28.4.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 140/1

1.

tervitab komisjoni otsustavust ELi kodanikega kontakti otsimisel, et tekitada neis usaldust ELi vastu. Komitee toonitab rolli, mida selle saavutamiseks saavad täita Euroopa linnad ja piirkonnad;

2.

tervitab komisjoni tööprogrammis subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele pandud rõhku ning meenutab, et komitee teostab subsidiaarsuse järelevalvet eesmärgiga tagada, et ELi seadusandliku tegevuse lisaväärtus toetab integreeritumat poliitilist lähenemisviisi, st portfelliülest tegutsemist. Komitee kutsub üles süstemaatiliselt hindama kõigi uute ELi algatuste, sh REFITi algatuste territoriaalset mõju;

3.

meenutab oma otsustavust hakata kogu seadusandliku tsükli jooksul osalema valdkondades, kus ta saab oma pädevuste abil panuse anda, ja palub komisjonil endaga konsulteerida ettepanekute osas, mida seadusandliku protsessi käigus oluliselt muudetakse;

4.

kutsub institutsioone üles ühiselt tegutsema taristute parandamiseks ja lõpuleviimiseks Euroopa Liidus, rõhutades, kui oluline on kõrvaldada kitsaskohad ning arendada puuduvaid ühendusi keskuste ja võrkude vahel ja piiriüleseid lõike, sest ta peab ühenduvust ja juurdepääsu kõigile piirkondadele transpordi, energia, telekommunikatsiooni ja digitaaltaristu ning teenuste aspektist Euroopa territoriaalse arengu ja ühtekuuluvuse keskseks teguriks;

5.

kutsub komisjoni üles tegelema Euroopa ühtsel turul ikka veel ilmnevate lünkadega ja pöörama eritähelepanu piiriäärsetele piirkondadele. Seoses sellega palub komitee komisjonil töötada välja ühised algatused, mis viidaks ellu komitee Euroopa territoriaalse koostöö rühmituste (ETKR) platvormi toel. Samuti väärivad erilist tähelepanu piirkonnad, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad demograafilised tingimused, nagu on sätestatud ELi toimimise lepingus;

6.

kutsub sellega seoses Euroopa Komisjoni üles võtma oma algatustes arvesse eriolukorda äärepoolseimates piirkondades, mille iseärasused ja vajadus kohandatud reguleerimise järele on selgelt määratletud ELi toimimise lepingu artiklis 349 eesmärgiga saavutada nende täielik osalemine Euroopa ühtsel turul;

7.

tervitab komisjoni võetud kohustust uurida enne tööprogrammi II lisas esitatud seadusandlike ettepanekute tagasivõtmist kaasseadusandjate seisukohti ja soovib, et talle antaks samasugune võimalus. Nõuab, et komisjon ei võtaks tagasi ringmajanduse ettepanekut ja leiab, et kehtivad jäätmeid käsitlevad õigusaktid tuleb kiiremas korras läbi vaadata;

8.

toetab komisjoni jõupingutusi reguleerimiskoormuse kergendamiseks, et edendada investeeringuid, majanduskasvu ja tööhõivet, eeldusel et need pingutused ei langeta sotsiaalse, tervise- ja keskkonnakaitse ning tarbijate valiku kõrget taset Euroopas. Komitee soovib, et ta kutsutaks osalema Euroopa õigusaktide lihtsustamisega tegelevates töörühmades, sest paljudel juhtudel tegelevad rakendamisega just kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

9.

kahetseb, et tööprogrammist on välja jäänud viide konkreetsetele algatustele ühtekuuluvuspoliitika, maaelu arengu, turismi ja keskkonna valdkonnas. Komitee tunneb kahetsust iseäranis selle pärast, et puuduvad uued algatused seoses linnade tegevuskava, makropiirkondlike strateegiate ja territoriaalse ühtekuuluvuse ja demograafiliste väljakutsetega. Komitee kutsub komisjoni üles koostööle sellealaste algatustel väljatöötamisel.

10.

konstateerib Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) kavatsust eraldada 315 miljardit eurot täiendavateks investeeringuteks strateegilistes valdkondades järgmise kolme aasta jooksul;

11.

toonitab, et Euroopa investeerimiskava ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond täiendavad ühtekuuluvuspoliitikat ning et ulatuslikul sünergial uue Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi ja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakenduskavade vahel on otsustav tähtsus sidususe tagamiseks investeerimisprojektide ning kohalike ja piirkondlike arengustrateegiate vahel. Komitee soovitab kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused asjakohaselt projektide valimise protsessi ning korraldada detsentraliseeritud investeerimisfoorumeid;

12.

avaldab heakskiitu sellele, et komisjoni teatises stabiilsuse ja kasvu paktis ettenähtud eeskirjade paindlikkuse varu kohaldamise kohta järgitakse komitee üleskutset vabastada Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide projektide riiklik kaasrahastamine stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirjade kohaldamisest. Komitee on tõepoolest veendunud, et nn investeeringute klausli laiemast kasutamisest on palju abi takistuste kõrvaldamiseks, et taaskäivitada majanduskasvu soodustavad investeeringud;

13.

on mures jätkuva ELi eelarve maksekriisi pärast ja maksmata arvete hulga jätkuva suurenemise pärast. Komitee loodab seepärast, et Euroopa Komisjon esitab kiirelt kava selle kohta, kuidas vähendada maksmata arvete kuhjumist; komisjon lubas sellise kava esitada institutsioonilise kokkuleppe osana 2014. aasta eelarvemenetluses. Mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamine peaks teises etapis pakkuma võimalusi struktuuriliseks lahenduseks, et vältida maksmata arvete muutumist ELi struktuuriliseks võlaks. Läbivaatamine peaks hõlmama ka ELi omavahendite süsteemi reformi, et vähendada ELi vahendite kaitsetust riiklike vaidluste korral ja viia see kooskõlla strateegia „Euroopa 2020” vahekokkuvõttega;

14.

soovitab strateegia „Euroopa 2020” vahekokkuvõtte raames lisada makromajanduslikku tulemustabelisse investeeringute määraga seotud näitaja;

15.

ärgitab komisjoni hindama ka uute ESA 2010 eeskirjade mõju kohalike ja piirkondlike omavalitsuste investeerimisvõimele;

16.

tervitab komisjoni keskendumist võitlusele tööpuudusega ja rõhutab, et selles valdkonnas on vaja tugevaid meetmeid, kaasates samas tihedalt kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja nende liidud. Komitee avaldab komisjonile tunnustust 4. veebruaril 2015 esitatud ettepaneku eest eraldada 2015. aastal 1 miljard eurot, et suurendada märkimisväärselt liikmesriikidele noorte tööhõive algatuse raames saadaolevat eelfinantseerimist. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles korraldama struktureeritud dialoogi komitee ja territoriaalsete ühendustega, et hinnata ühiselt, kuidas saaks Euroopa noortegarantii süsteemi kohapeal paremini rakendada;

17.

ärgitab komisjoni ja liikmesriike lisama läbivaadatud strateegiasse „Euroopa 2020” territoriaalse mõõtme ning viima Euroopa poolaasta vastavusse strateegia „Euroopa 2020” pikaajaliste eesmärkidega. Komitee kutsub komisjoni üles tagama riigi tasandist madalama valitsustasandi kaasamise majanduse juhtimise protsessi, sh Euroopa poolaasta läbivaatamisse. Komitee peab ressursitõhusust strateegia „Euroopa 2020” keskseks elemendiks jätkusuutliku kasvu saavutamisel ning ärgitab komisjoni ja liikmesriike kehtestama ressursside tootlikkuse üldsihi.

18.

väljendab kahetsust, et Euroopa Komisjoni vahekokkuvõte strateegia „Euroopa 2020” kohta, mis pidi ilmuma 2015. aasta veebruaris, lükkub edasi; nõuab, et komisjon esitaks esimesel võimalusel oma ettepanekud strateegia läbivaatamiseks;

19.

toonitab, kui oluline on ühtse e-turu lõpuleviimine piirkondliku ettevõtluse konkurentsivõime suurendamiseks, muu hulgas investeerimisstiimulite abil info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vallas. Komitee toonitab vajadust ületada kiiresti digitaalne lõhe Euroopa linna- ja maapiirkondade vahel, arendada välja uued ja usaldusväärsed avalikud e-teenused ja kõigile kättesaadav e-valitsus ning rakendada meetmeid kodanike digitaalse kirjaoskuse parandamiseks, samuti käivitada algatusi, millega tagatakse vajalikud vahendid, et aidata lahendada teatavate Euroopa piirkondade demograafilistest väljakutsetest tulenevaid probleeme. Komitee soovitab parandada digitaalarengu tegevuskava rakendamist, tugevdades iga-aastase digitaalfoorumi territoriaalset mõõdet.

20.

tervitab väljapakutud energialiidu strateegilist raamistikku ja kutsub üles võtma uue strateegia aluseks realistlikud kohalikud ja piirkondlikud lahendused energia, kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise ning jätkusuutliku arengu valdkonnas. Komitee palub komisjonil end tihedamalt kaasata kohalikku ja piirkondlikku huvi pakkuvates aspektides sellistes valdkondades nagu energiajulgeolek, taastuvenergia, energia siseturg ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine, iseäranis energia jaeturud ja taskukohane energia, samuti detsentraliseeritud energiatootmine, uus energiajuhtimine ning kodanike mõjuvõimu suurendamine energiatarbijate ja -tootjatena. Samuti palub komitee komisjonil end kaasata kodanike energiafoorumisse ja arukate linnade programmi tegevusse;

21.

rõhutab linnade ja piirkondade olulist panust seoses energiavarustuse ja -julgeoleku küsimuste ning energiapoliitika tuleviku ja energialiidu rolliga ning soovitab luua strateegilise partnerluse komisjoni, EIP ja komitee vahel, et töötada välja konkreetsed tegevuskavad;

22.

palub komisjonil kaasata komitee 2030. aasta kliima- ja energiapaketi rakendamist käsitlevate seadusandlike ettepanekute ettevalmistamisse;

23.

rõhutab, kui tähtis on kaasata piirkondlik süsteem, et tõhustada energia- ja kliimapoliitika juhtimissüsteemi;

24.

palub komisjonil tugevdada linnapeade pakti ja integreerida see algatusega „Mayors Adapt” ning pikendada nende kestust 2020. aastast kaugemale, et saavutada energia ja kliimamuutuste poliitika küsimuste vajalik kooskõlastamine; rõhutab oma olulist rolli kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamisel ning loodab olla tihedalt seotud nende vahendite edasiarendamisega;

25.

soovib kaasa aidata ELi seisukoha ettevalmistamisele Pariisis toimuva ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 21. konverentsiks ning kutsub komisjoni üles kaasama komitee täielikult kõigisse asjaomastesse läbirääkimistesse ja tegevustesse;

26.

on seisukohal, et komisjon peab 2015. aastal esitama teatise maa kui ressursi kasutamise kohta, viima läbi ELi elurikkuse strateegia põhjaliku vahehindamise ning töötama välja uue direktiiviettepaneku keskkonnaasjades kohtu poole pöördumise kohta ja seadusandliku ettepaneku keskkonnajärelevalve ja keskkonnanõuete täitmise kohta. Uute seadusandlike ettepanekute ja neis sisalduvate eeskirjade puhul tuleb hoolikalt kontrollida, kas need on kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega;

27.

tervitab Euroopa Komisjoni 2015. aasta tööprogrammi rõhuasetust tihedamale partnerlusele piirkondade ja linnadega keskkonnaalaste õigusaktide paremal rakendamisel; paneb seega suuri lootusi Regioonide Komitee ja Euroopa Komisjoni ühise keskkonnaalase koostöö tehnilise platvormi töö intensiivistamisele kooskõlas Euroopa Liidu seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammiga (2014–2020);

28.

kordab oma üleskutset komisjonile pakkuda välja meetmeid, millega pärast piimakvootide lõppemist 31. märtsil 2015 tagatakse tasakaalustatud piimaturg, et vältida negatiivseid sotsiaalseid ja majanduslikke tagajärgi ning sektorisse pikaajaliselt tehtavate investeeringutega seotud riske;

29.

juhib tähelepanu sellele, et on oluline edendada investeerimist innovatsiooni ja tugevdada Euroopa tööstust, kui EL soovib säilitada konkurentsieelise maailmamajanduses;

30.

kutsub üles järelkäsitlema rohelist raamatut „Euroopa traditsioonilise oskusteabe kõige tõhusam kasutamine: võimalused Euroopa Liidu geograafilise tähise kaitse laiendamiseks mittepõllumajanduslikele toodetele” (1);

31.

tunneb heameelt VKEdele pööratud tähelepanu üle ja toonitab nende panust kasvu ja töökohtade loomisse ELis kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Komitee rõhutab oma valmisolekut teha koostööd piirkondade tasandil nimetatud VKEde esindajate võrgustiku loomisel. Komitee ootab uut ettepanekut kapitaliturgude liidu kohta, et aidata parandada VKEde juurdepääsu rahastamisele;

32.

tervitab komisjoni tahet esitada tööjõu liikuvuse pakett, mis peaks sisaldama töötajate lähetamist käsitleva direktiivi läbivaatamise ettepanekut. Komitee kutsub komisjoni üles täiendavalt selgitama, millised on kodanike vaba liikumise õigust kasutavate isikute õigused sotsiaalkindlustusele ja teistele sotsiaalhüvitistele. Komitee ärgitab komisjoni võtma arvesse ka tööjõu liikuvuse negatiivset mõju, nt ajude äravool ja oskuste mittevastavus;

33.

pidades silmas sotsiaalmajanduse ja sotsiaalse ettevõtluse tugevdamist ELis, nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ettepanekud Euroopa vastastikuste ühingute ja ühenduste põhikirja vastuvõtmiseks ning läbivaadatud ettepaneku Euroopa ühistu põhikirja kohta ning säilitaks oma ettepaneku Euroopa sihtasutuse põhikirja kohta;

34.

kutsub komisjoni üles jätkama jõupingutusi tagamaks, et finantssektor muutub ühest küljest turvalisemaks ja suudab teisest küljest paremini täita oma rolli – rahastada reaalmajandust. Komitee ootab iseäranis ettepanekut kriisilahendusraamistiku kohta finantsasutustele, mis ei ole pangad.

35.

tervitab komisjoni kavatsust vaadata läbi majandus- ja rahaliit, sh selle sotsiaalne mõõde, ning kutsub komisjoni üles tegema konkreetsete ettepanekute esitamiseks tihedat koostööd komiteega;

36.

tervitab komisjoni eesmärki suurendada pingutusi võitluses maksudest kõrvalehoidumise ja maksupettuste vastu ning minemaks üle süsteemile, mille puhul on riik, kus kasum luuakse, ühtlasi ka maksustamisriik. Komitee toetab komisjoni pingutusi ettepaneku esitamiseks automaatse teabevahetuse kohta maksuametite vahel piiriülestele maksuotsuste puhul.

37.

innustab komisjoni andma välja strateegiadokumendi, milles esitatakse ELi kaubanduspoliitika laiemad eesmärgid ja sätestatakse rangemad läbipaistvus- ja nõustamisnormid läbirääkimiste ajal ning mis tagaks sisulise turulepääsu, kõrgete keskkonna- ja sotsiaalnormide edendamise ning kõigi tasandite ametiasutuste autonoomia täieliku austamise avalike teenuste osutamisel;

38.

toetab komisjoni viimase aja pingutusi Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse lepingu (TTIP) üle peetavate läbirääkimiste läbipaistvuse suurendamiseks. Komitee rõhutab, et läbirääkimiste tulemus ei tohi avaldada negatiivset mõju väikesemahulisele kohaliku ja piirkondliku tasandi majandusele, et jätkuvalt tuleb kaitsta piirkondliku märgisega toiduaineid ja tagada Euroopa tervishoiu- ja keskkonnastandardid ning ELi ja liikmesriikide õigusstruktuurid ja -menetlused. Komitee ootab, et liikmesriikide kultuurilised ja meediaalased pädevused säilitatakse, jättes kultuuri- ja meediaküsimused selgesõnaliselt läbirääkimisvolitustest välja. Komitee palub end läbipaistvalt ja korrapäraselt teavitada, et ta saaks täita oma rolli vahendajana liidu ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel.

39.

kutsub komisjoni üles kaasama Regioonide Komitee peatselt teenustekaubanduse üldlepingu (GATS) väljavahetava teenustekaubanduse lepingu (TiSA) läbirääkimiste järelmeetmetesse, pidades silmas, et peamised sätted, mille üle läbi räägitakse – nagu ulatus, mõisted, turulepääs, riikide võrdne kohtlemine ja erandid teenuste osutamisel – on seotud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusvaldkondadega;

40.

innustab komisjoni koostama teabevahetusstrateegia, et teavitada, millist võimalikku kasu võib sellistest kaubanduslepingutest tõusta Euroopa kodanike igapäevaelule;

41.

märgib komisjoni pühendumist puuetega inimestele võrdsete võimaluste tagamisele ning meeste ja naiste võrdsuse edendamisele, kuid avaldab kahetsust, et puuduvad konkreetsed uued algatused;

42.

toetab komisjoni püüdlusi töötada välja terviklik Euroopa rändepoliitika, mille abil kaitsta ELi piire ning võidelda inimkaubanduse ja ebaseadusliku sisserände vastu, austades samas rändajate põhiõigusi ning luues sisserändajatele turvalisi ja seaduslikke võimalusi ELi jõudmiseks, tõhustada koostööd päritolu- ja transiitriikidega, luua tõelist solidaarsust ELi liikmesriikide vahel ning edendada Euroopa konkurentsivõimet, suurendades rändajate potentsiaali anda panus ELi liikmesriikide majandusse;

43.

kutsub üles sisserändepoliitikat kooskõlastama ning rõhutab, et kavandatud uus lähenemisviis rändele peab sisaldama meetmeid ja vahendeid, mis peegeldavad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulist rolli ja suutlikkust sisserändajaid vastu võtta ja integreerida solidaarsuse põhimõtte alusel;

44.

kutsub komisjoni üles käivitama koos komiteega kohalike ja piirkondlike omavalitsustega konsulteerimise, et paremini hinnata kohapealseid väljakutseid, enne kui tehakse algust uute Euroopa algatuste ja õigusaktidega.

45.

tervitab komisjoni kavatsust vaadata läbi Euroopa naabruspoliitika, millele komitee aitab kaasa ARLEMi ja CORLEAPi kaudu, ning kutsub üles tugevdama ELi ja partnerriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste koostöö mehhanisme ja programme, samuti tugevdama algatusi detsentraliseerimisprotsessi toetuseks partnerriikides. Komitee soovitab laiendada kohalike omavalitsuste programmi (LAF) kohaldamisala kõigile partnerriikidele;

46.

tervitab komisjoni kavatsust avaldada teatis 2015. aasta järgsete säästva arengu eesmärkide kohta ja on valmis sellele kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kui detsentraliseeritud arengukoostöö kesksete partnerite kogemuste ja algatuste abil kaasa aitama. Komitee palub end tihedalt kaasata ELi seisukoha väljatöötamisse ülemaailmsete läbirääkimiste tarvis, samuti Euroopa arenguaasta (2015) algatustesse.

47.

tervitab Euroopa Komisjoni võetud kohustust esitada ettepanek uue institutsioonidevahelise kokkuleppe sõlmimiseks parema õigusloome kohta, millesse ta palub end kaasata;

48.

väljendab suurt heameelt selle üle, et esmatähtsaks peetakse bürokraatia vähendamist. Bürokratismi tõhusal väljaselgitamisel iseäranis kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja ettevõtete toetusel on määrav tähtsus mõju suurendamiseks;

49.

peab Euroopa Liidu vastu usalduse taastamist väga oluliseks prioriteediks ja kutsub Euroopa Komisjoni üles arendama edasi institutsioonidevahelist partnerlust detsentraliseeritud teabevahetuse valdkonnas. Komitee jätkab ELi kodanikuaktiivsuse edendamist ja Euroopa kodanikulagatuse määruse läbivaatamise jälgimist;

50.

võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni kavatsuse esitada institutsioonidevahelise kokkuleppe ettepanek kohustusliku läbipaistvusregistri kohta, mis hõlmab ka nõukogu, ning nõuab, et komisjon esitaks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 352 alusel seadusandliku ettepaneku sellise registri loomise kohta. Kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi – ega nende liite – ei tuleks kanda sellisesse registrisse, sest kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on lahutamatu osa Euroopa mitmetasandilisest institutsioonilisest süsteemist, mille esindajad on kodanike poolt demokraatlikult valitud ega esinda erihuve;

51.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Komisjonile, Euroopa Parlamendile, nõukogule ja Euroopa Ülemkogu eesistujale.

28.4.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 140/7

1.

tuletab meelde, et Euroopa Liit ei ole lihtsalt majandusühendus, vaid pigem väärtuste ühendus, seades oma tegevuse keskmesse üksikisiku, nagu on sätestatud ELi põhiõiguste harta preambulas, ning et EL annab panuse ühiste väärtuste arendamisse, austades samal ajal Euroopa rahvaste kultuuride ja tavade mitmekesisust, samuti liikmesriikide riiklikku identiteeti ning nende riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi valitsemise korraldust;

2.

rõhutab, et kokkuleppe saavutamine Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse suhtes võib anda Euroopa majandusele väga vajaliku tõuke ning tuua kaasa Euroopa SKP märkimisväärse kasvu ja uute kvaliteetsete töökohtade loomise;

3.

tuletab meelde, et Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse lepingu tulemusel luuakse mõlemal pool Atlandi ookeani siduvad eeskirjad riigi kõigil tasanditel kuni kohalike omavalitsusteni välja. Seega võib see puudutada ligikaudu 820 miljonit inimest ning sillutada teed kõigile tulevastele kahe- ja mitmepoolsetele kaubandus- ja investeerimislepingutele, teenustekaubanduse leping kaasa arvatud. Seega puudutavad need läbirääkimised äärmiselt suurel määral kõigi ELi ja USA kodanike elu ning peaksid seepärast toimuma õiglasel ja läbipaistval viisil, pidades seejuures silmas kodanike parimaid huve;

4.

tunneb rõõmu, et läbirääkimiste suunistes kinnitatakse läbirääkivate poolte õigust selliste meetmete vastuvõtmiseks, säilitamiseks ja jõustamiseks, mis on vajalikud, et järgida õiguspäraseid üldsuse heaolu eesmärke, näiteks ühiskonna, keskkonna ja inimeste tervise kaitse, finantssüsteemi terviklikkuse ja stabiilsuse tagamine, avaliku julgeoleku ja ohutuse edendamine ning kultuurilise mitmekesisuse edendamine ja kaitse;

5.

juhib tähelepanu sellele, et Atlandi-ülese vabakaubanduslepingu üle peetavad läbirääkimised hõlmavad valdkondi, mis on kõigi valitsus- ja haldustasandite, sh kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seaduslikus pädevuses. Lepingu märkimisväärset kohalikku ja piirkondlikku mõõdet silmas pidades kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles kaasama komitee kui ELi kohalike ja piirkondlike esindajate kogu Euroopa Komisjoni Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse nõuanderühma, et oleks tagatud kohaliku, kogukondliku ja piirkondliku tasandi varajane kaasamine ja osalemine läbirääkimistes;

6.

väljendab siiski kahetsust selle üle, et Euroopa Komisjon ei ole erinevalt kodanikuühiskonna esindajatest võtnud Regioonide Komiteed seni nõuanderühma liikmeks;

7.

peab vajalikuks, et säilitataks nii praegune ja ka edasine riiklik seadusandlik mänguruum, eriti kaitsestandardite kehtestamisel ja üldhuviteenuste puhul. Tegevusvabadust tuleb tingimata anda just avaliku sektori kommunaalettevõtetele, kuna nende teenused pakuvad üldist majandushuvi. Komitee tõstab sellega seoses esile ka lepingutes sätestatud kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse põhimõtte austamist;

8.

on vastu ulatuslikuma regulatiivse koostöö ettepanekule, mille kohaselt oleks kaubandus- ja investeerimispartneril ELi, liikmesriigi ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seadusandliku menetluse seadusandluseelses või seadusandlikus etapis privilegeeritud sõnaõigus või võimalus seadusandlikku menetlust edasi lükata, nõudes analüüsi õigusakti mõju kohta vabakaubandusele;

9.

rõhutab, et kõnealune leping peab kasu tooma igas suuruses ettevõtjatele, eeskätt VKEdele, kellel ei ole vajalikke rahalisi, õiguslikke ega muid vahendeid erisuguste eeskirjade ja muude kaubandustõketega toimetulekuks;

10.

eeldab, et Atlandi-ülene vabakaubandusleping TTIP võib olla võimalus hoogustada ELi majanduskasvu ja tööhõivet sellega, et see võib avada vastastikuse turulepääsu kaupade ja teenustega kauplemisele, investeeringutele, riigihangetele ning ühtlustada eeskirjad ja kaotada mittetariifsed kaubandustõkked;

11.

juhib tähelepanu sellele, et arvestades keskmiselt 2 % tollimaksu, siis oleks eeskätt Euroopa Komisjoni loodetud majandusimpulsside saavutmiseks vaja ühtlustada regulatiivsed nõuded ja kaotada mittetariifsed kaubandustõkked;

12.

juhib siiski tähelepanu sellele, et sedavõrd globaalse ulatusega leping toob lisaks uutele võimalustele kaasa ka riske, ja rõhutab seepärast tungivalt, et tuleb kaitsta kohalike ja piirkondlike omavalitsuste demokraatlikku osalemist ja pädevusi;

13.

tervitab ELi Nõukogu otsust avaldada Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse läbirääkimismandaat. Komitee väljendab kahetsust, et see toimus mitu kuud pärast uudise lekkimist online-meediasse ning asjaolu üle, et läbirääkimismandaadil on võrdlemisi suured piirangud. Piiranguid tuleks vähendada, et tagada üldsusele hõlpsam juurdepääs läbirääkimiste seisu puudutavale teabele;

14.

juhib tähelepanu ka sellele, et arvestades ELi ja USA lepingu mõju, peab kogu aeg olema tagatud läbirääkimiste demokraatlik kontroll, ning kutsub seepärast Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles tagama läbirääkimiste läbiviimisel maksimaalne läbipaistvus. Konkreetselt tähendab see, et kõik olulised dokumendid avaldatakse ja läbirääkimiste suuniseid tutvustatakse võimaluse korral õigeaegselt ja arusaadaval viisil kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, asjaomastele ühiskondlikele rühmadele ja kõigile Euroopa Liidu kodanikele ilma juurdepääsutõketeta; sellega seoses tervitab komitee asjaolu, et liikmesriigid, kes järgivad kaubanduslepingute läbirääkimisdokumentide avaldamise osas ühehäälset otsustamisprotsessi, tegid 2015. aasta jaanuari algul Euroopa Komisjonile ülesandeks mitme läbirääkimisvaldkonna kohta esimeste ELi tekstiettepanekute avaldamise;

15.

toonitab, et Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse puhul on tegemist segalepinguga, millele peab heakskiidu andma Euroopa Parlament ja mille peavad ratifitseerima kõik Euroopa Liidu 28 liikmesriiki, mis sõltuvalt asjaomase liikmesriigi õigusest võib lisaks riigi parlamendi heakskiidule vajada ka piirkondlikku tasandit esindavate valitsuste, parlamentide või kodade heakskiitu;

16.

innustab kaaluma ELi ja USA vahelisse lepingusse läbivaatamisklausli lisamist, et vajadusel oleks võimalik kontrollida asjaomaste kokkulepete mõju ja neid muuta;

17.

kutsub komisjoni üles tegutsema selle nimel, et Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse lepingus kehtestataks positiivse loetelu lähenemisviis, ega ole nõus negatiivse loetelu lähenemisviisi ega nn ratchet-klauslitega;

18.

on seisukohal, et Euroopa Liidu kodanike jaoks kehtivad kõrgel tasemel Euroopa kaitsestandardid on väga suurel määral kaitset vääriv saavutus, ja nõuab, et ELi liikmesriikides kehtivaid seaduslikke standardeid, nt elu kaitse, tooteohutuse, tervise-, sotsiaal-, keskkonna-, kliima-, ja loomakaitse ning toidu valdkonnas, samuti tarbija- ja andmekaitseõiguseid intellektuaalomandi kaitset, töötajate õiguseid ning avaliku teenusepakkumise tagatud raamtingimusi ei tohi mingil juhul alandada, vaid pigem tuleb püüelda nende standardite tõstmise poole. Komitee toetab seisukohta, et nende oluliste valdkondade reguleerimise õigus peab olema üksnes Euroopa ja riigi tasandi pädevatel asutustel;

19.

nõuab, et läbirääkimispartnerid tegutseksid kõnealuste standardite tõstmise ja vajadusel partneri kõrgemate standardite ülevõtmise või tunnustamise nimel, nõuab lisaks, et neid kaitsestandardeid ilma piiranguteta optimeerida. Kasutusele tuleks võtta mehhanism, mis võimaldaks neid vastavalt uusimatele teaduslikele tulemustele ühepoolselt kohandada;

20.

rõhutab, et ettevaatuspõhimõte on üks peamisi Euroopa keskkonna-, tervishoiu- ja tarbijakaitsepoliitika põhimõtteid, mille alus on varajane ja tulevikku suunatud tegutsemine, et vältida ohte inimeste, loomade ja taimede tervisele või keskkonnakoormust. Seda silmas pidades juhib komitee tähelepanu sellele, et Atlandi-ülene vabakaubandusleping ei tohi põhjustada ELis kehtiva ettevaatusprintsiibi nõrgenemist, eeskätt just keskkonna-, tervishoiu-, ja tarbijakaitse ning toiduohutuse valdkonnas;

21.

toonitab lisaks, et lepingu kõik üksikasjad tuleb kokku leppida ja et tuleks hoiduda reguleerimist vajavate küsimuste hilisemat delegeerimisest – demokraatlikke seadusandlusmenetlusi vältides – spetsiaalselt loodud eksperdikogudele;

22.

avaldab kahetsust selle üle, et elektroonilise kommunikatsiooni ülemaailmne jälgimine, dekrüpteerimine ja analüüsimine, teiste hulgas USA Riikliku Julgeolekuagentuuri (NSA) ja samuti sõbralikes suhetes ELi riikide salateenistuste poolt on avaldanud püsivat negatiivset mõju Euroopa kodanike usaldusele kohustuslike rahvusvaheliste andmekaitsestandardite vastu. Seda silmas pidades nõuab komitee, et lepingupooled tagaksid õiguse privaatsusele ning kodanike vabaduste ja õiguste kaitse – ka internetis;

23.

rõhutab, et Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse üle peetavad läbirääkimised tuleks siduda laiaulatusliku lepingu sõlmimisega isikuandmete kaitse kohta ELi ja USA vahel;

24.

juhib tähelepanu sellele, et ELi õigustikus on kehtestatud siduvad sätted Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni standardite, samuti töökaitse ja tooteohutuse valdkonnas, ja rõhutab sellega seoses, et selgelt on sätestatud ka, et järgida tuleb ILO peamisi töönorme ja OECD suuniseid rahvusvahelistele ettevõtetele, seda ka Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse edasistes läbirääkimistes;

25.

on vastu sellele, et töötajate kehtivad ja tulevased kaitseõigused, nt õigus osaleda ettevõtte töökorraldust puudutavate otsuste langetamisel ja töötajate kaitseks kehtestatud muud täiendavad õigused kuulutatakse Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse kaudu mittetariifseteks kaubandustõketeks. Samuti peab iga liikmesriigi pädevusse jääma konkreetse liikmesriigi tööturu reguleerimine, sotsiaalkaitsesüsteemid, kollektiivläbirääkimiste autonoomia, ühinemisvabadus, streigiõigus, miinimumpalgad ja kollektiivlepingud;

26.

kiidab heaks selle, et ELi läbirääkimisvolituste kohaselt tuleb tagada ELi kommunaalteenuste kvaliteet kooskõlas ELi toimimise lepingu ja eeskätt protokolliga nr 26 üldhuviteenuste kohta ja järgides ELi kohustusi kõnealuses valdkonnas, sh teenuskaubanduse kokkulepet. Sellega seoses juhib komitee siiski tähelepanu Euroopa Liidu lepingu ühissätetele, mille kohaselt austab liit liikmesriikide võrdsust aluslepingute ees ning nende rahvuslikku identiteeti, mis on omane nende poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele, sealhulgas piirkondlikule ja kohalikule omavalitsusele (Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõige 2);

27.

rõhutab põhimõtteliselt, et tagatud peab olema kohalike ja piirkondlike omavalitsuste isekorraldusõigus kui kohaliku omavalitsuse õiguse üks põhiosa ja et avalike teenuste taas munitsipaaltasandile liikumine, st avalike teenuste osutamine oma avaliku sektori asutuste kaudu igal ajal ka pärast nende teenuste liikumist erasektorisse peab jääma ilma piiranguteta võimalikuks vastavalt kohapealsetele oludele ja kohalike valijate tahtele;

28.

tuletab tungivalt meelde, et komisjoni läbirääkimisvolitused ei ulatu põhiseadusega sätestatust kaugemale, mis tähendab, et tuleb austada üldist huvi pakkuvate küsimuste kaitset liikmesriikides;

29.

rõhutab, et punkti 20 kohaselt on ELi läbirääkimisvolitustest välja arvatud teenused, mida osutatakse riigivõimu teostamiseks. Komitee nõuab täpsustust, et sellega jäävad läbirääkimistest välja teenused, mis on konkreetse lepingupoole või liikmesriigi kohtupraktika kohaselt avaliku võimu teostamine.

30.

soovib selgitust selle kohta, kas ELi läbirääkimisvolituste punkti 19 kohaselt käsitatakse avalike teenustena neid, mis vastavalt konkreetse lepingupoole või liikmesriigi kohtupraktikale kuuluvad spetsiifilise õiguskorralduse alla või millele on iseloomulikud spetsiifilised kohustused, mis on teenuseosutajatele riigi, piirkonna või kohalikul tasandil üldsuse huvides kehtestatud, sh nt vee- ja energiavarustus, jäätme- ja reoveekäitlus, hädaabiteenused, avalik tervishoiu- ja sotsiaalvaldkond, ühistransport, samuti elamuehitus, linnaehituse meetmed ja linnaareng;

31.

kutsub komisjoni üles kohaldama ELi läbirääkimisvolituste punktis 19 välja toodud avalike teenuste puhul horisontaalset erandit, vabastades need kõigist turulepääsu ja siseriiklike ettevõtjatega võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevatest kohustustest, ning nõuab, et avalike teenuste puhul kehtestataks reservatsioon kõigile sektoritele ja lepingupoolte kõigile kehtivatele ja tulevastele meetmetele, piirataks teenuste ja teenuseosutajate arvu, kehtestataks teenusepakkujatele erikohustused ja reguleeritaks teenuseid üldisest huvist lähtuvalt;

32.

on seisukohal, et eeskätt segarahastusega haridusteenuste, sh alus-, üld- ja kõrghariduse, samuti täiskasvanu- ja täiendhariduse valdkonnas, ei ole ulatuslikum avamine vajalik, kuna mitmepoolne teenustekaubanduse üldleping juba sisaldab mitmesuguseid teenustevaldkonna liberaliseerimise kohustusi;

33.

tervitab komisjoni aruannet tema poolt käivitatud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi teemal peetud ulatusliku avaliku konsultatsiooni tulemuste kohta. Komitee peab seda veel üheks oluliseks panuseks nii USA kui ka komisjoni püüdlustesse tagada Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse üle peetavate läbirääkimiste suurem läbipaistvus ning teha kuuldavaks paljude sidusrühmade vaated. Arvestades asjaolu, et 1 50  000 vastust näitavad muu hulgas ulatuslikku vastuseisu investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismile, soovitab komitee tungivalt, et komisjon võtaks konsultatsiooni tulemusi lepingu sätete lõpphindamisel tingimata arvesse. Samuti tervitab komitee asjaolu, et komisjoni uus koosseis ei aktsepteeri seda, et ELi liikmesriikide kohtute praktikat piiratakse investorite hagide erikorraga, samuti asjaolu, et õigusriigi põhimõte ja võrdsus seaduse ees peavad kehtima ka selles kontekstis;

34.

toetab kindlalt komisjoni täiendavate ettepanekute esitamisel investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi läbipaistvuse ja õigluse parandamiseks;

35.

rõhutab tungivalt, et tavakohtutest mööda minevad investeeringute kaitse eeskirjad ning investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismid on seotud suurte riskidega, mistõttu tuleks neist loobuda. Atlandi-ülese vabakaubanduslepinguga ei tohi kahjustada Euroopa õigusakte. Komitee ootab, et tagataks Euroopa Liidu ning liikmesriikide parlamentide ja valitsuste tegutsemisruum ja säilitataks sel viisil ka nende kodanike demokraatlikud mõjutamisvõimalused, samuti seda, et investeerimisvaidlused lahendataks riikide kohtutes;

36.

rõhutab, et demokraatlikult legitiimseid ja õigusriigi põhimõtte kohaselt võetud poliitilisi ja halduslikke meetmeid ei tohi kahtluse alla seada, seda eriti seoses tagantjärele esitatavate kahjunõuetega koormata ning et Atlandi-üleses kaubandus- ja investeerimispartnerluses sisalduvad investeeringute kaitse sätted ei tohi mingil tingimusel otseselt või kaudselt kahjustada riigi reguleerimisõigust;

37.

juhib tähelepanu sellele, et hoiupankade ja liidumaade pankade kuulumist avaliku sektori haldusalasse ei tohi Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse ega ELi muude kaubanduslepingutega küsimuse alla seada. Vastavad õigusaktid ei kujuta endast ei turulepääsu takistust ega muud liiki diskrimineerimist;

38.

juhib tähelepanu sellele, et praegu on 85 % Euroopa Liidu riigihangetest USA pakkujatele juba juurdepääsetavad, samas on ELi pakkujatele ligipääsetavad vaid 32 % USA hangetest ning seda tasakaalustamatust süvendab veelgi USA osariikide opt-in-süsteem, mistõttu tuleks kõnealuse lepinguga edendada mõlema osapoole võrdseid võimalusi, mis tuleks kasuks eeskätt Euroopa VKEdele juurdepääsul USA riigihangetele;

39.

rõhutab, et kahtluse alla ei tohi seada Euroopa riigihankeõiguse standardeid loovaid aspekte, eriti kohalikul ja piirkondlikul rakendamisel – nt tööõiguse, sotsiaalsete ja kollektiivlepingute standardite järgimisel, keskkonnahoidlike hangete puhul või väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjatega arvestamisel –, millega tagatakse, et lepingu sõlmimisel parima pakkujaga on hinna kõrval võimalik vastavalt arvesse võtta ka muid kriteeriume, nt sotsiaalsed ja jätkusuulikkuse aspektid;

40.

meenutab komisjonile vajadust jälgida Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse üle peetavatel läbirääkimistel tähelepanelikult töötervishoiu ja tööohutuse standardeid;

41.

juhib tähelepanu sellele, et tagatud peavad olema ELi riigihankeõiguse erandid, mis praegu on mitmetes hanke- ja kontsessioonidirektiivides ette nähtud (künnised, sisehange, kohalike omavalitsuste koostöö, valdkondlikud erandid, nagu nt veesektori ja hädaabiteenuste puhul);

42.

kiidab heaks asjaolu, et esmakordselt on ELi vabakaubanduslepingusse lisatud konkreetne peatükk VKEde kohta ning et Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse eesmärk on lihtsustada eeskätt VKEde jaoks juurdepääsu vastavale turule ning hõlbustada kaubandust ja investeeringuid mõlemal pool Atlandi ookeani, eelkõige kõrvaldades mittetariifseid tõkked, mis on VKEde jaoks eriti koormavad, samuti suurendades õiguskindlust, eriti teenustesektori VKEde jaoks, ja tugevdades ja kaitsedes intellektuaalomandi õigusi, millest saavad kasu ka nimetatud ettevõtjad;

43.

kardab, et erinevad standardid muu hulgas keskkonnakaitse, töötajate sotsiaalkaitse, toetuste, patendimenetluste ja energeetika valdkonnas võiksid põhjustada ettevõtjate tootmis- ja muu tegevuse ümberpaigutamist ELi piirkondadest Ameerika Ühendriikidesse, kuna nt energia, taastuvate energiaallikate rahastamise, CO2 heitkoguste, töötajate sotsiaalsete standardite, ent ka – iseäranis tänu kiirematele patendimenetlustele – teadus- ja arendustegevuse jmt seonduvad kulud on USAs madalamad;

44.

rõhutab, et just VKEde jaoks on tollimaksud, ülemäärased haldusnõuded ja kulukad kontrolli- ja tõendamismenetlused seotud ebaproportsionaalselt suurte kulude ja väljaminekutega, mistõttu peljatakse sageli USA partneritega kauplemist. Euroopa Liidus on üle 20 miljoni VKE, mis pakuvad töökohti kahele kolmandikule erasektori töötajatele. Tariifsete ja mittetariifsete turulepääsu- ja kaubandustõkete kavandatud kaotamine pakuks VKEdele paremaid ekspordivõimalusi ja edendaks seega tööhõivet;

45.

rõhutab, et suurem osa Euroopa Liidu liikmesriikidest on geneetiliselt muundatud organismide kasvatamise, impordi ja töötlemise vastu;

46.

nõuab, et tagataks põllumajandussektorile erisätete kehtestamine, mille kohaselt oleks keelatud teatavate toodete ELi importimine. Eeskätt puudutab see tooteid, mis ei vasta ELi märgistamisdirektiivile, geneetiliselt muundatud organismidest koosnevaid või neist toodetavaid tooteid, kasvuhormoonidega ravitud loomi, ja kloonitud loomadest toodetud toiduainete turuletoomist. Samuti puudutab see toiduaineid, mida on käideldud ELis keelatud ainetega või mille koostisosad ei ole piisaval määral tähistatud;

47.

rõhutab, et toiduainete tootmise alus on põllumajanduslik bioloogiline mitmekesisus, ja juhib tähelepanu sellele, et kavandatav Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse leping ei tohi kaasa tuua vanade sortide seemnete piiramist, meie traditsiooniliste kultuurtaimede vähenemist ega kvaliteetse ja keskkonnahoidliku põllumajanduse takistamist;

48.

kutsub üles lisama konkreetset peatükki geograafiliste tähiste kohta eesmärgiga kehtestada eeskirjad geograafiliste tähiste kaitseks mõlemas õigussüsteemis, ja luua süsteem ELi ja USA päritolunimetuste vastastikuse tunnustamiseks, mis hõlmaks mh konkreetseid andmeid tootenimetuse üldkasutuse ja/või selle toote valmistamiskoha kohta, ning selleks et säilitada Euroopa standardid;

49.

rõhutab tungivalt, et liikmesriikidel, piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel peab jätkuvalt olema võimalik võtta mis tahes regulatiivseid või finantsmeetmeid kultuurilise mitmekesisuse ja meediavabaduse ja -paljususe edendamiseks ning audiovisuaalsete ja muude asjaomaste teenuste säilitamiseks ja arendamiseks, et täita iga ühiskonna demokraatlikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi, sõltumata kasutatavast tehnoloogiast või levitamise platvormist. Liikmesriikide suveräänsed õigused kultuuri- ja meediavaldkonnas tuleb tagada selge kultuuri- ja meediavaldkonna erandiga läbirääkimisvolitustest;

50.

avaldab lootust, et vabakaubanduslepingu ülemaailmse mõju tõttu seisavad lepingupartnerid õiglaste ja jätkusuutlike kaubanduseeskirjade eest, mis ei nurjaks kummagi poole arengupoliitilisi jõupingutusi parandada arenguriikide olukorda, vaid mis oleksid kantud globaalsest vastutusest ja solidaarsusest arenguriikide suhtes;

51.

rõhutab vajadust koguda, analüüsida, hinnata ja hallata ulatuslikke ja võrreldavaid andmeid, mis prognoosiksid või näitaksid Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse mõju piirkondlikul, kohalikul ja kogukondlikul tasandil, pöörates erilist tähelepanu äärepoolseimatele piirkondadele, et tulevikus oleksid statistilised ennustused ja majandusprognoosid täpsemad. Samuti tuleks avaldada asjaomane teaduslik uuring.

28.4.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 140/13

1.

tervitab rohelise raamatuga „Euroopa traditsioonilise oskusteabe kõige tõhusam kasutamine: võimalused Euroopa Liidu geograafilise tähise kaitse laiendamiseks mittepõllumajanduslikele toodetele” käivitatud konsulteerimist, meenutades, et ELi lepingu artiklis 3 märgitakse siseturu rajamisel järgitavate eesmärkide hulgas kultuuripärandi kaitset ja arendamist, ELi toimimise lepingu artiklis 118 soovitakse siseturu raames tagada intellektuaalomandi õiguste ühetaoline kaitse kogu liidus ja ELi toimimise lepingu artiklis 169 tagatakse tarbijaõiguste kaitse (sh tarbijate õiguse teavitamisele edendamine);

2.

tunnistab, et Euroopa sotsiaalse ja kultuurilise pärandi kaitsmine toimub ka ELi eri piirkondades aja jooksul tekkinud käsitööndusliku ja tööstusliku oskusteabe väärtustamise kaudu ning et nõuetekohane teave käsitöö- ja tööstustoodete kohta võib tarbijaõiguste kaitsele kaasa aidata;

3.

leiab, et Euroopa piirkondades on äärmiselt rikkalikult traditsioonilise oskusteabega seotud mittepõllumajandustooteid (mida sageli hoiavad elus mikro- ja väikeettevõtted) ning et nende toodete asjakohane väärtustamine ja kaitse võib anda panuse ELi kohalikku ja piirkondlikku arengusse, iseäranis majanduse ja sotsiaalsest aspektist, tõkestades ka kahetsusväärseid nähtusi, nagu võltsimine ja jäljendamine;

4.

jagab seisukohta, et on hädavajalik tagada geograafilise tähise kaitse eeskirjade täitmine intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide (TRIPS) lepingu raames, mis kehtib Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) kõigi liikmete suhtes;

5.

soovib, et Euroopa Komisjon kaasaks komitee aktiivselt protsessi, mis järgneb konsulteerimise käigus saadud vastuste analüüsile, ja konsulteeriks komiteega selle käigus, sest komiteel on keskne roll kohalike ja piirkondlike omavalitsuste institutsioonilise esindajana ning geograafilised tähised on olemuselt piirkondlikku ja kohalikku laadi;

6.

rõhutab, et Euroopa Kohus on kinnitanud, et geograafiline tähis kujutab endast intellektuaalomandiõigust (1) ja et tähise kaitsesüsteem on ELi ainupädevuses. Selle tulemusel peab komitee sekkumist vajalikuks, et ühtlustada praegu mõnes liikmesriigis ühtlustamata kujul olemasolevad süsteemid ühtseks Euroopa süsteemiks (2);

7.

meenutab, et kogemusi olemasolevate põllumajanduslike geograafiliste tähistega tuleb kõnealuse tähise võimaliku laiendamise üle mittepõllumajanduslikele toodetele peetavas arutelus kindlasti asjakohaselt arvesse võtta;

8.

leiab, et mittepõllumajanduslike toodete geograafilise tähise tugevdatud ja ühtlustatud kaitse aitaks tugevdada siseturgu tänu positiivsetele majanduslikele otsemõjudele (parem ligipääs toetusfondidele ja tööhõive säilitamine majanduslikult nõrkades piirkondades) ja kaudsetele mõjudele (nt võimalik mõju turismile), mis on Euroopa Komisjoni rohelises raamatus juba välja toodud;

9.

leiab, et geograafilise tähise laiendamisega mittepõllumajanduslikele toodetele võib kaasneda eeliseid tarbijate jaoks, kes saavad juurde ühe vahendi, et teha teadlikke tarbimisvalikuid (turu laiast tootevalikust hoolimata), suutes paremini kindlaks teha toodete eheduse, algupärasuse ja kvaliteedi;

10.

toonitab, et mittepõllumajanduslike toodete geograafilise tähise ühtlustatud kaitsega kaasneksid ka eelised seoses ELi ja kolmandate riikide vaheliste suhetega, sest ühtne positsioon tugevdaks ELi läbirääkimistes kaubanduslepingute üle kolmandate riikidega või meetmetes oma toodete kaitseks välisturgudel;

11.

jagab seisukohta, et mittepõllumajanduslike toodete geograafilise tähise kaitse võib aidata säilitada Euroopa kohalikele ja piirkondlikele traditsioonidele tuginevat kultuuri- ja kunstipärandit, ning soovitab hõlmata ettevõtja sotsiaalse vastutuse elemente võimalikesse tootespetsifikaatidesse, et sellega parandada asjaomaste toodete suutlikkust luua tootmispiirkondades sotsiaalset kapitali;

12.

loodab, et on võimalik jõuda mittepõllumajanduslike toodete geograafilise tähise kaitsesüsteemini, mis oleks lihtsam kui mittepõllumajanduslike toodete suhtes kehtiv süsteem, mis kaitse järjestikuste laiendamiste tõttu hõlmab praegu märkimisväärset hulka geograafilise tähise liike, mis võivad kohati tarbijaid segadusse ajada;

13.

soovib, et mittepõllumajanduslike toodete geograafilise tähise märgised võiksid olla lihtsad ja kergesti äratuntavad ning et need saaks paigutada tootele nende päritolukeeles ja/või inglise keeles;

14.

leiab, et nagu juba põllumajanduslike toodete geograafilise tähise puhul, peaks uus mittepõllumajanduslike toodete geograafilise tähise kaitsesüsteem võimaldama kaitsta mittegeograafilisi, ühemõtteliselt teatava kohaga seotud nimesid, võttes arvesse intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingus juba sätestatud erandeid;

15.

toonitab, et mittepõllumajanduslike geograafiliste tähiste kaitse puhul tuleb sektoripõhisele lähenemisviisile kindlalt eelistada sektoriteülest lähenemisviisi, sest ettevõtjatel ning riigi-, piirkondlikel ja kohalikel asutustel oleks kõiki tooteliike hõlmavat ühist reeglistikku kindlasti lihtsam hallata;

16.

rõhutab, et mittepõllumajanduslike toodete geograafiliste tähiste puhul oleks asjakohane näha ette kaks (ja mitte rohkem) erinevat territoriaalse seotuse tasandit, mis vastaksid tegelikule vahetegemisele kaitstud päritolunimetusega (tugevam seotus) ja kaitstud geograafilise tähisega (nõrgem seotus) toodete vahel, mida kohaldatakse põllumajanduslike geograafiliste tähiste suhtes;

17.

loodab, et võimalikud tootespetsifikaadid (määrava tähtsusega geograafilise tähise registreerimiseks) sisaldavad teavet kasutatud tooraine kohta, tootmisprotsessi kirjeldust, toovad esile toote seose territooriumiga ja ettevõtja sotsiaalse vastutuse elemendid (vastava territooriumi suhtes võetud kohustuste järgimise tagamiseks);

18.

märgib, et kriteeriumid, mida tootjatel tuleb täita geograafilise tähise staatuse saamiseks, ei tohiks takistada võimalikku tooteuuendust või tootmisprotsessi tõhususe suurendamist;

19.

meenutab, et geograafiliste tähiste eesmärkide hulka kuulub ka kvaliteeditagatis tarbijatele ja seega, pidades võimatuks ühtse kvaliteedinormi määratlemist, oleks asjakohane näha ette meetmed tootespetsifikaadi järgimise kontrollimiseks kogu kaitse kestuse vältel. Neid kontrollimeetmeid võiksid edendada piirkondlikud avalik-õiguslikud üksused (või avaliku ja erasektori partnerlused, nt mõned kaubanduskojad);

20.

leiab, et ELi tasandil ühtse süsteemi loomist mittepõllumajandusliku geograafilise tähise kaitseks tuleks eelistada erinevates liikmesriikides kehtivate eeskirjade ühtlustamisele, sest see oleks õiglasem ja tagaks kogu ELis ühise ajakava;

21.

teeb ettepaneku näha neis liikmesriikides, kus juba kehtib mittepõllumajandusliku geograafilise tähise kaitse süsteem, ette lühike üleminekukorra periood, mis põhineks kahe süsteemi samaaegsel kasutamisel (nt 2020. aastani), et seejärel minna lõplikult üle ühtsele ELi süsteemile;

22.

on seisukohal, et mittepõllumajanduslike geograafiliste tähiste registreerimise menetlus peaks olema kohustuslik ja et kõnealune menetlus peaks põhinema kaheetapilisel süsteemil (nagu praegu põllumajanduslike geograafiliste tähiste puhul), millesse seoses kohalike eripärade kontrollimisega on kaasatud piirkondlik tasand ja seoses kogu ELi ühiste kriteeriumide kontrollimisega Euroopa tasand;

23.

toonitab, et geograafiliste tähiste registrisse kandmise menetlusel peaksid olema kindlad maksimaalsed ja õigusaktidega tagatud tähtajad, et vältida protsessi aeglustumist vilumatute ametiasutuste tõttu, mis põhjustaks tootjatele kahju;

24.

leiab, et tootjad, nende ühendused ja kaubanduskojad peaksid olema peamised asjaosalised, kes võivad taotleda geograafilise tähise registreerimist mittepõllumajandusliku toote puhul, ent oleks otstarbekas ette näha, et konkreetsel ja põhjendatud juhul võib registreerimist taotleda ka üksainus tootja, kohalik või piirkondlik omavalitsus või tarbijaorganisatsioon. Kategooriatel, kel on õigus taotleda registreerimist, peaks olema ka õigus taotleda asjaomasel juhul vaidlustamisprotsessi;

25.

rõhutab, et praegu avaliku sektori eelarvetele suunatud tähelepanu arvestades peaks tootjatel olema võimalik taotleda toetust geograafilise tähise staatuse saamiseks eeldusel, et tegemist on ühekordse toetusega, mis on õiglane võrreldes tekkinud kuludega ja mida kohaldatakse ühtmoodi kogu ELis;

26.

soovib, et mittepõllumajanduslikele geograafilistele tähistele tagatud kaitse tase oleks sama, kui intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu artikliga 23 veinidele ja kangetele alkohoolsetele jookidele antud kaitsetase, sest see tagaks tootjate õiguste õiglase kaitse;

27.

teeb ettepaneku, et mittepõllumajanduslike geograafiliste tähistega seotud õiguste järelevalve süsteem kuuluks täielikult avalikule sektorile või kujutaks endast avaliku ja erasektori kombinatsiooni, ent väärtustaks igal juhul kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevust, sest neil on piirkonnaga otsekontakt;

28.

mõistab, et mittepõllumajanduslike toodete geograafiliste tähiste süsteemi võimalik edu võib teatud määral suurendada ohtu, et konkureerivad tootjad asjaomaseid tooteid võltsivad või jäljendavad. Seepärast tuleb ette näha kiired kaitsemenetlused, mis võimaldaksid võltsitud või jäljendatud tooted kiiresti kindlaks teha ja kõrvaldada;

29.

on seisukohal, et mittepõllumajandusliku geograafilise tähise kaitse ei tohiks olla piiratud kestusega, ent peaks võimaldama kaitse tühistamist samadel tingimustel, mis kehtivad põllumajanduslike geograafiliste tähiste suhtes;

30.

leiab, et geograafiliste tähiste ja kaubamärkide võimalikud vastuolud tuleb reguleerida samal moel, nagu need on reguleeritud põllumajanduslike geograafiliste tähiste puhul;

31.

rõhutab, et arvestades komitee ulatuslikku pädevust regionaal- ja kohaliku poliitika küsimuste käsitlemisel, peaks tema väljendatud arvamus veelgi tugevdama ja edasi arendama soovitust luua ELis mittepõllumajanduslike geograafiliste tähiste kaitsesüsteem. Seepärast kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles alustama tööd sellise seadusandliku ettepaneku esitamiseks.

28.4.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 140/16

1.

tunneb heameelt Euroopa Komisjoni teatises „ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegiline raamistik aastateks 2014–2020” väljendatud kavatsuse üle järgida strateegia „Euroopa 2020” tööhõivealaseid eesmärke, edendades töötingimuste kõrgeid standardeid nii ELi kui ka rahvusvahelisel tasandil, kuid küsib endalt, miks komisjon ei näe selles strateegilises raamistikus ette konkreetseid seadusandlikke meetmeid, eelkõige luu- ja lihaskonna vaevuste (MSD) ning kantserogeenide valdkonnas;

2.

toetab sellega seoses Euroopa Parlamendi üleskutset Euroopa Komisjonile:

3.

juhib tähelepanu vasturääkivusele seoses Euroopa Komisjoni sooviga kehtestada ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegiline raamistik aastateks 2014-2020, teatades samal ajal oma 2015. aasta tööprogrammis selle direktiivi ettepaneku võimalikust tagasivõtmisest, millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta;

4.

tunnistab nende meetmete kooskõlastamise tähtsust ELi tasandil, mille eesmärk on toime tulla töötervishoiu ja tööohutuse riskidega ning parandada järjepidevalt töötingimusi;

5.

võtab teadmiseks, et suurem osa töötervishoiu ja tööohutuse strateegias (2007–2012) sisalduvatest algatustest on ellu viidud, arvestades, et siduvaid ja mõõdetavaid eesmärke koos asjaomase ajakavaga ei ole seatud;

6.

rõhutab tööandjate ja töötajate esindajate esmatähtsat rolli töötervishoiu ja tööohutuse poliitika arendamisel Euroopa, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, ning kutsub komisjoni üles tugevdama sotsiaalset dialoogi oma otsustusprotsessis;

7.

toetab Euroopa Komisjoni otsust määratleda uues strateegilises raamistikus kolm järgmist põhiväljakutset: i) järgida kehtivaid õigusakte; ii) parandada tööga seotud haiguste, sh uute ja tekkivate riskide ennetamist; iii) tulla toime demograafiliste muutustega;

8.

nõustub Euroopa Parlamendiga, et majanduskriisi ei tohiks kasutada ettekäändena selleks, et teha järeleandmisi kutsealaste riskide ennetamise põhimõtetes ning rõhutab töötervishoiu ja tööohutuse tähtsust töötajate põhiõigusena (1);

9.

avaldab kahetsust, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on komisjoni strateegias olnud väga piiratud roll ning kutsub komisjoni üles tagama nende ametliku kaasamise kõnealuse valdkonna kohustuste täitmisse, kuna olulisemate tööandjatena on nad kesksed institutsioonilised osalejad;

10.

rõhutab, et tänu nende partnerlussuhetele ja sidemetele kohalike ettevõtjatega võivad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused etendada olulist rolli õigusaktide integreerimisel, nn ennetuskultuuri ja ennetavate normide korrektsel rakendamisel ning esindamise ja kollektiivse kaitse toetamisel ohutusküsimustes;

11.

teeb ettepaneku luua Euroopas keskne juhtkomitee töötervishoiu ja tööohutuse ülesannete määratlemiseks, kooskõlastamiseks ja arendamiseks (soovitavalt Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri kooskõlastamisel), et tõhusamalt täita proaktiivset rolli liikmesriikide varustamisel viiteraamistikuga, nende suunamisel ja järelevalve teostamisel ELi seaduste rakendamisel. Sellel juhtkomiteel

12.

leiab, et kiiresti on vaja sekkuda töötajate õiguste vähendamise probleemi ja võtta tõhusaid meetmeid, et vähendada töötervishoiu ja tööohutuse alaste õigus- ja rakendusmeetmete ja mudelite ebaühtlust, mis on üks teguritest, mis võib põhjustada sotsiaalse dumpingu ja piirkondadevahelise kõlvatu konkurentsi kasvu ELi turul;

13.

toetab Euroopa Komisjoni kavatsust vaadata riiklikud strateegiad läbi uue raamistiku valguses ja luua koostöös Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuriga (EU-OSHA) andmebaas kõigi riiklike töötervishoiu ja tööohutuse strateegiliste raamistike kohta. Seda tuleks teha tihedas koostöös ELi sotisaalpartneritega;

14.

on veendunud, et edendada tuleb nn ennetuskultuuri (algatuste kaudu koolis ning praktika, ametialase koolituse ja elukestva õppe raames) ning tõelist ja ajakohast ettevõtluskultuuri, mis põhineb veendumusel, et inimeste kvaliteet määrab tööstusprotsesside ja -toodete kvaliteedi;

15.

peab väga oluliseks tööohtude ennetamise alast koolitust, mis toob kasu nii töötajatele kui ka ettevõttele;

16.

nõustub Euroopa Komisjoniga, et töötervishoiu ja tööohutuse alase teadlikkuse suurendamine algab koolis, ja toetab soovitust võtta seda suuremal määral arvesse kooliprogrammides;

17.

toetab Euroopa Komisjoni seisukohta pöörata rohkem tähelepanu üldsuse teadlikkuse tõstmisele ning rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võtmerolli kõnealuses valdkonnas;

18.

toetab eriti veendunult meetmete rahastamist alates 2014. aastast ja nõuab sihtotstarbeliste toetuste kavandamist kohalike ja piirkondlike omavalitsuste projektidele, sh eelkõige sellistele, milles viidatakse piirkondadele, kus puudub tõhus avaliku tervishoiusüsteemi kaitse või kus tuleb toime tulla demograafilist laadi raskustega;

19.

toetab kooskõlas horisontaalse subsidiaarsuse põhimõttega ka toetusmeetmeid, et aidata ettevõtjatel määratleda töötervishoiu ja tööohutuse kaitseks vajalikke tehnilisi ja organisatoorseid lahendusi;

20.

nõustub Euroopa Komisjoniga vajaduses tagada tehniline ja rahaline toetus veebipõhisele interaktiivsele riskihindamisvahendile (OiRA) (2) ning teistele teaduslik-tehnilistele ja IT-põhistele vahenditele liikmesriikides, eelkõige prioriteetsetes sektorites ning mikro- ja väikeettevõtjaid puudutavates valdkondades;

21.

toetab Euroopa Komisjoni algatust edendada heade tavade vahetamist VKEdega, kes saavad töötervishoiu ja tööohutuse parandamiseks tuge suurematelt ettevõtetelt tarnija-pakkuja-ostja ahelas;

22.

nõuab rohkem integreeritud poliitikameetmeid VKEd jaoks (sh maksustiimulid, parem juurdepääs Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditele, praktilised, samas teaduslik-tehnilisest seisukohast täpsed riskihindamisvahendid, partnerlus);

23.

toetab selliste poliitikameetmete edendamist, millega hõlbustada nende ettevõtete kapitaliinvesteeringute ja iga-aastaste hoolduskulude maksuvabastust, kus rakendatakse töökeskkonna kaitseks juhtimisvahendeid ja -süsteeme, kooskõlas pädevate avaliku sektori reguleerimisasutuste vastuvõetud suuniste ja mudelitega;

24.

soovib seega ELi innustusmeetmete kava loomist ettevõtlusprojektide jaoks, mille eesmärk on töötervishoiu ja tööohutuse juhtimissüsteemide kasutuselevõtt ja haldamine, kasutades tagatisfondide vahendeid, et hõlbustada juurdepääsu pangalaenule ja suurendada tehnilist toetust ettevõtjatele, eelkõige VKEdele, muuhulgas ka EU-OSHA kaudu;

25.

toetab Euroopa Parlamendi 14. veebruari 2014. aasta resolutsioonis „Tõhus tööjärelevalve kui Euroopas töötingimuste parandamise strateegia” esitatud meetmeid ja soovitusi;

26.

tunneb heameelt selle üle, et juhtimise ja koordineerimisega tegeleb kõrgemate tööinspektorite komitee (Senior Labour Inspectors Committee, SLIC), kuhu kuuluvad liikmesriikide tööinspektorid ning ohutuse ja tervishoiu valdkonnas pädevate asutuste ametnikud, keda varustatakse asjakohaste vahendite ja ressurssidega;

27.

märgib, et tööohutust ja töötervishoidu jälgivad haldusametnikud peavad samuti keskenduma õigusaktide järgimise lihtsustamisele ning rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli nende koolitamise toetamisel, kutsudes üles määratlema konkreetsed inspekteerimismudelid VKEde jaoks, et nad ei peaks kandma jätkusuutmatut bürokraatlikku ja rahalist koormat;

28.

on seisukohal, et jõustamismeetmed peaksid toetuma tõendatud tulemuslikkusele ja koondama tähelepanu tootmissektoritele, kus valitseb töötervishoiu ja tööohutuse eeskirjade rikkumise reaalne oht, tagades nende kehtivate eeskirjade jõustamise, milles käsitletakse kokkupuudet selliste kantserogeenidega nagu asbest ning selliseid töökohal kõige enam levinud haigusi nagu luu- ja lihaskonna vaevused, stressiga seotud haigused ja muud hingamisteede haigused, sh krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (KOK);

29.

soovib kohalike ja piirkondlike omavalitsuste järelevalverolli tugevdamist kohapeal, muuhulgas nende pädevuste järkjärgulise suurendamise kaudu, eelkõige riigihangete ja allhangete süsteemis, kuna kõnealuses valdkonnas on kaitse eriti puudulik;

30.

teeb ettepaneku innustada heade tavade vahetamist kõnealuses sektoris tegutsevate kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel;

31.

toetab vajadust hinnata koostöös liikmesriikide, kõrgemate tööinspektorite komitee (SLIC) ning tööohutuse ja töötervishoiu nõuandekomiteega (ACSH) karistuste ja haldustrahvide ning mittetraditsiooniliste seireviiside tõhusust, eeldusel, et avalikule sektorile antakse võimalus nende organite töös osaleda;

32.

leiab, et võõrtöötajate tervise kaitsmiseks mõeldud Euroopa platvormi loomine on asjakohane ja strateegiline otsus, kuna liikmesriikide suutlikkus globaliseerumise mõjule ja peaasjalikult rändest tulenevatele sotsiaaldemograafilistele muutustele vastata on järjest piiratum;

33.

tunneb heameelt Euroopa Komisjoni 2011. aastal edendatud uuringu tulemusel kümne VKEde jaoks kõige koormavama õigusakti hulka loetud (3) raamdirektiivi 89/391/EMÜ (4) lisamise üle õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi REFIT;

34.

leiab, et karistussätetega peab kaasnema sihipärane reguleerimine, selgete eeskirjade ning tõhusate ja kiirete menetlustega, mille puhul väärtustatakse ka tööturu osapooli esindavaid kahepoolseid organeid, kes asjakohaselt kaasatuna võivad oma ülesannete raames toetada siseriikliku õigusega volitatud asutusi ennetusmeetmete rakendamisel;

35.

toetab kavatsust kaasata töötervishoidu ja tööohutust käsitlevate õigusaktide analüüsi võimalikud meetmed riskihindamise lihtsustamiseks ja/või halduskoormuse ja dokumentatsiooni vähendamiseks, tagades samas töötajate kaitsetaseme säilitamise;

36.

leiab, et teatavate sektorite, eelkõige mikroettevõtete, jaoks on võimalik määratleda ja edendada vahendeid riskianalüüsi lihtsustamiseks, sh nt veebipõhine interaktiivne riskihindamissüsteem (OiRA). Objektiivsed kriteeriumid ja näitajad peavad põhinema täpsel riskihindamisel ja -juhtimisel, ning neid tuleks koostöös pädevate asutustega võimaluste piires lihtsustada ja määratleda, et töötada välja lihtsustatud vahendid riski hindamiseks ja juhtimiseks, muuhulgas vabatahtliku sertifitseerimise vormis;

37.

leiab, et töötervishoiu ja tööohutuse juhtimissüsteemide keerukus tuleneb ka bürokraatiast, mida ei põhjusta alati riiklikud standardid, vaid rahvusvaheliste standardite järgimine. Tunnistades kõigi nende professionaalsust, kes aitavad tagada ohutust, leiab komitee, et olukorda ei tohi muuta veel keerukamaks, eelkõige mitte väiksemate ettevõtete jaoks. Seetõttu soovib komitee ELi tasandi arutelu töötervishoiu ja tööohutuse kvaliteedi sertifitseerimise üle, et töötada välja vabatahtlikud ELi standardid jätkusuutlike miinimumnõuete määratlemiseks;

38.

on veendunud, et töötervishoiu ja tööohutuse kaitse meetmeid tuleb käsitleda ennetava ja tervikliku lähenemisviisi kaudu, mille raames võetakse arvesse tihedaid seoseid tootmise, töö, ja keskkonna vahel ning mis põhineb parimal olemasoleval meditsiinilisel ja teaduslikul tõendusmaterjalil;

39.

juhib tähelepanu asbesti põhjustatud kopsu- ja nahahaigustele, vähile, astmale, obstruktiivsetele kopsuhaigustele, luu- ja lihaskonna vaevustele ning stressiga seotud haigustele ja muudele kroonilistele haigustele, ning rõhutab vajadust koostada põhjalikud analüüsid praeguste ja uute terviseriskide kohta, mis tulenevad uute materjalide ja toodete kasutamisest;

40.

arvab, et teaduslikku ebakindlust silmas pidades, tuleks uute tehnoloogiate, materjalide ja toodete tööstusliku kasutuselevõtuga seonduvate terviseriskide juhtimisel järgida ettevaatusprintsiipi;

41.

leiab, et

42.

rõhutab töötavate naiste arvu kasvu ning naiste ja meeste tööelu erinevusi (töö liik, erinevused terviseriskidega kokkupuutumisel), mis mõjutavad nende tervist ja ohutust;

43.

soovitab mitmekesistada kaitsemeetmeid töökohal, et tagada nende tõhusus nii naiste kui ka meeste puhul, arvestades töö liiki ning subjektiivseid ja objektiivseid erinevusi terviseriskidega kokkupuutumisel;

44.

jagab seisukohta, et töötervishoiu ja tööohutuse poliitika võib aidata võidelda diskrimineerimise vastu ning edendada võrdseid võimalusi ELi poliitikate raames, julgustades korrektselt rakendama direktiivi 2000/78/EÜ (puuetega inimeste töötervishoiu ja tööohutuse kaitse kohta) ning direktiivi 2006/54/EÜ (millega keelatakse naiste ebasoodne kohtlemine töökohal raseduse või emaduse tõttu) (5)  (6);

45.

tuletab meelde, et „elukestev õpe ja vabatahtlik tegevus on aktiivsena ja tervena vananemise peamised tõukejõud. Täiskasvanuharidust ja eakate vabatahtlikku tegevust tuleks toetada ELi, riigi ja kohalikul tasandil, et aidata pikendada tööelu, edendada aktiivset pensionile siirdumist ning toetada iseseisvat elu” (7); EL peaks seega edendama Euroopa heade tavade käsiraamatu koostamist tervena vananemise teemal;

46.

arvab seetõttu, et vananeva tööjõu probleemi lahendamise seisukohast on esmatähtis tagada teabe ja heade tavade vahetamine liikmesriikide ja ettevõtjate vahel ning asjaomaste integratsioonimeetmete edendamine;

47.

on veendunud, „et Euroopa Liidu meetmed, millega toetatakse aktiivsena ja tervena vananemist ja põlvkondadevahelist solidaarsust, edendavad innovatsiooni ja kasvupotentsiaali kogu Euroopa Liidus ning toovad majanduslikku kasu nii avaliku kui ka erasektori osalejatele kohalikul, riiklikul ja ELi tasandil” (8);

48.

rõhutab, et andmete kogumise tõhustamine on oluline töötervishoiu ja tööohutuse teenuste võrdlemiseks Euroopa Liidus, ning juhib tähelepanu sellele, et andmete võrdlev analüüs tuleb läbi viia jätkuvat parandamist silmas pidades, tänu menetluste headest tavadest teavitamisele, ning mitte üksnes parema klassifitseerimise eesmärgil. Eesmärk on hõlbustada tegelike terviseriskidega seonduva teabe vahetamist liikmesriikide vahel;

49.

toetab Euroopa Komisjoni üleskutset koguda ja töötada välja ka kohalikul ja piirkondlikul tasandil statistilised andmed, mis annavad põhjalikuma ülevaate tööõnnetustest ja kutsehaigustest, töökeskkonnas ohtlike ainetega kokkupuutest ning tööga seonduvatest haigustest;

50.

märgib, et töötervishoidu ja tööohutust käsitlevas teabesüsteemis on tööturu osapoolte roll liiga piiratud; tööturu osapooled võiksid olla aktiivsed partnerid süsteemi ülesehitamisel, asjaomaste andmete kogumisel ning teabevoogude haldamisel ja kasutamisel;

51.

rõhutab, et usaldusväärsemad statistilised andmed aitavad saada ülevaate töötajate terviseriskidest, paremini mõista nende põhjuseid ja seeläbi teha praktilisi järeldusi;

52.

loodab, et töökeskkonnas toimuva ennetustegevuse jaoks luuakse Euroopa teabesüsteem (teadmised edendavad ennetamist) kui dünaamiline vahend, mille abil oleks võimalik integreerida riikide teabesüsteemides olevaid andmeid. Samuti loodab komitee, et luuakse ühtsel andmebaasil põhinev andmete tõlgendamise mudel;

53.

toetab Euroopa Komisjoni seisukohta, mille kohaselt võiks selgemate ELi normide kehtestamine töötervishoiu ja tööohutuse alastes õigusaktides aidata kaasa ka asjaomaste normide karmistamisele kogu maailmas, tänu kahe- ja mitmepoolsetele lepingute sõlmimisele kolmandate riikidega;

54.

leiab, et uues rahvusvahelises globaliseerunud kontekstis tuleb tagada, et kõik asjaomased sidusrühmad võtaksid vastu ja rakendaksid töötervishoiu ja tööohutuse standardeid käsitlevaid rahvusvahelisi konventsioone ja kokkuleppeid, et säilitada ELi konkurentsivõime ja vältida soodsama õiguskeskkonna otsingul ettevõtete ümberpaigutamist kolmandatesse riikidesse;

55.

meenutab Euroopa Komisjonile vajadust innustada liikmesriike ratifitseerima kõik ILO ja muud rahvusvahelised konventsioonid ja lepingud töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas, ning jälgida tähelepanelikult töötervishoiu ja tööohutuse standardeid ja selle teemaga seonduvaid küsimusi kõigi ülemaailmsete partnerluste üle peetavatel läbirääkimistel ja eelkõige praegu läbirääkimisjärgus oleva Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse raames USAga.

28.4.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 140/22

1.

Viimastel aastatel on keskkonnasäästlikkuse mõiste omandanud poliitilises otsustusprotsessis järjest nähtavama positsiooni, kuna keskkonnaprobleemid on muutunud laiaulatuslikuks ja kõikehõlmavaks. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegias „Euroopa 2020” peetakse otsustavalt tähtsaks üleminekut keskkonnasäästlikule, vähese CO2-heitega ja ressursitõhusale majandusmudelile.

2.

Üks kõnealuse kahe teatise kesksetest teemadest on nn keskkonnahoidliku majanduse käsitus, mida kirjeldatakse kui mudelit, mille puhul „kindlustatakse kasv ja areng, hoitakse inimeste tervist ja heaolu, pakutakse korralikke töökohti, vähendatakse ebavõrdsust, investeeritakse elurikkusse, sealhulgas sellest tingitud ökosüsteemi teenustesse (looduskapitali) ning kaitstakse seda nii selle enese väärtuse kui ka selle olulise panuse tõttu inimeste heaolusse ja majanduslikku õitsengusse” (1).

3.

Üleminek keskkonnahoidlikule majandusele mõjutab vahetult nii eraettevõtjate konkurentsivõimet kui ka kogu Euroopa majandust. Ressursid vähenevad. Tarbimine kasvab järjest enamates valdkondades, mistõttu on keskkonna taluvus ammendumas. Õigeaegne üleminek keskkonnahoidlikule majandusele ELis ei ole mitte üksnes soovitav, vaid ka vältimatu konkurentsivõime ja heaolu säilitamiseks ja suurendamiseks võimalikult lühikese aja jooksul.

4.

toetab komisjoni teatisi VKEde keskkonnahoidliku tegevuskava ja keskkonnasäästliku tööhõive algatuse kohta;

5.

jagab komisjoni mõlemas teatises väljendatud seisukohta, et edukas üleminek keskkonnahoidlikule majandusele on Euroopa Liidu praeguse ja tulevase konkurentsivõime seisukohalt otsustava tähtsusega;

6.

rõhutab avaliku sektori ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste keskset rolli keskkonnahoidlikule majandusele ülemineku lihtsustamisel. Haldusasutused peavad lisaks keskkonnasäästlikule majandusele ülemineku soodustamisele olema ise eeskuju ja mõõdupuu oma projektide, programmide, õigusnormide ja hangete elluviimisel ning töökohtade loomisel uues, keskkonnasäästliku majanduse paradigmas;

7.

on seisukohal, et ülimalt tähtis on jätkata VKEde keskkonnahoidliku konkurentsivõime edendamist, parandades juurdepääsu rahastamisele, andes rohkem teavet, lihtsustades õigusakte, vähendades halduskoormust ja tugevdades keskkonnahoidlikku ettevõtluskultuuri;

8.

toetab keskkonnasäästliku tööhõive algatuse eesmärki innustada tööhõive- ja keskkonnapoliitikas koostööd, et edendada üleminekut konkurentsivõimelisele, keskkonnahoidlikule ja ressursitõhusale majandusele;

9.

rõhutab, et oskuste küsimus on eriti oluline noorte jaoks, kes kannatavad endiselt 22 % ületava, jalustrabavalt kõrge töötuse määra all ja keda tuleks paremini ette valmistada tulevasteks töökohtadeks üldiselt ja eriti keskkonnasäästlikeks töökohtadeks;

10.

jagab komisjoni seisukohta, et haridus- ja koolituskavad ning kutsekvalifikatsioonid tuleb läbi vaadata ja neid ajakohastada, et hõlbustada üleminekut keskkonnahoidlikule majandusele;

11.

juhib tähelepanu asjaolule, et ettevõtjad erinevad üksteisest märkimisväärselt: mõned neist juba pakuvad keskkonnahoidlikke tooteid ja teenuseid, samas kui traditsioonilisemaid tooteid ja teenuseid pakkuvad ettevõtjad võivad samuti kasu saada, näiteks keskkonnasäästlikumate energiaallikate ja toorainete kasutamise kaudu;

12.

on seisukohal, et keskkonnaalaseid väljakutseid tuleks näha nii võimaluse kui ka ohuna eraettevõtjate, nende töötajate, tööturgude ja ELi jaoks;

13.

leiab, et põhimõisteid, arve ja keskkonnahoidliku majanduse lähtepunkti tuleks selgitada ja määratleda selliselt, et mõisted ja arvud oleksid ühiselt kokkulepitud, sidusad ja üheselt mõistetavad;

14.

leiab, et edukas üleminek keskkonnahoidlikule majandusele on otsustavalt tähtis Euroopa Liidu praegusele ja tulevasele konkurentsivõimele ja seetõttu on järjepidevus mõistete kasutamisel äärmiselt oluline;

15.

rõhutab keskkonnahoidlikule majandusele ülemineku piirkondlikku mõõdet ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võtmerolli haridus- ja taristuküsimustes, kohalike ettevõtjate toetamisel ja tööhõiveteenuste loomisel. Komitee juhib seejuures tähelepanu juba olemasolevatele keskkonnahoidlikele algatustele kohalikul tasandil, mis võivad olla eeskujuks Euroopa Liidu teistele piirkondadele;

16.

toonitab lisaks kohaliku tasandi olude ja väljakutsete mitmekesisust ja palub arvesse võtta piirkondade erinevaid tingimusi majanduse keskkonnahoidlikumaks muutmisel;

17.

rõhutab, et keskkonnasäästliku majanduse edul on viis võtmeelementi: 1) vähendamine – kogu energiakasutust tuleb terviklikult vähendada, 2) puhta energia kasutamine – vältimaks välissõltuvust, vähendamaks heidet ja loomaks töökohti, 3) tõhusus – tooraineid ja energiat tuleb tõhusamalt kasutada toote või teenuse kogu väärtusahela vältel, 4) võrgustike loomine ja parimate tavade levitamine. Liikmesriikide ja sektorite kogemuste vahetus annab võimaluse suurendada keskkonnahoidlike toodete ja teenuste pakkumist ka Euroopa Liidu välistel turgudel, 5) rahastamise kättesaadavus – väga oluline on tagada rahastamise kättesaadavus ja halduskoormuse vähendamine. Rahastamise taotlemine peab olema lihtne, arusaadav ja kasulik ka muu äritegevuse seisukohalt;

18.

rõhutab, et hindamise hetkel valitsevad ELi siseturul eri piirkondade ja liimesriikide ressursitõhususe osas märkimisväärsed erinevused. Komitee kutsub üles tegema jõupingutusi ressursitõhususe suurendamiseks parimate tavade ja ebaõnnestunud kogemuste tutvustamise kaudu;

19.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, eeskätt omavalitsusüksuste tähtsust eelmises punktis viidatud meetmete elluviimisel, uurides võimalust rahastada neid praeguses ühenduse raamistikus;

20.

on seisukohal, et ressursitõhususe parandamist tuleb arvesse võtta väärtusahela kõigis etappides – see aitaks otsustavalt vähendada toorainevajadust. Väärtusahelale tuginevat lähenemisviisi tuleks arvesse võtta nii avaliku kui ka erasektori tegevuses;

21.

leiab, et keskkonnahoidlikus tegevuskavas tuleks keskenduda Euroopa tasandi meetmetele, mille eesmärk on sobitada kokku ja tõhustada olemasolevaid keskkonnasäästlikke algatusi, millega toetatakse VKEsid riiklikul ja piirkondlikul tasandil;

22.

tunnustab rõhu asetamist taastuvenergiale ja biokütustele, mille osas on ELil piisavalt teavet, oskusi ja tehnoloogiat ja nõuab takistuste kõrvaldamist arendamise teelt, et oleks võimalik luua palju kvaliteetseid keskkonnasäästlikke töökohti ning edendada kõnealuse valdkonna teadus- ja arendustegevust ja innovatsiooni;

23.

toonitab keskkonnahoidliku mõtteviisi tähtsust ja juba olemasoleva ELi päritolumärgistuse ulatuslikumat levitamist kõigi liikmesriikide territooriumil;

24.

kiidab heaks Euroopa Komisjoni eesmärgi luua 2015. aastal Euroopa ressursitõhususe tippkeskus ja kaasata see partnerlusvõrgustikku kõigis Euroopa piirkondades, ent kutsub komisjoni üles selgitama, kes on selle tippkeskuse partnerid ja mille alusel neid valitakse;

25.

toonitab lisaks, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tuleb sellesse protsessi kaasata, kuna neil on võimalik kõige paremini mõista kohaliku ja piirkondliku tasandi eritingimusi ja väljakutseid ning hinnata, kes on kõige olulisemad kohapealsed sidusrühmad. Sellega seoses tuleks edendada kaardistamisprotsessi, et teha kindlaks iga piirkonna konkreetne potentsiaal abistada kohalikke osalejaid investeerimisklastrite kindlaksmääramisel, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist soodustavate meetmete võtmisel ja keskkonnahoidliku majanduse eri aspekte käsitlevate koolitus- ja spetsialiseerumiskursuste elluviimisel;

26.

peab vajalikuks määratleda eesmärgid, et edendada keskkonnahoidlikku tootekujundust. Samuti kutsub komitee majandustegevuses osalejaid üles võtma suurema vastutuse keskkonnahoidlike toodete paremal kujundamisel;

27.

rõhutab, et majanduse keskkonnahoidlikumaks muutmisel vajalikud eriteadmised ja -oskused peaksid põhiküsimuste käsitlemisel olema eri liikmesriikides kõigile kättesaadavad. Samuti tuleb kohalikul tasandil tagada oskuste piisav tase;

28.

innustab tegema jõupingutusi elukestva õppe põhimõtte ulatuslikumaks levitamiseks. Keskne tegur on uue teabe haldamine, kuna keskkonnahoidlik majandus eeldab muutusi ja läbipaistvat tegevust väärtusahela protsessi kõigis osades;

29.

toonitab, et hetkel ei ole töö ja oskused piisavas vastavuses ning süsteem muutub aeglaselt. Komisjoni ESCO projekt on hea näide katsest viia tööandjad kokku töötajatega, kellel on tööks sobivad oskused. Töö ja oskuste vastavust käsitlevate täiendavate ettepanekute osas viitab komitee oma arvamusele teemal „Muutusteks ja restruktureerimiseks valmisolekut käsitlev ELi kvaliteediraamistik (2);

30.

rõhutab, et keskkonnahoidlik majandus toob kaasa ülemineku vähese CO2-heitega ringmajandusele, mis loob uusi ja innovaatilisi töökohti. See tähendab, et vanad töökohad asendatakse uutega ja tööülesanded tuleb uuesti määratleda;

31.

kutsub üles toetama ulatuslikumat koostööd ametiasutuste, VKEde, ühenduste ja haridusasutuste vahel, sest uut tüüpi teabe käsitlemine eeldab meetmete ja rahastamisvahendite paremat suunamist ja kooskõlastamist;

32.

rõhutab teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse tähtsust keskkonnahoidliku majanduse rakendamise stimuleerimise vahendina, edendades praeguseid ELi vahendeid ja edendades ülikoolide, VKEde ja muude kohaliku ja piirkondliku tasandi asutuste osaluse kaudu, kooskõlastades need teadmiste võtmeelemendid (haridus, teadusuuringud ja uuendustegevus) sünergia loomiseks, sh nt klastrite või avatud uuendustegevuse platvormide kaudu, teadmiste jagamiseks ja vastastikuseks teadmiste vahetamiseks;

33.

kutsub üles kaasama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi täielikult kooskõlastusmeetmetesse, võttes arvesse nende märkimisväärseid eksperditeadmisi ja pädevusi asjaomases valdkonnas. Juba praegu on häid näiteid sellest, kuidas kohalike ja piirkondlike omavalitsuste partnerlusprojektide kaudu on ettevõtjatele ja ühendustele korraldatud energiaalast nõustamist, mis hõlmab toetuste ja rahastamisvõimaluste selgitamist, individuaalsete meetmete soovitusi, seadmete ja teenuste pakkujate kaardistamist ning abi hankemenetluste koostamisel;

34.

jagab komisjoni seisukohta, et haridus- ja koolituskavad ning kutsekvalifikatsioonid tuleb läbi vaadata ja neid ajakohastada tihedas koostöös liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, et neis oleks võimalik arvesse võtta ja hõlbustada üleminekut keskkonnahoidlikule majandusele. Komitee teeb ettepaneku, et kõikidesse haridus- ja koolituskavadesse lisataks vähemalt üks kõnealust teemat käsitlev moodul. Lisaks tuleks uurida, kuidas jälgitakse koolituse mõju, kuna vajalik on pikaajaline jälgimine nii kõrgemal kui ka madalamal tasandil;

35.

väljendab muret seoses keskkonnahoidlikku majandust ja oskusteavet puudutava koolituse piisavuse, prognoositavuse ja tasemega eri liikmesriikides. On väga oluline, et liikmesriikides koostatakse koolitusprogramme, mis hõlmaksid nii keskkonnaalast, juriidilist kui ka ettevõtlusalast oskusteavet. Oskusteabe puhul tuleb silmas pidada, et ka ametnike teadmised ja oskused ei oleks puudulikud;

36.

rõhutab, et uute oskuste küsimus on eriti oluline noorte jaoks, keda tuleks paremini ette valmistada tulevasteks töökohtadeks ja eriti keskkonnasäästlikeks töökohtadeks;

37.

toonitab vajadust laiema perspektiivi ja pikaajaliste mõjude arvestamise järele, et keskkonnaalaseid oskusi oleks võimalik kombineerida tugeva ettevõtlusalase oskusteabega. Keskkonda ja ettevõtlust soosivat mõtteviisi tuleks edasi anda juba koolis, kuna uued ametid eeldavad nii loodusteaduste alaseid kui ka tehnilisi ja matemaatilisi oskusi. Sellisele teadlikkuse tõstmisele tuleb pöörata erilist tähelepanu täiskasvanuhariduse programmides;

38.

on mures seepärast, et vaid üksikud Euroopa VKEd on teadlikud tõhusama ressursikasutuse võimalustest ja konkreetsetest majanduslikest eelistest, mida selle teadmise kasutamine neile võib anda;

39.

teeb ettepaneku, et maksualase pädevusega kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning riigi tasandi ametiasutused võtaksid kasutusele positiivse diskrimineerimise mehhanismid, muu hulgas maksude ja lõivude vähendamise ning riigihangete ja maksusoodustuste kasutamise kaudu, soosimaks selliseid ettevõtjaid, kes sotsiaalse vastutuse kriteeriumide raames rakendavad keskkonnahoidliku majanduse põhimõtteid ja käsitusi;

40.

kutsub üles kohandama teavet koolitus- ja rahastamisvõimalustest eri sektorite VKEdele, kuna nad ei pruugi tingimata teadvustada vajadust keskkonnahoidliku majandusega seotud koolituse järele;

41.

kutsub üles looma stiimuleid oskuste täiendamiseks, kuna see on vajalik uute teadmiste ja oskusteabe hankimiseks. Kõiki ringlussevõetavaid materjale tuleks osata ulatuslikumalt kasutada, luua neist uusi ja innovaatilisi materjale ning hallata nendega seotud eeskirju ja nõudeid;

42.

märgib, et viie aasta jooksul on tooreainekulud kasvanud 75 % Euroopa Liidu VKEdest ja ettevõtjate konkurentsivõime säilitamiseks on kiiresti vaja uusi meetodeid katsetavaid meetmeid ning nende süstemaatilist levitamist;

43.

teeb ettepaneku, et eri sektorid peaksid otsima täiendavaid võimalusi ulatuslikumaks koostööks ning uurima võimalusi üksteise teenuste osutamise alaste oskuste, toodete või nende osade kasutamiseks. See pakub ärivõimalusi ennekõike väikeettevõtjatele, kes võiksid võrgustikke luues moodustada suuremaid üksusi. Tuleks koguda näiteid ja levitada liikmesriikides parimaid tavasid;

44.

innustab uurima kõiki neid võimalusi, mille abil saaksid VKEd juhtida kasutatud ja ülejäävad toorained tagasi oma tootmisse ja väärtusahelatesse või isegi teise ettevõtja toodangu osaks. Selle näide on kohalikele oludele kohandatud suletud ringlusega energialahendus, kus jäätmeid, kaotatud energiat, soojust, toitaineid ja süsinikdioksiidi kasutatakse ja võetakse ringlusse energia- ja toiduainete tootmiseks;

45.

märgib vajadust edendada ettevõtluskoostööd mahetoidu tootmise ja teiste potentsiaalselt seotud sektorite vahel: gastronoomia, toitlustus, maaturism, taluturism, loodusturism, säästvate ja/või käsitöönduslike pakendite tootmine, säästev ehitus, toiduainete väiketootmine jne;

46.

kutsub üles suunama ELi kodanikele säästvat arengut käsitlevaid teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, kus rõhutatakse igaühe võimalusi isiklikult mõjutada jäätmete kogust ja nende käitlemist;

47.

meenutab, et ELi heitkoguste vähendamise eesmärkide saavutamisel on otsustav osa kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel. Hea näide on Soome projekt „Kohti hiilineutraalia kuntaa” (CO2-neutraalse omavalitsusüksuse suunas), mille eesmärk on kohustada kohalikke osalejaid – omavalitsusüksust, elanikke ja äriringkonda – vähendama kasvuhoonegaaside heiteid. Projekti raames otsitakse uusi innovaatilisi ja piirkonna tööhõivet toetavaid lahendusi, mis põhinevad kohalike loodusvarade säästval kasutamisel ja energiatõhususe suurendamisel;

48.

innustab arendama ühistarbimise ja teenustemajanduse käsitusi, kus traditsioonilise omandamise asemel võivad tarbijad osta toote teenusena ja tagastada selle olelusringi lõpus korduskasutuse eesmärgil tootjale;

49.

soovitab arendada välja paremad arvutusmeetodid, mille abil oleks võimalik usaldusväärsemalt mõõta energia tarbimist;

50.

mõistab, et keskkonnasäästlikult toodetud ja äriliselt edukate toodete väljatöötamine eeldab märkimisväärset majanduslikku panust nii tootearendusse kui ka tootearenduse tulemusel sündinud toodete ja teenuste turuletoomisse ja registreerimisse. Tulevikus peavad õigusaktid võimaldama uute innovaatiliste toodete kiiret väljaarendamist, mitte seda takistama või piirama;

51.

soovitab edendada keskkonnajuhtimissüsteemide, eelkõige Euroopa süsteemi EMAS kasutust, et hõlmata keskkonnahoidlikkus ettevõtete otsustusprotsessi, muutes seeläbi ettevõtete toimimise tõhusamaks ja andes üldsusele paremat teavet nende keskkonnatoimest;

52.

jagab komisjoni seisukohta, mille kohaselt võiksid liikmesriigid samuti alandada tööjõukulusid, kasutades ELi heitkogustega kauplemise süsteemi oksjonitulusid, ent rõhutab, et heitkogustega kauplemise süsteem selle praegusel kujul ei ole täielikult tõhus;

53.

suhtub positiivselt asjaolusse, et algatuses rõhutatakse ettevõtluse edendamist, ja kordab oma seisukohta, et Euroopa peaks tutvustama noortele ettevõtlust kui reaalset ja paljulubavat tulevast karjäärivõimalust;

54.

leiab, et keskkonnahoidliku majanduse kõrval nähakse sotsiaalset ettevõtlust kui ühte väärtuslikku alternatiivi traditsioonilisele äritegevusele nii kasumit taotlevas kui ka mittetaotlevas vormis. Komitee tervitab sellega seoses komisjoni soovi hõlbustada sotsiaalsete ettevõtete juurdepääsu rahastamisele;

55.

on seisukohal, et äriühingud võiksid innovatsiooni kasutades ning tooteid, tootmist ja ärimudeleid ümber kujundades vähendada kalli primaartoorme kasutamist ja jäätmete tootmist;

56.

leiab, et Euroopa keskkonnahoidliku majanduse ühtse sertifitseerimissüsteemi loomine oleks kasulik eelkõige äriringkondadele. Pikas perspektiivis tähendaks see prognoositavust ja õiguskindlust, kuna mitmesugustele õiguslikele konfliktiolukordadele oleks eelnevalt olemas õiguslik tõlgendus;

57.

tõdeb, et toorained, vesi ja energia moodustavad 50 % ettevõtjate kõigist tootmiskuludest (3), nii et sellise liigse mõju vähendamine ettevõtete kuludele, vaadates läbi tootmis-, transpordi- ja energia jaotussüsteemi, ning igasugune ressursi- ja energiatõhususe suurendamine võiks anda märkimisväärset säästu. See on veelgi ajakohasem viimastel aastatel aset leidnud energia- ja paljude toorainete kulude tõusu tõttu;

58.

soovitab sihipäraselt teavitada kohaliku ja piirkondliku tasandi osalejaid Euroopa rahastamisallikatest, pakutavatest võimalustest programmiperioodil 2014–2020, et nende abil toetada VKEde keskkonnahoidlikumaks muutmist. Näitena võib nimetada Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi, programmi LIFE, looduskapitali rahastamisvahendit, energiatõhususe erasektoripoolset rahastamist, programme COSME ja „Horisont 2020”;

59.

tõstatab küsimuse liikumise kohta keskkonnamaksude ja -lõivude kui keskkonnaalase kaasvastutuse edendamise vahendi suunas, mis komisjoni arvamuse kohaselt on majanduskasvule vähem kahjulikud ning ühelt poolt parandavad keskkonnaga seotud tulemuslikkust ja teiselt poolt suurendavad tööhõivet. Keskkonnamakse katsetavad liikmesriigid võiksid jagada oma kogemusi laiemalt ja muud liikmesriigid võiksid seda lähenemisviisi järgida;

60.

juhib tähelepanu sellele, et komisjon ja liikmesriigid on välja töötanud asjakohased näitajad ja töövahendid, et saada põhjalikumat teavet ELi, liikmesriikide ja piirkondade tööturgude kohta. Mõju saavutamiseks peaksid liikmesriigid rakendamisel ja andmete edastamisel kasutama ühtlustatud ELi mooduleid;

61.

kordab oma tähelepanekut selle kohta, et ettevõtlust soosiv keskkond eeldab ametiasutuste investeeringuid kvaliteetsesse taristusse muu hulgas transpordi ja digitaaltehnoloogia valdkonnas ning et nad vajavad selle saavutamiseks toetust Euroopa Liidult;

62.

mõistab, et VKEdel jääb puudu teabest, võrgustikest ja IT oskustest ja seetõttu on neil keeruline kasutada võimalusi, mida jäätmetekke vältimine ning toodete, toorainete ja jäätmete korduskasutamine eri väärtusahelate osana pakub;

63.

rõhutab, et suured esialgsed investeerimiskulud võivad veelgi vähendada huvi ressursside korduskasutamise ja ringlussevõtuga seotud äritegevuse vastu, kuna VKEd peavad hindama tegevust äriliselt elujõuliseks. Seetõttu tuleb nende mõjude vähendamiseks võtta maksu- ja õigusmeetmeid ning muid toetusmeetmeid;

64.

on seisukohal, et keskkonnasäästlike standardite mis säästavad elurikkust ning edendavad kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise meetmeid, ulatuslikum kasutuselevõtt ja nende levitamine liikmesriikide territooriumil on vajalik ja tarbijaid tuleb sellest korrapäraselt teavitada;

65.

tunnistab, et VKEd peaksid kogu oma tegevuses järgima ELi tasandi keskkonnahoidliku majanduse standardites kokkuvõetud põhimõtteid, ent lisaks on kriitilise tähtsusega saada lõpptoodete kasutajad, st tarbijad, ostma keskkonnahoidlikuks tunnistatud tooteid;

66.

tõdeb, et ümbertootmist, parandamist, hooldamist, ringlussevõttu ja ökodisaini hõlmav keskkonnasäästlikum väärtusahel võiks luua paljudele VKEdele märkimisväärseid ärivõimalusi, ent seadusandlikud, institutsioonilised, tehnilised ja kultuurilised tõkked takistavad VKEsid neid kasutamast ja need tõkked tuleks kaotada. Juhul kui see ei ole võimalik, tuleks leida viise nende ületamiseks.

28.4.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 140/28

1.

rõhutab, et ELi ühtekuuluvuspoliitika peaks etendama jätkuvalt põhirolli ELi piirkondade majanduse elavdamisel;

2.

kordab vastavalt arvamusele „Ühisesse strateegilisse raamistikku kuuluvate fondide üldmääruse ettepanek” (1) oma vastuseisu igale makromajandusliku tingimuslikkuse põhimõtte rakendamisele ühtekuuluvuspoliitika ellu viimisel ja eelkõige ELi struktuuri- ja investeerimisfondide tõhususe sidumisele usaldusväärse majandusjuhtimisega. See seos põhineb valel hüpoteesil, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused vastutavad samavõrra eelarvedistsipliini rikkumise eest nagu riigi valitsus;

3.

juhib lisaks tähelepanu sellele, et komitee on juba nõudnud valge raamatu koostamist ühtekuuluvuspoliitika kohta, et taasavada arutelu selle üle, et elukvaliteedi ja majanduskasvu kvaliteedi mõõtmisel ei saa lähtuda pelgalt SKPst; soovitab töötada välja uued toimivamad näitajad, mis kajastavad rohkem ühiskonna ootusi;

4.

kahtleb, lisaks oma vastuseisule makromajandusliku tingimuslikkuse põhimõttele, ka nende suuniste lisaväärtuses, milles piirdutakse määruse 1303/2013 artikli 23 ümbersõnastamisega;

5.

leiab, et ümberjaotamisega karistataks ebaõiglaselt kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, kuna nemad ei vastuta riigieelarve ülemäärase puudujäägi eest, enamasti on neil pigem põhiseaduslik kohustus hoida oma eelarve tasakaalus. ELi 27 liikmesriigis kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kogueelarvepuudujääk, mis moodustas 2007. aastal 0,1 % SKPst, suurenes 2009. ja 2010. aastal 0,8 %-ni. Kuigi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rahanduse olukord on märkimisväärselt halvenenud mõnes riigis, kus puudujääk on suurenenud 2007.–2013. aastal 0,5 %, siis ei saa seda ikkagi võrrelda riigieelarve olukorraga (2);

6.

rõhutab, et väga sarnane on olukord kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võlatasemega, kuna (nagu tunnistati komisjoni kuuendas ühtekuuluvust käsitlevas aruandes) tuleneb avaliku sektori võlataseme suurenemine peamiselt keskvalitsuse tegevusest. Kohalike omavalitsuste ja suurema seadusandliku võimuta piirkondade üldine võlatase on kõigis liikmesriikides alla 10 % SKPst. Siiski valmistab mõne liikmesriigi võlatase jätkuvalt muret;

7.

märgib, et mitmete uuringute kohaselt on avaliku sektori kulutuste tõhusus rohkem seotud tõhususe ja hea juhtimistavaga (3) kui makromajanduslike teguritega ning et avaliku sektori meetmete kvaliteet etendab otsustavat rolli ühtekuuluvuspoliitika suutlikkuses majanduskasvu edendada. Komitee tõdeb samuti, et majanduse juhtimise paketi sätetega on juba ette nähtud karmid sanktsioonid makromajandusliku stabiilsuse normide mittetäitmise korral. Seetõttu kahtleb komitee struktuurifondide eraldiste peatamise tõhususes, kuna see tähendaks sama vea eest kahekordset karistamist;

8.

leiab muu hulgas, et majanduse juhtimise paketi raames tuleb läbi vaadata struktuurse eelarvepuudujäägi arvestamise meetodid, võttes arvesse riikide majanduste iseärasusi ja riiklike kulutuste struktuurilisi erinevusi;

9.

väljendab tõsist muret ohu pärast, mida perioodiks 2014–2020 kavandatud meetmed võivad kaasa tuua Euroopa majanduskasvule, rääkimata majandus- ja sotsiaalarengu projektidest, luues ebakindluse ERF ja ESF programmide osas 2015. aastast alates. Kõnealuste programmide kavandamine on juba tõsises ohus nende viivituste tõttu, mis tulenevad mitmeaastase finantsraamistiku üle toimuvate läbirääkimiste lõpuleviimise hilinemisest ning liikmesriikide ja kohalike ja piirkondlike omavalitsuste raskustest eeltingimuste täitmisel;

10.

rõhutab sellega seoses suuremat ja olulisemat rolli, mida etendavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, kes haldavad umbes 33 % avaliku sektori kulutustest, mis tähendab väikest 2 %-list kasvu viimase kahe aastakümne jooksul (1995–2013), st 16 % SKPst. Omavalitsuste pädevused võivad olla riigiti erinevad, sõltuvalt institutsioonilisest korraldusest, kuid nad etendavad keskvalitsusest olulisemat rolli avalike teenuste pakkumisel ja eelkõige sellistes majanduskasvu soodustavates kulutustes, mis komisjon ise määratles (vt kuues ühtekuuluvust käsitlev aruanne) valdkondades nagu haridus, tervishoid, keskkonnakaitse, transport, teadus- ja uurimistegevus ja energia;

11.

nõuab seetõttu investeeringute klausli ülevaatamist, et ELi vahenditest (ELi struktuuri- ja investeerimisfondidest või Euroopa ühendamise rahastust) kaasrahastatavad kohalikud ja piirkondlikud investeeringud oleks võimalik välja arvata Euroopa poolaasta raames arvestatavast riigieelarve puudujäägist;

12.

juhib tähelepanu vasturääkivusele ühest küljest makromajandusliku tingimuslikkuse sätete ning teisest küljest stabiilsuse ja kasvu pakti sätete vahel. Viimased võimaldavad teatavat paindlikkust pakti rakendamisel erandlikes ja ajutistes tingimustes, mis on sätestatud määruses nro1177/2011 Ka komisjoni enda hinnangul „pakub ELi eelarveraamistik piisavalt ruumi selleks, et vajadus tulutoovate avaliku sektori investeeringute järele oleks tasakaalus fiskaaldistsipliini eesmärkidega” (4);

13.

kordab veelkord oma muret seoses 2014. aasta septembrist rakendatava Eurostati uue raamatupidamise raamistikuga ESA 2010, milles ei tehta vahet kulude ja investeeringu vahel, mis tähendab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks kohustust kohandada investeeringute ülemmäärasid elaniku kohta aastas. Need ülemmäärad võivad olla mõne riigi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks takistuseks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raames rahastatavate projektide kaasrahastamisel. Komitee kutsub seega Euroopa Komisjoni üles esitama aruande ESA 2010 rakendamise kohta;

14.

tuletab meelde, et eelarve konsolideerimise meetmed, mida riiklikul tasemel finantskriisi tõttu on rakendatud, mõjutavad kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kolmekordselt. Esiteks kahjustasid need meetmed tõsiselt omavalitsuste suutlikkust anda panus avalikesse investeeringutesse, mis oli ELi 27 liikmesriigis ligikaudu 2,3 % SKPst 2002.–2007. aastal ning on langenud 1,8 %-le SKPst, eelkõige kahanedes reaalväärtuses 2010. aastaks 7,2 %, 2011. aastaks 5,9 %, 2012. aastaks 3,3 % ja 2013. aastaks 8,6 %;

15.

teiseks, tingituna asjaolust, et keskvalitsuse jooksvad siirded ja kapitalisiirded on kohalike ja piirkondlike omavalitsuste põhiline tuluallikas peaaegu kõigis ELi liikmesriikides, vähenes nende tulu märkimisväärselt, mis avaldas eelarvele kohest destabiliseerivat mõju. Olukord oli veelgi hullem Hispaania piirkondade jaoks, kuna nende tulu vähenes reaalväärtuses 62 % tulenevalt keskvalitsuse poolsete siirete järsust kärpimisest (45 %) ühelt poolt ja siirete oluliselt suurenemisest piirkondadelt keskvalitsusele (vaevu 1,4 miljardilt eurolt 10,1 miljardi euroni 2005. aasta hindade juures);

16.

kolmandaks vähendasid konsolideerimismeetmed OECD andmetel kohalike ja piirkondlike omavalitsuste investeerimissuutlikkust, nii et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused pidid toime tulema ka halvenenud laenutingimustega;

17.

rõhutab ELi struktuuri- ja investeerimisfondide panuse ulatust avaliku sektori investeeringutesse kriisi ajal, kuna see tõusis 11,5 %-lt ELi avaliku sektori investeeringutest (kapitali kogumahutus põhivarasse) 2007. aastal 18,1 %-ni 2013. aastal. Mõnes riigis ulatub panus avaliku sektori investeeringutesse üle 75 %. Perioodil 2007–2013 moodustasid struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi eraldised ning nendega seotud riiklik kaasrahastamine keskmiselt ligikaudu 0,55 % ELi 27 liikmesriigi SKPst aastas;

18.

leiab seetõttu, et on ebaloogiline ähvardada raskustes liikmesriike ERF ja ESF rahastamisest ilmajätmisega. Avaliku sektori kulutuste vähendamine ei vii automaatselt riigieelarve puudujäägi vähenemiseni ja sel võivad olla negatiivsed sotsiaalsed tagajärjed;

19.

väljendab tõsist muret riikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rahanduse võimaliku halvenemise pärast, kui maksed ja kulukohustused peatatakse. Komitee juhib ka tähelepanu sellele, et struktuurifondide ja valitsemissektori eelarvepuudujäägi usaldusväärse juhtimise sidumise puudused leidsid juba kinnitust selle algsel kohaldamisel Ühtekuuluvusfondile, kuna puudujäägi eest karistamine võib asjaomaste riikide olukorda pigem halvendada;

20.

kordab oma üleskutset Euroopa Komisjonile esitada valge raamat, milles tuuakse välja ELi tasandi avaliku sektori investeeringute tõhususe tüpoloogia avaliku sektori kulutuste aruandes vastatavalt nende pikaajalisele mõjule. Lõpuks võiks selline tüpoloogia päädida avaliku sektori investeeringute tõhususe kaalutud arvestusega eelarvepuudujäägi arvestamisel või tegeliku makromajandusliku tsükli või konteksti parema arvessevõtmisega;

21.

kahtleb, kas ümberjaotamise sisu ja sellega seonduvad meetmed annavad süstemaatiliselt positiivseid tulemusi, aitavad kaasa riigi pikaajalisele konkurentsivõimele ja suunavad majandusliku arengu tulevikusektoritele. Analüüs alates 2009. aastast saavutatu kohta näitab, et olukorra tõsidus sundis komisjoni ja liikmesriike eelistama jooksvaid projekte, et hoogustada eraldiste tegemist ja suurendada likviidsust. Need otsused võimaldasid üldiselt suurendada eraldisi teadus- ja arendustegevusse ja innovatsiooni, ettevõtete üldiseks toetuseks, taastuvenergiale, maanteedele ja tööturule, täiendades neid konkreetsemalt noorte tööhõivele mõeldud meetmetega. Siiski võisid nad mõnikord tingida, et hooletusse jäeti sellised majanduskasvu hoogustavad valdkonnad nagu IKT teenused, keskkonnainvesteeringud, raudteed, haridus ja koolitus ning suutlikkuse suurendamine;

22.

väljendab muret selle üle, kas ümberjaotamise õiguslikud piirid, mis tulenevad kohustusest järgida temaatilisi prioriteete, ESF ja ERF tasakaalu jne, tegelikult ka toimivad;

23.

leiab, et ebarealistlik on rakendada meedet, mida kohaldatakse vaid perioodil 2015–2019;

24.

leiab, et ümberjaotamist ei saa kaugeltki hõlpsasti ega kiiresti teostada. Kuid toetudes ühtekuuluvust käsitlevas kuuendas aruandes kirjeldatud viimase viie aasta kogemustele, kui oli tegemist oluliste inimressursside kaasamisega kaheksas asjaomases liikmesriigis ja komisjonis, võib öelda, et selle haldamine saab olema väga kallis ja keeruline nii riikide valitsustele kui kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele;

25.

tunneb muret, et ümberjaotamine loob juurde bürokraatiat, kuna esitatakse samu nõudeid nagu partnerluslepingu koostamisel (tõhususnäitajad, tingimused jne), mis tähendab uute ekspertide kaasamist ja lisakulusid; Kui olemasolevale personalile langevad ülemäärased lisakohustused, siis võib sellega kaasneda töö tõhususe vähenemine ja seega oodatule vastupidised tulemused;

26.

taunib lisanduvat halduskoormust, mida ümberjaotamine toob kaasa mitte ainult ELi institutsioonidele ja riikide valitsustele, vaid samuti ja eelkõige piirkondadele, kes on haldusasutused, tekitades märkimisväärseid lisakulusid tulenevalt tungivast vajadusest komisjoni nõudmistele vastata ja personali juurde värvata;

27.

taunib riiklikul ja ELi tasandil toimuvat taastsentraliseerimist, millel kogu meede rajaneb ja mis hõlmab ulatuslikku sekkumist komisjoni poolt. Ümberjaotamise lühikesed tähtajad õõnestavad kahtlemata partnerluspõhimõtet ja mitmetasandilist valitsemist, mis on ühtekuuluvuspoliitika keskmes;

28.

rõhutab negatiivset mõju, mis selline sanktsioon avaldab avalikule arvamusele ja mis kahtlemata õhutab vaenulikkust ELi vastu;

29.

väljendab üllatust, et Euroopa Parlamendi demokraatlikku järelevalvet selle uue makromajandusliku tingimuslikkuse süsteemi üle ei saa enam täielikult teostata üha tugevama tehnokraatliku kallaku tõttu, eelkõige seoses vahendite ümberjaotamisega. Seetõttu kutsub komitee komisjoni tungivalt üles andma Euroopa Parlamendile taas keskse rolli otsuste langetamisel makromajandusliku tingimuslikkuse põhimõtte rakendamise üle otsustust koostöös Euroopa Regioonide Komiteega.

28.4.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 140/32

1.

on seisukohal, et demokraatia, inimõigused ja õigusriik on kolm põhisammast, millele peab toetuma mis tahes õiguskord. Demokraatia on kollektiivne õigus ja inimõigused on puutumatud individuaalsed õigused, mis tuleb tagada igas olukorras, isegi siis, kui kehtiv demokraatia ei ole täielik või täiuslik. Õigusriigi põhimõtted ja neist tulenevad tavad on demokraatia elluviimise ja inimõiguste tagamise seisukohalt keskse tähtsusega. Komitee tervitab seepärast selgesõnaliselt komisjoni ettepanekut luua raamistik õigusriigi kaitseks ELis, mis oleks liikmesriikide omavahelise usalduse ning nende ja ELi kodanike vahelise usalduse alusena ülimalt oluline Euroopa integratsiooniprotsessi jaoks. Sellisest ühtsest raamistikust ei võida mitte üksnes liikmesriigid, vaid ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, sest praktikas kannavad viimased märkimisväärset vastutust põhiõiguste ja vabaduste rakendamise eest.

2.

Inimõigused kui põhiõigused on seotud inimväärikuse austamisega, olles tähtsamad ja tegelikult isegi ülemad mis tahes institutsioonilisest moodustisest.

3.

Kuigi ei ole olemas ühest õigusriigi määratlust, eksisteerib selle keskse mõiste puhul siiski Euroopa õigustraditsioon, mille aluseks on kolm põhimõtet: 1) kõigi kodanike seadusega sätestatud kohustused ja neist kinnipidamine peab toetuma seadusele ega saa sõltuda täitevvõimu meelevaldsest või ühepoolsest otsusest või mis tahes suvaõigusest; 2) kodanike ja täitevvõimu vahelised vaidlused tuleb lahendada tavapäraste õigusaktide abil neutraalse ja sõltumatu kohtuvõimu poolt; 3) kodanike põhiõigused (isikuvabadus, arvamusvabadus, ühinemisvabadus jne) tuleb tagada, selgelt määratleda ja need peavad põhinema selgetel sätestatud põhilistel õigusaktidel ega tohi sõltuda ebamäärasest põhiseaduslikust kontseptsioonist, avaldusest või garantiist või meelevaldsetest tõlgendustest. Nendel põhimõtetel on kahekordne ulatus. Ühelt poolt peavad valitsused oma pädevusi ellu viima kooskõlas selgelt sätestatud ja avaldatud seaduste ja eeskirjadega, mis tuginevad hästi põhjendatud seaduslikele põhimõtetele, mida rakendatakse õiglasel ja avatud viisil. Teiselt poolt peavad valitsused järgima põhiseadust ja seadusi, millele nad on allutatud.

4.

Samamoodi tuleb põhiõiguste kaitsmisel mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisi raames aluseks ja juhtnööriks võtta oluline subsidiaarsuse põhimõte (Euroopa Liidu lepingu artikli 5 lõige 3).

5.

Euroopa inimõiguste konventsioon ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta kui nüüdseks valdkonna kõige enam arenenud raamistik on heakskiitmisest alates Euroopa Liidule endale, kõigile liikmesriikidele ja valitsustasanditele siduvaks aluseks, millele peavad olema rajatud õigusriigi põhimõtted ja neist kinnipidamine.

6.

Mitmetasandilise valitsemise käsitus, nii nagu see on välja töötatud Euroopa Liidu ja laiemalt Euroopa Nõukogu ala jaoks, lähtub tõsiasjast, et ELi valitsemises on toimunud ja ka jätkub hädavajalik areng – liikumine ülalt alla suunatud mudelilt kaasavama mudeli suunas, milles alt üles ja ülalt alla mudelid teineteisega kohtuvad ning subsidiaarsuse kahele mõõtmele sisu antakse: vertikaalne mõõde, mille puhul tugevdatakse kaasatust, kaasvastutust ning piirkondlikul ja kohalikul tasandil valitud esindajate partnerlust, ning horisontaalne mõõde, mille puhul antakse kaasvastutus teistele ühiskonnaelus (sotsiaalmajanduse, hariduse, tervishoiu ja kultuuri valdkonnas) osalejatele ja nemad võtavad selle vastu ja seda kõigis poliitikavaldkondades. Mitmetasandiline valitsemine tähendab mitme osalejaga ja mitmel tasandil valitsemist. Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste igapäevast poliitikat mõjutavad riigi ja Euroopa tasandi sündmused, meetmed ja mõjud, mis määravad tegutsemisvõimalused paljudes valdkondades kogu kontinendil ja lõppkokkuvõttes kogu maailmas. Euroopa Liidu kontekstis hõlmab õigusriik samuti mitut tasandit ja peab seepärast olema kaitstud ka eri tasandite omavahelises koostöös. Võrdsete võimaluste ja lõppude lõpuks ka ühiskondliku integratsiooni poliitikas arvestatakse globaliseerumise konkreetse tegelikkusega ja sellega, mida see endaga kaasa toob seoses tööhõivevõimaluste ja juurdepääsuga heaoluriigi teenustele. Iga riigi süsteemil on oma eellugu ja mudel, ent me areneme rahvusvaheliste kvaliteedinõuete ühtlustamise suunas. Lõppude lõpuks tekib Euroopa põhiõiguste, sh sotsiaalsete õiguste ruum, mis toetub mitmetasandilistele ja horisontaalsetele vastastikustele seostele.

7.

Mitmetasandilise valitsemise abil saab käsitleda võimalikke konkreetsest olukorrast tulenevaid ohte õigusriigile ja kompenseerida mitmeid vajakajäämisi, milleks on teadmiste, suutlikkuse, rahaliste vahendite, halduslike võimaluste ja poliitilise mõju puudumine. Selleks tuleb kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kaasata õigusriigi põhimõtete järelevalvesse ja rakendamisse ELis. Samuti toob see kaasa ulatuslikuma osalusdemokraatia, suurema läbipaistvuse ja vastutuse ning asetab kodanikud kesksemale kohale. Õigusriigi kaitsmine on seega vahend kodanike lähendamiseks Euroopale ja vastupidi. Mitmetasandilise valitsemise valge raamatu kohaselt on kogu eelnimetatu eesmärk saavutada „ühenduse, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste koordineeritud tegevus, mis põhineb partnerlusel ning mille eesmärk on välja töötada ja ellu viia Euroopa Liidu poliitikat”.

8.

2009. aastal koostatud mitmetasandilise valitsemise valgest raamatust alates antakse käsitusele sisu järk-järgult, nagu nähtub Euroopa Regioonide Komitee 2012. aastal vastuvõetud järelarvamusest, loodud töörühmade tegevusest, väljatöötatud tulemustabelist ja alles hiljuti avaldatud mitmetasandilise valitsemise hartast. Jättes kõrvale tõsiasja, et käsitus kinnitab järjest enam kanda erinevates poliitikavaldkondades ja leiab kasutust eri partnerite poolt, peitub esimene tulemus Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide üldeeskirjades ja sellele järgnenud käitumisjuhendis.

9.

Euroopa Komisjon rõhutab oma teatises, et õigusriik on iga tänapäevase demokraatia selgroog ja üks aluspõhimõtteid, mis tuleneb ELi kõigi liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest traditsioonidest ning on sellisena üks kõige olulisematest väärtustest, millel Euroopa Liit kui vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala põhineb (Euroopa Liidu lepingu artikkel 2 ning sama lepingu ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta preambul). Uue pakutud raamistiku eesmärk on lahendada tulevikus õigusriigile ohtlik olukord enne, kui tekivad Euroopa Liidu lepingu artiklis 7 ettenähtud menetluse käivitamist nõudvad tingimused ja asutakse menetlust rakendama, ent jätab Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 258 sätestatud kehtiva rikkumismenetluse muutmata.

10.

Seega viiakse uue õigusraamistikuga sisse horisontaalne liikmesriikideülene lähenemisviis juhuks, kui Euroopa Liidu ühine väärtusraamistik riigi tegutsemise tulemusena ohtu satub ja kehtivad rikkumismenetlused alati lahendust ei paku. Seetõttu on õigusriigi kui ELi peamise ühise väärtuse tugevdamine hädavajalik, et saavutada eesmärgid põhiväärtuse kaitse valdkonnas, mille keskse osa moodustab põhiõiguste kaitse.

11.

Uue kolmeetapilise raamistikuga tuleks täita lünk ja luua ELi institutsioonidele võimalus hinnata õigusriigi põhimõtte järgimist ja vajaduse korral reageerida, kui on oht, et liikmesriigi tegevus põhjustab süsteemset ohtu õigusriigile. Sellest tulenevalt nähakse uues mehhanismis ette kolm etappi: 1) asjaomases liikmesriigis hinnatakse objektiivselt ja põhjalikult olukorda; 2) esitatakse soovitused viivitamatute ja konkreetsete meetmete võtmiseks, et ennetada ohte õigusriigile, kui küsimust ei ole vahepeal rahuldavalt lahendatud; 3) jälgitakse järelmeetmeid, mida asjaomane liikmesriik on talle esitatud soovituse suhtes võtnud. On äärmiselt tähtis, et asjaomase liikmesriigiga peetaval dialoogil põhinevasse menetlusse kaasataks võimalikult varajases staadiumis eri valitsemistasandid, sh kohalik ja piirkondlik tasand, aga ka kodanikuühiskond.

12.

Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on esimene tasand, mis seisab silmitsi paljudes valdkondades igapäevaselt esile kerkivate väljakutsete ja probleemidega, mis võivad avaldada otsest mõju õigusriigi menetlustele ja seega ka teatud põhiõiguste jõustamisele – majanduslikud probleemid, töötus, keskkond ja kliimamuutused on vaid mõned neist. Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste eriline roll seisneb muu hulgas nende eksperditeadmistes, mis lubab neil varakult ära tunda võimalikud süsteemsed ohud õigusriigile, ent samavõrd tulemusele suunatuses, mida peab Euroopa poliitikas samuti pidevalt silmas pidama. Seda tuleb kindlasti teha globaalses maailmas, kus ränne ja liikuvus on viinud uute kultuuridevaheliste suhete ja mitmekultuurilise ühiskonnani, mida iseloomustab vääruste ja religioonide paljusus, mis on kõige selgemalt tunnetatav kohalikes kogukondades. Õigusriigi ja põhiõiguste kaitsel on võimalik tulemust saavutada üksnes siis, kui kõik poliitilised tasandid teevad koostööd, on üksteisega asjakohaselt seotud ja annavad sellesse panuse oma pädevusele ja vastutusele toetudes ning oma tegevust vastastikku kooskõlastades. Paljudes valdkondades kasvab arusaam, et tõenduspõhine ja kohapõhine poliitika on hädavajalik paremate tulemuste saavutamiseks. Sama kehtib kahtlemata ka põhiõiguste kaitse puhul. Nende õiguste tugevdamisel on positiivne mõju sotsiaalsele ja majanduslikule arengule. Inimesele kõige lähedasemal tasandil võetud otsused suurendavad vastastikust usaldust ja usaldust selle kogukonna vastu, milles elatakse.

13.

On märkimisväärne, kuidas mõne aasta jooksul on ELi põhiõiguste ja õigusriigi tugevdamise aruteludes jõutud samadele seisukohtadele kui mitmetasandilise valitsemise paradigma osas. Selle visiooni praktikasse rakendamisel on määrava tähtsusega vahendid ka tegevuspõhimõtted, mis sedastati 2012. aasta järelarvamuses, väljatöötatud tulemustabel ja kindlasti mitmetasandilise valitsemise harta.

14.

Põhiväärtused, mida Euroopa sümboliseerib (st mitte üksnes Euroopa Liit ja Euroopa Nõukogu, vaid ka riikide juhtivad traditsioonid) ei puuduta mitte üksnes demokraatlikku riigikorda, vaid ka poliitikat, mida teostatakse nendele väärtustele reaalse teostumisvõimaluse andmiseks. Kui seda perspektiivi täiel määral jätkata, asetub kohalike ja piirkondlike omavalitsuste positsioon hoopis uude valgusse. Sel juhul ei ole nad üksnes riiklikke (ja Euroopa) õigusnorme ja poliitikameetmeid rakendavad organid (ülalt alla lähenemisviis), vaid täieõiguslikud poliitilise vastutusega osalejad, kes annavad etteantud raamistikus ja kohalikust olukorrast lähtudes kuju integreeritud poliitikale. Siinkohal ei ole tegu mitte ainult kodaniku- ja poliitiliste õigustega, vaid samavõrra ka majanduslike ja sotsiaalsete õigustega (haridus, töö, tervishoid, heaolu, eluase).

15.

Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on valitsustasand, mis puutub esimesena kokku riiklikust poliitikast tingitud valupunktidega põhiõiguste osas. Nad puutuvad kokku üksikisikute, rühmade või kategooriatega, kes õigusriigi põhimõtete rikkumise või põhiõiguste piiramise korral esimesena kannatavad. Erilise tähelepanu all on siinjuures üldiste põhiõiguste tagamine kõigile elanikele, sõltumata õigustest ja sätetest, mis kehtivad konkreetselt Euroopa Liidu kodanikele.

16.

Põhiõiguseid, nagu võrdsed võimalused korralikule töökohale ja ühiskondlikule emantsipatsioonile, tuleb teiste sõnadega asjakohaste toetusmeetmete abil süsteemselt edendada. Selles mõttes on kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused koos riikliku ja Euroopa valitsustasandi ning kodanikuühiskonnaga täieõiguslikud partnerid sotsiaalse õigusriigi elluviimise nimel toimuvas strateegilises liikumises.

17.

Põhiõiguste võimaliku rikkumisega seotud mure peab arenema süsteemseks poliitiliseks tahteks realiseerida Euroopa Liidus ja selle liikmesriikides õigusriik ka positiivses mõttes. Seepärast toimub nihe üksnes õiguskaitsele suunatud õigusriigi käsituselt dünaamilisele käsitusele, kus põhiõigused peavad poliitikameetmete vahendusel hõlmama ka sotsiaalseid aspekte. Euroopa Komisjon pöörab selle aspekti käsitlemisele endiselt liiga vähe tähelepanu, olles liikmesriikide siseriiklike küsimuste käsitlemisel (liiga) tagasihoidlik. Komisjon soovib oma uues poliitilises raamistikus eelkõige välja töötada paindlikuma alternatiivi tõelisele rikkumismenetlusele, et oleks võimalik varakult tegutseda. Seejuures võib tasapisi üldise tunnustuse leidnud mitmetasandilise valitsemise ideestik osutuda kasulikus lähenemisviisiks. Komisjoni teatises avatakse proaktiivse lähenemisviisi perspektiiv, viidates muu hulgas Veneetsia komisjonile. Et kõnealune lähenemisviis saaks oma mõju avaldada, tuleb sellesse kindlasti kaasata asjaomase riigi eri valitsustasandid ja kodanikuühiskond.

18.

Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on koos kodanikuühiskonnaga Euroopa tasandi ja riikide valitsuste olulised partnerid mitte ainult tänapäevase õigusriigi kaitsmisel, vaid ka selle aktiivsel ja poliitilisel kujundamisel oma poliitiliste algatuste kaudu. See on iga valitsemistasandi peamine ülesanne. Osalejad, kes sellest süstemaatiliselt kõrvale hoiavad, rikuvad põhiõiguste hartat ja asetavad end väljapoole Euroopa peavoolu.

19.

Seetõttu tuleks tunnustada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste keskset rolli põhiõiguste kaitsmisel eesmärgiga tagada nende tõhusam rakendamine, ent see peab toimuma alati kooskõlas vastavate tavade ja vastava põhiseadusega.

20.

Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel peab olema võimalus pöörduda otse Euroopa Komisjoni poole, kui nad on tuvastanud, et õigusriik võib olla ohus. Euroopa Komisjon peaks selleks looma vastavad struktuurid.

21.

Põhiõiguste kaitse ei ole ainuüksi Euroopa Komisjoni ülesanne – Euroopa Parlament peab sellesse samamoodi oma panuse andma. Õigusriiki ähvardava ohu korral on vaja ELi tasandil luua kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasatusel vastav parlamentaarne läbipaistvus, mis annaks panuse olukorra kontrollimisse.

22.

Ent ka piirkondlikul või isegi kohalikul tasandil võib eristada vertikaalset ja horisontaalset mõõdet. Viimane viitab avaliku ja erasektori algatuste koostööle nt sotsiaal-majandusliku arengu ning hariduse, tervishoiu- ja hooldusteenuste valdkonnas.

23.

Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused (vähemalt need, kes omavad seadusandlikke volitusi) vastutavad otseselt rea põhiõiguste rakendamise eest ning neil on selleks välja töötatud üldised poliitilised suunised. See puudutab ka konkreetselt spetsiifilisi kodanikuõigusi, nagu sõna-, ühinemis- ja tegutsemisvabaduse tagamine või osalemine vabadel ja ausatel valimistel, ning üldisemalt võitlust kõigi diskrimineerimise vormide vastu kohalikus või piirkondlikus kogukonnas. Seega ei tegutse kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused põhiõiguste selge rikkumise korral mitte üksnes vahendajana, vaid nad peavad välja töötama konkreetsed teemakohased suunised ja tagama põhiõiguste rakendamise.

24.

ELi klassikalises käsitluses lähtutakse sellest, et meie piirkondades, linnades ja valdades elavad ELi kodanikud ning mittediskrimineerimise keskmes on teiste liikmesriikide kodanike õigused. Kuid sotsioloogiline tegelikkus, eelkõige suurtes linnades, on hoopis keerukam. Ühiskonna integratsioon saavutatakse üksnes esindus- ja osalusdemokraatia vormide kui kogukonnas kooselamise aluse kaudu, kaitstes lisaks ka kohalikku ajaloo- ja kultuuripärandit. Kui soov on aga kaasata kõiki kodanikke, tuleb kodakondsuse mõistet laiendada (vt Euroopa Nõukogu „White Paper on Intercultural Dialogue” (2008)): „Citizenship in the widest sense, is a right and indeed a responsibility to participate in the cultural, social and economic life and in public affairs of the community together with others” [„Kodakondsus selle kõige laiemas mõistes on õigus ja ka kohustus osaleda koos teistega kultuuri-, ühiskonna- ja majanduselus ning kogukonna avalikus elus”]. Sama meelt on professor Antonio Papisca, kui kõne all on „Nova Civitas”.

25.

Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti esitatud ELi põhiõiguste strateegiline raamistik pakub raamistiku, mis aitab konkretiseerida eelnimetatud horisontaalset ja vertikaalset mõõdet, et saavutada tegus osalemine, koostöö ja koordineerimine. Selleks peaks Põhiõiguste Ametil olema võimalik kontrollida õigusriigi põhimõttest kinnipidamist ja põhiõiguste austamist ELi liikmesriikides ja vajadusel rikkumistest teavitada.

26.

Nii Põhiõiguste Amet kui ka Euroopa Nõukogu peaksid regulaarselt pakkuma eksperditeadmisi iseäranis just kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele.

27.

Mitmetasandiline valitsemine tuleks selgesõnaliselt võtta põhiõiguste kaitsel aluspõhimõtteks.

28.

Kohalikke ja/või piirkondlikke omavalitsusi tuleks innustada

29.

Regioonide Komitee võiks analüüsida, kas järgnevalt esitatud ettepanekud aitaksid kaasa õigusriigi kaitsele Euroopa Liidus:

28.4.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 140/37

1.

väljendab heameelt selle üle, et komisjon on algatanud ringmajandust käsitleva meetmepaketi (1), millega kehtestatakse ühine ja sidus Euroopa Liidu raamistik ressursside tõhusaks kasutamiseks. Regioonide Komitee toonitab, et selleks on vaja poliitilist tahet muutuste läbiviimiseks, pikaajalist investeerimispoliitikat ja selle planeerimist ning samuti muutust ressurssidega seotud üldsuse teadlikkuses, kaasatuses ja käitumises. Lisaks rõhutab komitee kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võtmerolli selliste poliitikameetmete konteksti paigutamisel, aga ka nende elluviimisel ja hindamisel (2);

2.

toetab täielikult ringmajandusele ülemineku vajadust ja eeliseid, nagu rõhutas ka kõrgetasemeline Euroopa ressursitõhususe platvorm (EREP) (3). Regioonide Komitee meenutab, et tegemist on nende kohustuste loogilise jätkuga, mis arendati välja ressursitõhusa Euroopa tegevuskava raames ELi seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis. Komitee rõhutab, et ringmajanduse arendamisel on võtmeroll kõigi ressursitõhususe eesmärkide saavutamisel, et tagada majanduskasv ning vähendada sõltuvust esmasest toorainest, mille tulemusel on võimalik parandada keskkonnakaitset;

3.

on seepärast väga mures komisjoni detsembris teatatud kavatsusest võtta tagasi seadusandlik ettepanek, millega muudetakse mitut jäätmedirektiivi, et edendada ringmajandust. Komitee leiab, et ettepanek, millega mitmesugused ELi institutsioonid ja sidusrühmad on juba teinud märkimisväärset tööd, on üldjoontes tasakaalus kompromisstekst. Komitee tuletab siinkohal meelde, et nii Euroopa Parlament ja ministrite nõukogu kui ka arvukad sidusrühmad on väljendanud selget toetust seadusandliku protsessi jätkamiseks;

4.

kutsub Euroopa Komisjoni üles esitama integreerituma ja terviklikuma lähenemisviisi ringmajandusele. Üleminek ringmajandusele nõuab lisaks jäätmetekke vältimisele ja taaskasutamisele ka seda, et pöörataks tähelepanu kogu ahelat hõlmavale lähenemisviisile ning suuremale sidususele eri poliitikavaldkondade ja algatuste vahel, nagu näiteks ressursitõhusa Euroopa tegevuskava, seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm, energia- ja kliimapakett, keskkonnajalajälg (olelusringi hindamine ja CO2-jalajälg) ning biomajandusele toetuv strateegia „Innovatsioon ja jätkusuutlik majanduskasv: Euroopa biomajandus”;

5.

võtab siinkohal teadmiseks Euroopa Komisjoni kavatsuse esitada 2015. aasta lõpuks „parandatud” ja „ambitsioonikam” ettepanekute kogum. Komitee väljendab siiski tõsist kahtlust, kas nii arvukates keerukates küsimustes on sellise suhteliselt lühikese aja jooksul võimalik leida oluliselt paremaid kompromisse. Komitee tuletab siinkohal meelde pakilist vajadust selgete ja usaldusväärsete õiguslike suuniste järele kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks ning rõhutab ringmajanduse suurt potentsiaali edendada majanduskasvu. Seepärast soovitab komitee jätkata aega raiskamata püüdlusi parandada komisjoni ettepanekuid juba alustatud seadusandliku protsessi käigus. Komitee kutsub komisjoni ja kaasseadusandjaid üles võtma oma tulevases töös arvesse järgnevaid tähelepanekuid ja soovitusi, muu hulgas ringmajanduse tugevdamise kohta toodete disaini ja tootmise varajastes etappides;

6.

rõhutab vajadust kaasata biomajandus täiel määral ringmajandust käsitlevasse Euroopa lähenemisviisi. Biomajandus oma 22 triljoni euro suuruse aastakäibega annab olulise panuse keskkonnahoidlikku ja jätkusuutlikku majanduskasvu ning loob uusi tööhõivevõimalusi ja turuväljavaateid. Suurem osa biomajandusele toetuvaid investeeringuid tehakse piirkondlikul või kohalikul tasandil, kus paljude alt üles suunatud algatustega luuakse uusi väärtusahelaid ja töökohti;

7.

tuletab siinkohal meelde eeskätt ringmajanduse olulist potentsiaali võimaldada kokkuhoidu ELi ettevõtete, avaliku sektori asutuste ja tarbijate jaoks. Komitee toonitab, et need säästud tuleks suunata ELi majanduse edendamiseks tehtavatesse suuremahulistesse ja pikaajalistesse investeeringutesse, mis viivad seeläbi jätkusuutlike töökohtade loomiseni ELis;

8.

rõhutab vajadust jätkata asjakohase ringmajanduse poliitikaraamistiku arendamist kõigil tasanditel – Euroopa, riiklik ja piirkondlik tasand –, rakendades meetmeid, mis ühendavad aruka reguleerimise, turupõhised vahendid, eelkõige need, mis on suunatud ringlussevõetud materjalide kasutamise soodustamisele, teadus- ja uuendustegevuse, innustusmeetmed, teabevahetuse ja toetuse vabatahtlikele lähenemisviisidele. Komitee leiab, et disain ja uuendustegevus on põhitegurid, et kiirendada ringmajandusele üleminekut, ja kutsub komisjoni üles edendama uuendustegevust, eelkõige ELi teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Horisont 2020” kaudu, hõlbustama arvukamate ringmajanduse mudelite loomist toodete ja teenuste jaoks, eelkõige sidusama tootepoliitika raames, jätkama ökodisaini direktiivi läbivaatamist ja rakendamist, võttes kasutusele ressursitõhususe kriteeriumid, ning selgitama välja, kuidas kasutada keskkonnamõju analüüsi toodete ja protsesside väljaarendamisel;

9.

toetab ökodisaini direktiivi kohaldamist vastupidavuse, modulaarsuse, korduskasutuse ja ringlussevõtuga seotud ressursitõhususe kriteeriumidele. Sellega kaasneb vastavasisuline tarbijate nõustamine, sealhulgas tulevaste prioriteetsete tooterühmade osas 2015–2017 töökavas. Komitee on kutsunud üles vaatama põhjalikult läbi kõnealuse direktiivi ja selle rakendusmeetmed, et edendada ressursitõhusust, laiendades direktiivi kohaldamisala muudele toodetele kui energiatooted, millel on märkimisväärne mõju keskkonnale (4);

10.

rõhutab, kui oluline on võtta tootmisprotsessis juba varakult eritähelepanu alla komposiitmaterjalidest valmistatud pakendid, et vähendada sellistest materjalidest jäätmeid, mis on ringlussevõtmiseks sobimatud või mida saab ringlusse võtta üksnes keeruliste ja kulukate tehnoloogiate abil. Komitee soovitab laiendada ökomärgise määrust üha rohkematele toodetele ja teenustele nii selleks, et tagada jäätmete vähendamiseks kavandatud meetmete parem rakendamine, kui ka tarbijate varustamiseks kasulikumate ja selgemate juhistega, et tõhusamalt vähendada toodete ja teenuste keskkonnamõju;

11.

tervitab Euroopa Komisjoni esitatud algatusi keskkonnahoidlike riigihangete edendamiseks, eelkõige suuniseid võimaluste kohta, mida uute riigihankedirektiividega keskkonnahoidlike riigihangete valdkonnas pakutakse, soovitust, kuidas jälgida liikmesriikide tulemusi seoses keskkonnahoidlike riigihangete 50 %-lise indikatiivse osakaalu saavutamisega ning toetust keskkonnahoidlike riigihangete võrgustike loomisele riigiasutuste vahel. Komitee kordab siiski oma üleskutset seada riikide valitsustele ja ELi institutsioonidele keskkonnahoidlike riigihangete osas kohustuslikud eesmärgid (5);

12.

kordab, et oluline on jälgida strateegia „Euroopa 2020” juhtalgatuse „Ressursitõhus Euroopa” edusamme strateegia „Euroopa 2020” ning sellega seotud Euroopa poolaasta ja iga-aastase majanduskasvu analüüsi raames. Ressursitõhususest peab saama strateegia „Euroopa 2020” riikliku aruandlussüsteemi, riiklike reformikavade ja riigipõhiste soovituste lahutamatu osa. Selles kontekstis kutsub komitee Euroopa Ülemkogu üles kaasama strateegia „Euroopa 2020” vahekokkuvõttesse uue üldsihi suurendada 2030. aastaks vähemalt 30 % võrra ressursside tootlikkust, mida mõõdetakse SKP ja tooraine tarbimise suhtena, võttes samas arvesse riiklikul tasandil juba olemasolevaid sihtmärke (6);

13.

toob esile jäätmekäitluse osas tänu ennetaval poliitikal põhinevale ELi õigusraamistikule tehtud edusamme. Komitee väärtustab asjaolu, et mõned liikmesriigid ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused täidavad ja ületavad ELi kõnealuse valdkonna eesmärke, ja leiab, et tulevased õigusaktid peaksid võtma arvesse erinevat lähteolukorda ja toetama eelkõige maha jäänud riike jätkama ja suurendama oma jõupingutusi selles vallas;

14.

leiab, et vastutustundliku ja jätkusuutliku jäätmehierarhia poliitika raames tuleb maksimaalsel määral vähendada jäätmeteket ja viia miinimumini jäätmete ja nende käitluse kahjulik mõju inimeste tervisele ja keskkonnale, vähendada tooraine kasutamist ja soodustada jäätmetes sisalduvate toorainete korduskasutust ringmajanduses. Regioonide Komitee arvates on jäätmehierarhia järgimine kõige tõhusam vahend jäätmekäitlusega kaasnevate keskkonna- ja finantskulude piiramiseks ning seega on kahetsusväärne, et komisjoni teatises ei analüüsita võimalust lisada jäätmetekke üldise vähendamise siduv eesmärk jäätmete raamdirektiivi;

15.

leiab, et üheks sirgjooneliseks sammuks materjalide tootmistsüklisse tagasitoomise hõlbustamisel ja seega ringmajandusele ülemineku suunas on lihtsustada nende mehhanismide rakendamist, mille abil saab deklareerida, kas tootel on kõrvaltoote või jäätmeksoleku lakkamise staatus;

16.

rõhutab, et arvestades ELi piirkondade ja liikmesriikide vahelisi erinevusi kehtivates jäätmekäitluse alastes ELi õigusaktides (7) kehtestatud eesmärkide täitmisel, on väga oluline innustada koostööd ja heade tavade näidete levitamist kõnealuses valdkonnas, et aidata ka maha jäänud riikidel ja piirkondadel lõppeesmärkideni jõuda. Tuleb siiski meeles pidada, et hajaasustusega piirkondades või aladel, kus asustus on hõre ja jäätmekäitluse rajatiste vahelised vahemaad on pikad, suurenevad jäätmekäitluse kulud ja jäätmevabaduse lõppeesmärgi saavutamine on äärmiselt raske;

17.

toonitab, kuivõrd tähtis on leida kasutusvõimalusi jäätmetest saadud materjalidele ja neist valmistatud toodetele, luues ühtse õigusraamistiku ja tagades võrdsed võimalused kõigile osalistele, kes neid materjale taaskasutusse võtavad ja ringmajandusse tagasi suunavad;

18.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulist rolli kõnealust valdkonda reguleerivate ELi õigusaktide rakendamisel, jäätmete käitlemise ja ladustamise taristu rajamisel ja rahastamisel ning jäätmevoogude operatiivsel haldamisel. Viimane kuulub praegu kõige keerulisemate ülesannete hulka, millega kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused silmitsi seisavad. Regioonide Komitee kordab oma varasemas arvamuses (8) avaldatud soovi tugevdada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalust nendele seatud eesmärkide läbivaatamisel. Komitee kutsub sellega seoses ELi üles tagama kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele subsidiaarsuse põhimõttega täielikult kooskõlas olevad osalus- ja koostöövõimalused;

19.

väljendab kahetsust, et direktiivi ettepanekus ei pöörata piisavat tähelepanu ringlussevõtmiseks sobimatutest jäätmetest energia saamisele kui jäätmete väärtustamise protsessi viimasele etapile, kuigi see võimaldaks liikmesriikidel paremini saavutada ambitsioonikaid eesmärke, mille nad on endale seadnud, tugevdades samas Euroopa Liidu energiasõltumatust;

20.

leiab, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi ettepanekuga kaasneva mõjuhindamise (9) tulemused on väga optimistlikud, ja soovitab komisjonil selgitada andmeid, millel see põhines, sealhulgas eeskätt teaduslikku materjali, mille alusel see konkreetne lähenemisviis valiti, selle lähenemisviisi kulusid ja lõpuks ka parimate tulemustega liikmesriikide olukorra kriteeriumiks valimise asjakohasust;

21.

toetab eelnevatest soovitustest (10) lähtudes majanduslike vahendite kiirendatud süsteemset kasutuselevõttu jäätmekäitluses liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poolt, näiteks edendades selliseid vahendeid jäätmekäitluses ja vastavuskavades (varajase hoiatamise süsteemi osana) ning edendades tootja laiendatud vastutust. Komitee rõhutab nende vahendite potentsiaali tuua kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele tulu, mida võib kasutada jäätmealaste eesmärkide rakendamise ja jõustamisega seotud (osade) halduskulude hüvitamiseks ning mis võiks teha kättesaadavaks vahendid prügi koristamise aktsioonide, ringlussevõtu ja teiste keskkonnaprojektide jaoks;

22.

kutsub nõukogu ja Euroopa Parlamenti üles säilitama direktiivi ettepaneku VI lisas olmejäätmete ühtse ja üheselt mõistetava määratluse. Määrtalust tuleb selgitada nii, et see ei põhineks enam sellel, kes jäätmeid kogub, vaid sellel, milliseid jäätmeid kogutakse. Ühtset selgitatud määratlust on vaja selleks, et tagada poliitika sidusus ja hea rakendamine ning võrrelda eri kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning liikmesriikide saavutusi;

23.

väljendab heameelt ettepaneku üle muuta selliste jäätmete määratlust, mida võib käsitleda korduskasutuseks ettevalmistatud või ringlussevõetud jäätmetena. Isegi kui tegemist ei ole veel täielikult tulemuspõhise määratlusega, vastab see komitee varasematele üleskutsetele võtta kasutusele ühtne meetod ringlussevõtu tulemuslikkuse ja tegelikult ringlussevõetud koguste arvutamiseks (11);

24.

soovitab komisjonil vaadata läbi jäätmete kogumise ja liigiti kogumise määratlused, arvestades et liikmesriigid tõlgendavad neid erinevalt. Samuti soovitab komitee määratleda sortimise kontseptsiooni nii statistika ja aruandluse eesmärgil kui ka materjali kvaliteedi huvides, kuna paljud liikmesriigid koguvad andmeid ja peavad arvet sortimisrajatistesse viidavate jäätmete koguste kohta, mis võivad sisaldada kuni 30 % ulatuses lisandeid;

25.

rõhutab ja toetab ringlussevõtu sihtide suhtes kohaldatava ühtse arvutusmeetodi kehtestamise tähtsust ning tervitab komisjoni ettepanekut. Selline lihtsustamine ja tulemuspõhise meetodi valimine võimaldavad paremini võrrelda tulemuslikkuse eri tasemeid ELis ja muuta jäätmed kasulikuks ressursiks. Komitee rõhutab, et väljapakutud arvutusmeetodiga seoses jäävad siiski püsima mõned küsimused. Mõnede jäätmevoogude puhul võib eesmärkide saavutamine osutuda praeguste tehniliste võimaluste juures väga keeruliseks. Komitee palub Euroopa Komisjonil selgitada asjaomast arvutusmeetodit ja kasutatud mõisteid ning teha vajaduse korral ettepanekuid meetodi muutmiseks;

26.

rõhutab, et jäätmehierarhia põhimõtete järgimiseks, milles esimesel kohal on jäätmetekke vältimine, ning arvestades, et see on ka ringmajanduse oluline element, tuleb ennekõike arvestada jäätmetekke vältimisega. Selles osas peaks komisjon kõigepealt esitama ettepaneku jäätmetekke vältimise siduvate eesmärkide kohta koos rahaliste stiimulitega, kuid ka „saastaja maksab” põhimõtte täieliku rakendamise kohta;

27.

kordab oma nõudmist seada siduv eesmärk olmejäätmete ennetamiseks ja vähendamiseks ELis, et 2020. aastaks oleks ühe inimese kohta toodetud olmejäätmete kogus 10 % väiksem võrreldes 2010. aasta näitajatega (12);

28.

soovitab töötada välja täiendavaid meetmeid, et parandada jäätmete liigiti kogumist ja ringlussevõttu, näiteks järgmisi: edendada majapidamisjäätmete pneumaatilist transporti liigiti kogumise konteineritesse, töötada välja mitmelahtrilised konteinerid ehitusplatsidele, et lihtsustada eri liiki ehitus- ja lammutusprahi eraldamist ja käitlemist, arendada välja käitlemismudelid ja -rajatised tulevaseks ringlussevõtuks, et vastata prognoositavale päikesepaneelidest tekkivate jäätmete kasvule, ning rajada taristuvõrk sõiduvahendite saastest puhastamiseks ja taaskasutusse võtmiseks nende kasutusaja lõppemisel;

29.

rõhutab, et üleminekul ringmajandusele tuleb arvesse võtta mitte ainult jäätmekäitlust, vaid ka toodete arendamise ja tootmisega seotud teisi majandusharusid. Et tooteid hõlpsasti ringlusse võtta ja kättesaadavaks teha, tuleb edendada toodete keskkonnahoidlikku arendamist ja selliste tehnoloogiate levitamist, mille käigus jäätmeid ei teki või tekib neid vaid väga vähesel määral;

30.

kutsub seoses tootjate laiendatud vastutuse tugevdamisega nõukogu ja Euroopa Parlamenti üles säilitama muudatusettepaneku jäätmete raamdirektiivi punkti 8 kohta, mille kohaselt ei kutsuta liikmesriike üksnes üles, vaid kohustatakse stimuleerima toodete ökotõhusust ja -disaini, et tagada nende jätkusuutlikkus ja ringlussevõtu võimalus, ning võtma arvesse toodete mõju kogu nende olelusringi jooksul;

31.

märgib, et direktiivi ettepanekus ei nähta ette kvantitatiivset eesmärki keskkonnaalaselt vastutustundliku tootedisaini jaoks, ning kutsub seetõttu ettevõtjaid üles võtma suurema keskkonnaalase vastutuse ja sooviks näha konkreetsete soovituste esitamist ringlussevõetud materjalide sisalduse kohta turustatavates toodetes. Komitee juhib siinkohal tähelepanu sellele, kui oluline vahend on ökomärgis;

32.

märgib, et tootja, sealhulgas nii valmistaja kui ka importija, laiendatud vastutuse põhimõte on tõhus poliitiline vahend jäätmetekke vältimise meetmete soodustamiseks. Sellegipoolest kutsub komitee üles võtma toetusmeetmeid tagamaks, et kaasnevaid kulusid ei kanta üle lõpptarbijale ja et sellest saadav kasu investeeritaks uuesti jäätmekäitlusprotsessi;

33.

toetab jätkuvalt tootja laiendatud vastutuse põhimõtte tugevdamist ELi õigusaktides (13) ning ettepanekut miinimumnõuete kehtestamiseks (jäätmevoogude kogumise, haldamise ja käitlemise kulude katmine ning üldsuse teavitamise ja tootekujunduse ökodisainiks kohandamise kulud);

34.

kutsub Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles jääma komisjoni seatud olmejäätmete korduskasutamise ja ringlussevõtu eesmärgi osas ambitsioonikaks. Samuti tervitab komitee uut sätet, mille kohaselt peavad liikmesriigid lisama oma jäätmekavadesse meetmed selliste jäätmete kogumise ja ringlussevõtu kohta, mis sisaldavad olulises koguses kriitilise tähtsusega toorainet;

35.

soovitab, et ELi õigusaktid oleksid samaaegselt kaugeleulatuvad ja realistlikud. Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et eesmärkide kavandatud muutmine samaaegselt ühtse arvutusmeetodi sisseviimisega võib osutuda väga tõsiseks väljakutseks paljudele liikmesriikidele ning kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, eelkõige neile, kellel on olnud raskusi kehtivate õigusaktide rakendamisega. Uute eesmärkide seadmisel tuleb üksikasjalikult analüüsida, mis põhjustel ei ole suudetud praegusi eesmärke täita, ja nende mõju muu hulgas piirkondlikul tasandil, kuna teatud eriti hõreda asustusega piirkondade demograafilised iseärasused on siinkohal eriti olulised. Komitee soovitab määratleda ringlussevõtu valdkonnas kaugeleulatuvad ja realistlikud eesmärgid, mis põhinevad tõhusa järelevalve ja eduka rakendamise tagamiseks vajalike meetmete üle peetavatel põhjalikel aruteludel liikmesriikide ja nende kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

36.

rõhutab, et praeguste eesmärkide rakendamisel valitsevad liikmesriikide ja piirkondade vahel märkimisväärsed erinevused. Komitee juhib siiski tähelepanu sellele, et mõnede liikmesriikide positiivsed tulemused näitavad, et kaugeleulatuvaid eesmärke on võimalik saavutada või nende täitmisele lähemale jõuda juhul, kui on kehtestatud sobivad raamtingimused ja kui arendatakse vajalikku haldussuutlikkust seal, kus seda praegu veel ei ole (14);

37.

toetab jõuliselt ettepanekut, et uues direktiivis seatud eesmärgid viidaks vastavusse ringlussevõetud/taaskasutusse võetud materjalide kvaliteediga selliselt, et ringlussevõetud materjalid ei kahjustaks keskkonda ega inimeste tervist ning et neil oleksid turul esmaste ressurssidega võrdsed konkurentsitingimused. Lisaks tuleks tegeliku ringlussevõtu kvootide arvutamiseks kehtestada ühtsed ja selged arvutusalused;

38.

soovitab säilitada aastateks 2020, 2025 ja 2030 seatud pakendijäätmete ringlussevõtu ambitsioonikad eesmärgid ning toetab ettepanekut võtta kasutusele ühtne meetod ringlussevõtu määra arvutamiseks, mille kohaselt piiratakse see ringlussevõtuga, mitte korduskasutuse ja ringlussevõtuga, nagu praegu. . Kvantitatiivsed ringlussevõtu eesmärgid tuleb seada pärast arvutusmeetodi muutmise mõju hindamist. Arvutusmeetodites ja eesmärkides tuleks arvesse võtta ka pakendite otsest korduskasutamist. Regioonide Komitee on varem palunud analüüsida võimalusi suurendada aastaks 2020 plastpakendite ringlussevõttu 70 %-ni ning klaasi, metalli, paberi, papi ja puidu jäätmete ringlussevõttu 80 %-ni;

39.

kordab oma üleskutset viia muudetud jäätmete raamdirektiivi sisse uus biojäätmete ringlussevõtu eesmärk, et edendada asjaomase sektori arengut ja seada kvantitatiivseid eesmärke (15). Lisaks võiks komisjon kehtestada siduvad kvaliteedikriteeriumid kompostile, et edendada biojäätmete ringlussevõtu turgu ja keskkonnakaitset (16). Seoses sellega võiks olla kasulik määratleda kodanike hulgas levitamiseks suunised, mille abil parandada kogutavate ja kompostimisele saadetavate biojäätmete kvaliteeti;

40.

kordab oma soovitust seada täiendavad eesmärgid taaskasutamiseks ettevalmistamise kohta, mis oleksid siduvad, selged ja konkreetsed iga jäätmevoo jaoks, sh mööbel, tekstiil ning elektri- ja elektroonikaseadmed, seda enam, et mõnedes riikides on sellised eesmärgid riiklikul või piirkondlikul tasandil juba seatud (17);

41.

viitab Euroopa Parlamendi üleskutsele lõpetada järk-järgult prügilate kasutamine (18) ja kutsub üles keelustama ringlussevõetavate ja biolagunevate jäätmete prügilatesse ladestamise 2020. aastaks (19). Seoses sellega kordab komitee Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud nõudmist säilitada vähemalt kavandatud eesmärk lõpetada 1. jaanuariks 2025 igasugune biolagunevate jäätmete prügilatesse ladestamine ning koguda ringlussevõetavaid jäätmeid liigiti ja tegelikult võtta need ringlusse alati, kui see on tehniliselt teostatav ja majanduslikult võimalik;

42.

teeb ettepaneku vaadata läbi vähendamiseesmärkide sõnastus, kuna esitatud arvutustes ja osakaaludes on omavahel segunenud tavajäätmete prügila ja olmejäätmete mõisted, kuigi tavajäätmete prügilatesse võidakse ladestada muudki kui vaid olmejäätmeid. Komitee teeb samuti ettepaneku, et vabatahtliku eesmärgi vähendada jäätmejääkide prügilasse ladestamist 5 %-ni aastaks 2030 võiks sõnastada paindlikumalt, kuid rõhutab, et see peaks saama jäätmete prügilasse ladestamise vähendamise siduvaks eesmärgiks, mis sobib paremini kokku seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammiga ning Regioonide Komitee varasemate taotlustega (20);

43.

kutsub komisjoni üles jätkama tööd ehitus- ja lammutusprahi ringlussevõtu potentsiaali uurimiseks ja eelkõige hindama seda, kas ehitus- ja lammutusprahile ühtse jäätmealase eesmärgi seadmine on piisav eri ehitusmaterjalide kogumise, sortimise ja ringlussevõtu stimuleerimiseks või kas oleks vaja kehtestada konkreetsed eemärgid nendele ehitusmaterjalidele, mille osa ehitus- ja lammutusprahi hulgas on väiksem;

44.

väljendab heameelt varajase hoiatamise mehhanismi loomise üle, mille eesmärk on kontrollida uues direktiivis kavandatud ringlussevõtu sihtide järgimist. Vastavuskontrolli kavad on kooskõlas Regioonide Komitee soovitustega, milles kutsuti üles looma igale liikmesriigile eraldi tegevuskava. Samas kutsub komitee siiski komisjoni üles pakkuma liikmesriikidele metoodilist toetust nimetatud kavade väljatöötamisel;

45.

kiidab samuti heaks kohustusliku iga-aastase aruandluse sisseviimise, mida täiendab kvaliteedikontrolli aruanne ja mida hindab sõltumatu osapool. Selle sättega võidakse luua vajalikud tingimused, et hinnata paremini liikmesriikides valitsevat olukorda eesmärkide saavutamise seisukohast ja anda võimalus võtta meetmeid liikmesriikide tulemuslikkuse parandamiseks;

46.

soovitab, et aastaaruannete esitamine hindamiseks sõltumatule kolmandale osapoolele oleks kohustuslik vaid juhul, kui valitseb kahtlus aruandes esitatud andmete usaldusväärsuse suhtes. Komitee soovitab komisjonil kehtestada objektiivsed kriteeriumid ja pakkuda metoodilist tuge selliste hindamiste läbiviimiseks;

47.

on seisukohal, et olme- ja pakendijäätmete ning elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete ringlusevõtu uued eesmärgid, ringlussevõetavate jäätmete prügilasse ladestamise järkjärguline lõpetamine esialgu aastaks 2025 ja seejärel aastaks 2030, varajase hoiatamise mehhanism ja aruandluskohustuste muutmine ei anna subsidiaarsuse seisukohast põhjust muretsemiseks. Proportsionaalsuse osas tekitavad mõningaid probleeme erinevused praeguste eesmärkide rakendamise tasemes ja komisjoni kehtestatud uute eesmärkide ajakava (21);

48.

tunneb muret uue direktiivi arvukate sätete pärast, mis annavad komisjonile õiguse võtta tulevikus vastu delegeeritud õigusakte.

28.4.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 140/47

1.

rõhutab kasu ja võimalusi, mida pakub info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate ulatuslik kasutamine avaliku sektori tõhusamaks ja läbipaistvamaks muutmiseks;

2.

märgib, et tähtis on tagada eraisikutele ja ettevõtjatele juurdepääs avaliku sektori asutustele elektrooniliste vahendite abil, sõltumata asutuse poole pöörduva isiku füüsilisest asukohast, ning rõhutab seetõttu oma toetust piiriüleste avalike teenuste ja eriti selliste teenuste arendamisele, mis hõlmavad niisuguseid aspekte nagu koostalitlusvõime ja e-identimine, e-allkirjad, dokumentide e-teenindus ning muud e-valitsuse komponendid (1);

3.

rõhutab, kuivõrd oluline on koostalitlusvõime eri liikmesriikide haldusasutuste ja Euroopa Liidu haldusasustuste vahel osana avaliku halduse ja samuti ELi organite üldisest ajakohastamisest kõikjal Euroopa Liidus, et saavutada strateegia „Euroopa 2020” ja selle juhtalgatuse „Euroopa digitaalne tegevuskava” (2) eesmärgid;

4.

märgib, et EL on pööranud suurt tähelepanu koostalitlusvõime programmidele alates nende kasutuselevõtust 1995. aastal (3) ning et mitu ELi organit on taolisele tegevusele andnud positiivse hinnangu (4). Komitee kutsub üles jätkama kõnealust pühendunud tegutsemist ja liikuma edasi avalike haldusasutuste edaspidise ajakohastamise protsessiga, edendades head valitsemistava ning hõlbustades piiriülest ja valdkondadevahelist suhtlemist;

5.

tervitab 24.–25. oktoobril 2014 toimunud Euroopa Ülemkogu järeldusi, milles soovitati jätkata haldusasutuste ajakohastamist, pöörates erilist tähelepanu sellistele e-teenustele nagu e-valitsus, e-tervis, e-arved ja e-hanked, ning milles rõhutati vajadust tagada koostalitlusvõime selliste teenuste vahel, mis toob avalikus sektoris kaasa arvukamad ja paremad digitaalsed teenused kõikidele Euroopa kodanikele ja ettevõtetele, kulude kokkuhoiu ning avalike teenuste suurema tõhususe, läbipaistvuse ja kvaliteedi;

6.

soovib esile tõsta komisjoni 2011., 2012. ja 2013. aastal avaldatud majanduskasvu analüüside tulemusi, millest selgub, et Euroopa haldusasutuste töö kvaliteet mõjutab vahetult majanduskeskkonda ning seepärast on see tootlikkuse, konkurentsivõime ja kasvu soodustamisel otsustava tähtsusega. Sellest tulenevalt rõhutab komitee, kuivõrd oluline on haldusasutuste õigeaegne ja ulatuslik ajakohastamine;

7.

rõhutab, et rohkem kui 1 00  000 kohalikku ja piirkondlikku omavalitsust kõigist 28 liikmesriigist ja teistest otseselt ELi õigusaktidest mõjutatud riikidest kujutavad endast peamisi teenuste pakkujaid üldsusele ja ettevõtjatele, kelle arvamusi tasuks kuulda ja arvesse võtta mis tahes avalike teenuste osutamist käsitlevate algatuste väljatöötamisel;

8.

tervitab esitatud ettepanekut luua Euroopa haldusasutuste, ettevõtete ja kodanike jaoks koostalitlusvõime alaste lahenduste programm (ISA2) ja näeb selles sammu Euroopa digitaalse turu väljakujundamise suunas (5). Sellegipoolest rõhutab komitee, kuivõrd oluline on tagada programmi kooskõla teiste asjaomaste poliitikavaldkondadega nagu Euroopa poolaasta, programm „Horisont 2020”, Euroopa ühendamise rahastu, Euroopa digitaalse tegevuskava teine sammas „Koostalitlusvõime ja standardid”, Euroopa koostalitlusvõime strateegia, Euroopa koostalitlusvõime raamistik ja nende tulevased ajakohastatud versioonid, et saavutada maksimaalne kooskõla ja koostoime;

9.

võtab teadmiseks uuringu tulemused, mille kohaselt liikmesriikide valitsustel tuleb teha veel suuri jõupingutusi tagamaks, et ettevõtjatel ja eraisikutel oleks tõrgeteta ligipääs veebipõhistele avalikele teenustele – ka nende oma koduriigis (kõigi teenuste puhul on asjaomane näitaja praegu 72 %). Seevastu on teisest ELi liikmesriigist pärit kodanikele kättesaadavad vähem kui pooled piiriülestest avalikest teenustest (42 %) (6);

10.

rõhutab Euroopa tasandi osatähtsust heade tavade suuniste kooskõlastamisel ja väljatöötamisel sellistes uutes valdkondades nagu avalikud e-teenused ja piiriülene koostalitlusvõime;

11.

tõstab esile avatud standardite kasutamisest saadavat kasu lõpptoote kulude vähendamise, korduva kasutatavuse ja paindlikkuse seisukohast;

12.

kutsub seetõttu üles tegema jõupingutusi, et tagada ELi ja liikmesriikide e-teenuste ulatuslik valdkondadevaheline ja piiriülene koostalitlusvõime üleriigilisel, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, võimaldades kõigil huvitatud riikidel vajaduse korral kõnealuse süsteemiga liituda;

13.

tervitab asjaolu, et otsuse eelnõu rajaneb e-ühtekuuluvuse algatusele, mille eesmärk on lihtsustada ja ühtlustada ühtekuuluvuspoliitika rakendamist aastatel 2014–2020 tänu elektroonilisele teabevahetusele toetusesaajate ja asjaomaste organite vahel;

14.

jagab otsuse eelnõus väljendatud kõhklusi asjaolu suhtes, et valdkonnapõhise lähenemisviisiga koostalitlusvõimele kaasneb risk, et erinevate või kokkusobimatute lahenduste vastuvõtmisega riigi või valdkonna tasandil luuakse uued e-tõkked, mis takistavad ühtse turu ja sellega seotud liikumisvabaduse nõuetekohast toimimist, ning kahjustatakse konkurentsivõimet;

15.

kiidab heaks, et ISA2 programmiga edendatakse ja vajadusel toetatakse olemasolevate koostalitlusvõime alaste lahenduste osalist või täielikku standardimist ning et seda tehakse kooskõlas teiste ELi tasandil rakendatavate standardimismeetmetega ning koostöös Euroopa ja teiste rahvusvaheliste standardiorganisatsioonidega;

16.

märgib, et koostalitlusvõimet käsitlevad õigusnormid peaksid laienema üksikisikutele ja ettevõtjatele (7), ning nõuab seetõttu, et ISA2 programm oleks rohkem avatud valitsusvälistele sektoritele;

17.

juhib tähelepanu suurele usaldusele pilvandmetöötluse teenuste vastu (8), ent täheldab, et kõnealuse teenuse füüsiliste omaduste tõttu tuleks esmase prioriteedina käsitleda koostalitlusvõimeliste süsteemide turvalise ja tervikliku toimimise küsimusi;

18.

rõhutab, et e-valitsuse koostalitlusvõime ei eelda mitte ainult süsteemi ühilduvust (M2M ehk masinatevahelised lahendused), vaid ka avalike teenistuste võimet tegutseda tihedas koostöös teabesüsteemidega ning üldsuse teadlikkust selliste süsteemide pakutavatest võimalustest. Seetõttu teeb komitee ettepaneku täiendada programmi ISA2 nii inimeste digitaalse kui ka keeleoskusalase suutlikkuse suurendamise ja teadlikkuse tõstmise meetmetega, nagu soovitati juba teistes õigusaktides (9);

19.

kiidab heaks kavandatud ISA2 programmi rakendamisala, mis hõlmab kõiki haldustasandeid, st ELi, kohalikku, piirkondlikku ja liikmesriigi tasandit, ning milles kohustutakse võtma arvesse nii nende kui vajaduse korral ka kodanike ja ettevõtjate vastavaid vajadusi (10);

20.

märgib, et mitmes ministrite deklaratsioonis (11) kutsuti komisjoni üles hõlbustama liikmesriikidevahelist koostööd, kasutades selleks piiriüleseid ja valdkondadevahelisi koostalitlusvõime alaseid lahendusi, mis võimaldaksid pakkuda tõhusamaid ja turvalisemaid avalikke teenuseid;

21.

toetab seetõttu, et lahendused antakse liidu teiste institutsioonide ja asutuste ning riigi, piirkonna ja kohaliku tasandi haldusasutuste piiramatusse kasutusse, hõlbustades sellega nendevahelist piiriülest või valdkondadevahelist suhtlemist (12);

22.

tervitab ISA2 programmi avamist Euroopa Majanduspiirkonna riikidele ja kandidaatriikidele vahendina edendada nende integreerimist Euroopa Liitu, ent võttes arvesse teiste partnerriikide võimalikku huvi ja võimalust stimuleerida hea valitsemistava levitamist, teeb ettepaneku avada ISA2 programmi rahastamine teistele partnerriikidele ja eelkõige neile, kes osalevad idapartnerluses või Euroopa-Vahemere piirkonna partnerluses;

23.

peab siiski mõnevõrra piiravaks ja ebamääraseks sätet, mille kohaselt saab liikmesriikide haldusasutusi toetada nende jõupingutustes Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide erivahendite abil ning kutsub üles seda ettepanekut üksikasjalikumalt välja töötama;

24.

tunnustab edusamme, mis tehti Euroopa avalike teenuste koostalitlusvõime vallas Euroopa koostalitlusvõime strateegia ja Euroopa koostalitlusvõime raamistiku kehtestamisega, ning teeb ettepaneku, et komisjon annaks korrapäraselt aru avalike teenuste koostalitlusvõime taseme kohta erinevates liikmesriikides, EMP riikides ja kandidaatriikides ning esitaks valdkondadevahelisi analüüse, tõstes niiviisi esile häid tavasid ja rakendades kõnealuses valdkonnas avatud koordinatsiooni meetodit;

25.

nõuab, et praegused muudatused avalike haldusasutuste e-teenuste valdkondadevahelises ja piiriüleses koostalitlusvõimes võetaks kasutusele kõikjal ELis – ka kohalikul ja piirkondlikul tasandil – ühe näitajana, mis töötatakse jooksvas tööprogrammis välja programmi mõju mõõtmiseks;

26.

teeb komisjonile ettepaneku – arvestades liikmesriikide madalat vastamismäära konsultatsioonidel ISA2 programmi kohta (13) – püüda kaasata liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tihedamalt ISA2 programmi läbivaatamisse;

27.

tervitab viidet mitmekeelsusele ühena ISA2 programmi peamistest põhimõtetest (14) ning kutsub komisjoni üles pöörama asjakohast tähelepanu mitmekeelsete lahenduste väljatöötamisele, pakkudes lõppkasutajatele rohkem võimalusi kasutada lahendusi oma emakeeles;

28.

soovitab salvestatud ja töödeldud andmete väärkasutamise võimalusi ning sotsiaalseid ja poliitilisi tagajärgi arvestades sedastada kasutusohutuse selgesõnaliselt ühena üldpõhimõtetest, mis kehtivad ISA2 programmi raames rahastatavate mis tahes meetmete suhtes;

29.

viitab asjaolule, et ISA2 programmile eelnenud programmide raames võetud meetmete elluviimist takistasid sageli kohmakad riigihankemenetlused, ning kutsub seega komisjoni üles uurima parandusvõimalusi kõnealuses valdkonnas, mille tulemusel oleks ka võimalik tagada usaldusväärse finantsjuhtimise ja tegevuse tasuvuse põhimõtted;

30.

viitab oma korduvalt kinnitatud toetusele uute ühiste raamistike väljatöötamisele ISA2 programmi käsitleva otsuse eelnõu raames ning kutsub üles järgima senisest ressursitõhusamat lähenemisviisi, keskendudes uue taristu loomise asemel eelkõige praeguse taristu ajakohastamisele ja laiendamisele;

31.

märgib, et ettepanek on kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega, kuid juhib tähelepanu sellele, et liikmesriikide ning kohalike ja piiirkondlike omavalitsuste tõhus kaasamine ISA2 programmi on oluline, et saavutada täielikult selle eesmärgid ning tagada subsidiaarsuse põhimõtte pidev järgimine programmi rakendamise;

32.

täheldab seetõttu vajadust tiheda koostöö järele kõigi haldustasanditega ja eelkõige selle tasandiga, mis on kodanikele kõige lähemal ja mis pakub neile kõige laiemat teenustevalikut, nimelt kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

33.

tervitab kavatsust piirata ISA2 programmiga sekkumist ilmse Euroopa lisaväärtusega juhtudele, mis aitavad konkreetselt tugevdada ja rakendada liidu poliitikat ja õigusakte, saavutades piiriülese ja valdkondadevahelise kooskõlastamise kaudu märkimisväärse koostoime.