmata kohalikud kvaliteettooted, mis on mõeldud tarbimiseks samas piirkonnas, kus need toodetakse;

30.

on seisukohal, et Euroopa päritolu märgis peaks olema põhitunnusena ülekaalus kogu edendamis- ja teavitamistegevuses nii siseturul kui ka kolmandates riikides; on arvamusel, et täiendavat riigi päritolu märgist võiks kaaluda kolmandates riikides nendel juhtudel, kus riigi identiteet on tugev ja aitab rõhutada toidukaupade pakkumise mitmekesisust;

31.

rõhutab, et erasektori kaubamärkide puhul on oluline püüda leida tasakaal üldise edendamise ja kaubamärgi edendamise vahel, mis aitab tõhustada edendamiskampaaniaid kolmandates riikides; toetab komisjoni seisukohta, et kaubamärkidel võib olla võimendav mõju sellist tüüpi tegevusele, kus üldise edendamise loogiliseks täienduseks on seostamine ettevõtjatega kaupade ja kaubamärkide edendamise kaudu, et saavutada suuremat mõju importijate ja seega ka tarbijate seas; arvab lisaks, et erasektori kaubamärkide kaasamine edendamistegevusse tekitab ettevõtjates suuremat huvi osaleda, ning märgib, et tuleks meeles pidada, et lõpuks on just need ettevõtjad need, kes neid meetmeid kaasrahastavad;

32.

juhib tähelepanu sellele, et kui põllumajandustootjad on organiseeritud, võimaldavad kvaliteedisüsteemid neil kohaldada pakkumise juhtimise ja hinnastabiliseerimise meetmeid, mis suurendab nende võimalusi teenida põllumajandustootmise abil inimväärset elatist, ning et sellised süsteemid sobivad seetõttu kõige paremini „Euroopa lisandväärtuse” suurendamiseks kooskõlas komisjoni prioriteetidega;

33.

peab vajalikuks tagada kvaliteedistandardite kohaldamise alasse kuuluvate toodete tõhusam kaitse ELi kaubanduspartnerite vastu; nõuab geograafiliste tähiste täielikku hõlmamist ja nende laialdasemat kaitset kahepoolsete ja piirkondadevaheliste kaubanduslepingute raames ning Maailma Kaubandusorganisatsiooni tasandil;

34.

rõhutab vajadust muuta kvaliteedistandardite kohaldamise alasse kuuluvate toodete edendamiseks mõeldud finantsraamistikku nii, et suurendada ELi finantsosalust;

35.

märgib, et toidus sisalduvate teatavate ainete ja parema tervise vahelist seost käsitleva heakskiidetud teabe jõustumine suurendab läbipaistvust toodete edendamisel tervisega seotud põhjustel;

36.

tunneb heameelt selle üle, et nõudlus mahetoodete järele suureneb, ning nõuab nende tootmise ja edendamise aktiivsemat ergutamist;

37.

rõhutab vajadust edendada mägipiirkondade ja saarte kohalikke tooteid ning suurendada selleks ette nähtud ELi rahastamist;

38.

palub komisjonil panna välises edendamistegevuses suuremat rõhku sellele, et tuua esile ELi põllumajanduse pühendumus säästvamatele põllumajandustootmise meetoditele, mitmekesisusele ja kvaliteedile ning sellega kaasnevad suuremad kulud, ning arendada ja suurendada teadlikkust ELi edendamiskavade ja logode kohta;

39.

toetab eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele tehnilise abi andmist, et aidata neil välja töötada oma turustusstrateegiad ja analüüsida oma sihtturge;

40.

soovitab luua võimalike projektide ja parimate tavade vahetamiseks internetiplatvormi, mis oleks vahend Euroopa perspektiivist lähtuvate reklaamikampaaniate ergutamiseks;

41.

rõhutab, et ühise põllumajanduspoliitika reformi eesmärk on parandada põllumajandustoodete tootmise korraldust, jätkusuutlikkust ja kvaliteeti; on arvamusel, et Euroopa majanduse kasvu ja tööhõive soodustamiseks peaks ELi edendamispoliitika seetõttu ära kasutama kogu toiduainesektori potentsiaali;

42.

soovitab tungivalt komisjonil teha tulevastes seadusandlikes ettepanekutes, mis käsitlevad Euroopa maitsete edendamist, võimaluse korral kindlaks eri juhtimisviisid siseturu ja välisturgude ning mitut riiki hõlmavate programmide ja kriisiprogrammide jaoks;

43.

peab vajalikuks määrata kindlaks Euroopa teavitamis- ja edendamisstrateegia, mis oleks suunatud täpsemalt turgudele ning pakuks esiletõstmist väärivaid tooteid või sõnumeid, võttes arvesse vabakaubanduslepingute alaseid läbirääkimisi ja kõige tulusamaid turge, et hoida ära rahaliste vahendite killustumist ja hajumist;

44.

kiidab komisjoni ettepanekut suurendada jätkuva majanduskriisi taustal ELi kaasrahastamise määrasid koolide puuviljaprogrammis;

45.

palub komisjonil astuda samme, et ergutada kõiki liikmesriike panema suuremat rõhku riiklike koolide puuvilja- ja piimaprogrammide hariduslikule iseloomule ning integreerida koolide puuvilja- ja piimaprogrammid täiel määral põllumajanduse toetamise teise sambasse;

46.

palub komisjonil hinnata, kuidas on rakendatud ELi turul täiskasvanutele mõeldud teavitamiskampaaniaid Euroopa kvaliteetveinide vastutustundliku tarbimise kohta; märgib, et sellistes kampaaniates tuleks lisaks kõnealuste veinide mõõdukale tarbimisele rõhutada Euroopa veinide kultuurilist tausta, kvaliteediomadusi ja eriomadusi;

47.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

16.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 419/17

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. septembri 2001. aasta direktiivi 2001/84/EÜ algupärase kunstiteose autori õiguse kohta saada hüvitist edasimüügi korral (edaspidi „direktiiv”) (1),

—

võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele edasimüügiõiguse direktiivi rakendamise ja mõju kohta (2001/84/EÜ) (COM(2011)0878),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamust (A7-0326/2012),

A.

arvestades, et edasimüügiõigus on Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni artiklis 14ter sätestatud autoriõigus;

B.

arvestades, et direktiiviga edendati edasimüügiõiguse kohaldamise oluliste tingimuste ühtlustamist, et kõrvaldada võimalikud takistused siseturu saavutamisele;

C.

arvestades, et kõnealuse direktiivi vastuvõtmine oli kunstnikele tähtis mitte ainult nende algatuste pärast, mille eesmärk oli saada tunnustatud ja olla loovisikutena õiglaselt koheldud, vaid ka nende rolli tõttu kultuuriväärtuste toetamisel; arvestades, et on siiski jäänud kahtlusi seoses mõjuga Euroopa kunstiturgudele, eelkõige paljudele ELi väiksematele ja spetsialiseerunud oksjonikorraldajatele ja vahendajatele;

D.

arvestades, et direktiivi hakati kõigis liikmesriikides täielikult kohaldama alles 1. jaanuaril 2012;

E.

arvestades, et ELi ülemaailmne turuosa selles turust, kus kaubeldakse elavate kunstnike teostega, on viimaste aastatega oluliselt vähenenud;

F.

arvestades, et kunstilooming aitab kaasa ELi kultuurielu ja -pärandi jätkuvale arengule;

G.

arvestades, et kunsti- ja antiigiturg edendab olulisel määral maailmamajanduse, sealhulgas oma valdkonna ettevõtete, eriti loomemajanduse ettevõtete arengut;

H.

arvestades, et kõnealuse direktiiviga pannakse vahendajatele halduskoormus ning ELi vahendajad asetatakse võrreldes kolmandate riikide vahendajatega kaubanduslikult ebasoodsasse olukorda;

1.

märgib, et 2011. aasta oli kunstituru jaoks rekordiline: aastane müügisumma oli 11,57 miljardit USA dollarit, mis oli 2 miljardi dollari võrra suurem kui 2010. aastal (2); rõhutab, et kunsti- ja antiigiturg edendab olulisel määral maailmamajanduse, sealhulgas oma valdkonna ettevõtete, eriti loomemajanduse ettevõtete arengut;

2.

juhib tähelepanu asjaolule, et 2011. aastal arenes Euroopa kunstiturg jõuliselt: Ühendkuningriik säilitas 19,4 % suuruse turuosa maailmaturul ja tema müük suurenes 24 %; Prantsusmaa turuosa oli 4,5 % ja müük kasvas 9 % ning Saksamaa turuosa oli 1,8 % ja tema müük kasvas 23 % (3);

3.

märgib, et Hiina turu osakaal maailmaturul ulatus 2011. aastal 41,4 %-ni, jõudes ette USAst, kelle müük vähenes 3 % ja turuosa 6 %, langedes 29,5 %-lt 2010. aastal 23,5 %-ni 2011. aastal (4);

4.

rõhutab Hiina märkimisväärset esiletõusu; märgib siiski, et see kunstiturg kuulub praegu ainult Hiinast pärit kunstnikele;

5.

märgib, et üldine suundumus on kunstituru keskme liikumine tärkava majandusega riikidesse, mis on tingitud üleilmastumisest, Aasia esilekerkimisest ja uute kollektsionääride tekkimisest nendes riikides;

6.

märgib rahuloluga, et kolmandad riigid kavatsevad viia oma siseriiklikku õigusesse sisse edasimüügiõiguse; märgib eelkõige, et USAs esitati 12. detsembril 2011. aastal õigusakti ettepanek, millega sooviti kehtestada õigus saada 7 % suurust hüvitist nüüdiskunsti teoste edasimüügist; märgib, et Hiinas on autoriõiguse seaduse eelnõus samuti ette nähtud edasimüügiõiguse kehtestamine (artikli 11 lõige 13);

7.

tuletab meelde, et reprodutseerimis- ja esindusõiguse teostamisest saadavad summad ei ole eriti suured graafika ja skulptuuri valdkonnas, kus tulu saadakse teoste müügist ja edasimüügist;

8.

rõhutab, et edasimüügiõigus tagab pideva sissetuleku kunstnikele, kes müüvad karjääri alguses oma teoseid väga sageli madala hinnaga;

9.

tuletab meelde, et komisjoni aruanne direktiivi rakendamise ja mõju kohta ning sektori statistika ei näita, et edasimüügiõigusel oleks negatiivne mõju Euroopa kunstiturule;

10.

kutsub komisjoni üles teostama mõjuhinnangut kunstituru üldise toimimise, sealhulgas väiksemate ja spetsialiseerunud oksjonikorraldajate ja vahendajate haldusraskuste kohta;

11.

tuletab meelde, et mitu direktiivi sätet tagavad edasimüügiõiguse tasakaalustatud rakendamise, võttes arvesse kõikide sidusrühmade huve, eelkõige kohaldatavate määrade järkjärguline alandamine, edasimüügiõiguse piiramine 12  500 euroga, väikemüügi väljajätmine direktiivi kohaldamisalast ja esimese ostja maksust vabastamine edasimüügi korral; rõhutab samas, et direktiiv paneb vahendajatele halduskoormuse;

12.

märgib, et algupärase kunstiteose elava autori õigus saada teose edasimüügi korral hüvitist võib olla kasulik vahend, vältimaks kunstnike diskrimineerimist;

13.

tuletab meelde, et kunstituru väärtust hinnati 2010. aastal 10 miljardile USA dollarile ja 2012. aastal ligikaudu 12 miljardile dollarile ning et edasimüügiõigus moodustab sellest vaid 0,03 %; on seisukohal, et tegemist on olulise turuga, kus kunstnikud ja nende järeltulijad peaksid saama õiglast tasu;

14.

võtab teadmiseks, et kunstiturgu käsitlevad uurimused ja statistika ei näita, et edasimüügiõigusel oleks negatiivne mõju kunstituru asukohale või müügiarvudele;

15.

tuletab meelde, et direktiivi hakati kõigis liikmesriikides täielikult kohaldama alles 1. jaanuaril 2012, kuigi edasimüügiõigus on paljudes liikmesriikides kehtinud juba mitu aastakümmet;

16.

rõhutab, kui tähtis on kohalike kunstnike, sealhulgas noorimate kunstnike proaktiivne toetamine;

17.

on seisukohal, et komisjoni ettepanekus esitatud 2014. aastal on liiga vara direktiivi uuesti hinnata, ning teeb ettepaneku viia hindamine läbi 2015. aastal (ehk 4 aastat pärast 2011. aasta detsembris teostatud hindamist);

18.

kutsub komisjoni üles hindama oma järgmises hindamisaruandes uuesti, kas direktiivis esitatud kohaldatavad maksumäärad, piirmäärad ja isikute kategooriad on asjakohased;

19.

kutsub komisjoni üles tegema tihedat koostööd sidusrühmadega, et tugevdada Euroopa kunstituru positsiooni ja ületada teatavad raskused, nagu kaskaadiefekt ning väiksemate ja spetsialiseerunud oksjonikorraldajate ja vahendajate haldusraskused;

20.

väljendab heameelt kolmandate riikide algatuste üle edasimüügiõiguse sisseviimise valdkonnas ja nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks mitmepoolsetel foorumitel jõupingutusi Euroopa kunstituru positsiooni tugevdamiseks maailmas;

21.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

16.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 419/19

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 26 ja 114,

—

võttes arvesse komisjoni 11. jaanuari 2012. aasta rohelist raamatut „Euroopa integreerituma kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete turu saavutamine” (COM(2011)0941, edaspidi „roheline raamat”),

—

võttes arvesse komisjoni 11. jaanuari 2012. aasta teatist „Ühtne raamistik usalduse loomiseks digitaalse ühtse turu vastu seoses e-kaubanduse ja internetipõhiste teenustega” (COM(2011)0942),

—

võttes arvesse komisjoni poolt rohelise raamatu teemal 11. jaanuarist 2012 kuni 11. aprillini 2012 korraldatud avalikku arutelu,

—

võttes arvesse komisjoni korraldatud kaardi-, mobiili- ja internetimakseid käsitlevat konverentsi 4. mail 2012,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2012. aasta määrust (EL) nr 260/2012, millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded ning muudetakse määrust (EÜ) nr 924/2009 (1),

—

võttes arvesse Euroopa konkurentsivõrgustiku panganduse ja maksete alltöörühma poolt koostatud 2012. aasta märtsi teabedokumenti konkurentsi tagamise kohta maksete sektoris (2),

—

võttes arvesse Euroopa Keskpanga 2012. aasta aprilli soovitusi internetimaksete turvalisuse kohta (3),

—

võttes arvesse Euroopa andmekaitseinspektori 11. aprilli 2012. aasta vastust komisjoni avalikule konsulteerimisele rohelise raamatu „Euroopa integreerituma kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete turu saavutamise kohta” (4) üle,

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 22. mai 2012. aasta töödokumenti rohelise raamatu kohta (INT/634),

—

võttes arvesse komisjoni 24. juuli 2002. aasta otsust EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/29.373 Visa International) (5),

—

võttes arvesse komisjoni 19. detsembri 2007. aasta otsust EÜ asutamislepingu artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/34.579 – MasterCard, juhtum COMP/36.518 – EuroCommerce, juhtum COMP/38.580 – Commercial Cards) (6),

—

võttes arvesse Üldkohtu 24. mai 2012. aasta otsust kohtuasjas MasterCard jt v. komisjon (7),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamust (A7-0304/2012),

A.

arvestades, et Euroopa kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete turg on riikide kaupa killustatud ning vaid mõned suured tegijad suudavad saavutada kaupmeestepoolse aktsepteerimise ja tegutseda rahvusvaheliselt;

B.

arvestades, et kahe mitte-Euroopa kaardimakseteenuse osutajate valitsev seisund võib viia ülemääraste ja põhjendamatute tasudeni nii tarbijate kui ka kaupmeeste jaoks, mille puhul nende vastavad pangad (nn väljaandvad ja vastuvõtvad pangad) kasutavad ära kõnealust olukorda, nagu komisjon on rohelises raamatus märkinud;

C.

arvestades, et kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete väljaarendamine ja laialdasem kasutamine võib aidata kaasa ka Euroopa e-kaubanduse kasvule ja mitmekesistumisele;

D.

arvestades, et interneti- ja mobiilimaksete osakaal ning mitmekesisus on Euroopas ja maailmas pidevalt kasvanud;

E.

arvestades, et tehniliste edusammude tõttu võidakse kaardimaksesüsteemid järk-järgult asendada muude elektrooniliste ja mobiilsete maksevahenditega;

F.

arvestades, et rohelises raamatus ei käsitleta sularahamaksetega seotud kulutusi ja ühiskondlikku mõju võrreldes kaardi-, interneti- ja mobiilimaksetega, võimaldamata seega sularaha- või tšekimaksete majanduslike ja heaolukulutuste ning ühiskondliku mõju analüüsi;

G.

arvestades, et praegune kaardimaksete ärimudel võimaldab ülemääraseid mitmepoolsete vahendustasude tasemeid, mis näivad mõnikord ületavat süsteemi rahastamise tegelikku kulu ning kujutab endast konkurentsitõket maksete turul;

H.

arvestades, et piiriülene vastuvõtmine on praegu ainult piiratud arvule osalistele kättesaadav võimalus, ning arvestades, et see kord võib laiendada kaupmehe valikuvõimalusi ja suurendada seeläbi konkurentsi ning vähendada kulusid tarbijate jaoks;

I.

arvestades, et kaardimaksete eest võetavad lisatasud ei ole mõnes liikmesriigis lubatud, kuid on mõnes teises laialdaselt kasutusel, ja et ülemäärased lisatasud on tulnud tarbijatele kahjuks, sest makseteenuse osutajad ei paku sageli lisatasudega makseviisidele alternatiivseid makseviise;

J.

arvestades, et ühtse euromaksete piirkonna (SEPA) maksekaartide raamistik nõuab, et tarbijad saaksid „kasutada üldotstarbelisi kaarte maksete tegemiseks ja sularaha väljavõtmiseks eurodes kogu SEPA piirkonnas sama lihtsalt ja mugavalt kui nad seda oma kodumaal teevad; ei tohiks olla vahet, kas tarbijad kasutavad oma maksekaarti (maksekaarte) kodumaal või kuskil mujal SEPA raames; enam ei peaks olema üldotstarbeliste kaartide süsteemi, mis on kavandatud kasutamiseks ühes riigis, ega kaartide süsteemi, mis on kujundatud eranditult piiriüleseks kasutamiseks SEPA raames”;

K.

arvestades, et edukalt SEPA-le üleminekult oodatakse, et see annab tõuke innovatiivsete üleeuroopaliste maksevahendite arendamiseks;

1.

avaldab komisjonile kiitust rohelise raamatu koostamise eest ja leiab, et selles esitatud kaalutlused ja küsimused on väga asjakohased, ning nõustub täielikult esitatud eesmärkidega: saavutada suurem konkurents, suurem valik, suurem innovatsioon ja turvalisemad maksed ning suurem klientide usaldus;

2.

nõustub komisjoniga, et nelja osalejaga kaardimaksete süsteemide puhul tuleb eristada kolme erinevat toodete turgu: esiteks turg, kus konkureerivad erinevad kaardisüsteemid eesmärgiga saada finantseerimisasutusi oma väljaandvateks või vastuvõtvateks klientideks; teiseks esimene järgnev turg, millel väljaandvad pangad konkureerivad pangakaardi omanikest klientide pärast (nn väljaandmisturg); kolmandaks teine järgnev turg, millel vastuvõtvad pangad konkureerivad kaupmeestest klientide pärast (nn vastuvõtmisturg), ja leiab, et igal turul tuleks suurendada vaba konkurentsi;

3.

märgib, et tähtis on turupõhine eneseregulatsioon koostöös kõigi sidusrühmadega, kuid tunnistab, et eneseregulatsioon ei pruugi vastukäivate huvide tõttu saavutada soovitud tulemusi vastuvõetava ajavahemiku jooksul; ootab, et komisjon esitaks vajalikud seadusandlikud ettepanekud, et aidata tagada tõeline ühtne euromaksete piirkond kaardi-, interneti- ja mobiilimaksetele, ning märgib sellega seoses, et tähtis on eelseisev makseteenuste direktiivi läbivaatamine;

4.

toonitab, et vaja on selget ja laiahaardelist nägemust kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete SEPA jaoks ja anda välja vajalikud suunised ning ajakavad, et saavutada põhieesmärk, et piiriüleste ja riigisiseste maksete vahel ei oleks mingit erinevust;

5.

toonitab vajadust liikuda reaalajas kliiringu- ja arveldussüsteemi poole, mis tehniliselt on juba kättesaadav ja mida kasutatakse mõne makse jaoks, ja rõhutab, et reaalajas majanduse suunas liikumine peaks olema kogu SEPA oluline eesmärk ja et täiustatud reaalajas pankadevaheline süsteem peab olema kättesaadav kogu SEPA raames;

6.

on seetõttu arvamusel, et kõik riiklikud kaardi-, mobiili- ja internetimaksete süsteemid tuleks ühendada või muuta üleeuroopaliseks SEPA nõuetega kooskõlas olevaks süsteemiks, nii et kõikjal SEPAs aktsepteeritakse kõiki kaardi-, mobiili- ja internetimakseid, ja et komisjon peaks selle ülemineku jaoks välja pakkuma vajaliku perioodi;

7.

märgib, et kõik terminalid peaksid suutma aktsepteerida kõiki kaarte ja täitma koostalitlusvõimega seotud nõudeid ning seetõttu tuleb kõrvaldada mis tahes tehnilised tõkked, mis tulenevad terminalide funktsionaalsuse ja sertifitseerimisnõuete erinevustest, sest ühised standardid ja eeskirjad ning standarditud terminalitarkvara suurendaksid konkurentsi;

8.

on veendunud, et isereguleeriv lähenemisviis integreeritud Euroopa maksete turule ei ole piisav; palub komisjonil võtta seadusandlikke meetmeid, et tagada tarbijate jaoks maksete turvalisus, aus konkurents, finantsalane kaasamine, isikuandmete kaitsmine ja läbipaistvus;

9.

kutsub komisjoni üles reformima SEPA juhtimist tagamaks, et otsustamisprotsess on demokraatlik, läbipaistev ja teenib avalikke huve; see nõuab komisjoni ja EKP aktiivsemat ja juhtivat rolli SEPA juhtimises ning kõikide asjaomaste sidusrühmade tasakaalustatud esindatust kõikides SEPAga seotud otsuseid tegevates ja neid rakendavates organites, kindlustades lõpptarbijate piisava kaasatuse;

10.

väljendab muret põhjendamatult range interneti- ja mobiilimakseturgude reguleerimise pärast praeguses etapis, kuna need makseviisid on alles välja arenemas; leiab, et iga selle valdkonna regulatiivse algatuse korral on oht, et seda iseloomustab põhjendamatu rõhuasetus juba olemasolevatele maksevahenditele ja see võib seega heidutada innovatsiooni ja moonutada turgu, enne kui see on välja arenenud; palub komisjonil võtta võimalikus uues ettepanekus nende uute interneti- ja mobiilimakseviiside jaoks vastu sobiv lähenemisviis, tagades tarbijakaitse kõrge taseme, eriti haavatavate tarbijate jaoks;

11.

juhib tähelepanu sellele, et kuigi elektronmaksete osatähtsus Euroopas ja kogu maailmas üha suureneb, seisavad täielikult ja tõhusalt integreeritud, konkurentsivõimelise, uuendusmeelse, turvalise, läbipaistva ja tarbijasõbraliku Euroopa ühtse digitaalse turu teel nende makseviisidega seoses tõsised takistused;

12.

juhib tähelepanu sellele, et praegusel kriisiajal on oluline rakendada algatusi, mis soodustavad majanduskasvu, töökohtade loomist ja tarbimise taastamist, ning kuna digitaalturg on suur võimalus nende eesmärkide täitmiseks, peab Euroopa Liit olema võimeline rajama täielikult toimiva digitaalse siseturu, samuti on oluline ühelt poolt kõrvaldada olemasolevad tõkked ja teisalt suurendada tarbijate usaldust; usub sellega seoses, et tõelise ühtse digitaalturu saavutamiseks on oluline neutraalse ja turvalise, vaba konkurentsi ja innovatsiooni võimaldava ühtse Euroopa kaardimaksete, interneti- ja mobiilimaksete turu olemasolu, mis aitaks ka oluliselt suurendada tarbijate usaldust;

13.

rõhutab, et läbipaistvate, turvaliste ja tõhusate maksesüsteemide väljaarendamine Euroopa digitaalturul on oluline, et tagada tõeline digitaalmajandus ja hõlbustada piiriülest e-kaubandust;

14.

juhib tähelepanu asjaolule, et ühtse e-turu käivitamiseks on hädavajalik turvaline, usaldusväärne ja läbipaistev Euroopa elektronmaksete raamistik; rõhutab teavitamiskampaaniate tähtsust selleks, et tarbijad oleksid teadlikud turul pakutavatest võimalustest ning turvalistele elektronmaksetele ette nähtud tingimustest ja nõuetest, ning leiab, et niisuguseid kampaaniaid tuleks ELi tasandil korraldada ka selleks, et saada üle nende makseviisidega seotud sageli põhjendamatutest hirmudest; on seoses sellega veendunud, et tarbijasõbralikud kontaktpunktid suurendaksid kaugmaksete usaldusväärsust;

15.

rõhutab, et sellega seoses tuleb võtta meetmeid sageli esineva Euroopa tarbijate diskrimineerimise lõpetamiseks, kus nende maksed lükatakse internetis tehtavates piiriülestes tehingutes nende päritolukoha tõttu tagasi;

16.

väljendab kahetsust selle pärast, et praeguses olukorras on enamik maksukuludest läbipaistmatud, ja selle pärast, et need, kes ei kasuta kalleid makseviise, katavad ikka kõnealuseid kulusid; tuletab meelde, et igal makseviisil on oma kulud; palub seetõttu komisjonil kaaluda tulevikus ka sularahamaksete kulusid, eriomadusi ja sotsiaalset mõju kõigi turuosaliste ja tarbijate jaoks võrreldes teiste makseviisidega; tuletab meelde, et kõigil eurooplastel peaks olema juurdepääs põhilistele pangandusteenustele; rõhutab, et tuleb võtta meetmeid ühiste tehniliste standardite kehtestamise suunas, arvestades praegu Euroopas kehtivate standardite tähtsust, tõhusust ja piisavust;

17.

on veendunud, et avatud juurdepääsuga ühised tehnilised standardid mitte ainult ei tugevdaks Euroopa majanduse konkurentsivõimet ja siseturu toimimist, vaid ka edendaks koostalitlusvõimet ja tooks ühiste turvastandardite näol kaasa turvalisusega seotud eeliseid, millest oleks kasu nii tarbijatel kui ka kaupmeestel;

18.

märgib, et interneti- ja mobiilimaksete jaoks peaks enamik standardeid olema samad, mis praeguste SEPA maksete jaoks, kuid uusi standardeid on vaja turvalisuse ja tarbijate identifitseerimise jaoks ja selleks, et pakkuda pankadevahelist võrgus reaalajas ülekandmist, ning toonitab, et ei piisa ainult uute standardite väljatöötamisest, kooskõlastatud rakendamine on vähemalt sama tähtis;

19.

rõhutab, et standardimine ei tohiks luua tõkkeid konkurentsile ja innovatsioonile, vaid peaks aitama takistusi pigem vähendada, et tagada kõigi osapoolte jaoks ühtsed reeglid; soovitab seetõttu, et standardid peavad olema avatud, et võimaldada innovatsiooni ja konkurentsi turul, sest ühe või suletud standardi kohustamine piiraks turu arengut ja innovatsiooni, kehtestaks ebaproportsionaalse piirangu ja ei soodustaks konkurentsil põhinevaid ühtseid tingimusi; võtab siiski teatavaks komisjoni trustivastase uurimise interneti kaudu tehtavate maksete (e-maksed) standardimisprotsessi kohta, mida teostab Euroopa Maksenõukogu (EPC);

20.

märgib, et põhiliselt sisaldavad kõik maksetehingud sama liiki andmeid, ja rõhutab, et iga makse puhul peab toimuma ohutu andmeedastus, mis võimaldab maksete läbivat ja täielikku reaalajas töötlemist, ning näeb eeliseid, mis on sama sõnumivormingu kasutamisel kõigis süsteemides, ning tuletab meelde, et kõige ilmsem valik on see, mida kasutatakse krediidi- ja otsekorralduste jaoks, nagu on määratletud SEPA lõppkuupäeva määruses (st ISO XML 20022); soovitab kasutada sama sõnumivormingut kogu asjaomast teavet kandvate tehinguandmete edastamisel terminalist tarbijani;

21.

toonitab, et arvestades elektrooniliste ja mobiilimaksete turu kiiret kasvu, kuid selle praegust ebaküpset etappi, kätkeks nendes juhtivates valdkondades Euroopa digitaalse ühtse turu tõhustamiseks kohustuslike standardite kehtestamine negatiivse mõju riski innovatsiooni, konkurentsi ja turu kasvu jaoks;

22.

juhib tähelepanu sellele, et vastavalt komisjoni tagasisidele rohelist raamatut käsitleva avaliku konsulteerimise kohta kujutab väljatöötatud standardite rakendamine endast sageli olulist probleemi; kutsub komisjoni üles uurima jõustamismehhanismide, nt ülemineku lõppkuupäevade kehtestamise võimalikkust;

23.

märgib, et pangaautomaatidest sularaha väljavõtmise tasud väljaspool makseteenuse kasutajate oma panka ja kaardisüsteemi on mitmes liikmesriigis sageli ülemäärased ja need peaksid kogu SEPA piires olema kulupõhisemad;

24.

rõhutab, et standardimis- ja koostalitlusvõimega seotud nõuded peaksid olema suunatud Euroopa maksesüsteemide konkurentsivõime, läbipaistvuse, innovatsiooni, maksete turvalisuse ja tõhususe parandamisele, mis tooks kasu nii tarbijatele kui muudele sidusrühmadele; rõhutab, et standardimisnõuded ei tohiks tekitada takistusi ebavajalike erinevuste tõttu maailmaturul; usub samuti, et ühiseid standardeid tuleb peamiselt taotleda ülemaailmsel tasandil tihedas koostöös ELi peamiste majanduspartneritega;

25.

palub komisjonil hinnata maksekaartide turule uute tulijate sisenemise edendamise võimalust, näiteks ühise maksetaristu loomise abil kõigile tehingutele, olenemata kaardipakkujast;

26.

märgib, et maksetaristute eraldamine maksesüsteemidest võib suurendada konkurentsi, kuna väiksemaid turuosalisi ei jäetaks tehniliste piirangute tõttu välja; rõhutab, et makseteenuse osutajatel peaks olema vabadus valida turul mis tahes maksesüsteemides kättesaadavate väljaandmis- ja vastuvõtmisteenuste vahel ning et maksetaristud peaksid töötlema erapooletult erinevate paralleelsete maksesüsteemide tehinguid sarnaste vahendite jaoks;

27.

rõhutab, et kõikide selleks võetavate meetmete puhul tuleb alati jälgida, et järgitakse vaba ja õiglast konkurentsi ning turgudele sisenemise ja turulepääsu vabadust, ning et tuleb arvesse võtta tulevasi tehnoloogilisi uuendusi selles sektoris, et oleks võimalik kohaneda tulevaste muutustega, toetades ja võimaldades alati innovatsiooni ja konkurentsi;

28.

palub komisjonil teha ettepaneku SEPA parema juhtimise kohta, mis hõlmaks korralduslikku ülesehitust, mis on seotud makseteenuste peamiste omaduste väljatöötamisega nende nõuete kehtestamisega, mida tuleb ka järgida, samal ajal kui tehniliste ja turvastandardite väljatöötamist organiseeritaks eraldi, et toetada seonduvate õigusaktide rakendamist; nõuab kõigi sidusrühmade tasakaalustatud esindatust tulevases maksesüsteemide ühiste tehniliste ja turvastandardite väljatöötamises; nõuab tungivalt, et komisjon vastaks parlamendi varasematele üleskutsetele reformida SEPA juhtimist põhjalikult, et võimaldada makseteenuste kasutajate paremat esindatust otsustamis- ja standardite kehtestamise protsessis; märgib, et sidusrühmade hulka võivad kuuluda, kuid mitte tingimata ainult Euroopa Maksenõukogu, tarbijaorganisatsioonid, kaupmeeste organisatsioonid ja suured jaeketid, Euroopa Pangandusjärelevalve, komisjon, eri valdkondade eksperdid, pankadevälised makseteenuse pakkujad ning mobiili-, interneti- ja kaardikaubandus ja mobiilsideoperaatorid; kutsub sidusrühmi üles korraldama oma tööd uue juhtimisstruktuuri alusel, kus SEPA nõukogul on roll; on seisukohal, et SEPA nõukogu peaksid toetama erinevad tehnilised komisjonid või töökonnad e-maksete, m-maksete, kaartide, sularaha ja muude standardimisküsimuste jaoks ning ajutised töörühmad; tuletab meelde, et komisjon võttis endale deklaratsioonis SEPA juhtimise kohta seoses määruse (EL) nr 260/2012 vastuvõtmisega kohustusega esitada ettepanek enne 2012. aasta lõppu; kutsub Euroopa standardiorganeid, nt Euroopa Standardikomitee (Comité Européen de Normalisation, CEN) või Euroopa Telekommunikatsiooni Standardiinstituut (ETSI) üles võtma koostöös komisjoniga kaardimaksete standardimisel aktiivsema rolli;

29.

sellega seoses tunnistab, et ühtne euromaksete piirkond (SEPA) on Euroopa ühtse makseteturu tugisammas ja peab olema selle arendamise ning uuenduslikumaks ja konkurentsivõimelisemaks muutmise aluseks;

30.

on arvamusel, et Euroopas on elektrooniliste maksete valdkonnas eeskirjade jõustamine sageli keeruline, ebapiisav ja erinev ning et eeskirjade nõuetekohase ja ühtse jõustamise tagamiseks tuleks teha suuremaid jõupingutusi;

31.

kinnitab, et isereguleerivast lähenemisviisist ei piisa; on seisukohal, et komisjon ja Euroopa Keskpank peaksid koostöös liikmesriikidega olema aktiivsemad ja asuma juhtrolli, ning et kõik asjaomased sidusrühmad, eeskätt tarbijate ühingud, tuleks nõuetekohaselt otsustamisprotsessi kaasata ning nendega konsulteerida;

32.

peab tõenäoliseks, et Euroopas suureneb järjest nende ettevõtete hulk, kelle tegevus on kaardimaksete aktsepteerimise suutlikkusest tegelikult sõltuv; on seisukohal, et avalikkuse huvides on määratleda objektiivsed eeskirjad, millega kirjeldatakse asjaolusid ja menetlusi, mille puhul kaardimakse süsteemid võivad vastuvõtmisest ühepoolselt keelduda.

33.

on seisukohal, et oluline on tugevdada SEPA juhtimist ja anda uuendatud SEPA nõukogule mõjukam roll ja et see uus juhtorgan peaks koosnema peamistest asjaomastest sidusrühmadest ja olema loodud nii, et see annab võimaluse demokraatlikuks kontrolliks komisjoni ja teiste Euroopa ametiasutuste kaudu; teeb ettepaneku, et uuendatud SEPA nõukogu peaks juhtima tööd, määrama kindlaks aja- ja töökava, tegema otsuseid prioriteetide ja peamiste probleemide kohta, vahendades lahkarvamusi sidusrühmade vahel; rõhutab, et demokraatlik kontroll tuleks tagada seeläbi, et komisjonil, Euroopa Keskpangal ja Euroopa Pangandusjärelevalvel on oluline roll;

34.

väljendab heameelt konsultatsiooni üle, mille komisjon on algatanud sidusrühmadega osana rohelisest raamatust SEPA juhtimise teemal määruse (EL) nr 260/2012 põhjenduse 5 alusel, ja ootab selleteemalist ettepanekut, mille komisjon kavatseb esitada käesoleva aasta lõpus; toonitab, et kõikide SEPA sidusrühmade vahetu prioriteet peab olema SEPA-le ülemineku ettevalmistamine määruses (EL) nr 260/2012 sätestatud tingimuste alusel, et tagada sujuv üleminek riiklikelt süsteemidelt üleeuroopalistele maksesüsteemidele;

35.

juhib tähelepanu sellele, et on vaja täiendavat standardimist ja normide ühtlustamist, et ületada tehnilised tõkked ja riiklikud arveldus- ja kliiringunõuded, mis aitaks edendada piiriülest vastuvõtmist kui korda, mis suurendaks konkurentsi ja kaupmeeste valikuvõimalusi ning võiks tuua kaasa kulutõhusamad makseviisid tarbijate jaoks; on veendunud, et kaupmehi tuleb piiriülestest vastuvõtmisvõimalustest paremini teavitada;

36.

nõuab tungivalt, et otsitaks aktiivselt piiriülest vastuvõtmist veelgi hõlbustavaid lahendusi, pidades silmas selle eeliseid siseturu jaoks; väljendab muret olemasolevate riiklike, õiguslike ja tehniliste tõkete pärast, näiteks osad litsensimistingimused, mis tuleks kaotada, et välismaist SEPAga vastavuses olevat vastuvõtjat ei koheldaks kõnealuse riigi sisemaisest vastuvõtjast erinevalt;

37.

rõhutab, et olulisi erinevusi ei tohiks olla eri maksekontode alaste õigusaktide vahel ja et maksja peaks saama teha rahaülekandeid interneti või mobiiltelefoni abil igale maksesaajale, kelle konto on ükskõik millises SEPAga seotud finantseerimisasutuses;

38.

toonitab, et kõigil volitatud makseteenuse osutajatel peaks olema samasugune juurdepääsuõigus kliiringu- ja arveldussüsteemidele, kui neil kehtib asjakohane riskijuhtimiskord, nad täidavad minimaalseid tehnilisi nõudeid ja nad leitakse olevat piisavalt stabiilsed, nii et nad ei tekita mingit riski, st et peamiselt kohaldatakse nende suhtes samu asjaomaseid nõudeid nagu pankade suhtes;

39.

tuletab meelde, et Euroopa Kohtu 24. mai 2012. aasta otsuse kohaselt Mastercardi kohtuasjas võib mitmepoolset vahendustasu pidada konkurentsivastaseks, ja palub komisjonil teha ettepanek selle kohta, kuidas seda kohtuotsust tuleks võtta arvesse kaardi-, mobiili- või internetimaksete ärimudelite reguleerimisel;

40.

on seisukohal, et praegu võivad mitmepoolsete vahendustasude tulud olla võrreldes kuludega, mida need peaksid katma, liiga kõrged, juhib tähelepanu sellele, et võib olla vajalik tasakaalustada erinevaid maksetasusid, tagamaks, et ristsubsideerimise tavad ei soodustaks ebatõhusaid instrumentide valikuid, ja kutsub komisjoni üles tagama määrusega, et mitmepoolsed vahendustasud ei moonuta konkurentsi, luues tõkkeid uutele turule sisenejatele ja innovatsioonile; kutsub komisjoni üles viima 2012. aasta lõpuks läbi erinevate võimaluste mõjuhinnangu; rõhutab, et seoses mitmepoolsete vahendustasudega on vaja õiguslikku selgust ja õiguskindlust;

41.

märgib, et pärast üleminekuperioodi tuleks mis tahes liikmesriigist pärit isiku SEPA nõuetega vastavuses olevat maksekaarti aktsepteerida SEPA igas makseterminalis ja et makset tuleb ohutult suunata; märgib, et sellest nõudest võib järelduda, et mitmepoolseid vahendustasusid tuleb reguleerida, et need jääksid alla künnist, ja rõhutab, et see ei tohiks kaasa tuua mitmepoolsete vahendustasude suurenemist üheski liikmesriigis, vaid pigem vähenemist ja võib-olla mingil hilisemal etapil nullini jõudmist;

42.

on seisukohal, et piiriülest ja tsentraliseeritud vastuvõtmist tuleks tõhustada ja et iga tehniline või õiguslik tõke tuleks kõrvaldada, sest see aitaks vähendada mitmepoolsete vahendustasude ja kaupmehe makstavate tasude tasemeid;

43.

on seisukohal, et mitmepoolseid vahendustasusid tuleks Euroopa tasandil reguleerida eesmärgiga tagada uute turuosaliste lihtsam juurdepääs piiriülesele vastuvõtmisele, andes kaupmeestele reaalse valiku, milliste maksesüsteemidega nad liituda soovivad; juhib tähelepanu sellele, et kui kõnealune uus seadusandlik ettepanek sätestab tasud, tuleb tagada täielik läbipaistvus elementide puhul, mis moodustavad nende määrad; tuletab meelde, et määruse (EL) nr 260/2012, millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded, artiklis 5 juhitakse tähelepanu sellele, et mis tahes tehingupõhist mitmepoolset vahendustasu ei saa kohaldada pärast 1. veebruari 2017; nõuab, et sama lähenemisviisi rakendataks ka kaardimaksetele;

44.

on seisukohal, et kolme osalejaga või segasüsteemiga maksemudel võib tekitada konkurentsialaseid probleeme, mis sarnanevad nelja osalejaga süsteemide konkurentsialaste probleemidega; on veendunud, et kõiki kaardisüsteeme – nii nelja või kolme osalejaga kui ka segasüsteeme ning uusi turule sisenejaid – tuleks kohelda võrdselt, et tagada võrdsed tingimused ja edendada konkurentsi ja läbipaistvust nii tarbijate kui kaupmeeste jaoks;

45.

märgib, et kaubamärgi ühiskasutus, millega on vabatahtlikult ühinenud asjaomased maksesüsteemid, võib olla tarbijatele kasulik, kuna tooks kaasa vähem kaarte tarbijate rahakotis ja lihtsustaks riiklike sisemaiste süsteemide juurdepääsu laiemale SEPA turule, soodustades konkurentsi; juhib siiski tähelepanu sellele, et kaubamärgi ühiskasutust ei tohiks kasutada sisemaiste süsteemide eiramiseks kaubamärgi eelnevalt otsustatud kasutamise abil;

46.

juhib tähelepanu sellele, et kaarti omavatel tarbijatel peaks olema vabadus valida, millised kaubamärgi ühiskasutuse alternatiivid on nende konkreetsetel kaartidel aktiveeritud, ning rõhutab, et kaupmeestel peaks olema õigus valida, milliseid kaubamärgi ühiskasutuse alternatiive nad on nõus aktsepteerima, ja igas konkreetses makseolukorras peaks kaarti omavatel tarbijatel olema õigus valida oma eelistatav kaubamärgi ühiskasutuse alternatiiv nende alternatiivide vahel, mida kaupmees aktsepteerib; palub komisjonil esitada ettepanek lahenduste kohta, mis julgustavad rohkem kui ühe SEPA nõuetele vastava süsteemi kaubamärgi ühiskasutust; on veendunud, et põhjalikult tuleb kaaluda küsimusi, nagu tarbijate käitumist suunava tegevuse nõuetele vastavus, tehniline koostalitlusvõime ja vastutus turvalisuse eest;

47.

on seisukohal, et kaubamärgi ühiskasutust tuleks rakendada tarbijate asjakohase teavitamise teel, et tarbijad oleksid kaitstud ja neid ei ohustaks eksitamine; rõhutab, et kõigile osapooltele peab selge olema, kes vastutab kaardiomaniku ja kaupmehe andmete kaitsmise ja konfidentsiaalsuse ning kaubamärgi ühiskasutuses maksevahendi eest;

48.

on veendunud, et praegu üldiselt kohaldatavad lisatasud, allahindlused ja muu tarbijate käitumist suunav tegevus on sageli makseteenuste lõpptarbijate jaoks kahjulik; märgib, et lisatasude nõudmine ainult maksevaliku põhjal, mille tarbija teeb, võib olla meelevaldne ja seda võidakse kuritarvitada, et tuua lisatulu, selle asemel, et katta kulutusi; on seisukohal, et on oluline keelata ülemääraste lisatasude võimalused seoses üksiku tehingu kaubandusettevõtjate tasuga ja kontrollida allahindlusi ning sarnaseid tarbijate juhtimise tavasid ELi tasandil; rõhutab, et seetõttu peaksid kaupmehed aktsepteerima ühte sageli kasutatavat maksevahendit ilma lisatasuta (SEPA nõuetele vastav deebetkaart, e-makse) ja ükski lisatasu teistelt vahenditelt ei tohi ühelgi hetkel ületada nende vahendite otseseid kulutusi, võrreldes vahendiga, mida aktsepteeritakse lisatasuta;

49.

rõhutab, et vajalik on suurem läbipaistvus ning tarbijate parem teavitamine lisatasudest ja maksevahendi kasutamisega seotud täiendavatest kuludest, sest kauplejad lisavad tehingu maksumuse pakutavate kaupade ja teenuste hinnale üldjuhul nii, et tarbijad ei ole kogumaksumusest eelnevalt nõuetekohaselt teavitatud ja maksavad seega oma ostude eest rohkem, milline olukord kahjustab tarbijate usaldust;

50.

märgib, et lisatasude nõudmine ainult maksevaliku põhjal, mille tarbija teeb, võib olla meelevaldne, seda võidakse kuritarvitada, et tuua lisatulu, selle asemel et katta kulutusi, ja üldiselt ei too kasu ühtse turu arengule, sest see pärsib konkurentsi ja suurendab turu killustatust ning segadust tarbija jaoks;

51.

võtab teadmiseks, et lisatasude piiramine maksevahendi otsese kuluga on üks võimalus, nagu on ka üleeuroopaline lisatasude keelustamine; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon viiks läbi mõjuhindamise, milles analüüsitakse ülemääraseid lisatasusid võrrelduna kaubandusettevõtjate tasuga ja üleeuroopalist lisatasude keelustamist seoses tarbijaõiguste direktiivi 2011/83/EL artikliga 19;

52.

rõhutab, et elektronmaksete potentsiaali täielikuks ärakasutamiseks on tähtis tagada tarbijate usaldus, mis omakorda nõuab kõrget turvalisuse taset, et olla kaitstud pettuste eest ja kaitsta tarbijate tundlikke ja isikuandmeid;

53.

rõhutab, et tarbijate eraelu puutumatust tuleb kaitsta kooskõlas ELi ja liikmesriikide õigusaktidega ning et makseahela igal osapoolel peaks olema juurdepääs ainult temapoolse töötlemise jaoks asjakohastele andmetele ja ülejäänud andmed tuleb edastada krüpteeritult;

54.

on seisukohal, et interneti-, kaardi- ja mobiilimaksete minimaalsed turvalisusnõuded peaksid olema samad kõigis liikmesriikides ja olemas peaks olema ühine juhtorgan, mis kehtestab need nõuded; märgib, et standarditud turvalahendused lihtsustaksid tarbijateavet ja seega viisi, kuidas tarbijad kohanevad turvalisuse eesmärgil kehtestatud korraga, ja need vähendaksid ka kulusid makseteenuse osutajate seas; teeb seepärast ettepaneku, et kõikidelt makseteenuse osutajatelt tuleks nõuda ühiste minimaalsete turvalahenduste säilitamist, mida makseteenuse osutajad võivad loomulikult parandada, kuid need parandused ei tohiks saada konkurentsitõketeks;

55.

tuletab meelde, et lõplik vastutus erinevate makseviisidega seotud turvameetmete eest ei saa jääda tarbijatele, vaid et neid tuleks ettevaatusabinõudest teavitada, ning finantseerimisasutused peaksid vastutama pettuse kulude eest, välja arvatud juhul, kui seda põhjustab tarbija, kes „tegutses pettuse teel või ei täitnud ettekavatsetult või raske hooletuse tulemusel üht või mitut makseteenuste direktiivi artiklist 56 tulenevat kohustust”; on seetõttu seisukohal, et tuleks soodustada avalikke teavituskampaaniaid, et suurendada üldsuse teadlikkust ja teadmisi eelkõige digitaalse turvalisusega seotud küsimustest; palub komisjonil kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete turu strateegiat ja vahendeid välja töötades võtta arvesse Euroopa andmekaitseinspektori standardeid ja soovitusi seoses läbipaistvuse, kontrollija/töötleja identifitseerimise, proportsionaalsuse ja andmesubjekti õigustega; peab tähtsaks, et kõigist maksepettustest SEPAs antakse aru tsentraliseeritud järelevalve-, statistika- ja hindamisasutusele, et reageerida kiirelt uutele turvalisusohtudele, ja et peamised arengud tuleks avalikustada; palub komisjonil laiendada põhimõtet „lõimitud andmekaitse” autentimismehhanismidest ja kaitsemeetmetest kaugemale, et tagada andmete minimeerimine, et rakendada eraelu kaitsvaid vaikesätteid, piirata juurdepääsu üksikisiku teabele selleni, mis on kindlalt vajalik, et teenust osutada, ja rakendada vahendeid, mis võimaldavad kasutajatel paremini kaitsta oma isikuandmeid;

56.

on seisukohal, et näost näkku kaardimaksete turvalisus on juba kõrgel tasemel ning et järkjärguline üleminek magnetkaartidelt kiipkaartidele, mis peaks toimuma kiiresti, parandab turvalisuse taset veelgi; väljendab muret muude makseviisidega seotud turvalisuse küsimuste pärast ja asjaolu pärast, et mõned praegused Euroopa EMV rakendamised ei pruugi olla täielikult järjepidevad, ja nõuab tungivalt, et seda soovimatut olukorda parandataks, ja tuletab meelde, et parendatud lahendusi on vaja ka võrgupõhiste kaardiga kaugmaksete jaoks; palub komisjonil koguda sõltumatuid andmeid internetimaksete pettuste kohta ja lisada oma seadusandlikku ettepanekusse asjakohased pettusevastased sätted;

57.

on veendunud, et pangakontol olemasolevaid vahendeid puudutavate andmete esitamine kolmandatele osapooltele kannab endas riske; märgib, et üks riskidest on see, et tarbija ei pruugi olla täielikult teadlik sellest, kellel on tema kontoteabele juurdepääs ning millises õigusraamistikus ja milline osapool tema poolt kasutatavate makseteenuste eest vastutab; rõhutab, et andmekaitset ei tohi ühelgi etapil ohtu seada;

58.

rõhutab, et regulatiivsete ja tehniliste arengutega saaks siiski neid turvariske alandada ning muuta pankadeväliste makseteenuste osutajate kaudu tehtavad maksed sama turvaliseks kui otse turvalistelt pangakontodelt tehtavad maksed, juhul kui turvalised süsteemid on praktikas kättesaadavad ning sellise juurdepääsu ning seda küsivate organisatsioonide legitiimsus on selgelt määratletud;

59.

ei toeta seetõttu kolmandate osapoolte juurdepääsu tarbija pangakonto teabele, välja arvatud juhul, kui süsteem on tõendatult turvaline ja seda on põhjalikult katsetatud; märgib, et kõigis eeskirjades tuleks kolmanda osapoole juurdepääsu piirata binaarse („jah–ei”) teabega vahendite olemasolu kohta ja et tuleks pöörata tähelepanu turvalisusele, andmekaitsele ja tarbija õigustele; on seisukohal, et eelkõige tuleks määratleda selgelt, millised osapooled võivad saada juurdepääsu millisele teabele võrdse kohtlemise põhimõtte alusel ning millistel tingimustel võib andmeid salvestada, ja et nende sätete puhul tuleb kohaldada lepingulist suhet asjaomaste üksuste vahel; rõhutab, et kolmanda osapoole juurdepääsu reguleeriva raamistiku loomisel tuleb selgesti eristada juurdepääsu teabele vahendite kättesaadavuse kohta asjaomase tehingu jaoks ja juurdepääsu tarbija konto teabele üldiselt; palub komisjonil tagada isikuandmete kaitse, tehes pärast Euroopa andmekaitseinspektoriga konsulteerimist ettepaneku koostada selged eeskirjad selle kohta, millist rolli ja millisel otstarbel mängib iga osaline andmete kogumises, ja esitada andmete kogumise, töötlemise ja säilitamise eest vastutavate osaliste selge määratlus; lisab, et kaardi kasutajatel peaks olema võimalus pääseda ligi ja parandada oma isikuandmeid ka keerulises piiriüleses olukorras; leiab, et andmekaitsenõudeid tuleks rakendada vastavalt põhimõtetele „lõimitud andmekaitse” ja „eraelu kaitsvad vaikesätted” ja et ettevõtted ja tarbijad ei peaks vastutama oma andmete kaitsmise eest;

60.

on veendunud, et tarbijate raha tagasisaamise õigusi tuleks kindlustada nii volitamata maksete kui ka kaupade kätte toimetamata või teenuste osutamata jätmise korral (või juhul, kui seda ei tehta lubatud moel), ning et tõhusad kollektiivse hüvitamise ja alternatiivse vaidluste lahendamise süsteemid on tarbijate kaitseks asendamatud vahendid ka elektronmaksete valdkonnas;

61.

märgib, et kuna turvalisusohud suurenevad, on ka Euroopa Standardikomiteel ja Euroopa Telekommunikatsioonistandardite Instituudil ülesanne olla aktiivselt kaasatud turvastandardite väljatöötamisse;

62.

märgib, et maksesüsteemides, kus üks või mitu osalist on erinevates liikmesriikides, oodatakse, et komisjon esitaks selgitava ettepaneku, millist kohtulikku või kohtuvälist vaidluste lahendamise süsteemi tuleks mis tahes vaidluste puhul kasutada, ja et tarbijatel oleks lihtne juurdepääs alternatiivse vaidluste lahendamise organitele ja neid kasutada;

63.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

16.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 419/28

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekuid ja 12. septembri 2012. aasta teatist pangaliidu kohta,

—

võttes arvesse G20 18. juuni 2012. aasta järeldusi, milles nõutakse varipangandust käsitleva töö lõpuleviimist, et saavutada reformide täielik elluviimine,

—

võttes arvesse oma 6. juuli 2011. aasta resolutsiooni finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta (1),

—

võttes arvesse finantsstabiilsuse nõukogu (FSB) algatatud repotehingute ja väärtpaberite laenuks andmise töörühma vahearuannet, mis avaldati 27. aprillil 2012. aastal, ja Rahvusvahelise Väärtpaberijärelevalve Organisatsiooni (IOSCO) samal päeval avaldatud konsulteerimisaruannet rahaturufondide kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Keskpanga (EKP) üldtoimetist (nr 133) varipanganduse kohta euroalal, mis avaldati 30. aprillil 2012. aastal,

—

võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut varipanganduse kohta (COM(2012)0102),

—

võttes arvesse komisjoni talituste 26. juuli 2012. aasta töödokumenti „Product Rules, Liquidity Management, Depositary, Money Market Funds and Long-term Investments for UCITs” (toote-eeskirjad, likviidsuse juhtimine, depositoorium, rahaturufondid ja pikaajalised investeeringud eurofondidesse),

—

võttes arvesse FSB 27. oktoobril 2011. aastal avaldatud aruannet varipanganduse järelevalve ja reguleerimise tugevdamise kohta vastuseks G20 2010. aastal Soulis ja 2011. aastal Cannes’is esitatud üleskutsetele,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A7-0354/2012),

A.

arvestades, et FSB poolt määratletud varipangandussüsteemi mõiste kohaselt on tegemist krediidivahendussüsteemiga, mis hõlmab tavapärase pangandussüsteemi väliseid üksusi ja tegevusi;

B.

arvestades, et tavapärase pangandussüsteemi reguleeritud üksused osalevad ulatuslikult varipangandussüsteemi mõiste all määratletud tegevustes ning on varipanganduse üksustega mitmel moel seotud;

C.

arvestades, et märkimisväärne osa varipangandustegevusest leiab osaliselt aset reguleeritud pangandussektoris ning kehtiv õigusraamistik peab seda tegevuse osa täielikult hõlmama;

D.

arvestades, et mõned varipanganduse alla kuuluvad elemendid on äärmiselt tähtsad reaalmajanduse rahastamise seisukohast ning et kõigi uute reguleerivate meetmete reguleerimisala määratlemisel või olemasolevate reguleerivate meetmete laiendamisel tuleks olla hoolikas;

E.

arvestades, et mõnel juhul hoiab varipangandus riske kasulikult väljaspool pangandussektorit, hoides seega ära mõju võimalikele maksumaksjaile või süsteemse mõju; arvestades, et sellele vaatamata on varipangandustehingute ja nende finantseerimisasutustega seotuse sügavam mõistmine ning läbipaistvust, süsteemse riski vähendamist ja igasuguse sobimatu tegevuse kõrvaldamist tagavad eeskirjad finantsstabiilsuse vajalik osa;

F.

arvestades, et selleks et heita varipangandusele valgust, peavad kõik eeskirjad põhjalikult käsitlema varipanganduses toimuva finantstegevuse lahendatavuse, komplekssuse ja läbipaistmatusega seotud probleeme eeskätt kriisiolukorras;

G.

arvestades, et FSB hinnangul oli ülemaailmse varipangandussüsteemi maht 2011. aastal ligikaudu 51 triljonit eurot, samas kui 2002. aastal oli see 21 triljonit eurot; arvestades, et see moodustab 25–30 % kogu finantssüsteemist ja poole pankade varadest;

H.

arvestades, et teatud võimalikule positiivsele mõjule – näiteks finantssüsteemi tõhususe suurenemine, mitmekesisem toodete valik ja konkurentsi kasv – vaatamata on leidnud kinnitust tõsiasi, et varipangandus on üks peamisi finantskriisi võimalikke vallandajaid või selle süvendajaid ning võib ähvardada finantssüsteemi stabiilsust; arvestades, et FSB nõuab tugevdatud järelevalvet varipangandustegevuse laienemise üle, mis tekitab muret i) seoses süsteemsete riskidega, eelkõige lõpptähtaja ja/või likviidsuse ümberkujundamisest, väliste rahastamisvahendite kasutamise ulatusest ja krediidiriski puudulikust ülekandmisest tulenevate süsteemsete riskidega, ning ii) seoses õigusliku arbitraažiga;

I.

arvestades, et ettepanekud varipanganduse ning laenuandjate jae- ja investeerimistegevuse struktuuri kohta on olulised elemendid G20 2008. aasta otsuse tõhusal rakendamisel, mille kohaselt tuleb reguleerida kõiki tooteid ja kõiki osalejaid; arvestades, et komisjon peab selle valdkonna kiiremini ja kriitilisemalt vaatluse alla võtma;

J.

arvestades, et varipangandus kui ülemaailmne nähtus eeldab sidusat ülemaailmset regulatiivset lähenemist, mis tugineb FSB soovitustele (avaldatakse eelseisvatel nädalatel), mida täiendavad muude asjaomaste riiklike või rahvusvaheliste reguleerimisasutuste soovitused;

1.

pooldab komisjoni rohelist raamatut kui esimest sammu varipanganduse üle rangema järelevalve kehtestamise teel; toetab komisjoni lähenemist, mis tugineb varipanganduse kaudsele reguleerimisele ja varipangandust käsitlevate kehtivate õigusaktide asjakohasele laiendamisele või nende läbivaatamisele; rõhutab samas, et kui kehtivad eeskirjad osutuvad mõnede funktsionaalsete aspektide osas ebapiisavateks, on vaja otsest reguleerimist, hoidudes kattuvusest ja tagades järjepidevuse olemasolevate eeskirjadega; nõuab varipanganduse terviklikku käsitlust, milles on tähtsal kohal nii usaldatavuse kui ka turukäitumisega seotud aspektid; võtab teadmiseks üha suurema ülemineku turupõhisele rahastamisele ja eriti keerukate finantstoodete jaemüügile; rõhutab seetõttu, et arvesse tuleks võtta nii turukäitumist kui ka tarbijakaitset;

2.

rõhutab tõsiasja, et krediidiasutuste, investeerimisühingute ning kindlustusandjate ja edasikindlustusandjate tegevuse reguleerimise tugevdamine loob paratamatult stiimuli viia tegevus väljapoole sektorit käsitlevate kehtivate õigusaktide kohaldamisala; rõhutab seetõttu vajadust tõhustada korda, mille kohaselt vaadatakse süstemaatiliselt ja ennetavalt läbi finantssektorit reguleerivate õigusaktide muudatuste võimalik mõju vähem reguleeritud või reguleerimata finantsettevõtete riski ülekandumisele ja kapitali liikumisele, ning vajadust laiendada reguleerimissüsteemi, et vältida arbitraaži;

3.

nõustub FSB esitatud varipangandussüsteemi määratlusega, mille kohaselt varipangandus on vahendajatest, instrumentidest, üksustest või rahastamislepingutest koosnev süsteem, kus täidetakse pangandustegevuse laadseid ülesandeid, kuid tehakse seda väljaspool reguleerimisala või reguleeriva korra kohaselt, mis on kas nõrk või milles käsitletakse muid küsimusi kui süsteemsed riskid ja millel puudub tagatud juurdepääs keskpanga likviidsusvahendile või avaliku sektori laenutagatistele; juhib tähelepanu sellele, et vastupidiselt sõna arvatavale tähendusele ei ole varipangandus tingimata finantssektori reguleerimata või ebaseaduslik osa; toonitab raskusi, mis kaasnevad selle määratluse kasutamisega järelevalve, reguleerimise ja kontrollimisega seoses, võttes arvesse ka süsteemi jätkuvat läbipaistmatust ning andmete ja mõistmise puudumist selle suhtes;

4.

juhib tähelepanu sellele, et pärast kriisi on vaid väike osa varipanganduse tegevusest kadunud; märgib siiski, et varipangandussüsteemi uuenduslik olemus võib viia võimaliku süsteemse riski allikateks kujunevate uute arenguteni, mida tuleks takistada; toonitab seetõttu, et varipanganduse tehingute, turuosaliste, finantsvoogude ja vastastikuse seotuse kohta tuleb koguda Euroopa ja ülemaailmsel tasandil rohkem ja paremaid andmeid, et saada sektorist täielik ülevaade;

5.

usub, et tihe rahvusvaheline koostöö ja maailma tasandil jõupingutuste ühendamine on äärmiselt tähtis selleks, et saada varipangandussüsteemist terviklik ülevaade;

6.

usub, et täielikum ülevaade ja parem järelevalve ning analüüs võimaldavad selgitada välja nii need varipangandussüsteemi küljed, mille mõju reaalmajandusele on kasulik, kui need, mis tekitavad muret süsteemse riski või õigusliku arbitraaži osas; toonitab, et kõigi süsteemse olulisuse ja kontsentreerunud riskiga asutuste puhul on vaja paremaid riskihindamismenetlusi, avalikustamist ja järelevalvet; tuletab meelde G20 poolt Los Cabose tippkohtumisel võetud kohustusi luua juriidilise isiku tunnuse süsteem ning rõhutab vajadust tagada selle haldamisel Euroopa huvide piisav esindatus;

7.

märgib, et järelevalveasutustel peavad olema vähemalt koondandmed asutuste repolepingute, väärtpaberite laenuks andmise ja igat liiki koormatisi või tagasinõudeid käsitlevate kokkulepete taseme kohta; märgib lisaks, et selle probleemiga tegelemiseks nõutakse praegu nõukoguga arutatavat kapitalinõuete neljandat direktiivi käsitlevas majandus- ja rahanduskomisjoni raportis asjaomase teabe edastamist kauplemisteabehoidlale või väärtpaberite keskdepositooriumile, et teha see kättesaadavaks muu hulgas Euroopa Pangandusjärelevalvele, Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvele, asjakohastele pädevatele ametiasutustele, Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogule ning asjaomastele keskpankadele ja Euroopa Keskpankade Süsteemile; osutab ka sellele, et raportis nõutakse, et tagasinõudeid käsitlevatel registreerimata kokkulepetel ei oleks likvideerimismenetluses õiguslikku tagajärge;

8.

toetab seda, et loodaks euro repotehingute keskne ELi andmebaas ja hallataks seda – võimaluse korral EKP poolt – ning sellesse edastataks taristute ja depoopankade teave nende portfellides toimunud repoarvelduste kohta; usub siiski, et selline andmebaas peaks hõlmama kõikides valuutades nomineeritud tehinguid, et järelevalveasutused saaksid ülemaailmsest repoturust tervikliku pildi ja mõistaksid seda tervikuna; palub, et komisjon võtaks kiiresti (2013. aasta alguses) vastu ühtse lähenemisviisi seoses andmete tsentraalse kogumisega, tehes kindlaks andmelüngad ning ühendades jõupingutused teiste organite ja riiklike ametiasutuste, eelkõige Euroopa turu infrastruktuuri määrusega kehtestatud kauplemisteabehoidlate käivitatud algatuste raames; kutsub komisjoni üles esitama (2013. aasta keskpaigaks) aruande, mis hõlmab muu hulgas, kuid mitte ainult, nõutud institutsioonilist ülesehitust (nt EKP, Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, sõltumatu keskregistri puhul), andmete kogumise, eriti euro repotehinguid ja finantsriski ülekandmist käsitlevate andmete kogumise sisu ja sagedust ning nõutavate ressursside taset;

9.

on seisukohal, et vaatamata suurele hulgale andmetele ja teabele, mille esitamist nõuab kapitalinõuete direktiivis sätestatud repotehingutest teatamise kohustus, peaks komisjon uurima kaardistamise ja järelevalve eesmärgil kasutatavate andmete kättesaadavust, ajakohasust ja täielikkust;

10.

kiidab heaks juriidilise isiku tunnuse loomise ning usub, et selle kasulikkust arvesse võttes tuleks ka repo- ja väärtpaberitehingute aruandlusega seoses välja töötada sarnased ühised standardid, mis hõlmaksid kapitali, intressimäära, tagatist, väärtuskärpeid, lõpptähtaegu, vastaspooli ja muid aspekte, mille abil saab välja töötada koondnäitajad;

11.

rõhutab, et selleks, et reguleerimisasutused kasutaksid andmete analüüsimisel ühist üldist lähenemisviisi ja saaksid seda üksteisega jagada eesmärgiga võtta süsteemsete riskide kuhjumise vältimiseks ja finantsstabiilsuse kaitsmiseks vajaduse korral meetmeid, on tähtis avatud sektori standarditel põhinevate ühiste aruandlusvormide olemasolu;

12.

toonitab ühtlasi vajadust saada täielikum ülevaade finantseerimisasutuste riski ülekandmise, sealhulgas, kuid mitte ainult, tuletisinstrumentidega seotud tehingutest mõjutatud ülekandmiste kohta, mille puhul edastatakse andmed vastavalt Euroopa turu infrastruktuuri määrusele ning finantsinstrumentide turgude direktiivile ja määrusele, et teha kindlaks, kes mida kelleltki on ostnud ja kuidas ülekantud riske kantakse; rõhutab, et eesmärgiks tuleks seada kõikide finantsteenuste tehingute reaalajas kaardistamine ning et standarditud sõnumiandmed ja andmete identifikaatorid aitavad seda saavutada ja automatiseerida; kutsub seetõttu komisjoni üles Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ja rahvusvaheliste organitega, näiteks FSBga, konsulteerides lisama oma aruandesse andmete tsentraalse kogumise kohta standarditud sõnumiandmete ja andmevorminguga seoses käesoleva seisuga tehtud töö ning selle, kas on teostatav luua riski ülekandmise keskregister, mis peaks saama kätte ja jälgima riski ülekandmise andmeid reaalajas, kasutades maksimaalselt ära vastavalt kehtivates ja tulevastes finantsalastes õigusaktides sätestatud aruandlusnõuetele esitatud andmeid ning lisades neile rahvusvaheliselt kättesaadavad andmed;

13.

usub, et pankadele kehtivad aruandlusnõuded on tähtis ja väärtuslik varipangandustegevuse kindlakstegemise vahend; kordab, et raamatupidamiseeskirjades peaks kajastuma tegelikkus ning ideaalis peaks bilanss andma maksimaalse ülevaate agregaatidest;

14.

toonitab, et need uued ülesanded eeldavad piisaval määral uusi vahendeid;

15.

toonitab, et riigist sõltuvalt võivad mõned varipanganduse tegevused ja üksused olla kas reguleeritud või reguleerimata; rõhutab riikidele, pangandussektorile ja varipangandusüksustele võrdsete võimaluste tagamise tähtsust, et vältida õiguslikku arbitraaži, mis tooks kaasa moonutatud regulatiivsed stiimulid; märgib ühtlasi, et pangandussektori ja varipanganduse üksuste vastastikune finantssõltuvus on praegu liiga suur;

16.

märgib, et krediidiriski moonutamise ja rahavoogude häirete korral on täpne reguleerimine, hindamine ja auditeerimine muutunud praegu peaaegu võimatuks;

17.

usub, et fondid ja haldurid peaksid tõendama, et nad tulevad raskustega toime ning et positsioonid on õigesti mõistetavad ja teiste poolt ülevõetavad;

18.

rõhutab vajadust parandada bilansist finantsvara ülekandmise avalikustamist, kaotades rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite puudujäägid; rõhutab finantssektori valvurite, näiteks raamatupidajate ja siseaudiitorite vastutust võimalikest kahjulikest arengusuundadest ja riskide kuhjumisest teatamisel;

19.

usub, et raamatupidamiseeskirjades peaks kajastuma tegelikkus ning et olukord, kus vara saab hinnata ostuhinna järgi, kui see on turuväärtusest tunduvalt kõrgem, on kaasa toonud ebastabiilsuse pangandus- ja muudes üksustes ning ei tohiks olla lubatud; kutsub komisjoni üles ergutama rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite muutmist ning pöörama suuremat tähelepanu tasaarvestuse ja riskikaaluta agregaatidele;

20.

usub, et finantsvaldkonna reguleerimise eesmärk peaks olema finantsteenuste ja -toodete keerukuse ja läbipaistmatuse probleemi lahendamine ning et reguleerivatel meetmetel, nagu suurem omavahendite nõue ja riskikaalu vähendamise kaotamine, on tähtis roll keeruka tuletisinstrumentidega riskide maandamise ärahoidmisel; on arvamusel, et uusi finantstooteid ei tohiks turustada või heaks kiita juhul, kui nendega ei kaasne reguleerimisasutustele asjaomaste toodete kriisiga toimetuleku tõendamine;

21.

teeb ettepaneku muuta ebaühtlane teavitamine karistatavaks, eriti seoses dokumentidega ning finantsteenuste ja -toodete juurde kuuluva vastutuse välistamisega; usub, et vajaduse korral tuleks taoline vastutuse välistamine maksustada nn väikese kirja maksuga (arvutatakse vastutuse välistamise lehekülje alusel);

22.

rõhutab, et praegu nõukoguga arutatavat kapitalinõuete neljandat direktiivi käsitlevad majandus- ja rahanduskomisjoni raportid (2) on oluline samm varipangandusega positiivselt tegelemiseks, kehtestades struktureeritud investeerimisvahenditele ja -kanalitele likviidsusliinide kapitalikäsitluse, määrates kõigile reguleerimata üksustele suure piirnormi (25 % omavahenditest), mis aitab suunata panku stabiilse netorahastamise kordaja poole, ning tunnistades selliste üksuste kõrgemat riskipositsiooni – võrreldes reguleeritud ja finantssektoriväliste üksustega – likviidsusriski usaldatavusnõuetes;

23.

märgib, et üks finantskriisist saadud õppetund on see, et kui tavaliselt on kindlustusrisk krediidiriskist selgelt eristatav, siis näiteks krediidikindlustustoodete puhul võib see vahe olla enam mitte nii selge; palub komisjonil läbi vaadata pangandust, kindlustust ja eriti finantskonglomeraate käsitlevad õigusaktid, et tagada pankadele ja kindlustusettevõtjatele võrdsed võimalused ja vältida õiguslikku ja/või järelevalvealast arbitraaži;

24.

usub ühtlasi, et kapitalinõuete neljanda direktiivi teatavate elementide kavandatav laiendamine teatavatele hoiuseid mittekaasavatele finantseerimisasutustele, mida kapitalinõuete määruses sätestatud määratlus ei hõlma, on vajalik eriliste riskidega tegelemiseks, võttes arvesse asjaolu, et mõnesid sätteid võib kohandada vastavalt asjaomaste üksuste eripärale, et vältida ülemäärast mõju nendele asutustele;

25.

on seisukohal, et Euroopa Pangandusjärelevalvel ei saa lubada varipangandussektorit tagaplaanile tõrjuda;

26.

toonitab vajadust tagada, et kõik varipanganduse üksused, millel on pangasponsor või mis on pangaga seotud, lisatakse panga bilanssi usaldatavusnõuete kohase konsolideerimise eesmärgil; kutsub komisjoni üles uurima 2013. aasta alguseks vahendeid, millega tagada see, et raamatupidamise seisukohalt konsolideerimata üksused oleksid konsolideeritud usaldatavusnõuete kohase konsolideerimise eesmärgil, et parandada ülemaailmset finantsstabiilsust; ergutab komisjoni arvesse võtma kõiki Baseli pangajärelevalve komitee või muude rahvusvahelise organite suuniseid selle kohta, kuidas raamatupidamine ja riskipõhise konsolideerimise ulatus paremini vastavusse viia;

27.

toonitab vajadust tagada finantseerimisasutuste struktuuri ja tegevuse parem läbipaistvus; palub komisjonil esitada Liikaneni aruande järeldusi arvesse võttes ettepanek Euroopa pangandussektori struktuuri käsitlevate meetmete kohta, arvestades nii jae- ja investeerimispangandustegevuse ühendamisega seotud kasu kui ka võimalikke riske;

28.

võtab teadmiseks väärtpaberite laenuks andmise ja repotehingute turu tähtsuse; palub komisjonil võtta 2013. aasta alguseks meetmeid läbipaistvuse suurendamiseks, eelkõige klientide jaoks, see võiks hõlmata tagatise tunnuse ja tagatise taaskasutamise kohta reguleerimisasutustele koondandmete esitamise kohustust ning võimaldaks reguleerimisasutustel kehtestada soovituslikud minimaalsed väärtuskärped või marginaali tasemed tagatisega finantsturgudel, ilma neid standardimata; tunnustab sellega seoses vajadust selgelt kindlaks määrata väärtpaberite omandiõigus ja tagada selle kaitse; kutsub komisjoni siiski üles algatama üldist arutelu marginaalide üle lisaks valdkondlikele lähenemisviisidele, millega on juba algust tehtud, ning uurima ja kaaluma edasitagamise piirangute kehtestamist; rõhutab vajadust vaadata pankrotiõigus läbi nii repo- kui ka väärtpaberilaenuturgude ja väärtpaberistamise seisukohast, et tagada ühtsus ja tegeleda reguleeritud finantseerimisasutuste kriiside lahendamise seisukohast tähtsate nõudeõiguse järgu küsimustega; kutsub komisjoni üles kaaluma erinevaid lähenemisviise seoses pankrotiprivileegide piiramisega, sealhulgas ettepanekuid piirata pankrotiprivileegid keskse kliiringu läbinud tehingutele või tagatisele, mis vastab eelnevalt kindlaks määratud ühtsetele kõlblikkuskriteeriumidele;

29.

on seisukohal, et väärtpaberistamisega seotud stiimulid vajavad asjakohast käsitlemist; rõhutab, et väärtpaberistamise puhul kehtivad maksevõime ja likviidsuse nõuded peaksid edendama kvaliteetsete ja hästi hajutatud investeeringutega portfelle, aidates seega ära hoida karjainstinkti; kutsub komisjoni üles uurima väärtpaberistamise turgu, andes muu hulgas ülevaate tagatud võlakirjade kohta, mis võivad suurendada pankade bilansiriske; palub komisjonil teha ettepanekud selle kohta, kuidas selle läbipaistvust olulisel määral suurendada; kutsub komisjoni üles ajakohastama vajaduse korral kehtivaid eeskirju, et viia need hiljemalt 2013. aasta alguseks kooskõlla praegu arutatava uue Baseli pangajärelevalve komitee väärtpaberistamise raamistikuga; teeb ettepaneku kehtestada piirang, kui mitu korda ühte finantstoodet saab väärtpaberistada, ning väärtpaberistamise pakkujatele (näiteks algatajatele või sponsoritele) konkreetsed nõuded kanda osa väärtpaberistamisega seotud riskist, tagades lisaks läbipaistvuse saavutamise meetmetele, et riski võtab enda kanda tõepoolest pakkuja, mitte seda ei anta edasi varahaldurile; nõuab eelkõige ühtse metoodika kasutuselevõttu, et hinnata alusvarade väärtust ja standardida väärtpaberistamistooted erinevates õigusaktides ja jurisdiktsioonides;

30.

märgib, et mõnedel juhtudel on nn tekitatud repotehingute teel tagasi saadud hulk varasid, mis on suurendanud reitingut; rõhutab, et taolisi tehinguid ei tohiks kasutada likviidsust reguleeriva meetmena (vt majandus- ja rahanduskomisjoni raportit kapitalinõuete neljanda direktiivi kohta);

31.

tõdeb, et rahaturufondidel on tähtis roll finantseerimisasutuste rahastamisel lühikeses perspektiivis ja riskide hajutamise võimaldamisel; märgib, et rahaturufondidel on ELis ja USAs erinev roll ja struktuur; märgib, et Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve 2010. aasta suunistega kehtestati rahaturufondidele rangemad standardid (krediidikvaliteet, aluseks olevate väärtpaberite tähtaeg ja investorite parem teavitamine); märgib samas, et mõned rahaturufondid, eriti investoritele stabiilset vara puhasväärtust pakkuvad fondid, on massilise investeeringute tagasivõtmise ohu suhtes väga tundlikud; toonitab seetõttu, et nende fondide vastupanuvõime suurendamiseks ja likviidsusriski katmiseks tuleb võtta lisameetmeid; toetab IOSCO 2012. aasta oktoobri lõpparuandes toodud soovitusi rahaturufondide reguleerimiseks ja haldamiseks erinevates jurisdiktsioonides; usub, et rahaturufondide suhtes, mis pakuvad stabiilset vara puhasväärtust, tuleks kohaldada meetmeid, mille eesmärk on vähendada nende stabiilse vara puhasväärtuse omadusega seotud erilisi riske ja võtta arvesse nendest riskidest tulenevaid kulusid; on seisukohal, et reguleerimisasutused peaksid, kui see on teostatav, nõudma üleminekut kõikuvale/muutuvale vara puhasväärtusele või teise võimalusena tuleks võtta kasutusele tagatised, et tugevdada stabiilse vara puhasväärtusega rahaturufondide vastupidavust ja võimet tulla toime oluliste lunastamistega; palub komisjonil teostada 2013. aasta esimesel poolel eurofondi raamistiku läbivaatamine, milles keskendutakse eelkõige rahaturufondide küsimusele ning millega rahaturufondidelt nõutakse kas iga päev hinnatava vara muutuvväärtuse kasutamist või, kui säilitatakse püsiväärtus, siis panganduses piiratud tegevusloa taotlemist ning kapitalinõuete ja muude usaldatavusnõuete järgimist; rõhutab, et õiguslikku arbitraaži tuleb vähendada miinimumini;

32.

palub komisjonil uurida eurofondide läbivaatamise käigus lähemalt mõtet võtta rahaturufondide kohta vastu eraldi likviidsussätted, kehtestades üleöö likviidsusele ning iganädalasele ja igakuisele likviidsusele miinimumnõuded (20 %, 40 %, 60 %), ning nõuda teatud tasemest alates likviidsusmaksu, millega kaasneb ka pädeva järelevalveasutuse ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve vahetu teavitamise kohustus;

33.

tunnistab börsil kaubeldavate fondide pakutavaid eeliseid, kuna need annavad jaeinvestoritele juurdepääsu suuremale varade valikule (eriti näiteks kaupadele), kuid toonitab nendega kaasnevaid riske, nagu keerukus, vastaspoole risk, toodete likviidsus ja võimalik õiguslik arbitraaž; hoiatab börsil kaubeldavate sünteetiliste fondidega seotud riskide eest, mis tulenevad fondide üha suuremast läbipaistmatusest ja keerukusest, iseäranis juhtudel, kui börsil kaubeldavaid sünteetilisi fonde müüakse jaeinvestoritele; palub seetõttu komisjonil käimasoleva eurofondide direktiivi kuuenda läbivaatamise käigus asjaomaseid võimalikke struktuurseid nõrkusi hinnata ja need kõrvaldada, võttes arvesse klientide eri rühmi (nt jaeinvestorid, kutselised investorid, institutsioonilised investorid) ja nende erinevaid riskiprofiile;

34.

palub komisjonil teostada kõikide uute seadusandlike ettepanekute puhul ulatuslik mõjuhinnang selle kohta, millist mõju need avaldavad reaalmajanduse rahastamisele;

35.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja finantsstabiilsuse nõukogule.

16.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 419/33

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 165,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

—

võttes arvesse Euroopa inimõiguste konventsiooni ja Euroopa Nõukogu konventsiooni üksikisiku kaitse kohta isikuandmete automatiseeritud töötlemisel,

—

võttes arvesse ÜRO 20. novembri 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni,

—

võttes arvesse 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/92/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK (1),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (elektroonilise kaubanduse direktiiv) (3),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. novembri 2006. aasta otsust nr 1718/2006/EÜ toetusprogrammi rakendamise kohta Euroopa audiovisuaalsektoris (MEDIA 2007) (4),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta soovitust 2006/952/EÜ alaealiste ja inimväärikuse kaitse ning vastulause esitamise õiguse kohta seoses Euroopa audiovisuaalsete ja online-teabe teenuste sektori konkurentsivõimega (5),

—

võttes arvesse nõukogu järeldusi laste kaitse kohta digitaalmaailmas (6),

—

võttes arvesse komisjoni 15. veebruari 2011. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Lapse õigusi käsitlev ELi tegevuskava” (COM(2011)0060),

—

võttes arvesse komisjoni 26. augusti 2010. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa digitaalne tegevuskava” (COM(2010)0245/2),

—

võttes arvesse komisjoni 28. märtsi 2012. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Võitlus kuritegevusega digitaalajastul: küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskuse loomine” (COM(2012)0140),

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu 15. veebruari 2012. aasta lapse õiguste strateegiat (2012–2015),

—

võttes arvesse komisjoni 2. mai 2012. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Lastele parema interneti loomise Euroopa strateegia” (COM(2012)0196),

—

võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele selle kohta, kuidas kohaldatakse nõukogu 24. septembri 1998. aasta soovitust alaealiste ja inimväärikuse kaitse kohta ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta soovitust alaealiste ja inimväärikuse kaitse ning vastulause esitamise õiguse kohta seoses Euroopa audiovisuaalsete ja online-teabe teenuste sektori konkurentsivõimega – Laste kaitse digitaalmaailmas” COM(2011)0556),

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu konventsiooni laste kaitse kohta seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise eest,

—

võttes arvesse oma 6. juuli 2011. aasta resolutsioon tervikliku lähenemisviisi kohta isikuandmete kaitsele Euroopa Liidus (7),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamust (A7-0353/2012),

A.

arvestades, et laste kaitsega digitaalmaailmas tuleb tegeleda regulatiivsel tasandil, kasutades tõhusamaid meetmeid, sh isereguleerimist, pannes ettevõtetele kohustuse võtta jagatud vastutus, ning hariduse ja koolituse tasandil laste, vanemate ja õpetajate koolitamise teel, et vältida laste juurdepääsu ebaseaduslikule sisule;

B.

arvestades, et tuleb tegeleda internetis pakutava ebaseadusliku infosisu kõikide vormidega, kuid konkreetselt laste seksuaalset kuritarvitamist tuleb käsitleda mitte üksnes ebaseadusliku infosisuna, vaid ühena kõige taunimisväärsematest internetis pakutava infosisu vormidest;

C.

arvestades, et tõhusa lastekaitsestrateegia üks põhieesmärke peaks olema tagada, et kõikidele lastele, noortele ja vanematele/hooldajatele jagatakse teavet ja oskusi, mis võimaldavad neil endid internetis kaitsta;

D.

arvestades, et tehnoloogia kiire areng nõuab kiireid lahendusi ise- ja ühisreguleerimise ning alaliste organite abil, kellel on volitused vastu võtta terviklik lähenemisviis eri valdkondades;

E.

arvestades, et digitaalmaailm pakub paljusid haridus- ja õppimisvõimalusi; arvestades, et haridussektor on kohanemas digitaalmaailmaga, kuid mitte samas rütmis ja samal viisil kui toimuvad tehnoloogilised muutused laste elus, sellega kaasnevad probleemid vanemate ja pedagoogide jaoks, kes püüavad õpetada lapsi meediat kriitiliselt kasutama, kuid nad on üldiselt laste virtuaalses elus marginaalse tähtsusega;

F.

arvestades, et lapsed on interneti kasutamisel üldiselt väga osavad ning seetõttu tuleb neid aidata kasutada seda arukalt, vastutustundlikult ja turvaliselt;

G.

arvestades, et laste jaoks on oluline paremini aru saada võimalikest ohtudest, millega nad internetis silmitsi seisavad, kuid lisaks peavad kõik – perekond, kool ja kodanikuühiskond – jagama vastutust laste harimisel ja laste nõuetekohase kaitse tagamisel interneti või muu uue meedia kasutamisel;

H.

arvestades, kui oluline on meediaõpetus ning uue info- ja kommunikatsioonitehnoloogia alane harimine sellise poliitika väljatöötamise puhul, mis on seotud alaealiste kaitsega digitaalmaailmas, ning selle roll nimetatud tehnoloogia turvalisel, asjakohasel ja kriitilisel kasutamisel;

I.

arvestades, et digitaaltehnoloogia areng on suurepärane võimalus pakkuda lastele ja noortele võimalusi uue meedia ja interneti tõhusaks kasutamiseks viisil, mis annab neile õiguse jagada oma arvamust teistega ning seega õiguse osaleda ja õppida etendama aktiivset rolli ühiskonnas, internetis ja väljaspool internetti;

J.

arvestades, et kodanikuõiguste teostamine ja sellega kaasnevate õiguste kasutamine, sealhulgas osalemine kultuuri-, sotsiaalses ja demokraatlikus elus eeldavad juurdepääsu, ka laste juurdepääsu, pluralistlike ja turvaliste digitaalsete vahendite, teenuste ja infosisu kasutamisele;

K.

arvestades, et alaealiste kaitsmiseks mõeldud ennetus- ja sekkumismeetmete puhul tuleb ebaseadusliku ja sobimatu infosisu vastu võitlemise kõrval võtta arvesse paljusid muid ohte, nt ahistamine, diskrimineerimine, teenustele juurdepääsu piiramine, võrgupõhine jälgimine, eraelu puutumatuse, sõna- ja teabevabaduse rikkumine, isikuandmete kogumise eesmärkide läbipaistmatus jne;

L.

arvestades, et digitaalse maailma uute teabe- ja suhtlusvõimalustega, nagu arvutid ja eri platvormidel pakutav televisioon, mobiiltelefonid, videomängud, tahvelarvutid ja rakendused, ning ühte digitaalsesse süsteemi koondunud eri meediavormide levikuga ei kaasne üksnes suur hulk võimalusi ja valikuid laste ja noorukite jaoks, vaid ka oht, et ebaseaduslikule, sobimatule ja alaealiste arengut kahjustavale infosisule on lihtne juurde pääseda, ning võimalus, et andmeid kogutakse laste kui tarbijate kohta, millel on kahjulik ja ulatuslik mõju;

M.

arvestades, et audiovisuaalteenuste vaba liikumise puhul ühtsel turul on alaealiste heaolu ja inimväärikus sellised huvid, mille õiguskaitsele tuleb pöörata erilist tähelepanu;

N.

arvestades, et liikmesriikide meetmed internetis pakutava ebaseadusliku infosisu ennetamiseks ei ole alati tõhusad ning nendega kaasnevad paratamatult erinevad lähenemisviisid kahjuliku sisu ennetamiseks; arvestades, et internetis pakutav ebaseaduslik infosisu tuleb viivitamata eemaldada nõuetekohaselt teostatud kohtuprotsessi alusel;

O.

arvestades, et alaealiste isikliku teabe ja isikuandmete olemasolu internetis võib kaasa tuua nende ebaseadusliku töötlemise, laste ärakasutamise või kahjustada laste väärikust, mis võib tekitada suurt kahju nende identiteedile, vaimsetele võimetele ja sotsiaalsele kaasatusele, eelkõige põhjusel, et sellised andmed võivad sattuda valedesse kätesse;

P.

arvestades, et sotsiaalvõrgustike kiire levikuga kaasnevad teatavad riskid alaealiste eraelu turvalisusele ning isikuandmetele ja inimväärikusele;

Q.

arvestades, et ligi 15 % alaealistest internetikasutajatest vanuses 10–17 eluaastat saab mõne seksuaalse sisuga pakkumise ja 34 % neist puutub kokku seksuaalse alatooniga infosisuga, mida nad ei ole otsinud;

R.

arvestades, et digitaalse infosisu ja teenuste pakkujate kasutatavad tegevusjuhendid ei vasta alati ELi või riiklike õigusaktide nõuetele läbipaistvuse, sõltumatuse, konfidentsiaalsuse ja isikuandmete töötlemise osas ning nendega võib kaasneda oht, et kasutajaprofiile kasutatakse ära ärilistel eesmärkidel ning ette võib tulla muid ärakasutamise vorme, nagu seksuaalne kuritarvitamine ja isegi inimkaubandus;

S.

arvestades, et lastele suunatud reklaam peaks olema vastutustundlik ja mõõdukas;

T.

arvestades, et alaealisi tuleb digitaalmaailma ohtude eest kaitsta vastavalt nende eale ja arenguastmele; arvestades, et liikmesriikidel on raskusi infosisu vanuserühma ja ohuastme liigitamisega seotud aspektide koordineerimisel;

U.

arvestades, et olenemata paljudest ohtudest, millega alaealised digitaalmaailmas silmitsi seisavad, peaksime siiski ka edaspidi haarama kinni paljudest võimalustest, mida digitaalmaailm teadmusühiskonna loomisel pakub;

V.

arvestades, et lapsevanematel on väga oluline roll laste kaitsmisel digitaalmaailmaga seotud ohtude eest;

1.

juhib tähelepanu asjaolule, et laste õiguste kaitse uus etapp ELi raamistikus algas Lissaboni lepingu jõustumisega koos nüüdseks õiguslikult siduva Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga, mille artiklis 24 sätestatakse laste kaitse põhiõigusena ning sätestatakse, et kõikides lastega seotud toimingutes, mida teevad avalik-õiguslikud asutused või eraõiguslikud institutsioonid, tuleb esikohale seada lapse huvid; kordab, et ELil tuleb täies ulatuses järgida nende rahvusvaheliste õigusaktide norme, mille osaline EL ei ole, nagu on sätestatud Euroopa Kohtu otsuses kohtuasjas C-540/03: Euroopa Parlament vs. nõukogu;

2.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid üle direktiivi 2011/92/EL (mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust) ja rakendaksid seda; kutsub liikmesriike üles ühtlustama võimalikult suurel määral oma püüdlused, mis on seotud alaealiste kaitsega digitaalmaailmas;

3.

kordab oma palvet liikmesriikidele kirjutada alla, kui nad ei ole seda veel siiani teinud, laste kaitset käsitlevatele rahvusvahelistele õigusaktidele, näiteks Euroopa Nõukogu konventsioon laste kaitse kohta seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise eest, lapse õiguste konventsiooni kolmas fakultatiivne protokoll ja laste õiguste kasutamise Euroopa konventsioon, ratifitseerida need ning võtta nimetatud õigusaktid vajaliku õiguskindluse ja –selgusega üle, nagu on sätestatud ELi õiguskorras;

4.

kutsub komisjoni üles tõhustama olemasolevaid sisemisi mehhanisme, et tagada järjepidev ja kooskõlastatud lähenemisviis seoses alaealiste õiguste kaitsega digitaalmaailmas; kiidab heaks komisjoni kavandatud lastele parema interneti loomise Euroopa strateegia ning kutsub komisjoni üles tõhustama olemasolevaid sisemisi mehhanisme, et tagada järjepidev ja kooskõlastatud lähenemisviis seoses laste turvalisusega internetis;

5.

rõhutab, et laste õiguste teema tuleb lisada kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse, analüüsides meetmete mõju laste õigustele, turvalisusele ning füüsilisele ja vaimsele heaolule ning see peab hõlmama komisjoni selgelt sõnastatud ettepanekuid digitaalmaailma küsimuste kohta;

6.

rõhutab, et üksnes juriidiliste, tehniliste ja hariduslike meetmete, sealhulgas ennetuse ulatuslik kombineerimine võimaldab rahuldavalt tegeleda konkreetsete ohtudega, millega lapsed internetis kokku puutuvad, ning parandada laste kaitset internetikeskkonnas;

7.

kiidab heaks Europoli alluvuses tegutseva uue küberjulgeoleku agentuuri ja kutsub komisjoni üles tagama, et uue keskuse lastekaitse meeskonnal oleks piisavalt vahendeid ja tõhus koostöö Interpoliga;

8.

loodab, et jätkatakse programmi Turvalisem internet (Safer Internet) ning programmile tagatakse piisavad vahendid selle igakülgseks tegutsemiseks, säilitades programmi eripära; kutsub komisjoni üles esitama parlamendile programmi edusammude ja ebaõnnestumiste kohta aruande, et tagada programmi võimalikult suur tõhusus tulevikus;

9.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon võtaksid asjakohaseid meetmeid, mille eesmärk on vähendada ohtu, et lapsed langevad interneti ohvriks, sealhulgas interneti vahendusel, näiteks teadus- ja haridusprogrammid, mida vajaduse korral viiakse läbi koostöös asjaomaste kodanikuühiskonna organisatsioonide, perekondade, koolide, audiovisuaalteenuste, ettevõtete ja muude sidusrühmadega;

10.

võtab teadmiseks, et komisjoni algatusel moodustati ettevõtete juhtide ühendus (CEO Coalition) seoses laste turvalisusega internetis; kutsub sellega seoses üles tegema tihedat koostööd alaealiste kaitse, andmekaitse, hariduse, jne valdkonnas tegutsevate kodanikuühiskonna ühenduste ja organisatsioonidega ning vanemate ja pedagoogidega eelkõige Euroopa tasandil, samuti komisjoni eri peadirektoraatidega, mis tegelevad nt tarbijakaitse ja õigusküsimustega;

11.

juhib tähelepanu asjaolule, et internet pakub lastele ja noortele tohutult väärtuslikke vahendeid, mille abil neil on võimalik väljendada või maksma panna oma vaateid, saada teavet ja õpetust ning nõuda oma õigusi, samuti on see suurepärane sidevahend, mis on maailmale avatud ja isiklikku elu rikastav;

12.

rõhutab aga seejuures, et internetikeskkonna ja sotsiaalmeediaga kaasnevad võimalikud suured ohud laste eraelu puutumatusele ja väärikusele, sest lapsed on ühed kõige haavatavamad kasutajad;

13.

tuletab meelde, et internet võib lapsi ka ohustada, sest lapsed puutuvad seal kokku lapsporno, vägivalda kujutavate materjalide vahetamise, küberkuritegevuse, hirmutamise, kiusamise ja seksuaalsuhte eesmärgil kontakti otsimisega, neil on juurdepääs seadusega piiratud juurdepääsuga või mitte-eakohastele toodetele ja teenustele, nad puutuvad kokku nende eale sobimatu, agressiivse või eksitava reklaamiga, pettuse, identiteedivarguse, võltsimise ja sarnaste rahalist laadi ohtudega, mis võivad tekitada traumeerivaid kogemusi;

14.

toetab sellega seoses liikmesriikide püüdlusi edendada laste, vanemate, kasvatajate, õpetajate ja sotsiaaltöötajate korrapärast õpetamist ja koolitamist, mille eesmärk on võimaldada neil digitaalmaailmast aru saada ja kindlaks teha ohud, mis võivad ohustada laste füüsilist või vaimset heaolu, vähendada digitaalmeediaga seotud ohte ning anda teavet infopunktide kohta ja selle kohta, kuidas ohvriks langenud lastega ümber käia; juhib ühtlasi tähelepanu ka sellele, et lapsed peavad mõistma, et see, kuidas nad ise digitaalset tehnoloogiat kasutavad, võib riivata teiste õigusi või kujutada endast isegi kriminaalset käitumist;

15.

peab väga oluliseks meediapädevuse alase kasvatusega võimalikult vara alustamist, mille käigus õpivad lapsed ja noored eneseteadlikult ja kriitiliselt otsustama, milliseid veebilehti nad internetis külastada soovivad ja milliseid pigem väldivad, ning omistavad erilist tähtsust kooseksisteerimise põhiväärtustele ning inimestega austavalt ja sallivalt suhtlemisele;

16.

märgib, et meediaõpetus on peamine vahend, mis võimaldab alaealistele kriitilist meediakasutust ja digitaalmaailma võimalustele juurdepääsu, ning kutsub liikmesriike üles lisama meediaõpetuse koolide õppekavasse; tuletab komisjonile meelde, et digitaalse turunduse pidevat kasvu silmas pidades on tähtis ka tarbijate harimine;

17.

rõhutab, kui olulised on laste ja nende vanemate digitaalsed oskused ja kirjaoskus; rõhutab samuti, et laste digitaalseid oskusi ja kirjaoskust ning interneti turvalist kasutamist tuleb pidada liikmesriikide ning liidu sotsiaal-, haridus- ja noorsoopoliitika prioriteediks ning strateegia „Euroopa 2020” oluliseks komponendiks;

18.

ergutab pakkuma pidevat digitaalõpet pedagoogidele, kes tegelevad koolis pidevalt õpilastega;

19.

rõhutab, et vaja on perekonna, kooli, kodanikuühiskonna ja kõikide sidusrühmade, sealhulgas meedia ja audiovisuaalteenuste vahelist harivat ühendust, et tagada digitaalmaailma ja laste tasakaalustatud ja proaktiivne dünaamika; ergutab komisjoni toetama algatusi vanemate ja pedagoogide teadlikkuse parandamiseks, et nad oskaksid lapsi digitaalsete vahendite ja teenuste kasutamisel võimalikult hästi aidata;

20.

ergutab komisjoni ja liikmesriike olemasolevate ja uute noortele, haridusele, kultuurile ja kunstile mõeldud programmidega toetama laste võrdset juurdepääsu ohutule ja kvaliteetsele pluralistlikule digitaalsele infosisule;

21.

kutsub liikmesriike, riigiasutusi ja internetiteenuste pakkujaid laiendama oma teavituskampaaniaid, et teadvustada lastele, noortele, vanematele ja pedagoogidele kontrollimatuid digitaalseid ohte;

22.

tunnustab avalik-õigusliku meedia rolli alaealistele turvalise ja usaldusväärse internetikeskkonna edendamisel;

23.

nõuab tungivalt, et komisjon lisaks laste kaitsmise agressiivse või eksitava tele- ja internetireklaami eest oma peamiste prioriteetide hulka;

24.

rõhutab eelkõige era- ja ettevõtlussektori ning muude sidusrühmade rolli seoses nendes küsimustes vastutuse võtmisega ning lastele turvaliste veebilehtede märgise kasutamise ja nn laste netiketi propageerimisega; rõhutab, et mistahes nimetatud meetmetega tuleb täielikult järgida õigusriigi ja õiguskindluse põhimõtet, võttes arvesse lõppkasutajate õigusi, ning tuleb järgida kehtivaid õigus- ja kohtumenetlusi, samuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ning Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat; kutsub ettevõtlussektorit üles järgima ja täielikult rakendama olemasolevaid tegevusjuhendeid ja sarnaseid algatusi, näiteks ELi võetud kohustusi ja tarbekaupade foorumi Barcelona deklaratsiooni;

25.

rõhutab, et erilist tähelepanu tuleb pöörata kahjulike ainete, nt alkoholi internetiturundusele, mis võib jõuda noorteni; juhib tähelepanu asjaolule, et internetiturunduse meetodite, näiteks sotsiaalvõrgustike kasutamise olemuse ja ulatuse tõttu on alkoholi internetiturundust üksikutes liikmesriikides väga keeruline seirata, seepärast annaksid komisjoni meetmed selles osas lisandväärtust;

26.

rõhutab formaalse, mitteformaalse õppimise ja vabahariduse ning eakaaslaste pakutava õppimise tõhusust interneti, sotsiaalvõrgustike, videomängude ja mobiiltelefonide kasutamise ohutute tavade levikul ja võimalike ohtude selgitamisel (konkreetsete näidete kaudu) ning ergutab Euroopa koolivõrku edendama õpilaste vahelist juhendamist selles valdkonnas; rõhutab vajadust teavitada ohututest tavadest ja ohtudest ka vanemaid;

27.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja süsteemid, mille eesmärk on laste ja noorte varustamine piisavate oskustega ning neile teadliku juurdepääsu tagamine internetile ja uuele meediale; rõhutab sellega seoses, kui oluline on levitada digitaalset meediaoskust võimalikult varasest etapist alates kõikidel formaal- ja mitteformaalse hariduse tasanditel, kaasa arvatud elukestva õppe puhul;

28.

rõhutab kriminaalseaduse ees seisvaid probleeme, mis on seotud internetikeskkonnas tegutsemisega ning õiguskindluse ja seaduslikkuse põhimõtetega, süütuse presumptsiooniga ning kannataja ja kahtlusaluse õigustega; juhib sellega seoses tähelepanu küsimustele, mis on minevikus esile kerkinud seoses võrgukeskkonnas peibutamise ja lapspornograafia juhtumite selge määratlemisega, mida oleks sobivam määratleda mõistega „laste seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal”;

29.

kutsub komisjoni seetõttu üles koguma direktiivi 2011/92/EL ülevõtmise aruandluskohustuse raames täpseid ja selgeid andmeid võrgukeskkonnas peibutamise kuriteo kohta, lisades aruandesse sellist käitumist kriminaliseerivate riiklike õigussätete täpsed kirjeldused; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles koguma andmeid kõnealuse kuriteo kohta, viidates sellega seoses kriminaalmenetluste arvule, süüdimõistmiste arvule ja tähtsatele riigisisestele pretsedentidele, ning vahetama süüdimõistmise ja karistamisega seotud parimaid tavasid; kutsub komisjoni samuti üles parandama oluliselt statistilise teabe koostamist ja avaldamist, et võimaldada poliitikat paremini kujundada ja läbi vaadata;

30.

tunnustab sellega seoses politsei ja õigusasutuste vahelise koostöö kõrget taset nii liikmesriikides kui ka liikmesriikide ning Europoli ja Eurojusti vahel, mis puudutab digitaalmeedia abil laste vastu suunatud kuritegelikke akte, näitena võib esile tuua 2011. aasta politseioperatsiooni Icarus, mille käigus tuvastati lapsporno kogujate võrgustik;

31.

rõhutab samas, et edaspidi on võimalik saavutada selles vallas edu liikmesriikide kriminaalseaduste ja kriminaalmenetluste, sealhulgas kahtlusaluste menetlus- ja andmekaitseõiguste ning ELi hartast tulenevate põhiõiguste austamise küsimuse edasise kooskõlastamise teel, kui arvestada praeguseid takistusi täieliku koostöö ja vastastikuse usalduse küsimustes;

32.

kiidab heaks komisjoni kavatsuse kaaluda võimalike seadusandlike meetmete võtmist, kui ettevõtlussektori isereguleerimine ei toimi;

33.

rõhutab samas, et ELi kriminaalmateriaalõiguse valdkonna ettepanekutega tuleb täielikult arvesse võtta subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet ning kriminaalõiguse aluseks olevaid üldpõhimõtteid ja tõendada selgelt, et nende eesmärk on luua lisandväärtust ühise ELi lähenemisviisiga raskete piiriüleste kuritegude vastase võitluse osas, nagu on märgitud Euroopa Parlamendi 22. mai 2012. aasta resolutsioonis ELi lähenemisviisi kohta kriminaalõigusele (8);

34.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema kõik selleks, et tugevdada koostööd kolmandate riikidega nende territooriumil asuvate ebaseaduslikku infosisu või käitumist sisaldavate või levitavate veebilehtede viivitamatuks sulgemiseks ja küberkuritegevuse vastu võitlemiseks; toetab sellega seoses kogemuste ja parimate tavade jagamist rahvusvahelisel tasandil ning ideede ühendamist valitsuste, õiguskaitseasutuste, küberkuritegudele spetsialiseerunud politseiüksuste, infoliinide, lastekaitseorganisatsioonide ja internetiettevõtete vahel;

35.

nõuab sellega seoses, et võetaks vastu kõik nõukogu 2009. aasta tegevuskavas loetletud meetmed, mille eesmärk on tugevdada kahtlusaluste või süüdistatavate menetlusõigusi kriminaalmenetluses, ning ühine lähenemisviis tõendite vastuvõetavuse ja hindamise kohta, et kõrvaldada takistused, mis segavad teise liikmesriigi kogutud tõendite vaba ringlust;

36.

toetab infoliinide sisseseadmist ja tõhustamist kuritegudest ja ebaseaduslikust infosisust teatamiseks, seejuures tuleb muu hulgas arvesse võtta kadunud laste otsimise Euroopa abitelefoni, riiklike kiirhoiatussüsteemide ja laste kadumisest teatamise Euroopa automaatse süsteemi raames omandatud kogemusi; rõhutab aga seejuures, et igasugune teatamise põhjal vahetu reageerimine kuriteole peab olema tasakaalus ühelt poolt potentsiaalse ohvri õiguste ja liikmesriigi kohustusega reageerida kuriteole, mis on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artiklites 2 ja 8, nagu on rõhutatud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikas, ja teiselt poolt kahtlusaluse õigustega; kutsub sellega seoses liikmesriike ja komisjoni üles korraldama parimate tavade vahetust digitaalmaailmas laste vastu suunatud kuritegude uurimise ja süüdimõistmise valdkonnas; tuletab meelde, et isikuandmete üldmäärust käsitleva komisjoni ettepaneku (COM(2012)0011) artikkel 8 sisaldab konkreetseid laste isikuandmete töötlemise kaitsemeetmeid, näiteks lapsevanema kohustuslikku nõusolekut alla 13-aastaste laste andmete töötlemiseks;

37.

märgib, et ebaseaduslikust infosisust teatamise ja selle kõrvaldamise menetlused on mõnes liikmesriigis endiselt liiga aeglased; väljendab heameelt komisjoni algatuse üle avaldada selles küsimuses mõjuhinnang ning soovitab tõsta nimetatud menetluste tõhusust ja jätkata parimate tavade huvides nende tõhustamist liikmesriikides;

38.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hindama õiguskaitseorganite vahelise koostöö tõhusust laste kaitsmisel internetikuritegude eest ning infoliinide töö ja internetiteenuste pakkujatega sõlmitud kehtivate lepingute tõhusust; nõuab sünergia loomist teiste asjaomaste asutustega, sh politsei- ja alaealiste õigustega tegelevate õigusasutustega, et kaitsta lapsi internetikuritegude eest, eelkõige infoliinide ja kontaktpunktide töö kooskõlastamise ja nende kaasamisega;

39.

ergutab liikmesriike tagama riiklike infoliinide ja teiste kontaktpunktide, näiteks nn turvapunktide töö järjepidevuse kooskõlas INHOPE standarditega, parandama nende kaasamist ja hoolikalt analüüsima saavutatud tulemusi;

40.

rõhutab, kui tähtis on muuta üldiselt kasutatavaks usaldusväärsed vahendid, näiteks hoiatuslehed või kuuldavad ja nähtavad märguanded, et piirata alaealiste juurdepääsu neid kahjustada võivale infosisule;

41.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles parandama lastele ja nende perekondadele mõeldud teavet infoliinide ja teiste kontaktpunktide, näiteks nn turvapunktide kohta, et muuta lihtsamaks ebaseaduslikust infosisust teatamine, ning kutsub liikmesriike üles suurendama teadlikkust infoliinidest kui kontaktpunktidest, mille kaudu anda teada laste seksuaalse kuritarvitamise kujutistest;

42.

toetab digitaalse infosisu ja digitaalteenuste pakkujate pingutusi rakendada kehtivatele eeskirjadele vastavaid tegevusjuhiseid ebaseadusliku infosisu tuvastamiseks, ennetamiseks ja kõrvaldamiseks vastavalt õigusasutuste otsustele; ergutab komisjoni ja liikmesriike teostama selles valdkonnas hindamisi;

43.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles käivitama uue kampaania, mis oleks suunatud lapsevanematele ning aitaks neil mõista digitaalset infosisu, mida nende lapsed kasutavad, ning eeskätt viise, kuidas kaitsta lapsi ebaseadusliku, sobimatu või ohtliku digitaalse infosisu eest;

44.

väljendab kahetsust, et ei ole täidetud 9. veebruaril 2009. aastal komisjoni ja 17 veebipõhise suhtlusvõrgustiku, sealhulgas Facebooki ja Myspace’i vahelist kokkulepet, mis sõlmiti selleks, et parandada alaealiste kaitset ja turvalisust internetis;

45.

rõhutab, et internetikuriteod on sageli piiriülese iseloomuga ja seetõttu on selliste kuritegude vastu võitlemises oluline roll õiguskaitseorganite rahvusvahelisel koostööl;

46.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon toetaksid ja algataksid lastele, vanematele ja haridustöötajatele suunatud teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, et edastada küberkuritegevuse eest kaitsmiseks vajalikku teavet ning ergutada neid teatama kahtlastest veebilehtedest ja kahtlasest käitumisest internetis;

47.

kutsub liikmesriike üles nõuetekohaselt rakendama kehtivaid menetluseeskirju selliste veebilehtede sulgemiseks, mis majutavad ärakasutava, ähvardava, kuritarvitava, diskrimineeriva või muul viisil kuritahtliku iseloomuga infosisu;

48.

kutsub komisjoni üles uurima, kui tõhusalt toimivad liikmesriikides alaealiste jaoks sobimatu infosisu vabatahtliku liigitamise eri süsteemid, ning ergutab komisjoni, liikmesriike ja veebitööstust tõhustama koostööd, et töötada välja strateegiad ja standardid, mille alusel õpetada lastele interneti vastutustundlikku kasutamist ning teadvustada neile nende eale sobimatu online- ja offline-infosisu olemasolu, kaasa arvatud vägivald ja reklaam, mis ergutab liigset kulutamist ja mobiiltelefoni kaudu virtuaalkaupade või -krediidi ostmist, ja kaitsta neid selle eest;

49.

tunneb heameelt ettevõtlussektori tehniliste uuenduste üle, et pakkuda spetsiaalseid internetipakette, mis võimaldavad interneti turvalist kasutamist;

50.

kutsub audiovisuaal- ja digitaalteenuste pakkujate ühendusi koostöös teiste asjaomaste ühendustega üles lisama oma põhikirjadesse ülesandena laste kaitse ja märkima ära sobiva vanuserühma;

51.

ergutab liikmesriike koostöös asjaomaste ettevõtete ja ühendustega jätkama dialoogi, et ühtlustada lastele mõeldud digitaalse infosisu klassifitseerimist;

52.

ergutab komisjoni ja liikmesriike klassifitseerima elektroonilisi mänge konkreetsete tunnuste alusel, milleks on vanuseline sihtrühm ning eeskätt mängude sisu;

53.

kutsub komisjoni üles rakendama ka edaspidi Euroopa raamistikku mobiiltelefonide turvalisemaks kasutamiseks, kasutades võimalusi, mis hõlbustavad vanemlikku kontrolli teostamist;

54.

rõhutab, et kodanikuühiskonna organisatsioonid on teinud head tööd ja ergutab kõnealuseid organisatsioone tegema koostööd piiriüleselt ning õiguskaitseasutuste, valitsuste, internetiteenuste pakkujate ja üldsusega sisse seatud partnerluste raames;

55.

kordab, kui oluline on kaitsta lastega seotud andmeid, eriti mis puudutab sotsiaalvõrgustiku vahendite ja jututubade kiiret kasvu, võttes arvesse isiklike andmete üha suurenevat levikut ja kättesaadavust digitaalmeedia kaudu;

56.

väljendab heameelt esitatud uue andmekaitse määruse (COM(2012)0011) ning selle erisätete üle, mis käsitlevad laste nõusolekut ja õigust olla unustatud, mis keelab alaealiste isikuandmeid käsitleva teabe säilitamise internetis, kuna see võib ohustada nende isiklikku elu ja kutsetegevust, ning tuletab meelde, et internetis säilitatavat lapsi puudutavat teavet ja andmeid võidakse kuritarvitada, kahjustades laste väärikust ja sotsiaalset kaasatust;

57.

rõhutab, et neid sätteid tuleb selgitada ja arendada viisil, mis tagaks nende selguse ja täieliku funktsionaalsuse juhul, kui uus õigusakt vastu võetakse, ning tagada, et need sätted ei õõnestaks internetivabadust;

58.

väljendab heameelt ka kavatsuse üle luua elektrooniline vanuse tuvastamise süsteem;

59.

on veendunud, et veebilehtede omanikud ja haldajad peaksid selgelt ja nähtavalt välja tooma, milline on nende andmekaitsepoliitika, ning nägema ette süsteemi, mille puhul alla 13-aastaste laste isikuandmete töötlemisel on kohustuslik vanemate nõusoleku saamine; nõuab ühtlasi täiendavate pingutuste tegemist vaikimisi eraelu puutumatuse kindlustamiseks niipalju kui võimalik, et vältida laste sekundaarset ohvristamist;

60.

rõhutab, kui oluline on suurendada kasutajate teadlikkust nende isikuandmete ja seotud kolmandate isikute andmete töötlemise kohta teenuste pakkujate või sotsiaalvõrgustike poolt, samuti võimalike õiguskaitsevahendite kohta juhul, kui nende andmeid kasutatakse muul kui õiguspärasel eesmärgil, mille jaoks teenuste pakkujad ja nende partnerid neid andmeid koguvad, andes teavet kasutaja profiilile kohandatud keeles ja vormis, pöörates erilist tähelepanu alaealistele kasutajatele; on seisukohal, et teenuste pakkujad kannavad sellega seoses erilist vastutust ning kutsub neid üles teavitama kasutajaid oma tegevuse põhimõtetest selgel ja arusaadaval viisil;

61.

loodab väga, et igas digitaalsektoris edendatakse kasulikke tehnoloogilisi võimalusi, mis võimaldavad hoida laste internetikasutuse jälgitavates piirides ja kindlustada tingimusliku juurdepääsu, tagades tõhusa vanemliku kontrolli; märgib siiski, et sellised meetmed ei asenda alaealiste põhjalikku koolitamist meediakasutuse küsimuses;

62.

rõhutab, kui oluline on teavitada lapsi ja noorukeid juba varakult nende õigusest eraelu puutumatusele internetis ning õpetada neid ära tundma mõnikord osavaid nippe, mida kasutatakse neilt teabe saamiseks;

63.

kutsub liikmesriike üles töötama välja ja ühtlustama süsteeme seoses digitaalmeedias vastulause esitamise õigusega, parandades seeläbi ka nende süsteemide tõhusust;

64.

rõhutab, et digitaalne tehnoloogia on oluline vahend kodakondsuse tundma õppimiseks, mis lihtsustab paljude kaugemates piirkondades elavate kodanike ja eelkõige noorte osalemist, võimaldades neil sõnavabadusest ja internetisuhtlusest täielikult kasu saada;

65.

kutsub liikmesriike üles käsitlema digitaalseid platvorme demokraatliku osaluse harjutamise võimalusena iga lapse jaoks, pöörates eriti tähelepanu kõige haavatavamatele isikutele;

66.

rõhutab võimalust, mida pakub uus meedia digitaalteenuste ja digitaalse infosisu osas põlvkondade, sugude ning eri kultuuriliste ja etniliste rühmade omavahelise mõistmise ja dialoogi edendamiseks;

67.

tuletab meelde, et internetis on teave ja kodakondsus tihedalt seotud ning tänapäeval ohustab noori nende kodanikuõiguste teostamisel nende ükskõiksus teabe suhtes;

68.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

16.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 419/42

—

võttes arvesse komisjoni 18. aprilli 2012. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Töövõimalusterohke majanduse taastumine” (COM(2012)0173),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni 22. veebruari 2012. aasta töödokumenti INT/606 komisjoni teatise kohta Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele pealkirjaga „Sotsiaalettevõtluse algatus. Sotsiaalmajanduse ja sotsiaalse innovatsiooni keskmes olevate sotsiaalettevõtete edendamisele suunatud majanduskeskkonna loomine”,

—

võttes arvesse komisjoni 8. veebruari 2012. aasta ettepanekut nõukogu määruse kohta Euroopa sihtasutuse (FE) põhikirja kohta (COM(2012)0035),

—

võttes arvesse komisjoni 20. detsembri 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv riigihangete kohta (COM(2011)0896),

—

võttes arvesse komisjoni 7. detsembri 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide kohta (COM(2011)0862),

—

võttes arvesse komisjoni 25. oktoobri 2011. aasta teatist „Sotsiaalettevõtluse algatus: sotsiaalmajanduse ja sotsiaalse innovatsiooni keskmes olevate sotsiaalettevõtete edendamisele suunatud majanduskeskkonna loomine” (COM(2011)0682),

—

võttes arvesse komisjoni 25. oktoobri 2011. aasta teatist „Uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas” (COM(2011)0681),

—

võttes arvesse komisjoni 13. aprilli 2011. aasta teatist „Ühtse turu akt. Kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks. „Üheskoos uue majanduskasvu eest”” (COM(2011)0206),

—

võttes arvesse komisjoni 27. oktoobri 2010. aasta teatist „Ühtse turu akt – kõrge konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus” (COM(2010)0608),

—

võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2011. aasta ettepanekut Euroopa Liidu sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmi kehtestamise kohta (COM(2011)0609),

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Sotsiaalfondi käsitlev määrus, millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1081/2006 (COM(2011)0607),

—

võttes arvesse komisjoni 16. detsembri 2010. aasta teatist „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm: sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse Euroopa raamistik” (COM(2010)0758),

—

võttes arvesse ÜRO arenguprogrammi ja EMESi teadusruumi 2008. aasta trükist „Sotsiaalettevõte: uus vaesuse vähendamise ja töökohtade tekitamise mudel” (1),

—

võttes arvesse EMSK 26. oktoobri 2011. aasta ettevalmistavat arvamust INT/589 „Sotsiaalne ettevõtlus ja sotsiaalne ettevõte”,

—

võttes arvesse oma 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni sotsiaalmajanduse kohta (1),

—

võttes arvesse oma 10. märtsi 2011. aasta deklaratsiooni (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2012. aasta resolutsiooni Euroopa ühistu põhikirja ja töötajate kaasamise kohta (3),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamusi (A7-0305/2012),

A.

arvestades, et sotsiaalettevõtted, mis moodustavad 10 % kõigist Euroopa ettevõtetest ehk 2 miljonit ettevõtet ja annavad ELis tööd enam kui 11 miljonile inimesele, kes moodustavad 6 % kõigist liidu töötajatest, annavad märkimisväärse panuse Euroopa sotsiaalmudelisse ja strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide täitmisse;

B.

arvestades, et erineva ajaloolise arengu tulemusel kõikvõimalikele ettevõtetele, sealhulgas sotsiaalmajandusettevõtetele ja sotsiaalettevõtetele kujunenud õigusraamistikud on liikmesriigiti märkimisväärselt erinevad;

C.

arvestades, et enamik sotsiaalmajanduse valdkonna ettevõtteliike ei ole ELi tasandi õigusraamistikus tunnustatud ning need ettevõtted tunnustatud ainult üksikute liikmesriikide tasandil;

D.

arvestades, et praeguse finantskriisi majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed ning demograafilised muutused, eriti elanikkonna vananemine, koormavad sotsiaalhoolekande- ja tervishoiusüsteeme, sealhulgas kohustuslikke ja vabatahtlikke sotsiaalkindlustussüsteeme, ning seetõttu tuleks edendada uuenduslikke sotsiaalabisüsteeme, et tagada asjakohane ja inimväärne sotsiaalkindlustus;

E.

E. arvestades, et ühtse turu akt ja strateegia „Euroopa 2020” – mille mõlema eesmärk on luua arukas, jätkusuutlik ning kaasav majanduskasv, et selle kaudu suurendada ja parandada töökohtade arvu ja kvaliteeti ning võidelda vaesusega – on omavahel tugevalt seotud ning arvestades, et sotsiaalettevõtted saavad anda nendesse märkimisväärse panuse oma innovatsioonipotentsiaali ja sotsiaalsetele vajadustele asjakohase reageerimise abil;

F.

arvestades, et komisjon tunnistab, et sotsiaalmajanduse esindajad ja sotsiaalettevõtted on jätkusuutlike töökohtade loomise potentsiaaliga majanduskasvu ja sotsiaalse uuendustegevuse olulised edasiviijad, kes soodustavad kaitsetumas olukorras rühmade tööturule kaasamist;

G.

arvestades, et komisjoni ettepanekud võtta vastu määrus Euroopa sotsiaalettevõtlusfondi ja sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmi kohta tuleks heaks kiita;

H.

arvestades, et sotsiaalettevõtted võivad aidata osutada heaoluriigi põhikomponentide hulka kuuluvaid sotsiaalteenuseid ning anda seeläbi oma panuse Euroopa Liidu ühiste eesmärkide saavutamisse;

I.

arvestades, et paljudel sotsiaalettevõtetel on probleeme tegevuse laiendamiseks vajalikule rahastamisele juurdepääsuga ning seetõttu vajavad nad, eelkõige mikroettevõtted ja VKED, spetsiaalset neile kohandatud toetust näiteks sotsiaalpanganduse, riskijagamismehhanismide, heategevusfondide või (mikro)laenude kaudu; arvestades, et sellega seoses on ELi struktuurifondidel ja programmidel sotsiaalettevõtete rahastamisele juurdepääsu hõlbustamisel tähtis roll, seda ka nende sotsiaalettevõtete puhul, keda iseloomustab suur investeeringutemahukus;

J.

arvestades, et enamik sotsiaalettevõtteid edendab poliitika reformimist, soodustades töötajaid, kliente ja sidusrühmi kaasates head valitsemistava ning toetades vastastikust õpet ja sotsiaalset innovatsiooni, reageerides nii kodanike järjest kasvavale nõudmisele ettevõtete eetilise, sotsiaalse ja keskkonnahoidliku käitumise järele;

K.

arvestades, et sotsiaalettevõtete olemus ja tööpõhimõtted aitavad luua sidusamat, demokraatlikumat ja aktiivsemat ühiskonda, ning sageli pakuvad need ettevõtted – ja peaksidki pakkuma – häid töötingimusi ja võrdse töö eest võrdset tasu ning toetavad ühtlasi meeste ja naiste võrdseid võimalusi, mis võimaldab paremini ühitada töö- ja eraelu;

L.

arvestades, et komisjoni ettepanek lisada reserveeritud lepingutesse kaitsetus olukorras isikute uus kategooria on teadmiseks võetud;

1.

tunneb heameelt komisjoni teatiste „Sotsiaalettevõtluse algatus” ja „Töövõimalusterohke majanduse taastumine” üle, kus tehakse riikide valitsustele soovitusi sotsiaalettevõtete raamtingimuste parandamiseks, mis võib aidata luua uusi võimalusi ja töökohti, muu hulgas kiiresti kasvavates tervishoiu ja sotsiaalhoolduse valdkondades (nn valge sektor) ja keskkonnakaitse valdkonnas (nn roheline sektor) – need kaks valdkonda pakuvad sotsiaalmajandusele ja majandusele üldisemalt uusi võimalusi;

2.

märgib, et sotsiaalettevõtlus on osa keskkonnahoidlikust sotsiaalsest turumajandusest ja Euroopa ühtsest turust ning osutab sellele, et sotsiaalmajandus on kriisidele hästi vastupidav ja tema ärimudelid on kindlad; rõhutab, et sotsiaalettevõtted püüavad sageli vastata sotsiaalsetele ja inimeste vajadustele, millele äriettevõtted või riik ei ole reageerinud või on teinud seda ebapiisavalt; rõhutab, et sotsiaalmajanduse töökohad jäävad suurema tõenäosusega kohapealseteks;

3.

märgib, et sotsiaalettevõte tähendab mis tahes õigusliku vormiga ettevõtjat,

4.

rõhutab, et vabatahtlike tegevus sotsiaalettevõtluse sektoris, sealhulgas noored, kes alles alustavad enda karjääri ja toovad entusiasmi ja uued oskused, ning vanemad inimesed, kellel on palju kogemust ja väljaarenenud oskused, aitab oluliselt kaasa majanduskasvu, solidaarsuse ja sotsiaalse sidususe parandamisele ning annab paljudele inimestele elumõtte; nõuab seetõttu tunnustamist ning rahalist ja struktuuritoetust kohalikul, riiklikul ja ELi tasandil;

5.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et sotsiaalettevõtteid ei kahjustaks muud liiki ettevõtted, kes valivad välja sotsiaalmajanduse kasumlikud piirkonnad; juhib tähelepanu sellele, et need on enamasti linnapiirkonnad, mistõttu muudes vähemkasumlikumates piirkondades, peamiselt maal ja äärealadel, kus logistikakulud on suuremad, jääb teenuseid vähemaks ja need on kehvema kvaliteediga; rõhutab, et teenusekasutajad peavad saama vabalt valida mitme teenuseosutaja vahel;

6.

rõhutab vajadust selliste meetmete ja strateegia järele, mis edendaksid sotsiaalettevõtlust ja uuenduslikke sotsiaalettevõtteid ning mis oleksid suunatud noortele ettevõtjatele ja ebasoodsas olukorras inimestele, et tagada ettevõtjatele – nii naistele kui meestele – parem juurdepääs ELi ja liikmesriikide programmidele ja rahastamisele; nõuab asjakohast toetust programmi „Erasmus noortele ettevõtjatele” jätkamiseks, et suurendada programmi atraktiivsust ja silmapaistvust ka sotsiaalmajanduse valdkonnas; tuletab sellegipoolest meelde, et füüsilisest isikust ettevõtjaid tuleb toetada asjakohaste juhistega;

7.

märgib ära sotsiaalmajanduse mitmekesisuse; rõhutab, et mis tahes ELi tasandil välja töötatud uus õigusraamistik peaks olema ettevõtetele vabatahtlik ning raamistiku väljatöötamisele peab eelnema mõjuhinnang, et võtta arvesse liikmesriikide erinevaid sotsiaalettevõtluse mudeleid; rõhutab, et kõik uued meetmed peavad tõendama ELi tasandil lisandväärtust;

8.

toetab ELi tasandil algatusi, et laiendada ja tugevdada juba hästi arenenud ühingute valdkonda erinevates liikmesriikides; nõuab Euroopa ühingute põhikirja loomist, mis täiendaks liikmesriikide tasandil kehtivaid põhikirju;

9.

tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle esitada ettepanek Euroopa ühistu põhikirja käsitleva määruse lihtsustamise kohta;

10.

väljendab heameelt komisjoni uuringu üle vastastikuste ühingute olukorra kohta Euroopas, mis viidi läbi tihedas koostöös valdkonna esindajatega; rõhutab, et vastastikuseid ühinguid tuleks Euroopa põhikirja abil tunnustada eristuvate ja oluliste tegutsejatena Euroopa majanduses ja ühiskonnas; toob esile Euroopa põhikirjast tuleneva kasu, mis hõlbustaks vastastikuste ühingute piiriülest tegevust; innustab liikmesriike, kes ei ole veel vastastikuseid ühinguid käsitlevat riigisisest põhikirja kasutusele võtnud, seda tegema;

11.

tunneb heameelt komisjoni ettepaneku üle võtta vastu määrus Euroopa sihtasutuse põhikirja kohta;

12.

tuletab meelde, et komisjon lubas teatises COM(2004)0018 järgida kahtteist tegevussuunda, et toetada ühistute arendamist ning peab kahetsusväärseks, et siiani on tehtud vaid vähe edusamme; palub komisjonil näha vastavalt 2004. aasta algatusele ette täiendavad meetmed ühistute, vastastikuste ühingute, liitude ja sihtasutuste töötingimuste parandamiseks ning toetada seeläbi sotsiaalmajanduse üldist arengut;

13.

tunneb heameelt sotsiaal- ja kohalikke teenuseid käsitleva ELi riigiabi eeskirjade läbivaadatud paketi vastuvõtmise üle, julgustades samas komisjoni selgitama neid eeskirju veelgi, et hõlbustada nendest arusaamist ning nende rakendamist kohalike ja piirkondlike ametiasutuste poolt, eelkõige sotsiaalettevõtetega seoses;

14.

rõhutab, et sotsiaalettevõtted on tähtsad üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste osutajad; juhib tähelepanu, et sellised ettevõtted tulenevad tihti kas, või on lähedalt seotud, kodanikuühiskonna organisatsioonide, vabatahtlike organisatsioonide ja/või hoolekande organisatsioonide poolt pakutavatest inimesele suunatud teenustest, mis on loodud reageerima inimese hädavajalikele vajadustele, eelkõige ebasoodsas olukorras olevate kasutajate vajadustele; osutab sellele, et sotsiaalettevõtted leiavad ennast tihti pakkumas avalikke teenuseid traditsioonilise era- ja avaliku sektori vahel, nt avaliku hanke raamistiku raames;

15.

on seisukohal, et vahet tuleb teha ettevõtja sotsiaalse vastutuse ja sotsiaalmajanduse mõistetel, kuigi märkimisväärse sotsiaalse vastutusega äriettevõtted võivad teha tugevat koostööd sotsiaalettevõtlusega;

16.

on veendunud, et Euroopa Liidu sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programm aastateks 2014–2020 aitab koos mikrorahastamise ja sotsiaalettevõtluse teljega tagada mikroettevõtetele sotsiaalmajanduses parema juurdepääsu mikrolaenudele, võttes samal ajal arvesse sotsiaalettevõtete erinevaid rahastamisvajadusi;

17.

on veendunud, et sotisaalettevõtete finantsturgudele juurdepääsu hõlbustamiseks on vaja erinevaid finantsinstrumente, näiteks Euroopa sotsiaalettevõtlusfondid, Euroopa riskikapitalifondid ja Euroopa investorite võrgustike fondid;

18.

rõhutab vajadust toetada sotsiaalettevõtteid piisavate rahaliste vahenditega kohalikul, piirkondlikul, riigi ja ELi tasandil ning juhib tähelepanu mitmeaastase finantsraamistiku alusel (2014–2020) eraldatavatele asjaomastele vahenditele (nt Euroopa Sotsiaalfond, Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond, sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programm, teadusuuringute ja innovatsiooniprogramm ning Horisont 2020); palub selgesõnaliselt toetust innovatiivsetele sotsiaalettevõtetele, eelkõige nendele, kes soodustavad kvaliteetset tööhõivet, võitlevad vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega ning investeerivad haridusse, väljaõppesse ja elukestvasse õppesse;

19.

rõhutab, et tuleb lihtsustada juurdepääsu ELi rahalistele vahenditele ja samal ajal võimaldada piisav paindlikkus liikmesriikide tasandil ning et rahastamisvõimalused tuleks teha kättesaadavaks ja näidata neid läbipaistvalt ning lisaks lihtsustada organisatsioonilisi, haldus- ja raamatupidamisnõudeid;

20.

juhib tähelepanu, et enne rahalise toetuse uute vormide kasutuselevõttu tuleb analüüsida olemasolevaid vahendeid, et kontrollida nende tõhusust ning peab selleks vajalikuks varustada end vahenditega, mille abil mõõta ja võrrelda investeeringute sotsiaalset tasuvust eesmärgiga edendada läbipaistvama investeerimisturu teket;

21.

peab vajalikuks luua tingimused, mis võimaldaksid sotsiaalettevõtetel saavutada majanduslik sõltumatus ja osaleda äritegevuses;

22.

usub, et sotsiaalettevõtluse ja sotsiaalettevõtete suunitluse säilitamiseks on olulised nii vastutustundlik juhtimine kui ka seda toetavad läbipaistvad rahastamismehhanismid, mille üle teostatakse nõuetekohast järelevalvet;

23.

nõuab võrdlusuuringut, mille algajata on komisjon ja mis viiakse läbi koostöös sotsiaalettevõtetega eri riiklike ja piirkondlike õigusraamistike kohta kogu ELis ja sotsiaalettevõtete töötingimuste kohta, sealhulgas nende suuruse, arvu ja tegevusvaldkondade ning sertifitseerimis- ja märgistamissüsteemide kohta;

24.

rõhutab, et sotsiaalettevõtted erinevad oma vormi, suuruse, tegevuse, majandamise ja koostöö poolest: märgib, et on sotsiaalettevõtteid, kes on oma valdkonna arendustegevuses liidrid ja suudavad ise areneda, kuid on ka ettevõtteid, kes vajavad oskusteavet asutamise, arendamise ja juhtimise kohta;

25.

peab vajalikuks, et sotsiaalettevõtete konkurentsivõime suurendamiseks kogu ELis on vaja julgustada selliste sotsiaalsete innovatsiooniklastrite teket, millel ei oleks üksnes kohalik lisandväärtus; leiab lisaks, et sotsiaalettevõtted võivad piisavate algatuste toel olla elutähtsad tööturult lahkunud üle 50-aastaste kvalifitseeritud töötajate tööhõiveks;

26.

toetab komisjoni ettepanekut luua mitmekeelne, juurdepääsetav ja kasutajasõbralik võrguplatvorm sotsiaalettevõtetele, mis peaks muu hulgas võimaldama vastastikust õpet ja parimate mudelite vahetamist, edendama partnerluste arendamist, lihtsustama teabe jagamist rahalistele vahenditele juurdepääsu ja koolitusvõimaluste kohta ning see peaks olema piiriülese koostöö võrgustik; palub komisjonil ja liikmesriikidel pöörata avatud koordinatsiooni meetodi raames tähelepanu sotsiaalettevõtlusele;

27.

toetab komisjoni ettepanekut luua sotsiaalettevõtluse eksperdirühm, et jälgida ja hinnata teatises COM(2011)0682 kavandatud meetmete edenemist;

28.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaaluma võimalust ja vajadust arendada välja nn Euroopa sotsiaalne märgis, mis antakse sotsiaalettevõtetele, et tagada konkurentsieeskirju rikkumata parem juurdepääs riigi- ja sotsiaalselt innovaatilistele hangetele; soovitab, et sellise märgisega ettevõtteid tuleks regulaarselt jälgida selles osas, kas nad järgivad märgisega seotud sätteid;

29.

nõuab, et ELi riigihanke-eeskirjades kohaldataks teenuse pakkumise tellimisel madalaima maksumuse põhimõtte asemel majanduslikult soodsaima pakkumuse põhimõtet;

30.

palub komisjonil suurendada arusaamist ja teavet sotsiaalettevõtete ja sotsiaalmajanduse kohta ning parandada mõlema läbipaistvust, toetades muu hulgas kaheksanda raamprogrammi (Horisont) raames akadeemilisi teadusuuringuid, ja esitada regulaarselt tegevusaruanne sotsiaalettevõtete ja nende sotsiaaltulemuste kohta; palub liikmesriikidel järgida komisjoni üleskutset, mille kohaselt peaksid siseriiklikud statistikaasutused koguma usaldusväärset statistikat sotsiaalettevõtete kohta;

31.

palub komisjonil ja liikmesriikidel lõimida sotsiaalettevõtted tööhõive ja sotsiaalse kaasamise tegevuskavadesse ning toetab Euroopa sotsiaalettevõtluse auhinna loomist, et tunnustada selle sotsiaalset mõju;

32.

juhib tähelepanu, et sotsiaalettevõtted vajavad võimalikult suurt tuge ja heakskiitu teadlikkuse suurendamise kaudu, rõhutades eriti nende sellist kasu, mis ei ole puhtalt majanduslikku laadi, ning nõuab ulatuslike, komisjoni, liikmesriikide ja sotsiaalpartnerite toetatud teabekampaaniate käivitamist juurdepääsetava ja mitmekeelse veebisaidi kasutuselevõtmise kaudu, mis annab kodanikele kiiret ja lihtsalt teavet sotsiaalsete toodete ja teenuste kohta;

33.

kutsub liikmesriike üles kaaluma kasu, mis kaasneb sotsiaalettevõtluse, sotsiaalettevõtete ja sotsiaalse vastutuse põhimõtete lisamisega koolide, ülikoolide ja muude haridusasutuste õppekavadesse ning elukestva õppe programmidesse, et arendada välja sotsiaalne ja kodanikupädevus ja toetada praktikavõimalusi sotsiaalettevõtetes; kutsub ka komisjoni ja liikmesriike üles toetama sotsiaalettevõtjatele suunatud tavapärast ja veebipõhist koolitust ning edendama sotsiaalettevõtete, äriettevõtete ja akadeemilise ringkonna vahel tihedamat koostööd, et suurendada teadlikkust sotsiaalettevõtete kohta ja neid paremini mõista ning võidelda võimalike stereotüüpide vastu;

34.

leiab, et ühise Euroopa andmete avaldamise raamistiku kasutuselevõtt tagab selgema ja tõhusama teabe sotsiaalettevõtetesse tehtavate investeeringute kohta;

35.

tunneb heameelt komisjoni pühendumuse üle uurida ja võtta arvesse võimalust, et sotsiaalettevõtted kasutavad blokeerivaid patente oma arengu soodustamiseks, ja loodab, et lähitulevikus võetakse selles valdkonnas konkreetseid meetmeid;

36.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

16.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 419/48

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 225,

—

võttes arvesse 28. ja 29. juunil 2012. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise järeldusi,

—

võttes arvesse euroala liikmesriikide riigipeade ja valitsusjuhtide 29. juuni 2012. aasta avaldust,

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja, Euroopa Komisjoni presidendi, Euroopa Keskpanga presidendi ja eurorühma esimehe 26. juuni 2012. aasta aruannet „Tõelise majandus- ja rahaliidu suunas”,

—

võttes arvesse kodukorra artikleid 42 ja 48,

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning põhiseaduskomisjoni, eelarvekomisjoni ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamusi (A7-0339/2012),

A.

arvestades, et alates Rooma lepingu allkirjastamisest on Euroopa Liit astunud märkimisväärseid samme üldpoliitilise, majandusliku, eelarvelise ja rahapoliitilise integratsiooni suunas;

B.

arvestades, et majandus- ja rahaliit ei ole eesmärk iseeneses, vaid vahend liidu ja liikmesriikide eesmärkide, eelkõige tasakaalustatud ja jätkusuutliku majanduskasvu ja kõrge tööhõive saavutamiseks; arvestades, et sotsiaalne kaasamine ja solidaarsus on Euroopa sotsiaalmudeli ja Euroopa integratsiooni kui terviku nurgakivid ja neid ei saa ühestki liidu tulevasest reformist välja jätta;

C.

arvestades, et globaliseerunud infoühiskonnas saab järjest selgemaks vajadus demokraatlikul õiguspärasusel, aruandekohustuslikkusel, läbipaistvusel ja kodanike toetusel põhineva suurema Euroopa integratsiooni järele;

D.

arvestades, et Euroopa suurem integratsioon peaks tagama parlamentide parema kaasamise nii riikide kui liidu tasandil;

E.

arvestades, et liit seisab teelahkmel ning valida tuleb selge suund – kas ühendada liidusisesed jõud ning rajada globaliseerunud maailmas tulevik tugevale, väärtustest lähtuvale ja solidaarsusel põhinevale Euroopa Liidule või anda järele ning olla sunnitud globaliseerumisega passiivselt kohanema;

F.

arvestades, et majandus-, rahandus- ja panganduskriis ning praegune majanduslangus on toonud mitmetes liikmesriikides kaasa avaliku ja erasektori suure võlakoormuse riikide tasandil ja avaliku sektori rahastamisprobleemid ning on koos ülemäärase makroökonoomilise tasakaalustamatusega mõjutanud euroala ja kogu liidu sotsiaalmajanduslikku arengut kiirel, vahetul ja negatiivsel viisil;

G.

arvestades, et 2008. aastast kuni 2012. aasta keskpaigani on 27-liikmelises ELis töötuse määr kasvanud ligikaudu 7 %-lt 10,4 %-le, s.t 25 miljoni töötuni, ning üle viiendiku noortest on töötud (22 %), kusjuures mõnes liikmesriigis ületab noorte töötuse määr 50 %;

H.

arvestades, et töökohtade loomine, kvaliteetne tööhõive ja inimväärne töö on praeguse kriisi ületamiseks otsustava tähtsusega;

I.

arvestades, et mitmed liikmesriigid seisavad praegu silmitsi väga nõudliku majandusliku ja finantsolukorraga, mida raskendavad jätkuvad pinged riigivõlakirjaturgudel, mis kajastuvad mõne riigi suhtes rakendatavates jätkusuutmatutes laenuintressimäärades ja mõnede teiste suhtes rakendatavates madalates või negatiivsetes intressimäärades ning märkimisväärses rahalises ja majanduslikus ebastabiilsuses;

J.

arvestades, et konkurentsivõime areng vastupidistes suundades ja väike kasvupotentsiaal ühendatuna kõrge tööpuuduse, suurte eelarvepuudujääkide ja avaliku ja erasektori kõrge võlakoormusega ei tekita kahju ainult mõnes liikmesriigis, vaid muudab haavatavaks kogu euroala tervikuna;

K.

arvestades, et seoses hiljutiste sündmustega on saanud selgeks, et euroalal puuduvad endiselt vahendid kriisi lahendamiseks või euroalal toimuvatele piirkondlikele või globaalsetele majandusšokkidele adekvaatseks reageerimiseks;

L.

arvestades, et euro oluline roll nii euroalal kui ka üleilmsel tasandil tähtsuselt teise rahvusvahelise reservvaluutana nõuab Euroopalt jõulist reageerimist ja kooskõlastatud tegevust, et taastada majanduskasv ja -stabiilsus;

M.

arvestades, et euro on toonud liidu kodanikele viimasel kümnendil palju hüvesid, näiteks hinnastabiilsus, valuutavahetuskulude kaotamine euroalal, võimatus devalveerida nominaalväärtust konkurentsi eesmärgil, madalad intressimäärad, soodsa olukorra loomine finantsturgude integratsiooniks ning kapitali piiriülese liikumise lihtsustumine;

N.

arvestades, et Euroopa Liidu ühisraha ei tohiks saada tervet Euroopa projekti ohustava jagunemise sümboliks, vaid peaks ka edaspidi jääma vääringuks liidule kui tervikule, mis on otsustusvõimeline ning suudab teha kaugeleulatuvaid otsuseid ühise majanduslikult eduka tuleviku nimel;

O.

arvestades, et tõelise majandus- ja rahaliidu suunas liikudes tuleks austada liikmesriikide tahet, kellel on võimalus loobuda euro kasutuselevõtust, eesmärgiga säilitada oma riigi vääring;

P.

arvestades, et euroala liikmesus tähendab asjaomastele liikmesriikidele suurt vastastikust majanduslikku ja rahanduslikku sõltuvust ning nõuab osa pädevustest liidu tasandile üle andnud liikmesriikidelt seetõttu palju tihedamat rahandus-, eelarve-, sotsiaal- ja majanduspoliitika kooskõlastamist, ühendatuna rangemate järelevalvevahendite ja tõhusa jõustamisega; arvestades, et suuremat integratsiooni liikmesriikide, kelle rahaühik on euro, ja võib-olla ka teiste seda soovivate liikmesriikide täiendava rühma vahel on vaja arendada raamistikus „kaks kiirust, üks Euroopa”, eesmärgiga vältida poliitilisi samme, mis viiksid lõpuks kahe erineva Euroopa loomiseni;

Q.

arvestades, et Eurobaromeetri hiljutised uuringud näitavad, et kriisi püsimise tõttu on järsult vähenenud usaldus nii riikide kui ka Euroopa Liidu tasandi poliitiliste institutsioonide vastu, nagu on nõrgenenud ka üldsuse arusaam liidust kui positiivse kuvandi loojast; arvestades siiski, et liit on endiselt see osapool, keda tema kodanikud peavad majanduskriisi lahendamisel kõige tulemuslikumaks;

R.

arvestades, et Euroopa Liidu ja riikide poliitikakujundajad peaksid selgitama oma kodanikele pidevalt Euroopa integratsiooni eeliseid ning ühisraha mõju ja probleeme, sh euroala lagunemisega seotud kulusid ja ohte;

S.

arvestades, et 17 liikmesriiki on võtnud liidu ühisraha juba kasutusele ning enamik ülejäänutest ühineb euroalaga siis, kui nad selleks valmis on;

T.

arvestades, et igasugused kahtlused majandus- ja rahaliidu tuleviku suhtes üldiselt, kaasa arvatud euroala liikmesuse pöördumatus, ja liidu ühisraha tuleviku suhtes konkreetselt on põhjendamatud, kuna tugev liit on kõigi kodanike huvides;

U.

arvestades, et usaldusväärsuse taastamine on esmane ülesanne, et veenda Euroopa kodanikke ja ettevõtjaid uuesti majandusse investeerima ning luua tingimused, kus finantseerimisasutused saavad taas laiapõhjaliselt ja samas usaldusväärsetel alustel reaalmajandusele laenu anda;

V.

arvestades, et euroala kriisile reageerimine on keerukas ning nõudmised on pikemaajalised, tuleb teha mitmepoolseid jõupingutusi kõigil institutsionaalsetel ja poliitilistel tasanditel;

W.

arvestades, et liidu institutsioonid ning liikmesriikide, aga eriti euroala riikide riigipead ja valitsusjuhid etendavad tähtsat rolli fiskaalliidu loomisel sellisel viisil, et kõik euroala kriisijuhtimise mehhanismid, nt Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM), rajanevad institutsionaalsel raamistikul, millesse Euroopa Parlament on täielikult kaasatud kaasseadusandjana; arvestades, et praegune valitsustevaheline struktuur esindab demokraatliku õiguspärasuse tõsist puudulikkust; arvestades, et ühisraha on võimalik stabiliseerida üksnes juhul, kui liikmesriigid on valmis fiskaalpoliitika pädevused liidu tasandile üle andma;

X.

arvestades, et kindlustunde taastamiseks on vaja, et mainitud riigipead ja valitsusjuhid ning nende ministrid kaitseksid ja selgitaksid üksikasjalikult oma liikmesriikides otsuseid, mis on liidu tasandil kokku lepitud; arvestades, et ebapopulaarsete otsuste ebaõiglane omistamine liidule mõningatel juhtudel tähendab eriti ohtlikku enesepettust, mis võib liitu seestpoolt lagundada, õõnestades solidaarsust ja kahjustades kokkuvõttes riigijuhtide endi usaldusväärsust ja võimalik, et kogu Euroopa projekti tervikuna;

Y.

arvestades, et liit on praegu sotsiaalselt habras; arvestades, et mitmetes liikmesriikides tehakse äärmiselt paljunõudvaid jõupingutusi struktuurireformide ja konsolideerimiskavade elluviimiseks; arvestades, et poliitiline liit on kokkuvõttes otsustav taolistest aegadest ülesaamiseks, julgustades solidaarsust ja jätkates Euroopa projekti;

Z.

arvestades, et Euroopa Ülemkogul ning 28. ja 29. juuni 2012. aasta euroala tippkohtumisel kinnitati otsusekindlust rakendada meetmeid, mida on vaja, et tagada Euroopa finantsstabiilsus, konkurentsivõime ja majanduslik edu ning seeläbi parandada kodanike heaolu;

AA.

arvestades, et liidu tuumik- ja ääremaade vahel kasvav lõhe ei tohiks muutuda olemuselt püsivaks; arvestades, et tuleb luua alaline raamistik, milles raskustesse sattunud liikmesriigid võiksid loota solidaarsusest lähtuvale toetusele teistelt liikmesriikidelt; arvestades, et liikmesriigid, mis soovivad solidaarsust, peaksid olema kohustatud kandma vastutust kõigi oma kohustuste täitmise eest eelarve valdkonnas ning täitma oma riigispetsiifilistest soovitustest ja Euroopa poolaastast tulenevaid kohustusi, eriti neid, mis on seotud stabiilsuse ja majanduskasvu paktiga, laiendatud euroala paktiga, strateegiaga „Euroopa 2020” ning makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlusega, võttes arvesse riikide eripära; arvestades, et iga liikmesriigi finantsstabiilsuse tagamine on kõikide liikmesriikide huvides; arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping”) artiklis 121 sätestatakse, et liikmesriigid käsitlevad oma majanduspoliitikat kui ühise huvi küsimust ning kooskõlastavad selle nõukogus;

AB.

arvestades, et majanduskasvu taastamiseks on esmatähtis lõpule viia siseturu loomine; arvestades, et komisjon kui aluslepingute täitmise järelevalvaja peab hoogustama jõupingutusi praeguste siseturualaste õigusaktide rakendamise ja nende täitmise tõhustamiseks; arvestades, et siseturu asjakohaseks toimimiseks on vaja, et turgude integreerimise eeskirjad põhineksid rohkem määrustel ja mitte direktiividel;

AC.

arvestades, et Euroopa integratsioon on kahtlemata pöördumatu ning edasiviiv protsess;

AD.

arvestades, et demokraatia seisukohast ja arvestades Lissaboni lepingu kõiki sätteid on vastuvõetamatu, et enam kui 502 miljonit Euroopa kodanikku esindavatest valitud liikmetest koosneva Euroopa Parlamendi presidenti ei kaasatud eelmainitud aruande „Tõelise majandus- ja rahaliidu suunas” koostamisse;

AE.

arvestades, et on saabunud aeg, mil liidu eri tasandite poliitilised liidrid näitaksid üles otsusekindlust, loovust, julgust, järjekindlust ja riigimehelikkust, kõrvaldades allesolevad puudujäägid, mis kahjustavad jätkuvalt majandus- ja rahaliidu nõuetekohast toimimist; arvestades, et valitsustevaheline meetod on ennast ammendanud ja ei sobi demokraatlikuks ja tõhusaks otsuste tegemiseks 21. sajandil; arvestades, et tuleks teha hüpe tõeliselt föderaalse Euroopa suunas;

AF.

arvestades, et eelmainitud aruanne „Tõelise majandus- ja rahaliidu suunas” valib ühemõtteliselt edasise tee ning püüab lõhkuda usaldamatuse nõiaringi struktuurimeetmete abil; arvestades, et aruandes pööratakse tähelepanu ka sotsiaalsele mõõtmele;

AG.

arvestades, et 28. ja 29. juuni 2012. aasta Euroopa Ülemkogu palus oma eesistujal töötada välja konkreetne ja ajaliselt piiritletud tegevuskava tõelise majandus- ja rahaliidu saavutamiseks; arvestades, et üldise pikaajalise visiooni kujundamine tegevuskava abil on tähtis signaal, mis võib kaasa aidata kindlustunde taastamisele, mis tegevuskava järk-järgulisel rakendamisel võib tugevneda;

AH.

arvestades, et pidev edenemine pikaajalise tegevuskava rakendamisel ei too kriisile kohest lahendust ja ei tohiks lükata edasi vajalikke lühiajalisi meetmeid;

AI.

arvestades, et ei saa välistada võimalust, et täielikult toimiva majandus- ja rahaliidu demokraatliku õiguspärasuse suurendamiseks võib olla vajalik teha uusi muudatusi aluslepinguisse; arvestades, et komisjon peaks koostama loetelu praegustest seadusandlikest algatustest, mis ei tohi pikaajaliste institutsionaalsete arengute tõttu hilineda;

AJ.

arvestades, et tõelise majandus- ja rahaliidu väljakujundamise lõpuleviimiseks ELis on keskpikas perioodis vaja viia lõpule aluslepingute muutmine;

AK.

arvestades, et olemasolevate aluslepingute menetluste ja paindlikkuse kasutamine selleks, et kiiresti parandada majandus- ja rahaliidu juhtimist seoses tõelise Euroopa poliitilise ruumi kujundamisega, on tingimus demokraatliku konsensuse saavutamisel edaspidiseks põhjalikuks ja edukaks aluslepingute muutmiseks;

AL.

arvestades, et Euroopa Parlamendil on õigus esitada nõukogule ettepanekuid aluslepingute muutmiseks, mis seejärel vaadatakse läbi konvendi poolt, et viia lõpule tõelise majandus- ja rahaliidu kujundamine, suurendades liidu pädevusi eelkõige majanduspoliitika vallas ning tugevdades liidu omavahendeid ja eelarvealast suutlikkust, komisjoni rolli ja demokraatlikku aruandekohustust ning Euroopa Parlamendi eelisõigusi;

AM.

arvestades, et on realistlik ja asjakohane eeldada, et selline konvent ei peaks toimuma enne järgmisi Euroopa Parlamendi valimisi; arvestades, et ettevalmistus selliseks konvendiks peaks algama enne valimisi;

AN.

arvestades, et olemasolevate aluslepingute alusel väljapakutud meetmetes ning ka edaspidistes aluslepingute muudatustes ei tohiks välistada liikmesriikide ühinemisvõimalusi ning tuleks tagada liidu terviklikkus;

AO.

arvestades, et tulevased aluslepingu muudatused ei tohiks olla takistuseks olemasolevate lepingute raames juba saavutatu kiirele elluviimisele; arvestades, et kehtivad aluslepingud jätavad palju ruumi märkimisväärseks edasiliikumiseks majandus- ja rahaliidu suunas, tuginedes tugevamale ja rohkem integreeritud rahandus-, eelarve- ja majanduspoliitika raamistikule ja tugevamale demokraatlikule õiguspärasusele ja aruandekohustusele;