14.7.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 230/1

Raportöör:

Roman HAKEN

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on teadlik sellest, et LEADERi meetod on möödunud kahe aastakümne jooksul tõestanud oma elujõulisust. Meetod on aidanud maapiirkondades tegutsevatel osalejatel hinnata oma kodupiirkondade pikaajalisi võimalusi ja on osutunud tõhusaks vahendiks arengupoliitiliste meetmete rakendamisel. Partnerluspõhist põhimõtet projektieesmärkide rahastamisel toetas Euroopa Komisjon ka ELi algatuste URBAN, URBACT ja EQUAL ning Agenda 21 kohaliku programmi, algatuse „Üleminekulinnad” („Transition Towns”) ja piirkondlike tööhõivekokkulepete kaudu. Sellest sai alguse kogukonna juhitav kohalik areng (CLLD, Community Led Local Development), mis kujutab endast LEADERi meetodi edasiarendust ja omamoodi üleminekut tähistavat muutust.

1.2.

Kogukonna juhitav kohalik areng on spetsiaalne allpiirkondliku tasandi vahend ja see täiendab muid kohaliku tasandi arengumeetmeid. Kogukonna juhitav kohalik areng võib mobiliseerida ja kaasata kohalikke kogukondi ja organisatsioone, nii et nad saaksid anda oma panuse arukasse, jätkusuutlikku ja kaasavasse majanduskasvu. See aitab samuti kaasa territoriaalsele ühtekuuluvusele ja võimaldab konkreetsete poliitiliste eesmärkide saavutamist, k.a suhetes ELi mittekuuluvate partneritega. Kõnealune vahend aitab kaasa pikaajalisele majanduskasvule tänu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide (ESIF) tõhusale kasutamisele seoses uute kvaliteetsete töökohtade ja ettevõtete loomisega, hõlmates kohaliku kogukonna juhtimisel võetavaid meetmeid kliimamuutuste ja jätkusuutlikkuse vallas kooskõlas strateegiaga „Euroopa 2020”.

1.3.

Kogukonna juhitav kohalik areng tuleb võimalikult kiiresti muuta SMART-vahendiks, et aidata kohalikel osalejatel majanduslikust ja sotsiaalsest kriisist väljuda ja taastada usaldus Euroopa Liidu poliitika vastu. Tähelepanu keskmesse tuleb asetada innovaatilised projektid, uued kvalitatiivsed töökohad ja ettevõtted ning tõhustada tegevust, mis on suunatud kliimamuutuste probleemi lahendamisele, säästvale arengule ja sotsiaalsele kaasamisele kooskõlas uue strateegiaga „Euroopa 2020”. Kogukonna juhitav kohalik areng kujutab endast uut laadi partnerlust, mis toetab sotsiaalse innovatsiooni loomist.

1.4.

Enamik liikmesriike on lisanud kogukonna juhitava kohaliku arengu oma partnerluskokkulepetesse, millest nähtub, kui suurt tähelepanu omistatakse praegu kohalikule arengule (1). Kõnealust mitmepoolset lähenemisviisi tuleks laiendada kõigile ESIFi fondidest rahastatavatele tegevustele, võimaluse korral ka kohustusliku kohaldamisega kõigi fondide suhtes (vähemalt 5 %). Komitee toetab kõnealuse vahendi järkjärgulist kasutamisele võttu kõigis ELi liikmesriikides partnerluspõhimõtte järgimise ja parimate tavade vahetamise alusel.

1.5.

Komiteel on heameel, et 2014. aasta eesistujariigid Kreeka ja Itaalia peavad ühtekuuluvuspoliitikat väga oluliseks vahendiks, mis aitab hoogustada jätkusuutlikku majanduskasvu ja seljatada Euroopa praeguse majanduskriisi.

1.6.

Komitee eeldab, et käesolev arvamus on abivahendiks Euroopa Komisjoni vahenditest rahastatavate katseprojektide läbiviimisel kogukonna juhitava kohaliku arengu vahendi kontrollimiseks seal, kus seda vahendit seni ei ole kasutatud, st linnalähedastes ja eelkõige linnakeskkondades, laiendades niiviisi kõnealuse vahendi kasutamise võimalusi. Komitee toetab selle kohaldamist ajavahemikul 2014–2020 kõigi fondide puhul kõikjal nii maa- kui ka linnapiirkondades, kus valitseb huvi kogukonna juhitava kohaliku arengu meetodi vastu. Tegemist on esindusdemokraatia ja osalusdemokraatia ühendamisega ehk vahendiga, mida haldusasutuste esindajad võivad kasutada partnerluste loomiseks, et teha koostööd kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kodanikega.

1.7.

Komitee on veendunud selles, et kohapeal tegutsevatel osalejatel, st kodanikel, majandus- ja sotsiaalpartneritel, mittetulundusühendustel ja kohalikel omavalitsustel tuleks võimaldada kogukonna juhitava kohaliku arengu meetodi abil osaleda nt kohaliku arengu strateegias oma kodupaigas. Samas on LEADERi meetodiga maapiirkondades saadud kogemuste alusel vaja täpsustada linnale suunatud kogukonna juhitava kohaliku arengu sisu, et linnadel ja kodanikel oleks ettekujutus sellest, milliseid meetmeid saaks linnades kavandada kogukonna juhitava kohaliku arengu raames.

1.8.

Komitee väljendab pettumust selle üle, et ametiasutused ei suhtu sageli positiivselt kogukonna juhitava kohaliku arengu meetodisse – ja seda vaatamata meetodi tõhususele. On hädavajalik luua strateegia, mille abil teavitatakse kõiki osalejaid ja antakse neile nende ametile vajalikke tegevussuuniseid. Tuleb senisest ulatuslikumalt keskenduda ametiasutustele ning koostada ja rakendada kohaliku arengu strateegiaid kõnealuse võimaluse paremaks ärakasutamiseks. Küsimus, kas need rühmad võtavad need tulemused omaks, on esmatähtis arengustrateegia pikaajalise stabiilsuse ja strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamise seisukohast. Kõnealuse vahendi edukas elluviimine eeldab poliitilist toetust kõigil tasanditel (ELi, liikmesriikide ning kohalik ja piirkondlik tasand).

1.9.

Komitee arvates tuleb majandus- ja sotsiaalpartnereid ning organiseeritud kodanikuühiskonda enam kaasata kogukonna juhitavasse kohalikku arengusse, mille eeltingimus on nende suutlikkuse suurendamine kõnealuse osa täitmiseks. Selleks, et olla suuteline hästi esindama kodanike huve ja vajadusi, peab kõigil partneritel olema võimalik vahetult osaleda partnerluses avaliku haldusega.

1.10.

Komitee leiab, et kogukonna juhitavat kohalikku arengut kui uuendust regionaalpoliitikas ei tunta veel hästi kohalikul tasandil, nii mitmegi liikmesriigi tasandil ega platvormides, mis võiksid kõnealust lähenemisviisi ellu rakendada. Selleks et aidata kaasa kogukonna juhitava kohaliku arengu uue vahendi kohaldamisele ELi eri poliitikavaldkondades, tuleb üksikasjalikult ja kriitilise pilguga analüüsida konkreetsete liikmesriikide lähenemisviise ning koostada soovitusi selle kohta, kuidas vahendit tulemuslikult rakendada. Selle tulemusena sünnib uuring, milles kirjeldatakse lisaks headele tavadele ka läbikukkumisi, mida tulevikus tuleb vältida. Komitee soovib koos Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi, nõukogu ja Regioonide Komitee asjaomaste talitustega anda oma panuse taolise uuringu koostamisse. Uuring võiks moodustada aluse kogukonna juhitava kohaliku arengu laiendatud töörühma, institutsioonidevahelise platvormi loomisele.

1.11.

Seoses kogukonna juhitava kohaliku arenguga toetab komitee järgmist:

1.12.

Kogukonna juhitava kohaliku arengu meetod ei ole mitte ainult suurepäraselt kohaldatav ESIFi vahenditele, vaid seda saab kasutada ka (kohaliku, piirkondliku ja üleriigilise tasandi) omavahendite ümberjaotamiseks. Seetõttu on oluline, et arengustrateegiaid, konkreetseid projekte ja nende elluviimise viise ei kavandataks sõltuvalt oodatavast ELi vahendite eraldamisest, vaid et neis kajastuks tegelik vajadus kohaliku kogukonna elukvaliteedi parandamise järele.

1.13.

Komitee arvates tuleb kogukonna juhitava kohaliku arengu aluspõhimõtetest rangelt kinni pidada. Toetusvahendite eraldamise põhitingimuseks peaks olema tasakaalustatud partnerlus kohalike kogukondade kaasamisel. Tõhusa kohaliku arengu jaoks on vaja vältida puhtformaalset tegutsemisviisi, mis seisneb selles, et vahendite eraldamisele lootes väidetakse, et soovitakse järgida partnerlusel põhinevat lähenemisviisi, ent tegelikkuses seda ei tehta. Tuleb välja töötada tõhus kontrolli- ja järelevalvesüsteem, millega vältida kogukonna juhitava kohaliku arengu põhimõtte väärkasutamist.

1.14.

Komitee sedastab, et riigieelarvest pärinevate finantsvoogude läbipaistvus, suurem usaldus ametiasutuste ja kodanike vahel ning investeeringute tasuvus on mitte ainult majanduskriisi ajal kõnealuse vahendi lahutamatuks osaks. Sarnaseid partnerlusel põhinevaid lähenemisviise kasutatakse ka ÜROs, OECDs, Maailmapangas ja teistes institutsioonides. Tegemist on laiapõhjalise lähenemisviisiga, mille puhul toetatakse kogukonna juhitava kohaliku arengu meetodi kohaldamist väljaspool Euroopat, nt liitumisläbirääkimistel arengupoliitika üle või jõupingutustes saavutada 2015. aastaks ÜRO eesmärgid säästva arengu vallas ja pidada kinni kliimamuutuste vastase võitlusega seoses võetud kohustustest.

1.15.

Komitee näeb võimalikke tulevasi väljakutseid kogukonna juhitava kohaliku arengu jaoks halduskoormuse lihtsustamise ja piiramise vallas. Väljakutseid hõlmavad järgmist:

1.16.

Komitee soovitab kasutada kogukonna juhitava kohaliku arengu meetodi kasutamise erinevate liikide jaoks vastavalt erinevat terminoloogiat, nagu seda tehakse maapiirkondade kohalike tegevusrühmade ning kalandussektori kohalike tegevusrühmadepuhul. Linnade kohalike tegevusrühmade puhul saaks nt kasutada mõistet „linnapartnerlus”, ent kogukonna juhitava kohaliku arengu jaoks linnapiirkonnas lühendit „CLLD-U” (kus U viitab sõnale urban). Nii oleks lihtsam eristada, millise kontekstiga on tegemist, ning teha vahet erinevate finantsvoogude ja nende sihtkohtade vahel. Samas soovitab komitee edukaks osutunud programmi LEADER eeskujul kaaluda ka kogukonna juhitava kohaliku arengu jaoks uut nimetust, huvitavat lühendit, mille kõik osalejad hõlpsamini omaks võtaksid. Nimetus on reklaamikampaania lahutamatu osa ja kogukonna juhitava kohaliku arengu võiks meetodi nimetusena säilitada n-ö joonealuses märkuses.

2.1.

LEADERi meetodi aluspõhimõtted, nende loodud lisaväärtus ja nende kohaldamine kogukonna juhitava kohaliku arengu meetodile:

2.2.

Regioonide Komitee„käsitleb kogukonna juhitavat kohalikku arengut linna- ja maapiirkondade harmoonilise arengu vahendina, mis tugevdab suutlikkust arendada sidemeid ümbritsevate linnalähiste ja maapiirkondadega” (3).

2.3.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on töötanud välja terve rea arvamusi koostöö ja partnerluses osalemise kohta, eelkõige need, millele on viidatud joonealuses märkuses (4).

2.4.

Euroopa Komisjon avaldas dokumendid, mida kohalikud osalejad võiksid rakendada kogukonna juhitud kohaliku arengu jaoks. LEADERi meetodi kogemustel põhinevad dokumendid on järgmised: „Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid. Juhised liikmesriikidele ja programmi korraldusasutustele., Juhised toetusesaajatele – juhised kogukonna juhitud kohaliku arengu kohta kohalikele osalejatele” (5) ja „Juhised kogukonna juhitud kohaliku arengu kohta kohalikele osalejatele Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raames” (6).

2.5.

Kõnealuseid dokumente tuleks tõhusamalt levitada tõeliselt ennetava teavitusstrateegia raames. Samuti on vaja kavandada platvorm kogukonna juhitud kohaliku arengu osalejate ja ekspertide kohtumiseks, mis võimaldab neil arutada ja võrrelda ELi eri piirkondades järgitavaid lähenemisviise. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võiks tagada kõnealuste tegevuste läbiviimiseks vajalikud toetusmeetmed.

3.1.

Kohalik tegevusrühm on LEADERi programmi esmase tähtsusega üksus. Tegemist on kohaliku partnerlusega, mille raames on proportsionaalselt esindatud nii sektorid kui sekkumisvaldkonnad. Kohalikul tegevusrühmal on juriidilise isiku staatus ja tema käsutuses on terve rida juhtimis- ja otsustusmenetlusi. Nende kohalike tegevusrühmade üldarv ELis, mida toetatakse maaelu arengu programmide kaudu ja muude LEADERi programmi sarnaste meetmetega, ulatub 2  402-ni; nad katavad 77 % kogu ELi territooriumist (7), st ligikaudu 90 % ELi maapiirkonnast ja kaasavad üle 50 % ELi elanikest (8).

3.2.

LEADERi lähenemisviis on näidanud end nii tulemuslikuna, et seda tuleb laiendada võimaluste piires kõigile ELi maapiirkondadele. Samas tuleb tagada selliste eeskirjade ühilduvus, millega reguleeritakse rahvusvahelist koostööd kohalike tegevusrühmade vahel erinevatest liikmesriikidest.

3.3.

Ajavahemikuks 2014–2020 kavandatud programmi prioriteetide hulgas on ära toodud ka järgmised aspektid:

4.1.

Piirkonnad, kus linn ja maa on omavahel tihedalt seotud, kujutavad endast sobivat ruumi kogukonna juhitud kohaliku arengu jaoks. Seda liiki vahend võimaldab reageerida ruumilisele arengule ja võtta arvesse piirkonna funktsionaalseid sidemeid. Väga tugevad sidemed eksisteerivad linna ja linnalähedase maapiirkonna vahel, millele tuleks pühendada spetsiaalne lähenemisviis.

4.2.

Linnalähedase ruumi puhul kerkivad esile spetsiifilised probleemid (väljakutsed), mida on võimalik lahendada kogukonna juhitud kohaliku arengu kaudu. Peamised väljakutsed on säästev liikuvus, sotsiaalselt sidusa ühiskonna rajamine ja prioriteetide seadmine maa kasutamisel. Linnalähedane piirkond ümbritseb üle 25  000 elanikuga linnu. Siinkohal tuleks mainida Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ja Euroopa Komisjoni ühist uurimisprojekti „Rurban”, mille eesmärk on määratleda ja hinnata ametlikke ja mitteametlikke partnerlusi linnade ja maapiirkondade vahel ning nende panust kohalikku arengusse (9).

4.3.

Kohaliku arengu lähenemisviisi kasutatakse 2007. aastast ka Euroopa Kalandusfondi raames, et toetada kalurikogukondade jätkusuutlikku arengut kalandusalaste kohalike tegevusrühmade kaudu.

5.1.

Linnapiirkonna määratlemiseks puudub ühtne mõiste, me võtame aluseks üleriigilise ja kohaliku tasandi eeskirjad ja tavad. Maapiirkonna määratlemisel kasutatakse linnade maksimaalse suuruse kriteeriumit: linnaelanike arv peab olema väiksem kui 25  000. Analoogia põhjal võib seda kriteeriumit kasutada ka linnapiirkondadele (seades elanike arvu alammääraks 10  000 ja ülemmääraks 1 50  000). Ametiasutused osaleksid asjaomaste piirkondade pädevate esindajate kaudu, kes ideaalsel juhul esindaksid linnavalitsusi, ringkonnavalitsusi või muid üksusi (nt teatud kvartalid, sotsiaalselt tõrjutud kogukonnad, teatud probleemidega linnapiirkonnad jne).

5.2.

Teatud linnade konkreetne kogemus, mis on saadud tänu osalusele rakenduskavas Urbact II, teadmiste arendamise Euroopa platvormis (10) (ja varajasel osalusel linnaarengu platvormis), võib olla inspiratsiooniallikaks (11). Samuti tuleb esitada üleminekulinnade ja bioloogilist mitmekesisust kaitsvate kogukondade kogemused, mille raames mitmed tuhanded kohalikud kogukonnad kogu ELis on edukalt edendanud kohalike kogukondade juhitud jätkusuutlikku arengut.

5.3.

20-aastane kogemus maapiirkonnas tähendab ka seda, et linnad saavad alguses näiteks üleminekuperioodil inspiratsiooni maapiirkonnast, mille kohta koostatakse hinnang. Praktikas on ekspertide toetusel ja teatud juhendamise abil võimalik seda lähenemisviisi viljakalt üle kanda.

5.4.

Alates programmiperioodist 2007–2013 loodi linnade tasandil nõuandvad organid, milleks olid Urbacti kohalikud toetusrühmad, mis kaasati kohalike tegevuskavade väljatöötamisse. Kuid vastupidiselt sellele, mida näevad ette LEADERi lähenemisviis ja kogukonna juhitud kohaliku areng, oli tegemist üksnes mitteametlike nõuandvate ekspertrühmadega, mille raames ei nõutud eri sektorite esindajate osalust. Nende rühmade koosseis määratleti asjaomase projekti temaatilise suunitluse põhjal. Rakenduskavas Urbact II ei toetatud kohalikke toetusrühmade tegevust rahaliselt. Et tõhustada partnerluse põhimõtte toimimist ka linnapiirkonnas, tuleb luua partnerlused kogukonna juhitud kohaliku arengu põhjal. Neil partnerlustel peavad olema vajalikud finantsvahendid, et tagada nende toimimine. „Samuti on võimalik rakendada seda lähenemisviisi linnapiirkondades ja piirkondades, mille moodustavad väikesed ja keskmise suurusega linnad tänu oma funktsionaalsetele aladele kohalike ja piirkondadevaheliste keskustena” (12).

5.5.

Arvestades linnades käsitletavaid probleeme, kujutavad erinevad rakenduskavad endast asjakohast vahendit kogukonna juhitud kohaliku arengu juhtprojektide rahastamiseks. Seepärast tee komitee ettepaneku kasutada seda lähenemisviisi ja sellest lähtuvaid strateegiaid juhtprogrammide raames, et tagada linnapiirkondade rahastamine (nt keskkonna, vaatamisväärsuste ja kultuuripärandi kaitse valdkonnas jms) (13).

5.6.

Oleks mõistlik koguda eri liikmesriikide partnerlusel põhineva linnaarengu heade tavade näited ning kaasata need punktis 1.10 nimetatud uuringusse. Toimimisjuhend „Partnerluse põhimõte ühisesse strateegilisse raamistikku kuuluvate fondide rakendamisel – Euroopa partnerluse toimimisjuhise elemendid” (14) võib samuti olla juhendiks partnerluse raames tehtavale tööle.

6.1.

Kogukonna juhitud kohalik areng peab aitama kodanikel arendada asjakohaselt ja järjepidevalt oma kogukondi ja linnu. Tänu sellele arengule võivad kodanikud otseselt osaleda oma kogukonna elukvaliteedi parandamises. Tegemist on tõeliselt kaasava majanduskasvuga, mille tulemused on nähtavad kohalikul tasandil. Iseenesestmõistetavalt on selle arengu kohandamise raames vaja eraldada vahendeid suutlikkuse suurendamise jaoks, et kõigil partneritel oleks võimalik oma rolli täiel määral täita, et mitte jääda selle protsessi raames lihtsalt vaatlejateks, vaid täielikult osaleda valdkonnaüleses partnerluses mitmetasandilise valitsemise vaimus. Lisaks sellele tuleb toetada suuremate kogemustega ekspertide ja osalejate pakutavat toetust ja juhendamist. Siin vaadeldavas ettepanekus tuleb samaaegselt analüüsida ja selgitada LEADERi lähenemisviisi tulemuslikkuse ja edu põhjuseid ning seda, miks laiendada kogukonna juhitud kohaliku arengu lähenemisviisi kõigile Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega seonduvatele programmidele, et ühtekuuluvuspoliitikat edukalt ellu viia.

6.2.

Seal, kus seda meetodit veel rakendatud ei ole, oleks asjakohane läbi viia hinnang keskpikas perspektiivis, et käivitada kõnealune lähenemisviis Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raames ajavahemikuks 2014–2020.

6.3.

Sellest aspektist omab sotsiaal- ja majanduspartnerite, kodanikuühiskonna esindajate, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning riigiasutuste konkreetsete teadmiste vahetamine esmatähtsust. Arvukad sidusrühmad toetavad seda teadmiste vahetamist.

6.4.

Kogukonna juhitud kohaliku arengu strateegiate väljatöötamine nõuab teatud aega, ent siiski on oluline, et ka nende strateegiate elluviimiseks teatud aja jooksul tagatakse piisav aeg ning eelarvevahendid, et rahastada asjaomaseid eri meetmeid. Liiga pikk ettevalmistusaeg, mille jooksul puuduvad positiivsed tulemused piirkondadele (elluviidud projektide näol), ning tegevuste kiirendatud rahastamine (kasutamise lõpptähtaja lähenemise tõttu) võivad tekitada umbusaldust selle vahendi vastu.

6.5.

Teised probleemid, millega tuleb toime tulla kogukonna juhitud kohaliku arengu korrektsel kohandamisel, on halduskoormus ja liigsed haldustakistused, maksete hilinenud tasumine, projektide eelrahastamine lõplike abisaajate omavahenditest või laenudest, mille intressid jäävad lõplike abisaajate kanda. Sellega seoses on võimalik kaaluda ühisrahastamise võimalusi, avaliku- ja erasektori rahastamine ning pangasektori korraldatud riigitagatisega osalus.

6.6.

Sageli lähevad liikmesriigid kaugemale Euroopa Komisjoni kehtestatud õigusnormidest, kehtestades sätteid, mida ei ole nõutud ja mis on tingitud nende riiklikust haldusest, raskendades oluliselt juurdepääsu riigitoetustele ning pärssides taotlejate indu sätete keerukuse ja võimalike tagajärgede tõttu. Mõnes liikmesriigis aga üritavad ametiasutused vähendada nii palju kui võimalik kulusid piirkonna atraktiivsuse suurendamisele ja väiksemate kohalike tegevusrühmade haldamisele, mille tagajärjel võib ohtu sattuda kogu süsteemi toimimine.

6.7.

Komitee nõuab koolitajate koolitamist: tuleb tagada üleriigiliste või piirkondlike osalejate koolitus tehnilise toetuse raames kooskõlas ühissätete määruse (EL) nr 1303/2013 artikliga 5. Samuti tuleb luua vajalikud tingimused piirkondlike, üleriigiliste ja rahvusvaheliste võrgustike loomiseks ja tulemuslikuks kasutamiseks, kohe kui võrgustikutööga kaasneb märkimisväärne lisaväärtus.

6.8.

Oleks mõistlik koguda eri liikmesriikide heade tavade näited ning kaasata need punktis 1.10 nimetatud uuringusse.

14.7.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 230/9

Raportöör:

Stefano PALMIERI

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee hindab erilist tähelepanu, mida pühendatakse ELi Alpi piirkonna strateegia väljatöötamisele, mille eesmärk on tugevdada ühtekuuluvust ja konkurentsivõimet nende ülesannetega toimetulekul, mida ei ole võimalik lahendada tavapäraste vahenditega üksikute liikmesriikide või piirkondade tasandil.

1.2.

Komitee rõhutab, et Alpi piirkonna dünaamilises arengus on keskne koht Alpi mäeahelikul, mis on kõnealuse piirkonna visiitkaart ja identifitseeritav tunnus, ning kõigi strateegias osalevate piirkondade hing majanduslikust, sotsiaalsest ja keskkonnaalasest seisukohast.

1.3.

Komitee rõhutab EUSALPis osalevate riikide suurt poliitilist pühendumust ning kõrget teadlikkuse ja osaluse taset nii riikide kui piirkondade valitsuste tasandil. See teadlikkus on saavutatud tänu koostööle, mis käivitati kõnealuses piirkonnas 1970. aastatel.

1.4.

Komitee arvates iseloomustavad Alpi piirkonda sellised tegurid nagu maailma kõige konkurentsivõimelisemate hulka kuuluvad territoriaalsed struktuurid, „maa- ja mägipiirkondade” ning „linnapiirkondade ja linnade” majanduslik ja sotsiaalne tasakaalustamatus, loodus- ja kultuuripärand ning väga suur transpordivoogude kontsentratsioon – need on kõnealuse piirkonna iseloomulikud ja määrava tähtsusega elemendid.

1.5.

Kuigi komitee toetab strateegia üldist lähenemisviisi, arvestades, et eesmärgid, sambad ja prioriteedid on kooskõlas aruteludokumendis öelduga, tuleks need komitee arvates siiski tegevuskavasse kaasata ja neid täiustada.

1.6.

Komitee võtab teadmiseks asjaolu, et territooriumit, mida ELi Alpi piirkonna strateegia hõlmab, iseloomustab Euroopa keskmisest kõrgem arengutase majanduse, keskkonnasäästlikkuse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse seisukohast. Vaatamata neile omadustele seavad majandus- ja finantskriis ning majanduse ja turgude globaliseerumisest tulenevad muutused kõnealusele makropiirkonnale olulisi ja delikaatseid väljakutseid. Seetõttu leiab komitee, et ELi Alpi piirkonna strateegia peaeesmärk – tagada, et piirkond jääks üheks atraktiivseimaks Euroopas, kasutades kõige tõhusamalt ära oma ressursse ning uuendusliku ja jätkusuutliku arengu võimalusi (1) – tuleb kindlasti saavutada, et toetada Euroopa majanduslikku konkurentsivõimet ja sotsiaalset ühtekuuluvust.

1.7.

Komitee arvates on esmatähtis tugevdada EUSALPi strateegia terviklikku lähenemisviisi arengule uute ja kvalifitseeritavate eesmärkide kaudu, mis on ära toodud punktis 4.4.

1.8.

Komitee loodab, et EUSALPi tegevuskava määratlemisel tugevdatakse konkurentsivõimele (1. sammas) ja jätkusuutlikkusele suunatud (3. sammas) prioriteetide koostoimet ja sidusust, tagades nii arengueesmärkide saavutamise, seadmata seejuures ohtu järgmiste põlvkondade vajadusi ja võimalusi.

1.9.

Esimese samba raames on komitee arvates esmatähtis tagada jätkusuutlik majanduskasv ja edendada täielikku tööhõivet, uuendustegevust, konkurentsivõimet ning Alpi piirkonna ühtekuuluvust mäestikualade ja linnapiirkondade vastastikuse solidaarsuse kaudu. Neid prioriteete analüüsitakse punktis 5.2.

1.10.

Teise samba raames toetab komitee piirkondlikku arengut, mis põhineb piirkonnasiseste ja piirkonnaväliste süsteemide koostööl, teenuste kättesaadavusel, keskkonnahoidlikul liikuvusel ning transpordi- ja kommunikatsioonitaristu tõhustamisel. Prioriteete analüüsitakse punktis 5.3.

1.11.

Kolmanda samba raames peab komitee esmatähtsaks keskkonna jätkusuutlikule haldamisele, keskkonnakaitsele ning kõnealuse piirkonna kohaliku kapitali väärtustamisele suunatud jõupingutuste suurendamist. Prioriteete käsitletakse punktis 5.4.

1.12.

Komitee arvab, et ilma tugeva juhtimise ja suutlikkuse suurendamist toetavate konkreetsete finantsvahenditeta võib EUSALP kaotada oma tulemuslikkuse ja strateegilisuse. Sellest seisukohast ja kooskõlas nõukogu järeldustega soovib komitee sellise tegevuskava väljatöötamist, mis põhineb rahastamisprogrammide vastastikusel täiendavusel, institutsiooniliste vahendite kooskõlastamisel ning uute makropiirkondlike projektide määratlemisel (2).

1.13.

Viidates makropiirkondlike strateegiate juhtimist käsitleva arvamuse järeldustele (3), on komitee seisukohal, et EUSALPi määratlemine ja rakendamine nõuavad spetsiaalset koostööl ja kooskõlastamisel põhinevat juhtimissüsteemi. Sellest seisukohast ning strateegia tulemuslikkuse tagamiseks peab komitee arvates EUSALPil olema mitmetasandiline juhtimine (4), kuhu on tõhusalt kaasatud horisontaalne (kodanikuühiskonna osalemine) mõõde, mis täiendab ja väärtustab vertikaalset mõõdet (piirkondade ja kohalike omavalitsuste osalemine), võttes täielikult arvesse subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid (5).

1.14.

Komitee nõuab organiseeritud kodanikuühiskonna kaasamist suutlikkuse suurendamisse ning hindab positiivselt Alpi piirkonna sotsiaal- ja majandusosalejaid esindava ja toetava alalise foorumi loomist.

1.15.

Komitee arvates on esmatähtis toetada – eelkõige noorte ja pikaajaliste töötute – tööhõivet ning meetmeid, mis on suunatud sotsiaalinvesteeringute suurendamisele ja sotsiaalkaitsesüsteemide kohandamisele.

2.1.

Käesoleva arvamuse eesmärk on hinnata avaliku arutelu dokumenti, milles käsitletakse „ELi Alpi piirkonna strateegiat” (6) (EUSALP), võttes seejuures arvesse ka komitee varasemaid makropiirkondlike strateegiate teemal koostatud arvamusi.

2.2.

Alpi piirkonnas, mis hõlmab viit ELi liikmesriiki (Itaalia, Prantsusmaa, Austria, Saksamaa ja Sloveenia) ja kaht riiki väljastpoolt ELi (Liechtenstein ja Šveits) ning mille pindala on 4 50  000 km2, elab 70 miljonit inimest.

2.2.1.

EUSALPi raames osalevad territoriaalsed struktuurid on tihedalt seotud Alpi mäestikuga, mis ei ole üksnes nende piirkondade visiitkaart ja identifitseeritav tunnus, vaid ka hing majanduslikust, logistilisest ja keskkonnaalasest seisukohast (7).

2.3.

Makropiirkondliku strateegia raames edendab EL 2009. aastast EUSALPi geograafilist arengut, mis lisaks strateegilisele väärtusele Euroopa ühtekuuluvuspoliitika perspektiivist ning järjepidevusele ELi Läänemere piirkonna strateegia (EUSBR) (8), ELi Doonau piirkonna strateegia (EUSDR) (9) ning ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia (EUSAIR) (10) seisukohast on võtmetähtsusega element makropiirkondliku kontseptsiooni laiendamiseks Vahemere lääneosale (11).

2.4.

Alates 1970. aastatest on Alpi mäeahelikus asuvad piirkonnad, ületades neid ajaloo jooksul eraldanud riigipiire, kujundanud välja ühise teadmise seoses vajadusega säilitada ja väärtustada Alpi territoriaalsüsteemi ühtse tervikuna. Sel põhjusel käivitati terve rida piirkondadevahelisi, riikidevahelisi ja piiriüleseid koostööalgatusi, mille esmaste eesmärkide hulgas oli koostöös osalevate rahvaste vastastikuse mõistmise edendamine, mis võimaldas ületada keelelisi, sotsiaal-majanduslikke ja etnilisi erinevusi ning soodustada integratsiooni Euroopa tasandil (12).

2.5.

Selle strateegia väljatöötamise ja käivitamise, mille lõplik kinnitamine nõukogus on kavas enne 2015. aasta lõppu (13), tähtsaimad vaheetapid olid 2012. aasta juunis Bad Ragazis toimunud Alpi konverents ja 2013. aasta oktoobris Grenoble’is toimunud konverents.

2.5.1.

Grenoble’i konverentsil (14) võeti vastu ELi Alpi piirkonna strateegia rakendamise poliitiline resolutsioon, milles määratleti eesmärgid, võimalused ja väljakutsed kolme järgmise põhivaldkonna jaoks: „konkurentsivõime ja uuenduslikkus, põllumajandus, metsandus ja turism”, „vesi, energia, keskkond ja kliima” ning „juurdepääsetavus, ühendused ja transport”.

3.1.

EUSALPi strateegias annab Alpi mäeahelik oma näo kogu koostööpiirkonnale. Suur territoriaalne mitmekesisus – mägialad ja neid ümbritsevad mäejalamid, ligipääsetavad ja ligipääsmatud orud, tasandikud ja kõrgplatood, suurlinnapiirkonnad ja linnad – on üks peamisi omadusi, mis eristab Alpi piirkonda teistest Euroopa piirkondadest.

3.1.1.

Et paremini määratleda valdkonnad, millele peaksid keskenduma EUSALPi eesmärgid ja prioriteedid, tuuakse esile viis Alpi piirkonnale iseloomulikku territoriaalset struktuuri: „Alpi suurlinnad”, „Alpi linnad”, „kasvavad maapiirkonnad”, „kahaneva asustusega maapiirkonnad” ja „turismipiirkonnad”.

3.2.

Alpi piirkonnal on palju aspekte, mis väärivad erilist tähelepanu, muutes EUSALPi erinevaks Läänemere strateegiast, Doonau strateegiast ning Aadria mere ja Joonia mere piirkonna strateegiast: Alpides asuvad mõned maailma kõige enam arenenud piirkonnad, kus majandus on konkurentsivõimeline, elatustase kõrge, sotsiaalne ja poliitiline olukord stabiilne. Maapiirkondi, tasandikke ja linnapiirkondi iseloomustab majanduslik ja sotsiaalne tasakaalustamatus, Alpide looduspärand ja ökosüsteemid on ainulaadsed, Alpi piirkonna sotsiaalse ühtekuuluvuse ja arengu nurgakivi on sealne kultuuripärand. Liiklusvoogude kontsentratsioon Alpi piirkonnas põhjustab liiklusummikuid ja keskkonnakaitse probleeme.

3.3.

ELi Alpi piirkonna strateegia peaeesmärk on tagada, et kõnealune piirkond jääks üheks atraktiivsemaks Euroopas, kasutades kõige tõhusamalt ära oma ressursse ning uuendusliku ja jätkusuutliku arengu võimalusi.

3.3.1.

See eesmärk saavutatakse tänu meetmetele, mis võetakse kolme temaatilise samba raames: „konkurentsivõime, jõukuse ja ühtekuuluvuse suurendamine”, „juurdepääsu ja ühenduvuse tagamine kõigile Alpi piirkonna elanikele” ja „jätkusuutlikkuse tagamine”.

3.3.2.1.

Vaatamata sellele, et Alpi piirkond moodustab Euroopa suurima majandus- ja tootmiskeskuse, millel on suur arengupotentsiaal, on majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse puudumine seal ikka veel probleemiks. Mäed takistavad kõnealuse piirkonna ühtlast arengut. EUSALPi eesmärk on toetada uuenduslikku majandusarengut Alpi piirkonnas ning määratleda paremini tasakaalustatud mudel, mille raames võetakse arvesse ka koostöös osalevate piirkondade erinevusi ja iseärasusi. Tuleb toetada konkurentsivõimelist majandust, mis võimaldab ühendada neile piirkondadele iseloomulikku jõukust, energiatõhusust ja elukvaliteeti traditsiooniliste väärtustega.

3.3.3.1.

Tuleb toetada tasakaalustatud piirkondlikku arengut, mis põhineb keskkonnahoidliku liikuvuse mudelitel, jätkusuutlikel transpordisüsteemidel ning kommunikatsiooni- ja taristuteenustel. Euroopa transpordiühenduste seisukohast on Alpi piirkonnal strateegiline positsioon, kuna seda läbivad nii põhja-lõuna kui ida-lääne vahelised ühendusteljed. Kõnealuses piirkonnas asuvad Euroopa kõige tähtsamad transpordisõlmed ja arvukad mäekurud, millel on määrav tähtsus eriti haavatava keskkonnaga territooriumitele. Esmatähtis on rakendada kooskõlastatud poliitikameetmeid, mis suudavad vastata transpordi, elanike heaolu ja tasakaalustatud keskkonna nõuetele. Alpi piirkonnas tuleb, kõnealuse piirkonna territoriaalset keerukust ja mitmekesisust arvestades, kaasata ühenduvuse mõistesse ka taristu- ja kommunikatsiooniteenused.

3.3.4.1.

Alpi looduspärandi säilitamine ning loodus- ja kultuurivarade jätkusuutliku kasutamise edendamine on piirkonna jaoks esmatähtsad ülesanded. Vesi, mineraalainete varud, suure bioloogilise mitmekesisusega erinevad maastikualad ning rikas ja mitmekülgne kultuuripärand on konkreetsed väärtused, mida kaitsta ja väärtustada. Loodusvarude, sh vee ja biomassi jätkusuutlik kasutamine on esmase tähtsusega kõnealuse piirkonna konkurentsivõime ja ühtekuuluvuse suurendamisel, kuna selle abil on võimalik saavutada selliseid strateegilisi eesmärke nagu energiasõltumatus ja piirkonna suutlikkus salvestada energiat.

4.1.

Alpi piirkonna strateegia toetub asjaomaste riikide tugevale poliitilisele pühendumisele ja suurele teadlikkusele, kujutades endast Euroopa Liidu jaoks mitte ainult suur väljakutset, vaid ka suurt võimalust. EUSALPi ülesanne on arendada majandust, ühendada eri territooriumid ja kaitsta keskkonda Euroopa majanduse konkurentsivõime ja sotsiaalse ühtekuuluvuse seisukohast äärmiselt olulisel geograafilisel alal.

4.2.

EUSALPi arendamine nõuab eri sidusrühmade struktureeritud dialoogi, et määratleda konkreetsed vajadused ja nendega ühiselt toime tulla. Keskkonnaalaseid, kultuurilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid iseärasusi ning linna- ja maapiirkondade suurt vastastikust sõltuvust tuleb tähelepanelikult arvesse võtta. Seega tuleb käivitada sidusrühmade ulatuslik ja avatud arutelu, et arendada laialdasel toetusel põhinevat strateegiat.

4.2.1.

On tähtis, et kooskõlastatavad poliitikameetmed soodustaks territoriaalset ühtekuuluvust. Mõned majandusuuenduste, transpordiliikide ja keskkonnaga seonduvad küsimused on omavahelises sõltuvuses, mis ei võimalda neid kohalikul tasandil eraldi käsitleda. Need küsimused nõuavad laialdasemat perspektiivi, mida pakub makropiirkondlik tasand.

4.2.2.

Viidates teatisele makropiirkondlike strateegiate juhtimise kohta (15), tuleb EUSALPi mitmetasandilisesse juhtimisse tõhusalt kaasata horisontaalne (kodanikuühiskonna osalemine) mõõde, mis täiendab ja väärtustab vertikaalset mõõdet (piirkondade ja kohalike omavalitsuste osalemine), võttes täielikult arvesse subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

4.3.

Komitee leiab, et EUSALP on esmatähtis vahend, et toetada Alpi piirkonna meetmeid sellistes valdkondades nagu majanduse globaliseerumine, kliimamuutused, infoühiskond, teadmistepõhine majandus, demograafilised muutused, kaupade ja inimeste liikuvus.

4.4.

EUSALPi kaudu on võimalik tõhustada Alpi piirkonna arengut, tänu terviklikule lähenemisviisile, mis võimaldab muuta toimivaks ja omavahel kooskõlastada majandusliku, keskkonnaalase ja sotsiaalse mõõtme. Kõnealuses kontekstis ning selleks, et esitada terviklik lähenemisviis konkreetsete eesmärkide kaudu, määratles komitee viis strateegilist eesmärki, mis tuleks tegevuskavasse kaasata:

4.4.1.

Soodustada VKEde dünaamilist süsteemi ja aktiivset ettevõtlust, et suurendada tööhõivet. EUSALP peaks toetama globaalse majanduse tingimustes konkureerivate territoriaalsete struktuuride suutlikkust, soodustades uute kvaliteetsete töökohtade loomist ja säilitamist.

4.4.2.

Tõhustada traditsioonidel ja sotsiaalsetel erinevustel põhinevat võimekust. EUSALP peaks toetama koostöösse kaasatud piirkondade iseloomulike väärtuste püsima jäämist, edendades samal ajal teadmiste ja kohalike tavade kogumist majandusarengu ja sotsiaalse kaasamise eesmärgil.

4.4.3.

Edendada tasakaalustatud ja võrdset juurdepääsu üldhuviteenustele kogu Alpi piirkonnas. EUSALPi kaudu toetatakse üldhuviteenuste raamistiku säilitamist ja kohandamist, et vastata kõnealuse makropiirkonna, eelkõige geograafiliselt ebasoodsate tingimustega piirkondade elanike vajadustele.

4.4.4.

Toetada Alpi piirkonna riikide jagatud vastutust ja koostööd. EUSALPi kaudu tuleb toetada Alpi piirkonna riikide jagatud vastutuse ja õiglase koostöö uusi lähenemisviise, sh nt suurlinnade paralleelsed ühendused maa- ja turismipiirkondadega.

4.4.5.

Toetada bioloogilise mitmekesisuse, maastikualade ja loodusvarude kaitset ja säästlikku haldamist. EUSALPi kaudu tuleb toetada bioloogilise mitmekesisuse, maastikualade ja loodusvarude kaitset ja säästlikku haldamist, luues tasakaalu nende säilitamiseks võetavate meetmete ning ökosüsteemi toodete ja teenuste aruka kasutamise vahel. Samuti on vajalik edendada keskkonnasõbralike juhtimismudelite rakendamist, mis tagavad ökosüsteemi toodete ja teenuste kasutamisega seonduvate eeliste tasakaalustatuma jaotuse Alpi piirkonna erinevate territoriaalsete mõõtmete vahel.

4.5.

Komitee leiab, et EUSALPi tuleks rakendada kooskõlas nõukogu võetud otsustega, mille kohaselt makropiirkondlik strateegia ei peaks nõudma täiendavaid rahastamisvahendeid, uusi õigussätteid ega uusi juhtimisorganeid („kolme ei” reegel); samas on EUSALPi jaoks vaja määratleda tegevuskava, mis põhineb rahastamisprogrammide vastastikusel täiendavusel, institutsiooniliste vahendite koordineerimisel ning uute makropiirkondlike projektide loomisel. Erilist tähelepanu tuleks pöörata suutlikkuse suurendamisele.

4.5.1.

Komitee arvates on esmatähtis kaasata suutlikkuse suurendamisse lisaks ametiasutustele ka kodanikuühiskonna esindajad. Üks võimalus selleks võiks olla sotsiaal- ja majanduspartnereid esindava alalise foorumi loomine.

4.5.2.

Komitee leiab samuti, et märkimisväärsed rahalised vahendid, mis EL on juba eraldanud piirkonnaprogrammidele struktuuri- ja investeerimisfondide (2014–2020) (16) kaudu, kujutavad endast piisavat hulka, mida tuleks strateegia rakendamiseks tõhusalt kasutada ühisele strateegilisele lähenemisele allutatud koordineeritumate meetmete abil. Programmiperioodil 2014–2020 on täiendavad finantseerimisvõimalused kättesaadaval selliste ühenduse programmide kaudu nagu „Horisont 2020” (17), COSME (18), CEF (19), EaSI (20), Erasmus+ (21) ja LIFE (22).

5.1.

Et saavutada konsultatsioonidokumendis määratletud strateegilised eesmärgid ja käesoleva arvamuse punktis 4 loetletud konkreetsed eesmärgid, tuleb komitee arvates eelkõige konkreetsemalt määratleda EUSALPi kolme samba prioriteedid.

5.1.1.

Põhiväljakutse, millega Alpi piirkonna strateegia peaks aitama toime tulla, on majandusliku, keskkonnaalase ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse eesmärkide kooskõlastamine ja parem tasakaalustamine.

5.2.1.

Komitee arvates on esmatähtis tagada jätkusuutlik majanduskasv ja edendada Alpi piirkonna täielikku tööhõivet, uuendustegevust, konkurentsivõimet ja ühtekuuluvust, tugevdades ja mitmekesistades majandustegevust mägi- ja linnapiirkondade vastastikuse solidaarsuse kaudu.

5.2.2.1.

Toetada VKEde uuendustegevust ja konkurentsivõimet, tõhustades rahastamisele juurdepääsu süsteeme, tugevdades ettevõtete suutlikkust kasutada ära ELi programmide (2014–2020) ja innovatsiooni toetavate riigihangete (eelkõige kommertskasutusele eelnevate hangete (23)) pakutavaid võimalusi.

5.2.2.2.

Aidata kaasa rohelise majandusega seonduvale arengule, sh ka uute ettevõtete loomise kaudu, kasutades võimendusena Alpi piirkonna looduse eripära ja sellele piirkonnale omast suurt tootmis- ja uuendusvõimet.

5.2.2.3.

Edendada Alpi piirkonna tooteid kaubamärgipoliitika („brand awareness”) või üksikkaubamärkidega, mis viitavad piirkondlikule päritolule ja turustamisele. Ökosüsteemi toodete ja teenuste (24) väärtustamine on veel üks lisaväärtus, millele tugineb kõnealuse piirkonna konkurentsivõime.

5.2.2.4.

Tõhustada teadus- ja tehnoloogiaparkide, ülikoolide, uurimiskeskuste ja VKEde koostööd, suurendada teadustaristu suutlikkust ja tugevdada selle sidemeid maailma tipptaseme teadusasutustega. EUSLAPi tegevuskava koostamisel oleks soovitav määratleda valdkonnaülene prioriteet teadus- ja uuendustegevuse toetamiseks.

5.2.2.5.

Arendada ühist strateegiat, et muuta Alpi piirkond üheks jätkusuutliku turismi sihtpunktiks maailma tasemel, võimendades loodus-, kultuuri- ja ajaloopärandi väärtustamist.

5.2.2.6.

Toetada tööhõive keskset tähtsust EUSLAPi raames, pöörates seejuures erilist tähelepanu noortele ja pikaajalistele töötutele. Väga oluline on toetada uute stabiilsete ja kvaliteetsete töökohtade loomist, et lahendada hooajatöö probleemi, mis iseloomustab eelkõige Alpi turismipiirkondi (mäestikualad ja maapiirkonnad).

5.2.2.7.

Toetada algatusi, mille eesmärk on luua ühine ruum, et tagada tööhõive, töötajate liikuvus, rahvusvaheline õpipoisiõpe ja praktika, mitut riiki hõlmavad koolitus- ja karjäärivõimalused, ning diplomite ja kutsekvalifikatsioonide täielik vastastikune tunnustamine. Erilist tähelepanu tuleks pöörata turismisektori töötajate kvalifikatsioonile, keda mõjutavad väga suurem määral töö hooajalisusega seonduvad probleemid.

5.2.2.8.

Toetada koostööd Alpi piirkonnale iseloomulike territoriaalsete mõõtmete vahel ning tugevdada suurlinnapiirkondade ja linnade rolli konkurentsivõime ja sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamisel.

5.2.2.9.

Toetada nende sekkumismeetmete rakendamist, millega tõhustatakse sotsiaalinvesteeringuid ja ühtlustatakse sotsiaalkaitsesüsteeme, arendades poliitikameetmeid, mis on kooskõlas Euroopa Komisjoni teatisega „Sotsiaalsed investeeringud majanduskasvu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamiseks” (25).

5.2.2.10.

Toetada meetmeid, millega edendatakse puudega inimeste kaasatust ja ennetatakse diskrimineerimist rassilise või etnilise päritolu, vanuse, seksuaalse sättumuse või soo alusel.

5.3.1.

Teise samba raames toetab komitee sellist piirkondlikku arengut, mis põhineb piirkonnasiseste ja piirkonnaväliste süsteemide koostööl, teenuste kättesaadavusel, keskkonnahoidlikul liikuvusel ning transpordi- ja kommunikatsioonitaristu tõhustamisel.

5.3.2.1.

Toetada uuenduslike lahenduste rakendamist, et tagada esmased teenused (sh haridus, tervishoid, sotsiaalteenused ja transport) mägi- ja maapiirkondade jaoks, ületada digitaalne lõhe ning arendada lairibaühendus välja kogu piirkonnas.

5.3.2.2.

Tõhustada IKT-lahenduste rakendamist kõigi üldhuviteenuste raames (haldus, tervishoid, abi tööhõivevõimaluste otsimisel, e-õpe, Alpi piirkonna tooteid hõlmav e-kaubandus jms) ja tagada avalike teenuste kättesaadavus tasemel, mis vastab Alpi piirkonna erinevate territoriaalsete struktuuride vajadustele, väärtustades tasakaalu nende teenuste pakkumise ja kättesaadavuse vahel.

5.3.2.3.

Edendada integreeritud transpordisüsteeme, toetades eri territoriaalsete struktuuride raames toimuvat vahetust, ning parandada kauba- ja reisijateveo taristu haldamist, et leevendada keskkonnamõju ja suurendada kasu kohaliku kogukonna jaoks. Mõned põhielemendid, millega toetada Alpi piirkonna transporditaristu jätkusuutlikku arengut, on kaubaveo üleviimine maanteetranspordilt raudteetranspordile ja meetmed, millega piirata Alpi vähem tähtsate transpordikoridoride kasutamist (nt ühtlustatud teemaksud kõigi Alpi transpordikoridoride jaoks).

5.3.2.4.

Töötada välja logistilise koostalitluse tegevuskavad makropiirkondlikul tasandil ja parandada mitmemodaalsete transpordisõlmede (sadamad, lennuväljad ja kaubaveoterminalid) ühendust transpordi põhivõrgu ja siseveeteedega.

5.3.2.5.

Edendada piiriüleseid võrgustikke, mis hõlmavad Alpi piirkonna arengu jaoks selliseid olulisi aspekte nagu riskijuhtimine, turism, sport, metsandus, põllumajandus, energia ja tehnoloogiateenused.

5.3.2.6.

Parandada Alpi piirkonna strateegia juhtimist kodanikuühiskonna aktiivsema osaluse kaudu, toetades samal ajal kodanike teadlikkuse ja teadmiste suurendamist Alpi piirkonnaga seonduvate põhiprobleemide valdkonnas.

5.4.1.

Komitee arvates on esmatähtis suurendada pühendumist, mis on suunatud keskkonna säästlikule haldamisele ja keskkonnakaitsele ning kõnealuse piirkonna kohaliku kapitali väärtustamisele.

5.4.2.1.

Kooskõlastada Alpi piirkonna majandusarengut toetavad meetmed kohustustega, mis on võetud kliimamuutuste vastu võitlemise valdkonnas, sidudes EUSALPi raames osalevate territoriaalsete struktuuride majanduskasvu ja konkurentsivõime lahti loodusvarude ja toormaterjali tarbimisest.

5.4.2.2.

Tõsta Alpi piirkonna kohalike kogukondade teadlikkust ökosüsteemi teenuste väärtuste ning loodusvarude õiglase ja jätkusuutliku haldamise kohta. Alpid on Euroopa tähtsaim veevarustuspiirkond, seega tuleb kindlasti tõhustada meetmeid, millega parandada Alpi piirkonna veereservi ja vesikondade haldamist.

5.4.2.3.

Toetada algatusi Alpi piirkonna maastikualade ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks ja keskkonnahoidlikuks kasutamiseks võetavate meetmete ühtlustamist.

5.4.2.4.

Arendada piiriüleseid vahendeid ja menetlusi riskide (sh üleujutused, maanihked, laviinid, metsatulekahjud jms) ennetamiseks ja vähendamiseks, metsade (kui ökoloogilise, loodusliku ja majandusliku väärtuse) ning maakasutusest tulenevate probleemide (pinnase tihenemine ja valglinnastumine) integreeritud haldamiseks.

5.4.2.5.

Toetada üleminekut süsinikujärgseid ressursse kasutavale energiasüsteemile, käivitades energiatõhususele suunatud algatusi, luues taastuvatel energiaallikatel põhinevaid detsentraliseeritud jaotusvõrke ning väärtustades energiasäästlikkusel põhinevaid asustusmudeleid ja ühistransporditeenuseid.

5.4.2.6.

Arendada ja rakendada integreeritud liikuvuskavasid, et vähendada sõltuvust auto kasutamisest, toetades ühistransporti kui üldhuviteenust ja, kus võimalik, taastuvenergiat kasutavaid transpordiliike.

14.7.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 230/17

Raportöör:

Jacek KRAWCZYK

1.1.

Läbilaskevõime puuduste käsitlemiseks tuleb tõhusamalt kasutada ELi olemasolevate lennujaamade eeliseid. Asjakohased lahendused võiksid olla suurem koostalitusvõime, parem ühenduvus, teiseste sõlmlennujaamade ja väikeste lennujaamade tõhusam kasutamine, suuremad õhusõidukid ja protsesside optimeerimine. Samuti ka lennujaamapaketi vastuvõtmine ning ühtse Euroopa taeva (SES) algatuse ja SESARi rakendamine. Lennujaamade läbilaskevõime peab saama ühtse Euroopa taeva täieõiguslikuks tugisambaks.

1.2.

Pikaajalises perspektiivis tuleb lennujaamade läbilaskevõimet arendada infrastruktuuri kujul, nagu terminalid ning stardi- ja maandumisrajad. Lennujaama laiendamise peamine eesmärk peab olema ühenduvuse parandamine majanduslikult jätkusuutlikul alusel. ELi sõlmlennujaamadele tuleb kasvava nõudluse rahuldamiseks luua tõhusad võimalused, mis hõlmab ka kavandamisprotsesside lühendamist, et oleks võimalik kiiresti reageerida mis tahes tekkivale nõudlusele.

1.3.

Lennujaama laiendamine, kui see on õigustatud, peaks moodustama osa tasakaalustatud lähenemisviisist. Esiteks on lennujaamadel positiivne majanduslik mõju naabruskonnale. Komitee on selgel seisukohal, et seda positiivset mõju tuleb kaitsta. Teiseks tuleb keskkonnaküsimusi hinnata läbipaistvalt. Kolmandaks on lennujaamade laiendamisel avalik mõõde. See nõuab avalikku dialoogi, milles osaleksid muu hulgas näiteks lennujuhtimisteenistus, lennujaama ametiasutused, lennuettevõtjad, piirkondlikud osapooled, kohalikud elanikud, valitsus jne.

1.4.

Komitee on veendunud, et on äärmiselt oluline, et liikmesriigid võtaksid viivitamatult maakasutuse planeerimise ja haldamisega seotud meetmeid. Vastasel korral takistavad lennujaama edasiarendamist paljud ettenägematud ja tarbetud tõkked ning mõnel juhul võib ohtu sattuda ka lennujaama olemasolev läbilaskevõime.

1.5.

Olemasolevaid piirkondlikke lennujaamu tuleks edasi arendada ainult juhul, kui suurema lennuliikluse järele on selge nõudlus. Liikmesriikide valitsused peaksid kindlaks tegema läbilaskevõime väljakutsed ja määratlema nende käsitlemise strateegiad. Kui avalike teenuste osutamise kohustused välja arvata, peaks EL lõpetama täiesti uue piirkondliku läbilaskevõime väljaarendamise rahastamise, ilma et see piiraks Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 107 sätestatud eeskirjade kohaldamist.

1.6.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab väga väärtuslikuks ELi uusi suuniseid lennujaamadele ja lennuettevõtjatele eraldatava riigiabi kohta, sest need tagavad õiguskindluse. Jätkusuutmatute piirkondlike lennujaamade edasist eksisteerimist hinnatakse lõpuks ühiste kriteeriumide alusel.

1.7.

Selleks et lennujaamad saaksid läbilaskevõime kriitilise piiri ületamisele vastata enesekindlalt, on eluliselt vajalik sidus ja selge reguleerimine, et pakkuda vajalikke stiimuleid, mille abil tagada pikaajalised investeeringud infrastruktuuri.

1.8.

Lennujaama läbilaskevõimel on ka poliitiline mõõde. Komitee on kindlal veendumusel, et Euroopa Liit peab koos liikmesriikide ja sidusrühmadega, sealhulgas sotsiaalpartneritega, langetama üldise strateegilise otsuse selle kohta, millised lennujaamad on süsteemi seisukohalt tähtsad ja nõuavad edasiarendamist eelolevatel aastatel. ELi lennunduse konkurentsivõime säilitamiseks maailmaturgudel on kiiresti tarvis Euroopa integreeritud lennundusstrateegiat, milles võetakse arvesse majanduslikke, keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid aspekte ning töökohtade loomist.

1.9.

Vaja on hinnata viimastel aastatel Euroopa Liidu kaasrahastatud lennujaama infrastruktuuriprojekte. Komitee tunneb rõõmu, et Euroopa Kontrollikoda on võtnud endale kohustuse see tähtis töö ellu viia. Töö järeldused ja soovitused tuleks panna avalikule arutusele.

1.10.

Komitee arvab, et Euroopa Komisjon peaks lihtsustama ja tõhustama ELi lennundust ja eelkõige ELi lennujaamu haldavaid struktuure. Komisjon vajab täielikke ja usaldusväärseid andmeid ning teavet ELi lennujaamade tegevuse kohta. Need andmed ei ole praegu kättesaadavad. Komitee kutsub lennujaamade juhtkondi ja ametiasutusi üles neid andmeid esitama.

2.1.

ELi lennujaamad on väärtuslik vara, kuid siiski kannatavad mitmed suured Euroopa lennujaamad eelolevatel aastatel üha suurema ülekoormuse all, samas kui paljud teised jäävad alakasutatuks. Võib ju väita, et kogu ELis on piisav läbilaskevõime, kuid küsimus on selles, kas see on õiges kohas või mitte.

2.2.

Lennujaamade läbilaskevõime üle on viimastel aastatel toimunud avalik arutelu peamiselt kahes kontekstis: tähtsamate sõlmlennujaamade läbilaskevõime kaotus sellistele ELi- ja Euroopa-välistele konkurentidele nagu Türgi ja Pärsia lahe riigid, ning odavlennufirmade nn Ryanairi sündroom, kes suurendavad küll kiiresti väiksemate piirkondlike lennujaamade läbilaskevõimet, kuid ei ole pikas perspektiivis nende stabiilsed kasutajad. Siiski ulatub probleem palju sügavamale.

2.3.

Euroopa Komisjon avaldas 2007. aastal teatise „Euroopa lennujaamade läbilaskevõime, tõhususe ja ohutuse tegevuskava”, milles ta juhtis tähelepanu suurenevale lõhele läbilaskevõime ja nõudluse vahel paljudes ELi sõlmlennujaamades (1) ning tegi ettepaneku mitmeks meetmeks, eesmärgiga kasutada paremini olemasolevat läbilaskevõimet. Vastuseks komisjoni tegevuskavale võttis Euroopa Parlament 2007. aastal vastu omaalgatusliku raporti, milles ta tervitas komisjoni teatist ja käsitles lennujaamade läbilaskevõime kriitilise piiri ületamise tähtsust.

2.4.

2011. aastal avaldas Euroopa Komisjon nn lennujaamade töö tõhustamise paketi osana veel ühe läbilaskevõimet käsitleva teatise (2), milles läbilaskevõime ja kvaliteet olid määratletud Euroopa lennujaamade kesksete probleemidena.

2.5.

Eurocontrol käivitas 2004., 2008. ja 2013. aastal korduvalt uuringu „Majanduskasvu väljakutsed” (Challenges of Growth), milles prognoositi läbilaskevõime kriitilise piiri ületamist eeloleva 20 aasta jooksul.

2.6.

Selline aktiivne tegevus tõestab läbilaskevõime probleemi pakilisust. Lennundussektoris on juba saavutatud märkimisväärseid tulemusi. Kõigis tegevusvaldkondades on toimunud läbilaskevõime ja tõhususe optimeerimine. Paranemine hõlmab järgmist:

2.6.1.

Alates 2004. aastast on ühtse Euroopa taeva algatus olnud suunatud Euroopa õhuruumi paremale kasutamisele, leevendades Euroopa õhuruumi killustatuse negatiivseid tagajärgi. Ühtse Euroopa taeva algatusse kaasatud lennujaamad annavad algatuse eesmärkidesse oma panuse ka Euroopa lennuliikluse uue põlvkonna juhtimissüsteemi (Single European Sky Air Traffic Management Research, SESAR) kaudu. Maapealse läbilaskevõimeta on ohus ühtse Euroopa taeva algatuse õnnestumine.

2.7.

Lennujaamade läbilaskevõime Euroopa vaatluskeskuses töötab komisjon praegu koos sidusrühmadega välja üksikasjalikke ideid tulevase lennujaamastrateegia jaoks. Kõnealuse vaatluskeskuse kolm põhiülesannet on:

3.1.

Euroopas on üle 450 lennujaama ja siiski ähvardab Euroopa lennujaamu läbilaskevõime kriitilise piiri ületamine.

3.2.

Rahvusvahelise Lennujaamade Nõukogu (ACI) Euroopa büroo rühmitab lennujaamu järgmiselt:

3.2.1.

Otselendude süsteemi (point-to-point system) puhul lendavad reisijad lähtekohast sihtkohta otse ilma ümberistumisteta.

3.2.2.

Kõnealused kaks süsteemi täiendavad teineteist. Neil on vaid erinevad eesmärgid: sõlmlennujaamade süsteem on suunatud maksimaalse ühenduvuse saavutamisele, samas kui otselendude süsteem on mõeldud võimalikult suure liikuvuse ja paindlikkuse saavutamiseks.

3.3.

EL on rahastanud erakordselt suurt hulka lennujaamadega seotud infrastruktuuriprojekte. Komitee on seisukohal, et puudub avalikkusele kättesaadav teave nimetatud investeeringute ja nende tulemuslikkuse kohta üldsusele täiendava ühenduvuse ja tõhususe pakkumisel.

3.4.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab väga väärtuslikuks hiljuti kehtestatud ELi suuniseid (3) lennujaamadele ja lennuettevõtjatele eraldatava riigiabi kohta, sest need tagavad õiguskindluse. Lisaks tehakse suunistes vahet lennujaamadel, mida on tarvis näiteks avalike teenuste osutamiseks, ja lennujaamadel, mis on üleliigsed, st mis ei kata oma tegevuskulusid ega ole avalike teenuste tagamiseks vajalikud.

4.1.

Tulevased lennundusturud on Aasia ja Vaikse ookeani piirkond, Ladina-Ameerika, Aafrika ja Lähis-Ida. Reisijatevoogude keskmine kasv neis piirkondades kuni aastani 2032 on 6–7 % aastas. Keskmine kasvumäär Euroopas ja Põhja-Ameerikas on umbkaudu 3 %.

4.2.

Eurocontroli viimases, 2013. aasta aruandes majanduskasvu väljakutsete kohta (Challenges of Growth) prognoositakse läbilaskevõime kahanemist järgmise 20 aasta jooksul. Kõige tõenäolisema stsenaariumi kohaselt jääb 2035. aastal piiratud läbilaskevõime tõttu teenindamata 1,9 miljonit lendu. See vastab 12 %-le nõudlusest. 20 lennujaama Euroopas hakkavad olema väga ülekoormatud rohkem kui kuus tundi päevas, praegu kehtib see üksnes kolme kohta.

4.2.1.

Toimuv läbilaskevõime kasv ei jaotu Euroopa lennujaamade vahel ühtlaselt. Kõige suurem on kasv Ida-Euroopas, samas kui Euroopa-siseste lendude hulk ja Loode-Euroopa osa väheneb. Komitee näeb seda tendentsi ja on seisukohal, et Euroopa lennujaamad peavad neile väljakutsetele vastu astuma.

5.1.

Komitee usub, et äärmiselt oluline on edendada Euroopa konkurentsivõimet ja atraktiivsust lennundussektori investeeringute sihtkohana. Otsustava tähtsusega on seejuures maapealne läbilaskevõime.

5.2.

Komitee on veendunud, et ühtse Euroopa taeva algatuse rakendamine on liiga kaua viibinud, kuid see on hädavajalik, et vastata läbilaskevõime kriitilise piiri ületamise väljakutsele. Juba ainult viivituste minimeerimisel oleks süsteemi läbilaskevõimele ja sellega seotud lennujaamadele vahetu mõju. Komitee nõustub Rahvusvaheliste Lennujaamade Nõukoguga (ACI), et maapealne läbilaskevõime peaks olema ühtse Euroopa taeva algatuse täieõiguslik tugisammas ning et maapealse läbilaskevõime eesmärgid peaksid olema kooskõlas algatuse omadega.

5.3.

Eurocontroli uuringus majanduskasvu väljakutsete kohta tehakse ettepanek kasutada kuut meedet, mille kombineerimine võiks vähendada aastaks 2035 rahuldamata nõudlust 42 %. See tähendab kuni 8 00  000 lisalennu või 50 miljoni täiendava reisija teenindamist. Need lahendused on:

5.3.1.

Komitee saab aru, et neid meetmeid tuleb rakendada rahuldamata nõudluse vähendamiseks, kuid leiab, et kogu tulevase nõudluse rahuldamiseks võivad need olla ebapiisavad. Lisaks ei saa kõiki neid meetmeid kasutada igas ELi lennujaamas.

5.4.

Komitee usub ka, et lennujaamapaketi vastuvõtmine Euroopa Komisjoni kavandatud kujul aitaks samuti tõhustada olemasolevate lennujaamade kasutamist. Komitee kutsub üles saavutama parlamendis ja nõukogus käimasoleva tööga ambitsioonikaid tulemusi kooskõlas soovitustega, mille komitee esitas oma arvamuses lennujaamapaketi kohta (4).

5.5.

Lõppkokkuvõttes näib, et lennujaamade ebapiisava läbilaskevõime probleemi lahendamine hõlmab uue läbilaskevõime loomist koos olemasoleva läbilaskevõime optimeerimisega. See on raske, kuna paljud lennujaamad ei suuda enam investeerida läbilaskevõime suurendamisse. 2013. aasta aruandes majanduskasvu väljakutsete kohta (Challenges of Growth) märgib Eurocontrol, et tulu puudumine, raskused rahastamise leidmisel ja kasvav vastuseis transpordi infrastruktuuri projektidele on sundinud mõningaid lennujaamu oma laiendamiskavu ümber vaatama.

5.6.

Komitee soovitab tungivalt hinnata lennujaamadega seotud infrastruktuuri seni tehtud ELi investeeringute tulemuslikkust. Komitee tervitab Euroopa Kontrollikoja avaldust, mille kohaselt kontrollikoda tegeleb selle küsimusega, ning soovitab kasutada ulatuslikku kontrollivalimit.

6.1.

Infrastruktuuri laiendamist kavandades seisavad lennujaamad silmitsi mitmete väljakutsetega. Neid väljakutseid või takistusi võib liigitada järgmiselt:

6.1.1.

Hiljutise majanduskriisi tõttu on lennujaamad üldjuhul investeerimisel väga ettevaatlikud. Ühest küljest on tulud üldiselt vähenemas. Teisest küljest seisavad lennujaamad silmitsi kasvavate julgeoleku- ja turvakuludega (tegevuskulud). Hiljuti parandatud riigiabi otsuste ja uute riigiabi suuniste tõttu on väiksematel lennujaamadel keerulisem elujõuliseks jääda. Infrastruktuuriprojektidele rahastamise tagamine on muutunud lennujaamadele tõsiseks probleemiks.

6.1.2.

Regulatiivses plaanis peavad lennujaamad täitma väga paljusid eri nõudeid. Haldusmenetlused on väga keerulised, eriti kui tegemist on julgeoleku- ja keskkonnaküsimustega. Komitee ei eita mingil juhul keskkonnanõuete tähtsust. Siiski tuleb neis küsimustes järgida tasakaalustatud lähenemisviisi. Euroopa Komisjon on juba teinud edusamme, näiteks määrusega (EL) nr 598/2014 müraga seotud käitamispiirangute eeskirjade ja korra kehtestamise kohta liidu lennujaamades tasakaalustatud lähenemisviisi raames. Euroopa lennundussektor on rohelise majanduskasvu seisukohalt paljulubav tööstusharu. Komitee hoiatab Euroopa Komisjoni eelkõige integreerimata lahenduste rakendamise eest keskkonnaprobleemidega tegelemisel. Komitee rõhutab, et tarvis on integreeritud ja globaalseid lahendusi. Seda silmas pidades oleks kasulik, kui Euroopa Komisjon viiks esimese sammuna ellu ulatusliku projekti, mille eesmärk on Euroopa lennujaamade läbilaskevõimet mõjutavate kehtivate keskkonnaalaste piirangute kaardistamine ja dokumenteerimine.

6.1.3.

Üsna uus probleem on kasvavad ühiskondlikud väljakutsed elanikkonna suureneva vastuseisu näol infrastruktuuriprojektidele. ELi sõlmlennujaamade suured laiendamisprojektid on peatatud, mõned neist enam kui kümneks aastaks – näidetena olgu mainitud Pariisi võimalik kolmas lennujaam, Frankfurti ja Müncheni lennujaamade täiendavad stardi- ja maandumisrajad ning Ühendkuningriigis/Londonis toimunud arutelud, kuidas suurendada kõige paremini läbilaskevõimet mitmeliigilises metropolikeskkonnas.

6.1.4.

Üldsuse vastuseis, mille on muu hulgas põhjustanud mürasaaste, aina kasvab. Teisest küljest kulutavad lennujaamad ja lennuettevõtjad tohutuid summasid müra vähendamise meetmetele. Näiteks Viini lennujaam on käivitanud 12  000 kodumajapidamist hõlmava mürakaitse programmi. Selle hinnanguline kogukulu ulatub umbes 51 miljoni euroni, millest 37 miljonit eurot tuleb otse Flughafen Wien AG-lt. Liège’i lennujaama ja Charleroi’ lennujaama eelarves on 20  816 kodumajapidamise tagasiostutehingute või müraisolatsiooni jaoks ette nähtud 444 miljonit eurot. Londoni Heathrow’ lennujaam kulutas aastatel 2007–2011 müra vähendamise meetmetele 37 miljonit eurot.

6.1.5.

Liikmesriikide valitsused peaksid kindlaks tegema läbilaskevõime väljakutsed ja määratlema nende käsitlemise strateegiad. Selles kontekstis on selgelt tarvis tugevat juhtimist Euroopa tasandil, et neid riiklikke läbilaskevõime strateegiaid koordineerida ning asjakohast finantsnõustamist ja -toetust pakkuda. Täiesti uute lennujaamade rajamisel peaksid ELi-poolse rahastamise kriteeriumid olema väga ranged. EL peaks piirduma vaid selliste projektide rahastamisega, mis on majanduslikult elujõulised või vastavad avaliku teenindamise kohustuse kriteeriumidele.

6.1.6.

Komitee juhib tähelepanu sellele, et arutelul läbilaskevõime üle on ka poliitiline mõõde. Komitee on kindlal veendumusel, et Euroopa Liit peab koos liikmesriikide ja sidusrühmadega, sealhulgas sotsiaalpartneritega, langetama üldise strateegilise otsuse selle kohta, millised lennujaamad on süsteemi seisukohalt tähtsad ja nõuavad edasiarendamist eelolevatel aastatel. Sõlmlennujaamade ja otselendude süsteeme puudutavate ELi prioriteetide tasakaalu tuleks hinnata ja see vajaduse korral läbi vaadata. Rohkem kui kunagi varem on tarvis integreeritud üleeuroopalist poliitikat, milles võetaks arvesse majanduslikke, keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid aspekte ning töökohtade loomist.

6.1.7.

Lisaks tegelevad asjaomaste teemadega mitmed komisjoni peadirektoraadid, nagu liikuvuse ja transpordi, tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse, konkurentsi ja õigusküsimuste peadirektoraat jpt. Nende vastutusala sõltub konkreetsest poliitikavaldkonnast ning palju on seoseid eri valdkondadega, näiteks rahvusvahelised suhted, riigiabi, ühtne Euroopa taevas ja mitmeliigilisus. See ei ole osutunud tõhusaks praegu hädavajaliku integreeritud ja kogu väärtusahelat hõlmava lähenemisviisi väljatöötamisel ELi lennunduse jaoks. Komisjon peab viivitamatult parandama oma lennunduse ja eelkõige lennujaamadega seotud tegevuse integreerimist.

6.2.

Nagu mis tahes tootmisprotsess, sõltub ka lennujaama füüsiline läbilaskevõime teatud piirangutest, st tegelikku läbilaskevõimet vähendavatest teguritest. Stardi- ja maandumisradade läbilaskevõime puhul kuuluvad nende hulka:

6.2.1.

Lisaks mõjutavad lennujaama läbilaskevõime kõiki tegureid tavaliselt käitamise menetlused ja eeskirjad, näiteks erilised saabumis- ja väljumisprotseduurid või mürasaaste vähendamisele suunatud õhuruumi planeerimise nõuded. Lennujaama tegelik läbilaskevõime on tavaliselt palju väiksem kui lennujaama füüsiline läbilaskevõime. Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni (ICAO) „tasakaalustatud lähenemisviis” loob kõige tõhusama meetodi tegelemaks mürasaastega lennujaamas ja lennujaama ümbruses keskkonna ja majanduse seisukohalt vastutustundlikul viisil.

6.2.2.

Euroopa Komisjon kipub oma töös lennujaama läbilaskevõime teemal arvesse võtma ainult stardi- ja maandumisradade läbilaskevõimet. Nagu eespool osutatud, ei ole selline lähenemisviis täielik, ning komitee julgustab Euroopa Komisjoni lennujaama läbilaskevõimet puudutavas tegevuses arvesse võtma ka teisi otsustavaid lennujaama läbilaskevõime tegureid, näiteks õhuruumi läbilaskevõimet ümbritsevates lennujaamades. Lennujaama läbilaskevõime kriitilise piiri ületamise käsitlemisel on otsustava tähtsusega lennujaamade ja õhuruumi (või aeronavigatsiooniteenuse osutajate) vastasmõju. Siiski valitsevad selle vastasmõju haldamise viisides Euroopa Liidu eri paigus ja isegi mõne liikmesriigi piires märkimisväärsed erinevused.

6.2.3.

On äärmiselt oluline, et liikmesriigid võtaksid maakasutuse planeerimise ja haldamisega seotud meetmeid. Sageli on see kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ülesanne, kes peaksid tunnustama lennujaamade rolli riiklikes ja Euroopa võrkudes, seda eelkõige kesksete sõlmlennujaamade piirkondades, kus on väga suur surve kasutada maad muul eesmärgil. Selles osas tuleb ELis kokku leppida ühised põhimõtted ning luua sidus õigus- ja planeerimisraamistik, et optimeerida uut läbilaskevõimet puudutavaid otsuseid.

6.3.

ELi tsiviillennunduses peab tekkima konsolideeritud ühisturg. Komitee hoiatab siiski, et sõlmlennujaamu ei tohiks piirkondlike lennujaamade arvelt eelistada. Need täiendavad vastastikku teineteist ja peaksid jääma üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN-T) poliitikas käsitletava põhi- ja üldvõrgu lahutamatuks osaks Selle tulemusel võivad ummikud ja kasv mõnikord käia käsikäes.

6.4.

Komitee ergutab komisjoni käsitlema Euroopa õhuruumi läbilaskevõime küsimust nii rahvusvahelise konkurentsivõime vaatenurgast – mis on muidugi keskse tähtsusega – kui ka ELi siseturu sujuva toimimise seisukohast. Piirkondliku läbilaskevõime parem ja mõistlikum kasutamine võiks aidata leevendada survet elava liiklusega sõlmlennujaamadele. Selles kontekstis on huvitav lennuliikluse kaugjuhtimistornide käimasolev katsetamine (nt Rootsis), et kasutada neid selliste piirkondlike lennujaamade tegevuskulude vähendamise vahendina, säilitades samas kõrgeima ohutustaseme.

6.5.

Komisjonil on otsustava tähtsusega roll. Siiski ei ole seda rolli veel täielikult ja üksikasjalikult piiritletud. Selleks et komisjon saaks teha enam kui lihtsalt järelevalvet teostada ja kõiki osalisi suuremale tõhususele innustada, vajaks ta eelkõige täielikke ja usaldusväärseid andmeid ja teavet ELi lennujaamade tegevuse kohta. Praegu ei ole need andmed kättesaadavad, sama puudutab kriteeriume, mille põhjal lennujaama tõhusust hinnata, ja ametlikke arve lennujaamade rahastamise kohta avaliku sektori vahenditest ELi tasandil.

14.7.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 230/24

Raportöör:

Carlos TRIAS PINTÓ

Kaasraportöör:

Petru Sorin DANDEA

1.1.

Euroopa majanduse muust maailmast aeglasem taastumine räägib teatavast mittetoimimisest, millele tuleb vastata tihedama majandus- ja rahaliiduga. Käesolevas arvamuses toetatakse majandus- ja rahaliidu tihendamise protsessi, eeskätt euroalas, maksustamise rolli aspektist. Edusammud otsese maksustamise koordineerimisel on olnud vaevalised ja on seda ka edaspidi, kuna teema kuulub jätkuvalt liikmesriikide pädevusvaldkonda ja on seotud struktuuriga, mis on kujunenud iga liikmesriigi sajandite vältel tehtud otsustest, kuidas oma valitsemissektori vajalikke kulutusi rahastada. Kui maksustamist muudetakse, peab selle tulemus olema globaalselt konkurentsivõimelisem ja jätkusuutlik maksusüsteem.

1.2.

Majandus- ja rahaliidu nõuetekohase toimimise tagamiseks tuleb uuel õigusloomeperioodil panna alus fiskaalliidule ja liikuda järk-järgult selle realiseerimise suunas. Fiskaalliit peab suutma rinda pista riiklike eeskirjade tohutu suure mitmekesisusega, mis takistab tõelist integratsiooni ja ühtse turu loomist. Lisaks tuleb liikuda euroala suurendatud ühise eelarve väljatöötamise suunas.

1.3.

Euroopa Keskpanga rahandussamba kõrval peab keskpikas perspektiivis reaalsuseks saama ka nn ühise eelarve sammas, mis tagab makromajandusliku stabiliseerimise majandus- ja rahaliidus, eelkõige nn asümmeetriliste šokkide korral.

1.4.

Maksupoliitika puuduste ja lünkade kõrvaldamiseks on vaja astuda euroalal ambitsioonikamaid samme, et vähendada eri maksude hulka ja need standardida, laiendada maksubaasi, kooskõlastada paremini maksumäärad ning tugevdada koostööd ja teabevahetusmehhanisme, et võidelda pettuse ja maksudest kõrvalehoidumisega.

1.5.

Uuel õigusloomeperioodil tuleb teha tihedat koostööd OECD ja G20-ga, otsides kiiret lahendust globaalsele maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise probleemile. OECD on teinud häid edusamme ettevõtete maksustamise globaalse mudeli kasutuselevõtul, mille eesmärk on koguda makse majandusliku sisu asukohas. See peaks moodustama aluse ettevõtete maksustamisele ELis.

1.6.

Tihedama fiskaalliidu suunas liikumiseks on väga oluline jätkata eelarvejärelevalvet teise majanduse juhtimise paketi alusel ning panna euroalal kiiresti tööle omavahendite fond, et vähendada makromajanduslikku tasakaalustamatust (1).

1.7.

Komitee toetab täielikult Euroopa poolaasta protsessi jätkumist, kuid see tuleks tõhususe tagamiseks läbi vaadata. Individuaalsed riigipõhised soovitused võiksid olla vahend, mis aitab ühist toetuspinda leida.

1.8.

Kesist ühiseelarvet, mis moodustab vaid 1 % ELi SKPst, tuleb suurendada, eelkõige euroalal. Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri poliitilistes suunistes „Euroopa uus algus” kutsutakse üles suunama eelarvet veelgi rohkem tööhõivele, majanduskasvule ja konkurentsivõimele. Komitee toetab seda lähenemisviisi ning rõhutab, et 2016. aasta lõpus toimuvat mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamist on vaja kasutada selleks, et panna alus suuremale eelarvele, millega saaks tagada rahaliidu nõuetekohase toimimise.

1.9.

Komisjon peaks jätkama oma märtsis 2013 avaldatud teatisega „Tiheda ja toimiva majandus- ja rahaliidu suunas” (2) alustatud tööd ning käivitama lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahendi, mis on suunatud liikmesriikide lepingulistele kokkulepetele viia ellu nii liikmesriigile kui ka ELile kasu toovaid reforme, et kaotada tasakaalustamatuse juhud, millega ei saa tegeleda ilma rahalise abita. See fond peaks saavutama omavahendite abil fiskaalvõimekuse, mis on suuteline andma ajutist abi piirkondlike šokkide lahendamiseks (3).

1.10.

Euroala eelarve peab aitama rahaliidul paremini toimida, andma rahalist toetust, et saavutada täielik pangandusliit, ning leevendama asümmeetrilisi šokke. Kui majanduskriis tekkis, siis need ülesanded puudusid, mistõttu võimendusid tähelepanuväärselt ebavõrdsuse juhud, mis vajasid fiskaalmeetmeid.

1.11.

Komitee on teadlik kõnealuse küsimuse keerukusest ning soovitab mitmeid järk-järgult võetavaid meetmeid, mis on kooskõlas ELi lepingutes (4) sätestatud eesmärkidega.

Lühiajalised meetmed (6–18 kuud):

Keskpika tähtajaga meetmed (18 kuud – 5 aastat):

2.1.1.

ELi 28 liikmesriiki on asunud integratsiooni teele, võttes endale euroalal suuremaid ülesandeid ja kohustusi. Neid juhib rahaliit, mida nüüd on tugevdatud areneva pangandusliidu ning majandus- ja rahaliidu valitsustevahelise stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepinguga.

2.1.2.

Maksupoliitika alla kuulub praegu üle 600 eri maksu. Need annavad enamiku tulust, mis kokku (maksud ja sotsiaalkindlustusmaksed) moodustab 39,4 % liikmesriikide SKPst (13) ja 40,4 % euroala riikide SKPst. Euroopa Keskpanga ühtse rahapoliitika täiendamiseks on vaja euroala liikmesriikide maksupoliitikat paremini koordineerida.

2.1.3.

Fiskaalliidu suunas liikumine tähendaks euroala jaoks seda, et suudetakse toetuda omavahenditele ja alustada oluliste struktuurireformide tegelikku toetamist raskustes oleva majandusega riikides. Samuti suudetakse rakendada solidaarsusel põhinevat ja ümberjaotamise poliitikat, mis on hädavajalik asümmeetriliste šokkide leevendamiseks.

2.1.4.

Võrreldes teiste arenenud majandusega riikidega, on ELis ja eeskätt euroalal majanduskasvu (SKP) ja tööhõive määr madalam. Enamik majandusintegratsiooni teooriaid soovitavad mudeleid, mis hõlmavad nii raha- kui ka fiskaalliitu. ELi toimimise lepingus on aga maksustamisküsimustes sätestatud otsuste langetamine ühehäälselt, mistõttu on õigusaktide vastuvõtmine palju raskem.

2.1.5.

Euroala makromajandusliku tõhususe puudumine võib osaliselt olla põhjustatud sellest, et eelarvepoliitika, mis on väga detsentraliseeritud ja liikmesriikide pädevuses, ja rahapoliitika, mis euroala riikides on Euroopa Keskpanga juhtimisel üha enam tsentraliseeritud, ei sobi kokku.

2.1.6.

Euroopa Keskpanga piiratud volitused ei luba tal rahastada eelarvepuudujääke raha käibele lastes. See võib olla positiivne hinnastabiilsuse ja raha väärtuse säilitamiseks, kuid mitte majanduskasvu, tööhõive ega muude eesmärkide jaoks. ELis on pärast rahaliitu tehtud vähe edusamme fiskaalliidu suunas. Seepärast on raske tagada tööjõu ja kapitali liikumine ning vastata kriisile ja asümmeetrilistele šokkidele.

2.2.1.

Seni kehtinud minimaalne maksupoliitika koordineerimine on vaevalt piisav vältimaks konkurentsimoonutusi liikmesriikide vahel ja leevendamaks võidujooksu madalaimate määrade poole, mis peamiselt puudutab äriühingu ja üksikisiku tulumaksu nominaalseid ja tegelikke määrasid. Sellel võib olla positiivne mõju, kui liikmesriigid tegeleksid sellega kooskõlastatult. Kahjuks on see praegu negatiivse summaga mäng, millest saavad kasu kapitalitulu ja väga liikuvad töötajad, suurele enamusele toob see kahju.

2.2.2.

Kuigi fiskaalne integratsioon vajab ülekannete süsteemi ja asjaomast ametit, on ELi eelarve piiratud 1 %-ga SKPst. Netoülekanded moodustavad minimaalse osa neist ressurssidest, hoolimata strateegias „Euroopa 2020” ja projektis „Euroopa 2030” seatud eesmärkidest.

2.2.3.

Täielikult väljaarenenud majandus- ja rahaliidu loomise tegevuskavas, mis koostati 2012. aastal (14), tehakse ettepanek liikuda keskpikas perspektiivis majandus-, raha- ja fiskaalliidu suunas, kasutades selleks muu hulgas konkreetsemaid algatusi, samal ajal kui lühikeses perspektiivis on kavas tugevdada eelarve- ja majandusjuhtimist (esimene majanduse juhtimise pakett, fiskaalkokkulepe, teine majanduse juhtimise pakett), Euroopa poolaastat ja selle soovitusi ning lõpuks väljapoole ELi toimimise lepingut jäävat majandus- ja rahaliidu valitsustevahelist stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingut, mille allkirjastasid 25 riiki. Süsteem on ühesuunaline, jäik ja range ega ole suuteline tagama paindlikkust, mida on vaja kriisiolukorras tekkinud äkilise majandusolukorraga tegelemiseks ja euroala poliitikameetmete komplekti koostamiseks.

2.2.4.

Tegelikult on märkimisväärne, et seni on võetud meetmeid ainult kulude poole peal, jättes fiskaalliidu tulude poole täielikult tähelepanuta.

2.2.5.

Lisaks eelarvejärelevalve ameti puudumisele toimis eesistujariikide kolmik politiseeritud viisil, kehtestades kokkuhoiumeetmeid abi vajanud riikidele ning sattudes seega oma puuduliku tõhususe ja läbipaistvuse pärast Euroopa Parlamendi (15) ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kriitika alla.

2.2.6.

Komitee toetab komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri poliitilisi suuniseid „Euroopa uus algus”, milles kutsutakse ELi üles asendama nn troika demokraatlikult legitiimsema ja vastutavama struktuuriga, mis tugineb ELi institutsioonidele, tagades tugevama parlamentaarse kontrolli nii ELi kui ka riikide tasandil.

2.2.7.

Seni on aga fiskaalse devalveerimise poliitika, mida on järgitud mõnes kõige haavatavamas euroala riigis, pigem kahjustanud Euroopa sotsiaalmudelit (16), kui suurendanud konkurentsivõimet, sest tööjõu kui tootmisteguri maksukoormuse vähendamine ei ole avaldanud peaaegu mingit mõju majanduskasvu, tööhõive ja võlaolukorra parandamisele, põhjustades vaid ebavajalikku maksutulu vähenemist. Mõnes liikmesriigis näib tasakaalustamatuse mõningane parandamine hakkavat näitama siiski ka kasutoovat mõju.

3.1.1.

Edusammude tegemise raskus maksustamise valdkonna integreerimisel on ilmnenud kahes valdkonnas: finantstehingutes ja digitaalmajanduse tehingutes. Komisjon peab andma kiire vastuse kooskõlas konkurentsi peadirektoraadi läbiviidud uuringutega, komisjoni digitaalmajanduse maksustamise eksperdirühma soovitustega (17) ja OECD esimeste ettepanekutega (18) kooskõlastatud rahvusvahelise lähenemisviisi kohta, et võidelda rahvusvaheliste ettevõtete maksudest kõrvalehoidumise vastu maksubaasi kahanemist ja kasumi ümberpaigutamist (BEPS) käsitleva OECD/G20 projekti raames (projekti eesmärk on luua ühised rahvusvahelised maksueeskirjad, et lõpetada maksubaaside kahanemine ja kasumi kunstlik ümberpaigutamine teistesse kohtualluvustesse, et vältida maksude maksmist).

3.1.2.

Kuna kavandatud kogu ELi hõlmava finantstehingute maksuga ei ole seni jõutud kaugemale kui 2013. aasta veebruari direktiiv tõhustatud koostöö kohta, mis hõlmab vaid 11 euroala riiki (19), tuleks selle kohaldamist laiendada vähemalt kogu euroalale (et leevendada edusammude puudumist viimastel kuudel).

3.1.3.

Komitee tervitab ettepanekut muuta hoiuste intresside maksustamise direktiivi (20), et parandada teabe kvaliteeti ja tagada maksudest kõrvalehoidumise tõhusam ärahoidmine.

3.2.1.

EL kaotab igal aastal palju rohkem maksutulu kui Ameerika Ühendriigid või teised riigid, kus esineb vähem varimajandust, maksu- või tööhõivepettusi ja maksudest kõrvalehoidumist (21). Selliste häirete nagu maksuparadiisid vältimiseks vajavad ulatuslikud ja keerukad maksustruktuurid suuremat riikidevahelist homogeensust, lihtsustamist ja ühtlustamist. Protsess peaks algama euroalaga ning seda peaksid koordineerima komisjon ja eurorühm, kasutades sellist Euroopa lihtsustamisorganit, mis on mõnes riigis juba olemas (22).

3.2.2.

Samuti leiab komitee, et maksupoliitika ühtlustamine peaks olema prioriteet Euroopa poolaasta raames (kasutades ära mõningaid riigipõhiseid soovitusi), kuna see on foorum majanduspoliitika valdkonna jõupingutuste kooskõlastamiseks liikmesriikide vahel, et saavutada teiste poliitikavaldkondade abiga ka strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid.

3.2.3.

Komitee kutsub üles võtma kasutusele õiglasema ja tõhusama süsteemi läbipaistvuse suurendamisele, maksubaasi laiendamisele ja agressiivse maksudest kõrvalehoidumise vältimisele suunatud maksureformi ning ühtlustamise abil, võimaldades nii vähendada maksumäärasid ja koormuse ümberjagamist.

3.2.4.

Komitee soovitab piirata maksuvabastuste süsteemi sõltuvalt iga maksu olemusest, kasutades selleks rangeid majanduslikke ja sotsiaalseid kulude-tulude analüüse kooskõlas maksukulutuste rahvusvahelise põhimõttega, mida on tugevdatud alates 1968. aastast, ning arvestades, et komisjoni uuringute (23) kohaselt on viimase viie kriisiaasta jooksul suudetud maksude ja hüvitiste süsteemidega kontrolli all hoida märkimisväärne osa turgude ebavõrdsuse suurenemisest enamikus ELi liikmesriikides.

3.2.5.

Komitee kutsub ELi üles osalema euroala esindajate kaudu aktiivsemalt ühtlustamis- ja lihtsustamistöö koordineerimise üle peetavates aruteludes OECD (24), Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) (25) ja G20-riikidega (26), alustades ülekandetasudest, pettustest ja varimajandusest ning eelkõige õiglusest maksukoormuse jaotumisel.

3.2.6.

Komitee leiab, et maksubaasi kahanemist ja kasumi ümberpaigutamist käsitlev tegevuskava (27) on esmatähtis ülemaailmses võitluses maksudest kõrvalehoidumise ja agressiivse maksuplaneerimise vastu. Seepärast innustab komitee G20-riike, OECDd ja kõiki liikmesriike seda arendama, luues algjärgus ELi ameti, mis toimiks käibemaksu arveldajana ja tegeleks maksupettustega, et kaotada ühendusesisestes tehingutes nn karusellpettuste (28) probleem, mis põhjustab suuremat kahju kui varimajandus ise.

3.2.7.

Lõpuks, arvestades et maksuvabastuste ja -soodustuste tulemuseks on nominaalmaksumääradest oluliselt madalamad tegelikud maksumäärad, tuleks neid kooskõlastada tööhõivet, tulusaid investeeringuid, ettevõtete konkurentsivõimet ja sotsiaalset kaasatust puudutavate Euroopa eesmärkide ja Euroopa sotsiaalmudelit kujundavate ELi poliitikameetmetega.

3.3.1.

Komitee arvates tuleks sidusa eelarve- ja fiskaalliidu (29) poole liikumiseks pidada esmatähtsaks ettevõtete maksude ühtlustamist, et VKEd ei maksaks kõrgeimaid tegelikke maksumäärasid. Samuti mõistab komitee selgelt hukka tavad, mida kasutatakse teatud liikmesriikides valitud rahvusvahelistele kontsernidele eriliste maksusoodustuste andmiseks seda avalikustamata, ja kutsub Euroopa Komisjoni seoses sellega üles tegema kõik võimaliku nende tavade kõrvaldamiseks. Selline asjade seis viib konkurentsimoonutusteni, mis on vastuolus ühtse turu lõppeesmärgiga.

3.3.1.1.

Üks esimesi ja kõige olulisemaid hoobasid peaks keskenduma tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi loomisele. Komitee esitas ametlikult kõnealuse seisukoha 2006. aastal (30) ja on seda seejärel kinnitanud (31). Juba 1992. aastal avaldatud Rudingi aruandes märgiti vajadust ühiste reeglite järele maksubaasi määratlemiseks, alustades miinimum- ja maksimummääradest.

3.3.1.2.

Enne euro kasutuselevõttu valuutakursside kõikumistele vastuseismiseks kujundatud nn valuutamao (monetary snake) süsteemi vaimus soovitab komitee innustada vastutavaid ameteid tegema koostööd äriühingu tulumaksu ülem- ja alampiirmäära kehtestamiseks. Maksuvabastused, millel on tööhõive või tootlikkuse suurendamisele väiksem mõju, tuleks kooskõlastatult kaotada.

3.3.2.

Komitee tervitab eri liikmesriikide ema- ja tütarettevõtjaid käsitleva direktiivi ettepanekut, mis on üks meede maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse tõhustamise tegevuskavas (32) esitatud 34 meetmest. Komisjon esitas tegevuskava 2012. aasta lõpus. Komitee eelistaks siiski, et see rakendataks määrusena.

3.3.3.

ELi-sisesel kaupade ja teenustega kauplemisel on tehtud rohkem edusamme käibemaksu ühtlustamisel seal, kus on parandatud maksubaaside ühtlustamist, kuid maksumäärad on ikka veel väga erinevad.

3.3.4.

Lõpetuseks leiab komitee, et esmatähtsaks tuleks pidada maksusoodustusi teadus- ja arendustegevuse valdkonnas, arvestades selle valdkonna strateegilist olemust (33).

3.3.5.

Kõigi kavandatud meetmete puhul tuleb jälgida, et need ei kahjustaks Euroopa ettevõtete konkurentsivõimet.

3.4.1.

Füüsiliste isikute suhtes kohaldatakse nii otsest kui ka kaudset maksustamist. Tuleb meeles pidada, et kaudsed maksud on oma olemuselt regressiivsed ning et eriti kaudse maksustamise ülespoole ühtlustamine on regressiivne ja võib ilma tasakaalustavate sissetulekutoetusteta avaldada drastilist mõju madalaima sissetulekuga elanikkonnasektoritele.

3.4.2.

Füüsiliste isikute otsese maksustamise ühtlustamine piirdub erijuhtumitega ja maksukoormuse ühtlustumine on peatunud.

3.4.3.

Vähemalt euroalas tuleks läbi vaadata üksikisiku tulumaksu käsitlevate õigusaktide mitmed peatükid ja sotsiaalkindlustusmaksete kulu, et vältida sotsiaalset dumpingut, ühtlustada tööjõu maksukiilu ja lihtsustada nii selle liikuvust (34). Sellise maksustamise astmelisust tuleks laiendada kapitalitulule ja jõukusele, mis seda tekitab, muutes kinnisvara-, pärandi- ja kinkemaksud uuesti kontrollivahendiks. Lisaks on sellistel maksudel nõudlusele vähem pärssiv mõju kui tööjõumaksudel.

3.4.4.

Vajadus asetada investeeringutele suurem rõhk kui tarbimisele muudab veelgi olulisemaks nn lähenemismadude (convergence snakes) süsteemide loomise ja ühtlustamise hoiuste intresside (35), füüsiliste isikute saadud dividendide ja piiriüleste pensionihüvitiste maksustamiseks.

3.4.5.

Komitee toetab komisjoni otsinguid leida viise, kuidas muuta maksustruktuurid majanduskasvu soosivamaks ning käsitleda maksustamise võimalikku rolli konsolideerimisvajaduste täitmisel maksubaaside, nt eluasememaksu laiendamise kontekstis. Niisiis oli Euroopa poolaasta raames liikmesriikidele esitatud Euroopa Komisjoni soovituste eesmärk kasutada perioodilisi varamakse konsolideerimise eesmärgil või maksukoormuse tööjõult ärasuunamise osana (36).

3.4.6.

Komitee teeb ka ettepaneku võtta lisameetmeid keskkonnamaksude ühtlustamiseks, võttes lähtealuseks komisjoni 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistiku.

3.4.7.

Üldsus aitab võidelda maksu- ja tööjõupettuste tõsise probleemi vastu, kui neil on selleks stiimulid. Tuleks tugevdada selliseid vahendeid nagu teenuste vautšerid või maksuvabastused ja -soodustused muude üksikisikute tugiteenuste puhul, milles ühendatakse eesmärgid edendada sotsiaalhoolekannet ja tuua varimajandus päevavalgele.

3.4.8.

Komitee teeb ettepaneku, et mitteametliku majanduse vastu võitlemiseks võetaks kasutusele maksustiimulid, mida kohaldataks selliste makseviiside kasutamise suhtes nagu pangakaardid ja mobiiltelefonid, mis jätavad jälje ja soodustavad finantsalast ja e-kaasatust, ühtlustades nende üksikisikute või ettevõtete maksusoodustusi või -vabastusi, kes vähendavad sularaha kasutust.

3.4.9.

Sarnaselt võiks majandusstiimulite abil tõhustada avaliku sektori koostööd võimalike petutehingute avastamiseks, võttes eeskujuks Ameerika Ühendriikide tavapraktika.

3.5.1.

Maksustamise suur mitmekesisus soodustab pettust, korruptsiooni ja varimajandust. Komitee kutsub euroala liikmesriike võtma suuremad volitused neljas peamises maksustamisvaldkonnas: füüsiliste ja juriidiliste isikute otsene maksustamine (sh kapitalilt saadava tulu ja vara maksustamine ja muud jõukusega seotud maksud) ning kaudne maksustamine käibemaksu ja erimaksude näol.

3.5.2.

Eelarvejuhtimise osas edusammude tegemine tähendab vältimatult liikmesriikide järkjärgulist suveräänsusest loobumist. Nii võiks maksude kogumine olla jätkuvalt valdavalt riikide otsustada ning kontrolle, inspekteerimist ja tulu jaotamist jagataks ELi ja riikide vahel. Siinkohal teeb komitee ettepaneku luua ELi maksuamet, alustades euroalast.

3.5.3.

Kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega tuleb arvestada kohalike maksudega, kuid komitee soovitab käivitada lihtsustamiskampaania, vähendades, rühmitades ja standardides paljusid olemasolevaid makse.

3.6.1.

Rahvusülene fiskaalpoliitika (37) oleks tõhus vahend aluslepingute, eeskätt ühtekuuluvus- ja säästva arengu poliitika eesmärkide saavutamiseks.

3.6.2.

Komitee kutsub üles looma vähemalt euroalas ühise lisaeelarve, mis võimaldaks koguda makse ja võtta järk-järgult üle need poliitikameetmed, mida on parem rakendada ühiselt: aktiivsete tööturumeetmetega seotud töötuskindlustus (38), teadus- ja arendustegevus, kaitse, ühine mehhanism võlaintressi koormuse hüvitamiseks (39) jne.

3.6.3.

Lõpuks toetab komitee jõuliselt OECD ja G20-riikide võetud meetmeid rahvusvahelise maksualase koostöö valdkonnas ja maksupettuste vastu võitlemisel ning kutsub üles muutma automaatse maksualase teabevahetuse rahvusvaheliseks standardiks.

14.7.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 230/33

Raportöör:

Gonçalo LOBO XAVIER

Kaasraportöör:

Nicola KONSTANTINOU

1.1.

Euroopa pakenditööstus seisab silmitsi mitmete väljakutsetega. Pakenditööstuse otsustava rolli tõttu arvukates sektorites on tal Euroopa majanduse konkurentsivõime seisukohast keskne positsioon. Euroopa peab säilitama tööstusharu juhtpositsiooni ja edendama pakendamissektori keskkonnasäästlikkuse, ohutuse ja märgistusküsimustega seotud suundumusi. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et see juhtpositsioon peab toetuma neljale põhisambale. Need on ressursitõhusus, teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon, sotsiaaldialoog, jätkusuutlikkus ja kohandamine.

2.1.

Pakenditööstus teenib meie igapäevaelus arvukaid eesmärke: tootekaitse (purunemise, riknemise ja saastumise vältimine, säilivusaja pikendamine), reklaam (toote koostisosad, omadused, reklaamsõnumid ja kaubamärk), teave (toote identifitseerimine, ettevalmistus ja kasutus, toitumis- ja säilitamisalane teave, hoiatussildid, kontaktid, avamise juhendid, kasutuselt kõrvaldamise korraldus), mugavus (toote ettevalmistus, pakkumine, säilitamine ja portsjoniteks jagamine), kasutamine (tarbijale kättetoimetamine, jae- ja transpordiühikud), käitlemine (transport tootjalt jaemüüjale, väljapanek müügikohas) ja jäätmete vähendamine (töötlemine, kõrvaltoodete taaskasutamine, ladustamiseks ja transpordiks vajalik energia).

2.2.

Arvestades sektori tohutut mitmekesisust, vajab pakendamissektor kindlasti laiaulatuslikku ja mitmekesist lähenemisviisi. Kuna tegemist on väärtusliku sektoriga, tuleb olla hoolika suhtumisega, milles võetakse arvesse sektori mitmekesisust, vajadust vastata eeskirjadele ja õigusaktidele ning loomulikult sektori konkurentsivõimet.

2.3.

Kuigi palju olulisi probleeme on enamiku tööstusharude jaoks ühised, seisavad üksikud allsektorid loomulikult silmitsi ka oma spetsiifiliste probleemidega. See tuleneb asjaolust, et konkreetsetele toodetele kehtivad eeskätt standardite ja sertifikaatide osas eri tingimused.

2.4.

Pakendi kasutamine innovatsioonist ja kvaliteedist teavitamiseks on Euroopa võimalus. Siinkohal on mitmeid meetmeid, mille eesmärk on selgelt määratleda asjaomases pakendis sisalduvate toodete kvaliteet ja innovaatilisus. See on lõputu väljakutse, mis on väga oluline ELi toodete eristamiseks teistest maailma paikadest pärit toodetest.

2.5.

Komitee arvates on selle arutelu jaoks elulise tähtsusega veel kaks küsimust: pakendamistööstuse logistiline aspekt ja sektori juurdepääs kasutatavatele toorainetele.

Nende kahe küsimuse valguses on lihtne mõista, miks Euroopa pakenditööstuse ees seisvad probleemid on nii tohutu suured.

Käesoleva dokumendi põhieesmärk on esitada ELi institutsioonidele rida soovitusi, mis on EMSK/CCMI arvates üldiselt Euroopa majanduse ja eelkõige pakendamissektori ergutamiseks kriitilise tähtsusega. Nagu muudeski valdkondades, peab Euroopa näitama taas kord eeskuju ja kutsuma üles järgima eeskirju ja õigusakte, mis tõepoolest aitavad majandust ning mida viiakse ellu jätkusuutlikul viisil eesmärgiga ergutada siseturgu: märksõnad peaksid olema usaldus ja õigusalaste nõuete järgimine, mitte kaitse.

2.6.

Just kasutatavate materjalide temaatika on väga oluline küsimus, mis vajab hoolikat analüüsi, et järgida avatud turu põhimõtet ja tagada kõigile turuosalistele võrdsed tingimused.

2.7.

Komitee leiab, et sektori sidusrühmade vahelise koordineeritud ja kaasava dialoogi loomisega tagatakse, et sektor jääb jätkusuutlikuks, pakub pikas perspektiivis inimväärset tööd ning tuleb paremini toime muutustega ja kohaneb tarbijate vajaduste ja laiemate ühiskondlike nõudmistega. Selles osas ei kasutata praegu täielikult ära sotsiaaldialoogi potentsiaali sektorit tugevdada ning selle küsimusega tuleb kiiresti tegeleda.

2.8.

Kui sektor peab turu nõudmiste täitmiseks muutustega kohanema ja muutuma, on jätkusuutlikkuse ja võrdsete parandusmeetmeteni jõudmine võimalik üksnes sidusrühmade mitmekanalilise kaasamise kaudu. Selleks et käsitleda sektori, selle struktuuri ja konkurentsivõimega seotud küsimusi ja muid seonduvaid küsimusi, nagu tööhõive, oskused ning sektori ja selle tööjõu kohanemisvõime ja edasine elujõulisus, peaks komisjon innustama nõuetekohaselt struktureeritud ja organiseeritud sotsiaaldialoogi. Lisaks tuleks luua eri osalejate ja institutsioonide vaheline kahesuunaline teabevahetuskanal, et anda laiemale üldsusele (st ühiskonnarühmad ja tarbijad, töötajad, tööandjad, valitsused jne) platvorm osalemiseks. Sel viisil saavad kõik asjaomased pooled osaleda sektori tegevuses ning olla seotud selle laiema ja keskse rolliga ühiskonnas.

3.1.

Euroopa pakendamissektor hõlmab tervet rida tegevusvaldkondi ning kuigi sel on teiste tööstusharudega sarnaseid probleeme, seisab sektor praegu ning lühiajalises ja keskpikas perspektiivis silmitsi mitmete ainulaadsete ja oluliste väljakutsetega. Pakendamissektor hõlmab klaas-, metall-, plast-, puit- ja paberpakendi ettevõtteid, mis annavad Euroopas tööd kokku rohkem kui 6,5 miljonile inimesele (3) (Eurostat).

3.2.

Pakendamissektor tähendab lisaks laiale tootevalikule ka rida mitmesuguseid erinevaid protsesse, mida kasutatakse toodete loomiseks konkreetsete turgude jaoks ja konkreetseks kasutuseks ning mis kõik nõuavad eri keskkonda ning sisaldavad mitmesuguseid väljakutseid ja iseärasusi.

Näiteks on klaaspakendi ettevõtjate jaoks märkimisväärne kulutegur energiakasutus. Kuna kuni 80 % klaaspakendijäätmetest võetakse uuesti ringlusse, annab klaasi ringlussevõtt olulise panuse ELi ringlussevõtu eesmärkidesse ja piirkonna CO2-jalajälje vähendamisse.

3.3.

Oluline aspekt on ka pakendamiseks kasutatavate materjalide vaheline seos ning negatiivset mõju on pakendamissektorile avaldanud pakendamiseks kasutatavate materjalide, nagu lainepapp ja torud, transiidiveo kulude suurenemine. Seega jäävad sektori kogu tarneahela energiakulud – pange tähele kaugust, mille trükitud materjalid ja muud tooted läbivad enne nende kasutamist pakendiettevõtetes – lõpuks pakendamissektori kanda.

3.4.

Metalli saab korduvalt ringlusse võtta, ilma et selle kvaliteet langeks, mis annab lisaväärtust sektori panusele ELi ringlussevõtu eesmärkide saavutamisel.

3.5.

Taaraklaasi kasutatakse pudelite, purkide ja muude pakendite tootmiseks. See on ELi klaasitööstuse suurim haru, moodustades ligikaudu 60 % kogu klaasitootmisest ja andes ELis tööd 90  000 inimesele (Eurostat). Klaasisektori tööhõive üldiselt on vähenenud suurema automatiseerimise, tööstuse konsolideerimise ja madalate tootmiskuludega riikidest lähtuva konkurentsi tõttu. Import väljastpoolt ELi põhjustab suuremat konkurentsi. Tootmistehaste arv ELi lähedal asuvates või naaberriikides on suurenenud, sest seal on väiksemad tööjõukulud ja paindlikumad seadused. See põhjustab lühiajalist ületootmist ja avaldab survet hindadele.

Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia on suurimad tootjad ELis. Klaas on ressursitõhus materjal, mida saab lugematuid kordi ringlusse võtta. Näiteks on energiakasutus klaaspakendi ettevõtjate jaoks märkimisväärsem kulutegur kui teiste ettevõtjate jaoks. Kuna kuni 80 % klaaspakendijäätmetest võetakse uuesti ringlusse, annab klaasi ringlussevõtt olulise panuse ELi ringlussevõtu eesmärkidesse ja piirkonna CO2-jalajälje vähendamisse. Kasutatavate materjalide ja toodetavate toodete tõttu sõltuvad sektori teised osad energiast siiski vähem.

3.6.

Kui vaatame paberi või muude sarnaste materjalide kasutamist, siis muudab sektori tarneahela keerukamaks asjaolu, et paber- ja papp-pakendi (sellised tooted nagu kastid, lainepapp, karbipapp ja pakkekartong) töötlemise eest vastutavad ettevõtted kalduvad tootma paberit ise ning on osa katkematust protsessist, hõlmates nii kasutatud materjalide peenestamist ja värviärastust kui ka puidust toortoodete kasutamist.

3.7.

Teiselt poolt on ka plastpakendil oma iseärasused: kõiki pakendamise allsektoreid ei esinda arvukad tööstusorganisatsioonid. Plastpakenditööstus varustab ka muid kui vaid eespool mainitud turge. Selle lõpptarbijad on näiteks autotootjad, kosmeetikaettevõtted ning tervisetooteid ja müügipakendis toidu pakendeid tootvad ettevõtted. Ometi esindab seda allsektorit vaid üks tööstusühendus. Plastpakendamine on seotud ka keskkonnaküsimustega, nagu kilest poekottide tootmine ning nende kõrvaldamise ja nende koostisosade lagunemisega seotud raskused.

3.8.

Kõnealusel juhul on selline tootmisprotsesside mitmekesisus loonud ettevõtjate esindusorganite külluse, mis loob iseenesest takistusi ettevõtjate ja töötajate esindajate koostööle nii olulistes küsimustes nagu keskkonnasäästlikkus ja muutuste juhtimine. Pakendamise allsektorite, nagu metallpakendi ettevõtjate killustatud olemust väljendab hästi kaubandusvaldkonna esindusorganisatsioonide arvukus. Näiteks toodavad alumiiniumit tootvad ettevõtted sageli ka alumiiniumpakendeid ja neil on oma kaubandusorganisatsioon (Euroopa Alumiiniumi Assotsiatsioon). Oma kaubandusorganisatsioon on aga ka (terasest ja alumiiniumist) joogipurke tootvatel metallpakendi spetsialistidel ning samuti on oma organisatsioon terasetoodetele spetsialiseerunud pakendiettevõtetel.

3.9.

Sektori tähtsuse tõttu – selle panuse pärast nii SKPsse kui ka tööhõivesse – vajavad need valdkondlikud probleemid erilist tähelepanu. Siiski teenib pakenditööstus sellise killustatud sektorina kogu majandust varustavate ettevõtete vajadusi, ulatudes palju kaugemale oma traditsioonilistest turgudest.

3.10.

Tootepakend täidab mitut vajadust ja hõlmab selliseid küsimusi nagu tootekaitse (purunemise, riknemise ja saastumise vältimine), reklaamteave (toote identifitseerimine, kaubamärk, ettevalmistus, kasutus, toitumis- ja ohutusalane teave), käitlemisalane teave (transport ja väljapanek müügikohas), pakendijäätmete vähendamine (töötlemiseks, ladustamiseks ja transpordiks vajalik energia). CO2-heite vähendamise jõupingutuste kontekstis on oluline pakendikujundus, mis on oluline aspekt kaubaveoks olemasoleva ruumi maksimaalsel ärakasutamisel. Pakendamise enda roll jäätmete vähendamisel on muutunud oluliseks, kuna Amazoni laadsed internetiettevõtted on kujunenud väga suurteks pakendikasutajateks. Samuti tuleks käsitleda nn vastutava poole küsimust.

Näiteks kasutab Amazon serditud „kergesti avatava pakendi” süsteeme. Plasti ja kinnitusrihmade kõrvaldamisega on Amazon alates 2008. aastast põhjalikult muutnud oma lähenemisviisi 2  000 tootja 2 00  000 toote suhtes, vähendades seeläbi papi tarbimist 5,4 miljoni ruutmeetri võrra, üldise materjali tarbimist 11  203,7 tonni võrra ja kastide kogumahtu 4 10  000 kuupmeetri võrra. Tegelikkuses kannab jäätmepakendi eest lõppvastutust tarbija, kuid tootjale või vahekasutajale peaks huvi pakkuma see pakendi kogus, millest saavad lõpuks jäätmed.

3.11.

Allpool välja toodud küsimused vajavad põhjalikku analüüsi, et saada üldine ülevaade hetkeolukorrast ja pakkuda võimalikke lahendusi tagamaks, et Euroopa pakendamissektor säilitab konkurentsivõime ja keskkonnasäästlikkuse ning annab inimväärset tööd tuhandetele sellest sektorist sõltuvatele töötajatele.

3.12.

Mistahes muutus tooraine kättesaadavuses mõjutab nii valmispakendite hinda kui ka kättesaadavust ning võib tõsiselt häirida sektori tegevust. Seepärast tuleks läbi viia tooraineid mõjutavate jõudude ja suundumuste analüüs, et võimaldada pakenditööstusel ennetada tulevikumuutusi ja vältida sellega kaasnevaid võimalikke häireid. Näiteks avaldavad eriti metallpakendi sektorile survet nii tooraine kui ka energia hinna järsk tõus.

3.13.

2012. aastal käivitas komisjon tooraineid käsitleva Euroopa Innovatsioonipartnerluse eesmärgiga lahendada puidupõhiste ja mineraalsete toorainete tarnega seotud probleemid.

3.14.

Peamiselt Aasiast pärinev nõudlus on toonud kaasa paberpakenditeks kasutatava teisese tooraine hinnatõusu, kuid selle tootjad ei saa neid lisakulusid lihtsalt oma klientidele üle kanda. Hiina nõudlus on andnud tugeva panuse paberpakenditeks kasutatava ringlussevõetud materjali hinnatõusu (taaskasutusse võetud paberi hind on võrreldes 2006. aastaga peaaegu kahekordistunud, ringlussevõetud paberi hind on sama perioodi jooksul suurenenud peaaegu 50 % võrra). Lähitulevikus see hinnatõus tõenäoliselt jätkub.

4.1.

Eurostati andmetel annab Euroopa terasetööstus tööd kokku 3 55  000 inimesele, kellest ligikaudu 60  000 töötab metallpakenditööstuses (hõlmab terase- ja alumiiniumitööstust). Organisatsiooni Metal Packaging for Europe hinnangul töötab alumiiniumitööstuses 80  000 inimest ja Euroopa alumiiniumitööstuse kogu väärtusahelas kuni 2 55  000 inimest. Sellegipoolest on sektor kannatanud ja kannatab jätkuvalt töökohtade kadumise all kas sektoris toimunud konsolideerimise või rahvusvahelise konkurentsi tõttu (4).

4.2.

Sektori tööandjate ja töötajate väljakutse Euroopas on tagada sektori konkurentsieelise säilimine, tehnoloogilise innovatsiooni täielik ärakasutamine ning keskkonnasäästlike ja kvaliteetsete kaupade tootmine.

4.3.

Rahvusvaheline konkurents avaldab jätkuvalt survet sektori töötajate töötingimuste halvenemise suunas. Samas oodatakse neilt jõukuse loomist, innovaatiliste tehnoloogiate kasutamist ja põhimõtteliselt sektori tegevuse ja jätkusuutliku tuleviku säilitamist tulevaste põlvkondade jaoks.

4.4.

Euroopa pakendamissektor kannatab jätkuvalt ületootmise all. See suurendab rahvusvahelise konkurentsi mõju ning toimib töötasusid ja töötingimusi piiravalt. Sektori tööhõive vähenemise suundumus illustreerib nii konkurentsi kui ka ületootmise mõju.

4.5.

Pakendamissektoril on potentsiaal pakkuda Euroopa riikide majandusele suuremaid eeliseid oma materjali ringlussevõtu suutlikkuse tõttu. Üha rohkem pakendimaterjali kas võetakse taaskasutusse või on valmistatud teiste tootmissektorite ringlussevõetud materjalist. Ringlussevõtu keskkonnaalased eelised on piisavalt ilmsed ja neid käsitletakse korrapäraselt ka komisjoni dokumentides. Sellegipoolest saab pakendamissektor tõsta liikmesriikide ringlussevõtu määrasid. Samas on sektoril potentsiaal sulgeda ringmajanduse ahel, vältides kahtlaste jäätmete eksporti ja keelustades nende pakendiimportijate juurdepääsu Euroopa turgudele, kes ei järgi head keskkonnatava (5). Metall- ja alumiiniumpakendi ettevõtted, kelle toodang moodustab 16 % alumiiniumtoodete kogumahust Euroopas, sõltuvad nii tooraine (boksiid) kaevandamisest kui ka vanametalli ringlussevõtust.

4.6.

Euroopa pakendamissektori märkimisväärne ja oluline aspekt on ka tarbijate kaitse olulise tooteteabe või toote kasutamist puudutavate nõuannete andmise kaudu. Tarbijad ootavad õigustatult, et pakend kaitseb nende ostetavat kaupa ning, toidu ja joogi puhul, säilitab neid ja väldib saastatud toiduainetega seotud terviseriske. Samad ootused on ka jaemüüjatel, kuid lisaks sellele peaks nende müüdavate kaupade pakend pikendama maksimaalselt toote säilivusaega.

4.7.

Pakenditööstuse tulevane kuju ja struktuur sõltuvad suuremal või vähemal määral innovatsioonist ja tehnoloogiasse tehtavatest investeeringutest: näiteks 3D-printimine on võimalus nii sektori kui ka tarbijate jaoks, kuid selle kasutuselevõtu ja käitamise edu sektoris sõltub suuresti sektoris tehtavast koostööst ja tarbijate ootustest. Tööstus peab kasutama olemasolevaid tehnoloogiaid ja kohanema asjakohase dialoogi kaudu.

4.8.

Hea tava sektori ümberkorraldamiseks ja selle muutustega kohandamiseks areneb pidevalt, kuidas selle potentsiaali maksimeerimiseks on vaja ELi institutsioonide abi. EL saab pakkuda abi finantstoetuse näol või foorumi loomise kaudu, et korraldada täiendavaid arutelusid sotsiaalpartneritega. Sektor peaks selles protsessis ELiga koostööd tegema.

4.9.

Jätkusuutlike ja toimivate lahendusteni on võimalik jõuda vaid juhul, kui tööstuse mõlemad pooled teevad koostööd. Riigi ja Euroopa tasandi sotsiaaldialoog pakub selleks võimaluse. Seepärast on pakendamissektori valdkondliku sotsiaaldialoogi komitee loomine esmatähtis, et alustada mitmete käesolevas dokumendis tõstatatud küsimuste käsitlemist.

14.7.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 230/39

Raportöör:

Ludvík JÍROVEC

Kaasraportöör:

Patrizio PESCI

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee koostas järgmised soovitused, et kasutada maksimaalselt puidutoodete pakutavaid eeliseid süsinikubilansis ning tugevdada Euroopa puidutöötlemissektori (1) konkurentsivõimet ja innovatsioonisuutlikkust.

1.2.

Komitee tõdeb, et Euroopa ja riiklikud õigusaktid avaldavad puidutöötlemistööstusele tugevat mõju. Seetõttu kutsub komitee liikmesriike üles uurima kõiki võimalusi puidu kui keskkonnasõbraliku materjali kasutamiseks, et tugevdada kõnealuse sektori konkurentsivõimet, edendada tööhõivet ning toetada investeeringuid teadusuuringutesse ja innovatsiooni.

1.3.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles huvitatud sidusrühmadega konsulteerides välja töötama Euroopa suuniseid puidutoormega varustamise kohta, et suurendada puidu pakkumist ja edendada puiduressursside säästlikku kasutamist. Suunistesse tuleks hõlmata ka ressursitõhususe põhimõte. „Hea tava suunistes puidu säästvaks kasutamiseks Euroopas (2010)” toodud soovitusi tuleks arvesse võtta ja vajadusel edasi arendada.

1.4.

Komitee tuletab meelde, kui oluline on tertsiaarse biomassi määratluse alt välja jätta puitalused ja pärast tarbimist ringlusse võetud puit.

1.5.

Nagu märgiti komitee 2011. aasta oktoobris vastu võetud arvamuses „Euroopa konkurentsivõimelisema puidutöötlemis- ja mööblitööstuse võimalused ja väljakutsed” (2) ning kooskõlas Euroopa Komisjoni teatises „Ringmajanduse suunas: jäätmevaba Euroopa kava” esitatud põhimõtetega rõhutab komitee tõsiasja, et astmelisuse põhimõte (kasutamine, korduskasutamine, ringlussevõtt ja energiakasutus) kujutab endast optimaalset võimalust puidu ressursitõhusa kasutamise maksimeerimiseks, juhul kui see on majanduslikult ja tehniliselt võimalik lähtuvalt konkreetsetest riiklikest ja kohalikest iseärasustest. Komiteel on hea meel, et järgides tema nõudmist tunnistada astmelisuse põhimõtte tähtsust, on see põhimõte üle võetud mitmesse ELi dokumenti, näiteks „Euroopa tööstuse taassünd”, uus ELi metsastrateegia, komisjoni talituste töödokument „A Blueprint for the EU forest-based industries (woodworking, furniture, pulp & paper manufacturing and converting, printing)”, mis on lisatud teatisele „Uus ELi metsastrateegia metsade ja metsandussektori jaoks”. Siiski ei poolda komitee õiguslikult siduvaid eeskirju ning toetab avatud turupõhist lähenemisviisi ja turuosalistele vabade käte jätmist.

1.6.

Ehitusmaterjalidele pakutavad võimalused peaksid sisaldama vastavaid meetmeid, et vältida ringlussevõetavate materjalide, nt puidu, sattumist prügilatesse. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni ja huvitatud sidusrühmi üles sõnastama suuniseid ja soovitusi puidujäätmete kogumise kohta ning määratlema lahendusi pärast tarbimist ringlusse võetud puidu käitlemiseks.

1.7.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni kehtestama normi, mis asjakohasel viisil kajastaks suletud ruumide akustilisi omadusi, sest puit võib mängida olulist rolli heliisolatsiooni seisukohalt. Puidul on omadus ruume akustiliselt isoleerida väljastpoolt tuleva müra eest ja vähendada järelkõla aega. Puidu kasutamisega seotud võimalusi tuleks edasi uurida.

1.8.

Komitee kutsub liikmesriike ja huvitatud sidusrühmi üles koostama riiklikke tegevuskavasid, et edendada puidu kasutamist hoonetes ja rohelisi infrastruktuure. Kohalikud omavalitsused tuleks otseselt kaasata nimetatud tegevuskavade rakendamisse.

1.9.

Arvestades asjaolu, et puit ei ole ehitajate ja arhitektide hulgas nii populaarne kui teised materjalid, kutsub komitee liikmesriike käivitama algatusi puidukultuuri edendamiseks. Lisaks peaksid Euroopa puidutöötlemissektori esindajad ja Euroopa sotsiaalpartnerid tööstusharule atraktiivsema kuvandi andmiseks organiseerima kooskõlastatud riiklikke kampaaniaid.

2.1.

Euroopa puidutöötlemissektori aastakäive on umbes 122 miljardit eurot ja kogutoodang üle 115 miljardi euro. Eurostati andmetel koosnes puidutöötlemissektor 2012. aastal enam kui 3 11  000 ettevõttest. Umbes 1 26  000 ettevõtet tegutses ka mööblitööstuses. Puidutöötlemistööstus selle otseses tähenduses hõlmab saetööstust umbes 40  000 ettevõttega ning puidutoodete teistes allsektorites on ca 1 45  000 ettevõtet. Hoolimata täiustustest ei pruugi nimetatud arvud kajastada praegust olukorda, sest sõltuvalt liikmesriikide aruannetest ei pruugita väikseid ettevõtteid arvestusse kaasata. Mööbli- ja ehitusdetailide tootmise sektorites on väikeste ettevõtete arv märkimisväärne. Seega on ettevõtete reaalne arv hinnanguliselt üle 3 75  000.

2.2.

Kogu ELis vähenes 2012. aastal järsult töökohtade arv puidutöötlemissektoris. Keskmiselt langes see näitaja 4,4 % võrra, kuid arvud ulatuvad - 3,2 % Saksamaal kuni -  13,7 % Hispaanias. Horvaatias ja Taanis oli töökohtade juurdekasv kõige suurem, samas kui Hispaania (-  13,7 %), Küpros (-  13,1 %) ja Slovakkia (-  11,5 %) seisid 2012. aastal silmitsi töökohtade arvu suurima kahanemisega.

Euroopa ja riiklikud meetmed avaldavad tugevat mõju puidutöötlemissektori konkurentsivõimele. Nagu rõhutati ELi konkurentsivõime 2014. aasta aruandes, on tootmis-ja tööjõukulud ning toorainehinnad Euroopas enamasti palju kõrgemad kui teistes piirkondades, millega kaasneb suur oht, et kõnealuse sektori ulatuslikud osad viiakse üle mujale. Seetõttu peaks Euroopa nõudma, et ELi turule jõudvad tooted vastaksid samadele sotsiaal-, keskkonna- ja ohutusstandarditele nagu Euroopas valmistatud tooted. Lisaks rõhutab komitee asjaolu, et Euroopa puidutöötlemissektor seisab jätkuvalt silmitsi märkimisväärselt kasvanud tootmiskuludega, eriti mis puudutab vaikusid ja energiat. Euroopas on energiakulu kolm korda suurem kui Ameerika Ühendriikides.

2.3.

Taastuvenergia areng ja sellega seonduvad toetused vähendavad puidutoorme kättesaadavust ja tõstavad selle hinda. 2012. aastal oli puitkütuse osakaal Euroopa Majanduskomisjoni piirkonnas langetatud puidust hinnanguliselt umbes 15 % ehk 182 miljonit m3. Viimasest ECE/FAO küsitlusest „Joint Wood Energy Enquiry” (JWEE 2011) selgus, et puiduenergia moodustab peamise osa taastuvenergiast (38,4 % kõigist taastuvenergia allikatest). Vastavalt viimasele Euroopat hõlmavale uuringule puidutoorme pakkumise ja nõudluse kohta ELi puidutööstuses („Study on the wood raw material supply and demand for the EU wood-processing industries”), mille Euroopa Komisjon tellis Induforilt (3), peaks energiana kasutatava puidu osakaal ELis olema võrdeline praeguse raiepuidu mahuga, kui õnnestub saavutada taastuvenergia eesmärk 2020. aastaks. 2016. aastaks on puudujääk 63 miljonit m3 puitu võrreldes ELi liikmesriikide koostatud riiklikes taastuvenergia tegevuskavades prognoositud nõudlusega.

2.4.

Arvestades Euroopa Komisjoni uut teatist 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistiku kohta ja nõuet suurendada 2030. aastaks taastuvenergia osakaalu vähemalt 27 %, peab komitee vajalikuks kaaluda mitmesuguseid viise puidu kasutamise edendamiseks ELis, näiteks võttes arvesse 2010. aastal avaldatud väljaandes „Hea tava suunised puidu säästvaks kasutamiseks Euroopas” toodud soovitusi, ning leida lahendused konkurentsimoonutuste vältimiseks biomassi ressursside erinevate kasutajate vahel.

2.5.

Seda silmas pidades kutsub komitee liikmesriike üles hindama energia tootmiseks kindlasti saadaoleva puidu biomassi hulka riigis või piirkonnas ja juba puitu toorainena kasutavate puidutöötlemisettevõtete tootmismahtu.

2.6.

Lisaks taunib komitee seda, et mitmes liikmesriigis kehtivad ikka veel sätted, millega piiratakse puidu kasutamist mitmekorruselistes ehitistes, ning diskrimineerivad tuleohutuseeskirjad. Paljudes riikides on tuleohutuseeskirjad peamine takistus puidu kasutamisele ehitistes. Kehtivad küll ehitiste tuleohutust käsitlevad Euroopa standardid, kuid tuleohutus kuulub endiselt liikmesriikide pädevusse. Kõnealused eeskirjad tuleks viivitamata kõrvaldada, sest need tähendavat selget turutõket puidutoodete kasutamise laiendamisele ehitustööstuses (4).

2.7.

Lisaks taunib komitee Euroopa puidupõhiste paneelide ja saetööstuse väljajätmist nende sektorite nimekirjast, mida ohustab süsinikdioksiidileke. Nimetatud sektorite nimekirjast kustutamine süvendab eelkõige nimetatud tootmissektorite käimasolevat tegevuse üleviimist väljaspool ELi asuvatesse riikidesse. Mõlema sektori jätmine nimekirja on oluline, et vähendada konkurentsisurve negatiivset mõju, mille all kannatavad kõik ettevõtted seoses tohutult tõusnud puiduhindadega konkurentsis biomassienergia sektoriga. 2008.–2013. aastal tuli ainuüksi Euroopa puidupõhiste paneelide tööstuses sulgeda 51 tehast, mis vähendas suutlikkust 10  386 mm3 võrra. Mõni nendest suletud tehastest võeti osadeks ja monteeriti uuest kokku väljaspool Euroopa Liidu piire. Töötleva tööstuse säilitamine Euroopas peab olema kõigi poliitikakujundajate ja eelkõige Euroopa Komisjoni prioriteet. Seetõttu kutsutakse Euroopa Komisjoni asjaomaseid direktoraate tungivalt üles võtma meetmeid Euroopa tööstuse konkurentsivõime tagamiseks ja töötleva tööstuse majandustegevuse üleviimise vältimiseks.

2.8.

Üheks tõhusaks meetmeks Euroopa tööstuse konkurentsivõime tagamiseks ja tootmise üleviimise vältimiseks võiks osutuda uus energia- ja süsinikumaks, mis peataks Euroopa tootjate diskrimineerimise.

3.1.

Ülemaailmne soojenemine on oluline poliitiline teema, mis mõjutab tugevasti inimeste tervist ja loodusvarasid. Meie valikud kasutatavate materjalide osas võivad märkimisväärselt mõjutada süsinikdioksiidiheidet, mis on ülemaailmse soojenemise üks peamisi põhjusi. Rohelised ja keskkonnasäästlikud tooted saavad tootjate ja tarbijate hulgas järjest suurema heakskiidu osaliseks. Samaaegselt on kehtestatud riiklikud ja Euroopa meetmed, mis toetavad neid tooteid. Komitee on arvamusel, et olelusringi hindamine (5) on sobiv keskkonnajuhtimisvahend tuleviku jaoks.

3.2.

Euroopa saab märkimisväärselt vähendada süsinikdioksiidiheidet, suurendades süsinikdioksiidi sidumist oma metsade kaudu (optimeerides nende majandamist) ning edendades säästvalt toodetud puidutoodete kasutamist. On teaduslikult tõestatud, et puidutoodete kasutamine ehituses ja igapäevaelus avaldab positiivset mõju kliimale. Puudes ja sarnastes puidutoodetes talletunud süsiniku hulk sõltub puuliigist, kasvutingimustest (keskkond), puu vanusest ja ümbritsevate puude asustustihedusest. Siiski on selgunud, et ühe kuupmeetri puidu kasutamisega teiste ehitusmaterjalide asemel kaasneb süsinikdioksiidiheite märkimisväärne kokkuhoid (keskmiselt 0,75–1 tonni). Lisaks on ühes kuupmeetris puidus talletunud 0,9 tonni süsinikdioksiidi.

3.3.

Yale’i Ülikooli hiljutises uuringus „Carbon, fossil fuel and biodiversity mitigation with wood and forests” (6) jõuti järeldusele, et puidu kasutamise suurendamine hoonete ja sildade ehituses vähendaks märkimisväärselt ülemaailmset süsinikdioksiidiheidet ja fossiilkütuste kasutamist. Teadlased leidsid, et suurendades puidutoodete kasutamist nii, et see oleks võrdeline 34 %, võib anda tugevat positiivset mõju. 14–31 % ülemaailmsest süsinikdioksiidiheitest on võimalik vältida, kogudes süsinikdioksiidi puidutoodete tselluloosi ja ligniini.

3.4.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni toetama liikmesriike ja Euroopa metsandussektorit, määratledes ja kehtestades meetmeid ning võimalikke stiimuleid pika elutsükliga raietoodete kasutamiseks (7). Mida kauem puitu kasutatakse ja taaskasutatakse, seda kauem seob see süsinikdioksiidi. Puitprügi (kitsamas tähenduses) hulka on võimalik viia miinimumini, sest puidu kõiki osi saab tõhusalt kasutada ja taaskasutada ning lõppkokkuvõttes energia tootmise eesmärgil põletada (8). Kui Euroopa soovib tõhusalt võidelda kliimamuutuse vastu, peaksid liikmesriigid ja Euroopa institutsioonid edendama puidutoodete kasutamist ning looma soodsad poliitilised raamtingimused puidu võimalikult pikaks olelusringiks.

4.1.

Hoonete ehitamine ja kasutamine mõjutab märkimisväärselt keskkonda. Maailmas langeb 20 % veetarbimisest, 25–40 % energiatarbimisest ja 30–40 % kasvuhoonegaaside heitkogustest hoonetele. Ehituseks või renoveerimiseks kasutatavate materjalide valik mõjutab oluliselt keskkonda. Seetõttu tunnistab komitee, et puidul on oluline roll säästlike ja keskkonnasõbralike ehitiste arendamisel. Puidu kasutamise võimalused ei ole ehitussektoris täielikult ära kasutatud ja see avaldab negatiivset mõju puidutöötlemissektori konkurentsivõimele. Komitee soovib analüüsida, kuidas kõnealust olukorda parandada, mõjutamata negatiivselt teisi materjale.

4.2.

Puitu on juba kaua peetud keskkonnasõbralikuks materjaliks laia valiku toodete puhul. Olelusringi hindamise uuringutes kogu maailmas on selgunud, et puidutoodetel on olulised keskkonnaalased eelised. Puit on üks väheseid 100 % taastuvatest ehitusmaterjalidest. Puit salvestab süsinikdioksiidi ning on tänu oma kärgstruktuuri õhuaukudele looduslik isolatsioonimaterjal. Puit on turvaline, tugev ja usaldusväärne materjal ka ekstreemsetes tingimustes, näiteks orkaanide, maavärinate ning tulekahjude korral.

4.3.

Ehitusmaterjalide kasutuselt kõrvaldamise võimaluste hulka kuuluvad korduskasutus, ringlussevõtt ja taaskasutus. Praegusest olukorrast nähtub, et suur hulk ehitusjäätmeid jõuab ikka veel prügilatesse, suurendades seeläbi prügilate koormust ja raskendades nende tegutsemist. Selliseid materjale nagu puit saab kohe ringlusse võtta korduskasutamiseks sama tootena või töödelda teisteks vajalikeks toodeteks. Komitee märgib, et ringlussevõtuks on tarvis taastöötlemist, mis üldjuhul on majanduslikult teostatav vaid siis, kui materjali allika läheduses on korraldatud tõhus kogumine. Seetõttu kutsub komitee Euroopa Komisjoni ja sidusrühmi üles koguma kõiki riiklikul tasandil end õigustanud häid tavasid, et sõnastada suunised ja soovitused puidujäätmete kogumise kohta ning määratleda lahendused pärast tarbimist ringlusse võetud puidu käitlemiseks. Ehitus- ja lammutusmaterjalide vähendamine ja ringlussevõtt aitab vähendada ka ehitus- ja kõrvaldamiskulusid.

4.4.

Ehitustööstus on puidutoodete suurim kasutaja. Näiteks Soomes kasutatakse 70–80 % Soome puidutoodetest ehituses. Puitsõrestike ehitamine on viimasel ajal levinud paljudes Euroopa riikides, eelkõige Ühendkuningriigis, Iirimaal ja Prantsusmaal. Sellest hoolimata tunnistab komitee, et puidu kasutamine saab anda panuse rohelise majanduse arendamisse ja seepärast tuleks seda edendada.

4.5.

Komitee tunnistab, et teadmised puidu ehitusmaterjalina kasutamise eelistest on üsna piiratud. See ei kehti mitte ainult arhitektide puhul, vaid sageli ei tunne ka lõppkasutajad piisavalt puidu omadusi. Need piiratud teadmised põhjustavad sageli puidu piiratud kasutamist ja seetõttu probleeme, mis mõjutavad negatiivselt puidu mainet. Lisaks pidurdab oskustööjõu puudus puitsõrestikhoonete ehituses kõnealuse ehitusmeetodi arengut paljudes Euroopa riikides.

4.6.

Komitee kutsub Euroopa puidutöötlemissektorit ja asjaomaseid sotsiaalpartnereid üles organiseerima kooskõlastatud teabekampaaniaid, et anda kõnealusele tööstusharule atraktiivsem kuvand. Noori tuleks julgustada valima haridus- ja koolituskavasid, mis valmistavad neid korralikult ette elukutseks puidutöötlemissektoris.

5.1.

Komitee rõhutab asjaolu, et enamik puidutöötajaid koolitatakse välja kohapeal ja nad omandavad informaalselt oskusi kogenud töötajatelt. Enamik puidutöötajaid õpib mõne kuuga ära masinate käitamise ja peamised tööülesanded, kuid oskustööliseks saamine nõuab sageli vähemalt kaks aastat. Samuti luukase töökohti töötajatele tööturu vajadustele ja nõudmistele vastavat koolitust ja väljaõpet pakkudes. Lisaks kordab komitee, et teadus- ja innovatsiooniprogrammid edendavad töökohti ja majanduskasvu kogu ELis. Seetõttu julgustatakse puidutöötlemissektorit kasutama programmiga „Horisont 2020” kaasnevaid võimalusi.

5.2.

Liikmesriigid peaksid igakülgselt rakendama komisjoni hiljutist teatist ressursitõhususe kohta hoonesektoris, et tagada investeeringud hoonete renoveerimisse ja luua töökohti.

5.3.

Komitee tunnistab, et akustiline müra avalikes kohtades avaldab tõsist mõju inimeste tervisele (10). Puit ei ole mitte ainult oluline keskkonnasõbralik materjal, vaid isolatsioonimaterjalina kasutades võib sellel olla ka hulgaliselt sotsiaalseid ja tervisealaseid eeliseid. Puit võib täita olulist rolli heliisolatsioonis ja heli neelava materjalina. Puidul on omadus akustiliselt isoleerida ruume väljastpoolt tuleva müra eest ja vähendada järelkõlaaega. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles kehtestama normi suletud ruumide helikarakteristikutele. Arvestades seda, et puid võib tekitada helisid (otse selle vastu lüües) ja võib võimendada või neelata muudelt objektidelt tulevaid helilaineid, tuleks veelgi uurida puidukasutamise võimalusi. Puidul on ka teaduslikult tõestatud positiivne mõju siseruumide õhu kvaliteedile/õhumugavusele.

5.4.

Riiklikul tasandil on mitmeid algatusi kodanike teavitamiseks puidu kui keskkonnasõbraliku materjali kasutamise võimaluste kohta, kuid tegelikkuses on kooskõlastamine puudulik. Puidutoodete suurenev tarbimine on selgelt seotud teabekampaaniatega, mida tuleks korraldada riiklikul tasandil. Puiduteemaliste teabekampaaniate peamine eesmärk on luua positiivne suhtumine – nii tehniline kui kultuuriline – puidu kasutamisse.

5.5.

Heade tavade huvitava näitena soovib komitee meenutada algatust „WOODDAYS”. Üritus (11) algas 21. märtsil 2014. aastal Milanos. Kümnepäevase programmi raames keskenduti kasvavatele linnadele ning puidu kasutamisele arukal ja ressursitõhusal viisil linnade asustustiheduse suurenemise tingimustes. Ürituse eesmärk oli asetada puit kui ehitusmaterjal, mille potentsiaali on senini alahinnatud, konteksti, milles puitehitusel on tulevikus keskne roll – nimelt linnade südames. Kõnealune üritus toimub ka teistes Euroopa linnades – Bratislavas, Ljubljanas ja Brüsselis.

5.6.

Komitee soovib toonitada, et peamised rohelised ehitusprogrammid erinevad üksteisest mõnevõrra puidutoodete kasutamise käsitluse osas. Osades programmides keskendutakse rohkem eesmärgile kui kasutatud materjalile, teistes jälle peetakse puitu vaid piiratud määral vastuvõetavaks materjaliks (sealjuures teistele ehitusmaterjalidele piiranguid ei kehtestata). Puidu kasutamise suurendamine mõjutaks ELi majandust mitmel positiivsel moel. Komitee soovitab seetõttu määratleda Prantsusmaa eeskujul kohustuslikud eesmärgid puidu kasutamiseks ehituses.

6.1.

Puidukasutuse suurendamine ehituses ja igapäevaelus nõuab lahendusi ja meetmeid, mille abil suurendada puidu pakkumist (sh lahendused puidu, puidutoodete ja tööstus- ja tarbimisjärgsete jäätmete ulatuslikumaks taaskasutuseks, aga ka korduskasutuseks ning ringlussevõtuks) ja pikendada puidutoodete olelusringi.

6.2.

Puidu kui tooraine jätkusuutlik ja pidev pakkumine on konkurentsivõimelise puidutoodete tööstuse säilitamiseks otsustava tähtsusega. Hea tava suunistes puidu säästvaks kasutamiseks Euroopas (2010) toodud soovitusi tuleks arvesse võtta ja vajadusel edasi arendada.

6.3.

Viimastel aastatel on puidu pakkumine sattunud tugeva surve alla. Selle peamine põhjus on Euroopa ja riiklikud meetmed taastuvate energiaallikate kasutamise edendamiseks, mistõttu kasutatakse puitu osaliselt ka põletamiseks. Komitee tuletab meelde, kui oluline on tertsiaarse biomassi määratluse alt välja jätta puitalused ja pärast tarbimist ringlusse võetud puit. Sellised materjalid on olulised toormeallikad teatud tootetüüpidele, mida toodavad puidupõhiste paneelide valmistajad, ning mõnedel juhtudel võivad need moodustada kuni 95 % puidu sisendist (12).

6.4.

Komitee soovib siinkohal rõhutada, et astmelisuse põhimõte (kasutamine, korduskasutamine, ringlussevõtt ja energiakasutus) kujutab endast optimaalset lahendust puidu kui loodusliku tooraine ressursitõhusa kasutamise maksimeerimiseks, juhul kui see on majanduslikult ja tehniliselt võimalik lähtuvalt konkreetsetest riiklikest ja kohalikest iseärasustest ning saavutatakse tasakaal puidu nõudluse ja pakkumise vahel. Siiski ei poolda komitee õiguslikult siduvaid eeskirju ning toetab avatud turupõhist lähenemisviisi ja turuosalistele vabade käte jätmist. Puidu kasutamine astmelisuse põhimõttel ei taga mitte ainult tooraine optimaalset majanduslikku kasutust, vaid süsiniku pideva salvestamise ja asendusefektiga kaasnevad ka olulised kliimaalased eelised võrreldes puidu kasutamisega eesenergiaallikana.

14.7.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 230/47

Raportöör:

Anna Maria DARMANIN

1.1.

Komitee tervitab komisjoni teatist „Euroopa filmindus digitaalajastul Kultuurilise mitmekesisuse ja konkurentsivõime sildamine” (COM(2014) 272 final), milles tuuakse põhjendatult esile mõned küsimused, mida tuleks arutada ja kaaluda seoses selle väga olulise sektoriga Euroopas.

1.2.

Komitee rõhutab, et on vaja luua asjakohane tasakaal, mis võtab arvesse audiovisuaalsektori väärtuse ettevõtluses ja kaubanduses ning kultuuripärandi seisukohalt. Olemuslikult ei saagi neid kaht aspekti eraldi käsitleda.

1.3.

On ülim aeg, et arutataks avalikult üht või mitut innovatiivset ja uut selle sektori ärimudelit, eesmärgiga digitaalses maailmas leiduvaid võimalusi ära kasutada. Seetõttu julgustab komitee antud sektorit, komisjoni ja ka riikide valitsusi arutama ja edendama avalikult ja innukalt selliseid ärimudeleid.

1.4.

Rahastamine on valdkond, millega peaks tegelema; tuleb edendada konkurentsivõimet, kuid mitte filmi kultuurilise mõõtme arvel Euroopas. Rahastamine sõltub peamiselt liikmesriikidest. Sellegipoolest tuleks pidada avatud arutelu meetodite üle, millega tagada rahastamise maksimumini viimine ja leida alternatiivseid rahastamisviise. See hõlmab ka avaliku sektori rahaliste vahendite kasutamist erainvesteeringute ligimeelitamiseks, avalike vahendite ratsionaalsemat eraldamist ning ELi ja liikmesriikide rahastamise täiendavust; erasektori vahendeid uutelt osalejatelt, nagu internetiteenuse pakkujad ja telekommunikatsiooniettevõtted.

1.5.

Kõnealuse sektori tegevuskava üks põhiprioriteete peaks olema ka loovkeskkonna tugevdamine. Komisjoni teatises tuleks käsitleda sellist lähenemisviisi, hõlmates hariduskeskkonna, antud sektoris töötavate inimeste töötingimused, loomingulise ande arengu, loomingulise eneseväljenduse, lisaväärtuse andmise viisid ning Euroopa filmikultuurilise pädevuse ja keele.

1.6.

Komitee toetab seisukohta, et audiovisuaalsektori üle toimuvate arutelude keskmes peab eelkõige olema publik, kuna publik ei ole mitte ainult saaja, vaid sageli ka see, kes kujundab suundumusi ja seega juhib arengut.

1.7.

Komitee usub, et suuremat rõhku tuleks pöörata andmete kogumisele Euroopa tasandil, et seda tööstusharu paremini mõista.

1.8.

Komitee rõhutab, et komisjoni teatises tuleks ka toonitada ühe põhiväljakutsena sektori praegusi töötingimusi seoses töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja VKEdega, kellest osadel on praegu mitmest aspektist ebakindlad töötingimused, mis tulenevad osaliselt tööstusharu enda iseärasustest, kuid ka konkurentsivõime puudujääkidest olukorras, kus püütakse raha kokku hoida töötasude pealt.

1.9.

Komitee peab filmikultuurilist pädevust oluliseks aspektiks, mis innustab rohkem eurooplasi Euroopa filme hindama ja nende vastu huvi tundma. Seetõttu soovitab komitee, et filmikultuurilise pädevuse edendamisega tegeletaks nii Euroopa kui ka riiklikul tasandil.

1.10.

Kättesaadavus on komitee meelest veel üks valdkond, kus tuleks teha rohkem jõupingutusi; seega tuleks teadusuuringute ja innovatsiooni abil püüda ületada barjääre, mis on seotud näiteks keele või puudega.

1.11.

Euroopa Komisjoni poolt kavandatud Euroopa filmifoorum peaks hõlmama kõiki audiovisuaalsektori sidusrühmi ning see on oluline vahend kõigi audiovisuaalsektoris osalejate ühendamiseks, et tegeleda sektori ees seisvate põhiprobleemidega. Komitee toetab seda kauaoodatud konsultatsioonifoorumit ja rõhutab, et oluline on sektori kõigi sidusrühmade võrdne kaasatus. Hõlmata tuleb ka väiksemad sidusrühmade grupid, kelle hulka kuuluvad tarbijad ja töötajate esindajad.

1.12.

See foorum peaks keskenduma digitaalajastu peamistele väljakutsetele ja võimalustele ning suunama poliitika ja strateegia konkreetsetele meetmetele antud sektoris.

1.13.

Peale selle rõhutab komitee, et kuigi digitaalne maailm muutub kiiresti ja seda võidakse tajuda kui väljakutset sektorile, pakub see (koos perspektiivika satelliitsidega vastavalt ELi kavadele aastaks 2020) siiski filmindusele ka arvukaid võimalusi.

2.1.

Euroopa filmitööstus – üks meie kultuurilise mitmekesisuse vahendeid – on väga omanäoline ja loov. See on Euroopa kultuuripärandi väga väärtuslik koostisosa ning siiski sektor, mida tõsiselt ähvardavad mitmed märkimisväärsed väljakutsed.

2.2.

Komisjon on varem avaldanud mitmeid direktiive, mis puudutavad filmitööstuse konkreetseid aspekte, näiteks intellektuaalomand. Kõnealune teatis on viimasel ajal ainus, milles keskendutakse kogu tööstusharule.

2.3.

Teatises rõhutatakse Euroopa filminduse erijooni, mis on järgmised:

2.4.

Komisjoni dokumendis püütakse seetõttu arutelu lähtealusena neid väljakutseid määratleda ja käsitleda. Need valdkonnad on:

3.1.

Komitee tervitab komisjoni algatust luua lähtealus arutelule kõigi sidusrühmade ja muude osalejate vahel Euroopa audiovisuaalsektoris. Dialoog on vajalik ja seda oodati juba kaua, mitte üksnes digitaalse maailma ja uute tehnoloogiate poolt pakutavate eeliste ärakasutamiseks, vaid ka selle mitmekesise ja keeruka tööstusharu edasiseks tugevdamiseks.

3.2.

Komitee nõustub komisjoniga konkreetsete, dokumendis kirjeldatud väljakutsete osas. Sellegipoolest tahaks komitee lisada veel ühe väljakuste, mis on dokumendist välja jäänud: see on antud sektori töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja ettevõtjate praegune töökeskkond.

3.3.

Komitee on komisjoniga nõus dokumendis väljatoodud valdkondades, millega tuleks tegeleda. Siiski sooviks komitee neile valdkondadele lisada veel mõned, mida tuleks arutada ja käsitleda:

3.4.

Peale selle rõhutab komitee, et kuigi digitaalne maailm muutub kiiresti ja seda võidakse tajuda kui väljakutset sektorile, pakub see siiski filmindusele ka arvukaid võimalusi. See hõlmab perspektiivikat satelliitsidet kooskõlas ELi satelliitside infrastruktuuride kavadega aastaks 2020 ja satelliitide kasutamist filmide levitamisel paindlikumal, keskkonnasõbralikumal ja kinodele kulutõhusamal viisil.

4.1.

Komitee toetab kontseptsiooni, et sektoris ei ole vaja tingimata avaliku sektori rahastamist suurendada, vaid tööstuse lisaväärtuse tekitamiseks seda pigem optimeerida. Avaliku sektori rahastamine sõltub liikmesriikidest ning ELi rahastamine peaks kohaliku rahastamise tõhusust täiendavalt suurendama. Avaliku sektori rahastamist tuleks kasutada siiski ka erasektori rahastamise ligimeelitamiseks.

4.2.

Audiovisuaaltööstuse rahastamismudel peab põhinema toetusel, mida eraldatakse eri liiki toodetele, ning otsetoetuste ja motiveeriva rahastamise kombinatsioonil, et hõlbustada erainvestoritel turule sisenemist. Avaliku sektori rahastamise hoogustav roll on oluline, et saavutada avalike ressursside mõistlikum kasutamine ning koondada jõupingutused kultuuritoodetele.

4.3.

Komitee rõhutab, et konkurentsivõime ja loomingulise eneseväljenduse vahel on keeruline tasakaalu leida; avaliku sektori rahastamist ei tohiks suunata ainult ühele neist, vaid jagada tasakaalustatult.

4.4.

Lisaks küsimustele, mis komisjon arutelu lähtealusena esitas avaliku sektori rahastamise teemal, sooviks komitee omalt poolt lisada järgmist.

4.5.

Komisjoni teatises mainitakse ühe asjaomase sektori rahastamisallikana erasektori investeeringuid. Komitee soovitab digitaalsektori uutel osalejatel anda oma panus selle tööstusharu rahastamisse. Need osalejad on näiteks telekommunikatsiooniettevõtted ja infosisu pakkujad.

4.6.

Üksikutest algatustest ei piisa. Valitsused ja EL peavad arendama välja audiovisuaaltööstusele finantstaristud, mille ülesandeks on rakendada ja edendada mitmeid finants- ja mittefinantsteenuseid – sealhulgas suutlikkuse suurendamise teenuseid –, mis on suunatud antud tööstusharu kogu tootmisahelale: arendus, tootmine, levitamine.

4.7.

Komitee on osalenud aktiivselt aruteludes intellektuaalomandi õiguste, digitaalse ühtse turu ja audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi üle. Sellegipoolest toetab komitee lähenemisviisi, mille kohaselt tuleks uurida mittekonventsionaalseid ärimudeleid, mis on digitaalajastu praeguste tehnoloogiliste muutuste taustal mõistlikud. Komitee rõhutab ka seda, et on vaja paremini kooskõlastada kõiki selles sektoris võetavaid meetmeid.

4.8.

On vaja uurida uusi ärimudeleid ja tuleks toetada kardinaalsete otsuste tegemiseks vajalikku julgust. Komitee rõhutab siiski, et selle saavutamiseks on vaja, et kõik sidusrühmad oleksid avalikult ja ulatuslikult kaasatud aruteludesse ärimudelite muutmise üle. Eelkõige peaks seda arutelu juhtima tööstusharu ise.

4.9.

Komitee on kindlal veendumusel, et see aspekt on tööstusharu edu jaoks määrava tähtsusega ja seetõttu kutsub kõiki sidusrühmi üles olema avatud uutele ärimudelitele, kasutamaks ära mitte üksnes digitaalajastu poolt pakutavaid eeliseid, vaid kohanemaks ka tarbijakäitumise kiirete muutustega.

4.10.

Tootjate ja ringhäälinguorganisatsioonide mentaliteedis on vaja kultuurilist muutust: tulevikus eksisteerivad kinole ja televisioonile mõeldud tooted koos ristmeedia toodetega. Tootjad ja ringhäälinguorganisatsioonid peavad arendama välja erinevaid ärimudeleid tulenevalt eri tüüpi toodetest: nad peavad kavandama teistsuguseid eelarveid ja erinevaid linastamisstrateegiaid vastavalt konkreetsete toodete iseloomule ja kaubanduslikule potentsiaalile. Samal ajal peavad valitsused ümbermõtestama avaliku sektori rahastamismudeli, pidades silmas tasakaalustatumat toetuste kombinatsiooni.

4.11.

Komitee soovitab olla ettevaatlik praeguste ärimudelite iluraviga ilma uusi tavasid innovatiivsest vaatenurgast uurimata. Näiteks ei pruugi paindlikumate leviakende kehtestamine olla äriliseks lahenduseks, mida nõuab digitaalajastu.

4.12.

Komitee on nõus sellega, et koostöö filmikoolide vahel on antud sektori edasiseks arenguks oluline. Veel rõhutab komitee, et ka filmikoolid kui asjaomase sektori oluline aspekt on vaja kaasata ELi tasandil peetavatesse sidusrühmade aruteludesse.

4.13.

Ka filmikoolide ees seisvad väljakutsed on teema, mis selles valdkonnas nõuab arutlemist, kusjuures tehnoloogia muutub nii kiiresti, et paljudel juhtudel kasutavad filmikoolid tudengite õpetamiseks vananenud tehnoloogiat. Nii ei ole kooli lõpetajad sageli ette valmistatud tehnoloogiliseks keskkonnaks, mis neid filmitööstuses ootab.

4.14.

Komitee toetab mõtet, et antud sektori hoogustamisel tuleb ka vaatajaskond kesksele kohale seada. Seetõttu rõhutab komitee veelkord nõuet, et ELi tasandil peavad olema õiged andmed ning tarbijaorganisatsioonid peavad olema kaasatud sidusrühmade aruteludesse, näiteks Euroopa filmifoorumi kaudu.

4.15.

Komitee usub, et suuremat rõhku tuleks pöörata andmete kogumisele Euroopa tasandil, et seda tööstusharu paremini mõista. Andmekogumine peaks hõlmama mitte ainult antud sektori publikut, vaid ka rahastamise kasutamist eri tasanditel, sektori konkurentsivõimet ning töökeskkonda ja -tingimusi.

4.16.

Komitee tunnistab samuti, et on vaja arendada andmeallikaid riikide ja ELi tasandil, mis hõlmab ka finantsvahendajate poolt investeerimisriski hindamiseks ja juhtimiseks kasutatud andmeid.

4.17.

Komitee on kindlalt veendunud, et antud sektori töötingimused ja töökeskkond on valdkond, mida tuleb arutada ja millele tuleb tähelepanu pöörata. Sektoris valitseb nii suur mitmekesisus, et tulenevalt andmete puudumisest töötingimuste kohta jääb see valdkond tähelepanu alt välja.

4.18.

Ebakindlad töösuhted on selles sektoris kahjuks järjest enam levimas: osaliselt tuleneb see tööstusharu enda iseärasustest (näiteks tootmine toimub lühikese aja jooksul), kuid samuti ka puudulikust konkurentsivõimest, kuna töötasude pealt püütakse raha kokku hoida.

4.19.

Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles lisama selle problemaatika teatisesse ning käsitlema seda aruteludes. Filmisektori töötajaid esindavad sidusrühmad tuleb kaasata sidusrühmade aruteludesse ja Euroopa filmifoorumisse.

4.20.

Komitee toetab komisjoni algatust luua Euroopa filmifoorum. Ammu oli aeg, et sektoris osalejad tuleksid kokku ja arutaksid teemasid, mida peetakse määravateks selle tööstusharu konkurentsivõime jaoks digitaalajastul.

4.21.

Komitee peab oluliseks, et kõik sektori sidusrühmad oleksid võrdselt kaasatud. See hõlmab ka väiksemaid sidusrühmade gruppe, kellel on vähem mõjuvõimu, samuti tarbijate ja töötajate esindajaid.

4.22.

Digitaalajastu ei mõjuta küll televisioonisektorit nii palju kui filmitööstust, kuid siiski on oluline hõlmata ka see sektor laiemasse arutellu, kuna ta on audiovisuaalsektori oluline komponent.

4.23.

Komitee peab filmikultuurilist pädevust oluliseks aspektiks, mis innustaks rohkem eurooplasi Euroopa filme hindama ja nende vastu huvi tundma. Seetõttu soovitab komitee, et filmikultuurilise pädevuse edendamisega tegeletaks nii Euroopa kui ka riiklikul tasandil. See ei tooks kasu mitte ainult tööstusharule endale, vaid oleks ka Euroopa kultuurilise mitmekesisuse oluliseks väljenduseks. Kuigi see filmide väärtustamise spetsiifiline mudel ei pruugi koolides alati toimida, komitee leiab siiski, et tuleb luua mudeleid ja kampaaniaid, mis rõhutavad Euroopa filmisektori edu, ilu ja kunstipära.

4.24.

Keelt võib pidada filmide levikul vaatajaskonna jaoks peamiseks takistuseks nii Euroopas kui ka väljaspool. Keel on füüsiline barjäär, kuid ka osa kultuurilisest mitmekesisusest. Peale selle on film tõhus vahend võõrkeelte õppimiseks. Komitee usub siiski, et programmi ‘Horisont 2020’ vahendeid tuleks suunata innovatiivsesse lähenemisviisi, mille abil dubleerida filme kulutõhusal viisil juhtivate ja uute tehnoloogiate abil.

4.25.

Lisaks innustab komitee tungivalt kasutama audiovisuaalsektoris saadaolevaid vahendeid, tagamaks, et antud sektori toodetest tunneksid rõõmu ka piiratud või vähenenud nägemis- ja/või kuulmisvõimega vaatajas- ja kuulajaskond. Teadusuuringuid tuleks suunata ka sellele, et muuta kättesaadavust võimaldavad vahendid kulutõhusamaks.

14.7.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 230/52

Raportöör:

Mall HELLAM

1.1.

Vastastikuse usalduse rajamine ning Venemaa ja Euroopa Liidu kodanikuühiskonna vaba suhtlemise tagamine, samuti võimalikult ulatuslik toetus Venemaa sõltumatutele kodanikuühiskonna organisatsioonidele on täna olulisem kui kunagi varem.

1.2.

Aktiivsemalt tuleks edendada inimõiguste ja demokraatia raamistikku ning tugevdada ELi inimõiguste eriesindaja poliitilist rolli. Kodanikuühiskonna ja inimõigustega seotud küsimused peaksid olema iga Venemaaga peetava kahe- või mitmepoolse dialoogi osa. Inimõigustealane dialoog peab jätkuma ning sellesse tuleb igal võimalusel kaasata asjakohaste eksperditeadmistega kodanikuühiskonna sidusrühmad. ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja peaks alati Venemaad külastades kohtuma ka kodanikuühiskonna ja selle organisatsioonide esindajatega.

1.3.

Euroopa Liit peaks oma tegevust koordineerima ja ühel häälel kõnelema, kui ta väljendab seisukohta poliitiliste probleemide ning valitsusväliste organisatsioonide ja meedia represseerimise kohta Venemaal. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee julgustab Euroopa Liitu tähelepanelikult jälgima Venemaa kodanikuühiskonna olukorra eri aspekte ja neid korrapäraselt kommenteerima.

1.4.

Siiski ei tohiks Venemaaga peetavatel kõnelustel edu saavutamise vahendina alahinnata kahepoolset lähenemisviisi. Euroopa Liit peaks jääma selgele seisukohale sanktsioonide ning vastutuse osas kodanikuühiskonna represseerimise eest. Sellegipoolest on Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes tekkinud madalseisust edasi liikumiseks vaja suurt paindlikkust. Kahepoolne lähenemisviis võiks olla hea moodus suhteid taasalustada.

1.5.

ELi ja Venemaa kodanikuühiskonna koostöö käsitlemine tulevase partnerlus- ja koostöölepingu (1) võimaliku osana ning eraldi eelarverea loomine ELi ja Venemaa kodanikuühiskonna sõltumatule dialoogiplatvormile võib samuti olla väärtuslik strateegiline investeering. Erakorralistele poliitilistele oludele vaatamata peaks EL jätkama pehmele (soft power) ja arukale jõule (smart power) tuginevate (2) jõupingutustega, et normaliseerida olukorda ja hoida ära Venemaa sattumine isolatsiooni. Selles osas võiks juhinduda soovitustest, mille komitee on esitanud oma varasemates arvamustes põhjamõõtme (3) (sh Arktika poliitika) (4), Läänemere strateegia (5), Musta mere sünergia (6), idapartnerluse (7) ja Doonau piirkonna strateegia kohta.

1.6.

Euroopa Liit peaks pidama täpset arvestust demokraatlike protsesside ja dialoogis osalejate ees seisvate probleemide üle. Õigusi ja vabadusi ümbritseva olukorra kiiret halvenemist – nagu Venemaal viimase kahe aasta jooksul on toimunud – tuleb tunnistada ja käsitleda viivitamatult. Euroopa Liidu institutsioonid ja liikmesriigid – eriti seni mitteosalenud riigid – peaksid investeerima vahetusprogrammidesse ja kodanikuühiskonna koostöö programmidesse Venemaaga ja neid edendama ning toetama Venemaa demokraatiameelseid ja teemapõhiseid valitsusväliseid organisatsioone, nagu inimõiguste kaitsjad, keskkonnakaitsjad, tarbijaühendused, erinevad sotsiaalpartnerid ning muud sõltumatud kutseliidud jne. Teatud tingimuste alusel tuleks astuda asjakohaseid samme viisarežiimi lihtsustamiseks ja liberaliseerimiseks.

1.7.

Mitmekesisus on eluterve Euroopa kodanikuühiskonna võti: Euroopa Liit peaks lävima erinevate temaatiliste ja piirkondlike kodanikuühiskonna sidusrühmadega – seda hoolimata Venemaa kasvavast monopoliseerumisest ja isoleerumisest, milles riik näib pöörduvat tagasi autoritaarsete käitumisviiside juurde, ja eelkõige just eelkirjeldatu taustal. Komitee kutsub üles looma täiendavaid inimestevahelisi kontakte ja eelkõige tihendama laiaulatuslikke vahetusi hariduse ja kultuuridevahelise dialoogi vallas, mis on vastastikuse mõistmise ja usalduse suurendamise vahend. Jõudsalt peaksid arenema ELi ja Venemaa kodanikuühiskonna organisatsioonide uued koostööplatvormid ja -vormid. Ühena olemasolevatest arenguplatvormidest, mis selleks eesmärgiks hästi sobivad, võiks kaaluda ELi ja Venemaa kodanikuühiskonna foorumit (mis on analoogiline idapartnerluse kodanikuühiskonna foorumiga). Samuti väärib tähelepanu sotsiaalpartnerite osalemine selle või samalaadse platvormi raames.

1.8.

Euroopa Liit peaks läbi vaatama valitsusvälistele organisatsioonidele demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kaudu antava finantstoetuse menetlused. Toimuvate repressioonide ja tagakiusamise kampaania valguses tähendaks suhteliselt suur kaasrahastamise osakaal suurt koormust paljudele Venemaa valitsusvälistele organisatsioonidele ja nende partneritele. Seetõttu on oluline laiendada rahastamisvõimalusi ja luua turvaline viis, kuidas Venemaa valitsusvälised organisatsioonid ja nende liidud neile vahenditele ligi pääsevad. Näiteks on soovitav suurendada demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi Venemaa Föderatsiooni eelarvet (pakutud tõus 3 miljonilt eurolt 9 miljoni euroni aastas). Toetusmehhanismide paindlikkuse suurendamiseks ja kättesaadavuse lihtsustamiseks tuleks kaaluda toetuste ümberjaotamise vorme.

1.9.

Teine väärtuslik võimalus võiks olla Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi avamine Venemaa osalejatele osana ELi ja idapartnerluse riikidega elluviidavatest piiriülestest ja mitmepoolsetest programmidest. Samuti soovitab komitee laiendada partnerluse rahastamisvahendit, et ka kodanikuühiskonna organisatsioonidel oleks võimalik taotlusi esitada. Praegu eraldatakse selle vahendi raames Venemaaga tehtavale koostööle 10 miljonit eurot aastas. Lisaks võiks Venemaale laiendada ka Euroopa demokraatia rahastu mandaati. Suurendada tuleks rakendatavate piirkondlike ja piiriüleste koostööprogrammide toetust kodanikuühiskonnale.

1.10.

Euroopa Liidu praegune rahastamispoliitika ei peaks keskenduma eranditult abiprojektidele. Institutsiooniline tugi ja professionaalse taseme tõstmine on Venemaa-taolises üleminekumajanduses olulised kodanikuühiskonna jätkusuutlikkuse seisukohalt. Kodanikuühiskonna organisatsioonide, sh sotsiaalpartnerite suutlikkuse ergutamine, tehniliste/infotehnoloogia- ja juhtimisoskuste arendamise toetamine valitsusväliste organisatsioonide kogukonnas ning koostöö edendamine ELi vastavate osapooltega on tähtis Venemaa kodanikuühiskonna arengu jaoks.

1.11.

Komitee kutsub üles töötama välja kiireloomulised meetmed/hoiatussüsteemi ohustatud või pakilise abivajadusega rühmadele ja üksikisikutele. See peaks hõlmama näiteks paremat juurdepääsu varjupaikadele, viisade ja viisapikenduste andmist, stipendiume jne. Samuti on äärmiselt oluline abistada ja toetada kodanikuühiskonna aktiviste, kes on poliitilistel põhjustel juba olnud sunnitud Venemaalt lahkuma.

1.12.

Komitee kutsub üles tihedamatele kontaktidele ja sidemetele Venemaa kodanikuühiskonna ja Ukraina kodanikuühiskonna sidusrühmade vahel ELi struktuurilisel juhtimisel ja toetusel. Komitee teeb ettepaneku otsida võimalusi kaasata Venemaa partnerid ulatuslikumatesse piirkondlikesse projektidesse idapartnerluse riikidega eelõige sellistes valdkondades nagu demokraatia, keskkond, rahvatervis, transport, energiatõhusus jne.

1.13.

Euroopa Liit peab tegema jõupingutusi selleks, et kaasata sõltumatud kodanikuühiskonna esindajad struktuursemalt ELi ja Venemaa valitsustevahelisse dialoogi, mille raames käsitletakse muu hulgas selliseid mõlemale poolele olulisi teemasid nagu ränne, kultuuridevahelised suhted, kliimamuutused, andmeturve, teabevahetuse turvalisus jne. EL peaks samuti looma uued interaktiivsed ja läbipaistvad mudelid kodanike osalemiseks nii Euroopa Liidus kui ka Venemaal. Euroopa Liidu kõrge esindaja kohtumine väljaspool ELi tegutsevate kodanikuühiskonna sidusrühmadega võiks olla üks samm selle eesmärgi saavutamise suunas.

2.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Venemaa sõltumatud kodanikuühiskonna organisatsioonid peaksid otsima võimalusi rikastada ELi ja Venemaa inimõigustealast dialoogi ja leida uusi teid dialoogi jätkamiseks.

2.2.

Tihendamaks suhtlust Euroopa Liidu ja Venemaa kodanikuühiskonna vahel, tuleks astuda järgmisi samme:

2.2.1.

kaaluda komitee ja Venemaa järelevalvekomitee laiendamist eesmärgiga luua rohkematele liikmetele võimalus osaleda vahetustes Venemaa partneritega;

2.2.2.

tugevdada komitee ning ELi ja Venemaa kodanikuühiskonna foorumi koostööd, et jälgida arengusuundi Venemaa kodanikuühiskonnas ja uurida võimalusi dialoogi edendamiseks ELi ja Venemaa sõltumatute kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel (sh keskkonna-, tarbija- ja põllumajandusorganisatsioonid, sotsiaalvaldkonna ja muud ametialased ja teemapõhised organisatsioonid jne);

2.2.3.

luua ja arendada kontakte väga erinevate sõltumatute sotsiaalpartneritega (nt tööandjate liidud ja ametiühingud) Venemaal;

2.2.4.

toetada, laiendada ja muuta prioriteetseks jõupingutused koostöö ja kodanikuühiskonna edendamise valdkonnas Venemaal, Ukrainas ja ülejäänud idapartnerluse ruumis, sh töösuhete alal. Kaaluda tuleks komiteele erilise rolli andmist koostöö korraldamisel Venemaa ja Ukraina vahel kodanikuühiskonna tasandil;

2.2.5.

poliitilise olukorra tõttu on komitee peatanud ühisseminaride korraldamise Venemaa Föderatsiooni ühiskondliku kojaga. Komitee hoiab siiski ühiskondliku kojaga teemapõhiseid kontakte ja on samuti loomas kontakte Venemaa ombudsmani büroo ja teiste asjaomaste institutsioonide ja asjatundjatega.

3.1.

2014. aasta märtsi algul astus Venemaa Föderatsioon aktiivseid samme Ukraina koosseisu kuuluva Krimmi autonoomse vabariigi annekteerimiseks. Usutavasti on Venemaa alates aprillist 2014 pidanud kolmandate osapoolte kaudu sõda Ida-Ukrainas, toetades järjest enam venemeelseid separatiste Donetski ja Luganski pseudorahvavabariikides ning tungides otseselt sisse Ukraina territooriumile. See paneb proovile aastakümneid püsinud Euroopa praegused julgeolekusüsteemid ja laiemad, teise maailmasõja järgsed rahvusvahelised kokkulepped. Vastusena Krimmi annekteerimisele ja kriisile Ida-Ukrainas on Euroopa Liit ja USA alates 2014. aasta suvest kehtestanud Venemaa üksikisikute ja ettevõtjate suhtes rea sanktsioone. 21. septembril 2014 olid Moskva ja teised suured linnad tunnistajaks tõenäoliselt mitme aasta suurimatele sõjavastastele protestiaktsioonidele (hinnanguliselt võttis neist osa 25  000 – 50  000 inimest).

3.2.

President Vladimir Putin ja Venemaa valitsus tegelesid 2013. ja 2014. aastal oma võimuhaarde tugevdamise ja igasuguse võimaliku opositsiooni kõrvaletõukamisega. Viimastel aastatel on Venemaa valitsus jõustanud rea karme seadusi vastusena massiprotestidele, mis leidsid aset 2011. detsembrist 2012. aasta keskpaigani. Muude piirangute seas karmistati seadustega kontrolli valitsusväliste organisatsioonide ja interneti üle, suurendati drastiliselt trahve osalemise eest loata tänavameeleavaldustel ning laiendati „reetmise” määratlust.

3.3.

Inimõiguste ja kodanikuühiskonna olukord Venemaa Föderatsioonis on halvenemas. Mittetulunduslike organisatsioonide seaduse muudatuste (tuntud ka „välisagentide” seadusena) ja teiste õiguslike uuenduste alusel on ette nähtud sanktsioonid propagandategevuse eest; need rikuvad valitsusväliste organisatsioonide mainet avalikkuse silmis ja takistavad seeläbi kodanikuühiskonna arengut. Muret tekitav ilming on kodanikuühiskonna organisatsioonide vastu viimasel ajal algatatud kohtuasjade kasvav arv. Üldine sotsiaalne ja poliitiline kliima on valitsusväliste organisatsioonide ja sõltumatute häälte suhtes järjest vaenulikum.

3.4.

Muud piiravad õigusaktid, nagu alaealistele suunatud „mittetraditsiooniliste seksuaalsuhete” alase propaganda keelustamine, viivad stigmatiseerimiseni ning võimendavad diskrimineerimist ja homofoobset vägivalda. Samuti tekitas rida hiljutisi õiguslikke ja halduslikke samme raskeid tagajärgi sõltumatule meediale Venemaal.

3.5.

Oma 16. juuli 2014. aasta järeldustes kutsub Euroopa Ülemkogu komisjoni üles uuesti hindama ELi ja Venemaa koostööprogramme eesmärgiga võtta juhtumipõhiselt vastu otsus ELi kahepoolsete ja piirkondlike koostööprogrammide rakendamise peatamise kohta. Jätkatakse aga selliste projektide rakendamist, mis käsitlevad ainult piiriülest koostööd ja kodanikuühiskonda. Antud olukorras on hädavajalik kaaluda, kuidas saavad ELi institutsioonid ja kodanikuühiskond aidata parandada Venemaa kodanikuühiskonna rühmade tingimusi ning tugevdada tõelist kodanikuühiskonna ja sotsiaaldialoogi.

4.1.

Viimastel aastatel on peamised rahvusvahelised sidusrühmad – ÜROs, Euroopa Liidus, Euroopa Parlamendis, Euroopa Nõukogus ja OSCEs – väljendanud oma muret kodanikuühiskonna tegevusvabaduse vähenemise pärast Venemaal.

4.2.

Venemaa kodanikuühiskond – laiemas tähenduses hõlmab see igat liiki mittetulundusühinguid – on alates 1990ndate aastate algusest teinud läbi märkimisväärseid muutusi. Viimasel ajal on valitsusvälistele organisatsioonidele lisandunud paljud nõrgalt organiseeritud ühendused ja kodanikerühmad, kes on ühendanud oma jõud, et töötada heategevusprojektide, haridusküsimuste ja nn juriidilise kirjaoskuse jne kallal, kuigi võrreldes algusetapiga ligikaudu 20 aastat tagasi seisab kaasaegne Venemaa kodanikuühiskonna kogukond omaalgatuse ja sotsiaalse aktiivsuse seisukohalt silmitsi ebasõbraliku kliimaga.

4.3.

Alates Vladimir Putini tagasitulekust Kremlisse 2012. aasta mais on välja antud suur hulk repressiivseid õigusakte ning ametiasutustele on antud ulatuslikud pädevused põhivabaduste piiramiseks. Näitena võib tuua tõsiasja, et Venemaa muudetud „reetmise” määratlus võimaldab karistada rahvusvaheliste inimõiguste kaitseks väljaastumist. Kehtestatud on hiigelsuured trahvid osalemisele nn loata rahvakoosolekutel. „Homoseksuaalsuse propagandat” keelav seadus diskrimineerib märkimisväärselt lesbisid, geisid, biseksuaale ja transsoolisi inimesi. Valitsusväliste organisatsioonide juhid isiklikult on muudetud potentsiaalselt kriminaalselt vastutavaks selle eest, et nad ei järgi uuendusi valitsusväliste organisatsioonide seaduses.

4.4.

Põhimõtteliselt seisab Venemaa kodanikuühiskond eksistentsiaalse dilemma ees (8). Mõned inimõiguste vaatlejad on seisukohal, et kodanikuühiskonna seekordse represseerimise ulatus on riigi postsovjetlikus ajaloos enneolematu ja et pärast Ukraina kriisi puhkemist on see muutunud veelgi intensiivsemaks (9). Samal ajal on riik eraldanud hulgaliselt rahastamisvahendeid nn sotsiaalse suunitlusega rühmadele, luues uue kiilu valitsusväliste organisatsioonide kogukonda.

4.5.

Aktivistide poliitiliselt põhjendatud tagakiusamine ning võimuorganite vastaste ja kriitikute karm kohtlemine jätkub. Tuleks märkida, et mitmele poliitvangile anti amnestiat ja nad vabastati enne Sotši olümpiamänge 2014. aastal (nende seas Mihhail Hodorkovski ja punkbändi Pussy Riot liikmed). Ent samal ajal viidi kohtu ette ja mõisteti nn massirahutuste korraldamise ja politsei vastu vägivalla kasutamise eest süüdi kümned 6. mail 2012 Moskva Bolotnaja väljaku rahvakogunemisel osalenud meeleavaldajad (10). Kohalikud ja rahvusvahelised inimõiguste organisatsioonid on seadnud pidevalt kahtluse alla süüdistuste proportsionaalsuse ja asjakohasuse.

4.6.

2012. aasta novembris jõustatud muudatustest kehtivas valitsusväliste organisatsioonide seaduses (tuntud ka „välisagentide” seadusena) (11) sai Venemaa kodanikuühiskonna represseerimise keskne element ja see oli avalöök Venemaa valitsusväliste organisatsioonide kõrvaletõukamise kampaaniale.

4.7.

On muret tekitav, et nn välisagentide seadus ja paljud järgnenud repressiivsed seadused Venemaal moonutavad kodanikuühiskonna arengu tingimusi kogu piirkonnas (12). Juba ainuüksi „välisagendi” mõiste tuletas kohe meelde sovjetiaja jõulise ja agressiivse retoorika ning andis selge kõrvaltähenduse valitsusvälistele organisatsioonidele kui „spioonidele” („agendid”).

4.8.

Esialgu kohustas uus seadus kõiki valitsusväliseid organisatsioone, keda rahastati välismaistest vahenditest ja kes osalesid n-ö poliitilises tegevuses (ehk teisisõnu „propagandas”), end ametiasutustes n-ö välisagentidena registreerima. Mitteregistreerimine muutus karistatavaks organisatsiooni tegevuse peatamisega ilma kohtuotsuseta. Seaduse rakendamine 2013. aasta veebruaris algas enam kui 1  000 valitsusvälist organisatsiooni hõlmanud üleriigilise kontrollikampaaniaga (13) (hiljem asjaomast kriitikat kommenteerides tunnistas Vladimir Putin teatud „ekstreemsusi” seaduse kohaldamisel).

4.9.

Enam kui 60 inimõiguste ja kodanikuühiskonna rühma (paljud neist mainekad) said haldusrikkumiste süüdistuse ning kaebasid kontrollide käigus esitatud süüdistused ja määratud trahvid edasi (erineva edukusega). Mõningate teiste valitsusväliste organisatsioonide kõrval peatati ka Moskvas asuva valitsusvälise organisatsiooni „Golos” kui kõige aktiivsema valimisvaatlusrühma tegevus. Kuigi kohtumenetlused on alles käimas, on Euroopa Inimõiguste Kohtule kaebuse esitanud juba 13 valitsusvälist organisatsiooni. Ükski valitsusväline organisatsioon ei registreerinud end ise (14).

4.10.

2014. aasta juunis muudeti taaskord seadust ja justiitsministeeriumile anti volitused lugeda valitsusväliseid organisatsioone välisagentideks omal äranägemisel, minnes mööda igasugusest kohtuotsusest. Kuus esimest rühma ilmusid ministeeriumi veebilehele peaaegu vahetult pärast seaduse jõustumist (15). Alates 1. oktoobrist 2014 on nimekirja kantud 15 valitsusvälist organisatsiooni, kellest paljud tegelevad strateegiliste kohtuvaidluste ja õigusabiga (16).

4.11.

Venemaal on väga vähe riiklikke institutsioone, kes tegelevad kodanikuühiskonna ja inimõiguste küsimustega: ombudsmani büroo, Venemaa presidendi inimõiguste ja kodanikuühiskonna nõukogu ja – teatud ulatuses – Venemaa Föderatsiooni ühiskondlik koda (17). Viimati mainitu on olnud komitee partnerorganisatsioon ametlikes kontaktides Vene poolega (18). Nende institutsioonide suutlikkus on siiski ebapiisav, et käsitleda viimaseid negatiivseid arenguid seoses Venemaa valitsusväliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonna rühmadega.

5.1.

Venemaa töösuhete käsitlemise ametlik organ (ILO käsituse alusel) on kolmepoolne komitee. Komiteesse kuulub 30 esindajat kõigist kolmest osapoolest, kelleks on ülevenemaalised ametiühingud, Venemaa valitsus ja tööandjate liidud. Praegu tegutseb komitee kolme poole vahel aastateks 2014–2016 sõlmitud üldise kokkuleppe raames (19). Kollektiivlepingute üle peetakse läbirääkimisi ja need allkirjastatakse konkreetse üksuse tasandil.

5.2.

Komitees esindavad nii tööandjaid kui ka ametiühinguid suured liidud. Venemaa Töösturite ja Ettevõtjate Liit (20) on olulisemate tööstusharude 361 tööandjat esindav juhtiv ühendus. Nimetatud liidu esindajad istuvad kolmepoolse komitee koosolekutel tööandja poolel. Liit pakub oma liikmetele lepitamismenetlust ja edendab ärikoostööd ELi ettevõtetega. Venemaa Töösturite ja Ettevõtjate Liidu liikmed ühendavad kokku ligikaudu 6 miljonit töötajat. Liit allkirjastas Venemaa ettevõtluse sotsiaalharta ning on algatuste Global Compact ja General Reporting Initiative osapool. Ettevõtjate liitude hulka kuuluvad kaubandus-tööstuskoda (21) ja ühendus „Opora Rossii” (väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad) jne.

5.3.

Ametiühinguliikumisel ei ole tänasel Venemaal kunagi olnud tugevat sõltumatut häält. Ent sel alal on mitu julgustavau eeskuju, kes on üsna sageli tegevad autotööstuses.

5.4.

Juhtiv osaleja selles valdkonnas on Venemaa sõltumatute ametiühingute föderatsioon (FNPR), kes on Nõukogude Liidus eksisteerinud „liitude liidu” sarnase mudeli (VTsSPS) õigusjärglane. Ametiühingute föderatsioon on üritanud saada sillaks ametiühingute ja ametiasutuste vahel. Samal ajal on teda kritiseeritud selgelt valitsusmeelsete seisukohtade ning üldise puuduliku osalemise eest streikidel ja avalikes aktsioonides jne. Teine oluline ametiühingute liit on Venemaa Töövõtjate Konföderatsioon (KTR) (22). On ka väiksemaid, nagu „Sotsprof”, Venemaa Ametiühingute Liit (SPR) jpt.

5.5.

Kuigi Venemaa on allkirjastanud kõik olulisemad ILO konventsioonid, valmistab sotsiaal-majanduslike ja tööõiguste järgimine Venemaal jätkuvalt muret, mida jagab ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee.

5.6.

Üks äärmiselt probleemne valdkond on kogunemisvabadus kui tööõigus – aktivistide sõnul on peaaegu võimatu streikida ilma seadust rikkumata (23). Samal ajal puudub Venemaa õigusaktides diskrimineerimise selge määratlus – seega võivad tööandjad praegusi ja potentsiaalseid töötajaid soo, vanuse ja ametiühingu liikmesuse alusel hõlpsasti diskrimineerida. Ebasoodsamas olukorras olevad töötajate rühmad – nagu kinnipeetud või vähemused – on eriti haavatavad, ning ametiühingute aktivistidel puudub tõhus õiguskatise surve ja tagakiusamise eest (24).

5.7.

Venemaa ainus vastavasisuline mõttekoda – sotsiaal- ja tööõiguste keskus – andis teada 1  395 tööga seotud protestijuhust ajavahemikul 2007–2013 ja nende arv kasvab iga aastaga (25).

6.1.

Info- ja ajakirjandusvabadus on Venemaal löögi all. Pärast laimu rekriminaliseerimist on 2014. aastal vastu võetud rida uusi seadusi, mille eesmärk on ajakirjanduse ja interneti piiramine. Mitmed sõltumatud meediakanalid – trükised, raadiojaamad, internetileheküljed – suleti või neid sunniti vahetama omanikku, personali ja toimetuse poliitikat. Kõnealused viimased sammud on vaieldamatult vastuolus Venemaa rahvusvaheliste kohustustega nii vormiliselt kui ka sisuliselt.

6.2.

Info- ja infotehnoloogia seadus (muudetud veebruaris 2014) võimaldab nüüd blokeerida veebilehti riigiprokuröri taotlusel, kui nende sisu on väidetavalt „äärmuslik” või kui need kutsuvad üles massirahutusteks või loata kogunemisteks.

6.3.

Terrorismivastast õigusakti muudeti mais uute sätetega blogidele, mille lugejaskond ületab 3  000 külastust päevas. Sellised blogijad peavad end nüüd registreerima meedia järelevalve ametis Roskomnadzor ja edaspidi peab nende blogide sisu vastama Venemaa massimeedia õigusaktile blogide kohta (sh piirangud valimiste ajal jne). Samuti võib neilt blogijatelt nõuda nende pärisnimede avaldamist ja muud teavet ning nad nende lehtedel esinevate kolmandate osapoolte kommentaaride eest vastutusele võtta. Registreerimata jätmist karistatakse rahatrahviga.

6.4.

Euroopa Liit ja rahvusvaheline kogukond on tõsiselt mures järjekordse õigusalgatuse pärast, millega tehakse ettepanek seada alates jaanuarist 2016 Venemaa meediaettevõtetesse tehtavate välisinvesteeringute piiriks 20 %.

14.7.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 230/59

Raportöör:

Gerd WOLF

1.1.

Komitee toetab kindlalt komisjoni seatud eesmärki ja selle saavutamiseks kavandatud meetmeid. Nende rakendamine on aga esmajoones liikmesriikide pädevuses ja nende kohustus.

1.2.

Pidades silmas, et komisjonil ei ole võimalik liikmesriikide asjaomast poliitikat piisavalt võimendada, apelleerib komitee kõigi osalejate heale tahtele, konstruktiivsele hoiakule ja otsustusvõimele, et seada see kiireloomuline, kuid raske ülesanne prioriteediks ning täita seda järjekindlalt ja edukalt ilma täiendavate bürokraatlike mehhanismideta.

1.3.

Komitee arvates on sealjuures esmatähtsad järgmised ülesanded:

1.4.

Täpsemad selgitused on komitee esitanud järgmistes peatükkides.

2.1.

Teatise eesmärk on selgelt hoogustada jõupingutusi teadusuuringute ja innovatsiooni kui majanduskasvu mootori potentsiaali suurendamiseks. Seda tuleb saavutada liikmesriikides majanduskasvu edendamise strateegiate raames läbiviidavate ja eelarve konsolideerimiseks vajalike investeeringute kvaliteedi kaudu.

2.2.

Selleks paneb komisjon ette:

2.3.

Sealjuures kavatseb komisjon toetada liikmesriike ning toetuda ka juhtalgatuse „Innovaatiline liit” (1) ja Euroopa teadusruumi raames omandatud kogemustele.

2.4.

Lisaks on hädavajalik avardada innovatsiooni ökosüsteemi kõige laiemas mõistes ning luua Euroopa ettevõtetele vajalikud raamtingimused.

2.5.

Olulisi edusamme on tehtud alates „Innovaatilise liidu” käivitamisest, kuid täiendavaid jõupingutusi tuleb teha

2.6.

Komisjon palub nõukogul käsitleda seda teemat oma teatise ja ettepanekute valguses.

3.1.

Valgustusajastu ajalooliste protsesside raames (2) andsid teadusuuringud ja innovatsioon lühikese aja jooksul inimkonnale seninägematuid saavutusi teadmiste, tervishoiu, tehniliste oskuste ja heaolu alal; teadusuuringud ja innovatsioon on edaspidise majanduskasvu ja sotsiaalse progressi liikumapanev jõud.

3.2.

Seda on tunnistanud ka väljaspool Euroopat asuvad riigid. Seepärast muutub globaalne konkurents teadmiste ja innovatsiooni alal järjest tihedamaks. Praegu luuakse eelkõige Aasias olulisi teaduse-ja tehnoloogiakeskusi ning jätkuvalt suurendatakse dünaamiliselt kulutusi teadusele ning tõstetakse innovatsioonisuutlikkust.

3.3.

Komitee toetab kindlalt komisjoni poolt teatises väljendatud eesmärki ja selle saavutamiseks kavandatavaid meetmeid; need vastavad komitee korduvalt esitatud soovitustele (3).

3.4.

Seda pakilisem on seega pakutud meetmete rakendamise ja selleks vajalike vahendite küsimus. Nagu komisjon selgitas, on asjaomased probleemid ja lahendust vajavad ülesanded eelkõige liikmesriikide pädevuses.

3.5.

Liikmesriikide teadusuuringute- ja innovatsioonipoliitika sihipäraseks finantsalaseks mõjutamiseks on kasutada esmajoones programmi „Horisont 2020” vahendid. Nagu komitee on korduvalt meelde tuletanud, saavad need vahendid avaldada vaid nõrka võimendavat mõju.

3.6.

Komitee apelleerib seega kõigi osalejate heale tahtele, konstruktiivsele hoiakule ja otsustusvõimele, et seada see kiireloomuline, kuid raske ülesanne prioriteediks ning täita seda järjekindlalt ja edukalt ilma täiendavate bürokraatlike mehhanismideta.

3.7.

Selleks on vaja kõiki ELi liikmesriike aidata edusammude tegemisel. Eelkõige on tähtis see, et kõigis liikmesriikides, eriti neis, kes selles valdkonnas on mahajäänud, loodaks ja tugevdataks tänapäevaseid tipptasemel teadusuuringute ja arendusvõimsusi ning innovatsioonikeskusi ning kohandataks ülikooliharidust ja ülikoolide vahendeid sellele eesmärgile. Euroopa vajab maailmatasemel ülikoole. Seega tuleb esmajoones toetada ülikoole ja teaduskeskusi kui innovatiivsete isiksuste taimelava.

3.8.

Selleks on eelkõige vaja, et seal viidaks läbi asjaomased struktuurireformid (sealhulgas rahvusvaheline kvaliteedihindamine) ja et selleks otstarbeks eraldataks ja kasutataks ELi struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide vahendeid sihipäraselt. Seda peab komisjon nõudma ja jälgima. See avaks sünergiaid ja vähendaks Euroopa-sisest innovatsioonilõhet.

3.9.

Riikides, kus ei ole veel edukat teadus- ja uurimissüsteemi, tuleb see luua kogemustevahetuse ja parimate tavade õppimise protsessi teel. Selleks tuleb kutsuda suurepäraseid ja kogenud tipptegijaid ning pakkuda neile omavastutust, ruumi ja piisavaid, usaldusväärseid vahendeid. Siin võib viljakat rolli etendada ka partnerluskontseptsioon „Twinning for Excellence” (mestimine tippteaduse huvides), mille puhul juba olemasolevatel tippkeskustel on partnerroll.

3.9.1.

Komitee hoiatab siiski ülemäärase lihtsustamise ja sellega kaasneva süsteemse konkurentsi kui tulevase innovatsiooni jaoks vajaliku pinnase puudumise eest. Vastavalt sellele hoiatab ta ka liiga vormiliste hindamiskriteeriumite eest. Seevastu „International Peer Review” on parim saadaolev ja vältimatu meede teadus- ja arendustegevuse nõutava kvaliteedi hindamiseks ja tagamiseks kogu ELis, seda vaatamata meetme võimalikele nõrkadele külgedele revolutsiooniliste ideede hindamisel.

3.10.

Siiski on ajavahemik teadusuuringutesse ja innovatsiooni tehtud investeeringute ja innovatsiooni tulemusel saavutatud edusammude vahel erakordselt pikk ning nende vaheline põhjuslik seos on sealjuures eriti raskesti ennustatav ja hinnatav.

3.11.

On aga juba ammu selgunud, et riigi majandusjõud ja heaolu, juhul kui see ei põhine esmaselt tooraineressursside olemasolul, on suures korrelatsioonis riigi investeeringutega teadus- ja arendustegevusse ja sellest tuleneva innovatsioonivõimega.

3.12.

Selle taustal on Euroopal vaja võimekat, avatud ja kogu maailma talentide jaoks atraktiivset ühist teadusruumi ja sellele kohandatud sisserändepoliitikat. Selles peavad kandvad riiklikud teadussüsteemid ELi tasemel tegema tõhusamat koostööd ja looma tihedamaid suhteid edukate rahvusvaheliste institutsioonidega.

3.13.

Samavõrra on Euroopal vaja poliitilisi jõupingutusi ja ühiskondlikku põhihoiakut, mis on suunatud innovatsiooni edendamisele, aktsepteerimisele ja tunnustamisele ja mis loob eeldused pühendunud ettevõtlusele. See nõuab muu hulgas haldusalaste, majanduslike ja ühiskondlike takistuste kindlaks tegemist, hindamist ja asjakohasel määral vähendamist või kõrvaldamist, et parandada ja tugevdada innovatsiooni ökosüsteemi.

3.14.

See eeldab ELi liikmesriikide teadusuuringute-ja innovatsioonipoliitikat, milles riikide meetmed haakuksid ELi ja rahvusvaheliste algatustega ja tekitaksid poliitika, teaduse, majanduse ja ühiskonna koostoime Euroopa tasandil, kuid oleks samas seotud ka kohalike ja piirkondlike algatustega.

3.15.

Lisaks avaliku sektori vahenditest rahastatud teadus- ja arendustegevusele on eelkõige omalt poolt suures osas teadus- ja arendustegevusse investeerivad ettevõtted need, kes uute toodete, teenuste ja menetlustega turul edu saavutavad. Need ettevõtted, sealhulgas sotsiaalmajanduse ettevõtted, aitavad otsustaval määral kaasa sellele, et kindlustada tänu innovatsioonile Euroopa positsioon maailmaturul ning luua ja säilitada Euroopas töökohti.

3.16.

Seda kahjuks ei saa öelda kõigi suurte firmade kohta. Põhjus võib olla juhtkondade süsteemist tulenev pelgus nn murranguliste tehnoloogiatega (disruptive technologies) seotud tururiskide (4) ees. Lennukit ei leiutanud ega arendanud edasi laeva- ega raudteetööstus ning Microsofti ja Apple’i poolt arendatud innovatsiooni ei käivitanud varem turgu valitsenud elektri- ja elektroonikakontsernid.

3.17.

Seega saavad uued ideed sageli alguse ettevõtlikest isiksustest ja valdkonnaülestest meeskondadest või koguni kõrvalseisjatest, või siis toovad viimased need ideed turule. Järelikult etendavad VKEd, uued ettevõtted ja sotsiaalmajanduse ettevõtted eriti olulist rolli. Nende piisav toetamine ja kaitsmine peaks seega olema igasuguse tõhusa innovatsioonipoliitika alustala.

3.18.

Nagu innovaatilist liitu käsitlevas arvamuses (5) juba põhjalikult selgitatud, peitub lisaks suur innovatsioonipotentsiaal inimestevaheliste suhete ja organisatsioonivormide (k.a sotsiaalmajanduse ettevõtted) laias spektris. Inimestevahelised suhted ja organisatsioonivormid hõlmavad kogu teadusalase, majandusliku ja sotsiaalse tegevuse valdkonda, nagu sedastatakse arvamuse ülejäänud peatükkides. Sealjuures ei pea innovatsioon tingimata olema süstemaatilise teadus- ja arendustegevuse produkt, vaid võib tuleneda ka praktilisest tööst ja sellega omandatud kogemustest. See puudutab eelkõige järgmist:

Komitee kiitis taas heaks (6) Euroopa Komisjoni eesmärgi edendada laialdaselt sellist innovatsiooni.

4.1.

Komitee kordab, et teadusuuringute ja innovatsiooni vahel on küll tugevad vastastikused seosed, kuid siiski on teadusuuringutel ja innovatsioonil erinevad tunnusjooned ja seega arenevad nad erinevates töötingimustes (7). Oluline on neid erinevaid töötingimusi kui selliseid tunnustada, kuid samal ajal on vaja neid ka võimalikult hästi teineteisega siduda.

4.2.

Mis puutub avaliku sektori vahendite – st füüsilistelt ja juriidilistelt isikutelt pärinevate maksutulude ning demokraatlike protsesside kaudu suunatud vahendite – kasutamisse, siis selgitas komitee hiljuti (8), et igasugune toetus komisjonilt (mis pärineb ju avalikest vahenditest) peaks olema suunatud neile ülesannetele, mida erasektori vahenditest tõenäoliselt ei toetata. Tüüpilised põhjused selleks võivad olla:

4.3.

Teadus- ja uurimistegevuse edendamise osas võtab komitee oma seisukoha kokku järgmiselt: Edendamisega tuleks:

4.3.1.

Komitee kordab oma nõudmist (10) kõrvaldada lõpuks tõhusalt spetsiifilised sotsiaalsed riskid ja puudused, mis tulenevad vajalikust ja soovitud riigiülesest liikuvusest ja stabiilsete töökohtade puudusest. Seetõttu tervitab komitee komisjoni uusimat algatust RESAVER (11), mille eesmärgiks on kergendada teadlaste liikuvust Euroopas uue üleeuroopalise pensionisüsteemiga. See peaks pakkuma teadlastele võimaluse liikuda ühest liikmesriigist teise ilma, et peaks muretsema pensioniõiguste säilimise pärast. Komitee näeb seda sammuna õiges suunas, kuid ei anna siinkohal hinnangut valitud lähenemisviisi kohta.

4.3.2.

Komitee ei süvene käesolevas arvamuses konkreetsetesse uurimisteemadesse, kuna neid käsitleti põhjalikult programmi „Horisont 2020” käsitlevas arvamuses. Ta kordab, et ka siin on vaja piisavat võimendavat mõju liikmesriikide programmiliste eesmärkide saavutamiseks.

4.4.

Innovatsiooni edendamise osas võtab komitee oma seisukoha kokku järgmiselt: Innovatsioon tekib tavaliselt: