17.11.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 383/1

Raportöör:

Madi SHARMA

Kaasraportöör:

Raymond HENCKS

1.1.

Kogu transpordisektor – õhu-, mere-, maantee-, raudteetransport, kosmoselennud, logistika ja siseveetransport – on traditsiooniliselt meestekeskne, ja selle tulemusena:

Praegune statistika antud sektori kohta, mida kajastatakse 1. lisas, tõendab diskrimineerimise olemasolu sektoris. Paljud väljatoodud takistused on omased ka teistele sektoritele, kuid transpordisektoris on nende teemadega tegelemine eriti puudulik.

1.2.

Seega keskendutakse käesolevas ELi transpordivoliniku taotlusel koostatud ettevalmistavas arvamuses võimalustele, kuidas transpordisektoris paremini naisi kaasata ja saavutada suuremat majanduslikku, sotsiaalset ja jätkusuutlikku majanduskasvu. Käesolevas dokumendis ei käsitleta naisi kui transpordi kasutajad, ehkki komitee leiab, et sellel teemal võiks samuti koostada ettevalmistava arvamuse. Hoolimata vajakajäämistest saaks olukorda muuta, viies ellu sooneutraalset poliitikat, et toetada konkurentsivõimet, innovatsiooni, majanduskasvu ja tööhõivet strateegia „Euroopa 2020” raames. Uues Euroopa investeerimiskavas, millega edendatakse majanduskasvu ja tööhõivet, tuleb soodustada soolist võrdõiguslikkust, kõrvaldades olemasolevad soolise võrdõiguslikkuse takistused ja arendades osalemise ja kaasatuse kultuuri, et nii mehed kui ka naised saaksid olla ühtviisi aktiivsed transpordi kõigis aspektides. Vaja on soolist võrdõiguslikkust rohkem tunnustada, et see saaks ELi transpordipoliitika oluliseks osaks.

1.3.

Peamised soovitused on järgmised:

2.1.

Naiste kaasamine transpordisektoris on keeruline ning seetõttu ei käsitleta seda käesolevas dokumendis sügavuti. Huvi transpordi vastu saab alguse haridusest, perest, kogemustest ja vajadusest innovatsiooni järele. Osalemine kõnealuses sektoris tuleneb haridusasutuste poolt pakutud karjäärivõimalustest, kvalifikatsioonist, oskustest või võrgustikest. Sektoris püsimine võib sõltuda inimressursside arendamisest, koolitusest, kvalifikatsiooni tõstmisest ja mitmekesistamisest, samuti töötingimustest, palgast, tööajast ning töö- ja eraelu tasakaalust.

2.2.

Naiste jaoks hõlmab see turvalisuse ning soolise vägivalla ja seksuaalse ahistamise kaastöötajate või reisijate poolt. Lisaks peavad naised toime tulema karjäärikatkestustega emaduse ja hoolduse ajal. Seepärast on sektorisse naasmiseks vaja paindlikku töökorraldust, ümberõpet ja meetmeid tööstaaži/astme kaotuse vältimiseks.

2.3.

Kui töötingimused on head, ootavad nii mehi kui ka naisi selles sektoris eneseteostus, tööga rahulolu, kvaliteetsed koolitused, oskuste arendamine, edutamisvõimalused ja kaasatus otsuste tegemisel. Ettevõtteomanikele tähendab see võimalusi innovatsiooniks, kasvuks ja töökohtade loomiseks.

2.4.

Tööhõive suundumuste analüüsimisel tuleks teha vahet mobiilse ja mittemobiilse transpordipersonali vahel. Naissoost transporditöötajatel on raskem kodust eemal töötada ja seetõttu domineerivad peaaegu kõikidel transpordialadel, välja arvatud lennunduses, mobiilsetel töökohtadel mehed. Traditsiooniliselt on mobiilsed töökohad paremini tasustatud, see muudab soolise palgalõhe transpordisektoris püsivaks ja sellega tegelemise keerukamaks.

2.5.

Majanduskriis on ka naistöötajatele mõju avaldanud. Kriisieelsed suundumused näitasid, et sektor avas uksed naistele, kahekordistati jõupingutusi naiste aktiivseks värbamiseks ning nende karjääri edendamiseks. See suundumus avaldus esmajoones maapealsete teenuste arengus ja investeeringutes tehnoloogiatesse, mis ei nõua enam jõudu ja käsitsitööd. Siiski räsis kriis neid suundumusi, kuna kulude kärpimine mõjutas samavõrra ka meetmeid, mida on töökohal vaja soolise võrdõiguslikkuse tagamiseks.

3.1.

Komiteel on hea meel, et transpordivolinik on naine – Violeta Bulc. Liigagi sageli põhineb otsuseid tegevate organite koosseis stereotüüpsetel valikutel, mitte pädevusel. Selleks et ELi transpordisektor saavutaks suure ja püsiva majanduskasvu, on vaja sooneutraalset poliitikakujundust ja otsuste tegemise protsessi. Naised peavad võrdselt osalema mõlemas, mitte positiivse diskrimineerimise kaudu, vaid teenete, pädevuse ja läbipaistva ametissemääramise alusel.

3.2.

On tõestatud, et naiste suurem osalemine kõrgemal tasemel, sealhulgas tegevjuhtkonda mittekuuluva juhtorgani liikmena, toob kokkuvõttes ettevõtetele kasu (1). Naiste osalemine otsustusprotsessis aitab ettevõtetel, institutsioonidel ja ühendustel teha uuendusi ning toob uusi turukogemusi. Sooliselt tasakaalus personal edendab koostööd, mõistmist ja sallivust ning on tõendatud, et ta hoogustab konkurentsivõimet, tootlikkust ja ettevõtete sotsiaalset vastutust, tagades nii meeste kui ka naiste töölpüsimise.

3.3.

Komitee soovitab seega lihtsat ja bürokraatiavaba menetlust, mille käigus toimub regulaarne auditeerimine ja transpordisektoris osalejad esitavad eduaruandeid (poliitikakujundajad, ettevõtted, ametiühingud, transpordiühendused, sidusrühmad) soolise võrdõiguslikkuse kohta. See peaks hõlmama kasutajate harimist stereotüüpide ja eelarvamustest ülesaamise valdkonnas. Naistel ja meestel peaksid olema ühesugused võimalused mõjutada transpordisüsteemi loomist, kujundamist ja juhtimist, kusjuures nende väärtushinnangutele tuleb anda võrdne kaal. Komisjon võiks kaaluda seda nii oma poliitilises dialoogis kui ka nõudena üleeuroopaliste transpordivõrkude projekti rahastamise või teadus- ja arendustegevuse rahastamise puhul.

4.1.

Euroopa Komisjon ja liikmesriigid võiksid sektorit rohkem toetada sootundlike ja sooliselt eristatud andmete kogumise ja statistilise analüüsi kaudu, tuues välja peamised valdkonnad, mis vajavad investeeringuid ja toetust.

4.2.

Kaaluma peaks järgmisi näitajaid:

4.3.

Andmete analüüsi võib kasutada tööhõivetsükli uurimiseks, et teha kindlaks, kus esineb takistusi naiste tööleasumisel ja edutamisel selles sektoris. Seejärel saab luua valdkonnapõhiseid vahendeid, et tegeleda kitsaskohtadega, mis on naiste diskrimineerimise põhjuseks.

4.4.

Euroopa Komisjon võiks lisaks analüüsida järgmist:

5.1.

Viimastel aastakümnetel on Euroopas naiste osalemine tööturul suurenenud kõigis sektorites. Kasv jätkub, kuid transpordisektor pole siiski eriti naistesõbralikuks muutunud. Vaatamata mitmetele algatustele Euroopa Sotsiaalfondi ja programmi EQUAL raames, on transpordisektor siiani jäänud sooliselt eraldatud majandusharuks, kus mehed töötavad valdavalt sõidukijuhi/piloodina, tehnikuna või kutsealadel, mis hõlmavad füüsilist tööd ja suurt töökoormust, samas kui naised töötavad peamiselt teenindus- ja haldusalal.

5.2.

Restruktureerimine on transpordisektoris tabanud peamiselt meestekeskseid transpordialasid – raudtee, sadamad ja siseveeteed –, samas kui suurem osa naisi töötab varustusahelas, logistikaettevõtetes jm teenindusega seotud töökohtadel. Tänapäeval on naistel ja meestel võimalik tänu uute tehnoloogiate rakendamisele võrdsel määral töötada sektorites, mis traditsiooniliselt hõlmasid rasket füüsilist tööd. Siiski on töö- ja eraelu tasakaal ikka veel probleemiks ning pärsib jätkuvalt naiste tööhõivet mobiilsetel töökohtadel.

5.3.

Levinud on üldised arusaamad selle kohta, millised ametid, töökohad ning tööaja korraldused sobivad üksnes meestele. Sellel on märkimisväärne mõju naiste töölevärbamisele ja ametis püsimisele kutsealadel, kus naised on alaesindatud.

5.4.

Võrdse tasustamise osas püsib soolise segregatsiooni tõttu transpordisektoris ka sooline palgalõhe. Mehed on koondunud tehnilistele töökohtadele, mida peetakse suuremaid oskusi nõudvaks, samas kui naised on ülekaalus haldusalal ja klienditeeninduses. Meeste tööpäevad on pikemad ja nad töötavad transpordisektoris rohkem täisajaga, sellal kui naised kalduvad valima paindlikuma töökorralduse, mis piirab nende võimalusi. Transpordisektoris on meestel paremad karjäärivõimalused kui naistel. Juurdepääs töökohtadele, kus mehed on ülekaalus, on endiselt problemaatiline, ehkki nii meestel kui ka naistel on võrdne juurdepääs kutseõppele. See viib olukorrani, kus tehnilistel erialadel koolituse saanud naised ei leia tööd, mis vastab nende kvalifikatsioonile. Kõik see aitab süvendada naiste ja meeste palgalõhet transpordisektoris.

5.5.

Sootundlik lähenemine transpordisektori töötervishoiu ja -ohutuse küsimustele hõlmab mitmeid väljakutseid, kuna enamikul töökohtadel, kus on märkimisväärne tööõnnetuste ja kutsehaiguste oht, domineerivad mehed. See vähendab sooliselt diferentseeritud lähenemisviisi võimalusi tervishoiu- ja ohutusmeetmete alal. Siiski kaasnevad eri tegevusalade, ülesannete, töötingimuste ja töötundide arvuga eri riskiastmed.

5.6.

Euroopa Liidu transpordisektoris on igasuguste vägivallajuhtumite esinemissagedus suur, kusjuures paljudest juhtumitest ei teatata. Kolmandate isikute vägivallatsemine on samuti transpordisektoris probleem, kuna naised on transpordi alal valdavalt koondunud neile töökohtadele, mis hõlmavad otsekontakti klientidega, ja nad on seega klientide agressiivsest käitumisest ja rünnakutest rohkem ohustatud. Teenindusleti töötajad peavad silmitsi seisma üldsuse kasvava pahameelega liiklusummikute, viivituste või asjakohase puuduliku teabe korral. Sellega seoses tuleb rohkem ära teha, et innustada transpordiettevõtteid kehtestama nulltolerantsi vägivalla vastu töökohal.

5.7.

Komitee teeb ettepaneku lisada 2011. aasta valge raamatu „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava” läbivaatamisel selle I lisa loetellu uus algatus soolise võrdõiguslikkuse kaitseks transpordisektoris, nimelt meetmed naiste meelitamiseks transpordisektori töökohtadele, rakendades meetmeid eesmärgiga parandada kõigis transpordiliikides tööhõive kvaliteeti, töötingimusi, koolitusmeetmeid ja elukestvat õpet, töötervishoidu ja -ohutust ning häid karjäärivõimalusi, mis kõik aitavad kaasa töö- ja eraelu paremale tasakaalule. Naisi saaks paremini transpordisektorisse integreerida positiivsete meetmete abil, mis nõuaksid vähemalt uusi sanitaarruume, riietusruume ja majutusvõimalusi ning iga transpordiliigi puhul mõistlikuma hinnangu andmist pidevale tööajale, stressile, korduvliigutustele ja väsimusele.

5.8.

Mitmed Euroopa valdkondlikud sotsiaalpartnerite algatused eesmärgiga muuta transpordisektor naistele paremaks töökohaks näitavad kõnealuse sektori teadlikkust võimalikest takistustest, millega tuleb tegeleda. Raudteesektori sotsiaalpartnerite Euroopa Raudteede Ühenduse (CER) ja Euroopa Transporditöötajate Föderatsiooni (ETF) teostatud uuringus naiste esindatuse ja parema integratsiooni kohta raudteega seotud töökohtadel on toodud soovitused, mille rakendamist ettevõtte tasandil mõlemad organisatsioonid praegu ühiselt jälgivad. Rahvusvaheline Ühistranspordi Assotsiatsioon (UITP) ja Euroopa Transporditöötajate Föderatsioon (ETF) lähtuvad samast käsitlusest linnade ühistranspordi osas. Merenduses töötasid ETF ja Euroopa Ühenduse Reederite Ühing (ECSA) 2014. aastal välja põhjaliku abivahendite komplekti, sealhulgas suunised, video ja käsiraamatu, mille eesmärk on võidelda ahistamise vastu laevadel. Sadamate ja dokkide osas leppisid ETF, Euroopa Meresadamate Organisatsioon (ESPO), Rahvusvaheline Sadamatöötajate Nõukogu (IDC) ja Euroopa Erasadamate Käitajate Liit (FEPORT) hiljuti kokku ühistes soovitustes, mis hõlmavad 14 meedet eesmärgiga edendada ja säilitada naiste tööhõivet sadamates asuvatel töökohtadel.

5.9.

Paljud organisatsioonid, sealhulgas Rahvusvaheline Tööorganisatsioon ning sotsiaalpartnerid on juba koostanud suuniseid, koolituspakette, vahendite komplekte ja tegevusjuhiseid, mida saab kasutada ja tugevdada, et suurendada naiste osalust kõnealuses sektoris. Komisjon võiks lisada sotsiaal-, tööhõive- ja koolitusküsimuste vaatluskeskusele tugeva soolise mõõtme, nagu soovitati komitee 2011. aasta arvamuses „Kuidas on ELi poliitika mõjutanud transporditöötajate töövõimalusi, koolitusvajadusi ja töötingimusi”.

6.1.

Ettevõtjad on muutunud veelgi olulisemaks töövõimaluste pakkujana ja olulise osalejana, sh transpordisektoris (2). Praegusel ajal hõlmab see tegevust keskkonnahoidliku majanduse, intelligentsete transpordisüsteemide, videovalvesüsteemide ning reaalajas planeerimise ja turvalisuse alal.

6.2.

Lihtne ja konkreetne poliitika naistele kuuluvatele ettevõtete puhul aitaks saavutada investeeringutasuvuse, mis suurendaks majanduskasvu ja tööhõivevõimalusi ELis. Komisjon võiks kaaluda naisettevõtjate büroo loomist Euroopa Komisjonis ja liikmesriikide pädevates ministeeriumides. See peaks olema majandusarenguga tegeleva ministeeriumi alluvuses, et teha selget vahet ettevõtete majandustegevusel ja soolise võrdõiguslikkuse kohustustel.

6.3.

Peale selle tuleks nimetada naiste ettevõtluse direktor või kõrgetasemeline esindaja Euroopa Komisjonis ja liikmesriikides, kellel oleks osakondadeülene roll suurendada teadlikkust majanduslikust kasust, mida saadakse, julgustades üha enam naisi äriettevõtteid looma ja arendama. Naiste ettevõtluse direktor peaks vastutama ka tööstuse ja teaduse nende suundade edendamise eest, mis viiksid naiste ettevõtluse tõusuteele, näiteks teadus- ja uurimistegevus, kõrgtehnoloogia, transpordimehaanika ja infotehnoloogia arendamine.

7.1.

Et saada üle naiste alaesindatusest ja kasutada naiste talente transpordivaldkonna tööturul tõhusamalt ja põhjalikumalt, soovitab komitee järgmisi vahendeid, mida saaks kasutada naiste suutlikkuse arendamiseks kõikidel tasanditel. Seda saab teha ELi projektide arendamise kaudu transpordi peadirektoraadis või koostöös teiste olemasolevate ELi projektide ja partnerlustega:

7.2.

Juhendamine: suurendada toetusmehhanisme, pakkudes teadmisi ja kogemusi, luues võrgustikke ja andes suuniseid. Seda võib teha ettevõtete sees ja töötajate tasandite vahel, ettevõtete ja võrreldavate transpordisektorite vahel ning konkreetsete mentorprogrammide kaudu, milles ei keskenduta üksnes transpordile. Juhendajate võrgustikud peaksid hõlmama nii mees- kui ka naissoost osalejaid. Lisaks sellele võib neid võrgustikke edasi arendada klastriteks ja tegutseda valdkonnaüleselt, et võimaldada teadmiste, parimate tavade, oskuste ja võimaluste levitamist kogu transpordisektoris.

7.3.

Arendusprogrammid: koolituse loomine, mis võimaldaks oskuste ja kutsekvalifikatsiooni arendamist, et parandada pädevusi sooliste eelarvamusteta, tagades seeläbi pädevuse tasemete võrdsuse töölevõtmisel või edutamisel.

7.4.

Haridus: haridussüsteemi ülevaatamine ja transpordisektori rollide edendamine, et ümber määratleda oletus, et see sektor on sobiv üksnes meestele. Naiseeskujude leidmine, et edendada võimalusi.

7.5.

Edendada innovatsiooni ja väikeettevõtlust transpordisektoris: leida VKEdes töötavad naised, et mõista uusi suundumusi, innovatsiooni ning teadus- ja arendustegevuse võimalusi. Edulood. Parimad tavad: Women 1st Top 100 Club on võrgustik, mis koondab kõige mõjukamaid naisi hotellinduse, reisijateveo, reisimise ja turismi alal, kes tegutsevad teerajajana ning on eeskujuks homsetele naisjuhtidele (http://women1st.co.uk/top-100).

7.6.

Tarneahelate kaasamine: innustada tarnijaid lisama soolisi andmeid oma tarneahelatesse. Uurida võimalust kaaluda hankelepinguid ettevõtetega, mille omanikud on naised. (Parim tava: Ameerika Ühendriikide algatus WEConnect pakub pakkumismenetlusi ja hankelepinguid eelkõige naistele kõigis sektorites. See toimib praegu ka Euroopas (http://weconnectinternational.org)).

7.7.

Ettevõtja sotsiaalne vastutus: innustada ettevõtjaid aru andma soolisest statistikast osana sotsiaalsest vastutusest ja tegelema naiste edendamisega transpordisektoris. Aidata kaasa kuvandi loomisele sektorist kui „valitud valdkonnast” kõigi jaoks.

7.8.

Rahvusvahelistumine: Euroopat hinnatakse teadmussiirde ning partnerluse arendamise tõttu. Transport on ülemaailmne sektor paljude väljakutsetega, milles Euroopa saab jagada oma kogemusi ja innovatsioonialast suutlikkust, samuti avada end uutele turgudele. Naiste oluline roll selles sektoris võiks propageerida Euroopa majandust ja kogemusi teistel mandritel.

17.11.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 383/8

Raportöör:

Bernardo HERNÁNDEZ BATALLER

1.1.

Kaubandusteadaanne on oluline vahend ettevõtte toodete ja teenuste levitamiseks läbipaistval viisil, tagades siseturu tõhusa toimimise ja kõrgetasemelise tarbijakaitse. Siiski leidub ebatõeseid või ebatäpse sisuga sõnumeid, kus esitatakse keskkonna-, sotsiaal-, eetika- ja tervishoiualaseid väiteid, mis kahjustavad kõiki eeskirju järgivaid ettevõtteid ja tarbijaid.

1.2.

Toodete ja teenuste keskkonnaalast ja sotsiaalset tõhusust mõõdetakse ning sellest teavitatakse praegu erinevate algatuste raames eri kanalite kaudu ja eri vormides, millel on erinev ülesehitus ja mis põhinevad erinevatel hindamismeetoditel. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab oluliseks, et komisjon esitaks toodete ja teenuste üldise keskkonnaalase mõju hindamise ja sellest teavitamise üleeuroopalised meetodid. Samuti tuleb välja töötada ametlike märgiste nimestik, kus täpsustatakse nende tähendus ja üksused, kes võivad tegeleda nende väljaandmise, valideerimise ja kontrollimisega. Igal juhul on tarbijatel õigus saada selget ja täpset teavet toodete päritolu kohta.

1.3.

Komitee loodab, et komisjon vaatab direktiivi 2005/29/EÜ jätkuna läbi suunised, et hõlbustada tarbijate ja ettevõtjate ligipääsu usaldusväärsele ja läbipaistvale teabele, mis täpsustab keskkonna-, eetika- ja tervishoiualaste väidete kasutamist kaubandusteadaannetes.

1.4.

Halduskoostöö valdkonnas peaks tarbijakaitseamet töötama igas liikmesriigis läbi keskkonna-, sotsiaal-, eetika- ja tervishoiualased väited, et praegust olukorda konkreetsete andmete alusel hinnata.

1.5.

ELi tasandil tuleb kehtestada sidus, terviklik ja järjepidev õigusraamistik, millega reguleeritakse veebis avaldatavaid kaubanduslikke teadaandeid, milles tagatakse õigus eraelu puutumatusele ja muude avalikku huvi pakkuvate eesmärkide kaitse.

1.6.

Euroopa Komisjon ja liikmesriigid peaksid oma vastava pädevuse piires edendama kõnealuses valdkonnas olemasolevate, eelkõige keskkonna-, sotsiaal- ja tervishoiualaseid väiteid hõlmavate enese- ja kaasregulatsiooni süsteemidega seoses võetavaid järelevalve-, kontrolli- ja karistusmeetmeid, tagades, et reklaamivaldkonna eneseregulatsiooni riigi- ja üleeuroopalised asutused järgiksid ELi sätetes ja soovitustes kehtestatud standardeid, ning eelkõige selleks, et saavutada tarbijakaitse kõrge tase. Samuti tuleks teavitada tarbijate ühendusi käitumiskoodeksite väljatöötamisest, et kaasata neid nende koostamisse.

2.1.

Euroopa Liidus on palju ettevõtteid, kes pakuvad tarbijatele täielikku, tõest ja läbipaistvat teavet turul kättesaadavaks tehtud toodete ja teenuste põhiliste omaduste kohta. Sellest hoolimata kahjustab keskkonna-, sotsiaal- ja tervishoiualaste väidete ebasobiv kasutamine eeskirju järgivaid ettevõtteid ning tooteid ja teenuseid ostvaid tarbijaid.

2.2.

Õigus saada teavet muudab siseturu toimimise läbipaistvamaks ning vähendab selgelt ebasümmeetrilist suhet tarnijate ja tarbijate vahel.

2.3.

Tarbijal on õigus saada täielikku, tõest ja läbipaistvat teavet turul kättesaadavaks tehtud toodete ja teenuste põhiliste omadust kohta.

2.4.

Seega on teave määrav tegur tarbijate ja kasutajate ostuotsuste tegemisel nii toote eelistatud ja valikulisel soetamisel kui ka nendest toodetest loobumisel, mis ei vasta samal määral nende vajadustele ja soovidele. Tehnoloogiline areng pakub omakorda ettevõtetele üha enam võimalusi pöörata erinevate tarbijasegmentide nõudmistele eraldi tähelepanu, tekitades toodete isiklikumaks muutmise kaudu kliendi lojaalsust, nagu seda on näha nn üks-ühele-turunduses.

2.5.

Aluslepingus sätestatud sotsiaalse turumajanduse mudelis ei ole ELil terviklikku kaubandusteadaandeid käsitlevat raamistikku, kuna see on äärmiselt keeruline, sisaldab lünki, on vastuoluline ja kohati seosetu. Õigusraamistik tugineb eelkõige järgmisele:

2.6.

Komisjon on avaldanud mitu teatist ja käivitanud avaliku arutelu ning töötab praegu muude küsimuste kõrval toodete keskkonnaalase jalajälje kallal, et tagada usaldusväärne ja täpne teave toodete keskkonnaalase mõju kohta kogu nende kasutusaja jooksul.

2.7.

Kuigi tarbijal on tehnoloogilise arengu tõttu rohkem võimalusi teabele ligi pääseda, on veebis avaldatavate kaubanduslike teadaannete reguleerimine ELi tasandil jagatud hetkel erinevate tekstide vahel (e-kaubanduse direktiiv, tarbijakaitse direktiiv, direktiiv eraelu puutumatuse kaitse kohta kaubandusteadaannetes, direktiiv ebaausate kaubandustavade kohta jne). Komitee arvates tuleks tulevikus esitada ettepanek vastuvõetud strateegia jätkuna. Sellegipoolest tuleks viivitamatult läbi viia konsolideerimine, koondades kehtivad eeskirjad ühte uuestisõnastatud teksti ja ennetades vasturääkivusi kõnealust kanalit kasutatavate sõnumite vahel.

2.8.

Teisalt on komisjoni ja liikmesriikide vahel tarbijakaitsealast koostööd käsitlevas määruses (EÜ) nr 2006/2004 juba loodud tarbijakaitse koostööraamistik, mida tuleb kõnealuses valdkonnas süvendada, et hinnata võimalikke rikkumisi.

2.9.

Olemasolevad õiguskaitsevahendid on liikmesriigiti väga erinevad, kuna osas liikmesriikidest antakse eeskirjade järgimiseks vajalikud tõhusad vahendid otse kohtutele, teistes liikmesriikides on aga välja töötatud erinevad reklaami eneseregulatsiooni ja kaasregulatsiooni algatused käitumiskoodeksi koostamise või kõnealuses valdkonnas vastuolusid lahendavate kohtuväliste asutuste loomise näol, mis täiendavad õigusnorme ning kehtivate haldus- ja õiguseeskirjade järgimise kontrollimehhanisme.

2.10.

Kõnealuse küsimuse muudavad keerukamaks järgmised asjaolud:

2.11.

Kuigi teatud reklaamitehnikad, näiteks tootemargiga sisu (branded content), emotsionaalne turundus ja jutuvestmine (storytelling), tootepaigutus (product placement) ning nn neuroturundus, aitavad tarnijatel tõhusamalt saavutada oma ärilisi eesmärke, raskendavad need kodanike ratsionaalset otsustamist ostude tegemisel, kasutamisel ja tarbimisel toodete ja teenuste tegelike hüvede ning nende hinna mõistlikkuse hindamise alusel. Kuna paljudel juhtudel kaotavad kõnealused tehnikad muu hulgas tavapärase võimaluse eristada reklaami sisu muust sisust, varjavad need sõnumi vastuvõtja eest tema õigust saada teada näiliselt informatiivse sõnumi taga olev kaubanduslik iseloom ja eesmärk, mistõttu võidakse seega eksitada iseäranis kõige haavatavamaid tarbijaid, näiteks noori, eakaid, ebasoodsas olukorras olevaid või puudega isikuid.

2.12.

Kokkuvõttes pooldab komitee kõrgema kvaliteediga tooteid ja teenuseid, mis on eetiliselt toodetud või mis eristuvad teistest oma parema keskkonnaalase või sotsiaalse kasulikkuse poolest, ning keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja tervisealaste väidete kasutamist, keskendudes käesolevas arvamuses kaubanduslikele väidetele ja teadaannetele, mis on väärad, ebatäpsed või segadust tekitavad.

3.1.

Küsitavatel, ebatäpsetel või raskesti kontrollitavatel väidetel tuginevaid ning vigu ja segadust põhjustavaid kaubandusteadaandeid on erineva laadi ja raskusastmega, kuid nad kõik põhjustavad märkimisväärset kahju tarbijatele, eeskirju järgivatele ettevõtjatele ning seega ka eetilisele ja läbipaistvale toodete ja teenuste turule.

3.2.

See toob muu hulgas kaasa järgmised tagajärjed:

3.3.

Teave peab vastama tarbijate tegelikele vajadustele ja ootustele, mistõttu tuleb teabe asjakohasust hinnata, lähtudes kaubandusliku sõnumi – mille peamised parameetrid on usaldatavus, ajakohasus, erapooletus, täpsus, asjakohasus, lühidus, mõistetavus, selgus, loetavus ja kerge juurdepääsetavus – eesmärgist, sisust, esitusest, kontekstist ja tuvastatavusest. Komitee soovitab märkida tootemärgistele toodete päritolu, sest see tõstab kaitsetaset, võimaldab vältida tarbijate eksitamist või segadusse ajamist ja lihtsustab seega nende jaoks valiku tegemist.

4.1.

Keskkonnaalase sisuga väited keskenduvad peamiselt toodete koostise või nende kasutamisega seotud keskkonnamõjule, mida seostatakse sageli kliimamuutuste ja saasteainete heitkogustega. Samuti võib seda laiendada teistele mõistetele, nagu loodusvarade ratsionaalne kasutamine, metsa hävitamine, liikide mitmekesisus või energiatõhusus. Lühidalt öeldes on see seotud keskkonnaalase jalajäljega, mida ettevõtjate tegevus ja toodete tarbimine jätab meie keskkonnale.

4.2.

Kui kõnealuseid väiteid kasutatakse üksnes vormiliselt või näiliselt, ilma et see mõjutaks tegelikku toodet või selle väljatöötamist, tekib nähtus, mida tuntakse rohepesu (greenwashing) nime all ja mida võib määratleda kui reklaami kaudu toimuvat positiivse keskkonnaalase teabe valikulist võimendamist, mis loob tarbija teadvuses tegelikkusest eksitava pildi, kus keskkonnasäästlikud aspektid on üleesindatud. Komisjon määratleb mõiste ka oma suunistes direktiivi 2005/29/EÜ rakendamise kohta (7).

4.3.

Teave kaubamärgi keskkonnaalase (negatiivse või positiivse) mõju kohta kujundab tarbija teadvuses kujutluspildi kaubamärgist. See kujutluspilt mõjutab omakorda teisi aspekte, näiteks ostukäitumist ja poliitilist seisukohta. Nn halva käitumise karistamise ja hea käitumise premeerimise kaudu, mis väljendub otsuses toode osta, saavutab süsteem omamoodi dünaamilise tasakaalu.

4.4.

Rohepesu enim kasutatavad tehnikad on järgmised:

4.5.

Vaja on kasutada kriteeriume, mis võimaldavad anda tarbijale õiget teavet ning keelata kaubandusteadaannetes keskkonnasäästlike argumentide väärkasutamise.

4.6.

Kooskõlastatud üleeuroopaliste meetodite kehtestamine, näiteks keskkonnaalane jalajälg, mis on mõeldud toodete ja organisatsioonide keskkonnaalase jälgitavuse kasutuselevõtuks, võib tuua turu toimimisse selgust. Kõnealused meetodid peaksid põhinema laialdaselt kasutatavatel rahvusvahelistel standarditel, nagu muu hulgas rahvusvaheline standard ISO 14201 oma keskkonnaalaste väidete kohta või Rahvusvaheline Kaubanduskoja eetikakoodeks.

5.1.

Sarnaselt keskkonnaalaste väidetega võib rääkida ka ettevõtete ja toodete eetiliste ja sotsiaalsete tõekspidamiste omamoodi rohepesust. Antud juhul käsitletakse toote ostmist kui võimalust sooritada kasulik ja solidaarne sotsiaalne tegu, millega kaasneb kaudne kasu puudust kannatavale või haavatavale rühmale või kollektiivile.

5.2.

Praegu võib sageli näha kaubamärke, mis on seotud – müügi edendamisel põhinevate kampaaniate kaudu – sotsiaalsete projektidega. Tegemist on nn heategevuse edendamise ehk sotsiaalse projektiga seotud müügiedenduskampaaniatega, mille arv on majanduskriisi tingimustes teatud määral kasvanud. Kui kõnealustes meetmetes kasutatakse ebatõeseid väiteid üksnes müümise ettekäändena, võib see tarbijat segadusse ajada ja eksitada ning on seetõttu eriti kahjulik.

5.3.

Tegevus on suunatud solidaarsuskampaaniate, humanitaarabi, elanikkonna teatud kollektiivide ja rühmade sotsiaalse toetuse korraldamisele, sealhulgas ajutiste huvide kaitsmisele, mis on põhjustatud võimalikust hädaolukorrast või isegi struktuursest küsimusest, millega kaasneb diskrimineerimine, segregatsioon, ebavõrdne kohtlemine jms.

5.4.

Osa sotsiaalse pesu (social washing) ehk sotsiaalse rohepesu juhtumitest seisneb selles, et ettevõte esitleb end sotsiaalselt vastutustundlikuna, kuigi see ei ole piisavalt põhjendatud, või ettevõte esitleb teatud sotsiaalset reklaamitavat omadust kui ettevõtte põhitegevust (core business).

5.5.

Eetilise või sotsiaalse kaalutlusega väiteid kombineeritakse vahel keskkonnaalaste väidetega, kuid samuti kasutatakse neid muudes tänapäeval tähtsates valdkondades, nagu tööhõive, kohalike olude edendamine, kodanike osalemine ja muud teemad, mis tekitavad tarbijates ostusoovi.

5.6.

Samuti tuleb sellega seoses arvesse võtta nende nn eetiliste, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste küsimustega tegelevate konsultantide varjatud tegevust, kes eksitavad tarbijaid või tekitavad nendes segadust: nad tegutsevad turul ettevõtja ja vahendajana, kuritarvitades tarbijate heausksust ja kergeusklikkust ning tegeledes kasu teenimise eesmärgil valede argumentide abil toodete ja teenuste müümisega.

5.7.

Siseturu toimimise seisukohast on eriti kahjulikud finantsväited, mille eesmärk on müüa finantstooteid ja -vahendeid, kasutades eetilisi, sotsiaalseid või keskkonnaalaseid väiteid, täitmata maksevõimelisuse ja järelevalve nõudeid, mida finantsasutused peavad järgima. Euroopa Pangandusjärelevalve võttis hiljuti vastu arvamuse, kus tehti ettepanek kehtestada ohte vähendavad meetmed, reklaaminõuded ja soovitused osalejate kaitsmiseks võimalike huvide konfliktide eest.

5.8.

Tuleks vältida sotsiaalset rohepesu ehk ebatõese teabe kasutamist eesmärgiga luua sotsiaalselt vastutustundliku ettevõtte kuvand.

6.1.

Tarbijate viimasel ajal kasvanud teadlikkus tervislikest eluviisidest ning tehnoloogia kasutuselevõtt toiduainete, kosmeetikatoodete ja muude tervisega seotud toodete tootmises on kaasa toonud tervishoiualaste väidete kasutamise toidu ja toitumise, dieeti ja välimust puudutavate eesmärkide saavutamise ning koguni kognitiivsete ja funktsionaalsete ülesannete täiustamise vallas.

6.2.

Nii nagu keskkonnaalaste väidete puhul, annab ka tarbijate huvi tekkimine tervisliku toitumise vastu võimaluse esitada bioloogilist ja mahepõllumajandust puudutavaid väiteid, samuti väiteid toidu koostisosade, näiteks vitamiinide, oomega-3 rasvhapete, suhkru, soola, alkoholi ja transgeensete ainete sisalduse või puudumise kohta.

6.3.

Elanikkonna järkjärguline vananemine ja pikem oodatav eluiga on soodne pinnas ebaseaduslike väidete laialdaseks kasutamiseks tulevikus.

6.4.

Sarnaselt kasutatakse tervishoiualases turunduses näiteks lisaväärtust puudutavaid väiteid, et tooteid tõhusamalt müüa, nagu tehakse näiteks toidulisandite ja loodustoodete, kuid ka laialdaselt kasutatavate toodete valdkonnas, kus kuritarvitatakse nn tervishoiualaseid eeliseid, mis tuginevad pseudoteaduslikele argumentidele.

7.1.

Tuleb silmas pidada, et nii vabatahtliku märgistamise kui ka logode ja piltkujutiste kujundamisega kaasnevad võimalused tekitavad vaid nõrku assotsiatsioone tarbijate ostuotsuste vastuvõtmise eest vastutavates kognitiivsetes ja emotsionaalsetes protsessides. Sõnumid ja pildid ei tohiks midagi selgesõnaliselt ja kindlalt väita, kui seda ei suudeta usaldusväärselt kinnitada. Tuleks võtta konkreetseid meetmeid väidete kontrollimiseks.

7.2.

Siiski tuleb väidete kontrollimisel arvesse võtta, millisel kujul on väide esitatud, kuna iga juhu käsitlemiseks on erinevad tingimused. Kokkuvõttes ja skemaatiliselt võib esitamisel kasutada muu hulgas järgmist:

7.3.

Saaks nõuda tõestamata väidet sisaldava kaubandusliku teate esitamise lõpetamist või andmete korrigeerimist.

7.4.

Seetõttu kutsub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles võtma määruse (EÜ) nr 2006/2004 raames halduskoostöö ja eelkõige ühismeetmete edendamise abil vastu vajalikud meetmed, et lõpetada tegelikkusele mittevastavate eetiliste, keskkonnaalaste ja tervisealaste väidete väärkasutamine, tehes seda tihedas koostöös tarbijakaitsekeskustega, kellel on seda laadi olukorras keskne roll.

17.11.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 383/14

Raportöör:

Bernardo HERNÁNDEZ BATALLER

1.1.

Sport aitab kaasa Euroopa Liidu strateegiliste eesmärkide saavutamisele, asetab rõhu põhitähtsatele pedagoogilistele ja kultuuriväärtustele ning on integratsiooni kandja, kuna sport on mõeldud kõigile inimestele, olenemata soost, rahvusest, usust, vanusest, kodakondsusest, sotsiaalsest staatusest või seksuaalsest sättumusest. Sport on vahend, millega võidelda sallimatuse, võõraviha ja rassismi vastu.

1.2.

Sporditegevus võimaldab kõigil inimestel suunata konstruktiivselt oma lootusi ja rikastada end spordi edastatavate väärtustega, nagu tugevus, solidaarsus ja ühtekuuluvus. Samuti annab sport füüsilise ja vaimse heaolu, aidates samal ajal tulla toime sotsiaalsete probleemidega, pakkudes positiivseid väärtusi. Seepärast on oluline, et selleteemalises arutelus käsitletaks ka üldiste miinimumnormide kehtestamist eesmärgiga edendada laste- ja noortespordis kõigil spordialadel ausust.

1.3.

Spordi vabatahtlikkusel on väga oluline ülesanne rohujuure tasandi ja klubispordi arengus, mistõttu on sellel märkimisväärne sotsiaalne, majanduslik ja demokraatlik väärtus. Seepärast tuleb spordi, sh talispordi kaudu edendada vabatahtlikku tegevust ja kodanikuaktiivsust.

1.4.

Hea valitsemis- ja juhtimistava põhimõte peab tagama aususe spordivõistlustel. Üks tingimusi spordis on spordiorganisatsioonide sõltumatus. Need organisatsioonid peavad tegutsema vastavalt läbipaistvuse, vastutuse ja demokraatia põhimõtetele. Selle alusel peavad otsustusprotsessis olema piisavalt esindatud kõik sidusrühmad. Nagu näitab hiljutine ulatuslik uuring (1), on selle üldise ennetusraamistiku tugevdamiseks väga oluline suurendada usaldust riigiasutuste ja spordiinstitutsioonide vahel, et hõlbustada vajalikku teabevahetust riiklike õigusasutuste ja rahvusvaheliste spordiinstitutsioonide vahel.

1.5.

Komitee kutsub komisjoni ja liikmesriike tungivalt üles levitama ja omavahel vahetama Euroopa kontekstis innovatsioonialast teavet positiivsete kogemuste ja kõige sobivamate tavade kohta, kuidas luua ja toetada eri sektorite peamiste sidusrühmade vahel strateegilisi ühendusi eesmärgiga võimendada spordi osa innovatsiooni ja majanduskasvu käivitava jõuna. Sellega seoses on väga oluline kasutada ära eelised, mida suured spordiüritused võivad pakkuda ja peavad pakkuma neid korraldatavatele piirkondadele ja linnadele. Komitee on arvamusel, et komisjon peab tähelepanelikult jälgima ülemaailmsel tasandil tekkivaid uusi algatusi ja meetodeid, mille eesmärk on abistada piirkondadel ja linnadel käivitada spordiprojekte, mis edendavad jätkusuutlikku majanduslikku ja sotsiaalset arengut.

1.6.

Eri tasanditel tuleb edendada ELi rahaliste vahendite kasutamist spordisektori edendamiseks.

1.7.

Euroopa tasandil tuleb edendada sotsiaalset ühtekuuluvust, meetmeid ebasoodsates tingimustes rahvastikurühmade kaasamiseks sporditegevusse ning inimeste, sh vabadusekaotuse karistust kandvate isikute sotsiaalset integreerimist, kuna nende inimeste jaoks võib sport olla ühiskonda taasintegreerumise vahend, mis pakub vaimset heaolu ja toob stabiilsust tänu pingutuse, solidaarsuse ja lõpuks nn puhta mängu väärtustele, mis võivad aidata kaotada sotsiaalset tõrjutust ja diskrimineerimist.

1.8.

ELil on oluline ülesanne võitluses ebavõrdsuse vastu, et kaotada tõkked, mis takistavad puuetega inimestel tegeleda spordiga, edendada nende osalemist võistlustel ja kaotada igasugune sellega seonduv sotsiaalne kahju. Seepärast oleks positiivne, kui komisjon esitaks nõukogule ettepaneku töötada välja Euroopa spordi ja sotsiaalse kaasamise parimate tavade juhendi, et edendada ja hoogustada puuetega inimeste hulgas spordiga tegelemist.”

1.9.

EL ja liikmesriigid peaksid pöörama erilist tähelepanu spordi ja füüsilise tegevuse propageerimisele eakate hulgas. Üha vananeva elanikkonnaga Euroopas on äärmiselt oluline pühendada kõnealusele eesmärgile sihipäraselt suunatud algatusi ja rahalisi vahendeid.

2.1.

Lissaboni lepingus nähakse ette ELi ja selle liikmesriikide teatud ühised väärtused integratsiooniprotsessis. Need kõrgeimad väärtused on inimväärikus, vabadus, demokraatia, võrdõiguslikkus, õigusriik ja inimõiguste, sealhulgas vähemustesse kuuluvate isikute õiguste austamine.

Lissaboni lepinguga antakse liidule pädevus edendada Euroopa spordiküsimusi (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 165). Käsitleda on vaja spordi kui nähtuse eri mõõtmeid – sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist – sellest vaatepunktist, kuidas on sport integreeritud väärtustesse, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 2, mis hõlmab selget tegutsemiskohustust institutsioonide ja liikmesriikide jaoks, kes peavad subsidiaarsuse põhimõtet kohaldades stimuleerima poliitikat, õigusnorme ja meetmeid Euroopa spordiküsimuste edendamiseks.

2.2.

Käesoleva omaalgatusliku arvamuse eesmärk on püüda levitada Euroopa väärtustesse ja spordi – sh talispordi – väärtustesse kätketud potentsiaali, vahendades seda kõigile inimestele ja ühiskondlikele organisatsioonidele, ning anda tõuge liidu spordipoliitikale, arvestades, et seni on tehtud ainult üksikuid kohtuotsuseid, mis on tavaliselt olnud seotud majandusvabaduste kasutamisega.

2.3.

Juba antiikajal eristati Kreeka klassikalises filosoofias kehalist ja vaimset tegevust ning neid ideid, millest silmapaistvamad on eetika ja rahu edendamine, kannab edasi olümpiamängude vaim.

Oluline on spordi panus strateegia „Euroopa 2020” Euroopa ja ülemaailmsetesse eesmärkidesse, arvestades suurt kasu, mida sport võib anda arukale, jätkusuutlikule ja kaasavale majanduskasvule.

3.1.

Spordi sotsiaalse ülesande tagamiseks peavad liikmesriikidel olema sobivad taristud, mis hõlbustavad spordiga tegelemist, ning nad peavad pakkuma oma territooriumil spordiasutuste ja -rajatiste asjakohast, piisavat ja tasakaalustatud põhivõrku.

3.2.

Spordi nurgakivi Euroopas on jätkuvalt vabatahtlikkus, sest koos mittetulunduslike spordiühingutega võimaldavad vabatahtlikud välja arendada ja levitada spordiideaale. Sellega seoses tuleb esile tõsta koolide rolli olümpiaväärtuste levitamisel, sest need väärtused edendavad rahu ja üksmeelt spordis, kaitsevad üheskoos elamist ja integratsiooni demokraatlikus ja pluralistlikus ühiskonnas, samuti spordiga seostatavate inimlike väärtuste levitamisel, mis hõlmavad vägivalla, rassismi, sallimatuse ja võõraviha kaotamist spordis.

3.2.1.

Spordiorganisatsioonides on oluline rakendada hea valitsemistava põhimõtteid. Need organisatsioonid peavad põhinema läbipaistvuse, vastutuse ja demokraatia põhimõtetel ning nende otsustusprotsessis peavad olema nõuetekohaselt esindatud kõik sidusrühmad, kaasa arvatud toetajad, kes üldjuhul edendavad nn puhta mängu põhimõtteid. Kui sporti rahastatakse riiklikest vahenditest, tuleks kaaluda võimalust kehtestada rangemad läbipaistvusnõuded.

3.2.2.

Komitee on seisukohal, et tuleb kaaluda võimalust keskendada tegevus nende soovimatute nähtuste vastu – nagu korruptsioon sporditulemustes, doping või vägivallateod – mitte ainult pädevuse alusel, mis on liidule antud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 6 ja 165, vaid ka vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga seonduvate või mis tahes muu pädevuse alusel, mis võiks olla vajalik riikideüleste meetmete võtmiseks, millel võiks ühtlasi olla tõeliselt ennetav ulatus.

3.2.3.

Nende meetmete eesmärk peaks olema tagada julgeoleku kõrge tase. Need võivad olla näiteks meetmed kooskõlastamise ja koostöö saavutamiseks politsei (Europol) ja õigusasutuste (Eurojust) ning muude pädevate asutuste vahel, kelle hulgas peavad olema ka spordiliidud.

3.3.

Füüsilise tegevuse ja spordi harrastamise soodustamine on otsustav tegur rahvatervise kaitsmisel nüüdisaegses ühiskonnas. Tähelepanu tuleb juhtida asjaolule, et spordiga tegelemine edendab tervislikku eluviisi ja parandab elukvaliteeti, nii et kasutatakse täielikult ära sportimisvõimalused ja seeläbi vähendatakse tervishoiukulusid.

3.4.

ELi institutsioonide tegutsemine spordiküsimustes on saanud olulise tõuke tänu avalikule arutelule, mis on tekkinud muu hulgas seoses spordi nn Euroopa mõõtmega, spordi integreerimisega programmi „Erasmus+” ja soolise võrdõiguslikkuse strateegiliste meetmetega spordis. Kõnealuse programmi prioriteedid vaadatakse igal aastal läbi ja seepärast kutsub komitee üles võtma järgmise läbivaatamise käigus arvesse käesolevas arvamuses tehtud märkusi.

3.4.1.

Seda institutsioonilist tegevust tuleb tugevdada ka vajalike meetmete võtmisega selleks, et kasutada ära lisaväärtust ja positiivseid aspekte, mida annavad põlised, traditsioonilised ja kohapeal kõige enam juurdunud spordialad kui ELi kultuurilise ja ajaloolise mitmekesisuse kandjad, mida tuleb edendada ja levitada.

3.4.2.

Komisjon peaks programmi „Erasmus+” raames esitama selge kokkuvõtte selle kohta, milline on olnud sporditegevuse nimetatud programmiga integreerimise mõju, eriti seoses uute kvalifikatsioonide ja tööhõive ning noorsoo valdkonna eesmärkide saavutamisega.

3.5.

Selleks et sport aitaks kaasa Euroopa väärtuste kindlustamisele ja arendamisele, on vaja võtta ja rakendada koordineerivaid, täiendavaid ja tugimeetmeid, mis oleksid suunatud kõnealuste Euroopa väärtuste kaitsmisele, eriti meetmeid inimväärikuse, samuti nende inimeste haridusprotsessi teatud elementide kaitsmiseks, kelle õige assimileerimine on määrava tähtsusega demokraatia ja õigusriigi heaks toimimiseks. Seda lähenemisviisi saaks tugevdada tänu spordi edastatava puhta mängu sõnumile, mis vahendab ühiskonnale kontsentreeritult suure osa Euroopa väärtustest.

Spordi Euroopa mõõde sobib ka võrdõiguslikkuse teatud parameetrite saavutamise soodustamiseks. Oluline oleks luua ja kasutada õppematerjale nii spordialal vastutavate isikute kui ka lapsevanemate koolitamiseks, et aidata kaotada soolisi stereotüüpe ja edendada soolist võrdõiguslikkust spordis ning toetada üha suuremat tasakaalu mõlema soo esindajate vahel spordinõukogudes ja -komiteedes. Sellega seoses peab komitee oluliseks sammuks spordi kaudu noorte arendamise ja kaitse parimate tavade harta väljatöötamist (2).

3.6.

Spordiga tegelemine individuaalselt või kollektiivselt võib olla õiguspärane töökohtade, jõukuse ja heaolu loomise allikas, mille õigesti kasutamine on praegusel ajal väga oluline, et võidelda noorte tööpuuduse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu. Märkida tuleb eelkõige nende sportlaste olukorda, kes alustavad pärast tipptaseme võistlusspordist loobumist teist karjääri ja vajavad eriettevalmistust oma elu selleks etapiks (kahekordne karjäär). Nende noorte õigeks arenguks on vaja diplomite ja kvalifikatsiooni võrdväärsust ja tunnustamist spordis. See aspekt on oluline selleks, et püüda kaotada kõnealuses sektoris eksisteerida võiv varimajandus ja liikuda selle tulevase legaliseerimise suunas.

3.6.1.

Oleks kohane määrata kindlaks kord, kuidas käivitatakse Euroopa finantsmehhanismid spordi edendamiseks sotsiaalse integratsiooni ja noorte tööhõive, soolise võrdõiguslikkuse, innovatsiooni, ühiskonda taasintegreerumist kaitsvate organisatsioonide võrgustike loomise ja muude avalikku huvi pakkuvate eesmärkide edendamise vahendina.

Sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise ja ühiskonda taasintegreerumise viisina on sport sobiv vahend isiklikku ja sotsiaalset arengut stimuleerivate väärtuste saavutamiseks, mis mõjutab inimeste tervist ja haridust. Euroopa tasandil tuleb edendada inimeste, kaasa arvatud vabadusekaotuse karistust kandvate isikute sotsiaalset ühtekuuluvust ja sotsiaalset lõimumist, sest nende isikute jaoks võib sport olla ühiskonda taasintegreerumise vahend, kuna see annab tänu pingutuse, solidaarsuse ja lõppkokkuvõttes nn puhta mängu väärtustele emotsionaalse heaolu ning ühtekuuluvuse ja stabiilsuse.

3.6.2.

Tuleks luua selliste organisatsioonide võrgustik, mis kaitsevad sotsiaalset ühtekuuluvust ja ühiskonda taasintegreerumist spordiga tegelemise abil, eriti nendest organisatsioonidest, mis on tuntumad, nii et toimuks parimate tavade tutvustamine aluslepingutes sätestatud Euroopa väärtuste alusel, korraldades Euroopa kongressi spordi abil ühiskonda taasintegreerumise innovaatiliste tavade teemal, Euroopa Liidu tasandi meistrivõistlusi ning nende võrgustike tulemuste avaldamist ja levitamist.

3.7.

Liidu institutsiooniline ülesanne on võidelda ebavõrdsuse vastu, et kaotada tõkked, mis takistavad puuetega inimestel tegeleda spordiga, edendada nende osalemist võistlustel ja kaotada sellega seoses igasugune sotsiaalne kahju.

Positiivne samm oleks see, kui komisjon esitaks nõukogule ettepaneku töötada välja Euroopa spordi ja sotsiaalse kaasamise parimate tavade juhend.

3.7.1.

Edendada tuleks puuetega inimeste integreerimist spordi kaudu spordiüritustesse, et parandada puuetega inimeste ja nende perekondade elukvaliteeti ja arendada nende sotsiaalseid harjumusi. Seepärast on sport mitte ainult tervitatav harjumus, vaid see parandab ja suurendab ka nende inimeste liikuvust ning võimaldab arendada otsuste tegemist, sõprussuhteid ja meeskonnatööd.

3.7.2.

Selleks et edendada puuetega inimeste paraolümpiaspordi või tippspordi levikut ning tõsta sel viisil inimeste teadlikkust, on riigiasutustel vaja rakendada kommunikatsioonistrateegia paraolümpiamängude ja muude kõrgetasemeliste rahvusvaheliste sündmuste teemal, kasutades selleks vajalikke vahendeid ja spetsialiste ning kõige tipuks teha paraolümpiamängudest kvaliteetseid, suure saatetundide arvuga ja suure vaadatavusega kellaaegadel näidatavaid teleülekandeid.

3.7.3.

Riikide õigusraamistikus õigusnormide kohandamisel rahvusvahelise puuetega inimeste õiguste konventsiooniga taotletakse samu eesmärke ja kehtestatakse kõigile ligipääsetavus ja kohandatud disain töövahendite puhul, mida tuleb kasutada keskkonna muutmiseks ja loomiseks nii, et see võimaldaks inimeste täielikku osalemist.

3.7.4.

Kuna üks takistus, mida tavaliselt süstemaatiliselt nimetatakse, kui püütakse arendada programme, mis soodustaksid puuetega ja eakate inimeste kaasamist kehalisse sporditegevusse, on selle protsessi eri osalejate vähene väljaõpe, soovitatakse pakkuda vajalikku materjali, mis vastaks õpetajate, kehalise kasvatuse õpetajate ja sporditehnikute väljaõppevajadustele kehalise sporditegevuse arendamisel kaasavas keskkonnas.

3.8.

Euroopa ühiskonna vananemise ilmselt pöördumatu protsess koos pidevalt tõusva keskmise eeldatava elueaga toob kaasa vältimatu vajaduse töötada välja sihipäraselt suunatud algatused ja programmid spordi ja füüsilise tegevuse propageerimiseks eakate hulgas. See valdkond on enamikus riikides käsitlemata jäänud ning selle tuleb nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil pöörata erilist tähelepanu.

4.1.

Spordil on majanduslik külg, mis tuleneb kutsespordi ja spordiga tegelemisega seotud majandustegevusest, mis mõjutab siseturgu. Spordil on ka eriolemus, mis põhineb vabatahtliku tegevuse ja selle sotsiaalsete, pedagoogiliste ja kultuuriliste funktsioonide struktuuridel, mis annavad märkimisväärse panuse positiivsetesse väärtustesse, nagu sportlikkus, austus ja sotsiaalne kaasamine.

Seepärast tuleb teha vahet spordihuvidel ja ärihuvidel ning komitee on seisukohal, et sporti tuleb kaitsta liigse majandusliku mõju eest, et esiplaanil oleksid spordipõhimõtted ja -väärtused.

4.1.1.

Spordi eriliste ja oluliste aspektide tõttu tuleks spordi suhtes ELi õigusaktide kohaldamisel analüüsida juhtumipõhiselt, kus võib EL sekkuda tõhusamalt kui liikmesriigid, järgides subsidiaarsuse põhimõtet.

4.2.

Spordi nn majanduslikus mõõtmes tuleb arvesse võtta sporditegevuse erilist seotust põhiõigustega.

4.2.1.

Seepärast tuleb kaaluda proportsionaalsuse põhimõttele vastavate meetmete võtmist, et tagada piisav kaitse intellektuaalomandi õiguste rikkumiste ja eriti digitaalpiraatluse vastu, mis seab ohtu spordi majandusliku külje. Igal juhul peab sealjuures olema esmatähtis inimeste põhiõigus saada teavet, et tagada vähemalt üldsuse õigus uudistele ja teabele, oluliste spordiürituste ülekanded ja ajakirjanike õigus teavet vahendada.

4.2.2.

On veel teisi valdkondi, nagu konkurentsipoliitika, konkreetselt riigiabi, kus oleks asjakohane võtta vastu riigiabi suunised, et selgitada õiguspäraseks peetavat abi spordi sotsiaalsete, kultuuriliste ja haridusülesannete täitmiseks.

4.2.3.

Üks peamine oht spordi jaoks on praegu reguleerimata turgudel toimuvad spordikihlveod internetis, eriti ebaseaduslikud kihlveod, mille negatiivsed tagajärjed on võrreldavad dopingu ja pealtvaatajate vägivallaga ning mis võivad võimaldada manipuleerimist spordivõistluste prognoosimatu olemuse tõttu. On veel teisi aspekte, nagu kihlveod ja hasartmängud ning vajadus võtta üldsuse huvides meetmeid mängusõltuvuse vältimiseks ja alaealiste kaitsmiseks, eriti interneti hasartmängude suhtes.

4.2.4.

Spordil on sisemine ja loomuomane stiimul, mis ergutab spordiga tegelejaid oma saavutusi pidevalt parandama ja püüdma saavutada tipptaset. Seepärast on spordisektorile iseloomulik pidev innovatsioon, mis on teinud sporditehnoloogiast olulise sektori rakendusteadustes, nagu tekstiilitehnoloogia, inimliikumise mehaanika, uued materjalid, andurid, käivitid ja spetsiaalselt inimesele mõeldud disain. Spordirajatiste ehitamine ja käitamine ning aktiivne ja passiivne osalemine spordiüritustel on muutumas oluliseks osaks elamustepõhises majanduses, mille üks näide on ka sporditurismi arendamine.

4.2.5.

Komisjon peaks hindama veel teisi spordiga majanduslikult seotud teemasid, nagu inimeste ja teenuste vaba liikumine, sponsorluslepingud, sportlaste agentide tegevuse reguleerimine, spordikindlustus ja tervishoid, sportlaste haridusprogrammid ja spordialane kutsekvalifikatsioon, ja vajaduse korral võtma meetmeid või tegema meetmete ettepanekuid.

4.2.6.

Noorte treenerite erialase väljaõppe valdkonnas on vaja parandada õigusnorme ELi eri liikmesriikides, võttes arvesse, et treeneri tegevus on võrreldav pedagoogi tööga ja et mõnel juhul (näiteks spordivõistlusteks ettevalmistamine) veedab treener noore sportlasega rohkem aega kui õpetaja õpilasega. Treeneri väljaõpe peab toimuma formaalses raamistikus ja see peab olema tõendatud riigi poolt tunnustatud diplomiga.

4.2.7.

Komitee kutsub Euroopa spordiliite üles kaitsma käesolevas arvamuses käsitletud väärtuseid ja põhimõtteid ja loodab, et nad ise järgivad neid alati kogu oma tegevuses, ka siis kui see hõlmab üksnes autasude ja avaliku tunnustuse jagamist.

17.11.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 383/19

Raportöör:

Pierre-Jean COULON

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) soovib, et Euroopa Liidu kliima- ja energiaeesmärgid oleksid suunatud taastuvaenergia osakaalu suurendamisele energiaallikate jaotuses. Komitee on taastuvenergia kasutamist pidevalt toetanud; säästev energiasüsteem, mis põhineb suures osas taastuvenergial, on meie energiatuleviku jaoks pikas perspektiivis ainus lahendus. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib energiasüsteemi täiendavate komponentide kasutusevõtu tähtsust.

1.2.

Oma muutlikkuse tõttu tekitavad taastuvenergiaallikad ja nende arendamine suuri probleeme salvestamise seisukohast. Salvestamine on Euroopa Liidu jaoks strateegiline küsimus, et tagada ELis püsiv energiajulgeolek ja elujõuline energiaturg nii tehnilisest aspektist kui kulude seisukohast. Seetõttu on kõnealune küsimus Euroopa prioriteetide hulgas tähtsal kohal ning esmatähtis tegevusvaldkond, eelkõige 2015. aasta veebruaris loodud energialiidu raames.

1.3.

Komitee rõhutas ühes varasemas arvamuses salvestamise tähtsust, kuna see kujutab endast „väljakutset, võimalust ja absoluutselt vajadust”. Komitee rõhutab ka eduka energiaülemineku tähtsust Euroopa Liidus ning taotleb kõigi võimalike meetmete võtmist, et saavutada salvestamise valdkonnas konkreetsed ja laiaulatuslikud tulemused.

1.4.

Komitee tunnistab, et kuigi salvestamise jaoks on erinevaid lahendusi, on asjaomaste tehnoloogiliste lahenduste tehniline ja tööstuslik arengutase erinev.

1.5.

Komitee meenutab, et energia salvestamine võib tuua endaga koos eelistega kaasa ka olulist finants- ning keskkonna- ja tervisekulu. Seetõttu taotleb ta süstemaatiliste mõju-uuringute läbiviimist, et hinnata mitte ainult tehnoloogiate konkurentsivõimelisust, vaid ka nende mõju keskkonnale ja tervisele. Komitee hinnangul on sama oluline hinnata kõnealuse tehnoloogia mõju majandustegevuse ja töökohtade loomisele.

1.6.

Komitee kutsub üles suurendama investeeringuid teadusuuringutesse ja arendustegevusse ning parandama koostoimet energiasalvestamise valdkonnas Euroopa tasandil, et vähendada energiaüleminekuga seonduvaid kulusid, tagada energiajulgeolek ja soodustada Euroopa majanduse konkurentsivõimet. Komitee toetab vajadust tõhustada liikmesriikide eeskirjade ühtlustamist energiasalvestamise valdkonnas.

1.7.

Komitee kutsub samuti üles algatama energiaalast avalikku dialoogi kogu Euroopas – Euroopa energiadialoogi –, et kodanikud ja kodanikuühiskond tervikuna võtaksid vastutuse energiaülemineku eest ja saaksid mõjutada tulevasi valikuid energia salvestamise tehnoloogiate valdkonnas.

1.8.

Komitee meenutab gaasi tähtsust energiaallikate jaotuses ning selle tähtsust kodanike energiajulgeoleku jaoks. Komitee soovib salvestamise edendamist kõnealuses valdkonnas, et kõigile liikmesriikidele oleks tagatud solidaarne juurdepääs varudele.

2.1.

Energiavarustus ja selle juhtimine on oluline poliitiline ja sotsiaal-majanduslik prioriteet ning kriitiline küsimus, kui soovime energiaülemineku ja kliimaprobleemidega edukalt toime tulla. Energianõudluse vähenemise tõttu Euroopa Liidus (energiatarbimine on alates 2006. aastast vähenenud ning me tarbime praegu peaaegu samapalju energiat kui 1990. aastate alguses) on vahelduva taastuvenergia rajatiste üha sagedasem paigaldamine suurendanud vajadust energia salvestamise järele, mis on paljudes valdkondades määrava tähtsusega (vahelduva iseloomu kompenseerimine, elektrisõidukid, kaitsetööstus jne), kujutades endast Euroopa ja selle tööstuse jaoks strateegilist küsimust. Tuleb märkida, et taastuvenergia salvestamise küsimus on üks peamisi argumente, mida kasutavad taastuvenergia vastased.

2.2.

Enamikku primaarenergiaallikaist (gaas, nafta või kivisüsi) on küll võimalik kergesti salvestada, kuid strateegilise salvestamise rajatiste suuruse, maksumuse ja asukohaga seonduvad küsimused on siiski lahendamata. Teise tähtsa primaarenergiaallika – taastuvenergia – puhul on salvestamise võimalused erinevad. Hüdroenergiat on võimalik koguda, säilitades vett järvedes või veehoidlates. Kui biomassi on samuti võimalik suhteliselt kergesti ladustada, siis elektri tootmiseks kasutatavat päikese- ja tuuleenergiat ei ole võimalik praegu salvestada muul moel kui keerukate ja töömahukate vaheprotsesside abil.

3.1.

Euroopa Komisjon analüüsis energiasüsteemi CO2-heite vähendamise stsenaariume ning avaldas 2011. aastal „Energia tegevuskava aastani 2050”, milles esitatakse erinevad stsenaariumid aastaks 2050. Et saavutada CO2-heite kavandatud vähendamine, peaks energiasektor põhinema suures osas, 59–85 % ulatuses, taastuvenergial, millest peamine osa saadakse muutliku võimsusega taastuvenergiaallikatest. Hilisemas teatises 2014. aastast – „Kliima- ja energiapoliitika raamistik ajavahemikuks 2020–2030” – kinnitati CO2-heite vähendamise tegevuskava, mille kohaselt taastuvenergia osakaal peaks 2030. aastal ulatuma 45 protsendini kogu toodetavast energiast. See on kooskõlas eesmärkidega, milles ELi juhid 2030. aasta poliitilise raamistiku osas 23. oktoobril 2014 kokkuleppele jõudsid. Taastuvate energiaallikate oluline osakaal energiasüsteemis nõuab elektrivõrgu salvestamise võimsust, mis ulatub 10 või 100 GWni, isegi kui teisi paindlikkuse meetmeid on rakendatud.

3.2.

Lisaks sellele määratles Euroopa Komisjon elektrienergia salvestamise valdkonda prioriteetse tegevusvaldkonnana, rõhutades korduvalt selle esmatähtsust. 2013. aasta töödokumendis energia salvestamise kohta (http://ec.europa.eu/energy/sites/ener/files/energy_storage.pdf) kutsub komisjon üles seda teemat paremini kooskõlastama teiste Euroopa Liidu peamiste poliitikavaldkondadega, sh näiteks kliimapoliitikaga. Energia salvestamise küsimus tuleks kaasata, ning seda tuleks toetada, kõigi asjaomaste kehtivate ja edaspidi kehtestatavate ELi energia- ja kliimaameetmete ning õigusaktide, sealhulgas energiataristuga seonduvate strateegiate raames. Muu hulgas meenutab komisjon energialiitu käsitlevas teatises (25. veebruarist 2015), et „Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks saada maailma liidriks taastuvenergia valdkonnas ja uue põlvkonna kõrgtehnoloogiliste ja konkurentsivõimeliste taastuvenergiaallikate väljatöötamise üleilmseks keskuseks. EL on seadnud eesmärgiks, et 2030. aastal peaks taastuvenergia moodustama ELis tarbitavast energiast vähemalt 27 %.” Euroopa Komisjon kavatseb anda impulsi teadusuuringute ja innovatsiooni uue strateegia hoogustamiseks: „Kui tahame, et Euroopa […] oleks maailmas taastuvenergia valdkonnas juhtpositsioonil, peab ta olema esirinnas järgmise põlvkonna taastuvenergia tehnoloogia ja energia salvestamise valdkonnas.”

3.3.

Viimase Madridi foorumi järeldused on sellega kooskõlas: „Foorum kinnitab gaasi ladustamise strateegilist tähtsust Euroopa Liidu energiavarustuse tagamiseks.” Komitee rõhutab samuti gaasi ladustamise võimaluste arendamise hoogustamise tähtsust.

4.1.

Elektrienergia salvestamise võimalused jagunevad nelja põhikategooriasse, kuna vastavalt energiavajadusele ja piirangutele võib energiat salvestada erineval kujul (elekter, gaas, vesinik, soojusenergia, külmaenergia) tootmisrajatiste lähedal, energiavõrkudes või kasutajate lähedal:

4.2.

Kõige levinum elektrienergia salvestamise viis maailmas on hüdroenergia salvestamine pumba- ja turbiinisüsteemide abil, sh puhvertoitesüsteemid (inglise keeles UPS, uninterruptible power system). Elektrivõrkude operaatorite, tööstussektori ja teenindushoonete haldajate hulgas on huvi nende süsteemide vastu taas suurenenud. Pumpamise teel energiaülekandejaam võimaldab järgmist: vahelduva taastuvenergia, eelkõige tuule- ja päikeseenergia integreerimine; tippmahtude ja energia tarbimisnõudluse nihutamine; majanduslik haldamine (laadimine väiksema hinna ja nõudlusega perioodidel, edasimüük kõrgema hinna ja nõudlusega perioodidel nn sotsiaalset kohandamist kasutades); elektrivõrkudesse tehtavate investeeringute optimeerimine. Siiski on vähetõenäoline, et kavandatud salvestamismahtudest piisab pikkade tuule- või päikesevabade perioodide kompenseerimiseks seda liiki taastuvenergia laiaulatusliku kasutuselevõtu puhul.

4.3.

Salvestamise turul on tekkinud viis uut segmenti, mis võivad järgmise kümnendi jooksul minna üldkasutusse:

4.4.

Tuleb märkida vesiniku potentsiaalset rolli (kuigi maksumus ja transpordi ning ohutusega seonduvad küsimused piiravad selle võimalusi): vesiniku puhul on tegemist kasvuhoonegaaside heiteta energiakandjaga (kui see on toodetud süsinikuvabast allikast) ja seda on võimalik kasutada peamiselt tööstusvaldkonnas mitme rakenduse puhul, näiteks kohalik elektrienergia tootmine (isoleeritud objektide energiavarustus, varugeneraatorid) energia salvestamine (võrgu toetamine, taastuvenergia arendamine) või koostootmine. Vesinikku kasutatakse samuti maismaatranspordis (erasõidukid, ühistransport, raskeveokid jms), õhutranspordis (lennunduse kogu või täiendav käitamine), mere või siseveeteede transpordis (allveelaevad, kogu või täiendav käitamine), rafineerimise ja naftakeemia valdkonnas (keskkonnahoidliku vesiniku jaoks), unustamata muid kasutusvaldkondi, eelkõige kaasaskantavad seadmed (välised laadijad või sisseehitatud akud). Kõik nimetatud valdkonnad on arengujärgus.

Elektrolüüsi abil vesiniku tootmise tehnoloogiad ja kütuseelemendid on praegu väga paindlikud ja laialdaste kasutusvaldkondadega, kuigi need on jätkuvalt väikese tõhususega, mis suurendab veelgi nõudlust tuulegeneraatorite ja päikesepaneelide järele, ning seega liigset tootmisvõimsust. Vesinik on vältimatu energiakandja erinevate energiavõrkude vahelist paindlikkust rakendavates süsteemides (nt Berliini kombineeritud elektrijaam). Kui see on vajalik, siis saab vesinikku (metaanipõhist vesinikku) toota taastuvast elektrienergiast gaasivõrkudesse lisamiseks või kütuse või keemilise ainena jaotamiseks, ladustamiseks või isegi elektri kujul uuesti sisestamiseks. Lisaks sellele, et vesiniku puhul on tegemist konkurentsitult kõige suurema energiasalvestuse potentsiaaliga, mida on võimalik täiesti ohutult transportida ja ladustada (pikkade perioodide vältel) praegu gaasitööstuses kasutatavas taristus (geoloogiline ladustamine jms), võimaldab metaanist saadud vesinik samuti pikkade süsivesinike ahelate moodustamist (millel on mitmeid rakendusi: lennukikütused ja muud tooted, näiteks plast, mida praegu toodetakse ainult fossiilkütustest). Lisaks sellele korduskasutatakse parimal juhul ringmajanduses sisalduvat süsinikku (CO2 jne) ja see ei kogune keskkonda. Seega väldime energiatootmise käigus kasvuhoonegaaside tootmist. Vesiniku tootmine ja vesinikust elektrienergia tootmine on eksotermiline ning soojuse taaskasutamine suurendab veelgi huvi nende lahenduste vastu. Vesinik on seega üks neist vähestest energiakandjatest, mis võimaldab elektriturgude võrgustumist teiste energiaturgudega majanduslikust, sotsiaalsest ja keskkonnaalasest aspektist.

4.5.

Veel üks asjakohane näide on päeva jooksul päikesepaneelide poolt toodetud elektrienergia salvestamine akus. Elamute katusele paigaldatud päikesepaneelide puhul tekitab probleemi see, et nad toodavad elektrienergiat siis, kui elamud on tühjad. Õhtul, kui elanikud koju tulevad, on päike sageli juba ammu loojunud ja päikesepaneelid ei tooda enam energiat.

4.6.

Üks lahendus näib olevat ühe Saksamaa ettevõtte tehtud avastuse ja selle rakendamine. Kõnealune ettevõte ühendas komponendid ja tarkvara kaasasoleva nutitelefoni rakendusega; kasutajad saavad vaadata oma mobiiltelefonist päeva jooksul päikesepaneeli toodetud elektrit salvestava aku laetuse taset. Selle eeliseid iseloomustab rahaline arvutus: üldjuhul toodavad elamu päikesepaneelid 25–35 % pere energiavajadusest; selle lahenduse abil on pidevalt kaetud rohkem kui 70 % energiavajadusest. Praeguste hindadega on investeering tasuv kaheksa aastaga ja akude tagatud kasutusaeg on 20 aastat.

4.7.

See on samuti seotud perede tootmise-tarbimise ajendamisega, mida komitee on rõhutanud mitmes oma arvamuses (tootvate tarbijate mõiste, inglise keeles prosumers).

4.8.

Isegi kui erinevad lahendused on juba olemas, näib täiendavate seadmete potentsiaal olevat piiratud. Lisaks sellele takistavad uute paindlikumate tehnoloogiate, näiteks liitiumioonakude või power-to-gas-lahenduste väljatöötamist jätkuvalt olulised tõkked. Peamine probleem seisneb kõnealuste lahenduste maksumuses ja majanduslikus konkurentsivõimes, mis jäävad praegu turutingimustest väga kaugele, kuid samuti on probleemiks akude jätkuvalt suured mõõtmed. Oma tuleviku kavas nägi Ademe (Prantsusmaa keskkonna ja energeetika järelevalveamet – energia salvestamise süsteemid/strateegiline tegevuskava), 2011) ette statsionaarsete salvestamise süsteemide väljatöötamise alles alates 2030. aastast. Omalt poolt prognoosib McKinsey („Battery Technology Charges Ahead”, McKinsey, 2012), et energia salvestamise hind peaks tulevatel aastatel langema, kuid kõnealuse languse ulatus ja kiirus on jätkuvalt aruteluobjektiks. Konsultandi hinnangul võib liitiumioonaku hind väheneda hinnalt 600 USD/kWh 2020. aastaks hinnale 200 USD/kWh ja 2025. aastaks hinnale 160 USD/kWh.

5.1.

Komitee kordab, et vajadus vähendada kasvuhoonegaaside heidet ja üldine suundumus fossiilkütustel põhineva energia kättesaadavuse vähenemisele (kuigi viimastel aastatel on avastatud uusi maardlaid) viivad taastuvenergia osakaalu suurenemiseni, mida komitee on rõhutanud mitmes arvamuses (TEN/564 ja TEN/508). Komitee on seega rõhutanud taastuvenergia arengut arvesse võttes energiasüsteemide täiendavate komponentide –transpordivõrgu laienduste, salvestamise rajatiste ning reservmahtude – kasutuselevõtu tähtsust Taastuvenergia suuremahuline väljatöötamine on strateegiline küsimus, kuna ühelt poolt võimaldab see vähendada importi (mis kujutab endast majanduslikke ja eetilisi eeliseid) ja teiselt poolt on selleks vaja salvestamise vahendeid (rajatisi, mis võimaldavad salvestamist mitte ainult päevast päeva, vaid ka ühest hooajast teiseni), mis tuleb samuti võtta kasutusele laiaulatuslikult.

5.2.

Komitee tunnistab seega, et salvestamine on suures osas vahelduvat taastuvenergiat hõlmava energiaülemineku põhiküsimus. Ta kordab kõnealuste salvestusmahtude loomise ja täiendamise vajadust. Komitee rõhutab, et energia salvestamine on Euroopa Liidu tähtsamate energiaeesmärkide saavutamist võimaldav tegur, mistõttu soovitab eelkõige järgmisi meetmeid:

5.3.

Komitee tunnistab, et energia salvestamisel võib olla oluline rahaline, aga samuti keskkonna- ja tervisekulu. Samuti on teatavaid gaasi maa-aluse ladustamise projekte, mis on vastuolus veevarude kaitsega. Seetõttu peab komitee vajalikuks kõigi tehnoloogiate täiustamist. Komitee hinnangul võib suuremahuline salvestamine olla oluline eelis, mis mõjutab taastuvenergia vastastikust täiendavust. Samuti, võttes arvesse fotoelektrilise meetodi abil toodetud energia muutlikkust lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis, võib seda asendada tuuleenergia. Komitee rõhutab, et see viib erinevate elektrienergia allikate vaheliste ühenduste võrgu – mis tugineb arukatele võrkudele (smart grids) – kasutuselevõtuni. Kõnealused arukad võrgud kasutavad infotehnoloogiat, mille abil optimeeritakse energia tootmine, jaotamine ja tarbimine. Komitee on seisukohal, et kõnealust tehnoloogiat tuleb arendada, kuna see võimaldab juhtida energianõudlust, lähtudes seejuures kindlasti kõnealuses valdkonnas tehtud mõju-uuringutest, ning austades iga tarbija valikuvabadust. Ta peab samuti kasulikuks teha kõigi vahendite (näiteks M/441 ja Saksamaa BSI kaitseprofiil, mis võimaldavad turvaliselt üle kanda ja jaotada andmeid, tagada aruka maja (smart home) integreerimist jne) üldise hindamise, et leida tuleviku arukate linnade jaoks konkreetsed rakendused, näiteks programmeerimine ilmaprognooside alusel.

5.4.

Komitee rõhutab Euroopa reguleeriva raamistiku tähtsust energia salvestamise jaoks, et konkretiseerida elektri- ja gaasivõrkude keskkonnasäästlikumaks muutmise väärtust.

5.5.

Komitee tuletab meelde, et elektrivõrkude elektrienergia salvestamise turg kasvab kiiresti, mis annab hea võimaluse uute tegevusvaldkondade ja töökohtade loomiseks, mis omakorda peaks kompenseerima töökohtade kaotamist energiaturu teistes valdkondades. Võrguoperaatorite ja energeetikavaldkonna tegutsejate investeerimisväljavaated on põhjendatud vajadusega integreerida üha suurem osa vahelduvast energiast. Euroopas põhineb turu areng pumbasüsteemiga akumulatsioonikeskuste rajamisel, olemasolevate keskuste renoveerimisel ja hüdroelektrijaamade tammide ümberehitamisel seda liiki keskusteks. Seega tuleks viivitamata vähendada kõnealuste pumbasüsteemiga akumulatsioonikeskuste tõhusust takistavaid tegureid. Kõnealuse tehnoloogia majanduslike ja keskkonnaalaste eeliste tagamiseks tuleb võtta meetmed, mis on vajalikud kõnealuste keskuste rajamiseks ja kasutamiseks.

6.1.

Komitee märgib, et praeguseni on Euroopa Liit keskendunud oma kulutustes teadus- ja arendustegevuse asemel tehnoloogiate rakendamisele (Michel Derdeveti 23. veebruari 2015. aasta aruanne „Energia, Euroopa võrgustik”). Euroopas teadus- ja arendustegevusele tehtud avaliku sektori kulutused (kõik sektorid kokku) on tegelikult sarnasel tasemel kui 1980. aastatel tehtud kulutused (Ameerika Ühendriikides või Jaapanis on kulutused samas suurenenud), samal ajal kui taastuvenergia valdkond areneb jõudsalt. 2007. aastal kasutusele võetud energiatehnoloogia strateegiline kava (SET-kava) ei saanud piisavalt rahalisi vahendeid. Euroopa energiasüsteemi mõjutavad arvukad probleemid, mis on seotud nii taastuvate energiaallikate integreerimisega kui ka energiavarustuse tagamise ja Euroopa majanduse konkurentsivõimega, nõuavad energeetika teadus- ja arendustegevuse valdkonnas Euroopa koostöö taasalgatamist. Salvestamine on 2012. ja 2013. aastal algatatud arukate võrkude peamiste projektide oluline osa ning seega teadus- ja arendustegevuse tähtis valdkond, et lahendada tuleviku energiavõrkude probleemid.

6.2.

Salvestamise tehnoloogiad on erinevates tehnoloogilise ja tööstusliku arengu etappides. Komitee taotleb teadusuuringute ning arendustegevuse intensiivistamist ja paremat koostoimet Euroopa tasandil, seda enam, et enamiku Euroopa ning maailma teadus- ja arendustegevuse projektide puhul esinevad sarnased probleemid ja võimalused. Komitee on mitmes arvamuses väljendanud kahetsust selle üle, et teadusuuringute jõupingutused ei ole ülesannete kõrgusel ning palunud teadusuuringute tõhustamist Euroopa tasandil. Liikmesriike tuleb samuti innustada panustama proportsionaalselt kõnealustesse jõupingutustesse. Euroopa Liit peab kindlasti kiiresti parandama oma koordineerimist ja investeerimist, võttes arvesse teadus- ja arendustegevuse üliolulist osa viimaste tehniliste tõkete kõrvaldamisel ning tänu salvestamise lahenduste tööstuslikuks muutmisele veel liiga kõrgete investeerimiskulude vähendamisel; see võimaldab samuti paremini integreerida taastuvenergiat, vähendada energiaülemineku kulu, piirata teatavate energiaallikate mõju tervisele, võimaldada koolituse ja tööhõive arengut kõnealuses sektoris, tagada energiasüsteemi turvalisus, kindlustada rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliste uuenduslike valdkondade areng ja Euroopa majanduse konkurentsivõime.

17.11.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 383/24

Raportöör:

Daniela RONDINELLI

1.1.

Üha suurema linnastumise taustal peavad EL ja liikmesriigid linnu dünaamilisema ja digitaalse Euroopa nn laboriteks, kus katsetatakse meetmeid, mille abil luua majanduskasvu ja töökohti ning arendada ühiskonda.

1.2.

Linnade jätkusuutlikkus kujuneb kõige täiuslikuma ja uuenduslikuma tehnoloogia, (Euroopa, riikide ja kohalikul tasandil) integreeritud platvormide, nüüdisaegse taristu, energiatõhususe, kodanike ja kasutajate nõudmiste põhjal ümberkujundatud tõhusamate teenuste, arukate elektrivõrkude, interneti ja andurtehnoloogia ühenduse viljana.

1.3.

Selliselt arenenud ja laiaulatuslikult innovatsioonilaboritena rakendatud linnad aitavad kaasa ELi tööstuslikule ja sotsiaal-majanduslikule taassünnile, käivitades tõelise tööstus-, finants- ja sotsiaalrevolutsiooni.

1.4.

Sellega seoses on EMSK seisukohal, et arukad linnad (smart cities) võivad saada vedajaks Euroopa uues tööstuspoliitikas, mis suudab digitaalmajanduse kasu ulatuslikult laiendades mõjutada konkreetsete tootmissektorite arengut. Komisjoni asepresident Maroš Šefčovič teatas oma sõnavõtus EMSK täiskogu istungil 22. aprillil 2015 muu hulgas, et arukad linnad on ELi jaoks arenguprioriteet, ja rõhutas linnapeade entusiasmi investeerida tulevikuühiskonda.

1.5.

Tulemuste saavutamiseks on väga oluline, et toimuks lähenemine arenenuma ja tõhusama arengumudeli suunas kui seni rakendatud mudelid, mida iseloomustab äärmiselt killustatud tegevus. Seepärast teeb EMSK teistele Euroopa institutsioonidele ja liikmesriikide valitsustele ettepaneku ühendada arukuse mõiste linnade, saarte, territooriumide, tööstuspiirkondade suhtes rakendatava jätkusuutliku ja integreeritud arengumudeliga, mis tugineks kuuele seda võimaldavale samaaegselt ühtlustatud ja integreeritud sambale:

1.6.

Nende kuue samba samaaegset olemasolu tuleks pidada aruka linna strateegilise projekti vaieldamatuks standardkomponendiks. Sama hädavajalik on, et seda mudelit rakendataks sellise poliitika kontekstis, mis tagaks paremad turvastandardid arvutivõrkude ja -süsteemide, rakenduste ja seadmete puhul, mis on digitaalteenuste ökosüsteemide alus.

1.7.

Selleks, et väljendada käesolevat ettepanekut konkreetsetes sekkumismeetmetes, peab EMSK lisaks hädavajalikule kodanikuühiskonna kaasamisele väga oluliseks, et EL ja liikmesriigid ühtlustaksid oma poliitikameetmed, eraldades nende jaoks piisavad avaliku sektori vahendid ja avades need struktuuriliselt avaliku ja erasektori partnerlustele.

1.8.

Selleks, et võtta kasutusele täielikult jätkusuutlikke uuendusi kodanike elukvaliteedi ja heaolu parandamiseks, tuleb komitee arvates eelkõige toetada investeeringuid arukatesse linnadesse, väärtustades olemasolevate Euroopa, riikide ja piirkondade avaliku sektori vahendite koostoimet ning kasutades võimalusi, mida esindab Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (EFSI).

1.9.

Nende protsesside elluviimiseks loodab EMSK, et

1.10.

EMSK peab kohaseks luua selliste uute vahendite põhjal EFSI poolt ette nähtud tunnustega Euroopa projektiplatvorm, mis soodustaks arukate linnade projektide loomist ja kaasamist liikmesriikide tasandil ning toetaks projektide rahastamisvõimalusi, ühendades omavahel kättesaadavad riiklikud vahendid võimalike erasektori vahenditega ning EFSI kaudu aktiveeritavate tagatisvormidega.

1.11.

EMSK jaoks on väga oluline edendada arukate linnade ühist turgu ka ühtlustatud õigusraamistiku abil, mis näeks ette:

1.12.

EMSK arvates on kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamine ja nende osalemine ning sotsiaalpartnerite vaheline kooskõlastamine väga oluline mitte üksnes selleks, et kindlaks määrata strateegilised ja projektikavad seoses arukate linnade jätkusuutliku ja integreeritud arengumudeli rakendamisega, vaid ka selleks, et tagada selliste kavade majanduslikud ja sotsiaalsed eelised kodanike jaoks ning paremad elu- ja töötingimused.

2.1.

Järjest suurenev linnastumine kogu maailmas (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon rakendab aastatuhande arengueesmärgi nr 11 raames projekti „Ühinenud arukad linnad”, et muuta kõik maailma linnad jätkusuutlikuks, kaasavaks, loodusõnnetustele vastupidavaks ja turvaliseks) ja Euroopas (1) on üha rohkem seotud arukate linnade levikuga (Euroopa Liit – regionaalpoliitika. Aruanne „Homsed linnad”, oktoober 2011), sest nendesse on suurema osa kodanikest (tänapäeval elab 72 % ELi elanikkonnast (359 miljonit) linnades ja 2020. aastaks on see osakaal 80 % (Euroopa Komisjoni andmed)) ja ettevõtetest koondanud oma majanduslikud, isiklikud ja sotsiaalsed huvid. Seevastu Euroopas, mida iseloomustavad hajusalt asuvad väiksemad linnakeskused ja ettevõtteharude ja -võrkude väärtustamise tööstuslik ajalugu, tuleb üleminek sellele uuele mudelile tingimata ette näha ja seda hõlbustada ka suurtel territooriumitel ja piirkondades.

2.2.

Nende teemade suuremast teadvustamisest riikide ja kohaliku tasandi avaliku sektori poliitikakujundajate seas annab tunnistust tugevamate kahepoolsete partnerluslepingute sõlmimine Euroopa arukate linnade ja teiste mandrite omavalitsuste vahel, kellel on jätkusuutlikkuse vallas alles arenguruumi. Selliste lepingute eesmärk on saadud positiivseid kogemusi üle võtta või väärtustada ja jagada häid tavasid. Näiteks on Hiina valitsus kindlaks teinud 12 linna, kes on sõlminud linnade säästva arengu koostöölepingud http://ec.europa.eu/energy/sites/ener/files/documents/12_cities.pdf kõige arukamateks peetavate ELi linnadega. Lisaks on laialt levinud aruka linnaarenduse projektid ja algatused, mida edendavad spontaanselt valitsused ja/või kodanikud (Näiteks Malaga harta, 7. veebruar 2011 (http://www.catmed.eu/pag/fr/11/la-charte-de-malaga) või Euroopa tasandi ühendused, organisatsioonid või võrgustikud, nagu Eurocities (http://www.eurocities.eu), ja linnapeade pakt http://www.covenantofmayors.eu

2.3.

Strateegia „Euroopa 2020” raames edendatakse arukaid linnu kogu Euroopas, investeerides IKTsse, inimkapitali kasvu ja lahendustesse, mis kasutavad ära uutest tehnoloogialahendustest ja digitaliseerimisest tulenevaid võimalusi selleks, et saavutada järgmisi eesmärke: parandada jätkusuutlikkust ning kodanike ja ettevõtjate elu- ja töökvaliteeti, suurendada teenuste tõhusust ja kättesaadavust, vähendada vaesust, tööpuudust, sotsiaalset tõrjutust, keskkonna saastamist ja keskkonnaseisundi halvenemist.

2.4.

Digitaalset Euroopat käsitleva Veneetsia deklaratsiooniga http://ec.europa.eu/digital-agenda/en/news/digital-venice-2014, kinnitasid liikmesriikide valitsused eesmärki soodustada oma majanduse üleminekut digitaalmajandusele, olles seisukohal, et selline majandus võib saada uue tööstuspoliitika mudeli keskpunktiks, kus info- ja kommunikatsioonitehnoloogia on igat liiki kaupade tootmise ja teenuste põhisisendiks sarnaselt juurdepääsuga rahastamisvahenditele ja energiaallikatele.

2.5.

Kõnealuses kontekstis peavad liikmesriigid linnu nimetatud muutuste võimaliku käimapaneva jõuna dünaamilisema ja digitaalse Euroopa nn laboriteks. Arukad linnad on ELi jaoks koht, kus saab katsetada meetmeid, mis võivad luua majanduskasvu ja sellega koos töökohti, sest just linnades saab digitaaltehnoloogia ühendada innovaatilise taristu ja uute teenustega.

2.6.

Linnade muutmine arukaks mõjutab tehnoloogilist innovatsiooni, arukaid transpordivahendeid, energiatõhusust, kodanike, töötajate ja ettevõtjate elu arvukate muutuste kaudu, mis seonduvad näiteks kaugtöö, digitaaldemokraatia ja suurema läbipaistvusega ning võimaldab aktiivsemalt osaleda otsustusprotsessis.

2.7.

Konverentsil, mille EMSK korraldas 10. novembril 2014 teemal „Arukad linnad – Euroopa majanduse elavdamine ühiskondliku innovatsiooni kaudu” („Smart Cities – towards a European Economic Revival through Civic Innovation”, http://www.eesc.europa.eu/?i=portal.en.events-and-activities-smart-cities-civic-innovation), arutasid poliitikakujundajad, linnade juhid ja kodanikuühiskonna esindajad, kuidas kasutada arukaid linnu Euroopa uue tööstuspoliitika arendamise n-ö juhtimisvahendina, toetamaks majanduskasvu ja tööhõivet, mis viisil saaksid kodanikuühiskonna osalejad osaleda strateegiate kavandamises, milliseid poliitikameetmeid rakendada selleks, et soodustada investeerimist arukatesse linnadesse kogu Euroopas.

2.8.

Selleks, et arukad linnad saaksid Euroopa uue tööstuspoliitika vedajaks (2), tuleb EMSKi arvates keskenduda kolmele sekkumismeetmele:

2.8.1.

Töötada välja arenenum ja tõhusam arukate linnade arengumudel, mis võimaldaks üle saada praegusest killustatusest ja edendada projektides ühtset visiooni, mis läheks palju kaugemale IKT-võrkude integratsioonist, liikuvusest ja energiatõhususe suurendamisest. Eelkõige tuleks tähelepanu juhtida algatustele, mida saab mitmel viisil rakendada kohalikul tasandil ja mille eelduseks on taotleda samaaegselt mõju SKP-le, majanduskasvule, tööhõivele, tootlikkusele (kvantitatiivsed majandusnäitajad), inimeste elukvaliteedile ning psüühilisele ja füüsilisele heaolule (kvalitatiivsed majandusnäitajad).

2.8.2.

Soodustada investeeringuid arukatesse linnadesse, järgides avaliku ja erasektori partnerluse põhimõtet, kasutades eelkõige arvukaid kättesaadavaid Euroopa fonde ja muutes need koostoimivaks koos EFSI tegevusega (määruse ettepanek, millega muudetakse määrusi (EL) nr 1291/2013 ja (EL) nr 1316/2013 – COM(2015) 10 final) eesmärgiga: võtta Euroopas vastu „arengumudel, mida iseloomustaks võime anda samaaegselt sotsiaalset, keskkonnaalast, tootlikkuse ja tööhõivealast kasu” (Euroopa Komisjoni hinnangul suureneb töökohtade arv 2018. aastaks 2,8 miljoni võrra („Start-Up Europe”, EMSK konverents, 10. november 2014)); tagada nii erasektori kaasinvestoritele väljavaade kapital tagasi teenida.

2.8.3.

Tugevdada kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite osalust ja rolli arukate linnade strateegilise kujundamise protsessis, nende rakendamises ja nende järgnevas kontrollimises, kuna see on väga tähtis kodanike ja ettevõtjate elu- ja töötingimuste parandamiseks.

3.1.

Euroopa Parlamendi uurimus (3) tõestab, et praeguste strateegiate või algatuste eesmärk on muuta linnad arukamaks vähemalt ühes järgmistest aspektidest: kodanike osalemise juhtimine, suhted kodanikega, elutingimused, liikuvus, majandus, keskkond. Kaudselt võib mõista seda nii, et aruka linna projekti on võimalik kavandada ka siis, kui sellel on ainult üks nimetatud tunnustest. Uurimuses määratletakse aruka linna kolm põhikomponenti: tehnoloogia, inimkomponent, institutsiooniline komponent.

3.2.

Komitee jaoks on väga oluline määrata üksikasjalikult kindlaks uus, jätkusuutlik, tootlik ja kaasav aruka linna mudel, mida ei nähta enam infotehnoloogia, keskkonnaseisundi parandamise või energiatõhususe projektina, vaid Euroopa uue tööstuspoliitika osana, kus majanduskasv, mis loob tööhõivet ja sotsiaalset arengut, on meie majanduse digitaalseks muutmise tulemus.

3.3.

Selle mudeli elluviimine ei seondu mitte ainult integreerituma nägemusega arukate linnade projektidest, vaid ka:

3.4.

Seepärast teeb EMSK – olles teadlik, et arukat strateegiat saab kohaldada linna, saare, territooriumi, tööstuspiirkonna suhtes – Euroopa institutsioonidele ja riikide valitsustele ettepaneku määrata kindlaks arukate linnade integreeritud arengumudel programmides, mida iseloomustavad kuus samaaegselt koos eksisteerivat ja integreeritud sammast, mis võimaldavad järgmist (Itaalias juhindub majandusarengu ministeerium arukate linnade strateegia väljatöötamisel nn Junckeri kava raames sellisest ühenduste Amerigo (International Cultural Exchange Programs Alumni) ja Enam (European Network of American Alumni Associations) koostatud ettepanekust sündinud mudelist):

3.5.

Nende tegurite koostoimel saab suurendada projektide mõju majanduskasvule ja tööhõivele, elukvaliteedile, lihtsustada suhteid haldusasutustega ja nende vahel, maksimeerida energiasäästu avaliku ja erasektori jaoks, luua ülekanduvat mõju konkurentsile ja teadmisi ettevõtete süsteemi kohta.

3.6.

Selliselt ellu viidud arukad linnad annavad tulemuseks kvaliteetsed avalikud teenused, parema elustandardi ja toimivuse kodanike ja ettevõtjate jaoks, uued töövõimalused innovaatilisema ettevõtluse ökosüsteemi kaudu, suurema keskkonnasäästlikkuse. Selliseid tulemusi saab paremini saavutada vähemate tagastamatu abina antud avaliku sektori vahenditega tänu rahastamisvahendite kaasamisele erasektorist, teenussüsteemide strateegilisele planeerimisele, et tekitada nn uusi tuluvooge ning luua võrgustikke suurte tööstuskontsernide ja VKEde vahel.

3.7.

Neid suuri võimalusi silmas pidades peab EMSK väga oluliseks käsitleda digitaalteenuste süsteemide aluseks olevate võrkude, arvutisüsteemide, rakenduste ja seadmete turvalisuse teemat. Linnade muutmine arukaks nõuab, et iseenesest väga tundlikku teavet, millel teenused põhinevad, kogutaks ja töödeldaks reservatsioonidega, ausalt ja vastutulelikult.

3.8.

Ühtlasi on hädavajalik edendada liikmesriikide vahel Euroopa tasandil arutelu turvastandardite üle, millele peavad vastama levitatavad teenused ja seadmed kõigi asjade internetis, et vältida katkestamise, kahjustamise või kõrvale juhtimise ohtu, tekitades suurt kahju inimestele, rahvatervisele, eraelu ja majandustegevuse kaitsele ning kokkuvõttes kõikide arukate linnade elluviimiseks tehtud algatuste mainele.

4.1.

Kuue arengut võimaldava samba integratsioon teeks arukatest linnadest ideaalse vahendi, et soodustada uut liiki investeeringuid, mis ühendaksid ühiskonnale avalduva positiivse välismõju tasuvuse mehhanismiga, mis muudaks investeeringud majanduslikult ja rahaliselt täiesti jätkusuutlikuks.

4.2.

Euroopa arukamate linnade investeerimiskava võimaldaks algatuste mõju mitmekordistada järgmiste tegurite toimel: poliitikameetmed, mis soodustaksid lahenduste laialdasemalt kasutuselevõttu, mis omakorda sõltub komponentide standardimisest; arukamate linnade ühtse turu edendamine, et ületada sekkumismeetmete killustatus ja lahknevus riigiti ning teha kindlaks ühised vahendid ilmnevate raskustega toimetulemiseks; ühtne finantsalane lähenemisviis.

4.3.

Lahenduste laiem kasutuselevõtt ehk võimalus olemasolevaid lahendusi laiendada ja korrata on praegu seotud eelkõige eksperimentaalsete mikrotaristutega ja aruka liikluse süsteemidega ning sõltub suurte tehnoloogiapakkujate kaasamisest ja linnadevahelisest koostööst. Veel mõned katsealgatused, ehkki absoluutselt olulised väljapakutud lahenduste kvaliteedi või kodanikkonna või ettevõtjate alt üles lähenemisviisil kaasamise võime poolest, on nii spetsiifilised, et neid saab korrata vaid piiratud määral.

4.4.

EMSK on seisukohal, et lahenduste laialdasem kasutuselevõtt Euroopa tasandil on üks põhielemente selleks, et ligi tõmmata piisavas koguses erainvesteeringuid partnerluses avaliku sektori investeeringutega ja muuta nii arukate linnade poliitika sobivaks, et suurendada tööhõivet, SKPd, tootlikkust ja parandada elukvaliteeti.

4.5.

EMSK on eelkõige seisukohal, et

4.6.

Selliste meetmete kombinatsiooniga saaks luua arukate linnade ühise turu, mis teeks EList maailma esimese katseplatvormi eespool kirjeldatud mudeli väljaarendamiseks, mis mõjutaks märkimisväärselt

5.1.

Euroopa või liikmesriikide tasandil ei ole olemas spetsiaalset fondi arukate linnade jaoks, vaid on palju võimalusi rahastamisvahendite saamiseks eri programmidest (Lisaks üksikute liikmesriikide programmidele, mis põhinevad riiklike ja struktuurifondide (ERF, ESF, EAFRD) vahendite ühendamisel, on ka Euroopa fondid, mis võivad rahastada aruka linna teatud aspekte, nagu raamprogramm „Horisont 2020”, Euroopa ühendamise rahastu, programmid COSME, Urban ja Life). Arvestades, et praegune õigusraamistik ei võimalda ette näha võimalust koondada rahastamisvahendid ühte fondi, peab EMSK väga oluliseks suurendada asjaomaste institutsioonide vahelist kooskõlastust, et suurendada nende arendatava poliitika koostoimet ning et institutsioonide, linnade ning avaliku ja erasektori sidusrühmade vahelised suhtlemisviisid oleksid ühesed ja ühtsed.

5.2.

Arvestades vajadust luua integreeritud meetmete jätkusuutlik arengumudel, on EMSK arvamusel, et sellist eesmärki ei ole võimalik täielikult saavutada nii Euroopa Komisjoni (arukate linnadega tegeleb läbivalt kuus peadirektoraati) kui ka liikmesriikide oskuste ja vahendite killustatuse tõttu, kus ülesannete ja vastutuse jagunemine kesk-, piirkondliku ja omavalitsuste tasandi vahel ei ole alati selge.

5.3.

EMSK soovitab seega komisjonil asutada arukatele linnadele spetsialiseerunud Euroopa keskuse, milles osalevad pädevad peadirektoraadid, liikmesriigid, Regioonide Komitee ja EMSK ning mille ülesanne oleks:

5.4.

Arukatele linnadele spetsialiseerunud Euroopa keskus peaks tegutsema koostoimes EFSIga. EMSK rõhutab (4), et EFSI peaks toetama strateegilisi taristuprojekte, millel on selline majanduslik ja sotsiaalne lisandväärtus, mis võimaldab neil kaasa aidata ELi poliitiliste eesmärkide (5) saavutamisele ühtse turu väljakujundamiseks transpordi-, telekommunikatsiooni, digitaaltaristu, energia-, linnaarenduse ja maaelu arengu, sotsiaalarengu, keskkonna- ja loodusvarade sektoris.

5.5.

Need projektid, mis on väga olulised arukate linnade elluviimiseks, võivad tugevdada Euroopa teadus- ja tehnoloogiabaasi ning tuua kasu ühiskonnale innovatsiooni-, teadus- ja tehnoloogia arengu strateegiate majandusliku ja tööstusliku potentsiaali parema ärakasutamise kaudu.

5.6.

Tänu arukatele linnadele spetsialiseerunud Euroopa keskuse ja EFSI ühendamisele ning sellega antud võimalusele luua Euroopa, riikide või sektorite tasandil projekti- ja finantsplatvormid, soovitab EMSK luua Euroopa arukate linnade projektiplatvormi, mis võimaldaks edendada ühtset lähenemisviisi projektide rahastamisele kättesaadavate ja aktiveeritavate avaliku ja erasektori vahendite ühendamise teel, ning võttes kasutusele asjakohased avalikud riski maandamise meetodid. Selline platvorm peaks võimaldama kindlaks teha, koondada ja rahastada projekte, mida arendatakse mitmes liikmesriigis ja mis vastavad arukate linnade standardile, mille EMSK soovitab Euroopa Komisjonil vastu võtta.

5.7.

Selleks et soodustada seda liiki projektide esilekerkimist, soovitab EMSK luua kõikides liikmesriikides arukate linnade tehnilise ja finantsabi ühtsed kontaktpunktid, mille eesmärk on

5.8.

Euroopa investeerimisnõustamise keskus (EIAH) asutatakse EFSI juures liikmesriikide nõustamiseks kõige sobivamate meetmete võtmiseks, et soodustada projektikavade koostamist ja aktiveerida kõik vajalikud vahendid projektide rahastamiseks. Komitee loodab, et keskuse koosseisulise üksusena luuakse spetsiaalne arukate linnade sektsioon, kuhu kuuluvad kõige asjakohasemate oskustega spetsialistid, tagamaks, et arvesse võetakse projektide kõiki mõõtmeid.

6.1.

EMSK kinnitab, et arukate linnade integreeritud arengumudeli vastuvõtmise ja rakendamise eeltingimus on, et institutsioonid lähtuvad pikaajalisest visioonist, kaasates täielikult käimasolevate muutuste protsessi sidusrühmad (kodanikud, kodanikuühiskonna ühendused ja sotsiaalpartnerid) ning, et arukate linnade arendamisega seotud protsesse juhitakse tõhusalt ja uuenduslikult.

6.2.

Arukate linnade sekkumismeetmete strateegilise kavandamise protsessi kaasatud Euroopa, riikide ja kohalikke institutsioone kutsutakse üles lähtuma nende kavade puhul strateegilisest pikaajalisest perspektiivist. Integreeritud arengumudelit võib kasutada kõikide kaasatud kategooriate nõudmiste tasakaalustamiseks, tagades maksimaalse kaasavuse ja ühendades selle algatuste majandusliku ja rahalise jätkusuutlikkusega.

6.3.

Linnadel on aruka planeerimise ja strateegilise järelevalve roll, mida tuleb toetada kasuliku, struktureeritud ja pideva dialoogiga eri ettevõtlus-, finants-, tööstus-, sotsiaalvaldkondades osalejate ja ühenduste vahel, et viia ettenähtud algatused ellu õigeaegselt, tagades võimaluse kohandada neid muutuste ja arengutega.

6.4.

Linnade areng aruka juhtimise suunas saab toimuda ainult siis, kui selle aluseks on pidev dialoog kodanikuühiskonnaga, mis võib viia kollektiivseid, era- või üldisi huve esindavate rühmade täieliku kaasamiseni nii vajalike vahendite hankimise ja nõuete väljendamise etapis kui ka nende rahuldamiseks ette nähtud sekkumismeetmete tõhususe kontrollimisel. Seda ühiskonna osalemise meedet tuleb soodustada Euroopa, riikide ja kohalikul tasandil.

6.5.

Selleks teeb EMSK ettepaneku

17.11.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 383/34

Raportöör:

Emmanuelle BUTAUD-STUBBS

Kaasraportöör:

Panagiotis GKOFAS

1.1.

Arvestades VKEde kaalu Euroopa majanduses, peab komitee oluliseks, et seoses eelkõige tööhõivele ja kutse-eetika normidele avalduva mõjuga oleks olemas täpne mõjuhinnang sektori ja liikmesriigi kaupa Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse jõustumise prognoositavate tagajärgede kohta Euroopa VKEdele vastavalt läbirääkimiste praegustele seisule.

1.2.

Kahtlemata on osutunud kasulikuks kaks kaubanduse peadirektoraadi läbi viidud uuringut VKEde kohta, üks käsitleb eksportivate VKEde probleeme ja võimalusi üldiselt (1) ja teine, 2015. aasta aprillis läbiviidud uuem uuring käsitleb konkreetsemalt VKEsid ja Atlandi-ülest kaubandus- ja investeerimispartnerlust (2), kuid need ei hõlma kõiki aspekte. Need uuringud on olulised selleks, et tuua esile teatud raskused, mis on seotud VKEde rahvusvahelistumisega ja nende ees seisvate kaubandus- ja regulatiivsete tõketega, kuid nendes ei esitata sektori ja liikmesriigi kaupa täpset, tõenditel põhinevat ja üksikasjalikku hinnangut mõju kohta, mida Atlandi-ülene kaubandus- ja investeerimispartnerlus võiks avaldada mitmesugustesse väärtusahelatesse kuuluvatele eksportivatele ja mitteeksportivatele ettevõtjatele.

1.3.

Seetõttu palub komitee, et Euroopa Komisjon viiks läbi VKEdele või väga väikestele ettevõtjatele, mikroettevõtjatele ja vabadele elukutsetele – olgu need siis ekspordile orienteeritud või mitte – avalduva mõju uue uuringu, et mõõta Atlandi-ülese integreeritud turu väljakujundamise võimalikku mõju nende tegevusvaldkondades (põllumajandus ja põllumajanduslik toidutööstus, turism, käsitööndus, hotellindus, toitlustamine, tööstus, teenused jne). Oluline on suutlikkus prognoosida, kuidas neid ettevõtjaid mõjutab integreerituma Atlandi-ülese turu avamine. Kas Atlandi-ülene kaubandus- ja investeerimispartnerlus muudaks uues konkurentsiolukorras nende majandusmudelit, tootmismeetodeid, õigusraamistikku, teenuste osutamist või nende strateegiaid investeeringute ja tööhõive vaatenurgast?

1.4.

Komitee soovib kasutada võimalust, mida pakuvad läbirääkimised Ameerika Ühendriikidega, et paremini jälgida kahte VKEsid toetavat poliitikat Atlandi ookeani mõlemal kaldal, kasutades selleks tõenduspõhist lähenemisviisi (nt analüüsides võrdlevalt riigihankeid ja VKEsid, juurdepääsu rahastamisele ja kapitalituru tingimustele, katastroofide ohjamist, juurdepääsu turuteabele/turunõuetele ja väikeettevõtetele kehtivaid standardeid (Small Business Standards)). See võrdlusuuring võimaldab kahtlemata leida uusi asjakohaseid meetmeid, et toetada VKEsid ja seeläbi tugevdada Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” (SBA) praktilist rakendamist. Komitee koostab hetkel selleteemalist arvamust (INT/755), mis on jätkuks varasematele samateemalistele arvamustele. Komitee on seisukohal, et praegu on õige aeg, et Euroopa institutsioonid võtaksid arvesse üleskutset, mille Euroopa ja riigi tasandi VKEde organisatsioonid on esitanud õiguslikult siduva SBA ning tööstus- ja kaubanduspoliitika suurema koordineerimise toetuseks. Samuti on tarvis, et nn VKEde saadikute võrk kujundataks ümber tõhusamaks tõeliseks VKEsid käsitleva poliitika kooskõlastamise, järelevalve ja täideviimise asutuseks siseturul, mis tegeleks VKEde uute vajaduste ja neile asjakohaste lahenduste leidmisega.

1.4.1.

VKEde kategooria on Euroopa Liidus väga heterogeenne, hõlmates suurt protsenti väga väikseid, vähem kui üheksa töötajaga ettevõtteid. Lisaks on VKEde jaotus suuruse järgi väga erinev ka liikmesriigiti. Sama kehtib ka reguleeritud ja reguleerimata vabade elukutsete kohta. Arvestades mikroettevõtjate tugevat esindatust kaubanduse, tööstuse ja käsitöönduse valdkonnas, soovitab komitee, et Euroopa Komisjon koostöös nende liikmesriikide asutustega, keda see kõige rohkem puudutab (sh avaliku/erasektori teadusasutused ja ülikoolid), korraldaksid kohalikke teadlikkuse tõstmise kampaaniaid ja teabeseminare ning koolitusseminare, et teha paremini mõistetavaks Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse eri peatükid ja sellesse hõlmatud sektorid, selle võimalused ja erilist tähelepanu nõudvad aspektid.

1.4.2.

Vabad elukutsed – reguleeritud ja reguleerimata – moodustavad ELis tundlike, kliendi ja üldsuse huvides osutatavate teenuste süsteemi, millele on omistatud spetsiifiline roll.

1.5.

Komitee väljendab heameelt VKEdele pühendatud peatüki üle, kuid sooviks parandada selle sisu ja on seetõttu koostanud ettepanekud, mis on toodud konkreetsete märkuste peatükis. Euroopa Komisjoni välja pakutud praegust teksti tuleb mitmes aspektis täiendada, eeskätt sätetes, mis käsitlevad VKEde esindatust tulevases VKEde komitees, samuti seoses viimase ülesannetega.

1.6.

Komitee palub Euroopa Komisjoni VKEde saadikul tagada, et väikesed ja mikroettevõtted oleks läbirääkimisprotsessis esindatud ning saaksid vähemalt ühe spetsiaalse koha Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse nõuandekogus (TTIP Advisory Board). See aitaks ületada teabelüngad, kindlustada vajalikud eriteadmised mitmes valdkonnas ja tagada ühist huvi pakkuva teabe ja andmete elementaarse läbipaistvuse. Lisaks soovitab komitee kehtestada meetmed, et toetada VKEde majanduslikke, kutse- ja valdkondlikke organisatsioone VKEde ja mikroettevõtete toetamisel ja nõustamisel koostöös asjast huvitatud teadus- ja uurimisasutustega, ning samuti vajadusel rahastamismeetmed. Komitee soovib kvalifikatsioonide ja sertifikaatide vastastikust tunnustamist kõigil valitsustasanditel ning võrdseid konkurentsitingimusi riigihangetele kõigil tasanditel (sealhulgas liidumaad, piirkonnad ja kohalikud omavalitsused).

2.2.1.

Oma suuruse tõttu on VKEd tihti ebaproportsionaalselt halvemas olukorras Atlandi-ülese kaubanduse suhtes kehtivate kõrgete tollimaksude ja õigusaktidest tulenevate nõuete tõttu, sest nad vajavad kaubavahetuse väikesest mahust ja väärtusest tingitud kaubandustõkete ületamiseks rohkem ressursse ja pädevusi kui suurettevõtjad. Seetõttu saavad nad kasu Atlandi-ülese lepinguga ette nähtud tollimaksude liberaliseerimise ja mittetariifsetest meetmetest. Oma arvamuses „Atlandi-ülesed kaubandussuhted ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee seisukohad seoses koostöö tõhustamise ning ELi ja USA võimaliku vabakaubanduslepinguga” esitas komitee juba loetelu võimalustest ja erilist tähelepanu nõudvatest punktidest seoses kõigi läbirääkimistes hõlmatud teemadega (5).

2.2.2.

Üks peamisi Atlandi-ülesest kaubandus- ja investeerimispartnerlusest tulenevaid eeliseid VKEdele võib peituda regulatiivse koostöö tulemustes, mis võivad viia teatavate eeskirjade ühtlustamise ja lähendamiseni ning vastastikune kontrollimise ja sertifitseerimise tunnustamiseni. Komitee soovib seejuures meenutada mõlema poole kinnitust, et Atlandi-ülene kaubandus- ja investeerimispartnerlus ei vii kehtivate tehniliste standardite lõdvendamiseni. Seetõttu võiks väikeettevõtjaid arvesse võtva ELi standardi – mida toetab Euroopa Komisjon partnerluses VKEde suurimate esindusorganisatsioonidega – kogemusest saadava lisaväärtuse analüüs olla väga paljulubav. Regulatiivne koostöö peab olema läbipaistev ning arvestama liikmesriikide ja ELi autonoomset reguleerimispädevust, st nende õigust reguleerida selliseid valdkondi nagu tervishoid, tarbijakaitse, tööhõive ja keskkonnakaitse tasemel, mida nad õigeks peavad.

—

otseeksport välisriiki,

—

eksport välisriigi sõltumatute spetsialistide abiga,

—

tütarettevõtete asutamine välismaal,

—

taristu rajamine sihtriigis välismaal tootmiseks ja müügiks.

—

ekspordi intensiivsus ettevõtte tegevusvaldkonnas,

—

siseturu suurus.

—

takistused juurdepääsul ekspordi rahastamisele;

—

ajakohase teabe ja andmete puudumine toodete/teenustega seotud nõuete kohta;

—

ebapiisavad teadmised turust, kus nad soovivad müüa oma tooteid või teenuseid (turu-uuringud);

—

raskused potentsiaalsete klientide leidmisel või nendega ühenduse võtmisel;

—

töötajatel ei ole piisavat väljaõpet ettevõtte rahvusvahelise arengu juhtimiseks või kontaktide loomiseks investorite ja importijatega;

—

riigiasutuste vähene motivatsioon ja toetus, samuti riiklike toetuste poliitikaga kaasnev teatud halduskoormus;

—

kultuurilised ja keelebarjäärid;

—

ebaühtlased eeskirjad, kohandamis- ja tunnustamissüsteemid kvalifikatsioonide ja tegevuslubade valdkonnas.

—

väga erinevad vastutusmäärad ja võimalused sõlmida kindlustus turule vastavate kuludega;

—

ekspordikulud (välja arvatud tollimaksud), sealhulgas transpordikulud, tolliformaalsuste kestus ja keerukus ning vajadus palgata tollimaakler või talle maksta, samuti vastutuskindlustuslepingu sõlmimine, mis on eriti oluline USAs;

—

ekspordikrediidile juurdepääsu raskused;

—

maksud ja tollimaksud, mis on teatud sektorites, nagu tubaka-, tekstiili- ja rõivatööstus, väga suur takistus;

—

päritolueeskirjade keerukus ja päritolusertifikaatidega seotud kulud;

—

vastavusse viimine erinevate tehniliste või sanitaar- ja fütosanitaareeskirjadega ning nende eeskirjadega seotud sertifitseerimised ja kontrollid;

—

tehnilised ja tervishoiueeskirjad, mida nõutakse ainult mõnes USA osariigis, või osariigiti erinevad eeskirjad;

—

eri nõuded kvalifikatsioonidele ja tegevuspiirangud üksikutes osariikides ja kohalikes reguleerimispiirkondades;

—

intellektuaalomandi kaitse õiguste, eelkõige päritolunimetuste ning kaubamärkide ja patentidega seotud erinevate eeskirjade eiramine;

—

õiguskaitse ja turujärelevalve kulud Euroopa ettevõtete jaoks, kellel on geograafilised tähised;

—

piirangud seoses riigihangetega õigusakti „Buy American Act” ja selle pidevate muudatuste tõttu, mille eesmärk on kõnealuse seaduse reguleerimisala laiendamine;

—

viisade, elamis- ja töölubade väljastamise ning tegevuse alustamise korra keerukus Ameerika Ühendriikides;

—

piirangud või vajalikud litsentsid, mida nõutakse föderaalsel tasandil või mida osariigid nõuavad teatud teenuseosutajatelt.

2.7.1.

Arvestades nende ees seisvaid takistusi ja piiratud ressursse, vajavad VKEd ja ennekõike väikesed ja mikroettevõtjad eelkõige kohandatud tugiteenuseid ja nõustamist muu hulgas töötajate koolituse alal (individuaalne järelevalve või coaching, juhendamine või seire jne), mida pakuvad üldiselt nende majandus-, kutse- ja valdkondlikud organisatsioonid. Tuleb jälgida, et viimaste käsutuses oleksid vajalikud logistilised vahendid, et ettevõtjaid teavitada, nõustada ja individuaalselt toetada, kasutades selleks ennekõike Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde.

2.7.2.

Lisaks iga VKE eripäradele ja vajadustele kohandatud abi- ja nõustamisteenustele peavad ettevõtetel olema vajalikud vahendid oma materiaalsete ja mittemateriaalsete investeeringute rahastamiseks. Komitee soovitab, et lisaks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele peaksid COSME programmi rahastamisvahendid, eelkõige riskikapital ja tagatisskeemid, olema VKEdele, sh neile, kes tahavad investeerida USA turgudele, kergesti kättesaadavad.

2.7.3.

EL peaks üle vaatama kaupade ja teenuste ekspordi kindlustuskaitse ning kujundama sellest turuga ühilduva kaitse.

3.1.1.

Reguleeritud ja reguleerimata vabad elukutsed, mis on VKEde eriliik, on eri ulatuses ja kujul olemas kõigis ELi liikmesriikides. Nad pakuvad eriteadmistele tuginedes teenuseid ja kaupu, teenuste saajatel on nende vastu suur usaldus ning nende sõltumatus peab vastama eritingimustele. Lisaks nende tähtsusele majanduspartnerina on nad ka osa Euroopa ühiskonnamudelist.

—

kogu teave peaks olema kättesaadav Euroopa Liidu 24 ametlikus keeles;

—

tarkvara peaks olema võimalikult lihtne ja kergesti kasutatav;

—

andmebaasi toimimist peaks testima ELi VKEde rühm, tagamaks, et see vahend vastab nende vajadustele;

—

andmebaas peaks sisaldama ka inimliidest meeskonna näol, kelle ülesanne on vastata mõlemal pool Atlandi ookeani esitatavatele küsimustele.

3.7.1.

On oluline, et Atlandi-ülest kaubandus- ja investeerimispartnerlust ei peeta vahendiks, millega kaotada VKEdele riigihankelepingute raames kohalikul ja piirkondlikul tasandil ette nähtud sooduskohtlemine. Atlandi-üleses kaubandus- ja investeerimispartnerluses tuleks need prioriteedid säilitada, tingimusel, et neid kohaldatakse nii Euroopa kui ka Ameerika Ühendriikide VKEde suhtes.

3.7.2.

Lisaks on oluline, et läbirääkimiste ja regulatiivse koostöö raames peetakse kinni põhimõttest „kõigepealt mõtle väikestele”, tagamaks, et väikeste ja mikroettevõtjate tegelikku olukorda võetakse arvesse juba õigusloomeprotsessi alguses ning kaitstakse VKEde spetsiifilisi huvisid. Selleks taotleb komitee, et väikesed ja mikroettevõtjad oleksid konkreetselt esindatud Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse nõuandekogus.

3.7.3.

Regulatiivse koostöö valdkonnas tuleks VKEdele ja eelkõige väikestele ja mikroettevõtjatele pakkuda vastavat tuge eeskirjadega kohanemiseks.

3.7.4.

Tuleb märkida, et paljud ettevõtjad, kes saavad investeerida või eksportida Atlandi-ülesel turul, on ettevõtjad, kes tegelevad innovatsiooniga ning kellel on vaja rangeid ja kõikehõlmavaid intellektuaalomandi kaitse eeskirju nii USAs kui ka Euroopa Liidus.

3.7.5.

Seoses põllumajandusliku toidutööstusega on vaja pöörata erilist tähelepanu ettevõtjatele, kes rajavad oma tootmise ja sellega seonduvad protsessid eetilistele, kultuurilistele ja keskkonnapõhistele kaalutlustele. Oluline on jätkuvalt edendada kauplemist nende toodetega, aidates kaasa säästvale arengule. Samuti on vajalik tagada piisav kaitse geograafilistele tähistele, mis esindavad tarbijate jaoks garantiid nii toodete päritolu kui ka tootmisviiside seisukohast. EL on aastaid tegelenud oma toodete kvaliteedipoliitikaga: see on üks põhitegureid ELi tootjatele konkurentsieelise andmisel, annab märkimisväärse panuse kultuuri- ja toidutraditsioonide säilitamisse ning soodustab maaelu arengut koos turgu ja tootjate sissetulekut toetavate poliitikameetmetega.

3.7.6.

Komitee uurib teises arvamuses Euroopa väikeettevõtlusalgatusega „Small Business Act” (SBA) seotud kogemusi USAs ja ELis, et mõista kasu, mida USA „Small Business Act” pakub USA VKEdele näiteks juurdepääsul riigihangetele ja rahastamisele. See uurimistöö võimaldab esitada õigel ajal ettepanekuid Euroopa SBA parandamiseks ja tõhusamate töömeetodite kohta, et muuta seda VKEdele soodamaks ja sidusamaks.

17.11.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 383/44

Raportöör:

An LE NOUAIL MARLIÈRE

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitas Vahemere Liidu ja ELi liikmesriikidel kinnitada vastuvõetud säästva arengu eesmärgid, ratifitseerides asjaomased rahvusvahelised konventsioonid.

1.2.

Komitee soovitab Vahemere Liidu ja ELi liikmesriikidel kindlalt kaitsta säästva arengu eesmärkide saavutamiseks vajalikke avaliku sektori investeeringuid.

1.3.

Komitee soovitab Vahemere Liidu ja ELi liikmesriikidel kaasata nende rakendamisse kodanikuühiskonna ja kohalikud omavalitsused nii kodanikulähedasel tasandil kui võimalik.

1.4.

Komitee võtab teadmiseks ELi välisasjade ja rahvusvaheliste suhete nõukogu järeldused 26. maist 2015 ning Euroopa Komisjoni aastaaruande 2015 ELi ja liikmesriikide võetud kohustuste kohta ametliku arenguabi valdkonnas ning nende saavutatud tulemuste kohta.

1.5.

Komitee tunneb siiski kahetsust selle üle, et EL on andnud endale 2030. aastani aega, et saavutada eesmärki 0,7 % SKPst (1).

1.6.

Komitee toetab ELi kavatsust tugevdada mitterahalisi aspekte (rahvusvaheliste õigusaktide ratifitseerimine ja finantskuritegevuse vastane võitlus).

1.7.

Komitee kutsub komisjoni üles rakendama ühtset seisukohta, mille puhul võetakse arvesse kahe- ja mitmepoolse kaubanduse huve ning säästva arengu eesmärke, et säilitada nende eesmärkide ja Euroopa arenguabi usaldusväärsus.

1.8.

Komitee soovitab pikendada sotsiaalpartnerite ja ELi institutsioonide vahel peetavat kutse- ja elukestva õppe alast dialoogi, milles komiteed kutsuti osalema ja mille loomisele komitee on kaasa aidanud (2), ning kõnealuse valdkonna tegevuskavasid.

1.9.

Komitee soovitab lisada ELi tegevuskavasse ja naabruspoliitikasse järgmised soovitused: tagada kaubandus-, välis-, arengu- ja rahanduspoliitika vaheline sidusus ning demokraatia ja inimõiguste kaitsmine vastavalt komisjoni asepresidendi Federica Mogherini poolt 28. mail 2015 kodanikuühiskonna ees võetud kohustustele (3).

2.1.

Oluline teema Euroopa ja ülemaailmse tegevuskava järgmiste aastate päevakorras on arutelu 2015. aasta järgsete säästva arengu eesmärkide üle. Euroopa-Vahemere piirkonda iseloomustavad mõned konkreetsed ühised omadused, mistõttu on vaja kaaluda, kuidas integreerida säästva arengu eesmärgid Euroopa naabruspoliitikasse ja Vahemere lõunapiirkonna riikide poliitikasse. Toiduga kindlustatuse probleemid, vaesus ja sotsiaalne tõrjutus, piiratud juurdepääs veele, eriolukord piirkonna neis riikides, kus on käimas demokraatlik ja majanduslik üleminek, ning vajadus taastada rahu ja julgeolek innustavad komiteed koostama arvamust, et määratleda suunised Vahemere piirkonna 2015. aasta järgse poliitilise tegevuskava tõhusaks rakendamiseks ja järgimiseks.

2.2.

Lihtsustades konkreetsete probleemide tuvastamist ja töötades koos kodanikuühiskonnaga välja ettepanekuid Euroopa-Vahemere piirkonna jaoks, võib komitee anda kasulikku nõu selle räsitud piirkonna valitsustele ja ELi institutsioonidele.

2.3.

Käesolevas arvamuses soovib komitee jätkata tööd ka säästva arengu eesmärkidega üldiselt ning nendega, mis seonduvad selle konkreetse geograafilise piirkonnaga, eelkõige Vahemere piirkonna riikidega.

2.4.

ÜRO peasekretär esitas kokkuvõtva aruande 2015. aasta järgsete säästva arengu üldeesmärkide uurimise eest vastutava avatud töörühma panuste kohta, mis võeti vastu pärast konverentsi (Rio+20) valitsustevahelise deklaratsiooni põhjal pealkirjaga „Millist tulevikku me soovime?” ning milles võeti vastu otsus muuta konkreetselt arenguriike käsitlevad aastatuhande eesmärgid üldisteks (kuigi diferentseeritud) eesmärkideks kogu inimkonnale nii tööstusriikides kui ka tärkava majandusega, arengu- ja vähim arenenud riikides. Erinevatel piirkondlikel ja allpiirkondlikel tasanditel toimusid laiaulatuslikud konsultatsioonid ning peamistel ÜROs esindatud organiseeritud kodanikuühiskonna rühmadel oli võimalus neis osaleda ja oma huve põhjendada. Seoses „säästva arengu elluviimise vahendite ja ülemaailmse partnerlusega” valiti välja 17 eesmärki ja 169 sihti.

2.5.

2015. aastal toimub kaks olulist sündmust, mis on 2015. aasta järgsete säästva arengu eesmärkidega lahutamatult seotud: 2015. aasta juulis Addis Abebas toimuv rahvusvaheline arengu rahastamise konverents ja 2015. aasta lõpus Pariisis toimuv kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 21. konverents.

2.6.

Kõnealuse 2015. aasta järgse säästva arengu tegevuskava eesmärk on luua raamistik ÜRO edasise töö jaoks kohapeal, uue fookusega võrdsusel, sotsiaalsel kaasatusel ja inimväärsel tööl, kaitstes samas töötavate inimeste jätkusuutlikke sissetulekuallikaid, keskkonda ning tagades bioloogiliste ja loodusvarade uuenemise. Kuid nimetatud tegevuskavas lähtutakse sellest, et majandusmudel, mis juhib meie ühiskondi, ei ole jätkusuutlik. See tähendab, et maailma juhtivad jõud peavad omama kõrgeid ambitsioone. Praegune majanduslik, sotsiaalne, keskkonnaalane ja poliitiline olukord ei ole jätkusuutlik paljudes maailma piirkondades ja eelkõige vastab see tõele Euroopa-Vahemere piirkonnas. Et saavutada säästva arengu eesmärke, tuleb paljude arvates kohandada vähemalt majandus- ja finantspõhimõtteid, mis praegu juhivad riikide majandusi, et muuta praegust olukorda.

2.7.

Lõuna-Euroopa riigid seisavad silmitsi sotsiaalse ja majandusliku olukorraga, mis ei ole nende kodanike jaoks enam vastuvõetav ning mis ei võimalda täita keskkonna- ja kliimaalaseid kohustusi, mis pakuksid Euroopa kodanikele võimaluse luua teistsugune ühiskond keskkonnaalasest, majanduslikust ja sotsiaalsest seisukohast. Noortel on vaatamata riiklikele või ELi investeeringutele haridusse suhteliselt piiratud võimalused areneda ja anda oma panus ELi majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase konkurentsivõime tugevdamisse.

2.8.

Alates 2008. aastast on loodud vähe töökohti; pigem on paljud töökohad kaotatud ja töökohtade loomise tempo ei vasta demograafilisele arengule ega tööturule sisenevate ülikoolilõpetajate arvule, mille tagajärjel on tekkinud vastuseis kokkuhoiupoliitikale, mis ei näi andvat mingeid tulemusi. Haridus-, tervishoiu-, transpordi- ja eluasemepoliitika ning avalikud teenused kannatavad kokkuhoiumeetmete tõttu, kuigi neid teenuseid tuleks tõhustada säästva arengu eesmärkide saavutamiseks. ELi 28 liikmesriigis kasvab pidevalt kodutute ja viletsates oludes elavate inimeste arv ning enamik töökohti on liiga paindlikud, ebakindlad ja tööalaste väljavaadeteta. Halvasti tasustatud praktikantide arvu plahvatuslik kasv aitab kaasa Euroopa ühiskonna radikaliseerumisele, sallimatusele, vaenulikkusele ja mõistmatusele, põlvkondadevaheline lõhe suureneb, individualism ja ellujäämine on tekitanud klassivahe professionaalsete poliitikute ja ahastuses kodanike vahel.

2.9.

Vahemere lõunakaldal tõugati võimult diktatuurid, mis olid keelustanud majandusliku kasumi ja sõnavabaduse ning kaotanud kodanikevahelise võrdsuse. Mitmed riigid on kasutanud erinevaid üleminekurežiime, demokraatiat toetava üleriigilise konsensuse lootusest kuni autoritaarse korra taastamiseni kõikvõimsa militaarse klassi poolt. Radikaalsed rühmitused kasutasid olukorda ära relvastatud okupeerimise või kuritegelike režiimide taaskehtestamise eesmärgil. Üks osa Aafrikast elab praegu pidevas ohus ning Lähis-Ida piirkonnas võib samaaegselt näha massilist elanikkonna ümberasumist ning uusi sõjalisi ja poliitilisi konstellatsioone. Lühidalt öeldes puudub tsiviilelanikkonnal hingetõmbeaeg.

2.10.

Neis tingimustes ei ole tõenäoline, et ükski säästva arengu eesmärk võiks usaldusväärsel viisil aidata taastada rahu, suurendada materiaalset heaolu ja ehitada üles piirkonna majandust. Pikas perspektiivis ei ole võimalik investeeringuid ligi meelitada, hoida ega tagada nende tulemuslikkust demokraatlikust, sotsiaalsest ja keskkonnaalasest aspektist ebastabiilsetes piirkondades. Asjaolu, et majanduse arengust on pikkade aastakümnete jooksul saanud kasu üksnes vähesed perekonnad, isikud või diktaatorid, on kahjustanud institutsioonide võimet tegutseda õiglaselt, läbipaistvalt ja demokraatlikult.

3.1.

Faktid näitavad, et Euroopa-Vahemere piirkond on haavatav nii maismaal kui ka merel toimuvate keskkonnakatastroofide tõttu. 2013. aasta aruande kohaselt tagab Vahemere rannikukeskkond elatise vähemalt 150 miljonile inimesele. Samast aruandest selgub, et ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) andmetel paikneb Vahemere rannikualadel 13 gaasistamisrajatist, 55 rafineerimistehast, 180 elektrijaama, 750 jahisadamat, 286 kaubasadamat, 112 lennujaama ja 238 merevee magestamise tehast, millest enamik on potentsiaalsed keskkonnakatastroofide allikad. Kõnealuse aruande kohaselt on kogu piirkonna peamine prioriteet asjakohaste meetmete kehtestamine, et leevendada loodus- või inimtekkeliste katastroofide mõju (4).

4.1.

Euroopa Komisjoni volinik Johannes Hahn rõhutas oma 28. mail peetud kõnes vajadust luua igal aastal 5 miljonit uut töökohta, et pakkuda tööd üha arvukamaks muutuvale tööjõule ja tagada sotsiaalne kaasatus. Ta mainis ka seda, et selle eesmärgi saavutamiseks peab kõnealune piirkond tagama vähemalt 6 % majanduskasvu.

4.2.

Et seda saavutada, tuleb edendada inimväärseid töökohti (8. eesmärk), kuna madala kvaliteediga (ebakindlad, halvasti tasustatud, ilma jätkusuutliku ja üldise sotsiaalse kaitseta) töökohad on vaesuse allikas. Seega tuleb taaskord keskenduda majanduskasvu kvaliteedile, töötervishoiule ja tööohutusele ning töötajate ja nende perede sotsiaalkaitsele, mis on peamine vahend võitluses vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu.

5.1.

Et erasektori panus tööstuse arengu kaubanduspartnerlustesse oleks tulemuslik ja tõhus, peab sellega kaasnema inimväärse töö tegevuskava, mis juhindub senisest rohkem töötingimustega seotud nõuete täitmisest. Loodavad töökohad peavad olema varasemast parema kvaliteediga, hästi tasustatud, keskkonnasõbralikud ja inimeste tervisest hoolivad ning nendega seoses peab olema tagatud tõhus sotsiaalkaitse (5). See on eriti oluline Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna puhul, kus noorte töötus on üks kõrgemaid kogu maailmas ja kasvab pidevalt. Seetõttu on seal märkimisväärne hulk tööealisi NEET-noori (mittetöötavad ja mitteõppivad noored). Sotsiaalse ja poliitilise stabiilsuse kindlustamiseks ja konfliktide ennetamiseks tuleb mitteametlikus sektoris töötavatele inimestele tagada minimaalne sissetulek, kuna see vähendab radikalismi ja ekstremismi, aidates seeläbi saavutada poliitilist stabiilsust ja julgeolekut (6). Põhiharidus ja jätkuõpe, võrdsus, noorte ja naiste osalemine tööturul, kodanike ootuste täitmine, sõnavabadus, inimväärsed palgad, turvalisus, keskkonna ja rahvatervise kaitse, eelkooliharidus ja põlvkondadevaheline solidaarsus on ühised sihid, mille poole püüeldakse Vahemere mõlemal kaldal. Neid püüdlusi peavad toetama riikide valitsused ilma rahvusvahelise vahekohtu ähvarduseta, mille eesmärk on kaitsta ühepoolselt erahuvisid, kuigi rahvusvaheline kaubandus on oluline üldeesmärkide rahastamiseks (7).

6.1.

WTO mitmepoolsetel läbirääkimistel rõhutati eelkõige kaubanduse tähtsust tõeliselt säästva arengu elluviimise vahendina. Kuid mitmete käimasolevate läbirääkimiste käigus on ilmnenud sidususe puudumine teatavate vabakaubanduse eesmärkide ja säästva arengu eesmärkide saavutamise vahel. Näiteks teenustelepingutes nähakse ette mitmete avalike teenuste liberaliseerimine ja erastamine (mis on kättesaadavad suurele hulgale kodanikele ja mis on vajalikud nimetatud eesmärkide saavutamiseks), keskkonnasäästlike toodete leping, tehnosiire, tööstusomandiõigus, uute infotehnoloogiate, kaevandustööstuse ja maa-aluste kaevanduste leping, rahvusvaheliste ettevõtete ja riikidevaheliste vaidluste lahendamine – on palju valdkondi, kus kiiduväärsed eesmärgid on kaotanud usaldusväärsuse kaubandusjõudude ja riigivõimude vaheliste läbirääkimiste tagajärjel.

6.2.

Kaubanduspoliitika peaks jätma arenguriikidele poliitilist ruumi – sealhulgas ka selleks, et keskenduda töötuse mõjudele, haavatavatele inimestele, soolisele võrdõiguslikkusele ja jätkusuutlikule arengule – selle asemel, et soodustada liberaliseerimist iga hinna eest. Seetõttu soovitab komitee vaadata põhjalikult läbi kõik kaubandus- ja investeerimislepingud, et teha kindlaks kõik valdkonnad, mis võivad piirata arenguriikide võimet ennetada kriise ja nendega toime tulla, reguleerida kapitalivoogusid, kaitsta õigust elatisele ja inimväärsele tööle, jõustada õiglast maksustamist, pakkuda esmase tähtsusega avalikke teenuseid ja tagada jätkusuutlik areng.

6.3.

Valitsused peaksid viima kohustuslikus korras läbi mõjuhinnangud, milles käsitletakse inimõigusi seoses mitmepoolsete ja kahepoolsete kaubandus- ja investeerimislepingutega, keskendudes eelkõige õigusele arengule, toidule, tervisele ja elatisele, võttes arvesse nende mõju marginaliseeritud elanikerühmadele. See peaks hõlmama ka 2014. aasta juunis Inimõiguste Nõukogu poolt Genfis vastu võetud resolutsiooni eelnõu rakendamist, et luua töörühm, mis valmistaks ette instrumendi, mis sunniks rahvusvahelisi ettevõtteid järgima rahvusvahelistest inimõigusi käsitlevatest õigusaktidest tulenevaid kohustusi.

6.4.

Veel kindlaksmääramata ajavahemiku jooksul, mil maailm on taastumas 2008. aasta finantskriisist ja 2011. aasta demokraatiakriisist, tuleks tööhõive ja keskkonna jaoks kasulikud investeeringud, mida on võimalik ühendada 2015. aasta järgsete arengueesmärkidega, valitsemissektori eelarvepuudujäägist maha arvata, neid tuleks käsitleda ühist huvi pakkuvate, üldiste, säästvate ja jätkusuutlike investeeringutena, neid tuleks rahastada nullmaksumääraga ja nende kasutamine riskifondides peaks olema välistatud.

6.5.

Et võidelda maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastu ning ebaseaduslike rahavoogude vastu, mille eesmärgiks on kuritegeliku raha pesu, mis on saadud mitteametliku töö, rändajate inimkaubanduse ja ümbertöötlemata jäätmete ekspordi tulemusel, peaks olema võimalik eraldada täiendavaid vahendeid, mis on vajalikud säästva arengu eesmärkide elluviimiseks (8).

6.6.

Lõpetuseks tuleks arvesse võtta, et olemasolevad rahvusvahelised õigusaktid on eelkõige rakendamisvahendid. Kui kõik Vahemere Liidu liikmesriigid ratifitseeriksid ja võtaksid siseriiklikku õigusesse üle teatud konventsioonid – sh ILO põhiõigusi ja töötamist käsitlevad konventsioonid, ÜRO 18. detsembri 1979. aasta konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, konventsioon võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse kohta, konventsioon C189 koduabilise töö kohta, konventsioon C184 tööohutuse ja töötervishoiu kohta põllumajanduses, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt ja selle lisaprotokoll –, siis oleksid need suurepärased mitterahalised rakendamisvahendid, mis juba iseenesest tagaksid isikute õiguste (de jure) kaitse, mis on asendamatu ja hädavajalik paljude säästva arengu eesmärkide tegelikuks (de facto) saavutamiseks.

Säästva arengu eesmärgid (9)

6.7.

28. mail 2015 korraldasid Regioonide Komitee ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee koos Euroopa Komisjoniga Euroopa–Vahemere piirkonna kodanikuühiskonna foorumi, kus esinesid sõnavõtuga komisjoni volinik Johannes Hahn ja komisjoni asepresident Federica Mogherini ning Euroopa Parlamendi president.

6.8.

Kõnealusel foorumil, mille eesmärk oli arutada ELi naabruspoliitika uusi suuniseid, juhtis komisjoni volinik Johannes Hahn tähelepanu eri fondidele, millest on otseselt eraldatud vahendeid Süürias ja selle naaberriikides valitseva humanitaarkriisi jaoks – 52 miljonit eurot kodanikuühiskonna naabrusrahastu (Neighbourhood Civil Society Facility) kaudu –, ning kirjeldas võetud meetmeid, mille jaoks tuleb eraldada veel 40 miljonit eurot ELi piirkondliku sihtfondi, nn Madadi fondi kaudu.

6.9.

Lõpuks viitab komitee Euroopa rände tegevuskavale, mille avaldas Euroopa Komisjon kaks nädalat pärast riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumist ja milles tehti ettepanek pagulaste ümberasustamise ja vastuvõtmisega seonduva koormuse võrdse jagamise kohta, vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 78 lõikele 3 (11).

17.11.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 383/49

Raportöör:

Ivan VOLEŠ

1.1.

Komitee nõuab, et uuel arenguprogrammil oleks globaalne mõõde ja et see oleks suunatud inimeste elukvaliteedi parandamisele. See programm peab põhinema inimõiguste austamisel, konfliktide ennetamisel ja nende rahumeelsel lahendamisel, heal valitsemistaval, sotsiaalse ebaõigluse vähendamisel, naiste rolli tugevdamisel ja kõigi nende osalusel, kes soovivad võtta vastutust maailma arengu eest ja selle säilitamise eest tulevastele põlvkondadele.

1.2.

Komitee kiidab heaks säästva arengu eesmärkide vastuvõtmise ning nõuab kõigi olemasolevate rahastamisvahendite mobiliseerimist ja läbipaistvat ja tulemuslikku kasutamist, et integreerida tasakaalustatult säästva arengu majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnamõõde. Tuleb võidelda finantsvahendite raiskamise vastu relvastatud konfliktides, nende illegaalse ülekandmise ja nende levitamise vastu mustal turul.

1.3.

Komitee soovitab seada sotsiaalse dialoogi edendamise arenguvaldkonna prioriteetide hulka, kuna tegemist on olulise vahendiga, et arvestada tasakaalustatult sotsiaalpartnerite huvidega ning säilitada nii rahu ühiskonnas, mis on vältimatu säästva arengu eesmärkide õnnestunud elluviimiseks.

1.4.

Ametlik arenguabi peab olema suunatud eelkõige vähim arenenud riikidele ja haavatavatele riikidele. EL peaks kordama oma kohustust eraldada 0,7 % kogurahvatulust ametlikule arenguabile ja suunama sellest 0,15–0,20 % vähim arenenud riikidele. See kohustus peab olema seotud regulaarsuse ja ratsionaalsuse nõudega kõigi arenguabi rahastamisvahendite kasutamisel kooskõlas Monterreys, Dohas ja Pusanis vastuvõetud põhimõtetega.

1.5.

Ametlikku arenguabi ei saa hinnata ainult selle suuruse järgi, vaid arvesse tuleb võtta ka selle kvaliteeti ja panust säästvasse arengusse. Selleks on vaja välja töötada uued näitajad nende tulemuslikkuse hindamiseks.

1.6.

Arengumaadele antava eelarvetoetuse tulemuslikkuse suurendamiseks soovitab komitee kasutada ära ELi ühtekuuluvuspoliitika ja selle vahendite, sh struktuuri- ja ühtekuuluvusfondi rakendamisel saadud kogemusi, et suunata kõnealused vahendid sihipäraselt säästva arengu eesmärkide saavutamisse.

1.7.

Riigisiseste vahendite – mis muutuvad järjest olulisemaks hoolimata sellest, kas need pärinevad avalikust või erasektorist – kasutamise tõhustamiseks peab ellu viima radikaalse maksureformi, kehtestama hea maksuhaldustava ja integreerima varimajanduse seaduslikku majandustegevusse, tõkestama korruptsiooni ja võitlema otsustavalt selle vastu. Nendele strateegiatele võiksid tulla kasuks rahvusvahelise kokkuleppe sõlmimine maksudest kõrvalehoidumise ning maksuparadiiside ja ebaseaduslike finantsvoogude vastaseks võitluseks ning koostöö parandamine Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooniga ning ÜRO maksuasjade rahvusvahelise koostöö ekspertkomiteega.

1.8.

Komitee kiidab heaks erasektori osaluse projektides, mis oleksid ilma avaliku ja erasektori partnerluseta ning avaliku ja erasektori partnerlusprogrammi poolse rahastamiseta segarahastamise (blending) abil äriliselt teostamatud. Nende projektide edu põhineb nende jätkusuutlikkuse eelneval hindamisel ja läbipaistvuse põhimõtetest kinnipidamisel, sh aruandluse, ühise vastutuse ja siduvate kohustuste vallas.

1.9.

Komitee tunnistab toetust, mida võivad pakkuda välismaised otseinvesteeringud arengule, kui need on suunatud säästva arengu eesmärkide saavutamisse. Välismaistest otseinvesteeringutest saadud tulu tuleks eelkõige taasinvesteerida arenguriikidesse, kus kõnealune tulu loodi. Abi saavad riigid peavad välja töötama selged investeerimisstrateegiad. Sellised uued investorriigid nagu Hiina, Brasiilia, India jt peaksid võtma arvesse säästva arengu põhimõtteid oma investeeringute raames arenguriikidesse.

1.10.

Komitee toetab selliseid uuenduslikke ja täiendavaid arengu rahastamise allikaid nagu ühisrahastamine, rahvusvaheliste heategevusfondide tegevus ja diasporaas asuvate hoiuste üleviimine nendesse arengumaadesse, kust need pärit on. Komitee tervitab arengu uuendusliku rahastamise juhtgrupi ettepanekuid uute rahastamisallikate kohta. Need võivad olla oluliseks allikaks, tingimusel, et neid kohaldatakse kogu maailmas ning nad ei koorma liigselt kõnealust sektorit.

1.11.

Kodanikuühiskond, mille liikmete hulka kuuluvad ka sotsiaalpartnerid ja valitsusvälised organisatsioonid, peab olema tulemuslikumalt ja struktureeritumalt kaasatud arenguprogrammide määratlemisse, nende rakendamise üle teostatavasse järelevalvesse ning nende tulemuste ja mõju hindamisse. Selleks tuleks nii arenguriikides kui ka arenenud riikides luua ja parandada süstemaatiliselt arenguabi eraldamise protsessi järelevalvesüsteemi ning kaasata sellesse kodanikuühiskonna asjaomased organisatsioonid. Selleks jagab komitee oma suurt koostöökogemust oma partneritega Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidest, Ladina-Ameerika ja Aasia riikidest ning idapartnerluse ja Euroopa-Vahemere piirkonnast.

1.12.

Et kodanikuühiskond saaks seda ülesannet täita, tuleks teda toetada kodanikuühiskonna institutsioonide suutlikkuse suurendamise programmidega partnerriikides.

2.1.

2015. aasta on otsustava tähtsusega uue ülemaailmse arengustrateegia määratlemisel. Aastatuhande arengueesmärgid on vaid osaliselt täitnud oma põhiülesande, nimelt vaesuse vähendamise. Uute säästva arengu eesmärkidega (1) peaksid kaasnema põhjalikud muudatused, mida komitee on juba ammu soovinud. Komitee tunneb heameelt selle üle, et mõnega oma soovitustest on arvestatud säästva arengu eesmärkides.

2.2.

Hiljutistes arvamustes taotles komitee uute arengueesmärkide muutmist ülemaailmse säästva arengu koostisosadeks (2). Komitee edendas kodanikuühiskonna elulist rolli arengupoliitikas (3) ja rõhutas vajadust kaasata sotsiaalkaitse ELi arengupoliitikasse (4). Komitee esitas mitmeid ettepanekuid, sh selle kohta, kuidas erasektor saaks osaleda 2015. aasta järgses arengus (5), lisada säästva arengu eesmärgid ja kodanikuühiskonna roll ELi investeerimislepingutesse (6), tõsta esile kaubanduse panust majanduskasvu ja arengu edendamisse (7), ning 2015. aasta järgsete eesmärkide kohta Euroopa-Vahemere piirkonnas (8). 20. oktoobril 2014 toimunud erakorralisel ühiskoosolekul võtsid välissuhete sektsioon ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee säästva arengu vaatlusrühm seoses 2015. aasta järgse säästva arengu programmiga vastu soovitused, mis kehtivad säästva arengu eesmärkide ja nende rahastamise teemal peetavatel edasistel läbirääkimistel.

2.3.

Sotsiaalne dialoog peab muutuma 2015. aasta järgse arenguprogrammi oluliseks osaks, kuna see võimaldab reguleerida tööandjate ja töötajate vahelisi suhteid. Tänu sotsiaalpartnerite huvide arvessevõtmisele võimaldab see tagada rahu ühiskonnas, mis on esmatähtis antud ühiskonna eduka järjepideva arengu jaoks.

2.4.

Komitee rõhutab vajadust kooskõlastada vabakaubanduse ja säästva arengu eesmärgid WTOga peetavate läbirääkimiste või EL poolt hiljuti algatatud läbirääkimiste raames teenuste ja keskkonnakaupade üle ning praeguste WTO lepingute rakendamise raames.

2.5.

Kõik kaubandus- ja investeerimislepingud peaksid olema kooskõlas säästva arengu kriteeriumidega, sealhulgas nende mõjuga tööhõivele, haavatavatele inimestele ja soolisele võrdõiguslikkusele. Need ei tohiks takistada arengumaid kriisiohjamisel, kapitalivoogude reguleerimisel ja õiglasel maksustamisel ning esmatähtsate avalike teenuste osutamisel. EL peaks läbi viima täielikud jätkusuutlikkuse mõjuhinnangud, eelkõige majanduspartnerluslepingute kohta, keskendudes eelkõige õigusele arengule, toidule, tervisele ja elatisele, võttes arvesse nende mõju marginaliseeritud elanikerühmadele.

2.6.

Ülemaailmse säästva arengu alane konsensus peab austama põhilisi inimõigusi, pühenduma konfliktide ennetamisele ja rahu tugevdamisele, ebavõrdsuse kõrvaldamisele sotsiaalvaldkonnas, hea valitsemistava kindlustamisele ja kohalike demokraatlike omavalitsuste toetamisele, naiste rolli tugevdamisele ja erasektori kaasamisele arengusse. Selle eesmärgi saavutamiseks peaksid ÜRO liikmed vastu võtma ja ratifitseerima rahvusvahelised õigusaktid, konventsioonid, lepingud ja määrused, ning neid edendama (9). Komitee arvates on Euroopa Komisjoni teatis „Vaesuse kaotamise ja säästva arengu ülemaailmne partnerlus pärast 2015. aastat” (10) asjakohane alus peatselt toimuvate läbirääkimiste jaoks, kus komitee kutsub ELi üles võtma endale juhtivat rolli.

3.1.

Komitee rõhutab vajadust säästva arengu teemalise üldise lähenemisviisi järele. Iga riik peab vastutama oma arengu eest ja rahvusvaheline üldsus peab looma sobiva rahvusvahelise keskkonna, mis soosib säästvat arengut kõigis riikides ja tagab ülemaailmse tähtsusega avalike hüvede austamise, loodusvarade säilitamise, finantsturgude stabiilsuse, vaba rahvusvahelise kaubanduse, kontrollitud migratsiooni ja sihipärase toetuse tehnoloogiaarengule säästva arengu edendamiseks.

3.2.

Olemasolevate rahaliste vahendite ärakasutamine on üks säästva arengu eesmärkide saavutamise eeltingimusi. ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) hinnangul on säästva arengu eesmärkide saavutamiseks vaja aastatel 2015–2030 investeerida arengumaadesse 3  900 miljardit USA dollarit aastas, millest 2  500 miljardit ei ole rahastatud (11).

3.3.

Komitee jagab veendumust, et maailmas on piisavalt kättesaadavaid rahastamisallikaid. Lisaks ametlikele allikatele (12) on olemas varjatud allikad, sh nt sõdade ja relvastatud konfliktide rahastamine maailmas. Vahendite kättesaadavus on samuti piiratud maksudest kõrvalehoidumise, varimajanduse ja ebaseaduslike finantsülekannete tõttu, mille vastu tuleb süstemaatiliselt võidelda.

3.4.

Rahaliste vahendite leidmist ja kasutamist ei ole võimalik lahutada kohustusest neid õigesti kasutada. Jätkuvalt tuleb toetuda Monterreys, Dohas ja Pusanis sätestatud arenguabi tõhususe ja mõjususe põhimõtete järgimisele ning võidelda jõuliselt arengu toetuseks eraldatud finants- või muude vahendite pillava ja põhjendamatu kasutamise vastu.

3.5.

Arenguabi ei saa hinnata ainult selle suuruse järgi, vaid arvesse tuleb võtta ka selle kvaliteeti ja panust säästva arengu eesmärkide saavutamisse ning inimeste elukvaliteedi parandamisse. Sel eesmärgil on vaja välja töötada uued hindamiskriteeriume hõlmavad näitajad ja toetada arengumaade statistikaameteid, sh oskusteabe edasiandmist ja vastastikust teabevahetust.

3.6.

Kodanikuühiskonna kõigi tasandite organisatsioonide osaluse suurendamine eesmärkide seadmisel ja riiklike arengukavade koostamisel aitaks ühitada erasektori huvid avalike eesmärkidega. Nende sektorite ühine huvi on juurutada järgmisi põhimõtteid: läbipaistvus, riigihanketurgude avatus, kasutatud vahendite tõhusus ja otstarbekus ning ametiisikute vastutus arenguabi strateegia rakendamise eest.

3.7.

Oma arengut puudutavate kohustuste täitmiseks on erasektoril vaja soodsat ärikeskkonda, mida iseloomustab üldtunnustatud demokraatlikke õigusriigi põhimõtete austamine, mis lihtsustab ettevõtete loomist ja arengut, vähendab bürokraatiat, suurendab läbipaistvust, tõkestab korruptsiooni ja soodustab investeeringuid. Erasektoril tuleb kohanduda ettevõtja sotsiaalse vastutuse rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõttega, austada põhilisi majandus- ja sotsiaalõigusi ja säästva arengu nõudmisi ning luua uusi töökohti, mis oleks vastavuses Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) inimväärse töö tegevuskavaga.

3.8.

Komitee kutsub üles tugevdama veelgi kõigi nende ELi poliitikameetmete kooskõlastust ja sidusust, mis seonduvad säästva arenguga (13), et vältida võimalikke dubleerimisi, kattumisi, killustatust ja isegi vastuolulisi lähenemisviise, ning süvendama liikmesriikide kahepoolse arenguabi süstemaatilist kooskõlastust, et saavutada säästva arengu eesmärgid.

4.

4.1.1.

Kuigi ametlik arenguabi ei suuda täita kõiki arenguabi vajadusi, on see vähim arenenud riikide elanikele siiski hädavajalik, samuti nende riikide elanikele, kus toimuvad relvastatud konfliktid, mida ohustavad looduskatastroofid või epideemiad, ning elanikele eraldatud saartel ja riikides, millel puudub pääs merele.

4.1.2.

Ametliku arenguabi vahendeid tuleb eelkõige kasutada vaesuse kaotamiseks vaestes ja haavatavates riikides. Komitee märgib, et keskmise sissetulekuga riikides on vaesus suurenenud jõukuse ebavõrdse jaotuse tõttu. Tuleb ära kasutada ametliku arenguabi võimendavat mõju, et mobiliseerida kõik abi allikad, sh erainvesteeringud, et kaotada vaesus.

4.1.3.

Komitee palub komisjonil ja nõukogul leppida kokku ühises ja selges ELi seisukohas ametliku arenguabi kohta, pidades silmas Addis Abeba konverentsil peetavaid läbirääkimisi. EL peaks veelkord kinnitama võetud kohustust eraldada 0,7 % oma kogurahvatulust ametlikule arenguabile ja määrama 0,15–0,20 % oma ametlikule arenguabile suunatud kogurahvatulust vähim arenenud riikidele. Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et kliimamuutuste vastu võitlemise meetmed, mida käsitletakse Pariisi konverentsi raames toimuvatel läbirääkimistel 2015. aasta detsembris, nõuavad täiendavaid vahendeid.

4.1.4.

Sellisel kujul ei kajastu statistilistes andmetes ametliku arenguabi suuruse kohta ei antud abi kvaliteet ega tulemused ega tegelik mõju abisaavate riikide arengule. Komitee kiidab heaks Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) arenguabi komitee ettepaneku jälgida lisaks ametlikule arenguabile ka säästvale arengule väljaspool arenguabi raamistikku antavat abi ja toetust (14). Mitterahalisel abil on riigi arengule tihti palju suurem mõju kui rahalisel abil (nt haridus, kogemuste vahetamine, tehnoloogia ja oskusteabe siire, teadus- ja tehnikakoostöö).

4.1.5.

Arengumaadele antav eelarvetoetus peab alati olema täpselt suunatud ning selle kasutamise eest säästva arengu eesmärkide saavutamiseks vastutavad doonor- ja abisaajariik ühiselt vastavalt rahvusvaheliselt sätestatud finantsjuhtimise ja -kontrolli eeskirjadele, sh stabiilsetele tingimuslikkuse sätetele ning korruptsiooni ennetamise ja selle vastu võitlemise meetmetele. ELi rahastamist tuleks kindlalt kaitsta korruptsiooni eest. Komitee soovitab ära kasutada Euroopa ühtekuuluvuspoliitika rakendamise kogemust, sh arenguriikides, et parandada ja muuta sihipärasemaks arenguvahendite kasutamist säästva arengu eesmärkide jaoks ja kontrollida rangemalt nende kasutamist ja saadud tulemuste hindamist.

4.2.1.

Komitee on veendunud, et riigisiseste (nii avaliku kui ka erasektori) vahendite tähtsus arengu jaoks kasvab märgatavalt järgneval perioodil.

4.2.2.

Et suurendada riigisiseste vahendite kasutamise ulatust ja tulemuslikkust, tuleb võidelda ebaseaduslike rahavoogude vastu, mille eesmärgiks on kuritegeliku raha pesu, mis on saadud mitteametliku töö, rändajate inimkaubanduse ja ümbertöötlemata jäätmete ekspordi tulemusel, parandada maksukogumist, võidelda korruptsiooni ja kriminaalse tegevuse vastu ning integreerida suur varimajanduse sektor seaduslikku majandustegevusse. Arengumaadel tuleb aidata sügavuti reformida nende maksusüsteemi ja parandada hea valitsemistava rakendamist maksuvaldkonnas. Komitee kutsub ELi üles tegema tõhusamaid jõupingutusi selleks, et sõlmida rahvusvahelisi lepinguid maksudest kõrvalehoidumise, maksuparadiiside ja ebaseaduslike rahavoogude vastu võitlemiseks ning selleks, et parandada koostööd Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni maksupoliitika ja -halduse keskuse ning ÜRO maksuasjade rahvusvahelise koostöö ekspertkomiteega.

4.2.3.

Praeguse seisuga ületab riigisiseste otseste või portfellina tehtud erainvesteeringute maht mitmekordselt välisinvesteeringuid. Need tuleb suunata arengueesmärkidesse nt asjakohaste innustusmeetmete ning hästi ettevalmistatud ja tagatud avaliku ja erasektori partnerluse kaudu, et neist võiks saada oluline vahend säästva arengu eesmärkide saavutamisel.

4.2.4.

Eelkõige on rikkalike maavaradega arenguriikidel kasutamata potentsiaal riigisiseste vahendite näol, samas kui suurem osa sealsest rahvastikust elab vaesuses, hoolimata riigi suhtelisest suurest maksutulust; nendes riikides ei pöörata piisavalt tähelepanu oma majanduse, taristu ega sotsiaalteenuste süsteemi ülesehitamisele. Kodanikuühiskond kritiseerib õigustatult meetodeid, mida mõned välisinvestorid kasutavad arengumaade mäetööstuses, samas kui kodanikuühiskond nõuab esmase keskkonnakaitse normidest kinnipidamist, töötajate sotsiaalset kaitset, maksude maksmise ja välistulude ülekandmise läbipaistvust ning aruandlust kooskõlas Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni juhtpõhimõtetega rahvusvahelistele ettevõtetele (15). Komitee avaldab heameelt olukorra parandamiseks tehtud sammude üle, nagu rahvusvaheline abi läbipaistvuse algatus mäetööstuses (16).

4.3.1.

Kõikjal, kus valitsustel ei ole piisavaid vahendeid hädavajalike investeeringute tegemiseks riiklikest vahenditest või kus need investeeringud – eelkõige taristusse või avalikesse teenustesse – ei ole majanduslikult teostatavad, tuleks komitee arvates appi võtta avaliku ja erasektori partnerlus ning rahastada projekte avaliku ja erasektori partnerluse raames segarahastamise abil kooskõlas Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni soovitustega (17).

4.3.2.

Need avaliku ja erasektori partnerluse projektid tuleb välja töötada kooskõlas asjaomase riigi arengustrateegiaga, nad peavad tuginema teostatavuse uuringutele, võtma arvesse jätkusuutlikkuse tegureid ning austama läbipaistvuse, jagatud vastutuse ja siduvate kohustuste põhimõtteid. Sotsiaalpartnerid ja teised kodanikuühiskonna esindajad tuleb kaasata nende projektide lisaväärtuse hindamisse säästva arengu valdkonnas ja kehtivate ILO konventsioonide järgimise üle teostatavasse järelevalvesse.

4.3.3.

Segarahastamist tuleks kasutada ka sotsiaalettevõtluse ja jätkusuutlike projektide jaoks haavatavate sotsiaalsete rühmade integreerimiseks majanduskeskkonda.

4.4.1.

2013. aastal ulatusid arengumaadesse suunatud välismaiste otseinvesteeringute vood 778 miljardi USA dollarini; siiski jääb nende panus säästvasse arengusse sageli ebaselgeks. Ainult 2 % arengumaadesse suunatud välismaiste otseinvesteeringute kogumahust jõuab vähim arenenud riikidesse. Sahara-taguses Aafrikas on välismaised otseinvesteeringud suunatud eelkõige mäetööstusesse, andmata mingit panust ülejäänud majandusse. Sellised uued investorriigid nagu Hiina, Brasiilia, India jt peaksid võtma arvesse säästva arengu põhimõtteid oma investeeringute raames arenguriikidesse.

4.4.2.

Valitsusvälise organisatsiooni EURODAD uuringu kohaselt arenguriikide rahanduse kohta olid 2014. aastal nendest riikidest väljuvad rahavood välisriikidest sisse tulnud rahavoogudest kaks korda suuremad, arvestades nende hulka ka ametliku arenguabi, välismaised otseinvesteeringud, heategevuslikud annetused, välistulude ülekanded, säästud ja muud tuluallikad (18). Tuleb tagada, et kõnealused rahalised vahendid reinvesteeritakse võimalikult suures ulatuses abi saavate riikide säästvasse arengusse.

4.4.3.

Riiklikes arengustrateegiates tuleks samuti ette näha toetus investeeringutele. Et saada välismaiseid otseinvesteeringuid ja suunata neid säästva arengu eesmärkidesse, tuleb luua sellised soodsad tingimused nagu rahu, stabiilsus ja hea haldustava. Arenguriigid peaksid kaasama säästva arengu eesmärgid ka sõlmitavatesse investeerimislepingutesse ning pakkuma vastukaaluks asjakohaseid tagatisi. Komitee soovitab päritolu- ja vastuvõtvate riikide investeerimise edendamise asutustel ja finantsinstitutsioonidel seada sisse otsene tehniline koostöö, mis oleks seotud säästva arengu riiklike strateegiatega.

4.4.4.

Vajalik on edendada sotsiaalse ja ökoloogilise mõjuga investeeringuid, mis tagavad teatud kasumlikkuse lühikeses perspektiivis, kuid pakuvad pikaajalise kasumlikkuse väljavaateid selliste sotsiaalsete mõjutegurite kaudu nagu suutlikkuse suurendamine või säästvale arengule suunatud keskkond.

4.5.1.

Ühisrahastamine ja -investeerimine on vahend, mis annab suuri võimalusi väikeste arenguprojektide rahastamiseks (19). Komitee juhib tähelepanu vajadusele need vahendid kiiresti määratleda ning välja töötada ja heaks kiita asjakohane õigusraamistik, mida komitee soovitas ka oma selleteemalises arvamuses (20).

4.5.2.

Komitee avaldab heameelt heategevus- ning rahvusvaheliste säästva arengu fondide ja programmide arvu suurenemise üle, nt ülemaailmne AIDSi, tuberkuloosi ja malaaria vastu võitlemise fond, ülemaailmne partnerlus haridusküsimustega tegelemiseks, ülemaailmne vaktsineerimise ja immuniseerimise liit, mis tegeleb laste vaktsineerimisega vähim arenenud riikides, jne. Need fondid ja sihtasutused, mille raames avalik-õiguslikud institutsioonid teevad koostööd eraannetajate ja valitsusväliste organisatsioonidega, peaksid paremini koordineerima oma tegevust ja suunama seda säästva arengu eesmärkide saavutamisele.

4.5.3.

Ametlikule arenguabile suunatud assigneeringud, kui need ei ole ajutiselt arenguprojektidesse suunatud, võiks paigutada arenguabisse investeerimise fondidesse ja tagatisega võlakirjadesse, et tekitada lühiajalist rahalist tulu ja lisavahendeid (21). See aitaks pikas perspektiivis suurendada arenguabiks vajalikke vahendeid (22).

4.5.4.

Komitee pooldab juhtrühma teatud ettepanekuid arengu innovaatilise rahastamise kohta (23) ja toetab jõupingutusi, mis on tehtud säästva arengu eesmärkide uute rahastamisvahendite leidmiseks. Siiski on vajalik, et neid uusi vahendeid rakendataks sidusalt maailma tasandil, et nad ei pidurdaks asjaomase sektori konkurentsivõimet ja et nende kasutamine säästva arengu eesmärkide saavutamiseks oleks läbipaistev. Komitee tervitaks pangandussektori vabatahtlikku ülemaailmset algatust anda oma panus vajaduste ja olemasolevate vahendite vahelise lõhe rahastamisse, et saavutada säästva arengu eesmärgid.

4.5.5.

Kõnealuste vähe kasutatud ressursside hulka kuuluvad finantsvahendid, mis on pärit diasporaast, st selliste hoiuste ülekanded päritoluriiki, mida oleks samuti võimalik kasutada säästva arengu eesmärkide saavutamisel. Asjakohane on vähendada nende hoiuste ülekandekulusid. Diasporaa liikmetele tuleks teha ettepanek haridus- ja edendusprogrammide kohta, mis soodustaksid nende valmidust investeerida arenguprojektidesse, mis võimaldaksid väärtustada nende hoiuseid ja panustaksid samal ajal säästva arengu eesmärkide saavutamisse.

4.6.1.

Mikroettevõtetel ning väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel, kellel on peamine majanduskasvu ja uute töökohtade loomise potentsiaal, on raskusi juurdepääsul piisavale rahastamisele. See probleem on eriti terav vähim arenenud riikides; samuti peaks otsima vahendeid, et lihtsustada mikroettevõtete ja VKEde juurdepääsu rahastamisele. Selleks on vaja austada ettevõtlusvormide erinevusi arengumaades, kus domineerivad mikroettevõtjad, väikeettevõtjad ning (põllumajanduses) väikesed põllumajanduslikud pereettevõtted.

4.6.2.

Väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele antavate väikelaenude süsteeme on mitmeid. Komitee arvates on kõige tõhusamad mobiilirakendusi kasutavad süsteemid. Samuti tervitab komitee väikelaene keskkonnasäästliku energia projektide rahastamiseks ja tervitab algatusi, mille eesmärk on pakkuda nullmääraga väikelaene. Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate puuduva krediidi (vahemikus 10  000 kuni 2 00  000 USA dollarit) võib asendada liisimise ja muude omakapitali instrumentidega. Selleks on vaja toetada finantsturgude ja kohalike pankade, sh kohalike töötajate arengut.

4.6.3.

Üks osa abist, mida arenenud riigid väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele annavad, tuleks kasutada kogemuste, juhtimisteadmiste, tehnilise oskusteabe ja finantsjuhtimise koolituses, finantskirjaoskuse edasiandmiseks ning selleks, et toetada nende kaasamist tarne- ja väärtusahelasse. EL peaks soovitama direktiiviga kehtestatud põhimõtete rakendamist hilinenud maksete puhul, et parandada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate rahastamist.

4.6.4.

Vajalik on kaitsta põllumajandussektoris tegutsevaid mikroettevõtteid ja VKEsid selliste investeerimistavade vastu, mille eesmärk on maa hõivamine, millega kaasneb nende ettevõtete kõrvaldamine. Neid aitaks ka kindlustusinstrumentide loomine kliimamuutuste mõju vastu. Arengukavade raames ei tohiks unustada selliste sotsiaalmajanduse ettevõtete toetamist, kes võivad mängida olulist rolli säästva arengu eesmärkide saavutamisel.

4.6.5.

Majandusliku ja sotsiaalse arengu seisukohast on oluline tagada arengumaade elanikkonna võimalikult laialdane juurdepääs sellistele rahastamisvahenditele nagu arvelduskonto ja mobiilsed finantsrakendused.

4.7.1.

Arenguriikide kodanikuühiskond, sealhulgas sotsiaalpartnerid ja valitsusvälised organisatsioonid, aitavad arengule otseselt kaasa ja mängivad ka olulist rolli arengukoostöö suunamisel ja selle tõhususe järelevalves (24).

4.7.2.

Koos asjaomaste kodanikuühiskonna organisatsioonidega tuleks süstemaatiliselt toetada arenguabi protsessi ja tulemuste järelevalvesüsteemi loomist eri riikides või selle täiustamist, mis võimaldaks tuvastada ja kõrvaldada takistused säästva arengu eesmärkide saavutamisel. See on viis, kuidas teha kindlaks ja kõrvaldada takistused säästva arengu eesmärkide saavutamisel. Selles valdkonnas on komiteel pikk positiivne kogemus seoses komiteede tegevuse ning selliste ühiste nõustamisplatvormide ja -asutustega nagu AKV-ELi järelevalvekomitee ning ELi, Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide jt kodanikuühiskonna liikmete kohtumised.

4.7.3.

Ka sotsiaalpartnerid on vahetud arenguabi pakkujad. Arenenud riikides viivad ametiühingud ellu sotsiaalarengu projekte ning toetavad partnerametiühingute organisatsioonide institutsioonilist arengut. Tööandjate organisatsioonid, kaubanduskojad, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ühendused ning valdkondlikud liidud teostavad üheskoos oma partneriteks olevate ettevõtlusorganisatsioonidega arengumaades ühisprojekte, andes neile selle kaudu edasi oma kogemusi.

4.7.4.

Valitsusvälised organisatsioonid mängivad asendamatut rolli arenguabi valdkonnas nii arenenud riikides kui ka arenguriikides. Nad on eelkõige seotud loodusõnnetuste ja inimkatastroofide tagajärgede leevendamisega, tegutsedes ka sellistes valdkondades nagu sotsiaalküsimused, tervishoid, sooline võrdõiguslikkus, haridus jne. Samuti mobiliseerivad nad avalikke vahendeid, korraldavad vahendite kogumist, teavituskampaaniaid jms. Huvitav näide on ka nn kaugosaluse alase hariduse rahastamine, mis võimaldab luua tavakodanike vahel isiklikke suhteid.

4.7.5.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles toetama ELi kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevust, mis on suunatud säästva arengu eesmärkide saavutamisele, rahastades piisavalt programme, mille eesmärk on luua kodanikuühiskonna institutsioonid partnerriikides. Praegu töötatakse komitees välja teabearuannet, milles soovitatakse meetodeid kodanikuühiskonna tõhusaks kaasamiseks 2015. aasta järgse arenguprogrammi rakendamisse ja järelmeetmetesse ning mis täiendab käesolevat arvamust.

17.11.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 383/57

Raportöör:

Ronny LANNOO

1.1.

Käesolevas arvamuses sõnastab komitee soovitused aluslepingutes sätestatud sidusrühmade konsulteerimiseks, et parandada konsultatsioonide kvaliteeti ja vähendada lõhet Euroopa Liidu ja tema kodanike vahel. Seda ülesannet täitis Euroopa Komisjon ka sidusrühmade ulatusliku konsulteerimise kaudu konsultatsioonimenetluste teemal, kandes selle muu hulgas üle ka komisjoni asepresidendi Frans Timmermansi parema õigusloome paketti. Komitee koostab hiljem komisjoni taotlusel arvamuse kogu parema õigusloome paketi kohta.

1.2.

Komiteele valmistavad muret sidusrühmade konsulteerimise viis ja seega ka konsultatsiooni tulemuste kvaliteet. Seetõttu nõuab komitee järjepidevaid ja representatiivseid konsultatsioone, mille puhul on tagatud lisaväärtus asjaomastele organisatsioonidele ja huvirühmadele.

1.3.

Komitee viis 2014. aasta esimesel poolel läbi konsultatsioonide pistelise kontrolli, mille tulemustest nähtus, et konsultatsiooniga seotud peadirektoraatide lähenemisviis on kvalitatiivselt erinev, vastuste hulk ja seega esindavus on ebapiisav, keele ja terminoloogia kasutust ei ole kohandatud asjaomastele sihtrühmadele ning tulemustest aruandmine ja järelmeetmed on puudulikud. Üldiselt võib seega väita, et asjaomases valdkonnas praegu kehtivaid suuniseid ei ole piisavalt rakendatud.

1.4.

Komitee on teadlik sellest, kui keeruline on ELi liikmesriikides väga erinevate kodanike ja organisatsioonidega asjakohaselt konsulteerida. Seoses sellega sõnastab komitee alljärgnevalt teatud hulga struktuurilisi, konkreetseid ja realistlikke ettepanekuid ning kutsub Euroopa Komisjoni üles tegema konstruktiivset koostööd uute meetmete väljatöötamisel ja elluviimisel.

1.5.

Komitee kutsub komisjoni üles muutma sidusrühmadega konsulteerimisele kehtivad suunised ja kvaliteedinõuded kõigile peadirektoraatidele kohustuslikuks. Suuniste kohaldamise tagamiseks teeb komitee ettepaneku luua peasekretariaadi tasandil koordineerimisüksus, kes toetaks peadirektoraate sidusrühmade konsulteerimisel.

1.6.

Strateegilisem lähenemisviis konsultatsiooniprotsessile alates selle ettevalmistamisest kuni hindamiseni, milles on ette nähtud asjaomaste struktuuride (sihtrühmade esindusorganisatsioonid ning nõuande- ja konsultatsiooniorganid) süstemaatiline osalemine, peaks tagama vastuste parema kvaliteedi ja suurema arvu. Konsultatsioonide ja nende eesmärkidest teavitamise parem kavandamine lihtsustaks sidusrühmade osalemist.

1.7.

Komitee rõhutab, et sidusrühmade nõuetekohane kaardistamine on kvaliteetse konsultatsiooniprotsessi seisukohalt keskse tähtsusega. Komitee soovitab komisjonil kasutada selleks olemasolevaid struktuure, nagu komitee ja esindusorganisatsioonid, ja tugineda läbipaistvusregistrile. Seega ei ole uute struktuuride loomine vajalik.

1.8.

Komitee on seisukohal, et sidusrühmade konsulteerimisel kasutatavaid meetodeid ja vahendeid tuleb uuesti ratsionaliseerida. Põhimõtteliselt on kaks võimalikku konsulteerimise meetodit: kirjalik/veebipõhine konsultatsioon või suuline/interaktiivne arutelu. Meetodite ja vahendite valikul tuleb lähtuda taotletavast eesmärgist, sihtrühmast jne ning konsultatsiooniprotsessi üldisest strateegilisest raamistikust. Lisaks oleks soovitav tõhusalt kasutada uusi tehnoloogiaid eelkõige eesmärgiga jõuda paremini teatud sidusrühmadeni, näiteks noorteni.

1.9.

Selle lähenemisviisi raames tuleb eristada konsultatsioone kodanikuühiskonna organisatsioonide ja laiema avalikkusega. Nende kahe erinevus ei seisne mitte üksnes metoodikas, vaid ka eesmärgis, sest esimeste puhul on oluline tagada esindavus, teiste puhul aga edendada kaasamist ja osalemist.

1.10.

Kirjaliku küsitluse kasuks otsustamisel peab komitee oluliseks, et see oleks saadaval kõigis Euroopa Liidu ametlikes keeltes. Lisaks teeb komitee ettepaneku, et küsimustik esitatakse eelnevalt asjaomaste sihtrühmade esindusorganisatsioonidele, et vältida liiga spetsiifilise terminoloogia kasutamist, mis muudaks küsimustiku sihtrühmale raskesti mõistetavaks.

1.11.

Komitee rõhutab, et tulemuste käsitlemisel tuleb ette näha nende kvantitatiivne ja kvalitatiivne hindamine, lähtudes sellest, kas vastus tuleb üksikisikult või kodanikuühiskonna esindusorganisatsioonilt, või tulenevalt viimase esindavusest ja mõjust. Esindusorganisatsiooni antud vastusel oleks seega suurem kaal.

1.12.

Konsultatsioonidest osavõtu suurendamiseks peab komitee oluliseks, et iga konsultatsiooni puhul koostatakse kokkuvõttev aruanne laekunud vastustest, milles oleks muu hulgas märgitud, miks mõningaid vastuseid on ettepaneku edasisel koostamisel arvesse võetud, teisi aga mitte.

1.13.

Pidades silmas komiteele aluslepingutega omistatud osa, soovib komitee täita vahendaja rolli, et tagada sidusrühmade konsulteerimise õnnestumine. Komitee võib osaleda ja koostööd teha protsessi kõigis olulistes etappides (sidusrühmade määratlemine, küsimustike väljatöötamine, tulemuste kokkuvõte ja järelmeetmed). Protsessi struktuuri, stabiilsuse ja esindavuse tagamiseks võib komitee, nagu varemgi, korraldada arutelusid ja konverentse ning kutsuda kokku dialoogiplatvorme ja -foorumeid.

1.14.

Sidusrühmade konsulteerimise raames peaks Euroopa Komisjon kasutama ulatuslikumalt potentsiaali, mida pakub tihedam koostöö komiteega, nagu on soovitatud 22. veebruaril 2012 komitee ja komisjoni vahel allkirjastatud koostööprotokollis (1). Ressursside optimeerimise huvides ja institutsioonidevahelise koostöö raames võimaldaks see saada suuremat kasu sidusrühmade spetsiifilistest oskustest ja teadmistest ning komitee konsultatsioonipraktika käigus omandatud eksperditeadmistest, kogemustest ja oskustest.

1.15.

Interaktiivsete arutelude osas võib komitee koostöös komisjoniga tegutseda korraldajana, nagu ta seda juba korrapäraselt teeb struktureeritud dialoogiplatvormide raames (näiteks sisserände, tarbimise jne teemal).

1.16.

Lõpetuseks toetab komitee pidevat teabekampaaniat konsultatsiooniprotsessi ja konkreetsete konsultatsioonide teemal. Komitee soovib selles aktiivselt osaleda koos organisatsioonidega, keda ta esindab.

1.17.

Lisaks julgustab komitee struktureeritud kodanikuühiskonna dialoogi kui osalusdemokraatia keskse vahendi edendajana komisjoni ulatuslikumalt kasutama struktureeritud dialoogiplatvorme. Ühelt poolt võimaldaks see asjaomastel osapooltel osaleda pidevalt poliitilise protsessi kõigis etappides, teiselt poolt aitaks see kokku hoida aega ja raha.

2.1.1.

Vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 11 lõikele 3 korraldab Euroopa Komisjon „asjasse puutuvate isikutega laiapõhjalisi konsultatsioone, et tagada liidu meetmete järjekindlus ja läbipaistvus.”

2.1.2.

Konsulteerimine on protsess, mille abil kogub komisjon kodanike ja sidusrühmade arvamusi ja seisukohti. Seda täiendavat protsessi ei piira kodanikuühiskonna struktureeritud dialoog (ELi toimimise lepingu artikli 11 lõige 2) ega konkreetsetes raamistikes toimuvad konsultatsioonid, nagu tööturu osapooltega konsulteerimine sotsiaaldialoogi raames (tööandjate organisatsioonid ja ametiühingud) (ELi toimimise lepingu artikkel 154) või nõuandeorganite, nagu Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, konsulteerimine (ELi toimimise lepingu artikkel 304) (2), mida see ei tohiks mingil juhul asendada.

2.1.3.

Lisaks ELi toimimise lepingu artikli 154 raames toimuvatele konsultatsioonidele osalevad tööturu osapooled, ametiühingud ja tööandjate organisatsioonid täieõiguslikult arvamuse eelnõu punktides 2.1.1 ja 2.1.2 nimetatud konsultatsioonides, eelkõige tarbijakaitse, keskkonnaõiguse, kaubanduspoliitika jne valdkonnas.

2.2.1.

Euroopa Komisjon kehtestas 2002. aastal sidusrühmadega konsulteerimise miinimumnõuded (4), mis on kohustuslikult kohaldatavad kõiki seadusandlikke ja muid kui seadusandlikke ettepanekuid puudutavatele sidusrühmade konsultatsioonidele. Õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi REFIT raames on komisjon samuti teada andnud, et konsultatsioone kasutatakse hindamiste, toimivuskontrollide ning delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide koostamise korral (5).

2.2.2.

2002. aastal koostas Euroopa Komisjon peadirektoraatidele konsultatsioonide läbiviimiseks suunised, milles nähakse muu hulgas ette teemakohaste selgitavate märkuste avaldamine konsultatsioonide teema, sisu ja eesmärgi kohta. Lisaks on ette nähtud, et pärast konsultatsiooni avaldatakse teave saadud vastuste arvu ja valimi tüübi kohta ning tulemuste kokkuvõte.

2.2.3.

Mitmekeelsuse osas ei ole hetkel ametlikke kehtivaid reegleid.

2.2.4.

2002. aastal sidusrühmadega konsulteerimisele kehtestatud suunistes ja miinimumnõuetes määratletakse konsultatsiooniprotsessi kümme sammu, mis on jaotatud kolme etappi: strateegia koostamine (6), konsultatsiooni läbiviimine (7) ja tulemuste analüüs (8).

2.2.5.

Euroopa Komisjon on kehtestanud poliitikameetmeid ettevalmistavateks konsultatsioonideks 12 eri meetodit, lähtudes kavandatud eesmärkidest ja sihtrühmast. Need 12 meetodit on avalik veebipõhine konsultatsioon; uuringud; Eurobaromeeter; konverentsid, avalikud arutelud, kohtumised sidusrühmadega; koosolekud, õpitoad, seminarid otseselt seotud osapooltega; sihtrühmad; isiklikud vestlused; Euroopa Komisjoni eksperdirühm; VKEde paneelid; kohalike ja piirkondlike omavalitsustega konsulteerimine; küsimustikud; veebipõhised arutelufoorumid.

2.3.1.

Vaatamata kõnealustele suunistele ja suurele hulgale võimalikele meetoditele ja vahenditele, suhtuvad arvukad sidusrühmad praeguse konsulteerimissüsteemi tulemuslikkusse kriitiliselt. Konkreetsete takistuste hulka kuuluvad näiteks konsultatsioonidega kursis olek (võimalus leida hõlpsasti teavet ELi internetilehekülgedelt ja konsultatsioonidest teavitamine), keel ja terminoloogia, tulemusi puudutav teave ja lõpuks järelmeetmed.

2.3.2.

Lisaks sellele näib, et peadirektoraaditi esineb konsultatsioonide kvaliteedis ja lähenemisviisis märkimisväärseid erinevusi, puuduvad kooskõlastamine ning metoodiliselt ühtne lähenemisviis.

2.3.3.

Komitee hindas pisteliselt suuniste kohaldamist 2014. aastal aset leidnud esimese 25 konsultatsiooni põhjal. Pistelise kontrolli tulemusel võis tõdeda järgmist:

Kokkuvõttes on üldiselt täheldatav esindavuse, kvaliteedi, tulemusi puudutava teabe ja järelmeetmete puudulikkus.

3.1.

Demokraatia süvendamine Euroopa Liidus on üks kümnest Euroopa Komisjoni uue koosseisu prioriteetsest poliitilisest tegevussuunast. Selle prioriteedi keskmes on eesmärk luua kohustuslik register, mis hõlmab kõiki organisatsioone ja üksikisikuid, kes teevad lobitööd komisjoni ja Euroopa Parlamendi juures.

3.2.

19. mail 2015 avaldas komisjon seadusandliku tegevuse tõhustamiseks parema õigusloome paketi (10), mille kohta koostab komitee komisjoni taotlusel arvamuse. Kavandatud meetmed tuginevad neljale teljele: läbipaistva konsultatsiooni lähenemisviis, kehtivate õigusaktide jätkuv läbivaatamine, parem mõjuhinnang ja kvaliteedikontroll ning uus institutsioonidevaheline kokkulepe.

3.3.

Sellega seoses on välja pakutud ka sidusrühmadega konsulteerimise muudetud suunised. Nende ettevalmistamisel korraldati konsultatsioon sidusrühmadega konsulteerimisele kehtestatud suuniste teemal (11). Selle konsultatsiooni tulemusi (12) on käesoleva arvamuse koostamisel arvesse võetud.

4.1.1.

Komitee palub Euroopa Komisjonil muuta kehtivad sisesuunised peadirektoraatidele kohustuslikuks ja nende täitmata jätmist karistada (nt vastuste läbipaistmatuse või hindamisaruande puudumise korral), samamoodi nagu mõjuhindamiskomitee kohaldab karistusi mõjuhindamise puuduliku kvaliteedi eest.

4.1.2.

Seoses sellega nõuab komitee, et komisjoni peasekretariaadis loodaks koordineerimisüksus, mida juhiks vahetult komisjoni vastav asepresident. See üksus toetab samaaegselt kõiki peadirektoraate konsultatsioonide üldise lähenemisviisi ning strateegia, kvaliteedinõuete ja -menetluste väljatöötamise ja rakendamise, kvaliteedijuhtimise, teabe ja järelmeetmete alal.

4.1.3.

Koordineerimisüksust abistab eksperdirühm, milles osalevad nende sihtrühmade esindajad, kellele konsultatsioon on suunatud. Komitee palub komisjonil kasutada seejuures komitee eksperditeadmisi, eelkõige mis puudutab sihtrühmade valikut, küsimustike hindamist, tulemuste kokkuvõtet ja järelmeetmeid.

4.1.4.

Sidusrühmade osalemise ettevalmistamise muudavad lihtsamaks süsteemsemad konsultatsioonid, nende täpne ajakava ja neist etteteatamine. Selleks on keskse tähtsusega konsultatsioonide usaldusväärne ja regulaarselt ajakohastatav esialgne ajakava. Üldisemalt teeb komitee komisjonile ettepaneku konsultatsioone eelkõige institutsioonilisel ja representatiivsel alusel paremini struktureerida, kasutades ära liikmesriikide, piirkondade ja kohalikul tasandil tegutsevate nõuandeorganite või nendega samaväärsete organite vahendeid.

4.1.5.

Komitee palub komisjonil avaldada igal aastal hinnangu oma konsultatsioonidest ja nende tulemustest.

4.2.1.

Vajaliku teabe saamiseks on oluline asjakohaselt määratleda konsultatsiooni sihtrühm. Tarvis on enda usaldusväärsust tõestanud professionaalseid vahendeid. Samuti on hädavajalik tõhusa koostöö tagamine olemasolevate struktuuride, komitee ning kodanikuühiskonda esindavate õiguspäraste organisatsioonidega. Komitee võiks oma pädevuste raames ja tulemuslikus koostöös asjaomaste organisatsioonide ja komisjoniga osaleda esindusorganisatsioonide määratlemisel kindlate sihtrühmade raames.

4.2.2.

Komitee tegevust (16) organiseeritud kodanikuühiskonna organisatsioonide esindavuse kriteeriumide väljatöötamisel võiks kasutada võrdlusalusena esindusorganisatsioonide eelnimetatud määratlemise protsessis. Komitee sooviks seega konsultatsiooniprotsessis veelgi tugevdada nende organisatsioonide mõju ja koostööd nendega.

4.2.3.

Süstemaatiliselt tuleb rõhk asetada heale geograafilisele ja sihtrühmapõhisele jaotusele. Seejuures tuleb tagada, et sidusrühmade kaardistamisel saaksid täiendavat tähelepanu alaesindatud või vähem vahendeid omavad rühmad.

4.2.4.

Komitee rõhutab, et konsultatsiooni vastuste analüüsimisel on tähtis sisse viia põhjendatud kaalumismehhanism, et anda eelis esindavatele ja vahetult seotud organisatsioonidele.

4.2.5.

Sidusrühmade konsultatsioonidel osalemise suurendamiseks on suur tähtsus pärast konsultatsioonide lõppu antava tagasiside sisul. Sidusrühmad peavad nägema oma panuse tulemust ja seega selgelt tundma oma tegelikku mõju esitatud poliitilistele ettepanekutele või saama selgituse, miks teatud elemente ei ole arvesse võetud.

4.3.1.

Komitee võib tegutseda „võrgustike võrgustikuna”, et levitada kirjalikku (veebipõhist) konsultatsiooni mitmesugustele sidusrühmadele (nagu teeb Euroopa Regioonide Komitee kohalike ja piirkondlike omavalitsuste puhul). Interaktiivsete arutelude osas võib komitee tegutseda korraldajana, pidades silmas komitee suhteid ja eksperditeadmisi selles valdkonnas.

4.3.2.

Konsultatsiooni raames kasutatav (veebipõhine) küsimustik tuleb edastada märkuste esitamiseks asjaomast sihtrühma või asjaomaseid sihtrühmi esindavatele kodanikuühiskonna organisatsioonidele ja see peab olema sihtrühma keeles. Lisaks on asjakohane, et küsimustikku testib eelnevalt sidusrühmade valim. Selleks võib kasutada asjaomaste osapoolte eelnevat kaardistamist ja läbipaistvusregistrit kui neile organisatsioonidele keskendumise vahendit (vt punkt 4.2). Komiteel võiks siin olla vahendaja roll.

4.4.1.

Suunistes sätestatakse, et veebipõhise konsultatsiooni tähtaeg peaks olema vähemalt 12 nädalat ja interaktiivse arutelu puhul 20 tööpäeva. Komitee soovitab mitte korraldada konsultatsioone suveperioodil. Lisaks tuleks võimaluste piires järgida esialgset ajakava (vt punkt 4.1.4).

4.5.1.

Komitee nõuab, et komisjon algataks koos oma delegatsioonidega liikmesriikides tõhusa ja pideva teabekampaania, et kuulutada konsultatsioonid välja ja innustada sidusrühmi neis osalema. Ka komitee võib selles kindlalt oma rolli täita ja paluda oma liikmetel nende võrgustikes teavet levitada.

4.5.2.

Iga uuring kuulutatakse välja asjakohaselt, selgelt ja õigeaegselt komisjoni ja liikmesriikide meedias ning tehakse teatavaks asjaomastele kodanikuühiskonna organisatsioonidele. Sellesse üldisesse lähenemisviisi tuleks kaasata ka komisjoni esindajad liikmesriikides.

4.6.1.

Komitee rõhutab, et komisjon peab teadmiseks võtma konsultatsioonide käigus väljendatud seisukohad ning põhjendama, millises ulatuses ta nendega arvestas.

4.6.2.

Tulemuste käsitlemisel läbiviidava põhjendatud kaalumise raames (vt punkt 4.2.3) peavad organiseeritud kodanikuühiskonna osalejad olema proportsionaalselt kõige ulatuslikumalt esindatud.

4.7.1.

Komitee toetab kokkuvõtva aruande avaldamist, millega kaasneb ülevaade kõigist saabunud vastustest. See edendab läbipaistvust.

4.7.2.

Lisaks toetab komitee teabe andmist – eelkõige vastajatele – edasise menetluse kohta, mh ettepanekusse tehtavate muudatuste ja otsustusprotsessi edasiste sammude osas.

5.1.1.

Ressursside optimeerimise huvides ja institutsioonidevahelise koostöö raames võiks komitee seega pakkuda otsustusprotsessis nii oma teadmisi ELi eri poliitikvaldkondades aktiivselt tegutsevate sidusrühmade kohta kui ka oma konsultatsioonipraktika käigus omandatud eksperditeadmisi, kogemusi ja oskusi.

5.1.2.

Komitee soovib oma tööprioriteetidest lähtuvalt ja koostöös komisjoniga tegeleda teatavate konsultatsioonide järelkäsitluse ja hindamisega, töötada välja asjakohase arvamuse ja korraldada vajadusel avaliku arutelu.

5.1.3.

Komitee soovib tihedas koostöös asjaomaste organisatsioonidega aidata komisjoni oma panuse ja eksperditeadmistega konsultatsiooniprotsessi olulistes etappides, eelkõige sihtrühmade valimisel, küsimustike koostamisel, kokkuvõtte tegemisel ja järelmeetmetes.

5.1.4.

Lisaks võiks komitee tegutseda „võrgustike võrgustikuna” ja vahendajana, et levitada kirjalikke (veebipõhist) konsultatsioone mitmesugustele sidusrühmadele (nagu teeb Euroopa Regioonide Komitee kohalike ja piirkondlike omavalitsuste puhul).

5.1.5.

Interaktiivsete arutelude osas võib komitee koostöös komisjoniga tegutseda korraldajana, nagu ta seda juba korrapäraselt teeb struktureeritud dialoogiplatvormide raames (näiteks sisserände, tarbimise jne teemal).

5.1.6.

Tõhusa ja pideva teabekampaania raames võiks komitee anda oma panuse, toetades oma liikmeid teabe levitamisel endi võrgustikes.

5.2.1.

Komitee võib konsultatsiooni ettevalmistamise, rakendamise ja järelevalve eri etappidel tegutseda teabekanalina Euroopa Komisjoni ja organiseeritud kodanikuühiskonna vahel.

5.2.2.

Teatud tegevuste puhul, näiteks interaktiivsed arutelud, võiks korraldada komisjoni ja komitee ühisalgatusi.

17.11.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 383/64

Raportöör:

Juan MENDOZA CASTRO

Kaasraportöör:

Milena ANGELOVA

1.1.

Komitee toetab rohelist raamatut kapitaliturgude liidu kohta, ootab komisjoni ettepanekuid selle kohta, milliseid muudatusi võib vaja minna dokumendis sedastatud eesmärkide saavutamiseks, ning leiab, et kavandatud meetmed põhinevad kõigi sidusrühmade väljendatud seisukohtade tasakaalustatud arvestamisel.

1.2.

Komisjoni algatuse eesmärk peaks olema luua tingimused tõhusa nüüdisaegse, asjakohaselt reguleeritud finantsteenuste sektori jaoks, mis annab investeeringuid otsivatele äriühingutele, eriti VKEdele ja kiiresti kasvavatele ettevõtetele juurdepääsu kapitali pakkujatele.

1.3.

Komitee näeb kapitaliturge likviidsuse kogumitena, kus äriühingud saavad koguda rahalisi vahendeid ja kaubelda finantsinstrumentidega, ning toetab kindlalt kapitaliturgude liidu lõppeesmärki kaotada turgude praegune killustatus, võimaldades nii igat liiki äriühingute noteerimist.

1.4.

Kuna kapitaliturgude liit on suurte ettevõtjate jaoks suurel määral juba reaalsus, rõhutab komitee vajadust meetmete järele, mis võimaldaksid sellest kasu saada ka VKEdel.

1.5.

Kapitaliturgude liit peaks pikas perspektiivis parandama majanduse rahastamist, kasutades selleks äriühingu üldjuhtimise ja ettevõtja sotsiaalse vastutuse parimate tavade edendamise võimalusi, keskendudes majanduse kõrval ka keskkonnaalastele ja sotsiaalsetele eesmärkidele.

1.6.

Kapitaliturgude liiduga seotud tulevaste otsuste puhul tuleks selgelt arvesse võtta VKEde konkreetseid vajadusi. Komitee soovitab tungivalt võtta otsustavaid ja kiireid meetmeid järgmistes suundades:

1.7.

Komitee nõustub rohelises raamatus esitatud tõdemusega, et väga väike osa kodumajapidamiste säästudest leiab tee riigivõlakirjadest või pangahoiustest tootlikumatesse investeeringutesse, eriti säästjate praeguse finantssurve ajal.

1.8.

Komitee rõhutab traditsioonilise panganduse tähtsust finantssüsteemi stabiilsuse jaoks. Komitee tunnistab Euroopa pangandusliidu elluviimise tähtsust.

1.9.

Jätkusuutlikuks kvaliteetseks väärtpaberistamiseks tuleb edendada lühikese vahendusahelaga põhistruktuure.

1.10.

Komitee leiab, et rohelises raamatus esitatakse põhjalik ülevaade Euroopa kapitaliturgude praegusest olukorrast ja kapitaliturgude liidu lõpuleviimiseks vajalikest meetmetest.

2.1.

Võrreldes muude jurisdiktsioonidega on kapitalituru põhine rahastamine Euroopas suhteliselt vähearenenud. Euroopa aktsia-, võlakirja- ja muudel turgudel on majanduskasvu rahastamisel väiksem roll ning Euroopa ettevõtjad tuginevad jätkuvalt oluliselt pankadele, mistõttu muudab pangalaenude andmise piiramine meie majanduse haavatavaks.

2.2.

Samuti on investorite usaldus ebapiisav ning Euroopa sääste ei kasutata alati kõige tootlikumalt.

2.3.

Kapitaliturgude liidu loomine on komisjoni tööprogrammi põhialgatus.

2.4.

Kapitaliturgude liit tagaks majanduse rahastamise suurema mitmekesistamise ja vähendaks kapitali kaasamise kulusid, eeskätt VKEde puhul.

2.5.

Integreeritumad kapitaliturud (eelkõige aktsiaturud) edendaksid Euroopa majanduse suutlikkust vapustustele vastu pidada ja võimaldaksid teha rohkem investeeringuid võlakoormust suurendamata.

2.6.

Kapitaliturgude liit peaks tõhusa turutaristu ja vahendajate kaudu edendama investorite kapitali jõudmist Euroopa investeerimisprojektidesse, parandades riskide ja kapitali jaotumist kogu ELis ning suurendades seeläbi Euroopa vastupidavust tulevikus tekkivatele vapustustele.

2.7.

Peamised põhimõtted, millele kapitaliturgude liit toetub, on järgmised: see peaks maksimeerima kapitaliturgudest saadava kasu majanduse, majanduskasvu ja töökohtade loomise jaoks; see peaks looma ühtse kapitalituru kõigi 28 liikmesriigi jaoks; see peaks põhinema finantsstabiilsuse kindlatel alustel; see peaks tagama tarbijate ja investorite tõhusa kaitse ning see peaks aitama meelitada ligi investeeringuid kogu maailmast ja suurendama ELi konkurentsivõimet.

3.1.

Komitee toetab täielikult komisjoni algatust. Kapitaliturgude liit on vajalik struktuurireform selleks, et kõik ELi liikmesriigid saaksid elujõulises ja teadmistepõhises majanduses jõudsalt areneda. Tuleb kõrvaldada takistused rea innovaatiliste finantstoodete arendamiselt kogu ELis, sest need takistavad investeeringute konkurentsivõimelist rahastamist, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate, idufirmade ja pikaajaliste taristutoodete puhul.

3.2.

Komisjoni algatuse eesmärk peaks olema tingimuste loomine tõhusa nüüdisaegse finantsteenuste sektori jaoks, mis on asjakohaselt, kuid mitte ülemäära reguleeritud, võimaldades mitmekesistada investeeringute rahastamise allikaid ja tegeledes seeläbi muret tekitavalt madala investeeringute tasemega.

3.3.

Komitee näeb kapitaliturge likviidsuse kogumitena, kus ettevõtjatel on võimalik koguda vahendeid ja kaubelda finantsinstrumentidega. Võttes selle lähtepunktiks, leiab komitee, et kapitaliturgude liit on suurte ettevõtjate jaoks juba saavutatud, ja keskendub komisjoni rohelises raamatus esitatud küsimustele vastates peamiselt meetmetele, mis võimaldavad sellisest liidust kasu saada ka VKEdel ja kiiresti kasvavatel ettevõtjatel.

3.4.

Kapitaliturgude liit peaks pikas perspektiivis parandama majanduse rahastamist, kasutades selleks äriühingu üldjuhtimise ja ettevõtja sotsiaalse vastutuse parimate tavade edendamise võimalusi, keskendudes majanduse kõrval ka keskkonnaalastele ja sotsiaalsetele eesmärkidele.

3.5.

Rohelises raamatus käsitletakse VKEsid sihtemitendina. Sellega seoses tuleks võlakirju või muid fikseeritud tulumääraga finantsinstrumente puudutavate tulevaste otsuste puhul selgelt arvesse võtta VKEde konkreetseid vajadusi: